Salla Simukka, JP Ahonen

„Poiss pööningul, poiss keldris“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kui kaks iksi ristuvad ... Mida sa teeksid, kui leiaksid oma kodumajast salatoa?

Kümneaastase Alexise pere kolib majja, kus ta saab oma unelmate pööningutoa. Ka kümneaastase Maxi pere kolib majja, kus Maxi ootab vaimustav keldrituba. Kuid majas on midagi veidrat: Alexis kuuleb maja alt hääli, kuigi neil pole keldrit. Maxi kõrvu kostab meloodia pööningult, kuigi seal pole kedagi. Mis juhtub, kui need maailmad omavahel segunema hakkavad?

Kirjanik Salla Simukka ja koomiksikunstnik JP Ahoneni teosed on tuntud nii nende kodumaal Soomes kui ka mujal maailmas.

”Poiss pööningul, poiss keldris” on nende esimene ühine raamat.

Salla Simukka sulest olen eesti keeles lugenud igati ägedat lasteraamatut „Sõsarla“, mis ilmus 2018. aastal (kirjastus Pegasus).

Toona kirjutasin „Sõsarla. Seiklus teises maailmas“ kohta nii: Soome kirjanik Salla Simukka (varem on eesti keeles samalt autorilt ilmunud täiskasvanutele „Lumikki triloogia“) on kirjutanud väga laheda, põneva, ilusa ja muinasjutulise lasteraamtu, mille peategelasteks on kaks tüdrukut, kel nimeks Aliisa ja Meri. Nii nagu pealkirjas öeldakse, siis lugu viib meid tõepoolest teise maailma ehk Sõsarlasse.

“Poiss pööningul, poiss keldris” ilmus soome keeles 2024. aastal ja ka see on igati põnev laste- ja noorteraamat (müstiline ja seikluslik) vanusele 9-13 aastat. See on lugu kahest 10-aastasest poisist (Alexis ja Max), kelle elud põimuvad üsna ootamatul viisil. Raamatu alguses on autori pühendus lugejale: ”Kõigile, kellel on mitu maailma”.

Loo alguses kolivad nii Alexis kui ka Max oma peredega uude majja. Alexise pere kolib majja, milles on ka väga ilus pööning ja poiss on kindel, et ta tahaks elada just pööningul. Maxi pere kolib teise majja, kui on suur ja lahe kelder. Max on kindel, et tema elaks hea meelega just keldris.

Tundub põnev algus, sest mine tea, mis võiks pööningul ja keldris juhtuma hakata? Äkki kummitama?

Tegelikult hakkavad poisid nägema unenägusid (on see ikka unes? Või on ilmsi?) ja Alexis näeb ja kuuleb hääli otsekui maa alt (keldrist), kuigi nende kodus keldrit ei ole. Max hakkab kuulma midagi pööningult, kuid nende majas pole ju pööningut …

Põneva raamatu alguses saame tuttavaks Alexisega, kelle pere oli just kolinud kolmekorruselisse tumerohelisse puumajja. Saame teada, et Alexise ema oli pagar, kes tahtis asutada kodu juurde pagaritöökoja ja väikese poe. Poisi isa seevastu oli unenägude koguja ning unenägude kogumise vahendid ja unenäoraamatud nõudsid palju ruutmeetreid.

Kohe alguses märkas Alexis uues kodus kitsast redelit, mis viis ülemise korruse trepimademe nurgast veidi kõrgemale. Poiss ronis redelist üles ja lükkas selle kohal oleva luugi lahti. Luugi taga avanes maailma täiuslikem pööningukamber. Alexis oli kindel, et see oligi tema jaoks maailma parim oma tuba! Alexis oli kindel, et uues kodus on ta õnnelik ja et sellest tuleb tore suvi.

Teises peatükis saame tuttavaks Maxiga. Ka tema perekond oli just kolinud. Maja asus pärnaallee lõpus ja nägi Maxi arvates vinge välja. See oli puust ja kolmekorruseline. Maja oli värvitud siniseks ja akendel oli väga palju ruute.

Saame teada, et Maxil on kaks vanemat venda – Mio ja Kai (nemad olid Maxi isa esimesest abielust) ja kaks nooremat õde – Rae ja Säe.

Nii nagu Alexise pere, hakkas ka Maxi pere tubasid jagama. Max ei osanudki esialgu valida. Ta läks alumisele korrusele ning avas söögitoa nurgas oleva väikese ukse. Max oli arvanud, et selle taga on ainult sahver, kuid sealt tuli lagedale hoopis alla viiv trepp. Ema arvas, et trepp võiks viia keldrisse. All oligi kelder, kuid lisaks sellele veel üks uks. Kui Max ukse avas, taipas ta, et on lõpuks jõudnud koju.

Ukse tagant tuli lagedale väike tuba, mis oli igas mõttes täiuslik. Lae servas oli kaks akent, kust voogas ilusat valgust. Max oli kindel, et just siin tahaks ta elada.

Esimesel ööl uues kodus nägi Max unes, et mängib viiulit. See oli isevärki unenägu, sest Max polnud kunagi ühtki instrumenti mängima õppinud, kuid unes oskas ta viiulist uskumatult peeneid meloodiaid välja meelitada … uskuge mind, viiulimängust saame selles raamatus veelgi lugeda.

Järgmises peatükis oleme tagasi Alexise juures. Saame lugeda poisi isast ja tema tööst ehk unenägude kogumisest. Alexis oli ükskord isa käest küsinud, miks unenägusid õigupoolest kogutakse. Isa oli seletanud, et nende abil saadakse infot maailma, ühise alateadvuse ja inimeste üleüldise meeleolu kohta. Unenägude kogumine oli pika ajalooga teaduslik uurimus. Isa oli ütelnud, et unenäod on sillad. Unenäod ühendasid asju ja tegelikkust viisil, milleks polnud suuteline miski muu.

Alexis oli oma toa juba endale meelepäraselt sisse seadnud (olulisel kohal oli ema kivikollektsioon) ja nüüd oli aeg mängida tuuleviiulit, mille poiss oli saanud oma vanaemalt. See oli harukordselt kaunis pill. See oli valmistatud söevahtrast ja sellele oli graveeritud lehekujundid. Tuuleviiul oli Alexise sõber, kuid poiss alles õppis seda mängima. Nii mängis Alexis mõnel päeval ilusaid meloodiaid, teisel päeval segast käginat.

Ühel hetkel käis poisi toast läbi õhuvool. Kas tuppa viiv luuk oli lahti? Luuk oli kinni. Ka aken oli kinni …

Meenuta eelmist peatükki. Mida oli Max unes näinud? Seda, et ta mängib viiulit.

Veidi hiljem kuulis Alexis imevaikset korduvat heli. Mütsatused. Kust see hääl tuli? Hääl oleks tulnud justkui köögiseina seest. Veidi hiljem tundus Alexisele, et hääl tuleb alumise korruse teisest otsast, kus oli väike uks. Ukse taga oli kapp …

Tagasi Maxi juurde. Tema kuulis häält, mis tuli kusagilt ülevalt. Nõrk hääl, justkui muusika.  Keegi teine seda häält ei kuulnud. Kostis see hoopis teiselt poolt laeluuki? Ühtäkki taipas Max, et meloodia kõlas samamoodi nagu tema unenäos, milles ta oli viiulit mänginud. Väga kummaline!

Max ronis mööda redelit laeluugini, kuid selle tagant tuli lagedale ainult madal vahelagi, kuhu poleks isegi seisma mahtunud.

Ühel päeval leidis Alexis kivi. See oli tema kodutänava lõpus. Kivi oli tumehall, sile ja oranžikate triipudega. Tiigrikivi? Seda tal oma kollektsioonis veel polnud. Ta haaras kivi ja see sobis hästi pihku.

Öösel ärkas Alexis veidra tunde peale. Ta oli vähimagi põhjuseta lohutamatult kurb. Unenäos oli olnud ka sosin, millest ta sotti ei saanud. Seal olid olnud k- ja s-tähed, ks-ks-ks-ks-ks. Alexis ärkas, ta pani pidžaamapükste taskusse laualt maha kukkunud Tiigrikivi ja poiss otsustas minna maja alumisele korrusele. Nurgas olev kapiuks tõmbas teda veidral kombel ligi. Nüüd olid asjad hoopis teisiti! Ukse taga polnudki kapp! Seal oli alla viiv trepp! Kust see välja ilmus? Kas Alexis nägi und?

Trepi alumisel mademil oli teine uks. Uks viis tuppa, kuhu langes laeservas paiknevatest akendest veidi suveöist valgust.

Esialgus tundus Alexisele, et keegi magab toas, kuid ta oli üksinda. Nüüd sai ta tuba uurida. Ta pani tule põlema. Seintel oli tähistaevast kujutav tapeet, akna all seisis teleskoop. Lugeja vist juba aimab, kelle tuba see võiks olla – Maxi tuba!?

Toas oli ka riiul, kivikollektsiooniga. Täpselt samasugusega nagu tal endal! Hetkeimpulsi ajel asetas ta Tiigrikivi teiste kivide sekka. Siis aga kuulis ta ülakorruselt mingit häält. See pidi olema toa elanik! Alexis kutsutas lambi ning läks mööda treppi keldrist maja alumisele korrusele.

Ema oli samuti üles tõusnud. Alexis kinnitas talle, et keldris elab redutaja! Nad peavad ta kinni püüdma! Ema kinnitas, et nende majas ei ole keldrit. Alexis avas uuesti alumise korruse ukse, kuid nüüd oli ukse taga jällegi ainult kapp!

Järgmisel öösel nägi Max veidrat und. Tema all avanes tähistaevas ja ta langes selle poole. Õhk tema ümber oli sosinatest paks. Ta kuulis: ks-ks-ks-ks-ks-ks-ksk. Siis hakkas ta eristama sõnu: kaks iksi, kaks iksi, kaks iksi.

Järgmisel hommikul tundis Max, et tema toas oli midagi teisiti – talle tuttavate ja armsate kivikeste seas oli üks, mida ta ei tundnud. Võõras kivi. See polnud tema kivi. Keegi oli selle tema tuppa toonud. See oli kivi, mis ei meenutanud ühtki Maxile tuntud liiki. See oli iseäralik ja kuidagi isemoodi ilus. Kas selle kivi olid toonud talle ema-isa, emb-kum vanem vend?

Hommikusöögil Max uuris, kes selle kivitembu oli teinud? Selgus, et mitte keegi pereliikmetest.

Keegi võõras oli Maxi toas käinud …

Järgmisel päeval uuris Alexis keldrikorrust ja märkas ukse puust piidal ristikest, mille keegi oli sinna kraapinud või uuristanud. Kui poiss hakkas minema oma pööningukambrisse, märkas ta luugi kõrval samasugust ristikest nagu alakorrusel. Kas keegi käis majas ustele joonistamas?

Pööningutoas tuli Alexisele pähe üks lause: kui kaks iksi ristuvad … Alexis oli kindel, et see lause oli oluline: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab …

Umbes samal ajal tulid Alexise vanemad koju. Neil oli kaasas uhke kappkell!

Järgmisel päeval oli Maxil kiire, kuid õhtul viivuks uinudes, äratas teda mingi hääl. Muusika. Helid. Instrument tundus olevat sama, mida ta oli ka varem kuulnud, kuid nüüd oli hääl valjem. Meloodia oli aga teine. Max tõusis, kell oli veid kümme läbi. Ta läks ülakorruse trepimademile, kust muusika kõlas aina selgemini.

Max hakkas mööda pööningule viivat redelit üles ronima. Kui poiss redeli otsa jõudis, märkas ta pööningule viiva luugi servas ristikest. Või x-tähte. Max pani peopesa vastu luuki, surus ja lükkas selle lahti.

Max ja Alex jõllitasid teineteist veidi aega, suutmata sõnagi kuuldavale tuua. Alexis kutsus tulija sisse. Luuk tuli kinni panna, et teised ei ärkaks.

Kaks peategelast olid kummalisel kombel kohtunud. Nad otsustasid maja uurida, kuni Maxile meenusid sõnad: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab … Alexis ei suutnud seda uskuda, sest need olid laulust, mida ta oli viiulil mänginud!

Max ja Alexis olid mõlemad kuulnud peas üht ja sama meloodiat ja selle kummalisi sõnu.

Vot selline on selle põneva ja müstlise loo sissejuhatav osa. 87 lehekülge on loetud, kui kaks poissi kohtuvad. Mis juhtub edasi? Poistele meeldib üheskoos olla, kuid nad peavad mõistma, mida see tähendab, ning uurima, kas nende sõprus võib olla ohtlik, kui maailmad hakkavad kokku põrkama.

Esialgu ootavad poisid, et õhtu ja öö saabuksid, siis on neil võimalik kokku saada. Järgmised päevad olid pikad ja ööd üle mõistuse lühikesed. Alexis ja Max käisid kordamööda öösel teineteise juures ning õppisid teineteist järjest paremini tundma.

Nad saavad aru, et üheskoos saavad nad olla kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis peavad nad naasma omasse maailma. Üheskoos olles jutustatake elust, perest, sõpradest, räägitakse kivikollektsioonidest, Alexise maailmas oli palju rohkem tehnikseadmeid, mis Maxile olid võõrad. Maxi maailmas seevastu oli rohkem taime- ja loomaliike, kuid mõlemaid ”kummitab” ka salmike, mis saab ridasid juurde ja muusikaviis, mis samuti selle salmiga seotud. Poistele ja ka lugejale on selge, et salmike jutustab olulist lugu …

Ja veel, Maxi maailmas ilmub taevasse uus täht, millele pannakse nimeks Rex. Max ja Alexis lepivad kokku, et Alexis võiks olla ju lihtsalt Lex. Nii on meil Max ja Lex ja uus taevatäht Rex. Alexise maailmas toimub samuti imelikke asju – isa kinnitab, et unenäod on imelikuks läinud, unenägude mustrid on võõraks muutunud. Isale tundus, et inimesed näevad valesid unenägusid. Kusagilt mujalt tulnud, täiesti võõraid unesid. Unegrammofon oli hakanud igal ööl hakanud ühesugust meloodiat tootma – Alexis tundis selles ära meloodia, mida ta oli tuuleviiuliga mänginud. Isegi unenäopüüdja kristallid tõid kuuldavale sama helina.

Mõni päev hiljem mängis Maxi maailmas sama meloodiat õues ka tuulekell! Maxi õed Rae ja Säe leidsid puu otsast kummalise vilja – oleks nagu õun, aga sel aastaajal ei tohiks veel õunu olla? Hiljem saab lugeja teada, et see on nn varajane õun, mida Maxi maailmas kasvas palju.

Max ja Lex seadsid sisse ka märkmiku, et kirja panna olulisi asju, mis vajavad selgitamist. Lexi maailmas on inimeste unenäod muutunud – kas on võimalik, et nad näevad Maxi maailmast pärit unenägusid; miks mängivad nii Lexi maailma unegrammofon kui ka Maxi maailma tuulekell lauluviisi; miks on Maxi maailma taevalaotusele ilmunud täiesti uus täht.

Ühel hommikul oli Alexise majaseinal (toaseinal) mõra, mis jooksis põrandast laeni. Imelik oli see, et sellest praost paistis tapeet. Alexis teadis, kus ta oli seda väikeste lillekestega tapeeti näinud – Maxi majas! Autor tõdeb, et poiste majad olid hakanud teineteise sisse rebenema. Pragusid tuli juurde ja kõikjalt paistis teine maja!

Poisid leiavad oma märkmikust uusi laulusõnu, milles on lõik – üks maailm siis rebeneb teiseks, mitte miski ei jää enam samaks. Veel samal õhtul jäävad poisid sügavalt magama. Nad nägid üsna jubedat und, milles maja lõhenes keskelt pooleks, ja poiste pereliikmed kukkusid ükshaaval lõhesse … hirmus … Kuid see pole veel kõik, ärgates oli selge, et nad olid maha maganud aja, mil Lex peaks oma maailma naasma. Lex oli Maxi maailma vangi jäänud!

Kas ja kuidas Lex oma maailma tagasi pääseb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul võtab Lex/Alexis vastu otsuse, millest ta annab ka Maxile teada. Selleks, et kaitsta iseend, oma peresid ja maailma, ei tohiks nad … Mida nad ei tohiks? Ka selle jätan Sulle endale lugeda.

Kas sellest otsusest on kasu? Kas see muudab poiste, nende perede ja kogu maailma elu? Paremaks? Halvemaks? Ka seda ei saa ma Sulle ära rääkida, ise pead lugema. Igal juhul on selles loos olnud ka üks muinasjutuline lugu, mis on seotud ammuste aegade kuninga ja kuningannaga. Nüüd, selle loo lõpus hakkame aru saama, mis oli kunagi juhtunud. Ja mida tähendavad kaks ägedat taevatähte - Lux ja Rex.

Kaasahaarav, seikluslik ja müstiline lasteraamat loob kaks maailma — ühe, üleval pööningul ja teise, all keldris — need esindavad omamoodi poistele ka seda, et üks on reaalne maailm (turvatunne), teine fantaasiamaailm (saladused, teadmatus), kuid poisid avastavad, et reaalsus ei pea olema vaid ühes kohas — nende maailmad võivad õrnalt põimuda.

Väga põnev ja kaasahaarav lugemine. Müstiline, muinasjutuline, fantaasiarikas. Ja kindlasti on olulisel kohal ka JP Ahoneni suurepärased illustratsioonid.

Julia Walton

„Veider Walter“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Mõnikord kõlab oma hääle otsimine naljakalt.

Walter ja tema isa on alati olnud lahutamatud. Nad on üheskoos kogu Ameerika läbi rännanud. Walter on käinud peaaegu kõikidel isa esinemistel. Kuid sel aastal saadetakse Walter elama vanaisa juurde, linna, kus tema isa üles kasvas.

Poiss alustab viiendat klassi uues koolis ilma isata. Ja mis veel hullem – tal ei ole aimugi, miks see nii on.

Esimesel koolipäeval avaldab Walter hommikuste teadaannete ajal hirmnaljakate häälte tegemisega muljet tervele koolile.

Seejärel leiab ta end juba koolimuusikali prooviesinemiselt, aga kui tema lavapartner teeb avalikuks põhjuse, miks Walteri isa koos temaga ei ole, tundub, et Walter ei saa enam nootidele pihta.

„Veider Walter“ on südamlik lugu tingimusteta armastusest, andestusest ja sellest, et meie kangelased ei olegi täiuslikud.

Julia Walton on Ameerika kirjanik, kes kirjutab noortele. Tema tuntuimaks teoseks on „Words on Bathroom Walls“ (2017) – romaan vaimse tervise teemal, peategelaseks skisofreeniaga teismeline poiss. Raamat pälvis palju tähelepanu ausa ja empaatilise käsitluse tõttu. 2020. aastal jõudis kinoekraanidele ka samanimeline film, mille peaosas säras Charlie Plummer.

Seetõttu võib öelda, et Julia Waltoni looming keskendub vaimsele tervisele, noorte identiteedile ja sisemistele võitlustele, realistlikele ja tundlikele tegelastele.

„Veider Walter“ (inglise keeles „Weirdly Walter“) on lastele suunatud romaan, mis algupäraselt ilmus 2024. aastal. Olen lugenud, et see on raamat, mis peaks sobima lugemiseks ja mõistmiseks vanusele 8-12 aastat.

Peategelane Walter on viienda klassi poiss, kelle senine elu on möödunud teel koos isaga, kes on muusik. Nüüd on poiss sunnitud minema elama vanaisa juurde ja asuma õppima uues koolis (kunstikoolis) – Apple Grove etenduskunstide akadeemias. Veidi hiljem selgub, et sellest koolist liiguvad paljud õpilased edasi Orchard Hillsi lavakunstikeskkooli.

Walter ei tea, miks isa teda seekord kaasa ei võtnud, kuigi ka nüüd suhtlevad nad omavahel - igal õhtul telefonis. Telefonis suhtlemine võib olla lahe, kuid on hetki, mil Walter ei taha isale kõigest rääkida, pigem hoiab asjad enda teada.

Raamatu alguses on kirjas vaid see, et isa arvates sobis Walterile etenduskunstide akadeemia väga hästi, sest tavalises koolis proovitakse lastest roboteid teha. Kunstikoolis mitte. Kunstikool teeb su meelega veidraks.

Uues koolis avaldab Walter kiiresti muljet oma naljakate imitatsioonidega hommikuste teadaannete ajal (neid imitatsioone esitab ta ka paljudele teistele, nii sõpradele kui ka võõrastele, sest ägedad hääled aitavad Walteril „suhelda“), mis viib ta peaosasse kooliteatris (etenduses „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“). Loomulikult aitab sellele kaasa ka see, et Walteril on väga äge lauluhääl ja esitamisoskus, lisaks oskab ta ka kitarri mängida, nii nagu ta isagi. Lugedes raamatut saame osa ka etenduse ettevalmistustest, proovidest ja saame tuttavaks ka lastega, kes etenduses kaasa löövad.

Kui selgub põhjus, miks isa kadunud on, peab Walter sellega toime tulema nii uues koolis kui ka oma tunnetes. Tõepoolest, kui oleme lugenud seda sümpaatset ja kaasahaaravat raamatut veidi üle poole, pisut rohkemgi, saab Walter oma klassikaaslaselt teada, kus on tema isa. Ja see on väga ootamatu teadmine. See põhjustas Walteris vastakaid tundeid – pahameel, millega kaasneb kaklemine oma klassivennaga, kurbus, mistõttu ei taha poiss oma isast mitte midagi kuulda, rääkimata sellest, et näha; kui aga jõuame loo lõpuni, siis on suureks ja valdavaks tundeks armastus – see ühendab isasid ja poegasid, see ühendab erinevaid põlvkondi.

Seetõttu saame rääkida selles kaasahaaravas raamatus erinevatest teemadest:

armastus ja andestus perekonnas — eriti suhte keerukus poja ja isa vahel;  

ebatäiuslikkus ja vigadega toimetulek — sõnum, et ka meie kangelased (nt vanemad) ei ole täiuslikud;

oma hääle ja rõõmu leidmine — Walter õpib, mida tähendab olla tema ise ja teha seda, mis talle meeldib;

sõprus ja enesekindlus uues keskkonnas, sõpradena saan välja tuua Walteri muheda ja omanäolise vanaisa, kellel on ka igati äge kass, kel nimeks Tiberius ja kastiauto, vanaisa, kes usub ainult ühte asja – rutiini; koolidirektor proua Pudumjee (tema on see, kes Walteri naljadest aru saab, kes oma õpilast mõistab, kelle kabinet on täis superkangelaste plakateid, seal on ka suurel hulgal suupisteid ja snäkke, rääkimata riiulitäiest koomiksitest); koolietenduse lavastaja härra Thibodo (tema oli 1980. aastatel mitmes telesarjas näitleja, teinud kaasa paaris filmis, esinenud Broadwayl ja võitnud Tony auhinna, lõpetanud näitlemise ja kolinud New Yorgist minema, kuid pensionipõlves võtnud vastu näitlemisõpetaja koha just Apple Grove´is) ja klassikaaslane Filomena ehk Fil (paksude pruunis lokkis juustega tüdruk, kellel on ka veidi vanem õde Sarabeth), kellel on omasid muresid ja probleeme, kuid ta on tõeliselt äge sõber ka Walterile.

Korra raamatu alguse juurde, see algab huvitava mõttega: „Kõik suurepärased hetked saavad alguse valikust.“

Walter tõdeb, et see on üks päris hea tsitaat tema isalt ja sellepärast Walter selle oma oranži päevaraamatusse kirjutaski. Neid huvitavaid ja olulisi mõtteid on selles raamatus veel, mis omakorda näitavad seda, kui oluline isa Walterile on. Walter kinnitab, et isa on nii imelik, aga sageli on ta ka tõsine

Mõned mõtted (päevaraamatu sissekanded) veel: „Kui sõna on kord lendu läinud, ei saa seda enam tagasi võtta. Isegi kui sa vabandad …“; „Ära ole nagu kõik teised, Walter. Ole veider. Ole lahke. Otsi elus muusikat“; „Parimad inimesed on need, kes oskavad öelda korraga mitte midagi ja kõike“; „Paradiis on šokolaadiekleer“; „Ei ole oluline olla kena … aga oluline on olla hea“; „Hea inimene ei pruugi olla see, kellega on lihtne suhelda, ja väga kena inimene võib olla kõige halvem inimene, kellega sa oled kokku puutunud“; „Elu on seiklus. Vähemalt peaks olema. Inimesed ei taipa maailmas ringi käies, et see on kõik, mis meil on. Käesolev hetk. Just praegu“; „Õel olemine nõuab tõsist tööd. Kujuta ette, et pead kulutama aega ja energiat selleks, et kellegagi ebameeldivalt käituda“.

Mulle tundub, et raamatu autor on nende sissekannetega ka ise väga rahul, sest raamatu lõpus on veel üks peatükk, milles on mõned päevaraamatu sissekanded, mis selle loo sisse ei mahtunud, kuid on siiski mainimist väärt. Tegelikult, võiksime me ju kõik päevaraamatut pidada ja ka isiklikke mõtteid kirja panna …

„Veider Walter“ on südamlik, humoorikas ja mõtlemapanev, segades naljakaid hetki tundlikemate teemadega, nagu vanema alkoholiprobleem ja lapse pettumus.

Sobib hästi nii lugemiseks iseseisvalt kui ka näiteks koolis aruteluks teemadel peresuhted ja emotsioonid.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 3. Rasmus koristab“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus hakkab tuba koristama. Ta tahab ainult enne torni valmis ehitada. Aga kus on viimane klots?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Nii nagu raamatu pealkiri viitab, siis on tegemist selle lõbusa/mõnusa raamatusarja kolmanda raamatuga, mis mõeldud pere kõige väiksematele lugejatele või miks mitte ka lausa ettelugemiseks vanemate poolt.

„Sauruspere“-raamatusarja raamatuid on ilmunud kaksteist ja ka „Saurusebeebide“-raamatusarjas toimetavad Rasmus Rex ja Tom Troodon, kuigi selles sarjas on nad hoopis väiksemad.

Lars Maehle kirjutab muhedalt ja lastesõbralikult, Lars Rudebjer joonistab imelisi ja värviküllaseid pilte.

Selle loo alguses ehitab saurusepoiss Rasmus klotsidest torni. See on väga tore, kuid natuke jube ka, sest torn on päris kõrge. Õnneks ei ole see ümber kukkunud, kuni tuppa astub Rasmuse ema Mamma Rex, kes kinnitab, et Rasmus peaks oma toa ära koristama … Rasmus ei saa seda teha, kuna tal on üks klots puudu ja näib, et see klots on kaduma läinud.

Rasmus meenutab, et ta mängis selle klotsiga liivakastis. Mamma Rex lubab Rasmusel klotsi otsima minna, kuid pärast seda peab ta kindlasti oma toa ära koristama.

Liivakastis Rasmuse kadunud klots ongi. Rasmus paneb klotsi kotti, kuid liivakasti juures on ka tema sõber Tom! Tom kutsub Rasmuse endaga kaasa, mänguväljakule. Rasmus mõtleb, et no olgu, ta mängib ainult õige natuke ja siis läheb koju.

Rasmus ja Tom mängivad mänguväljakul, kuid seal on ka nende sõber Alma. Selgub, et Alma isa on küpsetanud kukleid ja Alma kutsub Rasmust ja Tomi enda juurde, et kukleid maitsta.

Rasmus on esialgu veidi kahtlev. Ta tuli ju vaid korraks klotsi ostima ja seejärel koju minema, et tuba korda teha ja torn valmis ehitada. Vaatamata sellele lähevad Rasmus ja Tom Almaga kaasa, et kukleid maitsta.

Kolm sõpra söövadki maitsvaid kukleid ja joovad limpsi peale. Äkki! Äkki on seal veel üks sõber – Tobias. Tema kutsub teisi endaga kaasa, kuna üks imelik lind on ehitanud nende koopa juurde pesa. Nüüd lähevad üheskoos juba neli sõpra, et seda imeliku linnu pesa vaadata.

Linnupesa juurde me jõuame, kuid seal juhtub üks pisike äpardus … Missugune äpardus? Seda ma ei saa Sulle ära rääkida, sest oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

Rasmus jõuab koju, kus selgub, et klotsiga on ikkagi probleem … kuid on ka üks vahva üllatus, mis seotud selle imeliku linnu pesaga …

Kui loed raamatu ilusasti lõpuni, siis saad teada, mis juhtus.

Raamatu lõpus saab lugeja teada sedagi, et järgmine „Saurusebeebide“-raamat (see on juba neljas) kannab pealkirja „Saurusebeebid 4. Rasmus ja värvid“. Selles loos leiab Rasmus kameeleoni, aga … kuhu see kadus?

Maris Mändel

„Proua majauurija tegutseb“

(Tänapäev)

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna.

Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022).

„Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.

2022. aasta lõpus õnnestus mul lugeda Maris Mändeli kirjutatud lasteraamatut „Tüdruk vaguneleamust“, mis oli selle aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö. Toona olin kindel, et see oli väga hea valik, sest see oli igati äge lasteraamat.

Kirjastuse Tänapäev tutvustus võttis selle loo 2022. aastal igati vahvasti kokku: „Suvevaheajal igavlev Rasmus tutvub Monaga, kes on perega pikalt elanud vagunelamus ühest kohast teise liikudes. See on lugu sõprusest ja erinevatest arusaamadest, mis on õieti kodu?“

Ja uskuge mind, väga äge lugemine on ka Maris Mändeli uus raamat „Proua majauurija tegutseb“, mis sai 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha töö.

Uue raamatu alguses saame tuttavaks kümneaastase Maarikesega, kes kinnitab, et tal on pikad heledad juuksed, sinised silmad ja augud põskedes. Talle meeldib joonistada, lugeda ja tantsida, ta õpib klaverit. Maarike tõdeb, et tema elu ei ole just ülemäära põnev ega erakordne, aga ega ta tegelikult ei kavatsenud ta endast jutustama hakata. Maarike tõdeb, et tema on selles raamatus nagunii ainult kõrvaltegelane, peategelaseks on hoopis tema vanaema, keda võiksime kutsuda Proua Majauurijaks ehkki tema pärinimi on hoopis Sirje.

Maarike lubab selgitada, miks vanaemale sobiks see Proua Majauurija nimi.

Meie lugu algab. Algab sellest, et Maarikese ema-isa tahtsid koolivaheajal (tegevus toimub juulis) minna kahekesi Prantsusmaale ja Maarike pidi nädalaks vanaema juurde minema. Maarikest see ei häirinud, sest vanaema juures on tegelikult päris mõnus olla. Tüdruk ei olnud varem vanaema juures kunagi tervet nädalat järjest olnud ja seetõttu oli see Maarikese jaoks ka pisut põnev. Nüüd sõidetigi Paide poole, sest just Paides Maarikese vanaema elas.

Jõutigi Paidesse, kuid mulle tundub, et vanaemal oli see meelest läinud, et Maarike tema juurde tuuakse, sest vanaema pakkis asju oma autosse ja valmistus kuhugile minema? Veidi hiljem selgub, et vanaemal on plaanis minna ühte põnevat vana maja uurima, seepärast ta ju Proua Majauurija ongi. Mis saab Maarikesest? Vanaema on kindel, et tema võtab Maarikese endaga kaasa. See pidi olema ilus koht, maja kõrval on tiik, kus saab isegi ujumas käia.

Maarikese ema on kahtleval seisukohal, kas vanaema saaks ikka hakkama … aga õige varsti asusid tüdruku vanemad teele.

Vanaema kinnitas tüdrukule, et neil tuleb üks vahva nädal koos!

Sõit Härmavere mõisa võis alata. Vanaema auto oli maast laeni kola täis pakitud. Pakiruumis oli isegi suur kokkupakitud redel. Ma ei hakka Sulle ümber jutustama, mis vanaemal oli autosse kaasa pakitud, aga asju oli väga-väga palju.

Teel mõisa uuris Maarike, kuidas see vana maja uurimine käib? Vanaema kinnitas, et tuleb rahulikult maja vaadata, kuulata, mis lugu ta räägib ning otsida vana ja väärtuslik välja. Maarike arvas, et see on nagu aardeotsimine? Vanaema muheles ja kinnitas, et võib ka nii öelda.

Vanaema jutustas ka Härmavere mõisast, mis oli vanadel fotodel päris uhke hoone. Mõisal oli olnud mitmeid omanikke, viimase peahoone olid ehitanud von Hucksbergid, kuid 1920. aastal oli Eesti riik mõisa endale võtnud. Toonased mõisnikud, baltisakslased jäid oma mõisadest ilma. Uhketesse mõisamajadesse seati sisse näiteks koolid. Ka Härmavere mõisas oli palju aastaid olnud kool. Viimased paarkümmend aastat oli see tühjana seisnud.

Vanaema ja Maarike jõudsid kohale. Vaatepilt oli üsna trööstitu, sest mõis polnud enam sugugi nii uhke, nagu vanadel fotodel. Vanaema ja Maarike said ennast sisse seada ühes toas, mis oli veel enam-vähem korras, kuid ka see ruum oli väga tolmune. Väljas oli küll kuum suvepäike, aga kogu maja oli jahe nagu külmkapp, haisev ja räpane pealekauba. Kus on WC? Kus saab käia pesemas? Vanaema ainult turtsatas ja teatas, et pole seal häda midagi. Käsi ja hambaid saab pesta pudeliveega, mõisatiigis saab suplemas käia, korralik kuivkäimla on õue peal!

Maarike oli üsna õnnetu … vanaema tegi talle ettepaneku, et tüdruk võiks lipata poodi ja seal midagi head õhtusöögiks tuua. Tüdruk võiks endale isegi jäätist osta.

Poodi me nüüd lähemegi. Pood oli õnneks üsna lähedal ja see oli ka üsna pisike. Saame teada, mida Maarike kokku ostis. Enamuses magusat, aga soolast? Kartulikrõpsud on tegelikult ju soolased. Kas pole.

Poest väljudes nägi Maarike üht meest, kes istus laua ääres ja tahtis kangesti kabet mängida. Maarike oli nõus ja nii sai ta tuttavaks kohaliku Eduardiga, keda hüüti ka lihtsalt Etsiks. Kuna Ets on kohalik, siis teadis ta rääkida põnevaid lugusid ka mõisast. Näiteks, et parun von Hucksberg oli rikas mees, kes pidavat nüüd mõisas kummitama ja et mõisas pidi olema kusagil ka aare! Ets olevat isegi kuulnud, kuidas parun mõisas kummitamas käis.

Samal ajal, kui Maarike ja Ets kabet mängisid, mängisid lähedal kaks kohalikku poissi jalgpalli. Saame ka nendega tuttavaks – üks neist Gregor, teine Uku-Kevin.

Kui Maarike ja Ets kabemängu lõpetasid, selgus, et Ets on ratastoolis …

Maarike jõudis tagasi mõisa. Vanaema ei märganudki, et Maarike oli päris kaua ära. Maarike ulatas vanaemale poekoti. Vanaema tegi korraks imelikku nägu, kui ta poekoti sisu nägi. Präänikud ja limps on tegelikult päris head ...

Maarike rääkis vanaemale ka kummitusest mõisas, sellest, millest Ets oli rääkinud. Vanaema teadis rääkida, et enam-vähem iga vana maja kohta räägitakse, et seal kummitab. Kummitusi on erinevaid. Milliseid? Nende kohta saad juba ise täpsemalt lugeda.

Seejärel oli aeg magama minna. Vanas ja tolmuses toas oli nii pime, et Maarike ei näinud tuhkagi. Tüdruk püüdis magama jääda, aga uni ei tulnud. Vanaema juba magas, kui äkki! Maarike kuulis samme. Veidi hiljem tulid sammud juba nende toa ukse poole. Maarike pani silmad kinni. Hetk hiljem ta piilus, lahtises ukseavas seisis tume kuju, otsekui oleks tegemist päris inimesega, mitte vaimuga. See oli veel õudsem ja Maarike pistis täiest kõrist karjuma. Kuju ehmatas, võpatas ja taganes. Kostis eemalduvate sammude kaja.

Nüüd ärkas ka vanaema. Temale tundus, et kummitus uksel kartis hoopis tüdrukut, mistõttu ei peaks nemad teda kartma.

Järgmisel päeval oli mõisa ümber mitmeid auke kaevatud. Kas need olid tehtud kellegi poolt, et mõisa uurida? Või?

Veidi hiljem pidi Maarike jällegi poodi minema. Poe juures oli taaskord ka Ets. Selgus, et Ets elas külas päris üksinda. Poeg oli täiskasvanud mees, kes elas ja töötas linnas. Tal oli seal tähtis töö, mistõttu polnud ta juba kaks aastat isa vaatamas käinud …

Tuttavaks saame veel ühe tegelasega. See on külavanem Viivi, kes otsis Etsi. Lähenemas oli külapäev ja Ets pidi peokõnet pidama, kuid Etsil polnud kõne veel valmis. Viivi tõdes, et nad peavad näitama, kuidas Härmavere küla inimesed saavad kokkutuleku korraldamisega paremini hakkama kui Härgvalla küla rahvas.

Õhtupoolikul pidid Maarike ja vanaema külla minema kellelegi Leida-tädile. Tema vanaisa oli töötanud mõisas toapoisina ja vanaema lootis, et ehk on Leida-tädil meeles midagi, mis tema vanaisa mõisa kohta rääkinud oli. Tegelikult oligi. Lugu oli põnev ja selgus, et mõisas oli ka salakäik! Nüüd tuli välja, et Proua Majauurija ei olnud oma elus veel kunagi ühtegi salakäiku avastanud, mistõttu ta oleks väga tahtnud midagi sellist leida.

Jõudes tagasi mõisa, laotas vanaema toa põrandale laiali suure paberi. See oli mõisa plaan. Kahjuks ei selgunud plaanilt, kus salakäik olla võiks. Neil tuli hakata otsima! Seda küll järgmisel päeval, sest õhtu oli juba hiline.

Otsimine ei ole lihtne, eriti veel siis, kui selgus, et mõisas on arvatavasti ka vamm. Lisaks oli mõisa ümber veelgi rohkem auke kaevatud. Nüüd oli vanaema kindel. Nad peavad tabama selle, kes auke kaevas. Nad peavad korraldama varitsuse! Maarike oli kindel, et varitsus kõlas põnevalt nagu spioonifilmis. Varitsuskohaks valiti majast pisut eemale jääv tihe põõsastik Sealt paistis hästi kätte külast mõisa juurde tulev tee, aga ka suurem osa majast.

Varitsus oli põnev, pisut naljakaski, kui selgus, et „tulijad“ olid meile juba varasemast tuttavad tegelased. Ma ei tahaks Sulle siinkohal ütelda, kes tulid ja miks nad tulid, kuid meie lugu läheb edasi.

Lugu läheb edasi. Hakatakse otsima parun von Hucksbergi lemmikhobuse hauda, sest väidetavalt võiks just selles hauas ka aare olla. Aaret otsivad lisaks Maarikesele ja vanaemale ka Ets, Gregor ja Uku-Kevin, kuigi poisid jõuavad käia aitamas ka tädi Leidat, sest küttepuud on vaja riita laduda.

Ja samas ega see aarde otsimine ja leidmine sedavõrd lihtne polegi. Miks? Selle jätan Sulle endale lugeda, aga on olemas igasugu seadusi, mis ütlevad, et paljud leitud aarded kuuluvad hoopis Eesti riigile ja nn aaret võivad välja kaevata spetsialistid ehk arheoloogid.

Kuna olen jõudnud oma kokkuvõtte ja tutvustusega üsna raamatu lõppu (kahjuks on selles vahvas ja toredas loos ainult 108 lehekülge), siis pean olema ettevaatlik, et Sulle kõike ära ei räägi.

Lühidalt siiski. Saame teada, kes on see „kummitus“ mõisas, keda Maarike oli ühel ööl ehmatanud. Loomulikult leiame üles ka salakäigu, saame teada, et mõisa all on kelder, ja seal on ka kirst asjadega ja avastame mõisasaali laest maalingu. Mis asjad selles kirstus olid? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Saad teada sedagi, et anfilaad mõisas ei ole seotud ahvidega, et külapidu võiks toimuda ka mõisas, ja et eelpool mainitud „kummitus“, kes ei olnudki kummitus, on hoopis väga lähedalt seotud ühe selle raamatu teise tegelasega! Kellega? Mis Sa arvad?

Kui jõuad raamatu lõppu, viimasele leheküljeni, viimase lõiguni, siis saad Sinagi aru (nii nagu ka Maarike), et tegelikult võib vanades majades siiski ka kummitusi olla. Ja pisut salapära peabki vanadesse majadesse alles jääma …

Väga vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anni Mäger.

Tomi Kinnunen

„Pimedad kuud“

(Varrak)

On aasta 1947, Soome toibub aegamööda sõjast. Nii nagu kõigest muust, on puudus ka õpetajatest. Kuuekümnendates Elna Suorajärvi saab tööd väikeses koolis Nõukogude piiri lähedal. Maailmast ära lõigatud üksildases külas ei ole miski nii, nagu peaks: koolimaja aset täidab pehkinud barakk, õppevahendeid ei ole ja õpetajat ennast vaevab salakaval haigus, mis sunnib aeg-ajalt tunde andma voodist. Ent Elna asub tegutsema, sest õpetada ta oskab, isegi kui iga õpiku ja pliiatsijupi pärast tuleb kooli hoolekoguga piike murda.

Talv järvede ja metsade taga on raske ning tõrkuva keha mälusoppidest kerkib üles mõndagi, millele mõelda ei tahaks, ent ühtlasi leiab Elna neil üksildastel kuudel endast uut jõudu ja selgust, kuidas eluga edasi minna maailmas, kus meeste ja naiste jaoks kehtivad erinevad nõudmised ja võimalused ning kus riik ei lase tõrkuva tervisega õpetajat pensionile, aga ükski kool ei taha talle ka enam püsivat töökohta pakkuda.

Oma kuust kuusse läbi õppeaasta kulgevas romaanis kujutab Tommi Kinnunen õpetaja tööd ja õpetajaks olemist tavapärasest pisut erinevast vaatevinklist. Kinnunen kirjutab südamest, suure empaatia ja kaasaelamisega, sündmustes ja olustikus on tunda autori enda pikaajalist koolitöökogemust ning põhjalikku taustatööd.

Tommi Kinnunen (snd 1973) elab Turus ja töötab emakeele ja kirjanduse õpetajana. Kõik tema seni ilmunud raamatud on väga soojalt vastu võetud ning laialt tunnustatud. Tema romaane on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Eesti keeles on varem ilmunud „Nelja tee rist”, „Peraküla” ja „Ei öelnud, et kahetseb”.

Mulle on Soome kirjandus ikka ja alati meeldinud, nii nende klassika kui ka nüüdiskirjandus. Seetõttu on siiras hea meel, kui mõne uue soome kirjaniku raamatu lugemiseks saad.

Tommi Tapani Kinnunun on tõepoolest emakeele ja kirjanduse õpetaja, kes on kirjutanud kuus romaani, kuid ka ooperilibretosid, näidendi- ja kabareetekste ning õppematerjale.

Tema esimene romaan „Neljäntienristeys“ ilmus 2014. Ta alustas selle kirjutamist novellidena, käis 2012. aastal lühiproosa kursustel, kuid ka kirjutamiskursustel. Suvel 2013, kirjaniku sõber Joni Pyysalo luges seda teksti ja saatis selle edasi kirjastusele WSOY ning romaan ilmus veebruaris 2014. Kaks aastat hiljem tehti romaanist ka näidend Turu linnateatris ja Kotka linnateatris. See polnud veel kõik, sest 2017 tehti romaanist ka ooper! See toodi lavale Oulu linnateatris, heliloojaks Tapio Tuomela, libreto autoriks Sami Parkkinen.

Kirjanduskriitikud tõdesid 2014. aastal, et see oli väga oluline ja kindel romaanidebüüt, kusjuures Kinnuneni debüütromaan kandideeris ka Finlandia-auhinnale. Sügisel 2015 võitis Kinnunen Nuori Aleksis-auhinna.

Seni viimane ehk kuues romaan „Kaarna“ Kinnuneni sulest ilmus 2024. See jutustas loo jätkusõjast, mil partisanid ründasid tsiviilisikuid Põhja-Soome idapiiril. Seegi romaan kandideeris Finlandia-auhinnale.

„Pimedad kuud“ ilmus algupäraselt 2022. aastal ja see jutustab loo ühe rahvakooli õpetaja elust aastal 1947.

Peategelane tõdeb selles loos, et ega sellest elust keegi elusana välja ei tule. Ainus asi, millest inimene võib üllatuda, on see, kuidas keegi katki läheb …

Romaan kujutab inimese sisemist üksildust ja minevikuga toimetulekut sõjajärgses Soomes. Teose keskmes on eakas naisõpetaja Elna, kes asub tööle väikesesse piirialakülla vahetult pärast Teist maailmasõda. Väliselt on tema elu rahulik ja sündmustevaene, kuid sisemiselt täis lahendamata pingeid ja mälestusi.

Nagu mainitud, on aasta 1947. Kuuekümnendates aastates Elna Suorajärvi (olen lugenud, et peategelase prototüübiks on kirjaniku vanatädi, kellest maha jäänud materjale, pabereid ja dokumente oli kirjanik uurinud) saab õpetajakoha kaugelolevast (Nõukogude Liidu piiri äärest) Niemi koolist (Kuusamo lähedalt).

Enne seda on ta õpetanud paljudes Põhja-Soome koolides, kuigi alalist töökohta tal pole olnudki. Ka uues kohas pole asjalood sugugi mitte nii nagu võiksid olla – „koolimaja“ on mahajäetud barakk (eelmine õpetaja polnud tellinud isegi õpikuid! Riiulis oli esialgu vaid paar lugemikku ja pliiatsiteritaja) ja peategelase tervis on käest ära. Raamatu alguses on lõik, kus peategelane sõidab paadiga oma uude kohta, abiks sõudjapoiss, kui peategelase tervise kohta saame teada: „Hingata on raske. Päike teeb silmadele haiget.“

Elna mälusopis on pildikesed peategelase õest Sallist, kes oli riiakas ja kasutas meeleldi ka rusikaid. Selle loo alguses viskas Elna õde peategelase majast välja … Kohe raamatu alguses on eraldi leheküljeke: „Löök tabab oimukohta, rusikasse peidetud võtme otse tõmbab silmanurga katki. Vangun tagasi. Jalg vääratab trepil ega leia eest enam midagi peale tühjuse … Salli seisab trepi ülemises otsas nagu ingel paradiisiväraval. Sa ei ela enam siin …“

Üksildane ja nukker talv koolis raske ja peategelase meeles on igasugu muremõtteid. Lugu lugedes saame teada, et raskusi on peategelase elus olnud ka varem. Lapsepõlve ja noorusaja mälestused ja valud on rasked just siis, kui Elna on üksinda. Ja veel, ka kirjanik ise on olnud väsimuse tõttu õpetajaametist eemal ja viidanud sageli ka õpetajate töö suurele mahule …

Elna on ju kogenud õpetaja. Ta kinnitab loo alguses, et ta on alati elanud inimeste keskel, ühena teiste seas. Lapsena keset küla, seminari ajal Raahes Kauppakatul ja õpetajana töötades alati vallasüdame koolides. Ta on pärast õppetunde käinu läbi omasarnastega, juhatanud kirikukoore ja vallamajades protokolle puhtaks kirjutanud. Ja kunagi ei ole ta elanud üksinda, ei ole olnud isegi kooli ainus õpetaja, alati on päeval olnud tema kõrval teine klassiruum ja seal teine õpetaja.

Uus töökoht ja uus ülesanne on väga-väga keeruline, sest nüüd on ta teel lühendatud õppeaja ja üheainsa õpetajaga algkooli, kus nooremad lapsed käivad kohal ainult kuus nädalat sügisel ja kuus kevadel, ülejäänud aja ainult pool päeva laupäeviti. Sel ajal on vanemad lapsed kodus, abiks sügisesel saagikoristusel ja kevadistel külvidel. Südatalve istuvad suured koolis ja väikesed astuvad läbi ainult laupäeviti.

Peategelane kinnitab, et sellist tööd ei oleks küll tahtnud, aga tuli võtta, mis saada oli. Veidi hiljem tõdeb Elna, et pädevatest õpetajatest oli kogu maal karjuv puudus, sest sõda võttis mehed ja vilets palk peletas naised.

Kohale jõudes selgub, et Elna peab õpetama kopitanud barakis ühes klassis erivanuseid lapsi (pinkides istub lapsi koguni kuuest klassist!). Samas barakis peab peategelane ka elama, rääkimata sellest, et läheduses pole naabreid, posti saamiseks tuleb minna üle vee! Loo alguses saame teada, et lähedale on hakatud ehitama uut koolimaja, kuid see on alles algusjärgus … Aga baraki juurde tagasi – barakk on seest sama pehkinud nagu väljast. Korstnajala praost voolanud vesi on joonistanud triipe lae valgeks värvitud vineertahvlitele. Klassitahvel mullitab. Kõige kohal heljub pehkiva puidu imal lõhn. Barakis pole elektritki. Ja siiski oli see barakk üks nendest hoonetest, mis sõjas maha ei põlenud, sest sõda võttis kõik.

Küla on eemal linnadest, mugavustest ja ka inimestest, kellega oleks hea lähedaseks saada. Naabrite juurde jõudmiseks oleks vaja minna läbi metsade ja paksu lume, lähedal varitsevad hundid. Elu on keeruline ja raske, kuid Elna ei anna alla, üritab ellu jääda ja vastu pidada.

Elna on kohale jõudnud. Kooli, mis on barakk. Kooli, milles pole mitte midagi. Ta otsustab minna lähedal olevasse järve ujuma minna. Ta laseb maailmast lahti ja libiseb vee alla. Vesi on tume ja vetikad silitavad peategelase sääri. Külm vesi haarab kehast, kombib rindu, jalataldu ja selga. Elna ninast eralduvad veepinna poole mullid. Järv uhub liiva mõtete vahelt välja, nii et maailm on jälle korraks selge. Kui Elna püsti tõuseb, mõtleb ta ainult ühe asja peale korraga.

Raamatu tegevus toimub küll vaid ühe aasta jooksul, aga peategelase sisemuses toimub palju – ta meenutab oma minevikku, suhteid, valikuid, kaotusi ja tasapisi hakkab ka lugeja aru saama, mis ta on selline, nagu ta on, ja miks üksindus on tema elus nii keskne.

Lugeja hakkab peategelast mõistma. Jah, nii see on, kuigi Elna ei ole „soe“ ega kergesti armastatav peategelane. Ta on vaikne, range, kohati terav, ta ei jaga oma tundeid teistega ja pigem hoiab teistega distantsi.

Elna tahab teha oma tööd hästi, ta hoolib oma õpilastest (Elnal on oma õpilastega väikesi inimlikke hetki ja on õpilasi, kes toovad Elna ellu valgust) rohkem kui välja näitab, mistõttu võib ütelda, et Kinnunen kirjutab oma tegelase lugeja jaoks pikkamööda „meelepäraseks“.

Peategelase haigus (nii füüsiline kui ka vaimne kurnatus) on raamatus oluliseks sümboliks – keha annab märku asjadest, mida hing pole osanud või julgenud väljendada. Loo alguses tõdeb Elna, et tema sisse valgub pimedus. Kuigi akna taga juba valgeneb, immitseb läbi tema naha hämarus. See ringleb soontes ja jõuab varsti südameni. Elna istub voodile ja keerab äratuskella nii, et ta osuteid ei näe. Koorem on kasvanud liiga raskeks vedada ja temast ei pigista rohkem välja.

Ja veidi hiljem loeme: „Aga kõige taga on haigus, mis minust ei tagane. Kõige raskem on see, et ükski sümptoom ei ole tõeline. Jalad on kindlalt maas, kuigi pea ütleb midagi muud … Aastast aastasse lootsin, et peagi annab haigus järele, et vaim lakkab kummastamast ja laseb mul olla mina ise. Lõpuks taipasin ja mõistsin, et mitte miski ei anna järele ega lõpe, vaid haigus jääb alati minuga.“

Pealkiri „Pimedad kuud“ viitab Põhja-Soome pimedale talvele, ümberringi on kaamos, kuid samasugune kaamos on ka peategelase elus ja hinges. Saabub kevad (peetakse kevadpidu), kätte jõuab suvi, kuid tulevik on jätkuvalt tume. Peategelane on üritanud saada pensionile, viidates oma kehvale tervisele, kuid selgub, et ta peab veel kolm aastat tööd tegema …

Kuigi raamatu lõpus on siiski ka väikene lootuskiir – „Viimane väin veel ja paadi ees laiub kirikuküla. See on möödunud sügisega võrreldes muutunud: talvega on valmis saadud päris mitme maja sõrestik ja ehitusplatsidel naelutatakse oma kohale sarikaid …“ ja veel, peategelane tõdeb: „Ma ei tea midagi tulevikust, sest olen loobunud kõigest, ma ei tea isegi, kuhu ma öösel magama heidan. Aga keset vaikust elades olen lisaks kõigele muule vabanenud ka hirmust ja seepärast olen ma teine inimene, kui olin siit teele minnes. Nii nagu küla on minu äraolekul muutunud, on ka minust kadunud palju endist ja asemele on tulnud uut, nii et minagi olen otsekui tuhat tõusnud ega tunne veel iseennast.“

Seetõttu võib ütelda, et raamatu alatoon on tõsine ja vaikne, kuid see ei ole kindlasti mitte masendav raamat. Elna ja lugeja saavad aru, et ka elu hilises etapis on võimalik mõista ja leppida.

„Pensionini jääb veel küll kolm aastat, aga tänavuseks suveks olen ma valmis. Õhk on pehme hingata. Ma ei ole vihane ega väsinud. Olen kindel.“

„Pimedad kuud“ on raamat, mis on psühholoogiline, vaikne, rahulik, aeglane, mõtlemapanev ja üsnagi detailne romaan, milles on palju peategelase sisekaemust (ka looduse ja aastaaegade kirjeldused peegeldavad Elna sisemaailma), kuid ka tagasihoidlik ja üksildane elu võib olla sügavalt inimlik ja tähenduslik.

Peamine konflikt romaanis on sisemine: Elna võitlus oma mineviku ja üksindusega. Väline raskus, nagu kehvad töötingimused ja terviseprobleemid, toetab seda sisemist pinget.

Tommi Kinnuneni stiil on rahulik ja lakooniline. Sõnakasutus on täpne, emotsionaalselt tugev. Autor kasutab looduskirjeldusi, et peegeldada peategelase tundeid, kuid see jätab ka lugejale ruumi tõlgendamiseks. Teose sõnum on, et inimene ei saa oma minevikku eitada, kuid leppimine iseendaga võib tuua rahu.

Vahvad on lugeda igasugu toonased paberid ja dokumendid, mis annavad lugejake aimu, milline oli elu Soomes 1947. ja 1948. aastal, näiteks:

Elna teenistuskiri;

kaupade saateleht (sealiha, supiliha, ratasjuust, või, kartul, porgand, teevorst, söögisooda, kohv, sardiinid, sepik, peenleib, kanamunad), mis saadetud Niemi kooli õpetajale;

rahvakooli õppeplaan reaalainetes IV – V klassile (nt aiatööd, loodusretked, keemia, põllumajandus, metsandus, looduslugu, kodumajapidamine, suhtumine lastesse, looduskaitse);

tunniplaan teisipäevaks (kunst, joonistamine, usuõpetus, emakeel, vaikselt lugemine, ilukiri, aritmeetika, maateadus, keskkonnaõpetus, akvarellitehnika, loodusõpetus, teatejooksu võistlus – ja seda kõike peab õpetama üks inimene!);

Niemi kooli õppetöö ja koolimaja inspektsiooniakt (õpetaja töökogemus, õpetaja töömeetod ja tulemused, õpilaste puudumised, koolimaja seisukord ja korrashoid);

palgakviitung (rahapalk kokku markades 15 699,58, kuid pärast kinnipeetud makse (rahvapensionimaks, tulu- ja omandimaks) jääb peategelasele 2532,44 …);

Niemi kooli ilmavaatlused 1948 (18. veebruaril 39 kraadi külma, päev hiljem 42 kraadi külma ja veel samal päeval külmus kraadiklaasi lõhki);

nimekiri lastest, kes on sedavõrd vaesed, et vajaksid valla hoolekandelt uusi riideid.

See on raamat, mis sobib lugejale, kes hindab vaikseid ja mõtlemapanevaid romaane.

Maria Parr

„Oskar ja mina. Kõik meie asjad“

(Eesti Raamat)

Ida ja Oskar on saanud aasta võrra vanemaks ja selle aja jooksul palju õppinud. Ida seisab endiselt silmitsi suureks saamise murede ja rõõmudega. Palju nalja, aga ka suuri väljakutseid lisab tema ellu just väikevend Oskar. Poiss ei püsiks pudeliski paigal! Olgu siis tegemist klassi kaisukale spaapäeva korraldamisega, vanaisa võõrutamisega suitsetamisest või kalaretkega vanavanemate seltsis, tänu Oskarile jäävad perele neist kõigist värvikad mälestused. Ja kui miski katki läheb, on ikka abi Oskari liimipüstolist.

Aga mida teha siis, kui tunded kipuvad üle pea kasvama?

Võib-olla tuleks ka siis seni proovida ja proovida, kuni leitaksegi lahendus?

Oskari ja Ida lugude esimene osa „Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad“ pälvis tiitli „Hea lasteraamat 2024“. Need teosed sobivad 6–10-aastastele lastele.

Ma ei hakka keerutama, Maria Parr on viimaste aastate üks minu suurimaid lemmikuid lastekirjanduses. Tema lood on südamlikud, lastesõbralikud ja toovad mulle alati meelde Astrid Lindgreni raamatud.

Meenutan Maria Parri raamatuid, mis varem eesti keeles ilmunud – „Vilgukivioru Tonje“ (2012/2021, Eesti Raamat), „Vahvlist südamed“ (2013/2020, Eesti Raamat) ja „Väravavaht ja meri“ (2018, Eesti Raamat).

Ja nii nagu ka teised Maria Parri raamatud on imelised (mõnusa huumori ja imelise soojusega kirjutatud), siis täpselt sama imeline on ka tema uus raamat „Oskar ja mina“, milles toimetavad 9-aastane Ida ja 6-aastane Oskar. On ju selgemast selgem, et 9-aastane tüdruk on võrreldes 6-aastase poisiga juba üsna suur tüdruk ja igati lahe on see, kuidas õde-venda omavahel läbi saavad ja toime tulevad. Loomulikult on ka pisikesi erimeelsusi, kuid kõik laheneb hästi.

Nii nagu raamatu alapealkiri vihjab, siis selles raamatus saame lugeda igasugu asjadest, mis Idale ja Oskarile olulised on.

Esimeses peatükis saame tuttavaks kaisuloom Vantsuga ja ka Ida klassiõe Naia-Maj´ga. Saame teada, et alates esimesest klassist oli Ida klassil kaisuloom. Vahva mänguelevant, kel nimeks Vantsu. Igaks nädalavahetuseks sai keegi lastest Vantsu endale koju kaasa ja lapsed pidid kirja panema, mis Vantsuga nädalavahetustel juhtus.

Esimestes klassides oli see vahva tegevus, aga neljandas klassis oli see juba pisut tüütu. Seetõttu ei olnud ka Ida suures vaimustuses, kui ta selleks nädalavahetuseks Vantsu enda „hoole alla“ sai. Oskarile Vantsu meeldis, ja meeldis ka praegu, kui Ida kaisulooma koju tõi.

Huvitaval kombel tuli Idaga kaasa ka tema klassiõde Naia-Maj, kes klassis ei näidanud välja just väga suurt huvi kaisuloomaga kantseldamises (ta pööritas klassis silmi ja hüüdis, et Vantsu on tüütu!), kuid nüüd oli tüdruk nõus kaisuloomaga tegelema.

Kuna Vantsu oli aastate jooksul üsna mitmeid nädalavahetusi lastega veetnud, siis oli ta justkui vanaks jäänud – kulunud ja plekiline. Aga Naia-Maj´l oli hea mõte! Nad võiksid teha kaisuloomale spaa! Muda ja kurgiga. Ja mullivanniga!

Mõeldud, tehtud. Otse loomulikult lööb tüdrukutega kampa ka Oskar. Vantsu on ju tema suur lemmik.

Nüüd saamegi lugeda, kuidas Vantsule spaad tehti. See polnud sugugi mitte lihtne, kuid Vantsu sai mudavanni, mullivanni, nahahooldust, massaaži, pähe pandi käterätist turban, silmadele kurgiviilud. Pärast mullivanni oli Vantsu muutunud roosaks, kuid see polnudki oluline. Peaasi, et Vantsu oli pestud ja puhas.

Kuna lapsed tegelesid Vantsu hooldusega vägagi aktiivselt, siis oli pärast spaad ka korter pisut segamini, märg ja mudane, kuid Ida ja Oskari ema ei pahandanud.

Nädala alguses Ida siiski ei julgenud koolis rääkida, mida nädalavahetusel Vantsuga tehti, aga Oskar (tema käib Idaga samas koolis, esimeses klassis) julges oma klassis rääkida Vantsu spaaskäigust. See lugu sai koolis vägagi populaarseks ja sellega kaasnes veel üks vahva asi, mille jätan Sulle endale lugeda.

Teine peatükk kannab pealkirja „Diplodookus ehk Kaotsiläinud dinosaurus ja veelgi kaotsiläinum vend“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskar armastab dinosauruseid. Tal on neid hiigelsuures plastkastis mitut sorti ja ta mängib nendega iga päev. Dinosaurused on ägedad ja Oskari mängud nendega on ägedad, kuid on ka üks häda – Oskar on dinosauruste plastkasti tagasipanemisega hirmus hooletu, nii et alati on mõni puudu.

Sel päeval oli puudu diplodookus, kelle pidi olema pikk kael. Oskar teadis seda kaela-asja väga täpselt. Oskar lootis, et isa, ema ja Ida tulevad talle appi dinosaurust otsima, kuid kellelgi ei olnud selle väikese asjaga kiiret.

Oskar on seetõttu solvunud või tegelikult üpris pahane, sest mitte keegi ei hooli temast!

Ühel hetkel hakkab Ida Oskarit otsima ja selgub, et Oskar on kadunud. Kohe päriselt kadunud. Nüüd hakkavad ema, isa ja Ida hoopis Oskarit otsima. Neil on väga suur mure. Üks rõõmsam asi on ka selle otsimisega – Ida leiab üles kadunud diplodookuse.

Ja õnneks! Õnneks saabub koju ka Oskar. Kus ta käis ja mida ta tegi, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda. Igal juhul jällegi üks vahva peatükk, milles rõõmu ja muret, nuttu ja naeru.

Raamatu kolmas peatükk on „Suitsumüts ehk Vanaisal tekib kodade virvendus“. Selle peatüki alguses helistas vanaema ja rääkis, et vanaisal käib pea ringi ja ta hingab imelikult, mistõttu on nad kiirabis. Kiirabisse minnes oli autot juhtinud vanaema, kuigi Ida ja Oskari isa kinnitas, et vanaema ju autot juhtida ei oskagi! Vanaemal oli küll juhiluba, aga autoga polnud ta juba kakskümmend aastat sõitnud. No see selleks, igal juhul olid vanaisa ja vanaema kiirabis ja isa otsustas nende juurde minna.

Ida tõdeb, et õnneks ei olnud vanaisaga lood nii tõsised. Tal oli selline asi nagu kodade virvendus ja see ei tapa. See on ju igati vahva, kui lapsed suudavad nii keerulistest asjadest vahvasti rääkida. Selgub seegi, et vanaisa peab hakkama mingit rohtu võtma ja lisaks püüdma natuke tervislikumalt elada. Oskar teadis, et tervislikumaks eluks oli vaja ka paprikat ja porgandit süüa. Ida teadis omakorda, et vanaisa peab ka suitsetamise maha jätma.

Kuna vanaisa oli terve elu olnud kõva suitsumees, siis kuidas see suitsetamine kiirelt maha jätta? Oskar oli kindel, et tema leiab lahenduse ja selleks peaks ta hakkama tuletõrjujaks.

Selleks nädalavahetuseks pididki vanaisa ja vanaema külla tulema. Ida ja Oskar koristasid, kuid Oskar võttis välja ka oma tuletõrjevarustuse (no sellise mängu varustuse, mitte päris).

Vanaisa ja vanaema saabusid. Nad väljusid autost ja esimese asjana pani vanaisa suitsu suule! Oskar oli valmis. Ta haaras vanaisalt suitsu ja viskas selle lompi. Vanaisa proovis korra veel, ta hiilis toast välja, kuid Oskar oli tuletõrjevalves ja reageeris kiirelt.

Lisaks oli nutikas Oskar meisterdanud ka ühe põneva mütsi. See oli tehtud isa vanast talvemütsist, mille tippu oli Oskar oma liimipüstoliga kinnitanud suitsuanduri. Nüüd otsustai proovida kas see suitsumüts ka töötab? Vanaisa võttis suitsupaki, läks terrassile, pani suitsu suule ja süütas selle … suitsuandur hakkas kõvasti piiksuma! Oskar oli rahul, sest suitsumüts töötas.

Vanaisa? No tema suitsetas edasi ja põgenes aeda. Oskar oli tal kannul, pritsipudel veega käes.

Kuidas see humoorikas peatükk lõpeb? Selle pead ise välja uurima. Igal juhul on selle peatüki lõpus ka kaks head uudist. Üks neist on seotud vanaisaga, suitsumütsiga ja teine vanaemaga.

Raamatu neljas peatükk on „Lihavõttekivid ehk Mis vahe on onu Oyvindil ja Jeesusel“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et Oskarile ei jõua alati kõik kohale, mida koolis räägitakse, aga kui jutt käib millestki, mis teda huvitab, siis paneb ta kõike tähele.

Nüüd teab Oskar rääkida, et Jeesus tõusis pärast surma üle ja haud oli tühi! Ida ja Oskar mõtlevad selles peatükis ka onu Oyvindi peale, sest ka tema oli surnud ja see oli väga kurb, sest onu oli olnud vahva mees.

Oskar oli koolis kunsti- ja käsitöötunnis teinud ka lihavõttekive. Need olid lihavõttemunade asemel, sest kivid ei purune. Jällegi väga oluline teadmine.

Pärast Oskari öeldut Jeesuse ja haua kohta, hakkasid Ida mõtted uitama. Mismoodi oleks, kui onu Oyvind oleks korraga jälle siin. Samal ajal näitas Oskar oma uhkeid lihavõtte kivikesi. Tal oli neid palju, 27 tükki! Poiss oli kindel, et need sobiksid suurepäraselt kaunistama onu Oyvindi hauda. Ida polnud selles väga kindel.

Nüüd otsustas terve perekond sõita külla onu Bullele, kus oli elanud ka onu Oyvind. Nüüd selgub, et onu Bullel polnud õnnestunud lillede eest hoolitseda (see oli olnud onu Oyvindi töö) ja lilled olid närtsinud. Onu Oyvind oli olnud ka tubli kunstnik, kuid nüüd polnud ka piltidest rõõmu.

Mis võiks selle kurbuse ja nukruse vastu aidata? Otse loomulikult Oskari värvilised lihavõttekivid ja neid me hakkamegi selles peatükis tegema.

Peatüki lõpus saame teada, et nüüd kaunistasid nii onude maja kui ka hauda lihavõttekivid. Ja need olid purunematud.

Selline eriti armas peatükk oli see …

Viies peatükk on „Liimipüstol ehk Kui Oskar sai asendusõpetaja“. Selle peatüki alguses jutustab Ida, et temal ja Oskaril on raamat, mis on igalt poolt kinni teibitud, sest nad on seda nii palju lugenud. Raamatu pealkiri on „Kui kõik magavad“ ja selles on juttu hiiglasest Bobast, kes purustab öösiti asju. Aga pärastpoole tuleb alati natuke väiksem pealambiga hiiglane, kelle nimi on Väike Fetir Koogutaja, ning parandab kõik ära, enne kui inimesed ärkavad.

Ida kinnitab, et lahe on lugeda, kuidas asju purustatakse, aga kui niimoodi juhtub päriselt, siis ei ole see eriti lahe. Ja sel kevadel juhtus nende kodus just nimelt nii. Oskar hakkas omamoodi mini-Bobaks muutuma ja kõik oli üksainus tohuvabohu.

Asi sai alguse pärast lihavõttepühi. Oksar ütles koolis Idale, et neil on üks teine naine. Rätikuga. Oskar tõdes, et neil polnud Thereset, aga oli naine rätikuga … Ida arvas, et äkki oli Therese haigeks jäänud ja see oli lihtsalt asendusõpetaja.

Veidi hiljem selgus, et Therese jääb koolist veidi pikemalt eemale ja hakatakse otsima kindlat asendajat. Oskar solvub, saab vihaseks, võtab kodus oma pastataldriku ja virutab selle põrandale. Kõik vaatasid purukslöödud taldrikut, sest midagi sellist polnud kunagi varem juhtunud.

Kahjuks oli taldrikuga juhtunu alles algus. Oskar hakkas ka koolis asju loopima. Oskar viskas klassiruumi palli, ajas ümber oma tooli ja viskas oma pinalit ning lõi klassiruumi ukse nii kõva pauguga kinni, et üks kipsist pilt, mille lapsed olid kunsti- ja käsitöötunnis meisterdanud, kukkus alla ja läks katki.

Paha lugu.

See polnud siiski veel kõik. Oskar ronis kahel korral ka koolimaja kase otsa ega tulnud alla, kui kell tundi helises. Idal oli seetõttu kohutavalt piinlik. Tüdruk tegi koduteel vennale ka korraliku peapesu.

Emale ja isale helistati koolist, nad käisid koolis ka koosolekul. Nad vestlesid Oskariga, aga sellest ei olnud mingit abi. Mida rohkem ema ja isa rääkisid, seda tigedamaks Oskar sai.

Ühel päeval oli kodus asi eriti hull. Oskar oli eriti pahane ja lõhkus asju. Poiss oli katki teinud isegi Ida juukseharja, mille tüdruk oli vanaemalt saanud. Nüüd vihastas ka Ida!

Kas see vihastamine selles peatükis ka lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Lisaks saame teada ka seda, millest kirjutas õpetaja Therese Oskarile ja kas see kiri muutis ka Oskari käitumist …

Kuues peatükk on „Rahvariided ehk Edvard Lien saab hobuserauaga vastu pead ja turgutatakse kastmisvooliku abil elule“. Selle peatüki alguses tõdeb Ida, et öösiti jääb maailm rahulikumaks. Inimesed magavad ja kõigis majades valitseb pimedus ja vaikus. Nii ka Ida ja Oskari kodus ehk punases majas mäeharjal. Aga mõnikord on ka nende akendes valgus, kuigi on südaöö. Siis teeb ema kas jõuludeks või 17. mai rahvuspühaks ettevalmistusi.

Sel aastal oli Ida kindel, et ema jõua ettevalmistustega valmis, sest veel 16. mail oli nende kodus kõik laiali ja segamini. Isa kinnitas, et kõige tähtsam polegi ju see, et maja ja inimesed kenad välja näeksid. Kõige tähtsam on see, et nende koduriigis valitseb demokraatia ja vabadus. Isa peab veidi täpsustama, mis asi see demokraatia ikkagi on. Noi saab ka Oskar teada, et nende riigis võivad kõik kaasa rääkida ja otsustada, kuidas asjad olema peavad, igaüks võib öelda, mida tahab, ilma et peaks hirmu tundma.

Järgmisel hommikul, 17. mai hommikul oli kodu korda tehtud. Külmkapis oli isegi maasikate ja mustikate ja vahukoorega tort, mille ema oli keset ööd valmis teinud. Kurb oli see, et ema oli hommikul väga väsinud.

Nüüd tehakse veel viimaseid ettevalmistusi, et minna rongkäigule, kuid Oskar keeldub rahvariideid selga panemast, sest nende riigis on demokraatia ja tema rahvariideid selga ei pane! Ema tõdes, et demokraatia võib ju riigis olla, kuid nende peres otsustab selle riiete-asja ikkagi tema.

Seejärel saame osa juba ka rongkäigust, ja muudest üritustest, mida rahvuspühal peetakse, ja uskuge mind, ka selles peatükis saab veel palju nalja.

No nii, nüüd olen jõudnud selle muheda, mõnusa ja vahva raamatu poole peale, aga ma ei tahaks Sulle kõike lugusid ka ümber jutustada, mistõttu jätan Sulle teise poole raamatust endale lugeda ja avastada.

Pane siinkohal siiski kirja veel asjad, millest järgmistest peatükkides juttu on – õng (laste kalalkäik vanaisa ja vanaemaga), medaljon (laste suvi vanaisa ja vanaema juures), pükstükk (kõige ilusam suvemälestus, selles peatükis saavad Ida ja Oskar tuttavaks ühe vahva tüdrukuga), pinal (päev enne esimest koolipäeva), maal (Ida sünnipäev 6. septembril), jalgratas (sünnipäevakink Idale). 

Kui otsid talviseks lugemiseks mõnusat, humoorikat, südamlikku ja armast lasteraamatut, siis olen kindel, et „Oskar ja mina“ on see õige valik … kui loed, siis saad teada, miks ma niimoodi arvan.

Selle raamatu vahvad/humoorikad pildid on joonistanud Ashild Irgens.

Kieron Connolly

„Hollywoodi sünge ajalugu.

Filmimaailma kulissidetaguse ahnuse,

korruptsiooni ja skandaalide sajand“

(Pegasus)

Saja-aastane Hollywood on maailma suurim filmiäri, mille filme armastatakse kogu maailmas. Ent päriselu draamad ei jää ekraanidraamale sugugi alla – ja vahel isegi ületavad neid.

SKANDAAL Alustades Fatty Arbuckle’ist ja Charlie Chaplinist ning lõpetades Errol Flynniga; alustades Lana Turnerist ja Ingrid Bergmanist ning lõpetades Roman Polanskiga – Hollywoodi ajalugu on justkui skandaalsete armulugude, sõltuvuste ja üledooside, seletamatute surmade ja koguni mõrva kärestik.

STAARID Hollywood loob staare, mõnikord võimutseb nende üle, ning kahtlemata on neid kaitsnud iseenda ja avalikkuse eest.

Aga mida me tegelikult teame Judy Garlandi, Marilyn Monroe, Clark Gable’i, Frank Sinatra ja Tom Cruise’i eraelust?

KORRUPTSIOON Kas stuudiod on tõepoolest ajakirjandust ja politseid oma käpa all hoidnud? Mil kombel maffia ametiühingutes kanda kinnitas ja stuudiotelt välja pressis? Ja miks langes Hollywood nii hõlpsasti kommunismivastase nõiajahi hullusesse?

Kieron Connolly on lõpetanud Edinburghi ülikooli ajalooteaduskonna ning riikliku filmi- ja telekooli National Film & Television School. Ta on kirjanik ja ajakirjanik, töötanud väljaannetes Mail on Sunday ja Daily Mail ning teinud filmiloojatega intervjuusid ajakirjale movieScope Magazine. Ühtlasi on ta stsenaariumitoimetaja The Literary Consultancys. Ta elab Londonis.

Mulle filmide maailm, näitlejad, Hollywood alati meeldinud. Mäletan aega lapsepõlvest, kui sai kogutud näitlejate ja filmide pilte, fotosid, abiks oli näiteks aastakümnete tagune filmiajakiri „Filmspiegel“ ja eks neid „abilisi“ oli teisigi. No ja tegelikult, kusagil 90ndate aastate alguses sai ju mõnda aega ka Raadio 2´s filmisaadet tehtud, mis omakorda sealt Nõmme Raadiosse liikus … Eks olen aastate jooksul ka mitmetesse ajakirjadesse filmidest ja näitlejatest kirjutanud. Seetõttu on igati lahe leida eesti keeles ka see filmiraamat, mis vaatab Hollywoodi ajalukku veidi teistsuguse pilguga, sest juttu tehakse Hollywoodi süngemast poolest.

Mulle meeldib, et raamat ilmub ilusas köites, esikaanel Marilyn Monroe ja kindlasti annavad raamatule juurde fotod ja neid on raamatus väga palju.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, kui Hollywood oma pipra-, apelsini- ja avokaadopuude, bugenvillaväätide ning sooja päikeselise kliimaga oli esimestele filmiloojatele, kes 1910. aastate alguses Californiasse saabusid, tundunud tõelise paradiisiaiana, siis mao tõi kino vist küll ise kaasa.

Sajand pärast Hollywoodi rajamist leiame filmistuudiotest ja villadest tohutul hulgal ahnust, korruptsiooni ja kinnimätsimist, üledoose, enesetappe ja seksuaalset ahistamist; parimal juhul seksuaalset lodevust ja silmakirjalikkust, halvimal juhul mõrva. Linn, kus sada aastat tagasi osati kõige halvemaks ajaks pidada ehk liigset päikesepaistet, on tohutult muutunud …

„Hollywoodi sünge ajalugu“ toob päevavalgele Kassikullalinna tõsilood, paljastab, kus peitub võim, mismoodi filmitööstustegelikult toimib, ja näitab, et nuku asemel räägib kõhurääkija.

Raamatu esimene peatükk on „Asutajad“. 1908. aastal juhiti Ameerika kultuurielu, sealhulgas filmide tegemist, New Yorgist, kuid maailma suurim filmitööstus asus Prantsusmaal. Kuidas siis juhtus, et 1919. aastaks polnud Hollywood enam ainult Ameerika Ühendriikide filmikeskus, vaid kogu maailma võimsaim filmitegija? See lugu räägib usinale tööle ja vedamisele lisaks salakaubandusest, vargustest, piraatlusest, kartellidest ja vägivallast.

Selles peatükis „toimetavad“ vennad Lumiere´id, Thomas Edison, kolm Warneri-venda, sisserändajatega Euroopast (Samuel Goldwyn, Adolph Zukor, William Fox, Carl Laemmle), saame teada, mis oli nickelodeon (alalised filminäitamiskohad, mille sissepääs maksis viis senti (nickel)). Miks nimetatakse Hollywoodi Hollywoodiks?

Kes olid kino esimesed staarid? Mary Pickford, Lillian Gish. Esimene täispikk mängufilm, mis valmis Hollywoodis oli „The Squaw Man“.

Teine peatükk kannab pealkirja „Tummad kahekümnendad“. 1920. aastatel tõusis staaride võim uude kõrgusse – Charlie Chaplin, Fatty Arbuckle ja Gloria Swanson teenisid igaüks miljon dollarit aastas. Staarid abiellusid korudvalt, nautisid arvukaid armulugusid, ehitasid lukuslikke maju ja korraldasid pööraseid pidusid. Mõnest sai narkomaan, vahel lõppes uimastisõltuvus surmaga. Nad elasid täiel rinnal – võib-olla kartes, et meeletu edu mull võib kergesti lõhkeda. Mõnega see juhtuski.

Selles peatükis ongi juttu Charlie Chaplinist, tema naistest ja lastest; Olive Thomasest ja tema õnnetust surmast – oli see enesetapp või õnnetus?; kas Fatty Arbuckle oli seksuaalkiskja?; Buster Keaton ja tema suhted naistega; uimastisõltased (näiteks Wallace Reid, Barbara La Marr); ajakirjanduse (kõmuajakirjanduse) võim; esimesed helifilmid (paljude tummfilmide tähtede karjäär soikus heli saabumisega) ja Oscarid (autor tõdeb, et võib ju tunduda, et Oscarid lood Hollywoodi parimate teoste tunnustamiseks, kuid tegelikult need lihtsalt kaasnesid katsega väärata Kassikullalinnas kasvavat huvi organiseeritud töö vastu).

Kolmas peatükk on „Stuudiosüsteem“. Heli tulek oli rikkunud nii mõnegi näitleja karjääri ning suur majanduskriis oli laostanud paljud stuudiod, kuid 1930. ja 1940. aastad nägid Hollywoodi kujunemist võimsamaks kui kunagi varem. Kuldajastu edu saavutati filmistaaride ohjes hoidmisega ning säilitati Los Angeles politseijõudude, ringkonnaprokuröri ja ajakirjanduse kokkumänguga seksi- ja võimaike mõrvaskandaalide kinnimätsimisel.

Suurimad stuudiod – MGM, Paramount, Warner Brothers, FOX, RKO, Universal ja Columbia – olid 1930. aastateks kujunenud justkui minilinnadeks, kus olid oma näitlejad, stsenaristid, produtsendid, režissöörid, kunstnikud, operaatorid, heliloojad, toimetajad, helitehnikud ja puusepad, samuti habemeajajad, hambaarstid, koolid ja tuletõrjujad. Rikkaimal stuudiol MGM-il, mille palgal oli 4000 töötajat, oli koguni oma raudtee haruliin.

Kõik näitlejad soovisid lepingut suure stuudioga, aga selle saamiseks pidid nad paljustki loobuma. Esiteks allkirjastasid näitlejad seitsmeaastase lepingu, sest see oli pikim, mida California seadus lubas. Ent kui stuudio võis lepingu iga poole aasta tagant üle vaadata ja näitleja vallandada, siis näitlejal polnud õigust samal kombel lahkuda.

Selleski peatükis on keerulisi inimsuhteid, surmasid ja enesetapukatseid, on mitmeid ja mitmeid suuri staare – Rock Hudson, Mamie van Doren, Spencer Tracy, Katharine Hepburn, Johnny Weissmüller, Clark Gable, Loretta Young, Jean Harlow, Lana Turner, Joan Fontaine, Barbara Stanwyck, Ava Garner, Mickey Rooney, Lucille Ball, Orson Welles, Bette Davis jpt.

Peatüki lõpus kinnitab autor, et peale ärimuredes Hollywoodi oli muutumas ka Ameerika ise. 1946. aastal oli kinokülastuste arv tõusnud 98 miljonini, mis oli kõigi aegade kõrgeim näitaja, kuid 1950. aastaks oli see langenud 50 miljonile. Sõjajärgse beebibuumi käigus kolisid noored eeslinnadesse, kus polnud kinosid, ning paigutasid raha pigem uude kodusse ja perekonda kui koduvälisesse meelelahutusse. Ja 1940. aastate lõpus ilmus neisse eeslinnakodudesse televiisor. 1953. aastal näidati filmiakadeemia auhinnapidu (Oscarite jagamist) juba ka televisioonist ja 1950. aastate keskpaiku loobus MGM, kes oli 20 aastat tagasi lubanud rohkem tähti kui taevas, viimase stuudiona staarilepingutest.

Raamatu neljas peatükk on „Must nimekiri“. 1940. ja 1950. aastate kommunismivastane nõiajaht rikkus karjääre, purustas sõprussuhteid, sundis mõnd filmiloojat Ameerikast igaveseks lahkuma ja võimalik, et põhjustas ka enneaegseid surmasid. Kuidas see küll juhtuda võis? Mis vii selleni, et rohkem kui 300 Hollywoodis töötavat inimest kanti musta nimekirja? Kas filmiloojad tõepoolest poetasid oma filmidesse kommunistlikku propagandat? Kas kommunistid tõesti kavatsesid Hollywoodis võimu haarata?

Selles peatükis on juttu punasest hädaohust, sellest, et poliitikas on kõik lubatud. Lisaks veel korruptsioonist ametiühingutes, kommunistlikust Euroopast, Ameerika-vastasest tegevusest, õõnestavast kinost, Hollywoodi Kümnest, musta nimekirja mõjust, vanglakaristustest. Saame lugeda ka 1976. aastal linastunud komöödiafilmist „Variisik“, mis naeruvääristas nõiajahti.

See pole veel kõik. Neljandas peatükis loeme veel ka külmemast sõjast, orjade mässust (film „Spartacus“), stsenarist Dalton Trumbost, kes oli 1940. aastatel üks kõige paremini makstud stsenariste, Frank Sinatrast ja filmist „Reamees Sloviki hukkamine“, musta nimekirjas ajastu lõpust.

Viies peatükk jutustab lugejale maffiast. Al Capone viibis 1927. aastal Hollywoodis ainult 24 tundi, enne kui ta linnast minema eskorditi, aga selle ajaga jõudis ta ära käia ühes filmistuudios ja mainida: „Oh, milline räkit.“ Mida enam Hollywood 1930. aastatel kasvas, seda enam tõmbas see oma jõukusega New Yorgi ja Chicago mafioososid läände. Nood pressisid stuudiotelt raha välja, sõbrunesid näitlejatega ja magasid näitlejannahakatistega. Tänu Hollywoodile ulatus nende mõjuvõim koguni Washingtoni.

Pean tunnistama, et mulle on terve elu olnud see maffia-teema vastumeelne, mistõttu jätsin selle peatüki raamatus vahele …

Kuues peatükk on üsna väljakutsuva pealkirjaga ehk „Seks“. Hollywoodis võib seks aidata algajal näitlejal edu saavutada või saada tema ametiks, kui tal ei õnnestu läbi lüüa; see võib olla saladus, mida staar peab varjama, või midagi head, mida nautida. Seks võib karjääri luua, aga ka rikkuda; seksi võib lõigata välja filmidest, aga mitte elust. Hollywoodis, kus elatakse äärmustes, on seks alatu äärmuslikum.

Selleski peatükis on mitmeid ja mitmeid filmimaailma staare – Jayne Mansfield, Marilyn Monroe, Claudette Colbert, Ingri Bergman, Roberto Rosselini, Anne Baxter, Errol Flynn, Cary Grant, David Niven, Marlene Dietrich, Carole Lombard, Diane Baker, Tippi Hedren, Darryl F. Zanuck, Sylvester Stallone, Roman Polanski, Charles Mansoni sekt ja Sharon Tate´i tapmine, Nastassja Kinski, Woody Allen, Kevin Spacey, Harvey Weinstein jpt.

Loeme, et romantilistes komöödiates hakkasid stuudiod esitlema särtsakaid naistegelasi, kes olid meestega võrdsed – või neist isegi üle. Sellestki on juttu, et Alfred Hitchcock unistas suhetest oma näitelejannadega jpm.

Raamatu seitsmes peatükk on „Staarid“. Filmistaare jumaldavad miljonid, kuid nii mõnigi näeb vaeva, et teda armastataks tema enda pärast. Et nad mängivad ekraanil kangelasi ja väljaspool ekraani koheldakse neid kuninglikult, tekib neil päriselust mõnikord väär ettekujutus. Edu ei pruugi alati hirme vaigistada – see võib neid ka võimendada.

Selle peatüki alguses ka üks mõte – staaridel pole sõpru, neil on teenijad. Ka selles peatükis on mitmeid ja mitmeid kuulsaid nimesid – Marilyn Monroe (seksisümbol), James Dean (mees kes sai kuulsaks ja hukkus autoõnnetuses), Marlon Brando, Montgomery Clift, Natalie Wood, Judy Garland, Elizabeth Taylor, Jackie Coogan, Bobby Driscoll, Macaulay Culkin, Drew Barrymore, Patrick Swayze, Jean Seberg, Tom Cruise, Nicole Kidman, Mickey Rourke, Robert Downey Jr, Johnny Depp ja Amber Heard, kuid juttu on ka staaride lastest – Kirk Douglas ja tema pojad.

Marilyn Monroe kohta öeldakse, et täpselt nagu tema ema, kuulis ta kogu elu hääli ja arvas, et tema kodu ümbruses varitsevad pahatahtlikud lurjused ja pärast lahutust Arthur Millerist 1961. aastal kanges näitlejatar depressiooni, tahtis end tappa ja teda veendi haiglaravile minema.

Marlon Brando kinnitab, et näitleja on inimene, kes ei kuula sind, kui sa temast ei räägi.

Viimane, kaheksas peatükk on tänapäevasest Hollywoodist. Sedamööda, kuidas filmiloojate esimene põlvkond kadus, ilmusid stuudiotesse libedamad, äriasjus hakkamad rahamehed. Kas nad aga oskasid tasakaalustada Hollywoodi võrrandit – teha filme, mis oleksid ühtaegu müügimenukad ja loomingulised? Kelle käes on saja-aastases Kassikullalinnas võim tänapäeval? Mis saab Hollywoodist homme?

Loeme filmist „Lõuad“, filmist „Taevavärav“, mis oleks äärepealt laostanud United Artistsi, produtsentidest (nt Don Simpson, Jerry Bruckheimer), loomingulistest erimeelsustest, filmitähtede eradetektiivist Anthony Pellicanost, loomingulisest raamatupidamisest.

Viimase peatüki viimane osa on väljakutsuva alapealkirjaga „Hollywoodi lõpp“, milles autor püüab vastata küsimusele, millises seisus on sajandi jagu Hollywoodis tegutsenud filmitööstus praegu? Saame teada, et 2019. aastal vaatas üle 55% USA täiskasvanutest ja üle 85% lastest filme nutitelefonist või tahvelarvutist. Televisioon, mida peeti aastaid kino vaeseks sugulaseks, on nüüd pigem justkui lapsevanem ja kino justkui teismeline. Tänapäeval ei häbene kinonäitlejad enam televisioonis töötamist.

Autor lõpetab oma raamatu nii: „Hollywood on puhuti olnud korrumpeerunud, selgrootu ja nilbe. See on kinni mätsinud kuritegusid, seksiskandaale ja mõrvu. Iga filmilooja ja näitleja kohta, kes tundsid rõõmu suurepärasest karjäärist, oli läbikukkujaid, kelle elu rikuti ja ambitsioonid jäid täitumata. Sugugi mitte igal Kassikullalinna lool pole hollywoodilikku lõppu. See on tegelikkus. Aga kui tuled kustuvad, jääb ainult film.“

Karl Adami

„Eesti metsalinnud. Kakulised,

rähnilised ja teised“

(Varrak)

Pidevate metsaskäikude järel võivad puude keskele tekkida silmanähtavad kõnnirajad sarnaselt neljajalgsete metsaelanike omadega. Neis elu täis kooslustes on lihtsalt miski, mis alati kutsub. Miski, mis aitab meie meeltel terav püsida ja kutsub esile avastamisrõõmu. Seda ohtu, et puistud ka rohkete kulgemiste järel enam midagi uut ei paku, õnneks pole. On ju meie metsad koduks ligemale 20 000 liigile. Metsalindudega, keda on olenevalt määratlusest 110 liigi kanti, on nende suuruse ja häälekuse tõttu hõlpsam tutvust teha.

Käesolev raamat on 2024. aastal ilmunud üllitise „Eesti metsalinnud: laululinnud” järg, millesse autor on koondanud 24 liiki, tutvustades metsades pesitsevaid rähnilisi, tuvilisi, kakulisi, kanalisi ja teisigi sulelisi. Siit leiab kirjeldusi, elupaigaeelistusi, aastate jooksul kogunenud tähelepanekuid lindude omavaheliste suhete ja pereelu kohta. Tekste ilmestab suur hulk fotodele püütud hetki, mille saamiseks on autoril tulnud sumbata nii põlvini ulatuvas lumes kui kuulata hiliskevadisi sääseemandate meelitusi. Käsitletud metsalindude seas leidub neid, kes saaksid hakkama ka parkides või suuremates aedades, kuid neidki, kellele sobivad elupaigaks vaid metsad.

Karl Adami (snd 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja auhinna laureaat. Ta on olnud tegev ETV saates „Osoon”, olles loomalugude autor ja operaator. Mitu tema tööd on ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. Tema sulest on ilmunud raamatud „Metsasosinad” (2017), „Eesti talvised metsalinnud” (2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud” (2024).

Seda olen ma Sulle ju ka varem maininud, et linnud mulle kangesti meeldivad, nagu ka linnuraamatud. Õnneks on nii viimastel aastatel kui ka varem ilmunud eesti keeles mitmeid ja mitmeid sisukaid ja põnevaid linnuraamatuid. Aastakümneid tagasi olid paljud linnuraamatu pildid must-valged, nüüd on olukord hoopis teine, sest ilus värvifoto ütleb mõnikord rohkem kui tuhat sõna.

Seda sama saab ütelda ka Karl Adami kohta, sest tema linnufotod on suurepärased, lausa võrratud ja kui fotot saadab ka sisukas ja huvitav jutt, siis ongi mõnus lugemine tagatud.

Mul on õnnestunud varem lugeda ja tutvustada Karl Adami raamatuid „Eesti talvised metsalinnud“ (Varrak, 2018) ja „Eesti metsalinnud: laululinnud“ (Varrak, 2024). Nüüd jällegi raamat metsalindudest, kuid seekord ei ole vaatluse all mitte tublid laululinnud, aga hoopis teistsugused linnud.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et metsad ja linnud, saati veel metsalinnud on talle südamelähedased ning on teda saatnud aastaid. Läbi arvukate aastaringide on ta kokku puutunud eriilmeliste metsade ja sulelistega.

Autor kinnitab, mida rohkem metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda enam metsaelanikke näeb ning seda leplikumaks ja usaldavamaks nad muutuvad. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ja ohtudega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab kevadtuultele või talvekülmale vaatamata reibastest linnuhüüdudest.

Linnud, keda Karl Adami selles raamatus veidi pikemalt avab, seostuvad talle isiklikult metsadega ja nendega kokkupuuted on olnud sagedasemad.

Hulk selles raamatus kirjeldatud liike on ühel või teisel määral seotud vanade metsade või toekamate ja surnud puudega, seetõttu võtab autor lisaks sulelistele pisut käsitleda neidki.

Sissejuhatusele järgneb peatükk „Vana metsa võlu“, milles Karl Adami tõdeb, et meie metsades pesitseb ligemale 110 liiki sulelisi. Nende seas on linde, kes pesitsevad soodsate toiduolude korral suisa südatalvel paukuva pakasega, kui ka sulelisi, kelle pesitsemine kestab augusti ja mõnikord septembrini. Eesti metsalindude suure mitmekesisuse põhjuseks on eriilmelised metsakooslused ja soodne geograafiline asend.

Päris suur osa raamatus käsitletud lindudest on vähem arvukad kui värvulised, võrdlemisi kogukad ja neist sageli veidi kitsamate elupaigaeelistustega.

Ja veel. Üldiselt on lindude heaoluks vaja sama, mida kogu elurikkuse säilimiseks – metsade vanuselist ja liigilist mitmekesisust.

Järgmiseks peatükk „Eakad, hääbuvad ja surnud puud“. Vanad metsaalad, sealhulgas loodus- ja põlismetsad on täis eelnevate metsaelanike jälgi. Mõned neist on õige pisikesed ja tähelepandamatud, kuid mõjutavad sellegipoolest ajapikku metsa ilmet ja elustikku. Teised jäljed on inimsilmale nähtavamad ja mõju metsaelanikele vahetum.

Seejärel räägib Karl Adami mitmes peatükis ka lindude pildistamisest, oskusest neid leida. Nii on juttu suleliste jäädvustamisest, sellest, et on vaja õppida tundma ja jälgida. Juttu on lindude jäädvustamisest, valgusest, kadreerimisest ja lindudest silmakõrgusel.

Karl Adami kinnitab, et inimestevaheline suhtlus toimub enamasti silmast silma. Samal tasapinnal püütud fotohetked tekitavad vaatajas tugevama emotsionaalse sideme ka linnuga – justkui vaataks talle otse silma. Silmade kõrguselt pildistades on lind vaatajaga samal tasandil. Tekib tunne, nagu oleksid linnuga otsekontaktis. See loob intiimsuse ja annab pildile uue, huvitavama perspektiivi. Lind tundub fotol võrdse ja olulisena.

Ja jõuamegi lindude juurde. Esimene neist on sõtkas ehk Bucephala clangula. Iga linnu juures on välja toodud arvukus – sõtka puhul on see 6000 – 10 000 haudepaari, talvel 30 000 – 50 000 isendit. Saame teada, millal lindu kohata võib, sõtkast võib kohata aasta läbi.

Saame lugeda ka levikust – sõtkast võib kohata kõikjal, kuid ta eelistab elupaigane siseveekogusid: järvi, tiike ja jõgesid, talvekuudel on merel – mida pehmem talv, seda enam sõtkaid meie rannikumerel talvitab.

Iga linnu juures on juttu nende suurusest. Sõtka kaal sõltuvalt sugupoolest ja aastaajast on 0,4 – 1,4 kg; keapikkus 42 – 50 cm.

Autor toob välja ka linnu rahvapärased nimetused. Sõtkal on neid kaks – õõnepart, sõnnpea.

Seejärel on mitmel leheküljel juttu sõtkaste elust ja toimetamistest ja loomulikult rikkalikult suurepäraseid fotosid.

Sõtkale järgneb laanepüü ehk Tetrastes bonasia, kelle arvukus on 20 000 – 25 000 haudepaari, talvel 70 000 – 90 000 isendit. Kohata võib laanepüüd aasta läbi ja ta levib kõikjal Mandri-Eestis, saartel teda ei ole. Enim leidub laanepüüsid Vahe-Eesti kuuse-segametsades, talvel liigub rohketlt territooriumi neis osades, kus leidub leppa ja kaske.

Laanepüü suuruseks on – kaal 400 g, kehapikkus 36 cm ja ta on pasknäärist pisut suurem kanaline. Rahvapärased nimetused: metspüü, püü, püvi, laaspüvi, kõrvepüü, räbtsik.

Laanepüüle järgnevad metsis, teder, öösorr, kägu, kaelustuvi ehk meigas. Viimati mainitu on üks minu lemmilklindudest, kelle ladinakeelne nimi on Columba palumbus. Arvukus: 50 000 – 70 000 haudepaari, talvel kuni kümme isendit. Kaelustuvid saabuvad meile aprillis ja sätivad rändele septembris-oktoobris, üksikud linnud talvitavad.

Kaelustuvi levib kõikjal üle Eesti ja ta asustab erinevaid metsatüüpe, puududes vaid väikestes madalates rabamännikutes, võib elada parkides ja suuremates aedadeski.

Kaelustuvi kaalub 400 – 600 g, kehapikkus on 37 – 42 cm, pasknäärist suurem lind.

Rahvapäraselt teatakse teda kui meigas, uurlup, kuusetuvi ja kuutaja. Kaelustuvidest on raamatu ka väga uhkeid ja ilusaid fotosid.

Loen ja vaatan edasi. Õõnetuvi ehk melekas, metskurvits, metstilder, hallhaigur, hõbehaigur, händkakk.

Händkakk ehk Strix uralensis on jällegi üks minu lemmikutest. Nende arvukus on 1000 – 1500 haudepaari, talvel on neid siinmail 2000 – 4000 isendit. Händkakku võib kohata aasta läbi, silma hakkab enam sügisel ja talvel. Levib kogu Mandri-Eestis, saartel harva, eelistab okas- ja segametsi.

Isaslinnu kaal on 540 – 730 g, emaslinnu kaal kuni 1,2 kg, kehapikkus 50 – 59 cm, rongasuurune lind.

Rahvapärased nimetused on uurali kakk, sabakakk.

Kakke on raamatus veel. Karvasjalg-kakk ehk laanekakk, kõrvukräts, värbkakk. Seejärel rähnid, kes on ju samuti igati imelised linnud. Hallpea-rähn ehk hallrähn, kolmvarvas-rähn ehk laanerähn, mustähn, suur-kirjurähn, tamme-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn, väike-kirjurähn. Raamatu viimane lind on väänkael.

Seejärel kokkuvõte raamatus käsitletud lindudest. Käsitlemist leidis 24 liiki, keda võib pidada metsalindudeks ja kellele on hea õnne korral võimalik ligi pääseda. Kuigi kakkudest võib metsades silmata ka habe- ja kassikakku ning tuvidest turteltuvisid, on nende arvukus väga madal ja nendega kohtumine võrdub lotovõiduga.

Raamatu lõpus on kirjas kasutatud allikad, siin on ka register ja autori tutvustus.

Selline see Eesti metsalindude raamat on. Igati sisukas ja huvitav lugemine, rääkimata suurepärastest fotodest, mille abil saavad kõik lugejad imetleda, kui palju ägedaid linde meie metsades elab.

Zach Bryan

„With Heaven On Top“

(Warner Music)

„Tänapäeva kantrimuusika superstaar Zach Bryan on välja andnud oma kauaoodatud kuuenda albumi „With Heaven On Top“. 25-loolise projekti on täielikult kirjutanud, salvestanud ja produtseerinud Grammyga pärjatud Bryan ning see loodi viimaste kuude jooksul artisti kodulinnas Tulsas Oklahomas.

Ameerika laulja-laulukirjutaja Zach Bryan on kiiresti tõusnud 2020. aastate kantrimuusika üheks olulisemaks nimeks. Oklahomast pärit Bryan on tuntud oma ausa, narratiivse laulukirjutamisstiili poolest, mis ammutab inspiratsiooni kantrimuusika juurtest, väikestest hetkedest, suhetest ja Ameerika igapäevaelust. Ta esindab kantrimuusika moodsat vormi, kus traditsiooniline Ameerika laulja-laulukirjutaja traditsioon kohtub striimiajastu publikuga läbi toore, lihvimata ja autentse lugude jutustamise, mis kõnetab kuulajaid sügavalt.

Bryan tegi oma rahvusvahelise läbimurde 2022. aastal laialdaselt trendika singliga „Something in the Orange“, mis on kogunud üle maailma ligi kolm miljardit striimi, ning järjealbumiga „American Heartbreak“. 2023. aastal teenis Bryan oma esimese Billboard Hot 100 edetabelis esikoha singliga "I Remember Everything", mis on duett Kacey Musgravesiga. Laul tõi Bryanile ka Grammy auhinna, kinnistades tema positsiooni žanri ühe olulisema artistina, eriti noorema publiku seas.“

Niimoodi tutvustab USA kantrimuusika tähe Zach Bryani kuuendat stuudioalbumit Warner Music.

Zachary Lane Bryan (sündinud 2. aprillil 1996) on USA kantrimuusika laulja ja laulukirjutaja Oologahist, Oklahomast.

Pärast kahte omatoodetud stuudioalbumit „DeAnn“ (2019) ja „Elisabeth“ (2020) sõlmis ta lepingu Warner Music Groupiga, avaldas USA Billboard 200 edetabeli viie parima albumi hulka tõusnud plaadi „American Heartbreak“.

2023. aastal debüteeris tema endanimeline, neljas album USA Billboard 200 edetabeli esikohal, kusjuures lugu "I Remember Everything" (koos Kacey Musgraves´iga) debüteeris USA edetabelite Hot 100, Hot Country Songs ja Hot Rock & Alternative Songs esikohal!

Oma karjääri jooksul on teda tunnustatud kantrimuusika akadeemia auhinnaga aasta uue meesartisti kategoorias ja nelja Billboardi muusikaauhinnaga.

Bryani albumeid ja singelid on müüdud üle 30 miljoni koopia!

Zach Bryan sündis Yokosukas, Jaapanis, kuid kasvas üles Oologahis, Oklahomas. Ta on Dewayne Bryani ja Annette DeAnn (neiuna Mullen) Bryani poeg ning tal on õde Mackenzie.

Perekonnatraditsiooni jätkates oli Bryan Ameerika Ühendriikide mereväe tegevliige kaheksa aastat, kusjuures ta astus teenistusse 17-aastaselt.

Ta alustas laulude kirjutamist juba 14-aastaselt ja kasutas mereväes olles vaba aega oma lõbuks muusika kirjutamiseks. Ta lõpetas ajateenistuse mereväes 2021. aastal 25-aastaselt.

Bryan hakkas oma muusikat YouTube'i üles laadima 2017. aastal, kui sõbrad salvestasid ta esinemas oma iPhone'iga.

Bryani esimene laul, mille ta YouTube'i üles laadis, oli singel "God Speed", millest sai lõpuks lugu tema debüütalbumil. Paljud laulud, mille Bryan YouTube'i üles laadis, kirjutas ja salvestas ta mereväes teenides!

Bryan laadis YouTube'i üles lausa 16 erineva populaarsusega laulu, enne kui "Heading South" levima hakkas.

Tema debüütalbum „DeAnn“ oli pühendatud tema varalahkunud emale ja ilmus 24. augustil 2019. See kirjutati kahe kuuga ja salvestati koos tema sõpradega Floridas. Album koosnes 12 loost, millest paljud olid varem YouTube'i üles laaditud.

Zach Bryani esimene avalik kontsert oli 2019. aasta oktoobris Oregonis Medfordis.

Teine album „Elisabeth“ ilmus 8. mail 2020. Albumi salvestas ta Washingtonis oma kodu taga asuvas ümberehitatud laudas. Album on oma nime saanud Bryani endise naise Rose 'Elisabeth' Maddeni järgi. Album sisaldab 19 lugu, sealhulgas palad "Heading South" ja "Revival".

EP „Quiet, Heavy Dreams“ ilmus 27. novembril 2020. Veidi hiljem sõlmis ta oma muusika väljaandmiseks lepingu Warner Recordsiga.

14. oktoobril 2021 teatas Zach Bryan, et USA merevägi vabastas ta pärast kaheksa-aastast teenistust auväärselt ametist, et jätkata muusikakarjääri, vahetult enne üleriigilist, 2021. aasta sügisest kontsertturneed "Ain't For Tamin' Tour".

Zach Bryan ütles toona: "Kui see oleks minu otsus, ei pääseks ma kunagi maailma suurimast mereväest, kuid siin ma olen ja nad vabastasid mind austusega muusikat mängima."

25. jaanuaril 2022 teatas Bryan, et annab 20. mail 2022 välja oma suure plaadifirma debüüdi, kolmikalbumi „American Heartbreak.“

22. aprillil 2022 avaldas Bryan hittsingli "Something in the Orange", millest sai peavooluhitt ja mida peetakse üheks Bryani kõige äratuntavamaks lauluks. Laulust sai Bryani läbimurre Billboard Hot 100 edetabelis, laul debüteeris 7. mail 2022 positsioonil 55 ja saavutas tipu 10. kohal.

„American Heartbreak“ debüteeris (sellel plaadil on kokku lausa 34 laulu) USA Billboard 200 edetabelis viiendal kohal, kusjuures ainuüksi esimesel nädalal müüdi seda enam kui 70 000 eksemplari!

15. juulil 2022 andis Zach Bryan välja oma teise EP „Summertime Blues“, millel lõi kaasa ka Charles Wesley Goodwin. EP sisaldas üheksat lugu, sealhulgas edetabelilugu "Oklahoma Smokeshow", mis saavutas 75. koha.

8. septembril 2022 avaldas Bryan singli "Burn, Burn, Burn", millele järgnes singel "Starved" 10. oktoobril. Nendele järgnesid kaks singlit "Fifth of May" ja "The Greatest Day of My Life", 11. novembril 2022.

25. detsembril 2022 andis ta välja live-albumi „All My Homies Hate Ticketmaster“ , mis salvestati Red Rocks Amphitheatre'is.

Edu jätkus! Zach Bryani singel "Something In The Orange" kandideeris 65. Grammy auhindade jagamisel parima kantriesituse kategoorias, see oli ühtlasi ka tema karjääri esimene Grammy auhindade nominatsioon!

27. jaanuaril 2023 tegi Bryan koostööd Maggie Rogersiga ja avaldas singli "Dawns". Singel saavutas Billboard Hot 100 edetabelis 42. koha.

Ja siis see tuli! Esimene suur tunnustus! 2023. aasta mais pälvis Zach Bryan kantrimuusika akadeemia auhinna aasta uue meesartisti kategoorias.

25. augustil 2023 avaldas Zach Bryan neljanda stuudioalbumi „Zach Bryan“. See debüteeris Billboard 200 edetabelis esikohal. Album sisaldas ka Bryani esimest USA singlimüügitabeli esinumbrit, singlit "I Remember Everything", milles lõi kaasa ka võrratu Kacey Musgraves.

Albumi kõik kuusteist lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse! Laulud "I Remember Everything", "Hey Driver", "Spotless" (koos The Lumineersiga), "East Side of Sorrow" ja "Tourniquet" jõudsid aga 20 laulu parima hulka.

22. septembril 2023 andis ta välja oma kolmanda EP „Boys of Faith“, millel lõid kaasa ka Noah Kahan ja Bon Iver. Kõik EP viis lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse!

"Sarah's Place" (koos Noah Kahaniga) saavutas 14. koha!

Zach Bryan valiti Billboardi 2023. aasta parimaks uueks artistiks!

66. Grammy auhindade jagamisel kandideeris Bryan kolmes kategoorias! Nii kandideeris Zach Bryan parimaks kantrimuusika sooloartistiks, tema neljas album nomineeriti parima kantrialbumi kategoorias, laul "I Remember Everything" kandideeris parima kantrilaulu kategoorias. Sama laul nimetati ka parima kantriduo/grupi esituse kandidaadiks ja just selles kategoorias võitiski Zach Bryan ka oma esimese Grammy-auhinna!!! Tubli töö!!!

Viies album. „The Great American Bar Scene“ ilmus 2024. aastal. 18 laulu ja 1 luuletus! Enamus lauludest olid Zach Bryani enda kirjutatud, v.a. „Memphis; The Blues“, mille autoriks oli USA laulja-laulukirjutaja John Moreland, kes ise selles laulus ka kaasa lõi. Laulu „The Way Back“ autoriteks olid Kanada laulukirjutaja Jim Vallance ja legendaarne Bryan Adams!

Zach Bryan viis selle albumi kuulaja ameerika pubidesse, baaridesse ja pakkus kantrimuusikat parimal moel. Mulle endale on alati meeldinud selline jutustav kantrimuusika, milles on head laulu, jutustamisoskust, head naturaalkitarri, suupilli jm. Seda kõike pakkus ka Zach Bryan ja usun, et just seetõttu ongi mees ka lühikese ajaga tõusnud USA kantrimuusika kirkamasse eliiti.

2025. aasta veebruaris teatas Zach Bryan Instagramis, et album „With Heaven on Top“ ilmub, öeldes: „EP „With Heaven On Top“ ilmub varem kui kunagi varem.“

Bryan avaldas singli „Madeline“ 18. juulil 2025. Laulu ilmumisest teatati nädal varem sotsiaalmeedia kaudu, lisaks avalikustati ka kaanekujundus.

„Madeline“ pidi olema albumi „With Heaven on Top“ esimene singel, kuid albumi ilmumise ajal lugu albumil ei olnudki!

Varsti pärast loo „Madeleine“ ilmumist avaldati sotsiaalmeedias albumi „With Heaven on Top“ kaanekujundus. Bryan teatas ka albumi ilmumiskuupäeva.

Kuigi algselt eeldati, et album on EP, teatati hiljem, et see on täispikk stuudioalbum.

8. jaanuaril 2026 avaldati albumi „With Heaven on Top“ lugude nimekiri. Päev hiljem album ilmuski.

Uuel albumil lööb lisaks Zach Bryanile kaasa veel 23 pillimeest, pillinaist. Albumil kuuleb lisaks tavapärastele kantrimuusika pillidele ka tšellot, trompetit, flööti, vioolat, tenor saksofoni, trombooni jpm. Puhkpillid teevad kantrimuusika üsnagi põnevaks.

Mida võiks lühidalt uue albumi kohta ütelda? See on tõeliselt hea laulja-laulukirjutaja (loojutustaja) album, kaasaegne kantri ja americana — palju on akustilisi ja vägagi emotsionaalseid palasid. On lihtsaid lugusid (mees ja kitarr) „DeAnn´s Denim“ (pühendus Zach Bryani emale), „Drowning“, „Skin“, „South and Pine“, „Cannonball“, on keerulisemaid kantrilugusid, millele annavad lisaväärtust eelpool mainitud puhkpillid ja muud instrumendid „Appetite“, „You Can Still Come Home“.

Albumi teemadeks on mälestused, kodutee, armastus, kaotused, eneseotsing ja teekond läbi elu ja tegelikult ju ka läbi Ameerika. Võib öelda, et album on üsnagi isiklik ja jutustab lugusid Zach Bryani elust – nii vanadest suhetest ja vigades kui ka uutest algustest. Mõned laulud, näiteks „Skin“ ja „Plastic Cigarette“, on saanud tähelepanu just seetõttu, et laulutekstid viitavad laulja hiljutisele suhtele ja lahkuminekule, kuid kontrastina tähistavad ka laulja uut abielu ja uusi suhteid.

„Albumis on selgelt märgata lugusid, mis peegeldavad tema eelmist suhet ja lahkuminekut, aga ka uut armastust ja pühendumust oma praegusele naisele. Mõned neist lauludest on juba saanud avalikku tähelepanu kui otsekohesed ja teravalt sõnastatud jutustused sellest eluperioodist.“ (People.com)

Fännid on jaganud muljeid, et album on emotsionaalselt laetud ja sügavalt isiklik, mõne arvates üks tema tugevamaid plaate.

Koos albumi ilmumisega on Zach Bryan kuulutanud välja suure kontsertturnee „With Heaven on Tour 2026“, mis algab märtsis ja hõlmab nii Põhja-Ameerikat kui Euroopa kontserte.

Uuel albumil on kokku tõepoolest 25 lugu (seega sai EP´st ikka väga-väga pikk album, kusjuures on ka neid muusikasõpru, kes ütlevad, et album on liigagi pikk, minu arvates ei ole, sest Zach Bryan jutustab igas loos oma loo)), neist üks (avalöök) on jutustus „Down, Down Stream“.

Sissejuhatus algab nii:

Bought a house from a man in New York
This house had four small apartments in it when he got it in '78
Said he had seen children grow old and elderly people die in each little apartement …

Seejärel esimene lugu – algab suupilliga ja see meeldib mulle väga. Kui muusikas kasutatakse suupilli, siis olen mina „müüdud“ mees. Koheselt meenuvad varaste aegade Bruce Springsteen ja ka Bob Dylan. Zach Bryani „Runny Eggs“ ongi selline rahulik suupilli lugu, mõtisklus. Ilus kuulamine.

Mõned mõtted veel:

„Album ei ole lihtsalt “laulude kogum” — see on nagu muusikaline päevik, mis kõneleb elust teel, identiteedist, mälestustest, armastusest, kaotusest, leinast ja enese leidmisest. Lood nagu „Santa Fe“, „Miles“, „Appetite“ ja „Bad News iseloomustavad elu keerukust ning inimese sisemist dialoogi — vahel melanhoolne, vahel teravalt otsekohene.“ (Atwood Magazine)

„Paljud lood võtavad kuulaja kaasa läbi Ameerika teede — väikestest motellidest ja diner-kohvikutest kuni pikkade sõitudeni üle kõrbe ja linnast linna, tugevdades teemat, et kodu ei ole alati üks koht, vaid see, mis meis endis püsib.“ (Apple Music)

„Bryan kasutab endiselt oma tuntud akustilist, intiimset ja jutustavat stiili, kuid lisab mõnes loos ka viiuleid, suupilli ja isegi vaskpuhkpille, mis annavad helile uue mõõtme — soojem, avaram ja vahel meloodiliselt rikkam.“ (Apple Music)

Ma olen üsna kindel, et Zach Byani uus album on maiuspala kõikidele kantrimuusika sõpradele, kuid kindlasti ka suurepärane algus neile, kes tahaksid kantrimuusikaga tuttavaks saada. Ilus, rahulik, mõnus plaat. Tänasesse kiiresse, arutusse, vägivaldsesse maailma on sellist muusikat kindlasti vaja, väga on vaja.

See on album, mis on heaks kaaslaseks pikale autosõidule, õhtuseks jalutuskäiguks või lihtsalt hetkedeks, kui tahad muusikaga kahekesi olla.

Kuula ise ka:

Jüri Parijõgi

„Teraspoiss“

(Tänapäev)

Jaan jääb kaheteistaastaselt orvuks ning satub heade naabrite toetusest ja omaenese parimatest kavatsustest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest on küllalt, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla?

Meie tuntud laste- ja noorsookirjaniku Jüri Parijõe „Teraspoiss“ ilmus esimest korda 1937. aastal kirjastuse Loodus sarjas „Looduse kuldraamat“ ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga.

Jüri Parijõe ”Teraspoiss” on tänu kirjastusele Tänapäev ilmunud lühikese aja jooksul kolm korda – 2019, 2021 ja 2026.

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid lugesn ma ka siis. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste raamat” (selles oli mitmeid eesti muinasjutte, ja raamat, mida mina lugesin ilmus 1977).

Tegelikult elas Jüri Parijõgi aastail 1892-1941 ja kahjuks tuleb tõdeda, et suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

Pean tunnistama, et “Teraspoiss” on igati huvitav, kaasakiskuv lugemine ka tänapäeval, kuigi raamatu ilmumine oli juba 1930ndatel aastatel. Poisid on ju poisid ka täna, kuigi toona polnud igasugu nutividinaid, internetti ega muid kiusatusi, kuid vahva ongi lugeda sellest, mida toonased kutid sellal tegid.

Raamatu peategelane Jaan Kattai on tõepoolest tõeline teraspoiss, kes suudab vastu seista eluraskustele, on töökas, aus, kartmatu, tõeline sõber oma sõpradele, kaitseb nõrgemaid, ei käi kaebamas ja püüab ise kõigega hakkama saada. Ja kuigi elu on tema jaoks raske ja keeruline, läheb ta ikka pea püsti edasi.

Lugu algab kurva sündmusega. Peategelase Jaani ema on surnud, on matused, kirikuõpetaja peab kõnet. Jaan matusel ei nuta, sest ta oli oma nutud nutnud juba kodus, põlvitades ema kirstu kõrval või tõstes ühest kohast teise emast järelejäänud asju. Nüüd olid pisarad otsa lõppenud ja süda oli tühi.

Jaan loodab, et see on unenägu ja kõik on jälle hästi, kui ta ärkab. See ei ole siiski uni, ema on surnud, matusel on kojamees ja kojanaine, üliõpilane hoovimajast. Siinkohal võin etteruttavalt öelda, et nii kojamees kui ka kojanaine ja üliõpilane etendavad Jaani loos ka edaspidi suurt rolli.

Kojamees tõdeb Jaanile, et nüüd on poisi ema rahus, pole enam muresid ega vaeva, kuid Jaan peab oma mured nüüd ise kandma, oma eluteed ise käima, ilma isata ja emata. Jah, Jaanist on saanud orb.

Matuselised hakkavad lahkuma, ka Jaan on lahkumas, kui ta äkki ümber pöörab ja hauale tagasi jookseb. Ta heidab kummuli kalmukünkale, puurib sõrmed liiva sisse ja hakkab valjusti nuuksudes nutma. Nii nagu autor ütleb: “Ta ei kuulnud ega näinud midagi, oli kogu oma väikese kehaga, kogu olemusega muutunud suureks kaebeks ning leinaks.”

Jaan ei ole jäänud kalmukünkale siiski üksi, seal on ka üliõpilane, üliõpilane Pärn. Ta kutsub Jaani endaga kaasa, üheskoos minnakse kodu poole. Jaan teadis üliõpilast juba ammu. Jaan käis tal sageli külas. Üliõpilane näitas pildiraamatuid, kõneles võõraist maist ja rääkis ka muud juttu nagu suure inimesega.

Nüüd jõutakse kodu. Kojamees ja kojanaine kutsuvad Jaani enda juurde, kuid sel ööl on Jaan üliõpilase juures.

Pärast seda elabki Jaan kord kojarahva, kord üliõpilase juures. Just üliõpilane on see, kes kinnitab Jaanile, et nüüd tuleb unustada kurb minevik ja tuleb vaadata, mis tulevik toob. Nüüd peab Jaan ise igal pool mehe eest väljas olema. Ole vaid mees ja ära pead norgu lase! Kusjuures kojamees on Jaani ütelnud, et oma elu peab igaüks ise elama. Need on õpetussõnad, mis Jaani selles raamatus pidevalt saadavad.

Esialgu tundubki, et selline elukorraldus on Jaanile sobilik. Ta teeb ka väikest viisi tööd, jagab lehti ja teenib sellega veidi taskuraha, aitab kojarahval puid lõhkuda ja muudki teha, kuid eks ole ka talle selge, et tegelikult on ta omamoodi “lisakoormaks” kojarahvale, kellel on ka endil rahaliselt ikkagi keerulised ajad. Veelgi keerulisemaks läheb siis, kui kojamees haigestub. Jaan ja kojanaine küsivad abi ka linnalt, kuid lõpuks on Jaan see, kes kinnitab, et ta läheb laste varjupaika.

Laste varjupaigas on palju lapsi, osad sõbralikud ja abivalmid, osad hoopis teistsugused, sellised, kes tahavad kakelda ja rumalusi teha. Jaan peab ennast tõestama, kuid tal tuleb see hiilgavalt välja. Ta armastab teha tööd, ja teeb seda korralikult ning targalt, ta kaitseb nõrgemaid, aitab teisi lapsi, kuid suudab ennast ka “kraadede” vastu maksma panna, mistõttu saabki ta endale hüüdnimeks Teraspoiss. Ja Teraspoiss on ta tõepoolest, kuni raamatu lõpuni välja.

Lugedes sellest, kuidas Jaan laste varjupaigas elab, meenub mulle veidi ka Oskar Lutsu “Kevade”, sest eks ole ka siin igasugu tegelaskujusid, kuigi huumorit sedavõrd palju ei ole.  Kuid ka Parijõgi näitab laste elu ja tegemisi sama südamlikult nagu tegi seda ka Oskar Luts.

Ka Parijõel on nalja ja huumorit, kuid on ka tõsisemaid teemasid, Parijõgi annab oskuslikult edasi seda, mis toimub ühe tubli, 12-aastase poisi hinges, miks ja kuidas ta erinevates olukordades käitub. Kõik on eluline ja vägagi ehe.

Laste varjupaigaski tuleb ette igasugu juhtumisi, ka halbu, sugugi mitte Jaani süül, pigem ikka mõne kaasõpilase (Jaan ei kaeba mitte kellegi peale, on liigagi aus ja kindlameelne) või ebameeldiva õpetaja tõttu.

Vaatamata sellele on ta sunnitud edasi minema ulakate poiste kooli. Ka seal suudab Jaan ennast maksma panna, ta õpib, teeb sporti (aitab linnas koolide võistlusel ulakate poiste kooli võitjaks nii rahvastepallis kui ka korvpallis ja jällegi tänu sellele, et ta teeb korralikult trenni, sunnib ka teisi trenni tegema ja oskab teisi juhendada ning ergutada, Parijõgi kirjeldab väga kaasakiskuvalt ka spordivõistlusi), mängib puhkpilliorkestris (orkester annab ka eduka kontserti), aitab jällegi teisi kaasõpilasi, juhib neid õigele teele, et nad mitte rohkem ulakust ja pättust ei teeks (ühest “kraadest”, kellega Jaanil kõva kisma oli, saab isegi Teraspoisi sõber), mistõttu on selge, et pikaks ajaks Jaan sellesse kooli ei jää. Seda mõistab ka ulakate poiste kooli juhtaja, kes kinnitab, et Jaan on ennast tõestanud, et ta tõepoolest on Teraspoiss.

Ma ei saa Sulle loomulikult kõiki sündmusi ära rääkida, sest sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid raamatu lõpus peab Jaan ennast veelkord ületama ja tegema midagi sellist, mis päästab ühe väikese tüdruku. Midagi sellist, millest hakkab rääkima terve Tartu. Nii, et Jaanist kirjutatakse isegi ajalehes. Alles nüüd on Jaan iseendaga rahul ja ta on kindel, et ka tema ema oleks olnud temaga rahul.

Kuidas raamat lõpeb, selle pead ise välja uurima.

Igal juhul on “Teraspoiss” väga huvitav ja kaasakiskuv lugemine, tõeline Eesti lastekirjanduse klassika. Põnev on lugeda, kuidas elasid lapsed 1930ndatel aastatel, mida tehti varjupaigas, mida ulakate poiste koolis, millega tegeleti, millest unistati, mida taheti, kuidas tehti tööd, kuidas sporti jne. Ja võib öelda, et Teraspoisid ei eksisteeri ainult koomiksites ja multifilmides ning kinoekraanil, vaid siiski ka argisemas elus.

Tom Jackson, Dragan Kordic

„Kuidas peatada kliimamuutus?“

(Koolibri)

Rohkete piltide ja skeemidega raamat annab põhjaliku ülevaate kliimamuutusest ja sellega seotud teemadest.

Raamatu alguslehtedel on toodud suur mõttekaart, mis aitab kliimamuutuse ja erinevate valdkondade vahel seoseid luua. Saame teada, mis vahe on ilmal ja kliimal, mis on kasvuhooneefekt, mis põhjustab kliimamuutusi, mis juhtub meie planeediga ja kas me võiks kolida Marsile ning mida me saame teha, et kliimamuutus peatada.

Selle, 2023. aastal ilmunud loodusraamatu lastele on kirjutanud Tom Jackson, raamatu suurepärased illustratsioonid on Dragan Kordici sulest.

Raamat on igati vajaliku ja huvitava sisuga ning ka igati leidliku lahendusega, et võimalikult lihtsalt ja mõnusalt lastele vajalikku infot pakkuda. On ju mõttekaardi kasutamine ka koolis igati populaarseks muutunud, mistõttu on sellise lahendusega raamat kindlasti suurepärane abimees ka koolis.

Raamatu alguses ongi juttu sellest, mis asi see mõttekaart on. Selgub, et mõttekaart on piltdiagramm, mille abil paljude mõtete vahel seoseid luua. See aitab keerulisi teemasid arusaadavamaks muuta.

Mõttekaardi keskmes on raamatu pealkiri – küsimus „Kuidas peatada kliimamuutus?“. See on jaotatud kaheksaks alaküsimuseks ning need on ühtlasi raamatu peatükkide pealkirjad.

Mõttekaartide puhul tuleb järgida jooni, siin on ka värvilisi ringe ehk ühendusrige, mis juhatavad lugeja teemaga seotud lehekülgedele.

Mõttekaart aitab lugejal raamatus käsitletavate teemade vahel seoseid luua ja meelde jätta valdkondi, millest kliimamuutuste puhul enamasti räägitakse.

Esimene osa selles huvitavas raamatus on, kas kliima on sama mis ilm? Ilm ja kliima on kaks eri mõistet. Ilm muutub üsna kiiresti, iga päev ja isegi iga tund. Kliima aga väga aeglaselt, teatud aja – kuude, aasta või miljonite aastate jooksul. Praegu toimuv kliimamuutus mõjutab meie igapäevast ilma, nii et ilmad muutuvad äärmuslikumaks.

Millest on järgmistel lehekülgedel/mõttekaartidel juttu? Ilm või kliima, ilmatüübid (veeringe, kuidas õhk liigub, tuul, lumi, rahe), aastaajad (põhja- ja lõunapoolkera, kevad, suvi, sügis, talv), loodusvööndid (tundra, preeria, vihmamets, külmakõrb, segamets, taiga, mäed, kõrb, savann).

Teine osa jutustab meile kasvuhooneefektist. See on looduslik protsess, mis Maad soojendab. See reguleerib Maale jõudvat päikesesoojust ja hoiab siin eluks sobilikku kliimat. Inimtegevuse tagajärjel on aga atmosfääris olevate gaaside tasakaal rikutud. Maa soojeneb üha rohkem ning kliima muutub.

Kasvuhooneefekt jaguneb nii – soojus jääb lõksu ja eluks sobilik. Peatükis/mõttekaardil soojus jääb läksu saame lugeda maa atmosfäärist (õhu koostis, neelduv energia, peegelduv energia, energia jääb lõksu, atmosfäärikihid.

Eluks sobilik jaguneb omakorda – vesi ja elu (äärmuslikud elupaigad, elu Maal, elu maailmameres, lumepalli-Maa, õige temperatiir, liiga külm, liiga kuum).

Kolmas osa küsib, mis põhjustab kliimamuutust? Maa kliima on alati muutunud ja muutub ka edaspidi. Loomuliku kliimamuutuse korral toimub protsess enamasti sujuvalt ja aeglaselt ning siinsed eluvormid suudavad uute tingimustega kohanduda. Tänapäevl aga muutub kliima inimetegevuse tõttu palju kiiremini.

Kliimamuutus mõttekaart jaguneb nii – looduslikud mõjurid, mis omakorda jagunevad jääaegadeks, vulkaanideks ja süsinikuringeks ja – inimtegevus, mis omakorda jaguneb süsinikuheidete kasvuks, hävinenud metsadeks ja põllunduse probleemideks.

Neljas osa küsib, mis saab Maast? Kliimamuutus juba mõjutab meie planeeti. Keskmised temperatuurid tõusevad kõikjal. Tulevikus sulab aina rohkem igijääd ja meretase tõuseb. Äärmuslikud ilmaolud sagenevad ja see toob kaasa rohkem üleujutusi, põudasid ja maastikupõlenguid.

Mõttekaart meie planeet jaguneb äärmuslikeks omakordadeks, mis omakorda jaguneb tormideks, põudadesk ja maastikupõlenguteks ning maailmamereks, mis omakorda jaguneb meretaseme tõusuks, hoovusteks ja keemilisteks muutusteks.

Kui eelmine osa otsis vastuseid küsimusele, mis saab Maast, siis viies osa uurib, mis saab elust Maal. Kõik taimed ja loomad elavad liigiomastes elukeskkondades ehk elupaikades. Kliimamuutuse tõttu soojeneb Maa väga kiiresti. Kui me seda peatada ei suuda, on enamiku taimede ja loomade elu tulevikus raskem ning paljudel juhtudel võimatu.

Mõttekaart elust jaguneb samuti kaheks – elusloodus (see omakorda massilikseks väljasuremiseks, kuumemaks kliimaks) ja inimesed (see omakord üleujutusteks, põudadeks ja troopikahaigusteks).

Oluline mõte on see, et kliimamuutus mõjutab meie elu juba praegu. Kui me seda ei peata, võime kaotada oma kodu üleujutusele või põllusaagi põuale. Lisaks ähvardavad meid rohkemad haigused.

Kuuendas osas uuritakse, kas me suudame peatada kliimamuutuse? Me saame kliimamuutuse peatamiseks nii mõndagi ära teha. Paljudeks tegevusteks on vaja energiat, mida saame naftat, maagaasi ja kivisütt põletades. Fossiilkütustest aga vabanevad kasvuhoonegaasid, mis takistavad soojuse hajumist kosmosesse. Peame säästma energiat, leidma alternatiivseid energiaallikaid ja vältima saastamist.

Mõttekaart „Peata see!“ jaguneb kolmeks – süsiniku jalajälg (see omakord kaheks – energiakasutus, vähenda, uus- ja taaskasutus), taastuvenergia (tuul ja vesi, soojus ja valgus), elurikkus (metsastamine, looduse taastamine).

Uute metsade istutamisega saame vähendadakasvuhoonegaase. Loodusel uuesti „metsikuks“ minna lastes aitame muutust pidurdada.

Seitsmenda osa pealkiri on „Kas tehnoloogiast võib abi olla?“. Tehnoloogia võib meil aidata kliimamuutust vähendada. Puhta energia, süsinikuvaba transpordi ja süsihappegaasi kogumise valdkonnas on palju uusi edusamme. Sellel on aga mõju vaid siis, kui teeme üigeid valikuid oma elustiili, energiakasutuse ja sõiduvahendite osas.

Mõttekaart tehnoloogiast jaguneb samuti kolmeks – puhas tehnoloogia (see omakorda jaguneb uuteks energiaallikateks, nutitehnoloogiaks), kliimamõjurite ohjamine (süsihappegaasi kogumine, globaalne hämardamine) ja uus koduplaneet (Marsile kolimine).

Mõned inimesed arvavad, et kliimamuutuse tõttu muutub elu Maal võimatuks ja peame ükskord leidma uue elupaiga. Kas selleks võiks sobida Marss?

Raamatu viimane osa/mõttekaart on „Mida tuleb teha järgmiseks?“. Kliimamuutus ohustab meid kõiki. Peame selle peatama, enne kui on liiga hilja. Meie kõik – riigijuhtidest ja suurettevõtetest iga inimeseni – saame midagi ära teha. Meil tuleb teha koostööd, et päästa oma koduplaneet ja siinsed eluvormid.

Järgmised sammud jagunevad kaheks – koostöö (kliimateadus, valitsused, üleilmise kokkulepped) ja iga inimene (sõiduvahendid, süsiniku jalajälg, toit).

Raamatu lugeja ja tema pere saavad paljugi ära teha, kui nad mõtlevad läbi oma igapäevased tegemised. Meie valikud mõjutavad seda, mida suured ettevõtted valmistavad ja müüvad.

Nii nagu selle vajaliku ja põneva raamatu lõpus meile öeldakse: „Me suudame peatada kliimamuutuse! Teeme koostööd!“.

Raamatu lõpus on veel ka sõnastik ja märksõnaline loend.

Lisada tuleb sedagi, et raamat on igati suurepärasel illustreeritud, mis omakorda annab lugemisele väärtust juurde.

Mary Auld, Elisa Paganelli

„Kuidas teha orkestrit“

(Koolibri)

Simon on dirigent ja ta tahab teha orkestri, et kuulajatega kaunist muusikat jagada. Ta otsib orkestri pillirühmadesse andekaid muusikuid ja korraldab konkursi.

Samm-sammult ja rohkete illustratsioonide toel saab lugeja tuttavaks orkestri koosseisu ja -muusikaga.

Silmatorkavalt kujundatud plokis „Kuula!“ on toodud arvukalt muusikalisi näiteid (kokku 43), mis aitavad muusikat mõista, õpetavad kuulama ja kuulma eri pille, pakuvad põnevaid võrdlusi.

Muusikanäidete seas on heliteoste katkendid ja kaks tervikteost Londoni sümfooniaorkestri (LSO) säravas esituses ning kõik need saab veebist alla laadida (koodi leiab raamatust). Raamatu lõpus on faktiinfot heliloojate ja esitatavate teoste kohta, samuti väike muusikasõnastik ja register.

Raamat on valminud koostöös maailma parimate sekka kuuluva LSO ja selle muusikalise juhi Sir Simon Rattle’iga ning on mõeldud lastele alates 7. eluaastast, sobides suurepäraselt rikastama ka kooli muusikatundi.

Mulle on alati meeldinud lugude raamatuid loodusest (linnud, loomad, koerad, kassid, ookeanid, metsad jpm) ja muusikast (lood heliloojatest, lood muusikast, lood ansamblitest ja lauljatest). Seetõttu on igati vahva, et 2022. aastal ilmus eesti keeles suurepärane muusikaraamat lastele, „Kuidas teha orkestrit“.

Muusikasõpradele ütlevad Londoni sümfooniaorkester ja Sir Simon Rattle kindlasti väga palju, ja seetõttu on suurepärane, et selle raamatu koostööpartner on just see võimas orkester. Lisaks ka muusikalised näited, mida on võimalik raamatus olevalt lingilt alla laadida.

Raamatu eessõna on Sir Simon Rattle´ilt, LSO muusikaliselt juhilt. Ta meenutab, et tema lapsepõlve kõige põnevam ja innustavam aeg oli siis, kui ta kümneaastaselt Merseyside´i noorteorkestris löökpille mängis. Ta sai varakult aru, et südamelähedase muusika tegemiseks ja teistega jagamiseks pole midagi paremat täiskoosseisus sümfooniaorkestrist.

Rattle lisab, et Londoni sümfoonikud soovivad, et maailma kauneim muusika jõuaks võimalikult paljude inimesteni. See on praegu ja on olnud juba 100 aastat orkestri peamine eesmärk. LSO asutus 1904. aastal rühm Londoni parimaid muusikuid ja see kuulub endiselt orkestrantidele – 95 meisterlikule muusikule maailma eri paigust. Sir Simon Rattle on väga uhke, et teda on valitud selle erakordse meeskonna muusikaliseks juhiks.

Raamat „Kuidas teha orkestrit“ on veel üks LSO ettevõtmisi, mille eesmärk on muusikat teha ja kõigiga jagada. Sir Simon Rattle loodab, et lugeja avastab lugedes ja kuulates selle võlumaailma, mille muusika meie ellu toob.

Alustame. Saame tuttavaks dirigendiga (raamatus on selleks Simon), kellele meeldib nii muusikat kuulata kui ka ise teha. Simon tahab muusikat kõigiga jagada, seetõttu töötabki ta dirigendina. Dirigent on mees või naine, kes juhatab orkestrit.

Seejärel juba orkester. Orkester koosneb hulgast muusikutest, kes mängivad väga erisuguseid pille. Dirigent hoiab silma peal, et nad kõlaksid kokku ja mängiksid õigel ajal. Üheskoos teevad dirigent ja orkester kaunist muusikat, mida kõik saavad kuulata.

Siin on ka esimene teos, mida kuulata. Felix Mendelssohni sümfoonia nr 4 ehk „Itaalia sümfoonia“.

Nüüd saame teada, mis on partituur. Raamatus öeldakse, et partituur on raamat, milles muusika on täppidena joonte peale kirja pandud. Kõik need partituurid on kirja pannud heliloojad. Aastasadade jooksul on mehed ja naised komponeerinud palju mitmesugust muusikat: muusikat, mis jutustab mingit lugu; muusikat, mis ajab nutma; muusikat, mis ajab naerma; muusikat, mis kutsub tantsima; muusikat, mis tekitab tundeid, mida ei oskagi sõnadesse panna.

Järgmisena saame lugeda konkursist. Simon peab orkestrisse leidma hulga andekaid muusikuid. Ta on välja kuulutanud konkursi ja kutsunud muusikud ettemängimisele. Simon kuulab igaüht mängimas ja valib seejärel orkestrandid välja.

Simonil on vaja kahe heliteose esitamiseks 84 muusikut – keelpillid (14 esimest viiulit, 12 teist viiulit, 10 vioolat, 8 tšellotja 6 kontrabassi), puupuhkpillid (2 flööti, 1 pikoloflööt, 2 oboed, 1 inglissarv, 2 klarnetit, 1 bassklarnet, 2 saksofoni, 3 fagotti, 1 kontrafagott), vaskpuhkpillid (4 metsasarve, 4 trompetit, 3 trombooni, 1 tuuba), löökpillid (timpanid, soolotrumm, basstrumm, taldrikud, tamtamm) ja lisapillid (harf, tšelesta).

Simon alustab keelpillidest – orkestri tuumast. Selles peatüki pealkiri on „Keeled ja poognad“. Lugeja saab teada, et viiul, vioola, tšello ja kontrabass moodustavad keelpillide perekonna – neil on neli keelt ja harilikult mängitakse neid painduva kepiga, mida nimetatakse poognaks. Raamatus on väga vahvad illustratsioonid (autoriks Elisa Paganelli), mistõttu saab väike lugeja pille ka näha.

Siin on ka järgmine kuulamispala. „Meri ja Sindbadi laev# on Nikolai Rimski-Korsakovi sümfoonilise süidi „Šeherazade“ esimene osa.

Simon on leidnud orkestri kontsertmeistri, esimese viiuli. Kontsertmeister Romanist saab dirigendi tugi, kes soovitab teistele viiuldajatele parimaid poogna kasutamise viise ja esita ka soolosid.

Seejärel valitakse ülejäänud viiulimängijad – esimesed ja teised viiulid, kuid ka vioolad. Raamatus on viiulist ja vioolast ka pikemalt juttu.

Kuulame ka järgmisi muusikapalu, mille autoriteks on Johann Sebastian Bach, Hector Berlioz ja Pjotr Tšaikovski.

Viiulid ja vioolad on paigas, nüüd on vaja tšelliste ja kontrabassi mängijaid. Juttu on ka nendest pillidest pikemalt. Kuulata saame Edward Elgari tšellokontserdi I osa ja Bela Bartoki divertismenti keelpillidele.

Keelpillid on paika pandud. Järgmisena on puupuhkpillide kord. Nende pillide mängimiseks tuleb neisse puhuda. Peamised puupuhkpillid on flööt, klarnet, oboe ja fagott, aga neil on omakorda suured perekonnad.

Kuulamiseks on Wolfgang Amadeus Mozarti serenaadi nr 10 VII osa, mille finaal toob esile puupuhkpillide iseloomu ja kõlavärvid.

Järgmistel lehekülgedel saame puupuhkpillidega täpsemalt tuttavaks. Flööt (see on vanim teadaolev pill), pikoloflööt, klarnetid, saksofon.

Flöödi puhast kõla juhatab võlumaailma Claude Debussy „Fauni pärastlõunas“. Sama romantiliselt, ent väljendusrikkamalt kõlab klarnet Sergei Rahmaninovi sümfoonia nr 2 III osas.

Simonil on vaja leida veel ka mängijad, kes mängiksid oboed, fagotti ja kontrafagotti. Kuulata saame Hector Berliozi „Fantastilist sümfoonia“ III osa (oboe ja inglissarv) ning Paul Dukas´ „Nõia õpipoissi“, milles mängivad fagotid ja kontrafagotid.

Keelpillide ja puupuhkpillidega saab Simon edasi anda võluvaid meloodiaid ning luua peeni kooskõlasid. Simon tahab siiski ka tuneid – ja lärmi! On vaskpuhkpillide kord. Valikus on metsasarv, trompetid, tuuba ja tromboon.

Kuulamiseks on Aaron Coplanid komponeeritud heliteos „Fanfaar tavalisele inimesele“, mis on mõeldud üksnes vaskpuhkpillidele ja löökpillidele.

Järgmistel lehekülgedel saame pikemalt tuttavaks metsasarve ja trompetiga. Neid pille kuuleb Igor Stravinski „Tulilinnu“ süidi alguses ja Gustav Mahleri sümfoonia nr 5 alguses.

Keerame lehekülge. Tromboon ja tuuba. Tromboon annab orkestrile jõudu ja põnevust, tuuba annab vaskpuhkpillidele ümarama, mahedama kõla. Kuulame Hector Berliozo „Fantastilise sümfoonia“ V osa, siin on tuubasid, tromboone ja metsasarvesid.

Järgmine peatükk on „Põmm! Trahh! Trummid!“. Selgub, et suures orkestris on harilikult neli lööpillimängijat, kusjuures löökpillimängija oskab mängida perekonna kõiki pille. Siin torukellad, ksülofon, soolotrumm, taldrikud jpm. Siin on ka tamburiin, timpan, tamtamm, basstrumm.

Kuulata saame igati põnevat teost. Benjamin Britten komponeeris kõigi pillide tutvustamiseks heliteos „Noorte teejuht orkestri juurde“. Siin mängivad löökpillid järgmises järjekorras: timpanid, basstrumm, taldrikud, tamburiin, triangel soolotrumm, puuplokk, ksülofon, kastanjetid, tamtamm ja piitsaplaks.

Järgmistel lehekülgedel saamegi paljude löökpillidega ka lähemalt tuttavaks. Muusikanäidete heliloojad on Dmitri Šostakovitš, Giuseppe Verdi, Pjotr Tšaikovski, Aram Hatšaturjan, Gustav Holst.

Nüüd on Simonil jäänud kuulata veel vaid paar pilli. Klaver, tšelesta ja harf. Nüüd on aeg alustada proovidega.

Simon muusikud välja valinud, aga selleks, et neist saaks hea orkester, peavad nad kokku harjutama – umbes nagu jalgpallimeeskond. Proovides õpib orkester tundma muusikat, üksteise mänguviisi ja ka oma bossi – dirigenti!

Simon on valinud kontserdi kavasse kaks heliteost. Esimene neist on Maurice Raveli „Bolero“ (seda saame ka kuulata) – see on väga pinev, ülitäpse tempo ja rütmiga heliteos, mis muudkui rühib ja rühib vapustava haripunkti poole. „Bolero“ on komponeeritud 1928. aastal ühele baleriinile.

Teine teos on Ludwig van Beethoveni sümfoonia nr 6 „Pastoraalne“. See jutustab ilma sõnu kasutamata ja on üks esimesi orkestriteoseid, mis nii teeb.

Raamatu lõpuks saame osa ka tähtsast õhtust ehk kontserdiõhtust. Meil on võimalus kuulata mõlemat teost täies uhkuses ja pikkuses, lisaks saame juurde vaadata raamatus olevaid illustratsioone, mis aitavad teoseid paremini mõista.

Seejärel on kahel leheküljel illustratsioon sümfooniaorkestrist, kus ja kuidas orkestrandid istuvad või seisavad. Juttu on ka muusikast, mida meil on võimalik kuulata ja ka sõnastik.

Selline suurepärane ja väga huvitav ja põnev muusikaraamat see "Kuidas teha orkestrit".

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)