Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad


Georges Simenon


„Peaminister“


(Pegasus)

 

Prantsusmaa legendaarne, mitmeid kordi võimul olnud peaminister, kellele juba tema eluajal on püstitatud ausambaid, sulgus erru minnes oma maamajja, et seal ustava sekretäri, põetaja, autojuhi ja teenijate hoole all vaikselt veeta viimased eluaastad.

 

Kuid teda ei jäeta rahule, sest ta teab liiga palju saladusi. Mälestused, mille kirjapanemisega ta vanaduspäevi sisustab, võivad mõjutada praeguste riigipeade saatust, kukutada valitsusi.

Ekspeaminister teab, et tema memuaare jahitakse, ning peidab neid hoolikalt. Tema käes on dokument, mille avalikustamine mõjuks pommiplahvatusena – kompromiteeriks uueks valitsusjuhiks pürgiva mehe ja hävitaks tolle karjääri.

 

Vana kuulus poliitik on kolleegidele ohtlik ja seetõttu ise ohus, ehkki teda päevad ja ööd läbi kaitsevad turvamehed.

 

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari.

Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu. Komissar Maigret’ sarjast eraldi seisvat „Peaministrit” peavad kriitikud üheks Simenoni tähtteoseks.

„Peaminister“ (1958) ilmus eesti keeles esimest korda 2009. aastal.

 

Mul on õnnestunud lugeda viimastel aastatel mitmeid Georges Simenoni komissar Maigret´ lugusid, mistõttu võiks ju arvata, et ka „Peaminister“ on põnev krimilugu, kuid tegelikult pole see mitte nii. See on hoopis psühholoogiliselt põnev poliitiline romaan, mis viib lugeja poliitikamaailma telgitagustesse ja lugu antakse edasi läbi vana riigimehe mõtiskluste ja tagasivaatega oma elule ja käidud teele.

 

Võib öelda, et süžee keskmes on poliitilise võimu, moraali ja vananeva riigijuhi siseheitlused, kuid ka poliitilise karjääri varjuküljed, võimu kadumine ja sellega kaasnev tühjustunne, inimese sisemine õiglustunne ja kättemaksusoov. Peategelane on väsinud poliitikast, väsinud kompromissidest, pettustest ja valedest. Samas meenutab ta meeleldi oma aega poliitilises tipus, kuna ta on harjunud olema sündmuste keskmes, mistõttu ei taha kuuluda lihtsalt minevikku.

 

“Peaminister” avaldati juba 1958. aastal, kui selle autor (Georges Simenon) oli juba maailmakuulus kirjanik. Mõned aastad hiljem jõudis ekraanidele ka romaani ainetel tehtud Prantsuse-Itaalia koostööfilm, mille peaosa mängib legendaarne Jean Gabin.

Raamatu prantsuskeelne pealkiri “Le Président” tuleb sellest, et sel ajal oli Prantsusmaal valitsusjuhi tiitel veel président du Conseil des ministres ehk siis ministrite nõukogu president, alles 1959. aasta jaanuarist tuli selle asemele Premier ministre ehk peaminister. Mõeldud on aga sisuliselt just valitsusjuhti.

 

Romaan kujutab eakaks (82-aastane mees ihaldab vaid rahupõlve) saanud Prantsuse riigimeest, kes elab tagasihoidlikus eraldatuses oma maamajas, abiks sekretär, preili Milleran; põetaja, proua Blanche; autojuht ja toapoiss Emile; kokk Gabrielle, pärast pikka ja omal ajal väga mõjukat poliitilist karjääri.

Ta (filmis on tema nimeks Emile Beaufort, aga kas raamatus seda nime üldse mainitakse? raamatus on paaril korral mainitud eesnime Augustin) on kunagi olnud valitsusjuht ja poliitiline suurkuju, kelle hingele jäid kahtlased tehingud, sisemine üksindus ja reetmise mälestused. Nüüd on otsustanud peaminister need mälestused kirja panna …

 

Raamatu alguses tõdeb Simenon, et kogu eluaja oli peaminister teadnud, mida ta ei tohi, aga kunagi polnud ta sellest hoolinud, vaid saatusele väljakutse esitanud. Autor küsib, oli ta siis valesti talitanud?


Ja veel. Loeme, et terve eluaja polnud peaminister end kellegagi sidunud, mitte niivõrd põhimõtte pärast, kuivõrd soovist kaitsta oma sõltumatust, mida peaminister pidas kõige tähtsamaks. Ainus naine, kellega ta abielus oli olnud, elas mehega ainult kolm aastat …

Nüüd, ühel ööl, kuuleb ekspeaminister raadiost (raadio on ainus tema ühendus välismaailmaga) poliitilisi uudiseid (Prantsusmaal on puhkenud jällegi valitsuskriis ja ühe kandidaadina peaministriks mainitakse Philippe Chalamont´d), ekspeaminister meenutab oma karjääri tipphetki ja madalseise ning kaalub, kas avalikustada dokumente, mis võivad kahjustada tema endist protežeed, Philippe Chalamont´d.


Raamatu peategelase ja Chalamont´i vahel oli kunagi usalduslik suhe: peaminister aitas Chalampont´d karjääri alustamisel, kuid lõpuks too reetis ta poliitilise kasu nimel. Kui peategelaselt oli kunagi küsitud, kas Chalamont võiks saada ministriportfelli, vastas too: „Peaministriks ta küll ei saa, senikaua kuni mina elan.“ Pärast vaikust, oli raamatu peategelane lisanud: „Ega ka siis, kui ma surnud olen.“


Ekspeaministril on oma laekas dokumendid, mis tõestavad Chalamont’ kompromiteerivaid tegusid vanast ajast — rahalisi skeeme ja poliitilisi manipulatsioone. Ta kaalub öö otsa, kas need avalikustada, et endist õpilast kukutada.


Georges Simenon on lahendanud oma teose igati põnevalt, sest lugeja silme all kulgeb romaan praeguses ajas (peaminister kõnnib ringi oma toas, räägib majapidajannaga, kuulab raadiot ja otsustab, kas astuda järgmise samme) ja tagasivaadetes, mis näitavad tema poliitilise karjääri tõuse ja langusi (tema nooruspõlve vaesus, teekond võimuni, poliitilised intriigid ja kabinetitülid, suhte ärimeeste ja pankuritega, avalik elu jpm).


Peaminister on olnud karm, kompromissitu, kuid oma põhimõtteid hoidev poliitik. Paljud inimesed vihkasid teda, paljud kartsid. Chalamont on palju oportunistlikum ja pehmema stiiliga poliitik. Tänases poliitilises maailmas on neid nn pehme stiiliga poliitikuid palju rohkem, kui neid vaja oleks …

Romaani lõpus ei saa lugeja aru, kas peategelane tegutseb õigluse nimel või isikliku kättemaksu ajel, kuid raamatu lõpus käitub ekspeaminister üsnagi kummaliselt, ta valmistub surmaks … on tal ju piisavalt materjale, mis „hävitaksid“ Chalamont´di, ja paljud teisedki poliitikud, kuid … loed loo lõpuni, siis saad teada. Ja seda ka, et raamatu lõpus selgub seegi, et ega ka ekspeaministri lähikondsed pole olnud päris ausad …

 

Temaatikast ka: võim ja selle varjukülg; mälu usaldusväärsus ja subjektiivsus (peategelase mälestused ei ole alati usaldusväärsed; ta mäletab sündmusi nii, nagu need õigustavad tema valikuid ja eksimusi); põhimõtted vs. oportunism; vananemine ja üksildus; õiglus ja kättemaks.

 

„Peaminister“ on napp, kuid psühholoogiliselt väga sügav romaan poliitilise elu varjupoole kohta. See pole spionaažipõnevik ega seikluslugu, vaid vana riigimehe sisemonoloog, mis mõjub üllatavalt kaasaegsena.


Daila Ozola, Agate Lielpetere


„Klikk-klikk!“


(Hunt)

 

Lumiste puude varjus kõlab läbilõikav KLIKK.

Veel üks KLIKK! Ja jälle! KLIK-KLIK-KLIKK!

Paljud linnud lendavad sügisel lõunasse ja talvel on metsas vaiksem.

Kes küll ses pakases klikitab?

KLIK-KLIKK!

 

Daila Ozola, kes muidu tõlgib eesti kirjandust läti keelde, on kirja pannud toreda linnuloo, mis aitab talvelinde tundma õppida. Contra, kes muidu kirjutab eesti keeles luuletusi, on selle toreda raamatu läti keelest eesti keelde ümber pannud.

 

Selle raamatuga võib julgelt talvele vastu minna. Kes küll ses pakases klikitab?

 

See on üks igati vahva loodus-/linnuraamat lastele, milles on vahva ja põnev lugu, lapsed näevad linde ja saavad teada, kes mida parajasti talvel teeb. Vahva on see, et selle 2023. aastal ilmunud raamatu on eesti keelde tõlkinud Contra. Suurepärased illustratsioonid on Agate Lielpetere sulest.

 

Raamatu alguses tantsivad ohakalinnud takjapuhmas. Järsku kõlab metsavaikuses keset lumiseid puid läbilõikav KLIKK! Ja nii mitu korda.


Järgmisel leheküljel on männiseemnetega maiustav rähn, kes samuti samast häälest ehmatas. Seejärel näeb väike lugeja pasknääri, kelle kukub tõru nokast, kui ta klikki kuuleb. Pöialpoiss on häälest sedavõrd üllatunud, et kukub puu otsast alla! Siisikesed üritavad peitu pugeda tammeõõne sisse, kuid seal pole kahele linnule piisavalt ruumi.

Porr on üks äge lind. Tema põgeneb vahtra otsa ja soovitab pöialpoisil klikataja eest hoiduda.


Pihlapuus sidistavad siidisabad. Nemad söövad pihlakaid.


Ka puukoristaja on murelik, sest keegi ometigi ju ütles KLIKK!


Tihasedki on hirmunud ja hoiavad toidumajakese juures kokku.


Pöialpoiss kohtub ka kõrge kuuse ladvas istuva käbilinnuga, kes arvab, et äkki pöialpoiss on see, kes klikitab? Pöialpoiss raputab triibulist pead ja vuristab minema.

 

Raamatu autor tõdeb, et talvel elab metsas vähem linde, sest paljud lendavad lõunasse. Kas klikitaja võiks olla mõni röövlind. Äkki on see värbkakk, kes imestunult suured silmad teeb. Kõik me teame, et öökull huikab, mida ta teeb nüüdki, kuid ikka ei ole teada, kes see klikitaja on.

 

Raiesmikule laskub karmide küünte ja kõvera nokaga kull! Kas see klikitaja võiks hästi maitseda?

 

Pöialpoiss on nutikas lind, sest tema on kuulnud, kuidas viu vilistab, rähn põristab, luik luikab, kägu kukub, ööbik laksutab, tuvi kudrutab ja lõoke lõõritab, aga ta ei tea kedagi, kes klikitab. See peab olema mõni haruldane lind!

 

Seda kummalist häält kuulevad veel mitmedki linnud – musträhn ehmatab, põldpüü kohkub, leevikesed vaidlevad, kas see on KLIKK! või KLAKK!

 

Autor tõdeb, et igal linnul oma laul – varblane sädistab, rästas rädistab, harakas kädistab, vint vidistab, kurg plagistab. Aga klikkimine?

Äkki polegi see lind? Orav pähkleid naksutab, mäger unes matsutab, rebane urus itsitab, aga kes see klikitab?

 

Siinkohal hakkabki see vahva raamat otsa saama. See, kes metsas klikitab, ja miks ta seda teeb, saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Igal juhul on see üsna ootamatu, kes metsa all klikitab.

 

Väga vahva ja mõnusa olemisega lasteraamat. Raamat lindudest ja talvisest metsast.


Katie Viggers


„Karuraamat. Kogu maailma


karud annavad aru“


(Koolibri)


 

Kaheksast erinevast karuliigist karud üle maailma tulid kokku, et Sulle end tutvustada. Rääkida, mida neile teha meeldib, milline on nende lemmiktoit, milles keegi on osavam kui teised, kus maailma eri paigus nad elavad ning millised nad välja näevad.

 

Kas Sa näiteks tead, milline näeb välja liustikukaru?

Või milline karu on tõsine rammumees?

Kes neist aga hea meelega istub puu osas ja muudkui mugib mett?

Ei tea? Ava raamat ja saa tuttavaks nende mõnusate mõmmidega.

 

Huvitavad faktid koos Katie Viggersi võluvate illustratsioonidega on tore sissejuhatus karude maailma.

 

See raamat ilmus eesti keeles 2022. aastal. Kohe alguses pean tunnistama, et karud mulle kangesti meeldivad, mistõttu on mul raamaturiiulil igasugu karuraamatuid, nii suurtele kui ka väikestele. Mäletan, et üks esimesi koolikirjandeid oli mul samuti karust. Kõik oli sellega päris hästi, kuigi ma kirjutasin, et karul sünnib vähemalt kuus poega! Õpetaja kirjutas selle väite kohta küsimärgi, ja lisas „Las tõesti?“ No minu jaoks oli karu suur ja võimas loom, mistõttu pidi tal ju ometigi ka palju poegi olema!

 

Avan raamatu sisekaane ja siin on uhke kaart tervest maailmast ja on näha, kus karud elavad. Märkan, et karusid ei ole Aafrikas ja Austraalias ja ka Antarktikas.

 

Keeran lehte. Väga uhke pilt. Maailmas elab kaheksat liiki karusid ja sellel pildil seisavad nad kõik kõrvuti, justkui suured sõbrad. Karud kinnitavad, et nad ei ela ühes kohas. Nad said kokku ainult selle raamatu kirjutamise ajaks.

Uhkele pildile on joonistatud huulkaru, pruunkaru (neid on paljusid liike), hiidpanda (ka tema on karu!), baribal (tema elab Põhja-Ameerikas), prillkaru, jääkaru, kaeluskaru (tema elab Aasias) ja päikesekaru.

 

Alustame karudega! Esimene neist raamatus on baribal. Nemad elavad Põhja-Ameerikas. Ligikaudu 850 000 isendist koosneva populatsiooniga on nad kõige levinum karuliik maailmas. Baribale on vähemalt 16 alamliiki, enamik on musta värvi, kuid on ka igasugu teisi värve, näiteks siin on halli või hõbejas-sinaka kasukaga liustikukaru ja kreemjat värvi Kermode´i karu.

Saame teada, kui suured baribalid on, mida nad söövad, kuidas nad rahvusparkides elavad ja käituvad.

 

Teine karumõmm selles raamatus on pruunkaru. Maailmas elab umbes 200 000 pruunkaru. Nad on laialt levinud – populatsioonid on olemas nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopa ja Aasia põhjapiirkondades.

Selgub, et pruunkarusid on ligikaudu 15 alamliiki. Nad on eri suurusega ja värvi alates hästi heledast pruunist kuni peaaegu mustani. Siin on grisli, süüria pruunkaru, kodiaki karu.

Loeme, kui suured nad on, saame teada, et pruunkaru on tuntud oma lõhelembuse poolest.

 

Järgmine mõmmik on kaeluskaru. Nemad elavad kõikjal üle Ida-, Lõuna- ja Kagu-Aasia, mh Indias, Hiinas, Jaapanis ning Venemaal. Metsikus looduses elab umbes 60 000 kaeluskaru. Taaskord saame teada, kui suured nad on, milline on nende välimus. Sellestki on juttu, et kaeluskaru oskab väga hästi püsti seista ja kahel jalal kõndida.

 

Kaeluskarule järgneb päikesekaru. Maailmas on alla 10 000 päikesekaru ja nad elavad Kagu-Aasia troopilistes vihmametsades. Loeme ka nende välimusest ja neil on ülipikk keel, mille abil nad saavad mesitarudest mett kätte. Kuna nad armastavad mett, siis mõnikord kutsutakse neid ka meekarudeks. Saame lugeda, kui suured nad on ja milline on nende iseloom.

 

Selle raamatu viies karuke on huulkaru. Maailmas elab tänapäeval umbes 20 000 huulkaru. Nad elavad Lõuna-Aasias, India ja Sri Lanka metsades ning rohumaadel. „Džungliraamatu“ Baloo oli samuti huulkaru.

Emane huulkaru on ainus karu, kes kannab oma lapsi seljas. Neil on ülipikad, kumerad küünised, mis aitavad termiidipessa ja mesitaru sisse murda. Huulkarud võivad kasvada kuni 1,8 m pikaks ja kaaluda kuni 140 kg.

 

Kuues karu on hiidpanda ja ka tema on karu! Ta elab Kesk-Hiina mägede märgades bambusemetsades. Metsikus looduses on praegu alles ilmselt alla 2000 isendi. Tegemist on kõige haruldasema karuga.

Hiidpandal on alamliik – Qinlingi panda, kes on hiidpandast väiksem ja pigem pruuni-valgekirju kui must-valge karvastikuga.

Neist kahest veelgi väiksem on punane panda (tema on rohkem pesukaru kui karu sugulane), kuid nad kõik armastavad süüa bambust.

Hiidpanda on üks väiksematest karuliikidest ja kasvab umbes 1,8 m pikkuseks. Suur isasloom võib kaaluda üle 120 kg.

 

Seejärel on raamatus igati vahva välimusega prillkarud. Nemad on ainsad Lõuna-Ameerikast pärit karud. Metsikus looduses on neid alla 20 000 isendi. Nad elavad peamiselt Andide mäestikus, mistõttu neid nimetatakse tihti ka Andide karuks.

Prillkaru on ainus tänapäeval elutsev lameda näoga karu. Ülejäänud seitsmel karuliigil on pikad ninad. Maailmakuulus karupoeg Paddington peaks olema prillkaru.

Prillkarud võivad kasvada kahemeetristeks, täiskasvanud isasloom kaalub kuni 200 kg, mis on kaks korda rohkem kui emasloom.

 

Viimane karu, kaheksas, selles raamatus on jääkaru. Tema elab Arktikas, külmal, jäisel Põhjapoolusel. Metsikus looduses on umbes 20 000 jääkaru, kes elavad peamiselt Kanadas, Gröönimaal, Venemaal, Norras ja USA-s Alaskal.

Jääkaru on oma jaheda ümbrusega hämmastavalt hosti kohanenud. Jääkarud võivad olla lausa üle kolme meetri pikad ja kuni 700 kg rasked. Lisaks on nad ka kõige suuremad lihatoidulised maismaaloomad.

 

Kuid see pole veel kõik. Meil on võimalus lugeda ka karude toitumisest, sest karudel on üks ühine omadus – neile meeldib süüa. Nad leiavad igalt poolt toitu, aga see, mida nad söövad, oleneb looma elupaigast, aastaajast ja jahi õnnestumisest.

 

Juttu on veel ka ujumisest (jääkarud on karude seas kõige paremad ujujad), ronimisest, jooksmisest (lühidistantsidel on nii pruunkaru kui ka baribal ülikiired, nad jooksevad inimesest palju kiiremini), talvel magamisest (selgub, et mitte kõik karud ei maga talveund – päikesekarud ega prillkarud ei pea talvel magama, sest elavad soojas kohas; huulkarud puhakavad talvel koopas, aga ei maga; kui mägedes läheb külmaks, kolivad hiidpandad madalamale, kus on natuke soojem; seega on talveund magavaid karusid neli …).

Raamatu viimasel leheküljel on juttu karude tulevikust. Palju probleeme on hiidpandadel ja jääkarudel.

 

Mõnikord teeb inimene karu elu keeruliseks. Kui kliimamuutus meie planeeti liigselt soojendab, siis ei ole jääkarul piiavalt lund ega jääd, et hülgeid küttida või talvekoobast kaevata.

Kui raiume metsad maha, et linnu ja külasid rajada, siis ei ole baribalidel, kaeluskarudel ega pruunkarudel enam kuskil elada.

Hiidpandad ei saa hakkama ilma bambuseta.

 

Seega, kui kaitseme karude elupaiku, kindlustame ka nende tuleviku.

 

Lugege ja vadake seda vahvat karuraamatut ja mõtelge nii karude, looduse kui ka looduskaitse peale.


Rachel Williams,


Ksenia Bakhareva


„Loomade peitus.


Looduslooline otsimismäng“


(Koolibri)


 

Elu metsikus looduses on põnev, kuid ka väga ohtlik. Seepärast on suured ja väikesed olevused õppinud end varjama kiskjate eest ning saama söönuks või … sööduks!

 

Detailirohkete piltidega raamatus saad uurida loomade varjevärvust metsas ja mägedes või kõrbes, korallrahul ja polaaraladel.

Kas leiad erisugustelt maastikelt üles 72 looma, kes on osavalt peitu pugenud?

 

Selle, 2023. aastal eesti keeles ilmunud põneva ja väga huvitava lahenduse loodusraamatu lastele on kirjutanud Rachel Williams, suurepärased joonistused on Ksenia Bakhareva sulest.

Raamatu esikaanel on kirjas ka see, mis eespool kirjas: „Heida pilk maailma metsikumatesse paikadesse ja leia 72 looma“.

 

Raamat ilusas, uhkes ja suures formaadis. Juba esikaane kujundus on sedavõrd äge ja põnev, et tahaks teada, millest raamatus juttu on.

Raamatu sisukorrast saame teada, et raamatus on kuus osa – peitus metsas (Euroopa pöögimetsad), peitus kõrbes (Sahara), peitus mägedes (Kaljumäestik), peitus vihmametsas (Amazonase madalik), peitus korallrahul (Suur Vallrahu), polaarpeitus (Teravmäed).

 

Seejärel sissejuhatus, milles öeldakse, et kuigi elu metsikus looduses on põnev ja seiklusrikas, võib see olla ka väga ohtlik!

Nii kuumades kõrbetes kui kõrgetes mägedes on suured ja väikesed olevused õppinud end varajama kiskjate eest ning saama söönuks või … sööduks!


Edasi saame teada, mida tähendab sõna kamuflaaž. Raamatus on mitmeid loomi, kes oskavad suurepäraselt ümbrusesse sulanduda. Raamatus peidavad end klaaskonn, halljänes, kirikaheksajalg.


Raamatu lugejal tuleb kasutada antud vihjeid (see on ju ikkagi ka looduslooline otsimismäng) ja eelnevaid teadmisi, et leida üles loomad, kes erinevates elupaikades ellu jäämiseks võtavad appi värvi, mustri või ka erilise käitumise.

 

Keerame lehte. Siin on Euroopa pöögimetsade kaart. Alustame peitusega metsas. Pöögimetsades on suured puud, mis pakuvad loomadele pelgupaika. Selles raamatus peidavad end pöögimetsas rebased, hiired ja jänkud!

Lugejal tuleb üles leida vahvad ja nutikad olendid – taltsas hobune konik, kabehirv, rästik, mäger, tamme-kirjurähn, metssiga. Seejärel tuleb olla veelgi tähelepanelikum, sest üles on vaja otsida osavad varjumismeistrid – metsis, kunel, halljänes, rebane, tähniksalamander ja kassikakk.

 

Pöörame lehte. Saame teada, et sadu aastaid tagasi oli suurem osa Euroopast kaetud hiiglaslike pöögimetsadega. Paljud iidsed pöögimetsad on tänini säilinud ning neid leidub kaheteistkümnes riigis. Sealsed puud on enam kui saja-aastased ning kuuluvad maailma kõrgeimate hulka.

Mõned loomaliigid on nende puude all elanud juba sellest ajast alates, mil esimesed pöögisalud kasvama hakkasid. Nüüd neid loomi näemegi. Siin on suurepärased joonistused neist ja ka igasugu huvitavaid fakte. Kassikakk, tähniksalamader, rebane, kunel, halljänes, metsis.

 

Raamatu teine osa viib meid Saharasse ehk peitus kõrbes. Kõrbes on maa kuum ja kuiv, kuid siin võib askeldada hiiri rebaseid ja kasse. Meid kutsutakse uitama mööda luiteid, uurima igat pragu, kuid me võime näha ka mürkamadu.

Jällegi on ka kõrbepeituses loomi, kes on vahvad ja nutikad – jaanalind, dromedar, gasell, väike-magriibitipik, gepard, kõrbesiil. Kuid on ka osavaid varjumismeistreid – fennekrebane, kõrbevuril, sarvikrästik, kõrbevaraan, araabia silesabaskorpion, addaks.

 

Edasi on juttu Sahara kõrbest, mis laiub 9 200 000 ruutkilomeetrild ja on üks päikeseküllasemaid paiku maailmas, mistõttu on kõrbes äärmuslik kuumus ning kõrbes elavad loomad peavad hakkama saama nii tapva palavuse kui veepuudusega.

Kas lugeja märkas neid loomi, kellest on tehtud ägedad joonistused ja lisatud huvitavaid fakte – fennekrebane, kõrbevuril, sarvikrästik, addaks, kõrbevaraan ja araabia silesabaskorpion.

 

Raamatu kolmas osa viib lugeja Kaljumäestikusse ehk peitus mägedes. Nüüd on meil võimalus tõusta kõrgustesse, minna mägedele, märgata linde ja lumelambaid. Mägedes liigub uhkeid loomi, kuid värbkakk peidab end õõnde ja jänes hange taha.

Siin on igasugu vahvad ja nutikad olendid – puuma, väike-laanerähn, lumelammas, vöötkähr, ilves ja vapiti. On ka osavaid varjumismeistreid – mehhiko värbkakk, ameerika jänes, lääne-tömpsuu, valgesaba-püü, lumekits ja kanada kobras.

 

Loeme ja saame teada, et Kaljumäestik asub Põhja-Ameerika lääneosas ja ulatub 4800 km pikkuselt Briti Columbiast Lääne-Kanada põhjaosas New Mexico osariigini Ameerika Ühendriikides. Mäetipud on teravad ja lumised ja ei näi välja just väga kutsuvad ja külalislahked, kuid ka siin elab igasugu elusolendeid.

Raamatus on joonistused ja huvitavad faktid mehhiko värbkakust, ameerika jänesest, valgesaba-püüst, lumekitsest, lääne-tömpsuust, kanada koprast.

 

Neljas osa viib meid Amazonase madalikule, peitus vihmametsas. Vihmametsas keeb metsik elu. Saame rännata kõrgetes latvades ja uuride puudealust, kas keegi äkki peitnud end siin pole ohu jalust?

Jällegi on valikus vahvaid ja nutikaid loomi – jaaguar, kiiverbasilisk, tõmmukaiman, ämmalahv, tokotuukan ja kuningpääsusaba. Lisaks ka osavad varjumismeistrid – klaaskonn, hall-tüükasorr, kääbusmarmosett, hiidanakonda, matamata ja pruunkael-laisik.

 

Amazonase madalik piirneb põhjas Guajaana ja lõunas Brasiilia mägismaaga ning ulatub Andidest Atlandi ookeanini. See on maailma suurim madalik.

Lisaks Amazonase jõestikule laiub siin troopiline vihmamets – üks maailma rikkalikuma elustikuga kooslusi. See on koduks 40 000 taimeliigile, 1300 linnule, 3000 kalale, 430 imetajale ja koguni 2,5 miljonile putukaliigile!

Kas lugeja märkas neid osavaid varjumismeistreid, kelle kohta on raamatus joonistused ja põnevad faktid – pruunkael-laisik, kääbusmarmosett, klaaskonn, hall-tüükasorr (vägagi kummalise välimusega lind), matamata (see on veeloom), hiidanakonda.

 

Raamatu viies osas viib meid Suur Vallrahule (see asub Austraalia ranniku lähedal) ehk peitus korallrahul ja viimane, kuues osa Teravmägedele ehk polaarpeitus. Need osad jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Raamatu lõpus on olemas ka pildid ja neil on numbrid ning numbritele on seletus, kust otsitavad varjumismeistrid leida võib.

 


Martin Clunes ja Jo Wheeler


„Kohtumised erakordsete loomadega.


Tõestisündinud lood kangelaslikkusest,


ustavusest ja ühtsusest“


(Tänapäev)


 

Inglise näitleja Martin Clunes on eestlastele ennekõike tuttav koeri jälestava pahura perearstina sarjast „Doktor Martin“. Päris elus on Clunes aga hella südamega suur loomasõber, kelle Dorseti talus naudivad ühtviisi mõnusat äraolemist nii hobused ja lehmad kui ka koerad ja kassid.

 

Käesolev raamat on Clunesi kummardus vapratele, ustavatele ja tarkadele loomadele, kes on ühel või teisel viisil meie, inimeste elusid rikastanud, kergemaks teinud, sageli ka päästnud. Sõja- ja teraapiahobused, sõnumeid kandvad tuvid, südid laevakassid, maamiine otsivad rotid, politsei-, pääste- ja juhtkoerad, koertest näitlejad, merehädalisi aitavad delfiinid ja haigusi tuvastavad neljajalgsed – Clunes on nende liigutavad, põnevad ja vahel uskumatudki lood kirja pannud suure soojuse ja sügava poolehoiuga.

 

Martin Clunes (Alexander Martin Clunes) on Briti näitleja ja telesaatejuht, sündinud Londoni Wimbledonis 28. novembril 1961.

Tema tuntuimad rollid on Dr Martin Ellingham vägagi populaarsus telesarjas „Doc Martin“, Gary Strang komöödiasarjas „Men Behaving Badly“, lisaks on ta mänginud mitmetes filmides (nii draamades kui ka komöödiates), kui ka dokumentaalsarjades.

 

Võib öelda, et Martin Clunes kasvas üles teatriperes, kuna tema isa, Alec Clunes, oli tunnustatud teatrinäitleja ja teatridirektor. 

Clunesi enda läbilöök toimus 1990. aastatel, kui ta mängis komöödiasarjas „Men Behaving Badly“, mis oli üks selle kümnendi populaarsemaid komöödiasarju Suurbritannias. Sellel sajandil jätkus tema edu telesarjas „Doc Martin“ (oli eetris aastail 2004-2022), kus ta kehastas peaosalist Dr Martin Ellinghami, kes oli veidi kibestunud ja üsna nõudlik väikelinna arst. Võib öelda, et just „Doc Martin“ oli sari, mis tegi Martin Clunesist maailmakuulsa näitleja.

 

Martin Clunes on tuntud ka kui suur loomasõber ja loodusehuviline, tal on oma talu, kus ta elab koos oma perega. See siiras huvi loomade ja looduse vastu on kandunud edasi ka Clunesi loodud teleseiklustesse ja dokumentaalsarjadesse. Võib öelda, et ta tegutseb aktiivselt looduse ja loomade kaitsel.

 

Martin Clunesi raamat „Kohtumised erakordsete loomadega“ ilmus algupäraselt eelmise aasta (2024) novembris. Autor pühendub selles täielikult loomadele – koerad, hobused, tuvid, rotid, delfiinid jpt – kes on läbi ajaloo pakkunud tuge inimestele, päästnud elusid, olnud suurepärased kaaslased ja täitnud raskeid ülesandeid.

 

Vahva on seegi, et Clunes jutustab lugusid ajaloost, kuid jagab ka isiklikke kogemusi ja kohtumisi loomadega üle maailma. Raamatus on lugusid abi-, pääste- ja teraapiakoertest, kuid ka näiteks Nobeli väärt tööd teinud rottidest. Juttu on loomadest, kes toimetasid sõjas, kuid ka igapäevases elus.

 

Raamat ei ole lihtsalt raamat loomadest ja loodusest, see on raamat, milles on ka Clunesi süda ja isiklikud mõtted. Clunes suudab näidata, et loomad ei ole lihtsalt loomad, nad on tublid abilised meile, inimestele.

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Clunes, et ta usub, et kõik lapsed sünnivad loomupärase uudishimuga teiste loomade vastu. Disney teadis seda ja ka raamatu autor ei erinenud selle poolest põrmugi teistest. Clunes meenutab kõrvaharki, kes ei tahtnud kodu plastiliini sees ja vesilikku, kelle autor võttis moosipurgis kaasa rongisõidule Essexis elava tädi juurde. Martin Clunes meenutab, et kui nad olid tädi juurde jõudnud, siis üsna ruttu pärast seda tõmbas vesilik uttu.


Saame teada, et Clunesi õel oli hulk hamstreid, poisi isal Alecil oli punase-valgekirju kass Timmy.


Timmy oli eelkõige isa kass, kuid pärast isa surma (Martin oli siis vaid 8-aastane) oli Timmyl perekonnas teine tähendus. Clunes tõdeb, et Timmyst sai otsekui isa esindaja.

Kui Martin Clunes sai 9, saadeti ta ühte väiksesse erainternaatkooli. Koolis raamatu autorile ei meeldinud. Õnneks oli koolil väike loomaaed, mis aitas tal koolielu veidi paremini taluda. Loomaaias olid kanad ja kalkun, lammas, paar parti ja hane, vöötoravad, vutid ja mõni juhukülalisest eesel. Bioloogiaõpetaja andis poisile ülesandeks hommikuti loomad välja lasta ja neid toita.

Sellest ajast peale on Martin Clunes tundnud loomade vastu suurt kiindumust. Aastate jooksul on tema väikesel perekonnal kogunenud päris muljet avaldav kollektsioon. Neil on kaheksa koera, vähemalt kaksteist hobust, kolm kassi ja paar jõudsalt kasvavat arteemiakolooniat.

 

Clunes kinnitab, et tõenäoliselt on ta valanud nende hulgast lahkunud lemmikute tõttu rohkem pisaraid kui mõnede inimeste pärast. Kohtumised igasuguste loomadega on rikastanud autori elu. Ta meenutab, et kord kohtus ta hundikarjaga, mis oli samavõrra põnev kui hirmutav.

 

Clunes jätkab ja tõdeb, et loomad on meie liiki (inimest) väga palju aidanud. Inimene on rakendanud loomade võimeid ja oskusi, et teha asju, mida ta ise ei suuda. Inimene lõi kampa huntidega ja vormis neist igasuguse kuju ja suurusega koeri, et nad inimest valvaks ja kaitseks, karjataks inimese loomi, pakuks inimesele seltsi, veaks kelke ja nuhiks välja asju, mille leidmisest inimene oma ninaga võiks vaid unistada.

Inimene taltsutas ja lõastas hobuseid, et nad aitaksid tal koormaid kanda ja maailmas ringi rännata. Hobused lubasid inimesel endale selga hüpata ja varustada nad vajalikuga, et koos lahingusse minna.


Martin Clunes kinnitab, et loomadest on saanud meie parimad sõbrad ja kaaslased. Loomaarmastajana, kes on veetnud palju aega paljude loomade seltsis, on Clunes kindel, et see, mida loomad meie heaks teevad, on tõeiselt erakordne.

Clunes alustab oma raamatut – hobusega, kes on autori arvates teinud inimese heaks rohkem kui ükski teine.

 

Raamatu esimene peatükk on tõepoolest hobustest. Martin Clunes peatub hobuste ajalool, räägib omadest hobustest kui ka võõrastest hobustest. Ta meenutab ühte telefilmitööd Uus-Meremaal, kus ta kohtus hobusega, kel nimeks Chester, kuid ta räägib ka Krimmi sõjast ja ratsaväekaptenist Louis Nolanist. Juttu on politseihobustest jpm.

 

Teises peatükis on juttu erinevatest loomadest. Siin on tuvid ja tuvipost, tuvid sõjas, kuid ka sõjakoer Stubby (bullterjer) I maailmasõjas. Ka II maailmasõjas olid koerad inimestele abiks. Kui on koertest juttu, siis tuleb rääkida ka kassidest. Clunes räägibki julgetest ja vapratest kassidest, kes samuti II maailmasõjas inimesi aitasid.

 

Kolmas osa kannab pealkirja „Kangelasrotid“ ja rottidest autor meile räägibki. Rottide ajalugu, rotid ja maamiinid (ka koerad on inimesi aidanud maamiine otsida), kuidas rotte koolitatakse maamiine leidma. Kas oled kuulnud Gambia hamsterrotist? Temastki on selles raamatus juttu. Lugeda saame ka tuberkuloosist ja sellest, kuidas rotid inimest selles valdkonnas aitavad.

 

Järgmistes peatükkides räägib Clunes meile juhtkoertest, teraapiakoertest, nende tähtsusest inimestele, nende koolitamisest jpm.

 

Kuues peatükk räägib uimedega sõpradest. Clunes kinnitab, et kui tal on võimalik valida, siis üldiselt eelistab ta kaissu võtta mõne karvase looma, näiteks koera või kassi. Aga üles on ta kasvatanud ka paar arteemiakolooniat. Clunes tunneb nõrkust ka väikeste salamandrite vastu.

 

Clunes tõdeb, et tal on kohutavalt vedanud, et on saanud dokumentaalsarju tehes mööda maailma ringi reisida ja filmida. Autor meenutab, kuidas ta filmis ühele Lääne-Austraalia turismiettevõttele metsikuid delfiine. Delfiinide loomus on lummav ja annab jätkuvalt ainest müstilistele ja spirituaalsetele lugudele. Liikvel on palju müüte ja legende inimeste kokkupuudetest nii delfiinide kui ka nende suuremate mereimetajatest sugulaste vaaladega.

 

Autor on kindel, et vaalad on nii nutikad ja salapärased, et polegi vahest üllatav, et neil on inimeste aidata soovivate lahkete spirituaalsete loomade maine. Samas teab Clunes rääkida mütoloogiast tuntud üsnagi hirmuäratavatest mereelukatest.

 

Martin Clunesil on olnud võimalus ujuda koos vaalhaiga. Lääne-Austraalias tal see õnnestus.

 

Selles peatükis peatub Clunes veel mitmel teiselgi loomal – hai, hüljes, hiid-sarvikrai.

 

Peatükk number 7 on „Martin ja koerad“. Autor meenutab oma filmitööd, milles on kaasa löönud ka koerad. Näiteks Dodger. Clunes kinnitab, et koerad võivad olla samuti väga head näitlejad ja parimad kaaslased filmivõtetel.

Clunes meenutab selles peatükis veel mitmeid teisi filmimaailma kuulsaid koeri, näiteks Strongheart,  Rin Tin Tin.

 

Kaheksandas peatükis „Epitsenter“ viib Martin Clunes lugeja 11. septembrisse 2001 New Yorgis. Terrorirünnak, mäletate ju küll seda jubedat päeva … Ka selles peatükis jutustab Clunes koertest, nii juhtkoertest, kui ka otsingu- ja päästekoertest.

 

Koertest on raamatus palju juttu ja see on igati tore. Kellest ei ole me veel saanud lugeda? Politseikoertest! Raamatu üheksas peatükk kannab pealkirja „Detektiivkoerad“.

 

Clunes teab rääkida, et ühel või teisel moel on koerad korravalvuritele abiks olnud juba sajandeid. Keskajal käisid koerad kogukonna seadusesilmadega öösiti väljas peamiselt selleks, et neile seltsi pakkuda, mitte päris politseitöö tegemiseks. Šotimaal kasutati teatud tõugu jälituskoeri sajandeid maanteeröövlite ja bandiitide otsimiseks metsikutel ääremaadel.

 

Ametlikumal kujul hakati politseikoeri kasutama 19. sajandi lõpus. Püüdes meeleheitlikult leida Rappija Jacki, võttis Londoni politsei appi kaks verekoera, et need prooviks mõrvarit välja nuuskida. See ei läinud sugugi hiilgavalt. Üks koertest hammustas politseiülemat ja seejärel panid koerad koos plehku. Politsei pidi hakkama hoopis neid otsima …

 

Mujal Euroopas sujusid asjad paremini. Arthur Conan Doyle´i „Baskerville´ide koerast“ inspiratsiooni saanud Preisimaa politsei hakkas valve- ja jäljekoertena kasutama taani dogisid. Kui Belgias Gentis polnud lisapolitseinike jaoks raha, küsis politseiülem linnapealt, kas nad võiksid võtta hoopis paar koera. Linnapea jäi nõusse ja politsei hakkas treenima belgia lambakoeri, et need abistaksid öövahte.


Peagi jõudis koerte koolitamise idee ka teiste maade politseijõududesse. New Yorgi politseinikud käisid Belgias külas, et näha, mida nad teevad, ja võtsid kaks koera endaga koju kaasa.

Saksamaal asutas politseid spetsiaalsed koolid, kus õpetati saksa lambakoeri kurjategijaid jälitama ja kinni võtma.

Nendest edulugudest indu saanud Inglismaa raudteepolitsei North Eastern Railway Police võttis neli äärdeilterjerit, kes aitaksid tagada julgeolekut Hullis ja teistes kirdesadamates.

 

Koerad tõestasid, et lisaks valvamisele ja kurjategijate püüdmisele on neist politseis kasu muulgi moel. 1970. aastate alguses õpetati üks Southamptoni koer tuvastama kanepit ja ta andis ühes kaubikus peituvast kanepikuhjast märku, visates tagurpidi salto!

 

Lisaks narkokoertele, teeb Clunes juttu ka lõhkeainekoertest, kuid ka koertest, kes käivad koos politseinikega patrullimas.

 

Kuidas politseikoeri koolitatakse? Ka sellest teeb Clunes oma raamatus juttu.

 

Raamatu kümnes peatükk viib meid tagasi hobuste juurde. Hobuteraapia. See aitab nii vange kui ka inimesi, kel on psühholoogilised probleemid.

 

Raamatu järelsõnas jutustab Martin Clunes veel veidi oma loomadest ja tõdeb, et üks kõige imelisemaid asju meie suhetes loomadega on vahest see, kuidas kõikide nende tuhandete aastate jooksul, mil oleme loomadega seotud olnud, pole loomad meile kunagi sõnadega vastanud … Loomad suhtlevad meiega pidevalt paljudel eri viisidel ja me peame lihtsalt üritame välja nuputada, mida nad mõtlevad. Loomad räägivad meiega, kui on õnnelikud, ja loomad räägivad meiega, kui on kurvad, oma silmade ja sabadega, kuidas nad meile otsa vaatavad, sageli siis, kui meil on käes vorst või mänguasi. Kui ei juhtu just midagi tõeliselt imeväärset, jääb see küllap alati nii, ja sellest pole midagi …

 

Imeliselt vahva raamat on see Martin Clunesi kirjutatud raamat. Kõik loomasõbrad võiksid selle läbi lugeda ja autoriga koos vahvaid mõtteid mõlgutada. Ja veel, raamatus on ka mitmeid huvitavaid fotosid, visake neile ka pilk peale.


Ico Romero Reyes, Tania Garcia


„Mürk. Loomariigi mürgised esindajad“


(Koolibri)


 

Hiiglaslike silmade ja mürgise hammustusega karvased loomad, surmavate võimetega pisikesed sädelevad kaheksajalad, ähvardavad ämblikud, maod ja skorpionid... Kõigil neil loomal on ellujäämiseks salapärane relv – unikaalne mürk –, mille täpne koostis aitab võidelda kiskjatega või allutada saaklooma.

See hariv, kaasahaarav ning suurepäraste illustratsioonidega loomaraamat lastele annab ülevaate eksootilistest ja ohtlikest, kuid sageli imeilusa väljanägemisega loomariigi esindajatest.

 

Autor Ico Romero on pärit Kanaari saartelt, kuid elanud nii Barcelonas kui New Yorgis. Ta on töötanud aastaid New Yorgi loodusmuuseumis, panustades teadustöösse. Tema raamat „Mürk“ on hämmastav rännak loomasõpradele, kes soovivad loodust ja loomi paremini mõista ning tundma õppida.

 

Illustraator Tania Garcia on pärit Barcelonast ning lõpetanud kunsti ja disaini eriala Barcelona ülikoolis. Peale mõningaid aastaid sisekujundajana töötamist, mõistis ta, et teda paelub siiski just joonistamine ja raamatute illustreerimine. Selleks ammutab ta inspiratsiooni oma reisidest, filmidest, loodusest, sõpradega koosolemisest, igapäevastest olukordadest ja kõigest, mis teda rõõmustab.

 

See ilmatuma uhke ja suures formaadis raamat ilmus eesti keeles 2022. aastal. Juba raamatu punane esikaas, millel igasugu põnevaid loomi, on selline, mis kutsub lugema ja kui raamatusse sisse piiluda, siis on selge, et siit me saame teada igasuguseid põnevaid ja veel põnevamaid fakte loomariigi mürgiste esindajate kohta.

 

Raamatu alguses öeldakse lugejale, et sellest raamatust leiame mürginoolekonnad, sipelgad, merikakralise ja meriroosid, mürgised imetajad, žilatjeed, maod, meduusid, toksilised kalad, skorpionid, ämblikud, siniring-kaheksajalad, koonuskodalased ja mürgised linnud.

 

Seejärel juhib raamatu autor lugeja tähelepanu paarile asjale, mis aitavad mürgieksperdi teadmisi omandada. Saame lugeda, mis on mürk, kuidas mürk toimib, kuid ka sellest, et mürgisus võib oleneda annusest, et ka ohver võib mürgiseks muutuda, kas olend on mürgine kokkupuutel või rünnaku korral. Mis on toksilised toksiinid? Ja kas võib olla ka mööndustega mürgine?

 

Alustame. Esimesel paarisküljel on mürginoolekonnad. Väiksed, tapvad ja meeletult värvikirevad – Dentrobatidae sugukonna karismaatilised liikmed on maailma kõige mürgisemad loomad. Neid võib kohata päevasel ajal Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistes vihmametsades.

Saame lugeda nime algupärast, kuid ka sellest, et sugukonna kõige ohtlikum liige on kuldne lehestikukonn, kellel on vaid üks vaenlane – madu, kes on konna mürgi suhtes vastuvõtmatu. Juttu on sellestki, et konnad on kaetud batrahhotoksiinidega – väga mürgise ainega, mille loom saab oma toidust.

 

Hämmastav on lugeda järgmisi lehekülgi, kus on juttu mürgistest imetajatest! Mürgiseid imetajaid on vähe, aga nad muudavad lugeja arusaama mürgistest olenditest. Siin on kukang, kes ohu korral lakub oma jäsemealuseid näärmeid. Need toodavad eritisi, mis muutuvad süljega segunemisel surmavaks.

Nokkloomal on tagajalgadel mürgikannused, suur-vereimeja (lendav imetaja, nahkhiir) tarbib vaid üht jooki – verd!

 

Seejärel saame tuttavaks merikakakralise ja meriroosidega. Kõrveraksed on mereloomade hõimkond, kuhu kuuluvad korallid, meriroosid ja meduusid. Mis neid ühendab? Kõigil on kõrverakud ehk nematosüstid.

Loeme mürgise õislooma sünniloost ja merirooside ehk koostööalti polüübi toksilisest elust.

 

Järgmistel lehekülgedel on juttu mürgistest lindudest. Ootamatu! See on harva esinev nähtus, kuid sulestik võib olla mürgine. Sellised linnud saavad oma toksiinid keskkonnast, arvatavasti toidust.

Näiteks nõlva-mürkpeoleo, kes elab Uus-Guineas. Teadlased uurisid neid linde ja said teada, et sellel linnul on väike kogus batrahhotoksiini ehk sama ainet, mida leidub mürknoolekonnadel.

Samas kohas elab veel ka mürklind, mille liha pidi olema mõru maitsega ja tekitama põletava tunde, nagu oleks äärmiselt teravamaitselist tšillipipart söönud.

Uus-Guineas elavad ka verevjätklaste sugukonna mardikatele. Neil mardikatel on suures koguses batrahhotoksiini ja neid on leitud lindude kõhust. Seepärast arvataksegi, et nad on lindude peamine toksiiniallikas.

 

Seejärel üks vägagi kummaline „elukas“. Žilatjee, kes elutseb Mehhiko ja Ameerika Ühendriikide edelaosa vahelistes kõrbetes. Nemad on üks kahest Monstersauria järeltulijatest. Tegemist on iidse kiskjalise eluviisi ja troopilise elukeskkonnaga sisalike rühmaga. Kõigusoojalistel olenditel oli soomuseline nahk, mille tilgakujulised soomused olid levinud dinosaurustel, aga mida esineb tänapäeva roomajatel haruharva.

Neil on tugevad lõuad ja nõelteravad hambad, mille soontes on mürk. Õnneks on nende hammustus inimesele harva surmav.

 

Järgmised leheküljed viivad lugeja vee alla – siin toimetab siniring-kaheksajalg, kuid siin on ka maa peal elavad mürgised maod, nagu sisemaataipan (just temal on madude seas kõige toksilisem mürk) ja must mamba, kuid ka kuningkobra (tema mürk võib tappa täiskasvanud elevandi vaid ainsa hammustusega) ja Belcheri merimadu.

Seejärel jällegi vee alla – meduus! Sültjas, tontlik, ajudeta ollus! Meduusid ujusid Maa ookeanides ammu enne seda, kui dinosaurused planeedi asustasid, kusjuures tegemist ei ole kaladega. Loom koosneb 95% ulatuses veest ja suudab elada ilma igasuguse vere või ajuta pea kõikjal ookeanis. Meduusi kombitsal on palju kõrverakke ehk nematotsüste. Kokkupuute korral viskuvad neist välja kiskudega jätked, mis tungivad saaklooma ja on tihtipeale mürgised.

Raamatus on täringmeduus, Austraalia meriherilane (tema kombitsad on kuni kolm meetrit pikad) ja Kalifornia merinõges.

 

Vaatame edasi. Toksilised kalad – õudnäsalik, vöödiline tiibkala ja kerakala (teadaolevalt on just kerakala mürginoolekonnade järel mürgisuselt teine selgrootu); kõrgeltarenenud sõdalased ehk sipelgad (kuulsipelgas, hiid-buldogsipelgas (tema kasvab kuni 3 cm pikkuseks) ja sidrun-kärnersipelgas; ämblikud (Sydney lehtervõrguämblik (kõige mürgisem ämblik), uitämblikud, tarantel (ai kui jube, aga tal on siin ka tugev vastane – 7 mm pikkuse astlaga, maailma kõige valusam nõelaja – liivaherilane!).

 

Selle põneva raamatu viimastel lehekülgedel saame lugeda skorpionitest, koonuskodalastest (mõrvarlik meretigu merekaldal).

 

Saame teada ka sellest, et toksikoloog on teadlane, kes uurib toksiine ja neid tootvaid elusorganisme. Milline näeb välja toksikoloogi tööpäev? Kas mürgine loom võib iseennast mürgitada? Mürgi toime peatamine (vastumürk, kuidas seda valmistatakse). Terve, haige või surnud? Raamatu autor soovitab meil kõigil olla ettevaatlikud, hoida mürgistest ainetest eemale ja austada loodust.

 

Üks paariskülg on raamatus veel – siin on 13 fakti veel mürgi kohta, mis kindlasti panevad lugeja mõtlema.

 

Põnev raamat. Palju teadmisi ja fakte. Väga ilusas (suures) formaadid ja suurepäraste illustratsioonidega.

 


Tiiu Kitsik


„Jooksvad ninad ja teisi talvejutte“


(Tänapäev)


 

Tiiu Kitsiku "Jooksvad ninad ja teisi talvejutte" sisaldab üle kolmekümne naljaka lasteloo nooremale koolieale, mis kõik on otsapidi seotud talvega. Muuhulgas kohtume siin talvituvate jalgratastega, talisuplejaid uudistavate kalade ning presidendi lumememmega.

Tiiu Kitsik on kirjutanud ja ise illustreerinud rea lasteraamatuid ning ka täiskasvanutele.

 

Üsna lühikese aja jooksul on mul õnnestunud lugeda ja tutvustada mitut raamatut, mille autoriks on Tiiu Kitsik või on hoopis tema sulest raamatu illustratsioonid.

 

Meenutame. 2024. aastal ilmusid „Me kolime ära“ (kirjastus Tänapäev, Tiiu Kitsik on nii raamatu autor kui ka kunstnik), „Maailma parim liivaloss“ (Pegasus, raamatu autor Tiina Laanem, illustratsioonid Tiiu Kitsik).

Aasta 2025. „Seest siiruviiruline“ (Pegasus, Tiina Laanem autoriks, illustratsioonid Tiiu Kitsiku sulest), „Vennad“ (Varrak, Tiiu Kitsik raamatu autor ja kunstnik).


Selle aasta lõpuks veel üks vahva lasteraamat ehk „Jooksvad ninad ja teisi talvejutte“, mille vahvad ja talvised lood on nii kirjutanud kui ka kujundanud Tiiu Kitsik.

 

Raamatus on kokku 31 super suurepärast lugu, milles saab nalja ja rõõmu, on ka õpetlikke lugusid ja nutikaid lugusid, palju on vahvat sõnamängu jpm.

 

Esimene lugu on „Sõbralik kinnas“. Selles toimetab poiss, kel nimeks Alfred ja ta on selline veidi kiuslik poiss. Ta läks tihti teistega tülli. Küll lükkas ta möödaminnes teiste ehitatud lumememmesid ümber või viskas liiga kõvade lumepallidega liiga tugevasti. Selline inetu käitumine oli vastuvõetamatu Alfredi kinnastele.

 

Poisi kindad olid väga viisakad ja viksid, erakordselt hea kasvatuse ja sõbraliku meelega. Ega siis Alfredi vanaema polnud poisile selle jaoks kindaid kudunud, et Alfred nendega pättusi korda saadaks. Vanaema oli kinnastesse ikka armastust ja headust sisse põiminud.

 

Ükskord oli ilm soojemapoolne ja Alfredi kindad olid taskus. Ja siis juhtus nii, et Alfred oli mänguväljakul ja ei lasknud mitte kellelgi teisel liumäest alla lasta. Alfred seisis ees ja naeris.

Sellist asja ei suutnud enam üks Alfredi kinnastest kannatada ja hüppas taskust välja. Kinnas pikutas mänguväljakul mitu päeva. Siis tuli mänguväljakule üks ema, kes tõstis kinda üles ja asetas selle ilusa kinda mänguväljaku ääres kasvava põõsa oksa peale.

 

Nüüd jäi mulje, et põõsas lehvitab. Ja see meeldis ka põõsast möödujatele.

 

Teine kinnas? No temal läks ka hästi. Alfred ei võtnud üksikut kinnast enam oma käikudele kaasa. Teine kinnas oli kodus, kuid ülejäänud talve Alfredi käed külmetasid ja ta hoidis need vaguralt taskus. No ja see meeldis kõikidele teistele.

 

Teine lugu räägib tädi Helgist ja lumehelvestest. Tädi Helgile lumehelbed meeldivad. Need meeldivad talle nii palju, et ta hakkab neid koguma oma taskutesse. Ja kui lapsed, kes olid aknast märganud, et väljas sajab lund, õue kelgutama jooksid, märkasid, et maas polnud lund mitte kübetki. Lumi oli tädi Helgi poolt kokku korjatud, tema taskutesse.

 

Tädi Helgi oli väsinud ja ta matsatas taskute raskuse all selili ning lumi vuhas tema taskutest välja, moodustades kaks suurt hange.

 

Hetk hiljem saabus vilkuritega autoga linnapea, kes andis tädi Helgile ordeni, kuna linn oli lumekoristuse pealt hulga raha kokku hoidnud.

 

Tädi Helgi oli õnnelik, ja ta mõtles, et äkki peaks ta hoopis autasusid koguma hakkama …

 

Kolmandas loos toimetab siidisaba, kes tahab lindude söögimajaga miskit ette võtta. Esimeste külmade tulekuga täitusid koduaiad lindude söögimajadega. Majakestesse pandi kaerahelbeid, päevalilleseemneid ja palju muud. Varblased ja rasvatihased olid kiirelt kohal.

 

Seda vaatas pihlaka otsast pealt uhke siidisaba. Oli see ju ikkagi uus söögikoht, mida ta tahtis samuti külastada. Siidisaba pani end viisakalt riidesse, kammis suled ära, haaras kotikese käevangu, sättis kübara pähe ja lendaski uude söögimajja. Selgus, et söögimaja külastajatel polnud üldse kombeid, teri loobiti igale poole laiali, söögimajas polnud ei toole ega laudu ja toit vedeles lihtsalt põrandal.

 

Siidisaba otsustas, et ta peab midagi ette võtma. Nii ehitas siidisaba söögimajja uhked toolid ja söögilaua ja tegi palju muudki.

 

Nüüd saabus rasvatihane, kes keeras siidisaba tehtud töö tuksi. Nii pidi siidisaba kõike otsast alustama, aga edaspidi selles söögimajas linnud ei käinudki. Seda hakkasid kasutama hoopis hambahaldjad ja päkapikud.

 

Neljandas loos toimetab väike vahvlijäätis, kes talve hakul pisteti külmkappi ja unustati sinna, kuna ilmad läksid külmaks. Külmade ilmadega jäätist väga palju ei tarbita.

 

Vahvlijäätis oli õnnetu ja ei teadnud, mida peale hakata. Mõnikord käis sügavkülmikus pakk pelmeene, külmutatud mustikaid, karbitäis spinatit, tilli ja lihapallegi. Nad tulid, olid natuke aega ja läksid taas minema.

 

Vahvlijäätis otsustas, et peab oma suhtumist muutma ja nüüdsest oli sügavkülmik tema kodu ja kõik, kes sinna tulid, olid tema külalised. Jäätis oli hea suhtleja ja sõbraliku loomuga. Õige varsti alustas jäätis oma taskuhäälingut ja üsna ruttu sai tema taskuhääling maailmakuulsaks.

 

Kui vahvlijäätis ühel soojal suvepäeval sügavkülmast välja võeti, oli ta üllatus suur. Temaga tehti sada intervjuud, pildistati, küsiti autogrammi ja luba koos pilti teha. Teda kutsuti tele- ja raadiosaadetesse, kuni ühes järjekordses jutusaates palub jäätis end proovida. Seda teeb üks julge reporter, kes oli varem isegi putukaid ja limuskeid söönud, mistõttu pääseb vahvlijäätis lõpuks kõhtu, kuhu iga jäätis igatseb.

 

Järgmistes lugudes on juttu kartlikust lumest, tujukatest sõrmedest, presidendi lumememmest, esimesest ja viimasest lumest.

 

Üheksandas loos saame tuttavaks Merikese ja tema sulgiva diivaniga. Ühel sombusel õhtul avastas Merike, et diivan oli hakanud sulgima. Kõik kohad olid sulerootsusid täis. Sulgi hakkas diivanist päev-päevalt aina enam välja turritama. Üldse oli diivan kuidagi pirtsakaks muutunud ja vajus istuja all ebamugavalt lössi, nagu ei tahakski ta, et keegi tema peale istuks.

Ühel päeval käratas diivan Merikesele, et tema peale ei tohi istuda järgmised kaks nädalat! Soh! Nii istus Merike koos ema ja isaga kuulekalt diivani ees põrandal.

Paar nädalat hiljem tekkisid diivani kõrvale tore väike tugitool, päev hiljem veel ka pisike sinine tumba. Loo lõpus saame teada, et tugitool ja tumba olid diivani lapsukesed.

 

Edasi on juttu talisuplejatest, talvemööblist, ohtlikest jääpurikatest, kuninganna külaskäigust (see on selle raamatu üks pikemaid lugusid) ja jooksvatest ninadest.


Millest raamatu nimiloost lugeda saab? Ühel hommikul ärkas Laur, et kooli mina, kuid tal oli imelik tunne. Pea tuikas imelikult, võibolla oli ta eelmisel päeval kelgutades külma saanud.

Ema astus poisi tuppa ja lõi ahastuses käsi kokku: „Hakkab peale! Sul nina jälle jookseb! Niimoodi küll kooli minna ei saa!“

Laur katsus oma nina. Emal oligi õigus, nina oli jooksu pannud! Nina jooksis vaatamata koledale sombusele ilmale mööda õue ringi. Laur tundis end ikka päris kehvasti, sest ega see mõnus ei ole, kui nina jookseb. Laur tegi akna lahti ja hüüdis ninale, et too tema eest kehalise tundi läheks. Nina läkski.

Õhtul tagasi tulles kinnitas nina, et talle meeldis sporditund, sest ta oli jooksmises kõige esimene. Ninamees!

Sel nädalal jooksid paljud ninad. Nad jooksid lausa maratoni. Pärast maratoni olid nad väsinud ja seejärel oli neid lihtne kinni püüda ja panna nad tagasi oma kohale keset nägu.

Nina omanikud aga, saanud ninadest innustust, hakkasid ka jooksmas käima, olid tervemad ja ninad püsisid tänu sellele ka paremini peas, ei jooksnud enam nii lihtsalt minema.

On ju igati vahva ja sõnamänguline lugu.

 

Seejärel kohtume universumi suurima lumememmega, saame teada, kuidas jalgratas talvepuhkust veedab, kuidas Niina talve värviraamatut värvib, milline on onu Markuse hobi, missugused on puusanõksuga piparkoogivormid.

 

Lugu „Kuusk ja robot“ on järjekorras 20. Ühes pisikeses korteris keset suurt ja kiiret linna seisis uhke kuusepuu. Lapsed olid ta kaunilt ära ehtinud, isegi vilkuvad jõulutuled külge pannud.

Ühel päeval aga, kui kõik kodust ära olid, kuulis kuusk lähenemas mingit veidrat mürinat. Järsku keegi müksas kuuske! Toks, toks, toks! Nügimine oli nii tugev, et kuusk nihkus paigalt, aina välisukse suunas.

Nügijaks oli robottolmuimeja Ruudi, kes oli kuuse peale pahane. Miks oli kuusk tulnud nende koju eputama, kuigi kuuse koht on ju ometigi metsas.

Ruudi oli nii pahane, et haaras kuuse elektritulede juhtmehambusse ja järas seda nagu mänguhoos kutsikas.

Ruudi tõdeb kuusele, et kui kuuske nende juures ei olnud, siis oli just tema kõige helkivam, läikivam, vilkuvam ja põnevam asi seal majas. Ruudi nukrutses ka, sest vahel oli tal tunne, et inimesed on ta täiesti unustanud.

Kuusk andis tolmuimejale paar kuuseehet kaunistuseks ja nüüd oli robot jällegi õnnelik.

Ja pärast seda, kui kuusel igav hakkas ja ta robotit seltsiliseks soovis, saputas ta oksatäie okkaid maha. Seepeale vajutas pereisa kohe roboti tööle. Ruudi tuli ja tiirutas rõõmsalt ümber kuuse, pilgutas tervituseks punast tulukest ja laulis.

 

Lugusid on raamatus veel. Saame osa tatikolli seiklusest, ämblikute talvest, loeme ka koertest, kes lume peale kunsti teevad ning ka kõige pikemast liust. Mis vahet on karupükstel ja karu pükstel? Käime üheskoos jäätisemaal, kohtume suusaraja ja kelgurajaga, ühes loos jääb Peeter haigeks ja see haigus on vägagi kiuslik, sest tema tahaks koos Peetriga telekat vaadata, aga Peeter peab saama terveks. Nii üritavad siirup, soe tee meega ja kurgupastill haigust korrale kutsuda. Pole vaja ju ometigi last kiusata. Õnneks läks haigus oma teed ja Peeter sai end taas tervena tunda. Pärast seda haigust ei unustanud Peeter enam kunagi õues mütsi pähe ja salli kaela panna.

 

Raamatu kolm viimast lugu on tädi Kati taskutest (tädi Katile meeldis jalutamas käia ja igasuguseid asju üles korjata, kõik asjad lõpetasid tema taskutes, mistõttu oli ta endale õmmelnud erilise mantli, millel oli sada suuremat ja väiksemat taskut), külmapühadest (saame teada, et Soe, Kuum, Jahe ja Külm olid neli venda ja nad olid omavahel tööd ära jaganud ja igaüks hoidis kiivalt oma ametist kinni) ja monumendist, mis on üpris kurja olemisega.

 

Sellised lood nende kaante vahel. Mõnusad, humoorikad, sõnamängulised ja vahvad. Kui loed, siis oled kindlasti minuga ühel nõul.

 


Ernest Hemingway


„Vanamees ja meri“


(Pegasus)


 

„Inimene ei ole alistumiseks loodud.“ - Vana kalur Santiago

 

Üksildane kalur seisab silmitsi oma elu suurima katsumusega – hiiglasliku marliiniga, kes paneb proovile tema jõu, visaduse ja hinge. See pole pelgalt võitlus mehe ja kala vahel, vaid eksistentsiaalne duell inimese ja saatuse, uhkuse ja alanduse, elu ja surma vahel.

 

„Vanamees ja meri”, Hemingway tuntuim teos, ilmus esimest korda 1952. aastal ning tõi autorile Pulitzeri auhinna; kindlasti oli sellel raamatul oma osa ka Hemingwayle Nobeli auhinna määramisel. Algselt oli autoril suurejooneline plaan kirjutada mahukas triloogia mere, õhu ja maa elementide taustal. Paraku jäid teised romaanid üksnes kirjaniku kujutlusse, paberile jõudis üksnes nn mereromaan.

Hemingway meistriteos on poeetiline, karm ja kaunis. Iga laine kannab endas lootust ja kaotust, iga rida on täis vaikset kangelaslikkust. See on raamat neile, kes usuvad, et tõeline suurus peitub mitte võidus, vaid võitluses.


ERNEST MILLER HEMINGWAY (1899-1961) oli üks 20. sajandi tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke. Lisaks maailmakirjanduse ajalukku läinud teoste kirjutamisele oli ta ka värvikas isiksus ja seikleja.

On rõõm tõdeda, et pärast pikemat pausi ilmuvad taas eesti keeles Hemingway raamatute toimetatud kordustrükid.

 

Seekordse kokkuvõtte mõtlesin teha koos ChatGPT´ga. Olen ju raamatut mitmel korral lugenud – koolis, noorena, keskealisena ja nüüd, juba vanema inimesena, ja tegelikult võib iga kord sellest üsna õhukesest raamatust/lühikesest romaanist midagi uut ja põnevat välja lugeda. Kindlasti on see seotud lugeja ealiste iseärasustega, kuid mitte ainult.

 

Seetõttu mõtlesin, et midagi ütleks mulle ChatGPT, kui ma talla suunavaid küsimusi annan. Tulemus? Minu jaoks igati üllatav, positiivselt üllatav, sest huvitavaid mõtteid tuli tehisintellektilt palju.

 

Enne, kui lähen tehisintellekti juurde, meenutame, et Ernest Miller Hemingway elas aastail 1899-1961. Ta oli USA kirjanik, kindlasti 20. sajandi üks tähtsamaid ja mõjukamaid kirjanikke, üks nn kaduva põlvkonna juhtivaid kirjanikke.

Esimese kirjandusteose avaldas tulevane kirjanik juba 17-aastaselt. Pärast seda on ta elanud vägagi seiklusrikast elu. Olnud abielus neli korda. Võttis osa esimesest maailmasõjast, seda küll Punase Risti kiirabi autojuhina, kuna mehe vasak silm oli vigane. Hemingway sai samas sõjas vigastada – tema vigastatud jalal oli 227 armi!


Pärast sõda elas ta USAs, seejärel Pariisis. Kolis Pariisist tagasi USAsse Key Westi Florida osariigis. Seal ta kirjutas, kalastas, pidas jahti Aafrikas, võttis osa härjavõitlustest Hispaanias, tarbis alkoholi (ja seda päris palju) ja kannatas depressiooni all.


Ta võttis osa ka Hispaania kodusõjast. Pärast selle lõppu asus elama Kuubasse Havanna lähedal. On ju Kuuba olustikku ka raamatus „Vanamees ja meri“. Olen lugenud, et raamatu peategelase eeskujuks on olnud Kanaari saartel sündinud ja Kuubasse kolinud Gregorio Fuentes (1897-2002), kellest 1930. aastatel sai Hemingway laeva „Pilar“ kapten.

 

Hemingwayl on mitmeid tunnustusi – Hõbedane sõjavapruse medal (esimeses maailmasõjas osalemise eest), Pronkstäht (teise maailmasõja sõjakorrespondendiks olemise eest), Pulitzeri preemia (1953, „Vanamees ja meri“), Nobeli kirjandusauhind (1954, „Vanamees ja meri“).

 

Teada on sedagi, et Hemingway lõpetas elus enesetapuga. Põhjuseks arvatavasti depressioon, mis oli tingitud alkoholismist.

 

Ernest Hemingway kuulsamad teosed on: „Ja päike tõuseb“ (1926, eesti keeles esimest korda 1961), „Hüvasti, relvad!/ Jumalaga, relvad!“ (1929, „Jumalaga, relvad!“ eesti keeles esimest korda 1937 ja „Hüvasti, relvad!“ eesti keeles esimest korda 1983), „Kellele lüüakse hingekella“ (1940, eesti keeles esimest korda 1970), „Vanamees ja meri“ (1952, eesti keeles esimest korda 1957) jpt. „Vanamees ja meri“ on eesti keeles ilmunudveel ka 1985, 2007 ja 2011, mistõttu on igati vahva, et kirjastus Pegasus Hemingway parimad teosed taaskord avaldab, sest lisaks „Vanamees ja merele“ ilmuvad sarnases köites ka „Ja päike tõuseb“ ning „Hüvasti, relvad!“.

 

Öeldakse, et „Vanamees ja meri“ on oma sisult lihtne. Vana kalur läheb merele, et püüda kala, et selle müügist raha teenida. Ta elab äärmises vaesuses ja kalaõnne pole juba pikalt olnud. Lausa 84 päeva ja mitte ühtegi püütud kala. 85. päeval hakkavad asjad muutuma.

Kala, mille vanamees püüab on ilmatuma suur ja see hakkab vedama meest ja tema paati rannikult üha kaugemale ja kaugemale.

Olles üksinda merel, hakkab vanamees iseendaga rääkima.

 

Aga, mida räägib mulle (meile) Chat GPT? Siin see on.

 

„Vanamees ja meri” („The Old Man and the Sea“, 1952) on Ernest Hemingway üks tuntumaid teoseid ja sageli peetakse seda tema loomingulise karjääri tipuks. Lühidalt mõned olulisemad punktid:


Sisu


Romaan jutustab kuuba kalurist Santiagost, kes on olnud 84 päeva kalata. Ta läheb üksinda kaugele merre ja püüab tohutu purikala (marliini). Järgneb pikk ja ränk võitlus inimese ning looduse vahel, täis füüsilist ja vaimset pingutust. Lõpuks küll haid söövad vanamehe saagi, kuid mitte tema väärikust.


Teemad

Vastupidavus ja visadus. Santiago ei anna alla ka siis, kui kõik tundub lootusetu.

Inimese võitlus iseendaga. Kala sümboliseerib nii väliseid kui sisemisi tõkkeid.

Austus looduse vastu. Santiago näeb merd partneri, mitte vaenlasena.

Väärikus kaotuses. Kuigi ta ei too kala koju, jääb ta vaimselt võitjaks.


Hemingway stiil


Tekst on lihtne, napp ja poeetiline – Hemingway kuulus „jäämäe teooria” toimib siin hästi: suur osa tähendusest peitub ridade vahel.


Miks seda hinnatakse?


Teos tõi Hemingwayle Pulitzeri ja Nobeli preemia.

See kinnitas tema positsiooni modernistliku kirjanduse suurkujuna.

Lugu on lühike, kuid väga sümboolne ja multifunktsionaalne, sobib nii noorematele kui ka sügavamale kirjanduse analüüsile.

 

Sümbolite sügavam tähendus

 

Marliin (purikala)


Esindab täiuslikku väljakutset — midagi, mille poole inimene püüdleb kogu oma olemusega.

Kalaga võitlemine on metafoor loomingulisele või elulisele pingutusele, kus eesmärk on väärtuslik isegi siis, kui tulemus kaob.


Haid


Kõrvalised jõud, mis „söövad ära” saavutuse tulemuse — nagu kriitika, kadedus, juhuslikud teised löögihoobid elus.

Sageli tõlgendatakse neid kui paratamatuid jõude, millega inimene ei suuda lõpuni võidelda.


Laevuke ja meri


Meri on elu ennustamatu ja võimas keskkond.

Laevuke on inimese habras kaitse selle vastu.

Santiago suhe merega on vaheldumisi õrn, austav ja võitlev — nagu inimese suhe eluga.

 

Santiago kui arhetüüpne kangelane


Santiago on:


Stoiline – talub vaikides valu ja raskusi.

Audentne – läheb üksinda sinna, kuhu teised ei julge.

Vaimselt tugev – räägib iseendaga, meenutab DiMaggio’t (kes on tema inspiratsioon), ja ei lase meelel murduda.

Kogenud – ta teab mere märke, oskab lugeda tuuli, linde ja vooge.

Ta kehastab mõtet, et tõeline võit ei pruugi väljenduda materiaalsetes tulemustes, vaid sisemises väärikuses.

 

Hemingway isiklik taust ja teose tähendus


Hemingway kirjutas teose elu hilises etapis, kui ta ise maadles depressiooni, terviseprobleemide ja loomingulise kriisiga.

Paljud näevad Santiagos autobiograafilist peegeldust: mehe, kes võitleb iseendaga, et tõestada, et tema jõud ja väärtus pole kadunud.

Teos aitas tal taastada kriitikute tunnustuse ja tõi ka Nobeli kirjandusauhinna (1954).

 

Mõju ja pärand


Lugu on filmitud mitu korda (1958, 1990 ja teised).

Seda kasutatakse tihti koolides kui näidet minimalistlikust ja sümbolistlikust kirjandusest.

„Vanamees ja meri” on mõjutanud lugematu hulga autoreid, eriti neid, keda huvitab inimese võitlus iseenda piiridega.

 

Santiago – peategelane

 

Iseloom


Visadus ja tahtejõud. Santiago ei anna alla ka siis, kui ta teab, et võitlus on peaaegu üle jõu käiv.

Stoilisus. Ta talub valu ja raskusi väärikusega, ilma kurtmata.

Üksi hakkamasaamine. Ta usub, et peab oma suurimad katsumused üksi läbima.

 

Sümboolne tähendus


Esindab klassikalist kangelast, kelle suurim võitlus on iseendaga.

Tema võitlus marliiniga on metafoor inimese võitlusele mõtte, tähenduse või loomingulise tipphetke eest.

Tema kaotus (haid söövad saagi) näitab, et tulemus ei pruugi tähtsaim olla — oluline on sisemine võit ja väärikus.

 

Suhe maailmaga


Tunneb merd sügavalt ja austusega.

Räägib endaga ja merest kui sõbrast, mis toob välja tema üksildust, aga ka sügavat inimlikkust.

 

Manolin – poiss

 

Iseloom


Lojaalne, soe, hooliv.

Kuigi vanemad keelavad, usub ta Santiagosse jäägitult.

 

Sümboolne tähendus


Esindab lootust ja järjepidevust — uut põlvkonda, mis kannab Santiagos edasi tema kogemust ja vaimsust.

Tema ja Santiago suhe on nagu õpilase ja meistri side.

 

Roll loos


Toob esile Santiago inimlikkuse.

Tema imetlus näitab, et Santiago väärikus ei sõltu sellest, kas ta kala koju toob.

 

Marliin – hiiglaslik purikala

 

Iseloom / roll


Pole inimene, kuid on üks loo kõige tähtsamaid „tegelasi”.

Käitub väärikalt, võitleb väärikalt, on omaette vääriline vastase arhetüüp.

 

Sümboolne tähendus


Esindab:


Ideaali või unistust, mille nimel inimene pingutab.

Loomingut või suurte eesmärkide saavutamist — midagi ilusat ja täiuslikku, mille poole püütakse hoolimata riskidest.

Tema ja Santiago võitlus on kahe võrdse väärika olendi duell.

 

Haid


Iseloom / roll


Pole pahatahtlikud — nad lihtsalt järgivad oma loomust.

Nad hävitavad Santiago töö, kuid mitte tema vaimu.

 

Sümboolne tähendus


Esindavad elu paratamatuid jõude: juhus, kadedus, konkurents, ebaõnn, aeg.

Nad kehastavad ideed, et keegi ei saa kõike püsivalt omada — isegi suurim saavutus võib kaduda.

 

Meri


(Pole inimene, kuid toimib kui tegelane)

On samaaegselt emalik ja ohtlik, pakkudes nii toitu kui katsumusi.

Sümboliseerib elu muutlikkust, sügavust ja müstilisust.


Steve Martin


„Hämmastavad faktid uudishimulikele lastele“


(Pegasus)


 

Kas sa teadsid, et ...? Elevandi lont mahutab korraga kuni kümme liitrit vett. Igas minutis sünnib maailmas 250 last. Tavaline auto koosneb umbes 30 000 osast. Kui sa ei lõikaks kunagi juukseid, võiksid need sinu 70. eluaastaks kasvada üheksa meetri pikkuseks. Maailma vanim puu on üle 5000 aasta vana.

Ole valmis avastama üle 300 pöörase fakti, mille peale ei oska öelda muud kui „Vau!“.

Raamat on pungil täis uskumatut infot ja naljakaid koomikseid. Saad sellest pikaks ajaks hea tuju ja palju uusi teadmisi!

 

Pean tunnistama, et mulle sellised raamatud meeldivad. Lihtsad, aga täis igasugu põnevaid fakte ja teadmisi. Pealkirjas on vihje uudishimulikele lastele ja nii see ju tegelikult ongi, aga olen kindel, et ka uudishimulikud täiskasvanud leiavad siit palju huvitavat.

 

Raamatus on kokku 9 peatükki, milles on juttu hiidelukatest, inimestest, reisimisest ja transpordist, taevast, tehnoloogiast, tillukesest elust, kohtadest, kasvu maailmast ja viimane peatükki kannab vahvat pealkirja „Kummaline, aga tõsi“.

 

Raamatu esimene peatükk on hiidelukatest, milles meile esimesena räägitakse vaalalistest. Toon mõned näited, mida teada saame. Vaalalised on jagatud kahte suurde rühma: kiusvaalalised (näiteks sinivaal) ja hammasvaalalised (näiteks mõõkvaal). Iga vaalaliik teeb isemoodi häälitsusi. Antarktika sinivaal on meie planeedi suurim loom, kaalub umbes niisama palju kui 40 elevanti. Tema süda on väikese auto suurune.


Seejärel on juttu teistest veealustest hiiglastest – hiidkalmaarid, hiidkaheksajalg, vaalhai, lintkala, mõõkvaal, hiidkrabi.


Veealusest maailmast liigume maismaale. Elevandid! Selgub, et elevandid hoolivad sügavalt oma pereliikmetest ja kaitsevad üksteist. Nad on väga head suhtlejad, kasutavad selleks mitmesuguseid helisid ja kehakeelt, näiteks lehvitavad kõrvalesti.


Seejärel on juttu eelajaloolistest elukatest, kuid ka jõehobudest ja ninasarvikutest. Saame lugeda ka karudest (pandad, pruunkarud, Kodiaki karud), kuid ka sellest, et kaelkirjakud on kõige kõrgemad maismaaloomad, et jaanalinnud on maailmas suurimad linnud ja maailma suurim roomaja on harikrokodill.

 

Teine peatükk viib lugeja inimeste juurde. Saame lugeda, kes kus elab. Selgub, et igas minutis sünnib maailmas ligikaudu 250 last! Üle poole maailmast inimestest elab Aasias, suurima rahvaarvuga riigid on India ja Hiina, mõlemas riigis elab üle 1,4 miljardi inimese.

Juttu on Gröönimaast, Tokyo raudteejaamast, kuid ka inimestest, kes on muutnud maailma: kirjanik Jane Austen, astronoom Mikolaj Kopernik, Vana-Kreeka arst Hippokrates, Fatima al-Fihri, kes asutas maailma esimese ülikooli, esimese veebilehe looja, briti arvutiteadlane Tim Berners-Lee.


Siin on erivajadustega kangelasi, juttu on ka lastest. Näiteks, kui inimene kasvaks kogu elu niisama kiiresti nagu beebi esimesel eluaastal, oleks ta oma 18. sünnipäevaks umbes 5 meetri pikkune! Igaühe sõrmejäljed on ainulaadsed. Beebidel hakkavad sõrmejäljed kujunema juba kuus kuud enne sündi.

Loeme veel ka inimese kehast ja igasugu fakte ja arve inimese kohta – kui sa ei lõikaks lunagi oma juukseid, võiksid need sinu 70. eluaastaks kasvada kuni 9 meetri pikkuseks.

 

Kolmas peatükk on reisimisest ja transpordist.

Auto – ühel tavalisel autol on umbes 30 000 osa, maailma populaarseim autovärv on valge, auto leiutati aastaid enne rooliratast! Esimesed autod tegid pöördeid kangisüsteemi abil.

Rongid. Üks vanimaid siiani töötavaid auruvedureid maailmas on India rong Fairy Queen, mis on ehitatud juba aastal 1855, aga sõidab praegugi.

Lennukid. Iga kuue kuni kümne aasta tagant võetakse reisilennukid täielikult koost lahti ja kontrollitakse ohutuse mõttes põhjalikult üle. See töö võib inseneridel võtta nädalaid ning maksab miljoneid eurosid.

Kosmoselaevad. Et väljud Maa gravitatsiooniväljast, peab rakett saavutama kiiruse üle 40 000 kilomeetri tunnis.

Teekonnad. Kaks meest Uus-Meremaalt käisid 167 päevaga 191 riigis, tehes 242 lennureisi ja läbides üle 242 000 kilomeetri.

Laevad. Lennukikandja on justnagu ujuv lennujaam. Maailma suurim, USS Gerald R Ford, mahutab kuni 75 lennukit ja umbes 4500 meeskonnaliiget.

 

Neljas peatükk on taevast. Kui kõrge on taevas? Mida me teame pilvedest? Pilved koosnevad pisikestest veepiiskadest. Kui need piisad muutuvad suuremaks ja raskemaks, lähevad pilved tumedamaks. Seetõttu annavadki tumehallid märku sellest, et vihm on tulekul.

Taevas lendavad linnud. Kõik teavad, et papagoid, viirpapagoid ja kakaduud oskavad rääkida, s.o hääli matkida. Aga seda oskavad ka kuldnokad ja isegi rongad.

Loomad ja taevas. Lendkalad võivad õhus liuelda ligi kahe jalgpalliväljaku jagu, kasutades uimi tiibadena.


Öine taevas. Viit planeeti – Merkuuri, Veenust, Marssi, Jupiteri ja Saturni – saab Maalt näha ka ilma teleskoobita.

Vikerkaared. Me näeme vikerkaari pärast vihma, kuna nad tekivad siis, kui valgus veepiiskades murdub, siis jaguneb valgus eri värvusteks.


Selle peatüki viimasel leheküljel on juttu horisondist. Horisont on see, kus taevas kohtub maaga. Seda on kõige parem näha rannas, vaadates merele. Horisont tekib seetõttu, et Maa on ümmargune ja me ei näe kaugemale, kui kumerus lubab.

 

Viienda peatüki pealkiri on „Tehnoloogia“. Arvutid – esimene arvutihiir oli tehtud puidust. Selle seadme mõtles välja üks Ameerika leiutaja 1960. aastatel.

Taastuvenergia – päikeseenergia, vesi, tuul jpm.

Meelelahutus ja tehnoloogia. Virtuaalreaalsuse prillid tunduvad väga nüüdisaegsed, aga tegelikult leiutati need juba 1960. aastatel. Kuulus videomängufirma Nintendo asutati juba 1889. aastal ja algul valmistas firma mängukaarte.


Meie turvalisuse nimel. Droonid on väikesed lennuaparaadid, mida päästemeeskonnad kasutavad elude päästmiseks. Kaameraga droon suudab kiiresti läbida suuri vahemaid ja pääseb piirkondadesse, kuhu inimestel on raske jõuda.

Inimesi polegi vaja! Ilma meeskonnata laevad, robotid, automatiseeritud farmid, robotloomad jne.

Vanaaja tehnoloogia. Mõned leiutised sünnivad kogemata. Legendi järgi püüdis mees, kes leiutas püssirohu, tegelikult valmistada surematuse eliksiiri. Vanimate leitud kiviriistade hulgas, millest mõni on lausa üle 3 miljoni aasta vana, on näiteks ka haamrid ja alasid.

 

Kuuendas peatükis saame tuttavaks tillukese eluga. Tillukesed haid ja sõrmeküünesuurused konnad. Kõige väiksem ahv on kääbusmarmosett, kes on umbes 14 sentimeetrit pikk – ta mahuks vabalt inimese kinga sisse. Kolmeaastane laps on pikem kui India Vechuri tõugu lehm. See lehmatõug kasvab vaid umbes 90 cm kõrguseks.

Kõhedad krabistajad. Peaaegu iga neljas loomaliik Maal on mardikaline! Teadlased tunnevad praegu umbes 400 000 liiki mardikalisi. Siin on siidiussid, ämblikud, jaanimardikad, koljatmardikas.

Röövikud ja liblikad. Inimese kehas on üle 600 lihase, aga röövikutel on neid lausa ligikaudu 4000! Liblikaid leidub igal mandril, välja arvatud Antarktis.

Maa all. Mutid, väike koopakakk, uuriklane, karihiir, kääbusmangust, Põhja-Aafrika hüpikud.

Mikroskoobi all. Kuigi baktereid on Maal rohkem kui kõiki loomi kokku, avastati nad alles 17. sajandil, kui leiutati mikroskoop. Üksainus liivatera võib olla kodu üle 100 000 bakterile.

Tillukesed mereelukad. Meduus, krillid, merihobukesed, vääneljalalised, krevett, meritäht.

 

Seitsmes peatükk koondab lugeja jaoks põnevaid fakte kohtadest. Riigid. Paapua Uus-Guinea on riik, kus räägitakse kõige rohkem keeli. Seal on käibel üle 800 keele. Kuus riiki on nii suured, et on ühtekokku laiemad kui Kuu. Need on Venemaa, Kanada, Hiina, Ameerika Ühendriigid, Brasiilia ja Austraalia.


Linnad. Lõuna-Aafrikal ei ole mitte ainult üks pealinn, vaid lausa kolm. Need on Pretoria, Kaplinn ja Bloemfontein. Peruu Amazonase vihmametsas asuvasse Iquitose suurlinna ei pääse teed mööda. Sinna saab minna ainult lennuki või paadiga.

Kõrbed. Austraalias on koguni kümme kõrbet! See on maailma kõige kuivem asustatud manner.

Õues ja liikvel. New Yorgi Central Parkis käib igal aastal üle 42 miljoni inimese.

Rannas. Maailma pikim supelrand asub Brasiilias. See rand on nii pikk, et läbimiseks kuluks üle kahe päeva ilma magamata, söömata ja puhkamata.

Turismiobjektid. Prantsusmaal Pariisis asuv Louvre on muuseumis käijate arvult maailmas esikohal. Pole ka ime: seal saab näha maailma kuulsaimat maali „Mona Lisa“. Hiina müüri tellised on omavahel ühendatud seguga, mis on valmistatud kleepuvast riisist. See näib hästi toimivat, sest müür on püsinud sajandeid.

 

Kaheksas peatükk on kasvu maailmast – puud, metsad, taimed ja lilled, puu- ja köögiviljad, minielukad, maismaaloomad ja ookeanis. Raamatu viimane, üheksas peatükk on „Kummaline, aga tõsi“. Eluead, ellujäämisoskused, kummaline, aga mitte tõsi (näiteks see, et Egiptuses pole sugugi kõige rohkem püramiide, neid on rohkem Egiptuse naaberriigis Sudaanis), kuulsuse põhjused, raha, kuld ja teemandid.

 

Väga laheda raamatu väga ägedad illustratsioonid on Andrew Pinderi sulest.

 


„Uneaja muusika. Helide saatel magama“


(Koolibri)


 

Võluvate piltidega heliraamatus saab maailma parimate heliloojate muusika saatel tutvuda üheksa põneva looma magamiskommetega. Iga imeilusa paarislehe kohta on 10-sekundiline muusikapala, mis viib lugeja öisele rännakule loomariiki.


Lugeda saab sellest, kuidas lambad pikutavad põhus, šimpansid põõnavad puu otsas või delfiinid uinuvad vetesügavustes.


Vahva heliraamat sobib suurepäraselt magama sättimiseks ja tutvustab lastele klassikalist muusikat.

 

Mäletan, et minu lemmik unejuttude raamat lapsepõlves oli Juhan Saare kirjutatud „Õhtujutud“, mis oli ilmunud 1966. aastal. Tean, et sellest lugesid mulle unejutte/õhtujutte nii ema kui ka vanaema, ja kui ise lugema õppisin, siis lugesin ise.

 

Seetõttu on igati vahva, et ka tänapäeval ilmub ilusaid unejuttude/õhtujuttude raamatuid, sest on ju omamoodi magama jäämise raamat ka see. „Uneaja muusika. Helide saatel magama“ ilmus eesti keeles 2022. aastal.

 

Raamatu sissejuhatuses öeldakse väikesele lugejale, et siinsamas tema lähedal teevad loomad mõnusat uinakut. Just nii nagu lapsel, on ka loomadel und vaja, kuid igaüks neist magab päris omamoodi.

Ja veel. Raamatuga rändame maailma parimate heliloojate lõõgastava muusika saatel läbi loomariigi ning tutvume üheksa põneva looma magamiskommetega.

 

Esimeses peatükis kohtume tukkuvate tallekestega. Lambad otsivad külma talve eest varju laudas kuiva põhu vahel. Magamiseks heidavad nad pikali – kas külili või kõhuli.

 

Saame teada, mida lambad päeval teevad, et nad elavad karjas, kes on uted ehk emased lambad, kui kaua magavad talled ja et lambad on mäletsejad, kes söövad rohtu ja muid heinataimi.

 

Muusikaline lõik on Johann Sebastian Bachilt, lool pealkirjaks „Lambad võivad rahulikult süüa“. Saame kuulata orelimuusikat.

 

Teises peatükis loeme šimpansite pesapuudest. Igal ööl ronivad šimpansid puulatva, et valida tugev oks, millele ehitada voodi ehk pesa. Nad kisuvad ja sikutavad peenikesi oksi, kuni need murduvad, ja laovad nendest toekale oksale puhkamiseks turvalise aseme.

 

Saame teada, kui kaua šimpansid magavad, et pesa jagavad ainult ema ja laps. Osa šimpanse ehitab pesa ka lõunauinaku jaoks. Juttu on ka pesakutsest.

 

Muusikaline lõik on Wolfgang Amadeus Mozarti kontserdist flöödile ja harfile K. 299. Pala loodi 1778. aastal ning siis oli flöödi ja harfi koosmäng ebatavaline, sest harfi ei peetud veel orkestripilliks.

 

Kolmas peatükk. Uinuvad merisaarmad. Merisaarmastele ei meeldi üksi magada. Need kärplaste sugukonda kuuluvad mereloomad hoiavad tihtipeale üksteisel käppadest kinni ja kogunevad puhkama salkadesse. Merisaarmale meeldib magada keskmiselt 11 tundi ööpäevas.

  

Loeme sellestki, et merisaarmad on vee-eluks kohastunud. Neil on veekindel karvkate, mille eest peavad nad hästi hoolitsema. Vanem ja poeg magavad koos, vahel on poeg liiga väike, mistõttu ronib ta magama vanema kõhule.

 

Muusikapala on Ludwig van Beethoveni klaverisonaat nr 14 ehk „Kuupaistesonaat“.

 

Neljas peatükk viib lugeja surikaatide juurde soojas koopas. Surikaatidele on iseloomulik püstiasend ning uru valvamiseks ajavadki nad end tagajalgadele püsti. Ent kui päike läheb looja ja laskub pimedus, otsivad surikaadid varjulist magamiskohta.

 

Surikaadid kuuluvad mangustaste hulka ja nad magavad 10-12 tundi ööpäevas. Nad elavad kuni 40-pealistes rühmades, mida nimetatakse kolooniateks. Millised on nende urusüsteemid, kus alustavad elu surikaadipojad, sellestki on raamatus juttu.

 

Selle peatüki muusika on kirkutanud Johannes Brahms. See on hällilaul, millel pealkirjaks „Uinu vaikselt, mu lind“.

 

Viies peatükk jutustab meile nurruvatest kiisudest. Kiisud võivad põõnata igas asendis – pildilt on näha, kuidas nad seda teha võivad. Kes on diivanil, kes on põrandal, kes on selili, kes on külili. Kiisud magavad kaks korda rohkem kui inimesed ja veedavad suure osa ajast silmad kinni. Kassi uneaeg oleneb tema vanusest.

 

Loeme, miks kassid magades norisevad. Saame teada, et kassid on üldiselt öise eluviisiga ning just siis ajavad nad oma kassiasju. Olgugi, et kassid on kodustatud, esineb ka neil palju sellist käitumist, mis omane metsikutele kaslastele nagu lõvid ja tiigrid.

 

Kasside loo juurde saame kuulata Claude Debussy Bergamasque´i süit III „Kuuvalgus“ ehk prantsuse keeles „Clair de lune“.

 

Kuues peatükk viib lugeja heljuvate delfiinide juurde. Delfiinid võivad olla üsna kaua vee all, kuid peavad seejärel ikkagi õhku hingama. Seega peavad nad ka magamise ajal tulema veepinnale, et hingata. Nendel tarkadel mereimetajatel puhkab tukkudes vaid üks ajupoolkera korraga ning teine on ärkvel – veendumaks, et loom tõuseb aeg-ajalt pinnale hingama.

 

Sellestki on juttu, et delfiinid liigutavad end ka magades, et hoida lihaseid töös. Magamise ajal hõljub osa delfiine veepinnal ja hingab korrapäraselt. Teised ujuvad hästi aeglaselt veepinna lähedal.

 

Muusikaline lõik on Erik Satie kirjutatud „Gümnopeedia nr 1“, mille kohta öeldakse, et selle loo meloodia tõuseb ja langeb nagu ookeanilaine.

 

Kolm peatükki on selles ilusas, kaunis ja mõnusas raamatus veel. Need jätan Sulle endale avastada, kuid juttu on laisikutest, kaelkirjakutest ja fregattlindudest, kes suudavad magada ka õhus lennates. Kolme viimase loo muusika autoriteks on Johann Sebastian Bach, Pjotr Tšaikovski ja Gustav Holst.

 

Raamatu lõpus on juttu ka magusast unest. Enne magama heitmist on hea kuulata lõõgastavat klassikalist muusikat (siinne valik on väga hea ja olen kindel, et meeldib ka lastele, mistõttu õpetab see raamat lastele ka klassikalist muusikat ja selle kuulamist) – nii uinume kiiremini ja magame sügavamalt.

 

Mida võiks veel teha, et uni oleks mõnus ja hea? Siin on kümme näpunäidet: käi vannis, pane pidžaama selge, joo sooja jooki, pese hambad, poe voodisse, tõmba tekk peale, võta mõmmi kaissu, kustuta tuled, soovi head ööd ja jää magama.

 

Kauni raamatu kaunid pildid on joonistanud Lenny Wen.

 

Ja ikkagi! Ilusat und ja kauneid unenägusid!


Pierre Winters,


Madeleine van der Raad


„Tahan teada. Kuidas töötab minu


keha?“


(Koolibri)


 

“Tahan teada. Kuidas töötab minu keha” on tark pildiraamat, mis teab vastuseid laste küsimustele.


Mõni teema võib olla juba tuttav, mõni teine veel mitte.

Läbi nutika mängu saab selgeks kõik, mida lapsed teada tahavad. Kas tahaksid teada, kuidas töötab inimese keha? Sellest raamatust saad lugeda luude ja lihaste kohta. Saad teada, mida teeb süda, kus asuvad kopsud, miks on su nahk kaetud karvadega, kuidas töötavad su aju ja erinevad meeled.


Raamatust leiad ka lõbusa meisterdamise, suure lahti volditava plakati kõigi elundkondade kohta ja viktoriini uute teadmiste kontrollimiseks. Nii saad sa kindlasti targaks!

 

Igati vajalik ja põnev raamat lastele, kes tahavad teada, kuidas nende keha töötab. Raamat on suures formaadis, lihtsasti arusaadavas keeles ja uhkete illustratsioonidega.

 

Raamat algab mõttega, et meie keha töötab kogu aeg, isegi sel ajal, kui me magame. Me hingame ja me süda muudkui tuksub. Me norskame, meie kõht koriseb, meie keha muudkui tegutseb.

Järgmisel leheküljel peetakse padjasõda ja nüüd on kehal õige hoog sees. Hingamine läheb kiiremaks, süda hakkab hoogsamalt lööma ja kehatemperatuur tõuseb.

Igal kehaosal on tähtis ülesanne ja omavahel tehakse sõbralikult koostööd. Selles raamatus uuritakse, kuidas keha töötab.

 

Raamatu esimene peatükk peatub luustikul, mis on keha tugisammas. Tugevad vastupidavad luud aitavad kehal püsti seista. Ilma nendeta vajuksime kokku nagu tühi kott. Inimese kehas on umbes 200 luud, mis kokku moodustavadki luustiku. Kõiki luid kokku nimetatakse skeletiks.

Selle peatüki märgusõnad on selgroog, liigesed, luude katki minek.

 

Järgmises peatükis saame lugeda lihastest. Liikumiseks kasutame me lihaseid. Lihased on meie kätes, jalgades ja seljas. Lihased on isegi meie kaelas ja näos. Ilma lihasteta ei saaks me naerda ega rääkida. Palju on inimese kehas lihaseid? Kuidas muutuvad lihased tugevamaks? Kuidas nimetatakse kude, mille abil lihas kinnitub luule? Loed selle peatüki läbi, saad vastused teada.

 

Kolmandas peatükis loeme südamest ja veresoontest. Süda on kehale justkui mootor. See on võimas rusikasuurune lihas, mis pumpab verd kehasse laiali. Veri on väga oluline, see aitab kehal soojana püsida. Verel on tähtis ülesanne toimetada lihastele ja elunditele toitu ning hapnikku. Selles peatükis on juttu arteritest, kapillaaridest, punastest ja valgetest verelibledest, kuid ka sülevaade südamest.

 

Neljas peatükk peatub seedimisel. Süüa on mõnus ja toit on nämma. Toitained saab keha kätte toidust. Seda protsessi nimetatakse seedimiseks. Selle peatüki märgusõnad on neerud, kusepõis, söögitoru, magu, maks, peensool, jämesool. Loeme, et seedimine kestab 24 kuni 48 tundi.

 

Viies peatükk. Kopsud ja hingamine. Meie keha vajab hapnikku, sest hapnik puhastab verd ja aitab lihastel töötada. Selles peatükis on juttu ninast, hingetorust, kopsudest, rinnakorvist, alveoolidest, vahelihasest jpm. Väike lugeja saab teada, et õhk ei koosne ainult hapnikust, et sportides muutub hingamine kiiremaks ja sügavamaks.

 

Kuues peatükk jutustab meile nahast. Meie keha ümbritseb nahk ja see ei ole lihtsalt pakend, sest nahk on meie keha suurim organ!

Nahk aitab hoida kehatemperatuuri. Juttu on pooridest, karvadest (inimesel on peas umbes 100 000 juuksekarva), naha pigmendist jm.

 

Just selle peatüki juures on meil võimalik avada ka plakat, millel on pildid nahast, luustikust, lihastest, südamest ja veresoontest, seedimisest, kopsudest ja hingamisteedest, ajust ja närvisüsteemist.

 

Järgmine peatükk peatub ajul ja närvisüsteemil. Väikesele lugejale öeldakse, et aju on nagu väga kiire arvuti. Tema ülesanne on korraldada kõike, mida me teeme. Loeme, et täiskasvanud inimese aju kaalub umbes poolteist kilo.

Siin on suuraju, väikeaju, närvirakk, ajutüvi. Juttu on ka närvirakkudest ehk neuronitest, mis liigutavad meie kehas infot. Nende ülesanne on signaale vastu võtta ja edasi anda.

Siin on näidatud ka erinevaid tundeid – üllatunud, segaduses, vihane, rõõmus, kurb ja hirmunud.

 

Kaheksas peatükk on erinevatest meeltest. Aju vajab töötamiseks infot. Seda saab ta kõigest ümbritsevast. Meie kasutuses on viis meelt – nägemis-, kuulmis-, maitse-, haistmis- ja kompimismeel.

Üks oluline fakt sellest osast ka. Meie silmad ja kõrvad on väga tundlikud. Väga ere valgus võib meid pimestada, väga tugev heli võib võtta meie kõrvakuulmise.

 

Viimane peatükk on laste saamisest. Siin ongi juttu laste saamisest, suguorganitest, loote arenemisest, vastsündinust jpm.

 

Siiski pole see veel kõik. Raamatu viimastel lehekülgedel on üks laul, mille abil saab ka kaasa liigutada. Siin on ka viktoriin (küsimustele leiad vastused raamatust), erinevate meelte mäng ja on võimalik välja lõigata ka paberist keha.

 

Põnev ja sisukas raamat see „Kuidas töötab minu keha?“. Huvitav lugemine koolilastele ja palju vahvaid illustratsioone Madeleine van der Raadi sulest.

 


Liis Sein


„Mona tõstab mässu“


(Pegasus)


 

Mona on täiesti tavaline tüdruk, kellel on viimasel ajal ülearu palju vaba aega. Tema isa on avastanud endale hulga hobisid ega suuda senini otsustada, milline neist sobiks just talle kõige paremini. Ema peab aga tähtsaks järgida tähtpäevade kalendrit ja pidada meeles nii suuri kui ka väiksemaid tähtpäevi.

Mona otsib tähelepanu nii ja teisiti, kuid vanemad on oma tegemistega liiga hõivatud.

Lõpuks hakkab Mona mässama. Ta mõtleb välja kõikvõimalikke trikke, et vanemate tähelepanu saavutada – olgu see koolist kaasa toodud hinne kaks, uus ja nutikas leiutis, sõnakuulmatud lapsehoidjad, appi kutsutud vanavanemad või välja mõeldud põhjused, miks mitte kooli minna.

Kas kõik need nipid toimivad ja Mona saab soovitud tähelepanu?

"Mona tõstab mässu" on järg raamatutele "Mona isepäine isa" (2022) ja "Mona erakordne ema" (2024).

 

Mona ja tema perekonnast oleme saanud lugeda tõepoolest juba kahest raamatust, millest siin eelpool juttu. Olen ka mina neid raamatuid lugenud ja neid ka tutvustanud, mistõttu saan kinnitada, et Mona lood on igati vahvad, humoorikad ja mõnusad. Täpselt sama on ka uue raamatuga „Mona tõstab mässu“.

Selle raamatu, nii nagu ka kahe eelmise Mona raamatu illustratsioonid on Ulla Saare sulest. Ja needki on igati ägedad.

 

Uue loo alguses on Mona kindel, et senine elu peab muutuma. Ema ja isa on oma asjade sedavõrd hõivatud, et Monat nad ei märkagi. Mona hüüdis: „Halloo! Mina olen samuti siin“, kuid ikka ja jälle seisis kodus laual kiri, mis kinnitas, et vanemad olid taas kuhugi kadunud.

 

Mona kinnitas kass Roosile, et aitab nendest tähtpäevadest ja hobidest! Mona hakkas mõtlema, mida võiks teha, et vanemate tähelepanu saada. Koolist tuleb koju tuua üks kehv hinne nagu kaks, tuleb streikida! Mona oli kindel, et see paneb rattad käima ja toob soovitud tulemuse.

 

Koolis oli päevakorral leiutamisvõistlus. Kas Mona suudaks leiutada roboti, mis tuletab emale ja isale meelde, kui on aeg temaga mängida või jalutada või talle süüa teha või kallistusi jagada? Monal oli mõtteid teisigi, kuid asjad ei taha õnnestuda. Nii jäi ta üpris hilja nuttes magama.

Järgmisel päeval selgus, et ta oli maganud nii kaua, et polnud kooli jõudnudki. E-koolist nägi tüdruk pilte, mida teised teinud olid – Jakob oli meisterdanud pliiatsi, millega suudab igaüks ilusa käekirjaga kirjutada. Anna oli valmistanud uudse telefonitasku, mis koolitunnis ei avane. Taavi oli leiutanud taaskasutatava liimi.

Kui loed selle peatüki läbi, siis selgub, et mingi ime läbi hakkasid ema ja isa Monat jällegi märkama … kas sellest oli abi, mida Mona leiutas või oli põhjus selles, et äkki anti hoopis koolist märku?

 

Järgmises peatükis saame lugeda sellest, kuidas Mona liitus igasuguste huviringidega, mida kool pakkus, ja pani end kirja kõikvõimalikele võistlustele, mis lähiajal aset leidsid. Judovõistlused, lastelaul, lindude joonistamine, mälumäng, raamatukogus ettelugemise võistlus ja linnas võistkondlik teatejooks.

Mona ema ja isa üritavad tüdrukuga kaasas olla, kuigi neil endilgi on igasugu plaane, mis vajavad tegemist.

Monal on uudiseid veel – kooliteatrifestival, tantsuvõistlus Soomes. Vanem peab kaasa minema!

Kes läheb? Ema ja isa otsustasid kulli ja kirja visata. Ema kaotas, kuid polnud nõus minema.

Mona solvus. Ta sulges end oma tuppa. Päevadeks ja tuli toast välja pelgalt toidu järele või koolist puudumise tõendi palvega.

Emale ja isale see esialgu sobis. Muret tundsid klassijuhataja, treener, muusikaõpetaja, huviringide juhendajad, vanavanemad. Kus on Mona?

Õnneks otsustab ema, et nad peavad isaga oma tütart rohkem toetama. Koolivaheajal oldi koos ja tehti igasugu asju. See mõjus Monale hästi, sest tüdruk tõi võidu koju kitarrikonkursilt, parima näitleja auhinna kooliteatrifestivalilt ja uhke kolmanda koha võistkondlikult mälumänguvõistluselt.

Kui kõik võistlused ja konkursid said tehtud, võis Mona pere hinge tõmmata. Võeti ette pikki jalutuskäike ja mõnusaid kohvikupause ja osturetki ja vedeleti niisama kodus. Nii et viimaks tekkis üksteisest tüdimus.

Nii otsustas Mona, et ta läheb vanaemaga raamatukokku ja vanaisaga kinno.

 

Kolmandal peatükil on väljakutsuv pealkiri „Kaks on parem kui viis“. Selgub, et viimasel koolinädalal oli Mona saanud viie, nelja ja kolme. Vähe ei puudunud, et Mona oleks saanud matemaatikas kahe. Kuna õpetaja polnud varem ühelegi õpilasele nii kehva hinnet pannud, pääses sellest ka Mona.

Mona nuias õpetajalt kahte, kuid õpetaja kutsus tüdruku järgmisel päeval pärast tunde enda juurde, et tüdruk saaks töö uuesti teha. Mona ei suutnud uskuda, et halba hinnet oli palju raskem saada kui head.

Kodus selgus, et isal ja emal oli jällegi miskit teha. Ema valmistas ette tulevast üritust, isa tegeles toataimedega. Mona pidi ise makaronid keema panema.

Õhtul palus Mona emalt ja isalt abi, et matemaatikaga tegeleda, kuid vanematel polnud aega.

Järgmisel päeval tegi Mona koolis matemaatika järeltööd. Taaskord väga halvasti. Hinne kaks! Õpetaja imestas, Mona ju teadis seda teemat väga hästi, kuid Mona kinnitas, et tal on seda kahte vaja! Selleks, et vanemad teda kodus rohkem tähele paneks.

Õpetaja panigi kahe.

Kaks tekitas kodus suure draama – ema nuttis, isa tegi rahustuseks piparmünditeed, nad õpetasid kordamööda Monale matemaatikat. Isa viis pere jalutuskäigule, ema valmistas Mona uut lemmikrooga kanarisotot jpm.

Emale ja isale meeldis matemaatika. Nad olid imestunud, et koolis õpitu neil sedavõrd hästi meeles oli. Isa mõtiskles, et äkki võiks matemaatika tema uus hobi olla.

Järgmisel järeltööl sai Mona viie. Õpetaja oli rahul, kodus olid vanemad rahul. Ja nüüd, kui Mona koolist saabus, oli ema kohe uue ülesandega kohal ja isa seletas lahenduskäike.

Seega, mõnikord on kaks parem kui viis!

 

Järgmises peatükis on juttu talvest, suusatamisest ja Mona kiirest kasvust, seejärel peatükk, milles saame tuttavaks Mona uute lastehoidjatega ja valmistume emakeelepäevaks. Lapsehoidjateks tulid vanaisa ja vanaema, onu Ats, seejärel kõik Mona sõbrad ehk peaaegu pool klassi. Tulema pidid ka tädi Pipa, koduõpetaja Lee ja vanatädi Juula, kuid ühel hetkel Monat ema: „Ei mingeid hoidjaid rohkem.“

Ema võtab lapsehoidmise üle, kuid Mona soovil peetakse siiski ka lapsehoidjate kokkutulek.

 

Lugusid on selles raamatus veel. Saame lugeda sellest, kuidas Mona haige on (abiks on vanaema ja vanaisa), kuidas kodus koristatakse, telefonisõltuvusest on samuti juttu ja ka suvest lastelaagris. Mis nendes lugudes juhtub? Selle jätan Sulle endale avastada.

 

Nii nagu alguses ütlesin, kas kolmas Mona lugude raamat on igati vahva, humoorikas ja kaasahaarav, mistõttu loodan, et saame Mona toimetamistest lugeda ka edaspidi.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Avasõnad :)

Tere.


Mina olen Marko Tiidelepp.


Sõpradele Tiidekas.


Ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja

koeratõugudest, kellest olen

aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter