Jüri Annist

„Hostad. Kodukiri&aed

praktiline aiavihik nr 78“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Hostad on armastatud lehtdekoratiivsed püsikud, sest neid on lihtne kasvatada, nad on väga pikaealised ja neil on tohutu valik sorte. Suurte kogemustega aiapidaja Jüri Annist annab vihikus nõu, kuidas kasutada hostasid aiakujunduses, mis on oluline kasvatamisel ja tutvustab ka sorte: n-ö tavalisi, eriti suuri, miniatuurseid, lõhnavaid ja erilisi.

Kevade saabudes on mul olnud juba üsna mitu head aastat selline tava, et pean lugema ka aiaraamatuid. Seekord valisin välja kaks praktilist aiavihikut, mis on tavapärasest raamatust väiksemad ja õhemad, kuid ka aiavihikutest saab teada palju olulist ja õppida häid nippe.

Hostade aiavihiku esimeses peatükis ütleb autor, Jüri Annist, et hostad on vastupidavad leheiludused ja lisab, et hostad on ka väga pikaealised. Ta kinnitab, et on kirjeldatud juhtumeid, kus taimed on püsinud samal kohal kogu nende kasvataja eluaja ning jäänud sinna edaspidigi.

Hostasid pole vaja iga mõne aasta tagant üles võtta, jagada ja tagasi istutada. Raske on nimetada teist püsikut, kelle sordivalik on sama hoomamatu kui hostal.

Saame lugeda ka sellest, kuidas hostad endale nime said. See lugu viib meid aastasse 1812, kui selle taimeperekonnale anti nimi Austria botaaniku Nicholas Thomas Hosti (1761-1834) auks, seejärel oli nimi veidi aega teine, et see aastast 1905 jällegi hosta olla.

Järgmises peatükis on juttu hostadest aiakujunduses. Juttu on lausistutusest, hostadest foonina ja ritta sätituna ning hostadest grupis ja solistina. Ja veel, selles peatükis peatub autor niiskusel ja kuivusel, valgusel ja varjul, ebasõbralikel puudel, erinevatel kõrgustel. Saame lugeda, et hostad on kevadel aeglased, õied võivad rikkuda vaate lehtedele ja vaba ruum toob leheilu esile.

Kolmas peatükk on hostade kasvatamisest. Muld ja niiskus – veenappus vähendab mõõtmeid, hostadele meeldib nõrgalt happeline muld. Edasi on juttu valgusoludest, tööde aastaringist ja sellest, et valest kasvupaigast peaks hosta kohe ümber istutama.

Neljas peatükk on hostadest potis. Millised anumad sobivad, missugune peab olema muld, kuidas kasta, kuidas ümber istutada ja talvitumine.

Viiendas peatükis on juttu tigudest ja nälkjatest. Järjepidev korjamine, millega hukata, lõksud ja söödaplatsid, ferramoli graanulid jpm.

Seejärel saame tuttavaks hostade levinumate liikide ja sortidega. Tänu laiuvate lehtedega lopsakatele hostadele on aias suvi läbi eri tooni rohelisi, siniseid, kollaseid ja kirjusid värvilaike. Just toonide kaupa autor lugejale hostasid tutvustabki.

Eripeatükid on ka suurte ja miniatuursete hostade kohta, kuid ka see pole veel kõik, sest lood on ka lõhnavatest hostadest ja erilistest hostadest, kuid ka hostadest, kes ei taha edeneda.

Selline vahva taimeraamat on see hostaraamat. Mulle meeldib aiavihikute juures ka see, et alati on neid palju fotosid, mis loetule lisaväärtust annavad.

Kaja Kurg

„Köögiviljaaed. Kodukiri&aed

praktiline aiavihik nr 79“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vihikus on kõige olulisemad näpunäited üheaastaste köögiviljade ja ka mõne maitsetaime kasvatamise kohta: millal külvata, kuidas hooldada, millal saak koristada. Kiirel aiahooajal on ju sageli ruttu vaja vastuseid kõige lihtsamatele küsimustele, sest kõik ei püsi täpselt meeles. Vastus käes, saab tööga edasi minna ega pea hakkama seda internetist otsima.

Selle praktilise aiavihiku alguses tõdeb raamatu autor, Kaja Kurg, et potipõllundus ehk iseendale toidu kasvatamine on mõnus tegevus, tänu millele saab kevadest sügiseni tarbida otse peenralt või kasvuhoonest toodud värsket ja puhast kraami ning üht-teist ka talveks purki pista. Maitsvat saaki kasvatava potiaia saab rajada ka suurele päikeselisele terrassile või rõdule.

Ja veel, paljud hobiaednikud naudivadki lisaks iluaias tegutsemisele ka tarbeaias askeldamist.

Kaja Kurg kinnitab, et sellest aiavihikust leiabki kõige olulisemad näpunäited üheaastaste köögiviljade ja ka mõne maitsetaime kasvatamise kohta: millal külvata, kuidas hooldada, millal saak koristada.

Seejärel on juttu mulla happesusest, mulla lõimisest ja külvikorrast ehk viljavaheldusest.

Jõuame köögiviljade juurde, kusjuures iga köögivilja juures räägitakse ettekasvatusest ja istutamisest, kasvunõuetest, hooldamisest ja saagiajast.

Harilik aeduba ehk türgi uba – põhiliselt kasvatatakse madalaid puhmikulisi sorte ehk põõsasube ja väänduva varrega kõrgeid lattube.

Söögiarbuus – mida kuumem ja kuivem on ilm arbuusi valmimise ajal, seda magusam see on.

Harilik baklažaan ehk harilik põmmu – kena lehestiku ja värvikate viljadega puhmikut on tore kasvatada ka rõdul või terrassil potis, kus ta on ühtlasi ilutaime eest.

Vürtsbasiilik – võrratult lõhnav vürtsbasiilik on parim kaaslane tomatile. Suvel kulub basiilikut palju, sest parim aroom ja maitse on tal värskelt.

Järgmistena on selle raamatu valikus: aedhernes, kaalikas, kapsas, kartul ja harilik kurk – lühiviljalisi kurke kasvatatakse nii avamaal, lavas kui kasvuhoones, poolpikki ja pikki kurke kasvuhoones.

Kõrvits – hariliku kõrvitsa pikalt säilivaid sorte kutsutakse talikõrvitsateks, lühema kasvuajaga teisendeid suvikõrvitsateks. Veel tasub kasvatada muskus-, õli-, spageti-, Hokkaido ja suureviljalist kõrvitsat.

Edasi on juttu küüslaugust, lehtpeedist ehk mangoldist, melonist, naerist, harilikust paprikast ehk punapiprast, pastinaagist ehk aed-moorputkest, punapeedist ehk aedpeedist.

Aedpetersell – kasvatada võib kaht isendit: leht- ja juurpeterselli. Viimaselt saab nii maistva juurvilja kui ka maitserohelist.

Aedporgand – kui varakult külvata, saab peenikesi magusaid porgandeid krõmpsutada juba juuli lõpus.

Porrulauk ehk porru – porru maitseb nagu sibil, aga on tunduvalt mahedam. Õhukestest lehetuppedest moodustunud heleroheline ebavars on õrn ja mahlakas, süüa võib ka noori lehti.

Põlduba – põlduba on tunduvalt külmakindlam kui aeduba, kuid hernest soojanõudlikum.

Redis – sordist olenevalt saab rediseid sööma hakata juba 20-45 päeva pärast külvamist.

Redisele järgnevad rukola ehk põld-võõrkapsas, aedsalat, aedseller, harilik sibul ehk söögisibul, aedspinat, aedtill ja harilik tomat.

Just hariliku tomatiga see vahva ja sisukas köögiviljaraamat lõpebki.

Seega, head lugemist ja vahvat toimetamist nii hostade kui ka köögiviljadega.

Heiko Bellmann

„Liblikad. Välimääraja“

(Varrak)

AVASTA LIBLIKATE MAAILMA

Liblikad on tõenäoliselt kõige ilusamad putukad. Ja mitte ainult liblikad, vaid ka nende nukud ja röövikud on imelised: vahel hästi varjatud, vahel silmatorkavalt kirevad.

See kompaktne välimääraja mahub igasse seljakotti ja aitab teil avastada kodumaiste liblikate mitmekesisust.

Tuvastage 295 liblikat kiiresti ja täpselt rohkem kui 420 foto ja 100 detailse joonise abil.

Olulised määramistunnused on selgelt esile tõstetud. Nooled fotodel näitavad, mida on oluline jälgida.

Lisaks: kasulik teave liikide kohta. Lühiülevaade kõige sagedamini esinevatest röövikutest.

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi ilmus eesti keeles sama autori (Heiko Bellmanni) kirjutatud raamat „Putukad. Välimääraja“. See oli igati põnev lugemine ja selle abil saime tuttavaks putukate kireva maailmaga.

Nüüd on järjekord liblikate käes. Ka see raamat on sellises mõnusas, väikses formaadis, et raamat taskusse või kotti panna ja seejärel liblikaid uurima minna. Abiks on seegi, et raamatukaaned on tugevad ja vastupidavad.

Raamatu esisisekaanel saame näha liblika ja rööviku kehaehitust, lisaks ülevaade raamatus kasutatavatest märgitest ja lühenditest. Siin on ka kõige sagedamini esinevad röövikud: hele-villkäpp, harilik päevakoer, silmik-verikireslane, kase-siilaktiib, päevapaabusilm, suur-kiirgliblikas, suur kapsaliblikas, pääsusaba ja punalaik-apollo.

Sisukorrast loen, et raamatus on ülevaade meie liblikatest, kuidas liblikad talvituvad, röövikute peite- ja hoiatusrüüd, olulised mõisted. Siin on ka loodusvaatlused – liblikate avastamine ja vaatlemine ning oma isiklik liblikakogu.

Liblikad on jaotatud seitsmesse osasse: pisiliblikad, vaksiklased, öölased, surulased, teised ööliblikad, kireslased ja päevaliblikad.

Ülevaates meie liblikatest tõdeb raamatu autor, et liblikad jagatakse laias laastus suur- ja pisiliblikateks, kuid nüüdseks on teada, et paljud siiani suurliblikate hulka liigitatud perekonnad, nagu näiteks mailased ja klaastiiblased, kuuluvad tegelikult kõige primitiivsemate liblikate hulka. Mis tähendab, et mõned suured kodumaised liblikad on tegelikult pisiliblikad!

Seejärel saame lugeda olulisemate liblikate rühmade tunnuste kohta. Päevaliblikad on küll kõige tuntumad liblikad, kuid oma ligikaudu 170 kodumaise liigiga ei kujuta nad endast kaugeltki mitte kõige suuremat rühma. Neid on lihtne ära tunda otstest paksenenud tundlate ja muidugi päevase eluviisi põhjal.

Päevaliblikate röövikud on väga erineva kujuga ning vaid harva kaetud tiheda karvastikuga. Nukkude puhul on võimalik eristada ruippnukke ja köidisnukke.

Ligikaudu 2000 kodumaise suurliblika hulka loetakse lisaks päevaliblikatele ka vaksiklased, öölased, surulased, tutlased, kedriklased, sirptiiblased, ebaöölased, paabusilmsed, kirilased ja kireslased.

Kodumaised libiklalised pole aga kaugeltki mitte kõik suurliblikad. Neil lisaks eksisteerib pea sama suur hulk pisiliblikate liike. Need on primitiivsed, valdavalt väga väikesed ja enamasti öise eluviisiga liblikad, keda meil tavaliselt nimetatakse koideks.

Seejärel loeme, kuidas suudavad liblikad talve üle elada? Võimalusi on mitmeid – talvitumine munana, röövikuna, nukuna või liblikana. Järgmises peatükis on juttu röövikute varje- ja hoiatusrüüdest. Autor tõdeb, et hea kamuflaaž on pool võitu, et hoiatus on parim kaitse.

Olulised mõisted! Tundlad, silmlaik, liik, kannaosa, lõhnasoomused, perekond, köidisnukk, holometaboolsed putukad, valmik, kookon, metamorfoos, mimees, mimikri, parasiit, nukk, ristvööt, pikivööt, rippnukk, täismoone, hoiatusvärvus, nurklaik.

Loodusvaatlused! Liblikate leidmine ja vaatlemine. Autor tõdeb, et oluline on märgata mitmekesisust. Kust inimene leiab liblika? Aias, metsaserval, metsas, kuivadel rohumaadel, märgadel niitudel.

Juttu on ka omast liblikaaiast, sellest, kas liblikas on levinud või haruldane, mis on liblika-aasta?

Ja veel. Loeme ka liblikakogudest, pildistamisest ja digitaalsest arhiivist.

Nüüd jõuame liblikate juurde. Esimene osa on pisiliblikatest, mähkurlased ja sulgtiiblased. Ma ei hakka Sulle oma kokkuvõttes liblikatest ümber jutustama, kuid iga liblika kohta on foto, kirjeldus, siruulatus, levik ja palju huvitavaid fakte.

Pisiliblikate osas on juttu leediklastest, keerukoidest, koilastest, märslastest, võrgendkoilastest, eistekedriklastest, mailastest, klaastiiblastest, akentiiblastest, vaksiklastest.

Raamatu järgmine osa on öölastest, seejärel surulased (tontsuru, sirelisuru – see on igati vahva, et nüüd saavad mõned nähtud liblikad endale ka nime 😊).

Teised ööliblikad – tutlased, võrgenditutlased, kakandkedriklased, sirptiiblased, udeselglased, kedriklased, lainelased, paabusilmlased, kirilased.

Vaatad nende fotosid, loed kirjeldusi ja järjest rohkem mõtled, kui hämmastav loodus ikkagi on.

Seejärel karuslased ja kirelased.

Ja päevaliblikad – need kõige uhkemad ja silmatorkavamad, kuna nad toimetavad ju päevasel ajal. Päevaliblikatest on siin punnpealsed, sinilibliklased, koerlibliklased, silmiklased, täpikud (nt admiral, päevapaabusilm, koerliblikas, leinaliblikas), kiirgliblikad, võrkliblikad (suur-mosaiikliblikas), põualibliklased (suur kapsaliblikas, väike kapsaliblikas), ratsulibliklased (pääsusaba).

Oh neid imelisi värve ja imelisi mustreid. Hämmastav!

Raamatu lõpus on ka register, ja kahel leheküljel ülevaade kõige sagedamini esinevatest raamatutest.

Kui selle raamatu läbi loed, siis oled liblikate osas palju nutikam ja targem ning oskad looduses liblikaid ka paremini märgata. Ja tegelikult – liblikad on imelised.