Robert Ingpen

„Teekond imede maailma“

(Egmont Estonia)

Raamat vaatab tagasi aegade hämarusse, mil abitu inimene elas vaimude ja nõidade meelevallas.

Austraalia suurepärase kunstniku Robert Ingpeni suurepäraseid illustratsioone oleme näinud mitmetes ja mitmetes raamatutes, mis ka eesti keeles ilmunud.

Näiteks, „Müütiliste rahvaste varjatud maailm“ (tekst Maz Evans, kirjastus Sinisukk, 2025), „Aisopose valmid“ (tekst Caroline Lawrence, Pegasus, 2022), Jonathan Swifti „Gulliveri reisid“ (Pegasus, 2021), L. Frank Baumi „Võlur Oz“ (Pegasus, 2019, 2024 ja 2026).  Ingpeni stiil on äratuntav ja igati nauditav, mistõttu annavad tema illustratsioonid igasugustele lugudele head hingamist juurde.

Ma olen mõtelnud, miks mulle teatud raamatukunstnikud meeldivad rohkem kui teised, näiteks Robert Ingpen, Jim Kay, meie oma Edgar Valter - Ingpen loob oma illustratsioonidega tihti tunde: “See maailm võis kunagi olemas olla”  ja Edgar Valter loob tunde: “See maailm elab meie kõrval”. Mõlemad kunstnikud võtavad last/lugejat tõsiselt.

Robert Ingpen on sündinud 1936. aastal Geelongis Austraalias. Oma kunstnikutöö algul pühendus ta disaini ja teadustöö ühendamisele, kujundas brošüüre ÜRO keskkonnaorganitele, oli tegev mitmes Austraalia loodushoiuprojektis. 1968. aastast on Ingpen vabakutseline kunstnik.

Ingpen on esimene austraalia raamatukunstnik, kes on saanud Hans Christian Anderseni nimelise illustratsiooniauhinna. Iga tema pilt on otsekui terviklik jutustus, mis esitatud temale ainuomases keeles.

„Teekond imede maailma“ ilmus eesti keeles 2004. aastal. Üle paarikümne aasta tagasi. Mina leidsin selle laheda raamatud raamatukogu nn teise ringi raamatute seast, mida on võimalik soodsalt osta.

Uurisin, kes on raamatu tekstide autoriks? Kahjuks jäigi see selgusetuks. Pisut segane on seegi, kas eestikeelses raamatus antud ingliskeelne pealkiri „Encyclopedia of the Weird and Wonderful“ võiks olla hoopiski Ingpeni üks kuulsamaid raamatuid „Encyclopedia of Things That Never Were“ (selle on kirjutanud Michael Page)? Mine võta kinni.

Selle hämmastava ja muinasjutulise ning müütilise raamatu alguses on kirjas: „Me kõrval maailm lummust täis; silm argiasju seal ei näe“.

Seejärel sisukord, millest selgub, et raamatus on neli osa: „Nõiad, goblinid ja haldjad“, „Kangelased ja legendid“, „Maagia“ ja „Imedemaa“.

Esimene osa on „Nõiad, goblinid ja haldjad“. Esimesena saame selles osas tuttavaks Artemisega, kes oli Kreeka jumalanna, Zeusi tütar ja Apolloni kaksikõde. Ta oli võimukas looduse- ja viljakusjumalanna, kes mõjutas taimekasvu ja kõigi loomade sigivust.

Seejärel barbegazid, kes on liik gnoome, kes elutsevad Prantsuse ja Šveitsi mägedes. Kuna nad soojadel suvekuudel mägede põue peituvad ja ilmuvad lagedale üksnes pärast esimest lumesadu, siis võib neid soojakraadide korral vaid haruharva kohata. Neil on suured jalad ja nende juuksed ning habe näevad välja nagu paksud jääpurikad.

Bogartid sarnanevad gnoomidega. Nad on tõmmunahalised, karvased ja rohmakate jalgadega ning seljas on neil narmendavad tolmukarva ürbid.

Must Annis on nõiamoori moodi olend, kes rändab laialt ringi ja Šotimaal on temaga paljud kokku puutunud. Mõned räägivad, et tegu olla vastiku mooriga, kelle sinkjas nahavärv ja möödujaid puuriv ainuke silm eristavad teda mistahes muudest vanaeitedest.

Edasi on juttu kentauridest, keldrivaimudest, härjapõlvlastest, faunidest ja pikemalt ka haldjatest.

Haldjad pärinevad algselt Itaaliast, kust nad levisid üle maailma. Esialgu oli nende ülesandeks ilmuda otsekohe majja, kus oli sündinud laps, et vastsündinule mitmesuguseid kingitusi jagada. Kui beebi vanemad kohtlesid haldjaid heatahtlikult, sai laps kingituseks sellised hüved ja omadused nagu nägusus, rahulikkus ja lahke meel, kui aga haldjat ei koheldud küllalt aupaklikult, siis võisid nood vastsündinule koos kingitustega kaasa anda ka mõne tabu, mõjutades sel kombel lapse kogu edasist elu.

Seejärel goblinid (ehk paharetid), Roheline Mees (õel vaim), gremlinid, kooboldid (usinad ja vahvad abilised majapidamises), nümfid (loodusvaimud, kes veetlevate noorte neidudena veedavad looduse keskel aega ringtantsu, laulu ja mänguga), piksid (nemad pole suuremad kui inimese kämmal, kuid vajaduse korral on neil võime oma suurust muuta), Puck.

Kes on too Puck? Tema on ülemeelik meeshaldjas, kes elutseb Inglismaa lõunakrahvkondades. Väliselt näeb ta välja nagu piksi, sest ka tema kannab rohelist keha ümber liibuvat rüüd. Ent erinevalt piksist on Puck haldjate vastu väga sõbralik.

Kuid see pole veel mitte kõik, sest raamatu esimeses osas saame tuttavaks Punamütsiga, trollidega.

Veidi trollidest ka. Nemad on Skandinaavia ürgse mägismaa hiiud. Nad valitsesid Skandinaaviat juba enne jumalate ilmumist. Nad elavad metsades, mägedes ja nõmmedel. Mõned neist ei pista iial oma nina maa-alustest koobastest välja. Teatakse rääkida, et trollid olevat goblinite juhid ja õpetajad. Mõnikord võib üksildane rändaja kuulda, kuidas trollid maa all mõmisedes ja torisedes oma juhme õpipoisse töötama õpetavad.

Esimeses osas on juttu merineitsidest/meesnäkkidest, greifidest, fööniksist, saame teada, mis on soenditõbi (ehk libahundiks käimine). Kas oled kuulnud Aesculapiusest, kes on arstikunsti- ja tervistusjumal, kelle esialgne nimi oli Askleipos. Tema oli Apolloni ning nümf Koronise poeg.

Esimese osa lõpetavad nõiad (tavaliselt naissoost olevused, kellel on üleloomulik maagiline loitsimisjõud), võlurid (nemad on ühed paljudest maagiameistritest, kelle sekka kuuluvad veel sortsid, maagid, taumaturgid ehk imetegijad, silmamoondajad, mustad ja valged nõiad, lamiad (vampiiritaolised naisdeemonid), haldjad ja müstikud), gorgod (väidetakse, et oli ainult üks gorgo, teised väidavad, et neid oli kolm: Medusa, Sthenno ja Euryale).

Esimese osa eelviimane tutvustatav on Aegir. Tema on Põhjamere valitseja, merejumal, kelle võimu alla kuuluvad Šotimaa ja Norra rannikuveed. Aegiri kaasa Ran Leseks-Tegija on mere- ja uppunute jumalanna. Neil on üheksa hiiglasekasvuga tütart.

Raamatu esimese osa lõpetab ükssarvik. Seda kena olendit võis kunagi kohata kõikjal kogu põhjapoolkeral. Tavaliselt armastas ükssarvik üksi rännata … igal ükssarvikul olid muidugi omad isikupärased erijooned, kuid kõigil neil oli hobuse pea ja kere, antiloobi jalad, hobuse või lõvi saba ja kitse harv. Nende kõige iseloomulimaks ihuliikmeks oli pikk ja terav spiraalne sarv, mis asus tal keset otsmikku.

Raamatu teine osa on „Kangelased ja legendid“. Selleski osas on palju põnevat lugeda.

Lohetapja Beowulf oli üks esimesi anglosaksi folkloori kangelasi. Ta oli sõdalane, kelle seiklused on vanainglise keeles kirja pannud keegi tundmatu autor. Üks selle kangelaseepose käsikirju, mille iga ulatub aega enne esimest aastatuhandet pärast Kristust, on hoiul Briti Muuseumis. Suuliselt oli see eepos anglosakside seas levinud juba enne seda aega, arvatavasti võib selle alguseks lugeda 5. sajandit. Eepose sündmustik, mis põhineb Skandinaavia saagadel, leiab aset Lõuna-Rootsis ja Taanis.

Kuningas Arthur, fantastilise Logresi kuningriigi valitseja, on üks kõige kuulsamaid ja romantilisemaid briti kangelasi. Tema prototüübiks võis olla keldi rüütlite pealik Lucius Artorius Castus.

Camelot on legendaarne kindluslinn, mis oli brittide tähtis pealinn ning ühtaegu koht, kus asus kuningas Arthuri peakorter. Linna olid rajanud haldjakuningas ja haldjakuninganna. Nad mängisid harfi ja lõid Cameloti muusika saatel. Mõnikord võivad inimesed veel nüüdki kuulda nende kaunist muusikat, kui lõppeva päeva hämarus annab maad uuele hommikule.

Merlin oli võlur, kes aitas kuningas Arthuril Inglismaa trooni kindlustada. Camelotis levisid kuuldused, et Merlini oli ilmale toonud üks nunn, kelle oli võrgutanud õel vaim. Niisugune ebatavaline isa-ema päritolu kinkis ilmaletulnule maagilise võime, kuid seda oma maagilist võimet kasutas ta üksnes headeks eesmärkideks.

Selles osas on juttu ka rüütlitest, Inglismaad kaitsnud kastellist – Rõõmus Valvur, Iiri müütilisest kangelasest Cu Chulainnist, Minotaurusest (härja pea ja inimese kerega koletis), Daidalosest ja Ikarosest, lohe hammastest, Heraklesest, Iasonist, Midase puudutusest.

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani – „Maagia“. Kuna ma olen taaskord pikalt jutustama jäänud, siis toon siinkohal välja „märgusõnad“, millest selles osas lugeda saad – alkeemia, öökullid, savi, viljanukud, kristallid, ennustamine kuke abil, amulett, luuad, küllusesarv, sõrmused, ruunikiri, sõlmed, mõõgad, lendavad objektid, kuldne õun, Argo (viiekümne aeruga sõudegaleer, mis oli arvatavasti üldse esimene ookeanialus ja kindlasti ka esimene suurem sõjalaev), Vägevate saar (see oli koduks Kolmele Emale, küllusejumalannadele ja hiiglasele Bendeigeifranile, kes oli nii suur, et võis jalgsi läbi Iiri mere kahlata).

Neljas osa kannab peakirja „Imedemaa“ ja selles osas saame lugeda nendest kohtadest/paikadest, milledest oleme lugenud mõnest muinasjutust või muinasjutulisest raamatust. Valge kassi loss, Alice´i Imedemaa, Liliputimaa (see on tuttava paik Gulliveri reisidest), Aarete saar (tuttava Robert Louis Stevensoni kirjutatud mereröövliloost), nooruseläte (esimene eurooplane, kes sellest kuulis oli hispaanlasest aristokraat Juan Ponce de Leon, kes ühines Kolumbuse meeskonnaga tolle teisel mereretkel), Meeleheitesaar (selle nime andis saarele Robinson Crusoe 1659. aasta 30. septembril), Kuningas Saalomoni kaevandused, rukhid ja Meresaare mereätt (need peatükid on seotud Bagdadi kaupmees Sindbadi merereisidega).

Selline vahva raamat see „Teekond imedemaailma“. Paljud teemad ja lood on meile varasemast tuttavad, kuid selles raamatu on need kõik ühtede kaante vahel ning neist on tehtud vahvad kokkuvõtted, et asjadega ikka kursis olla.

No ja otse loomulikult Robert Ingpeni illustratsioonid! Imeline!

Danny Willis

„Salajane raamat. Trollid“

(Sinisukk)

Kõigi aegade esimesest Grrymmi trollide kohta kirjutatud teosest leiate kõik, mida trollidest peaks teadma, ja suurpaharet Albrrek Meendle Gongggbonckle pole neid tülikaid elukaid kirjeldades värvidega koonerdanud. Lahedat lugemist ilmestavad põnevad illustratsioonid.

See igati vahva ja põneva lahendusega trolliraamat ilmus eesti keeles juba 2008. aastal, aga hakkas mulle raamatupoes silma üsna hiljuti, kui uurisin, milliseid vahvaid ja soodsaid lasteraamatuid müüakse.

Trollid on ju igati lahedad tegelased, mul seisab paar sellist trolli isegi riiulil ja selgus seegi tõsiasi, et Danny Williselt on ilmunud eesti keeles veel üks põnev raamat – „Maa-alused. Võõrilm“ (Sinisukk, 2007). Just see raamat viis lugeja Grrymi ehk Võõrilma – maa-aluste kodupaika. Juba selles raamatus mainiti, et Grrymi kõige õelamad olendid trollid olid Maa sihikule võtnud.

Miks ma eespool mainisin, et raamat on põneva lahendusega? No seepärast, et siin on igasugu klapikesi, mille all on miskit peidus, siis pisikesi raamatukesi, mida saad lahti voltida, siin tõusevad mõned teglased lausa püsti, kui lehte keerata jne jne.

Raamatu esisisekaanel saab sõna Albrrek Meendle Gongggbonckle ehk Suurpaharet, kes edastab sõnumi kõigile Maa elanikele. Ta kinnitab, et Grrymi suureks nuhtluseks on olnud trollid, kes on tüütud märatsevad elajad ja nad hävitavad kõik oma teel … ning on isegi mäekolle õginud.

Suurpaharet lubab selles raamatus avaldada suure osa sellest, mida paharetid on trollidest teada saanud. Ta kinnitab, et see on kõigi aegade esimene üksikasjalik uurimistöö trollide kohta.

Sissejuhatusele on esisisekaane küljes ka väike volditav raamatuke „Suurpahareti näpunäited trollidega võitlemiseks“.

Keerame lehte. Kahel leheküljel saame trollide tuttavaks. Kes on trollid? Saame teada, et trollid on kõige lollimad olevused kogu universumis, kuid on ka juhme trolle, kuid õnnetuseks on mõned neist üsna nutikad – ja tark troll on ohtlik vaenlane. Erinevalt inimestest töötavad trollid paremini rühmana ja kui nad kampa löövad, läheb asi tõsiseks, kuna nad muutuvad kavalaks ja leidlikuks!

Loeme, et trollid (eriti metstrollid) on asjatundjad toidu ja joogi alal. Trollid on alati näljased. Enamasti valitsevad trollide ühiskondi naissoost trollid. Trolliemad saavad igal hooajal lapsi ja üheksal juhul kümnest sünnivad kaksikud. Trollidele suurem osa võlukunsti vorme ei mõju ja nad ei oska ise maagiat kasutada. Nad suudavad aga kasutada võlurelvi ja teisi maagilisi tööriistu, kui neid leiavad.

Järgmistel lehekülgedel saame tuttavaks ka Grrymi kauge maailmaga. Liiga kaugel Maast, et seda kas või tillukese valgustäpina öötaevas näha võiks, asub Grrym, maailma, mis koduks kuulsusrikastele mäekollidele … ja tülikatele trollidele. See on maailm, mis on pilgeni täis metsikut ja ohtlikku maagiat. See on võimsate vaimude riik, maa, mis kihab saaki varitsevatest koletistest. See on paik, kus isegi hiiglasejõuga trollid peavad ettevaatlikud ja valvsad olema.

Siin on kaart, kus Grrymis trolle leida. Kaardilt on näha, et trolle on erinevaid – veretrollid, ämmaltrollid, billabongitrollid, mäetrollid, öötrollid, kääbustrollid, metsatrollid ja jäätrollid.

Edasi on juttu Mhulli väravatest, mis on võluväravate süsteem, mis umbes 65 000 aastat tagasi ühendas Grrymi ja Maa. Arvati, et see hävis kaua aega tagasi, kuid nüüd on avastatud, et Mhulli väravate süsteem taastub aeglaselt. Nüüd on maailmaruumis kõikjal rebendid, mis võimaldavad reisimist erinevate maailmade vahel. Suuremalt jaolt on rebendid tillukesed, kuid paharetid teavad, et rebendid on nii suured, et troll võib neist kergesti läbi koperdada.

Vaatame edasi. Siin on ka erinevate trollide tutvustus. Neil kõigil on üpris suured hambad ja sama suur söögiisu, kuid paharettid pealik kinnitab, et kui küllalt hoolikalt otsida, siis võib trollides sageli leida ka teatud lihtsat võlu.

Siin on Bodja (kääbustroll, pikkus 98 cm), Suure Koopa Ragzus (mäetroll, pikkus 3,9 meetrit), Klagkla (ämmaltroll, pikkus 3,2 meetrit), Zoobhan Nägus (metstroll, pikkus 3,5 meetrit)m Zharrggg Trablisest (jäätroll, pikkus 3,8 meetrit), Blurrggle Blopp (billabongitroll, pikkus 4,2 meetrit), Rarrkark Lihunik (veretroll, pikkus 4,4 meetrit) ja Broggnuggle, Gavi poeg (öötroll, pikkus 4,1 meetrit).

Seejärel loeme probleemist trollidega. Suurem osa trollidest mõtlev vaid ühele asjale – oma kõhu täitmisele. Õnnetuseks on mitu trollitüüpi, keda huvitab vägivald rohkem kui kivide kugistamine ja puudest mahla välja imemine. Veretrollid armastavad kakelda, jäätrollid ihkavad vallutada ja hävitada. Seetõttu on just veretrollid ja jäätrollid ohtlikud Maale, kuna Maa on rikas loodusvarade ja orjade poolest.

Edasi saame lugeda trolliklannidest ükshaaval. Alustatakse kõige õelamatest ja vägivaldsematest – veretrollidest. Õnneks lahkuvad nad harva Krussi kõledatelt maadelt, aga kui neid kohtame, siis tasuks kohe jooksu panna. Veretrollid haisevad hirmsasti, nad on pahurad ja neis pole mitte kübetki sõbralikkust.

Kõigist Grrymi trolliklannidest on kõige sagedamini näha metstrolle. Neid võib Grrymis leida kõikjal ja tavaliselt hulguvad nad üksi ringi, süües kõike, mille järele isu tekib. Nad on uudishimulikud ja üsna sõbralikud ja paistab, et nad saavad hästi läbi enamiku teiste trolliklannidega ja isegi paharettidega. Kõik trollid on õgardid, kuid metstrolle peetakse kõige aplamateks.

Saame tuttavaks metstrolli Shadgonnaga, keda peetakse tänapäeva parimaks kokaks, ja siin on isegi pisike raamatuke ehk Shadgonna retseptiraamat, millest võid leida mitmeid eriskummalisi retsepte.

Neid, kes oma jala Ämblikulaantesse tõstavad, ei nähta enam kunagi! Need metsad on täis igasuguseid kaheksajalgseid jubedikke, kaasa arvatud suured ja rohmakad, kes on sama suured kui Maal elavad elevandid! Ämmaltrollid on nendes sünkjates, ämblikuvõrke täis metsades väga rahul ning elavad seal ämblikega üsna üksmeelselt. Ämmaltrollid ise on tuntdu oma aususe poolest ja on hirmuäratavast välimusest hoolimata haruldaselt leebed.

Öötrollid on suured Grrymi hirmutised. Nendest on väga vähe teada ja neid kardetakse hirmsasti. Öötrollid on umbes nelja meetri pikkused, tumesinised või hallid, suurte ümmarguste silmadega. Nad elavad pimedas ega näe kunagi päikest. Nende kodud asuvad maa all suures looduslike koobaste võrgustikus, mis lookleb suurema osa Grrymi territooriumi all.

Laiuvatel M´Boo tasandikel on palju jõekesi, ojasid ja sügavaid järvekesi. Neid järvi nimetatakse billabongideks ja nad on kõige raskema ja kogukama, kuid kõige heatahtlikuma liigi, billabongitrollide kodu. Goblini kaubakaravanid otsivad usinalt billabongitrolle, kuna nood kuuluvad Grrymi parimate käsitööliste hulka ja nende keraamika eest saab paharettide turgudel kõrget hinda.

Billabongitrollidel on vaid üks vaenlane – kardetud gradraki suur, tume, vonklev kogu. See iidne olevus pärineb Grrymi algusaegadest ja tema isu pole aja jooksul kahanenud. Gradraki lemmiktoiduks on kalad ja billabongitrollid. Gradraki pikkus on 30 meetrit ja tema lõuad on piisavalt suured, et trolli tervelt alla neelata! Arvatakse, et gradrak on draakonite kauge sugulane.

Grrymi kõige kõrgemate mägede lumistel tippudel elavad mürakad mäetrollid (keda vahel nimetatakse lumetrollideks). Nad on väikesearvulised, kuid siiski viljakad. Nad on olnud alati tublid ehitusmeistrid, neil on uskumatud insenertehnilised oskused, kuid neil puudub arhitektuuriline ilumeel. Mäetrollidel puudub igasugune huvi selle vastu, mis Grrymis veel toimub. Nad hoiavad omaette ja väldivad kõiki võõraid.

Võib-olla kõige kentsakam trollide klann on kääbustrollid (kes nimetavad end Bokkara, mis arvatakse tõlkes tähendavat „vaikne rahvas“). Tunduvalt teistest liikidest väiksemad kääbustrollid pole kunagi üle meetri pikad. Aga oma mõõtmetest hoolimata on nad jässakad ja üsna tugevad. Need kummalised olendid räägivad harva, eelistades suhelda käemärkide ja näoilmete abil.

Mitte miski ei tekita pahareti hinges sellist õõva kui jäätrolli mainimine. Jäätrollid, kes pole küll kõige suuremad või isegi kõige tigedamad, on siiski suutnud paharettide surmavaenlaseks saada. Ammusel ajal küttisid jäätrollid paharette ajaviieks ja viisid neid oma maale ühtusöögile … ainult et paharetid polnud mitte aukülalised, vaid põhiroog.

Jäätrollidest veel. Mõned jäätrollid elavad sellist elu, mida ei saa teisiti nimetada kui piraatluseks. Kuna elu maismaal on nii karm, lähevad mõned parema elu lootuses suurtel laevadel merele.

Seejärel on juttu trollidega võitlemisest, sest paharetid on sajandeid trollidega (eriti jäätrollidega) võidelnud. Kuna trolli on praktiliselt võimatu tappa, püüavad paharettide armeed lihtsalt piisavalt valu tekitada, et trollidel igasugused sissetungimõtted peast pühkida. Üllataval kombel on see taktika paharettidele edu toonud, peamiselt seetõttu, et trollidel on nii madal valulävi.

Raamatu viimastel lehekülgedel on juttu trollide suurest saladusest, mis on seotud meie Maaga. Saame tuttavaks ülemkuningas Blarggiga, saame teada, mis on Klalmon ning läheme Quazcoltaki pimedatesse koobastesse (siin on mitmeid klapikesi, mille alla saab lugeja piiluda).

Hugo Vaher

„Vääna jäljekütid.

Põlenud suvila juhtum“

(Tänapäev)

Juba suvevaheaja esimestel päevadel satuvad Martin ja Markus kokku võõraste poistega, kes ümbruskonda hirmu all hoiavad. Aga sellega asi ei piirdu. Õige pea hakkab ühe suvila juures toimuma järjest veidramaid asju. Mida varjab naaber, kelle majast kostab öösiti vali muusika? Kes on vuntsidega mees?

Suvi muutub peagi põnevaks ja ohtlikuks uurimiseks, kus julgusest üksi ei piisa – vaja läheb ka nutikust, sõbra tuge ja oskust märgata seda, mida teised ei näe.

„Vääna jäljeküttide“ sarjast on varem ilmunud „Salapärase soki juhtum“, „Maa ja taeva vahel“, „Vana laagri saladus“ ja „Suur pakirööv“.

Seekordne Vääna jäljeküttide lugu algab suvel. Martin seisis ja ta avastas end ühtäkki tuttavalt tundelt – see oli suvetunne. Poissi valdas rahuolu ja rõõm. Kool oli läbi, käes vaheaeg, ja ees ootas peaaegu kolm kuud muretut elu.

Raamatu autor meenutab, et seekordne talv ja kevad olid olnud Martini ja tema tädipoja Markuse (nemad kaks ongi ju Vääna jäljekütid) jaoks pisut teistsugused. Nad olid eelmise aasta jõulude paiku lõplikult Vääna-Jõesuusse kolinud. Seetõttu oli neil olnud võimalus näha sealset kanti ka aastaaegadel, mil nad muidu linnas pidid passima. Martini isa ja Markuse isa, onu Harri, olid suvila aastaringseks elamiseks kohandanud ja viimased jõuludki peeti uue kuue saanud elamises.

Neid oli kokku kaks peret – Martini ja Markuse oma. Maja oli piisavalt suur, et nad kõik sinna ära mahuksid. Peredes oli neli last – lisaks poistele veel ka nende õed Maria ja Kristina. Lapsed käisid linnas koolis, mistõttu alustasid nad oma igahommikust kooliteed märksa kaugemalt kui omal ajal linnas elades, kuid aega kulus neil kooli jõudmiseks tegelikult sama palju kui varemgi.

Selleks päevaks oli kool möödanik. Poisid olid rannal, nüüd võis alata päris elu, päris puhkus, tõeline vabadus. Autor meenutab sedagi, et poiste hobiks oli kujunenud kriminaalse maiguga lugude lahendamine. Isegi kohalik konstaabel teadis neid kui Vääna jäljekütte.

Otse loomulikult peavad ka selles loos Martin ja Markus lahendama kriminaalse maiguga loo ja tegelikult on selles loos ka üsnagi palju põnevaid ja huvitavaid tegelaskujusid. Loo alguses saame tuttavaks Stenveriga, kes on Martini ja Markuse sõber. Tema on ostnud endale elektrilise tõuksi, mis teeb Vääna jäljekütid pisut kadedaks, eks tahaks nemadki endale sellist riistapuud saada. Kui nad sellest kodus räägivad, siis saavad nad aru, et nende vanemad hea pilguga selliste riistapuude peale ei vaata … mis on ju mõnes mõttes õige, eriti siis, kui tõuksil on kiirusepiirang maha krutitud, ei kanta sõites kiivrit ega muud turvavarustust. Täpselt nii on ju ka Stenveriga ja ka selles loos juhtub Stenveriga õnnetus, kuid ma jätan selle Sulle endale täpsemalt lugeda.

Seekordses loos on ka üks poistekamp, kes sealses kandis lapsi kimbutas ja kiusas. Poistekamp pommis endast noorematelt raha, mõnelt võeti isegi telefon ära ja nad tegid ka muid sigadusi, näiteks loopisid suvilaid ja maju munadega … Selle loo alguses satuvad ka Martin ja Markus selle poistekambaga kokku, kes nõuavad Vääna jäljeküttidelt raha ehk teemaksu! Õnneks oli Stenveril kiire tõuks ja ta kutsus mõned vanemad inimesed appi. Siinkohal mainin, et selle poistekambaga puutume selles loos veel kokku, kuid Martin ja Markus on julged poisid, nad on ka nutikad poisid, mistõttu oskavad nad ka selle poistekambaga toime tulla.

Otse loomulikult lööb seekordses loos kaasa ka naabrimees Ferdinand ehk onu Verdi. Vääna jäljekütid on mehe terjerist, Rikist koolitanud suurepärase jäljekoera, kes oskab lõhna järgi asju ja inimesi otsida. Riki abi kulub ka selles loos marjaks ära.

Olulised sündmused hakkavad toimuma ühel suvisel laupäeval, kui lähedal asuvas suvilas toimus garaažimüük. Martin, Markus ja nende pere, ka onu Verdi läksid sinna ja nii saame tuttavaks ka suvila omaniku, vanaproua Mairega. Tema mees on hiljuti surnud ja lapsed tukka aega tagasi traagiliselt hukkunud. Garaažist leiti palju põnevat. Martin, Markuse ja nende isade huviorbiiti langes üks vana filmikaamera ja mitmed vanad kassetid. Ka sellel teemal on selles raamatus veelgi juttu – kuidas vana filmikaamera töötab, kuidas filme vaadata, kuidas filme ilmutada jpm, mis toovad loose igati põneva ja huvitava tasandi juurde.

Proua Maire naabriks, uhkes majas on üks kummaline noor mees, Roland. Tal on uhke auto, üsna uhke välimus, kuulab valjult muusikat ja on pisut kahtlane vend, mistõttu loo arenedes puutume temaga veelgi kokku.

Loos on ka üks maakler, kes tahab kangesti proua Maire suvilakrunti ära osta, kuid vanaproua pole nõus müüma. Loos on vee ka üks kahtlane vuntsidega mees, kes käib vanaproua juures elektritöid tegemas … kas elektritöid või hoopis midagi muud?

Martin ja Markus käisid vanaproual abiks ka. Nad aitasid muru niita ja nägid, kuidas kasvuhoone klaas oli kiviga sisse visatud ja kummalise naabrinoormehe autot munadega loobitud …

Üks öö oli kohalikele elanikele rahutu. Kella kolme ajal hakkasid kostma sireenid ja huilged. Öö vaikuses kaikusid hüüded ja müra. Hommikustes raadiouudistes teatati, et Vääna-Jõesuus põles maja. Martin ja Markus otsustasid Riki kaasa võtta ja minna uurima, kus õnnetus juhtunud oli.

Poiste ehmatuseks vaatas neile Maire suvilani jõudes vastu ääretult masendav vaatepilt – Maire rookatusega suvilast oli järel vaid suitsev ahervare. Suvilat ei olnud enam. Õnneks oli alles saun. Saunamaja oli asunud suvilast kaugemal aianurgas ja see seisis puutumatult. Vanaproua kinnitas, et vaatamata sellele, et suvila oli maha põlenud, ei taha ta sealt lahkuda ja küllap saab ta ka saunamajas elatud. Juba helistas uuesti ka maakler, kes jätkuvalt soovis suvilakrunti ära osta, nüüd juba märksa väiksema summa eest, sest suvilat enam ju polnud … Vanaproua polnud jätkuvalt nõus.

Kas suvila läks lihtsalt põlema või see hoopiski süüdati? Sellele on vaja leida vastus. Ühel hetkel on Vääna jäljekütid kindlad, et tegemist on pahatahtlikku süütamisega ja sellega on seotud see suurte vuntsidega elektrik, kes vanaproua juures elektritöid käis tegemas …

Kes on see vägevalt kummalise vuntsiga mees? Mis osa on selles loos maakleril? Ka proua Maire noor naabrimees Roland käitub kummaliselt ja selgub, et tal on ka üks kummaline kaaslane? Või äkki on süüdi poistekamp? Vähemalt üks neist poistest on kinni peetud …

Martin, Markus ja Riki peavad tegutsema. Ühel ööl päästavad nad põlengust ka proua Maire saunamaja … Seekordse raamatu lõpplahendus on taaskord väga-väga põnev, Vääna jäljeküttidele lausa eluohtlik.

Mis täpselt juhtub, kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja välja selgitada, kuid uskuge mind Vääna jäljeküttide lood ja seiklused on jätkuvalt väga põnevad ja kaasahaaravad. Kuna need toimuvad suvisel ajal, siis võiks just see raamat olla ka selle suve põnev lugemine ja selle suve raamat!

Vahvad illustratsioonid on selle sarja raamatutes Joonas Sildre sulest.

Madonna

„Confessions II“

(Warner Music)

„Muusikamaailma ikoon Madonna on välja andnud oma uue ja kauaoodatud albumi „CONFESSIONS II“. Albumilt on juba avaldatud kolm singlit: „I Feel So Free“, „Love Sensation“ ja koos Sabrina Carpenteriga valminud „Bring Your Love“.

„CONFESSIONS II“ on järg Madonna legendaarsele albumile „Confessions on a Dance Floor“, mis ilmus 21 aastat tagasi.

Hiljuti avaldas Madonna albumil põhineva lühifilmi pealkirjaga „CONFESSIONS II – The Film“. Legendaarse loomingulise duo TORSO lavastatud visuaalse meistriteose keskmes on piiramatute võimalustega täidetud, palavikulist und meenutav klubiöö.

Lühifilmis kõlavad albumi kuus esimest lugu, mis jaotavad filmi erinevateks peatükkideks. Selles staariderohkes lühifilmis astuvad üles popkultuuri tippnimed, nagu Kate Moss, Sabrina Carpenter, Julia Garner ja Madonna tütar Lourdes Leon. Samuti tegi Madonna hiljuti Pride-kuu tähistamiseks üllatusesinemise New Yorgi ikoonilisel Times Square’il.

Meie aja edukaim naisartist Madonna on loonud karjääri, mis ulatub üle nelja aastakümne. Oma karjääri jooksul on ta pälvinud muuhulgas seitse Grammy auhinda ja kaks Kuldgloobust, kogunud kümneid miljardeid kuulamisi rahvusvahelistes voogedastuskanalites, müünud ​​400 miljonit plaati ning pääsenud teiste tunnustuste seas ka Rock & Rolli kuulsuste halli.

Madonna tuntuimate lugude hulka kuuluvad legendaarne „Like A Prayer“ ning teised megahitid - „La Isla Bonita“, „Material Girl“ ja „Hung Up“ – need kõik on ületanud miljardi kuulamise piiri. Tema teiste hittide seas on ka „Vogue“ ja „4 Minutes“.“

Niimoodi tutvustatakse Madonna uut albumit „CONFESSIONS II“ Warner Musicu pressiteates.

Madonna on kõigi aegade enimmüüdud naisartist ja esimene naisartist, kes on oma kontsertidega teeninud miljard USA dollarit. Tal on kaksteist esikohasinglit USA Billboard Hot 100 edetabelis. Tema tunnustuste hulka kuuluvad seitse Grammy auhinda, kaks Kuldgloobuse auhinda, kakskümmend MTV videomuusikaauhinda ja vastuvõtt Rock'n'rolli kuulsuste halli.

Madonna oli maailma enimtasustatud naismuusik rekordilised üksteist aastat nelja aastakümne jooksul (1980.–2010. aastad).

Meenutan, ma olin alles teismeline, kui selgus, et muusikamaailmas tegutseb üks hiiglama äge artist, kel esinejanimeks Madonna. Ilmus ju lauljatari esimene album „Madonna“ 1983. aastal. Mina olin siis 14-aastane, kuid hittlood „Holiday“, „Everybody“ kõlavad kõrvus tänagi.

Aasta hiljem ilmus lauljatari teine album „Like a Virgin“, millel hitid „Material Girl“, „Like a Virgin“. Kaks aastat hiljem ehk 1986 kolmas album „True Blue“, millel hittlood „Papa Don´t Preach“, „Open Your Heart“, „Live to Tell“, „La Isla Bonita“.

Just algusaastate Madonna oligi minu üks lemmikutest, nagu näiteks ka Duran Duran. Oma ajastu suured ikoonid.

Mäletan sedagi on enam-vähem just siis ilmusid Tallinnasse ka fotostuudiod, mille seintel olid nimekirjad, kust võis leida toonaste artistide nimesid ja plaadipealkirju, sest neid albumeid oli võimalik lasta väikese raha ees helikassetile lindistada. Ajad oli omamoodi, kuid eks nii sain ka mina endale esimesed Madonna albumid koduseks kuulamiseks.

Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on minu kunagise lemmikartisti uus album! Seega, esimene album ilmus 1983, ja nüüd on aasta 2026 – 43 aastat!

Madonna ehk Madonna Louise Veronica Ciccone (s. 16. august 1958 Bay City, Michigan, USA) on USA lauljatar, tantsija, produtsent, lastekirjanik, filmirežissöör ja näitleja.

Madonna sündis keskklassi katoliiklikkusse perekonda. Tema isa Silvio „Tony“ Ciccone oli teise põlve ameeriklane-itaallane, ja ema Madonna Louise Forti oli kanada-prantsuse ja saksa päritolu. Madonnal on kaks vanemat venda, kaks nooremat õde ja üks noorem vend. Kui Madonna oli 5-aastane suri tema ema. Isa abiellus uuesti ja perre sündis veel kaks last.

Madonna kasvas Detroitis, kust pere kolis Rochesteri. Madonna käis koolis ja oli üsna edukas õpilane, ta oli tantsutüdrukute rühma juht ja mängis kaasa koolimusikalides. Ta hakkas õppima moderntantsu (õpetajaks veterantantsija Christopher Flynn) ning õhtuti käis tantsimas Detroiti diskoklubides.

Sügisel 1976 hakkas Madonna õppima moderntantsu Michigani ülikoolis Ann Arboris. Tema sooviks oli saada professionaalseks tantsijaks, kuid 1978 lõpetas ta õpingud ja kolis New Yorki. Räägitakse, et sel hetkel oli Madonnale taskus ei rohkem ega vähem kui 35 dollarit.

New Yorgis jätkas ta tantsutundidega ja elatas end igasugu töödega, ta oli ka alastimodell fotograafidele ja kunstnikele. 1978 pääses ta Pearl Langi tantsurühma ja nii sai ta kaasa lüüa mitmes erinevas tantsuproduktsioonis. 1979 oli Madonna taustatantsija prantsuse laulja ja muusiku Patrick Hernandezi maailmaturneel.

1979 lahkus Madonna Langi tantsurühmast. Ta hakkas käima muusik Dan Gilroyga ja tantsis mehe ansamblis Breakfast Club. Kaks belglasest muusikaprodutsenti nägid noort Madonnat ja kutsusid ta Pariisi, et voolida temast lauljatar. Madonna oli terve suve Pariisis, kuid toona lauljat temast veel ei saanud, kuid naastes New Yorki hakkas ta õppima trummi- ja kitarrimängu, ja mõnikord sai ta Breakfast Clubis ka laulda. Lisaks hakkas ta ka laule kirjutama ja hakkas huvi tundma ka filmikunsti vastu. Sellest ajast on pärit Stephen Jon Lewicki lavastatud film „A Certain Sacrifice“, mille filmimine jäi pooleli, kuid seda näidati hiljem, kui Madonnast oli saanud staar.

Ei möödunud palju aega kui Madonnast sai Breakfast Clubi laulusolist, kuid õige varsti lahkus ta bändist. Ta lõi ansambli Madonna & The Sky, veidi hiljem liitus ta ansambliga Emmy, mille oli kokku pannud Madonna uus poiss-sõber Stephen Bray. Emmy mängis new wave poppi ja 1980 lindistati ka üks demolugu.

1981 märkas seda demolugu DJ Mark Kamins (see oli tantsupopilugu „Everybody“) ja viis salvestise Sire Recordsi juhile Seymour Steinile, kes sõlmis Madonnaga 5 000 dolllari suuruse lepingu kahele singlile. „Everybody“ ilmus oktoobris 1982 ja „Burning Up“ märtsis 1983. Mõlemad lood olid populaarsed tantsusaalides, mistõttu sõlmis Stein Madonnaga uue lepingu, nüüd juba tervele albumile.

1983 ilmuski Madonna debüütalbum „Madonna“, millel oli kaheksa laulu, neist viis oli lauljatari enda kirjutatud. Esimene singel „Holiday“ tõusis Billboardi singlimüügitabeli 16. kohale, teine singel „Borderline“ tõusis samas tabelis kohale 10 ja „Lucky Star“ lausa neljandaks! 1984. aastaks oli plaat täitnud USAs kuldplaadi müüginormi.

Madonna teine album (produtsendiks kuulus Nile Rodgers) „Like a Virgin“ tegi Madonna maailmakuulsaks. Laulud „Like a Virgin“ ja „Material Girl“ vallutasid peaaegu kõik maailma muusikatabelid ja album oli USA plaadimüügitabeli tipus kolm nädalat.

1985 läks Madonna edukale „The Virgin Tour“-kontsertturneele, mis viis teda USA suurimatesse linnadesse ja Torontosse, Kanadas. New Yorgi Radio City Music Hall kontserdipiletid müüdi läbi rekordilise 34. minutiga! Tänaseks on ainuüksi USAs müüdud Madonna kontserdipiletid 1,5 miljardi dollari eest!!!

1985 mängis Madonna filmis „Desperately Seeking Susan“, ja ta sai osatäitmise eest kiita. Filmis kõlas ka tema laul „Into the Groove“, mis samuti edetabelite tippu tõusis.

1986 ilmus kolmas album „True Blue“, mis on lauljatari karjääri üks edukamatest plaatidest. Sellel on ka hittsinglid „Live to Tell“, „Open Your Heart“, „Papa Don´t Preach“ ja „La Isla Bonita“.

1985 abiellus Madonna näitleja-filmirežissöör Sean Penniga. Abielu oli tormiline ja lõppes 1989. Samal , 1989. aastal ilmus veel üks edukas album „Like A Prayer“, millel Madonna lisas usuteemadele ka seksuaalseid teemasid, mistõttu tekitas see palju kõneainet - Pepsi loobus isegi sponsorlepingust Madonnaga …  Vaatamat sellele tõusid laulud „Like a Prayer“, „Express Yourself“ ja „Cherish“ taaskord muusikatabelite tippu.

1990 mängis Madonna filmis „Dick Tracy“, milles kõlas ka Madonna hittlugu „Vogue“. Ilmus lauljatari esimene kogumikplaat „The Immaculate Collection“, mille lauljatar pühendas paavstile! Vot sedasi! MTV keeldus mängimist laulu „Justify My Love“ muusikavideot, kuna see oli nende arvates liigagi erootiline.

Samal aastal algas kontsertturnee „Blond Ambition Tour“, mille keelustamist katoliiklikes maades nõudis paavst.

1992 ilmus album „Erotica“, mis jällegi endast rääkima pani. Veidi tagasihoidlikum oli 1994 ilmunud album „Bedtime Stories“. Albumil olid hittlood „Secret“ ja „Take a Bow“, kuid album ei olnud sedavõrd edukas kui lauljatari eelmised plaadid olid.

1995 ilmus jällegi üliedukas ballaadikogumik „Something to Remember“, mida maailmas müüdi kaheksa miljonit! 1996 mängis Madonna muusikalifilmis „Evita“. Osatäitmine tõi talle ka Golden Globe auhinna, kui parim näitlejatar.

1998 ilmus veel üks suurepärane ja edukas album ehk „Ray of Light“, millel ka hittlood „Frozen“ ja „Ray of Light“. Album tõi Madonnale ka kolm Grammy-auhinda.

Ma usun, et ma ei hakka pikemalt Madonna eluteel peatuma, sest tegemist on artisti ja naisega, kellest võikski rääkima jääda. Paljudele ja paljudele muusikasõpradele on ta olnud ja on lemmikartist, paljud väidavad vastu, et noh jah …  Kes tahab Madonnast ja tema elust pikemalt lugeda, siis on eesti keeeles ilmunud mitu raamatut supertähe elust ja karjäärist: „Madonna“ (kirjastus Hotger, 1995), J. Randy Taraborrelli „Madonna. Intiimne biograafia“ (Ersen, 2001), Lycy O´Brieni „Madonna kui ikoon. Täielik biograafia“ (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009), Christopher Ciccone, Wendy Leigh „Minu õde Madonna“ (Ajakirjade Kirjastus, 2009).

Aaastate jooksul on lauljatarilt ilmunud 14 stuudioalbumit! Esimene ehk „Madonna“ ilmus 1983, seejärel „Like A Virgin“ (1984), „True Blue“ (1986), „Like a Prayer“ (1989), „Erotica“ (1992), „Bedtime Stories“ (1994), „Ray of Light“ (1998), ja uuel sajandil „Music“ (2000), „American Life“ (2003). „Confessions on a Dancefloor“ (2005), „Hard Candy“ (2008), „MDNA“ (2012), „Rebel Heart“ (2015) ja seni viimane stuudiaolbum „Madame X“ (2019), millele sel aastal lisandus 15. stuudioalbum "Confessions II".

Lisaks veel kolm filmimuusika plaati: „Who´s That Girl“ (1987), „I´m Breathless“ (1990), „Evita“ (1996), kuus kontsertplaati, 7 kogumikplaati (neist uusim ongi seitsmes).

Aastate jooksul on Madonna käinud 11 suurel kontsertturneel, löönud kaasa paljudes telereklaamides (Mitsubishi, Versace, Max Factor, Windows XP, Motorola, Louis Vutton, Dolce & Gabbana jpt), mänginud peaaegu 20 filmis, kirjutanud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on neist ilmunud: „Härra Peabody õunad“ (Varrak, 2003), „Inglise roosid“ (Varrak, 2003), „Abdi seiklused“ (Varrak, 2004), „Jakov ja seitse röövlit“ (Varrak, 2004), „Pailu de Pappi“ (Varrak, 2005). Pärast viimati mainitud raamatut on lauljatar kirjutanud veel kaheksa lasteraamatut, kuid neid eesti keelde tõlgitud ei ole …

2022. aastal ilmus „Finally Enough Love: 50 Number Ones“, mis oli Madonna hittlugude remikside album, mis esialgu ilmus 2022. aasta juunis 16 lauluga, ja seda oli võimalik ainult striimida. 19. augustil 2022 ilmus füüsiline plaat, millel 50 laulu, mis tähistasid 50. esikohta USA Billboardi Dance Club lugude edetabelis. 50 esikoha laulu pole rohkem ette näidata ühelgi teisel artistil (võttes arvesse erinevad Billboardi tabelid).

50. laul selle tabeli tipus oli „I Don´t Search I Find“, mis jõudis eelpool mainitud tabeli tippu 22. veebruaril 2020, ja see ilmus lauljatari albumil „Madame X“ (see oli tema viimane album Interscope Recordsilt, sest augustis 2021 naases lauljatar Warner Recordsisse).

Albumil olid remiksid peaaegu kõikidest Madonna populaarsetest lauludest (mitte ainult tantsuhittidest) ehk „Holiday“, „Like a Virgin“, „Material Girl“, „Like A Prayer“, „Express Yourself“, „Vogue“, „Justify My Love“, „Erotica“; „Deeper and Deeper“, „Fever“, „Don´t Cry For Me Argentina“, „Frozen“, „Ray of Light“, „Nothing Really Matters“, „Music“, „Celebration“, kuid siin on näiteks ka viis seni avaldamata remiksi lauludest „Keep It Together“, „American Life“, „Nothing Fails“, „Turn Up the Radio“ ja „Living for Love“ (nende remikside autoriteks on Felix da Housecat, Tracy Young ja Offer Nissim).

Madonna aitas ise selle kogumiku kokku panna, ja Mike Dean remasterdas kõik lood.

Aastatel 2022–2023 andis Madonna välja mitu singlit, sealhulgas "Back That Up to the Beat", varem avaldamata demo „Rebel Hearti“-sessioonidelt. Ta andis oma panuse ka kolme loo kirjutamisse Christine and the Queensi albumil "Paranoïa, Angels, True Love" (2023) ning tegi koostööd The Weekndi ja Playboi Cartiga singli "Popular" loomisel, mis oli telesarja "The Idol" heliribal. 2023. aasta jaanuaris teatas Madonna oma esimesest kontserttuurist "Greatest Hits". Turnee pidi algama juulis, kuid kuu aega varem sattus ta haiglasse.

„Celebration Tour“ algas 2023. aasta oktoobris Londonis ja lõppes järgmise aasta mais tasuta kontserdiga Rio de Janeiros Copacabana rannas, mida külastas 1,6 miljonit inimest – püstitades rekordid nii ajaloo suurima eraldiseisva kontserdina. Kontsertturnee teenis kaheksakümne kontserdiga üle 225 miljoni dollari, mis tegi Madonnast esimese naisartisti, kes teeninud kuuelt eraldi kontserdituurilt üle 100 miljoni dollari.

2025. aastal andis Madonna välja remikside albumi "Veronica Electronica" ja pikendatud versiooni albumist "Bedtime Stories: The Untold Chapter", mis mõlemad sisaldasid tema varem avaldamata demosid.

Jaanuaris 2026 sai Madonnast Dolce & Gabbana parfüümi "One" nägu. Kampaania raames tegi Madonna kaverversiooni Patty Pravo 1968. aasta singlist "La bambola", mis hõlmas ka  lühifilmi ja fotosid.

Aprillis 2026 liitus Madonna Sabrina Carpenteriga Coachella festivalil, et esitada lugusid "Vogue", "Like a Prayer" ja uut duetti "Bring Your Love".

Uue albumi esimene singel "Bring Your Love" ilmus aprillis 2026 ja debüteeris Billboard Hot 100 edetabelis 74. kohal. Albumiga kaasnev muusikaline film "Confessions II – The Film" esilinastus juunis.

Madonna taasühines Stuart Price'iga oma viieteistkümnenda stuudioalbumi "Confessions II" jaoks, mis ilmus 3. juulil 2026. See on järg 2005. aastal ilmunud albumile "Confessions on a Dance Floor".

„Confessions II“ (tuntud ka kui „Confessions on a Dance Floor: Part II“) on Madonna viieteistkümnes stuudioalbum. Uuel albumil jätkab Madonna tantsu- ja elektroonilise muusika avastusretke. Ta taasühines produtsent Stuart Price'iga, kes oli ka 2005. aasta albumi kaasautor ja -produtsent. Lisaks töötas ta koos Martin Garrixi, Cirkuti ja Andrew Wattiga. Albumil teevad külalisena kaasa ka Sabrina Carpenter ja Feid.

Osaliselt visuaalne album „Confessions II“ ilmus ka lühikese muusikafilmina „Confessions II – The Film“, mis oli üles ehitatud albumi esimese kuue loo ümber.

Album ilmub katkematu miksina, mis meenutab lugu „Confessions on a Dance Floor“.

„I Feel So Free“ on deep house'i lugu, „mille peale Madonna monoloogi teeb“. See interpoleerib Lil Louis'i acid house'i loo „French Kiss“ (1989) ja on saanud võrdlusi Madonna 2005. aasta looga „Future Lovers“ ja Donna Summeri loominguga.

Madonna kirjeldas seda lugu kui „väikest pihtimuslikku hetke“, mis on inspireeritud raskusest inimesi usaldada ja oma kohta maailmas mõista.

Loos „Bring Your Love“ laulab ka Sabrina Carpenter ja sellel on „house-popi hõng“. Selles laulus on sämpling Inner City 1988. aasta loost „Good Life“.

„Danceteria“ on inspireeritud Madonna algusaegadest ja pidutsemisest Danceterias. „Love Sensation“ on house'i lugu, milles palju ägedaid elektroonilisi instrumente.

„Fragile“ ja „Forgive Yourself“ nime kandev laul räägivad Madonna suhtest oma lahkunud venna Christopher Cicconega. Madonna selgitab: „Me peame andestama teistele, aga me peame andestama ka endale ja lõpetama enda materdamise asjade ja minevikus tehtud valikute pärast, mis pole meile ega teistele inimestele sobinud.“

„My Sins Are My Savior“ on inspireeritud „kitsarinnalistest inimestest, kes on teadmatud, kes mõistavad kohut enne kui uurimist on alustatud.“

Uue albumi lood on kirjutanud Madonna, abiks olnud mitmeid muusikamaailma suurkujusid: briti DJ, muusik, laulukirjutaja Stuart Price; USA house-muusika produtsent, helilooja Marvin L. Burns; USA elektroonilis tantsumuusika produtsent ja DJ Kevin Saunderson; USA plaadiprodutsent Andrew Wotman; Kanada muusikaprodutsent Henry Walter ehk Cirkut; Puerto Rico produtsent ja laulukirjutaja Marcos Masis ehk Tainy; Kolumbia laulja, produtsent ja laulukirjutaja Salomon Villada Hoys ehk Feid või Ferxxo; USA lauljatar ja muusikaprodutsent Taylor Upsahl ehk Upsahl; Hollandi DJ ja muusikaprodutsent Martijn Garritsen ehk Martin Garrix; USA lauljatar/laulukirjutaja Jessica Ashley Karpov ehk Harloe; Belgia laulja, laulukirjutaja ja produtsent Paul Van Haver ehk Stromae; prantsuse elektroonilise tantsumuusika produtsent ja helilooja Mirwais Ahmadzai ehk Mirwais; USA lauljatar, tantsijatar Lourdes Leon ehk Lola Leon (tema on ju Madonna tütar).

Uus plaat on igati kaasaegne tantsumuusika album. Minu enda lemmikud on albumi rahulikumad lood: „Fragile“, „My Sins Are My Savior“ (koos Stromae´ga, selles loos on paju „viiteid“ Madonna varasemale loomingule) ja „Betrayal“ (selles loos on „laene“ Stingi hittloost „Fragile“ ja ka Eric Satie kirjutatud klassikalisest muusikast).

Kuula ise ka:

Colin Stuart, Ximo Abadia

„Tähevalguse kiirus.

Füüsika piltlikult ja selgelt:

helid, valgus, kosmos“

(Koolibri)

See omapärane füüsikaraamat annab lühida, kuid paeluva ülevaate inimsilmale nähtamatute jõudude, energiate ja osakeste kohta. Nende abil saavad seletuse nii kõige igapäevasemad nähtused kui ka kauged kosmilised vaatemängud.

Maailm on põnevam, kui ehk pealtnäha paistab, ning nii mõnigi mõistatus alles ootab lahendamist.

Colin Stuart on Suurbritannia Kuningliku Astronoomiaühingu liige ja tunnustatud autor. Ta on teinud kaastööd ajakirjale New Scientist ja Euroopa Kosmoseagentuurile ning esinenud telekanalites.

Ximo Abadía on auhinnatud hispaania kunstnik. Ta on illustreerinud paljusid väljaandeid ning tema töid on valitud Bologna raamatumessi lasteraamatute illustratsioonide näitusele.

„Tähevalguse kiirus“ on üks ilmatuma äge lastele ja noortele mõeldud teadusraamat, mis ilmus eesti keeles 2020. aastal. Raamat on väga uhkes ja suures formaadis (340mm x 270 mm), sisu on väga kaasahaarav ja illustratsioonid suurepärased.

Raamatus on neli osa – füüsika, heli, valgus ja värvid ning kosmos, mis omakorda jagunevad mitmeteks ja mitmeteks peatükkideks.

Esimese osa „Füüsika“ esimeses peatükis/sissejuhatuses kutsutakse meid universumisse. Loeme, et universum on täis imelisi kohti, mis panevad proovile ka kõige elevama kujutlusvõime. Sama vaimustav kui universumi ilu on aga ka meie võimed seda mõista. Loodusteadused, ennekõike füüsika on võimaldanud meil paotada kardinaid ja avastada universumi toimimise saladusi. Esimese peatüki märgusõnad on mustad augud, tähed, päike, komeedid ja asteroidid.

Teises peatükis vastab raamatu autor küsimusele, mis on füüsika. Colin Stuart tõdeb, et füüsika on teadus energiast, aine ehitusest ja jõududest. Ta soovitab lugejal seda kujutleda kui kosmose kokaraamatut … Füüsika seletab kõike, elektrilisest vooluringist universumi sünnini.

Autor jätkab ja ütleb, et füüsika võib jaotada kaheks peamiseks reeglite koguks: väga väikeseid seletab kvantfüüsika ja väga suuri Einsteini üldrealtiivsusteooria.

Järgmises peatükis saame tuttavaks kõigi aegade kuulsaima füüsiku – Isaac Newtoniga. Väga tähtsad on tema uurimused jõududest – sellest, kuidas kehad üksteist tõukavad või tõmbavad. Newton ei loonud mitte ainult gravitatsioonijõu teooriat, vaid sõnastas ka kolm reeglit, millele allub kehade liikumine. Neid kutsutakse Newtoni kolmeks liikumisseaduseks.

Esimeses osas on juttu veel ka elektrist ja magnetismist, mis on omavahel tihedalt seotud ja füüsikud kirjeldavad mõlemat sama jõu, elektromagnetilise jõu abil. See on gravitatsioonijõust tugevam: sellepärast saame ka ühe magneti teisega üles tõsta.

Meile räägitakse ka aatomi sisemusest (aatomituum, elektronid, prootonid, neutronid, tuumajõud), energiast (energiat on vaja ka töö tegemiseks, E=mc2, energia jäävuse seadus, potentsiaalne energia).

Raamatu teine osa on helist. Mis on heli? Maailm meie ümber on täis helisid: linnulaulu, liiklusmüra, inimkõnet, mürtsuvat muusikat. Kõiki neid helisid põhjustavad võnked meid ümbritsevas õhus.

Kuidas me kuuleme? Kuidas kõrv töötab?

Terve hulk helisid on liiga kõrged või madalad, et me neid kuuleks. Mõned sügavad müdinad on kuulmiseks liiga madalad (infrahelid), teised piiksatused jälle liiga kõrged (ultrahelid). Tavaliselt suudavad inimesed kuulda helisid, mis võnguvad 20 kuni 20 000 korda sekundis. Helivõngete sagedust mõõdetakse hertsides (Hz).

Selles osas saame lugeda mürast ja muusikast (mõned helid on meeldivad, teised panevad kätega kõrvu katma, miks kõlab klaverimäng ilusamini kui liiklusmüra, miks linnud laulavad?), inimkõnest (maailma kõneldakse ligi seitset tuhandet erinevat keelt, miks ei saa loomad rääkida, milline roll on kõnelemisel täita kõri ja häälekurdudel?), kui vali on vali (teadlased mõõdavad helide intensiivsust detsibellide (dB) skaalal, ühik on saadud telefoni leiutaja Alexander Graham Belli nimest ja ladinakeelsest sõnast deci – kümnendik).

Kuid see pole helist veel kõik. Juttu on ka helibarjääri ületamisest, rahust ja vaikusest. Näiteks Iisraelis Negevi kõrbes olevat nii vaikne, et võime kuulda kohinat oma kõrvades ja liiva kõrvetavas kuumuses laulmas. Ja veel – seismilised värinad, maavärinad ja Richteri skaala, tektoonilised laamad, siin on ka vahva kaart maailma müradest (mõned valjemad ja veidramad helid kogu ,maailmast) ning helid kosmoses (astroseismoloogia, gravitatsioonilained).

Raamatu kolmas osa on valgusest ja värvidest. Mis on valgus? See küsimus valmistas teadlastele peavalu sajandeid. Osad füüsikud, nagu Isaac Newton, väitsid, et valgus peab koosnema üksikutest tillukestest osakestest. Aga hollandi füüsik Christian Huygens ütles, et valgus peab olema laine nagu heligi. Nüüd teame, et mõlemad mõtted olid õiged, sest valgus võib käituda nii osakeste – footonite – voona kui ka lainena. Maailmakuulis teadlane Albert Einstein võitis 1921. aastal Nobeli füüsikapreemia avastuse eest, et valgus võib võtta footonite kuju.

Kuidas me näeme? Kuidas silm toimib? Mis on tähevalguse kiirus (valguse kiirus = 299 792 458 meetrit sekundis, üks valgusaasta = 9 460 730 472 580 800 meetrit), päikesevalgus, kuuvalgus, Päikese tuum, metsikud sähvatused.

Selles osas on juttu ka fotosünteesist (protsessist, millega taimed toodavad toitu hapnikku). Saad lugeda ka klorofüllist – taimed kasutavad päikesevalguse neelamiseks lehtedes olevat rohelist ainet, mis ongi klorofüll. Taimed on vägagi põnevad, sest valgusenergia abil ühendavad nad vett õhus oleva süsihappegaasiga, et toota hapnikku ja suhkrut. Suhkrut kasutavad nad toiduks ning hapniku lasevad atmosfääri.

Kas tead, miks on taevas sinine? Mis on vikerkaare lõhestamine? Juttu on ka vaatemängulistest varjutustest (päikesevarjutus, kuuvarjutus) ning looduse valgusetendustest (virmalised ehk põhja- ja lõunavalgus, meteoorivool ehk tähesajud).

Olemegi jõudnud raamatu viimase osa juurde ehk kosmos. Selle esimene peatükk peatub teleskoopidel, millega on võimalik vaadata ähmasemaid ja kaugemaid taevakehi. Saame teada, et teleskoobile tuleb valida hea asukoht. See peaks olema kuskil, kus ilmad on väga ilusad ning on vähe pilviseid öid. Üks maailma paremaid teleskoope, vaimuka nimega Väga suur teleskoop, asub Tšiilis merepinnast 2600 meetri kõrgusel purukuivas Atacama kõrbes.

Juttu on ka nähtamatutest kiirtest, sest õigupoolest on suurem osa valgusest meile nähtamatu.

Kas oled kuulnud, et kõige vanemat valgust universumis kutsutakse kosmiliseks mikrolaine-taustkiirguseks (KMT). Päris alguses oli aine universumis liiga tihe, et valgus saaks kuigi kaugele levida. Aga umbes 380 000 pärast Suurt Pauku tõi universumi paisumine kaasa, et valgus sai järsku vabalt tulvama hakata. Teadlased on avastanudilmaruumist igast suunast tulevad mikrolained, mis arvatakse pärinevat samast allikast.

Raamatu viimases osas on juttu ka tulnukate otsingutest. Võib-olla kõige suurem küsimus on, kas me oleme universumis üksi. Teadlased on aastakümneid püüdnud raadioteleskoopidega vastu võtta tulnukate signaale, kuid senini pole midagi kuuldud.

Meil on võimalus lugeda veel ka sellest, kui vanad on tähed, mis on tume universum (universum on nagu jäämägi – see, mida me näeme, on ainult väike osa tegelikult olemas olevast. Viimastel aastatel on astronoomid mõistnud, et me ei tea, millest ülejäänu koosneb). Raamatu viimastes peatükkides peatub Colin Stuart mustadel aukudel, nn standardküünaldel ja paisuval universumil.

Sellised põnevad ja huvitavad teemad on selles uhkes teadusraamatus. Colin Stuart kirjutab igati põnevalt ja arusaadavalt, et leida vastused paljudele olulistele küsimustele.

Ja loomulikult ka raamatu illustratsioonid – Ximo Abadia joonistused on suurepärased.

Adam Kay, Henry Paker

„Dexter Procter, kümneaastane arst“

(Tänapäev)

Saa tuttavaks ainsa arstiga maailmas, kes peab juba kell kaheksa õhtul voodis olema.

Esimesest hetkest peale oli selge, et Dexter on eriline. Ta hakkas rääkima nelja sekundi vanusena. Viiendaks eluaastaks oli ta ära teinud kaheksakümmend kuus keskkooli lõpueksamit. Ja nüüd, kümneselt, töötab ta haiglas arstina.

Hoolimata armastavast perekonnast ning headest sõpradest Rupist ja Ottost, tunneb Dexter, et ei kuulu päriselt kuhugi. Ka haiglas vaadatakse talle ülevalt alla ning kade doktor Drake teeb kõik, et Dexter vallandataks.

Lisaks toimub Dexteri endises koolis midagi kohutavat – kõiki õpetajaid vaevab jõletu kõhulahtisus.

Kas Dexteril õnnestub säilitada töö, päästa kool ja leida oma koht maailmas?

Adam Kay sulest on eesti keeles ka varem vahvaid/ägedaid lasteraamatuid ilmunud: „Kay imeline meditsiin“ (Tänapäev, 2025), „Kay anatoomia“ (Tänapäev, 2021). Ka nende raamatute illustratsioonid on Henry Pakeri sulest.

Adam Kay on kirjandusmaailmas üsna eriline nähtus, sest ta ei alustanud kirjanikuna, vaid arstina. Ta töötas aastaid sünnitusabi ja günekoloogia valdkonnas ning lahkus meditsiinist pärast väga rasket tööalast kogemust. Hiljem hakkas ta kirjutama ning just see taust tegi ta kuulsaks.

Tema tuntuim teos on „This Is Going to Hurt“ (eesti keeles „See teeb haiget“ (Tänapäev, 2018). See põhineb tema päevikutel noore arstina töötatud aastatest ning ühendab väga musta huumorit, absurdi, traagikat ja ausat pilku haiglaelule. Raamatust sai Suurbritannias suur menuk ja see tõlgiti paljudesse keeltesse. Sellest on tehtud ka samanimeline telesari, mida peetakse üheks ausamaks haiglasarjaks, mis eales tehtud.

Selle ("Dexter Procter") humoorika ja kaasakiskuva loo/raamatu alguses saame tuttavaks hoopiski raamatu peategelase isaga. Härra Graham Procteril oli igav elu. Ta tegi igavat tööd. Ta esitas igavaid aruandeid oma bossile ja tema tööauto oli kakapruun Rover 65, mis oli valitud ühe autoajakirja poolt kaheksa aastat järjest kõige igavamaks autoks.

Kõik härra Procteri elus oli igav, kuni ühe juulikuu ööni kümme aastat tagasi, mil sündis tema poeg Dexter. Adam Kay jutustab meile ka härra Procteri abikaasast Ellie´st, kelle rasedus oli kulgenud tavapäraselt.

Graham ja Ellie Procteri poeg Dexter sündis Lilydale´i üldhaiglas, kus Ellie töötas ise ka õena. Umbes neli sekundit pärast sünnitust oli selge, et vastsündinud laps on eriline. Värske ilmakodanik pöördus ämmaemanda poole ja ütles selgel kõlaval häälel: „Kas ma võiksin ehk neid laenata?“ Seejärel haaras lapsuke paari kääre ja lõikas ise läbi oma nabanööri.

Siinkohal võib öelda, et rääkiv ja nutikas beebi polnud sugugi mitte igav ega tavaline. Eriline beebi valis endale ise ka nime! Dexter! Haiglas soovitati last põhjalikumalt uurida, kuid Dexter oli sellele vastu. Ta on täiesti normaalne. Ta on lihtsalt tema.

Kodus hakkas beebi Dexter lugema. Ta luges kõike. Kolmandaks elukuuks oli ta ära õppinud korrutamise kuni 279-ga. Kuuendaks elukuuks oli ta läbi lugenud kõik raamatukogud leiduvad lasteraamatud.

Siinkohal pean mainima, et kodus oli Dexterile abiks ka vanaema Bet ehk mamma Bet. Temagi on raamatus oluline tegelane. Tavaline vanaproua, kes Dexterist hoolib ja poisi eest hoolitseb, kuid ta oskab anda Dexterile ka vahvat nõu.

Üheksandaks elukuuks oli Dexter läbi lugenud viimase kui ühe Wikipedia artikli. Üheteistkümnendaks elukuuks oli ta need läbi lugenud ka korea ja poola keeles.

Kui Dexter oli saanud kaheaastaseks, siis oli selge, et tal oli igav. Omavanuste lastega polnud tal midagi teha ja mamma Bet oli vanaema … juba vanem naine, kellel olid omad asjad ajada.

Seetõttu otsustati kodus, et Dexter võiks minna kooli. Elmwoodi kooli. Poiss hakkas koolis käima kahe aasta, kolme kuu ja nelja päeva vanusena. Adam Kay tõdeb, et see tegi Dexterist noorima inimese terves Suurbritannia koolisüsteemis. Dexter oli väga elevil, sest nüüd saab ta terved päevad õppida – see oli tema lemmikasi kogu maailmas!

Pärast esimest koolipäeva oli Dexter väga pahane, võiks öelda, et lausa tige. Selgus, et koolis polnud juhmid mitte ainult lapsed vaid ka õpetajad. Vähemalt Dexter oli selles kindel.

Otse loomulikult pidi Dexter kooli minema ka järgmisel päeval ja järgmisel päeval, kuid Dexteril oli koolis väga keeruline sobituda, sest ta oli kõigist oma klassikaaslastest poole lühem ja poole noorem. Vahetunnis olid teised lapsed mänguväljakul. Nad kiljusid, naersid, hõikusid, hüppasid ja ajasid üksteist taga. Aga Dexter? No tema eelistas olla vahetunnis oma klassiruumis ja lugeda. Ta luges ühte väga tõsist ja paksu raamatut – „Sõda ja rahu“. Ja kahjuks polnud välja antud ka juhendit, mis õpetaks Dexterit olema teiste laste moodi. Lugemine ja faktide meeldejätmine polnud Dexterile mingi probleem. Teiste inimestega sõbrustamine … see oli palju keerukam.

Ma ei hakka Sulle kõike ümber jutustama, mis Dexteriga koolis juhtus. Aga lühidalt ikka. Koolis oli üks väga vahva õpetaja, härra Kingsley, kes oli ühtlasi ka koolijuht.

Väga vahva oli see, et Dexter sai endale koolist ka kaks sõpra – tüdruk, kelle nimi Rupi (tema on Dexteri esimene sõber) ja suur kasvu poiss Otto, kelle Dexter palus esialgu olla oma ihukaitsja, sest koolis oli ka üks pahatahtlik kiusaja, kel nimeks Toby. Siinkohal pean etteruttavalt tõdema, et kiusajaid on selles raamatus veel.

Üsna ruttu viidi Dexter vanemasse klassi, mis polnud Dexteri jaoks sugugi mitte meeldiv. Ta pidi taaskord harjuma uute lastega. Vaatamata vanemale klassile, olid tunnid Dexterile jätkuvalt igavad.

Härra Kingsley pakkus, et Dexter võiks ära teha mõned keskkooli lõpueksamid. Esialgu oli neid kolm, siis veel kolm ja enne kui ta arugi sai, oli Dexter ära teinud 86 eksamit alates afrikaani keelest zooloogiani ja vanakreeka keelest keskkonnateaduseni.

Ja nii juhtus, et keskkooliga oli Dexter enne oma viiendat sünnipäeva ametlikult ühel pool!

Edasi? Ülikooli!? Kahjuks polnud see lihtne samm, sest selgus, et ülikoolid võtavad vastu õpilasi, kes on vähemalt 17-aastased. Dexter oli ju viiene …

Ühel päeval vaatas Dexter koos mammaga telerit. Nad tegid seda sageli koos ja arutlesid nähtu üle. Uudistes näidati, kuidas patsiendid ootasid EMO-s lausa kümme tundi arsti juurde. Haiglas oli tõsine arstide puudu ja täpselt ühel ja samal hetkel tuli Dexterile ja mammale hea mõte – Dexter võiks minna õppima meditsiinikooli ja saada arstiks!

Nii oligi Dexter veidi hiljem Püha Cassianuse meditsiinikoolis. Ma ei hakka Sulle ka ülikooli toimunut ümber jutustama, kusjuures ka autor ei peatu sellel teemal väga pikalt. Dexter oli ka ülikoolis väga tubli ja tema teadmised ja oskused olid hämmastavad. Nii hämmastavad, et temast oluliselt vanemad kaastudengid tahtsid temaga sõbraks saada, kuid sellega oli üks aga … mõned üliõpilased tahtsid õhtul hilja pubisse minna ja mõnusasti aega veeta, Dexter pidi sel ajal aga kodus juba magama. Ealised iseärasused.

Õnneks oli Dexteril tema sõbrad Rupi ja Otto, kellega ta nädalavahetustel kohtus. Üheskoos söödi pitsat ja veedeti mõnusalt aega, kuid üsna ruttu oli selge, et Rupi ja Otto olid koolilapsed, Dexter käis ülikoolis. Nende elud olid oluliselt erinevad. Veelgi rohkem sai see selgemaks siis, kui Dexter ülikooli lõpetas ja tööle läks.

Kümnendaks eluaastaks oli Dexter ära teinud kõik vajalikud eksamid hindel A+, suhtlemisoskustes sai ta hindeks B-.

Ülikooli läbi. Dexter pidi minema tööle. Seda ta tegigi. Ta läks Lilydale´i üldhaiglasse, kus töötas ju ka ta ema. Nüüd oli Dexterist saanud kümneaastasena arst, kellest kirjutati uudislugusid ajalehtedes, mida kaunistasid ka suured fotod.

Ka tööl oli Dexter igati tubli. Ta oskas patisente aidata ja leida lahendusi, mis esialgu tundusid pisut isegi ootamatud. Haigla peaarstile, doktor Marigoldile Dexter meeldis. Vahva naisterahvas usaldas oma haigla uut ja väga noort arsti.

Kuid haiglas oli ka doktor Drake, kellele Dexter ei meeldinud. Tema jaoks oli kümneaastane arst eelkõige laps ja ta tegi kõik selleks, et Dexteri elu haiglas oleks võimalikult raske ja keeruline. Võib öelda, et doktor Drake on selle raamatu teine kiusaja – meil oli koolikiusaja ja nüüd ka töökiusaja, ja veidi hiljem saame teada, et need kaks kiusajat on omavahel vägagi lähedalt seotud.

Õige varsti sai Dexter tööle haigla lasteosakonda, mida juhtis toosama doktor Drake. Dexter üritas teha haigete laste elu-olu haiglas mõnusaks ja vahvaks, kuid see üritus lõppes pisikese kaosega, mistõttu sain Dexter „kollase kaardi“ – hoiatuse. Kui hoiatusi on kaks, siis lastakse töötaja haiglast lahti …

Dexter mõistis, et doktor Drake on väga ebameeldiv inimene, mistõttu korraldas ka Dexter mõningaid „aktsioone“, et Drake´i elu poleks lihtne, kuid Dexter jäi oma tegevusega vahele, mistõttu sai ta teise „kollase kaardi“ ja nii pidigi ta haiglast lahkuma.

Umbes-täpselt samal ajal selgus, et kooli oli tabanud tõsine kõhuviirus. Õpetajad haigestusid järjepanu. Paljud neist sattusid haiglasse. Kui oli selge, et pärast töö kaotamist on Dexter sunnitud minema tagasi kooli, siis jõudis ta kooli just sellel päeval, mil alles oli jäänud kaks-kolm õpetajat ja lapsed möllasid koolis nii nagu süda lustis … tegelikult oleks õigem ütelda, et koolis valitses tõeline kaos!

Õnneks saadakse lapsed kontrolli alla, seda tänud Dexterile, Ottole ja härra Kingsleyle. Selleks on vaja ka kooli vana helisüsteemi ning Otto hämmastavaid teadmisi elektroonikast!

Kuid kõhuviirus jätkub. Dexter otsustab proovida detektiivitööd, kuid tal on vaja ka abi. Heaks abiliseks on Otto, kes palub omakorda teenet Dexterilt. Dexter peab mängima kooli jalgpallivõistkonnas, mida Dexter ka teeb. Ta lööb mängus ka värava, kuid seda mitte vastaste väravasse …

Kahtlusaluseid õpetajate kõhuviiruses on mitmeid, kuid üsna ruttu on Dexterile selge, et tegemist võib olla ka mürgitamisega! Et seda kõik uurida, on Dexteril vaja pääseda tagasi tööle haiglasse. Kas ja kuidas tal see õnnestub, selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul saame raamatu lõpus lugeda uuest lastearstist, doktor Plutost, kes tegelikult on hästi/halvasti maskeeritud … Mängime veel ka jalgpalli ja saame teada, kes on selle loo kurjamid … aga tegelikult, õpetajate kõhuviirus on ju hoopiski üks väga õnnetu juhtum, mis kinnitab, et pärast tualetis käimist tuleb kindlasti käsi pesta!

Oluline on seegi, et asjade lahendamiseks on Dexteril vaja ka väga häid sõpru ja need on poisil ju olemas – Rupi, Otto ja vanaema.

Jätkuvalt lahedad ja humoorikad on ka Henry Pakeri illustratsioonid.

Bebe Rexha

“Dirty Blonde”

(Empire)

Bleta “Bebe” Rexha (s. 30. august 1989, Brooklyn, New York) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. Ta alustas oma karjääri just laulukirjutajana, kirjutades lugusid Selena Gomezile, Nick Jonasele ja Eminemile. Tema enda esimene singel “I Can’t Stop Drinking About You” ilmus 2014 ja esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up” ilmus 2015. Samal ajal lõi ta kaasa ka David Guetta ja Pitbulli lugudes.

Juba 2019. aastal kandideeris lauljatar Grammy-auhinnale, kui parim uus artist ja parima duo/ansambli kategoorias (kusjuures kantrimuusika kategoorias).

Bebe Rexha sündis Brooklynis, New Yorgis. Tema vanemad on albaanlased (ei maksa unustada, et Albaania päritolu on ka teine popmuusika hetke kuum artist ehk Dua Lipa), isa Flamur oli kolinud USAsse, kui ta oli 21. aastane, ema Bukurije oli sündinud USAs albaanlaste peres. Lauljatari eesnimi Bleta on albaaniakeelne sõna ja tõlkes tähendab see “kimalane”, veidi hiljem hakati teda jutsuma Bebeks. Kui tulevane lauljatar oli 6. aastane, kolis ta pere State Islandile.

Laulmisega alustas Bebe juba 4. aastasena. Lapsena mängis ta ka trompetit ning õppis mängima ka kitarri ja klaverit. Ta käis Tottenville’i High School’is, kus ta lõi kaasa mitmes koolimuusikalis ja laulis laulukooris. Teismeline Bebe lõi kaasa The Recording Academy korraldatud Grammy-päeval, millel valitakse ka parim teismeline laulukirjutaja. Seekord osales 700 võistlejat ja Bebe Rexha võttis võidu! Seejärel sõlmis ta lepingu muusikaagentuuriga, mis kannustas teda muusikat kirjutama.

2010 tutvus Bebe Rexha ansambli Fall Out Boy basskitarristi Peter Wentz’iga, kellega hakati koos muusikat kirjutama. Bebe sai lauljatariks Wentz’i uues bändis Black Cards. Anti mitmeid kontserte, kuid Bebe lahkus bändist 2012, et alustada soolokarjääri.

2013 sõlmiski lauljatar plaadistuslepingu Warner Bros. Recordsiga, kuid ta jätkas ka laulude kirjutamist teistele artistidele. Nii kirjutas ta Selena Gomezile laulu “Like a Champion” ja Nick Williamsile laulu “Glowing”. Bebe Rexha tõeline läbimurre toimus siis, kui Eminem otsustas salvestada tema kirjutatud laulu “The Monster”. Lugu tõusis USA ja paljude teiste riikide singlimüügitabelis esikohale ja võitis ka parima räpiesituse kategoorias Grammy!. 2014 avaldas Bebe Rexha oma esimese soolosingli “I Can’t Stop Drinking About You”. USA singlimüügitabelis tõusis see kohale 22. Veidi hiljem lõi lauljatar kaasa Pitbulli laulus “This Is Not a Drill”. Sama aasta lõpus avaldas lauljatar kaks singlit: “I’m Gonna Show You Crazy” ja “Gone”.

12. mail 2015 ilmus lauljatari esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up”. Samal ajal aitas ta kirjutada David Guetta lugu “Hey Mama”, selles loos Bebe ka laulis, lisaks lõid kaasa Nicki Minaj ja Afrojack. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 8.

2016 märtsis ilmus Bebe Rexha uus singel “No Broken Hearts”, millel lõi kaasa ka Nicki Minaj. Samal aastal avaldasid ühise loo “In the Name of Love” Martin Garrix ja Bebe Rexha. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 24. Oktoobris 2016 ilmus Bebe singel “I Got You”.

2017 oli päevakorral ka lauljatari debüütalbum, kuid ilmus vaid duubel-EP “All Your Fault: Pt. 1” (see ilmus 17. veebruaril 2017). Sama aasta märtsis alustas lauljatar ka kontsertturneed “All Your Fault Tour”, mis viis teda esinema nii Põhja-Ameerikasse kui ka Euroopasse.

Mais 2017 esitas MTV dokumentaalfilmi “Bebe Rexha: The Ride”, mis jutustas lauljatari elu muutnud hetkedest ja tõusust muusikamaailma tippu. Sama aasta augustis ilmus duubel-EP teine pool ehk “All Your Fault: Pt. 2”. Lauljatar jõudis kaasa lüüa ka Louis Tomlinsoni laulus “Back to You”. Oktoobris 2017 ilmus lauljatari uus singel “Meant to Be”, millel lõi kaasa ka kantrimuusika duo Florida Georgia Line. Edetabelis “Billboard Hot 100” tõusis see kohale number 2 ja oli mitmeid nädalaid kantrimuusikaedetabeli esikohal!

Sügisel 2017 vihjas lauljatar ka kolmandale EP’le sarjast “All Your Fault”, kuid seda ei ilmunud ning juunis 2018 ilmus hoopis kauaoodatud debüütalbum “Expectations”. Albumilt ilmus ka mitu singlit: “I’m a Mess”, “I Got You”, “Meant to Be”. 2018 ilmus veel üks singel: “Say My Name”, koos David Guetta ja J Balvin’iga, veebruaris 2019 singel “Last Hurrah”.

Bebe Rexha on muusikaliselt popmuusika artist, kelle lugudes ja plaatidel kuuleb suurepärast poppi, kuid ka R&B’d, hiphoppi, kantrit ja EDM’i. Lauljatari suurimaks eeskujuks on olnud Lauryn Hill, kuid mõjutajateks ka Bob Marley, Madonna, Alanis Morissette ja Coldplay.

2021. aastal ilmunud albumi ”Better Mistakes” tähistamiseks, andis popstaar Bebe Rexha 20. mail 2021 ka oma esimese virtuaalse kontserdi “A Night With Bebe Rexha: The Better Mistakes Livestream Concert”, et esitada esmakordselt albumil olevaid lugusid.

Veidi hiljem andis Bebe Rexha intervjuu Interview Magazine’ile koos armastatud lauljanna Alicia Keys’iga. Keys kirjeldas Bebe teist stuudioalbumit kui “kogum lugusid kogetud hetkedest ja rambivalguse käes saadud õppetundidest”.

Albumile “Better Mistakes” eelnesid ka singlid “Baby, I’m Jealous” (see ilmus 2020, sellel teeb kaasa ka räppar Doja Cat) ja sel aastal (2021) “Sacrifice” ja “Sabotage”. Albumi peamised produtsendid olid tuntud laulukirjutajad Justin Tranter ja Jeff Levin.

Bebe Rexha on selle albumi kohta ütelnud: “See on kõik täpselt see, mis ma ühelt albumilt ootasin. Ma ei hoia oma elu ega tõelise iseloomu näitamise osas tagasi. Tunnen, et kogu see aeg ja töö võimaldasid mul välja öelda kõike, mida ma tegelikult väljendada soovisin. Loodan, et kõik teised armastavad minu uut muusikat sama palju.”

Augustis 2022 tegi maailmakuulus David Guetta uue versiooni Eiffel 65 superhitist ”Blue (Da Ba Dee)”. Uus versioon kandis pealkirja ”I´m Good (Blue)”, ja selles laulis ei keegi muu kui Bebe Rexha.

Jõuame aastasse 2023. Veebruaris ilmus video lauljatari uuel laulule ”Heart Wants What It Wants”, mis oli ühtlasi ka esimene single uuelt albumilt “Bebe”. 31. märtsil ilmus veel teinegi singel – ”Call on Me”, ja meenutati ka eelpool mainitud hittlugu ”I´m Good (Blue)”.

28. aprillil 2023 ilmuski lauljatari uus album ”Bebe”, millel lõid kaasa ka USA räpilegend Snoop Dogg (laulus “Satellite”) ja kantrimuusika legend Dolly Parton (laulus ”Seasons”).

Ajakirjandusest sain teada, et lauljatar alustas tööd uue albumiga juba 2021. aasta detsembris. Esimese lauluna sai valmis ”Season”, mille kirjutamisele oli eeskujuks Fleetwood Maci laul ”Landslide”.

Albumit kirjeldati kui segu 70. aastate popmuusikast ja kaasaegsest dance-popist.

Juunis 2023 rünnati New Jersey kontserdil Bebe Rexhat. Üks meesterahvas viskas lauljatari pihta mobiilitelefoni ja see tabas lauljatari pähe. Tulemuseks sinine silm ja mitu õmblust. Ründaja tuvastati kiiresti ja arreteeriti rünnaku ja kehavigastuse eest. Ülekuulamisel tunnistas ründaja teo üles, öeldes, et arvas, et teeb lihtsalt nalja. Osadel inimestel on ikka kummalised naljad.

Ja see polnud veel kõik, sest 1. juunil 2024 Wisconsinis Green Bays toimunud kontserdil lasi lauljatar politseil mitu külalist välja viia, kuna nad viskasid tema pihta erinevad  esemeid.

Aprillis 2025 laulis Bebe Rexha ansambli Faithless laulus „Dollars and Dimes“.

Jaanuaris 2026 teatas Rexha, et lahkus Warner Recordsist ja sõlmis lepingu sõltumatu firmaga Empire Distribution.

Variety'le antud intervjuus kirjeldas lauljatar uut partnerlust, kui tema "iga osa omaksvõtmist".

Märtsis 2026 ilmus uue albumi esimene singel „New Religion“ ja 12. juunil 2026 ilmus lauljatari neljas stuudioalbum „Dirty Blonde“.

Albumit turundatakse visuaalse albumina, mille lugudele lisanduvad muusikavideod ja neid käsitletakse eraldi – iga lugu on justkui omaette peatükk.

Ilmunud on kolm nn reklaamsinglit, sealhulgas "I Like You Better Than Me" (väga hea tantsuliku popi lugu), "Çike Çike" ja "Hysteria", samas kui esimene singel "New Religion" koos Inglise tantsubändiga Faithless ilmus 2026. aasta märtsis. Vahva on kuulda „muusikalisi lõike“ Faithlessi kunagisest hittloost „Insomonia“. Teine singel "Sad Girls", mis on koostöös David Guettaga, ilmus 29. mail 2026.

„Dirty Blonde“ hõlmab mitmesuguseid muusikalise žanre, näiteks poppi, EDM-i/klubimuusikat, isegi veidi kantri elemente ja ka hip-hopi mõjutusi.

Lugusid on erinevatele maitsetele. „New Religion“ koos Faithlessiga on klubimuusika parimal moel, pisut tumedam atmosfäär, inimene otsib midagi uut, millesse uskuda. „I Like You Better Than Me“ on tavapärane Bebe Rexha – enesekindel, mänguline ja pisut provokatiivne, „Cike Cike“ viitab tema Albaania päritolule, millega lauljatar vihjab, et ta tahab oma päritolu rohkem omaks võtta, „Hysteria“ on tõeline klubimuusika hitt.

Võib öelda, et „Dirty Blonde“ on Bebe Rexha uus hoiak, sest tema esimene album „Expectations“ oli album unistustest, armastusest ja haavatavusest, teine album „Better Mistakes“ oli segadusest ja enesotsingutest, kolmas album „Bebe“ oli enese kehtestamisest.

„Dirty Blonde“ on album, mis annab märku, et lauljatar on olnud liiga kaua see, mida teised tahtsid, selle teemadeks on kuulsuse surve, keha ja välimusega seotud ootused, vananemine popmuusikas ja soov omada kontrolli oma karjääri üle.

People.com´is öeldakse, et „Dirty Blonde“ on album, kus Bebe Rexha liigub eemale “täiusliku popstaari” kuvandist ja proovib näidata ennast palju otsekohesemalt. Ta on ise kirjeldanud seda ajastuna, kus ta tahab olla vähem kontrollitud ja rohkem tema ise.

Kuula ise ka:

Andrus Kivirähk, Heiki Ernits

„Kaelkirjak“

(Tänapäev)

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa.

„Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“

„Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“

„Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“

„Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“

Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa.

„Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Aga see pole kaelkirjak, vaid kraana,“ seletas isa. „Ega sa enam tita pole, sa saad ju aru küll. Kraana on masin, millega asju tõstetakse. Niisuguseid kive ja plokke, mida on vaja kõrgele kohale panna. Inimesed ei jaksa ilma kraanata neid liigutadagi.“

„See ei ole kraana, see on kaelkirjak,“ kordas Kai.

Andrus Kivirähki humoorikas ja vahva lasteraamat „Kaelkirjak“ ilmus esimest korda 1995. aastal, seejärel veel mitmel aastal ja sel aastal viies (!) trükk. Aastate jooksul pole mul õnnestunud seda raamatut lugeda, mistõttu otsustasin teha seda nüüd, kui ilmus raamatu viies trükk! Ja tead, see on igati äge raamat!

On üsna selge, et Andrus Kivirähk on olnud ja on kindlasti üks meie populaarsematest ja enimloetud kirjanikest, kes kirjutab suurepäraseid raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Meenutan siinkohal tema kirjutatud lasteraamatuid: „Sirli, Siim ja saladused“ (1999, 2015, sellest raamatust on ka Vikerraadios järjelugu, mida loeb Sepo Seeman ja see on samuti ilmatuma vahva kuulamine), „Lotte reis Lõunamaale“ (2002, 2012), „Sibulad ja šokolaad“ (2002), „Limpa ja mereröövlid“ (2004, 2009, 2013, 2018), „Leiutateküla Lotte“ (2006), „Kaka ka kevad“ (2009), „Konna musi“ (2013), „Karneval ja kartulisalat“ (2015), „Oskar ja asjad“ (2015), „Tilda ja tolmuingel“ (2018), „Tont ja Facebook“ (2019), „Kampsun ja päike“ (2024).

„Kaelkirjak“ on üks igati omamoodi lasteraamat, sest siin on nii huumorit, kui ka veidi nukrameelsust, siin on igati vahvaid tegelasi ja tundub, et paljud neist tegelastest on seotud peategelase fantaasiamaailmaga …

Raamatu alguses tuleb murelik ema koju ja tõdeb isale, et nende lapsel on ussid kõhus. Ema räägib, et laps peaaegu ei söö, nokib ainult nagu lind, on kahvatu, laps on haige.

Isa ei oska selle peale midagi kosta, kuid emal on lahendus olemas. Ta oli ostnud ussirohtu, mida peab lapsele andma.

Nüüd otustasid ema ja isa lapsele rohtu anda, kuid enne seda tõdes isa, et aias on marjad valmis. Need tuleks varsti maha müüa, muidu näpatakse neid paljaks. Huvitaval kombel loeme nendest marjadest ja marjavarastest selles raamatus veel.

Järgmisena olemegi lapse toas. See on raamatu peategelane Kai. Ta istus toolil ja vaatas aknast välja. Mida Kai vaatas? Kaelkirjakut! No tegelikult oli see kraana, kuid Kai oli kindel, et see on kaelkirjak! Isa püüdis selgitada, et see on kraana ja mis asi see kraana on, kuid Kai oli kindel, see on kaelkirjak. Kaelkirjak, kes magas.

Isa vihastas. Tema ju teadis, et see on kraana, sest tema sõber onu Robert on kraanajuht!

Isa lahkus Kai juurest. Paks isa läks kööki, et külmkapist liha võtta ja tal oli jätkuvalt mure, et sulipoisid tulevad ja söövad tema marjad ära. Ema püüdis meest rahustada, kuid sellest polnud kasu. Ema arvas, et isa võiks tütrele hoopis Barbie osta, äkki siis oleks Kai õnnelikum?

Ema viis ussirohu Kaile. Need olid mustad terad, mis Kaile ei meeldinud. Kai arvas, et äkki kõhuuss polegi paha? Nüüd koputas Kai oma kõhule ja uuris kas kõhuuss on seal. Uskuge või mitte, kõhuuss vastas. Selgus, et tal oli väga igav, no ja Kail oli ka igav.

Nüüd hakkasid Kai ja kõhuuss jutustama. Näiteks tontidest. Kõhuuss teadis igasuguseid tondilugusid, sealhulgas makaronitontidest, mistõttu üks tädike ei saanud makarone süüa ja pidi piirduma kiludega. Nüüd teatas Kai, et kui tema suureks saab, siis teeb ta televiisorisse filmi kilust! Kilu-mehest, kelle naise on kalurid kinni püüdnud ja karpi sulgenud. Kilu-mehe naine on kui vanglas, ja kilu-mees läheb teda päästma.

Ja veel. Kõhuussil polnud ju ka nime. Kai otsustas, et kõhuussi nimi peab olema Tõnis. Ja nii oligi, kusjuures kõhuussile see nimi kangesti meeldis. Nüüd teatas Kai sedagi, et kuna kõhuuss Tõnis on tema sõber, siis ta ussirohtu ei võta!

Järgmise hommikul söögilauas rääkis Kai emale ja isale Tõnisest. Ta ei ütelnud, et Tõnis on kõhuuss, siis oleks ju selge, et ta ussirohtu ei võtnud. Kuna Kai ei tahtnud ütelda, kes see Tõnis on, siis arvas isa, et see on kindlasti mõni poiss, keda Kai tundis ja kindlasti tahtis see Tõnis aeda marju sööma tulla! No nii, jälle need marjad ja kahtlased sulipoisid. Isa oli kindel, et mingid sulipoisid kasutavad Kaid ära, et aeda tulla ja marjad ära varastada. See mõte pani Kai nutma.

Isa oli väga kuri. Tema arvates oli Tõnis üks kole nimi. Tüüpiline varga nimi. Kõik vargad on Tõnised! Soh, kas tõesti …

Ema ütles, et isa peaks Kai rahustamiseks tüdrukule hoopis Barbie ostma. Isa oli kindel, et tuleks osta hoopis üks kuri koer, kes varastel jalad ära hammustaks ja ta oli hiljuti ostnud Kaile kummist sea!

Ema uuris kas isa lapsena mängis sigadega? Selgus, et isa ei mänginudki, aga tegi tööd, sest neil oli suur majapidamine, kõigel pidi silma peal hoidma. Isa meenutas, kuidas ükskord varastasid mustlased nööri pealt voodilina ära. Hiljem olevat üks mustlaseit endale sellest seeliku teinud ja selle seelikuga nende juurde almust paluma tulnud. See oli olnud selline vaatepilt, et isa isa ehk Kai vanaisa oli nutma hakanud.

Nii, nüüd olen ma oma kokkuvõttega jõudnud raamatu poole peale. Kuna see pole väga paks raamat, kokku vaid 64 lehekülge, siis ma ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest Sa peaksid ikka ise lugema, mis raamatus veel juhtub.

Teen hästi lühidalt. Ühel päeval tõi isa Kaile Barbie-nuku. See oli selline uhke ja upsakas Barbie, kes oskas Kaiga rääkida. Kai tahtis panna uhkele nukule uue nime – Näkk, aga see ei sobinud Barbiele. See oli selline Barbie, kes tahtis endale palju riideid, maja, hobust, ballil käia, kohvikus olla, tennist mängida ja palju muud uhket.

Saame tuttavaks veel ka onu Robertiga, selle onuga, kes oli kraanajuht. Tema tõi Kai isale suure koera, valvekoera. No et neid marju valvata. Kummaline on see, et ega suur koer teab mis valvekoer polnudki … ja Kai silmis/fantaasiamaailmas oli koer hoopiski lõvi!

Ja ühel ööl nägi Kai aknast, kuidas koer/lõvi hakkas jahti pidama. Kaua tukkunud kraana/kaelkirjak ärkas ellu, sest väike tüdruk Kai oli teda hoiatanud, et lõvi hakkab jahti pidama. Nüüd põgenes kaelkirjak, temaga liitusid veel teisedki kraanad/kaelkirjakud.Nad suundusid Aafrikasse!

Ja üks oluline asi juhtus raamatu lõpus veel. See on seotud Kai, isa ja Barbiega ning fantaasiamaailmaga. Loed raamatu lõpuni, siis saad teada.

Selle laheda raamatu lahedad pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Lizzo

„Bitch“

(Warner Music)

„Neljakordne Grammy võitja Lizzo on välja andnud oma kauaoodatud albumi „BITCH“. Enne albumit andis ta välja singlid „Don’t Make Me Love U“ ja „BITCH“.

Laulja-laulukirjutaja ja räpparina tuntud artist on pälvinud arvukalt tunnustusi, saavutanud kaks Hot 100 edetabelis esikohahitti ja täitnud kontserdiareene üle maailma. Lizzo andis hiljuti välja ka singli „HOES“ (koos Sexyy Rediga), mis on filmi „Scary Movie 6“ heliribal.

Lizzo on tänapäeva muusikamaailma üks mõjukamaid nimesid ning tal on kogutud 11 miljardit striimi ülemaailmselt.

Suurepärane lauljatar tegi ajalugu 2023. aastal, võites oma lauluga „About Damn Time“ aasta plaadi Grammy – temast sai esimene mustanahaline naine, kes selle auhinna võitis pärast 1994. aastat.

Artist on tuntud ka oma hittloo "Truth Hurts" tõttu, mis on kogunud üle kahe miljardi striimingu ning loo "Good As Hell" tõttu, mis läheneb samuti kahe miljardi striimingu piirile.

Lauljatari debüütalbum "Cuz I Love You" on kogunud üle kuue miljardi striimimise üle maailma.“

Niimoodi tutvustatakse Lizzo uut albumit „BITCH“ Warner Musicu pressiteates.

2019. aastal saavutas Lizzo suurt edu oma kolmanda stuudioalbumi "Cuz I Love You" ilmumisega, mis debüteeris Billboard 200 edetabelis neljandal kohal. Lizzo laul "Truth Hurts" jõudis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale. Album nomineeriti 2020. aasta Grammy auhindade jagamisel aasta albumi kategoorias. Lizzo nomineeriti ka seitsmes teises kategoorias, võites auhinnad parima linnalise kaasaegse albumi, parima popsooloesinemise ja parima traditsioonilise R&B esituse eest.

Lizzo (ehk Melissa Viviane Jefferson sündis 27. aprillil 1988 Detroitis, Michiganis, Ameerika Ühendriikides) on USA laulja-laulukirjutaja.

Kui ta oli kümneaastane, kolis tema perekond Houstonisse Texasesse. Lizzo hakkas räppima teismeeas ning 14-aastaselt moodustas ta koos sõpradega muusikagrupi nimega Cornrow Clique ja võttis endale lavanime "Lizzo".

Pärast keskkooli lõpetamist õppis Lizzo Houstoni Ülikoolis klassikalist muusikat, spetsialiseerudes flöödile. 2011. aastal kolis ta Minneapolisesse Minnesotasse, kus alustas oma muusikakarjääri.

Minneapolises elades esines Lizzo koos erinevate ansamblitega, sealhulgas elektro-soul-pop duos Lizzo & the Larva Ink.

Samal ajal aitas ta moodustada kolmeliikmelise naistest koosneva räpp/R&B bändi Chalice. Aastal 2012 andis Chalice välja oma esimese albumi „We Are the Chalice”, mis oli kohalikul tasandil edukas.

Aastal 2013 oli Lizzo üks viiest artistist, kes moodustasid hiphopgrupi Grrrl Prty, mis andis välja kaks EP-d enne oma viimast kontserti Rock the Gardenis ja laialiminekut 2016. aastal.

Lizzo hiphopile keskendunud debüütalbum „Lizzobangers”, mille produtsendid olid Lazerbeak ja Ryan Olson, ilmus 15. oktoobril 2013.

Album oli Star Tribune'i "Twin Cities Critics Tally 2013" nimekirja tipus.

Lizzo tuuritas 2013. aasta sügisel USA-s ja Suurbritannias, esinedes soojendusesinejana Har Mar Superstarile ja lauldes koos oma bändiga. 2013. aasta oktoobris võitis Lizzo City Pagesi "Picked to Click" auhinna parima uue Twin Cities'i artisti kategoorias.

Järgmisel kuul nimetas Time ta üheks 14 muusikaartistist, keda 2014. aastal jälgida tuleks. Seejärel andis Virgin Records albumi uuesti välja.

Pärast oma esimese albumi ilmumist alustas Lizzo kohe uue muusika kallal töötamist

Septembris 2014 esines Lizzo koos oma Chalice'i bändikaaslaste Sophia Erise ja Claire de Lune'iga loos "BoyTrouble" Prince'i ja 3rdeyegirli albumil "Plectrumelectrum". Prince'iga töötamise kohta nimetas Lizzo kogemust "sürreaalseks... peaaegu nagu muinasjutt" ja "midagi, millest ma kunagi üle ei saa.

Lizzo teine ​​stuudioalbum "Big Grrrl Small World" ilmus 11. detsembril 2015. Ajakiri Spin asetas albumi "50 parima hiphop-albumi 2015" nimekirjas 17. kohale.

Pärast 2016. aastal Atlantic Recordsiga lepingu sõlmimist andis Lizzo 7. oktoobril 2016 välja oma esimese suure plaadifirma all valminud EP „Coconut Oil“.

„Good as Hell“ ilmus EP „Coconut Oil“ singlina 8. märtsil 2016 osana 2016. aasta filmi „Barbershop: The Next Cut“ heliribast.

Ajakiri Rolling Stone asetas EP „Coconut Oil“  2016. aasta 20 parima popalbumi nimekirjas 14. kohale

Pikema albumi reklaamimiseks alustas Lizzo 2017. aastal tuuri "Good as Hell“. 2018. aasta alguses tuuritas Lizzo nii Haimi kui ka Florence and the Machine'iga.

Pöördudes popmuusika poole, saavutas Lizzo edu oma kolmanda stuudioalbumi "Cuz I Love You" (2019) ilmumisega, mis jõudis USA Billboard 200 edetabelis neljandale kohale.

Albumilt ilmusid singlid "Juice" ja "Tempo". Albumi luksusversioon sisaldas Lizzo 2017. aasta singlit "Truth Hurts". See lugu jõudis USA Billboard Hot 100 edetabeli tippu ja sai naisräppari pikima edetabelikohaga soololauluks.

Umbes samal ajal tõusis edetabelites ka tema 2016. aasta singel "Good as Hell", jõudes nii Billboard Hot 100 kui ka Suurbritannia singlite edetabeli esikümnesse.

Lizzo sai 62. iga-aastasel Grammy auhindade jagamisel kaheksa nominatsiooni – sel aastal enim artistide kohta –, sealhulgas nominatsioonid igas "Suure Neliku" kategoorias, ning võitis auhinnad parima URBAN-albumi, parima popsooloesinemise eest looga "Truth Hurts" ja parima traditsioonilise R&B esituse eest looga "Jerome".

Tema 2021. aasta singel "Rumors" (koos Cardi B-ga) debüteeris Billboard Hot 100 edetabelis esiviisikus.

Juulis 2022 andis Lizzo välja oma neljanda stuudioalbumi "Special", mis pälvis ilmumise järel muusikakriitikute tunnustuse. Pärast albumi "Special" ilmumist jõudis "About Damn Time" Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ja hoidis seda positsiooni kaks nädalat.

Veebruaris 2023 võitis lugu "About Damn Time" 65. Grammy auhindade jagamisel ihaldatud "Aasta plaadi" auhinna, mis oli Lizzo esimene võit suuremates kategooriates.

Ühtlasi tegi see Lizzost esimese mustanahalise naislaulja pärast Whitney Houstonit 1994. aastal, kes võitnud Grammy auhinna aasta parima plaadi kategoorias.

2025–tänapäev: „My Face Hurts from Smiling“ ja „BITCH“

Veebruaris 2025 hakkas Lizzo reklaamima uut projekti pealkirjaga "LIRL", jagades sotsiaalmeedias videoklippi, mille ilmumiskuupäev oli kavandatud 28. veebruarile.

Juunis 2025 ilmus Lizzo miksteip „My Face Hurts from Smiling“.

Lizzo andis 20. märtsil 2026 välja loo "Don't Make Me Love U", mis on tema viienda stuudioalbumi "Bitch" uus esisingel, mis ilmus 5. juunil 2026.

Tema miksteip "My Face Hurts from Smiling" (2025) tähistas Lizzo naasmist hiphopi juurte juurde ning sellele järgnes tema viies stuudioalbum "BITCH" (2026).

"BITCH" on Ameerika laulja ja räppari Lizzo viies stuudioalbum, mis ilmus 5. juunil 2026. Sellele eelnesid singlid "Don't Make Me Love U" ja "BITCH", mis ilmusid vastavalt 20. märtsil ja 1. mail.

Lizzo on kirjeldanud uut albumit kui kogemust, kus ta "tundis, nagu oleks maailm sulle selja pööranud ja seejärel leidis tee tagasi maailma". Algselt pidi album kandma pealkirja "Love in Real Life".

Lizzo selgitas, et otsustas hiljem projekti jaoks valida "energilisema" tooni ja võtta rohkem loomingulist kontrolli, kuna tahtis "enda suhtes valitsevaid ootusi ümber lükata" ja tahtis, et inimesed "avastaksid ta uuesti ja armuksid temasse uuesti".

Uue albumi pealkirja inspiratsiooniallikatena on Lizzo nimetanud Ameerika räpparit Missy Elliott'i ja Ameerika laulja-laulukirjutaja Meredith Brooksi, öeldes, et "nii paljud uskumatud naised muusikas on seda sõna /BITCH/ positiivsuse tähistamiseks kasutanud, nagu Meredith Brooks ja Missy Elliott".

Uus album algab rahuliku ja klassikalist ning džässilikku muusikat meenutava palaga „A Toast“, ilus kuulamine.

Seejärel mõnusat popmuusikat soulmuusika võtmes ehk „Happy 2 Be“, Lizzo hääl on võimas.

Hea popmuusika lugu on ka albumi kolmas laul „Don´t Make Me Love U“ (selles loos on lõike Tina Turneri hittloo „The Best“ meloodiast/klahvpilli osast ja ka Bon Jovi hittloo „Livin´On A Prayer“ basskäigust – väga huvitav lahendus), hiphopilikult hingab albumi nimilugu „BITCH“, milles kuuleme Meredith Brooks hittloo „Bitch“ „laene“.

Üsna rokilikult (pungilikult?) hingab albumi viies laul „She Stole My Man“.

Kuues lugu! „Who Hair Is This“! Ja see on ülimalt hea soulilugu, milles Lizzo esitab küsimuse, kelle karv see Sinu voodis ikkagi on?

Seitsmes lugu! Lizzo mõnuleb hiphopiloos „Sexy Ladys“. Taaskord „laenud“ 1990ndate aastate hiphopbändilt UCB ja nende samanimelisest hittloost „Sexy Lady“.

Tempokamat R&B´d kuuleme laulus „That GRRRL“. Jällegi väga hea laul. Refräänis on seda hittloo ainest.

Albumi eelviimane laul „Like A Crime“ on ilus kuulamine, mis algab kitarrimängu ja Lizzo lauluga. Ilus, rahulik, tekst üsnagi väljakutsuv. Loo lõpus väga uhke meloodialahendus. See lugu võiks vabalt olla mõne James Bondi-filmi tunnuseks …

Uue albumi viimane, 12. laul on vägagi mõnus popilugu „Goodmorning!“

Lizzost veel

Lisaks muusikakarjäärile on Lizzo töötanud ka näitlejana; ta tegi häälrolli animafilmis "UglyDolls" (2019) ja esines kriminaalkomöödia-draamafilmis "Hustlers" (2019). Ta on ka Amazon Prime Video tõsielusarja "Lizzo's Watch Out for the Big Grrrls" saatejuht, mille eest ta võitis Primetime Emmy auhinna silmapaistva võistlusprogrammi kategoorias.

Aastal 2019 nimetas ajakiri Time Lizzo aasta meelelahutajaks tema kiire tõusu ja panuse eest muusikasse. Lisaks neljale Grammy auhinnale on ta võitnud ka Billboardi muusikaauhinna, BET auhinna ja kaks Soul Traini muusikaauhinda.

Lizzo muusika hõlmab mitmesuguseid žanre, sealhulgas poppi, hip-hoppi, funk-poppi, R&B-d ja souli. Lizzo mõjutajateks on olnud Missy Elliott, Lauryn Hill ja Beyoncé.

Alustades peamiselt räpparina, lisas Lizzo oma debüütalbumile ka laulu. Ta ütles 2018. aasta intervjuus: "Ma kartsin alati lauljaks olemist, aga siis, kui ma kuulsin Lauryn Hilli, mõtlesin, et võib-olla suudan teha mõlemat", lisades, et tema debüütalbumi inspireeris "The Miseducation of Lauryn Hill" ja Hilli "räppimine, laulmine, poliitiline olemine“.

Kuula ise ka:

Marko Mägi, Grete Alt

„Meie lapse putukaraamat“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Sumisev kimalane, põrisev põrnikas ja säärel maanduv parm – kõigil neil on looduses oma roll. Putukad söövad taimi ja üksteist, neid endid söövad linnud, konnad ja teised loomad.

Putukaid on palju, kuid sageli on nad väikesed ja peidus. Neid tuleb otsida mullast või lehekõdust, rohust või puutüvest, veest või pähklist.

Putukate eluviis on põnevalt mitmekesine – on hoolsaid vanemaid ja vilkaid kiskjaid, tublisid ehitajaid ja planeerijaid, osavaid lendajaid ja väsimatuid rändajaid. Liike on küll palju, kuid mõni on haruldane ja paljude liikide käsi ei käi hästi, sest nende elupaigad on inimese tõttu muutunud.

Kooliaasta lõpus teeb õpetaja lastele ettepaneku võistelda temaga putukate kogumises. Lapsed asuvad avastama putukate kirevat maailma. Nad teevad putukakogu põhjal raamatu, kuhu on kokku kogunud teadmisi paljude putukate eluolust.

Võit ei ole siiski kindel, sest suvi on lühike ja tundmatuid putukaid terve mägi.

Kes võidab, mis on auhind ja millised putukad lastele selgeks saavad?

Marko Mägi on kirjutanud ja Grete Alt illustreerinud veel mitmeid teisi ägedaid loodus-/loomaraamatuid – „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2020), „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2021) ja „Tiigielu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024).

See lugu/raamat algab pisut enne suvevaheaega. Lapsed võistlevad ja õpetaja Eedi utsitab neid takka. Nüüd oli jooksuvõistlus läbi ja lapsed kogunesid õpetaja ümber, et kuulata pajatusi putukatest.

Selgub, et õpetaja kogus poisipõlves putukaid. Laste arvates oli see pisut igav, kuid õpetaja kinnitas, et ei olnud. Tema poisipõlves ei olnud arvutit, nutitelefoni ega arvutit. Olid koduloomad, heinategu, rohimine, puude lõhkumine.

Õpetaja Eedi tõdeb, et putukad olid kõikjal ja temal tekkis nende vastu huvi. Samas ei saanud ta nende kohta palju teada, kuna toona polnud putukaraamatuid. Eedi õpetaja tundis veidi putukaid, aga paljud neist jäid ikkagi saladuseks. Putukad olid õpetaja kogus ja märkmikus nime all „Teadmata tegelased“.

Nüüd tuli õpetajale põnev mõte. Õpilased võiks võistelda üheksa-aastase õpetaja Eediga. Lapsed võiksid koguda ja uurida suvel putukate kohta nii palju, kui nad jõuavad. Putukad tuleks kirja panna ja teha tuleks putukakogu. Õpetaja otsib üles oma vana märkmiku ja sügisel võrreldakse, kellel on rohkem putukaid ja teadmisi.

Lapsed olid selle mõttega nõus. Suvi möödus kiirelt. Laste leitud putukaid oli fotodel, purkides, topsides ja pudelites. Putukaid oli väga palju, nüüd oli vaja neid veel ka sortida. Hanna oli tubli lugeja, tema teadis, et putukate liigitamiseks on oma süsteem. Selles süsteemis on ühesugused putukad üksteisega rühmas koos, näiteks liblikad. Sama teadis Saara lisada, et teiste putukatega see nii lihtne pole.

Hanna arvas, et alustada tuleks nendest putukatest, keda nad teavad. Näiteks lepatriinud, liblikad, rohutirtsud, seejärel need putukad, keda nad ei tunne. Selle tegevuse käigus selgus, et isegi lepatriinusid on palju erinevaid. Raamatus on pilt, millel on 7 lepatriinut!

Õnneks teadis Olaf Martinit. Martin toimetas loodusmajas ja teadis loodusest väga palju. Tema tuligi lastele appi, et putukaid sortida. Martin tõdes, et ämblikul on kaheksa jalga, putukal on kuus. Selle järgi on lihtne ämblikuid ja putukaid eristada.

Martin rääkis lastele veel igasugu põnevaid fakte putukate kohta. Näiteks seda, et enne kui putukas saab putuka koju, on ta vastne ehk alles arenev putukas. Täiskasvanud putukat aga nimetatakse valmikuks. Eri putukatel on neil arenguetappidel veel ise nimetused. Näiteks liblika vastne on röövik, kes sööb taime ja muutub lõpuks liblikaks. Kärbse vastne on vahel, kes võib elada laibas või kompostihunnikus ning muutub siis kärbseks. Vastsest saab valmik pärast nukkumist, mille jooksul vastne justkui tükkideks laguneb ja uuesti kokku pannakse.

Martini juhtimisel saavad putukad sorditud. Mardikad, liblikad, sihktiivalised, kiletiivalised, kuid ka palju neid putukaid, kes on tundmatud isegi Martinile.

Järgmised kaks päeva oli Martin koos lastega. Ta rääkis nendele toiduahelast, kuidas putukad elavad, miks nad just niimoodi elavad, millised on ühiselulised putukad. Ta rääkis ka putukatest kui tolmeldajatest, sellest, et putukad on meile väga olulised, millist elu elavad öise eluviisiga putukad jpm põnevat.

Lõpuks said lapsed oma kogu kokku. Kooliaasta esimesel päeval oli see putukakogu õpetaja laual. Selgus, et õpetaja kogus oli üks liik rohkem. Vaatamata sellele otsustas õpetaja õpilased loomaaeda viia (see oli auhind võitjatele), sest laste putukakogu oli õpetaja omast oluliselt põhjalikum.

Õpetaja Eedi tegi laste putukavihikusse parandusi ja täiendusi. Õpetaja arvas, et vihiku võiks ära trükkida, et seda õpetamisel kasutada. Lapsed olid sellega päri. Eriti rahul oli Hanna, sest tema kirjutas kõige rohkem. Ta tundis end väikese kirjanikuna. Õpperaamatu pealkirjaks pidi saama „Väike putukaraamat“ ja nüüd on ka meil sellest õpperaamatust osa saada, sest see raamatuke on just selles raamatus olemas.

Seega – „Väike putukaraamat“, mille on kirjutanud Hanna, Saara, Artur, Robert, Ruben, Olaf ja Otto (KIRP!), no ja Martin aitas ka.

Ma ei hakka Sulle siinkohal putukalugusid ümber jutustama, pead ikka ise lugema ja põnevaid fakte ning teadmisi saama. Putukate kohta saad lugeda tema välimusest, värvustest, suurusest, kuidas neid rahvasuus nimetatakse, kust võib raamatus olevaid putukaid leida, kuidas nad paljunevad jpm põnevat.

Kes on raamatus? Lepatriinud (seitsetäpp lepatriinu, õnnetriinu), jooksikud (põlluliivikas, aiajooksik), raisamardikad (punaselg-raisamardikas, metsaraisamatja), põrnikad (maipõrnikas, ninasarvik-põrnikas), kärsakad (pähklikärsakas), sikud (männi-puidusikk), lutikad (punalutikad, triiplutikas, marjalutikas), lehetäid, kõrvahark, lauluritsikas, majasoomukas, kiilassilm, herilane (vapsik ka), kimalane (maakimalane), sipelgas (niidurautsik, mullamurelane), mesilane (kodumesilane), kuldherilane, kirp (koerakirp), täi (peatäi ja tingud), sääriksääsk (kapsa-sääriksääsk), parm (sõgelane, järvekibun), sirelane, kärbes (lihakärbes ehk porilane, toakärbes), prussakas, käguvamplane (tema on sugulane mesilase, sipelga ja herilasega!), koonlane, ehmestiib ja puruvana, suru (tema on öö- ja hämarikuliblikas, kes päeval põõsas tukub), suur-harksaba (tema on tutlane, kes on samuti öised liblikad), vahtlane, poi (kartulimardikas, poi on kuival maal elav mardikas, kes askeldab taimel ja sööb lehti nii vastse kui ka valmikuna), päevaliblikad (suur-kapsaliblikas, päevaliblikaid on Eestis sadakond liiki!), kiilid (luhakõrsik, sügis-tondihobu).

Ja see pole veel kõik, sest raamatu lõpus on kahel küljel mitmeid ja mitmeid punkte sellest, kuidas ja kus vaadelda putukaid. Kust putukaid leida, kuidas putukaid leida, kuidas putukaid kuulata, mida on vaja selleks, et putukaid koguda jpm.

Selline äge ja sisukas raamat on see „Meie lapse putukaraamat“. Loe raamat läbi ja proovi ka ise sel suvel putukaid otsida ja vaadelda, tee fotosid ja uuri, kes see putukas oli, kellega kohtusid.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Rasmus leiab kameeleoni. Aga ... kuhu see kadus?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

See on „Saurusebeebide“ raamatusarja neljas raamat ja ei maksa unustada, selle raamatusarja „suurema venna“ ehk „Saurusepere“ raamatuid on eesti keeles ilmunud juba 13! Näib, et Rasmus Rex ja Tom Troodon on võitnud ka meie laste südamed.

Selle raamatu alguses on peategelane Rasmus Rex üksinda mänguväljakul, keegi ei taha temaga mängida. Rasmus istus kiigele ja märkas midagi sealsamas muru sees. See oli kameeleon! Tilluke ja nunnu kameeleon, kes suudab ka värvi muuta. Rasmus korjas kameeleoni üles ja küsis, kas too tahaks olla tema sõber?

Äkki oli kameeleon kadunud. Tegelikult polnudki kameeleon kadunud, ta oli värvi muutnud. Nüüd oli ta oranž. Raamatus on näha veel teisigi asju, mis on just seda värvi.

Rasmus pani väikese loomakese maha ja jälle oli ta kadunud. Nüüd oli kameeleon muutunud roheliseks ja raamatus on teisigi rohelisi asju, mistõttu on kameeleoni üsna raske märgata.

Oranž ja roheline on kaks värvi selles raamatus. Kolmas värv on kollane, ka kameeleon suudab kollaseks muutuda. Kollased on selles raamatus ka päevalilled, mesilane ja banaanikoor.

Nüüd tuli Rasmuse juurde tema sõber Tom. Rasmus tahtis sõbrale samuti kameeleoni näidata, kuid kameeleon oli muutunud siniseks ja just täpselt seda värvi on ka Tom. Raamatus näeb väike lugeja muidki siniseid asju – putukad, lilled, lind, õhupallid ja jalgratas,

Rasmuse ja Tomi sõber Alma tuli ka nende juurde. Miks kaks sõpra naeravad? No sellepärast, et neil on kameeleon. Alma on pruuni värvi. Mis Sa arvad, milliseks muutub kameeleon? Pruuniks! Pruuni värvi on ka tigu, seened, kivid, puuoksad ja öökull.

Üks sõber on selles raamatus veel – Robin! Tema on Rasmuse vanem vend. Tema on lillat värvi ja usu mind, ka kameeleon suudab lillaks muutuda. Raamatus on ka lillad putukad, liblikad, lilled ja linnud.

Papa Rex tuli ka mänguväljakule. Suur sauruseisa on punast värvi. Ka tema tahaks ägedat kameeleoni näha. Papa Rex on punast värvi, kameeleon suutis ka punaseks muutuda. Nii nagu ka teisi värvi asju, on selles raamatus ka mitmeid punaseid asju. Näiteks maasikad, punased kärbseseened ja papagoi.

Mänguväljakule saabus ka vanaema Rex. Temal oli kaasas jalgpalli pall. Milliseks muutus kameeleon? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja kui saab väikeste dinosauruste magama minemise aeg, siis on Rasmus veidi õnnetu. Miks? Talle tundub, et kameeleon on kadunud, aga kas ikka on?

Selline vahva raamat see „Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“. Vahva lugu, mille abil õpib väike lugeja ka värve tundma ja värve märkama. Illustratsioonid on suurepärased.

Raamatu lõpus saame teada, et järgmine „Saurusepere“ raamat on sellest, kuidas Rasmus ja Tom jõulukinke teevad.

Petr Brož, Lucie Škodova

„Kosmoselood enne und.

70 unejuttu kosmose ja

teaduse imedest“

(Pegasus)

Kas sind on miski kunagi sundinud küsima endalt lõputut küsimust „miks“?

Kas teadmisteussike on hakanud su mõtetes uuristama ega ole sind rahule jätnud, enne kui oled vastuse leidnud?

Meie, teadlased, teame seda tunnet liigagi hästi. Ja kuna me teame ka seda rõõmu ja elevust, mis uute asjade avastamisega kaasneb, siis tahtsime seda sinuga jagada. Seepärast oleme kokku pannud hariva rännaku läbi meie Päikesesüsteemi.

Astu mõneks ajaks geoloogi ja astronaudi rolli ning asu põnevale seiklusele planeetide ja nende kuude juurde. Tule meiega kaasa ja saa vastused küsimustele, kuidas võiks inimene elada Veenusel, milline võiks olla elu Marsil, kuidas muuta kosmosereisimine taskukohasemaks ja paljudele teistele.

Poe mõnusalt teki sisse ja naudi seda õpetlikku rännakut koos oma vanematega. Ja teie, lapsevanemad, nautige seda aega, kus te ei pea pidevalt nuputama vastuseid lõpututele miksidele.

Raamatus „Kosmoselood enne und“ on 70 küsimust ja vastust ning rohkelt une-eelse mõtiskluse ainet.

Selle põneva teaduse- ja uneraamatu sissejuhatuses öeldakse, et kindlasti on lugeja näinud oma lähikonnas midagi, mis on tekitanud küsimuse, miks see nii on. See on hetk, kui teadmisussike hakkab lapse mõtetes uuristama. Ja tavaliselt uuristab see ussike seni, kuni laps leiab vastuse, olgu vanemate, sõprade, entsüklopeediate või internetiotsingu abil.

Selle ägeda raamatu leheküljed annavad lugejale toreda võimaluse uuristada mõtetes.

Raamatu autor/autorid on ette valmistanud põneva seikluse Päikesesüsteemi eri paikadesse, kus lugeja saab teada, millest koosnevad planeedid ja nende kuud. Räägitakse ka protsessidest nende pinnal ja sisemuses, kuid piilutakse ka teaduse köögipoolele. Soovitakse, et lugeja ei õpiks mitte ainult seda, miks loodus on loonud maailma meie ümber just selliseks, nagu me seda näeme. Soovitakse, et lugeja saaks aru ka sellest, kuidas me seda üldse näeme.

Ja alustame! Tere tulemast meie Päikesesüsteemi. Kaheksa planeeti, palju kuusid, hulgaliselt asteroide, pisut kosmoseprügi ja tohutu pimedus … Raamatus lubatakse heita sinna pisut valgust!

Kinnitan, et raamatu illustratsioonid on igati vahvad ja ägedad, mistõttu on seda raamatut ka igati vahva ja äge lugeda. Üks pilt võib mõnikord ütelda rohkem kui tuhat sõna.

Siin on juttu planeetide uurimise missioonidest, miks on öötaevas nii hele, kuidas leida öötaevast üles rahvusvaheline kosmosejaam, miks on Kuul tumedad ja heledad laigud, kuidas inimene Kuule jõudis, kuidas on võimalik näha Kuu tagumist külge, kuidas otsitakse ohtlikke asteroide, kuidas kaitsta end asteroiditabamuse eest.

Lisaks Kuule on selles raamatus juttu ka planeetidest. Miks ikkagi on Merkuuril kokkupõrgete kohta nii palju öelda? Selgub, et kui Maa puhul tõi kokkupõrge kaasa Kuu tekke, siis Merkuur kaotas suure osa oma massist. Seega võib planeedi kokkupõrge mõne teise suure taevakehaga lõppeda iga kord isemoodi.

Loeme, kuidas näha planeedi sisse, miks on nii tähtis uurida Merkuuri, kuidas uuritakse Päikest (lugejale öeldakse, et ära kunagi proovi päikest vaadata palja silmaga, ammugi mitte binokliga! Kui sa vaatad otse päikesesse, võid pöördumatult kahjustada nägemist).

Küsimusi ja vastuseid on siin veel ja veel. Kuidas saata sond planeedi orbiidile ja seejärel liigume Maa juurde – miks tõuseb magma maapinnale, kuidas kaitsta end vulkaani eest, miks on Maa sees kuum, ühes peatükis saab lugeja teada, et ka kodus on võimalik magmat teha!

Järgmised planeedid. Veenus. Kuidas me saaksime näha Veenuse saladusloori taha, kuidas saavad sondid Veenusele maanduda, miks on Veenusel nii tihke atmosfäär, kuidas saaksime Veenusel elada, kuidas saaksime Veenuse uuesti maha jahutada.

Marss! Miks on Marssi lihtsam uurida? Miks asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi Marsil (Olympus Mons kõrgub üle 26 kilomeetri kõrgusel), kuidas me Marssi uurime, miks Marsil ei ole arenenud elu, kuidas otsida marslasi, miks on Marssi ümbritsev atmosfäärikiht nii hõre, milline saab olema inimese teekond Marsile, miks on Marss kaotanud oma magnetvälja, kuidas inimesed Marsil elama hakkavad

Juttu sellestki, kuidas kaaluda planeete.

Ja tagasi vulkaanide juurde. Miks vulkaanid puuksutavad ja haisevad. Kuidas kodus vulkaani teha? Miks leiti Jupiteri kaaslaselt Iolt tegevvulkaane. Iost on juttu veel rohkem – miks näeb Io välja nagu pitsa?

Loeme edasi. Kuidas me kaitseme sonde kosmilise kiirguse eest, kuidas määratakse Päikesesüsteemi taevakehade vanust, kuidas lõpeb ühe sondi elu.

Maa, Kuu, Veenus, Marss. Nüüd saame tuttavaks Saturniga. Miks on Saturnil „hularõngad“, kuidas me saame neid rõngaid näha, kas kunagi olid ka Marsil rõngad? Nüüd tulevad autorid Marsi juurde tagasi – kuidas tuua proove Marsilt Maale, miks kutsutakse Marssi punaseks planeediks (punase värvuse annab Marsile tema pinda kattev peenike punane tolm, aga kuna Marss ei hoia väga hästi puhtust, siis on seda tolmu igal pool).

Tagasi ka sondide juurde. Kust meie sondid oma energia saavad. Ja kui punasest Marsist oli juttu, siis esitatakse küsimus, miks on Maa sinine? Kuna suurem osa Maast on veega kaetud (ca 71%), siis paistabki Maa kosmosest vaadatuna sinisena. Kuidas ja kas on võimalik Maad üle värvida? Miks leidub Maal vett?

Korraks tagasi Marsi juurde. Kuidas Marssi soojemaks muuta?

Pinnaalused ookeanid. Miks ma tahame neid uurida ja kuidas neid uurida. Miks Maa pind muutub (see toimub laamtektoonika tõttu), kuidas mõõta maapinna liikumise kiirust, miks on vulkaanipursked Maale olulised.

Kliimast on samuti juttu – kuidas me teame, et Maa kliima muutub (selleks on vaja õhutemperatuuri mõõtmist termomeetriga – samas kohas ja pika aja jooksul, siis selgub, et aastate jooksul keskmine temperatuur muutub).

Järgmine oluline „märgusõna“ on hapnik. Kuidas on hapnik Maa atmosfääri muutnud, kuidas me Marsil hapnikku saame.

Kuidas muuta kosmoses reisimine odavamaks? Lõikame lahti ka raketi ja piilume sisse.

Raamatu lõpus on sisukord kõikide keeruliste küsimustega, et oleks lihtsam mõni Sind huvitav teema üles leida. Saame lugeda ka raamatu autorist Petr Brožist ja raamatu illustreerijast Lucie Škodovast.

Raamatu lõpus küsitakse sedagi, kas see ongi lõpp? Ja vastatakse, et hoopis vastupidi! See on alles lugeja avastusretke algus!

Head lugemist ja ka ilusat und.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)