Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Hugo Vaher


„Nutivaba“


(Tänapäev)


 

Raamatusari „Tänapäeva noorsooromaan“

 

Auhinnatud kirjaniku Hugo Vaheri humoorikas romaan räägib kolmest sõbrast, kes võtavad ette pöörase road tripʼi, et päästa ühe noormehe suhe. Kui kokku saavad bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu, võib kindel olla, et kõik ei lähe plaanipäraselt.

 

Raamat sobib nii vanematele teismelistele kui ka täiskasvanud lugejale.

 

Käsikiri on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2024. aastal korraldatud noorteromaani võistluse esikohatöö.

 

Hugo Vaheri kirjutatud põnevaid lugusid olen ma ka varem lugenud ja neist kirjutanud samuti. Näiteks „Skvotterid“ (Tänapäev, 2013), „Ümera mehed Roosa Villast“ (Tänapäev, 2014), „Jõesaare poisid“ (Tänapäev, 2016), „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“, "Vääna  jajäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev, 2020), „Vääna jäljekütid. Suur pakirööv“ (Tänapäev, 2022).

Kindlasti tasub siinkohal mainida, et Hugo Vaher ei ole kirjutanud mitte ainult lastele ja noortele, kuid ka täiskasvanutele, nt. „Punk ei ole surnud“ (Tänapäev, 2012), „Vallakirjutaja käsiraamat“ (Varrak, 2014), „Ajutine elu“ (Tänapäev, 2015), „Sügise kuldne kooma“ (Tänapäev, 2017), „Neljas versioon. Tragikoomiline krimiromaan“ (Eesti Raamat, 2024).

 

Pean tunnistama, et „Nutivaba“ on igati humoorikas ja kaasahaarav raamat. Noortekas, mis sobib lugemiseks ka suurematele ja vanematele, kui ainult noortele.

 

Hugo Vaheri loodud kolm peategelast on igati „omanäolised“ tüübid, nii pehmelt öeldes. Esialgu tundub, et see pole lihtsalt võimalik, et bemmivend Remm, temast pisut noorem punkar Päss ja nende ühine sõber furry-curious Pontu omavahel üldse läbi saaksid, aga saavad. Ja teevad üheskoos veel sellise reisi (road trip´i), mis jääb meelde nii lugejale kui kindlasti ka tegelastele endile …

 

Raamatu alguses saame peategelastega tuttavaks, nii nagu raamatutes ikka. Esimesena saame tuttavaks Pässiga, kes seisis äärelinna tühermaal asuvad bussipeatuses ja ootas sõpra. Sealsamas lähedal asusid vanad garaažid, kus ta oma bändiga proovi tegi. Päss mängis kitarri.

Oli suvi, puhus mõnus tuuleke.

Saame teada, et Päss oli tegelikult Pärt ja ta oli punkar. Ka tema onu Toomas oli olnud punkar. Onu suutis väsimatult rääkida omaaegsetest seiklustest, kui ka tema oli seitseteist nagu Pässki ja miilits punkareid pealinnas taga ajas ja jaoskonda viis.

Päss seisis inimtühjas kohas, kui eemalt lähenes politsei patrullbuss. Politsei uuris, kas nad saavad noormehe kuhugile ära visata, sest buss pidi seal harva käima. Poiss tõdes, et pole vaja, ta ootab sõpra.

 

Juba kaugelt oli kosta, kuidas Remm peatusele lähenes. Mootoripöördeid mõõtev näidik oli punases, kummid vilisesid ja suitsesid, spidomeeter näitas rohkem kui lubatud. Tümm peksis võimsalt. Auto oli edeva välimusega ja hästi hoitud.

Remm oli Pässi sõber. Nad olid sõbrad olnud juba lapsest saati. Remmi pärisnimi oli Rait ja ta oli autohull. BMW oli saanud Remmi kinnisideeks ja ravimatuks haiguseks. Ta putitas oma masinaid päevad ja ööd – vahepeal käis tööl ka, sest tema oli juba 18 täis ja elu vajas elamist.

 

Remm on tulnud, et Päss peale võtta ja neil on plaanis sõita tüdruku juurde, kes Remmi maha jättis. Remm kinnitab, et keegi pole teda maha jätnud ja neil on lihtsalt vaja rääkida. Tüdruk pidi elama kusagil pärapõrgus …

 

Remm ja Päss pidid sõitma Pässi vanemate juurde. Remm pidi veenma Pässi vanemaid, et see road trip on oluline.

 

Enne tuli peale võtta veel üks tüüp. Karvase loomakostüümiga tüüp. Inimese nägu tal peas ei olnud, sest ta kandis koera peale sarnanevat peakatet. Tüüp nägi välja nagu suur peni. See oli Pontu, kes tegelikult oli Mattias ja tema oli furry või tegelikult furry curious, sest ta tundis selle loomakostüümi kandmise vastu huvi, kuid ta polnud veel päris kindel, kas see ikka on õige asi. Pontu oli halli värvi, tal oli valge rinnaesine ja üle koonu kõrvade vahele jooksis samuti valge triip. Kõrvad olid kikkis, saba aga sorgus.

 

Raamatu autor tõdeb, et Pontu oli Pässi ja Remmi sõber. Kolmekesi moodustasid nad ühe äärmiselt kentsaka ja tavatu koosluse. Päss ja Pontu olid käinud lasteaias ühes rühmas. Remm oli aasta vanemana teises, aga väljas mängides sattusid nad ikka koos tegutsema. Ka koolitee oli neil üks. Pontu oli Pässi klassivend.

 

Nüüd tõdes Pontu, et tal on suur rõõm, et Remm ka tema kaasa kutsus. Pontu uuris, kas sinna pärapõrgusse tasub ikka minna, eriti veel sellise tüdruku juure, kes Remmi maha jättis? Remm on pahane, teda ei ole mitte maha jäetud, aga nad on veidi lahus ja õige varsti … on kõik okei! Tüdruk oli Remmi ähvardanud ka lähenemiskeeluga.

 

Selline äge algus sellele ägedale loole, mis on vägagi filmilik. Siinkohal tasuks mõelda meie filmitegijatel, et sellest loost saaks küll ühe ilmatuma ägeda filmi teha. Oleks kummalisi tegelaskujusid ja põnevaid sündmusi.

 

Edasi käime ära Pässi kodus, tema vanemate juures. Remm pidi selgitama Pässi vanematele, kuhu nad lähevad ja miks. Ta pidi lubama, et hoolitseb nende poja eest. Vanemad on nõus. Sõit võib alata.

 

Ja algabki. Juba järgmisel päeval. Ja uskuge mind, sellest tuleb üks äge ja kaasahaarav sõit, kus kolm sõpra peavad üksteisega hakkama saama, kuid toime tulema ka paljude teistega, kes nende sõidule ette jäävad.

 

Sõidu algus oli muljet avaldav. Remmi bemm võttis tuurid üles ja kilomeetripostid muudkui vihisesid mööda. Kauge maa taga elav autohullu pruut tõotas nende ette ilmuda varem, kui keegi oleks osanud loota.

Õhtul keeras Remm oma auto asfaltteelt kruusateele. Neil oli plaanis kusagil ööbida, kui ühel hetkel seisis nende ees metsavahelisel kruusateel suur pruuni karva põder. Seekord läks kõik õnnelikult, sest Remm sai auto pidama. Sõit sai jätkuda.

 

Ja nüüd saab sõit erilise hoo nagu ka terve see lugu. Ma ei tahaks Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid esimene kokkupuude maaeluga on noortel peategelastel siis, kui selgub, et Remmi autol on kütus (diisel) otsas. Remm otsustab minna kütust varastama, kuid õige varsti on ta jooksuga auto juures tagasi, sest teda ajab taga püssiga maamees! Huvitaval kombel auto käivitub uuesti ja sõit võib jätkuda.

 

Jõutakse tanklani, mille ees seisba veel üks BMW! Tanklas on ka neljane seltskond õliste nägudega talupoegi, kellele Pässi ja Pontu välimus ei meeldi. On oht, et Päss ja Pontu saavad kohe-kohe peksa. Kohale on jõudnud eelpool mainitud maamees, püssiga, kes ka Remmi tanklapoodi juhib … nüüd saavad vist kõik meie kolm peategelast peksa!

Maamehele ei mahu pähe, miks leedukad tema hoovi vargile tulid? Leedukad? Asi selles, et Remmi autol on Leedu numbrimärgid ja seda peamiselt maksude pärast.

Õnneks sisenes tanklasse ka politseinik, kes seltskonda rahustab ja seekord peksuks ei lähegi. Remm vennastub kohaliku bemmivennaga ja sõit saab jätkuda.

 

Aga sõit jätkub konarlikult. Meie peategelased satuvad ise leedukate „kätte“ ja Remm jääb ilma oma nutitelefonist. Kuna Pontul kukkus telefon tanklas vetsupotti ja Pässil polnudki telefoni kaasas (oli üks vana klahvidega telefon, kuid see ei hakanud tööle), siis saame teada, miks selle raamatu pealkiri on „Nutivaba“.

 

Edasi. Liigume edasi. Ööbimine metsas, neljainimesetelgis, lõkke tegemine, kutid räägivad oma kogemustest ja sehkendustest tüdrukutega (need lood on inimlikud ja naljakad). Öö jätkub, telgi taga on vist karu. Kuidas karu eemale peletada? Tulega? Ikka, aga tänu tulele põleb maha nende telk ja päris palju muid asju. Ja jällegi karu. Seekord on ohus Pontu …

 

Probleemid autoga jätkuvad. Kutid kohtuvad veel ühe maamehe ja tema naisega. Vanapaar tahaks poisse kostitada, kuid kutid saavad asjadest valesti aru, mistõttu peavad nad jällegi põgenema. Eriti humoorikas on see, kui vanem maamees tahaks poistele suppi valmistada, kuid ta räägib oma naisele sellest, et kukkedel peaks pead maha võtma … see on viimane piisk karikas, et põgeneda!

 

Meie kolmik käib ka lehmi lüpsmas, sest kõhud on tühjad. Kas need ikkagi on lehmad? Pontu saab kõva jalahoobi, kuid sõit peab jätkuma. Teele jääb ka põllutöömasinate müügikoht, kus ülikonnas mees lubab kutte aidata ja BMW korda teha, seda küll alles järgmisel päeval, sest töömees on sel päeval ära.

 

Nüüd jätkatakse jalgsi, sest Remm on kindel, et nad on tema pruudile, Signele lähedal. Teel selgub, et söömiseks kõlbavad ka koerakrõbinad, et metsas liigub ka salakütte, kes tahavad Pontu maha lasta ja lõpuks jõutakse isegi maasauna, kus elab ka Signe! Kas tõesti on kutid kohale jõudnud? On! Selgub üks tõsiasi Signe kohta – tegelikult ta polegi nii väga just noor neiu ja ilus neiu … mis Signega on? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuidas kulgeb tagasitee? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Kas Remm saab oma BMW ikka kätte? Saame teada, mis värk oli Pässil Signega? Kas sõbrad jäävad sõpradeks? Lisaks veel see, et ka kodus olles tabab tüüpe üks üsnagi suur üllatus!

 

Selline lugu! Humoorikas, kaasahaarav, põnev. Sündmused on justkui ühest põnevast filmist ja peategelaste valik on lihtsalt suurepärane.

„Teadmiste janu.


Hämmastav loodus“


(Koolibri)


 

Meie planeedi elurikkus on imeline. Detailirohkete piltidega raamatus saad tuttavaks loomade, taimede ja nende elupaikadega ning õpid tundma looduses valitsevaid seoseid. Raamatu vahel on suur lahtivolditav pilt Maa tähtsamatest elupaikadest.

 

See suur ja vahva loodusraamat ilmus 2021 aastal, kuid viimasel aastal olen hakanud otsima koolitöö jaoks just põnevaid ja huvitava sisuga loodusraamatuid ja mõnikord võib neid leida raamatupoodides ka väga hea hinnaga. Nagu näiteks just see raamat.

 

Raamatu esimene peatükk loob meile tervikpildi loodusest. Mis on loodus? Loodus on kogu aineline maailm, mis ei ole inimese tehtud. Selles on tähtsal kohal taimestik ja loomastik ehk floora ja fauna. Saame lugeda ökosüsteemist, toiduvõrgustikust (see koosneb mitmest omavahel põimunud toiduahelast, toiduahel näitab, mida või keda mingi loom oma elupaigas sööb ning kes sööb teda). Saame teada, et ühesugused ökosüsteemid moodustavad bioomi. Peamised bioomid on kõrb, mets, savann, tundra ja veekogud.

 

Teise osa pealkiri on „Muutuv loodus“. Siin on juttu looduslikest muutustest, kuid ka inimtekkelistest muutustest. Lisaks veel ka kohastumised ja evolutsioon.

 

Kolmandas osas loeme eluringist. Algus, kasvamine, õitsemine, seemned, puud ja lõpp – või siiski mitte? Ka kõige kõrgemad puud on alguse saanud seemnest. Seeme ootab mullas õiget aega – et poleks liiga kuiv ega liiga külm. Mõned puud võivad elada väga vanaks. Eesti vanim puu on peaaegu 700-aastane Tamme-Lauri tamm, kuid maailma vanimal puul, ühel USA igimännil, on aastaid üle 5000.

 

Neljas osa küsib, mis on puu? Puu on puutunud tüvega kõrge taim. Maailmas on üle 60 000 puuliigi. Puud jagunevad igihaljasteks ja heitlehisteks. Lugejale tutvustatakse erinevaid puid – lehtpuud, okaspuud, sõnajalgpuud, palmlehikud.

Siin on uhke joonistus puu ehitusest – lehed, oksad, tüvi, aastarõngad, koor ja juured.

 

Viies osa räägib elust maa all, kuues osa kinnitab, et tolmlemine on tähtis – tolmlemise viisid, pilkupüüdvad õied, tuntud tolmeldajad ja teised paljunemisviisid. Tolmeldamisest on juttu ka järgmises peatükis ehk juttu tuleb täiuslikust koostööst. Kes teevad tolmeldades täiuslikku koostööd? Jukakoi ja tääkliilia, putukad ja orhideed, koolibri ja kurekell, nahkhiir ja kellukas.

 

Kaheksas osa kannab pealkirja „Õite maailm“. Siin on kaunis joonistus õie ehitusest – kroonleht, isasosad, emasosad, tuppleht, õiepõhi, õieraag. Lugejale näidatakse erinevaid õisi – roos, kirsiõied, vesiroosid, päevalill, öökuninganna, hiid-titaanjuur, lootos.

 

Edasi on raamatus juttu elurikkaimatest ökosüsteemidest. Troopika ja parasvööde, troopilised ja parasvöötme vihmametsad. Lugejale räägitakse, mis on vihmamets, miks on vihmametsad tähtsad, kuid juttu on sellestki, et vihmametsad on ohus, sest igal aastal hävitatakse umbes kaheksa miljonit hektarit vihmametsi, et rajada kaevandusi või põllumaad ning saada väärtuslikku puitu. Metsade langetamine hävitab paljude taimede ja loomade elupaigad.

 

Kümnes peatükk peatub fotosünteesil. Kõikidel elusolenditel on elamiseks vaja energiat. Inimesed saavad seda energiat toidust. Taimed valmistavad aga endale ise toitaineid. Nad teevad seda fotosünteesi käigus. Nüüd saamegi lugeda, kuidas see fotosüntees toimib.

 

Järgmine peatükk kannab pealkirja „Mida sa näed?“ Ohtude vältimiseks on loomadel erinevaid kohastumusi. Paljudel loomadel on selline kehakuju, värvus või muster, mis aitab neil oma elupaigas märkamatuks jääda. Ühed sulanduvad taustaga, teised sarnanevad keskkonnas leiduvate asjade, näiteks lehtede või okstega.

Raamatus „näitavad“ end kilplõugmadu, leopard, kuning-lehekonn, ameerika kassikakk, kameeleon, röövritsikas, pääsusaba, morfiid, habehüüp, koerliblikas, valgejänes ja ritsikas.

 

Peatükk „Kõige kuivemad paigad“ viib meid kõrbesse. Mis on kõrb? Kõrb on ala, kus sajab väga harva vihma. Kõrbed hõlmavad umbes 1/5 kogu maismaast. Tavaliselt arvatakse, et kõrbes on väga palav ning paljudes kõrbetes nii ongi.

Juttu on kõrbeloomadest (kaamel, kõrberebane, sarvikrästik, kõrbevuril), kõrbetaimedest ja salapärastes kaktustest.

 

Kõrbele järgnevad külmemad paigad. Maa kõige külmemates piirkondades suudavad hakkama saada vaid üksikud liigid. Arktika karmid talved sobivad vähestele eriti külmakindlatele taimedele. Ka mõned loomad on raskete elutingimustega suurepäraselt kohastunud. Saame lugeda loomade karvastikust ja jalgadest, tundtaraimedest, taimede talveunest, puupiirist, kuid näiteks ka sookailust ja polaarmagunist. Piltidel/joonistustel on põhjapõder, polaarrebane ja polaarjänes.

 

Peatükk number 14 jutustab lugejale elust vees. Veeökosüsteemid Maal jagunevad kaheks: mereökosüsteemid (soolases vees) ja mageveeökosüsteemid. Selles peatükis loeme veeloomadest (ookeanid moodustavad mahult umbes 90% eluruumist Maal, ookeanivetes elab tohutul hulgal põnevaid olendeid, vesi on koduks suurimale imetajale, sinivaalale, kes võib kasvada kuni 30 meetri pikkuseks), korallrahudest, vetikatest, mageveest ja kohastumisest vooluveega.

 

Mõned peatükid on selles vahvas loodusraamatus veel. Juttu on salapärasest seeneriigist. Öeldakse, et seen ei ole loom ega taim. Seened on elusorganismid ning neil on looduses väga tähtis roll. Palju seeni elab meie ümber varjatult ning neid on igasuguse kujuga. Erinevalt taimedest ei ole seentel klorofülli ja nad ei saa endale ise toitaineid valmistada ning erinevalt loomadest seedivad (tegelikult lõhustavad) seened toitu väljaspool keha.

Saame lugeda seenelastest (uus seen saab alguse eosest, mis koosneb enamasti vaid ühest rakust), söögiseentest, erilisest koostööst (enamik taimeliike elavad seentega sümbioosis – mõlemale poolele kasulikus suhtes), seentest, mis tekitavad haigusi ja seenest, mis teeb meid terveks.

 

Eelviimases peatükis saame tuttavaks lihatoiduliste taimedega. Maailmas on üle 600 liigi lihatoidulisi taimi, kes püüavad toiduks putukaid ja teisi väikesi selgrootuid. Raamatus on mitmeid põnevaid taimi ja saame lugeda püünisaugust, liimpüünisest, püünisraudadest, püünispõitest ja karvasest lõksust. Uskumatu lugu nende lihatoiduliste taimedega.

 

Viimane peatükk (17) „Ära puutu mind!“ Et näljaste loomade keskel ellu jääda, toodavad osa taimi ja loomi mürke. Kes neid on korra proovinud süüa, hoiavad teine kord eemale – kui üldse ellu jäävad. Mõned mürgised loomad aga toodavad mürki, et sellega saaklooma tappa.

Mürgistest taimedest on selles raamatus – tubakas, riitsinus, kee-palvehernes, surmaputk, must belladonna, oleander ja jugapuu. Mürgistest loomadest aga – salamander, koonuskodalased, tiigernastik, täringmeduus, hispaania kärbes, siniring-kaheksajalg ja puukonn.

 

Raamatu viimastel lehekülgedele on joonistatud äärmuslikud elupaigad – tundra ja kõrb.

 

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Kaja Kajfezi sulest.


Ja raamatu tagasisekaanel on kaasas ka ilmatuma uhke poster/plakat (95 cm lai) meie planeedi tähtsaimatest elupaikadest.

Joanna Neville


„Küsimused ja vastused.


Erilised loomad. Minu ülilahe klapiraamat“


(Koolibri)

 

Vahvat klapiraamatut uurides saab tutvust teha eriliste loomadega meie planeedil, nii praegu elavate kui ka väljasurnud liikidega.

Siit saab lugeda loomariigi rekorditest, loomade supervõimetest ja relvadest.

Milline loom elab kõige vanemaks?

Kuidas loomad orienteeruvad?

Kes on maailma ohtlikem loom, keda kardavad isegi elevandid?

 

„Erilised loomad“ on igati vahva ja põnev loodusraamat pere väiksemale lugejale, loodussõbrale. Raamatu abil saavad lapsed kindlasti palju vahvaid teadmisi ja põnevaid fakte looduse ja loomade kohta.

Raamatus on mitu osa – erilised loomad, loomade rekordid, vaata mind, vaata ette, hammustan, ennemuistsed elukad ja õige või vale.

Igas osas on küsimused esitatud „klappide“ peal ja neid avades saab väike lugeja ka vastuse.

 

Esimene osa on erilised loomad. Küsitakse, milline loomade klass on kõige edukam, mis on evolutsioon ja miks on see tähtis, kas kilpkonnad elavad loomadest kõige kauem, kes on Aafrika suure viisiku loomad, kes on maailma kõige haruldasem loom?

Kes ikkagi on maailma kõige haruldasem loom? Avan klapi ja saan teada, et Maailma Looduse Fondi andmetel on kõige ohustatum ja seetõttu ka kõige haruldasem loom väike mereimetaja Kalifornia pringel.

 

Raamatu teine osa peatub loomade rekorditel. Kui pikk on kõige pikem känguruhüpe, kes on kiireim maismaaloom, milline imetaja hüppab kõige kõrgemale, millisel loomal on kõige tugevam hammustus, kes on tugevaim loom maailmas, kes on kiireim putukas, millisel loomal on tugevaim löök, kes on kiireim lind, kes on kõige tugevam madu, milline on kõige vägevam röövkala.

Kes on maailma tugevaim loom? Mis Sa arvad? Vastus on, et selleks loomaks on sõnnikumardikas, kes suudab tõsta endast 1141 korda raskemat asja! Sama tugev inimene peaks suutma tõsta 6 kahekorruselist bussi koos reisijatega.

 

Kolmas osa kannab pealkirja „Vaata mind!“ ja selles on juttu loomade välimusest. Miks muudab tiigerkonn kord aastas värvi, millised veeloomakesed näevad välja nagu erksavärvilised suletutid, millisel veidral olendil oleks suu justkui huulepulgaga punaseks võõbatud, miks on okasseal okkad, millisel maol on lisapaar silmi. Ja veel, milline putukas saab oma kaela pooleks voltida, millisel linnul on pikimad tiivad, kuidas peletavad siilkalad vaenlasi eemale, kas mõne looma karv muutub talvel valgeks ja mis on valgevööt-kristalltiiva erioskus.

Millisel linnul on pikimad tiivad? Selgub, et rändalbatrosside tiibade siruulatus võib küündida 3,5 meetrini. Võimaste tiibade abil võib see suur merelind peatumata rännata tuhandeid kilomeetreid. Ta eelistab tugeva tuulega tiibu lehviamata õhus liuelda.

 

Raamatu neljas osa peatub loomade supervõimetel. Kas loomad kasutavad GPS-seadet, millised loomad on parimad ehitajad, kuidas mesilased suhtlevad, milline eriline võime aitab sisalikel vaenlase käest pääseda, milline loom hoiab hinge kõige kauem kinni, mille poolest on koolibrid erilised? Küsimusi on veel. Kuidas leiab nahkhiir pimeduses tee, millised loomad oskavad tekitada valgust, milline ämblik võiks töötada tsirkuses, millisel loomal on kõige teravam nägemine, milline loom on parim jäljendaja?

Milline loom hoiab kõige kauem hinge kinni? See on merikilpkonn. Erinevalt kaladest peavad merikilpkonnad tulema veepinnale hingama, kuid suudavad siiski väga pikaks ajaks sukelduda. Mõned liigid võivad puhkeseisundis olla vee all hingamata isegi kuni 7 tundi.

 

Järgmine osa kannab üsnagi ohtlikku pealkirja „Vaata ette, hammustan!“ Milleks kasutatakse kerakala mürki, millisel ämblikulaadsel on astel saba otsas, kes lööb kõige kiiremini, millisel mandril elab kõige rohkem ohtlikke loomi, kas sisalik võib tõesti tappa vesipühvli. Vaatame edasi, milline on kõige ohtlikum suur maismaaimetaja, kas kõik hülged on armsad ja ohutud, kas kõik maod on mürgised, milline mereloom jahib saaki harpuuniga, mille järgi on nime sanud elektriangerjas?

Milline on kõige ohtlikum suur maismaaimetaja? Ükskõik kui aeglane ja kohmakas jõehobu ka paistab, sa ei taha talle teele ette jääda! See suur Aafrika imetaja vihastab kergesti ning igal aastal kaotavad tema tõttu elu umbes 500 inimest. Jõehobul on ka vägevad kihvad ja teravad hambad.

 

Eelviimane osa jutustab ja vastab küsimustele ennemuistsete elukate kohta. Kuidas tõusis õhku suurim tiibsisalik, kuidas kaitses taimetoiduline ankülosaurus end vaenlase eest, kas Loch Nessi järvekoletis oli päriselt olemas, milline saurus helkis nagu vikerkaar, kas kõik dinosaurused olid suured ja aeglased, miks suri dodo välja, kas mammutid olid nagu karvased elevandid, kes oli kõigi aegade suurim lind, kas mõõkhambuline tiiger oli praegusaja tiigrist palju suurem?

Selle osa viimane küsimus uurib, kuhu kõik need imelised loomad kadusid? Loeme, et osad neist loomadest suri välja inimese tõttu, teised aga kliimamuutuste tagajärjel. Dinosaurused surid välja pärast seda, kui Maad tabas hiiglaslik asteroid ning õhku kerkinud tolmupilv varjas pikaks ajaks päikesevalguse. Ellu jäi vaid väike rühm dinosaurustest põlvnevaid linde.

 

Viimane lehekülg, viimane osa. „Õige või vale?“ Pistesääsed on kõige ohtlikumad loomad, vombati väljaheide on kandiline, imetajad ei mune, mõned loomad külmuvad talvel ära ja sulavad kevadel jälle üles, parim lõhnataju on koertel.

Kuidas ikkagi koerte lõhnatajuga lood on? On neil parim lõhnataju? Selgub, et ei ole, sest näiteks veisel, rotil ja elevandil on teravam haistmine kui koeral. Seepärast kasutatakse rotte lõhna järgi maamiinide otsimisel. Nad on kerged ja saavad miiniväljal liikuda, ilma et miinid plahvataksid.

Kõige rohkem lõhnaretseptoreid on Aafrika elevandil, kes tunneb toidu ja vee lõhna mitme kilomeetri kauguselt.

 

Raamatu lõpus on veel ka seitse küsimust, millele saad vastata, kui oled raamatu lõpuni lugenud. Siin on ka üks pisike nali!

 

Kokku 61 lahedat ja põnevat küsimust/klappi ja 61 lahedat ja põnevat vastust.

Charles Darwin, Sabina Radeva


„Liikide tekkimine“


(Pegasus)


 

Hämmastavast mitmekesisusest võitluseni ellujäämise nimel ning väikseimast bakterist Suure Elupuuni. See rikkalikult illustreeritud kohandus Charles Darwini kuulsast teosest „Liikide tekkimine” avab meile revolutsioonilise teooria, mis andis maailmale tõese evolutsiooniõpetuse – evolutsiooniteooria.

 

Eks me kõik oleme koolis õppinud seda, kes oli Charles Darwin, mis on evolutsiooniõpetus – kuid, kui palju me sellest ka mäletame? See on juba iseasi.

Nüüd on ilmunud väga ilus ja kaunis raamat evolutsiooniteooriast, ja see on mõeldud lastele, kuid tegelikult, miks mitte heita ka suurematel pilk peale ja asju meelde tuletada.

 

Raamatu autor Sabina Radeva on lastele lihtsas keeles jutustanud Charles Darwinist ja tema põnevast evolutsiooniteooriast, kusjuures ta ise on ka raamatu illustreerinud ja pildid on igati vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud. Raamatu lõpus saame autori kohta ka lugeda ja selgub, et Sabina Radeva on Inglismaal Londonis elav graafiline disainer ja illustrator, kes 2008. aastal lõpetas Saksamaal Max Plancki Instituudis molekulaarbioloogia magistrantuuri. Järjest süvenev huvi loomingulise tegevuse vastu sundis teda eemalduma teadustegevusest ja alustama 2009. aastal õpingutega kunsti vallas. Tema kireks on projektid, mis ühendavad teadust ja kunsti. Eks ole ju ka see raamat suurepärane näide autori oskusest siduda teadust ja kunsti, teha teadus põnevaks ka väiksemale lugejale.

Sabina Radeva kinnitab raamatu lõpus, et ta on püüdnud selle pildiraamatuga luua tõetruu kohanduse Charles Darwini “Liikide tekkimisest”. Sellest raamatust saavad lapsed õppida tähelepanekute tähtsust ja näha, kuidas uudishimu looduse vastu võib viia imeliste avastusteni. Ilma modernse tehnoloogiata suutis Darwin teha piisvalt uurimistööd, et kujundada ümber meie arusaam elust Maal.

 

Raamat algab nii – kaua-kaua aega tagasi, kui inimesi veel olemas polnud, nägi elusloodus välja hoopis teistsugune kui tänapäeval. Alates elu algusest Maal on tillukesed olendid, taimed ja loomad muutunud miljoneid aastaid kestnud arengu käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks. Ammustest aegadest peale on paljud inimesed uskunud, et kogu maailm loodi korraga. Nende arvates on kõik taimed, loomad ja inimesed olnud alati selised, nagu nad on praegu. Kuid leidus ka nutikaid ja uudishimulikke teadlasi, kes selle tõekspidamise vaidlustasid. Edasi mainitakse näiteks George-Louis Leclerc de Buffoni ja Jean-Baptiste Lemarcki, kuid üsna pea sai maailm tundma Charles Darwinit, inglise loodusteadlast, kes muutis inimeste arusaamist liikide tekkimisest. Purjelaev Beagle pardal rändas ta mööda maailma, külastades imelisi paiku, uurides loomi ja kogudes kivistisi. Oma reisil nägi ta hämmastavaid asju ja pani need kõik kirja nii täpselt kui võimalik. 

Edasi on juttu ka Darwini perekonnast ja sellest, kui pikalt ta oma teooria üle mõtiskles ja asju kirja pani. Pärast 20 aastat kestnud rasket uurimistööd avaldas Darwin 1859. aastal viimaks raamatu “Liikide tekkimine”, mis seletas kõiki ta ideid.

 

Seejärel saame lugeda juba teooriast ja Darwini mõtetest lähemalt. Lühidalt ja huvitavalt.

No näiteks – oma raamatus seletab Darwin, et liik on rühm elusolendeid, kes näevad sarnased välja ja saavad omavahel järglasi. Aga isegi samasse liiki kuuluvad loomad pole täpselt ühesugused. Siin on vahvad joonistused jänestest, kes näivad olevat ju üsnagi sarnased, kuid üks on pikem, teine lühem, üks on aeglasem, teine kiirem või lausa teistsugust värvi. Selgub, et taolisi erinevusi liigi sees nimetatakse variatsioonideks.

Jänestele järgnevad hundid ja koerad, juttu on kodustamisel tekkinud variatsioonideks. Darwin kasvatas ja uuris isegi tuvisid. Ta teadis, et täpselt nagu kodukoeradki, kuuluvad kõik kodutuvid ühte liiki, kuigi neid vaadeldes selle peale ei tulegi. Juttu on ka teistest koduloomadest ja ka aiataimedest..

Seejärel saad lugeda looduslikest variatsioonidest, sest liigid muutuvad ka vabas looduses. Ilma igasuguse inimmõjuta idanevad taimed ja sünnivad loomad, igaüks oma väikeste erinevustega, kusjuures osa erinevusi on väga kasulikud. Näitena on toodud Galapagose saartel pesitsevad linnukesed ehk maasirgud (nn darwini vindid), kellel on arenenud väga erineva kuju ja suurusega nokad.

 

Loen raamatut edasi. Saame teada, mis asi on olelusvõitlus – piltidel on lõvi, sebra, elevandid, linnukesed – selgub, et loomad konkureerivad toidu ja elupaiga pärast. Need on asjad, millet pole võimalik ellu jääda ja järglasi saada. Looduses elamine on võitlus ja ainult kõige paremini kohastanud jäävad ellu.

Edasi loeme looduslikust valikust, sest mõned erinevused aitavad loomadel looduses ellu jääda. Mõnedest neist on kasu varjumisel, küttimissel, kauem elamisel või paljude poegade saamiseks. Liik kohastub ümbritseva maailmaga. Piltidel on gepardid, tiigrisd, sebrad jpt. loomad.

 

Saame teada sedagi, et Darwin joonistas pildi puust, et näidata, kuidas liigid arenevad ja lahknevad. Teadlased on seda ideed edasi viinud ja tõestanud, et inimesed, loomad, taimed, putukad ja isegi kõige pisemad olevused pärinevad kõik esimestest elusolenditest, kes maailma tekkisid.

Aga kuidas siis elu alguse sai? Kust esimene olend tuli? Darwin ei olnud selles kindel, kuid tema teooria seletas ära, kuidas arenesid kõik need elusolendid, keda me praegu planeedil Maa näeme.

 

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, mida sellest raamatust lugeda ja teada saad, kuid siin on peatükid teooria keerukusest, geoloogilise läbilõike puudustest, ülimalt täiuslikest elunditest (silma kujunemislugu), instinktist, rändest, elusolendite sarnasest päritolust.

 

Raamatu lõpus on kokkuvõte Darwini evolutsiooniteooriast loodusliku valik teel – välja on toodud viis olulist punkti ja öeldakse, et Darwini raamat jõuab lõpule, kuid evolutsioon läheb edasi. Seniks, kuni elu Maal jätkub, kohastume ja areneme me koos teiste loomade ning taimedega.

Raamatu lõpus olevas lisas on lühidalt juttu veel ühest briti teadlasest ehk Alfred Wallace’ist, DNA’st ja geenidest, pärilikkusest, variatsioonidest ja mutatsioonidest, looduslikust valikust, epigeneetikast, elu sasipuntrast ja võrdlevast embrüoloogiast. Välja on toodud on mõned väärarvamused, sõnaseletused ja mõned ingliskeelsed raamatud, mida võiks veel lugeda, et evolutisooniteooriat tundma õppida.

 

Igal juhul on Sabina Radeva raamat igati tänuväärt ettevõtmine, sest see teeb evolutsiooniteooria ja teadusmaailma väiksele lugejale igati põnevaks ning huvitavaks. Suurepärased illustratsioonid on väga-väga lapsesõbralikud. Tekstid on lühikesed ja arusaadavad, kuid usun, et eriti põnev on lapsel seda raamatut uurida koos ema-isa või vanaema-vanaisaga. Kindlasti tekib palju küsimusi, millele on üheskoos põnev vastuseid otsida.

 

Soovitan kindlasti lugeda!

 

Georges Simenon


„Komissar Maigret.


Maigret ja surnud neiu“


(Pegasus)

 

Kui ühest Montmartre’i pargist leitakse noore naise surnukeha, peab komissar Maigret neiu tapja tabamiseks ühendama jõud konkureeriva uurija, inspektor Lognoniga.

Mööda Pariisi mõrvari jälgi ajades ristuvad ja põrkuvad kahe uurija teed korduvalt.

Maigret püüab traagilise saatusega tundmatu neiu lugu kokku panna, avastades sealjuures killukesi tema minevikust ja meelelaadist, mis aitavadki viimaks tõe päevavalgele tuua.

 

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari.

Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

 

„Maigret ja surnud neiu“ (1954) ilmub eesti keeles esimest korda.

 


Komissar Maigret toimetamise jätkuvad ja selle üle saab olla vaid hea meel, sest Georges Simenoni kirjutatud lood on põnevad ja panevad lugeja lugema ja kaasa elama.

 

Komissar Maigret on selles loos saanud taaskord lahendamiseks keerulise juhtumi, sest esialgu pole teada, kes on tapetud noor naisterahvas, neiu. Lisaks on veel ka teise linnaosa inspektor ehk Lognon, kes Maigret´le ei meeldi, kuid vaatamata sellele peavad nad koostööd tegema.

 

Lugu algab pikale veninud ülekuulamisega. Maigret on üsna pahane, kui politseis heliseb telefon. Helistatakse kõnekeskusest, kus võetakse vastu kõik politsei hädaabikutsungid. Vintimille´i platsilt on leitud noore neiu surnukeha. Maigret saab teada, et II linnaosa mehed peaksid nüüd juba seal olema.

 

Maigret läheb sündmuskohale, kaasas on inspektor Janvier. Maigret ei mõtelnud esialgu selle peale, et II linnaosa kuulus Lognoni haldusalasse, tema kolleegid nimetasid teda inspektor Pahuraks.

 

Kõnniteel lebas naine. Selgub, et ta pole dokumente, tal pole käekotti, ühte kingagi pole. Seljas on tal kahvatusinisest siidist õhtukleit, mis tundub tema jaoks liiga suur. Lognon on kindel, et teda ei tapetud seal … varsti saabus kohale ka linnaosa arst.

 

Autor kinnitab, et suutmata öelda, miks, oli Maigret´l tunne, et alanud lugu kujuneb üsna keeruliseks. Maigret arvas esialgu, et neiu võis olla üks paljudest baaritüdrukutest, kes töötasid Montmartre´i arvukates ööklubides. Kas neiut oli rünnatud seetõttu, et varastada tema käekott? Kui ta tapeti mujal, siis miks ta laip sinna platsile jäeti? Laiba oleks võinud jätta ka kuskile tühermaale või Seine´i heita.

 

Maigret küsib Lognonilt, kas ta on tüdrukut varem näinud? Kas neiu võiks olla üks baaritüdrukutest? Lognon kinnitab, et seda neiut pole ta kunagi näinud.

 

Maigret ütleb Lognonile, et tal läheb teda vaja. Lognon arvab, et need on lihtsalt Maigret lahked sõnad, et talle head meelt valmistada ja palub Maigret´l talle käsud kätte anda ja ta püüab anda endast parima.

 

Maigret annabki Lognonile ülesande. Lognon võiks alustada kohe ööklubide uksehoidjate küsitlemisega. Lognon on kindel, et ta saadeti sihilikult minema …

 

Hetk hiljem kinnitab arst, et noore neiu surmapõhjuseks on koljumurd. Teda on löödud väga raske esemega pähe, haamri, mutrivõtme, pliist torujupi või kes teab millega.

 

Laip viiakse kohtumeditsiini kaubikuga ära. Maigret otsustab minna samuti morgi, mida nimetati nüüd kohtumeditsiini instituudiks. Maigret oli jõudnud anda ka korralduse saata surnu foto ajalehtedele, et see võimalusel juba hommikustes numbrites ilmuks.

 

Maigret ja Janvier lähevadki morgi. Seal on doktor Paul, kes tõdeb, et neiu võib olla 19.,20.aastane. Maigret uurib, kas tundmatu neiu võib olla kabaree baaritüdruk? Doktor küsib vastu, kas Maigret peab silmas tüdrukut, kes magab klientidega? Doktor kinnitab, et tüdruk pole kunagi kellegagi maganud … See on Maigret´le pisut ootamatu vastus.

 

Maigret´le tundub veidi kahtlane, miks oli neiul seljas õhtukleit, mida kantakse teatris, öökabareedes või mõne seltskondliku sündmuse puhul. Ja samas saab Maigret just õhtukleidilt esimese vihje – sildil on kirjas Mademoiselle Irene ja aadress.

 

Möödub tunnike ja doktor Paul kinnitab, et neiu surma põhjuseks oli koljuluu murd. Ei löödud mitte ühe korra, vaid mitu, vähemalt kolm tugevat lööki. Doktor kinnitab, et enne tapmist on toimund rüselus, sest neiu küünte all oli tumedat värvi villaebemeid. Lisaks sellele oli neiu ka päris purjus.

 

Maigret võtab asja käsile, ta tunneb kaasa noorele surnud naisele ja rekonstrueerib järk-järgult neiu teekonda, et teda tuvastada.

Esimeseks läheb Maigret koos Lognoniga Mademoiselle Irene kauplusesse, kus nad saavad teada, et seal on võimalik kleite ka laenutada. Surnud neiu oli laenutanud kleidi kuu aega tagasi ja teinud seda ka eelmisel õhtul. Õhtul kui ta tapeti. Kahjuks pole kaupluses kontakte neiu kohta või kui on, siis ei taha kaupluse omanik neid avaldada. Lognon teab öelda, et kaupluse omanik, Elisabeth Coumar on varem kolm-neli korda vangis olnud, varguse eest.

 

Politseimajas oli Maigret pisut hämmeldunud, sest talle polnud tulnud ühtegi kõnet. Vaatamata sellele, et foto tapetud neiust oli ilmunud ajalehtedes juba mitu tundi tagasi.

Nüüd otsustab Maigret pisut kavaldada – modelliagentuurist tuleb võtta üks noor naine, kes on surnuga umbes sama pikk ja sama vormikas, suurus 40. Talle tuleb neiu riided selga panna ja temast pilti teha. Seejärel tuleb surnu pea kleepida modellifotole ja selleks oli vaja osavat fotograafi, ja isikutuvastuse osakonnas pidi üks selline fotograaf ka töötama.

 

Foto on hämmastavalt hea, kuid vaatamata sellele ei tule ikkagi kõnesid. Maigret helistab preili Irene´i poodi, kas ta on ehk leidnud surnud neiu kontakte? Ei ole, kuid talle on meenunud neiu eesnimi – Louise ja ka perekonnanimi pidi algama L-iga.

 

Ja lõpuks ometi! Kauaoodatud esimene kõne. Keegi neiu kinnitab, et tapetud neiu on elanud Clichy tänaval.

Maigret ja Janvier lähevad sinna. Seal on keskklassi kortermaja ja nad kohtuvad majahoidjaga. Majahoidja teab rääkida ühest vanaprouast sama maja kolmandal korrusel, kes vahetevahel enda juurde allüürilisi võtab. Majaomanik allüürilisi ei luba ja üüritulu peaks ka oma tuludes deklareerima. Vanaproua seda ei tee, mistõttu on kõik tema allüürnikud olnud tema „sugulased“. Majahoidja kinnitab, et tapetud neiu oli viimane allüürnik ja tema nimi oli Louise.

 

Maigret ja Janvier külastavad vanaprouat, kes kinnitab, et neiu nimi oli Louise Laboine ja arvatavasti on ta pärit Nice´ist. Neiu oli olnud väga kinnine ja ei rääkinud endast midagi. Probleemiks oli ka üür, mida neiu ei suutnud maksta. Mõned päevad tagasi oli vanaproua palunud neiul lahkuda.

 

Kas annab vastuseid tuba, mida Louise üüris? Kahjuks mitte, kuid senise info põhjal hakkab Maigret´le tekkima kujutluspilt …

 

Simenon tõdeb, et Louise Laboine oli nagu fotoplaat, mida kastetakse ilmutisse. Kaks päeva tagasi polnud teda politsei jaoks olenas. Seejärel oli ta sinine siluett, profiil Vintimille´i platsi märjal sillutisel, valge keha kohtumeditsiini instituudi marmorlaual. Nüüd oli tal nimi ja pilt hakkas ilmet võtma, kuigi jäi veel visandlikuks.

 

Ka Lognonil on uudiseid Maigret´le. Ta on küsitlenud üht taksojuhti, kes oli mõni päev tagasi näinud pulmapidu ööklubi „Romeo“´s. Lognon oli vihjet edasid uurinud ja saanud teada, et abiellujateks olid Marco Santoni nimeline mees, ühe tuntud vermutimargi esindaja Prantsusmaal, ning preili Jeanine Armenieu, pärit Pariisist, elukutseta. Just sel ööl oli taksjuht näinud sinises õhtukleidis noort naist …

Lognon on küsitlenud paljusid ööklubist ja saanud teada, et Louise oli kõnelenud pruudiga ja nende kõnelusse oli sekkunud ka rikas ja edukas peig.

 

Nice´i politseid leiab kasiinost ka tapetud neiu ema, kes ei lõpeta ruletimängu isegi siis, kui politsei talle tütre mõrvast teatab. Saadakse teada, et 16-aastaselt oli Louise kodust lahkunud, et Pariisis õnne proovida. Pealinna viivas rongis kohtas ta Lyonist pärit Jeanine Armenieu´d, kes oli samuti otsustanud Pariisis oma elu edasi edada, kuid temal oli pealinnas koht, kuhu elama minna – sugulase juurde. Kuna Louise´il polnud kohta, siis võttis Jeanine ta endaga kaasa ja varjas teda oma sugulase korteris, kuni ühel hetkel sugulane kolmandast isikust tema korteris teada sai ja ta sealt minema ajas.

 

Maigret saab Nice´i politseilt uut infot. Louise ema oli olnud tantsijatar, kes reisis ja esines Pariisis, Lõuna-Ameerikas ja Istanbulis. Just seal oli ta tuttavaks saanud hollandlase Julius Van Cramiga. Mõned kuud hiljem ootas naine last. Van Cram ja Louise´i ema kolisid Prantsusmaale, Marseille´sse, kuid mõni aeg hiljem mees lahkus. Ta saatis kirju ja raha erinevatest paikadest – London, Hamburg, Kopenhaagen, New York. Millega mees tegeles, seda naine väidetavalt ei teadnud … või siiski?

 

Maigret üritab välja selgitada, kes on too Julius Van Cram? Infot tema kohta pole. Saame teada ühest rahvusvahelisest kelmist ja petturist, Hans Zieglerist, kellel on väidetavalt olnud ka kaaslane.

 

Raamatu lõpus lähevad sündmused pisut keeruliseks. Selgub, et Pariisi on tulnud üks mees Louise´i otsima. Tal on talle kiri, mis satub siiski Jeanine´i kätte, kuna Louise enam selles korteris ei ela.

Jeanine on nüüd edukas, kuulub kõrgesse seltskonda, Louise´il edu polnud olnud ja ta on pigem tõsises vaesuses. Pulmapeol on Louise läinud sõbrannalt raha küsima. Seda ta ka saab, kuid ta saab ka võõra mehe jäetud kirja, milles on kirjas, et Louise´i ootab New Yorgis suurem summa raha … ja just see kiri saabki saatsulikuks Louise´ile …

  

Mängu tulevad veel ka ameeriklane Jimmy O’Malley, kes on kirja jätnud ja saame teada, kuidas ta on seotud Julius Van Cramiga.

 

Kuid, kes mõrvasid Louise´i? Ja miks? Selle jätan Sulle endale lugeda. Olulisel kohal on ka neiu käekott, mille kett oli ümber Louise´i randme mähkunud.

 

Ja taaskord – mõrva põhjustas raha ja paar kohalikku kurjamit, kes võõrast raha endale himustasid. Ja tavaliselt see krimilugudes nii ju on – mõrva põhjuseks on õnnetu armastus, armukolmnurk või lihtsalt raha …

 

Just see Maigret´-lugu on pakkunud ainest mitmele telefilmile (prantslaste versioonid aastatest 1959 ja 1979, brittide versioon aastast 1963 (peaosas Rupert Davies), hollandlaste versioon aastast 1966) ja ka prantslaste pikemale mängufilmile 2022. aastal, režissöör Patrice Leconte, peaosas Gerard Depardieu).

Rex Stout


„Nero Wolfe´i juhtumid.


Vaikinud kõnemees“


(Tänapäev)


 

Kui mõjuvõimas riigiametnik, kes peaks kõnelema miljonäride auditooriumile, tapetakse, pälvib see muidugi suure Nero Wolfe´i tähelepanu. Rahalise kitsikuse tõttu võtab ta juhtumi ka uurida. Peagi tapetakse ka teine asjaga seotud isik ja surnud mees kõneleb siiski. Kuna ärimaailm nõuab lahendust, seab Wolfe kannatlikult üles lõksu, millesse läheb oma kaalu jagu kulda väärt mõrtsukas.

 

„Vaikinud kõnemees“ on Rex Stouti kirjutatud Nero Wolfe´i juhtum, mis avaldati esimest korda 1946. aastal. Veidi pärast II maailmasõja lõppu. Rex Stout on öelnud, kuna sõda oli tema jaoks raske, siis sõja ajal ta oma lemmiktegelastest Nero Wolfe´ist ja Archie Goodwinist ei kirjutanud. Pärast sõda jätkas Stout kirjutamist ja Wolfe ning Goodwin toimetasid edasi.

 

Selle raamatu peamine süžee kannab edasi sõja püsivaid tagajärgi: eluasemete puudus ja piirangud tarbekaupadele, sealhulgas valitsuse hindade reguleerimine, föderaalse hinnaregulatsiooni organi ja riikliku äriühenduse vaheline konflikt, mis on paralleelne hinnahalduse ameti ja USA kaubanduskoja ning riikliku tootjate assotsiatsiooni vahelise konfliktiga.

 

Loo alguses tõdeb Nero Wolfe oma abilisele, Archie Goodwinile, et tema vastuvõtul viibinud Üleriigilise Töösturite Assotsiatsiooni liikmed esindavad kapitali, mille suurus on kolmkümmend miljardit dollarit. Nii nagu ka paljudes teistes krimilugudes räägime rahast ja mitte väikesest summast!

Samal õhtul dikteerib Wolge Goodwinile mõned korraldused järgmiseks päevaks.

 

Teises peatükis on Archie juba Waldorfi hotellis, et uurida üht tuba. Seal on ka inspektor Cramer, kes ei suuda mõista, miks Archie seal on. Goodwin kinnitab, et tegemist on ainuüksi Nero Wolfe´i teadusliku uudishimuga.

 

Stout hoiab lugeja segaduses, mis on tegelikult toimund? Mida Archie peab uurima, miks ta liigub hotellist Föderaalsesse Juurdlusbüroosse, sealt edasi töösturite assotsiatsiooni.

 

Vähehaaval saame aru, et tapetud on Riikliku Hindade Reguleerimise Ameti direktor Cheney Boone, kes on tulnud hotelli Rahvusliku Tööstusliidu koosolekule kõnet pidama. Boone on hotellis mutrivõtmega surnuks pekstud ja teada on sedagi, töösturid ja hindade reguleerijad pole just väga heades suhetes, pigem vastupidi. Kas tõesti keegi töösturitest on olulise vastaspoole esindaja tapnud?

 

Wolfe kohtub töösturite assotsiatsiooni kontroris võluva miss Hattie Hardingiga. Wolfe´il oleks vaja mõrvaõhtul Waldorfi hotellis vastuvõtul viibinud töösturite assotsiatsiooni liikmete nimesid. Miss Harding ei saa seda nimekirja anda, selleks on tal vaja oma šefi luba ja nõusolekut. Miss Harding ei saa aru sellestki, kes volitas Nero Wolfe´i Boone´i looga tegelema?

 

Archie Goodwini „kohtumised“ on erinevad asutused kihama pannud, paljud neist on tahtnud Wolfe´iga kokku saada. Ja näib, et see oligi Wolfe´i eesmärk …

 

Nii ilmuvadki Wolfe´i jutule inspektor Cramer, härra Spero Föderaalsest Juurdlusbüroost, kuid Wolfe ei soovi nendega kohtuda.

 

Nüüd täpsustab Stout sedagi, mis oli juhtunud. Cheney Boone, valitsuse juurde kuuluva hindade reguleerimise ameti direktor, oli kutsutud kõnet pidama töösturite assotsiatsiooni vastuvõtule Waldorfi hotelli banketisaali. Boone saabus ja ta juhatati aukülaliste tuppa. Pärast seda palus Boone vaiksemat nurgakest, kus ta saaks oma kõne teksti viimistleda. Direktori naine juhatati aukülaliste tuppa, vaiksesse nurgakesse läks hetkeks kaasa Boone´i vennatütar Nina Boone.

Veidi hiljem saabus ka Boone´i erasekretär Phoebe Gunther, kes tõi ühes kaks konservkarbiavajat, kaks saehambavõtit, kaks päevasärki, kaks täitesulepead ja lapsevankri. Need esemed pidid illusteerima härra Boone´i kõne teatavaid lõike.

 

Veidi enne kaheksat juhatatakse aukülaliste toas viibijad banketisaali. Sinna ilmub ka mister Alger Kates, hindade reguleerimise ameti statistilise analüüsi osakonna juhataja. Katesil olid kaasas värskeimad andmed, ning ta asus oma šeffi otsima. Kates juhatatakse ukseni, mille taha Boone ennist oli kadunud.


Alger Kates leidiski laiba. Härra Boone lamas põrandal, pea samas kõrval vedeleva saehambavõtmega lömastatud. Siinkohal mainib kirjanik, et seda olukorda hindasid peaaegu kõik ajalehed ühtemoodi, kuid osad olid avameelsemad – hindade reguleerimise ameti rahvas ei usalda kübetki töösturite assotsiatsiooni liikmeid ja nad usuvad neist kõike, kaasa arvatud mõrv. Kates ei läinud saali tagasi, ta otsis lava tagant telefoni, helistas hotelli direktorile ning käskis kohale politsei kutsuda.

 

Järgmisena saame osa töösturite assotsiatsiooni presidendi härra Frank Thomas Esrkine´i ja tema saatjaskonna külaskäigust Wolfe´juurde.

Wolfe teab, et töösturite assotsiatsioon on juba süüdi tunnistatud ja otsus on langetatud ja ainus võimalus seda otsust tühistada on tegelik mõrvar üles otsida. Politsei seda ei suuda, Wolf? Tema arvatavasti suudab.

Töösturid „palkavad“ Wolfe´i, et lõpetada avalike suhete katastroof. Tasu on erakordselt suur.

 

Wolfe asub uurima, Goowin toimetama.  Wolfe korraldab kohtumise juhtumi peamiste tunnistajatega – Boone´i lesk ja vennatütar, direktori kohusetäitja Solomon Dexter, teadur Alger Kates, õiguskaitseorganid. Kohtumisele ei tule Phoebe Gunther, Boone´i erasekretär, aravatavasti viimane inimene, kes Boone´i elusana nägi.

 

Goowin läheb otsima ja leiab Phoebe Guntheri korterist, mille omanik on eelpool mainitud Alger Kates. Phoebe väidab, et vahetult enne Boone´i surma anti talle nahkkohver, mis oli täis salajasi dikteerimissilindreid …

Wolfe pärast mõningast toimetamist need silindrid saab, kuid selgub, et neis silindrites polegi midagi väga salajast. Midagi sellist, mis oleks põhjus mõrvaks … Selgub see, et silindreid peaks olema kümme, aga Wolfe on saanud neist oma kätte vaid üheksa!

 

Wolfe kutsub tunnistajad uuesti kokku ja taaskord ei tule Phoebe Gunther. Hetk hiljem on teada ka põhjus – Phoebe leitakse tapetuna Wolfe´i trepikoja juurest. Ka temale on pähe löödud, seekord roostetanud toruga …

 

Nüüd on üsna selge, et see, kes mõrvas Phoebe´i, pidi mõrvama ka Boone´i. Kes on mõrvar? Kuidas on mõrv seotud kadunud, kümnenda dikteerimissilindriga? Mida on sellel silindril salajast, mis annaks põhjus mõrvata kaks inimest? Kas tapatöö taga on töösturite assotsiatsioon või hoopis hindade reguleerimise amet? Kas keegi on reetur? Kas keegi on saanud altkäemaksu? Või on süüdi hoopis keegi lähedane?

 

Wolfe teeb oma oskuslikke „käike“ ja „manöövreid“, et tabada mõrvar. Ta peab pisut „lollitama“ isegi politseid ja tagastama talle makstud 30 000 dollari suuruse tasu, kuid kindlasti on vaja leida kümnes silinder. Tegelikult on see silinder Wolfe´ile ootamatult lähedal. Ühel hetkel muutub kadunud silinder sedavõrd hinnaliseks, et töösturid pakuvad Wolfe´ile selle leidmise eest 100 000 dollarit!

 

Uurimine läheb keeruliseks, kui selgub, et inspektor Cramer on uurimisest kõrvaldatud, ta on töölt lausa lahti lastud!? Uurimise on üle võtnud inspektor Ash, kes Wolfe´i ei austa ega hinda. Tema arvates on Wolfe politseile peavaluks.

Seekordses juhtumis on Wolfe sunnitud ka oma kodust lahkuma, välja minema (seda teeb ta väga harva ja väga äärmuslikes olukordades), kuid Wolfe peab minema politseisse. Seal tahab inspektor Ash Wolfe´i ja Goodwini kinni võtta ja vanglasse panna, sest Ashi arvates varjab Wolfe olulisi tõendeid politsei eest!

 

Wolfe ja Goodwin lastakse seekord siiski koju ja uurimine võib jätkuda, kuid Wolfe ei taha asjadest midagi kuulda. Ta on väsinud ja ta otsustab puhata.

 

Romaan lõpeb sellega, et Archie seisab silmitsi Wolfe'iga, olles mõistnud, et Wolfe lavastas silindri kadumise/leidmise ja Wolfe teadis tegelikult, et see oli kogu aeg tema kontoris.

Archie pole kindel, kas Wolfe ootas nii kaua "kunsti pärast" või lihtsalt selleks, et ta saaks 30 000 dollari suuruse tasu asemel töösturite pakutud 100 000 dollari suuruse tasu.

 

Wolfe ei nõustu kummagi hüpoteesiga, kuid pakub välja teise motivatsiooni: olles hakanud austama Phoebe Guntheri intelligentsust ja sihikindlust, otsustas Wolfe jätkata nii palju kui võimalik, et täita oma eesmärki ja tekitada töösturitele kahju.

 

Tänutäheks karjääri päästmise eest annab inspektor Cramer Wolfe´ile kingituseks orhidee. Huvitaval kombel meeldib Wolfe´ile see žest, sest selles on sentimentaalset väärtust. Näib, et ka Wolfe on siiski inimene …

 

Tiiu Kitsik


„Vennad“


(Varrak)


 

Juhan ja Lars on vennad.

Ühel kaua oodatud päeval sõidavad nad koos vanematega mere äärde telkima.

Vennad kipuvad omavahel võistlema, kord on Juhan mõnes asjas osavam kui Lars ja siis jälle vastupidi.

Hoolimata võistlemisest teavad vennad, et nad on ikka teineteise parimad sõbrad.

 

Tiiu Kitsiku sulest on ka varem mitmeid vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Minul on õnnestunud neist lugeda raamatut „Me kolime ära“ (2024, kirjastus Tänapäev), kuid ka Tiina Laanemi raamatut „Maailma parim liivaloss“ (2024, Pegasus), mille pildid on Tiiu Kitsiku joonistatud.

Eelmisel aastal saingi teada, et Tiiu Kitsik on raamatuid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.

 

Selle vahva raamatu alguses alustavad Lars ja Juhan koos ema ja isaga teekonda mere äärde, et seal ka telkida.

Esialgu on vaja asjad kokku pakkida. Isa pakkis telgi, madratsid ja magamiskotid, ema pakkis toidu ja riided. Lars pakkis kõige vajalikumad asjad! Kaisuka, koomiksi ja liivakasti mänguasjad. Lars lisab, et Juhan pakkis ka midagi.

 

Autosõit mere äärde võis nüüd alata. Peagi pöörati maja eest suurele maanteele. Tee oli pikk ja igav. Sõita tuli kaua aega.

 

Ühel hetkel jäi Juhan autos magama. Larsil hakkas igav ja ta püüdis Juhanit müksata, et vend üles ärkaks. Sellest tuleb pisuke pahandus, kuid ema püüab vendasid rahustada. Poisid peavad omavahel ikka läbi saama.

 

Suurelt maanteelt keerati väikesele käänulisele kruusateele. Nüüd läks sõit põnevamaks. Tee ääres karjamaal kappasid hobused ja põllul kündis traktor. Poisid lugesid kokku üksteist kurge ja kaks ratturit. Juhan ütles, et ta nägi ka kitse, Lars kitse ei näinud, mistõttu ta arvas, et see nähtud kits võis vabalt ka känd olla.

 

Lõpuks sai tee otsa ja jõutigi mere äärde. Lars ja Juhan jooksid võidu mere äärde. Vennad viskasid ka kive. Nad võistlesid, kes kaugemale viskab. Näib, et Lars oli kiviviskes parem, kuigi Juhan oli jällegi vist jooksus kiirem.

Ühel hetkel leidis Juhan südamekujulise kivi. Nad läksid seda isale näitama. Juhan kinnitas, et tema leidis, mistõttu Lars arvab, et see polegi nii oluline, kes selle leidis. Isal olid muidki muresid – telgi kokkupanek oli keeruline.

 

Poisid otsustasid isa aidata ja enne pimedat oligi telk üleval.

 

Seejärel korjasid Lars ja Juhan oksi, et lõket teha. Ema valmistas maitsvat läätsesuppi, lõkkes sai sussitada ka vahukomme. Kahjuks kukkus Juhani komm lõkkesse ja põles ära. Isa viskas nalja, et poisid põletasid kaloreid, kuid Juhani ja Larsi arvates polnud see üldse mitte naljakas.

 

Lõpuks olid vahukommid küpsetatud, need pandi küpsiste vahele ja magustoit oli igati mõnus.

 

Enne magamist, mis toimus ju telgis, kuulis Lars imelikku häält. „Pzzz!“ Kas see on karu? Ühel hetkel käis mats „Lataki!“ ja kõik jäi vaikseks.

 

Hommikul sai Lars teada, mis oli telgis juhtunud. Kes tegi seda imelikku häält ja kes käega matsu pani. Juhan on leidnud ka ägeda sinise mardika, mida ta ka vennale näitab.

 

Hommikul pakitakse asjad kokku ja alustatakse koduteed. Vennad on autos ja …. . Mida vennad autos koduteel teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

Kodus juhtub ka asju, kuid ka need jätan Sulle endale lugeda.

 

Lõpuks saame teada veel üht väga olulist asja! Lars kinnitab, et Juhan on maailma parim vend ja Juhan? Tema teab ka, et Lars on samuti maailma parim vend!

 

Raamatu vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud illustratsioonid on raamatu autori enda sulest.


Anne-Kristin zur Brügge,


Marina Rachner


„Kuidas loomalapsed magama jäävad.


Suur ettelugemisraamat“


(Pegasus)


 

Mida teeb väike lõvi enne magamaminekut? Aga väike hiir? Ja ahvikene? Kõik loomalapsed kogevad väiksemaid ja suuremaid seiklusi, enne kui poevad rahulolevalt ja õnnelikult oma asemele. Imetoredad lood, armsad luuletused ja väikesed rituaalid soodustavad uinumist ja toovad mesimagusaid unenägusid.


Muuda magamaheitmise aeg päeva kõige ilusamaks ajaks!

 

Kuna ma olen nüüd viimased paarkümmend aastat lasteraamatuid lugenud ja neid ka tutvustanud, siis pean tõdema ja kinnitama, et lasteraamatud aitavad ka täiskasvanul veidi oma pingeid ja stressi maandada. Seetõttu on hakanud mulle meeldima muinasjutulised lood, fantaasialood, naljakad lood, loomalood ja kindlasti ka unejutud.


Loed õhtul ühe unejutu ja uinudki, mistõttu saan ma väga hästi aru, miks ka lastele meeldivad unejutud ja eriti lahe on see, kui täiskavanu lapsele unejutte ette loeb. Just selline raamat – suur ettelugemisraamat, see loomalaste magama jäämise raamat ongi.

 

Raamatus tegutsevad loomad, kes aitavad oma pojakestel magama jääda.

 

Esimeses loos toimetavad lõvid savannis.

Suur lõvi uurib lõvipoeg Jonilt, kas nad lähevad õhtusele jalutuskäigule, nagu tavaliselt. Seekord tahab Joni minna üksinda jalutama. Isalõvi on sellega nõus ja Jonile on see suur seiklus, sest esimest korda on ta teel päris üksi, ilma isata. Joni tunneb end tõeliselt vaprana.

 

Jalutuskäigul savannis kohtab Joni sebrasid, liblikaid ja ta teeb ka päris uhke möirge – ta soovib savannile head ööd.

Kodus ütleb Joni isale, et ta püüab ka üksi magama jääda, kuid … kas see üksi magama jäämine õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Mida ütleb lõvi pojale?

”Silm kinni, siis jääd tudule!”

 

Teises loos saame teada, kuidas hiired magama jäävad. Pisike hiirelaps Marta on koos emaga teel uude koju. Marta on pisut väsinud, kuid emme kinnitab, et nende uus kodu on täiuslik!

Marta mõtleb, et tegelikult oli täiuslik ka nende vana kodu, aga emme tahab veel enne pimeduse saabumist jõuda väikesele metsavälule, kus asuvat nende uus kodu.


Emme räägib Martale, et uues kohas neil veel urgu pole, nad peavad seda järgmisel päeval kaevama hakkama. Kas seal on ka hiirelapsi? Emme on kindel, et on.


Teekond on pikk. Marta on väsinud. Emme peatub ja nad puhkavad. Marta ronib emmele sülle ja poeb tihedasti kaissu. Emme kasukas on pehme ja soe – peaaegu nagu pesa nende vanas kodus.

Marta on kindel, et peamine on see, et emme on olemas ja ta ütleb: ”Emme, ma arvan, et tegelikult oled SINA minu kodu.”

Emme on sellega nõus ja Marta on valmis edasi liikuma.

Lõpuks jõuavadki Marta ja emme metsavälule. Milline see välja näeb? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

 

Luuletus on ka:

 

On hiirel leitud kohake

nii kulla-kalli nääpsule.

Nüüd unelaulu laulab ta

ja väikse kõrva sügab ka.

 

Lõvid ja hiired, kes on järgmised loomad? Ahvid! Kuidas ahvid magama jäävad?

 

Selle loo alguses toimetavad väike ahv Pauli ja tema sõber Fredi, kes on aara. Nad mängivad kuulimängu. Nad veeretavad kuule üle kaljupinna ja Pauli kuul veereb jõkke. PLUMPS! Pauli otsustab kuuli ära tuua, kuid ta libiseb ja kukub vette. PLARTSTI!


Vesi on külm, kuid õnneks mitte sügav. Kus on Pauli kuul? Selle on leidnud üks vahva loom, kel nimeks Luise. Mis loom see on, selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul aitab Luise Paulil kuuli tagasi saada. Nüüd saab Pauli koju minna ja magama jääma, sest emme oli juba pisut mures, kuhu Pauli nii kauaks jääb.

 

Veel ühe kirbu napsab sealt

ahv tibatillu pepu pealt.

Saab musumopsu ahvike:

“Sa maga hästi kullake!”

 

Neljandas loos same teada, kuidas väikesed öökullid magama jäävad, viiendas loos toimetavad vähid.

 

Üks luuletus ka siinkohal:

 

Öökullil poju kaissu poeb,

neil pehmes pesas mõnus, soe.

“Uh-huu, uh-huu! Mul armas sa.”

Ja poju jääbki magama.

 

Kuuendas loos saame tuttavaks karupoeg Jola ja tema emaga. On aeg heita talveunne! Jola ei suuda seda uskuda, sest ta pole teps mitte väsinud. Ta tahaks veel mängida, kukerpalli teha ja ta ei taha magama jääda. Ja ta peab minema veel Luni juurde ja talle head talve soovima.

Luni on väike jänesepõnn ja Jola parim sõber. Kõige meelsamini mängivad nad kahekesti peitust.

Jola küsib emalt luba minna veelkord Luni juurde. Ema on nõus.

Lunil on Jolale kingitus! Suur pruunide keerdudega teokarp. Jänesepõnn on sellesse ütelnud umbes 374 korda ”Sa oled minu parim sõber”. Luni tõdeb, et Jola võib see enda kõrvale panna, kui ta magama heidab. Ja kui Jola vahepeal korraks ärkab, siis võib karuke panna teokarbi kõrva juurde ja kuulda Luni häält. Niimoodi teab Joni alati, et Luni ootab teda.

Jola on kindel, et see on kõige ilusam kingitus, mille ta iial on saanud.
Kaks sõpra kaisutavad teineteist tugevasti, kuid nüüd peab Jola minema, sest ema juba ootab. Talveuni ootab, aga õnneks saabub varsti ka kevade, siis saavad kaks sõpra uuesti kokku ja mängivad.

 

Siis karu päntajalale

mett veidi määrib nosule

ja mõmiseb: ”Head und nüüd näe!”

Eks talveuneaeg on käes.

 

Loeme edasi. Seitsmendas loos on kassid, järgmises loos siilid.

 

Kas tead, kuidas väikesed koerad magama jäävad? Taluõuele saabub õhtu. Lehmad ja hobused on juba laudas või tallis ning söövad mõnuga omaette.

Koerakutsikas Mo soovib neile head ööd. Mo teeb koos oma emaga õues viimast ringkäiku. Need kaks pruuni-valgekirjut krantsi kontrollivad, et kõik loomad oleksid õhtul oma kohal ja saaksid turvaliselt ööd veeta. Kuid mitte kõik ei ole oma ulualuses.

Näiteks kanad, kes otsivad mullas ussikesi. Ka notsud pole veel magama jäänud ja lambad ka. Kanad saavad õrrele, põrsad saavad lauta, aga kus on lambad? Karjamaal neid ei ole!

Mo ja emme hakkavad lambaid otsima. Kas koerad leiavad lambad üles? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja Mol on veel kellelegi head ööd soovimata! Mis Sa arvad kellele?

 

Koer hellalt limpsab keelega

ja kõdistab teist meelega

ju ninaotsast sabani,

ning kutsa juba uinubki.

 

Kaks lugu on raamatus veel. Üks neist on väikestest rebastest (rebasepoeg Finn) ja viimane lugu väikestest jõehobudest (jõehobu Nella).

 

Jahutust jõehobu otsib,

vett ta pojalegi pritsib,

veel sosistab ”Mu kallis sa!”

Nad kõrvuti siis suiguvad.

 

Nii jäävad loomalapsed magama. Kuid selles raamatus on veel ka emme ja tütreke. Kuidas jääb tütreke magama? Emme teeb kõike seda, mida tegid eelnevalt loomalaste vanemad ja lõpuks antakse veel ka kussu-kalli-unemusi.

 

Ja ei jää ka mul muud üle, kui öelda – head ööd! Olge tublid ja palju värvilisi unenägusid.

Kotryna Zyle, Inga Dagile


„Parim päev“


(Eesti Raamat)


 

„Parim päev“ on 4–8-aastastele lastele mõeldud nutikas ja vahva teos, mis räägib sellest, kuidas tulla toime halva päevaga.

 

Elsa on välja töötanud halbade päevade päästmise plaani. Ta hoiab alal tikutoose, millesse talletab mälestused headest päevadest. Mõned mälestused joonistab tüdruk üles, mõnele viitab lõhn, mõnele väike meene. Halval päeval võtab ta tikutoosi välja, tuletab meelde võrratut päeva ja tema tuju paraneb. Nüüd aga on kehv päev olnud nii temal kui ka ta sõbral – kuidas sellest jagu saada?

 

„Parim päev“ on soe, läbimõeldud ja mõtlemapanev lugu, mis on kirja pandud lihtsas ja hästi jälgitavas keeles. Raamat julgustab tundma oma negatiivseid tundeid, õpetab nendega toime tulema ja paneb tööle lapse fantaasia. Värvilised illustratsioonid on atraktiivsed ja isikupärased, pakuvad avastamisrõõmu ning moodustavad koos tekstiga suurepärase terviku. Raamatu suur formaat lubab osa saada väiksematestki detailidest. Pisipõnnid saavad teost uudistada koos vanemaga, suuremad lapsed aga iseseisvalt.

 

Kotryna Zylė on laste- ja noorteraamatute autor, erinevate kirjanduslike initsiatiivide algataja, kes on pälvinud oma loomingu eest mitmeid autasusid. Kirjanik on kahe lapse ema, plüüslambukese ja ekskavaator-transformeri vanaema. Talle meeldivad väga trollid ja rongid, sõidab nendega meeleldi kohtumistele lugejatega. Kotryna ütleb, et tema PARIM PÄEV on see, kui ta pole veel midagi kirja pannud, kuid tal on uue raamatu jaoks olemas värske mõte ja näib, et sellest teosest saab maailma parim!

 

Inga Dagilė on kõige enam tuntud kui auhindadega pärjatud lasteraamatute kunstnik ja kujundaja. Vähem on ta tuntud kui kahe loomingulise lapse ema. Üldse pole ta tuntud kui sportlane, kes treeningutel mõõgaga vehib. Joob kohvi harva, kuid viib sageli koju uue kohvitassi. Kollektsioneerib laste joonistusi ja huvitava kujuga kive. Inga jaoks on PARIM PÄEV selline, mis jätab endast jälje, ei kao märkamatult.

 

„Parim päev“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat. Nii oma sisu kui ka välimuse poolest. Välimuse poolest seetõttu, et raamat on nagu raamat ikka, aga lugemiseks pead selle keerama pikkupidi. Väga huvitav lahendus.


Aga räägin Sulle sisust ka.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks Elsaga, kes elab trollipargi juures kaheksandal korrusel. Saame tuttavaks ka Tiiduga, kes elab Herne tänavas, neljandal korrusel.


Vaatame edasi. Elsa kinnitab, et tal on rõdu, kus kasvatab tomatitaime ja alles äsja noppis ta esimese küpse tomati. Tiit tegeleb rakettide konstrueerimisega, siin on pilt, kus on ka Tiidu laud, mis pole väga korras, kuid igal juhul on pildil ka igasugu rakette. Mängurakette.

 

Saame teada sedagi, mis on Elsa välja mõeldud HPPP – Halbade päevade päästmise plaan.

Tiit tutvustab meile ka oma kilpkonna, Albinit, kellega Tiit kavatseb kunagi ka kosmosesse lendama minna. Tiit lisab nüüd sedagi, et Elsa elab tema kohal kaheksandal korrusel ja Elsa on Tiidu sõber.

 

Lisaks HPPP´le on Elsal ka parimate päevade kogu. Parimaid päevi kogub ta tikutopsidesse, nagu näiteks pildike, mingi lõhn või pisike asjake. Tühjad tikutopsid saab Elsa Tiidult, kellel on rakettide ehitamiseks vaja tikke, mistõttu jääb tal päris palju tikutopse üle.

 

Elsa on soovitanud ka Tiidul hakata tikutopsidesse koguma elu parimaid seiklusi, kuid Tiit ei saa sellest ettepanekust väga hästi aru. Kuidas koguda seiklusi tikutopsidesse?

 

Tegelikult on Tiit siiski ka mõned tikutopsid endale jätnud. Kuid millised päevad neisse panna? Tiidul on häid, superhäid, naljakaid, lõbusaid, kohutavalt lõbusaid päevi, mida tikutopsidesse panna …

 

Järgmistel piltidel on Elsal kehv päev ja Tiit on rahutu. Elsa puder on tükkis, hambapasta on kibe, sokid on koledad, mitte midagi pole teha, ema on tööl ja isa räägib kogu aeg telefoniga! Tiidule tundub, et lähenemas on torm!

 

Elsa helistab Tiidule ja ütleb, et tal on kehv päev. Lapsed otsustavad kokku saada, et asuda kohe HPPP kallale! Tiit sõidab liftiga kaheksandele korrusele.

 

Mis kaheksandal korrusel juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Aga mulle tundub, et Elsal ja Tiidul on üks igati äge päev, vaatamata sellele, et nad istuvad toas. Nad on kindlad, et sellise päeva võib tikutopsi pista küll!

 

„Ma uurin putukaid“


(Koolibri)

 

Kas tead, et liblikad tunnevad lõhna tundlate abil, et ämblik hoiab mune võrguniidist kookonis või mitu jalga on tuhatjalgsel?

Kaunite piltidega raamatus saab loodusesõber uurida mardikaid, mesilasi, sipelgaid, liblikaid, ämblikke, kakandeid, tigusid ja teisi pisiolevusi.

 

Tegelikult on ilmatuma lahe ja vahva, et lastele ilmub igasugu ägedaid loodusraamatuid, näiteks nagu see raamat, mis jutustab putukatest. Lahedaks teeb raamatu ka see, et siin on igasugu põnevaid liigutatavaid klappe, mille alt väike lugeja leiab palju huvitavaid teadmisi.

 

Raamat algab mardikatega. Vahvaid põrisevaid mardikaid elab kõikjal maailmas. Neid leidub tibatillukestest tõeliste putukahiiglasteni ning erksavärvilistest tagasihoidlikult ühetoonilisteni, kuid neid kõigil on tugevad kattetiivad. Siin on kartuli- ja sõnnikumardikas, siin ninasarvpõrnikas ja hundlane. Kõrval lehel on lepatriinu ja siin on ka esimene klapike, mille all on peidus … selle jätan Sulle endale avastada.

 

Järgmistel lehekülgedel toimetavad mesilased, kellel on looduses väga tähtis roll, sest nad tolmeldavad taimi ning tänu sellele arenevad õitest viljad. Kodumesilased elavad tarudes, kus igal mesilasel on oma ülesanne. Mesilastelt saame ka maitsvat ja magusat mett.

Siin on mesilasema, isamesilased ehk lesed, töömesilased, kärjed ja nektar. Kui piilud klapi alla, mis on mesilastaru pildi küljes, siis näed, kuidas mesilased tarus elavad.

 

Edasi on raamatus juttu varjevärvusest, sest pisikesed putukad peavad hoolitsema selle eest, et suuremad ja tugevamad loomad neid nahka ei pistaks. Nad peidavad end röövlooma eest varjevärvuse ja -mustri abil. Lugejale tehakse ettepanek vaadata, kas ta leiab kõik putukad üles.

Siin on sirelane, liblikas, rohutirts, raag- ja leheritsikad ning orhidee-õiepalvetaja.

 

Loodan, et Sulle meeldivad ka liblikad, sest nüüd ongi järjekord nende käes. Liblika eluring on põnev! Ta teeb oma elus läbi suure muutumise ehk moonde.

Siin ongi joonis sellest, milline see muutumine on – munadest koorub röövik, röövik muutub nukuks ja nukust väljub täiskasvanud liblikas. Imeline on see loodus.

Juttu on libika tiibadest, tunnaldest ja klappi avades näeme imekaunist liblikat.

 

Ja kui raamat on putukatest, siis peavad selles olema ka sipelgad. Nii nagu mesilased, elavad ka sipelgad hulgakesi koos pesas, kus igaühel on kindel ülesanne. Mõnes sipelgapesas võib elada koguni mitu miljonit sipelgat.

Lugejale räägitakse kuningannast, sipelgate tiibadest, töösipelgatest, sõduritest, ja sipelgate lõhnatajust. Sipelgapesa klapi all näeme, mis toimub pesas sees.

 

Kas ämblikud meeldivad Sulle? Mulle väga ei meeldi, aga siin nad on. Paljud ämblikud koovad saagi püüdmiseks kleepuva võrgu, kuhu satuvad lendavad putukad, näiteks sääsed või kärbsed. Ämblikud ja putukad näivad küll sarnased, kuid kuuluvad eri klassi ning erinevad mitmel moel.

Juttu on ämbliku jalgadest, silmadest, ämblikuvõrgust ja kookonist, kus ämblik hoiab mune.

Raamatus on klapp, mille all ongi peidus ämblik ja tema võrk.

 

Raamatu viimane peatükk jutustab teistest pisielukatest. Peale ämblike ja putukate võid nii aias kui metsa all kohata veel palju teisigi väikeseid olendeid. Mõnedel on palju jalgu, teistel pole neid üldse. Raamatus on tuhatjalgne, kakand, tigu ja vihmauss. Ja mida näevad lugeja ja siil viimase klapi all?

 

Igati vahva putukaraamat pere pisematele. Vahva sisu ja igati suurepärased, värviküllased ja lapsesõbralikud illustratsioonid.

Sabine Bohlmann


„Tere tulemast Õõvikute juurde.


Kes meist normaalne on?“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Ottilie rõõmustab. Viimaks ometi kolib naabermajja üks perekond! Kolme lapse, vanaisa ja … pesumopiga. Ei, koer see ei ole – ja tegelikult pole keegi neist selline, nagu Ottilie ette kujutas.

Muu näeb küll esmapilgul päris normaalne poiss olevat, kui tema tillukesed sarved välja arvata.

Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hoolega tähele ei pannud ja nüüd normaalsete inimeste maailmas pidevalt silma torkab. Ta on pinnuks silmas härra Koopasalamandrile, kes iga eksimuse tema nimekirjas halli punktiga ära märgib. Aga kas vanaisa saab siis lihtsalt jälle tagasi anda, kui ta käituda ei oska?

Üks on Ottiliele ja tema äsja leitud sõpradele selge: perekond on perekond. Ükskõik, kui veider see ka poleks.

Sabine Bohlmann on sündinud Münchenis. Lapsena tahtis ta alati printsessiks saada. Sai aga selle asemel (kui ta polnud ühtegi printsi leidnud ja pidi tegelikkusele silma vaatama) näitlejaks, dubleerijaks ja kirjanikuks. Lood lendavad tema juurde nagu liblikad. Igal pool ja mistahes päevasel või öisel ajal (siis pigem ööliblikatena). Sabine Bohlmann ei saa end kuhugi ära peita, lood leiavad ta igalt poolt üles.

Daniel Steudtner sündis 1979. aastal Görlitzis. Aga üles kasvas ta ilusas Oberbergi vallas. Seal elab ta ka praegu koos naise, poja ja koeraga. Juba lapsena mõistis ta pliiatsite ja värvidega vanemate tapeete kaunistada. Nüüd illustreerib ta vabal ajal laste- ja noorteraamatuid.

 

Saksa lastekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju neil alati olnud väga vahvaid, naljakaid, põnevaid lasteraamatuid ja kirjanikke, kes lastele on kirjutanud, kasvõi muinasjutte.

Alustagem vendade Grimmide muinasjuttudega, kuid kindlasti ka Heinrich Hoffmann ja tema “Kolumats”,  E.T.A. Hoffmanni raamatud, näiteks “Pähklipureja ja Hiirekuningas”,  Wilhelm Hauffi muinasjutud, eriti “Kääbus Nina” ja “Väike Mukk”, Karl May Metsiku Lääne lood, milledes seikles Winnetou, James Krüssi suurepärased laste- ja noorteraamatud “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, “Timm Thaleri nukuteater” ja “Minu vaarisa ja mina”,  Erich Kästneri “Veel üks Lotte”, “Emil ja detektiivid”, “Lendav klasstuba”, Otfried Preussleri “Väiked nõid”, “Krabat”, “Meil Kilplas” ja röövel Hotsenplotzi lood, Janoschi illustreeritud ja kirjutaud lasteraamatud.

Neid on ikka ja jälle ka eesti keeles ilmunud, ja õnneks on avaldatud ka uusi raamatuid. Paljudest neist olen ka oma blogis rääkinud – Irene Zimmermanni ”Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja” (Varrak, 2016),  Jan Weileri ”Max – ühe koolialustaja memuaarid” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023), Nikola Huppertzi ”Kaunis nagu kaheksa” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023) ja ”Elamiseks liiga pikk” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024), Silke Wolfrumi ”Me oleme superkangelased. Peaaegu” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta 2022), otse loomulikult Kirsten Boie Sommerby-lood (neid on ilmunud eesti keeles juba 5 raamatut),  ka Sabine Bohlmanni (ta on muideks ka näitlejatar, kes mänginud populaarses telesarjas ”Marienhof” ja andnud oma hääle päris mitmele multifilmile, näiteks saksakeelses Simpsonites on tema häälega Lisa ja Maggie Simpson) sulest on eesti keeles varem kaks raamatut ilmunud – ”Tüdruk nimega Willow” (Rahva Raamat, 2023) ja ”Tüdruk nimega Willow. Metsasosinad” (Rahva Raamat, 2024)

 

Uus raamat on ka Sabine Bohlmanni kirjutatud ja Daniel Steudtneri illustreeritud ”Tere tulemast Õõvikute juurde. Kes meist normaalne on?”

See on jällegi üks igati humoorikas ja väga põnev lugemine, sest toimetavad selles loos ju igati muinasjutulised tegelased.

 

Raamatu alguses on kirjas, et raamat on kõigile, kes on vähe teistsugused. Ja kõigile, kes neid sellegipoolest või just seepärast armastavad.

 

Raamatu esimene peatükk on ”Suveuduöö”, milles saame teada, et nad tulid öösel. Reedel, kolmeteistkümnendal.

Ottilie Schmidt (tema on üks selle raamatu peategelastest) ei saanud und ja seisis akna juures, et veidi udu vaadata. Siis kuulis ta, kuidas üks auto turtsudes tänavasse sisse pööras ja otse maja number 13 ees seisma jäi. Reede ja kolmeteistkümnes, maja number 13! Päris õudne, kas pole.

Autor jutustab, et liiga väikesest autost ronis välja viis kuju. Kolm suurt ja kaks väikest. Lisaks oli veel üks vari, mis samuti maja poole vilksas. Tema järel siksakitades veel midagi väiksemat … koer?

Üks väiksematest jäi äkitselt seisma ja vaatas üles Ottilie poole. Korraks tundus tüdrukule, nagu lööks kapuutsi all helendama kaks tumekollast silma. Aga millisel inimesel on siis ometi tumekollased silmad? Väike kuju tõstis käe ja lehvitas – Ottilie lehvitas vastu.

Üks tulija oli veel – läbi udu lendas must vares, otse 13. maja poole. Vares laskus katuseharjale ja tundus, nagu oleks ta seal alati istunud.

 

Hommikul ärgates polnud Ottilie sugugi mitte kindel, kas ta oli öiseid sündmusi ikka päriselt näinud, sest 13. majas polnud ammu remonti tehtud ja see oli aastaid tühjana seisnud. Lapsed oli selle maja kaua aega tagasi ”tondilossiks” ristinud.

 

Ottilie Schmidt oli sageli selle maja ees seisnud ja mõtelnud, et sinna võiks ju ometigi mõni pere kolida. Pere, kus oleks palju lapsi, kellega sõprust sobitada.

 

Ah jaa. Nüüd saame tuttavaks ka Fritzuga. Tema on Ottilie merisiga.

 

Ottilie isa oli sel hommikul juba köögis. Ta küpsetas baabat, potikooki. Uutele naabritele, nagu isa ütles, tere-tulemast-kingituseks.

Nüüd sai Ottilie kinnitust, et keegi oligi öösel 13. majja sisse kolinud. See ei olnud unenägu. Ottilie piilus aknast välja. 13. maja ees seisis auto, mis nägi väja nagu tõeline romu, katusel istus vares.

 

Isal sai kook valmis. Nüüd pidi see veidi jahtuma, siis aab sellele tuhksuhkru peale raputada ja pärast seda saab Ottilie koogi naabritele viia. Ottilie ei olnud selles päris kindel. Hommikul vara, tuleb uksekella anda ja anda üle potikook? Isa naeris, äkki on uued naabrid vampiirid ja imevad Ottilie verest tühjaks. Siinkohal võib öelda, et isa võiks ikka mõtelda, mida ta räägib, sest kunagi ei tea …

 

Pool tundi seisis Ottilie maja number 13 ees, baabakook taldrikuga kaasas. Ukse kõrval oli silt, millel seisis viltuste tähtedega perekond Õõvik.

Nüüd võttis Ottilie julguse kokku ja helistas uksekella. Hetk hiljem oli kuulda ukse taga hääli. Need olid laste hääled.

Avanes kirjapilu ja kaks silmapaari vilksatasid eredas valguses. Üks hääl kinnitas, et ukse taga on inimene, väike, kes näeb välja nagu naisterahvas. Teine hääl kinnitas, et seda nimetatakse tüdrukuks. Kuna Ottilie kandis prille, siis uuris üks hääl, miks ukse taga seisjal nina peal kaks monoklit on? Teine hääl teadis ütelda, et see on ninajalgratas! Teine hääl sai pahaseks – need olid ju ikkagi prillid, mitte ninajalgratas!

Nüüd oli Ottilie kindel, et teisel pool ust oli kolm last. Üks poiss, üks suurem tüdruk ja üks väiksem tüdruk.

Hääled uurisid, mida tüdruk neist tahab. Ottilie oli ärevuses, mistõttu läksid tal sõnad segamini … tulemuseks oli igati segane tervitus, millest keegi väga hästi aru ei saanud.

Lõpuks said ka hääled ukse taga aru, et jutt on koogist, mis on nendele toodud. Tüdruk ehk Ottilie võiks selle ju ukse alt sisse lükata või kirjapilust?

Hetk hiljem oli majast kosta ka naisterahva häält, kes ütles, et ust ei tohi lahti teha, sest nad pole veel valmis. Lapsed võiksid öelda, et neid pole kodus! Lapsed ütlesidki, et neid pole kodus.

Ottilie ohkas. Kas teda taheti tögada? Ottilie otsustas lahkuda ja jättis baabakoogi jalamatile.

 

Kodus hiilis Ottilie oma toas jalamaid akna juurdes ja sättis end kardina taha, lootes, et teda väljast näha ei ole. Kook seisis ikka veel ukse ees. Ja siis juhtus midagi kummalist. Uks läks lahti. Välja ei tulnud kedagi, kook tõusis maast ja hõljus majja. Uks läks kinni ja Ottilie hoidis hinge kinni. Mis see siis oli?

 

Samal ööl kuulis Ottilie õuest müra. Ta hiilis kardina juurde, et aknast välja vaadata. Üks tume kuju oli just vana logu jalgratta auto kõrvale pannud ja läks pikkade sammudega maja number 13 poole. Kell kaksteist öösel! Uks avanes ja kuju sisenes majja.

 

Kuidas tundub? On ju põnev!

 

Järgmises peatükis loeme aknamängudest, sest Ottilie hakkas nüüd aknast välja vaatama, et jälgida 13. maja ja õige varsti hakkasid teda vaatama sellest majast kaks last – poiss ja tüdruk. Aknamängud olid lõbusad ja Ottilie oli kindel, et poiss ja tüdruk on igati sõbralikud.

 

Ja siis korraga, kui oli vaheaja teine nädal, seisid mõlemad Õõviku-lapsed Ottilie ees, keset kõnniteed. Tänaval.

Ottilie ja ka lugejad saavad teada, et poisi nimi on Muu, tüdruku nimi on Hundu. Nad on kümneaastased. Hetk hiljem haaravad Muu ja Hundu Ottilie kinni, sest neil on türdukule midagi olulist rääkida. See on nii oluline, et Ottilie ei tohi sellest kellelegi rääkida ja ta ei tohi ka karjuda ja on ka paar sõna, mida Ottilie mitte mingil juhul öelda ei tohi!

Muu võtab peast mütsi. Tema peast ulatusid välja kaks sarve (soh, Nukitsamees!!!), need olid sellised metskitse sarvekesed. Ottilie puudutas neid, ta ei saanud mitte midagi aru.

 

Nüüd hakkas Muu rääkima – nad on Udu linnast. Inimesed ei leia seda üles, sest seda ümbritseb nii paks udu, et ükski inimene ei suuda sellest läbi tungida. Seal on üks kool. Fatamorgaana kool. See on osa teistsuguste olendite instituudi algatatud katsete seeriast.

 

Muu jätkab ja kinnitab, et tema on dilldapp, kes kannavad endas osa mõnest loomast. Poiss kinnitab, et asi pole mitte ainult sarvedes, vaid selles, et pool tema südamest tunneb end nagu hirv, teine pool nagu inimene – kusjuures enamik neist ei ole puhtatõulised teistsugused. Nad on kahe maailma vahele kinni jäänud ega kuulu täielikult kummassegi.

 

Hundu jätkab ja kinnitab, et selles koolis õpetatakse neile, kuidas normaalseks saada ja nii palju kui võimalik normaalse maailma kohta teada, et nad saaksid millalgi täiesti normaalses maailmas täiesti normaalsete inimeste seas elada.

Ja veel, kui neid on välja õpetatud, pannakse neist kokku perekonnad ja nad tohivad normaalsete inimeste hulgas elada. Aga ainult senikaua, kuni nende helehall nimekiri saab 77 tumehalli punkti, siis tullakse neile järele ja nad ei saa enam kunagi tagasi. Vares nende maja katusel on teistsuguste olendite instituudi salakuulaja, kes ei tohi mitte kunagi kraaksuma hakata … Mulle meenub, et ka Nukitsamehe-loos oli üks kraaksuja vares ja üks vahva vares oli ju ka Väikesel Nõial. Ja kas see salapärane Fatamorgaana kool ei tuleta meelde Sigatüüka võlurite kooli? Vahva, väga vahva!

 

Kes on sel juhul Hundu? Hundu kinnitas, et tema on libahundikene. Tal olid väikesed teravad silmahambad ja tema silmad sähvisid viivuks erkkollaselt. Ta isegi urises veidi, aga tegi seda sõbralikult.

Hundu osutas enda kõrvale õhku ja teatas rõõmsalt, et tema kõrval seisab nende väike õde Viuh! Tema on vaim ja nähtamatu!

Ottilie oli kindel, et lapsed teda nöögivad … kuid Viuh tegi midagi sellist, mis pani Ottilie püsti tõusma ja karjudes oma maja poole jooksma.

 

Ja see on alles selle raamatu algus!

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Õõviku-taadiga, kellel oli pikk valge habe, seljas tumeroheline mantel ja peas silinder, millest võrsus isemoodi taim.

Õõviku-taat oli pahur, sest ta pidi käituma normaalses maailmas nagu normaalne on imene, et ta oli ju lõppude-lõpuks metsavaim ja seda juba viiekümne neljandat põlve. Ja ta oli selle üle uhke.

Uus perekond käis tale kohutavalt närvidele. Ta polnud kunagi lapsi tahtnud ja veel vähem tahtis ta lapselapsi ja kõikse vähem koera. Nüüd olid tal nad kõik.

13. maja keldrisse oli ta sisse seadnud oma maitse järgi õudselt ilusa pimeda koopa. Seal kasvatas ta oma lemmikumbrohtu ja pobises terve päeva nina alla.

Nüüd oli ta saanud teistsuguste olendite instituudilt kirja, et teine faas, aklimatiseeumine oli lõpetatud, nüüd pidi ta pikkamisi üle minema kolmandasse faasi – lõimumisse. Taat pidi minema päikese kätte ja see talle ei meeldinud.

 

Saame tuttavaks ka Õõviku-taadi kaabus oleva taimega. Tema nimi on proua Ampskurk! Proua Ampskurk on kindel, et taat peab minema rääkima, tuttavaks saama! Kellega? Naabrinaisega. Esimene vestlus ja kohtumine naabrinaisega, kel nimeks Dörte Kurgivint-Õlinaeris, on pisut kummaline, isegi naljakas, kuid on tunda, et Õõviku-taadile naabrinaine täitsa meeldib.

 

Ma räägin jällegi päris palju, kuid raamat on ju igati kaasahaarav. Püüan teha lühemalt, et Sul endal ka raamatu vastu huvi säiliks, et seda ise lugeda.

Õde-venda Õõvikud tulevad Ottiliele külla, saame lugeda sõnadest, mida ei tohi välja ütelda, mistõttu öeldakse neid sõnu teistpidi. Saame teada, et kummitused (nagu Viuh) muutuvad nähtavaks ainult siis, kui nad hinge kinni hoiavad. Viuhil on ka mängujänes, kel nimeks söör Lancelot.

Õde-venda kinnitavad Ottiliele, et nad tahaksid ka tavaliste/normaalsete inimeste kooli minna, kuid kas see ikka on võimalik?

 

Tegelasi on raamatus veel. Õõviku-laste ema ja isa kehastavad Holger, kes on haldpikk (tundub, et kokku on pandud haldjas ja päkapikk). Loeme, et haldpikud on ülitundlikud ja neil on liblika hing. Õõviku-emme on Olga, kes on džinn, pudelivaim ja kuigi temal oli ka täitsa normaalne voodi, eelistas ta veeta öid ühes oma pudelikogu pudelitest.

 

Õõviku-perel on ka koer. Tema nimeks on Mopp ja tegelikult ongi ta põrandamopp, kes näeb välja nagu koer ja käitub nagu koer.

 

Saame osa ka sellest, kuidas Olga ja Holger Õõvik jalutama lähevad. See on igati vahva ja naljakas jalutuskäik, kui Olga ja Holger üritavad naabritega tuttavaks saada.

 

Ottilie läheb külla ka Õõvikute juurde ja seegi on lõbus külaskäik. Ottilie saab tuttavaks rääkiva kohvriga, kel nimeks Pannal. Selgub, et Õõvikutel on teisigi rääkivaid asju – kappkell, külmkapp, kirjutuslaua lamp jne. Külaskäik jääb lühikeseks, sest Õõviku-laste vanemad tulevad koju.

 

Ja veel. Saame osa sellest, kuidas Ottilie Viuhile ”näo pähe teeb”, kuid käime ka perekond Õõvikutega suures ostuhallis/kaubanduskeskuses, ja uskuge mind, see külastus on üks hiiglama suur tohuvabohu!

 

Saabub ka salapärane ja müstiline täiskuuöö. Ka Ottilie on tulnud vaatama, mis Õõvikute perega täiskuuööl juhtuma hakkab. Hundust saab väike armas hundikutsikas, Viuh muutub nähtavaks, Holger püüab jaaniussikesi ja tantsib kuupaistetantsu ja laulab kuupaistelaulu, Olga kiigub ja Muu kohtub hiigelsuure hirvega. Ja Ottiliele tundub Õõvikute-pere järjest vähem õõvastav.

 

Kuidas lugu lõpeb? Ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest sündmusi on siin veel.


Ühel päeval ilmuvad Õõvikute uksele üleminspektor härra Koopasalamander ja härra Põrguvürst. Nad on tulnud metsavaimule ehk vanaisale järele, sest kõik olendid siiski ei suuda inimeste maailmaga kohaneda. Härradel on metsavaimu asemele pakkuda suurjalga, jetit, peata ratsanikku, mäekolli ja merevaimu … kas vanaisa viiakse minema? Või, saab ta äkki veel ühe võimaluse? Selleks on vaja, et Õõviku-pere midagi teeb. Mida nad teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Mida peab Õõviku-taat tegema, et päriseks jääda? Sellestki on juttu. Raamatu viimasel leheküljel saame teada, kes on pottmüts, kes oskab perekondi ühendada ja parim sõber olla.

 

Kui vaadata raamatu tagakaant, siis on seal kirjas, et see on Õõviku-pere esimene seiklus. Seega, kas kohtume nende vahvate tegelastega veel? Uurisin veebiavarustest, et selle aasta märtsis on ilmunud Saksamaal juba ka teine raamat Õõvikute-perekonna juhtumistest.

„Lihtne keemia.


Lisaks koolikeemiale“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Keemia on kogu mateeria alus. Kõik meie universumis koosneb aatomitest. Nende mikroskoopiliste ehitusklotside komponentide struktuur määratleb ained, mille need moodustavad, nende ainete omadused ja toime ning viisi, kuidas keemilised elemendid üksteisega koos toimivad, et luua uusi ainevorme. Järgnevatelt lehekülgedelt saate teada, kuidas keemilised protsessid tänapäeva elu kujundavad – alates autokütustest ja nutitelefonidest kuni alkohoolsete jookide tootmiseni ja juuste pesemiseni.

 

Suurepärane materjal nii õpilaste kui täiskasvanute keemiaalaste teadmiste täiendamiseks.

 

Lisaks füüsikaajakirjalele on ilmunud ka väga põnev ja sisukas ajakiri keemiast. „Lihtne keemia. Lisaks koolikeemiale“. Nii nagu füüsikaga, oli mul koolis ka keemiaga. Ühel hetkel oli see väga huvitav ja põnev, mäletan, et käisin isegi keemiaolümpiaadil, kuid teisel hetkel ei saanud paljudest asjadest enam aru (ma tean selleks ka põhjust), mistõttu pöördus huvi ikkagi humanitaarainete poole.

 

Praegu on keemiast igati huvitav lugeda, ja on ju keemiast/keemikutest ilmunud ka ilmatuma huvitavaid raamatuid. Seekord ajakiri.

 

Ajakirja alguses on tervitussõnad, milles öeldakse, et keemia on nagu mateeria alus. Kõik meie universumis koosneb aatomitest. Nende mikroskoopiliste ehitusklotside komponentide struktuur määratleb ained, mille need moodustavad, nende ainete omadused ja toime ning viisi, kuidas keemilised elemendid üksteisega koos toimivad, et luua uusi ainevorme.

Ajakirja lehekülgedelt saame teada, kuidas keemilised protsessid tänapäeva elu kujundavad – alates autokütusest ja nutiltelefonidest kuni alkohoolsete jookide tootmise ja juuste pesemiseni.

 

Seejärel sisukord, millest loen välja, et selles ajakirjas on 48 peatükki.

 

Esimene neist on aatomite jõust. Aatomid on tohutu ehitusklotside komplekt, millest saab luua kõike. Juttu on sellest, mis on elemendid ja ühendid, kuidas aatomit lõhustada.

Teine peatükk räägib aatomi anatoomiast, sest nende mikroskoopiliste ehitusklotside struktuuril põhineb kogu universumi keemia. Kuidas aatomid sünidsid? Mis toimub aatomi sisemuses, kuidas on aatomiteadus arenenud?

 

Kolmas peatükk on elementidest ehk elementide teejuht. Need on keemilised ehitusklotsid, millest koosneb elu, universum ja kõik. Siin on perioodilisutabel, loeme igapäevastest elementidest, saame teada, et me koosneme tähetolmust!

 

Järgmine peatükk jutustab meile DNAst. Iga elusolendi alus on DNA – meil on võimalus avastada, kuidas see toimib. Selles peatükis on 4 elutähtsat molekuli, loeme relikatsioonist ja keerdstruktuurist, kuid ka RNAst.

 

Seitsmes peatükk peatub süsinikukeemia võlumaailmal. Avastame, kuidas selle muutliku võluelemendi (süsinik) abil saab valmistada rohkem kui 9 miljonit erinevat keemilist elementi! Saame teada, et süsinik on terasest tugevam, millised on süsiniku tüübid, kuidas lugeda süsinikukella.

Seejärel peatükk väävlist ja väävliringest. Pidevat segunev väävel on element, millele väga meeldib ringi liikuda. Loeme selle ringluse toimimisest ja sellest, mis ikkagi on väävel.

Pärast väävlit tulevad väärisgaasid. Kuidas väärisgaas kasutatakse?

 

Loen edasi. Peatükk heeliumist ja heeliumi kergusest. Eelkõige tuntakse heeliumi gaasina, mis õhupallid hõljuma paneb, kuid selle elemendi kasutusvõimalused on üllatavalt mitmekülgsed. Heeliumile järgnevad vesinik, happed ja alused, kuid ka pH skaala. Loeme igapäevasest pH´st.

Kas tead, kuidas kloor basseine puhastab? Siin on vastus olemas.

 

15. peatükk on sellest, kuidas valgendi pisikuid tapab. Loeme ka fluoriidist, väetise tootmisest, happevihmast, katalüsaatoritest ja kuivast jääst.

 

Pikemalt on juttu elavhõbedast. Mis muudab elavhõbeda ainulaadseks ja miks me näeme seda harilikult vedelal kujul? Kus elavhõbedat tänapäeval kasutatakse?

 

Elavhõbedale järgneb kuld: rikas element! Kuidas see mitmekülgne ja ainulaadne metall tekib ning kuidas seda kaevandatakse ja kasutatakse? Millised on kulla 4 peamist kasutusala?

 

Edasi loeme alumiiniumist, uraanist, plutooniumist, vismutist, kuid ka katlakivist ja roostevabast terasest.

 

Juttu on ka sulamitest ehk tipptasemel materjalidest. Millised on maailma tähtsaimad sulamid? Amalgaam, messing, pronks, malm, punapronks, tina ja plii sulam, jootetina, roostevaba teras, teras, mündihõbe.

 

Kuid see pole veel kõik. Saame lugeda tapvatest kemikaalidest, mürgisest teadusest (asbest, ritsiin, süsinikmonoksiid (vingugaas), A-tüüpi botulismitoksiin (Botox), tsüaniid, sõrmkübar jpm), imelistest keemilistest reaktsioonidest, lõhkeainetest ja nende plahvatuslikust toimest.

 

Loen edasi. Tikud, kuidas värv kuivab, kuidas suitsuandurid töötavad, mis on suits. Pikemalt on juttu ka tule kustutamisest – tulekustutie tüübid, kuum vikerkaar, küünla põlemine, tulekustuti sisemus, tuli kosmoses, kuidas ilutulestikud töötavad?

 

Kas teadsid, et on olemas aine, mis suudab peatada Terminaatori? Selleks on vedel lämmastik. Kas oled kuulnud kristalliseeritud alkoholist? Siin on peatükk destilleerimise teadusest (murranguline iidne avastus, mis võimaldab inimestel toornaftast bensiini ja kartulitest viina teha) ja toiduteadusest, kuid ka ensüümidest. Ensüümid on molekulid, mis reguleerivad kehas biokeemilisi reaktsioone.

 

Loeme ka kosmeetilisest keemiast, sest näoveed ja kreemid on keemiat täis, aga kas see ennast ka õigustab?

Kuidas toimib luminool? Juttu on ka 10 supermaterjalist – grafeen, raudnitriid, shrilk ehk krevetsiid, staneen,  jpm.

Ajakirja viimastes peatükkides on jutu nafta kasutamisest, rafineerimisprotsessist, plastist, 13. keemianipist argielus (kohvi mõru maitse parandamine, rooste eemaldamine coca-cola abil, munade värskuse kontrollimine, puuviljade küpseks saamine teiste puuviljade abiga, soodanipid jpm).

 

Selline ajakiri on „Lihtne keemia. Lisaks koolikeemiale“. Palju põnevat ja faktirohket lugemist, palju uusi teadmisi ja vanade teadmiste meelde tuletamist.


Lugusid illustreerivad suurepärased fotod, skeemid, joonised jpm.

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter