Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


„Saurusepere. Muna“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja! Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

Ühel varahommikul äratab Rasmus Rexi üsna ootamatult tema sõber Tom Troodon. Tomil on suur uudis: ema muna hakkab kohe kooruma! Rasmus ja Tom otsustavad minna otse läbi rabametsa, et õigeks ajaks Tomi juurde jõuda. Kuid kas see on ikka tark tegu? Teel kohtuvad nad mõne üsna hirmuäratava dinosaurusega. Ja kui nad metsa teiselt poolt välja tulevad, ootab neid üllatus...

 

Pean tunnistama, et norrakate kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Saurusepere. Muna“ on hiiglama lahe raamat. Igati vahva lugu, millele joonistatud ka suurepärased pildid. Lisaks on igati lahe ka see, et raamatus on ka veidi infot ja tõsisemat juttu dinosaurustest – millal dinosaurused elasid, kes nad olid, kui suured nad olid, millal nad välja surid, tutvustatakse ka erinevaid dinosauruseliike, kes selles raamatus kaasa löövad.

Raamatu alguses saame tuttavaks tegelastega. Nendeks on perekond Türannosaurus, sh ka üks peategelastest Rasmus Rex ja sauruselastega (nemad on kõik teist liiki dinosauarused kui türannosaurus seda on).

 

Lugu saab alguse sellest, kui kuueaastane dinosaurus Rasmus Rex veel magab. Teda on äratama tulnud Tom Troodon, kes Rasmust ühtelugu põnevatesse seiklustesse meelitab. Seekord on Tomil vahvad uudised, tema emal on kodus muna, mis hakkab kohe varsti pragunema ja viimaks ometi saab ta endale venna! Unine Rasmus tõdeb, et uueks tulijaks võib olla ka õde, kuid igal juhul kutsub Tom Rasmuse enda kaasa, kodu poole. Oleks ju põnev teada, kas Tom saab endale tõepoolest pisikese venna.

 

Enne, kui nad hakkavad Tomi poole minema, juhtub üks VÄIKENE õnnetus. Rasmuse vanaema, kel nimeks vanaema Rex on Tom Troodoni ära soonud või vähemalt alla neelanud. No tegelikult õnneks mitte nii hullusti nagu esialgu tundub, sest Rasmus märkab Tomi kadumist ja käsib vanaemal Tomi suust välja sülitada. Dinosauruste värk ju!

 

Nüüd saavad Rasmus ja Tom hakata liikuma Tomi kodu poole, kus on varsti väikest venda või õde oodata. Nad kohtuvad ka papa Rexiga, kes üritab juba mitmendat päeva võrkkiike üles panna, seda tulutult. Ta hoiatab, et dinosaurusepoisid ei läheks läbi rabametsa, sest seal liigub üks pirakas koletis. Rasmuse ema on teda jahtima läinud.

 

Vaatamata hoiatusele ütleb Tom, et tuleb minna ikkagi läbi rabametsa, nii jõuab kiiremini koju. Rabamets oli hiigelsuur ja märg, täis taimi, puuoksi ja põõsapuhmaid ja väga palju vett. Seal ähvardasid ka igasugu ohud – seal võis laukasse vajuda, seal võis kohata kõikvõimalikke kummalisi dinosauruseid. Lendavaid, ujuvaid ja roomavaid.

Tom ja Rasmus jooksevad läbi rabametsa, kui äkki on keegi nende selja taga! Ja sellel on üks suur ja jube nui. Õnneks on see nende sõber Alma ankülosaurus. Alma sööb rohtu, sest ta peab seda päev otsa tegema, muidu ei saa ta kõhtu täis.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, veelgi sügavamale rabametsa. Hetk hiljem kuulevad nad kummalist heli. Kes see veel on? See on samuti nende sõber Marie mikroraptor, superkärme lendsaurus, maailma kõige väiksem dinosaurus. Marie puhastab oma sulgi mullast ja prügist, kuid kinnitab, et tema pole sel hommikul hiigelsuurt kiskjat rabametsas näinud.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, ja põrkavad kokku kõige suurema ja koledama dinosaurusega, keda Tom eales näinud on. Kes see veel on? Ka seekord läheb õnneks, see on ju hoopis Rasmuse ema, kes otsib rabametsas ühte hirmsat musta koletist. Ema pahandab dinosaurusepoistega, sest pole ju neil lubatud rabametsas olla. Seetõttu lubab Rasmuse ema dinosaurusepoisid Tomi juurde saata. Kuid nad ei märka suurt varju, mis neile järgneb...

 

Üheskoos jõutaksegi Tomi juurde, kus Tomi ema suure muna välja toob. Mamma Rex imestab, et on see vast suur muna. Valge, hallide täppidega. Muna hakkab pragunema. Munakoor läheb puruks, pragu läheb suuremaks ja suuremaks. Kas sealt tuleb Tomi vend või õde?

Oh ei! Pole see üks ega teine! See on hoopis midagi muud!

Kes munast koorus? Miks just tema munast koorus? Mis oli munaga juhtunud ja kes on see suur ja must vari, kes Rasmusele, Tomile ja Rasmuse emale metsast järgnes? Kas ilmatuma suur kiskja, kel halvad kavatsused?

Aga tegelikult, see on ju ikkagi lasteraamat, mistõttu midagi hullu ei juhtugi. Pigem naljakat ja lõbusat, ja raamatu lõpus peame maha ka ühe lõbusa dinosaurusepeo.

 

„Saurusepere. Muna“ on igati vahva lugemine, igati lahe lasteraamat, milles lihtsad tekstid ja ägedad pildid. No ja ka tegelaskujud on kõik igati mõnusad.

Sara Pennypacker


„Lõpuks Jetke“


(Pegasus)


 

Misjaoks on olemas inimesed? See põletav küsimus vaevab Jetke Tyhick Thornblossomit.

„Kuulsuse pärast!“ ütleb Jetke ema, Nutsmore’i linnapea.

„Raha pärast!“ ütleb Jetke isa, linna laekur.

Orvuks jäänud mägra, kaitseülikonnas riskikartliku poisi ja linna raamatukoguhoidjate abiga läheb Jetke vastust otsima – päästes valla sündmuste ahela, mis muudab Nutsmore’i linna igaveseks.

Menuki „Pax“ autor Sara Pennypacker on kirjutanud hullnaljaka loo headest sõpradest, omatehtud küpsistest ja lugude jõust.

 

Raamatu on illustreerinud Caldecotti medali võitja Matthew Cordell.

 

USA lastekirjanik Sara Pennypacker (s. 9.12.1951) on minu jaoks autor, kes kirjutanud viimaste aastate kaks paeluvamat ja ägedamat laste- ja noorteraamatut ehk „Pax“ ja „Pax. Teekond koju“.

Seetõttu oli mul tõsiselt suur huvi, millest ta räägib oma uues raamatus „Lõpuks Jetke“ („Leeva at Last“). Kohe alguses kinnitan, et uus raamat on teistsugune kui Paxi-lood, kuid pettuma ei pidanud ma ka sellel korral.

 

Selle raaatu alguses tuiskas loo peategelane Jetke Thornblossom õue, kui kuulis Nutsmore´i Nädalalehte ukse vastu kopsatamas. Vanemad lubasid tal ainult ajalehe toomiseks eesaed minna.

Samal ajal, kui Jetke lehte toomas käis, oli tal võimalus piiluda ka läbi heki, mis tema õue piiras. Ta tegi teravaokkaliste okste vahele vaatepilu. Jetke nägi tänaval liikumas naisterahvast koos väikese lapsega. Kui nad jõudsid Jetke õue servani, võttis naine mudilase sülle ja läks üle tänava. Jetke ei saanud aru, miks kõik sedasi teevad. Justkui oleks tema õue ümber nähtamatu okastraataed.


Nüüd sirvis Jetke ajalehte ja nägi seal esimest korda päris uudist: „Nutsmore kuulutab välja esimese koolipäeva kuueaastastele ja vanematele lastele.“

Kas tõesti oli nende linna ehitatud kool? Jetke arvas, et ka tema võiks olla kaheksane või üheksane. Kuna ta ei teadnud, millal ta sünnipäev on, siis ei saanud ta seetõttu oma täpset vanust arvutada. Viimaks ometi pääseb ta välja maailma!

Samas jäi Jetke mõtisklema. Tema ema oli Nutsmore´i linnapea ja isa laekur. Nad teavad kindlasti, et linna tuleb uus kool, kuid miks nad sellest siis Jetkele ei rääkinud? Kas nad tahtsid tütart üllatada?

 

Seejärel saame lugeda ka Jetke vanematest. Kes on üsnagi jubedad inimesed, nii pehmelt öeldes. Jetke ema hoolis ainult KUULSUSEST. Nutsmore´i linnapeana hoolitses ta selle eest, et kõik teaksid, kes ta on. Jetke ema arvates oli kuulsus kõikidest võimudest võimsaim. Kui keegi linnas tahtis esitada kaebusi, siis lubas ema selle inimese lahti lasta … Jetke ema parim omadus olid tema kingad ja neid oli tal sadade kaupa.


Jetke isa, Nutsmore´i laekur, hoolis ainult RAHAST. Ta kogus seda Nutsmore´elanikelt nutsakate, patakate, mägede kaupa. Dolton Thornblossomi parim omadus oli … ausalt öelda ei olnud tal ühtegi head omadust.

Proua ja härra Thornblossom olid kunagi lapse hankinud seetõttu, et proua arvates oli laps aksessuaar, mis lisas inimese eripärasele stiilile oma aktsendi, nagu käekott näiteks!

 

Tagasi loo alguse juurde. Nüüd olid Jetke isa ja ema kodus. Jetke üritas uurida kooli kohta, mis pidi linnas varsti avatama. Jetke uuris, küsis, kuid sai teada, et linnas avatakase varsti linnapea ausammas! Jetke ema oli selle endale hiljuti tellinud! Linnarahva kulul! Viisteist meetrit kõrge. Kingade jaoks oli ta palganud eraldi skulptori.

 

Jetke viis jutu koolile! Miks polnud ema ja isa talle sellest mitte midagi rääkinud? Nüüd selgus, et tegelikult oli kool olnud Nutsmore´is juba üsna ammustest aegadest olemas! Jetkele polnud sellest midagi räägitud, sest koolis õpetatakse igasugu jama, aga Jetke isa arvates oli vaja õppida ainult arvutamist, et Jetke saaks neile raha teha! Ja raha toob ka kuulsust! Ja kuulsus omakorda toob raha!

 

Jetke vaidles vastu. Tema tahab kooli minna ja seal teiste inimestega koos olla. Ema uuris, kas Jetke arvates on inimesed tähtsamad kui raha ja kuulsus? Jetke ema lisas, et inimesed on need, kellele kuulus olla. Isa täiendas, et inimestelt on hea raha saada. See on ainus asi, misjaoks nad olemas on.

 

Jetke oli leidnud olulise küsimusi. Misjaoks inimesed olemas olid? See küsimus tundus talle oluline. Tundus nagu kõige olulisem küsimus, mis on üldse olemas olnud.

 

Jetke ema haugatas: Jetke kooli ei lähe, sest see on tütre ametijuhendis kirjas! Kooli ei lähe! Territooriumilt lahkuda ei tohi.

Jetkele meenus, et ametijuhendis oli kirjas üks erand, territooriumilt võib lahkuda raha tegemiseks või kuulsaks saamiseks.

Jetke ema oli kindel, et lapsed ei saa kuulsaks ega rikkaks, kui nad koolis käivad.

Jetke oli kindel, et see on ebaõiglane!

 

Vaatamata karjuvale ebaõiglusele pidi Jetke magama minema, kuid ka voodis olles tuli talle ikka ja jälle pähe küsimus: misjaoks on olemas inimesed? Vastus pidi kusagil olema. Ta pidi hakkama järgmisel päeval seda uurima.

 

Järgmine päev oli küll laupäev, kuid vahet polnud, sest Jetke vanemad töötasid seitse päeva nädalas. Nüüd jooksis Jetke majast välja. Ta läks läbi heki, ületas tänava ja jõudis roospunastest tellistest maja juurde. Ta sisenes uksest majja. See oli raamatukogu, Nutsmore´i rahvaraamatukogu. Seal oli ka üks kurva näoga noorepoolne mees. Harry Flowers! Selgus, et ta on raamatukoguhoidja, ta oli oma tädi, Pauline Flowersi asemel.

 

Harry jutustas, miks ta oli oma tädi asemel. Tädi oli rulatanud ja sattunud löökauku, kukkunud ja ennast vigastanud. Nüüd ei saanud ta enam hästi liikuda, et raamatukogus erinevate korruste vahel käia ja toimetada. Lisaks oli tal ka tervisekindlustus ära võetud … huvitav, kas siin võib mängus olla ka Jetke ema ja isa linnajuhtimise „plaanid“.


Harry tutvustab Jetkele maja, kus raamatukogu asub. Harry ja tädi elasid ise maja ülemisel korrusel. Ja seal oli tunda head lõhna! Harry selgitas, et tädi küpsetas iga päev erinevaid küpsiseid, sest tädil oli nüüd uus elu eesmärk – katsetada järele kõik maailma küpsiseretseptid.

 

Nüüd meenus Harryle see, et Jetkel oli olnud mingisugune küsimus? Jah, oli olnud. Jetke tahaks teada, misjaoks on olemas inimesed?

Harryle tuli hea mõte. Sellele küsimusele võiks Jetke otsida vastust raamatutest. Harry käis uuris ka tädi käest, millised raamatud võiksid Jetkele sobida ja nii sai tüdruk esimesed kümme.

Pärast seda hakkas Jetke iga päev raamatukogus käima. Luges kümme raamatut läbi ja sai uued kümme …

Edasi saame teada, kuidas Jetke endale nime sai. Juhtus see sünnitusmajas, kus Jetke ema tahtis jätte lapse nimele kohale tühiku ehk siis Jätke Tühik, kuid lõpuks sai sellest nimi Jetke Tyhick!

 

Lisaks raamatutele sai Jetke iga päev ka kolm imemaitsvat küpsist. Iga päev olid need erinevad.

 

Iga päev kümme raamatut ja kolm küpsist. Pärast niisugust nädalat tundis Jetke, et ta on valmis.

Jetke oli valmis selleks, et öelda oma vanematele, et tahab minna kooli ja teiste inimestega koos olla! Ema uuris, kust Jetke oli sellised mõtted võtnud? Jetke kinnitas, et oli läbi lugenud 70 raamatut! Kust oli tüdruk need 70 raamatut saanud? Jetke tõdes, et raamatukogust, mis asus nende kõrval.

Isa küsis, et kas tüdruk sai sealt ka raha? Ema küsis, kas tema oli raamatukogus kuulus?

Kuna sealt ei saadud ei raha ega kuulsust, siis sai Jetke keelu – ta ei tohi enam raamatukokku minna!

Jetke oli kindel, ta peaks kodust jalga laskma. Aga, kui ta oleks ka küllalt vapper, et jalga lasta, siis kuhu tal minna on?

 

Järgmisel hommikul läks Jetke raamatukokku, et Harryle ütelda, et ta ei saa enam raamatukogusse tulla. Tal on keelatud seda teha. Ema oli teda karistanud. Harry ei suutnud sellisest karistusest aru saada.

Äkki meenus Jetkele üks pisikene, aga oluline asi. Ema oli keelanud tal raamatukokku minna, kuid aiast väljumise kohta polnud ta sõnagi öelnud. Ema ja isa olid jätnud Jetke suurima rikkumise tähelepanuta!

Jetke ütles Harryle, et nad võiksid väljas ju ikkagi kokku saada. Harry oli nõus. Nad võiksid õues üheskoos lõunatada ja tema saaks Jetkele ju õue ka raamatud tuua. Lisaks raamatutele saaks ta tuua ka küpsised. Lõunatamisega alustasid nad juba samal päeval.

 

Samal päeval sai Jetke teada, et Harry on plaanis õige varsti ära sõita, et teatrikooli õppima minna. Nii jääks tädi Pauliine raamatukogusse täitsa üksi, kuid Jetke võiks ju teda aidata! Harry näitas Jetkele, kuidas raamatute tagastuskastist raamatud võtta ja need raamatukokku viia. Ja üks asi oleks veel. Oluline asi. Lõunavaheajal peaks Jetke poodi lippama, et tuua tädi Pauliine küpsiste jaoks koostisosi. Neid, mida tädil järgmise päeva retsepti jaoks vaja.

 

Harry hoiatas, et koostisosi tuues kohtab Jetke igasugu inimesi. Harry täpsustas, et see on kirju seltskond. Kas Jetke on selleks ikka valmis?

Jetke oli kindel. Tema on valmis!

Ja juba samal päeval läks Jetke tooma poolt tassi seesamiseemneid.

 

Nii hakkaski Jetke käima koostisosi toomas ja kohtus iga päev erinevate inimestega. Üsnagi omanäoliste inimestega. Millistega? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid ta sai endale ka sõpru – näiteks kollases paberülikonnas (kaitseülikonnas) poiss, kel nimeks Osmund.

Osmund oli kindel, et ainuüksi elu on ohtlik aine, rääkimata ohtlikest ainetest, mis meid ümbritsevad. Osmundil oli ka vahva sõber – mäger! Mäger, kel nimeks Bob! Osmund peab Bobi vanemate eest varjama, sest Osmund teab, et just tema vanemad tapsid mägra vanemad ja teeksid seda ka Bobiga. Nüüd ongi Osmundi vanemad haisu ninna saanud, et Osmund varjab Bobi. Ja nüüd peab Jetke aitama Osmundit ja Bobi! Tüdruk peab Bob endale võtma!

 

Saame teada sedagi, miks olid Bobi vanemad ehk mägrad tulnud Osmundi hoovi. Pargis, kus Bob oma vanematega varem elas, seal hakati kaevama. Kaevama hakati selleks, et linnapeale ausammas püstitada! See, millest loo alguses juttu oli. Nüüd sai aru, et Bobi õnnetus saatuses oli süüdi tema ema, mistõttu oli ta nõus Bobi endale võtma ja teda varjama.

 

Jetkest ja Bobist saavad lahutamatud sõbrad. Jetkel õnnestub Bobi oma vanemate eest varjata. Näiteks köögis, kus tüdruku vanemad kunagi ei käinud, sest tegi ju Jetke ka oma vanematele süüa!

 

Ühel päeval käis Jetke küpsiste jaoks kuivatatud apelsinikoort toomas. Siis sai ta tuttavaks ühe vahva tüdrukuga, kel nimeks Fern. Temalgi olid omad probleemid. Ta pidi hoolitsema oma vanavanemate eest, kuid samal ajal toimetama ka oma nooremate õdede-vendadega. Seegi polnud lihtne töö, kuid Jetke oskas Ferni aidata – vanavanemad ja nooremad õed-vennad (kokku 9 inimest) võiksid üheskoos vaadata telesaadet, mil nimeks „Erk ja virk igas vanuses“! Kas see aitas? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Saame teada sedagi, et paljud Ferni perest käivad tööl, kuna proua ja härra Thornblossom (ehk Jetke ema ja isa) nõuavad Ferni pere käest maksudes kahtlemise maksu! Kuna Ferni vanemad olid küsinud, miks maksud nii kõrged on!

 

Juhtub ka midagi toredat. Harryl on õnnestunud raamatukokku tellida lift, mis nüüd tööle pannakse ja see teeb tädi Pauliine elu palju lihtsamaks.

 

Ka Jetke elu näib olevat õnnelik. Tal on mäger Bob, tal on sõbrad Osmund ja Harry, ta saab aidata tädi Pauliinet, ta saab oma toas lugeda raamatuid, sest raamatud tuuakse talle õue ja ta ei peagi ju raamatukokku sisenema. Terve nädal oli olnud imetore, kuid Jetke oli kindel, et see ju ometigi kestma jääda. Ja ega jäänudki …

 

Jetke jäi kodus oma emale lugemisega vahele! Ema kinnitas, et nüüd ei tohi Jetke oma töökohalt (ehk kodust) lahkuda ja kindlasti tuleb ka uus ja tõsisem karistus. Selle vältimiseks otustas Jetke koos Bobiga kodust lahkuda. Esialgu plaanis ta elada raamatute tagastuskastis.

 

Elamine raamatute tagastuskastis polnud lihtne, kuid esialgu sai Jetke sellega hakkama.

 

Siinkohal pean tõdema, et olen taaskord jäänud pikalt lobisema, aga lugu nende kaante vahel on sedavõrd vahva, kaasahaarav ja huvitav, et paratamatult jäädki lobisema.

 

Teen nüüd lühidalt, sest hakkama jõudma raamatu viimasesse kolmandikku.

 

Oluliste sündmustena leiavad aset see, et raamatukogust viiakse minema lift (seda Jetke ema, linnapea käsul). Jetke saab ühel hetkel aru, et tema uued sõbrad saavad aru, kes ta tegelikult on, kes on tema vanemad, kuid vaatamata sellele pole nad Jetket maja jätnud, nad on olnud jätkuvalt sõbrad.

Saame teada, et Jetket pole mitte kunagi mitte keegi kallistanud. Nüüd kallistavad teda nii Harry Flowers, kui ka proua Flowers. Ja Jetkele see tunne meeldib.

Saame lugeda sellestki, et Jetke ema ja isa on susserdanud linna rahadega ja Jetke teab, kus see raha on, sest omal moel on ka tema sellele susseradmisele „kaasa aidanud“.

Jetke tõdeb, et ta oli üle kolme aasta iga jumala päev lahendanud raamatupidamisülesandeid, mille isa oli talle jätnud. Ja Jetke pidi alati ka alla kirjutama. Nüüd oli Jetke kindel, et ka tema on kurjategija!

 

Nüüd on õige aeg see susserdamine lõpetada ja heastada kõik ja anda raha neile, kes seda vajavad, kellele see kuulub, nt raamatukogu, rahvateater, linnaparkide amet, tuletõrjedepoo, politseijaoskond, algkool jne.

Jetke kinnitab oma sõpradele, et tema jaoks olid need varastatud dollarid lihtsalt rohekas paber karbis. Karpe ja rohekaid pabereid on palju, väga palju!

 

Kuni … Jetke pannakse uuesti koduaresti. Üks lõik raamatust võtab selle loo/raamatu sündmused ilusasti kokku: alles mõne nädala eest ei teadnud Jetke, mis asjad on raamatukogud või raamatukoguhoidjad, mägrad või tagastuskastid, kallistused või küpsised või kassipojad või röstsaiad. Aga nüüd, kus ta oli saanud kõigest paari nädala jooksul neid rikkusi maitsta, oli piin neist ilma jääda.

 

Raamatu vimastel lehekülgedel saame teada, millal on Jetke sünnipäev, kuidas läheb ühel igati ägedal teatrietendusel, mille on kirjutanud Harry, kuidas möödub linnapea kuldse ausamba paigaldamine, mida on teinud mäger Bob, miks sekkuvad pidulikku sündmusesse Nutsmore´i tublid tuletõrjujad, mida teevad Jetke ema ja isa, mis saab Jetkest?

 

Küsimusi on palju, kuid kõik need küsimused saavad vastuse, kui selle vahva ja kaasahaarava raamatu läbi loed. Sara Pennypackeri Paxi-lood olid vahvad ja toredad lugeda, nii on seda ka tema uus raamat „Lõpuks Jetke“!

„Universumi 50 suurimat saladust“


(Ühinenud Ajakirjad)


 

See Tehnikamaailma erinumber aitab paremini aru saada, miks need salapäraga seotud Universumit puudutavad mõistatused köidavad astronoome ammustest aegadest. Samuti mõista, kuidas läheb teadlastel nendele vastuste leidmisega.


Kas olete kogenud taevavaatleja või tugitoolihuviline, pärast selle erinumbri lugemist on teil palju sügavam arusaam sellest, kus astronoomia praegu seisab.

 

Mõnikord võib olla nii, et ilmtingimata ei peagi lugema raamatut, et targemaks saada, piisab ka sellest, kui Sinu lugemislauale satub mõni väga huvitav ja sisukas ajakiri. Täpselt nii võib ütelda, ka selle ajakirja kohta, sest siin on tõepoolest väga palju huvitavat ja põnevat meie universumi kohta ehk 50 suurimat saladust!

 

Ajakirja esikaanel on kirjas, et siin räägitakse valgustatud tumeainest, universumi külmumise kiirusest, elu otsimisest õigetest kohtadest, gravitatsioonilainete astronoomilistest tõusulainetest, eksoplaneetide lummusest ja selle praegusest konsensusest ning supermassiivsete mustade aukude reastamisest. Lisaks on kirjas, et ajakirjas on üle 150 hämmastava pildi!

 

Leheküljel kolm on kirjas Maa atmosfääri kihid: eksosfäär, termosfäär, mesosfäär, stratosfäär ja troposfäär.


Seejärel ajakirja toimetaja Jake Parksi sissejuhatus, milles ta kinnitab, et elame astronoomia kuldajastul. Ta kinnitab, et tuginedes ajakirja Astronomy kui oma ala juhtiva väljaande pikale teadustööle, uurib käesolev ajakiri kosmose suurimaid mõistatusi.


Ajakirja teemadesse on hõlmatud uusimaid teooriaid ja tipptasemel uuringuid.


Samas kinnitab Jake Parks, et see erinumber ei väida, et sisaldab kõiki vastuseid. Astronoomia, nagu kõik teadused, on pidevalt arenev valdkond, mis aeg-ajalt teeb mõistmise suunas suuri hüppeid, kuid tugineb sagedamini lugematutele väikestele sammudele. Pärast selle ajakirja lugemist saab lugeja paremini aru, miks need kuumad küsimused astronoome köidavad, ja lugeja mõistab, kuidas teadlased neile vastata püüavad.

Olenemata sellest, kas lugeja on kogenud vaatleja või tugitoolihuviline, saab ta pärast selle ajakirja lugemist palju paremini aru astronoomia hetkeseisust.

 

Ja alustame reisi meie universumis. Esimene peatükk jutustab lugejale sellest, kui vana on universum, sest polnud ju ka selle sajandi alguses kindel, kui vana universum ikkagi on.

 

Järgmises peatükis uuritakse, kui suur on universum. Selle igivana küsimuse üle on olnud kaks tulist debatti. Aprillis 1920 vaidlesid Harlow Shaply ja Heber Curtis.

 

Seejärel saame lugeda sellest, kuidas toimus Suur Pauk. Peaaegu kõik astronoomid ja kosmoloogid on ühel meelel, et universum sai alguse „Suurest Paugust – kujutlematult võimsast aeg-ruumilisest geneesist, mis heitis tekkinud aine ja energia laiali.

 

Järgimstes peatükkides saame lugeda tumeainest (vaatlused näitavad, et universum on asustatud mingi nähtamatu ainega) ja galaktikate tekkimisest (astronoomid keskenduvad mehaanikale, kuidas aine varases universumis koondus) ning sellest, kui levinud on mustad augud (Saksa teoreetiline astrofüüsik Karl Schwarzschild tegi 1916. aastal Einsteini üldise relatiivsusteooria kannul üksikasjaliku esitluse mustade aukude olemasolust).

 

Loeme edasi. Need oli ju alles esimesed kuus peatükki. Mitu planeeti on meie Päikesesüsteemis? Täna teatakse öelda, et Neptuuni orbiidi taga luurab meid veel üks salapärane planeet!

 

Kas me oleme üksi? Astronoomidel puudub siiani tehnoloogia, et tuvastada valgusaastate kaugusel olevatel planeetidel elu. Kuid otsides eksoplaanetidel elu keemilist jalajälge, on seda võimalik tuvastada ja teha oletusi maailmade elamiskülblikkuse kohta.

 

Milline on universumi saatus, mis saab elust Maal, mis on tumeenergia, mis on gammakiirguse pursked, kas asteroidid ohustavad elu Maal, kas vesi on eluks vajalik, kas Titanil, Marsil või Europal on elu? Need on see ajakirja järgmised küsimused, millele üritatakse anda ka vastuseid.

 

Seejärel on juttu Marsi kuivamisest, Kuu tekkimisest, meteoriitide päritolust, valguse põgenemisest mustast august. Ajakirjas küsitakse, kas esmalt tekkisid tähed, galaktikad või mustad augud? Siin on juttu ka esimestest tähtedest ja nende järglastest.

 

Kust kosmilised kiired pärinevad, kas komeedid ja asteroidid on omavahel sugulased? Kui palju planeete tiirleb ümber teiste tähesüsteemide? Ainuüksi meie galaktikas asub umbes 200-400 miljardit tähte ja astronoomide hinnangul eksisteerib vähemalt 125 miljardit muud galaktikat.

 

Teemasid on veel ja veel. Siin on juttu Kuiperi vööst ja asteroididest, stringiteooriast ja universumist, gravitatsioonilainetest, mustade aukude põrkumisest, antiainest, Maa-sarnastest planeetidest. Huvitav küsimus on kindlasti järgmine – kas igal suurel galaktikal on keskmes must auk?

 

Järgmisena räägitakse inflatsiooniteooriast, Plutost ja sellest, kas seda tuleks pidada planeediks. Kas oled kuulnud, et Venus on ennast pahupidi pööranud? Või sellest, kuidas saaksime ära tunda elu kosmoses? Olen ka mina mõnikord mõtelnud selle peale, et kuidas ja kus võiks elu kosmoses veel olla?

 

35. peatükk! Me ju teame, et on olemas selline planeet nagu Saturn. Aga, kuidas tekkisid Saturni rõngad?

Kuigi me elame kosmoses suhteliselt vaikselt, elades oma elu ja nähes tähti kauge taustana, oleme ikkagi osa meid ümbritsevast universumist. Kosmoses varitsevad ohud, nagu kinnitab ka pilk Kuu kraatritega pinnale. Selles peatükis uuritakse, kas kauge, salapärane keha võib elu Maa peal lõpetada?


Järgmised peatükid küsivad, kas me elame multiuniversumis, kuidas sündis Linnutee, kuidas päikesesüsteem moodustus, mis juhtub galaktikate kokkupõrkumisel, kuidas massiivsed tähed plahvatavad (nii nagu inimestel, on ka tähtedel piiratud elu; galaktika spiraalharude tolmustes gaasipilvedes sündinud tähed sünteesivad oma energiat tootva eluea jooksul vesinikku raskemateks elementideks ja tähtede jaoks tähendab mass saatust)?

 

Peatükis nr 42 küsitakse, mis saab Päikesest? Päike on tavaline täht. See kiirgab Päikesesüsteemi valgust ja soojust, muutes elu Maal võimalikuks. Päikese kiirgus on regulaarne nagu kellavärk ja määrab meie igapäevased elutsüklid koos. Samas kinnitatakse selles peatükis, et miljardite aastate pärast muudab Päikese finaal Maa ja kogu sisemise Päikesesüsteemi, väga ebameeldivaks paigaks. Võib juhtuda nii, et hiidpäike (nn punane hiiglane) neelab endasse Merkuuri ja Veenuse – ja võib-olla ka Maa.

 

Et mõista, kuidas elu Maal alguse sai, tuleb kaasata paljusid teadusvaldkondi. See on keeruline teema, mis hõlmab füüsikat, keemiat, astronoomiat ja bioloogiat. Arusaamine on jõudnud kaugemale neljandal sajandil eKr elanud Aristotelese õpetusest, et elu tekkis elututest objektidest iseenesest. 43. peatükis küsitakse, kas komeedid tõid elu maale?

 

Kvasarid, lühend sõnadest kvaasitäheobjektid, tuvastati esmakordselt 1962. aastal Maarten Schmidti poolt California Tehnoloogiainstituudis. Need tunduvad tähetaoliste punktidena, kuid asuvad tohutul kaugusel, mis tähendab, et nad kiirgavad uskumatult palju energiat. Selles peatükis küsitakse, kuidas kvasarid tekkisid?

 

Olen jõudnud selle huvitava ja sisuka ajakirja viimaste peatükkideni. Saame lugeda, kas Linnutee liitub mõne teise galaktikaga, mitu pruuni kääbustähte on olemas, mis toimub galaktikaparvede tuumades, kas Jupiter on läbikukkunud täht, mitu galaktikat on meie kohalikus rühmas?

 

Viimane peatükk vastab küsimusele kas neutriinod hoiavad kosmose saladusi?

Priit Põhjala


„Juhuslike sõnade raamat“


(Tänapäev)


 

Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.

 

Niisiis, mida tähendavad „ööp“ ja „hüüs“, „morbe“ ja „rõlge“ ning „eetma“ ja „leema“? Kes on välja mõelnud sõnad „robot“, „olme“, „roim“ ja „rula“? Mida võisid „laikima“ ja „luger“ tähendada sada aastat tagasi? Kuidas on „tšau“ seotud orjade ja „rabarber“ barbaritega? Aga „ridikül“ lehma seedekulglaga? Mis vahe on „mulgul“ ja „augul“? Kas on sobilik tarvitada sõnu „selmet“ ja „peagu“? Miks meie ütleme „vananaistesuvi“, kui näiteks bulgaarlased nimetavad sama aega hoopis „mustlassuveks“? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?

 

Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.

 

Priit Põhjala on semiootik, toimetaja, kirjastaja ja lastekirjanik. Ja just lasteraamatute tõttu tean ka mina, et meil on selline vahva kirjanik nagu Priit Põhjala. Nii meenuvad mulle raamatud „Mu vanaisa on murdvaras!“ (2016, Tänapäev) ja „Onu Mati, loomaarst“ (2018, Tänapäev).

 

Siinkohal tuleb meenutada ka seda, mis asi on semiootika. Semiootika on teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tekstide tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga. Seetõttu ei tasu imestada, et just Priit Põhjala on kirjutanud sedavõrd paeluva raamatu nagu seda on „Juhuslike sõnade raamat“.

 

Raamatu saatesõnas tõdeb Priit Põhjala, et sõnad, millest selles raamatus juttu, on tõepoolest vähem või rohkem juhuslikud. Nad on esitatud samas järjekorras, nagu nad aastate jooksul kogunesid. Aga kogunesid nad juhtumisi, ajaviiteks sirvitud ajalehtedest ja ajakirjadest, meelelahutuseks loetud juturaamatutest ning autori tööga seotud leksikonest ja teistest teatmeteostest.

Priit Põhjala lisab, et ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.


Autor loodab, et loodetavasti anna see kaunikesti eklektiline ja juhuslik sõnavalik edasi igale logofiilile tuttavat rõõmsa kaose, äraarvamatuse ja vaimustavate vedamiste meeleolu sõnade avastamise, kogumise ja vaatlemise elamusrohkel teel.

 

Mul ei ole plaanis hakata kõiki sõnu siinkohal ümber jutustama, sest sõnu on palju. Mida võtta, mida jätta? Aga mõnest sõnast räägin ka oma kokkuvõttes.

 

Esimene sõna raamatus on „ööp“. See on keelemehe ja õpetaja Manivalde Lubi (temalt pärineva ka sõnad „hõivama“, „külmik“, „küülik“ ja „olme“) loodud sõna pika „ööpäeva“ asemele. Täpne loomisaeg on 11. november 1930.

Oma sünnist alates on „ööp“ esinenud hulgas eesti keele sõnaraamatutes – keelekorraldajad on seda pidanud soovitamist väärt sõnaks -, aga tegelikus kasutuses seda väga ei kohta. Tegemist on nii-öelda unarsõnaga, millest on õigupoolest kahjugi.

Raamatust leiame ka Manivalde Lubi foto, see on pärit aastast 1964.

 

Järgmised sõnad raamatus on „luusur“, „peagu“ ja „klaköör“. Siinkohal väike kokkuvõte just viimati mainitud sõnast. Mulle tundub, et sõna „klaköör“ ma varem kuulnud pole, see on tulnud eesti keelde saksa keele kaudu, kuhu see omakorda tuli prantsuse keelest.


Selgub, et klakööriks nimetatakse palgalist aplodeerijat, kes vastavalt tööandja soovile avaldab ekstaatiliselt aplodeerides etendusele kiitust, ärgitades ka ülejäänud publikut plaksutama, või häirib etendust käratsedes.

Klakööride nimetus laienes ka nii-öelda üles- või kuumakskütjatele, kes seisid päev läbi etenduse afiši ees ja kiitsid seda möödujatele; ahvatlejatele, kes väljendasid oma positiivseid seisukohti etenduse eel ja vaheaegadel; asjatundjatele, kelle ülesanne oli pillata tunnustavaid arvamusi etenduse ajal; naerjatele, kes andsid oma „spontaanse“ naeruga märku naljakatest stseenidest; enamasti naissoost ulgujatele, kes pidid liigutavate stseenide ajal nuuksuma ja taskurätiga silmi tupsutama; ja noile, kel tuli etenduse lõpus karjuda „braavo“, „korrata“ ja muud särast. Üheskoos moodustasid nad klaki.

Tänapäeval leiduvat palgalisi takkakiitjaid-mahategijaid sageli Ameerika Ühendriikide presidentide esinemisel publiku hulgas.

 

Loen edasi. „Pööriaeg“, „õved“ („õed“ ja „vennad“), „kõlberüüste“, „kettagolf“ (hetkel kindlasti üks populaarsemaid spordialasid Eestis), „ohhoo“.

Vaatame korra seda sõna „ohhoo“. Priit Põhjalale tundub, et see vana hea sõna on täitsa unarusse jäänud; me imestame, imetleme, üllatume ja vaimustume üha rohkem inglise keeles, väljendades vastavaid tundmusi sõnaga wow.


Mul jääb siinkohal üle raamatu autorile kaasa noogutada, sest „ohhood“ pole tõepoolest ammu kuulnud ega näinud.

Lisaks sõnale wow on eesti keeles laialt levinud ka ingliskeelse sõna hääldusmugand „vau“. Seegi väljendab hüüdsõnana imestust, imetlust, üllatust ja tunnustust.

Autor lisab, et on ka muid, eestikeelsemaid hüüd- ja teist liiki sõnu ja väljendeid, millega juba korduvalt loetletud emotsioone edasi anda. Lisaks „ohhoole“ on sobivad ka „oh sa“, „äge“, „maru“, „vahva“, „isver“, „püha püss“ ja nii edasi.

Ja veel. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on „vau“ esimene – ja ainus – tähendus eesti keeles hoopis „paabulind“. Seetõttu teeks Priit Põhjalale head meelt, kui ta ükspäev loomaaias või kusagil pargis kuuleks kedagi paabulinnu peale imetlusega „Ohoo, vau!“ hüütamas.

 

Järgmised sõnad on „velmama“ („taaselustama“, meditsiinis „reanimeerima“ sünonüüm), „eetma“ (see on Johannes Aaviku tehistüvi, mis tähendab „ette panema, ettepanekut tegema või esitama, välja pakkuma“), „türp“ (pahatihti koledates värvitoonides ja liiga lohmakas või just ülearu liibuv kombinesoon – pükstest ja jopest kombineeritud ühes tükis töö- ja spordiülikond või ka lasterõivas, siinkohal meenub mulle mu vanaema, kes sageli just seda sõna kasutas, a la „vaata, millise türbiga ta seal läheb“), „äks“, „midrusk“.

 

Mida võiks tähendada sõna „midrusk“? See on rahvakalendri tähtpäev! 26. või ka 31. oktoober on rahvakalendri järgi midruskipäev ehk midrusk – peamiselt Ida-Eesti õigeusu aladel ja Setumaal tuntud päev, mil mälestati surnuid ja viidi nende neile toitu ning mida mõnes kohas peeti ka külapüha ja suguvõsakokkutuleku vormis. Sõna „midrusk“ on seotud ka vene õigeusu suurmärtri ja pühaku Dimitri Solunski mälestuspäevaga, ja Dimitrile osutavad ka „mitruski“ teisendid „mitrosk“, „miitrosk“ ja „mitruška“.

 

Raamatu järgmised sõnad on „pärdik“, „kõrtsikammija“, „poro“, „võhm“, „potilill“.

 

„Potilill“! Argine, lihtne liitnimisõna, mis tähistab potis kasvavat toataime, kuid sellel sõnal on ka ülekantud tähendus – õrn, ülitundlik, ärahellitatud, kergesti haavuv inimene. Säärases ülekantud tähenduses või võrdlusseoses „potilille“ muidugi väga ei pruugita. Seeasemel oleme hiljuti inglise keelest üle võtnud süna „lumehelbeke“ (snowflake).

 

Loen edasi. „Selmet“ (see on jällegi Johannes Aaviku loodud tehistüvi ja kaustatakse tähenduses „selle asemel et“, siin on foto, millel näha, et sõna „selmet“ on loodud 3. oktoobril 1925, kell veerand kaheksa õhtul), „hoidlema“, „luhvt“ (eesti keeles on „luhvti“ üks tähendusi halva lõhna, haisu või leha kõrval lihtsalt „õhk“, aga eesti keeles võib „luhvt“ märkida ka meeldivat lõhna, tühise, mõttetu mehe kohta saab muide samuti öelda „luhvt“ – või siis „luhvtivend“), „aeglema“, „puudama“ („puuata“ tähendab „puudust tunda“ – ja ma-tegevusnimi „puudama“, tähendab mõistagi „puudust tundma“).

 

Järgmised sõnad on „karman“ („tasku“), „sada“, „juttur“, „kada“ („ragulka“), „hola“ (sõnade „pärimusmuusika“ ja „folk“ sünonüüm), „välmima“ (see on taaskord Johannes Aaviku tehistüvi ja tähendab välja mõtlema, välja töötama, leidma), „münt“ (taimeperekond, metallraha, kuid sõna „münt“ saab kasutada ka laadi, moe, maitse ja värvingu tähenduses), „tegelinski“, „prohvus“, „ulmlema“, „õõvar“.

„Õõvar“, õudusjuttu või -filmi tähistav keelend on tuletatud sõnast „õõv“, mis omakorda on üks tänapäevani pruugitavatest Johannes Aaviku loodud tehistüvedest, mida ta kasutas esimest korda Paul Bourget´ „Õpilase“ eestinduses (1930). Märgata maksab olulist tähendusnüanssi: „õõv“ ei ole lihtsalt hirm, vaid midagi omajagu intensiivsemat – õudne, kange hirm, hirmuõudus või hirmukoledus.

 

„Robot“, „tiidus“ (tehnikavigur, neljakümne viie kraadise nurgaga nurgamõõteriist, see omakorda tuleb murdesõnast „tiide“ tähendusega „viltu, põiki“, aga „tiidus“ on ka sõna, mille tähenduseks on „kiire, kärme, pakiline, rutuline“, samuti „rutt“), „vingerpuss“, „lumepõlv“ (liitsõna, mis tähendab lumist talveaega ehk need killud aastast, mil maju, puid ja maid katab lumevaip), „arp“, „rõivistu“ (huvitav sõna „garderoobi“ asenduseks), „lüüme“ (luulelise varjundiha harvik omadussõna ning selle autor on ikka keele ilukõla ja otstarbeka lühiduse poole püüelnud Johannes Aavik), „maare“, „knihv“, „praht“, „vooster“.

 

Priit Põhjala kirjutab, „Eesti kõnekäänudki“ (1. kd, 2020) kinnitab, et „vooster“ on ühest küljest tähistanud kedagi väga laiska, ent teisalt kedagi elavat ja püsimatut, kärmet ja töökat. Samas saame teada sedagi, et sõna „vooster“ esimene tähendus on seotud hoopis linnukoera märkiva saksa sõnaga Vorsteh(er)hund!

 

Loen edasi. Siin on sõnad „tore“, „päädima“, „sõba“, „turnima“ (kehaline kasvatus nimetati hiljuti meie koolids ümber liikumisõpetuseks, kuid aastaid ja aastaid tagasi tähendas sõna „turnima“ tõsist võimlemist, siin on ka pilt esimesest eestikeelsest võimlemise õpperaamatust „Turnimise raamat“ (1879)), „küpsiküüsi“ (sõna on pärit Eduard Vildelt, raamatus „Mäeküla piimamees“ (1916) ja tähendab „kärmelt; ihust ja hingest, kõigest väest; ahnelt, aplalt“), „pärre“ („barjäär“ või „tõke“), „morbe“, „kulka“, „reivik“ (jällegi Johannes Aaviku loodud tehistüvi, mille ta lõi 1921. aastal „rivaalile“ toetudes).

 

Siinkohal pean tõdema, et eelpool mainitud sõbavalikuga oleme jõudnud raamatu leheküljeni 153 ja me pole isegi veel poole peal! Raamatus on kokku lehekülgi 366! Seega on ka sõnu siin veel mitmeid ja mitmeid.

 

Mõned näited siiski veel: „tohuvabohu“, „taevarand“, „krõõt“, „ruja“ (sellega püüti 1970. aastate alguses asendada väljendit „teaduslik fantastika“), „kreeps“ (argikeelne sõna, mis tähendab rabandust või vapustust), „rapper“, „olme“, „laiskliisu“, „dändi“, „tšau“, „rabarber“, „vandel“ (Ain Kaalepi loodud sõna, „vandel“ ehk „elevandiluu“), „spunk“ (sõna, mida saime lugeda „Pipi Pikksukas“, kuid sõna „spunk“ on jäänud maruvahvaks sõnaks, mis ei tähenda mitte midagi või siis tähendab ükskõik mida; see sõna on ühtaegu tähendusetu ja kõiketähendav), „vananaistesuvi“, „kilplane“, „pisuhänd“, „lõukoer“, „paparatso“, „näts“, „sutenöör“, „täika“ („vanakraamiturg“, parem valik kui „täiturg“), „roim“ (just Johannes Aavik oli see, kes soovitas kasutada sõnade „kuritöö“ ja „kurjategija“ asemel sõnu „roim“ ja „roimar“; siinkohal mainib ka Priit Põhjala, et just Aaviku loodud sõnu võib kohata krimikirjanduses, sest Aavikul oli suur nõrkus krimikirjanduse vastu, nii on tema loodud sõnad „julm“, „kolp“, „laip“, „relv“, „reetma“, „mõrv“ ja „mõrvama“).

 

Loen edasi seda väga-väga huvitavat ja sisukat raamatut. Siin on sõnad „rula“, „ridikül“, „tont“, „prillikino“ (3D-kino), „alleaa“, „meene“, „Lumivalguke“, „läikima“, „pardel“, „vutt“, „moor“, „luuslank“, „sabarakk“, „päevapõnev“, „vuhvel“, „sudu“, „guugeldama“, „some“, „botas“, „rõlge“, „blomkvistlus“ jpt. sõnad.

 

Selline raamat see „Juhuslike sõnade raamat“. Igal juhul väga põnev, huvitav ja kaasahaarav lugemine kõikidele neile, kellele keel ja selle ajalugu huvi pakub.

Juhani Püttsepp


„Leierkastilugu“


(Pegasus)


 

„Hea sõber. Kui sa tahad kuulda, kuidas kõlavad „kuuskede kohina noodiread“, näha „jääminekukilinas jõge“, uidata „linnas, mis ärkab öösängi serval ringutades“, siis hoiad sa käes just seda õiget raamatut.


Sillerdavaid sõnaseadmisi ja leebeluulelisi paitusi pakub selle autor sulle oma fantaasiarikkas lihtsuses ja kunstnik fantaasiat elavdavas pildireas. Pildireas väiksest mereäärsest linnakesest, mis oleks justkui uinunud oma õndsas rahus ja alandlikus rõõmus, linnas, kus me sooviksime elada, sest see on muinasjutuline. Leierkastivalsi saatel, mis kannab meid kõiki elu õigete väärtuste suunas, näidates ja valgustades teed, millel „keerleme selles suures mängus kaasa, nagu tol ilusal kevadpäeval turuväljakul, iseend ja oma head saatust usaldades“.

 

Soovitan väga kuulda ja kuulata seda leierkasti!“

 

Andres Dvinjaninov, näitleja, lavastaja, Emajõe Suveteatri ja Karlova Teatri juht.

 

Mul õnnestunud ka varem lugeda Juhani Püttsepa kirjutatud suurepäraseid laste- ja noorteraamatuid, millest meenuvad: „Portreed Tallinna loomaaiast“ (2008, Eesti Ekspressi Kirjastus), „Väikese hundi lood“ (2009, Päike ja Pilv), „Gibraltari laevakoerte ühing“ (2015, Tänapäev), „Ohoo, linnaloom!“ (2022, Tänapäev) ja eriti suurepärane „On kuu kui kuldne laev“ (2020, Tänapäev, see raamat võitis 2021. aastal ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna!)

 

Uue raamatu esimeses peatükis tutvustab end meile leierkast. Leierkast, mis on lükatud kuuri alla hakkab pihtima.

Leierkast küsib lugeja käest, kas ta kuuleb vaikset muusikat? See tuleb kasti, leierkasti seest. Saame teada, et tema ongi leierkast ehk väntorel. Leierkast täpsustab, et väntorel on vanamoodne pill, vändaga muusikakast. Kui leierkastimees väntab, siis õhk selles kastis liigub ning kasti sisse peidetud muusikamustrid hakkavadki orelivilede abil kõlama.

 

Nüüd saame teada, et leierkasti marsid ja valsid pole jupp aega kajanud, sest tema leierkastimees, õhuväntaja Fridtjof lahkus ootamatult. Pärast seda on leierkast kössitanud kuuri all.

 

Kuidas saab siis praegu hääl leierkasti seest kosta, kui keegi ei vänta õhku kasti? Leierkast ei tea seda isegi täpselt, kuid mõnikord võib see võimalik olla. Mõnikord võib isegi raadioaparaat, mis pole sisse lülitatud, mängida tasasel häälel kaugeid jaamu.

 

Leierkast kinnitab, et Fridtjof oli kena mees, kuni ta ühel päeval auto alla jäi ja surma sai …

 

Linnaelanikud tundisd Fridtjofist puudust, isegi vana kerjus ja prügikastikoll Serge uuris leierkastilt, kes hakkab tänavu leierkasti vänta keerutama. Ka Fridtjofi lesk Anette tundis mehest puudust, sest oli ju mehel olnud kuldne süda. Kuidas jõuab Anette üksinda maksta nende majakese ülalpidamiskulusid? Leierkastimäng oli andnud siiski üsna kena teenistuse. Sellest Fridtjof ja Anette elasidki. Kas peab Anette kolima sotsiaalmajja või koguni hooldekodusse!

 

Elu mereäärses linnakeses kulgeb omasoodu edasi. On ülestõusmispühade hommik. On näha vana kerjust ja prükastikolli Serge´i, kuid on näha ka musta kassi. Siin on turuväljak, siin on väike kohvik, siin on turuplats. Platsile vurab furgoonauto, autost väljub tüsedavõitu räimemamma. Furgoonist tõstetakse välja ka paar punast plastkasti, mis on täis mereranniku hõbedat – priskeid räimi. Must kass tiirleb räimemamma jalgade ümber.

 

Autor kinnitab, et pühapäeva hommik võtab ilmet – nagu ka neiu, kes peegli ees oma lokkis juuste silumist hakkab lõpetama.

 

Kell kümme hakkab helisema turuplatsi äärse kiriku tornikell. Altaris on eakas, tulest ja veest läbi käinud pastor. Kirikus pole palju inimesi – orelimängija ja kellamees üleval koori peal, kolm vanaprouat ja üks noorik, kes pildistab aknavitraaže. Kõige esimeses reas istub kerjus Serge. Vana pastor jutlustaks ka täiesti tühjale kirikule, sest jumalik sõnum peab igal juhul kõlama.

Seekord jutlustab pastor Kristuse ülestõusmisest, kuid räägib ka surmast. Pastor kinnitab, et surm nagu valitseks igapäevaselt meie kõigi üle ja isegi nagu irvitaks meie jõuetuse üle, kuid ta lisab, et ei ole vaja otsida hauast neist, kes on Isaandas surnud, sest neid ei ole seal, vaid nad elavad taevas. Meie kõigi elu on taevas!

Ilus mõte, kas pole.

 

Järgmisena avab trullakas, tarmukas pereema toa tuulutamiseks akent, kui ta kuuleb kummalist häält – kerget armast klõbinat. Aknast välja vaadates näeb ta leierkastimehe leske Anetti, kes lükkab munakivitämaval leierkasti! Kas hakkab Anette ise leierkasti mängima?

 

Keskhommik. Päikesepaiste on lubanud pagaril tõsta mõned ümmargused kohvikulauad ja toolid väljaku äärde – esimest korda sel hooajal. Seal on ka kerjus Serge, kellel on oma jook kaasas. Must kass on toetanud end külili vastu räimemüügilaua jalga – ta on hetkel rahul ümbruse ja iseendaga.

Hetk hiljem saabub turuplatsile Anette leierkastiga, tema sabas nagu rongkäigus tõukab kaks noort ema oma beebivankreid ning keksib kimbuke turukottidega lapsi. Anette pargib leierkasti räimemamma kõrvale, kus tavaliselt seisis ka Fritdjof, kui ta veel alles oli.

 

Kas Anette tuli muusikat tegema? Ei, ta tuli turule leierkasti müüma. Anette tõdes, et see leierkast on kallis pill, sest Fridtjof oli kunagi pannud kogu oma napi varanduse mängu, et seda kasti endale soetada. Nüüd tõdes ta, et nüüd, kui on läinud Fridtjof, siis mingu ka see tillerdav kast! Anette lubas, et ta müüb leierkasti üsna odavalt.

 

Äkki kõlab leierkasti seest mingi hääl, muusika! Anette väntab väntorelit ja turuplatsil kõlavad kaunid meloodiad. Inimesed hakkavad tantsima. See on imeline.

 

Imesid on selles loos ju veel. Leierkast leiab endale uue omaniku ja see on üsnagi ootamatu, sest Anette ei müü leierkasti, ta kingib selle uuele omanikule. Imelises loos on imeline seegi, kuidas inimesed Anettile aiatöödele appi tulevad, sest on ju Anette ja Fridtjof alati koos (igal kevadel) aiatöid teinud. Imeline on seegi, kuidas Anette tunneb, kuidas Fridtjof temaga suhtleb … leierkast liigub uuel omanikult veel edasi, kuid igal juhul mängib leierkast oma muusikat jätkuvalt edasi, nii suurtele kui ka väikestele.

 

Selle imelise raamatu imelised pildid on joonistanud Katrin Ehrlich.

Michael Bond


„Paddington tuleb appi“


(Pegasus)


 

Karupoeg Paddington on alati valmis appi tulema. Nii isand Curryle köögilaua saagimisel kui restoranis üllatusomletil süüdatud tule kustutamisel – iga kord, kui ta appi tuleb, lähevad asjad hoopis keerulisemaks, ent alati lõpevad kõik äpardused õnnelikult.

 

Oma uue puusepatööriistade komplektiga, oma erksa kujutlusvõimega ja killukese marmelaadiga on Paddington suuteline iga tavalise päeva eriliseks muutma!

 

„Paddington tuleb appi” on kolmas osa karupoeg Paddingtoni raamatute sarjast. Paddington on oma piiritu heatahtlikkusega ning lõbusate äpardustega võlunud juba mitme põlvkonna raamatusõpru.

 

Karupoeg Paddingtoni lugusid on eesti keeles ka varem ilmunud. Ja ma ei hakka üldse mitte keerutama, et karupoeg Paddingtoni lood mulle meeldivad, nii nagu ka karupoeg Puhhi lood. Ei teagi, mis nende karupoegade on, aga lood on ilmatuma vahvad. Tegelikult ma arvan, et üks põhjus, miks karupoegade lood on vahvad, on selles, et need on südamlikud ja mõnusad, maheda huumoriga.

Nii on ilmunud raamatud: „Karupoeg Paddington“ (2009, Pegasus ja 2014, Pegasus) ja „Tere jälle, Paddington!“ (2014, Pegasus).

 

Michael Bond oli inglise kirjanik, kes elas aastail 1926-2017, tema esimene raamat ilmus 1958. aastal, viimane 2017. aastal – kahe raamatu vahe 59 aastat). Michael Bond sai kuulsaks just tänu karupoeg Paddingtoni lugudele, mida maailmas on kokku müüdud üle 35. miljoni eksemplari!

Karupoeg Paddingtoni lugudest on tehtud ka kolm vägagi populaarset filmi: „Paddington“ (2014), „Paddington 2“ (2017) ja „Paddington in Peru“ (2024).

 

„Paddington tuleb appi“. Selles raamatus on seitse Paddingtoni lugu. Neist esimene võib karupoja jõele.

Esimeses loos meenutame, et karupoeg Paddington elas Windsori Aedade tänava majas number 32. Paddington elas perekond Brownide juures juba aasta, kuid ta ei olnud ikka veel suutnud harjuda sellega, et tal oli omaette tuba.

Oli hommik. Paddington sirutas käpa marmelaadikruusikese poole, et natuke maiustada ja siis uuesti uinuda, kui korraga läksid ta väikesed kõrvad kikki. Ta kuulatas.

Eesõuest kostis hääli. Oli kuulda isa Browni käskivaid hüüatusi.


Paddington läks oma toa akna juurde. Nüüd oli karupoeg imestunud, sest maja ees muruplatsil askeldas terve Brownide perekond – isa ja ema Brownid ning Jonathan ja July – suure punutud korvi ümber. Köögist tuli õue ka tädi Lonni, perekond Brownide majapidaja, temal oli käes tohutu kandik, millel oli kõrge kuhi võileibu.


Võileivad panid Paddingtoni liikuma ja ta läks õue. Selgus, et Brownide perekond tegi ettevalmistusi väikeseks piknikuks jõe peal. Lisaks pidi tulema perekondlik võistlus selle peale, kes püüab esimese kala.

Paddington polnud mitte kunagi varem jõe peal piknikul käinud, kuid nüüd avanes tal selleks võimalus.


Sõit jõe äärde võttis aega, kuid kohale nad jõudsid. Piknik jõel kujunes üsnagi lõbusaks, kuigi ühel hetkel oli olukord üsnagi ohtlik. Sai ju ka Paddington endale olulised ülesanded, kuid karupojaga juhtub sageli igasugu äpardusi. Nii ka sellel piknikul, piknikul jõel.


Ma ei hakka Sulle kõiki sündmusi siinkohal ümber jutustama, kuid Paddington kukub vette (õnneks üsna madalasse) ja karupoeg ei oska ka ujuda. Lisaks läheb vees kaduma tema uhke kaabu!

Ka kaabu otsimine ja leidmine võtab aega, kuid just kaabuga juhtub veel üks asi. Ja see on seotud eelpool mainitud kalapüügi võistlusega.

 

Raamatu teises loos saame tuttavaks Paddingtoni hea sõbra onu Gruberiga, kellele karupoja jõepikniku seiklused palju nalja tegid. Karupoeg jutustas talle, mis oli juhtunud.

Loeme, et onu Gruber pidas Portobello teel vanakraamipoodi. Onu Gruber oli nooruses Lõuna-Ameerikas käinud, nõnda said nad Paddingtoniga pikalt rääkida Peruust ja selle ürgmetsadest jpm.


Portobello teel oli palju huvitavaid väikepoode, aga onu Gruberi oma oli kõige huvitavam. Seal oli igasugu põnevat kraami, Paddingtonile meeldisid eriti vanad raamatud, raamatukogus ju ei olnud karude osakonda ja raamatukoguhoidjad vaatasid karupoega üsna kahtlustavalt, kui Paddington neid vahel läbi akna jälgis.


Onu Gruber kinnitas, et samal päeval kui Paddingtoni oli jõepiknikul käinud, olid tema juures käinud Ameerika turistid, kes väga antiiki armastasid. Turistid olid poest palju asju ära ostnud, mistõttu pidi onu Gruber hakkama uusi asju müügiks otsima. Seetõttu oli tal veel samal päeval plaan minna ühele oksjonimüügile.


Nii nagu jõepiknikul, polnud Paddington ka mitte kunagi oksjonil käinud. Nüüd pakkus onu Gruber Paddingtonile võimalust tema kaasa minna.

Kodus kinnitas Paddington, et ega ta midagi ostma ei lähe. Paddington lubas ainult vaadata ja onu Gruberile nõu anda.


Oksjoni alguses selgitas onu Gruber karupojale, kuidas asjad oksjonil käivad, kuid vaatamata sellele hakkavad ka oksjonil asjad aia taha minema … Paddington hakkab enselegi ootamatult tegema pakkumisi asjadele, mida onu Gruberil polnud plaanis osta, kuid Paddington teeb neid pakkumisi kogemata ja onu Gruberil tuleb asjad ära osta … äpardusi on selles raamatus ju mitmeid ja mitmeid.

Ja siiski. Ka oksjon lõpeb Paddingtonile õnnelikult, sest ta saab endale ühe väga laheda asja ja seda väga imelise hinna eest.

 

Raamatu kolmandas loos hakkab Paddington tegema puusepatööd. Paddington oli eelmisel päeval oksjonil suutnud hankida endale ka puusepa tööriistade komplekti, mille onu Gruber oli selle päeva hommikul Brownide koju saatnud.


Paddingtonile saadeti koju igasugu huvitavaid katalooge, mida oli võimalik tasuta koju tellida. Seda Paddington tegigi. Üks tema lemmikkataloogidest oli suur ja kogukas „Teeme Ise“. Nüüd Paddington seda kataloogi uuriski, sest tal oli plaan oma perekonnale rõõmu valmistada ja oma sõpru üllatada. Selleks oli vaja valmis meisterdada vineerist ajalehtede ja ajakirjade hoidja.


Nüüd saamegi osa sellest uhkest meisterdamisest, mis taaskord pisut aia taha läheb, kuid Paddington ei anna alla, meisterdab südikalt ja lugeja saab taaskord mõnusa annuse nalja ja rõõmu.

 

Neljas lugu viib Paddingtoni kinno. Ka kinos polnud Paddington varem käinud ja ta poleks nüüdki sinna saanud, sest tegemist oli A-kategooria filmiga, millele lubati vaatajaid, kes vanemad kui kuusteist.


Ei maksa unustada, et Paddington oli vaid kaheaastane karu. Seetõttu tõdes Paddington piletimüüjale, et ta ei tea, kas ta tahabki siis seda filmi vaadata, kui peab neliteist aastat ootama!

Enne kinost lahkumist piilus Paddington maiustuste leti kaubavalikut. Väljas oli ka suur plakat, millel oli kirjas „Supertopelt eeskava!“ – ühe seansi piletiga sai vaadata kaht pikka filmi, üht lühifilmi ja uudiste ringvaadet. Lisaks pidi tuntud muusik vaheaegadel mängima kinosaalis orelit!


Õhtul rääkis Paddington kinoskäigust Brownidele. Isa ja ema Brown said teada, et Paddington polnud kunagi varem kinos käinud, mistõttu olid nad lahkesti nõus kinno minema ja Paddingtoni kaasa võtma.


Nii nad kinno läksidki, veel samal õhtul. Asjad ei läinud ka kinos päris täpselt nii nagu oleksid pidanud minema. Äpardused ja veelkord äpardused. Küll segas Paddingtoni kaabu teisi vaatajaid, küll oli karupojal vaja maiustusi, mis kukkusid teistele vaatajatele pähe (Brownid istusid nimelt teise korruse rõdul) või kleepusid tooli külge.


Kurb uudis oli Paddingtoni jaoks see, kui selgus, et kuulsat orelimängijat polnudki, sest tal oli terviserike.

Nüüd otsustas Paddington minna uurima, mis oli orelimängijaga juhtunud … ja Paddington leidiski orelimängija üles. Mis edasi sai, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda, kuid asjad võtavad palju-palju positiivsema pöörde.

 

Viiendas loos haigestusid isa ja ema Brown, mistõttu pidi paariks päevaks kodused tööd enda õlgadele võtma Paddington. Ta üritab ja pingutab, valmistab tohutul hulgal marmelaadisaiu, teeb kohvi, mis ei maitse kui kohvi. Ta rassib ja rabeleb, et valmistada klimpe ja sellega kaasneb üsnagi suur kaos, kuid õnneks tuleb appi onu Gruber!


Ja kui loo lõpus pakub Paddington isa ja ema Brownile oma menüüs hautist klimpidega, kartulite, brüsselikapsaste, herneste, kapsa ja kastmega, on isa Brown meeldivalt üllatunud.

 

Raamatu eelviimases loos korraldab Paddington suure segaduse pesumajas. Paddington on ju igati asine karupoeg, kuid ta ei saa täpselt aru, millist pesurežiimi valida, kui palju pesupulbrit panna, millal pesumasina avada … ja mis juhtub siis, kui pesumasin avada valel ajal! Juhtub üks suur-suur segadus!

 

Selle vahva, südamliku ja humoorika raamatu viimases loos tähistame Paddingtoni sünnipäeva. Isa Brown tegi ettepaneku, et seekord võiksid nad seda teha restoranis!

 

Saame teada, et Paddingtonil oli aastas kaks sünnipäeva (ta oli ju ometigi karu) – üks jõulude ajal, teine kesksuvel. See oli nüüd see suvine sünnipäev.

 

Paddington oli uudist kuuldes vaimustuses. Õigupoolest oli ta restoraniminekust vaimustuses. Talle meeldis imetleda öiseid linnatulesid, ja ehkki oli suvi, olid juba mõned tuled süttinud selleks ajaks, kui nad restorani jõudsid.

 

Restoranis tõdes peakelner, et kahjuks ei saa nende seltskond selles restoranis süüa, kuna Paddingtonil polnud õhtuülikonda! Judy tõdes, et karudel ei olegi õhtuülikonda, nendel on õhtukasukas!

Õnneks oli peakelner nõus tegema erandi ja ainult sellel õhtul.


Meie laudkonnale toodi menüüd, kuid Paddington ei suutnud seda lugeda. Menüü oli täis kirjavigu! Hetk hiljem selgus, et need polnud siiski mitte kirjavead, menüü oli lihtsalt prantsuse keeles.

Peakelner uuris, mida sünnipäevalaps (Paddington) sooviks. Peakelner kinnitas, et nende restoranis pole sellist toitu, mida poleks võimalik tellida.

Paddington telliski! Marmelaadiga saia! Tegelikult, marmelaadi ja koorekreemiga!

 

Õnneks otsustas Paddington süüa ka veidi salatit, juua vett (laual olid kausikesed veega, kuid need oli ju käte (käppade) loputamiseks).


Äpardused hakkavad juhtuma siis, kui üks Paddingtoni salatis olnud sibulatest orkestris mänginud pillimehe saksofoni lendas (see oli kogemata) ja kui Paddinton kustutab onu Gruberile toodud erilist toitu – põlevat omletti (nn flambee)!


Nüüd sekkus olukorda restorani direktor, kes oli kindel, et Paddington peaks nende restoranist lahkuma. Brownid kinnitasid, et kui lahkuma peab Paddington, siis lahkuvad ka nemad. Paljud teisedki restoranikülastajad kinnitasid, et ka nemad lahkuvad, kuna neile Paddington meeldis.

Sekkus ka üks vanem härra, kes oli nõus, et Paddington ei peaks lahkuma. Selgus see, et too vanem härra oli söör Huntley Martin, marmelaadikuningas. Söör Martin oli imetlenud seda, kuidas keegi oli restoranis tellinud marmelaadiga saia! Seda polnud ta iialgi varem näinud ega kuulnud!

 

Seejärel võttis sünnipäev hoopis mõnusama ja vahvama pöörde. Kuidas sünnipäev lõppes, selle jätan taaskord Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Sellised seitse vaimustavat lugu nende raamatukaante vahel. Kui aus olla, siis tahaks lugeda veel järgmised seitse ja seejärel veel järgmised seitse.

 

Dav Pilkey


„Kapten Aluspüks ja kurja Kiusu-Krõhva koletu raev“


(Varrak)

 


George ja Harold on alati varmad kujutlusvõimet kasutama ja see ajab nende klassijuhataja preili Ribble’i täiesti hulluks! Aga seekord ei piirdu poisid mingi totaka vembuga – nad loovad tõelise KOLETISE! Koletisliku krunnikuhila ja kahe raevutseva roboti abiga on Kiusu-Krõhva saamas maailmavalitsejaks ning teda saab takistada ainult Vuplivõitleja!


Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Ta tekitas tundides nii palju segadust, et tema õpetajad saatsid ta iga päev klassist välja koridori istuma.

Õnneks meeldis Davile väga joonistada ja lugusid välja mõelda. Ta tegeles koridoris olles oma koomiksiraamatute loomisega. Teises klassis tegi Dav Pilkey koomiksiraamatu Kapten Aluspüksi nimelisest superkangelasest. Ta õpetaja rebis selle tükkideks ja ütles talle, et ta ei saa jääda elu lõpuni totakaid koomikseid joonistama. Õnneks ei olnud Dav kuigi hea kuulaja.

 

Dav Pilkey kirjutatud ja illustreeritud ägedaid Kapten Aluspüksi raamatuid on eesti keeles ilmunud juba üsna mitu: „Kapten Aluspüksi seiklused“ (2020), „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (2021), „Kapten Aluspüks ja põrutavalt paheliste sööklatädide sissetung süvakosmosest“ (2022) ja „Kapten Aluspüks ja professor Kakapüksi kurjakuulutav kavatsus“ (2023).

Ja ei möödu ka 2024. aasta uue raamatuta, sest ilmunud on sarja viies raamat „Kapten Aluspüks ja kurja Kiusu-Krõhva koletu raev“. Ja uskuge mind, ka viies raamat on täpselt sama lahe ja naljakas, kui eelmised neli raamatut!

 

George Beard ja Harold Hutchins on tagasi. Seekordne raamat algab poiste joonistatud koomiksiga, milles aitavad nad lugejal end kurssi viia varemtoimunuga. Oluline on see, et koomiksis olev info on ÜLISALAJANE!

Ja seekordse loo juurde. Kõik, kes on selle raamatusarja varasemaid lugusid lugenud, teavad, et George ja Harold on elava kujutlusvõimega poisid, kuid koolis pole elav kujutlusvõime soositud. Eriti õpetajate ja direktori seas …

 

Seejärel saame tuttavaks George´i ja Haroldi klassijuhataja, preili Ribble´iga, kes on üsna kurja olemisega naine. Nüüd on klassijuhatajal uudis, ta läheb penisonile ja kooli töötajad korraldavad talle peo! Nüüd teeb klassijuhataja lastele ettepaneku, et lapsed võiksid talle pensionilejäämise puhul õnnitluskaardi teha. Tekstid olid klassijuhatajal valmis ja lapsed pidid kasutama ainult neid tekste ja kaardile oli vaja joonistada ka kollaseid liblikaid!

 

George ja Harold on elava kujutlusvõimega poisid (nii nagu eelpool juba mainisin), mistõttu joonistasid nemad hoopis koomiksiraamatu! „Kapten Aluspüks ja Kurja Kiusu-Krõhva koletu raev“.

Koomiks ei meeldinud preili Ribble´ile, mistõttu saatis ta poisid direktori juurde. Direktori kabinetis korraldasid poisid pisukese segaduse algkooli reedeses infolehes ehk nad keerasid pea peale kooli järgmise nädala plaanid. Lisaks mõtlesid nad välja veel ühe plaani – nad tegid valmis ühe õnitluskaardi, millele palusid ka koolidirektori allkirja.

 

Seejärel saame teada, mida koolidirektor, härra Krupp õnnitluskaardis soovis! Ta soovis õnne ja palus preili Ribble´i endale naiseks! Vot see oli ootamatu ja selleks oli vaja meie peategelaste elavat kujutlusvõimet. Abieluettepanek võttis härra Krupp´i sõnatuks ja tegi ka preili Ribble´i õnnetuks.

Edasi on juttu ka sellest, milliseks muutus kooli uus nädal, kui George ja Harold olid nädalakava „parandanud“, „täiustanud“.

 

Otse loomulikult saame osa ka pulmapeost, sest pulmad peeti koolis. Pulmapeol selgus, et kogu selle pulmasegaduse olid korraldanud George ja Harold, sest pole ju teps mitte tahtnud abielluda ei koolidirektor ega ka poiste klassijuhataja.

 

Preili Ribble muutus pulmapeol väga tigedaks ja oli selge, et ta haub kättemaksu poistele! Seetõttu olid George ja Harold kindlad, et mängu tuleb tuua 3D hüpno sõrmus! Seda oli vaja selleks, et preili Ribble unustaks seni juhtunud sündmused ja poisid saaksid rahus olla …

 

Ja siis selgus! Selgus, et 3D hüpno sõrmus on erakordselt ohtlik ja seda eriti siis, kui sõrmust kasutatakse naisterahva hüpnotiseerimiseks. Kahjuks oli nüüd juba hilja, sest preili Ribble´ist saab ilmatuma õudne ja vägivaldne ja õel Kiusu-Krõhva!!!


Kiusu-Krõhva tabas George´i ja Haroldi, kuigi poisid üritasid vastu hakata. Olukord läks eriti hulluks, kui Kiusu-Krõhva juustele kukkus peale mahlapakk – Ekstra-Kange Super-Rammu Mahl (raamatusarja lugejad on sellega tuttavad sarja kolmandast raamatust). Kiusu-Krõhva juuksed hakkasid kasvama ja hargnema, need olid nüüd nagu hiiglaslikud kombitsad ja käed, mistõttu oli Kiusu-Krõhval lihtne poisse kinni hoida.


Seejärel ehitas Kiusu-Krõhva George´i ja Haroldi sarnased robotid ja saatis nad kooli, et koolis võim üle võtta ja mitte lasta muutuda härra Krupp´il Kapten Aluspüksiks. Lisaks oli Kiusu-Krõhval plaan vallutada terve maailm! Nii nagu pahalased selle sarja raamatutes ikka ja jälle on teha tahtnud.

 

Läheb madistamiseks! Ootamatu on see, et Kapten Aluspüks ei suuda Kiusu-Krõhvale ja tema abilistele vastu hakata, sest talle meenus miski, mis on seotud tärklisega … nüüd oleks vaja pesupehmendajat, kuid seda polnud kusagilt võtta!!! Oh õnnetust!!!

 

Ohtliku ja keerulise olukorra lõpetamaiseks peavad Georg ja Harold joonistama uue Kapten Aluspüksi koomiksi, et superkangelane unustaks oma hirmud ja eelarvamused.

 

Madin jätkub! Nüüd on raamatus jällegi ka keer-u-lehed (kes on varem selle sarja raamatuid lugenud, need teavad, mis asjad on keer-u-lehed). Kapten Aluspüks peab alistama Robo-George´i ja Harold 2000.

 

Kuidas alistada Kiusu-Krõhva? No selleks on vaja veel üht imelist abivahendit, mis on George´il samuti olemas! Abivahendit, mis ei ole seotud tärklisega, aga hoopis juuste-eemaldajaga!!!

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Kas preili Ribble ikkagi läheb pensionile? Kas George ja Harold visatakse koolist välja? Kas Kapten Aluspüks võitleb maailma eest ka edaspidi? Seda kõike saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

 

Lars Maehle, Lars Rudebjer


„Saurusepere 10. Jõulukink“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Vanaisa Troodon on saatnud Tomile eriti piraka ja salapärase jõulukingi, mis kujutab endast maailma suurimat üllatust! Mure on ainult selles, et pakk ja kuller, kes pidi selle kohale tooma, on kaotsi läinud! Kas Rasmus ja Tom leiavad kingituse ikka enne jõule üles? Ja kas vastab tõele, et rabametsa ümber luusib eriti kole kiskjasaurus?

Saurusepere sarjas on seni ilmunud üehksa raamatut: „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“,
„Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“, „Hiidkalmaar“ ja „Halloween“.

 

Alles see oli, kui tutvustasin Sulle Saurusepere-raamatusarja eelmist raamatut, mis jutustas meile halloweenist. Siis mainisin, et varsti peaks ilmuma ka raamatusarja jõululugu, mis nüüd ongi ilmunud ehk „Sauruspere 10. Jõulukink“.

 

Raamatu alguses tutvustatakse meile jällegi selle raamatusarja tegelasi – perekond Türannosaurus ehk Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex. Ja ka sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

 

Oli varane hommikutund. Tom Troodon äratas oma hea sõbra Rasmus Rexi, kes haigutas ja oleks ehk veelgi veidi maganud, sest oli ju jõululaupäev, maailma parim päev. Mis oli juhtunud, et Tom sedavõrd ärevil oli?

Selgub, et jõulukink, mille vanaisa Troodon oli saatnud, see oli kadunud!

Rasmus ei saanud aru, kuidas oli jõulukink kaduma läinud?

Tom kinnitas, et kaduma oli läinud postiljon. Postiljon oli eelmisel päeval läinud pakkidega rabametsa ja pärast seda polnud teda enam keegi näinud!

Nüüd oli Tom kindel, et nad peaksid minema rabametsa pakki otsima ja võib-olla vajas ka postiljon abi.

 

Rasmus kinnitas, et jõuluõhtul pidi ikka mõnus olema ja siis ei käida rabametsas hirmsate sauruste juures.

Tom küsis, kas ta peab tõepoolest üksi minema? Loomulikult ei jäta Rasmus sõpra hätta, ta läheb koos Tomiga.

 

Väljas oli palju lund sadunud, mistõttu pidid Rasmus ja Tom minema suuskadega. Väljas toimetas ka papa Rex. Kui ta kuulis, kuhu kaks sõpra minema hakkavad, tõdes ta, et rabametsa ei tohi minna, sest seal oli nähtud koletut kiskjasaurust!

 

Rasmus ja Tom kinnitasid, et nad lähevad rabametsa ainult vähekene sisse ja nad lubasid papale jõulupeoks koju tulla.

 

Rasmus ja Tom alustasid teekonda. Nad jõudsidki rabametsa. Samal ajal arutasid nad, millise kingituse oli vanaisa saatnud, sest oli ju vanaisa Troodon leiutaja, mistõttu oli Tom kindel, et see üllatus võib olla mida iganes.

 

Ja äkki! Äkki hakkas maapind värisema! Keegi oli Rasmuse selja taga! Kas see oli see koletu kiskjasaurus? Õnneks siiski mitte. See oli Rasmuse ja Tomi sõber Alma Ankülosaurus, kes oli metsas käbisid otsimas. Ta uuris, mida Rasmus ja Tom rabametsas teevad? Saades teada, et nad otsivad postiljoni, otsustas Alma teistega kampa lüüa.

 

Nii läksid nad kolmekesti üha sügavamale ja sügavamale rabametsa. Siis kuulsid nad hirmuäratavat möiret ja pärast seda kostis vali mürtsatus! Rasmus tegi ettepaneku koju minna, kuid Tom sellega nõus ei olnud. Rasmus ütles, et kui nad nüüd liiguvad edasi hästi ettevaatlikult, siis võivad nad edasi minna.

 

Seejärel jälle möire ja mürtsatus. See kostus salajase mänguväljaku juurest.

 

Ja siis nägid Rasmus, Tom ja Alma pirakat kiskjasaurust! See oli gigantosaurus, kes hüppas mänguväljakul puu otsas oleva mängumajakese poole. Puumajakeses oli postiljon! Nüüd pöördus gigantosurus meie kolmiku poole!!! Oh, kas tõesti …

 

Siis selgus, et asjalood polnudki nii hirmsad, kui olime arvanud. Postiljon ehk Viktoria Velotsiraptor oli eelmisel päeval puu otsa majakesse roninud, ja kui ta oli hakanud alla tagasi minema, siis oli köis kadunud. Nüüd oli kohale jõudnud Gunnar Gigantosaurus, kes üritas majakese suunas hüpata, et Viktoriat aidanud, kuid veidi jäi ikkagi puudu. Seega, mõnikord on hirmul suured silmad, nii ka seekord.

 

Kuidas Viktoria majakesest alla saada? Tomil tuli hea mõte! Tõeliselt hea mõte! Milline see oli, kas see ka töötas, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja veel, saame lugeda selles loos veel sellestki, kuidas Rasmus, Tom ja Alma aitasid Viktorial kinke laiali kanda. Saame teada sedagi, millise kingituse oli vanaisa Troodon saatnud. Otse loomulikult saame osa ka vahvast jõulupeost, kus on nii jõuluõhupalle, glögi, süüa ja vahvat melu. Ja on ka veel üks hästi suur üllatus, mis seotud jõuluvana ja vanaisa saadetud kingitusega.

Kui Tom üllatusest aru saab, siis on ta kindel, et see ongi maailma parim jõulukink.

 

Raamatu lõpus saame tuttavaks ka erinevate dinosaurustega: türannosaurus, troodon, velotsiraptor, gigantosaurus.

Lisaks sellele saame teada, et raamatusarja 11. raamat kannb pealkirja „Torm“!

 

Liina Vagula


„Kingitus südamest“


(Tänapäev)


 

Kristjan on pikka aega lootnud, et kaheksandaks sünnipäevaks kingitakse talle koer. Seda siiski ei juhtunud, kingiti hoopis telefon. Valus pettumus! Lisaks tunneb ta puudust isast, kes elab nüüd Soomes. Ta võtab nõuks ette hoiatamata isale külla sõita, kuid muidugi ei lähe kõik plaanide kohaselt.
„Kingitus südamest“ on lugu ootamatust sõprusest ja sellest, kuidas perekond peab koos kõigest üle saama.

Liina Vagula töötab eesti keele ja kirjanduse õpetajana Põlvamaal Tilsi põhikoolis. Ta on varem avaldanud muuhulgas luulet ja noorteromaane, „Kingitus südamest“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö.

 

Mõned lasteraamatud on sellised, et nende kohta võib ütelda, et see on üks nupsik lasteraamat, et autor oskab nii ilusasti kirjutada. Täpselt sama saab ütelda Liina Vagula kirjutatud raamatu „Kingitus südamest“. See on kohe selline ilus, armas, südamlik raamat ja lugu.

 

Raamatu alguses tähistame peategelase Kristjani sünnipäeva. Poiss sai lõpuks ometi 8-aastaseks! Oli hommik, Kristjan oli veel voodis pikali, teki all, kui tulid ema tordiga ja vanem õde Karmen karbiga.

Ülekõige oli Kistjan kingituseks tahtnud ühte koera. Olgu või hästi pisikest. Aga sellesse karpi, mis oli õel käes, sinna kutsikas ei mahuks.


Kristjan oli õnnetu, isegi pisarad tulid silma. Ema lohutas, sest nad ei saaks praegu uue pereliikmega hakkama. Ema on pikad päevad tööl, õde on koolis ja trennis, Kristjan isegi ju käib koolis. Kes hakkaks kutsikaga tegelema, temaga jalutama jne jne.


Kristjan oli kindel, et ta saaks hakkama, kuid ema selles sedavõrd kindel ei olnud.


Väikeses karbis oli hoopis telefon. See oli Kristjani teine soov. Kohe pärast koera. Nüüd muutus Kristjani tuju veidi paremaks.


Seejärel pidi Kristjan suhtlema skype´is oma isaga. Lugeja saab aru, et Kristjani isa elab Soomes ja tundub, et tal on seal ka uus pere. Kristjan räägib isaga, kuid sisemuses on ta õnnetu, ta tahaks isa pidevalt näha, koos olla, kuid isaga õnnestub tal kohtuda iga paari kuu tagant, kui isa tööasjus Tallinna tuleb.


Saame teada sedagi, et Kristjanil polnud ka ühtegi sõpra. Kristjani klassi poisid olid suured jalkafännid, kuid Kristjanile ei meeldinud vägivaldsed sportmängud. Talle meeldisid loomad.

 

Nüüd sõi Kristjani sünnipäevatorti, kuid see ei maitsenud hästi. Tordil polnud maasikaid peal, emal oli kiire tööle, isa oli ära, polnud ka koera ja just oli alanud sügisvaheaeg, kuid Kristjanil polnud ühtegi plaani …

 

Kristjan vaatas oma uhiuut telefoni, leidis sealt Mapsi rakenduse ja tal tekkis plaan! Ta läheb Soome! See ei saa ju olla raske. Laevad sõidavad Soome, Helsingist Turu linna sai rongiga ja veidi oli Kristjanil ka raha varuks. Ta saaks igal juhul hakkama ja läheks isale külla.

 

Juba järgmisel päeval alustas Kristjan teekonda Soome, kuid ega ta väga kaugele ei jõudnud. Koduses Nõmme bussipeatuses kavatses ta bussi peale istuda, et sellega kesklinna sõita ja sealt jalutama linnahalli poole, et sadamasse jõuda. Kuid! Bussipeatuses nägi poiss väikest valget karvakera, kaks pruuni silma ja väike karvane sabajupike. Võõras kutsu, täiesti üksinda!

Buss number 36 tuligi, kuid Kristjan loobus sõiduplaanist. Ta kummardas koerakese juurde ja kinnitas, et see on nüüd tema koer. Kristjan jalutas koeraga oma koju, et loomakesele süüa anda.


Kodus otustas poiss koerakest varjata, no ema ja õe eest, sest ega nemad ju selle mõttega ei harjuks, et neil nüüd koer on. Kristjan otsustas koera kuuri peita. Käis tõi talle süüa ja öösel, kui ema ja õde magasid, läks poiss ka ise kuuri magama.

Kristjan sai koeraga mitu päeva toimetada, salaja. Ta pani koerakesele nimeks Loki ja ta õpetas koerale selgeks isegi istumise, kuid kahjuks ei läinud kõik asjad nii nagu Kristjan oli lootnud.

 

Õige varsti nägi ta kuulutust, milles otsiti Loki-sarnast koera, kes oli kaduma läinud. Ja õige varsti sai ka Kristjani ema poisi saladusele jälile, no sellele, et nende kuuris elab võõras koer.

 

Nii ei jäänudki muud üle, kui tuli Loki tema omanikule tagasi viia.

 

Loki omanikuks oli üks vanem mees, kel nimeks Jaagup. Selgus seegi, et Loki õige nimi oli Leedi, ja ta oli emane koer mitte isane. Kristjan rääkis ka Jaagupile, mis oli juhtunud ja vahva oli see, et Jaagup ei saanudki kurjaks, et koer oli sedavõrd mitu päeva Kristjani juures. Kui Kristjan oli kogu loo ära jutustanud, ka selle, et ta igatses oma isa järele, et ka emal oli kogu kiire ja ta kangesti tahtis endale koera, siis sai ka ema aru, et ta peab Kristjanile rohkem aega leidma.

 

Lisaks sellele, et Kristjan koos ema ja õega üheskoos läksidki õige varsti Lennusadamasse, sai poiss teada sedagi, et Jaagup lubab tal Leediga jalutamas käia! Vägev värk!

 

Kristjan hakkabki Leediga jalutama käima ja ühel päeval kohtub ta Jaagupi maja hoovi kõrval, naaberaias ühe vahva tüdrukuga. See oli Kristjaniga ühevanune pruunide patside ja suurte roheliste silmadega tüdruk, kel nimeks Johanna. Ja uskuge mind, Kristjan leiabki endale sõbra!

 

Kuid selles loos juhtub veel igasugu asju! Saame teada, et Jaagupil on ka poeg ja pojal pere, kuid nad elavad Inglismaal. Jaagup oma poja ja poja perega ei suhtle, sest neil oli olnud mingisugune tüli. Nüüd otsustab Kristjan Jaagupit aidata. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Olulisi uudiseid on ka Leedi kohta, sest selgub, et … kui ma nüüd selle siinkohal välja lobiseksin, siis ei oleks enam üldse mitte põnev. Seega, ei lobise seda välja, mis juhtus Leediga. Igal juhul on see igati vahva ja äge uudis!

 

Ja veel! Jaagup õpetab Kristjanile malemängu. Lähenevad ka jõulud ning Kristjan sai endale väikese rolli ka kooli jõulunäidendis.

 

Kurbi asju on ka. Jaagup haigestub, Johanna kolib ära …

 

Kuid, olid jõulud. Oli imede aeg, mistõttu juhtub raamatu lõpus Kristjaniga igasugu imelisi asju. Asju, mis on seotud ema, isa, Jaagupi, Leedi ja ka Johannaga!

 

Mõnus ja ilus lugu. Armas lugemine.

 

Vahvad illustratsioonid on Anni Mägeri sulest.

Rose


„Rosie“


(Warner Music)


 

Roseanne Park (s 11.02.1997), artistinimega Rose on Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea lauljatar.

Ta sündis Uus-Meremaal, Aucklandis (tema vanemad on korealased), kasvas üles Austraalias ja tänaseks on tal leping Lõuna-Korea firmaga YG Entertainment.

 

2016. aastal alustas Rose Lõuna-Korea tüdrukutebändis Blackpink. Kohe alguses võib mainida, et Blackpink on olnud ülimalt edukas K-popi bänd, ja neli liiget üritavad kõik ka soolokarjääri, kusjuures igati edukalt. Lisaks Rose´le on soolosingleid avaldanud Jisoo, Jennie ja Lisa. Jisoo ja Jennie on Lõuna-Koreast, Lisa on tailanna.

 

Märtsis 2021 avaldas Rose oma debüütsingli „R“, mida esimesel nädalal müüdi 448 089 eksemplari, millega sai temast edukaim Lõuna-Korea naisartist.

Aastal 2024 sõlmis lauljatar lepingu firmadega Black Label ja Atlantic Records ning ilmus tema hittsingel „Apt.“, mis tõusis Billboard Global 200 edetabelis esikohale. Austraalia singlimüügitabelis laul samuti esikohale, USA Billboard Hot 100 ja briti singlimüügitabelis oli laul TOP10 seas.

Täna on lauljatar sedavõrd populaarne terves maailmas, et Instagramis on ta kolmandaks enim jälgitud korealane!

 

Tuleme tagasi alguse juurde. Roseanne Park oli 7-aastane, kui tema vanemad kolisid elama Melbourne´i, Austraalias. Juba siis hakkas ta laulma, õppis klaveri- ja kitarrimängu ning laulis kirikukoorides.

Ta käis Kew East Primary Schooli´is ja Canterbury Girls´ Secondary College´is, kuid juba 11-aastaselt oli tal taskus leping firmaga YG Entertainment.

 

Lepingu saamiseks lõi ta kaasa katsetel, kus osales üle 700 kandidaadi ja Roseanne saavutas esikoha! Juba mõned kuud hiljem kolis ta Souli, Lõuna-Koreas. Samal aastal laulis Rose oma firmakaaslase G-Dragon´i laulus „WithoutYou“, mis ilmus EP´l „One of a Kind“ (2012). Lugu oli Lõuna-Koreas vägagi populaarne, kuigi Rose´  kohta öeldi toona, et tema on Blackpinki üks liikmetest.

 

Seejärel tegi Rose palju tööd, harjutas laulmist jpm, kui 2016. aastal anti teada, et just tema on ansambli Backpink üks liikmetest. Samal aastal ilmus Blackpinki singel-album „Square One“, millel olid ka hittlood „Whistle“ ja „Boombayah“.


2018 oli Blackpinkil taskus leping firmaga Interscope Records.


Rose lõi kaasa ka mitmes populaarses telesaates, nt „Maskis laulja“ ja „Fantastiline Duo“. Vaatajad ja kriitikud kiitsid lauljatari häält ja kinnitasid, et see erineb paljuski Blackpinki teiste liikmete häältest.

 

Juunis 2020 anti teada, et Rose alustab õige varsti soolokarjääri, kusjuures see juhtus veidi pärast seda, kui oli ilmunud Blackpinki debüütalbum.

Mais 2021 ilmuski lauljatari soolosingel-album „R“. Eriti edukaks osutus laul „On the Ground“, mis purustas Lõuna-Koreas igasugu rekordeid. Lauljatarile pöörati suurt tähelepanu Austraalias, Uus-Meremaal, USAs ja Inglismaal. Võib öelda, et läbimuure suurde muusikamaailma oli tehtud.

Edukaks osutus ka teine singel „Gone“.

 

2024 jätkas Rose soolokarjääri. Ilmusid singlid „Vampirehollie“, „Final Love Song“. Sama aasta suvel pakkus plaadifirma The Black Label lauljatarile sooloartisti lepingut ja 26. septembril oli lauljataril leping firmaga Atlantic Records.

Rose lindistas ja esitas kaveri Coldplay 2008. aasta hittloost „Viva la Vida“, mis kõlas ka Apple TV+ sarja „Pachinko“ treileris ja viimases osas.

 

Esimesel oktoobril 2024 kinnitas Rose, et juba 1. detsembril ilmub tema debüüt stuudioalbum „Rosie“, mille esimeseks (tutvustavaks) singliks on hittlugu „Apt.“ (see ilmuski singlina 18. oktoobril). Laulu üheks autoriks oli ka suurepärane Bruno Mars.

Laulust sai ülemaailmne hittlugu, k.a. USA, Austraalia, Uus-Meremaa, Suurbritannia jne.

 

Novembris ilmus uue albumi teine singel „Number One Girl“, detsembris kolmas singel „Toxic Till End“ ja 6. detsembril ilmuski stuudioalbum „Rosie“.

 

„Rosie“ on lauljatari debüütalbum (sooloalbum), mille andsid välja The Black Label ja Atlantic Records. Lauljatar on ise ka debüütalbumi laulukirjutaja ja produtsent, kuid kaasa lööb mitmeid muusikamaailma tuntuid tegijaid nagu Bruno Mars, Carter Land, Omer Fedi jt.

Albumil on 12 laulu, tegemist on popmuusika plaadiga, millel on mõjutusid 1990. aastate R&B´st, süntesaatoripopist ja kuuleb ka kauneid ballaade.

Lauljatar kinnitab, et debüütalbum on vägagi isiklikel teemadel. Plaat valmis Los Angeleses ja sealgi olemisest on plaadil juttu. Lauljatar on tõdenud, et album jutustab ka tema keerulistest 20. eluaastatest ja ta loodab, et album paneb kuulaja teda paremini mõistma.

Rose on ütelnud, et ta on valmis olema veidi haavatavam, avatum ja ausam, et inimesed ei saaks temast valesti aru ja võtaksid teda sellisena, nagu ta on.

 

Rose´ debüütalbum on ka minu kõrva jaoks suurepärane popmuusika album, mille avalöök „Number One Girl“ (lugu, mis ka singlina ilmunud) on ilmatuma ilus ja hingestatud laul. Lauljatari hääl on võrratu. Hääles on ilusaid kõrgeid noote, kuid ka sügavust, millega ta kuulaja kuulama paneb.

Albumi teise laulu pealkirjaks on „3am“, taaskord väga hea popilugu, millel ka meeldejääv refrään. Neljanda lauluna on albumil samuti singlina ilmunud „Toxic Till The End“, parimat popmuusikat selle parimal kujul, laul, milles on võimsust, tundeid ja ka õrnust.

R&B-hingamisega on albumi viies laul „Drinks or Coffee“. Nii nagu eelpool mainisin, siis tõepoolest on just selles loos seda hingamist, mis meenutab 1990. aastate R&B´d ja see on hiiglama lahe.

Seejärel hittlugu „Apt.“, hea ja tempokas popilugu, milles lööb kaasa ka Bruno Mars. Meeldejääv meloodia ja huvitav rütmiline ja muusikaline lahendus. Ja refrään! Nii need hittlood sünnivadki.

Eespool oli juttu ka Rose´ albumi ballaadidest. Neid on mitmeid. Üks ilusamaid kindlasti albumi kaheksas laul „Stay a Little Longer“. Lauljatari hääl on suurepärane. Ilusaid lugusid on siin veel ja veel: „Not The Same“, „Call It End“, „Too Bad for Us“.


Kõik see kokku on suurepärane ja mõnus ja ilus kuulamine. Loodan, et see ei ole esimene ega viimane lauljatari sooloplaat ja kuuleme noorest ja andekast lauljatarist, laulukirjutajast veel ja veel.

 

Kuula ise ka:

 Jan Gradvall


„Varjatud nukrus. ABBA raamat“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Popmuusika ajaloos ei ole ABBA-le võrdset. ABBA lugusid kuuleb ka täna maakera eri paigus, olgugi et nende esimese hittloo, Eurovisiooni võidulaulu „Waterloo“ salvestamisest on möödas pool sajandit.


ABBA muusika paneb meid tantsima, naerma, nutma, jaksama.
Miks me nende lugudest ära ei tüdine? Mismoodi nad töötasid? Kuidas mõjutas bändiliikmete elu ja omavaheline lähedane suhe nende muusikat? Ja kuidas sai teoks ebatõenäoline taaskohtumine, „ABBA Voyage“?


Rootsi üks tuntuim popkultuuriajakirjanik Jan Gradvall jälgis Agnetha, Frida, Björni ja Benny tegemisi esireast kümme aastat. Raamat viib meid vahetult kokku ABBA liikmetega – saame liikuda koos nendega lugude sünni juurde, elada kaasa meeldejäävamatele hetkedele ja kuulda, mis juhtus väljaspool lava. Maailma kuulsaima bändi kõik liikmed on siin raamatus jaganud oma mõtteid, tundeid ja meenutusi avatumalt kui kunagi varem.

JAN GRADVALL (snd 1963) on popkultuurist ja muusikast kirjutanud neli aastakümmet. Esimene album, mille ta endale ostis, oli ABBA „Waterloo“.

*

Kõrvalseisjal võib olla ahvatlev spekuleerida, kellest räägib lugu „The Day Before You Came”.
Benny jaoks, kes muusika kirjutas, räägib see ehk Fridast. Björni jaoks, kes laulu teksti kirjutas, Agnethast. Agnetha jaoks, kes loo sisse laulis, Björnist.

Nelja ABBA liikme suhted ja lahutused on olnud pidevalt meedia huviorbiidis. Fridale, kes on selle aasta ABBAst eemal olnud, et laulda sisse sooloalbum – ja kes osaleb loos kõigest sõnatu taustavokaalina – räägib see ehk koostööst Phil Collinsi, tema uue produtsendiga, kes on äsja leiutanud žanri, mis hakkab edaspidi kandma nime divorce core.

 

 

Pean tõdema, et ansambel ABBA on üks minu suurimatest lemmikutest ja seda juba 1970. aastatest alates, tänaseni välja. Vaikselt olen kogunud endale fonoteeki kokku kõik seniilmunud ABBA stuudioalbumid (seda küll CD´de näol), kuid ikkagi. Aastate jooksul, mängides ja lauldes ansamblis Arctic Madness 2, oleme üritanud ikka ja jälle ka ABBA-lugusid esitada, sest need on kõikide bändiliikmete südametes ja loodan, et ka publiku südameis.

 

Seetõttu on igati äge, et eesti keeles on ilmunud väga huvitav ja kaasahaarav ABBA-raamat, mis räägib meile selle legendaarse popmuusika bändi loo, peatudes pikemalt ka kõikidel liikmetel, mänedžeril jpt.

Juttu on bändi algusaastatest ja ajast enne seda, sest on ju kõik ABBA-liikmed olnud muusikas pikalt ka enne ABBA´t. Siinkohal tunnistan, et lisaks ABBA plaatidele olen vaikselt kogunud ka nt The Hep Starsi (siin alustas Benny Andersson), Hootenanny Singersi (siin alustas Björn Ulvaeus) albumeid, kuid ka Agnetha Fältskogi ja Anni-Frid „Frida“ Lyngstadi sooloalbumeid.

 

Aastate jooksul olen ABBA kohta kogunud igasugu materjale, näiteks ajalehtede ja ajakirjade väljalõikeid, on ju ka varem ilmunud paar ABBA-raamatut eesti keeles, mistõttu arvasin, et tean ABBAst kõike, kuid võta näpust, ega ei tea ikka küll. Seetõttu saan kinnitada, et just sellest raamatust leiab igasugu põnevat materjali ABBA kohta juurde, nii bändist, liikmetest, muusikast, elust ja armastusest.

 

Uue raamatu esimene peatükk kannab pealkirja „The Day Before You Came, see on üks ABBA viimastest lugudest, mis salvestati 42 aastat tagasi. Kuue minuti pikkune süntesaatoriballaad, kaunis lugu. Raamatu autor spekuleerib, kellest see laul räägib – Benny Anderssoni jaoks, kes muusika kirjutas, räägib see ehk Fridast. Björn Ulveause jaoks, kes teksti kirjutas, Agnethast. Agnetha jaoks, kes loo sisse laulis, Björnist.

Raamatu autor tõdeb, et nelja ABBA liikme suhted ja lahutused on olnud pidevalt õhtulehtede huviorbiidis …

 

Seejärel üks huvitav mõte – ABBA ei läinud kunagi ametlikult laiali. Pärast oma kaheksandat stuuioalbumit „The Visitors“ aastal 1981 ning kaht singlit „The Day Before You Came“ ja „Under Attack“ aasta hiljem tegi ansambel pausi, mis üha venis ja venis, kestes lõpuks ligi neli aastakümmet.

Benny Andersson on ütelnud, et tegelikult tahtis ta teha kaheaastase pausi, et katsetada millegi uuega, kirjutada muusikal.

Seejärel jutustab Jan Gradvall ABBA liikmete keerulistest suhetest, lahkuminekutest ja tõdeb, et kui „The Day Before You Came“ salvestati, jäi mulje, nagu oleks helikeelde pandud kogu bändi lahkuminek. Isegi ABBA helirežissöör Michael B Tretow ütles, et selle loo salvestamisel oli õhus lõpu hõngu.

 

Selgub, et ABBA telgitagustes oli kõik muutunud. Björn oli uuesti abiellunud, Frida tegeles oma sooloplaadiga (abiks Phil Collins), Agnetha tegi parajasti oma näitlejadebüüti (kõmuajakirjandus kinnitas, et lauljataril oli suhe filmi režissööri ja kaasnäitleja Gunnar Hellströmiga), Benny ja Frida lahutasid … keerulised ajad.

 

Edasi on juttu Polar stuudio loomisest, just seal lindistas suurema osa oma lugudest ka ABBA. Juttu on ka laulu „The Day Before You Came“ loomisest. Benny Andersson kasutas selles laulus uut süntesaatorit – Yahama GX-1-mudelit, see pill oli ka investeering Polari stuudiosse, kui see 1978. aastal avati (toona öeldi, et see on maailma kõige moodsam salvestusstuudio). 1979. aastal salvestas seal Led Zeppelin! Nende kaheksas ja viimane album oli „In Through the Out Door“, kusjuures albumil kuuleb seda sama süntesaatorit, mida mängib Led Zeppelini bassimees John Paul Jones.

 

Saame teada sedagi, et kui ABBA stuudiosse läks, olid neil valmis meloodiad kaasas. Esimestel aastatel istusid Björn ja Benny koos ühes saarestikumajakeses ning kirjutasid klaveri ja kitarri abil. Aastate jooksul muutus töömeetod selleks, et Benny kirjutas muusika omal käel, seejärel läksid nad Björni ja muusikutega stuudiosse ning produtseerisid loo koos. Järgmine oli see, et Björn sai intstrumentaalsalvestuse kasseti koju kaasa, et tekst kirjutada.

 

Ja tagasi laulu „The Day Before You Came“ juurde. Benny Andersson jutustab, et talle see lugu tõesti meeldib. „Kuulates tundub see tõeliselt kurb. Ka salvestus on kurb, aga tekst ei ole tegelikult üldse kurb, mis on hea näide Björni geniaalsusest … See on väga intelligentne tekst.“

Juttu on sellestki, kuidas Agnetha seda laulu esitab ja tõlgendab.

Peatüki lõpetab Benny Anderssoni mõte: „Ka kõige rõõmsamad laulud on sisimas nukrad. Meie stiil oli nähtamatu nukrus.“ Sellele mõttele viitab ju ka raamatu pealkiri.

 

Loen edasi. Teine peatükk „A+B, B+A“. Saame teada, et Agnetha ja Björn kohtusid esimest korda ühel esinemisel Västergötlandis, Ingaredi pargis, mais 1968. Agnetha oli 18, Björn 23. Mõlemad juba popstaarid.

See oli aeg, kus ka Rootsis olid populaarsed biitlid, kuid ka Benny Anderssoni bänd Hep Stars ja Björni bänd Hootenanny Singers. Edukas oli ka Agnetha Fältskogi soolokarjäär.

Benny ja Frida kohtumine möödus mõlemale asjaosalisele märkamatult. See toimus Rootsi eurolaulu valimisel ehk Melodifestivalenil aastal 1969.

Ka Fridal oli toona üsnagi edukas soolokarjääri algus, kuid Bennyl oli probleeme ansambliga Hep Stars, sest selgus, et mitte keegi, kes bändi rahaasjadega tegeles, polnud edukatel aastatel üleüldse mingeid makse maksnud … keerulised ajad.


1969 lahkus Benny bändist, et panustada koostööle Björniga, keda oli tundma õppinud bändide ühistel esinemistel.

Juttu on sellestki, et Benny ja Frida olid lühikese ajaga juba palju jõudnud. Mõlemast said teismelisena lapsevanemad ja kummalgi oli varasematest abieludest kaks last.

 

Järgmistes peatükkides saame tuttavaks Fridaga (tema on sündinud 15.11.1945), kelle ema oli 19-aastane norralanna Synni Lyngstad, isa oli seitse aastat vanem Alfred Haase, natsisaksa armee seersant. Seejärel loeme Frida vanematest, II maailmasõjast ja sellestki, et lauljatari ema suri, kui tüdruk oli 2-aastane … Vanaema hoolitses Frida eest.


Juba 13-aastaselt hakkas Frida tantsubändiga laulma. 14-aastaselt armus ta bändikaaslasesse ja 17-aastaselt jäi ta lapseootele.

Isaga kohtus Frida uuesti 1977. aastal, kui ABBA oli juba maailmakuulus. Isa võttis tütrega ise ühendust.

 

Järgmises peatükis on juttu raggare´dest. Saame teada, mis asi on rootsipitsa ja milline bänd oli Hep Stars, kus alustas Benny. Bennyst sai bändi liige, kui ta oli 17 (aastal 1964), kuid aasta varem oli ta juba isaks saanud ja 18-aastasena oli ta kahe lapse isa!

 

Järgmistes peatükkides jutustab raamatu autor lugejale Rootsi tantsubändidest (neid võib pidada ka ABBA eelkäijateks), põhjamaisest tantsubändikultuurist, kuid ka ABBA mänedžerist Stikkan Andersonist. Saame teada, et Stikkan Anderson oli meeletult produktiive laulutekstide kirjutaja – 25 aasta jooksul kirjutas ta 3000 lauluteksti!

Loeme, kuidas Björn ja Benny kohtusid Stikkaniga, kuidas nad hakkasid üheskoos lugusid kirjutama.

Ja võib öelda ju sedagi, et Stikkan Andersoni rahvusvaheline läbimurre leidis aset 1974. aastal, kui ta kirjutas teksti ABBA loole „Waterloo“, mis tõi ju ka ABBA rahvusvahelisele areenile, tänu eurolauluvõistluse võidule!

ABBA ja Stikkan Andersoni koostöö lõpp oli pehmelt öeldes keeruline. Probleeme tekitasid raha, autoriõigused jpm.

 

Ja see on alles selle huvitava raamatu algus. Lugemist on veel pea 200 lehekülge.


Loomulikult peatub Jan Gradvall laulul „Waterloo“ (see oli üsna riskantne ettevõtmine, et just selle lauluga Eurovisioni-lauluvõistlusel osaleda, valikus oli ka teine lugu „Hasta Manana“); saame lugeda ka Björnist; ABBA täiuslikust helist ja ABBA albumite kaantest (autor kiidab ABBA 1976. aasta albumi „Arrival“ esikaant); loeme ka ABBA helirežissöörist Michael B Tretowist; ABBA hittloost „Dancing Queen“ (lugu, mis on otsekui elurõõmu kehastus) ja häälestusnihkest.


Loomulikult ei pääse me üle ega ümber diskomuusikast, mis meedia poolt 80-ndate aastate alguses surnuks kuulutati, kuid siis kolis disko põranda alla tagasi ja sai veelgi populaarsemaks. Juttu on ka brittide bändist Erasure, kes 1992. aastal andis välja nelja ABBA kaveriga EP „ABBA-esque“, mis omakorda tsementeeris laulu „Lay All Your Love on Me“ ühe ABBA-loomingu tipuna.


Kui juttu on ABBAst, siis on juttu ka Austraaliast, kus ABBA muutus ülimalt populaarseks juba 1970. aastatel.


Raamatu teises pooles on peatükk, mis jutustab lugejale Agnethast (s. 5.04.1950), tema elust ja muusikast, soolokarjäärist ja muudest ettevõtmistest.


Viimastes peatükkides jutustab autor meile ABBA pärandist, räägib Björn Borgi efektist. ABBA ja Björn Borg ja Volvo esindasid mitukümmend aastat välismaailmale Rootsit. ABBAl ja Björn Borgil oli töölisklassi taust. Nad vastasid ootusele sellest, kuidas peaks õige rootslane käituma: rügab tööd teha, räägib vähe ja on kõike muud kui üleolev. Mis aitas mõlema puhul kaasa sellele, et kõige rohkem hakati neid austama ja armastama Suurbritannias.

Juttu on veel mitmest teisest Rootsi popmuusika suurest tegijast – Max Martin, Denniz Pop, kuid ka muusikalist „Mamma Mia!“.

Raamatu ühes viimstest peatükkidest teeb autor pikemalt juttu ka Bennyst (s 16.12.1946), kes alustas akordionimuusikaga.

 

Viimases peatükis on juttu ka linnulaust, järvekauri laulust, sest linnulauluga on seotud ka Benny Andersson.


Jan Gradvall meenutab Bob Stanley kirjutatud popmuusika ajaloo raamatut „Let´s Do It: The Birth of Pop“. Selles on mõte, et popmuusika ajalugu ei alga biitlitega 1963, Elvis Presleyga 1956 ega isegi vinüülsingli formaadiga 1949. Bob Stanley näitab, et popiajaloo juured viivad tagasi 20. sajandi koidukule. Irving Berlin, kes on sündinud Soberis 1888, on kirjutanud rohkem surematuid poplugusid kui enamik teisi.


Jan Gradvall täiustab seda mõtet – ent võib-olla algab popmuusika lugu veel märksa varem. Umbes 100 miljonit aastat varem.

„Linnulaulu iseloomustavad samad märksõnad kui popmuusikat: seks ja identiteet. Lind laulab selleks, et partnerit ligu meelitada ja territooriumi tähistada. Aasal ja rannal jalutades kuuleb kõige ajatumaid viisijuppe.“

 

Selle mõttega lõpeb raamat ja selle mõttega on hea lõpetada ka raamatut kokkuvõttev tutvustus. Raamat, mis jutustab aegumatu loo ABBAst, popmuusikast jpm.

L. Frank Baum


Illustreerinud Robert Ingpen


„Võlur Oz“


(Pegasus)


 

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv kaasahaarav muinasjutt jutustab väikesest tüdrukust Dorothyst, kelle keeristorm kannab salapärasele Ozi võlumaale. Seal saab ta sõbraks Hernehirmutise, Plekkmehe ja Argliku Lõviga. Koos asuvad nad mööda kollast telliskiviteed teele Smaragdlinna, et leida üles võlur Oz, kes täidaks nende soovid.


Raamatus on üle 70 värvilise illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik Robert Ingpen, kes on Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat ja 2020. aasta Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat.

 

Lyman Frank Baum (1856-1919) oli USA kirjanik ja ajakirjanik, kelle kuulsaim teos on kindlasti „Võlur Oz“ (ilmus esimest korda 1900), mille põhjal on tehtud ka samanimeline ja väga imeline muusikafilm aastal 1939. Filmis kehastas Dorothyd 16-aastane Judy Garland, ja kindlasti teate ka selles filmis kõlanud suurepärast laulu „Somewhere Over The Rainbow“.

„Võlur Oz“ kuulub kindlasti maailma lastekirjanduse kullafondi, mida saab ütelda ka samanimelise filmi kohta.

Kokku kirjutas Baum 15 võlur Ozi maailmaga seotud lasteraamatut, lisaks veel luuleraamatud ja muud fantaasiaraamatud, kusjuures kõiki neid kirjutas ta erinevate varjunimede all. Seda peaks ka mainima, et Baumil oli ka endal neli poega, kellele ta õhtuti lugusid jutusid, ja sealt need Dorothy ja Ozi lood alguse saidki. Baum kirjutas oma lood raamatuks, avaldas need oma kulu ja kirjadega, ja saavutas tohutut edu ja menu. On ju ameeriklaste jaoks „Võlur Oz“ üks tähtsamaid lasteraamatuid veel ka täna.

 

Pärast Baumi surma kirjutasid paljud kirjanikud Võlur Ozi lugusid edasi, kuulsaim neist kindlasti Ruth Plumly Thompson, kes on kirjutanud kokku 19 Ozi-raamatut!

 

„Võlur Oz“ on küll raamat, mis ilmus väga palju aega tagasi, kuid see on imeline ja ajatu lugemine ka praegu. Tegelikult igati seikluslik ja imeline lugemine, omamoodi muinasjutt. Usun, et seda on paljud inimesed lugenud, kuid seda tasub ikka ja jälle uuesti lugeda, sest raamatus on palju positiivset, mis võiks mõjutada ka tänapäeva lapsi ja inimesi.

Väike tüdruk, kel nimeks Dorothy elab koos onu ja tädiga maal, farmis Kansases, kuid äkitselt tekib tuulispask, mis võtab endaga kaasa maja, milles Dorothy elab, kuid ka Dorothy ja tema vahva koerakese, kel nimeks Toto.

Majake koos Dorothy ja Totoga maandub Ozi-nimelisel maal, kusjuures maandub maja selle maa idaosa oma võimu all hoidnud jubeda Idanõia peal, nii et nõid saab surma. Kohalikud (need on nämmikud, sellised väikesed, sinist värvi inimesed/päkapikud) arvavad, et ka Dorothy on võimas nõid, kes suutis alistada kurja Idanõia. Lisaks on tal seljas ka sinise-valgeruuduline seelik, ja sinine on nämmikute värv, valge heade nõidade värv.

 

Hea Põhjanõia soovitusel alustab Dorothy teekonda Ozi maa keskmes asuvasse Smaragdlinna. Dorothy loodab, et äkki suudab võlur Oz aidata tal pääseda tagasi koju Kansasesse. Dorothy saab endale ka jubeda Idanõia võlukingad, Põhjanõid annab tema otsaesisele kaitsva suudluse, nii ei tohiks keegi pikal teekonnal Dorothyle halba teha. Tee Smaragdlinna on kaetud kollaste tellistega.

 

Teekonnal Smaragdlinna liituvad tüdruku ja koeraga veel ka Hernehirmutis, Plekkmees ja Lõvi. Seltskond on kirju, kõigil neil on omad plussid ja miinused, kuid üheskoos on nad igati tublid ja vaprad, et igasuguste ohtude ja raskustega silmitsi olla. Tuleb olla vaid nuitikas, julge, siis saad kõikidest raskustest jagu, ja kindlasti on vaja ka häid sõpru.


Esimesena liitub Dorothy ja Totoga Hernehirmutis, kes valvad põldu lindude eest. Dororthy aitab Hernehirmutise maha ja too räägib tüdrukule oma loo. Saame teada, kuidas ta on valmis tehtud, kuidas ta on üleni õlgedest, ja ta sooviks saada oma õlgedest pea sisse veidi arunatukest, ja äkki võlur Oz suudaks seda talle anda.

Seejärel aidatakse rooste läinud Plekkmeest, kes räägib samuti oma loo. Selgub, et kunagi on ta olnud inimene, kuid kurja nõia plaanide tõttu on kogu tema keha vahetatud välja plekist jalgade, käte, pea ja kehaga, ja tema unistuseks oleks saada endale süda, et tunda armastust, mida ta kunagi ühe kena neiu vastu tundis.

Meie seltskonnaga liitub veel ka Lõvi, Esimene kohtumine on üsna hirmuäratav, kuid Dorothy on julge tüdruk, tema astub Lõvi vastu välja. Ja selgub see, et meie Lõvi on hirmus arg! Loomade kuningas ja arg? Nii see on. Ka Lõvi räägib oma loo, ja tema sooviks saada endale veidike julgust. Kas võlur Oz suudaks aidata ka teda?

 

Nüüd jätkatakse põnevat ja seiklusrikast teekonda Smaragdlinna, et kohtuda võlur Oziga.


Teekonnal puututakse kokku igasugu raskuste ja takistustega, tuleb ületada kuristik, kohtutakse kalidaadega (karu kere ja tiigri peaga olendid), sõidetakse parvega mööda jõge, kusjuures ka parve peavad meie peategelased ise valmistama (peaasjalikult teeb seda Plekkmees), peatutakse uinutaval moonipõllul (moonide lõhn põhjustab sedavõrd sügava une, et sellest on raske üle saada, meie Lõvi jääbki sügavasse unne).

Teekonnal on siiski ka abilisi, näiteks väikesed ja tragid põldhiired ja nende kuninganna. Terve teekonna mõtisklevad peategelased ka selle üle, milline võiks võlur Oz välja näha ja kas ta ikka suudab neid aidata.

Smaragdlinna jõutakse, ja saadakse ka võluri „jutule“, kusjuures võlur räägib kõigi nelja peategelasega ja ilmutab neile erineval kujul – kord on ta lihtsalt tohutu suur pea tooli peal, kord maailma ilmusam naine, kelle seljal säravad tiivad, kord hirmuäratavaim koletis, kord lihtsalt suur tulekera. Võlur Oz ei ole veel valmis peategelasi aitama, kuid nad kõik saavad ühe ja sama ülesande, nad peavad tapma kurja Läänenõia, siis oleks ta nõus neid aitama.

Nii peavad Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi minema otsima kurja Läänenõida, aga kust teda leida. Smaragdlinna väravavalvur teab ütelda, kui nõid saab teada, et nad on vilkide maal, siis otsib ta neid ise üles ja teeb oma orjadeks. Risk on suur, kuid meie reisiseltskond asub teele. Ja ei möödu palju aega, kuid jube ja kuri Läänenõid saab teada, et võõrad liiguvad tema maal. Nüüd saadab ta oma „käsilased“ meie reisiseltskonda hävitama – „käsilasteks“ on suured hundid, metsikud varesed, tigedad mustad mesilased, tiivulised ahvid, kuid peategelased ei anna alla, nad võitlevad visalt, kuigi just tiivulised ahvid on need, kes viskavad Plekkmehe kõrgelt kaljudele alla, Hernehirmutis rebitakse tükkideks, Lõvi viiakse vangi ja Dorothyst saab kurja Läänenõia ori. Kuri Läänenõid soovib endale saada Dorothy võlukingad, sest siis ei saaks enam mitte keegi tema vastu, ja ühe kinga ta kätte saab, kuid teist õnneks mitte. Ja täiesti juhuslikult, puht kogemata suudab Dorothy „alistada“ ka Läänenõia. Kuidas see käib, seda ma Sulle praegu ei räägi, raamatut lugedes saad teada.

Vilkide abiga saadakse „eluvaim“ sisse ka Plekkmehele ja Hernehirmutisele, ja tiivuliste ahvide abiga jõutakse tagasi Smaragdlinna, kus selgub üks üsna uskumatu seik võlur Ozi kohta. Selgub, et ta polegi võlur, ta on hoopis .... No seda ma ka ei tahaks hetkel välja lobiseda. Kui loed, siis saad teada, kuid see on vägagi ootamatu ja teeb meele kibedaks ka meie peategelastel. Kas võlur Oz, kes polegi sedavõrd võlur, suudab kõiki aidata? Ütleme nii, et ta suudab, kuid väga olulisel kohal on see, et Hernehirmutis ise usub, et tal on aru peas, et Plekkmees usub, et tal on süda rinnus ja Lõvi usub, et ta on joonud jooki, mis teda julgeks teeb, ja tegelikult – äkki oli neil kõik see juba ka varem olemas...

Kuid sellega meie lugu veel otsa ei saa. Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi käivad veel portselanmaal, kohlukeste maal, kus nad näitavad jällegi üles julgust ja vaprust, kohtutakse hea Lõunanõiaga.


Muinasjutuline „Võlur Oz“ lõpeb positivselt, nagu enamus muinasjutulise lugusid ikka lõpeb. Kuidas täpselt? Selle pead ise välja selgitama. Igal juhul leiavad oma koha Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi. Kas ja kuidas Dorothy ja Toto koju saavad? See selgub raamatu viimastel lehekülgedel.

 

Imeline lugu see „Võlur Oz“, mida võib öelda ka Robert Ingpeni imeliste illustratsioonide kohta, mis sellele loole ja raamatule täiesti uue hingamise annavad. 1936. aastal sündinud austraallane Robert Ingpen räägib raamatu lõpus mõne sõnaga ka sellest, miks just „Võlur Oz“, ja selgub seegi, et see klassikaline lugu on üheksas väljaanne Ingpeni klassikasarjas. Hakkasin uurima veebi avarustest ja leidsin, et muu hulgas on Robert Ingpen illustreerinud raamatud „Salaaed“, „Peeter Paan“, „Inetu pardipoeg“, „Džungliraamat“, „Alice Imedemaal“, „Pinocchio“, „Tuulesahin pajudes“, „Aarete saar“, „Tom Sawyer“ jpt. Ja seda ka, et eks ole Robert Ingpen ka ise lastele raamatuid kirjutanud.

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter