Fr. R. Kreutzwald


„Kalevipoeg.


Eesti kangelaseepos“


(Sinisukk)


 

Nagu Madis Nurmik raamatu eessõnas kirjutab, on meil vähe algupäraseid teoseid, „mida võiks ilma kõhklemata algkoolis käsitamiseks soovitada“, sest suuremalt osalt ei ole nende kunstiline tase küllalt kõrge. „Kalevipoeg“ – „meie rahvuslik piibel, meie Raamatute Raamat, mis „koondab oma traagilisse kangelasse kogu rahva saatuse“” – võiks siiski olla üks soovituslik tekst, ehkki selle nii sisu, keelt, stiili kui ka kompositsiooni, meetrikat ja prosoodiat on põhjendatult kritiseeritud.

 

Tõsi, „Kalevipoega“ tema algupärasel kujul polnud juba 1930ndatel võimalik õppevahendina kasutada, seepärast mindi üle ümberjutustustele proosas. Ometi sisaldab „Kalevipoeg“ just algupärasel kujul väärtusi, mida ei suuda korvata ükski ümberjutustus, olgu see kui hea tahes.


1930. a välja antud rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant on mõeldud õpperaamatuks, et tutvustada õpilastele rahvalaulu vormi. Paljas teooria ei viiks lapsi veel runokeele ja poeetika tundmisele, seepärast on raamatu lõppu lisatud „Sõna- ja asjaseletusi“, mis muuhulgas sisaldavad ka runokeele ja poeetika reegleid ning vastavaid harjutusi.

 

Kuna eelmise aasta lõpus oli võimalus kokku puutuda taaskord meie rahvuseeposega, õpetades seda 6. klassi kirjandustunnis, sai selgeks, et üsna keeruline on lugeda meie täispikka eepost. Isegi mitte lihtsalt keeruline, aga väga keeruline.


Katsetasime Eno Raua kirjutatud ümberjutustusega (see on ilmunud 1961, 1970, 1976, 1981, 1998, 2013) ja kindlasti oli see suureks abiks, et Kalevipojast aimu saada ja mõista, millest rahvuseeposes räägiakse. Endale sattus näppu ka Eduard Laugaste kirjutatud Kalevipoja ümberjutustus aastast 1960.

 

Seetõttu olen üsna kindel, et just see väljaanne (rahvuseepos „Kalevipoja“ lühendatud variant), mis on algupäraselt pärit 1930. aastast (väljaandjaks K./Ü. „Töökool“, alapealkirjaga parandatud ja illustreeritud väljaanne koolidele), on tänuväärt abimees neile, kes soovivad siiski meie eepost lugeda.

Tekst on oluliselt lühem ja lisatud igasugu põnevaid lisamaterjale, mis jutustavad meie Lauluisast ja Viru laulikust (Fr. R. Kreutzwald), eepose saamisloost ja eeposest endast.

 

Raamatu saatesõnas räägib meie koolikirjanik ja pedagoog Madis Nurmik (1890-1969) eeposest. Ta tõdeb 1930. aastal, et „Kalevipoega“ pole ametlikult keegi ristinud eesti rahva eeposeks. Kreutzwald andis talle väga tagasihoidliku alapäälkirja „Üks ennemuistne Eesti jutt“. Ja P. Org oma kooliväljaandes nimetab ta lugulauluks Eesti muinasajast.


Nurmik lisab, et „Kalevipoja“ tähtsuse raskuspunkt on kauges minevikus – nois aegades, kus rõhutud rahvas kõige rohkem ootas oma juhtidelt julgustavat sõna. See on teos, mis tõstis jalule meie põrmusurutud rahva ning andis talle uut elujulgust.


Seejärel on juttu sellest, mida on selle väljaande jaoks muudetud, parandatud, mis välja jäetud. Nurmik täpsustab, et vana väljaanne sisaldab 19 033 värssi, uus väljaanne on jäänud umbes 10 000 värsi võrra vähemaks, ainult 9 900 rida. Kõrvaldatud on kompositsiooni puudusi, parandatud on värsivigasid.


Madis Nurmik tõdeb saatesõna lõpus, et esimene, kes „Kalevipoja“ parandamise nõuded kategoorilisel kujul üles säädis ja ka esimesed katsed tegi tõmmata „Kalevipoja“ rahvalaulu poeetika liistule, oli Johannes Aavik. See sündis juba ligi paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tolleaegseis kirjanduslikes ringkonnis meie kangelaseepose parandatud ja illustreeritud juubel-väljaannet kaaluti ja kavatseti.

 

Seejärel peatükk „Virulaulik“, mille on kirjutanud üks minu lemmikkirjanikest Jüri Parijõgi. Ta meenutab Kreutzwaldi ja tema noorusaega, kui üliõpilane Kreutzwald oli lubanud koguda muinasjutte. Koos temaga oli tulevane pedagoog Johann Nocks, kes lubanud pühendada oma elu eesti noorsoo kasvatamisele, eesti koolile ja Friedrich Robert Fahelmann, kes lubanud kirjutada Kalevipoja loo!

Nii nad kolmekesti vandusid truudust Eestile elades ja surres. Faehlmann suri varakult ja tema lubadus jäi täitmata, õigupoolest, Kreutzwald võttis selle enda kanda. Nocks oli koolimees kogu oma eluea.

Parijõgi räägib Kreutzwaldist pikemalt. Ta räägib Kreutzwaldi kodukandist, lapsepõlvest, õpingutest (Tallinn, Peterburi arstiteaduse akadeemia, Tartu ülikool), elust ja tööst arstina Võru linnas.

 

Järgmises petükis „Kalev ja Kalevipoeg“ saab sõna soome akadeemik, luuletaja, rahvaluule ja mütoloogia uurija dr. Martti Haavio. Ka tema meenutab Kreutzwaldi elu ja tegemisi ja lisab, et Eesti kangelaseepost võib võrrelda nõiasõrmusega, mille sai oma kätte kehv poiss muinasjutus. See oli päältnäha päris tühine sõrmus, aga kui poiss seda sõrmes ringi pööris, siis tõusis järsku nagu maa alt uhke loss ja klaassild.


Dr. Haavio hindab soomlaste „Kalevalat“ kõrgemalt kui meie „Kalevipoega“, kuid ta tõdeb, et kuid nii nagu „Kalevala“ lõi soome rahva, lõi „Kalevipoeg“ eesti rahva. Ilus mõte, kas pole.


Seejärel räägib dr. Haavio ka „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ sünniloost, ta toob mängu inglise piiskopi Percy, šoti luuletaja Macphersoni ja saksa luuletaja Herderi, sest just nemad leidsid luule rahva keskelt!

Juttu on Tartus ilmuma hakanud ajakirjast „Inland“, Friedrich Robert Faehlmannist, Õpetatud Eesti Seltsist (eriti aastast 1839), Georg Julius Schultz-Bertramist ja tema reisist Tartust Helsingi. Tagasi tulles oli just viimati mainitud härral reisikotis „Kalevala“. Soomes tuhisesid ärkamise tuuled, sedasama tormasid tegema ka eestlased.


Seejärel juba Kreutzwaldi tööst eeposega, sellest, et Kreutzwaldist sai Eesti ärataja. Äkki oli Kreutwald tõusnud väikese provintsilinna arstist „Kalevipoja“ isaks ja „Kalevipoeg“ lõi rahva.

Selle peatüki lõpus tõdeb dr. Martti Haavio, et Kreutzwald, orja poeg, oli kasvanud hiiglaseks.

 

Ja pärast neid uhkeid ja sisukaid sissejuhatusi ja peatükke on õige aeg alustada eeposega. Ma ei hakka Sulle siinkohal ju eepost ümber jutustama, kuid kes pole veel lugenud, siis tasub seda teha. Lugeda ja mõelda, mida rahvuseepos meile ütleb? Kas mitte pole siin seda miskit, mille võiks üle tuua ka tänasesse päeva, kus asjad Eestis pole enam päris täpselt nii, nagu meist paljud lootsid ja uskusid …

 

Raamatu lõpus on sõna- ja asjaseletusi ühes keele- ja värsiõpetusega. Saame lugeda rahvalaulu keelest; -le ja -lle alaleütlevast; rahvalaulu värsiehitusest; silpide arvust värsijalgades; rahvalaulu prosoodiast; alghäälikute kooskõlast; mõtteriimist; rahvalaulukeele vahevokaalist; kahekordsest vokaalist rahvalaulukeeles; -i: mitmusest; -ne: vaheliitest; -i: minevikust jm.

Juttu on ka Kalevipoja kinnismuististest (selle osa autoriks on meie rahvaluuleteadlane, vaimulik ja karskusliikumise tegelane Matthias Johann Eisen) – loeme Muna-, Valla ja Emumäe tekkimisest, Kalevipoja sängidest ja kividest, järvedest ja soodest ning künnivagudest.

 

Raamatu illustratsioonide autoritest/kunstnikest mainin: Johann Köler, Eduard Wiiralt, Kristjan Raud, Oskar Kallis, Eduard Ahas, August Roosileht (tema on ka raamatu kaanepildi autor), Aleksander Uurits, Aleksander Promet, Ants Laikmaa, Eduard Järv jt.

 

Anna Wilson


„Paddingtoni seiklused džunglis“


(Pegasus)


 

Põneva kolmanda Paddingtoni filmi „Paddingtoni seiklused džunglis” ametlik lugu!

 

Marmelaadisaiad valmis! Paddington läheb hirmus suurele seiklusele, sõites koos Brownidega Peruusse tädi Lucyle külla.

 

Ent kohale jõudes avastab ta, et tädi on läinud salapärasele retkele džunglisse ja jäänud kadunuks. Võtnud nõuks ta üles otsida, asuvad Paddington ja Brownid närvekõditavale teekonnale mööda Amazonase jõge, läbi vihmametsa ja Peruu kõige kõrgematele mäetippudele!

 

Suurepärane! Mul on marmelaadisaiad valmis, sest karupoeg Paddington on tagasi! Nii kinolinal kui ka raamatukaante vahel! Ja see on hiiglama vahva, sest meid ootab ees põnev ja kaasahaarav reis Peruusse ja kindlasti ka suur annus head ning mõnusat huumorit ja sekeldusi.

 

Raamat algab proloogiga, milles meenutatakse aega hulk karuaastaid tagasi kaugel-kaugel Peruus. Lopsaka pilvemetsa kõrges alustaimestikus oli pisike karupoeg, kes oli märganud otse nina all rippuvat kuldset apelsini. Apelsin rippus pika peenikese oksa otsas. Ja oks rippus väga järsu nõlva kohal!

Karupoeg küünitas siiski apelsini järele ja oks murdus! Karupoeg veeres järsust nõlvast alla ja kukkus mägiojasse ja kiire vool kandis ta minema. Mägiojast edasi sattus ta vulkaanilisse tunnelisse, sealt edasi läbi kaljuseina veelgi suuremasse jõkke. Õnneks oli vees ront, mille külge karupoeg klammerdus. Veidi aega oli vool rahulik, kuni ees oli hiiglasuur kosk!

Karupoeg hüüdis „MÖRRRR!“ ja äkki haaras tema käpast üks täiskasvanud karu, kes karupoja veest välja tõmbas. Oh, jah …

 

Täiskasvanud karu ütles enda tutvustuseks, et ta on tädi Lucy. Ta viis karupoja oma armsasse puumajja vihmametsas ja mähkis karupoja mõnusasti teki sisse. Tädi Lucy andis karupojale söögiks marmelaadisaia ja ütles, et kui karupoeg peaks veel kunagi ära eksima, siis lihtsalt möirga ja tema möirgab vastu. Tädi Lucy lubas karupoega kuulda … olgu ta kui tahes kaugel …

 

Usun, et said juba aru, see hättasattunud karupoeg oligi Paddington.

 

Hulk karuaastaid hiljem oli seesama väike karupoeg suureks kasvanud ning elas Londonis Brownide perekonna juures.


Raamatu esimeses peatükis oleme koos Paddingtoniga Paddingtoni jaamas, kus sagis palju reisijaid. Keegi oli fotokioskis. See oli Paddington! Ta üritas endast passipilti teha, kuid see ei tahtnud väga hästi õnnestuda. Lõpuks maksis ta neljakümne kaheksa foto eest! Tal oli passipiltide riba peos, kuigi ta paistis fotodel pisut lapik.

 

Teises peatükis oleme Londoni linnas Windsori Aedade tänava majas number 32. Selle ärklitoas kirjutas Paddington kirja tädi Lucyle. Ta kirjutab, et oli saanud endale Briti passi! Ja lisas, et nüüd oli ta „ametlikult britt“!

Paddington jätkab ja kirjutab, et kõik tema sõbrad olid lahkelt raha kokku pannud ja ostnud talle stiilse musta vihmavarju, sest ükski Briti härrasmees ei tohiks käia ilma vihmavarjuta. Ja see polnud mitte ming suvaline sirm – see oli Windsorman Deluxe, Londoni kõige peenem vihmavari.

Paddington on äärmiselt uhke, et ta on nüüd ametlikult britt.

 

Seejärel räägib Paddington ka teistest Brownide pere liikmetest. Selgub, et Judy proovib ülikooli sisse saada, Jonathan tegeleb suurema osa ajast „tšillimisega“ ja „leiutamisega“ (kui raamatut loed, siis saad teada, mis asi on „snäkihäkk“).

Proua Brown tegeleb oma kunstiprojektiga – see on kollaaž pisikesest Jonathanist ja Judyst. Härra Brown lahendab ristsõnu.

Tädi Lonni eemaldas majast herilasepesa ja parandas ära igivana elektrikilbi.

Kõige suurem muutus oli Paddingtoni arvates see, et kuigi Brownid elavad kõik koos samas majas, ei ole nad enam kuigi palju aega koos, kuid Londoni elu on endiselt imeline ja Paddington tunneb end seal vägagi koduselt.

 

Samal ajal, kui Paddington kirja kirjutas, tuli talle endale kiri! Peruust! Selle saatis Peruu karude vanadekodu abtiss, kes kinnitas, et tädi Lucyga oli toimunud suur muutus. Rõõmsameelsest karuprouast oli saanud karu, kes istus tundide kaupa üksi oma majakeses ja igatses Paddingtoni järele!

Abtiss lisab, et tädi Lucyl on midagi viga!

 

Paddington muutus murelikuks. Ta rääkis tädi Lucyst perekond Brownile. Mida saaksid nad teha? Härra ja proua Brown olid kindlad – nad lähevad kõik koos Perusse!

 

Paddington lisas oma kirjale postskriptumi. PS! Mul on tegelikult veel väga tähtsaid uudiseid! ME TULEME SULLE KÜLLA. BROWNID TULEVAD PERUUSSE!!!

 

Ja olemegi Peruus! Oleme Lima karude vanadekodus. Tädi Lucyl oli teistele karudele/nunnadele suurepärane uudis! Tema poisu Paddington tuleb külla. Nagu välk selgest taevast! Nüüd läheb suureks peoks ja lauluks ja tantsuks, sest Paddington tuleb Peruusse!!!

 

Samal ajal tehti Londonis reisiks Peruusse ettevalmistusi. Brownid ja tädi Lonni pakkisid kohvreid. Ka Paddington pakkis. Tema kohver oli pilgeni marmelaadipurke täis. Nüüd olid nad valmis Peruusse sõitma!

 

Ja veel. Enne ärasõitu kohtus Paddington ka onu Gruberiga. Nad kohtusid Gruberi vanakraami poes. Paddingtonile meeldis üks väike puidust karukuju, mis seisis keset raamaturiiulit. Äkki lõi sähvatav välk poe valgeks ja Paddingtonile paistis, nagu oleks kuju korraks ellu ärganud ja möiranud! „MÖRRRR!“ Paddingtonile tundus, et ta oli oma kodumaa sügavas paksus vihmametsas.

Paddington oli pisut ehmunud. Ta uuris onu Gruberilt, mis kuju see on. Selgus, et see oli pärit Peruust nagu Paddingtongi.

 

Asume teele. Paddington ja Brownide perekond lendavad lennukiga Peruusse. Nad maanduvad pealinnas Limas ja alustavad sõitu kolla-valges taksobussis. Sõit viib läbi linna peaväljaku, kus kihab elu. Peagi jõutakse linnast välja ja sõit viib läbi kõrbe. Edasi viib tee kõrgele mägedesse, takso sõitis kitsal mäeserval, mille kõrval haigutas uskumatult järsk kuristik.

 

Vahepeatuses tehakse pilti ja tee viib mägedest alla. Paddington jäi magama, kuid teda äratas tuttav lõhn – nii lõhnas Amazonase vihmamets. Nad jõudsid kohale. Karude vanadekodu oli õdus madal maja, seal olid nunnad. Paddington ja Brownid olid kohal, kuid kohal ei olnud tädi Lucyt!

 

Selgub, et tädi Lucy oli läinud vihmametsa, kuid tagasi ta polnud tulnud! Otsimismeeskond oli leidnud tädi Lucy värvilistest nööridest ja karukujulise talismaniga käepaela ning katkised prillid. Nüüd oli Paddington veel rohkem mures, sest ilma prillideta tädi Lucy ei näinud hästi. Paddington oli kindel, et tädi Lucy on vihmametsas vigastatud või hätta sattunud.

 

Tädi Lucyle oli vaja appi minna, kuid Amasoonia on suur ja lai. Õhtu oli pime, mistõttu tuli teekonda alustada hommikul.

 

Paddington leidis tädi Lucy toast ühe vanaaegse kirja, millel oli kaart. Ta teadis, kust otsimist alustada – Rumi rüngast, sest nii oli kaardil kirjas. Rumi rünk on inkade püha kiviring sügaval džunglis …

 

Nüüd võis teekond džungli sügavusse alata! Teekond, mis ei ole lihtne, teekond, mis on põnev ja täis hädaohte, teekond, mis pakub pinget algusest lõpuni, no ja nalja saab ka.

 

Paddingtoni ja Brownide seiklus algab jõesadamas, sest neil oli vaja leida paat/laev, mis neid ülesjõge viiks. Leitigi – purjekas, millel oli ka elegantne kapten, kel nimeks Hunter Cabot. Laevas oli ka kapteni tütar Gina, kes oskas igasugu töid ja oli isale suureks abiks.

 

Sõit võis alata! Ja kui esialgu tundub, et sõit laabub hästi, siis on üsna ruttu selge, et kaptenit painavad vaimud (kapteni esivanemad), kes kõik on huvitatud ainult kullast ja kadunud linnast El Doradost, aga just seal peaks olema ka tädi Lucy. Lisaks on Paddingtonil nööridest käepael, mis samuti peaks juhtama El Dorado juurde! Kapteni ja tema esivanemate ahnus on sedavõrd suur, et kapten hülgab laeva, jätab kaldale oma tütre, mistõttu satuvad ohtu ka Brownid ja Paddington. Nad peavad hülgama laeva, mis liigub kärestiku suunas ja satuvad džunglisse, mis on äärmiselt ohtlik.

 

Paddington on ka džunglis esialgu üsna kindel, et teab, kus nad on, et ta oskab juhtada neid õigele teele ja õige varsti on tädi Lucy leitud, kuid võta näpust. Üsna ruttu saab selgeks, et Paddington ja Brownid on eksinud – õigupoolest ringiga tagasi seal, kus nad alustasid.

 

Pimedal ööl üritavad meie seiklejad und saada ja rahulikult magada, kuid Paddingtoni uhke sirm läheb lendu. Paddingtoni oli ju sirmi endaga reisile kaasa võtnud. Nüüd läheb ta sirmile järele, satub jõkke (ta ise on sirmis) ja vesi kannab teda Brownidest eemale. Lõpuks jõuab Paddington eelpool mainitud Rumi rünga juurde, kus on teda ootamas kapten Cabot, kes teab, et Paddington peaks suutma näidata teed ja sissepääsu El Doradosse ja kulla juurde!

 

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Paddington on hädas kapteniga, Brownid kohtuvad uuesti kapteni tütrega ja lõpuks tuleb appi ka tädi Lonni, kes tuleb vesilennukiga, mida juhib abtiss! Veidi hiljem selgub abtissiga veel üks kummaline tõsiasi – põnevates lugudes on ju sageli nii, et ühel hetkel selgub, et mõni tegelane pole üldse mitte see, kes ta esialgu näib olevat … nii on ka abtissiga … ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis täpselt, kui loed, siis saad teada.

 

Mängus on ka laamad ja metsavaimud, õnneks kaovad ka kaptenit kiusavad vaimud, kuid selleks on vaja üht sündmust, mille jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Lõpuks jõutakse ka El Doradosse, kas seal on tädi Lucy? Kas seal on kulda? Või on seal miskit muud? Sellegi pead ise välja selgitama, ma ei saa Sulle ju loo lõpplahendust ära rääkida.

 

Igal juhul saame tuttavaks ka Paddingtoni džunglisugulastega, sööme maitsvat apelsinimarmelaadi ning Paddington läheb tagasi koju … mis Sa arvad, kas see kodu on Londonis, Peruus või lausa El Dorados?

 

Raamatu lõpus loeme veel ka Paddingtoni kirja tädi Lucyle, milles karupoeg kinnitab, et ta ongi üks paras segu – osalt londonlane, osalt peruulane, näpuotsaga eldoraadolane … aga ennekõike – kuhjaga Brown! Ehk MÖÖÖRRRRR Brown.

Teddy Swims


„I´ve Tried Everything but Therapy (Part 2)“


(Warner Music)


 

USA laulja-laulukirjutaja Teddy Swims avaldas 24. jaanuaril uue stuudioalbumi „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 2)“, mis on järgi tema eelmisele ja väga edukale albumile „I’ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“, mis ilmus 2023. aastal.

 

Unikaalse ja hingestatud häälega Teddy Swims on viimaste aastate üks edukamaid lauljaid, kes saavutas kuulsust hitlooga „Lose Control“, mis tõusis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ja tõi lauljale 2024. aastal ka kaks Billboard Music auhinda!!! Lisaks sellele loole teatakse lauljat terves maailmas ka tänu hittlugudele „The Door“ ja „Bad Dreams“.

 

Veebruari alguses jagatakse ka Grammy-auhindasid ja Swims kandideerib parima uue artisti kategoorias.

 

Sedasi tutvustatakse Teddy Swimsi uut albumit Warner Music pressiteates.

 

 

Jaten Collin Dimsdale ehk esinejanimega Teddy Swims on USA laulja-laulukirjutaja, kes oskab oma muusikas suurepäraselt segada erinevaid muusikalisi žanre, näiteks R&B´d, souli, kantrit ja poppi.

Teddy Swims alustas populaarsuse kogumist esitustega teiste artistide lugudest YouTube´is (nii on alustanud ju mitmedki tänase muusikamaailma tegijad), jaanuaris 2020 ilmus tema esimene singel suurelt plaadifirmalt, seejärel juba ka neli EP´d ja 2023. aasta septembris debüütalbum „I´ve Tried Everything but Therapy (Part 1)“.

 

Jaten Collin Dimsdale sündis ja kasvas Conyersis, Georgia osariigis. Õige varakult tutvustas isa talle soulmuusikat, näiteks Marvin Gaye´d, Stevie Wonderit ja Al Greeni. Lapsepõlves mängis ta ca 10 aastat ka ameerika jalgpalli, kuid paljud tema sõbrad, õpetajad ja treenerid soovitasid tal tegeleda ikkagi muusikaga, koorilauluga, näitlemisega.

 

Tulevane laulja ja helilooja mängiski kaasa mitmes kooliteatri etenduses, näiteks muusikalis

„Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat“, kuid ka Shakespeare´i näidendites! Samal ajal hakkas ta mängima ka klaverit ja ukulelet, YouTube´i abil hakkas ta „avastama“ ka oma häält.

 

Swims alustas oma muusikalist karjääri lüües kaasa mitmes ansamblis, mis tegutsesid Atlantas või selle lähiümbruses. Nii lõi ta kaasa alternatiivema rokkmuusika ansamblis WildHeart kuid ka post-hardcore´i bändis Eris.

 

2019. aasta alguses kutsus Dimsdale´i sõber Addy Maxwell teda räppima mõnele tema loodud rütmile. See oli igati õnnestunud ettevõtmine, sest nad pääsesid soojendusartistiks Tyler Carteri (tema saavutas populaasrsust metalcore´i ansamblis Issues) kontsertturneele. Just selle turnee ajal otsustas Dimsdale´i et hakkab kasutama esinejanime Teddy Swims.

 

Juunis 2019 postitas Swims oma esimese cover´i YouTube´i. Selleks oli Michael Jacksoni lugu „Rock With You“. Seejärel uued uusversioonid Lewis Capaldi, Chris Stapletoni, Amy Winehouse´i ja H.E.R.´i lugudest.


Kõige populaarsemaks tema jagatud (enim vaadatumaks) videoks oli cover Shania Twaini laulust „You´re Still the One“. 2022. aastaks oli seda vaadatud lausa 86 miljonit korda!!!


2024. aasta alguseks on seda vaadatud 152 miljonit korda!


Kuna Swimsi jagatud lood olid populaarsed, siis oli tal juulis 2019 taskus ka plaadileping Warner Recordsiga.

 

Koostöö suure plaadifirmaga algas singliga „Picky“ (jaanuar 2020). Augustis ilmus järgmine singel „Broke“.

Veebruaris 2021 ilmus Swimsi singel „My Bad“, mida ta esitas ka populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“. Tänu sellele laulule nimetas ajakiri Rolling Stone Swimsi artistiks, keda peab teadma.

Märtsis 2021 uus singel „Till I Change Your Mind“, aprillis „Bed On Fire“. Viimati nimetatud laulu esitas ta ka telesaates „The Late Show with Stephen Colbert“, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka uus versioon, milles lõi kaasa Ingrid Andress.

Singleid ilmus palju, ja mais 2021 ilmus Swimsi debüüt-EP „Unlearning“. Seejärel oli ta soojendusartistiks Zac Brown Bandi suvisel kontsertturneel.

 

2021. aasta augustis jällegi uus singel „Simple Things“, mida ta esitas ka telesaadetes „The Late Show with James Corden“ ja „Today“.

Ilmus veel üks uus singel – „911“ ja jaanuaris 2022 kuue lauluga EP „Tough Love“. Sama aasta jaanuaris esines Swims lauluga „Love for a Minute“ telesaates „Late Night with Seth Meyers“, kuu aega hiljem lauluga „911“ telesaates „The Ellen DeGeneres Show“.

Veebruaris 2022 alustas Swims kontsertturneed Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

 

Nüüd võis juba öelda, et Teddy Simsi oli märgatud ja kiidetud.

 

24. juunil 2022 ilmus Meghan Trainori kaunis laul „Bad For Me“, milles lõi kaasa ka Teddy Swims, kusjuures see oli esimene singel Meghan Trainori albumilt „Takin´ It Back“. Veidi hiljem esitasid Traynor ja Swims seda laulu ka telesaadetes „Jimmy Kimmel Live!“ ja „The Late Late Show with James Corden“.

 

Augustis 2022 avaldas Swims uue singli. See oli cover ansambli Journey laulust „Don´t Stop Believin“. Seda laulu esitas ta ka telesaates „America´s Got Talent“ koos selle saate 14. hooaja võitja Kodi Lee ja Journey kitarristi Neal Schoniga.

 

Septembris alustas Swims 7. nädalast USA kontsertturneed.

 

Laulja jätkas singlitega. Ilmusid laulud „Dose“, „2 Moods“, „Someone Who Loved You“ ja „Devil in a Dress“, novembris 2022 uus EP „Sleep Is Exhausting“.

 

Juunis 2023 jõudis Teddy Swims esimest korda ka Billboard Hot 100 edetabelisse lauluga „Lose Control“. See on laul/singel, mida kuuleme ka tema debüütalbumil.

 

Aastal 2023 tegi Swims koostööd mitme teise artistiga, sh Armin van Buuren & Matoma, X Ambassadors, Meghan Trainor ja Elley Duhe. Juulist augustini esines Swims kontsertturneega Suurbritannis, Iirimaal, Austraalias, Saksamaal, Hollandis ja Uus-Meremaal ja 15. septembril 2023 ilmus Teddy Swimsi debüütalbum „I´ve Tried Everythng but Therapy (Part 1)“, mida paljud Swimsi fännid olid kindlasti ka pikisilmi oodanud.

 

Plaat oli ilmudes edukas, sest see jõudis plaadimüügitabelitesse mitmes ja mitmes riigis – USA, Kanada, Holland, Uus-Meremaa jpt. Vahva on see, et albumi laulud on Swimsi enda kirjutatud ja tema enda lemmikuks on plaadi avalöök „Some Things I´ll Never Know“.

Novembris 2023 alustas Teddy Swims debüütalbumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas.

 

Teddy Swimsi debüütalbum oli ilus kuulamine. Sellel oli küll vaid 10 laulu ja pikkust veidi üle 30. minuti, kuid see polegi ju sugugi mitte oluline. Oluline on muusika ja esitus ja selle mehe hääl.

Minu kõrva paitasid kõik kümme laulu. Laulu, milles oli nii soulilikku kui ka kantrilikku puudutust, kusjuures pean nõustuma Teddy Swimsiga, kes kinnitab, et tema enda lemmiklugu oli kauni meloodia ja refrääniga avalugu „Some Things I´ll Never Know“. See OLI ja ON väga ilus kuulamine.

 

Soulilikku hingamist oli lauludes „Lose Control“ (siin on ka uhke kitarrisoolo, Swimsi hääl ja esitus on võrratud), „The Door“; veidi popilikumad on laulud „What More Can I Say“ (jällegi Swimsi hääl! hääleulatus on hämmastav!), „Goodbye´s Been Good to You“, „Suitcase“;  üsnagi folgilikult (mida on vürtsitatud pisut ka gospeliga) kõlab albumi kuues laul „Last Communion“; kaunid kantrilood on „You Still Get to Me“ ja „Evergreen“.

 

Ja 24. jaanuar 2025! Teddy Swims avaldab uue albumi „I´ve Tried Everthing But Therapy (Part 2)“.


Album, millel on 13 super ägedat ja suurepärast laulu, mis peaksid sobima kõikidele Teddy Swimsi fännidele kui ka nendele, kes selle võrratu artistiga alles tutvustust sobitavad.

Teddy Swims on võrratu esitaja, loo jutustaja, tema hääl on omanäoline ja selles on see miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab kuulaja kõrva erksa ning alates esimesest noodist kuni albumi viimase noodini lihtsalt kuulad ja naudid.

 

Avalöök on võimas, soulmuusika hingamisega popilugu „Not Your Man“, mis on tegelikult juba USA ka hitiks mängitud. Loodan, et nii juhtub ka Euroopas, sest selles loos on jällegi seda midagi, mis ühe hea laulu väga heaks teeb.


Täpselt sama saab ütelda ka uue albumi teise loo kohta „Funeral“. Põneva rütmilahendiga lugu, mis mulle vana hea soulmuusika meelde toob. Muusika, mis oli kunagi minu kõige lemmikum kuulamine.


Kõrvu paitavad laulud „Your Kind of Crazy“, „Bad Dreams“, „Northern Lights“, „Guilty“ ja „If You Ever Change Your Mind“ (selle plaadi üks ilusamid lugusid!). On tunda, et Teddy Swims mõnuleb ka ise neid esitades.

R&B-hingamist on laulus „Are You Even Real“ (selles lööb kaasa ka USA suurepärane R&B artist Giveon).

Soulmuusikat kuuleme lugudes „Black & White“ (suurepärane esitus, milles lööb kaasa ka USA lauljatar Muni Long, minu kõrv tabab taustal ka põnevaid puhkpille …), tempokamat souli kuuleme laulus „She Got It“, milles löövad kaasa USA lauljatar/näitlejatar Coco Jones ja USA naisräppar GloRilla – kolm häält, mis sobivad fantastiliselt hästi kokku, super lugu!

Ilusa lõppakordi paneb plaadile albumi viimane laul „She Loves the Rain“.

 

Aasta/muusika-aasta on alles alanud, aga Teddy Swimsi uus album on suurepäraselt võrratu kuulamine! Äkki ongi see album minu jaoks selle aasta parim? Mine tea.

 

Kuula ise ka:

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


„Saurusepere 6. Järvekoletis“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Järv on jääkaane all ja mamma Rex korraldab kalapüügivõistluse. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis. Aga kes teab, missugused koletud tegelased jää all luuravad?
Rasmust ja Tomi ootab ees nii mõnigi üllatus.

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on sulle vist juba tuttavad? Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“, „Saurusepere. Aardejaht“ ja „Saurusepere. Parim sõber“.

 

 

Lars Mæhle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud saurusepere-lood on saanud igati populaarseks ka meie laste seas. Olen kuulnud, et meilgi on selle raamatusarja fänne, kes uusi lugusid pikisilmi ootavad (mina muideks ka …). Ja nüüd ongi taaskord ilmunud raamatusarja kuues raamat, milles saame tuttavaks järvekoletisega.


Nii nagu ikka, tutvustatakse ka selle raamatu alguses peategelasi. Perekond Türannosaurus: Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex ja vanaema Rex. Sauruselapsed: Rasmus Rex, Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

 

Seekordne lugu algab sellega, et Tom Troodon ehmatab Rasmus Rexi üles. Rasmus ei saanud aru, miks oli Tom tulnud teda äratama, laupäeval, kell pool seitse hommikul!? Tom kinnitas, et oli juhtunud midagi täiesti vapustavat, aga selleks oli vaja välja minna.

Rasmus ohkas raskelt ja läks pissile. Tagasi tulles oli Tom kadunud? Rasmus teadis, mis oli juhtunud. Vanaema Rex oli tahtnud Tomi ära süüa, mistõttu käsutas Rasmus vanaema, et too Tomi välja sülitaks! Seda on juhtunud ka mitmes teiseski Saurusepere raamatus.

 

Nüüd said Rasmus ja Tom välja minna. Öö jooksul oli maha sadanud lumi! Rasmus polnud seda iial varem näinud! Väljas oli kõik valge! Rasmus uuris Tomilt, mis see valge olla võiks, ja sai teada, et see ongi ju lumi.

 

Hetk hiljem põrkasid Rasmus ja Tom kokku Robin Rexiga. Tema on Rasmuse vanem vend, ja üsna tüütu sell. Robinil oli käes õng, millele ta pani sööta otsa. Kuurist tuli välja ka papa Rex, kes tõdes, et järv on jääs ja toimub jääpüügivõistlus, ja mamma Rex on kohtunikuks. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis, aga selleks oli vaja mõni eriti suur kala püüda. Rasmus ei teadnud, kas minna, sest jää all võisid varitseda hiigelhaid, järvekoletised, veesaurused. Kuna Tom tahtis minna, siis läks ka Rasmus. Nendega liitus ka Tobias Tritseeratops.

 

Jõuame järvejääle. Papa Rex puuris sauruselastele mitu auku, kalapüük võis alata. Õige varsti sai Rasmus esimese kala. See oli küll hästi pisike – Strunius. Vanem vend ehk Robin naeris, et see on vist küll maailma väikseim kala! Järgmisena oli Tobiase kord kala saada, kuid nüüd oli „saagiks“ Sondre Shastasaurus, kes oli jää all tulnud teistele vingerpussi mängima. Seejärel „näkkas“ papa Rexil, kuid hetk hiljem selgus, et tal oli õngekonks lihtsalt põhja kinni jäänud. Ja siis hüüdis Robin Rex, et temal näkkas! Ja näkkaski! Kuid selle „saagiga“ olid keerulised lood, sest selleks oli üks maailma suurimaid järvekoletisi, hiigelsuur ja ülitige Kronosaurus.

 

Mis nüüd juhtuma hakkab? Selle jätan Sulle endale avastada ja lugeda. Igal juhul läheb olukord üsna täbaraks ja ohtlikuks, sest järvekoletis on tõepoolest ülitige ja näljane! Õnneks tuli appi keegi, kes aitas ohtliku olukorra lahendada, kuid kes see oli?

 

Kuidas lõppes kalapüügivõistlus? Kas keegi üldse püüdis kala? Sedagi saad teada, kui seekordse loo lõpuni loed.

 

Ja nii nagu varasemates raamatutes, toimub ka selles raamatus äge dinosauruste pidu, seekord talvepidu!

 

Seekordse raamatu lõpus saame lugeda ka türannosaurusest, troodonist, tritseeratopsist, struniusest ja kronosaurusest, kuid ka kliimast dinosauruste ajal.

Mac Miller


„Balloonerism“


(Warner Music)


 

„Balloonerism“ on juba teine album, mis ilmub pärast Mac Milleri surma. On teada, et see oli üks väga oluline projekt Mac Milleri jaoks, albumi laulud lindistati aastatel 2013 ja 2014, umbes samal ajal, kui ilmus mixtape „Faces“.

Nüüd on album ilmunud ja seda viis aastat pärast seda, kui ilmus Mac Milleri eelmine album pärast tema surma ehk „Circles“.

Esimene vihje selle albumi kohta tuli eelmise aasta novembris, kui toimus Tyler, The Creator´s Camp Flog Gnaw karneval, just seal näidati albumi trailerit, mis oli ekraanil joonisfilmina. Mõned päevad pärast seda kinnitati albumi ilmumist ka sotsiaalmeedias.

 

Tegelikult on see väga hea, et on võimalus siinkohal veelkord rääkida Mac Millerist, kes meie hulgast seitse aastat tagasi lahkus – liigagi vara … Muusikasõbrad ja räppmuusika sõbrad on kinnitanud, et Mac Miller on oma generatsiooni üks parimatest räppartistidest, kes saavutas esimest korda kuulsust 2010. aastal, kui ilmus tema mixtape „K.I.D.S“ ja aasta hiljem debüütalbum „Blue Slide Park“. Debüütalbum tegi ajalugu ja tõusis Billboard 200 edetabelis esikohale!!!

 

Aastaid hiljem esitas Mac Miller veelgi sügavamat räppi, näiteks album „Swimming“ (2018), millega ta kandideeris esimest korda ka Grammy auhinnale parima räpiplaadi kategoorias. Aastate jooksul tegi Mac Miller koostööd ka selliste muusikamaailma supertähtedega nagu Kendrick Lamar, Anderson .Paak ja Ariana Grande.

 

Malcolm James McCormick (19.01.1992 – 7.09.2018) ehk artistinimega Mac Miller oli USA räppar ja plaadiprodutsent (paljudele teistele artistidele ja ka iseendale, kasutades nime Larry Fisherman), kes sündis Pittsburghis. Oma sünnilinnas alustas ta ka oma muusikakarjääri 2007. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane.

2010 sõlmis ta lepingu Pittsburgis tegutseva independent plaadifirmaga „Rostrum Records“. Nii ilmusid nn mixtape’id „K.I.D.S.“ (2010) ja „Best Day Ever“ (2011).

Esimene stuudioalbum „Blue Slide Park“ (2011) oli esimene nn iseseisvalt toodetud album pärast aastat 1995, mis tõusnud USA plaadimüügitabeli tippu.

2013 lõi Mac Miller ka oma plaadimärgi REMember Music. 2013 ilmus teine stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“, pärast seda lahkus mees Rostrumist, et sõlmida leping suure plaadifirmaga ehk Warner Bros. Records’iga.

Koostöös Warneriga ilmus neli stuudioalbumit – „GO:OD AM“ (2015), „The Divine Feminine“ (2016), „Swimming“ (2018, selle albumiga kandideeris Mac Miller juba pärast oma surma ka Grammyle) ja postuumselt „Circles“ (2020).

Päris mitmeid aastaid oli Mac Miller kimpus narkootikumidega, mis said lõpuks talle ka saatuslikuks.

 

Andekas juba lapsena

 

Mac Miller hakkas muusikat õppima juba väga varakult. Kuue-aastaselt mängis ta klaverit, kitarri, trummi ja basskitarri. Toona ta laulja/räppari karjäärist veel ei unistanud, kuid juba keskkoolis oli ta kindel, et temast saab räppar.

Mac Miller on ühes intervjuus ütelnud, et 15-aastaselt käis tema peas ära klikk, et ta tahab olla räppar, ta tahab tegeleda muusikaga. Enne seda oli ta olnud ka tubli spordipoiss, kuid hiphopp võitis siiski ta südame.

Esialgu alustas ta räppimist kasutades esinejanime Easy Mac (EZ Mac), ilmus ka mixtape „But My Mackin’ Ain’t Easy“ (aastal 2007). 2009 tutvustas ta end juba kui Mac Miller ja ilmusid kaks mixtape’i „The Jukebox: Prelude to Class Clown“ ja „The High Life“.

 

Rostrum Records ja Wiz Khalifa

 

Nagu alguses mainisin, siis 2010 sõlmis ta lepingu independent plaadifirma Rostrum Records’iga ja ilmus uus mixtape „K.I.D.S.“ Sama plaadifirmaga on koostööd teinud ka legendaarne Wiz Khalifa, ja see oli ka üks põhjus miks Mac Miller soovis just Rostrum Records’iga lepingut.

Mac Milleri viies mixtape „Best Day Ever“ ilmus märtsis 2011, sellel oli ka singel „Donald Trump“, millest sai mehe esimene lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelisse, tõustes kohale 75.

2011 ilmus veel ka kuue looga EP „On and On and Beyond“. Seegi plaat oli edukas, sest tõusis USA plaadimüügitabelisse, jõudes kohale 55. Ja ei maksa unustada, et Mac Miller oli toona vaid 19-aastane!

 

„Blue Slide Park“

 

Novembris ilmus Mac Milleri esimene täispikk stuudioalbum „Blue Slide Park“, mida esimesel nädalal müüdi USA’s peaaegu 150 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli tippu! Albumil oli ka kolm lugu, mis tõusid USA singlimüügitabelisse ehk „Smile Back“, „Frick Park Market“ ja „Party on Fifth Ave.“

Märtsis 2012 ilmus Milleri seitsmes mixtape „Macadelic“, millel ka hittlugu „Loud“, mis samuti edukas USA singlimüügitabelis.

2012 ilmus veel ka EP „You“, seda küll nime all Larry Lovestein & The Velvet Revival, kuid see plaat oli pigem katsetus teha džässmuusikat, kui oli räpialbum.

 

2013 tegi Miller oma plaadimärgi REMember Music. See firma oli fokuseeritud uutele Pittsburgh’ist pärit artistidele, kuid ka Miller alter-egodele. 2013 ilmus järjekordne mixtape „Run-On Sentences Vol. 1“, millel Miller mängis ka mitmeid erinevaid instrumente, ja produtsendiks oli Mac Miller üks alter-egodest ehk Larry Fisherman.

 

Samal aastal osales Mac Miller ka Ariana Grande (selle suurepärase lauljatariga on Mac Miller ka aastail 2016-2018 kurameerinud) laulus „The Way“, mis ilmus ka lauljatari debüütalbumil „Yours Truly“. See laul on tänaseni Mac Milleri kõrgeim koht USA singlimüügitabelis ehk 9 koht!

 

„Watching Movies with the Sound Off“ ja Warner Bros. Records

 

2013 ilmus Mac Miller stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“. Muusikakriitikud kiitsid Mac Milleri uut psühedeelilist saundi. Album tõusis ilmudes USA plaadimüügitabelis kohale number 3! Esimesel nädalal müüdi uut albumit veidi üle 100 000 eksemplari. Plaadil lõi kaasa ka palju teisi artiste nagu Schoolboy Q, Ab-Soul, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creators, Jay Electronica jt.

Jaanuaris 2014 sai läbi Milleri leping Rostrum Records’iga. Seetõttu avaldas Miller iseseisvalt oma kümnenda mixtape’i „Faces“. Paljud muusikakriitikud pidasid seda Milleri parimaks tööks, sest see oli aus. Miller vaatas iseendasse, rääkis probleemidest narkootikumide, kuulsuse ja minevikuga.

Oktoobris 2014 oli Milleril taskus leping plaadifirmaga Warner Bros. Records. Miller kinnitas, et ta valis Warneri seetõttu, et Warner on suurtest firmadest kõige iseseisvama mõtlemisega plaadifirma.

 

2015 ilmuski esimene album Warneri leival olles ehk „GO:OD AM“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis neljandale kohale ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 90 000 plaati. Albumil ka hittlugu „Weekend“, millel laulab ka Miguel.

Miller alustas peale selle albumi ilmumist koheselt tööd ka uue plaadiga. Ta kinnitas, et soovis uurida armastuse tundeid. Septembris 2016 ilmuski album „The Divine Feminine“. Sellel plaadil Miller laulis pea sama palju kui räppis, kusjuures juba sellel abumil katsetas ta R&B’d, džässi ja funki. Ka see album kõnetas muusikakriitikuid positiivselt, ja ka fänne, sest album tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale!

 

„Swimming“

 

Augustis 2018 juba uus album ehk „Swimming“, mis pälvis jällegi kiitvaid hinnanguid. Kriitikute arvates oli sellel plaadil väga head souli ja sooja funkyt. Lauludes oli tunda ka Milleri südamevalu ja probleeme vaimse tervisega. See album debüteeris USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal ja sellest sai Milleri viies album järjepanu, mis tõusnud USA plaadimüügitabelis vähemalt TOP 5 sekka. Tegelikult ikka väga kõva saavutus.

Kurb on see, et „Swimming“ jäigi Mac Milleri viimaseks albumiks tema eluajal, sest ta lahkus meie hulgast septebris 2018. Pärast seda ilmus singel „Self Care“, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 33 ja see on Mac Milleri parim saavutus selles tabelis sooloartistina. „Swimming“ kandideeris ka Grammy-auhinnale.

 

Muusika elab ka pärast artisti lahkumist

 

Milleri muusika elas edasi ka pärast tema surma. 2019 ilmusid singlid „Time“ (koostöös Free Nationals’i ja Kali Uchis’iga) ja „That’s Life“ (koostöös 88-Keys’i ja Sia’ga).

Jaanuaris 2020 ilmus album „Circles“. Selle albumiga oli Miller teinud tööd enne oma surma, ja sellest pidi saama albumi „Swimming“ järg/kaaslane. Töö albumiga lõpetas Jon Brion, kes töötas ka albumiga „Swimming“.

Uue albumi laul „Good News“ tõusis USA singlimüügitabelis 17. kohale, mis jällegi Mac Milleri karjääris rekord.

 

Muusikast ja muust

 

Mac Miller on aastate jooksul kinnitanud, et tema eeskujudeks on olnud Big L, Lauryn Hill, Beastie Boys, Outkast ja A Tribe Called Quest. Milleril oli väga hea side Pittsburgh’ist pärit räppari Wiz Khalifa’ga, kes Miller on nimetanud ka oma vanemaks vennaks.

 

Miller rääkis pikki aastaid ka oma probleemidest narkootikumide ja depressiooniga. Üritades ravida oma depressiooni tekkis tal sõltuvus ravimitest, ja kui nendele lisada narkootikumid ja alkohol, siis ei ole lõpp sugugi kaugel, kahjuks nii see ju on.

Miller on öelnud, et talle tundus juba 2014. aastal, et mixtape’il „Faces“ kõlanud laul „Grand Finale“ jääbki tema viimaseks.

Augustis 2015 andis Miller teada, et tema tervis on juba palju parem, kuid päris vaba ta ravimitest ja muust siiski veel ei ole. Pärast seda tuli Milleri tervise ja ravimite ja narkootikumide tarbimise kohta erinevaid teateid, oli ka periood 2016. aastal, kui Miller oli täiesti „puhas poiss“. Ja eks oli Milleril probleeme teisigi – nii on teda kinni peetud narkootikumide omamise eest, teda on süüdistatud teiste artistide lugudest loata sämplimises, teda on peetud kinni autojuhtimiselt narkootikumide mõju all, ta on teinud ka autoavarii ja seejärel põgenenud. Viimased karistused jäidki täide viimata, kuna mees lahkus meie hulgast. Surm saabus 7 septembril 2018, põhjuseks fentanüüli, kokaiini ja alkoholi „kokteil“. Nii jäigi filmimata viimane muusikavideo ja pidamata „Swimming Tour“-nimeline kontsertturnee.

 

„Circles“

 

Jah, nii kummaline kui see ka pole, siis saab ju muusika elada edasi ka pärast artisti surma. Kummalise all pean silmas seda, et saab kuulata ka päris uut muusikat (hittide kogumikke ilmub ju ikka ja alati pea kõikidelt meie hulgast lahkunud artistidelt). Ja Mac Milleri album „Circles“ (2020) oli tõepoolest üks hiiglama hea plaat – plaat, milles Mac Miller oli suutnud jällegi siduda erinevaid muusikastiile – plaadil oli kübe džässi, kübe funkit, kübe souli ja kõik see kokku kõlas igati lahedalt/mõnusalt.

 

Nii nagu ka albumil „Swimming“ laulis Miller sellel üsna palju või pigem isegi jutustas lugusid, ja neid (üsnagi nukrameelseid) lugusid tasub kuulata ka praegu.

 

Kui ma aastaid tagasi seda albumit kuulasin ja tutvusin, siis tõdesin, et see oli võrratult hea plaat. Muusika suure algustähega …

 

Ja nüüd järgmine plaat pärast Mac Milleri surma! „Balloonerism“.

 

Album algab lühikese sissejuhatusega „Tambourine Dream“, milles kuulemegi 30 sekundi jooksul tamburiinimängu. Huvitav sissejuhatus.

 

Seejärel „DJ´s Chord Organ“ – jälle pisut „imelik“ lugu, milles kuuleme vanaaegsest orelit ja sellega mängitud akorde. Seejärel jällegi üsna kosmilist helide virvarri. Kaasa lööb ka USA lauljatar/räppar SZA.

 

Kolmas lugu kannab pealkirja „Do You Have a Destination“. Kuulda on taaskord elektriorelit, kuid ka Mac Miller alustab. Seekord ta jutustab meile oma lugu.

 

Üsnagi džässilikult kõlab järgmine lugu „5 Dollar Pony Rides“, helimaastik on üsnagi kirju, põnev, veidi on ka jamaikalikku hingamist.

 

Kummalised rännakud helimaastikul jätkuvad ka laulus „Friendly Hallucinations“. Kuulates loo seadet, siis leian siit jällegi vägagi põnevat džässilikku olemist ja hingamist, kuid mitte ainult, sest osad saundid viivad kuulaja hoopis teistsugusesse maailma – kummituslikku ja hallutsinatsioonide maailma, millele vihjab ju ka laulu pealkiri. Lugu, mis hakkab „kummitama“ ja teistkordsel kuulamisel avastad uusi nüansse …

 

Helimaastike katsetusi ja puudutusi kuulema ka lugudes „Mrs. Deborah Downer“, „Stoned“, „Sangri-La“ (see on fantastiliste saundidega ja muusikaliste lahenditega lugu, kuula, siis saad aru, millest räägin, kuigi ka siin on üsnagi otsekohest juttu narkootikumidest jms).

 

Kõrvu paitavad järgmise laulu „Funny Papers“ klahvpillid, mis meenutavad mulle 80.ndate aastate lõpu, 90.ndate aastate R&B´d.

 

Albumi üks kummalisemaid lugusid on kindlasti „Transformations“ – uinutav klaver, kellegi jutt, kusjuures Mac Milleri kõrval lööb kaasa Delusional Thomas, kes on väljamõeldud „tegelane“ ehk tegelikult Mac Milleri alias, keda sai kuulda Mac Milleri 2013. aastal ilmunud mixtape´il „Delusional Thomas“.

 

Vägagi painavalt mõjub lugu „Manakins“, nagu ka albumi eelviimane lugu „Rick´s Piano“. Viimati mainitud loos ongi põhiline rõhk klaveril, näib olevat taotuslik, et klaver on ka pisut häälest ära. Tänu sellele saame kuulata üsnagi huvitavaid akorde …

 

Albumi viimane lugu viib kuulaja jällegi sügavasse ja põnevasse helide maailma, kus kuulda nii loodushääli, kui ka palju muud, inimeste ja laste kisa jne jne. 11 minuti ja 53 sekundit kannab pealkirja „Tomorrow Will Never Know“. Kui kuulad loo algusest lõpuni, siis jah, homse osas ei saa mitte kunagi väga kindel olla …

 

Kokkuvõttes. Uskumatult põnev, pisut ehk „segane“, aga ülimalt hea kuulamine.

 

 

Kuula ise ka:

Richard Scarry


„Autod ja veokid ning muud liikuvad asjad“



(Pegasus)

 

Tere tulemast Richard Scarry Rutulinna! Sõida koos seapere ema, isa, Pauli ja Piiaga läbi linna randa! Teel saad näha palju huvitavat alates naljakast talust kuni tööhoos ehitusplatsini.

 

Lisaks võid märgata palju vahvaid sõidukeid, näiteks kurkautot, pliiatsautot ja mida kõike veel! Ära unusta otsida igalt paarisleheküljelt sinna peidetud Kuldpõrnikat!

 

„Autod ja veokid ning muud liikuvad asjad“ avaldati esmakordselt 1974. aastal.

50. aastapäeva väljaandega on kaasas seni ilmumata plakat ja see sisaldab joonistusi, mida pole varem avaldatud.

 

Kohustuslik lugemisvara Richard Scarry fännile!

 

Richard McClure Scarry (5.06.1919-30.04.1994) oli USA lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kes avaldas oma elu jooksul üle 300 lasteraamatu, mida on maailmas avaldatud 100 miljonit eksemplari ja rohkemgi veel.

 

Tema esimesed raamatud ilmusid juba 1949. aastal ja need kandsid pealkirju „Mouse´s House“, „Duck and His Friends“, „Two Little Miners“ ja „My Little Golden Dictionary“.

 

Raamatuid autodest ja muudest sõidukitest on Scarry sulest ilmunud mitmeid: „Cars and Trucks“ (1959), „Cars“ (1967), „Cars and Trucks and Things That Go“ (1974, see on see raamat, millest juttu teen), „All About Cars“ (1989).

 

Eesti keeles on ka varem ilmunud Richard Scarry lasteraamatuid: „Lennukid“ (1995, Egmont Estonia), „Kärt õpib arvutama“ (1995, Egmont Estonia), „Rongid“ (1996, Egmont Estonia), „Laevad“ (1996, Egmont Estonia), „Autod“ (1996, Egmont Estonia), „Tea ja tunne“ (1996, Egmont Estonia), „Tunne värve“ (1996, Egmont Estonia), „Kassipere argipäev“ (1998, Egmont Estonia), „Kassipere suvepäev“ (1998, Egmont Estonia) ja „Kõigi aegade naljakaim juturaamat“ (2003, Egmont Estonia).


2004. aastal avaldas Egmont Estonia ka raamatu „Autod, kallurid ja muud liikuvad asjad“, kuid kirjastus Pegasuse avaldatud „Autod ja veokid ja muud liikuvad asjad“ on uus tõlge eesti keelde.

 

Piilun nüüd raamatusse sisse. Vahva on juba see, et raamat ilmub suures formaadis ja uskuge mind, Richard Scarry pildid on võrratud.

 

Seapere – ema, isa, Paul ja Piia alustavad reisi piknikule. Emme toob piknikukorvi ja vaja on kiirelt teele asuda. Esimestel lehekülgedel on mitmeid ägedaid sõidukeid – autoplaan, kolimisauto, prügiveoauto, puksiirauto, postiauto, kütteõli veok ja siin on igasugused loomad, kes nende autodega tööd teevad, neid juhivad.

Enne randa jõudmist peab seapere issi ka linnas poes käima, mõned asjad tellima ja need koju lasta viia. Siin on limonaadiauto, kingaveoauto, vanaaegne rodster, mahtuniversaal, vanaaegne tõldauto, lapsevanker, mootorrattad ja ka üks kohutav autojuht!

 

Järgmistel lehekülgedel selgub, et see kohutav autojuht on Dingo, kes jõudis minema sõita, enne kui politseinik Pehme jõudis talle trahvi teha. Siingi on mitmeid põnevaid sõidukeid – heinaauto, veoauto, ülisuur kurgiauto (!), piimaauto. Ja siin on peidus ühe auto kastis ka Kuldpõrnikas!

 

Seapere teekond jätkub. Nad mööduvad ühest katkisest veokist, kuid issi on kindel, et see ei jää kauaks katki, sest Hiirepreili juba töötas selle kallal. Teel liiguvad paakauto, traktor, mis veab auruvedurit, kallur, kart, üksratas, sportauto jt.

 

Järgmistel lehekülgedel oleme metsatöölaagris. Siin on palgilaadur, kraana, kahveltõstuk, palgiveohaagis, skiider jt.

 

Liiklus selles raamatus on tihe. Tuletõrjujajd sõidavad põlengut kustutama, lapsed on teel kooli, nõid läheb luuaga sõitma, siin on kiirabiauto ja ühel bussil on pagasiluuk lahti tulnud, kellegi asjad lendavad teele! Seapere issi ja emme peavad kummarduma, et asjadega mitte pihta saada.

 

Järgmisena möödume ehitusplatsist, kus käib usin ja kiire töö. Ekskavaator, torupaigaldaja, buldooser, torupaigaldustraktor jt. teevad tööd. Siin on viieistmeline pliiatsiauto (!), milles tillukesed hiired. Siin on tänavapesuauto ja pisut vett pritsib ka seapere sõidukisse.

 

Naljakaid sõidukeid on raamatus veel. Näiteks kaheistmeline kriitauto, milles jälle hiired sees. Siin on Land Rover, haagisveok, kahekorruseline buss, kütteõli paakauto, teleritehniku auto, hõõglampide kastiauto, vanaaegne kahekorruseline buss ja seapere jätkab teekonda. Vahepeal tabas neid koorem apelsine, kuid nüüd on neil apelsine, mida teel nosida.

 

Teel on ka automüüja pood ja kasutatud autode müügiplats. Koolibussil on rehv tühjaks läinud, politseinik üritab jätkuvalt Dingot kätte saada ja siin on ka Hiirepreili töökoda. No selle Hiirepreili, kes oskab autosid remontida ja parandada.

 

Katki on läinud ka seapere auto rehv. Issi vahetab selle ära ja nüüd istub rooli emme, sest issi on veidi väsinud. Teel on troll, ekskursioonibuss, pisike põrnikabuss, motoroller, mida juhb jänes, maalri kastiauto, kanalisatsiooniauto, pisi-pisike sipelgabuss, hot dog-auto (!), liikurkraana.

 

Jõuame teetöödeni. Siin on kallur, rataslaadur, teehöövel, skreeper, buldooser ja isegi banaanauto! Seapere isa ärkab unest ja tõdeb, et järgmiseks ostavad nemadki banaanauto!

Teetööd jätkuvad. Siin on kallurhaagis, traktor, roomiklaadur, autoekskavaator, kallur, ratasbuldooser, kuid on ka kurkauto (!), hambaarsti auto ja jõehobu-laadur (!).

 

Järgmistel lehekülgedel on porgandauto (!) ja juustuauto (!), kuid ka takso, bagi ja hakatakse asfalti panema. Kohal on kruusaveok, bituumenilaotur, asfaldikallur, asfaldilaotur ja teerull. Küülik Kaupo auruteerull on ajama pannud ja juba ka kolm autot lömastanud! Siin on ka põgenev Dingo ja politseinik, kes teda taga ajab.

 

Kuna seapere autol hakkab bensiin otsa saama, siis sõidetakse tanklasse paaki täitma. Siin on peidus ka Kuldpõrnikas, kuid siin on ka tanklateenindaja, bensiiniauto, bensiinipump, autopesula, pisike remonditöökoda.

 

Seapere jätkab teekonda, kuid lepatriinu auto on põlema läinud! Tuletõrjujad on kohale tulnud. Siin on redelauto, päästejuhi auto, tõstukauto, tuletõrjepealiku auto, pumpauto ja tuletõrjujad. Kahe lehekülje jagu punaseid autosid.

 

Edasi sõidab meie seapere mööda raudteejaamast, kuid ka rallivõistlusest ja ka põllutöödest. Põllutöödel osalevad heinakoguja, maisikombain, viljakombain, vanaema aurutraktor, traktor, murutraktor, kuid siin on ka Wolfwagen, mida juhib hunt! Seapere ostab värsket maisi, siin on näha ka maisitõlvikautot ja piimanõusid.

 

Põllult edasi möödub seapere ka sõjaväelaagrist ja siingi on igasugu autosid, mis sõjaväega seotud, isegi tank, soomuk, roomikveok jpm.

Käime ära lennujaamas, treileripargis ja jõuamegi randa! Seapere alustab pinknikku. Isa saab liiga palju päikest ja on pisut punane, kuid alustame ka tagasiteed. Siin on sadam, kus hõljuklaev, puksiirpaat, kalaauto, kärutõstuk, pargas jpm.

 

Äkitselt oleme koos seaperega mägedes! Kisub jahedaks. Lund sajab. Tee on jääs. Seapere paigaldab autole lumeketid, üks auto on libedaga juba teel välja sõitnud. Lund on palju. Kohal on lumesahad, lumetraktor, lumepuhur, lumebuss.

Vaatamata kõigele on teed libedad ja juhtus ka hirmus ja väga suur õnnetus, kuid õnneks ei saanud keegi viga.

 

Lõpuks jõuab seapere koju. Neid ootab seal üllatus! Milline? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Saame teada sedagi kas politseinik Pehme sai Dingo kätte.

 

Raamatu lõpus on ka Huck Scarry kiri lugejale. Huck Scarry on Richard Scarry poeg. Ja ta räägib sellest, miks tema isa sellise raamatu kirjutas, kuidas ta neid ägedaid autosid ja tegelasi joonistas, kuidas sündisid kavandid ja ideed ja neist omakord raamat. Siin on vahvaid joonistusi ja kavandeid, visandeid ja ka fotosid.

 

Raamatuga on kaasas ka uhke plakat, mille võid endale seina peale panna, siis on Richard Scarry vahvad joonistused iga päev silme ees.

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


„Saurusepere. Muna“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja! Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

Ühel varahommikul äratab Rasmus Rexi üsna ootamatult tema sõber Tom Troodon. Tomil on suur uudis: ema muna hakkab kohe kooruma! Rasmus ja Tom otsustavad minna otse läbi rabametsa, et õigeks ajaks Tomi juurde jõuda. Kuid kas see on ikka tark tegu? Teel kohtuvad nad mõne üsna hirmuäratava dinosaurusega. Ja kui nad metsa teiselt poolt välja tulevad, ootab neid üllatus...

 

Pean tunnistama, et norrakate kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Saurusepere. Muna“ on hiiglama lahe raamat. Igati vahva lugu, millele joonistatud ka suurepärased pildid. Lisaks on igati lahe ka see, et raamatus on ka veidi infot ja tõsisemat juttu dinosaurustest – millal dinosaurused elasid, kes nad olid, kui suured nad olid, millal nad välja surid, tutvustatakse ka erinevaid dinosauruseliike, kes selles raamatus kaasa löövad.

Raamatu alguses saame tuttavaks tegelastega. Nendeks on perekond Türannosaurus, sh ka üks peategelastest Rasmus Rex ja sauruselastega (nemad on kõik teist liiki dinosauarused kui türannosaurus seda on).

 

Lugu saab alguse sellest, kui kuueaastane dinosaurus Rasmus Rex veel magab. Teda on äratama tulnud Tom Troodon, kes Rasmust ühtelugu põnevatesse seiklustesse meelitab. Seekord on Tomil vahvad uudised, tema emal on kodus muna, mis hakkab kohe varsti pragunema ja viimaks ometi saab ta endale venna! Unine Rasmus tõdeb, et uueks tulijaks võib olla ka õde, kuid igal juhul kutsub Tom Rasmuse enda kaasa, kodu poole. Oleks ju põnev teada, kas Tom saab endale tõepoolest pisikese venna.

 

Enne, kui nad hakkavad Tomi poole minema, juhtub üks VÄIKENE õnnetus. Rasmuse vanaema, kel nimeks vanaema Rex on Tom Troodoni ära soonud või vähemalt alla neelanud. No tegelikult õnneks mitte nii hullusti nagu esialgu tundub, sest Rasmus märkab Tomi kadumist ja käsib vanaemal Tomi suust välja sülitada. Dinosauruste värk ju!

 

Nüüd saavad Rasmus ja Tom hakata liikuma Tomi kodu poole, kus on varsti väikest venda või õde oodata. Nad kohtuvad ka papa Rexiga, kes üritab juba mitmendat päeva võrkkiike üles panna, seda tulutult. Ta hoiatab, et dinosaurusepoisid ei läheks läbi rabametsa, sest seal liigub üks pirakas koletis. Rasmuse ema on teda jahtima läinud.

 

Vaatamata hoiatusele ütleb Tom, et tuleb minna ikkagi läbi rabametsa, nii jõuab kiiremini koju. Rabamets oli hiigelsuur ja märg, täis taimi, puuoksi ja põõsapuhmaid ja väga palju vett. Seal ähvardasid ka igasugu ohud – seal võis laukasse vajuda, seal võis kohata kõikvõimalikke kummalisi dinosauruseid. Lendavaid, ujuvaid ja roomavaid.

Tom ja Rasmus jooksevad läbi rabametsa, kui äkki on keegi nende selja taga! Ja sellel on üks suur ja jube nui. Õnneks on see nende sõber Alma ankülosaurus. Alma sööb rohtu, sest ta peab seda päev otsa tegema, muidu ei saa ta kõhtu täis.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, veelgi sügavamale rabametsa. Hetk hiljem kuulevad nad kummalist heli. Kes see veel on? See on samuti nende sõber Marie mikroraptor, superkärme lendsaurus, maailma kõige väiksem dinosaurus. Marie puhastab oma sulgi mullast ja prügist, kuid kinnitab, et tema pole sel hommikul hiigelsuurt kiskjat rabametsas näinud.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, ja põrkavad kokku kõige suurema ja koledama dinosaurusega, keda Tom eales näinud on. Kes see veel on? Ka seekord läheb õnneks, see on ju hoopis Rasmuse ema, kes otsib rabametsas ühte hirmsat musta koletist. Ema pahandab dinosaurusepoistega, sest pole ju neil lubatud rabametsas olla. Seetõttu lubab Rasmuse ema dinosaurusepoisid Tomi juurde saata. Kuid nad ei märka suurt varju, mis neile järgneb...

 

Üheskoos jõutaksegi Tomi juurde, kus Tomi ema suure muna välja toob. Mamma Rex imestab, et on see vast suur muna. Valge, hallide täppidega. Muna hakkab pragunema. Munakoor läheb puruks, pragu läheb suuremaks ja suuremaks. Kas sealt tuleb Tomi vend või õde?

Oh ei! Pole see üks ega teine! See on hoopis midagi muud!

Kes munast koorus? Miks just tema munast koorus? Mis oli munaga juhtunud ja kes on see suur ja must vari, kes Rasmusele, Tomile ja Rasmuse emale metsast järgnes? Kas ilmatuma suur kiskja, kel halvad kavatsused?

Aga tegelikult, see on ju ikkagi lasteraamat, mistõttu midagi hullu ei juhtugi. Pigem naljakat ja lõbusat, ja raamatu lõpus peame maha ka ühe lõbusa dinosaurusepeo.

 

„Saurusepere. Muna“ on igati vahva lugemine, igati lahe lasteraamat, milles lihtsad tekstid ja ägedad pildid. No ja ka tegelaskujud on kõik igati mõnusad.

Sara Pennypacker


„Lõpuks Jetke“


(Pegasus)


 

Misjaoks on olemas inimesed? See põletav küsimus vaevab Jetke Tyhick Thornblossomit.

„Kuulsuse pärast!“ ütleb Jetke ema, Nutsmore’i linnapea.

„Raha pärast!“ ütleb Jetke isa, linna laekur.

Orvuks jäänud mägra, kaitseülikonnas riskikartliku poisi ja linna raamatukoguhoidjate abiga läheb Jetke vastust otsima – päästes valla sündmuste ahela, mis muudab Nutsmore’i linna igaveseks.

Menuki „Pax“ autor Sara Pennypacker on kirjutanud hullnaljaka loo headest sõpradest, omatehtud küpsistest ja lugude jõust.

 

Raamatu on illustreerinud Caldecotti medali võitja Matthew Cordell.

 

USA lastekirjanik Sara Pennypacker (s. 9.12.1951) on minu jaoks autor, kes kirjutanud viimaste aastate kaks paeluvamat ja ägedamat laste- ja noorteraamatut ehk „Pax“ ja „Pax. Teekond koju“.

Seetõttu oli mul tõsiselt suur huvi, millest ta räägib oma uues raamatus „Lõpuks Jetke“ („Leeva at Last“). Kohe alguses kinnitan, et uus raamat on teistsugune kui Paxi-lood, kuid pettuma ei pidanud ma ka sellel korral.

 

Selle raaatu alguses tuiskas loo peategelane Jetke Thornblossom õue, kui kuulis Nutsmore´i Nädalalehte ukse vastu kopsatamas. Vanemad lubasid tal ainult ajalehe toomiseks eesaed minna.

Samal ajal, kui Jetke lehte toomas käis, oli tal võimalus piiluda ka läbi heki, mis tema õue piiras. Ta tegi teravaokkaliste okste vahele vaatepilu. Jetke nägi tänaval liikumas naisterahvast koos väikese lapsega. Kui nad jõudsid Jetke õue servani, võttis naine mudilase sülle ja läks üle tänava. Jetke ei saanud aru, miks kõik sedasi teevad. Justkui oleks tema õue ümber nähtamatu okastraataed.


Nüüd sirvis Jetke ajalehte ja nägi seal esimest korda päris uudist: „Nutsmore kuulutab välja esimese koolipäeva kuueaastastele ja vanematele lastele.“

Kas tõesti oli nende linna ehitatud kool? Jetke arvas, et ka tema võiks olla kaheksane või üheksane. Kuna ta ei teadnud, millal ta sünnipäev on, siis ei saanud ta seetõttu oma täpset vanust arvutada. Viimaks ometi pääseb ta välja maailma!

Samas jäi Jetke mõtisklema. Tema ema oli Nutsmore´i linnapea ja isa laekur. Nad teavad kindlasti, et linna tuleb uus kool, kuid miks nad sellest siis Jetkele ei rääkinud? Kas nad tahtsid tütart üllatada?

 

Seejärel saame lugeda ka Jetke vanematest. Kes on üsnagi jubedad inimesed, nii pehmelt öeldes. Jetke ema hoolis ainult KUULSUSEST. Nutsmore´i linnapeana hoolitses ta selle eest, et kõik teaksid, kes ta on. Jetke ema arvates oli kuulsus kõikidest võimudest võimsaim. Kui keegi linnas tahtis esitada kaebusi, siis lubas ema selle inimese lahti lasta … Jetke ema parim omadus olid tema kingad ja neid oli tal sadade kaupa.


Jetke isa, Nutsmore´i laekur, hoolis ainult RAHAST. Ta kogus seda Nutsmore´elanikelt nutsakate, patakate, mägede kaupa. Dolton Thornblossomi parim omadus oli … ausalt öelda ei olnud tal ühtegi head omadust.

Proua ja härra Thornblossom olid kunagi lapse hankinud seetõttu, et proua arvates oli laps aksessuaar, mis lisas inimese eripärasele stiilile oma aktsendi, nagu käekott näiteks!

 

Tagasi loo alguse juurde. Nüüd olid Jetke isa ja ema kodus. Jetke üritas uurida kooli kohta, mis pidi linnas varsti avatama. Jetke uuris, küsis, kuid sai teada, et linnas avatakase varsti linnapea ausammas! Jetke ema oli selle endale hiljuti tellinud! Linnarahva kulul! Viisteist meetrit kõrge. Kingade jaoks oli ta palganud eraldi skulptori.

 

Jetke viis jutu koolile! Miks polnud ema ja isa talle sellest mitte midagi rääkinud? Nüüd selgus, et tegelikult oli kool olnud Nutsmore´is juba üsna ammustest aegadest olemas! Jetkele polnud sellest midagi räägitud, sest koolis õpetatakse igasugu jama, aga Jetke isa arvates oli vaja õppida ainult arvutamist, et Jetke saaks neile raha teha! Ja raha toob ka kuulsust! Ja kuulsus omakorda toob raha!

 

Jetke vaidles vastu. Tema tahab kooli minna ja seal teiste inimestega koos olla. Ema uuris, kas Jetke arvates on inimesed tähtsamad kui raha ja kuulsus? Jetke ema lisas, et inimesed on need, kellele kuulus olla. Isa täiendas, et inimestelt on hea raha saada. See on ainus asi, misjaoks nad olemas on.

 

Jetke oli leidnud olulise küsimusi. Misjaoks inimesed olemas olid? See küsimus tundus talle oluline. Tundus nagu kõige olulisem küsimus, mis on üldse olemas olnud.

 

Jetke ema haugatas: Jetke kooli ei lähe, sest see on tütre ametijuhendis kirjas! Kooli ei lähe! Territooriumilt lahkuda ei tohi.

Jetkele meenus, et ametijuhendis oli kirjas üks erand, territooriumilt võib lahkuda raha tegemiseks või kuulsaks saamiseks.

Jetke ema oli kindel, et lapsed ei saa kuulsaks ega rikkaks, kui nad koolis käivad.

Jetke oli kindel, et see on ebaõiglane!

 

Vaatamata karjuvale ebaõiglusele pidi Jetke magama minema, kuid ka voodis olles tuli talle ikka ja jälle pähe küsimus: misjaoks on olemas inimesed? Vastus pidi kusagil olema. Ta pidi hakkama järgmisel päeval seda uurima.

 

Järgmine päev oli küll laupäev, kuid vahet polnud, sest Jetke vanemad töötasid seitse päeva nädalas. Nüüd jooksis Jetke majast välja. Ta läks läbi heki, ületas tänava ja jõudis roospunastest tellistest maja juurde. Ta sisenes uksest majja. See oli raamatukogu, Nutsmore´i rahvaraamatukogu. Seal oli ka üks kurva näoga noorepoolne mees. Harry Flowers! Selgus, et ta on raamatukoguhoidja, ta oli oma tädi, Pauline Flowersi asemel.

 

Harry jutustas, miks ta oli oma tädi asemel. Tädi oli rulatanud ja sattunud löökauku, kukkunud ja ennast vigastanud. Nüüd ei saanud ta enam hästi liikuda, et raamatukogus erinevate korruste vahel käia ja toimetada. Lisaks oli tal ka tervisekindlustus ära võetud … huvitav, kas siin võib mängus olla ka Jetke ema ja isa linnajuhtimise „plaanid“.


Harry tutvustab Jetkele maja, kus raamatukogu asub. Harry ja tädi elasid ise maja ülemisel korrusel. Ja seal oli tunda head lõhna! Harry selgitas, et tädi küpsetas iga päev erinevaid küpsiseid, sest tädil oli nüüd uus elu eesmärk – katsetada järele kõik maailma küpsiseretseptid.

 

Nüüd meenus Harryle see, et Jetkel oli olnud mingisugune küsimus? Jah, oli olnud. Jetke tahaks teada, misjaoks on olemas inimesed?

Harryle tuli hea mõte. Sellele küsimusele võiks Jetke otsida vastust raamatutest. Harry käis uuris ka tädi käest, millised raamatud võiksid Jetkele sobida ja nii sai tüdruk esimesed kümme.

Pärast seda hakkas Jetke iga päev raamatukogus käima. Luges kümme raamatut läbi ja sai uued kümme …

Edasi saame teada, kuidas Jetke endale nime sai. Juhtus see sünnitusmajas, kus Jetke ema tahtis jätte lapse nimele kohale tühiku ehk siis Jätke Tühik, kuid lõpuks sai sellest nimi Jetke Tyhick!

 

Lisaks raamatutele sai Jetke iga päev ka kolm imemaitsvat küpsist. Iga päev olid need erinevad.

 

Iga päev kümme raamatut ja kolm küpsist. Pärast niisugust nädalat tundis Jetke, et ta on valmis.

Jetke oli valmis selleks, et öelda oma vanematele, et tahab minna kooli ja teiste inimestega koos olla! Ema uuris, kust Jetke oli sellised mõtted võtnud? Jetke kinnitas, et oli läbi lugenud 70 raamatut! Kust oli tüdruk need 70 raamatut saanud? Jetke tõdes, et raamatukogust, mis asus nende kõrval.

Isa küsis, et kas tüdruk sai sealt ka raha? Ema küsis, kas tema oli raamatukogus kuulus?

Kuna sealt ei saadud ei raha ega kuulsust, siis sai Jetke keelu – ta ei tohi enam raamatukokku minna!

Jetke oli kindel, ta peaks kodust jalga laskma. Aga, kui ta oleks ka küllalt vapper, et jalga lasta, siis kuhu tal minna on?

 

Järgmisel hommikul läks Jetke raamatukokku, et Harryle ütelda, et ta ei saa enam raamatukogusse tulla. Tal on keelatud seda teha. Ema oli teda karistanud. Harry ei suutnud sellisest karistusest aru saada.

Äkki meenus Jetkele üks pisikene, aga oluline asi. Ema oli keelanud tal raamatukokku minna, kuid aiast väljumise kohta polnud ta sõnagi öelnud. Ema ja isa olid jätnud Jetke suurima rikkumise tähelepanuta!

Jetke ütles Harryle, et nad võiksid väljas ju ikkagi kokku saada. Harry oli nõus. Nad võiksid õues üheskoos lõunatada ja tema saaks Jetkele ju õue ka raamatud tuua. Lisaks raamatutele saaks ta tuua ka küpsised. Lõunatamisega alustasid nad juba samal päeval.

 

Samal päeval sai Jetke teada, et Harry on plaanis õige varsti ära sõita, et teatrikooli õppima minna. Nii jääks tädi Pauliine raamatukogusse täitsa üksi, kuid Jetke võiks ju teda aidata! Harry näitas Jetkele, kuidas raamatute tagastuskastist raamatud võtta ja need raamatukokku viia. Ja üks asi oleks veel. Oluline asi. Lõunavaheajal peaks Jetke poodi lippama, et tuua tädi Pauliine küpsiste jaoks koostisosi. Neid, mida tädil järgmise päeva retsepti jaoks vaja.

 

Harry hoiatas, et koostisosi tuues kohtab Jetke igasugu inimesi. Harry täpsustas, et see on kirju seltskond. Kas Jetke on selleks ikka valmis?

Jetke oli kindel. Tema on valmis!

Ja juba samal päeval läks Jetke tooma poolt tassi seesamiseemneid.

 

Nii hakkaski Jetke käima koostisosi toomas ja kohtus iga päev erinevate inimestega. Üsnagi omanäoliste inimestega. Millistega? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid ta sai endale ka sõpru – näiteks kollases paberülikonnas (kaitseülikonnas) poiss, kel nimeks Osmund.

Osmund oli kindel, et ainuüksi elu on ohtlik aine, rääkimata ohtlikest ainetest, mis meid ümbritsevad. Osmundil oli ka vahva sõber – mäger! Mäger, kel nimeks Bob! Osmund peab Bobi vanemate eest varjama, sest Osmund teab, et just tema vanemad tapsid mägra vanemad ja teeksid seda ka Bobiga. Nüüd ongi Osmundi vanemad haisu ninna saanud, et Osmund varjab Bobi. Ja nüüd peab Jetke aitama Osmundit ja Bobi! Tüdruk peab Bob endale võtma!

 

Saame teada sedagi, miks olid Bobi vanemad ehk mägrad tulnud Osmundi hoovi. Pargis, kus Bob oma vanematega varem elas, seal hakati kaevama. Kaevama hakati selleks, et linnapeale ausammas püstitada! See, millest loo alguses juttu oli. Nüüd sai aru, et Bobi õnnetus saatuses oli süüdi tema ema, mistõttu oli ta nõus Bobi endale võtma ja teda varjama.

 

Jetkest ja Bobist saavad lahutamatud sõbrad. Jetkel õnnestub Bobi oma vanemate eest varjata. Näiteks köögis, kus tüdruku vanemad kunagi ei käinud, sest tegi ju Jetke ka oma vanematele süüa!

 

Ühel päeval käis Jetke küpsiste jaoks kuivatatud apelsinikoort toomas. Siis sai ta tuttavaks ühe vahva tüdrukuga, kel nimeks Fern. Temalgi olid omad probleemid. Ta pidi hoolitsema oma vanavanemate eest, kuid samal ajal toimetama ka oma nooremate õdede-vendadega. Seegi polnud lihtne töö, kuid Jetke oskas Ferni aidata – vanavanemad ja nooremad õed-vennad (kokku 9 inimest) võiksid üheskoos vaadata telesaadet, mil nimeks „Erk ja virk igas vanuses“! Kas see aitas? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Saame teada sedagi, et paljud Ferni perest käivad tööl, kuna proua ja härra Thornblossom (ehk Jetke ema ja isa) nõuavad Ferni pere käest maksudes kahtlemise maksu! Kuna Ferni vanemad olid küsinud, miks maksud nii kõrged on!

 

Juhtub ka midagi toredat. Harryl on õnnestunud raamatukokku tellida lift, mis nüüd tööle pannakse ja see teeb tädi Pauliine elu palju lihtsamaks.

 

Ka Jetke elu näib olevat õnnelik. Tal on mäger Bob, tal on sõbrad Osmund ja Harry, ta saab aidata tädi Pauliinet, ta saab oma toas lugeda raamatuid, sest raamatud tuuakse talle õue ja ta ei peagi ju raamatukokku sisenema. Terve nädal oli olnud imetore, kuid Jetke oli kindel, et see ju ometigi kestma jääda. Ja ega jäänudki …

 

Jetke jäi kodus oma emale lugemisega vahele! Ema kinnitas, et nüüd ei tohi Jetke oma töökohalt (ehk kodust) lahkuda ja kindlasti tuleb ka uus ja tõsisem karistus. Selle vältimiseks otustas Jetke koos Bobiga kodust lahkuda. Esialgu plaanis ta elada raamatute tagastuskastis.

 

Elamine raamatute tagastuskastis polnud lihtne, kuid esialgu sai Jetke sellega hakkama.

 

Siinkohal pean tõdema, et olen taaskord jäänud pikalt lobisema, aga lugu nende kaante vahel on sedavõrd vahva, kaasahaarav ja huvitav, et paratamatult jäädki lobisema.

 

Teen nüüd lühidalt, sest hakkama jõudma raamatu viimasesse kolmandikku.

 

Oluliste sündmustena leiavad aset see, et raamatukogust viiakse minema lift (seda Jetke ema, linnapea käsul). Jetke saab ühel hetkel aru, et tema uued sõbrad saavad aru, kes ta tegelikult on, kes on tema vanemad, kuid vaatamata sellele pole nad Jetket maja jätnud, nad on olnud jätkuvalt sõbrad.

Saame teada, et Jetket pole mitte kunagi mitte keegi kallistanud. Nüüd kallistavad teda nii Harry Flowers, kui ka proua Flowers. Ja Jetkele see tunne meeldib.

Saame lugeda sellestki, et Jetke ema ja isa on susserdanud linna rahadega ja Jetke teab, kus see raha on, sest omal moel on ka tema sellele susseradmisele „kaasa aidanud“.

Jetke tõdeb, et ta oli üle kolme aasta iga jumala päev lahendanud raamatupidamisülesandeid, mille isa oli talle jätnud. Ja Jetke pidi alati ka alla kirjutama. Nüüd oli Jetke kindel, et ka tema on kurjategija!

 

Nüüd on õige aeg see susserdamine lõpetada ja heastada kõik ja anda raha neile, kes seda vajavad, kellele see kuulub, nt raamatukogu, rahvateater, linnaparkide amet, tuletõrjedepoo, politseijaoskond, algkool jne.

Jetke kinnitab oma sõpradele, et tema jaoks olid need varastatud dollarid lihtsalt rohekas paber karbis. Karpe ja rohekaid pabereid on palju, väga palju!

 

Kuni … Jetke pannakse uuesti koduaresti. Üks lõik raamatust võtab selle loo/raamatu sündmused ilusasti kokku: alles mõne nädala eest ei teadnud Jetke, mis asjad on raamatukogud või raamatukoguhoidjad, mägrad või tagastuskastid, kallistused või küpsised või kassipojad või röstsaiad. Aga nüüd, kus ta oli saanud kõigest paari nädala jooksul neid rikkusi maitsta, oli piin neist ilma jääda.

 

Raamatu vimastel lehekülgedel saame teada, millal on Jetke sünnipäev, kuidas läheb ühel igati ägedal teatrietendusel, mille on kirjutanud Harry, kuidas möödub linnapea kuldse ausamba paigaldamine, mida on teinud mäger Bob, miks sekkuvad pidulikku sündmusesse Nutsmore´i tublid tuletõrjujad, mida teevad Jetke ema ja isa, mis saab Jetkest?

 

Küsimusi on palju, kuid kõik need küsimused saavad vastuse, kui selle vahva ja kaasahaarava raamatu läbi loed. Sara Pennypackeri Paxi-lood olid vahvad ja toredad lugeda, nii on seda ka tema uus raamat „Lõpuks Jetke“!

„Universumi 50 suurimat saladust“


(Ühinenud Ajakirjad)


 

See Tehnikamaailma erinumber aitab paremini aru saada, miks need salapäraga seotud Universumit puudutavad mõistatused köidavad astronoome ammustest aegadest. Samuti mõista, kuidas läheb teadlastel nendele vastuste leidmisega.


Kas olete kogenud taevavaatleja või tugitoolihuviline, pärast selle erinumbri lugemist on teil palju sügavam arusaam sellest, kus astronoomia praegu seisab.

 

Mõnikord võib olla nii, et ilmtingimata ei peagi lugema raamatut, et targemaks saada, piisab ka sellest, kui Sinu lugemislauale satub mõni väga huvitav ja sisukas ajakiri. Täpselt nii võib ütelda, ka selle ajakirja kohta, sest siin on tõepoolest väga palju huvitavat ja põnevat meie universumi kohta ehk 50 suurimat saladust!

 

Ajakirja esikaanel on kirjas, et siin räägitakse valgustatud tumeainest, universumi külmumise kiirusest, elu otsimisest õigetest kohtadest, gravitatsioonilainete astronoomilistest tõusulainetest, eksoplaneetide lummusest ja selle praegusest konsensusest ning supermassiivsete mustade aukude reastamisest. Lisaks on kirjas, et ajakirjas on üle 150 hämmastava pildi!

 

Leheküljel kolm on kirjas Maa atmosfääri kihid: eksosfäär, termosfäär, mesosfäär, stratosfäär ja troposfäär.


Seejärel ajakirja toimetaja Jake Parksi sissejuhatus, milles ta kinnitab, et elame astronoomia kuldajastul. Ta kinnitab, et tuginedes ajakirja Astronomy kui oma ala juhtiva väljaande pikale teadustööle, uurib käesolev ajakiri kosmose suurimaid mõistatusi.


Ajakirja teemadesse on hõlmatud uusimaid teooriaid ja tipptasemel uuringuid.


Samas kinnitab Jake Parks, et see erinumber ei väida, et sisaldab kõiki vastuseid. Astronoomia, nagu kõik teadused, on pidevalt arenev valdkond, mis aeg-ajalt teeb mõistmise suunas suuri hüppeid, kuid tugineb sagedamini lugematutele väikestele sammudele. Pärast selle ajakirja lugemist saab lugeja paremini aru, miks need kuumad küsimused astronoome köidavad, ja lugeja mõistab, kuidas teadlased neile vastata püüavad.

Olenemata sellest, kas lugeja on kogenud vaatleja või tugitoolihuviline, saab ta pärast selle ajakirja lugemist palju paremini aru astronoomia hetkeseisust.

 

Ja alustame reisi meie universumis. Esimene peatükk jutustab lugejale sellest, kui vana on universum, sest polnud ju ka selle sajandi alguses kindel, kui vana universum ikkagi on.

 

Järgmises peatükis uuritakse, kui suur on universum. Selle igivana küsimuse üle on olnud kaks tulist debatti. Aprillis 1920 vaidlesid Harlow Shaply ja Heber Curtis.

 

Seejärel saame lugeda sellest, kuidas toimus Suur Pauk. Peaaegu kõik astronoomid ja kosmoloogid on ühel meelel, et universum sai alguse „Suurest Paugust – kujutlematult võimsast aeg-ruumilisest geneesist, mis heitis tekkinud aine ja energia laiali.

 

Järgimstes peatükkides saame lugeda tumeainest (vaatlused näitavad, et universum on asustatud mingi nähtamatu ainega) ja galaktikate tekkimisest (astronoomid keskenduvad mehaanikale, kuidas aine varases universumis koondus) ning sellest, kui levinud on mustad augud (Saksa teoreetiline astrofüüsik Karl Schwarzschild tegi 1916. aastal Einsteini üldise relatiivsusteooria kannul üksikasjaliku esitluse mustade aukude olemasolust).

 

Loeme edasi. Need oli ju alles esimesed kuus peatükki. Mitu planeeti on meie Päikesesüsteemis? Täna teatakse öelda, et Neptuuni orbiidi taga luurab meid veel üks salapärane planeet!

 

Kas me oleme üksi? Astronoomidel puudub siiani tehnoloogia, et tuvastada valgusaastate kaugusel olevatel planeetidel elu. Kuid otsides eksoplaanetidel elu keemilist jalajälge, on seda võimalik tuvastada ja teha oletusi maailmade elamiskülblikkuse kohta.

 

Milline on universumi saatus, mis saab elust Maal, mis on tumeenergia, mis on gammakiirguse pursked, kas asteroidid ohustavad elu Maal, kas vesi on eluks vajalik, kas Titanil, Marsil või Europal on elu? Need on see ajakirja järgmised küsimused, millele üritatakse anda ka vastuseid.

 

Seejärel on juttu Marsi kuivamisest, Kuu tekkimisest, meteoriitide päritolust, valguse põgenemisest mustast august. Ajakirjas küsitakse, kas esmalt tekkisid tähed, galaktikad või mustad augud? Siin on juttu ka esimestest tähtedest ja nende järglastest.

 

Kust kosmilised kiired pärinevad, kas komeedid ja asteroidid on omavahel sugulased? Kui palju planeete tiirleb ümber teiste tähesüsteemide? Ainuüksi meie galaktikas asub umbes 200-400 miljardit tähte ja astronoomide hinnangul eksisteerib vähemalt 125 miljardit muud galaktikat.

 

Teemasid on veel ja veel. Siin on juttu Kuiperi vööst ja asteroididest, stringiteooriast ja universumist, gravitatsioonilainetest, mustade aukude põrkumisest, antiainest, Maa-sarnastest planeetidest. Huvitav küsimus on kindlasti järgmine – kas igal suurel galaktikal on keskmes must auk?

 

Järgmisena räägitakse inflatsiooniteooriast, Plutost ja sellest, kas seda tuleks pidada planeediks. Kas oled kuulnud, et Venus on ennast pahupidi pööranud? Või sellest, kuidas saaksime ära tunda elu kosmoses? Olen ka mina mõnikord mõtelnud selle peale, et kuidas ja kus võiks elu kosmoses veel olla?

 

35. peatükk! Me ju teame, et on olemas selline planeet nagu Saturn. Aga, kuidas tekkisid Saturni rõngad?

Kuigi me elame kosmoses suhteliselt vaikselt, elades oma elu ja nähes tähti kauge taustana, oleme ikkagi osa meid ümbritsevast universumist. Kosmoses varitsevad ohud, nagu kinnitab ka pilk Kuu kraatritega pinnale. Selles peatükis uuritakse, kas kauge, salapärane keha võib elu Maa peal lõpetada?


Järgmised peatükid küsivad, kas me elame multiuniversumis, kuidas sündis Linnutee, kuidas päikesesüsteem moodustus, mis juhtub galaktikate kokkupõrkumisel, kuidas massiivsed tähed plahvatavad (nii nagu inimestel, on ka tähtedel piiratud elu; galaktika spiraalharude tolmustes gaasipilvedes sündinud tähed sünteesivad oma energiat tootva eluea jooksul vesinikku raskemateks elementideks ja tähtede jaoks tähendab mass saatust)?

 

Peatükis nr 42 küsitakse, mis saab Päikesest? Päike on tavaline täht. See kiirgab Päikesesüsteemi valgust ja soojust, muutes elu Maal võimalikuks. Päikese kiirgus on regulaarne nagu kellavärk ja määrab meie igapäevased elutsüklid koos. Samas kinnitatakse selles peatükis, et miljardite aastate pärast muudab Päikese finaal Maa ja kogu sisemise Päikesesüsteemi, väga ebameeldivaks paigaks. Võib juhtuda nii, et hiidpäike (nn punane hiiglane) neelab endasse Merkuuri ja Veenuse – ja võib-olla ka Maa.

 

Et mõista, kuidas elu Maal alguse sai, tuleb kaasata paljusid teadusvaldkondi. See on keeruline teema, mis hõlmab füüsikat, keemiat, astronoomiat ja bioloogiat. Arusaamine on jõudnud kaugemale neljandal sajandil eKr elanud Aristotelese õpetusest, et elu tekkis elututest objektidest iseenesest. 43. peatükis küsitakse, kas komeedid tõid elu maale?

 

Kvasarid, lühend sõnadest kvaasitäheobjektid, tuvastati esmakordselt 1962. aastal Maarten Schmidti poolt California Tehnoloogiainstituudis. Need tunduvad tähetaoliste punktidena, kuid asuvad tohutul kaugusel, mis tähendab, et nad kiirgavad uskumatult palju energiat. Selles peatükis küsitakse, kuidas kvasarid tekkisid?

 

Olen jõudnud selle huvitava ja sisuka ajakirja viimaste peatükkideni. Saame lugeda, kas Linnutee liitub mõne teise galaktikaga, mitu pruuni kääbustähte on olemas, mis toimub galaktikaparvede tuumades, kas Jupiter on läbikukkunud täht, mitu galaktikat on meie kohalikus rühmas?

 

Viimane peatükk vastab küsimusele kas neutriinod hoiavad kosmose saladusi?

Priit Põhjala


„Juhuslike sõnade raamat“


(Tänapäev)


 

Nagu arheoloogid ja botaanikud, haruldaste raamatute kogujad ja teised kollektsionäärid, teavad ka logofiilid hästi, et põnevaimate eksemplaride otsa komistab sageli juhuslikult, otsides midagi muud või otsimata üldse mitte midagi. Ja ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.

 

Niisiis, mida tähendavad „ööp“ ja „hüüs“, „morbe“ ja „rõlge“ ning „eetma“ ja „leema“? Kes on välja mõelnud sõnad „robot“, „olme“, „roim“ ja „rula“? Mida võisid „laikima“ ja „luger“ tähendada sada aastat tagasi? Kuidas on „tšau“ seotud orjade ja „rabarber“ barbaritega? Aga „ridikül“ lehma seedekulglaga? Mis vahe on „mulgul“ ja „augul“? Kas on sobilik tarvitada sõnu „selmet“ ja „peagu“? Miks meie ütleme „vananaistesuvi“, kui näiteks bulgaarlased nimetavad sama aega hoopis „mustlassuveks“? Ja miks räägib üks lugupeetud keeleteadlane itsee ja ipohi keelest, kui sääraseid üldse olemaski ei ole?

 

Raamatu enam kui sadat sõnalugu illustreerivad silmapaistvate sõnaloojate portreed, koopiad vanadest arhivaalidest ning värvikad näited proosast, luulest ja omaaegsest ajakirjandusest.

 

Priit Põhjala on semiootik, toimetaja, kirjastaja ja lastekirjanik. Ja just lasteraamatute tõttu tean ka mina, et meil on selline vahva kirjanik nagu Priit Põhjala. Nii meenuvad mulle raamatud „Mu vanaisa on murdvaras!“ (2016, Tänapäev) ja „Onu Mati, loomaarst“ (2018, Tänapäev).

 

Siinkohal tuleb meenutada ka seda, mis asi on semiootika. Semiootika on teadus tähendusloomest – märkidest, märgisüsteemidest ja märgiprotsessidest. Semiootika tegeleb tekstide tähenduse, kommunikatsiooni ja interpretatsiooniprotsesside ja -nähtuste uurimisega, nii nende teooria kui empiirilise analüüsiga. Seetõttu ei tasu imestada, et just Priit Põhjala on kirjutanud sedavõrd paeluva raamatu nagu seda on „Juhuslike sõnade raamat“.

 

Raamatu saatesõnas tõdeb Priit Põhjala, et sõnad, millest selles raamatus juttu, on tõepoolest vähem või rohkem juhuslikud. Nad on esitatud samas järjekorras, nagu nad aastate jooksul kogunesid. Aga kogunesid nad juhtumisi, ajaviiteks sirvitud ajalehtedest ja ajakirjadest, meelelahutuseks loetud juturaamatutest ning autori tööga seotud leksikonest ja teistest teatmeteostest.

Priit Põhjala lisab, et ega saatuse tahtel sülle sadanud huvitavat leidu – muinasjäänust, isendit, inkunaablit või sõna – saa niisama rahule jätta. Sõna puhul on vaja tingimata välja uurida, kust ta tuleb, mida tähendab ja millised on tema seosed teiste sõnadega.


Autor loodab, et loodetavasti anna see kaunikesti eklektiline ja juhuslik sõnavalik edasi igale logofiilile tuttavat rõõmsa kaose, äraarvamatuse ja vaimustavate vedamiste meeleolu sõnade avastamise, kogumise ja vaatlemise elamusrohkel teel.

 

Mul ei ole plaanis hakata kõiki sõnu siinkohal ümber jutustama, sest sõnu on palju. Mida võtta, mida jätta? Aga mõnest sõnast räägin ka oma kokkuvõttes.

 

Esimene sõna raamatus on „ööp“. See on keelemehe ja õpetaja Manivalde Lubi (temalt pärineva ka sõnad „hõivama“, „külmik“, „küülik“ ja „olme“) loodud sõna pika „ööpäeva“ asemele. Täpne loomisaeg on 11. november 1930.

Oma sünnist alates on „ööp“ esinenud hulgas eesti keele sõnaraamatutes – keelekorraldajad on seda pidanud soovitamist väärt sõnaks -, aga tegelikus kasutuses seda väga ei kohta. Tegemist on nii-öelda unarsõnaga, millest on õigupoolest kahjugi.

Raamatust leiame ka Manivalde Lubi foto, see on pärit aastast 1964.

 

Järgmised sõnad raamatus on „luusur“, „peagu“ ja „klaköör“. Siinkohal väike kokkuvõte just viimati mainitud sõnast. Mulle tundub, et sõna „klaköör“ ma varem kuulnud pole, see on tulnud eesti keelde saksa keele kaudu, kuhu see omakorda tuli prantsuse keelest.


Selgub, et klakööriks nimetatakse palgalist aplodeerijat, kes vastavalt tööandja soovile avaldab ekstaatiliselt aplodeerides etendusele kiitust, ärgitades ka ülejäänud publikut plaksutama, või häirib etendust käratsedes.

Klakööride nimetus laienes ka nii-öelda üles- või kuumakskütjatele, kes seisid päev läbi etenduse afiši ees ja kiitsid seda möödujatele; ahvatlejatele, kes väljendasid oma positiivseid seisukohti etenduse eel ja vaheaegadel; asjatundjatele, kelle ülesanne oli pillata tunnustavaid arvamusi etenduse ajal; naerjatele, kes andsid oma „spontaanse“ naeruga märku naljakatest stseenidest; enamasti naissoost ulgujatele, kes pidid liigutavate stseenide ajal nuuksuma ja taskurätiga silmi tupsutama; ja noile, kel tuli etenduse lõpus karjuda „braavo“, „korrata“ ja muud särast. Üheskoos moodustasid nad klaki.

Tänapäeval leiduvat palgalisi takkakiitjaid-mahategijaid sageli Ameerika Ühendriikide presidentide esinemisel publiku hulgas.

 

Loen edasi. „Pööriaeg“, „õved“ („õed“ ja „vennad“), „kõlberüüste“, „kettagolf“ (hetkel kindlasti üks populaarsemaid spordialasid Eestis), „ohhoo“.

Vaatame korra seda sõna „ohhoo“. Priit Põhjalale tundub, et see vana hea sõna on täitsa unarusse jäänud; me imestame, imetleme, üllatume ja vaimustume üha rohkem inglise keeles, väljendades vastavaid tundmusi sõnaga wow.


Mul jääb siinkohal üle raamatu autorile kaasa noogutada, sest „ohhood“ pole tõepoolest ammu kuulnud ega näinud.

Lisaks sõnale wow on eesti keeles laialt levinud ka ingliskeelse sõna hääldusmugand „vau“. Seegi väljendab hüüdsõnana imestust, imetlust, üllatust ja tunnustust.

Autor lisab, et on ka muid, eestikeelsemaid hüüd- ja teist liiki sõnu ja väljendeid, millega juba korduvalt loetletud emotsioone edasi anda. Lisaks „ohhoole“ on sobivad ka „oh sa“, „äge“, „maru“, „vahva“, „isver“, „püha püss“ ja nii edasi.

Ja veel. Õigekeelsussõnaraamatu järgi on „vau“ esimene – ja ainus – tähendus eesti keeles hoopis „paabulind“. Seetõttu teeks Priit Põhjalale head meelt, kui ta ükspäev loomaaias või kusagil pargis kuuleks kedagi paabulinnu peale imetlusega „Ohoo, vau!“ hüütamas.

 

Järgmised sõnad on „velmama“ („taaselustama“, meditsiinis „reanimeerima“ sünonüüm), „eetma“ (see on Johannes Aaviku tehistüvi, mis tähendab „ette panema, ettepanekut tegema või esitama, välja pakkuma“), „türp“ (pahatihti koledates värvitoonides ja liiga lohmakas või just ülearu liibuv kombinesoon – pükstest ja jopest kombineeritud ühes tükis töö- ja spordiülikond või ka lasterõivas, siinkohal meenub mulle mu vanaema, kes sageli just seda sõna kasutas, a la „vaata, millise türbiga ta seal läheb“), „äks“, „midrusk“.

 

Mida võiks tähendada sõna „midrusk“? See on rahvakalendri tähtpäev! 26. või ka 31. oktoober on rahvakalendri järgi midruskipäev ehk midrusk – peamiselt Ida-Eesti õigeusu aladel ja Setumaal tuntud päev, mil mälestati surnuid ja viidi nende neile toitu ning mida mõnes kohas peeti ka külapüha ja suguvõsakokkutuleku vormis. Sõna „midrusk“ on seotud ka vene õigeusu suurmärtri ja pühaku Dimitri Solunski mälestuspäevaga, ja Dimitrile osutavad ka „mitruski“ teisendid „mitrosk“, „miitrosk“ ja „mitruška“.

 

Raamatu järgmised sõnad on „pärdik“, „kõrtsikammija“, „poro“, „võhm“, „potilill“.

 

„Potilill“! Argine, lihtne liitnimisõna, mis tähistab potis kasvavat toataime, kuid sellel sõnal on ka ülekantud tähendus – õrn, ülitundlik, ärahellitatud, kergesti haavuv inimene. Säärases ülekantud tähenduses või võrdlusseoses „potilille“ muidugi väga ei pruugita. Seeasemel oleme hiljuti inglise keelest üle võtnud süna „lumehelbeke“ (snowflake).

 

Loen edasi. „Selmet“ (see on jällegi Johannes Aaviku loodud tehistüvi ja kaustatakse tähenduses „selle asemel et“, siin on foto, millel näha, et sõna „selmet“ on loodud 3. oktoobril 1925, kell veerand kaheksa õhtul), „hoidlema“, „luhvt“ (eesti keeles on „luhvti“ üks tähendusi halva lõhna, haisu või leha kõrval lihtsalt „õhk“, aga eesti keeles võib „luhvt“ märkida ka meeldivat lõhna, tühise, mõttetu mehe kohta saab muide samuti öelda „luhvt“ – või siis „luhvtivend“), „aeglema“, „puudama“ („puuata“ tähendab „puudust tunda“ – ja ma-tegevusnimi „puudama“, tähendab mõistagi „puudust tundma“).

 

Järgmised sõnad on „karman“ („tasku“), „sada“, „juttur“, „kada“ („ragulka“), „hola“ (sõnade „pärimusmuusika“ ja „folk“ sünonüüm), „välmima“ (see on taaskord Johannes Aaviku tehistüvi ja tähendab välja mõtlema, välja töötama, leidma), „münt“ (taimeperekond, metallraha, kuid sõna „münt“ saab kasutada ka laadi, moe, maitse ja värvingu tähenduses), „tegelinski“, „prohvus“, „ulmlema“, „õõvar“.

„Õõvar“, õudusjuttu või -filmi tähistav keelend on tuletatud sõnast „õõv“, mis omakorda on üks tänapäevani pruugitavatest Johannes Aaviku loodud tehistüvedest, mida ta kasutas esimest korda Paul Bourget´ „Õpilase“ eestinduses (1930). Märgata maksab olulist tähendusnüanssi: „õõv“ ei ole lihtsalt hirm, vaid midagi omajagu intensiivsemat – õudne, kange hirm, hirmuõudus või hirmukoledus.

 

„Robot“, „tiidus“ (tehnikavigur, neljakümne viie kraadise nurgaga nurgamõõteriist, see omakorda tuleb murdesõnast „tiide“ tähendusega „viltu, põiki“, aga „tiidus“ on ka sõna, mille tähenduseks on „kiire, kärme, pakiline, rutuline“, samuti „rutt“), „vingerpuss“, „lumepõlv“ (liitsõna, mis tähendab lumist talveaega ehk need killud aastast, mil maju, puid ja maid katab lumevaip), „arp“, „rõivistu“ (huvitav sõna „garderoobi“ asenduseks), „lüüme“ (luulelise varjundiha harvik omadussõna ning selle autor on ikka keele ilukõla ja otstarbeka lühiduse poole püüelnud Johannes Aavik), „maare“, „knihv“, „praht“, „vooster“.

 

Priit Põhjala kirjutab, „Eesti kõnekäänudki“ (1. kd, 2020) kinnitab, et „vooster“ on ühest küljest tähistanud kedagi väga laiska, ent teisalt kedagi elavat ja püsimatut, kärmet ja töökat. Samas saame teada sedagi, et sõna „vooster“ esimene tähendus on seotud hoopis linnukoera märkiva saksa sõnaga Vorsteh(er)hund!

 

Loen edasi. Siin on sõnad „tore“, „päädima“, „sõba“, „turnima“ (kehaline kasvatus nimetati hiljuti meie koolids ümber liikumisõpetuseks, kuid aastaid ja aastaid tagasi tähendas sõna „turnima“ tõsist võimlemist, siin on ka pilt esimesest eestikeelsest võimlemise õpperaamatust „Turnimise raamat“ (1879)), „küpsiküüsi“ (sõna on pärit Eduard Vildelt, raamatus „Mäeküla piimamees“ (1916) ja tähendab „kärmelt; ihust ja hingest, kõigest väest; ahnelt, aplalt“), „pärre“ („barjäär“ või „tõke“), „morbe“, „kulka“, „reivik“ (jällegi Johannes Aaviku loodud tehistüvi, mille ta lõi 1921. aastal „rivaalile“ toetudes).

 

Siinkohal pean tõdema, et eelpool mainitud sõbavalikuga oleme jõudnud raamatu leheküljeni 153 ja me pole isegi veel poole peal! Raamatus on kokku lehekülgi 366! Seega on ka sõnu siin veel mitmeid ja mitmeid.

 

Mõned näited siiski veel: „tohuvabohu“, „taevarand“, „krõõt“, „ruja“ (sellega püüti 1970. aastate alguses asendada väljendit „teaduslik fantastika“), „kreeps“ (argikeelne sõna, mis tähendab rabandust või vapustust), „rapper“, „olme“, „laiskliisu“, „dändi“, „tšau“, „rabarber“, „vandel“ (Ain Kaalepi loodud sõna, „vandel“ ehk „elevandiluu“), „spunk“ (sõna, mida saime lugeda „Pipi Pikksukas“, kuid sõna „spunk“ on jäänud maruvahvaks sõnaks, mis ei tähenda mitte midagi või siis tähendab ükskõik mida; see sõna on ühtaegu tähendusetu ja kõiketähendav), „vananaistesuvi“, „kilplane“, „pisuhänd“, „lõukoer“, „paparatso“, „näts“, „sutenöör“, „täika“ („vanakraamiturg“, parem valik kui „täiturg“), „roim“ (just Johannes Aavik oli see, kes soovitas kasutada sõnade „kuritöö“ ja „kurjategija“ asemel sõnu „roim“ ja „roimar“; siinkohal mainib ka Priit Põhjala, et just Aaviku loodud sõnu võib kohata krimikirjanduses, sest Aavikul oli suur nõrkus krimikirjanduse vastu, nii on tema loodud sõnad „julm“, „kolp“, „laip“, „relv“, „reetma“, „mõrv“ ja „mõrvama“).

 

Loen edasi seda väga-väga huvitavat ja sisukat raamatut. Siin on sõnad „rula“, „ridikül“, „tont“, „prillikino“ (3D-kino), „alleaa“, „meene“, „Lumivalguke“, „läikima“, „pardel“, „vutt“, „moor“, „luuslank“, „sabarakk“, „päevapõnev“, „vuhvel“, „sudu“, „guugeldama“, „some“, „botas“, „rõlge“, „blomkvistlus“ jpt. sõnad.

 

Selline raamat see „Juhuslike sõnade raamat“. Igal juhul väga põnev, huvitav ja kaasahaarav lugemine kõikidele neile, kellele keel ja selle ajalugu huvi pakub.

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)