Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

L. Frank Baum


Illustreerinud Robert Ingpen


„Võlur Oz“


(Pegasus)


 

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv kaasahaarav muinasjutt jutustab väikesest tüdrukust Dorothyst, kelle keeristorm kannab salapärasele Ozi võlumaale. Seal saab ta sõbraks Hernehirmutise, Plekkmehe ja Argliku Lõviga. Koos asuvad nad mööda kollast telliskiviteed teele Smaragdlinna, et leida üles võlur Oz, kes täidaks nende soovid.


Raamatus on üle 70 värvilise illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik Robert Ingpen, kes on Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat ja 2020. aasta Astrid Lindgreni mälestusauhinna kandidaat.

 

Lyman Frank Baum (1856-1919) oli USA kirjanik ja ajakirjanik, kelle kuulsaim teos on kindlasti „Võlur Oz“ (ilmus esimest korda 1900), mille põhjal on tehtud ka samanimeline ja väga imeline muusikafilm aastal 1939. Filmis kehastas Dorothyd 16-aastane Judy Garland, ja kindlasti teate ka selles filmis kõlanud suurepärast laulu „Somewhere Over The Rainbow“.

„Võlur Oz“ kuulub kindlasti maailma lastekirjanduse kullafondi, mida saab ütelda ka samanimelise filmi kohta.

Kokku kirjutas Baum 15 võlur Ozi maailmaga seotud lasteraamatut, lisaks veel luuleraamatud ja muud fantaasiaraamatud, kusjuures kõiki neid kirjutas ta erinevate varjunimede all. Seda peaks ka mainima, et Baumil oli ka endal neli poega, kellele ta õhtuti lugusid jutusid, ja sealt need Dorothy ja Ozi lood alguse saidki. Baum kirjutas oma lood raamatuks, avaldas need oma kulu ja kirjadega, ja saavutas tohutut edu ja menu. On ju ameeriklaste jaoks „Võlur Oz“ üks tähtsamaid lasteraamatuid veel ka täna.

 

Pärast Baumi surma kirjutasid paljud kirjanikud Võlur Ozi lugusid edasi, kuulsaim neist kindlasti Ruth Plumly Thompson, kes on kirjutanud kokku 19 Ozi-raamatut!

 

„Võlur Oz“ on küll raamat, mis ilmus väga palju aega tagasi, kuid see on imeline ja ajatu lugemine ka praegu. Tegelikult igati seikluslik ja imeline lugemine, omamoodi muinasjutt. Usun, et seda on paljud inimesed lugenud, kuid seda tasub ikka ja jälle uuesti lugeda, sest raamatus on palju positiivset, mis võiks mõjutada ka tänapäeva lapsi ja inimesi.

Väike tüdruk, kel nimeks Dorothy elab koos onu ja tädiga maal, farmis Kansases, kuid äkitselt tekib tuulispask, mis võtab endaga kaasa maja, milles Dorothy elab, kuid ka Dorothy ja tema vahva koerakese, kel nimeks Toto.

Majake koos Dorothy ja Totoga maandub Ozi-nimelisel maal, kusjuures maandub maja selle maa idaosa oma võimu all hoidnud jubeda Idanõia peal, nii et nõid saab surma. Kohalikud (need on nämmikud, sellised väikesed, sinist värvi inimesed/päkapikud) arvavad, et ka Dorothy on võimas nõid, kes suutis alistada kurja Idanõia. Lisaks on tal seljas ka sinise-valgeruuduline seelik, ja sinine on nämmikute värv, valge heade nõidade värv.

 

Hea Põhjanõia soovitusel alustab Dorothy teekonda Ozi maa keskmes asuvasse Smaragdlinna. Dorothy loodab, et äkki suudab võlur Oz aidata tal pääseda tagasi koju Kansasesse. Dorothy saab endale ka jubeda Idanõia võlukingad, Põhjanõid annab tema otsaesisele kaitsva suudluse, nii ei tohiks keegi pikal teekonnal Dorothyle halba teha. Tee Smaragdlinna on kaetud kollaste tellistega.

 

Teekonnal Smaragdlinna liituvad tüdruku ja koeraga veel ka Hernehirmutis, Plekkmees ja Lõvi. Seltskond on kirju, kõigil neil on omad plussid ja miinused, kuid üheskoos on nad igati tublid ja vaprad, et igasuguste ohtude ja raskustega silmitsi olla. Tuleb olla vaid nuitikas, julge, siis saad kõikidest raskustest jagu, ja kindlasti on vaja ka häid sõpru.


Esimesena liitub Dorothy ja Totoga Hernehirmutis, kes valvad põldu lindude eest. Dororthy aitab Hernehirmutise maha ja too räägib tüdrukule oma loo. Saame teada, kuidas ta on valmis tehtud, kuidas ta on üleni õlgedest, ja ta sooviks saada oma õlgedest pea sisse veidi arunatukest, ja äkki võlur Oz suudaks seda talle anda.

Seejärel aidatakse rooste läinud Plekkmeest, kes räägib samuti oma loo. Selgub, et kunagi on ta olnud inimene, kuid kurja nõia plaanide tõttu on kogu tema keha vahetatud välja plekist jalgade, käte, pea ja kehaga, ja tema unistuseks oleks saada endale süda, et tunda armastust, mida ta kunagi ühe kena neiu vastu tundis.

Meie seltskonnaga liitub veel ka Lõvi, Esimene kohtumine on üsna hirmuäratav, kuid Dorothy on julge tüdruk, tema astub Lõvi vastu välja. Ja selgub see, et meie Lõvi on hirmus arg! Loomade kuningas ja arg? Nii see on. Ka Lõvi räägib oma loo, ja tema sooviks saada endale veidike julgust. Kas võlur Oz suudaks aidata ka teda?

 

Nüüd jätkatakse põnevat ja seiklusrikast teekonda Smaragdlinna, et kohtuda võlur Oziga.


Teekonnal puututakse kokku igasugu raskuste ja takistustega, tuleb ületada kuristik, kohtutakse kalidaadega (karu kere ja tiigri peaga olendid), sõidetakse parvega mööda jõge, kusjuures ka parve peavad meie peategelased ise valmistama (peaasjalikult teeb seda Plekkmees), peatutakse uinutaval moonipõllul (moonide lõhn põhjustab sedavõrd sügava une, et sellest on raske üle saada, meie Lõvi jääbki sügavasse unne).

Teekonnal on siiski ka abilisi, näiteks väikesed ja tragid põldhiired ja nende kuninganna. Terve teekonna mõtisklevad peategelased ka selle üle, milline võiks võlur Oz välja näha ja kas ta ikka suudab neid aidata.

Smaragdlinna jõutakse, ja saadakse ka võluri „jutule“, kusjuures võlur räägib kõigi nelja peategelasega ja ilmutab neile erineval kujul – kord on ta lihtsalt tohutu suur pea tooli peal, kord maailma ilmusam naine, kelle seljal säravad tiivad, kord hirmuäratavaim koletis, kord lihtsalt suur tulekera. Võlur Oz ei ole veel valmis peategelasi aitama, kuid nad kõik saavad ühe ja sama ülesande, nad peavad tapma kurja Läänenõia, siis oleks ta nõus neid aitama.

Nii peavad Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi minema otsima kurja Läänenõida, aga kust teda leida. Smaragdlinna väravavalvur teab ütelda, kui nõid saab teada, et nad on vilkide maal, siis otsib ta neid ise üles ja teeb oma orjadeks. Risk on suur, kuid meie reisiseltskond asub teele. Ja ei möödu palju aega, kuid jube ja kuri Läänenõid saab teada, et võõrad liiguvad tema maal. Nüüd saadab ta oma „käsilased“ meie reisiseltskonda hävitama – „käsilasteks“ on suured hundid, metsikud varesed, tigedad mustad mesilased, tiivulised ahvid, kuid peategelased ei anna alla, nad võitlevad visalt, kuigi just tiivulised ahvid on need, kes viskavad Plekkmehe kõrgelt kaljudele alla, Hernehirmutis rebitakse tükkideks, Lõvi viiakse vangi ja Dorothyst saab kurja Läänenõia ori. Kuri Läänenõid soovib endale saada Dorothy võlukingad, sest siis ei saaks enam mitte keegi tema vastu, ja ühe kinga ta kätte saab, kuid teist õnneks mitte. Ja täiesti juhuslikult, puht kogemata suudab Dorothy „alistada“ ka Läänenõia. Kuidas see käib, seda ma Sulle praegu ei räägi, raamatut lugedes saad teada.

Vilkide abiga saadakse „eluvaim“ sisse ka Plekkmehele ja Hernehirmutisele, ja tiivuliste ahvide abiga jõutakse tagasi Smaragdlinna, kus selgub üks üsna uskumatu seik võlur Ozi kohta. Selgub, et ta polegi võlur, ta on hoopis .... No seda ma ka ei tahaks hetkel välja lobiseda. Kui loed, siis saad teada, kuid see on vägagi ootamatu ja teeb meele kibedaks ka meie peategelastel. Kas võlur Oz, kes polegi sedavõrd võlur, suudab kõiki aidata? Ütleme nii, et ta suudab, kuid väga olulisel kohal on see, et Hernehirmutis ise usub, et tal on aru peas, et Plekkmees usub, et tal on süda rinnus ja Lõvi usub, et ta on joonud jooki, mis teda julgeks teeb, ja tegelikult – äkki oli neil kõik see juba ka varem olemas...

Kuid sellega meie lugu veel otsa ei saa. Dorothy ja Toto, Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi käivad veel portselanmaal, kohlukeste maal, kus nad näitavad jällegi üles julgust ja vaprust, kohtutakse hea Lõunanõiaga.


Muinasjutuline „Võlur Oz“ lõpeb positivselt, nagu enamus muinasjutulise lugusid ikka lõpeb. Kuidas täpselt? Selle pead ise välja selgitama. Igal juhul leiavad oma koha Plekkmees, Hernehirmutis ja Lõvi. Kas ja kuidas Dorothy ja Toto koju saavad? See selgub raamatu viimastel lehekülgedel.

 

Imeline lugu see „Võlur Oz“, mida võib öelda ka Robert Ingpeni imeliste illustratsioonide kohta, mis sellele loole ja raamatule täiesti uue hingamise annavad. 1936. aastal sündinud austraallane Robert Ingpen räägib raamatu lõpus mõne sõnaga ka sellest, miks just „Võlur Oz“, ja selgub seegi, et see klassikaline lugu on üheksas väljaanne Ingpeni klassikasarjas. Hakkasin uurima veebi avarustest ja leidsin, et muu hulgas on Robert Ingpen illustreerinud raamatud „Salaaed“, „Peeter Paan“, „Inetu pardipoeg“, „Džungliraamat“, „Alice Imedemaal“, „Pinocchio“, „Tuulesahin pajudes“, „Aarete saar“, „Tom Sawyer“ jpt. Ja seda ka, et eks ole Robert Ingpen ka ise lastele raamatuid kirjutanud.

Mati Kaal


„Minu sõbrad Serengetis“


(Tänapäev)


 

Mati Kaal on Eestist pärit safarituristide loodusjuhina käinud Tansaanias kauem kui kümme aastat ja rohkem kui kakskümmend korda. Käesolevas raamatus pajatab ta oma Tansaania-sõprade kirjust seltskonnast kuulsa Serengeti hiidrände valguses. Kes on need loomad, kes sellel lõputul tasandikul alatises liikumises on? Mis neid sedasi liikvel hoiab? Milliseid rohusööjatest konkurente, kiskjaid, esikloomi, linde, roomajaid ja selgrootuid nad oma igikestval teekonnal kohtavad?

Juttu tuleb ka rändeteele jäävast taimestikust, eriti puudest, kohalikest inimeseloomadest, eriti maasaidest, ning Oldupai kuristikust, mida võib pidada üheks inimkonna hällidest. Serengeti fauna ja floora asjatundlikke, hoolivaid ja muhedaid kirjeldusi täiendab mitusada imelist värvifotot.

 

Ma olen varem lugenud Mati Kaalu sulest hiiglama vahvat ja huvitavat raamatut maailma ulukkassidest. Sellel oli pealkirjaks „Kuningas Leo imeline uni“ (koos Sandor Martin Sterniga, 2004, kirjastus Huma) ja ka raamatusarjas „Pääsuke“ ilmunud raamatuid „Pruunkaru“ (1980, Valgus) ja „Hunt“ (1983, Valgus), mistõttu võiks öelda, et hämmastavalt vähe on ilmunud Mati Kaalu sulest raamatuid. On ju ta siiski üks meie kuulsamatest loodusemeestest, endine loomaaia direktor ja eestvedaja, mees, kes on esinenud teles, raadios ja mujal.

Mõned head aastad tagasi oli mul võimalus ühel jõulupeol kuulata Mati Kaalu loengut, milles ta rääkis just Serengetist ja suurtest, uhketest loomadest, kes seal toimetavad. Õnneks on olnud mul võimalus ka Mati Kaaluga kohtuda ja teda intervjueerida ajakirja „Lemmik“ jaoks ja rääkida loomaaedade teemal.

 

Ja veel. Mulle meenub veel üks raamat. „Serengeti ei tohi surra“, autoriteks isa-poega Bernhard ja Michael Grzimek. See ilmus eesti keeles 1978. aastal, raamatusarjas „Maailm ja mõnda“, väljaandjaks Eesti Raamat. See oli üks minu lapsepõlve suurtest lemmikutest, vähemalt loodusraamatute seas ja see jutustas põneva loo Serengeti rahvuspargist, mis asutati 1940. aastal 1 450 000 ha suurusel territooriumil savannikaitsealana.

 

Nüüd saan tagasi uue raamatu abiga Serengetisse.

 

Raamatu kaanelt vaatab vastu uhke isalõvi. Vägev! Seejärel pühendus, sisukord ja kaart, kust näha Serengeti rahvusparki.

Raamatu kaassõnas tõdeb Mati Kaal, et teda on alati köitnud loodus, eriti loomad. Ta kinnitab, et huvi loomariigi vastu on juba alates varasest lapsepõlvest juhtinud kõiki tema tegemisi ja määranud kogu tema elukäiku.

Saame teada, et Mati Kaal õppis Tartu Ülikoolis bioloogiat ja ta lõpetas selles 55 aastat tagasi bioloog-zooloogina (loomaökoloogina).

Pärast ülikooli suunati Mati Kaal tööle Tallinna Loomaaeda, kus ta oli juba ka menetluspraktika ajal veidi toimetanud. Toona asus Mati Kaal tööle loomaaia asedirektorina ja veidi hiljem sai temast juba loomaaia direktor.


2011. aasta sügisel tehti Mati Kaalule ettepanek hakata ka loodusjuhina Eestist pärit safarituristidele emakeeles Tansaania loomi tutvustama. Tänaseks on Mati Kaal Tansaanias käinud juba 20 korda.

COVID-19 aegu pandi maailm lukku. Ka loomasafareid ei toimunud. Tänaseks on safarid jällegi tagasi.

 

Mati Kaal kinnitab, et on loomariigi üüratus mitmekesisuses enam tegelenud just imetajatega ja see on kindlasti olnud märgatav reiside ajal Aafrikas ning torkab silma ka raamatus kirjeldatud sõprade valikus.

 

Edasi juba Serengeti juurde. Saame lugeda, et Serengeti tähendab maasai keeles lõputut tasandikku ja paremat nimetust sellele silmapiirist silmapiirini laiuvale otsatult lagedale alale polegi võimalik välja mõelda.

Tänapäeval tähistatakse selle nimega eelkõige ligemale ühe kolmandiku Eesti suurust (14 763 km2) maailmakuulsat riiklikku ravusparki Põhja-Tansaanias. Edasi räägib Mati Kaal meile Serengeti tekkimisest, kliimast, ökosüsteemist, maastikust, taimestikust, sademetest ja loomade hiidrändest. Jätan selle Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Järgmises peatükis on juttu loomade hiidrände emasest muljest. Seejärel küsib raamatu autor, kust need loomad küll tulevad ja kuhu niiviisi lähevad? Lisaks veel vastus küsimusele, kes kõik need rändurid on. Juttu on valgesaba-gnuudest ja sinignuudest, kuid gnuudele sekundeerivad ka sebrad (kõrbesebra ehk grevi sebra, mägisebra, savannisebra, böömi ehk granti savannisebra, tšapmani savannisebra). Gnuudele ja sebradele järgnevad arvukuselt Thomsoni gasellid.

 

Edasi loeme sellest, kuidas hiidränne on suutnud siiani säilida? Juttu on sündmustest, mis päädisid rahvuspargi sünniga. Mati Kaal tutvustab lugejale professor Grzimekit ja tema poega, saame teada, mida nad Serengetiga seoses korda saatsid. Kui tähelepanelikult minu kokkuvõtte sissejuhatust lugesid, siis oli juttu ka just nende meeste kirjutatud raamatust, mida mul lapsepõlves lugeda meeldis.

 

Järgmine peatükk jutustab sellest, milliseid konkurente, muid rohusööjaid need Serengeti rändurid oma matkateel kohtavad. Loomade valik on uhke ja võimas: kongon ehk ida-aafrika õhvantiloop, topi ehk ida-aafrika lüüraantiloop, harilik vesivohlu, defassa vesivohlu, harilik redunka ja mägiredunka, lõuna-võsapukk, harilik kanna ehk põderantiloop, granti gasell, impaala, kirki dikdikki, harilik kaljupukk, harilik oriibi, aafrika ehk kahvripühvel (Mati Kaal kinnitab, et Aafrika kõige ohtlikumad loomad on tegelikult pühvlid).

Pühvlite ohtlikkuse poolest võitlevad nendega enim jõehobud – harilik jõehobu, kääbusjõehobu.

Kõige lustlikumad tegelased Aafrika sõraliste seas on „Pumbad“ ehk harilikud tüügassead. Sõraliste seast leiab ka tõelisi hiiglaseid – kaelkirjakud! Neid on kolme liiki: põhja-kaelkirjak, lõuna-kaelkirjak ja maasai kaelkirjak.

Sebrade sugulaste hulka kuuluvad ka ninasarvikud! Näiteks Ida-Aafrika teravmokk-ninasarvik. Nende juurest liigume edasi elevantide juurde – aafrika savannielevant, aafrika metsaelevant. Juttu on ka elevantide väikestest sugulastest maismaal ehk damaanidest. Neidki on erinevaid liike – lõuna-puisdamaanid, võsadamaanid ja kaljudamaanid.

 

Järgmises peatükis räägib Mati Kaal sellest, millised murdjad meie rändureid ees ootavad.

Eelkõige ootab neid kuninglik vastuvõtt – lõvi! Kuid „siniverelisi“ on teisigi ootamas – aafrika leopard, gepard, kuid ka serval ja karakal. Kuid kiskjaid on teisigi, näiteks koerlased – tähnikhüään, harilik ehk kuldšaakal, susišaakal ehk huntšaakal, tumeselg- ehk mustselg-šaakal, juttkülg-šaakal ja ka hüäänkoer.

Koerlasi on veel teisigi, näiteks kõrvukrebane.

Savannis uitab ringi veelgi pisemaid murjaid – kääbusmangusti, vöötmangustid.

 

Meie loomalugu Serengetis jätkub inimeste lähemate ja kaugemate sugulastega, esikloomadega. Valik on rikkalik – senegali galaagod, hiidgalaagod, lõuna-rohepärdikud, diadeempärdikud, anuubispaavianid ehk oliivpaavianid, sansibari punakoolobused.

 

Edasi on juttu tiivulistest. Harilikud jaanalinnud, somaalia jaanalinnud, Ida-Aafrika jaanalinnud, hiidtrapid, ruugetrapid, savannitrapid, lõuna-kroonkured, valge-toonekured, must-toonekured, savanni-toonekured, roosa-toonekured, sadulnokk-toonekured, aafrika marabud, koljathaigurid, hallhaigrud, savannihaigrud, veisehaigrud, naeruiibised, aafrika luitsnokk-iibised, vasarpead, lõuna-maasarvikud, kurgkotkad ehk sekretärlinnud, flamingod, voltpea-raisakotkad, kõnnu-kaeluskotkad, savanni-kaeluskotkad, pugal-raisakotkad, munk-raipekotkad, savannikotkad, stepikotkad, kuningkotkad, klounkotkad, kilg-merikotkad, kiltmaa-viud, must-harksabad, kiiver-pärlkanad jpt. tiivulised.

 

Järgmises peatükis peatub Mati Kaal roomajatel ja selgrootutel, nii suurtel kui ka väikestel. Selles raamatus saame tuttavaks neist mitmetega - niiluse korokodill, niiluse varaan, leopard-kilpkonn, unikilpkonn, harilik agaam, lakk-kameeleon, majageko, kapi haakelsaba-geko, kuid ka sõnnikumardikas, termiidid.

 

Lisaks loomadele ja lindudele jutustab Mati Kaal põnevaid lugusid ja esitab huvitavaid fakte ka puudest – harilik ahvileivapuu, vorstipuu, vihmavarju-astelakaatsia, lame astelakaatsia, tooniku-astelakaatsia, vilistav astelakaatsia, lühter-piimalill.

 

Järgmistes peatükkides viib Mati Kaal lugeja Oldupai kuristikku ehk ühte inimkonna hällidest ja peatub ka inimeselooma tegemistel. Saame teada, mis riik see Tansaania on, kes on maasaid (kuulsaim põlisrahvas Tansaanias), juttu on ka muudest põlisrahvastest (datoogad, hatsad).

 

Vot selline raamat see Mati Kaalu Serengeti sõprade raamat. 400 lehekülge väga huvitavad ja sisukat lugemist, palju huvitavaid teadmisi, põnevaid fakte, mida looma- ja loodusesõbral tasub meelde jätta. Lisaks veel ka suurepärane valik fotosid. Uhke raamat!

Katherine Howe


„Piraatluse ajalugu“


(Tänapäev)


 

Siit raamatust leiab maailma kõige (kuri)kuulsamate mereröövlite, nii naiste kui meeste lood alates 16. sajandist ja läbi Piraatluse Kuldse Ajastu kuni 19. sajandini välja. Silmalappide, puujalgade ja surnupealuuga lipu taga peitub sügavam tõde piraatide kohta, mis on täpselt sama põnev kui väljamõeldised!

Piraatluse eikellegimaa on tulvil paradokse ja vastuolusid, ootamatuid süžeepöördeid ja ehmatavaid ülestunnistusi: naised, kes meesteks riietatult Kariibi mere sadamaid rüüstasid; inglane, kes võttis vastu islami ja asus seejärel Põhja-Aafrika randu terroriseerima; või härrasmees, kes valis röövlielu naisevõtmise asemel.

Üle enam kui kolme sajandi ja kaheksa tuhande meremiili ulatuv „Piraatluse ajalugu“, mis on kokku pandud väljavõtetest ja katkenditest kohtupaberitest, ajaleheartiklitest, laevade logiraamatutest ja paljust muust, iseloomustab elavalt ja värvikalt kõiki oma aja tuntud ja vähem tuntud meremarodööre, alates jõletust Musthabemest või galantsest Stede Bonnetist, kellest räägib telesari „Our Flag Means Death“, kuni Henry Hirmsani, kellest on inspireeritud piraat loos „Printsessist pruut“, ning nendeni, kelle põhjal sündisid Pikk John Silver või Jack Sparrow. Unustatud ei ole ka naisi ‒ ei paljukardetud Zheng Yi Saod, kes lõi Lõuna-Hiina mere piraadiühistu, ega ka Anne Bonnyt ja Mary Reade’i. Vaheldumisi hirmus, naljakas ja mõtlemapanev on see ühtlasi lugu maailmast, mis ei ole ehk tänaseni ajaloo hõlma vajunud.

 

Ma mäletan, et üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli Werner Legere´i kirjutatud „Korsaaride hulka kadunud“ (ilmus eesti keeles 1973), mis jutustas Alžeeria korsaaride viimastest aastatest. Vahemere korsaarid olid segu mereröövlitest ja kaapritest, mistõttu köitis mereröövlite elu ja nende lood mind juba lapsepõlves.

Loomulikult saab siia juurde lisada Robert Louis Stevensoni legendaarse seiklusloo „Aarete saar“. Mul õnnestus lugeda raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ilmunud „versiooni“ (eesti keeles ilmus see juba 1958. aastal), mida vanaisa raamaturiiulilt õnnestus „laenata“.

Mingil hetkel seikles kapten Konkskäsi, seda J.M. Barrie raamatus „Peeter Paan“.

 

Mereröövlilugusid kirjutasid ka eesti autorid. Heino Väli kirjutas raamatud „Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel“ (1971) ja „Silver Ükssilm ja Admirali vanne“ (1981), rääkimata Aino Perviku „Arabella, mereröövli tütrest“ (1982).

 

Kohe alguses pean tõdema, et „Piraatluse ajalugu“ on üks hiiglama põnev ja kaasahaarav lugemine, sest nagu kirjastuse enda raamatutuvustuses öeldakse, on see kokku pandud väljavõtetest ja katkenditest kohtupaberitest, ajaleheartiklitest, laevade logiraamatutest ja paljust muust, mistõttu ei ole Katherine Howe kirjas kui raamatu autor, aga kui raamatu koostaja, kusjuures Katherine Howe on 19. sajandi alguses piraatidega sõda pidanud meremehe otsene järeltulija (seda kinnitab ta raamatu sissejuhatuses), ja tunda, et ega ta ei üritagi ilustada piraate ja nende kuritegelikku tegevust.

Mainida tasub sedagi, et just Howe on koostanud ka raamatu nõidadest (seda kümme aastat tagasi) ja kirjutanud palju ajaloolisi romaane.

 

Siin on piraate ja nende lugusid erinevatest sajanditest, on paljurahvuseliseid ja mitmekeelseid meeskondi, on orjakaubandust, naispiraate, kes maskeerisid end meesteks, on piraate, keda teatakse, on piraate, keda ei teata. Lisaks veel need, keda soosisid osade riikide juhid, on neid, kes pidi üksinda hakkama saama. Siin on uhkeid vallutusi, uhkeid varandusi, kuid ka üsna õnnetuid lõppusid, palju traagikat ja ka õudust.


Raamatu kohta on öeldud sedagi, et selle kaante vahel on jutustused „radikaalselt vabadest“ meremeestest, kes oli rohkem ookeanide kui ühegi maismaa rahva kodanikud. Raamatus on jõhkraid, ahistavaid ja inspireerivaid lugusid, mis tuletavad lugejale meelde avamere hiilgust ja ohte ning loodud kogukondade võrgutavat külgetõmmet.

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Katherine Howe, et tegelikult ei tea me piraatidest suurt midagi peale Halloweeni ja Hollywoodi stereotüüpide. Me ei tea, et 1726. aastal riputati ühe mehe surnukeha piraatluse eest hoiatamiseks kettidega Bostoni sadamsuu kõrval kalju külge, või et 1821. aastal ajasid piraadid Texase ja Louisiana piiril vilgast äri, müües Hispaania laevadelt röövitud orjastatud inimesi. Me ei tea Madagaskari külje all pisikesel troopilisel paradiisaarel asunud kurikuulsast piraadilinnast, mis oli tulvil eurooplastest, ameeriklastest ja aafriklastest, ega meesteks riietatud naistest, kes Jamaica rannikuvetes röövretki korraldasid, ega inglasest, kes pöördus islamisuku ja terroriseeris Põhja-Aafrika rannikut.

Katherine Howe täpsustab, et meil on piraatidest romantilised ettekujutused osaliselt seetõttu, et me ei tea neist midagi.

Ja veel. Piraadimeeskonnad koosnesid sageli mitmest etnilisest rühmast, olid mitmekeelsed, mitmerahvuselised ja harvadel juhtudel lausa mitmesoolised. Piraadina kohtu alla langenud meeste toimikutes on sageli kirjas nende päritolusadam, mitte sünniriik.

Piraadilaeva elukorraldus oli sõja- ja kaubalaevaga võrreldes egalitaarne ja nii on sellele viidatud kui omamoodi utoopilisele eksperimendile, protodemokraatiale.

Piraatide loo keskmes olev pinge asub seal, kus ristuvad vabaduse ja vabaduse puudumise äärmuslikud tingimused. Piraadiks hakanud mehed tegid seda sageli selleks, et tõsta mässu „ränga tööorjuse“ vastu, või oli tegu meestega, keda värvati vastu nende enda tahtmist jõuga mereväkke.

Kuldajastul sõltus piraatlus ka vabaduse puudumisest, olles lahutamatult seotud transatlantilise orjakaubandusega.

 

„Penguini piraadiraamat“ valgustab piraatidele omistatud romantika taha jäävat tõde – mis on sageli jõhker, vahel osavõtlik, sagedamini piinarikas.

Raamat sisaldab valikut esmaallikatest, milleks on väljavõtted omaaegsest teabekirjanduses, kohtuprotokollide ümberkirjutustest, ajakirjandusest ja laeva logiraamatutest, otsides age-ajalt tuge sekundaarsetest allikatest, ja need on esitatud kronoloogilises järjekorras, alustades 16. ja 17. sajandist, mil mõned kõige laiema tegevusulatusega ja kurikuulsamad piraadid saavutasid legendistaatuse; sellele järgnevad Kuldajastu (laias laastus 18. sajand), mil täiesti uus piraatide põlvkond end mingil määral eelmise põlvkonna lugudest eeskuju võttes välja kujundas; ning lõpuks 19. sajand, kui piraatlus hakkas merendusliku ohuna hääbuma, ent leidis kindla koha rahva kujutluses.

Geograafiliselt keskendub raamat peamiselt Atlandi ookeani maailmale, Kariibi merele, Vahemerele/Beberi rannikule ja Madagaskarile, tehes kiireid kõrvalepõikeid Lõuna-Hiina merele ja Sumatrale.

 

Raamatu koostaja lisab, et välja on valitud peamiselt tekstid, mida oleks hea lugeda, mis sisaldavad võimaluse korral pisut dialoogi ja tegevust. Raamatus on ka kaks lühikest lisa, milleks on väljavõtted kahest kõige tuntumast piraate kujutavast ilukirjanduslikust allikast: Pikk John Silver Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“ ja kapten Konkskäsi J.M. Barrie „Peeter Paanist“.

 

Katherine Howe meenutab ka oma ammust vaarisa Zachariah Gage Lamsoni, kes oma kireva meremehekarjääri käigus, mis kestis 1797. aastast kuni Grenadas 1846. aastal palaviku läbi saabunud surmani, võitles kaks korda piraatidega. Ühel korral oleks mees peaaegu surma saanud ja seejärel kinnitas, et ta ei lase piraatidel end enam mitte kunagi nii halvasti kohelda. See tal ka õnnestus, ja tema oskuslik kaitse oli sedavõrd edukas, et tema reisi kindlustanud kindlustusselts andis talle autasuks hõbemünte, millest kaks on raamatu koostaja käes!

 

Ma ei hakka Sulle seda põnevat ja kaasahaaravat piraadiraamatut ümber jutustama, kuid esitan siinkohal mõned nimed ja märksõnad, millest lugeda saad.

Raamatu esimene osa on 17. sajandist ja varasemast ajast. Esimene lugu viib meid 1570ndatesse aastatesse ja jutustab legendaarsest sir Francis Drake´ist. Järgmises peatükis peatume 1580ndates ja saame tuttavaks „Piraadikuninganna“ Grace O´Malleyga.

Kolmas lugu viib lugeja Tuneesiasse, 1605-1610, meile räägitakse Jack „Chakour“ Ward´ist.

Seejärel piraadist rabi Samuel Palache (Maroko, 1603-1614), William Jackson (Roatan, 1630.-1640. aastad), Thomas Veal (Lynn, Massachusetts, 1658), legendaarne Henry Morgan (Jamaica, kusjuures tema löödi 1674. aastal rüütliks, rääkimata, et tema nime kannab ka maailmakuulus rummimark).

Esimeses osas on neid kuulsaid ja kurikuulsaid piraate veel ja veel: Henry „Hirmus Piraat“ Mainwaring (Newfoundland, 1610ndad), Henry „Pikk Ben“ Avery (Atlandi ja India ookean 1690ndad), William Kidd (Madagaskar ja New York, 1695-1701) jt.

 

Jõuame raamatu teise osani. „Kuldajastu“, mis viitab 18. sajandile. See osa algab 5. septembril 1717 – piraatidele armuandmise väljakuulutamisega. Seejärel peatükid mitmetest piraatidest: Howell Davis (Kariibi meri ja Lääne-Aafrika, 1718-1719), Christopher „Billy Ükskäsi“ Condent (Nassau ja St. Mary, 1718-1720), Edward „Ned“ Low (Boston ja Kariibi meri, 1720-1723), Stede „Härrasmehest Piraat“ Bonnet (Barbados ja Põhja-Carolina, 1717-1718), Edward „Musthabe“ Teach (Põhja- ja Lõuna-Carolina, 1716-1718), Bartholomew „Must Bart“ Roberts (Atlandi ookean, 1719-1726), Samuel „Must Sam“ Bellamy (Bahama saared ja Cape Cod, 1717), kuid ka Anne Bonny ja Mary Reade (Port Royal, Jamaica, 1720-1721), Fanny Campbell (Lynn Massachusettsi osariigis ja Kuuba, 1775), Jose „Gasparilla“ Gaspar (Florida, 1782) jt.

 

Kolmas osa viib meid 19. sajandisse. Esimene peatükk jutustab meile esimesest Berberi sõjast (Alžeeria, Tunis, Tripoli, 1801-1805), ja seejärel jälle valik piraate: Zheng Yi Sao (Lõuna-Hiina meri ja Macau, 1801-1810), Jean Lafitte (New Orleans, Barataria ja Galveston, 1810-1821), selles osas saame tuttavaks ka mitme piraatide poolt vallutatud alustega nagu kuunar „Jane“, „Dover“, „Porpoise“, „Alligator“, „Belvidere“ jt.

 

Raamatu lõpus on lood Robert Louis Stevensoni „Aarete saarest“, J.M. Barrie „Peeter Paanist“, lisaks veel ka tänusõnad, lugemissoovitused ja märkused raamatu peatükkide kohta.

 

Seega, kes tahab lugeda piraatluse ajalugu, mis pole selline romantiline kokkuvõte või lugu, aga oluiselt realistlikum, jõhkram ja jubedam, siis see on just see õige raamat.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes


„Operatsioon Muumia. Detektiivibüroo Nr 2“


(Varrak)


 

Elvestadi muuseumis on näitus Vanast Egiptusest. Muuseumi peamiseks atraktsiooniks on iidvana muumia. Kui näituseks ettevalmistusi tehakse, juhtub aga rida õnnetusi. Kas kuulujutud vastavad tõele ja muuseumi õnnetused on põhjustanud muumia, kel lasub needus? Või on see keegi, kes proovib näitust saboteerida? Avasta Detektiivibüroo nr 2 uus juhtum.

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

 

See oli alles selle aasta suvel, kui tutvustasin Sulle „Detektiivibüroo nr 2“-raamatusarja uut raamatut „Operatsioon Mereröövel“, enne seda olid eesti keeles ilmunud raamatud operatsioonidest, mil nimeks: Kummitus (2023), Tsirkus (2022), Kilekott (2021), Pronksiplats (2021), Suvesaar (2020), Tuuleiil (2020), Nartsiss (2019), Päikeseloojang (2019), Varjumees (2018) ja Kõuepilv (2018). Kokku 11 raamatut ja Muumia-operatsioon on raamatusarja 12. lugu! Võimas!

 

Uuegi raamatu alguses näidatakse meile Elvestadi linnakaarti, sest just selles väikelinnas sündmused toimuvad. Seejärel meenutatakse meile raamatu peategelasi ehk tüdrukut, kel nimeks Tiril ja poissi, kel nimeks Oliver, sest nemad moodustavadki detektiivibüroo Nr 2, no ja koos nendega on ka koer, kel nimeks Otto ehk siis ehtne jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja.

Tegelasi on teisigi – Elvestadi muuseumi direktor, muuseumi töötajad (kujundaja, elektrik, maaler ja tisler), kaks valvurit ja muumia (tema on pärit Egiptusest).

 

Ja lugu algab. Tiril ja Oliver said kohe aru, et juhtub õnnetus, sest üks mees üritas redeli tipus tasakaalu hoida, kui ta üritas tohutut plakatit üles riputada. Redel oli kõikuma löönud, lapsed said aru, et mees hakkab kukkuma.

 

Tiril ja Oliver läksid mehele appi. Vaatamata sellele kukkus mees alla. Lapsed uurisid, kas mees sai haiget, kohale jooksid ka kaks muuseumi valvurit. Kohale jooksis ka muuseumi direktor, kes helisatas kiirabisse.

Alla kukkunud mees kinnitas, et see on muumia needus. Ta osutas plakatile, millel oli valgetesse kangaribadesse mässitud Egiptuse muumia ja suurte tähtedega oli kirjas: „MUUMIA TULEB“.

Lapsed ja koer Otto uurisid alla kukkunud redelit. Tiril ütles, et see ei olnud õnnetus, sest üks redelipuu oli peaaegu täielikult läbi saetud! See põhjustaski redeli murdumise.

Keegi tahtis, et mees alla kukuks ja kindlasti mitte polnud see muumia …

 

Nüüd avanes lastel võimalus minna enne näituse avamist näitusesaali, mis oli kujundatud hauakambriks. Töölised olid ikka veel ametis.

Näitus oli igati põnevalt kujundatud, mistõttu oli Tirilil ja Oliveril tunne, et nad ongi sügaval püramiidi sees.

 

Lapsed saavad tuttavaks näituse kujundajaga. Direktor selgitab lastele, et kõik, mida nad näevad on toodud ühe Egiptuse oru hauakambrist ja need aarded on kolm kuni viis tuhat aastat vanad!

Lapsed näevad ka muumiat ja direktor räägib, kes need muumiad on, ja mida nende saamiseks tehti.

Hetk hiljem juhtus veel üks õnnetus. Direktorile kukkus pähe kollase värvi pott! Üks valvuritest kinnitas taaskord, et see on needus! Muumia kättemaks!

Õnneks ei juhtunud direktoriga midagi väga hullu.

 

Lapsed otsustasid uurida, mis needusest muuseumis räägitakse. Selleks oli muuseumis brošüür, milles oli juttu, et selle muumia avastas 1922. aastal Egiptuses üks inglise lord. Kohalikud olid teda hoiatanud, et seda, kes siseneb hauakambrisse, tabavad õnnetus ja surm, kuid lord jätkas väljakaevamisi. Lõpuks jõutigi hauakambrisse, mis oli tuubil täis kallihinnalisi aardeid, mis olid seal olnud juba kolm tuhat aastat.


Lordi meeskond võttis kogu varanduse kaasa ja saatis aarded laevaga Inglismaale. Enne seda kui lord ise sõitma hakkas, sai ta herilaselt nõelata, tema kurk paistetas üles ning jubal laeval olles jäi ta palavikku ja suri. Samal ajal seiskus laeva mootor.

Õnnetused juhtusid laeval veel ka kolme teise reisijaga. Pärast seda on juhtunud õnnetusi kõikjal, kus muumia ja hauakambri varandus on näitusel olnud, mistõttu öeldakse, et see on muumia kättemaks, et tal ei lastud rahus hauakambris olla.

 

Tiril oli kindel, et ta tahaks siiski ka direktori pähe kukkunud värvipotti näha, kuid seda ei olnudki! Keegi oli selle ära viinud? Lõpuks lapsed leidsid värvipoti, mille sanga külge oli seotud õngenöör. Ka see polnud õnnetus, keegi tahtis, et värvinõu alla kukuks!

 

Nüüd oli Oliver kindel, et tegemist on sabotaažiga. Keegi tahab muuseuminäituse ära rikkuda! Aga miks? Tiril ja Oliver olid kindlad, et nad peavad selle välja uurima.

 

Nutikad väikesed detektiivid hakkavadki uurima. Õige pea on neil neli kahtlusalust.

Samal päeval toodi muuseumi veel üks näituse eksponaat – kullast mask, umbes-täpselt samal ajal läheb muuseumi kõrval põlema suur prügikonteiner, „tänu sellele“ on lastel nüüd vaid kaks kahtlusalust.

Haiglasse satub ka üks muuseumi valvuritest, kes oli juhtmeid kokku korjanud ja tugeva elektrilöögi saanud.

 

Ja ongi käes näituse avamispäev. Kuid ka avamispäeval hakkab igasugu asju juhtuma. Külastajad on kohal ja äkki ümbritsevad neid sajad herilased! Peaaegu kõik saavad nõelata, õnneks pääsesid lapsed ja koerad sellest jubedast rünnakust. Õige varsti on lastel selge, et ka herilaste rünnak oli kellegi korraldatud!

 

Pärast aktsiooni herilastega loobub üks valvuritest tööst, mistõttu on nõus näituse kujundaja ise valvesse asuma. Lastele tundub see asi kahtlane, nad peavad öösel kontrollima minema, mis tegelikult kujundajal plaanis on.

 

Ja kujundajal on plaanis? Selle jätan ma Sulle endale lugeda, sest hakkama jõudma selle põneva loo põneva lõpplahenduseni. Otse loomulikult astuvad kurjamitele vastu Tiril, Oliver ja Otto!

 

Raamatu lõpus on ülesanded ka raamatu lugejale. Raamatu lehekülgedelt tuleb üles leida saag, kassikujud, õngeritv, väikesed äpardused, toidukarp ja Osiris ja Isis.

Raamatu tagumisel sisekaanle on juttu hieroglüüfidest ehk egiptlaste kirjakeelest, mis oli olemas juba 5000 aastat tagasi.

 

Põnev lugemine, seikluslik ja lihtne lugeda, rääkimata suurepärastest illustratsioonidest.

Margo Parts, Lumimari


„Latsõkõnõ“


(Tänapäev)


 

Kuidas on võimalik, et kooliarst – hiiglasuure musta juuksepahmaka ja imelikult kriuksuva häälega kõhn tädike – on üleloomulikult tugev? Ja miks tahab ta vaadata ka täiesti tervete laste suhu?!


Teises klassis käiv Loore ei saa sellest igatahes aru ja tema hirm peatse arstliku kontrolli ees kasvab üha suuremaks. Õnneks on tal klassis head sõbrad ja kodus vapper väikevend. Üheskoos asutakse kummalise arstitädi mõistatust lahendama.

„Latsõkõnõ“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2024. aasta lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.

 

Mulle meenub, et 2021. aastal lugesin ma Margo Partsu kirjutatud lasteraamatut „Loore ja Villiam“ ja see oli üks ilmatuma äge lasteraamat. Seetõttu on vahva, et Margo Parts on kirjutanud uue ja samuti väga ägeda lasteraamatu.

 

Raamatu on illustreerinud Lumimari, kes on ka varem illustreerinud vahvaid lasteraamatuid. Mulle meenuvad tema joonistused raamatust „Öölaps“ (autoriks Piret Jaaks, ilmumisaastaks 2024).

 

Eelpool mainisin raamatut „Loore ja Villiam“, siis tegelikult ongi vist nii, et just need samad tegelased (õde ja vend) on selles uues raamatus „tagasi“, sest on ju ka siin peategelaseks Loore ja tema väiksem vend Villiam … vahva!

 

Uue raamatu alguses tõdeb Loore, et tema sees istub üks Suur Hirm, ja ta ei oska sellest lahti saada. Loore kinnitab, et suured ju ütlevad, et jagatud mure on pool muret, äkki siis jagatud hirm läheb ka pooleks, kui seda jagada?


Loore jätkab ja küsib lugejalt, kas meie oleme kohanud päris elus nõida? Või vähemalt mõnd vanatädi, keda sa usud olevat nõid? No ja äkki võib just selline tavaline nõid töötada koolis … arstitädina!

Loore täpsustab, et tema usub, et nende kooli arstitädi ongi nõid. Ei saa ju üks tavaline kõhn tädike olla korraga üleloomulikult tugev, hiigelsuurte mustade krussis juuste ja koledalt kriuksuva häälega. Igatahes oli Loore kooli arsitädi just selline ja ta tahtis Loorele ka suhu vaatada!


Loore peab nüüd täpsustama, et lugeja ikka aru saaks, mis juhtus. Esimese koolipäeva aktusel oli Loorel palavusest ja õhupuudusest hakanud halb ja ta minestas. Kohale kutsuti kooli arstitädi, kes viis tüdruku oma süles enda ruumi. Pimedasse tuppa, kus põles vaid küünal. Seal Loore ärkas ja just seal tahtis arstitädi talle ka suhu vaadata. Õnneks pääses Loore põgenema, kuid Loore uus pinginaaber Hanna oli oodanud ukse taga ja kuulnud, kuidas arstitädi oli sosistanud imelikku salmi: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, minu latsõkõnõ saab terveks!“

Loore oli kindel, et arstid peaksid ikka süsti tegema, mitte lugema imelikke luuletusi!

 

Pärast esimest koolipäeva polnud Loore enam arstitädi peale mõtelnud, sest teises klassis oli muudki teha. Õppida ja kõike muud …

 

Nüüd oli reede ja Loore õpetaja teatas tervele klassile, et esmaspäeval peavad nad kõik käima kooliarsti juures kontrollis! Õpetaja kinnitas, et see on tavapärane arstlik kontroll, kus lihtsalt kaalutakse ja mõõdetakse, kuid Loore oli tõsiselt ehmunud. Tema pea oli täis kooli nõidarsti!

 

Nüüd oli Loorel peas ainult üks mõte. Kuidas pääseda esmaspäevasest kooli arstitädi kontrollist. Äkki peaks ta lihtsalt haigeks jääma ja kooli mitte minema?

Ja sama tunni lõpus, kus õpetaja rääkis artslikust kontrollist, selgus ka see, et järgmiseks peavad nad hakkama lugema raamatut „Väike nõid“.

 

Pärast kooli jalutasid Loore ja Hanna koju. Hanna elas Loore kooliteel täpselt poole maa peal.


Hanna uuris, mis pinginaabrit vaevab? Loore rääkis, et kooli arstitädi on tema arvates nõid! Hanna lisas, et ega ta vist tõesti päris arst ei ole, elab Hannaga samas majas, esimesel korrusel. Paar päeva tagasi oli Hanna sama tädi oma trepikojas kohanud ja tädi oli talle ütelnud „latsõkõnõ“!

Hanna oli kuulnud mitmel korral, kuidas tädi oma korteris kedagi hurjutas, ja kosta oli ka Elmari raadiot!

Kas arstikabinetis kuuldu ja korterist kostuv hurjutamine võiksid olla nõiasõnad? Hanna oli üks päev üritanud neid sõnu guugeldada ja talle tundus, et see võiks olla hoopis võro või seto keel, sest seal pannakse peaaegu igale sõnale õ või täppidega täht sisse. Nüüd saame lugeda ka meie veidi Setomaast ja Võru linnast, kuid ikkagi oli tädiga midagi kummalist ja imelikku. Kuidas teada saada, mis?

Hanna oli kindel, et nad peavad tädi korterisse salaja sisse minema. Nii saadakse tema saladustele jälile. Aga kuidas? Nad peaksid tegema plaani, aga …

 

Peaaegu samal hetkel tulid tüdrukute poole Suur Paul ja Oskar. Kaks poissi, kellest üks oli tugev, teine tark. Loore ja Hanna olid kindlad, et poisid oskaksid head nõu anda.

Poisid on esialgu kahtleval seisukohal, kuid Hannal oli üks kaval mõte varuks.


Seejärel uurisid lapsed koos, et mis värk nende setudega ja Setomaaga ikka on. Hirmul on suured silmad ja mõnikord on lastel omamoodi loogika, mistõttu on nad kindlad, et nad peavad mõtlema välja salakavala plaani, et tädi korterisse saada. Oskar on nutikas, ja õige varsti ongi plaan valmis.


Lisaks sellele otsustavad lapsed, et nende grupi nimeks saab „Nõiakütid“! Vot sedasi!

 

Seejärel kohtume ka Loore venna Villiamiga, kes käib alles lasteaias. Sel päeval on ta küll lasteaiast jalga lasknud, kuid Loore pühendab ka väikevenna nõiaküttide tegevusse ja Villiamile see nõiajahi värk täitsa meeldib. No talle meeldivad ka igasugu superkangelased nagu Ämlikmees, Raudmees, Välgumees ja Fantastiline nelik. Seetõttu on Loore kindel, et Villiam on igati tubli ja julge poiss, kes võib nõiajahis kaasa lüüa küll. Ja tegelikult ongi ju ka Villiamil selles loos oluline osa täita.

 

Laste esimene plaan tädi korterisse saada läheb aia taha, kuid teisel korral pääsevad nad korterisse. Ja seal on igasugu „imelikke“ asju (uskuge mind, veidi hiljem saame me kõik nende asjade kohta igati loogilised ja tavapärased seletused): vanaaegsed klaaspudelid, laes rippuvad luuad, piiksumise hääl (kas keegi on hädas), igasugused erineva suuruse ja kujuga karikad ja medalid, palju fotosid lastest, vana raadio, millest kostus setode laulu, suur riidekapp, milles olid valged arstikitlid ja suur purk, milles olid hambad!


Loorel sai ärevusest õhk otsa ja ta vajus kappi, ta minestas! Nii nagu oli juhtunud ka esimesel koolipäeval.

 

Seejärel saame osa Loore halvast unest, mida ta nägi, kui oli minestanud. See oli üks üsna omamoodi uni, milles oli sünge mets, üks majake, kuid ka „Nukitsamehest“ tuttavad Iti, Kusti ja Nuki, ja ka ühest muinasjutust tuttavad Hans ja Grete! Ja selles unes oli ka nõid! Ja selles unes olid ka Kunksmoor ja üks meremees, kes vajas abi! Uni oli pikk, kui raamatut loed, siis saad teada, mis nende ägedate tegelastega selles unes juhtus.

 

Kui Loore silmad avas, nägi ta esmalt Villiami nägu, seal olid ka Hanna, Suur Paul ja Oskar, ja ka kooli arstitädi. Suured mustad krussis juuksed ja kriuksuv hääl.

Villiam sosistas Loorele kõrva ühe väga olulise asja! Millise, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuid nüüd saame teada, mis selle kummalise arstitädiga lahti on, ja kas ta ikka on arstitädi või ole. Kusjuures tema nimi on Frida.

Saame teada, millega ta on oma elus tegelenud, miks ta elab just seal, kus ta praegu elab. Saame teada, miks olid klaaspurgis hambad, miks oli korteris palju karikaid ja medaleid. Saame teada, kes oli Frida ema ja miks Frida Loorele suhu vaatas.

Frida pakub lastele pannkooke ja samovarist teed. Kõik see on ju ilmatuma vahva ja äge. No ja setudest saame ka lugeda, ja leelotamisest, ja laulmisest ja Võrumaast.

 

Lisaks sellele saavad lapsed ja Frida headeks sõpradeks. Lapsed saavad ka vanaprouat aidata. Kuidas nad seda teevad, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Üks ilus Frida mõte ka minu kokkuvõtliku loo lõppu: „Kui meil on millegipärast paha tuju, viha või hirm sees, tuleks mõelda mingile väga toredale mälestusele. Samal ajal oleks hea ka kallist inimest kaisutada. Niimoodi saabki headus tagasi meie sisse tulla!“

 

Raamatu viimasel leheküljel tõdeb Loore, et ka tema saab nüüd aru ja usub, et nõiad ja hambaarstid ja muidugi ka setod tahavad ainult head, nad on lihtsalt meist veidi erinevad.“

 

Selline igati äge ja vahva raamat on see „Latsõkõnõ“ ja tegelikult oleks ilmatuma vahva, kui Loore ja Villiami tegemistest saaks lugeda ka edaspidi.

Mary J. Blige


„Gratitude“


(Warner Music)


 

“Hiphopi ja souli kuninganna”ja “R&B kuninganna” Mary J. Blige on kindlasti üks legendaarsemaid R&B ja soulmuusika artiste, kes oskuslikult sidunud nende suundadega ka hiphopi.

75 miljonit müüdud albumit peaks rääkima iseenda eest!


Lisaks laulmisele on ta tegelenud ka näitlemisega ja oma pika karjääri jooksul on ta kandideerinud 235 (!) muusika- ja filmitööstuse auhinnale ja võitnud kokku 87 (!) erinevat auhinda.

Nii on tal ette näidata 9 Grammy-auhinda (kusjuures ta on üks väheseid artiste, kes võitnud Grammy R&B, hiphopi, popi ja gospelmuusika kategooriates), 4 Ameerika muusikaauhinda, 10 Billboardi muusikaauhinda, 6 Soul Train muusikaauhinda.


2010 valis VH1 lauljatari 80. kohale edetabelis “100 kõigi aegade parimat artisti”, 2003 asetas ajakiri Rolling Stone kõigi aegade 500 parima plaadi edetabelis lauljatari albumi “My Life” kohale 279, sama album oli ajakirja Time “100 kõigi aegade parima albumi” edetabelis samuti. USA R&B/HipHopi albumite edetabelis on esikohal olnud 10 (!) Mary J. Blige’i albumit!!!

Aastate jooksul on tema muusika ja töö mõjutanud paljusid teisi artiste: Beyonce, Adele, Taylor Swift, Monica Keyshia Cole, Cheryl, Teyana Taylor, Jess Glynne, Sam Smith, Alexandra Burke jpt.

 

Mary J. Blige (ehk Mary Jane Blige, s. 11.01.1971 Bronx, New York, USA) on USA R&B- ja soulilaulja, laulukirjutaja, muusikaprodutsent ja ka näitleja, kes sündis dzässmuusiku ja õpetaja teise lapsena. Kahjuks lahkus Mary isa pere juurest, kui tüdruk oli 4-aastane. Elu oli keeruline, kuid õnneks olid muusika ja kirik, kust Mary lapsena ja noorena abi ja toetust sai.

Juba 7-aastaselt lõi ta kaasa ühel talendivõistlusel ja võitis! Toona laulis ta Aretha Franklini laulu „Records“.

Teismelisena lahkus ta koolist, et hakata tegelema muusikaga, 1998 sai ta valmis demolindi, mille sai endale plaadistuslepingu!

 

Stuudioalbumeid on lauljataril ilmunud (koos uue albumiga) 15, lisaks veel ka üks filmimuusika album ehk “Think Like a Man Too” aastast 2014:

 

“What’s the 411?” (1992, USA plaadimüügitabeli kuues koht, R&B albumite edetabeli esimene, singlid “Real Love”, “You Remind Me”)

“My Life” (1994, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, R&B albumite esimene, singlid “I’m Going Down”, “Be Happy”)

“Share My World” (1997, USA plaadimüügitabeli esimene koht, R&B albumite esimene, singlid “I Can Love You”, “Love Is All We Need”, “Seven Days”, “Not Gon’ Cry”)

“Mary” (1999, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, singlid “Your Child”)

“No More Drama” (2001, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, USA R&B albumite esimene, singlid “Family Affair”, “No More Drama”, “Dance For Me”)

“Love & Life” (2003, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “Not Today”, “Ooh! Love@1st Sight”, “Feel Like Makin’ Love”, “It’s Wrap”)

“The Breakthrough” (2005, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Enough Cryin”, “Be Without You”, “Take Me As I Am”, “MJB Da MVP”, “One”)

“Growing Pains” (2007, USA plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Just Fine”, “Hurt Again”)

“Stronger with Each Tear” (2009, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “One One”)

“My Life II … The Journey Continues (Act 1)” (2011, USA plaadimüügitabeli viies koht, singlid “25/8”, “Mr. Wrong”)

“A Mary Christmas” (2013, jõulualbum, USA plaadimüügitabeli 10 koht)

“The London Sessions” (2014, USA plaadimüügitabeli 9 koht, singlid “Therapy”, “Right Now”, “Whole Damn Year”, “Doubt”)

“Strength of a Woman” (2017, USA plaadimüügitabeli kolmas koht, singlid “Thick of it”, “U + Me (Love Lesson)”, “Love Yourself”, “Strength of a Woman”, “Set Me Free”, “Glow Up”)

“Good Morning Gorgeous” ((2022, USA plaadimüügitabeli 14 koht)

 

Eraelust on teada, et 1990. aastate alguses elas Mary J. Blige koos Cedric “K-Ci” Hailey’ga, kes laulis populaarses R&B-bändis Jodeci. Nad olid kihlatud, kuid ei abiellunud. Tormilist kooselu käsitles Mary J. Blige oma albumil “My Life”.


7. detsembril 2003 abiellus Mary J. Blige oma mänedžeri Martin “Kendu” Isaacs’iga. 2018 läksid nad kahjuks lahku, kusjuures kooselus hakkas “käärima” juba paar aastat varem.

Teada on sedagi, et suurepärasel lauljataril on olnud aastate jooksul probleeme nii alkoholi kui ka narkootikumidega, viimased aastad on õnneks need probleemid unustatud.


2004 tegi Mary J. Blige päris oma plaadimärgi – Matriarch Records, 2012 oli just tema see, kes “avastas” tüdrukutebändi Just’Us. Mary J. Blige kinnitas, et selles bändis on väikesed Mary’d, kes meenutavad talle teda ennast elu erinevatel etappidel.

2010 lanseeris Mary J. Blige ka oma esimese parfüümi – My Life, järgmisel aastal juba uus parfüüm My Life Blossom. Ja see pole sugugi mitte kõik! 2010 lanseeris Blige päikeseprillid, “Melodies by MJB”! Päikeseprille on neljas stiilis ja 20 erinevas värvitoonis! Kõik need iseloomustavad jällegi lauljatari erinevaid eluetappe.

Ja veel, lauljataril on aastate jooksul olnud mitmeid ja mitmeid põnevaid sponsorlepinguid, näiteks: Reebok, Air Jordan, Pepsi, Coca-Cola, Gap, Target, American Express, Burger King, Chevrolet jpt.

 

“Good Morning Gorgeous”

 

oli 2022. aastal ilmunud Mary J. Blige’i 14. stuudioalbum, mis tähistas ka lauljatari plaadifirma Mary Jane Productions 30. sünnipäeva!

 

Selleltki albumilt ilmus mitu väga head singlit: “Good Morning Gorgeous”, “Amazing” (koos DJ Khalediga) ja “Rent Money” (koos Dave Eastiga), uuel albumil lõid kaasa USA superstaarid Anderson .Paak ja DJ Khaled, USA räppar, muusikaprodutsenr ja näitleja Dave East, USA räppar Fivio Foreign ja veel üks R&B muusika legend – Usher!

 

Muusikaliselt jätkas Mary J. Blige seda, mida ta on terve oma karjääri teinud, esitades suurepärast R&B’d, souli ja hiphoppi, tõestades, et ta on jätkuvalt suurepärases vormis ja võrratult andekas esitaja ja esineja.

 

2024 ilmus lauljatari uus album ”Gratitude”. Seega, 15. stuudioalbum!

 

Minu kõrva jaoks on uus album igati suurepärane kuulamine. Tegelikult olen ju terve läbi oma elu nautinud musta muusikat (on olnud võimalus mängida musta muusikat ka erinevates raadiojaamades) ja Mary J. Blige´i uuel albumil on mitmeid lugusid, mis oleks kindlasti mahtunud ka minu playlisti …


Uuel abumil (lood on kirjutanud lauljatar ise, loomulikult abiks palju teisi muusikakirjutajaid ja produtsente) lööb kaasa mitmeid suurepäraseid artiste, näiteks USA räppar Fabolous (albumi avalugu ”Breathing”), ka albumi teine lugu on igati hiphopilik ”Need You More”, milles lööb kaasa veel üks USA räppar – Jadakiss.


Hiphopilikke lugusid on uuel albumil veel, kuid siin on ka igati suurepärast R&B´d ja souli, näiteks lugudes ”You Ain´t The Only One”, ”Never Give Up On Me”.


Kõrva paitavad kaunite meloodiatega (ja võrratute harmooniatega) ”Nobody But You” ja ”Here I Am”, sellist muusikat oleks mina nõus kuulama terve päeva … No ja eks neid paitavaid lugusid on siin veelgi, nt. ”Superpowers”, ”Can´t Wait For You”.

Album lõpeb hiphopilikult lugudega “God´s Child” (kaasa lööb veel üks USA räppar ehk Fat Joe) ja “I Got Plans” (siingi on kaasa löömas räppar – FERG).

 

Kuula ise ka:

Katie Kirby


„Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“


(Eesti Raamat)


 

Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes? Kas jõulud on juba käes?!

 

Lähenemas on jõulud ja Lottie on hirmus elevil. Ka mamps on rõõmus, sest nad saavad ükskord ometi veeta pühad ainult oma pere keskel. Kogu see rahu ja vaikus! Ent siis otsustavad mõned sugulased siiski külla tulla. Ja siis veel mõned. Võib juhtuda, et Antoine’i ja Lottie vestluses läheb midagi tõlkes kaduma ja oodata on veelgi rahvast … Aga võõrad EI TULEKS ju jõuludeks lihtsalt niisama külla … ega ju? Kohe kuidagi ei teki õiget hetke mampsile võimalikust Prantsuse invasioonist rääkida. 

 

Sellal, kui Lottie end veenda püüab, et kõik on hästi, beebi Bella piinlik sõnavara mühinal areneb ja Toby on … Toby, kulgevad asjad omasoodu edasi ning perel ei jää muud üle, kui kaosega toime tulla.

 

Kas oled juba lugenud Lottie eelmisi päevikuid? Ilmunud on „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (2021), „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“ (2022), „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“ (2023) ja „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“ (2024).

 

Lottie Brooksi lood ja juhtumised on saanud populaarseks ka meie laste seas. No eriti tüdrukute seas, sest on ju Lottie Brooksi lood ka ju tüdruku jutustatud lood, mistõttu saavadki tüdrukud nendest lugudest paremini aru … poisid võivad ka lugeda, aga …

 

Hiljuti lugesin ajakirjast „Hea Laps“ vahvat intervjuud raamatusarja autori, Katie Kirbyga. Kes tahab teada, mida autor Lottie Brooksist rääkis, otsib üles novembrikuu ajakirja.

 

Nüüd on ilmunud Lottie Brooksi jõuluraamat ja see on täpselt sama äge ja humoorikas, kui ka kõik teised selle raamatusarja raamatud. Nagu olen ka varem Lottie Brooksi lugude kohta ütelnud, ka täiskasvanu loeb ja itsitab …

 

6. klassi 12.-13. aastane tüdruk Charlotte Rose Brooks ehk Lottie Brooks kinnitab selle raamatu alguses, et ta armastab jõule täiega! Tema lemmikud pühadega seotud asjad on kingitused, jõulutulukesed, ahjuroad, šokolaad, Ferrero Rocherid, diivanil lösutamine ja jõulufilmide vaatamine jm.

Ta kinnitab, et tipsutavad vanemad ütlevad „jah“ asjadele, millele nad tavaliselt ütleksid „ei“.

 

Kuna Lottie Brooksi lood on ju kirjutatud päeviku vormis, siis võiks seda raamatut ka omamoodi jõulukalendriks nimetada ja raamatut võib lugeda ka üks päev korraga, nii nagu avad jõulukalendrit seinal. Sellegi loo põhisündmused saavad alguse 1. detsembril.

 

Mul ei ole plaanis Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid panen lühidalt kirja selle, mida selles loos naljakat juhtub.

Nii, alustan. Lottie annab oma hamstritele üle jõulukalendrid, igas taskus tibatilluke kõrvitsaseeme. Vanemad riputavad köögi lakke heeliumõhupalli külge päkapiku, kes saab nimeks Gavin Särakera.

Lottie näeb unes, kuidas tema sõber Daniel teda suudleb. No see juhtub küll unes, kuid see on piisavalt oluline, et sellest ka parimatele klassiõdedele rääkida. No teate küll, Jess, Amber jt.

 

Lottie käib koos papsi ja mampsiga jõulukuuske ostmas, ja seegi on ju omamoodi naljakas traditsioon. Loomulikult tuleb kuusk kodus ka ehtida ja ka see ei lõpe sekeldusteta.

 

Seejärel teatab ema Lottiele, et sel aastal on vanaema ja vanaisa otsustanud veeta jõulud põhja pool Lottie tädide juures, mistõttu on nad esimest korda lihtsalt viiekesti ehk Lottie, ema ja isa, väikevend Toby ja pisike õde Bella. Siinkohal tuleb etteruttavalt mainida, et ega nad ikka viiekesti sel aastal siiski ei ole …

 

Koolis tõmmatakse loosi, kes kellele jõulukingi teeb. Rahaline piir on ka paika pandud ja Lottie saab loosis endale Jessi nime ehk siis oma parima bestika nime! Vägev ju!

 

Ja veel. Lottie väikevend Toby valitakse Jeesuse sünniloo näidendisse, mida etendatakse kohalikus kirikus jõulueelsel pühapäeval. Poiss sai endale lammas number kaks osa! Selleks pidi Toby loomulikul kombel määgima ja Lottie kinnitab, et Tobyl kukkus see jube hästi välja, kuid uskuge mind, selles raamatus on seetõttu ka määgimist üsna palju! Ema kinnitas, et tal on andekad lapsed ja põnev oleks teada, millega üllatab teda tulevikus Bella?

Üllatus ei lase end kaua oodata. Üheteistkuune Bella ütleb oma esimese sõna! Ema arvab, et see on „emps“, aga ei ole, on hoopis „peps“!

 

Eelpool oli juttu Danielist, kuid ei maksa unustada, et Lottiel on üks vahva sõber veel, kellega tüdruk tuttavaks sai, kui nad ekskursioonil käisid. Selleks on prantsuse poiss Antoine, kes inglise keelt väga hästi ei oska, mistõttu on tema ja Lottie sms´ide „kirjavahetus“ vägagi humoorikas. Ühel hetkel saab Antoine aru, et Lottie teda ja tema peret jõuludeks Inglismaale kutsub. See polnud sugugi mitte Lottie plaan, aga see lihtsalt kukkus sedasi välja. Edaspidi püüab Lottie küllakutset „tühistada“, kuid ka see ei taha teps mitte õnnestuda.

 

Lottie paneb kirja ka oma jõulusoovid. Dyson Airwap (üks igavesti uhke föön, kuid see ei ole mitte lihtsalt föön ja ei maksa mitte vähe raha …), raha ja nõiasõnad, mis aitaksid Lottie väikevennal muutuda vähem tüütuks, haisvaks ja lärmakaks! Siinkohal pean siiski etteruttavalt mainima, et sel aastal ei lähe ka jõulukinkidega nii nagu Lottie lootis … pigem vastupidi …

 

Järgmisena läheme koos Lottie, tema ema, väikevenna ja väikese Bellaga aianduskeskusesse, et külastada jõuluvana. Kahjuks ei lähe ka seal asjad nii nagu võiks minna, sest Bella otsustab jõuluvana nina hammustada (beebide värk), mistõttu on see külaskäik jõuluvana juurde üsnagi verine.

 

Lottie käib ka koos sõbrannadega jõulukinke ostma. Mäletad küll, millest rääkisin – see klassi jõulupakkide värk. Pean tunnistama, et Lottie on hea sõbranna, sest ostab Jessile ägedaid asju, mistõttu ka paki rahaline piir läheb veidi lõhki, aga see polegi ju oluline. Tähtis on teha sõbrannale ilusad kingid.

 

Ootamatusi ja ootamatuid uudiseid on selles loos veel ja veel. Ema annab Lottiele teada, et vanaisa ja vanaema siiski tulevad jõuludeks nende poole, kuna tädi Emily ja tädi Claire on taimetoitlased ja keelduvad jõuludeks kalkunit küpsetamast.

 

Lottie saadab sms´e ka Antoine´ile, ja üritab selgitada, miks ei tohiks poiss talle jõuludeks külla tulla. Eriti veel terve perega, kuid Antoine arvab, et need on mingid inglaste naljad, sest nemad kindlasti tulevad. Nüüd on Lottiel probleem, kuidas anda emale teada, et jõuludeks tuleb veelgi rohkem külalisi, kui vanaema ja vanaisa? Kõige kindlam on seda varjata ja mitte rääkida, no et alles viimasel hetkel emale ütelda.

 

Lottie õpetab meid ka õigesti Ferrero Rochere sööma. See on nii peen hõrgutis, et selle söömiseks on seitsmest etapist koosnev protsess, mistõttu on Lottie pisut pahane, kui Jess seda hõrgutist lihtsalt ühes etapis sööb. Jess võtab kommi, paneb suhu ja närib.

 

Saame osa ka sellest, kui koolis loosipakke hakatakse jagama. Lottiele kingitakse kellegi poolt kalkunimask! Kalkunimask! Uskuge või mitte. Kalkunimask! Lottie üritab halva asja juures head nägu teha, ja see tuleb tal ju üpris hästi välja, kui meenutada ka Lottie varasemaid raamatuid/päevikuid.

Koolis on ka väike jõulupidu. Muusikat teeb õpsidest koosnev bänd.

 

Ja ongi vaheaja esimene päev. 17. detsember. Toby harjutab jätkuvalt määgimist ja Bella karjub sõna „PEPS!“ Lottie saab kõne Pranstsumaalt, helistajaks Antoine´i ema. See ülimalt naljakas dialoog, sest ka Antoine´i ema ei kõnele õiget inglise keelt ja Lottie ei kõnele ju ka prantsuse keelt, kuid selge on see, et Antoine ja tema pere tulevad Inglismaale! Vot nii!

 

Järgmisel päeval on Tobyl kirikus Jeesuse sünniloo etendus. Kirikus selgub, et etenduses on vaja ka jeesuslast, selleks sobib ometigi ju Bella. Kas ikka sobib, kui ta keset etendust, hällis olles kisama hakkab, ja ikka seda sama sõna „PEPS!“ Ja mitte üks kord, aga ikka korduvalt ja järjest valjemini. Lottie emal on häbi, suur häbi, kuigi ta kinnitab oma perele, et keegi ju seda ei kuulnud. Kuulsid ikka küll!

 

20. detsembril helistasid vanaisa ja vanaema. Nad tulevad külla ja jäävad ka ööseks. Ja vanaema oli kaasa kutsunud ka tädi Emily ja tädi Claire´i. Seega neli külalist tuleb juurde. Viis pluss neli on kokku üheksa, kuid uskuge mind, see pole veel mitte kõik.

 

Kaks päeva hiljem sajab väljas lund. Toby ja Lottie otsustavad teha lumememme. Ka Jess tuleb, kuid sellest lumememmest tuleb üks üsna eriline lumememm, sest Toby otsustab teha sellest üsnagi naiseliku lumememme!

 

23. detsembril saabuvadki vanaema, vanaisa ja kaks tädi, kuid see pole veel kõik, sest tulevad ka Lottie onu Tim ja tädi Sally ja ka pisike onutütar Frankie. Nemad tulid kohale lausa Uus-Meremaalt! Lottiele tundub esialgu, et väike tüdruk on jube nunnu, kuid tegelikkus on hoopis teine. Sellestki saate veel lugeda, mida „korraldavad“ koos Toby ja Frankie.

 

Juba esimesel ööl korraldavad Toby ja Frankie suure „peeru“-maratoni, mistõttu otsustab Lottie hoopis vannis magama Seetõttu on tal järgmisel hommikul üsna raske ärgata.

 

Kui nüüd raamatut edasi loed, siis saabuvad ka 24. ja 25. detsember. Mängu tulevad sätendav kaka, jõulukingid. No nende kinkidega on ka suur jama, sest väike, nunnu tüdruk on otsustanud kõik pakid ise lahti teha, mistõttu ei olegi selge, missugune kink kellelegi kuulub. Igal juhul ei saa imelist fööni teps mitte Lottie, aga see kuulub edaspidi sellele väikesele, nunnule tüdrukule … Lottie saab kingiks … no selle jätan ma Sulle endale kugeda ja avastada, kuid Lottie kinnitab, et need olid tema elu kõige hullemad jõulud, kuid see hullus jätkub veel!

 

Jätkub veel, sest saabuvad ka Antoine, tema ema, isa ja vend. Seega, kui külalisi oli kokku 12, siis nüüd neid on 16. Üsna selge on see, et Lottie kodu pole selliseks inimhulgaks valmis, rääkimata sellest, et Lottie ema on küll tublisti vaeva näinud ja palju süüa teinud, kuid ka söögiga läheb keeruliseks. Eriti keeruliseks läheb söögiga veel siis, kui Bella oksendab. Ja mis te arvate, mille peale Bella oksendab? Loe, loe, siis saad teada.

 

„Suhtedraamat“ on loos ka. Antoine kinnitab Lottiele, et just Lottie on Antoine´i number 1 tüdruk, kuid veel samal päeval, 25. detsembril tuleb Lottiele külla ka Daniel! Tõeline puder ja kapsad. Igal juhul on mõlemad poisid üsnagi solvunud ja pahurad.

 

Mis loo lõpus juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest meil on aastavahetuseni minna veel päris mitu päeva, mille sees jõuavad paljud ära minna, kuid oodata on ka vana-aasta ägedat pidu, kus on Lottie ja tema sõbrannad, kuid on ka Daniel ja tema sõbrad, mis peol juhtub, kes kellega käima hakkab? Kui loed selle humoorika raamatu lõpuni, siis saad vastused kätte.

 

Viimastel lehekülgedel võtab Lottie selle loo sündmused kokku ja kinnitab, et alati on kõige parem aus olla ja rääkimisega mitte viivitada; uhkusega tuleb kanda imelikku pühademütsi; kuigi juust on nämma, ei saa sellele rajada tervet suhet; jõulud on perega koos olemise aeg ja isegi kui kõik läheb valesti … see ei oma tegelikult tähtsust, peaasi et oled inimestega, keda armastad.

 

Ja otse loomulikult – häid jõule ja ilusat uut aastat kõigile!

 

Ah jaa. Eesti keeles oli seni ilmunud neli Lottie Brooksi raamatut: „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“. Jõuluraamat on viies lugu eesti keeles, kuid ma uurisin ja selgub, et inglise keeles on ilmunud ka kuues raamat – „The Majorly Awkward BFF Dramas of Lottie Brooks“. Seega, on mida oodata!

 

Tove Appelgren, Salla Savolainen


„Vesta-Linne on murest murtud“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Vesta-Linne mängib hea meelega oma väiksema õe Frejaga. Freja on armas ja pai ega vaidle kunagi vastu, kui Vesta-Linne tahab olla Mängumaja Printsess. Aga siis tükib nende mängu Vendla – ja tahab ka printsess olla! Ema on muidugi Vendla poolel, nagu alati. Sünge Vesta-Linne läheb mere äärde.

Rannaroostikus kivi peal kükitades veeretab ta peas oma kõige mustemaid mõtteid. Talle tundub, et ema armastab õdesid ja venda rohkem kui teda ning et tema jaoks ei ole peres kohta.

Õhus on tunda toidulõhna, kuid ta ei kavatse sööma minna.


Tasapisi läheb tusameel siiski üle ja enam ta ei tunnegi end maailma kõige üksikuma inimesena. Ta mõtleb välja uue mängu, milles saavad kõik kaasa lüüa.

 

Kaks aastat tagasi oli mul võimalus lugeda Vesta-Linne lugude raamatut „Vesta-Linne ja sõbrad“. Nüüd siis teine raamat Vest-Linne lugudest, kuigi ma tean, et Vesta-Linne raamatuid on eesti keeles ka varem ilmunud (toona ilmus neid kokku neli raamatut).

 

Uurime lähemalt, miks on Vesta-Linne murest murtud? Nii nagu eespool mainitud, siis Vesta-Linnele meeldib mängida oma väiksema õe Frejaga. Freja on armas ja nunnu ega vaidle kunagi vastu. Vesta-Linne mängib, et ta on printsess ja tema väike õde on printsessi koer.  Nad mängivad mängu „Kõige külmem maa“ – käes on küll südasuvi, aga nemad on endale selga toppinud kõige soojemad riided.

 

Nüüd tahaks mänguda liituda ka Vendla, kes on ka Vesta-Linne õde, see vahepealne õde, kuid Vesta-Linne on kindel, et Vendla ei saa selles mängus mängida, kuna printsesse saab olla vaid üks! Vesta-Linne soovitab Vendlal mängida hoopis Paul-Aksliga, kes on tüdrukute vanem vend, kuigi siin on üks aga – Paul-Aksel on läinud külasse tantsukursusele.

 

Seetõttu Vendla nutab. Nutab kohe kõvasti. Ta tahaks ju ka printsess olla! Tüdrukute ema uurib, kas Vendla ei saaks selles mängus olla mõni teine tegelane? Vesta-Linne on kindel, et Vendlaga on ainult üks suur tüli ning tüdruk tunneb, kuidas mängulust hakkab üle minema.

 

Vesta-Linne loobub mängust ja seab sammud ranna poole. Nüüd hakkab ka väike Freja nutma … Vesta-Linne otsustab siiski koju tagasi minna, kuid mida ta näeb! Nüüd mängivad „Kõige külmemat maad“ hoopis Vendla ja Freja. Ja Vendla ongi printsess! Nooremad õed on võtnud Vesta-Linne välja mõeldud mängu ja teinud sellest oma mängu!

 

Vesta-Linne on nüüd tige. Ta sekkub mängu, ta tahab, et nooremad õed lõpetaksid selle, kuid omakorda sekkub ema, kes soovib, et tüdrukud ei kakleks omavahel. Ema pakub välja, et ta võiks lugeda muinasjuttu, kuid Vesta-Linne ei taha mingit lollakat tittede muinasjuttu!

 

Vesta-Linne läheb ranna poole. Tal on rannaroostikus päris oma kivi. Seal haub ta oma kõige mustemaid mõtteid. Ta on kindel, et tema väiksemaid õdesid ja vanemat venda armastatakse palju rohkem kui teda. Nii ta mõtleb, et vaevalt teised temast puudust tunnevad, kui ta ära sureb. Soh, kas tõesti? Vesta-Linne kujutab ette oma matust. Kõik on kohal, aga mitte keegi ei nuta. Nüüd tulevad ka Vesta-Linnele pisarad silma … Aga need on siiski ilmatuma ilusad matused … Aga nüüd on Vesta-Linne nii kurb ja nii üksik!

 

Vesta-Linnet käivad roostikus otsimas ja vaatamas nii väiksemad õed, ema, vanem vend, kuid Vesta-Linna ei taha roostikust välja minna. Vesta-Linne mõtiskleb. Kas ta on mossis? Vihane? Kurb? Ta arvas, et on vihane või äkki siiski lihtsalt kurb? Ja tal tekib mõte!

 

Vesta-Linnel tekib mõte! Ta teab, mida kõik koos võiksid mängida! Ma ei hakka siinkohal seda välja lobisema, mis mõte ja mäng need on, kuid esialgu tundub see mäng pisut hirmuski … vist … või kurb? Vist?

 

Pärast seda omanäolist mängu saabub suveöö. Kõik on läinud vooditesse. Ema tuleb Vesta-Linne juurde ja temalgi on üks mõte. Üks ettepanek, millest Vesta-Linnel on väga raske keelduda. Emal on nii hea mõte ja ettepanek, et Vesta-Linne tunneb end lausa õnnelikuna!

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Lugu, milles on väikese tüdruku ägedaid tundeid ja emotsioone, mida tasub ka väikesel lugejal tähele panna ja mõnikord ei peakski olema kurb, õnnetu ega tige, sest oluline on see, et sul on oma õed ja vennad ja ema ja isa.

 

Vahvad illustratsioonid on raamatusse joonistanud Salla Savolainen.

 

Jaak Juske


„Eesti salapärased kummituslossid“


(Pegasus)


 

Eesti on küll väike maa, kuid siia mahub sadu vanu mõisaid ja losse. Mõisate hiilgeajal 20. sajandi alguses oli siin kokku üle 2000 mõisasüdame.

Valdav osa neist on tänaseks hävinud, varemeis või kurvas seisus, samas on märkimisväärne osa ka kenasti korda tehtud. Väga paljudes säilinud lossides väidetavalt kummitab. Tundub lausa, et ühel vanal ja väärikal lossil peab tingimata oma vaimulugu olema.

Nii et on aeg võtta ette üks retk kummituslosside salapärasesse maailma. Päris kõiki lugusid pole siin kirjas, aga kõige kuulsamad ja põnevamad kindlasti. Eesti losside vaimud juba ootavad teid!

Jaak Juske

 

Jaak Juske sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid ägedaid ajalooraamatuid. Sarnase kujundusega (kujunduste autoriks Andres Varustin) on ilmunud „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (Pegasus, 2023) ja „Tartu saladuste mägi“. („Pegasus“, 2024).

Nüüd kolmas raamat „Eesti salapärased kummituslossid“, mis viib lugeja põnevate lugudeni mõisatest ja lossidest.

 

Selle raamatu sissejuhatus kannab pealkirja „Sadade kummituslosside maa“, mille alguses Jaak Juske tõdeb, et Eesti on küll väike maa, kuid siia mahub sadu vanu mõisaid ja losse. Ühel korralikul vanal lossil peab kohe kindlasti oma vaimulugu olema, kuid enne, kui nendega lähemalt tuttavaks saada, tuleb teha ajarännak Eesti pikas ja põnevas mõisaajaloos.

Seejärel viibki raamatu autor meid väikesele ajarännakule mõisaajaloos. Ta alustab ristisõdijatega, räägib näiteks lubjapõletamisoksusest, mistõttu hakati ka siinmail ehitama suuri kivhooneid, kirikuid ja linnuseid. Linnuseid oli keskaja lõpuks Eestis 30 ringis.

Juttu on maaisandatest, vasallidest ja esimeste mõisate tekkimisest. Keskaja lõpuks oli Eestis rajatud ligi pool tuhat mõisat!

 

Mõis tähendaski tervet majandusüksust – põllud, metsad, heinamaad, veekogud, hooned ning mõisniku heaks töötavad talupojad.

 

16. sajandi teises pooles möllanud laastav Liivi sõda jättis siinsed linnused varemetesse, samas aga hoogustas mõisate teket. Mõisate peatüübiks kujunes rüütlimõis, mille kõrgest aadlissost omanikul oli hulk seisuslikke õigusi, aga ka palju riiklikke kohustusi.

 

Edasi loeme Vene ja Rootsi vahel toimunud põhjasõjast, mil 1710. aastal alistusid Eesti alad Vene keisrile tingimusel, et säilivad kõik endised aadlike eesõigused ehk privileegid. Juttu on ka ehitusajaloost ja selgub, et esinduslike mõisakomplekside rajamine algas suuremas mahus 1760. aastatel, kestes enam kui poolteist sajandit kuni esimese maailmasõjani.

Esimese tagasilöögi said siinsed mõisad 1905. aastal, mil Venemaal puhkenud revolutsiooni käigus põletasid ülestõusnud maha üle saja mõisa, millest küll suur osa peagi taastati. Mõni aasta hiljem oli Eesti aladel kokku 1245 pea- ehk rüütlimõisa. Sellele lisandus veel 108 pastoraati ehk kirikumõisa ning ligi 600 väiksemat karjamõisa.

 

1919. aastal läbiviidud maareform lõpetas Eestis mõisaaja, riik võttis seadusega kõik rüütlimõisad nende omanikelt. Senised mõismaad jagati väikesteks asundustaludeks.

Järgnes mõisakomplekside allakäik – vaid osa paremaid ja sobivamaid mõisahooneid võeti kasutusele koolide, lastekodude ja rahvamajadena. Paljud mõisad jäid aga kindla otstarbeta ning hakkasid tasapisi lagunema.

 

Alles 1960. – 1970. aastatel hakati kohalike entusiastide toel mõisaid taas väärtustama ning mõningaid hooneid korda tegema. See on jätkunud täie hooga ka iseseisvuse taastanud Eestis.

 

Jaak Juske lisab, et mõisauurija Valdo Prausti andmetel on täna enam-vähem algkujul säilinud umbes 400 mõisahoonet ehk kunagisest üldarvust umbes kolmandik.

Sadakond säilinud mõisa on kaasajal väga heas korras ning leidnud sobiva kasutuse kas kooli, vallamaja, rahvamaja, ürituste korraldamise paiga, muuseumi, eramu või residentsina.

 

Sissejuhatuse viimases osas tõdeb autor, et eks ühel vanal majal peabki oma kummitus olema, sest seal on elanud või töötanud sajad inimesed ning juhtunud on igasugu asju, ka traagilisi … Mõisad kätkevad endas oma pika ja kireva ajaloo tõttu erilist salapära, müstilist hõngu. Öised hämarad suured ruumid panevad hirmude maailma täistuuridel tööle.

 

Kallid sõbrad, see on alles sissejuhatus. Nüüd alagavad need põnevad kummituslood!

 

Esimene osa viib lugeja Harjumaa mõisatesse. Saame lugeda Riisipere mõisahoone kummitavast aadlitüdrukust, Laitse lossi lonkavast naisest, Saku mõisa kummituslikest armastajatest, Anija kummitusmõisast (selle loo kummituslugu on lausa aastast 2024!).

 

Harjumaalt liigume edasi Lahemaale ja Virumaale. Lahemaa rahvuspargi piiril Ida-Harjumaal asub suur ja uhke, kuid natuke väsinud ilmega Kolga mõis, mille kohta pärinevad esimesed teated juba 13. sajandist. Üks sealne kummituslugu räägib kurjast ja salakavalast leekivate silmadega punapäisest nõiast, kes mehi ei salli. Mees, keda nõid hammustab, sureb aasta pärast. Kuid Kolga mõisa kohta on teisigi lugusid, mis räägivad maa-alustest käikudest, tiiki maetud mõisahärrast ja keelatud toast peahoone kolmandal korrusel.

Seejärel peatükid salapärasest lapsenututust Palmse mõisas (seda mõisa on esimest korda mainitud juba keskajal, kui Taani kuningas Valdemar II kinkis maa-alad Tallinna Mihkli nunnakloostrile), karmist karistusest Rägavere mõisas (Rägavere mõisa kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone valmis 1770. aastatel von Kaulbarside ajal) ja Sagadi mõisa Mustast Daamist (Sagadi mõisa ajalugu ulatub rohkem kui 500 aasta taha).

 

Lahemaal ja Virumaal on veel mõisaid. Vihula mõis ja allalükatud perepoeg, Muuga mõis ja kummitusnaised mõisa köögis, Illuka mõis ja elusalt müüritud neiu, Kulina mõis ja musta keebiga ratsanik, Porkuni mõis ja hõljuv jube seltskond, Kiltsi mõis ja Valge Daam ning tema punane koer, Karkuse mõis ja naised, valge vasikas ja kahe peaga vanamees, Vatku mõis ja kummalised viirastused.

 

Liigume edasi Kesk-Eestisse. Vanimad teated Raplamaa Vigala mõisa kohta pärinevad 1420. aastast. Oma praegusel kohal asub Vigala mõisasüda alates 1630. aastast. Enne 1905. aasta põlengut oli just selles mõisas uhke kunstikogu, kuid ka 20 000 köitest koosnev raamatukogu ja 5000-ürikust arhiiv! Lisaks sellele on ka mitmeid legende, millest üks räägib ka kummitavast mõisaprouast.

Kirna mõisas Järvamaal Türi vallas ilmutavat end mungad ja neitsi Maarja. Kirnas on munkadega kohtumas käinud Eda-Ines Etti ja Kirna kummitusi on jahtinud ka teine laulja – Kairit Tuhkanen. Jaak Juske tõdeb, et munkadele meeldivat pikkade blondide juustega tüdrukud, nende juuresolekul muutuvad nad väga seltskondlikuks.

Koigi mõisas Järvamaal asub täna väike mõisakool, mida lausa kummituskooliks võib kutsuda. Sealne kummitus on härrasrahva soost, õrn ja noor pikajuukseline preili. Lihtrahvale näitab ta end härrasrahvale kohaselt üsna harva.

Järvamaal Roosna-Alliku mõisa pargis võib kuuvalgel ööl kuulda hirmsat kabjaplaginat.

 

Kesk-Eestist on õige aeg liikuda Lõuna-Eestisse. Pärsti mõisas Viljandimaal hirmutab elavaid ühe noore neiu vaim, kellest on mõnikord kuulda samme, mõnikord aga nutmist. Valgamaal Tõrva vallas asuvas Taagepera mõisas toimetab samuti lossivaim. Puurmani lossis on kuulda salapäraseid helisid. Põhja-Tartumaal asuvat Alatskivi mõisa lumivalget tornidega häärberit võib tõepoolest kutsuda lossiks, kuid oma seletamatud lood on sealselgi rahval pajatada.

Ja veel. Elva lähedal Lõuna-Tartumaal Hellenurme mõisas ilmutab end omaaegne kuulus parun koos oma prouaga. Võrumaal Rõuge vallas asuv Rogosi ehk Ruusmäe mõis on kuulus oma eriti rohkete kummituslugude poolest. Põlvamaal Mooste mõisas toimetab mõisnikupoja vaim. Võrumaal Viitina mõisas tegutseb kõhedust tekitav kirjanik (Euroopa suurilmadaam ja kirjanik Barbara Juliane von Krüdener).

 

Lõuna-Eesti liigume edasi Lääne-Eestisse. Läänemaal Koluveres asub võimas kivist loss, mis on säilitanud suuresti keskaegse ilme. Vanadel lossimüüridel on rääkida mitu põnevat lugu kuningannadest ning printsessidest. Ja kummitustest.

Tori vallas Pärnumaal asuva Taali mõisahäärberi kummitus (hullunud mõisapreili) ilmuvat välja lausa kellavärgi täpsusega, iga noore kuu esimesel neljapäeval.

Muhumaa Pädaste mõisa kummitused teevad igasugu trikke. 1875. aastal ehitatud Pädaste mõisa siseruumide uksed lukustuvad mõnikord imelikult. Kuulda on ka naisterahva kaeblikku häält.

Saaremaal Laimjala mõisahoones kummitab legendi kohaselt elusalt maetud tütarlaps Marta ja ihne aidamees.

Hiiumaal Suuremõisa mõisas kummitab tapetud kapten.

 

Suuremõisa mõisa looga meie raamat lõpeb. Igati põnev ja kaasahaarav lugemine. Nagu raamatu autor soovitab, siis tasuks ette võtta reis Eestimaa mõisatesse ja miks mitte just neisse, millel ka kummituslugu rääkida on.

 

Nii nagu raamatutes „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ ja „Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood“, on ka selle raamatu ägedad illustratsioonid Andres Varustini sulest.

Lars Maehle, Lars Rudebjer


„Saurusepere 9. Halloween“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Rasmus ja Tom käivad halloween’i ajal kommi või pommi tegemas. Aga kes varjab end kõigi nende kummaliste uste taga? Hirmus kole nõid, taimetoitlasest vampiir või lausa luukere? Ja kas on ikka väga hea mõte minna rabametsa vana maja juurde?

Saurusepere sarjas on seni ilmunud kaheksa raamatut: „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“,
„Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“ ja „Hiidkalmaar“.

 

Ma ei oskagi seda täpselt seletada, aga „Saurusepere“-raamatusari on saanud ka minu üheks lemmikuks lasteraamatute sarjaks. Asi vist selles, et raamatute tekstid on lühikesed, lõbusad (humoorikad) ja illustratsioonid on suured ja suurepärased.


Raamatusarja 9. raamat on tõepoolest halloween´ist.

 

Raamatu alguses tutvustatakse meile jällegi selle raamatusarja tegelasi – perekond Türannosaurus ehk Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex. Ja ka sauruselapsed – Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

 

Rasmus Rex ärkas ehamatusega. Ta oli magama jäänud! Halloween´i päeval! Ta pidi minema Tomiga kommiringile ja nüüd oli tema parim sõber Tom kohal? Kas see oli ikka Tom? Või oli see hoopis hirmus ja õudne vampiir!

Rasmus hüppas voodist välja, ronis laua alla ja värises. Õnneks oli see siiski Tom, mitte vampiir. Tom küsis, kas nad hakkavad liikuma, et kommi küsima minna? Rasmus kartis seda kommi küsimise asja. Äkki oleks parem ikkagi koju jääda? Võiks ju ka kodus peo korraldada?

 

Tom polnud sellega nõus ja nii olidki Rasmus ja Tom juba õues. Kostüümid seljas ja esimesena läksid nad Alma Ankülosauruse juurde. Seal avas ukse üks hirmus jube nõid! Õnneks oli see siiski kostümeeritud Alma.

 

Rasmus ja Tom võtsid Alma kaasa. Üheskoos läksid nad Tobias Tritseeratopsi juurde. Tobiase kodukoobas asus peaaegu suure järve ääres. Nad andsid uksekella. Uks avanes ja seal oli üks ülijube libahunt! Veriste hammastega. Õnneks oli ka see siiski vaid Tobias.

 

Nüüd kutsuti kaasa ka Tobias. Neljakesti liikusid nad mamma Troodoni juurde. Nad läksid ümber suure järve, päris Troodoni koopa juurde. Uks avanes, aga uksel polnud sugugi mitte Tomi ema, mamma Troodon. See oli üks hirmus koletu ämblik! Õnneks polnud see siiski mitte koletu ämblik, aga ikkagi Tomi ema, kes küpsetas parajasti ka kõrvitsakooki ahjus.

 

Tom tegi ettepaneku, et nüüd võiksid nad minna uue saurusenaabri juurde. Kellelgi polnud aimu, kes see uus saurusenaaber võiks olla. Ukse avas hiigelsuur muumia! Oh õudust! Kuid ka see polnud päris muumia, see oli hoopis Pernille Patagotitaan. Tema ei tahtnud teistega kaasa minna, kuid Tom arvas, et nad peaksid minema siiski veel …


Kuhu Rasmus, Tom, Alma ja Tobias läksid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul kohtuvad meie peategelased veel mitme tegelasega.

 

Ja loo lõpus? No ka selle loo lõpus tuleb üks ilmatuma vägev pidu! Nii nagu ka kõikides eelmistes selle sarja raamatutes.

 

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka dinosaurustest. Siin on türannosaurus, troodon, tritseeratops, patagotitaan. Ja viimasel leheküljel saame teada, et järgmine Saurusepere raamatusarja raamat kannab pealkirja „Jõulukink“.

 

 

Jaan Rannap


„Nublu“


(Pegasus)


 

Nublu on väike valkjas pruunide laikudega ploomisilmne koerake. Ta satub tuletõrjemajja, kus sõbruneb tuletõrjujate Mustpea ja Valgemaa ning nende ametivendadega.


Nutikas Nublu, kelle elust ei puudu ka seiklused ja sekeldused, võetakse tuletõrjujatepere täieõiguslikuks liikmeks.

 

Jaan Rannapi kirjutatud (ja Edgar Valteri illustreeritud) suurepärane lasteraamat „Nublu“ ilmus algupäraselt juba 1972. aastal. See oli kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest, mida ikka ja jälle kätte võtsin ja lugesin.

Pärast seda on raamat ilmunud samas kujunduses ka 1975 ja 1978, veidi teistsuguses kujunduses ilmus „Nublu“ 2000. aastal.

Seega võib ütelda, et viimati ilmunud „Nublust“ on möödas üsna pikk aeg, ja nüüd saavad sellest loost osa ka meie tänased lapsed.

Vahva on seegi, et kirjastus Pegasus on avaldanud viimastel aastatel päris mitu Jaan Rannapi legendaarset lasteraamatut, nagu „Agu Sihvka annab aru“, „Maari suvi“, „Viimane valgesulg“.

 

Siinkohal hakkasin mõtlema ka seda, et tegelikult on mul olnud vägagi õnnelik lapsepõlv, sest olen saanud lapsena lugeda Eno Raua, Jaan Rannapi, Ellen Niidu, Iko Marani, Heino Väli, Heljo Männi, Aino Perviku, Harri Jõgisalu, Silvia Truu, Uno Leiese, Holger Puki, Silvia Rannamaa, Robert Vaidlo jpt autorite vahvaid raamatuid, mis ilmusid 1970.-1980. aastatel.

 

Raamatu alguses saame peategelasega tuttavaks. Selle loo peategelaseks on valkjas, pruunide laikudega koerake, kes võib omaks nimetada saba, millega ulatub maad piitsutama. Seejärel saab koerake tuttavaks tuletõrjujate Mustpea ja Valgemaaga. Kuna koerake ütleb „Auh, auh!“, siis on Mustpea kindel, et koerake küsib süüa.

 

Meie lugu algab. Ühes elava liiklusega linnaosa, kahe laia tänava vahel, asus tuletõrjemaja. Maja teisel ja kolmandal korrusel olid tuletõrjujate ruumid, aga alumisel korrusel, kõrgete väravate moodi uste taga, seisid tuletõrjeautod. Valmis iga hetk huilates välja sõitma.

 

Sel päeval olid Mustpea ja Valgemaa toimetamas tuletõrjemaja õues, kui nad märkasid väikest koera! Mehed arutasid omavahel, et oleks nagu taks, aga ei ole ka, oleks nagu hagijas, aga ei ole ka. Neil oli õigus, sest koeral olid taksikoera madalad kõverjalad ja taksikoera tugev sabavehmer. Aga samuti oli tal hagija lühike koon, hagija ümar pea ja hagija lapiline turi.

Mehed lõpetasid oma töö, kui äkki koerake haugatas ja vaatas meestele otsa. Valgemaa ei saanud aru, mida koerake tahtis, kuid Mustpea oli kindel – süüa! Mustpea tõdes, et koerake ütles, et tahab süüa. Nii võttiski Mustpea koerakese sülle ja läks tuletõrjemaja kööki.

 

Kokk küsis, kas koerake putru sööb ja piima joob? Koer vastas mõlema küsimuse peale haugatusega ja Mustpea tõlkis selle inimkeelde, et sööb küll.  Kokk uuris, mis võiks koera nimi olla? Koer vastas jällegi haugatusega ja Mustpea tõlkis, et nimi on Nublu!

Valgemaa imestas, kuidas Mustpea sedavõrd hästi koerakeelt oskab …


Koeral, Nublul oli kõht täis. Mustpea ütles, et koer võib nüüd koju minna, kuid Nublu ei soovinud lahkuda. Mustpea küsis, kas Nublul pole kodu, jälle haugatus. Ei ole. Kas Nublu on otsustanud tuletõrjujate juurde jääda? Nüüd vastas Nublu juba palju rõõmsamalt: „Kliuh, kläuh!“

Mustpea tõdes, et neil on tuletõrjemajas kõva kord, iga päev on õppused. Nublule näis kõik meelepärane olevat. Nüüd võttis Mustpea Nublu endaga kaasa (tegelikult oli koos nendega ka mitmeid teisi tuletõrjujaid, see oli lausa rongkäik), et tuletõrjemaja tutvustada. Seal pritsimehed töötavad, seal pritsimehed puhkavad, seal pritsimehed pesevad. Nublule meeldis kõik, ta oli rahul.

 

Ja äkki kellahelin, mis täitis terve tuletõrjemaja. Kellad helisesid koridoris, kellad helisesid tuletõrjujate tubades, isegi õues helises kell. See oli häiresignaal, sest kusagil oli puhkenud tulekahju.

Tuletõrjujaud kiirustasid autodesse. Ka Nublu otsustas kaasa minna, salaja hüppas temagi autosse. Nublu oli meestele abiks. Kui voolikuid laiali veeti, haaras Nublu neist kinni ja aitas sikutada. Kui voolikuid kokku keriti, oli ta valmis neid uuesti laiali puistama. Mustpea jäi Nubluga väga rahule ja kiitis ka ülemusele koera: „Loomupärane anne … tuletõrjujaks sündinud …“.

Mulle tundub, et Nublust on saanud või saamas tuletõrjekoer!

 

Ja tõepoolest.  Nii saidki tuletõrjujad koera, kellel oli hagija ümar pea ja hagija lapiline turi, kuid taksikoera kõverad jalad ja taksikoera tugev saba. Kust Nublu pärit oli, jäi alatiseks saladusse. Tuletõrjemajas sai Nublu endale päris oma magamiskoha – suure kapi kõrval, kus autojuhid oma viile ja puure hoidsid, oli veel üks kapp, kus nad parajasti midagi ei hoidnud. Nublu keris sinna magama ja tuletõrjujad panid selle kapi põhja vattkuue ja ukse seadsid nii, et see enam päris kinni ei läinudki. Niiviisi võis Nublu, millal aga tahtmist oli, pikutama pugeda.

 

Kuna „Nublu“ ei ole väga pikk lugemine, siis ei saa ma Sulle kõike ümber jutustada, kuid saame lugeda järgmisest tulekahjust, kuhu ka Nublu kaasa läks. Selles tulekahjus olid mängus kaks last, kes … mida lapsed tegid, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Nublul on selle tulekahju „süütaja“ leidmisel väga tähtis roll, mistõttu sai ta pärast seda tuletõrjujatepere täieõiguslikuks liikmeks. Nublu sai endale tuletõrjeautos oma koha – autojuhi kõrval, raadiotelefonisti süles. Äge!

 

Ühes peatükis saame lugeda pikemalt ka Mustpeast ja Valgemaast, nende rõõmudest ja muredest, kuid Nublu aitab mõlemaid mehi oma muredest lahti saada. Nii lugeja kui ka Nublu kohtuvad halli kassiga, kes ilmus ühel päeval tuletõrjemaja trepile.

See kass mängib selles loos olulist rolli, kuna just tema tõttu jookseb Nublu tuletõrjemajast välja ja eksib ära. Nii satub Nublu ühe väikese tüdruku kätte, kes ta oma koju viib ja oma koeraks tahab võtta.

 

Sündmused ei lõpe sellega, sest juba sama päeva õhtul on Nublu jällegi tänaval. Üksinda. Raamatu viimases osas saamegi osa sellest, kuidas Mustpea ja Valgemaa avastavad, et Nublu on kaduma läinud ja hakkavad koera otsima. Nad saavad appi ka Valgemaa sõbra koera (dobermanni) Rexi, kes pärit Saksamaalt ja on suurepärane jäljekoer.

 

Nüüd otsivad Nublut Mustpea, Valgemaa ja Rex. Ühel hetkel on selge, et Nublu on … kus on Nublu? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu lõpus tõdeb Jaan Rannap, et ta lõpetaks ka selle loo nagu muinasjutu, kuid kinnitab, et selles pole kõige vähematki head, et punased autod peavad soojast garaažist sireenide huilates välja kihutama. Selles on ainult õnnetust. Aga et säärast õnnetust vähem oleks, siin Nublu kaasa aidata ei saa. Kaasa saad aidata Sina, mina ja meie kõik. Nublu teeb, mida tema suudab.

Tiina Laanem


„Liisu laseb jalga“


(Pegasus)


 

Liisu usub, et täiskasvanud saavad elada täpselt nii, nagu neile meeldib. Nemad ju otsustavad kõike. Aga tema peab tegema seda, mis neile pähe tuleb. Liisu kardab, et teda ootab ees järjekordne kolimine ja koolivahetus. Ta ei taha seda! Ta tahab mammat!

 

Mamma kolis mõne aja eest Soome, aga Liisu ei tea, kuhu täpselt. Ta kavatseb selle välja uurida ja mamma juurde sõita. Üksi ta seda teha ei saaks, kuid õnneks leidub tal häid sõpru. Ning seiklus võibki alata!

 

Tiina Laanem on kirjutanud nii suurtele kui väikestele. Kõige enam meeldib talle kirjutada nooremale koolieale. Tema raamatud „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“ on võitnud noorte lugejate poolehoiu ning saanud mitmeid

tunnustusi.

 

Tiina Laanemi sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, millest olen Sulle ka varem kirjutanud. Näiteks „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“. Igati äge lasteraamat on ka Tiina Laanemi uus lugu „Liisu laseb jalga“.

 

Uue raamatu peategelaseks on 12-aastane Liisu, kes elab kord ema juures, kord isa juures, sest ema ja isa on lahutatud. Ja ega selline elu lihtne ei ole. Isal on uus naine, kellel ka kaksikutest pojad (Liisu kardab, et nad peavad kolima, kuna isa uus pere on üsna suur ja Liisu kolimist kardab, nagu ka seda, et ta peab äkki uude kooli minema).


Ka Liisu emal on uus mees, hispaanlane Alejandro ja neil on uus laps, väikene Hanna. Nemad elavad Võrus, mistõttu peab Liisu sageli bussiga Tallinnast Võrru ja Võrust Tallinnasse sõitma.

Saame lugeda ja teada, et nii Liisu ema kui ka isa on pidanud palju reisima ja kodust eemal olema, mistõttu Liisu elu ei ole lihtne olnud.

 

Elu kord ühe vanema juures, kord teise vanema juures ei ole ju tõepoolest lihtne ja mõnus, ja seda tunneb ka Liisu, mistõttu on tal kindel plaan sõita mamma juurde, kes elab Soomes. Tegelikult võiks ju Liisu ikka ja jälle mamma juures olla, kuid selgub, et mamma, kes on Liisu ema ema ja Liisu ema, on omavahel riidu läinud, mistõttu ei taha Liisu ema, et Liisu vanaemaga läbi käiks …

 

Selleks on vaja plaani. Õigupoolest on Liisul plaan olemas, ta plaanib lihtsalt jalga lasta, et mamma juures Soomes olla. Ja tal on ka kaks abilist – Liisu sõbranna Nette ja tema vanem vend Robin, kes on endale vuntsid kasvatanud, ja ta on juba nii vana, et tal on juhiluba ja autogi. Ja see viimati mainitud fakt on selles loos vägagi oluline.

 

Loo alguses läheme koos Liisuga tema ema juurde, kes elab Võrus. Seal elab ka ema uus mees Alejandro, kes on tõepoolest hispaanlane, kes räägib ju tegelikult ka eesti keelt, veidi imelikult, kuid ikkagi räägib. Ja Alejandro tundub olevat igati lahe kutt, kes hoolib ka Liisust nagu ka Liisu väikeõest Hannast.

 

Võrus jääb Liisu lapsehoidjaks, kuna ema ja Alejandro lähevad peole, kus ema peab ansambliga esinema. See on õige aeg selleks, et Liisu jõuaks otsida ema kastidest ja karpidest vanaema aadressi Soomes. Selle ta ka leiab, vanaema elab Turus.

 

Saades aadressi teada, otsustab Liisu oma põgenemisplaani pühendada ka sõbranna Nette ja tolle vanema venna Robini. Liisul on neid vaja, et üheskoos Soome sõita. Ta lubab sõbrannale ja Robinile  välja teha Linnanmäki tivoli piletid, kui nad on nõus Liisut aitama. Nette on kohe nõus, kuid Robin kahtleb, kas see ikka on hea lahendus. Põgenemine vanemate juurest ei ole ju päris õige ja lisaks loodab Robin, et üks tüdruk teda põgenemispäeval sünnipäevale kutsub.

 

Vaatamata sellele on õige varsti Liisu, Nette ja Robin laevas ja sõidetakse Soome. Laevas on lõbus, saab hästi süüa, kuid laevaski on väike vahejuhtum, kui Liisule tundub, et üks vanem, habemega mees teda jälgib. Robin otsustab uurida, mida mees tahab. Ja selgub, et tegemist on loomaaias töötava Tarmoga, kes esimest korda Soome sõidab ja tegelikult on ta igati vahva ja sõbralik mees. Tarmol on mure ka, ta elab koos oma väga vana emaga, tal pole mitte ühtegi sõpra, tema sõpradeks on loomad loomaaias.

 

Kuid meie teekond jätkub. Liisu, Nette ja Robin sõidavad Turu suunas. Enne otsustatakse ühes järves ujumispeatus teha. Metsatee on auklik, ja äkki käib kolakas. Autol rehv katki ja velg kõver. Robinil tuleb minna abi otsima. Varsti ongi ta tagasi kahe mehega. Eestlased! Mehed, kes töötavad Soomes ehitusel. Abivalmis mehed ja varsti ongi auto korras.

Üheskoos sõidetakse meeste juurde ja selgub, et üks neist unistab kokaametist (ta valmistab tüdruktele pannkooke), kuid kahjuks on nii, et paljud unistused ei täitu. Nii ongi ta kuus aastat Soomes ehitajaametit pidanud, sest raha on määrav!

 

Turu linna jõuame ka. Sinna, kus elab mamma. Aga mammat ei ole kodus! Ja õige varsti heliseb Liisu telefon. See on Alejandro, kes uurib kas Liisu ikka Tallinnasse jõudis. Liisu kinnitab, et jõudis, ja et isa ei ole kodus, aga kõik on igati hästi. Siinkohal peabki mainima, et Liisu on selles loos ka üsna osav luiskaja, ta on ka ise sellest teadlik, kuid ta ei luiska sugugi mitte hea meelega. Mõnikord on seda lihtsalt vaja.

 

Ja mõnikord võib luiskamisega ka vahele jääda, sest Alejandro ei suuda aru saada, kuidas Liisu Tallinnas koju sisse sai, kui isa kodus pole, sest võtmed on ju ometigi Alejandro käes. Nüüd peab Liisu tunnistama, et tegelikult on ta koos oma sõpradega Soomes, et mamma juurde minna, kuid mammat pole kodus.

 

Siinkohal ma Sulle rohkem edasi ei räägi, sest oleme jõudnud raamatu lõppu ja lood lähevad üsna segaseks (rahutuks), sest õige varsti teavad Liisu põgenemisest nii tema ema, isa, kui ka mamma, kes on hoopis Rootsis.

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Nii palju võin ütelda, et lugu lõpeb üsnagi positiivsetes toonides …

 

Raamatu viimastel lehekülgedel on palju vahvaid mõtteid, millest mõned siinkohal ka Sulle välja toon. Mamma kinnitab, et elus ei lähe paljud asjad sedasi, nagu sa neid oma peas ette kujutasid, sest see lihtsalt on nii ja sinna pole midagi parata.

Juttu on Tarmost, kes töötab loomaaias, kuid ta pole sõpru, juttu on kahest eestlasest ehitusmehest Soomes, kes on küll sõbrad, kuid nad teevad tööd, mis neile ei meeldi, juttu on mamma sõbrannast Heidist, kes töötab samuti Soomes, kuid tema mees on surnud ja poeg kolis Austraaliasse.

Liisu küsib mammalt, kuidas ja millal saab siis üldse õnnelik olla? Mamma teab vastust. Iga päev! Tuleb lihtsalt otsustada, et oled õnnelik, mitte õnnetu!

 

Vahvad illustratsioonid raamatusse on joonistanud Sirly Oder.

 

 

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter