Kieron Connolly

„Hollywoodi sünge ajalugu.

Filmimaailma kulissidetaguse ahnuse,

korruptsiooni ja skandaalide sajand“

(Pegasus)

Saja-aastane Hollywood on maailma suurim filmiäri, mille filme armastatakse kogu maailmas. Ent päriselu draamad ei jää ekraanidraamale sugugi alla – ja vahel isegi ületavad neid.

SKANDAAL Alustades Fatty Arbuckle’ist ja Charlie Chaplinist ning lõpetades Errol Flynniga; alustades Lana Turnerist ja Ingrid Bergmanist ning lõpetades Roman Polanskiga – Hollywoodi ajalugu on justkui skandaalsete armulugude, sõltuvuste ja üledooside, seletamatute surmade ja koguni mõrva kärestik.

STAARID Hollywood loob staare, mõnikord võimutseb nende üle, ning kahtlemata on neid kaitsnud iseenda ja avalikkuse eest.

Aga mida me tegelikult teame Judy Garlandi, Marilyn Monroe, Clark Gable’i, Frank Sinatra ja Tom Cruise’i eraelust?

KORRUPTSIOON Kas stuudiod on tõepoolest ajakirjandust ja politseid oma käpa all hoidnud? Mil kombel maffia ametiühingutes kanda kinnitas ja stuudiotelt välja pressis? Ja miks langes Hollywood nii hõlpsasti kommunismivastase nõiajahi hullusesse?

Kieron Connolly on lõpetanud Edinburghi ülikooli ajalooteaduskonna ning riikliku filmi- ja telekooli National Film & Television School. Ta on kirjanik ja ajakirjanik, töötanud väljaannetes Mail on Sunday ja Daily Mail ning teinud filmiloojatega intervjuusid ajakirjale movieScope Magazine. Ühtlasi on ta stsenaariumitoimetaja The Literary Consultancys. Ta elab Londonis.

Mulle filmide maailm, näitlejad, Hollywood alati meeldinud. Mäletan aega lapsepõlvest, kui sai kogutud näitlejate ja filmide pilte, fotosid, abiks oli näiteks aastakümnete tagune filmiajakiri „Filmspiegel“ ja eks neid „abilisi“ oli teisigi. No ja tegelikult, kusagil 90ndate aastate alguses sai ju mõnda ka Raadio 2´s filmisaadet tehtud, mis omakorda sealt Nõmme Raadiosse liikus … Eks olen aastate jooksul ka mitmetesse ajakirjadesse filmidest ja näitlejatest kirjutanud. Seetõttu on igati lahe leida eesti keeles ka see filmiraamat, mis vaatab Hollywoodi ajalukku veidi teistsuguse pilguga, sest juttu tehakse Hollywoodi süngemast poolest.

Mulle meeldib, et raamat ilmub ilusas köites, esikaanel Marilyn Monroe ja kindlasti annavad raamatule juurde fotod ja neid on raamatus väga palju.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, kui Hollywood oma pipra-, apelsini- ja avokaadopuude, bugenvillaväätide ning sooja päikeselise kliimaga oli esimestele filmiloojatele, kes 1910. aastate alguses Californiasse saabusid, tundunud tõelise paradiisiaiana, siis mao tõi kino vist küll ise kaasa.

Sajand pärast Hollywoodi rajamist leiame filmistuudiotest ja villadest tohutul hulgal ahnust, korruptsiooni ja kinnimätsimist, üledoose, enesetappe ja seksuaalset ahistamist; parimal juhul seksuaalset lodevust ja silmakirjalikkust, halvimal juhul mõrva. Linn, kus sada aastat tagasi osati kõige halvemaks ajaks pidada ehk liigset päikesepaistet, on tohutult muutunud …

„Hollywoodi sünge ajalugu“ toob päevavalgele Kassikullalinna tõsilood, paljastab, kus peitub võim, mismoodi filmitööstustegelikult toimib, ja näitab, et nuku asemel räägib kõhurääkija.

Raamatu esimene peatükk on „Asutajad“. 1908. aastal juhiti Ameerika kultuurielu, sealhulgas filmide tegemist, New Yorgist, kuid maailma suurim filmitööstus asus Prantsusmaal. Kuidas siis juhtus, et 1919. aastaks polnud Hollywood enam ainult Ameerika Ühendriikide filmikeskus, vaid kogu maailma võimsaim filmitegija? See lugu räägib usinale tööle ja vedamisele lisaks salakaubandusest, vargustest, piraatlusest, kartellidest ja vägivallast.

Selles peatükis „toimetavad“ vennad Lumiere´id, Thomas Edison, kolm Warneri-venda, sisserändajatega Euroopast (Samuel Goldwyn, Adolph Zukor, William Fox, Carl Laemmle), saame teada, mis oli nickelodeon (alalised filminäitamiskohad, mille sissepääs maksis viis senti (nickel)). Miks nimetatakse Hollywoodi Hollywoodiks?

Kes olid kino esimesed staarid? Mary Pickford, Lillian Gish. Esimene täispikk mängufilm, mis valmis Hollywoodis oli „The Squaw Man“.

Teine peatükk kannab pealkirja „Tummad kahekümnendad“. 1920. aastatel tõusis staaride võim uude kõrgusse – Charlie Chaplin, Fatty Arbuckle ja Gloria Swanson teenisid igaüks miljon dollarit aastas. Staarid abiellusid korudvalt, nautisid arvukaid armulugusid, ehitasid lukuslikke maju ja korraldasid pööraseid pidusid. Mõnest sai narkomaan, vahel lõppes uimastisõltuvus surmaga. Nad elasid täiel rinnal – võib-olla kartes, et meeletu edu mull võib kergesti lõhkeda. Mõnega see juhtuski.

Selles peatükis ongi juttu Charlie Chaplinist, tema naistest ja lastest; Olive Thomasest ja tema õnnetust surmast – oli see enesetapp või õnnetus?; kas Fatty Arbuckle oli seksuaalkiskja?; Buster Keaton ja tema suhted naistega; uimastisõltased (näiteks Wallace Reid, Barbara La Marr); ajakirjanduse (kõmuajakirjanduse) võim; esimesed helifilmid (paljude tummfilmide tähtede karjäär soikus heli saabumisega) ja Oscarid (autor tõdeb, et võib ju tunduda, et Oscarid lood Hollywoodi parimate teoste tunnustamiseks, kuid tegelikult need lihtsalt kaasnesid katsega väärata Kassikullalinnas kasvavat huvi organiseeritud töö vastu).

Kolmas peatükk on „Stuudiosüsteem“. Heli tulek oli rikkunud nii mõnegi näitleja karjääri ning suur majanduskriis oli laostanud paljud stuudiod, kuid 1930. ja 1940. aastad nägid Hollywoodi kujunemist võimsamaks kui kunagi varem. Kuldajastu edu saavutati filmistaaride ohjes hoidmisega ning säilitati Los Angeles politseijõudude, ringkonnaprokuröri ja ajakirjanduse kokkumänguga seksi- ja võimaike mõrvaskandaalide kinnimätsimisel.

Suurimad stuudiod – MGM, Paramount, Warner Brothers, FOX, RKO, Universal ja Columbia – olid 1930. aastateks kujunenud justkui minilinnadeks, kus olid oma näitlejad, stsenaristid, produtsendid, režissöörid, kunstnikud, operaatorid, heliloojad, toimetajad, helitehnikud ja puusepad, samuti habemeajajad, hambaarstid, koolid ja tuletõrjujad. Rikkaimal stuudiol MGM-il, mille palgal oli 4000 töötajat, oli koguni oma raudtee haruliin.

Kõik näitlejad soovisid lepingut suure stuudioga, aga selle saamiseks pidid nad paljustki loobuma. Esiteks allkirjastasid näitlejad seitsmeaastase lepingu, sest see oli pikim, mida California seadus lubas. Ent kui stuudio võis lepingu iga poole aasta tagant üle vaadata ja näitleja vallandada, siis näitlejal polnud õigust samal kombel lahkuda.

Selleski peatükis on keerulisi inimsuhteid, surmasid ja enesetapukatseid, on mitmeid ja mitmeid suuri staare – Rock Hudson, Mamie van Doren, Spencer Tracy, Katharine Hepburn, Johnny Weissmüller, Clark Gable, Loretta Young, Jean Harlow, Lana Turner, Joan Fontaine, Barbara Stanwyck, Ava Garner, Mickey Rooney, Lucille Ball, Orson Welles, Bette Davis jpt.

Peatüki lõpus kinnitab autor, et peale ärimuredes Hollywoodi oli muutumas ka Ameerika ise. 1946. aastal oli kinokülastuste arv tõusnud 98 miljonini, mis oli kõigi aegade kõrgeim näitaja, kuid 1950. aastaks oli see langenud 50 miljonile. Sõjajärgse beebibuumi käigus kolisid noored eeslinnadesse, kus polnud kinosid, ning paigutasid raha pigem uude kodusse ja perekonda kui koduvälisesse meelelahutusse. Ja 1940. aastate lõpus ilmus neisse eeslinnakodudesse televiisor. 1953. aastal näidati filmiakadeemia auhinnapidu (Oscarite jagamist) juba ka televisioonist ja 1950. aastate keskpaiku loobus MGM, kes oli 20 aastat tagasi lubanud rohkem tähti kui taevas, viimase stuudiona staarilepingutest.

Raamatu neljas peatükk on „Must nimekiri“. 1940. ja 1950. aastate kommunismivastane nõiajaht rikkus karjääre, purustas sõprussuhteid, sundis mõnd filmiloojat Ameerikast igaveseks lahkuma ja võimalik, et põhjustas ka enneaegseid surmasid. Kuidas see küll juhtuda võis? Mis vii selleni, et rohkem kui 300 Hollywoodis töötavat inimest kanti musta nimekirja? Kas filmiloojad tõepoolest poetasid oma filmidesse kommunistlikku propagandat? Kas kommunistid tõesti kavatsesid Hollywoodis võimu haarata?

Selles peatükis on juttu punasest hädaohust, sellest, et poliitikas on kõik lubatud. Lisaks veel korruptsioonist ametiühingutes, kommunistlikust Euroopast, Ameerika-vastasest tegevusest, õõnestavast kinost, Hollywoodi Kümnest, musta nimekirja mõjust, vanglakaristustest. Saame lugeda ka 1976. aastal linastunud komöödiafilmist „Variisik“, mis naeruvääristas nõiajahti.

See pole veel kõik. Neljandas peatükis loeme veel ka külmemast sõjast, orjade mässust (film „Spartacus“), stsenarist Dalton Trumbost, kes oli 1940. aastatel üks kõige paremini makstud stsenariste, Frank Sinatrast ja filmist „Reamees Sloviki hukkamine“, musta nimekirjas ajastu lõpust.

Viies peatükk jutustab lugejale maffiast. Al Capone viibis 1927. aastal Hollywoodis ainult 24 tundi, enne kui ta linnast minema eskorditi, aga selle ajaga jõudis ta ära käia ühes filmistuudios ja mainida: „Oh, milline räkit.“ Mida enam Hollywood 1930. aastatel kasvas, seda enam tõmbas see oma jõukusega New Yorgi ja Chicago mafioososid läände. Nood pressisid stuudiotelt raha välja, sõbrunesid näitlejatega ja magasid näitlejannahakatistega. Tänu Hollywoodile ulatus nende mõjuvõim koguni Washingtoni.

Pean tunnistama, et mulle on terve elu olnud see maffia-teema vastumeelne, mistõttu jätsin selle peatüki raamatus vahele …

Kuues peatükk on üsna väljakutsuva pealkirjaga ehk „Seks“. Hollywoodis võib seks aidata algajal näitlejal edu saavutada või saada tema ametiks, kui tal ei õnnestu läbi lüüa; see võib olla saladus, mida staar peab varjama, või midagi head, mida nautida. Seks võib karjääri luua, aga ka rikkuda; seksi võib lõigata välja filmidest, aga mitte elust. Hollywoodis, kus elatakse äärmustes, on seks alatu äärmuslikum.

Selleski peatükis on mitmeid ja mitmeid filmimaailma staare – Jayne Mansfield, Marilyn Monroe, Claudette Colbert, Ingri Bergman, Roberto Rosselini, Anne Baxter, Errol Flynn, Cary Grant, David Niven, Marlene Dietrich, Carole Lombard, Diane Baker, Tippi Hedren, Darryl F. Zanuck, Sylvester Stallone, Roman Polanski, Charles Mansoni sekt ja Sharon Tate´i tapmine, Nastassja Kinski, Woody Allen, Kevin Spacey, Harvey Weinstein jpt.

Loeme, et romantilistes komöödiates hakkasid stuudiod esitlema särtsakaid naistegelasi, kes olid meestega võrdsed – või neist isegi üle. Sellestki on juttu, et Alfred Hitchcock unistas suhetest oma näitelejannadega jpm.

Raamatu seitsmes peatükk on „Staarid“. Filmistaare jumaldavad miljonid, kuid nii mõnigi näeb vaeva, et teda armastataks tema enda pärast. Et nad mängivad ekraanil kangelasi ja väljaspool ekraani koheldakse neid kuninglikult, tekib neil päriselust mõnikord väär ettekujutus. Edu ei pruugi alati hirme vaigistada – see võib neid ka võimendada.

Selle peatüki alguses ka üks mõte – staaridel pole sõpru, neil on teenijad. Ka selles peatükis on mitmeid ja mitmeid kuulsaid nimesid – Marilyn Monroe (seksisümbol), James Dean (mees kes sai kuulsaks ja hukkus autoõnnetuses), Marlon Brando, Montgomery Clift, Natalie Wood, Judy Garland, Elizabeth Taylor, Jackie Coogan, Bobby Driscoll, Macaulay Culkin, Drew Barrymore, Patrick Swayze, Jean Seberg, Tom Cruise, Nicole Kidman, Mickey Rourke, Robert Downey Jr, Johnny Depp ja Amber Heard, kuid juttu on ka staaride lastest – Kirk Douglas ja tema pojad.

Marilyn Monroe kohta öeldakse, et täpselt nagu tema ema, kuulis ta kogu elu hääli ja arvas, et tema kodu ümbruses varitsevad pahatahtlikud lurjused ja pärast lahutust Arthur Millerist 1961. aastal kanges näitlejatar depressiooni, tahtis end tappa ja teda veendi haiglaravile minema.

Marlon Brando kinnitab, et näitleja on inimene, kes ei kuula sind, kui sa temast ei räägi.

Viimane, kaheksas peatükk on tänapäevasest Hollywoodist. Sedamööda, kuidas filmiloojate esimene põlvkond kadus, ilmusid stuudiotesse libedamad, äriasjus hakkamad rahamehed. Kas nad aga oskasid tasakaalustada Hollywoodi võrrandit – teha filme, mis oleksid ühtaegu müügimenukad ja loomingulised? Kelle käes on saja-aastases Kassikullalinnas võim tänapäeval? Mis saab Hollywoodist homme?

Loeme filmist „Lõuad“, filmist „Taevavärav“, mis oleks äärepealt laostanud United Artistsi, produtsentidest (nt Don Simpson, Jerry Bruckheimer), loomingulistest erimeelsustest, filmitähtede eradetektiivist Anthony Pellicanost, loomingulisest raamatupidamisest.

Viimase peatüki viimane osa on väljakutsuva alapealkirjaga „Hollywoodi lõpp“, milles autor püüab vastata küsimusele, millises seisus on sajandi jagu Hollywoodis tegutsenud filmitööstus praegu? Saame teada, et 2019. aastal vaatas üle 55% USA täiskasvanutest ja üle 85% lastest filme nutitelefonist või tahvelarvutist. Televisioon, mida peeti aastaid kino vaeseks sugulaseks, on nüüd pigem justkui lapsevanem ja kino justkui teismeline. Tänapäeval ei häbene kinonäitlejad enam televisioonis töötamist.

Autor lõpetab oma raamatu nii: „Hollywood on puhuti olnud korrumpeerunud, selgrootu ja nilbe. See on kinni mätsinud kuritegusid, seksiskandaale ja mõrvu. Iga filmilooja ja näitleja kohta, kes tundsid rõõmu suurepärasest karjäärist, oli läbikukkujaid, kelle elu rikuti ja ambitsioonid jäid täitumata. Sugugi mitte igal Kassikullalinna lool pole hollywoodilikku lõppu. See on tegelikkus. Aga kui tuled kustuvad, jääb ainult film.“