Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Katie Kirby

„Lottie Brooks vs. Eriti Õelad Tüdrukud“

(Eesti Raamat)

 

Brookside pereelus puhuvad uued tuuled: mamps läheb taas tööle, mistõttu kõigilt pereliikmetelt oodatakse kodus suuremat panust (karjuv ülekohus!), ja pisike Bella kasutab oma kaheksat uhket kikut kõigi hammustamiseks.

 

Justkui kodusest stressist ja vägivallast veel vähe oleks, tuleb Lottiel veel maadelda hirmuga vaktsineerimise ees, purssida varauusaja inglise keelt, veenduda selles, et perepiknik on eluhalb mõte, ja seista silmitsi tõelise väljakutsega: kuidas tuua KGK-sse tagasi Amber?

Too ei tee vanu sõpru märkamagi ja Lottie kambal tuleb asi otsustavalt enda kätte võtta.

 

Käiku läheb projekt #SaameAmberiTagasi, mille geniaalsed strateegiad lihtsalt peavad tulemuse andma! Kes siis ikka suudaks vastu seista kaunitele kirjadele või jääda kindlaks otserünnaku ees?!

 

Ent kui su vastaseks on Eriti Õelad Tüdrukud, ei kulge mäng ausate reeglite järgi ...

 

Lottie kogeb oma nahal nii koolikiusamist kui ka viiteist minutit kuulsust.

 

Lottie teismeea keerdkäikudest jutustavad tema päevikud „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“, „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“, „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, „Lottie Brooksi täiega jube koolireis“, „Lottie Brooksi pööraselt kaootilised jõulud“, „Lottie Brooksi eriti piinlikud bestikadraamad“ ja „Lottie Brooksi tähtsad elutõed“.

 

Ma olen 100% kindel, et Lottie Brooks on ka meie laste/teismeliste seas vägagi populaarne tegelaskuju, kelle tegemistest rääkivaid raamatuid oodatakse pikisilmi. Nüüd on uus raamat ilmunud!

 

Uue loo alguses loeme, et Lottie väikeõde Bella on saanud üheaastaseks ja ta on hakanud päris palju hammustama. See on Lottie arvates eriti murettekitav, sest mamps läheb varsti tagasi tööle ja Bella hakkab käima lastehoius, kus ta saab teisi, pahaaimamatuid tittesid, oma vampiirivõimule allutada. Siinkohal ütlen kohe ära, et seda hammustamist tuleb seekordses loos üsna palju ette.

Bellal on kaheksa hammast ja nende jäljed ta uue loo alguse hommikul Lottie käevarrele jättis.

 

Hammustamist on seekordses raamatus palju, kuid see pole mitte kõige olulisem. Kõige olulisem on see, et Lottie ja tema sõbrannad (Kuuenda G Kuningannad) tahavad tagasi saada oma sõbranna Amberi, kes on liitunud Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga.

 

Lottie meenutab eelmist päevikut – tema ja Daniel hakkasid Theo vana-aastaõhtupeol käima. Kõik oli veidi aega hästi … kuni Amber hakkas Lottiega imelikult käituma. Amber polnud Lottiega eriti kena … jättis Lottie oma plaanidest välja. Lottie meenutab ka Pahade Pannkookide kontserti ja seda, mis seal oli juhtunud. Õigupoolest oli Amber korraldanud seal suure jama, mis välja tuli ja veidi hiljem oli Amber liitunud Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga (EÕTK).

Juttu on sellestki, et Amberi vanemad lahutavad ja kõige raskem oli uues olukorras Poppyl, sest Amber oli tema parim sõbrants olnud nelja-aastasest saadik. Keeruline lugu.

 

Enne kui hakkame kaasa elama sellele, kuidas Kuuenda G Kuningannad üritavad Amberit enda juurde tagasi võita, juhtub ka palju muud. Lottie, Molly, Poppy ja Jess käivad ära linnas avatud uues põgenemistoas. Ja sealgi juhtub igasugu naljakat … lühidalt, tüdrukutel ei õnnestu põgenemistoast pääseda, sest Lottie pea jääb ühte kirstu kinni ja kohale kutsutakse päästjad!

 

Toimub ka perekonnakoosolek. Ema teatas lastele, et ta läheb natuke rohkem kui nädal pärast tagasi tööle. Tal on palju tegemist tööasjade Bella lastehoidu viimise-toomise, teiste laste, söögitegemise, koristamise ja elu korraldamisega, mistõttu vajab ta Lottie, Lottie noorema venna Toby ja isa abi. Lottie lubab ema aidata, kuigi hiljem selgub, et seda lubadust on üsna keeruline täita.

 

Kuigi väljas on veebruar ja ilm on üsna külm, otsustavad Lottie ema ja isa, et minnakse piknikule. Piknikul oleme Lottiega ka varem käinud ja ega ka see piknik suur kordaminek ei ole, sest neid hakkab taga ajama lammas, kellel näib meeldivat Lottie koerake, Nuudlike.

 

Koolis ei tee Amber jätkuvalt Kuuenda G Kuningannadest välja ja antakse teada, et varsti viiakse koolis läbi vaktsineerimised. See on halb uudis Lottiele, kuna ta kangesti kardab vaktsineerimist, kuid selleni on õnneks veel pisut aega. Kui Lottie kodus oma hirmust ja vaktsineerimisest juttu teeb, siis paneb väikevend Toby asjale hagu veel juurde – ta kinnitab, et mõnikord on nõel nii pikk, et see tuleb teiselt poolt kätt välja! Oh õudust!

 

Kuuenda G Kuningannad korraldavad ka suure koosoleku, milles arutatakse, kuidas Amber tagasi saada. Raamatus on ka selle koosoleku protokoll (uskuge mind, see on vägagi naljakas) ja siin on mitmeid samme, mida astuda, et Amber tagasi saada. Sammude all on häid mõtteid, halbu mõtteid, naljakaid mõtteid, imelikke mõtteid ja palju muidki mõtteid.

 

Nendest sammudest saame raamatus veel pikalt lugeda, kuid saame osa ka muust. Näiteks sellest, kuidas Lottie Shakespeare´i õpib ja kuidas ta otsustab rääkida Shakespeare´i-aegset inglise keelt (seegi on üsna humoorikas), kuidas läheb Bellal lastehoius (selle kohta on raamatus lastehoiu kokkuvõtted – selgub, et Bella ei söö, ei maga, räägib rumalaid sõnu ja hammustab), kuidas Lottie peab välja vahetama oma lapseliku aluspesu (kas ta ikka teeb seda?), kuidas Kuuenda G Kuningannad Amberile kirju kirjutavad (Amberil läheb seegi asi aia taha, sest Amberi kätte satub kiri, mille Lottie oli kirjutanud suures vihahoos).

 

Ühel hetkel teeb Lottie ettepaneku Kuuenda G Kuningannadele, et nemad võiksid ju ometigi Amberiga suhelda, sest just Lottie on hetkeseisus süüdi … asi läheb õige kummaliseks, sest Molly ja Poppy seda teevadki ning nad hakkavad Amberi ja Eriti Õelate Tüdrukute Kambaga väga hästi läbi saama. Lottie ei suuda seda uskuda, nüüd on ta päris üksi, ei, mitte siiski, sest Jess on ju ka.

 

Ja veel. Käime koos Lottie, Toby ja Nuudlikesega pargis jalutamas, kuid ka see ei jää vahejuhtumiteta, sest pargis on ka EÕTK! Ka vaktsineerimisest on juttu. Seegi ei lõpe hästi, kuna Lottie … mis Lottiega juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ühel päeval peavad Lottie ja isa hoopis ise Bellale lastehoidu järele minema. Sündmused lastehoius on pehmelt öeldes naljakad ja kummalised.

 

Siinkohal pean mainima seda, et õnneks tulevad Molly ja Poppy Lottie juurde tagasi. Nad mõistavad, et pole käitunud hästi ja Kuuenda G Kuningannad saavad edasi toimetada, jätkuvalt neljakesti, sest Amber on ju puudu, kuigi silmapiiril on ka uus tüdruk, kel nimeks Isha.

 

Ühel päeval saab Lottie teada, et Amber tahaks pidada ühe lahingu, et asjad selgeks rääkida. See on Lottiele hirmuäratav, sest Lottie ei ole teab, mis sporditüdruk ega kakleja. Ta üritab ema hantlitega trenni teha, kuid selgub, et muskli kasvatamiseks kulub vähemalt kolm kuud … treeningust ei ole seega kasu …

Veid hiljem selgub, et Amberil on peas mõlkunud küll lahing, räpilahing! Lottie on kindel, et ega ta ka räppimises kõva käsi ei ole, kuid ta hakkab valmistuma.

 

Räpilahingu päev jõuab kätte – Lottie ehk Lil Lottie B on valmis ja esitab oma räpiloo, milles selgitab, mis oli tema ja Amberi vahel juhtunud. Lottie on räpi esitanud, kuid Amber ei tee seda mitte, sest näib, et nn räpilahing oli tehtud selleks, et Lottie jällegi lolli seisu panna, et teda alandada ja mõnitada. Ja kui paar päeva hiljem selgub, et Lottie räpiesitusest on valminud video, siis on Lottie ikka ülimalt õnnetu …

 

Õnneks on Lottiel sõbrad – Kuuenda G Kuningannad, poiss-sõber Daniel ja on ka ema. Just ema on see, kes mõistab ühtäkki, et Lottiega on asjalood halvasti. Ta viib tüdruku mere äärde ja seal saab Lottie emale rääkida, mis oli viimasel ajal juhtunud, miks ei tahtnud Lottie enam kooli minna.

 

Koolis hakkab asjaolusid uurima koolidirektor, ja esialgu on Lottie üsna täbaras seisus, sest EÕTK ja ka Amber valetavad. Seetõttu on meie loos üks koolikiusaja ja üks lastesõimekiusaja … Sa vist arvad, kelles jutt. Õnneks see siiski nii ei jää, sest ühel hetkel on Lottiest saanud staar!

 

Miks ja kuidas? Selle jätan Sulle endale avastada. Saame osa ka ühest igati vahvast raadiosaatest ja loo lõpus!? No ma ei saa ju seda Sulle ära rääkida … igal juhul on mängus ka veidi leppimist.

 

Nagu ikka on Lottie-lugude lõpus ka tema tarkuseterasid, nii ka sel korral. No mõned näited:

 

Mõned sõprussuhted on lihtsad ja mõned keerulisemad (aga ikkagi vaeva väärt).


Ära kunagi filmi teisi nende nõusolekuta – see pole lahe ega kena.

Süsti saamine pole tegelikult üldse hull asi (ja nõel ei lähe käest läbi).

Ole ettevaatlik õelate tüdrukute kampadega – vihje peitub juba nende nimes.

Kui sa probleeme enda sees hoiad, muutuvad need kümme korda hullemaks.

Bruno Mars

„The Romantic“

(Warner Music)

 

„16-kordne GRAMMY võitja Bruno Mars on välja andnud oma kauaoodatud neljanda sooloalbumi "The Romantic".

Uuelt albumilt ilmus jaanuarikuu alguses osingel "I Just Might". Globaalselt on singel kogunud juba ligi 250 miljonit striimi.

"The Romantic" on Bruno Marsi esimene sooloalbum kümne aasta jooksul. Tema eelmine sooloalbum "24K Magic" (2016) võitis kokku kuus GRAMMY auhinda, sealhulgas maineka aasta albumi auhinna.

 

Uus album järgneb supertähe erakordselt edukale perioodile ülemaailmsetes edetabelites.

 

Bruno Marsi hiljutiste hittide hulka kuulub GRAMMY auhinna võitnud laul "Die With a Smile" koos Lady Gagaga, millest sai Spotify ajaloo kiiremini miljardi striimini jõudnud laul!

 

Teine suur hitt on laul "APT." koos ROSÉ'ga, mis nimetati Apple Musicu 2025. aastal rahvusvaheliselt enim striimitud looks. APT. võitis ka 2025. aasta MTV videomuusikaauhindadel aasta loo auhinna ja pälvis kolm GRAMMY nominatsiooni.

 

Bruno Mars on üks meie aja mõjukamaid ja enimkuulatumaidd artiste. Jaanuaris 2025 sai temast Spotify ajaloo esimene artist, kelle igakuine kuulajate arv ületas 150 miljonit. Marsi varasemad albumid „Doo-Wops & Hooligans“ (2010), „Unorthodox Jukebox“ (2012) ja „24K Magic“ (2016) on sisaldanud suuri hitte, nagu „Just the Way You Are“ ja „Locked Out of Heaven“, aga ka tema viimase albumi „24K Magic“ nimilugu, mis on kogunud üle maailma üle kolme miljardi striimi.

 

„Just the Way You Are“ kannab ka kõigi aegade kõrgeima sertifikaadiga loo tiitlit, omades Ameerika Ühendriikides 21-kordset RIAA plaatina sertifikaati.

Oma karjääri jooksul on Bruno Mars saavutanud üheksa Billboard Hot 100 edetabelis esikohahitti ja müünud ​​üle maailma üle 150 miljoni plaadi. Bruno Mars teatas ka, et alustab aprillis maailmaturneed „The Romantic“.“

 

Niimoodi tutvustab Bruno Marsi ja tema uut albumit Warner Music.

 

Bruno Mars ehk Peter Gene Hernandez on sündinud 8. oktoobril 1985 Honolulus, Havail. Ta on viimasel kümnendil ja pisut rohkem olnud kindlasti üks andekamaid USA lauljaid, laulukirjutajaid ja multiinstrumentaliste, kes ka ise plaate produtseerib ning on ju ta veel ka koreograaf. Paljude muusikasõprade arvates võib just Bruno Marsi pidada uueks popikuningaks.

Tänaseks on müüdud maailmas üle 100 miljoni Bruno Marsi singli, mis teeb temast läbi aegade ühe edukama artisti. Tal on olnud kogunisti 6 USA singlimüügitabeli eskoha hitti.

Mars on võitnud mitmeid auhindu, sh Grammysid. Ajakirjad “Time” ja “Forbes” on valinud ta maailma mõjukamate inimeste hulka jne. Mars on tuntud ka oma vahvate lavashow’de poolest, ja teda saadab ka tema ansambel The Hooligans. Selles bändis kasutatakse väga mitmeid instrumente, sh elektrikitarr, basskitarr, klaver, klahvpillid, trummid, puhkpillid, lisaks veel taustalauljaid ja tantsijad, selline uhke värk.

 

 

Laulmist ja muusika tegemist alustas ta juba lapsena, sest ka tema vanemad on muusikud. Ta esines juba lapsena oma kodulinnas (talle meeldis järgi teha Elvis Presley’t, kes Bruno Marsile väga meeldib, eriti Elvise 1950ndad aastad, Mars kiidab väga ka varalahkunud Prince’i ja ansamblit The Police). Mars on teinud järgi ka Michael Jacksonit ning Little Richardit, kuid ta kinnitab, et väga palju on teda mõjutanud ka doo-wop muusika ning R&B. R&B artistidest toob ta välja Keith Sweati, Jodeci, R. Kelly, Stevie Wonderi, kuid lisaks veel ka teiste muusikasuundade esindajaid nagu Led Zeppelin, The Beatles, Freddie Mercury jt.

 

Pärast keskkooli lõppu kolis Bruno Mars Los Angelesesse, et hakata tegelema muusikaga.

2009 oli ta üks produktsioonitiimi The Smeezingtons liikmetest, kes kirjutasid laulu “Nothin’ on You” B.o.B.’le ning “Billionaire” Travie McCoy’le. Mõlemas loos laulis kaasa veidi ka Bruno Mars.

 

2010 ilmus juba mehe enda esimene sooloplaat “Doo-Wops & Hooligans”, millel oli ka USA singlimüügitabeli esikohale tõusnud laulud “Just the Way You Are” ja “Grenade”, liskas veel hittlugu “The Lazy Song”.

Kaks aastat hiljem ehk 2012 ilmus tema teine plaat “Unorthodox Jukebox”, mis tõusis USA plaadimüügitabeli etteotsa. Plaadil megahitid “Locked Out of Heaven”, “When I Was Your Man” ja “Treasure”.

2014 laulis Bruno Mars kaasa Mark Ronsoni superhitis “Uptown Funk”. Mars oli ka üks loo autoritest.

 

Ja 2016. aastal mehe kolmas album “XXIVk Magic”.

Suurepärane popmuusika album, mida saab “lahteradada” ka R&B ja funk-muusika plaadiks. Igal juhul oli see minu jaoks selle aasta üks ägedamaid plaate, milles on mõjutusi väga erinevatest asjadest, on tunda 60ndate, 70ndate, 80ndate ja 90ndate aastate hõngu, on väga vahvaid meloodiaid ja harmooniaid, on palju põnevaid effekte, kasutatakse vokoderi, põnevaid instrumente jne jne.

 

Aastal 2018 andis Nile Rodgersi teada, et Bruno Mars töötab  tema ja Chici stuudioalbumi "It's About Time" kallal.


2019. aasta veebruaris andsid Mars ja Cardi B välja loo "Please Me". Singel jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kolmandale kohale ja jõudis 20 parema hulka Kanadas, Uus-Meremaal ja Ühendkuningriigis.

Mars, Ed Sheeran ja Chris Stapleton tegid viis kuud hiljem koostööd loo "Blow" loomisel Sheerani neljanda stuudioalbumi "No.6 Collaborations Project" (2019) jaoks.

 

2020. aasta veebruaris teatati Marsi ja Disney partnerlusest "muusikateemalise teatraalse narratiivi" jaoks, milles laulja mängib filmi peaosa ja produtseerib seda. Kuu aega hiljem kinnitati, et Mars töötab oma järgmise albumi kallal koos Babyface'iga.

COVID-19 sulgemise ajal kirjutas ta iga päev muusikat oma eelseisva albumi jaoks. Samal aastal müüs Mars osa oma laulukataloogist Warner Chappell Musicule ja jättis väikese osa endale; tema kaaskirjastusleping BMG-ga oli samuti osa tehingust. 2021. aastal maksti Marsile väidetavalt 3,2 miljonit dollarit esinemise eest Motorola tegevjuhi poja pulmas Cape Codis.

 

26. veebruaril 2021 teatasid Mars ja räppar Anderson Paak, et nad panid kokku uue „projekti“ (bändi) – Silk Sonic ja salvestasid albumi. Sama aasta 12. novembril ilmunud albumil „An Evening with Silk Sonic“ on külalisesinejana Bootsy Collins. Peamiselt Marsi ja D'Mile'i produtseeritud lugu debüteeris Billboard 200 edetabelis teisel kohal ning Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa esiviisikus. Kuid see polnud veel kõik, sest albumilt ilmusid Singlitena lood „Leave the Door Open”, „Skate”, „Smokin out the Window”, mis oli Con Funk Shuni loo „Love's Train” kaverversioon, ja „After Last Night” (koos Thundercati ja Bootsy Collinsiga).

 

„Leave the Door Open” jõudis Billboard Hot 100 ja Uus-Meremaa edetabelite tippu. Kõik singlid peale „Skate” jõudsid Billboard Adult R&B Songs edetabelite tippu ja album oli selles edetabelis nelja esikohasingliga teine.

 

2020. aasta Grammy auhindadel pälvis Silk Sonic looga „Leave the Door Open” aasta plaadi, aasta laulu, parima R&B esituse ja parima R&B laulu auhinnad

 

Mars jätkas oma Bruno Mars at Park MGM kontsertturneed 2022. aastal ja alustas maailmaturneed kontsertidega Sydneys ja Tokyos. Tuur jätkus 2023. aastal Lõuna-Koreas, Filipiinidel, Brasiilias, Tšiilis, Gruusias ja Iisraelis.

Järgmisel aastal, pärast kontserte Tokyos, Bangkokis ja Singapuris, lõppes tuur 14 kontserdiga Brasiilias

 

Bruno Mars jätkas ka uue muusika kirjutamist, nüüd koos Lady Gaga´ga. Nad andsid oma singli "Die with a Smile" välja 16. augustil 2024. Laul pälvis 2025. aasta Grammy auhindade jagamisel parima popduo/grupi esituse auhinna ja kandideeris aasta laulule.

 

Kuu aega hiljem andsid Mars ja Rosé välja hittloo "APT", mis on Rosé debüütalbumi "Rosie" (2024) esimene singel.

 

Nii „Die with a Smile“ kui ka „APT“ olid 2024. aasta novembris ja jaanuaris 2025 maailma enim striimitud lood.

 

24. jaanuaril 2025 andsid Mars ja Sexyy Red välja loo "Fat Juicy & Wet".

 

Mars produtseeris filmi "Lilo & Stitch" (2025) jaoks Elvis Presley loo "Burning Love" uue kaveri, mida esitasid tema vennapojad Nyjah Music ja Zyah Rhythm

 

5. jaanuaril 2026 säutsus Bruno Mars, et tema järgmine album on valmis. 7. jaanuaril 2026 kinnitas Mars singli "I Just Might" ilmumist 9. jaanuaril ja albumi pealkirja "The Romantic" ning ilmumiskuupäeva.


27. veebruaril 2026 ilmuski Bruno Marsi neljas stuudioplaat „The Romantic“. Samal päeval ilmus ka albumi teine singel „Risk It All“. Aprillist oktoobrini 2026 toimub plaati tutvustav kontsertturnee – 71 kontserti nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas.

 

Uue albumi 9 laulu on kirjutanud Bruno Mars, kui appi on tulnud ka mitmed teised muusikamaailma kõvad produtsendid ja laulukirjutajad – Dernst Emile II, Philip Lawrence, James Fauntleroy, Brody Brown, Terius Gray, Dave Guy, Leon Michels jt.

 

Uuel plaadil on vaid 9 laulu. Selle avalöögiks on imeilus ballaad, rumbalik „Risk It All“, mis ilmus koos plaadiga ka singlina. Laulu meloodia tundub mulle vägagi tuttav ja siin kuuleb ilusaid puhkpille, kaunist kitarri jpm ilusat. Bruno Mars oskab neid ilusaid lugusid kirjutada ja esitada.

Teine lugu on „Cha Cha Cha“. Taaskord kõrvu paitav laul, mis ongi esitatud tšatšana. Ka siin on puhkpille ja palju muud põnevat.

Kolmas laul on esimese singlina ilmunud hittlugu „I Just Might“, mis on igati mõnusa olemisega tantsuhitt, selline 70ndate aastate ja diskostiilis lugu, mille suurepärane refrään, mis kergesti ka meelde jääb.

Kõrvu paitavaid ja romantilisi lugusid on albumil veel ja veel – „God Was Showing Off“ (oskus kasutada puhkpille on imeline), „Why You Wanna Fight?“ (imeliselt ilus R&B/soulilugu), „Nothing Left“ (võimas ballaad).

Tantsulikumat, funkilikku souli kuuleme laulus „On My Soul“ (ja jälle need puhkpillid!).

 

Plaadi lõpetab imeilus „Dance With Me“.

 

Imeline plaat (ilusad meloodiad, kaunid harmooniad) on see Bruno Marsi uus stuudioplat „The Romantic“. Sobib kõikidele romantikutele ja Bruno Marsi fännidele.

 

Bruno Marsi muusikast

 

Marsi muusikat on tuntud mitmesuguste stiilide, muusikažanrite ja mõjutuste poolest, sealhulgas pop, funk ja soul. Oma muusikasse lisab ta ka teisi elemente nagu disko, reggae ja rokk.

Tema debüütalbum „Doo-Wops & Hooligans” on peamiselt pop-, reggae-pop- ja R&B-plaat. Paljudel Marsi lugudel albumil on „hea enesetunde”, muretud ja optimistlikud meeleolud.

 

Marsi hilisem album „Unorthodox Jukebox” (nagu ka tema debüütalbum) on mõjutatud diskost, funkist, rokist, reggae-st ja soulist ning ballaadidest. Marsi kolmandat albumit, „24K Magic“, mõjutasid R&B, funk, pop ja new jack swing.

 

Kuula ise ka:

Dav Pilkey

„Koer-Mees“

(Varrak)

 

Valmistu märuliks, põnevuseks, romantikaks ja kometiks! George ja Harold on aretanud uut tõugu korravalvuri. Koera pea ja inimese kehaga kangelane kaevab ennast läbi kuritegude, klähvib kelmide peale, rapsab rajalt röövlid ja hirmutab hiiri. Kas ta suudab kohusetunde ja looduse kutse vahel õigesti valida?


Dav Pilkey pööraselt popp Koer-Mehe sari meelitab lugejaid vanusest sõltumatult ja uurib üleüldiselt positiivseid teemasid, nagu näiteks empaatia, lahkus, järjekindlus ja endale truuks jäämise tähtsus.


„See on parim koera peaga võmmist rääkiv raamat üldse!” – George’i vanavanaema .„Koernaljakas!” – Haroldi vanaisa „Algusest lõpuni täiesti jälk!” – Härra Krupp.


Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire, düsleksia ja käitumisraskused. Ta tekitas tundides nii palju segadust, et tema õpetajad saatsid ta iga päev klassist välja koridori istuma.


Õnneks meeldis Davile väga joonistada ja lugusid välja mõelda. Ta tegeles koridoris olles oma koomiksiraamatute loomisega. Teises klassis tegi Dav Pilkey koomiksiraamatu Kapten Aluspüksi nimelisest superkangelasest. Ta õpetaja rebis selle tükkideks ja ütles talle, et ta ei saa jääda elu lõpuni totakaid koomiksiraamatuid joonistama. Õnneks ei olnud Dav kuigi hea kuulaja.

 

Kui Sa tead Dav Pilkey kirjutatud ja joonistaud raamatusarja „Kapten Aluspüks“ (selle sarja raamatuid on eesti keeles ilmunud kuus!), siis Sa tead, kes on George ja Harold. Kaks kutti, kes suudavad korraldada koolis ja mujalgi igasugu jamasid. Nendega juhtub äpardusi ja kõike muud, mis on ühtaegu naljakas, halenaljakas ja ÄGE!

 

„Koer-Mees“ on ju George´i ja Haroldi loodud koomiksisari, kuigi jah, kaanel on kirjas Dav Pilkey!

 

Koomiksiraamatu alguses saame teada, kuidas George kohtus lasteaias Haroldiga. Neist said sõbrad ja nad hakkasid koomikseid tegema. Nende esimene koomiks oli kangelasromaan pealkirjaga „Koer-Mehe seiklused“. Aastate jooksul tegid nad tohutu hulga Koer-mehe koomikseid.

Neljandas klassis hakkasid nad joonistama uut koomiksit – „Kapten Aluspüks“. Seejärel muutus poiste elu keeruliseks. Nad sattusid ohtudesse, õuduste kätte. Ja just siis, kui tundus, et asi ei saa hullemaks minna … läks kõik paremaks. Kogu jama oli korraga lahenenud, aga õhus oli veel hulk vastamata küsimusi.

Poisid leidsid terve kastitäie vana Koer-Mehe koomikseid, mille nad olid pisikestena teinud. Need tegid palju nalja ja nad otsustasid vanad lood uuesti välja anda. Nii Koer-Mees taassündiski ja just neid lood me selle raamatu kaante vahelt leiame.

 

Raamatu esimene peatükk/lugu on „Koer-Mees. Kangelane pääses välja“. Selles loos saame tuttavaks politseinik Rüütli ja koer Gregiga. Kuna nad olid otsustanud ülemuse uuel diivanil veidi magada, siis pahandas see hirmsasti nende ülemust.

Politseinik Rüütel mõtiskles, et nüüd oleks hea, kui saaksid teha midagi kangelaslikku.

Mängu tuleb ka kurjam. Kass, kel nimeks Petey. Tema teab, et politseinik Rüütel on karm võmm, kuid oidu tal ei ole. Koer Greg on nutikas, aga tema nõrkuseks on ta keha. Kui nad teeksid koostööd, siis oleks nad ohuks ka kurjamist kassile, mistõttu valmistab kass pommi!

Pomm plahvatab! Politseiniku ja koera päästmiseks on vaja teha operatsioon ja nii sünnibki maailma parim võmm! Koer-Mees, kellel on koera pea ja inimese keha.

 

Nüüd otsustab Petey Koer-Mehe lõplikult hävitada ja selleks on tal vaja võimast tolmuimejat. Kas sellest on abi? Kui loed esimese peatüki lõpuni, siis saad teada.

 

Raamatu teine lugu/peatükk on „Roboülem“. Selle loo alguses läheb politseiülemal üsna halvasti. Linnuke laseb talle pähe, möödasõitev auto pritsib ta märjaks, tööl on keegi tema täisnuusatud taskurätte närinud, tema sussid puruks purenud, põrandale pissinud!

 

Ülemus on kindel, et seda kõike on teinud Koer-Mees!

 

Saabub linnapea. Tal on kaasas ajaleht, milles kirjas, et ülem on paras pehmo, ülemat ei salli mitte keegi ja kurjam kass Petey on juba 8 korda vanglast põgenenud! Linnapea käsib ülemal end kokku võtta või … asendatakse ta robotiga!

 

Ülem on kurb. Ainus, kes teda lohutab on Koer-Mees.

 

Koer-Mees otsustab linnapead jälitada. Linnapea läks Robo-Värgi kombinaati. Koer-Mees piilub aknast sisse ja näeb, et linnapeal on kurjad plaanid. Valmis on saanud kuri robot!

 

Umbes samal ajal pääseb vanglast põgenema kass Petey. Seda tänu nähtamatuks tegevale spreile.

 

Politseijaoskonda saabub taaskord linnapea. Lehes kirjutatakse, et Petey on vanglast jällegi põgenenud. Linnapea asendab ülema kurja robotiga. Robo ülem! Ja tema omakorda allub linnapeale! Ja linnapeal on oma linnaga vägagi halvad plaanid. Näib, et linna hakkavad „juhtima“ vargad, häkkerid ja muud kurjamid.

See ei meeldi ka Peteyle, kes on jätkuvalt nähtamatu. Ta kinnitab, et selles linnas võib olla vaid üks pahalane!

Linnapea käskis Robo-Ülem läheb Peteyd otsima, kuid samal ajal hävitab ta ka kõik kurjamite kauplused ja poed.

Linnapea peab appi kutsuma Koer-Mehe! Kas Koer-Mees tabab Petey ja kellest saab uus ülem? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu kolmas peatükk/lugu on „Koer-Mees, lajata lugemisega“ ja selle koomiksi tegid George ja Harold esimeses klassis!

Selle loo alguses on Petey vanglas. Ta ei suuda mõista, kuidas ikkagi Koer-Mees nõnda tark on. Petey otsustab vanglast põgeneda ja asja uurida.

Selgub, et Koer-Mees sai targaks lugedes! Petey on kindel, ta peab hävitama kõik raamatud. Parim relv selleks on Petey leiutatud Sõna-Peleti 2000TM. Selle abil hävitab Peter sõnad raamatutes ja ta teeb seda terves maailmas!

 

Maailm muutub ruttu väga juhmiks ja sellest lõikab kasu Petey. Ta saab tasuta auto, ta saab pangast raha, ta saab tasuta teleka.

 

Umbes samal ajal on politseijaoskonnas probleem. Keegi on ülema kabinetis kakanud! Appi kutsutakse Koer-Mees, kuid ka tema oli juhmiks muutunud, sest ta ei lugenud enam.

 

Õige varsti hakkas Petey enda halvasti tundma. Maailm oli muutunud liiga juhmiks. Milliseks täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

Samal ajal otsis Koer-Mees seda, kes oli ülema kabinetti kakanud. Ühel hetkel jõudis Koer-Mees … kuhu ta jõudis, selle pead nüüd ise välja selgitama. Igal juhul leiab Koer-Mees midagi väga olulist ja maailma hakkab jällegi muutuma!

Ja loo lõpus saad teada sedagi, kes ikkagi see kakaja oli!

 

Raamatu neljas lugu/peatükk on „Koer-Mees vinkusõdades: pereviinerite pealetung“. See lugu algab kassivanglas. Kass Peteyle on pakk! Selle sees on elustav sprei, mida tuleb piserdada millegi peale ja jälgida, kuidas see elustub ja muud värki.

 

Järgmisena tuuakse Peteyle süüa. Vanglas antakse süüa ka, ka seekord on vinkusaiad. Petey piserdab spreid vinkusaia peale ja kujutage ette, vinkusai ärkab ellu! Ellu ärganud vinkusai aitab Peteyl vanglast põgeneda. Taaskord!

 

Loomulikult on ka selles loos Koer-Mees ja politseiülem ja taaskord on Koer-Mees püherdanud ja ilastanud ülema uhkel diivanil.

 

Veidi hiljem paneb Koer-Mees jooksu, sest Petey on võtnud koeravile ja ruupori ning meelitanud kohale kõik linna koerad! Peteyl on valmis ka koeralõks, sest tal on plaan kõik koerad kinni püüda.

 

Samal ajal vanglas otsustab vinkusai elustada ka teised vinkusaiad, mis vanglas valminud. Ja neid on väga palju! Viva La vinku-latsioon! Vinkusaiad otsustavad vallutada maailma, algab vinkusõda.

 

Petey soovib hävitada kõik koerad. Vinkusaiad terve maailma. Kuidas suur vastasseis lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ja uskuge mind see jällegi üsna põnev ja vägagi humoorikas!

 

Selle humoorika koomiksi lõpus on näpunäiteid, kuidas joonistada Koer-Meest, Petey´d, millised on Koer-Mehe ja Petey emotsioonid jpm.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel saame teada, et valmis on ka uus raamat! „Koer-Mees sai vabad käed“!


„Hortus Poeticus.

Valimik eesti taimeluulet“

Koostanud Karl Martin Sinijärv,

Urve Sinijärv

(Varrak)

 

Igal juhul, ükskõik kui suurteks linlasteks ja loodusekartjateks me ka ei saa, taimed, need meie ürg-ürgsed vennad ja õed, tegelikult need, tänu kellele me üldse siin oleme, liigume, loome ja lehvitame (ja luuletame), jäävad meiega.

Ka luuletustes.

Loodetavasti. Ei. Kindlasti.

 

Tõnu Õnnepalu

 

Taimed on meie luuletajaid ja kunstnikke alati inspireerinud. Ent rääkides taimedest, räägime läbi nende enamasti siiski inimtunnetest. Siinsesse, nii sisult kui vormilt poeetilisse taimeluulekogumikku on tee leidnud üle 140 eesti autori loodud luuletuse, mis on valitud võimalikult laia ajaskaalat ja eripalgelisust silmas pidades.

Leidub nii armastatud klassikat kui lustlikumat nüüdisluulet.

Eestis sündinud või Eestiga seotud botaanilise kunsti esitamisel ja valimisel on samuti eesmärgiks seatud mitmekülgsus.

Luuletusi ilmestavad lisaks suure põhjalikkuse ja täpsusega tehtud taimeportreedele ka herbaariumilehed. See on raamat, mida saab nii lugeda kui vaadata, aeglaselt ja korduvalt.

Raamatule on saatesõna kirjutanud botaanikuharidusega kirjanik ja luuletaja Tõnu Õnnepalu.

 

Kui ma 1992. aastal ülikooli lõpetasin, siis kirjutasin oma diplomitöö Henrik Visnapuust. Eesti luuleklassikust, kelle elusaatus sõja eest lõpuks USAsse viis. Seetõttu olen ikka ja jälle ka mõne luuleraamatu kätte võtnud ja head luulet nautinud, kusjuures seda eriti nüüd, vanemas eas. Vahetevahel lihtsalt peab aja maha võtma, kasvõi 10 minutiks ja head luuleread rahustavad kindlasti.

 

Üks minu lemmikutest luulekogumike hulgas on olnud 1980. aastal kirjastuselt Eesti Raamat ilmunud „Eesti looduslüürikat“.

Nüüd on sellele kõrvale panna vägagi uhke, ilusas köites, sisukas ja võimas „Hortus Poeticus“!

Selle raamatu luuletused on jaotatud temaatiliselt – varia, triiphoone, kevadlilled, eesti lilled, aialilled, puud, maa lapsed, aed ja aednik, rohi ja muru, mesi, taimeriigi piiri peal.

 

Piilun raamatusse. Esimene osa on varia ja seda osa alustab rahvaluule Haljala kihelkonnast, pealkirjaks „(Loomine)“ ja seda jutustab lugejale ühest õunapuust mäe otsas. Luuletuse kõrvalehel on Karl August Senffi tuššijoonistus õunapuust aastast 1800.

Carl Robert Jakobson luuletab kannikesest (1870), Elise Aun pärnast (1888), Jaan Kaplinski metsasekvoiast, Doris Kareva mandragorast, Ernst Enno ristikheinast.

 

Siinkohal Ernst Enno luuletus „Koduigatsus“

 

Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad,

Tuul mängib lillelõhnaga –

Mu ümber sala laulvad vaiksed leinad.

 

Ja sääl, kus tee nii pikk ja tolmune

Viib sinimetsa poole kaugele,

Sääl kasekõne loob kui pilvi teele,

Et kanda kojukutset minu meele.

 

Ja sala laulvad minu vaiksed leinad,

Et õitsvad kodus valged ristikheinad.

 

Imeliselt ilus on see Ernst Enno luuletus. Mäletan, kunagi koolipõlves, oli see kuuletus ka peas.

 

Tagasi raamatu esimese osa juurde. Marie Under räägib sirelitest, siin on ka Karl August Senffi guaššijoonistus harilikust sirelist (1800), Veronika Kivisilla viitab oma luuletuses Marie Underi sirelile (!), Juhan Liiv räägib kanarbikust, Hänilane raudnõgesest, Ernst Enno vesiroosist, Karl Ristikivi sõnajalgadest, Paul-Eerik Rummo maarjaheinast, Leelo Tungal suurest teelehest, Ellen Niit humalapuust (1972), Rein Sander seedrist.

 

Raamatu teine osa viib lugeja triiphoonesse. Selle avab Jüri Üdi luuletus „Palmimaja“, mille kõrval on fotokoopia August Philipp Clara gravüürist (1821), millel Tartu Ülikooli Botaanikaaia kasvuhooned.

Karl Martin Sinijärv pühendab luuletuse ühele palmile, mille kõrval on koopia Johannes Kentmanni harilikust datlipalmist tema taimejoonistuste kogumikust „Codex Kentmannus“ (aastast 1555!!!).

Indrek Koffi luuletused räägivad kõrgest araukaariast, paradiisilinnulillest, sõrmlehikust ja banaanist. Need neli on valminud etendusele „Piip ja Tuut ajavad võrseid“, mis esietendus Tallinna Botaanikaaias 6. aprillil 2024.

Aleksander Suuman luuletab monsterast, kõrvalehel on Marje Eelma pliiatsijoonistus „Meeldiv monstera“ (2025), Jüri Üdi luuletus „Rahatuvi“ peatub ka oliivipuudel, Contra jutustab sidrunist.

 

Contra „……“

 

väitele nagu kasvaks

mul nina otsas sidrun

vastan

see on laim

 

Ja edasi. Lilli Prometi luuletuses on juttu apelsinidest (talvepäikesed), Leelo Tungla luuletuses on jõulutäht, Tõnu Õnnepala luuletuses on kannatuslill.

 

Jõuan raamatu kolmanda osa juurde – kevadlilled. Peep Ilmet ja lumikelluke, Andres Ehin ja sinilill, Ly Seppel ja samuti sinilill, Erni Hiir ja jällegi sinilill.

Peep Ilmeti luuletus „Mure ja lein“ on ülastest.

 

Peep Ilmet „Mure ja lein“

 

Mure see must

lõgistab ust

lauludest leegitseb leinu

kui ylaseid.

 

Tagasi kolmanda osa juurde. Raimond Kolk ja krookused, Jaan Kaplinski ja varsakabjad, Rein Sander ja paiselehed, Aleksander Suuman ja maikellukesed, Kersti Merilaas ja nurmenukk.

 

Raamatu neljas osa on Eesti lilledest. Minu lemmikluuletaja Henrik Visnapuu avab selle osa luuletusega „Noore ema palve neitsille“, milles juttu käoorvikust. Tiia Toometi pealkirjata luuletus on võilillest.

 

Tiia Toomet „………..“

 

See õhtu tuleb ükskord tagasi

võilillede valged kahupead

kumavad läbi

ta rohelist valgust

teispool aja peatumist

vilistab peoleo

sinu häälega

 

Juhani Liivi luuletus aastast 1896 kannab pealkirja „Kullerkupp“, Aira Kaal räägib loo kuldkingade kuningriigist, Kersti Merilaas ja kuukressid, Kersti Merilaas ja punane moon, ja ka rukkilill, Tiia Toomet ja metsmaasikas, kuid ka karikakar.

Taavi Tuulik luuletab hiirhernestest, Ellen Niit tulilillest ehk tulikast, Jaan Kaplinski hanijalast, Ott Arder kassitapust, Maret Suits-Elson tõrvalillest, Viivi Luik heinputkest, Timo Maran nõmmeliivateest, Marek Sadam kummelist, Olivia Saar kurekatlast, Muia Veetamm põdrakanepist, Viivi Luige luuletuses saavad kokku mitmed lilled.

 

Viivi Luik „Hilissuvine“

 

Ja lõhnab angervaks

ja tulilill

ja ohakas.

On hilissuvi, on hilissuvi

ja pihlapuus

on marjakobar

ja männikus

on kanarbik.

Ja seda suve

ei tule enam,

ei tule enam

seda suve.

 

Viies osa viib meid aialillede juurde. Seda osa alustab Gustav Suitsu luuletus „Rooside eleegia I“, mille kõrval on imeliselt ilus Karl August Senffi guaššijoonistus „Roos“ (1800).

Kauksi Ülle luuletab pojengist, Kalle Istvan Eller gladioolist (kõrvallehel on Zhanna Tohti akvarell aedgladioolist (2025)), Heiti Talvik liiliast, Vladimir Beekman iiristest, Maarja Kangro päevalillest, Ave Alavainu krüsanteemist.

 

Kuues osa on puudest. Rein Sander ja lepad, Tõnu Õnnepalu ja samuti lepad, Juhan Smuul ja paju, Gustav Suits ja haavad, Leelo Tungal ja näsiniin, Andres Ehin ja sarapuu, Kristiina Ehin ja vaher.


Ilmar Trulli luuletuses „Puukooli aktus“ on juttu erinevatest puudest.

 

Igal aastal mihklikuul

ranits pakitud saab puul.

 

Puud on ise täitsa taimsed,

kuid neil huvid on ka vaimsed.

 

Kooli tulid kuusk ja mänd,

tuli õpetaja känd,

 

tulid saar ja sarapuu,

palm ja ahvileivapuu.

 

Lehvitati okkaid-lehti,

õisi anti, aktus tehti.

 

Kuulati siis kõnesid.

Noh mitte kõiki, mõnesid.

 

Üpris puised olid kõned.

Kõik ei olnud, ainult mõned.

 

Lõpuks tehti resümee,

et mingem metsa, punkt ee.

 

Lehte Hainsalu luuletab kadakapuust, Aleksander Suuman kasest, Häniläne kuusest, Paul Rummo Laulasmaa rannast ja männist, Contra tammest, Mart Raud juudapuust, Mari Vallisoo murelipuust, Minni Nurme mets-õunapuust, August Sang õunapuust, Viivi Luik pihlapuust, Häniläne harilikust hobukastanist, Ellen Niit kibuvitsast, Timo Maran pärnast.

 

Selle osa viimane luuletus on Juhan Viidingu pealkirjata luuletus:

 

Kes puid ja põõsaid istutab?

Sa vaata, Juhan, seisata.

Puud pühad on. Ja iga päev.

Puid pühadeks ei heisata.

 

Raamatu seitsmes osa on maa lastest. Selles osas on luuletusi Artur Alliksaare, Lilli Prometi, Veronika Kivisilla, Asko Künnapi sulest.


Siinkohal Asko Künnapi väga põneva lahendusega „Lilledest“:

 

Mu lemmiklill

on agoonia.

Ja sinul …

filharmoonia.

Koos põletame

selle linna

tuhaks talla alla,

et oleks, kuhu

ketsijälgi jätta.

Oot …

Lille kohalt liialdasin –

siiski iroonia

lumivalge liilia.

 

Selles osas on luuletusi veel ka Lehte Hainsalu, Hanneleele Kaldmaa, Valdur Mikita, Betti Alveri, Erni Hiire, Wimbergi ja Aleksander Suumani sulest.

 

Kaheksas osa on aiast ja aednikust. Selles osas leiame Henrik Visnapuu luuletuse „Aed ja aeg“, Deebora Vaarandi „See hommik on aedniku päralt“, Jüri Kolgi „Aed“, Erni Krusteni „Aednik“, Hendrik Adamsoni „Õitevaht“, Marie Underi „Sinine terrass“, Asko Künnapi „Mu süda taob kui vineerist orav“ ja Hanneleele Kaldmaa „Paradiisaed“.

 

Hanneleele Kaldmaa „Paradiisiaed“

 

Tellissaared, kuldrenetid, tribuud,

paradiisiõunad, talvenaudingud –

talvenaudingud!

Nägin unes lund

ja ärgates tundsin õhus,

kuidas ta tuleb.

 

Selline näpsitus, teistmoodi tunne.

 

Talv on käes.

 

Nüüdsest

kõnele minuga õunte keeles.

 

Üheksas osa on rohust ja murust. Jakob Tamm luuletab kõrtest, Arvi Siig rohust, Karl Martin Sinijärv murust, Taavi Tuulik tarnadest, Liidia Tuulse umbrohust.


Selle osa lõpetab Juhan Viidingu pealkirjata luuletus:

 

Maa, mis võsa all,

on säilinud!

Muld, mis metsa all,

on tulevane põld!

Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla.

Ükskord jälle põletame alet.

Siis saab jälle põldu,

väljapuhand maad.

Hoia võsa, kui sa hoida saad.

 

Raamatu eelviimane osa on meest – selles osas on luuletused Jaan Krossi, Hando Runneli, Viivi Luige, Doris Kareva, Juhan Liivi („Ta lendab mesipuu poole“!) sulest.


Viimane osa viib lugeja taimeriigi piiri peale – siin on valikus Hando Runnel, Triin Paja, Jüri Üdi, Aleksander Suuman, Rein Sander.

 

Hando Runnel „Samblana“

 

Kõrgena kuusena tundsin kui sündisid lapsed.

Samblana tunnen nüüd ennast kõrgete kuuskede all.

 

Raamatu viimane luuletus on Hando Runneli „Inimene on kui taim“.

 

Raamatu lõpus on peatükk „Raudteelill. Floristilisi märkmeid eesti luulest“, mille on kirjutanud Tõnu Õnnepalu. Peatükk, mille alguses Õnnepalu küsib, kuidas saavad lilled luulesse? Ja puud, ja rohi. Ja sammal, ja samblikud?

Siin on mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid mõtteid, mida jätan Sulle endale lugeda. Tõnu Õnnepalu tõdeb, et pärast Ernst Ennot ei saa keegi enam luuletada valgest ristikheinast, ilma et lugejale meenuksid Enno read. Või kes iganes ka ei räägiks oma värssides õitsvatest sirelitest, tsiteerib tahes või tahtmata Marie Underit. Luule ühine lilleaed saab isiklikuks aiaks.

Ja veel üks mõte Tõnu Õnnepalult: „Igal juhul, ükskõik kui suurteks linlasteks ja loodusekartjateks me ka ei saa, taimed, need meie ürg-ürgsed vennad ja õed, tegelikult need, tänu kellele me üldse siin oleme, liigume, loome ja lehvitame (ja luuletame), jäävad meiega. Ka luuletustes. Loodetavasti. Ei. Kindlasti.“

 

Seejärel võtavad Urve Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv selle raamatu kokku. Miks selline raamat tehti, milleks oli seda vaja, kuidas valik luuletustest tehti: „Mõte oli pakkuda võimalikult suurel ajaskaalal ja eripalgelist taimeluulet. Luuletuste ilmestamisel sai sama eesmärk seatud Eestis sündinud või Eestiga seotud botaanilise kunsti esitamisel-valimisel. Suure põhjalikkuse ja täpsusega tehtud taimeportreed on samuti poeetilised …“


Hilary Duff

“Luck … Or Something”

(Warner Music)

 

„Hilary Duff avaldas kauaoodatud uue ajastu albumi "luck.. or something", mis on superstaari kuues stuudioalbum. Albumilt on juba ilmunud kaks singlit: "Mature", mis ilmus eelmise aasta lõpus, ja "Roommates", mis ilmus jaanuaris 2026.

 

Uuel albumil on lugu "Weather For Tennis", millele tuleb ka muusikavideo. Hilary Duff naaseb sel aastal ka lavale oma "Small Rooms Big Nerves" tuuriga, mille piletid müüdi koheselt läbi.

 

Rahvusvaheline sensatsioon Duff, kes pöörab oma karjääris uut peatükki, on tuntud popstaari, näitlejanna, artisti ja produtsendina. Hilary Duff on tuntud eelkõige oma peaosa poolest Disney Channeli hittseriaalis "Lizzie McGuire" ja sellele järgnenud filmis "The Lizzie McGuire Movie", mis kinnistas tema staatuse oma aja kuulsaima teismelise staarina.

Duffi on nähtud ka filmides "Agent Cody Banks", "A Cinderella Story", "Cheaper by the Dozen", "War, Inc." ja "According to Greta". Duff on osalenud ka legendaarse sarja "How I Met Your Father" produtseerimises.

 

Lauljatari kolm esimest albumit – 2003. aastal ilmunud mitmekordse plaatinaplaadi staatusega „Metamorphosis“, tema enda nimega plaatinaplaadi staatusega „Hilary Duff“ (2004) ja 2007. aasta autobiograafiline tantsupopi album „Dignity“ – on kokku müünud ​​maailmas üle 15 miljoni eksemplari.

 

Artisti eelmine album „Breathe In. Breathe Out.“ ilmus 2015. aastal. Album oli elektrooniliste mõjutustega poplaulude kogumik, mille Duff lõi koos mitmete murranguliste laulukirjutajate ja produtsentidega, sealhulgas Sean Douglas (Jason Derulo, Demi Lovato), Tove Lo (Ellie Goulding, Icona Pop), Matthew Koma (Zedd, Alesso, OneRepublic), Bloodshy (Madonna, Britney Spears, Kylie Minogue) ja Duffi enda lemmik Ed Sheeran, kes kirjutas ja produtseeris albumi loo „Tattoo“.

 

„Breathe In. Breathe Out“ jõudis iTunes'is esikohale vaid mõni tund pärast ilmumist, jõudis Billboardi albumite edetabelis kolmandale kohale ja Billboardi 200 parima edetabelis viiendale kohale.“

 

Niimoodi tutvustab Hilary Duffi uut albumit Warner Music.

 

Tõepoolest, lauljatari eelmisest albumist on möödas 11 aastat! Mistõttu tasub meenutada, millega on lauljatar tegutsenud, millised on tema suurimad saavutused.

 

Hilary Duff saab selle aasta 28. septembril 39-aastaseks. Duff on olnud aastate jooksul tõeline multitalent, sest on olnud edukas nii näitlejana kui ka lauljana. Juba üsna noorelt nimetati ta teismeliste iidoliks ja seda paljuski tänu sellele, et mängis peaosa teismelistele suunatud sarjas “Lizzie McGuire” (aastatel 2001-2004).

 

Pärast seda hakkas Hilary Duff tegema koostööd Disney telekanaliga, lõi kaasa mitmes filmis ning ilmus ka jõulualbum “Santa Claus Lane” (2002, väljaandjaks Walt Disney Records). Seejärel sõlmis ta plaadilepingu Hollywood Recordsiga ning ilmus üliedukas album “Metamorphosis” (2003), mida müüdi ainuüksi USA’s üle kolme miljoni eksemplari!

Pärast seda oli Duffi-nimi juba väga popp ning ta hakkas kaasa lööma ka muudes meelelahutusärides – nukud, riided ja parfüümid.


Duff lõi kaasa mitmes filmis, näiteks “Agent Cody Banks” (2003), “A Cinderella Story” (2004), kuid avaldas ka mitu edukat plaati: “Hilary Duff” (2004) ja “Most Wanted” (2005).

Kuid seegi polnud veel kõik! 2007 ilmus album “Dignity”, taaskord väga edukas popiplaat, 2008 ilmus tema kogumikplaat “Best of Hilary Duff” ja seejärel ta lahkus Hollywood Recordsi leivalt. Pärast seda oli ka muusika tegemises üsna pikk paus, sest alles sel aastal ilmuski lauljatari uus plaat – 7 pikka aastat muusikalist pausi.


Selle muusikalise pausi sisustas Hilary Duff filmidega – “War, Inc.” (2008), “According to Greta” (2009), “Bloodworth” (2010), kuid ta jõudis kirjutada ka mõned edukad romaanid! Näiteks “Elixir” (2010), millest sai New York Timesi müügihitt ehk bestseller, edukad olid selle romaani järjed “Devoted” (2011) ja “True” (2013). Seega tõestas Hilary Duff, et ta suudab olla edukas muusikas, filminduses kui ka kirjandusmaailmas!!!


Seejärel lõi Hilary Duff kaasa ka komöödia-draamasarjas “Younger” ning 2014 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga RCA Records, aasta aega hiljem ilmus album "Breathe In. Breathe Out", mis tõusis kohe ilumisnädalal Billboard TOP200 plaadimüügitabelis kohale number viis! Ja see oli juba viies Duffi TOP5 koht ilmumisnädalal! Ja seegi on väga kõva saavutus!

Juba 2008 kinnitas lauljatar, et alustab tööd uue plaadiga, kuid seejärel pikk vaikus! Duff ise kinnitab, et talle meeldib väga erinev muusika, meeldib see, mis on popilik ja kaasakiskuv, kuid ka see, mis oleks veidi rokilikum.

Edasi on teada, et ajavehmikul 2012-2013 lindistas Duff uusi lugusid, kuid alles 2015. aasta veebruaris läks ta Rootsi, et teha koostööd Christian Karlssoni ja Tove Lo’ga, mille tulemusena valmis mitu tantsulikku hittlugu. Ja on ju Rootsi see tõotatud maa, kust täna tuleb väga head tantsumuusikat üha rohkem ja rohkem! Aprillis 2015 ilmus ka uue plaadi esiksingel “Sparks”. Sama aasta juunis uus album ”Breathe In. Breathe Out”, mis oli suurepärane popiplaat.

 

Pärast seda võttis lauljatar ette hoopis teisi asju - Duff naasis moedisaini juurde 2018. aasta jaanuaris, lansseerides koostöös GlassesUSA-ga prillikollektsiooni "Muse x Hilary Duff". Edasine koostöö viis selleni, et kollektsioonist sai GlassesUSA premium-brändide kategooria enimmüüdud bränd.

 

Veebruaris 2018 teatas lauljatar, et mängib nimitegelast sõltumatus filmis "Sharon Tate'i kummitamine", mis on seotud Sharon Tate'i mõrvaga. Daniel Farrandsi kirjutatud ja lavastatud filmis oli Duff ka tegevprodutsent. Ta mängis koos Lydia Hearsti ja endise "Cheaper by the Dozen 2" kaasstaari Jonathan Bennettiga.

 

Film linastus 2019. aasta aprillis; 2019. aasta Hollywood Reel sõltumatute filmide festivalil võitis Duff parima naisnäitleja auhinna.

Hiljem, samal aastal esines Duff sarja "Who Do You Think You Are?" kümnenda hooaja ühes osas.

Jaanuaris 2019. aasta investeerisid Duff ja koomik Chelsea Handler kosmeetikasarja "Nudestix". Ta lansseeris oma meigikomplekti "Daydreamer" partnerluse raames 2019. aasta septembris.

Juuli alguses teatati sarja "Younger" seitsmenda ja viimase hooaja pikendamisest.

 

Veebruaris 2020 avaldas muusikaprodutsent RAC singli „Never Let You Go“, mis on kaver bändi Third Eye Blind hitist, kus laulsid nii Hilary Duff kui ka tema abikaasa Matthew Koma.

 

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik, sest Hilary Duff  kirjutas ja avaldas 2021. aasta märtsis laste pildiraamatu „Minu väike vapper tüdruk“, mille avaldas Random House Children's ja illustreeris Kelsey Garrity-Riley.

Hilary Duff ütles, et raamatu kirjutamiseks inspireeris teda tema tütar. See debüteeris New York Timesi bestsellerite edetabelis laste pildiraamatute kategoorias 8. kohal. Selle järg „Minu väike armas poiss“ ilmus 2023. aasta novembris.

 

Duff jätkas alates 2021. aastast mitmete äriettevõtete loomist. Ta tegi koostööd kombinesoonide firmaga Smash + Tess, et kujundada emadele ja lastele mõeldud kombinesoonide kollektsioon; see lansseeriti 23. veebruaril 2021 ja väidetavalt müüdi mõne minutiga läbi. 18. mail 2022 sai Duffist laste rõivafirma Carter's emade juht; koostöö tulemusena kujundas ta laste rõivaste kapselkollektsiooni. 2023. aasta novembris avalikustas ta uue äriettevõtte, milleks on samal kuul turule toodud kodulõhnatoodete sarja Below 60° brändidirektor.

 

Augustis 2025 teatati, et Duffist saab uue draamasarja „Pretty Ugly“ peaosatäitja ja tegevprodutsent, mida saab voogedastada Hulus. Sari põhineb Ameerika autori Kirker Butleri samanimelisel romaanil. Selle stsenaariumi kirjutas Butler ja lavastas Silver Tree.

Järgmisel kuul teatati, et lauljatar on sõlminud lepingu Atlantic Recordsiga uue muusika väljaandmiseks. Sellega kaasneb ka dokumentaalsari, mis kajastab seda, mida Atlantic nimetab Duffi „muusikaliseks tagasitulekuks“.

 

Esinedes Vogue World: Hollywood 2025-l, avaldas lauljatar oma soovi tunda end enne muusika juurde naasmist turvaliselt ning lauljatar avaldas uue albumi esimese singli "Mature" 6. novembril 2025, millele järgnes albumi teine ​​singel "Roommates", 15. jaanuaril 2026.

 

Album pealkirjaga "Luck... or Something" ilmus 20. veebruaril 2026. Atlantic Records nimetas Duffi uut albumit tema senise muusikalise karjääri  "kõige julgemaks ja enesekindlamaks".

Hilary Duff on ütelnud: “I didn’t want to make a record about being lucky. I wanted to make a record about the mess that comes before you understand what luck even means.”

Ja veel: “There were things I hadn’t said out loud — even to myself — until I wrote these songs.”

 

„Luck... or Something“ (stiliseeritud väiketähtedega) on Ameerika laulja Hilary Duffi kuues stuudioalbum. See ilmus Sugarmouse Inc. ja Atlantic Recordsi kaudu 20. veebruaril 2026. Albumi produtseeris peamiselt tema abikaasa Matthew Koma ning sellelt on ilmunud kaks singlit, „Mature“ ja „Roommates“.

 

Muusikaliselt on „Luck... or Something“ introspektiivne ja isiklik album, mida kujundavad Duffi viimase kümnendi elukogemused. Pealkiri peegeldab seda, kuidas ta on oma elus ja karjääris navigeerinud: kui „luck“ mängis rolli, siis „or something“ viitab isiklikele kogemustele, väljakutsetele ja emotsionaalsele raskusele, millega ta teel kokku puutus. Juttu on perest ja suhete keerukusest, romantilistest kahtlustustest ja hirmudest, isiklikus kasvust ja enesemõistmisest, hirmust tuleviku ja armastuse ees.

Mitmed uue albumi lood on vägagi isiklikult, näiteks lugu „We Don´t Talk“ on seotud lauljatari võõrandumisest oma õest Haylie Duffist. Mida lauljatar tunneb … tasub kuulata. Ilus ja sügavamõtteline laul.

 

Uuel plaadil kuuleme nii 80ndate hõnguga poppi („Mature“, „Growing Up“), poppi („You, From The Honeymoon“, „Holiday Party“),  kitarripoppi („The Optimist“), süntpoppi („Roommates“). Loomulikult on lood lihvitud 2020. aastate muusikalise produktsiooniga, kuid on ka ilusaid mõtisklusi, näiteks plaadi kolmas laul „We Don´t Talk“ (igati huvitavate meloodiatega lugu) ja uue albumi viimane, 11. laul „Adult Size Medium“.

 

Kui lühidalt uus album kokku võtta, siis on tegemist igati sooja ja ausa popmuusikaga, mis käsitleb igati isiklikke teemasid. Nii nagu ütleb lauljatar ise: “I’m not chasing who I was at 21. I’m proud of who I am now.”

 

Jaanuaris 2026 alustas Hilary Duff minituuri pealkirjaga "Small Rooms, Big Nerves Tour", mis toimus Londonis, Brooklynis, Torontos, Los Angeleses ja Las Vegases; piletid tulid üldmüüki 14. novembril 2025 ja müüdi koheselt läbi.

Tuuri arvustused on olnud positiivsed, The Guardian hindas seda nelja tärniga viiest, nimetades Londoni kontserti "eufooriliseks, eskapistlikuks lõbuks", samas kui NY Post nimetas Brooklyni kontserti "täiuslikuks soojaks nostalgia kallistuseks".

 

Ja veel Hilary Duff avalikustas oma esimese maailmaturnee 18. aasta jooksul nimega "The Lucky Me Tour" 12. veebruaril 2026, et toetada albumit "Luck... or Something". Tuur peaks algama juunis 2026 ja lõppema veebruaris 2027.


Lisaks albumile „Luck... or Something“ annab Duff 18. aprillil 2026 välja ka piiratud tiraažiga Record Store Day eriplaadi. Pealkirjaga „(Mine)“ sisaldab see Duffi suurimate hittide, sealhulgas „Come Clean“ ja „What Dreams Are Made Of“, uussalvestusi. See antakse välja hõbedasel vinüülil, mida trükitakse USA-s vaid 10 000 ja kogu maailmas 10 800 eksemplari.

 

Kuula ise ka:

Emilia Dziubak

„Looduse imelised ehitised“

(Elust Enesest)

 

Loomariigis, nagu ka inimeste seas, võime kohata erinevate valdkondade asjatundjaid. Selles ebatavalises atlases on luubi alla võetud disainerid, arhitektid, insenerid ja ehituseksperdid.

 

Raamatust võib leida ebatavalisi maa-aluseid linnu ja luksuslikke maapealseid elamurajoone, tagasihoidlikke üheperepesasid ja keerulisi korterikomplekse, mida leidub isegi veekogudes.

 

Arvukate näidete hulgas on võimalik lähemalt uurida ööbiku või suitsupääsukese elupaika, rätseplindude ja sabatihase pesaehitustehnikat, uurida, mis toimub kaevuri herilasepesas või mis on mesilashotell. Võimalik on tutvuda võrgukudumise meistritega ja vastuse leiavad küsimused, kas koda on kodu ja mis on ajutised pesad?

 

Kas tead mõnda rajatist ja hoonet, mille inimene on otse loodusest maha kopeerinud?

 

Eestiski hästi tuntud Emilia Dziubak võitis selle raamatuga 2020. aasta Poola raamatublogijate rahvahääletuse illustratsioonide kategoorias ning nomineeriti samal aastal ka Poola Raamatu-kirjastajate Liidu Aasta kauneimate raamatute hulka laste ja teismeliste raamatute kategoorias.

 

See suureformaadiline, imeliselt illustreeritud loodusraamat ilmus eesti keeles 2022. aastal.

Aga nagu Sa tead, siis ma vahetevahel loen ja tutvustan ka neid loodusraamatuid, mis on ilmunud mõned aastad tagasi, kuid alles nüüd ka minu kätte jõudnud.

 

Raamatu alguses tõdeb autor, et loomariigis, nagu ka inimeste seas, võime kohata erinevate valdkondade asjatundjaid. Selles raamatus keskendutakse loomariigi arhitektidele, disaineritele, inseneridele ja ehitusekspertidele. Õpitakse tundma ebatavalisi maa-aluseid suurlinnu ja suuri maapealseid elamurajoone – tagasihoidlikest üheperepesadest kuni keerukate korterikompleksideni, mida leidub isegi veekogudes!

Autor kinnitab, et loomad on tõeliselt targad ja intelligentsed ehituseksperdid. Siin on esimesed pildid, millest raamatus pikemalt juttu tehakse – maapealsed pesad ja ehitised, maa-alused pesad, maapinnast kõrgemal asuvad pesad, veepealsed pesad, ühepereelamud ja stuudiokorterid, korterite kompleks, veealused pesad, kaasaskantavad kodud ja ajutine elamispind.

Mulle tundub, et meid ootab ees üks igati põnev lugemine ja huvitav teekond imelisse loodusesse.

 

Järgmisel paarisküljel on juttu kasutatavatest ehitusmaterjalidest – puu, kivimid, puulehed, kõrreliste lehed, kohevad taimekarvad ja -kiud, muda ja savi, sammal ja samblikud, kestad, ämblikuvõrgud, liiv ja muda, sülg, inimese poolt loodusesse jäetud prügi, suled, udusuled ja loomade karvad. Materjale on erinevaid, loomad/linnud on nutikad, aga millest ehitab inimene? Meie looduse kroon …

 

Keerame lehekülge. Avatud linnupesad. Saame lugeda ja näha punarinna, ohakalinnu, ööbiku, varese, peoleo, rästas-roolinnu, must-lepalinnu, kimalaskoolibri ja suitsupääsukese pesa. Mis on meie rahvuslind? Suitsupääsuke.

Ka järgmisel paarisküljel on linnud – valgepea-merikotkas, kassikakk, valge-toonekurg, suur-lootuselind, kalakotkas.

 

Edasi on juttu suletud linnupesadest. Osad neist näevad väga eriskummalised välja, mistõttu saab jällegi öelda, et loodus on imeline ja linnud on nutikad. Siin on käblik, rätseplind, koolibri, punane maasäärlik, Ginea kaljukark, sabatihane, kukkurtihane, maasäärlik, varblane. Kas teadsid, et varblase pesa on suhteliselt suur ja kohev, et ta kasutab ehitamiseks kõrsi, karvu, taimejuuri ja isegi kaltse. Seest on varblase pesa vooderdatud pehmete sulgedega.

 

Vägagi omanäolised on ka suured suletud linnupesad. Selles raamatus näeme, millised pesad on punajalg-rihukanal, vasarpeal ja sarviklinnul.

 

Kuid see pole veel kõik, sest järgmistel lehekülgedel on juttu õõnsustesse peidetud pesadest. Oma pesasid „tutvustavad“ kaldapääsuke, ristpart, jäälind ja kiivi.

 

Eraldi on juttu ka rähnide elamutest – tõrurähn, suur-kirjurähn, palu-kirjurähn. Väga põnevad ja kummalised näevad välja lindude pesakompleksid – riisi-kangurlind, ühis-kangurlind. Veenmaks lugejat, et loodus on imeline ja kummaline, siis on juttu ka sülje abil ehitatud pesadest (!) – läik-salangaan, räästapääsuke, piiritaja.

 

Lindude juurest liigume putukate (mutukate) juurde. Kahel leheküljel näitavad oma pesasid saviherilane, karukimalane, kaevurherilane, mudaherilane, maaherilane, metsa-raisamatja ja sitasitikas. Seejärel on paarislehekülgedel juttu mesilaspesadest, sipelgate ehitistest.

 

Kindlasti oled ka varem kuulnud termiitidest. Ka nendest on selles raamatus juttu. Termiidikuhil, kuhila elanikud, erikujulised kuhilad. Saame teada, et termiidikuhilad on looduslikud kompassid.

 

Ka ämblikest on juttu, kes on tõelised võrgukudumismeistrid. Võrke on vägagi mitmeid ja einevaid – ringikujuline, voodilinu meenutav võrk, lehtrikujuline võrk, ebakorrapärased võrgud, torukujuline võrk ja mobiilne võrk. Kuna ma väga suur ämblikusõber ei ole, siis üritan need leheküljed kiiremini läbi lugeda.

 

Mõned tegelased kannavad oma kodu kaasas. Nii vees kui ka maismaal elavatel tigudel on väline luustik, mida sageli nimetatakse karpideks või kodadeks. Raamatus on oma kodadega tigu, maatigu, suur merivaiklane, hiidtigu, meritiguline, hiidkarp, kammkarp, hammaskarp, erakkrabi, nautilus, chiton.

 

Kamuflaažkodusid „näitavad“ ehmestiivalised ja märslased.

 

Liigume imetajate juurde. Alustuseks imetajate maa-alused kodud. Raamatus toimetavad preeriakoer ja paljastuhnur, kuid ka fennekrebane, liivahiir, väike-karihiir, harilik leethiir. Kahel leheküljel saame näha mullamuti tunneleid.

 

Maa alt liigume edasi vette. Ehitised vees. Raamatusse on valitud puukonn, ogalik, Aafrika härgkonn, tapluskala, oherdkarp, mudalane.

 

Vees olles tutvume ka kopra ehitistega – elupaik, tamm, ladu, kanal. Millised on kopra lemmikpuud – kask, haab, paju, sarapuu, pappel, ja ka juurejändrikud.

 

Juttu on ka inimeste poolt loodusele loodud elupaikadest. Inimene on oma vajaduste rahuldamiseks vallutanud tohutu osa maakerast. Paljud kodustatud loomad hakkasid meiega koos elama kodustamisprotsessi tulemusena. Inimene peab nende loomade eest hoolt kandma, pakkudes loomadele sobivat toitu ja peavarju, aga ka ruumi ning võimalust vabalt ringi rännata ja teiste loomadega kohtuda – kõike seda vajavad nad oma elurännakul.

 

Mida on inimene loomadele/loodusele ehitanud? Selles raamatus on valikus linnumaja, linnulaud, tall, kanakuut, mutukahotell, mesitaru, siilipesa, orava söögimaja, kuut, nahkhiire pesakast.

 

Raamatu viimastes peatükkides on juttu ka ajutistest pesapaikadest (kookonid, nukud, parasiidid, puuviljad), loodusest saadud inspiratsioonist ja nendest loomadest, lindudest, putukatest, kes elavad inimesega ühise katuse all – kärbes, kõrvhark, sääsk, tolmulest, lepatriinu, jahuleedik, ämblik, riidekoi, prussakas, vaaraosipelgas, piiritaja, koduhiir, herilased, kass.

 

Viimases peatükis on juttu sellest, et mets on koduks paljudele liikidele – mägra pesa, rebase urg, karu koobas, metssea ase, hundi õõs, jänes ja orava pesa.

 

Raamatu autor lõpetab raamatu nii: selles raamatus kohtasime palju imelisi loomi, nende kodusid ja ehitisi üle maailma. Meie enda elukoha lähedal asuvad metsad on aga koduks paljudele tuttavatele loomadele … Metsa minnes tuleb meeles pidada, et oleme seal külalised ega tohi häirida metsaelanike rahu. Metsa tuleb kohelda austusega ja lahkudes ei tohi jätta sinna midagi, mis sinna ei kuulu.

 

Igati äge ja suurepäraste illustratsioonidega loodusraamat nii pere pisematele kui ka suurematele lastele, ja miks mitte ka täiskasvanud lugejale.

Heljo Mänd

„Väikesed võililled“

(Tänapäev)

 

„Väikesed võililled“ on kimp armastatud lastekirjaniku Heljo Männi (1926–2020) lapsepõlvemälestusi, mis annavad lugejale pildi eluolust Eesti-aegses linna- ja maakodus ning tütarlastekoolis, kus isegi lastevahelises suhtlemises sai tihti määravaks seisusevahe. Võrust, Tallinnast ja Ida-Virumaalt Sompa külast korjatud mälestuskildudest õhkub suurt soojust lapsepõlve ja perekonna, eriti ema ja vanaema vastu.

Raamat ilmus esimest korda aastal 1983, aasta hiljem sai Heljo Mänd selle eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia laste- ja noorsookirjanduse valdkonnas.


Käesolevast trükist leiab ka 52 nõukogude ajal välja jäetud lugu ja hulga fotosid autori perekonnaalbumist.

 

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla; 11. veebruar 1926 Narva – 6. detsember 2020) oli eesti lastekirjanik, kes kirjutas mitmeid teoseid ka täiskasvanutele.

Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis aastatel 1946–1947 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Töötas 1956 Sädeme, 1956 ja 1958–1965 Pioneeri ning 1960–1965 ka Tähekese toimetuses. Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.

Heljo Mänd on avaldanud üle saja raamatu, sealhulgas lastele luulet, proosat ja näidendeid, lisaks on ta ka tõlkinud lasteluulet.

Siinkohal tasub meenutada, et Heljo Männi esimene luulekogu “Oakene” ilmus juba 1957, seejärel “Tarkus tuleb tasapisi” (1958), “Metsalilled” (1958), “Pidu vihma ajal” (1958), “Mina arvan, et …” (1961), “Silm juhib sammu” (1961), “Vikerkaare all” (1965), “Ringmäng” (1967), luulekogudest meenuvad mulle enda lapsepõlvest ka “Mere taga, metsa taga” (1969), “Seitse paid” (1971), ilmatuma ilus “Lilleraamat” (1972), “Pillerpall” (1973), “Linalakk ja Rosalind” (1973, värssmuinasjutt), “Tuulekassid” (1976).

 

Esimesed lasteraamatud ilmusid juba 1960. aastatel: “Uues majas” (1962), “Andu läheb lasteaaeda” (1963), “Matk ilma marsruudita” (1963), “Tuul peas” (1964), “Edev elevandipoeg” (1965), “Väike Laisk ja Suur Laisk” (1966), “Koer taskus” (1967), pean tunnistama, et viimati mainitud raamatut lugesin lapsena mitmeid kordi., nagu ka raamatuid “Nurrmootor” (1969), “Päkapikk Pikapäkk” (1976), “Kissellikad” (1977), “Kõik räägivad” (1982). Paljude raamatusõprade (ka minu) lemmikuteks on “Toomas Linnupoeg” (1968), “Soovid tagurpidi” (1974), “Toomas Linnupoeg ja Maia” (1978) ja “Väike malemäng tänaval” (1981).

 

Heljo Männil oli aega tõlkida ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid nagu Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmeke” (1964), Sergei Mihhalkovi “Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast” (1973), Samuil Maršaki “Jutustus tundmatust kangelasest” (1974), Liia Geraskina “Õppimata koolitükkide maal” (1976), Robert Louis Stevensoni “Lapse luuleaed” (1979). Kõik needki sai lapsepõlves suure õhinaga läbi loetud, ja ega toona ei osanud ju vaadata, kes on need raamatud eesti keelde tõlkinud.

 

1988 ilmus Heljo Männi jutukogu täiskasvanutele “Üksteisest läbi ja mööda”.

Kindlasti ei saa jätta mainimata Heljo Männi kirjutatud õpikut “Karu-aabits” (1971), kes meist poleks õppinud tähti just selle vahva õpiku ja töövihiku abil, rääkimata lastelavastuest televisioonis.

Heljo Mänd kirjutas ka muinasjutte - “Roosa muinasjutt” (1990) ja “Nõiakivi” (1993, ka lastelavastusena teleekraanilt tuntud lugu). Mulle meenub veel ka väga vahva näidendikogu “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” (1980).

Nagu eelpool mainisin, siis kirjutas Heljo Mänd ka täiskasvanutele, näiteks neli romaani: “Umbjärv” (1985), “Külaline kodus” (1998), “Kukumusike” (2000) ja “Pilgu puudutus” (2009).

Heljo Mänd avaldas palju ka memuaristikat. “Väikesed võililled” ilmus esmakordselt 1983 (kirjastus Eesti Raamat, 2008 ilmus see teist korda, väljaandjaks Eesti Ekspressi Kirjastus), seejärel ka “Roheline hääl” (1994), “Elu roheline hääl” (2007), “Nõgesed ja nartsissid” (2011), “Kassikäpp” (2012), “Kurereha” (2013) ja “Liivalaia” (2017).

 

Piilun nüüd mälestusteraamatusse “Väikesed võililled”. Heljo Mänd tõdeb raamatu alguses, et hakkas sellele raamatule mõtlema juba siis, kui sind polnud veel olemas. Mulle tundub, et siinkohal tähendab “sind” lugejat. Autor kinnitab, et on seda raamatut kaua-kaua kirjutanud, sest iga lugu, mida ta jutustab, tuli minevikust üles leida. Autor armastab oma lapsepõlve, mistõttu oli otsimine talle rõõm. Heljo Mänd sündis Narvas, kuid tal on meeles ainult üks suvepäev või on see hoopis unenägu, mida autor kümneid kordi näinud.

 

Raamatu esimeses osa “Üht linna nagu nõid sa käe ümber võtta võid” ja me ei ole mitte Heljo Männi sünnilinnas Narvas, aga hoopis Võrus, kus ta läheb lasteaaeda, sest ema hakkas tööl käima. Enne seda, Narvas, oli ema veel kodus. Isa teenis nii palju raha, et jõudis peret toita. Nüüd jõi isa oma palga maha ja tema joomise pärast tuldi Narvast ära. Ema arvas, et elukohavahetus mõjub isale hästi. Heljo Mänd meenutab, et ta ei tahtnud lasteaaeda minna, lausa kartis. Ema viis hommikul tütre lasteaaeda, kes sinna nutuga maha jäi, kuid ema tuli päeval tütart vaatama, joonistas talle suure kiige. Pärast seda väike Heljo ei kartnud enam lasteaias olla.

Me loeme ka sealses lasteaias töötanud doktor Koolonist, kellele meeldis kontrollida, kas lastel on küüned lõigatud ja küünealused puhtad. Ühel sellisel kontrollipäeval oli Heljol jäänud küüned lõikamata ja ta kartis, et nüüd tuleb pahandus. Väikesel tüdrukul tuli hea mõte – küüned tuleb ära närida! Kui pahandada sai ta ikkagi!

Autor meenutab, et Võrus elati Aleksandri tänavas, veidi hiljem koliti Vaiksesse tänavasse, mis oli tõepoolest vaikne.

Heljo Mänd meenutab paljudes lugudes ka oma venda, Arvot, kuid ka Vaikse tänava lõpus olnud jõge, mille kõige sügavamas kohas olevat elanud Vanapagan, no vähemalt vennas teadis seda oma väiksemale õele rääkida (hirmutada). Juttu on ka proua Velbergist, kes oli olnud justkui haldjas, lumehelbekeste tantsust lasteaias, milles Heljo osaleda ei saanud, sest ema kartis, et sedavõrd õhukeses kleidikeses võib väike tüdruk haigeks jääda. Juttu on ka esimsest kelgust, kerjaskäigust (Heljo ja Arvo käisid poodides ilusaid karpe nurumas, mis ema arvates oli nagu kerjamine), esimesest hindest, mille Heljo sai, kui vennaga kooli kaasa läks. Heljo Mänd meenutab ka tinasõdureid, millega vennale meeldis mängida, kuigi Heljole need sõjamängud ei meeldinud, ema-ootamise-mängust (lapsed ootasid, et ema töölt ruttu koju tuleks), koogirõõmust, laadalkäigust, punasest värvist ja kurjast kalkunist, keda Heljo kartis, kadedusest ja uskumatust majaperenaisest, kes ei tahtnud uskuda, et Heljo ema koos lastega peab Tallinnasse kolima, kuna tema mees ootab teda seal.

Esimese osa viimane lugu on “Viimane mälestus Võrust”, milles autor meenutab sõitu rongijaama veoautoga, mille kabiinis kuulas väike Heljo mootorit ja laulis: “Oi, Mimmi! Pane püksinööbid kinni!”, mis polnud teps mitte väikelaste laul …

 

Raamatu teine osa on „Tere, Tallinn!“, milles Heljo Mänd meenutab kolimist ja saabumist Tallinna. Väikesele Heljole tundus Tallinnas rongilt maha tulles, et tänavatel ei tule lõppu. Ta kahtles, kas nad jõuavad uude koju üldse pärale. Vend Arvole oli see meeltmööda, sest Tallinnas oli juba toona palju autosid ja poisile meeldis mustakaanelisse märkmikusse autode numbreid kirja panna. Võrus oli see lihtne mäng, kuid Tallinnas oli autosid nii palju, et poiss palus ema appi numbreid vaatama.

Lõpuks jõuti uude koju – vanasse kivimajja, kus hoov oli nii kitsas ning kivine, et väike Heljo tahtis tagasi Vaikse tänava haljusesse.

Ka Tallinnas läheb Heljo lasteaaeda, kuigi ta läheks hea meelega kooli nagu vennas. Heljo Mänd meenutab lasteaia kolme tädi: Väikeste Toa tädi, Sinise Toa tädi ja juhataja preili Reindorfi. Juttu on ka Pasatski pargist, mis tundus olevat üsna ohtlik paik, kui selgus, et selle pargi nimi on Tiigiveski. Seejärel Heljo seda kohta enam ei kartnud.

Loeme ka usuõpetuse tunnist, ülestunnistamise tunnist, kaltsnukk Evist, kes oli väikese Heljo lemmik, kuid ka uuest, ema õmmeldud nukust Heljo sünnipäevaks. Saame osa sünnipäevast, juttu on ka pagarisaiast, uuest ja avaramast kodust Juhkentali tänavas täika lähedal, esimesest teatriskäigust Estonias, mis viib Heljo küll vaid garderoobi. Ühel päeval hakkab Heljo ema ohvitseridele süüa valmistama. Saame tuttavaks Heljo vahva naabrionu Eduard Kurnimiga, kes oli Estonia teatri näitleja ja igati tore mees. Kahjuks jääb Heljo ja naabrionu tutvus lühikeseks, sest mees sureb.

Teise osa viimases loos „Armas laps“ saame teada, miks Heljo veel üheks aastaks lasteaaeda jäi, kuigi ta oleks saanud ka kooli minna ja oli ta ju ometigi olnud ju hea ja armas laps.

 

Kolmas osa on „Lahtised väravad“, milles Heljo Mänd läheb kooli, ja kohe teise klassi. Kui Heljo oli veidi aega tagasi tahtnud kangesti kooli minna, siis nüüd ta ei taha! Ta arvab, et tesied lapsed on omavahel sõbrad ega räägi temaga juttu. Heljo ema arvab, et see pole sugugi mitte nii. Heljo küsib selle kohta ka Aitalt, kes on temast veidi vanem tüdruk ja elab Heljoga ühes ja samas majas. Aita ütleb, et koolis on kõige tähtsam pinginaaber, kui sul on ikka hea pinginaaber, siis on kõik korras! Aita on üsna kindel, et Heljo hakkab istuma koos Urvega, kelle õde Laine käis Aitaga ühes klassis!

Esimesel koolipäeval selgus, et Urvel oli juba pinginaaber, mistõttu pidi Heljo istuma hoopis üksinda. Nii möödus kolm päeva, kuni klassi tuli uus tüdruk, kel nimeks Hilja. Ka temal oli lugemine selge, mistõttu tuli temagi kohe teise klassi. Nii sai Heljo pinginaabriks Hilja – neil olid sarnased eesnimed ja nad alustasid oma kooliteed teisest klassist. Heljo oli kindel, et sõpruse alguseks tähendas see palju.

Edasi loeme sellest, mis koolis juhtus. Heljo meisterdab koos emaga sügispilti (see on vägagi keeruline ülesanne, sest Heljo polnud varem kääridega lõiganud, ema ei olnud lubanud tal kääridega „mängida“), koos Aitaga käiakse Tiigiveski pargis ja selle kõrval surnuaial ilusaid kirjuid lehti otsimas, Heljo käib ka Aita sünnipäevapeol, kus teda tabas tõeline kimbatus, ta ei tea täpselt, missugune on kombekas portsjon taldrikule tõstmiseks. Saame teada sedagi, miks Heljole ei meeldinud klaverimäng, nii et hiljem hakkas klaverimängu õppima hoopis Heljo ema. Humoorikas mälestus on sellest, kuidas Heljo oleks peaaegu pääsenud Estonia operetti „Igavene legend“, kuid teatri primadonna Milvi Laidi arvates oli Heljo liiga raske tüdruk, keda ta poleks jaksanud kõrgele tõsta - nii oli etenduses ette nähtud. Seetõttu sai selle rolli üks teine tüdruk.

Loeme sellestki, kuidas Heljo mängis koolinäidendis Heledat Tähte, juttu on salmialbumitest, onu Rudolfist ehk Ruudist, kes õppis ülikoolis ja oskas suurepäraselt joonistada. Lööme kaasa kooli loteriil, kevadel sõidame Rakverre ja Sompasse. Rakveres elas ema õde, tädi Marta, onu Härby ja täditütar Lilian. Sompasse Heljo seekord siiski ei sõida, sest Lilian jääb ootamatult haigeks. Selgub, et väikesel tüdrukul on sarlakid ja kardetakse, et Heljo viiks Sompasse minnes vanaemale nakkuse. Heljo sarlakitesse ei jää, kuid ta veedab terve suve Tallinnas, kus tutvub vanalinnaga, käib Ülemiste kandis vaarikapeol ja loobub kärjemee söömisest.

 

Raamatu neljas osa on „Tõusud ja mõõnad“. Eks ole see ikka nii, et meie kõikide elus on tõusu ja mõõnu, rõõmu ja kurbust jne. Selles osas jutustab Heljo Mänd ajast, kui ta käis kolmandas-neljandas klassis. Saame lugeda, kuidas Heljo esimest korda raadiost laste kuuldemängu kuulas, juttu on ka onu Rudolfist, kuid seekord hoopis kurbades toonides – onul lõhkeb pimesool, ta viiakse küll haiglasse, vaatamata sellele ta sureb. Onu Rudolf ehk Ruudi, kes kutsus Heljot Päikesekiirekeseks. See on raske löök tervele perekonnale ja kõikidele sugulastele, mistõttu saame lugeda ka leinast. Edasi on juttu mardipeost, lõbusast saksa keelest, kooli jõulupeost, raamatute salamaailmast, sest vend Arvo oli see, kes äkitselt hakkas palju lugema. Sellega sai alguse ka Heljo lugemishuvi. Juttu on ka Heljo soolatüügastest, mis tüdruku kätele ootamatult tulid ja ootamatult kadusid.

 

Viies osa on „Haigus ja Sompa suvi“. Heljo Mänd meenutab, kuidas ta ühel päeval raskesti haigeks jäi. Palavik tõusis neljakümne kraadini ja kahe arsti arvates oli see paratüüfus!?. Isegi Heljo ema ei teadnud, mis haigus see on. Arstid soovitasid mässida Heljo külmadesse linadesse, kuid õnneks ema ei tihanud seda teha, ta kartis, et tütar sureb. Haigus kulges pikalt, ema oli end töölt lahti võtnud, et koos tütrega olla, kuid raha sai otsa ja ema hakkas käima juhutöödel, kusjuures isal olid just täpselt samal ajal jällegi joomatuurid. Alles kolmandal kuul hakkas haigus taanduma, Heljo heaks sõbraks oli haiguse ajal nukk Mia, kellele Heljo kirjutas haigevoodis ka oma esimese luuletuse. Meil on võimalus seda luuletust ka lugeda.

Veidi hiljem selgub, et Heljol polnudki paratüüfus, aga raske kopsupõletik, ime et ta ellu jäi. Oli hea, et ema ei olnud tütart külmadesse linadesse mässinud. Heljole tehakse nüüd munadest, konjakist ja sidruneist rohi (lausa kolm pudelit) ja saadetakse ta Sompasse vanaema juurde kosuma.

Seejärel loemegi elust maal, Sompas, mis erines ju märgatavalt elust linnas. Heljol oli Sompas kaks tähtsat ülesannet – ta tõi vanaemale laudataguselt pinumaalt pliidipuid kasti, ja vanaisale jaamast värsket posti. Selles osas saame tuttavaks ka Heljo Männi vanaema ja vanaisaga.

Pärast Sompat on Heljo mõnda aega ka Rakveres tädi Marta ja Liliani juures, et ikka kosuda ja alles pärast talvevaheaega Tallinnas kooliteed jätkata.

 

Raamatu viimane, kuues osa on „Kodus ja koolis“, mis algab sellega, et Heljol on meeletu kõhuvalu. Kas tõesti pimesool? Kui Heljo ema ei oleks olnud sedavõrd nõudlik, et Heljol poleks pimesoolt opereeritud, siis mine tea ... Ka selles osas saame tuttavaks mitmete Heljo sugulastega, nii lähemate kui ka kaugematega. Heljo meenutab hea sõnaga lasteajakirja „Laste Rõõm“, mille ilmumist ta kuust kuusse ootas. Juttu on ka Heljo esimesest hambavalust, järelmaksuga ostetud raadiost, kiitust saanud koolikirjandist, sünnipäevast, teatriskäikudest (Heljole meeldis eriti palju „Libahunt“, sest ta käis vaatamas ka täiskasvanutele mõeldud etendusi). Tänu teatrihuvile otsustab Heljo näidendi kirjutada, mida mängitakse koolis. Etendus meeldib publikule väga, ja kui lavale kutsutakse etenduse autor, siis on Heljo sedavõrd ähmi täis, et ei saa alguses aru, et just teda lavale oodatakse. Loeme ka uutest pinginaabritest, postmarkidest ja nende kogumisest. Raamatu viimases loos külastab kooli inspektor, Heljo peab seetõttu esitama luuletuse võililldest, millele vihjab ka selle kauni ja huvitava raamatu pealkiri.

 

Maa lapsed mängivad

taeva lapsed vaatavad

maa laps armas lill

armas lill narmaslill

võilill päikese lill

väga-väga väikene lill

taeva laps valge pilv

helevalge ilm

 

Usun, et selle luuletusega on ilus lõpetada ka see pisike kokkuvõte ühest väga ilusast ja imelisest mälestusteraamatust, mis viib meid Heljo Männi lapsepõlve ja lapsepõlvemaadele.

 


Moritz Klose


„Karude kuningriik.

Rahumeelsed metsavalitsejad“


(Tänapäev)

 

Karuekspert Moritz Klose on käinud paljudes maailma eri piirkondades, et uurida erinevate karude elukombeid, nende kohanemist aina laieneva inimasustusega ning legende ja tavasid, mis inimesi karudega seovad.

Ta veedab aega Alaska grisliuurijatega ning jälgib pruunkarusid Baieris ja Rumeenia tihedates metsades, hindab jääkarude praegust olukorda ning vaatab, kas päikesekarude maailm on ikka nii päikeseline.

Ta laseb lugejal vahetult osa saada karude argielust ning kogeda hingematvaid hetki, kui karud peavad rinda pistma ümbritsevate ohtudega.

Raamat käsitleb ka kriitilisi teemasid ‒ nt karurünnakud ja nn probleemkarud ‒, mis sageli kõigutavad habrast tasakaalu inimese ja looduse vahel.

 

Klose näitab, kuidas teadmiste, austuse ja kaitsemeetmete abil on võimalik hoida tasakaalu metsloomi kahjustamata.

 

Eesti karude kohta on peatüki lisanud meie tunnustatud karu-uurija Egle Tammeleht.

 

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas „Looduse lood“ on ka varem ilmunud mitmeid ja mitmeid väga sisukaid, huvitavaid ja põnevaid looduse- ja loomaraamatuid: Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022), Dag Frommholdi ja Daniel Pelleri „Rebaste tarkus“ (2023),  Elli H. Radingeri „Vanade koerte tarkus“ (2019) ja „Huntide tarkus“ (2022, 2025) jpt. huvitavad loodusraamatud.

 

Karuraamatutest olen Sulle ka varem kirjutanud ja olen seda ka varem ütelnud, et ma ei tea miks, aga karud mulle hirmsasti meeldivad, mistõttu on mu raamaturiiuli loodusnurgas üsna mitmeid karuraamatuid. Moritz Klose „Karude kuningriik. Rahumeelsed metsavalitsejad“ liitub nendega ja saab teiste karuraamatute hulgas auväärse koha.

 

Raamatu alguses on kaardike, mis näitab karude levikuala Euroopas 2017-2023. Seejärel sissejuhatus, milles autor tõdeb, et esimest looduses elavat karu, keda ta Euroopas kohtas, pidas ta rebaseks!

Autor viib lugeja 2017. aasta juunisse ja Slovakkiasse, kuhu ta oli sõitnud koos grupi noortega, kes tegelesid WWFis ilveste teemaga. Oli varane hommik, Moritz Klose läks tervisejooksu tegema. Autor kinnitab, et jooksmine on tema jaoks parim võimalus maastikuga tutvumiseks.

Klose tõdeb, et ta ei jookse sellepärast, et millegi eest põgeneda. Ka mitte karude eest, sest nende eest ei tohiks mingil juhul minema joosta. Jooksmine on tema jaoks tõhusaim viis võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju näha.

Jooksmisel aitab teda ka klassikaline muusika. Autor räägib sellestki, kuidas temast sai looduskaitsja. Ta tahtis saada ka pargivahiks mõnes suures USA rahvuspargis. Karudest ta lapsena ja noorena vaimustunud ei ole. Ta õppis bioloogiat, uuris bakalaurusetöö jaoks puudel kasvavaid orhideesid. Magistritöö tegi ta looduskaitse, ökoloogia ja evolutsiooni alal ning uuris küsimust, kas kuivanud puud ja lehmasõnnik võiksid olla mõistlikud alternatiivkütuseliigid, et peatada metsaraie Kirde-Mongoolias.

 

Juba raamatu sissejuhatus edastab autor ühe väga olulise mõtte: me räägime inimese ja metslooma konfliktidest, mida esineb nüüd rohkem, ent sageli ei ole need konfliktid inimeste ja loomade vahel, vaid erinevate väärtushinnangutega inimeste lahkarvamused, milles saab süüdistada karu, hunti jne.

 

Aga tagasi Slovakkiasse ja hommikuse jooksu juurde. Ühel hetkel märkas Klose metsarajast kolmekümne meetri kaugusel lamamas väikest karvakera. Rebane, mõtles raamatu autor. Ta jooksis lähemale – ei olnudki rebane, oli hoopis karupoeg. Kui lamab karupoeg, siis on kindlasti lähedal ka emakaru. Seejärel räägib Moritz Klose üsnagi humoorikalt oma hirmust emakaru ees, jooksmisest ja sellest, kuidas ta vaimusilmas nägi lehepealkirju, kuidas karu tappis Slovakkias WWFi metsloomaeksperdi … õnneks see siiski niimoodi ei läinud …

 

Sissejuhatuse lõpus tõdeb autor, et ta kutsub lugeja põnevale reisile läbi karude maailma.


Esmalt heidame pilgu maailma karuliikidele, ohtudele, millega nad silmitsi seisavad, ning sellele, kuidas teised kultuurid selle röövloomaga koos elavad. Seejärel rändame minevikku ning süüvime inimese ja karu suhete kultuurilukku: miks need loomad minema aeti? Milline tähtsus oli neil loodusrahvaste ja sõdalaste ühiskondade jaoks. Millistes lugudes, müütides ja nimedes me neid tänapäevalgi kohtame?

Et seletada pruunkarude bioloogiat ning õiget käitumist karudega, viib autor lugeja Alaskale, ühte karuderohkemasse piirkonda maailmas. Ja lõpuks naaseme Euroopasse. Uuritakse karude olukorda Rumeenias, kust teda pole kunagi päriselt välja tõrjutud ja arutletakse, millised tulevikuväljavaated on mesikäpal Saksamaal.

 

Raamatu eestikeelsel väljaandel on veel üks peatükk -  Eesti karude kohta räägib meie tunnustatud karu-uurija Egle Tammeleht.

 

Autorist ka - Moritz Klose loodus- ja loomateadlane, bioloog ja looduskaitsja, kes on töötanud erinevates loodusuurimise ja looduskaitse projektides, uurinud suuri kiskjaid nagu karud, ilvesed ja hundid, püüdnud leida mooduseid, kuidas inimesed ja metsloomad saaksid elada üheskoos.

Uurisin sedagi, mida on raamatu kohta öeldud teistes riikides, kus see raamat ilmunud on - autor viib lugeja kaasa metsadesse ja uurimisretkedele, kus ta vaatleb karude elu – kuidas nad toituvad, magavad, liiguvad ja suhtlevad oma keskkonnaga.

Moritz Klose uurib karusid erinevates kohtades: grislide (üks pruunkarude alamliike) elupaikades Alaskal, Prantsusmaa ja Rumeenia metsaaladel, Baierimaal elavate pruunkarude juures.
Ta räägib ka vestlustest teadlaste ja uurijatega ning oma isiklikest kogemustest karudega töötades.

 

„Karude kuningriik“ ei räägi ainult karudest, vaid ka sellest, kuidas karud ja inimesed võivad sama looduskeskkonda jagada. Autor arutleb: karude ja inimeste vaheliste konfliktide üle, nt kui karud satuvad inimeste lähedusse; kuidas suurtel imetajatel lasta elada nii, et inimesed ja loomad ei kahjustaks üksteist.

Autor jutustab sellest, miks ja kuidas inimesed kardavad karusid; kuidas inimtegevus (teed, asulad, turism) mõjutab karude elupaiku, millised konfliktid tekivad ja kuidas neid saab ennetada. Autor rõhutab, et probleem ei ole karu, vaid sageli inimeste käitumine ja teadmatus.

Raamat tutvustab lugejale loodusteaduslikku lähenemist: loomade jälgimine, uurimistöö looduses, kannatlikkus ja austus uuritava vastu. Klose näitab, et loodust ei saa sundida – seda tuleb vaikselt jälgida ja mõista.

Autor käsitleb ka karudega seotud hirme ja eelarvamusi: rahvajutud ja meediapildid, mis kujutavad karu ohtlikuna; karude tegelik käitumine võrreldes loodud stereotüüpidega. „Karude kuningriik“ aitab lõhkuda müüte ja asendada need konkreetsete teadmistega.

 

Raamat kutsub lugejat kaasa mõtlema: miks on suurte kiskjate kaitsmine oluline, milline on inimese vastutus looduse ees, kuidas teha otsuseid, mis arvestavad nii inimeste kui loomade vajadusi.

Autor räägib ka laiemalt, kuidas mets toimib ühtse süsteemina ja kuidas karud on selles rollis olulised, näiteks: liikidevahelised suhted, elupaikade terviklikkus ja bioloogiline tasakaal meie kultuurmaastikel.

 

Tulen korra tagasi korra raamatu esimese osa juurde. Selles autor räägib lugejale kaheksast erinevast karuliigist, ja seda osa alustab üks põnev mõte tundmatult autorilt: „Karu kohates pea meeles, et kui karu on: pruun – heida pikali (mängi surnut), must – hakka vastu, valge – head ööd (sinuga on lõpp, ükskõik mis sa teed).“


Algus pole just paljulubav, vähemalt inimese jaoks … seejärel jutustab Moritz Klose meile karudest, kes polegi karud: sipelgakaru, ninakaru, pesukaru, koaala(karu), meekaru. Loeme, et kõigil ehtsatel ja võltskarudel on välimuses sarnasusi, eriti mis puudutab selliseid tunnuseid nagu karvkate, koon ja kõrvad. Ka käitumine on osalt sama.

Kiskjaliste selts (Carnivora) jaguneb koeralaadseteks (Caniformia) ja kassilaadseteks (Feliformia). „Tõelised karud“ (Ursidae) on koeralaadsed, see tähendab et nad on huntide, rebaste, šaakalite, nugiste, pesukarude ja hüljestega lähemalt sugulased kui kasside, lõvide, tiigrite ja hüäänidega.

Kõigile ehtsatele karudele on ühine suur, tugevate käppade ja võimsate lõugadega kere. Ja ükskõik, kas tegu on pruunkaru, baribali või jääkaruga – nad kõik on üksiklased, kes kohtuvad vastassooga vaid paaritumise ajaks ning jätavad poegade kasvatamise emaslooma hooleks.

Sellal kui hiidpanda toitub peamiselt taimedest, süües bambusevõrseid, ja jääkaru sööb eeskätt hülgeid, on teised karud kõigesööjad: nende menüü on tõepoolest vaheldusrikas. Paljud liigid jäävad külmal aastaajal talveunne või talveuinakule, mis sõltuvalt piirkonnast on erineva kestuse ja sügavusega.

Aafrikas ja Okeaanias karusid (veel) ei ela. Muidu leidub neid kõikjal maailmas ning nad asustavad erinäolisi elupaiku. Jääkaru kohtab kibekülmas Arktikas, Euroopa pruunkaru alamliiki Gobi karu Aasias Gobi kõrbes ja prillkaru Andide udumetsades.

 

Seejärel jutustab autor, et paljud karuliigid on inimese otsese tagakiusamise tulemusel muutunud haruldasemaks või – nagu jääkaru või hiidpanda – tagasi tõrjutud, sest inimene laiutab ühe enam, ajab kliima kollapsisse ja võtab karudelt nende eluruumi. Euroopas teevad pruunkarud aga tänu aastaid kestnud ambitsioonikatele kaitsemeetmetele tõelist comeback´i.

 

Edasi on juttu ökosüsteemidest. Neis on karudel oluline roll – karud ja metskitsed, karud ja sipelgad, karud seemnete levitajatena. Seejärel peatub Klose karude keerukatel sugulussuhetele, sest kaheksa tänapäeval elus oleva karuliigi täpsemad sugulussuhted pole lõplikult läbi uuritud ja on teadlaste jaoks siiani mõistatus. Karuliikide genotüüpide uurimine näitab, et mitu liiki on oma arenguloo vältel omavahel paaritunud ja pärilikkusainet vahetanud. Erinevalt taimedest on eri liiki imetajate segunemini äärmiselt haruldane ja viib genoomi segunemiseni, mis teeb teadlaste jaoks väga raskeks kindlate geenilõikude sidumise üksikute liikidega.

Ja veel. Ka pruun- ja  jääkaru sugulussuhted said selgeks alles mõne aasta eest. Varem arvati, et pruun- ja jääkaru lahknesid ca 100 000 kuni 150 000 aastat tagasi, kuid 2010. aastal lükati see hüpotees täielikult ümber. Teadlased suutsid tõestada, et jää- ja pruunkarud lahknesid juba 600 000 aastat tagasi!

 

Edasi viib autor lugeja ümbermaailmareisile. Ta täpsustab, et kui ülejäänud raamat keskendub peamiselt „meie“ karudele ehk pruunkarudele, siis enne seda tutvustab ta lugejale tema seitset sugulast:

 

Prillkaru (Tremarctos ornatus) – Andide elanik, populatsioon 2500 – 10 000 isendit, ta on Lõuna-Ameerika ainus kohalik karuliik, kes elab troopilistes Andides põhilevilaga Boliivias, Peruus, Equadoris, Colombias ja Venezuelas. Nad elavad nii varjatult, et nende elust on teada üsna vähe. Nende elupaik on reeglina läbipääsmatutes udumetsades kuni 4750 meetri kõrgusel. Kuna kogu nende levialal on aasta ringi toitu, ei maga prillkarud talveund;

 

Huulkaru (Melursus ursinus) – surmatantsija, populatsioon umbes 20 000 isendit, elupaigaks on ainult Hindustani poolsaar. Bangladeshis ja ilmselt ka Bhutanis on see liik juba välja surnud. India on nende loomade jaoks viimane suur varjupaik, muidu esineb neid veel ainult vähesel arvul Nepalis ja Sri Lankal. Huulkaru tapab Indias igal aastal tosinkond inimest, paljud saavad ka viga. Oma nime on huulkarud saanud ilmselt pikkade ja liikuvate huulte järgi, mis on kohastunud sipelgate ja termiitide söömiseks.

 

Hiidpanda (Ailuropoda melanoleuca) – gurmaan, populatsioon 1900 looma vabas looduses, 600-800 looma vangistuses, elupaigaks on hõreda bambusega leht- ja okasmetsad Edela-Hiina mägipiirkondades, varem oli levinud ka teistes Hiina piirkondades ja Myanmaris. Hiidpanda kuulub enimohustatud karu- ja loomaliikide hulka maailmas.

Hiidpandade peamine oht on nende elupaikade killustamine tänavate, raudteede, asulate ja põllumajandusmaadega.

Kuna hiidpandad on toidu suhtes äärmiselt valivad, ähvardab neid alatasa näljasurm. Sest pandad toituvad 99% ulatuses bambuse lehtedest, võrsetest ja vartest. Hiinas kasvab ligi 500 bambuseliiki, pandad söövad aga ainult 60 nendest, kolme iseäranis meelsasti. Bambus on aga sedavõrd toitaine- ja kalorivaene, et panda peab päevas sööma 9-18 kilo bambust ning veetma seetõttu umbkaudu 12 tundi päevas toitu otsides ja süües. Lisaks bambusele sööb panda vahel ka selliseid taimi nagu taralõng ja emajuur ning röövikuid ja väikseid selgroogseid, kui need talle nina ette satuvad. Panda ei maga talveund, sest bambust on saada aasta ringi.

Juttu on ka punapandast ja sellest, kui sureb bambus.

 

Kaeluskaru (Ursus thibetanus) – ärakasutatu, populatsioon kogu maailmas ei ole puuduliku andmete tõttu teada, Hiinas hinnanguliselt kuni 28 000 looma (2006. aasta seisuga), Jaapanis 12 000 – 19 000 looma (2011), Indias 5000 – 7000 (2007), Venemaal 5000 – 7000 (2006). Kaeluskaru elupaik on Iraani ja Afganistani idaosast Vietnami ja Ida-Hiina kaudu Korea ja Jaapanini ning Venemaa idaosani.

Kaeluskaru peetakse ohualtiks, eriti salaküttimise ja elupaikade kaotuse tõttu. Gramm kaeluskaru sapipõit maksab Jaapanis kohati juba üle 100 dollari … Rahvusvaheline kauplemine kaeluskarude või nendest valmistatud toodetega on ebaseaduslik, Aasias aga äri õitseb. Karusapis sisaldub ainet, millele teadusuuringutes omistatakse toime, nimetatakse ursodesoksükoolhappeks. 2020. aastal pani Hiina välistus karusapi isegi Covid-19 nakkuse vastaste ainete soovitusnimekirja!

Kaeluskaru on nime saanud tokerja turjakarva järgi, mis ümbritseb karu kaela nagu krae, ja silmatorkava valge V-kujulise või kuusirbi moodi märgi järgi rinnal. Seetõttu kutsutakse teda inglise keeles ka „kuukaruks“. Kaeluskarud on lähemalt sugulased baribaliga kui teise Aasias elava karuliigi, päikesekaruga.

 

Päikesekaru (Helarctos malayanus) – salapärane, kuna andmed puuduvad, pole võimalik tema populatsiooni hinnata. Elupaigaks troopilised vihmametsad Kagu-Aasias, iseäranis Vietnamis, Laoses, Tais ja Ida-Indias.

Päikesekaru on ohualdis liik, kuna viimaste aastate suuremahuline metsaraie on põhjustanud populatsiooni 30-40% vähenemise.

Iseloomulik valge või punaka rinnalaigu järgi nime saanud päikesekaru, keda hüütakse ka malai karuks, on väikseim karuliik. Need lühikese läikiva karvkattega loomad on peast jalgadeni vaid poolteist meetrit pikad ning kaaluvad 30-80 kilo.

Oma sissepoole pööratud jalgade, pikkade küüniste ja väikese kaaluga on nad kaheksast karuliigist kõige sobivamad puu otsa ronima. Kõrgel puuvõrades otsivad nad toitu, eeskätt puuvilja ja mett, ning puhkavad okstest ja lehtedest pesas. Kuna nende elupaik on puuvõrades, kuuluvad nad kõige vähem uuritud karude hulka.

 

Baribal (Ursus americanus) – kohanemisvõimeline, populatsiooniks on hinnanguliselt 850 000 – 950 000 isendit. Liik on levinud paljudes paikades üle Põhja-Ameerika, eeskätte USA lääneosas, Mehhiko põhjaosas ning kogu Kanadas ja Alaskal. Ainsana kaheksast karuliigist ei ole baribal ohus.

Nagu enamik karusid, on ka baribalid tüüpilised kõigesööjad. Nende toit on sõltuvalt aastaajast erinev ja ulatub rohttaimedest (eeskätt kevadel) juurikate, pungade, puuviljade, marjade, pähklite, aga ka pisiimetajate, kalade ja raibeteni. Ka inimese toidust ei ütle ta ära, muu hulgas tõmbavad teda ligi toidujäätmed, linnutoit, mais, kaer, õunad, mesi ja mesitarud.

 

Jääkaru (Ursus maritimus) – valge hiiglane, kelle populatsiooniks on 22 000 – 31 000 isendit. Elab eranditult põhjapoolkeral, Arktikas triivivatel jääpankadel Venemaal, Alaskal, Kanadas, Gröönimaal ja Tervavmägedel. Tegemist on ohualti liigiga, mistõttu teadlased oletavad, et aastaks 2050 kahaneb populatsioon 30% võrra.

Ükski liik pole kliimamuutuse sümbolina tuntum kui jääkaru ja Arktikas on kliimakriisi mõju eriti selgelt tunda … alates 1979. aastast on Arktika suvi jääkate, mis saavutab miinimumi septembris, vähenenud umbes kolmandiku võrra. Kui see areng jätkub, ei saa jääkarusid enam päästa.

Jääkaru lemmiktoit on hülged, enamiku toidust leiavad jääkarud paakjäält rannikulähedases madalas vees, kus süvavee ja hoovuste kerge on tugev ja seega leidub palju süüa. Mida lähemale põhjapoolusele, seda paksemaks muutub mitmeaastane paakjää ja seda vähem on hüljestele hingamisavasid. Seepärast ei ole põhjapooluse vahetus läheduses reeglina ka jääkarusid.

Jääkarusid on keeruline uurida, sest nad elavad kõrvalistes paikades ja on inimesele väga ohtlikud. Kanadas Churchillis, mida kutsutakse ka maailma jääkarupealinnaks, ei lukusta elanikud oma maju ega autosid, et jääkarude eest põgenevad inimesed leiaksid vajadusel peidupaiga.

 

Järgmine osa „Jutud“ jutustab lugejale igasugu põnevatel karuteemadel – loeme ühest traagilisest perekonnaloost, juttu on murtust lammastest, karude ajaloost, legendidest, keele- ja valmimaailmast, kuid ka karusõdalastest, karukultusest ja karupidustustest, karupojast ja karuemast, Bärliinist ja Teddy karust.

 

Lugudega pruunkarudest jätkab autor järgmistes osades. Nii nagu eelpool juba mainisin, viib Klose meid Alaskale, Rumeeniasse ja Baierimaale.

 

„Karude kuningriik. Rahumeelsed metsavalitsejad“ on väärt lugemine, kui sa armastad loomade ja looduse kohta teaduslikult kirjutatud raamatuid; kui sind huvitavad metsloomade käitumine ja ökosüsteemid; kui soovid mõista, kuidas looduskaitse ja inimtegevus üksteist mõjutavad ning kuidas me saame loodust austada ja temaga harmoonias elada.


Salla Simukka, JP Ahonen


„Poiss pööningul, poiss keldris“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Kui kaks iksi ristuvad ... Mida sa teeksid, kui leiaksid oma kodumajast salatoa?

 

Kümneaastase Alexise pere kolib majja, kus ta saab oma unelmate pööningutoa. Ka kümneaastase Maxi pere kolib majja, kus Maxi ootab vaimustav keldrituba. Kuid majas on midagi veidrat: Alexis kuuleb maja alt hääli, kuigi neil pole keldrit. Maxi kõrvu kostab meloodia pööningult, kuigi seal pole kedagi. Mis juhtub, kui need maailmad omavahel segunema hakkavad?

 

Kirjanik Salla Simukka ja koomiksikunstnik JP Ahoneni teosed on tuntud nii nende kodumaal Soomes kui ka mujal maailmas.

”Poiss pööningul, poiss keldris” on nende esimene ühine raamat.

 

Salla Simukka sulest olen eesti keeles lugenud igati ägedat lasteraamatut „Sõsarla“, mis ilmus 2018. aastal (kirjastus Pegasus).

Toona kirjutasin „Sõsarla. Seiklus teises maailmas“ kohta nii: Soome kirjanik Salla Simukka (varem on eesti keeles samalt autorilt ilmunud täiskasvanutele „Lumikki triloogia“) on kirjutanud väga laheda, põneva, ilusa ja muinasjutulise lasteraamtu, mille peategelasteks on kaks tüdrukut, kel nimeks Aliisa ja Meri. Nii nagu pealkirjas öeldakse, siis lugu viib meid tõepoolest teise maailma ehk Sõsarlasse.

 

“Poiss pööningul, poiss keldris” ilmus soome keeles 2024. aastal ja ka see on igati põnev laste- ja noorteraamat (müstiline ja seikluslik) vanusele 9-13 aastat. See on lugu kahest 10-aastasest poisist (Alexis ja Max), kelle elud põimuvad üsna ootamatul viisil. Raamatu alguses on autori pühendus lugejale: ”Kõigile, kellel on mitu maailma”.

 

Loo alguses kolivad nii Alexis kui ka Max oma peredega uude majja. Alexise pere kolib majja, milles on ka väga ilus pööning ja poiss on kindel, et ta tahaks elada just pööningul. Maxi pere kolib teise majja, kui on suur ja lahe kelder. Max on kindel, et tema elaks hea meelega just keldris.

 

Tundub põnev algus, sest mine tea, mis võiks pööningul ja keldris juhtuma hakata? Äkki kummitama?

Tegelikult hakkavad poisid nägema unenägusid (on see ikka unes? Või on ilmsi?) ja Alexis näeb ja kuuleb hääli otsekui maa alt (keldrist), kuigi nende kodus keldrit ei ole. Max hakkab kuulma midagi pööningult, kuid nende majas pole ju pööningut …

 

Põneva raamatu alguses saame tuttavaks Alexisega, kelle pere oli just kolinud kolmekorruselisse tumerohelisse puumajja. Saame teada, et Alexise ema oli pagar, kes tahtis asutada kodu juurde pagaritöökoja ja väikese poe. Poisi isa seevastu oli unenägude koguja ning unenägude kogumise vahendid ja unenäoraamatud nõudsid palju ruutmeetreid.

 

Kohe alguses märkas Alexis uues kodus kitsast redelit, mis viis ülemise korruse trepimademe nurgast veidi kõrgemale. Poiss ronis redelist üles ja lükkas selle kohal oleva luugi lahti. Luugi taga avanes maailma täiuslikem pööningukamber. Alexis oli kindel, et see oligi tema jaoks maailma parim oma tuba! Alexis oli kindel, et uues kodus on ta õnnelik ja et sellest tuleb tore suvi.

 

Teises peatükis saame tuttavaks Maxiga. Ka tema perekond oli just kolinud. Maja asus pärnaallee lõpus ja nägi Maxi arvates vinge välja. See oli puust ja kolmekorruseline. Maja oli värvitud siniseks ja akendel oli väga palju ruute.

Saame teada, et Maxil on kaks vanemat venda – Mio ja Kai (nemad olid Maxi isa esimesest abielust) ja kaks nooremat õde – Rae ja Säe.

Nii nagu Alexise pere, hakkas ka Maxi pere tubasid jagama. Max ei osanudki esialgu valida. Ta läks alumisele korrusele ning avas söögitoa nurgas oleva väikese ukse. Max oli arvanud, et selle taga on ainult sahver, kuid sealt tuli lagedale hoopis alla viiv trepp. Ema arvas, et trepp võiks viia keldrisse. All oligi kelder, kuid lisaks sellele veel üks uks. Kui Max ukse avas, taipas ta, et on lõpuks jõudnud koju.

Ukse tagant tuli lagedale väike tuba, mis oli igas mõttes täiuslik. Lae servas oli kaks akent, kust voogas ilusat valgust. Max oli kindel, et just siin tahaks ta elada.

Esimesel ööl uues kodus nägi Max unes, et mängib viiulit. See oli isevärki unenägu, sest Max polnud kunagi ühtki instrumenti mängima õppinud, kuid unes oskas ta viiulist uskumatult peeneid meloodiaid välja meelitada … uskuge mind, viiulimängust saame selles raamatus veelgi lugeda.

 

Järgmises peatükis oleme tagasi Alexise juures. Saame lugeda poisi isast ja tema tööst ehk unenägude kogumisest. Alexis oli ükskord isa käest küsinud, miks unenägusid õigupoolest kogutakse. Isa oli seletanud, et nende abil saadakse infot maailma, ühise alateadvuse ja inimeste üleüldise meeleolu kohta. Unenägude kogumine oli pika ajalooga teaduslik uurimus. Isa oli ütelnud, et unenäod on sillad. Unenäod ühendasid asju ja tegelikkust viisil, milleks polnud suuteline miski muu.

Alexis oli oma toa juba endale meelepäraselt sisse seadnud (olulisel kohal oli ema kivikollektsioon) ja nüüd oli aeg mängida tuuleviiulit, mille poiss oli saanud oma vanaemalt. See oli harukordselt kaunis pill. See oli valmistatud söevahtrast ja sellele oli graveeritud lehekujundid. Tuuleviiul oli Alexise sõber, kuid poiss alles õppis seda mängima. Nii mängis Alexis mõnel päeval ilusaid meloodiaid, teisel päeval segast käginat.

Ühel hetkel käis poisi toast läbi õhuvool. Kas tuppa viiv luuk oli lahti? Luuk oli kinni. Ka aken oli kinni …

 

Meenuta eelmist peatükki. Mida oli Max unes näinud? Seda, et ta mängib viiulit.

 

Veidi hiljem kuulis Alexis imevaikset korduvat heli. Mütsatused. Kust see hääl tuli? Hääl oleks tulnud justkui köögiseina seest. Veidi hiljem tundus Alexisele, et hääl tuleb alumise korruse teisest otsast, kus oli väike uks. Ukse taga oli kapp …

 

Tagasi Maxi juurde. Tema kuulis häält, mis tuli kusagilt ülevalt. Nõrk hääl, justkui muusika.  Keegi teine seda häält ei kuulnud. Kostis see hoopis teiselt poolt laeluuki? Ühtäkki taipas Max, et meloodia kõlas samamoodi nagu tema unenäos, milles ta oli viiulit mänginud. Väga kummaline!

Max ronis mööda redelit laeluugini, kuid selle tagant tuli lagedale ainult madal vahelagi, kuhu poleks isegi seisma mahtunud.

 

Ühel päeval leidis Alexis kivi. See oli tema kodutänava lõpus. Kivi oli tumehall, sile ja oranžikate triipudega. Tiigrikivi? Seda tal oma kollektsioonis veel polnud. Ta haaras kivi ja see sobis hästi pihku.

Öösel ärkas Alexis veidra tunde peale. Ta oli vähimagi põhjuseta lohutamatult kurb. Unenäos oli olnud ka sosin, millest ta sotti ei saanud. Seal olid olnud k- ja s-tähed, ks-ks-ks-ks-ks. Alexis ärkas, ta pani pidžaamapükste taskusse laualt maha kukkunud Tiigrikivi ja poiss otsustas minna maja alumisele korrusele. Nurgas olev kapiuks tõmbas teda veidral kombel ligi. Nüüd olid asjad hoopis teisiti! Ukse taga polnudki kapp! Seal oli alla viiv trepp! Kust see välja ilmus? Kas Alexis nägi und?

Trepi alumisel mademil oli teine uks. Uks viis tuppa, kuhu langes laeservas paiknevatest akendest veidi suveöist valgust.

Esialgus tundus Alexisele, et keegi magab toas, kuid ta oli üksinda. Nüüd sai ta tuba uurida. Ta pani tule põlema. Seintel oli tähistaevast kujutav tapeet, akna all seisis teleskoop. Lugeja vist juba aimab, kelle tuba see võiks olla – Maxi tuba!?

Toas oli ka riiul, kivikollektsiooniga. Täpselt samasugusega nagu tal endal! Hetkeimpulsi ajel asetas ta Tiigrikivi teiste kivide sekka. Siis aga kuulis ta ülakorruselt mingit häält. See pidi olema toa elanik! Alexis kutsutas lambi ning läks mööda treppi keldrist maja alumisele korrusele.

Ema oli samuti üles tõusnud. Alexis kinnitas talle, et keldris elab redutaja! Nad peavad ta kinni püüdma! Ema kinnitas, et nende majas ei ole keldrit. Alexis avas uuesti alumise korruse ukse, kuid nüüd oli ukse taga jällegi ainult kapp!

 

Järgmisel öösel nägi Max veidrat und. Tema all avanes tähistaevas ja ta langes selle poole. Õhk tema ümber oli sosinatest paks. Ta kuulis: ks-ks-ks-ks-ks-ks-ksk. Siis hakkas ta eristama sõnu: kaks iksi, kaks iksi, kaks iksi.

Järgmisel hommikul tundis Max, et tema toas oli midagi teisiti – talle tuttavate ja armsate kivikeste seas oli üks, mida ta ei tundnud. Võõras kivi. See polnud tema kivi. Keegi oli selle tema tuppa toonud. See oli kivi, mis ei meenutanud ühtki Maxile tuntud liiki. See oli iseäralik ja kuidagi isemoodi ilus. Kas selle kivi olid toonud talle ema-isa, emb-kum vanem vend?

Hommikusöögil Max uuris, kes selle kivitembu oli teinud? Selgus, et mitte keegi pereliikmetest.

Keegi võõras oli Maxi toas käinud …

 

Järgmisel päeval uuris Alexis keldrikorrust ja märkas ukse puust piidal ristikest, mille keegi oli sinna kraapinud või uuristanud. Kui poiss hakkas minema oma pööningukambrisse, märkas ta luugi kõrval samasugust ristikest nagu alakorrusel. Kas keegi käis majas ustele joonistamas?

Pööningutoas tuli Alexisele pähe üks lause: kui kaks iksi ristuvad … Alexis oli kindel, et see lause oli oluline: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab …

Umbes samal ajal tulid Alexise vanemad koju. Neil oli kaasas uhke kappkell!

 

Järgmisel päeval oli Maxil kiire, kuid õhtul viivuks uinudes, äratas teda mingi hääl. Muusika. Helid. Instrument tundus olevat sama, mida ta oli ka varem kuulnud, kuid nüüd oli hääl valjem. Meloodia oli aga teine. Max tõusis, kell oli veid kümme läbi. Ta läks ülakorruse trepimademile, kust muusika kõlas aina selgemini.

Max hakkas mööda pööningule viivat redelit üles ronima. Kui poiss redeli otsa jõudis, märkas ta pööningule viiva luugi servas ristikest. Või x-tähte. Max pani peopesa vastu luuki, surus ja lükkas selle lahti.

 

Max ja Alex jõllitasid teineteist veidi aega, suutmata sõnagi kuuldavale tuua. Alexis kutsus tulija sisse. Luuk tuli kinni panna, et teised ei ärkaks.

Kaks peategelast olid kummalisel kombel kohtunud. Nad otsustasid maja uurida, kuni Maxile meenusid sõnad: kui kaks iksi ristuvad ja seier iksini ronitud saab … Alexis ei suutnud seda uskuda, sest need olid laulust, mida ta oli viiulil mänginud!

Max ja Alexis olid mõlemad kuulnud peas üht ja sama meloodiat ja selle kummalisi sõnu.

 

Vot selline on selle põneva ja müstlise loo sissejuhatav osa. 87 lehekülge on loetud, kui kaks poissi kohtuvad. Mis juhtub edasi? Poistele meeldib üheskoos olla, kuid nad peavad mõistma, mida see tähendab, ning uurima, kas nende sõprus võib olla ohtlik, kui maailmad hakkavad kokku põrkama.

 

Esialgu ootavad poisid, et õhtu ja öö saabuksid, siis on neil võimalik kokku saada. Järgmised päevad olid pikad ja ööd üle mõistuse lühikesed. Alexis ja Max käisid kordamööda öösel teineteise juures ning õppisid teineteist järjest paremini tundma.

 

Nad saavad aru, et üheskoos saavad nad olla kella kümnest õhtul kella kaheni öösel, siis peavad nad naasma omasse maailma. Üheskoos olles jutustatake elust, perest, sõpradest, räägitakse kivikollektsioonidest, Alexise maailmas oli palju rohkem tehnikseadmeid, mis Maxile olid võõrad. Maxi maailmas seevastu oli rohkem taime- ja loomaliike, kuid mõlemaid ”kummitab” ka salmike, mis saab ridasid juurde ja muusikaviis, mis samuti selle salmiga seotud. Poistele ja ka lugejale on selge, et salmike jutustab olulist lugu …

 

Ja veel, Maxi maailmas ilmub taevasse uus täht, millele pannakse nimeks Rex. Max ja Alexis lepivad kokku, et Alexis võiks olla ju lihtsalt Lex. Nii on meil Max ja Lex ja uus taevatäht Rex. Alexise maailmas toimub samuti imelikke asju – isa kinnitab, et unenäod on imelikuks läinud, unenägude mustrid on võõraks muutunud. Isale tundus, et inimesed näevad valesid unenägusid. Kusagilt mujalt tulnud, täiesti võõraid unesid. Unegrammofon oli hakanud igal ööl hakanud ühesugust meloodiat tootma – Alexis tundis selles ära meloodia, mida ta oli tuuleviiuliga mänginud. Isegi unenäopüüdja kristallid tõid kuuldavale sama helina.

 

Mõni päev hiljem mängis Maxi maailmas sama meloodiat õues ka tuulekell! Maxi õed Rae ja Säe leidsid puu otsast kummalise vilja – oleks nagu õun, aga sel aastaajal ei tohiks veel õunu olla? Hiljem saab lugeja teada, et see on nn varajane õun, mida Maxi maailmas kasvas palju.

 

Max ja Lex seadsid sisse ka märkmiku, et kirja panna olulisi asju, mis vajavad selgitamist. Lexi maailmas on inimeste unenäod muutunud – kas on võimalik, et nad näevad Maxi maailmast pärit unenägusid; miks mängivad nii Lexi maailma unegrammofon kui ka Maxi maailma tuulekell lauluviisi; miks on Maxi maailma taevalaotusele ilmunud täiesti uus täht.

 

Ühel hommikul oli Alexise majaseinal (toaseinal) mõra, mis jooksis põrandast laeni. Imelik oli see, et sellest praost paistis tapeet. Alexis teadis, kus ta oli seda väikeste lillekestega tapeeti näinud – Maxi majas! Autor tõdeb, et poiste majad olid hakanud teineteise sisse rebenema. Pragusid tuli juurde ja kõikjalt paistis teine maja!

 

Poisid leiavad oma märkmikust uusi laulusõnu, milles on lõik – üks maailm siis rebeneb teiseks, mitte miski ei jää enam samaks. Veel samal õhtul jäävad poisid sügavalt magama. Nad nägid üsna jubedat und, milles maja lõhenes keskelt pooleks, ja poiste pereliikmed kukkusid ükshaaval lõhesse … hirmus … Kuid see pole veel kõik, ärgates oli selge, et nad olid maha maganud aja, mil Lex peaks oma maailma naasma. Lex oli Maxi maailma vangi jäänud!

 

Kas ja kuidas Lex oma maailma tagasi pääseb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul võtab Lex/Alexis vastu otsuse, millest ta annab ka Maxile teada. Selleks, et kaitsta iseend, oma peresid ja maailma, ei tohiks nad … Mida nad ei tohiks? Ka selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kas sellest otsusest on kasu? Kas see muudab poiste, nende perede ja kogu maailma elu? Paremaks? Halvemaks? Ka seda ei saa ma Sulle ära rääkida, ise pead lugema. Igal juhul on selles loos olnud ka üks muinasjutuline lugu, mis on seotud ammuste aegade kuninga ja kuningannaga. Nüüd, selle loo lõpus hakkame aru saama, mis oli kunagi juhtunud. Ja mida tähendavad kaks ägedat taevatähte - Lux ja Rex.

 

Kaasahaarav, seikluslik ja müstiline lasteraamat loob kaks maailma — ühe, üleval pööningul ja teise, all keldris — need esindavad omamoodi poistele ka seda, et üks on reaalne maailm (turvatunne), teine fantaasiamaailm (saladused, teadmatus), kuid poisid avastavad, et reaalsus ei pea olema vaid ühes kohas — nende maailmad võivad õrnalt põimuda.

 

Väga põnev ja kaasahaarav lugemine. Müstiline, muinasjutuline, fantaasiarikas. Ja kindlasti on olulisel kohal ka JP Ahoneni suurepärased illustratsioonid.

 


Julia Walton


„Veider Walter“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Mõnikord kõlab oma hääle otsimine naljakalt.

 

Walter ja tema isa on alati olnud lahutamatud. Nad on üheskoos kogu Ameerika läbi rännanud. Walter on käinud peaaegu kõikidel isa esinemistel. Kuid sel aastal saadetakse Walter elama vanaisa juurde, linna, kus tema isa üles kasvas.

 

Poiss alustab viiendat klassi uues koolis ilma isata. Ja mis veel hullem – tal ei ole aimugi, miks see nii on.

 

Esimesel koolipäeval avaldab Walter hommikuste teadaannete ajal hirmnaljakate häälte tegemisega muljet tervele koolile.

Seejärel leiab ta end juba koolimuusikali prooviesinemiselt, aga kui tema lavapartner teeb avalikuks põhjuse, miks Walteri isa koos temaga ei ole, tundub, et Walter ei saa enam nootidele pihta.

 

„Veider Walter“ on südamlik lugu tingimusteta armastusest, andestusest ja sellest, et meie kangelased ei olegi täiuslikud.

 

Julia Walton on Ameerika kirjanik, kes kirjutab noortele. Tema tuntuimaks teoseks on „Words on Bathroom Walls“ (2017) – romaan vaimse tervise teemal, peategelaseks skisofreeniaga teismeline poiss. Raamat pälvis palju tähelepanu ausa ja empaatilise käsitluse tõttu. 2020. aastal jõudis kinoekraanidele ka samanimeline film, mille peaosas säras Charlie Plummer.

Seetõttu võib öelda, et Julia Waltoni looming keskendub vaimsele tervisele, noorte identiteedile ja sisemistele võitlustele, realistlikele ja tundlikele tegelastele.

 

„Veider Walter“ (inglise keeles „Weirdly Walter“) on lastele suunatud romaan, mis algupäraselt ilmus 2024. aastal. Olen lugenud, et see on raamat, mis peaks sobima lugemiseks ja mõistmiseks vanusele 8-12 aastat.

 

Peategelane Walter on viienda klassi poiss, kelle senine elu on möödunud teel koos isaga, kes on muusik. Nüüd on poiss sunnitud minema elama vanaisa juurde ja asuma õppima uues koolis (kunstikoolis) – Apple Grove etenduskunstide akadeemias. Veidi hiljem selgub, et sellest koolist liiguvad paljud õpilased edasi Orchard Hillsi lavakunstikeskkooli.

Walter ei tea, miks isa teda seekord kaasa ei võtnud, kuigi ka nüüd suhtlevad nad omavahel - igal õhtul telefonis. Telefonis suhtlemine võib olla lahe, kuid on hetki, mil Walter ei taha isale kõigest rääkida, pigem hoiab asjad enda teada.

Raamatu alguses on kirjas vaid see, et isa arvates sobis Walterile etenduskunstide akadeemia väga hästi, sest tavalises koolis proovitakse lastest roboteid teha. Kunstikoolis mitte. Kunstikool teeb su meelega veidraks.

 

Uues koolis avaldab Walter kiiresti muljet oma naljakate imitatsioonidega hommikuste teadaannete ajal (neid imitatsioone esitab ta ka paljudele teistele, nii sõpradele kui ka võõrastele, sest ägedad hääled aitavad Walteril „suhelda“), mis viib ta peaosasse kooliteatris (etenduses „Willy Wonka ja šokolaadivabrik“). Loomulikult aitab sellele kaasa ka see, et Walteril on väga äge lauluhääl ja esitamisoskus, lisaks oskab ta ka kitarri mängida, nii nagu ta isagi. Lugedes raamatut saame osa ka etenduse ettevalmistustest, proovidest ja saame tuttavaks ka lastega, kes etenduses kaasa löövad.

 

Kui selgub põhjus, miks isa kadunud on, peab Walter sellega toime tulema nii uues koolis kui ka oma tunnetes. Tõepoolest, kui oleme lugenud seda sümpaatset ja kaasahaaravat raamatut veidi üle poole, pisut rohkemgi, saab Walter oma klassikaaslaselt teada, kus on tema isa. Ja see on väga ootamatu teadmine. See põhjustas Walteris vastakaid tundeid – pahameel, millega kaasneb kaklemine oma klassivennaga, kurbus, mistõttu ei taha poiss oma isast mitte midagi kuulda, rääkimata sellest, et näha; kui aga jõuame loo lõpuni, siis on suureks ja valdavaks tundeks armastus – see ühendab isasid ja poegasid, see ühendab erinevaid põlvkondi.

 

Seetõttu saame rääkida selles kaasahaaravas raamatus erinevatest teemadest:

 

armastus ja andestus perekonnas — eriti suhte keerukus poja ja isa vahel;  

ebatäiuslikkus ja vigadega toimetulek — sõnum, et ka meie kangelased (nt vanemad) ei ole täiuslikud;

oma hääle ja rõõmu leidmine — Walter õpib, mida tähendab olla tema ise ja teha seda, mis talle meeldib;

sõprus ja enesekindlus uues keskkonnas, sõpradena saan välja tuua Walteri muheda ja omanäolise vanaisa, kellel on ka igati äge kass, kel nimeks Tiberius ja kastiauto, vanaisa, kes usub ainult ühte asja – rutiini; koolidirektor proua Pudumjee (tema on see, kes Walteri naljadest aru saab, kes oma õpilast mõistab, kelle kabinet on täis superkangelaste plakateid, seal on ka suurel hulgal suupisteid ja snäkke, rääkimata riiulitäiest koomiksitest); koolietenduse lavastaja härra Thibodo (tema oli 1980. aastatel mitmes telesarjas näitleja, teinud kaasa paaris filmis, esinenud Broadwayl ja võitnud Tony auhinna, lõpetanud näitlemise ja kolinud New Yorgist minema, kuid pensionipõlves võtnud vastu näitlemisõpetaja koha just Apple Grove´is) ja klassikaaslane Filomena ehk Fil (paksude pruunis lokkis juustega tüdruk, kellel on ka veidi vanem õde Sarabeth), kellel on omasid muresid ja probleeme, kuid ta on tõeliselt äge sõber ka Walterile.

 

Korra raamatu alguse juurde, see algab huvitava mõttega: „Kõik suurepärased hetked saavad alguse valikust.“

Walter tõdeb, et see on üks päris hea tsitaat tema isalt ja sellepärast Walter selle oma oranži päevaraamatusse kirjutaski. Neid huvitavaid ja olulisi mõtteid on selles raamatus veel, mis omakorda näitavad seda, kui oluline isa Walterile on. Walter kinnitab, et isa on nii imelik, aga sageli on ta ka tõsine

 

Mõned mõtted (päevaraamatu sissekanded) veel: „Kui sõna on kord lendu läinud, ei saa seda enam tagasi võtta. Isegi kui sa vabandad …“; „Ära ole nagu kõik teised, Walter. Ole veider. Ole lahke. Otsi elus muusikat“; „Parimad inimesed on need, kes oskavad öelda korraga mitte midagi ja kõike“; „Paradiis on šokolaadiekleer“; „Ei ole oluline olla kena … aga oluline on olla hea“; „Hea inimene ei pruugi olla see, kellega on lihtne suhelda, ja väga kena inimene võib olla kõige halvem inimene, kellega sa oled kokku puutunud“; „Elu on seiklus. Vähemalt peaks olema. Inimesed ei taipa maailmas ringi käies, et see on kõik, mis meil on. Käesolev hetk. Just praegu“; „Õel olemine nõuab tõsist tööd. Kujuta ette, et pead kulutama aega ja energiat selleks, et kellegagi ebameeldivalt käituda“.


Mulle tundub, et raamatu autor on nende sissekannetega ka ise väga rahul, sest raamatu lõpus on veel üks peatükk, milles on mõned päevaraamatu sissekanded, mis selle loo sisse ei mahtunud, kuid on siiski mainimist väärt. Tegelikult, võiksime me ju kõik päevaraamatut pidada ja ka isiklikke mõtteid kirja panna …

 

„Veider Walter“ on südamlik, humoorikas ja mõtlemapanev, segades naljakaid hetki tundlikemate teemadega, nagu vanema alkoholiprobleem ja lapse pettumus.


Sobib hästi nii lugemiseks iseseisvalt kui ka näiteks koolis aruteluks teemadel peresuhted ja emotsioonid.


Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 3. Rasmus koristab“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Rasmus hakkab tuba koristama. Ta tahab ainult enne torni valmis ehitada. Aga kus on viimane klots?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

 

Nii nagu raamatu pealkiri viitab, siis on tegemist selle lõbusa/mõnusa raamatusarja kolmanda raamatuga, mis mõeldud pere kõige väiksematele lugejatele või miks mitte ka lausa ettelugemiseks vanemate poolt.

„Sauruspere“-raamatusarja raamatuid on ilmunud kaksteist ja ka „Saurusebeebide“-raamatusarjas toimetavad Rasmus Rex ja Tom Troodon, kuigi selles sarjas on nad hoopis väiksemad.

Lars Maehle kirjutab muhedalt ja lastesõbralikult, Lars Rudebjer joonistab imelisi ja värviküllaseid pilte.

 

Selle loo alguses ehitab saurusepoiss Rasmus klotsidest torni. See on väga tore, kuid natuke jube ka, sest torn on päris kõrge. Õnneks ei ole see ümber kukkunud, kuni tuppa astub Rasmuse ema Mamma Rex, kes kinnitab, et Rasmus peaks oma toa ära koristama … Rasmus ei saa seda teha, kuna tal on üks klots puudu ja näib, et see klots on kaduma läinud.

 

Rasmus meenutab, et ta mängis selle klotsiga liivakastis. Mamma Rex lubab Rasmusel klotsi otsima minna, kuid pärast seda peab ta kindlasti oma toa ära koristama.

 

Liivakastis Rasmuse kadunud klots ongi. Rasmus paneb klotsi kotti, kuid liivakasti juures on ka tema sõber Tom! Tom kutsub Rasmuse endaga kaasa, mänguväljakule. Rasmus mõtleb, et no olgu, ta mängib ainult õige natuke ja siis läheb koju.

 

Rasmus ja Tom mängivad mänguväljakul, kuid seal on ka nende sõber Alma. Selgub, et Alma isa on küpsetanud kukleid ja Alma kutsub Rasmust ja Tomi enda juurde, et kukleid maitsta.

 

Rasmus on esialgu veidi kahtlev. Ta tuli ju vaid korraks klotsi ostima ja seejärel koju minema, et tuba korda teha ja torn valmis ehitada. Vaatamata sellele lähevad Rasmus ja Tom Almaga kaasa, et kukleid maitsta.

 

Kolm sõpra söövadki maitsvaid kukleid ja joovad limpsi peale. Äkki! Äkki on seal veel üks sõber – Tobias. Tema kutsub teisi endaga kaasa, kuna üks imelik lind on ehitanud nende koopa juurde pesa. Nüüd lähevad üheskoos juba neli sõpra, et seda imeliku linnu pesa vaadata.

 

Linnupesa juurde me jõuame, kuid seal juhtub üks pisike äpardus … Missugune äpardus? Seda ma ei saa Sulle ära rääkida, sest oleme jõudnud selle vahva lasteraamatu lõppu.

 

Rasmus jõuab koju, kus selgub, et klotsiga on ikkagi probleem … kuid on ka üks vahva üllatus, mis seotud selle imeliku linnu pesaga …

 

Kui loed raamatu ilusasti lõpuni, siis saad teada, mis juhtus.

 

Raamatu lõpus saab lugeja teada sedagi, et järgmine „Saurusebeebide“-raamat (see on juba neljas) kannab pealkirja „Saurusebeebid 4. Rasmus ja värvid“. Selles loos leiab Rasmus kameeleoni, aga … kuhu see kadus?


Maris Mändel

„Proua majauurija tegutseb“

(Tänapäev)

 

Kui 10-aastane Maarike peaks vanemate reisi ajal nädala vanaema juures veetma, selgub, et majauurijast vanaemal on samal ajal vaja ühte vana mõisa uurida ning tüdrukul tuleb temaga kaasa minna.

Tavalisest mõnusast äraolemisest saab korrapealt hoopis põnevam seiklus, sest teadupärast on kõigis vanades mõisates varjul pikk ajalugu, kummitused ja peidetud aarded.

Maris Mändel on ehitusajaloolane ja temalt on varem peale teaduslike kirjutiste ilmunud ka lasteraamat „Tüdruk vagunelamust” (2022).

„Proua Majauurija tegutseb” on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning Tänapäeva 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” kolmanda koha pälvinud töö.

 

2022. aasta lõpus õnnestus mul lugeda Maris Mändeli kirjutatud lasteraamatut „Tüdruk vaguneleamust“, mis oli selle aasta lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö. Toona olin kindel, et see oli väga hea valik, sest see oli igati äge lasteraamat.

 

Kirjastuse Tänapäev tutvustus võttis selle loo 2022. aastal igati vahvasti kokku: „Suvevaheajal igavlev Rasmus tutvub Monaga, kes on perega pikalt elanud vagunelamus ühest kohast teise liikudes. See on lugu sõprusest ja erinevatest arusaamadest, mis on õieti kodu?“

 

Ja uskuge mind, väga äge lugemine on ka Maris Mändeli uus raamat „Proua majauurija tegutseb“, mis sai 2023. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha töö.

 

Uue raamatu alguses saame tuttavaks kümneaastase Maarikesega, kes kinnitab, et tal on pikad heledad juuksed, sinised silmad ja augud põskedes. Talle meeldib joonistada, lugeda ja tantsida, ta õpib klaverit. Maarike tõdeb, et tema elu ei ole just ülemäära põnev ega erakordne, aga ega ta tegelikult ei kavatsenud ta endast jutustama hakata. Maarike tõdeb, et tema on selles raamatus nagunii ainult kõrvaltegelane, peategelaseks on hoopis tema vanaema, keda võiksime kutsuda Proua Majauurijaks ehkki tema pärinimi on hoopis Sirje.

 

Maarike lubab selgitada, miks vanaemale sobiks see Proua Majauurija nimi.

 

Meie lugu algab. Algab sellest, et Maarikese ema-isa tahtsid koolivaheajal (tegevus toimub juulis) minna kahekesi Prantsusmaale ja Maarike pidi nädalaks vanaema juurde minema. Maarikest see ei häirinud, sest vanaema juures on tegelikult päris mõnus olla. Tüdruk ei olnud varem vanaema juures kunagi tervet nädalat järjest olnud ja seetõttu oli see Maarikese jaoks ka pisut põnev. Nüüd sõidetigi Paide poole, sest just Paides Maarikese vanaema elas.

 

Jõutigi Paidesse, kuid mulle tundub, et vanaemal oli see meelest läinud, et Maarike tema juurde tuuakse, sest vanaema pakkis asju oma autosse ja valmistus kuhugile minema? Veidi hiljem selgub, et vanaemal on plaanis minna ühte põnevat vana maja uurima, seepärast ta ju Proua Majauurija ongi. Mis saab Maarikesest? Vanaema on kindel, et tema võtab Maarikese endaga kaasa. See pidi olema ilus koht, maja kõrval on tiik, kus saab isegi ujumas käia.

Maarikese ema on kahtleval seisukohal, kas vanaema saaks ikka hakkama … aga õige varsti asusid tüdruku vanemad teele.

Vanaema kinnitas tüdrukule, et neil tuleb üks vahva nädal koos!

 

Sõit Härmavere mõisa võis alata. Vanaema auto oli maast laeni kola täis pakitud. Pakiruumis oli isegi suur kokkupakitud redel. Ma ei hakka Sulle ümber jutustama, mis vanaemal oli autosse kaasa pakitud, aga asju oli väga-väga palju.


Teel mõisa uuris Maarike, kuidas see vana maja uurimine käib? Vanaema kinnitas, et tuleb rahulikult maja vaadata, kuulata, mis lugu ta räägib ning otsida vana ja väärtuslik välja. Maarike arvas, et see on nagu aardeotsimine? Vanaema muheles ja kinnitas, et võib ka nii öelda.

Vanaema jutustas ka Härmavere mõisast, mis oli vanadel fotodel päris uhke hoone. Mõisal oli olnud mitmeid omanikke, viimase peahoone olid ehitanud von Hucksbergid, kuid 1920. aastal oli Eesti riik mõisa endale võtnud. Toonased mõisnikud, baltisakslased jäid oma mõisadest ilma. Uhketesse mõisamajadesse seati sisse näiteks koolid. Ka Härmavere mõisas oli palju aastaid olnud kool. Viimased paarkümmend aastat oli see tühjana seisnud.

 

Vanaema ja Maarike jõudsid kohale. Vaatepilt oli üsna trööstitu, sest mõis polnud enam sugugi nii uhke, nagu vanadel fotodel. Vanaema ja Maarike said ennast sisse seada ühes toas, mis oli veel enam-vähem korras, kuid ka see ruum oli väga tolmune. Väljas oli küll kuum suvepäike, aga kogu maja oli jahe nagu külmkapp, haisev ja räpane pealekauba. Kus on WC? Kus saab käia pesemas? Vanaema ainult turtsatas ja teatas, et pole seal häda midagi. Käsi ja hambaid saab pesta pudeliveega, mõisatiigis saab suplemas käia, korralik kuivkäimla on õue peal!

 

Maarike oli üsna õnnetu … vanaema tegi talle ettepaneku, et tüdruk võiks lipata poodi ja seal midagi head õhtusöögiks tuua. Tüdruk võiks endale isegi jäätist osta.

 

Poodi me nüüd lähemegi. Pood oli õnneks üsna lähedal ja see oli ka üsna pisike. Saame teada, mida Maarike kokku ostis. Enamuses magusat, aga soolast? Kartulikrõpsud on tegelikult ju soolased. Kas pole.

 

Poest väljudes nägi Maarike üht meest, kes istus laua ääres ja tahtis kangesti kabet mängida. Maarike oli nõus ja nii sai ta tuttavaks kohaliku Eduardiga, keda hüüti ka lihtsalt Etsiks. Kuna Ets on kohalik, siis teadis ta rääkida põnevaid lugusid ka mõisast. Näiteks, et parun von Hucksberg oli rikas mees, kes pidavat nüüd mõisas kummitama ja et mõisas pidi olema kusagil ka aare! Ets olevat isegi kuulnud, kuidas parun mõisas kummitamas käis.

 

Samal ajal, kui Maarike ja Ets kabet mängisid, mängisid lähedal kaks kohalikku poissi jalgpalli. Saame ka nendega tuttavaks – üks neist Gregor, teine Uku-Kevin.

 

Kui Maarike ja Ets kabemängu lõpetasid, selgus, et Ets on ratastoolis …

 

Maarike jõudis tagasi mõisa. Vanaema ei märganudki, et Maarike oli päris kaua ära. Maarike ulatas vanaemale poekoti. Vanaema tegi korraks imelikku nägu, kui ta poekoti sisu nägi. Präänikud ja limps on tegelikult päris head ...


Maarike rääkis vanaemale ka kummitusest mõisas, sellest, millest Ets oli rääkinud. Vanaema teadis rääkida, et enam-vähem iga vana maja kohta räägitakse, et seal kummitab. Kummitusi on erinevaid. Milliseid? Nende kohta saad juba ise täpsemalt lugeda.

 

Seejärel oli aeg magama minna. Vanas ja tolmuses toas oli nii pime, et Maarike ei näinud tuhkagi. Tüdruk püüdis magama jääda, aga uni ei tulnud. Vanaema juba magas, kui äkki! Maarike kuulis samme. Veidi hiljem tulid sammud juba nende toa ukse poole. Maarike pani silmad kinni. Hetk hiljem ta piilus, lahtises ukseavas seisis tume kuju, otsekui oleks tegemist päris inimesega, mitte vaimuga. See oli veel õudsem ja Maarike pistis täiest kõrist karjuma. Kuju ehmatas, võpatas ja taganes. Kostis eemalduvate sammude kaja.

 

Nüüd ärkas ka vanaema. Temale tundus, et kummitus uksel kartis hoopis tüdrukut, mistõttu ei peaks nemad teda kartma.

 

Järgmisel päeval oli mõisa ümber mitmeid auke kaevatud. Kas need olid tehtud kellegi poolt, et mõisa uurida? Või?

 

Veidi hiljem pidi Maarike jällegi poodi minema. Poe juures oli taaskord ka Ets. Selgus, et Ets elas külas päris üksinda. Poeg oli täiskasvanud mees, kes elas ja töötas linnas. Tal oli seal tähtis töö, mistõttu polnud ta juba kaks aastat isa vaatamas käinud …

 

Tuttavaks saame veel ühe tegelasega. See on külavanem Viivi, kes otsis Etsi. Lähenemas oli külapäev ja Ets pidi peokõnet pidama, kuid Etsil polnud kõne veel valmis. Viivi tõdes, et nad peavad näitama, kuidas Härmavere küla inimesed saavad kokkutuleku korraldamisega paremini hakkama kui Härgvalla küla rahvas.

 

Õhtupoolikul pidid Maarike ja vanaema külla minema kellelegi Leida-tädile. Tema vanaisa oli töötanud mõisas toapoisina ja vanaema lootis, et ehk on Leida-tädil meeles midagi, mis tema vanaisa mõisa kohta rääkinud oli. Tegelikult oligi. Lugu oli põnev ja selgus, et mõisas oli ka salakäik! Nüüd tuli välja, et Proua Majauurija ei olnud oma elus veel kunagi ühtegi salakäiku avastanud, mistõttu ta oleks väga tahtnud midagi sellist leida.

 

Jõudes tagasi mõisa, laotas vanaema toa põrandale laiali suure paberi. See oli mõisa plaan. Kahjuks ei selgunud plaanilt, kus salakäik olla võiks. Neil tuli hakata otsima! Seda küll järgmisel päeval, sest õhtu oli juba hiline.

 

Otsimine ei ole lihtne, eriti veel siis, kui selgus, et mõisas on arvatavasti ka vamm. Lisaks oli mõisa ümber veelgi rohkem auke kaevatud. Nüüd oli vanaema kindel. Nad peavad tabama selle, kes auke kaevas. Nad peavad korraldama varitsuse! Maarike oli kindel, et varitsus kõlas põnevalt nagu spioonifilmis. Varitsuskohaks valiti majast pisut eemale jääv tihe põõsastik Sealt paistis hästi kätte külast mõisa juurde tulev tee, aga ka suurem osa majast.

 

Varitsus oli põnev, pisut naljakaski, kui selgus, et „tulijad“ olid meile juba varasemast tuttavad tegelased. Ma ei tahaks Sulle siinkohal ütelda, kes tulid ja miks nad tulid, kuid meie lugu läheb edasi.

 

Lugu läheb edasi. Hakatakse otsima parun von Hucksbergi lemmikhobuse hauda, sest väidetavalt võiks just selles hauas ka aare olla. Aaret otsivad lisaks Maarikesele ja vanaemale ka Ets, Gregor ja Uku-Kevin, kuigi poisid jõuavad käia aitamas ka tädi Leidat, sest küttepuud on vaja riita laduda.

 

Ja samas ega see aarde otsimine ja leidmine sedavõrd lihtne polegi. Miks? Selle jätan Sulle endale lugeda, aga on olemas igasugu seadusi, mis ütlevad, et paljud leitud aarded kuuluvad hoopis Eesti riigile ja nn aaret võivad välja kaevata spetsialistid ehk arheoloogid.

 

Kuna olen jõudnud oma kokkuvõtte ja tutvustusega üsna raamatu lõppu (kahjuks on selles vahvas ja toredas loos ainult 108 lehekülge), siis pean olema ettevaatlik, et Sulle kõike ära ei räägi.

 

Lühidalt siiski. Saame teada, kes on see „kummitus“ mõisas, keda Maarike oli ühel ööl ehmatanud. Loomulikult leiame üles ka salakäigu, saame teada, et mõisa all on kelder, ja seal on ka kirst asjadega ja avastame mõisasaali laest maalingu. Mis asjad selles kirstus olid? Selle jätan Sulle endale lugeda.


Saad teada sedagi, et anfilaad mõisas ei ole seotud ahvidega, et külapidu võiks toimuda ka mõisas, ja et eelpool mainitud „kummitus“, kes ei olnudki kummitus, on hoopis väga lähedalt seotud ühe selle raamatu teise tegelasega! Kellega? Mis Sa arvad?

 

Kui jõuad raamatu lõppu, viimasele leheküljeni, viimase lõiguni, siis saad Sinagi aru (nii nagu ka Maarike), et tegelikult võib vanades majades siiski ka kummitusi olla. Ja pisut salapära peabki vanadesse majadesse alles jääma …

 

Väga vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anni Mäger.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Avasõnad :)

Tere.


Mina olen Marko Tiidelepp.


Sõpradele Tiidekas.


Ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja

koeratõugudest, kellest olen

aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter