Kadri Karp


„Aedmustikad ja sobivad kaaslased metsast“


(Ühinenud Ajakirjad)


 

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

 

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 70 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 70 aiavihikut!

 

Kuna mustikas on üks minu lemmikmarju, siis mõtlesin, et piilun raamatusse sisse ja teen ka pisikese tutvustuse, mida sellest raamatukesest lugeda saab.

 

Aiavihiku sissejuhatuses tõdeb autor, Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp, et aiapidamine tähendab eluaegset õpet, millega kaasnevad aina uued kogemused, sest meie mitmekesine ilmastik seab aedniku ette üha uusi ja ootamatuid proovikive.


Autor lisab, et kindlasti tasub proovida koduaias kasvatada peale traditsiooniliste aiamarjade ka mustikaid, pohli ja jõhvikaid, et valik oleks mitmekesisem.

 

Loeme edasi. Mustikad (Vaccinium) on tuntud marjad, mida nende tervisele kasulike omaduste tõttu kõrgelt hinnatakse väga kõrgelt ja kutsutakse seetõttu ka supermarjadeks. Mustika taimeperekonnas on kümneid liike, Eesti metsades kasvab looduslikult harilik mustikas, mida nimetatakse ka metsmustikaks.

 

Saame tuttavaks loodusliku metsamarja hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus). Loeme, et metsmustikad on väärtuslikest antioksüdantidest pungil, ja need on olnud toidualaual ja  rahvameditsiinis hinnatud marjad ammustest aegadest.

Mustikad mõjuvad hästi nägemisväsimuse ja silmade ülepinge korral. Tänapäeval on mustikad meil oluliseks eksportmarjaks.

Levinud on erinevad mustikate aiastiilid ja looduslikku aeda sobiks ka harilik mustikas.

Hariliku mustika taimi ei müüda, kuid neid saab tuua metsast. Soodsates oludes ajavad taimed palju juurevõsusid ja katavad kiiresti pinna.

 

Autor toonitab, et aias kasvatamisel tuleks arvestada järgmisega:


sobib õhurikas happeline muld, kuhu on lisatud lehekõdu ja turvast;

kasvukoht olgu poolvarjuline;

hooldustööks on vanade oskte väljalõikamine.

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks aiamarja aedmustikaga, mis erineb märkimisväärselt meie looduslikest mustikatest: kest on must, viljaliha valge. Aedmustikas on ka tugevama viljalihaga, see on ka magusam ja sorditi eri maitsenüanssidega.


Saame lugeda, et aedmustikate kodumaal Põhja-Ameerikas on need marjad olnud läbi aegade väga hinnatud ja oluliseks toiduks, millega on seotud ka paljud legendid. Juttu on indiaanlastest ja Ameerikasse sisserändajatest. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikaks paljudele Kanada Nova Scotia elanikele. Juba 1886. aastal Ameerika kodusõja ajal kuulusid mustikahoidised ka sõdurite toidupajukisse. Pärast teist maailmasõda hakkas levima arvamus, et mustikad mõjutavad silmanägemist, ja seostati seda Ameerika lendurite edukusega sõjas.


Kuidas Eestis? Esimest ademustikaistandikku hakkas rajama 1992. aastal Toomas Jaadla Tartumaal Võrtsjärve lähistel Marjasoo talu turbaväljadel.


1995. aastal algas ka katsetöö Eesti Maaülikoolis.


Mustikakasvatus levis kiiresti ka tootjate istandikes ning tänu sellele saab meil aedmustikaid osta nii suvel kui ka talvel külmutatult.

 

Juttu on aedmustika sortidest. Eesti istandikes kasvatatakse kahte liiki aedmustikaid ja levinud on ka nende hübriidid. Saame lugeda poolkõrgetest aedmustikatest („Northblue“, „Are“, „Putte“), kännasmustikatest („Duke“, „Patriot“, „Reka“, „Bluecrop“, „Chandler“, „Draper“).

 

Seejärel peatub Kadri Karp omakasvatatud istikutel, seemnetega ja pistokstega paljundamisel, kasvukohal ja peenra rajamisel, istutamisel, peenrakatetel, kasvatamisel anumas, hooldustöödel, võimalikel probleemidel, väetamisel, kastmisveel. Kuid see pole veel kõik – järgmine „märgusõna“ on saagiaeg.

 

Järgmine peatükk on „Sobivad kaaslased metsast“. Jällegi igati huvitav lugemine, milles saame tuttavaks hariliku pohla ehk palukaga (juttu on kasvutingimustest aias, poest saadavatest istikutest, sortidest (nt „Koralle“, „Erntedank“, „Erntekrone“), taimedest metsadest, hooldusest, kevadtalvisest päikesepõletusest); hariliku jõhvika ehk kuremarjaga (istikud poest, kodumaised jõhvikasordid „Kuresoo“, „Maima“, „Nigula“, „Soontagana“, „Virussaare“ ja „Tartu“, istikud soost) ja suureviljaline jõhvikas ehk suur jõhvikas (sordid „Ben Lear“, „Tiina“, „Stevens“, istutamine, hooldus).

 

Seejärel peatükk, mil pealkirjaks „Marjapeenar“. Autor kinnitab, et kasvatades mustikaid koos teiste marjataimedega, on vaja arvestada, et kõigil oleks ruumi ja hea kasvada. Harilik mustikas ei sobi kokku aedmustikaga, sest ta vajab poolvarju, aedmustikas aga päikeselist kohta.

Mustikad sobivad kokku nii pohlade kui ka jõhvikatega, sest nad kasvavad kõrgema põõsana ning jõhvikad või pohlad on nende all pinnakatteks.


Viimases peatükis tutvustab Kadri Karp lugejale metsateemalist miniaeda (see on igati vahva ettevõtmine) ja räägib meile ka dekoratiivsest kuremarjast.

 

Selline vahva raamat, mis teeb aedmustikad lugejale mõnusasti tuttavaks.

Rod Stewart with Jools Holland


„Swing Fever“


(Warner Music)


 

Rod Stewart on olnud minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

 

Roderick David “Rod” Stewart sai selle aasta 10. jaanuaril juba 79-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel ja igati svingival albumil.

 

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot.

Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

 

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

 

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgpallurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

 

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios  tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express. Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.


Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972).

Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 70. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

 

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka.

 

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981).

Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.


1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”.


1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

 

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

 

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …


Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015).

2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

 

2021 üllatas Rod Stewart muusikasõpru uue albumiga – ”The Tears of Hercules”, mida ennetas ka uus singel “Touchline”. Kuna maailmas oli pandemia aeg, lauljal oli palju ”vaba aega”, mistõttu ta otsustas tegeleda uue muusika ja uue albumiga.

“The Tears of Hercules” oli Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsentideks olid Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

 

Jools Holland, mees nagu orkester

 

Julian Miles Holland ehk Jools Holland sai 24. jaanuaril 66. aastaseks. Ta on inglise pianist, ansamblijuht, helilooja, laulja, saatejuht. Ta on mänginud ansamblis Squeeze, kuid teinud ka koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega, näiteks Marc Almond, Joss Stone, Tom Jones, Jose Feliciano, Sting, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison, David Gilmour, Ringo Starr, Bono, Ruby Turner jpt.

 

Aastail 1982 kuni 1987 oli ta telekanalis Channel 4 muusikasaate ”The Tube” üks saatejuhtidest, alates 1992. aastast on ta juhtinud ägedat muusikasaadet ”Later … with Jools Holland” BBC2´s.

Ka raadiost saab Jools Hollandit kuulata, ta juhib BBC Radio 2´s saadet ”Jools Holland”.

 

Holland on sündinud Blackheath´is, Londonis. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta suurepäraselt klaverit, ja seda kuulmise järgi! Koolis käis ta Shooters Hill Grammar School´is, Londonis, ja ta oli veidi üleannetu õpilane.

 

Muusikalist karjääri alustas ta stuudiomuusikuna. Tema esimene ülesastumine oli 1976. aastal, mil ta mängis Wayne County & the Electric Chairs laulus “Fuck Off”.

Veidi enne seda, aastal 1974 oli kokku tulnud ka ansambel Squeeze. Selles briti popmuusika bändis mängis Holland klahvpille kuni aastani 1980. Ta mängis kaasa Squeeze kolmel esimesel stuudioalbumil: ”Squeeze”, ”Cool for Cats” ja ”Argybargy”.

 

Sooloartistina alustas Holland tööd 1978. aastal, kui ilmus tema esimene EP ”Boogie Woogie ´78”. Kaheksakümnendate aastate alguses ilmus mitmeid tema sooloalbumeid.

Samal ajal alustas ta tööd ka televisioonis. Ekraanidele jõudis populaarne show ”The Tube”, mille kaassaatejuht oli Paula Yates.

 

1983. aastal mängis Holland harukordselt ägeda klaverisoolo ansambli The The laulus ”Uncertain Smile”, mis ilmus ansambli albumil “Soul Mining”.

Kaks aastat hiljem ehk 1985 liitus Holland jällegi ansambliga Squeeze ja mängis seal kuni aastani 1990. Seejärel pühendus Jools Holland oma soolokarjäärile ja tööle saatejuhina televisioonis.

 

1987 pani mees kokku igati ägeda Jools Holland Big Bandi, mille koosseis kasvas aastate jooksul ja see nimetati ümber Jools Holland´s Rhythm and Blues Orcestra´ks. Aastal 2022 oli selles juba 17 liiget, lauljatena lõid kaasa Louise Marshall, Ruby Turner, Hollandi tütar Mabel Ray ja ka Hollanid noorem vend Christopher Holland.

 

Aastail 1988 kuni 1990 oli Jools Holland saatejuht koos David Sanborniga populaarses NBC muusikasaates ”Sunday Night”. Aastast 1992 sai Hollandist saatejuht omale saatele “Later … with Jools Holland”, lisaks veel ka populaarne vana-aasta õhtu teleshow ”Hootenanny”.

 

1996 sõlmis Jools Holland plaadistuslepingu Warner Bros. Records´iga.

 

Novembris 2002 kutsus Jools Holland kokku muusikud, et tähistada George Harrisoni muusikalist karjääri ja muusikat, toimus “Concert for George”. Jaanuaris 2005 esines Jools Holland, tema bänd ja Eric Clapton heategevuskontserdil “Tsunami Relief Cardiff”.

 

Ja veel. Eelmise aasta (2023) märtsis andis Austraalia rokkmuusik ja laulja Jimmy Barnes teada, et paneb kokku tõelise superbändi – The Barnestormers, milles mängivad lisaks temale ka Austraalia rockabilly muusik ja laulja Chris Cheney, legendaarse rockabilly bädni Stray Cats trummar Slim Jim Phantom, legendaarne LAV´i muusikaprodutsent Kevin Shirley ehk The Cavemen (tema on teinud stuudios tööd paljudele muusikamaailma legendidele nagu Aerosmith, The Black Crowes, Silverchair, HIM, Mr. Big, Europe jpt.) ja Jools Holland.

 

Album ”The Barnestormers” ilmus 26. mail 2023. Tõeline maiuspala rockabilly ja rock´n´rolli sõpradele.

 

 

Aastal 2024 on otsustanud Rod Stewart ja Jools Holland üheskoos midagi ägedat teha, ja nii ilmuski nende koostööplaat ”Swing Fever”. Tegelikult alustati albumiga tööd juba eelmisel (2023) aastal.

 

Plaadi avalöögiks on igati svingiv klassik ”Lullaby of Broadway”, mis on algupäraselt pärit aastast 1935, laulu kirjutasid Harry Warren ja Al Dubin. Esimest korda esitas seda USA näitlejatar ja lauljatar Wini Shaw ja lugu kõlas muusikafilmis ”Gold Diggers” just 1935. aastal.

Aastate jooksul on seda vahvat lugu esitanud Doris Day, Bing Crosby, Tony Bennett, Ella Fitzgerald, Bette Midler, Dianne Reeves jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seda õiget svingi ja mõnusat olekut ning head tuju. Otse loomulikult saab soleerida Jools Holland ka klaveril.

 

Mõnusalt humoorikas ja kaasakiskuv on teine laul ”Oh Marie”, mille algupäraseks esitajaks on Lou Prima. Lahedad on ka selle loo puhkpillisoolod. Ai, kui hea!

 

Kolmas laul on rahulikum svingipala ”Sentimental Journey”, mis on pärit aastast 1944. Loo autoriteks Les Brown ja Ben Homer, sõnad on kirjutanud Bud Green. Aastate jooksul on seda mõnusa olekuga lugu esitanud Dinah Shore, The Platters, Booker T. & the M.G.´s, Ringo Starr, Emmy Rossum, isegi Bob Dylan jpt.

Stewarti esitab igati ägeda versiooni, millel ka Holland suurepärase klaverisoolo mängib, rääkimata vägagi kaasakiskuvast orkestratsioonist.

 

Tempokam svingiligu on albumi neljas laul ”Pennies from Heaven”. Lugu aastast 1936, muusika autoriks Arthur Johnston, sõnade autoriks Johnny Burke. Esimesena esitas seda legendaarne Billie Holiday, kuid seda laulu on esitanud ka Louis Armstrong, Doris Day, Tony Bennett, Dinah Washington, Dean Martin, Guy Mitchell, Harry James, Frank Sinatra, Seth MacFarlane jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on selles loos ägedaid puhkpillisoolosid, kuid ka mõnusat mitmehäälset laulu.

 

Veidi džässilikum ja kübe bluusilikum on albumi viies laul ”Night Train”. See ongi ju bluusiklassika ehk lugu aastast 1951, mida esimest korda esitas Jimmy Forrest. 1963. aastal esitas seda ka James Brown!

 

Kuues laul on ”Love Is the Sweetest Thing”. Taaskord veidi rahulikum esitus, mõnusalt kulgev laul. Loo kirjutas 1932. aastal briti ansamblijuht ja laulja Ray Noble, kes kasutas oma bändis juhtlauljana Al Bowlly´t, kes seda lugu esimest korda ka esitas. Pärast seda on selle lauluga ”mõnulenud” Perry Como, Mel Torme, Bing Crosby, Frankie Vaughan, Dinah Washington, Peter Skellern ja isegi legendaarne ooperilaulja Mario Lanza.

Stewarti esituses on see jätkuvalt hea, mõnusa meloodiaga laul, milles ka saksofonisoolot kuulda saab, ja kas mitte siin lausa hammondi orelit pole kasutatud …

 

Seitsmes laul on ”Them There Eyes”. Algupäraselt džässilaul aastast 1930. Autoriteks Maceo Pinkard, Doris Tauber ja William Tracey. Üks esimesi salvestusi sellest laulust on aastast 1931, siis esitas seda Louis Armstrong. Üks tuntumaid versioone sellest loost aastast 1939, siis salvestas selle Billie Holiday.

Stewarti ja Hollandi plaadil on see kergelt voolav svingilugu, milles ka mitmeid puhkpillisoolosid, bigbändi muusikat parimal kujul, rääkimata nendest suurepärastest naishäältest, mida Stewarti taustal kuulda saab.

 

Kaheksas lugu on rokilikum, bluusrokilikum ”Good Rockin´ Tonight”, sest algupäraselt oli see nn jump bluesi laul, mille 1947. aastal kirjutas ja esitas Roy Brown. Väidetavalt on see üks esimesi rock´n´rolli salvestusi. Aastate jooksul on seda esitanud Pat Boone, Elvis Presley, Bruce Springsteen ja ka Robert Plant koos ansambliga The Honeydrippers.

Stewart ja Holland on selles loos suurepärased, siin on bluusi ja bluusrokki, siin on boogie woogie´t, siin on mitmehäälset laulu ja jällegi ka üks vahva kitarrisoolo.

 

Üheksas lugu on džässmuusika ja varajase svingmuusika klassika. ”Ain´t Misbehavin” on aastast 1929, selle kirjutasid Thomas ”Fats” Waller, Harry Brooks ja Andy Razaf. Esimest korda esitati seda Broadway muusikalis ”Connie´s Hot Chocolates”. Aastate jooksul on seda esitanud Louis Armstrong, Bill Robinson, Sarah Vaughan, Bing Crosby, Billie Holiday, Eartha Kitt, Ella Fitzgerald, Miles Davis, Sam Cooke, Ray Charles, Nat King Cole, Elkie Brooks, Willie Nelson jpt.

Stewart ja Holland suudavad sellel albumi edasi anda selle loo igati ajastutruult, isegi nii hästi, et kuulaja hakkab kahtlema, kas aasta on 2024 või on see hoopis sada aastat tagasi tehtud salvestus …

 

Kümnes lugu on bluusilik ”Frankie and Johnny”, üsna mõnusa minekuga, kuid üsna tõsise taustaga lugu. Väidetavalt jutustab see lugu tõestisündinud loo, mis viib aastasse 1899! See jutustab naisterahvast, kel nimeks Frankie, ja tema mehest, kel nimeks Johnny. Kui Johnny jäi Frankiele vahele teise naisega, siis võttis Frankie relva ja lasi oma mehe maha … vot sedasi.

Johnny Cash, Sam Cooke, Sammy Davis Jr., Bob Dylan, Lena Hornes, Burl Ives, Jack Johnson, Jerry Lee Lewis, Van Morrison, Pete Seeger, Dinah Shore, Gene Vincent, Stevie Wonder, Josh White, Elvis Presley on vaid mõned artistid, kes seda laulu esitanud on.

Ja uskuge mind, Rod Stewart ja Jools Holland saavad selle lauluga väga hästi hakkama.

 

Stewarti ja Hollandi uue albumi üheteistkümnes laul ”Walkin´ My Baby Back Home” on pärit aastast 1930. Selle laulu kirjutas Fred E. Ahlert, sõnade autoriks on Roy Turk. Kui interneti avarusi uskuda, siis ainuüksi 1931. aastal esitasid seda laulu neli erinevat artisti: Nick Lucas, Ted Weems, The Charleston Chasers ja Lee Moorse.

Pärast seda on laulu esitanud ka Maurice Chevalier, Nat King Cole, Johnnie Ray, Monica Zetterlund (tema laulis seda laulu rootsi keeles), Natalie Cole, Elvis Costello jt.

Stewarti esituses on see igati meeleolukas svingilugu, milles kuulemma ka Hollandi esituses klaverisoolot. Orkestratsioon on igati vahva.

 

Eelvimane laul on ”Almost Like Being in Love”, selle on kirjutanud Frederick Loewe, sõnade autoriks on Alan Jay Lerner. Esimest korda kõlas see 1947. aastal muusikalis “Brigadoon”. Toona laulsid seda David Brooks ja Marion Bell. 1954 jõudis kinolinale ka samanimeline (”Brigadoon”) film, siis laulis seda legendaarne Gene Kelly.

Laul on olnud aastate jooksul igati populaarne, sest seda on laulnud ka Frank Sinatra, Nat King Cole, Shirley Bassey, Ella Fitzgerald, Erroll Garner, Seth MacFarlane, Diana Krall, James Taylor jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seegi lugu ehe bigbändi svingilugu. Puhkpillid on võrratud, lisaks ka äge kitarrisoolo.

 

Stewarti ja Hollandi suurepärase albumi viimane laul on ”Tennessee Waltz”, populaarne kantrimuusika laul, mille 1946. aastal kirjutasid Pee Wee King ja Redd Stewart. Esimest korda sai seda laulu kuulda 1948. aastal, populaarseks laulis selle 1950. aastal Patti Page.

Seejärel on seda menukat laulu laulnud mitmed teised kantrimuusika tähed, kuid mitte ainult: Guy Lombardo, The Fontane Sisters, Petula Clark, Alma Cogan, Sam Cooke, Otis Redding, Manfred Mann, Norah Jones, Leonard Cohen, Pat Boone, Eva Cassidy, Connie Francis, Emmylou Harris, Tom Jones, Anne Murray, Elvis Presley, Billie Jo Spears, Kitty Wells jpt.

 

Kui meenutada, siis ühe kauni valsi ”Tom Traubert´s Blues (Waltzing Matilda)” (see põhineb ju paljuski just Austraalia rahvaviisil ”Waltzing Matilda”) esitas Rod Stewart juba ka 1993. aastal, see kõlas tema albumil ”Lead Vocalist”.

 

”Swing Fever”-albumi lõpulugu algab küll valsilikult, kuid siis selgub, et ka valsist saab igati korraliku ja kaasahaarava svingiloo teha.

 

 

Kuula ise ka:

Mother Mother


„Grief Chapter“


(Warner Music)


 

See on bändi Mother Mother üheksas täispikk album. Uus peatükk nende pidevalt arenevas loos.

Mother Motherit saadab orgaaniline noortest ja kirglikest fännidest kogukond - nii vanad kui ka uued. Järkjärguline karjääri redel kontserdisaalide esinemistest kuni staadionituuri avamiseni. 

Kõik see, pluss paratamatu aja möödumine ja kõik eluga kaasnev aitas kaasa jõulisele ja sügavale Mother Mother albumile  "Grief Chapter". Plaat räägib suurtest teemadest nagu elu, surm, lein ja vabadus.

 

Niimoodi tutvustab ansambli Mother Mother uut stuudioalbumit plaadifirma Warner Music.

 

Mother Mother on Kanada indie-roki bänd, pärit Quadra Islandilt, Briti Columbiast.

Bändis mängivad Ryan Guldemond (kitarr, laul), Molly Guldemond (laul, tema on Ryani õde), Jasmin Parkin (laul, klahvpillid), Ali Siadat (trummid) ja Mike Young (basskitarr). Kauaaegne basskitarrist Jeremy Page lahkus ansamblist 2016. aastal.

 

Mother Mother alustas tegevust jaanuaris 2005, kui kitarrist ja laulja Ryan Goldemond õppis muusikakoolis ja tahtis teha bändi, mis esitaks head popmuusikat, bändi, milles oleks ka omanäolist ja head laulu. Ta rääkis sellest oma õele, Mollyle ja oma kolledžisõbrale Debra-Jean Creelman´ile.

Nii oligi trio koos. Esialgu mängiti akustilist muusikat, veidi hiljem liitusid nendega ka trummar Ali Siadat ja basskitarrist Jeremy Page.

 

2005. aastal avaldati iseseisvalt debüütalbum „Mother“. See oli toona ka nende bändi nimi, mis veidi hiljem muudeti Mother Mother´iks. Debüütalbumit aitas salvestada Howard Redekopp, kes oli varem teinud koostööd ka ansamblitega New Pornographers ja Tegan and Sara.


2006. aastal (pärast esinemist Pop Montreal festivalil) sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Last Gang Records (see oli leping neljale stuudioplaadile).


2007. aastal kinnitasid mitmed muusikakriitikud ja muusikasõbrad, et Mother Mother on Briti Columbia üks lootustandvamaid bände.


Debüütalbum ilmus uuesti 2007. aastal, selle avaldaski plaadifirma Last Gang Records. Plaadile pandi ka uus nimi „Touch Up“ ja sellel oli ka mitu uut laulu.


Teine album „O My Heart“, ilmus septembris 2008. Veidi hiljem, detsembris 2008 anti teada, et bändist lahkun Debra-Jean Creelman ja tema asemele tuli jaanuaris 2009 uus laulja/klahvpillimängija Jasmin Parker.

 

Kolmas album „Eureka“ ilmus märtsis 2011. Singel „The Stand“ jõudis ka Kanada singlimüügitabeli TOP 100 hulka, kohale 76. Toronto Star´is kirjutati, et ansambli lugudes on võimsaid harmooniaid ja ka hiphopi mõjutusi, justkui oleks Adam Lambert liitunud The Dirty Projectors´iga (USA indie-roki bänd).

2012 jõudis Mother Motheri laulu „Bright Idea“ ka Kraft Foodsi reklaamikampaaniasse.

