Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 13. Krokodillikoletis“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Rasmus ärkab üles ja taipab, et käes on suur ebaõnnepäev! Juba teekond voodist välja lõpeb suure pauguga.

Ja see on alles algus.

Tähendab … Tom on kuulnud, et rabametsas kasvab neljaleheline ristikhein. See päästaks päeva! Tobe lugu on aga, et see kasvab täpselt seal, kus on märgatud pirakat krokodillikoletist.

 

See on hiiglama vahva, et eesti keeles on ilmunud uus Saurusepere-raamat. Järjekorras juba 13! Kusjuures olen kuulnud, et Sauruspere-raamatuid ilmub sel aastal veel. Lars Maehle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud raamatud on populaarsed ka meie laste seas. Tean seda kinnitada, sest olen näinud koolis, kuidas lapsed neid lugusid meelsasti loevad.

 

Nii nagu ikka, tuletatakse ka selle raamatu alguses meelde, kes on kes. Perekond Türannosuruse liikmed on Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex.

 

Sauruselapsed on lisaks Rasmus Rexile ka Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

 

Seekordne lugu algab hommikul. Tom on tulnud Rasmust äratama. Aga ikkagi, miks nii vara? Rasmuse arvates on tavapärane reede, kuid Tom teadis, et see ei olnud tavapärane reede! On reede ja kolmeteistkümnes kuupäev. Veidi enne seda, kui Tom jõuab kuupäeva meenutada, on Rasmus voodist tõusnud, libisenud bannanikoorel ja oma nina vastu kummutit ära löönud!

 

Tom lisab nüüd, et see on üks suur ebaõnnepäev ja Tom teab sedagi, et Rasmusel ei vedanud ebaõnnepäeval mitte kunagi, kuigi Tom teadis üht salakohta rabametsas, kus kasvas neljaleheline ristikhein! Tom kinnitas, et selline ristihein toob õnne. Rasmus on kindel, tema ei taha ebaõnnepäeval toast isegi välja minna, kuid Tom läks ja hetk hiljem on ta jällegi vanaema Rexi suus (seda on juhtunud raamatusarja varasemates lugudeski)! Õnneks Rasmus märkas seda … ja vanaema sülitas Tomi suust välja.

 

Ebaõnne on seekordse loo alguses veel – Rasmus kukub keldrisse, vanaema kukub piraajasid täis basseini, papa Rex kukub redelilt suurde roosa värvi ämbrisse. Nüüd on kindel, et Tom ja Rasmus peavad minema rabametsa neljalehelist ristikut otsima, kuigi papa Rex ei luba neil seda teha, sest keegi oli sel päeval näinud seal jões krokodillikoletist luuramas!

 

Ja samas on papa Rex kindel, et ka temal oleks sellist ristikut vaja. Nii otsustab papa poistele kaasa anda oma kanuu, et nad saaksid sellega sõita mööda jõge – rabametsani välja. Papa annab Rasmusele ja Tomile kaasa ka natuke teipi, mille abil saab parandada absoluutselt kõike!

 

Nüüd alustasid Rasmus ja Tom sõitu kanuuga mööda jõge. Sõit oli tore, aga natuke jube ka. Äkki kuulsid nad raksatust! Krokodillikoletis!? See on hoopis Alma Ankülosaurus, kes samuti nelja lehega ristikheina otsis. Ramsus ja Tom otsustasid Alma kaasa võtta, kuid Alma astus kanuusse nii õnnetult, et kanuu põhja tekkis auk. Õnneks on olemas teip! Selle abil saadi kanuu uuesti korda.

 

Õnnetusi on teekonnal veel – murdub aer, kanuu kukub kosest alla – õnneks lõpeb teekond õnnelikult. Rasmus ja Tom jõuavad kaldale ja märkavad eemal Taevamäe lagendikku. Kas ristik kasvab sellel lagendikul? Seda me veel ei tea, kuid Rasmus ja Tom kohtuvad lagendikul hoopis … Kellega nad kohtuvad? Ma ei seda Sulle siinkohal ümber jutustada, sest lugemine peab olema põnev ja kaasahaarav!

 

Igal juhul selgub, et krokodillikoletis polegi teab mis koletis, aga hoopis …

 

Kuidas Rasmus ja Tom koju tagasi jõuavad? Sellestki on juttu. Teekond tagasi on päris äge.

 

Kas raamatu lõpus peetakse ka pidu? Nii nagu selle sarja raamatutes ikka tehakse. No pidu saab ka sel korral. Kolmeteistkümnenda ja reede pidu!

 

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka krokodillidest, kes on suurimad praegu Maal elavad roomajad.

 

Ja seda ka, et raamatusarja 14. raamat kannab pealkirja „Vulkaan“. Selle kohta saame lugeda, et Rasmus ja Tom mängivad Rexi koopas, kui kuulevad järsku kohutavat kõminat. Põhja pool mägedes on vulkaan purskama hakanud. Kuid just seal elab vanaisa Troodon …

Laura Ellen Anderson

„Amelia Kihv ja ükssarvikuisandad“

(Eesti Raamat)

 

Vampiiritüdruk Amelia ja tema sõbrad valmistuvad salajaseks päästeoperatsiooniks: vaja on leida ja Pimeduse kuningriiki tagasi tuua kuninganna Helgehing, kes aastate eest salapäraselt kadus.

 

Sõbrad jõuavad Säralinna. Kui palju valgust, sädelust, rõõmu, laulu ja tantsu! Lihtsalt hirmus! Peagi selgub, et kaduma on jäänud mitmeid Säralinna elanikke. Linna valitsevad ükssarvikuisandad, kes süüdistavad kõiges pimeduse olendeid ja lubavad linnaelanikke nende eest kaitsta.

 

Amelia ja tema sõbrad peavad välja uurima, mis õigupoolest toimub. Seejuures peavad nad väga ettevaatlikud olema, et end mitte paljastada! Kuid ega see nii lihtne olegi. Kes kipub tüli norima, kes magama jääma, kes sööb liiga palju suhkrut, kes muudkui sumiseb …

 

Loe ka eelmist raamatut „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ (2025). See võrratu ja heldelt illustreeritud sari sobib keskmisele koolieale.

 

Selle ägeda raamatusarja esimene (eelmine) raamat „Amelia Kihv ja Barbaarne Ball“ oli hiiglama vahva lugemine, mis meeldis ka lastele, sest tutvustasin raamatut koolis ja paljud lapsed võtsid selle hea meelega kaasa koduseks lugemiseks. Pärast lugemist kinnitasid lapsed – jah, oli väga vahva lugemine.

 

Uue raamatu alguses on Säralinna kaart/Valguse kuningriik (just sinna meie loo peategelased lähevad), millel on näha igasugu ägedaid kohti – Haldjamets, Kirgas org, Heade soovide soovikaev, Humaniit, Säravad kaid, Lusti jõgi, Päkapikkude kant, Imetabased mäed, Meeldiv tiik, vikerkaarerong.

Seejärel peategelased – Nokturnia ja Säralinna elanikud: Amelia Kihv (väike vampiiritüdruk) ja tema lemmikloom/lemmik kõrvits Pontsu, Amelia head sõbrad Floora Uurik (üks suurt kasvu ja haruldast tõugu jeti), Toom Toonela (ehk Surm ise), prints Tangiin ja Tangiini isa kuningas Vladimir (vampiir) ja haldjas Helgehing (Tangiini ema, just teda minnakse Säralinna otsima), Säde (härjapõlvlane) ja Fabio (ükssarvik).

 

Loo alguses saame lugeda, et oli halloween ja Pimeduse kuningriigis oli päike tõusnud, mis tähendas, et kõik Nokturnia ja selle hirmsate eeslinnade olendid hakkasid voodisse minema – välja arvatud Amelia Kihv ja tema sõbrad. Nemad olid asumas väga tähtsale teekonnale Valguse kuningriiki.

 

Autor tuletab meelde prints Tangiini lugu. Poisil oli küll olemas ema – Helgehinge-nimeline haldjas. Traagilisel kombel oli Helgehing salapäraselt kaduma jäänud, kui Tangiin oli alles beebi. Prints Tangiini isa, kuningas Vladimir, oli abikaasa kadumise pärast niivõrd kurvastanud, et oli oma kuningriigi ja poja unarusse jätnud ning aastaid tulutult naist otsinud. Seega oli prints Tangiin pooleldi vampiir ja pooleldi haldjas …

 

Nüüd olid Amelia ja tema sõbrad pakkunud Helgehinge otsimisel abi, mistõttu oli kuningas Vladimir palju rõõmsam, sest nüüd oli tal abi ja ka lootust.

 

Valmistuti minekuks Säralinna. Amelia ema oli valmistanud neile nutikad maskeeringud. Pontsu nägi välja nagu suur karikakar, Amelia oli haldjas, Floora oli ükssarvik, Toom oli ingelkiisu, kuningas Vladimir oli lepatriinu ja prints Tangiin härjapõlvlane.

 

Neil oli ka Valguse kuningriigi kaart ja leitud pärgamenditükil kirjake: „Säralinn, linn, kus päike iialgi ei loobu ja su unistused alati täide lähevad …“

 

Meie põnev ja seikluslik teekond võib alata. Lähme otsima prints Tangiini ema.

 

Otse loomulikult ei taha ma Sulle neid põnevaid sündmusi üksipulgi ümber jutustada, sest mis lugemine see siis selline on. Aga veidi ikka.

Alguses jõuavad peategelased Pimedus ja Valguse kuningriigi piirile, siin on ilus ja müstiline Hurmaniit. Nad jõuavad Heade Soovide soovikaevu juurde, kus neil on võimalus soovida kolm soovi (nii nagu muinasjutulistes lugudes ikka). Floora on soovidega üsna kärsitu, mistõttu kaks esimest soovi läheb täiesti aia taha ja kolmas soov toob kaasa selle, et kuningas Vladimir muutub mesilaseks ja kaob! Lisaks sellele jäävad meie peategelased ilma ka Valguse kuningriigi kaardist! Algus on igati pinev ja põnev.

 

Kuhu edasi minna? Õnneks kohtuvad Amelia ja tema sõbrad ühe sõbraliku härjapõlvlasega, kel nimeks Säde. Just tema on see, kes võib aidata teistel Säralinna jõuda, sest temagi on Säralinna poole teel.  Loeme, et ka Säde vend, Läik olla röövitud. Säde on kindel, et süüdi on kurjad pimeduse olendid, kuid kas ikka on? Säde teadis ka Heleghinge, ja eks neid röövituid on teisigi. Sellest saame teada, kui raamatut edasi loeme.

 

Säralinna jõudmiseks on vaja kasutada vikerkaarerongi, kuid lähima vikerkaarepeatuseni on paras matk, mistõttu asuvad Amelia ja tema sõbrad ning härjapõlvlane Säde teele.

 

Teekond peatuseni on pikk ja seiklusi täis. Siin on igasugu põnevaid tegelasi, nagu näiteks karvapuugid, kuuldakse kummalist, ilusat ja kurba laulu, leitakse kalliskividega kaetud pulk, mille ühes otssas olid suled. Kõik need asjad on seotud sellega, millest edaspidi lugeda saame.

 

Hommik käes. Vikerkaar peaks kohe-kohe ilmuma, nüüd on vaja kiirustada. Vikerkaarerongile jõudmine võtab aega, juhtub igasugu sekeldusi, kuid lõpuks ollakse siiski rongil ja sõidetakse Säralinna.

 

Rongis saame tuttavaks veel ühe olulise tegelasega – ükssarvik Fabioga, kelle hakkab liba-ükssarvik Floora meeldima. Nagu Sa mäletad, siis Floora on ju ikkagi jeti, kuid tema kostüüm/maskeering on väga hea.

 

Jõuame Säralinna. Amelia ja sõbrad saavad teada, et enamik valguse olendeid kolib sinna ja käivad jutud, et vikerkaarerong pannakse lõplikult kinni. Aga kuidas siis linna või linnast välja pääseb, kui linn kinni pannakse? Härjapõlvlane Säde kinnitab, et ei pääsegi, kuid kõik valguse olendid on Säralinnas kenasti kaitstud. Säralinnast polegi vaja lahkuda.

 

Üht tegelast tutvustatakse meile veel – Alfa Ükssarvik (ta on ka Fabio isa) ja Säralinna juht ja kaitsja, kes teab, mis kõikidele valguse olenditele parim on. Siinkohal taaskord küsimus – kas ikka teab või …

 

Nüüd peavad Amelia ja tema sõbrad kiirustama. Enne kui linn suletakse, on vaja üles leida haldjas Helgehing, kuningas Vladimir, kes oli muutunud mesilaseks ja lõpuks on vaja ju ka Nokturniasse jõuda …

 

Otsingud algavad. Selgub, et kadunud on mitmeid teisigi valguse olendeid ja kõik vihjab sellele, et süüdi on pimeduse olendid, kuid õige varsti on selge, et vägagi kahtlast mängu mängivad hoopis ükssarvikud, kui päris täpsed olla, ükssarvikuisandad (selle vihjab ju ka selle raamatu pealkiri).

 

Ja veel. Amelia ja tema sõbrad otsivad haldjas Helgehinge, kuid ka teisi valguse olendeid. Käime ära ka ükssarvikute banketil, kus esitab hämmastava laulu Floora!

 

Asjad lähevad veelgi põnevamaks, kui vangi satuvad Amelia ja tema sõbrad, seal on vangis ka kadunud valguse olendid. Ka prints Tangiini ema! Ja kui tundub, et äkki meie vangid pääsevad, siis läheb olukord veelgi keerulisemaks, sest Alfa Ükssarvikul on veel jubedam plaan, mis seotud mäluloputajaga!!!

 

Kuidas seekordne kaasahaarav, põnev ja ka humoorikas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda? Kas Valguse ja Pimeduse kuningriigid ühinevad? Sedagi saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Ah jaa, mängu tuleb veel üks tegelane, kellele pannakse nimeks Punnu! Kes see Punnu? Loed raamatu lõpuni, saadki teada.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel on kirjas – lõpp, kuid ka küsimus – või kas ikka on … Ja tegelikult, arvata võib, et Amelia Kihva ja tema sõprade seiklused jätkuvad, sest inglise keeles on ilmunud mitu-mitu raamatut sellest sarjast.

Heiko Bellmann

„Liblikad. Välimääraja“

(Varrak)

 

AVASTA LIBLIKATE MAAILMA

 

Liblikad on tõenäoliselt kõige ilusamad putukad. Ja mitte ainult liblikad, vaid ka nende nukud ja röövikud on imelised: vahel hästi varjatud, vahel silmatorkavalt kirevad.

See kompaktne välimääraja mahub igasse seljakotti ja aitab teil avastada kodumaiste liblikate mitmekesisust.

Tuvastage 295 liblikat kiiresti ja täpselt rohkem kui 420 foto ja 100 detailse joonise abil.

 

Olulised määramistunnused on selgelt esile tõstetud. Nooled fotodel näitavad, mida on oluline jälgida.

 

Lisaks: kasulik teave liikide kohta. Lühiülevaade kõige sagedamini esinevatest röövikutest.

 

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi ilmus eesti keeles sama autori (Heiko Bellmanni) kirjutatud raamat „Putukad. Välimääraja“. See oli igati põnev lugemine ja selle abil saime tuttavaks putukate kireva maailmaga.

 

Nüüd on järjekord liblikate käes. Ka see raamat on sellises mõnusas, väikses formaadis, et raamat taskusse või kotti panna ja seejärel liblikaid uurima minna. Abiks on seegi, et raamatukaaned on tugevad ja vastupidavad.

 

Raamatu esisisekaanel saame näha liblika ja rööviku kehaehitust, lisaks ülevaade raamatus kasutatavatest märgitest ja lühenditest. Siin on ka kõige sagedamini esinevad röövikud: hele-villkäpp, harilik päevakoer, silmik-verikireslane, kase-siilaktiib, päevapaabusilm, suur-kiirgliblikas, suur kapsaliblikas, pääsusaba ja punalaik-apollo.

Sisukorrast loen, et raamatus on ülevaade meie liblikatest, kuidas liblikad talvituvad, röövikute peite- ja hoiatusrüüd, olulised mõisted. Siin on ka loodusvaatlused – liblikate avastamine ja vaatlemine ning oma isiklik liblikakogu.

Liblikad on jaotatud seitsmesse osasse: pisiliblikad, vaksiklased, öölased, surulased, teised ööliblikad, kireslased ja päevaliblikad.

 

Ülevaates meie liblikatest tõdeb raamatu autor, et liblikad jagatakse laias laastus suur- ja pisiliblikateks, kuid nüüdseks on teada, et paljud siiani suurliblikate hulka liigitatud perekonnad, nagu näiteks mailased ja klaastiiblased, kuuluvad tegelikult kõige primitiivsemate liblikate hulka. Mis tähendab, et mõned suured kodumaised liblikad on tegelikult pisiliblikad!

Seejärel saame lugeda olulisemate liblikate rühmade tunnuste kohta. Päevaliblikad on küll kõige tuntumad liblikad, kuid oma ligikaudu 170 kodumaise liigiga ei kujuta nad endast kaugeltki mitte kõige suuremat rühma. Neid on lihtne ära tunda otstest paksenenud tundlate ja muidugi päevase eluviisi põhjal.

Päevaliblikate röövikud on väga erineva kujuga ning vaid harva kaetud tiheda karvastikuga. Nukkude puhul on võimalik eristada ruippnukke ja köidisnukke.

 

Ligikaudu 2000 kodumaise suurliblika hulka loetakse lisaks päevaliblikatele ka vaksiklased, öölased, surulased, tutlased, kedriklased, sirptiiblased, ebaöölased, paabusilmsed, kirilased ja kireslased.

 

Kodumaised libiklalised pole aga kaugeltki mitte kõik suurliblikad. Neil lisaks eksisteerib pea sama suur hulk pisiliblikate liike. Need on primitiivsed, valdavalt väga väikesed ja enamasti öise eluviisiga liblikad, keda meil tavaliselt nimetatakse koideks.

 

Seejärel loeme, kuidas suudavad liblikad talve üle elada? Võimalusi on mitmeid – talvitumine munana, röövikuna, nukuna või liblikana. Järgmises peatükis on juttu röövikute varje- ja hoiatusrüüdest. Autor tõdeb, et hea kamuflaaž on pool võitu, et hoiatus on parim kaitse.

 

Olulised mõisted! Tundlad, silmlaik, liik, kannaosa, lõhnasoomused, perekond, köidisnukk, holometaboolsed putukad, valmik, kookon, metamorfoos, mimees, mimikri, parasiit, nukk, ristvööt, pikivööt, rippnukk, täismoone, hoiatusvärvus, nurklaik.

 

Loodusvaatlused! Liblikate leidmine ja vaatlemine. Autor tõdeb, et oluline on märgata mitmekesisust. Kust inimene leiab liblika? Aias, metsaserval, metsas, kuivadel rohumaadel, märgadel niitudel.

 

Juttu on ka omast liblikaaiast, sellest, kas liblikas on levinud või haruldane, mis on liblika-aasta?

 

Ja veel. Loeme ka liblikakogudest, pildistamisest ja digitaalsest arhiivist.

 

Nüüd jõuame liblikate juurde. Esimene osa on pisiliblikatest, mähkurlased ja sulgtiiblased. Ma ei hakka Sulle oma kokkuvõttes liblikatest ümber jutustama, kuid iga liblika kohta on foto, kirjeldus, siruulatus, levik ja palju huvitavaid fakte.

Pisiliblikate osas on juttu leediklastest, keerukoidest, koilastest, märslastest, võrgendkoilastest, eistekedriklastest, mailastest, klaastiiblastest, akentiiblastest, vaksiklastest.

 

Raamatu järgmine osa on öölastest, seejärel surulased (tontsuru, sirelisuru – see on igati vahva, et nüüd saavad mõned nähtud liblikad endale ka nime 😊).


Teised ööliblikad – tutlased, võrgenditutlased, kakandkedriklased, sirptiiblased, udeselglased, kedriklased, lainelased, paabusilmlased, kirilased. Vaatad nende fotosid, loed kirjeldusi ja järjest rohkem mõtled, kui hämmastav loodus ikkagi on.


Seejärel karuslased ja kirelased.


Ja päevaliblikad – need kõige uhkemad ja silmatorkavamad, kuna nad toimetavad ju päevasel ajal. Päevaliblikatest on siin punnpealsed, sinilibliklased, koerlibliklased, silmiklased, täpikud (nt admiral, päevapaabusilm, koerliblikas, leinaliblikas), kiirgliblikad, võrkliblikad (suur-mosaiikliblikas), põualibliklased (suur kapsaliblikas, väike kapsaliblikas), ratsulibliklased (pääsusaba).


Oh neid imelisi värve ja imelisi mustreid. Hämmastav!

 

Raamatu lõpus on ka register, ja kahel leheküljel ülevaade kõige sagedamini esinevatest raamatutest.

 

Kui selle raamatu läbi loed, siis oled liblikate osas palju nutikam ja targem ning oskad looduses liblikaid ka paremini märgata. Ja tegelikult – liblikad on imelised.

 

Ali Standish

“Uskumatud lood Baskerville Hallis 3.

Valede org”

(Varrak)

 

Arthur peaks õnnelik olema. Professor Sherlock Holmes võttis ta väljavalitute Siseringi ja ta side sõpradega on tugevam kui iial varem. Aga vana vaenlase Dinah Grey ähvarduskiri ja ohtlik võim Arthuri väikese õe Mary üle teevad poisi vägagi murelikuks.

 

Kui antakse teada traditsioonilisest esimese aasta õpilaste väljasõidust Järvedemaale, saabub ka teine kiri, milles pakutakse välja vahetuskaup Mary vabastamiseks: Arthur peab end Dinah’ spioonina sokutama Holmesi eelseisvasse juurdlusse.

 

Reisi ajal Holmesi läheduses püsides tutvub Arthur George Rankiniga, kes on viimane iidse artefakti kaitsjate pikas reas. Messingpea on võimas ese, mille valdaja võib küsida kõike ja saada tõesed vastused. Aga Holmesi jälgivaid varandusekütte on teisigi.

 

Arthur peab oma õe päästmiseks tõe ja vale vahel mööda peenikest nööri käima, aga see võib temalt nõuda kõrgemat hinda, kui ta oodatagi oskab.

 

Ali Standish on auhindu võitnud autor, kes kirjutab noortele ja südamelt noortele. Hulk aastaid Inglismaal elades omandas ta Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi lastekirjanduses. Praegu elab ta Põhja-Carolinas. Tema raamatuid on nomineeritud Carnegie auhinnale, mitmed teosed on Junior Library Guildi soovituste nimekirjas ja on saanud ülikiitvaid arvustusi Publishers Weeklys, Kirkus Reviewsis, ALA Booklistis ja School Library Journalis. Neid on esile toonud Indie Next ja neid on esitatud Goodreadsi aasta raamatu auhinnale.

 

Tema sari „Uskumatud lood Baskerville Hallis” on saanud suure menu osaliseks: sarja on tõlgitud rohkem kui 25 keelde.

 

Põnev seiklus- ja müsteeriumilugu sobib lugemiseks 8-12. aastastele lastele. See on raamatusarja viimane, kolmas osa ja igati lahedalt seotud Sherlock Holmes´i maailmaga, aga ikkagi eelkõige peategelase vaatenurgast.


See on raamat, mis oskuslikult segab kokku detektiiviloo, fantaasiaelemendid ja ajaloolised viited Holmes´i lugudele. See on raamat, mis sobib suurepäraselt nendele lugejatele, kellele meeldivad nutikad mõistatused, sõpruse ja lojaalsuse teemad.


Kuna raamat on põnev ja pingeline, väga kaasahaarav, siis püüan jätta selle lugemise Sulle endale ja ei hakka ümber jutustama seda, millised sündmused raamatus aset leiavad. Kinnitan vaid seda, et kõik on igati põnev, kaasahaarav, seikluslik, müstiline jne. Ja kui Sa oled lugenud selle raamatusarja/triloogia kahte esimest raamatut, siis olen täiesti kindel, et ka see osa Sulle meeldib.

 

Peategelane Arthur (nooruke versioon kirjanik Arthur Conan Doyle’ist, kes Sherlock Holmes´i põnevad detektiivilood kirjutas) satub väga keerulisse olukorda, tõelise pinge ja surve alla: ta on lõpuks jõudnud prestiižsesse ringi - väljavalitute Siseringi. Kuid raamatu kurjam, Dinah Grey ähvardab Arthuri õde! Lugu muutub tumedaks ja ohtlikuks.

Arthur peab tegema raske valiku, kas reeta oma sõbrad ja Sherlock Holmes või kaotada midagi väga kallist – õde.

 

Lugu viib tegevuse/sündmustiku Baskerville Hallist välja Järvedemaale, kus toimub ohtlik uurimine ja mäng tõe ning vale vahel. See on kindlasti üks põhjus, mis teeb selle raamatu eriliseks ja põnevaks – moraalne dilemma – tõde või reetmine.

Mängus on ka tõeliselt võimas ese – Messingpea, mis suudab anda vastuseid, kuid ikkagi peab Arthur pidevalt valima tõe ja vale vahel, ja kindlasti mitte ei saa ta enam mitte kedagi täielikult usaldada. Ja ikkagi, kas päästa lähedane inimene või jääda ausaks oma sõpradele?

 

Loo lõpus peab Arthur tegema raskeid otsuseid, mis muudab süžee emotsionaalseks ja keeruliseks, kuid raamatusarja suured konfliktid saavad siiski oma lahenduse.

Raamatu viimases peatükis, lausa lõpulehekülgedel, tõdeb Holmes, et ta on ju detektiiv, ja osa tema tööst on teada, mis toimub teiste inimeste südames. Holmes ütleb Arthurile, et ei saa minna ajas tagasi ega parandada oma vigu: „Ainus, mida me saame teha, on neist õppida. Ja ma kahtlustan, et selles osas saab sinust minust osavama mees.“

 

Ja Arthur? Loomulikult ei saa ta maailmale kõike jutustada, mis temaga Baskerville Hallis juhtus. Oli saladusi, mille hoidmist Arthur oli sõpradele tõotanud, ja asju, mida Arthur polnud valmis avalikkuse ette tooma.

 

Raamatu viimane rida kõlab nii: „Ta (Arthur) surus pliiatsi paberile ning hakkas kirjutama.“

 

Meenutan siinkohal ka raamatusarja varasemaid raamatuid.

 

„Uskumatud lood Baskerville Hallis“. Peategelane Arthur saabub salapärasesse kooli, kus tema ja ka lugeja kohtuvad noore Sherlock Holmesiga.

Juttu on igasugu salajastest seltsidest, erivõimetega õpilastest ja üritatakse lahendada esimest suurt mõistatust.  

Raamatusarja teine osa on „Uskumatud lood Baskerville Hallis 2. Viie märk“. Raamatu süžee süveneb, sõprussuhted muutuvad olulisemaks , saladused lähevad ohtlikumaks ja saame lugeda suurtest vandenõudest.

 

Tagasi kolmanda raamatu juurde. Nii nagu Arthur, saab ka lugeja aru, et tõde ja ausus on tähtsad, sõprus on väga väärtuslik ja mõnikord tuleb teha raskeid otsuseid … selline see elu on.

Kolmanda raamatu lõpus on veel üks peatükk – „Arthur Conan Doyle ja ta reisid“. Just kolmandas raamatus reisivad Arthur Doyle ja ta sõbrad Järvedemaale. Päris elus viisid seiklused ja uurimistööd sir Arthir Conan Doyle´i palju kaugemale!

Selles peatükis loeme, kuidas nooruke meditsiinikooli tudeng Conan Doyle asus tööle Gröönimaa rannikule suunduval vaalapüügilaeval „Hope“. Ta seilas Põhja-Jäämerel seitse kuud!

Seejärel seilas ta aurulaeval „Mayumba“ Lääne-Aafrikasse, kusjuures osales ju Conan Doyle hiljem ka Lõuna-Aafrikas Buuri sõjas arstina ja käis Aafrikas ka 1928. aastal.

Lisaks Aafrika-reisidele võttis Conan Doyle ette ka retki kaugele itta, käies ära Indias, Austraalias ja Uus-Meremaal. Ta reisis palju ka Euroopas ja külastas korduvalt Šveitsi.

Kolmel korral käis Conan Doyle ka Ameerika Ühendriikides, ja ka Kanadas.

Raamatu lõpus on ka fotosid Conan Doyle´i reisidest.

 

Miks on Ali Standishi raamatud väga head ja lahedad? Ta suudab igati huvitavalt siduda ajaloo (Baskerville Hallis toimetab päris inimene – Arthur Conan Doyle) ja fanataasia, sest aset leiavad väljamõeldud seiklused. Selle loo tegelasteks on lapsed, kuid nad ei ole „lihtsalt lapsed“, nad on lapsed, kes mõtlevad, otsustavad ja mõnikord ka eksivad.

 

Standish kirjutab suurtel teemadel lihtsas keeles – sõprus, julgus, ausus.

 

Minu jaoks on oluline seegi, et Ali Standishi lugudes on veidi ka Harry Potteri tunnet/tunnetust – salapärane kool, palju saladusi ja palju põnevaid seiklusi.

Melanie Martinez

„Hades“

(Warner Music)

 

„Ameerika laulja-laulukirjutaja ja multitalent Melanie Martinez on välja andnud oma neljanda stuudioalbumi „HADES“. Plaadilt on juba ilmund ka kaks singlit: „POSSESSION“, mis ilmus jaanuari lõpus, ja „DISNEY PRINCESS“, mis ilmus veebruari lõpus. „POSSESSION“ oli Melanie Martinezi esimene väljalase pärast kolmeaastast pausi ja see on artisti kiiremini voogedastav lugu, mille esimesel päeval oli üle 2,7 miljoni voogedastuse.

 

„Iga selle albumi lugu uurib erinevat lõksu, mille on seadnud kuri, patriarhaalne energia nimega HADES,“ selgitab artist.

 

Nukuliku esteetika ja ikoonilise laulu „Dollhouse“ poolest tuntud artist saavutas kuulsuse 2012. aastal, osaledes Ameerika lauluvõistlusel „The Voice“. Martinezi debüütalbum „Cry Baby“ ilmus 2015. aastal ning albumi kuulsaimate lugude hulka kuuluvad „Play Date“, mida on üle maailma striimitud üle 1,3 miljardi korra, ja „Pacify Her“, mida on üle maailma striimitud üle 800 miljoni korra.

 

Staar ühendab oma muusikas erinevaid popmuusika helisid ja tumedat stiili. Ajakiri Rolling Stone on kirjeldanud artisti muusikat kui „keerdunud hällilaule armastusest, ohust ja hullusest“ – see kirjeldus hõlmab tema iseloomulikku segu tumedast lapsepõlvenostalgiast ja küpsetest, sageli südantlõhestavatest laulusõnadest.“

 

Niimoodi tutvustatakse Melanie Martineze uut stuudioalbumit Warner Music pressiteates.

 

Melanie Adele Martinez on sündinud 28. aprillil 1995 Astorias, Queensis ja kasvanud üles Baldwinis, New Yorgis. Ta on USA laulja, laulukirjutaja ja lavastaja, kes saavutas tuntust ja edu, kui lõi 2012 kaasa populaarses USA’s telesaates “The Voice”.

Kohe pärast seda populaarset saadet avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, sõlmis lepingu plaadifirmaga Atlantic Records ja avaldas ka EP, millel samuti nimeks “Dollhouse” (2014).

 

2015 ilmus lauljatari debüütalbum “Cry Baby”, mis täitis USA’s 2017. aastaks plaatinaplaadi müüginormi. Debüütalbumil oli mitmeid populaarseid lugusid – “Sippy Cup”, “Mrs. Potato Head”, “Cry Baby”, “Pacify Her” ja “Soap”.

2019 ilmus Martinezi teine stuudioalbum “K-12” (seda saadab ka film), mis on tegelikult ju järg debüütalbumile.

 

Melanie Martinezis voolab nii dominikaani kui ka puertoriiko verd. Tema vanemad kolisid Baldwinisse, New Yorgis, kuid tüdruk oli 4-aastane. Lapsena meeldis talle kuulata Brandyt, Britney Spearsi, Shakirat, Tupac Shakuri, Christina Aguilerat, kuid ka biitleid.

 

Melanie käis Plaza Elementary School’is, kus õpetaja, härra Nadien õpetas talle ka laulmist, ja juba lasteaaias hakkas väike tüdruk kirjutama luuletusi. Martinez on ütelnud, et lapsena tal väga palju sõpru ei olnud, kuna ta oli vägagi emotsionaalne laps, kes ei suutnud oma tunnetest väga hästi rääkida ja nuttis üsna sageli. Seetõttu kutsusid teised teda ka “cry babyks”, kes ongi ju lauljatari debüütalbumi karakter, ja ühtlasi ka plaadi nimi.

Lisaks luuletamisele tundis ta varakult huvi ka fotograafia ja kunsti vastu.

 

14-aastaselt õppis Melanie mängima kitarri. Ta õppis selgeks akordid, ja sai mängida lugusid, mis talle meeldisid. Lisaks sellele sai ta valmis ka oma esimese laulu, ja ka laulusõnad kirjutas ta ise.

17-aastaselt pääses ta populaarsesse telesaatesse “The Voice”. Juba esimesel esinemisel selles sates andsid kolm kohtunikku (Adam Levine, CeeLo Green ja Blake Shelton) märku, et tahaksid teda oma meeskonda. Martinez valis oma juhendajaks Adam Levine’i. Martinez oli sates igati tubli ja edukas pääsedes viiendasse vooru. Ta ise kinnitab, et ei osanud loota, et ta nii kaugele pääseb. Lisaks see, et ta sai juurde vajalikku kogemust ja häid õpetussõnu, kuidas laulmisega edasi liikuda.

 

Martinez sai telesaatest indu juurde ja juba veebruaris 2014 avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, mis oli ta enda kirjutatud lugu. Loole on eeskujuks olnud legendaarne film “Edward Scissorhands”, kusjuures Martinezi juuksed, makeupi ja filmitöö tegid ära ta ise ja tema sõbrad. Laulu aitas produtseerida ja kirjutada New Yorgi laulukirjutajate duo Kinetics & One Love.

Lugu ja videot märgati üsna ruttu, ja juba aprillis 2014 oli Martinezil taskus leping plaadifirmaga Atlantic Records. Mais 2014 ilmus debüüt-EP “Dollhouse”. Sellelt ilmus ka üsnagi edukas singel “Carousel”, mida sai kuulda ka telesarjas “American Horror Story: Freak Show”.

2015 juunis ilmus uus singel “Pity Party” (selle laulu refräänis saab kuulda sämplingut Lesley Gore’i laulust “It’s My Party”). Juulis ilmus teine uus singel “Soap”, mille videot vaadati YouTube’is lühikese aja jooksul 30 miljonit korda!

Augustis 2015 ilmuski debüütalbum “Cry Baby”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kuus! Detsembris 2015 ilmus veel ka üks jõuluteemaline lugu “Gingerbread Man”. 2015-2016 käis Martinez ka kontsertturneel “Cry Baby”.

Cry Baby on Martinezi väljamõeldud tegelaskuju, mis seotud tema lapseppõlve fantaasiatega. See on tema lapsepõlve haavatavam ja segaduses olnud mina. Martinez on lisanud, et Cry Baby on laps, kes eksperimenteerib täiskasvanute asjadega, ja paljud asjad, mis juhtuvad Cry Baby’ga juhtusid ka tema endaga, välja arvatud see, kui Cry Baby rööviti ja veidi hiljem Cry Baby oma röövija tappis.

Albumi kõik lood/nende pealkirjad on seotud lauljatari lapsepõlvega, ja neis on ka lapsepõlvega seotud metafoore, mis kannavad edasi sügavaid sõnumeid täiskasvanute maailmast ja täiskasvanute probleemidest.

 

Õige varsti alustas Martinez tööd ka teise albumiga, mis räägib tegelastest, kes elavad Cry Baby naabruses. 2016 oktoobris tuli müüki ka Martinezi loodud lõhnaõli Cry Baby Perfume Milk (selle loomise mõte oli lauljataril juba pikka aega peas olnud) ja seda turustas plaadifirma Atlantic Records, mistõttu sai nendest esimene plaadifirma, kes toonud turule lõhnaõli!

Novembris 2016 ilmus lauljatari teine EP “Cry Baby’s Extra Clutter”.

 

Märtsis 2017 kinnitas Martinez, et tal on plaanis teha film, mis jutustaks kõikidest tema teise albumi lugudest. Lauljatar kinnitas, et tal läheb selleks üsna palju aega, kuna ta ise on lavastaja, režissöör, teeb ise kõik makeupid ja palju muudki.

 

Martinezi muusikat on kirjeldatud kui poppi, kunstilist poppi, elektropoppi ja alternatiivset poppi. Mõjutusi on kindlasti ka hiphopist ja R&B’st. Põnev on seegi, et enamus tema lauludest räägivad tema isiklikest kogemustest. Ta ise on ütelnud, et tema muusika on väga tume ja aus, hiphopi ja trap’i rütmid on seotud veidi hirmuäratavate helidega lapsepõlvest nagu lasteklaverid, muusikatoosid ja mänguasjad.


“The Guardian” on ütelnud, et Martinezi muusika on aus elektropopp, “Rolling Stone” on ütelnud, et see muusika, mis on nagu kiiksuga unelaulud armastusest, ohtudest ja hullumeelsusest, ja võrrelnud Martinezi muusikat Lana Del Rey ja The Dresden Dolls’i muusikaga. Muusikakriitikud “The New York Times”’ist on võrrelnud Martinezi muusikat Lorde’i ja Lana Del Rey’ga.

Martinez on ise lisanud, et paljuski on saanud ta mõjutusi biitlitelt, Neutral Milk Hotel’ist, Feist’ilt, Kimbra’lt, Zooey Deschanel’ilt, Regina Spektor’ilt jt. Melanie Martinez on maininud ka mitmeid plaate, mis on ka tema muusikat mõjutanud – Fiona Apple’i “The Idler Wheel…”, Ariana Grande’i “Yours Truly” ja “My Everything”. Ta lisab ka hiphopi mõjutused, kuna tema isa kuulas palju just hiphoppi kui Melanie oli väike tüdruk. Martinez on rõhutanud ka mitmeid visuaalkunstnikke – Mark Ryden, Aleksandra Waliszewska ja Nicoletta Ceccoli. Ka filmirežissöör Tim Burton kuulub Martinezi lemmikute hulka.

Kui Melanie Martinez 16-aastaselt vaatas filmi “101 Dalmatians”, värvis ta oma juuksed (poole pea ulatuses) blondiks nagu Cruella de Vil’il. Oma välimusega on kogunud Martinez tuntust, lisaks veel nukkude maailmast mõjutusid saanud riided, mida ta kasutab oma videotes ja laval.

 

Mais 2019 ilmuski uut albumit “K-12” tutvustav trailer, ja uus album ilmus septembris 2019. Lisaks ka samanimeline film, mida näidati paljudes kinodes terves maailmas. Filmi sai näha ka YouTube’is.

Albumi “K-12” produtsendiks oli Michael Keenan, kes lõi kaasa ka lauljatari debüütalbumil. Lauljatari kodulehel kirjeldati seda albumit muusikaliselt nii, et sellel plaadil kohtuvad hiphop, soulilik popmuusika ja indie-hingamisega elektropop.

Huvitaval kombel ei avaldatud sellelt albumilt enne ilmumist singleid, kuid vaatamata sellele debüteeris “K-12” USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal, mis oli Martinezi parim koht selles edetabelis.

Album võeti suurepäraselt vastu ka paljudes teistes riikides, nii jõudis plaadimüügitabelite TOP 10 sekka ka Suurbritannias, Austraalias ja Kanadas.

 

2020. aasta jaanuaris andis lauljatar teada, et ta valmistab ette uut EP´d, mis ilmuski sama aasta septembris ja kandis pealkirja “After School”. Lauljatar kinnitas, et see EP oli järg albumi “K-12” lauludele, kuid need lood olid veelgi isiklikumad, veelgi õrnemad.

Huvitav oli ka see, et seda EP´d “tutvustas” laul/singlina ilmunud “Copy Cat”, millel lõi kaasa ka USA räppar ja laulukirjutaja Tierra Whack. See oli esimene lugu, millele oli Melanie Martinez kaasanud ka teise artisti, kuid … huvitaval kombel seda lugu EP´l ei ilmunudki. Teise singlina ilmus laul “Fire Drill”.

 

Veebruaris 2023 teatas lauljatar uuest stuudioplaadist, ja postitas Instagrami video, millel oli udu sees seen, mis asus jutskui muinasjutilises metsas, ja seenel oli kiri “RIP Cry Baby”, koos selle videoga sai kuulata ka veidi muusikat. Veidi hiljem avaldati veel mõned nn “õrritajad” teistel sotsiaalmeedia platvormidel.

Veebruarikuu lõpus ilmus uus, seekord juba minutiline klipp, milles munast koorub roosa, süvamere-stiilis olen. Sellel videol oli kirjas ka uue albumi nimi ja ilmumise kuupäev.

 

Märtsis ilmus uue albumi esimene singel “Death”, ja ka video sellele loole, mis ongi väga muinasjutuline, milles lauljatar toimetabki eelpool mainitud olendina, keda näeb ka uue albumi kaanel.

 

31. märtsil 2023 uus ja suurepärane stuudioplaat “Portals”. Uue albumiga kaasnes ka kontsertturnee, mis viis lauljatari sama aasta sügisel (oktoober-november) Põhja-Ameerikasse (USA ja Kanada) ning 2024. aasta talvel (veebruar, märts) Euroopasse (Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Rootsi ja Inglismaa).

 

Kui toona ”Portals” ilmus, siis hakkasin mõtlema, et aastate jooksul on art-poppi esitanud Brian Eno, Bryan Ferry ( ja ka tema bänd Roxy Music), David Bowie, Frank Zappa, Sparks, Devo, Laurie Anderson, Grace Jones, Roisin Murphy, Kate Bush, Arthur Russell, Tori Amos, suurepärane Björk, Beck, Fiona Apple, uutest tegijatest kindlasti Lorde, Florence and the Machine, Hayley Williams, Charli XCX, Lana Del Rey, Billie Eilish, Paris Paloma, meie endi Iiris Vesik jt., mistõttu võis öelda, et Melanie Martinez on oma muusikaga vägagi esinduslikus seltskonnas.

 

Pärast albumi ilmumist ilmus veel viis muusikavideot, millest üks detsembris 2023 - "Tunnel Vision", ​​veebruaris 2024 "Faerie Soirée", mais 2024 "Light Shower", millele järgnesid detsembris 2024 laulud "Spider Web" ja märtsis 2025 "Leeches".

 

Aastal 2024 alustas Martinez väljamüüdud konstertturneed "The Trilogy Tour" – sellel turneel esitas lauljatar laule kõigilt oma kolmelt albumilt: „Cry Baby“, „K-12“ ja „PORTALS“. Turnee oli üliedukas, tasub mainida kahte järjestikust väljamüüdud õhtut New Yorgi Madison Square Gardenis. 2024. aastal oli Martinez peaesinejaks ka maailmakuulsal Lollapalooza festivalil Chicagos ja Corona Capital festivalil Mehhikos.

 

22. jaanuaril 2026 tegi Martinez kõik oma sotsiaalmeedia kontod ja veebisaidi mustaks. Samuti muutis ta oma YouTube'i videote pisipildid mustaks, vihjates oma eelseisvale albumile.

 

Päev hiljem postitas ta oma eelseisva neljanda albumi eelvaatevideo, milles mainitakse uut tegelast Circle'i, keda kirjeldatakse kui "uut popstaari 'Hades Techist', kes on eraldatud kultusest". 27. jaanuaril teatas lauljatar albumi esiksingli "Possession" ilmumisest, mis ilmuski päev hiljem.

 

„Hades“ (stiliseeritud suurtähtedega) on Ameerika laulja Melanie Martinezi neljas stuudioalbum. See ilmus 27. märtsil 2026.

Uue albumi peateemaks on nii utoopiline kui ka düstoopiline maailm, kusjuures „Hades“ uurib peamiselt viimast teemat. Siinkohal tasub mainida, et albumil on 18 uut laulu ja sellele peaks ilmuma ka järg …

Martinez on ütelnud, et iga lugu uurib erinevaid „lõkse“, mille on loonud „kuri, patriarhaalne energia“. Ta rõhutas, et album ei keskendu niivõrd kauge düstoopilise tuleviku ettekujutamisele, pigem juba eksisteerivate destruktiivsete võimustruktuuride äratundmisele, kus „kontroll“ on maskeeritud „kaitseks“ ja „ärakasutamine“ on raamitud „võimaluseks“.

 

Laenan siinkohal Riff Magazine´i, kus kinnitatakse, et ”Hades” jätkab lauljatari keerukat kontseptuaalset jutuvestmist, kaasates tegelasi, sürreaalseid kujundeid ja iseloomulikku helistiili. See kasutab allegooriat selliste teemade käsitlemiseks nagu religioon, võim, sugu ja ühiskondlikud süsteemid, sealhulgas religioosse silmakirjalikkuse kriitika.

 

„Iga selle plaadi lugu uurib erinevat lõksu, mille on seadnud kuri, patriarhaalne energia, mis on Hades. Kontroll maskeeritakse kaitseks. Julmus raamitakse loogikaks. Ärakasutamine müüakse võimalusena. Kui hakkad neid niite märkama, on neid raske ignoreerida."

 

Minu jaoks on Melanie Martinezi uus album „Hades“ fantastiline kuulamine. Album, mis kõnetab, paneb kuulama, muusikaliselt on palju põnevat, erinevaid stiile (tumedam popp on igati äge!), kuid veelkord – fantastiline kuulamine. Seda peab lihtsalt ise kuulama, sest see on algusest lõpuni üks suur ja põnev jutt ja muusikaline reis.

 

Danielle Holian ajakirjast “Atwood” on tõdenud, et „Hades“ näib olevat valmis uurima järgnevat allilma. Mitte taassündi, vaid arveteõiendamise protsessi. Mitte fantaasiat, vaid selle all olevat masinavärki.

“Billboardi” Lars Brandle iseloomustas „Hadesit“ samuti kui sobivalt kuuma teemat alternatiivpopi fenomenile.

 

Ja veel. Youtube´ist leiad ka plaadi esitlus-show ehk HADES Listening Chamber, London, England 17. Märts 2026. Vaata kindlasti.

 

 

Kuula ise ka:

Charlie Puth

“Whatever´s Clever! ”

(Warner Music)

 

„Ameerika laulja-laulukirjutaja ja produtsent Charlie Puth on välja andnud oma kauaoodatud neljanda stuudioalbumi „Whatever’s Clever!“. Albumilt on juba kõlanud singlid „Changes“, „Beat Yourself Up“, „Cry“ (koos Kenny G-ga) ja „Home“ (koos Hikaru Utadaga).

 

Uus album järgneb 2022. aastal ilmunud albumile „CHARLIE“, mis on eriti tuntud oma hittide „Light Switch“ ja „Left and Right“ (koos BTS-i Jung Kookiga) poolest. Puthi diskograafia on täis ülemaailmseid megahitte ning artisti looming on kogunud vapustavad 35 miljardit rahvusvahelist striimimist. Üks artisti populaarsemaid lugusid „Attention“ on kogunud ligi 5,5 miljardit rahvusvahelist striimimist üle maailma. Samal ajal läheneb superstaar Selena Gomeziga tehtud laul „We Don’t Talk Anymore“ 6 miljardi rahvusvahelise striimimise piirile.

 

Lisaks artistiks olemisele on Puth tuntud ka kõrgelt hinnatud produtsendina. Ta oli kaasautor ja produtsent The Kid LAROI ja Justin Bieberi loole "Stay", mis püsis Billboard 200 edetabeli tipus üksteist nädalat. Lisaks oli Puth oma karjääri jooksul kaasas Wiz Khalifa loos "See You Again". Laul oli osa filmi "Furious 7" heliribast ja on kogunud üle maailma ligi kuus miljardit striimi. Charlie Puth alustab aprillis ka oma maailmaturneed "Whatever’s Clever!".

 

Niimoodi tutvustab Charlie Puthi uut albumit Warner Music.

 

Charlie Puth ehk Charlie Otto Puth Jr. on 34. aastane USA laulja-laulukirjutaja ja plaadiprodutsent, kes tuli suurde muusikamaailma 2016. aastal, kui ilmus tema debüütalbum „Nine Track Mind“.

10-aastat muusikamaailmas on möödunud linnulennul ja nende aastate jooksul on mees avaldanud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lugusid ja ka neli stuudioalbumit. Aastate jooksul on Charlie Puth võitnud mitmeid muusikaauhindu (nt. kaks Billboard Music auhindu ja kandideerinud mitmele auhinnale, nt neljal korral Grammyle).

 

Puth hakkas saavutama kuulsust muusikamaailmas siis, kui hakkas postitama oma lugusid YouTube’is ja on ju sellel kanalil olnud väga-väga palju jälgijaid.

 

Seejärel saavutas Puth kuulsust koos äppar Wiz Khalifa laulus „See You Again“, milles lõi Charlie Puth lauljana kaasa. Lugu jõudis muusikatabelite tippu lausa 26 riigis!

 

Laulja debüütsingel „Marvin Gaye“ (2015) koos Meghan Trainoriga oli esikohal Uus Meremaal, Iirimaal ja Inglismaal, tõusis Austraalias kohale number 4 ja oli ka USAs TOP25 hulgas.

Jaanuaris 2016 ilmus tema debüütalbum „Nine Track Mind“.

 

Charlie Puth on pärit Rumsonist, New Jersey´st. Kui Charlie oli 2-aastane poisike, siis ründas teda koer, kes poissi ka hammustas. Rünnak oleks võinud lõppeda surmaga, kuid õnneks Charlie pääses, vigastada sai tema parem kulm.

Juba 12aastaselt lõi ta kaasa noorte džässansamblis ning pärast High Schooli lõppu käis ta Manhattani muusikakoolis, kus õppis džässklaverit ning klassikalist muusikat. Uskuge mind, seda džässipisikut on kuulda ka tema uuel albumil (nt laulus „Hey Brother“).

Pärast seda, kui ta oli saanud stipendiumi, siis käis ta maailmakuulsas Berklee muusikakolledžis, mille lõpetas 2013. Erialaks oli selles koolis tal muusikaproduktsioon ja heliinseneri töö. Head helitööd ja suurepäraseid saunde kuuleme kõikidel Charlie Puthi albumitel.

 

2009 hakkas Charlie Puth postitama YouTube’i hittlugude akustilisi kavereid. 2011 võitis ta ühe videote võistluse, mille sponsoriks oli Perez Hilton.

 

2011 oktoober andis Ellen DeGeneres teada, et tema firma “eleveneleven” sõlmis lepingu Charlie Puthi ja Emily Lutheriga pärast seda, kui DeGeneres oli näinud nende esituses kaverit Adele hittloost „Someone like You“. Noored tähed esitasid seda laulu ka Ellen DeGeneresi teleshow’s.

Jaanuaris 2012 olid noored tagasi samas saates ja esitasid Lady Antebellumi hittlugu „Need You Now“ ning ka Charlie Puthi enda kirjutatud lugu „Break Again“.

Puth jõudis kirjutada laule ja kõlle ka erinevatele You Tube’i tähtedele nagu Shane Dawson, Vloggeri pere, Charles Tippy ja Ricky Dillon.

 

2015. aasta veebruaris avaldas Puth debüütsingli „Marvin Gaye“, milles lööb kaasa ka Meghan Trainor. Lugu oli edukas nii Austraalias, Uus Meremaal, Iirimaal, Inglismaal kui ka USAs. Pärast seda Puth kirjutas ja produtseeris Wiz Khalifa loo „See You Again“, kusjuures Charlie Puth ise ka laulab selles loos. Lugu on austusavaldus varalahkunud näitleja Paul Walkerile ja seda kuuleb ka filmi „Furious 7“ heliribal. Loost sai megahitt terves maailmas.

Pärast seda produtseeris Charlie Puth ka Trey Songzi hittloo „Slow Motion“.

 

Sama aasta mais avaldas Puth EP „Some Type of  Love“, juunis 2015 ilmus „Nothing but Trouble“ koos Lil Wayne’iga.

Augustis 2015 avaldas Puth singlina oma loo „One Call Away“ ja seejärel debüütalbum „Nine Track Mind“. Sellel oli näiteks lugu „We Don’t Talk Anymore“, milles lõi kaasa ka USA lauljatar ja näitlejatar Selena Gomez.

Debüütalbumil olid kõik lood Charlie Puthi enda kirjutatud ja enamus neist olid ka tema enda produtseeritud.

 

Aprillis 2017 andis Puth välja loo "Attention", mis oli tema teise stuudioalbumi „Voicenotes“ esimene singel. Laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 5. kohale, saades tema sooloartistina kõrgeima koha saavutanud singliks. Teine singel "How Long" ilmus 5. oktoobril 2017 ja jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 21. kohale.

 

Puth tegi koostööd ka One Directioni Liam Payne'iga (tema lahkus meie seast 2024. aastal …) singli "Bedroom Floor" loomisel, millel ta laulis taustavokaali ja oli laulu kaasprodutsent.

 

Aasta hiljem osales Charlie Puth G-Eazy singlil "Sober". 4. jaanuaril 2018 andis Puth välja „Voicenotes“-albumi reklaamsingli "If You Leave Me Now", millel osales ka Boyz II Men.

 

Seejärel teatas Puth, et lükkab ilmumiskuupäeva neli kuud edasi, 11. maini 2018.


15. märtsil 2018 ilmus „Voicenotes'i“ kolmas singel "Done for Me". Laulus tegi kaasa lauljatar Kehlani. Laul jõudis ka Billboard Hot 100 edetabelis 53. kohale.

 

25. märtsil 2018 andis Puth välja neljanda singli "Change", millel tegi kaasa James Taylor. „Voicenotes“ ilmus 11. mail 2018 ja sai kriitikutelt üldiselt positiivseid arvustusi; see debüteeris ja jõudis USA Billboard 200 edetabelis 4. kohale.

 

Augustis 2019 avaldas Puth singli „I Warned Myself”; septembris ilmus teine ​​singel „Mother” ja oktoobris kolmas „Cheating on You”.

 

Aasta 2020 alguses teatas Puth, et on oma kolmanda stuudioalbumi jaoks kirjutatu kustutanud, sest talle ei meeldinud see, mida ta oli kirjutanud ja veidi hiljem, kinnitas ta, et tahtnud olla lihtsalt „lahe tüüp“.

 

Siiski töötas ta 2020. aastal muusikaga edasi. Ta mängis klahvpille neljas loos Ozzy Osbourne'i albumil „Ordinary Man”, mis ilmus 21. veebruaril 2020.

 

Ta mängis kaasa Lennon Stella laulus „Summer Feelings”, mis oli loodud Warner Bros. Picturesi animafilmi „Scoob!” heliribale. Ta andis juunis välja loo „Girlfriend”, samal kuul tegi ta kaasa Disney+ filmi „The One and Only Ivan” heliribale looga „Free” ning augustis andis ta välja Blackbeariga koos tehtud loo „Hard on Yourself”. Aasta lõpus tegi ta kaasa kahel remiksil, esmalt oktoobris Jvke lool „Upside Down” ja seejärel novembris Sasha Alex Sloani lool „Is It Just Me?”.

 

Uued projektid jätkusid ja edukad lood sündisid: 9. juulil 2021 andsid Kid Laroi ja Justin Bieber välja singli „Stay”, mis on Laroi miksteibi „F*ck Love 3+: Over You” esisingel, mille kirjutas ja produtseeris Puth. Laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale, olles Laroi esimene singel, Bieberi kaheksas singel ja Puthi esimene edetabeli tippu jõudnud produktsioon, millel ta ise ei esinenud.

 

Veidi hiljem avaldas Puth koos Elton Johniga loo „After All”, mis ilmus Elton Johni albumil „The Lockdown Sessions”.

 

Charlie Puthi enda uus laul "Light Switch" ilmumis 20. jaanuaril 2022, mis oli esimene singel tema kolmandalt stuudioalbumilt "Charlie". Sellele järgnesid aprillis "That's Hilarious"  ja juunis koos Jungkookiga "Left and Right".

Juulis avalikustas Puth Charlie uue plaadi kaanekujunduse ja selle ilmumiskuupäeva. Tema kolmas stuudioalbum, suurepärane "Charlie" ilmus 7. oktoobril koos muusikavideoga loole "Loser".

 

Oktoobris 2022 esines Puth koos Shenseeaga Calvin Harrise singlil "Obsessed" Harrise kuuendalt albumil "Funk Wav Bounces Vol. 2".

 

Uusi ja edukaid lugusid ilmus veel ja veel - 31. märtsil 2023 "That's Not How This Works" koos muusikaduo Dan + Shayga, 14. aprillil 2023 "That's Not How This Works" remiks, millel Dan + Shay kõrval esines ka Sabrina Carpenter!

 

Augustis 2023 avalda Puth singli "Lipstick", mis pidi algselt olema tema neljanda albumi esimene singel. Ta osales ka Stray Kidsi singlil "Lose My Breath", mis ilmus 10. mail 2024.

 

Taylor Swift viitas Puthile oma 2024. aasta laulus „The Tortured Poets Department“, milles ta laulab: „Me kuulutasime, et Charlie Puth peaks olema suurem artist“, mis äratas meedia tähelepanu. Sellest tunnustusest innustatuna andis Puth sama aasta 24. mail välja singli „Hero“ ja 8. novembril 2024 jõululaulu „December 25th“.

 

2025. aasta septembris andis Puth kontserte New Yorgi Blue Note Jazz Clubis ning oktoobris Los Angelese samas klubis. 16. oktoobril 2025 teatas Puth, et tema neljas stuudioalbum „Whatever's Clever!“ ilmub 27. märtsil 2026. Teadaandega kaasnes albumi esiksingel „Changes“. 16. jaanuaril 2026 ilmus uue albumi teine singel „Beat Yourself Up“.

 

Veebruaris 2026 esitas Charlie Puth Super Bowl LX-il riigihümni! Märtsis 2026 liitus Puth AI muusikaettevõttega Moises „muusikajuhina”. Albumi „Whatever's Clever” kolmas singel pealkirjaga „Home”, kus teeb kaasa Jaapani laulja Hikaru Utada, ilmus 9. märtsil.

 

Enne uue albumi ilmumist tõdes Charlie Puth: "Uus album saab olema vahva, sest tavaliselt ma mõtlen alati kõigepealt välja, milline saab olema muusika/heli, ja alles siis kirjutan sõnad. See album on esimene kord, kui ma panen elu ja laulusõnad esikohale ja lasen meloodial järgneda."

Tegelikut peab ütlema, et Charlie Puth võib lugusid kirjutada ükstapuha, millises järjekorras, kas muusika enne ja siis sõnad või vastupidi, aga tulemus alati suurepärane! Nii ka sellel korral, sest tegemist on võrratult hea popmuusika albumiga, kuigi sel korral on albumil palju ka teistsugust muusikalist lähenemist – džässi, souli, mõjutusi 1970.-80. aastate muusikast, kaasa löövad orkester, koor, palju igasugu live-instrumente, saund on väga küps ja täiskasvanulik, harmooniad on keerulised, aga väga huvitavad.

 

„Whatever's Clever!“ on Ameerika laulja-laulukirjutaja Charlie Puthi neljas stuudioalbum, mis ilmus 27. märtsil 2026 (huvitaval kombel pidi ka see album pisut varem ehk 6. märtsil). Uus ja jällegi väga suurepärane popmuusika album sisaldab Puthi enda ja BloodPopi produtseeringuid ning külalisesinejatena esinevad Kenny G, Ravyn Lenae, Hikaru Utada, Coco Jones, Michael McDonald, Kenny Loggins ja Jeff Goldblum.

 

„Whatever's Clever!“ on järg laulja kolmandale stuudioalbumile „Charlie“ (2022). Albumit toetavad kontsertturnee ja kolm singlit: „Changes“, „Beat Yourself Up“ (koos Kenny G´ga) ja „Home“ (koos lauljatar Hikaru Utada´ga).

 

Uuel albumil on suurepäraseid meloodiaid ja väga häid popilugusid – plaadi avalöök „Changes“ (väga huvitavate harmooniatega lugu, mis valiti Billboardi küsitluses 32% inimeste poolt albumi parimaks looks!) või albumi teine lugu „Beat Yourself Up“ või hoopis veidi „unine“, aga ilus „Don´t Meet Your Heroes“. Minu kõrva jaoks on albumi üks ilusamaid lugusid veidi soulilik „Hey Brother“ (seda laulu kuulusin kuus korda järjest, ja ikka jäi väheks), nagu ka albumi viimane (12) laul „I Used To Be Cringe“ (mõnikord ei olegi vaja muud kui kitarr, võrratu laul ja taustakoor).

 

Nagu eelpool mainisin löövad Charlie Puthi värskel stuudioalbumil kaasa USA saksofonist, helilooja, supertäht Kenny G (mõnusa olemisega „Cry“, mis meenutab 80ndate aastate poppi), USA R&B lauljatar, laulude autor Ravyn Lenae („New Jersey“, mis toob meelde 80. aastate souli ja R&B), Jaapani/USA lauljatar, muusikaprodutsent Hikaru Utada (väga ilus lugu „Home“), USA lauljatar ja näitlejatar Coco Jones (oh jaa, romantiline soul ja R&B, midagi sellist, mida tehti 90. aastate alguses - „Sideways“), legendaarsed USA lauljad, muusikud, heliloojad Michael McDonald ja Kenny Loggins („Until It Happens to You“, klassikaline yacht soul, mida on täiustatud modernse produktsiooniga) ja USA näitleja, muusik Jeff Goldblum, koos The Mildred Snitzer Orchestra´ga (džässilik „Until It Happens To You“).

 

Uus album on tugevasti mõjutatud Charlie Puthi abielust ja lapse sünnist, lood räägivad muutustest, küpsemisest. Charlie Puth on ütelnud sedagi, et nüüd teeb ta muusikat iseendale, mitte teistele.

 

Kuula ise ka:

Ülar Allas, Grete Alt

“Eesti looduse kõige-kõigemad.

Teine osa”

(Pegasus)

 

Hoiad käes raamatut, mis tutvustab Eesti looduse imesid ja meie loodusrekordeid. See on teine raamat kaheosalisest sarjast. Seekord uudistame meie linde, putukaid, pinnavorme, ilmastikunähtusi ja muud huvitavat.

 

Kui oled selle raamatu läbi lugenud, siis tead, milline lind kannab tiivasulgedel Eesti lipu värve. Samuti oskad öelda, millised putukad lendavad kõige kiiremini ja kus asub meie kõige võimsam kanjon. Võib kihla vedada, et kui loed Eesti suurimast rändrahnust või kõige uhkematest liivakivipaljanditest, tahad neid oma silmaga vaatama minna.

 

Raamat on mõeldud eelkõige lastele ja noortele, kuid pakub avastamisrõõmu ka täiskasvanutele. Need lood innustavad meid loodust hindama ja ümbritsevat maailma paremini mõistma.

 

Raamatu autoriks on bioloogiadoktor Ülar Allas, kelle sulest on ilmunud kodumaist loodust tutvustavad teosed "Eestimaa imed", "Eesti looduse rekordid", „Eestimaa 50 parimat matkarada“, „Eestimaa 50 parimat matkarada 2. Maakondade pärlid“ ja „Matkates läbi Eesti“. Ta kirjutab ka populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.

 

Selle vahva loodusraamatu esimene osa oli igati huvitav, põnev ja sisukas lugemine, täpselt sama saan ütelda ka raamatu teise osa kohta.

 

Uue raamatu esimene osa on lindudest. Esimeses peatükis saame tuttavaks kühmnokk-luigega, kes on meie looduse kõige raskem lind. Selgub, et Eestis elab kolme liiki luiki. Kõik nad on valge sulestiku ja pika kaelaga, kuid kühmnokk-luige tunneb eksimatult ära oranžika noka järgi. Huvitav fakt on seegi, et kühmnokk-luik on üks maailma raskemaid linde, kes veel lennata jaksab.

Meie kõige väiksem lind on pöialpoiss. Roheka sulestiku ja süsimustade silmadega tegelane on kõigest sõrmepikkune ega kaalu rohkem kui üheeurone münt! Tegelikult on pöialpoiss kogu Euroopa kõige väiksem suleline. Hoolimata väikesest kasvust on pöialpoisid rändlinnud.

Eesti kõige väiksem röövlind on värbkakk. Kasvult on ta vaid kuldnoka suurune, mistõttu pole ime, et mõnikord peetakse värbkakke teiste öökullide poegadeks.


Meie kõige suurem röövlind on merikotkas, kelle lend on väga uhke vaatepilt. Täiskasvanud merikotka kaal võib küündida 6 kilogrammini. Emaslind on isaslinnust suuremat kasvu. Pole teada, miks see nii on.


Eesti kõige vanem lind oli kalakajakas Marta, kes elas 34-aastaseks (1981-2015). Oluline on seegi, et Martast vanemat kalakajakat pole tänini teada terves maailmas. Selles peatükis saame teada sedagi, et maailma vanim lind on olnud 120-aastane Austraalia kakaduu Cocky Bennett.

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ümber jutustada. Lugemiserõõm peab ka olema. Lindudest saame lugeda veel: metsvint (kõige arvukam pesitseja), pasknäär (lind, kes kannab tiival Eesti lipu värve), randtiir (kõige tublim rändur), sookurg (kõige pikemate tiibadega lind), rabapistrik (kõige kiirem lendaja, kelle suurimaks kiiruseks on mõõdetud 389 km/h!), kassikakk (kõige suurem öölind), kuldnokk (kõige osavam matkija, üksainus kuldnokk võib õppida paarikümne eri linnu hääli järele tegema), kuuse-käbilind (kõige varsem pesitseja), ööbik (kõige kuulsam laulik), rasvatihane (kõige arvukam talilind).


Esimese osa (linnud) viimane peatükk tutvustab lugejale meie lõige linnurikkaimat paika – Matsalu rahvusparki. Igal aastal lendab läbi Matsalu rahvuspargi rohkem kui 2 miljonit veelindu!

 

Raamatu teine osa on putukatest ja ämblikulaadsetest. Eesti kõige suurem liblikas on sirelisuru. Kauni välimusega sirelisuru tiibade siruulatus küünib 12 sentimeetrini. Need liblikad ilmuvad välja mai lõpus ja lendavad ringi veel augustiski.


Kõige suurem päevaliblikas on pääsusaba. Eestis on teada ligi 2000 liiki putukaid, kuid päevavalges tegutseb vaid veidi üle 100 liigi. Päevastest liblikatest on suurim pääsusaba, kelle tiibade siruulatus võib ulatuda peaaegu 10 sentimeetrini.


Järgmisena saame tuttavaks põderpõrnikaga, kes on meie kõige suurem mardikas. Põderpõrnikad on Euroopa suurimad mardikad. Isane põderpõrnikas võib kasvada rohkem kui 7 sentimeetri pikkuseks. Selles peatükis saame lugeda sellestki, et maailma suurim mardikas on titaansikk, kes võib kasvada 17 sentimeetri pikkuseks!


Kellest selles osas veel lugeda saame? Vahtlane (kõige parem hüppaja), hiidämblik ja majaämblik (meie kõige suuremad ämblikud), jaanimardikas (ainus helendav olend), kiil (kõige kiiremini lendav putukas, sööstu ajal võivad suured kiilid saavutada kiiruseks kuni 90 km/h!), kuklane (kõige tublim ehitusmeister, selles peatükis soovitatakse külastada Põlvamaal asuvat Kiidjärve kuklasterada), sääsk (kõige tüütum piniseja), puuk (kõige ohtlikum ämblikulaadne), mesilane (kõige töökam tolmeldaja).

 

Kolmas osa viib meid ilmanähtuste juurde. Esimene peatükk jutustab kõige suurematest raheteradest. Üks Eesti võimsamaid rahesadusid toimus 7. augustil 2023. aastal. Siis langesid Saaremaal Sõrve poolsaarel taevast alla raheterad, mille läbimõõt oli lausa 8 sentimeetrit – tennisepalli suurused jääkuulid!

Järgmiseks loeme kõige paksemast lumevaibast. Eesti lumepaksuse rekord sündis 1924. aasta veebruaris. Siis mõõdeti Tallinnas Lasnamäe nõlval asunud ilmajaamas lumikatte pakuseks 104 sentimeetrit. Maailma suurim lumikatte paksus mõõdeti 1927. aastal Jaapanis Ibuki mäel. 14. veebruaril kattis seal maad 11,8 meetri paksune lumekiht.

Kas seda teadsid, et Eesti kõige tugevam maavärin toimus 25. oktoobril 1976. aastal Osmussaare lähistel. Mõned vanad inimesed mäletavad tänaseni, kuidas hooned rappusid ja mööbel toas ringi tantsis.

Kõige soojem päev oli Eestis 11. augustil 1992. Kõige palavam oli Võrus, kus termomeeter näitas 35,6 kraadi sooja. Kuumarekordid sündisid ka mitmetes teistes Eesti linnades.

Kõige külmem päev oli 17. jaanuaril 1940. Jõgevat hüütakse Eesti külmapealinnaks ja sealt pärineb ka Eesti külmarekord – 43,5 kraadi külma!

Kolmandas osas saame lugeda veel ka kõige tugevamast tuuleiilist (48 meetrit sekundis).

 

Seejärel uus osa – teised põnevad loodusimed. Tuhala nõiakaev (kõige kummalisem kaev, mis asub Harjumaal Kata külas), Virulase koobas (kõige pikem looduslik koobas, mis asub Tuhala Nõiakaevust lühikese jalutuskäigu kaugusel), Hinni kanjon (meie kõige võimsam kanjon, mis asub Võrumaal Rõuge vallas), Kaali meteoriidikaater (kõige kuulsam meteoriidikraater, mis asub Saaremaal, ja seda ka, et lisaks Kaalile on Eestis leitud veel kuus meteoriidikraatriit, neist suurim ja vanim on Neugrundi kraater, mis asub Osmussaare lähistel), Härma müürid (kõige uhkemad liivakivipaljandid, mis asuvad Võrumaal Piusa jõe lähistel), Suur Munamägi (meie kõige kõrgem mäetipp, Võrumaal Haanja kõrgustikul asuva mäe tipp ulatub 317 meetrit üle merepinna), Ehalkivi (kõige suurem rändkivi, mis asub Lääne-Virumaal Letipea neeme tipus, oma mõõtudelt on see sama suur nagu kahekorruseline maja!), Vällamäe soo (kõige sügavam soo, see asub samuti Haanjamaal ja soos on turbakivi paksuseks mõõdetud 17 meetrit – viiekorruselise maja kõrgus).


Neli peatükki on raamatus veel. Laiuse mägi on meie kõige kõrgem voor, mis asub Jõgeva ja Tartu vahel Vooremaal), Saka-Ontika-Toila (kõige kõrgem pankranniku lõik, Ontika küla juures tõuseb pankrannik 56 meetrit merepinnast kõrgemale), Soomaa „Viies aastaaeg“ (kõige suurem üleujutus, sest Soomaal ongi ju viis aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja … üleujutus).

Raamatu viimane peatükk on Lahemaa rahvuspargist, mis on Eesti suurim rahvuspark. Lahemaa rahvuspark asub Põhja-Eestis, otse Soome lahe ääres. Lahemaa pole mitte ainult Eesti kõige suurem, vaid ka kõige vanem rahvuspark. See asutati juba 1971. aastal. Lahemaa rahvuspargis saame näha merd, metsi, rabasid, jugasid ja vanu mõisaid. Läbi Lahemaa voolab seitse jõge ja lisaks hulk väiksemaid ojasid.

 

Suurepärase ja sisuka loodusraamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest.

Cecilie Jugla, Jack Guichard

„Lihtne teadus. Kartul“

(Koolibri)

 

Milliseid kartulisorte sa tead? Milline näeb välja kartulitaim? Kas kartul oskab ujuda? Teeme kartuliputru – nämma! Aga kas kartulijahu saab kodus valmistada? Ja lõpuks õpime ise ka kartulikrõpse tegema.


Vaatlused ja katsed on parim viis loodusteadusi õppida ja nendest aru saada.


Vahvas teadusraamatus vaadeldakse kartulit igast küljest ja uuritakse selle omadusi. 10 toredat katset tekitavad elevust, aga aitavad asju paremini mõista. Kaasa lööb kogu pere!

 

2022. aastal ilmunud raamat on igati äge, vahva ja huvitav lugemine kartulist. Põnev on seegi, et raamatus on igasugu katseid, mida koos terve perega ette võtta.

 

Mäletan, et üks minu lemmikutest lapsepõlves oli Nadežda Nadeždina kirjutatud raamat „Aias ja peenramaal“. Imeline lasteraamat köögiviljadest ja juurviljadest, mida olen kasutanud ka tänastest koolitundides. Aastate jooksul on ilmunud mitmeid teisigi põnevaid ja sisukaid raamatuid, mis väiksele lugejale aia, juurikate ja köögiviljade juttu räägivad.

 

See raamat on kartulist.

 

Ägedas kartuliraamatus on 11 peatükki. Neist esimeses saame kartuliga tuttavaks. Millise kujuga karuleid on olemas? Mis värvi on raamatulugeja kartul? Mis on kartul? Saame teada, et kartul on ikkagi köögivili.

 

Teises peatükis vaadeldakse kartulit lähemalt. Kartul pannakse maha kevadel, kui muld on piisavalt soe. Üles võetakse kartul viie kuu pärast, sügisel. Selles peatükis on juttu kartuli pungadest ehk silmadest, varajasest kartulist, mis saab valmis kolme kuuga. Saame teada, et kartul sisaldab endas 80% vett ja loeme, mis on mürkaine solaniin.

 

Kartuli ehitus on lugejale enam-vähem selge. Järgmises peatükis paneme kartuli idanema ja sedagi on Sul võimalik kodus katsetada. Sul peab olema kartul, millel on arenenud pungad ehk idud, Sul peab olema veega täidetud tops või klaas, Sul peavad olema hambatikud, et kartul anumas põhja ei vajuks. Ja õige varsti näed, kuidas Sinu kartulist hakkab sirguma taim.

 

Järgmine peatükk jutustab sellest, et vesi ringleb kartulis. Sellegi tõestamiseks on katse, milles seda väidet edukalt tõestatakse. Saame teada sedagi, mis on osmoos – osmoosi tõttu liigub vesi alati sinna, kus on soola rohkem.

 

Järgmine katse vastab küsimusele, kas kartul on tasakaalus? Kas kartuli saab sõrmeotsa peale püsti seisma panna? Selleks on vaja abivahendeid – kahte kahvlit ja siis saad seda teha küll, kusjuures nüüd saab kartuli sõrmeotsa peal isegi pöörlema panna.

 

Seejärel uurime, kas on võimalik torgata kartulisse joogikõrt? Väikese nipi abil on ka see võimalik. Kas kartulit on võimalik veega täidetud anumas ka ujutada? Esialgu tundub, et ega vist mitte. Kuid, siiski-siiski, kui kartul seest õõnsaks teha, siis saab kartulist igati tubli laevuke, mis veepinnal püsib. Miks? Loed selle peatüki läbi, siis saad teada.

 

Nüüd teeme süüa ka. Paneme kartulid keema. Kartulid pannakse külma vette. Keetmine võtab aega umbes 20 minutit, kartul muutub keetes pehmeks. Siin on vastus sellelegi, miks kartul keetes pehmeks muutub. Ja kui kartulid on pehmed, siis on meil vaja sooja piima, hapukoort ja soola, et  valmis teha üks ülimaitsev kartulipuder.

 

Mõned peatükid on selles huvitavas kartuliraamatus veel. Meil on võimalus valmistada kartulijahu (saame teada, et kartul sisaldab tärklist), loeme, kas tärklis on tahke või vedel ja viimases peatükis teeme ise kartulikrõpse! Siin on kõik kirjas, kuidas häid kartulikrõpse teha ja saame teada, et kuumuse mõjul kaotavad kartuliviilud vee, muutudes kuivaks ja krõbedaks. Kuldpruuni värvuse annab krõpsudele aga Maillardi reaktsioon: tärklis reageerib kartulis olevate valkudega.

 

Selline põnev ja huvitav on see kartuliraamat. Palju olulist infot ja teadmisi, mitmeid ja mitmeid huvitavaid katseid.

 

Nessa Barrett

„Jesus Loves A Primadonna“

(Warner Music)

 

„Oma tumeda esteetika ja sensuaalsete poplugude poolest tuntud USA lauljatar Nessa Barrett on avaldanud oma uue EP "Jesus Loves A Primadonna". EP-le eelnesid singlid "High On Heaven" ja "Stay With Me", mis ilmusid selle aasta alguses. Algselt sotsiaalmeediasse üles laaditud lauluvideote kaudu muusikamaailma tähelepanu pälvinud artist on kiiresti kindlustanud endale koha oma põlvkonna ühe äratuntavama häälena.

 

2022. aastal andis Barrett välja oma esimese täispika albumi "young forever", mis sisaldas ülipopulaarset hitti "die first". Edu jätkus 2024. aastal tema teise albumiga "AFTERCARE", mis kinnistas Barretti positsiooni ühe huvitavama nimena moodsas popmuusikas. Albumilt tuntud rahvusvahelise populaarsuse saavutanud hittide hulka kuuluvad "PASSENGER PRINCESS" ja "MUSTANG BABY", mis on valminud koostöös Artemasega. Eriti sotsiaalmeedias on suurt populaarsust saavutanud laul "P*RNSTAR", mida on rahvusvaheliselt striimitud üle 200 miljoni korra.

Kunstnik on loonud eduka koostööprojekti „la di die“ koos Jaden Hossleriga, millel on lähenemas pool miljardit rahvusvahelist striimimist.“

 

Niimoodi tutvustab Nessa Barretti uut EP´d Warner Musicu pressiteade.

 

Janesa Jaida "Nessa" Barrett (sündinud 6. augustil 2002) on USA laulja-laulukirjutaja ja sotsiaalmeedia persoon. Ta tõusis esile TikTokis ja hakkas teismeeas kavereid üles laadima, mis viis ta plaadilepingu sõlmimiseni Warner Recordsiga.

 

Ta avaldas debüütsingli "Pain" 2020. aastal. 2021. aastal järgnes debüüt-EP "Pretty Poison", mis ühendas alternatiivpopi ja poproki elemente. 2022. aastal andis ta välja oma debüütalbumi "Young Forever". 2023. aastal avaldas ta teise EP "Hell Is a Teenage Girl" ja 2024. aastal teise stuudioalbumi "Aftercare", mis sisaldas elektropopi ja süntpopi lugusid.

 

Barrett on Puerto Rico päritolu. Ta sündis ja kasvas üles Galloways, New Jerseys. Nooruses tundis Barrett end võõrdununa, kuid lauljatar kinnitab, et ta on laule kirjutanud sellest ajast peale, kui kõndima ja rääkima õppis.

 

2019–2021: Karjääri algus ja „Pretty Poison“

 

2019. aastal hakkas Barrett TikTokis videoid postitama, mis viis plaadilepinguni Warner Recordsiga. 2020. aasta juulis andis ta välja oma klaveripõhise debüütsingli "Pain".

 

Järgmise aasta oktoobris avaldas ta oma teise singli "If U Love Me". Seejärel singlid: "Santa Baby", "La Di Die" (koos Jxdniga, produtsendiks Travis Barker). Barrett ja Jxdn esitlesid koos Barkeriga singlit esimest korda otse-eetris 7. aprillil 2021 Jimmy Kimmel Live! episoodis ja esitasid laulu uuesti The Ellen DeGeneres Show's 12. aprillil 2021.

 

Augustis 2021 debüteeris tema lugu „I Hope Ur Miserable Until Ur Dead“ Billboard Hot 100 edetabelis 88. kohal, mis oli Barretti esimene lugu selles nimekirjas.

 

Tema debüüt-EP „Pretty Poison“, mis sisaldas seitset uut lugu, ilmus 10. septembril 2021, see langes kokku ülemaailmse enesetapu ennetamise päevaga.

 

2022–2023: „Young Forever“ ja „Hell is a Teenage Girl“

 

Barrett andis 2022. aasta veebruaris välja singli "Dying on the Inside". Sama aasta juunis andis Barrett välja oma debüütalbumi esiksingli "Die First". Laul on pühendatud tema sõbrale Cooper Noriegale, kes oli hiljuti surnud juhusliku narkootikumide üledoosi tagajärjel. Selles loos laulab Barrett lootusest, et ta ei pea kunagi läbi elama ema kaotuse valu, palvetades, et ema sureks esimesena neist kahest.

 

Septembris 2022 ilmus albumi teine singel – „Madhouse“. Laul käsitleb vaimse tervise probleeme.

Oktoobris 2022 ilmus uue albumi kolmas singel "Tired of California" ja esimene stuudioalbum "Young Forever“.

Uusi singleid ilmus ka 2023. aastal: „Bang Bang!“, „American Jesus“, „lie“. Need ilmusid ka lauljatari EP´l „Hell Is a Teenage Girl“ (juuli 2023). Seejärel veel mitmeid uusi laule: „Sick of Myself“ (koos Whethaniga), „Club Heaven“ (see on pühendatud varalahkunud sõbrale, Cooper Noriegale) ja „Girl in New York“.

 

2024–tänapäev: „Aftercare“ ja „Jesus Loves a Primadonna“

 

Jaanuaris 2024 ilmus järjekordne uus singel ja sama aasta novembris lauljatari teine album „Aftercare“. Albumilt on ilmunud kolm singlit: „Passenger Princess“, „Disco ft. Tommy Genesis“ ja „Dirty Little Secret“.

Teise albumi nn lux-versioon (ilmus 7. veebruaril 2025) sisaldas ka kuut uut laulu!

 

Käesolev aasta – 2026. Jaanuaris ilmus uus singel „High On Heaven“, veebruaris uus laul „Stay With Me“ ja 20. märts – suurepärane uus EP „Jesus Loves a Primadonna“. Uus EP on päris huvitav samm tema karjääris ja jätkab seda tumedamat, emotsionaalsemat joont, mida ta on viimastel aastatel arendanud.

 

Emotsionaalselt vägagi laetud EP keskmes on väga selge kontseptsioon – armastus (selle ilu ja lagunemine), emotsioanaalne haavatavus, kaotus ja igatsus, „primadonna“ kui karakter – tugev, aga katkine inimene. Seetõttu on EP alatoon tume, dramaatiline, kuid uskuge mind kõik EP laulud on ülimalt ilusad, õrnad, kuid sisemiselt võimsa oleku ja tundega.

 

Uus EP jätkab lauljatari dark popi/alternatiivpopi saundi (on ju öeldud, et Nessa Barrett ongi nn dark popi kuninganna). Siin on palju õhulisi, melanhoolseid lugusid („Black Haired Madonna“, „Venoma“, „Buffalo 66“, EP viimane laul „Stay With Me“). Laul ja esitus on väga intiimsed ja samas ka emotsionaalsed. Olen lugenud, et see on ongi ka dream pop, milles on Lana Del Rey hingamist.

Ja veel. Muusikakriitikud on tõdenud, et kui kuulajale meeldis lauljatari eelmine album „Aftercare“, siis uus EP on veel kontsentreeritum ja atmosfäärilisem versioon sellelt albumilt tuttavaks saanud maailmast.

 

Barrett nimetab oma kõla ja esteetika mõjutajateks Arctic Monkeysi, Lana Del Reyd, Melanie Martinezi ja The Neighbourhood'i.

 

Kuula ise ka:

Jack Harlow

„Monica“

(Warner Music)

 

“Superstaar Jack Harlow avaldas oma kauaoodatud albumi "Monica". Oma žanri teerajajaks nimetatud Harlow on pälvinud mitu Grammy nominatsiooni, üle 13 miljardi ülemaailmse striimi ja mitu esikohahitti.

 

Jack Harlow on kindlustanud oma tugevat positsiooni räpižanris oma viimaste albumitega: "Hello Miss Johnson", "Tranquility" ja "Just Us" (koos Doja Catiga).

Harlow sai kuulsaks hittlooga "Lovin On Me", mis on jõudnud ligi 2 miljardi ülemaailmse striimimiseni.

Jack Harlow ühendab oma muusikas oskuslikult huumorit ja enesekindlust ning ta on tuntud karismaatilise esinejana. Samal ajal läheneb Harlow hittlugu "WHATS POPPIN" samuti 2,5 miljardile ülemaailmsele striimimisele.

 

Harlow'd peetakse üheks meie aja põnevamaks artistiks. Ajakiri „Rolling Stone“ on nimetanud Harlow' laulu "THRU THE NIGHT" "lauluks, mida pead teadma", kirjeldades seda kui "uskumatult nutikat". Ajakiri Forbes on omalt poolt öelnud, et Harlow on hiphopi kuninglikkuseks valmis.“

 

Niimoodi tutvustatakse Jack Harlow´ uut albumit Warner Music pressiteates.

 

Jackman Thomas Harlow (sündinud 13. märtsil 1998) on Ameerika räppar ja laulja. Ta alustas oma karjääri 2015. aastal ning andis välja mitu EP-d ja miksteipi, kuni sõlmis 2018. aastal lepingu Don Cannoni ja DJ Drama plaadifirmaga Generation Now.

 

Harlowi esimene läbimurre toimus tema 2020. aasta singli "Whats Poppin" ilmumisega. Tänu populaarsusele TikTokis ja järgnenud remiksile, kus osalesid räpparid DaBaby, Tory Lanez ja Lil Wayne, jõudis see USA Billboard Hot 100 edetabelis teisele kohale, sai Ameerika Plaaditööstuse Assotsiatsioonilt (RIAA) teemantplaadi staatuse ja kandideeris 63. iga-aastasel Grammy auhindade jagamisel parima räpiesinemise kategoorias.

 

Laul eelnes tema debüütstuudioalbumile "Thats What They All Say" (2020), mis sai RIAA-lt plaatinaplaadi staatuse. 2021. aastal esines Harlow külalisena Lil Nas X-i singlil "Industry Baby", mis jõudis Billboard Hot 100 edetabeli tippu. Tema teine ​​ja kolmas album „Come Home the Kids Miss You“ (2022) ja „Jackman“ (2023), debüteerisid Billboard 200 edetabelis esikümnes.

Esimest toetas tema teine ​​Billboard Hot 100 edetabelis esikohale jõudnud singel "First Class".

 

2023. aastal esines ta külalisena Jungkooki singlil "3D", mis jõudis viiendale kohale, samas kui tema enda singel "Lovin on Me" sai tema kolmandaks esikohalooks edetabelis.

 

Harlow on pälvinud arvukalt tunnustusi, sealhulgas 2021. aasta Billboardi muusikaauhindade jagamisel parima uue artisti auhinna. Samal aastal nimetas Variety ta aasta hititegijaks ja ta lisati Forbes'i 30 alla 30-aastaste edukaimate inimeste edetabelisse.

 

Lisaks muusikale on Jack Harlow toimetanud ka näitlejana - ta debüteeris filmilinal Jeremyna 2023. aastal Calmaticu lavastatud 1992. aasta filmi "White Men Can´t Jump" uusversioonis.

Aprillis 2023, Harlow mängis Jack Harlow kaasa ka Apple TV+ filmis „The Instigators“, milles mängisid ka Matt Damon ja Casey Affleck.

 

Jackman Thomas Harlow sündis 13. märtsil 1998 Louisville'is Kentuckys. Ta kasvas üles Shelbyville'i lähedal asuvas hobusefarmis.

Lapsepõlves kolis ta perega Shelbyville'ist Louisville'i ja hakkas räppima juba 12-aastaselt. Harlow ja tema sõber Copelan Garvey kasutasid riimide ja laulude salvestamiseks Guitar Hero mikrofoni ja sülearvutit. Nad tegid CD nimega „Rippin' and Rappin'“ ning müüsid selle koopiaid oma koolis Highland Middle Schoolis. Seitsmendas klassis hankis ta professionaalse mikrofoni ja tegi oma esimese miksteibi nimega „Extra Credit“, kasutades hüüdnime Mr. Harlow. Ta moodustas koos erinevate sõpradega kollektiivi Moose Gang.

 

2015–2018: varased miksteibid ja Private Garden

 

Novembris 2015 andis Harlow välja oma esimese kommertsplaadi, EP „The Handsome Harlow“. Keskkoolis käies andis noormees sageli välja müüdud kontserte Louisville'i kontserdipaikades nagu Mercury Ballroom, Headliners ja Haymarket Whiskey Bar.

 

Juunis 2016, vähem kui kuu aega pärast Athertoni keskkooli lõpetamist, andis ta välja miksteibi „18“, mis oli esimene album tema plaadifirma ja muusikakollektiivi Private Garden´iga. Kollektiivis teevad kaasa ka Harlow' sagedased kaastöölised The Homies, kuhu kuuluvad Louisville'i räpparid ja produtsendid Ace Pro, 2forWoyne, Shloob, Quiiso ja Ronnie Lucciano

 

Suvel 2017 andis Harlow välja singli "Routine".Sama aasta oktoobris andis ta välja veel ühe singli "Dark Knight" koos muusikavideoga. Ta tunnustab Cyhi the Prynce'i abi kirjutamisblokist ülesaamisel ja loo lõpetamisel.

 

"Dark Knightist" sai Harlow' miksteibi "Gazebo" singel, mis ilmus 2017. aasta novembris.

 

Pärast Atlantasse kolimist töötas Harlow sissetuleku täiendamiseks Georgia osariigi ülikooli kohvikus asuvas Chick-fil-A-s. Umbes sel ajal alustas ta salvestamist Means Streeti stuudios ning sõlmis hiljem lepingu DJ Drama ja Don Cannoni plaadifirmaga Generation Now, mis tegi koostööd ka Atlantic Recordsiga.

 

Augustis 2018 avaldas Harlow oma suure plaadifirma debüütmixtape'i „Loose“. Albumil olid külalisesinejate laulud CyHi the Prynce'ilt, K Campilt, 2forWoyne'ilt ja Taylorilt. Seejärel käis Harlow ka kontsertturneel Põhja-Ameerikas.

 

„Thats What They All Say“, aastad 2020-2021

 

Jaanuaris 2020 andis Harlow välja singli "Whats Poppin", mis oli tema teise EP "Sweet Action" esimene singel. Laulu jagati laialdaselt TikToki sotsiaalmeedia platvormil ja Cole Bennetti produtseeritud videol oli 2021. aasta mai seisuga üle 135 miljoni vaatamise.

 

Juunis 2020 andis Harlow välja loo "Whats Poppin" remiksi, milles osalevad DaBaby, Tory Lanez ja Lil Wayne. Remiks viis loo Hot 100 edetabelis teisele kohale. Oktoobris 2020 andis Harlow välja veel ühe singli "Tyler Herro", mis on esimene singel tema debüütstuudioalbumilt "That's What They All Say".Laulule tehti muusikavideo, kus Harlow ja NBA tähtmängija Tyler Herro teevad kaasa. Laulu kiideti Harlow' sõnade ja esituse "kerge ja kaalutu karisma" eest.

 

Detsembris 2020 teatas Harlow debüütalbumi ilmumisest. Teine singel "Way Out", kus teeb kaasa Big Sean, ilmus 9. detsembril 2020. Album ise ilmus 11. detsembril 2020. See sisaldab ka lugu "Whats Poppin" ja selle remiksi.

 

Märtsis 2021 esines Harlow muusikalise külalisena populaarses telesaates "Saturday Night Live" 46. Oma esimeses setis esitas ta popurrii lugudest "Tyler Herro" ja "Whats Poppin" ning teises setis esitas ta koos Adam Levine'iga loo "Same Guy". Samuti esines ta ja esitas salmi eelnevalt salvestatud NFT-teemalises paroodias Eminemi 2002. aasta singlist "Without Me".

 

Mais 2021 avaldas Harlow koostöös Eminemi ja Cordae'ga loo Eminemi 2020. aasta singli "Killer" remiksiks. 23. juulil 2021 avaldas ta koostöös Lil Nas X-iga loo "Industry Baby". Laul jõudis Hot 100 edetabelis esikohale, see oli Harlow' esimene edetabeli esikoha singel!

 

Augustis 2021 andis ta välja koostöös Pooh Shiestyga albumi "SUVs (Black on Black)".

 

2022–tänapev: „Come Home the Kids Miss You“ ja „Jackman“

 

Veebruaris 2022 avaldas Jack Harlow singli "Nail Tech", mis oli tema teise stuudioalbumi esimene singel.

Kuu aega hiljem teatas Harlow, et tema teine ​​stuudioalbum kannab pealkirja "Come Home the Kids Miss You". Album ilmus 6. mail. See debüteeris USA Billboard 200 edetabelis kolmandal kohal, sellest sai Harlow' teine ​​USA viie parima hulka jõudnud debüüt edetabelis. Album jõudis ka Suurbritannia albumite edetabelis 4. kohale. Albumi teine singel "First Class" sai tema teiseks Billboard Hot 100 edetabelis esikohale tõusnud looks ja aasta esimeseks hiphop-lauluks, mis sellele positsioonile jõudis.

 

Ja juba aprillis 2023 teatas Harlow oma sotsiaalmeedia kontodel oma kolmanda albumi "Jackman" ilmumisest. Album ilmuski 28. aprillil 2023. See debüteeris USA Billboard 200 edetabelis 8. kohal. Sellest sai Harlow' kolmas esikümne koht edetabelis. „Jackman“ debüteeris ka Kanada albumite edetabelis 9. kohal. Sama aasta 10. novembril andis ta välja singli "Lovin on Me", millest sai tema esimene esikohalugu Suurbritannia singlite edetabelis ja kolmas esikohalugu Billboard Hot 100 edetabelis.

 

Mõjutajad

 

Jack Harlow on kinnitanud, et teda on mõjutanud mitmed erinevad muusikastiilid ja paljud põnevad artistid nagu Eminem, Drake, Janye West, Lil Wayne, Outkast, kuid ka Willie Nelson, Johnny Cash, Hall & Oates, Fergie ja Jesse McCartney.

Mees on maininud sedagi, et sageli võtab ta oma lugusid kui lühifilme, mistõttu on ta toonitanud, et tema lemmikud filmimaailmas on Martin Scorsese, Quentin Tarantino ja Alfred Hitchcock.

 

Albumid

 

Seni on Jack Harlow´l ilmunud neli LP´d: „Thats What The All Say“ (2020), „Come Home the Kids Miss You“ (2022), „Jackman“ (2023) ja „Monica“ (2026).

 

Uus album „Monica“

 

„Monica“ on Jack Harlow´ neljas stuudioplaat. See ilmus 13. märtsil 2026 (samal päeval on ju ka Jack Harlow sünnipäev), kaasa löövad ka Mustafa, Ravyn Lenae ja Omar Apollo. Räppari eelmisest albumist „Jackman“ oli möödas juba kolm aastat.

 

Harlow on uuel albumil teinud koostööd mitmete ja mitmete produtsentidega: Babe Truth, Hollywood Cole, Clay Harlow, Aksel Arvid, Roget Chahayed – need on uued koostööpartnerid, varasemast on koostöö jätkunud: Robert Glasper, Cory Henry ja Lido.

 

Uus album valmis 2025. aastal New Yorgis (kuulsas Electric Lady stuudios). Harlow oli veidi enne seda kolinud ka New Yorki elama. Harlow on ütelnud, et kui ta kolib kuhugile uude kohta, siis hakkab ta ennast ka teistmoodi nägema. Täpselt nii läks ka uue albumiga, mis tegelikult pidi ilmuma pisut varem, aga võttis lihtsalt rohkem aega. Lisaks ka see, et uus keskkond pani Harlow kirjutama teistsuguseid lugusid.

 

Albumil on kokku vaid 9 lugu ja albumil pikkuseks 28 minutit ja 1 sekund. Mitte just väga palju, mistõttu võiks ju seda ka lausa EP´ks pidada, kuid uskuge mind, alati pole tähtis lugude arv ja albumi pikkus, vaid ikkagi see, mida me albumil kuuleme. Ja minu arvates on see, mida me albumil kuuleme, igati põnev ja mõjus, et mehe uut albumit tähelepanelikult kuulata ja kaasa mõtelda.

 

Žanriliselt on Harlow uus album selge stiilimuutusega plaat, siin on R&B´d ja neo-souli, on palju live-instrumente ning klassikalist hip-hopi on vähem kui varem. Rohkem on laulu ja meloodiaid, kusjuures Harlow on ütelnud, et tahtis uue albumiga katsetada oma häält ja leida isiklikumat kõla, olla küpsem, mitte lihtsalt teha järjekordset peavoolu-räpiplaati.

 

Uue albumi muusika on mõnus kuulata, rahulik, huvitavate rütmilahenditega ja kui lugudes kasutatakse puhkpille („Trade Places“), džässilikku kitarri („Lonesome“, „Prague“), klahvpille ja keelpille („My Winter“, „All Of My Friends“, „Living Alone“), siis minu kõrvale on see igati meeldiv.

 

Kellele või millele vihjab uue albumi pealkiri? Selle kohta on mitmeid teooriaid, nii muusikalisi kui ka lausa poliitilisi, kuid Jack Harlow ise pole seda seni veel avaldanud.

 

Kuula ise ka:

Harriet Evans, Nic Jones

„Maailma loomad ehast koiduni“

(Koolibri)

 

Kaunis raamatus saab uurida, kuidas muutub elu looduses pärast pimeduse saabumist.

 

Omapärased pilti rikastavad lisalehed heidavad valgust mõnelegi öisele saladusele. Siit leiab põneva sissevaate ööloodusesse ning saab tuttavaks peidulisemate asukatega väga erinevates elupaikades alates hämarduvast metsast kuni loojanguaegse savanni ja koidueelse linnani.

 

See igati huvitava ja põneva lahendusega (lisalehed/klapid) loodusraamat (ilmus eesti keeles 2021. aastal) on ka igati huvitav lugemine, et teada saada, mis juhtub looduses loomadega, kui saabub pimedus. Raamatu esikaanel on kirjas, et väike lugeja peab tõstma klappe ja uurima loomade elu öösel.

 

Esimene peatükk viib lugeja savanni. Kuldne päikeseloojang savannis toob leevendust päevasele kuumusele. Samal ajal kui muist loomadest asutab end öömajale, väljuvad teised jahedatest urgudest ja alustavad öiste toimetustega.

Siin on kaelkirjak, sinignuu, galaago, leopard, tüügassiga, ninasarvik, kroonkurg ja jõesiga. Kui keerad klappi/tõstad klappi, siis on siin veel loomi – damaan, soomusloom, tsiibethüään, meemäger, tsiibet ja tuhnik.

 

Savannist läheme edasi metsa. Videviku saabudes täitub mets salapäraste sahinate ja krabinatega. Puudealuses hämarikus hakkavad askeldama kõiksugused loomad siilidest rebasteni.

Siin on mäger, rebane, küülik, kärnkonn, kobras, metskits, kevadpaabusilm. Tõstame järgmist klappi – loomi on veel: orav, nirk, siil, linde ka: suur-kirjurähn, pähklinäpp ja loorkakk.

 

Savann, mets, järgmisena tundra. Suures osas põhjapoolkera polaarvööndist ei tõuse päike septembrist märtsini üle horisondi. Siiski ei valitse polaaröö ajal pilkane pimedus, vaid püsiv videvik. Kesksuvisel polaarpäeval särab päike aga mitu kuud järjest.

Selles peatükis toimetavad muskusveis, põhjapõder, jäärebane, valgejänes, tundrahunt, lumekakk. Juttu on ka virmalistest.

Loomi jagub ka klapi alla: jääkaru, lumepüü, lemming, ahm, hangelind ja kärp.

 

Tundrast liigume selvasse. Selvas arenevad vaatleja ees looduse kõige raevukamad jahistseenid. Paljud troopilise vihmametsa pisemad elukad väljuvad kiskjate vältimiseks oma peidupaikadest üksnes ööpimeduses. Ent saagi eluviisiga on kohastunud ka kütid, kes võivad parasjagu pimeduses hiilides hüppeks valmistuda.

Selvas elab igasugu põnevaid ja kummalisi loomi: ämmalahv, tüükasorr, suur-vereimeja, anakonda, margai, taapir, jaanimardikas. Selvas leidub isegi helendavaid seeni! Klapi all peidavad end: inia (Amazonase jõedelfiin), kapibaara, piraaja, kaiman, jaaguar ja hiidsaarmas.

 

Savann, mets, tundra ja selva. Oleme olnud maismaal. Nüüd läheme vette, kui täpsem olla, siis merre. Mere toiduahela esmalüli on loendamatutest pisiorgamismidest koosnev fütoplankton ehk taimhõljum, kes talletab pinnalähedases veekihis päikeseenergiat. Öösel tõusevad sügavamast veest neist toituma zooplankterid ehk loomhõljum ning nende kannul, toiduahelat mööda kõrgemale liikudes, hulk järjest suuremaid loomi.

Raamatus on grunjoon, ööhaigur, kašelott, põhja-lonthüljes, rohekilpkonn, siidhaigur. Ja klapi all? Siin on hiid-sarvikrai, mõrtsukhai, madutäht, mureen, mitšmankala ja korallid.

 

Merest tulema maismaale tagasi. Nüüd läheme kõrbe. Päeval on pea kohal kõrvetava päikese ja jalge all kuumava liivaga kõrb enamikule loomadest tingimustelt talumatu. Ent tarvitseb vaid ööjahedusel saabuda, kui hüljatuna paistnud maastik elust kihama lööb.

Kõrbeloomadest on raamatus lõgismadu, žilatjee, kaeluspekaari, Arizona tääksabaskorpion, vöötsaba, pugalnahkiir ja ka üks taim – öökuninganna. Klapi all „peidavad“ end koopakakk, kaelus-metshamster, Sonora välesuslik, kaevurkilpkonn ja kaktusekäblik.

 

Kaks peatükki on raamatus veel. Esimene neist viib väikese lugeja kõrgmäestikusse. Taevasse küündivas Himaalaja mäeahelikus asuvad kõige kõrgemad tipud maailmas. Ehkki pealtnäha külalislahkusetu, pakub peadpööritav kõrgmäestikumaastik ometi elupaiku hulgale üliharuldastele ja vaimustavatele asukatele.

Raamatus saame tuttavaks vööthane, ulukjaki, musangi, Himaalaja muskushirve, kääbussea, okassea ja kuldkanguriga. Klapi all on veel loomi: panda, põhjasalangaan, lumeleopard, Himaalaja hunt ja kaeluskaru.

 

Viimane peatükk viib meid linna. Kuna linnad laienevad ja inimesed toodavad palju prügi, siis huvitab loomi ka prügikastide juurest leitav toit. Püsiv ere tänavavalgus ja soov inimesi vältida on muutnud paljude Põhja-Ameerika linnaloomade loomulikku unetsüklit ning kujundanud neist uued ööelanikud.

Kes öösel linnas tegutsevad? Siin on Kalifornia jänes, skunk, koiott, opossum, Kanada lagle, aedpäll. Tõstame klappi, siin on koduvarblane, rändrott, kodutuvi, pesukaru ja punailves.

 

Suurepärased illustratsioonid on Nic Jonesi sulest.

Anna Claybourne, Sarah Edmonds

„Kuidas kõik muutub.

Looduse rütmid tärkavatest

taimedest tuhmuvate tähtedeni“

(Koolibri)

 

Kõik asjad muutuvad – olgu kaugel kosmoses või siinsamas Maa peal. Mõned muutused toimuvad tundide, päevade või aastatega ning me saame neid hõlpsasti jälgida. Teisteks kulub aga mitmeid inimpõlvi või veel palju-palju kauemgi.

Kaunite illustratsioonidega raamat tutvustab muutumisprotsesse nii eluta kui ka elusas looduses: tähtede arengut, kivimite teket, liikide evolutsiooni, liblika moonet ja palju muud. Käsitletakse muutusi ka inimese kehas ja tunnetes nii suureks kasvamisel kui ka vanaduses.

 

See igati imeline loodusraamat ilmus eesti keeles 2022. aastal.

 

Raamatu alguses tõdeb raamatu autor, et kogu aeg ja kõikjal meie ümber on asjad pidevas muutumises. Päevast saab öö ja ööst jällegi päev. Kuu purjetab üle taevalaotuse ja tema välimus on igal ööl natuke teistsugune. Merevesi tõuseb ja taandub, taimed idanevad ja kasvavad, linnud kooruvad oma munast ja näevad esmakordselt maailma. Aastaajad vahelduvad ja toovad kaasa erinevad ilmad … ning see muudab sea, mida meie päeva või aasta jooksul teeme ja kuhu läheme.

 

Raamatu esimene peatükk jutustab meile Suurest Paugust. Autor küsib, kas suudaksid ette kujutada suuremat muutust sellest, kui eimiski muutub järsku kõigeks? Arvame, et just niimoodi saigi universum alguse. Kogu mateeria (ehk aine) universumis paisus järsku ühest punktist, vabastades tohutul hulgal energiat plahvatusega, mida nimetatakse Suureks Pauguks.

Selles osas räägitakse lugejale sellest, mis on universum, minnakse algusesse ja jõutakse praegusesse aega ja selgitatakse, kuidas seda kõike teatakse?

 

Järgmine peatükk on planeetide ringmängust. Seda raamatut lugedes istume planeedil, mis lendab läbi kosmose, tiireldes ümber Päikese kiirusega 107 000 kilomeetrit tunnis. See tähendab umbes 30 kilomeetrit igas sekundis. Samal ajal teeb Maa 24 tunniga täispöörde ümber oma telje.

Selles peatükis vastatakse küsimusele, miks me seda liikumist ei tunne, räägitakse Päikesesüsteemist, planeetidest, Päikese elust (muutuv Päike) ja sellest, kust Päikesesüsteem pärit on.

 

Kolmas peatükk on aastaaegadest. Millest aastaajad tekivad? Millised on hooajalised muutused? Milline oli aastaring ammusel ajal?

 

Seejärel loeme sellest, et päevast saab öö. Päevasel ajal ujutab Päike taevalaotuse valgusega üle. Ka siis, kui ta on pilvede taga peidus, muudab ta maailma valgeks. Kuid kui Päike vajub silmapiiri taha, muutub taevas pimedamaks ja seda valgustavad veel vai linnatulede kuma ning tähesära. Paljud loomad sätivad end magama, teised aga valmistuvad öös tegutsemiseks.

 

Selles peatükis räägitakse päeva ja öö vaheldumisest, ööloomadest ja ööpäevastest rütmidest.

 

 Viies peatükk on muutuvast Kuust. Millised on kuu faasid? Miks Kuu muutub? Missugused on kuuvalged ööd? Milline on Kuu mõju – taevas hiilgaval Kuul on meie maailmale suur mõju. See mõjutab merede liikumist, rändlindude liikumist.

 

Loeme edasi. Nüüd saame teada mägede tekkest. Võib tunduda, et kivid püsivad igavesti, aga see ei ole nii. Nagu kõik muugi, muutuvad ka kivid aja jooksul – väga-väga pika aja jooksul. Kuid mäed on alles ka siis, kui meie oleme juba ammu läinud.

Selles peatükis loeme pusletükkidest maakerast, kurdudest ja murrangutest, kulumisest, teemantide tekkest ja kivide ümbertöötlemisest.

 

Seejärel peatükid, mis jutustavad saare sünnist, veeringest, kiviks muutumisest. Kümnes peatükk kannab pealkirja „Roostest söödud“. Pildil on vee-alune maailm ja laevavrakk. Autor tõdeb, et see unustatud laevavrakk on oma laadungi merepõhja puistanud. Mõned esemed helgivad ja sädelevad siiani, kuid teistele on aja möödumine oma jälje jätnud ja katnud pinna roostekihiga. Selles peatükis loemegi oksüdeerumisest, muutustest meres ja muutumatust kullast.

 

Järgmised peatükid on voolitud pinnavormidest (orgude uuristamine, maa ja mere kokkupõrge, tilkuv vesi, augukivid), külmumisest (jäätumine ja sulamine, maailma jää, jääkristallid, aine oleku muutumine – tahke, vedel, gaasiline), loodetest (tõus ja mõõn, kaldatiigid, elu rannikul), muutlikust taevast (lähenev torm, miks ilm muutub, lood vikerkaarest).

 

Peatükk nr 15. „Põlemine“. Kuuma ja põuase ilmaga kuivavad puud ja rohi ära ning muutuvad kergesti süttivaks. Leegid levivad kiiresti ja toovad kaasa märatseva metsapõlengu, mis ähvardab kõike teele jäävat. Selles peatükis loeme hävitavatest sädemetest, puhastavast tulest, leegitsevast sünniloost ja saame teada, mis toimub põlemisel.

 

Loeme edasi. Muutuv kliima (loomulikud muutused, soojemast külmemaks, globaalne soojenemine, eesootavad muutused), elutsüklid (lõputu ringlus, moone), seemnete saladused, tagasi mullaks (elu ringkäik, lagundajad, toidu riknemine).

 

Peatükk nr 20. „Evolutsioon“. Fossiilide põhjal teame, et väga ammu oli elu Maal hoopis teistsugune kui praegu. See on tingitud sellest, et elu tekkimisest alates on see miljardite aastate jooksul evolutsiooni käigus arenenud.

Esimene elusorganism, mis tekkis umbes 4 miljardit aastat tagasi, pidi olema lihtne ühest rakust koosnev elusolend … On võimalik, et kõik täna maakeral eksisteerivad elusolendid põlvnevad ühest ja samast ainuraksest, keda nimetatakse viimaseks ühiseks eellaseks.

Selles peatükis on juttu sellest, kuidas elu areneb, milline on inimeste aegjoon, mis on elu puu?

 

Loeme edasi. Noorest vanaks (suureks kasvamine, pisikesed beebid, aegamööda jälle lühemaks, vana ja kortsuline, muutuv aju), elukestvad muutused (kogemused muudavad meid, meelemuutused, heitlikud tunded), muutustega leppimine (miks on muutused rasked, muutustega toimetulek).

 

Raamatu lõpus on üks vahva kaart – kui palju kulub muutusteks aega. Autor tõdeb, et mõned muutused toimuvad vaid silmapilguga, teiste jaoks kulub kuid, sajandeid või miljoneid aastaid. Lugejale on võimalus võrrelda nende kestust sellel ajajoonel.

 

On ka sõnastik, milles on selle raamatu keerulisemate sõnade/terminite seletused.

 

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Sarah Edmondsi sulest.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Avasõnad :)

Tere.


Mina olen Marko Tiidelepp.


Sõpradele Tiidekas.


Ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja

koeratõugudest, kellest olen

aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter