Nessa Barrett

„Tough Love“

(Warner Music)

„Oma tumeda esteetika ja sensuaalsete poplugude poolest tuntud silmapaistev Ameerika artist Nessa Barrett andis välja oma kauaoodatud kolmanda stuudioalbumi „Tough Love“. Albumilt on juba varem avaldatud lood „Too Fast To Live, Too Young To Die“ ja „Bad Girls Never Die“.

Üheteistkümne looga album on tume ja romantiline tervik, kus iga lugu avab armastuse erinevaid tahke, süvenedes selle kõige tumedamatesse ja keerulisematesse teemadesse.

„„Tough Love“ on heliline ja tume romantiline kogemus. See räägib armastuse kõige tumedamatest ja raskematest külgedest – need on lood inimestele, keda on raske armastada, ja lood armastusest, mida on raske leida,“ kirjeldab Nessa oma albumit.

Nessa, kes on välja andnud ka lühialbumi „Jesus Loves A Primadonna“, sai muusikamaailmas tuntuks tänu sotsiaalmeediasse postitatud lauluvideotele. Lühikese ajaga on artist kindlustanud oma koha ühe oma põlvkonna kõige äratuntavama häälena.

2022. aastal andis ta välja oma esimese täispika albumi „young forever“, millel kõlas ülipopulaarne hitt „die first“. Sellest loost sai tohutu TikToki fenomen, mis on Soomes lähenemas plaatinaplaadi staatusele. Edu jätkus 2024. aastal teise albumiga „AFTERCARE“, mis kinnitas Barretti positsiooni ühe huvitavama nimena kaasaegses popmuusikas. Albumilt on pärit rahvusvahelise tuntuse saavutanud hitt „PASSENGER PRINCESS“ ja koostöös Artemasega valminud „MUSTANG BABY“. Eriti suure populaarsuse sotsiaalmeedias on saavutanud lugu „PRNSTAR*“, mida on rahvusvaheliselt voogedastatud 225 miljonit korda ja mis on jõudnud ka Soome raadioedetabelitesse.

Artist on loonud ka eduka ühise loo „la di die“ koos Jaden Hossleriga; see on kogunud ligi pool miljardit voogedastust üle maailma ja ületanud Soomes kuldplaadi piiri. Samuti tegi artist 2025. aasta suvel Soomes oma kauaoodatud kontsertdebüüdi, võludes Ilosaarirocki publikut oma elektroonilise melanhoolia ja liigutavalt ausate laulusõnadega.“

Niimoodi tutvustatakse Nesha Barretti stuudioalbumit „Tough Love“ Warner Musicu pressiteates.

Selle aasta kevadel kirjutasin oma blogis Nessa Barreti suurepärasest EP´st „Jesus Loves A Priamdonna“. Nüüd on põhjust taaskord lauljatarist rääkida, sest on ilmunud tema uus stuudioalbum.

Janesa Jaida "Nessa" Barrett (sündinud 6. augustil 2002) on USA laulja-laulukirjutaja ja sotsiaalmeedia persoon. Ta tõusis esile TikTokis ja hakkas teismeeas kavereid üles laadima, mis viis ta plaadilepingu sõlmimiseni Warner Recordsiga.

Ta avaldas debüütsingli "Pain" 2020. aastal. 2021. aastal järgnes debüüt-EP "Pretty Poison", mis ühendas alternatiivpopi ja poproki elemente. 2022. aastal andis ta välja oma debüütalbumi "Young Forever". 2023. aastal avaldas ta teise EP "Hell Is a Teenage Girl" ja 2024. aastal teise stuudioalbumi "Aftercare", mis sisaldas elektropopi ja süntpopi lugusid.

Barrett on Puerto Rico päritolu. Ta sündis ja kasvas üles Galloways, New Jerseys. Nooruses tundis Barrett end võõrdununa, kuid lauljatar kinnitab, et ta on laule kirjutanud sellest ajast peale, kui kõndima ja rääkima õppis.

2019–2021: Karjääri algus ja „Pretty Poison“

2019. aastal hakkas Barrett TikTokis videoid postitama, mis viis plaadilepinguni Warner Recordsiga. 2020. aasta juulis andis ta välja oma klaveripõhise debüütsingli "Pain".

Järgmise aasta oktoobris avaldas ta oma teise singli "If U Love Me". Seejärel singlid: "Santa Baby", "La Di Die" (koos Jxdniga, produtsendiks Travis Barker). Barrett ja Jxdn esitlesid koos Barkeriga singlit esimest korda otse-eetris 7. aprillil 2021 Jimmy Kimmel Live! episoodis ja esitasid laulu uuesti The Ellen DeGeneres Show's 12. aprillil 2021.

Augustis 2021 debüteeris tema lugu „I Hope Ur Miserable Until Ur Dead“ Billboard Hot 100 edetabelis 88. kohal, mis oli Barretti esimene lugu selles nimekirjas.

Tema debüüt-EP „Pretty Poison“, mis sisaldas seitset uut lugu, ilmus 10. septembril 2021, see langes kokku ülemaailmse enesetapu ennetamise päevaga.

2022–2023: „Young Forever“ ja „Hell is a Teenage Girl“

Barrett andis 2022. aasta veebruaris välja singli "Dying on the Inside". Sama aasta juunis andis Barrett välja oma debüütalbumi esiksingli "Die First". Laul on pühendatud tema sõbrale Cooper Noriegale, kes oli hiljuti surnud juhusliku narkootikumide üledoosi tagajärjel. Selles loos laulab Barrett lootusest, et ta ei pea kunagi läbi elama ema kaotuse valu, palvetades, et ema sureks esimesena neist kahest.

Septembris 2022 ilmus albumi teine singel – „Madhouse“. Laul käsitleb vaimse tervise probleeme.

Oktoobris 2022 ilmus uue albumi kolmas singel "Tired of California" ja esimene stuudioalbum "Young Forever“.

Uusi singleid ilmus ka 2023. aastal: „Bang Bang!“, „American Jesus“, „lie“. Need ilmusid ka lauljatari EP´l „Hell Is a Teenage Girl“ (juuli 2023). Seejärel veel mitmeid uusi laule: „Sick of Myself“ (koos Whethaniga), „Club Heaven“ (see on pühendatud varalahkunud sõbrale, Cooper Noriegale) ja „Girl in New York“.

2024–tänapäev: „Aftercare“ ja „Jesus Loves a Primadonna“

Jaanuaris 2024 ilmus järjekordne uus singel ja sama aasta novembris lauljatari teine album „Aftercare“. Albumilt on ilmunud kolm singlit: „Passenger Princess“, „Disco ft. Tommy Genesis“ ja „Dirty Little Secret“.

Teise albumi nn lux-versioon (ilmus 7. veebruaril 2025) sisaldas ka kuut uut laulu!

Käesolev aasta – 2026. Jaanuaris ilmus uus singel „High On Heaven“, veebruaris uus laul „Stay With Me“ ja 20. märts – suurepärane uus EP „Jesus Loves a Primadonna“. Uus EP oli päris huvitav samm tema karjääris ja jätkas seda tumedamat, emotsionaalsemat joont, mida lauljatar on viimastel aastatel arendanud.

Emotsionaalselt vägagi laetud EP keskmes oli väga selge kontseptsioon – armastus (selle ilu ja lagunemine), emotsioanaalne haavatavus, kaotus ja igatsus, „primadonna“ kui karakter – tugev, aga katkine inimene. Seetõttu oli EP alatoon tume, dramaatiline, kuid uskuge mind kõik EP laulud olid ülimalt ilusad, õrnad, kuid sisemiselt võimsa oleku ja tundega.

EP jätkas lauljatari dark popi/alternatiivpopi saundi (on ju öeldud, et Nessa Barrett ongi nn dark pop kuninganna). Sellel oli palju õhulisi, melanhoolseid lugusid („Black Haired Madonna“, „Venoma“, „Buffalo 66“, EP viimane laul „Stay With Me“). Laul ja esitus olid väga intiimsed ja samas ka emotsionaalsed. Olen lugenud, et see on ongi ka dream pop, milles on Lana Del Rey hingamist.

Muusikakriitikud on tõdenud, et kui kuulajale meeldis lauljatari eelmine album „Aftercare“, siis EP oli veel kontsentreeritum ja atmosfäärilisem versioon sellelt albumilt tuttavaks saanud maailmast.

Barrett nimetab oma kõla ja esteetika mõjutajateks Arctic Monkeysi, Lana Del Reyd, Melanie Martinezi ja The Neighbourhood'i, kuid ka Massive Attacki, Portisheadi, Fleetwood Maci, Eaglesit ja Alice in Chainsi ning üldisemalt 1970.–1990. aastate nostalgilist muusikat.

Nessa Barretti uus album „Tough Love“ on päris huvitav pööre, eriti kui vaadata, kust ta on tulnud ja millise muusikalise maailma ta nüüd kokku on pannud. Album ilmus 25. septembril Warner Recordsi alt ning see on tema kolmas stuudioalbum, pärast „young forever“ (2022) ja „AFTERCARE“ (2024).

Mis album „Tough Love“ tegelikult on?

Barrett kirjeldab seda kui „sonically dark romantic experience“ – tumedat romantilist helimaailma, kus iga lugu kujutab mingit „tough love'i“ vormi.

Kõige huvitavam on see, et ta ei kirjutanud kõiki lugusid ainult konkreetsetest läbielamistest. Tema sõnul põhinevad need: tema enda kogemustel ja õppetundidel;  sellel, kelleks ta 23-aastasena on saanud;  aga ka tema enda loodud fantaasiatel ja kujuteldavatel armastuslugudel.

Seega on Tough Love natuke nagu päriselu ja film noir'i vahele jääv armastuslugu. Hollywood on albumi taustaks – koht, kus ihaldatud armastus võib olla samaaegselt glamuurne, ohtlik, kirglik ja raskesti leitav.

Mulle meeldib väga üks tema mõte: sõnad ja laulud on tema jaoks nagu loitsud. Ta ütleb, et kui ta kirjutab millestki, mida ta tahab, mida tal oli või mida ta igatseb, muutub see kirjutamise hetkel tema jaoks päriseks.

Uue plaadi lauludest ka:

„Too Fast To Live, Too Young To Die“. See oli uue albumi esimene singel ja annab albumi suunast väga hea ettekujutuse.

Selles on pop-rock'i, kiiremaid kitarre, trumme ja nukraid keelpille. Euphoria kirjeldas seda kui armastuse ohtlikku keerist, kus inimene näeb ohumärke, aga läheb ikkagi edasi.

See on päris hea näide sellest, kuidas Nessa on oma varasemast kõlast edasi liikunud.

Kui „AFTERCARE“ oli veel tugevalt dark pop / emotsionaalne pop, siis siin hakkavad juurde tulema 70ndate–90ndate rock'i varjud.

„Dracula“. See on juba täiesti Nessa Barrett.

Tume, gootilik, romantiline ja natuke teatrilik. Kerrangi arvustuses tuuakse välja loo dramaatiline ülesehitus ja lausa teadlikult „Dracula-filmilikud“ orelihelid.

See sobib väga hästi kokku tema märtsis ilmunud EP-ga „Jesus Loves A Primadonna“, kus ta hakkas veel tugevamalt liikuma gooti, filmiliku ja tumeda romantika poole.

Apple Music kirjeldas seda EP-d koguni maailmana, kus kohtuvad Lana Del Rey, Massive Attack ja Portishead ning mustvalge vampiiriromanssi meenutav atmosfäär.

Seega „Tough Love“ ei tule päris tühjalt kohalt — Nessa ehitas seda maailma juba kevadel.

„Bunny“ . Siin muutub lauljatari lähenemine huvitavaks.

Kerrangi arvates töötab „Bunny“ paremini just seetõttu, et loos on rohkem enesekehtestamist ja trotsi, samal ajal kui albumi mõnes teises loos võib tumedus muutuda liiga stiliseerituks.

See on oluline, sest Nessa Barrett on kogu oma karjääri jooksul kirjutanud väga palju haavatavusest. Nüüd tundub, et ta tahab rääkida ka sellest: „Ma võin olla haavatav, aga ma ei pea olema kellegi oma.“

„Fetish“ on albumi üks kõige tumedamaid ja seksuaalsemaid lugusid. Selles loos on kuulda rohkem trip-hop'i ja 90ndate alternatiivse popi pärandit, just siin tulevad mängu Portishead/Massive Attack.

Nessa on enne albumit kirjeldanud, kuidas ta hakkas Portishead'i ja Massive Attacki kuulama lausa enne kontserte meditatsiooniks ning sellest kasvas välja soov teha muusikat, mida ta ise päriselt kuulata tahaks.

See on oluline, sest need artistid ei tähenda ainult „aeglast biiti“. Nende mõju on ruumis, pinges, sosistamises ja selles, et laul ei pea kogu aeg suureks minema.

„Only For You“ muusika muutub jälle romantilisemaks. Selles loos on seda nn vana kooli armastuslaulu tunnet, aga Nessa Barrett keerab selle jällegi tumedamaks.

„Glamorous“ on väga huvitav lugu. Siin on korraga glamuur, seksuaalsus ja rockilikkus.

Kerrang tõstab selle üheks albumi paremini õnnestunud looks ja ütleb, et siin tuleb sisse just see „päris“ karmus ja jõulisus, mida album vajab.

„Coming Home Again“ on üks albumi huvitavaid pöördeid. Pealkiri ise annab juba mõista, et siin pole enam ainult „ohtlik armastus / vampiir / femme fatale“, vaid tuleb sisse igatsus millegi turvalise ja päris järele. See sobib hästi kokku lauljatari enda selgitusega, et „Tough Love“ räägib väga erinevatest armastuse vormidest, mitte ainult romantilisest suhtest.

„Bad Girls Never Die“ lõpetab kogu albumi. See on albumi viimane lugu ja sai augustis ka väga efektse video. Videos on tuli, must panter, inglitiivad, pärlikardinad ja muu väga stiliseeritud kujundikeel. See sobib suurepäraselt selle albumi tumeda Hollywoodi-fantaasiaga.

Pealkiri ise ütleb tegelikult päris hästi, kuhu Nessa selle albumiga jõuab: „Bad Girls Never Die.“ Mitte enam lihtsalt „olen haiget saanud“, vaid pigem „ma olen sellest kõigest läbi tulnud ja olen endiselt siin.“

Nessa Barrett on alles 23-aastane, kuid tema muusikaline areng on päris huvitav. Ta alustas interneti kaudu väga noorelt ning tema karjäär sündis TikToki-ajastul. 2026. aasta intervjuus rääkis ta, et lahkus 17-aastaselt kodust, et muusikaga tegeleda.

Nüüd, kuus aastat hiljem, avaldab ta albumi, kus tema enda nimetatud mõjutajate hulgas on Portishead, Massive Attack, Fleetwood Mac, Eagles ja Alice in Chains.

See on minu meelest palju põnevam kui lihtsalt „järjekordne TikToki lauljatar“.

Kuula ise ka:

Tinashe

„Popstar“

(Warner Music)

„Ameerika laulja, laulukirjutaja ja tantsija Tinashe avaldas oma kaheksanda stuudioalbumi „Popstar“. Oma karjääris uue peatüki avanud artist on tuntud eelkõige DJ Disco Linesiga kahasse loodud ülipopulaarse hiti „No Broke Boys“ poolest, mis on kogunud üle miljardi kuulamise.

Tinashe on üks muusikamaailma põnevamaid artiste, kes on oma enam kui kümneaastase karjääri jooksul uuenduslikult ühendanud R&B, elektroonilise muusika, popi ja hiphopi elemente.

Alates 2014. aastal ilmunud debüütalbumist „Aquarius“ on Tinashe kogunud üle 3 miljardi kuulamise, andnud kontserte üle kogu maailma, avaldanud kaheksa albumit, mitmeid mixtape´sid ja hulgaliselt hittsingleid ning kasvatanud oma sotsiaalmeedia jälgijaskonna üle 9 miljoni inimese.

Tinashe saavutas rahvusvahelise tuntuse 2014. aastal singliga „2 On“ (koostöös ScHoolBoyQ-ga). Lugu jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 24. kohale ja oli juhtsingliks tema debüütalbumile „Aquarius“ (2014), mis tõusis USA Billboard 200 edetabelis 17. kohale.

Tinashe 2024. aastal ilmunud album „Quantum Baby“ tõi staarile tohutu rahvusvahelise edu tänu lugudele „Nasty“ ja „No Broke Boys“. Lugu „Nasty“ tähistas artisti jaoks ka kauaoodatud verstaposti, olles tema esimene soolosingel, mis jõudis Billboard Hot 100 edetabelisse.

Samuti astub Tinashe 2027. aastal üles Harry Stylesi eelseisva „Together, Together“ tuuri soojendusesinejana.“

Niimoodi tutvustatakse Tinashe uut sttudioalbumit Warner Musicu pressiteates.

Tinashe puhul on päris palju põnevat rääkida, sest „Popstar“ ei ole lihtsalt uus plaat pärast „Nasty“ edu. See tundub olevat üsna teadlik hetk, kus ta küsib, mida üldse tähendab olla popstaar — ja teeb seda oma tingimustel.

Tinashe „Popstar“ ilmus 25. septembril 2026 ning see on tema kaheksas stuudioalbum. Albumil on 16 lugu ja album kestab umbes 40 minutit. See on tema esimene album Atlantic Recordsilt, pärast aastaid suure plaadifirma süsteemist eemal tegutsemist.

Tinashe on tegelikult palju enamat kui lauljatar. Ta on laulja, laulukirjutaja, produtsent, tantsija ja näitleja. Ta sündis Kentuckys, kuid kasvas üles Los Angeleses ning alustas näitlejana juba lapsena. Ta mängis näiteks filmis „The Polar Express“ ning ka telesarja „Two and a Half Man“ ühes episoodis.

Muusikas jõudis ta laiema tähelepanu alla alguses mixtape'idega. 2012. aastal ilmus „In Case We Die“, sellele järgnes „Reverie“ ning 2013. aastal „Black Water“.

Seejärel ilmus 2014. aastal tema ametlik debüütalbum „Aquarius“, millel oli tema suur läbimurdelaul „2 On“ feat. ScHoolboy Q.

Tinashe pole kunagi tahtnud ennast ainult ühte žanrikasti panna. Tema muusikas on R&B-d, poppi, hiphoppi, elektroonikat, trap'i, tantsumuusikat ja isegi jazzilikumaid mõjutusi.

Aastal 2019 lahkus Tinashe suure plaadifirma süsteemist ja hakkas palju iseseisvamalt oma muusikat tegema. Tema esimene iseseisvalt välja antud album oli „Songs For You“.

Aastal 2024 ilmus Tinashe edukas album „Quantum Baby“, millel oli ka hittlugu „Nasty“.

Sellest sai Tinashe karjääri üks suuremaid hetki. 

Laul hakkas sotsiaalmeedias väga kiirelt levima ning jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 61. kohale.

Uus album – „Popstar“!!! Albumi pealkiri on tegelikult natuke irooniline. Tinashe on öelnud, et „Popstar“ on pigem energia või persona, mida inimene võib kehastada, mitte lihtsalt ametinimetus.

Ta tahab küsida: „Mida tähendab tänapäeval olla popstaar?“

Kas see tähendab: kuulsust?  TikToki hetke? välimust? hittlugu? lavalist enesekindlust?

või hoopis võimalust olla kunstnik ja teha midagi ootamatut?

Uus album liigubki nende küsimuste vahel.

Stereogumi intervjuus kirjeldas Tinashe, et album algab väga enesekindlalt ja otsekoheselt, kuid muutub järk-järgult introspektiivsemaks. Viimane lugu „Heavy Weight“ on seevastu väga paljas — sisuliselt kitarr ja tema hääl.

Alguses: „Vaadake mind!“
Lõpus: „Aga kes ma tegelikult olen?“

Uuel albumil kuuleme mitmeid muusikalisi stiile: R&B + pop + trap + elektroonika + dance + hiphop + jazzilikud elemendid + veidi eksperimentaalsemat elektroonikat.

Näiteks:

„Sunglasses“ – Arca produtseeritud, hõre elektrooniline atmosfäär ja Tinashe udune falsett.

„Melatonin“ – nelja peale kulgev tantsuline biit, süntesaatorid ja acid-break'id.

„Too Easy“ – väga enesekindel, veidi terav ja mänguline.

„Empty Stadium“ – hoopis vaiksem ja mõtlikum; seal tuleb esile tema ebakindlus ja küsimus, kas temast piisab.

„I'd Rather Be Alone“ – palju jõulisem vokaal.

„Heavy Weight“ – albumi lõpus peaaegu alasti laulja ja kitarr.

See pole plaat, kus kõik 16 lugu kõlaksid ühtemoodi. Albumil pole ka külalisesinejaid. Tinashe kannab kogu 16-loolist tervikut ise.

Tinashe albumikaanel on äärmiselt lähedalt pildistatud tema nägu, pilk kaamerast mööda ja silmades väikesed tähed.

Ta on ise seletanud, et see oli teadlik valik. Kaanel pole tema jaoks kõige tähtsam mitte glamuur, vaid tunne, et vaataja hakkab mõtlema, mis selle pildi taga tegelikult on.

See on päris nutikas. „Popstar“ – aga mitte selline popstaar, nagu sa arvad.

Lauljatar on nimetanud oma eeskujudeks Janet Jacksonit ja Britney Spearsi. Ta ütleb nende kohta, et need olid naised, kes ei lasknud ennast ühte kasti panna, aga suutsid ikkagi täielikult popstaari rolli kehastada. Tegelikult on Tinashe karjääris päris palju sama mustrit.

Tinashe võib olla: R&B-laulja → popartist → tantsija → elektroonilise muusika koostööpartner → DJ → näitleja → produtsent → sõltumatu artist → nüüd „Popstar“. Ta ei taha olla ainult ühte neist.

Tinashe võtab oma uuel albumil popmuusika mõiste ise lahti ja näitab, kui palju erinevaid maailmu võib selle ühe sõna sisse mahtuda.Lauljatar ütleb, et uut albumit tuleks kuulata nagu filmi — albumil on oma algus, areng ja lõpp. Alguses enesekindel popstaar. Keskmises osas kuulsus, suhted, surve, enesepilt ja iroonia. Lõpus inimene selle popstaari taga.

Kuula ise ka:

Eno Raud

„Kilplased“

(Tänapäev)

Kuigi Kilplaste nime ja lugude allikaks on Saksamaal asuva Schilda linna elanike kohta 16. sajandist käibel olnud naljalood, on need alates F. R. Kreutzwaldi versioonist muutunud ka meie pärimuse osaks.

Käesolev raamat on Eno Raua ümberjutustuse uustrükk, millele Priit Pärn on joonistanud uued tegelasterohked pildid.

Kohe alguses tuleb teha selgeks, et „Kilplased“ ei ole Eno Raua originaal, tema kirjutas lastele ümber Friedrich Reinhold Kteutzwaldi kirja pandud kilplaste-lood, kes omakorda oli võtnud need saksakeelsetest lugudest.

Eno Raua versioon ilmus esimest korda 1962. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse raamatusarjas „Minu esimene raamat“.

Siinkohal meenutan hea sõnaga (eriti kooliõpetaja vaatevinklist) ka Eno Raua teisi ägedaid ümberjutustusi näiteks Kalevipojast, Kaval-Antsust ja Vanapaganast ning Suurest-Tõllust. Nende abil on üsna lihtne koolilastele olulistest teostest rääkida.

Priit Pärna vahva joonisraamat kilplastest ilmus 1977.

Üsna kindel on see, et olgu see Kreutzwaldi, Raua või Pärna kilplaste-raamat, siis selles raamatus kirjeldatud rumalusi ja totrusi tehakse kindlasti veel ka täna.

Kilplased on rahvas, kes on enda meelest väga tark. Siin peitubki kogu loo koomika.

Nad teevad järjest otsuseid, mis tunduvad neile täiesti mõistlikud, kuid kõrvalt vaadates on need absurdsed. Ehk, nad ei ole lihtsalt rumalad inimesed — nad on inimesed, kes peavad oma rumalust tarkuseks.

Samas on iga naljaka loo taga küsimus - kas inimene oskab aru saada, kui tema enda mõtlemine on vale? Kilplaste häda pole ainult selles, et nad teevad rumalaid asju. Nad leiavad oma rumalatele tegudele alati väga „targa“ põhjenduse.

Kilplased on natuke nagu inimlik peegel. Me naerame nende üle, sest nende teod on jaburad. Aga vahel võib laps (ja ausalt öeldes ka täiskasvanu) pärast avastada: „Oot-oot… kas mina olen vahel midagi sarnast teinud?“

Nii muutubki naljakas raamat enesest mõtlemise raamatuks.

Raamatu alguses saame teada, et ennemuiste elas kaugel Kalkunimaal rahvas, keda kutsuti kilplasteks. Toona olid nad oma mõistliku meele ja targa ning terava aru poolest üle mitmete maade kuulsad. Juhtus tihti nii, et maailma suuremad ja väiksemad valitsejad oma saadikuid Kilplasse saatsid ühes või teises asjas tarka nõu küsima. Seejärel hakkasid maailma valitsejad kilplasi endale nõuandjaks palkama. Nii lahkusid paljud mehed Kilplast võõrale maale nõuandja-ametisse. Varsti olid asjad sealmaal, et Kilplas polnud enam ühtegi meest!

Kilpla naised otsustasid, et sedasi enam edasi minna ei saa ja kutsusid mehed koju tagasi.

Koju naastes nägid Kilpla mehed, et kodus olid asjad käest ära, kodus oli palju segadust, asjad olid laokil.

Nüüd tuli midagi ette võtta, et neid enam kodunt ära ei ahvatletaks. Kilpla mehed tulid kokku ja austasid nõupidamist. Üks vana kilplane tegi ettepaneku, et tuleb hakata tarkade tegude asemel rumalaid ja tobedaid tempe tegema ja nii hakkab kilplaste nimi edaspidi rumaluse kuulsuses üle kogu maailma särama. See ettepanek sobib kõikidele Kilpla meestele ja nii ka tehakse!

Pärast seda ongi meil võimalik lugeda nendest rumalatest ja tobedadest tempudest ja tegudest.

Kilplased alustavad nõukoja ehitamisega. Juba see on üks paras jant ja tobedus, kuidas kilplased kaks korda ehitusmaterjali kokku tassivad, sest nad avastavad, et kui palgid mäe otsa vedada ja sealt alla lasta veereda, on palju lihtsam. Ainus asi on see, et nad veavad juba kohale veatud palgid uuesti mäe otsa ja lasevad siis alla veereda.

Nõukoda saabki valmis ja see pole mitte tavaline neljanurgeline maja. Maja on hoopis kolmenurgeline! Veidi hiljem selgub, et nõukoda on ehitatud ilma akendeta, mistõttu on hoones sees pilkane pimedus! Kilplased üritavad hoonesse valgust tuua – kes koti, kes anumaga, mõni toob labida, reha või hanguga, kuid ega sellest hoones ju valgemaks ei lähe!

Seejärel tuleb Kilplasse üks võõras mees, kes soovitab hoonel katuse pealt ära võtta. Nii tehakse ja saabubki valgus! Esialgu ongi see hea lahendus, kuid sügise saabudes hakkab ju vihm sisse sadama. Katus pannakse tagasi ja siis meenub kilplastele, et nad unustasid teha hoonele aknad!

Lõpuks ehitavad kilplased nõukojale ka aknad nii, et igaüks saab oma akna. Nõukoda ongi nüüd nagu üks suur aken!

Talve saabudes selgub, et hoones on ka külm ja lõpuks raatsitakse ehitada ka üks ahi, kuid see mitte majja sisse, aga maja kõrvale! Kes teab, kui soojaks seal nüüd sellest läks...

Selliseid rumalusi ja lolluseid raamatusse jätkub palju. Saame teada seda, kuidas kilplased põllul soola kasvatavad, kuidas Kilplat külastab Uppakallo ülemisand ehk kuningas. Kilplased kingivad kuningale linnupiima ehk mett, kuid ka selle kingitusega ei lähe kõik nii nagu plaanitud oli.

Kohtume veel ka ühe hirmsa elukaga, keda kilplased lähevad taga ajama. Veidi hiljem selgub, et see elukas pole sugugi mitte väga hirmus. Suure hirmu põhjustajaks on hoopis alkohol!

Lugeda saab veel sellest, kuidas Kilpla naine kavatseb munadega turule minna, kuid ega ta sinna turule ei jõuagi, sest ta hakkab tantsima ja munad lähevad katki!

Meile räägitakse veel sellest, kuidas kilplased pikka vorsti teevad, kuidas kilplased esimest korda vähki nägid.

Viimases loos kohtume hiirekoeraga ja saame teada, miks ja kuidas kilplased Kilplast lahkusid.

Sellest ajast peale elab kilplaste järeltulijaid kuni tänapäevani mitmel pool. Eks kohta ju meiegi mõnikord tobusid või narre, kelle rumalust me imeksd paneme.

Vot selline omamoodi naljakas ja teisest küljest õpetlik raamat on see „Kilplased“, kusjuures selles raamatus on ka Priit Pärna joonistatud täiesti uued pildid!

Jerome K. Jerome

„Kolm meest paadis

(koerast rääkimata)“

(Pegasus)

Inglise kirjaniku Jerome K. Jerome (1859-1927) raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” kuulub jätkuvalt maailma huumoriklassikasse ning seda loetakse ka tänapäeval suurima mõnuga maailma eri paigus. 

Kolm sõpra leiavad ühiselt, et nad on ületöötanud ning vajavad hädasti puhkust. See otsustatakse veeta mööda jõge kulgedes. Plaani pidades tundub kõik hea, aga reaalsusega kokku põrgates ilmneb üks viperus teise järel: ilusa tähise öö asemel ladistab vihma, hommikune suplus külmas vees ei tundu kuigi meeldiv ja jõeäärsete maaomanike isekus ajab vihale.

Hädade kiuste leiavad härrasmehed aega arutleda Inglismaa ajaloo ja antiigi üle, teha tähelepanekuid paadimatkaks sobiliku riietuse kohta ning filosofeerida elu üle laiemalt.

Tegelikult on vahva, et saab taaskord rääkida Jerome K. Jerome´i raamatust „Kolme meest paadis (koerast rääkimata)“, kuna raamatust on ilmunud lühikese aja jooksul teine kordustrükk.

Eesti keeles on Jerome K. Jerome´ilt ilmunud:

„Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ (esimest korda 1923, Marta Sillaotsa tõlkes, seejärel juba 1978, Perioodika, LR; 1994 KRK; 1999 Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus, ilmumisaastad on erinevad, kirjastused on erinevad, kuid tõlkijaks on neil kõigil Tiiu Viires);

„Kolm meest uitamas“ (1999, Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus);

„Nemad ja mina“ (1999, Härmametsa talu kirjastus);

„Laisa mehe laisad mõtted“ (2000, Härmametsa talu kirjastus);

„Laisa mehe teisi mõtteid“ (2002, Härmametsa talu kirjastus);

„Õdusad õhtujutud“ (2007, Fantaasia)

Jerome K. Jerome ehk Jerome Klapka Jerome sündis 2. mail 1859 Inglismaal Walsallis ja suri 14. juunil 1927. Ta oli kirjanik, humorist, näitekirjanik, ajakirjanik ja näitleja. Kuid ta ei alustanud sugugi edukast kirjanikuelust.

Ta sündis Caldmore Roadi ja Bradford Streeti nurgal olevas majas Walsallis, Staffordshire´is, kus nüüd asub kirjaniku majamuuseum.

Tema lapsepõlv oli üsna keeruline ja pere majanduslik olukord halb.

Tulevasel kirjanikul oli kaks õde ja üks vend, kes suri üsna noorelt. Tema lapsepõlv möödus suures vaesuses, isa suri, kui tulevane kirjanik oli 12-aastane. Õige varsti pidi Jerome koolist ära tulema. Poolteist aastat hiljem suri ka ema. Jerome´il oli mitmeid ameteid, teiste seas töötas ta raudtee kontorisnja hiljem advokaadibüroos ametnikuna. Samal ajal unistas ta teatrist ja kirjutamisest. Ta proovis saada näitlejaks ning kirjutas ajalehtedele ja ajakirjadele.

Tema esimesed kirjanduslikud ettevõtmised ei toonud talle suurt edu.

„Kolme mehe paadini“ jõudis ta pärast aastaid kestnud ebakindlust ja rahapuudust. Jerome oli raamatu ilmumise ajal 30-aastane.

1888. aasta suvel abiellus Jerome Georgina Elizabeth Henrietta Stanley Marrisiga, kellel oli tütar eelmisest abielust. Nende mesinädalad möödusid Thamesil, ja sellel oli üsna suur mõju menukale teosele „Kolm meest paadis“.

Umbes samal ajal hakkas Jerome tegelema kirjanduse, teatri ja ajakirjandusega. 1886 ilmus tema raamat „Laisa mehe laisad mõtted“, mis saavutas populaarsust. 1888 kolis ta Chelsea Gardens´isse, kus ta kirjutas valmis „Kolme meest paadis“ (1889, see tegi Jerome´i kuulsaks terves Euroopas ja Ameerikas), mis sai ka järje „Kolm meest uitamas“ (1900).

Lisaks nendele kirjutas Jerome ka näidendeid, mis olid Londonis üsnagi populaarsed.

Ka ajakirjanikuna oli Jerome üsna edukas. 1892 valiti ta toimetama ajalehte „The Idler“, kuhu kirjutasid mitmedki edukad kirjanikud. 1893 tegi Jerome oma ajalehe „To-Day“, kuid õige varsti pidi ta majanduslikel põhjustel mõlemast loobuma.

Jerome oli nõus minema sõtta, kuid tänu oma vanusele (56) teda armeesse ei võetud. Siiski sai temast kiirabi autojuht Prantsusmaa armees. Sõda masendas kirjanikku, nagu ka tema kasutütre surm 1921.

1926 ilmus tema elulooline teos „Minu elu ja aeg“, veidi hiljem sai temast Borough´ aukodanik!

1927 tabas Jerome´i ajuinsult. Ta oli haiglas nädal aega ja seejärel suri. Tema surnukeha tuhastati ja maeti Ewelmee´sse, Oxfordshire´is.

„Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ ilmus algupäraselt 1889. aastal – „Three Men in a Boat (To Say Nothing of the Dog)“. Raamatu andis välja Bristolist pärit kirjastus J. W. Arrowsmith. Teos oli enne raamatuna ilmumist avaldatud järjeloona ajakirjas Home Chimes aastatel 1888–1889.

Selle raamatuga on ka üks pisike paradoks -  Jerome ei kavatsenud alguses kirjutada lihtsalt naljakat romaani. Ta mõtles algselt rohkem tõsise reisikirja peale – kirjeldada Thamesi jõge, selle ümbrust, ajalugu ja huvitavaid paiku. Kirjutamise käigus hakkasid kolme sõbra äpardused ja nende omavahelised naljad teksti üle võtma.

Nii sündiski hoopis üks kuulsamaid inglise huumorikirjanduse teoseid.

Kes need kolm meest/kolm sõpra siis on? Raamatu kolm peategelast ei ole täielikult välja mõeldud.

J. – Jerome ise

George – Jerome'i sõber George Wingrave

Harris – Jerome'i sõber Carl Hentschel

Koer Montmorency (väike foksterjer, kes arvab endast väga palju) – koer, kes on aga täielikult Jerome'i kujutlusvõime vili.

Jerome, Wingrave ja Hentschel olid päriselt sõbrad ning tegid Thamesil arvukalt paadiretki. Nad käisid koos ka jalgrattamatkadel.

Seega võib raamatut vaadata peaaegu nii:

kolm päris sõpra + üks väljamõeldud koer + väga suur hulk liialdusi = „Kolm meest paadis“.

Lugu ise? Lühidalt! Kolm sõpra tunnevad, et nende tervis on halb. Nad hakkavad üksteise järel avastama endal igasuguseid haigusi ja jõuavad lõpuks järeldusele, et nad vajavad puhkust.

Lahendus? Paadiretk Thamesil. Nad otsustavad sõita Kingstonist Oxfordi ja tagasi, veetes umbes kaks nädalat jõel. Muidugi ei kujune sellest rahulikust puhkusest midagi rahulikku.

Selle „puhkusega“ kaasnevad: paadi pakkimise katastroof,  telkimisega seotud õnnetused,

kokkamise ebaõnnestumised,  kalapüük, kehvake ilm, lukud ja köied, teiste paatidega seiklemine, jõel liiklemise probleemid, lugematud vaidlused,  ja loomulikult Montmorency.

Tegelikult pole raamatu võlu ainult selles, mis juhtub! Väga suur osa huumorist tuleb sellest, kuidas inimesed ise oma probleemid suureks ajavad.

Huumorika raamatu eessõnas tõdeb autor, et selle raamatu peamine ilu ei peitu niivõrd tema kirjanduslikus stiilis ning temas sisalduva informatsiooni hulgas ja kasulikkuses, kuivõrd tema lihtsas tõepäras. Siin jutustatakse sündmustest, mis on tegelikult aset leidnud. Autor ei ole rohkem teinud, kui faktidele veidi värvi lisanud.

Sisust veidi ka pikemalt.

Esimeses peatükis saame teada, et meie tulevane reisiseltskond koosneb kolmest mehest ja koerast. Minajutustaja Jerome, Harris ja George istuvad koos, suitsetavad ja räägivad sellest, kui viletsad nad meditsiini seisukohalt on. Kõigil tundub olevat mõni tõsine haigus. Jerome meenutab, kuidas ta luges patentravimite reklaame ja leidis iga kord, et kannatab seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all.

Kui ta lõpuks tohtri juurde läheb, kuulab arst ta ära ja kirjutab retsepti: kilo biifsteeki, pint õlut, kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul, voodi kell 11 õhtul ja soovitus mitte koormata pead asjadega, millest ta midagi ei taipa. Jerome kinnitab, et järgis neid nõuandeid ja elab siiamaani.

Kolm sõpra arutavad oma tervise üle ning jõuavad järeldusele, et hädade põhjuseks on ületöötamine. Nad vajavad puhkust ja täielikku vaheldust. Kõigepealt pakutakse merereisi, kuid merehaiguse kartus sunnib sellest loobuma. Siis teeb George ettepaneku sõita mööda jõge. Värske õhk, liikumine ja vaiksed maastikud peaksid neile hästi mõjuma. Kolm meest on poolt, ainus vastaline on foksterjer Montmorency.

Seejärel algavad ettevalmistused, mis on peaaegu sama põhjalikud kui paadireis ise. Tuleb otsustada, kust alustada, kas telkida või ööbida võõrastemajades ning mida kaasa võtta. Lõpuks valitakse teekonna alguseks Kingston upon Thames. Pakkimisest kujuneb omaette koomiline ettevõtmine: kaasa on vaja riideid, pesemisvahendeid, tekke, laternat, toidunõusid ja muidugi rohkelt süüa. George hoolitseb nimekirja eest.

Lõpuks saabub laupäev. Plaanis oli ärgata kell 6.30, kuid Jerome ärkab alles siis, kui kell hakkab üheksa saama. Õnneks on ilm ilus, leitakse voorimees ning Waterloo raudteejaamast sõidetakse Kingstoni, kus silla all ootab neid paat.

Sõit võib alata – ja kohe algavad ka sekeldused. Lüüsi läbimine ei lähe sugugi lihtsalt, jõekaldal küsitakse neilt raha ning selgub, et Harris ei oska sugugi nii hästi kupleesid laulda, kui ta ise arvab. George on kaasa ostnud ka bandžo, mida ta mängida ei oska, kuid õnneks on tal olemas bandžomängu õpik.

Esimene öö paadis ei ole sugugi mugav. Paat on kõva, magamisasend ebamugav ja paadis umbne. Mehed lähevad isegi tülli, kuid pärast toekat õhtusööki on kõik jälle sõbrad ning naudivad vaikset ööd jõe ääres.

Järgmisel hommikul otsustatakse ujuma minna. Vesi tundub aga külm ja ebameeldiv. Jerome otsustab end lihtsalt veega kasta, kuid kukub koos käterätikuga suure plartsatusega vette. Sõpradel on muidugi väga lõbus.

Ka hommikusöök ei õnnestu. Harris lubab teha munaputru, kuid munade katkilöömine, püksid, kõrvetamine ja pann ei taha temaga koostööd teha. Kuuest munast valmib lõpuks vaid teelusikatäis kõrbenud massi.

Ahvisaarel läheb veelgi lõbusamalt. Mehed tahavad süüa ananassikonservi, kuid avastavad, et neil pole konserviavajat. Kõik proovivad purki avada: noaga, kääridega ja lõpuks pootshaagiga. Purk aga ei anna alla ning mehed saavad selle asemel ise kannatada.

Teel külastatakse ka Marlow’d, mida Jerome peab üheks meeldivamaks paigaks Thamesi ääres. Seal korraldavad nad tõelise poodlemismaratoni. Samas kohtab Montmorency vana suurt isakassi ja saab sellelt korralikult tuule alla. Pärast seda ei taha koer enam kassidega tegemist teha.

Jõel tuleb ette teisigi ohtlikke kohtumisi, näiteks aurulaevadega. Kolme mehe kaheaerupaadiga sõites võivad sellised kohtumised päris ebamugavaks muutuda.

Siinkohal pean tegema oma loos peatuse, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Humoorikaid juhtumisi ja sekeldusi on raamatus veel ja veel.

Nii palju võin öelda, et kolm meest ja koer jõuavad lõpuks Oxfordi. Tagasitee on aga vihmane ning pärast mitut vihmast päeva otsustavad Jerome, George, Harris ja Montmorency, et koju tasuks sõita ikkagi … millega?

Selle jätan Sulle endale avastada. Ühe humoorika paadisõidu jaoks on see üsnagi „loogiline“ lõpplahendus. Raamatu viimastel lehekülgedel mängitakse veel bandžot, lauldakse ja lõpuks süüakse üks igati korralik õhtusöök.

Olen kindel, et tänases kurjas maailmas on see üle-eelmise sajandi paadisõidulugu igati mõnus ja rahustav vahepala – on ju vahva lugeda äpardustest, mis juhtuvad ka teistega …

Miley Cyrus

„Bass Persuades“

(Warner Music)

„Popstaar Miley Cyrys on välja andnud oma uue albumi „Bass Persuades“. Selle kümne looga kogumiku nimilugu on juba varem avaldatud ning see on kogunud vaid kahe nädalaga üle 13 miljoni kuulamise kogu maailmas.

Miley Cyrus tõusis ülemaailmseks fenomeniks 2006. aastal tänu Disney sarjale „Hannah Montana“. Artist ehitas üles pika karjääri Hannah Montanana ning hoolimata noorest east käis ta arvukatel kontsertturneedel üle kogu Ameerika Ühendriikide. Sarja hittlugusid, nagu „Best Of Both Worlds“, „You’ll Always Find Your Way Back Home“ ja „He Could Be The One“, kuulatakse noorte seas tänaseni ning need on kogunud rahvusvaheliselt sadu miljoneid kuulamisi.

2007. aastal otsustas lauljatar hakata Hannah Montana kõrvalt muusikat välja andma ka oma nime all. 2009. aastal ilmunud Miley Cyruse megahitt „Party In The U.S.A.“ on kogunud rahvusvaheliselt üle kahe miljardi kuulamise.

Pärast albumi „Bangerz“ ilmumist 2013. aastal läbis artist tõelise stiilimuutuse. Albumi tuntud lood „We Can’t Stop“ ja „Wrecking Ball“ tekitasid palju kõneainet ja kogusid miljardeid kuulamisi, jäädes üheks pöördepunktiks artisti karjääris.

2023. aastal andis lauljatar välja oma kaheksanda stuudioalbumi „Endless Summer Vacation“, millelt pärinev megahitt „Flowers“ on kogunud rahvusvaheliselt ligi kolm miljardit kuulamist. Album tõi Mileyle 2024. aastal tema esimesed Grammy auhinnad kategooriates „Aasta salvestis“ (Record of the Year) ja „Parim pop-sooloesitus“ (Best Pop Solo Performance).

Tema eelmine stuudioalbum „Something Beautiful“ ilmus 2025. aastal ja tõi artistile Grammy-nominatsiooni kategoorias „Parim pop-vokaalalbum“. Albumi lugu „End of The World“ kujunes suureks hitiks ning loos „Every Girl You’ve Ever Loved“ tegi külalisartistina kaasa supermodell ja näitleja Naomi Campbell."

Niimoodi tutvustatakse Miley Cyruse uut albumit „Bass Persuades“ Warner Musicu pressiteates.

Miley Ray Cyrus sündis 23. novembril 1992 Tennessee osariigis. Tema isa on kantrimuusik Billy Ray Cyrus, ristiema (meie hulgast hiljuti lahkunud) kantrimuusika superstaar Dolly Parton (usun, et paljud Miley fännid mäletavad väga hästi esitatud laulu „Jolene“, mille algupärane esitaja oli just Dolly Parton), kuid Miley Cyruse enda karjäär hakkas väga noorelt liikuma hoopis Disney maailma kaudu.

2006. aastal sai temast tõepoolest Hannah Montana – telesarja tegelane, kellel oli korraga kaks elu: tavaline koolitüdruk Miley Stewart ja salaja popstaar Hannah Montana.

See roll tegi temast üleöö ülemaailmse noorteiidoli.

Samas on tema puhul kõige huvitavam see, mis juhtus pärast Hannah Montanat. Ta hakkas väga teadlikult sellest kuvandist eemalduma ning proovis järjest erinevaid muusikalisi identiteete:

teen-pop → dance-pop → hip-hop mõjutused → rock → kantri → psühhedeeliline pop → disco → alternatiivsem pop/rock.

Seepärast ongi Miley Cyrus tänaseks palju huvitavam nähtus kui lihtsalt endine Disney täht. Tema on tõeline muusikamaailma superstaar! Ta ei ole enam „uus talent“. Ta on 33-aastane artist, kes on olnud avalikkuse ees peaaegu kogu oma elu.

Ometi oli tal praegu võimalik teha album, mis kõlab jälle üsna uutmoodi. See on tema karjääri üks huvitavamaid külgi: ta ei ole püüdnud leida ühte Miley Cyrus'e kõla.

Ta on pidevalt otsinud järgmist! See on ilmatuma äge!

Meenutame veidi ka lauljatari karjääri.

Pärast Disney-aastaid algas lauljatari jaoks üsna keeruline üleminek. Ta tahtis tõestada, et ta ei ole enam laps ega ainult Hannah Montana. 2008. aastal ilmus album „Breakout“, millel oli juba palju täiskasvanulikumat poppi. Aasta hiljem, 2009 ilmus album „Can't Be Tamed“.

Seejärel hakkas Miley oma kuvandit järjest jõulisemalt muutma.

Hittlugu „Wrecking Ball“ ja karjääri pöördepunkt – 2013. aastal ilmus album „Bangerz“.  See oli Miley Cyruse karjääris väga oluline hetk, sest albumil olid sellised hittlood nagu:„We Can't Stop“,  „Wrecking Ball“ ja „Adore You“.

„Wrecking Ballist“ sai üks tema karjääri tuntumaid laule ning sellest kujunes ka laul, millega paljud inimesed hakkasid Mileyt esimest korda tajuma täiskasvanud artistina, mitte Disney tüdrukuna.

Muide, „Wrecking Ball“ jõudis USA Billboard Hot 100 edetabelis esikohale.

Miley Cyrus ja rock. Ka see on üks tema karjääri kõige huvitavamaid osi. Miley hääl sobib rock'i väga hästi. Selles on kähedust, jõudu ja veidi kantrilikku teravust – midagi, mida väga paljudel poplauljatel ei ole. 2020. aastal ilmunud „Plastic Hearts“ tõestas seda eriti hästi.

Albumil kõlasid tugevad rock'i ja glam-rock'i mõjutused ning Miley Cyrus tegi koostööd selliste artistidega nagu Billy Idol, Joan Jett ja Dua Lipa.

See ei olnud enam Hannah Montana maailm. See oli: Miley Cyrus + rock + väga isiklikud lood.

„Flowers“ – uus Miley Cyrus! 2023. aastal ilmus album „Endless Summer Vacation“.  Selle suurim hitt oli „Flowers“! Ülemaailmne megahitt. Laulu edu juures on huvitav, et Miley ei proovinud selles olla eriti „metsik“ ega šokeeriv. Vastupidi. Sõnum oli pigem: „Ma saan iseendaga hakkama.“

„Flowers“ jõudis Billboard Hot 100 esikohale ning sai üheks Miley kõige edukamaks lauluks.

Album „Something Beautiful“ (ilmus eelmisel, 2025. aastal) oli taas hoopis teistsugune projekt.  See oli tugevalt visuaalne ja kunstiline album, mille juurde kuulus ka filmilik mõtlemine.

Miley ei tahtnud teha lihtsalt:„Siin on minu uus album, kuulake.“ Ta ehitas selle ümber tervikliku visuaalse maailma.

„Bass Persuades“ on lauljatari 10. stuudioalbum. See ilmus üsna ruttu pärast 2025. aasta albumit „Something Beautiful“ ning erinevalt eelmise plaadi luksuslikust, peaaegu filmilikust maailmast liigub uus album tugevalt elektroonilise popi, dance'i, synth-pop'i ja post-punki poole.

Uue albumi pealkiri on päris hea sõnamäng. „Bass persuades“ – bass justkui veenab sind.

Albumi üks keskseid mõtteid ongi tants – mitte ainult klubimuusika kui žanr, vaid füüsiline tunne, et inimene paneb telefoni kõrvale ja läheb lihtsalt muusika sisse.

The Times kirjeldab albumit muu hulgas kui üleskutset pöörduda tagasi ühise tantsurõõmu juurde ajal, mil inimesed veedavad väga palju aega digitaalsetes maailmades. Kuula albumi nimilugu „Bass Persuades“ või sellest tehtud remiksi, mis on albumi viimane lugu. Vägev värk!

Värske albumi puhul on märgata päris tugevat koostöövõrgustikku. Produtsentide hulgas on Kid Harpoon, Miley pikaajaline koostööpartner, samuti lauljatari kihlatu Maxx Morando. „Different Religion“ ühendab Miley post-punk'i suunas liikuva kõlaga ansambliga Model/Actriz, „Neon Signs“ aga Andrew Wyattiga, kes on tuntud ka Miike Snow liikmena.

„Different Religion“ on vägagi huvitav lugu. Kui Sa kuulad albumit tervikuna, tasub minu meelest just sellele loole tähelepanu pöörata. See on üks neist lugudest, kus Miley ei püüa olla klassikaline popstaar.

Model/Actriz annab loole üsna närvilise ja tumeda post-punk'i energia. Rolling Stone tõstab seda samuti albumi ühe huvitavama koostööna esile.

See on üsna kaugel näiteks „Flowers“ või „Party in the U.S.A.“ maailmast.

„Let's Get Married“. See on hoopis teine Miley Cyrus. Lugu on romantilisem ja mängulisem ning seotud tema suhtega Maxx Morandoga. Plaadi ilmumisega samal päeval ilmus loole ka video, mis on filmitud Los Angelese legendaarses Chateau Marmontis.

Oluline ongi, et „Bass Persuades“ ei ole ainult „tantsime ja unustame kõik“. Siin on ka armastus, lähedus, suhted ja elu erinevad kihid.

„Neon Signs“. Selles loos teeb kaasa Andrew Wyatt ning see kuulub albumi veidi unenäolisemasse ja elektroonilisemasse maailma.

Tuleb tõdeda, et lauljatari hääl ei ole tegelikult klassikaline „sile“ poplauljatari hääl. Selles on kähedust, jõudu, natuke kantrit, natuke bluusi ja isegi rock'i.

Sellepärast saab ta sellise elektroonilise produktsiooni peale panna väga inimliku ja veidi „katkise“ vokaali.

Miley Cyrus on uut albumit seostanud oma viimaste aastate elukogemuste ja muutumisega.

Pitchforki avaldatud albumi krediidid ja taust toovad esile, et plaadi keskmes on ka rahulikum eluetapp ja tunne, et pärast kiireid aastaid on võimalik oma elu teistmoodi vaadata.

Seetõttu võib öelda, et uus album on igati põnev jätk eelmisele albumile „Something Beautifulile“. Sellel albumil oli palju ilu, eksperimentaalsust, kunsti, suuri ideid.

Uuel plaadil on uued märgusõnad: rütm, keha, armastus, öö, tants.  See on igati vahva liikumine ühest teise.

Värske albumi esimesed arvustused on üsna erinevad: Rolling Stone käsitleb seda kui järjekordset põnevat muutust lauljatari karjääris, samal ajal kui mõned arvustajad leiavad, et albumi kõige huvitavamad hetked tulevad siis, kui ta lubab endale rohkem veidrusi ja eksperimente.

Miley Cyrus tähistab uut albumit ka kahe suurema kontserdiga Hollywood Bowlis 16. ja 18. oktoobril 2026; neid on kirjeldatud võimaliku tulevase kontserdiresidentsi „dress rehearsal'ina“. Et siis sedasi!

Kuula ise ka:

Jaak Juske

„Iidse rahvakalendri uuenev aastaring“

(Pegasus)

See raamat teeb tiiru eesti rahvakalendri aastaringil. Tutvume tähtsamate pühadega, uurime nende tausta, kombeid ja levikut.

Pika ajaloo ja ohtrate traditsioonidega rahvakalender on osa meie kultuuripärandist. See peegeldab eesti rahva igapäevaelu, uskumusi ja looduse rütme. Rahvakalender sisaldab ka tähtpäevi, mis on seotud nii kristliku kui muinasaega ulatuva paganliku maailmapildiga. Tihti on need kaks sulandunud üheks. Nii leiab kalendrist terve rea imetegusid teinud või usu eest elu andnud pühakute mälestuspäevi ja piiblisündmusi, mille tähistamine on seotud pööripäevade või oluliste talutöödega.

Rahvakalendri keskseks osaks on ka looduse tsüklite järgimine. Talvine pööripäev, kevadine tärkamine, suvine külluse aeg ning sügisene saagikoristus. Vanasti pandi suurt rõhku ka rituaalidele, nagu ennustamine ja kaitsemaagia. See kõik aitab inimesi siduda nende juurtega, mõista, kuidas esivanemad loodusega koos elades oma elu korraldasid.

Uued ajad on toonud ka uusi üleilmse taustaga pühi. Eelmisel sajandil lisandusid näiteks emade- ja isadepäev, aga ka naistepäev; uuel iseseisvusajal veel ka sõbrapäev ja halloween. Kõik need pakuvad võimalust aega maha võtta ja tähistada olulisi hetki koos pere ja kogukonnaga.

Sarnase kujundusega (suurepärased illustratsioonid on Andres Varustini sulest) Jaak Juske kirjutatud raamatuid on ilmunud nüüd juba mitu: „Eesti põnevad legendid ja pärimused“ (Pegasus, 2025), „Eesti salapärased kummituslossid“ (Pegasus, 2024), „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (Pegasus, 2023), „Tartu saladuste mägi“ (Pegasus, 2024).

Kui Sa uue raamatu kätte võtad, siis nende eelmiste raamatute kaanepilte on ka tagakaanel näha.

Uue raamatu sissejuhatuses „Mis asi see rahvakalender on?“ tõdeb Jaak Juske, et Eesti rahvakalender on pika ajaloo ja rikkalike traditsioonidega osa meie kultuuripärandist. See peegeldab eesti rahva igapäevaelu, uskumusi ja looduse rütme, olles tihedas seoses põlluharimise ja aastaaegadega.

Rahvakalender sisaldab ka mitmeid tähtpäevi, mis on seotud nii kristliku kui varasema muinasaega ulatuva paganliku maailmapildiga. Tihti on need kaks sulandunud üheks.

Juske jätkab ja tõdeb, et rahvakalendri üheks keskseks osaks on looduse tsüklite järgimine. Aasta jaguneb neljaks aastaajaks, mida tähistatakse erinevate pühade ja kommetega.

Rahvakalender kujunes sajandite vältel rahva suulise pärimuse kaudu, selle tavad ja kombed anti edasi põlvest põlve. Seda kõike hakati suuremas mahus kirja panema, talletama alles 19. sajandi lõpus. Jaak Juske on kindel, et oli ka viimane aeg, sest üha rohkem inimesi asus elama linnadesse ning senised traditsioonid katkesid.

Samas ei ole rahvakalender lihtsalt minevikumälestus, vaid elav osa eesti kultuurist, mida hoitakse au sees ka tänapäeval. Mõned pühad on rohkem või vähem unustusehõlma vajunud. Raamatu autor kinnitab, et seda olulisem on aga hoida neid, mis jätkuvalt elujõulised, samas kohandades vajadusel kaasaegse maailmaga.

See kõik aitab inimesi siduda nende juurtega, mõista, kuidas esivanemad loodusega koos elades oma elu korraldasid.

Raamatu sissejuhatuses saab lugeja teada, et selles raamatus tehakse üheskoos tiir eesti rahvakalendri aastaringil. Tutvume tähtsamate pühadega, uurime nende tausta ja kombeid, levikut, vanu ja uusi tavasid. Raamatu lõpus on kirjas ka Eesti tänased riigipühad ja riiklikud tähtpäevad, kuid see nimekiri võib aga ajas muutuda.

Ma ei hakka Sulle raamatus välja toodud pühasid ümber jutustama, pead ise lugema. Teen siiski ülevaate, millest raamatus lugeda saad.

Esimene osa on jaanuar – näärikuu. Jaanuari tuntakse ka kui südakuu, talvistekuu, kaarnakuu, algukuu, surmakuu, hundikuu, vahtseaastakuu, talvestekuu.

Jaanuarikuu pühadest leiame raamatust – näärid (1. jaanuar), kolmekuningapäev (6. jaanuar), nuudipäev ehk kanutipäev (7. või 13. jaanuar), taliharjapäev (14. jaanuar), tõnisepäev (17. jaanuar) ja paavlipäev (25. jaanuar).

Jaanuarile järgneb veebruar. Seda kuud tuntakse samuti mitme teise nimega – külmakuu, lumekuu, tuisukuu, hundikuu, vastlakuu, helmekuu, kassikuu, pudrusöömise kuu, sudenkuu, sõbrakuu, radokuu ja lihaheitekuu.

Veebruarikuu pühad selles raamatus on – küünlapäev ehk pudrupäev (2. veebruar), luuvalupäev (9. veebruar), ulasepäev (11. veebruar), valentinipäev ehk sõbrapäev (14. veebruar), talvine peetripäev (22. veebruar), talvine maisepäev, Eesti Vabariigi aastapäev (24. veebruar). Veebruari või märtsi jäävad ka vastlapäev ja tuhkapäev.

Märts – paastukuu. Ka hangekuu, linnukuu, näljakuu, helmekuu, kehvakuu, kevadkuu, urbekuu.

Tähtpäevad – naistepäev (8. märts), sorokasveet ehk tsirgupäev ehk lindude päev (9. märts), korjusepäev (12. märts), emakeelepäev (14. märts), alekseipäev (17. märts), käädripäev ehk ussiliikumise päev (17. märts), patrikupäev (17. märts), pendipäev (21. märts), paastumaarjapäev ehk punamaarjapäev ehk kapsamaarjapäev (25. märts). Mõnel pühal on mitmeid nimesid.

Märtsi või aprilli jäävad ka urbepäev ehk palmipuudepüha, suur reede, lihavõtted ehk ülestõusmispühad ehk munadepühad.

Aprill – jürikuu. Ka sulakuu, mahlakuu, puhkekuu, poolikuu, naljakuu, lihavõttekuu.

Tähtpäevad – naljapäev (1. aprill), karjalaskepäev (1. aprill), künnipäev (14. aprill), jüripäev (23. aprill), markuse-, märguse-, äkksurma-, ussikuningapäev.

Jaak Juske lisab, et aprill on kevade tõeline alguskuu, mil loodus tärkab ning inimesed alustavad töid aias ja põllul.

Aprillile järgneb mai – lehekuu. Maid tuntakse ka kui õiekuu, laulukuu, meiukuu, lehehakkamiskuu, rõõmukuu, toomekuu, elukuu, sugukuu, külvikuu, suvikuu, nelipühakuu.

Tähtpäevad – volbripäev, töörahvapüha, maipüha (1. mai), kevadine nigulapäev (9. mai), räüsäpäev (11. mai), eerikupäev (18. mai), urbanipäev (25. mai).

Mais/juunis on ka ristipäev ehk taevaminemispüha ja suvistepühad ehk nelipühad.

Mai 2. pühapäev on emadepäev.

Autor tõdeb, et mai on looduse tärkamise kuu, mil puud lähevad lehte ja kevad jõuab oma täies ilus kätte.

Juuni – jaanikuu. Ka pärnakuu, kesakuu, piimakuu, pärnakuu, suvekuu, õilmekuu.

Juunikuu tähtpäevad – viidipäev (15. juuni), suvine pööripäev (21. juuni), jaanilaupäev, võidupüha (23. juuni), jaanipäev (24. juuni), seitsmemagajapäev (27. juuni) ja suvine peetripäev (29. juuni).

Juuni on suvise pööripäeva kuu, käes on kauaoodatud jaaniöö.

Oleme jätkuvalt suves. Juuli – heinakuu. Ka niidukuu, koerakuu, karusekuu, jaagupikuu, putkekuu.

Tähtpäevad juulis – heinamaarjapäev (2. juuli), seitsmevennapäev (10. juuli), mareta- ehk karusepäev (13. juuli), eliapäev ehk iljapäev ehk jakapäev (20. juuli), madlipäev (22. juuli), Jakobi- ehk jaagupipäev (25. juuli), annepäev (26. juuli) ja olevipäev (29. juuli).

Oleme jõudnud aasta teise poolde. Käes on südasuvi.

Suve lõpukuu on august – lõikuskuu. Ka viljakuu, rukkikuu, hallituskuu, põimukuu, mädakuu, leivakuu, pärtlikuu, kirbukuu.

Augustikuu tähtpäevad – makaveipäev (1. august), lauritsapäev (10. august), rukkimaarjapäev (15. august), rollapäev (18. august), paasapäev (19. august), pärtlipäev (24. august), ivanoskoroona (29. august).

Augustis annab loodus oma kõige suuremad viljad ja inimesed valmistuvad sügise tulekuks.

Sügise alguskuu on september ehk mihklikuu. Ka sügiskuu, pohlakuu, kanarbikukuu, jahikuu, kaalukuu ja lõikamisekuu.

Septembrikuu tähtpäevad – tarkusepäev (1. september), sahharipäev (5. september), ussimaarjapäev (8. september), viissenja (14. september), sügisene madisepäev (21. september), sügisene pööripäev (23. september), mihklipäev (29. september).

Septembrikuu teine pühapäev on vanavanemate päev.

Sügis jätkub. Oktoober ehk viinakuu. Ka sügiskuu, porikuu, kulukuu, rehekuu, vihmakuu, kolletamiskuu, lehelanguskuu, lehevarisemisekuu, roojakuu, orjakuu, sügisekuu ja simunakuu.

Tähtpäevad – õpetajate päev (5. oktoober), kolletamispäev (14. oktoober), midruskipäev (26. oktoober), simunapäev (28. oktoober), nahtsipäev (29. oktoober) ja halloween (31. oktoober).

Oktoober on viinakuu, sest just sel ajal hakati valmistama kodust õlut ja viina.

Aasta eelviimane kuu, november ehk talvekuu. Ka marukuu, kooljakuu, mardikuu, külmakuu, kosjakuu, hingekuu, tahmakuu, sügisekuu, kadrikuu.

Tähtpäevad – hingedepäev (2. november), mardipäev (10. november), kadripäev (25. november), andresepäev (30. november).

Novembri teine pühapäev on isadepäev.

November on hingedeaja lõpp, austatakse ja meenutatakse lahkunud esivanemaid enne seda, kui algab suur talveperiood.

Aasta viimane kuu on detsember ehk jõulukuu. Ka talvistepühakuu, talvekuu, talvistekuu, talsipühakuu, mängukuu.

Tähtpäevad – talvine nigulapäev (6. detsember), luutsipäev (13. detsember), toomapäev (21. detsember), jõululaupäev (24. detsember), tabaipäev ehk tehvanusepäev ehk tehvanipäev (26. detsember), süütalastepäev (28. detsember) ja näärid (31. detsember).

Detsembris kõige pimedam öö möödub ja päev hakkab taas kukesammu võrra pikemaks minema.

Nii nagu alguses mainisin, siis raamatu lõpus on loetelu/ülevaade riiklikult tähtsatest päevadest. Need jagunevad kolmeks – riigipühad, mis on ka puhkepäevad (12 päeva), riiklikud tähtpäevad (16 päeva) ja teised riiklikult olulised tähtpäevad (9 päeva).

Richard Scarry

„Vahva suur koolimaja“

(Pegasus)

Hüppa Hugo Kassi ja Uku Ussiga koolibussi peale ning suundu põnevale koolipäevale! Osale koos Hugo, Uku ja kõigi nende sõpradega õpetaja Mee tunnis, kui nad õpivad numbreid, tähti, värvusi, kujundeid ja palju muud! „Vahva suur koolimaja“ on suurepärane abimees, et valmistada lapsi ette esimeseks koolipäevaks.

Richard Scarry kasvas üles ja sai hariduse Bostonis. Ta joonistas kaarte ja illustratsioone USA kaitseväele, enne kui kolis New Yorki, et proovida oma kunstiga äri teha. Kui ta tutvustas oma portfooliot kirjastuse Golden Books toimetajale, leidsidki tema lasteraamatud omale pesa. Igapäevaelu värvikate detailidega kaunistatud enam kui sadat raamatut on tundide kaupa süvenenult uurinud mitu põlvkonda lapsi. Mitte ükski teine kirjanik ega illustraator ei ole üles näidanud nii elavat huvi varase lapsepõlve sõnade ja mõistete vastu.

2024. aastal ilmus eesti keeles Richard Scarry raamat „Autod ja veokid ning muud liikuvad asjad“.

Richard Scarry on väga põnev kirjanik/kunstnik – võiks lausa öelda, et ta õpetas lapsi maailma vaatama.

Richard Scarry (1919–1994) oli Ameerika lastekirjanik ja illustraator, kelle loominguna ilmus üle 300 raamatu, mida on maailmas müüdud üle 100 miljoni eksemplari.

Scarry loodud raamatutes ei toimu tingimata suuri seiklusi. Selle asemel võib laps vaadata, kuidas: ehitatakse maja, küpsetatakse leiba, parandatakse autot, viiakse posti, sõidetakse rongiga, kustutatakse tulekahju, kasvatatakse vilja, ehitatakse teed, töötab haigla, liigub laev või lennuk.

Laps/lugeja võib istuda kümme minutit ühe Scarry loodud pildi juures ja uurida - mis seal toimub? Kes mida teeb? Kuhu see auto sõidab? Miks see mees redelil on? Mida seal tehases valmistatakse? Mis toimub koolis?

Richard Scarry ei ütle: „Nüüd õpime ühiskonnaõpetust.“ Ta lihtsalt näitab maailma, sest tema loodud pildid ongi nagu väikesed maailmad.

Scarry illustratsioonide üks võlu on uskumatult suur detailide hulk. Ühel suurel pildil võib korraga olla kümneid väikeseid tegevusi.

Selles mõttes on tema raamatud peaaegu nagu „Leia ja avasta“ mängud, ainult et palju rikkalikumad.

Pole ime, et inimesed meenutavad ka täiskasvanuna, kuidas nad võisid Scarry raamatuid tundide kaupa vaadata. Ka tänapäeva lugejad kirjeldavad just seda tunnet: iga kord võib pildilt midagi uut leida.

„Vahva suure koolimaja“ lugu algab Hugo Kassi esimese koolipäevaga. Ta sõidab koos teiste lastega koolibussis kooli ja kohtub oma õpetaja Mee ning klassikaaslastega.

Seejärel hakkab ta avastama, mida üks koolipäev endast kujutab.

Lapsed õpivad: tähti ja tähestikku, uusi sõnu, numbreid, värve, kujundeid, nädalapäevi  ja kellaaegu.

Aga kool pole Scarry maailmas sugugi ainult „õppimine“. On vahetund, mängimine, näitamine ja jutustamine („show and tell“) ning loomulikult juhtub ka igasuguseid väikseid ootamatusi.

See raamat ilmus inglise keeles juba 1960. aastate lõpus, kuid selle põhiidee pole üldse vananenud: esimene koolipäev võib olla tundmatu ja natuke hirmutav, aga tegelikult on kool koht, kus avastada, õppida ja sõpru leida.

Scarry teeb kõike seda oma tavapärasel moel – mitte loengu, vaid piltide kaudu.

Laps saab vaadata, mida õpetaja teeb, mida teevad õpilased, kuidas koolibuss liigub, mis toimub klassis ja millised väikesed lood leiavad aset samal ajal taustal. Just selline detailirohkus ongi Scarry võlu.

„Vahva suur koolimaja“ pole ainult raamat koolist, vaid peaaegu väike kooliõpik, mis ei näe üldse õpiku moodi välja.

„Vahva suur koolimaja“ on Scarry puhul eriti hea näide sellest, miks tema looming ei ole lihtsalt „armsad loomapildid“. Ta võttis lapse jaoks täiesti tavalise maailma – seekord kooli – ja muutis selle suureks avastamisretkeks.

Alf Prøysen

„Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“

(Varrak)

Väike kitsetall on numbrid selgeks õppinud ja asub loendama loomi, keda oma teel kohtab. Numbrite lugemine tekitab omajagu tülinat ja segadust, kuid siis juhtub midagi, mis kõik loomad ohtu seab. Peagi selgub, et numbrite tundmisest võib ka kasu olla.

Norra armastatud lastekirjaniku Alf Prøyseni (1914–1970) nutika kitsetallega on lapsed juba mitmeid põlvi õppinud numbreid lugema.

Nüüd Hans Jørgen Sandnesi vaimustavate piltidega uues kuues.

„Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ ilmus viimati 2022. aastal ja see on selle raamatu kordustrükk, enne seda on see vahva lugu eesti keeles juba korra ilmunud, aga see oli hiiglama ammu. 1964. aastal, toona avaldas raamatu Eesti Riiklik Kirjastus.

Toona oli pildid raamatusse joonistanud keegi V. Sutejev, nüüd on pildid uued ja väga ägedad ja nende autoriks Hans Jørgen Sandnes, kelle pilte on meie lapsed näinud näiteks raamatusarja „Detektiivibüroo nr 2“ raamatutes.

Aga Alf Prøyseni (Norra kirjanik, luuletaja, helilooja, muusik elas aastail 1914-1970) sulest ilmus eesti keeles 2021. aastal veel üks igati vahva jõuluraamat „Jõuluvanade vahetus“.

Alf Prøysen (1914–1970) sündis 23. juulil 1914 Rudshøgdа talupoja- ehk rentnikuperes Ringsakeris Hedmarki maakonnas. Tema sünnikoht oli väike Prøyseni-nimeline talukoht, millest sai hiljem ka tema perekonnanimi. Algselt oli tema nimi Alf Olafsen; nime Prøysen võttis ta kasutusele 1938. aastal.

See taust on tema loomingus väga oluline. Ta kasvas üles maarahva ja väiketalunike maailmas, kus lugusid, laule ja suulist pärimust edasi anti peamiselt suuliselt. Hiljem tõi ta selle maailma oma lauludesse ja juttudesse.

See on kondlasti ka üks põhjus, miks tema looming nii norrapäraselt soe on: ta ei kirjutanud maainimestest väljastpoolt vaadates, vaid oli ise sellest maailmast pärit.

Pärast kooli töötas Prøysen taludes ja loomadega, muu hulgas laudatöölisena. Ta oli väga tagasihoidlikust ühiskonnakihist pärit noormees ning kirjanduslik karjäär ei olnud talle sugugi iseenesestmõistetav.

Tema esimene raamat ilmus 1945 ja see oli mõeldud täiskasvanud lugejale. „Dorstokken heme“ jutustas Hedmarki maaelust. Kriitikutele see raamat meeldis.

Kolm aastat hiljem, 1948, tuli suur läbimurre — tema laulud ja esimene lauluraamat „Drengstu' viser“ said tohutult populaarseks. Raamatut müüdi umbes 135 000–140 000 eksemplari, mis oli tollal Norras erakordne number. Prøysenist sai üleriigiliselt tuntud laulja ja raadiohääl.

Ma olen üsna kindel, et paljudele on Alf Prøyseni kirjutatud kitsetalle lugu tuttav, kuid ikkagi, teen siinkohal väikese kokkuvõtte.

See pole tegelikult ainult arvutamise õppimise raamat. Prøysen teeb väikese loo kaudu nalja ka selle üle, kuidas teised võivad karta kedagi lihtsalt sellepärast, et ta on teistsugune. Kitsetall ei tee ju midagi halba. Ta lihtsalt oskab midagi, mida teised ei oska.

Ja teised loomad tõlgendavad selle kohe ohuna.

See annab loole päris mitu kihti: teistsugune olemine, õppimine ja teadmised, hirm tundmatu ees, koostöö, teadmise tegelik väärtus, humoorikas olukord ja lõpuks ka väike seiklus.

Elas kord kitsetall, kes oli õppinud lugema kümneni. Ühel päeval märkas ta veelombis oma peegelpilti ja ütles: „Üks.“ Lähedal sõi vasikas rohtu, kes seda kuulis ja ta läks uurima mida kitsetall teeb. Kitsetall kinnitas, et luges ennast ja uuris, kas vasikas tahaks ka, et teda loetakse? Vasikas oli nõus, juhul, kui see valus ei ole. Kitsetall lugeski, kitsetall oli üks, vasikas kaks.

Vaatamata sellele, et lugemine ei olnud ju valus, hakkas vasikas nutma … lähedal oli vasika ema ehk lehm, kes uuris, millega kitsetall tegeleb?

Kitsetall luges uuesti, tema oli üks, vasikas oli kaks, lehm oli kolm. Nüüd ehmus ka lehm, sest ka teda oli nüüd loetud! Vasikas ja lehm hakkasid kitsetalle taga ajama, nad olid päris pahased, mistõttu pidi väike kitsetall kiirelt punuma.

Järgmisena sai loetud pull, kes samuti vihastas, ja liitus tagaajajatega. Kitsetall punus edasi, teele jäid hobune ja siga. Hobune oli viis, siga kuus, kuid ega see ka neile ei meeldinud, mistõttu hakkasid ka nemad kitsetalle taga ajama.

Lõpuks jõudis seltskond jõe äärde, kus paadisilla ääres seisis ankrus väike laevuke. Sellel olid kass laevakokaks, lammas tekipoisiks, koer lootsiks ja kukk kapteniks. Kitsetall ja tagaajajad hüppasid laevale, ja olukord muutus ruttu üsna ohtlikuks, sest kukk teadis öelda, et laevuke kannab ainult kümmet reisijat!

Kas keegi meie seltskonnast oskab numbreid lugeda? Ikka!

Kui selle vahva lasteraamatu läbi loed, siis saad teada, mis laevukesel juhtus, ja kes kõik reisijad kokku luges. Ja kas neid ikka oli kümme? Seda saad ka teada, millise ameti kitsetall endale sai.

Raamatu lõpus on ka vahva, lahti volditav pisike plakat, millel on numbrid ja numbrite juures selle raamatu tegelased, et raamatu väikesed lugejad saaksid mõnusasti numbreid õppida.

Kit Frost, Aaron Cushley

„Kumb oli enne?“

(Pegasus)

Loomad, sport, tehnika, sõidukid … sinu lemmikteemad sellisel kujul, nagu sa pole neid veel eales näinud!

Meie maailm on täis USKUMATUID asju – aga kas sa oled kunagi mõelnud, mis järjekorras need juhtusid?

Kumb oli enne? Kana või muna? Vanad egiptlased või roomlased? Püksid või sokid? Stegosaurus või türannosaurus? Vesiklosetid või tualettpaber?

Ole valmis ajas tagasi rändama, saatjaks hämmastav küsimuste ja vastuste kogu!

Kit Frost on Suurbritannias tegutsev lasteraamatute autor, toimetaja ja faktihuviline, kes kirjutab nii pildiraamatuid kui ka lastele mõeldud aimekirjandust. Tema kohta avaldatud tutvustustes öeldakse, et ta armastab „uusi asju maailma kohta teada saada“.

Ta elab Lõuna-Inglismaal ning talle meeldivad pikad jalutuskäigud ja looduse, eriti lindude vaatlemine.

Tema looming on üsna uus ja ta on praegu alles oma kirjanikutee algusjärgus.

Üks tema esimesi lasteraamatuid oli „Twinkle, Twinkle, Little Dinosaur“ ning ta on kirjutanud ka terve rea väikestele lastele mõeldud lõbusaid „Wobbly Bottom“ raamatuid, näiteks:

„Dinosaur's Wobbly Bottom“

„Unicorn's Wobbly Bottom“

„Santa's Wobbly Bottom“

„Easter Bunny's Wobbly Bottom“

„Monkey's Wobbly Bottom“

„Puppy's Wobbly Bottom“

„Kitten's Wobbly Bottom“

Need on pigem väikelaste mängulised ja interaktiivsed raamatud.

Aaron Cushley on Belfastist pärit Põhja-Iiri illustraator. Ta õppis Belfasti University of Ulsteri kunstikoolis illustratsiooni ja graafilist disaini.

Ta ütleb oma töö kohta sisuliselt, et illustratsioon sünnib tema sisemisest lapsest, uudishimust ja sellest, mis maailmas tema ümber toimub. Vabal ajal jalutab ta oma koeraga ja visandab mõtteid ja pilte, mis talle pähe tulevad.

Tema illustratsioonidega on seotud päris mitu väga huvitavat aime- ja lasteraamatut.

Näiteks:

„If The World Were 100 People“

„The Big Beyond: The Story of Space Travel“

„In Focus Forests: Wilderness, Wonders, Wildlife“

„How to Survive on the Moon“

„The Met Lost in the Museum“

„The Bedtime Book of Impossible Questions“

„Brain Detective“

„The Mystery of the Golden Pyramid“

„Kumb oli enne?“ ilmus inglise keeles 2025. aastal Red Shedi/HarperCollinsi väljaandena ja on mõeldud umbes 6–8-aastastele. See on 32-leheküljeline aime- ja faktiraamat.

Raamatu põhimõte on geniaalselt lihtne: kumb oli enne? Kas haid või Mount Everest? Kas vesiklosetid või tualettpaber? Konservipurk või konserviavaja? Kas püksid või sokid?

Küsimusi on veel ja veel – kas lõbustuspargid või rulapargid (saad teada sedagi, kes leiutasid 1950. astatel rulasõidu), kas male või kabe (mõlemad on väga vanad ja viivad meid ammustesse aegadesse), kas jo-jod või marmorkuulid, kas sinivaalad või mammutid (pean tunnistama, et see fakt üllatas mind samuti)?

Mõned teemad veel – kas arvutid või telefonid, kas puuteekraamid või tujukujud, kas videomängud või digikaamerad, kas elektrikülmikud või mikrolaineahjud, kas hambapasta või hambahari?

Märgusõnasid on loomulikult palju – lennukid, helikopterid, rattad, paadid, ümber maailma lendamine, mere põhja sukeldumine, inimesed ja kuukulgurid Kuu peal, Saturni rõngad, Maa, asteegid, viikingid jpm põnevat ja uskumatut.

Vahva on selle raamatu puhul ka see, et laps ehk lugeja peab mõistatama! See on ka õppimise/õpetamise juures põnev ja huvitav meetod: enne loome küsimus, siis anname vastuse, sest küsimus panebki lapse vastust otsima.

Näiteks tualettide puhul on vastus selline: loputatavad tualetid olid olemas enne tualettpaberit – minoslased kasutasid selliseid süsteeme umbes 3500 aastat tagasi! Hämmastav, kas pole.

Vahva aimeraamat pole lihtsalt faktikogumik. Raamat püüab panna last mõtlema ajale ja põhjus-tagajärg seostele.

Raamatu lõpus on illustreeritud ajatelg, mis aitab kogu maailma sündmusi ühele suurele ajateljele paigutada.

Alex Warren

„WILDCHILD“

(Warner Music)

„Alex Warren, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse hitiga „Ordinary“, on välja andnud oma teise albumi „WILDCHILD“. Uuele, 13 looga albumile eelnesid singlid „FEVER DREAM“, „FINE PLACE TO DIE“, „PASSENGER“ ja kõige uuemana „RESCUER“.

Selle maailmakuulsa artisti loomingut on voogedastusplatvormidel kuulatud kokku üle 10 miljardi korra ning Spotifys on tal ligi 50 miljonit igakuist kuulajat.

Veebruaris ilmunud singel „FEVER DREAM“ on vaid mõne kuuga kogunud rahvusvaheliselt pool miljardit kuulamist. Tugeva sotsiaalmeedia kohaloleku poolest tuntud Alex Warreni 1. mail ilmunud lugu „FINE PLACE TO DIE“ saavutas samuti tohutu populaarsuse ja kujunes sotsiaalmeedias tõeliseks fenomeniks juba enne ametlikku ilmumist.

Eelmisel suvel andis Warren välja oma debüütalbumi „You’ll Be Alright, Kid“, millel leidub lisaks loole „Ordinary“ ka teisi artisti suuri hitte, nagu „Eternity“, „Carry You Home“ ja „Bloodline“. Hittlugu „Ordinary“ on kogunud üle maailma juba enam kui 3,5 miljardit kuulamist.

Alex Warren on pälvinud arvukalt nominatsioone sellistele auhindadele nagu Grammy, BRIT Awards ja American Music Awards, sealhulgas kategooriates „Parim uus artist“ ja „Aasta laul“.

Lisaks tegi artist puhta töö 2026. aasta iHeartRadio muusikaauhindade jagamisel, võites kokku viis auhinda. Hetkel on artist maailmaturneel oma väljamüüdud areenituuriga „Finding Family On The Road“.

Niimoodi tutvustakse Alex Warreni uut albumit Warner Musicu pressiteates.

Alexander Warren Hughes (sündinud 18. septembril 2000) on USA laulja, laulukirjutaja, YouTuber ja influensser.

Ta oli aastatel 2019–2022 TikToki grupi Hype House asutajaliige. Ta hakkas iseseisvalt muusikat välja andma 2021. aastal ja juba järgmisel aastal sõlmis lepingu Atlantic Recordsiga.

Tema 2024. aasta singel "Burning Down" debüüt-EP´lt "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)" (2024) oli tema esimene lugu, mis jõudis ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Tema 2025. aasta singel "Ordinary" jõudis Billboard Hot 100 edetabeli tippu, kus see püsis mitu nädalat, ning oli edetabelite tipus ka mitmes teises riigis, sealhulgas Austraalias, Kanadas ja Ühendkuningriigis.

Alexander Warren Hughes sündis Carlsbadis Californias ja kasvas seal üles. Tal on kaks õde ja üks vend. Tema isa suri neeruvähki, kui ta oli üheksa-aastane, ja ema, kes oli alkohoolik, viskas ta 18-aastaselt kodust välja, jättes ta kodutuks ja nii magas Alex sageli sõprade autodes.

Warren hakkas 2018. aastal kohtamas käima Kouvr Annoniga, endise Hype House'i liikmega, kellega ta kohtus Snapchatis. Kouvr kolis oma vanematekodust Hawaiil Californiasse, et elada koos Warreniga noormehe autos. Paar kihlus 2022. aasta uusaastaööl ja abiellusid 22. juunil 2024 Escondidos Californias.

Warren hakkas YouTube'i videoid tegema juba 10-aastaselt ja postitas rulasõidule keskendunud sisu Instagrami 2015. aasta mais.

Ta oli Los Angeleses asuva TikToki kollektiivi Hype House kaasasutaja ja liige, mille nime ta ise välja mõtles 2019. aasta novembris. Selleks ajaks oli ta oma YouTube'i kanalil, kuhu ta postitas naljavideoid, kogunud üle 600 tuhande tellija ja oma TikToki kontol oli 3,8 miljonit jälgijat.

Warren mängis peaosa Netflixi tõsielusarjas "Hype House", mis räägib nimikollektiivist ja mille esilinastus toimus jaanuaris 2022. Tema roll sarjas keskendus peamiselt tema võitlusele sotsiaalmeedias populaarsuse säilitamiseks ja katsetele seda teha naljavideote kaudu, sealhulgas lavastades võltspulma Annoniga.

Warreni sõnul on Justin Bieber ja Shawn Mendes olnud inspiratsiooniks ja mõjutanud tema otsust muusikuks saada. Benson Boone ja David Kushner on samuti tema mõjutajad.

Juunis 2021 andis Warren iseseisvalt välja oma debüütsingli "One More I Love You", mida ta hakkas kirjutama 13-aastaselt pärast oma isa surma.

Sellele järgnesid singlid "Screaming Underwater", mis ilmus sama aasta septembris, ja "Remember Me Happy".

Augustis 2022  sõlmis Warren plaadilepingu Atlantic Recordsiga ja alustas tööd omaprodutseeritud dokumentaalsarja "I Hope You're Proud" kallal, mis kajastab aega enne oma lepingu sõlmimist.

Tema debüütsingel plaadifirmalt ehk "Headlights" ilmus järgmisel kuul. Tema singlid "Give You Love", "Change Your Mind" ja "Chasing Shadows" ilmusid vastavalt 2023. aasta juunis, juulis ja detsembris.

Veebruaris 2024 andis Warren välja singli "Before You Leave Me", millest sai tema esimene lugu brittide singlite edetabelis, saavutades 80. koha.

Tema singel "Save You a Seat", mida 2024. aasta lõpuks kasutati enam kui 144 tuhandes TikToki videos, debüteeris 2024. aasta aprillis Billboardi digitaalsete laulude müügi edetabelis 11. kohal, mis on tema esimene Billboardi edetabelis olev lugu.

Singel "Carry You Home" ilmus 31. mail 2024. See on Warreni teine lugu brittie singlimüügi edetabelis, kus see tõusis 2025. aasta aprillis üheksandale kohale ning jõudis ka Billboardi Pop Airplay, Adult Pop Airplay, Hot Rock & Alternative Songs ja Canadian Hot 100 edetabelitesse.

Laulja septembris 2024 ilmunud singel "Burning Down" oli Warreni esimene lugu, mis jõudis Billboard Hot 100 edetabelisse, saavutades oktoobris 69. koha.

Laul jõudis 2025. aasta märtsis Suurbritannia singlite edetabelis 28. kohale. Laulu remiks koos Joe Jonasega ilmus detsembris 2024.

Alex Warreni esimene EP "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)“ ilmus 27. septembril 2024.

Veebruaris 2025 andis Warren välja singli "Ordinary“. Lugu oli sedavõrd edukas, et tõusis Billboard Hot 100 singlimüügitabeli esikohale! Esikohad vallutas laul ka Austraalias, Kanadas ja Suurbritannias! Siinkohal tasub mainida, et brittide edetabelis polegi olnud ühtegi teist sedavõrd edukat USA meeslaulja singlit!

Tema rahvusvaheline kontserttuur "Cheaper Than Therapy" algas 2025. aasta veebruaris ja lõppes 2025. aasta augustis.

"You'll Be Alright, Kid" oli Alex Warreni debüütstuudioalbum. Album oli jätk tema 2024. aasta EP´le "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)", laiendades selle teemasid ja lisades 10 uut lugu, luues 21-loolise kogumiku. Jelly Roll ja Rosé olid Alex Warreni esimese stuudioalbumi külalisesinejad.

Ah jaa, siinkohal tasub meenutada, et EP „You'll Be Alright Kid (Chapter 1)” debüteeris Billboard 200 edetabelis 62. kohal ja jõudis hiljem 13. kohale. EP jõudis ka Kanada albumite edetabelis 3. kohale, Suurbritannia albumite edetabelis 9. kohale.

Debüütalbumil oli ilusaid ja võimsaid ballaade – „Eternity“, „First Time On Earth“ (siin on sellist Ed Sheerani hingamist), „Never Be Far“, hittlugu „Ordinary“, „Everything“, „Who I Am“ (kauni ja meeldejääva meloodiaga ja huvitava harmooniaga laul); head ja kergesti meeldejäävat poppi – „The Outside“, „Bloodline“ (koos Jelly Rolliga, kantrihingamisega äge lugu), „Getaway Car“ (kübe rokilikum lugu), „You Can´t Stop This“ (see on lausa tantsulik laul).

Albumile pani kauni lõppakordi „On My Mind“, milles laulab ka muusikamaailma superstaar, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea lauljatar ROSE.

Aprillis 2026 andis Alex Warren teada, et alustab kontsertturneega „Finding Family on the Road Tour“, mis viis teda esinema maist juulini nii Põhja-Ameerikasse, kui ka Aasiasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Turnee oli vägagi edukas, paljude kontsertite piletid müüdi välja mõne hetkega.

Juunis 2026 oli teada, et ilmub ka uus album. „Wildchild“, mis ilmuski 28. augustil. Uuel albumil kokku 13. uut laulu, ajaliselt ei ole album väga pikk (ca 39 minutit), kuid ma olen alati ütelnud, et oluline pole teps mitte kvantiteet aga kvaliteet, ja kvaliteeti Alex Warreni albumil on.

Albumi pealkiri „WILDCHILD“ tuleb Alexi isa talle lapsepõlves antud hüüdnimest. See muudab pealkirja päris emotsionaalseks, sest Warreni isa suri, ning isa kohalolu on albumil sõna otseses mõttes kuulda – mõnes loos on kasutatud tema häälesalvestusi.

Seega on albumi keskmes päris suured teemad: lein, armastus, kasvamine, eneseleidmine ja paranemine.

Billboardi intervjuus rääkis Alex Warren, et albumi tegemisel tahtis ta oma isa pärandit väga teadlikult austada. American Songwriteri värskes intervjuus räägib Warren sellest, kuidas leinast sai albumi loomisel omamoodi „õppetund tunnete tundmiseks“.

Kui debüütalbum „You’ll Be Alright, Kid“ aitas Alex Warrenil end laulja-laulukirjutajana kehtestada, siis „WILDCHILD“ lubab tal palju rohkem katsetada.

Apple Music toob näiteks välja erinevad lugusid: „EMERALD EYES“ – disco-hõnguline;

„CRY WOLF“ – tugeva gospeliliku vokaaliga;  „WON’T GO BACK AGAIN“ – kasutab beatbox'i ja vokaalset perkussiooni;  samal ajal on albumil ka väga avameelseid ja intiimseid ballaade.

Alex Warren ei püüa oma teisel albumil mitte ainult korrata valemit, mis töötas „Ordinary“ puhul. Ta proovib vaadata ja katsetada, mida ta lauljana üldse teha oskab.

Lauludest veel. „PASSENGER“ ilmus albumi eel singlina ning tegeleb suhte ebakindluse ja tunnetega, kui inimene tunneb, et ta ei juhi enam ise oma elu või suhet.

„CRY WOLF“ liigub aga hoopis tugevama, peaaegu gospel-popiliku kõla suunas. Apple Music kirjeldab seda kui gospelilikku, „lae alla“ ulatuva vokaaliga pala.

„RESCUER“ on armastuslugu, mis räägib suhte taaselustumisest – justkui keegi tuleks teist inimest „päästma“. Siin on üks armas paradoks: Alex on päriselus abielus Kouvr Annoniga, kellele ta kirjutas ka „Ordinary“. Apple Music märgib, et „WILDCHILD“ sisaldab küll palju suhteprobleeme ja südamevalu, kuid Warren on samal ajal õnnelikus abielus.

„I MISS YOU MORE“. Juba pealkiri ütleb üsna palju. Kui „WILDCHILD“ on tervikuna album kasvamisest, siis see on laul/hetk, kus igatsus ja lein tulevad kõige otsesemalt esile.

Isa hääle kasutamine albumil muudab asja veel isiklikumaks. See pole enam lihtsalt laul surnud lähedasest inimesest. Me kuuleme inimest, keda enam ei ole.

„ARE YOU HAVING FUN, ALEX“ on 1:31 pikkune lugu albumi keskel, mille pealkiri kõlab nagu küsimus, mida võiks esitada keegi, kes tunneb Alexit väga hästi: „Alex, sa oled nüüd edukas, kuulus, inimesed tunnevad sind üle maailma – aga kas sa oled päriselt õnnelik?“

„FINE PLACE TO DIE“ on üks albumi huvitavamaid lugusid, sest Warren keerab siin surmateema peaaegu romantiliseks kujundiks – Apple Music kirjeldab seda kui lugu, mis „tantsib läbi apokalüpsise“. See näitab, et album ei ole ainult kurb. Seal on elu ja surm korraga. See laul sobib väga hästi pealkirjaga „WILDCHILD“: noor inimene, kes on kogenud kaotust, aga tahab ikkagi elada täiega.

Albumil lööb kitarrisoologa kaasa ka suurepärane John Mayer! Seda vägevat kitarrisoolot on kuulda albumi viimases loos, ühtlasi nimiloos „WILDCHILD“. Ka John Mayeri kaasa löömisel on põhjus – Alexi isa oli suur John Mayeri fänn!

Albumi esimes loos „EMIRALD EYES“ lööb funkiliku kitarrisoologa kaasa ka legendaarne kitarrist Nile Rodgers.

Suurepärane kuulamine, suurepärane ja ilus album. Suured TÄNUD Sulle, Alex Warren.

Kuula ise ka:

Aino Pervik

„Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“

(Tänapäev)

Raamatusarjas “Paula elu” on juttu Paulast ja tema perest.

Seekord jutustatakse, mis juhtub Paula esimesel koolipäeval. Kõigepealt ei jõua vanaonu Kalju õigeks ajaks Paula poole. Seega ei ole Paula emal kedagi, kelle hoolde võiks jätta Paula pisikese venna Patriku. Patrik tuleb kooli kaasa võtta.

Teises loos tuletatakse meelde aega, kui Paula oli viie aastane. Siis sündiski Patrik. Paula pere elas veel vanas kodus väikeses alevikus järve kaldal. Nüüd on Paula juba seitsmene ja Patrik kahene. Nüüd elab Paula pere linnas. Ühel õhtul lähevad ema ja isa isale uusi pükse ostma. Paula ja Patrik jäävad kahekesi koju.

Aino Perviku kirjutatud “Paula elu” raamatusarja raamatud on minu arust ajatud, väga vahvad, lastesõbralikud ja mõnusad lugeda ka täna. “Paula esimene koolipäev” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja Patrik” paar aastat hiljem ehk 2003.

Viimati tutvustasin seda raamatut oma blogis 2021. aastal, nüüd on raamat taaskord uuesti ilmunud.

“Paula esimene koolipäev” jutustab väikesele lugejale tõepoolest Paula esimesest koolipäevast. Lugu algab Paula murega, sest Paulal on pisike hirma esimest korda linnas kooli minna. Vanas kodus, mis asus väikeses alevikus, kus Paula enne elas, olid kõik lapsed ja ka kooliõpetajad omavahel tuttavad ja teada. Nüüd on Paula mitu nädalat elanud uues kodus, linnas ja linnakooli Paula lähebki. Uues koolis pole ju mitte ühtegi tuttavat, mis ongi Paula mure põhjuseks.

Paula ema kinnitab, et tegelikult on koolis ka üks Paulale tuttav laps – Joosep, kes elas Paulaga ühes ja samas majas ning isegi ühes ja samas trepikojas. Nad läksid ühte ja samasse kooli ja klassi. Paula on nüüd palju rahulikum, ja Joosepil on samuti üks tuttav laps – see on ju Paula!

Paula teine mure on seotud riietega, mis ta peab esimesel koolipäeval selga panema. Ta on lootnud panna selga heleroosa kleidi, millel olid volangid ja pitsid ja lehvid, ta on lootnud panna juustesse kahele poole kõrvade kohale suured kuldnupsud ja jalga hästi kõrged ja paksu tallaga kingad. Tegelikult on ema Paulale valmis pannud sinise kleidi, millel oli valgest pitsist krae, ema seob Paula juuksed hoopis kuklasse sinise paelaga kokku ja jalga saab Paula harilikud punased kingad, mis olid kunagi olnud Paula kõige lemmikumad kingad. Need osteti lasteaia lõpupeoks. Harilikkudeks olid kingad saanud vahepeal, siis kui nad käisid jaanitulel ja jäid vihma kätte.

Igal juhul saab Paula esimese koolipäeva hommikul riidesse, kuigi tema tuju ei olnud just kiita. Ta ei tahtnud niiviisi kooli minna. Kindlasti on kõigil teistel ilusad roosad või vähemalt lillelised kleidid. Ja kõigil on juustes kuldnupsud. Kuigi ma usun, et ega see vist ikka nii ei ole …

Esimese koolipäeva hommikul läheb ka Paula ema veidi närvi, sest väikevend Patrikut ja kass Kitit pidi tulema valvama onu Kalju, kes oli Paula vanaema vend ehk siis lausa vanaonu. Huvitaval kombel teda ei olnud veel tulnud, kuigi onu Kalju oli olnud eluaeg koolijuhataja! Äkki ei leia on Kalju neid üles, sest ta polnud Paula uues kodus veel käinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Patrik kooli kaasa võtta. Kiti jäi üksi koju, sest tema võib küll natuke üksi olla, ta on täiskasvanud kass.

Seejärel jõuame koos Paula, ema ja Patrikuga kooli. Nad on küll veidi hilinenud, sest lapsed läksid parajasti trepist üles saali. Koolimaja ukse juures ootas Paulat üks onu, tegelikult oli see viimase klassi õpilane ehk abiturient, ja on ju ikka ja alati olnud selline komme, et esimesel koolipäeval võtavad abituriendid esimese klassi õpilased käekõrvale ja lähevad pikas reas mööda treppi üles. Nad viisid lapsed saali aktusele ehk pidulikule koosolekule.

Nii ka nüüd.

Saalis oli palju esimese klassi õpilasi, abituriente, isasid ja emasid, õpetajaid. Otse loomulikult ei taha ma Sulle kõike ära rääkida, siis oleks lugemine igav, kuid me saame osa Paula esimese koolipäeva aktusest, koolidirektori pikast ja üsna igavast kõnest (selle katkestab Patrik, kuigi koolidirektor ei märkagi katkestust), esimese klassi lapsed saavad kätte aabitsad, käime ära ka Paula klassis (esimene b klass), saame tuttavaks õpetaja Reekoniga, saame teada, kelle pinginaabriks Paula hakkab.

Pärast kooli minnakse koju, kus Paulat, Patrikut ja ema ootab onu Kalju! Temagi oli lõpuks kohale jõudnud. Süüakse torti, juuakse kakaod, Paula paneb järgmiseks päevaks valmis ranitsa, kuhu lähevad aabits, päevik, kaks vihikut, pinal, pliiatsid ja kustukumm.

Päev on olnud pikk ja Paula jaoks ka väsitav, kuid ta otsustab kirjutada siiski kirjakese Pontule, kes on koer ja elab Paula vanaema-vanaisa juures maal. See on lühike kiri, milles Paula tõdeb, et homme peab jälle kooli minema.

Teises loos “Paula ja Patrik” liigume ajas veidi tagasi ehk sellesse aega, kui Paula oli viiene ja väikevend polnud veel sündinud. See on täpselt kaks aastat tagasi. Selles loos saame lugeda üsna humoorikalt ja mõnusalt sellest, kuidas Patrik sündis, kuidas ta endale nime sai. Sellestki on juttu, kuidas Paula vastsündinud venda vaatamas käis, kusjuures Paula arvates oli väikevend alguses üsna “kole” – punane ja krimpsus – aga eks vastsündinud ju sellised ongi.

Saame lugeda ka sellest, mis juhtub siis, kui Patrik ja Paula on rõõmsad või hoopis jonnivad.

Ja taaskord jõuame ajas tagasi sinna, kui Paula juba kooli läks. Loeme, kuidas Paula vihikusse S-tähtesid teeb, see ei meeldi talle üldse mitte, ta vaataks pühapäeva õhtul parem telekat, kui teeks neid jonnakaid S-tähtesid. Saame osa ka Paula ja Patriku vahvast teejoomise mängust, milles osalevad ka Patriku kaisujänku ja Paula kaisukaru, Paula nukud Tiina ja Maibelliin, Patriku sinine hiireke ja kollane teletups Laa-Laa.

Ühel päeval peab isa minema endale uusi pükse ostma, ema läheb kaasa. Tavaliselt nad lapsi üksi koju ei jäta, ja seegi kord peaks tulema onu Kalju lapsevahiks, kuid onu Kaljut ei tule ega tule. Nii nagu teda ei tulnud ka esimesel koolipäeval.

Isa ja ema lähevad ning Paula ja Patrik peavad üksi hakkama saama. Esialgu on neil üsna hirmus. Nad panevad korteris kõik lambid põlema, lülitavad televiisori sisse. Televiisorist näidakse koledaid asju, mistõttu Paula lülitas televiisori välja. Nüüd kuulasid lapsed hoopis raadiot. Kaua nad seda ei teinud, kui raadio kõvasti mängib, siis ei kuule nad ju seda, kui onu Kalju ukse taga on …

Nüüd hakkasid Paula ja Patrik kuulama maja hääli – väikese beebi nutt, keegi lõi tänaval auto ukse kinni, jubedat häält tegid veetorud. Nii koledat, et Patrik neid hääli kartis ja ronis Paulale sülle. Paula lohutas Patrikut, sest oli ju tema ikkagi vanem õde.

Seejärel keegi helistab, kuid Paula ei saa aru, mida telefonis räägitakse. Seejärel helistab onu Kalju, ja me saame teada, miks teda Paula ja Patriku juures ei ole …

Lõpuks otsustavad lapsed midagi süüa. Paula keedab teed, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Kaetakse laud ja õnneks jõuavad koju ema ja isa, kes on imestunud, et onu Kaljut ei olegi. Süüakse õhtust ja Paula kirjutab jällegi kirja Pontule, milles kinnitab, et ta oli Patiga üksi kodus ja keetis teed.

Sellised kaks lugu seekord ühtede kaante vahel. Lood, mis on lihtsad, mõnusad, sageli ka naljakad ja lõbusad, kuid ikka elust endast.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi tõsiselt eepiline suusareis“

(Eesti Raamat)

Lottie otsib välja kohvri ja tõmbab pähe kiivri, sest ta läheb koos Amberiga SUUSAPUHKUSELE!

Lottie on elevil, sest läheb koos Amberi ja tema isaga oma elu esimesele suusareisile. Paraku lasevad edusammud rajal end oodata ... ja kes oleks võinud arvata, et mudilased on nii kanged konkurendid! Täielik ulme!

Ehkki suusamäel tuleb aina üles-alla liikuda, pole see midagi võrreldes suusamajakeses toimuvaga. Amberi ja tema isa keerulised suhted panevad Lottie mõnikord raskesse olukorda. Pealekauba on Amberi isa reisile kaasa võtnud oma pirtsaka pruudi ja tolle lapsed. Neist üks on keegi, kellega Amber ja Lottie poleks enam kunagi kohtuda tahtnud, ja teise käitumine ületab lihtsalt igasugused piirid.

Bestikad otsustavad korra majja lüüa. Selleks sobib mistahes sabotaaž. Asjale keerab vindi peale Ilusa Prantsuse Poisi Antoineʼi saabumine. Aga … kas õhus on taas romantikat?

Lottie vägevad ettevõtmised on kirjas tema päevikutes „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“, „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“, „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“ ja „Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“.

Katie Kirby on Briti kirjanik ja illustraator, kelle Lottie Brooksi sari on kujunenud üheks väga populaarseks raamatu-sarjaks. Lottie on 11-12-aastane tüdruk, kes peab päevikut ja püüab kuidagi ellu jääda sellel väga keerulisel alal, mida nimetatakse kasvamiseks. Lottie sari on mõeldud ligikaudu 9–12-aastastele.

Katie Kirby tugevus on see, et ta ei kirjuta lapsest, kes on täiskasvanu moodi tark ja ideaalne, vaid lapsest, kes võib ühel päeval olla väga enesekindel ja järgmisel hetkel täielikus paanikas, sest koolis juhtus midagi piinlikku.

Esimene raamat „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ ilmus algupäraselt 2021. aastal ja samal aastal said seda lugeda ka meie lugejad.

Katie Kirby nii kirjutab kui ka illustreerib Lottie raamatuid. See tähendab, et Lottie maailm ei sünni ainult tekstist. Kirby joonistused, päevikulehed, skeemid, märkmed, nimekirjad, emotikonid ja muud väikesed visuaalsed naljad on osa jutustamisest.

See annab raamatutele natuke sellise tunde, nagu oleksid leidnud ühe päris tüdruku salajase päeviku.

Katie Kirby õppis reklaami ja turundust ning töötas mitu aastat Londonis meediaagentuurides. See tähendab, et tema „kirjanikuelu“ ei alanud üldse lasteraamatute kirjutamisest, kuni Katie Kirby sai emaks. Nüüd sai ta üsna kiiresti selgeks, et väikeste lastega kodune elu pakub tohutult palju materjali huumoriks.

Nii alustas ta oma blogi nimega Hurrah for Gin, kus kirjutas lapsevanemaks olemise absurdsustest, väsimusest, laste kasvatamisest ja igapäevastest väikestest katastroofidest.

Eriti oluline oli tema joonistamisoskus.

Katie hakkas oma mõtteid edasi andma lihtsate, tahtlikult kohmakate kepikeste ehk stick-figure'i laadsete tegelastega. Üks tema varasemaid kirjeldusi ütlebki üsna tabavalt, et ta lõi endale karjääri „sweary stick people'ite“ joonistamisega.

Blogi edu viis selleni, et sellest sündis raamat: „Hurrah for Gin: A Book for Perfectly Imperfect Parents“.  See oli täiskasvanutele mõeldud humoorikas raamat lapsevanemaks olemisest.

Sellele järgnes ka teine täiskasvanutele mõeldud raamat: „Reluctant Adult“. Nii et enne Lottiet oli Katie Kirbyl olemas juba ka Sunday Timesi bestseller.

Võib öelda, et kirjaniku varasem looming oli täiskasvanute huumor, mitte lastefantaasia. Kuid see aitab tegelikult Lottie olemust väga hästi mõista.

Kust Lottie tuli? Katie Kirby võttis oma senise kirjutamisviisi: päevik + joonistused + eneseiroonia + piinlikud olukorrad + ausus ja tõi selle 11-12. aastase tüdruku maailma.

Nii sündiski: „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, mis ilmus Suurbritannias 18. märtsil 2021.

See oli Katie Kirby esimene lasteromaan. Pane tähele, kui hästi vana ja uus maailm kokku sobivad. Katie oli täiskasvanuna täiskasvanutele kirjutanud: „Ma olen lapsevanem ja mu elu on täielik kaos.“

Lottie ütleb umbes nii: „Ma olen 11-12 ja minu elu on samuti täielik kaos.“

Esimene Lottie raamat osutus väga edukaks. See jõudis Amazon UK bestsellerite edetabelis esikohale ning püsis Sunday Timesi laste bestsellerite nimekirjas kaks nädalat.  Aga edu ei piirdunud ühe raamatuga.

Praeguseks on Lottie sarja müüdud Ühendkuningriigis üle miljoni eksemplari nelja aasta jooksul. Sarja on märgatud ka British Book Awards'i ja Laugh Out Loud Book Awards'i puhul.

Eesti Raamatu väljaandel on eesti keeles ilmunud nüüd juba 9 raamatut!!!

„Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“

„Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“

„Lottie Brooksi megakeerulised armumised“

„Lottie Brooksi täiega jube koolireis“

„Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“

„Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“

„Lottie Brooksi tähtsad elutõed“

„Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“

ja nüüd „Lottie Brooksi tõsiselt eepiline suusareis“.

Lottie Brooks on väga tänapäevane lastekirjanduse tegelane. Ta tahab:

• olla populaarne;
• leida häid sõpru;
• meeldida poistele;
• mitte ennast koolis häbistada;
• mõista, mis tema kehaga toimub;
• saada aru, miks sõprussuhted järsku nii keeruliseks muutuvad;
• ja samal ajal jääda iseendaks.

Esimeses raamatus on näiteks tema jaoks tohutu probleem see, et ta alustab uut kooli ilma sõpradeta ning peab hakkama toime tulema puberteedi, välimuse, poiste ja sotsiaalse ebakindlusega.

See on väga naljakas, aga tegelikult ka päris tõsine. Lottie naljatab asjade üle, mis talle tegelikult haiget teevad. See ongi üks põhjus, miks lapsed talle kaasa elavad.

Mis toimub „Tõsiselt eepilises suusareisis“?

Siin on jällegi päris palju head, humoorikat ja lahedat lugemist, nii nagu Lottie lugudes ikka.

Lottie saab teada, et läheb koos oma parima sõbra Amberiga ja Amberi isaga oma elu esimesele suusareisile.

Kindlasti on ka mingisugune probleem? Ikka! Lottie ei oska suusatada.  Nagu Lottie puhul ikka, ei ole probleem kunagi ainult üks probleem.

Kõigepealt peab ta üldse välja mõtlema, mida suusareisile kaasa võtta. Amber saadab talle tohutu pika pakkimisnimekirja. Lottie tunnistab, et tal pole peaaegu midagi vajalikku, kuid Amber lubab talle vanu suusariideid laenata.

Ja siis tuleb mängu Amberi isa Mark.

Amber ei ole oma isaga just kõige paremates suhetes ning ta otsustab teda isegi eesnime järgi kutsuda. Enne reisi tuleb Lottie perekonnal Amberi isa juurde lõunale minna.

Lottie üritab sellest pääseda. Loomulikult see ei õnnestu.

Enne suusareisi on muidugi vaja ka üks korralik katastroof!

Ühes raamatu alguse episoodis toimub 1. aprilli naljapäev. Lottie tahab seekord oma väikevennast Tobyst ette jõuda ja otsustab talle voodi alt hirmutamiseks välja ilmuda.

Aga Toby on temast sammu võrra ees.

Lottie avastab voodist midagi, mis näeb välja nagu… noh, ütleme viisakalt, et väga ebameeldiv pruun ollus.

Tegelikult on see Nutella ja veel mõned koostisosad.

Lottie satub muidugi täielikku paanikasse, isa aga ei saa alguses üldse aru, kumb laps nüüd süüdi on. Lõpuks peab Lottie veel vabandama ja magama diivanil. Ja siis selgub, et Toby on talle ka näkku joonistanud.

See on väga „Lottie Brooks“. Midagi lihtsat ei saa kunagi lihtsalt minna.

Raamatus on ka tõsisemad teemad. Eesti väljaande märksõnadeks on toodud perekonnaprobleemid, seiklus, suusapuhkus ja sõprus. Just perekonnateema tundub siin eriti oluline.

Amber on pärit perest, kus vanemad on lahutatud. Suusareisiga seoses tuleb mängu Amberi isa uus perekond ning tema tulevane kasuõde Phoebe, kes pole Amberile sugugi võõras. Ta on nimelt vana vaenlane, kellega Lottie on juba varem kokku puutunud. Üks lugeja kirjeldabki seda kui raamatu olulist pööret: „Phoebe tuleb tagasi“.

Amberi suhe isaga on keeruline ning Lottie satub tahtmatult olukorda, kus ta peab hakkama mõistma, et kõigil perekondadel ei ole ühesugused suhted. Lottie on harjunud omaenda perekonna kaoses nalja leidma. Aga Amberi puhul näeb ta, et lahutus ja vanemate uued suhted võivad lapse jaoks olla palju keerulisemad, kui väljast paistab.

Lottie perekonna kaos just selline kaos, kus inimesed lõpuks ikkagi hoolivad üksteisest. See annab naljadele juurde päris palju soojust.

Üks värske arvustus peabki raamatu tugevuseks just Lottie ja Amberi sõpruse arengut ning Amberi keeruliste perekondlike muutuste käsitlemist. Arvustaja soovitab seda isegi lastele, kelle vanemad on lahutamas või kelle sõber sellises olukorras on.

Lottie ja Amberi sõprus muutub ja kasvab. Hea sõprus ei tähenda seda, et te kunagi ei tülitse. Hea sõprus tähendab, et pärast tüli on võimalik teineteist uuesti üles leida.

Ah jaa, selles loos tuleb mängu ka Antoine! Lottiele oluline prantsuse kutt …

Miks Lottie Brooks lastele meeldib?

Üks väga oluline põhjus on see, et Lottie ei ole ideaalne.

Ta teeb vigu.

Ta kadestab teisi.

Ta tahab olla populaarsem.

Ta mõtleb vahel liiga palju sellele, mida teised temast arvavad.

Ta ütleb asju, mida hiljem kahetseb.

Ta võib olla väikese venna peale täiesti pööraselt vihane.

Vahel teeb ta ise midagi üsna rumalat.

Aga raamatulugeja ja Lottie Brooksi fänn ei tunne: „Milline nõme tüdruk.“

Pigem: „Appi, ma olen ise ka midagi sellist teinud!“

See ongi Katie Kirby suur oskus. Ta suudab piinlikkusest teha huumori, ilma et ta lapse tundeid naeruvääristaks.

Stella Lefty

„Long Way Home“

(Warner Music)

„Üks popmuusika põnevamaid uusi tulijaid, Stella Lefty, on välja andnud oma kauaoodatud debüütalbumi „Long Way Home“. Enne neljateistkümne looga albumi ilmumist avaldati sellest juba kaheksa lugu, sealhulgas hiljutine singel „Lean In, Kiss Me“. Album sisaldab ka tohutult populaarset hittlugu „Boston“.

Stella Lefty on Ameerika laulja ja laulukirjutaja, kes on tuntust kogumas oma emotsionaalselt tabava loomingu ning stiiliga, mis ühendab sujuvalt popmuusika ja kantrimuusikale omase jutuvestmise. Artisti eelmine lühialbum (EP) „Is This Heaven?“ ilmus mais ning sellel kõlas hittsingel „Something To Lose“, milles teeb kaasa Vincent Mason. Lühikese ajaga on see lugu kogunud juba ligi 90 miljonit kuulamist.

Artisti läbimurde-singel „Thinking ’bout You“ saavutas sotsiaalmeedias tohutu populaarsuse, kogudes miljoneid kuulamisi. Sellele järgnes samal, 2026. aastal hittlugu „Boston“, mis on tõusnud Billboardi edetabelis „Top 100“ esikolmikusse, jõudnud Billboardi „Hot Country Songs“ edetabelis viiendale kohale ning kogunud ligi 350 miljonit kuulamist.

Tänu oma lummavale lavakarismale ja lugudele, milles kohtuvad siiras haavatavus ning vastupandamatult meeldejäävad meloodiakäigud, on Stella Lefty kiiresti kasvatanud oma populaarsust ka kontsertartistina. Ta on üles astunud selliste artistide nagu Cameron Whitcomb, Alessi Rose, Jessie Murph ja Wyatt Flores soojendusesinejana.

Lauljatar annab kontserte ka omaenda ülemaailmsetel turneedel ning tegi hiljuti festivalidebüüdi legendaarsel Lollapalooza festivalil.

Ajakirja Rolling Stone poolt „kantristaariks“ ja portaali UPROXX poolt „nimeks, mida tasub meeles pidada“ nimetatud Stella Lefty on tõusmas üheks popmuusika köitvamaks uueks hääleks.“

Niimoodi tutvustatakse Stella Lefty debüütalbumit Warner Musicu pressiteates.

Stella Lefty on praegu väga huvitav artist, sest tema debüütalbum „Long Way Home“ ilmus hiljuti, 21. augustil 2026. Ja see on üks neist plaatidest, mille puhul on korraga väga palju põhjust elevuseks — aga ka päris palju küsimusi.

Stella Lefty on 24-aastane Chicago päritolu laulja ja laulukirjutaja, sünninimega Stella Lefkofsky. Ta on viimastel kuudel väga kiiresti tõusnud uue country-pop'i artistina esile. Tema läbimurdeks sai hittlugu „Boston“, mis tõusis Billboard Hot 100 edetabelis koguni 3. kohale.

Lauljatari tõus tippu on olnud tõesti pöörane: 2025 – popmuusika otsingud → 2025 lõpp – country → 2026 „Thinking 'Bout You“ → „Boston“ → Lollapalooza → MTV VMA nominatsioonid → debüütalbum.

Stella Lefty esines tänavu ka Chicago Lollapaloozal, kus tema kodulinna kontsert tõi kokku üle 12 000 inimese. Veel mõni aasta tagasi käis ta seal festivalil lihtsalt kuulajana.

Mis muusikat ta teeb? Kõige lihtsam oleks öelda: country-pop + kaasaegne pop + Y2K-country.

Apple Music kirjeldab tema stiili üsna tabavalt kui segu tänapäevasest popist ja Y2K-ajastu country'st — sealjuures on võrdluseks toodud isegi Gracie Abrams ja Tim McGraw.

Lauljataril on kähedavõitu, veidi kare hääl, aga laulud ise on väga meloodilised ja kergesti meelde jäävad.

Tema puhul on kõige tähtsam: meloodia + jutustus + hääl. Ta ei ehita lugusid tohutu vokaalakrobaatika peale. Pigem jutustab ta loo, mille saab mõne kuulamise järel kaasa laulda.

„Long Way Home“ - albumil on 14 lugu ning see sisaldab ka tema mais ilmunud kuueloolise EP „Is This Heaven?“ materjali.

Apple Music kirjeldab albumit kui terviklikumat pilti uue suhte varasest, segasest ja ebakindlast perioodist. See on päris hea viis plaati kuulata. See pole niivõrd: „Siin on 14 country-pop'i lugu.“ Vaid pigem: „Siin on üks armastuslugu, mille sees on elevus, iha, ebakindlus, lootus ja hirm.“

Lauludest ka.

„Boston“. Selle looga tasub kindlasti alustada. See on Stella Lefty suur läbimurre ja sisuliselt albumi süda.

Lugu räägib noorest armumisest ja sellest tundest, kui oled valmis suhte nimel kasvõi rongile hüppama ja teise linna sõitma. „Boston“ on meeletult nakkav — isegi New York Timesi kriitik Jon Caramanica, kes alguses suhtus loosse skeptiliselt, tunnistas hiljem, et see hakkas tal sõna otseses mõttes peas kummitama.

„Thinking 'Bout You“. See oli üks lauljatari esimesi suuri läbimurdeid. Lugu sündis üsna spontaanselt koos Grace Engeriga ning selle levik sai hoo sisse just TikTokis — nad filmisid ennast laulmas väga lihtsas, sõprade moodi videos.

Ja see on Stella puhul oluline: ta ei alustanud suurejoonelise muusikavideoga. Ta lihtsalt laulis. See loomulikkus hakkas inimestele meeldima.

„Lean In, Kiss Me“. See on albumi üks uusi võtmelugusid. Kui „Boston“ on natuke unistav ja hoogne, siis selles loos on rohkem füüsilist tõmmet ja hetkes elamist.

See on Stella teine külg: „Kas me võiksime lihtsalt lõpetada mõtlemise ja tunnistada, et me meeldime teineteisele?“

„Something to Lose“. Selles loos lööb kaasa Vincent Mason, Nashville'i noor country-artist, kes on ühtlasi Stella partner. Nad esitasid seda koos ka Lollapaloozal.

See annab albumile päris huvitava dimensiooni, sest mõnes mõttes pole see ainult väljamõeldud armastuslugu.

Albumi teises pooles muutub „Long Way Home“ vägagi huvitavaks, sest kui esimesed lood räägivad: „Ma olen armunud!“, siis lõpus jõutakse küsimuseni: „Aga mis siis, kui see ei jää kestma?“

„Forever Guy“ on sellest hea näide — Vanity Fair kirjeldab seda albumi ühe tumedama hetkena, samal ajal kui „Lean In, Kiss Me“ esindab vastupidist, õnnelikumat emotsiooni.

See annab albumile teatava kaare: kohtumine → armumine → elevus → ebakindlus → võimaliku kaotuse kartus.

„Long Way Home“ ei püüa olla kantrimuusika ajaloo kõige sügavam või uuenduslikum album. Ta tahab olla hea kuulamine. Selleks on sellel albumil päris tugevad „vahendid“:

väga meeldejäävad refräänid, nooruslik energia, country ja popi suurepäraselt hea tasakaal, lauljatari põnev hääl, lihtsad, kiiresti haaratavad lood ja armumise ning ebakindluse teemad.

2026. aasta ühe uue artistina tasub Stella Leftyl kindlasti silma peal hoida. Tema tõus on olnud nii kiire, mistõttu järgmisel aastal võib Stella Lefty olla juba hoopis teine artist.

Kuula ise ka:

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)