 

Neljas album „The Sticks“ ilmus septembris 2012. Plaadi produtseerisid Ryan Guldemond ja produtsent Ben Kaplan. Albumi esiksingel oli „Let´s Fall in Love“ ja selle albumiga käis bänd ka Kanada kontsertturneel.

 

2014 sõlmis Mother Mother lepingu Universal Music Canada´ga ja viies album „Very Good Bad Thing“ ilmuski juba novembris 2014. See plaat ilmus ka USA´s, aprillis 2015. USA´s avaldas plaadi Def Jam Recordings.

Uue albumi esiksingel oli „Get Out the Way“.

Seejärel jällegi kontsertturnee Kanadas.

 

Kuues album „No Culture“ ilmus veebruaris 2017, nii Kanadas kui ka USA´s, taaskord Def Jam Recordings´ilt. Plaati tutvustav esimene singel oli „The Drugs“.

 

Seitsmes album „Dance and Cry“ ilmus novembris 2018. Albumit tutvustav singel oli „Get Up“. Veebruaris 2019 alustas Mother Mother ka Põhja-Ameerika kontsertturneed (26 kontserti), esimene kontsert oli 7. veebruaril 2019 Vancouveris, Kanadas, viimane 16. märtsil 2019 Buffalos, USA´s. Täismajale mängiti ka New Yorgis Gramercy Theatre´is.

 

Aastal 2020 jõudis ansambli muusika ametlikult ka TikToki. Populaarseks said laulud „Hayloft“, „Arms Tonite“, „Wrecking Ball“ ja „Burning Pile“

 

Oktoobris 2020 hakkas Mother Mother töötama jällegi uue plaadiga. Ajakirjale Rolling Stone kinnitati, et nad töötavad Warehouse stuudios Vancouveris. Kinnitati, et see on „pandeemiline album“, aga vägagi energiline.

Märtsis 2021 ilmusid uue albumi esimesed singlid „I Got Love“ ja „Stay Behind“.


Kaheksas album „Inside“ ilmus juunis 2021, ilmus veel ka kolmas singel „Sick of the Silence“. Plaadi avaldas Warner Brother Music. Jaanuaris 2022 ilmus sellest plaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka seitse uut laulu.

Detsembris 2021 läks Mother Mother Kanada kontsertturneele, mis algas Vancouveris ja lõppes mais 2022 Ottawas.

 

Novembris 2022 avaldas Mother Mother uue jõululaulu „Cry Christmas“, koos sellega ilmus ka nende cover laulust „Have Yourself a Merry Little Christmas“. Otsige need laulud YouTube´ist üles ja kuulake. Jõuludest saab lugusid teha ja esitada ka „veidi teismoodi“ …

 

Novembris 2023 andis Mother Mother teada, et kohe-kohe ilmub ka nende üheksas stuudioalbum „Grief Chapter“, mis ilmuski 16. veebruaril 2024.

 

„Grief Chapter“ on igati põnev kuulamine. Minu jaoks esimene kokkupuude ansambliga Mother Mother, kuid see on igati äge esimene kohtumine.

 

Siin on ägedat rokki, siin on indie-rokki ja palju muud. Mõnes laulus on sügavamaid ja raskemaid helisid ja muusikalist „segadust“ (nt albumi avalugu „Nobody Escapes“), mis omakorda „kurameerivad“ popmuusikaga. Mulle meeldivad ka bändiliikmete hääled.

 

Folgilikult (kantrilikult?) hingab teine laul „To My Heart“, ja äkki tuleb laulu sisse lausa psühhedeeliline kitarrisoolo, loo lõpus lendame hoopis kosmilistes avarustes.

 

Indie ja popp on kokku pandud laulus „Explode!“, mille refrään jääb kergesti meelde, kuid Mother Mother lisab sellesse laulu veidi ka raskemat rokki. Äge!

 

Kantrilikult popilik on viies laul „Days“, väga põneva harmoonia ja ülesehitusega on laul „Forever“. Esituses on jõudu ja tugevust, lauljate hääled on võimsad ja omanäolised. Põnev on loo lõpplahendus, mis jõuab kantrimuusikani.

 

Punki ja rasket rokki kuuleb minu kõrv laulus „Normalize“. Mitmehäälne laul! Võimas!

 

Ilus ja võimas mõtisklus on „Goodamn Staying Power“. Mother Mother teeb lihtsalt suurepäras mussi!

 

Meeldejääv rokilugu on „God´s Plan“. Ryan Guldemond on suurepärane! Miskit selles loos meenutab mulle nii Bluri kui ka Oasist ja seda ainult heas mõttes. Lugu, millest võiks saada tõeline hittlugu!

 

„Vaheldusrikas“ on ka albumi eelviimane laul „End of Me“, poppi, punki, rasket rokki jpm. Uskumatu, kuidas Mother Mother suudab ühest žanrist teise liikuda, kõik see toimub sujuvalt (märkamatult), hämmastav!

 

Plaadi nimilaul „Grief Chapter“ on jäetud viimaseks. Algab ülipõneva kitarrisoologa. Folgilik laul, milles jällegi väga head mitmehäälset laulu ja meloodia ning harmoonia on ülimalt ägedad. Tegelikult on väga vahva, et 21. sajandile ka sellist muusikat tehakse. Muusikat, mis paneb kuulaja kuulama ja kaasa mõtlema.

 

Mother Mother – super bänd ja super plaat!

 

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Michael Marcagi


„American Romance“


(Warner Music)


 

Ameerikast, Ohio osariigist Cincinnatist pärit laulja-laulukirjutaja Michael Marcagi kerkib esile kõneka ja kütkestava muusikalise jutuvestjana, kellel on rääkida kaasahaarav lugu.

Tema signatuurne segu indie'st, folgist, popist ja americanast sütitab kiiresti kogu maailma.

 

Michael andis välja oma esimese EP "American Romance", millega samal ajal ilmub ametlik video on viraalsele hitile ja  fookussinglile "Scared to Start".

 

Marcagi lõi hiljuti laineid oma esimese soolosingliga ja fännide lemmikuga "The Other Side." Alates selle ilmumisest eelmisel kuul on rada kogunud miljoneid striime.

 

Tema viimane singel "Scared To Start" tekitas fantastilise väljalaske-eelse sumina, millel oli Instagramis üle 6.3 miljardi esituse ja TikTokis üle 110 miljoni vaatamise. Pärast loo ilmumist on veojõud ainult jätkunud ja laul on tõusnud edetabelitesse mitmes riigis üle maailma.

Lisaks kasvavale fännibaasile on Marcagi dünaamiline esitus ja lugude jutustamine köitnud ka DSP partnerite tähelepanu. Ta on kiiresti teeninud esitusloendite kaaneartisti koha, nii Spotifys kui ka Amazonis, toetades kõikjal folk-, pop-, peavoolu- ja viraalseid esitusloendeid.

 

Niimoodi tutvustab noore USA laulja/laulukirjutaja Michael Marcagi EP´d plaadifirma Warner Music. Ja jääb mulgi siinkohal ainult kaasa noogutada, sest Michael Marcagi on ka minu jaoks uus tutvus, kuid uskuge mind, selles kutis ja tema muusikas on seda midagi, mis paneb kuulaja kuulama ja nautima. Ja kui jälgida, kus on Michael Marcagit märgatud, siis on need kohad Iirimaa, Inglismaa, Austraalia, Kanada, USA, Rootsi. Paigad, kus on ikka ja jälle ka just sellist folgilikku muusikut hinnatud.

 

Michael Marcagi kohta väga palju infot saada ei ole. Ei tema kodulehel, ei wikipedias ega mujal. Üks väheseid asju, mida saame teada, on see, et ta on laulnud ka USA alternatiivse rokkmuusika bändis The Heavy Hours.

 

Sellel EP´l on seda miskit, mis peab muusikas olema, siin on miskit, mis meenutab mulle Bob Dylanit, Tom Pettyt jpt häid folkmuusika artiste. Siin on veidi kantrilikku hingamist, indie´likku hingamist, ja otse loomulikult suurepärased esitused, milles on nii õrnust kui ka jõudu.

Mulle on alati meeldinud lauljad/artistid, kes ei pinguta üle, ajavad oma asja, jutustavad oma lugu, on jutuvestjad ja teevad seda hingest, täpselt sama saab öelda Michael Marcagi kohta.

 

EP´l on küll vaid viis laulu, kuid need on nii head kuulata, et tegelikult võiks Michael Marcagi õige varsti ka täispika plaadi valmis saada ja avaldada, sest tema muusikas on seda midagi, mis tänases närvilises maailmas mõjub kui värske tuuleiil, mis puhub kõrva häid ja mõnusaid mõtteid …

 

Esimene lugu ”Scared To Start” on folgilik, “American Romance” on lugu, milles on nii folki, kuid kindlasti ka indie-muusika sugemeid, ”The Other Side” on kaunis mõtisklus, nagu ka laul, mil pealkirjaks ”Savannah” (siin on veidi ka kantrimuusika hõngu, mis on igati äge), popilikumat kõla ja hingamist on EP viimases laulus ”In The Light”.

 

Kuula ise ka:

Piret Jaaks, Lumimari


„Öölaps“


(Pegasus)


 

Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida.

Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.

 

Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.

 

Piret Jaaks on laste-, proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Pireti näidendeid ja lasteraamatuid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi.

 

Lumimari on illustreerinud ja kujundanud nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema loomingut iseloomustavad tagasihoidlikud värvipaletid, rahu ja tühjus, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

 

Mina olen varem lugenud (ja neist ka oma blogis kirjutanud) Piret Jaaksi kahte lasteraamatut – „Härra Maru mustikapood“ (kirjastus Varrak, 2022) ja „Kadunud soki saladus“ (Varrak, 2017) ja need olid igati vahvad ja toredad lasteraamatud, eriti „Härra Maru mustikapood“! Kolmas varem ilmunud lasteraamat Piret Jaaksi sulest kannab pealkirja „Emme draakon“ (Päike ja Pilv, 2019), seda mul lugeda pole õnnestunud.

 

Uus raamat „Öölaps“ on samuti üks vahva/vajalik lasteraamat, sest jutustab see ju pimeduse kartmisest ja sellest, kuidas hirmust üle saada/üle olla. Meenutan oma lapsepõlve ja oli ka minul teatud vanuses aeg, kui pimedus ja pimeduses tegutsevad „koletised“ hirmutasid. Ma usun, et ma polnud ainus, kes selliseid „hirme“ koges.

 

Raamatu alguses tõdeb peategelane, et ta ütleb küll, et ei karda pimedust, aga päriselt kardab ta seda väga. Aus ülestunnistus, kas pole. Ja ta lisab, et pimeduses ei ole ju midagi, seepärast on see kõige jubedam asi maailmas. Kui Sa nüüd raamatut edasi loed, siis selgub, et pimeduses on igsasugu asju, mistõttu ei tohiks pimedus üldse mitte hirmus olla.

 

Peategelane kinnitab, et tema emme ei pelga pimedust üldse. Emmele lausa meeldib öösel üleval olla, sest ta käib öövalves tööl. Kuna emme on öövalves tööl, siis viib ta oma poja, meie peategelase vanamemme juurde ööbima.

 

Saame lugeda, et vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime. Paljud asjad on vanad, isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.

 

Nüüd uurib vanamemm, kas poiss tahab kommi või kakaod? Peategelane ei taha, ta tahab hoopis emmet. Vanamemm uurib edasi, äkki sobiks unejutt? Unejutt sobiks. Peategelane läheb voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu. Selle vahel on kuivanud lill. Kes selle lille raamatu vahele pani?

 

Vanamemm on kindel, et selle pani öölaps! Kes on see öölaps? Selgub, et öölaps tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab. Vanamemm teab seda täpselt. Lisaks sellele on öölaps kõige julgem laps maailmas, sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on.

 

Öö ongi pime. Keegi krabistab katusel, kusagil on kellegi sammud, vihm krabistab, katusel klobiseb ja keegi sumiseb! Putukad! Meie peategelane tõmbab teki ninani ja paneb silmad kinni.

 

Ühtäkki läheb kõik valgeks. Aknast paistab kuuvalgus ka keegi itsitab! Keegi ütleb: „Tere!“

See ongi öölaps, kes on üsna peategelase vanune. Meie peategelane kinnitab öölapsele, et ta kardab pimedust, sest pimeduses ei ole midagi. Öölaps pole sellega nõus. Ta võtab poisil käest kinni. Nad otsivad üles need, kes pimeduses peidus on, sest pimedus ongi üks suur peitusemäng! Vahvasti öeldud, on ju nii! Pimedus on suur peitusemäng!

 

Meie vahva lugu jätkub. Peitusemäng algab. Neid, kes öösel toimetavad, neid on palju – ööliblikad, ööjooksikud, öölased, nahkhiired (nemad viivad meie peategelase ja öölapse lausa lendama!), ööbik, siil, ämblikud (nendega lüüakse üheskoos tantsu) jt. Kõigi nendega saame ka meie tuttavaks.

 

Loo lõpus juuakse kakaod ja öölaps kinnitab, et … Mida öölaps lubab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Hommikul imestab vanamemm, et keegi on öösel kakaod joonud, lausa kaks tassi! Kes võis seda küll teha?

 

Selline vahva ja imeline lugu nende kaante vahel.

Väga sobilikud, imelised ja vahvad on ka illustratsioonid, mille autoriks on Lumimari.

 

Kristiina Kass


“Samueli võlupadi”


(Tänapäev)


 

SAMUEL!” röögatab ema jälle raevunult. „Mul hakkab su lollustest kõrini saama! Sa ajad mu juuksed halliks! Sinu pärast tuleb mulle iga jumala päev uus korts!”


Samuel Seebimullil pole tõepoolest oma emaga kõige parem läbisaamine. Samuel on natuke laisk ja see ajab ta nõudliku ja tänitava ema iga päev täiesti marru. Seda enam, et Samueli õde Susanna on usin ja korralik musterlaps.


Samuel ise muidugi leiab, et sama vastikut, ninatarka ja tuupurit õde pole kellelgi teisel ja sellise õnnetusega ei tohiks küll ühtegi üheksa-aastast poissi karistada.


Kuid ühe ööga muutub kõik. Selleks on vaja ainult üht vana, viletsat patja.

 

Kristiina Kass on olnud viimastel aastatel üks meie lahedamaid ja viljakamaid lastekirjanikke, kelle tema sulest on pärit sellised lahedad lasteraamatud nagu ”Kasper ja viis tarka kassi” (kirjastus Tänapäev 2015, 2018, 2022, 2023), “Käru-Kaarel”, “Petra lood” (Tänapäev 2008, 2013, 2014, 2022), “Peeter ja mina” (Tänapäev 2009, 2019, 2023), ”Õpetaja Kusti kummitab” (Tänapäev 2012, 2021), ”Sandri mikroskoop” (Tänapäev 2014), ”Lõvi Leo” (Tänapäev 2018, 2022) ning loomulikult ka “Nõianeiu Nöbinina” (Tänapäev 2010, 2012, 2013, 2020), viimasest tehti Eesti Televisoonis 2011. aastal ka menukas teleseriaal ”Nöbinina”, mille peaosas mängis Mari Pokinen, režissööriks oli Elo Selirand, vahvad laulud kirjutas Peeter Volkonski.

 

“Samueli võlupadi” ilmus esimest korda juba 2006. aastal ja saavutas toona palju igasugu põnevaid lastekirjanduse auhindu. Seetõttu pole sugugi imestada, et seda lahedat ja vahvat lasteraamatut nüüd uuesti trükitakse, sest usun, et paljud varem ilmunud raamatud on lausa kapsaks loetud. Nii on raamat ilmunud uuesti 2012 ja 2021. aastal, sel aastal juba neljas trükk!

 

Pean tunnistama, et ka mina lootsin oma lapsepõlves, et kui raamat padja alla panna, siis hommikuks on kõik selge, aga tavaliselt polnud see sugugi nii. No mõnikord olid ka, aga õppetükid olid selged ikka siis, kui olid vaevunud neid õhtul kodus õppima ja midagi meelde jätnud, aga ikka ja jälle sai mõni oluline raamat olulise kontrolltöö eel padja alla pandud – äkki aitab.

Mind see siiski eriti aidanud, aga Samueli aitab ja päris tublisti – seepärast ongi see võlupadi.

 

Üsna tavalisest, veidi rumalust ja krutskeid täis poisist saab üleöö imelaps ja üliandekas õppur, keda isegi televisiooni kutsutakse, kellest tehakse tõeline meediastaar. Eks ole omajagu “süüd” ka Samueli emal, kes ise seda kuulsust ja head elu nautida tahab, mistõttu pojale ikka ja jälle padja alla uusi raamatuid topib.

 

Kuid, ühel heal päeval saab Samuelil villand – ta kinnitab, et padi ei aita enam teda, mistõttu see üsna ruttu prügimäele rändab.

 

Prügimäele rändab ka Samueli ema ja isa abielu, kuna ema otsustab suure finantsgeeniusega jalga lasta – kurb, aga eks on see ema üks üsna ebameeldiv naisterahvas küll. Õnneks leiab isa uue kaaslase, kelleks on Samueli klassijuhataja.

 

Raamatu lõpus selgub veel üks põnev asi, padja kohta, aga selle pead ise välja uurima.

 

Jah, “Samueli võlupadi” on tõeliselt lahe lasteraamat, ja ka Kristiina Kassi enda joonistatud pildid on vahvad!

 

Laura Ingalls Wilder


„Need kuldsed õnneaastad“


(Eesti Raamat)


 

Romaan hõlmab neiu Laura 3-aastast eluperioodi enne abiellumist ja lõpeb tema pulmadega.

 

15-aastaselt alustab Laura tööd õpetajana 12 miili kaugusel oma kodust Lõuna-Dakotas, et teenida raha oma õe Mary kolledžihariduse jaoks. Tal on suur koduigatsus ja ta seisab silmitsi nii mõnegi raskusega, kuid oma visaduse ja positiivse meelelaadiga saab ta alati kõigest jagu.

 

Ingallside naaber, noormees Almanzo Wilder hakkab sõitma kakskümmend neli miili kooli ja tagasi, et Laura saaks nädalavahetustel kodus käia.

 

Koolivaheajal on Laural lõbus oma laulutundides ja saanisõitudel.

 

Pärast seda, kui Laura on oma ametiaja edukalt lõpetanud, kutsub Almanzo Laurat kelgutama, ja nende sõprusest areneb tasapisi romantiline armastus. Almanzo palub Laurat endale naiseks ning Laura võtab vastu tema ettepaneku abielluda järgmisel suvel.

 

Kui Almanzo oma perele kihlusest räägib, plaanib tema vanem õde Eliza Jane korraldada suured pulmad. Et Eliza Jane ei saaks nende pulma „üle võtta“, nõustub Laura kiiresti abielluma. Kohalik pastor laulatab nad tagasihoidlikul tseremoonial ja noorpaar asub elama Laura vanematekodu lähedal asuvasse väikesesse asunikumajja, mille Almanzo neile ehitas.

 

„Need kuldsed õnneaastad“ on autobiograafilise romaanisarja kaheksas raamat ja kuna me ju teame, et Laura Ingallsist saab ühel hetkel Laura Wilder, ja Almanzo Wilderiga kohtusime juba paar raamatut tagasi, on noorte romantilise armastuse arengut tore ja helge jälgida kuni kihlasõrmuse andmise ja pulmadeni välja.

 

Kirjastus „Eesti Raamat“ alustas seda vahvat ettevõtmist, et avaldada kõik 9 „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatut, suvel 2022. „Need kuldsed õnneaastad“ on 7. raamat, mis nüüd eesti keeles ilmunud, pärast seda ootavad ilmumist veel kaks raamatut – sarja teine raamat „Talupoiss“ ja sarja viimane, üheksas raamat „Esimesed neli aastat“ (selle raamatu olulisim sündmus on Laura ja Almanzo tütre sünd, Rose Wilder Lane oli nende ainus laps, kes ellu jäi, ja temastki sai kirjanik).

 

Meenutan, et minu esimene kokkupuude Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatuga „Väike maja preerias“ oli tegelikult televisiooni abil, kui „Little House on the Prairie“ linastus telesarjana aastail 1974 – 1982, ja mulle tundub, et umbes-täpselt samal ajal näidati seda ka Soome televisioonis. Oli see nüüd laupäevane või pühapäevane (pigem vist pühapäevane) varajane õhtu, mil seda sai lapsena koos vanaemaga ikka ja jälle vaadatud. Väidetavalt on seda sarja näidatud näiteks 1990. aastate alguses rohkem kui 110 riigis!

 

Siinkohal pean mainima, et telesari ja raamatud erinevad paljuski, nii sündmustes, kui ka tegelaskujudes. Kuid on ka raamatutes selliseid tegelaskujusid, keda Ingallside-peres reaalselt polnudki.

 

Telesarja peaosades mängis mitmeid suurepäraseid näitlejad (vahva oli see, et paljud neist sirgusid teleekraanil täiskasvanuks, nii nagu seriaalitegelased, nii nagu raamatutes). Mäletan, et vanaema lemmik oli Michael Landon (tema oli ka selle sarja produtsent), kes kehastas perepead Charles Ingallsi, kuid vahvad osatäitmised olid ka Karen Grassle´il, Melissa Gilbertil (tema kehastas Laura Ingalls Wilderit, kes tegelikult ongi ju raamatusarja peategelane), Melissa Sue Andersonil, Matthew Labyorteaux´l, Richard Bullil, Katherine MacGregoril, Alison Arngrimil, Jonathan Gilbertil, Victor Frenchil, Kevin Hagenil, Dean Butleril jpt.

Episoodiliselt lõid seriaalis kaasa veel mitmed populaarsed näitlejad: Anne Archer, Jonathan Banks, Ernest Borgnine, Red Buttons, James Cromwell, David Faustino, Louis Gossett Jr., Ernie Hudson, Burl Ives, Richard Jaeckel, Robert Loggia, Vera Miles, Richard Mulligan, Patricia Neal, James B. Sikking, Madeleine Stowe, M. Emmet Walsh, Harris Yulin, isegi kantrimuusika legend Johnny Cash ja tema naine June Cash Carter jpt.

Pärast aastat 1982 muutus kogu produktsioonitiim, kuid seriaali tehti veel üks hooaeg „Little House: A New Beginning“, ja seejärel veel kolm osa, mis olid veidi pikemad, kui tavapärane 45-minutiline teleseriaal.

 

„Need kuldsed õnneaastad“ saab alguses sellega, et Laura istus saanis, mis viis teda kooli õpetama. Laura oli alles eile koolitüdruk, nüüd aga õpetaja! Samas polnud tal tegelikult aimugi, kuidas seda teha. Ta polnud kunagi varem õpetanud ja ta polnud veel kuusteist aastat vana. Isegi viieteistaastase kohta oli ta väikest kasvu ja praegu tundis Laura end eriti tillukesena.

Papa juhtis hobuseid saani ees, nad olid teel Brewsteri asundusse, mis asus linnast kahekümne kilomeetri kaugusel. Laura oli härra Brewsterit näinud vaid korra, kui mees tuli Laurat õpetajaks palkama.

Laura kahtles, kas ta saab hakkama, kuid papa oli kindel, et Laura tuleb toime, sest Laura polnud veel kunagi milleski läbi kukkunud, mida ta teha oli proovinud. Papa kinnitas, et tuleb endasse uskuda ja nii saad kõigest jagu. Uskumine endasse on ainus viis, kuidas panna ka teised sinusse uskuma. Papa lisas, et Laura peab nüüd kõigepealt mõtlema ja siis ütlema, ja kui Laura seda meeles peab, siis ei tule tal mingeid raskusi.


Laura ja papa jõudsid kohale. Papa asus kohe ka koduteele tagasi. Laura teadis, et nüüd ei näe papat kaks kuud, sest kakskümmend kilomeetrit oli sagedasti sõitmiseks liiga pikk maa.

Laura seadis end sisse härra Brewsteri juures, seal oli ka proua Brewster ja nende poeg John. Esimesel õhtul oli vastuvõtt üsna ebameeldiv, sest proua Brewster oli miskipärast tige ja ei rääkinud palju, väike John üsna kiuslik ja jonnakas laps.

 

Hommik. Laura esimese päeva algus õpetajana. Brewsterite juures on olukord sama nagu õhtul, proua Brewster on pahur ja napisõnaline, väike John jonni täis, kuid Laura peab asuma teele. Kooli on minna kilomeeter, kuid tal tuleb minna läbi paksu lume. Hommikul vara oli härra Brewster läinud koolimaja kütma, mistõttu olid mingid jäljed ees, kuid härra Brewsteri samm oli Laura omast oluliselt pikem, mistõttu Laura sumpas ikka läbi lume.

 

Koolitee oli lumine ja väsitav, kuid Laura oli kindel, et õpetada pole kindlasti nii hull, kui koos proua Brewsteriga jääda. Laura lootis, et see ei saa hullem olla.

 

Koolimajas (see oli väike ja „õnnetu“) ootas Laurat viis õpilast, kaks poissi ja üks tüdruk olid Laurast pikemad.

Esimeses pingis istus väike tüdruk, üheksa-aastane Ruby Brewster. Tema oli „Esimese lugemikuga“ ühele poole saanud ja aritmeetikas õppis lahutamist.

Teises pingis oli väike poiss, Tommy Brewster, kes oli Ruby vend. Poiss oli 11-aastane, ta oli lõpetanud „Teise lugemiku“ ja aritmeetikas jõudnud jagamiseni.

Kolmandas pingis istusid õde ja vend. Charles ja Martha Harrison. Charles oli 17, Martha oli 16. Õde oli väledam ja rääkis nende mõlema eest.

Viimases pingis istus Clarence Brewster, kes oli samuti Laurast vanem. Ta oli Ruby ja Tommy vanem vend, kelle kõnemaneer oli peaaegu et ninakas.

Veidi hiljem saame aru, et kolm Brewsterit on härra Brewsteri vennalapsed.

Kolm vanemat last olid kõik „Neljanda lugemiku“ juures ja aritmeetikas tegelesid murdudega. Geograafias olid nad läbinud Uus-Inglismaa osariigid ning vastasid küsimustele nii hästi, et Laura pani nad Kesk-Atlandi osariike õppima.


Laura pani esimese päevaplaani paika. Enne lõunat nad loevad, vastavad aritmeetikat ja grammatikat ning õhtupoolikul tuleb jälle lugemine, ajalugu, kirjutamine ja õigekiri.

 

Esimene päev on Laura jaoks pikk ja raske, tuleb tal ju pidevalt jälgida, millisel tasemel lapsed on, kuhu nad on jõudnud, mida nad juba oskavad ja teavad, mida mitte. Clarence on üsnagi ninatark, mistõttu pidi Laura temaga ettevaatlik olema.

Kell sai neli. Koolipäev oli lõppenud. Laura esimene päev õpetajana oli möödas ja ta oli selle eest tänulik.

 

Õhtu kodus oli hull. Laura kuulis, kuidas proua Brewster ütles oma mehele, et ta ei kavatse orjata mingit üleolevat nipsakat plikat, kel pole midagi muud teha, kui end uhkelt riidesse panna ja päev läbi koolimajas istuda. Ta ütles, et kui härra Brewster Laurat majast välja ei viska, läheb tema ilma härrata tagasi itta!

Laura ei teadnud, mida teha. Ta tahtis koju minna, kuid ei tohtinud kodu peale isegi mõtelda, ja kusagil mujal ööbida ju polnud. Ja tegelikult ei põhjustanud Laura prouale mingit lisatööd, ta aitas prouat köögis, ta polnud üleolev ega nipsakas. Laura oli kindel, et proua Brewster on isekas ja õel naine.


Hommikul ärgates mõtles Laura, et peab lihtsalt ühe päeva korraga üle elama. Raske oli elada seal, kus teda ei tahetud. Laura pelgas ka teist koolipäeva, kuid see möödus ladusalt. Clarence molutas selle asemel, et õppida, aga oma õppetükke poiss teadis.

Kella neljaks oli Laura väsinud. Teine päev oli möödas ja järgmise päeva lõunaks saab pool esimesest nädalast läbi. Teel koju meenus Laurale laupäev ja pühapäev – kaks tervet päevas koos proua Brewsteriga!

Laura ei tahtnud viriseda, kuid ta tahtis koju …

 

Sel ööl oli lumetorm, Laura pidi hommikul jälle koolimaja juurde raja sisse tallama. Clarence tallas raja sisse Tommy ja Ruby jaoks, kuid Martha ja Charles hilinesid, lund oli lihtsalt sedavõrd palju. Siinkohal tasub meenutada ka teisi „Väike maja preerias“-raamatusarja lugusid, pea kõikides neis saama lugeda, et talved olid tollal ilmatuma rasked ja keerulised, lund ja tuisku ja külma oli palju, ja veel rohkem.


Kolmandal päeval kutsusid õpilased Laura õue, et lumesõda mängida. Laural oli väga hea meel, et teda kutsuti. Lumesõda, õpetaja kutsutakse kaasa lööma, kangesti meie Oskar Lutsu „Kevade“ moodi.

Kolmapäevale järgnesid neljapäev ja reede. Laura üritas mitte loota, et papa talle järele tuleb, aga lootis ikkagi. Aga reede hommikul oli taevas tormine ja tuul külmem. Päeva jooksul muutus tuul veelgi külmemaks ja Laura oli nüüd kindel, et papa ei tule. Ja ühel hetkel kuulis Laura läbi tuule kummalist häält, mis muutus selgemaks ja selgemaks. See oli peaaegu nagu muusika. Aisakellad!

Tulijaks oli noor Almanzo Wilder. Ta oli tulnud iseehitatud saaniga, mida vedasid tema ägedad hobused Prints ja Leedi. Need olid kindlasti palju uhkemad ja paremad hobused kui papal olid. Almanzo oli tulnud Laurale järele, et ta nädalavahetuseks linna viia. Almanzo oli oma saani teinud väiksema kui poesaanid, see oli ainult poolteist meetrit pikk ja põhja alt kuuskümmend sentimeetrit lai. Selles oli mugavam sõita ja hobustel oli seda kergem vedada. Laurale see meeldis, sest saan lausa lendas, Laura polnud kunagi sellist vaimustavat kiirust ettegi kujutanud.

Kuid nüüd olid Laura ja Almanzo teel kodulinna. Laurat oodati ja Laura oli õnnelik, et ta koju pääses. Palju oli öelda ja jutustada. Õhtusöök oli ilus. Laura õde Mary oli saatnud Iowast pimedate koolist kirja, kus tal läks väga hästi. Laura oli õnnelik, et tal oli nüüd töö ja palgast saab ta ka oma õde aidata.

Õhtul võttis papa viiuli ja mängis vahvaid marsilaule ning vanu armastuslaule ja lõbusaid tantsuviise. Laura oli nii õnnelik, et kurgus oli valus.

Pühapäeva hommikul käidi kirikus, toimus pühapäevakool. Lõuna oli imehea. Mamma küpsetatud oad olid väga maitsvad, samuti leib ja või ning tillukesed marineeritud kurgid. Kõigil oli mõnus olla, kõik olid rõõmsad ja jutukad. Laura õhkas, kuidas talle meeldib kodus olla.


„Väike maja preerias“-raamatute juures ongi üks olulisemaid asju kodu, ja perekond. See, kuidas autor oma kodust ja perest jutustab, kuidas ta hindab väga lihtsaid asju, see on lihtsalt imeline. Seda kõike on tunda kindlasti ka selles raamatus.


Pühapäeva õhtu oligi käes. Laura pakkis puhtad riided kotti, oli aeg minema hakata, aga papa istus ja luges oma ajalehte ja ei teinud väljagi. Papa kinnitas, et kiiret pole! Ja ei olnudki, sest õige varsti oli kuulda, kuidas aisakellad lähenesid mööda tänavat. Almanzo Wilder, tema saan ja hobused olid kohal, et sõidutada Laura tagasi Brewsterite juurde.

 

Laura teine nädal koolis oli väga raske. Õpilased olid tema vastu, keegi ei viitsinud õppida, tegeleti üksteise kiusamisega jpm. Kõige suuremaks „probleemiks“ oli Clarence! Laura ei suutnud ennast kehtestada, distsipliin oli kadunud! Õnneks tuli ka selle nädala lõpus Almanzo, et Laura kodulinna viia.

 

Kodus kurtis Laura papale, kuidas koolis asjalood olid. Papa kinnitas, et kõik peitub juhtimises, Laura peab olema kannatlik. Mamma lisas, et tema laseks Clarence´il olla ja ei pööraks talle tähelepanu, sest just seda poiss tahabki. Mamma soovitas Laural olla poisi vastu kena ja lahke, aga pühendada kogu oma tähelepanu teistele ja püüda korraldada nii, et nad ennast ise kokku võtaksid.


Kas ja kuidas Laura mamma pakutud näpunäiteid kasutas? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid uskuge mind, koolis hakkavad asjad minema paremaks, ja see on uskumatu Laura jaoks, ja igati vahva lugeja jaoks.

Mööduvad kolmas ja neljas nädal. Iga nädala reede õhtul saabub Almanzo, kes viib Laura linna, et ta pühapäeva õhtul Brewsterite juurde tagasi tuua. Ja Clarence on see, kes alati mainib, et Laura peika on jällegi Laurale järele tulnud. Peika!

 

Talv jätkub. Ilmad lähevad veelgi külmemaks. Laura kinnitab Almanzole, et ta ei pea talle iga nädal järele tulema, eriti sellise külmaga. Almanzo? Tema ikka tuleb. Viienda nädala reede on eriliselt külm. Teel kodulinna peab Almazo saani mitmel korral peatama, et hobuseid aidata. Ta peab „sulatama“ hobuste ninadelt jääd, et need ikka hingata saaksid. Laura ei suuda seda uskuda, et Almanzo taaskord tuli, kuid just nüüd tajub ka lugeja, et Almazo tunded Laura vastu on vägagi siirad ja suured …

 

No nii, jällegi olen jäänud pikalt lobisema. Ja see on alles selle raamatu esimene kolmandik. Külm talv jätkub vägagi külmalt (õpilased võivad koolitunnis ahju ääres seista ja ringi liikuda, nagu ise tahavad), kuid saame lugeda ka sellest, kuidas Laurat tuli kooliinspektor inspekteerima.

Seitse nädalat Brewsteri koolis saavad läbi ja Laura pääseb jällegi koju, kuid just siis mõistab Laura, et läbi on ka saanisõidud Almanzoga … kas ikka on läbi?

 

Loeme edasi Laura tegemistest kodus, saabub kevad, külla tulevad vanad tuttavad, koju tuli ka Laura õde Mary, saabus suvi, saanisõitudest saavad vankrisõidud, kuid Laura ja Almanzo on sageli koos. Enne jõule läks Almanzo koos oma vennaga isakoju Minnesotas.

Raamatus mööduvad paar aastat üsna kiirelt, Laura on vahepeal hoopis ise koolis õppimas, kuid märtsis plaanib ta teha jällegi õpetajaeksami, et saada teise järgu tunnistus.

 

Kas Laura õpetajaeksam õnnestus? Kas Laura saab uue töökoha ja kus? Kas Laura ja Almanzo abielluvad? Milline on nende uus kodu? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

„Need kuldsed õnneaastad“ on jällegi imeline lugemine (nii nagu kõik „Väike maja preerias“-sarja raamatud), mis viib lugeja ammustesse aegadesse ja jutustab meile Laura loo, nii oma murede kui ka rõõmudega, ja kinnitab, et elu edasiviiv jõud on pere ja armastus …

Teddy Swims


„I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“


(live-version)


(Warner Music)

 

Teddy Swims avaldas debüütalbumi live-versiooni „I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“ koos oma live-bändiga Freak Freely.

 

Live-album ilmus Swimsi esmakordse Billboard Hot 100 edetabeli Top 10-sse sisenemise järel ja tema hittsingel "Lose Control" on tõusnud USA singlimüügitabelis kohale number 8! Swimsi debüütalbumil  kõlav pala läheneb kogu maailmas 500 miljonile striimile. 


Laul saavutab raadiojaamades jätkuvalt uusi tippkohti, tõustes Suurbritannias 4. kohale ja Euroopa Airplay tabelis 5. kohale!

 

Swims esines hiljuti populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“ ja esitas koos Clarksoniga erakordset duett-versiooni singlist "Lose Control", samuti esitas ta lugu telesaate „The Voice“ hooaja finaalis.

 

Jaanuarikuu (2024) alguses esines Swims veel Suurbritannia menukas telesaates „The Graham Norton Show“ ja BBC Radio 1 Live Lounge'is, kus ta esitas Taylor Swifti lugu "Cruel Summer".

 

Lisaks laulule "Lose Control" tõusevad albumilt ”I've Tried Everything But Therapy (Part 1)" esile sellised kaasahaaravad lood nagu "The Door", kuid ka mitmed emotsionaalsed ballaadid nagu "Some Things I'll Never Know". 

 

Teddy Swims jätkab 2024. aasta kevadel oma „I've Tried Everything But Therapy“-kontsertturneed Põhja-Ameerikas ja Euroopas. See hõlmab esinemisi ka kuulsal Arizona dzässifestivalil ja Tortuga muusikafestivalil.

  

Niimoodi tutvustab Warner Music Teddy Swimsi debüütalbumi „I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“ live-versiooni.

 

Alles hiljuti tutvustasin Sulle ka Teddy Swimsi debüütalbumi stuudioversiooni, kuid ka uus, nn live-versioon on nii hea album, et ka seda peab kuulama. Eriti neil muusikasõpradel, kellele meeldib oskus kokku sobitada erinevaid muusikastiile, nii nagu Teddy Swims seda teeb - nii paneb ta kokku souli, R&B, kantri ja popmuusika. Lisaks loomulikult Swimsi võimas hääl, mis puudutab kuulaja südant ja kõrva, kuid ka suurepärased esitused ning muusikaline tunnetus.

 

Eks ole ka varem selle üle arutatud, kas stuudioalbum või kontsretalbum? Swims pakub kuulajale mõlemat, ja see on igati vahva, sest mõlemal plaadil on omad nüansid ja varjundid ... Ja Teddy Swims on ka live´is täpselt sama äge ja hea, kui ta on seda ka selle albumi stuudioversioonil.

 

Kuula ise ka:

Grethe Rõõm


„Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“


(Varrak)


 

Ruudi isa telefoni saabub kummaline sõnum: „Hambahaldjale". Isa Tauno ei tee sellest väljagi ja nii otsustab poiss ise tegutseda.


Sellest saab alguse metsik seiklus koos uue sõbra Tuulaga, kellel on oma suur saladus.

Kas sul on julgust nendega kaasa seigelda?

 

Grethe Rõõm on laste- ja noortekirjanik, kes on varem kirjutanud raamatud „Lohe Lembitu lood”, „Tähtraamatu tagasitulek” ja „Kaarnapuu”.

 

Grethe Rõõmu kirjutatud „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“ on üks imeliselt äge lasteraamat. On ju siin igati vahvad peategelased, on muinasjutulisust (haldjad, kummitus), põnevust (Ruudi öised seiklused, et hambahaldja ülesandeid täita) ja inimlikkust (kasvõi peategelase pisikesed hirmud).

 

Loo alguses kinnitab loo jutustaja ehk 7-aastane Ruudi, et ta räägib meile loo, kuidas ta sai jagu hirmust. Kõik algas sellega, et tal tuli hammas ära.

Ruudi oli koos isaga käinud raamatukogus. Nüüd istus isa mänguväljakul suure puu varjus ja luges raamatut „Kuidas kasvatada poisist tõeline mees“, Ruudi oli veidi eemal ja sõi jäätist. Esimene amps jäätisest ja hammas tuligi ära! Ehmatus oli suur, kuid õnneks polnud see valus.

 

Mänguväljakul oli ka Gerda. Ruudi rääkis tallegi, et hammas tuli ära, kuid Gerda oli õnnetu hoopis ühe teise asja pärast. Nende pere koer Lässi oli saanud vanaks, süüa ei jaksanud, hambad kukkusid välja ja emme ja issi olid ta ära viinud. Nüüd oli neil uus koer, kuid Gerda oli ikkagi õnnetu, sest tema tahtis Lässit.

Hetk hiljem andis Ruudi isa poisile märku, et nad peavad minema. Ema oli helistanud ja pitsat tahtnud, nüüd peavad nad minema seda hankima.

 

Ruudi ja isa ostsid poest pitsa ja läksid koju. Nende maja ees tänaval seisis suur kolimisauto. Ruudi ja tema pere kodu vastas olev maja oli maha müüdud ja nüüd koliti sinna asju. Ruudi märkas kolimisauto kõrval ka vana meest, kes seisis kummargil ja tema ees oli ratastega pink.

Hiljem saame teada, et vana mehe nimi on Harri ja temalgi on selles loos oluline osa mängida.

Kodus ootab Ruudit ja isa emme, kes on ka lapseootel. Ruudi teab, et emme kõhus on tema väike õde.

 

Korraga põrises kapinurgal Ruudi papsi telefon. Ruudi haaras telefoni, et see isale viia, kuid ta märkas telefoniekraanil kummalist teksti: „Hambahaldjale.“ Ruudi teadis, et ei ole ilus teiste inimeste sõnumeid lugeda, ja ega ta rohkem ei lugenudki. Isa vaatas sõnumit ja see ajas teda naerma, talle tundus, et tema sõbrad teevad temaga nalja.

 

Veidi hiljem otsustas Ruudi seda naljakat sõnumit siiski vaadata. Sõnumis oli kirjas, et see oli hambahaldjas Taunole, ja kui tal oleks vaja münte, tuleb vajutada klahvile nr 1, kui vaja oleks uut kostüümi, siis tuleks vajutada klahvile nr 2.

Ruudi vajutas klahvile 1. Nüüd küsiti, millisele aadressile mündid tuua. Ruudi saatis aadressi ja sellele saabus vastus, et kuller toob mündid kella 12.30 paiku!

Ruudi ehmatas, see on ju päris kohe. Hetk hiljem heliseski uksekell. Ruudi läks koos Nunnuga (tema on Ruudi ja Ruudi pere koer) ust avama. Ukse taga polnud kedagi. Seal oli suur pruunikas kott, suure kirjaga „Hambamündid“.

Ruudi vedas koti oma tuppa. Kott oli ääreni hõbedasi münte täis. Kotis oli ka kiri, millel oli kirjas, et hambahaldjas saab sõnumi aadressi ja müntide arvuga, mis tuleb lapsele viia. Üks suust lahkunud hammas on väärt üht münti. Hambad tuleb kokku koguda ja saata pakiautomaati. Number oli ka antud.


Ruudile tundus, et see polnud papsi sõprade nali. Talle tundus, et tema paps Tauno peabki hambahaldjaks hakkama, aga miks just tema? Ruudi teadis, et hambahaldjad on väikesed õrnad haldjad, kes korjavad öösiti laste padja alt piimahambad kokku ja jätavad sinna hamba asemele mündi. Et uus hammas kasvaks terve ja tugev. Ruudi paps polnud õrn, ta oli suur ja tugev nagu karu.

Ruudi otsustas vaadata, mida issi nüüd ette võtab. Ta kirjutas selle ka endale vihikusse ja peitis vihiku voodi alla kasti. Nüüd oli Ruudil oma saladus! Ruudi tahtis kangesti teada, kuidas see hambahaldja töö käib.

Varsti tuli issi telefoni uus sõnum. Issi ei saanud aru, miks sõbrad just sel päeval sellist nalja teevad, kuid sõnumis oli kirjas, et esimene münt tuleb viia Piima tänavale majja number 2.

 

Samal õhtul pani Ruudi ka oma hamba padja alla …

Hommikul tegi Ruudi silmad lahti. Münti ei olnud padja all, ja hammas oli alles …

 

Selline vahva ja põnev algus sellel lool.

 

Seejärel saame lugeda, et Ruudi isa luges seda poiste ja meeste raamatut, mistõttu oli ta muutunud Ruudi suhtes konkreetsemaks ja oli kindel, et tulevasele tõelisele mehele pole vaja nunnutamist, pole vaja muinasjutte ja tõelised mehed ei nuta.


Ruudi nuttis, üsna sageli. Ta kinnitab, et ta polnud tõesti väga julge. Kõige rohkem kartis ta pimedust, nii õues kui ka toas. Paps oli toonud pojale mütsi, mille küljes oli pisike lamp. Nüüd sai Ruudi ka öösiti kempsus käia.


Lisaks pimedusele kartis Ruudi ka võõraid inimesi.


Nüüd kartis Ruudi ka seda, et kui nende perre sünnib uus laps, õde, siis vahetatakse Ruudi tema vastu välja! Kuna isa oli muutunud, ei tahtnud enam Ruudit kallistadagi, siis oli poiss kindel, et asjad on halvasti.

 

Järgmisel päeval läksid Ruudi, Nunnu ja ema jalutama. Ruudil oli suur soov näha, kus asub Piima tänava maja number 2. Ema oli üllatunud, sest Ruudile võõrad ja uued kohad ei meeldinud, nüüd oli poiss ise välja pakkunud aadressi, kus nad varem polnud jalutanud.

Piima tänava lähedal oli ka nende linna kõige vanem park – Hõbeaia park. Siinkohal ei saa Sulle selle pargi kohta kõike ümber jutustada, kuid ka sellel pargil on oluline koht selles loos.

 

Hõbeaia pargi lähedal oli ka pisike mänguväljak. Sellel päeval kiikus seal üks tüdruk, kes Ruudile naeratas. Ruudi oli kindel, et tüdruk naeratas nii, nagu ta oleks Ruudit tundnud. Ruudi kinnitab, et sellist naeratust ei saanud unustada, see säras üle kogu tüdruku näo: tema suu naeratas ja põsed naeratasid ja silmad ka. Ruudi oli kindel, et tüdruk on temast pisut vanem, vähemalt üheksane. Tal oli kaks pikka patsi, mille otstes valged lehvid. Seljas oli tal helesinine kleit, jalas puust taldadega punased kotad. Ta paistis kummaline, aga tore ka.

 

Ruudi tõdeb, et tavaliselt ta ei naeratanud võõrastele, kuid nüüd naeratas ta tüdrukule vastu.

 

Hetk hiljem oli tüdruk kadunud. Mänguväljaku ja pargipuude ümber oli korraga paks, piimjas udu ja seal seisis hoopis proua Petuunia, kes oli Ruudi naabrinaine, kelle aias armastas Nunnu käia, ja see ei meelidnud proua Petuuniale. Siinkohal lisan seda, et ka proua Petuunial on selles loos oluline roll mängida.

 

Samal ööl otsustas Ruudi, et temast saabki hambahaldjas, kuna isa arvas, et sõnumid on tema sõprade naljad. Poiss nägi kummalist und, mis viis teda aadressile Piima 2, seejärel ta ärkas ja asus koos Nunnuga teele.

 

Nii algavadki põnevad seiklused võõrastes majades ja pimedas öös, kusjuures Ruudi kardab ju pimedust ja võõraid kohti. Ruudi peab ennast kokku võtma, kuid uskuge mind nendes öistes toimetamistes on nii põnevust kui ka paras annus huumorit. Ruudi unustab mitmes kohas hambamündid padja alla panemata, mistõttu tuleb tal teist korda minna, lisaks saab Ruudi endale igasugu lisaülesandeid, kui ta püüab aidata lapsi, kelle kodudes on ta käinud hambaid padja alt võtmas ja münte jätmas.

 

Ruudi kohtub uuesti ka tüdrukuga, kes pargis kiikus. Saame teada, et tüdruku nimi on Tuula. Ruudi on kindel, et tüdruk saab teda hambahaldja töös aidata. Tuula on nõus Ruudit aitama, kuid siinkohal kinnitan, et selle tüdrukuga on „kahtlased lood“. Raamatu lõpus saame teada, kes tegelikult Tuula on, kuidas ta on seotud Ruudi isa ja nende perega.

 

Ja veel. Ühel päeval otsustab Ruudi hambahaldja töödest-tegemistest rääkida ka isale. Esialgu ei taha isa uskuda, kuid õige varsti on ta nõus Ruudiga ühinema. Ühised öised seiklused on samuti naljakad, pisut ehk ka halenaljakadki. Igal juhul saavad Ruudi ja isa ka ägedad superkangelaste kostüümid, et öös oleks parem liikuda.

 

Raamatu lõpule lähenedes räägivad Ruudi ja isa öistest tegemistest ka emmele. Temagi ei taha seda esialgu uskuda, kuid on samuti nõus nendega liituma.

 

Kui selle ägeda raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kes on tõelised hambahaldjad, kes on proua Petuunia ja vanahärra Harri. Saad teada sedagi, millist saladust peidab Hõbeaia park ja kuidas on see seotud Ruudi isaga. Saad teada, kes on see salapärane ja viirastuslik tüdruk – Tuula. Saad teda ka seda, miks Ruudi pidi hambahaldjat mängima ja hambamüntide ja piimahammastega tegelema. Selgub, et piimahammastel on oluline roll mängida jäävhammaste juures …

 

Loo lõpus hakkab Ruudi emme sünnitama, see juhtub Ruudi sünnipäeval. Kõik juhtub väga kiiresti, mistõttu tuleb appi ka politsei! Mitte paha pärast, selleks et aidata.

Sünnitamisega kaasneb veel üks suur-suur üllatus, mis rõõmustab nii Ruudit, kuid kindlasti ka selle raamatu lugejat, sest selle üllatusega on seotud ka üks oluline teadmine …

 

Igal juhul on selle raamatu kaante vahel üks imeliselt äge, põnev, ilus, kaasahaarav, seikluslik ja muinasjutuline lugu. Lugu, mis sobib suurepäraselt lugemiseks kõikidele lastele, kindlasti ka neile, kes samuti mingeid asju kardavad (koos Ruudiga on igati lahe hirmudest jagu saada), kuid kindlasti sobib see raamat lugemiseks tervele perele, lugemiseks üheskoos.

 

Raamatu vahvad illustratsioonid on Kerli Toomi sulest.

Green Day


“Saviors”


(Warner Music)


 

„“Võimsad laulud ja räige satiir põlevale maailmale” - Rolling Stone

 

“”Saviors’il” põleb tuli kõhus ja jää veenides" - The Sunday Times

 

Ülemaailmsed roki superstaarid Green Day – Billie Joe Armstrong, Mike Dirnt ja Tré Cool – on avalikustanud oma väga oodatud 14. stuudioalbumi "Saviors". Koos plaadiga andis bänd välja ka video uuele loole "Bobby Sox", mis kannab endas klassikalise punkroki kõiki elemente, mida ainult Green Day suudab pakkuda.

 

"Bobby Sox" on üks mu lemmiklaule albumil," jagab Billie Joe Armstrong. "See on üheksakümnendate laul, mida me kunagi ei kirjutanud. Alguses oli see laul, mille kirjutasin oma naisele, kuid kui see realiseerus, siis tahtsin selle välja vahetada ja lisasin laulu sõnadesse: "Kas sa tahad olla minu poiss-sõber?", mitte "Kas sa tahad olla minu tüdruksõber"... Nii sai laulust omamoodi universaalne hümn."

 

Albumilt ”Saviors” on varem ilmunud võimsad lood "One Eyed Bastard", "Dilemma", "Look Ma, No Brains!," ja "The American Dream Is Killing Me", mis kõik said tohutu kriitikute kiituse väljaannetelt Rolling Stone, Alternative Press, SPIN, Stereogum, Brooklyn Vegan ja teised. 

Hiljuti tähistas Green Day albumi ilmumist intiimse showga NYC Irving Plazas, SiriusXM-i väikese lavasarja raames. Kontserdile eelnes Dick Clarki aastavahetuse Rockin' Eve esinemine, kus bänd alustas 2024. aastat lõikudega armastatud albumitelt ”Dookie”, ”American Idiot” ja plahvatusliku Tteledebüüdiga loole "Dilemma", mida Rolling Stone tervitas kui "ühte albumi parimat lugu". 

 

Viimaste kuude jooksul on Green Day andnud fännidele aimu, mida oodata nende eelseisvalt maailmaturneelt, oma ülemaailmsete üllatusesinemistega. Nad astusid üles nii Suurbritannias pubis eksprompt-intiimseks üllatuseks kui rokkisid koos tulihingeliste fännidega Las Vegases välja müüdud üllatusesinemisel vaid mõni päev enne nende peaesinemist festivalil When We Were Young. 

 

Londonis ja Los Angeleses salvestatud "Saviors" on viimane võimas koostöö Green Day ja Grammy võitnud produtsendi Rob Cavallo vahel, kelle märkimisväärne varasem töö Green Day'ga sisaldab bändi kahte ikoonilisemat albumit, 1994. aasta ”Dookie” ja 2004. aasta "American Idiot". 

 

Green Day elust suurem ülemaailmne staadioni tuur – The Saviors Tour, mida toetab Monster Energy – algab Euroopas tänavu mais. Selle nädala alguses avalikustas bänd Howard Sterni SiriusXM saates, et esimest korda üldse esitavad nad sel suvel oma 2024. aasta juubelite tähistamiseks nii ”Dookie” kui ka ”American Idiot” albumeid tervikuna koos fännide lemmiklaulude ja uue albumi paladega.”

 

Niimoodi tutvustab suurepärase Green Day suurepärast uut albumit ”Saviors” Warner Music oma pressiteates.

 

1986 aastal Californias loodud Green Day on üks maailma läbi aegade enim plaate müünud bänd - kokku üle 85 miljoni albumi ning nende audio ja video striimide arv on kokku üle  10. miljardi, neil on ette näidata 5 Grammy-auhinda! 2015 aastal pääses bänd ka Rock and Rolli kuulsuste halli.


1994 ilmunud albumiga “Dookie” tõid nad 1970. aastate punkroki hõngu ja kõla ka noorema kuulajani. Ameerika rokktrio Green Day muusikat on lahterdatud nii punkrokiks, pop-pungiks, kui ka alternatiivses rokiks ja nad on peaaegu samas koosseisus mänginud kogu oma tegutsemisaja.

 

Lapsepõlvesõbrad Billie Joe Armstrong (s 17.02.1972, laul ja kitarr) ning Mike Dimt (õieti Mike Pritchard, s 4.05.1972, bass ja laul) panid kokku esimese bändi Sweet Children oma elupaigas Rodeos, Californias. Poisid olid siis vaid 14-aastased! 1989 liitus nendega ka trummar Al Sobrante. Tegelikult peab ajas veelgi kaugemale minema.

 

Billie Joe Armstrong

 

Billie Joe isa oli autojuht ja poole kohaga džässtrummar.

“Ta esines erinevates baarides, ja ega ma teda eriti hästi ei mäleta,” tõdeb Billie Joe. Emale meeldis kantrimuusika ja ta jumaldas Hank Williamsit. Emale meeldis ka Elvis Presley ja nii oli ka Billie Joe esimene plaat just Elvis Presley “Sun Sessions”.

Põhjus miks Billie Joe isa ei mäleta on lihtne ja samas kurb – isa suri vähki, kui poiss oli vaid 10-aastane. Üks viimasi kingitusi, mida Billie isalt sai oli kitarr, mida ta õigupoolest mängima ei õppinudki.

“Ma ei tunne ka praegu nooti ja oskan kitarril vaid kolme akordi mängida,” kinnitab ta. “Aga rohkem polegi ju vaja!”

 

Mike Dimt

 

Mike’i ema oli narkomaan. See oli ka üks põhjus miks ta oma poja adopteerida andis. Uuteks vanemateks said indiaaninaine ja valgetverd mees, kes läksid omakorda lahku, kui Mike oli 7-aastane. Alul oli poiss isaga, siis emaga, kuni majja tuli taaskord uus isa, kellega sai poiss väga hästi läbi. Kahjuks suri ka tema, kui Mike oli 17-aastane.

 

Kohtumine

 

1982 on see aasta, kui kokku jooksevad Billie Joe ja Mike’i eluteed. Tulevased tähed kohtuvad koolisööklas, nad söövad ja unistavad koos, et neist saavad tuntud kitarristid ja nad hakkavad vägevat rasket metalli mängima. Toona oli see ju väga popp muusikasuund.

Selle musavärgiga oli veidi siiski pahasti, sest Rodeo oli nii väike linn, et seal polnud isegi plaadipoodi ning muusika kuulamiseks pidi seda ise tegema!

“Kogusin mitu aastat raha, et kitarri osta,” meenutab Mike. “Lõpuks selle sain ja võtsin ka veidi tunde.”

15-aastastena esineti esimest korda ühes Vallejo teeäärses kohvikus, kus töötas Billie ema. Pärast seda esineti seal, kus lubati ja taheti. Kord lõpetas ühe esinemise see, et Billie ema helistas ja käskis pojal ruttu koju tulla… alguse asi! Ei möödunud palju aega, kui Mike’i ema kolis Santa Rosasse, kuid õnneks sai Mike tööd kokaabina ning sai üürida toa Billie ema majast. Poiste teed ei läinud lahku, saatus!


Ja siis avastati punk!

 

Eesmärgid pannakse paika


Viimasel kooliaastal kolisid kaks kutti West Oaklandi, kus harjutati ja esineti koos teiste bändidega. Mike laulis ansamblis Crummy Musicians ja Billie mängis kitarri pundis Corrupted Morals. Siiski oli mõlema hinges ikka oma bänd, kuni leiti trummar John Kiftmeyer ja Green Day oligi sündinud.


Avaldati oma kulu ja kirjadega EP “1000 Hours” ja otsustati minna sõltumatu plaadifirma “Lookout!” jutule. Selle president (endine punklaulja) Lawrence Livermore uskus neisse, sest Green Day noorte meeste energia oli plahvatuslik.

“Paljud naersid minu üle ja naeravad ilmselt ka praegu, kuid Green Day on USA muusikale sama nagu seda oli kunagi The Beatles brittidele!” on Livermore ütelnud.

Fantastilne võrdlus, kas pole!

 

Edasi läks libedalt. Kutid said kooli läbi raskuste lõpetatud (ega nad erilised õppurid pole kunagi olnud) ja ees ootas 45 kontserti erinevates USA kohtades, kuni trummar John loobus. Asendajaks võeti Al Sobrante, kes oli löönud löökriistu ka ansamblis Sweet Children, kuid siiki polnud Billie ja Mike rahul.

Õige varsti tuleb mängu uus mees, kuid enne seda ilmub esimene LP “1039/Smoothed Cut Slappy Hour”, mille annab välja toosama plaadifirma “Lookout!”. Pärast seda lähevad asjad kiiresti edasi!

 

Tre Cool

 

Frank Edwin Wright III on väikelinna Willitsi kutt. Poisi isa oli helikopterijuht Vietnami sõjas ja hiljem rekkamees, ema tavaline koduperenaine. Juba varakult jumaldas Frank muusikat ja eriti trummimängu. 12-aastane poiss käis sageli külas oma kõige lähemal naabril Lawrence Livermore’il, kes oli toona punkbändi Lookout’s laulja. Tegemist on sama mehega, kellest eespool juttu oli ning tema oli ka see, kes otsustas, et 12-aastane Frank on piisavalt hea Lookout’si plaadil trumme mängima. Kutile pandi esinejanimeks Tre Cool. Selle nimega tunneb meest praegu terve maailm.

 

Plaadid, plaadid, plaadid

 

Ei ole vist keeruline arvata, et Lawrence oli see, kes Tre Cooli ja teised kaks kokku viis. See kõige õigem Green Day oli lõpuks koos.

Ja edutee jätkus, seda eriti underground-punkareenil.


1992 ilmus LP “Kerplunk”, mille edu hämmastas suuri plaadifirmasid. Võiks isegi öelda, et mitte ainult ei hämmastanud vaid tegi lausa kadedaks! Ja nii otsustasid poisid vastu võtta firma Reprise Records pakkumise.

Firma A&R(artistide ja repertuaari) juht Rob Cavallo meenutab: “Need kutid olid kohe alguses nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiskasvanud. Mike mängis bassi progressiivselt ja meloodiliselt, Tre Cool oli trummide taga hämmastav ja Billie Joe – Billie Joe oli otsekohene!”

Nii saigi Cavallost bändi uus produtsent ja koliti Fantasy stuudiosse Berkeleys, kus oli töötanud ka legendaarne Creedence Clearwater Revival. Põhjus oli üsna lihtne, trio tahtis töötada võimalikult lähedal oma kodudele, et ratastega tööle tulla! Töötati 12 tundi päevas ja viis nädalat jutti, pärast seda osaleti soojendusansamblina legendaarse Bad Religioni kontsertturneel.


Ja nii jõuavadki kutid oma esimese suure plaadifirma debüütalbumini “Dookie”, mis teeb Green Day hetkega maailmakuulsaks. Kaasa aitavad ka hittsinglid “Longview” ja “Basket Case” ning MTV, kes bändi jumaldab ja nende videosi näitama hakkab.


Sama aasta suvel toimub festival “Woodstock 94” – paljude arvates on festari parim bänd just Green Day, kes lausa plahvatab kontsertlaval. Paljud hüüavad – grunge on surnud, elagu Green Day! Tänaseks on seda plaati müüdud üle 10 miljoni ning see tõi triole ka mitmeid auhindu, sh Grammy!

1994 annab Green Day kontserti kuulsas 16 000 kohaga saalis – Nassau Colisseumis, kaasa teevad ka saksa veteranpunkarid Die Toten Hosen ning ameeriklaste Pansy Division – see on paljude arvates parim Green Day kontsert veel tänagi.

 

Liikuvad osad kuluvad

 

1995. aasta sügisel ilmub album “Insomniac”, millel hittlugu “J.A.R.”, kuid lugematud turneed ja kontserdid ning esinemised kurnavad noori mehi niivõrd, et 1996. aasta Euroopa-turnee jäetakse ära, põhjuseks tuuakse üleväsimus.


Mehed puhkavad veidi ja alustavad tööd albumiga “Nimrod”, mis jõuab kuulajani 1997. Sellelt plaadilt leiame hitid “Hitchin’ A Ride” ja “Time Of Your Life”. Viimane neist on üks kuulsamaid Green Day lugusid, mis kõlas ka telesarja “Seinfeld” viimases osas ja sarjas “E.R”.

Album tõi Green Dayle palju uusi fänne, sest nende muusika on pidevalt arenenud.

 

Pärast seda järgnes taaskord paar aastat vaikust, kuni 1999 osaletakse Neil Youngi organiseeritud heategevuskontsertil – Green Day teeb esimest korda akustilise live-esinemise.

 

Aastal 2000 ilmub album “Warning”, mille esialgu pidi produtseerima Scott Litt, kuid trio loobub tema teenetest ning album produtseeritakse ise. Hitte on ka – “Minority” ja “Warning” ja huvitaval kombel tuleb Green Day muusikasse ka popilikumaid toone.

 

Aasta hiljem näeb ilmavalgust kogumikplaat “International Superhits!”, millel ka kaks uut lugu.

2002 ilmub album “Shenanigans”, kuni 2004 tuleb müügile tõeline supermenuk - rokkooper“American Idiot”, mis toob Green Dayle Grammysid ja Briti muusikaauhindu nii 2005 kui ka 2006. Kummaline on selle albumi juures see, et see on ju omamoodi agressiivne rokkooper, mille edu üllatas ka bändiliikmeid endid, kuid võib julgelt väita, et see on seni kõige paremini vastuvõetud Green Day album. Ainuüksi USA´s müüdi seda üle 7. miljoni, ja 2010. aastal debüteeris “American Idiot” ka Broadway laval.

 

Üsna  edukad on olnud ka albumid „21st Centrury Breakdown“ (2009), 2012 ilmus koguni kolm plaati „!Uno!“, „!Dos!“ ja „!Tre!“. Meeste 12 stuudioalbum „Revolution Radio“ ilmus 2016. aastal, sellest sai nende kolmas esikoha plaat USA plaadimüügitabelis.

 

2017 ilmus igati sisukas ja põnev ülevaade Gren Day loomingust ehk kogumikplaat „Greatest Hits: God’s Favourite Band“, mis on kindlasti huvitav kokkuvõte nii bändi fännidele kui ka kuulajatele, kes varem ei ole meeste loominguga nii palju kokku puutunud.

Kogumikule valiti Green Day teiselt stuudioplaadilt „Kerplunk!“ 1 lugu, kolmandalt plaadilt „Dookie“ 5 lugu, neljandalt plaadilt „Insomniac“ 1 lugu, viiendalt plaadilt „Nimrod“ 2 lugu, kuuendalt plaadilt „Warning“ 2 lugu, seitsmendalt plaadilt „American Idiot“ 4 lugu, kaheksandalt plaadilt „21st Century Breakdown“ 2 lugu, üheksandalt plaadilt „!Uno!“ 1 lugu ja kaheteistkümnendalt  plaadilt „Revolution Radio“ 3 lugu.

 

„Father of All ...“

 

Kuid kuid – Green Day ei näinud väsivat ka uuel kümnendil ehk siis peaaegu 35 aastat pärast oma algust, sest 2020. aastal ilmus nende uus ja igati punkrokilik stuudioplaat „Father of All ...“ Nende kolme punkti kohale peaks kirjutama sõna „motherfuckers“, kuid on vist viisakas seda mitte nii väga suurelt välja kirjutada.

Kokku 10 uut lugu ja album debüteeris nii Inglismaa kui ka Austraalia plaadimüügitabeli ja USA’s rokkalbumite edetabeli esikohal!

 

Uue albumi kohta kirjutasid muusikakriitikud ja muusikaajakirjad, et Green Day uus album on igati nooruslik, justkui oleks areenile tulnud uus ja suurepärane bänd, kes tahab ennast tervele muusikamaailmale näidata ja tõestada. Uuel plaadil olid ka igati suurepärased produstendid, kes samuti muusikamaailmas pikalt tegutsenud ja toimetanud ehk Butch Walker ja Chris Dugan.

 

Uued singlid, kontsertturneed ja plaadid

 

2021. aasta veebruaris avaldas Green Day uue singli “Here Comes the Shock”. Märtsis 2021 ilmus remasterdatud verisoon ansambli populaarsest albumist “Insomniac”, et tähistada selle albumi 25. juubelit. Uuel versioonil olid ka mõned uued live-lood.


2021 ilmus veel paar uut singlit: ”Pollyanna” ja ”Holy Toledo!”. Green Day läks ka kontsertturneele “Hella Mega Tour”, mis 2021. aasta juulist septembrini viis neid USAsse ja juunis-juulis 2022 Suurbritanniasse.

 

Detsembris 2021 ilmus Green Day neljas kontsertplaat “BBC Sessions”.

 

2022 mängis Green Day mitmel suurel muusikafestivalil USAs, näiteks Lollapalooza ja Outside Lands, kuid ka Innings festivalil Arizonas.

 

Novembris 2022 andis Green Day teada, et alustavad tööd uue stuudioalbumiga, ja see ilmub 2024. aasta alguses. Plaadi produtsendiks Rob Cavallo, kellega Green Day  tegi viimati koostööd 2012. aastal, kui ilmus album ” ¡Tré!“.

Septembris 2023 avaldas Green Day uue kodulehe – „The American Dream Is Killing Me“. Sellel sai näha ja kuulata uut muusikat, ja juttu oli ka uuest albumist.

 

Oktoobris 2023 said Green Day fännid teada, et uue albumi nimi saab olema „Saviors“ ja ilmus ka uue albumi esimene singel „The American Dream Is Killing Me“. Novembris ilmus teine singel „Look Ma, No Brains!“, detsembris ka kolmas singel „Dilemma“.

 

Uue aasta (2024) 5. jaanuaril ilmus veel ka neljas singel „One Eyed Bastard“. 16. jaanuaril mängis Green Day New Yorgi metroos, 47th-50th Streets-Rockefeller Centeri jaamas, kaasa lõi ka populaarne USA saatejuht Jimmy Fallon, kes mängis tamburiini. Esitati mitu uut lugu, näiteks „Look Ma, No Brains“, kuid ka vanad hittlood „Basket Case“ ja „American Idiot“.

 

„Saviors“ (ka „SAVIORS“)

 

on Green Day 14. stuudioalbum! 15 uut laulu (kõik on kirjutatud Green Day liikmete poolt, sõnad Billie Joe Armstrongilt). See ilmus 19. jaanuaril 2024 ja see lindistati Londonis ja Los Angeleses koostöös produtsent Rob Cavalloga. Esialgu oli plaan, et uue albumi nimeks saab „1972“, sel aastal on sündinud kõik kolm Green Day liiget, kuid plaanid muutusid.

 

Uue albumi esimene singel oli „The American Dream Is Killing Me“, mille sõnad kirjutas Billie Joe Armstrong, ja seetõttu oli ta veendunud, just selline saab olema ka uue plaadi nimi! Kuid siiski ka see ei läinud mitte ja albumi nimeks sai hoopis „Saviors“.

Green Day liikmed tõdesid pärast selle singli ilmumist, et American Dream ei tööta paljude inimeste jaoks, see teeb neile pigem haiget“.

 

Eelpool mainisin, et uuelt albumilt ilmus ka neli singlit, kuid nüüd on sellelt ilmunud veel ka viies singel „Bobby Sox“ (18. jaanuar 2024).

 

Tänaseks on teada, et mais 2024 alustab Green Day ka suurt staadioniturneed Põhja-Ameerikas ja Euroopas, kaasa löövad ka The Smashing Pumpkins, Rancid, The Linda Lindas, Nothing but Thieves, The Hives, The Interrupters ja Maid of Ace. Tundub, et tuleb igati äge turnee!

 

Uuel albumil rokib Green Day igati ägedalt ja mõnuga. Tõepoolest ei saa aru, et Green Day on bänd, mis on kuulajat rõõmustanud juba 34 aastat!!!

Nii nagu ikka on ka uuel Green Day plaadil lugusid, milles on rohkem rokilikumat hingamist („Look Ma, No Brains!“, „One Eye Bastard“, „Dilemma“, „Goodnight Adeline“, „Living in the ´20s“), kuid ka popilikumat hõngu („The American Dream Is Killing Me“, „Suzie Chapstick“, plaadi nimilugu „Saviors“) ja loomulikult ka punki („Bobby Sox“, „1981“, „Coma City“). Üks väga rahulik ja ilusa meloodia ning refrääniga lugu on albumil ka – „Father to a Son“, üsna rahulik ja mõnus on ka albumi viimane laul „Fancy Sauce“.

 

Ja tegelikult, on ju Green Day lugudega sageli nii, et tundub, et läheb rokiks, siis äkitselt tulevad sisse popilikumad meloodiad, ja neile võib lisanduda ka pungilikku minekut. Kui ise uut albumit kuulad, siis oledki mitme loo juures dilemma ees – kuhu see lugu lahterdada? Kuid see polegi ju oluline, sest Green Day on Green Day!


Kuula ise ka:

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)