Pille Kannisto


„Rendikass“


(Tänapäev)


 

„Maja ees lumisel tänaval vedeles pikalikukkunud elektritõukeratas, millele Marta hajameelselt peaaegu otsa oleks komistanud, ilmselt hipster Sisuka jäetud. Rendiratas, mõtles Marta. On ju ka rendiautod. Ja isegi rendisuvilad. Kõike saab tänapäeval rentida. Ning siis tabaski teda geniaalne mõte. Rendikass!“

Kuidas peaks üks kaheteistaastane tüdruk raha teenima, kui tal on vaja uut telefoni? Mis juhtub, kui Marta rendib välja oma armsa kassi Süsi, ja kuidas muutuvad ühe kortermaja elanike elud pärast kassiga kohtumist? Ettearvamatud sündmused pakuvad mõtlemisainet ja mõnusat huumorit nii nooremale kui ka vanemale lugejale.

Autor tänab oma tütart Anneliset, kes ostis lapsena salaja kassipoja, ning erakordset musta kassi nimega Süsi.

 

Mina mäletan Pille Kannisto kirjutatud raamatut „Britaga juhtub“, mis ilmus kaks aastat tagasi, väljaandjaks samuti kirjastus Tänapäev. Ja see oli üks igati äge ja vahva lasteraamat, mis jutustas Britast, kes elas koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Brita suurimaks unistuseks oli saada endale päris oma kass! No ja uus raamat räägib meile Martast, kes elab ka kortermajas ja tema saab endale kassi … kas saame tõmmata kahe raamatu vahel paralleele?

 

Selle raamatu lugu saab alguse ühel pühapäeva hommikul. Marta pikutas voodis ja vaatas vihaselt oma telefoni. See oli vana plönn! Marta oli kindel, et klassikaaslastel ja üldse teistel viiendikel olid normaalsed telefonid, pinginaaber Gerda sai just uue iPhone´i, aga Marta pidi vana pastlaga leppima. Sel hommikul hakkas telefon mingit süsteemiuuendust tegema, Marta viskas telefoni padjale, kus see kõva kolksuga põrandale libises.

Marta ema kuulis seda ja palus tüdrukul oma telefoni paremini hoida …


Nüüd sai Marta ülesandeks viia prügikast välja. Trepikoja uksel kohtus ta proua Paunaga, kes läks välja kahe emase kassiga. Rihma otsas olid Manna ja Miisu. Kiisud läksid liivakasti poole, kus mängisid nelja-aastased kaksikud Marten ja Märten. Nende väsinud näoga ema Anne kussutas vankris oma uut beebit …

Umbes samal ajal lipsas trepikotta Kati, kes oli pikajuukseline ja sale, ja hoidis väga omaette ning vältis inimestele otsa vaatamist.

Marta mõtles, et oli kummaline, et nende majas oli palju inimesi, aga keegi ei suhelnud omavahel. Koju jõudes sulguvad nii suured kui väikesed oma korteritesse, poevad oma urgu.

Etteruttavalt tõden siinkohal, et eelpool mainitud tegelastega kohtume selles loos veel ja uskuge mind, selles loos hakkavad asjad muutuma ka inimeste omavahelistes suhetes.

 

Marta viis prügi välja, helises telefon. See oli tema parim sõbranna Truude. Marta kurtis Truudele, et tal oli probleeme telefoniga. Truude imestas, et Martal polnud raha uue telefoni ostmiseks. Marta teadis, et Truudel oli kõik hästi, vanemad olid rikkad ja puha, ja Truude sai alat kõike seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Truudel hea mõte, Marta võiks kodus teha juttu uuest telefonist ja samal ajal ka kassist!

Marta katsetaski seda ema peal. Ta tegi juttu uuest telefonist. Kui seda ei saa, siis võiks vähemalt kassi võtta! Ema oli kindel, praegu ei saa Marta kumbagi!

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks Marta klassiõe Rebase-Liinaga. Rebase-Liinaks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kaval ja natuke rebase nägu ning juuksedki olid tal punaka tooniga.

Nüüd kutsus Rebase-Liina Martat endale külla. Kutse oli Marta jaoks imelik ja kahtlane, kuid Liina meelitas Marta ikkagi endale külla. Ta ütles, et tal on uus ja äge arvutimäng, ja ema oli eelmisel päeval ka väga head torti toonud, šokolaadi ja maasikatega puha!

 

Liina juures selgus, et tema kass oli saanud pojad! Liina kinnitas, et nende kass oli saanud pojad ühe väga kalli ja uhke tõukassiga. Kassipoegasid oli mitu ja nüüd tegid need Liinale pisut tüli – ronivad igale poole ja teevad pahandust, öösel jooksevad ringi, nii et keegi ei saa magada!

Martale hakkas meeldima üks süsimust kassipoeg. Näis, et ka kassikesele hakkas Marta meeldima, sest kiisu hüppas Martale sülle, keeras ennast sinna kerra ning hakkas nurruma.

 

Marta sai aru, et talle meeldivad kassid, kas ta tohiks selle süsimusta kiisu endale võtta? Liina oli sellega nõus, aga kassi ei saa tasuta. See oli ju ikkagi tõukass (kas ikka oli?), kuid tal polnud pabereid, mistõttu oli Liina nõus kassipoja saja euro eest loovutama.

 

Martal polnud sellist raha ja ta  ei teadnud, kust seda ka saada. Äkki ema annaks? Nii läkski Marta ilma kassita koju. Kodus oli ka väikevend (teise klassi kutt) Karl, kes kurtis, et tossud olid talle väikseks jäänud. Ema tõdes, et nad peavad sel juhul poodi minema, kuid ka selle kuu elektriarve oli suur ja toit aina kallim ja kallim … Raha oli täitsa otsas ja palgapäevani oli aega.

Marta vihastas. Kassi ostmiseks raha polnud loota. Lotovõit? Kõrgemad jõud? Tasu kodutööde eest? Ei, ei, ei …

 

Järgmisel päeval, uues peatükis, selgus, et klassieksursioon Pärnu jääb ära! Veekeskuses oli probleeme, mistõttu pandi see mõneks ajaks kinni. Õpetaja andis lastele eksursiooniraha tagasi. Marta sai tagasi kuuskümmend eurot!

Vahetunnis oligi Rebase-Liina uurimas, kas Marta tuleb sel päeval oma kassile järele. Marta puikles ja puikles, kuid Liina tõdes, et neil oli ju ometigi kokkulepe ja kassisoovijaid oli teisigi! Martal oli vaid kuuskümmend eurot, kuid Liinale meeldis ka Marta meritähega kaelakett, mille Marta isa oli tütrele kinkinud enne kui ta Antarktikasse ekspeditsioonile läks. Nii oligi kaup koos.

 

Marta viis kiisukese koju. Loomulikult oli see ootamatu üllatus nii emale kui ka vend Karlile, kuid üsna ruttu võitis kassipoeg ka Marta ema südame. Juba mindigi kassile asju ostma – kassitoit, toidukauss, veekauss, kassipuur, liivakast ja liiv, roosa kassipesa. Kiisupoeg sai nimeks Süsi.

Algas elu koos kassiga. Kiisupojal läks aega, et kõik olulised asjad selgeks saada, näiteks selle, et oma hädasid peaks liivakastis tegema. Ja Söele meeldis ka musta värvi naturaalne nahk ehk ema saapad ja käekotid.

 

Pika ja ilusa suve jooksul kasvas Söest igavene pirakas kassivolask, kes oli julge ja hakkaja, kes ei kartnud midagi, isegi koeri mitte. Perekond üritas Söest teha korralikku linnakassi, kuid see ei õnnestunud. Prooviti jalutamas käia rihmaga, kuid rihm polnud kassile sobilik. Nii sai Söest õuekass, kes oli päeval kadunud ja naases koju õhtul. Ema tõdes kurvalt, et kassil oli ikkagi hulkuri veri.

 

Saabus sügis. Ühel jahedal õhtul just enne sügisest koolivaheaega kadus Süsi ära. Perekond käis kassi otsimas, kuid Süsi oli kadunud. Mis oli juhtunud? Kas keegi oli Söe ära varastanud? Kas ta jäi auto alla?

Marta ja ema käisid loomade varjupaigas, kuid ka seal ei olnud Sütt. Varjupaiga töötaja noomis Martat ja ema, kuna kassil polnud kiipi. Ta pakkus perele ka varjupaiga musti kasse, kuid Süsi oli ikkagi Süsi, teist kassi ei tahetud, ja äkki tuleb Süsi siiski ka tagasi.

 

Kuu aega hiljem ühel tavalisel laupäeval, kui ilm kiskus juba talvisemaks ja õhus oli tunda varsti saabuvat lund, oli Süsi tagasi! Kõik olid õnnelikud! Kuid, juba järgmisel hommikul nõudis Süsi jällegi väljalaskmist. Perekond oli kindel, rohkem nad kassi õue ei lase! Süsi muutus kurvaks ja pahaseks.

Süsi tegi jubedaid hääli, ründas pereliikmeid, mistõttu otsustati Süsi õue lasta, kuid mindi kohe ka kassi järele luurama. Marta ja ema jälitustegevus oli tulemuslik, sest selgus, et Süsi oli leidnud endale … tegelikult ei saa ma Sulle seda siinkohal välja lobiseda, sest selle pead Sa ise avastama, mis oli Söega juhtunud.

 

Igal juhul tulevad mängu uued tegelased, ja ka üks poiss, kel nimeks Taaniel, kes hakkab Martale meeldima. Seoses sellega tekib Martal veel üks mure, ta tahaks kangesti reisile minna, kuid sellekski on raha vaja!

 

Kas Marta peab minema tööle? Ja kui olemas on rendirattad, rendiautod? Miks ei võiks olla olemas ka rendikass! Marta äri saab olema rendikassi teenus. Sellele vihjab ju ka selle vahva raamatu pealkiri.

 

Kuidas rendikassi äri Martal õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul kohtume jällegi nende tegelastega, kellega Marta kohtus selle loo alguses. Kati, kaksikud ja nende ema, proua Paun, ja vanaproua Linda. Saame tuttavaks veel ühe tegelasega – ratastoolis oleva tüdruku Heldiinega … kõik nad puutuvad kokku nii Marta kui ka Söega.

 

Marta kogub reisiks raha, kuid ühel hetkel tuleb see salajane kassirentimine avalikuks ja tundub, et asjalood võtavad õnnetu pöörde, kuid, kuid … lood ei saa lõppeda õnnetult. Ka selles loos tuleb uus pööre ja uskuge mind, ka õnnelik lõpp!

 

Selles vahvas kassirendi raamatus on Heiki Ernitsa joonistatud võrratud pildid. Kusjuures! Heiki Ernitsa joonistustel on selles raamatus igasugu lahedaid „vihjeid“, nt raamatu autorile, Pille Kannistole ja ka raamatule „Britaga juhtub“, kuid ka Leiutajateküla Lottele. Vaadake lähemalt ja leiate need „vihjed“ üles.

Jaan Rannap


„Viimane valgesulg“


(Pegasus)


 

«Viimane Valgesulg» on põnev, seikluslik ja liigutav lugu kahest poisist, kes kasvatavad üles inimeste mõtlematuse tõttu orvuks jäänud merikotkapoja. Samuti õnnestub sõpradel kaasa aidata salaküti tabamisele.
Autori meisterlik jutustamisoskus loob lugejale ilmeka pildi laante ja rabade õhukuningate – kotkaste – eluviisist ning igipõlisest vajadusest loodust hoida ja kaitsta, taustaks 1960ndate mitmepalgeline maaolustik.

 

Jaan Rannapi „Viimne valgesulg“ on kindlasti üks eesti laste- ja noorookirjanduse pärle, mis algupäraselt ilmus 1967. aastal. Aasta varem oli raamat võitnud laste- ja noorsookirjanduse võistluse I auhinna. Mina ise mäletan seda raamatut kübe hilisemast ajast ehk 1978. aastast, mil ühtede kaante vahel ilmus kaks Jaan Rannapi vahvat raamatut, „Viimane valgesulg“ ja „Jefreitor Jõmm“. Mõlemad minu lapsepõlve vaieldamatud lemmikud.

 

„Viimane valgesulg“ on lugu loodusest, lindudest, looduskaitsest, suursugustest merikotkastest ja sõprusest. Raamatu autor jutustab lugu läbi kahe poisi (13-aastane Mardus Maavere ja 10-aastane Enn Siitam) ning kotkaste (vana Valgesulg ja väike Valgesulg) silmade läbi. Anda edasi lugu läbi kotkaste silmade on eriti huvitav, sest nii saab loodus hoopis teistsuguse tähenduse, lugeja viiakse „uutesse kõrgustesse“. Saame osa sellest, mida need suursugused võiksid tunda, mida mõtelda ja see on igati põnev ning kaasakiskuv.

 

Lugu saab alguse Tapineeme metsarajal, kus kaks poissi matkal on. Mardus on tüsedusele kalduv kohalik poiss, Enn on kiitsakam kutt, kes tulnud suveks maale koos kontsertmeistrist ema Margiti ja viieaastase venna Andrusega.


Ühel hetkel märkavad nad kõrgel lendavat uhket lindu, kes linnapoiss Ennu arvates on kull, kuid Mardus teab, et see on ainulaadne hetk, sest nad on märganud merikotkast ja seda ei juhtu iga päev! Nad on märganud väga ainulaadset ja harukordset lindu, kes 1960ndatel aastatel oli Eestis väljasuremisohus, millest kirjutab Jaan Rannap ka selle raamatu järelsõnas.


Seejärel saamegi tuttavaks selle võimsa linnuga ehk vana Valgesulega. Raamatu autor jutustab meile merikotkastest, Valgesulest ja tema saatusest ning elukäigust. Selgub, et merikotkal on mitu pesitsuspaika. See, mille kohal poisid teda märkasid on tagavarakodu. Valgesule esivanemad olid tulnud Palutaguse laantesse Soomest, Valgesulg ise oli oma sugukonna pesapaikade kuues valdaja.


Kuid tagasi poiste juurde, õigupoolest Ennu juurde. Saame temaga veidi lähemalt tuttavaks. Ka temast peaks saama kuulus pianist, mistõttu peab ta ka suvel maal iga päev paar tundi klaverimängu harjutama. Lisaks peab ta valvama oma nooremat venda, kes on paras naaskel ja tahab pidevalt midagi teha. Enn peab olema nutikas, et oma vennale tegevust leida. Väga lahe on see, kuidas Enn oma nooremale vennale „hiired“ välja nuputab. Lugege sellest, see on vägagi lõbus peatükk. Loomulikult tahaks Enn ka looduses olla, eriti nüüd, kui tal on uus sõber - Mardus, kes on tõeline loodusesõber, kes teab palju lindudest ja raatsib sellest ka Ennule rääkida.


Ennu juurest liigumegi edasi Marduse juurde. Saame teada, et Mardusel on ka suurem vend, kes õppinud ülikoolis ja ta on ornitoloog, kes tegeleb ka looduskaitsega. Ta on Piisamäe looduskaitseala juhataja. Hetkel on Valter Maavere siiski haiglas, sest talle ja tema mootorrattale oli otsa sõitnud pulmapeolt koju kihutav auto. Valteri siniste kaantega linnuvaatluskaustik on jäänud koju ja see on Marduse käes. See on kaustik, milles on kirjas andmeid ka kotkaste kohta, sh. muret nende saatuse  pärast, sest kotkad on väljasuremisohus ja seda paljuski tänu inimeste tegevusele. Valter on olnud see, kes sellele tähelepanu on pööranud ning juhtinud ja paljud on pidanud oma julma tegevuse pärast trahvi maksma. Nüüd saab kaustikusse sissekande teha Mardus, sest arvatavasti on ta kindlaks teinud merikotka pesapaiga!


Tagasi vana Valgesule juurde. Saame osa linnu jahiretkest ja sellest, kuidas vana isalind endale uue kaaslase leiab, noore emalinnu, kel nimeks Lapikküüs. Vana isalinnu ja noore emalinnu kooselu algus pole lihtne, kuid siiski hakkavad nad koos elama, ja ka järglasi kasvatama.


Mardus ja Enn otsustavad minna uurima, kus võiks merikotka pesa olla. Minnakse läbi metsa, läbi raba, kuni jõutaksegi kohale. Hetk hiljem mõistab Mardus, et see on olnud vale samm, sest kotkad võivad ju inimesi karta ja seetõttu oma pesapaiga hüljata.


Mardus tõdeb, et nad peavad sealt kiiresti lahkuma ning unustama selle, kus nad pesapaika nägid. Nii oleks vist kõikidel kõige parem, kuid tegelikult ei lähe asjad täpselt nii, pigem vastupidi ja poistel tuleb pesapaika tagasi tulla, kusjuures korduvalt.


Õige varsti levib külas paanika – ringi on luusimas hunt, kes murrab lambaid, isegi vasikate kallal olevat ta käinud. Mida teha? Küla meier otsustab asja ise käsile võtta ning jätab metsa lambakorjuse, millele ta rotimürki paneb. Kahjuks saab see saatuslikuks mitte hundile vaid hoopis kotkapaarile, kes mõlemad korjust söömas käivad. Mõlemad linnud surevad, pessa jääb ootama näljane kotkapoeg, väike Valgesulg!


Jah, kotkapoeg on jäänud üksi, veidi varem on ta pesast välja tõuganud oma noorema venna, nüüd on hukkunud tema vanemad ja tal on nälg! Ta ei oska veel lennata ja toit ise kotkapesasse ei tule. Linnukese mure on tõsine ja saatus võib olla tallegi üsna karm, kuni ühel hetkel ilmuvad kõrgele kuuselatva, kotkapesa lähedusse kaks pead! Need on Mardus ja Enn, kes on taibanud, et pesas võib olla kotkapoeg, kes äkki vajab abi, vajab süüa! Poistel on kaasas kaks rabaservast leitud ussi, mis väikesele Valgesulele igati meeltmööda on.


Sedasi saavadki kaks poissi endale ülesande, nad peavad hakkama muretsema kotkapojale süüa ja see pole sugugi lihtne. Nii peab Enn varastama oma kodust liha, tuleb saada paar küülikut ühelt vahvalt külapoisilt, Mardus käib kala püüdmas, tal õnnestub kätte saada pirakas haug. Isegi üks rangisjalgne taks, kel nimeks Maks viiakse metsa mägrajahile. Kõik selleks, et aidata kotkapojal kasvada.


Ma ei saa teile muidugi tervet raamatut ette jutustada, kuid lood lähevad vägagi põnevaks - samasse kanti satub salakütt, kes metskitse maha laseb. Seda kuulevad pealt poisid, kes just samal ajal metsas „mägrajahil“ on.

Umbes samal ajal saabub külla abimetsaülema sõber linnast. Lugeja saab teada, et tegemist on kriminalist-uurijaga, kes tulnud lihtsalt linnakärast puhkusele, kuid nüüd saab ta hoopis tööd teha, sest salakütt on vaja tabada.

Samal ajal üritab salakütt tabada poisse, kes teda arvatavasti nägid, kui ta metskitse maha lasi. Poisid üritavad aidata jätkuvalt väikest Valgesulge, kas nad viivad oma tegutsemisega haruldase linnu jälile ka salaküti?


Saame osa veel ka sellest, kuidas Mardus sohu vajub ja kes teda sealt päästab! Saame teada, et salaküti hingel on veel igasugu patte, üks hullem kui teine. Uurija Erkki Kitner on üsna nutikas mees, kes üsna salakavala nipi välja mõtleb, kuidas salakütti tabada. Millise, selle peate ise välja selgitama ja üsnagi ootamatu on ka see, kes salakütiks osutub!


Lisaks põnevatele sündmustele lööme kaasa ka väikese Valgesule esimestele tiivakatsetustele ning esimesele lennule, ja see on ilmatuma ilus vaatepilt.


Selline vahva, seikluslik, loodusesõbarlik, õpetlik ja põnev raamat on see „Viimane Valgesulg“. Raamat, mida võivad lugeda nii loodusesõbrad kui ka need, kellele meeldivad põnevad seiklused ja vahvad lasteraamatud.


Suurepärased pildid on joonistanud Edgar Valter.

Maria Parr


„Oskar ja mina. Kõik meie mängukohad“


(Eesti Raamat)


 

Ida ja Oskar on õde-venda ning elavad päris tavalises majas, kus kõik on üsna pilla-palla. Nad käivad jõesafaril, tulistavad tähti ja unistavad isiklikust batuudist. Üks vampiir läheb kõrvitsapühal kaotsi, jõuluvana ilmub välja valel ajal ja imeline tassikoogimüük lõpeb värvika avariiga.

 

Nende sündmuste keerises mõtiskleb Ida paljude asjade üle.

Mismoodi küll läheb, kui Oskar hakkab koolis käima? Ja miks on mängumaja mändide all äkitselt nii väikeseks ja imelikuks muutunud? Kes on üldse välja mõelnud, et inimesed peavad surema? Ja kuidas on õieti võimalik uues toas magama jääda?

 

Maria Parri helge ja südamlik raamat jutustab 8-aastase õe ja 5-aastase venna igapäevaelust. Selles on vahvaid mänge, mõtisklusi suureks kasvamisest, kurbuse, leina ja muutustega toimetulekut, sooja kokkukuuluvustunnet ning palju-palju nalja.

 

Teos tõi autorile 2023. aastal tema kolmanda Brage auhinna.

 

Ma ei hakka keerutama, et Maria Parr on viimaste aastate üks minu suurimaid lemmikuid lastekirjanduses. Tema lood on südamlikud, lastesõbralikud ja toovad mulle alati meelde Astrid Lindgreni raamatud.

Meenutan Maria Parri raamatuid, mis varem eesti keeles ilmund – „Vilgukivioru Tonje“ (2012/2021, Eesti Raamat), „Vahvlist südamed“ (2013/2020, Eesti Raamat) ja „Väravavaht ja meri“ (2018, Eesti Raamat).

 

Ja nii nagu ka teised Maria Parri raamatud on imelised, siis täpselt sama imeline on ka tema uus raamat „Oskar ja mina“, milles toimetavad 8-aastane Ida ja 5-aastane Oskar. On ju selgemast selgem, et 8-aastane tüdruk on võrreldes 5-aastase poisiga juba üsna suur tüdruk ja igati lahe on see, kuidas õde-venda omavahel läbi saavad ja toime tulevad. Loomulikult on ka pisikesi erimeelsusi, kuid kõik laheneb hästi.

 

Raamatu alguses saame teada, et meie peategelaste külas kõrgub suur punane maja. See on natuke vanamoodne ja ligadi-logadi, sest ema ja isa ei ole eriti osavad asju korras hoidma ega parandama. Siinkohal pean täpsustama, et seda lugu jutustab meile just 8-aastane Ida, mistõttu saame lugeda igati ägedaid 8-aastase vaateid ja mõtteid elule ja olule.

Selles majas elavad ka Oskar ja Ida. Nad jagavad keldrikorrusel tuba. Ida magab ülemisel naril ja on ülemus. Oskar magab alumisel naril ja arvab, et on ülemus number kaks, aga tegelikult võtab kõik otsused vastu ikkagi õde.

 

Ida kinnitab, et nende tuba on suur ja sassis, ja kõik oleks tore, kui Oskar ei arvaks, et nende riidekapis elab koletis. Oskar usub seda eriti siis, kui on pime ja ta teab, et koletis elab sokkidest.

Ka sel õhtul on koletisest juttu, kuid Oskar jäi ruttu magama, kusjuures ta norskab üsna kõvasti … Ja huvitaval kombel muutus sel õhtul ärevaks hoopis Ida. Kui ikkagi selles kapis elabki koletis? Ta kinnitas endale, et koletisi pole olemas, kuid … miskipärast oli kapiuks natuke praokil! Äkki ei ole riidekapis koletis, aga hoopis varas!!!

 

Ida otsustab, et läheb ja vaatab selle kapi üle. Ta võttis ühte kätte suure ja raske maakaartide raamatu, vaba käe sirutas ta kapiukse poole. Samal hetkel kuulis Ida koridoris mingit häält! Varas! Ida peitis end kappi ja siis haaras keegi väljastpoolt ukse käepidemest kinni! Uks läks pärani lahti!


Ida kiljatas ja virutas maakaardiraamatuga. Ta tabas tumedat kogu otse keset laupa ja see kogu varises põrandale maha. Oskar ehmus ärkvele ja röögatas: „Koletis!“


Õige varsti oli kuulda, et isa jooksis trepist alla lastetoa suunas. Mis oli juhtunud?


Mis oli juhtunud? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid me saame lugeda ka hirmudest ja kartmisest ja sellest, et ka ema kartis lapsena, kuid temal oli julge vanem vend, Ida ja Oskar teavad teda onu Øyvindina. Ja sellest onust on selles raamatus veel palju juttu.

 

Raamatu teises peatükis saame lugeda, et järgmisel päeval oli meie peategelaste peres õhtusöögiks kala. No ja Oskarile see ei meeldi. Ema üritas anda endast parima, ta segas Oskari taldrikul kokku kartuli, riivitud porgandi, praetud kala ja lisas tohutu lusikatäie hapukoort, kuid Oskar oli kindel, et ta ei taha seda süüa, kuna see on vastik!


Teised sõid, Oskar mitte. Äkki ütles ema, et see on ju seesama tursk, mille Oskar koos onu Bullega (hiljem saame teada, et onu Bulle ja onu Øyvind elavad koos) sadamakai ääres kinni püüdsid. Oskar imestas, kas see võis tõepoolest olla seesama kala?


Ida meenutas siinkohal vahvat kalalkäiku, mis oli üsna lõbus, kuid ka halenaljakas, sest õngenöör jäi onu Bulle pikka halli habemesse kinni.


Nüüd otsustas Oskar oma toitu siiski proovida. Ta mälus esimest suutäit ja oksendas selle siis välja! Kas tõesti oli süüdi kala? Oskar meenutas tervele perele, et tegelikult oli ta juba ka lasteaias oksendanud. Selgub, et Oskar oli saanud kõhuviiruse.


Seejärel saame mitmel leheküljel lugeda öökimisest ja oksendamisest (vaatamata kõigele suudab Maria Parr ka sellise olukorra lõbusaks ja naljakaks pöörata), sest Osakri suure okserahe peale sai nakkuse nii Ida, kui ema ja isa!

Ja see pole veel kõik. Kuna terve pere oli haige ja Oskar sai esimesena terveks, siis pidi ta päris üksinda poodi minema, aga see oli tema esimene kord päris üksi üle suure maantee minna. Oskari suur poeskäik lõpeb üsna hästi ja vägagi naljakalt, ja eriti naljakas on see, mida ta poest ostis!

Loed selle peatüki lõpuni, siis saad teada …

 

Ma ei tahaks Sulle sugugi mitte kõiki neid vahvaid, naljakaid, südamlikke lugusid ümber jutustada, sest neid peab lihtsalt ise lugema.


Kuid, me saame tuttavaks ka ema venna onu Øyvindi ja tema kaaslase, onu Bullega. Kurb on see, et onu Øyvind on väga raskelt haige, kuid vaatamata sellele on nad suured sõbrad Ida ja Oskariga. Ja kui Oskaril tuli idee, et ta tahaks endale sünnipäevaks batuuti, nende vana batuut oli ühel tuulisel ööl minema lennanud ja katki läinud, siis tulevadki appi onud!

 

Südamlikke seiklusi ja juhtumeid on raamatus veel mitmeid. Kevade saabudes muutus ka loodus. Meie peategelaste maja lähedal voolas kärestikujõgi. Rahulik jõekohin meeldis ka lastele. Ema ehitas koos lastega jõele ka pisikese silla, käime koos Ida ja Oskariga jõeuurimisretkel ehk jõesafaril, piilume sisse truupi ja loeme ka suurest vihmasajust ja sellest, kuidas rahulik jõgi metsikuks muutus … Samas peatükis saame osa ka kurvast uudisest – onu Øyvind suri … Maria Parr käsitleb ka surma-teemat imeliselt, südamlikult ja rahulikult …

 

Kevadele järgnes suvi, koolivaheaeg, mis algas küll vihmasajuga, ja Oskari arvates oli vihm kaka! Ida arvates oli Oskar oma jutuga natuke lapsik, kuid veidi ajas see ka teda ennast naerma. Käime ära ühes vanas onnis, mis oli Idale ootamatult väikseks jäänud. Eks see ole ikka nii, lapsed kasvavad ja kunagised suured ja vahvad asjad muutuvad hoopis igavaks ja väikseks.

 

Sügisel läks ka Oskar kooli. Ta sai endale ka koolikoti, sest see oli tema jaoks veidi suur, kuid ta tahtis kangesti koolikotti, mis on mõeldud kümneaastastele. Oh, ja selle koolikotiga oli ka edaspidi probleeme, kuna Oskar unustas selle kõikjale maha! Koolikoti loos kohtusid lapsed ka haavatud hirvega ja Oskar teadis väga täpselt, kuidas peab haavatud loomaga käituda, kuhu sellest teatada … Väike poiss küll, aga nutikas!

 

Ja veel. Käime ka surnuaias, onu Øyvindi haual, sööme hulganisti kooke ja sõõrikuid ja moosipalle. Osaleme kõrvitsapüha üritustel, Ida käib ukselt-uksele komme küsimas, no ja samal õhtul kaob ära Oskar! Õnneks ainult lühikeseks ajaks, sest ka tema tahtis ukselt-ukele käia, no ja teda lihtsalt ei võetud kaasa. Mis siis ikka üle jääb! Tuleb minna üksinda!

 

Saabub ka talv, lumi ja jõulud! Ka jõuluvana tuleb kinkidega, aga kui isa ja onu Bulle istuvad jõululauas, siis kes on too jõulumees? Käime ka kelgumäel kelgutamas, kus Idal tuleb teha raske valik – kas minna koos Oskariga kelgutama või lüüa koos Naia-Maj´ga (tema on Ida sõbranna) kampa kelgumäe juures kioskis tasssikookide müügis. Igal juhul lõpeb see peatükk üsna suure pauguga ja keegi meie tegelastest sööb kollast lund – üks koerapissist kollast lund, teine kollasest mahlast lund.

 

Viimases peatükis on juttu lastetoast, sest ühel hetkel avastas Ida, et tal oleks vaja ikka päris oma tuba. Ida on juba üsna suur tüdruk, mistõttu oli igasugu asju, mis teda Oskari juures ja lastetoas häirisid. Isa oli nõus, et Ida saab endale katusekorruse töötoa … aga, ega kõik ei lähe ikkagi nii, nagu Idale esialgu tundus. Me saame osa ka suurest pitsatülist, mis päädis sellega, et Ida on kindel, et nad võivad täiesti vabalt Oskariga ühes toas koos olla …

 

Kui otsid suviseks lugemiseks mõnusat, humoorikat, südamlikku ja armast lasteraamatut, siis olen kindel, et „Oskar ja mina“ on see õige valik … kui loed, siis saad teada, miks ma niimoodi arvan.

 

Selle raamatu imelised pildid on joonistanud Ashild Irgens.

 

Gerald Durrell


“Minu pere ja muud loomad”


(Tänapäev)


 

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut - «Linnud, loomad ja sugulased» ning «Jumalate aed».

„Minu pere ja muud loomad“ on humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel.

Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse. 

Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „The Durrells“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

 

Gerald Durrelli raamat “Minu pere ja muud loomad” on kindlasti üks kuulsamaid ja legendaarsemaid ning populaarsemaid loodusraamatuid, mis sobib lugemiseks lastele, noortele ja täiskasvanutele. Mina mäletan seda raamatut juba 1976. aastast (algupäraselt ilmus ”My Family and Other Animals” juba 1956. aastal), kui see esmakordselt eesti keeles ilmus. Toonases trükis olid ka igati vahvad Edgar Valteri illustratsioonid.


Kirjastus Tänapäev avaldas selle raamatu sellisel kujul esimest korda 2016 (siis lugesin ka mina seda raamatut uuesti), neli aastat hiljem ilmus see uuesti, nii nagu saime samal aastal ETV’si vaadata ka telesarja “The Durrells” uuesti. Ja nüüd, aastal 2024 jällegi kordustrükk, aga kui üks raamat ikkagi on hea lugemine, siis tasub seda ka vahetevahel uuesti avaldada, ”Minu pere ja muud loomad” selline raamat ju ongi.

 

Raamat polegi ju pelgalt loodusraamat, sest see räägib ka Durrellide perekonnast ja nende elust Kreekas Korfu saarel. Raamatu autor kinnitab, et see on lugu neist aastatest, mil tema ja tema perekond elasid Korful. Esialgu pidi sellest saama üks natuke tagasi-igatsev meenutus saare loodusest, kuid autor sai hakkama ränga veaga, lastes oma perekonnaliikmetel otse raamatu esimestel lehekülgedel kohale ilmuda. Paberile jõudnud, sedasid nad end kohe mõnusasti sisse ja hakkasid edasistesse peatükkidesse veel ka igasuguseid sõpru kaasa kutsuma.


Võibki öelda, et raamatus on muhedat huumorit, ilusaid looduskirjeldusi, mõnusat dialoogi, põnevaid putukaid, linde ja muud loodust, omanäolist elu Korful, vahvaid inimesi.


Lugu algab Bournemouthis, Inglismaal. Vaatamata sellele, et on juulikuu, on ilm inglaslikult tuuline ja jahe. On küll suvi, kuid Durrellide perest on mitmed haiged: raamatu autoril, Gerryl (poiss on 10-aastane) on nohu, vend Leslie’l (19-aastane) on kõrvapõletik, õde Margol (18-aastane) on probleeme vistrikega, emal on nohu ja reuma. Ainult vanem vend Larry (23-aastane) on terve. Just Larry on see, kes teeb ettepaneku, et nad kõik vajaksid päikest ja teistsugust kliimat, nad peaksid kolima kuhugile mujale. Otsus tehakse ruttu – tuleb minna Kreekasse, kunagi on üritatud minna Hispaaniasse, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Perega läheb kaasa ka Gerry hea sõber, koer Roger.


Seejärel saame osa reisist Kreekasse, kus esialgu peatutakse võõrastemajas, kuid üsna varsti on selge, et nada vajavad oma maja. Maja, kus oleks ka vannituba!


Nende teejuhiks Korful saab igati abivalmis taksojuht Spiro, kes on omade seas üsna tehtud mees, kuna on elanud ja töötanud kaheksa aastat USAs.


Spiro juhatabki perekonna maasikroosa maja juurde, kus on olemas ka vannituba. Sellest majast saab mõneks ajaks Durrellitele uus kodu.


Saame tuttavaks majaga, selle ümbrusega, loodusega, putukatega, sest väike Gerry on suur loodushuviline, kes käib loodust uurimas, kaasas koer Roger. Gerry tutvub ka igasugu põnevate inimestega, kohalikega – Kuldpõrnikate-mees, kelle käest Gerry endale kilpkonna ja turteltuvi hangib, mägedes elava Agathega, kellega Gerry laulmas käib, karjus Jannisega jpt.

Gerry saab endale ka koduõpetaja – George on vend Larry vana sõber, kes oli Korfule kirjutama tulnud. Kirjanik nagu ka Larry. George pole ju päris koduõpetaja, kuid ta on üsna tark ja nutikas ning Gerryle ta meeldib.


Üks vahva tegelane on raamatus veel – doktor Theodores Stephanides, kes on loodusteadlane. Gerry uurib koos temaga loodus ja putukaid, saab põnevaid raamatuid jpm.


Ühel heal päeval annab Larry teada, et ta on külla kutsunud sõpru Inglismaalt. Neid peaks saabuma Korfusse lausa 7-8! Kus hakkavad sõbrad elama, maasikaroosa maja on ju üsna väike. Durrellid peavad jällegi kolima! Seekord tibukollasesse majja. Uus maja on päratu suur, veneetsia stiilis häärber, mis seisis mere kaldal künkal, ümberringi oliivisalud, sidruni- ja apelsiniaiad.


Raamatus kolitakse veel kolmaski kord – lumivalgesse majja, mis on tibukollasest väiksem, kuid see juhtub alles raamatu kolmandas osas.


Siinkohal tõmban mina oma jutule joone alla, sest ma ei saa ju teile ometi tervet raamatut ette jutustada. See, mis seni kirjas on alles raamatu esimene osa, kuid kokku on raamatus kolm osa. Seega on humoorikaid, põnevaid ja lahedaid sündmusi siin veel üsna mitmeid, tuleb juurde ka uusi tegelaskujusid, põnevaid loomi, putukaid ja linde.

 

Väga lahe lugemine!

Toomas Kukk


„Eesti taimede kukeaabits. 1336 Eesti taime, 1000


värvpilti, uued levikukaardid. Kümnes, täiendatud


väljaanne“


(Varrak)

 

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi. Raamat käsitleb 1340 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest.


Kukeaabitsast leiab kõik Eestis kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimede juures on nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest (2020). Lisatud on ka mitmete viimastel aastatel Eestist avastatud taimede kirjeldused.


Käesolev kümnes, täiendatud trükk võib lugejat hämmastada uute sugukondade ja liikide nimetustega. Taimenimetused on kooskõlas tänapäevase süstemaatikaga ning küllap pakuvad avastamisrõõmu ka ammustele taimehuvilistele.

 

“Eesti taimede kukeaabits” on olnud aastate jooksul vägagi populaarne raamat, sest algupäraselt ilmus see juba 2004. aastal, täiendatud trükk ilmus esimest korda 2013 ja see raamat on juba kümnes trükk. Toomas Kukk on avaldanud ka teisi väga huvitavaid taimeraamatuid: “101 Eesti lille”, “Herbaariumi käsiraamat” ja “Eesti vähetuntud taimed”.

 

Raamatu sissejuhatuse räägib Toomas Kukk seda, et taimed tundmaõppimisel on küllap parim abivahend joonistatud värvipiltidega raamat. Selline teos ilmus eesti keeles esimest korda 1978. aastal – “Metsa- ja niidutaimed”, autoriteks botaanikud Maret Kask, Vilma Kuusk, Silvia Talts ja Linda Viljasoo. Raamatu olulisima ja kasutatavaime osa, tahvlite autori nime polnud teosest aga kuigi lihtne leida.


See oli Toomas Kuke jaoks esimene raamat, kust ta väikese poisina taimi tundma õppis, kuigi tema jaoks olid toona arusaamatud ladinakeelsed allkirjad ja taimed pilditahvlitel tundusid kohati udukogudena. Aastaid hiljem nägi ta piltide originaale ja tema arvamus teosest ja kunstnikust paranes tunduvalt.


1984. aastal üllitas Vilma Kuusk umbrohtude ja prahitaimede raamatu. Järjena pidi ilmuma Vilma Kuuse ja Livia-Maria Laasimeri “Soo- ja veetaimed”. Kuid selle trükivalmis käsikiri jäi 1980ndate lõpul kirjastuse elujärje paranemist ootama ja seejärel kadus sootuks. Kõigi kolme raamatu värvitahvlite autor on Põhja-Euroopa vaieldamatult üks parimaid taimede joonistajaid, grand old lady Guara Muuga. Ka selles raamatus näeme just Guara Muuga joonistatud taimi, kuigi siin on mängus ka teiste kunstnike kätt – Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma.


1990. aastate lõpul leiti kirjastuses üles vahepeal kadunuks tunnistatud “Soo- ja veetaimede” pilditahvlite originaalid ning niiviisi tekkis selle raamatu autoril idee kolme raamatu kordustrükist. Hoopis käepärasem tundus Toomas Kukele pildid kokku panna, kirjutada juurde uus tekst ja täiendada tahvleid puuduvate taimedega, eeskätt puude-põõsastega.

Uusi taimi tuli appi joonistama Sirje Vabrit EPMÜ aianduse instituudist.


Raamatut kirjutama asudes seadis Toomas Kukk oma sihiks kirjutada midagi üldarusaadavat ja kasutajasõbralikku, ehk siis lihtsamalt öeldes saata suur osa eestikeelsest botaanilisest terminoloogiast “kukele”. Töö käigus selgus, et seda võiks teha vaid osa, mitte kõigi mõistetega.


Autor tõdeb, et pilditahvlitelt leiab umbes 950 liiki taimi, lisaks kirjeldatakse tekstis veel 300 taimeliiki, mis sarnanevad pildil kujutatutele. See 1200 ongi suurem osa Eesti piiridest leitud pärismaistest taimeliikidest (umbkaudu 1500). Autot jättis välja võilillede, hundi- ja karutubakate jmt mikroliigid – nende määramine on binokulaari või tugeva luubi abita enamasti võimatu ning pealegi nõuab suuremaid eelteadmisi.


Raamatu pealkirjas tähendab Eesti ka seda, et siin käsitletakse vaid metsikult looduses kasvavaid taimi. Sissetoodud taimedest on koha leidnud vaid enam levinud. Raamatus leidsid koha need kultuurtaimed, keda on nähtud ka metsistunult ehk algsest istutuskohast eemal iseseisvalt kasvamas.

See sissejuhatus on pärit raamatu esimesest trükist aastast 2004.

Hilisemates trükkides on Toomas Kukk raamatut pidevalt parandanud ja täiendanud, millest ta siin ka paari sõnaga räägib.

 

Seejärel juba “Kukeaabitsa” kasutamisõpetus. Raamatu eesmärk on aidata taimehuvilisel leida Eesti pärismaistele taimedele õige nimetus. Õige liigini jõuab üsna lihtsalt: taime tuleb pildil kujutatuga võrrelda. Siiski võib õige tahvli leida ka väikese juhatuse abil, mis laseb 179 tahvli uurimise asemel piirduda näiteks kümnega.

1039 taimeliiki on raamatus käsitletud täielikumalt: nende kohta on värvipilt, levikukaart ja lühikirjeldus. 294 liiki on kirjeldatud vaid sõnaliselt.

Taimeliigid on reastatud umbakaudu samamoodi nagu viimases Eesti taimede määrajas (2007) – klassikalise Engleri süsteemi järgi.

Saame lugeda, et taimede kõrgus on kirjas vahemikuna, eluvormid on kirjas tingmärkide abil, välja on toodud ka õitsemisaeg, elupaigad, liigi sagedus ja kaitstavad taimeliigid.

 

Edasi saame vaadata ka oskussõnastikku, mis sisaldab vaid raamatus kasutatud oskussõnu. Osale mõistele on juurde märgitud näidistaim, kelle see tunnus on tavaliselt eriti hästi ja selgelt väljendunud. No näiteks – abilehed, astel, emakakael, emakas, eospea, eospesa, hambuline leheserv, harali karvane, huul, hõlmad, iduleht, juurevõsu, kandeleht, kannus, katteleht, kaun, keeleke, keelõis, kobar, kolmetine leht, kupar, kõder, käbi, laevuke, lamav vars, leheroots, lendkarvad, luuvili mugul jpt. Oskussõnad on välja toodud lausa 11 leheküljel, seega on neid ikka päris palju.

 

Seejärel on peatükk, milles meid õpetatakse jõudma õige taimepildini. Raamatus kirjeldatud taimed saab jagada 14 eri tüüpi. Soovitatav on alguses läbi lugeda kõigi nende lühitutvsutused ja jätkata siis sobivamana tunduvaga.


Ja millised need 14 tüüpi on? Puud ja põõsad – puitunud vartega, enamasti üle meetrid kõrgused mitmeaastased taimed, harvem 10-50 cm kõrgused pisikesed põõsad; sõnajalad, osjad, kollad jt. eostaimed – paljunevad eostega, neid on õistaimedega võrreldes tõeline vähemus; veetaimed – kasvavad üleni vees või veest ulatub välja osa taimest, nt. osa varsi ja õied; rohelise värvita taimed, parasiidid või seente abil toitujad – väänduva peenikese varrega, teistele taimedele kinnituv pusa on võrm, püstise varrega ja lihaad on seenlill, soomukad, käopäkk, koralljuur ja pesajuur või pisikäpp; õied rohelised või rohekaspruunid, enamasti ilmetud ja pisikesed – kuid võivad see-eest olla suurtes õisikutes, maltsalised, tatralised, teelehed jt.; õied neljatised – kroonlehed ristina, vahel võib kroonleht olla tipul lõhestunud, nii et jääb mulje kaheksast kroonlehest, mis on kahekaupa risti; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroionlehti rohkem), õied üksikult või mõnekaupa – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroonlehti rohkem), õied koondunud õisikutesse (kobarad, pöörised jne.) – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied liblikjad – liblikõielised; õied huuljad – või ebamäärase toruja kujuga, huulõielised, osa mailaselisi, käpalised; õied sarikana – nagu putkedel; õied kellukjad – vahel üsna lõhestunud või vastupidi, tassi meenutavalt terved; õied korvõisikutes – mis meenutavad sageli tavalist õit; heinad – kõrrelised, tarnad, load jt. kitsaste lehtedega taimed.

Seejärel saame neist 14 tüübist üheksal leheküljel pikemalt lugeda, et oleks võimalikult lihtne leida õiget taimepilti ja saada ühtlasi teada, millise taimega on tegemist.

 

Ja jõuamegi taimede ja pilditahvliteni. Loomulikult ei ole mul mõtet siinkohal kõiki neid taimi Sulle ette lugeda, kuid neid taimi on selles raamatus ikka tõepoolest palju. Puud ja põõsad, metsa- ja niidutaimed, kivid ja paljandid, soo- ja veetaimed, umbrohud ja prahitaimed.

 

Raamatu lõpus taimenimetuste register.

 

Selline uhke ja võimas raamat on see “Eesti taimede kukeaabits”, mis võiks ju kõikidel loodusesõpradel ja loodusehuvilistel olemas olla küll. Kunagi ei tea ju ette, kui leiad mõneva põneva taime, millega tahad tuttavaks saada või millest tahad täpsemalt teada saada – selle raamatu abiga on see võimalik. 

Twenty One Pilots


„Clancy“


(Warner Music)


 

Grammy-auhinnaga pärjatud duo Twenty One Pilots avaldas uue albumi ”Clancy”, mille fookussingliks on ”The Craving”. Ohiost, Columbuse osariigist pärit duo mängib koosseisus Tyler Joseph ja Josh Dun. See on duo, mis on kindlasti selle sajandi üks edukamaid bände, kelle muusikat on striimitud üle 33. miljardi korra, nende kontsertidele on müüd üle 2 miljoni pileti!

Clancy on omamoodi jätk ja kokkuvõttev album duo eelmisetele plaatidele, kusjuures alguse sai see juba 2015. aastal ülieduka albumiga ”Blurryface”. Uus album ”Clancy” tähistab ka albumi ”Blurryface” 9. sünnipäeva.

 

Sedasi tutvustab Twenty One Pilotsi uut stuudioplaati Warner Music.

 

Twenty One Pilots (kirjutatakse ka väikeste tähtedega twenty øne piløts) on Grammy-auhinna võitnud USA duo, mille moodustavad Tyler Joseph ja Josh Dun. Triona alustanud bänd tuli kokku 2009 Columbuses, Ohios. Trio algupärased liikmed olid Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih.

Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2012 avaldas bänd kaks oma kulu-kirjadega välja antud albumit: “Twenty One Pilots” (2009) ja “Regional at Best” (2011).

 

Alguse juurde

 

Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih panid bändi kokku 2009, kui nad õppisid ülikoolis (tegelikult tundsid Joseph ja Thomas teineteist palju varem, nad mängisid koos korvpalli, veidi hiljem käidi koos ka keskkoolis).

2011 kaks liiget (Thomas ja Salih) lahkus bändist, asemele tuli trummar Josh Dun. 2012 oli duol taskus leping firmaga “Fueled by Ramen” ja juba aasta hiljem ilmus nende esimene stuudioalbum “Vessel”.

Ajas veelkorra tagasi. Tyler Joseph hakkas teismelisena mängima muusikat ühe üsna vana klahvpilliga, mille ta oli saanud aastaid tagasi oma emalt jõulukingituseks. Esialgu mängis ta meloodiaid, mida oli raadiost kuulnud. 2007 lindistas ta oma esimese sooloplaadi “No Phun Intended” (seda tegi ta oma vanemate keldris). Nick Thomas oli abiks, mängides mitmes loos kitarri. Ta mängis ka laulus “Trees”, millest sai hiljem ka ametlik Twenty One Pilotsi lugu.

 

Kui Tyler Joseph õppis Ohio osariigi ülikoolis, kohtus ta Texases sündinud Chris Salihiga, kes märkas, et Joseph on andekas laulukirjutaja ja tegi ettepaneku, et võiks teha bändi. Salihil oli kodustuudio, ja nii hakkasid noored mehed üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem liitus nendega ka Nick Thomas, kes hakkas mängima basskitarri.

Alguses mängiti igasugusele publikule Columbuses. Eirinevates klubides ja üritustel. Nii mängiti koos paljude teiste artistidega, kusjuures muusikaliselt oli valikus metal, hardcore ja elektrooniline muusika. Joseph suutis need erinevad stiilid ka oma lugudesse sisse kirjutada. Et tähelepanu võita, esineti erinevates kostüümides, laval tehti saltosid jpm. Ei maksa unustada sedagi, et bändi algusaegadel aitasid neid paljud lähedased – näiteks Josephi ema seisis ülikooli ees ja jagas bändi kontsertile pileteid.

2010 avaldas bänd kaks lugu SoundCloudis. Üks oli cover Christina Perri laulust “Jar of Hearts”, teine aga cover Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani laulust “Con te partiro (Time To Say Goodbye)”. Viimane beist oli esimene Twenty One Pilotsi esitatud lugu, mida kuulis tulevane trummar Josh Dun.

2011 lahkus bändist Salih, veidi hiljem ka Thomas. Esimene otsustas karjääri kasuks tööl, teine tahtis rohkem koolis käia. Veidi enne lahkumist ansamblist kutsus Nick Thomas bändi ka Josh Duni, kes oli seni mänginud ansamblis House of Heroes. Dunile meeldis Josephi loominguline visioon, mistõttu oli ta nõus ka liituma.

Nick Thomas käis mõnda aega koolis Põhja-Carolinas, kuid naases Columbusesse ja hakkas tegelema Twenty One Pilotsi marketingiga. Ka praegu lööb ta kaasa ansambli kontsertturneedel.

 

Edu hakkab vaikselt tulema

 

2011 avaldas duo albumi “Regional at Best”. Albumi produtsendiks oli Tyler Joseph, kuid abiks olid ka Salih ja Thomas. Plaadil lööb kaasa ka Tyler Josephi vend Zack Joseph (laulus “Kitchen Sink”) ja hea sõber Jocef laulus “Be Concerned”.

2011 andis bänd viimase piletini väljamüüdud kontseri Columbus Newport Music Hall’is, mis oli kohalikule bändile tõeline suursündmus. Paljud plaadifirmad hakkasid Twenty One Pilots’ile “silma tegema” …

2012 andsid Joseph ja Dun teada, et sõlmivad lepingu Atlantic Recordsi tütarfirmaga “Fueled by Ramen”, kellega teevad koostööd ka Panic! at the Disco ja Paramore.

2012 ilmuski Twenty One Pilotsi debüüt-EP “Three Songs”, veidi hiljem oli bänd kontsertturneel koos Neon Treesi ja Walk the Mooniga.

 

“Vessel” ja “Blurryface”

 

Bändi kolmas album “Vessel” ilmus 2013 ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale nr 21, rokiplaatide tabelis kohale 15 ja alternatiise muusika plaatide hulgas kohale 10.

Järgmisel aastal ehk 2014 mängis Twenty One Pilots mitmel kuulsal muusikafestivalil – Lollapalooza, Bonnaroo, Firefly jpt. Bänd käis ka kontsertturneel “Quiet Is Violent World”.

2015 ilmus duo üliedukas singel “Stressed Out”, mis tõusis USA singlimüügitabelis esikohale!

Seejärel juba ka album “Blurryface”. Selle albumiga läks Twenty One Pilots ka suurele kontsertturneele, mis viis neid USAsse, Austraaliasse, Aasiasse ja Euroopasse. Turnee soojendusartistideks olid Echosmith ja Finish Ticket. Veidi hiljem ehk 2016 turnee jätkus – USA, Kanada, Mehhiko, Euroopa ja Austraalia – Ameerikas soojendasid Twenty One Pilotsit ChefSpecial ja Mutemath, Euroopas aga iiri laulja Bry.

 

2016 tegid Joseph ja Dun koostööd rokibändi Mutemath’iga. Ilmus viie lauluga EP “TOPxMM”.

 

Grammy-auhind, väike puhkus ja areenile tagasi uue albumiga “Trench”

 

Veebruaris 2017 võitis Twenty One Pilots Grammy-auhinna laulu “Stressed Out” eest.

2017 otsustas duo ka veidi puhata, keskenduda uuele muusikale, laulutekstidele jne. Aasta hiljem, 2018 andis Twenty One Pilots endast sotsiaalmeedias jällegi märku. Tyler Joseph andis intervjuu, milles oli juttu uuest albumist, isiklikust hingelisest võitlusest ja ebakindlusest.

Samal aastal ilmus kaks uut lugu: “Jumpsuit” ja “Nico and the Niners”, seejärel veel paar uut lugu “Levitate” ja “My Blood”, kuni ilmuski viies stuudioalbum “Trench”. See tõusis USA rokiplaatide ja alternatiivse muusika plaadimüügitabelites esikohale!

Oktoobris 2018 alustas duo maailmaturneed “The Bandito Tour”, mis viis neid USAsse, Euroopasse ja Okeaaniasse. Seejärel juba 2019 ka Kanadasse, Mehhikosse ja jällegi USAsse. Paljude muusikasõprade ja muusikakriitikute arvates oli just see selline kontsertturnee, mida peab nägema! Laval nähti igasugu põnevaid trikke! Twenty One Pilots oli üks peaesinejatest ka mitmel muusikafestivalil Readingis, Leedsis ja ka Lollapaloozal.

 

Muusikast ikka ka

 

Twenty One Pilots kasutab oma muusikas palju klaverit (mõnikord elektroonilist klaverit või keytari), süntesaatoreid, elektritrumme, isegi ukulelet. Nende paljud viisid on kirjutatud luuletustele, milles on tunda ka kristlikke mõjutusi (on ju nii Tyler Joseph kui ka Josh Dun pärit usklikest peredest, kusjuures mehed pidid nooruses mitmeidki plaate kodus varjama, sest rokkmuusika polnud seal just väga “oodatud külaline”).

Tyler Joseph on ütelnud, et mõnikord on tulnud tema kirjutatud luuletustest liigagi pikad, mistõttu on ta pidanud hakkama räppima, et luuletus mahuks muusikasse (Joseph on tõdenud, et mõnikord lihtsalt on sõnu sedavõrd palju, mida tahaks ütelda). Samas on ta ütelnud, et kindlasti mitte ei ole ta räppar, kuid räppides on võimalik olulise asju rõhutada!

 

Muusikaliselt on Twenty One Pilotsit üsna keeruline lahterdada. Mitmed fännid on ütelnud, et nad mängivad skisofreenilist poppi, mis on popmuusika mitteametlik alaliik. Nende kohta on öeldud, et nad mängivad alternatiivset hiphoppi, elektropoppi, indie-poppi, pop-rokki, räpp-rokki, süntesaatori-poppi, elektroonikat, elektroonilist rokki jne jne. No ja ega alati ei olegi ju oluline esinejat mingisse kategooriasse lahterdada.

Dun on ütelnud, et nad mängivad “pop-rokk-klaveri-räppi”. Joseph ja Dun peavad end iseõppinud muusikuteks, kes mängivd muusikat, mis neile meeldib, mida nad naudivad.

 

Mitmeski artiklis erinevates väljaannetes on nurisetud, et Twenty One Pilots on bänd, kes üritab meeldida kõikidele!

Joseph on vastanud nn nurinale: “Ma ei ole selline. Mina olen see, kes ma tahan iseendale olla.”

Dun on lisanud, et muusikuna on tahtnud ta rebida erinevate muusikažanrite stiilid lahti ja ühendada need isiklikuks vaatepunktiks, sest nii ei tea mitte kunagi, mis võib järgmiseks juhtuda.

Duo varasem muusika oli emo, nagu näiteks My Chemical Romance ja Dashboard Confessional, kui ilmus duo suurepärane album “Vessel”, siis oli see indie-rokk, millesse oli lisatud räppi, klaveripoppi, rokki ja elektroonilist muusikat. Kui ilmus album “Blurryface”, siis oli see popmuusika, EDM, breakbeat, millel ka sugemeid reggae’st ja dancehall’ist. Duo muusika arenedes on hakatud rääkima hihopist, kuid nüüd siiski ka alternatiivsest rokist. Samas on ka neid muusikasõpru, kes ei taha teps mitte Twenty One Pilotsit lahtedada rokkmuusika alla, sest väidetavalt nende muusikas liiga vähe elektrikitarri!

 

“Scaled and Icy”

 

2020 ilmus duo uus singel “Level of Concern”. Laulusõnad viitasid ärevusele, mida põhjustas COVID-19 pandeemia. Laulule tehtud muusikavideo filmiti Josephi ja Duni kodudes, kus nad olid pandeemia tõttu karantiinis. Joseph suunas osa laulu tulust Crew Nation’ile, mis on heategevusorganisatsioon, kes toetab elava muusikaga seotud töötajaid, et nad saaksid tasu ka siis, kui pandeemia ajal kontserte ei toimu.

 

Aastal 2021 ilmus duo kuues stuudioalbum “Scaled and Icy”. Albumilt ilmusid singlitena lood “Choker” ja kauamängiva esimene singel “Shy Away”, mis püsis Ameerika alternatiivraadiote edetabeli esikohal mitu järjestikust nädalat.

“Shy Away” kiire edu asetas ansambli tõelise eliidi sekka, kuhu kuuluvad sarnaste saavutustega bändid nagu U2, R.E.M., The Cure, Linkin Park, Red Hot Chili Peppers ja Foo Fighters.

“Scaled And Icy” oli kirjutatud ja produtseeritud suuremas osas bändi vokalisti Tyler Joseph’i poolt, millele lisas löökpillide seaded bändi teine liige Josh Dun. Album pandi kokku maailma eri paigus ning see oli mitmete virtuaalsete seansside tulemus, peites endas mitmeid 2020. aasta loomeprotsessi ajal valitsenud emotsioone nagu ärevus, üksindus, igavus ja kahtlus. Duo oli sunnitud lõpetama oma tavapärased stuudiosessioonid, kuid ühiselt suudeti siiski välja töötada uudne ja toimiv protsess, millega kaasnes ka fantaasiarikkam lähenemisviis ansambli laulukirjutamisele. Tulemuseks on kollektsioon lugusid, mis suruvad läbi raskuste ja tagasilöökide ikka edasi sammuma ja keskenduvad võimaluste märkamisele. 

 

Ka sellel plaadil jätkas Twenty One Pilots ”semmimist” erinevate muusikastiilidega.

 

Liigume duo uue albumi juurde. 15. veebruaril 2024 jagati erinevatel striimimiss platvormidel duo eelmiste albumite kaanepilte, ilmus ka uus logo, ja vihjati uuele albumile.

Nädal aega hiljem ilmus duo sotsiaalmeedia kanalites sõnaline video ”I Am Clancy”, milles räägiti, et duo kolm eelmist albumit juhivad kuulaja uue albumi juurde.

Ja nädal edasi. Ilmus uus singel ”Overcompensate”, samal päeval ehk 29. veebruaril anti teada, et uus album ilmub 17. mail ja selle pealkirjaks on ”Clancy”.

Märtsi 27. kuupäeval ilmus teine singel ”Next Semester” ja 25. aprillil ilmus ka kolmas singel ”Backslide”. Ka neljas singel ei jäänud ilmumata – ”The Craving” ilmus 22. mail.

 

Duo seitsmes stuudioalbum ”Clancy” ei ilmunud siiski mitte 17. mail, aga nädal hiljem ehk 24. mail.

Uue albumi on kirjutanud ja produtseerinud jällegi Tyler Joseph, abiks ka duo koostööpartner Paul Meany. Ja nii nagu muusikamaailmas räägitakse, siis ongi järgi ansambli kolmele eelmisele plaadile, need neli omakorda moodustavad ühise peatüki duo muusikalisest ajaloost.

Duo läheb ka maailmaturneele ”Clancy World Tour”, mis algab 2024. aasta augustis Denveris, Colorados ja lõpeb 2025. aasta mais Londonis.

 

Twenty One Pilots on ka uuel albumil jätkuvalt duo, kooseisus: Tyler Joseph – laul, programeerimine, produktsioon, laulukirjutamine ja Josh Dun – trummid, löökriistad.

 

Muusikaliselt on Twenty One Pilots jätkuvalt Twenty One Pilots. Uuel albumil on poppi (“Routines In The Night”, “Paladin Strait”), rokki (“Midwest Indigo”), punki (”Next Semester”, “Navigating”), hiphoppi (”Backslide”, “Snap Back”), folgilikku hingamist on laulus “The Craving (Jennas´s version)”, imelist helide maailma (“Lavish”). Hämmastav on see, et Twenty One Pilots suudab “hakkama saada” erinevate muusikastiilidega ja hämmastav on nende oskus erinevaid stiile omavahel siduda. Ühes loos võib olla põnevaid arenguid ja muutusi ka stiiliselt, rääkimata helide ja emotsioonide muutumisest ühe laulu jooksul. See teebki Twenty One Pilotsi muusika põnevaks ja kaasahaaravaks, kuna kuulaja ei tea, mis teda ühes laulus oodata võib, kuidas lugu areneb ja muutub.

Minu enda lemmikuks sellel albumil on albumi viimane lugu ”Paladin Strait”. Kuulake kindlasti!

 

Kuula ise ka:

 

Laura Ingalls Wilder


„Esimesed neli aastat“


(Eesti Raamat)


 

Lõpeb Laura Ingalls Wilderi seiklus väikese tüdrukuna ning algab tema uus elu naise ja emana.


„Väike maja preerias“ sarja viimane raamat jutustab Laura ja Almanzo abielu esimestest aastatest ja nende tütre Rose´i sünnist.


1890. aasta kevadeks oli Laural ja Almanzol tulnud liiga palju raskusi taluda, et Lõuna-Dakotas talupidamisega jätkata. Nende maja hävis preeriapõlengus ja nende teine laps, poiss, suri enne kuuvanuseks saamist.

„Esimesed neli aastat” avaldati aastal 1971, neliteist aastat pärast Laura Ingalls Wilderi surma. Käsikiri leiti Laura paberite hulgast. Arvatavasti kirjutas ta selle visandi 1940. aastate lõpus, aga kaotas pärast Almanzo surma huvi selle avaldamise vastu.

 

Ja ongi kõik 9 „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatut nüüd ka eesti keeles olemas. Ühtses mõõdus, ühtses kujunduses, mistõttu suured kummardused ja tänud Eesti Raamatule, et nüüd ka meie raamatusõpradel on võimalus neid armsaid ja südamlikke lugusid lugeda.

 

Raamatusarja viimane raamat jutustab meile neljast aastast Laura ja Almanzo elust.

Sündmused saavad alguse Dakota preerias 1885. aastal. 19-aastane Laura ja 29-aastane Almanzo (selles osas kasutatakse ka hellitavat nimekuju Manly) elavad asunikuonnis.

 

Nad asusid pikale vankrisõidule ja Manly uuris, kas nad ei võiks varsti abielluda. Laura vastas, et ta ei tahaks talupidajaga abielluda. Ta soovis, et Manly tegeleks millegi muuga. Linn oli uus ja kasvas, seal oli ometigi ju igasugu võimalusi!

 

Manlyl olid teised mõtted, aga Laura teadis, miks ei tasuks just talupidajaga abielluda – talus oli naisel raske, palju oli talitusi teha, taluniku naine pidi süüa tegema ja talunikul polnud kunagi raha, sest linnainimesed otsustasid, mida nad maksavad selle eest, mida talunikul müüa oli.

Manly oli selle kohta vastu käia üks iirlaste ütlus: „Selles elus saab igaüks kord oma osa – rikkal on ka suvel jääd, vaene peab selleks talve ootama.“

Manly oli kindel, et talupidajad olid ainsad, kes olid sõltumatud. Kaupmehed võistlesid omavahel, et talunikele meele järele olla. Manly põldudel oli nisu, kaera, ta kasvatas hobuseid.

Manly tõdes, et kui Laura oleks nõus kolm aastat proovima ja kui Manly pole selle ajaga talupidamises edu saavutanud, jätab ta selle katki ning teeb, mida Laura iganes tahab.

Laura oli nõus kolm aastat proovima. Laurale meeldisid samuti hobused, preeria vabadus ja avarus.

Saame lugeda, et Manly oli juba asundustalu välja lunastanud, see oli küll maatükk, millele oli ka mets kasvama pandud, mistõttu olid sellele ka omad nõudmised, kuid …

 

Laura ja Almanzo abiellusid, vaikselt, kahekesti, kohaliku kirikuõpetaja juures. Nagu ütleb autor – nad pandi paari – heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses.

Sama päeva õhtul sõitis noorpaar oma uude koju. Esimene aasta võis alata.

 

Loomulikult saame lugeda, milline oli Laura ja Almanzo uus kodu. See oli lihtne, ilus ja oma. Laural oli palju koristamist ja korda tegemist, ja juba järgmisel päeval pidi ta valmistama lõuna rehepeksjatele. Seni oli ta olnud köögis abiks eelkõige mammale, nüüd pidi ta ise hakkama saama. Esimene lõuna läks aia taha, rabarberipirukas polnud suhkrut, oasupis oli liiga vähe ubasid, kuid mehed said söönuks ja nalja sai ka, kuid uskuge mind ajapikku sai Laurast igati tubli naine ka köögis.


Esimene nisusaak – see oli väike, 700 kilo hektarilt, müügihind 2 senti kilo. Kaerasaak oli parem, heinagi oli piisavalt. Oli töörohke ja õmmelik aeg. Manly ostis ratastega adra, Laura sai endale raudhalli poni (Trixy).


Sügiskünnid said tehtud, hakati ette valmistama maja talve saabumiseks, et oleks soe ja mugav. Ühel päeval möödusid Laura ja Manly kodust indiaanlased. Laura oli üksinda kodus ja hirm puges naha vahele, mida võõrad soovivad? Laura võttis julguse kokku ja ajas mehed minema.

Rändlinnud lahkusid, esimene lumetorm, jõulud. Saabus kevad, metshaned pöördusid lõunamaalt tagasi. Laural oli probleeme tervisega, kuni ta sai arstilt teada, et tema tervis on üheksa kuu pärast parem – Laura ootas last. Laura ja Manly olid kindlad, kui sünnib tüdruk, siis pannakse talle nimeks Rose.


Saabus aeg kaera ja nisu koristamiseks. Kaer sai koristatud. Nisusaak oli paljulubav – 40 hektarit, 2,7 tonni nisu hektarilt. 108 tonni nisu, 28 dollarit nisu tonni eest, kokku 3024 dollarit! Nüüd saaksid nad maksta niidumasina eest ja looreha eest, võlakirjade eest, hobuste eest … kuid … loodusel ja saatusel olid teised plaanid.

Saabusid vihm ja tohutu rahe! Nüüd ei olnudki enam nisu, mida lõigata. Plaanid olid untsu läinud, kuid talv oli ees. Oli vaja osta sütt, järgmiseks kevadeks seemnevilja, masinate võlakirjad oli vaja lunastada, maja eest oli tasumata 500 dollarit! Nii otsustasid Manly ja Laura anda praeguse asunikukoha rendile ja kolisid ise uude kohta.

 

Teine aasta kokkuleppest sai alguse. 25.08.1886 kolisid Laura ja Almanzo uude asunikukohta. Majake oli väike ja kitsas, ees ootasid uued tööd ja tegemised.


Novembris saabus talv, detsembris sündis Laura ja Almanzo esimene laps – tütar Rose.

Seejärel jõulud, väikesed kingitused, talvine torm, kevad ja uus lumetorm, mis kestis kaks päeva. Kui mäletate raamatusarja varasemaid raamatuid, siis seda lumetormi oli toona sealkandis ikka üsna sageli.

Nisusaak oli ka teisel aastal kehv, kuid õnneks oli raha piisavalt, et ära maksta kõik intressid ja lunastada mõned väiksemad vekslid, niiduki, looreha ja lõikeadra omad, ning viljakoristamismasina eest tehti esimene makse. Jäid veel vankri volikiri ja viissada dollarit majavõlgu ning kaheksasaja dollariline hüpoteek asunikokoha peale.

Saabus jällegi 25. august, teine aasta oli täis saanud ja neil ei läinudki eriti kehvasti.

 

Kolmas aasta. Manly tõi koju uue ahju, kuid elus tuli ette igasugu asju. Laura jäi haigeks, tal oli eluohtlik difteeria. Õnneks ei haigestunud Rose, kuid veidi hiljem oli sama tõvega kimpus ka Manly. Neile tuli appi Manly vend Royal, kes oli poissmees ja julges nendele appi tulla.

Esialgu tundus, et Manly haigus möödus kergemalt kui Laural, siis veidi hiljem tabas teda ka halvatus. Haigus oli läinud koos arstiarvega kalliks maksma.

Nüüd pidi Manly selle asunikukoha 200. dollarilise kasumiga maha müüma ja nad läksid tagasi oma eelmisesse asunikukohta.

Manly halvatus kadus aegamööda. Nisusaak oli lubav, kuid nüüd saabus valel ajal kuumalaine … Saabus ka 25. august, kolm aastat oli täis!

 

Kolm aastat oli täis! Kas Manly sai talupidamist edukaks nimetada? Viljasaak oli enamasti untsu läinud, kuid neil oli nüüd neli lehma ja mõned mullikad, neli hobust, sälud, masinad, lambad. Kui nad prooviksid ühe aasta veel ja saaksid ka ühe korraliku saagi! Manly tegi ettepaneku Laurale, nad võiksid proovida ühe aasta veel.

Nüüd hankis Manly veel ka kaks Durhami härga. Kuid ilm tegi jällegi omad korrektiivid – tulekahjud preerias, kusjuures ka Laura ja Manly majake oli ohus. Laura sünnitas poja, kes kahjuks õige varsti suri … ja sellestki ei piisanud, tuleõnnetus juhtus siiski ka nende majakesega …

Saabus 25. august. Neli aastat …

 

Manly teadis, et tuleb võidelda, et talupidamisega tegeledes võitjaks jääda, aga kummalisel kombel tundis Manly oma vaimu selleks võitluseks valmis olevat.

Ja Laura? Tema tõdes, et nad jäävad alati talunikeks, sest kelleks sa sündinud oled, selleks sa ka saad.

 

Raamatu lõpus saame lugeda Laura Ingalls Wilderist ja sellest, et 1894. aastal seadsid Laura ja Manly end sisse Missouris Mansfieldis. Juttu on ka „Esimese nelja aasta“ käsikirjast ja selle leidmisest, kuid ka Laura tütrest Rose´ist, kellest sai samuti kirjanik.

Viimases peatükis loeme Laura kirja lastele (lugejatele). Ta jutustab sellest, mis juhtus edasi tema enda ja Almanzoga, saame teada sedagi, mida tegid mamma ja papa, Laura õed Mary, Carrie ja Grace.

 

Selline lugu see viimane „Väike maja preerias“ osa ehk „Esimesed neli aastat“. Elu polnud lihtne, oli õnne, rõõmu, kurbust ja pisaraid, oli rasket tööd, loodus oli „kiuslik“ ja raske kõikidele, kuid ikkagi, Laura ja Almanzo hoidsid kokku ja üheskoos saadi siiski ka hakkama.

„Stirlitzi anekdoodid“


Koostanud Erkki Kõlu


(Tänapäev)


 

Stirlitz kõndis mööda öist Berliini.
Äkitselt üks plahvatus ees, teine taga, kolmas paremal, neljas vasakul ...
„Dolby surround!" mõtles Stirlitz.

 

Tegelikult on vahva, et meil ilmub siiski veel ka anekdoodiraamatuid, sest elus peab nalja ja huumorit saama.

 

Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes on lugenud raamatut „Seitseteist kevadist hetke“ või vaadanud samanimelist teleseriaali. Kunagi olid need minu lemmikud, tänases maailmapoliitilises olukorras seda ju enam kangesti väita ei saa …

 

Igal juhul ilmus raamat „Seitseteist kevadist hetke“ ("Семнадцать мгновений весны") algupäraselt juba 1969. aastal. Eesti keeles ilmus see 1983. aastal põnevas raamatusarjas „Põnevik“. Raamatu autoriks Julian Semjonov.

 

Raamat oli populaarne, kuid veelgi populaarsem oli 1973. aastal esilinistanud samanimeline teleseriaal (12 osa), mis jutustas Nõukogude luure majorist Maksim Issajevist ehk SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitzist. Mees töötas Saksa Kolmanda Riigi Julgeoleku Peaameti välisluureosakonnas ja hankis Nõukogude riigi juhtkonnale poliitilist infot.

 

1973. aastal visati nalja, et kui teleekraanidel oli järjkekordne osa sellest populaarsest telesarjast, siis olid Moskva tänavad tühjad, kõik istusid kodus ja vaatasid telekat.

 

Seriaalis kehastas Stirlitzit üks minu lemmiknäitlejatest – Vjatšeslav Tihhonov (1928 – 2009). Vene filminäitleja, keda tasub meenutada ka filmidest „Sõda ja rahu“ (1968, film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, Tihhonov kehastas vürst Bolkonskit) ja „Valge Bim, mustkõrv“ (1977).

 

Sellises pisikeses köites (mõõtsin isiklikult ka üle – laius 8,5cm ja kõrgus 9,5 cm) on ilmunud viimasel aastal veel teisigi anekdoodiraamatuid, näiteks anekdoodid Putinist, Chuck Norrisest, mustast huumorist. Siinkohal meenutan, et aastakümneid tagasi, teismeeas kogusin ka mina ühte vihikusse poliitilisi anekdoote – Brežnev, Stalin, Lenin jt. Kuhu see vihik sai, seda ma ei mäleta, küll mäletan seda, et kunagi ilmus meil ju ka huumoriajakiri Pikker, milles oli nii jutte, anekdoote kui ka suurepäraseid karikatuure. Miks ei ole enam tänases Eestis huumori- ja satiiriajakirja? Mine võta kinni, kuigi on ju meil tänagi palju neid riigijuhte ja otsustajad, kelle üle ka pisut nalja visata …

 

Ja siinkohal mõned Stirlitzi-naljad sellest vahvast raamatust.

 

„Stirlitz, miskipärast tundub mulle viimased pool aastat, et te olete Kremli agent!“ meeldis Müllerile nalja teha.

„Võibolla ütlete veele, et ma olen näitleja Tihhonov!“ naljatas Stirlitz rahulikult vastu.

 

 

Radist Kät Stirlitzile:

„Tulge täna õhtul, mul pole siis kedagi kodus.“

„Imelik,“ mõtles Stirlitz, „miks siis üldse minna, kui kedagi kodus pole?“

 

 

Stirlitz tulistas endale kogemata jalga ja lehitses siis palavikuliselt vene-saksa sõnaraamatut, otside väljendeid, mis antud olukorda sobiksid.

 

Nõukogude lennukid pommitasid Berliini. Pommitati halastamatult, aga ettevaatlikult: iga lendur mõistis – seal on Stirlitz.

 

„Lähen erru ja ostan endale aiamaalapi Rjazani lähedal,“ mõtles Stirlitz, sõites oma villasse Berliini lähedal.

 

Stirlitz sõi mundris kartuleid. Sõda oli ammu lõppenud ja ta ei kartnud seda ära määrida.

 

Müller kuulis akna taga samme ja küsis:

„Kes on?“

„Vihm,“ vastas Stirlitz ja trummeldas sõrmenukkidega vastu aknaklaasi.

 

Stirlitz vaatas tükk aega ühte punkti. Siis vaatas ta tükk aega teist punkti.

„Koolon!“ taipas Stirlitz.

 

Stirlitzil oli probleem. Stirlitz laiutas käsi. Ei aidanud. Laiutas veel. Nüüd aitas.

 

Kõlas lask. Läbi pea tuhisevast tõmbetuulest järeldas Stirlitz, et haav oli läbiv.

 

Stirlitz jalutas metsas ringi ja näkki ühest puuõõnest kellegi silmi välkumas.

„Öökull!“ mõtles Stirlitz.

„Ise oled öökull!“ mõtles Müller.

 

Stirlitz ajas peegli ees habet. Äkki märkas ta enda ees polkovnik Isaajevi tuttavat nägu.

„Vene spioon Issajev!“ mõtles Stirlitz.

„Ohoo, kui taibukas!“ mõtles Issajev.

 

Jne jne. Loed ja naerad, loed ja naerad jälle, ja meenutad ka nähtud teleseriaali ning loetud raamatut.

Jüri Annist


„Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Kas kuulud nende sekka, kelle põsed löövad entusiasmist õhetama, kui silmapiiril on mõni peenar, mida rohida, või muru, mida niita? Kui ei, siis on see raamat mõeldud just sulle.


Paljudel aiaomanikel on ühine unelm: tahaks, et aed oleks ilus ja et sellega oleks vähe tööd. Paraku kipub elus kehtima reegel: mida ilusam aed, seda rohkem nõuab see rassimist. Hoolitsemata aed näitab aga vähese vaevanägemise kohe välja.


Siiski on võimalik mõnd lihtsat tõde arvestades kujundada „laisa mehe aed“. Need tõed on oma pikast elukogemusest välja sõelunud tuntud aednik Jüri Annist. Ta soovitab raamatus aiakujunduslikke elemente, millega on vähem jantimist, ja loetleb taimi, keda on Eesti aedades kõige mugavam kasvatada.


Juttu on peenardest ja nende multšimisest, põõsastest, veesilmadest, murust ja selle niitmisest, hekkidest, ronitaimedest, turbaaiast, kiviktaimlast, roosidest, kõrrelistest, elulõngadest ja sibullilledest.


Elutarga aedniku muhedad tähelepanekud on praktiline ja mõnus lugemine igale rohenäpule.

Olen lugenud Jüri Annisti sulest mitmeid ja mitmeid ägedaid aiaraamatuid. Meenutan – „Koduaia kaunimad okaspuud. Teine osa“ (Ühinenud Ajakirjad, 2023), „Koduaia kaunimad okaspuud. Esimene osa“ (Ühinenud Ajakirjad, 2022), „Aia aarded. Isemoodi püsililli tuntud ja tundmatute seast“ (Ühinenud Ajakirjad, 2020), „Koduaia kõige erilisemad. Kes nad on ja kuidas neid kasvatada“ (Ühinenud Ajakirjad, 2019) jt.

 

Täpselt sama sisukas ja vahva lugemine on ka „Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“ …

 

Selle raamatu sissejuhatuses kutsub Jüri Annist lugeja laiskade aiaomanike klubisse. Ta tõdeb, et paljudel aiaomanikel on üks ühine unelm: tahaks, et aed oleks ilus ja et sellega oleks samas ka vähe tööd. Autor lisab, et paraku tikub reaalselt kehtima võrdeline sõltuvus – mida ilusam aed, seda rohkem tuleb seal rassida. Hoolitsuseta jäänud aed näitab peremehe või perenaise vähese vaevanägemise kohe välja.

Jüri Annist lisab, et siiski saab mõningate lihtsate tõdedega arvestades kujundada „laiskuri aia“ … Autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et loodetavasti on lugeja laheda loomuga inimene, kes lepib looduse poolt pakutuga. Raamatust leiad näpunäiteid, kuidas oma tegevust selle järgi seada.

 

Raamat on jagatud mitmeks osaks – heitlehised, okaspuud, hekk, kiviktaimla, lillepeenar, kõrrelised, elulõngad, turbapeenar, ronijad, sibullilled, muru, aiatiik, multš, kompost, roosid ja konteineraiandus.

 

Esimene osa on heitlehistest puudest ja põõsastest ehk laiskuri aia põhielanikest. Vabast ajast lugupidava aiapidaja üheks eelistuseks võiksid olla heitlehised põõsad, nende rühmad ja puud.

Neil on mitmeid häid omadusi – juba üksainus puu või suurem põõsas täidab kenasti aiaruumi; parimad heitlehised puud ja põõsad pakuvad igal hooajal nelja vaatemängu: nad võivad olla pruudilikult kaunid pungade puhkemise ajal, nende õitsemine võib olla ahhetama panev, õite lõhn võib olla hurmav ja nad pakuvad valendava talve eelmänguks buketi säravaid sügisvärve. Ja veel, puude või põõsaste abil saab oma aeda kergesti ja loomulikul viisil erinevateks tsoonideks (aiaruumideks) jagada.

Seejärel peatub raamatu autor sellel, et puud tasuks osta juba kobedate istikutena, mida peab teadma puudest ja põõsastest. Põõsad võib tinglikult liigitada neljaks – laiskuri lemmikud, põõsad, keda lõigatakse tagasi varakevadel, põõsad, kelle puhul tehakse vajalik kääritöö vahetult pärast õitsemist, igihaljad lehtsed põõsad.

 

Raamatu teine osa jutustab meile okaspuudest. Okaspuud kuuluvad laisapoolse aiapidaja esimesse valikusse, sest nad ei aja juurevõsusid, mida peab järjepidevalt eemaldama; sügisel ei poeta nad maha koltunud lehti, mida on tüütu kokku riisuda; pärast õitsemist ei tule kokku pühkida lumena mahasadanud õielehti; tavaliselt ei vaja nende võra korrapärast harvendamist ja äärmiselt pikaealistena ei vaja nad noorendamist või hoopiski asendamist.

Seejärel saame teada, mida peame okaspuudest teadma (tolmavad kõvasti, tahavad natuke pügamist, nad ei andesta aiapidaja vigu, koerad-kassid teevad liiga, vajavad kevadel päikesevarju, raske lumi rikub vormi, kõik neist ei talu talve).

Autor jätkab okaspuudega. Ta jagab need kolme rühma – I rühma omasid võib julgelt aeda istutada, II rühma liikmete peal saab aiapidaja välja elada oma hoolitsemisvajadust, III rühma okaspuud kuuluvad andunud aiafännidele. I rühmas on nulud, kadakad, lehised, mikrobiootad, kuused, männid jpt; II rühmas on ebakrüpessid, kadakad, elupuud, sirmokad ja III rühmas seedrid, araukaariad, metsasekvoiad, harilikud sooküpressid jt.

 

Kolmas osa – hekk. Selle osa pealkirjas kinnitab autor, et hekikäärid tuleks kinkida vaenlasele ja mugava loomuga aiapidaja peaks kindlasti loobuma pöetavast hekist.


Autor soovitab valida targu vabakujulise heki, hekk võib olla raamiks ümber muruala. Tuleb leida sobiv heki kõrgus, võib spikerdada naabritelt, kuid tuleb arvestada ka valguse ja varjuga. Hekk võib olla ka turvamees. Edasi on juttu taimedest, kellest aega kokku hoidev aiapidaja võiks rajada vabakujulise heki, nt. ebajasmiin, tuhkur enelas, kolkvitsia, harilik põisenelas, pargiroosid jt.

Juttu on ka igihaljast hooldusvabast hekist.

 

Raamatu neljas osa räägib lugejale kiviktaimlast. Selgub, et kiviktaimla on üks töömahukamatest aiaelementidest. Klassikalise kiviktaimla rajamine nõuab nii aega, ihurammu kui ka teadmisi. Hoolitsetud kiviktaimla on väga pilkupüüdev aiaelement, laokilejäänu ei paku aga paraku erilist silmailu.

Head äraolemist eelistav aiapidaja peaks kiviktaimlast loobuma. Kui taimeterrass siiski südamelähedane on, siis on Jüri Annistil mõned võtted, kuidas kiviktaimla pisut kergemini hooldatavaks muuta. Nendest võtetest ja näpunäidetest saamegi selles osas lugeda.

 

Raamatu viiendas osas loeme lillepeenrast. Lillepeenar on aia kohustuslik koostisosa. Lillepeenra rajamine on vähem töömahukas kui kiviktaimla koostamine, sest pole vaja rassida kividega. Kui taimed on omandanud oma loomupärased mõõdud ja paiknevad peenral paraja tihedusega, ei ole umbrohul enam mingit võimalust esile trügida.


Selles osas räägib Jüri Annist mõnest püsikust, kes võiksid lillepeenras õilmitseda (nt. astilbe, floks, kassisaba, kellukas, kullerkupp, kukehari, käoking, lupiin, salvei jt.), juttu on ka kõrgekasvulistest püsikutest, mis sobivad lillepeenra tagumisse ritta – aedheleenium, kobarpead, lõhislehine päevakübar, harilik kitseenelas, verev vesikanep, lursslill, päikesesilmad, kollane emajuur jt.

Juttu on hiiglastest, keda pole mõtet lillepeenrasse peita, nad on sündinud solistideks: ahtalehine punanupp, upsujuured, liiliad.

 

Kuues osa peatub kõrrelistel. Autori arvates on ka kõrreliste seas omapärase välimusega taimi, kellest mõned võiksid olla ka laiskuri aias – kõrge raikaerik, teravõiene kastik, lühikarvane kastik, tarnad, aruheinad, ainuroog, piiphein jt.

 

Seitsmendas osas saame lugeda elulõngadest. Autor soovitab võtta stoiliselt ja valida tuleks vähenõudlikud. Jüri Annist teab, et paljude arvates on elulõngu lihtne kasvatada. Teised väidavad, et tee nendega kas või sada imet, õitsema ikka ei lähe. Autor annabki häid näpunäiteid, kuidas elulõngadega hakkama saada.

 

Järgmistes osades on juttu turbapeenrast, ronitaimedest (ronijad peaksid ronima ainult sinna, kuhu vaja, oluline on sobiv tugialus, saame teada, millised on head ja veel paremad ronimispaigad), sibullilledest (nn laiutajad tasuks jätta ostmata, sest leidub ka selliseid sibullilli, kellega pole muret; sibullilled suudavad aia vallutada, Jüri Annist soovitab lugejale nartsisse, lumikellukesi, märtsikellukesi, koerahmmast, võrkiirist, liiliaid, kevadmagunat, kolmiklille jt).

 

Raamatu 11. osa räägib meile murust, kuid ka muru niitmisest. Jüri Annist tõdeb, et niitmine kulgeks sujuvamalt, kui istutusala eraldaks murust kitsas taimevaba ala, sest suve teisel poolel hakkavad täismõõtu kasvanud püsikud vajuma murule.

Saame vastuse küsimusel, kui sageli muru niita? Millega niita? Valikus on vikat, käsiniidukid, trimmerid, rootorniidukid, kaherattalised lattniidukid ja robotniidukid.

Raamatu autor selgitab lugejale, kuidas niita.

 

Järgmine, 12. osa on aiatiigist. Aiaveekogu kujutatakse ette ikka puhtaveelisena, pinnal vaikselt õõtsumas vastpuhkenud vesiroosiõied ja veepeeglilt peegeldumas nõtkelt kaarduvad kaldataimed. Tegelikkuses tikub vesi olema üsnagi sogane ja selle puhtana hoidmine ei taha kohe kuidagi õnnestuda. Pealegi on aiatiigi puhastamine väga töömahukas ettevõtmine.

Ka aiatiigi osas on Jüri Annistil häid mõtteid ja ettepanekuid, mõned võivad tunduda esmapilgul liigagi radikaalsed, kuid neid jälgides väldib aiaomanik tühja töö tegemist ja säästab aega.

Selles osas on juttu unelmast ja tegelikkusest; madalast, loodusliku kalda ja põhjaga veekogust; pisut üle meetrise sügavusega lohust, mis on vooderdatud kile või spetsiaalse kangaga; kuid ka praktilisi alternatiive hooldusküllastele veesilmadele – puhastatav anum, kaldaäär, aiabassein.

Juttu on taimedest, kellest aiatiigi juures hoiduda – penikeel, laialehiseline hundinui, konnaosi, suur parthein, kollane võhumõõk, harilik pilliroog, kamm-soohein, järvkaisel. Saame lugeda veelembestest taimedest, kes ei tekita tüli – harilik varsakabi, harilik kullekupp, Siberi võhumõõk, sile iiris, verev vesikanep, soo-piimalill, täpiline metsvits, priimulad.

 

13. osa on samuti igati oluline lugemine. Juttu on multšist. Autor küsib, kas multš on looderdaja taevamanna? Rohimine on aiatööde seas üks vastikumatest. Mis võiks olla veel mugavam kui katta peenar multšikihiga ja lämmatada sellega umbrohi.

Paraku ei lõpeta ükski multš rohimise vajadust täielikult. Seemned satuvad multšile taimede isekülvist, tuulest tooduna, sipelgate poolt pillatuna või lindude väljaheidetest ja idanevad seal.

Igal multšil on oma head ja vead, millest autor meile pajatabki. Saame lugeda kangasmaterjalist ja selle varjajatest (peenravaip, kiudkangas ehk tekstiilmultš, koorepuru või oksapurustaja hake, graniitkivikillustik, kergkruus, ajalehed või õhem papp). Siin on peatükk multšidest, mis ei sobi kanga varjajaks (kompost, ehitusliiv, niidus).

 

Kolmes viimases peatükis peatub Jüri Annist veel ka kompostil, mis on tasuta saadud väärt kraam; roosidel, mis võivad olla mureks kaelas, sest roosid vajavad üldjuhul suurt poputamist ja konteineraiandusel, mis siiski pole mugava ajapidaja rida.

 

Selline sisukas ja väärt raamat on see „Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“. Palju on huvitavaid ja põnevaid nõuandeid, näpunäiteid ja soovitusi, mis peaks ka laisa ajaidaja elu veelgi mõnusmaks tegema, sest elu on ju ometigi lill ja on vahva, kui on aed, kus saad sõrme mulda pista …

 

Alec Benjamin


„12 Notes“


(Warner Music)


 

Viimaks ometi on ilmunud USA laulja-laulukirjutaja Alec Benjamini uus, 12. lauluga album ”12 Notes”.

Laulja kirjeldab oma albumit nii: ”Iga lugu on viimase pooleteise aasta terav peegeldus, mis pakub ainulaadset pilguheitu minu maailma. Südamevaludest triumfideni kannab iga laul osa mu südamest, kajastades nii minu elu elevust kui haavatavust.”

Aastate jooksul on Benjamini lugusid striimitud üle 10. miljardi korra, tal on sotsiaalmeedias üle 12,5 miljoni jälgija ning YouTube´is vaatamisi üle 1,6. miljardi!

 

Niimoodi tutvustab Alec Benjamini uut albumit Warner Music.

 

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.


Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Soul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

 

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

 

Mõned head aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada.

Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).


“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

 

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

 

Debüütalbum “These Two Windows” ilmus 2020, ja see oli igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva oli see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustas, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võis otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on. Benjamini debüütalbumist olen Sulle oma blogis ka kirjutanud, ja see oli noorelt mehel igati ilus ja kuulama panev album, mis paitas ka kuulaja kõrva. Ja nagu toona ütlesin, siis tänapäevases melurohkes maailmas oi selline album nagu tõeline tuuleiil puhast õhku …

 

USA Billboardi TOP 200 plaadimüügitabelis tõusis Benjamini debüütalbum igati korralikule 75. kohale. Singlina ilmus laul “Oh My God”, mis tõusis USA singlimüügitabelis 32!

 

Möödus rohkem kui kaks aastat ja Alec Benjamin avaldas 2022. aastal uue albumi “(Un)Commentary”, mis jätkab sealt, kus tema debüütalbum lõppes ehk tegemist oli taaskord igati ilusa ja meeldiva ning meloodilise popmuusika albumiga, mis kinnitas, et Benjaminil on suurepärane hääl ning tema laulude meloodiad paitasid jätkuvalt kuulaja kõrva.

 

Ja kui vaadata, kes aitasid Benjaminil seda albumit valmis teha - Ryan Tedder, Charlie Puth ja Sir Nolan (kõik igati suurepärased laulukirjutajad ja produtsendid, Tedder ja Puth ju ka ise suurepärased lauljad), siis oli üsna selge, et Alec Benjamini abum oli muusikaliselt väga tugev.

Singlitena ilmusid laulja teiselt stuudioplaadilt: “The Way You Felt”, “Change My Clothes” (koos Dream´iga), “Older”, “Shadow of Mine” ja “Speakers”.

 

2023. aastal oli Alec Benjamin soojendusartitstiks osadel kontsertitel John Mayeri kontsertturneel Põhja-Ameerikas. Lisaks sellele hakkasid ilmuma mitmed uued laulud/singlid, mis tutvustasid sel aastal ilmunud uut ehk kolmandat stuuioplaati. Nii ilmusid singlitena laulud: “Different Kind of Beautiful”, “I Sent My Therapist to Therapy”, and "Pick Me".

 

Üks põnev fakt veel. Alec Benjamin oskab ka mandariini keelt, mistõttu on ilmunud mitmed tema laulud ka selles keeles. Ta on teinud koostööd ka populaarse Hiina näitlejatari Zhao Lusi´ga, nende esituses on kõlanud Benjamini laul ”Water Fountain” just mandariini keeles.

 

”12 Notes” ilmus 10. mail 2024. Sellel on kokku 12 uut laulu, millele võiks vihjata ka albumi pealkiri, kuid Alec Benjamin on ütelnud, et “12 Notes” on tegelikult justkui kogumik 12 sissekandest päevikusse, millest igaüks esindab tema elu erinevat peatükki.


”See on nagu oma päeviku avamine ja nende sügavalt isiklike lugude jagamine oma kuulajatega,” tõdeb Benjamin. ”Albumi inspiratsioon pärineb minu enda kogemustest, võitlustest ja selguse hetkedest.”


Laulja lisab, et ta on pannud uude albumisse oma südame, kuna eelmisel aastal juhtus palju ja ta oli silmitsi paljude ees ootavate muudatustega, millega ta pidi hakkama saama ja toime tulema.

Teada on sedagi, et Alec Benjamin läheb alates 6. septembrist Põhja-Ameerika kontsertturneele. Ta alustab San Diegos, kuid esineb ka Houstonis, New Yorgis, Chicagos ja lõpetab 25. oktoobril Los Angelese Hollywood Palladiumis.

 

Uuel plaadil kuuleme Alec Benjamini esituses mõnusat ja rahulikku poppi, milles sugemeid folgist/kantrist (”Pick Me”) jm. Igati meeldejääva meloodiaga laulus ”Ways To Go” lööb kaasa ka suurepärane USA laulja ja laulukirjutaja Khalid.

Plaadi avalöök on albumi nimilugu ”12 Notes”, imeliselt ilusa meloodiaga ja õrna esitusega lugu. Mulle on alati meeldinud, kui laulus ”saab sõna” ka klaver, selles loos me seda kuuleme.

Kuulaja kõrva paitavad ka laulud ”In A Little” (selles loos on ägedaid süntesaatori saunde), ”Different Kind Of Beautiful” (kaunis lugu, põnevate rütmilahenditega), ”Lead Me To Water” (minu jaoks selle albumi üks kõnetavamaid ja ilusamaid lugusid, nagu ka albumi viimane laul ”Love The Ones Who Leave”); kübe tempokamad on laulud ”Sacrifice Tomorrow” (selles loos on suurepärane refrään! Ühe korra kuulad ja juba ümised kaasa), ”I Sent My Therapist To Therapy” (lugu, milles on ka hiphopi ja R&B sugemeid), ”King Size Bed” (tõeline hittlugu!)

 

Kokkuvõttes on albumil 12 suurepärast laulu, mis kõik kõnetavad kuulajat ja panevad tõepoolest ka kaasa mõtlema. On ilusaid meloodiaid, meeldejäävaid refrääne, nii nagu popmuusikas peabki olema. Esitustes on õrnust ja tugevust ja Alec Benjaminil on igati omanäoline ja äratuntav hääl, pluss oskus kuulajat kuulama panna.

 

Kuula ise ka:

Sia


„Reasonable Woman“


(Warner Music)


 

Sia esimene popalbum 8 aasta jooksul on nüüd väljas! Uue albumi singleid „Gimme Love“ ja „Dance Alone“ on enne albumi ilmumist on üle 250 miljoni korra voogesitatud!

Sia on kõige paremini tuntud täna oma superhittidele nagu „Unstoppable“, „Chandelier“ ja „Dusk Till Dawn“.

 

Niimoodi tutvustatakse Sia uut stuudioalbumit Warner Musicu poolt.

 

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai eelmise aasta 18. detsembril 48-aastaseks. Ta alustas oma muusikukarjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp.

 

1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.


2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-label´iga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“.

2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.


Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010).


2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid electronicast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.


Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

 

2016 ilmus lauljatari seitsmes album „This Is Acting“. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hip hopi, funki, souli alla, siis oli ka see album just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli ka palju popilikum, kui tema varasem muusika.

Sia ise ütleb, et sellel plaadil olid laulud, mis ta kirjutas teistele esitajatele, mistõttu ta nagu mängib nende lugude esitamist, siit ka plaadi nimi. Plaadil oli lugusid, mis kirjutatud Rihannale, Adelele jt, kuid kahjuks siiski ei ilmunud nende artistide esituses. Plaadil oli vaid üks lugu, mis pole kirjutatud kellegile teisele, see oli „One Million Bullets“.

 

2017. aastal vahetas lauljatar plaadifirmat. Ta liikus RCA´st Atlantic Records´isse ja juba sama aasta novembris ilmuski uus ja suurepärane jõulualbum „Everyday Is Christmas“.

'Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks oli legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt.

Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva oli seegi, et Sia jõuluplaat ei läinud klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu (nt ”Santa´s Coming For Us” ja ”Snowman”) ning need olid tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

 

Novembris 2018 ilmus jõuluplaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka uusi lugusid.

 

2018 pani Sia kokku koos inglise muusiku Labrinth´i ja USA DJ/plaadiprodutsent Diplo´ga kokku tõelise supergrupi LSD. Nad avaldasid viis singlit ”Genius”, ”Audio”, ”Thunderclouds”, ”Mountains” ja ”No New Friends”. Aprillis 2019 ilmus ka nende album “Labrinth, Sia & Diplo Present … LSD”.

 

2021. aasta veebruaris ilmus Sia üheksas album “Music - Songs From And Inspired By The Motion Picture”, millel ka singlitena ilmunud laulud: “Together”, “Courage to Change”, “Saved My Life”, “Hey Boy” ja “Floating Through Space”.

Neljateistkümne looga album oli inspireeritud samanimelisest muusikalisest filmist, mis oli ühtlasi Sia enda kirjutatud ja lavastatud. Albumi lugude hulka kuulusid koostööprojektid mitmete andekate artistidega nagu David Guetta, Labrinth, Burna Boy ning lugude autorite seast võis leida isegi Dua Lipa. Produtsentidest tegid kaasa Jack Antonoff, Greg Kurstin, Jesse Shatkin ja paljud teised. 

 

Sia tegi ka oma režissööridebüüdi linateosega “Music”, mis pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni, sealhulgas nominatsioon kategoorias “Best Motion Picture Musical or Comedy”.

Filmis tegi kaasa armastatud näitlejanna Kate Hudson, kellele sai osaks nominatsioon kategoorias “Best Performance by an Actress in a Motion Picture - Musical or Comedy”. Lisaks Kuldgloobusega ja Oscariga auhinnatud näitlejale Kate Hudsonile tegid filmis kaasa Tony ja Grammy auhinnaga pärjatud näitleja ja laulja Leslie Odom Jr. ning Sia muusikavideotest ja etteastetest tuntud tantsijanna Maddie Ziegler.

 

2020/2021 aastal kinnitas Sia, et tema uut stuudioalbumit tuleb veidi oodata, kuid juba toona oli teada, et uue albumi nimi saab olema „Reasonable Woman“.

 

2023. aastal ilmus uut albumit tutvustav singel „Gimme Love“ ja 2024. aasta alguses (7. veebruar) ilmus teine singel „Dance Alone“, millel lööb kaasa ka Kylie Minogue. 5. aprillil ilmus veel ka kolmas singel „Incredible“, milles lööb kaasa Labrinth.


3. mai 2024 – Sia uus album „Reasonable Woman“ ongi ilmunud!

 

Mark Kennedy kirjutas Associated Pressile: "Sia ei ole kaotanud sammugi [oma] võimes muutuda haiget saanud ja murtud ("I Forgive You") ekstaatilisest armastajast ("Towards the Sun") kättemaksuhimuliseks, põrgust vabanenud ingliks, nagu seda ta on laulus "I Had a Heart" …

 

Muusikasõbrad, Sia fännid ja ka kriitikud tõdevad, et uuel albumil on (kokku 16 uut laulu) parimad lood duett koos Chaka Khan´iga ehk „Immortal Queen“, kuid ka "Dance Alone" koos Kylie'ga Minogue´i , "Incredible" koos Labrinth´iga ja "Fame Won't Love You" koos Paris Hiltoniga.

 

Plaadi avalöögiks on uhke ja võimas „Little Wing“, Sia hääl ja esitus on võimsad!

Jala panevad kaasa tatsuma popmuusika hitid „Immortal Queen“ koos Chaka Khan´iga, „Dance Alone“ koos Kylie Minogue´iga, „One Night“.


Oma esituse ja hääle võimsust näitab Sia lauludes „I Had A Heart“, „Gimme Love“, „Nowhere To Be“ (see on selle albumi üks minu lemmikutest), ilmatuma ilus „I Forgive You“ (Sia hääl on uskumatult suurepärane!), nagu ka „Fame Won´t Love You“ (suurepärane ja meeldejääv refrään!) koos Paris Hiltoniga ja „Go On“.

 

Ägedaid saunde kuuleb laulus „Incredible“ koos Labrinth´iga, R&B-hingamisega on laul „Champion“, milles löövad kaasa ka USA naisräpparid Tierra Whack ja Kalii.

 

Albumi ilus lõppakord on „Rock and Balloon“ - rahulik, meeldejääv ja kuulaja kõrva paitav lugu. Põnevad saundid, Sia esitus, hääl ja tämber … super!

 

Kui hiljuti kirjutasin Sulle Dua Lipa uuest stuudioalbumist, mis oli suurepärane popmuusika album, siis täpselt sama saan ütelda ka Sia uue stuudioalbumi kohta. See on võrratu kuulamine, tõeline pärl popmuusika sõpradele.

 

 

Kuula ise ka:

Dua Lipa


„Radical Optimism“


(Warner Music)


 

„Dua Lipa enda eneseleidmisest inspireeritud „Radical Optimism“ on album, mis puudutab puhast rõõmu ja õnne, mida pakub selgus olukordades, millega kunagi näis võimatu silmitsi seista.

Rasked hüvastijätud ja haavatavad algused, mis varem ähvardasid teie hinge purustada, muutuvad verstapostideks, kui valite optimismi ja hakkate armastusega läbi kaose liikuma.

Lauljatari uuel albumil on 11 laulu.

Dua Lipa on võitnud kolm Grammyt ja seitse briti muusikauhinda, kes on hetkel muusikamaailma üks suurimaid superstaare. Sel aastal on ta ka Glastonbury muusikafestivali üks peaesinejatest.“

 

Niimoodi tutvustab Dua Lipa uut stuudioalbumit Warner Music.

 

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta saab selle aasta 22. augustil 29-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga.

Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music.

 

Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Serbiast 1990ndatel aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa.

2008. aastal kolis tema pere tagasi Pristinasse, kui Kosovo sai iseseisvaks riigiks.

16-aastaselt koli Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

 

Eelpool mainisin, et 2015 sõlmis ta lepingu Warner Musicuga ning sama aasta augustis ilmus ka tema esimene singel “New Love”, mille produtsentideks olid Emile Haynie (USA muusikaprodutsent, kes teinud koosööd Eminemi, Kid Cudi, Lana Del Rey, Lady Gaga jt.) ja Andrew Wyatt (USA muusikaprodutsent, kes teinud koostööd Charli XCX’I, Miike Snow, Bruno Marsi, Flume’i jt.). Lauljatari teine singel “Be the One” ilmus 2015. aasta oktoobris ja selle leiab ka tema debütalbumilt “Dua Lipa”, mis samal aastal ilmavalgust nägi. Lugu sai kiiresti väga populaarseks terves Euroopas, Austraalias, Uus Meremaal jm. Lauljatar ise kinnitab, et see oli selline “tumeda popi” lugu.

 

2016. aasta jaanuaris alustas Dua Lipa kontsertturneed Suurbritannias ja mujal Euroopas.

Samal aastal ilmusid singlid “Last Dance”, “Hotter Than Hell” (ka selle loo leiab debüütalbumilt). Just viimati mainitud looga saavutas lauljatar edu nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.

Dua Lipa viies singel kandis pealkirja “Blow Your Mind (Mwah)” (ka see oli debüütalbumilt), ja sellest sai esimene lauljatari lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse.

Lisaks sellele, et lauljatar avaldas omasid lugusid, oli tal aega kaasa lüüa ka teiste artistide lugudes – Sean Pauli “No Lie”, Martin Garrixi “Scared to Be Lonely”.

 

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist oli suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele oli veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”.

Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus.

 

Plaadi võtsid hästi vastu nii Dua Lipa fännid kui ka paljud muusikakriitikud, kes kiitsid laualjatari suurepärast ja võimast häält, vahvaid ja kaasakiskuvaid popilugusid ning oskust laulda ka võrratut ja mitmehäälset taustalaulu.

 

Mida muusikaajakirjades ja mujal öeldi?

Ajakiri Q: “Popmuusika järgmine suur hääl paneb südamevalu oma hittidesse.

ST Culture: “Noor londonlane peaks olema 2017. aasta üks suurimaid uusi tähti.”

NME: “Dua Lipa on ohtlikult erutav pop-täht.

Elle: “Suur pop-täht oma karjääri alguses.

The Guardian Guide: “Suurbritannia kõige suurem noor pop-lootus.

 

Plaadifirma Warner Music kinnitas toona: “Peale aastat suuri rahvusvahelisi esinemisi, võidukaid kodulinna kontserte, miljonite singlite müüki ja üheaegselt mitme singliga  briti singlimüügi edetabelis olemist, märgib Dua Lipa debüütalbumi ilmumine üht suurt verstaposti noore Londoni artisti uskumatul teekonnal. Olles kogunud juba kiitvaid arvustusi kriitikutelt ja fännidelt, sisaldab album hittsingleid “Hotter Than Hell”, “Be The One” ja “Blow Your Mind (Mwah)” koos uue materjali ja väljapaistavate koostöödega - Migueli ning Chris Martiniga.”

 

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

 

2018 jõudis lauljatar esineda ka UEFA Champions League’i finaalmängul Kiievis, Ukrainas. Dua Lipa tegi koostööd Mark Ronsoni ja Diplo’ga, kes olid kokku pannud uue duo nimega Silk City, ja Dua Lipa laulis nende singlil “Electricity”. Lisaks sellele laulis ta ka koos legendaarse Andrea Bocelliga laulus “If Only”, mis ilmus Bocelli albumil “Si”.

2018 esines Dua Lipa ka F1 etapil Singapuris, temast sai Jaguari uue elektriauto I-PACE reklaamnägu ning oktoobris 2018 ilmus album “Dua Lipa: The Complete Edition” ehk siis debüütalbumi uuem versioon, millel oli ka kolm uut laulu (sh koostöö Lõuna-Korea türdukutebändiga Blackpink, laul “Kiss and Make Up”).

 

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu.

Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

 

2019. aasta lõpus oli Dua Lipa fännidel võimalus nautida laulu “Don’t Start Now” stiilset esitust MTV EMA, ARIA ja AMA galadel. 2017. aastal ilmunud debüütalbumit “Dua Lipa” on tänaseks müüdud üle 4 miljoni plaadi, lisaks 60 miljonit müüdud singlit. Laulu “Don’t Start Now” on striimitud üle 500 miljoni korra! Tema debüütalbum on ametlikult enim striimitud naissooloartisti album Spotify ajaloos ning ühtlasi on ta ka noorim naisartist, kes on saanud You Tube’is miljard vaatamist. Uskumatud numbrid, kas pole!

 

27. märtsil 2020 ilmus lauljatari teine album “Future Nostalgia”, ja paar päeva enne seda ilmus ka uus singel “Break My Heart”. Kahjuks lükkusid edasi “Future Nostalgia” kontserdid Suurbritannias ja mujal Euroopas, põhjuseks ikka see salakaval koronaviirus …

 

Lisaks singlile “Break My Heart”, olid albumil ka eelpool mainitud hitt “Don’t Start Now” ja veel üks superhitt ehk “Physical”.

Dua Lipa ”Future Nostalgia” oli igati suurepärane kuulamine kõikidele popmuusika sõpradele, kes otsivad kaaseagses muusikas ka seda igati vajalikku nostalgiat. Sellel plaadil on kõik see olemas. Seetõttu võitis album nii Grammy kui ka briti muusikaauhinna parima albumi kategoorias.


2022. aastal sai lauljatar lõpuks ka suurele kontsertturneele, mis viis teda Ameerikasse, Euroopasse, Okeaaniasse, kokku 91 kontserti.

 

2023. aastal kinnitas lauljatar, et tema kolmas stuudioalbum peaks ilmuma 2024. aastal ja tal oli plaan liikuda nn diskostiilist muudele muusikalistele radadele, vihjati isegi 1970ndate aastate psühhedeeliale!


Uue albumi esimene singel ”Houdini” ilmus 9. novembril 2023. Laulu tõusis brittide singlimüügitabelis teisele kohale, USA´s kohale 11. Billboardi Dance/Electronic Songs kategoorias tõusis uus laul esikohale ja oli sellel kohal 17 nädalat!

Uue albumi teist singlit ”Training Season” esitles Dua Lipa 4. veebruaril 2024, esitades laulu 66. Grammy auhindade galal, singlina ilmus see 15. veebruaril.

 

Veebruaris 2024 kinnitas Dua Lipa ajakirjas ”Rolling Stone”, et tema uus album saabki olema psühhedeeliline-popmuusika, omamoodi kummardus Suurbritannia reivi-kultuurile.

 

Märtsis 2024 oli selge, et uue albumi nimi on ”Radical Optimism”.

 

Kolmanda singlina ilmus 11. aprillil ”Illusion”.

 

Ja 3. mail ilmuski lauljatari kolmas stuudioalbum ”Radical Optimism”!!!


Eelmisest stuudioalbumist on möödas neli aastat, mistõttu võib öelda, et Dua Lipa fännidel tuli üsna pikalt oodata. Uue albumi produtsendite seast leiab mitmeid ja mitmeid tuntuid tegjaid: Kevin Parker, Ian Kirkpatrick, Danny L Harle, Andrew Wyatt.

 

Album on inspireeritud Londoni energiast ning 90ndate aastate britpopi toorusest, aususest, enesekindlusest ja vabadusest.

Pressiteates väljendas Dua Lipa soovi "jäädvustada plaadiga nooruse ja vabaduse olemus ning lõbutsemine".

Mõistet "radikaalne optimism", mille algselt võttis kasutusele antropoloogiakollektiiv Allegra Lab, tutvustas lauljatarile mõni aasta varem tema sõber. See tundus lauljatarile huvitav ja sellest terminist inspireerituna leidis Lipa end uurimas "psühhedeelia, trip hopi ja britpopi" ajalugu. See oli lauljatarile „kindlalt optimistlik“ tunne, mida ta kaasas ka uue albumi salvestustele.

 

Uue plaadi avalöögiks on igati tantsulik (house´muusika sugemetega) „End Of An Era“ ehk siis ühe ajastu lõpp. Vaatame, mida toovad järgmised laulud ja kas tõesti laulab lauljatar ühe ajastu lõpust.

Ja samas, teine laul, hittlugu „Houdini“. Jätkuvalt tantsulik, kuid midagi on tõepoolest muutunud, sest see ei ole enam selline tantsumuusika, mida Dua Lipa varem esitanud on, kuigi ka see laul on tõeline tantsumuusika hitt. Minu kõrva jaoks mitmeid põnevaid saunde ja ka väga huvitavaid rütmilahendusi.

Kolmaski lugu „Training Season“ on üks Dua Lipa uutest hittidest. Taaskord väga häid saunde, veidi nostalgiat ja igati kaasajaarav lugu. Hitt mis hitt!

Tantsuhitte on albumil veel mitmeid – „Illusion“ (taaskord veidi house´ilikku hingamist), „These Walls“ (kuulake refrääni!), „Falling Forever“ (veel üks hittlugu!), „Maria“, veidi rahulikumad laulud on – „Whatcha Doing“ (jälle need suurepärased ja meeldejäävad refräänid, lisaks uskumatult ägedaid klahvpille), „French Exit“, „Anything For Love“, uhke ja ilus lõppakord albumile „Happy For You“.

 

Taaskord tuleb tõdeda, et Dua Lipa on suurepärane lauljatar ja artist, kes suudab kuulaja kuulama panna. Lauljatar, kes suudab kirjutada väga head tantsulikku muusikat/Popmuusikat suure algustähega, ja see on ilmatuma äge, et popmuusikas on ka täna artiste, kelle muusikat kuulatakse kindlasti ka kümne, kahekümne aasta pärast.

 

 

Kuula ise ka:

Liis Sein

„Mona erakordne ema“

(Pegasus)

 

Ühe täiesti tavalise pere ema otsustab, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta. Mona ema eestvedamisel algab tõeline pühade ralli, kus austatakse traditsioone ja lastakse loovusel lennata. Nii saavad tähistatud kauaoodatud emadepäev ja suur sünnipäevapidu kui ka jaanipäev, mil tehakse tiir peale tervele Eestile.


Ja kuigi halloween on popp ja noortepärane, ei unustata ka mardi- ja kadripäeva. Samuti oodatakse sõbrapäevakirju kogu maailmast ja avastatakse veidi eriskummalisi tähtpäevi, nagu näiteks mittemidagitegemise päev ja lindude joonistamise päev.


Ema erakordne vajadus tähtpäevi tähistada tekitab tõelise pühade maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.

 

Paar aastat tagasi oli meil võimalik lugeda Liis Seina kirjutatud ägedat lasteraamatut „Mona isepäine isa“, ja mulle tundub, et „Mona erakordne ema“ võiks olla ju sellele raamatule ägedaks järjeks, teiseks osaks.

 

Uue raamatu esimeses peatükis „Tähtpäevade võlu“ otsustas Mona ema, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta ja iga olulist püha põhjalikult tähistada. Ema otsustas, et sel aastal on kalender nende pere parim sõber ja otsis ajaraamatust kõik tähtpäevad üles. Ema kinnitas sedagi, et see aasta saab neil olema nii põnev, et nad ei sõidagi välismaale puhkama.

 

Mona uuris, kas sellega kaasneb ka see, et nad söövad iga päev kooki? Ema arvas, et mõistlikus koguses võivad nad süüa nii küpsetisi ja juua ka parimaid limonaade.

 

Möödusid mõned päevad, kui ema rivistas terve pere üles ja pühade maraton võis alata! Esimeseks pühaks oli emadepäev! Punkrokk emadepäev.

 

Emadepäev oli pidupäev, mida Mona ema ootas. Loomulikult ootas ta ka kingitusi. Ta uuris läbi kõik kapipõhjad ja sahtlisügavused, kuid ühtegi kinki ta ei leidnud … ema uuris ja küsis, kuid Mona ja isa ei andnud talle ühtegi vihjet. Nii asendus ema ootuseärevus pettumuse ja kurbusega … ja otsustas viia oma mõtted hoopis jaanipäevale.

Emadepäeva hommikul magas ema kaua ja ärkas siis, kui terve maja hakkas korraga värisema. Monal ja isal oli suur-suur üllatus, muusikaline üllatus! Milline? Selle jätan Sulle endale avastada, no ja eks neid kinke oli teisigi – endatehtud kaelakee ja elamusreis ooperisse.

 

Teises peatükis loeme jaanipäevast. Ema oleks tahtnud osaleda igal ettevõtmisel, tulesüütamisel, tantsuõhtul ja murumängul. Ema oleks tahtnud teha tiiru tervele Eestimaale ja seetõttu tuli kaasa võtta kõik: vihmariided, soojad riided, õhukesed riided, vahepealsed riided, ööriided, metsas käimise riided, lõkke tegemise riided, trenniriided, ujumisriided, tantsuõhturiided, mugavad autosõiduriided ja terve hulk jalanõusid!


Ja siis veel ka: sääsetõrjevahend, puugipeleti, putukavõrk, voodipesu, tekid, padjad, toidunõud, kokkupandav aiamööbel ja muidugi toit!

Mona isal oli küll linnamaastur, kuid asjad ei mahtunud ära. Nii laenas isa (õigupoolest küll ema) naaber Juhanilt järelkäru.

Asjad olid pakitud autosse ning järelkärusse, kuid meenusid veel mõned asjad! Kummipaat, telk, helitehnika ja kostüümid.


Sõit viis terve pere Pärnumaale, Võrumaale, Tartumaale, Ida-Virumaale, Läänemaale, Hiiumaale ja Saaremaale. Reisi teisel päeval uuris Mona pärast karastavat suplust, kas nüüd võiksid nad ka magama minna? Ema arvas, et jaanipäeva hommikul ei tohiks küll magama minna, aga, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja kas telki oli ikka vaja kaasa võtta?

 

Kolmandas loos tähistame Mona, isa ja ema sünnipäeva. Selgub, et nende sünnipäevad olid lähestikku, mistõttu peeti üks suur pidu ja seda tavaliselt Mona sünnipäeval. Külalistel oli tavaliselt probleeme sellega, kellele tuleks esimesena kingitus üle anda, no ja mõnikord läksid kingitused vahetusse.


Sel aastal pakkus ema välja, et nad võiksid minna lihtsalt spaasse. Isa täiendas spaad ka muuseumiga. Otsustasti, et see on hea plaan ja Mona sünnipäeva hommikul hakati spaasse minema, kuid … uksel tulid neile vastu vanavanemad.


Nemad tulid sünnipäevapeole. Nii tegi pere raske otsuse, tuleb jääda koju ja sünnipäeva tähistada.

Ema ja isa hakkasid toimetama, õige varsti saabus veel teisigi külalisi ja pidu sai alguse, lauldi isegi karaoket. Toit sai küll ruttu otsa ja tuli kulleriga juurde tellida.

Pidu oli väsitav, seetõttu oli emal järgmiseks aastaks üks ettepanek … mis ettepanek? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Millised tähtpäevad selles raamatus veel plaanis on? Kooliaasta algus (selles peatükis toimetab Mona ema juba üsna pikalt ette 1. septembriga ja vaatamata sellele ei jõua Mona õigeks ajaks isegi aktusele), isadepäev, halloween (sh ka mardi- ja kadripäev); juttu on ka kadunud jõulutundest, sõbrapäevast, Eesti Vabariigi aastapäevast (kiluleivad, kostüümid, presidendi vastuvõtt jpm), liikuvast vastlapäevast (ema ei saa aru miks see vastlapäev küll liikuma peab ja meie ei saa aru, miks küll neil sedavõrd palju vastlakukleid on).

 

Viimases peatükis saame osa mittemidagitgemise päevast ning loeme ka pikemat kalendrit, mida Mona ema plaanis perega veel ette võtta: mobiilivaba päev, hambavalupäev, jutuvestmise päev, laste ja noorte teatripäev, koduvarblaste päev, lihavaba päev, padjasõjapäev, tantsupäev, uitamise päev jpm pidupäevi. Üks uhkem kui teine.

 

Selline vahva ja humoorikas lugu nende kaante vahel. Pidupäevad vajavad küll tähistamist, aga, kui sageli ja kas sellises mahus nagu Mona ema seda teeb? Või ongi meie terve elu üks suur pidupäev.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ulla Saar.

Sara Shepard

„Penny joonistab parimat sõpra“

(Pegasus)

 

Miks on varustusekapis alati peeruhais? Miks käitub ema järsku, nagu oleks tal mingi saladus? Ja miks mu parim sõbranna Violet mu järsku kooli kõige populaarsema – ja õelama – tüdruku pärast hülgas?

Need on vaid mõned asjad, mille üle viiendik ja lootustandev kunstnik Penny Lowry juurdleb – ja no olgu, muretseb – ning mille ta kõik oma koerale Cosmole pühendatud päevikusse üles tähendab. Sest olgem ausad, viiendas klassis on palju asju, mille pärast muret tunda – ja veelgi rohkem neid, mille üle naerda!

Sara Shepard on New York Timesi menusarja „Valelikud võrgutajad“ („Pretty Little Liars“) autor ning kirjutanud veel palju romaane noortele ja täiskasvanutele. „Penny joonistab“ sari on tema esimene teos lastele.

 

„Penny joonsitab parimat sõpra“ on üks imeliselt äge lasteraamat, milles on siiraid tundeid, väikese türduku „suuri“ mõtteid, muresid ja rõõme, ausaid ülestunnistusi ja lugusid sõpradest, nii uutest kui ka vanadest.

Raamatu teeb vahvaks ka see, et siin on veidi ka koomiksilaadseid pilte, mille on autor ehk Sara Shepard ise joonistanud.

Sarnaseid jooni võib otsida Lottie Brooksi-raamatusarja lugudest, kuid Penny Lowry on ikkagi Penny Lowry, ja on lootus, et temast ja tema elust saame ka edaspidi lugeda.

 

Selle loo alguses hakkab Penny päevikut pidama. Ta räägib oma parimast sõbrannast Violetist, kuid ka Rileyst, kes ei ole hea tüdruk.

Penny tunnete õpetaja proua Hines oli soovitanud Pennyl päevikut pidada, kui päris täpne olla, Penny võiks justkui kellelegi kirjutada. Penny on segaduses, kellele kirjutada – emale? Violetile? Väikesele vennale Mahlapakile? Nii otsustab Penny kirjutada oma koerale, kel nimeks Cosmo. Penny arvates on Cosmo ustav ja tore ning ei paneks teda ühegi Penny kirjutise pärast imelikult tundma. Penny kinnitab, et neil on Cosmoga ka mitmeid ühiseid hirme – tormid, ilutulestik, õhupallid ja klounid. Tegelikult on ju neid hirme teisigi, kuid Penny on kindel, et Cosmo mõistab teda.

 

Esimene koolipäev. Penny on jõudnud viiendasse klassi. See tähendab, et ta on algkooli lõpusirgel. Seejärel räägib Penny klassijuhatajatest, kuid ka oma parimast sõbrannast Violetist. Penny on Violetist puudust tundnud, sest Violet oli terve suve võimlemislaagris. Nüüd tahab Penny teada, kuidas Violetil laagris läks ja selgub, et samas laagris oli ka Riley!

Ja veel. Penny oli joonistanud Violetist uhke portree, milla ta nüüd sõbrannale üle annab, kuid Violet näib olevat unustanud Penny portreed joonistada!!! Mis võiks olla selle põhjus? Penny arvab, et Violetil oli laagris kindlasti väga kiire ja tal polnud aega uut joonistada. Ja samas on Penny kindel, et uus kooliaasta tuleb suurepärane. Kuid, kas ikka tuleb?

 

Seejärel saame lugeda ka Penny väikevennast Mahlapakist. Mahlapakk on neljane ja tema pärisnimi on Noah. Kahjuks kimbutab Mahlapakki paha hingamisteede haigus krupp, mistõttu peab Mahlapakk sageli haiglas/EMOs olema. Ainus, mis väikest Mahlapakki haiglas rahustas oli see, kui õed talle mahla tõid. Nii saigi ta hüüdnimeks Mahlapakk. Lisaks mahlale armastab Mahlapakk ka monsterautosid ja kindel on see, et Penny armastab ka oma väikevenda.

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Penny tunnete õpetaja proua Hinesiga. Saame teada, millest Penny ja proua Hines omavahel räägivad, kuid saame teada sedagi, et proua Hinesi juures käib veel ka teisi lapsi. Kui raamatut edasi loed, siis saad teada, et tegelikult käib proua Hinesi juures üsna palju lapsi …

 

Saame tuttavaks ka kunstiklubiga, kus Penny käima hakkab. Sealgi on mitmeid lapsi, omanäolisi lapsi. Näiteks üks poiss, kellel nimeks Jesse, temal meeldib soolikaid joonistada. Üks tüdruk, kellel nimeks Petra, temal meeldib joonistada Pokemoni tegelasi. Ja veel, Petrale meeldib ka piiksuva häälega rääkida. Kunstiklubisse pidi tulema ka Violet, kuid tema ei tulnudki, sest tema arvates oli see titekas ja talle meeldis nüüd hoopis Rileyga aega veeta … Pennyle tundus, et tal ei olegi enam parimat sõpra!

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle kõike asju ju ära rääkida, sest see muudaks lugemise igavaks. Igal juhul saame teada, mis juhtub Pennyga siis, kui ta suures ostukeskuses ema ära kaotab, saame aru, et Pennyl on probleeme, millest tal tuleb proua Hinesiga rääkida. Saame teada, kuidas Penny endale mobiiltelefoni saab, kuid saame tuttavaks ka Kristianigia, kes samuti proua Hinesi juures käib. Ta on sõbralik kutt, kellele meeldivad ülekõige Ameerika mäed.

Pennyt üllatab ka see, kui ta näeb proua Hinesi kabinetist väljumas Maria Mendest, kes on üks imeline tüdruk. Mariale meeldib Penny koer Cosmo ning ta on suurepärane peastarvutaja, kes ka võistlustel käib.

Veidi hiljem üllatab Pennyt veel üks tegelaskuju, kes proua Hinesi kabinetist väljub – Rocco Roman, kooli üks suuremaid kaake, keda kõik kardavad.

 

Põnevaid tegelasi on selles loos veel. Näiteks Penny klassivend Oliver Bracca, kellele meeldib hümni või patriootlikke laule ümiseda!

 

Loeme ka matemaatikaülesannete võistlusest, milles satuvad ühte rühma Penny, Violet ja Riley, kuid samal ajal saabub kooli kohale torm, mis põhjustab elektrikatkestuse. Elektrikatkestus ei päästa Pennyt siiski sellest, et ta peab olema samas tiimis Violeti ja Rileyga ka Teaduspäeva projektis. Tüdrukud valivad üleandeks konna lahkamise, no õnneks küll mitte päris konna, aga ikkagi …

 

Üks oluline teema on selles loos veel – näib, et Penny emal on saladus, mida ta üritab Penny eest varjata. See on veel üks suur mure Penny jaoks. Kas vanemad plaanivad lahutada? Kas emal on mingi raske haigus? Penny üritab ema järgi luurata, kuid alles raamatu lõpus saame teada, mis emaga „lahti“ on.

 

Kui Penny üritab Violetilt uurida, miks ei taha Violet enam tema kõige parem sõber olla, siis kinnitab Violet, et Penny muretseb liiga palju. Seetõttu lubab Penny vähem muretseda ja üritab mängida, et kõik on igati hästi, aga ikkagi – kui Sinu parim sõbranna ei taha olla enam Sinu sõbranna, kui väikevennal on probleeme tervisega, kui isegi Cosmoga juhtub väga tõsine õnnetus ja emal näib olevat suur saladus, siis kuidas mitte muretseda ja lihtsalt õnnelik olla?

 

Seda on ju ühe viienda klassi tüdruku jaoks hiiglama palju. Ja kui Penny püüab ikkagi sõbrustada nii Violeti kui ka Jennyga (ta läheb isegi pidžaamapeole, kus peab lubama, et … selle jätan Sulle endale lugeda, mida Penny lubama peab), siis selgub, et tema sõpradeks on saanud hoopis teised lapsed. Kõik need lapsed, keda Penny oma sõpradeks ei pidanud või suisa ei tahtnud …

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid igal juhul jõuab Penny sõitma ka Ameerika mägedele koos oma viie sõbraga!

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Lugu, mis sobib lugemiseks tüdrukutele, kuid miks mitte ka poistele. Kindel on see, et sõbrad on olulised, kuid kuidas ikkagi aru saada, kes on sõber, kes mitte. Ei maksa unustada sedagi, et oma sõpru ei tohi reeta ega alt vedada, sest kõik võib välja tulla, ja siis on pahandusi rohkem, kui oodata oskadki.

 

Seega, hoidke oma sõpru ja hoidke kokku!

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)