Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

„Laste loomaentsüklopeedia. Sadade suurepäraste


illustratsioonidega loomariigi võrdlev ülevaade“


(Tänapäev)


 

Mahukas ja hõlpsasti kasutatav entsüklopeedia loomariigist.


• Rohkem kui 1000 värvilist loomapilti
• Ohtrate piltidega loomariigi „Kes on kes?“
• Hõlmab imetajaid, linde, roomajaid, kahepaikseid, kalu, putukaid, ämblikke ja muid selgrootuid
• Kirjeldab loomade käitumist
• Koostanud asjatundjad
• Asjalik käsiraamat nii kodu kui kooli tarbeks

 

Raamatu toimetajad on Camilla Hallinan ja Jon Richards, konsultant Camilla de la Beck ning kujundajad Mariza Renzullo ja Malcolm Parchment.

 

Kolliaasta on alanud ja usun, et lugemist on kõikidel koolilastel ja –noortel üsna palju – õpikud, kohustuslik kirjandus jpm. Siiski tasuks leida sügisel aega ja lugeda ning uurida muidki huvitavaid raamatuid, näiteks nagu see raamat. Tegemist on väga esindusliku ja sisuka teosega, mis räägib lugejale sadadest ja sadadest erinevatest loomaliikidest, lisaks ka suurepärased illustratsioonid.

 

Entsüklopeedias on kuus peatükki – imetajad, linnud, roomajad, kahepaiksed, kalad ning putukad, ämblikud ja teised selgrootud.

 

Esimene peatükk on imetajatest, millest selgub, et inimesed on vaid üks umbkaudu 5500 imetajaliigist. Imetajaid on kõiksugu kuju ja suurust ning neid leidub pea igas maailma osas. Lugeda saab seda, kes on imetaja, millised on nende tüübid, meeled ja luustik, mis on imetamine, kes on pärisimetaja, kes on ainupiluline. Ja jõutaksegi loomadeni. Ma ei hakka siinkohal ette lugema kõiki loomi, kellest siin juttu tehakse, kuid alustatakse ainupiluliste ja kukkurloomadega, kellele järgnevad sipelgaõgijad ja teised putukasööjad, nahkhiired, esikloomad, kiskjad jpt. Pikemalt on juttu tiigritest ja elevantidest.

 

Teine peatükk on lindudest. Neid on 10 200 liiki. Nad on maailma loomade hulgas ühed edukamad ning vallutanud õhu, maa ja vee. Neidki leidub kõikjal ja nad kõik on munejad. Taaskord alustatakse üldiste asjadega – kes on lind, milline on linnu anatoomia, räägitakse tiibadest, jalgadest ja nokkadest. Seejärel lindude juurde. Esimesena on vaatluse all kanalised ja maapinnal elavad linnud, neile järgnevad kahlajad, veelinnud, kured ja merelinnud, pikemalt on juttu pingviinidest. Pärast seda saame tuttavaks röövlindudega – kakulised, kullilised, kotkad. Võimsatele röövlindudele järgnevad pisemad puistulinnud ja lennumeistrid, pikemalt on juttu koolibridest, neile järgnevad vahva lauluklinnud, kaunid ja uhked paradiisilinnud, lindude osa võtab kokku lugu sellest, kuidas loomad suhtlevad.

 

Kolmas peatükk on roomajatest, kes põlvnevad kahepaiksetest ja ilmusid umbes 340 miljoni aasta eest. Tänapäeval on teada üle 9400 liigi roomajaid, sealhulgas sellised loomad, nagu merekilpkonnad, krokodillid, mürkmaod ja sisalikud.

Alustatakse põhiliste teadmistega – kes on roomaja, millised on roomajate seltsid, kes on munejad roomajad, kes on kõigusoojalised, millised olid eelajaloolised roomajad. Edasi juba loomade juurde – krokodillid, alligaatorid, kilpkonnad, sisalikud, maod ja kameeleonid.

 

Neljas peatükk on kahepaiksetest, kes olid esimesed selgroogsed, kes asusid maismaale. Nad põlvenevad kaladest ja tekkisid umbes 370 miljonit aastat tagasi. 6500 tänapäeva liiki veedavad osa elust vees.

Taaskord selgitatakse lugejale, kes on kahepaikne, millised on kahepaiksete seltsid, räägitakse hüppavast konnast, eredate värvide vältimisest, eelajaloolistest kahepaiksetest ja arengust munast täiskasvanuni. Seejärel loomade juurde – vesilikud ja salamandrid, konnad ja kärnkonnad, pikemalt noolemürgimadudest, märkidest ja maomürkidest.

 

Viies peatükk on kaladest, keda on umbes 32 500 liiki – rohkem kui üheski teises klassis. Enamik kalaliike elab kas meres või magevees, kuid mitte mõlemas. Peatükki alustatakse sellest, kes on kala, milline on kala kehaehitus, suu, kuidas kala hingab. Ja liigumegi põnevate kalade juurde: söörsuud, haid ja raid, tuurad, vaaphaugid, angerjad, heeringad, karpkalad, latikad, piraajad, sägad, elektriangerjas, lõhe, kirveskala, haug, tursad, merikuradid, madukalad, ahvenalised, tuunid, pääsukalad, laternkalad, sisalikkalad, kirevkalad, vikerkalad, läikkalad, ogakalad, merihobused, lestad, kammeljad, latimeeria, ogaseljad jne. Milline rikkalik valik kalasid!

 

Viimane, kuues peatükk on putukatest, ämblikest ja teistest selgrootudest. Putukaid on arvult rohkem kui mis tahes teisi olendeid Maal. Maailmas tuntakse rohkem kui kaht miljonit loomaliiki ja umbes pooled neist on putukad. Alustatakse sellest, kes on selgrootu, kes on lülijalgsed, kammloomad, rõngussid, käsijalgsed, limused, okasnahksed, ainuõõssed, käsnad, milline on putukate keha.

Seejärel juba putukate juurde: prussakad, kõrvahargid, kilgid, rohutirtsud, röövritsikad, kiilid, lutikad, täid, kirbud, mardikad, põderpõrniklased, kärbsed, öö- ja päevaliblikad, surulased, mesilased, herilased, sipelgad, termiidid, ämblikud, skorpionid, teod, nälkjad, teised maismaa selgrootud, mereolesed, kinnisloomad, ussid, okasnahkased. Putukate maailm on vägagi põnev ja neid on tõepoolest väga palju!

 

Selline vahva ja sisukas raamat on see lastele suunatud loomaentsüklopeedia, kuid see sobib kindlasti lugemiseks igas vanuses loodushuvilistele. Loomade valik on väga põnev ja huvitav, on palju illustratsioone ja lühikestes tekstides on edasi antud kõige olulisem.

Markus Saksatamm


“Tont ja mannapuder. Naljajutud lastele”


(Tänapäev)


 

Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima. 


Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt.


Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu.

 

Pean tunnistama, et viimaste aastatega on minust saanud tõeline Markus Saksatamme raamatute fänn. Vana mees küll, aga näe meeldivad lasteraamatud, võib mõni ju mõelda, kuid Markus Saksatamme huumor ja tegelaskujud on sedavõrd lahedad, et panevad naerma ka täiskasvanud lugeja.

Samas olen kindel, et need lahedad lood ja tegelased, mis pärit Markus Saksatamme sulest meeldivad kindlasti ka lastele. Arvata võib, et vanem lugeja ja väike lugeja saab naljadest omamoodi aru, kuid see ongi ju igati lahe ja vahva.

Ja kui ka täiskasvanud inimesel on töötempo liige kiire, stress tõstab pead ja väsimus vaevad hinge, siis Saksatamme lood “ravivad” seda kõike väga hästi.

“Tont ja mannapuder” ilmus esmakordselt 2011. aastal, seejärel kordustrükk/juurdetrükk 2015. aastal mistõttu on möödas juba üsna piisav aeg, et raamatust ilmuks veel üks trükk.

 

Kuna raamatu pealkiri on ”Tont ja mannapuder”, siis võiks arvata, et tegemist on õudusjuttudega, kuid õnneks see nii ei ole ja tegemist on tõepoolest naljajuttudega lastele. Ja naljakad on need lood tõepoolest, sest raamatu autor Markus Saksatamm oskab väga naljakalt ja lahedalt lastele ning lastest kirjutada, mida kinnitavad ka tema varem ilmunud raamatud, näiteks ”Võlu Sinku-Vinku ja nõiatrall”, ”Külaline Okidoki planeedilt” jt.

 

Selles raamatus on igasugu põmevaid tegelasi - on poisse ja tüdrukuid nagu Mauri ja Liisu ja Linda Johanna, kuid on veel igasugu põnevaid ja uskumatuid tegelasi.


Mauriga juhtub igasugu naljakaid ja jalust rabavaid asju nagu näiteks hommikune mannapudru söömine, kus mängu tulevad tondid, aga õnneks tolmutondid, lisaks saame teada, et Mauri padi on tõeline räpikunn, kuid Mauri üritab ka kirjanikuks hakata ja ühe vägeva õudusloo kokku kirjutada, mis loomulikult eriti hästi tal välja ei tule. Hästi naljakad on Mauri juhtumid ka korstnapühkija (hiljem selgub, et see polegi päris korstnapühkija), vanniskäigu ja hambaarstiga.


Liisu võtab endale koera asemel punase käe, on hädas naabrist ooperilauljaga, kes peab hakkama harjutama öökulli osa, kuid seekord tuleb appi nutikas Mauri. Liisu kohtub rannas ka väikese merekolliga ning valmistab piparkooke, kellest üks eriti tigedaks osutub.

Päris mitmes loos seikleb karu, kes puutub kokku raadio, suvise laulupeoga, mis üsnagi ootamatu lõpu saab ja nalja saab ju ka selles loos, kus karu panka läheb ja seal selgub, et hoopis... ei-ei, ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on väga-väga naljakas lugu. Pead ise lugema!

 

Tegelasi on aga veel ja veel - ulakas verivorst, sulavad jääpurikad, sipelgad, tulnukas, kes inimeste lasteaeda läheb, kusjuures saame teada, et kõige rohkem peavad hirmsad tulnukad vanaemasid kartma. Vahvad tegelaskujud on ka apelsin, sprott ja maksavorst, siga, kes kauboiks hakkab.

Väga mõnusalt on raamatu autor ühildanud ka erinevaid muinasjutte ning neist kaasaegsemaid versioone välja nuputanud – kolm põrsakest, kitsetall ja Suur Kuri Hunt, lisaks veel Punamütsike ja vanaema, kellele meeldib ülekõige telesaade ”Tantsud tähtedega” ja toosama Suur Kuri Hunt ning Okasroosike.

 

Väga naljakad ja lahedad on ka Maido Hollo illustratsioonid, mis raamatus igati asjakohased on.

Seega, kui tahate päris suure suutäie naerda ja lõbusalt aega veeta, siis see raamat on küll igati sobilik.

 

Ketlin Priilinn


„Raamatukogu detektiivid. Lugu kadunud


sõrmusest“


(Tänapäev)


 

Lilianna ema kaunis kihlasõrmus on kaduma läinud. Nähtavasti on see varastatud! Hugo, Lilianna, Amanda-Riin ja Robert hakkavad asja uurima. Üheskoos võetakse ette kõik kahtlusalused – kes ja kuidas võinuks sõrmuse varastada? Ja kas see õnnestub veel kuidagi tagasi saada? Lisaks varguse uurimisele tuleb noortel detektiividel rinda pista isiklike probleemidega.

„Lugu kadunud sõrmusest“ on teine osa „Raamatukogu detektiivide“ sarjast, kus kamp lugemishuvilisi sõpru lahendab salapäraseid juhtumeid.

 

Ketlin Priilinn on aastate jooksul kirjutanud mitmeid ja mitmeid ägedaid laste- ja noorteraamatuid. Neist mitmeid olen ka ise lugenud ja neid Sulle ka tutvustanud.

Meenuvad raamatud: „Mustlasplikad“ (Tänapäev, 2009), „Sefiirist loss“ (Tänapäev, 2010), „Evelini lood“ (Tänapäev, 2011), „Igavesti sõbrad“ (Tänapäev, 2012), „Armastusega fännidelt“ (Tänapäev, 2012), „Evelini uued lood“ (Tänapäev, 2016) ja „Raamatukogu detektiivid. Lugu kadunud raamatust“ (Tänapäev, 2023).

 

Seekordne lugu saab alguse ühel vaba päeva hommikul, kui üks raamatu peategelastest, Lilianna on otsustanud kaua magada. Kool oli kestnud küll alles kaks nädalat, aga Lilianna oli pisut väsinud. Õppimine ei olnud tema jaoks väsitav, küll aga varane tõusmine ning kuulamine ja tähelepanemine tunnis.

Lilianna meenutab, et nüüd olid tal ka sõbrad. Ta oli kolinud eelmisel sügisel Tallinnasse ja tutvunud raamatukogus Hugo, Amanda-Riini ja Robertiga. Üheskoos olid nad hakanud tegutsema selle nimel, ei aidata Hugol üles leida raamat, mis poisil ära oli varastatud. See oli olnud põnev missioon ja selle uurimise käigus olid nad omavahel headeks sõpradeks saanud.

 

Nüüd meenutab Lilianna ka eelmist õhtut. Eelmisel õhtul oli olnud Lilianna ema ja Ralfi kihluspidu. Paar nädalat tagasi, päris kooli alguses, oli Ralf kinkinud emale restoranis uhke sinise kiviga sõrmuse ja palunud ta endale naiseks. See tähendas seda, et ema ja Ralf abielluvad varsti, ja Lilianna pidi saama pulmas lilleneiuks.

Ema ja Ralf ei elanud hetkel veel koos, kuid oli juttu, et varsti kolib Ralf nende juurde, kuna nende korter oli tunduvalt suurem kui korter, kus Ralf parajasti elas.

Hetk hiljem kuulis Lilianna allkorruselt ema kiireid sammu. Tundus, et tal oli hästi kiire. Sammud lähenesid Lilianna toale ning hetke pärast seisiski ema ukselävel. Emal oli käes ka punane sametine karbike, mille sees ta hoidis oma kihlasõrmust. Ema ahmis õhku ja kinnitas, et ta sõrmus on kadunud! Seda ei ole mitte kuskil!

 

Niimoodi meie seekordne põnev lugu algabki.

 

Seejärel jutustab raamatu autor meile ka teistest raamatukogu detektiividest ehk Hugost, Amanda-Riinist ja Robertist. Saame teada, kuidas neil on läinud, mida nad on teinud. Juttu on sellest, et Hugo ema on haige, et Amanda-Riin oli rahul, et lõpuks oli ta saanud ühte kohta elama ja pidama jääma (isa reisis tööasjus palju ringi) ja Robert luges jätkuvalt suure mõnuga raamatuid, eriti ulme- ja fantaasia romaane tulnukatest, nõidadest, haldjatest, võluritest ja draakonitest, sest fantaasiamaailm lummas Robertit.


Siinkohal tasubki mainida seda, et on igati vahva, kuidas Ketlin Priilinn ka oma raamatus räägib teistest lasteraamatutest, sellest, mida meie selle loo peategelased loevad. Usun, et sedasi annab autor edasi vahvaid vihjeid, mida ka selle raamatu lugeja võiks lugema hakata.

 

Juba samal päeval kogunesid meie peategelased raamatukogus ja oli selge, et nad hakkavad uurima, kuhu Lilianna ema sõrmus kadus või kes selle pihta pani. Lilianna näitas teistele oma telefonist eelmisel õhtul tehtud pilte. Külalised olid Lilianna ema ja Ralfi sõbrad/tuttavad, ja tegelikult oli keeruline arvata, et keegi neist oleks sõrmuse pihta pannud. Paar külalist olid „kahtlased“, kuid mine tea. Äkki kaks väikest last, Peeter ja Enely, kes samuti külas olid?

 

Õige varsti avaneb Liliannale ja tema sõpradele olla lapsehoidjaks just Peetrile ja Enelyle, kuid õige varsti on selge, et nemad pole süüdi, nad ei ole ulakad lapsed, kes rumalustega tegeleksid.

 

Seejärel juba järgmine kahtlusalune. Selleks peavad raamatukogu detektiivid minema kirjatarvete kauplusesse, sest selle omanik on Ralfi hea sõber, kes samuti peol oli.

Või oli see hoopis Lilianna ema hea sõbranna tütar, kes samuti peol oli. Tüdruk, kes oli Lilianna vanune, kuid polnud kunagi tema sõbranna olnud.

Kas võiksid kahtlusalused olla  Ralfi kaks töökaaslast, kellest üks oli ka pandimaja juhatuse liige? Või teine neist, kes polnud saanud töökohta, mille sai hoopis Ralf, lisaks pidi too teine mees samuti õige varsti abielluma …

 

Lilianna, Hugo, Amanda-Riin ja Robert lähevad külla Ralfile, et üheskoos kadunud sõrmusest rääkida ja mõtteid mõlgutuda, kusjuures tegelikult on ju lastel päris konkreetne kahtlusalune olemas … kes? Selle jätan Sull endale lugeda. Ralfil tuleb ka üks hea mõte, kuid kas Lilianna ema sellega nõus on? Mis mõte see on? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuidas seekordne raamatukogu detektiivide lugu lõpeb? Kas sõrmus leitakse? Kas saadakse teada, kes selle näppas? Vastused küsimustele saad, kui selle põneva ja vahva lastekrimka läbi loed.

 

Raamatu illustratsioonid on Elina Sildre sulest.

 

 

Fredi


„Tranquilo“


(Fredimusic OÜ)

 

25. septembril esitleb oma debüüt-EP´d „Tranquilo“ Eesti noor laulja, muusik ja muusikakirjutaja Fredi. Kuulates tema EP´d pean kinnitama, et mul on siiralt hea meel, et Eesti popmuusikas kerkib esile üha uusi ja uusi artiste, kelle muusikat on lust kuulata.

 

Üks nendest ongi kindlasti Fredi, kellel debüüt-EP „Tranquilo“ on minu kõrva ja hinge jaoks suurepärane kuulamine, sest on ju siin nii lõuna-ameerika rütme („(They Don´t Know) The Half of It“ ja „If U Want Me (Just Say U Want Me)“ (koos Hyrr IV´ga); paar väga ilusat lugu, väga ilusa meloodia ja harmooniaga („Obviously Yours“ ja „My Heart Keeps Telling Me“ (koos INGAga)), hea popilugu „Can´t Call U Stranger“ (koos INGAga, kusjuures on ju ka selles loos ladina-ameerika hingamist, ja mulle meeldib, kui loos kasutatakse puhkpille) ning üks igati äge reggaelugu „God´s Favourites“ – olles ka ise ammustel aegadel reggaemuusikat teinud ja ka raadios reggaesaateid teinud, siis on see igati vägev ja igati hea tunne, et Eesti noor artist ka sellist mussi teeb. Tänud Fredi!

 

Ah jaa, tegelikult võiks ju õige varsti ka täispikka plaati kuulata …

 

Võttes abiks ametliku pressiteate, selgub, et Fredi debüüt EP „Tranquilo“ toob kuulajani ringi rahmeldamisest sündinud loomingu.

Ja veel, mitmekülgne muusik, hinnatud laulukirjutaja ning produtsent Fredi sidus oma debüüt EP-l rabedad emotsioonid lõunamaise kõlapildiga ja andis minialbumile kontrastse nime “TRANQUILO” (hispaania keeles “rahulik”).

Seni on albumilt ilmavalgust näinud kolm singlit: “Can’t Call U A Stranger” koos INGAga, ”If U Want Me (Just Say U Want Me)” koos Hyrr IV-ga ja kibemagus “Obviously Yours”.

 

Siinkohal tuleb mainida, et Fredi ehk Frederik Küüts on tegev alternatiiv-pop ansambli Gram-Of-Fun ridades ning mängib kitarri ka Nublu bändis. Varasemalt on töötanud (ning töötab aeg-ajalt siiani) koos Noepi, Alika, Karl Killingu, Raheli, Eleryn Tiidu, Inga, The Boondocks, Stefani, Jüri Pootsmani ja paljude teistega.

 

”TRANQUILO” EP alged pärinevad mõne loo puhul isegi mitme aasta tagusest ajast, uusimad valmisid 2024 aasta kevadel. Kuid üheks kogumikuks said need selle aasta (2024) sügiseks.
“Kahtlen, et liiga paljud kuulajad seda märkavad, aga nende lugude sõnadest kumab minu enda jaoks läbi jube rahmeldamine ja rahulolematus. Olen hetkel oma elus jõudmas mingisse huvitavasse punkti - vaatan viimasel ajal enda toimetamistele kuidagi keskmiselt kaalutlevamalt otsa. Emotsionaalse inimesena, näen seda pisikest kogumikku mingi olulise vaheetapina ühest kohast teise liikumisel, kindlasti mitte pärale jõudmisena. Muusikuna näen seda aga tõestusena, kui palju ma suudan ise ära teha ning et võiksin neid “laulukirjutaja” ja “produtsendi” märke enesekindlamalt rinnas kanda,” mõtiskleb Fredi.

 

“Mul on suur rõõm, et sain nende lugude kallal toimetada oma heade sõpradega, kes täiesti juhuslikult on ka ühed tuusamad muusikud terves Eestis. Inga ja Hyrr, kes mind läbi selle protsessi hoidsid, usaldasid minu visiooni ning olid nõus oma piiritu talendiga aitama. Olin kunagi kaugelt ja olen nüüd lähedalt, teie suur fänn! Ma hindan teid ja teie sõprust rohkem kui oskan sõnadega väljendada!
Ühtlasi, fantastilised muusikud Clifford Goilo, Tobias Tammearu, Artis Boriss, Jason Hunter, Andreas Lend, Gevin Niglas - aitäh, et olite minuga, tehtud ja teeme veel!
Loodan, et neid, kes seda albumit kuulama satuvad, liigutab see kuidagi,” kommenteerib koostööd uuel albumil suurepärane Fredi.

 

“Frederik Küüts on see kurikuulus püstol teatrilaval. See püstol, millele alguses kõik tähelepanu pööravad ja viimase vaatuse lõpupoole juba unustama kipuvad. Aga siis! Tuleb sealt üks kärakas ja kogu show saab püändi osaliseks ja leiab teise tähenduse. Sedasi saab ka meie ühist muusikalist koostööd kirjeldada. Hakkasime muusikat juba mõnda aega tagasi ühiselt tegema, mina täpsemalt suuremat pilti nägemata. Toimetasime koos stuudioseinte vahel ja siis üks hetk tuleb torust kõmaki! Album valmis ja minugi partiid meisterlikult sinna asetatud. Fredill on arusaam, mida ta tahab ja kes sellest osa võtma peaks. Ja loomulikult osav pillimees-produtsent, kelle nägusust peab igaüks ka kontserdiformaadis imetlema,” rääkis koostööst Hyrr IV.

“EP lugu “God’s Favourites” räägib loo sellest ühest nädalast aastas, mil sa tunned, et kell tiksub sinu takti järgi, päike tõuseb sinu käsu peale ja just sina oled olulisim osa igast ruumist. Kõigil tuleb see maailmanaba tunne esile, mõnel tihemini kui teisel. Ja see tunne on mõõdukas koguses tervislik, soovitame!” 

 

“Tunneme Frediga üksteist juba väga ammu, seega üheskoos muusika loomine on olnud alati kerge, vaba ja viljakas. Tunnen, et oleme suutnud üksteist ideedega täiustada ja täita täpselt need puuduvad lüngad. Tema muusikale annavad sügavust töökus, siiras melomaania ja puhas armastus selle vastu, mida ta teeb ning nende vastu, kellega ta teeb! 

Ma pean tõepoolest tõdema, et meie ühised ideed on sündinud üsna kiiresti, kus minul tekivad meloodia sähvatused ning temal sõnade välgatused ja ongi salm olemas! Ja kui muss kõrvale jätta, siis Fredi on inimese ja sõbrana äärmiselt hooliv ja armastav, mis süvenedes kumab läbi ka tema loomest,” selgitas INGA.

  

Fredi kohta veel:

Möödunud aastal jõudis Fredi koos soulmuusikat esitava lauljatari Anetiga ühise albumini “Read Between The Lines”, mille võtsid soojalt vastu nii rahvas kui ka kriitikud. Eesti Laulul kõlanud lugudega “Write About Me” ja “You Need To Move On” rikastatud kauamängiv pälvis Eesti Muusikaauhindade jagamisel kolm nominatsiooni: Aasta Soul/Funk/R'n'B Artist, Aasta Ansambel ja Aasta Album. Duo tituleeriti tol õhtul Aasta Soul/Funk/R'n'B artistiks.


Frederik Küüts oli ka Eesti Muusikaettevõtlus Auhindadel 2024 nomineeritud aasta laulukirjutaja tiitlile.

 

Kuula ise ka:

Ali Standish


„Uskumatud lood Baskerville Hallis“


(Varrak)


 

Kui noorele Arthur Conan Doyle’ile pakutakse kohta Baskerville Halli andekate laste koolis, tunneb ta eneseteostuse võimaluse üle uhkust. Arthur saab koolis sõbraks vapra tegutseja Irene Eagle’iga ja Jimmie Moriartyga, kes on andekuse poolest Arthurile konkurendiks. Koos avastavad nad, et nende kool on kummaline koht, mis pakub kodu üliharuldastele olenditele, kus toimuvad seletamatud plahvatused ning varjudes varitsevad vaenlased.
Kui kolmik kutsutakse võimsasse Ristikheina salaühingusse, peavad nad läbi tegema kolm vastuvõtukatset. Sellega tegeldes aga avastab Arthur saladuse, mis toob kaasa suure seikluse … ja veel suurema hädaohu.

Ali Standish on auhindu võitnud autor, kes kirjutab noortele ja südamelt noortele. Tema teoste hulgas on Carnegie auhinnale nomineeritud „The Ethan I Was Before”, „August Isle”, „Bad Bella”, „The Climbers”, „How to Disappear Completely”, „The Mending Summer” ja „Yonder”. Tema raamatud on Junior Library Guildi soovituste nimekirjas ja on saanud ülikiitvaid arvustusi Publishers Weeklys, Kirkus Reviewsis, ALA Booklistis ja School Library Journalis. Neid on esile toonud Indie Next ja neid on esitatud Goodreadsi aasta raamatu auhinnale. Hulk aastaid Inglismaal lagunevas Victoria-aegses majas elades omandas ta Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi lastekirjanduse alal. Praegu elab ta koos abikaasa ja pojaga Põhja-Carolinas. Temaga saab kohtuda netilehel alistandish.com.

 

Tegelikult on see igati äge, et Ali Standish on otsustanud kirjutada lastele ja noortele igati põneva ja kaasahaaravad loo noorest Arthur Conan Doyle´ist. Jah, on see ju tegelikult fantaasialugu (ajalooline ulme?), aga mine tea, äkki oleks see kõik võinud juhtuda ka päriselt! Kui raamatu loed, siis otsustad ise, kas oleks võinud see nii ka päriselt olla?

 

Põnev raamat saab alguse sellest, et noor Arthur Conan Doyle oli lihakaupmehe juures, et oma perele tükike liha osta. Raha polnud palju, õdesid oli palju, emal ja isal polnud tööd, mistõttu lihatükike oli tõepoolest tükike.

 

Teel koju pidi Arthur kiirelt ja osavalt tegutsema, kui nägi, kuidas üks noor ema minestas ja tema lapsevanker mööda tänavat alla veerema hakkas. Saame lugeda sellestki, kuidas Arthur suutis kiirelt otsustada ja tegutseda, mis olid need asjad, mis talle vajalikke vihjeid andsid. No ja kui meenutada Sherlock Holmesi, siis oskas ju ka tema näha igasugu pisikesi detaile ja asju, mis aitasid tal krimilugusid lahendada.


Eelpool mainitud sündmusega oli seotud ka üks mees, kellele Arthur oli sunnitud kivikese vastu pead viskama, et mees reageeriks ja vankri kinni püüaks, kuid just see mees oli see, kes kinnitas, et Arthur on üks nutikas tegelane, kellel tasub varsti häid uudisid oodata!

 

Ja nii lähebki. Arthuri koju saabus kiri Baskerville Halli kooli direktorilt, professor George Edward Challengerilt. Selles kirjas kutsutakse Arthurit 1868 algavaks kooliaastaks just sellesse kooli õppima, kusjuures õppimine ja elamine on tasuta, sest polekski ju Holmes´ide perel seda raha kusagilt võtta, kui kool oleks tasuline.


Kirjas on, et nende õpingud on väga delikaatsetel teemadel ja toimuvad ebatraditsiooniliste meetoditega, siis hoitakse hoolikalt saladusi ka välismaailma ees. Seetõttu ei tohti Arthur kellelegi peale oma perekonna rääkida, et ta on sellesse kooli vastu võetud. Ja veel, õppeaasta algab juba järgmisel päeval!

Ümbrikus oli veel teinegi kiri, milles oli juttu ka kooli õpetajate kohta, kõik igati tunnustatud ja kuulsad inimesed. Õppeainetest oli ka juttu – anatoomia, teadusteooriad, ratsutamiskunst jpm.

 

Juba järgmisel päeval alustasid Arthur ja tema ema teekonda Edinburghis, et jõuda Holyrood Parki. Pagis polnud mitte kedagi näha, kas nad olid tulnud valesse kohta? Äkki kerkis kõva tuul, lähenes suur pilv, kuid ühel hetkel sai Arthur aru, et see ei olnud mitte ilma vingerpuss, see oli hoopis lähenev sigarikujuline õhulaev, mis Arthuri ja ema pea kohal seisma jäi. Laeval oli ladinakeelne kiri, mis tõlkes tähendas – teadmised läbi uurimise. Raamatut edasi lugedes saame teada, et see on ka kooli moto.

 

Uhke õhulaev peatus ja sellelt visati alla köisredel ja üks bassihääl käskis Arthuril seda mööda üles ronida.

Arthur roniski, libises, kuid õnneks haaras keegi tema käest. See oli õhulaeva kapten, kes kinnitas, et on üsna väsinud ja seetõttu võiks Arthur õhulaeva juhtimise üle võtta. Kas tõesti!

Arthur tegi seda, kuid satus hetk hiljem tormi kätte, ja tegelikult muutus olukord pisut ohtlikuks. Õnneks kapten ärkas ja veidi hiljem selgus, et just tema ongi George Edward Challenger, Baskerville Halli direktor!

 

Saabume kooli. Arthur saab tuttavaks kooli õpetajatega (kuulus brigadir Etienne Gerard, kes on Krimmi sõja kangelane; proua Hudson, kes on direktori asetäitja; doktor Watson; härra Underhill, raamatukoguhoidja; professor Stone, kes õpetab ka poksi), Arthur saab tuttavaks ka kooli valvava hundiga, kel nimeks Tobias ehk Toby, temalgi on selles loos oma osa täita) ja loomulikult ka kaasõpilastega (Irene Eagle, kes oli kooli tulnud USAst, Grover Kumar, kes kogub hauaplaatide hõõrdekoopiaid (!), Sebastian Moran; iiri tüdruk Mary, kellel seljas kleit, mis näib üleni koosnevat erinevatest kokku õmmeldud taskutest, kusjuures tüdruku hüüdnimi ongi Tasku (!), Harriet Russell, kelle ema on hertsoginna ja ülemkammerneitsi, Ahmad, kelle isa päästis doktor Watsoni elu tema viimasel Afganistani reisil; James „Jimmie“ Moriarty, kellega Arthur peab kohe esimesel päeval maha ühe korraliku poksimatši jt).

 

Juba esimestest hetkedest alates saab Arthur aru, et Baskerville Hall ei sarnane ühegi talle tuntud kohaga, kuid juba oli poiss seda kohta ka armastama hakanud.

 

Seejärel juhtatakse esimese aasta õpilased torni, mis asus territooriumilääneservas ja oli murettekitavalt metsa poole kaldu. Üks vanem õpilane (Bruno, temale meeldivad muideks mardikad ja ta uuribki mardikaid) tutvustas neile, kus nad elama hakkavad – just selles tornis.

 

Esimese aasta õpilased, sh Arthur saavad teada sedagi, et enne esimese aasta lõppu ei tohi nad endale Ringi valida.

Ringi? Tõepoolest, erialaringi. Kui õpilasi huvitab keemia, metallurgia või inseneritöö, saavad nad ühineda Raua ringiga. Koidiku ring hõlmab kõiki elusse puutuvaid teadusi: bioloogia, anatoomia, zooloogia. Nutikad õpilased, kellele meeldib matemaatika, füüsika ja astronoomia, lähevad Välgu ringi. Vaimu ring on kõige väiksem, nemad uurivad seletamatuid nähtusi, vaime ja ennustamist ja muud sellist. Kõik ülejäänud, need tüdrukud ja poisid, kes hakkavad juhtima ärisid ja valitsusi, ühinevad Kindluse ringiga. Selles ringis on väheke kõigest, kuid nad õpivad keeli, muusikat, sõjaajalugu, hobueasjandust ja muud.

 

Bruno kinnitas, et koolis käis mitmeid õpilasi, kes käis mitmes Ringis, kuid see polnud teps mitte lihtne, sest juba koduste ülesannete kogus oli suur! Arthur oli kindel, kui temal avaneb võimalus Ringiga liituda, siis ta valib neist mitu.

 

Tornis selgus, et esimese aasta õpilaste toad olid kõige kõrgemal. Ülemisele korrusele viis keerdtrepp.

 

Arthur leidis üles oma toa. Ta pidi jagama seda James Moriartyga, kellega oli ta ju hetk tagasi ka poksinud. Ma usun, et kõik need, kes teavad väheke Sherlock Holmesi lugusid, mille autoriks ju Arthur Conan Doyle (ehk selle raamatu peategelane), siis oli maailmakuulsa detektiivi kõige ohtlikum vastane just professor James Moriarty, ja mulle tundub, et selles raamatus saame teada, milline tulevane kurjam lapsepõlves oli …

 

Just selline ongi selle põneva ja kaasahaarava laste- ja noorteraamatu esimene kolmandik. Mulle meenusid miskipärast ka suurepärased Harry Potteri lood ja seiklused, kuid kindlasti ka ajastu ja õhkkond, mida kohtame just Sherlock Holmesi lugudes. Seetõttu saab kindlalt väita, et Ali Standish on tabanud loo südmuste aega ja ajastut suurepäraselt, mistõttu võibki küsida, aga äkki noor Arthur Conan Doyle õppiski sellises koolis ja tal olidki sellised sõbrad, kuid ka vaenlased, kellest selles loos juttu on.

 

Baskerville Hallis sõbrunes Arthur kiiresti just Irene Eagle'i, tüdrukuga, kes astub julgelt igasse seiklusse, ja Jimmie Moriartyga, poisiga, kelle sära konkureerib Arthuri omaga. Kuid Arthur saab ruttu ka vaenlasi, kes tahavad Arturi koolist väljasaatmist (meenutage Harry Potterit) . . . või veel hullem ….

 

Peagi kutsutakse Arthur ja tema sõbrad (ja vaenlased!) võimsasse salaühingusse nimega Ristikhein. Kuulsasse seltskonnaklubisse vastuvõtmiseks peavad nad läbima kolm testi (vastuvõtukatset), kuid teel sellesse salaühingusse paljastab Arthur saladuse, mis viib suure seikluseni. . . ja veelgi suurema hädaohuni.

 

Arthur vajab abi ja häid sõpru, et mõistatus lahendada ja vältida šokeeriva tõe sattumist valedesse kätesse.

 

Vahepeal kohtub ta lõpuks mehega, kellest saab tema suurim mentor: professor Sherlock Holmes.

 

Kui mõelda selle peale, et Arthur Conan Doyle kirjutas aastate jooksul ka mitmeid teisi raamatuid peale Sherlock Holmesi lugude – fantaasialood, ulmelood, detektiivilood – „Tmothi sõrmus“, „Kadunud erirong“, „Lakitud laegas“, „Brigadir Gerardi seiklused“ (meenutagem siinkohal selleski raamatus toimetanud samanimelist õpetajat), „Lord Falconbridge“, „Sasassa oru mõistatus“, „Kadunud maailm/Maracoti sügavik“, (ai see on hea raamat!) „“Suur Keinplatzi eksperiment“, „Söör Nigel“, „Valge sõjasalk“ jpt, siis võib öelda, et ka „Uskumatud lood Baskerville Hallis“ on ju fantaasialugu, omamoodi ajalooline ulme ja Ali Standish püüab loos ühendada erinevaid kirjanduslikke suundi, mis Doyle´i kirjutatud lugudes hiljem ilmuvad.

 

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see ei ole mitte raamat noorest Sherlock Holmesist, aga see on raamat, milles tegutseb noor Arthur Conan Doyle. See on raamat neile, kellele meeldivad maagilised ja kummalised lood.

 

Igal juhul olen ma kindel, kui loed selle põneva ja kaasahaarava loo läbi, siis jääd ootama järgmist lugu, sest selle raamatu lõpus tõdeb noor Arthur Sherlock Holmesile, et see lugu pole üldse veel läbi. Holmes vastab, et ta kardab, et ei ole, ja ta kahtlustab, et see võib olla alles algus! Ja Sherlock Holmesi kahtlused osutuvad peaaegu alati tõeks!

 

Siinkohal saangi lisada, et inglise keeles on ilmunud ka selle raamatusarja teine osa: „The Improbable Tales of Baskerville Hall Book 2: The Sign of the Five“, mis viitab kuulsale Sherlock Holmesi loole „Nelja märk“!


 

Raamatu lõpus on mitmeid fotosid ja põnevaid fakte sir Arthur Conan Doyle´ist.

Andrus Kivirähk, Heiki Ernits


„Kampsun ja päike“


(Varrak)


 

Kuidas mutte maa peale meelitada? Mis saab hambapastast, kes oma majast välja roomab? Kuidas pildistada sääske? Kas suve on võimalik purki toppida? Kellele kinkida oma vanad piimahambad? Kes peidab end vastlakukli kostüümi sees? Kuidas pilv jaanitulel käis? Mida teha siis, kui tikker soovib sinuga abielluda? Millise loomaga sarnaneb hapukurk? Mis on lohe lemmiktoit?
Neile ja veel paljudele küsimustele leiab vastuse raamatust „Kampsun ja päike”.

 

Kui Andrus Kivirähk lastele kirjutab, siis kirjutab hiiglama hästi, mõnusalt ja humoorikalt. Kui Heiki Ernits lasteraamatutesse joonistab, siis teeb ta seda suurepäraselt ja igati muhedalt.

 

Sedasi võiks seda tutvustavat lugu alustada. Mul on õnnestunud viimastel aastatel lugeda (ja neid ka tutvustada) paari Andrus Kivirähki kirjutatud lahedat lasteraamatut: „Karneval ja kartulisalat“ (2015, Varrak), „Tont ja Facebook“ (2019, Varrak). Needki on olnud lühikeste lastelugude kogumikud, mis on olnud igati naljakad ja mõnusad lugeda. Tean mitmeid ja mitmeid lapsi, kes kinnitavad, et Andrus Kivirähki kirjutatud lood meeldivad neile väga-väga!

Andrus Kivirähki kirjutatud lastelugusid saab lugeda ka ajakirjast „Täheke“, aga raamatutes on need lood ilusasti ühtede kaante vahel. Ja mõnikord on ikka vahva just raamat kätte võtta ja neid mõnusaid lugusid uuesti lugeda.

 

Seega, uurime, millest seekordses raamatus juttu on.


Esimene lugu on raamatu nimilugu „Kampsun ja päike“, milles valge ja väga pehme kampsun avastab, et keegi on tema sees, mistõttu võib ta äkki hoopis hunt olla! Kampsun teadis, et tema ema oli lammas ja kampsun ise oli kunagi vill lamba seljas. Ja nüüd äkki hunt! Õnneks tuleb päike välja ja … kuidas lugu lõpeb, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Teises loos saab väike Arabella kutse vastlakarnevalile ja ta on kindel, et tahab minna sellele peole vastlakukli kostüümis. Ema kinnitas, et vastlakukli kostüümi pole kusagilt saada ja ega ka ta ise ei oska sellist kostüümi teha. Nii läheb Arabella vastlapeole hoopis nõiamoorina. Ja äkki näeb Arabella peol tantsivat vastlakuklit! Ikkagi ON olemas selline kostüüm! No veidi hiljem selgub küll üks kummaline tõsiasi … selgub, et see vastlakukkel on hoopis … Mis ta on? Loed, siis saad teada.

 

Kolmandas loos saame tuttavaks Annabeliga, kes tahab mutti maa peale meelitada. Annabel jättis mutile mutimullahunnikusse kirju – et ta tahab mutti kangesti näha, et mutt saaks näha puid, lilli ja päikest, et ta saaks näha Annabeli jalgratast ja uut mütsi. Kuid mutt ei tahtnud ikkagi välja tulla ja vastas lihtsalt, et ta ei viitsi, ei huvita jne. Ülbe mutt!

Aga Annabel ei jätnud jonni. Ta pakkus mutile välja uue mõtte. Mõtte, milles lõi kaasa ka üks valge koer! Kas sellest on abi muti meelitamisel? Selle saad ise välja uurida, kui loo lõpuni loed.

 

Järgmistes lugudes lööme kaasa lasteaia kevadpeol, kus etendatakse näitemängu, milles Jaana kehastab kummitust! Seejärel saame tuttavaks väikese Saara ja tema pisaratega, kes otsustavad Saarale head emadepäeva soovida.

 

Nii nagu ikka toimetavad Andrus Kivirähki lugudes ka igasugu ägedad loomad. Saame tuttavaks rästikuga, kes otsustab hakata elama pesakastis ja ehitab sinna ka ühe ägeda pilli. Juttu on ka Kerlist ja tema sünnipäevast. Kerli sai sünnipäevaks ilusa, uhke ja kollase kleidi, mis juba sama peol üsnagi plekiliseks sai! Esialgu oli see üsna õnnetu lugu, kuni lasteaias selgus, et plekivad võivad olla ka omamoodi äge värk!

 

Kerli plekilisele kleidiloole järgneb lugu hundist, kes otsustab hakata taimetoitlaseks. Uskumatu värk, sest hundid söövad ju liha, no näiteks jäneseid. Selle loo hunt otsustab, et aitab sellest, temast saab taimetoitlane. Teised loomad soovitasid tal süüa heina, puuoksi, sammalt jm, kuid see polnud hundile maitsev. Kas mingit muud taimetoitu polegi? Õnneks istus jõe ääres Pille, kes soovitas hundile teistsugust taimetoitu, mis oli hundile maitsev ja meeltmööda. Millist toitu hunt sööma hakkas, selle jätan Sulle endale avastada.

 

Lugusid on raamatus veel mitmeid ja mitmeid. Lööme kaasa hambapasta seiklustel, loeme Martini piimahammastest. Ka porilomp toimetab selles vahvas raamatus, koos hundi ja Punamütsikesega. Igati äge on see, kuidas Punamütsike, hunt, porilomp ja jahimees vanaema juures torti söövad.

 

Siin on ka lohe, kellele hakkavad maitsema praekartulid! Saame teada, kas suve on võimalik purki panna, kas ka pilv saab minna jaanitulele, kas ka sääsest saab telefoniga pilti teha?

 

Juttu on ka robotist, kes näppis nina, kuid ka sellest, kuidas Andres ja Georg otsivad Markusele sünnipäevaks kinki. Kas kinkida mänguauto, pusle? Äkki mõni loom? Koera ja kassi ei saa kinkida, aga äkki akvaarium? Akvaariumid on kallid, ja poistel pole sellist raha võtta. Poes leiab Georg igati vahva lahenduse – see on omamoodi akvaarium, milles on jõehobud!!! Kas tõesti? Kui loed loo lõpuni, siis saad teada, kes või mis selles purgis/akvaariumis olid.

 

Lasteaias mängime ka magamist, saame tuttavaks Sassiga, kes saab omakorda tuttavaks magava tikriga, kes kinnitab, et on kuningatütar! Kuna Sass ta unest äratas, siis on Sass tema uhke prints ja nad peavad abielluma! Oh seda lugu küll. Loomulikult ei taha Sass tikriga abielluda, ja poisil ongi üks igati nutikas plaan …

 

Koos Mihkliga lähme keldrisse. Mihkel loodab kohata seal mõnda tonti, kuid ta kohtub hoopis habemega moosiga! Rahel ja Ragne mängivad vanatädi nukumajaga, tutvume uue koolikellaga, kes üritab olla viisakas, kuid see ei meeldi ei õpetajatele ega lastele.

 

Raamatu viimastes lugudes on juttu kukeseentest, värvilistest vahtralehtedest (selles loos on koos jänes, hunt ha karu), kummalisest mardipäevast (siin on Karla ja tont), kärsitust jõuluvanast, jõuluehetest kuusepuul, Kristelist ja soojast hingeõhust (selles loos tekitab Kristel sooja hingeõhu pilvekesi, mis soojendavad tihast, oravat ja lõpuks pakuvad sooja ka tulnukatele).

 

Sellised lood selles raamatus. Igati ägedad, humoorikad ja mõnusad lugeda. Vahva on see, et lugudes tegutsevad nii lapsed, suured inimesed, loomad ja ka igasugu asjad. Rääkimata ka sellest, et Heiki Ernitsa illustratsioonid on jätkuvalt suurepärased.

 

Kristina Rimkute, pildid Greta Alice


„Ametite entsüklopeedia“


(Tänapäev)


 

Kes sinust suurena saab?

Vahest on vastus sulle juba ammu teada?
Või on sul iga päev aina erinevad soovid?
Või ei ole sul veel aimugi, kelleks sa saada tahad?

Ära muretse! Suur ja värviküllane „Ametite entsüklopeedia“ viib sind reisile erinevate ametite ja elukutsete maailma – siin raamatus on neid rohkem kui 160! Külastades haiglat, pagarikoda, kohtusaali, loomaaeda, teatrit, ehitusplatsi, lennujaama, talu ja paljusid teisi kohti, saad teada, mida eri ametite ja elukutsete esindajad seal teevad. Ja kunagi oled ehk sinagi üks nende hulgast.

Muu hulgas tuleb juttu sellest:
- kui erinevad võivad olla ametid ja elukutsed;
- mida inimesed päeva jooksul tööl teevad;
- mida on vaja teha, et saada näiteks õpetajaks, arstiks või lausa presidendiks!

Lisaks võid mängida otsimismängu – raamatu igal pildil on peidus üks oranžide juuste ja vuntsidega tegelane, punane õhupall, roheline vihmavari ja väike kollane kohvitass.

 

Ma olen üsna mitu head aastat mõtelnud, et lastele võiks olla üks äge raamat, mis jutustaks neile igasugu ametitest, elukutsetest. Ja mulle tundub, et nüüd on see äge raamat olemas!

 

Raamat algab sissejuhatusega ametite maailma. Raamatu autor tõdeb, et kõikidel lastel tekib mõtteid ja küsimusi, kelleks ta saab, kui suureks kasvab. Autor tõdeb, et laps ei pea kohe praegu seda otsustama, sest laps võib unistada, otsida, valida ja välja valida ning siis jälle ümber mõelda. Laps (lugeja) peab teadma, et kõik tööd on ühevõrra tähtsad ja ta võib saada selleks, kelleks vaid soovib.

Autor kinnitab, et sellest raamatus saab lugeja teada, kui erinevad võivad olla elukutsed, mida inimesed päeva jooksul tööl teevad, mida on vaja teha, kui tahad saada õpetajaks, arstiks või lausa presidendiks!

 

Elukutse ei teki lihtsalt ei kuskilt. Kõige sagedamini tuleb elukutse omandada. Kuidas? Autor tõdeb, et õppides, püüdes aina rohkem teada saada ja järele proovida. Kui palju on vaja pingutada, et omandada elukutse, sõltub sellest, kui keerulist tööd sa teha tahad.

 

Ja veel. Töö võib olla kvalifitseeritud – selline, mille tegemiseks on vaja palju teadmisi ja kogemusi. Töö võib olla ka mittekvalifitseeritud – selline, mille tegemiseks pole vaja palju teadmisi. Vahel ei tööta inimene päris oma elukutse järgi. Nii võib juhtuda siis, kui ta hakkab tööle mingil ametikohal. Ametikoht on samuti töö, mille eest inimesed palka saavad.

 

Nüüd kutsubki Kristina Rimkute lugeja reisile elukutsete ja ametikohtade maailma. Abiks on raamatus ka üks Robert, kes rändab koos lugejaga, kuid ta otsib igas asutuses punast õhupalli, kollast kohvitassi ja oma kõige lemmikumat rohelist vihmavarju.

 

Alustame. Mul ei ole plaanis ametite tutvustusi siinkohal ümber jutustada, lugemise jätan Sulle endale, ja just lugedes on kõige põnevam aru saada, kui palju on erinevaid elukutseid ja ameteid.

 

Esimesena on joonis/pilt asutusest, kus toimetavad direktor, raamatupidaja, assistent, programmerija, jurist, juhtivtöötajad, osakonnajuhataja, IT-spetsialist, operaator, avalike suhete spetsialist, administraator-sekretär, koristaja, kuller, praktikant. Raamatu autor kinnitab, et ükskõik milline asutus, on see justkui sumisev mesilastaru, kus võib ringi sagida mõnest kuni mõneteistkümne tuhande töötajani. Järgmistel lehekülgedel saame eelpool mainitud ametitega lähemalt tuttavaks.

 

Edasi liigume lasteaeda, kus töötavad logopeed, lasteaiaõpetaja, abiõpetaja või assistent, koolieelse kasvatuse õpetaja. Lasteaiast on hea edasi minna kooli, kus on direktor, aineõpetajad, klassiõpetajad, sotsiaalpedagoog, raamatukoguhoidja, kokk jpt.

 

Olulised ametid on ka häirekeskuses – siin näeme politseipatrulli, parameedikuid, politseiuurijaid, tuletõrjuja-päästjaid jt. Järgmisena külastame polikliinikut, siin on erinevate haiguste arstid, arsti assistendid, registraator, lastehaiguste arst, psühholoog, apteeker jt. Polikliinikust edasi haiglasse – sellel suurel pildil on kardioloog, arsti assistent, kirurg, anestesioloog, onkoloog, radioloogia tehnoloog, ämmaemand-günekoloog, pulmonoloog, traumatoloog, neuroloog, gastroenteroloog, allergoloog, uroloog, kuid ka arst-residendid, hooldaja, õde, klienditeenindaja.

 

Liigume edasi kaubanduskeskusesse, kus selle eest, et nii toidukaupade kui ka muu kauba riiulid oleksid kogu aeg täis, hoolitsevad paljud kaupluses töötavad inimesed. Need on müüjad, laotöölised, saalitöötajad ja teised.

Kaubanduskeskusest pagarikotta, kus küpsetatakse leiba-saia ja pirukaid. Ka pagarikojas töötab palju inimesi – kondiiter, toidutehnoloog, pagar, abitööline, müüja, kuid olulised on siin ka ostjad. Pagarikojale järgneb restoran, kus toimetavad kelnerid, ettekandjad, sommeljeed, uksehoidjad, kokad, peakokad, baarmenid, mõnes restoranis esinevad lauljad, muusikud jt.

 

Restoranist hotelli. Siingi võtab meid vastu uksehoidja, valvas on turvatöötaja, kliente registreerib hotelli administraator, kuid ameteid on teisigi, näiteks toateenija, baaridaam jt.

 

Hotellist siirdume muuseumi. Muuseumid võivad olla suured või siis hoopis tillukesed, neid võib asutada riik või eraisikud. Kõigis muuseumides töötavad inimesed, kes koguvad ja säilitavad eksponaate, vajadusel viivad need mujale või teevad korda ja parandavad. Pildil toimetavad koguhoidja, muuseumitöötaja, piletimüüja, giid, restauraator.

 

Muuseumist kohtusaali, kus töötavad inimesed lahendavad erinevaid vaidlusi ja selgitavad välja, kellel on õigus. Selles kohtusaalis (pildil) on sekretär, kantseleitöötaja, konsultant, advokaat, prokurör, kohtunik, kohtuistungi sekretär, kohtunikuabi, advokaat jt.

 

Järgmised asutused selles raamatus on postiasutus, loomaaed, ilusalong, teater, kinostuudio, telestuudio, kuid ka moemaailm.

 

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, kes töötavad kirjastuses? Üsna mitmed inimesed – direktor, autor, küljendaja, illustraator, müügijuht, projektijuht, osakonna juhataja, küljendaja, turundusspetsialist. Palju inimesi on tööl ka ajalehe ja ajakirja toimetuses – peatoimetaja, osakonnajuhataja, keeletoimetaja, küljendaja, fotograaf, kunstiline toimetaja, assistent, ajakirjanikud, reklaamijuht, administraator, toimetajad jt.

 

Käime ära ka ehitusplatsil, spordiklubis, bussijaamas, raudteejaamas, lennujaamas, sadamas, talus. Ka talus toimetab mitmeid ja mitmeid inimesi – aednik, loomakasvataja, mesinik, taimekasvataja, veterinaar, abitöölised, sest on ju taimede ja loomade kasvatamisel vaja palju abi ja töötajaid.

 

Viimased kaks lugu viivad lugeja kaitseväkke, kus toimetab suur rühm inimesi, kelle ülesandeks on kaitsta oma riiki, ja riigivalitsemise juurde – siin on president, presidendi nõunik, presidendi nõunik-abi, riigikogu esimees, riigikogu liikmed, riigikogu liikmete abid, ministrid, peaminister, pressiesindaja, kuid kohale on tulnud ka ajakirjanikud, fotoreporterid.

Saame lugeda, et Eesti presidentidel on olnud põnevaid elukutseid – Alar Karis on õppinud veterinaariat, Toomas Hendrik Ilves õppis psühholoogiat ja Lennart Meri õppis ajalugu.

Siin on kirjas valdkonnad, millega presidendi nõunikud töötavad – sise- ja välispoliitika, õigus, kultuur, kommunikatsioon, julgeolek, teadus, majandus, üldasjad.

Loeme sellestki, milliseid dokumente riigikogu esimees allkirjastab – vastu võetud seadused, riigikogu statuudi muudatused, riigikogu otsused, istungite protokollid, riigikogu juhatuse otsused.

Mille eest vastutavad meie ministrid? Haridus- ja teadus-, justiits-, kaitse-, kliima-, kultuuri-, majandus- ja infotehnoloogia-, rahandus-, regionaal-, sise-, sotsiaalkaitse-, välis- ja terviseminister.

 

Raamatu lõpus on väiksele lugejale ka sõnastik, kui mõned sõnad jäävad arusaamatuks.

 

Selline raamat see „Ametite entsüklopeedia“. Igati vahva lugemine, et aru saada, milliseid ameteid on, mis inimesed nendel ametitel teevad. Lisaks ka igati lahedad illustratsioonid Greta Alice´i sulest.

Tiiu Kitsik


„Me kolime ära“


(Tänapäev)


 

Luise on 8-aastane tüdruk, kes oli kindel, et elul ei ole mitte midagi viga: tal on maailma kõige parem pinginaaber ja täiesti normaalne klass … Ja järsku kõik muutus. Ühel päeval teatasid vanemad, et terve pere kolib ära. Saksamaale. Eriti alatu oli seda uudist hommikuste pannkookide kõrvale serveerida!

„Kas te minu käest ei plaaninud küsida, kas mina tahan ära kolida? Mul on ju kõik siin! Arabella on siin, terve mu klass on siin, mu asjad on siin!” protesteeris Luise, aga lõpuks tuli ikkagi kohvrid pakkida ja asuda teele uude kodusse, isa programmeeritud „tarka majja“, mis kogu aeg targutas ja igal võimalikul viisil kõigest osa võttis. Luisel tuli minna ka uude kooli, ta pidi saama hakkama uute õpetajatega, leidma uued sõbrad. Aga kõige hullem oli see, et ta ei saanud saksa keelest mitte midagi aru!

Kuidas Luisel uues koolis läheb, kas Eesti küpsisetort võidab Saksamaa laste südamed ja kas nende perre tuleb lõpuks lemmikloom, saab teada sellest raamatust.


Tiiu Kitsik on raamatid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel. Käsikiri sai II koha kirjastuse Tänapäev, ajakirja Täheke ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2024. aasta lastejuttude võistlusel.

 

Pean tunnistama, et Tiiu Kitsiku kirjutatud lugudega/raamatutega ma varem tuttav polnud. Küll on mul meeles üks igati äge raamat, mille vahvad pildid olid just tema joonistatud. See raamat on sel aastal ilmunud „Maailma parim liivaloss“, mille autoriks Tiina Laanem.

Seetõttu võin ütelda, et Tiiu Kitsik kirjanikuna on minu jaoks uus avastus.

 

Loo alguses saame peategelase ja tema perega tuttavaks. Selgub, et Luise on 8-aastane tüdruk, kes käib teises klassis ja kool on selleks aastaks kohe-kohe lõppemas. Luise jutustab, et tal on ka väikevend Rudolf, kes on sünnist saati olnud peaaegu alati tüütu. Luise tõdeb, et välimuse poolest ei hakka ta millegagi eriti silma, välja arvatud juuksed. Selgub, et tal on hästi mustad juuksed, mis on taltsutamatud, nagu ütleb tüdruku ema. Isal on ka sellised süsimustad turris juuksed, temalt Luise need endalegi sai.

 

Luise jutustab veidi ka oma klassist. Saame teada, et tal on täiesti normaalne klass, kuid on ka mõned tüütud tüübid, kes kiusavad. Luise klassis käib ka tema parim sõber Arabella, kes oskab hästi joonistada ja tal on kodus kaks koera.

 

Luisel on lisaks koolile veel kolm kohustust. Ta peab käima isa veenmise tulemusena kord nädalas robootikaringis, teiseks peab ta ema veenmise tulemusena käima muusikakoolis saksofoni õppimas, sest emale meeldib jazzmuusika. Igal laupäevahommikul peab Luise käima ka joogatrennis, sest tema ema on laste joogaõpetaja ja see justkui tähendab seda, et Luise peab olema joogaõpilane.

 

Nii, oleme Luisega tuttavaks saanud. Lugu jätkub ühel pühapäevahommikul, kui ema tervislikud pannkoogid olid asendunud isa päris normaalsete valgete ja õlist nõretavate pannkookidega. Luise sai kohe aru, et midagi oli korrast ära, sest nende majas saab magusat, kui kellelgi on sünnipäev või on tulemas mingid kibedad uudised … ja uudised tulevadki. Selgub, et isa on saanud töökoha Saksamaale, Freiburgi. See tähendab seda, et terve pere kolib koos isaga Saksamaale, kaheks aastaks! Selgub, et Freiburgi linna äärde ehitatakse nn tarka linnaosa – kõik majad on nutikad, energiasäästlikud, ökonoomsed – ja selle projektiga olekski isa seotud.

 

Luise ei suuda mõista. Tema sõbrad ja kool on ju Eestis. Arabella on siin, terve Luise klass on siin, tuba on siin, asjad on siin! Kaks aastat on pikk aeg!

Ema meelitab Luiset, äkki saaks Luise endale nüüd ka kauaigatsetud lemmiklooma? Luisele see mõte meeldib – koer? poni? Isa täpsustab, et pigem hamster või kilpkonn või viinamäeteod?

 

Seejärel uurib Luise koos isaga, mis koht see Freiburg on, millega lapsed seal tegelevad.

 

Järgmisel päeval läks Luise segaste tunnetega kooli. Loodusõpetuse kontrolltöö ajal plahvatab Luise, et tal on ükskõik sellest kontrolltööst, sest ta peab kolima Saksamaale, aga tema ei taha seda teha! Õpetaja saatis Luise klassist välja rahunema. Õnneks oli kooli kovikus ka kehalise kasvatuse õpetaja Veiko ehk Töö ja Vile, kes oskas Luiset lohutada. Õpetaja Veiko oli kindel, et Luise leiab endale ka Saksamaal sõpru, sest tüdrukus on seda vunki ja värki.

 

Nüüd peab Luise rääkima veel ka Arabellaga. Nad lepivad kokku, et hakkavad üksteisele kirjua saatma, nad jätkavad oma koomiksi kirjutamist (mis koomiksit? selle jätan Sulle endale lugeda) ja Arabella kinnitas, kui Luisel tuleb koduigatsus peale, siis tuleb teha küpsisetorti.

 

Nii saigi pool suve läbi ja oli aeg kolida. Liigume koos Luise, ema ja Rudolfiga Saksamaale, kus isa neid juba ootas. Saame lugeda, kus hakkab perekond elama ja tegelikult on ju üks kaasaegne nutimaja igati tore, kuid ka nutimajadel võib äpardusi juhtuda …

Kooli läheme ka. Esimene nädal on lihtne, Luise saab oma õpetajate ja klassiga tuttavaks. Suhtlemine on keeruline, sest Luise saksa keelt ei oska, kuid õnneks oskab ta väga hästi inglise keelt, mida räägivad mõned lapsed ja õpetajad ka koolis. Enne kooli käib Luise koos emaga ka koolitarbeid ostmas, õnneks on poes ka igati lahke müüjatar, kes neid ostude tegemisel aitab.

 

Luise saab ka pinginaabri. Elsa on tüdruku nimi, ja õnneks on Elsa igati sõbralik ja abivalmis.

Koolis käime koos Luisega erinevates tundides – matemaatika, kunstiõpetus (selles tunnis saame tuttavaks peaaegu terve Luise klassiga), saksa keel (see on Luisele keeruline tund), inglise keel (kuna Luise oli inglise keeles väga hea, siis vabastati teda sellest tunnist ja ta hakkas käima saksa keele järeleaitamise tundides).

 

Ja veel. Saame tuttavaks ka Luise ja tema pere naabrinaisega, kel nimeks Tina. Tina tuli koogitegemiseks jahu laenama ja kutsus Luise ka oma poja sünnipäevale. Luise läkski ja see oli vägagi vahva sünnipäev, kusjuures selgus, et Tina laulab väga hästi. Veidi hiljem saab nii Luise kui ka lugeja teada, et Tina (perekonnanimeks Lindman) on olnud selle sajandi alguses vägagi kuulus laulja Saksamaal, kes nüüd telesaates „Voice“ kohtunikuks on!

 

Saame osa ka sellest, kuidas Luise ja tema pere haigeks jäävad, see on üks kummaline, sügelevate punnidega haigus, viirus, mis õnneks paari päevaga möödub.

 

Igasugu asju juhtub selles raamatus veel. Luise saab matemaatikatöö eest kahe! Kas tõesti esimene kaks? Elsa selgitab, et Saksamaal on parim hinna hoopiski üks, kaks on ühest järgmine hinne. Saksamaa kaks võrdub meie neljaga!

Lööme koos Luisega kaasa ka kehalise tunnis, kus Luise peab jooksma nn Cooperi testi. See tähendab, et kaheteistkümne minuti jooksul peab jooksma staadioniringe, mida rohkem seda parem. Selgub, et Luise on igati tubli sporditüdruk.

 

Koolis hakkas Luise aina rohkem aru saama. Rääkida ta küll endiselt eriti ei osanud. Pinginaaber Elsa õppis samal ajal aina paremini käte ja jalgadega selgeks tegema, mida ta öelda tahab. Nii käivadki Luise ja Elsa lauatennist mängimas, kuid selgub, et see ala ei ole Luise jaoks.

 

Ja veel. Ühel päeval leiab Luise imearmsa merisea. Tüdruk arvab, et saab loomakese endale jätta, kuid veidi hiljem selgub, et … mis täpselt selgub, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid ühes leitud meriseaga saab Luise endale ka väga hea sõbra.

 

Raamatu viimastes peatükkides lööma kaasa klassijuhataja tunnis, küpsetame kooke, küpsiseid ja muud head, et aidata kasside varjupaika. Luise otsustab teha küpsisetorti ja sellest saab koolis suur menuk! Kusjuures, väga suur menuk!!!

 

Mõned vahvad asjad juhtuvad raamatu lõpus veel, aga need jätan ma Sulle endale lugeda.

 

Selline vahva raamat see „Me kolime ära“. Kui alguses tundub, et see ära kolimine on üks igati keeruline ja raske asi, ja ka kohanemine Saksamaal võtab veidi aega, siis raamatu lõpus on selge, et mõned muudatused võivad olla hoopiski igati vahvad ja lahedad.

 

Ah jaa, raamatus on ka väga lahedad illustratsioonid ja need on raamatu autori enda sulest.

Foster the People


„Paradise State Of Mind“


(Warner Music)


 

„Kolmekordne Grammy-auhinna kandidaat Foster the People on avaldanud uue albumi. See on ansambli neljas stuudioalbum.

Foster the People´i seni kuulsamad laulud on „Pumped Up Kicks“ ja „Sit Next To Me“, nende eelmine album „Sacred Hearts Club“ ilmus 2017. aastal!“

 

Niimoodi tutvustab ansambli Foster the People uut albumit „Paradise State Of Mind“ Warner Music.

 

Foster the People on USA indie-popi bänd Los Angelesest, mis tuli kokku 2009. aastal. Toona olid ansamblis juhtfiguur Mark Foster ja klahvpillimängija Isom Innis.

 

Enne seda oli Mark Foster mitu aastat toimetanud Los Angeleses. Ta oli töötanud nii muusikuna kui reklaamiklippide autorina. 

Mark Foster lõpetas Nordonia High School´i ja kolis isa julgustusel elama onu juurde Sylmari, Los Angeleses, et alustada tegevust muusikaäris. Foster meenutab, et ta käis igal pool, kaasas tema kitarr ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Kahjuks vaevasid teda ka probleemid narkootikumidega, kuni 19. aastaselt ütles ta endale, et nüüd on kõik.

„Ma nägin, kuidas aeg möödub,“ meenutab Mark Foster, „ja ma polnud piisavalt produktiivne.“

Seejärel lõi Mark Foster kaasa mitmes bändis, kui arendas ka ennast, sõlmis lepinguid jne. Üsna mitu aastat oli tal probleem lugude kirjutamisega, teda tabas nn muusikakirjutamise blokk … õnneks sai ta töö reklaamiklippidele muusika kirjutajana.


Mark Foster meenutab, et toona kirjutas ta ühe laulu, mis oli nagu hiphop, teise laulu, mis oli elektrooniline muusika ja kolmas lugu võis olla peaaegu klassikaline muusika. Kulus kuus aastat, kui Foster suutis hakata einevaid stiile kokku panema ja omavahel siduma. Ja veel, Mark Foster oli kindel, tal peab olema bänd!

Mark Fosteri hea sõber oli trummar Mark Pontius (tema õppis toona filmikoolis), kellega koos otsustati kokku panna bänd. See juhtus sügisel 2009. Mark Foster lootis toona avaldada sooloalbumit, kuid …

Mark Pontius meenutab, et ta nägi ja kuulis, kui palju erinevat muusikat oli Mark Foster kirjutanud, see oli lausa hämmastav!

Oma esimes kontserti andis Foster the People (toona Foster & The People) 7. oktoobril 2009, Dakota Live Music Lounge´is. Nad esitasid mitmeid lugusid, mida Mark Foster oli kirjutanud oma plaanitud sooloalbumile.

Alustati koosseisus Mark Foster, Mark Pontius ja produtsent Zach „Reazon“ Heiligman. Veidi hiljem liitus ka basskitarrist (Foster kauaaegne sõber) Cubbie Fink.


Hittlugu „Pumped Up Kicks“ oli see, mis tegi Foster the People´i kuulsaks. Lugu ilmus singlina, seejärel EP´l „Foster the People“ ja debüütalbumil „Torches“ (2011). Võib öelda, et lugu oli üks populaarsemaid lugusid 2011. aastal. USA singlimüügitabelis oli laul 3. kohal, Austraalias saavutas see lugu esikoha!

 

Pärast seda kui Fosteri laul „Pumped Up Kicks“ saavutas populaarsust, sõlmis bänd lepingu firmaga Startime International. Foster the People omandas lühikese ajaga üsna korraliku fännklubi, bänd esines nii klubides kui ka muusikafestivalidel.

Bändi debüütalbum „Torches“ ilmus 2011. aasta mais ja sellel oli ka eelpool mainitud hittlugu „Pumped Up Kicks“. 2011. aastal jõudis lugu ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Albumil oli ka teisi lugusid, mis singlina ilmusid – „Helena Beat“ ja „Houdini“. Tänu albumile ja hittloole „Pumped Up Kicks“ kandideeris Foster the People kolmele Grammy-auhinnale.

 

Debüütalbumiga tuuritas Foster the People paar aastat üle maailma, kuni 2014. aastal ilmus uus singel „Coming of Age“ ja ka teine stuudioalbum „Supermodel“.

 

Kolm aastat hiljem, juulis 2017 ilmus bändi kolmas stuudioalbum „Sacred Hearts Club“, kusjuures sellel albumil lõid kaasa nii Isom Innis kui ka Sean Cimino, kes olid vahepeal bändist juba minema läinud. Sellelgi albumil oli oma hittlugu – „Sit Next To Me“, mis oli edukas Billboard Hot 100 edetabelis.

 

Aastail 2018-2021 avaldas Foster the People mitmeid ja mitmeid singleid, kaks EP´d, ja jõuamegi sellesse aastasse.

 

Mais ilmus uus singel „Lost in Space“ ja augustis (16. august) ilmus neljas stuudioalbum „Paradise State Of Mind“.


„Paradise State of Mind“ on tõepoolest ansambli neljas stuudioalbum. See ilmub Atlantic Recordsi alt, kusjuures see on esimene Foster the People´i album sellelt firmalt.

Oluline on seegi, et ansambli eelmisest albumist on möödas juba 7. aastat.

 

Muusikakriitikud on tõdenud, et uuel albumil on mõjutusi 1970. aastatest, siin on elemente diskost, funkist, gospelist ja džässist. Lugude kirjutamist on mõjutanud COVID-pandeemia, kuid Mark Foster on kinnitanud, et talle on alati meeldinud 70ndate aastate muusika, nii nagu ka poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused sellel kümnendil, mistõttu võib paralleele tuua 70ndate aastate ja 2020. aastate vahel.

Foster the People kasutab uuel albumil rohkem analoogpille kui digitaalseid saunde ja instrumentatsiooni, kui võrrelda muusikat nende varasemate albumitega.


Uue albumi esimene singel, diskolik „Lost in Space“ ilmus 31. mail 2024. Teine singel „Take Me Back“ ilmus 28. juunil, kolmas singel „Chasing Low Vibrations“ ilmus 26. juulil.

Uuel albumil ei löö kaasa trummar Mark Pontius, kes lahkus bändist oktoobris 2021. Ühtlasi on see ka viimane album, millel lööb kaasa kitarrist Sean Cimino, kes lahkus bändist kolm kuud enne uue albumi ilmumist.

 

Nii nagu muusikakriitikud on uue albumi kohta ütelnud, siis Foster the People esitab taaskord vägagi mitmekesist muusikat, nii nagu alati. Uue albumi avalöögiks on tantsulik ja funkilik „See You In The Afterlife“.

Teiseks looks singlina ilmunud ja igati diskolik (mõnusalt diskolik, ägedate saundidega) „Lost in Space“, mis tuletab meelde ka ansambli Sparks lugusid …

Kolmaski lugu astub funkilikku sammu – „Take Me Back“ on selle albumi teine singel, ja uskuge mind igati põnev kuulamine.

Kõrva paitab albumi neljas lugu „Let Go“, milles vägagi põnev harmoonia ja ka mitmehäälset laulu. Ilus ja põnev kuulamine.

Jala paneb kaasa tatsuma albumi viies laul „Feed Me“. Minu kõrva jaoks on selles loos elemente muusikast, mida on esitanud legendaarne Prince. Lisaks loomulikult ka saunde 70ndate aastate muusikamaailmast.

Veidi ehk psühedeelilist poppi meenutab albumi nimilugu „Paradise State of Mind“, üsnagi kosmiliselt hõljub laul „The Holy Snagri-La“, kas kummardus 70ndate aastate hipikultuurile?

 

Mulle meeldib Foster the People´i uue albumi eelviimane laul „Chasing Low Vibrations“, igati mõnus ja rahulik kuulamine, meloodia, mis hakkab vaikselt ka „kummitama“ … saundid on samuti nutikalt leitud ja valitud.

 

Ilusa ja uhke lõppakordi paneb plaadile viimane laul „A Diamond To Be Born“, milles on kasutatud ka vokooderi (või millegi sarnase) abi.

 

Kokkuvõttes on Foster The People´i uus album igati hea kuulamine, muusika, mida oleme harjunud selle bändi esituses kuulama, kuigi, nii nagu eelpool mainisin, on ueel albumil ka uusi ja põnevaid ideid, lahendusi ja muusikalist puudutust.

 

Seni ilmunud Foster the People´i albumid:

 

„Torches“ (2011)

„Supermodel“ (2014)

„Sacred Hearts Club“ (2017)

„Paradise State of Mind“ (2024)

 

Tänane koosseis

Mark Foster – laul, kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid

Isom Innis – klaver, klahvpillid, süntesaatorid, trummid, löökriistad, basskitarr, taustalaul (ansamblis alates 2017. aastast, kontsertturnedel kaasa löönud alates 2010. aastast).

 

Endised liikmed

Sean Cimino – kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid, taustalail (2017-2024)

Mark Pontius – trummid, löökriistad, taustalaul (2009-2021

Jacob „Cubbie“ Fink – basskitarr, taustalaul, süntesaatorid (2009-2015)

 

Muusikud kontsertturneedel

Gabe Noel – basskitarr, klahvpillid bass (2015, 2021–tänaseni)

Aaron Redfield – trummid, löökristad (2021–tänaseni))

Brad Ripley – kitarr, klahvpillid, taustalaul (2024–tänaseni)

 

 

Kuula ise ka:

Aino Pervik


„Paula aabits“


(Tänapäev)


 

Patrik sodib Paula lugemiku täis. Muidugi on Paula väga vihane. Siis aga läheb viha üle ja Paula otsustab teha Patrikule hoopis oma aabitsa.

Paula mõtleb iga tähe juurde lause. Paula joonistab pildid juurde. Siin raamatus on pildid joonistanud kunstnik.

 

Pean ennast taaskord kordama, aga on igati vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud uuesti avaldama Aino Perviku populaarseid Paula-lugusid. Enne seda raamatut on taaskord ilmunud: „Paula viiakse haiglasse. Paula päästab Kassiopeiat“ (2023). „Paula käib poes. Paula läheb piknikule“ (2022), „Paula ja lumememm. Paula raamatukogus“ (2022), „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021), „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (2021), „Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed“ (2020), „Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama“ (2020).

 

Seega on uus raamat järjekorras kaheksas, ühtede kaante vahel on kaks raamatut. Kokku on ilmunud uuesti 17 Paula-lugu.

 

Algupäraselt ilmusid Paula-lood 15-20. aastat tagasi. Toona avaldas need kirjastus Tiritamm, ja siis ilmusid lood ühe loo kaupa. Uurisin ühest antikvariaadist ja teisestki, ja sain kokku 18 Paula-lugu/raamatut: „Paula lõpetab lasteaia“ (2001, 2007), „Paula läheb linna elama“ (2001, 2007), „Paula esimene koolipäev“ (2001, 2007), „Paula ja Joosep“ (2001), „Paula ja jõulud“ (2001, 2007), „Paula ja õuelapsed“ (2002), „Paula õpib emakeelt“ (2002), „Paula mängib“ (2003), „Paula päästab Kassiopeiat“ (2003), „Paula käib poes“ (2003), „Paula ja Patrik“ (2003), „Paula läheb piknikule“ (2003), „Paula viiakse haiglasse“ (2003), „Paula läheb külla“ (2005), „Paula lumememm“ (2005), „Paula raamatukogus“ (2005), „Paula aabits“ (2007) ja „Paula sõidab kevadet vaatama“ (2008). Seega peaks ilmuma veel vist ka viimati mainitud Paula-raamat.

 

Seekordne Paula-raamat algab emakeele tunniga. Õpetaja Reekon palus Eglel ette lugeda, mida tüdruk ka tegi. Teised õpilased lugesid oma lugemikust silmadega kaasa.

Paulal olid asjad veidi pahasti, sest tema lugemiku esimene lehekülg oli üleni suppi täis. Õnneks mitte päris suppi, tema raamatusse oli supp tehtud sinise värvipliiatsiga. Selle „supi“ oli sinna joonistanud Paula väikevend Patrik, kes eriti muud joonistada ei osanudki.

 

Paula raamat oli rikutud, Patrik oli paraja supi kokku keetnud! Õpetaja küsiski Paulat. Õnneks klassivend Joosep näitas Paulale ette, kust tüdruk lugema peab, sellel leheküljel suppi ei olnud …

 

Paula jõudis koju. Patrik ootas teda. Poiss oli jällegi joonistanud. Loomulikult suppi, aga seekord õnneks paberilehele. Patrik oli ka leiba joonistanud. Supp ja leib ajasid Paulat naerma, kuigi ta oli koju tulles üpris pahane.

 

Hiljem näitas Paula oma õpikut ka emale. Õnneks oli soditud ainult üks leht. Ema proovis suppi kustukummiga kustutada, sest Patrik oli joonistamiseks kasutanud värvipliiatseid mitte vildikaid.

Paula ütles Patrikule, et poiss ei tohi tema raamatuid sodida, kuid Patrik kinnitas talle, et Paula raamatud meeldivad talle, sest neis on ka tähed, aga väikevenna raamatutes on ainult pildid!

Äkki tuli Paulale hea mõte. Ta teeb Patrikule raamatu, kus on tähed sees. Ta teeb väikevennale aabitsa.

 

Paula küsis ema käest mitu paberit. Tüdruk murdis paberid keskelt kokku. Ema pani paberid klambriga kinni.

 

Esimene täht oli A. Selle juurde kirjutas Paula lause: „Aadu astus amps, amps.“ No ja ühe Aadu joonistas ka A-tähe juurde. Saame teada, et Paula peres mängiti sageli mängu, milles tuli koostada lauseid, mille sõnad algavad kõik ühe ja sama tähega. A-ga oli see Paulal õnnestunud, kuid B-ga oli asi hoopis keerulisem, sest B-ga sõnu on eesti keeles väga vähe.

 

Paula võttis lisaks B-le appi ka P, nüüd oli lauset lihtsam kirja panna.

 

Lihtne lugu polnud ka C-ga. Paula võttis appi C-vitamiini, D-ga olid abiks dinosaurus ja diivan, E-ga elevant ja ema. Paula liikus edasi – F ja forell ning friikartul, G ja Greteke ning gerberad (gerberad meeldisid Paulale), H ja hiiglane ning Hiiumaa.

 

Paula jätkas aabitsa kirjutamist. Nüüd olid päevakorral I ja J ja K ja L. Lausetes kasutas Paula igasugu sõnu – inglid, jaanalind, jaanituli, kala, kakao, Leo ja liulaskmine. Seejärel juba M – madu müüs mustikaid ja N – nuga näksis naabrit.

 

Kuid ka sellega pole ju tähed otsas. N-ile järgnevad O (ohkav onu), P (porgandit praadiv part), R (ranitsas röökiv raha) ja S (Paula soovitab sinist suppi süüa). Edasi juba telekat tassiv tädi ehk T, urisemise unistanud uks ehk U ja videot vaatav viiner ehk V.

 

Nüüd on jäänud veel täppidega tähed ehk Õ ja Ä ja Ö ja Ü. Need jätan sulle endale lugeda ja avastada.


Kui loed läbi selle vahva raamatu viimased peatükid, siis saad teada sedagi, milline nägi välja aabitsa kaanepilt, ja kas Patrik ikkagi sai selle ägeda ja ilusa aabitsa endale või ei saanud. Seda saad ka teada, kuhu hakkas Patrik kukesuppi joonistama …

 

Selline raamat see „Paula aabits“. Igati muhe ja mõnus ning abiks kindlasti ka nendele lastele, kes parajasti tähti õpivad või plaanivad õppima hakata. Igati lahedad on ka Piret Raua illustratsioonid.

Robert Snedden


Illustratsioonid Fabrizio di Baldo


„Teadmisjanu. Targad teadlased“


(Pegasus)


 

Kes leidis kummalise koletise?

Mis toimub sinu pea sees?

Kas suudame teadlastelt õppida?

See raamat on huvitavatest vastustest tulvil! Vahvad illustratsioonid ja hämmastavad faktid räägivad sulle õpetlikke, imelisi ja suisa uskumatuid lugusid tarkadest teadlastest.

 

Tegelikult on igati lahe ja vahva, et eesti keeles ilmub teadusraamatuid ka pere väiksematele raamatusõpradele. Uued raamatud on igati uhked – suures formaadis, lühikeste ja lastesõbralike tekstidega ning igati ägedate illustratsioonidega.

Täpselt saan ütelda ka selle raamatu kohta, mis ilmub „Teadmisjanu“-raamatusarjas.

 

Selle raamatu alguses küsitakse, kes on teadlane? Väikesele lugejale selgitatakse, et teadlased on väga uudishimulikud inimesed, kes jälgivad hoolikalt, mis maailmas sünnib, ja püüavad välja selgitada, miks asjad on nii, nagu nad on.

Seejärel saab lugeja teada, kes on zooloog, kes on keemik, kes on astronoom. Juttu on rõugetest, kuid ka Edward Jennerist, saame teada, kes valmistas koos oma meeskonnaga 2020. aastal esimese toimiva vaktsiini COVID-19 vastu.

 

Järgmised leheküljed. Kes olid esimesed teadlased? Kaua aega tagasi õppisid inimesed palju tarku asju tegema, näiteks püramiide ehitama, aga nad ei teadnud, miks asjad olid nii, nagu nad olid. Et tutvuda esimeste teadlastega, peame minema üle kahe tuhande aasta tagasi Vana-Kreekasse ja Vana-Egiptusesse.

Saame tuttavaks Thalese, Eratosthenese ja Archimedesega.

 

Nüüd tuleb meil raamatut keerata, sest järgmised leheküljed on püstise asetusega. Kes sai pihta gravitatsioonile? Isaac Newton tegi kindlaks, et jõud nimega gravitatsioon tõmbab objekte teineteise poole. Nii kukub tilluke õun suure Maa pinnale. Juttu on sellestki, kuidas Kuu taevast alla ei kuku ja saame tuttavaks ka Itaalia teadlase Galileo Galileiga.

 

Edasi saame põnevaid vastuseid ja teadmisi küsimusele „Kui palju?“. Palju on Linnutee galaktikas tähti, mitu kilogrammi kaalub Maa, mitu liiki baktereid elab inimese nabaaugus, kes on maailma kõige edukam leiutaja, kes leiutas 1989. aastal World Wide Webi jpm.

 

Pöörame lehekülge. Kes uurib energiat ja mateeriat? Teadlased, kes uurivad mateeriat, millest kõik koosneb, ja energiat, mis paneb asjad liikuma, on füüsikud. Füüsika on üks vanemaid teadusharusid. Saame tuttavaks Marie Curie, Albert Einsteini ja Brian Coxiga.

 

Uus peatükk. Millest on asjad tehtud? Keemia tegeleb ainetega, mida nimetatakse kemikaalideks ja millest on tehtud kõik, kaasa arvatud meie ise. Teadlased, kes uurivad, mis eri kemikaalide segamisel juhtub, on keemikud. Saame tuttavaks mitme keemikuga: Rosalind Franklin, Dmitri Mendelejev, Stephanie Kwolek.

 

Järgmistel lehekülgedel saame teada põnevaid fakte mitmete teadlaste kohta: Galileo Galilei, Isaac Newton, Wilhelm Röntgen, Joseph Lister, Ada Lovelace, Louis Pasteur, Marie Curie jt.

 

Kas tead, kes uurivad elusloodust? Teadlased, kes uurivad elusolendeid, on bioloogid. Biolooge on palju erinevaid. Näiteks botaanik uurib taimi ja zooloog loomi. Siin on juttu Jane Goodallist ja šimpansidest, Antonie van Leeuwenhoekist ja mikroskoobist, Ingeborg Belingist ja mesilastest, George Washington Carverist ja maapähklist valmistatud toodetest.

 

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Kes vaatab ajas tagasi? Planeet Maa ning sellel elutsevad taimed ja loomad ei ole alati samasugused olnud. Geoloogid uurivad, kuidas Maa muutub, ja paleontoloogid teevad kindlaks, milline oli elu väga kaua aega tagasi. Meile tutvustatakse Charles Darwinit, Mary Anningit, Jack Hornerit.

 

Kas tead, kes vaatab kosmosesse? Teadlased, kes uurivad planeete, tähti ja muid taevakehi, on astronoomid. Kosmoseteadlased disainivad kosmosesõidukeid, et teha avastusretki Maast kaugemale. Caroline Herschel ja komeedid, Jocelyn Bell Burnell ja pulsarid, Stephen Hawking ja must auk, Edwin Hubble ja kosmose suurus.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel räägitakse väikesele lugejale inimkeha toimimisest, sellest, kas me suudame teadlastelt õppida (kliimamuutus tekitab meie kõigile muret, keskkonnateadlsed aitavad leida viise, kuidas seda probleemi lahendada). Kahel viimasel leheküljel vastatakse mitmele küsimusele: kas teistel planeetidel on elu; kas me saame ajas rännata; miks me magame; kas on võimalik igavesti elada; kui palju on maailmas teadlasi jpm.

 

Selle ägeda raamatu väga ägedad pildid on joonistanud itaallane Fabrizio di Baldo.

 

 

Simon Adams


Illustreerinud Elissambura


„Teadmisjanu. Uudishimulikud uurijad“


(Pegasus)


 

Kes läks unistuste reisile?

Millal hakkasid inimesed maid avastama?

Kuidas jõudis jäätis Itaaliasse?

See raamat on huvitavatest vastustest tulvil! Vahvad illustratsioonid ja hämmastavad faktid räägivad sulle uskumatuid tõsilugusid uudishimulikest uurijatest.

 

"Teadmisjanu"-raamatusarja teine raamat jutustab meile uudishimulikest uurijatest.

Seegi raamat ilmub suures formaadis ja on igati ägedalt illustreeritud.

 

Raamatu esimene peatükk uurib, millal hakkasid inimesed maid uurima? Selgub, et esimesed inimesed arenesid ja elasid Aafrikas ning hakkasid uurima ülejäänud maailma umbes 200 000 aastat tagasi. Ligikaudu 10 000 aastat tagasi olid inimesed end enamikus maailmajagudes sisse seadnud.

Selles peatükis on juttu Vana-Egiptuse naisvaarao Hatšepsutist, kes saatis väga palju aega tagasi laevad Punasele merele, et otsida inimesi, kellega kaupa teha. Juttu on ka Kreeka meremehest Pytheasest, kes suundus Vahemerelt põhja poole, kuid saame lugeda ka polüneeslastest, kes ületasid mõõtmatu ookeani ilma kaartide abita!

 

Teises peatükis uuritakse, kas Siiditee oli siidist? Selgub, et nii see siiski polnud, sest Siiditee sai nime Hiina siidi järgi, mida veeti Euroopasse müügiks. Itaalia kaupmees Marco Polo rändas 1271. aastal mööda Siiditeed Veneetsiast Hiinasse. Selles peatükis saab väike lugeja teada, kuidas jäätis Itaaliasse jõudis, kuidas Ibn Battuta käis oma unistuste reisil, kuidas Hiina admirali Zheng He suur kaubalaev – džonki – oli aardeid täis.

 

Edasi on kahel leheküljel põnevaid fakte maadeuurijatest ja -avastajatest: Isabella Bird, Marco Polo, Hiram Bingham, Gertrude Bell, Mary Kingsley jt.

 

Seejärel tulevad mängu viikingid! Miks Gröönimaa pole roheline? Nii küsitakse selles peatükis. Selgub, et viikingist meremees Erik Punane valetas! Erik rändas umbes 1000. aastal saarele ja nägi, et see on külm ja jäine, aga nimetas saare Gröönimaaks, et meelitada inimesi endaga ühinema. Norra keeles on Groenland „roheline maa“.

 

Millal oli suurte maadeavastuste ajastu? Eurooplased hakkasid seilama suuri vahemaid 1480. aastatel, mida nimetatakse suurte maadeavastuste ajastuks. Eurooplased rajasid uusi kaubateid ja nõudsid võõraid maid endale. Selles peatükis toimetavad Juan Sebastian Elcano, Fernao de Magalhaes, Jacques Cartier, Vasco da Gama.

 

Kas tead, kes seilas söelaevaga? Briti maadeuurija James Cook valiti tema kogemuste tõttu 1768. aastal ümbermaailmareisiks endise söelaeva Endeavouri kapteniks. Ta tegi veel kaks üleilmset reisi, uurides paljusid kohti, mis olid alles kaardistamata. Lisaks Cookile toimetavad selles peatükis ka botaanik Joseph Banks, meremees Matthew Flinders ja maadeuurija ja botaanik Jeanne Baret.

 

Järgmistes peatükkides saame lugeda Meriwether Lewisest ja William Clarkist, kes saadeti risti läbi Ameerika. Juttu on ka Sacagaweast, kes oli Lewise ja Clarki tõlgiks ning giidiks.

Austraalias käime ka ära koos Burke´i, Willsi ja Stuartiga. Ka Aafrikasse jõuame – John Speke ja Richard Burton rändasid palju kilomeetreid, otsides Niiluse lätet; maadeavastaja David Livingstone eksis Aafrikas ära, kuid õnneks leidis ta palju aastaid hiljem üles kirjanik ja maadeuurija Henry Stanley. Oli ka üks naisterahvas, kes Aafrikas seikles – hollandlanna Alexine Tinne.

 

Mõned peatükid on selles põnevas ja ägedas raamatus veel. Käime ära Põhjapoolusel, kuid ka maailma tipus ja sügaval veel all, lendame kosmosesse koos Juri Gagarini ja Valentina Tereškovaga ja koos ameeriklastega jõuame ka Kuu peale.

 

Raamatu kahel viimasel leheküljel on valik küsimusi. Näiteks, kes ei andnud kunagi alla, kes tegi planeedile tiiru peale, kes jättis oma südame maha Aafrikasse, kus asub Alamuti org, kes pani Austraaliast mööda, aga jõudis Uus-Meremaale, kas midagi on veel avastamata jpm.

 

Sellised uudishimulikud uurijad tegutsevad selles vahvas raamatus. Nii nagu teadlaste raamatuga, kiidan ka uurijate raamatu illustratsioone, mille autoriks on argentiinlanna Elissambura.

Mati Õun, Hanno Ojalo


„Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid on aegajalt kuldseteks nimetatud. Tänases mõistes polnud sealt kuldset miskit, ent pärast nendele aegadele eelnenud Stalini-aegset hirmuvalitsust läks elu siis tõesti veidi ilusamaks ja vabamaks – kuni kraanid seitsmekümnendatel aastatel taas kinni keerati.

 

Tegelikult on igati vahva meenutada aegu, kuhu jäi sinu lapsepõlv. Minu lapsepõlv jäi just 1970. aastatesse ja on ju ka neist selles raamatus juttu. Nostalgilises raamatus. Kuigi mõnes lõigus julgeks autoritele vastu vaielda, et kas tõesti need asjad ikka olid nii …

 

Raamatu sissejuhatuses tõdevad autorid, et 1960ndad ja 1970ndad aastad olid eestlaste elus omapärane vaheaeg Stalini aja ja hilisema taasiseseisvuise vahel. See oli aeg, kui üks kahest maailma üliriigist Nõukogude impeerium tundus suur ja võimas ning väike Eesti selle mooloki kõhus ilma vabanemislootuseta.

Kuid miski siin ilmas pole igavene olnud ja nende nähtuste hulka kuulus ka NSV Liit. Ometi on need kaks dekaadi jäänud Eesti ajalukku ja inimeste mällu teatud liberaalsema ja lootusrikkama perioodina.

 

Raamatu esimene peatükk jutustab meile toitudest ja toidupoodidest. Igati vahva on see, et kohe alguses on fotod kauplus ABC 8 Tallinnas Mustamäel, see on olnud ka minu lapsepõlve kodupood! Lahe.

Autorid kinnitavad, et söömine on ainuke töö, mis toidab ja meenutavad toonaseid toidupoode, söögikohte (restoranid, baarid, „piimasaalid“, einelauad) ja räägivad sellestki, mida eestlased kodus sõid. Veidi nukraks teeb see, kui räägitakse kartulitest ja makaronidest lihaollusega – mina mäletan, et kodus oli ikka ja jälle valikus ka igati korralik hakkliha, mitte lihaollus ja oli ju ka loomaliha, sealiha, kanaliha jne. Ja see polnud sugugi mitte lihaollus, aga igati söödav ja maitsev liha.

Kahjuks ei meenuta autorid kodus tehtud kapsasuppi (nii hapukapsast kui ka värskest kapsast), poes müüduid igati korralikke külmutatud pelmeene, kuid ka erinevaid magustoite – mannavaht, leivasupp, igasugu koogid ja pirukad. Seetõttu tuleb küsida, et kas autorite kodus neid toite ei tehtud või nad lihtsat ei mäleta seda …

 

Teises peatükis on juttu korteritest, korteri- ja telefonijärjekordadest. Korteritega ehk „elamispinnaga“ oli toona probleem – seda ei jätkunud kõigile soovijatele. Probleemiks oli seegi, et suurem osa elamispinnast oli riigi oma, kes seda kõikvõimalike kriteeriumide järgi jagas.

Meenutatakse ka oma raha eest ehitada lastud korteritest ehk kooperatiivkorteritest (kooperatiivmaja osakutest) ja ka individuaalelamutest. Mina mäletan, et vanaema elaski nn riigi poolt antud korteris, mille pidi küll eelmise omaniku käest ära ostma, ema ja isa elasid kooperatiivkorteris.

Jah, korterijärjekorrad olid pikad, nagu seda olid ka telefonijärjekorrad … kuid enamjaolt olid inimestel siiski oma kodu ja ka telefon, vajadusel sai käia helistamas ka telefoniautomaadist ehk taksofonist.

 

Kolmandas peatükis loeme puhkeajast ja meelelahutusest. Siin on juttu kahjulikumast tegevusest ehk joomisest ja alkoholist, kainestusmajadest, joomakohtadest, kuid ka nn kultuursest joomisest. Seejärel teatrid, ansamblid, raadio, välisfilmid kinolinal, varieteed ja kohvikud.

 

Järgmistes peatükkides on juttu kodumasinatest (televiisor, raadio, külmik, pesumasin), rahareformist aastal 1961, nõukaaja autodest (Volga (GAZ), Žiguli (VAZ), Moskvitš, Zaporožets (ZAZ), Pobeda, kuid ka võidusõiduauto Estonia), Mustamäe elu- ja õpperajoonist (põlise mustamäelasena on vahva, et ka Mustamäed meenutatakse), televisiooni tulekust, maaelust, kolhoosidest ja sohvoosidest.

 

Seejärel saame lugeda ka meie spordikuulsustest – meie korvpalli- ja võrkpallikoondis, võrkpalliklubi Tallinna Kalev, mis 1968 võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Parimaid mängijaid tundis sel ajal peaaegu iga eestlane: võrkpallurid Peet Raig ja Kalle Kukk ning korvpallurid Priit Tomson, Jaak Salumets, Aleksei Tammiste ja Jaak Lipso olid rahvuskangelased.

Kuid spordikuulsusi oli meil veel ja veel – kiiruiustaja Ants Antson, tõstja Jaan Talts, kõrgushüppaja Jüri Tarmak, jalgrattur Aavo Pikkuus jt.

 

Spordile järgneb meenutus Tallinna esimestest trollidest, mida tänaseks meil pealinnas vist enam polegi … Trollidele järgneb laulupidu (1969 tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost). Kultuurist on raamatus juttu veelgi, näiteks Tartu uued ehitised (kaarsild, restoran Kaunas, Tartu vana kaubamaja, uus Vanemuise suur tetarimaja) ja kuulus teatriuuendus.

Tartust edasi liigume saartele. Juttu on Saaremaast, Hiiumaast ja piiritsoonist, mistõttu oli toona saartele pääsemine üsnagi keeruline ettevõtmine. Mäletan, et ka mina olen lapsena siiski Saaremaale koos ema ja isaga saanud, kuid kuidagi imelik oli seal toona olla … pidevalt oli tunne, et kusagil põõsas istub püssiga vene sõjamees …

 

Ja veel! Pioneerid, komsomol ja kompartei. Jah, nii see aeg ju toona oli.

 

Seejärel jällegi kultuurist. Vaatluse all on popmuusika. Siin on palju tuttavaid nimesid ja esinejaid ja heliloojaid: Arne Oit, Valter Ojakäär, Arved Haug, Hans Hindpere, Gennadi Podelski, Heldur Karmo, Georg Ots, Heli Lääts, Uno Loop, Els Himma, Kalmer Tennosaar, Jaak Joala, Heidy Tamme, Marju Kuut, Artur Rinne, Tiiu Varik, Eesti Raadio meeskvartett, Emil Laansoo ansambel. Seejärel juba ülipopulaarne telesaade Horoskoop, kuid ka Ivo Linna, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Annes Veski, Marju Länik, Ruja, Fix, Sven Grünberg, Rein Rannap jpt.

Paar asja, millele vaidleks vastu. Kas 1970. aastatel oli Eestis populaarne ka reggae? Kaks-kolm laulu, mida toona reggaestiilis esitati ei tähenda veel suurt populaarsust. Ja kui sügavama sisuga muusikat tegid ansamblid Ruja, In Spe, siis kas sama saab öelda ka ansambli Rock Hotell kohta? Kindlasti oli Rock Hotell minu lapsepõlve lemmikbänd (kõige lemmikum), aga kindlasti ei saa ju neid panna samasse patta Ruja ja In Spe´ga …

 

Juttu on ka välismaalastest Eestis ja eestlaste reisidest välismaale. Autorid meenutavad, et regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel avati alles 1965. aastal. Eestisse saabuvatest välisturistidest saabus 90% laevaga Helsingist. Soome turiste saabus tuhandeid, eriti suurendas nende arvu Tallinnas suure 22-korruselise hotelli Viru valmimine 1972. aastal. Enne seda võõrustas välisturiste hotell Tallinn.

Tollaseid välisreise võis jagada kaheks: tööreisid ja turismireisid. Esimesed said osaks vähestele õnnelikele, teised aga suuremale arvule inimestele. Välisriigid jagunesid samuti kaheks: „vennalikud sotisialismimaad“ Ida-Euroopas ja kapitalistlikud riigid. Esimestesse pääses kergemalt kui teistesse.

 

Autorid räägivad ka õhu-, vee- ja raudteetranspordist, kuid ka kultuuriteemadel on veel juttu – näiteks raamatud ja nende tegijad – raamatusarjad „Seiklusjutte maalt ja merelt“, „Suuri sõnameistreid“, „Maailm ja mõnda“, „Loomingu Raamatukogu“, kuid ka luulekassetid, eesti keeles ilmusid Homerose „Ilias“ ja „Odüsseia“.

Ilmusid Eno Raua „Sipsik“ ja „Naksitrallid“, Heino Kiige „Tondiöömaja“, Ülo Tuuliku „Sõja jalus“, 1968 hakkas ilmuma „Eesti Nõukogude Entsüklopeedia“ (kaheksa köidet ja täiendköide), 1976. aastal oli meie loetavamaks raamatuks Martti Paloheimo, Mauri Rouhonkoski ja Mirja Rutaneni kirjutatud „Avameelselt abielust“ (selle raamatu tiraaž oli 80 000 + 80 000 eksemplari!).

 

Kirjandusele järgneb film, meie silmapaistvamad ehitised (Tallinna Kaubamaja, Kirjanike Maja, Rocca al Mare Vabaõhumuuseum, Balti soojuselektrijaam, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, Lillepaviljon, kohvik Tuljak, kohvik Merepiiga Rannamõisas (see põles 1992. aastal maani maha), EKP keskkomitee hoone ehk nn Valge maja Tallinnas, Viru hotell jt).

 

Kuid ka see pole veel kõik, sest saame lugeda ka meie mänguasjadest ja nende tootmisest – Salvo, Norma, Polümeer; lisaks veel ka Tallinna Kaubamaja, ajakiri Siluett ja puhvaika; president Kekkoneni ja šahh Pahlavi külaskäik Eestisse.

Viimastes peatükkides meenutatakse suuri loodusõnnetusi ja inimohvritega intsidente, vastupanuliikumist ja noorterahutusi ning 1980. aasta olümpiamänge Moskvas ja Tallinnas. Neid olümpiamänge mäletan minagi ja oli see ju igati põnev ettevõtmine, mis oli lähedalt seotud ka Tallinnaga.

 

Selline raamat see „Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“. Igati huvitav meenutus neile, kes on ise sellest ajast pärit või neile, kes tahavad teada saada, kuidas see elu toona ikka oli.

 

Rex Stout


„Mustad orhideed“


(Tänapäev)


 

„Mustad orhideed“ sisaldab kahte Nero Wolfe’i juhtumit. Mõlemad algavad Wolfe’i jaoks piinarikkalt.

Esimesel juhul peab ta kodunt välja minema ning liikluse ja lillenäituse ohtusid trotsima.

 

Teisel juhul tungib tema koju sisse tüütu naisterahvas, kel mõni aasta varem oli jätkunud jultumust kutsuda Wolfe’i oma peole detektiivi mängima.

 

Kuid mõlemal puhul viivad sündmused peagi mõrvani. Lahendust otsides Wolfe’il eriti pingutada ei tule. Hoopis rohkem huvitavadki teda tegelikult ainulaadsed mustad orhideed, mille esimene juhtum tema valdusesse toob ning mis teise käigus jälle välja ilmuvad.

 

 

„Mustad orhideed“ on Rex Stouti Nero Wolfe'i topeltmüsteerium, mille avaldas 1942. aastal Farrar & Rinehart, Inc. See on ühtlasi Stouti esimene Wolfe´i juhtumite köide, mis koosneb kahest loost, ja esimest korda avaldati see lühendatud kujul ajakirjas The American Magazine: "Mustad orhideed" (august 1941, lühendatult "Surm kannab orhideed") ja "Surm saadab südamliku kutse" (aprill 1942, lühendatult "Kutse mõrvale").

 

Mõlema loo peategelaseks on Nero Wolfe, kaasa lööb ka tema abiline Archie Goodwin. Wolfe´i lugude fännid on ütelnud, et Wolfe ja Goodwin on mõlemas loos suurepärases vormis ja lahendavad mõlema loo mõrvad lennukalt.

 

Esimene lugu puudutab nutikalt väljamõeldud mõrva New Yorgi iga-aastasel lillenäitusel. Teises osas toimub mõrv (mürgitamine) New Yorgi kõrgklassi eduka peokorraldaja fantastilises Riverdale'i majas, kus elab ka mitmeid eksootilisi loomi.

 

Raamatu alguses on Archie Goodwini (on ju tema ka Nero Wolfe´i juhtumite jutustaja) sissejuhatus, milles ta tõdeb, et ta ei tea, kui palju on möödunud aasta vältel baarides ja lõunalaudade ääres mõistatud selle üle, kuidas Nero Wolfe need mustad orhideed endale sai. Trükis on Goodwin näinud kolme varianti: ühte möödunud suvel pühapäevase ajalehega kaasas käivas ajakirjas, ühte mõne kuu eest ühes New Yorgi kõmuveerus ja ühte ajakirjade liidu ametlikus teadaandes tol korral, kui üks kimp neid orhideesid ilmus ootamatult teatavale matusetseremooniale Belfordi memoriaalkabelis.

Ja Goodwin täpsustab, et nii ongi selles raamatus kaks iseseisvat Nero Wolfe´i juhtumit, kaks erinevat inimestegruppi. Esimeses on õige informatsioon selle kohta, kuidas Wolfe need orhideed sai. Teine räägib sellest, kuidas ta lahendas ühe teise mõrva, kuid sellega kaasneb üks mõistatus, mis Goodwini hinge näribki…

 

Miljonärist orhideede kasvataja Lewis Hewitt on oma Long Islandi kasvuhoones hübridiseerinud kolm musta orhidee taime. Nero Wolfe ei suuda seda uskuda ja tal on kange soov neid taimi endale saada. Seetõttu külastavad Wolfe ja Archie Goodwin New Yorgi iga-aastast lillenäitust, kus on eksponeeritud Hewitti orhideed.

Ühel teisel eksponaadil on ka üsnagi omanäoline, suvist piknikku matkiva noorpaari igapäevane esinemine. Selle noorpaari naispool ehk Anne Tracy köidab nii Archie, Hewitti kui ka noore eksponendi Fred Updegraffi tähelepanu.

 

Wolfe'i näitusekülastuse ajal tapetakse Anne piknikupartner Harry Gould, keda tulistati lehestiku sisse peidetud relvast pähe. Püstoli päästik on kinnitatud pika nööri külge, mis ulatub eksponaadi taga olevasse esikusse.

 

Pärast väikest järelepärimist näitab Wolfe Hewittile, kuidas tema jalutuskeppi kasutati nööri tõmbamiseks ja tulistamiseks, millega Gouldi tapeti. Hewitt on hirmul, mis juhtuks siis, kui saadakse teada, et mängus on ka tema jalutuskepp.

Wolfe pakub miljonärile lahendust - vastutasuks kõigi kolme musta orhidee taime eest, mis on ainsad olemasolevad, lahendab Wolfe mõrva ja toimetab kurjategija politseisse, avalikult avaldamata Hewitti seost kuriteoga. Hewitt nimetab seda väljapressimiseks, kuid allub.

 

Lisaks Anne´ile on mängus veel üks naisterahvas – Rose Lasher. Ta on elanud koos mõrvatud Harry Gouldiga. Goodwin leiab Rose´i kohvrist kummalisi trükiseid: väljalõige Hewitti artiklist taimehaigusest (Kurume kollatõbi), mis on laialehelistele igihaljastele taimedele saatuslik; postkaart Rose'ile Harrylt, postitempliga Salamanca, New Yorgi osariik; ja töökäsk garaažist, samuti Salamancast.

 

Wolfe paneb Rose'i arutlema Gouldi ebameeldivate omaduste üle. Wolfe saab teada, et kuigi Gould töötas aednikuna, omandas ta ootamatult pangakonto, millel oli mitu tuhat dollarit. Mille eest? Taimehaiguste rünnaku eest?

Oma üldise teadlikkuse põhjal aiandusest teab Wolfe sedagi, et taimehaiguste rünnak laastas uue laialehiste igihaljaste taimede istanduse, mis asus umbes kaheksakümmend miili Salamancast läänes ja kuulus Updegraff Nurseriesile! Sama taimehaigus oli mõjutanud ka näitust, kus ka Anne ja Gould kaasa lõid.

 

Nüüd palub W. G. Dill, üks näitust sponsoreeriva ettevõtte omanik, Wolfe'il seda kõike uurida. Kuigi ka härra Dill on üks igati kahtlane tegelane …

 

Seega, kahtlusaluseid on mitmeid! Miljonär Hewitt, W.G. Dill, Anne ja Rose! Kas surma põhjus võibki olla seotud taimehaigusega, et konkurentidele kahju teha või hoopis armastusega? Mine võta kinni. Kas raha või armastus?

 

Nii nagu ikka, Wolfe on jällegi tasemel ja tema mõttetegevus, ülekuulamisoskused panevad mõrvari „liikuma“ ja lõpplahendus on üsna ootamatu.

 

Ja kellele jäävad need mustad orhideed?

 

 

"Surm saadab südamliku kutse" on Rex Stouti Nero Wolfe'i krimiromaan (novell?), mis avaldati esmakordselt lühendatud kujul ajakirja The American Magazine 1942. aasta aprillinumbris. See ilmus esmakordselt raamatu kujul novellikogus „Mustad orhideed“, mille avaldas Farrar & Rinehart 1942. aastal.

 

Bess Huddleston korraldab New Yorgi kõrgklassile pidusid. Ta on Wolfe'iga varemgi suhelnud, siis kui ta tahtis, et Wolfe mängiks detektiivi peol, kus oleks etendatud mängumõrva, kuid Wolfe keeldus osalemast. Õigupoolest oli Wolfe sellise ettepaneku tõttu tõelises raevus, kas inimesed siis ei tea, et ta ei käi oma majast väljas, ainult äärmisel juhul teeb ta seda, siis kui on mängus orhideed või hea toit.

 

Archie Goodwin oli toona pisut pettunud. Raha, mida Wolfe´ile pakuti oli korralik, ka Goodwin oleks oma osa saanud ja oli ju miss Huddleston New Yorgi kõrgklassi läbi aegade kõige edukam pidudekorraldaja. Tema kuulsus oli peaaegu võrdne Wolfe´i omaga ja Archie arvates oleks sellise kunstniku talentide kombinatsioon väärinud tähelepanu.

 

See juhtus kaks aastat tagasi. Nüüd oli kuum augustikuu ja miss Huddleston vajas Wolfe´i abi! Ta tuligi Wolfe´i juurde kaasas ümbrik kirjaga. Seal oli saadetud mrs Jervis Horrocksile (tema oli üks miss Huddlestoni klientidest). Kirjas oli, et mrs Horrocksi tütrele oli kirjutatud vale ravimit. Kas dr Brady tegi seda võhiklikkusest või oli tegemist millegi muuga? Seda pidi Bess Huddleston teadma!

Oli ka teine kiri, mida preilil kaasas ei olnud, kuid see oli kirjutatud taaskord ühele tema kliendile. Kirjas vihjati, et miss Huddleston teab, kellega ühe härra naine enamiku oma õhtupoolikutest veedab!

Bess Huddleston soovis, et Wolfe lõpetaks laimukampaania – kui see jätkub, ei usalda kliendid teda enam ega palka teda oma pidusid korraldama.

Miss Huddlestonil oli kaks töötajat, peokorraldaja abi Janet Nichols ja sekretär Maryella Timms. Mõlemal on juurdepääs sama tüüpi kirjatarvetele ja kirjutusmasinale, mida kasutati kirjade jaoks.

Miss Huddleston oli kindel, et teab, kes neid laimukirju saadab, kuid Wolfe´il tuleb seda nüüd tõestada! Wolfe soovitab too salapärane kirjakirjutaja sel juhul lihtsalt vallandada, kui miss Huddleston on kindel, et sellest poleks abi, see ei lõpetaks kirjade saatmist …


Üks asi, mida tasub siinkohal välja tuua on see, et Bess Huddleston teab, et mrs Horrocksi tütar oli olnud haige ja teda oli ravinud dr Brady. Tütar oli kriimustanud end ratsakooli tallis ja veidi hiljem teetanusega nakatunud ja sellesse ka surnud … Veidi hiljem … selleni ma veel jõuan.

 

Nero Wolfe käsib nüüd miss Huddlestonil saata enda juurde preili Nicholsi ja Timmsi.

 

Nad teevad seda ja jõuavad hetkel, mil Wolfe ja detektiivi köögipealik Fritz arutavad selle üle, kuidas valmistada veiseliha-kartulikotelette. See on Wolfe´i köögis pikka aega olnud probleem, mida pole kunagi rahuldavalt lahendatud.

Miss Timms kuuleb dilemmast ja läheb kööki appi. Maryella Timms teab, mis on selle toidu saladus! Nendeks on värsked searupskid. Need tuleb koos sibulamahlaga oliiviõlis kergelt läbi praadida ja Wolfe ei suuda uskuda, kui selgub, et searupskid on selleks võluvitsaks!

 

Wolfe'ile avaldavad preili Timmsi teadmised nii suurt muljet, et ta lubab tal hiljem endaga koostööd teha ja Wolfe kirjutab Harvardi professorile searupskite ja veiseliha-kotlettide kohta.

 

Peale kulinaaria ei saa Wolfe aga Nicholsilt ja Timmsilt mingit kasulikku teavet ning seetõttu saadab ta Archie preili Huddlestoni uhkesse majja, et asja edasi uurida.

 

Seal võluvad Archiet mänguline šimpans, kaks karu ja alligaator! Ta kohtub ka preili Huddlestoni venna Danieli, tema vennapoja Larry ja meditsiinidoktor Alan Bradyga, kes on veetnud aega koos Janet Nicholsiga.

 

Archie ei jõua esialgu majas olles palju kaugemale kui Wolfe oma kontoris, kuid Goodwin joob terrassil koos erinevate inimestega kokteile. Kui ülemteener toob rohkem jooke, ehmatab šimpans teda ja klaasikandik kukub maapinnale. Suurem osa klaasikildudest puhastatakse, kuid preili Huddlestoni varvast lõikab klaasikild, mis oli tema sussi sees. Kuna mängus on mitmeid eksootilisi loomi, otsustab dr Brady ravida preili lõikekohta joodiga.

Vähem kui nädal hiljem on preili Huddleston surnud, olles läbi elanud teetanuse tõttu piinavalt valusa ja pika surma.

 

Meenutagem selle loo algust. Jällegi dr Brady, jällegi teetanus. Kas siin on midagi kahtlast?

 

Kuna preili Huddleston on surnud, siis tahab Wolfe´i uurimise lõpetada, kuid Archie jätkab … ka Daniel Huddleston jätkab ja läheb tülli isegi politseiga, kuid ta on kindel, et ta õde mõrvati.

 

Kui selgub, et ühes joodipudelis (mis preili Huddlestoni majapidamisest leiti) oli hoopiski argürool ja see oli teetanusebatsille täis tuubitud, siis on selge, et preili Huddleston mõrvati!

Kõik viitab dr Bradyle, sest oli tema ju ka hobusetallis juures mulda käinud võtmas, kusjuures just tallide juures võib kindlasti ka teetanusebatsille leida!


Ja veel. Ühel hetkel on ka Janet Nicholsi elu ohus, sest ka tema on end vannitoas teetanusega nakatatud klaasikilluga lõiganud! Preili Nicholsi elu ohtu ei satu, sest Goodwin ja Wolfe reageerivad kiiresti, kuid miski häirib preili Nicholsi juhtumi juures ka lugejat, nagu ka Wolfe´i.

 

Lõpuks kutsub Wolfe peaaegu kõik tegelased oma kabinetti, samal ajal üritab sinna sisse saada ka politsei, sest ka neil on omad kahtlused ja kahtlusalused. Kuid, uskuge mind, lõpuks saame kõik teada üsna ootamatu tõe, kes selle salakavala mõrvaplaani sepitses ja miks ta seda tegi. Nii nagu ikka, mängus jällegi raha ja kübe ehk armastustki …

 

Kas ka selles loos kuuleme mustadest orhideest? Loo viimasel küljel veidi ikka!

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter