Maris Mändel

„Proua majauurija tegutseb“

(Tänapäev)

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna.

Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022).

„Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.

2022. aasta lõpus õnnestus mul lugeda Maris Mändeli kirjutatud lasteraamatut „Tüdruk vaguneleamust“, mis oli selle aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö. Toona olin kindel, et see oli väga hea valik, sest see oli igati äge lasteraamat.

Kirjastuse Tänapäev tutvustus võttis selle loo 2022. aastal igati vahvasti kokku: „Suvevaheajal igavlev Rasmus tutvub Monaga, kes on perega pikalt elanud vagunelamus ühest kohast teise liikudes. See on lugu sõprusest ja erinevatest arusaamadest, mis on õieti kodu?“

Ja uskuge mind, väga äge lugemine on ka Maris Mändeli uus raamat „Proua majauurija tegutseb“, mis sai 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha töö.

Uue raamatu alguses saame tuttavaks kümneaastase Maarikesega, kes kinnitab, et tal on pikad heledad juuksed, sinised silmad ja augud põskedes. Talle meeldib joonistada, lugeda ja tantsida, ta õpib klaverit. Maarike tõdeb, et tema elu ei ole just ülemäära põnev ega erakordne, aga ega ta tegelikult ei kavatsenud ta endast jutustama hakata. Maarike tõdeb, et tema on selles raamatus nagunii ainult kõrvaltegelane, peategelaseks on hoopis tema vanaema, keda võiksime kutsuda Proua Majauurijaks ehkki tema pärinimi on hoopis Sirje.

Maarike lubab selgitada, miks vanaemale sobiks see Proua Majauurija nimi.

Meie lugu algab. Algab sellest, et Maarikese ema-isa tahtsid koolivaheajal (tegevus toimub juulis) minna kahekesi Prantsusmaale ja Maarike pidi nädalaks vanaema juurde minema. Maarikest see ei häirinud, sest vanaema juures on tegelikult päris mõnus olla. Tüdruk ei olnud varem vanaema juures kunagi tervet nädalat järjest olnud ja seetõttu oli see Maarikese jaoks ka pisut põnev. Nüüd sõidetigi Paide poole, sest just Paides Maarikese vanaema elas.

Jõutigi Paidesse, kuid mulle tundub, et vanaemal oli see meelest läinud, et Maarike tema juurde tuuakse, sest vanaema pakkis asju oma autosse ja valmistus kuhugile minema? Veidi hiljem selgub, et vanaemal on plaanis minna ühte põnevat vana maja uurima, seepärast ta ju Proua Majauurija ongi. Mis saab Maarikesest? Vanaema on kindel, et tema võtab Maarikese endaga kaasa. See pidi olema ilus koht, maja kõrval on tiik, kus saab isegi ujumas käia.

Maarikese ema on kahtleval seisukohal, kas vanaema saaks ikka hakkama … aga õige varsti asusid tüdruku vanemad teele.

Vanaema kinnitas tüdrukule, et neil tuleb üks vahva nädal koos!

Sõit Härmavere mõisa võis alata. Vanaema auto oli maast laeni kola täis pakitud. Pakiruumis oli isegi suur kokkupakitud redel. Ma ei hakka Sulle ümber jutustama, mis vanaemal oli autosse kaasa pakitud, aga asju oli väga-väga palju.

Teel mõisa uuris Maarike, kuidas see vana maja uurimine käib? Vanaema kinnitas, et tuleb rahulikult maja vaadata, kuulata, mis lugu ta räägib ning otsida vana ja väärtuslik välja. Maarike arvas, et see on nagu aardeotsimine? Vanaema muheles ja kinnitas, et võib ka nii öelda.

Vanaema jutustas ka Härmavere mõisast, mis oli vanadel fotodel päris uhke hoone. Mõisal oli olnud mitmeid omanikke, viimase peahoone olid ehitanud von Hucksbergid, kuid 1920. aastal oli Eesti riik mõisa endale võtnud. Toonased mõisnikud, baltisakslased jäid oma mõisadest ilma. Uhketesse mõisamajadesse seati sisse näiteks koolid. Ka Härmavere mõisas oli palju aastaid olnud kool. Viimased paarkümmend aastat oli see tühjana seisnud.

Vanaema ja Maarike jõudsid kohale. Vaatepilt oli üsna trööstitu, sest mõis polnud enam sugugi nii uhke, nagu vanadel fotodel. Vanaema ja Maarike said ennast sisse seada ühes toas, mis oli veel enam-vähem korras, kuid ka see ruum oli väga tolmune. Väljas oli küll kuum suvepäike, aga kogu maja oli jahe nagu külmkapp, haisev ja räpane pealekauba. Kus on WC? Kus saab käia pesemas? Vanaema ainult turtsatas ja teatas, et pole seal häda midagi. Käsi ja hambaid saab pesta pudeliveega, mõisatiigis saab suplemas käia, korralik kuivkäimla on õue peal!

Maarike oli üsna õnnetu … vanaema tegi talle ettepaneku, et tüdruk võiks lipata poodi ja seal midagi head õhtusöögiks tuua. Tüdruk võiks endale isegi jäätist osta.

Poodi me nüüd lähemegi. Pood oli õnneks üsna lähedal ja see oli ka üsna pisike. Saame teada, mida Maarike kokku ostis. Enamuses magusat, aga soolast? Kartulikrõpsud on tegelikult ju soolased. Kas pole.

Poest väljudes nägi Maarike üht meest, kes istus laua ääres ja tahtis kangesti kabet mängida. Maarike oli nõus ja nii sai ta tuttavaks kohaliku Eduardiga, keda hüüti ka lihtsalt Etsiks. Kuna Ets on kohalik, siis teadis ta rääkida põnevaid lugusid ka mõisast. Näiteks, et parun von Hucksberg oli rikas mees, kes pidavat nüüd mõisas kummitama ja et mõisas pidi olema kusagil ka aare! Ets olevat isegi kuulnud, kuidas parun mõisas kummitamas käis.

Samal ajal, kui Maarike ja Ets kabet mängisid, mängisid lähedal kaks kohalikku poissi jalgpalli. Saame ka nendega tuttavaks – üks neist Gregor, teine Uku-Kevin.

Kui Maarike ja Ets kabemängu lõpetasid, selgus, et Ets on ratastoolis …

Maarike jõudis tagasi mõisa. Vanaema ei märganudki, et Maarike oli päris kaua ära. Maarike ulatas vanaemale poekoti. Vanaema tegi korraks imelikku nägu, kui ta poekoti sisu nägi. Präänikud ja limps on tegelikult päris head …

Maarike rääkis vanaemale ka kummitusest mõisas, sellest, millest Ets oli rääkinud. Vanaema teadis rääkida, et enam-vähem iga vana maja kohta räägitakse, et seal kummitab. Kummitusi on erinevaid. Milliseid? Nende kohta saad juba ise täpsemalt lugeda.

Seejärel oli aeg magama minna. Vanas ja tolmuses toas oli nii pime, et Maarike ei näinud tuhkagi. Tüdruk püüdis magama jääda, aga uni ei tulnud. Vanaema juba magas, kui äkki! Maarike kuulis samme. Veidi hiljem tulid sammud juba nende toa ukse poole. Maarike pani silmad kinni. Hetk hiljem ta piilus, lahtises ukseavas seisis tume kuju, otsekui oleks tegemist päris inimesega, mitte vaimuga. See oli veel õudsem ja Maarike pistis täiest kõrist karjuma. Kuju ehmatas, võpatas ja taganes. Kostis eemalduvate sammude kaja.

Nüüd ärkas ka vanaema. Temale tundus, et kummitus uksel kartis hoopis tüdrukut, mistõttu ei peaks nemad teda kartma.

Järgmisel päeval oli mõisa ümber mitmeid auke kaevatud. Kas need olid tehtud kellegi poolt, et mõisa uurida? Või?

Veidi hiljem pidi Maarike jällegi poodi minema. Poe juures oli taaskord ka Ets. Selgus, et Ets elas külas päris üksinda. Poeg oli täiskasvanud mees, kes elas ja töötas linnas. Tal oli seal tähtis töö, mistõttu polnud ta juba kaks aastat isa vaatamas käinud …

Tuttavaks saame veel ühe tegelasega. See on külavanem Viivi, kes otsis Etsi. Lähenemas oli külapäev ja Ets pidi peokõnet pidama, kuid Etsil polnud kõne veel valmis. Viivi tõdes, et nad peavad näitama, kuidas Härmavere küla inimesed saavad kokkutuleku korraldamisega paremini hakkama kui Härgvalla küla rahvas.

Õhtupoolikul pidid Maarike ja vanaema külla minema kellelegi Leida-tädile. Tema vanaisa oli töötanud mõisas toapoisina ja vanaema lootis, et ehk on Leida-tädil meeles midagi, mis tema vanaisa mõisa kohta rääkinud oli. Tegelikult oligi. Lugu oli põnev ja selgus, et mõisas oli ka salakäik! Nüüd tuli välja, et Proua Majauurija ei olnud oma elus veel kunagi ühtegi salakäiku avastanud, mistõttu ta oleks väga tahtnud midagi sellist leida.

Jõudes tagasi mõisa, laotas vanaema toa põrandale laiali suure paberi. See oli mõisa plaan. Kahjuks ei selgunud plaanilt, kus salakäik olla võiks. Neil tuli hakata otsima! Seda küll järgmisel päeval, sest õhtu oli juba hiline.

Otsimine ei ole lihtne, eriti veel siis, kui selgus, et mõisas on arvatavasti ka vamm. Lisaks oli mõisa ümber veelgi rohkem auke kaevatud. Nüüd oli vanaema kindel. Nad peavad tabama selle, kes auke kaevas. Nad peavad korraldama varitsuse! Maarike oli kindel, et varitsus kõlas põnevalt nagu spioonifilmis. Varitsuskohaks valiti majast pisut eemale jääv tihe põõsastik Sealt paistis hästi kätte külast mõisa juurde tulev tee, aga ka suurem osa majast.

Varitsus oli põnev, pisut naljakaski, kui selgus, et „tulijad“ olid meile juba varasemast tuttavad tegelased. Ma ei tahaks Sulle siinkohal ütelda, kes tulid ja miks nad tulid, kuid meie lugu läheb edasi.

Lugu läheb edasi. Hakatakse otsima parun von Hucksbergi lemmikhobuse hauda, sest väidetavalt võiks just selles hauas ka aare olla. Aaret otsivad lisaks Maarikesele ja vanaemale ka Ets, Gregor ja Uku-Kevin, kuigi poisid jõuavad käia aitamas ka tädi Leidat, sest küttepuud on vaja riita laduda.

Ja samas ega see aarde otsimine ja leidmine sedavõrd lihtne polegi. Miks? Selle jätan Sulle endale lugeda, aga on olemas igasugu seadusi, mis ütlevad, et paljud leitud aarded kuuluvad hoopis Eesti riigile ja nn aaret võivad välja kaevata spetsialistid ehk arheoloogid.

Kuna olen jõudnud oma kokkuvõtte ja tutvustusega üsna raamatu lõppu (kahjuks on selles vahvas ja toredas loos ainult 108 lehekülge), siis pean olema ettevaatlik, et Sulle kõike ära ei räägi.

Lühidalt siiski. Saame teada, kes on see „kummitus“ mõisas, keda Maarike oli ühel ööl ehmatanud. Loomulikult leiame üles ka salakäigu, saame teada, et mõisa all on kelder, ja seal on ka kirst asjadega ja avastame mõisasaali laest maalingu. Mis asjad selles kirstus olid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Saad teada sedagi, et anfilaad mõisas ei ole seotud ahvidega, et külapidu võiks toimuda ka mõisas, ja et eelpool mainitud „kummitus“, kes ei olnudki kummitus, on hoopis väga lähedalt seotud ühe selle raamatu teise tegelasega! Kellega? Mis Sa arvad?

Kui jõuad raamatu lõppu, viimasele leheküljeni, viimase lõiguni, siis saad Sinagi aru (nii nagu ka Maarike), et tegelikult võib vanades majades siiski ka kummitusi olla. Ja pisut salapära peabki vanadesse majadesse alles jääma …

Väga vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anni Mäger.