Ava Max


„Diamonds & Dancefloors“


(Warner Music)


 

“Mitme plaatina sertifikaadiga popsensatsioon Ava Max avalikustas oma kauaoodatud teise täispika albumi “Diamonds & Dancefloors”, mis on jätkuks ülimenukale debüüdile “Heaven & Hell”.

See sisaldab hittsinglit “Million Dollar Baby”, mis kogus vaid kahe esimese nädalaga 10 miljonit striimi ja 8 miljonit muusikavideo vaatamist.

Väljaane PAPER on nimetanud seda eufooriliseks tantsupalaks, mida saatmas Andrew Donoho (Khalid, Janelle Monae, Paul McCartney) poolt lavastatud 25 miljoni vaatamisega video.

Värskel kauamängival kõlavad ka Ava Maxi fännide lemmikud “Cold As Ice” ja “One of Us”, 80ndate diskolugu “Dancing’s Done”, võimas “Weapons” ja kirglikult enesekindel “Maybe You’re The Problem”.

Albumi aitas luua muljetavaldav nimistu laulukirjutajaid, kelle seas Henry Walter (Miley Cyrus, Maroon 5), Mathew James Burns (Lady Gaga, Ariana Grande), Peter Rycroft (Little Mix, Becky Hill), Sean Douglas (Lizzo), Pablo Bowman (Jonas Brothers, Anne-Marie), Madison Love (Madison Beer, Camila Cabello), Michel “Lindgren” Schulz (John Legend, Dua Lipa), Melanie Fontana (BTS, John Legend) ja Ryan Tedder (Beyonce, Leona Lewis, Adele).”

 

Sedasi tutvustab Ava Maxi uut ja väga head albumit “Diamonds & Dancefloors” Warner Music. Lauljatari eelmine, samuti väga hea popalbum “Heaven & Hell” ilmus 2020. aastal. Ja uskuge mind, Ava Maxi teine album on täpselt sama hea, kui esimene, ja mine tea, äkki veelgi parem. Igal juhul üks SUUREPÄRANE popalbum!

 

Amanda Ava Koci’t (sünninimi Amanda Koci; s. 16. veebruar 1994), tuntakse paremini esinejanimega Ava Max. Ta on USA lauljatar-laulukirjutaja, kes üritas juba lapsena läbi lüüa muusikamaailmas, kuid plaadistuslepinguni jõudis ta 2016 firmaga Atlantic Records.

17. augustil 2018 ilmus tema esimene laul “Sweet but Psycho”. Lugu üllatas muusikamaailma sellega, et see tõusis singlimüügitabelite esikohale lausa 22 riigis, sh. Suurbritannia, Saksamaa, Austria, Uus Meremaa,. Rootsi jm. Austraalias jäi selle laulu parimaks kohaks koht number 2 ja USA singlimüügitabelis 10. koht.

 

Amanda Ava Koci sünids Milwaukees, Wisconsini osariigis, tema vanemad on albaanlased. Kolm aastat enne Amanda sündi tema vanemad lahkusid Albaaniast ja elasid ühes kirikus Pariisis, kuni said lõpuks passid ühelt sealset naiselt, et liikuda edasi USA’sse.

Lapsena nägi Amanda sageli, kuidas vanematel oli raskusi elatise teenimisega, nad ei osanud inglise keelt ja pidasid kumbki kolme ametit. Samas oli lauljatari ema koolitatud ooperilaulja, kes laulis aariaid kodus, isa mängis klaverit.

Kui Amanda oli kaheksane, kolis tema pere Virginiasse. Nüüd hakkas tüdruk osalema erinevatel lauluvõistlustel. 13-aastaselt võttis ta oma eesnimeks Ava, mis oli tegelikult tema teine nimi, kusjuures ta on ise ütelnud, et ta pole end mitte kunagi Amandana tundnud …

14-aastaselt kolis Ava koos emaga Los Angelesse, et alustada karjääri muusikamaailmas. Algus oli raske, mistõttu kolis ta aasta hiljem South Carolinasse, kus hakkas kirjutama lugusid. Kui Ava oli 17, kolis ta Los Angelesse tagasi.

 

2013 ilmus lauljatari debüütsingel “Take Away the Pain”, siis oli tema esinejanimeks Ava, kaks aastat hiljem tegid sellest hea remiksi kanadalased ehk Project 46.

Ava oli kaua aega saatnud oma lugusid erinevatele produtsentidele ja laulukirjutajatele, kuid seni oli see läinud üsna edutult, kuni ta sai tuttavaks Kanada plaadiprodutsendi, maailmakuulsa Cirkut’iga.


Nüüd alustas Ava tööd Cirkut’iga ja 2016 ilmus nende esimene ühine lugu “Anyone but You”. Lugu äratas tähelepanu, ja nüüd hakkasid hoopis plaadifirmad Avale lepinguid pakkuma. Nii sõlmis lauljatar lepingu Atlantic Records’iga.


Lauljatar on ütelnud, et just koostöö Cirkut’iga muutis tema elu, sest ta oli peaaegu tulnud otsusele, et aitab küll muusikast ja muusikamaailmast …


Leping oli olemas, mis võtta esinejanime teiseks nimeks? Valikuks osutus Max ehk Ava Max.

2017 laulis Ava Max ka Le Youth’i laulus “Clap Your Hands”.

2018 oli Ava Maxi jaoks tegus aasta – ilmusid tema uued laulud “My Way”, “Salt”, “Not Your Barbie Girl”, ilmus ka Gashi laul “Slippin”, milles Ava Max laulis. Lauljatar laulis ka USA räppari Witt Lowry laulus “Into Your Arms”.

Ja siis, 17. augustil megahit “Sweet but Psycho”, mis tõusis singlimüügitabelite esikohale 22. riigis!

Samal aastal (2018) laulis Ava Max Vice’i ja Jason Derulo laulus “Make Up” ja lõi kaasa ka David Guetta laulus “Let It Be Me”.

 

2019 ilmus Ava Maxi uus lugu “So Am I”, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka remiks, milles lõi kaasa ka Lõuna Korea poitsebänd NCT 127.

Sellele laulule järgnesid laulud “Blood, Sweat & Tears”, “Freaking Me Out”, “Torn”.


Novembris 2019 said fännid kuulata Ava Maxi uut lugu “Tabu”, mis oli duett Pablo Alboraniga. Detsembris sai Ava Maxi kuulda Alan Walkeri laulus “Alone, Pt. II”. Detsembris 2019 ilmus Ava Maxilt veel üks laul – “On Somebody”.


Märtsis 2020 ilmus veel üks uus laul “Kings & Queens”, mis oli tegelikult järjepanu juba viies singel, et reklaamida debüütalbumit “Heaven & Hell”.

Veidi hiljem laulis Ava Max ühes vahvas kantriloos “On Me”, koos Thomas Rhett’i ja Kane Brown’iga, mida sai kuulda ka filmi “Scoob!” heliribal.

Juulis 20020 ilmus veel kuueski singel “Who’s Laughing Now” ja septembris 2020 ka seitsmes singel “OMG What’s Happening”, kuni lõpuks ka kauaoodatud debüütalbum “Heaven & Hell”!

 

Ava Maxi muusikalist stiili on nimetatud popiks ja dance-popiks. Ta enda lemmikuteks on olnud Alicia Keys, Norah Jones, Celine Dion, Aretha Franklin, Fugees, Mariah Carey ja Whitney Houston. Teda ennast on võrreldud Beyonce’, Madonna, Gwen Stefani, Fergie, Britney Spearsi, Christina Aguilera ja Lady Gaga’ga.

Ava Max on ütelnud, et tema kõige suuremaks eeskujuks on olnud Mariah Carey, eriti laul “Vision of Love” aastast 1990.

 

Muusikaajakiri Rolling Stone on nimetanud ameeriklannast laulukirjutajat Ava Maxi artistiks, keda lihtsalt peab teadma. Lauljatari värvikas karakter on köitnud kõrgelt hinnatud meediaväljaannete tähelepanu, nende hulgas on näiteks Vainty Fair, Billboard, FORBES, PAPER jpt.

 

Warner Music tutvustas Ava Maxi debüütalbumit nii: ”Ülemaailmne popsensatsioon Ava Max, kelle lugudele on karjääri vältel kogunenud üle 4 miljardi kuulamise, andis välja oodatud debüütalbumi “Heaven & Hell”. Lisaks kaheksale uuele palale on lauljanna esimesel albumil esindatud tema varasemalt ilmunud hittsinglid “Sweet But Psycho”, “Who's Laughing Now”, “So Am I”, “Salt” ja “Kings & Queens”, neist viimane veetis Euroopa raadioeetrite esikohal lausa 5 nädalat ning on praegugi Top 40 enim kuulatud lugude edetabelis kohal nr 21.” 

 

Lauljatari debüütalbum oli jagatud kaheks osaks – Heaven (Taevas) ja Hell (Põrgu).

 

Ja nüüd, 2023. aasta alguses lauljatari uus, teine stuudioalbum “Diamonds & Dancefloors”. Ja jällegi, suurepärane popmuusika album, nii nagu seda oli ka Ava Maxi debüütalbum. Albumilt on singlitena ilmunud “Maybe You´re The Problem”, “Million Dollar Baby”, “Weapons”, “Dancing´s Done”.

 

Plaadi avalooks ongi juba hitiks mängitud poplugu “Million Dollar Baby”. Suurepärane lugu.

 

Teine lugu on ägedate saundidega popilugu “Sleepwalker”, Ava Maxil on suurepärane hääl, kusjuures selles laulus ja esituses midagi sellist, mis mulle Lady GaGa´t meenutab, ja seda ainult heas mõttes. “Sleepwalkeri” refrään on taaskord selline, mis kohe "töötama" hakkab, rääkimata sellest väga ägedast kitarrisoolost, mis on mängitud küll läbi imevidinate, ja mine tea, äkki on see hoopis süntesaatorisoolo. Igal juhul sellist head vanakooli tantsuhittide hingamist on selles loos igati.

 

Täpsemalt sama saab ütelda ka albumi kolmanda loo “Maybe You´re The Problem” kohta. Taaskord selline vanakooli tantsuhittide saundidega lugu, ja see võrratu refrään ning klahvpillide solo. Uskumatult hea.

 

Madonna ja Kylie Minogue´ hittlugude hingamist on neljandas laulus “Ghost”, fankilikku puudutust on laulus “Hold Up (Wait A Minute)”, uhke ja võimas pophitt on ka singlina ilmunud “Weapons”. Ägeda meloodiaga, igati mõnus tantsuhitt on ka järgmine laul ehk plaadi nimilugu “Diamonds & Dancefloors”.


Ja neid hitte on sellel albumil veel ja veel. Lugusid, mis “töötavad”, jäävad suurepäraselt meelde; laulud, milles on väga mõnusaid meloodiaid ja harmooniaid – “Turn Off The Lights”, “One Of Us”, “Get Outta My Heart”, plaadi viimane laul “Dancing´s Done” (kuulake selle laulu süntesaatorite soolot!!!, hingab nagu ABBA!!!).


Ja tegelikult pole selles ju mitte midagi imelikku ega ootamatut, sest on ju Ava Maxi teise stuudioalbumi loomisesse kaasatud väga palju tänase tantsumuusika kõvemaid laulukirjutajaid ja produtsente

 

Kokku 14 uut poplugu, kõik igati ägedad ja meeldejäävad!

 

Kuula ise ka:

Isabella Paglia


„Aitab valedest, Nina!“


(Pegasus)


 

Nina on üks igavene võrukael, aga selleks, et tema suur pere temaga riidlema ei hakkaks, mõtleb ta välja hiigelVALESID.

Valed aga ilmutavad end talle naljakate, lõbusate ja lärmakate, kuid ka tüütute ja kohmakate KOLLIKESTENA! OEH! Nina on kollikestest juba täitsa tüdinenud! Kuidas neist lahti saada?

Raamat „Aitab valedest, Nina!“ õpetab, kuidas tõtt rääkides hoiad oma südametunnistuse ja toa puhtana ning su uni on rahulik.

 

„Aitab valedest, Nina!“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat, sest puudutab teemat, mida me kõik oma lapsepõlves olema vahetevahel „kasutanud“ ehk valetamist. Valesid on igasuguseid, vaatame, milliste valedega astub meie ette Nina.

 

Raamatu alguses küsib Nina ema tüdrukult, et mis Nina särgiga on juhtunud?. Nina kinnitab, et ta äratas kogemata tukkuva ninasarviku üles. Ninasarvik oli Nina juurde jooksnud ja tüdruku sarvega üles tõstnud. Nina oli rabelenud, vabaks saanud ja minema jooksnud. Nina kinnitab, et ta on ju tugev ja superkiire.


Järgmiseks on probleem vannitoas. Nina jutustab issile, et ta oli vannis koos suure kalaga (pildil on näha vaala!), kes muudkui hüppas sulps ja sulps ja sulps!


Seejärel on keegi elutoa ära sodinud! Nina seletab tädile, et tuppa oli tulnud elevant, kes oli võtnud oma pika londiga Nina värvid ja hakanud seinu plätserdama! Uskumatu lugu!


Elutoast liigume meie, ja liiguvad ka probleemid kööki. Köögis on suur segadus, keegi oli vanaema meisterdatud küpsised ära söönud. Nina teab, kes on süüdi. Lõvi ja hiigellusikas!


Õueski on probleeme ja valesid. Keegi on Nina vanema venna Matteo jalgratta katki sõitnud. Nina teab, süüdi on häbitud pärdikud, kes rattaga vastu puud sõitsid!


Ja vanema õe toa ajasid segi naabri kanad! Täiesti uskumatu lugu!

 

Ja kui isa, ema, vanaema, tädi, vanem õde ja vanem vend soovitavad Ninal valetamine lõpetada, siis karjub Nina neile vastu, et tema räägib tõtt, tema ei ole süüdi.

 

Õhtul, üritab Nina magama jääda, kuid ta ei saa rahu ja uni ei tule. Tal tekib tunne, et kõik pigistab. Seejärel ilmuvad valekollikesed!

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. Selleks, et valekollikestest lahti saada ja rahulikult magama jääda, peab Nina midagi tegema.

 

Vahva ja vajaliku lasteraamatu väga ilusad ja lahedad pildid on joonistanud Paolo Proietti.

Sanna Mander


„Mu tilluke nõid“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Nüüd pole aega mõttetusteks, nagu näiteks kahega korrutamiseks. On palju tähtsamatki teha: tuleb zombiohuks valmistuda!

„Mu tilluke nõid“ on särts lugu Harrist ja rosinalõhnalisest nõiast Nõx Rexonast. Elu uljaspäise nõia seltsis on kõike muud kui igav – vahel läheb tempo liigagi närvesöövaks.

SANNA MANDER on Soome illustraator ja kirjanik, kelle pildiraamat „Kadunud võti“ pälvis 2017. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna.

„Mu tilluke nõid“ on tema kuues teos.

 

Eesti keeles on varem ilmunud kaks Sanna Manderi illustreeritud raamatut: Anna Sarve kirjutatud „Pöörane printsessiraamat“ (2020, Postimees) ja Malin Klingenbergi kirjutatud „Peeru elu“ (2020, Tänapäev). „Mu tilluke nõid“ on seega esimene raamat eesti keeles, mille Sanna Mander on nii illustreerinud kui ka loo kirjutanud.

 

Harri on kaheksa-aastane poiss, kes elab vaheldumisi kord isa, kord ema juures. Ta on hea ja tubli poiss, kuid on keegi, kes tekitab temas probleeme. Nimelt, tema parimaks sõbraks on päris oma pisike nõid, Nõx Rexona, kes vahetevahel tahab teha igasugu rumalusi.

 

Nõx Rexona on tegelikult igati tore nõid, kes oskab oma võlukepikestega (need on tehtud tuletikkudest) võluda igasugu põnevaid asju. Kui väikesel nõial on igav, siis ärgitab ta Harrit rumalusi tegema.

 

Harri ei tahaks rumalusi teha, sest ta ei ole paha poiss, ja rumalustest tekib alati ka palju probleeme. Äkki hakkavad Harri püksid kangesti sügelema, läätsesupp maitseb kui rosinakissell ja isa uus sõbratar on tegelikult maskeerunud tulnukas!

 

Mõnikord lähevad asjad käest, ja süüdi on ikkagi Harri, sest keegi teine ei näe seda pisikest nõida.

 

Lugu saab alguses reedel. On matemaatikatund, käsil on kahega korrutamine, kuid Harril pole arvude jaoks aega, ta valmistub zombiohuks! Harri parim paariline: väike nõid Nõx Rexona pakub välja lödivahi, zombid ei saa sellest läbi. Ja kui õpetaja küsib Harrilt, kui palju on kaheksa korda kaks? Vastab Harri, et see on kaheksateist. Õpetaja pailaps Milla teab, et tegelikult on see ju kuusteist!

 

Tund saab läbi, algab söögivaheaeg. Pakutakse kartulit ja köögiviljapalle. Nõx ei saa aru, miks pallid rohelised on, äkki on hoopis zombisilmad? Nõx ei saa aru, kuidas saavad vaesed inimlapsed lõunaks neid süüa. Nõiad söövad ainult rosinaid! Rosinaid rosinatega. Rosinaid rosinakastmega. Nõx vehib oma võlutuletikuga ja nüüd on Harri taldrikul rosinakaste.

 

Pärast kooli läheb Harri isa juurde, sest sel päeval algab isa nädal. Isa elab teisel pool parki, Harril on seljakotis kaasas täpiline lemmikpidžaama ja kaisukaelkirjak Tom. Isa juures on vahva see, et tal on suur telekas, isa teeb Harri lemmiksööki lasanjet, jama on see, et väike õde Megan tahab alati printsessi mängida.

Ongi uneaeg. Harri pesi hambad puhtaks ja puges teki alla, kuid Nõx ei tahtnud magada. Ta tahtis hoopis zombidest rääkida. Eriti just zombiohtudest, sest neid oli palju.

 

Edasi saame teada, et Harri ei mäleta täpselt, millal Nõx Rexona õigupoolest välja ilmus. Äkki juba siis, kui Harris sündis. Harri sai juba väiksena aru, et keegi teine Nõxi ei näe, kuid nõia vembud tekitasid olukordasid, mida oli raske täiskasvanutele selgitada. Nagu näiteks kõdikõditolm aluspükstes, mossitamispulber hommikupudrus, batuudiloss diivanist, seintele koonistatud zombid, surfamine vannis nii, et terve põrand lainetab.

 

Järgmisel päeval mängivad Harri ja Nõx õues peitust, kuid Nõx on nii pisike, teda on väga keeruline leida. Harri ja Nõx lähevad täitsa riidu! Nõx vehib võlutuletikuga ja karjub „LÕKE!“

Tikust lendab säde … see tabab prügikasti all vedelevat tšekki, ja selgub, et Harri ei tea, kuidas tuld kustutada. Poiss otsustab põgeneda! Õhtul on Harri murelik, sest Nõx on kadunud, ja äkki on park maatasa põlenud! Nüüd pannakse teda vangi!

 

Hommikul pole ikka veel Nõxi. Ja Harrit pole ka vangi pandud. Ju siis park ikkagi ei läinud põlema.

 

Samal ajal on Nõx Rexona hoopis teises kohas. Seal on ka tema kass Lenni, kes limpsib Nõxi saabast. Nõx arvab, et sellest pole hullu, kui natuke midagi põlema paned, sest elus peab särtsu olema.

 

Seejärel saame tuttavaks ka isa nõiaga, ja Harri mõtiskleb nõidade üle üldse. Kas kõigil on omad nõiad? Kas on olemas ka nõianõiad?

 

Raamat lõpeb üsna põnevalt, sest Harri ja tema õde Meghan lähevad kioskisse jäätist ostma. Nad istuvad kioski trepile, et jäätist limpsida, kui äkki!!!

Meghanit ründab üks … kes ründab ja miks ründab, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid õnneks tuleb appi … mis Sa arvad, kes tuleb appi?


Lukas Graham


„4 (The Pink Album)“


(Warner Music)



„2022. aastal möödus seitse aastat ajast, mil Lukas Graham pani kaardile Taani väikelinna Christiania ning lummas mitmete hittidega publikut üle kogu maailma. Lood “7 Years” ja “Love Someone” tõid talle kolm Grammy nominatsiooni, miljardeid striime ja kriitikute tunnustust.
Uuel albumil “4 (The Pink Album)” teeb Lukas Graham lõpuks kokkuvõtte kõigest, mis selle aja jooksul juhtus. 11 laulust koosnev komplekt kirjeldab Taani muusiku aastatepikkust eneseleidmise teekonda ning kahtlemata on see tema senine kõige autentsem ja peegeldavam teos.“

 

Nii tutvustab Lukas Graham uut albumit Warner Music.

 

Kuna Lukas Graham on Taani ansambel, mida juhib, veab, lugusid kirjutab ja laulab Lukas Forchhammer, siis hakakasin meenutama, milliseid taani artiste tean veel, keda olen kuulnud, kellest on räägitud, kes on või on olnud populaarsed ...

Ja tegelikult polegi neid sugugi mitte vähe, sest aastate jooksul on olnud mitmeid väga häid popmuusika artiste, kuid ka raskema roki ja hevi metali bände.


Nii meenusid mulle: Aqua (1989 alustanud popkvartett, kes laulis hitks laulu „Barbie Girl“), Cartoons (90ndate aastate popipunt, kelle suurimaks hitiks oli laul „DooDah!“ aastast 1998), Christopher (viimastel aastatel esile kerkinud laulja, popmuusika staar), Daze (jällegi 90ndate aastate popipunt, kelle 1997 ilmunud album „Super Heroes“ oli ülimalt populaarne tantsusaalides, eriti nende laulud „Superhero“, „Tamagotchi“ ja „Toy Boy“), Laid Back (legendaarne elektroonilise ja popmuusika duo, mis alustas juba 1979, kuid tegutsevad ka täna, ja kes muusikasõpradest ei teaks nende hitte „Sunshine Reggae“ ja „Bakerman“), Manticora (väga kõva hevi metal bänd), Me & My (popmuusika duo, milles laulsid õed Susanne ja Pernille Georgi, kellel oli 1995. aastal hittlugu „Dub-I-Dub“), Mercyful Fate (legendaarne hevi metal bänd, mis alustas tegutsemist juba 1981, aastast 2019 on nad suurel areenil tagasi), Michael Learns To Rock (legendaarne poproki bänd, mis alustas aastal 1988, paljud muusikasõbrad teavad nende hittlugusid „The Actor“ (1991), „Sleeping Child“ (1993) jt), (suurepärane elektroonilise ja popmuusika lauljatar), kindlasti ka Olsen Brothers (vennad Olsenid, kes 2000. aastal võitsid Eurovisioni lauluvõistluse lauluga „Fly On The Wings Of Love“), Outlandish (1997 kokku tulnud hip hopi bänd, ks vallutas muusikamaailma 2003. aastal hittlooga „Aicha“), Raunchy (veel üks väga kõva metali bänd), The Raveonettes (väga huvitav indie roki duo – Sune Rose Wagner ja Sharin Foo), Safri Duo (elektroonilise muusika duo, mida tuntakse vägagi laheda hittloo „Played-A-Live (The Bongo Song)“ (2000) poolest), S.O.A.P. (veel üks popmuusika duo, õed Sörensenid, ja nende suurimaks hitiks aastast 2002 „This Is How We Party“), Toy-Box (jällegi popmuusika duo – Anila Mirza, Amir El-Falaki, kelle suurimaks hitiks aastast 1999 „Tarzan & Jane“), Volbeat (väga hea rokipunt, mis tuli kokku 2001), Whigfield (lauljatar Sannie Charlotte Carlson, kelle popilood „Saturday Night“, „Sexy Eyes“ vallutasid 90ndatel aastatel tantsusaale).

 

Lukas Graham on Taani popibänd, milles mängivad laulja ja multiinstrumentalist Lukas Forchhammer, basskitarrist Magnus Larsson ja trummar Mark Falgren.


Nende esimene album „Lukas Graham“ ilmus 2012. aastal, ja tõusis Taani plaadimüügitabelis esikohale. Teine album ilmus 2015, see äratas tähelepanu juba rahvusvahelisel muusikaareenil (seda eriti tänu lugudele „Mama Said“ ja „7 Years“).

Nende rahvusvaheline debüütalbum „Lukas Graham“ ilmus 2016, väljaandjaks plaadifirma Warner Bros. Records, ja see album ilmus ka USAs.

 

Lukas Graham alustas tegevust 2011. Esialgu riputati üles paar kodus tehtud muusikavideot („Drunk in the Morning“ ja „Criminal Mind“) ja need pälvisid näitejs Facebook´is sadu tuhandeid vaatamisi.

2011 sõlmis bänd plaadiliepingu firmaga Copenhagen Records, mis kuulub firmale Universal Music Denmark. Ilmus nende debüütalbum, mis oli Taanis edukas, kuid aastal 2012 anti juba 107 kontserti terves Euroopas.

Debüütplaati müüdi üle 80 000 eksemplari, lisaks veel 150 000 müüdud singlit, 5 miljonit vaatamist YouTube´is ja 27 miljonit striimimist!

Seejärel juba uus kontsertturnee, mis viis Lukas Grahami Inglismaale, Hollandisse, Norrasse, Rootsi, Saksamaale, Austriasse, Prantsusmaale ja Hispaaniasse. Tänu edukatele esinemistele Euroopas võitis bänd 2013. aastal European Border Breakers Award (EBBA)-nimelise auhinna.

 

2013 sõlmis Lukas Graham lepingu Warner Bros. Recordsiga, et müüa muusikat ka USAs.

2014 oli Lukas Graham pikalt Los Angeleses, kus kirjutati ja lindistati muusikat, et seda ka USAs avaldada. Euroopas esindas ansamblit jätkuvalt Copnenhagen Records.

 

2014 oli päevakorral uus kontsertturnee „Then We Take The World“.


2015 ilmus album „Blue Album“ Taani ja Euroopa muusikaturule, ja seegi tõusis Taani plaadimüügitabeli tippu, ja mitmes teiseski Euroopa edetabelis jõudis album tippu. Populaarsed olid laulud „Mama Said“, „Strip No More“ ja „7 Years“. USAs said muusikasõbrad kuulata Lukas Grahami hittlugu „7 Years“ telesarjas „Conan“, 10. detsembril 2015, kusjuures laul tõusis Billboard Hot 100 edetabelis kohale number 2!

 

Sama lugu esitas Lukas Graham veel mitmel korral USA televaatajatele, sadetes „Jimmy Kimmel Live!“, „Late Night with Seth Meyesr“, „The Late Show with James Corden“ ja „Good Morning America“.

 

2016. aasta märtsikuu lõpuks oli laulu „7 Years“ kuulatud ainuüksi Spotifys 225 miljonit korda! 2021. aasta novembriks oli seda laulu Sportifys striimitud 1,32 miljardit korda!!!

 

1. aprillil 2016 avaldas Lukas Graham oma debüütalbumi ka USAs, pealkirjaks „Lukas Graham“. USA jaoks sai album uue kujunduse, lugudega tehti veidi uuesti tööd, ja album ilmus ka Kanadas, Austraalias, Uus Meremaal, Suurbritannias.

Billboard 200 plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale ja Suurbritannias ning Uus Meremaal lausa teisele kohale. Esikoht saavutati Austraalias ja Kanadas.

 

2016 käis Lukas Graham ka kontsertturneel USAs ja Kanadas. Juunis 2016 lahkus ansamblist klahvpillimängija Kasper Daugaard, kes tõdes, et kontsertturneed pole ikkagi tema joaks. Tema asemel hakkas klahvpille mängima ansambli produtsent Morten Ristorp, ja tema mängib klahvpille ansamblis ka täna.

 

Detsembris 2016 kandideeris Lukas Graham kolmele Grammy auhinnale, laul „7 Years“ kandideeris ka BBC muusikaauhindael parima laulu kategoorias.

 

2018 ilmus ansambli kolmas album „3 (The Purple Album)“, selle esiksingliks oli hittlugu „Love Someone“. Aastal 2019 esineti külalisartistina ka populaarses telesaates „American Idol“.

 

Lukas Grahami muusikat on nimetatud popi-souli hübriidiks. New York Times´i ajakirjanik Jon Pareles on ütelnud, et Lukas Grahami saund on selline, kus popmuusika kohtub R&B´ga. USA Today ajakirjanik Patrick Ryan on ütelnud, et Lukas Grahami lugudes võib kuulda ka elemente hiphopist ja isegi folgist.

 

2023 ilmus Lukas Grahami neljas stuudioalbum „4 (The Pink Album)“, mis on igati vahva popiplaat.

Album, millel löövad kaasa ka USA laulja, laulukirjutaja Khalid, kes on ka laulu „Wish You Were Here“ üks autoritest ning USA räppar G-Eazy, kes on ka laulu „Share That Love“ üks autoritest. Laulus „Home Movies“ lööb kaasa USA lauljatar Mickey Guyton, kes on samuti selle loo üks autoritest.


Uuel albumil jätkab Lukas Graham mõnusate popilugudega („Say Forever“), millesse on lisatud veidi souli, veidi R&B´d („Wish You Were Here“, „Share That Love“). Mulle meeldib, kui popilugudes kõlab puhkpille, nagu näiteks laulus „This Is Me Letting You Go“.

Loomulikult on albumil ka ilusaid, kauneid ja meeldejäävaid meloodiaid, näiteks laulus „Home Movies“, milles laulab ka Mickey Guyton, selles laulus on kübe ka kantrilikumat hingamist, põhjus vist instrumentides, mida selles laulus kasutatakse (bändžo), „Lie“, „By The Way“, „Never Change“ (lugu, milles on kübe ka sellist James Blunt´ilikku hingamist, väga ilus laul) ja ka albumi viimane lugu „One By One“.

Kokkuvõttes suurepärane popiplaat, millel väga häid meloodiaid, meeldejäävaid refrääne, vahvaid harmooniaid, Lukas Forchhammer õrn, aga suurepärane hääl, esitus, oskus kuulajat kuulama panna. Muusikalised seaded on mõnusad, on puhkille, on kitarre, on klahvpille ja klaverit jpm.

Ilus algus sellele muusika-aastale.

 

 

Seni on ilmunud Lukas Grahami albumid:

 

„Lukas Graham“ (2012, aastal 2016 ka USAs)

„Blue Album“ (2015)

„3 (The Purple Album)“ (2018)

„4 (The Pink Album)“ (2023)

 

Lukas Grahami tänased liikmed on:

 

Lukas Forchhammer – laul, klaver, klahvpillid, kitarr, basskitarr, löökriistad;

 

Mark „Lovestick“ Falgren – trummid, löökriistad, taustalaul;

 

Magnus Larsson – basskitarr, taustalaul.

 

Kaasa lööb ka The Rusty Trombones: Lars Vissing, trompet; Nikolai Bogelund, tromboon; Thomas Edinger, saksofon.

 

Kontsertitel liituvad bändiga: Henrik Möller, basskitarr; Andreas Lund, kitarr ja David Maemone, klaver, klahvpillid.

 

Bändis on mänginud:

 

Anders Kirk, klaver, klahvpillid; Morten Ristorp, klaver, klahvpillid (tema teeb Lukas Grahamiga stuudiotööd veel tänagi); Kasper Daugaard, klaver, klahvpillid.

 

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes


„Operatsioon Kummitus. Detektiivibüroo nr 2“


(Varrak)


 

Vana jahilossi aknale ilmub valge näo ja mustade silmadega tüdruk. Räägitakse, et Storbergi jahilossis kummitab. Kas see võib olla „hall tüdruk”, teenijapiiga, kes kunagi ammu lossi keldrisse aheldati? See on põnev peamurdmine Detektiivibüroole nr 2!

Vahel on number kaks olla enam kui küll.

 

Jørn Lier Horsti kirjutatud ja Hans Jørgen Sandnesi illustreeritud „Detektiivibüroo nr 2“ raamatusarja raamatud on saanud populaarseks ka meie laste seas, sest need on ju igati põnevad ja kaasahaaravad lood (kriminaalsed lood) ning raamatud näevad ka igati ägedad välja, sest neis on väga palju illustratsioone.

 

Varem oleme saanud lugeda „operatsioonidest“, millel nimeks: Varjumees, Tuuleiil, Suvesaar, Nartsiss, Kilekott, Päikeseloojang, Pronksiplats, Kõuepilv ja Tsirkus. „Operatsioon Kummitus“ on selle raamatusarja 10. raamat!

 

Nii nagu ikka, raamatu esisisekaantel on pilt väikelinn Elvestadist, kus selle raamatusarja sündmused toimuvad. Elvestad asub Svenna jõe suudmes, linn on asutatud 1884, elanikke on 937 ja linnapeaks Kristian F. Biller.


Seejärel saame tuttavateks raamatu peategelaste Tirili, Oliveri ja jäljekoer Ottoga, sest nemad ongi ju Detektiivibüroo nr 2. Selles raamatus on teisigi tegelasi: jahilossis töötanud teenijatüdruk Ulrika Pape, Elvestadi kõige rikkam mees Edvard Goller, raamatukoguhoidja vana Johs, Elvestadi klatšimoorid proua Surke ja Dorris Fjeld ja Elvestadi kaks kõige paremat politseinikku Rita Eng ja Rolf Gulliksen.

 

Ja lugu algab. Käisid jutud, et Storbergi jahilossis kummitab. Mõni ütles, et kodukäijad on vana krahv ja tema kuri naine, aga teised arvasid, et see on üks vana karukütt või hoopis halli kleidiga teenijatüdruk. Suur maja asus Elvestadi taga nõlvakul ja nägi sünge välja.


Poemüüja Dorris Fjeld rääkis poes, et tema oli seal maasikal käinud, ja tema oli kuulnud jahilossi juures üht kohutavat häält. Karjatust, mis polnud tema arvates elava olendi oma, see käis luust ja lihast läbi. Karjatusele järgnes ketikõlina hääl ja seejärel ilmus aknale naine! Dorris Fjeldi arvates oli see hall tüdruk, kes seal kummitabki. Tüdruk, kellega olid seal juhtunud jubedad lood.


Seda juttu kuulsid ka Tiril ja Oliver, kuna nad olid kaupluses. Ja poemüüja jätkas. Ta kinnitas, et hall tüdruk oli näous kriitvalge, süsimustade silmadega ja halli kleidiga.


Tiril ja Oliver väljusid poest. Piilusid jahilossi poole. Oliver küsis, kas Tiril usub kummitustesse? Tiril raputas pead, kuid see oli tüdruku arvates uus juhtum Detektiivibüroole nr 2.

 

Nüüd läksid meie noored detektiivid raamatukokku, vana Johsi juurde. Neil oli vaja mõnda raamatut Storborgi jahilossi kohta. Vana Johs andis neile raamatu, milles pidi juttu olema ka halli tüdruku loost.


Lapsed saavad teada, et 1678. aastal võttis krahv tööle teenijatüdruku, kelle nimi oli Ulrika Pape. Krahvi naine jäi haigeks, ja Ulrika tohterdas teda taimedega ja looduslike ravimitega. Krahvinna sain terveks, aga leidis, et teenijatüdruk tegeleb musta maagiaga ja on nõid. Selleks, et end musta maagia eest kaitsta, laskis krahvinna tüdruku jahilossi keldrisse lukustada, kuhu too jäi elu lõpuni ahelatesse. Liikusid kuuldused, et Ulrika Pape kummitab lossis.


Tiril ja Oliver otsustasid minna jahilossi lähemalt uurima, enne seda ostis Tiril kaasa ka paki jahu. Õige varsti saame teada, miks ta seda tegi.


Lapsed sammusid rohtunud vankriteed pidi vana lossi poole. Siin ja seal oli üle tee langenud puid, keegi oli puud maha võtnud ja vedelema jätnud. Veidi hiljem saame teada, et ka see on oluline fakt sündmuste juures, mis juhtuma hakkavad.


Lossi juures ei näinud nad mitte kedagi. Tiril võttis jahupaki, näppis selle lahti ja hakkas lossi ukse ette jahu puistama. Oliver ei saanud aru, mida Tiril teeb, kuid tüdruk kinnitas, et see aitab libakummitusi paljastada, sest hall tüdruk hõljub ju maapinna kohal, aga kui keegi on jahu sisse jalajäljed jätnud, siis saavad meie detektiivid teada, et jahilossis on käinud inimesed ja mitte kummitus. Nutikas värk, kas pole.

 

Katkisest keldriaknast pääsesid lapsed lossi. Äkki kuulsid nad ülakorruselt mingit häält! See kõlas nagu nutt, siis kostis vali karjatus, millele järgnes ketikõlin. Tiril, Oliver ja Otto tormasid jahilossist välja. Nad peatusid alles metsaserval, vaatasid uuesti jahilossi suunas ja teise korruse räämas akna taga seises hallis riides naine.

 

Noored detektiivid läksid koju, et asjade üle loogiliselt ja arukalt mõtelda, sest kummitusi ei ole ju ometigi olemas. Nad olid jahilossis ka mobiiltelefoniga filminud, ja nüüd avastasid nad videolt ühe kahtlase valguskiire! Oliver teadis, mis see oli, see oli ka tema isa garaažis.

Sinna meie peategelased läksidki. Garaažis oli liikumisandur, mis oli ühtlasi ka turva- ja alarmseade. Oliver oli nüüd kindel, et keegi tahtis inimesi jahilossist eemale hirmutada, mis tähendas, et teoksil on midagi valgustkartvat.

 

Tiril, Oliver ja Otto läksid jahilossi juurde tagasi. Ukse ette puistatud jahus nägid nad jälgi. Inimeste jalajälgi, lausa kaks paari – üks paar väikeseid ja teine paar suuri jälgi! Need tulid majast väljapoole, mis tähendas, et hetkel kedagi jahilossi ei olnud.

Jahilossis leidsid nad kinnise ukse, millel oli silt „Sinine tuba“. Seal said nad teada, mis tegi hirmuäratavat häält, ja mida nad olid jahilossi aknal näinud.

Edasi läksid meie peategelased ka tornituppa, kus nad nägid ka suurt teleskoopi, mis oli suunatud …

 

Siinkohal ei saagi ma Sulle rohkem edasi jutustada, sest sel juhul räägin ma Sulle terve loo ära. Ja see pole ju enam sugugi mitte põnev ega huvitav lugemine, kui teada saada, mis lõpus juhtuma hakkab.


Igal juhul saavad lapsed teada, et jahilossis toimetavad kaks kurikaela, kellel on salakaval plaan. Plaan röövida! Mängu tulevad ka politseinikud, saame tuttavaks ka kurikaeltega, käime paar korda veel jahilossis, ja Tiril peab muutma ens ühel hetkel kummituseks. Miks nii? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Igal juhul on „Deteketiivibüroo nr 2“-raamatusarja kümneski raamat igati põnev ja kaasahaarav lastekrimka, mida on tõepoolest põnev ja huvitav lugeda.

Loo lõpus on ülevaade asjadest, mida tuleb lugejal endal raamatu illustratsioonidelt üles leida. Ja loomulikult on taaskord igati ägedad ka raamatu illustratsioonid.

 

Ja muideks. Selles vahvas raamatusarjas on kokku ilmunud 23 raamatut! Neist seni viimane on aastast 2020, mistõttu mulle tundub, et ka eesti keeles on oodata sellest sarjast veel mitmeid põnevaid lugusid. Ja see on igati vahva!

 

Nikola Huppertz


„Kaunis nagu kaheksa“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

12-aastane pisut eraklik koolipoiss Malte armastab arve ja harjutab tublisti matemaatikaolümpiaadiks, mille ta tingimata võitma peab. Ta on valitud maakondlikus voorus osalema oma koolist ainsana. Kui nende juurde kolib tema seitsmeteistaastane poolõde Josefine, kellest poiss varem vaevalt kuulnud on, ei ole aga kodus enam kõik nii nagu varem. Ilma mingi hoiatuseta kukub Malte korrastatud maailm kaardimajakesena kokku. Tuleb välja, et elus ei ole kõigele üheseid vastuseid nagu matemaatikaülesandes – sageli võivad tunded olla vastuolulised ja mõnikord saab keegi haiget. Lisaks ilmub matemaatikaklubisse Lale, kes pole lihtsalt tõsiseltvõetav konkurent, vaid ka „kaunis nagu kaheksa“.

Nikola Huppertz sündis 1976. aastal Mönchengladbachis Saksamaal, õppis pärast keskkooli muusikat ja psühholoogiat ning katsetas selle kõrvalt kirjutamisega. Pärast kahe lapse sündi pühendus ta intensiivselt ilukirjanduslikule tööle. Sellest ajast saadik on ta avaldanud arvukalt laste- ja noorteraamatuid, aga ka luuletusi ja lühiproosat kirjandusväljaannetes.

Pean tunnistama, et saksa laste- ja noortekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju Saksamaal lastele ja noortele aastakümnete, ja veel rohkema aja jooksul kirjutanud lugusid: vennad Grimmid (kes poleks lugenud nende muinasjutte), E.T.A. Hoffmann („Pähklipureja ja Hiirekunigas“), Heinrich Hoffmann („Kolumats“), Otfried Preussler (suurepärased röövel Hotzenplotzi lood, vahvad väikese nõia ja väikese vetevaimu lood, naljakad Kilpla-lood ja kindlasti ka tema võrratu „Krabat“), Wilhelm Busch, Erick Kästner („Emil ja detektiivid“, „Veel üks Lotte“, „Lendav klassituba“), James Krüss (suurepärane „Timm Thaler ehk müüdud naer“, „Minu vaarisa ja mina“, „Timm Thaleri nukuteater“, „Majakas Vähimadalal“), Janosch, Michael Ende („Momo“, „Vunšpunš“), Cornelia Funke („Varaste isand“, „Võluakende taga“, „Tindisüda“), Angela Sommer-Bodenburg (väga lahedad väikese vampiiri lood), Kirsten Boie (temalt ilmus eesti keeles alles eelmisel aastal igati mõnus lasteraamat „Suvi Sommerbys“), Ottokar Domma (naljakad Ottokari lood), Dorothea Flechsig (loodussõprade Petronella Õnneseene lood), Frauke Scheunemann (humoorikad kõuts Winstoni lood), Michael Engler, Lisa-Marie Dickreiter (Maxi ja Metsiku Seitsme lood), Ingo Siegner (võrratud väikese lohe lood), Stefanie Dahle (maasikahaldjas Marikese lood), Jürgen Banscherus (Kwiatkowski juhtumid) jpt.

 

Paljudes saksa laste- ja noorteraamatutes on ka filmilikkust, mistõttu on mitmedki neist jõudnud kas tele- või kinolinale, teatrilavale. On ju ka ETV2´s aeg-ajalt võimalik vaadata just saksa laste- ja noortefilme, mis on igati vahvad.

 

Nikola Huppertz on samuti sakslanna, ja uus tutvus meie raamatusõpradele.


„Kaunis nagu kaheksa“ on igati vahva laste- ja noorteraamat, milles on juttu matemaatikast, kuid ka sõprusest ja sõpradest, esimesest armumisest, keerulistest peresuhetest.

Raamatu avab pisike mõtisklus, milles öeldakse, et kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel … Kaheksa on lihtsalt kaheksa oma parem- ja vasakpööretega ning täpselt keskel oleva suunamuutusega. Ja kui ta külili lükata, on ta lõpmatus. Keegi ei saa öelda, et see pole ilus.

 

Raamatu peategelesaks on seitsmenda klassi kutt, kel nimeks Malte. Ta valmistub maakondlikuks matemaatikaolümpiaadiks, kuid samas peab poiss hakkama saama teadmisega, et tal on temast vanem poolõde Josefine (tüdruk on omamoodi mässumeelne, kellele meeldib kirjutada luuletusi, koolist poppi teha, sest talle ei meeldi tavapärased õpetajad ja vahetevahel end „augustada“), et tema isal on olnud varem teine naine (ja nüüd on sellel naisel rinnavähk, mistõttu tema tütar, Malte poolõde, on tulnud just Malte pere juurde mõneks ajaks elama), ja et matemaatikaringi tuleb uus tüdruk, kellesse Malte armub (tegelikult ei saa Malte ju esialgu sellest ise ei saagi aru), aga kuidas oma tundeid väljendada – kas numbritega või hoopis luuletustega?

 

Loo alguses räägib Malte, et tema vanemad ei küsinud temalt, kas ta on nõus. Ei ema ega ka mitte isa, kuigi see on tema tütar ja tema asi. Ja öelda midagi selle vastu, et Josefine nüüd koos nendega on, polegi lihtsalt võimalik. Tema ema pärast. Kui kellelgi on vähk ja tuleb opereerida, ei tohi selle kohta midagi öelda. Siis tuleb olla rõõmus ja tänulik, et kõik on hästi läinud, et nüüd vähivabal emal on koht taastusravis, ja kui kõik laabub, saab ta mõne nädala pärast koju tagasi.


Seetõttu saab Malte aru, et Josefine peab senikaua nende juures elama, no ja ka Maltega ühes ja samas koolis käima, kuid poisile ei meeldi, kuidas Josefine nende õhtusöögilauas istub ja välja näeb, nagu tahaks ta kõik maha tappa.

Josefine on saanud endale paiga Malte perekonna keldris, kus talle meeldib ka kõvasti muusikat kuulata, mistõttu Malte peab talle seda ütlema mitmel korral, et muusika tuleb panna vaiksemaks, sest ta peab õppima.

Josefine arvab esialgu, et Malte on ärahellitatud pisike, ja kindlasti mitte ei mahu Josefine´ile pähe see, et isa on tema, ja tema ema juurest ära läinud, ja uue naisega lapse saanud. Seda ta ütleb mitmel korral nii Maltele, Malte emale ja nende ühisele isale. See tekitab omakorda tüli …

 

Kui esialgu tundub, et Malte ja tema poolõe segased suhted käivad kõigile üle pea, on nad ju igati erinevad, siis veidi hiljem saavad neist hoopis sõbrad, väga head sõbrad. Nii head sõbrad, et nad usaldavad teineteist ja hakkavad teineteisest hoolima.

Josefine näitab Maltele oma luuletusi, ka Malte katsetab luuletamisega, kuid see on väga visa õnnestuma.

Malte räägib poolõele matemaatikast, isast ja emast, oma sõpradest, kuid ka uuest tüdrukust matemaatikaringis, kel nimeks Lale Erdem.

 

Maltel on probleeme – ta ei oska oma tundeid väljendada, tal on igasugu kahtlusi, teda ärritab see, et isal on veel ka Josefine, ja poiss kahtlustab, kas ta ikkagi oli isale ja emale oodatud laps või üks suur apsakas? See ärritab poissi, mistõttu ei suuda ta suhelda ei oma sõprade ega ka perega. Josefine aitab teda, ja ka vastupidi, kuid …

 

… olukord muutub sedavõrd keeruliseks ja arusaamatuks, et Malte otsustab loobuda matemaatikaolümpiaadist. Kas selle põhjuseks on isa ja ema, poolõde Josefine või hoopis Lale?


Selle pead Sa ise välja selgitama, sest tegelikult ongi ju põhjuseid mitmeid, kuid kas see on ikkagi õige ja ainus lahendus, et iseendas ja oma peres selgusele jõuda?


Kindlasti mitte, sest poiss on matemaatikas andekas. Kõik on mures – perekond, õde, matemaatikaringi juhendaja/õpetaja, kuid õnneks on raskes olukorras Maltele abiks nii tema perekond, sõbrad (eriti temast vanem Kolja, kellele on hakanud ka Josefine meeldima), Josefine ja ka Lale, mistõttu lõpeb raamat igati positiivselt ja lahedalt, kui Malte ja Lale istuvad üheskoos linnalähirongi, et alustada sõitu maakondlikule matemaatikaolümpiaadile.


Ja nüüd loeb Malte Lalele ette luuletuse „Kaunis nagu kaheksa“.

 

See on raamat, milles on igati huvitav vahva lugu, siin on tundeid, ausust ja siirust, veidi ka huumorit, lahedaid dialooge, noorte peategelaste mõtteid jpm, mis teevad ühest laste- ja noorteraamatust väga hea laste- ja noorteraamatu.

 

Raamatu on illustreerinud Barbara Jung.

Iggy Pop


„Every Loser“


(Warner Music)


 

„Iggy Pop on kõigi aegade üks mõjukamiad artiste -  laulukirjutaja, muusik, näitleja, produtsent, plaadikeerutaja ja veel enamat ning nüüd on ta valmis maailma raputama oma 19. sooloalbumiga “EVERY LOSER”!

Nagu viitas  avalugu "Frenzy", pöördub “EVERY LOSER”  tagasi Iggy ürgsete juurte juurde, säilitades samas vaieldamatult kaasaegse lüürilise vaatepunkti ja helipaleti. See on täielik meistriklass ja eeskujulik ürgse rock ’n’ rolli album.  11 lugu kartmatult mehelt, kelle hoog ei paista raugevat.

Albumi kaas on omaette kunstiteos, mille autoriks Ameerika nüüdiskunstitäht Raymond Pettibon.”

 

Sedasi tutvustab Iggy Pop uut albumit „Ever Loser“ Warner Music. Pean selle tutvustusega 100% nõustuma, sest Iggy Pop on elav legend, kelle loomingut hindavad väga kõrgelt miljonid ja miljonid fännid.

Kuulasin tema uut albumit, ja kinnitan, et see on uskumatult hea, arvestades ka sellega, et „pungi ristiisa“ Iggy Pop saab sel aastal 76. aastaseks! Vaatamata sellele rokib mees nagu noor rokijumal!

 

Iggy Pop ehk James Newell Osterberg (s. 21.04.1947 Muskegon, Michigan) on USA rokilaulja, üks tähelepanuväärsemaid punkroki loojaid.

Oma ema poolt on Iggy Popis norra ja taani juuri, isa poolt iiri ja inglise juuri. Tema isa oli adopteeritud USA-Rootsi perekonda, kust on pärit ka tema perekonnanimi Osterberg ehk Österberg.

Tesimeline Iggy Pop oli tavaline noor mees, kes ei tarbinud alkoholi, ei suitsetanud ega kasutanud narkootikume. Ta käis keskkoolis. Pärast kooli käis ta tööl Discount Recordsis, kus ta hiljem kohtus Dave Alexanderi ja Ron ning Scott Ashetoniga.

 

Iggy Pop alustas oma muusikalist karjääri trummarina erinevates koolibändides Ann Arboris. Üks neist oli The Iguanas, mis andis Iggy Popile ka hüüdnime – iguaan – ja see on saatnud teda terve tema elu.


Iggy Pop mängis bluusi, näiteks ansamblis The Prime Movers, seetõttu otsustas ta õpingud ülikoolis lõpetada ja läks Chicagosse muusikat õppima. Seal oli tema õpetajaks trummar Sam Lay, ja Iggy Pop mängis ka mitmes Chicagos tegutsevas bändis. Iggy Popile meeldisid mustanahalised muusikud ja nende mäng, kuid Iggy Pop oli kindel, et ta ei saa neid jäljendada, tal peab olema oma stiil.


Chicagos proovis Iggy Pop esimest korda ka narkootikume, ja ta on ütelnud, et just siis sai ta aru, et ta peab mängima oma, lihtsakoelist bluesi. Seejärel (1967) kolis Iggy Pop tagasi Ann Arborisse ja rajas oma bändi – legendaarse The Stooges´i, milles mängisid kitarrist Ron asheton, trummar Scotty Asheton, bassist Dave Alexander ja lauljaks Iggy Pop!


Hakati poove tegema ja üheks suurimaks eeskujuks oli neile The Doors ja Jim Morrison. The Stooges´i kutid nägid The Doorsi 1967. aastal esinemas Michigani ülikoolis.

Nüüd tahtis ka Iggy Pop proovida, mida suudab laval tema, millised on tema piirid. Nii sai temast esimene artist, kes lavalt publiku sekka „sukeldus“, lisaks sellele ta ka kõndis publiku käte peal. Ja see polnud kõik – Iggy Pop keerles laval klaasikildude sees, oksendas ja võttis ennast kapaljaks …

 

The Stooges´i esimene esinemine oli Grande Ballroomis. Iggy Pop tuli lavale öösärgis, ja mitte lihtsalt öösärgis, vaid 19. sajandi naisterahva öösärgis. Tema nägu oli maalitud valgeks, ta oli teinud endale alumiiniumfooliumist paruka ja ajanud maha kulmud.

1968 oli ansamblil plaadistusleping firmaga Elektra Records, ja debüütalbumil „The Stooges“ (1969) esines Iggy Pop nime all Iggy Stooge. Album polnud edukas, nagu seda ei olnud ka teine plaat „Fun House“ (1970). Lisaks kahe albumi ebaedule oli Iggy Pop pidanud lahti laskma ka Dave Alexanderi, kellel oli probleeme alkoholiga. Kuid see polnud veel kõik, sest mitmel teiselgi bändiliikmel ja bändipersonalil oli probleeme – narkootikumidega, ainult kitarrist Ron Asheton oli üks, kes keeldus nende tarvitamisest.

 

Aastal 1971 kohtusid Iggy Pop ja David Bowie baaris nimega Max´s, mis asus Kansas Citys. Sõprus Bowie´ga andis Iggy Popi karjäärile uut hoogu juurde, sest Bowie kutsus Iggy Popi Inglismaale, et aidata tal teha uut albumit.


Nii otsustati, et Iggy Pop jätkab The Stooges´iga, kuid Ron Asheton pandi mängima basskitarri, uueks kitarristiks sai James Williamson. Valmis album „Raw Power“ (1973). Täna on see vägagi kõrgelt hinnalt album, kuid toona ei sobinud see plaadifirmale, sest selline muusika ei sobinud toonasele suurele publikule, mistõttu sai The Stooges plaadifirmalt kinga …


Nüüd kutsuti bändi klahvpillimängija Scott Thurston, ka David Bowie püüdis neid jätkuvalt aidata, kuid bändiliimetel oli jätkuvalt probleeme narkootikumidega. Iggy Popil on muidki jamasid, näiteks võltsitud tšekid, mistõttu pidid lauljale isegi tema vanemad appi tulema.

The Stooges´i viimane kontsert lõppes bändi ja mootorrattajõugu vahelise tüliga!

 

Pärast seda pidas Iggy Pop pausi, jätkuvalt oli tal probleeme narkootikumidega, kuid 1970. aastate lõpus muutus populaarseks punk! Iggy Pop alustas soolokarjääri ja tänu punkmuusikale sai ka temast tõeline rokkmuusika superstaar!

1977 ilmus kaks Iggy Popi menukat albumit: „The Idiot“ ja „Lust for Life“, kusjuures mõlemas plaadi produtsendiks oli David Bowie. Muusikamaailmas saavutasid populaarsust kaks tema lugu/hitti „Lust for Life“ ja „The Passenger“.

 

Pärast seda ongi Iggy Pop olnud pidevalt laval, teinud uusi plaate (paljud neist on olnud edukad, paljud mitte, osad on meeldinud muusikakriitikutele, osad mitte), kuid tema lavaenergiat on kiidetud ikka ja alati, jätkuvalt. Paljude punkarite (nii noorte kui ka vanade) ja rokkarite eeskujuks on Iggy Pop ikka ja jälle olnud suureks iidoliks.

 

Iggy Popi sooloalbumid:The Idiot“ (1977), „Lust for Life“ (1977), „Kill City“ (1977) (Iggy Pop & James Williamson), „TV Eye“ (live) (1978), „New Values“ (1979), „Soldier“ (1980), „Party“ (1981), „Zombie Birdhouse“ (1982), „Blah Blah Blah“ (1986), „Instinct“ (1988), „Brick By Brick“ (1990), „American Caesar“ (1993), „Naughty Little Doggie“ (1996), „Avenue B“ (1999), „Beat 'Em Up „(2001), „Skull Ring“ (2003) …

 

Aastal 2003 tuli uuesti kokku ka The Stooges. 2005 ilmus nende kontsertalbum „Telluric Chaos“ ja 2007 stuudioalbum „The Weirdness“ ning 2013 „Ready To Die“. Jaanuaris 2009 lahkus meie hulgast Ron Asheton, tema asemele tuli ansamblisse tagasi kitarrist James Williamson.

 

2009 avaldas Iggy Pop albumi „Preliminaires“, mis on arvatavasti Iggy Popi karjääri kõige rahulikum album, millel on mõjutusi ka džässist, nagu ka albumil „Apres“ (2012), kuid seejärel juba raskeroki plaat „Post Pop Depression“, mille produtsendiks USA rokipundi Queens of the Stone Age laulja, laulukirjutaja Josh Homme. Albumil lõid kaasa ka Queens of the Stone Age klahvpillimängij ja kitarrist Dean Fertita ning Arctic Monkeysi trummar Matt Helders.


Huvitaval kombel oli just see album esimene Iggy Popi plaat, mis jõudis USA plaadimüügitabeli TOP20 hulka, Suurbritannias tõusis album suisa viiendale kohale. Ei maksa unustada, et enne seda oli Iggy Popi parimad edetabelikohad aastast 1977 – album „The Idiot“ oli USA plaadimüügitabelis 72 ja album „Lust for Life“ brittide samasuguses tabelis kohal 28.

2019 ilmus Iggy Popi album „Free“, mis oli jällegi džässilik, isegi veidi ambient, kaasa lõid USA kitarrist Noveller ning USA džässtrompetist Leron Thomas.

 

Ja nüüd on Iggy Pop tagasi pungi ja roki juures ehk oma juurte juures, sest just selline tema 19. stuudioalbum „Every Loser“ on.


Albumi produtsendiks on Andrew Watt, kaasa löövad basskitarrist Duff McKagan, kes mängis pikalt ansamblis Guns N´Roses, Red Hot Chili Peppersi trummar Chad Smith, Jane´s Addictioni kitarrist Dave Navarro, kuid ka eelmisel aastal meie hulgast lahkunud trummar Taylor Hawkins (ansamblist Foo Fighters).


Kokku 11 uut laulu, tegelikult, kui päris täpne olla siis 9, sest kaks neist 11´st on nn vahepalad (interlude).


Plaadi avalöök on vägev, punkroki pala „Frenzy“, ja seda esitust kuulates jäin mõtlema, et kas Iggy Pop on tõepoolest ika 75-aastane? Uskumatu. „Frenzy“ on ühtlasi ka selle albumi esimene singel, ja jus selles loos löövad kaasa Duff McKagan ja Chad Smith.

Rokilik on ka teine lugu „Strung Out Johnny“. Iggy Pop laulab ja räägib vahepeal ka juttu. See madal tämber on ikka äge, on ägedaid kitarre, vahvaid rütmilahendeid, ja ka laulusõnad on väljakutsuvad.

Veidi rahulikum, kuid ikkagi raskerokilik on kolmas laul „New Atlantis“.

Neljas lugu „Modern Day Ripoff“ tõstab taaskord tempot, hea vanakooli punkrokk! Äge kitarrisoolo, ja huvitav kas see rütmielement on lehmakell? Igal juhul raputab see lugu väga hästi.

Viies lugu on rahulik „Morning Show“, Iggy Pop jutustab lugu, kitarrid saadavad, lisaks veel klahvpillid.

Seejärel esimene vahepala „The News For Andy“, kuulake teksti ja sõnumit …

Seitsmes lugu läheb pungilt edasi. „Neo Punk“ on loo pealkiri. Iggy Pop laulab, et tema ongi neo punk! Laulus on rahulikumat osa ja kiiremat minekut. Tõsine punk!

Seejärel jällegi raskemat rokki laulus „All The Way Down“, igati ägeda oleku ja minekuga lugu! Ka „Comments“ rokib väga hästi.

Enne viimast laulu vahepala „My Animus“. Iggy Pop ei peagi laulma, ta võib jutustada, aga ikkagi on mõjus.


Albumi võtab kokku punklugu „The Regency“, milles Iggy Pop tõdeb, et f… the regency!


Kuula ise ka:

Marjoke Henrichs


„Ei! Ütles jänes“


(Varrak)


 

Väike jänesepoeg ei soovi teha seda, mida ema temalt palub, kuid lõpuks avastavad nad midagi, mis mõlemale väga meeldib! Raamat tuleb kindlasti tuttav ette neile, kelle väikelaps on avastanud sõna „EI!“ ning kasutab seda igal võimalikul juhul. Lugu jänesepojast, kellele ei meeldi, kui talle öeldakse, mida teha. „Ei ei ei ei!“ hüüab jänes, kuni lõpuks teeb ema talle pakkumise, millest ta keelduda ei saa.

 

Marjoke Henrichsi kirjutatud ja joonistatud raamat on kindlasti igati vahva lugemine pere väiksematele raamatusõpradele. Need lapsed, kes juba oskavad lugeda, saavad selle raamatu lugemisega ilusasti üksi hakkama. Need lapsed, kes veel ei oska ise lugeda, siis seda raamatut võib vabalt lugeda koos ema, isa, vanaema, vanaisa, vanema õe või vennaga jne.

 

Lugu algab sellest, et jänese ema ütles jänesele, et on aeg riidesse panna. Jänesepoeg keeldus, öeldes „EI!“, kuigi see oli tema lemmisärk ja suurte taskutega püksid. Seejärel on kahel leheküljel vahvad joonistused, kuidas jänesepoeg üritas pükse jalga panna ja särki selga panna – pahupidi, alaspidi, külg ees ja õigetpidi.

 

Ema ütles järgmiseks, et on aeg süüa hommikust. Jänesepoeg vastas „EI!“, kuigi ta nägi söögilaual mahlaseid ja lausa kuldseid porgandeid. Vaatamata sellele, et jänesepoeg ei tahtnud porgandeid süüa, sõi ta neid ikka päris palju, nii väikeseid kui ka suuri. Porgandid said otsa ja jänesepoeg sõi veel ka paar küpsist, no siis, kui ema ei vaadanud.

 

Seejärel ütles ema, et on aeg minna õue. Kuid ka sellele vastas jänesepoeg „EI!“, uskumatu lugu, kogu aeg, ei ja ei, ja samas olid jänesepojal igati vahvad kummikud, millega õue minna. Õue me jänesepojaga läheme, mis seal toimus, selle jätan Sulle endale uurida.

 

Aga emal oli veel mitmeid asju, mida ta palus jänesepojal teha – joomine, söömine, potile minemine, tuppa minemine, vanni minemine, kuid jänesepoeg, tema vastas jällegi ei, ei, ei ja ei …

 

Vanni jänesepoeg siiski läks, aga … mis Sa arvad, kas ta tahtis vannist ka välja tulla, sest oli ju vannis vannivaht, soe vesi ja vannipart.


Aga emal on üks ettepanek veel, kusjuures see meeldis jänesepojale väga. Mis ettepanek see oli, selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada, kuid sellele ettepanekule vastas jänesepoeg „JAA!“ Lõpuks ometi!

 

Kahjuks see raamat jaa-ga ei lõpe, sest emal on veel üks palve, soov, ettepanek, ja see ei meeldi teps mitte jänesepojale.

 

Igal juhul üks igati vahva lasteraamat/pildiraamat pere väikematele raamatusõpradele. Vahva ja tegelikult ka õpetlik lugu, et kas ikka see „EI“-ütlemine on alati kõige parem ja kõige õigem lahendus, äkki „JAA“-ütlemine oleks parem …

Trudi Trueit


„Avastajate Akadeemia. Draakoniveri“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Kogu mõistatus muutub aina salapärasemaks, kui Cruz ja tema sõbrad puutuvad kokku plahvatusohtliku paljastusega ning kohtavad ootamatult kedagi tuttavat.

Cruz Coronado on ikka veel vapustatud elumuutvast avastusest, mis oli peidetud salajasse arhiivi ja millest ta ei või kellelegi rääkida. Koos sõpradega võtab ta suuna Hiinasse, et otsida üles salakoodi eelviimane osa. Vahepeal aga jääb aega ka mõne väljasureva loomaliigi aitamiseks. Uue nõuandja valvsa pilgu all muutub elu laeval taas peaaegu normaalseks... ehkki normaalsus on muidugi suhteline.

See on kuues raamat kogu maailmas menukast romaanisarjast, mis on saanud inspiratsiooni National Geographicu avastajate tõelistest seiklustest.

 

 

„Avastajate Akadeemia“-raamatusari on kindlasti üks põnevamaid noortele mõeldud raamatusarju, mis eesti keeles viimastel aastatel ilmunud. Siin on vahvad ja ägedad tegelased, põnevad sündmused, juttu on loodusest ja looduskaitsest, kuid ka igasugu vahvatest imevidinatest, mis justkui tulevikust pärit on.

„Draakoniveri“ on sarja kuues raamat, seega üks raamat peaks pärast seda lugu veel ilmuma.

 

Cruz Coronado ja tema sõbrad ning õpetajad Avastajate Akadeemiast on seekordse loo alguses Borneo põhjaosa vihmametsas. Eelmise raamatu lõpus oli Cruz teada saanud, et tänu tema ema äpardusele, mis tõenäoliselt muutis poisi DNAd, võib Cruz elada igavesti.


Kuid nüüd on nad vihmametsas, kus märkasid igati naljakat ninaahvi ehk kahaud. Äärmiselt suure ja ägeda ninaga loom.


Professor Ishikawa jutustas noortele avastajatele, et nad seisid keset üht vanimat vihmametsa Maa peal. Borneo džunglis elab teadaolevalt rohkem kui kakssada liiki imetajaid ja nelisada inimestele tuntud linnuliiki. See on üks väheseid kohti maailmas, kus elevandid, ninasarvikud ja orangutangid elavad üheskoos.


Noortel avastajatel on uus ülesanne. Nad ei pea otsima silmanähtavat, nad peavad otsima haruldast, isegi tundmatut. Iga Avastajate Akadeemia meeskond saab läbiuurimiseks väikese osa vihmametsast. Nad peavad pildistama oma mõttekaameraga loomi ja taimi, keda nad oma piirkonnas märkavad. Avastajate kaamerad on ühendatud akadeemia raamatukogu andmebaasiga ja aitavad neil leide määrata. Ja mine tea, äkki avastatakse ka mõni uus liik!


Samal ajal vaevab Cruzi mõte, et tal on vaja leida ema jäetud valemikivi uus tükk. Ema oli jätnud talle vihje, et Cruz peab seitsmenda valemikivi leidmiseks otsima asja, mis on ühekorraga nii tavaline kui ka ebatavaline ja neile mõlemale südamelähedane. See, mida teised kasutavad mineviku unustamiseks, toob nähtavale Cruzi tuleviku, sest Cruz ise kirjutab oma saatuse.

 

Kui avastamisretk džunglis läbi sai, siis selgus, et Magalhaesi grupi liige Ali oligi leinud uue liigi! Liblika! See polnud Cruzile meeldiv uudis, sest Ali on ju üsna omamoodi tegelane, kellega Cruz läbi ei saa. Ka Cruzi meeskonna ehk Cousteau tiimi liikmed olid pildistanud põnevaid loomi – tibatilluke pruun konn ehk Abavorana luctuosa (selle konna nägemine looduses on väga haruldane), lisaks veel kakandtuhatjalgne, hiiglaslik raagritsikas, kiber-sarvlind, lenddraakon, maakaan, plahvatavad sipelgad ehk Colobopsis explodens. Cruz oli rahul, sest ka nende meeskond oli teinud head tööd.

 

Ja veel. Avastajate Akadeemia uurimislaevale saabub ka uus tegelane. Uus nõustaja, sest oli ju nene eelmine nõustaja Taryn surma saanud. Uus nõustaja on tsimši juurtega ehk Kanada põliselanike juurtega 28. aastane naine, kes oli samuti õppinud Avastajate Akadeemias ja saanud kolledžist kraadi inseneriteaduses ja okeanograafias. Ta aitas ehitada allveeroboteid. Uue tulija nimeks on Nyomie Byron.

 

Cruz ja tema sõbrad jätkavad valemikivi vihjete otsimist. Ja kui tundub, et äkki nüüd on neil hea mõte vihje leidmiseks, siis hetk hiljem selgub, et kahjuks mitte. Kas ema kasutas nähtamatut tinti? Ka see polnud lahendus.

Cruzil oli veel üks probleem. Laeval pidid olema ka kurikaelad, kes ihkasid, et poiss oleks surnud. Kes on Sebra, kes on Jaaguar?

 

Laev alustas liikumist. Hüvasti Borneo. Professor Luben tutvustas noortele avastajatele uut missiooni. Kas tõesti minnakse Hiinasse! Ei, sest hiljutised sündmused sundisid neid kurssi muutma.


Professor näitas avastajatele pilti kukkurhundist ehk Tasmaania tiiger ehk Tasmaania hunt. Loom, kes polnud ei kaslane ega koerlane. Kukkurhunt on lihasööjast kukkurloom, kukkur-sipelgakaru, kukkurkuradi ja kvolli sugulane. Sailor teadis ütelda, et kukkurhunt suri välja sada aastat tagasi. Nüüd palus professor Luben, et noored lubavad hoida järgmiseks kuuldu ainult endale, sest holovideol nähtud kukkurhunt olevat filmitud Austraalias, Tasmaania saare lõunaosas viis nädalat tagasi!

Sailor tõdes, et see kukkurhunt võib olla samasugune legend nagu Loch Nessi koletis või Suurjalg! Aga kukkurhunt ei olnud ju legend, sest ta oli päriselt eksisteerinud.

Professor Luben lisas, et selle salvestise osas ongi põhjust olla ettevaatlik, sest ei teatud, kas see kiildrooni filmitud video oli ikkagi autentne.


Avastajate laeval Orionil kulub Tasmaaniasse jõudmiseks umbes kümme päeva, selle aja jooksul räägib professor Ishikawa noortele avastajatele kukkurhundi bioloogiast, professor Coronado (Cruzi tädi) tutvustab fossiilileide, professor Benedict kukkurhundi ajalugu ja aitab noortel lihvida vaatlemis- ja pildistamisoskust, monsieur Legrand suurendab noorte vastupidavust pikaks matkaks metsa jpm.


Cruz mõistis, et kui kukkurhunt on tõepoolest elus, siis võib liigi tulevik sõltuda noortest avastajatest.

Saame meiegi kukkurhundiga lähemalt tuttavaks.

 

Kuid laevale jagub igasugu põnevaid sündmusi. Cruz satub eluohtlikusse olukorda koos Fanchoniga (Cruz kahtlustab, et ka Fanchon võib olla üks kurikaeltest …, veidi hiljem kahtlustab  Cruz, et kurikaelaks võib olla ka tema tädi, Marisol Coronado, kes oli ka üks akadeemia õppejõududest; kusjuures selles osas ongi mitu kahtlusalust, näiteks ka Cruzi sõber ja tiimikaaslane Emmett Lu, kuna tema tulevikurillidesse olid peitnud Nebula kurikaelad kaamera!)

 

Cruz ja Fanchon olid tehnolaboris, kuhu Fanchonil oli luba sissepääsuks. Fanchon tutvustab Cruzile pöörlevat ruumi ehk güroskoopilist laborist, millele on antud hüüdnimeks laborikarussell. Enne seda, kui olukord laborikarussellis eluohtlikuks läheb, räägib Fanchon Cruzile, et tema arvates oli Cruzi ema loonud rakkude regeneratsiooni seerumi, millele ema andis nimeks Tardinia. Fanchoni arvates oli Cruzi ema ja Cruz sellega kuidagimoodi kokku puutunud.


Need, kes on raamatusarja eelmise raamatuid lugenud, siis teavad, et ka Cruz oli sellest teadlik, kuidas teadis seda Fanchon? Cruz arvas, et nüüd ongi ta lõksus! Fanchon ongi Sebra! Aga ei … hetk hiljem pandi laborikarussell tööle, kiirus oli meeletu, Cruz ja Fanchon olid selle sees …

 

Õnneks pääsesid Cruz ja Fanchon sellest jubedast „karussellist“, ja veidi hiljem said Cruz ja tema sõbrad teada, kuidas leida ema jäetud vihje. Selleks oli vaja ema jäetud paberilehti ja kustukummi!

Ema oli jätnud GPS-i koordinaadid, mis juhatasid keiser Qin Shi Huangdi mausoleumi ning terrakotasõdalaste ja hobuste muuseumi juurde. See asub Xi´anist, Shaanxi provintsi pealinnast ida pool. Cruz oli kindel, nad peavad minema Hiinasse. Seal oli ka pilt ühest sõdalasest, kelle kaelas oli kett, mille otsas rippus tumepunase kiviga medaljon!

 

Tädi Marisolile oli see paik tuttav, ta oli seal aastaid tagasi olnud. Keeruline oli see, kuidas sealt valemikivi leida. Ainuüksi terrakotasõdalaste kujusid oli seal kuus tuhat! Ja neil oli vaja luba Hiina ametivõimudelt ja muuseumilt ja akadeemia juhatajalt, professor Hightowerilt.


Ah jaa, tädi Marisol teadis rääkida, et eelpool mainitud tumepunase kiviga medaljon peaks olema nn draakoniveri ehk muistne sõna kinaveri kohta, mis on üks mineraal. Cruzi sõber Emmett teadis, et see ilus kivi oli lisaks ka surmatoov, sest kinaver sisaldab elavhõbedasulfiidi! Teada oli sedagi, et keiser Qin Shi otsis ka surematuse saladust. Ta oli joonud isegi draakoniverega segatud mürki, mida valmistasid tema alkeemikud, kuid see jook mitte ei pikendanud tema elu, vaid hoopis lühendas. Tõenäoliselt suri 49. aastane keiser just elavhõbedamürgitusse. Seetõttu pidid Cruz, Lani, Emmett ja Sailor lubama tädi Marisolile, et nad ei puudutada paljaste kätega seda medaljoni!

 

Cruz, Emmett, Lani, Sailor (kaks kutti ja kaks tüdrukut) koos Cruzi tädi, Marisoliga Hiinasse ka jõudsi. Noored avastajad peavad Hiinas siiski üksi hakkama saada, kuna tädi Marisol peeti lennujaamas kinni?

Noored avastajad otsisid hotelli, kuid Lani andis teada, et neil tuleb edasi liikuda, kuna Nebula kurikaelad olid juba kohal.

Otsiti järgmist öömaja, kuid ka seal oli Lanil kahtlusi. Kahtlusi oli ka selles suhtes, et Nebula näis kõiki noorte avastajate samme ette teadvat! Kuidas on see võimalik?


Kes andis Nebulale edasi teateid ja vajalikku infot? Nii otsustasid noored avastajad, et lähevad terrakotasõdalaste haua juurde juba samal ööl, mitte järgmisel hommikul. Neil õnnestus muuseumisse sisse pääseda, ja leida ka otsitav sõdalane, kelle kaelas oli kett, mille otsas rippus tumepunase kiviga medaljon, kuid kõik ei lähe siiski sedavõrd lihtsalt, sest juba on kohal ka kaks Nebula kurikaela.


Cruz ja tema sõbrad on nutikad ja julged, mistõttu õnnestus neil ka seekord kurikaeltest jagu saada, ja koos valemikivi tükikesega minema pääseda!

 

Ühest põnevast ja olulisest faktist saame selles osas veel teada. See on seotud noorte avastajate eelmise nõustaja Taryniga. Selgub, et … ma jätan selle siiski Sulle endale avastada ja lugeda.

Teine oluline fakt on seegi, mida kuulis Cruz – ema uuritud ja leiutatud seerumi koostisosadega oli pisike probleem – koostisosade seas oli ka ühe Lõuna-Ameerika konna mürk, kuid see konn suri eelmisel aastal välja!

 

Selle raamatu lõpus jõuavad noored avastajad ka Austraaliasse, Tasmaania pealinna Hobartisse.


Kas leitakse ka kukkurhunt? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.


Loo lõpus saab Cruz teada sedagi, kes on laevas üks Nebula agentidest ehk Sebra.


Üllatus on suur, kui selleks osutub üks õpetaja, tehnolabori bossi assistent!


Üks üllatus on selle osa lõpus veel! Selgub, et laevale tulnud uus nõustaja Nyomie on hoopis keegi teine, kuid see üllatus teeb Cruzile rõõmu, kuigi ta ei tohi sellest kellelegi rääkida.


Ja üks üllatus veel! See on seotud Hiinast leitud seitsmenda valemikivi tükiga! See „üllatus“ on üsna ootamatu nii Cruzile, tema sõpradele, kuid kindlasti ka raamatu lugejale …

 

Raamatu viimastel lehekülgedel (nii nagu ikka) saame tuttavaks mitmete teadlaste ja avastajatega, kes tõepoolest tegutsevad kogu maailma keskkonna kaitsel.

Grace Young, kes armastab uurida ookeani ja kõike seda, mis on selle sees; Andrew Whitworth, kes kasutab nn kaameralõkse oma teadustöös Costa Rica imeilusal Osa poolsaarel, kus elab 140 imetaja- ja 463 linnuliiki; ökoloog Abdullahi Ali, kes tahab tuua väljasuremise äärelt tagasi kauni looma – hirola, kes on Keenia ja Somaalia pärismaine liik; looduskaitsja Abby Meyer, kes keskendub toreda taime, vulkaanikella Brighami insignis, hawaii keeles alula kaitsmisele; arheoloog Eduardo Nives, kes uurib Amazonase tasandikku; arheoloog ja haridustegelane Llenel De Castro, kes uurib ja tutvustab Ille´i koobast Filipiinide Dewili orus.

 

elline lugu selles „Avastajate Akadeemia“ raamatus. Nii nagu ikka, põnev ja kaasahaarav. Palju igasugu põnevaid sündmusi, ootamatuid üllatusi ja keerdkäike, ja ma usun et täpselt sama põnev saab olema ka raamatusarja viimane raamat „Keelatud saar“, millest me veidi selle raamatu viimastel lehekülgedel aimu saame.

„Mõista, mõista … Eesti rahva mõistatusi“


Koostanud Vilma Metstak ja Maren Toom


(Tänapäev)


 

Mõistatuste väljamõtlemist ja mõistatamist on inimesed harrastanud juba igiaegadest peale. Vanasti arvati koguni, et teatud aegadel on mõistatamisel imejõud. Nii mõistatati palju näiteks sügistalvel, sest usuti, et siis sünnib lammastel tähnilisi tallekesi ja lehmadel kirjusid vasikaid. Selleks pidid mõistuütlemisi ära arvama just naised. Veel usuti, et mõistatamine võib ära hoida „lusikate kadumise“, see tähendab – toidu lõppemise majast.

Mõistulood oli nutikuse proovikiviks ja meeldivaks ajaviiteks, aga nendega võis tegelda ka kergemaid töid tehes, kui rohkem inimesi koos oli: talveõhtuti rehetoas kedrates ja kududes, enne tule süütamist videvikku pidades, talgutel, pulmas ja mujal.

 

Illustreerinud Anne Linamägi.

 

Mõistatustest on ikka ja jälle raamatuid ilmunud, mistõttu on vahva, et neid ilmub ka praegu. Ma ise mäletan (see on mul ka raamaturiiulis) üht lastele mõeldud raamatut „Mõista, mõista …“ (kirjastus Tiritamm, aastal 1992, koostajaks Vilma Metstak), mistõttu mulle tundub, et uus raamat võib olla selle raamatuga seotud, ja tegelikult see nii ongi. Ja veel, Vilma Metstaki koostatud on ka samanimeline raamat aastast 1979, väljaandjaks kirjastus Eesti Raamat, mis võib tähendada seda, et see raamat on kahe uuema raamatu „eelkäija“ …

 

Üks vahva raamat on mul raamaturiiulis veel. See oli minu ema lapsepõlve raamat. „Üle õue õunapuu“ (1955, Eesti Riiklik Kirjastus), milles oli eesti rahvajutte, rahvalaule, mõistatusi ja vanasõnu. Selle oli koostanud Selma Lätt, vahvad illustratsioonid Ants Viidalepp´alt.

 

Selle raamatu saatesõnas tõdevad koostajad, et mõistatuste väljamõtlemist ja mõistatamist on inimesed harrastanud juba igiaegadest peale. Rahvasuus levinud mõistatused on osa suulisest rahvaloomingust, mida on põlvest põlve edasi antud.

Eesti mõistatuste loojaiks vanal ajal olid talupojad. Mõistatustes iseloomustati ilmeka, piltliku ümberütlemise kaudu kõike seda, mis igapäevases elus on vajalik ja oluline …

Mõnikord esitati mõistatusi lauldes. Mõistatuslauludes annab üks laulja küsimuse ja vastulaulja(d) lahenduse.


Ka rahvajuttudes tuleb ette mõistatamist. Sageli vastab üks tegelane teise küsimusele mõistatusega. Taiplikuks vastajaks osutub karjapoiss, talupoja tark tütar jne.


Vanasti arvati koguni, et teatud aegadel on mõistatamisel imejõud.

Mõistulood olid nutikuse proovikiviks ja meeldivaks ajaviiteks puhkehetkedel. Aga nendega võis tegeleda ka kergemaid töid tehes, kui rohkem inimesi koos oli: talveõhtuti rehetoas kedrates ja kududes, enne tule süütamist videvikku pidades, talgutel, pulmas ja mujal..

Mõistuütlemiste kaudu tutvustati ka lastele neid ümbritsevat maailma ja arendati nende taiplikkust. Rahva suuline sõnalooming asendas kooliharidust ja kirjandust.

 

Üldse leidub eesti mõistatusi koos teisenditega Tartu Fr. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluulekogudes ligikaudu 100 000. Sealt ongi pärit selle raamatu esimese osa materjal, mida vajaduse korral on ka kirjakeelde seatud. Kasutatud on ka M.J. Eiseni kogu.

Raamatu teise osa moodustab väike valik tänapäeva rahvaluulet. Uute mõistatuste loojaks on Tallinn J. Westholmi Gümnaasiumi, Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi ja Rahumäe Põhikooli II-IX klasside õpilased.

 

Raamatu esimene osa on vana aja mõistatustest, ja selle esimene peatükk on mõistatustest, mis seotud inimestega.


Näiteks. Mis on kärmem kui lind? Mõte. Sinu oma, aga kasutavad teised? Nimi. Kes käib heinte peal ja ei kahise? Vari. Kokku 23 mõistatust.

Teine peatükk on perekonnast (16 mõistatust). Mis on pehmem kui padi? Ema süli. Mees meeleta, hobu jaluta. Laps kätkis. Kaks ema, kaks last, ühtekokku kolm. Ema, tütar ja tütretütar.

Kolmas peatükk on inimese kehast (47 mõistatust), seejärel mõistatused riietusest (27 mõistatust), korrastusvahenditest ja ehetest (20), käsitööst (69!!!), hoonetest ja juurdekuuluvast (54), tulest, soojusest ja valgusest (60!!!), toidunõudest (43), majatarvetest (51), kodustest töödest (12, triksub ja traksub tihedas kuusikus – lambaniitmine; põrsas läheb põrgu, kubu kukil – leib lükatakse labidal ahju).


Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Teemasid on veel mitmeid! Toit ja toiduained (29, laut lambaid täis, ühelgi pole saba taga – leivad ahjus; pool siga, pool otra – tanguvorst), teadmised (21, kelle nägu ilmaski ei vanane ega muutu – pildil; valge jänes jookseb mööda musta põldu – tahvel, kriit), meelelahutus (12), teed ja liiklusvahendid (23, kaheksa jalga, kaks jälge – regi; ise pime, muid juhatab – teetulp).

 

Raamatu teine osa on uuema aja mõistatustest. Siin on jällegi mitmeid ja mitmeid teemasid: inimene ja inimesega seotu (16), hooned, majatarbed (14, ahi ilma puudeta – radiaator; viib sind üles, viib sind alla, vajutad nupule, teeb uksed valla – lift), asjad, mida iga päev kasutame (27), toiduained (5, punane mehike, näos mustad täpid – maasikas), abivahendid töö juures (14), kool ja koolitarbed (6, lähed lollina, tuled targana – kool; õpetab, aga inimene ei ole – raamat), meelelahutus (9), teed ja liiklusvahendid (5, ise sarviline, aga jookseb julgelt linnatänaval – troll).


Ja uskuge mind, kas tänased mõistatused, need mida koolilapsed on välja nuputanud, ka need on selles raamatus igati ägedad.

 

Kolmas osa on vana aja mõistatustes teine osa. Teemadeks koduloomad (62, hobune, lehm, siga, lammas, kits, sokk, koer, kass, hiir), kodulinnud (28, hani, kana, part, kukk), metsloomad, küttimine (29, karu, metssiga, hunt, orav, siil, mutt), linnud (21, harakas, vares, kurg, kägu, luik, pääsuke, rähn), putukad (31, rohutirts, kirp, kärbes, ämblik, sitikas, kilk, mesilane, sääsk, liblikas), kalad, kalapüük ja veeloomad (28), puud ja põõsad (26, lehtpuu, okaspuu, kuusk, mänd, kadakas, pihlakas, õunapuu), marjad ja viljad (27, toomingamari, käbi, jõhvikas, maasikas, õun, vaarikas, kirsimari, pähkel), aedviljad (38, kapsas, kaalikas, naeris, porgand, kartul, sibul, hernekaun, hernes, uba, kurk, humal), rohttaimed ja seened (18, nõges, pilliroog, sõnajalad, takjas, võilill, seen, tapp), põllutööriistad (32, ader, hang, äke, sahk, vikat, sirp), põld, heinamaa ja põlluviljad (51), maailm ja loodusnähtused (102!!! päike, kuu, tähed, pilv, vihmapilv, tuul, äike, välk, külm, vikerkaar, kaste, udu, lumi, jää, lumesadu, tuisk), vesi ja veesõidukid (53), aeg (12).

 

Raamatu lõpus veel ka mõned rahvajutud: „Tark poiss“, „Tark talutüdruk“ ja „Kolm küsimust“ (selles loos peab nutikas poiss vastama kolmele vanapagana küsimusel: mis on pehmem kui sulepadi, mis on magusam kui mesi, mis on kõvem kui kivi? Poiss teadis vastuseid kõigele kolmele: ema süda on pehmem kui sulepadi, emapiim on magusam kui mesi ja isa süda on kõvem kui kivi).

 

Lisaks veel ka vähemtuntud sõnade seletused.

 

Selline vahva raamat on see mõistatuste raamat. Usun, et pimedatel talveõhtutel on vahva terve perega koos istuda, ja televiisori vaatamise asemel hoopis mõistatamisega tegeleda …

Share this page

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)