Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Zach Bryan


„The Great American Bar Scene“


(Warner Music)


 

„Zach Bryan andis välja uue albumi „The Great American Bar Scene“, millel on 18 uut lugu ja luuletus. See on teema viies stuudioalbum!

Album sisaldab mõningaid tema varem ilmunud singleid, sealhulgas „Purple Gas“ ja „Pink Skies'i“ pikem versioon.

Uuel albumil löövad kaasa ka muusikamaailma superstaarid Bruce Springsteen ja John Mayer

Zach Bryanit tuntakse enim lugude „Something in the Orange“ ja „I Remember Everything“ tõttu.“

 

Niimoodi tutvustab USA kantrimuusika tähe Zach Bryani viiendat stuudioalbumit Warner Music.

 

„The Great American Bar Scene“ on USA laulja ja laulukirjutaja Zach Bryani viies stuudioalbum, mis ilmus 4. juulil 2024. Album ilmub veidi üle 10 kuu pärast tema 2023. aastal ilmunud edukat albumit, millele eelnes singel "Pink Skies".

Uuel albumil löövad kaasa Noeline Hofmann, John Moreland, John Mayer ja legendaarne Bruce Springsteen!

 

Zachary Lane Bryan (sündinud 2. aprillil 1996) on USA kantrimuusika laulja ja laulukirjutaja Oologahist, Oklahomast.


Pärast kahte omatoodetud stuudioalbumit "DeAnn" (2019) ja "Elisabeth" (2020) sõlmis ta lepingu Warner Music Groupiga, avaldas USA Billboard 200 edetabeli viie parima albumi hulka tõusnud plaadi „American Heartbreak“.


2023. aastal debüteeris tema endanimeline, neljas album USA Billboard 200 edetabeli esikohal, kusjuures lugu "I Remember Everything" (koos Kacey Musgraves´iga) debüteeris USA edetabelite Hot 100, Hot Country Songs ja Hot Rock & Alternative Songs esikohal!

 

Oma karjääri jooksul on teda tunnustatud kantrimuusika akadeemia auhinnaga aasta uue meesartisti kategoorias ja nelja Billboardi muusikaauhinnaga.


Bryani albumeid ja singelid on müüdud üle 30 miljoni koopia!

 

Zach Bryan sündis Yokosukas, Jaapanis, kuid kasvas üles Oologahis, Oklahomas. Ta on Dewayne Bryani ja Annette DeAnn (neiuna Mullen) Bryani poeg ning tal on õde Mackenzie. 

Perekonnatraditsiooni jätkates oli Bryan Ameerika Ühendriikide mereväe tegevliige kaheksa aastat, kusjuures ta astus teenistusse 17-aastaselt.

Ta alustas laulude kirjutamist juba 14-aastaselt ja kasutas mereväes olles vaba aega oma lõbuks muusika kirjutamiseks. Ta lõpetas ajateenistuse mereväes 2021. aastal 25-aastaselt.

 

Bryan hakkas oma muusikat YouTube'i üles laadima 2017. aastal, kui sõbrad salvestasid ta esinemas oma iPhone'iga.

Bryani esimene laul, mille ta YouTube'i üles laadis, oli singel "God Speed", millest sai lõpuks lugu tema debüütalbumil. Paljud laulud, mille Bryan YouTube'i üles laadis, kirjutas ja salvestas ta mereväes teenides!

 

Bryan laadis YouTube'i üles lausa 16 erineva populaarsusega laulu, enne kui "Heading South" levima hakkas.


Tema debüütalbum „DeAnn“ oli pühendatud tema varalahkunud emale ja ilmus 24. augustil 2019. See kirjutati kahe kuuga ja salvestati koos tema sõpradega Floridas. Album koosnes 12 loost, millest paljud olid varem YouTube'i üles laaditud.

 

Zach Bryani esimene avalik kontsert oli 2019. aasta oktoobris Oregonis Medfordis.

 

Teine album „Elisabeth“ ilmus 8. mail 2020. Albumi salvestas ta Washingtonis oma kodu taga asuvas ümberehitatud laudas. Album on oma nime saanud Bryani endise naise Rose 'Elisabeth' Maddeni järgi. Album sisaldab 19 lugu, sealhulgas palad "Heading South" ja "Revival".

EP „Quiet, Heavy Dreams“ ilmus 27. novembril 2020. Veidi hiljem sõlmis ta oma muusika väljaandmiseks lepingu Warner Recordsiga.

 

14. oktoobril 2021 teatas Zach Bryan, et USA merevägi vabastas ta pärast kaheksa-aastast teenistust auväärselt ametist, et jätkata muusikakarjääri, vahetult enne üleriigilist, 2021. aasta sügisest kontsertturneed "Ain't For Tamin' Tour".

Zach Bryan ütles toona: "Kui see oleks minu otsus, ei pääseks ma kunagi maailma suurimast mereväest, kuid siin ma olen ja nad vabastasid mind austusega muusikat mängima."

 

 

25. jaanuaril 2022 teatas Bryan, et annab 20. mail 2022 välja oma suure plaadifirma debüüdi, kolmikalbumi „American Heartbreak.“

22. aprillil 2022 avaldas Bryan hittsingli "Something in the Orange", millest sai peavooluhitt ja mida peetakse üheks Bryani kõige äratuntavamaks lauluks. Laulust sai Bryani läbimurre Billboard Hot 100 edetabelis, laul debüteeris 7. mail 2022 positsioonil 55 ja saavutas tipu 10. kohal.

 

„American Heartbreak“ debüteeris (sellel plaadil on kokku lausa 34 laulu) USA Billboard 200 edetabelis viiendal kohal, kusjuures ainuüksi esimesel nädalal müüdi seda enam kui 70 000 eksemplari!

 

15. juulil 2022 andis Zach Bryan välja oma teise EP „Summertime Blues“, millel lõi kaasa ka Charles Wesley Goodwin. EP sisaldas üheksat lugu, sealhulgas edetabelilugu "Oklahoma Smokeshow", mis saavutas 75. koha.

 

8. septembril 2022 avaldas Bryan singli "Burn, Burn, Burn", millele järgnes singel "Starved" 10. oktoobril. Nendele järgnesid kaks singlit "Fifth of May" ja "The Greatest Day of My Life", 11. novembril 2022.

 

25. detsembril 2022 andis ta välja live-albumi „All My Homies Hate Ticketmaster“ , mis salvestati Red Rocks Amphitheatre'is.

 

Edu jätkus! Zach Bryani singel "Something In The Orange" kandideeris 65. Grammy auhindade jagamisel parima kantriesituse kategoorias, see oli ühtlasi ka tema karjääri esimene Grammy auhindade nominatsioon!

 

27. jaanuaril 2023 tegi Bryan koostööd Maggie Rogersiga ja avaldas singli "Dawns". Singel saavutas Billboard Hot 100 edetabelis 42. koha.


Ja siis see tuli! Esimene suur tunnustus! 2023. aasta mais pälvis Zach Bryan kantrimuusika akadeemia auhinna aasta uue meesartisti kategoorias.

 

25. augustil 2023 avaldas Zach Bryan neljanda stuudioalbumi „Zach Bryan“. See debüteeris Billboard 200 edetabelis esikohal. Album sisaldas ka Bryani esimest USA singlimüügitabeli esinumbrit, singlit "I Remember Everything", milles lõi kaasa ka võrratu Kacey Musgraves.

 

Albumi kõik kuusteist lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse! Laulud "I Remember Everything", "Hey Driver", "Spotless" (koos The Lumineersiga), "East Side of Sorrow" ja "Tourniquet" jõudsid aga 20 laulu parima hulka.

 

22. septembril 2023 andis ta välja oma kolmanda EP „Boys of Faith“, millel lõid kaasa ka Noah Kahan ja Bon Iver. Kõik EP viis lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse!

"Sarah's Place" (koos Noah Kahaniga) saavutas 14. koha!

 

Zach Bryan valiti Billboardi 2023. aasta parimaks uueks artistiks!

 

66. Grammy auhindade jagamisel kandideeris Bryan kolmes kategoorias! Nii kandideeris Zach Bryan parimaks kantrimuusika sooloartistiks, tema neljas album nomineeriti parima kantrialbumi kategoorias, laul "I Remember Everything" kandideeris parima kantrilaulu kategoorias. Sama laul nimetati ka parima kantriduo/grupi esituse kandidaadiks ja just selles kategoorias võitiski Zach Bryan ka oma esimese Grammy-auhinna!!! Tubli töö!!!

 

Ja nüüd. Viies album. „The Great American Bar Scene“. 18 laulu ja 1 luuletus! Enamus lauludest on Zach Bryani enda kirjutatud, v.a. „Memphis; The Blues“, mille autoriks on USA laulja-laulukirjutaja John Moreland, kes ise selles laulus ka kaasa lööb. Laulu „The Way Back“ autoriteks on Kanada laulukirjutaja Jim Vallance ja legendaarne Bryan Adams!

 

Albumi avabki luuletus „Lucky Enough“. Zach Bryan jutustab, saatjateks kitarr ja viiul. Seejärel viibki Zach Bryan kuulaja ameerika pubidesse, baaridesse ja pakub kantrimuusikat parimal moel. Mulle endale on alati meeldinud selline jutustav kantrimuusika, milles on head laulu, jutustamisoskust, head naturaalkitarri, suupilli jm. Seda kõike pakub ka Zach Bryan ja usun, et just seetõttu on mees ka lühikese ajaga tõusnud USA kantrimuusika kirkamasse eliiti.

 

Kuulake ise plaadi avalugusid „Mechanical Bull“, „The Great American Bar Scene“ (selles laulus on seda kantrimuusika folgilikku võlu, mida mina olen varem kuulnud näiteks ka Bruce Springsteeni ja John Cougar Mellencampi lauludes).

Mõtiskledes jätkab Zach Bryan ka lauludes „28“, „American Nights“, „Purple Gas“ (selles laulus laulab ka suurepärane Noeline Hofmann), „The Way Back“, „Bass Boat“, „Better Days“ (koos John Mayeriga, kindlasti selle albumi üks mõnusamaid ja ilusamaid lugusid), veidi rütmikamat kantrit kuuleme lauludes „Oak Island“, „Sandpaper“ (no siin on seda Bruce Springsteeni puudutust, kuna The Boss lööb ise ka laulus kaasa!), „Pink Skies“ (ai-ai, selles loos on suupilli, ja see on hiiglama äge), üsna bluusilikult kõlab lugu „Family Man“.

 

Kõik see kokku on hiiglama äge kuulamine. Tõeline kantrimuusika pärl, mis mind küll kuulama pani. Rahutus ja närvilises ajas, mil me elame, on mõnikord vaja just sellist kõrva paitavat kantrit kuulata.

 

Kuula ise ka:

Rasa Dmuchovskiene


„Väike sipelgas Miksmiks 3. Veel uuemad


seiklused“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

"Minu uudishimulik väike sipelgas Miksmiks pidi kõvasti seiklema, et kolmanda raamatu materjali kokku saaksime. Ta söandas isegi vee alla sukelduda ja sügavasse tunnelisse laskuda.
Aga mis on kõige olulisem: lisaks sellele, et rahutu sipelgas aitab mul lastele mitmesuguseid loomi tutvustada, tegeleb ta nüüd ka looduskaitsega. Miksmiksil õnnestus üle elada kohutav metsatulekahju ja peagi asub ta veel pikemale teekonnale. Jaksan temaga vaevu sammu pidada.
Ära sinagi liiga kaugele maha ei jää."

Rasa Dmuchovskienė

Kas tead, kui mitu jalga on vähil? Millise pesa valmistab metshiir? Kes magab pea alaspidi? Kuidas sipelgad tulekahju kustutavad?


Väike sipelgas Miksmiks on kõik selle juba teada saanud.


Tule, istu lähemale – ta jutustab sullegi kõigest hea meelega.


Kui teed Miksmiksiga alles tutvust, otsi välja ka varasemad raamatud. Siit saad koduümbruse loomade kohta palju teada.

 

Väikese sipelga Miksmiksi seiklustest oleme saanud lugeda ka varem. Nii on eesti keeles ilmunud raamatud "Väike sipelgas Miksmiks" (2018, Ühinenud Ajakirjad/Vesta) ja "Väike sipelgas Miksmiks. Uued seiklused" (2020, Ühinenud Ajakirjad/Vesta). Need on olnud igati vahvad loodusraamatud lastele. Raamatuid lugedes saab juurde palju teadmisi ja fakte ja kindlasti raamatute suureks lisaväärtuseks ka nende suurepärased illustratsioonid.


Täpselt sama saab öelda ka raamatusarja kolmanda osa kohta. Seega, piilume sisse.


Ühel õhtul kiikus väike sipelgas Miksmiks tiigi ääres mõnusasti rohukõrrel. Päev oli olnud imekaunis ja päikesepaisteline, kuid nüüd kattus taevas kiiresti hallide pilvedega.

Selline on uue Miksmiksi loo algus!

Ema kutsus sipelgat ruttu koju, sest lähenesid vihmapilved ja hakkas ka välku lööma. Vihmapiisad olid hiigelsuured ja ühel hetkel tabas sipelgat kopsakas vihmapiisk ja paiskas ta tiiki!

Miksmiks kukkus tiiki ja vajus vee alla. Kõik helid olid kummaliselt summutatud. Tal oli hirm, kuid ta oli ju ka kangesti uudishimulik. Sellist maailma polnud sipelgas varem näinud. Vees heljusid lopsakad taimed ja hõljusid ringi kummalised punnis silmadega olendid, kellel olid käte ja jalgade asemel uimed. Tiigipõhjas paistsid keerdus teokarbid, kammakarbid ja muud iseäralikud asjad.

 

Miksmiks saab esimesena jutule vähiga. Kummaline loom, kellel on palju jalgu ja mõnikord liigub ta tagurpidi. Miksmiks saab teada sedagi, et vähil ei ole mitte käärid, need on sõrad, millega vähk purustab saaki. Vähk tahtis ka Miksmiksi maitsta, kuid veealune hoovus kandis sipelga õhumulli edasi.

 

Veealune taimeriik oli põnev, kui äkki kerkis Miksmiksi ette hiiglaslik olend, vähemalt sama suur kui pool sipelgapesa. Nagu vähil, olid temalgi pikad vuntsid, neid oli sellel olendil kausa kolm paari. Miksmiks jäi oma õhumullis hetkeks üllatusest tummaks.

 

Kummaline olend oli säga, tiigi suurim kala. Säga on ka röövkala, kuid ta kinnitas, et Miksmiksi ta ei ründa, sest sipelgas on liiga väike, et kõhu täis saaks. Nii tutvustas säga sipelgale oma valdusi. Nii lugeja kui ka sipelgas saavad teada, et säga on libe ja soomusteta. Saame tuttavaks ka säga perega, see on kudu, mis oli kinnitunud vetikalehtedele.

 

Miksmiks uuris kudu uudishimulikult ja meenutas, kuidas ta oli ise millestki sarnasest koorunud. Miksmiksi haaras kurbus ja ta hakkas koju igatsema. Säga aitas sipelgat ja tõstis Miksmiksi vesiroosilehele.

 

Vahva lasteraamatu teises peatükis saab Miksmiks tuttavaks hiirega, kes ehitas pesa kõrtest, rohust ja lehtedest. Selle oli ta ehitanud kõrgele pilliroogu.

Miksmiks imestas, tema oli arvanud, et ainult linnud teevad pesa. Hiireke jutustas sipelgale, et hiired söövad seemneid, marju, seeni ja putukaid. Hiir tutvustas ka oma pesakonda.

Sipelgas liikus edasi. Nüüd lendas üle tema üks kummaline, vihaselt hambaid irevile ajav hiir!

See oli nahkhiir. Ainus lendav imetaja terves maailmas! Nahkhiir rääkis sipelgale, et nemad päeval magavad, pea alaspidi ja öösel lendavad toitu otsides ringi. Nahkhiirte toiduks on öise eluviisiga putukad.

 

Kolmandas peatükis läheb Miksmiks tiiki tagasi, abiks jällegi õhumull. Oli ta ju esimese peatüki lõpus kuulnud, et keegi hüüab tiigi põhjas appi. Nüüd selgus, et abi vajas kilpkonn! Kilpkonn oli kinni jäänud suurde tiigipõhja vajunud kinga. Kuidas saaks Miksmiks hädasolijat aidata?

Nüüd kutsus Miksmiks appi vähi ja säga! Päästeoperatsioon õnnestus, kuid kõikidel tiigielanikel oli suur mure – tiigipõhjas oli väga palju rämpsu. Miksmiks tegi ettepaneku – nad teevad üleilmse talgupäeva tiigis „Teeme ära!“

 

Neljandas peatükis saamegi talgupäevast osa. Kõik puhastasid tiiki, korra „külastas“ neid ka tige röövkala haug, kuid õnneks liikus ta tagasi. Piltidelt on näha, mida kõike (rämpsu) tiigist välja toodi – autorehv, pakendid, pudelid, kile jpm. Tööd tegid säga, vähk, kilpkonn, tigu, mutt, hiir, vihmauss, sipelgad ja loomulikult ka Miksmiks.

 

Ja kui tundub, et meie lugu läheb ilusasti edasi, siis selgub, et metsas on tulekahju! Miksmiks jooksis ruttu koju. Miksmiksi ema juba ootas ja oli mures. Sipelgad põgenesid sipelgapesas alla tunnelitesse. Maa alla oli tulnud ka vihmauss, maa all oli ka mutt, kes pakkus varju hiirele ja tema pesakonnale.

 

Viimane peatükk. Selles saame lugeda metsast pärast kahjutuld. Jällegi müristamine, vihm ja välk. Hea uudis oli see, et vihm kustutas tule.

 

Milline mets pärast kahjutuld välja nägi? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Mida loomad tegema hakkasid, et metsa päästa? Sellegi jätan Sulle endale lugeda?

Kuidas metsa päästmine õnnetus? Saada teada, kui selle vahva ja õpetliku laste(loodus)raamatu läbi loed.


Raamatu viimastel lehekülgedel hakkab Miksmiks laulma ja teda saadab ka igati omanäoline ansambel, milles mängivad säga (saksofon), nahkhiir (kitarr), vähk (klahvpillid), kilpkonn (trummid) ja hiir (viiul).

 

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka sägade, metshiirte, nahkhiirte, kilpkonnade ja jõevähkide kohta.

 

Raamatu suurepäraste illustratsioonide autor on taaskord Gintaras Jocius.

Reetta Niemelä


Illustreerinud Katri Kirkopelto


„Musta Kuu võõrastemaja“


(Varrak)


 

Kui suur liblikahuviline Saimi Salapäär ja tema loomaarstist isa ühel kevadööl vanas logus Ford Transitis Sinimäe väikelinna saabuvad, hakkab seal sündima ebatavalisi asju.


Saimi ja ta isa kavatsevad avada linnas loomakliiniku. Otsekui õnnekombel satuvad nad selleks otstarbeks ideaalselt sobiva vana võõrastemaja juurde ja ostavad selle ära.

Siiski ei kujune kliiniku sisseseadmine selliseks, nagu Saimi oli arvanud. Võõrastemajja hakkab ilmuma kummalisi olevusi: hiievaime, röökroplasi, haldjaid ja muid loodushingelisi.

 

Ja kes on veel too salameel, ilma kelleta on nii maja kui ka kõik selle elanikud ja külalised kaitsetud? Milline tundmatu oht varitseb neid lausa võõrastemaja värava taga?

 

Keset kummalisi ja ohtlikke seiklusi leiab Saimi uusi sõpru ja tuttavaid, kes on nii erilised, et ta pole osanud neist isegi unistada.

 

Eesti keeles on ka varem ilmunud üks igati vahva lasteraamat, mille autoriks Reetta Niemelä. See on „Tikumäe tall“, kuid see ilmus juba 12 aastat tagasi (kirjastus Avita).

 

Reetta Niemelä (sündinud 28. veebruaril 1973 Turus) on soome luuletaja ja lastekirjanik. Ta on õppinud Turu ülikoolis ökoloogiat ja etnoloogiat. Ta asutas Turu kirjanike ühingu Kapustarinta. Niemelä on osalenud ka projektis, mis edendab laste ja noorte verbaalset kunstiõpetust ning soome keele õpetamist Venemaal.

Ta on töötanud ka lastekirjanduse ajakirja Vinski peatoimetajana. Lisaks kirjutamisele on Niemelä töötanud muuhulgas õpetaja, muuseumigiidi ja aednikuna.


1997. aastal võitis Niemelä Nuoren Voima Liito Runokilvas jagatud esikoha. Niemelä on kirjutanud muuhulgas koolieelikutele suunatud Milja lasteraamatusarja. Lugude põhjal on tehtud ka telesari. Tema teosed „Miljan kesä“ ja „Miljan talvi“ (2002) ja "Makkarapiruetti" (2005) olid Finlandia Junior auhinna nominendid.


2007. aastal pälvis Niemelä Turu Kultuuriameti Aboa auhinna. Järgmisel aastal sai ta Varsinais-Suomen kunstipreemia.

2011. aastal sai Niemelä Kaarina Helakisa preemia ja Soome Kaunite Kunstide Õpetamise Seltsi preemia 2011. aasta kaunite kunstide teose eest.


2017. aastal pälvis ta Soome teaduskirjanike Tietopöllö auhinna.

2021. aastal sai Niemelä Arvid Lydecki auhinna teose „Mustan Kuu majatalo“ eest (illustreerinud Katri Kirkkopelto). Teos valiti ka Finlandia 2022 laste- ja noortekirjanduse auhinna kandidaadiks.

Niemelä teoseid on tõlgitud leedu, norra, rootsi, saksa, taani, ungari, vene ja eesti keelde.

 

Katri Kirkkopelto (s. 1966) on kunstnik, illustraator ja kunstiõpetaja. Ta on illustreerinud lasteraamatuid ja õppematerjale ning kujundanud raamatukaante ja ajakirjade illustratsioone. Kirkkopelto töid on eksponeeritud era- ja ühisnäitustel Soomes ja välismaal.


2005. aastal oli Kirkkopelto ja Suna Vuori lasteraamat „Hirveää, parkaiisi hirivö“ Finlandia Juniori kandidaat ja võitis Põhjamaade pildiraamatuvõistluse riikliku sarja.

2009. aastal sai Kirkkopelto Kylli Koski auhinna. Tema teos „Molli“ oli HelMeti kirjandusauhinna finalist 2016. aastal.

Kirkkopelto teosed „Piki“ (2016) ja „Molli ja maan ääri“ (2020) kandideerisid Finlandia laste- ja noortekirjanduse auhinnale.

 

 

„Musta Kuu võõrastemaja“ on üks muinasjutuline fantaasialugu, milles on mitmeid ja mitmeid vahvaid tegelasi. Tegelasi on palju ja nad võivad alguses lugeja peas segamini minna, õnneks on nende kohta oraamatu lõpus galerii – peategelane Saimi Salapäär, tema isa Joel Salapäär, salaolendid Anskariina Tormilehvik (hiievaim), Morri Colliander (ühevarbaline), Ulgus Ülviste (koerakoonlane), Pisikõrv (maa-alune), Kallanen (jeti (lumeinimene)), Toffe Klopper (kükloop), Buller Karvarolla (ühevarbaline), Ülev Pärgelpoeg (jõllsisalik), Rorrim (ilgurnakkel), Siidike (ükssarvik), Vaike Varjuta (luupainaja), Välgumihkel (draakon), selle loo kurjamiteks on Quumeister (Võlupargi omanik) ja Halla Haava (vampiir, maakler).


"Musta Kuu võõrastemaja" on igati põnev algus uuele fantaasiasarjale! Tuntud autori uues loos põimuvad metsaolendite ja keskkonnakaitse aktuaalsed teemad värskel moel folkloori, mütoloogia ja põneva fantaasiamaailmaga, mida oleme harjunud viimastel aastatel nägema ka paljudes edukates filmides/sarjades. Kuid ka raamatu autorid ise (nii kirjanik kui ka kunstnik) on loonud uusi ägedaid tegelaskujusid, ja need jätan ma Sulle endale avastada.

Kusjuures, idee loomiarmastavast peategelasest ja erinevate muinasjutuliste olenditega asustatud võõrastemajast pärinebki illustraator Katri Kirkkopellolt. Autorite sõnul on teose maailm ja selle tegelaskujud sündinud tihedas omavahelises koostöös. Kui vaatad raamatu illustratsioone, siis satudki sellesse ägedasse salamaailma, millest raamat jutustab.

 

Üks Soome õpetaja on ütelnud nii: „Kirkkopelto illustratsioon toob paljuski meelde ingliskeelsete juturaamatute illustratsioonid, inglise maamajad ja maastikud. Näiteks seos Harry Potteri universumiga on mõnusalt esile toodud avalehekülgede fotodel, kus Salapääride Ford Transit sõidab vaikselt läbi magava Sinimäki linnakese, meenutades lendavat Ford Angliat, mis on kujutatud Harry Potteri „Saladuste kambri“ esikaanel ja müstilist võõrastemaja, mis oli juba Kirkkopello algidees, on kirjeldatud erilise armastusega.“

 

Tagasi selle raamatu alguse juurde. Liblikasõber Saimi Salapäär saabub koos loomaarstist isaga Sinimäe väikelinna, et rajada metsloomade haigla. Juhuslikult ostavad nad vana võõrastemaja, mis Saimit salapäraselt ligi tõmbab. Võõrastemaja pole lihtsalt suvaline viltu vajunud villa, vaid selle uste tagant kostavad salapärased helid, hoovis lendlevad haruldased liblikad ja katusel ragiseb draakonipesa.

Tasapisi hakkab maja Saimile oma kummalisi ja erutavaid saladusi paljastama. Ja peagi on avatud ka Musta Kuu võõrastemaja, mis pakub pelgupaika kõikidele salaolenditele, kuid ainult juhul, kui üks inimene, salameel soovib neid aidata.

 

Kui isa alustab allkorrusel oma veterinaarkliiniku tegevust, hakkab Saimile tasapisi kohale jõudma, et võõrastemaja pole tegevust täielikult lõpetanud. Ja isa ei tohi mitte mingil juhul teada, millised külalised majas käivad.

Nimelt ongi just Saimi salameel, inimene, kes suudab salaolenditega suhelda. Ta sõbruneb hiievaimuga, asutab salaklubi, kuhu kuuluvad ükssarvik ja kükloop, ning püüab koos uute sõpradega välja selgitada, mis seal lähedal asuvas tehases tegelikult toimub. Keegi tahab salarahvale halba ja kuidagi on see seotud tehase uue omaniku Quumeistriga.

 

Põnevast seiklusest saab alguse uus fantaasiatriloogia, kus toimetavad Saimi ja tema sõbrad, et päästa salaolendid.

Liblikahuvilisena teab Saimi, et paljud liblikaliigid ja liblikate poolt soositud taimed on peaaegu täielikult kadunud. Raamatu miljöö vastabki raamatu kirjutamishetkele, meie moodsale ajastule, mida iseloomustab looduse ühekülgsus ja liikide kadumine.

 

„Musta Kuu võõrastemaja“ võtab hästi kokku lõik raamatust: „Võõrastemajast otsivad varju vee, maa, õhu ja kaljude elanikud ning loomade ja taimede kaitseinglid. Päkapikud, maa-alused, trollid, hiievaimud ja haldjad ning ka nõiad ja vampiirid ja mõned muud olevused elasid ennevanasti sõbralikult kõrvuti inimestega. Sellest ajast pajatavad ka nende ennemuistsed jutud. Inimesed suhtusid metsa, maasse ja veesse suure austusega. Loomulikult austati majapäkapikke ja ka muud loodusväelased tõttasid inimestele meeleldi appi ning kasutasid loitse ja võlusõnu nende ravimiseks. Tasapisi hakkas inimeste maailm aga muutuma ja vanad sidemed katkema. Inimesed leiutasid hunnikute viisi igasuguseid masinaid, mille abil suutsid ümbritsevat muuta vastavalt oma soovidele … Inimesed unustasid peagi, et puutumatu loodus oli salaväelaste elupaik. Nad hakkasid raiuma metsi, saastama veekogusid, lõhkama kaljusid ja kive. Seal, kus varem olid olnud näiteks maa-aluste elupaigad, olid nüüd sügavad tunnelid, rahvarohked linnad või tehased ja kiirteed.“


Ja veel, kõik need, kellest siin eelpool juttu, olid varem elanud rahus, kogenud austust ja tunnustust, otsustasid tõmbuda varju, muutuda nende enda turvalisuse nimel salaväeks. Musta Kuu võõrastemaja on nende ehk salaväe turvamaja. Võõrastemaja kaitse all on ka turvaline salakool.


Aga meie peategelane Saimi? Tema on salameel. Võõrastemaja saab muutuda nähtavaks ja majas saab hakata tegutsema üksnes salameele mõjul. See on üks tõeliselt vana loits. Kui Saimi saabus Sinimäele, ärkas vana maja justkui sügavast unest.


Saimi ja lugeja saavad teada, et salameeled on aegade algusest peale olnud teatud mõttes nagu looduse ja inimeste vahelised saadikud ning sageli just isikud, kelle jaoks loodus on erakordselt oluline. Salameel on inimolend, kes erinevalt tavalistest inimestest näeb nõidu, päkapikke, hiievaime, metsahaldjaid ja muid loodushingelisi ning suudab olevustega otse suhelda. Lisaks sellele tahab salameel oma vabast tahtest elada salaolenditega sõpruses ja üksmeeles!

 

„Musta Kuu võõrastemaja“ on omanäoline ja isikupärane fantaasiaromaan, mis esitab fantaasiaolendite rikkaliku ja põneva kavalkaadi ning kirjeldab kõrgel kunstilisel tasemel keskkonnakriisi! Saimi on salameel, kes ühendab inimesi ja salaolendeid. Salastatuse puudumisel ei saa võõrastemaja toimida, nagu ka inimeste ja looduse sideme puudumisel ei saa ära hoida looduse kadumist.

 

Paeluv on ka teoses pakutav nõidus. See on rahumeelne, ühelt poolt ürdid ja pulbrid, teisalt kompleksne reduktsioonimaagia, millega üksvarvas Morri püüab päästa killukest kaduvast elupaigast. Võlukeppidega vehkimine või tulistamine ja mõõgamängu imiteerivate loitsude tegemine ei kuulu selle raamatu nõiduste hulka.

 

Raamatusarja esimese raamatu tutvustuse lõpetan nii nagu lõpeb see raamat: „Musta Kuu võõrastemaja ohkas, aga otustas siis praeguse rahuliku hetke üle rõõmu tunda. Salameel ja hiievaim sosistasid midagi pööningul, teineteise poole lummardunud. Otse nende kohale laetalale olid pääsukesed ehitanud savist pesa. Linnupojad piiksusid unes ja tolmutripsud tantsisid nende ümber lauapragude vahelt sisse piiluvates päikesekiirtes. Just sel hetkel võisid kõik end kindlalt tunda.“

 

Omar Apollo


„God Said No“


(Warner Music)


 

„Omar Apollo teine talbum „God Said No“ on lõpuks ilmunud! Selle tegevprodutsent on Teo Halm ning albumil teevad kaasa ka muusik Mustafa ja näitleja Pedro Pascal.

 

Albumi pealkiri on Omari tõlgendus fraasist "lo que sera, sera", mis tõlkes tähendab "mis tuleb, see tuleb". Fraas on Omari keeleline humoor vaatega kannatustele, mis tulenevad alistumisest ja aktsepteerimisest kõigest, mida elu, suhe või armuke sulle ette viskab.

 

Uus album ilmus veidi rohkem kui kaks aastat pärast kriitikute poolt kiidetud Omar Apollo debüütalbumi „Ivory“ ilmumist, millega artist kandideeris 2023. aasta Grammyde jagamisel parimaks uueks artistiks. Lisaks kommertsedu, nt Billboard Hot 100 edetabelis.

 

„God Said No“ sündis meeletust tempost ja keerisest, mis järgnesid tema debüütalbumile ja peatumata tuuritamisele. Album valmis Londoni legendaarses Abbey Roadi stuudios koos oma usaldusväärsete kaastöötajate, produtsentide Halmi, Carter Langi ja Blake Slatkiniga.

Pärast tööd Londonis jätkati tööd uue albumiga ka Los Angeleses ja New Yorgis eelmise aasta lõpus.


14. lauluga album on ülevaade emotsionaalsest purust, mis järgnes ägedale armusuhtele.

„Ma andsin selles suhtes endast kõik," ütleb Apollo, "ja jumal ütles "ei".“

 

Niimoodi tutvustab Omar Apollo teist stuudioalbumit plaadifirma Warner Music.

 

Omar Apollo on USA laulja ja laulukirjutaja. Tema vanemad on mehhiklased, kes immigreerusid USA-sse, tema isa immigreerus riiki 1979. aastal ja ema 1990. aastate alguses.

Omar õppis varakult kitarri mängima ja laulma YouTube'i videote abil ning hakkas avaldama oma lugusid SoundCloudis. Omar Apollo on loonud, kirjutanud ja produtseerinud oma laule ise. Ta laulab nii inglise kui hispaania keeles.


Laulud "En el olvido" ja "Dos uno nueve" olid inspireeritud Mehhiko corrido muusikast.

Populaarse debüütsingli "Ugotme" avaldas ta 2017. aastal Spotifys. Hea vastuvõtu saanud debüütalbum „Ivory“ (Warner Music) ilmus 2022. aasta aprillis.

Ta on teinud koostööd Pharrell Williamsi, Kali Uchise ja Daniel Caesariga.

 

Omar Apolonio Velasco (sündinud 20. mail 1997), artistinimega tuntud kui Omar Apollo, on Ameerika laulja ja laulukirjutaja.

Ta sündis Mehhiko vanematele, kes immigreerusid Guadalajarast USA-sse. Esimese põlvkonna immigrandina kasvas ta üles Indiana osariigis Hobartis koos oma kolme vanema õe-vennaga. Apollo vanemad töötasid mõlemad mitmel töökohal, et perekonda ülal pidada.

Omar Apollo oli lapsepõlves balleti folklorico tantsija ja ta kuulus ka katoliku kiriku koori.

 

Apollo vanemad ostsid talle tema palvel kitarri, kui ta oli 12-aastane, aga see oli elektrikitarr ilma võimendita. Apollo vahetas pandimajas kitarri akustilise kitarri vastu.

17-aastaselt töötas ta McDonaldsis, et koguda raha sülearvuti ja seejärel ka mikrofoni ostmiseks, mida ta kasutas YouTube'i videote vaatamise ja jäljendamise kaudu laulmise ja kitarrimängimise õppimiseks.


Omar Apollo hakkas looma ja üles laadima ka oma laule SoundCloudi, platvormi, kus on voogedastus DIY.


2017. aastal laadis ta sõbralt laenatud 30 dollarit kasutades oma loo "Ugotme" üles Spotifysse, kus see lisati peagi platvormi Fresh Finds hulka ja see kogus päevaga 20 000 striimi. Aasta hiljem oli laulul üle 15 miljoni striimi.


2018. aastal andis ta välja oma esimese EP „Stereo“, mis võeti väga hästi vastu.

Aastatel 2018 ja 2019 osales Apollo kahel tuuril, "Want Tour" ja "Voyager Tour".


Tema teine ​​EP „Friends“ ilmus 2019. aasta aprillis. EP-l esitas produktsiooni rokiprodutsent John Shanks, kes oli varem töötanud selliste artistidega nagu Michelle Branch ja Melissa Etheridge.


Omar Apollo käis 2019. aastal Euroopa turneel ja esines ka mitmel muusikafestivalil, näiteks Lollapaloozas ja Tropicálias.


2019. aasta lõpus andis Apollo välja singlid "Frío" ja "Hit Me Up", mis olid tehtud koostöös produtsent Kenny Beatsiga.

2020. aasta aprillis andis Apollo välja singli "Imagine U", mis oli järjekordne koostöö Kenny Beatsiga.

 

7. augustil 2020 avaldas Apollo oma debüüt-mixtape'i esiksingli "Stayback" ja kaks nädalat hiljem remiksi,milles osales Bootsy Collins, keda Apollo on nimetanud ka oma mõjutajaks.


10. septembril andis ta välja teise singli "Kamikaze".


2021. aastal andis Apollo välja singli "Go Away", seejärel singlid "Bad Life", milles lõi kaasa Kali Uchis.

2022. aasta veebruaris andis Apollo välja singli "Invincible", kus lõi kaasa Daniel Caesar, ning teatas oma debüütalbumi ilmumiskuupäeva.

 

Omar Apollo andis 8. aprillil 2022 välja oma debüütstalbumi „Ivory“ ja asus seejärel ka albumit toetavale tuurile „Desvelado“.

Album pälvis valdavalt positiivseid hinnanguid ning kiitis Apollo muusikalist kasvu ja vokaalset esitust. See pääses Billboard 200 edetabelisse, märkides tema esimest sisenemist edetabelisse.

Albumi deluxe versioon „Ivory (Marfil)“ ilmus 12. augustil 2022.

Lisaks sooloreisidele esines Apollo 2022. aastal ka muusikafestivalidel - Coachella, Something in the Water ja All Points East.

 

2024. aasta aprillis andis Omar Apollo välja singli "Spite", mis oli esimene väljalase tema teiselt albumilt „God Said No“. Sellele järgnes 16. mail teine singel uuelt albumilt ehk laul pealkirjaga "Dispose of Me".

 

28. juunil 2024 ilmuski Apollo teine stuudioalbum „God Said No“.

 

Tema muusikat on peamiselt kirjeldatud kui R&B, alternatiivne R&B ja pop, kuid ka soul, funki, hiphop, Ladina-Ameerika muusika ja ka nn bedroom pop.

 

Kasvamise ajal kuulas ta oma vanemate lemmikmuusikuid nagu Pedro Infante, Los Panchos ja The Beatles. Tema enda mõjutajate hulka kuuluvad erinevad muusikud, nagu Neil Young, Paul Simon, John Mayer, Prince, Bootsy Collins, Rick James ja R&B-bänd The Internet.

 

Omar Apollo uuel abumil just sellist muusikat me kuulemegi, millest eelpool juttu tegin ehk tegemist sellise rahuliku R&B ning popmuusika albumiga. Albumiga, millel on ilusaid meloodiaid – „Be Careful With Me“, „Done With You“ (minu jaoks selle albumi üks lemmikutest, nagu ka albumi suurepärane lõppakord „Glow“), „Plane Trees“ (see on hiiglama ilus laul, koos Mustafaga), „Empty“ ja „While U Can“ (ülirahulikud ja hiiglama ilusad laulud, suurepärased harmooniad, igati tundlik esitus Omar Apollo poolt), vanakooli R&B´d ja souli kuuleme laulus „Dispose of Me“, kuid veidi on ka tempokamaid lugusid – „Spite“, „Less Of You“ (laul, mis veidi 70. aastate diskoajastut meelde toob), „Drifting“, „Life´s Unfair“ (R&B´d selle parimal kujul), „How“ (põnevate harmooniatega ja rütmilahenditega lugu)

 

Kuula ise ka:

 

Marko Mägi


„Tiigielu“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Tiik on väike veekogu. Mõnikord ujub seal part, mõnikord lööb lupsu kala. Mõni tiik on vaatamiseks, mõnda tiiki saab karata pärast saunalaval istumist. Kuid tiigid, ka kõige väiksemad, on koduks paljudele väikestele veeloomadele, kellest me ei pruugi kuigi palju teada. Mõni neist on meile isegi ebameeldiv. Kõik nad on siiski tegelased, kellel on põnev elu. Veeloomadest sõltub paljude maismaaloomade käekäik, ka inimeste heaolu. Näiteks arenevad vees sääsed, kuid seal leidub ka loomi, kes sääski söövad. Seega on veekogud olulised, et meie ümber oleks palju rikkust, loodusrikkust.


Ühel suvehommikul kuulevad kolm venda, et vanaisa plaanib tiiki puhastada. Vennad asuvad uurima, kes nende tiigis elavad, miks nad seal on ja kuidas hakkama saavad. Konnad, kaanid, ujurid, kiilid, teod, lutikad ning paljud teised. Neid lähemalt uurides tuleb ette sekeldusi, sest vennad ei ole alati ühel nõul. Poiste teadmised täienevad iga päevaga.

MARKO MÄGI, PhD
Tartu Ülikooli zooloog

 

Marko Mägi on kirjutanud lastele paar väga ägedat loodusraamatut. Meenutame – „Meie lapse linnuraamat“ (2020, Ühinenud Ajakirjad/Vesta) ja „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (2021, Ühinenud Ajakirjad/Vesta).

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli Gerald Durrelli kirjutatud „Minu pere ja muud loomad“ (1976, Eesti Raamat), veidi hiljem ka sama autori kirjutatud „Joobnud mets. Sahisev maa“ (1965, Eesti Raamat), nagu ka Niko Tinbergeni kirjutatud „Loomade käitumine“ (1978, Valgus), mistõttu mulle tundub, et Marko Mägi kirjutatud raamatutes on samuti seda mõnusat Gerald Durrelli looduse puudutust, mis suudab ka väiksemale lugejale loodust selgemaks ja mõistetavamaks teha. Ja see on loodusraamatu puhul ülioluline.

 

Seekordne lugu algab ühel unisel hommikul. Hommik oli laisk. Nelja-aastane Franz lebas voodis ja vaatas lakke. Laes rippus ämblik. Poiss soovis, et ämblik voodisse ei kuku. Vaatamata sellele kukkus ämblik poisi padjale. Franz kiljatas, kuid pani kähku käe suule, sest mõistis, et karta pole midagi. Franz keeras end külili, vaatas ämblikku, nügis teda sõrmega ja loom põgenes.

Franzi vennad magasid. Hommikusöögini oli aega, mistõttu läks Franz paljajalu õue. Ta viskas puuoksa tiiki ja ujutas seda.

Üsna varsti hõikas teda vanaisa, kes poissi hommikusöögile kutsus. Vanaema oli valmistanud kaerahelbeputru, mis oli Franzi lemmik. Franzile meeldis panna pudrule võid ja suhkrut, sest tema arvates oli võisilm suhkruga maailma kõige parim asi.

Vanaema teadis, mis võiks olla veel parem asi! Kaks võisilma suhkruga! Vanaisa arvas, et emale ei tohiks ütelda, et Franz kahe silmaga putru sõi. Muidu saavad nad pragada.

Nüüd saame teada, et vanaisa teadis lastekasvatust hästi. Kõigepealt oli ta oma tütre üles kasvatanud ja nüüd olid ta juures tütre pojad – üheksa-aastane Karl, seitsmeaastane Hans ja Franz.

 

Sel hommikul tõdes vanaema, et nad peavad tiigiga midagi ette võtma. Vanaisa oli kindel, et tiik tuleks tühjaks lasta, mis sellega muud ikka teha.

Franz ei saanud aru, mis on tiigil viga, sest tiik oli nagu tiik ikka: kalad lõid seal sulpsu, konnad krooksusid, kaanid ujusid ja vee kohal lendasid kiilid.

Vanaema kinnitas, et tiigis oli liiga palju elu, kõik ei mahu enam ära. Vanaisa lisas, et kui elu kuskil liiga palju saab, siis hakkab see ära surema. Kõigile ei jätku ruumi. Need, kes ei saa enam hakkama, lõpevad otsa. Ja lõpuks on kogu tiik hukas. Siis ei aita muu, kui tuleb tiik tühjaks teha ja otsast alustada.

 

Nüüd saame lugeda ka Franzi vanemast vennast Karlist. Tema teadis loodusest palju, ta oli selle järele lausa hull. Karl uuris putukaid, teadis nii mõndagi lindudest ja nende laulust, otsis nende pesi puude otsast, rohust ja põõsastest, tundis loomade jälgi. Karl tsungis maad, et leida vihmausse, tõuke või teisi olendeid. Karlil oli ka palju loodusraamatuid.

 

Franzil oli pudru söödud. Ta läks vendasid äratama. Ta ütles, et vennad ei tohi enam magada, sest varsti tehakse tiik tühjaks ja siis on elul ots peal! Franz tõdes, et neil on vaja akvaariumit, et elu ära päästa ja pärast tiiki tagasi panna!

Karl ei uskunud Franzi juttu. Ilmselt annab vanaisa neile panged ja paneb neid tiiki tühjendama. Vanaisa ütles ju alati, et töö teeb ahvist inimese ja poistest mehed.

Hans oli kindel, et tiigil tõmmatakse punn eest ja see jookseb tühjaks.

Franz ei saanud Hansust aru. Mis punn? Tiik ei ole ju vann!

Karl teadis ka, et tiigil ei ole punni ja Hans tahtis väikevenda lihtsalt veidi kiusata.

 

Loeme edasi. Kust leida akvaarium, et hakata elu päästma? Milline see akvaarium peaks olema? Klaasist kuul, mille sees ujub kuldkala? Karl teadis, et akvaarium on koht, kuhu saab panna elama veeloomi ja siis vaadata nende tegemisi. Üksik kuldkala kuulikujulises akvaariumis ei olnud Karli arvates hea lahendus, see oli looma piinamine. Kui juba akvaarium, siis selline, kus on palju taimi ja loomi, et neil kõigil oleks seal huvitav ja lõbus. Selge oli ka see, et tiik ei mahu ühte akvaariumi, vaja oleks mitut akvaariumi.

Vanaisa arvas, et võiks võtta suure kurgipurgi, seegi sobib tiigiloomade hoidmiseks.

 

Karlile mõte meeldis. Lisaks saab võtta ka väiksemaid purke, kuhu saab panna kaane, putukaid ja mutukaid. Õnneks ei ole tiigis ju meduuse ega haisid, nemad purki ei mahuks.

 

Peatükis „Kuidas tiik tühjaks saada?“ jõudis maale ka poiste ema. Nüüd pidid poisid ka emale rääkima, et neil on vanaisaga plaan tiik tühjaks lasta ja osad tiigielanikud purkidesse panna.

Aga ikkagi, kuidas tiik tühjaks saada?

Pakuti erinevaid variante, kuid kõige mõistlikum tundus olevat see, et hakatakse tiigist loomi püüdma ja kui neid seal enam ei ole, pistab vanaisa vooliku vette ja laseb tiigi veest tühjaks. Ema selgitas poistele, et see on tavaline füüsika. Kuna tiik oli künka otsas ja kui voolik tiiki panna, teine ots nõlvast alla ojja viia ja vesi voolikusse imeda, siis hakkab see ise voolikus voolama. Ema teadis, et see on ühendatud anumate seadus.

 

Järgmises peatükis otsivad vennad keldrist kurgipurki. Selle nad ka leidsid. Aga millega loomi püüda? Kalaõng? Sukeldussõdur? Väike allveelaev? Karl tõi loodusraamatu, milles soovitati kala püüda kahvaga – kes ei tea, mis on see kahv, siis on see peenest võrgust kott, mis on pika tugeva varre otsas. Kotisuud hoiab lahti metallist raam. Kui see vette pista, vees edasi-tagasi liigutada, siis peaks igasuguseid loomi sinna sisse jääma. Ja kui sellega tiigi põhjast muda kraapida, saab sealt põnevaid usse ja kaane. Karl teadis sedagi, et vaja läheb ka kausse ja lusikaid. Kaussi saab panna tiigist võetud proov, selles on muda ja taimi, kausis on neid hea sorteerida. Huvitavad loomad saab tõsta lusikaga kõrvale, et neid hiljem uurida. Vajadusel luubiga. Vaja oleks ka topse ja purke, millega loomad akvaariumisse/kurgipurki viia.

 

Seejärel loeme juba sellest, kuidas poisid kahva meisterdasid. Selleks oli vaja ema sukka ja vana kõblast. Tulemuseks oligi kahv, mida mindi tiiki ka katsetama. Juba oligi esimene loomake käes – see oli kaan.

Isevalmistatud kahvaga püüdsid poisid mitmeid ja mitmeid loomakesi. Kõik nad pandi purkidesse. Hans uuris, kes need kõik küll on. Karl mõnda neist teadis. Purkides olid ujur, konnakulles, kiilivastne. Kindel oli see, et vaja oli ka tarku loodusraamatuid (või isegi internetti), et kõik päästetud olevused kindlaks teha.

 

Järgmistes peatükkides räägibki Marko Mägi meile loomadest, keda vennad tiigist päästsid. Saame lugeda konnadest, kullestest ja kudust, kuid ka konnade sigimisest. Siin on rohu- ja rabakonn, mudakonn, kärnkonn. Karl teadis rääkida, et kõige lihtsam konnadel vahet teha krooksumise järgi. Igal liigil on oma krooksumine nagu lindudel laul.

Ema rääkis poistele ka sellest, kuidas kullesest konn saab, ja mida kulles sööb.

 

Järgmistes peatükkides saavad poisid nagu ka lugejad tuttavaks veel mitmete tiigielanikega - vesilikud, kiilid (kuningkiil, sadulliidrik, punaliidrik, harilik vesikiil, luhakõrsik), teod (suur mudatigu ehk mudakukk, punntigu, sarvtigu, kiritigu), vesihark, ujurid (kollaserv-ujur jt), kuid ka kalad (kuldkoger, linask jt). Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest mängu tulevad ka sääsed (sh sääsevastsed), lutikad ja kukrikud, kaanid ja jõhvuss, vesiämblik, ja ka nähtamatud olesed – mõnda neist näeb luubiga: vesikirbud, aejalgsed, sõudikud, vesilestad, kuid ka neid oleseid, keda näeb ainult mikroskoobiga: amööbid, kingloomad.

 

Marko Mägi jutustab meile ka erinevatest tiikidest, elust-olust akvaariumis ja raamatu eelviimases peatükis hakatakse tegema uut tiiki. Vesi saadakse tiigist välja, seejärel tuleb mängu kopp, mida juhtis kopajuht Kalev, vanaisa sõber. Ja muideks, Karlil oli olemas ka joonis, milline uus tiik peaks välja nägema. Ja see oli vägagi põhjalik joonis.

 

Sama päeva õhtuks oli uus tiik valmis. See oli selline nagu olema peab – mitte ainult silmailuks inimesele, vaid ka parem elupaik veeloomadele.

 

Viimases peatükis toimub uue tiigi avamine. Selle jätan Sulle endale lugeda …

 

Suurepärase loodusraamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest.

 

Kehlani


„Crash“


(Warner Music)


 

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 29-aastaseks. Tegemist on noore ja andeka USA lauljatari, laulukirjutajaga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka.

 

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.


14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!


Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.


Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinud, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.


2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.


Aprillis 2015 ilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.


Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani on üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.


Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.


Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SWEETSEXYSAVAGE”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada.  "SWEETSEXYSAVAGE" saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”


“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,” selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis  mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

 

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”.


2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

 

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“.


2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“.


Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

 

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

 

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil lõid kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko ("Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusik Masego („Hate the Club“).

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud nimetasid Kehlani  albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel oli ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud oli ka vana-kooli R&B slow jam’e.


2021. aasta veebruaris tõdes lauljatar intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et ta hakkas kirjutama 2020. aasta albumist nn de luxe-versiooni, kuid talle tundus, et juurde kirjutatud lood olid sellised, et neist on võimalik teha iseseisev uus album.

 

29. aprillil 2022 ilmus lauljatari uus, järjekorras kolmas stuudioalbum „blue water road“, mille kohta öeldi Warner Musicu pressiteates nii: „Grammy auhinnale nomineeritud ning oma loominguga mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud lauljanna Kehlani andis välja albumi “blue water road”.
Uue kauamängiva fookuslooks oli “everything", kaunis ballaad,  mille lauljatar kirjutas pühendusega oma kallimale.
Albumi lugudest olid varasemalt ilmunud veel “up at night (ft. Justin Bieber)”, “little story” ja “altar”."

 

Album oli sarnane eelmise albumiga, millel on igati rahulikku R&B´d ehk jällegi palju nn slow jam´e. Muuskakriitikud ütlesid, et Kehlani kolmas plaat oli lauljatari seinise karjääri parim, et see oli album, millel oli nn chamber poppi, progressiivset souli jpm.

 

Juulist detsembrini 2022 esines Kehlani nii USA-s kui ka Euroopas, et uut albumit promoda. Kontsertturnee soojendusartistideks olid USA lauljatar ja räppar Rico Nasty ning Destin Conrad.

2023 oli Kehlani üks peaesinejatest 2023. aasta WNBA (USA naiste korvpalliliiga) tähtede mängul ja ka USA jalgpalliliiga (MLS) tähtede mängul.

 

4. aprillil 2024 ilmus lauljatari uus singel ”After Hours”, millega anti märku, et on oodata laujatari uut albumit. Veidi hiljem (31. mai) ilmus uus teinegi singel ”Next 2 U”, millega laujatar avaldas toetust Palestiinale.


15. mail oli selge, et uus album ilmub, teada oli ka albumi pealkiri, kaanefoto ja ilmumise kuupäev.

 

14. juunil avaldati uue albumi tracklist ja 21. juunil ilmuski album “Crash”. Kaasa löövad ka USA lauljatar Jill Scott, Puerto Rico räppar ja lauljatar Young Miko, Nigeeria laulja Omah Lay. Albumit on aidanud produtseerida mitmedki muusikamaailma tuntud tegijad: Dixson, Mamii, Khris Riddick, Oak Felder, Ant Clemons, Darhyl Campr, GuiltyBeats, Etienne jpt.

Uue albumi kõikide laulude autoriks on ka lauljatar ise. Nii nagu varemgi.

 

Kehlani uuel albumil kuuleme jätkuvalt väga head R&B´d, osad lood on tempokamad – ”Next 2 U”, ”What I Want”, osad rahulikumad – ”8”, ”Sucia” (latiino hingamisega loos löövad kaasa Jill Scott ja Young Miko), ”Better Not” (minu üks lemmikutest sellel albumil, põneva harmooniaga lugu), ”Vegas”, ”Chapel” (ilus ja hingestatud viimane laul sellel albumil), kuid ka popilikumat muusikat – ”After Hours”, ”Tears” (maailmamuusika sugemetega loos lööb kaasa Omah Lay).

 

Kuula ise ka:

„Hitler. Mis toimus koletise peas? Tutvu ajaloo


kuulsaima diktaatori tõusu ja langusega“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Eriväljaandes „Hitler” vaatame tagasi ajaloo kõige vihatuima mehe jõhkrale tõusule ja dramaatilisele langusele alates tema vastuolulisest lapsepõlvest ja kogemustest esimese maailmasõja ajal kuni repressioonide, rassismi ja rahutuste kasutamiseni Saksamaal võimu haaramiseks ja hoidmiseks.

Käsitleme üksikasjalikult Hitleri sõjalist juhtimisstiili ja selle mõju teise maailmasõja tulemustele ühes põnevate seikadega konflikti võtmehetkedest, nagu tema vastasseis Nõukogude liidri Jossif Staliniga ja natsi-Saksamaa viimane vastupanu Berliinis.

Samas vaatleme ka Hitler maailmavalitsemise plaane ja pikaajalist mõju, mida tema lühiajaline valitsus maailmale jätkuvalt avaldab.

 

Üsna hiljuti tutvustasin Sulle raamat-ajakirja või ajakiri-raamatut ehk bookazine´i, mis jutustas meile saurustest. Nüüd on ilmunud uus bookazine, mis jutustab lugejale Hitlerist. See on vägagi väljakutsuv lugemine, sest ega me ju ei taha, et maailmas diktaatoreid ja hirmuvalitsejaid oleks, kuid ajaloost on meil kõigil kindlasti midagi ka õppida ja kõrva taha panna, et edaspidi targemad olla.

 

Piilume bookazine´i sisse, millest lugeda saame?


Esimene osa on „Koletise kujunemine“, mis koosneb mitmest peatükist, milles on juttu noorest Hitlerist, sõja maitsest, armunud Hitlerist, kreedo kujundamisest ja sellest, mis toimus Hitleri peas.


Peatüki „Noor Hitler“ alguses ütleb selle autor David Foley, et vaatamata vastuolulisele lapsepõlvele ei ilmutanud Hitler mingeid selliseid veendumusi, mis iseloomustavad tema hilisemaid eluaastaid.


Saame teada, et Hitler sündis Austrias Braunau am Innis ja tema algusaastate lugu on raske rääkida, kuna napib dokumentaalseid allikaid, millele tugineda. Uuritakse, kas oli mingi pöördepunkt, mingi kohutav sündmus, mis tõukas noore Adolfi teele, mis viis miljonite inimese surmani kõige hävitavamas sõjas, mida maailm on kunagi näinud? Või oli see mõjude aeglane kuhjumine, mis kujundas ta järk-järgult kõigile tuntud despoodiks? Kahjuks on tõde see, et lihtsaid vastuseid pole.


Saame teada, et Hitler oli tavaline laps, talle meeldis maalimine, talle meeldis muusika, eriti ooper ja Richard Wagner. 1907. aastal kolis Hitler Viini lootuses saada vastu võetud Kaunite Kunstide Akadeemiasse, kuid tema unistus purunes kiiresti, kui akadeemia ta tagasi lükkas märkusega „näidisjoonistus ebarahuldav“. Ta maalis edasi, kusjuures oma karjääri jooksul valmis tal koguni 3000 teost!

Siin on juttu tema emast, kuid ka sellest, et noor Hitler elas sageli juutidele kuuluvates hostelites, laenas rõõmuga raha juudi tuttavatelt ega liitunud sel ajal ühegi Viini antisemitistliku rühmitusega!


Esimese osa teine peatükk on „Sõja maitse“. Selgub, et tema sõjaaegne teenistus oli silmapaistmatu, kuid natsipropaganda ilustas seda hiljem. Saame lugeda, mida Hitler I maailmasõjas tegi.

Kolmas peatükk jutustab lugejale armunud Hitlerist. Meile jutustatakse naistest, kes armusid 20. sajandi kõige vihatumasse mehesse. Geli Raubal, Stefanie Rabatsch, Erna Hanfstaengl, Maria Reiter, Eva Braun jt. Juttu on sellestki, et Hitleril võis olla ka meessõpru, kes olid rohkemat kui lihtsalt sõbrad.


Järgmises peatükis peatume Hitleri kreedo kujundamisel, sest tal kulus aega, et ehitada üles veendumuste süsteem, mis viis ta võimule. Siin on juttu natsionalismi tõusust Saksamaal, Hitleri saamisest sõdurist poliitikuks. 1920. aasta alguses algas Hitleri peatamatu tõus. Temast sai natsipartei ametlik juht alles 1921. aasta juulis. Natsidel oli nüüd ka kreedo, mis läks massidele hästi peale, sest see tugines sõjajärgsete aastate kibedusele ja pettumusele. Natsidel oli ka karismaatiline juht (Hitler) ja tahe tegutseda jõhkralt oma vastaste vastu.


Esimese osa viimane peatükk jutustab lugejale sellest, mis toimus Hitleri peas, sest püüd Hitlerit mõista on juhtinud ajaloolased ja psühhoanalüütikud huvitavatele radadele.

Selles on üks suur probleem ja küsimus, sest keegi pole suutnud Hitlerit psühhiaatri diivanile saada, nii et katsed tema vaimsest seisundist pilti saada hõlmavad paratamatult palju oletusi ja mõistatamist.

 

Oleme jõudnud selle bookazine´i teise osani „Tõus võimule“. Selleski on mitmeid peatükke, mis peatuvad mitmel olulisel teemal – õllekeldriputš, natsipiibel (Hitleri kirjutatud „Mein kampf“), kurjuse tõus, Riigipäevahoone tulekahju (1933), pikkade nugade öö (1934), natsiriigi sepistamine (kuidas Hitler arendas välja Gleichschaltung´i (tasandamine, joondamine) kontseptsiooni, et kindlustada absoluutset võimu), Hitleri sõda kunsti vastu (1937), tee genotsiidini (Hitleri plaanid juutidega arenesid juhuslikust tagakiusamisest kuni täieliku hävitamiseni), Saksa opositsioon Hitlerile (mitte kõik ei toetanud Hitlerit, sest hulk julgeid kodanikke riskis režiimile vastu astudes oma eluga), tee sõtta (aastatel 1933-1939 järgis Hitler laienemisplaani, mis viis maailma sõtta).

  

Kolmas osa viib lugeja sõtta ehk Hitler sõjas. II maailmasõjas! Mil määral mõjutas füüreri sõjaline juhtimisstiil teise maailmasõja tulemusi? Juttu on sissetungist Poolasse, Prantsusmaa langemisest, Atlandi lahingust, lahingust Suurbritannia pärast, sissetungist NSV Liitu.

 

Siin on juttu Hitleri välksõjast ehk blitzkrieg´ist. Kaasaegses sõjapidamises on vähe juhtumeid, kus kaks võrdset jõudu võitlesid nii ühepoolset võitlust. Lahing Prantsusmaa pärast oli nädalatega läbi …

 

Hitler vs. Stalin ja operatsioon Barbarossa. Kui teise maailmasõja totalitaarsed titaanid kokku põrkasid, muutus Ida-Euroopa verest punaseks ja Nõukogude Liit jõudis kokkuvarisemise äärele.

 

Hitleri surmalaagrid. Samal ajal kui Hitler pidas sõda välismaal, seisis tema rahvas silmitsi palju hirmutavama vaenlasega, elava põrguga, mis nõudis miljonite elusid.

 

Lahing Berliini pärast. Natsipealinna rusude keskel tegi Nõukogde Punaarmee Hitleri Kolmandale Reichile vägivaldse lõpu.

 

Hukk Führerbunkeris. Sügaval Führerbunkeris hukkus Adolf Hitler Berliini rusude ja hävingu keskel ühes oma unistusega natside maailmavalitsemisest. 

 

Bookazine´i viimane, neljas osa on „Visioon ja pärand“. Loeme Germania kurjuse visioonist. Püüdes domineerida Euroopas, unistas Hitler natsismile ülemaailmse monumendi ehitamisest.


Viimane peatükk räägib hullu mehe pärandist ehk Hitleri lühiajalise Saksamaa valitsemise järelkajasid on endiselt tunda kogu maailmas.

 

Kuigi Hitler on lõplikult maa pealt kadunud, jääb Hitleri nimi jõuliseks ja tema pärand kestab edasi. Enam kui 70 aastat pärast Hitleri surma on ta endiselt lääne tsivilisatsiooni kummitus. Enam häbimärgistatud kui ükski massimõrvar, kes oli enne teda või tuli pärast teda, seisab ta üksi maailma kõige pahelisemate juhtide tootemisamba tipus …

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


„Saurusebeebid 1. Rasmuse kadunud kaisuloom"


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

„Saurusebeebide“ sarja esimene raamat!

Rasmus hakkab magama minema. Aga midagi oleks nagu puudu? Kus on Kaisu – Rasmuse kaisuloom?
Kas oled juba tuttav saurusepoiste Rasmus Rexi ja tema parima sõbra Tom Troodoniga?

 

„Saurusebeebide“ lugudes on Rasmus ja Tom veel päris väikesed. Ja ka need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Ilmumist jätkab aga ka „Saurusepere“ raamatusari. Neid Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös sündinud toredaid lasteraamatuid on ilmunud eesti keeles nüüdseks juba kaheksa.

 

„Saurusepere“ raamatusari on meie väikeste lugejate seas populaarne, mida näitab kindlasti ka see, et selle sarja raamatuid on eesti keeles ilmunud tõepoolest kaheksa! Nii on ilmunud raamatud „Saurusepere. Muna“, kuid ka raamatud ujumisvõistlusest, reisist, aardejahist, parimast sõbrast, saladusest, hiidkalmaarist ja järvekoletisest.

Nüüd saame tuttavaks sauruspere tegelastega siis, kui nad oli palju väiksemad ehk saurusebeebid.

 

Selle loo alguses hakkab Rasmus magama jääma. Mamma Rex pani Rasmusele teki ilusasti peale ja kinnitas, et armastab teda väga. Rasmus hakkas magama jääma, kuid midagi oli puudu! Kus oli …Kaisu!?

Kaisu oli Rasmuse kaisuloom, kes oli temaga igal pool kaasas.

 

Kas Kaisu võiks olla mänguasjakastis? Ei, aga seal oli pool pasteedileiba! Rasmus oli õhtusöögi unustanud.

Kas Kaisu võiks olla voodi all? Ei, aga seal oli põrkepall! See oli olnud mitu päeva kadunud. Rasmus oli kindel, et just põrkepalliga tahtis ta järgmisel päeval mängida.

Kas kaisu võiks olla diivaninurgas? Ei, aga seal oli ilmatu palju šokolaadipabereid. Rasmus polnud šokolaadi söönud. Kas seda tegi papa Rex, kes istus samas toas tugitoolis?

Ka papa Rex polnud Kaisut näinud. Rasmus mõtles edasi. Äkki oli Kaisu jäänud köögilaua peale? Ei, seal oli kellegi äge ja imelik kübar! See oli mamma Rexi oma.

 

Äkki oli Kaisu jäänud vannituppa? Ei, seal oli parajasti Rexi vanem vend Robin, kes poti peal puuksu lasi.

 

Nüüd hakkas Rasmus nutma, sest Kaisu oli kadunud, päriselt kadunud …

 

Rasmus proovis otsida paarist kohast veel. Need jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid ka seal ei olnud Kaisut!

 

Ja lõpuks! No lõpuks lahenes kõik igati hästi, sest … kus oli Kaisu? Mis Sa arvad? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada, kus oli Kaisu ja kas Rasmus lõpuks ka magama jääb.

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Mõnus ja huvitav lugemine pere väiksematele ja kõikidele neile, kelle meeldivad sauruspere tegelased ja super suurepärased Lars Rudebjeri illustratsioonid.

Pirkko-Liisa Surojegin


„Soome loomamuinasjutte“


(Pegasus)


 

„Soome loomamuinasjutte“ on tee rohelisse salapärasesse Metsola loomariiki. Raamat toob Soome metsad ja nende elanikud tänapäeva lastele lähemale ja meenutab, et mets on meie vaimsuse kodu, turva- ja seikluspaik.

Soome kunstnik Pirkko-Liisa Surojegin on raamatusse valinud ligi viiskümmend soome muinasjuttu – humoorikaid, tegevusrohkeid, tundlikke, tarku – ja illustreerinud need loominguliselt ning traditsioone järgides.

Raamatu lehekülgedel tegutsevad tugev karu, salakaval rebane, kuri hunt, nutikas jänes ja ülejäänud värvikad metsaelanikud. Nagu muuseas saab lugeja teada, miks jänesel on mokk lõhki, kuidas rebane sai valge sabaotsa ning miks kana ja kukk hirmsasti ehmusid.

 

Nii nagu ma olen alati ütelnud, on muinasjutud igati lahedad ja mõnus lugemine. Neid olen ma lugenud lapsepõlves ja loen ka nüüd suurima hea meelega.

Loomamuinasjutud on üks muinasjuttude liike pärismuinasjuttude kõrval ja pärismuinasjutud liigituvad omakorda imemuinasjuttudeks, olustikulisteks ja legendilaadseteks muinasjuttudeks.

Kohe alguses pean tõdema, et soome loomamuinasjutud on sarnased paljuski eesti loomamuinasjuttudega, mine võta kinni, kes on kellelt šnitti võtnud. Osades muinasjuttudes on sedagi, mis toovad meelde Aisopose valmid ja tegelikult on osades selle raamatu lugudes ka neid sündmuseid, mida võime leida näiteks ka Onu Remuse lugudes. Siinkohal meenutan hea meelega Onu Remuse jutte, mida mu väikevend Kert lapsena sõna-sõnalt peast teadis, sest luges ju Tõnu Aav need vahvad lood ka vinüülplaadile. Nii oli neid hea ka pähe õppida.

 

Pirkko-Liisa Surojegin (s. 1950) on Soome kunstnik, graafik ja kirjanik, kes alates 1981. aastast on töötanud vabakutselisena. Tema sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, tema illustreeritud lasteraamatud on võitnud mitmeid ja mitmeid auhindu ning neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Siinkohal tuleb mainida sedagi, et ka tema tütar, Nora Surojegin on suurepärane kirjanik ja raamatuillustraator, on ilmunud ka raamatuid, mis tehtud ema ja tütre koostöös.

 

„Soome loomamuinasjutte“ („Suome lasten eläinsadut“) ilmus algupäraselt juba 1997. aastal. Eesti keeles ilmusid need muinasjutud esimest korda 2002. aastal (Suur Eesti Raamatuklubi). Pirkko-Liisa Surojegini illustratsioone saab eesti lugeja näha ka raamatutes „Meie laste muinasjutud“ (2000, Suur Eesti Raamatuklubi) ning Jakob ja Wilhelm Grimmi raamatus „Muinasjutud“ (2008, Varrak).

 

Selle raamatu avasõnas tõdeb autor, et raamat sündis tänu armastusele ja austusele, mida ta tunneb Soome metsade ja nende elanike vastu. Autor soovis raamatusse kokku koguda soojad ja südamlikud loomamuinasjutud. Pirkko-Liisa Surojegin tõdeb, et tema töös oli talle suureks abiks Osmo Iisalo ehk Eino Railo kirjutatud raamat „Soome rahva loomamuinasjutud“.

Ja veel, saame lugeda, et enamasti on soome loomamuinasjuttude tähtsaimad metsaelanikud lihtsameelsed karu ja hunt ning kaval rebane. Koduloomad elavad Metsola talus ja nende elu-olu jälgides puutuvad ka metsloomad inimestega kokku.

Juttudes kirjeldatakse peamiselt, kuidas loomad tegelevad maaharimisega. Teine läbiv teema on tee-ehitus Soome metsadesse. Ülejäänud teemad mahuvad nende kahe vahele.

 

Esimene muinasjutt jutustab meile sellest, kuidas karu, hunt ja rebane alet tegid. Kuna jahipidamine metsas nõudis loomadelt suurt vaeva ja nälg pani loomade kõhud pilli lööma, otsustasid ühel kevadel karu, hunt ja rebane, et hakkavad maad harima.

Loomad valisid välja põlluks sobiva paiga ja hakkasid alet tegema. Rebasel polnud lusti tööd teha, ta püüdis igatepidi sellest kõrvale hiilida. No nii selle rebasega ju alati on, ei tema viitsi rabada ega tööd teha.

Ühel päeval ütles rebane karule ja hundile, et tema nägi, kuidas Metsapoole perenaine kandis aita suure võipüti. Äkki tuleks minna ja see ära tuua?

Karu, hunt ja rebane läksid ja tõid võipüti ära. Kuidas seda jagada? Rebane tegi ettepaneku, et võipütt antakse sellele, kes kõige rohkem teab ja mäletab. Rebane ise mäletavat väga vanu aegu!

Karu vihastas, mida see rebane ikka mäletab, sest rebane on näinud ainult kolme suve. Rebane sai aru, et karuga põle mõtet vaielda, mistõttu võiksid nad peita võipüti kaljuprakku seniks, kuni leitakse asjale lahendus. Siinkohal hakkab mulle tunduma, et ka näiteks onu Remuse juttudes oli üks lugu, milles oli mängus rasvapott???

 

Loomad jätkasid töödega. Karu ja hunt langetasid puid ja tirisid kände maast välja, rebane aga tiirutas nende ümber, peas nägu, et temagi teeb midagi. Oh seda rebast! Rebane ise kinnitas kaaslastele, et ta passivat hoolega, et puud kaaslastele peale ei langeks …

 

Järgmisel hommikul ei istunud töötegemine rebasele kohe sugugi, mõtted keerlesid vaid võipüti ümber. Nii tõdes ta hommikul, et öösel oli käinud Metsapoole koer teda peole palumas. Olid küll kiired aletegemise ajad, kuid karu ja hunt andsid rebasele loa minna.

 

Rebane läks kalju juurde, kuhu võipütt oli peidetud. Ta hakkas sööma, sõi kõhu täis ja peesitas päikesepaistel tükk aega. Koju jõudes ütles, et pidu oli väga tore ja toidud olid igati rasvased!

 

Öö, hommik. Rebasel uus kavalus valmis. Nüüd oli käinud Aruvalla koer teda peole palumas. Karu ja hunt ei mõista miks neid ei kutsutud, kuid andsid jällegi loa rebasele peole minna. Rebane läks jällegi võipüti kallale.

 

Veel üks öö ja hommik. Nüüd oli rebane kutsutud Järve tallu peole! Rebane sai kaaslastelt loa minna. Kaval rebane läks jällegi võipüti juurde ja sõi selle seekord tühjaks.

 

Rebane naasis koju, kõht täis. Kuid nüüd oli ka karul ja hundil kõht tühjaks läinud. Tööd oli tehtud ju mitu päeva. Loomad läksid võipütti kaljupraost ära tooma. Seal selgus, et pütipõhjas oli vaid paar võikribalat!

 

Mesikäpp ja võsavillem olid kindlad, et just rebane oli või nahka pistnud, kuid rebasel uus kavalus varuks – tema ei ole võid puutunud, kuna tema käis ju pidudes. Kindlasti tegid seda karu ja hunt. Nii tegi rebane ettepaneku, et üheskoos minnakse päikesepaistele magama, kelle suust hakkab rasva nirisema, see on või ära söönud!

 

Mis Sa arvad, kelle suud olid ärgates rasvased?

 

Teises muinasjutus jutustab revane nii lugejale, kui ka karule ja hundile, kuidas karu ja hunt sündisid. Kolmandas muinasjutus võõrustab rebane kurge ja kurg rebast (lugu, mida me teame ka paljudest valmidest), kuid ega sellest võõrustamisest head nahka ei saa, sest toidu pakkumine ja taha teps mitte õnnestuda. Neljandas loos üllatab rebast kavalusega hoopiski vares! Rebane püüab varese kavalusega kinni ja hakkab lindu suus koju viima, kui vares teeb ettepaneku, et ta võiks ju rebase koju hoopis ise kõndida ja rebane ei peaks ennast vaevama. Mõeldud, tehtud, vares pääseski vabadusse, kusjuures vares parastas, et kogu metsa tarkus polegi ainult rebase peas.

 

Saame lugeda ka sellest, kuidas karu, hunt ja rebane alet põletasid, ja jällegi oli rebane see, kes töötegemisest kõrvale hiilis, sest keegi peab ju ometigi valvama, et tuli kogemata lahti ei pääseks!

Järgmises muinasjutus jutustab rebane loo, milles toimetavad lõvi (!), hobune ja karu. Üsna omamoodi lugu sellest, kes neist kolmest on kõige tugevam ja kahjuks lõpeb see lugu karule üsna kurvalt.

Seejärel peab hunt toidujahti, märkab jõekaldal emist põrsastega, kuid ka selles loos pole hunt just kõige nutikam sell. Emis kasutab kavalust (tema põrsad on ristimata) ja põgeneb koos põrsastega jões!

Ja veel. Ühes loos tüssab rebane jällegi karu, kuid saame teada sedagi, kuidas pasknäär endale uhke kuue sai – varem kuulus see hoopiski käole! Siin on lugu, milles toimetavad metshiir, konn (nad olid üsna pahurad naabrid) ja kanakull, ja ka sellel lool on väga õnnetu lõpp. Kurb, et paljud loomamuinasjutud just sedasi lõpevad.

 

Loeme sellestki, kuidas Metsapoole kukk õlut jõi, kuidas loomad põgenevad maailmalõpu eest (see on selle raamatu üks pikimaid lugusid), kuidas rebane kaarnat tüssab – see on kindlasti vägagi tuntud ja tuttav lugu, mida oleme saanud lugeda mitmeski teises muinasjutu- või valmiraamatus – kaaren istub kuuse otsas, tüse tükk juustu noka vahel, loomulikult on kohal ka rebane, kes seda tüsedat tükki juustu endale tahab. Rebane räägib ühte ja teist, kuid kaaren ei lase juustu lahti. Lõpuks ütleb rebane, et kahjuks pole kaarnal lauluhäält ja linnu kraaksumine on koledam kui karu kisendamine! Kaaren jahmus ja vihastas ja karjus: „Kraaks! Mul on lauluhääl!“

Mis Sa arvad, mis juhtus juustuga?

 

Ühes muinasjutus saame teada, mis on varese vanne ehk valevanne, selles loos saab see vanne saatuslikuks konnale. Seejärel tüssab rebane ka harakat, õnneks tuleb harakale appi vares, kes on ikkagi ka rebasest kavalam tegelane!

 

Raamatust leiame ka musträhni loo, (paljudest valmidest) tuttava loo rebasest ja vähist, milles selgub, et vähk on palju kiirem loom kui rebane või vähemalt palju kavalam … ja ka väike sipelgas võib olla tugevam loom kui karu!

 

Siin on muinasjutt, milles rebane kirjab hundi kuue ja selleks peab hunt heinarõuku minema, mille rebane ka põlema paneb. Hundil oli kange soov lendama õppida (nagu seda tihane) ja ta tahtis endale sama ilusat sulekuube kui rähnil. No selleks oligi vaja hunt heinarõuku ajada ja see omakorda põlema panna. Ja ega ka sellest lendamisest head asja ei saanud.

 

Muinasjutte on raamatus veel. Saame teada, kuidas hobune ja lammas söövad võidu, kuidas Metsapoole talu siga on rebasest targem. Rebane ja siga läksid tülli, sest rebase arvates oli siga üks rumal loom, kes ainult poris püherdas ja täide järgi ilma ennustas. Rebane oli kindel, et siga ei näe päikesetõusugi, kui ta muudkui vedeleb, kärss maas. Siga kinnitas, et ta on sama tark kui rebane ja tegi ettepaneku proovida kumb neist enne päikesetõusu näeb. No ja läks nii, et siga osutuski olevat targem loom kui rebane. Kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja veel. Ühes munasjutus rebane ja jänes targutavad, järgmises loos õpib rebane lendama, abiks kurg.

 

Loeme, kuidas kana kolis külla elama, kuidas jänkujussi taret külastas salapärane ja üsna jube külaline (hirmul on suured silmad!). Hirmsat külalist ei suutnud tarest välja ajada ei karu ega hunt, sellega sai hakkama hoopis kukk! Kes oli too hirmuäratav külaline? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Siin on lugusid tuvist, rahust loomade vahel, hiirest, kes oli rätsep ja sellest kuidas hiireke pidi kassile kuue tegema. Pikem muinasjutt on Metsapoole talu kukest, kellele lõi uhkus pähe ja ta otsustas minna kirema kuningalossi! Teekonnal kuningalossi neelas kukk alla rebase, hundi ja karu, sest ka nemad tahtsid kuningalossi minna. Kuningalossis juhtus mitmeid hirmuäratavaid sündmusi ja koju tagasi jõudes sai kukk kana käest ka kere peale.

 

Raamatu viimastes muinasjuttudes saame osa rebase, hundi ja karu toimetamistest. Nii peksavad nad vilja, käivad veskil, keedavad putru. Taaskord on rebane see, kes töödest kõrvale hiilib, abiks igasugu vembud, tembud ja kavalus.

 

Siin on ka üsna tuttav lugu rebase kalasaagist, kuid ka sellest, kuidas rebane karule jääaugust kalapüüki õpetab, mis lõpeb sellega, et karul täna väike nudisaba on. Mitte ainult karu nudisabast pole juttu, saame teada sedagi, kuidas rebane sai endale valge sabaotsa.

 

Juttu on ka jänesest ja pakasest, loomade tee-ehitusest, laanepüüst, käost, pääsukesest, nahkhiirest.

 

Paljud loomad tee-ehitusel ei osalenud, mistõttu määras rebane neile ka karistused (tublid ehitajad said ka tasu). Nii said karistada karihiir, ahm, kärp, kobras, madu, konn ja sisalik. Arvatavasti oli neid teisigi, sest rebane jagas karistusi hilisõhtuni välja.

 

Raamatu viimases loos saab ka rebane oma palga.

 

Sellised lood selles muinasjuturaamatus. Palju on tuttavaid lugusid, kuid on ka neid, millest varem kuulnud ei ole. Suur väärtus selles raamatus on kindlasti Pirkko-Liisa Surojegini piltidel, need on lihtsalt võrratud!

 

SVEA


„The Last 90s Bitch“


(Warner Music)


 

"SVEA-l on olnud muusikamaailmas mitu ja mitu põnevat kuud. Rootsi lauljatari jaoks oli 2023. aasta läbimurde aasta. Nii lõi ta kaasa muusikafestivalidel koos Prantsusmaa elektroduoga Offenbach, kuna neil oli ühine hittlugu „Body Talk“, mida on stiimitud üle 60. miljoni korra.

Lisaks sellele populaarsus Itaalias ja Šveitsis, 2023. aasta augustis valiti SVEA Apple Music Nordiv UP NEXT-artistiks. Ja ka esinemised suurtel muusikafestivalidel sooloartistina – Southside ja SWR3 NewPop festival Saksamaal, Lollapalooza Stockholm Rootsis, Tivoli Fredagsrock Taanis, Vaasa festival Soolmes jm.

Lauljatar populaarsus kogub tuure."

 

Nii tutvustab Rootsi lauljatari SVEA debüütalbumit Warner Music.

 

Svea Virginia Kågemark (s. 28. detsember 1999), artistinimega SVEA on Rootsi lauljatar ja laulukirjutaja, kes elab Stockholmis, kuid sündis ja kasvas mõnusas järveäärses linnas Hammarbys.

SVEA alustas oma muusikalist karjääri sellega, et postitas YouTube´is lugusid, mis olid küll teiste artistide lood, kuid nüüd laulis ta neid ise. Neid etteasteid tutvustati ka plaadifirmale A&R (Universal Music Sweden). Esitused meeldisid ja 18-aastasel lauljataril oligi taskus leping plaadifirmaga.

Siinkohal tuleb mainida seda, et SVEA oli õppinud laulmist Rytmys Musikgymnasiumis Stockholmis, kus on õppinud teiste seas ka Robyn, Tove Lo ja duo Icon Pop´i liikmed!!!

 

Juunis 2018 ilmus esimene SVEA laul „Don´t Mind Me“, mis jõudis ka Spotifysse, julge laul ja esitus äratasid muusikasõprade tähelepanu.

Aasta hiljem ehk 2019 ilmus lauljatari esimene EP, millel oli 7 laulu. See äratas tähelepanu juba ka rahvusvahelises meedias.


Jaanuaris 2019 laulis SVEA koos Taani laulja Alexander Oscariga hittloos „Complicated“. Laul oli ülimalt populaarne Taanis ja ka Norras.


Sügisel 2019 oli SVEA soojendusartistiks Iiri popmuusika ansamblile Picture This, nii Suurbritannias kui ka Saksamaal, kokku 13. korral.

Aasta hiljem, 2020 ilmus SVEA uus EP „Pity Party“. Samal aastal kirjutas SVEA hittloo Rootsi-USA lauljatarile Rhys´ile. Laul „We Don´t Talk Anyway“ oli Spotifys ilmatuma populaarne.


Vana-aasta õhtul 2020 esines SVEA koos Zikai´ga Rootsi TV saates „Tolvslaget på Skansen“, kus esitati hittlugu "Don't Stop The Music", see on cover Rihanna samanimelisest hittloost.

2021 esitas SVEA koos Call Me Loop´iga hittloo „I´ll Get Better“ ja 2022 uue hittloo „Iconic“ (selle leiab ka lauljatari debüütalbumilt).

 

Ja nüüd, aastal 2024, 14. juunil lauljatari debüütalbum „The Last 90s Bitch“! Tõeliselt äge popmuusika album, väga hea kuulamine.

 

Ma olen alati ütelnud, et mulle meeldib hea popmuusika, milles on häid meloodiaid, refrääne, mis kergesti meelde jäävad, vahvaid rütmilahendeid, ja kui seda kõike esitab ka igati nägus lauljatar, siis ongi see kõik kokku igati vägev!

 

SVEA debüütalbum algab igati hea poplooga „Breakfast Club“, milles veidi ka R&B-sugemeid, täpselt samasugune lugu on ka albumi teine „The One That Got Away“, ja tegelikult on mõlemas loos „vihjeid“ ka 90. aastate popmuusikale. Teises loos on ka igati vahvaid rütmilahendeid ja ka esitus on igati äge.


Väga hea minekuga popipala on albumi kolmas laul „Dead Man Walking“, meeldejääva harmoonia ja refrääniga hittlugu.

Neljas laul „Blackout“ tõmbab hoo maha. Ilus ja kaunis mõtisklus, milles on lausa rumbalikku hingamist. SVEA esitus ja hääl on ilusad.


Viienda loo alguses pannakse automootor tööle, laulul pealkirjaks „Ferrari“. Taaskord head poppi, nagu ka albumi kuuendas laulus „Swedish Girls“. Kuula, siis saad teada, millised on need rootsi tüdrukud.


Rootslilikult head poppi kuuleme albumi 8. laulus „The Ick“, sama võib öelda ka albumi eelviimase laulu „Effort“ kohta. Ka selles loos on põnevaid rütmilahendusi ja vägagi omanäolist laulu, mis meenutab ka popmuusika kuldaegu. Lugu, mis hakkab üsna ruttu „kummitama“.


Albumi viimane laul on paar aastat tagasi singlina ilmunud „Iconic“.

 

Kokku 10 väga head popilugu, mitte just väga palju, kusjuures laulud pole sugugi mitte pikad, sest kuulamist on kübe alla 30. minuti, mistõttu ootan mina juba ka SVEA järgmist albumit.

 

 

Kuula ise ka:

Guillem Balague


„Cristiano Ronaldo. Elulugu“


(Tänapäev)


 

Cristiano Ronaldo on ühteaegu üks kõigi aegade paremaid jalgpallureid ning samas üsna vastuoluline isiksus. Ronaldo paistis oma andekusega silma juba väikesest peale. Ta lahkus 12-aastaselt oma sünnisaarelt Madeiralt, et mandril saada maailma parimaks jalgpalluriks.

 

Peagi üritasid teda värvata maailma parimad klubid ning Alex Ferguson meelitas ta Manchester Unitedisse, kus ta võitis nii Meistrite Liiga kui kolm Inglismaa meistritiitlit.

 

Seejärel siirdus Ronaldo meeletu summa eest Madridi Reali, kus tuli neli korda Meistrite Liiga ja kaks korda Hispaania liiga võitjaks.

 

2016 tuli Ronaldo koos Portugali koondisega Euroopa meistriks.

 

Ta on seitse korda olnud Meistrite Liigas hooaja parim väravalööja ning pälvinud viis korda FIFA Ballon d´Ori.

 

Juventusesse siirdumine tõi kaks Itaalia meistritiitlit, sellele järgnes põgus naasmine Manchester Unitedisse ning kõmuline üleminek Saudi-Araabia klubisse Al Nassr.


Raamat annab seni põhjalikuima ülevaate ühest viimaste aastakümnete suurimast jalgpallitähest, tema taustast, arengust, rekordeid purustavast karjäärist ja ka seda saatnud skandaalidest.

 

Käesolev raamat on 2016 ilmunud eluloo oluliselt täiendatud trükk.

Guillem Balagué (snd 1968) on tuntud hispaania jalgpalliajakirjanik.

 

Cristiano Ronaldo on kindlasti üks jalgpallimaailma suurkujusid, paljude arvates maailma parim jalgpallur, kellel on miljoneid ja miljoneid fänne. Teisest küljest on tal ka palju „vastaseid“, kelle arvates on Ronaldo lapsik, liiga isekas, liiga tujukas ja kindlasti mitte maailma parim.

Guillem Balague üritab oma raamatus Cristiano Ronaldo elu ja hinge meile avada, kuigi juba alguses on üsna selge, et raamatu autor on pidanud selle raamatu kirjutama ilma supertähe abita.

Raamatu proloogis selgitab autor, kuidas see raamat just nii on valmis saanud ja miks. Mulle tundub, et tegemist on igati ausa raamatuga, mis püüab selgitada miks Ronaldo on just selline superstaar nagu ta on, mis temast superstaari teeb, millised on tema plussid ja miinused, millised on tema oskused, milles on ta väga hea või veelgi parem.

 

Usun, et raamat sobib lugemiseks nii Ronaldo fännidele kui ka kõikidele sporisõpradele, sest ega meil eesti keeles väga palju spordiraamatuid ei ilmu.


Esimest korda ilmus raamat eesti keeles 2016. aastal, toona oli raamatus seitse peatükki ja raamatul mahtu 350 lehekülge.


Nüüd on raamatu autor on jaganud raamatu 14. peatükiks, mis iseloomustavad Ronaldo elu ja sportlaskarjääri, lisaks veel proloog ja epiloog. Raamatul mahtu 464 lehekülge ehk eelmisest raamatust 114 lehekülge rohkem.


Balague viib meid pärast proloogi Madeirale, Portugalis, kus Ronaldo sündis ja kasvas, kus ta hakkas mängima jalgpalli. Madeirale järgneb aeg Lissabonis, sealt edasi Manchesteri ja Unitedisse ning sealt edasi Madridi Reali.

Raamatust leiab põnevaid, ootamatuid ja elulisi fakte maailma tippmängija kohta. Sõna saavad paljud teised tippmängijad ja –treenerid, klubi- ja koondisekaaslased, sõbrad ja pereliikmed. Selgub, et Ronaldo on tahtnud olla maailma parim juba lapsest saati. Meil on võimalus lugeda sellest, kuidas Ronaldo Madeiral tänavajalgpalli mängis, kuidas Ronaldo ennast treenis, nii füüsist kui ka vaimu, ta nõudis endalt ja teistelt palju, kuid ei maksa unustada, et mees on tahtnud alati olla maailma parim.

Saame lugeda sellest miks Portugali koondislased Ronaldo ja Ricardo Quaresma omavahel ei räägi, kuidas Ronaldo 15-16-aastase poisina tõdes, et temast saab ükskord maailma parim ja tal on hulgaliselt Ferrarisid, kuidas Ronaldo lõi kaasa pallipoisina Lissaboni Sportingu mängudel, teenides korra pealt 5 eurot. Saame teada sedagi, et noores eas on Ronaldo südamele tehtud laserprotseduur. Põnev fakt on seegi, et Ronaldost sai Lissaboni Sportingu ajaloos esinene mängija, kes mängis ühel ja samal hooajal (2001/2002) nii U-16, U-17, U-18, reservmeeskonna kui ka esindusmeeskonna eest.

Lugeda on sellestki, milline oli Ronaldo esimene värava Sportingu eest, kui tähtsat rolli on tema elus mänginud tema agent Jorge Mendes. Põnevaid mõtteid jagavad Manchester Unitedi tähtmängijad Ryan Giggs, Rio Ferdinand, Gary ja Phil Neville, kui nad nägid noort Ronaldot esimest korda jalgpalliväljakul. Õige varsti kuuluski see noor ja andekas Ronaldo just Manchester Unitedi ridadesse, kus ta pidi ümber kujundama oma füüsise ja mängustiili.

 

Esialgu oli kõik üsnagi raske, kuid töö, töö ja veelkord töö iseendaga viisid Ronaldo üsna ruttu Manchester Unitedi parimaks mängijaks, kes lõi ühel hooajal ManU eest 42 väravat!

 

Põnevat lugemist on siin veel ja veel. Näiteks seda, et Ronaldo on olnud tülis ka teiste ManU tippudega ehk Ruud van Nistelrooy ja Wayne Rooneyga. Kuidas need tülid lahenesid, ja kas üldse lahenesid?

Lugeda on sellestki, millist rolli on Ronaldo elus etendanud ManU tipptreener Alex Ferguson ja sellestki, et Ronaldo lõi oma esimese hat-trick’i elukutselisena 2008. aasta jaanuaris Newcastle’i vastu.

 

Manchesterist siirdume Madridi Reali, kusjuures oli ju Ronaldo üleminekuga parasjagu segadust ja poleemikat. Alates 6. juulist 2010 oli Ronaldo just selle Hispaania tippklubi liige.

 

Raamatu autor jutustab meile Real Madridist, elust ja mängust Madridis, Hispaania jalgpallist, Real Madridi ja FC Barcelona vastasseisust, Ronaldo ja Lionel Messi vastasseisust, kuid ei maksa unustada, et just Ronaldo on see mängija, kellest sai esimene mängumees Hispaania meistriliigas, kes lõi kuuel järjestikusel hooajal 30 ja rohkem väravat!

 

Edu jätkus, sest 2014/2015 lõi Ronaldo Reali eest 54 mängus 61 väravat ja andis lisaks 21 resultatiivset söötu, kuid hooajal 2015/2016 lõi ta 48 mängus 51 väravat! Uskumatud numbrid!

 

Uue raamatu kaheksas (esimene uus) peatükk kannab pealkirja „Veel üks peatreener kõrbeb“. Madridi Reali saabus uus peatreener Benitez, kes mõistis, miks eelmisel hooajal (2014/2015) polnud Madridi Reali ja Ronaldo jaoks asjad sujunud. Benitezil tuli Ronaldot pidevalt veenda oma meetodite plussides, sest portugallasel olid omad kahtlused, ta pelgas, et tegemist on klubi kavala plaaniga tõsta esiplaanile Bale.

Kahe ründaja vahelist pinget oli olnud tunda juba Ancelotti viimasel hooajal ning hetkest, mil Benitez kaalukausi Bale´i kasuks kallutas, hakates teda kasutama number 10. kohal, Ronaldo andestust ei tundnud.

Hooaeg algas väga kehvalt Realile. Kaotusi tuli mitmeid, Ronaldol oli probleeme tervisega ja Benitez kasutas Ronaldot valel positsioonil. Ronaldo suhted fännidega muutusid ülimalt keeruliseks, sest fännid ootasid tulemusi. Õnneks vahetati Benitez välja, 4. jaanuaril 2016 teatas Madridi Real, et ohjad võtab üle Zinedine Zidane.

 

Raamatu üheksas peatükk kannab pealkirja „Üks superkangelane teise käe all“. Saame teada, et enne Zidane´i oli peatreeneri kohta pakutud ka Jose Mourinhole, kes oli pärast Chelseast lahkumist ilma tööta. Mourinho ei võtnud pakkumist vastu ja räägiti, et kui ta oleks koha vastu võtnud, siis oleks ta soovinud, et Realist lahkuvad Ronaldo, Sergio Ramos ning võib-olla ka Pepe.

 

Aasta 2016 algus. Real hakkab jälle võitma, Ronaldo hakkab lööma väravaid, lööma kübaratrikke. Koostöö Zidane´iga sujus. Real ei võitnud sel hooajal küll Hispaania meistriliigat. Barcelona võitis, Real oli teine, kuid ees ootas Meistrite Liiga finaal! Atletico mängis Realiga viiki, mäng oli viigis ka pärast lisaaega, penaltitega võitis Real, otsustava penalti lõi sisse Ronaldo!

 

Kümnes peatükk on „Võit, etendus, lõpu algus“. Saame osa Portugali jalgpallikoondise teekonnast Euroopa meistrivõistlustel. Alagrupimängud Islandi, Austria ja Ungariga. Ronaldo püstitas oma riigi koondisemängude rekordi – 128 mängu, üks rohkem kui Figol ja EM-finaalturniiridele kaasa tehtud mängude rekordi (16), tõustes ühele pulgale Edwin van der Sar´i ja Lilian Thuramiga.

Portugal pääses järgmisesse ringi ilma ühtegi mängu võitmata, kuid Ronaldo värav Ungari vastu tegi temast esimese mehe, kes oli löönud väravaid neljal EM-finaalturniiril (2004, 2008, 2012 ja 2016).

Kaheksandikfinaalis võitis Portugal Horvaatiat 1 : 0, veerandfinaalis Poolat, pärast 1 : 1 löödi penalteid, Portugal võitis.

Poolfinaalis kohtus Portugal Walesiga. Ronaldo vs Gareth Bale! Portugal võitis 2 : 0. Ronaldo lõi mõlemad väravad. Ronaldo oli tõusnud kümne väravaga EM-finaalturniiride ajaloo parimaks väravakütiks ning tõstnud oma väravaarve koondise ajaloo suurima skoorijana 62-ni.

Finaal! 10. juuli 2016. Mäng Prantsusmaaga. Ronaldo saab vigastada. 21. minutil lahkub ta kanderaamil väljakult. Ronaldo nutab. Publik plaksutab talle.

Raamatu autor kinnitab lugejale, et see meenutab meile, et keegi pole hävimatu. Või surematu.

Kanderaam kaob tunnelisse.

See oli tähtsaim mäng Ronaldo elus.

Tema keha oli teda alt vedanud.

Ning maailma tundis talle kaasa.

Normaalaeg lõppes 0 : 0. 109. minutil lõi värava Eder, kusjuures Eder tunnistas pärast lõpuvilet, et Ronaldo oli talle ennustanud, et just Ederist saab mängu kangelane! Mäng lõppeski 1 : 0. Portugal oli tulnud Euroopa meistriks!

 

Lisaks sellele EM-tiitlile oli Ronaldo selleks ajaks võitnud kolm korda Meistrite Liiga, kaks korda klubide maailmameistrivõistlused, kaks korda UEFA Superkarika, ühe korra Hispaania meistriliiga, kaks korda Hispaania karikavõistlused, ühe korra Hispaania superkarika, kolm korda Inglismaa meistriliiga, ühe korra Inglismaa karikavõistlused, kaks korda Community Shield´i ja kaks korda Inglismaa liigakarika. Lisaks veel kolm Ballon d´Or´i auhinda.

 

Raamatu järgmine peatükk on „Järgmine samm. Lahkumine Madridi Realist“. Hooaeg 2016/2017 algas Realis paljulubavalt, tervisega oli probleeme, kuid Ronaldo skooris.

Mängus Celta Vigo vastu tabas Ronaldo jällegi – temast sai Euroopa viie tippliiga kõigi aegade suurim skooritegija 368 väravaga! Sellel hooajal võitis Real ka Meistrite Liiga. Ronaldo oli selle hooaja Meistrite Liiga suurim väravakütt – 12 tabamusega. Ta oli ühtlasi ka esimene mängija, kes oli Meistrite Liiga ajastul teinud skoori kolmes finaalmängus, lisaks kerkis tema meesteklassis löödud väravate koguarv 600-ni!

Kõik oli igati hästi või kas ikka oli?

 

Hooaeg 2017/2018 algas samuti väga hästi. 8. juunil 2017 sündisid surrogaatema abil Ronaldo perre kaksikud Eva ja Mateo. Kuid siis ilmus välja maksuametnikd. Väidetavalt pettis Ronaldo aastatel 2011-2014 Hispaania rahandusmininsteeriumit 14,7 miljoni euroga, varjates kuvandiõiguste müügist saadud tulu finantsskeemi abil, mis suunas raha Iirimaa kaudu Briti Neitsisaarte maksuparadiisi.


Ka jalgpalliväljakul hakkavad asjad käest minema. Hispaania superkarika finaalis Barcelonaga, saab Ronaldo lühikes ajaga kaks kollast kaarti ja saadetakse väljakult minema, enne seda jõudis Ronaldo ka kohtunikku lükata (see oli küll õrn puudutus), kuid Ronaldo sai viiemängulise võistluskeelu – üks punase kaardi ja neli kohtuniku lükkamise eest. Ronaldo arvates oli see naeruväärne otsus, kuid otsus oli tehtud.


Kuid Ronaldo naasis euromängude areenile ja lõi jällegi mitmeid väravaid.


7. detsembril 2017 võttis Ronaldo vastu viienda Ballon d´Or´i, jõudes sellega ühele pulgale Lionel Messi rekordiga.


Aasta 2018 algas kehvasti. Real kukkus välja Hispaania karikavõistlustelt. Õnneks võitis Real 2018. aasta kevadel järjekordse Meistrite Liiga karika, kusjuures Ronaldo jaoks oli see juba viies Meistrite Liiga karikas! 2018. aasta MM lõppes Portugali rahvuskoondisele kaotusega kaheksandikfinaalis Uruguayle. EM-triumf ei kordunud …

Nüüd saame lugeda sellestki, kuidas Ronaldo ja Reali teed lõplikult lahku läksid. Kuidas täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Seejärel liigume edasi Itaaliasse, sest Ronaldo liitus Itaalia suurklubiga Torino Juventus. Raamatu kaheteistkümnes peatükk kannab pealkirja „Juventus ja Torino. Veel üks maailm, mis vallutada“.

Saame lugeda, et Ronaldo esimene hooaeg Juventuses ja Serie A-s lõppes 21 värava ja kaheksa resultatiivse sööduga, ta valiti liiga kõige väärtuslikumaks mängijaks. Ta oli kindlasti Serie A kõige andekam mängija, hoolimata alles neljandast kohast väravaküttide edetabelis.

Detsembris 2020 jõudis Ronaldo 750. väravani oma karjääris. Samal aastal sai temast tema 600. liigamängus esimene mängija, kes oli löönud Euroopa viies tippliigas igal hooajal viimasest kehateistkümnest vähemalt 20 väravat!


2021 sai temast esimene mängija, kes oli võitnud kõik olulisemad kodused trofeed nii Inglismaal, Hispaanias kui Itaalias. Samal aastal lõpetas ta Itaalia liigahooaja 29 väravaga, võites Capocannoniere auhinna parimale väravakütile ja saades sellega esimeseks jalgpalluriks, kes oli olnud suurim värvakütt nii Inglise, Hispaania kui Itaalia meistriliigas!

 

27. augustil 2021 otsustas Ronaldo lõpuks Juventusest lahkuda. Hooajal 2021/2022 mängis ta veel ainult ühe mängu Juventuse eest.


Kolmeteistkümnes peatükk kannab pealkirja „Naasmine Manchester Unitedisse. Publiku unistus“. 

Pärast Juventust põikas Ronaldo tagasi Manchester Unitedisse (hooajal 2021/2022 mängis ta ManU eest 30 mängu ja lõi 18 väravat, järgmisel hooajal mängis 10 mängu ja lõi ühe värava), kuidas tal ikkagi läks?


Kuidas läks Portugalil 2022. aasta MM´il Kataris? Sellegi jätan Sulle endale lugeda ja avastada (meenutada).

 

Raamatu viimane peatükk on „Saudi Araabia. Endiselt joostes“. Klubis Al-Nassr mängis Ronaldo 2022/2023 16 mängu ja lõi 14 väravat, 2023/2024 mängis ta 31. mängus ja lõi 35 väravat!!!


2022. aasta suvel oli Ronaldo tagasi lükanud Saudi Araabia meistriliiga võitnud Al Hilali ja nende rivaali Al-Nassri pakkumised. Pärast Unitediga sõlmitud lepingu lõpetamist vastastikusel kokkuleppel oli Ronaldo vaba liituma, kellega iganes ta soovis, ent 2022. aasta lõpus polnud tema ukse taga just järjekorda.


30. detsembril 2022 teatati, et Ronaldo on liitunud Ar-Riyadis paikneva Al-Nassriga kaks ja pool aastat kehtiva lepingu alusel. Väidetavalt hakkas ta teenima aastas umbes 200 miljonit eurot, millest 72,5 miljonit oli jalgpalli mängimise ja ülejäänu äriliste või saadikurollide täitmise eest. See tegi temast kõige kõrgemalt tasustatud jalgpalluri ajaloos!

 

Siinkohal tasub mainida, et Instagramis kasvas Al-Nassri jälgijate arv aastaga 860 000-lt 23 miljonini! 2022. aasta Forbesi kõrgeimat palja saavate sportlaste edetabelis oli Ronaldo Messi ja LeBron Jamesi järel kolmas. Tol aastal teenis ta 94,6 mijonit naela, millest umbes pool oli teenitud jalgpalliväljakul.

 

Ja veel. Portugali rahvuskoondise uus peatreener Roberto Martinez valis Ronaldo jällegi ka koondisesse. 2024. aasta EM-valikturniiril esines Portugal sajaprotsendilise eduga – kümnest mängust kümme võitu ning Ronaldo tasus talle osutatud usalduse eest kümne väravaga!

2023. aasta lõpuks oli CR7 saanud 38-aastasena klubi ja koondise eest kirja kokku 44 väravat, edestades sellega nii Erling Haalandit, Kylian Mbappe´d kui Harry Kane´i.

 

Kuni 2023. aasta suveni oli Saudi Araabia meistriliiga kulutanud kokku 846 miljonit eurot, mis tegi sellest kulutuste poolest teise liiga maailmas pärast Inglismaa meistriliigat. Saabusid sellised mängijad nagu Karim Benzema, Riyad Mahrez, Roberto Firmino, Malcom, Aleksandar Mitrovic, Neymar, Jordan Henderson ja Georginio Wijnaldum, kuid mängijate hulgas oli ka neid, kes olid oma võimete tipus või selleni jõudmas: Gabri Veiga, Yassine Bounou,Ruben Neves, Sadio Mane, Aymeric Laporte. Liigat ei nähtud enam kunagiste jalgpalli supertähtede karjääri viimase peatuspaigana.

 

Ronaldo nimetati Al-Nassri kapteniks ja juba kolmandas mängus lõi CR7 ka värava. Järgmises mängus lõi ta neid juba neli! Esimesel hooajal selles klubis Ronaldo meistritiitlit veel ei võitnud, sest Al-Nassr oli Al-Ittihadi järel teine.

Järgmisel hooajal (2024/2024) oli Ronaldo Saudi Araabia meistriliiga resultatiivsem mängija ja jõudis professionaalses jalgpallis esimese meesmängijana 850 löödud värava tähiseni! Siinkohal saan mainida sedagi (seda raamatus kirjas ei ole), et ka teisel hooajal Al-Nassri CR7 meistritiitlit ei võitnud, jällegi teine koht Al-Ittihadi järel.

 

Raamatu lõpetab autori mõte – hetkel teeb CR7 – bränd, karakter, ikoon – läbi üleminekut rikkast jalgpallurist ülirikkaks jalgpalluriks ja lõpuks rikkaks ärimeheks. Alati laval, alati kavatsusega esineda, alati vastutasuks imetluse eest …

 

Lisaks põnevatele faktidele ja huvitavatele mõtetele ning kirevale eluloole on selles raamatus ka palju väga põnevaid väljaütlemisi, mis aitavad meil Ronadot paremini mõista ja temast aru saada.

 

Näiteks:

 

Ronaldot motiveerib pidev vajadus areneda ja ta seostab seda kõva vaevanägemisega, et oma keha viimase piirini viia. ... Mis peitub pideva vajaduse taga saada paremaks ja olla parim? Raha teenimine pole piisav stiimul. Võib olla seda olla alguses, kui mängija liigub vaesusest jõukusse...

On koolkond, mis väidab, et taolisi edust kannustatud indiviide motiveerib ei midagi vähemat kui soov olla armastatud. Neil on loomupärane puudujääk (mujal neid ei armastata), mida saab kompenseerida vaid teistepoolse imetlusega.

 

ja:

 

Cristiano suurim kirg oli pall. Järgmine oli triblamine. „Kui oled noor, siis tahad alati särada, saada hakkama kõige efektsema liikumise või triblamisega, millegagi mis paneb su teiste seast silma paistma. See on minu stiil. See on mu elu,“ nendib Ronaldo.

„Sauruste saladusi avastamas. Ajaloo kõige


erilisemate loomade saladused!“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Dinosaurused ei jäta kedagi külmaks. Meie ajakiri viib su ajarännule, mille jooksul avastad eelajaloolise maailma kõige tähelepanuväärsemate elukate saladusi! Saad teada, kuidas sellised põnevad olendid nagu tyrannosaurus rex, diplodookus, tritseeratops ja stegosaurus elasid, jahti pidasid, evolutsiooni käigus muutusid ja lõpuks välja surid.

 

Sellesse ajakirja on kokku kogutud kõige põnevamad faktid meie ekspertide meeskonnalt, kes räägivad haaravaid lugusid nende ebatavalistest olenditest, kes miljoneid aastaid tagasi meie Maal ringi rändasid.

Miks liikusid stegosaurused karjadena?

Kas saurused oleksid võinud nad maa pealt minema pühkinud asteroidiga kohtudes ka ellu jääda?

Kas saurust on võimalik kloonida?


Et leida vastuseid neile ja veel paljudele teistele küsimustele, tuleb vaid lehekülgi pöörata.

 

Tegelikult on „Sauruste saladusi avastamas“ natuke nagu ajakiri, natuke nagu raamat, kokku on see bookazine … väga huvitav ja kaasahaarav lugemine kõikidele neile, kellele dinosaurused huvi pakuvad.

 

Esimene osa on „Lühike sauruste ajalugu“, milles saame lugeda sellest, millised olendid liikusid ringi maal, õhus ja vees eelajaloolisel ajal. Loeme, et saurused valitsesid Maad 175 miljonit aastat tagasi. Huvitav fakt on see, et eksperdid usuvad, et välja on surnud vaid klassikalised suured saurused ja et linnud on elavad dinosaurused!


Ja veel, meile kinnitatakse, et osal arenenumatel saurustel olid suled või sulgedetaoline kehakate. Meile tutvustatakse pterodaktülost, arheopterüksi, megalosaurust, deinonychust, ankülosaurust, aegyptosaurust. Loeme ka vanast ja uuest sauruste sugupuust, elust meres, sauruste kloonimisest, sest saurust kloonida oleks erakordselt keerukas, kui mitte täiesti võimatu.

 

Järgmine osa kannab pealkirja „7 üllatavat fakti sauruste kohta“. Meile tutvustatakse tuvisuurust saurust, beebinägu, karvaseid sauruseid, kasvuspurti, pikimat kihva jm.

 

Kolmas osa räägib sauruste evolutsioonist. Saame osa sauruste pidevalt muutuvast maailmast, jalutame läbi erinevate ajastute – mesosoikum, triias, juura ja kriit.

 

Esimene peatükk selles osas jutustab meile mesosoikumist (ehk keskaegkonnast). See oli aeg, mil Maal kõndisid ringi hiiglaslikud roomajad, saurused ja teised hiigelkiskjad. Mesosoikumi ajal mitmekesistus elu Maal kiiresti. See aeg kestis 252-66 miljonit aastat tagasi ja seda tuntakse ka reptiilide aja või sauruste ajana.

 

Edasi on juttu triiase ajastust, mis järgnes permi ajastu suurele väljasuremisele. See vastab ajavahemikule 251-199 miljonit aastat tagasi. Triias oli ajastu, mil elu väljaspool ookeane mitmekesisemaks muutuma hakkas. Triiase ajastu alguses moodustasid kõik mandrid ühe hiiglasliku C-tähe kujulise hiidmandri, mida nimetatakse Pangaeaks.


Taimed ja putukad ei teinud triiase ajastul erilisi evolutsioonilis edusamme, sest kuiva kliima tõttu oli Pangaea pemiselt kõrb. Ainsad uued putukad triiase ajastul oli rohutirtsud. Esimesed imetajad arenesid triiase lõpus välja peaaegu väljasurnud terapsiididest.

 

Keerame lehekülge ja tutvume juura-ajastuga. Ookeanid muutusid suuremaks ja saurused koos nendega, aga ka maa peal kõndis omajagu hiiglasi ringi. Juura oli mesosoikumi teine ajastu. See vastab ajavahemikule 199-145 miljonit aastat tagasi, järgneb triiasele ja eelneb kriidile.

Juura-ajastul jagunes hiidmanner Pangaea. Algas ka sauruste aeg, juura-ajastu saurused olid suurimad loomad, kes iial ilmas elanud. Siin on brahhiosaurus, stegosaurus, dimorphodon, meenutame ka Steven Spielbergi lavastatud 1993. aasta filmi „Jurassic Park“.

 

Kriidiajastu! Merevee taseme ja temperatuuri tõus tõid kaasa muutused taimestikus ja kogu keskkonnas. Enamik meile tuttavast maismaast oli veega kaetud. Kriidiajastu oli mesosoikumi viimane ja pikim periood. See kestis umbes 79 miljonit aastat. Selle perioodi lõpuks olid mandrite asetus tänapäevasega palju sarnasem. Aafrika ja Lõuna-Ameerika olid võtnud oma praeguse kuju, India aga ei olnud veel Aasiast eraldunud ning Austraalia oli alles osa Antarktikast.

Siin on herilane (!), ankülosaurus, iguaanodon, kuid ka Maa kokkupõrge asteroidiga, mis pani alguse sauruste massilisele väljasuremisele. Umbes 65,5 miljonit aastat tagasi surid välja pea kõik suured selgroogsed ja paljud troopilised selgrootud.

 

Neljas osa tutvustab meile sauruseid ehk saame tuttavaks kõige põnevamate eelajalooliste koletistega.

Tyrannosaurus rex, lihasööjast saurus, kes oli sauruste kuningas, ja valitses ülem-kriidi ajastul. Stegosaurus, hästi relvastatud taimtoiduline saurus, kes liikus alati karajaga koos, et end kiskjate eest kaitsta. Tritseeratops, elevandimõõtu hiiglane elas Põhja-Ameerikas 68-65 miljonit aastat tagasi. Pterodaktülos, pteranodon ja teised lendavad „saurused“. Diplodookus, erilised elukad, kes olid sauruste maailma südamlikemad hiiglased. Velotsiraptor, linnutaoline saurus.

 

Viies osa toob lugejale valiku igasugu teadmisi. Näiteks, kuidas said saurused nii suureks kasvada; väiksematest saurustest arenesid tänapäeval ringi lendavad linnud; kuidas kasvatasid saurused endale maailma pikimad kaelad; kas saurused võiksid evolutsiooni käigus naasta; kas saurused võisid asteroidipõrke üle elada; kas saurust on võimalik kloonida; kas inimesed ja saurused võiksid koos elada; kas saurused oskasid ujuda; mis siis kui … hiigelasteroid ei olekski pühkinud sauruseid maa pealt minema?

 

Ja ikkagi, kas inimesed ja saurused võiksid koos elada? Kui saurused poleks hukka saanud, poleks imetajad (imetajad tekkisid umbes 220 miljoni aastat tagasi!) iial saanud võimalust areneda selles uues vabas sauruste ülemvõimust priis maailmas. Imetajateta poleks olnud võimalust ka primaatidel ega ka mitte inimestel.


Kui saurused oleksid jäänud, siis oleksid imetajad arenenud saurustega samal ajal, kuid imetajad oleksid täitnud vaid ükskikuid ökoloogilisi nišše ja nad poleks kasvanud närilistest suuremaks. Vaid juhul, kui taimtoidulised saurused kadunuks, oleks olnud imetajatel piisavalt toitu, et kasvada suuremaks ja toetada ka inimese arenemist … Teadlased on spekuleerinud, et intelligentsed „sauroidid“ oleksid võinud lõpuks täita inimeste koha – need võinuks areneda suure ajuga troodontiidiest, linnulaadsetest kiskjatest.

 

Selline huvitav lugemine nende kaante vahel. Väga palju on pilte, fotosid ja jooniseid.

Pille Kannisto


„Rendikass“


(Tänapäev)


 

„Maja ees lumisel tänaval vedeles pikalikukkunud elektritõukeratas, millele Marta hajameelselt peaaegu otsa oleks komistanud, ilmselt hipster Sisuka jäetud. Rendiratas, mõtles Marta. On ju ka rendiautod. Ja isegi rendisuvilad. Kõike saab tänapäeval rentida. Ning siis tabaski teda geniaalne mõte. Rendikass!“

Kuidas peaks üks kaheteistaastane tüdruk raha teenima, kui tal on vaja uut telefoni? Mis juhtub, kui Marta rendib välja oma armsa kassi Süsi, ja kuidas muutuvad ühe kortermaja elanike elud pärast kassiga kohtumist? Ettearvamatud sündmused pakuvad mõtlemisainet ja mõnusat huumorit nii nooremale kui ka vanemale lugejale.

Autor tänab oma tütart Anneliset, kes ostis lapsena salaja kassipoja, ning erakordset musta kassi nimega Süsi.

 

Mina mäletan Pille Kannisto kirjutatud raamatut „Britaga juhtub“, mis ilmus kaks aastat tagasi, väljaandjaks samuti kirjastus Tänapäev. Ja see oli üks igati äge ja vahva lasteraamat, mis jutustas Britast, kes elas koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Brita suurimaks unistuseks oli saada endale päris oma kass! No ja uus raamat räägib meile Martast, kes elab ka kortermajas ja tema saab endale kassi … kas saame tõmmata kahe raamatu vahel paralleele?

 

Selle raamatu lugu saab alguse ühel pühapäeva hommikul. Marta pikutas voodis ja vaatas vihaselt oma telefoni. See oli vana plönn! Marta oli kindel, et klassikaaslastel ja üldse teistel viiendikel olid normaalsed telefonid, pinginaaber Gerda sai just uue iPhone´i, aga Marta pidi vana pastlaga leppima. Sel hommikul hakkas telefon mingit süsteemiuuendust tegema, Marta viskas telefoni padjale, kus see kõva kolksuga põrandale libises.

Marta ema kuulis seda ja palus tüdrukul oma telefoni paremini hoida …


Nüüd sai Marta ülesandeks viia prügikast välja. Trepikoja uksel kohtus ta proua Paunaga, kes läks välja kahe emase kassiga. Rihma otsas olid Manna ja Miisu. Kiisud läksid liivakasti poole, kus mängisid nelja-aastased kaksikud Marten ja Märten. Nende väsinud näoga ema Anne kussutas vankris oma uut beebit …

Umbes samal ajal lipsas trepikotta Kati, kes oli pikajuukseline ja sale, ja hoidis väga omaette ning vältis inimestele otsa vaatamist.

Marta mõtles, et oli kummaline, et nende majas oli palju inimesi, aga keegi ei suhelnud omavahel. Koju jõudes sulguvad nii suured kui väikesed oma korteritesse, poevad oma urgu.

Etteruttavalt tõden siinkohal, et eelpool mainitud tegelastega kohtume selles loos veel ja uskuge mind, selles loos hakkavad asjad muutuma ka inimeste omavahelistes suhetes.

 

Marta viis prügi välja, helises telefon. See oli tema parim sõbranna Truude. Marta kurtis Truudele, et tal oli probleeme telefoniga. Truude imestas, et Martal polnud raha uue telefoni ostmiseks. Marta teadis, et Truudel oli kõik hästi, vanemad olid rikkad ja puha, ja Truude sai alat kõike seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Truudel hea mõte, Marta võiks kodus teha juttu uuest telefonist ja samal ajal ka kassist!

Marta katsetaski seda ema peal. Ta tegi juttu uuest telefonist. Kui seda ei saa, siis võiks vähemalt kassi võtta! Ema oli kindel, praegu ei saa Marta kumbagi!

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks Marta klassiõe Rebase-Liinaga. Rebase-Liinaks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kaval ja natuke rebase nägu ning juuksedki olid tal punaka tooniga.

Nüüd kutsus Rebase-Liina Martat endale külla. Kutse oli Marta jaoks imelik ja kahtlane, kuid Liina meelitas Marta ikkagi endale külla. Ta ütles, et tal on uus ja äge arvutimäng, ja ema oli eelmisel päeval ka väga head torti toonud, šokolaadi ja maasikatega puha!

 

Liina juures selgus, et tema kass oli saanud pojad! Liina kinnitas, et nende kass oli saanud pojad ühe väga kalli ja uhke tõukassiga. Kassipoegasid oli mitu ja nüüd tegid need Liinale pisut tüli – ronivad igale poole ja teevad pahandust, öösel jooksevad ringi, nii et keegi ei saa magada!

Martale hakkas meeldima üks süsimust kassipoeg. Näis, et ka kassikesele hakkas Marta meeldima, sest kiisu hüppas Martale sülle, keeras ennast sinna kerra ning hakkas nurruma.

 

Marta sai aru, et talle meeldivad kassid, kas ta tohiks selle süsimusta kiisu endale võtta? Liina oli sellega nõus, aga kassi ei saa tasuta. See oli ju ikkagi tõukass (kas ikka oli?), kuid tal polnud pabereid, mistõttu oli Liina nõus kassipoja saja euro eest loovutama.

 

Martal polnud sellist raha ja ta  ei teadnud, kust seda ka saada. Äkki ema annaks? Nii läkski Marta ilma kassita koju. Kodus oli ka väikevend (teise klassi kutt) Karl, kes kurtis, et tossud olid talle väikseks jäänud. Ema tõdes, et nad peavad sel juhul poodi minema, kuid ka selle kuu elektriarve oli suur ja toit aina kallim ja kallim … Raha oli täitsa otsas ja palgapäevani oli aega.

Marta vihastas. Kassi ostmiseks raha polnud loota. Lotovõit? Kõrgemad jõud? Tasu kodutööde eest? Ei, ei, ei …

 

Järgmisel päeval, uues peatükis, selgus, et klassieksursioon Pärnu jääb ära! Veekeskuses oli probleeme, mistõttu pandi see mõneks ajaks kinni. Õpetaja andis lastele eksursiooniraha tagasi. Marta sai tagasi kuuskümmend eurot!

Vahetunnis oligi Rebase-Liina uurimas, kas Marta tuleb sel päeval oma kassile järele. Marta puikles ja puikles, kuid Liina tõdes, et neil oli ju ometigi kokkulepe ja kassisoovijaid oli teisigi! Martal oli vaid kuuskümmend eurot, kuid Liinale meeldis ka Marta meritähega kaelakett, mille Marta isa oli tütrele kinkinud enne kui ta Antarktikasse ekspeditsioonile läks. Nii oligi kaup koos.

 

Marta viis kiisukese koju. Loomulikult oli see ootamatu üllatus nii emale kui ka vend Karlile, kuid üsna ruttu võitis kassipoeg ka Marta ema südame. Juba mindigi kassile asju ostma – kassitoit, toidukauss, veekauss, kassipuur, liivakast ja liiv, roosa kassipesa. Kiisupoeg sai nimeks Süsi.

Algas elu koos kassiga. Kiisupojal läks aega, et kõik olulised asjad selgeks saada, näiteks selle, et oma hädasid peaks liivakastis tegema. Ja Söele meeldis ka musta värvi naturaalne nahk ehk ema saapad ja käekotid.

 

Pika ja ilusa suve jooksul kasvas Söest igavene pirakas kassivolask, kes oli julge ja hakkaja, kes ei kartnud midagi, isegi koeri mitte. Perekond üritas Söest teha korralikku linnakassi, kuid see ei õnnestunud. Prooviti jalutamas käia rihmaga, kuid rihm polnud kassile sobilik. Nii sai Söest õuekass, kes oli päeval kadunud ja naases koju õhtul. Ema tõdes kurvalt, et kassil oli ikkagi hulkuri veri.

 

Saabus sügis. Ühel jahedal õhtul just enne sügisest koolivaheaega kadus Süsi ära. Perekond käis kassi otsimas, kuid Süsi oli kadunud. Mis oli juhtunud? Kas keegi oli Söe ära varastanud? Kas ta jäi auto alla?

Marta ja ema käisid loomade varjupaigas, kuid ka seal ei olnud Sütt. Varjupaiga töötaja noomis Martat ja ema, kuna kassil polnud kiipi. Ta pakkus perele ka varjupaiga musti kasse, kuid Süsi oli ikkagi Süsi, teist kassi ei tahetud, ja äkki tuleb Süsi siiski ka tagasi.

 

Kuu aega hiljem ühel tavalisel laupäeval, kui ilm kiskus juba talvisemaks ja õhus oli tunda varsti saabuvat lund, oli Süsi tagasi! Kõik olid õnnelikud! Kuid, juba järgmisel hommikul nõudis Süsi jällegi väljalaskmist. Perekond oli kindel, rohkem nad kassi õue ei lase! Süsi muutus kurvaks ja pahaseks.

Süsi tegi jubedaid hääli, ründas pereliikmeid, mistõttu otsustati Süsi õue lasta, kuid mindi kohe ka kassi järele luurama. Marta ja ema jälitustegevus oli tulemuslik, sest selgus, et Süsi oli leidnud endale … tegelikult ei saa ma Sulle seda siinkohal välja lobiseda, sest selle pead Sa ise avastama, mis oli Söega juhtunud.

 

Igal juhul tulevad mängu uued tegelased, ja ka üks poiss, kel nimeks Taaniel, kes hakkab Martale meeldima. Seoses sellega tekib Martal veel üks mure, ta tahaks kangesti reisile minna, kuid sellekski on raha vaja!

 

Kas Marta peab minema tööle? Ja kui olemas on rendirattad, rendiautod? Miks ei võiks olla olemas ka rendikass! Marta äri saab olema rendikassi teenus. Sellele vihjab ju ka selle vahva raamatu pealkiri.

 

Kuidas rendikassi äri Martal õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul kohtume jällegi nende tegelastega, kellega Marta kohtus selle loo alguses. Kati, kaksikud ja nende ema, proua Paun, ja vanaproua Linda. Saame tuttavaks veel ühe tegelasega – ratastoolis oleva tüdruku Heldiinega … kõik nad puutuvad kokku nii Marta kui ka Söega.

 

Marta kogub reisiks raha, kuid ühel hetkel tuleb see salajane kassirentimine avalikuks ja tundub, et asjalood võtavad õnnetu pöörde, kuid, kuid … lood ei saa lõppeda õnnetult. Ka selles loos tuleb uus pööre ja uskuge mind, ka õnnelik lõpp!

 

Selles vahvas kassirendi raamatus on Heiki Ernitsa joonistatud võrratud pildid. Kusjuures! Heiki Ernitsa joonistustel on selles raamatus igasugu lahedaid „vihjeid“, nt raamatu autorile, Pille Kannistole ja ka raamatule „Britaga juhtub“, kuid ka Leiutajateküla Lottele. Vaadake lähemalt ja leiate need „vihjed“ üles.

Jaan Rannap


„Viimane valgesulg“


(Pegasus)


 

«Viimane Valgesulg» on põnev, seikluslik ja liigutav lugu kahest poisist, kes kasvatavad üles inimeste mõtlematuse tõttu orvuks jäänud merikotkapoja. Samuti õnnestub sõpradel kaasa aidata salaküti tabamisele.
Autori meisterlik jutustamisoskus loob lugejale ilmeka pildi laante ja rabade õhukuningate – kotkaste – eluviisist ning igipõlisest vajadusest loodust hoida ja kaitsta, taustaks 1960ndate mitmepalgeline maaolustik.

 

Jaan Rannapi „Viimne valgesulg“ on kindlasti üks eesti laste- ja noorookirjanduse pärle, mis algupäraselt ilmus 1967. aastal. Aasta varem oli raamat võitnud laste- ja noorsookirjanduse võistluse I auhinna. Mina ise mäletan seda raamatut kübe hilisemast ajast ehk 1978. aastast, mil ühtede kaante vahel ilmus kaks Jaan Rannapi vahvat raamatut, „Viimane valgesulg“ ja „Jefreitor Jõmm“. Mõlemad minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud.

 

„Viimane valgesulg“ on lugu loodusest, lindudest, looduskaitsest, suursugustest merikotkastest ja sõprusest. Raamatu autor jutustab lugu läbi kahe poisi (13-aastane Mardus Maavere ja 10-aastane Enn Siitam) ning kotkaste (vana Valgesulg ja väike Valgesulg) silmade läbi. Anda edasi lugu läbi kotkaste silmade on eriti huvitav, sest nii saab loodus hoopis teistsuguse tähenduse, lugeja viiakse „uutesse kõrgustesse“. Saame osa sellest, mida need suursugused võiksid tunda, mida mõtelda ja see on igati põnev ning kaasakiskuv.

 

Lugu saab alguse Tapineeme metsarajal, kus kaks poissi matkal on. Mardus on tüsedusele kalduv kohalik poiss, Enn on kiitsakam kutt, kes tulnud suveks maale koos kontsertmeistrist ema Margiti ja viieaastase venna Andrusega.


Ühel hetkel märkavad nad kõrgel lendavat uhket lindu, kes linnapoiss Ennu arvates on kull, kuid Mardus teab, et see on ainulaadne hetk, sest nad on märganud merikotkast ja seda ei juhtu iga päev! Nad on märganud väga ainulaadset ja harukordset lindu, kes 1960ndatel aastatel oli Eestis väljasuremisohus, millest kirjutab Jaan Rannap ka selle raamatu järelsõnas.


Seejärel saamegi tuttavaks selle võimsa linnuga ehk vana Valgesulega. Raamatu autor jutustab meile merikotkastest, Valgesulest ja tema saatusest ning elukäigust. Selgub, et merikotkal on mitu pesitsuspaika. See, mille kohal poisid teda märkasid on tagavarakodu. Valgesule esivanemad olid tulnud Palutaguse laantesse Soomest, Valgesulg ise oli oma sugukonna pesapaikade kuues valdaja.


Kuid tagasi poiste juurde, õigupoolest Ennu juurde. Saame temaga veidi lähemalt tuttavaks. Ka temast peaks saama kuulus pianist, mistõttu peab ta ka suvel maal iga päev paar tundi klaverimängu harjutama. Lisaks peab ta valvama oma nooremat venda, kes on paras naaskel ja tahab pidevalt midagi teha. Enn peab olema nutikas, et oma vennale tegevust leida. Väga lahe on see, kuidas Enn oma nooremale vennale „hiired“ välja nuputab. Lugege sellest, see on vägagi lõbus peatükk. Loomulikult tahaks Enn ka looduses olla, eriti nüüd, kui tal on uus sõber - Mardus, kes on tõeline loodusesõber, kes teab palju lindudest ja raatsib sellest ka Ennule rääkida.


Ennu juurest liigumegi edasi Marduse juurde. Saame teada, et Mardusel on ka suurem vend, kes õppinud ülikoolis ja ta on ornitoloog, kes tegeleb ka looduskaitsega. Ta on Piisamäe looduskaitseala juhataja. Hetkel on Valter Maavere siiski haiglas, sest talle ja tema mootorrattale oli otsa sõitnud pulmapeolt koju kihutav auto. Valteri siniste kaantega linnuvaatluskaustik on jäänud koju ja see on Marduse käes. See on kaustik, milles on kirjas andmeid ka kotkaste kohta, sh. muret nende saatuse  pärast, sest kotkad on väljasuremisohus ja seda paljuski tänu inimeste tegevusele. Valter on olnud see, kes sellele tähelepanu on pööranud ning juhtinud ja paljud on pidanud oma julma tegevuse pärast trahvi maksma. Nüüd saab kaustikusse sissekande teha Mardus, sest arvatavasti on ta kindlaks teinud merikotka pesapaiga!


Tagasi vana Valgesule juurde. Saame osa linnu jahiretkest ja sellest, kuidas vana isalind endale uue kaaslase leiab, noore emalinnu, kel nimeks Lapikküüs. Vana isalinnu ja noore emalinnu kooselu algus pole lihtne, kuid siiski hakkavad nad koos elama, ja ka järglasi kasvatama.


Mardus ja Enn otsustavad minna uurima, kus võiks merikotka pesa olla. Minnakse läbi metsa, läbi raba, kuni jõutaksegi kohale. Hetk hiljem mõistab Mardus, et see on olnud vale samm, sest kotkad võivad ju inimesi karta ja seetõttu oma pesapaiga hüljata.


Mardus tõdeb, et nad peavad sealt kiiresti lahkuma ning unustama selle, kus nad pesapaika nägid. Nii oleks vist kõikidel kõige parem, kuid tegelikult ei lähe asjad täpselt nii, pigem vastupidi ja poistel tuleb pesapaika tagasi tulla, kusjuures korduvalt.


Õige varsti levib külas paanika – ringi on luusimas hunt, kes murrab lambaid, isegi vasikate kallal olevat ta käinud. Mida teha? Küla meier otsustab asja ise käsile võtta ning jätab metsa lambakorjuse, millele ta rotimürki paneb. Kahjuks saab see saatuslikuks mitte hundile vaid hoopis kotkapaarile, kes mõlemad korjust söömas käivad. Mõlemad linnud surevad, pessa jääb ootama näljane kotkapoeg, väike Valgesulg!


Jah, kotkapoeg on jäänud üksi, veidi varem on ta pesast välja tõuganud oma noorema venna, nüüd on hukkunud tema vanemad ja tal on nälg! Ta ei oska veel lennata ja toit ise kotkapesasse ei tule. Linnukese mure on tõsine ja saatus võib olla tallegi üsna karm, kuni ühel hetkel ilmuvad kõrgele kuuselatva, kotkapesa lähedusse kaks pead! Need on Mardus ja Enn, kes on taibanud, et pesas võib olla kotkapoeg, kes äkki vajab abi, vajab süüa! Poistel on kaasas kaks rabaservast leitud ussi, mis väikesele Valgesulele igati meeltmööda on.


Sedasi saavadki kaks poissi endale ülesande, nad peavad hakkama muretsema kotkapojale süüa ja see pole sugugi lihtne. Nii peab Enn varastama oma kodust liha, tuleb saada paar küülikut ühelt vahvalt külapoisilt, Mardus käib kala püüdmas, tal õnnestub kätte saada pirakas haug. Isegi üks rangisjalgne taks, kel nimeks Maks viiakse metsa mägrajahile. Kõik selleks, et aidata kotkapojal kasvada.


Ma ei saa teile muidugi tervet raamatut ette jutustada, kuid lood lähevad vägagi põnevaks - samasse kanti satub salakütt, kes metskitse maha laseb. Seda kuulevad pealt poisid, kes just samal ajal metsas „mägrajahil“ on.

Umbes samal ajal saabub külla abimetsaülema sõber linnast. Lugeja saab teada, et tegemist on kriminalist-uurijaga, kes tulnud lihtsalt linnakärast puhkusele, kuid nüüd saab ta hoopis tööd teha, sest salakütt on vaja tabada.

Samal ajal üritab salakütt tabada poisse, kes teda arvatavasti nägid, kui ta metskitse maha lasi. Poisid üritavad aidata jätkuvalt väikest Valgesulge, kas nad viivad oma tegutsemisega haruldase linnu jälile ka salaküti?


Saame osa veel ka sellest, kuidas Mardus sohu vajub ja kes teda sealt päästab! Saame teada, et salaküti hingel on veel igasugu patte, üks hullem kui teine. Uurija Erkki Kitner on üsna nutikas mees, kes üsna salakavala nipi välja mõtleb, kuidas salakütti tabada. Millise, selle peate ise välja selgitama ja üsnagi ootamatu on ka see, kes salakütiks osutub!


Lisaks põnevatele sündmustele lööme kaasa ka väikese Valgesule esimestele tiivakatsetustele ning esimesele lennule, ja see on ilmatuma ilus vaatepilt.


Selline vahva, seikluslik, loodusesõbarlik, õpetlik ja põnev raamat on see „Viimane Valgesulg“. Raamat, mida võivad lugeda nii loodusesõbrad kui ka need, kellele meeldivad põnevad seiklused ja vahvad lasteraamatud.


Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter