Laura Ellen Anderson

„Amelia Kihv ja ükssarvikuisandad“

(Eesti Raamat)

 

Vampiiritüdruk Amelia ja tema sõbrad valmistuvad salajaseks päästeoperatsiooniks: vaja on leida ja Pimeduse kuningriiki tagasi tuua kuninganna Helgehing, kes aastate eest salapäraselt kadus.

 

Sõbrad jõuavad Säralinna. Kui palju valgust, sädelust, rõõmu, laulu ja tantsu! Lihtsalt hirmus! Peagi selgub, et kaduma on jäänud mitmeid Säralinna elanikke. Linna valitsevad ükssarvikuisandad, kes süüdistavad kõiges pimeduse olendeid ja lubavad linnaelanikke nende eest kaitsta.

 

Amelia ja tema sõbrad peavad välja uurima, mis õigupoolest toimub. Seejuures peavad nad väga ettevaatlikud olema, et end mitte paljastada! Kuid ega see nii lihtne olegi. Kes kipub tüli norima, kes magama jääma, kes sööb liiga palju suhkrut, kes muudkui sumiseb …

 

Loe ka eelmist raamatut „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ (2025). See võrratu ja heldelt illustreeritud sari sobib keskmisele koolieale.

 

Selle ägeda raamatusarja esimene (eelmine) raamat „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ oli hiiglama vahva lugemine, mis meeldis ka lastele, sest raamatut tutvustasin ka koolis ja paljud lapsed võtsid selle hea meelega koju lugemiseks. Pärast lugemist kinnitasid ka lapsed – jah, oli väga vahva lugemine.

 

Uue raamatu alguses on Säralinna kaart/Valguse kuningriik (just sinna meie loo peategelased lähevad), millel on näha igasugu ägedaid kohti – Haldjamets, Kirgas org, Heade soovide soovikaev, Humaniit, Säravad kaid, Lusti jõgi, Päkapikkude kant, Imetabased mäed, Meeldiv tiik, vikerkaarerong.

Seejärel peategelased – Nokturnia ja Säralinna elanikud: Amelia Kihv (väike vampiiritüdruk) ja tema lemmikloom/lemmik kõrvits Pontsu, Amelia head sõbrad Floora Uurik (üks suurt kasvu ja haruldast tõugu jeti), Toom Toonela (ehk Surm ise), prints Tangiin ja Tangiini isa kuningas Vladimir (vampiir) ja haldjas Helgehing (Tangiini ema, just teda minnakse Säralinna otsima), Säde (härjapõlvlane) ja Fabio (ükssarvik).

 

Loo alguses saame lugeda, et oli halloween ja Pimeduse kuningriigis oli päike tõusnud, mis tähendas, et kõik Nokturnia ja selle hirmsate eeslinnade olendid hakkasid voodisse minema – välja arvatud Amelia Kihv ja tema sõbrad. Nemad olid asumas väga tähtsale teekonnale Valguse kuningriiki.

 

Autor tuletab meelde prints Tangiini lugu. Poisil oli küll olemas ema – Helgehinge-nimeline haldjas. Traagilisel kombel oli Helgehing salapäraselt kaduma jäänud, kui Tangiin oli alles beebi. Prints Tangiini isa, kuningas Vladimir, oli abikaasa kadumise pärast niivõrd kurvastanud, et oli oma kuningriigi ja poja unarusse jätnud ning aastaid tulutult naist otsinud. Seega oli prints Tangiin pooleldi vampiir ja pooleldi haldjas …

 

Nüüd olid Amelia ja tema sõbrad pakkunud Helgehinge otsimisel abi, mistõttu oli kuningas Vladimir palju rõõmsam, sest nüüd oli tal abi ja ka lootust.

 

Valmistuti minekuks Säralinna. Amelia ema oli valmistanud neile nutikad maskeeringud. Pontsu nägi välja nagu suur karikakar, Amelia oli haldjas, Floora oli ükssarvik, Toom oli ingelkiisu, kuningas Vladimir oli lepatriinu ja prints Tangiin härjapõlvlane.

 

Neil oli ka Valguse kuningriigi kaart ja leitud pärgamenditükil kirjake: „Säralinn, linn, kus päike iialgi ei loobu ja su unistused alati täide lähevad …“

 

Meie põnev ja seikluslik teekond võib alata. Lähme otsima prints Tangiini ema.

 

Otse loomulikult ei taha ma Sulle neid põnevaid sündmusi üksipulgi ümber jutustada, sest mis lugemine see siis selline on. Aga veidi ikka.

Alguses jõuavad peategelased Pimedus ja Valguse kuningriigi piirile, siin on ilus ja müstiline Hurmaniit. Nad jõuavad Heade Soovide soovikaevu juurde, kus neil on võimalus soovida kolm soovi (nii nagu muinasjutulistes lugudes ikka). Floora on soovidega üsna kärsitu, mistõttu kaks esimest soovi läheb täiesti aia taha ja kolmas soov toob kaasa selle, et kuningas Vladimir muutub mesilaseks ja kaob! Lisaks sellele jäävad meie peategelased ilma ka Valguse kuningriigi kaardist! Algus on igati pinev ja põnev.

 

Kuhu edasi minna? Õnneks kohtuvad Amelia ja tema sõbrad ühe sõbraliku härjapõlvlasega, kel nimeks Säde. Just tema on see, kes võib aidata teistel Säralinna jõuda, sest temagi on Säralinna poole teel.  Loeme, et ka Säde vend, Läik olla röövitud. Säde on kindel, et süüdi on kurjad pimeduse olendid, kuid kas ikka on? Säde teadis ka Heleghinge, ja eks neid röövituid on teisigi. Sellest saame teada, kui raamatut edasi loeme.

 

Säralinna jõudmiseks on vaja kasutada vikerkaarerongi, kuid lähima vikerkaarepeatuseni on paras matk, mistõttu asuvad Amelia ja tema sõbrad ning härjapõlvlane Säde teele.

 

Teekond peatuseni on pikk ja seiklusi täis. Siin on igasugu põnevaid tegelasi, nagu näiteks karvapuugid, kuuldakse kummalist, ilusat ja kurba laulu, leitakse kalliskividega kaetud pulk, mille ühes otssas olid suled. Kõik need asjad on seotud sellega, millest edaspidi lugeda saame.

 

Hommik käes. Vikerkaar peaks kohe-kohe ilmuma, nüüd on vaja kiirustada. Vikerkaarerongile jõudmine võtab aega, juhtub igasugu sekeldusi, kuid lõpuks ollakse siiski rongil ja sõidetakse Säralinna.

 

Rongis saame tuttavaks veel ühe olulise tegelasega – ükssarvik Fabioga, kelle hakkab liba-ükssarvik Floora meeldima. Nagu Sa mäletad, siis Floora on ju ikkagi jeti, kuid tema kostüüm/maskeering on väga hea.

 

Jõuame Säralinna. Amelia ja sõbrad saavad teada, et enamik valguse olendeid kolib sinna ja käivad jutud, et vikerkaarerong pannakse lõplikult kinni. Aga kuidas siis linna või linnast välja pääseb, kui linn kinni pannakse? Härjapõlvlane Säde kinnitab, et ei pääsegi, kuid kõik valguse olendid on Säralinnas kenasti kaitstud. Säralinnast polegi vaja lahkuda.

 

Üht tegelast tutvustatakse meile veel – Alfa Ükssarvik (ta on ka Fabio isa) ja Säralinna juht ja kaitsja, kes teab, mis kõikidele valguse olenditele parim on. Siinkohal taaskord küsimus – kas ikka teab või …

 

Nüüd peavad Amelia ja tema sõbrad kiirustama. Enne kui linn suletakse, on vaja üles leida haldjas Helgehing, kuningas Vladimir, kes oli muutunud mesilaseks ja lõpuks on vaja ju ka Nokturniasse jõuda …

 

Otsingud algavad. Selgub, et kadunud on mitmeid teisigi valguse olendeid ja kõik vihjab sellele, et süüdi on pimeduse olendid, kuid õige varsti on selge, et vägagi kahtlast mängu mängivad hoopis ükssarvikud, kui päris täpsed olla, ükssarvikuisandad (selle vihjab ju ka selle raamatu pealkiri).

 

Ja veel. Amelia ja tema sõbrad otsivad haldjas Helgehinge, kuid ka teisi valguse olendeid. Käime ära ka ükssarvikute banketil, kus esitab hämmastava laulu Floora!

 

Asjad lähevad veelgi põnevamaks, kui vangi satuvad Amelia ja tema sõbrad, seal on vangis ka kadunud valguse olendid. Ka prints Tangiini ema! Ja kui tundub, et äkki meie vangid pääsevad, siis läheb olukord veelgi keerulisemaks, sest Alfa Ükssarvikul on veel jubedam plaan, mis seotud mäluloputajaga!!!

 

Kuidas seekordne kaasahaarav, põnev ja ka humoorikas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda? Kas Valguse ja Pimeduse kuningriigid ühinevad? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Ah jaa, mängu tuleb veel üks tegelane, kellele pannakse nimeks Punnu! Kes see Punnu? Loed raamatu lõpuni, saadki teada.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel on kirjas – lõpp, kuid ka küsimus – või kas ikka on … Ja tegelikult, arvata võib, et Amelia Kihva ja tema sõprade seiklused jätkuvad, sest inglise keeles on ilmunud mitu-mitu raamatut sellest sarjast.

Ülar Allas, Grete Alt

“Eesti looduse kõige-kõigemad. Teine osa”

(Pegasus)

 

Hoiad käes raamatut, mis tutvustab Eesti looduse imesid ja meie loodusrekordeid. See on teine raamat kaheosalisest sarjast. Seekord uudistame meie linde, putukaid, pinnavorme, ilmastikunähtusi ja muud huvitavat.

 

Kui oled selle raamatu läbi lugenud, siis tead, milline lind kannab tiivasulgedel Eesti lipu värve. Samuti oskad öelda, millised putukad lendavad kõige kiiremini ja kus asub meie kõige võimsam kanjon. Võib kihla vedada, et kui loed Eesti suurimast rändrahnust või kõige uhkematest liivakivipaljanditest, tahad neid oma silmaga vaatama minna.

 

Raamat on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kuid pakub avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Need lood innustavad meid loodust hindama ja ümbritsevat maailma paremini mõistma.

 

Raamatu autoriks on bioloogiadoktor Ülar Allas, kelle sulest on ilmunud kodumaist loodust tutvustavad teosed "Eestimaa imed", "Eesti looduse rekordid", „Eestimaa 50 parimat matkarada“, „Eestimaa 50 parimat matkarada 2. Maakondade pärlid“ ja „Matkates läbi Eesti“. Ta kirjutab ka populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

 

Selle vahva loodusraamatu esimene osa oli igati huvitav, põnev ja sisukas lugemine, täpselt sama saan ütelda ka raamatu teise osa kohta.

 

Uue raamatu esimene osa on lindudest. Esimeses peatükis saame tuttavaks kühmnokk-luigega, kes on meie looduse kõige raskem lind. Selgub, et Eestis elab kolme liiki luiki. Kõik nad on valge sulestiku ja pika kaelaga, kuid kühmnokk-luige tunneb eksimatult ära oranžika noka järgi. Huvitav fakt on seegi, et kühmnokk-luik on üks maailma raskemaid linde, kes veel lennata jaksab.

Meie kõige väiksem lind on pöialpoiss. Roheka sulestiku ja süsimustade silmadega tegelane on kõigest sõrmepikkune ega kaalu rohkem kui üheeurone münt! Tegelikult on pöialpoiss kogu Euroopa kõige väiksem suleline. Hoolimata väikesest kasvust on pöialpoisid rändlinnud.

Eesti kõige väiksem röövlind on värbkakk. Kasvult on ta vaid kuldnoka suurune, mistõttu pole ime, et mõnikord peetakse värbkakke teiste öökullide poegadeks.

Meie kõige suurem röövlind on merikotkas, kelle lend on väga uhke vaatepilt. Täiskasvanud merikotka kaal võib küündida 6 kilogrammini. Emaslind on isaslinnust suuremat kasvu. Pole teada, miks see nii on.

Eesti kõige vanem lind oli kalakajakas Marta, kes elas 34-aastaseks (1981-2015). Oluline on seegi, et Martast vanemat kalakajakat pole tänini teada terves maailmas. Selles peatükis saame teada sedagi, et maailma vanim lind on olnud 120-aastane Austraalia kakaduu Cocky Bennett.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada. Lugemiserõõm peab ka olema. Lindudest saame lugeda veel: metsvint (kõige arvukam pesitseja), pasknäär (lind, kes kannab tiival Eesti lipu värve), randtiir (kõige tublim rändur), sookurg (kõige pikemate tiibadega lind), rabapistrik (kõige kiirem lendaja, kelle suurimaks kiiruseks on mõõdetud 389 km/h!), kassikakk (kõige suurem öölind), kuldnokk (kõige osavam matkija, üksainus kuldnokk võib õppida paarikümne eri linnu hääli järele tegema), kuuse-käbilind (kõige varsem pesitseja), ööbik (kõige kuulsam laulik), rasvatihane (kõige arvukam talilind).

Esimese osa (linnud) viimane peatükk tutvustab lugejale meie lõige linnurikkaimat paika – Matsalu rahvusparki. Igal aastal lendab läbi Matsalu rahvuspargi rohkem kui 2 miljonit veelindu!

 

Raamatu teine osa on putukatest ja ämblikulaadsetest. Eesti kõige suurem liblikas on sirelisuru. Kauni välimusega sirelisuru tiibade siruulatus küünib 12 sentimeetrini. Need liblikad ilmuvad välja mai lõpus ja lendavad ringi veel augustiski.

Kõige suurem päevaliblikas on pääsusaba. Eestis on teada ligi 2000 liiki putukaid, kuid päevavalges tegutseb vaid veidi üle 100 liigi. Päevastest liblikatest on suurim pääsusaba, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda peaaegu 10 sentimeetrini.

Järgmisena saame tuttavaks põderpõrnikaga, kes on meie kõige suurem mardikas. Põderpõrnikad on Euroopa suurimad mardikad. Isane põderpõrnikas võib kasvada rohkem kui 7 sentimeetri pikkuseks. Selles peatükis saame lugeda sellestki, et maailma suurim mardikas on titaansikk, kes võib kasvada 17 sentimeetri pikkuseks!

Kellest selles osas veel lugeda saame? Vahtlane (kõige parem hüppaja), hiidämblik ja majaämblik (meie kõige suuremad ämblikud), jaanimardikas (ainus helendav olend), kiil (kõige kiiremini lendav putukas, sööstu ajal võivad suured kiilid saavutada kiiruseks kuni 90 km/h!), kuklane (kõige tublim ehitusmeister, selles peatükis soovitatakse külastada Põlvamaal asuvat Kiidjärve kuklasterada), sääsk (kõige tüütum piniseja), puuk (kõige ohtlikum ämblikulaadne), mesilane (kõige töökam tolmeldaja).

 

Kolmas osa viib meid ilmanähtuste juurde. Esimene peatükk jutustab kõige suurematest raheteradest. Üks Eesti võimsamaid rahesadusid toimus 7. augustil 2023. aastal. Siis langesid Saaremaal Sõrve poolsaarel taevast alla raheterad, mille läbimõõt oli lausa 8 sentimeetrit – tennisepalli suurused jääkuulid!

Järgmiseks loeme kõige paksemast lumevaibast. Eesti lumepaksuse rekord sündis 1924. aasta veebruaris. Siis mõõdeti Tallinnas Lasnamäe nõlval asunud ilmajaamas lumikatte pakuseks 104 sentimeetrit. Maailma suurim lumikatte paksus mõõdeti 1927. aastal Jaapanis Ibuki mäel. 14. veebruaril kattis seal maad 11,8 meetri paksune lumekiht.

Kas seda teadsid, et Eesti kõige tugevam maavärin toimus 25. oktoobril 1976. aastal Osmussaare lähistel. Mõned vanad inimesed mäletavad tänaseni, kuidas hooned rappusid ja mööbel toas ringi tantsis.

Kõige soojem päev oli Eestis 11. augustil 1992. Kõige palavam oli Võrus, kus termomeeter näitas 35,6 kraadi sooja. Kuumarekordid sündisid ka mitmetes teistes Eesti linnades.

Kõige külmem päev oli 17. jaanuaril 1940. Jõgevat hüütakse Eesti külmapealinnaks ja sealt pärineb ka Eesti külmarekord – 43,5 kraadi külma!

Kolmandas osas saame lugeda veel ka kõige tugevamast tuuleiilist (48 meetrit sekundis).

 

Seejärel uus osa – teised põnevad loodusimed. Tuhala nõiakaev (kõige kummalisem kaev, mis asub Harjumaal Kata külas), Virulase koobas (kõige pikem looduslik koobas, mis asub Tuhala Nõiakaevust lühikese jalutuskäigu kaugusel), Hinni kanjon (meie kõige võimsam kanjon, mis asub Võrumaal Rõuge vallas), Kaali meteoriidikaater (kõige kuulsam meteoriidikraater, mis asub Saaremaal, ja seda ka, et lisaks Kaalile on Eestis leitud veel kuus meteoriidikraatriit, neist suurim ja vanim on Neugrundi kraater, mis asub Osmussaare lähistel), Härma müürid (kõige uhkemad liivakivipaljandid, mis asuvad Võrumaal Piusa jõe lähistel), Suur Munamägi (meie kõige kõrgem mäetipp, Võrumaal Haanja kõrgustikul asuva mäe tipp ulatub 317 meetrit üle merepinna), Ehalkivi (kõige suurem rändkivi, mis asub Lääne-Virumaal Letipea neeme tipus, oma mõõtudelt on see sama suur nagu kahekorruseline maja!), Vällamäe soo (kõige sügavam soo, see asub samuti Haanjamaal ja soos on turbakivi paksuseks mõõdetud 17 meetrit – viiekorruselise maja kõrgus).

Neli peatükki on raamatus veel. Laiuse mägi on meie kõige kõrgem voor, mis asub Jõgeva ja Tartu vahel Vooremaal), Saka-Ontika-Toila (kõige kõrgem pankranniku lõik, Ontika küla juures tõuseb pankrannik 56 meetrit merepinnast kõrgemale), Soomaa „Viies aastaaeg“ (kõige suurem üleujutus, sest Soomaal ongi ju viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja … üleujutus).

Raamatu viimane peatükk on Lahemaa rahvuspargist, mis on Eesti suurim rahvuspark. Lahemaa rahvuspark asub Põhja-Eestis, otse Soome lahe ääres. Lahemaa pole mitte ainult Eesti kõige suurem, vaid ka kõige vanem rahvuspark. See asutati juba 1971. aastal. Lahemaa rahvuspargis saame näha merd, metsi, rabasid, jugasid ja vanu mõisaid. Läbi Lahemaa voolab seitse jõge ja lisaks hulk väiksemaid ojasid.

 

Suurepärase ja sisuka loodusraamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest.

„Hortus Poeticus.

Valimik eesti taimeluulet“

Koostanud Karl Martin Sinijärv,

Urve Sinijärv

(Varrak)

Igal juhul, ükskõik kui suurteks linlasteks ja loodusekartjateks me ka ei saa, taimed, need meie ürg-ürgsed vennad ja õed, tegelikult need, tänu kellele me üldse siin oleme, liigume, loome ja lehvitame (ja luuletame), jäävad meiega.

Ka luuletustes.

Loodetavasti. Ei. Kindlasti.

Tõnu Õnnepalu

Taimed on meie luuletajaid ja kunstnikke alati inspireerinud. Ent rääkides taimedest, räägime läbi nende enamasti siiski inimtunnetest. Siinsesse, nii sisult kui vormilt poeetilisse taimeluulekogumikku on tee leidnud üle 140 eesti autori loodud luuletuse, mis on valitud võimalikult laia ajaskaalat ja eripalgelisust silmas pidades.

Leidub nii armastatud klassikat kui lustlikumat nüüdisluulet.

Eestis sündinud või Eestiga seotud botaanilise kunsti esitamisel ja valimisel on samuti eesmärgiks seatud mitmekülgsus.

Luuletusi ilmestavad lisaks suure põhjalikkuse ja täpsusega tehtud taimeportreedele ka herbaariumilehed. See on raamat, mida saab nii lugeda kui vaadata, aeglaselt ja korduvalt.

Raamatule on saatesõna kirjutanud botaanikuharidusega kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu.

Kui ma 1992. aastal ülikooli lõpetasin, siis kirjutasin oma diplomitöö Henrik Visnapuust. Eesti luuleklassikust, kelle elusaatus sõja eest lõpuks USAsse viis. Seetõttu olen ikka ja jälle ka mõne luuleraamatu kätte võtnud ja head luulet nautinud, kusjuures seda eriti nüüd, vanemas eas. Vahetevahel lihtsalt peab aja maha võtma, kasvõi 10 minutiks ja head luuleread rahustavad kindlasti.

Üks minu lemmikutest luulekogumike hulgas on olnud 1980. aastal kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud „Eesti looduslüürikat“.

Nüüd on sellele kõrvale panna vägagi uhke, ilusas köites, sisukas ja võimas „Hortus Poeticus“!

Selle raamatu luuletused on jaotatud temaatiliselt – varia, triiphoone, kevadlilled, eesti lilled, aialilled, puud, maa lapsed, aed ja aednik, rohi ja muru, mesi, taimeriigi piiri peal.

Piilun raamatusse.Esimene osa on variaja seda osa alustab rahvaluule Haljala kihelkonnast, pealkirjaks „(Loomine)“ ja seda jutustab lugejale ühest õunapuust mäe otsas. Luuletuse kõrvalehel on Karl August Senffi tuššijoonistus õunapuust aastast 1800.

Carl Robert Jakobson luuletab kannikesest (1870), Elise Aun pärnast (1888), Jaan Kaplinski metsasekvoiast, Doris Kareva mandragorast, Ernst Enno ristikheinast.

Siinkohal Ernst Enno luuletus „Koduigatsus“

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,

Tuul mängib lillelõhnaga –

Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune

Viib sinimetsa poole kaugele,

Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,

Et kanda kojukutset minu meele.

Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,

Et õitsvad kodus valged ristikheinad.

Imeliselt ilus on see Ernst Enno luuletus. Mäletan, kunagi koolipõlves, oli see kuuletus ka peas.

Tagasi raamatu esimese osa juurde. Marie Under räägib sirelitest, siin on ka Karl August Senffi guaššijoonistus harilikust sirelist (1800), Veronika Kivisilla viitab oma luuletuses Marie Underi sirelile (!), Juhan Liiv räägib kanarbikust, Hänilane raudnõgesest, Ernst Enno vesiroosist, Karl Ristikivi sõnajalgadest, Paul-Eerik Rummo maarjaheinast, Leelo Tungal suurest teelehest, Ellen Niit humalapuust (1972), Rein Sander seedrist.

Raamatu teine osa viib lugeja triiphoonesse.Selle avab Jüri Üdi luuletus „Palmimaja“, mille kõrval on fotokoopia August Philipp Clara gravüürist (1821), millel Tartu Ülikooli Botaanikaaia kasvuhooned.

Karl Martin Sinijärv pühendab luuletuse ühele palmile, mille kõrval on koopia Johannes Kentmanni harilikust datlipalmist tema taimejoonistuste kogumikust „Codex Kentmannus“ (aastast 1555!!!).

Indrek Koffi luuletused räägivad kõrgest araukaariast, paradiisilinnulillest, sõrmlehikust ja banaanist. Need neli on valminud etendusele „Piip ja Tuut ajavad võrseid“, mis esietendus Tallinna Botaanikaaias 6. aprillil 2024.

Aleksander Suuman luuletab monsterast, kõrvalehel on Marje Eelma pliiatsijoonistus „Meeldiv monstera“ (2025), Jüri Üdi luuletus „Rahatuvi“ peatub ka oliivipuudel, Contra jutustab sidrunist.

Contra „……“

väitele nagu kasvaks

mul nina otsas sidrun

vastan

see on laim

Ja edasi. Lilli Prometi luuletuses on juttu apelsinidest (talvepäikesed), Leelo Tungla luuletuses on jõulutäht, Tõnu Õnnepala luuletuses on kannatuslill.

Jõuan raamatu kolmanda osa juurde – kevadlilled.Peep Ilmet ja lumikelluke, Andres Ehin ja sinilill, Ly Seppel ja samuti sinilill, Erni Hiir ja jällegi sinilill.

Peep Ilmeti luuletus „Mure ja lein“ on ülastest.

Peep Ilmet „Mure ja lein“

Mure see must

lõgistab ust

lauludest leegitseb leinu

kui ylaseid.

Tagasi kolmanda osa juurde. Raimond Kolk ja krookused, Jaan Kaplinski ja varsakabjad, Rein Sander ja paiselehed, Aleksander Suuman ja maikellukesed, Kersti Merilaas ja nurmenukk.

Raamatu neljas osa on Eesti lilledest.Minu lemmikluuletaja Henrik Visnapuu avab selle osa luuletusega „Noore ema palve neitsille“, milles juttu käoorvikust. Tiia Toometi pealkirjata luuletus on võilillest.

Tiia Toomet „………..“

See õhtu tuleb ükskord tagasi

võilillede valged kahupead

kumavad läbi

ta rohelist valgust

teispool aja peatumist

vilistab peoleo

sinu häälega

Juhani Liivi luuletus aastast 1896 kannab pealkirja „Kullerkupp“, Aira Kaal räägib loo kuldkingade kuningriigist, Kersti Merilaas ja kuukressid, Kersti Merilaas ja punane moon, ja ka rukkilill, Tiia Toomet ja metsmaasikas, kuid ka karikakar.

Taavi Tuulik luuletab hiirhernestest, Ellen Niit tulilillest ehk tulikast, Jaan Kaplinski hanijalast, Ott Arder kassitapust, Maret Suits-Elson tõrvalillest, Viivi Luik heinputkest, Timo Maran nõmmeliivateest, Marek Sadam kummelist, Olivia Saar kurekatlast, Muia Veetamm põdrakanepist, Viivi Luige luuletuses saavad kokku mitmed lilled.

Viivi Luik „Hilissuvine“

Ja lõhnab angervaks

ja tulilill

ja ohakas.

On hilissuvi, on hilissuvi

ja pihlapuus

on marjakobar

ja männikus

on kanarbik.

Ja seda suve

ei tule enam,

ei tule enam

seda suve.

Viies osa viib meid aialillede juurde.Seda osa alustab Gustav Suitsu luuletus „Rooside eleegia I“, mille kõrval on imeliselt ilus Karl August Senffi guaššijoonistus „Roos“ (1800).

Kauksi Ülle luuletab pojengist, Kalle Istvan Eller gladioolist (kõrvallehel on Zhanna Tohti akvarell aedgladioolist (2025)), Heiti Talvik liiliast, Vladimir Beekman iiristest, Maarja Kangro päevalillest, Ave Alavainu krüsanteemist.

Kuues osa on puudest.Rein Sander ja lepad, Tõnu Õnnepalu ja samuti lepad, Juhan Smuul ja paju, Gustav Suits ja haavad, Leelo Tungal ja näsiniin, Andres Ehin ja sarapuu, Kristiina Ehin ja vaher.

Ilmar Trulli luuletuses „Puukooli aktus“ on juttu erinevatest puudest.

Igal aastal mihklikuul

ranits pakitud saab puul.

Puud on ise täitsa taimsed,

kuid neil huvid on ka vaimsed.

Kooli tulid kuusk ja mänd,

tuli õpetaja känd,

tulid saar ja sarapuu,

palm ja ahvileivapuu.

Lehvitati okkaid-lehti,

õisi anti, aktus tehti.

Kuulati siis kõnesid.

Noh mitte kõiki, mõnesid.

Üpris puised olid kõned.

Kõik ei olnud, ainult mõned.

Lõpuks tehti resümee,

et mingem metsa, punkt ee.

Lehte Hainsalu luuletab kadakapuust, Aleksander Suuman kasest, Häniläne kuusest, Paul Rummo Laulasmaa rannast ja männist, Contra tammest, Mart Raud juudapuust, Mari Vallisoo murelipuust, Minni Nurme mets-õunapuust, August Sang õunapuust, Viivi Luik pihlapuust, Häniläne harilikust hobukastanist, Ellen Niit kibuvitsast, Timo Maran pärnast.

Selle osa viimane luuletus on Juhan Viidingu pealkirjata luuletus:

Kes puid ja põõsaid istutab?

Sa vaata, Juhan, seisata.

Puud pühad on. Ja iga päev.

Puid pühadeks ei heisata.

Raamatu seitsmes osa on maa lastest.Selles osas on luuletusi Artur Alliksaare, Lilli Prometi, Veronika Kivisilla, Asko Künnapi sulest.

Siinkohal Asko Künnapi väga põneva lahendusega „Lilledest“:

Mu lemmiklill

on agoonia.

Ja sinul …

filharmoonia.

Koos põletame

selle linna

tuhaks talla alla,

et oleks, kuhu

ketsijälgi jätta.

Oot …

Lille kohalt liialdasin –

siiski iroonia

lumivalge liilia.

Selles osas on luuletusi veel ka Lehte Hainsalu, Hanneleele Kaldmaa, Valdur Mikita, Betti Alveri, Erni Hiire, Wimbergi ja Aleksander Suumani sulest.

Kaheksas osa on aiast ja aednikust.Selles osas leiame Henrik Visnapuu luuletuse „Aed ja aeg“, Deebora Vaarandi „See hommik on aedniku päralt“, Jüri Kolgi „Aed“, Erni Krusteni „Aednik“, Hendrik Adamsoni „Õitevaht“, Marie Underi „Sinine terrass“, Asko Künnapi „Mu süda taob kui vineerist orav“ ja Hanneleele Kaldmaa „Paradiisaed“.

Hanneleele Kaldmaa „Paradiisiaed“

Tellissaared, kuldrenetid, tribuud,

paradiisiõunad, talvenaudingud –

talvenaudingud!

Nägin unes lund

ja ärgates tundsin õhus,

kuidas ta tuleb.

Selline näpsitus, teistmoodi tunne.

Talv on käes.

Nüüdsest

kõnele minuga õunte keeles.

Üheksas osa on rohust ja murust.Jakob Tamm luuletab kõrtest, Arvi Siig rohust, Karl Martin Sinijärv murust, Taavi Tuulik tarnadest, Liidia Tuulse umbrohust.

Selle osa lõpetab Juhan Viidingu pealkirjata luuletus:

Maa, mis võsa all,

on säilinud!

Muld, mis metsa all,

on tulevane põld!

Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla.

Ükskord jälle põletame alet.

Siis saab jälle põldu,

väljapuhand maad.

Hoia võsa, kui sa hoida saad.

Raamatu eelviimane osa on meest– selles osas on luuletused Jaan Krossi, Hando Runneli, Viivi Luige, Doris Kareva, Juhan Liivi („Ta lendab mesipuu poole“!) sulest.

Viimane osa viib lugeja taimeriigi piiri peale– siin on valikus Hando Runnel, Triin Paja, Jüri Üdi, Aleksander Suuman, Rein Sander.

Hando Runnel „Samblana“

Kõrgena kuusena tundsin kui sündisid lapsed.

Samblana tunnen nüüd ennast kõrgete kuuskede all.

Raamatu viimane luuletus on Hando Runneli „Inimene on kui taim“.

Raamatu lõpus on peatükk „Raudteelill. Floristilisi märkmeid eesti luulest“, mille on kirjutanud Tõnu Õnnepalu.Peatükk, mille alguses Õnnepalu küsib, kuidas saavad lilled luulesse? Ja puud, ja rohi. Ja sammal, ja samblikud?

Siin on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid mõtteid, mida jätan Sulle endale lugeda. Tõnu Õnnepalu tõdeb, et pärast Ernst Ennot ei saa keegi enam luuletada valgest ristikheinast, ilma et lugejale meenuksid Enno read. Või kes iganes ka ei räägiks oma värssides õitsvatest sirelitest, tsiteerib tahes või tahtmata Marie Underit. Luule ühine lilleaed saab isiklikuks aiaks.

Ja veel üks mõte Tõnu Õnnepalult: „Igal juhul, ükskõik kui suurteks linlasteks ja loodusekartjateks me ka ei saa, taimed, need meie ürg-ürgsed vennad ja õed, tegelikult need, tänu kellele me üldse siin oleme, liigume, loome ja lehvitame (ja luuletame), jäävad meiega. Ka luuletustes. Loodetavasti. Ei. Kindlasti.“

Seejärel võtavad Urve Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv selle raamatu kokku. Miks selline raamat tehti, milleks oli seda vaja, kuidas valik luuletustest tehti: „Mõte oli pakkuda võimalikult suurel ajaskaalal ja eripalgelist taimeluulet. Luuletuste ilmestamisel sai sama eesmärk seatud Eestis sündinud või Eestiga seotud botaanilise kunsti esitamisel-valimisel. Suure põhjalikkuse ja täpsusega tehtud taimeportreed on samuti poeetilised …“

Moritz Klose

„Karude kuningriik.

Rahumeelsed metsavalitsejad“

(Tänapäev)

 

Karuekspert Moritz Klose on käinud paljudes maailma eri piirkondades, et uurida erinevate karude elukombeid, nende kohanemist aina laieneva inimasustusega ning legende ja tavasid, mis inimesi karudega seovad.

Ta veedab aega Alaska grisliuurijatega ning jälgib pruunkarusid Baieris ja Rumeenia tihedates metsades, hindab jääkarude praegust olukorda ning vaatab, kas päikesekarude maailm on ikka nii päikeseline.

Ta laseb lugejal vahetult osa saada karude argielust ning kogeda hingematvaid hetki, kui karud peavad rinda pistma ümbritsevate ohtudega.

Raamat käsitleb ka kriitilisi teemasid ‒ nt karurünnakud ja nn probleemkarud ‒, mis sageli kõigutavad habrast tasakaalu inimese ja looduse vahel.

 

Klose näitab, kuidas teadmiste, austuse ja kaitsemeetmete abil on võimalik hoida tasakaalu metsloomi kahjustamata.

 

Eesti karude kohta on peatüki lisanud meie tunnustatud karu-uurija Egle Tammeleht.

 

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas „Looduse lood“ on ka varem ilmunud mitmeid ja mitmeid väga sisukaid, huvitavaid ja põnevaid looduse- ja loomaraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022), Dag Frommholdi ja Daniel Pelleri „Rebaste tarkus“ (2023),  Elli H. Radingeri „Vanade koerte tarkus“ (2019) ja „Huntide tarkus“ (2022, 2025) jpt. huvitavad loodusraamatud.

 

Karuraamatutest olen Sulle ka varem kirjutanud ja olen seda ka varem ütelnud, et ma ei tea miks, aga karud mulle hirmsasti meeldivad, mistõttu on mu raamaturiiuli loodusnurgas üsna mitmeid karuraamatuid. Moritz Klose „Karude kuningriik. Rahumeelsed metsavalitsejad“ liitub nendega ja saab teiste karuraamatute hulgas auväärse koha.

 

Raamatu alguses on kaardike, mis näitab karude levikuala Euroopas 2017-2023. Seejärel sissejuhatus, milles autor tõdeb, et esimest looduses elavat karu, keda ta Euroopas kohtas, pidas ta rebaseks!

Autor viib lugeja 2017. aasta juunisse ja Slovakkiasse, kuhu ta oli sõitnud koos grupi noortega, kes tegelesid WWFis ilveste teemaga. Oli varane hommik, Moritz Klose läks tervisejooksu tegema. Autor kinnitab, et jooksmine on tema jaoks parim võimalus maastikuga tutvumiseks.

Klose tõdeb, et ta ei jookse sellepärast, et millegi eest põgeneda. Ka mitte karude eest, sest nende eest ei tohiks mingil juhul minema joosta. Jooksmine on tema jaoks tõhusaim viis võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju näha.

Jooksmisel aitab teda ka klassikaline muusika. Autor räägib sellestki, kuidas temast sai looduskaitsja. Ta tahtis saada ka pargivahiks mõnes suures USA rahvuspargis. Karudest ta lapsena ja noorena vaimustunud ei ole. Ta õppis bioloogiat, uuris bakalaurusetöö jaoks puudel kasvavaid orhideesid. Magistritöö tegi ta looduskaitse, ökoloogia ja evolutsiooni alal ning uuris küsimust, kas kuivanud puud ja lehmasõnnik võiksid olla mõistlikud alternatiivkütuseliigid, et peatada metsaraie Kirde-Mongoolias.

 

Juba raamatu sissejuhatus edastab autor ühe väga olulise mõtte: me räägime inimese ja metslooma konfliktidest, mida esineb nüüd rohkem, ent sageli ei ole need konfliktid inimeste ja loomade vahel, vaid erinevate väärtushinnangutega inimeste lahkarvamused, milles saab süüdistada karu, hunti jne.

 

Aga tagasi Slovakkiasse ja hommikuse jooksu juurde. Ühel hetkel märkas Klose metsarajast kolmekümne meetri kaugusel lamamas väikest karvakera. Rebane, mõtles raamatu autor. Ta jooksis lähemale – ei olnudki rebane, oli hoopis karupoeg. Kui lamab karupoeg, siis on kindlasti lähedal ka emakaru. Seejärel räägib Moritz Klose üsnagi humoorikalt oma hirmust emakaru ees, jooksmisest ja sellest, kuidas ta vaimusilmas nägi lehepealkirju, kuidas karu tappis Slovakkias WWFi metsloomaeksperdi … õnneks see siiski niimoodi ei läinud …

 

Sissejuhatuse lõpus tõdeb autor, et ta kutsub lugeja põnevale reisile läbi karude maailma. Esmalt heidame pilgu maailma karuliikidele, ohtudele, millega nad silmitsi seisavad, ning sellele, kuidas teised kultuurid selle röövloomaga koos elavad. Seejärel rändame minevikku ning süüvime inimese ja karu suhete kultuurilukku: miks need loomad minema aeti? Milline tähtsus oli neil loodusrahvaste ja sõdalaste ühiskondade jaoks. Millistes lugudes, müütides ja nimedes me neid tänapäevalgi kohtame?

Et seletada pruunkarude bioloogiat ning õiget käitumist karudega, viib autor lugeja Alaskale, ühte karuderohkemasse piirkonda maailmas. Ja lõpuks naaseme Euroopasse. Uuritakse karude olukorda Rumeenias, kust teda pole kunagi päriselt välja tõrjutud ja arutletakse, millised tulevikuväljavaated on mesikäpal Saksamaal.

 

Raamatu eestikeelsel väljaandel on veel üks peatükk -  Eesti karude kohta räägib meie tunnustatud karu-uurija Egle Tammeleht.

 

Autorist ka - Moritz Klose loodus- ja loomateadlane, bioloog ja looduskaitsja, kes on töötanud erinevates loodusuurimise ja looduskaitse projektides, uurinud suuri kiskjaid nagu karud, ilvesed ja hundid, püüdnud leida mooduseid, kuidas inimesed ja metsloomad saaksid elada üheskoos.

Uurisin sedagi, mida on raamatu kohta öeldud teistes riikides, kus see raamat ilmunud on - autor viib lugeja kaasa metsadesse ja uurimisretkedele, kus ta vaatleb karude elu – kuidas nad toituvad, magavad, liiguvad ja suhtlevad oma keskkonnaga.

Moritz Klose uurib karusid erinevates kohtades: grislide (üks pruunkarude alamliike) elupaikades Alaskal, Prantsusmaa ja Rumeenia metsaaladel, Baierimaal elavate pruunkarude juures.
Ta räägib ka vestlustest teadlaste ja uurijatega ning oma isiklikest kogemustest karudega töötades.

 

„Karude kuningriik“ ei räägi ainult karudest, vaid ka sellest, kuidas karud ja inimesed võivad sama looduskeskkonda jagada. Autor arutleb: karude ja inimeste vaheliste konfliktide üle, nt kui karud satuvad inimeste lähedusse; kuidas suurtel imetajatel lasta elada nii, et inimesed ja loomad ei kahjustaks üksteist.

Autor jutustab sellest, miks ja kuidas inimesed kardavad karusid; kuidas inimtegevus (teed, asulad, turism) mõjutab karude elupaiku, millised konfliktid tekivad ja kuidas neid saab ennetada. Autor rõhutab, et probleem ei ole karu, vaid sageli inimeste käitumine ja teadmatus.

Raamat tutvustab lugejale loodusteaduslikku lähenemist: loomade jälgimine, uurimistöö looduses, kannatlikkus ja austus uuritava vastu. Klose näitab, et loodust ei saa sundida – seda tuleb vaikselt jälgida ja mõista.

Autor käsitleb ka karudega seotud hirme ja eelarvamusi: rahvajutud ja meediapildid, mis kujutavad karu ohtlikuna; karude tegelik käitumine võrreldes loodud stereotüüpidega. „Karude kuningriik“ aitab lõhkuda müüte ja asendada need konkreetsete teadmistega.

 

Raamat kutsub lugejat kaasa mõtlema: miks on suurte kiskjate kaitsmine oluline, milline on inimese vastutus looduse ees, kuidas teha otsuseid, mis arvestavad nii inimeste kui loomade vajadusi.

Autor räägib ka laiemalt, kuidas mets toimib ühtse süsteemina ja kuidas karud on selles rollis olulised, näiteks: liikidevahelised suhted, elupaikade terviklikkus ja bioloogiline tasakaal meie kultuurmaastikel.

 

Tulen korra tagasi korra raamatu esimese osa juurde. Selles autor räägib lugejale kaheksast erinevast karuliigist, ja seda osa alustab üks põnev mõte tundmatult autorilt: „Karu kohates pea meeles, et kui karu on: pruun – heida pikali (mängi surnut), must – hakka vastu, valge – head ööd (sinuga on lõpp, ükskõik mis sa teed).“ Algus pole just paljulubav, vähemalt inimese jaoks … seejärel jutustab Moritz Klose meile karudest, kes polegi karud: sipelgakaru, ninakaru, pesukaru, koaala(karu), meekaru. Loeme, et kõigil ehtsatel ja võltskarudel on välimuses sarnasusi, eriti mis puudutab selliseid tunnuseid nagu karvkate, koon ja kõrvad. Ka käitumine on osalt sama.

Kiskjaliste selts (Carnivora) jaguneb koeralaadseteks (Caniformia) ja kassilaadseteks (Feliformia). „Tõelised karud“ (Ursidae) on koeralaadsed, see tähendab et nad on huntide, rebaste, šaakalite, nugiste, pesukarude ja hüljestega lähemalt sugulased kui kasside, lõvide, tiigrite ja hüäänidega.

Kõigile ehtsatele karudele on ühine suur, tugevate käppade ja võimsate lõugadega kere. Ja ükskõik, kas tegu on pruunkaru, baribali või jääkaruga – nad kõik on üksiklased, kes kohtuvad vastassooga vaid paaritumise ajaks ning jätavad poegade kasvatamise emaslooma hooleks.

Sellal kui hiidpanda toitub peamiselt taimedest, süües bambusevõrseid, ja jääkaru sööb eeskätt hülgeid, on teised karud kõigesööjad: nende menüü on tõepoolest vaheldusrikas. Paljud liigid jäävad külmal aastaajal talveunne või talveuinakule, mis sõltuvalt piirkonnast on erineva kestuse ja sügavusega.

Aafrikas ja Okeaanias karusid (veel) ei ela. Muidu leidub neid kõikjal maailmas ning nad asustavad erinäolisi elupaiku. Jääkaru kohtab kibekülmas Arktikas, Euroopa pruunkaru alamliiki Gobi karu Aasias Gobi kõrbes ja prillkaru Andide udumetsades.

 

Seejärel jutustab autor, et paljud karuliigid on inimese otsese tagakiusamise tulemusel muutunud haruldasemaks või – nagu jääkaru või hiidpanda – tagasi tõrjutud, sest inimene laiutab ühe enam, ajab kliima kollapsisse ja võtab karudelt nende eluruumi. Euroopas teevad pruunkarud aga tänu aastaid kestnud ambitsioonikatele kaitsemeetmetele tõelist comeback´i.

 

Edasi on juttu ökosüsteemidest. Neis on karudel oluline roll – karud ja metskitsed, karud ja sipelgad, karud seemnete levitajatena. Seejärel peatub Klose karude keerukatel sugulussuhetele, sest kaheksa tänapäeval elus oleva karuliigi täpsemad sugulussuhted pole lõplikult läbi uuritud ja on teadlaste jaoks siiani mõistatus. Karuliikide genotüüpide uurimine näitab, et mitu liiki on oma arenguloo vältel omavahel paaritunud ja pärilikkusainet vahetanud. Erinevalt taimedest on eri liiki imetajate segunemini äärmiselt haruldane ja viib genoomi segunemiseni, mis teeb teadlaste jaoks väga raskeks kindlate geenilõikude sidumise üksikute liikidega.

Ja veel. Ka pruun- ja  jääkaru sugulussuhted said selgeks alles mõne aasta eest. Varem arvati, et pruun- ja jääkaru lahknesid ca 100 000 kuni 150 000 aastat tagasi, kuid 2010. aastal lükati see hüpotees täielikult ümber. Teadlased suutsid tõestada, et jää- ja pruunkarud lahknesid juba 600 000 aastat tagasi!

 

Edasi viib autor lugeja ümbermaailmareisile. Ta täpsustab, et kui ülejäänud raamat keskendub peamiselt „meie“ karudele ehk pruunkarudele, siis enne seda tutvustab ta lugejale tema seitset sugulast:

 

Prillkaru (Tremarctos ornatus) – Andide elanik, populatsioon 2500 – 10 000 isendit, ta on Lõuna-Ameerika ainus kohalik karuliik, kes elab troopilistes Andides põhilevilaga Boliivias, Peruus, Equadoris, Colombias ja Venezuelas. Nad elavad nii varjatult, et nende elust on teada üsna vähe. Nende elupaik on reeglina läbipääsmatutes udumetsades kuni 4750 meetri kõrgusel. Kuna kogu nende levialal on aasta ringi toitu, ei maga prillkarud talveund;

 

Huulkaru (Melursus ursinus) – surmatantsija, populatsioon umbes 20 000 isendit, elupaigaks on ainult Hindustani poolsaar. Bangladeshis ja ilmselt ka Bhutanis on see liik juba välja surnud. India on nende loomade jaoks viimane suur varjupaik, muidu esineb neid veel ainult vähesel arvul Nepalis ja Sri Lankal. Huulkaru tapab Indias igal aastal tosinkond inimest, paljud saavad ka viga. Oma nime on huulkarud saanud ilmselt pikkade ja liikuvate huulte järgi, mis on kohastunud sipelgate ja termiitide söömiseks.

 

Hiidpanda (Ailuropoda melanoleuca) – gurmaan, populatsioon 1900 looma vabas looduses, 600-800 looma vangistuses, elupaigaks on hõreda bambusega leht- ja okasmetsad Edela-Hiina mägipiirkondades, varem oli levinud ka teistes Hiina piirkondades ja Myanmaris. Hiidpanda kuulub enimohustatud karu- ja loomaliikide hulka maailmas.

Hiidpandade peamine oht on nende elupaikade killustamine tänavate, raudteede, asulate ja põllumajandusmaadega.

Kuna hiidpandad on toidu suhtes äärmiselt valivad, ähvardab neid alatasa näljasurm. Sest pandad toituvad 99% ulatuses bambuse lehtedest, võrsetest ja vartest. Hiinas kasvab ligi 500 bambuseliiki, pandad söövad aga ainult 60 nendest, kolme iseäranis meelsasti. Bambus on aga sedavõrd toitaine- ja kalorivaene, et panda peab päevas sööma 9-18 kilo bambust ning veetma seetõttu umbkaudu 12 tundi päevas toitu otsides ja süües. Lisaks bambusele sööb panda vahel ka selliseid taimi nagu taralõng ja emajuur ning röövikuid ja väikseid selgroogseid, kui need talle nina ette satuvad. Panda ei maga talveund, sest bambust on saada aasta ringi.

Juttu on ka punapandast ja sellest, kui sureb bambus.

 

Kaeluskaru (Ursus thibetanus) – ärakasutatu, populatsioon kogu maailmas ei ole puuduliku andmete tõttu teada, Hiinas hinnanguliselt kuni 28 000 looma (2006. aasta seisuga), Jaapanis 12 000 – 19 000 looma (2011), Indias 5000 – 7000 (2007), Venemaal 5000 – 7000 (2006). Kaeluskaru elupaik on Iraani ja Afganistani idaosast Vietnami ja Ida-Hiina kaudu Korea ja Jaapanini ning Venemaa idaosani.

Kaeluskaru peetakse ohualtiks, eriti salaküttimise ja elupaikade kaotuse tõttu. Gramm kaeluskaru sapipõit maksab Jaapanis kohati juba üle 100 dollari … Rahvusvaheline kauplemine kaeluskarude või nendest valmistatud toodetega on ebaseaduslik, Aasias aga äri õitseb. Karusapis sisaldub ainet, millele teadusuuringutes omistatakse toime, nimetatakse ursodesoksükoolhappeks. 2020. aastal pani Hiina välistus karusapi isegi Covid-19 nakkuse vastaste ainete soovitusnimekirja!

Kaeluskaru on nime saanud tokerja turjakarva järgi, mis ümbritseb karu kaela nagu krae, ja silmatorkava valge V-kujulise või kuusirbi moodi märgi järgi rinnal. Seetõttu kutsutakse teda inglise keeles ka „kuukaruks“. Kaeluskarud on lähemalt sugulased baribaliga kui teise Aasias elava karuliigi, päikesekaruga.

 

Päikesekaru (Helarctos malayanus) – salapärane, kuna andmed puuduvad, pole võimalik tema populatsiooni hinnata. Elupaigaks troopilised vihmametsad Kagu-Aasias, iseäranis Vietnamis, Laoses, Tais ja Ida-Indias.

Päikesekaru on ohualdis liik, kuna viimaste aastate suuremahuline metsaraie on põhjustanud populatsiooni 30-40% vähenemise.

Iseloomulik valge või punaka rinnalaigu järgi nime saanud päikesekaru, keda hüütakse ka malai karuks, on väikseim karuliik. Need lühikese läikiva karvkattega loomad on peast jalgadeni vaid poolteist meetrit pikad ning kaaluvad 30-80 kilo.

Oma sissepoole pööratud jalgade, pikkade küüniste ja väikese kaaluga on nad kaheksast karuliigist kõige sobivamad puu otsa ronima. Kõrgel puuvõrades otsivad nad toitu, eeskätt puuvilja ja mett, ning puhkavad okstest ja lehtedest pesas. Kuna nende elupaik on puuvõrades, kuuluvad nad kõige vähem uuritud karude hulka.

 

Baribal (Ursus americanus) – kohanemisvõimeline, populatsiooniks on hinnanguliselt 850 000 – 950 000 isendit. Liik on levinud paljudes paikades üle Põhja-Ameerika, eeskätte USA lääneosas, Mehhiko põhjaosas ning kogu Kanadas ja Alaskal. Ainsana kaheksast karuliigist ei ole baribal ohus.

Nagu enamik karusid, on ka baribalid tüüpilised kõigesööjad. Nende toit on sõltuvalt aastaajast erinev ja ulatub rohttaimedest (eeskätt kevadel) juurikate, pungade, puuviljade, marjade, pähklite, aga ka pisiimetajate, kalade ja raibeteni. Ka inimese toidust ei ütle ta ära, muu hulgas tõmbavad teda ligi toidujäätmed, linnutoit, mais, kaer, õunad, mesi ja mesitarud.

 

Jääkaru (Ursus maritimus) – valge hiiglane, kelle populatsiooniks on 22 000 – 31 000 isendit. Elab eranditult põhjapoolkeral, Arktikas triivivatel jääpankadel Venemaal, Alaskal, Kanadas, Gröönimaal ja Tervavmägedel. Tegemist on ohualti liigiga, mistõttu teadlased oletavad, et aastaks 2050 kahaneb populatsioon 30% võrra.

Ükski liik pole kliimamuutuse sümbolina tuntum kui jääkaru ja Arktikas on kliimakriisi mõju eriti selgelt tunda … alates 1979. aastast on Arktika suvi jääkate, mis saavutab miinimumi septembris, vähenenud umbes kolmandiku võrra. Kui see areng jätkub, ei saa jääkarusid enam päästa.

Jääkaru lemmiktoit on hülged, enamiku toidust leiavad jääkarud paakjäält rannikulähedases madalas vees, kus süvavee ja hoovuste kerge on tugev ja seega leidub palju süüa. Mida lähemale põhjapoolusele, seda paksemaks muutub mitmeaastane paakjää ja seda vähem on hüljestele hingamisavasid. Seepärast ei ole põhjapooluse vahetus läheduses reeglina ka jääkarusid.

Jääkarusid on keeruline uurida, sest nad elavad kõrvalistes paikades ja on inimesele väga ohtlikud. Kanadas Churchillis, mida kutsutakse ka maailma jääkarupealinnaks, ei lukusta elanikud oma maju ega autosid, et jääkarude eest põgenevad inimesed leiaksid vajadusel peidupaiga.

 

Järgmine osa „Jutud“ jutustab lugejale igasugu põnevatel karuteemadel – loeme ühest traagilisest perekonnaloost, juttu on murtust lammastest, karude ajaloost, legendidest, keele- ja valmimaailmast, kuid ka karusõdalastest, karukultusest ja karupidustustest, karupojast ja karuemast, Bärliinist ja Teddy karust.

 

Lugudega pruunkarudest jätkab autor järgmistes osades. Nii nagu eelpool juba mainisin, viib Klose meid Alaskale, Rumeeniasse ja Baierimaale.

 

„Karude kuningriik. Rahumeelsed metsavalitsejad“ on väärt lugemine, kui sa armastad loomade ja looduse kohta teaduslikult kirjutatud raamatuid; kui sind huvitavad metsloomade käitumine ja ökosüsteemid; kui soovid mõista, kuidas looduskaitse ja inimtegevus üksteist mõjutavad ning kuidas me saame loodust austada ja temaga harmoonias elada.

Salla Simukka, JP Ahonen

„Poiss pööningul, poiss keldris“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Kui kaks iksi ristuvad ... Mida sa teeksid, kui leiaksid oma kodumajast salatoa?

 

Kümneaastase Alexise pere kolib majja, kus ta saab oma unelmate pööningutoa. Ka kümneaastase Maxi pere kolib majja, kus Maxi ootab vaimustav keldrituba. Kuid majas on midagi veidrat: Alexis kuuleb maja alt hääli, kuigi neil pole keldrit. Maxi kõrvu kostab meloodia pööningult, kuigi seal pole kedagi. Mis juhtub, kui need maailmad omavahel segunema hakkavad?

 

Kirjanik Salla Simukka ja koomiksikunstnik JP Ahoneni teosed on tuntud nii nende kodumaal Soomes kui ka mujal maailmas.

”Poiss pööningul, poiss keldris” on nende esimene ühine raamat.

 

Salla Simukka sulest olen eesti keeles lugenud igati ägedat lasteraamatut „Sõsarla“, mis ilmus 2018. aastal (kirjastus Pegasus).

Toona kirjutasin „Sõsarla. Seiklus teises maailmas“ kohta nii: Soome kirjanik Salla Simukka (varem on eesti keeles samalt autorilt ilmunud täiskasvanutele „Lumikki triloogia“) on kirjutanud väga laheda, põneva, ilusa ja muinasjutulise lasteraamtu, mille peategelasteks on kaks tüdrukut, kel nimeks Aliisa ja Meri. Nii nagu pealkirjas öeldakse, siis lugu viib meid tõepoolest teise maailma ehk Sõsarlasse.

 

“Poiss pööningul, poiss keldris” ilmus soome keeles 2024. aastal ja ka see on igati põnev laste- ja noorteraamat (müstiline ja seikluslik) vanusele 9-13 aastat. See on lugu kahest 10-aastasest poisist (Alexis ja Max), kelle elud põimuvad üsna ootamatul viisil. Raamatu alguses on autori pühendus lugejale: ”Kõigile, kellel on mitu maailma”.

 

Loo alguses kolivad nii Alexis kui ka Max oma peredega uude majja. Alexise pere kolib majja, milles on ka väga ilus pööning ja poiss on kindel, et ta tahaks elada just pööningul. Maxi pere kolib teise majja, kui on suur ja lahe kelder. Max on kindel, et tema elaks hea meelega just keldris.

 

Tundub põnev algus, sest mine tea, mis võiks pööningul ja keldris juhtuma hakata? Äkki kummitama?

Tegelikult hakkavad poisid nägema unenägusid (on see ikka unes? Või on ilmsi?) ja Alexis näeb ja kuuleb hääli otsekui maa alt (keldrist), kuigi nende kodus keldrit ei ole. Max hakkab kuulma midagi pööningult, kuid nende majas pole ju pööningut …

 

Põneva raamatu alguses saame tuttavaks Alexisega, kelle pere oli just kolinud kolmekorruselisse tumerohelisse puumajja. Saame teada, et Alexise ema oli pagar, kes tahtis asutada kodu juurde pagaritöökoja ja väikese poe. Poisi isa seevastu oli unenägude koguja ning unenägude kogumise vahendid ja unenäoraamatud nõudsid palju ruutmeetreid.

 

Kohe alguses märkas Alexis uues kodus kitsast redelit, mis viis ülemise korruse trepimademe nurgast veidi kõrgemale. Poiss ronis redelist üles ja lükkas selle kohal oleva luugi lahti. Luugi taga avanes maailma täiuslikem pööningukamber. Alexis oli kindel, et see oligi tema jaoks maailma parim oma tuba! Alexis oli kindel, et uues kodus on ta õnnelik ja et sellest tuleb tore suvi.

 

Teises peatükis saame tuttavaks Maxiga. Ka tema perekond oli just kolinud. Maja asus pärnaallee lõpus ja nägi Maxi arvates vinge välja. See oli puust ja kolmekorruseline. Maja oli värvitud siniseks ja akendel oli väga palju ruute.

Saame teada, et Maxil on kaks vanemat venda – Mio ja Kai (nemad olid Maxi isa esimesest abielust) ja kaks nooremat õde – Rae ja Säe.

Nii nagu Alexise pere, hakkas ka Maxi pere tubasid jagama. Max ei osanudki esialgu valida. Ta läks alumisele korrusele ning avas söögitoa nurgas oleva väikese ukse. Max oli arvanud, et selle taga on ainult sahver, kuid sealt tuli lagedale hoopis alla viiv trepp. Ema arvas, et trepp võiks viia keldrisse. All oligi kelder, kuid lisaks sellele veel üks uks. Kui Max ukse avas, taipas ta, et on lõpuks jõudnud koju.

Ukse tagant tuli lagedale väike tuba, mis oli igas mõttes täiuslik. Lae servas oli kaks akent, kust voogas ilusat valgust. Max oli kindel, et just siin tahaks ta elada.

Esimesel ööl uues kodus nägi Max unes, et mängib viiulit. See oli isevärki unenägu, sest Max polnud kunagi ühtki instrumenti mängima õppinud, kuid unes oskas ta viiulist uskumatult peeneid meloodiaid välja meelitada … uskuge mind, viiulimängust saame selles raamatus veelgi lugeda.

 

Järgmises peatükis oleme tagasi Alexise juures. Saame lugeda poisi isast ja tema tööst ehk unenägude kogumisest. Alexis oli ükskord isa käest küsinud, miks unenägusid õigupoolest kogutakse. Isa oli seletanud, et nende abil saadakse infot maailma, ühise alateadvuse ja inimeste üleüldise meeleolu kohta. Unenägude kogumine oli pika ajalooga teaduslik uurimus. Isa oli ütelnud, et unenäod on sillad. Unenäod ühendasid asju ja tegelikkust viisil, milleks polnud suuteline miski muu.

Alexis oli oma toa juba endale meelepäraselt sisse seadnud (olulisel kohal oli ema kivikollektsioon) ja nüüd oli aeg mängida tuuleviiulit, mille poiss oli saanud oma vanaemalt. See oli harukordselt kaunis pill. See oli valmistatud söevahtrast ja sellele oli graveeritud lehekujundid. Tuuleviiul oli Alexise sõber, kuid poiss alles õppis seda mängima. Nii mängis Alexis mõnel päeval ilusaid meloodiaid, teisel päeval segast käginat.

Ühel hetkel käis poisi toast läbi õhuvool. Kas tuppa viiv luuk oli lahti? Luuk oli kinni. Ka aken oli kinni …

 

Meenuta eelmist peatükki. Mida oli Max unes näinud? Seda, et ta mängib viiulit.

 

Veidi hiljem kuulis Alexis imevaikset korduvat heli. Mütsatused. Kust see hääl tuli? Hääl oleks tulnud justkui köögiseina seest. Veidi hiljem tundus Alexisele, et hääl tuleb alumise korruse teisest otsast, kus oli väike uks. Ukse taga oli kapp …

 

Tagasi Maxi juurde. Tema kuulis häält, mis tuli kusagilt ülevalt. Nõrk hääl, justkui muusika.  Keegi teine seda häält ei kuulnud. Kostis see hoopis teiselt poolt laeluuki? Ühtäkki taipas Max, et meloodia kõlas samamoodi nagu tema unenäos, milles ta oli viiulit mänginud. Väga kummaline!

Max ronis mööda redelit laeluugini, kuid selle tagant tuli lagedale ainult madal vahelagi, kuhu poleks isegi seisma mahtunud.

 

Ühel päeval leidis Alexis kivi. See oli tema kodutänava lõpus. Kivi oli tumehall, sile ja oranžikate triipudega. Tiigrikivi? Seda tal oma kollektsioonis veel polnud. Ta haaras kivi ja see sobis hästi pihku.

Öösel ärkas Alexis veidra tunde peale. Ta oli vähimagi põhjuseta lohutamatult kurb. Unenäos oli olnud ka sosin, millest ta sotti ei saanud. Seal olid olnud k- ja s-tähed, ks-ks-ks-ks-ks. Alexis ärkas, ta pani pidžaamapükste taskusse laualt maha kukkunud Tiigrikivi ja poiss otsustas minna maja alumisele korrusele. Nurgas olev kapiuks tõmbas teda veidral kombel ligi. Nüüd olid asjad hoopis teisiti! Ukse taga polnudki kapp! Seal oli alla viiv trepp! Kust see välja ilmus? Kas Alexis nägi und?

Trepi alumisel mademil oli teine uks. Uks viis tuppa, kuhu langes laeservas paiknevatest akendest veidi suveöist valgust.

Esialgus tundus Alexisele, et keegi magab toas, kuid ta oli üksinda. Nüüd sai ta tuba uurida. Ta pani tule põlema. Seintel oli tähistaevast kujutav tapeet, akna all seisis teleskoop. Lugeja vist juba aimab, kelle tuba see võiks olla – Maxi tuba!?

Toas oli ka riiul, kivikollektsiooniga. Täpselt samasugusega nagu tal endal! Hetkeimpulsi ajel asetas ta Tiigrikivi teiste kivide sekka. Siis aga kuulis ta ülakorruselt mingit häält. See pidi olema toa elanik! Alexis kutsutas lambi ning läks mööda treppi keldrist maja alumisele korrusele.

Ema oli samuti üles tõusnud. Alexis kinnitas talle, et keldris elab redutaja! Nad peavad ta kinni püüdma! Ema kinnitas, et nende majas ei ole keldrit. Alexis avas uuesti alumise korruse ukse, kuid nüüd oli ukse taga jällegi ainult kapp!

 

Järgmisel öösel nägi Max veidrat und. Tema all avanes tähistaevas ja ta langes selle poole. Õhk tema ümber oli sosinatest paks. Ta kuulis: ks-ks-ks-ks-ks-ks-ksk. Siis hakkas ta eristama sõnu: kaks iksi, kaks iksi, kaks iksi.

Järgmisel hommikul tundis Max, et tema toas oli midagi teisiti – talle tuttavate ja armsate kivikeste seas oli üks, mida ta ei tundnud. Võõras kivi. See polnud tema kivi. Keegi oli selle tema tuppa toonud. See oli kivi, mis ei meenutanud ühtki Maxile tuntud liiki. See oli iseäralik ja kuidagi isemoodi ilus. Kas selle kivi olid toonud talle ema-isa, emb-kum vanem vend?

Hommikusöögil Max uuris, kes selle kivitembu oli teinud? Selgus, et mitte keegi pereliikmetest.

Keegi võõras oli Maxi toas käinud …

 

Järgmisel päeval uuris Alexis keldrikorrust ja märkas ukse puust piidal ristikest, mille keegi oli sinna kraapinud või uuristanud. Kui poiss hakkas minema oma pööningukambrisse, märkas ta luugi kõrval samasugust ristikest nagu alakorrusel. Kas keegi käis majas ustele joonistamas?

Pööningutoas tuli Alexisele pähe üks lause: kui kaks iksi ristuvad … Alexis oli kindel, et see lause oli oluline: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab …

Umbes samal ajal tulid Alexise vanemad koju. Neil oli kaasas uhke kappkell!

 

Järgmisel päeval oli Maxil kiire, kuid õhtul viivuks uinudes, äratas teda mingi hääl. Muusika. Helid. Instrument tundus olevat sama, mida ta oli ka varem kuulnud, kuid nüüd oli hääl valjem. Meloodia oli aga teine. Max tõusis, kell oli veid kümme läbi. Ta läks ülakorruse trepimademile, kust muusika kõlas aina selgemini.

Max hakkas mööda pööningule viivat redelit üles ronima. Kui poiss redeli otsa jõudis, märkas ta pööningule viiva luugi servas ristikest. Või x-tähte. Max pani peopesa vastu luuki, surus ja lükkas selle lahti.

 

Max ja Alex jõllitasid teineteist veidi aega, suutmata sõnagi kuuldavale tuua. Alexis kutsus tulija sisse. Luuk tuli kinni panna, et teised ei ärkaks.

Kaks peategelast olid kummalisel kombel kohtunud. Nad otsustasid maja uurida, kuni Maxile meenusid sõnad: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab … Alexis ei suutnud seda uskuda, sest need olid laulust, mida ta oli viiulil mänginud!

Max ja Alexis olid mõlemad kuulnud peas üht ja sama meloodiat ja selle kummalisi sõnu.

 

Vot selline on selle põneva ja müstlise loo sissejuhatav osa. 87 lehekülge on loetud, kui kaks poissi kohtuvad. Mis juhtub edasi? Poistele meeldib üheskoos olla, kuid nad peavad mõistma, mida see tähendab, ning uurima, kas nende sõprus võib olla ohtlik, kui maailmad hakkavad kokku põrkama.

 

Esialgu ootavad poisid, et õhtu ja öö saabuksid, siis on neil võimalik kokku saada. Järgmised päevad olid pikad ja ööd üle mõistuse lühikesed. Alexis ja Max käisid kordamööda öösel teineteise juures ning õppisid teineteist järjest paremini tundma.

 

Nad saavad aru, et üheskoos saavad nad olla kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis peavad nad naasma omasse maailma. Üheskoos olles jutustatake elust, perest, sõpradest, räägitakse kivikollektsioonidest, Alexise maailmas oli palju rohkem tehnikseadmeid, mis Maxile olid võõrad. Maxi maailmas seevastu oli rohkem taime- ja loomaliike, kuid mõlemaid ”kummitab” ka salmike, mis saab ridasid juurde ja muusikaviis, mis samuti selle salmiga seotud. Poistele ja ka lugejale on selge, et salmike jutustab olulist lugu …

 

Ja veel, Maxi maailmas ilmub taevasse uus täht, millele pannakse nimeks Rex. Max ja Alexis lepivad kokku, et Alexis võiks olla ju lihtsalt Lex. Nii on meil Max ja Lex ja uus taevatäht Rex. Alexise maailmas toimub samuti imelikke asju – isa kinnitab, et unenäod on imelikuks läinud, unenägude mustrid on võõraks muutunud. Isale tundus, et inimesed näevad valesid unenägusid. Kusagilt mujalt tulnud, täiesti võõraid unesid. Unegrammofon oli hakanud igal ööl hakanud ühesugust meloodiat tootma – Alexis tundis selles ära meloodia, mida ta oli tuuleviiuliga mänginud. Isegi unenäopüüdja kristallid tõid kuuldavale sama helina.

 

Mõni päev hiljem mängis Maxi maailmas sama meloodiat õues ka tuulekell! Maxi õed Rae ja Säe leidsid puu otsast kummalise vilja – oleks nagu õun, aga sel aastaajal ei tohiks veel õunu olla? Hiljem saab lugeja teada, et see on nn varajane õun, mida Maxi maailmas kasvas palju.

 

Max ja Lex seadsid sisse ka märkmiku, et kirja panna olulisi asju, mis vajavad selgitamist. Lexi maailmas on inimeste unenäod muutunud – kas on võimalik, et nad näevad Maxi maailmast pärit unenägusid; miks mängivad nii Lexi maailma unegrammofon kui ka Maxi maailma tuulekell lauluviisi; miks on Maxi maailma taevalaotusele ilmunud täiesti uus täht.

 

Ühel hommikul oli Alexise majaseinal (toaseinal) mõra, mis jooksis põrandast laeni. Imelik oli see, et sellest praost paistis tapeet. Alexis teadis, kus ta oli seda väikeste lillekestega tapeeti näinud – Maxi majas! Autor tõdeb, et poiste majad olid hakanud teineteise sisse rebenema. Pragusid tuli juurde ja kõikjalt paistis teine maja!

 

Poisid leiavad oma märkmikust uusi laulusõnu, milles on lõik – üks maailm siis rebeneb teiseks, mitte miski ei jää enam samaks. Veel samal õhtul jäävad poisid sügavalt magama. Nad nägid üsna jubedat und, milles maja lõhenes keskelt pooleks, ja poiste pereliikmed kukkusid ükshaaval lõhesse … hirmus … Kuid see pole veel kõik, ärgates oli selge, et nad olid maha maganud aja, mil Lex peaks oma maailma naasma. Lex oli Maxi maailma vangi jäänud!

 

Kas ja kuidas Lex oma maailma tagasi pääseb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul võtab Lex/Alexis vastu otsuse, millest ta annab ka Maxile teada. Selleks, et kaitsta iseend, oma peresid ja maailma, ei tohiks nad … Mida nad ei tohiks? Ka selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kas sellest otsusest on kasu? Kas see muudab poiste, nende perede ja kogu maailma elu? Paremaks? Halvemaks? Ka seda ei saa ma Sulle ära rääkida, ise pead lugema. Igal juhul on selles loos olnud ka üks muinasjutuline lugu, mis on seotud ammuste aegade kuninga ja kuningannaga. Nüüd, selle loo lõpus hakkame aru saama, mis oli kunagi juhtunud. Ja mida tähendavad kaks ägedat taevatähte - Lux ja Rex.

 

Kaasahaarav, seikluslik ja müstiline lasteraamat loob kaks maailma — ühe, üleval pööningul ja teise, all keldris — need esindavad omamoodi poistele ka seda, et üks on reaalne maailm (turvatunne), teine fantaasiamaailm (saladused, teadmatus), kuid poisid avastavad, et reaalsus ei pea olema vaid ühes kohas — nende maailmad võivad õrnalt põimuda.

 

Väga põnev ja kaasahaarav lugemine. Müstiline, muinasjutuline, fantaasiarikas. Ja kindlasti on olulisel kohal ka JP Ahoneni suurepärased illustratsioonid.

Julia Walton

„Veider Walter“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Mõnikord kõlab oma hääle otsimine naljakalt.

 

Walter ja tema isa on alati olnud lahutamatud. Nad on üheskoos kogu Ameerika läbi rännanud. Walter on käinud peaaegu kõikidel isa esinemistel. Kuid sel aastal saadetakse Walter elama vanaisa juurde, linna, kus tema isa üles kasvas.

 

Poiss alustab viiendat klassi uues koolis ilma isata. Ja mis veel hullem – tal ei ole aimugi, miks see nii on.

 

Esimesel koolipäeval avaldab Walter hommikuste teadaannete ajal hirmnaljakate häälte tegemisega muljet tervele koolile.

Seejärel leiab ta end juba koolimuusikali prooviesinemiselt, aga kui tema lavapartner teeb avalikuks põhjuse, miks Walteri isa koos temaga ei ole, tundub, et Walter ei saa enam nootidele pihta.

 

„Veider Walter“ on südamlik lugu tingimusteta armastusest, andestusest ja sellest, et meie kangelased ei olegi täiuslikud.

 

Julia Walton on Ameerika kirjanik, kes kirjutab noortele. Tema tuntuimaks teoseks on „Words on Bathroom Walls“ (2017) – romaan vaimse tervise teemal, peategelaseks skisofreeniaga teismeline poiss. Raamat pälvis palju tähelepanu ausa ja empaatilise käsitluse tõttu. 2020. aastal jõudis kinoekraanidele ka samanimeline film, mille peaosas säras Charlie Plummer.

Seetõttu võib öelda, et Julia Waltoni looming keskendub vaimsele tervisele, noorte identiteedile ja sisemistele võitlustele, realistlikele ja tundlikele tegelastele.

 

„Veider Walter“ (inglise keeles „Weirdly Walter“) on lastele suunatud romaan, mis algupäraselt ilmus 2024. aastal. Olen lugenud, et see on raamat, mis peaks sobima lugemiseks ja mõistmiseks vanusele 8-12 aastat.

 

Peategelane Walter on viienda klassi poiss, kelle senine elu on möödunud teel koos isaga, kes on muusik. Nüüd on poiss sunnitud minema elama vanaisa juurde ja asuma õppima uues koolis (kunstikoolis) – Apple Grove etenduskunstide akadeemias. Veidi hiljem selgub, et sellest koolist liiguvad paljud õpilased edasi Orchard Hillsi lavakunstikeskkooli.

Walter ei tea, miks isa teda seekord kaasa ei võtnud, kuigi ka nüüd suhtlevad nad omavahel - igal õhtul telefonis. Telefonis suhtlemine võib olla lahe, kuid on hetki, mil Walter ei taha isale kõigest rääkida, pigem hoiab asjad enda teada.

Raamatu alguses on kirjas vaid see, et isa arvates sobis Walterile etenduskunstide akadeemia väga hästi, sest tavalises koolis proovitakse lastest roboteid teha. Kunstikoolis mitte. Kunstikool teeb su meelega veidraks.

 

Uues koolis avaldab Walter kiiresti muljet oma naljakate imitatsioonidega hommikuste teadaannete ajal (neid imitatsioone esitab ta ka paljudele teistele, nii sõpradele kui ka võõrastele, sest ägedad hääled aitavad Walteril „suhelda“), mis viib ta peaosasse kooliteatris (etenduses „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“). Loomulikult aitab sellele kaasa ka see, et Walteril on väga äge lauluhääl ja esitamisoskus, lisaks oskab ta ka kitarri mängida, nii nagu ta isagi. Lugedes raamatut saame osa ka etenduse ettevalmistustest, proovidest ja saame tuttavaks ka lastega, kes etenduses kaasa löövad.

 

Kui selgub põhjus, miks isa kadunud on, peab Walter sellega toime tulema nii uues koolis kui ka oma tunnetes. Tõepoolest, kui oleme lugenud seda sümpaatset ja kaasahaaravat raamatut veidi üle poole, pisut rohkemgi, saab Walter oma klassikaaslaselt teada, kus on tema isa. Ja see on väga ootamatu teadmine. See põhjustas Walteris vastakaid tundeid – pahameel, millega kaasneb kaklemine oma klassivennaga, kurbus, mistõttu ei taha poiss oma isast mitte midagi kuulda, rääkimata sellest, et näha, kui aga jõuame loo lõpuni, siis on suureks ja valdavaks tundeks armastus – see ühendab isasid ja poegasid, see ühendab erinevaid põlvkondi.

 

Seetõttu saame rääkida selles kaasahaaravas raamatus erinevatest teemadest:

 

armastus ja andestus perekonnas — eriti suhte keerukus poja ja isa vahel;  

ebatäiuslikkus ja vigadega toimetulek — sõnum, et ka meie kangelased (nt vanemad) ei ole täiuslikud;

oma hääle ja rõõmu leidmine — Walter õpib, mida tähendab olla tema ise ja teha seda, mis talle meeldib;

sõprus ja enesekindlus uues keskkonnas - sõpradena saan välja tuua Walteri muheda ja omanäolise vanaisa, kellel on ka igati äge kass, kel nimeks Tiberius ja kastiauto, vanaisa, kes usub ainult ühte asja – rutiini; koolidirektor proua Pudumjee (tema on see, kes Walteri naljadest aru saab, kes oma õpilast mõistab, kelle kabinet on täis superkangelaste plakateid, seal on ka suurel hulgal suupisteid ja snäkke, rääkimata riiulitäiest koomiksitest); koolietenduse lavastaja härra Thibodo (tema oli 1980. aastatel mitmes telesarjas näitleja, teinud kaasa paaris filmis, esinenud Broadwayl ja võitnud Tony auhinna, lõpetanud näitlemise ja kolinud New Yorgist minema, kuid pensionipõlves võtnud vastu näitlemisõpetaja koha just Apple Grove´is) ja klassikaaslane Filomena ehk Fil (paksude pruunis lokkis juustega tüdruk, kellel on ka veidi vanem õde Sarabeth), kellel on omasid muresid ja probleeme, kuid ta on tõeliselt äge sõber ka Walterile.

 

Korra raamatu alguse juurde, see algab huvitava mõttega: „Kõik suurepärased hetked saavad alguse valikust.“ Walter tõdeb, et see on üks päris hea tsitaat tema isalt ja sellepärast Walter selle oma oranži päevaraamatusse kirjutaski. Neid huvitavaid ja olulisi mõtteid on selles raamatus veel, mis omakorda näitavad seda, kui oluline isa Walterile on. Walter kinnitab, et isa on nii imelik, aga sageli on ta ka tõsine

 

Mõned mõtted (päevaraamatu sissekanded) veel: „Kui sõna on kord lendu läinud, ei saa seda enam tagasi võtta. Isegi kui sa vabandad …“; „Ära ole nagu kõik teised, Walter. Ole veider. Ole lahke. Otsi elus muusikat“; „Parimad inimesed on need, kes oskavad öelda korraga mitte midagi ja kõike“; „Paradiis on šokolaadiekleer“; „Ei ole oluline olla kena … aga oluline on olla hea“; „Hea inimene ei pruugi olla see, kellega on lihtne suhelda, ja väga kena inimene võib olla kõige halvem inimene, kellega sa oled kokku puutunud“; „Elu on seiklus. Vähemalt peaks olema. Inimesed ei taipa maailmas ringi käies, et see on kõik, mis meil on. Käesolev hetk. Just praegu“; „Õel olemine nõuab tõsist tööd. Kujuta ette, et pead kulutama aega ja energiat selleks, et kellegagi ebameeldivalt käituda“.

Mulle tundub, et raamatu autor on nende sissekannetega ka ise väga rahul, sest raamatu lõpus on veel üks peatükk, milles on mõned päevaraamatu sissekanded, mis selle loo sisse ei mahtunud, kuid on siiski mainimist väärt. Tegelikult, võiksime me ju kõik päevaraamatut pidada ja ka isiklikke mõtteid kirja panna …

 

 

„Veider Walter“ on südamlik, humoorikas ja mõtlemapanev, segades naljakaid hetki tundlikemate teemadega, nagu vanema alkoholiprobleem ja lapse pettumus.

Sobib hästi nii lugemiseks iseseisvalt kui ka näiteks koolis aruteluks teemadel peresuhted ja emotsioonid.

 

 

Tomi Kinnunen

„Pimedad kuud“

(Varrak)

 

On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda.

 

Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda.

 

Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

 

Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning laialt tunnustatud. Tema romaane on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on varem ilmunud „Nelja tee rist”, „Peraküla” ja „Ei öelnud, et kahetseb”.

 

Mulle on Soome kirjandus ikka ja alati meeldinud, nii nende klassika kui ka nüüdiskirjandus. Seetõttu on siiras hea meel, kui mõne uue soome kirjaniku raamatu lugemiseks saad.

 

Tommi Tapani Kinnunun on tõepoolest emakeele ja kirjanduse õpetaja, kes on kirjutanud kuus romaani, kuid ka ooperilibretosid, näidendi- ja kabareetekste ning õppematerjale.

 

Tema esimene romaan „Neljäntienristeys“ ilmus 2014. Ta alustas selle kirjutamist novellidena, käis 2012. aastal lühiproosa kursustel, kuid ka kirjutamiskursustel. Suvel 2013, kirjaniku sõber Joni Pyysalo luges seda teksti ja saatis selle edasi kirjastusele WSOY ning romaan ilmus veebruaris 2014. Kaks aastat hiljem tehti romaanist ka näidend Turu linnateatris ja Kotka linnateatris. See polnud veel kõik, sest 2017 tehti romaanist ka ooper! See toodi lavale Oulu linnateatris, heliloojaks Tapio Tuomela, libreto autoriks Sami Parkkinen.

Kirjanduskriitikud tõdesid 2014. aastal, et see oli väga oluline ja kindel romaanidebüüt, kusjuures Kinnuneni debüütromaan kandideeris ka Finlandia-auhinnale. Sügisel 2015 võitis Kinnunen Nuori Aleksis-auhinna.

Seni viimane ehk kuues romaan „Kaarna“ Kinnuneni sulest ilmus 2024. See jutustas loo jätkusõjast, mil partisanid ründasid tsiviilisikuid Põhja-Soome idapiiril. Seegi romaan kandideeris Finlandia-auhinnale.

 

„Pimedad kuud“ ilmus algupäraselt 2022. aastal ja see jutustab loo ühe rahvakooli õpetaja elust aastal 1947.

Peategelane tõdeb selles loos, et ega sellest elust keegi elusana välja ei tule. Ainus asi, millest inimene võib üllatuda, on see, kuidas keegi katki läheb …

Romaan kujutab inimese sisemist üksildust ja minevikuga toimetulekut sõjajärgses Soomes. Teose keskmes on eakas naisõpetaja Elna, kes asub tööle väikesesse piirialakülla vahetult pärast Teist maailmasõda. Väliselt on tema elu rahulik ja sündmustevaene, kuid sisemiselt täis lahendamata pingeid ja mälestusi.

 

Nagu mainitud, on aasta 1947. Kuuekümnendates aastates Elna Suorajärvi (olen lugenud, et peategelase prototüübiks on kirjaniku vanatädi, kellest maha jäänud materjale, pabereid ja dokumente oli kirjanik uurinud) saab õpetajakoha kaugelolevast (Nõukogude Liidu piiri äärest) Niemi koolist (Kuusamo lähedalt).

Enne seda on ta õpetanud paljudes Põhja-Soome koolides, kuigi alalist töökohta tal pole olnudki. Ka uues kohas pole asjalood sugugi mitte nii nagu võiksid olla – „koolimaja“ on mahajäetud barakk (eelmine õpetaja polnud tellinud isegi õpikuid! Riiulis oli esialgu vaid paar lugemikku ja pliiatsiteritaja) ja peategelase tervis on käest ära. Raamatu alguses on lõik, kus peategelane sõidab paadiga oma uude kohta, abiks sõudjapoiss, kui peategelase tervise kohta saame teada: „Hingata on raske. Päike teeb silmadele haiget.“

 

Elna mälusopis on pildikesed peategelase õest Sallist, kes oli riiakas ja kasutas meeleldi ka rusikaid. Selle loo alguses viskas Elna õde peategelase majast välja … Kohe raamatu alguses on eraldi leheküljeke: „Löök tabab oimukohta, rusikasse peidetud võtme otse tõmbab silmanurga katki. Vangun tagasi. Jalg vääratab trepil ega leia eest enam midagi peale tühjuse … Salli seisab trepi ülemises otsas nagu ingel paradiisiväraval. Sa ei ela enam siin …“

 

Üksildane ja nukker talv koolis raske ja peategelase meeles on igasugu muremõtteid. Lugu lugedes saame teada, et raskusi on peategelase elus olnud ka varem. Lapsepõlve ja noorusaja mälestused ja valud on rasked just siis, kui Elna on üksinda. Ja veel, ka kirjanik ise on olnud väsimuse tõttu õpetajaametist eemal ja viidanud sageli ka õpetajate töö suurele mahule …

 

Elna on ju kogenud õpetaja. Ta kinnitab loo alguses, et ta on alati elanud inimeste keskel, ühena teiste seas. Lapsena keset küla, seminari ajal Raahes Kauppakatul ja õpetajana töötades alati vallasüdame koolides. Ta on pärast õppetunde käinu läbi omasarnastega, juhatanud kirikukoore ja vallamajades protokolle puhtaks kirjutanud. Ja kunagi ei ole ta elanud üksinda, ei ole olnud isegi kooli ainus õpetaja, alati on päeval olnud tema kõrval teine klassiruum ja seal teine õpetaja.

 

Uus töökoht ja uus ülesanne on väga-väga keeruline, sest nüüd on ta teel lühendatud õppeaja ja üheainsa õpetajaga algkooli, kus nooremad lapsed käivad kohal ainult kuus nädalat sügisel ja kuus kevadel, ülejäänud aja ainult pool päeva laupäeviti. Sel ajal on vanemad lapsed kodus, abiks sügisesel saagikoristusel ja kevadistel külvidel. Südatalve istuvad suured koolis ja väikesed astuvad läbi ainult laupäeviti.

Peategelane kinnitab, et sellist tööd ei oleks küll tahtnud, aga tuli võtta, mis saada oli. Veidi hiljem tõdeb Elna, et pädevatest õpetajatest oli kogu maal karjuv puudus, sest sõda võttis mehed ja vilets palk peletas naised.

 

Kohale jõudes selgub, et Elna peab õpetama kopitanud barakis ühes klassis erivanuseid lapsi (pinkides istub lapsi koguni kuuest klassist!). Samas barakis peab peategelane ka elama, rääkimata sellest, et läheduses pole naabreid, posti saamiseks tuleb minna üle vee! Loo alguses saame teada, et lähedale on hakatud ehitama uut koolimaja, kuid see on alles algusjärgus … Aga baraki juurde tagasi – barakk on seest sama pehkinud nagu väljast. Korstnajala praost voolanud vesi on joonistanud triipe lae valgeks värvitud vineertahvlitele. Klassitahvel mullitab. Kõige kohal heljub pehkiva puidu imal lõhn. Barakis pole elektritki. Ja siiski oli see barakk üks nendest hoonetest, mis sõjas maha ei põlenud, sest sõda võttis kõik.

 

Küla on eemal linnadest, mugavustest ja ka inimestest, kellega oleks hea lähedaseks saada. Naabrite juurde jõudmiseks oleks vaja minna läbi metsade ja paksu lume, lähedal varitsevad hundid. Elu on keeruline ja raske, kuid Elna ei anna alla, üritab ellu jääda ja vastu pidada.

 

Elna on kohale jõudnud. Kooli, mis on barakk. Kooli, milles pole mitte midagi. Ta otsustab minna lähedal olevasse järve ujuma minna. Ta laseb maailmast lahti ja libiseb vee alla. Vesi on tume ja vetikad silitavad peategelase sääri. Külm vesi haarab kehast, kombib rindu, jalataldu ja selga. Elna ninast eralduvad veepinna poole mullid. Järv uhub liiva mõtete vahelt välja, nii et maailm on jälle korraks selge. Kui Elna püsti tõuseb, mõtleb ta ainult ühe asja peale korraga.

 

Raamatu tegevus toimub küll vaid ühe aasta jooksul, aga peategelase sisemuses toimub palju – ta meenutab oma minevikku, suhteid, valikuid, kaotusi ja tasapisi hakkab ka lugeja aru saama, mis ta on selline, nagu ta on, ja miks üksindus on tema elus nii keskne.

 

Lugeja hakkab peategelast mõistma. Jah, nii see on, kuigi Elna ei ole „soe“ ega kergesti armastatav peategelane. Ta on vaikne, range, kohati terav, ta ei jaga oma tundeid teistega ja pigem hoiab teistega distantsi.

Elna tahab teha oma tööd hästi, ta hoolib oma õpilastest (Elnal on oma õpilastega väikesi inimlikke hetki ja on õpilasi, kes toovad Elna ellu valgust) rohkem kui välja näitab, mistõttu võib ütelda, et Kinnunen kirjutab oma tegelase lugeja jaoks pikkamööda „meelepäraseks“.

 

Peategelase haigus (nii füüsiline kui ka vaimne kurnatus) on raamatus oluliseks sümboliks – keha annab märku asjadest, mida hing pole osanud või julgenud väljendada. Loo alguses tõdeb Elna, et tema sisse valgub pimedus. Kuigi akna taga juba valgeneb, immitseb läbi tema naha hämarus. See ringleb soontes ja jõuab varsti südameni. Elna istub voodile ja keerab äratuskella nii, et ta osuteid ei näe. Koorem on kasvanud liiga raskeks vedada ja temast ei pigista rohkem välja.

Ja veidi hiljem loeme: „Aga kõige taga on haigus, mis minust ei tagane. Kõige raskem on see, et ükski sümptoom ei ole tõeline. Jalad on kindlalt maas, kuigi pea ütleb midagi muud … Aastast aastasse lootsin, et peagi annab haigus järele, et vaim lakkab kummastamast ja laseb mul olla mina ise. Lõpuks taipasin ja mõistsin, et mitte miski ei anna järele ega lõpe, vaid haigus jääb alati minuga.“

 

Pealkiri „Pimedad kuud“ viitab Põhja-Soome pimedale talvele, ümberringi on kaamos, kuid samasugune kaamos on ka peategelase elus ja hinges. Saabub kevad (peetakse kevadpidu), kätte jõuab suvi, kuid tulevik on jätkuvalt tume. Peategelane on üritanud saada pensionile, viidates oma kehvale tervisele, kuid selgub, et ta peab veel kolm aastat tööd tegema …

Kuigi raamatu lõpus on siiski ka väikene lootuskiir – „Viimane väin veel ja paadi ees laiub kirikuküla. See on möödunud sügisega võrreldes muutunud: talvega on valmis saadud päris mitme maja sõrestik ja ehitusplatsidel naelutatakse oma kohale sarikaid …“ ja veel, peategelane tõdeb: „Ma ei tea midagi tulevikust, sest olen loobunud kõigest, ma ei tea isegi, kuhu ma öösel magama heidan. Aga keset vaikust elades olen lisaks kõigele muule vabanenud ka hirmust ja seepärast olen ma teine inimene, kui olin siit teele minnes. Nii nagu küla on minu äraolekul muutunud, on ka minust kadunud palju endist ja asemele on tulnud uut, nii et minagi olen otsekui tuhat tõusnud ega tunne veel iseennast.“

 

Seetõttu võib ütelda, et raamatu alatoon on tõsine ja vaikne, kuid see ei ole kindlasti mitte masendav raamat. Elna ja lugeja saavad aru, et ka elu hilises etapis on võimalik mõista ja leppida.

„Pensionini jääb veel küll kolm aastat, aga tänavuseks suveks olen ma valmis. Õhk on pehme hingata. Ma ei ole vihane ega väsinud. Olen kindel.“

 

„Pimedad kuud“ on raamat, mis on psühholoogiline, vaikne, rahulik, aeglane, mõtlemapanev ja üsnagi detailne romaan, milles on palju peategelase sisekaemust (ka looduse ja aastaaegade kirjeldused peegeldavad Elna sisemaailma), kuid ka tagasihoidlik ja üksildane elu võib olla sügavalt inimlik ja tähenduslik.

Peamine konflikt romaanis on sisemine: Elna võitlus oma mineviku ja üksindusega. Väline raskus, nagu kehvad töötingimused ja terviseprobleemid, toetab seda sisemist pinget.

 

Tommi Kinnuneni stiil on rahulik ja lakooniline. Sõnakasutus on täpne, emotsionaalselt tugev. Autor kasutab looduskirjeldusi, et peegeldada peategelase tundeid, kuid see jätab ka lugejale ruumi tõlgendamiseks. Teose sõnum on, et inimene ei saa oma minevikku eitada, kuid leppimine iseendaga võib tuua rahu.

 

Vahvad on lugeda igasugu toonased paberid ja dokumendid, mis annavad lugejake aimu, milline oli elu Soomes 1947. ja 1948. aastal, näiteks:

Elna teenistuskiri;

kaupade saateleht (sealiha, supiliha, ratasjuust, või, kartul, porgand, teevorst, söögisooda, kohv, sardiinid, sepik, peenleib, kanamunad), mis saadetud Niemi kooli õpetajale;

rahvakooli õppeplaan reaalainetes IV – V klassile (nt aiatööd, loodusretked, keemia, põllumajandus, metsandus, looduslugu, kodumajapidamine, suhtumine lastesse, looduskaitse);

tunniplaan teisipäevaks (kunst, joonistamine, usuõpetus, emakeel, vaikselt lugemine, ilukiri, aritmeetika, maateadus, keskkonnaõpetus, akvarellitehnika, loodusõpetus, teatejooksu võistlus – ja seda kõike peab õpetama üks inimene!);

Niemi kooli õppetöö ja koolimaja inspektsiooniakt (õpetaja töökogemus, õpetaja töömeetod ja tulemused, õpilaste puudumised, koolimaja seisukord ja korrashoid);

palgakviitung (rahapalk kokku markades 15 699,58, kuid pärast kinnipeetud makse (rahvapensionimaks, tulu- ja omandimaks) jääb peategelasele 2532,44 …);

Niemi kooli ilmavaatlused 1948 (18. veebruaril 39 kraadi külma, päev hiljem 42 kraadi külma ja veel samal päeval külmus kraadiklaasi lõhki);

nimekiri lastest, kes on sedavõrd vaesed, et vajaksid valla hoolekandelt uusi riideid.

 

 

See on raamat, mis sobib lugejale, kes hindab vaikseid ja mõtlemapanevaid romaane.

 

Maria Parr

„Oskar ja mina. Kõik meie asjad“

(Eesti Raamat)

 

Ida ja Oskar on saanud aasta võrra vanemaks ja selle aja jooksul palju õppinud. Ida seisab endiselt silmitsi suureks saamise murede ja rõõmudega. Palju nalja, aga ka suuri väljakutseid lisab tema ellu just väikevend Oskar. Poiss ei püsiks pudeliski paigal! Olgu siis tegemist klassi kaisukale spaapäeva korraldamisega, vanaisa võõrutamisega suitsetamisest või kalaretkega vanavanemate seltsis, tänu Oskarile jäävad perele neist kõigist värvikad mälestused. Ja kui miski katki läheb, on ikka abi Oskari liimipüstolist.

 

Aga mida teha siis, kui tunded kipuvad üle pea kasvama?

 

Võib-olla tuleks ka siis seni proovida ja proovida, kuni leitaksegi lahendus?

 

Oskari ja Ida lugude esimene osa „Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad“ pälvis tiitli „Hea lasteraamat 2024“. Need teosed sobivad 6–10-aastastele lastele.

 

Ma ei hakka keerutama, et Maria Parr on viimaste aastate üks minu suurimaid lemmikuid lastekirjanduses. Tema lood on südamlikud, lastesõbralikud ja toovad mulle alati meelde Astrid Lindgreni raamatud.

Meenutan Maria Parri raamatuid, mis varem eesti keeles ilmunud – „Vilgukivioru Tonje“ (2012/2021, Eesti Raamat), „Vahvlist südamed“ (2013/2020, Eesti Raamat) ja „Väravavaht ja meri“ (2018, Eesti Raamat).

 

Ja nii nagu ka teised Maria Parri raamatud on imelised (mõnusa huumori ja imelise soojusega kirjutatud), siis täpselt sama imeline on ka tema uus raamat „Oskar ja mina“, milles toimetavad 9-aastane Ida ja 6-aastane Oskar. On ju selgemast selgem, et 9-aastane tüdruk on võrreldes 6-aastase poisiga juba üsna suur tüdruk ja igati lahe on see, kuidas õde-venda omavahel läbi saavad ja toime tulevad. Loomulikult on ka pisikesi erimeelsusi, kuid kõik laheneb hästi.

Nii nagu raamatu alapealkiri vihjab, siis selles raamatus saame lugeda igasugu asjadest, mis Idale ja Oskarile olulised on.

 

Esimeses peatükis saame tuttavaks kaisuloom Vantsuga ja ka Ida klassiõe Naia-Maj´ga. Saame teada, et alates esimesest klassist oli Ida klassil kaisuloom. Vahva mänguelevant, kel nimeks Vantsu. Igaks nädalavahetuseks sai keegi lastest Vantsu endale koju kaasa ja lapsed pidid kirja panema, mis Vantsuga nädalavahetustel juhtus.

 

Esimestes klassides oli see vahva tegevus, aga neljandas klassis oli see juba pisut tüütu. Seetõttu ei olnud ka Ida suures vaimustuses, kui ta selleks nädalavahetuseks Vantsu enda „hoole alla“ sai. Oskarile Vantsu meeldis, ja meeldis ka praegu, kui Ida kaisulooma koju tõi.

 

Huvitaval kombel tuli Idaga kaasa ka tema klassiõde Naia-Maj, kes klassis ei näidanud välja just väga suurt huvi kaisuloomaga kantseldamises (ta pööritas klassis silmi ja hüüdis, et Vantsu on tüütu!), kuid nüüd oli tüdruk nõus kaisuloomaga tegelema.

 

Kuna Vantsu oli aastate jooksul üsna mitmeid nädalavahetusi lastega veetnud, siis oli ta justkui vanaks jäänud – kulunud ja plekiline. Aga Naia-Maj´l oli hea mõte! Nad võiksid teha kaisuloomale spaa! Muda ja kurgiga. Ja mullivanniga!

 

Mõeldud, tehtud. Otse loomulikult lööb tüdrukutega kampa ka Oskar. Vantsu on ju tema suur lemmik.

Nüüd saamegi lugeda, kuidas Vantsule spaad tehti. See polnud sugugi mitte lihtne, kuid Vantsu sai mudavanni, mullivanni, nahahooldust, massaaži, pähe pandi käterätist turban, silmadele kurgiviilud. Pärast mullivanni oli Vantsu muutunud roosaks, kuid see polnudki oluline. Peaasi, et Vantsu oli pestud ja puhas.

Kuna lapsed tegelesid Vantsu hooldusega vägagi aktiivselt, siis oli pärast spaad ka korter pisut segamini, märg ja mudane, kuid Ida ja Oskari ema ei pahandanud.

 

Nädala alguses Ida siiski ei julgenud koolis rääkida, mida nädalavahetusel Vantsuga tehti, aga Oskar (tema käib Idaga samas koolis, esimeses klassis) julges oma klassis rääkida Vantsu spaaskäigust. See lugu sai koolis vägagi populaarseks ja sellega kaasnes veel üks vahva asi, mille jätan Sulle endale lugeda.

 

Teine peatükk kannab pealkirja „Diplodookus ehk Kaotsiläinud dinosaurus ja veelgi kaotsiläinum vend“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskar armastab dinosauruseid. Tal on neid hiigelsuures plastkastis mitut sorti ja ta mängib nendega iga päev. Dinosaurused on ägedad ja Oskari mängud nendega on ägedad, kuid on ka üks häda – Oskar on dinosauruste plastkasti tagasipanemisega hirmus hooletu, nii et alati on mõni puudu.

 

Sel päeval oli puudu diplodookus, kelle pidi olema pikk kael. Oskar teadis seda kaela-asja väga täpselt. Oskar lootis, et isa, ema ja Ida tulevad talle appi dinosaurust otsima, kuid kellelgi ei olnud selle väikese asjaga kiiret.

Oskar on seetõttu solvunud või tegelikult üpris pahane, sest mitte keegi ei hooli temast!

 

Ühel hetkel hakkab Ida Oskarit otsima ja selgub, et Oskar on kadunud. Kohe päriselt kadunud. Nüüd hakkavad ema, isa ja Ida hoopis Oskarit otsima. Neil on väga suur mure. Üks rõõmsam asi on ka selle otsimisega – Ida leiab üles kadunud diplodookuse.

 

Ja õnneks! Õnneks saabub koju ka Oskar. Kus ta käis ja mida ta tegi, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda. Igal juhul jällegi üks vahva peatükk, milles rõõmu ja muret, nuttu ja naeru.

 

Raamatu kolmas peatükk on „Suitsumüts ehk Vanaisal tekib kodade virvendus“. Selle peatüki alguses helistas vanaema ja rääkis, et vanaisal käib pea ringi ja ta hingab imelikult, mistõttu on nad kiirabis. Kiirabisse minnes oli autot juhtinud vanaema, kuigi Ida ja Oskari isa kinnitas, et vanaema ju autot juhtida ei oskagi! Vanaemal oli küll juhiluba, aga autoga polnud ta juba kakskümmend aastat sõitnud. No see selleks, igal juhul olid vanaisa ja vanaema kiirabis ja isa otsustas nende juurde minna.

 

Ida tõdeb, et õnneks ei olnud vanaisaga lood nii tõsised. Tal oli selline asi nagu kodade virvendus ja see ei tapa. See on ju igati vahva, kui lapsed suudavad nii keerulistest asjadest vahvasti rääkida. Selgub seegi, et vanaisa peab hakkama mingit rohtu võtma ja lisaks püüdma natuke tervislikumalt elada. Oskar teadis, et tervislikumaks eluks oli vaja ka paprikat ja porgandit süüa. Ida teadis omakorda, et vanaisa peab ka suitsetamise maha jätma.

 

Kuna vanaisa oli terve elu olnud kõva suitsumees, siis kuidas see suitsetamine kiirelt maha jätta? Oskar oli kindel, et tema leiab lahenduse ja selleks peaks ta hakkama tuletõrjujaks.

 

Selleks nädalavahetuseks pididki vanaisa ja vanaema külla tulema. Ida ja Oskar koristasid, kuid Oskar võttis välja ka oma tuletõrjevarustuse (no sellise mängu varustuse, mitte päris).

 

Vanaisa ja vanaema saabusid. Nad väljusid autost ja esimese asjana pani vanaisa suitsu suule! Oskar oli valmis. Ta haaras vanaisalt suitsu ja viskas selle lompi. Vanaisa proovis korra veel, ta hiilis toast välja, kuid Oskar oli tuletõrjevalves ja reageeris kiirelt.

 

Lisaks oli nutikas Oskar meisterdanud ka ühe põneva mütsi. See oli tehtud isa vanast talvemütsist, mille tippu oli Oskar oma liimipüstoliga kinnitanud suitsuanduri. Nüüd otsustai proovida kas see suitsumüts ka töötab? Vanaisa võttis suitsupaki, läks terrassile, pani suitsu suule ja süütas selle … suitsuandur hakkas kõvasti piiksuma! Oskar oli rahul, sest suitsumüts töötas.

Vanaisa? No tema suitsetas edasi ja põgenes aeda. Oskar oli tal kannul, pritsipudel veega käes.

Kuidas see humoorikas peatükk lõpeb? Selle pead ise välja uurima. Igal juhul on selle peatüki lõpus ka kaks head uudist. Üks neist on seotud vanaisaga, suitsumütsiga ja teine vanaemaga.

 

Raamatu neljas peatükk on „Lihavõttekivid ehk Mis vahe on onu Oyvindil ja Jeesusel“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskarile ei jõua alati kõik kohale, mida koolis räägitakse, aga kui jutt käib millestki, mis teda huvitab, siis paneb ta kõike tähele.

 

Nüüd teab Oskar rääkida, et Jeesus tõusis pärast surma üle ja haud oli tühi! Ida ja Oskar mõtlevad selles peatükis ka onu Oyvindi peale, sest ka tema oli surnud ja see oli väga kurb, sest onu oli olnud vahva mees.

 

Oskar oli koolis kunsti- ja käsitöötunnis teinud ka lihavõttekive. Need olid lihavõttemunade asemel, sest kivid ei purune. Jällegi väga oluline teadmine.

 

Pärast Oskari öeldut Jeesuse ja haua kohta, hakkasid Ida mõtted uitama. Mismoodi oleks, kui onu Oyvind oleks korraga jälle siin. Samal ajal näitas Oskar oma uhkeid lihavõtte kivikesi. Tal oli neid palju, 27 tükki! Poiss oli kindel, et need sobiksid suurepäraselt kaunistama onu Oyvindi hauda. Ida polnud selles väga kindel.

 

Nüüd otsustas terve perekond sõita külla onu Bullele, kus oli elanud ka onu Oyvind. Nüüd selgub, et onu Bullel polnud õnnestunud lillede eest hoolitseda (see oli olnud onu Oyvindi töö) ja lilled olid närtsinud. Onu Oyvind oli olnud ka tubli kunstnik, kuid nüüd polnud ka piltidest rõõmu.

 

Mis võiks selle kurbuse ja nukruse vastu aidata? Otse loomulikult Oskari värvilised lihavõttekivid ja neid me hakkamegi selles peatükis tegema.

 

Peatüki lõpus saame teada, et nüüd kaunistasid nii onude maja kui ka hauda lihavõttekivid. Ja need olid purunematud.

 

Selline eriti armas peatükk oli see …

 

Viies peatükk on „Liimipüstol ehk Kui Oskar sai asendusõpetaja“. Selle peatüki alguses jutustab Ida, et temal ja Oskaril on raamat, mis on igalt poolt kinni teibitud, sest nad on seda nii palju lugenud. Raamatu pealkiri on „Kui kõik magavad“ ja selles on juttu hiiglasest Bobast, kes purustab öösiti asju. Aga pärastpoole tuleb alati natuke väiksem pealambiga hiiglane, kelle nimi on Väike Fetir Koogutaja, ning parandab kõik ära, enne kui inimesed ärkavad.

Ida kinnitab, et lahe on lugeda, kuidas asju purustatakse, aga kui niimoodi juhtub päriselt, siis ei ole see eriti lahe. Ja sel kevadel juhtus nende kodus just nimelt nii. Oskar hakkas omamoodi mini-Bobaks muutuma ja kõik oli üksainus tohuvabohu.

 

Asi sai alguse pärast lihavõttepühi. Oksar ütles koolis Idale, et neil on üks teine naine. Rätikuga. Oskar tõdes, et neil polnud Thereset, aga oli naine rätikuga … Ida arvas, et äkki oli Therese haigeks jäänud ja see oli lihtsalt asendusõpetaja.

 

Veidi hiljem selgus, et Therese jääb koolist veidi pikemalt eemale ja hakatakse otsima kindlat asendajat. Oskar solvub, saab vihaseks, võtab kodus oma pastataldriku ja virutab selle põrandale. Kõik vaatasid purukslöödud taldrikut, sest midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud.

Kahjuks oli taldrikuga juhtunu alles algus. Oskar hakkas ka koolis asju loopima. Oskar viskas klassiruumi palli, ajas ümber oma tooli ja viskas oma pinalit ning lõi klassiruumi ukse nii kõva pauguga kinni, et üks kipsist pilt, mille lapsed olid kunsti- ja käsitöötunnis meisterdanud, kukkus alla ja läks katki.

Paha lugu.

See polnud siiski veel kõik. Oskar ronis kahel korral ka koolimaja kase otsa ega tulnud alla, kui kell tundi helises. Idal oli seetõttu kohutavalt piinlik. Tüdruk tegi koduteel vennale ka korraliku peapesu.

Emale ja isale helistati koolist, nad käisid koolis ka koosolekul. Nad vestlesid Oskariga, aga sellest ei olnud mingit abi. Mida rohkem ema ja isa rääkisid, seda tigedamaks Oskar sai.

Ühel päeval oli kodus asi eriti hull. Oskar oli eriti pahane ja lõhkus asju. Poiss oli katki teinud isegi Ida juukseharja, mille tüdruk oli vanaemalt saanud. Nüüd vihastas ka Ida!

 

Kas see vihastamine selles peatükis ka lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Lisaks saame teada ka seda, millest kirjutas õpetaja Therese Oskarile ja kas see kiri muutis ka Oskari käitumist …

 

Kuues peatükk on „Rahvariided ehk Edvard Lien saab hobuserauaga vastu pead ja turgutatakse kastmisvooliku abil elule“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et öösiti jääb maailm rahulikumaks. Inimesed magavad ja kõigis majades valitseb pimedus ja vaikus. Nii ka Ida ja Oskari kodus ehk punases majas mäeharjal. Aga mõnikord on ka nende akendes valgus, kuigi on südaöö. Siis teeb ema kas jõuludeks või 17. mai rahvuspühaks ettevalmistusi.

Sel aastal oli Ida kindel, et ema jõua ettevalmistustega valmis, sest veel 16. mail oli nende kodus kõik laiali ja segamini. Isa kinnitas, et kõige tähtsam polegi ju see, et maja ja inimesed kenad välja näeksid. Kõige tähtsam on see, et nende koduriigis valitseb demokraatia ja vabadus. Isa peab veidi täpsustama, mis asi see demokraatia ikkagi on. Noi saab ka Oskar teada, et nende riigis võivad kõik kaasa rääkida ja otsustada, kuidas asjad olema peavad, igaüks võib öelda, mida tahab, ilma et peaks hirmu tundma.

Järgmisel hommikul, 17. mai hommikul oli kodu korda tehtud. Külmkapis oli isegi maasikate ja mustikate ja vahukoorega tort, mille ema oli keset ööd valmis teinud. Kurb oli see, et ema oli hommikul väga väsinud.

Nüüd tehakse veel viimaseid ettevalmistusi, et minna rongkäigule, kuid Oskar keeldub rahvariideid selga panemast, sest nende riigis on demokraatia ja tema rahvariideid selga ei pane! Ema tõdes, et demokraatia võib ju riigis olla, kuid nende peres otsustab selle riiete-asja ikkagi tema.

Seejärel saame osa juba ka rongkäigust, ja muudest üritustest, mida rahvuspühal peetakse, ja uskuge mind, ka selles peatükis saab veel palju nalja.

 

No nii, nüüd olen jõudnud selle muheda, mõnusa ja vahva raamatu poole peale, aga ma ei tahaks Sulle kõike lugusid ka ümber jutustada, mistõttu jätan Sulle teise poole raamatust endale lugeda ja avastada.

Pane siinkohal siiski kirja veel asjad, millest järgmistest peatükkides juttu on – õng (laste kalalkäik vanaisa ja vanaemaga), medaljon (laste suvi vanaisa ja vanaema juures), pükstükk (kõige ilusam suvemälestus, selles peatükis saavad Ida ja Oskar tuttavaks ühe vahva tüdrukuga), pinal (päev enne esimest koolipäeva), maal (Ida sünnipäev 6. septembril), jalgratas (sünnipäevakink Idale). 

 

Kui otsid talviseks lugemiseks mõnusat, humoorikat, südamlikku ja armast lasteraamatut, siis olen kindel, et „Oskar ja mina. Kõik meie asjad" on see õige valik … kui loed, siis saad teada, miks ma niimoodi arvan.

 

Selle raamatu imelised pildid on joonistanud Ashild Irgens.

Karl Adami

„Eesti metsalinnud.

Kakulised, rähnilised ja teised“

(Varrak)

 

Pidevate metsaskäikude järel võivad puude keskele tekkida silmanähtavad kõnnirajad sarnaselt neljajalgsete metsaelanike omadega. Neis elu täis kooslustes on lihtsalt miski, mis alati kutsub. Miski, mis aitab meie meeltel terav püsida ja kutsub esile avastamisrõõmu. Seda ohtu, et puistud ka rohkete kulgemiste järel enam midagi uut ei paku, õnneks pole. On ju meie metsad koduks ligemale 20 000 liigile. Metsalindudega, keda on olenevalt määratlusest 110 liigi kanti, on nende suuruse ja häälekuse tõttu hõlpsam tutvust teha.

 

Käesolev raamat on 2024. aastal ilmunud üllitise „Eesti metsalinnud: laululinnud” järg, millesse autor on koondanud 24 liiki, tutvustades metsades pesitsevaid rähnilisi, tuvilisi, kakulisi, kanalisi ja teisigi sulelisi. Siit leiab kirjeldusi, elupaigaeelistusi, aastate jooksul kogunenud tähelepanekuid lindude omavaheliste suhete ja pereelu kohta. Tekste ilmestab suur hulk fotodele püütud hetki, mille saamiseks on autoril tulnud sumbata nii põlvini ulatuvas lumes kui kuulata hiliskevadisi sääseemandate meelitusi. Käsitletud metsalindude seas leidub neid, kes saaksid hakkama ka parkides või suuremates aedades, kuid neidki, kellele sobivad elupaigaks vaid metsad.

 

Karl Adami (snd 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja auhinna laureaat. Ta on olnud tegev ETV saates „Osoon”, olles loomalugude autor ja operaator. Mitu tema tööd on ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. Tema sulest on ilmunud raamatud „Metsasosinad” (2017), „Eesti talvised metsalinnud” (2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud” (2024).

 

Seda olen ma Sulle ju ka varem maininud, et linnud mulle kangesti meeldivad, nagu ka linnuraamatud. Õnneks on nii viimastel aastatel kui ka varem ilmunud eesti keeles mitmeid ja mitmeid sisukaid ja põnevaid linnuraamatuid. Aastakümneid tagasi olid paljud linnuraamatu pildid must-valged, nüüd on olukord hoopis teine, sest ilus värvifoto ütleb mõnikord rohkem kui tuhat sõna.

Seda sama saab ütelda ka Karl Adami kohta, sest tema linnufotod on suurepärased, lausa võrratud ja kui fotot saadab ka sisukas ja huvitav jutt, siis ongi mõnus lugemine tagatud.

 

Mul on õnnestunud varem lugeda ja tutvustada Karl Adami raamatuid „Eesti talvised metsalinnud“ (Varrak, 2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud“ (Varrak, 2024). Nüüd jällegi raamat metsalindudest, kuid seekord ei ole vaatluse all mitte tublid laululinnud, aga hoopis teistsugused linnud.

 

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et metsad ja linnud, saati veel metsalinnud on talle südamelähedased ning on teda saatnud aastaid. Läbi arvukate aastaringide on ta kokku puutunud eriilmeliste metsade ja sulelistega.

Autor kinnitab, mida rohkem metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda enam metsaelanikke näeb ning seda leplikumaks ja usaldavamaks nad muutuvad. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ja ohtudega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab kevadtuultele või talvekülmale vaatamata reibastest linnuhüüdudest.

Linnud, keda Karl Adami selles raamatus veidi pikemalt avab, seostuvad talle isiklikult metsadega ja nendega kokkupuuted on olnud sagedasemad.

Hulk selles raamatus kirjeldatud liike on ühel või teisel määral seotud vanade metsade või toekamate ja surnud puudega, seetõttu võtab autor lisaks sulelistele pisut käsitleda neidki.

 

Sissejuhatusele järgneb peatükk „Vana metsa võlu“, milles Karl Adami tõdeb, et meie metsades pesitseb ligemale 110 liiki sulelisi. Nende seas on linde, kes pesitsevad soodsate toiduolude korral suisa südatalvel paukuva pakasega, kui ka sulelisi, kelle pesitsemine kestab augusti ja mõnikord septembrini. Eesti metsalindude suure mitmekesisuse põhjuseks on eriilmelised metsakooslused ja soodne geograafiline asend.

Päris suur osa raamatus käsitletud lindudest on vähem arvukad kui värvulised, võrdlemisi kogukad ja neist sageli veidi kitsamate elupaigaeelistustega.

Ja veel. Üldiselt on lindude heaoluks vaja sama, mida kogu elurikkuse säilimiseks – metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust.

 

Järgmiseks peatükk „Eakad, hääbuvad ja surnud puud“. Vanad metsaalad, sealhulgas loodus- ja põlismetsad on täis eelnevate metsaelanike jälgi. Mõned neist on õige pisikesed ja tähelepandamatud, kuid mõjutavad sellegipoolest ajapikku metsa ilmet ja elustikku. Teised jäljed on inimsilmale nähtavamad ja mõju metsaelanikele vahetum.

 

Seejärel räägib Karl Adami mitmes peatükis ka lindude pildistamisest, oskusest neid leida. Nii on juttu suleliste jäädvustamisest, sellest, et on vaja õppida tundma ja jälgida. Juttu on lindude jäädvustamisest, valgusest, kadreerimisest ja lindudest silmakõrgusel.

Karl Adami kinnitab, et inimestevaheline suhtlus toimub enamasti silmast silma. Samal tasapinnal püütud fotohetked tekitavad vaatajas tugevama emotsionaalse sideme ka linnuga – justkui vaataks talle otse silma. Silmade kõrguselt pildistades on lind vaatajaga samal tasandil. Tekib tunne, nagu oleksid linnuga otsekontaktis. See loob intiimsuse ja annab pildile uue, huvitavama perspektiivi. Lind tundub fotol võrdse ja olulisena.

 

Ja jõuamegi lindude juurde. Esimene neist on sõtkas ehk Bucephala clangula. Iga linnu juures on välja toodud arvukus – sõtka puhul on see 6000 – 10 000 haudepaari, talvel 30 000 – 50 000 isendit. Saame teada, millal lindu kohata võib, sõtkast võib kohata aasta läbi.

Saame lugeda ka levikust – sõtkast võib kohata kõikjal, kuid ta eelistab elupaigane siseveekogusid: järvi, tiike ja jõgesid, talvekuudel on merel – mida pehmem talv, seda enam sõtkaid meie rannikumerel talvitab.

Iga linnu juures on juttu nende suurusest. Sõtka kaal sõltuvalt sugupoolest ja aastaajast on 0,4 – 1,4 kg; keapikkus 42 – 50 cm.

Autor toob välja ka linnu rahvapärased nimetused. Sõtkal on neid kaks – õõnepart, sõnnpea.

Seejärel on mitmel leheküljel juttu sõtkaste elust ja toimetamistest ja loomulikult rikkalikult suurepäraseid fotosid.

 

Sõtkale järgneb laanepüü ehk Tetrastes bonasia, kelle arvukus on 20 000 – 25 000 haudepaari, talvel 70 000 – 90 000 isendit. Kohata võib laanepüüd aasta läbi ja ta levib kõikjal Mandri-Eestis, saartel teda ei ole. Enim leidub laanepüüsid Vahe-Eesti kuuse-segametsades, talvel liigub rohketlt territooriumi neis osades, kus leidub leppa ja kaske.

Laanepüü suuruseks on – kaal 400 g, kehapikkus 36 cm ja ta on pasknäärist pisut suurem kanaline. Rahvapärased nimetused: metspüü, püü, püvi, laaspüvi, kõrvepüü, räbtsik.

 

Laanepüüle järgnevad metsis, teder, öösorr, kägu, kaelustuvi ehk meigas. Viimati mainitu on üks minu lemmilklindudest, kelle ladinakeelne nimi on Columba palumbus. Arvukus: 50 000 – 70 000 haudepaari, talvel kuni kümme isendit. Kaelustuvid saabuvad meile aprillis ja sätivad rändele septembris-oktoobris, üksikud linnud talvitavad.

Kaelustuvi levib kõikjal üle Eesti ja ta asustab erinevaid metsatüüpe, puududes vaid väikestes madalates rabamännikutes, võib elada parkides ja suuremates aedadeski.

Kaelustuvi kaalub 400 – 600 g, kehapikkus on 37 – 42 cm, pasknäärist suurem lind.

Rahvapäraselt teatakse teda kui meigas, uurlup, kuusetuvi ja kuutaja. Kaelustuvidest on raamatu ka väga uhkeid ja ilusaid fotosid.

 

Loen ja vaatan edasi. Õõnetuvi ehk melekas, metskurvits, metstilder, hallhaigur, hõbehaigur, händkakk.

Händkakk ehk Strix uralensis on jällegi üks minu lemmikutest. Nende arvukus on 1000 – 1500 haudepaari, talvel on neid siinmail 2000 – 4000 isendit. Händkakku võib kohata aasta läbi, silma hakkab enam sügisel ja talvel. Levib kogu Mandri-Eestis, saartel harva, eelistab okas- ja segametsi.

Isaslinnu kaal on 540 – 730 g, emaslinnu kaal kuni 1,2 kg, kehapikkus 50 – 59 cm, rongasuurune lind.

Rahvapärased nimetused on uurali kakk, sabakakk.

 

Kakke on raamatus veel. Karvasjalg-kakk ehk laanekakk, kõrvukräts, värbkakk. Seejärel rähnid, kes on ju samuti igati imelised linnud. Hallpea-rähn ehk hallrähn, kolmvarvas-rähn ehk laanerähn, mustähn, suur-kirjurähn, tamme-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn, väike-kirjurähn. Raamatu viimane lind on väänkael.

 

Seejärel kokkuvõte raamatus käsitletud lindudest. Käsitlemist leidis 24 liiki, keda võib pidada metsalindudeks ja kellele on hea õnne korral võimalik ligi pääseda. Kuigi kakkudest võib metsades silmata ka habe- ja kassikakku ning tuvidest turteltuvisid, on nende arvukus väga madal ja nendega kohtumine võrdub lotovõiduga.

 

Raamatu lõpus on kirjas kasutatud allikad, siin on ka register ja autori tutvustus.

 

Selline see Eesti metsalindude raamat on. Igati sisukas ja huvitav lugemine, rääkimata suurepärastest fotodest, mille abil saavad kõik lugejad imetleda, kui palju ägedaid linde meie metsades elab.