Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad


Karen Dolby

„Vanaema meenutab.

Väärtuslike mälestuste päevik“

(Pegasus)

 

Kaunilt kujundatud märkmeraamatus on küsimused vanaema lapsepõlve ja noorusaja, perekonna, abielu, laste, sõprade, tööelu, saavutuste, hobide, lemmikmuusika, -filmide, -toitude jne kohta, samuti võimalus lapselastele elutarkusi jagada ning jäädvustada oma parimad hetked vanaemana. Seda raamatut meenutustega täites sünnib tõeliselt unikaalne vanaema autobiograafia.

„Vanaema meenutab” on väärtuslik kingitus igale vanaemale, kes soovib võtta aega, et oma mälestusi ja elukogemust tulevaste põlvedega jagada.

 

See ilus raamat ilmus esimest korda 2019. aastal, nüüd uuesti.

 

Emadepäeva lähenedes ei maksa unustada kindlasti mitte ka vanaemasid. Emadepäeval kingitakse emadele ja vanaemadele lilli, maiustusi, kuid miks mitte kinkida vanaemale hoopis üks igati ilus raamat. Raamat, mida vanaema saab hakata kirjutama/täitma ja saab selle sulle hiljem tagasi kinkida. Just selline päevikulaadne raamat see on. Päevik, mida vanaemal on kindlasti väga vahva täita, sest sellest jääb ju üks ilus mälestus järeltulevatele põlvedele.

 

Raamat algab vanaema loo algusega, kuhu saab kirjutada sünnipäeva ja –koha, sünniaja, sünnikaalu, täisnime, veidi pikemalt ka sellest, miks vanaemale just selline nimi pandi. Minu vanaema eesnimi oli Linda ja ma natukene tean, miks tema just sellise nime sai. Siin saab vanaema raamatusse kleepida ka oma titepildi. Pildiraam on valmis ja ootab. Väga vahva!

 

Seejärel on raamatus mitu lehekülge, kuhu vanaemal on võimalik kirjutada oma vanematest. Kõige varasemad ja eredamad mälestused neist, olulised õpetused, mis nad vanaemale kaasa andsid, sünnidaatumid, ametid, kuidas nemad kohtusid ja abiellusid, lisaks veel vanaema lemmiklugu oma emast ja isast. Ka vanaema vanemate piltidele on kohad raamatus olemas.

Liigume ajas ühe põlve veel tagasi – kes olid sinu vanaema vanavanemad, nii ema- kui ka isapoolsed. Ka neist on võimalik fotod raamatusse kleepida.


Edasi tuleb „Meie perekonna ajalugu“. Milline on vanaema armsaim perekonnapilt, millised perekondlikud lood on vanaemani jõudnud. Kes on vanaema vennad ja õed? Raamatus on võimalik kirja panna lugusid ka neist, mis neist on saanud täiskasvanuna, kus nad praegu elavad, millised on nende perekonnad? Raamatu kahel küljel on võimalik kirja panna infot ka teiste sugulaste kohta.

 

Järgmisena peatükk „Kui ma veel noor olin“. Vanaema saab kirja panna esimese asja, mida ta mäletab, lugusid lapsepõlvest, kus ta kasvas, kui oli väike, milline on tema selgeim mälestus kodust.

Seejärel „Suureks kasvamine“, kus avaneb vanaemal võimalus meenutada esimest mälestust, lemmikmänguasja, perekondlikke reegleid, mänge, mida ta mängis, parimate sõprade nimesid jne.

Edasi kaks lehekülge lemmikloomadest. Oh kui vahva! Millised olid vanaema pere lemmikloomad, kes oli vanaema esimene lemmikloom, lisaks veel mõni vahva lugu neist ja siia on võimalik kleepida ka lemmikloomade fotod.

Vanaemal avaneb võimalus meenutada kodu, kooliaega, lemmikuid, kui vanaema oli teismeline, nt. värv, raamat, mäng, laulja või ansambel, laul, film, näitleja jpm. Ma tean, et minu vanaema lemmiklaulja oli Elvis Presley, lemmiknäitleja oli James Stewart jne.

 

Hästi vahva on selles raamatus peatükk „Noor ja muretu“. Mis oli vanaemal teismelisena kombeks, kuidas erines elu tol ajal elust praegu, kus vanaema sõpradega kokku sai, kes olid tema parimad sõbrad, milliseid riideid kanti jpm. Kes oli vanaema esimene poiss-sõber? Ma mäletan, et vanaema rääkis ka mulle aastaid tagasi oma sõpradest ja paikadest, kus käidi. Kahjuks neid ma kirja ei pannud, mistõttu nüüd ma neid enam ei mäleta. Ja sellest on siiralt kahju. Oleks juba varem selline raamat olemas olnud.

 

Järgnevad kooli lõpetamine, tööelu, suhtlemine ja sõbrad, lisaks veel vanaema lemmikud täiskasvanueas: raamat, film, laul, riietus, koht, suurim eesmärk sel ajal jpm. Minu vanaema suurimaks eesmärgiks pärast kooli lõppu ja pärast esimesi töökohti oli kindlasti oma elukoht, oma kodu, mille ta ka sai.

 

Kuidas vanaema kohtas sinu vanaisa? Millised olid vanaisa esimesed sõnad vanaemale, kus kohtuti, kus sinu vanaisa töötas, mida koos tehti, kus ja millal vanaisa tegi abieluettepaneku, vanaema ja vanaisa esimene kohting, pulmad ja mesinädalad. Vanaemal tuleb meenutada ka sinu vanaisa perekonda. Milline oli vanaema ja sinu vanaisa esimene kodu, lisaks veel teisedki kohad, kus vanaema on elanud.


Vahva peatükk on siin ka „Eine kahele“. Kuidas vanaema toiduvalmistamist õppis, mis oli tema esimene omavalmistatud toit, mis oli vanaema lemmiktoit? Mäletan ka mina oma vanaema tehtud suurepäraseid toite – kodused kotletid, hapukapsasupp, ühepajatoit, mannavaht, leivasupp, rabarbari kissell jpm.

 

Lähme edasi. Järgmine peatükk on „Kui mul lapsed sündisid“. Nüüd saab vanaema kirja panna kõik oma lapsed ja tal on võimalus neid ka meenutada. Vanaema saab kirjutada veel ka pereelust, perekondlikest hetkedest ja sündmustest.

Kas vanaema mäletab, millised olid tema lemmikretseptid. Raamatus on võimalik kirja panna üsna mitu retsepti.


Mida meenutab vanaema sinu emast või isast? Vanaema saab kirjutada ka lastelastest ja loomulikult ka sinust.


Mis juhtub siis, kui kõik on koos? Milline on olnud parim ühine väljasõit, mis ajas vanaema naerma, mis oli kõige piinlikum, milline on vanaema lemmikmälestus?


Vanaema saab kirjutada sulle ka nõuande ehk nõuande lastelastele, lisaks veel ka tema lemmikud vanaemana – aastaaeg, päev, kuu, lill, värv, lõhn, parfüüm, raamat jne. Minu vanaemale meeldis kevad, kui loodus tärkas, linnud naasesid, lilled läksid õitsele. Ma olen üsna kindel, et vanaemale meeldisid vist kõik päevad, lemmik kuu? Arvatavasti aprill, kui oli ta sünnipäev.

Ja veel. Millised muusikapalad võtaks vanaema kaasa üksikule saarele, milline on vanaema lemmikfilmide edetabel, millised on tema hobid, asjad, mida ta on õppinud, näpunäited, mida tahaks edasi anda. Kes on vanaema vanimad ja parimad sõbrad? Suuremad mõjutajad vanaema elus? Vanaema saab meenutada ka reisimist, saab arutleda maailma ja selle muutumise üle, mida vanaema kahetseb, milliseid kuulsusi on ta kohanud oma elus, milline on olnud tema elu parim päev, millised on tema lootused.

 

Selline vahva raamat, märkmeraamat. Tasub kindlasti vanaemale see kinkida, et kunagi hiljem saada vastuseid väga huvitavatele küsimustele ja teemadele.

Camilla De La Bedoyere, Cinyee Chiu

“Minu suur ilmaraamat”

(Koolibri)

 

Ilm ümbritseb meid kõikjal – rünkpilvedest ja lumetuisust sooja päikesepaiste ning särava vikerkaareni. See suures formaadis ilmaraamat annab lapsele esimesed teadmised ilmastikunähtuste ja ilmavaatluste kohta.


Raamatust saad teada, mis toimub meie kohal taevas ning milliseid ilmanähtusi on olemas, kuidas moodustuvad näiteks lumehelbed, miks mõnikord võib sadada konni, kuidas saab ilma ennustada ning milliste ilmanähtuste tingmärkidega seda kirjeldada, milline on olnud ilm ammustel aegadel ja palju muudki.


Raamatu lõpus on ilmastiku sõnastik ning raamatuga on kaasas ka neli korduvkasutatavat ilmavaatluslehte.

 

See 2022. aastal ilmunud raamat on tõepoolest suur ehk suureformaadiline. See on väga huvitav ja lapsesõbralik lugemine, rääkimata Taivani kunstniku Cinyee Chiu illustratsioonidest.

 

Camilla de la Bedoyere on õppinud Bristoli Ülikoolis zooloogiat, botaanikat ning ta on kirjutanud üle kahesaja raamatu nii lastele kui ka täiskasvanutele, millest paljud uurivad loodusmaailma.

Ta on töötanud ka ajakirjanikuna, toimetades üleriigilise ajalehe lastelehekülge, ja eripedagoogina lugemise õpetajana.

Londoni Zooloogiaühingu liikmena elab ta koos perega Londonis.

 

Eesti keeles on ilmunud Camilla de la Bedoyere´ilt mitmeid raamatuid: „Loomad“ (kirjastus Koolibri, 2015), „Laste loomaentsüklopeedia“ (Tänapäev, 2015), „Kassid. Kuidas ära tunda 50 kassitõugu“ (TEA Kirjastus, 2015), „Koerad. Kuidas ära tunda 50 koeratõugu“ (TEA Kirjastus, 2015), „Linnud. Kuidas ära tunda 50 linnuliiki“ (TEA Kirjastus, 2015), „Minu esimene loodusraamat“ (Sinisukk, 2018), „Loomariik“ (Koolibri, 2018), „Elav planeet. Elu planeedil Maa – taimedest ja loomadest kuni muutuva kliimani“ (Koolibri, 2020).

 

Uhkes ja ilusas ilmaraamatus on neli osa – mis on ilm, muutuv ilm, maailma ilma ja äärmuslik ilm. Need omakorda koosnevad mitmetest peatükkidest. Raamatus on palju väga ilusaid ja värviküllaseid illustratsioone, mis aitavad väikesel lugejal asjadest paremini aru saada.

 

Esimene osa on „Mis on ilm?“ ja selle esimene peatükk viib meid kõrgele õhku. Saame teada, et maakera ümbritseb õhukiht, mida nimetatakse atmosfääriks. Just seal kujunebki ilm. Ilm muutub kogu aeg ja igal pool. Tänu atmosfäärile on Maal võimalik elada. Selles peatükis on juttu ka troposfäärist, tuulest jm.


Teine peatükk jutustab Päikesest. Maakera ilm saab alguse Päikesest. Meie Päike on täht – tohutu hõõguv gaasikera kosmoses. See annab energiat, mis soojendab ja valgustab Maad. Kui vana on Päike? Millest koosneb päikesevalgus? Kust päike tõuseb ja kuhu loojub? Sellestki on selles peatükis juttu.


Kolmas peatükk peatub tuulel. Tuul on ühest kohast teise liikuv õhk. Igal pool maailmas puhuvad võimsad tuuled. Kuigi me tuult ei näe, näeme, kuidas see asju liigutab, ja tunneme seda oma nahaga. Õrn tuul, kerge tuul, nõrk tuul, mõõdukas tuul, üsna tugev tuul, tugev tuul.

Üle merepinna pühkiv tuul tekitab laineid.


Neljandas peatükis on juttu veest. Vesi on kogu aeg meie ümber, kuigi me seda alati ei näe. Vesi on õhu, maa ja mere vahel pidevas liikumises. Vee liikumist Maal nimetatakse veeringeks. Veeaur, veepiisad ja vihm, jõed, järved ja mered, põhjavesi.


Pilvedest on samuti selles osas juttu. Pilved purjetavad taevas nagu laevad. Liikudes muutuvad pilved suuremaks või väikemaks. Need võivad ka muuta kuju ja värvi. Rünkpilved, kihtpilved, kiudpilved.


Järgmine peatükk jutustab lumest ja jääst. Läheb külmaks ja vesi jäätub. Madalatest hallidest pilvedest langevad aeglaselt pehmed lumehelbed. Jääkristallid sädelevad. Jäätunud vesi võib langeda taevast lumehelvestena või ka kõvade jäätükkide ehk rahena. Kui jää alla langedes pisut sulab, siis tekib lume ja vihma segu ehk lörts.

 

Raamatu teine osa on „Muutuv ilm“. Selle osa esimene peatükk on maast ja merest. Maa ja meri mõjutavad ilma. Siin on mäetipud, siin on linn, mis asub mere ääres. Ilm on igal pool erinev.


Teine peatükk jutustab ilmamuutuse märkidest. Kui loodust hoolega jälgida, võib näha märke sellest, et ilm on muutumas. Isegi väikesed õhu- ja temperatuurimuutused võivad mõjutada loomade ja taimede käitumist. Näiteks, rohutirtsud siristavad kuumal päeval, kui pääsukesed lendavad kõrgel, tuleb kuiv ilm. Mõned lilled kaitsevad end vihma eest kroonlehtede sulgemisega. Märg vetikas paisub, kuid ilusa kuiva ilmaga tõmbub see kortsu.


Kolmandas peatükis loeme tormi tulekust. Kui tormipilved on vett täis ja rebenemas, muutuvad need kõrgeks ja tumedaks. Peagi sähvatavad taevas välgunooled ning kostab vali kõuekõmin.


Neljas peatükk jutustab lugejale ilmaennustusest. Ilmastikunähtusi saab mõõta. Kui pidada arvet, mitu tundi on päevas päikest näha, kui palju sajab vihma ja milline on tuulesuund, saame ennustada, kuidas ilm muutub. Seda nimetatakse ilmaennustuseks. Siin on termomeeter, baromeeter, sadememõõtur, kuid meid viiakse ka kosmosesse, sest juttu on ka ilmasatelliitidest.

Arvutid koguvad ilmavaatluse tulemusi kogu maailmast. Kogu seda informatsiooni kasutatakse ilma ennustamiseks.


Viienda peatüki teemaks on ilmakaart. Ilmakaardid näitavad, milline on ilma praegu või mõne päeva või nädala pärast. Esimesed ilmakaardid joonistati käsitsi. Tänapäeval koostatakse neid arvutitega. Selles peatükis on juttu frontidest (soe ja külm front), tingmärkidest, temperatuurist ja tuulest.


Kuues peatükk on ilmarekorditest. Äärmuslik ilm ja ebatavalised ilmaolud on teinud rekordeid. Sellised olukorrad on haruldased, kuna aga Maa kliima muutub, purustatakse tõenäoliselt uusi rekordeid. Kuumus, kuivus, suured raheterad, külmus, lumerohkus, vihmarohkus – just nendest rekorditest lugeda saamegi.

 

Raamatu kolmas osa on „Maailma ilm“, mille esimene peatükk jutustab soojast ajast. Maa kliima on ammustel aegadel olnud praegusest palju soojem, nii et jääd ei olnud kusagil. Soojadel ajajärkudel kihab Maal elu. Soojas ja niiskes kliimas kasvab palju taimi, mis tähendab, et loomadele jätkub küllaldaselt toitu. Soojal ajajärgul on Maal rohkem taimi ja loomi kui külmal ajajärgul.


Soojale ajale järgnebki jäine aeg, millest on juttu teises peatükis. Maa kliima on ammustel aegadel olnud praegusest ka palju külmem, nii et planeedi ülemist ja alumist osa kattis tohutu jääkiht. Kui suu osa maakerast on kaetud jää ja lumega, siis seda nimetatakse jääajaks.

Viimane jääaeg algas umbes 2,5 miljonit aastat tagasi. Jää kattis suuri maa-alasid. Praegu on viimase jääaja soojem periood. Maal esineb endiselt mandrijääd, kuid arvatakse, et kunagi oli Maa täielikult jääga kaetud nagu hiigelsuur lumepall.


Järgmine, kolmas peatükk on kliimast ja aastaaegadest. Maa on maailmaruumis elav planeet, mis teeb ühe aastaga tiiru ümber Päikese. See pikk reis mõjutab Maal aasta jooksul muutuvat ja eri paigus valitsevat ilma.


Neljas peatükk räägib aastaringist. Metsase parasvöötme ilm muutub aastaaegadega – kevadvihmadest lumiste talvedeni. Ka loomad ja taimed muutuvad koos sellega. Kevad – suvi – sügis – talv.


Viienda peatüki pealkiri on „Liikumises“ ja see on loomade rändest. Mõned loomad suunduvad talvekülmast pääsemiseks pikale rännakule. Nad liiguvad paikadesse, kus on piisavalt toitu ja sigimiseks soodsad tingimused. Saame osa randtiirude, monarhliblikate ja elevantide rändest.


Selle osa viimane, kuues peatükk on inimestest ja ilmast. Ilm on osa meie igapäevaelust. Ilm mõjutab seda, mida teeme, mida sööme, kuidas reisime, mida selga paneme, ja isegi seda, kuidas me end tunneme. Ilm võib pakkuda rõõmu.

 

Raamatu neljas osa on „Äärmuslik ilm“, mille esimene peatükk on metsikust ilmast. Mõnikord muutub ilm tõeliselt metsikuks. Kui tugevad tuuled tuhisevad üle ookeani, kasvavad need võimsaks tormiks. Maismaal võivad tormid, keerlevad tuuled ja tugev vihm põhjustada tohutut kahju. Selles peatükis loeme orkaanist (taifuunist), tornaadost, mudavoolust jpm.


Teine peatükk on suurest kuumusest ja külmusest. Kõrbed on kuivad paigad, kus on äärmuslik temperatuur. Sellistes tingimustes on elusorganismidel väga raske elus püsida. Sellele vaatamata on ka Sahara ja Gobi kõrbes märke elust.


Kolmas peatükk jutustab lugejale huvitavatest nähtustest. Maailm võib meid üllatada ebatavaliste või imeliste ilmastikunähtustega. Oleme kõik näinud vikerkaart, aga kas lugeja on kuulnud, et on olemas sinine kuu, rohelised kiired ja punased haldjavälgud?


Neljandas peatükis loeme ilma mõjust. Tuhandete aastate jooksul võib ilm maailma muuta. Tuul, vihm ja jää muudavad mäed habrasteks rahnudeks ning jahvatavad kivi liivaks. Seda nimetatakse murenemiseks.

Selles peatükis on juttu happelisest vihmast, koobaste uuristamisest, jää murendamisest, tuuleerosioonist, liivaluidete tekkimisest ja liikumisest kõrbes.


Viies peatükk on kliimamuutusest. Miljonite aastate jooksul on Maa kliima muutunud, kuid praegu muudavad seda ka inimesed. Inimesed muudavad maakera soojemaks. See mõjutab ilma ja kõiki elusolendeid Maal. Selle peatüki märgusõnadeks on fossiilkütus, süsinikdioksiid, kliima soojenemine jpm.


Raamatu viimane peatükk on energiast tulevikuks. Päikese, tuule ja vihma abil saab toota energiat, mis keskkonda ei saasta. See on taastuv energia, mis tähendab, et need energiaallikad ei saa otsa. Need on kasulikud meile ja maailmale. Päikeseenergia, tuuleenergia, hüdro(vee)energia ehk roheline energia.

 

Selle vahva ilmaraamatu lõpus on ka ilmasõnastik, milles saad teada, mis on aastaaeg, asteroid, atmosfäär, aurumine, ekvaator, fossiilkütus, hapnik, hüdroenergia, ilm, jääaeg, kliima, kondensatsioon, kõrb, mandrijää, meteoroloog, parasvöötme kliima, poolkera, raheterad, saaste, süsinikdioksiid, temperatuur, troopiline tsüklon, troposfäär, veeaur.

 

Ja seegi pole veel kõik, sest siin on ka neli väljarebitavat ja korduvkasutatavat ilmavaatluslehte – lugejal on võimalik vaadelda Päikest, tormi, vikerkaart ja pilvi.

Kehlani

„Kehlani“

(Warner Music)


„Rahvusvaheline R&B staar ja kahekordne Grammy võitja Kehlani on välja andnud omanimelise albumi „Kehlani“. Laulja, laulukirjutaja ja visionäärina tuntud artist liigub oma neljandal stuudioalbumil veelgi sügavama ja avarama muusikalise ja isikliku väljenduse poole.

 

Oaklandist Californiast pärit Kehlani saavutas esmakordselt kuulsuse teismeeas saates „America’s Got Talent“ oma grupiga PopLyfe. Sellest ajast alates on temast saanud üks huvitavamaid ja mõjukamaid hääli tänapäeva R&B-s.

Eelmise aasta juunis ilmunud singel „Folded“ tõusis Billboard Hot 100 edetabelis seitsmendale kohale ja jõudis esikohale nii kuumade R&B/hip-hop laulude kui ka kuumade R&B laulude edetabelis. Eelmise aasta juunis ilmunud hittlugu läheneb juba 600 miljonile rahvusvahelisele striimimisele.

 

Laul „Folded“ teenis artistile ka parima R&B laulu auhinna 2026. aasta Grammy auhindade jagamisel. Lauljatar on nomineeritud ka hiljuti väljakuulutatud American Music Awardsil kolme nominatsiooniga, sealhulgas parima R&B-loo kategoorias.

 

Kehlani on teinud koostööd mitmete rahvusvaheliste tippartistidega, näiteks Cardi B eelmisel sügisel ilmunud hiti "Safe", ZAYNi loo "Wrong" ja Eminemi loo "Nowhere Fast" loomisel.

Kehlanit tuntakse ka tugeva mõjutajana, kes on avameelselt rääkinud oma identiteedist, emadusest ja vaimsest tervisest ning edendanud mitmekesisuse ja autentsuse nähtavust muusikatööstuses. Kehlani ühendab enesekindluse ja haavatavuse viisil, mis kõnetab kuulajaid kogu maailmas.“

 

Niimoodi tutvustakse Kehlani uut albumit „Kehlani“ Warner Musicu pressiteates.

 

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 31-aastaseks. Tegemist on andeka USA lauljatari, laulukirjutajaga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka.

 

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

 

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinud, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis.

 

Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

 

Aastal 2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

 

Järgmisel aastal (2015) oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.

 

Aprillis 2015 ilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

 

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani on üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

 

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

 

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SWEETSEXYSAVAGE”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada.  ”SWEETSEXYSAVAGE” saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,” selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis  mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

 

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

 

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“.

Samal, 2019. aastal lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“.

 

Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

 

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

 

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil lõid kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko („Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusik Masego („Hate the Club“).

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud nimetasid Kehlani  albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel oli ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud oli ka vana-kooli R&B slow jam’e.

 

Veebruaris 2021 tõdes lauljatar intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et ta hakkas kirjutama 2020. aasta albumist nn de luxe-versiooni, kuid talle tundus, et juurde kirjutatud lood olid sellised, et neist on võimalik teha iseseisev uus album.

 

Ja 29. aprillil 2022 ilmus lauljatari uus, järjekorras kolmas stuudioalbum „Blue Water Road“, mille kohta öeldi Warner Musicu pressiteates nii: „Grammy auhinnale nomineeritud ning oma loominguga mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud lauljanna Kehlani andis välja albumi “blue water road”.
Uue kauamängiva fookuslooks oli “everything", kaunis ballaad,  mille lauljatar kirjutas pühendusega oma kallimale.
Albumi lugudest on varasemalt ilmunud veel “up at night (ft. Justin Bieber)”, “little story” ja “altar”.”

 

Album oli sarnane eelmise albumiga, millel on igati rahulikku R&B´d ehk jällegi palju nn slow jam´e. Muuskakriitikud ütlesid, et Kehlani kolmas plaat oli lauljatari seinise karjääri parim, et see oli album, millel oli nn chamber poppi, progressiivset souli jpm.

 

Juulist detsembrini 2022 esines Kehlani nii USA-s kui ka Euroopas, et uut albumit promoda. Kontsertturnee soojendusartistideks olid USA lauljatar ja räppar Rico Nasty ning Destin Conrad.

Järgmisel (2023) aastal oli Kehlani üks peaesinejatest 2023. aasta WNBA (USA naiste korvpalliliiga) tähtede mängul ja ka USA jalgpalliliiga (MLS) tähtede mängul.

 

Maikuus 2024 oli selge, et on oodata uut stuudioalbumi, teada oli ka albumi pealkiri, kaanefoto ja ilmumise kuupäev. 14. juunil avaldati uue albumi tracklist ja 21. juunil ilmuski album “Crash”.

Kaasa lõid ka USA lauljatar Jill Scott, Puerto Rico räppar ja lauljatar Young Miko, Nigeeria laulja Omah Lay. Albumit aitasid produtseerida mitmedki muusikamaailma tuntud tegijad: Dixson, Mamii, Khris Riddick, Oak Felder, Ant Clemons, Darhyl Campr, GuiltyBeats, Etienne jpt.

Uue albumi kõikide laulude autoriks oli lauljatar ise. Nii nagu varemgi.

 

Aasta 2025 11. juunil avaldas Kehlani uue singli "Folded"; laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kuuendale kohale ning võitis 68. iga-aastasel Grammy auhindade jagamisel parima R&B esituse ja parima R&B loo auhinnad!!!

Novembris 2025 jällegi uus singel – „Out the Window“. Aprillis 2026 ilmus uus singel "Back and Forth", millel teeb kaasa räppar Missy Elliott; see oligi kolmas singel Kehlani omanimeliselt viiendalt albumilt, mis ilmus 24. aprillil 2026. Samal päeval lauljatari sünnipäevaga.

 

„Kehlani“ on Ameerika laulja-laulukirjutaja Kehlani viies stuudioalbum, millel 17 uut laulu.

 

Albumil teevad külalisena kaasa USA räppar Lil Wayne, USA hiphop duo Clipse, USA lauljatar Brandy Norwood (esinejanimega randy), USA nasiräppar ja lauljatar Missy Elliott, USA laulja, laulukirjutaja Usher, USA räppar Lil Jon, USA räppar T-Pain, USA naisräppar Cardi B, USA räppar Big Sean ja USA laulja Leon Thomas. Artistid, kes ei vaja pikemat tutvustust, kuid juba see näitab, et Kehlani on tõeline superstaar, kellega meelsasti koostööd tehakse.

Kehlani uus album on järg tema varasematele albumitele "Crash" (2024) ja "While We Wait 2" (2024) ning seda toetavad kolm singlit: "Folded", "Out the Window" ja "Back and Forth".

 

Olen kindel, et Kehlani uus album meeldib kõikidele Kehlani fännidele ja musta muusika sõpradele (palju on lugusid, mis meenutavad 1990. aastate ja 2000. aastate R&B´d), on ju lauljataril suurepärane hääl, võrratu oskus kuulajat kuulama panna.


Muusikaliselt on siin nii R&B´d, hiphoppi, on tempokamaid lugusid („Anotha Luva“, „Back and Forth“), kuid oluliselt rohkem on rahulikumaid laule, mõnusa ja rahuliku hingamisega R&B´d (hittlugu „Folded“, „I Need You“ (suurepärane duett koos Brandyga), uue plaadi minu üks lemmikutest „Oooh“, nagu seda on ka „Still“, „Shoulda Never“ (koos Uheriga), „Lights On“ (koos Big Seaniga)).


Ilusale albumile paneb ilusa punkti albumi viimane laul – imeilusa meloodia ja refrääniga „Unlearn“.

 

Kuula ise ka:

Yorick Goldewijk

„Filmid, mida kuskil ei näe“

(Eesti Raamat)

 

„Filmid, mida kuskil ei näe“ avab su ees põneva, salapärase, ootamatu ja südamliku maailma, mis hoiab veel kaua oma lummuses!

 

12-aastane Cato on pidanud elama ilma emata, kuna too suri samal päeval, kui Cato sündis. Tüdruku isa viibib aina oma mõtetes ega märkagi tütart. Üksildane Cato sisustab oma aega kung fu filmide, fotograafia ja oma küüliku seltsis ning on pahane maailma peale, kus ta ei saa emaga koos olla.

 

Kõik muutub, kui Cato leiab salapärase visiitkaardi. See juhatab ta mahajäetud kinno, kus inimestele pakutakse erilise kinoekraani abil võimalust astuda mõne oma mälestuse keskele.

 

Catost saab kinokülastajate ajarännukaaslane ja see paneb ta proovile viisil, mida ta poleks kunagi aimata osanud.

 

Aja ja ruumi piire ületav „Filmid, mida kuskil ei näe“ on pälvinud olulisi auhindu ja rahvusvahelise tunnustuse.

 

Raamat sisaldab mustvalgeid illustratsioone ja sobib lugejatele alates 10. eluaastast.

 

„Filmid, mida kusagil ei näe“ ei ole „tavaline“ lasteraamat ega noorteraamat. See on pigem selline teos, mis paneb noore lugeja mõtlema elu, kaotuse ja valikute üle ja jätab pärast lugemist natuke vaikse, aga tugeva tunde. Paljud raamatusõbrad on lisanud, et see on raamat, mis ei alahinda noort lugejat ja käsitleb tõepoolest raskeid teemasid – lein, kaotus jm.

 

Raamatu autoriks on Yorick Goldewijk (sündinud 1979. aastal, Hollandis) ja ta pole mitte ainult kirjanik – ta on ka helilooja, kes kirjutab muusikat filmidele ja mängudele. Debüteeris ta lasteraamatuga „Billy Extra Plankgas“.

Goldewijki eripäraks on see, et ta vägagi oskuslikult ühendab oma lugudes huumori ja sügavuse (tunded), ta kirjutab eri vanustele (pildiraamatutest noorteromaanideni)  ja ta oskab panna „lihtsa loo sisse väga suure idee“.

 

„Filmid, mida kusagil ei näe“ on võitnud 2022. aastal Gouden Griffeli (Hollandi kõige tähtsam lastekirjanduse auhind, selle auhinna üleandmisel öeldi, et see raamat on erakordselt originaalne ja kirjutatud suure kujutlusvõimega), see on tõlgitud mitmesse keelde ja plaanis on ka filmiversioon.

 

Raamat jutustab 12-aastasest tüdrukust, kel nimeks Cato. Ta elu on üsna tühi ja valus: ema suri tema sünnitusel (nii on Cato näinud oma ema ainult fotodel), isa on küll olemas, aga pärast abikaasa surma on ta olnud emotsionaalselt täiesti eemal. On ju öeldud, et lein võib inimesi teineteisest eemaldada.

See raamat on lugu Cato teekonnast – oma ema „leidmisest“ ja ka isa mõistmisest.

 

Tegelasi on raamatus veel teisigi – naabrinaine Cornelia, kes käitub vahel nii, nagu oleks ta Cato ema. See ei meeldi Catole, kuid, milline 12. aastane ikka käskudest ja keeldudest hoolib; Flandria hiidküülik Beggar So (peategelase lemmikloom), kellega Cato jalutamas käib; proua Kanuu, uue kino (varem oli samas kohas kino LUX) omanik, kes oli jätnud oma visiitkaardi Cato isale

 

Ühel päeval leiab Cato kutse salapärasesse kinno, kus näidatakse filme, mida „kusagil mujal ei näe“. Ja need ei olegi tavalised filmid – need viivad vaataja minevikku, mälestustesse ja elu pöördepunktidesse. Kino on selles loos elu kui lugu, mälestused on kui stseenid ja inimene on nii vaataja kui ka osaleja.

 

Kinos algab Cato rändamine ajas, kohtumine oma ema ja minevikuga ning sisemine teekond leina ja armastuse mõistmiseni. Me ei saa oma elu tagasi kerida, aga me saame seda mõista.

 

Siinkohal peab mainima sedagi, et kui Cato esimest korda kinno läheb, siis tundub, et kino juhtaja/omanik proua Kanuu oleks kui tüdrukut oodanud ja ta teab sedagi, et Catol on palju küsimusi. Esimesel korral kinos peab Cato keetma kohvi, mis oleks must nagu tökat ja lisaks peab tüdruk ka koristama hakkama, et kino oleks esimeseks päevaks valmis.

 

Enne seda kui Cato hakkab ise filme vaatama, saab ta üht-teist teada, nagu ka lugeja – esimesed uue kino külastajad olid peamiselt vanad inimesed, kuid oli ka nooremaid. Kõigil oli karbiga mingi ese kaasas. Karbi sees olid kaisukaru, keeduspiraal, kirjamark, kepp, kaelakee, katkine jalgpall. Kinolinal nägi Cato randa, vannituba, söögikohta maantee ääres, telki inimtühjal lagendikul, veinipudeleid täis piknikulauda aias, kedagi kiigel, kedagi rohus ja kedagi, kes merest lehvitas.

 

Kinolinagi oli imelik. Cato puudutas seda ja see tundus kuidagi vedelana, nagu oleks ta sõrme piima sisse torganud. Ja kohe, kui sõrmeots kinolina puutus, käis tüdrukust otsekui lainetus läbi … sõrme tagasi tõmmates nägi Cato, kuidas kinolinale ringid tekkisid. Cato puutus kinolina ka järmistel päevadel ja pärast šokilainet raputas teda tunnete tulv. Mõned tunnetest olid talle tuttavad, teised aga võõrad ja segased.

 

Proua Kanuu selgitab Catole veel igasugu asju, mis kinoga seotud. Ta kinnitab, et aeg ei voola ja ühest hetkest peale ei ole aeg enam osadeks jagatav. Kinolina ja film näivad olevat vedelad, kuid kõik mida tüdruk näeb, liigub sujuvalt, takerdumata. Ja ometi on tegu lihtsalt paljude paigalseisvate fotodega, mis üksteise järel väga ruttu kinolinale ilmuvad. Siinkohal pean lisama, et on ju täna väga palju erinevaid AI-programme, mille abil ongi võimalik vanad fotod liikuma panna.

 

Cato saab aru, et ekraanilt ei näe ainult filme, ekraanilt näeb mälestusi.

 

Proua Kanuu jätkab ja kinnitab, et kõige selle välja mõtlemiseks oli tal ka abiline. Tema mees. Mees, kellel on nutti.

 

Iga kinokülastaja peab võtma kaasa mingi asja, mis on mälestusega seotud. Sõrmuse, kivi, raamatu, paberinutsaku, vahet ei ole. Tähtis on ainult see, et see asus seal, kust mälestus on pärit. See asi pannakse musta kasti sisse ja sealt ammutab projektor aja, mis on temasse kätketud. Igas asjas on tallel jäljed tema minevikust. Kõik koosneb pisitillukestest ehituskivikestest – aatomitest ja nende sees olevatest veel väiksematest osakestest. Nende osakeste seisundist on tuletatav see, kus nad kõik kunagi olid ja mis nende ümber täpselt toimus. Projektor tõlgib kõik pildikeelde ja projitseerib kinolinale.

 

Õige varsti saab ka Cato ajarännakule minna. Kinno tuleb kaheksateistaastane poiss, kes tuleb oma koera pärast. Cato lähebki poisile „teejuhiks“, kuid üsna ootamatu on see, et Cato näeb poisi „filmis“ (mälestuses) ka iseenda mälestust ja näeb ka oma ema!

 

Cato käib mitmel korral kaasas ka proua Kanuu „filmis“ (mälestuses), kuna proua Kanuu seda tüdrukult palus. Proua Kanuu mälestuses tutvub Cato ühe poisiga, keda ta hakkab kutsuma Paksuseks. Võib öelda, et Paksukeseks saab hea sõber, keda Cato järjest rohkem tundma õpib.

 

Catole meeldib kinos olla. Talle meeldib filmides kaasas olla, kuid kodus pole asjalood hästi. Isa on eemalolev, õnnetu. Naabrinaine Cornelia on tüütu … või kas ikka on? Cato otsustab kodust lahkuda ja asub elama kinosse! Kas see on õige otsus? Kas see toob kaasa muutusi? Kui loed, siis saad teada.

 

Pöördepunktiks selles loos on see, kui proua Kanuu selgitab Catole, kes on see Paksuke. Kindlasti ka see, kui Cato ühes filmis/mälestuses kohtubki oma emaga! Ja jääb veel üks küsimus – kes on ikkagi proua Kanuu?

 

Võib öelda, et see lugu ei ole lihtsalt fantaasialugu, sest selle loo põhiteemadeks on: lein ja kaotus, lapse ja vanema suhe, mälu ja identiteet, julgus oma eluga edasi minna. Ja samas, ühendab raamat endas fantaasia, psühholoogilise sügavuse ja seiklusliku loo.

 

Stiililt on see raamat maagiline realism (ajas rändamine emotsioonide kaudu või seiklus läbi leina või rännak mälestustes), raamat on vägagi visuaalne ja filmiliku ülesehitusega (pole siis ime, et raamatust plaanitakse ka film teha) ning pinget hoitakse lõpuni välja – kõik pusletükid saavad paika alles raamatu lõpus. Ja kui loo alguses lugeja ei saagi kõigest aru, siis kild, kild haaval saame pusle kokku ja lõpuks ongi meie ees tervik. Täpselt samas olukorras koos lugejaga on ka peategelane Cato.

 

Kuigi peategelane ei saa oma ema tagasi, saab ta mõistmise ja rahu, äkki ka realistliku lootuse. Cato peab leppima sellega, et minevikku ei saa päriselt muuta ja mõnda asja ei saagi „parandada“, kuid siiski muutub peategelase elu, sest ta mõistab nii oma ema kui ka isa.

 

Isa-tütre suhe saab lõpuks võimaluse minna paremaks.

 

Mõnede laste- ja noorteraamatute lõpud tunduvad muinasjutuliselt õnnelikud, selle raamatu lõpp on päriselt …

 

Raamatu on illustreerinud Yvonne Lacet, kellega on raamatu autor teinud koostööd mitmel korral. Öeldakse, et Yvonne Lacet on kunstnik (ka fotograaf), kes teeb illustratsioone nagu väikseid teatrilavasid paberist ja loodusest. Selles raamatus on kunstniku pildid väikesed, salapärased ja veidi unenäolise atmosfääriga.

Jüri Annist

„Hostad. Kodukiri&aed

praktiline aiavihik nr 78“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Hostad on armastatud lehtdekoratiivsed püsikud, sest neid on lihtne kasvatada, nad on väga pikaealised ja neil on tohutu valik sorte. Suurte kogemustega aiapidaja Jüri Annist annab vihikus nõu, kuidas kasutada hostasid aiakujunduses, mis on oluline kasvatamisel ja tutvustab ka sorte: n-ö tavalisi, eriti suuri, miniatuurseid, lõhnavaid ja erilisi.

 

Kevade saabudes on mul olnud juba üsna mitu head aastat selline tava, et pean lugema ka aiaraamatuid. Seekord valisin välja kaks praktilist aiavihikut, mis on tavapärasest raamatust väiksemad ja õhemad, kuid ka aiavihikutest saab teada palju olulist ja õppida häid nippe.

 

Hostade aiavihiku esimeses peatükis ütleb autor, Jüri Annist, et hostad on vastupidavad leheiludused ja lisab, et hostad on ka väga pikaealised. Ta kinnitab, et on kirjeldatud juhtumeid, kus taimed on püsinud samal kohal kogu nende kasvataja eluaja ning jäänud sinna edaspidigi.

Hostasid pole vaja iga mõne aasta tagant üles võtta, jagada ja tagasi istutada. Raske on nimetada teist püsikut, kelle sordivalik on sama hoomamatu kui hostal.

Saame lugeda ka sellest, kuidas hostad endale nime said. See lugu viib meid aastasse 1812, kui selle taimeperekonnale anti nimi Austria botaaniku Nicholas Thomas Hosti (1761-1834) auks, seejärel oli nimi veidi aega teine, et see aastast 1905 jällegi hosta olla.

 

Järgmises peatükis on juttu hostadest aiakujunduses. Juttu on lausistutusest, hostadest foonina ja ritta sätituna ning hostadest grupis ja solistina. Ja veel, selles peatükis peatub autor niiskusel ja kuivusel, valgusel ja varjul, ebasõbralikel puudel, erinevatel kõrgustel. Saame lugeda, et hostad on kevadel aeglased, õied võivad rikkuda vaate lehtedele ja vaba ruum toob leheilu esile.

 

Kolmas peatükk on hostade kasvatamisest. Muld ja niiskus – veenappus vähendab mõõtmeid, hostadele meeldib nõrgalt happeline muld. Edasi on juttu valgusoludest, tööde aastaringist ja sellest, et valest kasvupaigast peaks hosta kohe ümber istutama.

 

Neljas peatükk on hostadest potis. Millised anumad sobivad, missugune peab olema muld, kuidas kasta, kuidas ümber istutada ja talvitumine.

 

Viiendas peatükis on juttu tigudest ja nälkjatest. Järjepidev korjamine, millega hukata, lõksud ja söödaplatsid, ferramoli graanulid jpm.

 

Seejärel saame tuttavaks hostade levinumate liikide ja sortidega. Tänu laiuvate lehtedega lopsakatele hostadele on aias suvi läbi eri tooni rohelisi, siniseid, kollaseid ja kirjusid värvilaike. Just toonide kaupa autor lugejale hostasid tutvustabki.

 

Eripeatükid on ka suurte ja miniatuursete hostade kohta, kuid ka see pole veel kõik, sest lood on ka lõhnavatest hostadest ja erilistest hostadest, kuid ka hostadest, kes ei taha edeneda.

 

Selline vahva taimeraamat on see hostaraamat. Mulle meeldib aiavihikute juures ka see, et alati on neid palju fotosid, mis loetule lisaväärtust annavad.

 

 

Kaja Kurg

„Köögiviljaaed. Kodukiri&aed

praktiline aiavihik nr 79“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Vihikus on kõige olulisemad näpunäited üheaastaste köögiviljade ja ka mõne maitsetaime kasvatamise kohta: millal külvata, kuidas hooldada, millal saak koristada. Kiirel aiahooajal on ju sageli ruttu vaja vastuseid kõige lihtsamatele küsimustele, sest kõik ei püsi täpselt meeles. Vastus käes, saab tööga edasi minna ega pea hakkama seda internetist otsima.

 

Selle praktilise aiavihiku alguses tõdeb raamatu autor, Kaja Kurg, et potipõllundus ehk iseendale toidu kasvatamine on mõnus tegevus, tänu millele saab kevadest sügiseni tarbida otse peenralt või kasvuhoonest toodud värsket ja puhast kraami ning üht-teist ka talveks purki pista. Maitsvat saaki kasvatava potiaia saab rajada ka suurele päikeselisele terrassile või rõdule.

 

Ja veel, paljud hobiaednikud naudivadki lisaks iluaias tegutsemisele ka tarbeaias askeldamist.

Kaja Kurg kinnitab, et sellest aiavihikust leiabki kõige olulisemad näpunäited üheaastaste köögiviljade ja ka mõne maitsetaime kasvatamise kohta: millal külvata, kuidas hooldada, millal saak koristada.

 

Seejärel on juttu mulla happesusest, mulla lõimisest ja külvikorrast ehk viljavaheldusest.

 

Jõuame köögiviljade juurde, kusjuures iga köögivilja juures räägitakse ettekasvatusest ja istutamisest, kasvunõuetest, hooldamisest ja saagiajast.

 

Harilik aeduba ehk türgi uba – põhiliselt kasvatatakse madalaid puhmikulisi sorte ehk põõsasube ja väänduva varrega kõrgeid lattube.

Söögiarbuus – mida kuumem ja kuivem on ilm arbuusi valmimise ajal, seda magusam see on.

Harilik baklažaan ehk harilik põmmu – kena lehestiku ja värvikate viljadega puhmikut on tore kasvatada ka rõdul või terrassil potis, kus ta on ühtlasi ilutaime eest.

Vürtsbasiilik – võrratult lõhnav vürtsbasiilik on parim kaaslane tomatile. Suvel kulub basiilikut palju, sest parim aroom ja maitse on tal värskelt.

 

Järgmistena on selle raamatu valikus: aedhernes, kaalikas, kapsas, kartul ja harilik kurk – lühiviljalisi kurke kasvatatakse nii avamaal, lavas kui kasvuhoones, poolpikki ja pikki kurke kasvuhoones.

Kõrvits – hariliku kõrvitsa pikalt säilivaid sorte kutsutakse talikõrvitsateks, lühema kasvuajaga teisendeid suvikõrvitsateks. Veel tasub kasvatada muskus-, õli-, spageti-, Hokkaido ja suureviljalist kõrvitsat.

 

Edasi on juttu küüslaugust, lehtpeedist ehk mangoldist, melonist, naerist, harilikust paprikast ehk punapiprast, pastinaagist ehk aed-moorputkest, punapeedist ehk aedpeedist.

 

Aedpetersell – kasvatada võib kaht isendit: leht- ja juurpeterselli. Viimaselt saab nii maistva juurvilja kui ka maitserohelist.

 

Aedporgand – kui varakult külvata, saab peenikesi magusaid porgandeid krõmpsutada juba juuli lõpus.

 

Porrulauk ehk porru – porru maitseb nagu sibil, aga on tunduvalt mahedam. Õhukestest lehetuppedest moodustunud heleroheline ebavars on õrn ja mahlakas, süüa võib ka noori lehti.

 

Põlduba – põlduba on tunduvalt külmakindlam kui aeduba, kuid hernest soojanõudlikum.

 

Redis – sordist olenevalt saab rediseid sööma hakata juba 20-45 päeva pärast külvamist.

 

Redisele järgnevad rukola ehk põld-võõrkapsas, aedsalat, aedseller, harilik sibul ehk söögisibul, aedspinat, aedtill ja harilik tomat.

 

Just hariliku tomatiga see vahva ja sisukas köögiviljaraamat lõpebki.

 

Seega, head lugemist ja vahvat toimetamist nii hostade kui ka köögiviljadega.

 

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 13. Krokodillikoletis“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Rasmus ärkab üles ja taipab, et käes on suur ebaõnnepäev! Juba teekond voodist välja lõpeb suure pauguga.

Ja see on alles algus.

Tähendab … Tom on kuulnud, et rabametsas kasvab neljaleheline ristikhein. See päästaks päeva! Tobe lugu on aga, et see kasvab täpselt seal, kus on märgatud pirakat krokodillikoletist.

 

See on hiiglama vahva, et eesti keeles on ilmunud uus Saurusepere-raamat. Järjekorras juba 13! Kusjuures olen kuulnud, et Sauruspere-raamatuid ilmub sel aastal veel. Lars Maehle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud raamatud on populaarsed ka meie laste seas. Tean seda kinnitada, sest olen näinud koolis, kuidas lapsed neid lugusid meelsasti loevad.

 

Nii nagu ikka, tuletatakse ka selle raamatu alguses meelde, kes on kes. Perekond Türannosuruse liikmed on Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex.

 

Sauruselapsed on lisaks Rasmus Rexile ka Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

 

Seekordne lugu algab hommikul. Tom on tulnud Rasmust äratama. Aga ikkagi, miks nii vara? Rasmuse arvates on tavapärane reede, kuid Tom teadis, et see ei olnud tavapärane reede! On reede ja kolmeteistkümnes kuupäev. Veidi enne seda, kui Tom jõuab kuupäeva meenutada, on Rasmus voodist tõusnud, libisenud bannanikoorel ja oma nina vastu kummutit ära löönud!

 

Tom lisab nüüd, et see on üks suur ebaõnnepäev ja Tom teab sedagi, et Rasmusel ei vedanud ebaõnnepäeval mitte kunagi, kuigi Tom teadis üht salakohta rabametsas, kus kasvas neljaleheline ristikhein! Tom kinnitas, et selline ristihein toob õnne. Rasmus on kindel, tema ei taha ebaõnnepäeval toast isegi välja minna, kuid Tom läks ja hetk hiljem on ta jällegi vanaema Rexi suus (seda on juhtunud raamatusarja varasemates lugudeski)! Õnneks Rasmus märkas seda … ja vanaema sülitas Tomi suust välja.

 

Ebaõnne on seekordse loo alguses veel – Rasmus kukub keldrisse, vanaema kukub piraajasid täis basseini, papa Rex kukub redelilt suurde roosa värvi ämbrisse. Nüüd on kindel, et Tom ja Rasmus peavad minema rabametsa neljalehelist ristikut otsima, kuigi papa Rex ei luba neil seda teha, sest keegi oli sel päeval näinud seal jões krokodillikoletist luuramas!

 

Ja samas on papa Rex kindel, et ka temal oleks sellist ristikut vaja. Nii otsustab papa poistele kaasa anda oma kanuu, et nad saaksid sellega sõita mööda jõge – rabametsani välja. Papa annab Rasmusele ja Tomile kaasa ka natuke teipi, mille abil saab parandada absoluutselt kõike!

 

Nüüd alustasid Rasmus ja Tom sõitu kanuuga mööda jõge. Sõit oli tore, aga natuke jube ka. Äkki kuulsid nad raksatust! Krokodillikoletis!? See on hoopis Alma Ankülosaurus, kes samuti nelja lehega ristikheina otsis. Ramsus ja Tom otsustasid Alma kaasa võtta, kuid Alma astus kanuusse nii õnnetult, et kanuu põhja tekkis auk. Õnneks on olemas teip! Selle abil saadi kanuu uuesti korda.

 

Õnnetusi on teekonnal veel – murdub aer, kanuu kukub kosest alla – õnneks lõpeb teekond õnnelikult. Rasmus ja Tom jõuavad kaldale ja märkavad eemal Taevamäe lagendikku. Kas ristik kasvab sellel lagendikul? Seda me veel ei tea, kuid Rasmus ja Tom kohtuvad lagendikul hoopis … Kellega nad kohtuvad? Ma ei seda Sulle siinkohal ümber jutustada, sest lugemine peab olema põnev ja kaasahaarav!

 

Igal juhul selgub, et krokodillikoletis polegi teab mis koletis, aga hoopis …

 

Kuidas Rasmus ja Tom koju tagasi jõuavad? Sellestki on juttu. Teekond tagasi on päris äge.

 

Kas raamatu lõpus peetakse ka pidu? Nii nagu selle sarja raamatutes ikka tehakse. No pidu saab ka sel korral. Kolmeteistkümnenda ja reede pidu!

 

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka krokodillidest, kes on suurimad praegu Maal elavad roomajad.

 

Ja seda ka, et raamatusarja 14. raamat kannab pealkirja „Vulkaan“. Selle kohta saame lugeda, et Rasmus ja Tom mängivad Rexi koopas, kui kuulevad järsku kohutavat kõminat. Põhja pool mägedes on vulkaan purskama hakanud. Kuid just seal elab vanaisa Troodon …

Laura Ellen Anderson

„Amelia Kihv ja ükssarvikuisandad“

(Eesti Raamat)

 

Vampiiritüdruk Amelia ja tema sõbrad valmistuvad salajaseks päästeoperatsiooniks: vaja on leida ja Pimeduse kuningriiki tagasi tuua kuninganna Helgehing, kes aastate eest salapäraselt kadus.

 

Sõbrad jõuavad Säralinna. Kui palju valgust, sädelust, rõõmu, laulu ja tantsu! Lihtsalt hirmus! Peagi selgub, et kaduma on jäänud mitmeid Säralinna elanikke. Linna valitsevad ükssarvikuisandad, kes süüdistavad kõiges pimeduse olendeid ja lubavad linnaelanikke nende eest kaitsta.

 

Amelia ja tema sõbrad peavad välja uurima, mis õigupoolest toimub. Seejuures peavad nad väga ettevaatlikud olema, et end mitte paljastada! Kuid ega see nii lihtne olegi. Kes kipub tüli norima, kes magama jääma, kes sööb liiga palju suhkrut, kes muudkui sumiseb …

 

Loe ka eelmist raamatut „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ (2025). See võrratu ja heldelt illustreeritud sari sobib keskmisele koolieale.

 

Selle ägeda raamatusarja esimene (eelmine) raamat „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ oli hiiglama vahva lugemine, mis meeldis ka lastele, sest tutvustasin raamatut koolis ja paljud lapsed võtsid selle hea meelega kaasa koduseks lugemiseks. Pärast lugemist kinnitasid lapsed – jah, oli väga vahva lugemine.

 

Uue raamatu alguses on Säralinna kaart/Valguse kuningriik (just sinna meie loo peategelased lähevad), millel on näha igasugu ägedaid kohti – Haldjamets, Kirgas org, Heade soovide soovikaev, Humaniit, Säravad kaid, Lusti jõgi, Päkapikkude kant, Imetabased mäed, Meeldiv tiik, vikerkaarerong.

Seejärel peategelased – Nokturnia ja Säralinna elanikud: Amelia Kihv (väike vampiiritüdruk) ja tema lemmikloom/lemmik kõrvits Pontsu, Amelia head sõbrad Floora Uurik (üks suurt kasvu ja haruldast tõugu jeti), Toom Toonela (ehk Surm ise), prints Tangiin ja Tangiini isa kuningas Vladimir (vampiir) ja haldjas Helgehing (Tangiini ema, just teda minnakse Säralinna otsima), Säde (härjapõlvlane) ja Fabio (ükssarvik).

 

Loo alguses saame lugeda, et oli halloween ja Pimeduse kuningriigis oli päike tõusnud, mis tähendas, et kõik Nokturnia ja selle hirmsate eeslinnade olendid hakkasid voodisse minema – välja arvatud Amelia Kihv ja tema sõbrad. Nemad olid asumas väga tähtsale teekonnale Valguse kuningriiki.

 

Autor tuletab meelde prints Tangiini lugu. Poisil oli küll olemas ema – Helgehinge-nimeline haldjas. Traagilisel kombel oli Helgehing salapäraselt kaduma jäänud, kui Tangiin oli alles beebi. Prints Tangiini isa, kuningas Vladimir, oli abikaasa kadumise pärast niivõrd kurvastanud, et oli oma kuningriigi ja poja unarusse jätnud ning aastaid tulutult naist otsinud. Seega oli prints Tangiin pooleldi vampiir ja pooleldi haldjas …

 

Nüüd olid Amelia ja tema sõbrad pakkunud Helgehinge otsimisel abi, mistõttu oli kuningas Vladimir palju rõõmsam, sest nüüd oli tal abi ja ka lootust.

 

Valmistuti minekuks Säralinna. Amelia ema oli valmistanud neile nutikad maskeeringud. Pontsu nägi välja nagu suur karikakar, Amelia oli haldjas, Floora oli ükssarvik, Toom oli ingelkiisu, kuningas Vladimir oli lepatriinu ja prints Tangiin härjapõlvlane.

 

Neil oli ka Valguse kuningriigi kaart ja leitud pärgamenditükil kirjake: „Säralinn, linn, kus päike iialgi ei loobu ja su unistused alati täide lähevad …“

 

Meie põnev ja seikluslik teekond võib alata. Lähme otsima prints Tangiini ema.

 

Otse loomulikult ei taha ma Sulle neid põnevaid sündmusi üksipulgi ümber jutustada, sest mis lugemine see siis selline on. Aga veidi ikka.

Alguses jõuavad peategelased Pimedus ja Valguse kuningriigi piirile, siin on ilus ja müstiline Hurmaniit. Nad jõuavad Heade Soovide soovikaevu juurde, kus neil on võimalus soovida kolm soovi (nii nagu muinasjutulistes lugudes ikka). Floora on soovidega üsna kärsitu, mistõttu kaks esimest soovi läheb täiesti aia taha ja kolmas soov toob kaasa selle, et kuningas Vladimir muutub mesilaseks ja kaob! Lisaks sellele jäävad meie peategelased ilma ka Valguse kuningriigi kaardist! Algus on igati pinev ja põnev.

 

Kuhu edasi minna? Õnneks kohtuvad Amelia ja tema sõbrad ühe sõbraliku härjapõlvlasega, kel nimeks Säde. Just tema on see, kes võib aidata teistel Säralinna jõuda, sest temagi on Säralinna poole teel.  Loeme, et ka Säde vend, Läik olla röövitud. Säde on kindel, et süüdi on kurjad pimeduse olendid, kuid kas ikka on? Säde teadis ka Heleghinge, ja eks neid röövituid on teisigi. Sellest saame teada, kui raamatut edasi loeme.

 

Säralinna jõudmiseks on vaja kasutada vikerkaarerongi, kuid lähima vikerkaarepeatuseni on paras matk, mistõttu asuvad Amelia ja tema sõbrad ning härjapõlvlane Säde teele.

 

Teekond peatuseni on pikk ja seiklusi täis. Siin on igasugu põnevaid tegelasi, nagu näiteks karvapuugid, kuuldakse kummalist, ilusat ja kurba laulu, leitakse kalliskividega kaetud pulk, mille ühes otssas olid suled. Kõik need asjad on seotud sellega, millest edaspidi lugeda saame.

 

Hommik käes. Vikerkaar peaks kohe-kohe ilmuma, nüüd on vaja kiirustada. Vikerkaarerongile jõudmine võtab aega, juhtub igasugu sekeldusi, kuid lõpuks ollakse siiski rongil ja sõidetakse Säralinna.

 

Rongis saame tuttavaks veel ühe olulise tegelasega – ükssarvik Fabioga, kelle hakkab liba-ükssarvik Floora meeldima. Nagu Sa mäletad, siis Floora on ju ikkagi jeti, kuid tema kostüüm/maskeering on väga hea.

 

Jõuame Säralinna. Amelia ja sõbrad saavad teada, et enamik valguse olendeid kolib sinna ja käivad jutud, et vikerkaarerong pannakse lõplikult kinni. Aga kuidas siis linna või linnast välja pääseb, kui linn kinni pannakse? Härjapõlvlane Säde kinnitab, et ei pääsegi, kuid kõik valguse olendid on Säralinnas kenasti kaitstud. Säralinnast polegi vaja lahkuda.

 

Üht tegelast tutvustatakse meile veel – Alfa Ükssarvik (ta on ka Fabio isa) ja Säralinna juht ja kaitsja, kes teab, mis kõikidele valguse olenditele parim on. Siinkohal taaskord küsimus – kas ikka teab või …

 

Nüüd peavad Amelia ja tema sõbrad kiirustama. Enne kui linn suletakse, on vaja üles leida haldjas Helgehing, kuningas Vladimir, kes oli muutunud mesilaseks ja lõpuks on vaja ju ka Nokturniasse jõuda …

 

Otsingud algavad. Selgub, et kadunud on mitmeid teisigi valguse olendeid ja kõik vihjab sellele, et süüdi on pimeduse olendid, kuid õige varsti on selge, et vägagi kahtlast mängu mängivad hoopis ükssarvikud, kui päris täpsed olla, ükssarvikuisandad (selle vihjab ju ka selle raamatu pealkiri).

 

Ja veel. Amelia ja tema sõbrad otsivad haldjas Helgehinge, kuid ka teisi valguse olendeid. Käime ära ka ükssarvikute banketil, kus esitab hämmastava laulu Floora!

 

Asjad lähevad veelgi põnevamaks, kui vangi satuvad Amelia ja tema sõbrad, seal on vangis ka kadunud valguse olendid. Ka prints Tangiini ema! Ja kui tundub, et äkki meie vangid pääsevad, siis läheb olukord veelgi keerulisemaks, sest Alfa Ükssarvikul on veel jubedam plaan, mis seotud mäluloputajaga!!!

 

Kuidas seekordne kaasahaarav, põnev ja ka humoorikas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda? Kas Valguse ja Pimeduse kuningriigid ühinevad? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Ah jaa, mängu tuleb veel üks tegelane, kellele pannakse nimeks Punnu! Kes see Punnu? Loed raamatu lõpuni, saadki teada.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel on kirjas – lõpp, kuid ka küsimus – või kas ikka on … Ja tegelikult, arvata võib, et Amelia Kihva ja tema sõprade seiklused jätkuvad, sest inglise keeles on ilmunud mitu-mitu raamatut sellest sarjast.

Heiko Bellmann

„Liblikad. Välimääraja“

(Varrak)

 

AVASTA LIBLIKATE MAAILMA

 

Liblikad on tõenäoliselt kõige ilusamad putukad. Ja mitte ainult liblikad, vaid ka nende nukud ja röövikud on imelised: vahel hästi varjatud, vahel silmatorkavalt kirevad.

See kompaktne välimääraja mahub igasse seljakotti ja aitab teil avastada kodumaiste liblikate mitmekesisust.

Tuvastage 295 liblikat kiiresti ja täpselt rohkem kui 420 foto ja 100 detailse joonise abil.

 

Olulised määramistunnused on selgelt esile tõstetud. Nooled fotodel näitavad, mida on oluline jälgida.

 

Lisaks: kasulik teave liikide kohta. Lühiülevaade kõige sagedamini esinevatest röövikutest.

 

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi ilmus eesti keeles sama autori (Heiko Bellmanni) kirjutatud raamat „Putukad. Välimääraja“. See oli igati põnev lugemine ja selle abil saime tuttavaks putukate kireva maailmaga.

 

Nüüd on järjekord liblikate käes. Ka see raamat on sellises mõnusas, väikses formaadis, et raamat taskusse või kotti panna ja seejärel liblikaid uurima minna. Abiks on seegi, et raamatukaaned on tugevad ja vastupidavad.

 

Raamatu esisisekaanel saame näha liblika ja rööviku kehaehitust, lisaks ülevaade raamatus kasutatavatest märgitest ja lühenditest. Siin on ka kõige sagedamini esinevad röövikud: hele-villkäpp, harilik päevakoer, silmik-verikireslane, kase-siilaktiib, päevapaabusilm, suur-kiirgliblikas, suur kapsaliblikas, pääsusaba ja punalaik-apollo.

Sisukorrast loen, et raamatus on ülevaade meie liblikatest, kuidas liblikad talvituvad, röövikute peite- ja hoiatusrüüd, olulised mõisted. Siin on ka loodusvaatlused – liblikate avastamine ja vaatlemine ning oma isiklik liblikakogu.

Liblikad on jaotatud seitsmesse osasse: pisiliblikad, vaksiklased, öölased, surulased, teised ööliblikad, kireslased ja päevaliblikad.

 

Ülevaates meie liblikatest tõdeb raamatu autor, et liblikad jagatakse laias laastus suur- ja pisiliblikateks, kuid nüüdseks on teada, et paljud siiani suurliblikate hulka liigitatud perekonnad, nagu näiteks mailased ja klaastiiblased, kuuluvad tegelikult kõige primitiivsemate liblikate hulka. Mis tähendab, et mõned suured kodumaised liblikad on tegelikult pisiliblikad!

Seejärel saame lugeda olulisemate liblikate rühmade tunnuste kohta. Päevaliblikad on küll kõige tuntumad liblikad, kuid oma ligikaudu 170 kodumaise liigiga ei kujuta nad endast kaugeltki mitte kõige suuremat rühma. Neid on lihtne ära tunda otstest paksenenud tundlate ja muidugi päevase eluviisi põhjal.

Päevaliblikate röövikud on väga erineva kujuga ning vaid harva kaetud tiheda karvastikuga. Nukkude puhul on võimalik eristada ruippnukke ja köidisnukke.

 

Ligikaudu 2000 kodumaise suurliblika hulka loetakse lisaks päevaliblikatele ka vaksiklased, öölased, surulased, tutlased, kedriklased, sirptiiblased, ebaöölased, paabusilmsed, kirilased ja kireslased.

 

Kodumaised libiklalised pole aga kaugeltki mitte kõik suurliblikad. Neil lisaks eksisteerib pea sama suur hulk pisiliblikate liike. Need on primitiivsed, valdavalt väga väikesed ja enamasti öise eluviisiga liblikad, keda meil tavaliselt nimetatakse koideks.

 

Seejärel loeme, kuidas suudavad liblikad talve üle elada? Võimalusi on mitmeid – talvitumine munana, röövikuna, nukuna või liblikana. Järgmises peatükis on juttu röövikute varje- ja hoiatusrüüdest. Autor tõdeb, et hea kamuflaaž on pool võitu, et hoiatus on parim kaitse.

 

Olulised mõisted! Tundlad, silmlaik, liik, kannaosa, lõhnasoomused, perekond, köidisnukk, holometaboolsed putukad, valmik, kookon, metamorfoos, mimees, mimikri, parasiit, nukk, ristvööt, pikivööt, rippnukk, täismoone, hoiatusvärvus, nurklaik.

 

Loodusvaatlused! Liblikate leidmine ja vaatlemine. Autor tõdeb, et oluline on märgata mitmekesisust. Kust inimene leiab liblika? Aias, metsaserval, metsas, kuivadel rohumaadel, märgadel niitudel.

 

Juttu on ka omast liblikaaiast, sellest, kas liblikas on levinud või haruldane, mis on liblika-aasta?

 

Ja veel. Loeme ka liblikakogudest, pildistamisest ja digitaalsest arhiivist.

 

Nüüd jõuame liblikate juurde. Esimene osa on pisiliblikatest, mähkurlased ja sulgtiiblased. Ma ei hakka Sulle oma kokkuvõttes liblikatest ümber jutustama, kuid iga liblika kohta on foto, kirjeldus, siruulatus, levik ja palju huvitavaid fakte.

Pisiliblikate osas on juttu leediklastest, keerukoidest, koilastest, märslastest, võrgendkoilastest, eistekedriklastest, mailastest, klaastiiblastest, akentiiblastest, vaksiklastest.

 

Raamatu järgmine osa on öölastest, seejärel surulased (tontsuru, sirelisuru – see on igati vahva, et nüüd saavad mõned nähtud liblikad endale ka nime 😊).


Teised ööliblikad – tutlased, võrgenditutlased, kakandkedriklased, sirptiiblased, udeselglased, kedriklased, lainelased, paabusilmlased, kirilased. Vaatad nende fotosid, loed kirjeldusi ja järjest rohkem mõtled, kui hämmastav loodus ikkagi on.


Seejärel karuslased ja kirelased.


Ja päevaliblikad – need kõige uhkemad ja silmatorkavamad, kuna nad toimetavad ju päevasel ajal. Päevaliblikatest on siin punnpealsed, sinilibliklased, koerlibliklased, silmiklased, täpikud (nt admiral, päevapaabusilm, koerliblikas, leinaliblikas), kiirgliblikad, võrkliblikad (suur-mosaiikliblikas), põualibliklased (suur kapsaliblikas, väike kapsaliblikas), ratsulibliklased (pääsusaba).


Oh neid imelisi värve ja imelisi mustreid. Hämmastav!

 

Raamatu lõpus on ka register, ja kahel leheküljel ülevaade kõige sagedamini esinevatest raamatutest.

 

Kui selle raamatu läbi loed, siis oled liblikate osas palju nutikam ja targem ning oskad looduses liblikaid ka paremini märgata. Ja tegelikult – liblikad on imelised.

 

Ali Standish

“Uskumatud lood Baskerville Hallis 3.

Valede org”

(Varrak)

 

Arthur peaks õnnelik olema. Professor Sherlock Holmes võttis ta väljavalitute Siseringi ja ta side sõpradega on tugevam kui iial varem. Aga vana vaenlase Dinah Grey ähvarduskiri ja ohtlik võim Arthuri väikese õe Mary üle teevad poisi vägagi murelikuks.

 

Kui antakse teada traditsioonilisest esimese aasta õpilaste väljasõidust Järvedemaale, saabub ka teine kiri, milles pakutakse välja vahetuskaup Mary vabastamiseks: Arthur peab end Dinah’ spioonina sokutama Holmesi eelseisvasse juurdlusse.

 

Reisi ajal Holmesi läheduses püsides tutvub Arthur George Rankiniga, kes on viimane iidse artefakti kaitsjate pikas reas. Messingpea on võimas ese, mille valdaja võib küsida kõike ja saada tõesed vastused. Aga Holmesi jälgivaid varandusekütte on teisigi.

 

Arthur peab oma õe päästmiseks tõe ja vale vahel mööda peenikest nööri käima, aga see võib temalt nõuda kõrgemat hinda, kui ta oodatagi oskab.

 

Ali Standish on auhindu võitnud autor, kes kirjutab noortele ja südamelt noortele. Hulk aastaid Inglismaal elades omandas ta Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi lastekirjanduses. Praegu elab ta Põhja-Carolinas. Tema raamatuid on nomineeritud Carnegie auhinnale, mitmed teosed on Junior Library Guildi soovituste nimekirjas ja on saanud ülikiitvaid arvustusi Publishers Weeklys, Kirkus Reviewsis, ALA Booklistis ja School Library Journalis. Neid on esile toonud Indie Next ja neid on esitatud Goodreadsi aasta raamatu auhinnale.

 

Tema sari „Uskumatud lood Baskerville Hallis” on saanud suure menu osaliseks: sarja on tõlgitud rohkem kui 25 keelde.

 

Põnev seiklus- ja müsteeriumilugu sobib lugemiseks 8-12. aastastele lastele. See on raamatusarja viimane, kolmas osa ja igati lahedalt seotud Sherlock Holmes´i maailmaga, aga ikkagi eelkõige peategelase vaatenurgast.


See on raamat, mis oskuslikult segab kokku detektiiviloo, fantaasiaelemendid ja ajaloolised viited Holmes´i lugudele. See on raamat, mis sobib suurepäraselt nendele lugejatele, kellele meeldivad nutikad mõistatused, sõpruse ja lojaalsuse teemad.


Kuna raamat on põnev ja pingeline, väga kaasahaarav, siis püüan jätta selle lugemise Sulle endale ja ei hakka ümber jutustama seda, millised sündmused raamatus aset leiavad. Kinnitan vaid seda, et kõik on igati põnev, kaasahaarav, seikluslik, müstiline jne. Ja kui Sa oled lugenud selle raamatusarja/triloogia kahte esimest raamatut, siis olen täiesti kindel, et ka see osa Sulle meeldib.

 

Peategelane Arthur (nooruke versioon kirjanik Arthur Conan Doyle’ist, kes Sherlock Holmes´i põnevad detektiivilood kirjutas) satub väga keerulisse olukorda, tõelise pinge ja surve alla: ta on lõpuks jõudnud prestiižsesse ringi - väljavalitute Siseringi. Kuid raamatu kurjam, Dinah Grey ähvardab Arthuri õde! Lugu muutub tumedaks ja ohtlikuks.

Arthur peab tegema raske valiku, kas reeta oma sõbrad ja Sherlock Holmes või kaotada midagi väga kallist – õde.

 

Lugu viib tegevuse/sündmustiku Baskerville Hallist välja Järvedemaale, kus toimub ohtlik uurimine ja mäng tõe ning vale vahel. See on kindlasti üks põhjus, mis teeb selle raamatu eriliseks ja põnevaks – moraalne dilemma – tõde või reetmine.

Mängus on ka tõeliselt võimas ese – Messingpea, mis suudab anda vastuseid, kuid ikkagi peab Arthur pidevalt valima tõe ja vale vahel, ja kindlasti mitte ei saa ta enam mitte kedagi täielikult usaldada. Ja ikkagi, kas päästa lähedane inimene või jääda ausaks oma sõpradele?

 

Loo lõpus peab Arthur tegema raskeid otsuseid, mis muudab süžee emotsionaalseks ja keeruliseks, kuid raamatusarja suured konfliktid saavad siiski oma lahenduse.

Raamatu viimases peatükis, lausa lõpulehekülgedel, tõdeb Holmes, et ta on ju detektiiv, ja osa tema tööst on teada, mis toimub teiste inimeste südames. Holmes ütleb Arthurile, et ei saa minna ajas tagasi ega parandada oma vigu: „Ainus, mida me saame teha, on neist õppida. Ja ma kahtlustan, et selles osas saab sinust minust osavama mees.“

 

Ja Arthur? Loomulikult ei saa ta maailmale kõike jutustada, mis temaga Baskerville Hallis juhtus. Oli saladusi, mille hoidmist Arthur oli sõpradele tõotanud, ja asju, mida Arthur polnud valmis avalikkuse ette tooma.

 

Raamatu viimane rida kõlab nii: „Ta (Arthur) surus pliiatsi paberile ning hakkas kirjutama.“

 

Meenutan siinkohal ka raamatusarja varasemaid raamatuid.

 

„Uskumatud lood Baskerville Hallis“. Peategelane Arthur saabub salapärasesse kooli, kus tema ja ka lugeja kohtuvad noore Sherlock Holmesiga.

Juttu on igasugu salajastest seltsidest, erivõimetega õpilastest ja üritatakse lahendada esimest suurt mõistatust.  

Raamatusarja teine osa on „Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk“. Raamatu süžee süveneb, sõprussuhted muutuvad olulisemaks , saladused lähevad ohtlikumaks ja saame lugeda suurtest vandenõudest.

 

Tagasi kolmanda raamatu juurde. Nii nagu Arthur, saab ka lugeja aru, et tõde ja ausus on tähtsad, sõprus on väga väärtuslik ja mõnikord tuleb teha raskeid otsuseid … selline see elu on.

Kolmanda raamatu lõpus on veel üks peatükk – „Arthur Conan Doyle ja ta reisid“. Just kolmandas raamatus reisivad Arthur Doyle ja ta sõbrad Järvedemaale. Päris elus viisid seiklused ja uurimistööd sir Arthir Conan Doyle´i palju kaugemale!

Selles peatükis loeme, kuidas nooruke meditsiinikooli tudeng Conan Doyle asus tööle Gröönimaa rannikule suunduval vaalapüügilaeval „Hope“. Ta seilas Põhja-Jäämerel seitse kuud!

Seejärel seilas ta aurulaeval „Mayumba“ Lääne-Aafrikasse, kusjuures osales ju Conan Doyle hiljem ka Lõuna-Aafrikas Buuri sõjas arstina ja käis Aafrikas ka 1928. aastal.

Lisaks Aafrika-reisidele võttis Conan Doyle ette ka retki kaugele itta, käies ära Indias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ta reisis palju ka Euroopas ja külastas korduvalt Šveitsi.

Kolmel korral käis Conan Doyle ka Ameerika Ühendriikides, ja ka Kanadas.

Raamatu lõpus on ka fotosid Conan Doyle´i reisidest.

 

Miks on Ali Standishi raamatud väga head ja lahedad? Ta suudab igati huvitavalt siduda ajaloo (Baskerville Hallis toimetab päris inimene – Arthur Conan Doyle) ja fanataasia, sest aset leiavad väljamõeldud seiklused. Selle loo tegelasteks on lapsed, kuid nad ei ole „lihtsalt lapsed“, nad on lapsed, kes mõtlevad, otsustavad ja mõnikord ka eksivad.

 

Standish kirjutab suurtel teemadel lihtsas keeles – sõprus, julgus, ausus.

 

Minu jaoks on oluline seegi, et Ali Standishi lugudes on veidi ka Harry Potteri tunnet/tunnetust – salapärane kool, palju saladusi ja palju põnevaid seiklusi.

Melanie Martinez

„Hades“

(Warner Music)

 

„Ameerika laulja-laulukirjutaja ja multitalent Melanie Martinez on välja andnud oma neljanda stuudioalbumi „HADES“. Plaadilt on juba ilmund ka kaks singlit: „POSSESSION“, mis ilmus jaanuari lõpus, ja „DISNEY PRINCESS“, mis ilmus veebruari lõpus. „POSSESSION“ oli Melanie Martinezi esimene väljalase pärast kolmeaastast pausi ja see on artisti kiiremini voogedastav lugu, mille esimesel päeval oli üle 2,7 miljoni voogedastuse.

 

„Iga selle albumi lugu uurib erinevat lõksu, mille on seadnud kuri, patriarhaalne energia nimega HADES,“ selgitab artist.

 

Nukuliku esteetika ja ikoonilise laulu „Dollhouse“ poolest tuntud artist saavutas kuulsuse 2012. aastal, osaledes Ameerika lauluvõistlusel „The Voice“. Martinezi debüütalbum „Cry Baby“ ilmus 2015. aastal ning albumi kuulsaimate lugude hulka kuuluvad „Play Date“, mida on üle maailma striimitud üle 1,3 miljardi korra, ja „Pacify Her“, mida on üle maailma striimitud üle 800 miljoni korra.

 

Staar ühendab oma muusikas erinevaid popmuusika helisid ja tumedat stiili. Ajakiri Rolling Stone on kirjeldanud artisti muusikat kui „keerdunud hällilaule armastusest, ohust ja hullusest“ – see kirjeldus hõlmab tema iseloomulikku segu tumedast lapsepõlvenostalgiast ja küpsetest, sageli südantlõhestavatest laulusõnadest.“

 

Niimoodi tutvustatakse Melanie Martineze uut stuudioalbumit Warner Music pressiteates.

 

Melanie Adele Martinez on sündinud 28. aprillil 1995 Astorias, Queensis ja kasvanud üles Baldwinis, New Yorgis. Ta on USA laulja, laulukirjutaja ja lavastaja, kes saavutas tuntust ja edu, kui lõi 2012 kaasa populaarses USA’s telesaates “The Voice”.

Kohe pärast seda populaarset saadet avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, sõlmis lepingu plaadifirmaga Atlantic Records ja avaldas ka EP, millel samuti nimeks “Dollhouse” (2014).

 

2015 ilmus lauljatari debüütalbum “Cry Baby”, mis täitis USA’s 2017. aastaks plaatinaplaadi müüginormi. Debüütalbumil oli mitmeid populaarseid lugusid – “Sippy Cup”, “Mrs. Potato Head”, “Cry Baby”, “Pacify Her” ja “Soap”.

2019 ilmus Martinezi teine stuudioalbum “K-12” (seda saadab ka film), mis on tegelikult ju järg debüütalbumile.

 

Melanie Martinezis voolab nii dominikaani kui ka puertoriiko verd. Tema vanemad kolisid Baldwinisse, New Yorgis, kuid tüdruk oli 4-aastane. Lapsena meeldis talle kuulata Brandyt, Britney Spearsi, Shakirat, Tupac Shakuri, Christina Aguilerat, kuid ka biitleid.

 

Melanie käis Plaza Elementary School’is, kus õpetaja, härra Nadien õpetas talle ka laulmist, ja juba lasteaaias hakkas väike tüdruk kirjutama luuletusi. Martinez on ütelnud, et lapsena tal väga palju sõpru ei olnud, kuna ta oli vägagi emotsionaalne laps, kes ei suutnud oma tunnetest väga hästi rääkida ja nuttis üsna sageli. Seetõttu kutsusid teised teda ka “cry babyks”, kes ongi ju lauljatari debüütalbumi karakter, ja ühtlasi ka plaadi nimi.

Lisaks luuletamisele tundis ta varakult huvi ka fotograafia ja kunsti vastu.

 

14-aastaselt õppis Melanie mängima kitarri. Ta õppis selgeks akordid, ja sai mängida lugusid, mis talle meeldisid. Lisaks sellele sai ta valmis ka oma esimese laulu, ja ka laulusõnad kirjutas ta ise.

17-aastaselt pääses ta populaarsesse telesaatesse “The Voice”. Juba esimesel esinemisel selles sates andsid kolm kohtunikku (Adam Levine, CeeLo Green ja Blake Shelton) märku, et tahaksid teda oma meeskonda. Martinez valis oma juhendajaks Adam Levine’i. Martinez oli sates igati tubli ja edukas pääsedes viiendasse vooru. Ta ise kinnitab, et ei osanud loota, et ta nii kaugele pääseb. Lisaks see, et ta sai juurde vajalikku kogemust ja häid õpetussõnu, kuidas laulmisega edasi liikuda.

 

Martinez sai telesaatest indu juurde ja juba veebruaris 2014 avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, mis oli ta enda kirjutatud lugu. Loole on eeskujuks olnud legendaarne film “Edward Scissorhands”, kusjuures Martinezi juuksed, makeupi ja filmitöö tegid ära ta ise ja tema sõbrad. Laulu aitas produtseerida ja kirjutada New Yorgi laulukirjutajate duo Kinetics & One Love.

Lugu ja videot märgati üsna ruttu, ja juba aprillis 2014 oli Martinezil taskus leping plaadifirmaga Atlantic Records. Mais 2014 ilmus debüüt-EP “Dollhouse”. Sellelt ilmus ka üsnagi edukas singel “Carousel”, mida sai kuulda ka telesarjas “American Horror Story: Freak Show”.

2015 juunis ilmus uus singel “Pity Party” (selle laulu refräänis saab kuulda sämplingut Lesley Gore’i laulust “It’s My Party”). Juulis ilmus teine uus singel “Soap”, mille videot vaadati YouTube’is lühikese aja jooksul 30 miljonit korda!

Augustis 2015 ilmuski debüütalbum “Cry Baby”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kuus! Detsembris 2015 ilmus veel ka üks jõuluteemaline lugu “Gingerbread Man”. 2015-2016 käis Martinez ka kontsertturneel “Cry Baby”.

Cry Baby on Martinezi väljamõeldud tegelaskuju, mis seotud tema lapseppõlve fantaasiatega. See on tema lapsepõlve haavatavam ja segaduses olnud mina. Martinez on lisanud, et Cry Baby on laps, kes eksperimenteerib täiskasvanute asjadega, ja paljud asjad, mis juhtuvad Cry Baby’ga juhtusid ka tema endaga, välja arvatud see, kui Cry Baby rööviti ja veidi hiljem Cry Baby oma röövija tappis.

Albumi kõik lood/nende pealkirjad on seotud lauljatari lapsepõlvega, ja neis on ka lapsepõlvega seotud metafoore, mis kannavad edasi sügavaid sõnumeid täiskasvanute maailmast ja täiskasvanute probleemidest.

 

Õige varsti alustas Martinez tööd ka teise albumiga, mis räägib tegelastest, kes elavad Cry Baby naabruses. 2016 oktoobris tuli müüki ka Martinezi loodud lõhnaõli Cry Baby Perfume Milk (selle loomise mõte oli lauljataril juba pikka aega peas olnud) ja seda turustas plaadifirma Atlantic Records, mistõttu sai nendest esimene plaadifirma, kes toonud turule lõhnaõli!

Novembris 2016 ilmus lauljatari teine EP “Cry Baby’s Extra Clutter”.

 

Märtsis 2017 kinnitas Martinez, et tal on plaanis teha film, mis jutustaks kõikidest tema teise albumi lugudest. Lauljatar kinnitas, et tal läheb selleks üsna palju aega, kuna ta ise on lavastaja, režissöör, teeb ise kõik makeupid ja palju muudki.

 

Martinezi muusikat on kirjeldatud kui poppi, kunstilist poppi, elektropoppi ja alternatiivset poppi. Mõjutusi on kindlasti ka hiphopist ja R&B’st. Põnev on seegi, et enamus tema lauludest räägivad tema isiklikest kogemustest. Ta ise on ütelnud, et tema muusika on väga tume ja aus, hiphopi ja trap’i rütmid on seotud veidi hirmuäratavate helidega lapsepõlvest nagu lasteklaverid, muusikatoosid ja mänguasjad.


“The Guardian” on ütelnud, et Martinezi muusika on aus elektropopp, “Rolling Stone” on ütelnud, et see muusika, mis on nagu kiiksuga unelaulud armastusest, ohtudest ja hullumeelsusest, ja võrrelnud Martinezi muusikat Lana Del Rey ja The Dresden Dolls’i muusikaga. Muusikakriitikud “The New York Times”’ist on võrrelnud Martinezi muusikat Lorde’i ja Lana Del Rey’ga.

Martinez on ise lisanud, et paljuski on saanud ta mõjutusi biitlitelt, Neutral Milk Hotel’ist, Feist’ilt, Kimbra’lt, Zooey Deschanel’ilt, Regina Spektor’ilt jt. Melanie Martinez on maininud ka mitmeid plaate, mis on ka tema muusikat mõjutanud – Fiona Apple’i “The Idler Wheel…”, Ariana Grande’i “Yours Truly” ja “My Everything”. Ta lisab ka hiphopi mõjutused, kuna tema isa kuulas palju just hiphoppi kui Melanie oli väike tüdruk. Martinez on rõhutanud ka mitmeid visuaalkunstnikke – Mark Ryden, Aleksandra Waliszewska ja Nicoletta Ceccoli. Ka filmirežissöör Tim Burton kuulub Martinezi lemmikute hulka.

Kui Melanie Martinez 16-aastaselt vaatas filmi “101 Dalmatians”, värvis ta oma juuksed (poole pea ulatuses) blondiks nagu Cruella de Vil’il. Oma välimusega on kogunud Martinez tuntust, lisaks veel nukkude maailmast mõjutusid saanud riided, mida ta kasutab oma videotes ja laval.

 

Mais 2019 ilmuski uut albumit “K-12” tutvustav trailer, ja uus album ilmus septembris 2019. Lisaks ka samanimeline film, mida näidati paljudes kinodes terves maailmas. Filmi sai näha ka YouTube’is.

Albumi “K-12” produtsendiks oli Michael Keenan, kes lõi kaasa ka lauljatari debüütalbumil. Lauljatari kodulehel kirjeldati seda albumit muusikaliselt nii, et sellel plaadil kohtuvad hiphop, soulilik popmuusika ja indie-hingamisega elektropop.

Huvitaval kombel ei avaldatud sellelt albumilt enne ilmumist singleid, kuid vaatamata sellele debüteeris “K-12” USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal, mis oli Martinezi parim koht selles edetabelis.

Album võeti suurepäraselt vastu ka paljudes teistes riikides, nii jõudis plaadimüügitabelite TOP 10 sekka ka Suurbritannias, Austraalias ja Kanadas.

 

2020. aasta jaanuaris andis lauljatar teada, et ta valmistab ette uut EP´d, mis ilmuski sama aasta septembris ja kandis pealkirja “After School”. Lauljatar kinnitas, et see EP oli järg albumi “K-12” lauludele, kuid need lood olid veelgi isiklikumad, veelgi õrnemad.

Huvitav oli ka see, et seda EP´d “tutvustas” laul/singlina ilmunud “Copy Cat”, millel lõi kaasa ka USA räppar ja laulukirjutaja Tierra Whack. See oli esimene lugu, millele oli Melanie Martinez kaasanud ka teise artisti, kuid … huvitaval kombel seda lugu EP´l ei ilmunudki. Teise singlina ilmus laul “Fire Drill”.

 

Veebruaris 2023 teatas lauljatar uuest stuudioplaadist, ja postitas Instagrami video, millel oli udu sees seen, mis asus jutskui muinasjutilises metsas, ja seenel oli kiri “RIP Cry Baby”, koos selle videoga sai kuulata ka veidi muusikat. Veidi hiljem avaldati veel mõned nn “õrritajad” teistel sotsiaalmeedia platvormidel.

Veebruarikuu lõpus ilmus uus, seekord juba minutiline klipp, milles munast koorub roosa, süvamere-stiilis olen. Sellel videol oli kirjas ka uue albumi nimi ja ilmumise kuupäev.

 

Märtsis ilmus uue albumi esimene singel “Death”, ja ka video sellele loole, mis ongi väga muinasjutuline, milles lauljatar toimetabki eelpool mainitud olendina, keda näeb ka uue albumi kaanel.

 

31. märtsil 2023 uus ja suurepärane stuudioplaat “Portals”. Uue albumiga kaasnes ka kontsertturnee, mis viis lauljatari sama aasta sügisel (oktoober-november) Põhja-Ameerikasse (USA ja Kanada) ning 2024. aasta talvel (veebruar, märts) Euroopasse (Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Rootsi ja Inglismaa).

 

Kui toona ”Portals” ilmus, siis hakkasin mõtlema, et aastate jooksul on art-poppi esitanud Brian Eno, Bryan Ferry ( ja ka tema bänd Roxy Music), David Bowie, Frank Zappa, Sparks, Devo, Laurie Anderson, Grace Jones, Roisin Murphy, Kate Bush, Arthur Russell, Tori Amos, suurepärane Björk, Beck, Fiona Apple, uutest tegijatest kindlasti Lorde, Florence and the Machine, Hayley Williams, Charli XCX, Lana Del Rey, Billie Eilish, Paris Paloma, meie endi Iiris Vesik jt., mistõttu võis öelda, et Melanie Martinez on oma muusikaga vägagi esinduslikus seltskonnas.

 

Pärast albumi ilmumist ilmus veel viis muusikavideot, millest üks detsembris 2023 - "Tunnel Vision", ​​veebruaris 2024 "Faerie Soirée", mais 2024 "Light Shower", millele järgnesid detsembris 2024 laulud "Spider Web" ja märtsis 2025 "Leeches".

 

Aastal 2024 alustas Martinez väljamüüdud konstertturneed "The Trilogy Tour" – sellel turneel esitas lauljatar laule kõigilt oma kolmelt albumilt: „Cry Baby“, „K-12“ ja „PORTALS“. Turnee oli üliedukas, tasub mainida kahte järjestikust väljamüüdud õhtut New Yorgi Madison Square Gardenis. 2024. aastal oli Martinez peaesinejaks ka maailmakuulsal Lollapalooza festivalil Chicagos ja Corona Capital festivalil Mehhikos.

 

22. jaanuaril 2026 tegi Martinez kõik oma sotsiaalmeedia kontod ja veebisaidi mustaks. Samuti muutis ta oma YouTube'i videote pisipildid mustaks, vihjates oma eelseisvale albumile.

 

Päev hiljem postitas ta oma eelseisva neljanda albumi eelvaatevideo, milles mainitakse uut tegelast Circle'i, keda kirjeldatakse kui "uut popstaari 'Hades Techist', kes on eraldatud kultusest". 27. jaanuaril teatas lauljatar albumi esiksingli "Possession" ilmumisest, mis ilmuski päev hiljem.

 

„Hades“ (stiliseeritud suurtähtedega) on Ameerika laulja Melanie Martinezi neljas stuudioalbum. See ilmus 27. märtsil 2026.

Uue albumi peateemaks on nii utoopiline kui ka düstoopiline maailm, kusjuures „Hades“ uurib peamiselt viimast teemat. Siinkohal tasub mainida, et albumil on 18 uut laulu ja sellele peaks ilmuma ka järg …

Martinez on ütelnud, et iga lugu uurib erinevaid „lõkse“, mille on loonud „kuri, patriarhaalne energia“. Ta rõhutas, et album ei keskendu niivõrd kauge düstoopilise tuleviku ettekujutamisele, pigem juba eksisteerivate destruktiivsete võimustruktuuride äratundmisele, kus „kontroll“ on maskeeritud „kaitseks“ ja „ärakasutamine“ on raamitud „võimaluseks“.

 

Laenan siinkohal Riff Magazine´i, kus kinnitatakse, et ”Hades” jätkab lauljatari keerukat kontseptuaalset jutuvestmist, kaasates tegelasi, sürreaalseid kujundeid ja iseloomulikku helistiili. See kasutab allegooriat selliste teemade käsitlemiseks nagu religioon, võim, sugu ja ühiskondlikud süsteemid, sealhulgas religioosse silmakirjalikkuse kriitika.

 

„Iga selle plaadi lugu uurib erinevat lõksu, mille on seadnud kuri, patriarhaalne energia, mis on Hades. Kontroll maskeeritakse kaitseks. Julmus raamitakse loogikaks. Ärakasutamine müüakse võimalusena. Kui hakkad neid niite märkama, on neid raske ignoreerida."

 

Minu jaoks on Melanie Martinezi uus album „Hades“ fantastiline kuulamine. Album, mis kõnetab, paneb kuulama, muusikaliselt on palju põnevat, erinevaid stiile (tumedam popp on igati äge!), kuid veelkord – fantastiline kuulamine. Seda peab lihtsalt ise kuulama, sest see on algusest lõpuni üks suur ja põnev jutt ja muusikaline reis.

 

Danielle Holian ajakirjast “Atwood” on tõdenud, et „Hades“ näib olevat valmis uurima järgnevat allilma. Mitte taassündi, vaid arveteõiendamise protsessi. Mitte fantaasiat, vaid selle all olevat masinavärki.

“Billboardi” Lars Brandle iseloomustas „Hadesit“ samuti kui sobivalt kuuma teemat alternatiivpopi fenomenile.

 

Ja veel. Youtube´ist leiad ka plaadi esitlus-show ehk HADES Listening Chamber, London, England 17. Märts 2026. Vaata kindlasti.

 

 

Kuula ise ka:

Charlie Puth

“Whatever´s Clever! ”

(Warner Music)

 

„Ameerika laulja-laulukirjutaja ja produtsent Charlie Puth on välja andnud oma kauaoodatud neljanda stuudioalbumi „Whatever’s Clever!“. Albumilt on juba kõlanud singlid „Changes“, „Beat Yourself Up“, „Cry“ (koos Kenny G-ga) ja „Home“ (koos Hikaru Utadaga).

 

Uus album järgneb 2022. aastal ilmunud albumile „CHARLIE“, mis on eriti tuntud oma hittide „Light Switch“ ja „Left and Right“ (koos BTS-i Jung Kookiga) poolest. Puthi diskograafia on täis ülemaailmseid megahitte ning artisti looming on kogunud vapustavad 35 miljardit rahvusvahelist striimimist. Üks artisti populaarsemaid lugusid „Attention“ on kogunud ligi 5,5 miljardit rahvusvahelist striimimist üle maailma. Samal ajal läheneb superstaar Selena Gomeziga tehtud laul „We Don’t Talk Anymore“ 6 miljardi rahvusvahelise striimimise piirile.

 

Lisaks artistiks olemisele on Puth tuntud ka kõrgelt hinnatud produtsendina. Ta oli kaasautor ja produtsent The Kid LAROI ja Justin Bieberi loole "Stay", mis püsis Billboard 200 edetabeli tipus üksteist nädalat. Lisaks oli Puth oma karjääri jooksul kaasas Wiz Khalifa loos "See You Again". Laul oli osa filmi "Furious 7" heliribast ja on kogunud üle maailma ligi kuus miljardit striimi. Charlie Puth alustab aprillis ka oma maailmaturneed "Whatever’s Clever!".

 

Niimoodi tutvustab Charlie Puthi uut albumit Warner Music.

 

Charlie Puth ehk Charlie Otto Puth Jr. on 34. aastane USA laulja-laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kes tuli suurde muusikamaailma 2016. aastal, kui ilmus tema debüütalbum „Nine Track Mind“.

10-aastat muusikamaailmas on möödunud linnulennul ja nende aastate jooksul on mees avaldanud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lugusid ja ka neli stuudioalbumit. Aastate jooksul on Charlie Puth võitnud mitmeid muusikaauhindu (nt. kaks Billboard Music auhindu ja kandideerinud mitmele auhinnale, nt neljal korral Grammyle).

 

Puth hakkas saavutama kuulsust muusikamaailmas siis, kui hakkas postitama oma lugusid YouTube’is ja on ju sellel kanalil olnud väga-väga palju jälgijaid.

 

Seejärel saavutas Puth kuulsust koos äppar Wiz Khalifa laulus „See You Again“, milles lõi Charlie Puth lauljana kaasa. Lugu jõudis muusikatabelite tippu lausa 26 riigis!

 

Laulja debüütsingel „Marvin Gaye“ (2015) koos Meghan Trainoriga oli esikohal Uus Meremaal, Iirimaal ja Inglismaal, tõusis Austraalias kohale number 4 ja oli ka USAs TOP25 hulgas.

Jaanuaris 2016 ilmus tema debüütalbum „Nine Track Mind“.

 

Charlie Puth on pärit Rumsonist, New Jersey´st. Kui Charlie oli 2-aastane poisike, siis ründas teda koer, kes poissi ka hammustas. Rünnak oleks võinud lõppeda surmaga, kuid õnneks Charlie pääses, vigastada sai tema parem kulm.

Juba 12aastaselt lõi ta kaasa noorte džässansamblis ning pärast High Schooli lõppu käis ta Manhattani muusikakoolis, kus õppis džässklaverit ning klassikalist muusikat. Uskuge mind, seda džässipisikut on kuulda ka tema uuel albumil (nt laulus „Hey Brother“).

Pärast seda, kui ta oli saanud stipendiumi, siis käis ta maailmakuulsas Berklee muusikakolledžis, mille lõpetas 2013. Erialaks oli selles koolis tal muusikaproduktsioon ja heliinseneri töö. Head helitööd ja suurepäraseid saunde kuuleme kõikidel Charlie Puthi albumitel.

 

2009 hakkas Charlie Puth postitama YouTube’i hittlugude akustilisi kavereid. 2011 võitis ta ühe videote võistluse, mille sponsoriks oli Perez Hilton.

 

2011 oktoober andis Ellen DeGeneres teada, et tema firma “eleveneleven” sõlmis lepingu Charlie Puthi ja Emily Lutheriga pärast seda, kui DeGeneres oli näinud nende esituses kaverit Adele hittloost „Someone like You“. Noored tähed esitasid seda laulu ka Ellen DeGeneresi teleshow’s.

Jaanuaris 2012 olid noored tagasi samas saates ja esitasid Lady Antebellumi hittlugu „Need You Now“ ning ka Charlie Puthi enda kirjutatud lugu „Break Again“.

Puth jõudis kirjutada laule ja kõlle ka erinevatele You Tube’i tähtedele nagu Shane Dawson, Vloggeri pere, Charles Tippy ja Ricky Dillon.

 

2015. aasta veebruaris avaldas Puth debüütsingli „Marvin Gaye“, milles lööb kaasa ka Meghan Trainor. Lugu oli edukas nii Austraalias, Uus Meremaal, Iirimaal, Inglismaal kui ka USAs. Pärast seda Puth kirjutas ja produtseeris Wiz Khalifa loo „See You Again“, kusjuures Charlie Puth ise ka laulab selles loos. Lugu on austusavaldus varalahkunud näitleja Paul Walkerile ja seda kuuleb ka filmi „Furious 7“ heliribal. Loost sai megahitt terves maailmas.

Pärast seda produtseeris Charlie Puth ka Trey Songzi hittloo „Slow Motion“.

 

Sama aasta mais avaldas Puth EP „Some Type of  Love“, juunis 2015 ilmus „Nothing but Trouble“ koos Lil Wayne’iga.

Augustis 2015 avaldas Puth singlina oma loo „One Call Away“ ja seejärel debüütalbum „Nine Track Mind“. Sellel oli näiteks lugu „We Don’t Talk Anymore“, milles lõi kaasa ka USA lauljatar ja näitlejatar Selena Gomez.

Debüütalbumil olid kõik lood Charlie Puthi enda kirjutatud ja enamus neist olid ka tema enda produtseeritud.

 

Aprillis 2017 andis Puth välja loo "Attention", mis oli tema teise stuudioalbumi „Voicenotes“ esimene singel. Laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 5. kohale, saades tema sooloartistina kõrgeima koha saavutanud singliks. Teine singel "How Long" ilmus 5. oktoobril 2017 ja jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 21. kohale.

 

Puth tegi koostööd ka One Directioni Liam Payne'iga (tema lahkus meie seast 2024. aastal …) singli "Bedroom Floor" loomisel, millel ta laulis taustavokaali ja oli laulu kaasprodutsent.

 

Aasta hiljem osales Charlie Puth G-Eazy singlil "Sober". 4. jaanuaril 2018 andis Puth välja „Voicenotes“-albumi reklaamsingli "If You Leave Me Now", millel osales ka Boyz II Men.

 

Seejärel teatas Puth, et lükkab ilmumiskuupäeva neli kuud edasi, 11. maini 2018.


15. märtsil 2018 ilmus „Voicenotes'i“ kolmas singel "Done for Me". Laulus tegi kaasa lauljatar Kehlani. Laul jõudis ka Billboard Hot 100 edetabelis 53. kohale.

 

25. märtsil 2018 andis Puth välja neljanda singli "Change", millel tegi kaasa James Taylor. „Voicenotes“ ilmus 11. mail 2018 ja sai kriitikutelt üldiselt positiivseid arvustusi; see debüteeris ja jõudis USA Billboard 200 edetabelis 4. kohale.

 

Augustis 2019 avaldas Puth singli „I Warned Myself”; septembris ilmus teine ​​singel „Mother” ja oktoobris kolmas „Cheating on You”.

 

Aasta 2020 alguses teatas Puth, et on oma kolmanda stuudioalbumi jaoks kirjutatu kustutanud, sest talle ei meeldinud see, mida ta oli kirjutanud ja veidi hiljem, kinnitas ta, et tahtnud olla lihtsalt „lahe tüüp“.

 

Siiski töötas ta 2020. aastal muusikaga edasi. Ta mängis klahvpille neljas loos Ozzy Osbourne'i albumil „Ordinary Man”, mis ilmus 21. veebruaril 2020.

 

Ta mängis kaasa Lennon Stella laulus „Summer Feelings”, mis oli loodud Warner Bros. Picturesi animafilmi „Scoob!” heliribale. Ta andis juunis välja loo „Girlfriend”, samal kuul tegi ta kaasa Disney+ filmi „The One and Only Ivan” heliribale looga „Free” ning augustis andis ta välja Blackbeariga koos tehtud loo „Hard on Yourself”. Aasta lõpus tegi ta kaasa kahel remiksil, esmalt oktoobris Jvke lool „Upside Down” ja seejärel novembris Sasha Alex Sloani lool „Is It Just Me?”.

 

Uued projektid jätkusid ja edukad lood sündisid: 9. juulil 2021 andsid Kid Laroi ja Justin Bieber välja singli „Stay”, mis on Laroi miksteibi „F*ck Love 3+: Over You” esisingel, mille kirjutas ja produtseeris Puth. Laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale, olles Laroi esimene singel, Bieberi kaheksas singel ja Puthi esimene edetabeli tippu jõudnud produktsioon, millel ta ise ei esinenud.

 

Veidi hiljem avaldas Puth koos Elton Johniga loo „After All”, mis ilmus Elton Johni albumil „The Lockdown Sessions”.

 

Charlie Puthi enda uus laul "Light Switch" ilmumis 20. jaanuaril 2022, mis oli esimene singel tema kolmandalt stuudioalbumilt "Charlie". Sellele järgnesid aprillis "That's Hilarious"  ja juunis koos Jungkookiga "Left and Right".

Juulis avalikustas Puth Charlie uue plaadi kaanekujunduse ja selle ilmumiskuupäeva. Tema kolmas stuudioalbum, suurepärane "Charlie" ilmus 7. oktoobril koos muusikavideoga loole "Loser".

 

Oktoobris 2022 esines Puth koos Shenseeaga Calvin Harrise singlil "Obsessed" Harrise kuuendalt albumil "Funk Wav Bounces Vol. 2".

 

Uusi ja edukaid lugusid ilmus veel ja veel - 31. märtsil 2023 "That's Not How This Works" koos muusikaduo Dan + Shayga, 14. aprillil 2023 "That's Not How This Works" remiks, millel Dan + Shay kõrval esines ka Sabrina Carpenter!

 

Augustis 2023 avalda Puth singli "Lipstick", mis pidi algselt olema tema neljanda albumi esimene singel. Ta osales ka Stray Kidsi singlil "Lose My Breath", mis ilmus 10. mail 2024.

 

Taylor Swift viitas Puthile oma 2024. aasta laulus „The Tortured Poets Department“, milles ta laulab: „Me kuulutasime, et Charlie Puth peaks olema suurem artist“, mis äratas meedia tähelepanu. Sellest tunnustusest innustatuna andis Puth sama aasta 24. mail välja singli „Hero“ ja 8. novembril 2024 jõululaulu „December 25th“.

 

2025. aasta septembris andis Puth kontserte New Yorgi Blue Note Jazz Clubis ning oktoobris Los Angelese samas klubis. 16. oktoobril 2025 teatas Puth, et tema neljas stuudioalbum „Whatever's Clever!“ ilmub 27. märtsil 2026. Teadaandega kaasnes albumi esiksingel „Changes“. 16. jaanuaril 2026 ilmus uue albumi teine singel „Beat Yourself Up“.

 

Veebruaris 2026 esitas Charlie Puth Super Bowl LX-il riigihümni! Märtsis 2026 liitus Puth AI muusikaettevõttega Moises „muusikajuhina”. Albumi „Whatever's Clever” kolmas singel pealkirjaga „Home”, kus teeb kaasa Jaapani laulja Hikaru Utada, ilmus 9. märtsil.

 

Enne uue albumi ilmumist tõdes Charlie Puth: "Uus album saab olema vahva, sest tavaliselt ma mõtlen alati kõigepealt välja, milline saab olema muusika/heli, ja alles siis kirjutan sõnad. See album on esimene kord, kui ma panen elu ja laulusõnad esikohale ja lasen meloodial järgneda."

Tegelikut peab ütlema, et Charlie Puth võib lugusid kirjutada ükstapuha, millises järjekorras, kas muusika enne ja siis sõnad või vastupidi, aga tulemus alati suurepärane! Nii ka sellel korral, sest tegemist on võrratult hea popmuusika albumiga, kuigi sel korral on albumil palju ka teistsugust muusikalist lähenemist – džässi, souli, mõjutusi 1970.-80. aastate muusikast, kaasa löövad orkester, koor, palju igasugu live-instrumente, saund on väga küps ja täiskasvanulik, harmooniad on keerulised, aga väga huvitavad.

 

„Whatever's Clever!“ on Ameerika laulja-laulukirjutaja Charlie Puthi neljas stuudioalbum, mis ilmus 27. märtsil 2026 (huvitaval kombel pidi ka see album pisut varem ehk 6. märtsil). Uus ja jällegi väga suurepärane popmuusika album sisaldab Puthi enda ja BloodPopi produtseeringuid ning külalisesinejatena esinevad Kenny G, Ravyn Lenae, Hikaru Utada, Coco Jones, Michael McDonald, Kenny Loggins ja Jeff Goldblum.

 

„Whatever's Clever!“ on järg laulja kolmandale stuudioalbumile „Charlie“ (2022). Albumit toetavad kontsertturnee ja kolm singlit: „Changes“, „Beat Yourself Up“ (koos Kenny G´ga) ja „Home“ (koos lauljatar Hikaru Utada´ga).

 

Uuel albumil on suurepäraseid meloodiaid ja väga häid popilugusid – plaadi avalöök „Changes“ (väga huvitavate harmooniatega lugu, mis valiti Billboardi küsitluses 32% inimeste poolt albumi parimaks looks!) või albumi teine lugu „Beat Yourself Up“ või hoopis veidi „unine“, aga ilus „Don´t Meet Your Heroes“. Minu kõrva jaoks on albumi üks ilusamaid lugusid veidi soulilik „Hey Brother“ (seda laulu kuulusin kuus korda järjest, ja ikka jäi väheks), nagu ka albumi viimane (12) laul „I Used To Be Cringe“ (mõnikord ei olegi vaja muud kui kitarr, võrratu laul ja taustakoor).

 

Nagu eelpool mainisin löövad Charlie Puthi värskel stuudioalbumil kaasa USA saksofonist, helilooja, supertäht Kenny G (mõnusa olemisega „Cry“, mis meenutab 80ndate aastate poppi), USA R&B lauljatar, laulude autor Ravyn Lenae („New Jersey“, mis toob meelde 80. aastate souli ja R&B), Jaapani/USA lauljatar, muusikaprodutsent Hikaru Utada (väga ilus lugu „Home“), USA lauljatar ja näitlejatar Coco Jones (oh jaa, romantiline soul ja R&B, midagi sellist, mida tehti 90. aastate alguses - „Sideways“), legendaarsed USA lauljad, muusikud, heliloojad Michael McDonald ja Kenny Loggins („Until It Happens to You“, klassikaline yacht soul, mida on täiustatud modernse produktsiooniga) ja USA näitleja, muusik Jeff Goldblum, koos The Mildred Snitzer Orchestra´ga (džässilik „Until It Happens To You“).

 

Uus album on tugevasti mõjutatud Charlie Puthi abielust ja lapse sünnist, lood räägivad muutustest, küpsemisest. Charlie Puth on ütelnud sedagi, et nüüd teeb ta muusikat iseendale, mitte teistele.

 

Kuula ise ka:

Ülar Allas, Grete Alt

“Eesti looduse kõige-kõigemad.

Teine osa”

(Pegasus)

 

Hoiad käes raamatut, mis tutvustab Eesti looduse imesid ja meie loodusrekordeid. See on teine raamat kaheosalisest sarjast. Seekord uudistame meie linde, putukaid, pinnavorme, ilmastikunähtusi ja muud huvitavat.

 

Kui oled selle raamatu läbi lugenud, siis tead, milline lind kannab tiivasulgedel Eesti lipu värve. Samuti oskad öelda, millised putukad lendavad kõige kiiremini ja kus asub meie kõige võimsam kanjon. Võib kihla vedada, et kui loed Eesti suurimast rändrahnust või kõige uhkematest liivakivipaljanditest, tahad neid oma silmaga vaatama minna.

 

Raamat on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kuid pakub avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Need lood innustavad meid loodust hindama ja ümbritsevat maailma paremini mõistma.

 

Raamatu autoriks on bioloogiadoktor Ülar Allas, kelle sulest on ilmunud kodumaist loodust tutvustavad teosed "Eestimaa imed", "Eesti looduse rekordid", „Eestimaa 50 parimat matkarada“, „Eestimaa 50 parimat matkarada 2. Maakondade pärlid“ ja „Matkates läbi Eesti“. Ta kirjutab ka populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

 

Selle vahva loodusraamatu esimene osa oli igati huvitav, põnev ja sisukas lugemine, täpselt sama saan ütelda ka raamatu teise osa kohta.

 

Uue raamatu esimene osa on lindudest. Esimeses peatükis saame tuttavaks kühmnokk-luigega, kes on meie looduse kõige raskem lind. Selgub, et Eestis elab kolme liiki luiki. Kõik nad on valge sulestiku ja pika kaelaga, kuid kühmnokk-luige tunneb eksimatult ära oranžika noka järgi. Huvitav fakt on seegi, et kühmnokk-luik on üks maailma raskemaid linde, kes veel lennata jaksab.

Meie kõige väiksem lind on pöialpoiss. Roheka sulestiku ja süsimustade silmadega tegelane on kõigest sõrmepikkune ega kaalu rohkem kui üheeurone münt! Tegelikult on pöialpoiss kogu Euroopa kõige väiksem suleline. Hoolimata väikesest kasvust on pöialpoisid rändlinnud.

Eesti kõige väiksem röövlind on värbkakk. Kasvult on ta vaid kuldnoka suurune, mistõttu pole ime, et mõnikord peetakse värbkakke teiste öökullide poegadeks.


Meie kõige suurem röövlind on merikotkas, kelle lend on väga uhke vaatepilt. Täiskasvanud merikotka kaal võib küündida 6 kilogrammini. Emaslind on isaslinnust suuremat kasvu. Pole teada, miks see nii on.


Eesti kõige vanem lind oli kalakajakas Marta, kes elas 34-aastaseks (1981-2015). Oluline on seegi, et Martast vanemat kalakajakat pole tänini teada terves maailmas. Selles peatükis saame teada sedagi, et maailma vanim lind on olnud 120-aastane Austraalia kakaduu Cocky Bennett.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada. Lugemiserõõm peab ka olema. Lindudest saame lugeda veel: metsvint (kõige arvukam pesitseja), pasknäär (lind, kes kannab tiival Eesti lipu värve), randtiir (kõige tublim rändur), sookurg (kõige pikemate tiibadega lind), rabapistrik (kõige kiirem lendaja, kelle suurimaks kiiruseks on mõõdetud 389 km/h!), kassikakk (kõige suurem öölind), kuldnokk (kõige osavam matkija, üksainus kuldnokk võib õppida paarikümne eri linnu hääli järele tegema), kuuse-käbilind (kõige varsem pesitseja), ööbik (kõige kuulsam laulik), rasvatihane (kõige arvukam talilind).


Esimese osa (linnud) viimane peatükk tutvustab lugejale meie lõige linnurikkaimat paika – Matsalu rahvusparki. Igal aastal lendab läbi Matsalu rahvuspargi rohkem kui 2 miljonit veelindu!

 

Raamatu teine osa on putukatest ja ämblikulaadsetest. Eesti kõige suurem liblikas on sirelisuru. Kauni välimusega sirelisuru tiibade siruulatus küünib 12 sentimeetrini. Need liblikad ilmuvad välja mai lõpus ja lendavad ringi veel augustiski.


Kõige suurem päevaliblikas on pääsusaba. Eestis on teada ligi 2000 liiki putukaid, kuid päevavalges tegutseb vaid veidi üle 100 liigi. Päevastest liblikatest on suurim pääsusaba, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda peaaegu 10 sentimeetrini.


Järgmisena saame tuttavaks põderpõrnikaga, kes on meie kõige suurem mardikas. Põderpõrnikad on Euroopa suurimad mardikad. Isane põderpõrnikas võib kasvada rohkem kui 7 sentimeetri pikkuseks. Selles peatükis saame lugeda sellestki, et maailma suurim mardikas on titaansikk, kes võib kasvada 17 sentimeetri pikkuseks!


Kellest selles osas veel lugeda saame? Vahtlane (kõige parem hüppaja), hiidämblik ja majaämblik (meie kõige suuremad ämblikud), jaanimardikas (ainus helendav olend), kiil (kõige kiiremini lendav putukas, sööstu ajal võivad suured kiilid saavutada kiiruseks kuni 90 km/h!), kuklane (kõige tublim ehitusmeister, selles peatükis soovitatakse külastada Põlvamaal asuvat Kiidjärve kuklasterada), sääsk (kõige tüütum piniseja), puuk (kõige ohtlikum ämblikulaadne), mesilane (kõige töökam tolmeldaja).

 

Kolmas osa viib meid ilmanähtuste juurde. Esimene peatükk jutustab kõige suurematest raheteradest. Üks Eesti võimsamaid rahesadusid toimus 7. augustil 2023. aastal. Siis langesid Saaremaal Sõrve poolsaarel taevast alla raheterad, mille läbimõõt oli lausa 8 sentimeetrit – tennisepalli suurused jääkuulid!

Järgmiseks loeme kõige paksemast lumevaibast. Eesti lumepaksuse rekord sündis 1924. aasta veebruaris. Siis mõõdeti Tallinnas Lasnamäe nõlval asunud ilmajaamas lumikatte pakuseks 104 sentimeetrit. Maailma suurim lumikatte paksus mõõdeti 1927. aastal Jaapanis Ibuki mäel. 14. veebruaril kattis seal maad 11,8 meetri paksune lumekiht.

Kas seda teadsid, et Eesti kõige tugevam maavärin toimus 25. oktoobril 1976. aastal Osmussaare lähistel. Mõned vanad inimesed mäletavad tänaseni, kuidas hooned rappusid ja mööbel toas ringi tantsis.

Kõige soojem päev oli Eestis 11. augustil 1992. Kõige palavam oli Võrus, kus termomeeter näitas 35,6 kraadi sooja. Kuumarekordid sündisid ka mitmetes teistes Eesti linnades.

Kõige külmem päev oli 17. jaanuaril 1940. Jõgevat hüütakse Eesti külmapealinnaks ja sealt pärineb ka Eesti külmarekord – 43,5 kraadi külma!

Kolmandas osas saame lugeda veel ka kõige tugevamast tuuleiilist (48 meetrit sekundis).

 

Seejärel uus osa – teised põnevad loodusimed. Tuhala nõiakaev (kõige kummalisem kaev, mis asub Harjumaal Kata külas), Virulase koobas (kõige pikem looduslik koobas, mis asub Tuhala Nõiakaevust lühikese jalutuskäigu kaugusel), Hinni kanjon (meie kõige võimsam kanjon, mis asub Võrumaal Rõuge vallas), Kaali meteoriidikaater (kõige kuulsam meteoriidikraater, mis asub Saaremaal, ja seda ka, et lisaks Kaalile on Eestis leitud veel kuus meteoriidikraatriit, neist suurim ja vanim on Neugrundi kraater, mis asub Osmussaare lähistel), Härma müürid (kõige uhkemad liivakivipaljandid, mis asuvad Võrumaal Piusa jõe lähistel), Suur Munamägi (meie kõige kõrgem mäetipp, Võrumaal Haanja kõrgustikul asuva mäe tipp ulatub 317 meetrit üle merepinna), Ehalkivi (kõige suurem rändkivi, mis asub Lääne-Virumaal Letipea neeme tipus, oma mõõtudelt on see sama suur nagu kahekorruseline maja!), Vällamäe soo (kõige sügavam soo, see asub samuti Haanjamaal ja soos on turbakivi paksuseks mõõdetud 17 meetrit – viiekorruselise maja kõrgus).


Neli peatükki on raamatus veel. Laiuse mägi on meie kõige kõrgem voor, mis asub Jõgeva ja Tartu vahel Vooremaal), Saka-Ontika-Toila (kõige kõrgem pankranniku lõik, Ontika küla juures tõuseb pankrannik 56 meetrit merepinnast kõrgemale), Soomaa „Viies aastaaeg“ (kõige suurem üleujutus, sest Soomaal ongi ju viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja … üleujutus).

Raamatu viimane peatükk on Lahemaa rahvuspargist, mis on Eesti suurim rahvuspark. Lahemaa rahvuspark asub Põhja-Eestis, otse Soome lahe ääres. Lahemaa pole mitte ainult Eesti kõige suurem, vaid ka kõige vanem rahvuspark. See asutati juba 1971. aastal. Lahemaa rahvuspargis saame näha merd, metsi, rabasid, jugasid ja vanu mõisaid. Läbi Lahemaa voolab seitse jõge ja lisaks hulk väiksemaid ojasid.

 

Suurepärase ja sisuka loodusraamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Avasõnad :)

Tere.


Mina olen Marko Tiidelepp.


Sõpradele Tiidekas.


Ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja

koeratõugudest, kellest olen

aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter