Kit Frost, Aaron Cushley

„Kumb oli enne?“

(Pegasus)

Loomad, sport, tehnika, sõidukid … sinu lemmikteemad sellisel kujul, nagu sa pole neid veel eales näinud!

Meie maailm on täis USKUMATUID asju – aga kas sa oled kunagi mõelnud, mis järjekorras need juhtusid?

Kumb oli enne? Kana või muna? Vanad egiptlased või roomlased? Püksid või sokid? Stegosaurus või türannosaurus? Vesiklosetid või tualettpaber?

Ole valmis ajas tagasi rändama, saatjaks hämmastav küsimuste ja vastuste kogu!

Kit Frost on Suurbritannias tegutsev lasteraamatute autor, toimetaja ja faktihuviline, kes kirjutab nii pildiraamatuid kui ka lastele mõeldud aimekirjandust. Tema kohta avaldatud tutvustustes öeldakse, et ta armastab „uusi asju maailma kohta teada saada“.

Ta elab Lõuna-Inglismaal ning talle meeldivad pikad jalutuskäigud ja looduse, eriti lindude vaatlemine.

Tema looming on üsna uus ja ta on praegu alles oma kirjanikutee algusjärgus.

Üks tema esimesi lasteraamatuid oli „Twinkle, Twinkle, Little Dinosaur“ ning ta on kirjutanud ka terve rea väikestele lastele mõeldud lõbusaid „Wobbly Bottom“ raamatuid, näiteks:

„Dinosaur's Wobbly Bottom“

„Unicorn's Wobbly Bottom“

„Santa's Wobbly Bottom“

„Easter Bunny's Wobbly Bottom“

„Monkey's Wobbly Bottom“

„Puppy's Wobbly Bottom“

„Kitten's Wobbly Bottom“

Need on pigem väikelaste mängulised ja interaktiivsed raamatud.

Aaron Cushley on Belfastist pärit Põhja-Iiri illustraator. Ta õppis Belfasti University of Ulsteri kunstikoolis illustratsiooni ja graafilist disaini.

Ta ütleb oma töö kohta sisuliselt, et illustratsioon sünnib tema sisemisest lapsest, uudishimust ja sellest, mis maailmas tema ümber toimub. Vabal ajal jalutab ta oma koeraga ja visandab mõtteid ja pilte, mis talle pähe tulevad.

Tema illustratsioonidega on seotud päris mitu väga huvitavat aime- ja lasteraamatut.

Näiteks:

„If The World Were 100 People“

„The Big Beyond: The Story of Space Travel“

„In Focus Forests: Wilderness, Wonders, Wildlife“

„How to Survive on the Moon“

„The Met Lost in the Museum“

„The Bedtime Book of Impossible Questions“

„Brain Detective“

„The Mystery of the Golden Pyramid“

„Kumb oli enne?“ ilmus inglise keeles 2025. aastal Red Shedi/HarperCollinsi väljaandena ja on mõeldud umbes 6–8-aastastele. See on 32-leheküljeline aime- ja faktiraamat.

Raamatu põhimõte on geniaalselt lihtne: kumb oli enne? Kas haid või Mount Everest? Kas vesiklosetid või tualettpaber? Konservipurk või konserviavaja? Kas püksid või sokid?

Küsimusi on veel ja veel – kas lõbustuspargid või rulapargid (saad teada sedagi, kes leiutasid 1950. astatel rulasõidu), kas male või kabe (mõlemad on väga vanad ja viivad meid ammustesse aegadesse), kas jo-jod või marmorkuulid, kas sinivaalad või mammutid (pean tunnistama, et see fakt üllatas mind samuti)?

Mõned teemad veel – kas arvutid või telefonid, kas puuteekraamid või tujukujud, kas videomängud või digikaamerad, kas elektrikülmikud või mikrolaineahjud, kas hambapasta või hambahari?

Märgusõnasid on loomulikult palju – lennukid, helikopterid, rattad, paadid, ümber maailma lendamine, mere põhja sukeldumine, inimesed ja kuukulgurid Kuu peal, Saturni rõngad, Maa, asteegid, viikingid jpm põnevat ja uskumatut.

Vahva on selle raamatu puhul ka see, et laps ehk lugeja peab mõistatama! See on ka õppimise/õpetamise juures põnev ja huvitav meetod: enne loome küsimus, siis anname vastuse, sest küsimus panebki lapse vastust otsima.

Näiteks tualettide puhul on vastus selline: loputatavad tualetid olid olemas enne tualettpaberit – minoslased kasutasid selliseid süsteeme umbes 3500 aastat tagasi! Hämmastav, kas pole.

Vahva aimeraamat pole lihtsalt faktikogumik. Raamat püüab panna last mõtlema ajale ja põhjus-tagajärg seostele.

Raamatu lõpus on illustreeritud ajatelg, mis aitab kogu maailma sündmusi ühele suurele ajateljele paigutada.

Alex Warren

„WILDCHILD“

(Warner Music)

„Alex Warren, kes saavutas rahvusvahelise tuntuse hitiga „Ordinary“, on välja andnud oma teise albumi „WILDCHILD“. Uuele, 13 looga albumile eelnesid singlid „FEVER DREAM“, „FINE PLACE TO DIE“, „PASSENGER“ ja kõige uuemana „RESCUER“.

Selle maailmakuulsa artisti loomingut on voogedastusplatvormidel kuulatud kokku üle 10 miljardi korra ning Spotifys on tal ligi 50 miljonit igakuist kuulajat.

Veebruaris ilmunud singel „FEVER DREAM“ on vaid mõne kuuga kogunud rahvusvaheliselt pool miljardit kuulamist. Tugeva sotsiaalmeedia kohaloleku poolest tuntud Alex Warreni 1. mail ilmunud lugu „FINE PLACE TO DIE“ saavutas samuti tohutu populaarsuse ja kujunes sotsiaalmeedias tõeliseks fenomeniks juba enne ametlikku ilmumist.

Eelmisel suvel andis Warren välja oma debüütalbumi „You’ll Be Alright, Kid“, millel leidub lisaks loole „Ordinary“ ka teisi artisti suuri hitte, nagu „Eternity“, „Carry You Home“ ja „Bloodline“. Hittlugu „Ordinary“ on kogunud üle maailma juba enam kui 3,5 miljardit kuulamist.

Alex Warren on pälvinud arvukalt nominatsioone sellistele auhindadele nagu Grammy, BRIT Awards ja American Music Awards, sealhulgas kategooriates „Parim uus artist“ ja „Aasta laul“.

Lisaks tegi artist puhta töö 2026. aasta iHeartRadio muusikaauhindade jagamisel, võites kokku viis auhinda. Hetkel on artist maailmaturneel oma väljamüüdud areenituuriga „Finding Family On The Road“.

Niimoodi tutvustakse Alex Warreni uut albumit Warner Musicu pressiteates.

Alexander Warren Hughes (sündinud 18. septembril 2000) on USA laulja, laulukirjutaja, YouTuber ja influensser.

Ta oli aastatel 2019–2022 TikToki grupi Hype House asutajaliige. Ta hakkas iseseisvalt muusikat välja andma 2021. aastal ja juba järgmisel aastal sõlmis lepingu Atlantic Recordsiga.

Tema 2024. aasta singel "Burning Down" debüüt-EP´lt "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)" (2024) oli tema esimene lugu, mis jõudis ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Tema 2025. aasta singel "Ordinary" jõudis Billboard Hot 100 edetabeli tippu, kus see püsis mitu nädalat, ning oli edetabelite tipus ka mitmes teises riigis, sealhulgas Austraalias, Kanadas ja Ühendkuningriigis.

Alexander Warren Hughes sündis Carlsbadis Californias ja kasvas seal üles. Tal on kaks õde ja üks vend. Tema isa suri neeruvähki, kui ta oli üheksa-aastane, ja ema, kes oli alkohoolik, viskas ta 18-aastaselt kodust välja, jättes ta kodutuks ja nii magas Alex sageli sõprade autodes.

Warren hakkas 2018. aastal kohtamas käima Kouvr Annoniga, endise Hype House'i liikmega, kellega ta kohtus Snapchatis. Kouvr kolis oma vanematekodust Hawaiil Californiasse, et elada koos Warreniga noormehe autos. Paar kihlus 2022. aasta uusaastaööl ja abiellusid 22. juunil 2024 Escondidos Californias.

Warren hakkas YouTube'i videoid tegema juba 10-aastaselt ja postitas rulasõidule keskendunud sisu Instagrami 2015. aasta mais.

Ta oli Los Angeleses asuva TikToki kollektiivi Hype House kaasasutaja ja liige, mille nime ta ise välja mõtles 2019. aasta novembris. Selleks ajaks oli ta oma YouTube'i kanalil, kuhu ta postitas naljavideoid, kogunud üle 600 tuhande tellija ja oma TikToki kontol oli 3,8 miljonit jälgijat.

Warren mängis peaosa Netflixi tõsielusarjas "Hype House", mis räägib nimikollektiivist ja mille esilinastus toimus jaanuaris 2022. Tema roll sarjas keskendus peamiselt tema võitlusele sotsiaalmeedias populaarsuse säilitamiseks ja katsetele seda teha naljavideote kaudu, sealhulgas lavastades võltspulma Annoniga.

Warreni sõnul on Justin Bieber ja Shawn Mendes olnud inspiratsiooniks ja mõjutanud tema otsust muusikuks saada. Benson Boone ja David Kushner on samuti tema mõjutajad.

Juunis 2021 andis Warren iseseisvalt välja oma debüütsingli "One More I Love You", mida ta hakkas kirjutama 13-aastaselt pärast oma isa surma.

Sellele järgnesid singlid "Screaming Underwater", mis ilmus sama aasta septembris, ja "Remember Me Happy".

Augustis 2022  sõlmis Warren plaadilepingu Atlantic Recordsiga ja alustas tööd omaprodutseeritud dokumentaalsarja "I Hope You're Proud" kallal, mis kajastab aega enne oma lepingu sõlmimist.

Tema debüütsingel plaadifirmalt ehk "Headlights" ilmus järgmisel kuul. Tema singlid "Give You Love", "Change Your Mind" ja "Chasing Shadows" ilmusid vastavalt 2023. aasta juunis, juulis ja detsembris.

Veebruaris 2024 andis Warren välja singli "Before You Leave Me", millest sai tema esimene lugu brittide singlite edetabelis, saavutades 80. koha.

Tema singel "Save You a Seat", mida 2024. aasta lõpuks kasutati enam kui 144 tuhandes TikToki videos, debüteeris 2024. aasta aprillis Billboardi digitaalsete laulude müügi edetabelis 11. kohal, mis on tema esimene Billboardi edetabelis olev lugu.

Singel "Carry You Home" ilmus 31. mail 2024. See on Warreni teine lugu brittie singlimüügi edetabelis, kus see tõusis 2025. aasta aprillis üheksandale kohale ning jõudis ka Billboardi Pop Airplay, Adult Pop Airplay, Hot Rock & Alternative Songs ja Canadian Hot 100 edetabelitesse.

Laulja septembris 2024 ilmunud singel "Burning Down" oli Warreni esimene lugu, mis jõudis Billboard Hot 100 edetabelisse, saavutades oktoobris 69. koha.

Laul jõudis 2025. aasta märtsis Suurbritannia singlite edetabelis 28. kohale. Laulu remiks koos Joe Jonasega ilmus detsembris 2024.

Alex Warreni esimene EP "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)“ ilmus 27. septembril 2024.

Veebruaris 2025 andis Warren välja singli "Ordinary“. Lugu oli sedavõrd edukas, et tõusis Billboard Hot 100 singlimüügitabeli esikohale! Esikohad vallutas laul ka Austraalias, Kanadas ja Suurbritannias! Siinkohal tasub mainida, et brittide edetabelis polegi olnud ühtegi teist sedavõrd edukat USA meeslaulja singlit!

Tema rahvusvaheline kontserttuur "Cheaper Than Therapy" algas 2025. aasta veebruaris ja lõppes 2025. aasta augustis.

"You'll Be Alright, Kid" oli Alex Warreni debüütstuudioalbum. Album oli jätk tema 2024. aasta EP´le "You'll Be Alright, Kid (Chapter 1)", laiendades selle teemasid ja lisades 10 uut lugu, luues 21-loolise kogumiku. Jelly Roll ja Rosé olid Alex Warreni esimese stuudioalbumi külalisesinejad.

Ah jaa, siinkohal tasub meenutada, et EP „You'll Be Alright Kid (Chapter 1)” debüteeris Billboard 200 edetabelis 62. kohal ja jõudis hiljem 13. kohale. EP jõudis ka Kanada albumite edetabelis 3. kohale, Suurbritannia albumite edetabelis 9. kohale.

Debüütalbumil oli ilusaid ja võimsaid ballaade – „Eternity“, „First Time On Earth“ (siin on sellist Ed Sheerani hingamist), „Never Be Far“, hittlugu „Ordinary“, „Everything“, „Who I Am“ (kauni ja meeldejääva meloodiaga ja huvitava harmooniaga laul); head ja kergesti meeldejäävat poppi – „The Outside“, „Bloodline“ (koos Jelly Rolliga, kantrihingamisega äge lugu), „Getaway Car“ (kübe rokilikum lugu), „You Can´t Stop This“ (see on lausa tantsulik laul).

Albumile pani kauni lõppakordi „On My Mind“, milles laulab ka muusikamaailma superstaar, Uus-Meremaa ja Lõuna-Korea lauljatar ROSE.

Aprillis 2026 andis Alex Warren teada, et alustab kontsertturneega „Finding Family on the Road Tour“, mis viis teda esinema maist juulini nii Põhja-Ameerikasse, kui ka Aasiasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Turnee oli vägagi edukas, paljude kontsertite piletid müüdi välja mõne hetkega.

Juunis 2026 oli teada, et ilmub ka uus album. „Wildchild“, mis ilmuski 28. augustil. Uuel albumil kokku 13. uut laulu, ajaliselt ei ole album väga pikk (ca 39 minutit), kuid ma olen alati ütelnud, et oluline pole teps mitte kvantiteet aga kvaliteet, ja kvaliteeti Alex Warreni albumil on.

Albumi pealkiri „WILDCHILD“ tuleb Alexi isa talle lapsepõlves antud hüüdnimest. See muudab pealkirja päris emotsionaalseks, sest Warreni isa suri, ning isa kohalolu on albumil sõna otseses mõttes kuulda – mõnes loos on kasutatud tema häälesalvestusi.

Seega on albumi keskmes päris suured teemad: lein, armastus, kasvamine, eneseleidmine ja paranemine.

Billboardi intervjuus rääkis Alex Warren, et albumi tegemisel tahtis ta oma isa pärandit väga teadlikult austada. American Songwriteri värskes intervjuus räägib Warren sellest, kuidas leinast sai albumi loomisel omamoodi „õppetund tunnete tundmiseks“.

Kui debüütalbum „You’ll Be Alright, Kid“ aitas Alex Warrenil end laulja-laulukirjutajana kehtestada, siis „WILDCHILD“ lubab tal palju rohkem katsetada.

Apple Music toob näiteks välja erinevad lugusid: „EMERALD EYES“ – disco-hõnguline;

„CRY WOLF“ – tugeva gospeliliku vokaaliga;  „WON’T GO BACK AGAIN“ – kasutab beatbox'i ja vokaalset perkussiooni;  samal ajal on albumil ka väga avameelseid ja intiimseid ballaade.

Alex Warren ei püüa oma teisel albumil mitte ainult korrata valemit, mis töötas „Ordinary“ puhul. Ta proovib vaadata ja katsetada, mida ta lauljana üldse teha oskab.

Lauludest veel. „PASSENGER“ ilmus albumi eel singlina ning tegeleb suhte ebakindluse ja tunnetega, kui inimene tunneb, et ta ei juhi enam ise oma elu või suhet.

„CRY WOLF“ liigub aga hoopis tugevama, peaaegu gospel-popiliku kõla suunas. Apple Music kirjeldab seda kui gospelilikku, „lae alla“ ulatuva vokaaliga pala.

„RESCUER“ on armastuslugu, mis räägib suhte taaselustumisest – justkui keegi tuleks teist inimest „päästma“. Siin on üks armas paradoks: Alex on päriselus abielus Kouvr Annoniga, kellele ta kirjutas ka „Ordinary“. Apple Music märgib, et „WILDCHILD“ sisaldab küll palju suhteprobleeme ja südamevalu, kuid Warren on samal ajal õnnelikus abielus.

„I MISS YOU MORE“. Juba pealkiri ütleb üsna palju. Kui „WILDCHILD“ on tervikuna album kasvamisest, siis see on laul/hetk, kus igatsus ja lein tulevad kõige otsesemalt esile.

Isa hääle kasutamine albumil muudab asja veel isiklikumaks. See pole enam lihtsalt laul surnud lähedasest inimesest. Me kuuleme inimest, keda enam ei ole.

„ARE YOU HAVING FUN, ALEX“ on 1:31 pikkune lugu albumi keskel, mille pealkiri kõlab nagu küsimus, mida võiks esitada keegi, kes tunneb Alexit väga hästi: „Alex, sa oled nüüd edukas, kuulus, inimesed tunnevad sind üle maailma – aga kas sa oled päriselt õnnelik?“

„FINE PLACE TO DIE“ on üks albumi huvitavamaid lugusid, sest Warren keerab siin surmateema peaaegu romantiliseks kujundiks – Apple Music kirjeldab seda kui lugu, mis „tantsib läbi apokalüpsise“. See näitab, et album ei ole ainult kurb. Seal on elu ja surm korraga. See laul sobib väga hästi pealkirjaga „WILDCHILD“: noor inimene, kes on kogenud kaotust, aga tahab ikkagi elada täiega.

Albumil lööb kitarrisoologa kaasa ka suurepärane John Mayer! Seda vägevat kitarrisoolot on kuulda albumi viimases loos, ühtlasi nimiloos „WILDCHILD“. Ka John Mayeri kaasa löömisel on põhjus – Alexi isa oli suur John Mayeri fänn!

Albumi esimes loos „EMIRALD EYES“ lööb funkiliku kitarrisoologa kaasa ka legendaarne kitarrist Nile Rodgers.

Suurepärane kuulamine, suurepärane ja ilus album. Suured TÄNUD Sulle, Alex Warren.

Kuula ise ka:

Aino Pervik

„Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“

(Tänapäev)

Raamatusarjas “Paula elu” on juttu Paulast ja tema perest.

Seekord jutustatakse, mis juhtub Paula esimesel koolipäeval. Kõigepealt ei jõua vanaonu Kalju õigeks ajaks Paula poole. Seega ei ole Paula emal kedagi, kelle hoolde võiks jätta Paula pisikese venna Patriku. Patrik tuleb kooli kaasa võtta.

Teises loos tuletatakse meelde aega, kui Paula oli viie aastane. Siis sündiski Patrik. Paula pere elas veel vanas kodus väikeses alevikus järve kaldal. Nüüd on Paula juba seitsmene ja Patrik kahene. Nüüd elab Paula pere linnas. Ühel õhtul lähevad ema ja isa isale uusi pükse ostma. Paula ja Patrik jäävad kahekesi koju.

Aino Perviku kirjutatud “Paula elu” raamatusarja raamatud on minu arust ajatud, väga vahvad, lastesõbralikud ja mõnusad lugeda ka täna. “Paula esimene koolipäev” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja Patrik” paar aastat hiljem ehk 2003.

Viimati tutvustasin seda raamatut oma blogis 2021. aastal, nüüd on raamat taaskord uuesti ilmunud.

“Paula esimene koolipäev” jutustab väikesele lugejale tõepoolest Paula esimesest koolipäevast. Lugu algab Paula murega, sest Paulal on pisike hirma esimest korda linnas kooli minna. Vanas kodus, mis asus väikeses alevikus, kus Paula enne elas, olid kõik lapsed ja ka kooliõpetajad omavahel tuttavad ja teada. Nüüd on Paula mitu nädalat elanud uues kodus, linnas ja linnakooli Paula lähebki. Uues koolis pole ju mitte ühtegi tuttavat, mis ongi Paula mure põhjuseks.

Paula ema kinnitab, et tegelikult on koolis ka üks Paulale tuttav laps – Joosep, kes elas Paulaga ühes ja samas majas ning isegi ühes ja samas trepikojas. Nad läksid ühte ja samasse kooli ja klassi. Paula on nüüd palju rahulikum, ja Joosepil on samuti üks tuttav laps – see on ju Paula!

Paula teine mure on seotud riietega, mis ta peab esimesel koolipäeval selga panema. Ta on lootnud panna selga heleroosa kleidi, millel olid volangid ja pitsid ja lehvid, ta on lootnud panna juustesse kahele poole kõrvade kohale suured kuldnupsud ja jalga hästi kõrged ja paksu tallaga kingad. Tegelikult on ema Paulale valmis pannud sinise kleidi, millel oli valgest pitsist krae, ema seob Paula juuksed hoopis kuklasse sinise paelaga kokku ja jalga saab Paula harilikud punased kingad, mis olid kunagi olnud Paula kõige lemmikumad kingad. Need osteti lasteaia lõpupeoks. Harilikkudeks olid kingad saanud vahepeal, siis kui nad käisid jaanitulel ja jäid vihma kätte.

Igal juhul saab Paula esimese koolipäeva hommikul riidesse, kuigi tema tuju ei olnud just kiita. Ta ei tahtnud niiviisi kooli minna. Kindlasti on kõigil teistel ilusad roosad või vähemalt lillelised kleidid. Ja kõigil on juustes kuldnupsud. Kuigi ma usun, et ega see vist ikka nii ei ole …

Esimese koolipäeva hommikul läheb ka Paula ema veidi närvi, sest väikevend Patrikut ja kass Kitit pidi tulema valvama onu Kalju, kes oli Paula vanaema vend ehk siis lausa vanaonu. Huvitaval kombel teda ei olnud veel tulnud, kuigi onu Kalju oli olnud eluaeg koolijuhataja! Äkki ei leia on Kalju neid üles, sest ta polnud Paula uues kodus veel käinud. Nii ei jäänudki muud üle, kui Patrik kooli kaasa võtta. Kiti jäi üksi koju, sest tema võib küll natuke üksi olla, ta on täiskasvanud kass.

Seejärel jõuame koos Paula, ema ja Patrikuga kooli. Nad on küll veidi hilinenud, sest lapsed läksid parajasti trepist üles saali. Koolimaja ukse juures ootas Paulat üks onu, tegelikult oli see viimase klassi õpilane ehk abiturient, ja on ju ikka ja alati olnud selline komme, et esimesel koolipäeval võtavad abituriendid esimese klassi õpilased käekõrvale ja lähevad pikas reas mööda treppi üles. Nad viisid lapsed saali aktusele ehk pidulikule koosolekule.

Nii ka nüüd.

Saalis oli palju esimese klassi õpilasi, abituriente, isasid ja emasid, õpetajaid. Otse loomulikult ei taha ma Sulle kõike ära rääkida, siis oleks lugemine igav, kuid me saame osa Paula esimese koolipäeva aktusest, koolidirektori pikast ja üsna igavast kõnest (selle katkestab Patrik, kuigi koolidirektor ei märkagi katkestust), esimese klassi lapsed saavad kätte aabitsad, käime ära ka Paula klassis (esimene b klass), saame tuttavaks õpetaja Reekoniga, saame teada, kelle pinginaabriks Paula hakkab.

Pärast kooli minnakse koju, kus Paulat, Patrikut ja ema ootab onu Kalju! Temagi oli lõpuks kohale jõudnud. Süüakse torti, juuakse kakaod, Paula paneb järgmiseks päevaks valmis ranitsa, kuhu lähevad aabits, päevik, kaks vihikut, pinal, pliiatsid ja kustukumm.

Päev on olnud pikk ja Paula jaoks ka väsitav, kuid ta otsustab kirjutada siiski kirjakese Pontule, kes on koer ja elab Paula vanaema-vanaisa juures maal. See on lühike kiri, milles Paula tõdeb, et homme peab jälle kooli minema.

Teises loos “Paula ja Patrik” liigume ajas veidi tagasi ehk sellesse aega, kui Paula oli viiene ja väikevend polnud veel sündinud. See on täpselt kaks aastat tagasi. Selles loos saame lugeda üsna humoorikalt ja mõnusalt sellest, kuidas Patrik sündis, kuidas ta endale nime sai. Sellestki on juttu, kuidas Paula vastsündinud venda vaatamas käis, kusjuures Paula arvates oli väikevend alguses üsna “kole” – punane ja krimpsus – aga eks vastsündinud ju sellised ongi.

Saame lugeda ka sellest, mis juhtub siis, kui Patrik ja Paula on rõõmsad või hoopis jonnivad.

Ja taaskord jõuame ajas tagasi sinna, kui Paula juba kooli läks. Loeme, kuidas Paula vihikusse S-tähtesid teeb, see ei meeldi talle üldse mitte, ta vaataks pühapäeva õhtul parem telekat, kui teeks neid jonnakaid S-tähtesid. Saame osa ka Paula ja Patriku vahvast teejoomise mängust, milles osalevad ka Patriku kaisujänku ja Paula kaisukaru, Paula nukud Tiina ja Maibelliin, Patriku sinine hiireke ja kollane teletups Laa-Laa.

Ühel päeval peab isa minema endale uusi pükse ostma, ema läheb kaasa. Tavaliselt nad lapsi üksi koju ei jäta, ja seegi kord peaks tulema onu Kalju lapsevahiks, kuid onu Kaljut ei tule ega tule. Nii nagu teda ei tulnud ka esimesel koolipäeval.

Isa ja ema lähevad ning Paula ja Patrik peavad üksi hakkama saama. Esialgu on neil üsna hirmus. Nad panevad korteris kõik lambid põlema, lülitavad televiisori sisse. Televiisorist näidakse koledaid asju, mistõttu Paula lülitas televiisori välja. Nüüd kuulasid lapsed hoopis raadiot. Kaua nad seda ei teinud, kui raadio kõvasti mängib, siis ei kuule nad ju seda, kui onu Kalju ukse taga on …

Nüüd hakkasid Paula ja Patrik kuulama maja hääli – väikese beebi nutt, keegi lõi tänaval auto ukse kinni, jubedat häält tegid veetorud. Nii koledat, et Patrik neid hääli kartis ja ronis Paulale sülle. Paula lohutas Patrikut, sest oli ju tema ikkagi vanem õde.

Seejärel keegi helistab, kuid Paula ei saa aru, mida telefonis räägitakse. Seejärel helistab onu Kalju, ja me saame teada, miks teda Paula ja Patriku juures ei ole …

Lõpuks otsustavad lapsed midagi süüa. Paula keedab teed, mis ei taha küll hästi õnnestuda. Kaetakse laud ja õnneks jõuavad koju ema ja isa, kes on imestunud, et onu Kaljut ei olegi. Süüakse õhtust ja Paula kirjutab jällegi kirja Pontule, milles kinnitab, et ta oli Patiga üksi kodus ja keetis teed.

Sellised kaks lugu seekord ühtede kaante vahel. Lood, mis on lihtsad, mõnusad, sageli ka naljakad ja lõbusad, kuid ikka elust endast.

Katie Kirby

„Lottie Brooksi tõsiselt eepiline suusareis“

(Eesti Raamat)

Lottie otsib välja kohvri ja tõmbab pähe kiivri, sest ta läheb koos Amberiga SUUSAPUHKUSELE!

Lottie on elevil, sest läheb koos Amberi ja tema isaga oma elu esimesele suusareisile. Paraku lasevad edusammud rajal end oodata ... ja kes oleks võinud arvata, et mudilased on nii kanged konkurendid! Täielik ulme!

Ehkki suusamäel tuleb aina üles-alla liikuda, pole see midagi võrreldes suusamajakeses toimuvaga. Amberi ja tema isa keerulised suhted panevad Lottie mõnikord raskesse olukorda. Pealekauba on Amberi isa reisile kaasa võtnud oma pirtsaka pruudi ja tolle lapsed. Neist üks on keegi, kellega Amber ja Lottie poleks enam kunagi kohtuda tahtnud, ja teise käitumine ületab lihtsalt igasugused piirid.

Bestikad otsustavad korra majja lüüa. Selleks sobib mistahes sabotaaž. Asjale keerab vindi peale Ilusa Prantsuse Poisi Antoineʼi saabumine. Aga … kas õhus on taas romantikat?

Lottie vägevad ettevõtmised on kirjas tema päevikutes „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“, „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“, „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“ ja „Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“.

Katie Kirby on Briti kirjanik ja illustraator, kelle Lottie Brooksi sari on kujunenud üheks väga populaarseks raamatu-sarjaks. Lottie on 11-12-aastane tüdruk, kes peab päevikut ja püüab kuidagi ellu jääda sellel väga keerulisel alal, mida nimetatakse kasvamiseks. Lottie sari on mõeldud ligikaudu 9–12-aastastele.

Katie Kirby tugevus on see, et ta ei kirjuta lapsest, kes on täiskasvanu moodi tark ja ideaalne, vaid lapsest, kes võib ühel päeval olla väga enesekindel ja järgmisel hetkel täielikus paanikas, sest koolis juhtus midagi piinlikku.

Esimene raamat „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ ilmus algupäraselt 2021. aastal ja samal aastal said seda lugeda ka meie lugejad.

Katie Kirby nii kirjutab kui ka illustreerib Lottie raamatuid. See tähendab, et Lottie maailm ei sünni ainult tekstist. Kirby joonistused, päevikulehed, skeemid, märkmed, nimekirjad, emotikonid ja muud väikesed visuaalsed naljad on osa jutustamisest.

See annab raamatutele natuke sellise tunde, nagu oleksid leidnud ühe päris tüdruku salajase päeviku.

Katie Kirby õppis reklaami ja turundust ning töötas mitu aastat Londonis meediaagentuurides. See tähendab, et tema „kirjanikuelu“ ei alanud üldse lasteraamatute kirjutamisest, kuni Katie Kirby sai emaks. Nüüd sai ta üsna kiiresti selgeks, et väikeste lastega kodune elu pakub tohutult palju materjali huumoriks.

Nii alustas ta oma blogi nimega Hurrah for Gin, kus kirjutas lapsevanemaks olemise absurdsustest, väsimusest, laste kasvatamisest ja igapäevastest väikestest katastroofidest.

Eriti oluline oli tema joonistamisoskus.

Katie hakkas oma mõtteid edasi andma lihtsate, tahtlikult kohmakate kepikeste ehk stick-figure'i laadsete tegelastega. Üks tema varasemaid kirjeldusi ütlebki üsna tabavalt, et ta lõi endale karjääri „sweary stick people'ite“ joonistamisega.

Blogi edu viis selleni, et sellest sündis raamat: „Hurrah for Gin: A Book for Perfectly Imperfect Parents“.  See oli täiskasvanutele mõeldud humoorikas raamat lapsevanemaks olemisest.

Sellele järgnes ka teine täiskasvanutele mõeldud raamat: „Reluctant Adult“. Nii et enne Lottiet oli Katie Kirbyl olemas juba ka Sunday Timesi bestseller.

Võib öelda, et kirjaniku varasem looming oli täiskasvanute huumor, mitte lastefantaasia. Kuid see aitab tegelikult Lottie olemust väga hästi mõista.

Kust Lottie tuli? Katie Kirby võttis oma senise kirjutamisviisi: päevik + joonistused + eneseiroonia + piinlikud olukorrad + ausus ja tõi selle 11-12. aastase tüdruku maailma.

Nii sündiski: „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, mis ilmus Suurbritannias 18. märtsil 2021.

See oli Katie Kirby esimene lasteromaan. Pane tähele, kui hästi vana ja uus maailm kokku sobivad. Katie oli täiskasvanuna täiskasvanutele kirjutanud: „Ma olen lapsevanem ja mu elu on täielik kaos.“

Lottie ütleb umbes nii: „Ma olen 11-12 ja minu elu on samuti täielik kaos.“

Esimene Lottie raamat osutus väga edukaks. See jõudis Amazon UK bestsellerite edetabelis esikohale ning püsis Sunday Timesi laste bestsellerite nimekirjas kaks nädalat.  Aga edu ei piirdunud ühe raamatuga.

Praeguseks on Lottie sarja müüdud Ühendkuningriigis üle miljoni eksemplari nelja aasta jooksul. Sarja on märgatud ka British Book Awards'i ja Laugh Out Loud Book Awards'i puhul.

Eesti Raamatu väljaandel on eesti keeles ilmunud nüüd juba 9 raamatut!!!

„Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“

„Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“

„Lottie Brooksi megakeerulised armumised“

„Lottie Brooksi täiega jube koolireis“

„Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“

„Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“

„Lottie Brooksi tähtsad elutõed“

„Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“

ja nüüd „Lottie Brooksi tõsiselt eepiline suusareis“.

Lottie Brooks on väga tänapäevane lastekirjanduse tegelane. Ta tahab:

• olla populaarne;
• leida häid sõpru;
• meeldida poistele;
• mitte ennast koolis häbistada;
• mõista, mis tema kehaga toimub;
• saada aru, miks sõprussuhted järsku nii keeruliseks muutuvad;
• ja samal ajal jääda iseendaks.

Esimeses raamatus on näiteks tema jaoks tohutu probleem see, et ta alustab uut kooli ilma sõpradeta ning peab hakkama toime tulema puberteedi, välimuse, poiste ja sotsiaalse ebakindlusega.

See on väga naljakas, aga tegelikult ka päris tõsine. Lottie naljatab asjade üle, mis talle tegelikult haiget teevad. See ongi üks põhjus, miks lapsed talle kaasa elavad.

Mis toimub „Tõsiselt eepilises suusareisis“?

Siin on jällegi päris palju head, humoorikat ja lahedat lugemist, nii nagu Lottie lugudes ikka.

Lottie saab teada, et läheb koos oma parima sõbra Amberiga ja Amberi isaga oma elu esimesele suusareisile.

Kindlasti on ka mingisugune probleem? Ikka! Lottie ei oska suusatada.  Nagu Lottie puhul ikka, ei ole probleem kunagi ainult üks probleem.

Kõigepealt peab ta üldse välja mõtlema, mida suusareisile kaasa võtta. Amber saadab talle tohutu pika pakkimisnimekirja. Lottie tunnistab, et tal pole peaaegu midagi vajalikku, kuid Amber lubab talle vanu suusariideid laenata.

Ja siis tuleb mängu Amberi isa Mark.

Amber ei ole oma isaga just kõige paremates suhetes ning ta otsustab teda isegi eesnime järgi kutsuda. Enne reisi tuleb Lottie perekonnal Amberi isa juurde lõunale minna.

Lottie üritab sellest pääseda. Loomulikult see ei õnnestu.

Enne suusareisi on muidugi vaja ka üks korralik katastroof!

Ühes raamatu alguse episoodis toimub 1. aprilli naljapäev. Lottie tahab seekord oma väikevennast Tobyst ette jõuda ja otsustab talle voodi alt hirmutamiseks välja ilmuda.

Aga Toby on temast sammu võrra ees.

Lottie avastab voodist midagi, mis näeb välja nagu… noh, ütleme viisakalt, et väga ebameeldiv pruun ollus.

Tegelikult on see Nutella ja veel mõned koostisosad.

Lottie satub muidugi täielikku paanikasse, isa aga ei saa alguses üldse aru, kumb laps nüüd süüdi on. Lõpuks peab Lottie veel vabandama ja magama diivanil. Ja siis selgub, et Toby on talle ka näkku joonistanud.

See on väga „Lottie Brooks“. Midagi lihtsat ei saa kunagi lihtsalt minna.

Raamatus on ka tõsisemad teemad. Eesti väljaande märksõnadeks on toodud perekonnaprobleemid, seiklus, suusapuhkus ja sõprus. Just perekonnateema tundub siin eriti oluline.

Amber on pärit perest, kus vanemad on lahutatud. Suusareisiga seoses tuleb mängu Amberi isa uus perekond ning tema tulevane kasuõde Phoebe, kes pole Amberile sugugi võõras. Ta on nimelt vana vaenlane, kellega Lottie on juba varem kokku puutunud. Üks lugeja kirjeldabki seda kui raamatu olulist pööret: „Phoebe tuleb tagasi“.

Amberi suhe isaga on keeruline ning Lottie satub tahtmatult olukorda, kus ta peab hakkama mõistma, et kõigil perekondadel ei ole ühesugused suhted. Lottie on harjunud omaenda perekonna kaoses nalja leidma. Aga Amberi puhul näeb ta, et lahutus ja vanemate uued suhted võivad lapse jaoks olla palju keerulisemad, kui väljast paistab.

Lottie perekonna kaos just selline kaos, kus inimesed lõpuks ikkagi hoolivad üksteisest. See annab naljadele juurde päris palju soojust.

Üks värske arvustus peabki raamatu tugevuseks just Lottie ja Amberi sõpruse arengut ning Amberi keeruliste perekondlike muutuste käsitlemist. Arvustaja soovitab seda isegi lastele, kelle vanemad on lahutamas või kelle sõber sellises olukorras on.

Lottie ja Amberi sõprus muutub ja kasvab. Hea sõprus ei tähenda seda, et te kunagi ei tülitse. Hea sõprus tähendab, et pärast tüli on võimalik teineteist uuesti üles leida.

Ah jaa, selles loos tuleb mängu ka Antoine! Lottiele oluline prantsuse kutt …

Miks Lottie Brooks lastele meeldib?

Üks väga oluline põhjus on see, et Lottie ei ole ideaalne.

Ta teeb vigu.

Ta kadestab teisi.

Ta tahab olla populaarsem.

Ta mõtleb vahel liiga palju sellele, mida teised temast arvavad.

Ta ütleb asju, mida hiljem kahetseb.

Ta võib olla väikese venna peale täiesti pööraselt vihane.

Vahel teeb ta ise midagi üsna rumalat.

Aga raamatulugeja ja Lottie Brooksi fänn ei tunne: „Milline nõme tüdruk.“

Pigem: „Appi, ma olen ise ka midagi sellist teinud!“

See ongi Katie Kirby suur oskus. Ta suudab piinlikkusest teha huumori, ilma et ta lapse tundeid naeruvääristaks.

Stella Lefty

„Long Way Home“

(Warner Music)

„Üks popmuusika põnevamaid uusi tulijaid, Stella Lefty, on välja andnud oma kauaoodatud debüütalbumi „Long Way Home“. Enne neljateistkümne looga albumi ilmumist avaldati sellest juba kaheksa lugu, sealhulgas hiljutine singel „Lean In, Kiss Me“. Album sisaldab ka tohutult populaarset hittlugu „Boston“.

Stella Lefty on Ameerika laulja ja laulukirjutaja, kes on tuntust kogumas oma emotsionaalselt tabava loomingu ning stiiliga, mis ühendab sujuvalt popmuusika ja kantrimuusikale omase jutuvestmise. Artisti eelmine lühialbum (EP) „Is This Heaven?“ ilmus mais ning sellel kõlas hittsingel „Something To Lose“, milles teeb kaasa Vincent Mason. Lühikese ajaga on see lugu kogunud juba ligi 90 miljonit kuulamist.

Artisti läbimurde-singel „Thinking ’bout You“ saavutas sotsiaalmeedias tohutu populaarsuse, kogudes miljoneid kuulamisi. Sellele järgnes samal, 2026. aastal hittlugu „Boston“, mis on tõusnud Billboardi edetabelis „Top 100“ esikolmikusse, jõudnud Billboardi „Hot Country Songs“ edetabelis viiendale kohale ning kogunud ligi 350 miljonit kuulamist.

Tänu oma lummavale lavakarismale ja lugudele, milles kohtuvad siiras haavatavus ning vastupandamatult meeldejäävad meloodiakäigud, on Stella Lefty kiiresti kasvatanud oma populaarsust ka kontsertartistina. Ta on üles astunud selliste artistide nagu Cameron Whitcomb, Alessi Rose, Jessie Murph ja Wyatt Flores soojendusesinejana.

Lauljatar annab kontserte ka omaenda ülemaailmsetel turneedel ning tegi hiljuti festivalidebüüdi legendaarsel Lollapalooza festivalil.

Ajakirja Rolling Stone poolt „kantristaariks“ ja portaali UPROXX poolt „nimeks, mida tasub meeles pidada“ nimetatud Stella Lefty on tõusmas üheks popmuusika köitvamaks uueks hääleks.“

Niimoodi tutvustatakse Stella Lefty debüütalbumit Warner Musicu pressiteates.

Stella Lefty on praegu väga huvitav artist, sest tema debüütalbum „Long Way Home“ ilmus hiljuti, 21. augustil 2026. Ja see on üks neist plaatidest, mille puhul on korraga väga palju põhjust elevuseks — aga ka päris palju küsimusi.

Stella Lefty on 24-aastane Chicago päritolu laulja ja laulukirjutaja, sünninimega Stella Lefkofsky. Ta on viimastel kuudel väga kiiresti tõusnud uue country-pop'i artistina esile. Tema läbimurdeks sai hittlugu „Boston“, mis tõusis Billboard Hot 100 edetabelis koguni 3. kohale.

Lauljatari tõus tippu on olnud tõesti pöörane: 2025 – popmuusika otsingud → 2025 lõpp – country → 2026 „Thinking 'Bout You“ → „Boston“ → Lollapalooza → MTV VMA nominatsioonid → debüütalbum.

Stella Lefty esines tänavu ka Chicago Lollapaloozal, kus tema kodulinna kontsert tõi kokku üle 12 000 inimese. Veel mõni aasta tagasi käis ta seal festivalil lihtsalt kuulajana.

Mis muusikat ta teeb? Kõige lihtsam oleks öelda: country-pop + kaasaegne pop + Y2K-country.

Apple Music kirjeldab tema stiili üsna tabavalt kui segu tänapäevasest popist ja Y2K-ajastu country'st — sealjuures on võrdluseks toodud isegi Gracie Abrams ja Tim McGraw.

Lauljataril on kähedavõitu, veidi kare hääl, aga laulud ise on väga meloodilised ja kergesti meelde jäävad.

Tema puhul on kõige tähtsam: meloodia + jutustus + hääl. Ta ei ehita lugusid tohutu vokaalakrobaatika peale. Pigem jutustab ta loo, mille saab mõne kuulamise järel kaasa laulda.

„Long Way Home“ - albumil on 14 lugu ning see sisaldab ka tema mais ilmunud kuueloolise EP „Is This Heaven?“ materjali.

Apple Music kirjeldab albumit kui terviklikumat pilti uue suhte varasest, segasest ja ebakindlast perioodist. See on päris hea viis plaati kuulata. See pole niivõrd: „Siin on 14 country-pop'i lugu.“ Vaid pigem: „Siin on üks armastuslugu, mille sees on elevus, iha, ebakindlus, lootus ja hirm.“

Lauludest ka.

„Boston“. Selle looga tasub kindlasti alustada. See on Stella Lefty suur läbimurre ja sisuliselt albumi süda.

Lugu räägib noorest armumisest ja sellest tundest, kui oled valmis suhte nimel kasvõi rongile hüppama ja teise linna sõitma. „Boston“ on meeletult nakkav — isegi New York Timesi kriitik Jon Caramanica, kes alguses suhtus loosse skeptiliselt, tunnistas hiljem, et see hakkas tal sõna otseses mõttes peas kummitama.

„Thinking 'Bout You“. See oli üks lauljatari esimesi suuri läbimurdeid. Lugu sündis üsna spontaanselt koos Grace Engeriga ning selle levik sai hoo sisse just TikTokis — nad filmisid ennast laulmas väga lihtsas, sõprade moodi videos.

Ja see on Stella puhul oluline: ta ei alustanud suurejoonelise muusikavideoga. Ta lihtsalt laulis. See loomulikkus hakkas inimestele meeldima.

„Lean In, Kiss Me“. See on albumi üks uusi võtmelugusid. Kui „Boston“ on natuke unistav ja hoogne, siis selles loos on rohkem füüsilist tõmmet ja hetkes elamist.

See on Stella teine külg: „Kas me võiksime lihtsalt lõpetada mõtlemise ja tunnistada, et me meeldime teineteisele?“

„Something to Lose“. Selles loos lööb kaasa Vincent Mason, Nashville'i noor country-artist, kes on ühtlasi Stella partner. Nad esitasid seda koos ka Lollapaloozal.

See annab albumile päris huvitava dimensiooni, sest mõnes mõttes pole see ainult väljamõeldud armastuslugu.

Albumi teises pooles muutub „Long Way Home“ vägagi huvitavaks, sest kui esimesed lood räägivad: „Ma olen armunud!“, siis lõpus jõutakse küsimuseni: „Aga mis siis, kui see ei jää kestma?“

„Forever Guy“ on sellest hea näide — Vanity Fair kirjeldab seda albumi ühe tumedama hetkena, samal ajal kui „Lean In, Kiss Me“ esindab vastupidist, õnnelikumat emotsiooni.

See annab albumile teatava kaare: kohtumine → armumine → elevus → ebakindlus → võimaliku kaotuse kartus.

„Long Way Home“ ei püüa olla kantrimuusika ajaloo kõige sügavam või uuenduslikum album. Ta tahab olla hea kuulamine. Selleks on sellel albumil päris tugevad „vahendid“:

väga meeldejäävad refräänid, nooruslik energia, country ja popi suurepäraselt hea tasakaal, lauljatari põnev hääl, lihtsad, kiiresti haaratavad lood ja armumise ning ebakindluse teemad.

2026. aasta ühe uue artistina tasub Stella Leftyl kindlasti silma peal hoida. Tema tõus on olnud nii kiire, mistõttu järgmisel aastal võib Stella Lefty olla juba hoopis teine artist.

Kuula ise ka:

Tiiu Kitsik

„Siin ma nüüd olen“

(Tänapäev)

Luise on kohe 9-aastaseks saav tüdruk, kes oli veel aasta tagasi kindel, et tema elul ei ole mitte midagi viga: tal on maailma kõige parem pinginaaber ja täiesti normaalne klass … Ja järsku kõik muutus. Ühel päeval teatasid vanemad, et terve pere kolib ära. Saksamaale.

Sellest hetkest saab Luise elu täiesti pea peale pööratud: nad elavad isa programmeeritud nutimajas, mis aina targutab ja käib kordamööda kõigile närvidele. Luise isa ehitab vabal ajal garaažis helikopterit. Jah, just helikopterit! Luise ema püüab erilise eduta panna kogu pere sööma oma pööraselt tervislikke seemnesegusid, püreesid, küpsetisi … Ja Luise väikevend Rudolf ei ole lihtsalt kolmeaastane jõmpsikas – ta on kohutav kolmeaastane jõmpsikas, kellega kogu aeg pahandused kaasas käivad.

Luise õpib nüüd uute klassikaaslaste keskel uues koolis, kus õppetöö toimub otse loomulikult saksa keeles ja natuke teistmoodi kui Eestis. Aga ta ise arvab sellest asjast nii:

„Võib kindel olla, et elu ei kulge tavapäraselt. Aga see on minu lugu. Ja isegi kui kõik läheb vahel untsu, siis ma vähemalt proovin olla hea, sest maailm vajab kõige rohkem häid inimesi.“

Kui tahad teada, kuidas Luise seiklused Saksamaal algasid, loe ka raamatut „Me kolime ära“.

Üsna lühikese aja jooksul on mul õnnestunud lugeda ja tutvustada mitut raamatut, mille autoriks on Tiiu Kitsik või on tema sulest hoopis raamatu illustratsioonid.

Meenutame. 2024. aastal ilmusid „Me kolime ära“ (kirjastus Tänapäev, Tiiu Kitsik on nii raamatu autor kui ka kunstnik), „Maailma parim liivaloss“ (Pegasus, raamatu autor Tiina Laanem, illustratsioonid Tiiu Kitsik).

Aasta 2025. „Seest siiruviiruline“ (Pegasus, Tiina Laanem autoriks, illustratsioonid Tiiu Kitsiku sulest), „Vennad“ (Varrak, Tiiu Kitsik raamatu autor ja kunstnik). Sama aasta lõpuks veel üks vahva lasteraamat ehk „Jooksvad ninad ja teisi talvejutte“, mille vahvad ja talvised lood oli nii kirjutanud kui ka kujundanud Tiiu Kitsik.

Uus raamat. „Siin ma nüüd olen“ jutustab tõepoolest Luise, tema perekonna ja tema uute sõprade loo Saksamaal, kuhu tüdruk ja tema perekond oli hiljuti kolinud.

Raamatu alguses meenutatakse lugejale, kes on kes. Luise tõdeb, et ta kolis pool aastat tagasi koos perega Saksamaale, kuid pooleteise aasta pärast tulevad nad tagasi Eestisse. Luise kinnitab, et tema vanemad loodavad, et tüdrukul varsti kolm keelt suus (!), et mitte siis nagu keelt, mis suus ongi, aga keelt, mida oskad rääkida – eesti, inglise ja saksa keel. Veidi hiljem saame teada sedagi, et Luise on täiesti normaalne, keskmist kasvu tüdruk, kes saab ka koolis keskmiselt hakkama. Tal on täiesti taltsutamatud mustad käharad juuksed. Ta mängib saksofoni ja ta hakkas ka saalihokit mängima. Tüdruk kinnitab, et mitte kummaski ei ole ta eriti hea.

Luise räägib meile ka nutimajast, kus nad elavad. Luise arvates on see ka pisut hull maja, kuigi tüdruku isa on selle maja programmeerinud. Ette ruttavalt võin öelda, et selle nutimajaga puutume selles koos üsna tihti ka kokku. Nutimaja on tark, aga ka pisut targutav.

Väike vend. Rudolf, kolmeaastane. Luise arvates on Rudolf kohutav kolmeaastane jõmpsikas, kellega käivad kogu aeg kaasas mingid pahandused. Rudolfi lähedal lähevad asjad ümber, katki või kukuvad puruks. Luise ise ütleb, et Rudolfil on justkui magnet see, mis pahandusi ligi tõmbab. Rudolfiga kohtume selles loos mitmel korral, ja selle „magnetiga“ ka.

Luise räägib ka oma isast, kes programmeerib nutimaja, kuid tal on üks palju aega nõudev hobi – ta proovib garaažis oma kätega helikopterit ehitada!

Luise ema on tõeline tervisehull – tema arvates peaksid ka teised pereliikmed iga päev jooma linaseemneleotist, tegema tund aega joogat, mediteerima, venitama kõiki lihasgruppe, jalutama värskes õhus, seisma pea peal, minema vara magama, võtma talvel päikesevanne, käima külma duši all, naerma vähemalt ühe minuti järjest ja sööma viis peotäit erinevaid juurvilju.

Muhvist on ka juttu. See Luise ja tema pere kass, kes varjupaigast võetud. Ta on kõige kiirem, energilisem ja armsam tegelane kogu maailmas, kuid ta küünistab palju.

Nii on meil teada, kes selles loos toimetavad, kes on kes. Seejärel on juttu näiteks saksa keelest. Pool aastat tagasi, kui Luise Saksamaale kolmandasse klassi läks, ei saanud ta mitte midagi aru ja tal polnud ühtegi sõpra. Pool aastat hiljem on olukord oluliselt parem, sest Luise saab päris palju aru, mida koolis räägitakse. Tal on ka uued sõbrad, näiteks Elsa, Heidi ja Erik.

Keeleõppele aitab kaasa ka see, et Luise läks saalihoki trenni, kus on palju igasugu uusi sõnu. Uut sõnavara õpib Luise ka saksofoni tunnis. Sõnu ja väljendeid, millest Luise aru saab, tuleb iga päevaga aina juurde.

Millest veel lugeda saame? Luise sünnipäeva ette valmistamisest. Keda peaks sünnipäevale kutsuma? Nimekiri on üsna pikk ja juhtub ka pisikesi äpardusi, näiteks see, et esialgu kutsutakse sünnipäevale üks esimese klassi tüdruk, kuna vanem tüdruk kannab täpselt sama nime.

Sööme ka Luise isa tehtud rammusaid pannkooke, Luise suhtleb oma parima eesti sõbraga, Arabellaga, kes sai hiljuti endale väikese õe. Ka Arabella elu pole nüüd enam väga lihtne.

Saame osa ka Luise sünnipäevast ja sealgi juhtub pisikesi äpardusi (nt aardejaht ja kõikide külaliste aarete puudumine), kuid tegelikult on see üks igati äge sünna, kus süüakse eestimaiseid komme ja küpsisetorti, pitsat ja mängus on ka üks pinjata, mis tuleb kepiga puruks lüüa.

Ja veel. Kas Muhv on võtnud üle nutimaja juhtimise? Muhvist on loos ka hiljem juttu, siis kui temast pisut tänavakass saab. Kass on kord kodus, kord tänaval. Vabajooksu kass, kes oskab tänavalt ise koju minna.

Täitub ka üks Luise sünnipäeval soovitud soov – lund hakkab sadama. Luise klassi tuleb uus tüdruk – Pari, kes on pärit Afganistanist.

Saame osa ka koolis toimuvast sponsorjooksust. Kuidas see jooks „toimib“? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Koolist on juttu veel. Mängitakse mängu – salasõber! Kes võiks olla Luise salasõber? Ja kelle salasõber on Luise ise?

Luise ja Heidi õpetavad Parile jalgrattasõitu, selleks on vaja appi võtta ka Heidi keldrist trenažöör.

Saame tuttavaks ka Luise klassivenna Hansuga.

Lööme kaasa ka Luise matemaatika testil – kusjuures see ei ole sugugi mitte lihtne test. Luise ei saa paljudest küsimustest aru …

Luise saab endale ka uue soengu! Afropatsid!

Raamatu lõpus on juttu kevadest ja sellest, et kolmanda klassi kohustus oli kasta kooli väikest aeda. Aeda, millesse vanemate klasside õpilased olid istutanud maitsetaimi. Ega see kastmine lihtne ei ole, Pari näitab teistele ette, kuidas viia ämbriga vett, tõstes veeämbri endale pea peale. Selgub, et oma kodus pidid Pari ja tema vanem õde vett söögitegemiseks mitu kilomeetrit koju tassima. Peas oli seda palju lihtsam kanda kui käe otsas.

Luise pääseb ka kooli puhkpilliorkestrisse, saame tuttavaks ka isa ehitatud „helikopteriga“. Luise saab tunnistuse, mis ei ole loomulikult kõige parem, kuid kooliseinal on üks tekst, millest Luise esialgu aru ei saanud, aga nüüd saab: „Sa ei pruugi olla kõige parem matemaatikas, saksa ega inglise keeles. Sa ei pruugi olla kõige parem ka joonistamises ega kõige kiirem spordis. Aga sa võid olla hea, lihtsalt hea. Maailm vajab kõige enam häid inimesi – ole lihtsalt hea ja hooliv.“

Luisele see lause meeldib, mulle meeldib ka. Luise arvab, et ta oli hea. Kui raamatu läbi loed, siis oled kindlasti Luisega nõus – ta oli hea, vähemalt proovis olla hea.

Sabine Bohlmann

„Härra Tatu imelised lapsed“

(Pegasus)

„Härra Tatu imelised lapsed“ on kaasahaarav ja maagiline lugu kolmest erakordsest lapsest, nende sõprusest ja vaprusest.

Koos õe Finja ja venna Arturiga kasvab Marilu oma isa Henrikus Tatu rändtsirkuses. Kõik tsirkuseliikmed moodustavad justkui suure pere. Milline imeline maailm!

Ühel päeval aga ilmub tsirkusesse selgeltnägija Federica Fiorenza ja ajab issi Tatul pea segi. Naine viib asja isegi nii kaugele, et lapsed saadetakse ära internaatkooli!

Marilu aimab, et Fiorenzal on tsirkusega mingi kurikaval plaan. Niisiis otsustavad lapsed pikemalt mõtlemata oma pere selgeltnägija käest päästa ja asuvad salaja tagasiteele tsirkusesse.

Eelmisel, 2025. aastal ilmus eesti keeles Sabine Bohlmanni sulest üks igati äge ja kaasahaarav lasteraamat – „Tere tulemast Õõvikute juurde! Kes meist normaalne on?“.

Selle raamatu tutvustuses öeldi: „Ottilie rõõmustab. Viimaks ometi kolib naabermajja üks perekond! Kolme lapse, vanaisa ja … pesumopiga. Ei, koer see ei ole – ja tegelikult pole keegi neist selline, nagu Ottilie ette kujutas. Muu näeb küll esmapilgul päris normaalne poiss olevat, kui tema tillukesed sarved välja arvata. Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hoolega tähele ei pannud ja nüüd normaalsete inimeste maailmas pidevalt silma torkab. Ta on pinnuks silmas härra Koopasalamandrile, kes iga eksimuse tema nimekirjas halli punktiga ära märgib. Aga kas vanaisa saab siis lihtsalt jälle tagasi anda, kui ta käituda ei oska?

Üks on Ottiliele ja tema äsja leitud sõpradele selge: perekond on perekond. Ükskõik, kui veider see ka poleks.“

Raamatu autor Sabine Bohlmann on sündinud 1969. aastal Münchenis. Ta on olnud näitleja, dubleerija, häälnäitleja, režissöör ja kirjanik. Saksakeelses Simpsonite multifilmisarjas on just tema andnud hääle Lisa Simpsonile. Ta on Lisa Simpsonit saksa keeles dubleerinud alates 1980. aastate lõpust ning tema häält on kuulda ka paljudes teistes animatsiooni- ja lastefilmides. Ta on töötanud näiteks Sailor Mooni ja Harry Potteri filmide saksakeelsete versioonidega.

Sabine Bohlmann on kirjutanud alates 2004. aastast ja tema loomingusse kuulub nüüdseks üle 80 raamatu, mida on tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aastal 2023 astal nimetati ta Saksamaal „Lesekünstlerin des Jahres“ ehk aasta lugemiskunstnikuks.

Auhinda annab välja Saksamaa kirjastajate ühenduse lugemisõppe töörühm ning sellega tunnustatakse autorit, kelle kohtumised lastega on eriti inspireerivad.

Žürii rõhutas tema: professionaalsust näitlejana, kirglikkust autorina ja väga lähedast kontakti lastega.

Alates 2021. aastast on koguni 14 tema raamatut jõudnud Spiegeli bestsellerinimekirja.

Tema loomingus on palju soojust, veidrust, fantaasiat ja tugevaid lapsest lähtuvaid tegelasi.

„Härra Tatu imelised lapsed“ originaali pealkiri on „Die wundersamen Kinder des Herrn Tatu“. See ei ole päris klassikaline fantaasiaraamat. Pigem on see tsirkuse-, seiklus- ja perekonnalugu, milles on omajagu müstikat. Juhin tähelepanu – perekonnalugu! Sama sai ju ütelda ka raamatu „Tere tulemast Õõvikute juurde!“ kohta.

Selle raamatu peategelane on Marilu, kes kasvab koos oma isa Henrikus Tatu, vanema venna Arturi ja noorema õe Finjaga väikeses rändtsirkuses. Tsirkus on nende kodu. Ja kõik tsirkuslased moodustavad omamoodi suure perekonna.

Marilu suur unistus on saada klouniks ja ta õpib selleks kloun Joosepi juures.

Ühel päeval otsustab härra Tatu otsustab tuua tsirkusesse kaks uut esinejat: elevandiproua Daisy ja ennustaja Federica Fiorenza, kes ennustab Tatu perekonnale õnnetusi ning väidab, et lapsed on ohus! Härra Tatu hakkab ennustust uskuma ja seejärel muutubki laste elu.

Pärast mitut õnnetust saadab Härra Tatu oma lapsed kaugesse internaati, et neid kaitsta. Tsirkuses olid lapsed harjunud vabaduse, erinevate inimeste, loomade, harjutamise ja loominguga. Internaat on hoopis teine maailm: reeglid, vormiriietus, kindlad kellaajad, karistused ja tugev surve kohaneda. Marilul on eriti raske, sest ta on väga isepäine ja tahab jääda iseendaks. Samas ei kujuta Bohlmann internaati lihtsalt „kurja kohana“. Lapsed leiavad sealt ka sõpru ning õpivad üksteist toetama. Just sõprus ja eneseusk aitavad neil seal vastu pidada.

Aga noorem õde Finja igatseb hirmsasti koju. Marilu hakkab samal ajal kahtlustama, et Fiorenza pole sugugi see, kellena ta end näitab. Marilu ei suuda uskuda, et kõik toimuv on lihtsalt halb juhus. Miks hakkasid õnnetused juhtuma just pärast Fiorenza saabumist? Miks muutus isa nii järsku? Ja miks on Fiorenza nende perekonna ellu nii sügavalt sekkunud?

Seejärel satuvad lapsed juhuslikult vana ajaleheartikli peale, mis puudutab Fiorenzat. See annab neile esimese tõsisema vihje, et ennustaja minevik ei pruugi olla sugugi selline, nagu ta väidab.  See on hetk, kus raamat hakkab üha rohkem meenutama detektiivilugu.

Fiorenza pole lihtsalt veider ennustaja, kes sattus juhuslikult Tatude tsirkusesse. Tema tegevuse tagajärjed hakkavad ähvardama kogu tsirkuse püsimajäämist. Marilu hakkab mõistma, et küsimus ei ole enam ainult selles, kas lapsed saavad koju. Kaalul on kogu nende perekonna elu ja tsirkuse saatus.

Marilu, Artur ja Finja otsustavad, et nad peavad ise midagi ette võtma. Nad ei lepi sellega, et täiskasvanud on otsustanud nende saatuse üle. Ja lõpuks põgenevad nad internaadist ning alustavad teekonda tagasi oma tsirkuse juurde. Nendega ühineb ka Molly, kellest saab nende uus sõber. Siin muutub lugu juba päris korralikuks seikluseks: lapsed peavad jõudma tagasi koju, samal ajal kui nende kodus on olukord üha ohtlikum.

Uurisin, mida öeldakse selle vahva ja kaasahaarava loo kohta mujal maailmas. Kinnitatakse, et iga inimene on mingil moel imeline. Mitte tingimata sellepärast, et tal oleks mingi eriline maagiline võime, vaid sellepärast, et tal on oma anne, mida ta võib-olla ise veel ei oska näha.

Bohlmanni enda sõnul ongi raamatu üks keskseid teemasid „wundersam-Sein“ ehk omal erilisel moel imeline olemine ja individuaalsed anded. See sobib Mariluga väga hästi – ta tahab saada klouniks, kuid tema tegelikud tugevused saavad loo jooksul selgeks hoopis laiemalt. Laps ei ole lihtsalt loo „pealtvaataja“, vaid oma iseloomu, ande ja sisemise jõuga inimene.

Kiidetakse sedagi, et loos on ka veidi realistlikum kiht, mis puudutab näiteks rändtsirkuse majanduslikke raskusi ja suudab samas näidata ka tsirkuselu võlu. Olulisel on kohal on selle loo laste julgus, isepäisus, lapsemeelne huumor ja see, kuidas nad takistustest üle saavad.

Üks oluline detail veel – raamatus ei ole lastel ema – laste ema on surnud vähki ning teised inimesed tsirkusest aitavad neil sellega toime tulla. Lein, perekond ja kokkukuuluvus on selles raamatus väga olulisel kohal. Seetõttu on tsirkuse kaotamine lastele palju enamat kui lihtsalt kodust lahkumine.

Kellele raamat sobib? „Härra Tatu imelised lapsed“ võiks väga hästi sobida lapsele, kes on juba lugenud palju võluritest ja maagilistest maailmadest ning tahaks nüüd midagi teistsugust – tsirkust, saladust, perekonda ja päriselu koos väikese müstikaga.

„Härra Tatu imelised lapsed“ räägib sellest, kuidas jääda iseendaks, kui maailm tahab sind teistega ühesuguseks teha.

Rachel Chivers Khoo

„Soovihoidja õpipoiss“

(Pegasus)

Kui Felix soovib midagi väga erilist, ei oska ta arvata, et talle pakutakse seepeale tööd – soovihoidja Rupus Beewinkle’i õpipoisina. Nüüd peab Felix päästma Whittlestone’i linna soovinäppaja käest, kes tahab hävitada kõigi inimeste lootused ja unistused.

Raamatu „Soovihoidja õpipoiss“ autor Rachel Chivers Khoo on sündinud Belfastis. Lapsena oli tema suurim soov saada lastekirjanikuks. Nüüd, kus see soov on täitunud, soovib ta kindlasti veel palju asju … näiteks kutsikat või eluaegset kaneelirullide varu.

Rachel õppis Oxfordi Trinity kolledžis inglise kirjandust ning Belfasti Queen’si ülikoolis loovkirjutamist. Varem töötas ta kirjastuses ning oma esimese raamatu kirjutas ta emapuhkuse ajal köögilaua taga.

Ta elab Londonis koos oma mehe, kahe väikese poja ja liiga paljude raamatutega.

Raamatu illustraator Rachel Sanson on pärit ühest Põhja-Inglismaa väikelinnast ning õppis illustreerimist Lincolni ülikoolis. Lapsena soovis ta endale supervõimeid. See soov pole veel täitunud, aga loodetavasti varsti täitub … Tema hobide hulka kuuluvad öine eluviis, kassidega sõbrustamine ja suure tekikuhja all redutamine.

Rachel Chivers Khoo „Soovihoidja õpipoiss“ on värske, klassikalise fantaasiaseikluse hõnguga kirjaniku debüütraamat.

Originaal „The Wishkeeper's Apprentice“ ilmus Suurbritannias Walker Booksi väljaandel 2023. aastal ning Ameerika Ühendriikides Candlewicki väljaandel 2024. aastal.

Rachel Chivers Khoo töötas varem kirjastamisvaldkonnas, õppis Oxfordis inglise kirjandust ja Queen's Universitys Belfastis loovkirjutamist. Oma esimese romaani „Soovihoidja õpipoiss“ kirjutas ta lapsehoolduspuhkuse ajal oma köögilaua taga.

Tegelikult on see igati põnev lugu - Belfastis kasvab tüdruk, kelle suur soov on saada lastekirjanikuks. Ta õpib kirjandust Oxfordis, õpib kirjutamist Belfastis, töötab kirjastuses. Aastaid hiljem istub ta lapsehoolduspuhkuse ajal köögilaua taha ja kirjutab loo poisist, kes saab võimaluse hakata soovide hoidjaks. Ja sellest saab tema esimene avaldatud raamat.

Rachel Chivers Khoo uus raamatusari kannab nime „Finders of Silverthorn Forest“ (illustratsioonid on teinud Laura Catalán). Sarja esimene osa on juba ilmunud – „The Lost Treasures“ ning selle keskmes on maagiline mets ja väikesed rebasesarnased olendid ehk „finders“ – „leidjad“, kes koguvad kokku kadunud asju. „Findersid“ suhtuvad kadunud asjadesse peaaegu nagu mälestustesse – igal asjal on oma lugu ja põhjus, miks see kunagi kellelegi oluline oli.

Huvitaval kombel on Silverthorni metsa võrreldud ka Karupoeg Puhhi lugudest tuttava Saja Aakri Mestaga ehk maailmaga, kus väikesed olendid elavad omaette reeglite järgi ja kus inimese argine vaade põrkub maagilise maailma loogikaga.

Raamatu „Soovihoidja õpipoiss“ peategelane on kümneaastane Felix Jones, kes ei ole tüüpiline fantaasialoo kangelane. Ta ei tunne ennast just maailma kõige olulisema inimesena – tema parim sõber Max on ära kolinud ja vanem õde Rebecca näib olevat temast üsna tüdinenud. Igatsus saada õega taaskord lähedaseks viib ta soovikaevuni. Seega on tema esimene soov tegelikult väga inimlik: ta ei taha saada rikkaks, kuulsaks ega võimsaks – ta tahab, et tema õde temast jälle hooliks. See annab kogu maagiale hoopis soojema mõõtme. Ja oluline on seegi, et selles raamatus ei ole „halba õde“ ega „head väikevenda“ või vastupidi – nad on lihtalt lapsed/inimesed, kellel on mõnikord raske teineteisest aru saada.

Seetõttu viskab Felix ühel päeval mündi Whittlestone'i linna keskel asuvasse soovikaevu ja soovib midagi väga erilist. Ta soovib, et vanem õde Rebecca hakkaks teda jälle armastama  nagu vanasti. Pärast seda Rebecca muutubki – vanem õde tahab jälle vennaga koos olla, kaneelisaiakesi jagada ja vanu telesaateid vaadata.

Juhtub ka muud, üsna ootamatut! Felix kohtub kummalise vanamehe Rupus Beewinkle'iga, kes väidab, et on nähtamatu soovihoidja. Veel enam – Rupus vajab endale õpipoissi. Rupus peaks olema inimestele nähtamatu, aga Felix teda näeb. Etteruttavalt mainin, et Rupuse maailm on kummaline, soe, maagiline ja turvaline. Ja Felix leiab sealt midagi, mida ta oma päriselus väga vajab: kuuluvustunnet.

Rupus on ülekoormatud. Soove tuleb igalt poolt – soovikaevust, kaartidelt ja isegi üsna veidratest kohtadest – ning mõned soovid lähevad omavahel „sassi“. Neid nimetatakse soovisõlmedeks. Rupus vajab hädasti abilist. Kuna Felix on ainus inimene, kes teda näeb, otsustab Rupus teha temast oma õpipoisi.

Felix saab teada, et soovihoidja töö pole sugugi lihtsalt inimeste soovide täitmine. Soove tuleb registreerida, korrastada, lahendada nende „soovisõlmi“ ja mõnikord tuleb otsustada, milliseid soove üldse võib täita. Raamatu maailmas on soovidega lausa omaette süsteem. Felix ei hakka lihtsalt võluma, vaid õpib, kuidas soove korrastada ja „soovisõlmi“ lahti harutada - just siin tekib tore mõte: inimese soov ei pruugi tähendada seda, mida ta esmapilgul ütleb. Kas alati on hea, kui meie soov täitub täpselt nii, nagu me selle sõnastasime?

Raamatus on ka tumedam pool – see juhtub siis, kui mängu tuleb soovinäppaja (wishsnatcher) – olend, kes tahab hävitada inimeste lootused ja unistused. Felixi enda unenägudes on aga juba mõnda aega ennast näidanud huntmees. Ühel hetkel selgub, et see polegi lihtsalt unenägu… huntmees hakkab lõpuks osutuma päriselt eksisteerivaks ohuks.

Siis hakkavad aga linna inimeste soovidega juhtuma kummalised asjad. Soovid lähevad katki. Inimeste lootused hakkavad kaduma ja Rupus saab aru, et linnas tegutseb olend, keda peetakse ammu väljasurnuks – soovinäppaja. Kõige hullem: see näeb välja täpselt nagu Felixi unenägudes nähtud huntmees.

Felix hakkab Rupuse juures õppides järjest rohkem teada saama soovihoidjate maailmast.

Aga ühel hetkel annab ta kogemata soovinäppajale teada Rupuse asukoha. Nüüd pole Rupus enam lihtsalt kummalise olendi eest kaitset vajav soovihoidja – ka Felix ise satub ohtu.

Ja siin tuleb mängu raamatu väga huvitav pööre. Felix avastab enda kohta midagi uskumatut

Selgub, et Felix ise on seotud Rebecca kunagise sooviga. Teisisõnu: tema enda olemasolu on seotud soovimaagiaga. Ja kui soovinäppaja jätkab inimeste soovide hävitamist, võib sellel olla tagajärg ka Felixile endale – ta võib hakata olematusse kaduma. See annab alguses nii lihtsale soovile – „Ma tahan, et mu õde mind jälle armastaks“ – hoopis teise tähenduse.

Nüüd peab Felix oma hirmule vastu astuma. Ta ei ole enam lihtsalt väike poiss, kes tahab õega paremaid suhteid. Ta on soovihoidja õpipoiss, kelle ülesanne on aidata Rupusel kaitsta Whittlestone'i inimeste soove ja lootusi. Felix peab koos Rupusega vastu astuma soovinäppajale ja püüdma päästa linna soovid enne, kui need kõik hävitatakse.

Loo jooksul hakkab Felix mõistma, et armastust ja lähedust ei saa päriselt teise inimese sisse võluda. Ta peab õppima teisi inimesi mõistma ja mõistma ka seda, et Rebecca on ise muutunud. Nii saab maagilisest seiklusest lõpuks lugu venna ja õe suhtest, lootusest ja kuuluvusest.

Mida selle põneva raamatu kohta on öeldud? Raamat räägib küll soovidest, aga tegelikult lootusest. Üks kriitik võtab selle väga hästi kokku: loo keskmes on meeleheite hävitavus ja lootuse jõud sellest üle saada.

Felix ei ole klassikaline „kangelane“, kes algusest peale teab, mida ta tahab. Ta on pigem üksildane ja veidi ebakindel poiss, kes tahab kuuluda kuhugi ja olla kellelegi oluline. Seetõttu on väga tähtis ka tema suhe õega.

Maagia aitab lahendada välise probleemi, aga Felixi tegelik teekond on seotud perekonna ja iseenda väärtuse leidmisega. See ongi põhjus, miks raamat ei ole ainult „võlujutt soovidest“.

Publishers Weekly nimetab seda mõnusalt hubaseks fantaasiaks, mille keskmes on leidlik Felix ja tema soov parandada suhteid õega.

Kirkus Reviews kiidab eriti hästi üles ehitatud algust; unenäolist ja atmosfäärset maailma, Rupuse hubast kodu,  Felixi ja õe suhet, illustratsioone.

Illustratsioonid on küll mustvalged, kuid mitte lihtsalt väikesed dekoratiivsed pildid. Kirkus Reviews märgib, et raamatus on kaheküljelised pildid, mis loovad lausa väikeseid lavastatud maailmu, ning väiksemad illustratsioonid aitavad teksti mõista. Raamatus on ka väiksemaid pilte, mis aitavad tegevust jälgida, on ka dekoratiivseid detaile leheküljenumbrite ümber.

Raamatu alguses on Whittlestone´i kaart, loo lõpus isegi snorliksi – Rupuse sooja kakaolaadse joogi – retsept. Need kõik on just sellised detailid, mida lapsed tavaliselt armastavad. Raamat hakkab tunduma nagu omaette maailm, mitte lihtsalt tekst.

Raamatu olulised teemad on: lootus, meeleheide, soovid ja unistused. Üks raamatuarvustus nimetab raamatu keskseks ideeks meeleheite hävitavust ja lootuse jõudu sellest üle saada. Soov viib unistuseni, see omakorda lootuseni ja see omakorda julguseni midagi muuta. Selle vastandiks on meeleheide, loobumine, soovide hävimine.

„Soovihoidja õpipoiss“ ei ole niivõrd „uus Harry Potter“, vaid pigem vanamoodsema, sooja, natuke veidra ja koduse fantaasia tänapäevane variant. Seetõttu on raamatut võrreldud ka briti lastekirjaniku Edith Nesbiti (1858-1924) lugudega. Nesbiti sulest on ilmunud mitmeid kogupere- ja võlujutte ka eesti keeles: „Lugu amuletist“ (2008, see raamat on raamatukauplustes ka täna saadaval), „Viis last ja tema“ (2000) ning „Fööniks ja vaip“ (2000). E-raamatuna on võimalik soetada ka raamatuid „Raudteelapsed“ ja „Ilusaid lugusid Shakespeare´ilt“.

Kellele Rahcel Chivers Khoo raamat sobib? „Soovihoidja õpipoiss“, sobib suurepäraselt, kui eesmärk on pakkuda lastele vahvat fantaasialugu. Rahvusvahelised kirjastajad määratlevad selle raamatu sobivaks klassidele 2–5.

Alyssa Grace

„spilling my guts“

(Warner Music)

„Ameerika folk-popi täht Alyssa Grace avaldas juulis oma debüüt-EP „spilling my guts”. Projekti hulka kuulub lugu „bloodstream”, mis kogus esimese ööpäevaga üle kahe miljoni kuulamise.

Lugu oli TikTokis üliedukas ning tõusis kiiresti nii Billboard Hot 100 kui ka Spotify ülemaailmsesse edetabelisse (Global Top 200).

Olles enne EP ilmumist avaldanud vaid kolm lugu, on Alyssa kiiresti kasvatanud endale Spotify platvormil enam kui 4,5 miljonist igakuisest kuulajast koosneva fännibaasi.

„Bloodstream” on pälvinud märkimisväärset toetust erinevate voogedastusplatvormide esitusloendites ning jõudnud kiiresti raadioeetrisse nii Põhjamaades kui ka mujal maailmas.

Alyssa Grace tunnistab, et ammutab oma sügavalt isikliku loomingu jaoks inspiratsiooni sellistelt artistidelt nagu Phoebe Bridgers, Billie Eilish, Gracie Abrams ja Bon Iver.“

Niimoodi tutvustatakse noore lauljatari debüüt-EP´d Warner Musicu pressiteates.

Alyssa Grace on 19-aastane Torrance'ist, Californiast pärit laulja-laulukirjutaja, kelle muusika paikneb folk-popi, alternatiivse popi ja singer-songwriter'i piirimail. Tema suur tugevus on väga otsene ja pihtimuslik laulutekst — Apple Music kirjeldabki tema lähenemist kui confessional songwriting'ut ning tema esitust kui eriti jõulist ja valusat.

Seda jõulist ja valusat esitust kuuleb näiteks EP avaloos „bones“ ja hingestatud esitus ning hääl! Taaskord saan ütelda, et 19-aastasel lauljataril on vägagi võimas ja omanäoline hääl. Minu jaoks on selles hääles midagi, mis meenutab mulle ka Björki ja Kate Bushi!

Album algab sõnadega, mis on sisuliselt: „Ma olen valmis sulle kõik ära rääkima.“

Ja lõpus jõutakse hoopis teise kohta. See ongi „spilling my guts“ — oma sisemuse lauale panemine.

„bones“ algab suhtega, mis on juba algusest peale tasakaalust väljas: üks inimene tahab teist nii väga, et on valmis iseennast muutma selleks, et olla armastatud. See on tegelikult terve EP üks keskseid küsimusi: kui palju iseendast peaks inimene teise armastuse nimel ära andma?

Muusikaliselt on „bones“ ilusalt hõre — klaver, akustiline kitarr ja kasvav tšello. See loob peaaegu filmiliku atmosfääri.

Lauljatari tõus muusikamaailma huviorbiiti on olnud peaaegu uskumatult kiire. 2026. aasta alguses oli ta veel sisuliselt tundmatu uus artist. Siis tulid:  „dog with a bone“ → „picking petals“ → „bloodstream“ ning mõne kuuga jõudis ta miljonite kuulajateni.

„Bloodstream“ jõudis Billboard Hot 100 edetabelisse ning kerkis seal 93. kohalt edasi; Ühendkuningriigis jõudis see 25. kohale.

Vägagi folgilikult kõlavad EP teine ja kolmas laul – „somebody to somebody“ ja „dog with a bone“. Esituses on jõudu ja valu, mida Alyssa Grace suurepäraselt edasi annab.

Laulus „somebody to somebody“ tekib identiteedi küsimus – mida tähendab olla kellegi jaoks oluline? Mida tähendab hetk, kui inimene, kes oli sulle kõik, muutub järsku lihtsalt „somebody to somebody“.  Esimeses loos tahad olla teisele inimesele kõik, teised loos hakkad mõtlema, et võib-olla oled tema jaoks lihtsalt keegi …

Kolmas laul „dog with a bone“ jutustab toksilisest suhtest, millest inimene ei suuda lahti lasta – isegi siis, kui ta teab, et see suhe teeb talle halb. Laulu kujund on tabav – koer ei lase kondist lahti.

Neljas laul on noore artisti üks kahest kõige tuntumast loost – „picking petals“ ja see on väga HEA laul. Valus, aga ilus.

Selles loos on paljude lugude valus teema – armastab mind, ei armasta mind. See on vägagi ärev laul, sest see ei ole enam süütu lapsepõlvemäng, selles laulus on inimene, kes otsib pidevalt märke, kas teine teda armastab või mitte.

Viies laul „spilling guts“ on EP „süda“. Lauljatar lõpetab tunnete varjamise. Saame aru, et keegi tegi haiget, kuid sellel lubati ka juhtuda … on ju nii, et eneseanalüüs on palju raskem kui teise inimese süüdistamine.

Seejärel „bloodstream“, mis on EP emotsionaalne keskpunkt. Kindlasti on see Alyssa Grace´i seni kõige olulisem laul. Laul, mis jutustab emotsionaalsest traumast ja sellest, kuidas mineviku valu võib inimesesse sõna otseses mõtte „vereringesse“ jääda. Trauma ei ole ainult mäestus – see võib hakata mõjutama, kuidas sa armastad, keda sa usaldad, kuidas sa ennast näed, mida sa kardad, milliseid suhteid sa valid.

Kuidas EP lõpeb? Kuus üsnagi rasket lugu – samas väga head ja väga ilusat lugu. „baby swim“ on laul, milles lööb kaasa Andrew Lucier ja see Alyssa Grace´i omamoodi kujuteldav duett endise kallimaga – sellise vestlusega, mida päriselus võib-olla enam kunagi ei toimu.

Andrew Lucier? Tema on St. Louisest, Missourist pärit laulja-laulukirjutaja, kelle muusikat kirjeldatakse folk'i, indie, soft rock'i, popi ja adult contemporary'i ristumiskohana. Ta kasvas üles St. Louisi lähistel, hakkas oma lugusid esitama juba kolledži ajal Lexingtonis, Kentuckys ning kolis hiljem Nashville'i, et oma muusikukarjääri edasi arendada.

Andrew´l on seni ilmunud neli EP´d ja sel aastal ka debüütalbum „More Questions Than Answers“ (väga hea folgiplaat).

Alyssa Grace ei lõpeta oma EP´d mõttega: „Ma vihkan sind“, ta lõpetab: „Ma lasen sul minna.“

Alyssa Grace´i EP on plaat sellest, kuidas inimene liigub armastuse vajadusest läbi sõltuvuse, haigetsaamise ja eneseanalüüsi lõpuks iseenda juurde tagasi.

Samad küsimused on olnud armastuslauludes aastakümneid:

Kas ta armastab mind?
Miks ta mind ei armasta?
Miks ma teda ikka armastan?
Miks ma lasin sellel juhtuda?
Kuidas ma sellest üle saan?

Alyssa lihtsalt räägib neist 2026. aasta keeles.

Seda ka, et Alyssa Grace  ei ole enam ainult internetinähtus! Ta läheb nüüd päriselt suurele lavale: Alyssa Grace on kinnitatud Alex Warreni 2026. aasta Austraalia ja Uus-Meremaa arena-tuuri erikülaliseks ning samal ajal on ta välja kuulutanud ka omaenda intiimsemad kontserdid New Yorgis, Los Angeleses ja Londonis.

Ja seda kõike 19-aastaselt.

Kuula ise ka:

Mulaa Joans

„That Ain´t You“

(Warner Music)

„Briti laulja-laulukirjutaja ja tõusev muusikastaar Mulaa Joans on välja andnud uue lühialbumi (EP) „That Ain’t You“, mis sisaldab kolme uut lugu: „Parallel Lines“, „Normal People“ ja nimilugu „That Ain’t You“. Väljaanne sisaldab ka varem avaldatud palasid „Love Letter“, „Phone Sex“ ja „Birthday Makeup“. Artisti tuntuim lugu on „Love Letter“, mis on lühikese ajaga kogunud üle maailma 30 miljonit kuulamist. Mulaa Joans on kiiresti saavutanud tohutu populaarsuse ja kinnitanud oma staatust uue laine popmuusika esindajana.

Artist on pälvinud suurt tähelepanu oma sügava jutustamisoskuse ja häälega, mis mõjub ühtaegu ajatuna ja sobib suurepäraselt tänasesse hetke. Tema varasemate laulude hulka kuuluvad „Members Only“ ja „Still a Little Something“.

See 19-aastane laulja, laulukirjutaja ja žanripiire eirav sõnade autor ühendab siirad ja emotsionaalsed tekstid sujuvate, erinevaid stiile põimivate meloodiatega. Tema muusikas on tunda Billie Eilishi teravust, Etta Jamesi hingestatust ja Rihanna kartmatut karismat.

Inglismaal Bathis sündinud ja praegu Londoni Soho linnaosas elava Mulaa loomingut rikastavad tema moemaailmast pärinevad juured, mis lisavad sellele nii elegantsi kui ka julget isikupära. Artisti hingestatud ja lummav helikeel on toonud talle muusikatööstuses üha kasvavat tähelepanu. Spotify valis Mulaa hiljuti oma programmi „RADAR: First Listen“, mille eesmärk on toetada ja esile tõsta järgmise põlvkonna ülemaailmseid muusikatalente. Loomupäraselt laheda, kompromissitult eheda ja kütkestava Mulaa Joansi näol on tegemist tõusva tähega.“

Niimoodi tutvustatakse noore lauljatari EP´d Warner Musicu pressiteates.

Mulaa Joans on väga noor laulja, aga juba üsna selge oma hääle ja emotsionaalse maailmaga.

Mulaa Joans on 19-aastane Briti laulja ja laulukirjutaja, pärit Bathist ja tegutseb praegu Londonis. Ta on üks neist artistidest, kelle puhul karjäär sai alguse üsna tänapäevasel moel: teismeeas hakkas ta TikTokis covereid üles laadima. Üks tema Etta Jamesi loo cover hakkas eriti hästi levima ning sellest kasvas välja tee omaenda muusika juurde.

Tal ei teinud karjääri alguses tõsist laulutrenni, sest see oli tema perele lihtsalt liiga kallis. Mulaa ise arvab tagantjärele, et see võis talle isegi kasuks tulla — ta ei olnud alguses seotud kõikvõimalike „õigete“ laulutehniliste reeglitega ja sai oma hääle üsna loomulikult üles ehitada. Praegu kasutab ta küll vajadusel vokaaltreeningut, eriti selleks, et hääl salvestustel ja kontsertidel vastu peaks.

Mulaa muusikas kuuleme souli, alternatiivset poppi ja R&B mõjutusi, aga teda on üsna raske ühte muusikalisse kasti suruda. Kuigi jah, sellist suurepärast soulilikku hingamist kuuleb ka sellel EP´l. Lauljatari hääl on võrratu, kuulake lugusid „Love Letter“, „Parallel Lines“, „Phone Sex“.

Tema häält on kirjeldatud kui rikast, sensuaalset, veidi kähedat (see väike kähedus on igati mõnus) ja enesekindla kõlaga. Tema hääles on midagi vana souli laadset, aga laulude produktsioon ja kirjutamisviis on täiesti tänapäevased.

Lugesin, et lauljatari mõjutajate hulka kuuluvad näiteks Etta James, Rihanna ja Billie Eilish. Samuti on ta nimetanud olulisteks albumiteks Billie Eilishi „Don't Smile at Me“, Rihanna „ANTI“, James Browni „The Boss“ ja Passengeri „All the Little Lights“.

See kombinatsioon on päris põnev: Etta James → hing ja hääl; James Brown → groove;
Rihanna → julgus ja popitunnetus; Billie Eilish → ebatraditsiooniline laulude kirjutamine.

Pole ime, et tulemuseks on midagi üsna omanäolist.

Mulaa on rääkinud, et tema esimene EP „£70 for Peace of Mind“ (2024) ei olnud veel väga isiklik — ta oli lihtsalt liiga noor, et tal oleks olnud piisavalt elukogemust, millest kirjutada. Hilisemate lauludega see muutus.

Teine EP „Nighttime Religion“ (2025) sündis juba suuresti isiklikest kogemustest, ebamugavatest hetkedest ja suhetest.

Tema 2026. aasta singel „Love Letter“ on saanud juba üle 15 miljoni striimi, mis on 19-aastase artisti kohta päris muljetavaldav.

Ta on jõudnud näiteks BBC Introducing tähelepanu alla ning teda nimetati BBC Introducing – The West poolt Artist of the Week.

Lauljatari EP´l on küll ainult 6 laulu, aga kuulake neid, kuulake seda esitust, seda hingestatust ja neid meloodiaid. Minu lemmikuks on viies laul „Normal People“, nagu ka EP viimane, kuues laul „Birthday Makeup“ – võrratult hea ja ilus, ja see HÄÄL!!!

Mulaa puhul on praegu huvitav jälgida, kuidas tema hääl ja identiteet järgmise paari aasta jooksul välja kujunevad. Omada 19-aastaselt sellist häält, enesekindlust ja kirjutamisoskust - juba seetõttu tasub tal silm peal hoida.

Kuula ise ka:

Adam Allsuch Boardman

„UFOD. Illustreeritud ajalugu“

(Tammerraamat)

See illustreeritud teejuht UFOde ajaloo üksikasjadesse kirjeldab kõigi aegade kuulsamaid juhtumeid ning edastab legendide taustal infot tulnukate kohta.

Huvitav lugemine nii teadmishimulistele lastele kui täiskasvanutele.

Kogu ajaloo vältel on inimesed olnud tunnistajaks taevas paistvate seletamatute objektide vaatemängule. Nende kummalisus on andnud alust valitsuste uurimistööle ja salaühingute tekkele ning inspireerinud lugematuid tulihingelisi UFO-uurijaid.

Ufoloogia on tulvil lõbusaid oletusi ja arutelusid ning see raamat võimaldab lugejal UFO-teemal edasi liikuda ja leida iseenda tõe, mis on, nagu me kõik teame, kusagil olemas.

See igati põnev ja vahvasti illustreeritud UFO-raamat ilmus paar aastat tagasi, 2024. aastal. Pean tunnistama, et UFO-teema on mind ikka ja jälle paelunud, üsna mitmel aastal olen jälginud televisioonist saatesarja „Iidsed tulnukad“.

See raamat peaks sobima suurepäraselt lastele, kuid olen kindel, et ka täiskasvanud lugeja saab siit palju põnevat ja kaasahaaravat lugemist.

Adam Allsuch Boardman on väga huvitav autor ja illustraator, eriti neile lugejatele, keda huvitavad teadmised, ajalugu, veidrad nähtused ja visuaalselt väga omanäolised aime- ja noorteraamatud.

Adam Allsuch Boardman on Suurbritanniast pärit illustraator ja autor, kes elab ja töötab Leedsis. Ta kasvas Yorkshire Dales'is ning õppis illustratsiooni Leeds Arts Universitys, mille lõpetas 2016. aastal. Pärast õpinguid töötas ta muu hulgas vabakutselise illustraatorina ning on teinud töid muuseumidele, haridusväljaannetele ja erinevatele ettevõtetele.

Tema klientide hulka on kuulunud näiteks Apple, The Economist, Deloitte ja Monocle, samuti on tema illustratsioone kasutatud Suurbritannia muuseuminäitustel.

Boardmani stiili iseloomustavad selged geomeetrilised vormid, puhtad jooned, piiratud värvipaletid ja väga täpne detailikäsitlus. Tema eesmärk on enda sõnul teha pilte, mis ühtaegu informeerivad, lõbustavad ja tekitavad uudishimu.

Ja teemad tema raamatutes on tõesti vahvad:

„An Illustrated History of Filmmaking“ – filmikunsti ajalugu;

„An Illustrated History of UFOs“ – UFOde ja ufoloogia ajalugu;

„An Illustrated History of Ghosts“ – kummituste, vaimude ja kummituslugude ajalugu;

„An Illustrated History of Urban Legends“ – linnalegendid;

„An Illustrated History of Magic“ – maagia ajalugu.

Boardman on üks neist autoritest, kelle puhul illustratsioon ei ole lihtsalt teksti juurde pandud pilt. Pilt on osa jutustamisest.

Eriti põnev on tema UFO-raamat, millest siinkohal juttu teen.

„An Illustrated History of UFOs“ ilmus algselt 2020. aastal ja on aime-/noorteraamat. Boardman käsitleb UFOdega seotud nähtusi, vaatlustest ja väidetavatest tulnukate kohtumistest kuni valitsuste uurimiste, UFO-kultuste ja Area 51-ni. Oluline on aga see, et ta ei esita kõike tõena, vaid püüab eristada teaduslikult või ajalooliselt põhjendatud infot, oletusi ja ulmet.

Boardman ei ütle lapsele või noorele lihtsalt "vaata, kui põnev müsteerium!", vaid annab talle võimaluse ise mõelda, mida uskuda. Boardman ei tee sellest lihtsalt „tulnukate raamatut”, vaid õpetab ühe väga põneva teema kaudu eristama fakti, oletust, uskumust, pettust ja teaduslikku seletust.

Boardman ei keskendu ainult küsimusele: „Kas tulnukad on olemas?“

Ta uurib hoopis: „Kuidas UFOde idee tekkis, kuidas see on aja jooksul muutunud ja miks inimesed on hakanud teatud nähtusi tulnukatega seostama?“

See annab talle võimaluse rääkida korraga ajaloost, teadusest, psühholoogiast, popkultuurist, vandenõuteooriatest ja inimeste kujutlusvõimest.

Üks selle raamatu väga vahva omadus on kronoloogiline ülesehitus. Siin on peatükid lausa aastakümnete kaupa: sündmused, vaatlused, inimesed ja vandenõuteooriad moodustavad omamoodi UFO-ajatelje.

Boardman puudutab paljusid UFO-kultuuri keskseid juhtumeid ja nähtusi, näiteks:

kummalised valgused taevas;

esimesed kuulsad „lendavate taldrikute“ vaatlused;

Roswell;

Area 51;

väidetavad tulnukate röövimised;

UFO-kultused;

salajased valitsusprogrammid;

ufoloogid ja nende uurimused;

kuulsad UFO-fotod;

tulnukate kujutamise muutumine;

seosed ulmekirjanduse ja filmidega;

isegi vanemad lood, mida hiljem on hakatud tõlgendama võimalike UFO-kogemustena.

Ta puudutab isegi „iidsete astronautide“ ideed ja selliseid väga veidraid kõrvalteemasid nagu UFO-kultused, Aleister Crowley ning väidetavad tulnukate lahkamised.

Lugeja kohtub UFO-maailmas tuntud inimestega nagu:

Allen Hynek;

George Adamski;

Jacques Vallée;

Budd Hopkins;

Nick Pope;

Leslie Kean;

Whitley Strieber

ja mitmed teised.

Boardman näitab, kuidas ulme ja UFO-uskumused on teineteist mõjutanud. Näiteks muutub ajas ka see, milline tulnukas inimeste kujutluses välja näeb. 1950ndate tulnukas ei pruugi olla sama mis 1970ndate tulnukas. Ja need erinevad tulnukad vaatavad meile vastu juba raamatu sisukaantel. Rääkimata erinevatest UFOdest.

Boardman ise on suur filmihuviline. Tema enda tutvustustes öeldakse, et teda mõjutavad tugevalt film ja televisioon, aga ka sellised autorid nagu Agatha Christie ja Isaac Asimov.

Ja seda on tema illustratsioonides päris hästi näha: kompositsioonid, valgus, kaadriline ülesehitus ja väikesed visuaalsed naljad annavad tema töödele natuke filmi ja graafilise romaani tunnetust.

Tal on ka üks vahva Leedsiga seotud projekt Hiding in Plain Sight, milles ta uuris ja illustreeris 80 kino, mis on Leedsis kunagi tegutsenud.

Täna on Boardman liikunud ka nooremate lugejate poole. Tema vanemad „Illustrated History“ raamatud on pigem teismelistele ja täiskasvanutele, kuid uuem „The Unexplained“ sari on kohandatud nooremale lugejale.

Näiteks „The Unexplained: Ghosts“ on 96-leheküljeline graafiline aimejuhend, mis on suunatud umbes 9+ vanusele; UFO-raamatu noorem väljaanne on samuti 96-leheküljeline ja mõeldud 10+ lugejatele.

Praeguse info järgi on 2026. aastal ilmumas ka „The Unexplained: Urban Legends“.

Boardman on üks neist tänapäeva autoritest, kes ei alahinda noort lugejat: annab talle teadmisi, aga jätab alles ka salapära, huumori ja avastamisrõõmu.

Ja tema puhul on veel üks tore paradoks: ta kirjutab kummitustest, UFOdest ja linnalegendidest, aga teeb seda tegelikult üsna ratsionaalselt ja kriitilise mõtlemise vaimus. See on tänapäeva aimekirjanduses väga väärtuslik kombinatsioon.

Adam Allsuch Boardman

„Kummitused. Illustreeritud ajalugu“

(Tammerraamat)

Juba aastakümneid on paranormaalsete nähtuste uurijad ja meediumid pühendunud saladusteloorist läbitungimisele ja teispoolsusega kontakti loomisele. Olgu kummitused surnute hinged, ajaaknad või muust aegruumist pärit olendid, nende ebaloomulik kohalolek on meis alati tekitanud hirmu ja lumma. See kummituste ajaloo illustreeritud raamat viib lugeja põnevale reisile läbi kummituste päritolu ja kultuuri.

See ei ole tavaline "kummitusjuttude kogumik", vaid midagi palju huvitavamat.

Eestikeelne „Kummitused. Illustreeritud ajalugu“ ilmus 2024. aastal Tammerraamatu väljaandes, on 128-leheküljeline kõvakaaneline raamat ning on suunatud ka nooremale koolieale.

Boardman võtab kummituse kui nähtuse ja hakkab vaatama, kuidas inimesed on eri aegadel ja kultuurides surnute, vaimude ja paranormaalsete nähtustega kokku puutunud.

Ta ei küsi ainult: „Kas kummitused on olemas?“, vaid pigem: „Miks inimesed kummitusi usuvad ja millest need lood on tekkinud?“

Raamat liigub läbi ajaloo ning käsitleb näiteks kummituslugusid, vaime, meediume, spiritistlikke seansse, vaimufotosid, eksortsisme, Ouija-laudu ja mitmesuguseid paranormaalseid nähtusi. Kirjastuse kirjeldus rõhutab samuti, et kõrvuti kummituslugudega käsitletakse nende alternatiivseid seletusi.

Raamatu autor ei ütle lapsele: „Kummitused on jama.“, aga ta ei ütle ka: „Kummitused on kindlasti olemas.“ Ta jätab küsimuse õhku ja õpetab vaatama nähtust eri külgedest.

Raamatu alguses on antud eraldi ruumi skeptilisele uurimisele. Seal käsitletakse näiteks optilisi illusioone, pettusi, unehalvatust, kinnituskallutatust ja pareidooliat — nähtust, mille puhul inimene hakkab juhuslikus kujundis nägema tuttavat asja või olendit.

See on lasteraamatus minu meelest väga väärtuslik.

Kummituste raamat alustab mõistete selgitamisega ja liigub seejärel eri ajastutesse, vaadates, milliseid kummituskujutelmi ja -lugusid eri sajanditel on olnud. Ja see on väga oluline.

Lugeja puutub kokku näiteks:

vanade kummitususkumustega;

surnute tagasituleku lugudega;

poltergeistidega;

kummituslaevade ja merelugudega;

meediumidega;

spiritismiga;

seanssidega;

vaimufotograafiaga;

eksortsismidega;

Ouija-laudadega;

kuulsate kummituslugudega;

tänapäevaste paranormaalsete nähtustega.

Ja mulle meeldib väga, et Boardman näitab ka kuidas kummitusest on saanud kultuurinähtus. Me ei räägi ainult sellest, mida keegi pimedas koridoris nägi, vaid sellest, kuidas kummituslugusid on räägitud, kujutatud ja edasi antud.

Raamatu leheküljed ei ole üles ehitatud nii, et sul on kõigepealt kolm lehekülge teksti ja siis väike pilt nurgas.

Pilt ja tekst töötavad koos.

Üks arvustus kirjeldabki raamatut kui visuaalset entsüklopeediat, kus lehekülgi täidavad suures osas illustratsioonid ja lühemad tekstiplokid. Illustratsioonid on mängulised, kuid samal ajal informatiivsed.

See teeb raamatu eriti sobivaks lapsele, kes võib-olla ei viitsiks lugeda 300-leheküljelist paranormaalse ajaloo teost, aga hakkab lehekülgi sirvima ja jääb ühe kummalise nähtuse juures pidama.

„Tule, ma näitan sulle, mida inimesed on tuhandeid aastaid kummituste kohta arvanud — ja mõtle ise edasi.“

Boardman ei jutusta ainult lugusid, vaid õpetab lapsi maailma vaatama — ja teeb seda väga tugeva visuaalse käekirjaga.

Muide, tema „Kummitused“ on ka hea näide sellest, miks tänapäevane aimekirjandus ei pea olema igav.

Karl Adami

„Eesti aialinnud.

Teejuht aialindude maailma“

(Varrak)

Kuigi mõnikord võivad aiapidajat ärevil hoida rästaparved, kes tundidega sõstrapõõsad tühjendavad, aedmaasikad auklikuks puurivad või peenardes multši laiali pilluvad, ei kõnele see raamat lindude peletamisest, vaid otse vastupidi: lindude aeda meelitamisest. Raamatus kirjeldatu võiks aidata muuta aed tõeliselt linnurikkaks paigaks, kus oleks kõigil hea. Naabrilgi põhjus kadestada.

Karl Adami on selles raamatus kirjeldamiseks valinud nelikümmend suvel aias pesitsevat linnuliiki ja seitseteist tiivulist, kes enamasti aedades küll ei pesitse, kuid võivad sügisest saadik aia võludega tutvuda. Siit leiab lindude kirjeldusi, elupaigaeelistusi, aastate jooksul kogunenud tähelepanekuid suleliste omavaheliste suhete ja pereelu kohta.

Tekste ilmestab suur hulk fotodele püütud hetki, millest lõviosa pärineb autori koduaiast.

Karl Adami (s. 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja märgi laureaat. Vaatamata sellele, et ta on alles oma rännakute alguses, on ta jõudnud jagada arvukaid kohtumisi elusloodusega ETV saates „Osoon”, olles nii loomalugude autor kui ka operaator. Teda paelub liikuv pilt, kuid erilist huvi pakub talle hetkede ja lugude talletamine fotodele. Seda on märganud eri väljaannete fototoimetajad ja nõnda on Karli tööd näinud ilmavalgust nii kodumaal kui ka mitme maa ja mere taga. Muu hulgas on mitu tema tööd ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic.

Autor tunneb suurt huvi tiivuliste vastu.

Tema sulest ilmus 2018. aastal linnuteemaline raamat „Eesti talvised metsalinnud”. Sellele järgnes 2024. aastal „Eesti metsalinnud: laululinnud” ning 2026. aastal „Eesti metsalinnud: kakulised, rähnilised ja teised”.

Veel enne, kui autor metsadesse või laia maailma sulekandjaid uudistama kippus, tutvus ta nendega koduaias. See on parim paik linnuhuvi sütitamiseks ja tähelepanekute tegemiseks.

Selles raamatus on hulk kogutud hetki nii sõnas kui pildis, emotsioone ja tähelepanekuid.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et tema linnuhuvi on aastatega aina süvenenud. Ta on lähemalt saanud jälgida küll metsa- ja niidulinde, imetlenud sulelisi tundras, siis jällegi savannis. Huvi suleliste ja fotograafia vastu pole aga alguse saanud kusagil mujal kui aias.

Siinkohal lisan omalt poolt, et viimastel aastatel olen hakanud ka mina meie linnaaias linde vaatama ja märkama … põld- ja koduvarblased, musträstad, suitsupääsukesed, sinitihased, leevikesed, suur-kirjurähnid, puukoristajad, kaelustuvid, hallvaresed – kõik need linnud on vahvad, kõigil neil on põnev elu, ja nende jälgimine teeb mind rõõmsaks. Hing läheb nooreks ja soojaks …

Tagasi Karl Adami juurde. Raamatu autor tõdeb, et aastate jooksul on nii heliga piiratud initiimsemast aiaosast kui ka laiemast, ilupuude ja -põõsastega alast läbi käinud erinevaid sulelisi, alates tiigilt kuusehekki põiganud jäälinnust ja kevadrändel peatuse teinud sinirinnast ning lõpetades vöötkakuga.

Autor kinnitab, et selles raamatus avab ta pisut lähemalt neljakümmet aedades pesitsevat sulelist, kellest kolmekümne üheksa liigi askeldamisi ja poegade eest hoolitsemist on ta saanud oma pere aias jälgida ning üle kahekümne liigi on iga-aastased pesitsejad.

Ja veel. Aialinnud on valinud elupaiga inimese lähedusse ja mitmed neist on aias askeldavate inimestega harjunud. See ei tähenda, et sulelistega ei võiks arvestada, kas või nii lihtsa tegevuse juures nagu muru niitmine või puude ja põõsaste kujundamine.

Karl Adami ütleb, et meie aiad on igas mõttes erinäolised ja ühendavad endas põhjamaise looduse, ajaloolised mõjutused ja rikkaliku aianduskultuuri. Need peegeldavad nii omanike visioone kui ka asukohta.

Esimeses peatükis saame lugeda sellest, et Eestimaa aiad on eripalgelised. Autor tõdeb, et aialindudeks võib pidada neid liike, kes elavad või viibivad sageli inimeste koduaedades, parkides ja muudel rohealadel. Aedades pesitsevad sulelised oskavad ära kasutada inimeste loodud keskkonda ja toiduallikaid.

Siinkohal lisan omalt poolt, et linnukeste jaoks peaks aias ikka ja alati vesi varuks olema ehk kohad, kus nad palava ilmaga joomas saaksid käia. Mõnikord on endalgi põnev vaadata, millised on erinevate lindude „veeprotseduurid“.

Tagasi jällegi raamatu juurde. Karl Adami lisab, et aialinnud rikastavad meie elukeskkonda oma laulu ja kohaoluga. Jällegi lisan, tunnen, kuidas iga aastaga (ehk siis vanemaks ja vanemaks saades) vajan just linnulaulu, mis annab märku, et kevad on lähedal, suvi koputab uksele. Raamatu autor kinnitab, et aialinnud aitavad hoida tasakaalus putukate ja taimede arvukust, kuid ühtlasi viimaseid levitada. Lindude aeda meelitamise valem on tegelikult väga lihtne. Neile on tarvis pesitsemiseks sobivat keskkonda ja piisavas koguses toitu. Kasuks tuleb ka vee olemasolu.

Looduses on kõik omavahel seotud ja nii tulevad linnud sinna, kus on eluks parimad võimalused. Toiduks tarvitavad tiivulised mahlasemaid viljaosi ja seemneid, putukaid, lülijalgseid ja limuseid.

Nüüd saab lugeja vaadata ilusaid aiapilte, ja neid on siin mitmeid ja mitmeid.

Jõuame lindudeni. Enamlevinud aialinnud. Karl Adami räägib, et lugeja ees on nelikümmend aedades pesitsevat sulelist, kellest paljusid võib pidada enamlevinud aialindudeks, kuid ta teab aedu, kus on lisaks neile neljakümnele liigile pesitsenud musträhne, laanepüüsid, sõtkaid, ristparte ja isegi jääkosklaid.

Et kõik nelikümmend liiki korraga aeda mahuks, eeldaks vägagi mosaiikset ja läbimõeldud oaasi. Pesitsejate kõrval võib kevad- ja sügisrände ajal, aga ka talvekuudel aeda sattuda hulganisti ränduritest külalisi, alates sinirinnast ja lõpetades siidisabade või toidupalu noolivate pasknääridega.

Lisaks neile enamlevinud aialindudele võivad end aiakeskkonnas hästi tunda ka näiteks hakid, salutihased, aed-roolinnud, mustpea-põõsalinnud, kõrvukrätsud, kodukakud või tuuletallajad ning mõnes rohkete okaspuudega aias isegi pöialpoisid või põõsaste ja kõrgema rohu korral mestikumas aias soo-roolinnudki.

Esimeseks linnuks on rasvatihane. Saame lugeda, et nende arvukus on 300 000 – 400 000 haudepaari, talvel 1 000 000 – 1 500 000 isendit. Neid võib kohata aasta läbi ja nad levivad kõikjal Eestis. Rasvatihase kaal on 16 – 22 g, kehapikkus 14 cm. Tema rahvapärased nimetused on rasvaants, külalind, talitihane. Kõik need andmed on kirjas ka kõikide teiste raamatus olevate lindude kohta, kuid otse loomulikult räägib Karl Adami igasugu huvitavaid lugusid veel juurde, aga seda ma ei hakka Sulle siinkohal ümber jutustama. Seda kõike pead ikka ise lugema, aga uskuge mind, Karl Adam räägib/jutustab väga huvitavalt, põnevalt, faktirohkelt ja mõnusalt. Rääkimata tema fotodest, mis räägivad juba ise oma loo.

Aga, millistest lindudest me selles raamatus lugeda saame? Sinitihane, põldvarblane, koduvarblane, puukoristaja, porr, rohevint, metsvint, ohakalind, karmiinleevike, kanepilind, lepalind, suitsupääsuke, räästapääsuke, piiritaja, harakas, hallvares, suur-kirjurähn, väänkael, must-kärbsenäpp, hall-kärbsenäpp, linavästrik, kaelustuvi ehk meigas, kuldnokk, pruunselg-põõsalind, aed-põõsalind, väike-põõsalind, musträstas, hallrästas, laulurästas, punarind, käosulane, väike-lehelind, salu-lehelind, võsaraat, suurnokk-vint, talvike, valge-toonekurg, kivitäks, ööbik.

Seejärel peatükk, milles on juttu sellest, kuidas luua linnusõbralikku aeda. Karl Adami tõdeb, et pole olemas keskmist aeda, mille järgi linnuhuvilised saaksid joonduda ja endalegi sarnase lindudele meeldiva paiga rajada.

Selles peatükis saame lugeda pesapaikadest. Aialindude pesapaigaeelistused ja poegade hällide meisterdamise võtted on väga mitmekesised. Nii võib eri mõõdu ja kujuga pesi leida põlispuude kõige kõrgematest okstest kuni päris maapinnani välja, hoonete laka all, sõstrapõõsas ja isegi seinale toetuval rehal.

Juttu on ka pesakastidest, mida pesakaste meisterdades silmas pidada ja kuhu neid riputada? Seejärel loeme veest, aia metsikumast nurgast. Millistel töödel tuleks aialindudega arvestada ja kuidas? Heki pügamine, lõkke- ja haluhunnikud, puuriidad ja kivihunnikud, muru ja rohu niitmine, kes või mis ohustab aialinde?

Järgmises peatükis on juttu lindude toidulauast. Kasulikud õitsejad, puud ja põõsad (harilik pihlakas, harilik lodjapuu).

Karl Adami kirjutab meile ka elust keset talve ehk tema aia talvised külalised. Kas linnud varuvad talveks toitu? Milline peaks olema talvine lisatoit ja toidumaja? Selgub, et talveks tuleb valmistuda juba suvel ja ikkagi, millal ja kuhu linnud talvel magama suunduvad?

Loen edasi. Talvitajad ja külalised. Tiivulistelt, kes on soodsate toitumisalade lootuses sügisel suuna lõunasse seadnud, nõuab kevad veidi enam pealehakkamist ja nii võtavad kümned liigid suuna taas põhja … Kevadiste saabujate hulk ja järjekord varieerub aastati.

Nii mõnedki rändurid ja kevadekuulutajad külastavad kevade hakul lindude toidumajade ümbrust, et jõuvarusid täiendada.

Kes on need talvitajad ja külalised, kellest selles raamatus juttu on? Siin on põhjavint, urvalind, siisike, leevike, mänsak, pasknäär, nurmkana, hallpea-rähn ehk hallrähn, tamme-kirjurähn, siidisaba, sabatihane, musttihane, salutihane, pöialpoiss, värbkakk, hallõgija, raudkull.

Raamatu lõpus lühike kokkuvõte raamatus mainitud ja käsitletud liikidest ning register.

Selline äge linnuraamat on see Karl Adami aialindude raamat. Usun, et väga huvitav lugemine kõikidele linnusõpradele ja kindlasti ka neile, kes tahavad lindudega tuttavaks saada ning jälgida, kes liiguvad just tema aias.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)