Lauris Gundars

“Tere, Vaal!”

(Tänapäev)

Vaal on vanaisa, aga ta on vana ainult väljastpoolt. Putukas ei ole tüütu kärbes, vaid tema lapselaps Lotte, kes õpetab Vaala tere ütlema, kuigi teretamistreeningutesse sekkub politsei.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anete Melece.

Lauris Gundars on Läti kirjanik, kes kirjutanud kaks romaani, kolm lasteraamatut, mitukümmend näidendit (mitmeid neist Eestis esitanud Piip ja Tuut Teater, näiteks ”Cabaret Siberia”, ”Tema taevaliku Õnneküla potitehas” ja ”Tallinna karud”), kümmekond käsikirja filmidele ja telesarjadele, lavastanud teatrites (sh ka Eestis).

”Tere, Vaal” ilmus algupäraselt 2017. aastal, kuid sellele on ilmunud ka kaks järge (2018 ja 2020).

Loo alguses saame tuttavaks Putuka ja Vaalaga. Vaal on Putuka vanaisa ja Putukas on Vaala tütretütar.

Putukas ja Vaal on kõige lähedasemad, sest on kõige rohkem koos. Ema ja Isa on terve päeva tööl, aga Putukal ja Vaalal ei ole kuhugi kiiret.
Saame teada sedagi, et Vaal on vana ainult väljastpoolt. Seestpoolt on ta ainult natuke Putukast täiskasvanum, sest oskab kiiresti lugeda, kirjutada, arvutada ja pangakaart on tal täitsa selge … Vaal on ka kaval – tema sisemist vanust teab ainult Putukas, teiste jaoks on Vaal auväärses eas.

Veidi hiljem saame teada, et vanaisa jättis endale korteris erinevate asjade juurde sedeleid (selleks, et asjad ei tahtnud enam meeles püsida) ja ta tarvitas ka südamevitamiine (no vähemalt Putukas arvas nii), mistõttu Putukas pidi vahetevahel täiskasvanulikult Vaalale meelde tuletama, et too säästaks oma südant.

Ühel päikeselisel päeval ei suutnud Putukas enam välja kannatada, et Vaal ehk vanaisa tere ei ütle. Putukas ütles alati omavanustele inimestele tere, ja et tema on Lotte.
Miks Vaal tere ei ütle? Vaal arvas, et paljud temavanused ei ütlegi enam tere. Näiteks Signe vanaema, kes kindlasti teadis, et Vaal on Artur, kuid ta ei teretanud mitte kunagi.

Nüüd hakkame koos Putuka ja Vaalaga õppima teretamist, ja natuke ka naeratamist.

Putukas teab teretamisest üsna palju, aga kuidas ikkagi teada saada, kas inimene tahab, et teda teretatakse? Mõni võib ju isegi naeratust teeselda. Ja siiski, teretada võib ka omal soovil. Kui on tunne, et tahad mõne inimesega rääkida, mängida, jalutada või ükskõik mida, siis astu juurde ja ütle tere.

Putukas ja Vaal läksid parki. Putukas tervitas omavanuseid, kuid Vaal! Vaal otustas põgeneda!

Pärast seda otsustasid Putukas ja Vaal proovida teretamist tänaval. Vaal teretas autosid, maju, ausambaid, kasse, koeri ja isegi ajaleheputkat. Ühe kirjaniku ausamba juures ütles Vaal: ”Ole tervitatud!”

Putukas jaoks oli see pisut imelik, sest tema arvates oli ”Tere!” täpselt paras, sest see ei lohise mööda maad ega ole liiga lõtv. See on selline putukalik.

Putukas ja Vaal teretasid tänaval ja olid rõõmsad. Need, kes nende teretamist märkasid, muutusid samuti rõõmsaks.

Kuni, ühes bussipeatuses seisis üksinda umbes Vaala välimises vanuses, lilla seelikuga naine, kes loendas kajakaid taevas.

Vaal kogus julgust, kogus korra veel ja karjatas ”Tere!” See kõlas nagu naftatankeri pasun ja kaubarongi vile kokku. Naine ehmatas ja tormas minema.

Lähedal olid ka politseinikud, kes tulid uurima, miks oli naine minema tormanud, mida oli mees (jutt sii Vaalast ehk vanaisa Artur Siilist) teinud, miks oli ta naist ehmatanud? Õnneks oli seal ka Putukas, kellel tuli hiilgav mõte. Tüdruk väitis, et tema vanaisa ja põgenenud naine mängisid kulli. Mööda tervet linna. GPS-iga …

See oli hea seletus. Politseinikud lahkusid, kuid Vaal oli putuka peale pahane. Mitte kunagi, mitte iial elu sees ei hakka ta teretama!

Vaala ja Putuka vahel algas jääaeg. Külm ja kohutav. Ja kui Ema ja Isa tegid juttu reisist Portugali (sinna soovis minna just Putukas), siis oli Putukas kindel, et nad ei lähe reisile!

Selge oli see, et Putukas ja Vaal pidid hakkama uuesti omavahel rääkima, aga kes peaks astuma esimese sammu?

Kuidas lugu lõpeb?

Kas Putukaks ja Vaal lepivad ära?

Kas Vaal hakkab teretama?

Kellega Vaal pargis räägib? Nad ju lausa naeravad!

Ja lõpuks … kas kõik hakkavad teretama? Nii suured kui ka väikesed?

Saad teada sedagi, kas Putukas ja Vaal üheskoos ikkagi ka Portugali läksid.

Selline vahva lasteraamat see. Ilus ja vahva lugu nii teretamisest, kui ka vahva lugu vanaisa ja lapselapse sõprusest.

Rival Sons

„Darkfighter“

(Warner Music)

“"Bright Light" on ansambli Rival Sons uue albumi ilmumise fookuslugu. Kahekordse Grammy nominatsiooniga bändi seitsmenda stuudioalbumil “Darkfighter” produtsent on Dave Cobb (Brandi Carlile, Chris Stapleton).
Bänd tuuritab kogu 2023. aasta jooksul, nii peaesinejatena kui ka Smashing Pumpkinsi ja Greta Van Fleeti soojendajatena.”

Sedasi tutvustab pressiteates Rival Sonsi uut singlit ja uut albumit Warner Music.

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada seitse (koos uue albumiga) stuudioalbumit ning ka ühe EP.

Huvitav fakt on seegi, et 2. juunil 2023 ilmunud albumile ”Darkfighter” peaks ilmuma ka “järg”, sest selleks aastaks on lubatud veel ühte uut plaati ehk ”Lightbringer”.

Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Darkfighter“ hakatakse edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama.

Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen väita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“.

Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi Youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid ka aastast 2018 on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu.

Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

Tagasi alguse juurde

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli ThomasFlowers.

Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikatki teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“.

Seejärel läks Rival Sons esinema ka Euroopasse (sh mitmele muusikafestivalile – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas.

Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga.

Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classic Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmuski uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!).

Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele.

2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga.

Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“.

Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse.

Otse loomulikult esines Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle aasta parimaks plaadiks!

Rival Sons jätkas aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmis 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis sai valmis vaid kolme nädalaga! Müügile jõudis see küll alles 2016. aasta juulis.

Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jäi jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal oli Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi ehk Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi kuues plaat „Feral Roots“ (25. jaanuar 2019) oli jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, millel Rival Sons jätkas seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist.

Loomulikult ei olnud see jällegi ”lihtne” plaat, see oli kuulamine, mida pidi tõepoolest kuulma ja kuulama, ja seda tuli ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil ON mida öelda.

”Feral Roots” kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parim rokkmuusika album ja parim rokkmuusika esitus (laul ”Too Bad”). Album võitis ka Metal Storm auhinna, kui parim raskeroki plaat!

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee Põhja-Ameerikas koos Stone Temple Pilots´iga.

Aastate jooksul on Rival Sons andnud palju kontserte, esinetud on koos paljude muusikamaailma legendide ja superstaaridega, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda - nad arenevad, ja lähevad paremaks ja paremaks.

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette.

Vaadake kasvõi 2019. aastal ilmunud plaadi ümbrist, mille oli teinud Martin Wittfooth ja teose nimi oli „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).

Täpselt sama saab ütelda ka meeste uue albumi ”Darkfighter” kohta, mille kaanel on tiiger!

Tulengi uue albumi juurde. 14. oktoobril 2022 ilmus Rival Sonsi uus single “Nobody Wants to Die”, sellega koos ilmus ka muusikavideo.

2. juunil 2023 ilmus uus ja igati suurepärane rokkmuusika album ”Darkfighter”, mille avalooks on uhke ja võimas ”Mirrors”. Ja taaskord otsib minu kõrv sarnasust Led Zeppelini esitatud muusikaga, rääkimata sellest, et Jay Buchnanil on võimas hääl (nagu on seda olnud ka Robert Plantil!), kusjuures on Buchanani hääles nii suurepäraseid kõrgeid noote, kuid on ka jõudu ja sügavust. Igal juhul on uue plaadi avalöök selline, et see haarab kuulaja endaga kaas!

Teine laul on eelpool mainitud singel ehk Nobody Wants to Die”. Minu kõrva jaoks esitab Rival Sons viimaste aastate parimat hardrokki kindlasti! Taaskord sellise hingamisega laul, mis 1970. aastate hardrokki meenutab, minu kõrva ja hinge jaoks on see suisa palsamiks! Laulu teises pooles on vägevaid kitarrisaunde, yes!

Kolmas laul on jällegi väga ägedate saundidega rokipala ”Bird in the Hand”. Kuulake neid kitarrisaunde! Uskumatult äge! Ja sellele järgneb “Bright Light” – hardrokki selle parimal moel. Vägagi ägeda ja meeldejääva refrääniga. Ma ei märkagi, kui ”laulan” Buchananiga kaasa! Uhke!

Raskema oleku ja keerulisema ehitusega on albumi viies laul ”Rapture”. Buchanani hääl ja esitus toob kananaha ihule küll. Sama saab öelda ka kuuenda laulu ”Guillotine” kohta – kitarrisaundid katsetavad kuulaja kõrvadega, saundid on suurepärased ja see ilmatuma põnev mitmehäälne laul. Uskumatu, et sedavõrd head hardrokki on võimalik kuulda ka 21. sajandil!

Uuel albumil on kaks laulu veel. Kokku kaheksa uut laulu. Seda pole ju palju, kuid ei maksa unustada, et sel aastal peaks ilmuma veel üks plaat.

Eriti uhke ja võimas on selle albumi viimane laul ”Darkside”, milles kohtuvad Rival Sons, Led Zeppelin ja Jimi Hendrix – võimas, uhke, suursugune ja samas õrn … Vägev!

Rival Sons! Jätkuvalt üks minu lemmikutest! Super!

Kuula ise ka:

Trudi Trueit

„Avastajate Akadeemia. Keelatud saar“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

National Geographicu avastajate tõelistest seiklustest inspireeritud menuka romaanisarja seitsmendas ja ühtlasi ülipinevas viimases osas avanevad kõik kaardid ning Cruz Coronado elu muutub igaveseks.

Keset ülesandeid, mis viivad Avastajate Akadeemia õppurid jäämägesid täis Antarktika vetest Argentina tuhkkuiva kõrbe, püüab Cruz Coronado üles leida mõistatuse viimast osa. Kuna Nebula agendid ja tabamatu maadeuurijast spioon on endiselt liikvel, hakkab võimalus taastada ema kõikemuutvat valemit käest libisema. Orioni pardal oldud ajast on Cruz aga õppinud, et tõelised avastajad ei tohi kunagi alla anda.

Kuid ka pärast paljude tõeliselt ohtlike eriülesannete täitmist ja seiklusi kõigil seitsmel kontinendil ei oska ta valmis olla viimaseks üllatuseks…

Avastajate Akadeemia: faktidel põhinev väljamõeldud süžeega seiklussari, mis õhutab uudishimu uute tehnoloogiate, leiutiste ja tehnikavidinatega, kus tegelased lahendavad mõistatusi, salakoode ja šifreid – ka raamatuteksti sees – ning mille taustal on reaalsed National Geographicu avastajad.

Nii see on, oleme jõudnud ühe väga põneva ja kaasahaarava laste- ja noorteraamatusarja „Avastajate Akadeemia“ viimase (7. !!!) raamatuni.

Kuues raamatus oleme saanud lugeda Cruz Coronado ja tema sõprade seiklustest maailma erinevates paikades, uurimislaeval Orion. Oleme otsinud Cruzi ema jäetud vihjete põhjal valemikivi tükke, kuid oleme käinud ära ka igasugu loodusparkides ning tegelenud looduskaitse, loomade päästmise jpm.

Seekordne lugu algab põneva geograafiaviktoriiniga Orioni pardal SAALis. Kõik Avastajate Akadeemia võistkonnad olid võistlemas, igal meeskonnal oli 30 sekundit aega, et vastata professor Modi küsimusele, mis võis, aga ei pruukinud sisaldada holograafilist elementi.

Esimesena langes välja Galileo-nimeline võistkond, seejärel Earhart. Võistlema jäid Cousteau ja Magalhaes.

Otsustav küsimus puudutas troopilist saart, mille pindala on sada kuuskümmend neli ruutkilomeetrit. Saarele andsid selle kolmnurkse kuju kolm praeguseks kustunud vulkaani. Professor andis vihjeid. Cousteau ja Magalhaes vajutasid punast nuppu samal ajal. Magalhaesi liige Zane vastas, et see on Jõulusaar, kuid õige vastus oli Lihavõttesaar. Cousteau liikmed teadsid seda ja Dugan hüüdis, et tegemist on just selle saarega.

Cousteau võistkond – Cruz, Lani, Sailor, Bryndis, Emmett ja Dugan olid võitnud.

Kõik näis olevat igati vahva ja tore, kui äkki hakkas SAALis sadama suuri rahekamakaid! Cruz oli hädas, kuid appi tuli Bryndis. Cruz, Bryndis ja paljud teised noored olid SAALis lõksus! Raheterad olid suured nagu kahurikuulid, ja uks ei avanenud. Keegi oli taaskord miskit kurja plaaninud, see võis olla järjekordne Nebula kurjamite „trikk“.

Hiljuti olid noored peategelased Nebula agendi Sebra paljastanud, kuid mängus oli veel ka Jaaguar!

Õnneks pääsesid noored avastajad ka suurte raheterade käest, kui rahe muudeti suhkruvatiks … kui ise loed, siis saad teada, kuidas asjalood muutusid.

Loomulikult loeme ka raamatusarja viimases osas Cruzi ema jäetud vihjetest, et leida valemikivi vajalikud kivid, kuid seekord on olukord täbar, sest leitud seitsmes valemikivi tükk on Jaaguari käes. Keegi avastajatest ei tea, kes võiks olla Jaaguar, kuid Nebula kurjamite boss arvab, et Jaaguariks on Cruzi sõber Emmett, mis on muidugi vale, kuid samas on sellest veidi ka kasu.

Cruz ja tema sõbrad otsustavad kasutada 3D printeri abi, kahjuks ei olnud selle abil loodud kivist abi.

Ja õige varsti said noored avastajad uue ülesande. Professor Luben kinnitas, et uurimislaev Orion asus umbes 130 kilomeetrit Antarktika põhjatipust. Seal olid Joinville´i saared, neist suurimad D´Urville, Dundee ja Joinville. Lähedal oli ka Danger Island.

Professor kinnitas, et see saarestik oli maadeuurijale üks reetlikumaid kohtasid, sest ilmastik oli ettearvamatu, seal oli paks paakjää, suured jäämäed ja kaljune maastik.

Kuid just seda saart pidi noored avastajad uurima hakkama. Kolm meeskonda hakkavad uurima, nad sõidavad sinna ühega kahest täispuhutavast mootorpaadist või hõljuk Riigeliga, neljas meeskond uurib merd Ridley pardalt. Ridley oli Orioni allveelaev, ja just seda sõidukit lootsid Cruz ja Emmett saada.

Iga meeskond pidi ise otsustama, milline teekond valida, milline varustus kaasa võtta ja milliseid andmeid koguda. Kohutuseks oli olla tagasi Orioni pardal kell kaks viiskümmend üks!

Kooliaasta hakkas lõppema, ainult kaks missiooni oligi jäänud, ja Cruzile tundus, et see missioon võis olla ka eksam!

Seejärel toimus omamoodi „loosimine“, milline meeskond millise ülesande saab, millega sõidab. Cousteau liikmed said juhendajaks monsieur Legrandi ja nad pidid uurima Heroina saart Riigeli pardal.

Missioon oli algamas, kui selgus, et Riigeri mootor oli katki! Kas tõesti jääb Cousteau meeskonnal see missioon tegemata? Ülesanne täitmata?

Ja äkki, Bryndisele tuli hea mõte – nad peavad minema süstadega. Teekond süstadega polnud kergete killast, kuid Heronia saarele nad jõudsid. Seal avastasid nad tuhandeid ja tuhandeid pingviine (enamus neist Adeelia pingviinid). Pingviine oli sedavõrd palju, et terve Heronia rannik oli kaetud roosa ja punase sõnnikuga, sest pingviinide põhitoidus oli krill ja need pisikesed krevetilaadsed koorikloomad olid punast ja roosat värvi. Noored oli hämmeldunud, sest punast pingviinisõnnikut (guaanot) oli paistnud ka satelliidifotol.

Cousteau liikmed olid kindlad, et nad peavad hakkama pingviine loendama. Abiks Cruzi mesilasdroon Mell.

Pimedus hakkas laskuma. Oli vaja hakata liikuma tagasi Orioni pardale. Cousteau meeskond jõudis õigeaegselt …

Meeskond oli teinud vahva avastuse. Saarel olid Adeelia pingviinid, seal olid ka mõned valjaspingviinid, kuid kokku oli neid seal 327 166 tükki! See oli ootamatult suur number, Cousteau oli teinud vahva ja põneva avastuse.

Raamatusarja viimase raamatu seiklused jätkuvad. Päevakorral on veel noorte avastajate viimane missioon.

Ühel päeval sai Cruz sõnumi, milles Jaaguar andis märku, et valemikivi seitsmes kivi oli tema käes, kuid ta tahtis seda Cruzile tagasi anda. Jaaguar jättis šifri, mis viis Cruzi sidrunipuu juurde Orioni talveaias.

Valemikivi seitsmes kivi oligi seal, see sobis suurepäraselt, et saada vihje, kust leida kaheksas tükk. Tundus, et Cruz ja sõbrad peavad minema Pariisi või hoopiski Argentiinasse? Tegelikult hoopis Avastajate Akadeemia peahoonesse Washingtonis, Marylandis, USAs. Akadeemia raamatukogus oli kupli all Põhjanaela püramiid.

Kaheksanda kivi saamine eelpool mainitud püramiidist oli paras pähkel. Cruz nuputas välja, kuidas kivi püramiidist kätte saada, kui teda ründas ootamatult Tripp Scarlatos. Mees, kes oli olnud Orioni allveelaeva piloot, kuid ta oli olnud viimased kuus kuud kadunud.

Cruz pääses kurjami käest, sest poisile tuli appi meeskonnakaaslane Lani. Samas olid noored peategelased kindlad, et Tripp polnud siiski mitte Jaaguar, kes pidi jätkuvalt olema Orioni pardal!

Enne viimast missiooni muudeti mängureegleid nii, et kaks meeskonnaliiget läheb teise meeskonda. Moodustatakse hübriidmeeskonnad, ja kohad määratakse loosi teel.

Cruz sattus põliste rivaalide ehk Magalhaesi meeskonda, ta pidi hakkama tegema koostööd Aliga, kes vihkas Cruzi! Viimane missioon viis meeskonnad Rawsonisse Argentiinas.

Cruzil ja Alil läks hästi, nad leidsid fossiili, peaegu täieliku dinosauruse luukera, kusjuures dinosauruse, mis paistis olevat varem avastamata dinosaurus! Kas tõesti nii! Veidi hiljem oli selge, et nad olid avastanud uue dinosauruseliigi!

Kuid see pole sugugi mitte kõik, sest Orionile ilmub Nebula boss ehk Kobra, Thorne Prescott. Kurjam Prescott võtab valemikivi ja lahkub, enne seda saavad nii Cruz kui ka temad sõbrad, ja ka meie ehk lugejad teada, kes on Jaaguar.

See teadmine on üsna ootamatu! Jaaguar on … ma ei hakka seda siinkohal välja ütlema, pead ise lugema ja avastama, kuid ka see pole veel kõik, sest Cruz ja sõbrad peavad minema „Keelatud saarele“, mis asus Cruzi kodukoha lähedal! Cruz pidi naasma Hawaiile.

Ja seekord pidi Cruz minema üksi … kaasa läks ka Nyomie, kellega saime tuttavaks juba eelmistes raamatutes. Ja veidi hiljem selgub, et Cruzile ja Nyomie´le on järgnenud ka Emmett, Lani ja Sailor, ja tädi Marisol.

Põneva lõpplahenduse jätan ma Sulle endale avastada. Saame teada sedagi, kes oli Nebula kõige suurem boss, kõige suurem kurjam, ja seegi on meile üsna ootamatu teadmine. Kusjuures, väike vihje peitus ka nimes Nebula!

Raamatu lõpus on Cruzil veel üks kohtumine, kohtumine inimesega, kes … ja tegelikult on see vist selle raamatusarja kõige vahvam ootamatus ja uudis nii Cruzile kui ka lugejale.

Sedagi saame teada, kes võidab Avastajate Akadeemia Põhjanaela, kes saab Rosalind Fraklini auhinna.

Raamatu viimastel lehekülgedel algab uus peatükk. Pealkirjaks „Seiklus jätkub“ … kas tõesti on oodata selles põnevas ja kaasahaaravas raamatusarjas uusi raamatuid? Lisaks nendel seitsmele raamatule veel järgmist seitset? Meie saame ju selles raamatus teada, et Avastajate Akadeemia jätkab uue õppeaastaga, ja kaasa lööma on kutsutud nii Cruz kui ka tema sõbrad.

Matchbox Twenty

“Where The Light Goes”

(Warner Music)

Matchbox Twenty on olnud üks minu lemmikbände üsna pikka aega. Alustas USA rokibänd Matchbox Twenty (on kasutatud ka kirjapilti Matchbox 20 ja MB20) Orlandos, Florida osariigis juba aastal 1995.

Täna mängib Matchbox Twenty koosseisus: Rob Thomas (laul, kitarr, klahvpillid), Brian Yale (bass), Paul Doucette (trummid, rütmikitarr ja taustalaul) ja Kyle Cook (soolokitarr, laul). Kontsertitel löövad kaasa ka Matt Beck (klahvpillid, kitarrid, löökriistad ja taustalaul) ja Stacy Jones (trummid, löökriistad, akustiline kitarr).

Bänd saavutas kuulsust 1996. aastal, kui ilmus nende album ”Yourself or Someone Like You”, mis täitis USAs 12. kordse plaatinaplaadi müüginormi! Album oli edukas ka Austraalias, Kanadas ja Uus Meremaal.

Aastal 2000 ilmus nende teine stuudioalbum ”Mad Season”, mis täitis USAs neljakordse plaatinaplaadi müüginormi.

Kaks aastat hiljem ehk 2002 ilmus album ”More Than You Think You Are” täitis USAs kahekordse plaatinaplaadi müüginormi. Ja ei maksa unustada, et USAs peab plaatinaplaadi müüginormi täitmiseks müüma 1 miljon albumit.

2004 läks bänd väikesele pausile, kuna ansamblist lahkus rütmikitarrist Adam Gaynor.

Paul Doucette võttis lisaks trummimängule üle ka rütmikitarri ja bänd jätkas 2007. aastal. Toona ilmus ansambli kogumikplaat ”Exile on Mainstream”. Bänd käis kontsertturneel, kuid tegi seejärel jällegi pausi, kuna Rob Thomas alustas edukat soolokarjääri.

Bänd tuli tagasi 2010, kuid uut albumit tuli oodata veel kaks aastat, sest neljas stuudioalbum ”North” ilmus 2012. aastal. Album debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabeli esikohal!

Veidi pikemalt

Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette tegid aastaid tagasi ansambli Tabitha´s Secret, kus mängisid ka Jay Stanley ja John Goff. Pärast kahe viimati mainitud liikme lahkumist hakkasid Thomas, Yale ja Doucette toimetama nime all Matchbox Twenty. Veidi hiljem liitusid nendega ka Adam Gaynor ja Kyle Cook. Nüüd kasutati nimekuju Matchbox 20.

Õige varsti oli meestel taskus plaadistusleping firmaga Atlantic Records.

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutanud Rob Thomas.

Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuses plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma!

Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehk laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka!

Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see roninud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid jätkas tõusmist, jõudes kohani 5!

Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda pole tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

1999 saavutas Rob Thomas populaarsust ka sooloartistina, kuna oli laulukirjutaja Carlos Santana hittloole ”Smooth”. Kui Carlos Santana kuulis, kuidas Rob Thomas seda lugu tutvustaval demol laulis, oli Santanal selge, Rob Thomas peabki seda laulu laulma!

Nii valmiski üks 1999. aasta suurimaid hittlugusid maailmas. Thomas võitis lauluga ”Smooth” ka kolm Grammy-auhinda!

Aastal 2000 hakkas bänd kasutama taaskord nimekuju Matchbox Twenty. Ja ilmus nende teine stuudioalbum ”Mad Season”. Albumil taaskord mitu hittlugu: “Bent”, “If You´re Gone”, “Mad Season” ja “Last Beautiful Girl”.

Kolmandal stuudioplaadil “More Than You Think You Are” otsustasid bändiliikmed kasutada enam pop pungi/pop roki saundi. Rob Thomase kõrval kirjutasid albumile lugusid ka teised bändiliikmed.

Plaat ilmus novembris 2002.

Albumi edukaimad lood: ”Disease” (kaasautoriks Mick Jagger), “Unwell” ja “Bright Lights”. Kolmas stuudioplaat ei olnud oma müüginumbritelt sedavõrd edukas, kui ansambli kaks esimest plaati, ka muusikakriitikud olid kahtleval seisukohal, kuid album oli igati populaarne USA raadiojaamades.

Alates aastast 2004 hakkas aga juhtuma igasuguseid asju. Paul Doucette otsustas teha oma soolobändi - The Break and Repair Method, Adam Gaynor lahkus bändist, Rob Thomas avaldas sooloplaadi “… Something to Be” (see debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabeli esikohal!), 2007 kirjutas Rob Thomas ka populaarse laulu “Little Wonders” Disney filmile “Meet the Robinsons”.

Aastal 2005 kaebas New Yorgi kodanik Frank Torres ansambli kohtusse, kuna albumi “Yourself or Someone Like You” kaanepildil oli tema, kuid väidetavalt ei olnud mitte keegi tema käest küsinud, kas ta tahaks albumi kaanepildil olla …

2005. aasta 9. aprillil ilmus Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“.

Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu! Näiteks ”How Far We´re Come” ja ”These Hard Times”.

2008. aasta alguses käis bänd USA kontsertturneel koos Alanis Morissette´i ja Mutemathiga, esineti ka Austraalias ja Uus Meremaal. Sealt omakorda edasi ning anti kuus kontserti Suurbritannias – Cardiff, Londoni Wembley, Birmingham, Glasgow ja Manchester.

2008. aasta lõpus, pärast kontsertturnee lõppu, hakkas Rob Thomas tegema tööd oma teise stuudioalbumiga ”Cradlesong”. Toona oli Rob Thomasel idee, et teised bändiliikmed võiksid teha uue Matchbox Twenty albumi ilma temata.

Ta käis sooloalbumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina.

Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Matt Serletic soovitas neil tööle hakata, mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta!

Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Septembris 2012 ilmus neljas stuudioalbum ”North”, mis ilmus kümme aastat pärast eelmist stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal.

Albumi esimene singel oli ”She´s So Mean”, plaadi ilmumisele järgnes kontsertturnee.

Aprillis 2016 lahkus ansamblist Kyle Cook, kuid aastal 2017 oli ta bändis tagasi.

Samal aastal käis Matchbox Twenty ka kontsertturneel, kampa lõi ansambel Counting Crows.

Doucette kinnitas, et see oli turnee tähistamaks Matchbox Twenty ägedat ajalugu, kuid ta lisas, et uut muusikat ei tasu neilt niipea oodata.

2020 plaanis Matchbox Twenty uut kontsertturneed koos ansambliga The Wallflowers, kuid tänu COVID-pandeemiale lükati seda edasi, lausa kolm korda.

Aastal 2022 andis Matchbox Twenty ühe kontserti St. John´is Kanadas, esinesid ka Kanada bänd Our Lady Peace, 90. aastate edukas poproki punt The Gin Blossoms ja kohalik ansambel Timber.

Juunis 2022  andis bänd Twitteri kontol teada, et nad teevad tööd uue albumiga, kuigi aasta varem oli Rob Thomas kinnitanud, et uut albumit ei tule.

Ja siiski! Märtsis 2023! Uus singel ”Wild Dogs (Running in a Slow Dream)”.

See ilmus 17. märtsil 2023 ja samal päeval teatas bänd, et mais ilmub ka nende uus, järjekorras viies stuudioplaat ”Where The Light Goes”.

Uus album algab üsna popiliku lauluga ”Friends”, millel vahvat taustakoori ja puhkpille, vägagi äge kitarrisoolo. Laul, milles veidi sellist gospeli ja maailmamuusika hingamist, kindlasti on selles loos hitiainest.

Üsna sarnaselt esimese looga hingab ka teine laul ”Wild Dogs (Running in a Slow Dream)”.

Kübe rokilikumaks läheb uus album kolmanda lauluga ”Rebels”, kuid ka see ei ole selline raske rokk, aga pigem ikkagi popilikum rokk. Laulul on igati meeldejääv refrään, nii nagu Matchbox Twenty paljudes teistes lugudes. Ja Rob Thomas on oma esituses jätkuvalt suurepärane.

Neljas lugu on igati kaunis ja rahulik ”One Hit Love”, ilusa meloodiaga lugu, millel kuuleb ka taustakoori. Kaunis on ka albumi kaheksas laul ”Hang on Every Word” – Rob Thomas, klaver, keelpillid, suurepärane taustalaul – mida veel tahta! Esitus on võrratu ja puudutab kuulaja kõrva ja hinge. Täpselt sama ilusa hingega (äkki selle plaadi ilusaim?) on albumi kümnes laul ”I Know Better” – klaver selles laulus mängib aeg-ajalt ilusat meloodiat, mis tuletab meelde suisa klassikalist muusikat, õigel kohal on ka võrratult hea taustakoor.

Albumi üks ägedamaid lugusid (vähemalt minu kõrva ja meele jaoks) on kuues laul ”Queen of New York City”. Tõeline Matchbox Twenty lugu, hittlugu, milles on meeldejääv refrään, vahvad meloodiad ja harmooniad. Lugu, mida oleme harjunud Matchbox Twenty esituses kuulma, ja eks ole ka Rob Thomas oma sooloplaatidel just sellist muusikat teinud.

Ka seitsmes lugu ”Where the Light Goes” on Matchbox Twentyle omane poproki lugu, ja tegelikult on see hiiglama äge, kuidas Matchbox Twenty ja Rob Thomas suudavad kirjutada ja esitada igati meeldejäävaid ja kiirelt ”kummitama” hakkavaid lugusid.

Täpselt sama võib ütelda ka albumi üheksanda laulu ”Don´t Get Me Wrong” kohta ja ka albumi eelviimase laulu ”No Other Love” kohta. Viimati mainitud laulus lööb kaasa ka USA lauljatar Amanda Shires, kes saavutanud populaarsust nii sooloartistina kui ka kantrimuusika supergrupis The Highwomen.

Matchbox Twenty suurepärase viienda stuudioplaadi lõpetab kantrilik lugu ”Selling Faith”. Taaskord ilus meloodia, klaver, taustakoor ... ilus, väga ilus ...

Ja mul jääb üle taaskord tõdeda, et Matchbox Twenty on üks minu lemmikutest ka täna.

Kuula ise ka:

Jüri Annist

„Koduaia kaunimad okaspuud. Teine osa“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

See raamat on teine osa Eesti kliimas koduaeda sobivatest okaspuudest.
Esimesest osast leiab ülevaate ebaküpressi, elupuu, jugapuu, kadaka ja kuuse sortidest. Siin on luubi all lehised, männid, nulud, tsuugad ning erilisemate liikide, näiteks hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metasekvoia, sooküpressi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid.

Nagu raamatu esimeses osaski, on sortidest kirjeldatud eelkõige neid, kellele Inglise Kuninglik Aiaselts on omistanud väärtusliku aiataime nimetuse (AGM). Lisaks tutvustab autor oma lemmiksorte.

Ülevaate saab sortide kasvatamise nüanssidest, tüüpilisematest vigadest ja nende vältimisest. Samuti tuleb juttu okaspuude talvistest muredest ja hooldusvõtetest kahjude vältimiseks, liikide veevajadusest, seemnest puu kasvatamisest, igihalja moldaia rajamisest ja raugastunud puude kohendamisest. Eraldi peatükk on võrsete, okaste ja käbide kasutusvõimalustest köögis ja mujal.

Jüri Annist on keemikuharidusega aednik, mitme aiaraamatu autor.

Igal kevadel, suve hakul on mul tunne, et tahaks lugeda mõnda aiaraamatut, ja viimastel aastatel olen seda ka teinud. Neist olen Sulle ka selles blogis kirjutanud. Seetõttu on vahva, et Ühinenud Ajakirjad/Vesta sageli ka aiahuvilisi meeles peab ja huvitavaid ning vajalikke raamatuid avaldab.

See oli ju alles eelmisel aastal, kui tutvustasin Sulle Jüri Annisti kirjutatud raamatut „Koduaia kaunimad okaspuud“. See oli üks igati huvitav ja vajalik lugemine neile, kes tahtsid meie okaspuudega paremini tuttavaks saada, eriti veel nende puudega, mis sobivad meie koduaedaesse.

Ja nüüd on valmis selle vajaliku ja sisuka raamatu teine osa!

Hakkame uurima, millised puud on seekordses raamatus.

Jüri Annist tõdeb raamatu saatesõnas, et okaspuuraamatu teises osas on luubi all lehised, männid, nulud ja tsuugad. Üle saavad vaadatud ka erilisemate liikide nagu hõlmikpuu, mikrobioota, ebatsuuga, sirmokka, sekvoia, metsasekvoia, sookrüpessi, hiibapuu ja krüptomeeria sordid ning esile tõstetud neile enim sobivad kasvutingimused.

Autor ütleb sedagi, et kõigil taimehuvilistel pole paraku aeda käepärast. Asenduse pakub rõdu või terrass. Sinna sobitub mold- ehk künaaed, kuhu istutatud okaspuud pakuvad aastaringset rohelust.

Ja veel. Jüri Annist lisab, et ei maksa mõelda, et okaspuud on aias ainult ilulemiseks. Nende osistest saab valmistada suupisteid, põhiroogasid, magustoite ja pruulida napsugi. Vastavad retseptid on koha leidnud raamatu lõpus.

Ja alustame.

Esimesena on selle raamatu valikus lehis (Larix), mille perekonnas on 10-12 liiki. Ühed kinnitavad, et nimi tuleneb kreekakeelsest sõnast larika, mis tähendb „meeldiv lõhn“ ja viitab lehise vaigu heale aroomile. Teised väidavad, et lähtekohaks oli keldi keel sõnaga lar, mis tähendab „rasv(ane)“ või „külluslik“, viidates lehise tüve rohkele vaigususele.

Lehised on vähenõudlikud, vastupidavad, kasvavad nobedasti ja taluvad lõikamist, mistõttu saab nendest istutada hekke. Kahjuks kohtab lehishekke Eestis väga harva.

Loomulikult ei hakka ma Sulle kogu raamatut ümber jutustama, sest siis oleks lugemine igav, kuid lehistest on juttu veel ja veel – ameerika lehis (autor toob välja ka erinevaid sorte ja räägib sellestki, kuidas kasvatada), euroopa lehis, mis on pärit Kesk- ja Ida-Euroopa mäestikest, suur, vägev ja kiirekasvuline puu. Jällegi on juttu sortidest ja kasvatamisest, kuid ka sellest, kuidas kasutada euroopa lehist kujunduses, saame teada, et Soomes on ta oma 45 meetriga riigi kõrgeim puu. Seejärel veel ka jaapani lehis.

Raamatu teine okaspuu on mänd. Esimesena on valikus harilik mänd (Pinus sylvestris), mis peaks Eestis olema sedavõrd tavaline puu, et teda peaksid teadma kõik. Harilik mänd on mändidest maailmas arvukaim. Okaspuude seas on ta leviku ulatuselt hariliku kadaka järel teisel kohal.

Autor tutvustab lugejale ka hariliku männi sorte (sammasjad, „siniverelised“ poolkääbused, kollased, pinnakatjad, kerajad kääbused). Juttu on hariliku männi kasvatamisest, hariliku männi keemiarelvast, kuna männiokkad sisaldavad ühendeid, mis pärsivad teiste taimede kasvu, et kindlustada endale soodsamad elutingimused.

Järgmisena loeme jaapani männist (Pinus parviflora), jaapani männist saab teha tõelise bonsai väheldases anumas ja soovi korral kasvatada teda potitaimena. Seejärel Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi), mis on pikkade okstega – need võivad ola kuni 25 cm pikad. Käbid on isegi kuni 30 cm pikkused, okkad on kolmekaupa kimbus.

Kaljumänd (Pinus flexilis) on pärit Põhja-Ameerika Kaljumäestikust, kus ta kasvab kuni 3,5 km kõrgusel. Järelikult on ta harjunud karmide oludega. Okkad on viiekaupa kimbus, mistõttu sarnaneb seedermändidega; keerdmänd (Pinus contorta), mis Kanadas ja USA-s kasvab looduslikult väga suurel alal. Põhja-Euroopas on teda puidu saamiseks istutatud kõige enam. Oma nime on ta saanud pisut keerdus okaste järgi, mis on kahekaupa pundis.

Mände on raamatus veel mitmeid. Kollane mänd (Pinus ponderosa) on USA tähtsaim männiliik puidu saamisel. Kasvab suureks ja võimsaks puuks. Sierra Nevadas on kasvamas 83,7 meetri kõrgune kollane mänd, keda loetakse üheks maailma kõrgemaks männiks. Eesti kõrgeim mänd (harilik mänd) jääb kasvult 50 meetri kanti.

Loeme ka konksmännist (Pinus uncinata), mägimännist (Pinus muga), mustast männist (Pinus nigra), ohtelisest männist (Pinus aristata), rumeelia männist (Pinus peuce, mis leiti 1839. aastal Makedooniast), Schwerini männist (Pinus x Schwerini, mis on Berliini lähedal, karhv Fritz von Schwerinile kuulunud Wilmesdorfi palee pargis looduslikult sündinud hübriid valge männi ja pisarmänni vahel), alpi seedermännist (Pinus cembra, mis on Alpide kaunitar), kääbus-seedermännist (P. pumila, mis on Kaug-Ida tuntud okaspuu), korea seedermännist (Pinus koraiensis), soomusmännist (Pinus heldereichii), vaigumännist (Pinus resinosa), valgest männist (Pinus strobus, mis on pärit Kanadast ja USA kirdeosast, ent talle lausa meeldib Eestis kasvada), hallist männist (Pinus banksiana).

Kolmas okaspuu raamatus on nulg (Abies). Nulgude kaunilt äratuntav eripära on valdavalt värvikad käbid, mis kenasti püstipidi okstel kikitavad. Teiseks tuntavaks omapäraks nulgudel on laiad, lamedad ja suhteliselt pehmed okkad.

Raamatus on juttu euroopa nulust, Frasieri nulust, hallist nulust, hispaania nulust, hõbenulust, jaapani nulust, kaukaasia nulust, korea nulust, mäginulust, palsamnulust, värdnulust, siberi nulust.

Neljas puu on tsuuga (Tsuga). Ka tsuugasid on mitmeid: kanada tsuuga, eriokkaline tsuuga, läänetsuuga, Mertensi tsuuga.

Raamatus on osa, mis tutvustab meile 10 erilist okaspuud. Siin on harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii), hiibapuu (Thujopsis dolabrata), hõlmikpuu (Gingko biloba, asutasid end Maal kasvama u 300 miljont aastat tagasi), kivijugapuu (Podocarpus, selle puu liike on lõunapoolkera troopikas loendatud kokku 106, raamatus on juttu kahest: lumi-kivijugapuu, Austraalia kivijugapuu), Jaapani krüptomeeria (Cryptomeria japonica, imeilus igihaljas okaspuu), metsasekvoia (Metasequoia glyptostroboides), mikrobioota (Microbiota decussata), sekvoia (Sequoia, raamatus on juttu ranniksekvoiast, hiidsekvoiast ehk mammutipuust), sirmokas (Sciadopitys verticillata, mis on Maa igiammune asukas, teadlaste mõõtmiste põhjal on ta seda asustanud viimased 200-100 miljonit aastat, ulatuslikud sirmokametsad laiusid Maal juba siis, kui elasid ka dinosaurused), harilik sooküpress (Taxodium distichum).

Seejärel on raamatus osa, mis kannab pealkirja „Okaspuu vajab hoolt“.

Autor räägib lugejale talvistest muredest (kaitse külmumise eest, lume all haudumine, talvine ja kevadine päikesepõletus, multšimise vajadus, ja ära unusta tõrjuda hiiri), kuid ka seisvast veest aiast (juttu on uskumatust kasvutempost, ajutisest üleujutusest, sellest, et keegi ei raja aeda sohu).

Saame lugeda seemnest saadavast uuest puust (käbist seemnete kättesaamine, seemnete märgamine, stratifitseerimine, seemne pinna puhastamine, külvamine), moldaiast (igati põnev ettevõtmine! Juttu on anuma tegemisest tehistufist, segust, abivormist, segu vormimisest, kivistumisest, mullast, taimedest, bonsailikust ettevalmistusest, liikidest ja sortidest).

Ja veel. Autor räägib ka vanade puude kohendamisest ning võrsete, okaste ja käbide kasutamisvõimalustest (noored männikasvud – männivõrsete või -okaste tee, siirup; noored kuusekasvud – kuusevõrsesuhkur või -sool, kuusekasvuäädikas, marineeritud kuusevõrsed, vahukoore soust kuusevõrsetega, kuusevõrsed kokteilis; lehise okkad ja käbid; nulgude võrsed ja okkad), kuid ka okaspuu osised kuluvad asjaks ära – okastest ja võrsetest saame teha käte puhastamise vahendit, männivõrsevanni. Käbidest saame teha käbimultši, vaigust vaigumääret.

Selliste põnevate ideedega see vahva ja sisuka raamat lõpeb. Kindlasti sobib lugemiseks kõikidele loodusesõpradele, kuid kindlasti ka neile, kes tahavad oma koduaeda muuta põnevamaks ja huvitavamaks, kasutades selleks okaspuid.

Igati huvitav lugemine, raamatus on ka rikkalikult fotosid.

ARIZONA

“ARIZONA”

(Warner Music)

”New Jersey bänd ARIZONA avaldas omanimelise kolmanda stuudioalbumi, mille fookuslooks on ”Graveyard”. Bändiliikmete sõnul räägib see kõikidest asjadest, mille pärast me kipume oma igapäevaelus stressama, kuigi lõpuks jõuame ikkagi surnuaeda … vahepealne aeg on Sul võimalus teha piiramatult seda, mida sa tahad.”

ARIZONA on selle aasta mais/juunis kontsertturneel koos Quinn XCII´ga, ja tänaseks on kontsertturnne väljamüüdud.

ARIZONA on oma muusikalise kataloogiga kogunud kokku üke 1. miljardi striimi!”

Sedasi tutvustuba USA bändi ARIZONA uut stuudioplaati Warner Music.

Arizona (kirjutatakse ka A R I Z O N A) on USA elektropopi bänd New Jerseyst, kes kindlasti on üks ägedamaid popmuusika bände praeguses muusikamaailmas.

Päris paljud muusikakriitikud ja bändi fännid on ütelnud, et A R I Z O N A esitatud muusika on hea tuju muusika, ja ka mulle tundub, et meestel on naeratus (äkki isegi väike muie) näol, kui nad oma muusikat kirjutavad ja esitavad.

2017 mais ilmus nende debüütalbum „GALLERY“, mis tõusis USA alternatiivsete plaatide edetabelis kohale 24 ja plaadimüügitabelis kohale 143. Kohad pole just mitte TOP 10’s, kuid debüütalbum oli äge ja bändi märgati.

Bändi liikmed Zachary Charles (laul), Nate Esquite (kitarrid) ja David Labuguen (klahvpillid) kohtusid Bostonis, kuid nad käisid Berklee muusikakolledzis ja Emerson kolledzis. Kolledzis hakkasid nad muusikat tegema, esialgu küll kõik omaette. 2015 kolisid nad tagasi New Jerseysse, ja just siis otsustati hoopis üheskoos muusikat teha. Õnneks oli ka mänedzer Jake Posner, keid neid avastas.

Bändi nimi?

Laulja Zachary Charles on bändi nimevaliku kohta ütelnud, et Dave küsis kunagi tema käest, mis võiks olla nende bändi nimi. Zachary oli toona vastanud, et vahet pole, sest nagu nii ei hakka ükski inimene nende esitatud muusikat kuulama.

Dave oli nõustunud ja lisanud, et nimi võib olla ju ükskõik mis, näiteks Chvrches. Nate’il oli peas müts, millel oli Arizona jäätee reklaam, ja sealt see nimi leitigi.

Bändiliikmed arvasid, et tegelikult kõlab see nimi päris hästi, on isegi veidi naljakas ja selle üle saab sõpradega ka nalja visata.

A R I Z O N A sõlmis 2016. aastal lepingu Atlantic Records’iga, seda tänu Mike Caren’ile. Ilmus mitu väga head singlit „I Was Wrong“, „Oceans Away“ ja „Cross My Mind“. Laulust „I Was Rwong“ tegi suurepärase remiksi suurepärane Robin Schulz, ja augustiks 2016 oli laulu originaali striimitud 16 miljonit korda!

Robin Schulzi tehtud remiks püsis Billboardi Hot Dance/Electronic Songs edetabelis 9 nädalat.

2017 soojendas bänd Kevin Garrett’i kontsertturneed ja veidi hiljem ka COIN’i kontsertturneed.

Märtsiks 2017 oli A R I Z O N A lugu „Oceans Away“ striimitud Spotify’s 35,8 miljonit korda!

19. mail 2017 ilmus bändi debüütalbum „GALLERY“. Lisaks mängis bänd erinevatel festivalidel: South by Southwest, Governors Ball Music Festival, Firefly Music Festival ja Lollapalooza.

Sügisel 2017 oli A R I Z O N A juba peaartist omal kontsertturneel Põhja-Ameerikas. Seega vägagi lühikese ajaga saavutas bänd korraliku edu ja nähtavuse, mis tänases muusikamaailma pole sugugi mitte lihtne.

2017 ilmus ka nende kontsertalbum ”U.S. of A.Z.”.

2018 avaldas A R I Z O N A kaks uut lugu „Summer Days“ ja „Freaking Out“. Lisaks esineti ka suurtel kontsertlavadel soojendades menukat ansamblit Panic! at the Disco.

2019 sügisel ilmus uus album „Asylum“, mis oli väga äge popmuusika ja elektropopi plaat, mida olen siinses blogis Sulle ka 2019. aastal tutvustanud.

Ja 12. mail 2023 uus album, kolmas stuudioalbum ”ARIZONA”.

Huvitav on see, et ARIZONA on omanimelise albumi avaldanud kolmandana, mitte esimesena, nagu mitmed teised artistid seda varem on teinud. Aga see polegi ju oluline, oluline on see, et ka kolmas album on igati hea ja mõnus kuulamine.

Nii nagu varasemad on ka uus album väga hea popmuusika album, tõeline elektropopi plaat, milles on ägedaid meloodiaid (igati meeldejäävad kusjuures) ja põnevaid rütmilahendeid.

Tasub kuulata lugusid ”Graveyard”, ”Dark Skies”, ”Out of My Hands” (selle loo saundid meeldivad mulle eriti), “Die For A Night” (siin võib otsida isegi 1980. aastate tantsuhittide hingamist), “Moving On” (lugu, milles on hitiainest oi-oi kui palju).

Jala panevad kaasa tatsuma laulud “”Wanderer”, “Black Boots”.

Mõni lugu on ka kübe rahulikum, näiteks ”Dancing With The Dead”, “Meet You There” (ilmatuma ilusa meloodia ja esitusega laul), mõnes loos kuuleb üsna nostalgilisi saunde (klahvpille), näiteks ”Pressure”.

Ilusaks lõppakordiks on albumile viimane laul ”Warm Water, Warm Winds” (lugu, milles jällegi igati põnevaid saunde, ai kui hea see lugu on).

Ja taaskord pean tõdema, et mulle see bänd meeldib. Miskit ei ole teha. ARIZONA muusikas on mõnusat ja head hingamist, minu arust on see suurepärane popmuusika, milles annus ka suve …

Kuula ise ka:

Constanze Guhr

„Uskumatu muutumine“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Liblikad, kimalased, sipelgad, kiilid, jaanimardikad – kindlasti oled nendega juba tuttav. Nad sumisevad aasa kohal, roomavad metsas ringi või tantsivad veepinnal. Aga kas sa teadsid ka, et kõik need putukad olid kord munad ja vastsed? Lühikesed selgitavad tekstid ja värviküllased pildid näitlikustavad imelise muutumise põnevat teekonda.

Nii nagu ütleb selle raamatu pealkiri, siis see ongi üks uskumatult huvitav ja ilus raamat. Raamat uskumatust muutumisest.

Constanze Guhr tõdeb raamatu alguses, et kindlasti on lugeja näinud mõnd röövikut, kellest natuke hiljem saab liblikas. Röövik on laps, liblikas täiskasvanud loom.

Autor jätkab ja kinnitab, et Maal elab palju putukaliike. Nad ei sünni valmikutena, vaid teevad läbi imelise muutumise, kuni näevad välja nõnda, nagu lugeja neid tunneb. Seda nimetatakse metamorfoosiks ehk moondeks.

Ja veel. Kõik putukad kooruvad vastsetena munadest. Vastne näeb välja hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas. Mõne aja pärast enamik vastseid nukkub ja nende välimus muutub täielikult.

Raamatu esimestele lehekülgedel on autor joonistanud mitmeid ja mitmeid põnevaid putukaid. Siin on koerliblika, päevapaabusilma ja lapsuliblika röövikud, kiili- ja põderpõrnikavastne, kuid ka tähtöölane, kimalane, porilane, sääsk, sitasitikas ja tondihobu.

Järgmistel lehekülgedel on uhke ja ilus pilt suvisest aasast. Rohus peidavad end putukad, kas lugeja leiab need üles?

Seejärel loeme liblikatest. Saame teada, et emane muneb munad mõne lehe alumisele küljele. Päevapaabusilm näiteks kõrvenõgesele. Munadest kooruvad röövikud (nii nimetatakse liblikate vastseid). Röövik sööb ära päris suure osa taimest, mille peal ta koorub, ja peab mitu korda kestuma, sest kasvab järjest suuremaks.

Röövik sööb ja otsib endale turvalise paiga. Seejärel ehitab ta enda ümber kaitsva kookoni. See on nukk, mille sees temast areneb liblikas.

Edasi on pilt päevapaabusilmast, seejärel on juttu lepatriinudest. Saame teada, et ka lepatriinu kuulub nende hulka, kes muneb lehe alumisele küljele ja kinnitab munad sinna. Koorudes on lepatriinu üsna kollane, ilusa punase värvi omandab ta alles hiljem.

Järgmiseks saame tuttavaks kimalastega, saame teada, kes on kimalasekuninganna, kuid juttu on ka sitasitikatest, kellele meeldivad sõnnikuhunnikud. Sitasitikas suudab lehmakooki haista juba kahe kilomeetri kauguselt, ja tema jaoks on tegemist taevaliku aroomiga. Vaata aga vaata. Järgmisel leheküljel näeme, kuidas sitasitikas sõnnikuhunniku pessa veeretab, ja miks ta seda teeb.

Putukaid ja nende tegemisi on raamatus veel. Porilane, sipelgad ja sipelgapesa (kusjuures sipelgarajad võivad olla vägagi pikad, kuid nad leiavad kodutee alati üles). Sipelgapesast on pikemalt juttu. Autor kinnitab, et sipelgapesa on nagu terve küla või suur kõrghoone paljude tubade ja neid ühendavate koridoridega. Ühes pesas elab kuni kaks miljonit sipelgat. Muneb ainult sipelgakuninganna, kuni sada muna päevas. Pildil on nukud, vastsed ja munad.

Sipelgatele järgnevad põrnikad. Kõigi põrnikate vastseid nimetatakse tõukudeks, nii ka põderpõrnika, maipõrnika ja kuldpõrnika omi. Emasele meeldib muneda munad maasse, eriti kõduneva tammepuu alla. 14 päeva pärast koorub munast põderpõrnikatõuk ja elab viis kuni kaheksa aastat maa all. Seal ehitab ta endale nukkumiseks rusikasuuruse ruumi, mis on polsterdatud otsekui voodi. Kui põderpõrnika valmik umbes kaheksa nädala pärast koorub, ei siba ta otsekohe maapinnale, vaid jääb veel erveks talveks maa alla.

Järgmistel lehekülgedel ootavad lugejat vesijooksikud ehk liuskurid, kiilid, tondihobud, sääsed.

Siin on igati põnev öine pilt, sest ka öösel toimub mõndagi. Leidub ööliblikaid, jaanimardikaid ja paljusid muid putukaid, kes on aktiivsed ainult öösel.

Jaanimardikatest ja ööliblikatest saame ka pikemalt lugeda. Ah jaa, selgub, et ööliblikaid on peaaegu 20 korda rohkem kui päevaliblikaid, kuid mõlemad kuuluvad suurlibliakte hulka. Raamatusse on joonistatud paabusilmlane, ristikuöölane, tähtöölane, okkalainelane, rohukarsulane, võrkvaksik. Igati põnevad ööliblikad, igati põnevate nimedega.

Ööliblikatega meie imeliselt huvitav ja uhke raamat lõpebki. Saame lugeda ka raamatu autorist, kes on kasvanud Leipzigis Saksamaal, aga ta elab juba rohkem kui 25 aastat Berliinis. Berliinis on Constanze Guhr õppinud vedanud kaks aastat kunstiprojekti ühes vanas restoranis, saanud lapse, olnud ateljee kaasasutaja ning välja mõelnud ja teoks teinud raamatuideid.

Alates 2004. aastast tegutseb ta vabakutselise illustraatorina kogukonnaateljees nimega petit4 ja elab linnaservas roheluses, kus on hea jälgida ka putukate uskumatut muutumist.

Uskumatult äge ja huvitav raamat uskumatult põnevast loodusest ja uskumatult vahvatest putukatest.

Dan Brown

„Metsik sümfoonia“

(Pegasus)

Kas oled valmis METSIKUKS SEIKLUSEKS?

Rända läbi metsa ja üle mere, saatjateks Maestro Hiir ja tema musikaalsed sõbrad! Sa kohtad hiigelsuurt sinivaala ja kiireid gepardeid, pisikesi põrnikaid ja graatsilisi luiki. Igaühel on oma saladus, mida ta tahab sinuga jagada.

See vaimukas, salapärane, muusikaline ja erakordselt lõbus „Metsik sümfoonia“ on menukirjanik Dan Browni esimene lasteraamat.

Seda raamatut saab nii lugeda, vaadata kui ka KUULATA! Raamatus oleva QR-koodi või veebilehe wildsymphony.com kaudu saab alla laadida tasuta mobiilirakenduse, mille abil on võimalik kuulata Dan Browni loodud muusikat, mida esitab Zagrebi Festivaliorkester.

Lisaks on raamatusse jäetud ka salapäraseid vihjeid – tegu on ju „Da Vinci koodi“ autori tööga!

„Metsikule sümfooniale“ on imelised pildid joonistanud Susan Batori ning raamatu on eesti keelde tõlkinud Indrek Koff.

Ma usun, et paljud ja paljud raamatusõbrad ja põnevate lugude lugejad teavad Dan Browni kui Robert Langdoni-raamatusarja loojat. Raamatusarja kuuluvad „Angels & Demons“ (2000, eesti keeles „Inglid ja deemonid“, 2005)), „The Da Vinci Code“ (2003, eesti keeles „Da Vinci kood“, 2003)), „The Lost Symbol“ (2009, eesti keeles „Kadunud sümbol“, 2010), „Inferno“ (2013, samal aastal ka eesti keels) „Origin“ (2017, eesti keeles „Päritolu“, 2018).

Lisaks on Dan Browni sulest ilmunud ka „Digital Fortress“ (1998, eesti keeles „Digitaalne kindlus“, 2005)) ja „Deception Point“ (2001, eesti keeles „Pettepunkt“, 2006)).

Eesti keeles on ilmunud ka raamatud: „“Da Vinci koodi“ põhjalik teejuht. Jalutuskäigud Pariisis“ (autor Peter Caine, 2005), „“Da Vinci koodi“ jälgedes“ (Marie-France Etchegoin, Frederic Lenoir, 2005), „Salapärasest „Da Vinci koodi“ loojast. Dan Browni intrigeeriv elulugu“ (autor Lisa Rogak, 2006), „Teejuht Dan Browni raamatu „Saalomoni võti“ juurde“ (autor Greg Taylor, 2006), „Tõde ja vale Da Vinci koodis“ (autor Bart D. Ehrman, 2008), „Kadunud sümboli taga. Loata teejuht Dan Browni bestselleri juurde“ (autor Tim Collins, 2010).

„Metsik sümfoonia“ on tõepoolest Dan Browni kirjutatud esimene lasteraamat.

Uurime, millest Dan Brown lastele räägib. Raamatu sisekülgedele on joonistatud muusikariistad: marakas, kontrabass, timpan, tromboon, klarnet, viiul, taldrikuda, tuuba, fagott, metsasarv, güiro, harf, kellad, klaver, tamburiin, fkööt, marimba, tšello ja triangel.

Kõigi nende pillide nimetused on peidetud tähthaaval raamatu lehekülgedele.

Kas leiad need üles?

Seejärel ongi juttu sellest, et see pole teps mitte tavaline raamat, sest seda raamatut saab ka kuulata, mitte ainult vaadata. Siin ongi QR-kood, mille abil saab veebilehelt wildsymphony.com alla laadida tasuta mobiilirakenduse.

Lugu algab. Saame tuttavaks Maestro Hiirega, kes kutsub lugejat endaga kaasa ühele tiirule, kus kohtab ka tema sõpru. Need sõbrad teevad nalja, nende kodu on džungli sees või hoopiski aasal, vees, puu otsas või ka rohu sees.

Maestro Hiir kinnitab, et neil on sõpradega üks vahva plaan. Kui lugeja selle ära arvab, siis saab Maestro Hiir rõõmsaks, kuid ta lubab meile ka vihjeid anda.

Esimesena saame tuttavaks linnutervitusega. Dan Brown kinnitab, et linnurahvas teeb üsna kõva kära ja nokalaat võib väsitada ära. Kui lugeja kasvõi korraks vakka jääb, siis kuuleb ta iga linnu oma häält.

Seejärel hüppab meie ette känguru! Ta suurepärane hüppaja. Maestro Hiir ütleb lugejale, et on tore, kui lugeja oskab teiste oskusi imetleda, ja ei tohi unustada, et ka lugejal on omad anded.

Seejärel kohmakas kiisu, kes vahetevahel maha kukub, kuid ta kukub alati käppadel, mistõttu ahastus teda ei piina. Dan Brown kinnitab, et kukkumine käibki elu juurde, ja pärast kukkumist pole muud, kui ennast püsti ajada!

Järgmistel lehekülgedel oleme vee all. Siin on vasarhai, hiidmureen, rai jpt. Autor teab, et vahel pole käratsemine sugugi parim viis tähelepanu tõmmata. Kui oled tasane ja nõtke, võib sellest rohkemgi kasu olla. Vee-elanikud ongi ju vägagi nõtked ja vägagi tasased.

Edasi kohtume õnneliku jõehobuga, konnakooriga. Dan Brown lisab, et igaühel meist on oma nägu ja tegu. Üheskoos saame teha imelist muusikat. Mängu tulevad jaanalind, vööloom, isegi tantsivad metssead. Viimati mainitud metsaelanikud võivad ju hirmsad välja näha, kuid selles raamatus püüavad nad liblikaid. Autor lisab, et hirmsa kesta all võib vahel välja tulla päris toredaid asju.

Loomi ja õpetusi on raamatus veel. Siin on püsimatu poni, imeline vaal (siinkohal soovitab Dan Brown looduse hääli tähelepanelikult kuulata, sest me võime kuulda ümberringi põnevaid jutuajamisi), kiire gepard (tähtis on anda endast kõik, kuid ei tohi unustada, et taastumiseks on vaja ka puhkust ja rahu), usin elevant, rotid, töökad põrnikad (autor ütleb, et tööd tuleb teha töö ajal, mängida mängu ajal, aga mõlemat on vaja), ämblik, kes koob võrku, üliosav nahkhiir (autor ütleb, et kui oled hea kuulaja, siis saad alati hakkama).

Ja see pole sugugi mitte veel kõik. Kohtame luike udus, kuulame tirtsu unelaulu (autor soovitab vahel silmad sulgeda ja kuulatada, nii võib „näha“ midagi sootuks uut.

Seejärel on raamatus ilmatuma uhke nelja leheküljeline pilt (seda võib lausa plakatiks nimetada), millel on pillidega kõik need loomad, kellega raamatus kohtusime.

Raamatu lõpus saame teada, et Dan Brown kirjutas kaua aega enne seda, kui ta lugusid hakkas kirjutama, hoopis muusikat! Tema vanemad olid mõlemad muusikud ja õpetajad ning lapsepõlves harjutas Dan Brown väga plaju klaverit, laulis kooris ja käis väga tihti kontserdil.

Lapsena oli muusika Dan Brownile salajane pühapaik, mis teda rahustas, kui ta oli ärritunud. Muusika oli tema ustav sõber, kui ta tundis end üksildasena, aitas autoril väljendada oma rõõmu, kui ta oli õnnelik, ja arendas tema loovust ja kujutlusvõimet.

Praegugi mängib Dan Brown iga päev klaverit – tavaliselt pärast seda, kui ta on terve pika päeva kirjutanud.

Dan Brown kinnitab, et muusika on omamoodi loojutustamine ning „Metsiku sümfoonia“ orkestripalad toimivad koosmõjus nende juurde kuuluvate luuletuste ja piltidega (justkui mingi eriline kood!). Igaüks neist loomadest raamatus on peidus ka muusikas. Iga loom tutvustab lugejale ka üht lihtsat tõde, „elusaladust“.

Raamatu lõpus on kübe veel Dan Brownist, saame teada, et ta elab koos kollase labradori Winstoniga Ameetika Ühendriikides Uus-Inglismaal.

Kes on selle raamatu ülitoredate piltide autor Susan Batori? Tema elab Ungaris oma hingesugulase Roberti ja kass Kamillaga. Ta on õppinud Ungari Kaunite Kunstide Akadeemias graafilist disaini. Alates 1993. aastast on ta vabakutseline lasteraamatute illustraator.

Rex Stout

“Nero Wolfe´i juhtumid. Üle minu laiba”

(Tänapäev)

Kui Balkani päritolu kaunitar satub kadunud teemantide tõttu pahandustesse siis pöördub ta otse loomulikult mailmakuulsa Nero Wolfe'i poole. Eriti kui väidab end olevat Wolfe'i unustatud tütar.

Panused tõusevad veegi, kui naise vehklemiskooli õpilane leitakse pärast tundi surnuna.

“Üle minu laiba” (“Over My Dead Body”) on seitsmes raamat Nero Wolfe´i juhtumitest, mille autoriks USA krimikirjanduse klassik Rex Stout. Lugu ilmus esimest korda 1939 ajakirjas “The American Magazine”, ja raamatuna aasta hiljem, kirjastajaks Farrar & Rinehart.

Selles raamatus hakkas Rex Stout ”lahkama” veidi ka Nero Wolfe´i tausta ja tema juuri, mis viivad Montenegrosse. See on ju raamatusarja seitsmes raamat, kuid Wolfe´i noorusaeg pole lugejale veel teada ega tunda.

Seetõttu toob Stout mängu mõned ”kliendid” Euroopast, sh Montenegrost, juttu on ka sündmustest Jugoslaavias. Selle raamatu esimeses peatükis külastab Wolfe´i ka FBI agent Stahl, ja Wolfe kinnitab, et ta on sündinud USAs, kuid kas ikka on.

Pigem on tunda, et Wolfe ei tahagi agendile tõtt rääkida, ja kas seda ongi vaja teha …

Olid ju toona FBI agendid eriti uudishimulikud, mistõttu jälgiti ka paljude seaduskuulekate kodanike eraettevõtteid ja nende tegevust.

Olen lugenud, et Rex Stout oli esialgses versioonis ütelnud, et Wolfe oli sünnipäralt montenegrolane, kuid kirjastajatele see siiski ei meeldinud.

Sündmustest ka, kuigi üritan Sulle kõike mitte ümber jutustada, sest krimilugusid peab ikka ise lugema …

Nero Wolfe´i poole pöördub Carla Lovchen, noor vehklemisinstruktor ja illegaalne immigrant Montenegrost. Seda on palunud teha tema töökaaslane ja kaasmaalane Neya Tormic. Neyat on alusetult süüdistatud teemantide varastamises vehklemisstuudio jõuka õpilase Nat Driscolli mantlitaskust. Vehklemisstuudios töötasid nii Carla kui ka Neya.

Esialgu reageeris Wolfe Carla kohalolule ebatavaliselt vaenulikult, tormas ruumist välja ja keeldus isegi naisterahva palvet kuulamast, rääkimata sellega tegelemisest.

Pärast Carla lahkumist selgus, et naisel oli varjatud motiiv Wolfe´i külastamiseks. Ta oli peitnud kirja Wolfe´i kontoris asuva raamatu sisse. Kiri oli kirjutatud serbohorvaadi keeles ja see andis Horvaatia aristokraadile, printsess Vladanka Donevičile õiguse pidada salaja võõrvõimuga läbirääkimisi Bosnia metsa kontsessioonide üle.

Wolfe kahtlustas rahvusvahelist intriigi, ja sellised intriigid on kõige räpasemad.

Wolfe täpsustas, et ta mõistab Balkani segadust ainult pealiskaudselt, aga isegi pealispinnal võib näha korruptsiooni ussikesi vingerdamas.

Jugoslaavia asevalitseja taotles ekslikult teatud riikide sõprust. Prints Stefanit kasutasid ära teatud teised riigid ja prints kasutas neid enda huvides. Wolfe´ile tegi muret, et nad toovad selle intriigi Ameerikasse, kuid Wolfe lubas seda intriigi kasutada nende kõigi hävitamiseks.

Kas kiri oli peidetud meelega Wolfe´i kabinetti, et FBI agendi naastes Wolfe kinni võetakse või oli Carla Lovchen selle printsessilt lihtsalt pihta pannud.

Wolfe otsustas Carla Lovcheni enda juurde tagasi kutsuda.

Veidi enne selle kirja leidmist oli Wolfe´i külastanud eelpool mainitud FBI agent, kes uuris ka Wolfe´i sidemete kohta prints Stefan Donevičiga. Kas Wolfe oli saatnud printsi toetuseks Euroopasse raha? Kas Wolfe esindas mõnda välismaist firmat, tööandjat, üksikisikut, oragnisatsiooni? Selline ”suhtlemine” ärritas Wolfe´i.

Carla Lovchen naasis, kuid nüüd üllatas ta Wolfe´i ja Wolfe´i abi Archie Goodwini uudisega, et Neya väidab end olevat Wolfe´i kaua kadunud tütar ja tal on tõendiks lapsendamistunnistus.

Wolfe oli skeptiline, kuid tunnistas, et adopteeris Montenegros sõjaväeteenistuse ajal orvuks jäänud tüdruku, kuid kaotas temaga kontakti I maailmasõja järgsete poliitiliste muutuste ajal. Vaatamata sellele oleks Neya vahistamine Wolfe´i jaoks piinlik skandaal ja ta otsustas Neyat aidata.

Nüüd saadeti Archi Goodwin vehklemisstuudiosse asja uurima. Seal kohtus ta ka Neyaga.

Veidi pärast seda väitis üks briti tudeng, Percy Ludlow, et Neya oli ikkagi oma mantlist lihtsalt sigarette võtnud, ja keegi madam Zorka (õmblejanna) teadis kinnitada, et Neya ja härra Driscolli mantliriie oli sama, mis tekitaski segadust, justkui oleks Neya võõra mantlitaskutes ”toimetanud”.

Archie oli esialgu pisut üllatunud, sest Ludlow alibi oli tekitanud Neyas segadust. Veidi hiljem saabus ka Driscoll, kes tunnistas, et teemante ei varastatud, ta lihtsalt oli unustanud, kuhu oli need jätnud … kas tõesti?

Ei möödu palju aega, kui vehklemisstuudios leiti laip. Keegi oli tapnud Percy Ludlow!

Ta oli tapetud epeemõõgaga. Vehklemisstuudios olid kõik mõõgad nürid, kuid oli üks seade – col de mort, mida oli võimalik epeemõõga külge panna ja selle abiga mõõk surmavaks relvaks muuta. Veidi enne tapmist oli vehklemisstuudio omanik Miltan kinnitanud Archiele, et neil oli selline seade olemas, nad olid saanud selle kingituseks, kuid see oli stuudiost varastatud …

Archie märkas pärast laiba leidmist, et keegi oli tema mantlit puutunud, vasakpoolse tasku klapp oli sisse lükatud ja tasku punnitas kahtlaselt, kas seal oli col de mort? Archie lahkus. Ta läks Wolfe´i juurde, kus selgus, et keegi oligi just Goodwini taskusse sokutanud col de morti!

Nüüd oli Ludlowi surmas peasüüdlaseks Neya Tormic!

Oli ju Neya Ludlowi vehklemisinstruktor ja viimane inimene, keda Ludlow´ga koos nähti.

Nüüd pakkus Neyale alibit teine õpilane – Rudolf Faber, kuid see alibi oli üsna nõrguke.

Olukord läks veelgi keerulisemaks, kui eelpool mainitud õmblejanna Zorka väitis, et nägi kuidas Neya col de morti Goodwini mantlitaskusse pani, kuid Neya kinnitas, et see surmav seade oli olnud tema taskus, ja suure hirmuga oli ta selle Goodwini taskusse pannud! Kes räägib tõtte, kes mitte?

Veidi hiljem said Wolfe ja Goodwin teada, et Ludlow oli briti agent, kes uuris kahtlasi tehinguid.

Wolfe oli kindel, et uurimisobjektiks olid eelpool mainitud Jugoslaavia, Bosnia metsandustehningud.

Wolfe´i külastas ka Rudolf Faber, kes kinnitas, et ta tegutseb Neya huvides. Kui Wolfe ja Goodwin hetkeks kabinetist lahkusid, otsis Faber juba raamatut, millel vahel pidi olema eelpool mainitud kiri, volitus.

Veel üks vehklemisõpilane, Donald Barrett külastas Wolfe´i. Ka tema väitis, et tegutseb Neya huvides. Donald Barrett on pankur ja tema isa John Barrett oli seotud metsandustehingutega, ja ei maksa unustada, et need metsandustehingud olid Ameerika seadustega keelatud.

Tapetuid on selles loos veel.

Järgmisena leiti Rudolf Faberi surnukeha! Neya ja Carla korteris. Carla oli põgenenud, ja näis, et ta oli ka süüdi. Carla oli põgenenud ühte büroohoonesse, kus oli ka Nat Driscolli äri, ja Nat Driscoll pakkus Carlale varjupaika.

Goodwin palus Carlal tulla Wolfe´i juurde, kuid selleks oli vaja Carla maskeerida hotelli liftipoisiks, et politsei ei avastaks tema liikumist.

Loo lõpp läheb igati põnevaks ja veelgi segasemaks, sest taaskord saab ka lugeja teada, et mitmedki tegelased pole need, keda nad on kinnitanud end olevat.

Me saame teada, mis mängu mängit metsandustehingutega, ja kes oli Neya tegelikult? Immigrant? Printsess?

Miks tapeti Ludlow ja Faber? Sedagi saame teada.

Loo viimastel lehekülgedel satub hädaohtu ka Wolfe. Keegi ründab teda. Kes? Sedagi saad teada.

Ja veel. Üks tegelastest on siiski ka Wolfe´i adopteeritud tütar. Kuid, kes? Sedagi saad teada.

”Üle minu laiba” on üks nendest Wolfe´i juhtumitest, mis jõudnud ka teleekraanile. Seda telesarjas ”A Nero Wolfe Mystery”, mida tehti kaks hooaega – 2001 ja 2002. Nero Wolfe´i kehastas Maury Chaykin ja Archie Goodwini Timothy Hutton.

Ed Sheeran

”-” (Subtract)

(Warner Music)

”Ed Sheeran avaldas isiklikust leinast inspireeritud albumi "-" (Subtract), mis näitab planeedi üht suurimat staari tema kõige haavatavamast ja ausamast küljest. Ühtlasi jääb see ka tema kümme aastat kestnud matemaatiliste albumite ajastu lõpuakordiks.

Albumilt on varasemalt ilmunud “Boat” ja “Eyes Closed”, millest viimane tõi Sheeranile tema 14-nda esikoha Suurbritannia singlite edetabelis.

Ed on öelnud, et värskelt ilmunud album on kui luuk tema hinge. Esimest korda ei püüdnud ta luua albumit, mis inimestele meeldiks, avaldades täielikult ausa peegelduse sellest, kuhu ta oma täiskasvanuea, mõtete ja eluga jõudnud on.

“Lugude kirjutamine on mu teraapia. See aitab mul oma emotsioonid lahti mõtestada,” kinnitab Ed Sheeran.

Albumit aitas kirjutada ja produtseerida Aaron Dessner (USA indiebändist The National). Taylor Swifti poolt kokku viidud duo alustas albumi meisterdamist möödunud aasta veebruaris ning kuu aega kestnud stuudio sessiooni jooksul valmis enam kui 30 lugu, millest 14 jõudsid ka plaadile.

“Olin selle albumi kallal tööd teinud pea kümme aastat, et avaldada täiuslik akustiline album. Mul oli väga selge visioon, kuidas see peaks kõlama. Olen aastate jooksul kirjutanud sadu laule. 2022. aasta alguses muutsid mitmed isiklikud läbielamised mu elu, vaimset seisundit ja seda, kuidas muusikasse ja kunsti suhtusin. Lugude kirjutamine on mu teraapia. See aitab mul oma emotsioonid lahti mõtestada. Nädalaga suutsin ma oma kümne aasta töö asendada seni kõige tumedamate mõtetega. Vaid kuu aja jooksul sai mu rase naine teada, et tal on kasvaja, mida ei saa enne sünnitust kuidagi ravida. Mu parim sõber Jamal lahkus ootamatult meie seast ning kõige selle keskel leidsin end seismas kohtusaalis, kaitsmas oma au laulukirjutajana. Ma olin täielikult hirmu, depressiooni ja ärevuse keerises,” selgitab Ed albumi tagamaid. 

Koos albumiga ilmus Disney+ kaudu eriline neljaosaline dokumentaalfilm "Ed Sheeran: The Sum of It All". Intiimne dokumentaalfilm ühendab endas seninägematut isiklikku arhiivi, intervjuusid ja esinemisi ning näitab vaatajatele, kuidas isiklikud kogemused on kujundanud Ed Sheeranist kunstniku, kes ta praegu on.”

Niimoodi tutvustab Ed Sheerani uut ja suurepärast stuudioalbumit Warner Music.

Ma olen üsna kindel, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes poleks vähemalt ühte Ed Sheerani paljudest väga headest lauludest kuulnud. On miljoneid ja miljoneid Ed Sheerani fänne. Kindlasti on neid ka Eestis, mida kinnitas ju ka 2019. aastal Riias toimunud Ed Sheerani kontsert 50 000 inimesele, kus käis väga suurel hulgal ka eestlasi (räägiti ju ca 17 000 eestlastest, kes võtsid ette tee Riiga).

2020. aastal ilmus eesti keeles vägagi äge elulooraamat “Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu”, milles sai lugeda palju huvitavat tema lapsepõlve, noorusaegade, muusikalise karjääri alguse ja muu olulise kohta.

Seetõttu olen kindel, et briti laulja-laulukirjutaja, folk- ja popmuusika ning akustilise muusika suurkuju Ed Sheeran ei vaja pikemat tutvustust, kuid lühidalt – Ed Sheeran sündis 7. veebruaril 1991 Hebden Bridge’is, West Yorkshire’is Inglismaal.

Lapsepõlvest on Ed Sheeran meenutanud, et talle meeldisid Joni Mitchell, Van Morrison, Elton John, The Beatles, Bob Dylan, Nizlopi ja Eminem. 11. aastaselt käis ta Iirimaal kuulamas Damien Rice’i, jällegi ühte väga huvitavat ja põnevat artisti.

Hea sõnaga meenutab Sheeran ka Eric Claptoni, Paul McCartney ja Bob Dylani kontserte.

On ju Sheeran ütelnud, et just Eri Clapton oli see mees, kelle mõjul hakkas ka tema kitarrimängu õppima. Tänaseks on Sheeran ja Clapton teinud ka koostööd, Sheeran on laulunud Claptoni albumil “I Still Do” (2016) ja Clapton on mänginud kitarri Sheerani albumil “Dive” (2017).

Viimastel aastatel on Sheeran teinud koostööd ka Shawn Mendesi, Louis Tomlinsoni, Camila Cabello, Cody Simpsoni, Hrvy jpt.

Ajas jällegi tagasi. Tuleb tõdeda, et koolist kukkus Ed Sheeran välja ning 2008 kolis ta Londonisse, et hakata tegelema just muusikaga.

2011 ilmus tema EP „No. 5 Collaborationis Project“, mis äratas suurt tähelepanu isegi sellistes tuntud ja tunnustatud artistides nagu Elton John ja Jamie Foxx!

Seejärel sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Asylum Records ning 9. septembril 2011 ilmus tema debüütalbum „+“.

Sellel oli ka hittsingel „The A Team“, mis tõi talle ka Ivor Novello auhinna, kui parim laul nii muusikaliselt kui ka lüürikalt!

Tema teine stuudioplaat ilmus 23. juunil 2014 ja see kandis nime „x“ (seda on palutud välja öelda multiply). See tõusis plaadimüügitabeli esikohale nii Suurbritannias kui ka USAs!

2015 andis Ed Sheeran teada, et tegi ka oma plaadifirma – Gingerbread Man Records, mis teeb koostööd suurfirmaga Warner Music Group. Täna tometavad Sheerani “käe all” mitmed suurepärased artistid – Jamie Lawson, Foy Vance ja Maisie Peters.

Kolmas stuudioplaat (2017) sobis hästi kahe eelmise plaadiga kokku, selle pealkirjaks „÷“ („Divide“).

Plaati tutvustavad singlid ilmusid 2017. aasta jaanuaris, need olid „Castle on the Hill“ ja „Shape of You“.

Plaat tõusis koheselt briti plaadimüügitabeli esikohale ja seda müüdi esimesel nädalal 672 000 eksemplari! See on parim meesartisti saavutus briti plaadimüügitabelis, paremini on läinud vaid Adele albumil „25“ ja Oasise albumil „Be Here Now“.

No ja see polnud veel kõik, sest album tõusis plaadimüügitabelite tippu veel 14 riigis, sh USA, Kanada ja Austraalia.

Uskumatu lugu, kuid plaat oli ka seda väärt, sest Ed Sheeran oli valmis saanud ühe hiiglama hea popiplaadi.

2018 valiti “Shape of You” parimaks lauluks nii Suurbritannias kui ka USAs.

2018 esines Ed Sheeran Austraalias ja Uus Meremaal, kokku 950 000 inimesele! See oli uus briti artistide rekord, eelmine oli aastast 1986 ja kuulus legendraasele bändile Dire Straits. Samal aastal kirjutas Sheeran ka uut muusikat, näiteks poistebändidele Why Don’t We ja PrettyMuch.

2019 avas Sheeran koos oma mänedžeri Stuart Camp’iga pubi/baari, mil nimeks Bertie Blossoms (selle nime pani Ed Sheerani abikaasa Cherry Seaborn), ja see asub Portobello Roadil, Notting Hillis, Londonis.

2019 ilmus Ed Sheeranilt uus album "No. 6 Collaborations Project", mis oli jällegi väga hea plaat! Koostöö album, sest plaadil oli 15 laulu, milles tegid kaasa ka tema 22 lemmikartisti, näiteks Cardi B, Camila Cabello, Khalid, Eminem, Travis Scott, Justin Bieber, Bruno Mars, Stormzy ja teised.

Enne albumi ilmumist avaldas Sheeran sellelt viis singlit: “I Don’t Care” koos Justin Bieberiga (2019. aastal kôige kauem UK edetabelites esikohal püsinud singel, veetes seal kaheksa järjestikust nädalat); “Cross Me” koos Chance The Rapperiga; “Beautiful People” koos Khalidiga; “BLOW” koos Chris Stapletoni ja Bruno Marsiga ning “Best Part of Me” koos YEBBAga.

Ed Sheeran ütles toona: „Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2011. aastal avaldasin EP nimega No.5 Collaborations Project. Sellest ajast saati olen tahtnud järgmist albumit teha ja No.6 lugusid hakkasingi eelmisel aastal tuuril olles laptopiga kirjutama. Ma fännan tohutult kõiki artiste, kellega koos see album sündis ja plaadi tegemine oli puhas nauding.“

Juunis 2021 avaldas Ed Sheeran uue singli “Bad Habits”, kusjuures laul oli brittide singlimüügitabelis esikohal järjepanu 11 nädalat! Lugu juhtis edetabeleid ka Iirimaal, Austraalias, Kanadas, Saksamaal jm, USAs tõusis see teisele kohale.

Pärast 11. nädalat brittide singlimüügitabeli tipus oli selge, et Sherani laulud olid juhtinud seda tabelit lausa 52 nädalat, eespool vaid Elvis Presley (80 nädalat) ja The Beatles (69 nädalat), kuid ärge unustage, et Sheerani kirjutab üha uusi ja uusi väga häid laule, mistõttu …

2021. aasta sügisel avalikustas 29. oktoobril ilmavalgust nägeva uue albumi “=” (Equals) tagamaid. Samuti andis Sheeran koos liigutava etteastevideoga välja tulevase kauamängiva teise loo “Visiting Hours”. 

Sellel albumil kuulsime Ed Sheerani esituses nii rokilikumat muusikat – “Tides” ja popilikumat kraami – hittlood “Shivers” ja “Bad Habits”, “Overpass Graffiti”, “Collide”, “Stop The Rain” (taaskord lugu, milles on seda nn hiti-ainest), “Be Right Now”, kuid ka folgilikumat mussi – “First Times”, “The Joker And The Queen” (väga-väga ilus lugu), “Love In Slow Motion” (selle looga meenus mulle veel üks suurepärane laulja ja laulukirjutaja ehk James Blunt). Kaunilt kõlas ja kõrva paitas ka “Visiting Hours”, millest siin eespool ka juttu.

Aasta 2022 kevad-suvi - ilmus uute versioonidega ja seni ilmumata lugudega „= (Tour Edition)“.

Plaadi esimest 14 laulu kuulsime esimest korda eelmisel aastal kui ilmus Sheerani „=“, sellele lisandus 9 laulu. Folgilik „Afterglow“, „One Life“ ja „Penguins“ (mõlemad 2019 linastunud romantilisest filmist „Yesterday“), popilik „I Will Remember You“ ja kaunis „Welcome To The World“.

Seejärel 2021. aastal ilmunud albumil kõlanud, ilmatuma kaunis ja ilus „The Joker And The Queen“, millel lõi nüüd kaasa ka võrratu Taylor Swift, kahe supertähe hääled kõlasid suurepäraselt kokku, rääkimata sellest võrratust orkestratsioonist ja seadest.

Uus versioon oli ka hittloost „Bad Habits“ (rokilikum versioon), milles lõi Ed Sheeraniga kampa briti suurepärane rokipunt Bring Me the Horizon.

Üks lugu oli veel, mida me varasematel plaatidel kuulnud ei olnud. „Peru“, hiohopilik lugu, milles oli Sheeranile abiks laulja Nigeeriast Fireboy DML.

Ja aastal 2023 uus album „-„ „(Subtract)“.

1. märtsil 2023 andis Ed Sheeran teada et tulekul on uus album, fännid said teada plaadi nime ja laulude pealkirjad. 23. märtsist 2. aprillini käis Ed Sheeran Euroopas ka nn miniturneel, et esitleda uue albumi esimest singlit.

Albumi üheks produtsendiks on Aaron Dessner, (USA indie- ja rokkbändi The National üks liikmetest, samas bändis on ka tema kaksikvend Bryce Dessner, kindlasti tasuks kuulata selle bändi uut albumit sellest aastast ehk „First Two Pages Of Frankenstein“),  kes produtseerinud Taylor Swifti kaks albumit „Folklore“ ja „Evermore“. Olen lugenud mitme muusikakriitiku arvamust, et veidi sarnaseid jooni võib leida Sheerani uue ja Swifti albumite vahel.

Uue albumi tutvustamiseks alustas Ed Sheeran aprilli lõpus ka miniturneed Põhja-Ameerikas.

Uus album on tõeliseli ilus kuulamine, millel on mitmeid ja mitmeid suurepäraseid ning ilusaid lugusid. Ed Sheeran on ju alati olnud meisterlik laulukirjutaja ja ka nende laulude esitaja.

Kauneid meloodiaid ja harmooniaid kuuleme lauludes: „Life Goes On“, „Eyes Closed“, „Salt Water“, „End Of Youth“, „Colourblind“, „Borderline“, „Sycamore“, „No Strings“, kübe tempokam on lugu pealkirjaga „Curtains“, folgilikumad on laulud „Boat“ (plaadi avalugu), „Vega“ ja „The Hills of Aberfeldy“ (albumi viimane laul, tõeline rahvamuusika pärl).

Igal juhul on see album meie tänasesse maailma, mis on sageli liiga kiire ja rahakeskne, julm (sõda, koroona), ja kes teab mida kõike veel, igati vajalik, suurepärane ja ilus kuulamine.

Album, mis aitab kuulaja mõtlema panna, rahustab, tõmbab tempo alla, ja seda rahu ning olemist endaga on meile kõikidele vaja. Tänud selle eest Ed Sheeranile …

Kuula ise ka:

Tuutikki Tolonen

„Agnes ja vari aknal“

(Eesti Raamat)

Auhinnatud müstikasari saab oodatud jätku!

Agnes ja tema ema on kolinud salapärasesse villasse. Käes on suvi ning villas otsustatakse korraldada kunsti- ja fotograafiakursused.

Ühel päeval ilmuvad maalikursuse joonistuste hulka tööd, mida keegi enda omaks ei tunnista. Lisaks jäädvustab Agnese kaamera kummalise varju: keegi justkui seisaks Hugo tühja toa aknal.

Kas Rauhala villal on rääkida veel mõni saladus?

Keskmisele kooliastmele mõeldud „Agnese“-raamatute närvekõditav sündmustik leiab aset üleloomulike nähtuste ja argielu piirimail.

Soome autori Tuutikki Toloneni kirjutatud sarjas on varem ilmunud teosed „Agnes ja unenägude võti“ (2020) ning „Agnes ja villa saladus“ (2021).

Raamatuid kaunistavad Kati Vuorento joonistatud pildid.

Pean tunnistama, et „Agnese“-lugude raamatusari meeldib ka mulle. Neis on veidi müstikat, salapära, nostalgiat ja igati vahvad peategelased – Agnes ja tema hea sõber Pulla.

Nagu eelpool mainitud, siis „Agnes ja vari aknal“ on sarja kolmas raamat, varem oleme saanud lugeda raamatuid „Agnes ja unenägude võti“ ning „Agnes ja villa saladus“.

Nii nagu eelmistes raamatutes toimuvad ka uue loo sündmused Rauhala villas ja selle ümbruses, kord liigume tänases päevas, seejärel jälle aastakümnete taguses ajas.

Raamatu proloog viib meid oktoobrisse 1938. Saame lugeda noorhärra Hugost, kes istus musta läikiva klaveri taga Rauhala villas. Noorhärra Hugo oli Agnes Maria kaksikvend, ja Agnes Maria oli Agnese vaarema ehk Agnes ema vanaema.

Hugo oli haige. Ta oli pikalt haige olnud, kuid ta istus klaveri ääres ja komponeeris. Ta kirjutas noodid joontele. Meloodia oli veel poolik, kuid küpses iga päevaga. Hugo kirjutas muusikat, mis oli seotud ühe hetkega enam kui aasta tagasi. Selles hetkes olid tuul, päike ja rukkipõld, tema kaksikõde Agnes Maria ja tema hea sõber Algot.

Hugo tädi, Amelie ei olnud rahul, et Hugo klaverit mängis. Poiss oleks pidanud puhkama, ja arst oli ju ütelnud, et klaverit võis Hugo mängida ainult neljapäeviti, sest klaverimäng ajas Hugot liialt ärevile.

Saame teada sedagi, et lähenemas oli Hugo isa sünnipäev, ja kaksikõde Agnes Maria oli hoopis nõbu Gerda juures.

Seejärel läheme tänasesse päeva.

Rauhala villa, kuhu Agnes ja tema ema olid elama kolinud. Agnes elas vaarema Agnes Maria kambris. Agnes oli jõudnud vaaremaga kohtuda vaid üheainsa korra. Vaatamata sellele tundus, nagu oleksid nad mingil hämmastaval kombel teineteist tõeliselt tundnud.

Rauhalas pidi toimuma suvine fotograafiakursus, kuhu oli kirja pandud ka Agnes. Nüüd saatis Agnes oma sõbrale, Pullale tekstisõnumi ja kutsus ka poisi suvekursusele. Poiss kahtles, kuid Agnes kinnitas, et see oli omamoodi päästeoperatsioon. Kursust korraldas Agnese ema sõbranna Silvia, ja kursusele polnud registreerunud just mitte väga palju osalejaid … Pull lubas kaasa lüüa.

Ajas tagasi. Veebruar 1937. Harmala noorsooseltsi maja. Väljas kõva pakane, kuid noorsooseltsi majas oli kinoseanss, kuhu oli läinud ka Hugo. Autor meenutab, et Hugo oli rikka vabrikandi Magnus Bryckneni poeg, mistõttu paljud hoidusid Hugost eemale.

Nüüd istus Hugo kõrvale üks kõhna poiss, kes oli külma ilma kohta liiga kergelt riides, tema viledate pükste mõlemal põlvel olid suured paigad.

Filmiseanss algas. Komöödiafilm „Juuraku Hulda“ oli ekraanil. Hetk hiljem kostus raksatus, pilt kadus, ekraan helendas tühjalt … Filmilint oli katkenud. Kinomehaanik hüüdis saali, kas Algot on seal? Hugo kõrval istunud poiss tõusis ja läks saali tagaossa kinoprojektori juurde.

Kulus hetk ja film jätkus.

Hiljem sai Hugo teada, et Algot oli käinud mitu aastat rändkinoga kaasas ja oskas seetõttu ka katkenud filmilinti kokku lappida. Seejärel oli Algot rändkinost tüdinenud. Päevast päeva ühed ja samad filmid. Nüüd tahtis Algot avada fotoateljeed, sest Harmalas ei olnud neid ühtegi.

Hugo oli näinud fotoateljeesid suurtes linnades.

Algot oli läbinud fotograafiakursuse. Nüüd pidi Algot veel raha koguma, et ta saaks parema kaamera osta ja ateljee üürida.

Hugo rääkis, et temale oli isa ostnud fotokaamera. Igati hea, kalli ja uue mudeli – Leica II. Algot teadis seda kaamerat ja kiitis seda, kuid Hugo kinnitas, et kaamera võis ju olla hea, kuid ega ta ei oska sellega midagi teha.

Algot kutsus Hugot fotograafiaklubisse. Seal saaksid nad rääkida kaameratest ja pildistamisest.

Tagasi meie tänasesse päeva. Rauhalas algasid fotograafiakursused, mida juhendab Silvia Gutierrez Dias.

Kursustel oli viis last – Agnes ja Pulla, neljandas klassis käivad sõbrapoisid Amos ja Lassi ning emma-kumma Espoost tulnud sugulane Miki.

Esimesel päeval viis Silvia lapsed õue pildistama. Lapsed said ülesande otsida midagi, mida nad varem polnud märganud. See võis olla mistahes tavaline asi, mida nad varem polnud tähele pannud. Territooriumiks oli Rauhala maja hoov.

Agnes otustas pildistada villat. Agnes tundis kaamersilmas ära tädi Amelie toa akna. Agnes liigutas kaamerat, kuni nägi Hugo toa akent.

Siinkohal saame lugeda, et Hugo oli vaarema kaksikvend, kes oli kogu oma elu põdenud ja lõpuks vaid 18-aastasena surnud. Millegipärast oli Hugo tuba ja kogu selle sisustus jäetud täiesti puutmata. Tuba oli nagu ajakapsel, kus kellad ja kalendrid olid jäänud pidama aastale 1938.

Agnes ja tema kaamera fotosilm jägisid Hugo tuba, ja äkki paotus selle toa kardin vaevumärgatavalt, justkui ebaledes. Liigutus oli põgus, aga täiesti selge. Õhuke kangas liigahtas ja lasi valgust sisse. Valgus tõi nähtavale kõhna väikesekasvulise inimkuju, kes seisis aknal, olles osaliselt varju peidetud. See kuju vaatas otse Agnese poole ja tõstis käe! Agnes ehmatas ja ta vajutas kaamera päästikut. Kas seal aknal oli keegi?

Agnes lasi kaamera alla ja hakkas selles olevaid pilte lappama. Ühel fotol oli Hugo toa aken ja keegi seisis sellel aknal!

Agnes tormas villasse. Ta kutsus kaasa ka Pulla. Nad tormasid Hugo tuppa. See oli lukus, kuid Agnes teadis, kus oli võti. Toas polnud kedagi … Agnes näitas ka Pullale fotot. Pildil oli tõepoolest kellegi kuju. Hugo toas oli ka üks igivana kaamera.

Veidi hiljem läksid Agnes, Pulla ja Silvia tagasi Hugo tuppa. Silvia teadis rääkida, et see vana kaamera oli Leica II, umbes kolmekümnendate algusest, tõeliselt hästi hoitud.

Kas Sulle meenub, kes eelpool rääkis Leica II´st? See oli ju Hugo. Agnes võttis vanaaegse kaamera oma kätte ja selgus, et ta oskab sellega väga hästi ümber käia, piltigi teha. Selgus seegi, et vanas kaameras oli sees ka filmirull, sest vanasti pildistati ju filmile.

Silvial oli hea sõber Dimi, kes töötas fotopoes. Tema suudaks filmirullil olevad pildid ilmutada. Siis saaks teada, mida oldi Leica II pildistatud.

Agnes ja Pulla otustasid näidata Agnese tehtud kummalist aknapilti ka Silviale. Kas ka tema näeb pildil inimkuju aknal? Kuid, oh seda üllatust, Agnese kaameras oli pilt aknast, kuid inimkuju sellel enam ei olnud!

Põneva ja kaasahaarava loo puhul on alati see oht, et hakkad rääkima, ja räägidki kõik ära. Seetõttu püüan teha lühemalt.

Rauhala villa fotograafiakurusel lööme kaasa valguse ja pimeduse mänguga, kas valgus või selle puudumine mõjutab fotot, selleks läheme Rauhala keldrisse.

Silvia, Agnes, Pulla ja teised lapsed olid keldris, kui Agnes kuulis, et salongis mängis keegi klaverit. Ja samas, samas polnud salongis mitte kedagi! Klaveril oli vaid kokkumurtud paberileht, millel olid pooleli jäänud noodid, kellegi käsitsi kirjutatud viisijupp. Paberile oli kirjutatud ka Hugo Brycknen 11.10.1938.

Fotograafiakursuse neljandal päeval otsustasid Agnes ja Pulla hiilida pööningutuppa, kus oli igasugu põnevaid, veidraid, ammu ununenud esemeid. Sealt leidsid Agnes ja Pulla veel hulgaliselt filmirulle ja ka Hugo vana fotoalbumi, milles oli mustvalgeid fotosid Rauhalast ja selles aiast.

Selles oli foto Agnes Mariast ja Hugost (leeripilt), nende vanematest … ja ühel hetkel said fotod otsa, ootamatult.

Lapsed olid kindlad, et fotosid peaks olema veel ja nad otsustasid viia vanad filmirullid Silvia kätte. Lapsed leidsid veel paar fotot – Agnese vaarema oli ühel fotol pikas kleidis kaunis noor naine, ühel fotol oli ta koos Hugoga, teisel ühe võõra mehega. Hugo oli hoolitsetud välimusega, teine mees paistis armetu ja vaene, kuid Agnes Maria oli ka sellel pildil naerusuine.

Agnes sai aru, et see mees oli Algot ehk tema vaarisa …

Vanu pilte leiame me sellest raamatust veel. Agnes ja Pulla käisid ühes Harmala kohvikus, varem oli selles olnud noorsooseltsi maja laohoone. Sealt leiti üks vana fotoalbum, milles oli pilte ka kaameraklubist. Osadel piltidel olid ka Hugo ja Algot.

Lisaks oli seal ka vanu joonistusi, mille allservas oli kirjas Hugo nimi. Lisaks oskusele kirjutada muusikat, oli Hugo ka suurepärane kunstnik.

Paralleelselt sündmustega tänases päevas, loeme ka sündmustest 1930. aastate lõpus. Hugole tuli külla Algot, sest Hugo polnud ammu fotograafiaklubis käinud. Selgub, et Hugo oli haige, kuid ta lubas kindlasti klubiliste juurde tagasi tulla. Algot sai tuttavaks ka Hugo kaksikõe Agnes Mariaga.

Saame teada sedagi, et Hugo oli kandideerinud kunstikooli. Ta ei teadnud veel, kas ta oli sinna ka sisse saanud, kuid kindel oli see, et Hugo isa ei lase tal kunstikooli minna, sest isa tahtis, et poeg läheks tema juurde tehasesse.

Õige varsti saabus kunstikoolist kiri. Hugo oli pääsenud kooli sisse. Kuid, kas ta sinna ka minna sai? Selle jätan Sulle endale avastada.

Loo lõpus hakkavad nii tänased kui ka vanad sündmused kokku jooksma. Nii Agnes, Pulla, Silvia kui ka Agnese ema Ulla hakkavad aru saama, mis oli kunagi juhtunud, ja mis peaks juhtuma nüüd.

Saame meiegi teada, et Algot ja Agnes Maria olid saanud lapse. See oli ju Agnese ema Ulla ema ehk Agnese vanaema. Kahjuks polnud Algoti ja Hugo elusaatused õnnelikud, pigem traagilised, sellestki saame lugeda.

Vaatame veel vanu fotosid, millest ühel on näha miskit, mis viib meie peategelased kui ka lugeja salapeidiku juurde. Selles on peidus mõned tähtsad kirjad, mis aitavad meil olnud sündmusi mõista, kuid seal on ka suurepärased joonistused, mis toovad kaasa ühe järgmise ja olulise sündmuse.

See omakorda annab vastuse sellele, kes oli see salapärane kuju Hugo toa aknal, keda Agnes oli selle loo alguses pildistanud. Käime ära ka Hugo haual ja Agnes otsustab hakata suhtlema veel ühe olulise inimesega.

Selline lugu nende kaante vahel. Nostalgiline, ilus, müstiline ja põnev, igati kaasahaarav. Tuutikki Tolonen oskab suurepäraselt edasi anda elu, olu ja olustikku 1930. aastatel, kuid täpselt sama huvitav on lugeda ka sündmustest tänases päevas.

Kas Agnese-lood jätkuvad. Seda pole veel teada, sest ka soome keeles on seni ilmunud kolm Agnese-raamatut. Loodame, et jätkuvad, sest need lood ja raamatud igati vahvad lugeda.

Bebe Rexha

“Bebe”

(Warner Music)

“Bebe Rexha avalikustas 28. aprillil 2023 oma kolmanda stuudioalbumi "Bebe".
Lauljatar viib fännid ja uued kuulajad uutele rännakutele, esitledes muusikat inspireeritud 1970. aastatest ja diskost.

Albumil teevad kaasa mujusikamaailma legendid David Guetta, Snoop Dogg ja Dolly Parton.
21. aprillil ilmus lugu “Satellite” koos Snoop Doggiga, mida toetas animeeritud video.
Albumi ilmumisel on fookuslooks saanud “Seasons”, milles osaleb kantrimuusika legend Dolly Parton, kes kuulis laulu, salvestas oma salmi ja saatis selle kiirelt tagasi.”

Niimoodi tutvustab Bebe Rexha uut, kolmandat stuudioalbumit Warne Music.

Bleta “Bebe” Rexha (s. 30. august 1989, Brooklyn, New York) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. Ta alustas oma karjääri just laulukirjutajana, kirjutades lugusid Selena Gomezile, Nick Jonasele ja Eminemile.

Tema enda esimene singel “I Can’t Stop Drinking About You” ilmus 2014 ja esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up” ilmus 2015. Samal ajal lõi ta kaasa ka David Guetta ja Pitbulli lugudes.

Juba 2019. aastal kandideeris lauljatar Grammy-auhinnale, kui parim uus artist ja parima duo/ansambli kategoorias (kusjuures kantrimuusika kategoorias).

Bebe Rexha sündis Brooklynis, New Yorgis. Tema vanemad on albaanlased (ei maksa unustada, et Albaania päritolu on ka teinegi popmuusika kuum nimi ehk Dua Lipa), isa Flamur oli kolinud USAsse, kui ta oli 21. aastane, ema Bukurije oli sündinud USAs albaanlaste peres.

Lauljatari eesnimi Bleta on albaaniakeelne sõna ja tõlkes tähendab see “kimalane”, veidi hiljem hakati teda jutsuma Bebeks. Kui tulevane lauljatar oli 6. aastane, kolis ta pere State Islandile.

Laulmisega alustas Bebe juba 4. aastasena. Lapsena mängis ta ka trompetit ning õppis mängima ka kitarri ja klaverit. Ta käis Tottenville’i High School’is, kus ta lõi kaasa mitmes koolimuusikalis ja laulis laulukooris. Teismeline Bebe lõi kaasa The Recording Academy korraldatud Grammy-päeval, millel valitakse ka parim teismeline laulukirjutaja. Seekord osales 700 võistlejat ja Bebe Rexha võttis võidu! Seejärel sõlmis ta lepingu muusikaagentuuriga, mis kannustas teda muusikat kirjutama.

2010 tutvus Bebe Rexha ansambli Fall Out Boy basskitarristi Peter Wentz’iga, kellega hakati koos muusikat kirjutama. Bebe sai lauljatariks Wentz’i uues bändis Black Cards. Anti mitmeid kontserte, kuid Bebe lahkus bändist 2012, et alustada soolokarjääri.

2013 sõlmiski lauljatar plaadistuslepingu Warner Bros. Recordsiga, kuid ta jätkas ka laulude kirjutamist teistele artistidele. Nii kirjutas ta Selena Gomezile laulu “Like a Champion” ja Nick Williamsile laulu “Glowing”.

Bebe Rexha tõeline läbimurre toimus siis, kui Eminem otsustas salvestada tema kirjutatud laulu “The Monster”. Lugu tõusis USA ja paljude teiste riikide singlimüügitabelis esikohale ja võitis ka parima räpiesituse kategoorias Grammy!

2014 avaldas Bebe Rexha oma esimese soolosingli “I Can’t Stop Drinking About You”. USA singlimüügitabelis tõusis see kohale 22. Veidi hiljem lõi lauljatar kaasa Pitbulli laulus “This Is Not a Drill”. Sama aasta lõpus avaldas lauljatar kaks singlit: “I’m Gonna Show You Crazy” ja “Gone”.

12. mail 2015 ilmus lauljatari esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up”. Samal ajal aitas ta kirjutada David Guetta lugu “Hey Mama”, selles loos Bebe ka laulis, lisaks lõid kaasa Nicki Minaj ja Afrojack. USA singlimüügitabelis tõusis lugu kohale 8.

2016 märtsis ilmus Bebe Rexha uus singel “No Broken Hearts”, millel lõi kaasa ka Nicki Minaj. Samal aastal avaldasid ühise loo “In the Name of Love” Martin Garrix ja Bebe Rexha. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale.

24. oktoobril 2016 ilmus Bebe singel “I Got You”.

2017 oli päevakorral ka lauljatari debüütalbum, kuid ilmus vaid duubel-EP “All Your Fault: Pt. 1” (see ilmus 17. veebruaril 2017). Sama aasta märtsis alustas lauljatar ka kontsertturneed “All Your Fault Tour”, mis viis teda esinema nii Põhja-Ameerikasse kui ka Euroopasse.

Mais 2017 esitas MTV dokumentaalfilmi “Bebe Rexha: The Ride”, mis jutustas lauljatari elu muutnud hetkedest ja tõusust muusikamaailma tippu. Sama aasta augustis ilmus duubel-EP teine pool ehk “All Your Fault: Pt. 2”. Lauljatar jõudis kaasa lüüa ka Louis Tomlinsoni laulus “Back to You”.

Oktoobris 2017 ilmus lauljatari uus singel “Meant to Be”, millel lõi kaasa ka kuulus kantrimuusika duo Florida Georgia Line. Edetabelis “Billboard Hot 100” tõusis see laul kohale number 2 ja oli mitmeid nädalaid kantrimuusikaedetabeli esikohal!

Sügisel 2017 vihjas lauljatar ka kolmandale EP’le sarjast “All Your Fault”, kuid seda ei ilmunud ning juunis 2018 ilmus hoopis kauaoodatud debüütalbum “Expectations”.

Albumilt ilmus ka mitu singlit: “I’m a Mess”, “I Got You”, “Meant to Be”. 2018 ilmus veel üks singel: “Say My Name”, koos David Guetta ja J Balvin’iga, veebruaris 2019 singel “Last Hurrah”.

Bebe Rexha on muusikaliselt popmuusika esitaja, kelle lugudes ja plaatidel kuuleb suurepärast poppi, kuid ka R&B’d, hiphoppi, kantrit ja EDM’i. Lauljatari suurimaks eeskujuks on olnud Lauryn Hill, kuid mõjutajateks ka Bob Marley, Madonna, Alanis Morissette ja Coldplay.

Albumile “Better Mistakes” eelnesid ka singlid “Baby, I’m Jealous” (see ilmus 2020, sellel teeb kaasa ka räppar Doja Cat) ja sel aastal (2021) “Sacrifice” ja “Sabotage”.

Albumi peamised produtsendid olid tuntud laulukirjutajad Justin Tranter ja Jeff Levin. Samuti olid albumi produktsiooni panustanud andekad tegijad nagu Mike Elizondo, Jussifer, Michael Keenan, The Six, Lostboy Crow ja paljud teised. Erikülalistena tegid Bebe teisel kauamängival kaasa Travis Barker, Ty Dolla $ign, Trevor Daniel, Lil Uzi Vert, Pink Sweat$, Lunay ja Rick Ross.

2021. aastal ilmunud albumi ”Better Mistakes” tähistamiseks, andis popstaar Bebe Rexha 20. mail 2021 ka oma esimese virtuaalse kontserdi “A Night With Bebe Rexha: The Better Mistakes Livestream Concert”, et esitada esmakordselt albumil olevaid lugusid.

Veidi hiljem andis Bebe Rexha intervjuu Interview Magazine’ile koos armastatud lauljanna Alicia Keys’iga. Keys kirjeldas Bebe teist stuudioalbumit kui “kogum lugusid kogetud hetkedest ja rambivalguse käes saadud õppetundidest”.

Tuleme uue stuudioplaadi juurde.

Augustis 2022 tegi maailmakuulus David Guetta uue versiooni Eiffel 65 superhitist ”Blue (Da Ba Dee)”. Uus versioon kandis pealkirja ”I´m Good (Blue)”, ja selles laulis ei keegi muu kui Bebe Rexha.

Jõuame aastasse 2023. Veebruaris ilmus video lauljatari uuel laulule ”Heart Wants What It Wants”, mis oli ühtlasi ka esimene single uuelt albumilt “Bebe”. 31. märtsil ilmus veel teinegi singel – ”Call on Me”, ja meenutati ka eelpool mainitud hittlugu ”I´m Good (Blue)”.

28. aprillil ilmuski lauljatari uus album ”Bebe”, millel löövad kaasa ka USA räpilegend Snoop Dogg (laulus “Satellite”) ja kantrimuusika legend Dolly Parton (laulus ”Seasons”).

Ajakirjandusest olen saanud teada, et lauljatar alustas tööd uue albumiga juba 2021. aasta detsembris.

Esimese lauluna sai valmis ”Season”, mille kirjutamisele oli eeskujuks Fleetwood Maci laul ”Landslide”.

Albumit on kirjeldatud kui segu 70. aastate popmuusikast ja kaasaegsest dance-popist.

Bebe Rexha uus album algab väga hea tantsuhitiga, mille refrään kiirelt kummitama hakkab. Laulul pealkirjaks ”Heart Wants What It Wants”, igati põnevad saundid ja meeldejääv meloodia. Veidi sellist vanade tantsumuusika hittide hingamist.

70. aastate saundi on kuulda albumi kolmandas laulus ”Satellite”, milles lööb kaasa Snoop Dogg. Laul, millele on valmis tehtud vahva video – joonisfilm.

Dance-poppi kuuleme ka lauludes ””When It Rains” ja “Call on Me” (selles laulus saunde, mis mulle veidi ka 90. aastate tantsumuusikat meelde tuletab).

Kuues laul on eelpool mainitud “I´m Good (Blue)”, milles David Guetta ja Bebe Rexha teevad suurepärast koostööd, rääkimata sellest, et on ju see laul oma põhiosa saanud legendaarse Eiffel 65 veelgi legendaarsemast hittloost ”Blue (Da Ba Dee)”.

Väga mõnusalt ja popilikult hingab ja elab albumi seitsmes laul ”Visions (Don´t Go)”, ja 70. aastate hittlugusid meenutab albumi kaheksas laul ”I´m Not High, I´m in Love” (kübe Baccarat, kübe Anekat, kübe … igale maitsele midagi).

Kümnes laul ehk ”Born Again” on oluliselt rahulikum. Laulus kuuleb veidi ka gospelkoori, ägedat kitarrisoolot. Bebe Rexha hääles on jõudu ja võimsust, kusjuures minu kõrv leiab ka sellist lahedat kantrilauljatari tämbrit.

Väga hea mineku ja olekuga on albumi eelviimane laul ”I Am”. Tegelikult võiks see olla ju lauljatari järgmine hitt? Vaatame, kas läheb nii.

Viimane laul on ”Seasons”, milles laulab ka kantrimuusika elav legend Dolly Parton. Lauljataride hääled sobivad suurepäraselt kokku, ja see ongi üks ilmatuma ilus ja kaunis kantrihingamisega laul. Igati ilus lõppakord sellele väga-väga heale albumil.

Mulle Bebe Rexha meeldib jätkuvalt.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Ja head lugemist :)