Jan Weiler

„Max – ühe koolialustaja memuaarid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

36 ülinaljakat lugu Maxist, kes räägib oma elust esimese klassi poisina: miks on nii, et ta mahub pesumasinasse, muidu on aga ikkagi juba suur.

Kuidas üle elada esimene koolipäev, kui sul on kommikott käes ja sõbral kaks pliiatsit ninas. Mismoodi oskab suur õde seista pea peal, aga ei suuda moosipurki avada.

Mida emps teeb kasvatuses hästi, aga paps veel paremini.

Miks tüdrukud ei oska jalgpalli mängida ja ikkagi võidavad.

Miks on jõulud toredad, isegi kui pead klaverit mängima, soovid endale kingiks kaktust või luukeret, aga saad hoopis hamstri.

Ja miks on suvi veel toredam.

Jan Weileri sulest on eesti keeles ilmunud varem paar raamatut ka täiskasvanutele, need on kriminaallood, milles toimetab politseiinspektor Kühn – „Kühnil on pahandus“ (2021, Ühinenud Ajakirjad/Vesta) ja „Kühnil on tegemist“ (2021, Ühinenud Ajakirjad/Vesta).

Raamatu peategelane Max, alustab kõiki oma lugusid sõnaga „tähendab“, mistõttu meenutab see mulle pisut ka meie endi lastekirjanduse klassikat ja Agu Sihvkat, kes ka oma lugusid alustas sellest, et soovis kõike ausalt ära rääkida … ja teine, mis Maxi-raamatust välja tuua, on kindlasti see, et tema jutt on kõik ühes jorus, ei punkte, hüüumärke, ei lause alguse suuri algustähti ehk arvatavasti nii, nagu väikesed kutid räägivadki.

Esimeses loos peatub Max väikesena olemises, ja saame teada, et Maxile, emale ja isale toodi uus pesumasin, kuid see oli ema ja isa jaoks veidi hirmuäratav, sest Max näitas, kuidas ta mahuks pesumasina kohutavalt suurde avasse ära, mistõttu toodi neile uus, väikese avaga masin …

Seejärel saame osa Maxi esimesest koolipäevast. Max oli esimese koolipäevaga rahul, sest ta sai kommikoti, ja sel päeval võis ta neid süüa ükspuha kui palju, kuna tavaliselt võis Max päevas ainult ühe maiustuse süüa. Liigne maiustuste söömine pani Maxi kõhu valutama.

Saame teada, et Maxi klassis oli 26 last, neist 13 olid tüdrukud, 13 poisid. No ja sellestki teeb Max juttu, kuidas Fritz endale pliiatsid ninna toppis ja naljakaid nägusi tegi. Need võisid olla ju naljakad, kuid kindlasti mitte õpetaja, direktori ja majandusjuhi jaoks.

Käime koos Maxiga ka poes, selgub, et isaga oli palju parem poes käia kui emaga.

Vahetunnis saame teada, millised võileivad olid Maxil, millised Leonhardil. Ja kui Maxi isa oli leivakarbi kokku pannud, siis oli seal alati ka kummikaruke või šokolaaditükk, kuigi ema keelas magusat kaasa panna. Ja veidi mängime selles loos ka jalgpalli.

Järgmistes lugudes saame teada, kuidas Maxi ema kahtlustas, et Max oli diivani peale ketšupit valanud, sest diivanil oli punane plekk. Hiljem selgus, et see võis olla vabalt ka isa punase veini plekk …

Seejärel saame tuttavaks ka Maxi vanema õe Theresega, kes on juba üksteist. Max kinnitab, et ta ei oska oma õega midagi peale hakata, sest ta räägib kogu aeg tüdrukute asju. Selles peatükis on Theresel külas sõbratar Franzi, kellega üheskoos tantsu vihutakse.

Ja edasi. Max sai endale ka „tätoveeringu“, mis tegelikult polnudki tätoveering - klassivend Elias sutskas Maxi pliiatsiga läbi pükste ja pliiatsitorge tekitas Maxi jalale väikese punkti, mis ei lähe enam kunagi ära.

Ühes loos tunneb Max üüratut igavust, täpselt sama suurt nagu ka nende segavereline koer Ben, kes Maxi arvates on Islandi kraatri-hundimops. Max ja Ben heitsid põrandale päikeselaigu sisse, sirutasid koivad välja ja jäid magama. Igavus oligi läinud!

Ühel õhtul polnud ema ja isa kodus, mistõttu oli Max kodus koos õega, ja Therese pidi Maxi valvama. Maxil läks kõht tühjaks. Therese tegi pennenuudleid, aga kastet ei olnud, kuna õde ei osanud kastet teha. Maxil oli hea mõte! Nad võiksid avada konservi, kus on koer peal. Nii tehtigi, nuudlitega sobis suurepäraselt ka purk koeratoitu.

Jalgpallist on veelgi juttu. Max oli kindel, et tüdrukud ei oska jalgpalli mängida, kuid vaatamata sellele kaotasid poisid tüdrukutele, sest tüdrukud olid lihtsalt kavalamad. Max kinnitabki, et naised, need on kavalad!

Käime ka kinos, kus on ilmatuma äge, sest kinos on tualetis seina küljes väike kauss, mille sisse saab pissida, ja sellel kausil on ka väike kärbes peal, ja Max üritab alati kärbsele pihta saada.

Saame osa ka onu Winfriedi sünnipäevast, kus Max ja Therese pidid hästi käituma, aga sellest ei saanud ikkagi asja, rääkimata sellest, et ega ka paps väga hästi ei käitunud.

Saame tuttavaks ka kõrvalmaja Tobiga, kes on Maxi sõber. Sel päeval tegi Tobi ettepaneku kihla vedada selle peale, et Max ei söö vihmaussi! Max sõi vihmaussi küll! Ketšupiga! Ainult, et Max ei teadnud, et kihlvedu käib alati millegi peale. Tema sõi vihmaussi ära, aga Tobi?

Max jutustab meile sellestki, et soovib saada liidukantsleriks, kuigi selleks peab poisi arvates olema ju ometigi naine! Vitamiinidestki on juttu ja magamisest, õigupoolest sellest, et Max ei saa magada, ja teda segab hirmasti üks unelaul, milles on lause, et hommikul teeb jumal nii, et une laugelt viib. Max on murelik, äkki jumal ei tee hommikul nii, ja ta ei ärkagi enam kunagi üles?

Ja veel. Saame tuttavaks ka sipelgas Fridoliniga, kes Maxile meeldis, kuid Fridolini lõpp on üsna õnnetu. Saame teada, miks Max ja isa tülis olid, no selleks oli vaja suurt toosi liimi ja isa muruniitjat. Juttu on ka sellest, kuidas Max prillid sai, kuid ka esimesest lumest, Mardipäevast, küpsetamisest, jõuluajast ja soovinimekirjast (Maxil on see nimekiri üsnagi pikk – rüütliloss, kosmosejaam, jänes, rula, paar Gameboy mängu, kõrgete jalgadega voodi, neli või viis CDd, kosmoseraamat, võrkkiik, kaktus või lihasööjataim, suurte ratastega puldiauto, kristallikaevandus, võlukohver, televiisor, telefon, luukere, ja kõige tähtsam on siiski jänes!)

Loomulikult tuleb Maxile külla ka jõuluvana ehk püha Nikolaus, käime uisutamas, osaleme kooli käsitöötunnis, kus Max meisterdab tulnuka Kastanian 3-lt, lisaks toimub ka pisike kisma Maxi ja Fritzi vahel.

Meisterdame ka lumemehepaari, Max kukub läbi järvejää, saame osa Maxi esimesest ülesatumisest laval, Max õppis ju klaverimängu, ja Maxil tuli klaverimäng ilusasti välja, ta ei mänginudki valesti, nagu ta kartnud oli ja kõik plaksutasid.

Raamatu viimastes lugudes on juttu jõuluõhtust (Max pidi klaverit mängima, Therese kitarri), vana-aastaõhtust (enne seda käisid Max ja isa ilutulestikurakette ostmas), sellest, et Max tutvus suusavaheajal ühe tüdrukuga, kel nimeks Charlotte.

Viimases loos kinnitab Max, et tal on talvest kõrini ja ta ootab suve. Nagu Max ise ütleb, et ta armastab suve peaaegu et rohkem kui talve ja seda võime me uskuda, sest seda ütleb tema, Max!

Lahedad pildid on raamatusse joonistanud Ole Könnecke, kelle sulest on ilmunud 2018. aastal eesti keeles selline vahva ja humoorikas lasteraamat nagu „Sport on lahe“ (kirjastus Hea Lugu).

Eno Raud

”Kilul oli vilu”

(Tänapäev)

Eno Raua lasteluulet aastatest 1970–1985
Kogumiku kolm esimest tsüklit on varem ilmunud eraldi raamatutena: „Kalakari salakaril“ (1974), „Käbi käbihäbi“ (1977) ja „Padakonna vada“ (1985).

Ma ei hakka keerutama, Eno Raud (1928 – 1996, aastast 1978 Eesti NSV teeneline kirjanik) oli ja on üks minu lemmikutest meie lastekirjanduses. Seda kindlasti tänu tema loodud suurepärastele naksitrallidele (Muhv, Sammalhabe, Kingpool) ja Sipsikule, kuid tegelikult kirjutas Eno Raud aastate jooksul veel palju teisigi imetabaseid lasteraamatuid. Vahva on seegi, et Eno Raua sünnipäev on 15. veebruaril, nii nagu minulgi ...

Eno Raua kirjutatud proosast meenutan oma lapsepõlves loetud raamatuid: ”Roostevaba mõõk” (ilmus algupäraselt 1957), ”Sõjakirves on välja kaevatud” (1959), ”Kurjad mehikesed” (1961), ”Rein karuradadel” (1962), ”Sipsik” (1962), ”Väike motoroller” (1965), ”Helikopter ja tuuleveski” (1966), võrratu ”Peep ja sõnad” (1967), ”Tuli pimendatud linnas” (1967), ”Päris kriminaalne lugu” (1968), ”Huviline filmikaamera” (1969), ”Lugu lendavate taldrikutega” (1969), ”Telepaatiline lugu” (1970), ”Anu ja Sipsik” (1970), ”Karu maja” (1972), ”Naksitrallid. Esimene raamat” (1972), ”Konn ja ekskavaator” (1972), ”Toonekurg vahipostil” (1974), ”Väike autoraamat” (1974), ”Naksitrallid. Teine raamat” (1975), ”Märgutuled Padalaiul” (1977), ”Jälle need naksitrallid. Esimene raamat” (1979), ”Ninatark muna” (1980), ”Jälle need naksitrallid. Teine raamat” (1982) ,jpt.

Luulest meenutan raamatuid: ”Kalakari salakaril” (1975), ”Käbi käbihäbi” (1977), ”Padakonna vada” (1985), ”Kilul oli vilu” (1987).

Lisaks veel ka Eno Raua rahvaloomingu töötlused: ”Kaval-Ants ja Vanapagan” (1958), ”Suur Tõll” (1959), ”Kalevipoeg” (1961), ”Kilplased” (1962), ”Tark mees taskus” (1971).

Aastate jooksul on ilmunud mitmetest Eno Raua raamatutest kordustrükke, uusi trükke, rääkimata sellest, et paljud tema teosed on tõlgitud mitmetesse teistesse keeltesse.

Nüüd on ilmunud taaskord Eno Raua lasteluule kogumik ”Kilul oli vilu” (esimest korda ilmus see 1987. aastal, toona olid raamatu illustratsioonid Heldur Laretei sulest, nüüd on need Tuulike Kivestu-Rotella sulest), milles on tema kirjutatud lasteluulet aastatest 1970-1985. Raamatutest on esindatud eelpool mainitud ”Kalakari salakaril”, ”Käbi käbihäbi” ja ”Padakonna vada”, ja selles raamatus on veel üks tsükkel ehk ”Lõunatuul õunapuul”.

Piilume raamatusse.

Esimene osa/tsükkel/raamat on ”Kalakari salakaril”, milles 14 luuletust. Loomulikult ei hakka ma Sulle luuletusi ümber jutustama, kuid juba raamatu avaluuletus on igati vahva ”Tõsilugu”:

On tõesti täitsa tõsilugu see –

üks väike poiss kord kõndis üle vee,

kuid kala pani talle jala ette

ja poisikene kukkus sumdi vette.

Seejärel räägib Eno Raud meile atsakast vanapaarist; sellest, et kui eemal on märgata pilveharju, siis ei tohiks koju jätta vihmavarju; juttu on ka tülitsevatest pajast ja katlast; vanast priimusest, kes on jäetud kolikambrisse. Siin on ka teekannu laul, voki laul karule, luuletus jänesest ja kapsast, kuid ka rukkiräägust. Ühes luuletuses toimetavad kägu ja tigu, järgmises hoopis mesilased. Kaladest on ka juttu, näiteks puruvanast, säinast, kalakarjast ja vaalast.

Teine osa/tsükkel/raamat on ”Käbi käbihäbi”, milles on 18 luuletust.

Selle osa esimene luuletus on ”Nägemus”:

Aasal kümme härga kõndis reas,

igaüks neist pärga kandis peas.

Härjapeadest olid tehtud pärjad,

mida härjapeadel kandsid härjad.

Nõnda iga härja peapärg

oli härja härjapeapärg.

Sellist mõnusat sõnamängu ja luulemängu on kõikides Eno Raua luuletus, mis selles raamatus kirjas on. Ja see on igati vahva.

Seejärel loeme naljahambast naljalambast, oina arust, kalast hädas, kure murest (kurel ei õnnestu kuidagi kala püüda), põrsalaulust (selgub, et põrsas on väga laisk ja veab seanahka), laisast laiskloomast, boast ja kilpkonnast, sisalikust ja vapsikust, oravast ja lendoravast, kes on lendvennad. Lisaks veel luuletused porist, rosinatest, aedpillidest, hernestest kaunas, kurgist ja kõrvitsast, murumunadest, käbist ja tema valehäbist.

Kolmas osa/tsükkel/raamat on ”Padakonna vada”, milles on 24 luuletust.

Selle osa avalöök on luuletus ”Tuhk ja tina”:

Mul tuhka kadus tina

ja tuha näppas tuul.

Neid kurvalt otsin mina,

nüüd nutuvõru suul.

Ma otsin oma tina

ja otsin tuhkagi,

ei leia aga mina

siit mitte tuhkagi.

Mul kadunud on tina

ja kadunud on tuhk

just nagu tuhka tina,

just nagu tuulde tuhk.

On ju jällegi üks igati äge sõnamäng ja vägagi humoorikas luuletus. Selles osas loeme luuletusi trepist ja kepist, erinevatest lastest (lõbusatest, rõõmsatest, virkadest, ülbetest ja suplevatest lastest), õigest ja valest peast, poja palvest isale, röövpoisit (selgub, et röövpoiss on teisi poisse lööv poiss!). Juttu on ka päevavargast, puupeast, paadist ja taadist, nõialoost, jäärast, vabast rabakanast.

Selle osa üks ägedamaid luuletusi on ”Ka kanapime kana leiab tera”:

Taevas polnud enam päiksekera,

aga siiski leidis väikse tera

mullast üles kanapime kana,

kuigi polnud mingi imekana.

Seejärel luuletused meest, rumalast mesilasest, võilillevõist (siin on juttu lehmast, kes aasal lilli sõi), suve silmadest (kui suve silmad on lahti, siis on kenad suveilmad, kui suvi silmad suleb, siis tuleb varsti vihma), lepamaimu maimust, vetesellist (kõige etem ja vetem vetesell on kala), külmast merest (sellises külmas vees hakkab ka kilul vilu), mere peremehest (selleks on vaal), lestadest, konnast ohus, padakonna konnavadast.

Neljas osa/tsükkel on ”Lõunatuul õunapuul”, milles on 18 luuletust. Kokku on selles vahva luuleraamatus seega 74 luuletust!

Neljanda osa avalöök on ”Juhtum Võrumaal”:

Sealt, kus laiub Võrumaa,

leidsin tammetõru ma.

Panin tõru taskusse

ja nüüd mul ongi taskus see.

Lihtne, aga igati äge luuletus, kas pole. Edasi loeme saiast, taksikaksikutest, pullimullikatest, seast õuel, suvest maal, lainest ja jälle üks pisike, kuid nutikas luuletus, mil peakirjaks ”Pesa”:

Kui sa kõnnid mööda kesa,

märkad lõpuks väikest pesa,

mis on väikseid mune täis.

Kes küll munemas neid käis?

Ja on ka luuletusi kaladest: haugidest, havidest, kalamehest, ja ka sägast. Linde ja loomi on nejandas osas veelgi. Part toimetab meres, siilil on nohu, metsatukas elab mudakukk (see on liik tigusid), seenel elab tigu. Viimastes selle raamatu luuletustest kutsub Eno Raud meid metsa, kuid luuletab ka silmapiirist ja õunapuust.

Kokku seega 74 luuletust, ja usu mind, kui need läbi loed, siis on tuju hoopis parem, ja ka sügis muutub päikselisemaks.

Sellised mõnusad ja päikselised on ka Tuulike Kivestu-Rotella joonistused selles vahvas luuleraamatus.

Frauke Scheunemann

„Winston ja seifiröövlid“

(Tänapäev)

Kira koolis on toime pandud jahmatav kuritegu: seif ja selles olnud eksamitööd on röövitud! Kira sõbra Tomi vanem vend Nico on meeleheitel ja kardab, et tal tuleb eksam uuesti teha. Aga kuidas mingid võõrad üldse läbi lukus uste pääsesid?

Tomil on teooria ja Winston kuulab kikkis kõrvul – just paras seiklus superdetektiivist kõutsi jaoks nagu tema! Ta asubki innukalt koos lastega röövlijahile, abiks kaunis valgekarvaline südamedaam Odette.

Aga oh õnnetust – äkitselt surub end pildile eikusagilt väljailmunud itaallane, valgekarvaline kõuts Francesco ...

See lasteraamatute sari kõuts Winstoni ja tüdruk Kira sõprusest sai 2013. aastal Saksamaa kassikrimkade auhinna. „Winston ja seifiröövlid“ on sarja seni kolmas raamat eesti keeles. Varem on ilmunud „Winston, salamissiooniga kõuts“ ja „Winston, agent pehmetel käppadel“.

On äärmiselt vahva, et eesti keeles ilmuvad kõuts Winstoni lood, sest on ju neis lugudes põnevust, huumorit ja kõike muud, mis heale laste- ja noorteraamatule vajalik. Ja mulle tundub, et ka meie lugejad on selle raamatusarja väga hästi vastu võtnud.

See raamat ilmus Saksamaal 2014. aastal, ja pärast seda on ilmunud veel neli Winstoni raamatusarja raamatut, kokku seega 7 lugu. Loodan, et need kõikd ilmuvad ka eesti keeles.

Seekordse raamatu alguses valmistab babuška süüa. Ta teeb böfstoogonovi, veiselihast! Paljas mõte sellest paneb kõuts Winston Churchilli suu vett jooksma. On ju Winston pisut ülekaaluline, sest talle meeldib süüa. Kõik, kes on Winstoni raamatusarja raamatuid varem lugenud, teavad, et Winston Churchill on äärmiselt õilis ja äärmiselt must Briti lühikarvaline kõuts, kes on ka äärmiselt hellitatud maitsega. Tema omanik/peremees on pofesoor Werner Hagedorn.

Nüüd oli babuška mures, kuhu jäävad tema tütar Anna ja tütretütar Kira?

Lõpuks olid Anna ja Kira kodus. Kiral oli uudis, Sophie Scholli kooli murti sisse ja vargad viisid seifi minema. Sophie Scholli kool asus Wilhelmine gümnaasiumi kõrval, ja viimati mainitud koolis käis ka Kira. Saame teada, et Anna oli Sophie Scholli kooliga seotud, temal oli seal orkestriproov, sest oli ju Anna Venemaal olnud muusikaõpetaja, ja nüüdki oli ta ka Saksamaal juba rohkem muusikaõpetaja kui professori koduabline. Nüüd oli professori koduabiliseks rohkem juba babuška.

Järgmiseks oleme Kira klassivenna Tomi juures, kus oli ka Pauli (kõik kolm on seitsmenda klassi õpilased). Tomil oli mure, sest nelja Hamburgi linnaosa neli kooli olid langenud seeriakuritegude ohvriks.

Tom oli kindel, et tegemist oli professionaalidega, kes teadsid millistes Hamburgi koolides olid seifid, mida tasus röövida. Tom arvas, et neis sariröövimistes avaldus teatud muster, neil tuli see muster selgeks teha. Koos lastega oli ka Winston, kes tähelepanelikult kuulas, et anda info edasi ka oma sõpradele (teistele kassidele) Odette´ile, Orgile ja Karamellile.

Nüüd saidki neli kassi ehk neli muskelmani (nii nad end kutsusid, kuigi silmas pidasid nad ju tegelikult nelja musketäri) kokku. Winstoni lemmikuks oli Odette, kellele kõuts tahtis kangesti meeldida, nii oma välimuse kui ka nutikusega, kuid sel korral ei olnud ka Winstonile häid mõtteid, kuidas seifivargaid tabada, millist kooli jälgida.

Ka seekordses Winstoni loos on teisigi süžeeliine, sest mängu tuli jällegi ka Anna endine poiss-sõber Vadim, kes oli kunagi kaubelnud salasigarettidega ja ähvardanud Annat, kui Anna tahtis ta maha jätta. Just Vadimi eest põgenedes sattusidki Anna ja Kira professori ja Winstoni juurde. Nüüd oli Vadim tagasi ja tahtis suhet Annaga üles soojendada, ja see tegi omakorda babuška väga närviliseks. Ei sellest head nahka saa.

Nüüd oli Vadim kutsunud Anna kohvile, aga uskuge mind, kui mängus on Vadim, siis on asjalood üsna kahtlased …

Ei möödunud palju aega, kui Tomil oli valmis uurimus Hamburgi 339 üldhariduskooli kohta. Poiss oli internetist uurinud, millistel koolidel on sööklad ja kas seal saab ka sularahas maksta. Tom teadis, et seifiröövlid olid sisse murdnud nelja kooli ja need olid olnud suured koolid, kus oli ka söökla … röövid olid toimunud alati neljapäeva öösel, siis oli seifis raha ja seda ei olnud jõutud enne nädalavahetust panka viia.

Tom oli väga kindel, et järgmiseks seifiröövlite sihtmärgiks oli Gutenbergi kool. Neljapäeval. Aga millisel neljapäeval? Nüüd oli vaja hakata vahti pidama.

Kuid, kõik ei läinud nii, nagu Tom oli arvanud. Järgmisena murti sisse hoopis Wilhelmine gümnaasiumisse, ja mitte neljapäeval. Selles koolis käis ka Kira. Kooli direktriss oli murelik, sest lisaks rahale (seda polnudki palju) oli röövitud ka viiskümmend matemaatika riigieksamitööd, teiste seas ka Tomi vanema venna Nico töö, kes oli selle töö tegemiseks palju aega kulutunud ja vaeva näinud.

Vaatamata sellele, et seekordne röövimine ei toimund neljapäeval, oli Tom kindel, et nad peaksid järgmisel neljapäeval Gutenbergi koolis valves olema. Tom nimetas selle operatsiooniks Sherlock ja selle operatsiooniga liitusid ka neli muskelmani!

Ja veel, mängu tuli veel üks kass – Francesco, itaallane, puhtatõuline valge kõuts, tõeline tänavavõitleja! Tundub, et uus kass meeldis ka Odette´ile, mis omakorda ei meeldinud Winstonile. Winstoni arvates oli uus tulija ülespuhutud ilueedi, kuid Francesco kinnitas, et tema oli tulnud Saksamaale Palermost, kus ta oli võidelnud isegi maffiaga!

Käes oligi neljapäev! Gutenbergi kool. Valves olid Kira, Tom, Pauli, nendega oli liitunud ka Leoni, kes oli Winstoni arvates kooli kõige nõmedam tüdruk. Lisaks veel ka Winston ehk Nurrlock Holmes ja maffiakütt Francesco.

Äkki oligi näha nelja remondimeest! Nemad kindlasti ongi seifiröövlid! Kuid seekord ei olnudki asjad nii nagu lapsed ja kassid arvasid … mis täpselt juhtus, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid olukord oli üsnagi koomiline …

Huvitaval kombel ilmusid umbes samal ajal välja ka matemaatika riigieksamitööd. Kojamees oli kooli fuajee lahti teinud ja seal oli olnud kilekott eksamitöödega …

Kassid otsustasid siiski veelkord Gutenbergi kooli valvama minna ja seekord näis kõik hästi minevat, sest kohal olidki ka kaks seifiröövlit, kes üritasid politseid petta, kuid kassid olid seekord osavamad.

Ja siiski pole see lugu veel lõppenud, sest selgus, et Wilhelmine koolis oli seifiga toimetanud keegi teine, keda ei huvitanudki raha, aga hoopis …

Kes olid süüdi Wilhelmine kooli röövis? Seda saad teada, kui selle põneva raamatu lõpuni loed. Tegelikult on see üsna ootamatu, kui selgub, kes olid süüdi. Raamatu lõpp ongi äärmiselt põnev, eriliselt vaprad olid Winston, Francesco ja professor Werner.

Üks vahva süžeeliin sellesse loosse veel. Selgub, et professor Werner Hagedorn on armunud Kira emasse, Annasse, kuid mees ei suuda seda kuidagi väljendada, kuigi raamatu lõpus teeb ta seda ikkagi!

Sellised lood ja sündmused seekordses Winstoni raamatus. Jätkuvalt põnev, jätkuvalt humoorikas, veidi jällegi filmilik, ja jätkuvalt ka väga lahedad tegelaskujud.

Daniel Napp

„Doktor Brummi hulahula puhkus“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Doktor Brumm on vahva karu, kes koos sõprade kuldkalakese ja mägraonuga alailma naljakatesse sekeldustesse satuvad.
Doktor Brumm, kuldkalake ja mägraonu tahavad ette võtta tõelise puhkusereisi. Kuskile väga kaugele, kus on mõnus ja soe. Doktor Brumm broneerib pikemalt mõtlemata lennupiletid ja juba järgmisel päeval on nad läinud. Aga lõõgastumisest pole juttugi. Igatahes mitte siis, kui doktor Brumm on reisikorraldaja …
Daniel Napp on Saksamaal Münsteris elav illustraator ja jutuvestja, kes esimese doktor Brummi loo kirjutas juba 2002. aastal. Tänaseks on laste rõõmuks ilmunud juba neliteist doktor Brummi lustakat lugu.

Pean tunnistama, et viimasel ajal on hakanud mulle meeldima lasteraamatud, milles on palju suuri, lustlikke ja värviküllaseid pilte, veidike humoorit või põnevat teksti, mistõttu mulle tundub, et inimene jõuab vanemaks saades tagasi oma lapsepõlve, sest just siis meeldisid mulle ju ka just sellised raamatud …

Daniel Nappi kirjutatud ja illustreeritud raamat selline uhke ja suur pildiraamat ongi.

Loo alguses saame teada, et doktor Brumm tegi seda, mida ta tegi igal neljapäeval … mitte midagi! Ka doktor Brummi sõber mägraonu oli kindel, et kõige mõnusam on terve päev võrkkiiges laiselda. Mis võiks sellest parem olla?

Kuldkalake kinnitas, et keskkonna vahetus võiks olla parem.

Doktor Brumm oli sellega nõus. Nad võiksid võrkkiige kööki riputada ...

Kuldkalakesel oli hoopis teine mõte, nad võiksid minna puhkusele ja reisida kaugele maale. Mägraonu teadis, et nende lähedal polnud ainsatki reisibürood, kuid doktor Brumm teadis, et neid aitab internet!

Juba järgmisel päeval olid kolm sõpra lennukis ja kihutasid üle Vaikse ookeani lõputu arvaruse.

Lend oli olnud pikk. Nad olid lennanud terve päeva, mägraonu ja kuldkalake olid juba veidi närvis ja pahased. Doktor Brumm lohutas neid, järgmisel hommikul on nad kohal, pakivad kohvrid lahti, riputavad võrkkiige üles ja alustavad puhkust!

Järgmisel päeval olidki sõbrad vulkaanilisel palmisaarel. Doktor Brumm pakkis surfilaua lahti, ja siis … lendas üks hiigelsuur lind, kes haaras mägraonu käest kuldkalakese koos vaasiga! Lind suundus vulkaanisaarele, doktor Brumm ja mägraonu panid surfilaua valmis ja hakkasid lindu jälitama.

Nüüd algas põnev jälitamine. Surfilauda ründasid haid, saarel ootasid neid ees tigedad krabid. Doktor Brumm ja mägraonu pääsesid läbi tiheda vihmametsa, turnisid libedatel teelõikudel ja jõudsid mäenõlvale, kus oli teemärk „Ettevaatust, lindude pesitsusala“!

Doktor Brumm mõistis, et kuldkalakesel võib minna väga halvasti, kuid nad mäetippu ei jõua …

Mis täpselt mäenõlval edasi juhtus? Selle jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada.

No ja … üks kummaline asi veel selles raamatus. Loo lõpus saame teada, et doktor Brumm oli reisiks kasutanud viimase hetke pakkumist! See tähendas seda, et nad olid lennanud üle 40 000 kilomeetri, 24 tundi sinna ja 24 tundi tagasi, ja paradiisisaarel said nad olla ainult poole puhkusepäevast! Uskumatu lugu …

Kuidas lugu lõpeb? Kuhu doktor Brumm, mägraonu ja kuldkalake jõuavad? Ja mida nad ostsustavad? Seda saad teada, kui selle humoorika ja vahva pildiraamatu läbi loed.

Daniel Napp on Saksa raamatuillustraator, kes ise ka raamatuid kirjutab, ja seda just lastele. Kui interneti avarustes tema kohta infot otsida, siis saad teada, et 49. aastane Daniel Napp on kirjutanud ja illustreerinud veel mitmeid teisigi doktor Brummi ja tema sõprade raamatuid. Loodame, et need ilmuvad ka eesti keeles.

Liam Gallagher

„Knebworth 22“

(Warner Music)

„Liam Gallagher on dokumenteerinud oma võidukat kahe õhtuse etteastega Knebworth Parki esinemist live-albumiga "Knebworth 22". Kontserti nautisid nii noorukid, kes oma esimese suurema kontserdielamuse osaliseks said, kuid ka Oasise ja Liam Gallagheri superfännid, kes 26 aastat tagasi sama entusiastlikult lava ees näppu viskasid.

“Knebworth 22” on kogumik laule, mis salvestati kahe kontserdi jooksul, kus Liam esines üle 170 tuhandele inimesele. Albumi fookuses olev lugu “Champagne Supernova” oli üks silmapaistvamaid hetki kontserdil, mil õhtu lõpetamiseks ühines Liami bändiga Stone Rosesi kitarrist John Squire.
Liam Gallagheri soolokarjäär on olnud märkimisväärselt edukas ning toonud kuulajateni kokku kolm stuudioalbumit – „As You Were“, „Why Me? Why Not.“ ja „C’mon You Know“.“

Niimoodi tutvustab Liam Gallagheri igati ägedat ja kaasahaaravat kontsertplaati Warner Music.

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Noel arvas toona, et Liamil oli pigem pohmell … no mine võta kinni …

Siinkohal tuleb mainida, et Liam Gallagheri vanem vend Noel Gallagher kirjutas enamiku Oasise lugudest, singlitest on vaid „Songbird“ ja „I’m Outta Time“ Liami kirjutatud. Noel lahkus Oasisest 2009 ja pani kokku uue bändi Noel Gallagher’s High Flying Birds, samal ajal jätkas Liam Oasise teiste liikmetega nime all Beady Eye.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

„Knebworth 22“ on Liam Gallagheri kolmas kontsertalbum, mis ilmus selle aasta 11. augustil. Plaat lindistati laulja kahel kontsertil 3. ja 4. juunil 2022 Knebworthi muusikafestivalil. Kokku oli kohal tõepoolest üle 170 000 pealtvaataja! Lauludest üheksa on algupäraselt Oasise omad. Kontsertalbumiga samanimeline film jõudis kinodesse 2022. aasta novembris ja detsembris.

„Knebworth 22“ on juba viies Liam Gallagheri sooloalbum, mis tõusnud brittide plaadimüügitabelis esimesele kohale! See näitab, et brittidele meeldib Liam Gallagher jätkuvalt, mulle ka meeldib, plaadil on müügiedu, kuid ka muusikakriitikud on kiitnud seda plaati ülevõrdes.

Uue kontsertplaadi avalöögiks on „Hello“ ehk tervitus publikule, ja sellele järgneb igati hea minekuga rokilugu „Rock´n´Roll Star“, mis on algupäraselt ju Oasise lugu, ansambli 1994. aastal ilmunud albumi „Definitely Maybe“ avalugu.

Seejärel „Wall of Glass“, kindlasti üks populaarsemaid lugusid Gallagheri soolokarjäärist. See oli ju ka esimene singel Gallagheri esimeselt sooloalbumilt As You Were“ (2017).

Neljanda loona igati äge rokilugu „Shockwave“, mis ilmus Gallagheri teisel sooloalbumil „Why Me? Why Not?“ (2019).

Viies lugu „Everything´s Electric“ on laulja seni viimaselt sooloalbumilt „C´mon You Know“ (2022).

Seejärel jällegi lugu ansambli Oasis repertuaarist. Veidi rahulikuma hingamisega, kuid igati hea „Roll It Over“ on Oasise neljandalt stuudioalbumilt „Standing on the Shoulder of Giants“, mis ilmus 2000. aastal.

Ka järgmine laul on algupäraselt Oasise lugu. Oleme tagasi 1994. aasta albumil „Definitely Maybe“, ja see oli selle menuka albumi kümnes laul „Slide Away“. Vahva on see, kuidas publik tunneb selle loo juba esimesest kitarririfist ära, ja praktiliselt kohe hakkab publik ka kaasa laulma.

Edasi jällegi uuemat mussi. Rahulikuma hingamisega ja suurepärase meloodiaga „More Power“ on Gallagheri seni viimaselt sooloalbumilt „C´mon You Know“ (2022), nagu ka selle kontsertplaadi üheksas lugu, mis on selle sama sooloalbumi nimilugu „C´mon You Know“.

„The River“ viib meid aastasse 2019, sest see on Gallagheri suurepäraselt albumilt „Why Me? Why Not?“. Ka järgmine lugu on samalt abumilt. Lool pealkirjaks „Once“ ja see on kindlasti viimaste aastate üks ägedamaid Gallagheri lugusid, ja see on lugu, mis meeldib mulle väga-väga.

Albumi 12. laul on „Cigarettes & Alcohol“, mis jällegi Oasise 1994. aasta albumilt „Definitely Maybe“. Kindlasti üks populaarsemaid Oasise lugusid. Ja siingi igati hea minekuga rokipala, mis meeldib kindlasti ka publikule. Mulle ka meeldib!

13. laul on „Some Might Say“, mis ilmus 1995. aastal Oasise albumil „(What´s the Story) Morning Glory?“, kusjuures oli toona esimene Oasise lugu, mis tõusis brittide singlimüügitabeli esikohale! Väga hea meloodiaga britipopi lugu. Suurepärane kuulamine ka täna.

Seejärel loomulikult ka „Supersonic“, mis ilmus singlina 11. aprillil 1994, ja see oli Oasise debüütsingel!!! Ma olen kindel, et just see lugu oligi ju see, mis pani muusikasõbrad Oasisest esimest korda rääkima, ja kuna avasingel oli sedavõrd hea ja ka piisavalt edukas, siis oli selge, et Oasis oli tulnud vägagi võimsalt suurele muusikaareenile. Liam Gallagher rokib selle looga 100% ka täna!

Ja kui Oasise lugusid ja muusikat meenutada, siis oli kindlasti üks lugu, mida ikka ja jälle raadiost mängiti, lugu, mida teadsid miljonid ja miljonid fännid! Loomulikult on see „Wonderwall“. Noel Gallagheri kirjutatud laul on Oasise teiselt albumilt „(What´s the Story) Morning Gory?“ (1995).

Noel uurib publikult, kas nad on selleks lauluks valmis? Ja seda ei pea tea kaks korda küsima … publik on valmis … publik on valmis kaasa laulma … ja see on uhke värk!

Loo arenedes laseb Gallagher publikul endal ka iseseisvalt laulda, ja see tuleb neil igati hästi välja.

Kontsertplaadi ilus ja uhke lõppakord on „Champagne Supernova“, mille autoriks taaskord Noel Gallagher. See ilmus Oasise 1995. aasta albumi „(What´s the Story) Morning Glory“ viimase loona.

Ja see paneb ilusa punkti ka Liam Gallagheri kontsertplaadile! John Squire soolokitarril on võrratult hea!

Kuula ise ka:

Anne-Catherine Vestly

„Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto. Vanaema

ja kaheksa last metsas“

(Tänapäev)

Ühe suure linna suures majas elab üks suur perekond: isa, ema ja kaheksa last, kelle nimed on Maren Kaksteist, Martin Kümme, Marte Üheksa, Mads Kaheksa, Mona Kuus, Milly Viis, Mina Neli ja väike Morten Pesamuna Kaks.

Kuigi nende pere on nii suur, pole neil elamiseks palju enamat kui ainult üks tuba ja köök ning veoauto, millega isa sõidus käib ja raha teenib. Ent lustist ja seiklustest neil sellepärast veel puudust ei ole – eriti veel siis, kui neile tuleb külla vanaema või kui nad otsustavad endale koera võtta.

Norra lastekirjaniku Anne-Catherine Vestly lõbus raamatusari isast, emast, kaheksast lapsest, vanaemast, veoautost ja nende koerast Suitsutorust kuulub juba enam kui pool sajandit armastatud lastekirjanduse klassikasse. Käesolevas raamatus on sarja esimene ja teine osa koos Johan Vestly algupäraste illustratsioonidega.

Anne-Catherine Vestly (15.02.1920-15.12.2008) oli Norra lastekirjanik ja näitleja. Vanemas eas sai temast Norra rahvuslik ikoon, kes sai ka mitmeid ja mitmeid kultuurielu auhindu.

Vestly oli kirjanik, kes oskas näha ja kogeda maailma lapse seisukohast vaadatuna ja anda sellele ka keeleline väljund, mida laps mõistis/mõistab.

Ka tema isa oli kirjanik, Mentz Oliver Schulerud, tema vendki oli kirjanik, Mentz Schulerud ja tema abikaasa oli kunstnik ja illustraator Johan Vestly.

Vestly isa suri siis, kui tulevane kirjanik oli alles laps, see mõjutas tema elu, sest perekond elas mitmes kohas, kuni 1939. aastal koliti Lillehammerisse. Aasta hiljem, 1940 kolis Vestly Oslosse ja liitus sealse teatriseltskonnaga, just seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Johan Vestlyga (nad abiellusid 1946), kes hakkas hiljem ka Anne-Catherine Vestly kirjutatud raamatuid illustreerima.

Vestly alustas tööga teatris 1945. Esimene teater oli Studioteateret, kus ta töötas viis aastat. 1950 sai ta tööd Norra raadios (NRK), sealt sai alguse Anne-Catherine Vestly töö lastesaadetega raadios.

1952 alustas raadios lastesaade „Barnetimen for de minste“, millele tegid kaastööd ka mitmed teised populaarsed Norra lastekirjanikud, nagu näiteks Thorbjørn Egner (kes meist ei teaks tema kirjutatud lasteraamatuid „Sööbik ja Pisik“, „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“) ja Alf Prøysen (alles hiljuti on eesti keeles ilmunud tema populaarsed raamatud „Jõuluvanade vahetus“ ja „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“).

Raadio lastesaade sai ka kirjaliku vormi, ja nii algaski Anne-Catherine Vestly pikk ja väga produktiivne kirjanikukarjäär.

Tema esimene raamat „Ole Aleksander Filibom-bom-bom“ ilmus 1953. Ole Aleksander oli esimene Vestly loodud populaarne tegelaskuju, kusjuures ka selles raamatus tegusteb üks Ole Aleksander! Seejärel saavutas populaarsust vanaema, kes toimetab ka just selle raamatu kaante vahel, millest kohe juttu teen. Vanaema seiklustest tehti lavastus, veidi hiljem ka film, ja filmis kehastas vanaema kirjanik ise!

1950. aastatel tõdes ta ühes lastele suunatud raadiosaates, et lapsi ei too mitte kurg, aga lapsed tulevad ema kõhust. See tekitas suure meediakära, ja paljud raadiokuulajad arvasid toona, et sellised jutud raadios on kurjast …

Oma raamatuteski kirjutas Vestly veidi teistsugustest peremudelitest, millega toona olid inimesed harjunud. Ühes raamatus oli perekonna ema jurist ja hoopis isa oli lastega kodus. Teises raamatus kasvatas ema lapsi üksinda, ja samal ajal käis ka tööl.

Vestly kirjanikukarjäär jätkus ka sel sajandil, ja aastate jooksul on ta kirjutanud peaaegu 50 raamatut! Tema raamatuid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Pärast abikaasa surma illustreeris Anne-Catherine Vestly oma raamatuid ise.

Aastal 1990 ilmusid Vestly memuaarid „Lappeteppe fra en barndom“, 2000 ilmus teine osa „Nesten et helt menneske – lappeteppe 2“.

Mina oma lasepõlvest mäletan samuti Anne-Catherine Vestly raamatuid – „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“ (1970, algupäraselt ilmus see juba 1957. aastal) ja „Vanaema ja kaheksa last metsas“ (1971, algupäraset 1959) – need ilmuvadki nüüd ühiste kaante vahel, kuid mitu Vestly raamatut on ilmunud eesti keeles ka sel sajandil, nagu näiteks ka „Väikevend ja Pulkson“ (2014, kirjastus Karrup).

Nende kaante vahel on esimeseks raamatuks „Kaheksa väikest, kaks suurt ja veoauto“. Vaatamata sellele, et lugu ilmus esimest korda juba 1957. aastal, sobib see lugemiseks väga hästi ka täna. On ju siin vahvad tegelased, veidi huumorit, südamesoojust jpm., mis ühele heale laseraamatule kohane.

Loo alguses saame tuttavaks suure perekonnaga: isa, ema ja kaheksa last – Maren, Martin, Marte, Mads, Mona, Milly, Mina ja väike Morten Pesamuna.

Lapsed olid harjunud kohe nime järel vanust ütlema, nii saame meiega teada, et Maren oli Kaksteist, Martin Kümme, Marte Üheksa, Mads Kaheksa, Mona Kuus, Milly Viis, Mina Neli, Morten Pesamuna Kaks.

Isa, ema ja kaheksa last elasid kivimajas keset suurt linna, ja neil oli ainult üks tuba ja köök. Isa ja ema magasid öösel köögis sohval ja kõik lapsed toas. Saame teada, et Maren Kaksteist armastas tantsida, Martin Kümme hüpata, Marte üheksa joosta, Mads Kaheksa haamriga taguda, Mona Kuus laulda, Milly Viis trummi lüüa, Mina Neli kisada ja Morten Pesamuna kolistada.

Laste isal oli veoauto ja see veoauto toitis tervet peret. Isa aitas veoautoga paljudel inimestel kolida, jaamast kaupa tuua, isegi metsast palke oli selle veoautoga võimalik vedada.

Tuleme tagasi laste harjumuse juurde kõvasti häält teha, kolistada, mis häiris naabreid, eriti alumist naabrit, naisterahvast, kes ei talunud müra. Kui lapsed müra tegid, tuli naabrinaine ukse taha ja lubas peremehele kaevata!

Nii läksid ka sel päeval ema ja kaheka last kodust minema. Nad läksid tänavale avastusretkele. Umbes samal ajal tuli koju isa, kes parkis veoauto maja ette ja läks tuppa, et veidi puhata.

Ema ja lapsed tulid tunni pärast tagasi, kuid selle tunni jooksul oli juhtunud midagi halba – nende roheline veoauto oli ära varastatud! Sellest teatati politseile, kuid lapsed otsustasid ka ise linna peale otsima minna.

Järgmisel hommikul märkasid Mads ja Mona linnas sarnast veoautot, aga see oli punane! Nende oma oli ju roheline! Tänu õnnelikule juhusele selgus, et see punane veoauto oli alles hiljuti punaseks värvitud ja varas tabati! Kuidas see täpselt käis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Esimeses raamatus saame tuttavaks ka vanaemaga, kes saatis kirja, et tuleb linna külla. Vanaema elas maal ja käis linnas väga harva, mistõttu oli see külaskäik üsnagi humoorikas, sest esialagu ei tahtnud vanaema meie suure perekonna korterist välja minna, rääkimata sellest, et rongijaamas ei julgenud vanaema rongistki väljuda, sest linn on ikka linn, kus on palju inimesi, palju autosid ja kõike muud.

Kaks esimest päeva, mil vanaema linnas oli, istus ta vaid akna juures ja loendas autosid. Lõpuks tahtis vanaema ka linna lähemalt vaatama minna, ta tahtis kangesti trammiga sõita! Õnneks läksid koos vanaemaga kaasa Mona ja Milly. Linnaliikluses juhtus igasugu humoorikaid asju, rääkimata sõidust trammiga lõpp-peatusesse.

Lõpp-peatusest koju tuldi jalgsi, teel koju kohati pargipingil seda meest, kes oli veoauto pihta pannud. Vaatamata sellele kutsuti mees endale külla, ja ema pakkus mehele isegi korraliku õhtusöögi, rääkimata sellest, et isa pakkus mehele tööd.

Vanaema külaskäigu viimasel päeval ostis ta endale ihaldatud vurrvispli, kuid seetõttu polnud tal enam raha, et oma koju (vanadekodus) tagasi sõita. Mads tegi vanaemale ettepaneku, et vanaema peaks koju jõudmiseks hääletama, kuid see hääletamine pole sugugi mitte lihtne. Õnneks jõudisd talle järele ka isa, ema, kaheksa last ja veoauto, nii sai vanaema maale tagasi, kus valmistas vurrvispliga suurepärase koogelmoogeli.

Ja veel. Suvepuhkus jätkus. Ilmad läksid suures linnas lämmatavaks. Kooli alguseni oli jäänud üks nädal. Lastel oli mure. Nad polnud puhkuse ajal mitte kusagil käinud. Millest rääkida koolis teistele, mida põnevat nad puhkuse ajal tegid? Vanaema oli viidud koju vanadekodusse, kuid selleks oli kulunud üks päev … ja ülejäänud aeg?

Nüüd tegi isa ettepaneku! Nad lähevad reisile! Nad saaksid ometigi ju veoautoga sõita. Nad saaksid kaasa võtta viis madratsit ja need veoauto kasti laduda. Nii saaksid nad ka magada. Süüa saaksid nad osta poest ja toitu lõkkel keeta.

Juba järgmisel hommikul asutigi teele. Nad sõitsid mööda maanteed, jõuti ühte linna, kuid teekond jätkus.

Marten Kaksteist märkas midagi sinist! See oli meri. Mere äärde nad läksidki. See oli vahva päev, käidi ujumas, möllati rannas, tehti süüa. Õhtu saabudes roniti autokasti oma madratsitele magama. Neil olid villased tekida kaasas, nii et külma nad ei kartnud.

Järgmisel päeval otsustasid Milly ja Mina minna koos Morten Pesamunaga metsa mustikaid korjama, no ja juhtus see, et Morten kadus ära …kuidas Morten üles leiti, selle jätan Sulle endale lugeda.

Pärast kuut päeva puhkust sõideti koju tagasi.

Koju jõudes ootas neid üllatus, loo alguses veoauto varastanud Henrik oli kaheksale lapsele voodid meisterdanud. Nüüd ei pidanud lapsed enam põrandal madratsitel magama.

Ühel päeval kurtis Mads Kaheksa, et neil ei käi kunagi külalisi. Nii kutsus Mads külla oma sõbra Sigurdi. Selleks puhuks tegi isa nende ühest ja ainsast toast vahva kuunari, nii et külalist kostitati kuunari pardal, ja uskuge mind, see oli hiiglama vahva.

Ja veel. Henrik ja suure perekonna naabrinaine Hulda (ehk Alt-Hulda) kihlusid. Seejärel lahendas meie suur perekond probleemi hommikuse ärkamisega. Üheskoos meisterdati vahva „äratuskell“, mida hakkas helistama Morten Pesamuna, kuna tema oli ka varajasem ärkaja.

Ühel pühapäeval läks terve pere metsa, seal kohtuti taksikoeraga, keda hakati kutsuma Suitsutoruks. Kui perekond metsast kodu poole teele asus, tuli koerake nendega kaasa. Kas tal ei olnudki omanikku? Järgmisel päeval oli lehes kuulutus, milles üks vanaproua otsis just sellist koera, kes oli metsast kaasa tulnud. Mona ja Mads läksid koera vanadaamile ära viima, kuid seal juhtus üks igati vahva asi. Mis juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Saame lugeda ka Henriku ja Hulda pulmadest. Jõuludestki on juttu, ja ka sellest, kuidas isa, ema ja lapsed märkasid aknast tulekahju naabermajas. Üheskoos kutsuti kohale tuletõrje. Tänutäheks sa meie suur perekond sada krooni naiselt, kelle korteris tulekahju oli olnud.

Sada krooni tundus suure rahana, aga mida selle eest osta? Ilus vaip? Ei, sest see maksis üheksasada krooni. Palju kartuleid? Ei … Lõpuks ostis perekond oksjonilt igati vahva käokella köögiseinale ja see oli igati vahva jõulukingitus tervele perele.

Esimese raamatu lõpus avastas isa ühe vahva metsamaja, milles elasid memm ja taat, kes tahtsid kangesti linna elama tulla. Metsamajas oli kahel vanal inimesel keeruline olla. Isale metsamaja meeldis, sest selles oli palju rohkem ruumi kui linnakorteris, seetõttu otsustas isa, et … millise otsuse isa tegi? Selle pead ise välja uurima.

Ja teine raamat! „Vanaema ja kaheksa last metsas“. Selles raamatus elavadki isa, ema, vanaema ja kaheksa last metsamajas! Saame meiegi metsamajaga tuttavaks.

Lapsed pidid uues kohas ka uude kooli minema. Kooli läksid Maren, Martin, Marte ja Mads. Sellel kohal ja koolil oli vahva nimi – Tirilitipp!

Mads sai uues koolis ka uue sõbra – Ole-Aleksanderi, kes kutsus Madsi endale külla, ja seal oli ka vann, mis meeldis Madsile väga.

Saame lugeda sellestki, kuidas talve saabudes vanaema suusatas ja suusahüppeid harjutas. Libedaga väänas ema jala välja, kui ta oli läinud kaevust vett tooma. Nüüd pidid veidi aega vanaema ja lapsed ise hakkama saama, sest isa oli läinud pikemale tööreisile.

Ühel pimedal talveõhtul kartsid vanaema ja lapsed, et nende ukse taga on kummitused, kuid tulijateks olid hoopis Hulda ja Henrik!

Vanaema ja lapsed mängisid poodi, üheskoos käidi ka Tirilitipu poes. Vanaema hakkas pühapäeviti vahvleid tegema ja neid ka müüma. Ta pani vahvlimüügist saadud raha kõrvale ja ostas perele igati vahva üllatuse.

Terve perekond tegeles ka peenardega. Teise raamatu lõpus saabus suvevaheaeg. Nüüd sõitsid vanaema ja lapsed linna. Nad läksid tivolisse, ja sealgi oli igati vahva. Teise raamatu viimases peatükis mängivad vanaema ja lapsed ratsureid (rüütleid) ja indiaanlasi!

Sellised vahvad sündmused ja toimetamised nendes kahes raamatus. Igati vahvad ja lastepärased tegevused, mis omased just toonasele ajale, kuid seda ägedam on lugeda täna, kuidas käisid asjad toona. Kuidas said hakkama toonased lapsed ja nende toredad vanemad ja vanaema.

Laura Ingalls Wilder

„Väike linn preerias“

(Eesti Raamat)

Romaani tegevus algab mais 1881. Väike linnake on ränga tormise talve üle elanud ja sellest toibunud. Kevadega koos saab hoo sisse ka linnarahva läbikäimine ning Laura, kes on nüüdseks 15-aastane, saab esimesed kutsed pidudele ja muudele üritustele, mis ei tundu talle sugugi kõik toredad. Küll aga kõnetavad teda kirjandusõhtud, kus on alati lõbus ja saab ka midagi uut teada. Ning mis kõige huvitavam ning lausa nii uskumatu, et paneb südame trummeldama – Almanzo Wilder palub Lauralt luba ta kirikust koju saata! 

See on igati vahva, et Eesti Raamat on võtnud kätte ja avaldanud Laura Ingalls Wilderi kirjutatud 9-osalisest raamatusarjast „Väike maja preerias“ eesti keeles juba viis raamatut: „Väike maja suures metsas“ (1. osa), „Väike maja preerias“ (3. osa), „Ploomioja kallastel“ (4. osa), „Hõbejärve rannal“ (5. osa) ja „Pikk talv“ (6. osa).

„Väike linn preerias“ on seega kuues raamat eesti keeles ja raamatusarja seitsmes raamat ehk raamat jätkab sealt, kus lõppes „Pikk talv“. Kui veidi meenutada raamatut „Pikk talv“, siis oli see tõepoolest üks meeletult pikk, külm, tuuline talv, kuid Ingallsite pere jäi ellu.

Seekordse loo alguses uuris papa söögilauas, kas Laurale meeldiks linnas töötada? Mammale see mõte ei meeldinud, kuidas saaks Laura töötada kuskil hotellis igasugu võõraste keskel? Papa ei pidanud silmas hotelli, kuid vaatamata sellele ei tahtnud Laura linnas töötada. Nende perel oli nüüd ju ometigi asundustalu, kus nad kevadisel ajal olid toimekad ja õnnelikud.

Siinkohal meenutab autor ka möödunud pikka ja külma talve, kuid nüüd oli kevadaeg. Dakota preeria laius sooja ja eredana päikesepaistes, raske talve tuuled ja lumesajud olid unustatud.

Laura omakorda ei soovinud midagi rohkemat, kui lihtsalt õues viibida. Päikesepaistest ei saanud ta kunagi küllalt. Seejärel saame lugeda asunikutalu kevadtöödest. Laura lüpsis lehma, kuid pidi õpetama vasikat ka jooma.

Autor meenutab meile sedagi, et Ingallside peres olid papa ja mamma, ja neli õde – kõige vanem oli Mary, kes oli pime (sarlakid olid tema selgetest sinistest silmadest nägemise võtnud), seejärel Laura, väike õde Carrie (tema oli kümnene) ja pisiõde Grace.

Ja veel, papal oli uus ader, millega olid põllutöid lihtsam teha, sel kevadel pani papa maisi maha. Laural ja Maryl meeldis preerias jalutamas käia, kuid põnev oli ka koduaias, sest rohelised köögiviljad – redised, salat ja sibulad – olid tillukeste ridadena üles tulnud, herneste esimesed kokkukortsutatud lehed pressisid end ülespoole. Oodata oli tomateid ja ka ubasid.

Papal oli siiski aega ka asunikuonnile juurdeehitust teha. Osmikust tehti maja, ja kui see valmis sai, siis oli Ingallsidel kolm tuba. Mamma oli kindel, et just kevad oli õige aeg, mil teha kevadine suurpuhastus ja kolimine.

Kuid, oli ka tagasilööke. Selgus, et papa pidi üle poole maisipõllust uuesti maha külvama, sest suslikud olid maisipõllul käinud. Papa kinnitas, et neil oleks vaja kassi, kuid terves maakonnas polnud ühtegi kassi. Lisaks suslikutele põllul, olid majas ka hiired. Kui ühel öösel hiireke papa juuksed papa peast näris, siis oli otsus kindel, linnast on vaja tuua kass.

Järgmisel päeval papa kassipojaga koju ka tuli. Loomake oli nii pisike, et silmad polnud veel lahti läinud, tema titekarv oli sinakashall nagu tubakasuits ja ta nägu ja rind ja käpad ja sabaots olid valged. Papa oli kassi eest viiskümmend senti maksnud, mis tollal oli igati suur raha, mistõttu oli mamma papa ostu üle üllatunud, kuid ta kiitis selle siiski heaks, sest nende majas oli kassi vaja. Ja uskuge mind, sellest kassipojast kasvab tõeline hiirekütt.

Ingallside lähedal olev linn kasvas kiiresti. Uued asunikud voorisid kohale ja kiirustasid endale peavarjuks hooneid püstitama. Asutati ka kirik, ja varsti pandi kirikuhoonele vundament. Papa sai kiriku ehitamisel puusepatööd. Igal hommikul tegi papa kodused talitused ära ja kõndis linna. Alustas tööd hommikul kell seitse, lõpetas tööd õhtul pool seitse ja olid hiliseks õhtueineks jälle kodus. Nii teenis ta iga nädal viisteist dollarit.

Ka Laura sai linnas tööd, õnneks mitte hotellis, aga linna oli saabunud härra Clancy, kes oli üks uutest kaupmeestest. Papa oli töötanud ka tema kaupluse ehitusel. Härra Clancy abikaasa ema tuli perega koos läände ja nüüd oli neil plaanis hakata särke tegema. Härra Cancyl oli selleks olemas õmblusmasin, sellega pidi hakkama töötama härra Clancy ämm, proua White, kuid temal oli vaja tublit ja osavat tüdrukut, kes oleks käsitsi õmblemisel abiks. Laura oligi hea õmbleja. Laura pidi teenima nädalas poolteist dollarit, ja Laura teadis täpselt, milleks seda raha vaja oli -  oli ju teada, et Mary oleks võinud minna Iowas olevasse pimedate kolledžisse, ent selleks oli raha vaja … nii oleks ka Laura pisike panus igati oluline.

Laura töö õmbleja abilisena polnud lihtne, tööd oli palju, kuid Laura sai hakkama. Ta pidi särkidele tugevduspaelu külge traageldama ja korralikke vastupidavaid nööpauke tegema. Proua White nõudis palju, kuid ühel päeval sai Laura kiitagi.

Särkide valmistamist jagus kuueks nädalaks, siis olid tellimused otsas. Laura oi teeninud üheksa dollarit, kuigi ta oli lootnud rohkemat … Ka papal sai töö puusepana kiriku ehitamisel läbi.

Samal ajal olid proua Boast kinkinud neile neliteist tibupoega!

Saame lugeda ka 4. juuli tähistamisest, mil linnas tulistatakse suurtükkidest, on lootus, et juba järgmisel aastal peetakse linnas ka suurt piknikku, kuid ka sel aastal tähistas linnarahvas pidupäeva, ja saame meiegi sellest osa – loeti iseseisvusdeklaratsiooni, lauldi laule, joodi sidrunijooki, toimus ponide ja hobuste võidujooks. Laura kohtus ka Almanzo Wilderiga, kes hobuste võidujooksu võitis.

Sellestki on juttu, kuidas Maryle ilusat kolledžikleiti tehti. Mamma oli ju suurepärane õmbleja.

Kui maisisaak hakkas valmis saama, ründasid maisipõldu musträstad! Linde oli sedavõrd palju, et ei aidanud nende pihta tulistamisest ega minema peletamisest, maisisaak oli läinud. Osa saaki suutsid Ingallsid päästa, see pandi kuivama, ja maha lastud musträstastest said Ingallsid korraliku prae.

Maisi- ja ka oasaak olid läinud, kuid Mary kolledžisse siiski pääses, kuna papa müüs maha mullika. Selle eest sai ta 15 dollarit ja see oli suureks abiks.

Kooli läksid ka Laura ja Carrie. Nemad läksid linnakooli, sest Almanzo Wilderi õde, preili Wilder oli soostunud tulema kooliõpetajaks.

Tehti ka sügistöid, kuid mamma ja papa olid otsustanud talveks linna kolida. Eelmine talv oli olnud pikk ja raske, kuid nüüd olid papa ja mamma teinud hoolikalt ettevalmistusi, nad olid kindlad, nad olid talveks valmis.

Lugeda saame ka koolipäevadest, kusjuures koolis käis ka Nellie Oleson, kes on üks väga vastik tüdruk, kes tekitas probleeme ka Laurale ja Carriele … preili Wilderil polnud lihtne, sest klassis oli kord käest. Ühel päeval veidi enne talve lahkus preili Wilder koolist. Tema asemele tuli härra Clewett, kes oli rahulik, kindlameelne ja selgete nõudmistega. Lapsedki rahunesid ja õppisid usinalt.

Loeme ka Daamide Abiseltsi korraldatud kümnesendise pääsmega seltskondlikust koosviibimisest. Mamma lubas ka Laural sinna minna. Laura ja tema klassiõe Mary Poweri jaoks oli koosviibimine igav, sest nad olid seltskonnas ainsad tüdrukud, teised olid kõik juba täiskasvanud naised.

Ja veel. Linnas asutati kirjandusselts. Seltskondlik elu muutus aktiivsemaks. Hakkasid toimuma reedeõhtused üritused – mängiti mänge, loeti luuletusi, mängiti muusikat (papa oli ju suurepärane viiulimängija), isegi orelimuusikat esitati, peeti debatt „Kas Lincoln oli suurem riigimees kui Washington?“

Koolis oli Laura tubli õppija. Maksimumhindeid ta enam ei saanud, sest muid asju ja tegemisi oli palju, kuid samas tahtis ta saada ju õpetajaks, mistõttu pidi ta pingutama, et hinded maksimumilähedaseks saada.

Aprillis saabus ootamatu lumetorm, kuid õnneks see suuri pahandusi ei põhjustanud. Terve suve veetis Laura õppides, et sügisel koolis maksimum saavutada. Kooli tuli ka uus õpetaja, härra Owen, kellest Laura pidas väga lugu.

Selle loo lõpus loeme sellestki, kuidas Laura Almanzo Wilderiga suhtlema hakkas. Saame osa ka kooli avatud uste päevast, kus õpilased oma teadmisi ja oskusi näitasid. Laura ja Carrie olid väga tublid. Laura ettekanne Ameerika ajaloost oli suurepärane.

Kuid see pole veel kõik, sest selle raamatu viimastel lehekülgedel sai Laura suurepärase pakkumise, mis oli seotud tema soovi ja unistusega. Viieteistkümneaastane Laura oli olnud väga tubli ja nüüd oli tal selle kohta ka tunnistus, mis viis teda elus edasi … aga sellest, mis edasi sai, sellest peaksime saama lugeda raamatusarja kaheksandast raamatust „Need kuldsed õnneaastad“.

Taaskord saan öelda vaid seda, et Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatusari „Väike maja preerias“ on imeline lugemine, mis jutustab imelisest ja kokkuhoidvast Ingallside perest, lisaks veel ka see ajastutruu õhkkond, mis raamatu igal leheküljel vastu vaatab …

Anne-Marie

”Unhealthy”

(Warner Music)

”Briti lauljatar Anne-Marie on valmis omaks võtma täiesti uue versiooni endast, mis on veel ägedam, julgem, kaootilisem ja õnnelikum kui kunagi varem.
Anne-Marie kolmas stuudioalbum “Unhealthy” kergitab saladuseloori lauljanna isiklikult elult, lubades meile põgusa pilgu tema täiuslikult ebatäiuslikku maailma. Albumilt leiab kolmteist lugu, mille seas varasemalt avaldatud singlid “Unhealthy” (feat. Shania Twain), "Trainwreeck” ja Ühendkuningriigi Top 10 hulka jõudnud “Psycho” (feat. Aitch).

Kurbuse, viha, rõõmu, mässu ja eufooria teemasid ühendades näitab Anne-Marie uus album kuulajatele, kuidas elu mere tõusud ja mõõnad oma tingimustel läbi elada. Albumi kaasautorid on Kamille, McDonough Brothers, BillenTed, Evan Blair ja Nami ning erikülalistena astuvad üles Aitch ("PSYCHO") ja Khalid ("YOU & I"). 

“Võib-olla elu ilu peitub hoopis selles, et sa ei tea kunagi lõpuni välja, kes sa tegelikult oled. Elad läbi erinevaid emotsioone ja olukordi, supled rõõmus ja kurbuses. See kõik võib olla ka põnev, mitte hirmus,” räägib Anne-Marie, valmis olema avameelne kõikidel teemadel ning avatud kõigele, mis elul pakkuda on.”

Niimoodi tutvustab Warner Music lauljatar Anne-Marie kolmandat stuudioalbumit Warner Music´u pressiteade.

Anne-Marie Rose Nicholson (7. aprill 1991 East Tilbury, Essex) on briti lauljatar-laulukirjutaja, keda tuntakse artistinimega Anne-Marie. Tema debüütalbum “Speak Your Mind” ilmus aprillis 2018, lisaks veel mitmeid ja mitmeid singleid, mis on olnud edukad briti singlimüügitabelis. 2016 valiti ta ka “MTV Brand New” parimaks artistiks! Lisaks muusikale on lauljatar tegelenud ka shotokaniga, mis on üks karate vanimaid stiile. Ta on võitnud ka mitmeid maailmameistritiitleid.

2013 avaldas Anne-Marie oma esimese demosingli “Summer Girl”, mille väljaandjaks oli Rocket Records. Seejärel asendas ta ansamblis Rudimental lauljat, kes oli hiljuti bändist lahkunud ja nii esines Anne-Marie neljas Rudimentali laulus bändi 2016 ilmunud albumil “We the Generation”. Koos Rudimentaliga esines Anne-Marie kaks aastat.

Suvel 2015 avaldas lauljatar oma esimese EP “Karate”. Samal aastal ilmus ka lugu “Do It Right”, mis tõusis briti singlimüügitabelis kohale 90. 2016 saavutas Anne-Marie kuulsust ja populaarsust, kui ta lõi kaasa briti elektroonilise muusika lipulaeva Clean Banditi hittloos “Rockabye”, milles räppis ka jamaikalane Sean Paul.

27. aprillil 2018 ilmus Anne-Marie edukas LP “Speak Your Mind”. Väljaandjaks Major Tom ja Asylum Records.

Augustis 2019 ilmus USA lauljal Lauv’il singel “Fuck, I’m Lonely”, millel lõi kaasa ka Anne-Marie. See ilmus ka heliribal “13 Reasons Why: Season 3”.

Veidi hiljem ehk veebruaris 2020 ilmus ka Anne-Marie uus soolosingel “Birthday”, seejärel veel üks uus lugu ehk “Her”, mis nägi ilmavalgust emadepäeval 2020.

17. juulil 2020 ilmus veel üks uus singel “To Be Young”, sellel lõi Anne-Marie’ga kampa USA naisräppar Doja Cat. Jätkus ka Anne-Marie koostöö Rudimentaliga ja augustis ilmus nende ühine uus lugu “Come Over”.

Novembris 2020 veel üks uus Anne-Marie laul ehk “Problems” ja ka dokumentaalsaade “How To Be Anne-Marie”, mis avaldati YouTube Originals kanalil. Saates näidati fännidele lauljatari isiklikku ja lavatagust elu, kaasa lõi ka teisi kuulsusi, näiteks tüdrukutebänd Little Mix.

Jaanuaris 2021 astus Anne-Marie üles kohtunikuna populaarses telesaates “The Voice UK” (kümnes hooaeg), kusjuures ta võttis üle Meghan Trainori koha. Huvitaval kombel võitis saate kümnenda hooaja Craig Eddie, kes kuulus just Anne-Marie meeskonda, ja see oli esimest korda saate ajaloos, kui debüteerinud kohtuniku meeskonna liige võidu võtab!

Jaanuaris 2021 ilmus ka Anne-Marie uus singel “Don’t Play”, millel löövad kaasa ka briti räppar-laulja KSI ja briti DJ/produtsent Digital Farm Animals. Lugu on ühtlasi ka lauljatari teise albumi nn lead singel.

Lisaks omadele lugudele jõudis Anne-Marie 2021. aastal kaasa lüüa ka mitme teise artisti loos: mõnus tantsuhitt “Way Too Long” (briti DJ ja produtsent Nathan Dawe ja briti räppar, laulja MoSTack), kaunis ballaad “Bedroom” (koos Singapuri suurepärase ja andeka laulja JJ Lin’iga, kes võitnud Aasias mitmeid ja mitmeid muusikaauhindu, tasub vaadata ka ägedat multifilmi, mis laulule tehtud).

Mais 2021 ilmus Anne-Marie uus ja ilusa ja meeldejääva meloodiaga lugu “Our Song” (koos 2010-2016 tegutsenud poistebändi One Direction liikme Niall Horan’iga). Pärast seda andis lauljatar teada, et õige varsti ilmub ka tema teine stuudioalbum.

Ja uus plaat “Therapy” ilmuski 23. juulil 2021.

Album oli kirjutatud koos hinnatud laulukirjutajate ja produtsentidega - Max Martin (Ariana Grande, Taylor Swift), Kamille, MNEK, Raye, TMS, Blake Slatkin, Ed Sheeran, Nathan Dawe ja Plested (Lewis Capaldi).

Muusikaliselt oli Anne-Marie album “Therapy” igati äge popiplaat, millelt leidis nii tantsulikumaid lugusid (“Kiss My (Uh Oh)” (koos Little Mix’iga, “Who I Am”, “Unlovable” (koos Rudimental’iga), “Better Not Together”) , kui ka R&B’ga vürtsitatud poppi (“x2”, “Don’t Play” (koos KSI ja Digital Farm Animals’iga)), kui ka rahulikumat kuulamist (“Our Song” (koos Niall Horan’iga), “Breathing”, “Tell Your Girlfriend”, “Therapy”).

Pärast teist stuudioalbumit avaldas Anne-Marie oma esimese raamatu! See ilmus 30. septembril 2021, pealkirjaks ”You Deserve Better. An Imperfect Guide To Finding Your Own Happiness”. Raamatu avaldas kirjastus Orion Spring ja see oli ka Sunday Times´i bestsellerite seas. Veebruariks 2022 oli raamatut müüdud Suurbritannias 10 000 eksemplari ja paar nädalat hiljem ilmus see ka korea keeles!

27. mail 2022 ilmus Rootsi DJ duo Neiked hittlugu “I Just Called”, millel laulsid Anne-Marie ja USA räppar Latto. Augustis 2022 laulis Anne-Marie K-pop poistebändi Seventeen laulus “World”.

15. septembril 2022 ilmus Anne-Marie singel “Psycho” (koos Briti räppar Aitch´iga) ja see on ühtlasti ka lauljatari esimene singel tema kolmandalt stuudioalbumilt.

Toona kinnitas lauljatar, et ta oli kirjutanud palju uut muusikat, ja tal oli üsna selge, mida ta tahab uue albumiga ütelda. Esimesel ja teisel albumil ta alles õppis ennast tundma, kuid kolmandal pidi ta olema juba kindel, kes ta on.

Selle aasta (2023) 3. veebruaril ilmus uus singel – ”Sad B!tch”. Kuid lisaks oma lugudele jõudis lauljatar kaasa lüüa ka teistes projektides. Näiteks koos Tai lauljatari Minnie´ga (tema on ka Lõuna Korea tüdrukutebändi I-dle liige) laulus ”Expectations”, kuid ka koos David Guetta ja Coi Leray´ga laulus ”Baby Don´t Hurt Me” (milles kasutatakse ka sämplinguid Haddaway tantsumuusika superhitist ”What Is Love”.

18. mail ilmus singlina uue albumi nimilugu ”Unhealthy”, milles lööb kaasa ka superstaar Shania Twain. 5. juulil ilmus veel üks singel ehk ”Trainwreck” ja album ise ilmus 28. juulil.

Uuel albumil on mitmeid produtsente: Evan Blair, Billen Ted, Mojam, Connor McDonough, Riley McDonough; lugusid on aidanud kirjutada ka Taylor Upsahl, Harrison Armstrong, Tom Mann, Tre Jean-Marie, Camille Purcell, Philip Plested, Tyron Frampton, Lionel Bart jt.

Plaadil on popilikumaid lugusid, nt “Sad B!tch”, “Haunt You”, “Unhealthy” (hittlugu koos Shania Twain´iga, milles on tunda ka kantrimuusika mõjutusi); hiphopilikumat mussi, nt “Psycho”, “Trainwreck”, “Cuckoo”; veidi latiinorütme leiame laulus “Grudge”; loomulikult on uuel albumil ka paar ilusat (rahulikku) laulu, nt “Kills Me To Love You”, “Irish Goodbye”, “You & I” (see on kindlasti selle albumi üks ilusama meloodiaga laule, milles lööb kaasa ka suurepärane Khalid) ja albumi kaunis lõppakord “Never Loved Anyone Before”.

Kokku 13 laulu. Olen kindel, et kõikidele Anne-Marie fännidele oodatud album, ja kindlasti ka väga hea album.

Kuula ise ka:

Birdy

„Portraits“

(Warner Music)

“Birdy avaldas oma sensatsioonilise verivärske albumi "Portraits”. Tegu on Birdy seni kõige enesekindlama albumiga, mis on kui vabastav hüpe tundmatusse. Birdy ajatu kirjutamisstiil on täis ülevoolavat uut energiat.  

“Portraits” on uhiuus peatükk ja enesekindel suunamuutus artistile, kes on pärast debüütalbumi “Birdy” avaldamist saavutanud uskumatult palju. Vaid 26-aastasena on Birdy kinnitanud oma koha ühe Ühendkuningriigi edukaima noore talendina. Birdy on oma karjääri jooksul jõudnud lausa kolme albumiga edetabelite Top 5 sekka, saanud lugematu arvu plaatina- ja kuld plaate, mis tähistavad enam kui 8 miljonit müügiühikut üle kogu maailma. 

Olenemata sellest, kas ta esitab populaarseid muusikapalasid Pixari, Netflixi ja Amazoni jaoks, teeb koostööd juhtivate artistidega erinevates muusikažanrites või motiveerib põlvkonda läbi Tik Toki, leiab Birdy igavesti uusi viise publiku kaasamiseks. Digiplatvormidel on Birdy muusikat kuulatud üle 5 miljardi korra ning lauljanna tegemisi jälgib 18 miljonit huvilist. Lisaks on ta astunud peaesineja rollis üle paljudel Euroopa ja Aasia festivalidel ning teeninud nii BRIT kui ka Grammy auhinna nominatsioone.”

Sedasi tutvustab suurepärase lauljatari Birdy suurepärast uut albumit Warner Music.

Jasmine Lucilla Elizabeth Jennifer van den Bogaerde ehk lihtsamalt Birdy on inglise lauljatar, muusik, pianist ja laulukirjutaja, kes sündinud Lymingtonis 15. mail 1996. Noor lauljatar esitab suurepäraselt folki, indie folki, indie poppi ja indie rokki.

Kuna Birdy ema on kontsertpianist, siis hakkas ka Birdy õppima klaverimängu juba 5-aastaselt. Aasta-kaks hiljem kirjutas väike tüdruk mõned lood juba ise! Siinkohal võiks mainida, et Birdy vanaonu on kuulus ja suurepärane briti näitleja sir Dirk Bogarde.

Esinejanime Birdy sai ta tegelikult juba lapsepõlves ja tegelikult oli see esialgu tema hüüdnimi. Selle panid talle ema ja isa, kuna Birdy tegi lapsena väga naljakalt suu lahti nagu väike linnuke, kui talle süüa anti.

2008. aastal võitis Birdy 12-aastasena suure lauluvõistluse „Open Mic UK“ (ta võitis nii alla 18-aastaste võistluse kui kogu võistluse), kus osales üle 10 000 laulja! Tänu selle võistluse võidule sai ta endale ka esimese plaadistuslepingu. Ilmus esimene singel „Skinny Love“ (see on algupäraselt Bon Iveri laul), mis oli edukas paljudes Euroopa riikides (Suurbritannias tõusis see singlimüügitabelis 17. kohale, Hollandis teiseks), eriti populaarseks sai lugu Austraalias.

2011. aastal ilmus tema debüütalbum „Birdy“, millel nooruke lauljatar esitas kavereid teiste artistide lugudest. Esindatud olid Phoenix, Fleet Foxes, The Naked and Famous, The xx, James Taylor, Bon Iver jt. Plaadil oli ka üks Birdy enda kirjutatud laul – „Without a Word“. Debüütplaat oli üsna edukas ja see tõusis plaadimüügi edetabelite tippu Austraalias, Belgias ja Hollandis.

2013 ilmub lauljatari teine plaat „Fire Within“, millel ka hittlood „Wings“ ja „No Angel“. Neist esimene kõlas ka popis telesarjas „Thed Vampire Diaries“.

Kuid see polnud veel kõik, sest Birdy lood kõlasid veel ka filmides „The Fault In Our Stars“ ja „Hunger Games“. Birdy lööb kaasa ka Mumford & Sons’i laulus „Learn Me Right“, mis kõlas multikas „Brave“. Kuna Birdy on ka selle laulu kaasautor, siis kandideeris ta selle lauluga ka oma esimesele Grammy auhinnale.

2014 laulab Birdy David Guetta albumil laulus „I’ll Keep Loving You“, aasta hiljem kirjutab Birdy laulu „Let I All Go“, mida esitab briti laulja Rhodes.

2016 ilmus album „Beautiful Lies“, mis oli minu jaoks esimene „tutvus“ suurepärase lauljatariga. Plaadilt ilmus ka mitu singlit: „Keeping You Head Up“, „Beautiful Lies“ ja „Wild Horses“. Plaadi lood olid kõik Birdy enda kirjutatud. See plaat oli üsnagi melanhoolne ja nukrameelne, ülirahulik, kaunite mõtisklustega. Albumil kuulis palju väga ilusat klaverimängu ja võrratut Birdy häält.

Pärast selle plaadi ilmumist otsustas Birdy muusikas väikese pausi teha. Birdy on ütelnud, et tal oli tõeline muusikakirjutamise blokeering peal, kuid õnneks oli tal aega elamiseks ja iseenda uuesti leidmiseks. Ta „esitles“ end uuesti novembris 2020, kui ilmus EP „Piano Sketches“.

2021 ilmus Birdy uus ja kauaoodatud stuudioalbum „Young Heart“, mis oli täpselt sama ilus kuulamine nagu 2016 ilmunud „Beautiful Lies“. Mulle tundub, et pisuke paus oli tulnud võrratule Birdyle kasuks, sest uus album oli oi-oi kui ilus ja hea! Ja taaskord oli enamus lauludest lauljatari enda kirjutatud. Mainima peab sedagi, et enne uue albumi kirjutamist läks lauljatar lahku oma elukaaslasest, mistõttu kuulas ta palju Etta James’i ja Nina Simone’i muusikat, elas kolm kuud Indias oma õe juures.

Plaat salvestati Nashville’is, USAs veidi enne seda, kui COVID-19 pandeemia märtsis 2020 ründas. Album pidi ilmuma veidi pärast seda, kui jäi siiski „laagerduma“, mistõttu tegi Birdy albumil väikeseid muudatusi.

24. veebruaril 2023 andis Birdy muusikasõpradele ja oma fännidele teada, et märtsis ilmub tema uus singel (uue albumi nn lead singel) „Raincatchers“. Seejärel ilmusid singlid „Heartbreaker“ (aprill), „Your Arms“ (juuni) ja „Paradise Calling“ (juuli).

18. augustil ilmus ka uus album „Portraits“ ja see jätkab eelmiste Birdy albumite traditsiooni, sest tegemist on jällegi suurepärase albumiga, võrratult ilusa muusika ja esitus. Suurepäraselt hea kuulamine.

Uue albumi avalöök on tempokas „Paradise Calling“, mis om saundidelt ja ülesehituselt meenutab kangesti 1980. aastate süntesaatori poppi, kuid Birdy esitab ka sellist muusikat igati vahvalt. Ja jalg hakkab üsna kiirelt kaasa tatsuma.

Teine lugu „Raincatchers“ on ilus ja rahulik, minu kõrv tabab veidi Enyat ja Clannadit, aga jällegi igati ilus laul. Mulle jätkuvalt meeldib Birdy hääl ja esitus.

Kolmas lugu on veidi müstiline ja kosmiline „Ruins I“, mille lõpus on hämmastav kooripartii, väga ilus ja põnev kuulamine.

Neljas lugu „Your Arms“ on singlina ilmunud, lugu, mis paitab kuulaja kõrva ja ravib hinge. Ilus, väga ilus. See on hämmastav, kuidas Birdy paneb kuulaja kuulama, võrratu hääl, esitus, mis on fantastiline.

Viies lugu „Heartbreaker“ tõstab tempot, kuid kuues laul „I Wish I Was A Shooting Star“ toob tempo taaskord alla, ja selles laulus on miskit, mis meenutab mulle jälle 1980. aastate kauneid popmeloodiaid.

Seejärel plaadi nimilugu „Portraits“, lugu, mis poeb hinge ja paneb kuulama. Võrratud süntesaatori saundid, väga suurepärane mitmehäälsus, oh ja, palju-palju muud.

Kaks hämmastavalt ilusat laulu, kõrva paitavat meloodiat on albumil veel – „Battlefield“ ja lõppakord „Tears Don´t Fall“ (laul, milles veidi ka 1980. aastate süntesaatoripoppi).

Nagu mainisin, väga ilus kuulamine ...

Kuula ise ka:

Otfried Preussler

“Väike kummitus”

(Varrak)

Igal ööl täpselt vaimudetunni alates ärkab väike kummitus. Mõnuga kummitab ta Eulensteini linnuse vanade müüride vahel ja külastab oma sõpra öökull Huhuud.

Vahetevahel räägib ta kaaslasele oma unistusest: kui tore oleks näha maailma päevavalgel, kasvõi üksainus kord! Aga kui see soov ootamatult täide läheb, algab tõeline seiklus – ja seda mitte ainult väikese kummituse jaoks!

Otfried Preussler (1923–2013) oli tunnustatud saksa lastekirjanik. Tema esimene lasteraamat „Väike vetevaim” ilmus 1956. aastal ja pälvis Saksa noorsookirjanduse eriauhinna teksti ja illustratsioonide eest.

Ühtekokku on ta kirjutanud 35 raamatut, neist tuntumad on „Krabat”, „Röövel Hotzenplotz”, „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”, „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” ja „Väike nõid”, mille põhjal on Eestis tehtud ka tore telelavastus.

Viimaste aastate jooksul on mul õnnestunud lugeda mitmeid Otfried Preussleri kirjutatud lasteraamatuid, ja seetõttu võin öelda, et temast on saanud ka üks minu lemmikuid lastekirjanduse maailmas.

”Krabat”, ”Röövel Hotsenplotz”, ”Väike nõid” ja ”Väike vetevaim” (see ilmus eesti keeles 2022. aastal) on ju kõik raamatud, mis kuuluvad kindlalt lastekirjanduse kullafondi, nagu ka ”Väike kummitus” (ilmus algupäraselt 1966. aastal, ”Das kleine Gespenst”).

Eesti keeles ilmus ”Väike kummitus” esimest korda 2000. aastal, kui kirjastus Tiritamm avaldas Preussleri lugude kogumiku ”Nõiad, tondid, vetevaimud”, kus oli ühtede kaante kolm Preussleri legendaarset lasteraamatut.

Otfried Preusler oli saksa lastekirjanik, kes elas aastail 1923 – 2013. Tema raamatuid on ilmunud terves maailmas üle 50 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud 55 keelde. 

Kohe alguses pean tõdema, et Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatud on tõepoolest ajatud ja legendaarsed - Kilpla-lood ja röövel Hotzenplotzi seiklused, kuid ka “Väike nõid”, “Krabat”, “Toomas Hernetont”, “Untslimütsi Ärbi” jt. populaarsed raamatud.

Tema kirjutatud lugudes on see miski, mis paneb ikka ja jälle uued põlvkonnad neid lugusid lugema. On ju need kõik omamoodi muinasjutulised, isegi müstilised, põnevad, humoorikad ja kaasakiskuvad ehk just sellised, millised peavadki ajatud ja ägedad laste- ja noorteraamatud olema.

“Väikese kummituse” alguses same teada, et Eulensteini linnuses elutses iidvanadest aegadest peale üks väike kummitus. See oli sedasorti kahjutu öökummitus, kes ei tee mitte kellelegi liiga, kui teda just vihale ei aeta.

Päevasel ajal maga ta raskes rautatud tammepuukirstus, mis seisis pööningul, kindlalt peidus ühe jämeda korstna taga, ja mitte kellelgi polnud õrna aimugi, et tegelikult kuulus see kummitusele.

Alles öösel, kui linnuse jalamil asuvas Eulenbergi linnakeses lõi raekoja kell keskööd, ärkas väike kummitus.

Väikesel kummitusel oli kolmeteistkümne võtmega võtmekimp, ja kui ta seda kimpu õhus viibutas, siis avanesid ta ees kõik uksed ja väravad! Avanesid ka kirstukaaned, kapiuksed, kummutid, reisikohvrid, ahjuuksed, sahtlid, katuseluugid, keldriaknad ja hiirelõksud.

Halva ilmaga veetis väike kummitus vaimude tunni tavaliselt linnusemuuseumi ruumides, vanada piltide ja raudrüüde, kahurite ja piikide, saablite ja püstolite vahel.

Linnusemuuseumis oli ka palju maale, millel olid daamid ja härrad, ja oli ka kardetud Rootsi kindral Torsten Torstenson, kes oli 350 aasta eest piiranud oma armeega Eulensteini linnust, kuid lasknud juba mõne päeva pärast laagri kokku panna ja niisama targalt koos oma sõduritega minema marssinud.

Väike kummitus naeris, sest tema teadis, miks oli kardetud kindral minema läinud. Kummitus arvas, et kunagi räägib ta selle loo öökull Huhuule, kel pidi olema nõrkus selliste lugude vastu.

Järgmises peatükis saamegi tuttavaks öökull Huhuuga, kes oli väikese kummituse vana sõber. Öökull elas ühes õõnsas tammepuus linnusemäe kaugemas servas … Öökull Huhuu rõõmustas iga kord, kui väike kummitus külla tuli. Ka öökull magas päevasel ajal ja ärkas alles enne keskööd.

Kummitus ja öökull jutustasid teineteisele lugusid: pikki ja lühikesi, vanu ja uusi, lugusid, mis panid naerma, nutma või muutsid mõtlikuks.

Ühel ööl rääkis väike kummitus öökullile ka Rootsi kindrali Torsten Torstensoni loo. Selle loo jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada, kuid igal juhul saame teada, miks oli kardetud kindral Eulensteinist lahkunud, ja mängus oli ka väikese kummituse käsi.

Väikesel kummitusel oli ka üks unistus, ta tahtis näha Eulenbergi linnakest ja jõge ka päevasel ajal, kuid öökull keelas tal päevavalgusest rääkida, sest öökullil hakkasid juba päevavalgusest kuuldes silmad valutama!

Öökull jutustas väikesele kummitusele loo, mis oli temaga juhtunud, kui ta oli jäänud päevavalguse kätte, ja see polnud sugugi mitte vahva ega lõbus lugu. Pigem põnev ja ootamatu.

Vaatamata sellele ohtlikule loole, tahtis väike kummitus ikkagi päevavalgust näha. Väike kummitus teadis, et ta ei tohi vaimude tunni lõpus magama heita. Ta peab jääma ärkvele, kuni päev koidab!

Kuidas seda teha? Selleks oli vaja Rootsi kindrali taskuäratuskella, mille kummitus muuseumist ”laenas”.

Kahjuks polnud ka äratuskellast abi, sest väike kummitus ei kuulnud äratuskella helinat, ta oli harjunud Eulennergi linnakese raekoja kellaga, sest see määras väikese kummituse aega. Seda teadis kummitusele öelda öökull.

Kuni, ühel päeval ärkas väike kummitus päevavalgel! Nüüd otsustas väike kummitus Eulensteini linnuses ringi vaadata, kuid uskuge mind, asjalood ja juhtumised muutuvad päris ohtlikuks ja põnevaks. Näib, et öökull rääkis õigust.

Linnusemuuseumis kohtus kummitus õpetaja ja õpilastega, kes tahtsid kummituse kinni püüda. Kummitus põgenes, kuid sattus välja ereda päikese alla. Vaevalt oli esimene päikesekiir teda riivanud, kui väike kummitus sai kohutava hoobi pähe, mis oleks ta peaaegu pikali maha löönud. Lapsed nägid, kuidas valge kummitus muutus mustaks! Väike kummitus ei teadnud, et kummitused muutuvad esimese päikesekiirega, mis neile langeb, mustaks.

Ta teadis, et ta pidi põgenema, ja hüppas seetõttu kaevu. Alles kaevus sai väike kummitus aru, et ta oli muutunud mustaks. Väike kummitus oli õnnetu, kas ta pidi kogu ülejäänud elu veetma musta peletisena?

Mis saab edasi? Elulensbergi elanikud hakkasid musta olendit taga ajama. Väike kummitus pidi põgenema. Kaevus leidis ta raudukse, mis viis teda salakäiku, ja salakäigust pääses ta tänavatele, kuid musta kummituse ilmumine hirmutas elanikke – liikluspolitseinik, turunaised, lokaali külalised, majaperemees ja teenindajad, gaasivabriku inimesed, tütarlastekooli õpilased – kõik nägid musta kogu ja kartsid!

Linnapea kutsus linnavolikogu erakorralisele istungile. Linna politseiülem murdis koos oma alluvatega päeval ja ööl pead, kuidas oleks kõige parem ”must tundmatu” kinni püüda.

Väike kummitus ei ärganud viimasel ajal enam südaöösel, vaid alati kell kaksteist keskpäeval. Ta oli maa-aluste käikude rägastikus nii põhjalikult ära eksinud, et ei leidnud enam tagasiteed linnusekaevu. Siiski ta lootis, et jõuab ühel ilusal päeval tagasi linnusesse. Teda vaevas küsimus, kuidas oli ta öökummitusest päevakummituseks muutunud. Pidi olema mingi põhjus, aga missugune?

Ja veel. Saame lugeda, kuidas väike kummitus tekitas suure segaduse raekojas, mistõttu isegi linnapea paanikasse sattus.

Saame lugeda suurest ajaloolisest etendusest, mis tähistas 325. aasta möödumist Eulenbergi piiramisest rootslaste poolt. Ja kui väike kummitus nägi uhkel paraadil kindral Torsten Torstensoni (keda kehastas pruulikoja direktor Kumpffmüller!), pidi väike kummitus ”tegutsema”, sest rootslased olid jällegi tagasi. Mida väike kummitus tegi? Sellegi jätan Sulle endale lugeda, kuid suur pidi läks igal juhul aia taha.

Kuidas lugu lõpeb? Kas ”must tundmatu” jätkab tegutsemist või lähevad asjalood paremuse poole?

Väike kummitus saab tuttavaks kolme lapsega. Nendeks on apteekri kolm last – Herbert, Günther ja Jutta. Lapsed aitavad kummitusel kirjutada kirja Eulenbergi linnapeale, kuid lapsed lähevad ka öökull Huhuu juurde, et head nõu küsida. Mida peaks väike kummitus tegema, et temast saaks jällegi tavaline öökummitus.

Millist nõu öökull andis?

Kuidas lugu lõpeb?

Kas väike kummitus muutub jällegi valgeks?

Ja miks üldse kõik sedasi juhtus?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui raamatu lõpuni loed.

Kui Sulle on meeldinud Ottfried Preussleri raamatud ”Väike nõid” ja ”Väike vetevaim”, siis olen kindel, et Sulle meeldib ka ”Väike kummitus”. Preussler on suurepärane jutuvestja, kes jutustab lugu põnevalt ja kaasahaaravalt, mistõttu sobib raamat lugemiseks nii väikestele kui ka suurematele raamatusõpradele, kellele meeldivad muinasjutulised lood.

Raamatu ägedad ja värviküllased pildid on joonistanud Franz Josef Tripp, kes on joonistanud pildid ka röövel Hotzenplotzi lugudele.

Georges Simenon

„Komissar Maigret. Maigret ja tapja“

(Pegasus)

Õhtusöögilt sõbra juures satub komissar Maigret otse kuriteopaika. Mõrvatu on heast perekonnast noormees Antoine, kelle kireks oli käia magnetofoniga Pariisis ringi ja lindistada salaja inimeste hääli. Ühe tema salvestatud vestluse põhjal lahendab politsei kuriteo, millel pole aga Antoine´i surmaga seost. Ootamatult sekkub anonüümne kirjasaatja ja telefonihääl... 

Georges Simenoni haaravas romaanis, mille tegevus toimub 1960. aastate Pariisis, saame taas imetleda Maigret´ võimet mõista sügavuti inimelu probleeme ja tema humaanset suhtumist ka kurjategijaisse.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu. 

„Maigret ja tapja“ (1969) ilmub eesti keeles esimest korda.

„Maigret ja tapja“ on Georges Simenoni detektiivromaan, mis ilmus tõepoolest 1969. aastal. See on üks viimastest Maigret´ raamatusarjas, sest peale seda ilmus veel vaid viis raamatut – üks neist samal, 1969. aastal, üks aasta hiljem, 1971. aastal kaks raamatut ja 1972. aastal viimane lugu „Maigret ja Monsieur Charles“.

Lugu leiab aset Pariisis (Bastille'i linnaosa, Île Saint-Louis) ja Jouy-en-Josas´is, 1960. aastatel.

Romaanil on kaks süžeed: loo alguses toimuv mõrv viib politsei valejälgedele; teine, lühem osa keskendub tapja patoloogilise juhtumi kirjeldusele ja rõhutab selle vajalikku mõistmist.

Antoine Batille´l, kes selle põneva loo alguses mõrvati Popincourt´i tänaval seitsme noahaavaga (veidi hiljem saame teada, et olid ka pealtnägijad – itaallasest vürtspoodnik, koos oma naisega, kes kinnitasid, et tapjaks oli olnud heleda vihmamantliga mees, kellel oli ka kaabu, ja esialgu oli ta andnud neli noahoopi, ja kui tapetu oli maha vajunud, oli ta järgmised noahoobid andnud), oli omamoodi „hobi“ koguda vestlusi kaasaskantava magnetofoni abil, nii nagu paljud inimesed pildistavad.

Antoine Batille tegi seda salaja, inimeste eest magnetofoni varjates, kuigi paljudel kordadel ei olnud tal võimalik oma magnetofoni ka varjata. Loos saame teada, et ta lootis saada endale õige varsti Jaapanist pisikese magnetofoni, sellise, mis mahub peopessa, nii nagu tänapäevased dikitofonid seda on …

Batille oli veendunud, et ta uurib sedasi inimesi, teeb lausa psühholoogilisi uuringuid (helilinte nimetas ta elavateks dokumentideks). See kirg ajendas teda sageli külastama mõnda üsna kahtlast baari ja kohvikut, keskkonda, kus liikus ringi „igasugust“ seltskonda. Sarnaseid kohti külastab selle loo jooksul ka komissar Maigret, no ja tegelikult on Maigret seda ju peaaegu kõikides raamatutes teinud.

Antoine Batille oli pärit väga rikkast ja edukast suguvõsast, sest tema isa oli edukas parfüümide ja kosmeetikatoodete firma Mylene omanik. Komissarile ei ütle see kaubamärk mitte midagi, kuid kodus kinnitab Maigret´ naine, et tegemist on väga kuulsa ja tunnustatud kaubamärgiga.

Maigret´l (ta on selles loos üks esimesi, kes mõrvapaika jõudis, nagu ka doktor Pardon, kelle juures Maigret õhtusöögil oli) on küsimus, kas Batille´ tapeti sellepärast, et ta kuulis pealt mõnda kompromiteerivat vestlust? Või on põhjuseks miski muu …

Noormehe salvestatud viimase helikasseti kuulamine suunab politseid kahtlustama maalivaraste jõuku. Jõuku hakatakse jälgima, kuid kas see ikkagi on just see kurjamite kamp, kelle hulgas on ka Batille´ mõrvar? Või on tegemist siiski lihtsalt pättidega, kes mõrvasid ei soorita?

Maigret hakkas uurima. Ta kohtus mõrvatu isa ja emaga, 18-aastase õega, kes elas üsnagi „aktiivset“ elu. Tänu Antoine Batille´ lindistustele tabatakse ka maalivaraste kamp.

Kirjutav press haaras härjal sarvist, üles võeti maalivargustee afäär ja seostati seda loomulikult ka Batille'i mõrvaga.

Seejärel ilmutas end võõras inimene, kes kirjutas ajalehe toimetusse ja helistas ka Maigret´le, et võtta vastutus mõrva eest. Võõras oli nördinud, kuidas võivad ajalehed valeinfot levitada! Kahtlustada tapmises kedagi teist?

Võõras kirjutas ajalehele, et ta ei kiitle mõrvaga, ta pole selle üle uhke, vastupidi, aga kogu see klaperjaht mõrvarile väsitab teda. Võõras ei tahtnud, et üks ilmsüütu mees maksaks tema teo eest …

Võõras helistas ka Maigret´le, esimeses kõnes kinnitas tapja, et ta pole mitte kunagi olnud õnnelik … Maigret võiks lasta selle võõra mehe kiiresti üles otsida ja vahistada, kuid ta tajus võõra isiklikku tragöödiat ja eelistas oodata, kuni mõrvar end ise paljastab.

Maigret kartis sedagi, et tapja võiks sooritada enesetapu!

Möödus neli päeva, mille jooksul kahtlustatav helistas sageli Maigret´le, et temalt mõistmist ja lohutust leida.

Lõpuks tuli ta isiklikult Maigret' le pihtima, eelistades Maigret´ kodu oma kodule Boulevard Richard-Lenoir'il. Tapja püüdis oma juhtumit Maigret´le selgitada - juba lapsena tahtis Robert Bureau (mees oli kolmekümnendates eluaastates, vallaline ja töötas kindlustusfirmas) tappa ja tegi seda kord neljateistkümneaastaselt, mõrvates omavanuse teismelise – kuritegu, mille pärast ta ei muretsenud, sest keegi ei osanud teda kahtlustada.

Vajadus tappa, ja samal ajal hirm uue löögi ees, oli teda jälitanud tänapäevani, kuid ta oli alati suutnud oma mõrvarimpulsside üle domineerida, välja arvatud sel ööl, mil ta mõrvas Batille', keda ta ei tundnudki.

Tapja oli lasknud end mitmel arstil üle vaadata, kuid ta ei julgenud kellelegi tunnistada oma sügavat tapakirge. Ta arvas, et tema vaenlaseks on kogu inimkond. Inimene, kui selline, kuid ta lootis siiski ka ravile ja paranemisele. Tapja jaoks oli oluline see, et tal oli võimalik kedagi usaldada. Maigret´d ta usaldas, sest tundub, et komissar näib tapja sisemist draamat mõistvat …

Missugune oli tapja karistus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid tuleb tunnistada, et „Maigret ja tapja“ on üks väga huvitav krimilugu, mis esialgu viitab hoopis millelegi muule, kui sellele, mis tegelikult juhtus.

„Maigret ja tapja“ on jõudnud ka teleekraanidele. 1978. aastal valmis prantsuse telefilm „Maigret et le Tueur“, režissöör Marcel Cravenne, peaosas Jean Richard.

Samal aastal said telefilmiga „Keishi to rokuon mania“ valmis ka jaapanlased, režissöör Inoue Akira, peaosas Kinya Aikawa. Siinkohal tuleb mainida, et jaapanlastel valmis 7-osaline telesari Maigret´ lugudest, mille sündmused toimusid Tokyos, telesarja pealkiri oli „Tokyo Megure Keishi“.

Tristan Gooley

„Ilma salamaailm“

(Tänapäev)

Tuntud inglise looduseuurija Tristan Gooley heidab selles raamatus pilgu üles taevasse, et tutvustada ilma saladusi. Pärast selle raamatu läbi lugemist oskad ennustada torme ja päikselisi päevi ilma, et peaksid oma nutitelefonist abi otsima!

Aga „Ilma salamaailm“ ei aita mitte ainult ilma ennustada, vaid annab meile sellest täiesti uue ettekujutuse – ilm tähendab väikesi mikrokliimasid, mis muutuvad meie ümber igal sammul, olgu metsas või linnatänaval. Ilm puu ühel ja teisel pool pole kunagi sama! Näiteks kirjeldab Gooley, miks tuul puhub puude varjus kiiremini, mis on ka põhjus, miks inimesed kuumal päeval puu alla lähevad – seal on küll vari, aga ka jahedam tuuleõhk.

Kui õpime vaatlema tuule, pilvede, udu, temperatuuri, vihma ja paljude muude ilmastikunähtuste keerukat koosmõju, hakkame ilmamustreid paremini mõistma ning avastame saladusi kõikjalt enda ümbert. Ilm vormib meie maastikku ja maastik omakorda ilma. Kõik, mida taevas näeme, peegeldab seda, kes me ise oleme. Ilm on kui salajane kaart, mis jutustab, kuidas just ilma tõttu on meie linnad, metsad ja mäed just niisugused nagu need on.

Maailm ja ilm ei tundu enam kunagi endised.

Siinkohal pean taaskord meenutama, et minu lapsepõlve lemmikraamatute hulgas oli ka kaks raamatut, mis rääkisid ilmast, ilmastikunähtustest ja muust põnevast, mis ilmaga seotud. Need olid Nigel Calderi “Ilmaköök” (eesti keeles 1983, kirjastus Valgus) ja Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (1981, kirjastus Eesti Raamat), põnev lugemine oli ka raamatusarjas ”Mosaiik” 1989. aastal ilmunud Kim Lossevi ”Kliima eile, täna ja homme” (kirjastus Valgus).

Ja seetõttu on igati vahva leida ka täna uusi ja huvitavaid raamatuid, mis ilmast ja ilmastikunähtustest räägivad, meenutan hea sõnaga näiteks 2020. aastal ilmunud Marcus Rosenlundi kirjutatud ”Ilm, mis muutis maailma” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta).

Täpselt sama huvitav ja kaasahaarav on ka Tristan Gooley kirjutatud raamat ”Ilma salamaailm”.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et see on ebatavaline ilmaraamat.

Autor jätab oma uurimistöös kõrvale ekraanidel olevad tabelid ning keskendub hoopis vihjetele, mille leiame ümber puu või mööda tänavat uidates, ning autor vaatab, mida need meile praeguse, möödunud ja tulevase ilma kohta pajatavad.

Autor lisab, et meie teekond viib meid süvitsi vähe uuritud, ent imeliselt põnevasse valdkonda – mikrokliimade juurde. On aeg tunda rõõmu väikestest kohalikest ilmavaatlustest ja pühitseda ilmamärke, mida vähesed tähele panevad. Ometi on need taevas ja maastikel olemas, ootamas, et neid avastaksime ...

Selles huvitavas ja sisukas raamatus on lugemist ja teadmisi peaaegu 400 leheküljel, mistõttu ei hakka ma Sulle kõike ümber jutustama, kuid vaatame raamatut peatükkide kaupa, millest me lugeda saame.

Esimeses peatükis peatub autor kahel maailmal – teadaoleval ja salajasel maailmal. Autor tõdeb, et meie maastik kujundab meie ilma. Loeme, et me elame linnades, mägedes, orgudes, rannikul, metsas ja saartel. Me elame maastikul, mida ilm kujundab ning mis kujundab omakorda ilma vastu.

Saame teada, mis on blokeeriv antistüklon, mis on tuulelehvik.

Teises peatükis loeme salajastest seadustest, nagu näiteks päikesetaskus istumise kunstist (ilm on soojusest, õhust ja veest koosnev supp, mida segavad pidevalt päike ja meie planeedi pöörlemine; ilm ei ole kunagi ühtlaselt soe ega täielikult segunenud, mistõttu ei ole kaks päeva kunagi ühesugused; iga ilmastikunähtuse võib võtta lahti kolmeks koostisosaks: soojus, õhk ja vesi); teises peatükis on mitmeid saladusi veel – kümad noad ja soojad lusikad; seemned, siid ja tiivad; küllastumise auravad teerajad; niiskustekk – latentne soojus.

Kolmas peatükk kannab pealkirja ”Taeva jutud”. Selles peatükis peatub autor pilvedel. Saame teada, et pilvedel on seitse muutuste mustrit: kui pilved on madalamal, on halb ilm tõenäolisem; mida rohkem eri liiki pilvi on näha, seda hullem on ilmaprognoos; kui väikesed pilved suuremaks kasvavad, on ilmaprognoos hullem; pilved, mis on kõrgusesse suuremad kui laiusesse, ennustavad halba ilma; pilved, mille ülemine serv on sakiline, hoiatavad rahutu ilma eest; mida ebaühtlasem on pilve alumine osa, seda tõenäolisemalt hakkab sadama; mida madalamal asuvat pilve me vaatame, seda lühema aja kohta saame selle põhjal ilma ennustada.

Saame tuttavaks ka pilveperekondadega: kiudpilved, kihtpilved, rünkpilved, kuid ka nende ”nõbud”: kiudkihtpilved, kõrgkihtpilved, kihtsajupilved ja rünksajupilved.

Neljas peatükk peatub õhul ja sellel, kes õhku muutis. Loeme niiskusereguleerijast, frontidest, soojast frondist, soojast sektorist, külmast frondist, punasest öötaevast ja punasest hommikutaevast.

Viies peatükk peatub tuultel ja sellel, kuidas tuult tunda. Tuulel on kolm tasandit: kõrge tuul, põhituul ja maapinnatuul. Juttu on sosistavast ilmaennustusest (autor tõdeb, et on veider, et me kuuleme tuult, sest õhk ise ju häält ei tee), tuuletantsust, jahedast tuulekesest, nõelast ja mõõdikust.

Järgmistes peatükkides peatub Tristan Gooley kastel ja härmatisel, kuid ka vihmal. Vihma-peatükis on palju väga huvitavaid teemasid: vihmatunnetus, vihmalinnud (rähnid, vareslased, väikesed laululinnud), vihmahoogude tähendus, kahe mäe vihm, varjud ja föönid, maismaa ja meri, aastaajad, vihmapiisa anatoomia (selgub, et vahet pole, kus maakera nurgas me ka elaks, on vihmapiiskadel alati maksimaalne suurus – teadlased on uskumatult keeruka valemi abil tõestanud, et kui vihmapiisa raadius paisub suuremaks kui 6,2 millimeetrit, läheb see katki), sooja sektori vihmahood, linna, metsa ja kaljude vihmad.

Ja veel. Näiteks üheksandas peatükis saame lugeda rahest ja lumest. Siingi on mitmeid ja mitmeid huvitavaid teemasid: üürike rahe, lumi selgest taevast, lumehelbed (lumi nagu vihmgi sajab ühtlaselt kihtpilvedest või hooti rünkpilvest; lumehelveste suurus annab märku nende temperatuurist, mida suurem lumehelves, seda soojem õhk, kui lumehelbed muutuvad väiksemaks, on see märk temperatuuri langusest), soojamärk (kõige külmem ilm ja lumesadu esinevad harva koos), kuhu jääb lumi pidama, lumevaalud, lumepiirid jm.

Edasi peatükid udust ja pilvede saladustest, kohalikest tuultest (vahetuul, kanalituul, lahku löödud tuul, mäetiputuul, mäelainetuul, merebriis, maabriis, mäe-, oru ka järvebriisid, nimedega tuuled (Hawaiil puhub Kapalilua, Tšiilis aga Virazon, Gibraltari kohal Datoo; paljud nime välja teeninud tuuled on metsikud ja hirmuäratavad, nagu näiteks Bora tuul), ristituule reegel jm.

See pole sugugi mitte veel kõik, sest 14. peatükk jutustab meile puudest – puutekk; puud kui meie vihmavari, sest on ju paljud meist tugeva vihmavoo ajal puu varju tormanud – vähesed saavad siiski aru, mis liiki puu alla minna, kuid tegelikult pakuvad puud vihma eest erisugust kaitset; tuulepais – tuul puhub puude vahel palju aeglasemalt kui lagedal või puuvõrade kohal, tuulepais tekib tõenäoliselt seetõttu, et puuvõtas ja maapinna lähedal on okste tihedus erinev, mistõttu saab tuul lehtede vahelt läbi puhuda. Juttu on ka tuulesuunast puude põhjal; puude sosinatest ja tundlikkusest – igal puul on ainulaadsed lehed ja oksad, ning helid, mis tekivad, kui õhk nendest eri kuju ja suurusega lehtedest ja osktest mööda puhub, on erinevad.

Järgmises peatükis loeme aga taimedest, seentest ja samblikest. Autor kinnitab, et kõige parem on taimede abil ilmamuutusi tõlgendada siis, kui oskame lugeda aja- ja kohakaarte, mille need joonistavad. Alustuseks tuleb arvesse võtta kliimat ja aastaaega, seejärel tuleb keskenduda mikrokliimale ja mikroaastaajale.

Kas teadsid, et mõned taimed ei talu vihma ja panevad oma õied kinni: nartsiss, kassitapp, tulikas, tulp, krookus, karikakar, peiulill, emajuur jt. Jäneskapsas ja ristikhein voldivad oma lehed enne vihma kokku, võsaülane paneb õie kinni ja selle vars vajub norgu.

Kui õhuniiskus suureneb, on lõhnad teravamad – just sellepärast öeldakse, et enne vihma lõhnavad lilled tugevamalt.

Juttu on ka kõrremärkidest, sest ka kõrrelistel on meile samuti mõned lihtsad sõnumid; sõnajalgadest, üheaastastest taimedest ja püsikutest; lehevihjetest (lehed on välismõjude vastu haavatavad ja peegeldavad alati nii üldist kliimat kui kohalikku mikrokliimat); seentest (seened jutustavad meile pinnasest, lähedal kasvavatest taimedest ja mikrokliimast); samblikutest (samblikutes peitub võrratuid ilmavihjeid, kuid enne nende juurde asumist peaksime esmalt tundma õppima samblike endi kombeid – eriti nende organismide suhet veega, sest samblikud võtavad vett otse õhust, mis tähendab, et nad on paremad mikrokliima mõõdikud kui taimed ja seened).

Peatükk 17 viib lugeja linna. Linn kujundab tuuli, kuid tuuled kujundavad ka linna, olulisel kohal on ka hooned. On teada, et tuulistes paikades mängivad arhitektid nurkadega, sest mida rohkem külgi majal on, seda paremini on see tugevate tuulte eest kaitstud: kuus- või kaheksanurksed majad peavad karmidele tormidele paremini vastu.

Edasi on juttu rannikust. Autor räägib meile meredest ja aastaaegadest, saarepilvedest, pilvealustest värvidest, rannikutuultest, ranniku mikrokliimast jm.

Ka linnud, loomad, putukad aitavad ilma ennustad, sellest jutustab meile 19. peatükk. Samamoodi nagu taimed reageerivad ka loomad keskkonnale mitmel eri moel, mis aitab meil mõista nii olnud, praegust kui ka tulevast ilma. Musträstad, varesed, sipelgad, konnad, ämblikud, hobused, kariloomad, nälkjad, eeslid, vihmaussid, puna-harksabad, faasanid, öökullid, liblikad, sääsed – kõikidest neist jutustab meile Tristan Gooley.

Viimases kolmes peatükis loeme tormidest; taevastest nähtustest (kuu- ja tähevalgus, langevad tähed, aastaajad ja tähed, halod) ja meie ilmast.

Autor võtab selle põneva ja kaasahaarava raamatu kokku nii: ilm ja kliima ehitavad sajandite jooksul impeeriume, kuid mikrokliima loob praeguse imelise hetke. Miks on selles orus nii palju veiniistandusi? Selge, päike peegeldub jõepinnalt ja seega saavad viinapuud topeltkoguse päikesevalgust. Kes ei tunneks sellise avastuse üle suurt rõõmu? Kui paljud peidetud rõõmuhetki on peidus meie nina all? Kas märkame kunagi, et vikerkaared on rannikul veidi väiksemad, sest õhus on soola? Vastus ei olegi niivõrd tähtis kui küsimus ise. Just vaatamine ise loobki ime.

Raamatu lõpus veel ka kokkuvõte selles raamatus kasutatud allikatest ja autori tänusõnad.

Selline äge, huvitav ja põnev ilmaraamat on see, kindlasti lugemine, mis sobib meile kõigile, nii suurtele kui ka väikestele loodushuvilistele ja ”ilmaennustajatele”.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Ja head lugemist :)