Eduard Bornhöhe

„Tasuja“

(Tänapäev)

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

Eduard Bornhöhe elas aastail 1862-1923 ja tema „Tasuja“ ilmus algupäraselt juba 1880. aastal. See tähendab, et põnev lugu sai valmis kirjanikul juba siis, kui ta oli alles 18-aastane.

Eesti ajaloolise romaani rajaja sulest on pärit veel mitu väga põnevat ja huvitavat lugu ehk „Villu võitlused“ (1880), „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (1893, selle põhjal valmis populaarne eesti mängufilm „Viimne reliikvia“ (1969)) ja „Tallinna narrid ja narrikesed“ (1892, selle raamatu esimene osa „Kuulsuse narrid“ on eriti populaarsed, mille põhjal valmis 1982. aastal samanimeline populaarne telelavastus ja 2023. aastal ka samanimeline mängufilm).

„Tasuja“, mille alapealkiri on „Jutustusi Eesti vanast ajast“ tegevus viib lugeja 14. sajandisse ja olulisemad sündmused toimuvad Jüriöö ülestõusu ajal.

Peategelaseks on vaba mees, talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhte, keda tuntakse kui Tasujat.

Raamat algab hoopis vanemast ajast, 14. sajandi algusest. Raamatu autor kinnitab, et eestlastel olid väga keerulised ajad, sest eestlane oli sattunud isevärki naabrite keskele. Tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid Eesti paljaks, nad peksid eestlast, et lasta tal kristlikku armu maitsta, eestlane tehti teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, eestlane saadeti tööle tema endisele pärispõllule, kus kupjapiits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas.

Niisugused „halastajad“, „õpetavad“ naabrid olid taanlased ja sakslased. Samamoodi käisid eestlaste toidulaual söömas rootslased, venelased, lätlased ja leedulased. Selleks hetkeks oli jäänud Harju ja Viru maakond Taani kuninga kätte, muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Saksalsest kroonikakirjutaja Kelch olevat selle aja kohta ütelnud, et Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.

Harjumaa põhjapoolses otsas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta oli metsa sees. Selle talu omanikuks oli maamees Tambet, kes oli saanud pärisperemeheks, kuigi peaaegu kõik teised eestlased olid pärisorjad.

Lugeja saab teada, et Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Vahur oli pikk ja priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus nii raudset jõudu kui ka tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Ta sai oma laiskuse eest sedavõrd palju peksa, et jooksis metsa pakku. Piiskop tuli talle metsa järele ja leidis Vahuri üles, kuid äkki ilmus metsas välja hiigelsuur karu, kes kavatses mehi rünnata. Vahur lubas piiskoppi karu eest kaitsta, kuid selle eest nõudis endale priiuse ja pärismaa.

Nii saab Vahur pärisomaduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Veidi hiljem võtab Vahur naise ja nad saavad lapse, kellele pannakse nimeks Tambet. Tambet ei ole tugev nagu isa, kuid tal on terane pea. Kui Vahur sureb, siis õpetab ta oma poega, et too hoiaks sakstest eemale ja hoiaks oma vabadust. Vahuri surivoodil on ka Tambeti 8-aastane poeg Jaanus, kes vanaisa õpetussõnad meelde jätab.

Tambet ehitab metsas oleva maja suuremaks, kuid sakstest eemale ei hoia. Ta hakkas varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ja Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega saksaks ja kirjatargaks kasvatada.

Jaanusel on siiski meeles see, mida vanaisa oli ütelnud: „Varja vabadust!“

Seejärel liigub autor ajas paar aastat edasi. Jaanus on saanud 10-aastaseks. Ta ratsutab koos isaga esimest korda Lodijärve lossi, mille toonane lossihärra, rüütel Konrad Raupen oli mõistlik mees ja isand. Lossihoovis kohtub Jaanus lossihärra lastega, kümneaastase poisi Oodoga ja veidi noorema tüdruku Emiiliaga. Jaanusel ja Oodol tekib tüli, sest Oodo plaanib Jaanuse kallala oma koera ässitada, õnneks suudab Emiilia poisid lepitada. Pärast seda kasvab laste vahele suur sõprus.

Ja taaskord. Hüpe ajas edasi. Jaanus on saanud 15-aastaseks. Jaanus, Oodo ja Emiilia võtavad ette ratsaretke ja Oodo tahab kangesti proovida Jaanuse uhket täkku, sest ta ise sõidab rahuliku märaga. Jaanus hoiatab Oodot, et täkk on kiire hobune, kuid noor isand ei võta seda kuulda. Loomulikult juhtubki õnnetus ja Oodo kukub hobuse seljast maha ja on meelemärkuseta. Õnneks on õnnetuspaiga lähedal vana eremiidi, Prohveti-Pärdi elukoht, tema oli pimeda keskaja üks väheseid valgusekujusid. Vana eremiit aitab Oodot, kuid „tänutäheks“ süüdistab Oodo oma õnnetuses hoopis Jaanust. Sel hetkel mõistab Jaanus, et ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada. See mõte meeldib vanale eremiidile, kes lubab, et sellest poisist ta teeb veel midagi. Vana mees peab oma sõna ja Jaanus käibki tema juures õppimas.

Möödub jällegi viis aastat. Lodijärve mõisas on koos hulk võõraid mõisnikke, kes olid kokku tulnud jahipeole. Saame tuttavaks ka noore rüütli Kuuno Rainthaliga, kelle vaprusest ja julgusest räägitakse imelugusid. Noo rüütel on tulnud kohtuma Lodijärve lossi vana lossihärraga, et rääkida tema vanahärra tütrest, Emiiliast.

Jahirong liigub lossiväravatest välja. Lossipreili Emilia satub Jaanuse maja juurde, kus näeb ka Jaanust ennast. Nad vestlevad meeldivalt ja tundub, et nende vahel on tõmmet.

Järgmisel päeval läheb Jaanus külasse käima, kus kohtub 15-aastase Maanusega, kes on saanud lossikupjalt kõvasti peksa. Poiss on lausa vaeseomaks pekstud. Põhjus selles, et poiss oli noorhärra Oodo koera „tigedaks hundiks“ nimetanud.

Jaanus käib salaja ka Lodijärve lossi juures, kus saab teada, et vana lossihärra on ootamatult surnud ja uueks lossihärraks on saanud noor Oodo. Arvata võib, et uus lossihärra on hoopis teistsugune kui vana.

Päev edasi. Jaanuse juurde tuleb varjule Maanus, kuid hetk hiljem on Metsa talu juures ka lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Nemad on tulnud Maanust otsima. Olukord läheb tõsiseks ja Mõisa talu sulased ajavad lossikupja minema. Lossikubjas kaebab Oodole, et teda olevat pekstud ja uut lossihärrat olevat sõimatud, mis ärritab noort lossihärrat väga – talupojad on teda teotanud! Oodo võtab oma seltskonna kokku ja suundutakse Metsa talu juurde.

Mis saab edasi? Mis juhtub Metsa talu juures? Mis juhtub talu, Tambeti ja Jaanusega?

Igal juhul oleme õige varsti ajas 1343. aasta kevades, jürikuus. Kes on see talupojakuues ja pehmes kaabus ratsanik, kelle käes on põlev tõrvalont? Mis on Eestimaal juhtunud, miks mõisad põlevad? Igal juhul kutsutakse seda ratsanikku Tasujaks, kuid kes ta on?

Raamatu lõpp läheb vägagi põnevaks, kuid ka kurvaks. Talupoegade ülestõus on võimas, Tasuja juhtimisel rünnatakse Lodijärve lossi, kus leiavad aset traagilised sündmused, kuid samal ajal käib vihane lahing Tallinna juures, kuhu on saabunud Liivimaa landmeister oma rüütlitega. Kas talupojad suudavad saada jagu rüütlitest või lõpeb kõik hoopis kaotusega?

Selline põnev lugu on see Tasuja-lugu. Põnev ja kaasahaarav, veidi romantiline, palju on sündmusi, peategelased on huvitavad ja usutavad. Vaatamata sellele, et raamat ilmus juba 1880. aastal on seda igati põnev lugeda ka täna.

Elli H. Radinger

„Huntide tarkus“

(Tänapäev)

Armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla ega loobu eales mängimast – sellised on huntide põhimõtted. Hundid hoolitsevad hellalt oma vanade ja haavatute eest, kasvatavad armastusega järeltulijaid ja suudavad mängides kõik unustada. Nad mõtlevad, unistavad, teevad plaane, suhtlevad üksteisega intelligentselt – ja on meiega sarnasemad kui ükski teine elusolend.

Saksa mainekaim hundiuurija Elli H. Radinger jutustab põnevaid lugusid, mis tutvustavad meile huntide väärtusi, nagu perekonnaarmastus, usaldus, kannatlikkus, juhivõimed, tähelepanelikkus, oskus ümber käia lüüasaamiste või surmaga. Ta avaldab jahmatavaid ja seni teadmata fakte huntide elust ning näitab, et hundid oleksid paremad inimesed.

Elli H. Radinger, sündinud aastal 1951, loobus kolmkümmend aastat tagasi advokaadiametist, et pühenduda täielikult kirjutamisele ja huntidele. Tänapäeval on ta Saksamaa mainekaim hundiuurija, kes annab oma teadmisi edasi raamatutes, seminaridel ja ettekannetes. Juba veerandsada aastat on ta veetnud enamiku ajast USA-s Wyomingi osariigis Yellowstone’i rahvuspargis metsikuid hunte jälgides. Muul ajal elab Elli H. Radinger koos oma koeraga Hesseni liidumaal Wetzlaris.

Elli H. Radingeri raamat „Vanade koerte tarkus“ on üks minu lemmikraamatutest, mistõttu on selle tutvustus juba pikalt minu blogi esiküljel näha.

„Huntide tarkus“ on raamat sarjast „Looduse lood“, mis algupäraselt ilmus 2017, ja esimest korda eesti keeles 2018, teist korda 2022 ja nüüd juba kolmas trükk.

Raamatusarjas „Looduse lood“ on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja kaasahaaravaid loodusraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022) jpt. huvitavad loodusraamatud.

Huntidest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Mati Kaalu „Hunt“ (1983, kirjastus Valgus, raamatusari „Pääsuke“), Peep Männili „Susi, kriimsilm, metsatöll“ (2013, kirjastus Menu), „Rahvusloom hunt“ (2018, Näo Kirik), rääkimata igasugu muinasjuttudest ja juturaamatutest, milles hundid toimetavad, kasvõi Jack Londoni „Valgekihv“ ja „Ürgne kutse“, Ernest Steon Thompsoni kirjutatud lugu „Lobo. Curumpaw´ kuningas“ (seda on võimalik lugeda sama autori kogumikust „Lugusid loomadest“) jt.

„Huntide tarkus“ algab sissejuhatusega, mille avab Antoine de Saint-Exupery mõttetera: „Sa vastutad kõige eest, mille oled taltsutanud.“

Seejärel algabki sissejuhatus „Kuidas ma suudlesin hunti ja sattusin sõltuvusse.“

Igaks asjaks on kunagi esimene kord. Elli H. Radingeri erilises suhtes huntidega on lausa kolm esimest korda: esimene hundisuudlus, kohtumine esimese metsiku hundiga ja esimese Saksamaa hundiga.

Esimese hundisuudluse sai raamatu autor ühes Ameerika hundikasvanduses kuue aastaselt isaselt hallhundilt Imbolt. Autor oli jätnud seljataha oma vana elu vabakutselise advokaadina ja ta tahtis viimaks täita oma eluunistuse ning ühendada kirjutamine armstusega huntide vastu.

Radinger pani ilma bioloogiat õppimata end kirja USA Indiana osariigi hundikaitseala käitumisuuringute praktikale, kasvanduse juhataja professor Erich Klinghammer selgitas talle, et praktikandi sobivuse otsustab ainuüksi põhikarja juhthunt!

Aga kuidas end hundile tutvustada? Selgub, et peab jääma täiesti rahulikuks, sest hunt tajub inimese erutust. Radinger üritas endale selgeks teha, et Imbo oli ju lihtsalt suur koer – väga suur. Naine kirjutas alla vastutusest vabastamise avaldusele ja astus kahe talitaja saatel hundikasvandikku, püüdes kindlalt jalul püsida ja hingas sügavalt sisse. Hunt hüppas ja tema alustassisuurused käpad maandusid autori õlgadel ja muljetavaldavad kihvad olid ta näost vaid mõne sentimeetri kaugusel.

Elu peatus hetkeks. Siis tõmbas hunt kareda keelega mitu korda üle näo. See „suudlus“ oli autori hundisõltuvuse algus. Kui Imbo oli raamatu autori vastu võtnud, algas praktikum kasvanduse huntide juures.

Kui Elli H. Radinger pool aastat hiljem Minnesota padrikusse sattus, oli ta juba äärmiselt vilunud ja arvas, et teab huntidest kõike. Siis kohtas ta oma esimest metsikut hunti. Kohtumine oli mõlemale osapoolele ootamatu, kuid noor hallhunt ehmatas rohkem – tema uudishimu muutus hirmuks ja ta sööstis metsa.

1995 toodi Ameerikasse Yellowstone´i rahvusparki esimesed Kanada hallhundid, algas raamatu autori järgmine elujärk koos huntidega. Radinger töötas Yellowstone´i hundiprojekti vabatahtlikuna ning toetas biolooge väliuuringutel.

Sellest on möödas 20 aastat. Selle aja jooksul on autor kaasa teinud kõvasti üle kümne tuhande hundivaatluse. Vahel on ta olnud huntidest vaid mõne meetri kaugusel. Ta pole seejuures kunagi tundnud hirmu või tajunud ähvardust.

Toona ei elanud Saksamaal ametlikult veel ühtki hunti. Aastal 2000, kui nende pelglike loomade olemasolu ka autori kodumaal kinnitust leidis, ei hellitanud ta lootustki neid kunagi näha. Möödus veel kümme aastat, kuni ta nägi Sakamaal esimest korda vabas looduses hunti. Seda küll kiirrongi aknast välja vaadates ja see oli tema esimene ja siiani ainus kord, mil tal oli õnne näha Saksamaal metsikut hunti.

Raamatu autor kinnitab, et tema suur õnn on see, et hundid lasevad tal oma elust osa saada – nii jahist, paaritumisest, kui ka kutsikate kasvatamisest. Radinger on märganud, et huntide käitumine on inimeste omaga väga sarnane: nad on hoolitsevad pereliikmed, tugevad, ent õiglased juhid, kaastundlikud abilised, hullumeelsed teismelised või tobedad naljaninad.

Hundikari on muutunud osaks raamatu autorist. Nende keerulise sotsiaalse käitumise uurimine pika aja jooksul on teda muutnud. Sellised mõisted nagu moraal, vastutus ja armastus on saanud autori jaoks uue sisu. Hundid on Radingeri õpetajad ja inspiratsiooniallikad. Nad õpetavad teda iga päev üha uuesti nägema maalma teiste – hundi silmadega.

Raamatu esimene peatükk on „Perekonna tähtsus. Miks on oluline hoolitseda nende eest, kes on su hoolde usaldatud.“

Mõned mõtted ka siit.

Hundikarjade sotsiaalset süsteemi uurivad väga palju nii bioloogid kui ka psühholoogid. Nad on seisukohal, et inimene saaks hunte jälgides iseenda kohta tublisti õppida. Et mõista paremini huntide sotsiaalset käitumist, on huntide käitumisbioloogia jaganud nad iseloomu põhitüübi järgi kaheks.

Tüüp A on julge, südikas ja ekstravertne. Ta tahab peaga läbi seina joosta ja läheb uutes olukordades, mida ta ei saa oma käitumisega kontrollida, kiiresti pingesse.

Tüüp B on hoiakult tagasihoidlik. Selline introvertse loomusega hunt ootab esmalt ära, mis juhtuma hakkab, ning kohaneb siis sellega.

Hundiperekond on põhimõtteliselt nende isikutüüpide kogum. Juhtloomad, noorloomade vanemad on peaaegu alati üks A- ja teine B-tüüpi ning täiendavad teineteist vastastikku. See ei tähenda aga, et A-tüüp on alati isane ja B-tüüp emasloom.

Loomulikult on ka nende kahe tüübi variatsioone ja segatüüpe.

Nii nagu üksikul hundiisendil, on ka hundiperedel omamoodi grupiiseloom. Mõnda karja iseloomustavad autokraatlik valitseja või pahurad loomad. Üksikud karakterid, mis kokku saavad, muudavad hundikarja ka sõbralikumaks, nagu Druidi hundid, või tõsisemaks ja pelglikumaks, nagu Mollie hundid. Need on kaks hundikarja Yellowstone´is, kellest saame ka pikemalt lugeda.

Huntidel keerleb kõik perekonna ümber. See on nende elu alus, kindlus, stabiilsus, kogu nende eksistentsi mõte. Pere heaks on nad valmis isegi elu ohverdama. Perekond muudab kõike, sest ka meie oleme pere heaks valmis ohvreid tooma.

Hundid vahendavad üksteisele kindlust ja ustavust ühisrituaalidega. Rituaalid on hundielu oluline osa ning aitavad neil omavahelisi sidemeid tugevdada. Näiteks ärkamistseremoonia (sellestki on raamatus juttu), juhtloomade tervitamine, kui nad naasevad jahilt, ühine ulgumine.

Ka hundilapsed peavad eluks valmistuma. Nad jälgivad vanemaid ja imiteerivad nende käitumist. Hundid on kõik peaaegu lindpriid, ent väikestele huntidele tuleb vahel siiski piire seada. Noorele hundile ei keelata midagi, ta tohib saada kogemusi ning õpib, et igal teol on tagajärg.

Kasvatamisel hoolitseb järelkasvu eest kogu perekond …

Hundiperes on iga üksik liige grupi jaoks oluline ja tal on oma vajalik koht. Kus see koht on, seda ei määra mitte vanemad ega juhthundid. Pigem õpivad noored hundid varakult oma tugevusi tundma ja tulevad oma algatusel appi, kui teisel hundil on häda käes.

Hundikarjas juhinduvad kõik liikmed kogenud juhtloomadest, kes vastutavad nende eest ja otsustavad, mis on perele parim.

Raamatu teine peatükk algab Ralph Waldo Emersoni mõttega: „Kõige rohkem vajame elus kedagi, kes õpetaks meid tegema asju, milleks oleme võimelised.“

Teise peatüki pealkirjaks on „Juhthundi põhimõte. Sa ei pea alati olema boss.“

Hundipere juhtimisel on oluline koht kogemusel. Ja kui hunt langetab oma kogemuse või veendumuse põhjal teatud olukordades otsuse, siis täidavad seda kõik pereliikmed. Juhtimine on niisiis sama individuaalne kui isiksus, kes juhib.

Hunt oskab oma loomuliku autoriteediga piire seada, näiteks korraks otsa vaadates, urisedes või teed tõkestades.

Samas on üks uurimine näidanud, et grupi juhtidel on kõige suurem stress.

Huntidel on peres väga tugev harmooniavajadus. Nende juhtide põhimõte on perekonda kokku liita ja ühendada, mitte lahutada – raamatu autor soovitab seda oskust ka meie poliitilistele juhtidele!!!

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada, mida huvitavat ja põnevat sellest hundiraamatust leiab. Sulle peab ju samuti avastamis- ja lugemisrõõm jääma.

Kolmas peatükk on „Naiste tugevus. Mis seob naisi ja hunte“, seejärel neljas peatükk „Vanaduse tarkus. Miks me ei saa hüljata vanasid“.

Autor tõdeb, et metsikud hundid ei ela üldjuhul kauem kui üheksa kuni üksteist aastat, erinevalt tarandikuhuntidest, kes võivad elada sama kaua nagu kodukoerad, keskmiselt 15 aastat. Ka vanade huntide tervis annab tunda – nägemine jääb töntsiks ja kuulmine kahaneb. Pärast pikemat ringihulkumist jahipiirkonnas või pärast väsitavat jahti vajavad vanemad hundid ka rohke aega taastumiseks.

Paljud hundid saavad elu jooksul aina rohkem vigastusi. Suured sõralised nagu hirved, põdrad ja piisonid oskavad end hundi rünnakute eest kaitsta. Tagajärg on murtud ribid ja luud. Üleelatud haigused nõrgestavad pikapeale ja kahjustavad hambaid …

Kuid sageli erinevalt inimeste maailmas toimuvast naudivad vanad hundid suurt austust, neid toetatakse armastavalt ja nad on äärmiselt lugupeetud pereliikmed.

Vanade huntide väärtus seisneb nende elukogemuses … Nad väldivad konflikti, millest arvavad, et ei suuda seda võita, ja suurendavad sellega oma ellujäämisvõimalusi.

Kuidas aga inimesed oma vanuritega ümber käivad? Kas me oskame hinnata nende olulist panust ellu? Suurperesid, kus enamik inimesi elasid surmani koos, enam õieti polegi. Tänapäeval sunnib elu meid sageli panema vanemaid ja hooldust vajavaid inimesi vanade- ja hooldekodudesse.

Loodusrahvastel on teisiti. Nemad austavad vanainimesi ja kaasavad neid otsuste tegemisse. Nende nõuannet hinnatakse.

Viies peatükk on „Suhtlemise kunst. Kuidas ühine laul loob usalduse“. Selles peatükis räägib raamatu autor „hundi keelest“, huntide laulust, kuid ka sellest, et hundid „räägivad“ oma kehaga: silmade, kõrvade, koonu, sabaasendiga, aga ka märgistamise ja ulgumise abil. Saame lugeda ähvardussingaalidest, rahustavatest signaalidest, lepitussignaalidest, kuid ka huntide silmadest (hundid väldivad otsest silmsidet, kuna käituvad üksteisega väga peenetundeliselt). Loeme ka huntidevahelisest armastusest, sest huntide armastusavaldusi võib näha kogu aasta jooksul.

Ja erinevalt mõnedest väidetest oskavad hundid ka haukuda, kui nad tajuvad ohtu ja tahavad selle eest hoiatada.

Selle peatüki lõpus ütleb Elli H. Raidnger, et kõik, kes kuulevad metsikus looduses esimest korda huntide ulgumist, on sügavalt liigutatud. Paljud hakkavad nutma. Tundub, et see hääl puudutab inimeste hinge, midagi inimeste sügaval sisemuses.

Järgmistes peatükkides räägib raamatu autor meile koduigastusest (loeme hundipiirkondadest ja sellest, et huntidel on äärmiselt tugevasti välja arenenud vajadus kaitsta oma kodu ja perekonda), äraminekust ja saabumisest (juttu on noorhuntidest, kes seiklema lähevad).

Kaheksandas peatükis „Ikkagi parimad sõbrad. Kuidas olla erinevustest hoolimata suurepärane meeskond“ väga põneval teemal – saame teada, kuidas suhtlevad hundid ronkadega! See on põnev „suhe“, millest kasu saavad mõlemad. Huntide edukat jahti saadavad 80 protsendil juhtudest rongad, see tähendab, et nad lendavad röövloomade kohal või ootavad kusagil läheduses, kuni jaht lõpeb ja nad saavad sööma tulla. Huvitav on autori mõte: „Ronkade jaks tähendab huntide ulg, et hakatakse lauda katma.“

Autor meenutab, et tuhandeid aastaid vana muistendi kohaselt olevat Põhja sõjajumalat Odinit saatnud lahinguväljadel kaks ronka: Hugin (Mõte) ja Munin (Mälu) ning hundid Geri (Ahne) ja Freki (Ablas), et süüa ära langenute laibad, kelle hinged viivad valküürid Valhallasse. Kokku moodustasid nad inimese-hundi-rongakarja.

Ja veel. Ronkadel on umbes 250 erinevat häälitsust. Mõned neist paistavad olevat ka huntidele arusaadavad, niisiis on neil ühine keel. Toiduhüüdega juhivad rongad huntide tähelepanu avastamata korjusele või vigastatud saakloomadele. Ohuhüüe hoiatab karude või puumade eest, kes liginevad hundikoopale. Siis on huntidel rohkem aega oma kutsikad kindlasse kohta viia.

Rongad pole huntidele mitte ainult hoiatusseadmed, tüütud kaassöödikud või kutsikate mängukaaslased, vaid ka koobaste koristusmeeskond, sest nad söövad huntide väljaheiteid.

Järgmistes peatükkides saame teada ja lugeda edu kavandamisest hundimeetodil ehk käime koos huntidega jahil, kuid juttu on ka mängust ehk miks ei tohiks kunagi loobuda mängimast. Hundid mängivad palju, sest mäng on praktiline vahend üksteisega suhelda, keha treenida ja sotsiaalseid sidemeid tugevdada. Mäng on õppe- ja treeninguaeg, mil kõik saavada kogemusi vastase paremaks hindamiseks. Mäng on aga ka viis suhelda kõrgel eetilis-moraalsel tasemel, harjutades või vahetades sotsiaalseid rolle … Kui loomad üksteisega mängivad, tekivad kokkulepped, millest nad peavad kinni hoidma. Ka huntide puhul tundub kehtivat kuldne reegel: ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse.

Hundikutsikad õpivad mängides ausust ja koostööd ning seda, mis on lubatud ja mis mitte. Nad avastavad, et reegleid eirates on neil võimalik viga saada ja et nende vastane kaotab mänguhuvi, kui nd on liiga järsud ja hooletud. Mängu juures on oluline märksõna enesekontroll.

Iga mängu juurde kuulub tubli annus uudishimu. Huntide jaoks on maailm pidevalt imestamist väärt. Nad ei pea midagi endastmõistetavaks, vaid uurivad parem asjad ise välja. Iga olukord tähendab nende jaoks imet, avastusi ja üllatusi. Selle koha pealt on nad nagu inimlapsed.

Raamatu viimased peatükid kannavad pealkirju „Kui hunte tabab ebaõnn. Kaotushirmu võitmine ja toimetulek raskete aegadega“, „Päästame pisut maailma. Laitmatu ökosüsteemi saladus“, „Hundimeditsiin. Kuidas huntide võlukunst meid ravib“, „Inimestest ja huntidest. Keerukad suhted armastusest vihkamiseni“, „Tere tulemast, hunt. Huntidega elu Saksamaal“.

Raamatu epiloogis „W.W.W.D“ vihjab Radinger ühele ärinaise Jamie Tinklenbergi avastatud lühendile W.W.J.D. ehk „What would Jesus do?“, mille ta leidis ühest 1886. aastal Charles Sheldoni kohta kirjutatud raamatust. See lause levis Ameerika noorte kristlaste hulgas käepaeltele tikituna kiirelt. Hiljem muutusid need käepaelad moeasjaks. Tinklenbergi sõnul on neid üle maailma müüdud juba üle 52 miljoni.

Radinger on seda lühendit veidi mugandanud ehk W.W.W.D. – What would wolves do? Mida hundid teeksid … Kui raamatu autor ei oska mõnes olukorras edasi tegutseda, küsib ta endalt, mida teeksid hundid. Nende probleemilahendused on nakkavalt lihtsad.

Ja veel. Hundid on paljus inimestega sarnased. Nemadki on isiksuse, vaimu, mõistuse, hinge ja tunnetega olendid. Ja ometi ei saaks nad olla inimestest kaugemal, nad on nagu olendid teiselt planeedilt.

Hunte pole võimalik mõõta inimese mõõdupuuga. Nad liiguvad täiuslikult maailmas, mis on vanem ja küpsem kui meie oma, neil on meeled, mille inimesed on kaotanud või mis pole inimestel kunagi arenenudki, ja nad võivad usaldada hääli, mida inimesed kunagi ei kuule.

Elli H. Radinger toob välja veel mõned hunditarkused: armasta oma perekonda; hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud; ära anna kunagi alla ja ära loobu ealeski mängimast!

Raamatu lisas saame lugeda nõuandeid hundireisideks Yellowstone´is ja Saksamaal. Märgusõnadeks on Yellowstone´i aastaajad, kohalesõit, majutus, mobiiltelefonid, vaatamisväärsused, varustus, kuidas hunti kindlaks teha, mida teha, kui hunt läheneb, distantsi hoidmine, minema peletamine jpm.

Siinkohal tõmban ka mina oma kokkuvõttele joone alla. Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ on imeline raamat, põnev ja kaasahaarav lugemine, mis tutvustab lugejale hunti sellisena nagu hunt on. Sarnane inimesele, kuid samas ka väga erinev. Ja nii nagu raamatu autor vihjab, äkki oleks meil kõigil vaja midagi huntidelt õppida …

Lisa

„Alter Ego“

(RCA Records)

Viimastel kuudel on mul õnnestunud kuulata ja tutvustada populaarse Lõuna-Korea tüdrukutebändi BLACKPINK liikmete sooloalbumeid. Näiteks eelmise aasta detsembris ilmunud Rose album „Rosie“, üsna hiljuti ilmunud Jisoo EP´d „Amortage“, selle aasta märtsikuu alguses peaks ilmuma veel ka Jennie album „Ruby“, veidi enne teda avaldas debüütalbumi Lisa, kes on pärit Taist ja tema on BLAKPINKi räppar.

Lalisa Manobal ehk Lisa saab selle aasta 27. märtsil 28-aastaseks. Ka tema liitus 2016. aastal YG Enetertainmendiga ning debüteeris näitlejana sel aastal (2025) HBO kanali telesarjas The White Lotus.

Septembris 2021 ilmus tema debüütsingel „Lalisa“, mida müüdi esimesel nädalal Lõuna-Koreas 736 000 eksemplari ja toona oli see selles riigis naisartistide rekord!

Koos singliga „Lalisa“ ilmus ka teine singel ehk „Money“ ja need tõusid Billboard Global edetabelis TOP10´sse. Oluline on seegi, et nii „Lalisa“ kui ka „Money“ olid sedavõrd populaarsed laulud, et Spotifys on neid striimitud üle 1. miljardi korra!!! Uskumatud numbrid!!!

Aastate jooksul on Lisal ette näidata mitu muusikaauhinda, nt kolm MTV Europe Music Award´i ja kaks MTV Video Music Award´i. Tai kultuurimister on tunnustanud Lisat, kuna ta on panustanud Tai kultuuri tutvustamisele terves maailmas.

Lisa sündis Burirami provintsis, Tais, ja tema nimi on tegelikult Pranpriya Maonbal. Tema ema on tailanna, kasuisa on pärit Šveitsist. Lisa oskab mitut keelt – tai, korea, inglise, jaapani ja hiina keelt.

Juba lapsena alustas ta tantsutundidega, lõi kaasa mitmel tantsuvõistlusel. 2009. aastal lõi ta kaasa ka oma elu esimesel lauluvõistlusel.

Aastal 2011 kolis Lisa Lõuna-Koreasse, et üritada läbilööki muusikamaailmas. Augustis 2016 sai temast ülipopulaarse tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Seejärel lõi ta kaasa näitlejana mitmes telesarjas, kuid saavutas kuulsust ka tantsijana.

Aastal 2019 andis YG Entertainment teada, et Lisast saab kolmas BLACKPINKI liige, kellest saab ka sooloartist.

Seejärel ilmusidki eelpool mainitud üliedukad singlid.

Lisa lõi 2021. aastal kaasa populaarse prantsuse plaadiprodutsendi DJ Snake´i hittloos „SG“, milles osalesid ka Puerto Rico laulja Ozuna ja USA räppar Megan Thee Stallion.

Augustis 2022 võitis Lisa lauluga „Lalisa“ MTV Video Music Award´i kui parim K-Popi lugu. Ühtlasi sai temast esimene K-Popi artist, kes selle auhinna võitnud. Veidi hiljem võitis ta sama lauluga ka MTV Europe Music Award´i.

Septembris 2023 esines Lisa kuulsas Pariisi kabarees Crazy Horse.

2024 tegi Lisa oma firma Lloud ja sõlmis plaadilepingu firmaga RCA Records. Hittlugu „Rockstar“ ilmus juunis 2024, augustis jällegi uus singel „New Woman“, milles lõi kaasa ka Hispaania lauljatar Rosalia. Samal aastal sai Lisast esimene K-Popi sooloartist, kes esinenud MTV Video Music Award´i auhinnatseremoonial! Laul „Rockstar“ tõi Lisale auhinna kui parim K-Popi lugu.

Oktoobris 2024 ilmus uus hittlugu „Moonlif Floor (Kiss Me)“. Seejärel käis ta ka väikesel Aasia-kontsertturneel ja just selle turnee ajal kinnitas ta fännidele, et õige varsti on oodata tema sooloalbumit „Alter Ego“.

Veebruaris 2025 ilmus singel „Born Again“, millel löövad kaasa USA naisräppar Doja Cat ja briti lauljatar Raye.

Ja see pole veel kõik, sest veebruaris 2025 andis Lisa teada, et ta on loonud oma koomiksite firma Lalisa Comics! Koostöös Zero Zero Entertainment´iga. 24. märtsil 2025 on oodata ka esimest graafilist romaani „Alter-Ego; The Official Comic“, selle autoriks on Lisa ja illustreerinud on selle Minomiyabi.

Lisaks sellele on Lisa olnud tegev ka moemaailmas, ta on olnud paljude brändide reklaamnäoks – Adidas, Supercell, Vivo, Chivas Regal, Bulgari, Celine, Penshoppe, Louis Vutton, MAC Cosmetics jpt.

„Alter Ego“ on Lisa debüütalbum sooloartistina. Sellelt on ilmunud neli singlit: „Rockstar“, „New Woman“, „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja „Born Again“. Plaadil löövad kaasa eelpool mainitud Doja Cat, Raye, Rosalia, Megan Thee Stallion, kuid ka USA räppar Future ja LAV  lauljatar Tyla.

Albumil kasutab Lisa viite oma sisemist mina ehk Roxi, Kiki, Vixi, Sunni ja Speedi, kuna ta tahtis albumil esitada võimalikult palju erinevat muusikat, katsetada erinevate muusikaliste stiilidega.

Erinevate minade kohta on teada, et Roxi on seotud lauluga „Rockstar“ ja ta ongi rokitäht. Sunni on seotud lauluga „Moonlit Floor (Kiss Me)“ ja tema on vaba hing, kes räägib ka prantsuse keelt ja kellele meeldivad päike ja mereõhk. Kiki on seotud lauluga „New Woman“  ja tema on tõeline interneti fänn, kellele meeldib CD´sid põletada ja tal on roosad juuksed ja roosad riided.

Speedi on seotud lauluga „Lifestyle“, tema on rallisõitja, kellel on oranžid juuksed, talle meeldib kiirus ja ta tahab alati võita!

Vixi on seotud lauluga „Fxck Up the World“ ja tema on mässumeelne pahalane.

Plaadil elavad viis tegelaskuju (alter ego) sõpradena küberpunk-linnas ja üritavad päästa Vixit, et too ei jääks vangi virtuaalsesse reaalsusesse.

Albumi lugude autoritena leiame lisaks Lisale endale, mitmeid ja mitmeid muusikamaailma kuulsaid tegijaid: Ryan Tedder, Max Martin, Matt Slocum, Jessie Reyez, Mark Williams jt.

Kui senised BLACKPINKi liikmete sooloprojektid on olnud popilikuma hingamisega, siis Lisa album on samuti popmuusika album, kui siiski ka R&B hingamisega ja räppmuusika olekuga plaat.

Nii nagu BLACKPINKis on Lisa ka sooloalbumil räppar, kuid eks ta oskab ju ka laulda (kuulake albumi viimast ja väga ilusat laulu, rahulikku muusikat, suurepärast esitust ja laulu „Dream“).

Osades lugudes on räppi rohkem kui teistes, osad lood on kiiremad, osad lood aeglasemad, ja osades on ka popilikku hingamist üsna palju.

Kuula ise ka:

Heinrich Böll

„Iiri päevik“

(Varrak)

Tuntud saksa kirjanik Heinrich Böll reisis koos perega 1950. aastate keskel Iirimaal ning peatus Achilli saarel. „Iiri päevikus” kirjeldab ta Iirimaa igapäevaelu ja olustikku, kohtumisi pubides, rongides ja mujal, kuhu juhus ta Iirimaal viis. Neist kildudest kujuneb haarav jutustus täis Böllile omaseid teraseid tähelepanekuid ja mõistmisi.

Midagi tolleaegsest Iirimaast on alles veel praegugi, kuigi muutused on olnud suured. Iirimaa huumor, rahvamuusika, kultuur ja traagiline ajalugu tõmbavad ligi üha uusi huvilisi ning praegugi võib leida Achilli saarel saksa turiste, kes hoiavad käes just Heinrich Bölli raamatut. Aga nagu Böll ise on öelnud, ei maksa teda süüdistada, kui eest ei leita just tema kirjeldatud maad. Küll aga on tema raamat hea algus iga lugeja oma Iirimaa avastamiseks.

Heinrich Böll (1917–1985) oli üks sõjajärgse Saksamaa kõige olulisemaid kirjanikke. Ta kirjutas sõja mõttetusest ja sõjajärgse elu ja ühiskonna silmakirjalikkusest, kaitstes inimsust ja näidates inimkogemuse poeesiat.

Tema teoseid loeti ja tõlgiti laialdaselt ning ta oli üks tõelisi sõjajärgse maailmakirjanduse suurkujusid.

1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia kogu oma loomingu ja selle järjekindla mõju eest globaalsele lugejaskonnale.
„Iiri päevik” ilmus esmakordselt eesti keeles 1987. aastal Loomingu Raamatukogus.

Heinrich Bölli sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid raamatuid. See on hea, sest Heinrich Böll on tõeline meister, kelle raamatuid tasub lugeda. Uurisin ja uurisin, meenutasin ja meenutasin – eesti keeles on ilmunud:

„Jällenägemine puiesteel“ (1958, Loomingu Raamatukogu)

„… ega lausunud ühtegi sõna“ (1963, Loomingu Raamatukogu)

„Klouni silmaga“ (1968, Eesti Raamat, raamatusari „XX sajandi raamat“ ja 2006, Eesti Päevaleht, raamatusari „Eesti Päevalehe raamat“)

„Iiri päevik“ (1987, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kaitsjata kodu“ (1993, Monokkel)

„Grupipilt daamiga“ (1993, Eesti Raamat, raamatusari „Nobeli laureaat“)

„Piljard kell pool kümme“ (1994, Eesti Raamat)

„Katharina Blumi kaotatud au“ (1995, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Ametisõidu lõpp“ (2008, Varrak, raamatusari „20. sajandi klassika“)

„Doktor Murke kogutud vaikimine“ (2011, Perioodika, Loomingu Raamatukogu)

„Kus sa olid, Adam?“ (2014, Tänapäev, raamatusari „Punane raamat“)

Kokku 12 raamatut, paarist ka kordustrükid.

Veidi kirjanikust ka. Heinrich Böll, keda on kutsutud ka sõjajärgse Saksamaa südametunnistuseks, sündis 21. detsembril 1917 Kölnis. 1930. aasatel õnnestus tal pääseda Hitler-Jugendiga liitumisest. Ta töötas raamatukaupluses abitöölisena ja õppis samal ajal ülikoolis saksa keelt, kuni 1938 pidi ta siiski sõjaväkke minema. Nii sõdis Böll Prantsusmaal, Rumeenias ja Nõukogude Liidus, kuid läbi terve sõja üritas ta sõjaväest pääseda – teeskles haiget ja esitas võltsitud puhkusetõendeid.

1942 ta abiellus.

Sõjas sai ta ka neli korda haavata ja seetõttu pidi ta kuni elu lõpuni veetma palju aega haiglates.

1945 võtsid ameeriklased ta sõjavangiks ja sõja lõppedes pääses ta tagasi Saksamaale ja ülikooli, kuid ülikooli lõpudiplomit tal ette näidata ei ole.

30. aastasena hakkas Böll tegutsema kirjanikuna. Ta kirjutas stiililt lihtsaid, realistlikke novelle, milles kirjeldati sõda ja sõjast naasmise probleeme. Lühikesed lood rääkisid väikese inimese vaatevinklist suurtest inimlikest kogemustest ja vaatamata sellele, et lood olid lühikesed, olid need energiat täis.

Tema esimene romaan „Der Zug war pünktlich“ ilmus 1949. Seejärel ilmus mitmeid ja mitmeid romaane ja 1972. aastal sai ta Nobeli kirjanduspreemia. Enne teda oli sakslastest selle preemia võitnud Thomas Mann (1929. aastal) ja Herman Hesse (1946).

Tänaseks on Bölli teoseid tõlgitud üle 30. keelde. Lisaks romaanidele ja novellidele on Böll kirjutanud ka näidendeid, luuletusi, esseesid ja kuuldemänge. 1971-1974 oli ta rahvusvahelise Pen-klubi esimees. Tema kodus leidis varjupaiga ka Nõukogude Liidust välja saadetud kirjanik Aleksandr Solženitsõn.

Böll suri 1985. aastal Bonnis.

„Iiri päevik“ („Irisches Tagebuch“) ilmus algupäraselt 1957. aastal. Kümme aastat hiljem tõlgiti see raamat ka inglise keelde.

Raamatus on 18 lühikest peatükki, mis ilmusid ajaleheartiklitena juba 1954. aastal ajalehes Frankfurter Allgememien Zeitung. Veidi hiljem otsustas Böll, et paneb nendest lugudest kokku raamatu. Mõned artiklid kirjutas Böll peaaegu täielikult ümber, mõndasid pisut parandas.

Raamatu esimene peatükk paneb aluse terve raamatu toonile. See valmistab lugeja ette üsna teistsuguseks maailmaks, mida toonane Iirimaa pakkus võrreldes muu Euroopaga. Oluliste teemadena on raamatus religioon, vaesus, emigratsioon, juttu on alkoholi tarbimisest, kuid ka iirlaste oskusest hoolida.

Böll peatub raamatus ka Iiri kirjandusel, juttu on Iiri kirjanikest – John Millington Synge, Jonathan Swift ja Sean O´Casey. Räägitud on sellestki, et Bölli „Iiri pärviku“ eeskujuks on James Joyce´i „Ulysses“. Sarnaseid jooni on olemas – „Iiri päevikus“ on kaks alguspeatükki nagu „Ulyssesis“ ja Bölli viimase peatüki monoloogi on võrreldud „Ulyssesi“ viimase peatükiga.

„Iiri päevikud“ on omamoodi kultusraamat, mistõttu on seda kasutatud Saksamaa koolides ja see sobib suurepäraselt ka turistidele, kes Iirimaad avastama lähevad. Ainuüksi Saksamaal on seda raamatut müüdud üle 2. miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud vähemalt 17. keelde.

Raamatul on kaks avapeatükki – saabumine I ja II. Autor on ootab piletisabas, et pääseda aurikuga Inglismaalt Iirimaale. Nüüd on Böllil aega meenutada, et Iirimaal on igasugu „maailmarekordeid“, näiteks see, et iirlased tarvitavad aastas peaaegu kümme naela teed inimese kohta, millega nad veidi edestavad Inglismaad.

„Maailmarekordeid“ on teisigi – rekord preestrite järelkasvus, rekord kinoskäimises ja Iirimaal on kõige vähem enesetapjaid maailmas. Rekordeid viskijoomises ja sigaretisuitsetamises polnud siis veel välja selgitatud, aga Böll kinnitab, et nendelgi aladel on Iirimaa kaugel ees.

Autor jutustab meile aurikusõidust Iirimaale, ta kohtub laeval ka preestriga, kellel on pühakute Iirimaast oma nägemus.

Saabumise teises peatükis astuvad Böll ja tema perekond laevast maha, et sõita edasi rongiga, kuid enne seda hommikueine, arutelu, mida tähendab iiraslik „Sorry“ ja mida tähendab „kalmistud on täis inimesi, ilma kelleta maailm ei saanud elada“?

Kolmandas peatükis viib Böll lugeja Püha Patricku katedraali Dublinis, kus asub ka Iiri kirjaniku, „Gulliveri reiside“ autori Jonathan Swifti haud. Katedraali ees kohtas Böll kerjust, mistõttu tõdeb autor, et katedraali ümber slummides konutab viletsus nii mõneski nurgas, nii mõneski majas veel samasugusena, nagu seda võis näha Swift 1743. aasta paiku.

Böll peatub ka teiste haudade juures, juurdleb ja arutleb, millist elu võisid maetud inimesed elada. Böll ei tee suuri sõnu, ta kirjutab lühidalt ja täpselt, kuid mõtisklusi on suurepärane lugeda, sest ka lugeja hakkab autoriga kaasa mõtlema.

Dublinist edasi Iirimaa keskele, Athlone´i. Kaks ja pool kiirrongitundi sealpool Dublinit, lahutatakse rong pooleks, etem pool, mille külge jääb restoranivagun, läheb edasi Galwaysse, kehvem pool, kuhu jääb autor oma perega, läheb Westporti.

Kuna laeva saabumise ja rongi väljasõidu vahele jäi ainult pool tundi ja Dublini rahavahetuskontrorid avati hiljem, siis oli Böllil ainult nn kasutuid saksa rahatähti, millel pole Kesk-Iirimaal mingit väärtust. Lahtiolevaid pankasid polnud, kuidas maksta rongipiletite eest?

Nii olid Böll, kolm last ja kaks naist tõsise probleemi ees … nad otsustasid Westporti rongil minna lasta, sest Böll ei saanud piletite eest maksta. Õnneks oli lahendus olemas – Dublini jaamaülem pakkus neile sõidu võlgu ehk Böll ja tema pere said raudteeaktsiaseltsi krediiti.

Rongisõit sai alata. Böll meenutab jaamu, kus rong peatus. Kõik need olid väikelinnad. Näiteks Westportis vaid kolm tuhat elanikku. Rahvast jäi aina vähemaks, varsti oli vastas suur lomp ja selle taga juba New York!

Böll kinnitab, et jaamad on väikesed, jaamahooned helerohelised, tarad on värvitud lumivalgeks ja perroonil seisab enamasti üks poiss, kes on teinud endale ema kandikust ja nahkrihmast kandeleti: kolm tahvlit šokolaadi, kaks õuna, paar rulli piparmündidražeesid, närimiskummi ja koomiks.

Rongisõit jätkus. Böll tõdeb, et hüljatud on see maa, ta tühjeneb rahvast aeglaselt, aga pidevalt.

Ületatakse uue krahvkonna piir, jõutakse County Mayosse. Autor teab, et niipea kui langeb sõnake „Mayo“ lisavad iirlased juurde „God help us!“

Jõuti Westporti, kuid ka selles linnakeses ei olnud võimalust raha vahetada. Pangadirektor tõdes, et peab saksa raha Dublinisse saatma ja see protseduur võtab aega neli päeva! Ta oli nõus krediiti andma – kaks naela. Samal õhtul sai Böll ka kaupluseomaniku võlaraamatu.

Viies peatükk kannab pealkirja „Inimasula skelett“, milles Böll jutustab küladest, kus enam keegi ei ela. Kui elab, siis paar-kolm inimest. Inimesed olid läinud Inglismaale ja mujale. Külad olid tühjad, kuid neid ei olnud purustanud sõda. Böll tõdebki, et külades ei teinud keegi midagi maatasa ja hüljatud eluasemete pehmemad osad jäeti roaks tuulele, vihmale, päikesele ja ajale, ning kuuekümne, seitsmekümne või saja aasta pärast jäävad siis jällegi järele paljad müürid …vaatepilt on nukker, kurb …

Järgmises peatükis peab Böll ühele kohalikule mehele kõrtsis seletama, mis mees oli ikkagi Hitler. Böll nimetab end rändavaks poliitilseks hambaarstiks, kes peab valearusaamade hambad välja tõmbama, kuna kohalik arvab, et Hitler polnud sugugi mitte halb mees, aga ta läks lihtsalt liiga kaugele.

Nüüd peab Böll selgitama, kes Hitler oli, mida Hitler tegi ja ütles …

Otse loomulikult ei saa ma Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid Böll viib lugeja Limericki linna, saame lugeda, milline on see linn päeval, milline õhtul. Käime jumalateenistusel ja kinos, saame osa Iirimaa loodusest.

Siin on Bölli tähelepanekuid Iiri vihma kohta. Vihm om Iirimaal absoluutne, tore ja kohutav. Nii ütleb Böll. Seda vihma võib nimetada halvaks ilmaks, aga ta pole seda. Lisab Böll. See on lihtsalt ilm ja ilm on rajuilm.

Böll lisab vägagi laheda mõtte: hea, kui sul on alati kodus küünlaid, piibel ja veidike viskit, nagu meremeestel, kes tormiks valmis; lisaks veel kaardipakk, tubakat, naistele kudumisvardad ja lõnga, sest tormil on palju võhma, vihmal on palju vett ja öö on pikk.

Juttu on Dublinist, sellest, kuidas Seamus tahab klaasikese võtta, kuid pärast 1. septembrit on politseitund äripäeviti kell kümme. Loeme proua D.´st ja tema üheksandast lapsest, joome veelkord teed.

Oluline on seegi, et peatükid raamatus ei ole kronoloogilises järjekorras, sest Böll naaseb mitmes hilisemas peatükis tagasi aurikusõidule, mis teda ja tema peret Iirimaale tõi.

Saame lugeda sellestki, miks öeldakse „It could be worse“ ja „I shouldn´t worry“. Nii nagu ütleb siinkohal Böll: õige mul asi, mis seal muretseda, ja seda rahva puhul, kellel oleks põhjust nii päeval kui ka öösel lakkamatult mures olla; saja aasta eest, kui tuli suur näljahäda, mitu aastat kartulikatku, suur rahvuslik katastroof, mis ei avaldanud mitte ainult vahetult laastavat toimet, vaid mille šokk on pärandunud läbi sugupõlvede tänase päevani … oli aeg, mil iirlased rändasid kodumaalt välja – Liverpool, London, New York ja Sydney.

Viimane peatükk raamatus on „Hüvastijätt“. Böll kinnitab, et hüvastijätt oli raske, just sellepärast, et kõik näis osutavat selle paratamatusele: raha oli otsas, uut oli küll lubatud, aga see polnud veel pärale jõudnud, ilm oli külmaks läinud ja kõige odavamas pansionis olid põrandad nii kaldu, et …

Raamatu lõpus on ka tõlkija, Mati Sirkeli järelsõna „Heinrich Böll in memoriam“, milles loeme Heinrich Böllist ja tema armastusest Iirima vastu. Iirimaa, kus on lihtsat inimlikkust, usku, lootust ja armastust.

Mati Sirkel tõdeb, et Böll on kindlasti üks enimtõlgitud autoreid saksa keeleruumis. Nõnda jõudis Böll tõelise esindavuse ja autoriteedini, muutudes kogu maailma austatud ja aktsepteeritud moraalseks instantsiks, nagu enne teda Thomas Mann, nüüd, pärast teda, Günther Grass.

Camilla Läckberg

„Super-Charlie“

(Tänapäev)

Siin ta ongi – Super-Charlie, maailma kõige iseäralikum beebi!

Kui kaks tähte taevas kokku põrkavad, pudeneb pisut tähetolmu vastsündinud Charlie peale ja muudab ta uskumatute võimetega superkangelaseks.

Ema ja isa tema saladust ei tea ja Charlie meelest ongi niimoodi parem. Ta vahel ilastab meelega ja räägib pudikeelt, et keegi midagi ei kahtlustaks. Aga kui ta armsat suurt venda vaevab mure, peab Super-Charlie sekkuma …

Camilla Läckberg on üks Rootsi edukamaid krimikirjanikke. „Super-Charlie“ on tema esimene lasteraamat.

Kui nägin „Super-Charlie“ kaanepilti ja sellel autori nime, Camilla Läckberg, siis hakkasin mõtlema, kus olen temast varem kuulnud? Ja meenuski – krimikirjandus, põhjamaine krimikirjandus, sest on ju Camilla Läckberg rootslanna. Eesti keeles on tema sulest ilmunud mitmeid ja mitmeid väga häid lugusid – „Murelind“, Sohilaps“, „Majakavaht“, „Kuldne puur“, „Nõid“, „Lõksus“, „Sekt“, „Inglitegija“, „Kiviraidur“, „Jutlustaja“, „Jääprintsess“ jpt.

Rrootslanna krimilood on nii head ja põnevad, et neid on tõlgitud 40. keelde ja need on ilmunud 60. riigis! Talle on omistatud ka hüüdnimi „Nordic noir´i rock star“ ja teda on kutsutud on Rootsi Agatha Christie´ks.

Ja nüüd hoopiski lasteraamat! Piilusin ka kirjastuse kodulehele ja sealt on näha, et varsti on ilmumas eesti keeles ka teine Super-Charlie raamat. No ja sellest uuest raamatust „Super-Charlie ja kaisuloomavaras“ on juttu ka esimese raamatu tagakaanel.

Aga nüüd selle sarja esimene lugu/esimene raamat. Loo alguses saame teada, et ühes päris tavalises linnas, ühes päris tavalises haiglas sündis üks päris tavaline beebi. Ema ja isa panid talle nimeks Charlie.

Akna taga oli pilkane pimedus, kuid ühtäkki juhtus kosmoses midagi, mis polnud sugugi nii tavaline. Kaks tähte kaldusid oma rajalt kõrvale ja põrkasid kokku. Tähed plahvatasid ja muutusid peeneks tähetolmuks.

Enamik tolmust haihtus kosmosesse. Õige pisut jäi aga alles ja see liikus maakera poole ning puges haigla akna vahelt sisse.

Tähetolm maandus beebil ja nüüdsest hetkest polnud ta enam sugugi tavaline.

Kodus ootasid Charliet tema suur vend ja suur õde, kuid Charliel oli ka pisike probleem – ta oli väike ega saanud aru, mis peaks tavalist beebit ebatavalisest eristama. Ja kui Charlie õige pisut mähkimislaua kohale õhku tõusis, ehmatas see isa ikka päris palju. Samas oli Charlie tahtnud, et isal oleks lihtsalt lihtsam kakat ära pühkida.

Tasapisi hakkas Charlie aru saama, et ta oskab asju, mida teised beebid ei oska. No näiteks oskas ta käia poti peal, kuid ta ei tohtinud seda teistele näidata ja pidi ikka ringi käima kakase mähkmega.

Charliele ei meeldinud ka roomamine. See käis liiga aeglaselt ja pärast olid põlved jube valusad. Ta oleks pigem lihtsalt ringi käinud.

Vahel pidi ta ka ilastama ja beebihääli tegema, et suuri inimesi haneks tõmmata.

Charlie ei saanud sellestki aru, miks pidi vanaema lalisema, kui ta Charliega rääkis!

Ühel päeval söögilauas kuulis Charlie, kuidas vanem vend rääkis, et nende koolis on üks suur paha poiss, kes narrib väiksemaid poisse. Ta ütleb, et väiksematel poistel on puuksuhais juures ja loobib nende mütse katusele ja lubab neile ka kolki anda …

Charlie kuulis seda juttu ja kees vihast, ta pidi midagi ette võtma, sest mitte keegi ei tohtinud tema venda kiusata ega narrida!

Nüüd otsustas Charlie, et hõljumine on hea, aga oleks vaja osata ka lennata. Ta proovis, kuid sel ööl tal see veel ei õnnestunud.

Järgmisel hommikul Charlie vend nuttis, ta oli kurb ja ta oli vihane, sest ta ei tahtnud kooli minna, kuna koolis oli see suurem poiss, kes kiusas väiksemaid. Pääsu ju polnud ja kooli tuli minna, kuid Charlie oli kindel, et ta peab lendamise selgeks saama ja vennale appi minema.

Veel samal päeval juhtus nii, et Charlie jäi vanaemale „vahele“. Vanaema oli magama jäänud, Charlie oli läinud kööki, et külmkapist toekamat süüa otsida, kui seda oli õunapüree, mida ta pidi iga päev sööma. Nüüd askeldas (hõljus) Charlie köögis, kui vanaema ärkas ja kööki tuli. Nähtu ehmatas vanaema ja veel rohkem ehmus ta siis, kui Charlie temaga rääkima hakkas.

Charlie tõdes, et vanaema ei peaks temaga titekalt rääkima ja et ta oskab igasugu asju, tegelikult enamikku, peale lendamise.

Vanaema soovitas Charliel harjutada ja tegi talle poisi punasest tekist keebi! See oli nagu Supermani oma! Keep aitas Charliel ka tasakaalu hoida. Nii saigi Charlie lendamise selgeks.

Seejärel käib Charlie ka vanaisa juures ja on pärast seda pisut väsinud. Kui loed, siis saad teada miks. Ja õige varsti alustab ta oma esimest päästemissiooni, et aidata oma venda. Selleks on vaja pimedat ööd, haisvat ja kakast mähet ning lendamisoskust.

Väga laheda illustratsioonid on Millis Sarri sulest.

Maris Pruuli

„Meie seiklused Arktikas.

Jääkaru pai/

Meie seiklused Antarktikas.

Pingviini piss“

(Varrak)

See raamat on tegelikult kaks raamatut või siis nagu maakera, millel on kaks külma vastaspoolust. Ühest esikaanest astud Antarktikasse ja teisest esikaanest Arktikasse. Kummalgi puhul ei pea lugedes pea alaspidi olema, täpselt nagu pärismaailmas. Ikka kaks jalga maas ükskõik, kus maailma punktis sa parasjagu oled. Raamatu keskel ootab lugejat mootorpurjekas Admiral Bellingshausen ja siis saab täpselt näha, mismoodi ühes kaugesõidulaevas elu käib.

Laps ei saa lõhna järgi aru, kui linna teises servas keegi pannkooke küpsetab, aga jääkaru saaks kindlasti. Tal on lihtsalt nii hea haistmine. Kui jääkaru oleks koduloom, võiks tema kaissu terve perega lahedasti ära mahtuda. Miks pidi aga purjekas Admiral Bellingshauseni laevapere Arktikasse minnes püssi kaasa võtma ja mis tunne oli, kui jääkaru vabas looduses meetri kauguselt otsa vaatas?

Sinimustvalge lipu all seilanud jahtlaev Admiral Bellingshausen seikles kolmel pikal mereretkel koos hiigelsuurte vaalade, merielevantide, pingviinide, jääkarude, polaarrebaste ja paljude teiste jäistes vetes jäämägede vahel elavate loomade ja lindudega. Siia raamatusse on need päriselt juhtunud kohtumislood lõbusalt ja värvikalt kirja pandud. Saab seigelda, vaadata pilte ja joonistusi ning saab tükk maad targemaks ka, sest iga peatüki lõpust leiad põnevad küsimused, millele vastused leiad raamatust.

Maris Pruuli on jahtlaev Admiral Bellingshauseniga tehtud polaarretkedest varem kirjutanud raamatuid täiskasvanutele:
„Jäine igatsus. Armastus Antarktika moodi“ kahasse koos abikaasa Tiit Pruuliga (2020)
„Arktika – kodu Suure Vankri all“ (2021)
„Läbi Loodeväila – kokkupõrkekursil Veenusega“ (2024)
Lastele on Marise sulest varem ilmunud „Maiasmoka atlas“ (2014), mis pälvis Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna.

Tõepoolest on see vahva loodusraamat igati põneva lahenduse saanud, sest ühelt poolt siseneme Antarktikasse, teiselt poolt Arktikasse. Lisaks peaks sellise lahenduse abil saama teada ka seda, et jääkarud ja pingviinid ei ela koos.

Alustame jääkarudest ja Arktikast.

Esimene peatükk kannab pealkirja „Teol on koda, meil on laev“. Raamatu autor tõdeb, et nad kolisid ilusasse suurde purjelaeva, millest sai kodu kolmeks pikaks mereretkeks. Saame teada, et meremeestel on oma salakeel, saame teada, mis on laevas koi ja kambüüs.

Seejärel on juttu sellest, et jääkarud ei saa pingviine süüa, sest ühed elavad Arktikas, teised Antarktikas.

Loeme sellestki, et laevale pandi nimeks Admiral Bellingshausen, et laeva esimene retk maakera lõunapoolusele kestis kokku kaheksa kuud, teine mereretk kestis viis kuud ja viis maakera vastaspoolele ehk Arktikasse, kolmas mereretk viis läbi Loodeväila – see on üks uhke ja keeruline meretee nii kaugel põhjas, et põhjapoolus on sealt juba kiviga visata.

Seejärel saame teada, kas jääkarule tasub pai teha, kes moodustavad laevapere, kes oli ekspeditsioonijuht ja kes on raamatu autor Maris Pruuli (autor kinnitab, et tema on laeva kroonikakirjutaja ja pootsman).

Järgmine peatükk räägibki lugejale jääkarudest. Autor jutustab kohtumistest jääkarudega ja selgub, et jääkarud on väga kiired ja osavad (nagu akrobaadid), nad on palju suuremad kui inimene. Jääkarud söövad kõige parema meelega hülgeid, kuid nad saavad hülgeid kätte ainult jää pealt, sest vees on hüljes liiga kiire ja lipsab karul käest.

Jää, mis on karude toidulaud, on hakanud aga üha kiiremini sulama. Kui ei ole jääd, ajab nälg karud inimeste elukohtadesse toitu otsima ja see on ohtlik nii inimestele kui ka jääkarudele.

Loeme, et Arktikas elab ka natuke inimesi, keda kutsutakse inuittideks. Nemad teavad, kuidas jääkarudega „käituda“.

Peatüki lõpus on igasuguseid küsimusi jääkarude kohta – kas jääkaru magab talveund, kas jääkarusid tohib küttida, mis värvi on karu nahk jt.

Kolmas peatükk tutvustab lugejale polaarrebast. Loeme, et polaarrebane elas Arktikas ammu enne inimesi, et polaarrebasel sünnib kevaditi suur pesakond poegi (on teada, et ühel rebaseemmel oli isegi 19 poega ja kõik kasvatati lühikese arktilise suve jooksul suureks), et polaarrebane on väiksem kui meile tuttav punarebane.

Peatüki lõpus vastatakse küsimustele, miks ei ole polaarebase kõrvad teravate otstega nagu kodukiisudel, kui palju peab külmakraade olema, et polaarrebasel külmavärinad tuleksid?

Polaarrebasele järgneb polaarhunt ehk valge hunt ehk arktika hunt, seejärel põhjapõder.

Mida räägitakse meile põhjapõdrast? Selgub, et Teravmägedel on maailma kõige väiksemad põhjapõdrad (sada aastat tagasi võeti Teravmägede põhjapõdrad looduskaitse alla), et neil on paks karvakasukas ja ninas karvane radiaator. Autor kinnitab, et põhjapõder on sõbralik loom ja neid ei tohi ehmatada!

Peatüki lõpus saame vastused küsimustele, kas põhjapõdrad söövad ainult taimi, kas emastel põhjapõtradel on sarved ja kes on ikkagi kõige kuulsam põhjapõder?

Põhjapõder on meile kindlasti oluliselt tuttavam loom, kui seda on muskusveis. Saame lugeda, kuidas muskusveise pehmet aluskarva kätte saada. Juttu on ka muskusveise iseloomust, kas see on ikkagi halb? No ja muskusveised võivad olla kiired nagu rakett.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – miks inuitid muskusveise pehmet aluskarva nii väga armastavad ja kuidas muskusveise aju ometi viga ei saa, kui nad sageli omavahel poksides otsmikud kokku löövad?

Muskusveisele järgneb morsk. Isane morsk on suur nagu sõiduauto ja ta on ainuke loom, keda isegi jääkaru kardab. Arktika põlisrahval on palju legende ehk muinasjutte selle kohta, kuidas morsad tekkisid. Ja veel – morsad on laulurahvas ja kiired loomad, morsad on hellad ja head emad, suured kihvad on nii emastel kui ka isastel morskadel.

Peatüki lõpus jällegi küsimused – kas morsad elavad maal või merejääl, kumb liigub maa peal kiiremine, kas morsk või inimene, mida morsad söövad? Mida nad siis söövad? Merekarpe, molluskeid, krabisid, krevette, tigusid ja merikurke.

Mõned loomad on selles raamatuosas veel – lunn, habehüljes, põishüljes, valgevaal ehk beluuga ja kummalise välimusega narval, kellest kaua aega ei teatud midagi.

On aeg raamatut pöörata. „Meie seiklused Antarktikas/Pingviini piss“.

See algab peatükiga, mis jutustabki Antarktikast. Selgub, et Antarktikas nii nagu ka Arktikas ei sõida laevad sadamasse, vaid jäävad ankrusse. See tähendab, et neis kaugetes külmades vetes on väga vähe sadamaid. Suurem osa maast on täiesti inimtühi ja sadamaid pole tarvis ei pingviinidel ega jääkarudel. Kui nendes vetes purjetad ja tahad maale minna, siis tuleb sõita kaldale võimalikult lähedale ja ankrusse jääda. Selles peatükis tõdeb raamatu autor, et merel on mere aeg, et meresõit on alati ilus ja meresõit on natuke nagu nakkushaigus, sellega tuleb ette vaadata!

Selle osa teine peatükk on pingviinidest. Antarktika ja pingviinid asuvad Eestist jube kaugel ja pingviinid on Antarktikas looduskaitse all. Hull lugu on see, et kaitsmisest hoolimata jääb enamikku liiki pingviine ikka aina vähemaks. Teadlased ütlevad, et pingviinid on nagu mere tervise valvurid. Kui nendega on asjad halvasti, siis võib arvata, et maailmamere tervisega pole kõik korras. Siinkohal peatub autor ka kliima soojenemisel, mis mõjutab nii maailmamerd kui ka pingviine.

Praegu elab maailma umbes 40 miljonit pingviini. Neid on peaaegu 20 erinevat liiki. Kõige väiksemad ulatuvad suurele inimesele vaevalt põlvini, nad pole isegi meetri pikkused. Maailma suurimad pingviinid ehk keiserpingviinid kasvavad aga nii pikaks, et 10-aastased lapsed saaksid neile otse silma vaadata.

Järgmistes peatükkides on pikemalt juttu erinevat liiki pingviinidest – eeselpingviin, kuningpingviin. Neile järgnevad mitmed teised loomad-linnud: albatross, kelle ühe tiiva pikkus on keskmiselt poolteist meetrit! Loeme, et albatrossidel on üks eriline nõks, kuidas pikast lendamisest ei väsi ja kui nad tahavad, siis suudavad nad pooleteise kuuga ümber maakera lennata!

Ja muideks 19. juunil on rahvusvaheline albatrosside päev, 25. aprillil tähistatakse pingviinide päeva ja 27. veebruar on jääkarupäev.

Albatrossile järgnevad merileopard ehk leopardhüljes, lonthülged ehk merielevandid, krill ehk harilik hiilgevähk, merikaru ja suursugused vaalad: küürvaal (küürvaala on kahel korral ka Eestis nähtud), mõõkvaal ehk orka (mõõkvaalad on ühed ookeani kiireimad loomad ja ujuvad kuni 56 kilomeetrit tunnis), sinivaal (sinivaal on kõige suurem imetaja, kes maamunal kunagi elanud).

Selline vahva loodusraamat on see raamat. Raamat, mis sobib lugemiseks nii lastele, noortele kui ka suurtele inimestele, sest huvitavaid fakte ja sisukaid teadmisi on selles raamatus väga-väga palju. Tekstid on lihtsad ja kergesti loetavad ja arusaadavad.

Lisaks väga vahvad fotod loomadest ja ka Eike Ülesoo suurepärased illustratsioonid.

Jisoo

„Amortage“

(Warner Music)

Kim Ji-soo sai selle aasta 3. jaanuaril 30. aastaseks. Ta on tuntud artistinimega Jisoo ja ta on Lõuna-Korea lauljatar ja näitlejatar.

Jisoo on ka Lõuna-Korea türdukutebändi BLACKPINK (see bänd alustas tegutsemist juba 2016. aastal) liige, kusjuures on ju selle bändi kõik liikmed (Lisa esimene soololabum peaks ilmuma selle aasta veebruarikuu lõpus, Jennie esimene sooloalbum „Ruby“ peaks ilmuma selle aasta märtsis, Rose´ sooloalbum „Rosie“ ilmus 2024. aasta detsembris) alustanud ka üsna edukat soolokarjääri.

Märtsis 2023 avaldas Jisoo oma debüütsingli „Me“ (sellel on kaks lugu, mistõttu on seda nimetatud ka singlialbumiks …), millest sai üks edukamaid Lõuna-Korea naisartisti singleid. Jisood märgati ja tunnustati nii USAs, Inglismaal kui ka Kanadas.

Pärast seda otsustas Jisoo teha oma kaubamärgi Blissoo ja 2025 sõlmis ta plaadilepingu Warner Recordsiga.

Kim Ji-soo mängis lapsepõlves korvpalli ja tegeles taekwondoga. Ta unistas saada kunstnikuks ja kirjanikuks ning fännas Lõuna-Korea poistebändi TVXQ. Ta on õppinud ka hiina ja jaapani keelt.

Jisoo õppis esinemiskunstide koolis Seoulis ja 11. klassis liitus ta kooli draamaklubiga ja hakkas tegelema näitlemisega. Ta käis mitmetel katsetel ja pääseski mitmesse pisirolli telesarjades.

2011. aastal sai ta YG Entertainmenti artistiks ja pärast seda sai ta jätkuvalt mitmeid pisirolle nii muusikavideotes kui ka telesarjades.

2016. aastal sai temast menuka ja edukas tüdrukutebändi BLACKPINK liige. Bändi, kus tegutsevad ka Jennie, Rose ja Lisa. Vaatamata sellele, et bänd sai edukaks vägagi ruttu, jõudis Jisoo kaasa lüüa ka erinevates telesaadetes ja telesarjades.

Veidi hiljem ehk 2020. aastal ilmus BLACKPINKi debüütalbum „The Album“, aasta hiljem sai Jisoo peaosa Lõuna-Korea populaarses telesarjas „Snowdrop“.

Kaks aastat pärast debüütalbumit ehk 2022 ilmus BLACKPINKi teine album „Born Pink“.

Järgmisel aastal ehk 2023 andis YG Entertainment teada, et Jisoo püüab alustada karjääri ka sooloartistina. Nii ilmuski sama aasta märtsis kahe lauluga singlialbum „Me“, millel laulud „Flower“ ja „All Eyes on Me“.

Lõuna-Korea singimüügitabelis debüteeris „Me“ esikohal! Esimesel nädalal müüdi seda üle 1 miljoni koopia! Sellega sai temast ka läbi aegade edukaim Lõuna-Korea naisartist.

Seejärel jällegi mitmed rollid teledarjades ja on teada, et õige varsti peaks lauljatari nägema ka juba täispikas mängufilmis.

Viimaste aastatega on Jisoost saanud kindlasti üks populaarsemaid artiste ja näitlejatare Lõuna-Koreas, keda teatakase ka mujal. Seda näitab kindlasti ka tema leping Warner Musicuga ja ilmunud EP „Amortage“.

Aastate jooksul on saanud Jisoost ka ihaldatud  „reklaamnägu“ paljudele maailmakuulsatele brändidele nagu Dior, Cartier, Tommy Hilfiger jpt.

Uus EP. „Amortage“ – vaid neli laulu, kuid need on igati head popmuusika laulud, mistõttu mitmedki muusikasõbrad ja muusikakriitikud ennustavad, et just selle EP´ga võib alguse saada Jisoo tähelend popmuusika kirkamasse tippu.

EP pealkiri viitab sõnale „amor“ ja sõnale „montage“ ehk armastusele ja suhetele ning armastuse erinevatele emotsionaalsetele tasanditele.

Laulude üheks autoriks on Jordan Roman, kuid ka lauljatar ise.

EP´d on maailmas märgatud ja brittide NME on andnud sellele viiest võimalikust punktist neli, mis on igati tubli saavutus. NME on kinnitanud, et muusikaliselt on see EP aegumatu popmuusika ning kiidetakse ka Jisoo häält ja esitust.

Pean ka mina siinkohal kinnitama, et Jisoo EP on igati hea ja isegi väga hea kuulamine. Siin on mõnusaid ja edevaid saunde ja põnevaid muusikalisi lahendusi – näiteks avalugu „Earthquake“, mille refrään hakkab üsna kiiresti „kummitama“.

Meloodilist poppi kuuleme ka lauludes „Your Love“ ja „TEARS“, ja EP viimases laulus „Hugs & Kisses“.

Kõik need neli laulu on igati vägev algus soolokarjäärile ja paneb mõtlema sellele, et millal võiks ilmuda Jisoo esimene sooloalbum?

Kuula ise ka:

Huw Lewis Jones,

Sam Caldwell

„Kas karu kakab

metsa all?“

(Argo kirjastus)

Kas tahad teada, kuidas tundub olla karu?
Tahaksid sa osata karusid kaitsta?
Oled sa kunagi mõelnud, miks karud ometi nii palju kakavad?!

Asjatundlik teejuht Huw Lewis Jones vastab kõigile neile ja teistele küsimustele, talle tuleb selles appi kunstnik ja karufänn Sam Caldwell. Tõmba matkasaapad jalga, haara binokkel ja ära unusta märkmikku – asume teele!
Teekond viib meid sügavale metsa, aga ronime ka mägedes ja käime ära jäises Arktikas, et saada tuttavaks kaheksat liiki karudega.
Sellelt retkelt saad palju uusi ja põnevaid teadmisi, õpid tundma karude elu ning kohtud nii praegu elavate karude kui nende välja surnud sugulastega.

Huw Lewis Jones on ekspeditsioonijuht, looduseuurija ja auhinnatud kirjanik. Ta õpetab Falmouthi ülikoolis looduslugu ja tal on olnud õnne näha looduses palju karusid.

Sam Caldwell on illustraator, kes elab Glasgow’s Šotimaal. Ta õppis Edinburghi kunstikolledžis maali erialal ja on illustreerinud mitu lasteraamatut.

See raamat ilmus eesti keeles paar aastat tagasi ehk 2023. aastal. Mina avastasin selle ägeda raamatu ca kuu aega tagasi, kui nägin vahvat pakkumist raamatu soodushinnale ja otsustasin, et tuleb tellida ja lugeda.

Karudega on mul seis selline, et karud mulle hirmsasti meeldivad.

No mõtelge ise – lapsepõlves, kes oli kaisus? Kaisukaru!

Kelle lood meeldisid nii raamatus kui ka multifilmis? Karupoeg Puhhi, veidi hiljem ka karupoeg Paddingtoni.

Missuguse raamatu abil õppisin lugema? „Karu-aabitsa“!

Hiljem, koolis olles, kirjutasin ühe oma esimese kirjandi. Ja millest/kellest? Otse loomulikult karust! Õpetaja oli leidnud ka ühe vea, kuna karud olid mu lemmikud, siis pidi neid ka palju sündima, mistõttu olin kindel, et karul sünnib korraga vähemalt 5 (!) poega … aga tegelikult …

Rääkimata sellest, et mul on kodus ja mitu-mitu karuraamatut (üks lemmikutest on 1975. aastal eesti keeles ilmunud James Oliver Curwoodi kirjutatud „Põhja hulkurid“, ja ka Mati Kaalu 1980. aastal kirjutatud „Pruunkaru“, mis ilmus raamatusarjas „Pääsuke“, väga huvitav on Bernd Brunneri raamat „Karud“, eesti keeles 2008).

Ühed lemmikutest olid Vassili Germani kirjutatud „Lõbusad tutvused“ (1967), Leelo Tungla kirjutatud „Karune raamat“ (1975) ja Helju Rammo „Imekaru“ (1977), Rudo Morici „Kuidas ma karule nime panin“ (1983).

Üks karuraamatutest on lausa poola keeles (aru ei saa, aga ilusad pildid on sees …) ja üks neist karukatest on tšehhi keeles (taaskord, aru ei saa, ja jälle need ilusad pildid …).

Seega, kui leiate ägedaid karuraamatuid, siis andke mulle teada.

„Kas karu kakab metsa all?“ on samuti väga äge karuraamat, mis kirjutatud lastele ja noortele, kuid sobib suurepäraselt ka suurtele inimestele.

„Kas karu kakab metsa all?“ alguses tutvustavad end raamatu autor ja illustraator, seejärel sisukord ja meid kutsutakse karuretkele. Kindlasti tasuks kaasa võtta tugevad saapad, vihmajope, binokkel ja putukatõrje. Ei maksa unustada pakkida kotti märkmikku, kuhu joonistada pilte ja kirjutada üles oma tähelepanekuid.

Järgmisel paarisküljel oleme karude otsingul. Kas sa oskad karusid märgata (karu võib paista küll väga nunnu, aga teda tuleb jälgida ohutust kaugusest), kus kõik karud on (karud on elanud meie planeedil tuhandeid aastaid, kuid kui metsad hakkasid asenduma külade ja linnadega, pidid karud sügavamale metsa peitu pugema ja nüüd tuleb karu nägemiseks teda juba väga hoolikatlt otsida). Saame teada sedagi, et karusid ei tasuks häirida ja mõnikord ei piisa karude eest pääsemiseks isegi puu otsa ronimisest!

Seejärel saame teada, kus karud elavad. Karude kodu on Põhja-Ameerikas, Lõuna-Ameerikas, Aasias ja Euroopas. Nad võivad elada metsas, mägedes, tundras ja kõrbes. Ameerika mustkarusid ehk baribale on rohkem kui kõiki teisi karusid kokku. Nemad elavad Kanada ja USA metsades.

Jääkarud elavad ainult Arktikas. Austraalias pole karusid ja ka koaala pole karu.

Kunagi oli olemas Atlase karu – pruunkaru, kes elas ainult Aafrikas.

Järgmistel lehekülgedel saame teada, et karusid on maailmas kaheksa liiki. Kõik karuliigid kuuluvad karulaste sugukonda. Seega, huulkaru, jääkaru, baribal ehk Ameerika huulkaru, prillkaru, kaeluskaru, päikesekaru, pruunkaru ja hiidpanda.

Liigume ajas tagasi. Koopaajastu! Milline oli kõige vanem karu? Selgub, et ta sarnases väikese koeraga ja oli umbes foksterjerisuurune. Euroopa suurim karu oli koopakaru, kõige suurem karu oli eelajalooline Lõuna-Ameerika lühikoon-karu.

Edasi loeme karudest ja nende kakast, juttu ons sellestki, mida karud söövad ja et neil on supermeeled. Kas tead, milline on karukeel (titeea pudikeel, stressis karude hääl, hirmuhääled ja mängimise helid)?

Siin on juttu selja sügamisest, kuid ka jääkaru lahedatest oskustest - jääkaru tohutud käpad toimivad nagu lumeräätsad, jääkaru paksu kasuka all on musta värvi nahk, mis aitab teda talvel soojas hoida, jääkaru silmadel on lisalaug, mis kaitseb neid suvel ereda päikesevalguse eest ja lubab neil ka vee all silmi lahti hoida, mõnes Arktika osas võib jääkaru koduterritoorium olla kuni 260 000 ruutkilomeetrit!

Saame tuttavaks ka karudega, kes elavad puude otsas – prillkarud ja päikesekarud. Loeme karude värvidest ja nendega on üks suur häda. Kuidas karud magavad? Tuduaeg! Kliimamuutuse tõttu on mõnel karul soojemate talvede ajal raske uinuda ja need karud ärkavad ka liiga vara üles. Saame teada, kas karud liiguvad öösel ringi?

Meile tutvustatakse ka põnevaid karujutte – taevased karud, karukultus, suured karud, karujumalanna jpm.

Keda võiks nimetada karumaailma superstaarideks? Need on kindlasti pandad, sest paljud inimesed armastavad pandasid ja nad on ka väga haruldased ja ainulaadse eluviisiga. Juttu on pandaärist, pandade akrobaatilisest pissimisoksusest ja nende värvusest.

Juttu on ka karumaailma nukrast poolest. Paljud karud on looduskaitse all ja väljasuremisohus, paljud karud on juba ka välja surnud – Mehhiko grisli (viimati nähtud 1976), Atlase karu (viimati nähtud 1870), California grisli (viimati nähtud 1922) ja pruunkaru alamliik Gobi karu, kes elab Mongoolias Gobi kõrbes ja arvatakse, et teda on alles jäänud vähem kui 40 isendit …

Raamatu viimases loos on juttu sellest, et karud vajavad ellujäämiseks suuri puutumatu looduse alasid. Hulk inimesi on kogu maailmas ametis karude päästmisega. Et karude kaitsmine oleks edukas, peame õppima teiste loomadega kõrvuti elama ja nende elupaiku kaitsma.

Tublit tööd on tehtud Yellowstone´i rahvuspargis – 1970. aastatel oli seal alles vaid 150 karu, aga nüüd elab seal rohkem kui 700 karu.

Vahva karuraamat see „Kas karu kakab metsa all?“. Igati huvitav ja põnev lugemine, palju fakte ja teadmisi. Ja ka raamatu illustratsioonid on super suurepärased.

Nat Amoore

„Dušimaa.

Needuse murdmine“

(Eesti Raamat)

Ühel kiirel hommikul duši all seistes soovib 10-aastane Felix kõigest väest siit lihtsalt minema pääseda. Ja ta pääsebki … kuid üsna ootamatul viisil.

Ühtäkki seisab Felix keset välja ja on sattunud lahingu keskpunkti! Inimesed kannavad vanaaegseid riideid, ta ise on ihualasti ja tagatipuks uitavad siin ringi veel lohed! Üheski ajalooõpikus pole sellisest paigast küll juttu olnud! Aga mis veel tähtsam – kuidas ta koju tagasi saab? Poissi ootab ees üllatusterohke seiklus, mille käigus tuleb tal lahendada nii enda kui ka oma uute sõprade mured.

See vahvate illustratsioonidega uus muhe sari sobib lastele alates 7. eluaastast. Loe ka teisi Nat Amoore’i raamatuid: „Koolihoovi miljonäri saladused“, „Heade vempude jõud“ ja „Just nii tuleb rokkida!“.

Nat Amoore on olnud üks minu lemmik lastekirjanikest juba üsna mitu aastat, sest on ju tema sulest ilmunud eesti keeles sellised ägedad raamatud nagu „Koolihoovi miljonär“ (2020), „Heade vempude jõud“ (2022) ja „Just nii tuleb rokkida!“ (2023). Kõikide tema raamatute väljaandjaks on olnud kirjastus Eesti Raamat.

Kuna Nat Amoore on austraallanna, siis meenutasin 2022. aastal, et Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore on sündinud Sydneys ja “Koolihoovi miljonär” (algupäraselt 2019) oli tema debüüt, mis saavutas üsna kiiresti populaarsust, olles 2019. aastal Austraalias kõige populaarsem lasteraamat!

Seejärel edukad ”Heade vempude jõud” (2020) ja “Just nii tuleb rokkida” (2021), mis moodustasid kokku triloogia, mille tegevus toimus Wattersoni algkoolis.

”Dušimaa”-raamatusari on samuti triloogia ja need kolm raamatut ilmusid Austraalias eelmisel (2024) aastal. ”Needuse murdmine” on selle sarja esimene lugu ja see on taaskord igati äge lugemine. Kolme raamatu pildid on joonistanud James Hart.

Piilusin veidi ka interneti avarustesse ja sain teada, et sel aastal peaks ilmuma Nat Amoore´i kirjutatud raamat ”I Don´t Need a Little Brother”, mis pidi olema ülimalt naljakas!

Aga ”Dušimaa. Needuse murdmine”. Loo alguses same tuttavaks peategelase Felix Anthony McKillopiga, kellel on raskusi ärkamisega (eriti esmaspäeviti), rääkimata sellest, et ta peab minema duši alla! Poisi isa on juba pahane, et Felix pole ärganud.

Seejärel same tuttavaks ka Felixi noorema venna Ollyga, kes on kaheksa-aastane ja Felixist kaks aastat noorem. Mulle tundub, et Olly on hommikuti oluliselt energilisem kui Felix, kusjuures ka Felix kinnitab, et tema noorem vend oleks justkui pärit mingilt teiselt planeedilt.

Olly viskab Felixile igasugu nalju, kuigi Felixi arvates on need pisut lapsikud (kas ikka on?).

Lõpuks on Felix duši all. Vesi jõudis tema peani ja … kriiks! Ruumi täitis metroorongi roostes pidurite häält meenutav heli, silmipimestav valge sähvatus ja kõrbenud juuste vänge hais.

Järgmise peatüki pealkiri on ”Alasti ja meeleheitel”. Felix tundis muru taldu torkimas. Ta oli alasti ja seisis keset suurt välja ja tal polnud aimugi, kus ta oli või kuidas ta sinna sattus. Hetk hiljem saab lugeja aru, et Felix oli sattunud mingisugusele lahinguväljale, sest üle mäeharja ja nõlvast alla Felixi poole jooksid sõdurid! Mõned olid jalgsi, viibutasid mõõku ja kandsid kilpe, teistel olid vibud vinna tõmmatud ning kolmandad olid hobustel, pikad piigid kaenlas.

Teiselt poolt tormas nende poole salk külaelanikke.

Ja Felix oli nende vahel! Alasti.

Vaadates James Harti illustratsioone, on selge, et Felix on sattunud üsnagi ammusesse aega.

Felix märkas maas sinist ja kollast värvi kilpi. Poiss haaras selle kätte ja hoidis seda oma tähtsamate kehaosade ees ja pani jooksu. Eespool, suure välja servas, asus väike talumaja. Felix jooksis selle poole. Maja ees oli pesunöör täis puhtaid riideid. Tavaliselt poleks Felix midagi võõrast endale võtnud, kuid nüüd oli tegu meeleheitliku olukorraga. Majast oli kuulda ilusaid viiulihelisid, Felix oleks peaaegu tahtnud tantsima hakata.

Felix sai riided, kuigi üks kana vaatas teda laitvalt. Poiss pani jalad kiiresti püksisäärtesse, haaras särgi ja tardus paigale. Ta oli vahele jäänud!

Maja kõrval seisis umbes Felixi vanune punaste lokkis juustega poiss, kes pani käed rinnale vaheliti ja kergitas Felixile kulmu. Poisi pilk ütles rohkem kui tuhat sõna. Kas tõesti varastas Felix pesunöörilt riideid?

Kas poiss tahtis riideid tagasi? Felixile tundus, et vist siiski mitte. Poiss kadus majja, viiulimäng katkes ja poiss tuli tagasi koos tüdrukuga, kes oli poisiga üheealine, ka tüdrukul olid tulipunased juuksed.

Saame teada, et poisi nimi on Noah.

Tüdruk märkas maas lebavat kilpi, seda, millega Felix oli end väljal katnud. Tüdruk oli kindel, et see on Devonfieldi sõduri kilp, päris ehtne! Tüdruk pakkus välja, et nad võiksid teha vahetust. Kilp jääks temale, Felix saaks endale riided. Lisaks saaks Felix ka ühed vanad saapad.

Felix oli selle kaubaga nõus.

Nüüd saame teada, et tüdruku nimi on Elsie ja poiss nimega Noah on tema kaksikvend.

Hetk hiljem saab nii Felix kui ka lugeja teada, et Noah ei räägi … Elsie selgitab, et üks nõid pani poisile needuse peale, kui Noah oli imik, ja varastas ta hääle! See ajas Felixit naerma, sest sellist asja nagu nõiad ja needused ei ole olemas.

Aga lugejale tundub, et ju vist ikkagi on, kui Noah ei räägi. Igaks juhuks uuris Felix, kas seda needust saab kuidagi murda?

Elsie vastas, et ainuke viis, kuidas needust murda, on Noah´ naerma ajada. Felix tegi nüüd lolli nägu, et Noah naerma ajada, kuid sellest polnud abi. Elsie lisas, et venna jaoks polnud mitte miski naljakas.

Saame teada sedagi, et Elsie ja Noah elasid selles majas üksinda, vanemaid neil ei olnud. Elsie kinnitas, et nad on kümneaastased ja ega nad enam lapsed ole. Noah pidi järgmise lõikuse ajal esimest korda põllul tööle hakkama, sest neil oli raha vaja, et maja neile jääks. Nad ei taha mamma-papa maja kaotada. Elsie kinnitab, et ta läheks samuti põllule tööle, kuid tüdrukuid sinna tööle ei võeta.

Elsie tegi Felixile ettepaneku, et nad võiksid üheskoos linna laadale minna, kuid Felix tahaks leida koduteed, kuigi ega ta ju ei tea, kus see kodu üldse olla võib. Elsie kinnitas, et nad aitavad Felixil koduteed leida, kuigi ta polnud kuulnud mitte midagi Cork Bayst, kus oli Felixi kodu.

Elsie tegi ettepaneku, et nad võiksid minna Müstilise Mago juurde, sest ennustajad oskavad head nõu anda. Just Müstiline Mago oli teada andnud, et Noah´le on needus peale pandud.

Nüüd asuvad Felix, Elsie ja Noah teele linna poole. Teel näeb Felix päris ehtsat lohet!!! See on küll selline sea suurune ja on taimetoiduline (parajasti sõi lohe maisi, tehe sellest suust tuleva leegiga plaksumaisi), mistõttu ei suuda Felix aru saada, kuhu ta ikkagi on sattunud? Millisesse ajastusse, millisesse maailma?

Linna meie kolmik jõuabki. Seal on käimas laat, kus müüakse ja ostetakse igasugu asju, laadal on näha igasugu loomi ja laadal on ka ennustaja Müstiline Mago telk. Sinna lapsed lähevadki.

Mago küsib ennustamise eest kaks hõbemünti ja Felixile tundub, et Mago on lihtsalt soolopuhuja, kuid ennustaja tõdeb, et igale probleemile on lahendus ja lahendus, mida otsid, ei pruugi olla lahendus probleemile, mille pead lahendama. Ta soovitab Felixil üles otsida probleem ja see lahendada, nii leiab ta otsitud lahenduse.

Segane värk. Felix ei saa aru, mida ennustaja ütles, kuid Elsie on kindel, et just Noah on Felixile täiuslik probleem, mida lahendada. Felix peab Noah´ naerma ajama, sellega muurab ta needuse, Noah hakkab rääkima ja Felix saab koju minna. Tundub üsna loogiline? Vist?

Nüüd üritab Felix Noah´d naerma ajada, selleks on vaja arvatavasti tünga teha, vempusid visata. Selleks hüppab ta hobuesõnnikusse, viskab Elsie õlale suure ämbliku (see on küll tehtud kastanikestast), kuid ei midagi. Noah ei naera, Elsie ei ehmu, sest tüdruk kinnitab, et ämblikud on igati armsad olendid, kui neid võrrelda tuld purskavate ja luid lutsivate lohedega, tigedate sookollide ja jõetrollidega, rääkimata näljahädast, sõduritest, kes külasid terroriseerivad ja need maani maha põletavad.

Äkki on abiks Felixi väikevenna Olly naljad? Felix kasutab neid ja Noah hakkabki naerma, kuid … rääkima ei hakka ta ikkagi, sest mingit needust lihtsalt polegi. Noah kutsub Felixi endaga kaasa ühte vanasse hoonesse, kus on palju raamatuid ja rulli keeratud käsikirju.

Noah kirjutab Felixile paberile, et ta lihtsalt ei oska rääkida, mingit needust ei ole. Ta lisab, et Elsie ei oska kirjutada.

Tagasi laadale. Nüüd on sinna kogunenud talunikud, kes nõuavad sõdurite abi. Nende maisisaak on hädaohus, sest maisimugijad (lohed) hävitavad selle. Laadale oli toodud puur, milles oli üsna hirmunud maisimugija. Felixil oli loomast kahju, äkki oli lohe päästmine Felixi missioon? Ta päästab lohe ja pääseb koju?

Felix läks puuri, milles oli lohe. Nüüd näitas poiss rahvale, kuidas teha plaksumaisi, kasutades selleks lohet. Ta kõditas maisitõlviku kattelehtedega lohe nina. Lohe aevastas ja tema suust väljusid leegid! Leekide abil sai mais sooja ja hakkas plaksudes paisuma. Lõhn oli võrratu, Elsiel oli ka võid. Felix lisas soojale maisile seda … see oli imeline roog. Külarahvas nautis seda, ja keegi ei teadnud täpselt, mis see tegelikult on.

Selleks, et plaksumaisi teha (elanikud nimetasid selle võiga kaetud maisitupsudeks) oli vaja, et lohed oleksid vabad.

Rahvas oli Felixi ettepanekuga nõus, kuid ka sellest polnud abi, et Felix oleks koju pääsenud.

Selleks, et koju saada oli vaja veel miskit. Mida? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest taaskord oleme jõudnud selle vahva raamatu lõppu. Koju pääsemiseks on vaja veel Felixi häid mõtteid. Selleks on vaja muusikat ja tantsu, selleks on vaja seda, et õde ja vend jääksid kokku, et nad saaksid üheskoos rännata.

Kas Felix pääseb koju? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada.

Omalt poolt lisan seda, et kuna ”Dušimaa” esimene raamat oli hiiglama vahva ja lahe lugemine, siis oleks tore, kui saaskime lugeda ka selle sarja teist ja kolmandat osa …

Lars Mæhle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 2.

Rasmus ja Tom püüavad krabisid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Saurusebeebide“ sarja teine raamat!


Rasmus ja Tom lähevad krabisid püüdma. See aga pole sugugi lihtne. Ja mis siis, kui konksu otsa hakkab tõeline koletiskrabi?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud „Saurusepere“ raamatusari on populaarne ka meie laste/lugejate seas, sest eesti keeles on ilmunud juba kümme selle sarja raamatut ja nüüd avaldatakse juba ka kordustrükke.

„Saurusebeebid“ on samade meeste tehtud uus raamatusari, mis mõeldud pere väiksematele raamatusõpradele, isegi neile, kes ise veel lugeda ei oska ja kellele loevad ette emme-issi, vanaema-vanaisa.

„Saurusebeebide“ peategelased on samad, kes toimetavad ka „Saurusepere“ raamatutes ehk Rasmus Rex ja Tom Troodon. Kuna uus raamatusari on mõeldud väiksematele lugejatele, siis on ka Rasmus ja Tom väiksemad, peaaegu beebid.

Rasmuse ja Tomi krabide püüdmise raamat ilmus algupäraselt eelmisel aastal ehk tegemist vägagi uue materjaliga.

Selle loo/raamatu alguses on Rasmus ja Tom rannas. Tomile meeldib suplemine ja veega pritsimine, Rasmusele see ei meeldi, sest ta saab ju märjaks.

Tom kinnitab, et see on lõbus ja soovitab Rasmusel samuti proovida.

Just sel hetkel tuleb Rasmusele pähe üks mõte. Nad võiksid minna üheskoos paadisillale! Seal on võimalik krabisid püüda!

Tomile see mõte meeldib, sest äkki saavad nad kätte koletiskrabi!? Rasmus on kindel, et seal on pigem väikesed krabid.

Tom uurib, mida neil krabide püüdmiseks vaja on? Rasmus teab – veeämber, krabiõng ja rannakarbid. Rannakarpe on vaja seepärast, et krabid armastavad neid.

Rasmus ja Tom ongi paadisillal. See tundub olevat üsna kõrge, mistõttu teeb Rasmus ettepaneku, et Tom võiks esimesena õngitseda.

Tom viskab õnge vette. Järsku miski kisub Tomi õnge! Krabi? Ei, see on hoopiski sokk!!!

Tom viskab õnge uuesti vette ja järsku miski kisub õnge jälle. Krabi? Ei, nüüd oli see hoopis banaanikoor!!!

Järgmisena tõmbab Tom veest välja lilleparuka, mis kuulub Rasmuse vanaemale.

Paadisillale tuleb ka Rasmuse vanem vend Robin. Temale teeb väiksemate sauruste krabipüük nalja. Robini arvates on Rasmus ja Tom lausa viletsad krabipüüdjad.

Nüüd võtab õnge oma kätte Rasmus, sest nüüd on tema kord. Rasmus viskab õnge vette ja õige varsti tirib keegi jällegi õnge! Seekord! Seekord!

Kes on seekordne tirija? Selle jätan Sulle endale lugeda, sest me oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

Igal juhul on paadisillal päris palju sagimist ja keegi saab kellegi käest varbast näpistada. Päris valusalt.

Lõpuks jõuab paadisillale veel üks oluline tegelane, kes arvab, et Rasmus ja Tom peaksid krabipüügi lõpetama, sest varsti on öö käes ja kõik väikesed dinosaurused peavad magama minema.

Ja päris viimasel leheküljel tehakse ka üks maailma parim headöödkalli!

Selline vahva ja armas lugu nende kaante vahel, ja taaskord kiidan Lars Rudebjeri illustratsioone, need on lihtsalt super ägedad.

Raamatu lõpus saame seda ka teada, et „Saurusebeebide“ sarjas on järgmiseks raamatuks „Saurusebeebid 3. Rasmus koristab“.

Fr. R. Kreutzwald

„Kalevipoeg.

Eesti kangelaseepos“

(Sinisukk)

Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, „mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada“, sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. „Kalevipoeg“ – „meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis „koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse“” – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud.

Tõsi, „Kalevipoega“ tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab „Kalevipoeg“ just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.

1930. a välja antud rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud „Sõna- ja asjaseletusi“, mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.

Kuna eelmise aasta lõpus oli võimalus kokku puutuda taaskord meie rahvuseeposega, õpetades seda 6. klassi kirjandustunnis, sai selgeks, et üsna keeruline on lugeda meie täispikka eepost. Isegi mitte lihtsalt keeruline, aga väga keeruline.

Katsetasime Eno Raua kirjutatud ümberjutustusega (see on ilmunud 1961, 1970, 1976, 1981, 1998, 2013) ja kindlasti oli see suureks abiks, et Kalevipojast aimu saada ja mõista, millest rahvuseeposes räägiakse. Endale sattus näppu ka Eduard Laugaste kirjutatud Kalevipoja ümberjutustus aastast 1960.

Seetõttu olen üsna kindel, et just see väljaanne (rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant), mis on algupäraselt pärit 1930. aastast (väljaandjaks K./Ü. „Töökool“, alapealkirjaga parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele), on tänuväärt abimees neile, kes soovivad siiski meie eepost lugeda.

Tekst on oluliselt lühem ja lisatud igasugu põnevaid lisamaterjale, mis jutustavad meie Lauluisast ja Viru laulikust (Fr. R. Kreutzwald), eepose saamisloost ja eeposest endast.

Raamatu saatesõnas räägib meie koolikirjanik ja pedagoog Madis Nurmik (1890-1969) eeposest. Ta tõdeb 1930. aastal, et „Kalevipoega“ pole ametlikult keegi ristinud eesti rahva eeposeks. Kreutzwald andis talle väga tagasihoidliku alapäälkirja „Üks ennemuistne Eesti jutt“. Ja P. Org oma kooliväljaandes nimetab ta lugulauluks Eesti muinasajast.

Nurmik lisab, et „Kalevipoja“ tähtsuse raskuspunkt on kauges minevikus – nois aegades, kus rõhutud rahvas kõige rohkem ootas oma juhtidelt julgustavat sõna. See on teos, mis tõstis jalule meie põrmusurutud rahva ning andis talle uut elujulgust.

Seejärel on juttu sellest, mida on selle väljaande jaoks muudetud, parandatud, mis välja jäetud. Nurmik täpsustab, et vana väljaanne sisaldab 19 033 värssi, uus väljaanne on jäänud umbes 10 000 värsi võrra vähemaks, ainult 9 900 rida. Kõrvaldatud on kompositsiooni puudusi, parandatud on värsivigasid.

Madis Nurmik tõdeb saatesõna lõpus, et esimene, kes „Kalevipoja“ parandamise nõuded kategoorilisel kujul üles säädis ja ka esimesed katsed tegi tõmmata „Kalevipoja“ rahvalaulu poeetika liistule, oli Johannes Aavik. See sündis juba ligi paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tolleaegseis kirjanduslikes ringkonnis meie kangelaseepose parandatud ja illustreeritud juubel-väljaannet kaaluti ja kavatseti.

Seejärel peatükk „Virulaulik“, mille on kirjutanud üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi. Ta meenutab Kreutzwaldi ja tema noorusaega, kui üliõpilane Kreutzwald oli lubanud koguda muinasjutte. Koos temaga oli tulevane pedagoog Johann Nocks, kes lubanud pühendada oma elu eesti noorsoo kasvatamisele, eesti koolile ja Friedrich Robert Fahelmann, kes lubanud kirjutada Kalevipoja loo!

Nii nad kolmekesti vandusid truudust Eestile elades ja surres. Faehlmann suri varakult ja tema lubadus jäi täitmata, õigupoolest, Kreutzwald võttis selle enda kanda. Nocks oli koolimees kogu oma eluea.

Parijõgi räägib Kreutzwaldist pikemalt. Ta räägib Kreutzwaldi kodukandist, lapsepõlvest, õpingutest (Tallinn, Peterburi arstiteaduse akadeemia, Tartu ülikool), elust ja tööst arstina Võru linnas.

Järgmises petükis „Kalev ja Kalevipoeg“ saab sõna soome akadeemik, luuletaja, rahvaluule ja mütoloogia uurija dr. Martti Haavio. Ka tema meenutab Kreutzwaldi elu ja tegemisi ja lisab, et Eesti kangelaseepost võib võrrelda nõiasõrmusega, mille sai oma kätte kehv poiss muinasjutus. See oli päältnäha päris tühine sõrmus, aga kui poiss seda sõrmes ringi pööris, siis tõusis järsku nagu maa alt uhke loss ja klaassild.

Dr. Haavio hindab soomlaste „Kalevalat“ kõrgemalt kui meie „Kalevipoega“, kuid ta tõdeb, et kuid nii nagu „Kalevala“ lõi soome rahva, lõi „Kalevipoeg“ eesti rahva. Ilus mõte, kas pole.

Seejärel räägib dr. Haavio ka „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sünniloost, ta toob mängu inglise piiskopi Percy, šoti luuletaja Macphersoni ja saksa luuletaja Herderi, sest just nemad leidsid luule rahva keskelt!

Juttu on Tartus ilmuma hakanud ajakirjast „Inland“, Friedrich Robert Faehlmannist, Õpetatud Eesti Seltsist (eriti aastast 1839), Georg Julius Schultz-Bertramist ja tema reisist Tartust Helsingi. Tagasi tulles oli just viimati mainitud härral reisikotis „Kalevala“. Soomes tuhisesid ärkamise tuuled, sedasama tormasid tegema ka eestlased.

Seejärel juba Kreutzwaldi tööst eeposega, sellest, et Kreutzwaldist sai Eesti ärataja. Äkki oli Kreutwald tõusnud väikese provintsilinna arstist „Kalevipoja“ isaks ja „Kalevipoeg“ lõi rahva.

Selle peatüki lõpus tõdeb dr. Martti Haavio, et Kreutzwald, orja poeg, oli kasvanud hiiglaseks.

Ja pärast neid uhkeid ja sisukaid sissejuhatusi ja peatükke on õige aeg alustada eeposega. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju eepost ümber jutustama, kuid kes pole veel lugenud, siis tasub seda teha. Lugeda ja mõelda, mida rahvuseepos meile ütleb? Kas mitte pole siin seda miskit, mille võiks üle tuua ka tänasesse päeva, kus asjad Eestis pole enam päris täpselt nii, nagu meist paljud lootsid ja uskusid …

Raamatu lõpus on sõna- ja asjaseletusi ühes keele- ja värsiõpetusega. Saame lugeda rahvalaulu keelest; -le ja -lle alaleütlevast; rahvalaulu värsiehitusest; silpide arvust värsijalgades; rahvalaulu prosoodiast; alghäälikute kooskõlast; mõtteriimist; rahvalaulukeele vahevokaalist; kahekordsest vokaalist rahvalaulukeeles; -i: mitmusest; -ne: vaheliitest; -i: minevikust jm.

Juttu on ka Kalevipoja kinnismuististest (selle osa autoriks on meie rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane Matthias Johann Eisen) – loeme Muna-, Valla ja Emumäe tekkimisest, Kalevipoja sängidest ja kividest, järvedest ja soodest ning künnivagudest.

Raamatu illustratsioonide autoritest/kunstnikest mainin: Johann Köler, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Oskar Kallis, Eduard Ahas, August Roosileht (tema on ka raamatu kaanepildi autor), Aleksander Uurits, Aleksander Promet, Ants Laikmaa, Eduard Järv jt.

Anna Wilson

„Paddingtoni seiklused džunglis“

(Pegasus)

Põneva kolmanda Paddingtoni filmi „Paddingtoni seiklused džunglis” ametlik lugu!

Marmelaadisaiad valmis! Paddington läheb hirmus suurele seiklusele, sõites koos Brownidega Peruusse tädi Lucyle külla.

Ent kohale jõudes avastab ta, et tädi on läinud salapärasele retkele džunglisse ja jäänud kadunuks. Võtnud nõuks ta üles otsida, asuvad Paddington ja Brownid närvekõditavale teekonnale mööda Amazonase jõge, läbi vihmametsa ja Peruu kõige kõrgematele mäetippudele!

Suurepärane! Mul on marmelaadisaiad valmis, sest karupoeg Paddington on tagasi! Nii kinolinal kui ka raamatukaante vahel! Ja see on hiiglama vahva, sest meid ootab ees põnev ja kaasahaarav reis Peruusse ja kindlasti ka suur annus head ning mõnusat huumorit ja sekeldusi.

Raamat algab proloogiga, milles meenutatakse aega hulk karuaastaid tagasi kaugel-kaugel Peruus. Lopsaka pilvemetsa kõrges alustaimestikus oli pisike karupoeg, kes oli märganud otse nina all rippuvat kuldset apelsini. Apelsin rippus pika peenikese oksa otsas. Ja oks rippus väga järsu nõlva kohal!

Karupoeg küünitas siiski apelsini järele ja oks murdus! Karupoeg veeres järsust nõlvast alla ja kukkus mägiojasse ja kiire vool kandis ta minema. Mägiojast edasi sattus ta vulkaanilisse tunnelisse, sealt edasi läbi kaljuseina veelgi suuremasse jõkke. Õnneks oli vees ront, mille külge karupoeg klammerdus. Veidi aega oli vool rahulik, kuni ees oli hiiglasuur kosk!

Karupoeg hüüdis „MÖRRRR!“ ja äkki haaras tema käpast üks täiskasvanud karu, kes karupoja veest välja tõmbas. Oh, jah …

Täiskasvanud karu ütles enda tutvustuseks, et ta on tädi Lucy. Ta viis karupoja oma armsasse puumajja vihmametsas ja mähkis karupoja mõnusasti teki sisse. Tädi Lucy andis karupojale söögiks marmelaadisaia ja ütles, et kui karupoeg peaks veel kunagi ära eksima, siis lihtsalt möirga ja tema möirgab vastu. Tädi Lucy lubas karupoega kuulda … olgu ta kui tahes kaugel …

Usun, et said juba aru, see hättasattunud karupoeg oligi Paddington.

Hulk karuaastaid hiljem oli seesama väike karupoeg suureks kasvanud ning elas Londonis Brownide perekonna juures.

Raamatu esimeses peatükis oleme koos Paddingtoniga Paddingtoni jaamas, kus sagis palju reisijaid. Keegi oli fotokioskis. See oli Paddington! Ta üritas endast passipilti teha, kuid see ei tahtnud väga hästi õnnestuda. Lõpuks maksis ta neljakümne kaheksa foto eest! Tal oli passipiltide riba peos, kuigi ta paistis fotodel pisut lapik.

Teises peatükis oleme Londoni linnas Windsori Aedade tänava majas number 32. Selle ärklitoas kirjutas Paddington kirja tädi Lucyle. Ta kirjutab, et oli saanud endale Briti passi! Ja lisas, et nüüd oli ta „ametlikult britt“!

Paddington jätkab ja kirjutab, et kõik tema sõbrad olid lahkelt raha kokku pannud ja ostnud talle stiilse musta vihmavarju, sest ükski Briti härrasmees ei tohiks käia ilma vihmavarjuta. Ja see polnud mitte ming suvaline sirm – see oli Windsorman Deluxe, Londoni kõige peenem vihmavari.

Paddington on äärmiselt uhke, et ta on nüüd ametlikult britt.

Seejärel räägib Paddington ka teistest Brownide pere liikmetest. Selgub, et Judy proovib ülikooli sisse saada, Jonathan tegeleb suurema osa ajast „tšillimisega“ ja „leiutamisega“ (kui raamatut loed, siis saad teada, mis asi on „snäkihäkk“).

Proua Brown tegeleb oma kunstiprojektiga – see on kollaaž pisikesest Jonathanist ja Judyst. Härra Brown lahendab ristsõnu.

Tädi Lonni eemaldas majast herilasepesa ja parandas ära igivana elektrikilbi.

Kõige suurem muutus oli Paddingtoni arvates see, et kuigi Brownid elavad kõik koos samas majas, ei ole nad enam kuigi palju aega koos, kuid Londoni elu on endiselt imeline ja Paddington tunneb end seal vägagi koduselt.

Samal ajal, kui Paddington kirja kirjutas, tuli talle endale kiri! Peruust! Selle saatis Peruu karude vanadekodu abtiss, kes kinnitas, et tädi Lucyga oli toimunud suur muutus. Rõõmsameelsest karuprouast oli saanud karu, kes istus tundide kaupa üksi oma majakeses ja igatses Paddingtoni järele!

Abtiss lisab, et tädi Lucyl on midagi viga!

Paddington muutus murelikuks. Ta rääkis tädi Lucyst perekond Brownile. Mida saaksid nad teha? Härra ja proua Brown olid kindlad – nad lähevad kõik koos Perusse!

Paddington lisas oma kirjale postskriptumi. PS! Mul on tegelikult veel väga tähtsaid uudiseid! ME TULEME SULLE KÜLLA. BROWNID TULEVAD PERUUSSE!!!

Ja olemegi Peruus! Oleme Lima karude vanadekodus. Tädi Lucyl oli teistele karudele/nunnadele suurepärane uudis! Tema poisu Paddington tuleb külla. Nagu välk selgest taevast! Nüüd läheb suureks peoks ja lauluks ja tantsuks, sest Paddington tuleb Peruusse!!!

Samal ajal tehti Londonis reisiks Peruusse ettevalmistusi. Brownid ja tädi Lonni pakkisid kohvreid. Ka Paddington pakkis. Tema kohver oli pilgeni marmelaadipurke täis. Nüüd olid nad valmis Peruusse sõitma!

Ja veel. Enne ärasõitu kohtus Paddington ka onu Gruberiga. Nad kohtusid Gruberi vanakraami poes. Paddingtonile meeldis üks väike puidust karukuju, mis seisis keset raamaturiiulit. Äkki lõi sähvatav välk poe valgeks ja Paddingtonile paistis, nagu oleks kuju korraks ellu ärganud ja möiranud! „MÖRRRR!“ Paddingtonile tundus, et ta oli oma kodumaa sügavas paksus vihmametsas.

Paddington oli pisut ehmunud. Ta uuris onu Gruberilt, mis kuju see on. Selgus, et see oli pärit Peruust nagu Paddingtongi.

Asume teele. Paddington ja Brownide perekond lendavad lennukiga Peruusse. Nad maanduvad pealinnas Limas ja alustavad sõitu kolla-valges taksobussis. Sõit viib läbi linna peaväljaku, kus kihab elu. Peagi jõutakse linnast välja ja sõit viib läbi kõrbe. Edasi viib tee kõrgele mägedesse, takso sõitis kitsal mäeserval, mille kõrval haigutas uskumatult järsk kuristik.

Vahepeatuses tehakse pilti ja tee viib mägedest alla. Paddington jäi magama, kuid teda äratas tuttav lõhn – nii lõhnas Amazonase vihmamets. Nad jõudsid kohale. Karude vanadekodu oli õdus madal maja, seal olid nunnad. Paddington ja Brownid olid kohal, kuid kohal ei olnud tädi Lucyt!

Selgub, et tädi Lucy oli läinud vihmametsa, kuid tagasi ta polnud tulnud! Otsimismeeskond oli leidnud tädi Lucy värvilistest nööridest ja karukujulise talismaniga käepaela ning katkised prillid. Nüüd oli Paddington veel rohkem mures, sest ilma prillideta tädi Lucy ei näinud hästi. Paddington oli kindel, et tädi Lucy on vihmametsas vigastatud või hätta sattunud.

Tädi Lucyle oli vaja appi minna, kuid Amasoonia on suur ja lai. Õhtu oli pime, mistõttu tuli teekonda alustada hommikul.

Paddington leidis tädi Lucy toast ühe vanaaegse kirja, millel oli kaart. Ta teadis, kust otsimist alustada – Rumi rüngast, sest nii oli kaardil kirjas. Rumi rünk on inkade püha kiviring sügaval džunglis …

Nüüd võis teekond džungli sügavusse alata! Teekond, mis ei ole lihtne, teekond, mis on põnev ja täis hädaohte, teekond, mis pakub pinget algusest lõpuni, no ja nalja saab ka.

Paddingtoni ja Brownide seiklus algab jõesadamas, sest neil oli vaja leida paat/laev, mis neid ülesjõge viiks. Leitigi – purjekas, millel oli ka elegantne kapten, kel nimeks Hunter Cabot. Laevas oli ka kapteni tütar Gina, kes oskas igasugu töid ja oli isale suureks abiks.

Sõit võis alata! Ja kui esialgu tundub, et sõit laabub hästi, siis on üsna ruttu selge, et kaptenit painavad vaimud (kapteni esivanemad), kes kõik on huvitatud ainult kullast ja kadunud linnast El Doradost, aga just seal peaks olema ka tädi Lucy. Lisaks on Paddingtonil nööridest käepael, mis samuti peaks juhtama El Dorado juurde! Kapteni ja tema esivanemate ahnus on sedavõrd suur, et kapten hülgab laeva, jätab kaldale oma tütre, mistõttu satuvad ohtu ka Brownid ja Paddington. Nad peavad hülgama laeva, mis liigub kärestiku suunas ja satuvad džunglisse, mis on äärmiselt ohtlik.

Paddington on ka džunglis esialgu üsna kindel, et teab, kus nad on, et ta oskab juhtada neid õigele teele ja õige varsti on tädi Lucy leitud, kuid võta näpust. Üsna ruttu saab selgeks, et Paddington ja Brownid on eksinud – õigupoolest ringiga tagasi seal, kus nad alustasid.

Pimedal ööl üritavad meie seiklejad und saada ja rahulikult magada, kuid Paddingtoni uhke sirm läheb lendu. Paddingtoni oli ju sirmi endaga reisile kaasa võtnud. Nüüd läheb ta sirmile järele, satub jõkke (ta ise on sirmis) ja vesi kannab teda Brownidest eemale. Lõpuks jõuab Paddington eelpool mainitud Rumi rünga juurde, kus on teda ootamas kapten Cabot, kes teab, et Paddington peaks suutma näidata teed ja sissepääsu El Doradosse ja kulla juurde!

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Paddington on hädas kapteniga, Brownid kohtuvad uuesti kapteni tütrega ja lõpuks tuleb appi ka tädi Lonni, kes tuleb vesilennukiga, mida juhib abtiss! Veidi hiljem selgub abtissiga veel üks kummaline tõsiasi – põnevates lugudes on ju sageli nii, et ühel hetkel selgub, et mõni tegelane pole üldse mitte see, kes ta esialgu näib olevat … nii on ka abtissiga … ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis täpselt, kui loed, siis saad teada.

Mängus on ka laamad ja metsavaimud, õnneks kaovad ka kaptenit kiusavad vaimud, kuid selleks on vaja üht sündmust, mille jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Lõpuks jõutakse ka El Doradosse, kas seal on tädi Lucy? Kas seal on kulda? Või on seal miskit muud? Sellegi pead ise välja selgitama, ma ei saa Sulle ju loo lõpplahendust ära rääkida.

Igal juhul saame tuttavaks ka Paddingtoni džunglisugulastega, sööme maitsvat apelsinimarmelaadi ning Paddington läheb tagasi koju … mis Sa arvad, kas see kodu on Londonis, Peruus või lausa El Dorados?

Raamatu lõpus loeme veel ka Paddingtoni kirja tädi Lucyle, milles karupoeg kinnitab, et ta ongi üks paras segu – osalt londonlane, osalt peruulane, näpuotsaga eldoraadolane … aga ennekõike – kuhjaga Brown! Ehk MÖÖÖRRRRR Brown.

Seppo Zetterberg

„Rändajad Soome sillal“

(Varrak)

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.

Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Ja head lugemist :)