Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

„Mida laps peab teadma“


(Koolibri)


 

Rohkesti praktilisi teadmisi ja näpunäiteid jagav pildiraamat eelkooliealisele lapsele ja tema vanematele käsitleb hulga tähtsaid teemasid lõbusal ning samas asjalikul moel.

 

Raamat aitab avardada lapse silmaringi, tajuda tema enese ning ümbritseva keskkonna väärtust ning tõsta enesekindlust ees ootavates uutes olukordades ja rollides. Arutletakse näiteks selle üle, mille poolest iga inimene ja perekond on eriline ja tähtis, kuidas tunnetega toime tulla, kuidas õigesti riietuda, pesta, tualetti kasutada, tervislikult toituda, kuidas leida sõpru ja olla ise hea sõber, kuidas käituda viisakalt, vältida ohte, hoida loodust.

 

Kõik need teadmised ja oskused on lapsele juba enne kooli vajalikud ning saavad eriti tähtsaks kooli minnes, seepärast on hea olulised teemad aegsasti koos täiskasvanuga raamatut uurides läbi arutada.

 

Head lugemist ja maailma avastamist koos lapsega!

 

See vahva ja vajalik raamat ilmus eesti keeles mõned aastad tagasi ehk 2019. aastal.

 

Raamatu esimene peatükk kannab pealkirja „Kõik sinu kohta!“. Alates sellest, mis värvi on väikese lugeja silmad, kuni selleni, millise kujuga on nina, on lugeja sündimise päevast peale täiesti ainulaadne. Raamatus öeldakse nii: „Sa oled väga eriline ja täpselt iseenda moodi“.

Ükskõik, milline sa välja näed, oled sa täiuslik just sellisena, nagu sa oled.

 

Selles peatükis soovitatakse harjutada tähti, millest koosneb lugeja nimi. Seda saab teha sulepea või pliiatsiga paberil, kivikestega, voolimismassiga, sõrmega õhus, tokiga liivas ja aurusel peeglil või aknal.

 

Teises peatükis uuritakse, kes on lugeja peres? Lugeja peres on inimesed, kes tema eest hoolitsevad, kes hoiavad ja armastavad teda, ükskõik mis ka ei juhtuks. Iga pere on erinev ja eriline – isa, ema, õed ja vennad, üksikvanem, kasuvanemad jne.

 

Kolmas peatükk on tunnetest – kuidas sa ennast täna tunned? Siin on palju erinevaid tundeid – õnnelik, närviline, vihane, üksildane, kurb, pahur, häbelik, rahulik, hirmunud, väsinud, põnevil. Vastatakse küsimusele, mis on pisarad, mida tähendab, et ma olen häbelik?

 

Neljandas peatükis räägitakse headest kommetest. Viisakus näitab teistele, et sa hoolid nende tunnetest. Head kombed teevad tuju heaks!

„Tere“, „palun“, „aitäh“, „vabandust“, „head aega“ on selle peatüki „võlusõnad“. Kuidas andeks paluda, miks lapsed itsitavad?

 

Pöörame lehekülge ja hakkame riidesse panema, sest ka see nõuab harjutamist. Kuidas püksid õigesti jalga panna? Sokid ka! Kumb on vasak, kumb on parem jalanõu? Kingapaelte sidumine, lukk või nööbid?

Järgmistel lehekülgedel riiete teema jätkub. Mida me täna selga paneme? Mida panna selga kevadel, suvel, sügisel ja talvel?

 

Riietest oli juttu, nüüd on juttu puhtusest. Pese end puhtaks pealaest jalatallani. Miks peab laps puhas olema? Mis asjad on mikroobid ja kuidas nad kinni püüda? Milleks on vaja taskurätti? Peseme käsi, hoolitseme küünte eest, käime duši all ja harjame juukseid.

 

Oluline on ka hammaste eest hoolitsemine. Hammaste eest peab hoolitsema, et need püsiksid terved ja säravpuhtad. Hambaid tuleb harjata hommikul ja õhtul korraga kaks minutit.

Siin on välja toodud viis punkti/näpunäidet, kuidas tuleb hambaid harjata.

Ja ikkagi, miks peab hambaid pesema? Mis on lõike-, silma- ja purihammas? Miks hakkavad piimahambad loksuma? Mis on jäävhammas?

 

Hambad pestud. Käime ära ka tualetis. On aeg õppida, kuidas kasutada tualetti. Ja ka siin on viis näpunäidet kuidas tualetis korralikult käituda ja tegutseda. Oluline on seegi, et tualetis peaks ära käima vahetult enne uneaega, juttu on ka pisikestest äpardustest, mis mõnikord lastel võivad juhtuda.

 

Kümnendas peatükis räägitakse külas ööbimisest, seejärel on juttu lugeja imelisest kehast. Siin on silm, siin on pea, siin on keha, millest need kehaosad koosnevad?

Väike lugeja saab teada, et luustik ja siseelundid, näiteks süda, kopsud, maks, on tema sees peidus.

Juttu on ka sellest, et süüa tuleb õigesti ja tuleb end ka liigutada.

 

Järgmises peatükis on juttu sellest, et õnnelik olemine on üks parimaid asju maailmas. Mis teeb lapse õnnelikuks? Ettelugemine, pehmed mänguasjad, uneaeg, kallistused, maalimine, perekond, lemmikloomad, mängud, sport, uute sõprade leidmine.

 

Peatükis „Oi, kui isuäratav!“ räägitakse sellest, et maailmas on tohutu hulk erinevaid toite. Millised on lugeja lemmikud?

Raamatus on samuti mitmeid ja mitmeid toite. Nuudlid, tomatid, suvikõrvits, brokoli, peet, herned, porgand, lillkapsas, kartul, maguskartul, leib, riis, apelsin, maasikad, viinamarjad, ananass, õun, arbuus, kala, kiivi, liha, munad, oliivõli, põldmarjad, piim, mesi.

Kinnitatakse, et kogu toit, mida sööme, tuleb kas taimedelt või loomadelt.

 

„Sina ja universum“. Planeet Maa on üks paljudest planeetidest universumis. Mis asi on universum? Mis asi on päikesesüsteem? Ja ikkagi, millised on teised planeedid?

 

Kuidas saab lugeja meie planeedi eest hoolitseda? Planeet Maa annab meile toitu, vett ja energiat. Meie peame Maa eest hoolitsema ja loodust hoidma.

Meie saame taaskasutada, süüa toitu, mis on kasvatatud kodus või kodu lähedal. Energia säästmiseks saame lülitada päeval lambid välja. Saame sorteerida prügi, sõita jalgrattaga ja olla sõbralik loomade ja lindude vastu, kes aias elavad.

 

Neli peatükki on raamatus veel. Ühes neist on juttu elusloodusest. Maailmas on tohutult palju erinevaid loomi ja taimi. Milliseid neist lugeja juba tunneb? Raamatus on pildid jõehobust, maost, mesilasest, tuvist, liblikast, koerast, vihmaussist, kanast, kassist, kastanimunast, päevalillest, haist, lillest jpt.

Järgmises peatükis räägitakse ohutusest. Lugejale soovitatakse õppida, kuidas ennast hoida, et midagi halba ei juhtuks.

Tänava ületamine, turvavöö, raudtee, pistikupesad, saladused, mis on hädaabinumber jpm.

Eraldi peatükk on sellestki, kuidas olla hea sõber. Viimane peatükk viib väikese lugeja kooli.

 

See pole siiski veel kõik. Raamatus on laul, mida saab laulda koos liigutustega, saame õppida tähestikulaulu, saame õngitseda ja lugeda kümneni, kahel leheküljel on hulk lahedaid tegevusi, mida väike lugeja võiks proovida.

Sõida jalgratta või tõukerattaga, uju, läbi takitusrada, roni puu otsa, ehita onn, vooli mudast kujusid, mängi kulli, joonista värvilisi pilte, veereta ennast künka otsast alla, õpi selgeks kõik tähed oma nimes, vaata õhtul taevatähti, pane ise riidesse, mõtle välja lahe lugu, pane pusle kokku, aita kedagi, vaata ise läbi üks raamat, vaatle putukaid jpm.

 

Kindlasti väga vajalik raamat lastele ja nende vanematele, mida võiks laps enne kooli minekut teada ja osata.

Rebecca Gugger,


Simon Röthlisberger


„Sõnavarandus“


(Pegasus)


 

Kui Oskar leiab sõnu täis vana kirstu, on ta pettunud. Mis varandus saab olla hulk sõnu?! Ei lähe kaua aega, kui ta mõistab, et uued sõnad võivad olla väga lõbusad. Ent kui kirstust sõnad otsa saavad, soovib Oskar meeleheitlikult uusi sõnu leida ... Aga kus need võiksid peidus olla?

 

Raamatu väljaandmist on toetanud Swiss Arts Council Pro Helvetia.

 

Kolmas Eesti raamatu aasta algas 30. jaanuaril 2025 ehk eesti kirjanduse päeval, mis on ühtlasi ka A. H. Tammsaare sünnipäev. Raamatu aasta lõpeb 14. märtsil 2026, mis on emakeelepäev ja Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Seekord tähistatakse 500 aasta möödumist esimese eesti keelt sisaldanud trükise ilmumisest. Seetõttu on igati lahe leida lasteraamatuid, mis on seotud näiteks keelega, sõnamängudega jne.

 

„Sõnavarandus“ just selline äge keele- ja sõnaraamat ongi.

 

Lugu algab ühel mahedal sügishommikul. Oskar kaevas auke, nii nagu iga päev ja ta avastas uhke puukirstu! Mida küll võib see vana kirst endas peita? Aaret? Varandust?

 

Möödus kaks päeva ja Oskaril on kirst avatud. Pildil on näha, et Oskaril oli vaja igasugu tööriistu, et salapärast kirstu avada.

 

Oskar ootas kindlasti midagi muud, aga selles kirstus olid üksnes sõnad. Igasugused sõnad. Tõeline tohuvabohu. No vaata seda viimast sõna, „tohuvabohu“ – eesti keel on hämmastav.

 

Oskar võttis ühe sõna kirstust välja. See sõna oli „kärtskollane“. Oskar tampis, venitas ja kitkus seda sõna. Lõpuks käkerdas selle kokku ja viskas põõsasse. Pildilt on näha kärtskollast siili. Kas siil oli põõsas, kuhu Oskar oli sõna visanud? Tundub nii.

 

Oskar oli hämmeldunud. Ta võttis veel ühe sõna. Selleks oli „karvane“ ja ta viskas sõna vana tamme peale. Mis Sa arvad, mis juhtus? Vana tamm sai uue ja uhke soengu.

 

Oskar jätkas sõnamängu. Linnumajast sai toretsev linnumaja, mardikast sai ebardlik mardikas, veidi hiljem sai samast mardikast nunnu mardikas, sest ebardlik mardikas oli üsna hirmuäratav.

Koer muutus kerajaks koeraks, ekskavaator muutus sulgkereks, krokodillist sai läbivagur.

 

Oskar läks hoogu ja pildus sõnu valimatult üle õla. Üliveniv, tiigrikarva, udupehme, vadistaja, lühijalgne, puupaljas, jõujurakas, nurgeline jne.

 

Korraga oli kirst tühi! Polnud enam ühtegi sõna.

 

Oskar jäi sõnatult seisma. Sõnu ei olnud pakkuda ka härra Mittil ja naabritädil. Naabrtädi tõdes, et on tätsamatki teha kui asjatult sõnu kulutada. Jällegi üks imeline väljend – sõnu kulutada.

Ka ehitaja Karlil polnud sõnu pakkuda …

Seejärel kohtas Oskar Luiset, kes kastis oma kirevat lilleaasa. Selgub, et Luisel on sõnu, sest tal said need just värskelt valmis! Soh!

 

Millised sõnad Luisel olid värskelt valmis saanud? Selle jätan Sulle endale avastada, kuid Luise kinnitas, et sõnade leiutamine on imetore. Siinkohal tasub meenutada maailma keelemehi, kes panustanud sellele, et uusi sõnu keelde tuua. Sõnade leiutamiseks tuleb võtta kokku kõik oma meeled ja tuleb minna sõnu otsima! Sõnu võib leida igal ajal ja kõikjalt.

 

Milliseid sõnu Oskar ja Luise leiavad ja leiutavad? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Kindel on see, et kord juba välja öeldud sõnadel on maagiline jõud. Ja aeg-ajalt saad ise kelleltki mõne sõna kingituseks.

 

Seejärel saame lugeda, milliseid sõnu saab Oskar siis, kui ta kuulab, puudutab, nuusutab, märkab, maitseb ja teeb kõike südamega. Kuhu Oskar need sõnad pani? Mis Sa arvad? Raamatu lõpus saame seda teada.

 

Väga vahva ja sõnamänguline raamat, mille ägedad illustratsioonid on Simon Röthlisbergeri sulest. Siinkohal tasub mainida, et raamatu autor Rebecca Gugger ja kunstnik Simon Röthlisberger elavad koos Šveitsis, Thuni linnas, aga metsa ja mägede lähedal.

 

„Imeline mikside raamat“


(Pegasus)

 

Miks, miks, miks? Suureks kasvades tekib meil hulk küsimusi, millele meil vastuseid ei ole. Küsimused võivad küll muutuda, kuid meie uudishimu ei vaibu kunagi. Seetõttu ei ole uudishimulik iga tegelikult üldse mingi kindla vanusega piiratud!


Ka see raamat on loodud seda silmas pidades: et vastata küsimustele, mis sinu peas tekivad, ja aidata täiskasvanutel leida igale neist täiuslik seletus.


Sellest raamatust leiad üle 100 küsimuse koos lihtsate ja õpetlike vastustega, nii et miski ei jää arusaamatuks. Kui sinu keele peal on pidevalt mõni „miks?”, siis on „Imeline mikside raamat” just sinule mõeldud!

 

Miks? See on üks imeliselt hea küsimus. Ja sellele tuleks ka vastata, eriti siis, kui laps selle oma vanematele esitab või õpilane õpetajale. Seetõttu hakkasin hoolega lugema, millistele miksidele selles raamatus vastatakse.

Raamatu esikaanel on kirjas, et väikesel ja suurel lugejal on võimalik leida vastused rohkem kui 100 küsimusele!

 

Raamatus on viis osa – meie planeet, loomad, teadus, inimkeha, meie ja teised.

 

Alustame. Meie planeet! Miks on meie planeet ainus, kus on elu (vähemalt meie teada), kas kosmoses elab inimesi, miks tiirleb Maa ümber Päikese, miks kutsutakse meie galaktikat Linnuteeks, miks pöörlevad Veenus ja Uraan teistest päikesesüsteemi planeetidest erinevalt, miks ei ole kõikide planeetide ööpäevas sama palju tunde? Väga palju ägedaid küsimusi, mis saavad raamatus ka vastuse.

 

Keerame lehte. Mis on kosmoseprügi, miks on Kuu auke täis, miks on taevas sinine? Miks on taevas sinine? Päikesevalgus on kõikide vikerkaarevärvide summa, kuid läbi mitme atmosfäärikihi tungides kaotab ta osa oma energiast ja mõni värvus neeldub. Kõige vähem läheb kaotsi sinist ja violetset kiirgust, ühtlasi hajutavad veeaur ja õhus olev tolm neid kõige enam. Just seetõttu näeme taevast sinisena.

 

Järgmised kaks lehekülge. Miks hukkuvad korallrahud, miks on olemas tõusud ja mõõnad, miks me kuuleme teokarbist ookeanimüha, miks on ookeani lähedal kasvavad puud tavaliselt tugevasti kaldus, miks on meri soolane, miks tekivad tsunamid?

Miks on meri soolane? Kaljud koosnevad mitmesugustest sooladest, mida vihma- ja jõevesi on tuhandete aastate jooksul lahustanud. Need soolad, mis sel viisil ookeani satuvad, annavad ookeanidele soolase maitse.

 

Selles osas on küsimusi veel. Miks sajab vihma, kas on võimalik, et taevast sajab konni, miks toimuvad maavärinad, miks on olemas lihasööjad taimed, miks vulkaanid purskavad, kas hiidpuud on olemas, mis on varjutus, miks on olemas mäed, miks on olemas lumi ja selle osa viimane küsimus – kuidas taimed toituvad.

 

Teine osa. Loomad. Selle osa esimene küsimus on igati äge, miks meil enam dinosaurusi ei ole? Vastus sellele küsimusel on üsna pikk, kuid üks oluline teadmine on see, et tänapäeval usutakse, et Juura ajastu hiiglased (saurused) ei surnud välja mitte ühe sündmuse, vaid mitme põhjuse koosmõjul, näiteks vulkaanipursked, äärmuslikud kliimamuutused ning uute taimede ja isegi uute elukeskkondade teke.

 

Pöörame lehekülge, uued küsimused. Miks linnud lendavad, miks pääsuksed talvel lõunamaale lendavad, miks on flamingod roosad, miks on putukatel tundlad, miks sipelgad ühes rivis käivad, kas sajajalgsetel on tõesti sada jalga?

Järgmisel kahel leheküljel on juttu liblikatest ehk miks muutuvad röövikud liblikateks?

 

Loen edasi. Miks magavad saarmad käpast kinni hoides, miks muutub isane klounkala emaseks, miks tekitavad vaalad veejugasid, millise looma hääl võib kanduda kõige pikema vahemaa taha, kuidas saavad kalad vee all hingata?

Millise looma hääl võib kanduda kõige pikema vahemaa taha? See on sinivaal, kes on ühtlasi kõige suurem loom maailmas. Nende vaalade kaunist laulu võib ookeanis kuulda üle 800 kilomeetri kauguselt.

 

Järgmised küsimused. Kas kassidel on tõesti üheksa elu, miks on sebradel triibud, kuidas kaamel kõrbes ellu jääb, miks nahkhiir ei ole lind, kas papagoid oskavad tõesti rääkida, miks on öökulli kummalgi silmal kolm laugu, miks hundid uluvad, miks karud talveund magavad?

 

Loomade osa viimane küsimus on, miks pandad elavad ainult Hiinas? Mõned looma- ja taimeliigid elavad üksnes mõnes piirkonnas. Selliseid liike nimetatakse endeemilisteks või päriskodusteks liikideks. Pandad ongi üks neid liike, kuna nende ellujäämiseks kohaseid olusid ei ole mujal kui ainult Hiina bambusmetsades. Koaalad ja kängurud on samuti endeemilised liigid, sest neid leidub üksnes Austraalias.

 

Raamatu kolmas on teadusest. Miks tekib vikerkaar, miks saavad lennukid lennata, miks me kunagi oma varju kätte ei saa, miks muutub vesi keemisel auruks, kust tuleb sool, mida me toidu sisse paneme, miks oliivõli ei segune veega, miks on seebimullid ümmargused, miks vesi tuld kutsutab?

 

Miks on sinu peegelpilt lusikas tagurpidi? Lusika alumine osa on ümara ja nõgusa kujuga, vastupidi näiteks peeglile, mille pind on tasane ja sile. Just see kuju moonutab meie peegeldust, pöörates pildi tagurpidi. Proovi seda ka auto esitulel: kuna selle pind on samuti ümar ja nõgus, on tulemus samasugune.

 

Järgmised küsimused teaduse kohta. Mis on vaktsiinid, kuidas saab röntgen meie luid pildistada, miks on esimesena Kuu peal käinud astronautide jalajäljed endiselt alles, miks laevad ära ei upu, miks jää sulab, kui me sellele soola viskame, miks jää, kuigi see on külm, meid põletab, kuidas tekib kaja, kuidas on rajatud Egiptuse püramiidid, miks me mõnikord särtsu saame, kui me inimesi või asju puudutame?

 

Selle osa viimane küsimus on, mis põhjustab staatilist elektrit meie juustes? Kas su juuksed on kunagi peas pulksirgelt püsti tõusnud, otsekui oleks sind ehmatatud? Enamasti juhtub see pärast juuste harjamist – juukseharja hõõrdumise tõttu – või kui me neid kuivatame: kuumuse tõttu. Nendes olukordades tekib elekter, mis kandub juuksekarvadesse, mistõttu need üksteisest eemale tõukuvad ja sirgelt püsti tõusevad.

 

Oleme jõudnud raamatu neljanda osani – inimkeha. Miks me nutame, miks me haigeks jääme, miks me luksume, miks me aevastame?

Miks mõni peab prille kandma? Meie silmad on väga tundlikud elundid ja tihti ei taga need täiuslikku nägemist. Mis siis juhtub? Inimestel on raske lähedale või kaugele näha ning tekibki vajadus prillide järele.

 

Ja ikkagi! Miks me haigutame, millest koosneb piss, miks on meie veri punane, miks me peeretame, miks me röhitseme, kust lapsed tulevad, miks on titadel rohkem luid kui täiskasvanutel, miks ühekuused lapsed pisaraid ei vala, miks me kakame, miks meie juuksed vananedes halliks muutuvad, miks meil tulevad kortsud, miks me ei saa vee all hingata?

 

Miks me higistame? Meie naha pindmises kihis, mis katab tervet keha, asuvad higinäärmed, mis hakkavad töötama, kui meie keha temperatuur tõuseb tavalisest kõrgemale. Seetõttu hakkame higistama näiteks trenni tehes. Need näärmed hakkavad tööle, et meie keha üle ei kuumeneks.

 

Miks meie süda ei puhka nagu kõik teised lihased, kuhu läheb see toit, mida me sööme, mis on kaaries, kas maailmas on keegi täpselt minusugune?

 

Raamatu viimane, viies osa – meie ja teised. Miks ma pean koolis käima, miks on perekond tähtis, kuidas ma tean, millist karjääri valida, miks on maailmas nii palju keeli, miks osal inimetsel on teistmoodi nahavärvus, miks me tunneme, et teistsugused inimesed on imelikud, miks me tunneme häbi, kuidas me saame aru, et oleme armunud, miks meil vahel igav hakkab, miks me vihastame?

 

Miks on raske saladust hoida? Saladus on midagi väärtuslikku, ent mõnikord ei saa me sellest aru enne, kui oleme selle välja rääkinud. Teinekord on saladus, olgu see siis midgi head või hoopis halba, aga nii suur, et ei mahu meii sisse ära. Sellepärast ongi nii raske hoida midagi tähtsat enese teada. Seega, enne kui võtad endale selle vastutuse, mõtle hoolikalt järele!

 

Miks peetakse sõdu, miks me kardame pimedust, miks mõned meist oskavad hästi asju, mida teised ei oska, kas me tohime valetada, miks peavad lapsed varem magama minema kui täiskasvanud, miks vahel on raske magama jääda, miks on naermine meile kasulik, mis on surm?

 

Miks me und näeme? Me näeme und selleks, et saaksime magada. Kõlab justkui vastuolulisena, aga see pole nii! Unenäod aitavad meil lahendada asju, mis valmistavad meile muret, mis meid häirivad või isegi neid, mis meid erutavad. Unenägemine võimaldab meil lahendada sisemisi konflikte ja samal ajal ikkagi puhata. Muidu võib juhtuda, et ärkame koos luupainajaga …

 

Küsimusi on palju, kuid need saavad ka ägedad ja sisukad vastused!

 

Mikside raamatu vahvad kujundused on Margarida Estevesi sulest.

Titta Kuisma, Laila Nevakivi


„Lapse oma linnuraamat“


(Pegasus)

 

Aasta lindude elust

 

Kaunilt kujundatud teatmeteoses jälgitakse lindude elu ühe aasta jooksul alates linnupoja sünnist. Toredate lugude kõrval leiab huvitavat teavet lindude käitumise ja kommete kohta. Raamatus on juttu linnulaulust, pesitsemiskommetes, munemisest, lendamisest, rändest ja talvisest toitmisest. Lastele tutvustatakse rohkem kui sadat ka Eestis pesitsevat linnuliiki.

Lugejale jutustab lugu tilluke sinitihasepoeg Eedi, kes sünnib ühel tuulisel maipäeval. Pärast pesast lahkumist seikleb uudishimulik linnuke suvises metsas, põneval märgalal ja talvisel õuel. Oma rännuteel sõbruneb Eedi paljude lindudega, kuid ta tutvub ka hirmutavate röövlindudega. Lõpuks kohtub ta tihasetüdruk Eveliinaga.

 

Titta Kuisma on lastekirjanik ja keskkonnateadlikkuse edendaja. Ta on avaldanud mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamat „Lapse retk looduses“.

 

Laila Nevakivi on joonistanud pilte paljudele lasteraamatutele, muuhulgas „Lapse oma loodusraamat“, „Lapse oma veeraamat“ ja „Lapse oma kiskjaraamat“.

 

Kinnitan, et Titta Kuisma kirjutatud ja Laila Nevakivi illustreeritud „Lapse retk looduses“ (eesti keeles 2017) oli üks imeline loodusraamat, mistõttu on põnev leida eesti keeles ka samade autorite uus raamat, mis jutustab lindudest.

 

Raamatu esimene lugu jutustab sinitihasebeebist, kes on alles munakoore sees ja üritab kangesti sellest välja pääseda. Ühel tuulisel maipäeval käis „krõps“ ja linnupoeg sündiski. Pesas oli teisigi linnulapsi, mistõttu oli seal kõva tunglemine.


Tihasebeebi üritas silmi avada, aga see ei õnnestunud. Linnuema ütles, et silmad lähevad lahti alles mõne päeva pärast. Ka suled tulevad hiljem.


Lõpuks sünnib ka viimane (seitsmes) linnubeebi ja ema toob lapsukestele süüa. Ussikesi.

Selline vahva esimene lugu. Lugu, mis on kirjanduslik, kuid räägib väiksele lugejale üsna nutikalt, kuidas need linnubeebid sünnivad.

 

Teises loos on juttu sellest, kuidas linnud paljunevad munemise teel ehk munast päris linnuks. Siin on vahvaid joonistusi linnupoja sündimisest, kuid ka sellest, mis on muna sees ja on võrreldud ka erineva suurusega linnumune – väga suur kühmnokk-luige muna, keskmise suurusega varese muna ja pisi-pisike pöialpoisi muna.

 

Järgmistel lehekülgedel näeme erinevaid mune ja linnupoegi. Linnumune on mitut värvi – raamatus on näha tikutaja, ööbiku, pasknääri, laulurästa, jõgitildri, tuttpüti ja kodukaku muna. Kõik on erinevat värvi ja erineva suurusega.


Pesast lahkuvad linnupojad sünnivad udusulistena. Nad lahkuvad pesast varsti pärast koorumist. Siin on laanepüü-, jõgitildri- ja hahapoeg ning ka tuttpüti poeg.


Keerame lehekülge ja loeme, et linnupojad, kes kasvavad pesas, sünnivad abitutena, silmad kinni ja sageli sulgedeta. Emalinnud peavad pisikesi, kes nokad ammuli toitu lunivad, soojendama ja toitma. Siin on hallõgija, karvasjalg-kaku ja merikotka poeg ning varesepoeg.

 

Järgmine lugu jutustab meile sellest, et sinitihasepoeg Eedi kasvas kiiresti ja tal oli turris sulekate. Nüüd oleks vaja hakata harjutama lendamist, sest teised linnupojad olid seda juba teinud.

Eedi võtabki hoogu ja hüppab! Ta liugleb pesast välja ja lendab ilusasti kuuseoksale. Eedi tõdeb, et tegigi selle ära! Ta oskab lennata!

 

Keerame lehekülge ja saame lugeda lendamise imest. Linnud on lendamise meistrid. Kõik 233 Eestis pesitsevat linnuliiki oskavad lennata. Mõned lendavad paremini kui teised. Kogu maailma on üle 9000 linnuliigi. Osa neist on lennuvõimetud, nagu naljakas pingviin ja uhke jaanalind.


Et lind suudaks lennata, peavad tal olema lendamiseks sobivad tiivad, tugevad rinnalihased ja kerge kehaehitus.

Illustratsioonidelt on näha, kuidas linnud lendavad, juttu on ka kohevast sulestikust (nt luige sulgkattes võib olla isegi üle 25 000 sule). Järgmistel lehekülgedel on juttu ja pilte uhketest sulgedest, udusulgedest.

 

Kas tead, kes on õueala tiivulised? Koduaed on suurepärane koht lindude vaatlemiseks, sest paljud linnud elavad meelsasti inimeste läheduses. Selles raamatus on juttu ja pilte rasvatihasest, sinitihasest, punarinnast, varblasest, põldvarblasest, must-kärbsenäpist, linavästrikust, musträstast, metsvindist, hallrästast.

 

Järgmistes lugudes saame tuttavaks värvika suvekülalise ehk peoleoga, keda kutsutakse ka vihmakassiks!

Seejärel toimub laulurästaste võistulaulmine ja meile räägitakse ka kummalisest linnust – käost. Kägu on linnumaailma mõistatus, pesaparasiit. Kui emaskägu on sündinud lepalinnu pesas, siis muneb ta ka ise lepalinnu pessa. Suve jooksul muneb kägu mitmesse pessa. Ta viskab pesast ühe muna välja ja jätab asemele enda oma, sama värvi, kuid pisut suurema. Mõnikord pisike lind märkab pettust ja viskab käomuna välja.

 

Keerame lehte. Linnulaulu võlujõud! Linnud laulavad pesitsusajal – kevadel ja suvel – väga innukalt. Siis saab õppida linde laulu järgi eristama. Käo kukkumine ja varese kraaksumine jäävad kergesti meelde.

Lisaks laulmisele teevad linnud ka teistsuguseid hääli. Selles raamatus räägitakse võsa-ristiklinnu, öösorri ja musträhni laulust. Kes on suve imelised lauljad? Sinirind, käblik, hallpõsk-pütt, kõrkja-roolind, rukkirääk, aed-põõsalind, ööbik.

 

Järgmistel lehekülgedel on pikemalt juttu piiritajast, hüübist, valge-toonekurest, hallhaigurist ehk kalakurest, kuid ka sinikaelpartide saiapäevast.

 

Seejärel saame tuttavaks kirevate partide ja püttidega. Pardid on veelinnud. Isaspartide kevadine pidulik sulekuub on palju värvikam kui emaslindude oma. Söögi leidmiseks pardid sukelduvad. Poolsukeldujad ujupardid sukelduvad veepinna alla ainult osaliselt, nende saba jääb veepinnale. Sukelpardid lähevad üleni vee alla ja suudavad liikuda vee all pikki vahemaid.

Selles vahvas linnuraamatus on sinikael-part, luitsnokk-part, väikekoskel, piilpart, tuttvart, punapea-vart, jääkoskel, hahk, hallpõsk-pütt ja tuttpütt, hallhani, kühmnokk-luik, Kanada lagle, valgepõsk-lagle, laululuik, sõtkas, järvekaur ja kormoran. Kõik ilmatuma vahvad linnud.

 

Keerame lehte. Siin on häälekad kajakad ja tiirud (jõgitiir, hõbekajakas, merikajakas, naerukajakas, kalakajakas, tõmmukajakas) ja käbedad kahlajad (merisk ehk meriharakas, vihitaja ehk jõgitilder, tikutaja ehk taevasikk, metskurvits, tutkas).

 

Sinitihasepoeg Eedi jätkab maailma ja lindude avastamist. Nüüd saab ta tuttavaks suure käopojaga, kel nimeks Pirakas! Tohutu Pirakas mahub vaevu-vaevu pisilindude pesasse ja Eedi ei saa aru, kuidas käopoeg nii tohutu on, kuigi tema isa ja ema on pisilinnud. Käopoeg kinnitab, et tema on kasulaps.


Eedi saab tuttavaks ka karmi pilguga kütiga, kelleks on raudkull. Raudkull ilmus eikusagilt. Silmapilgu jooksul kihutas ta läbi metsa. Pisilinnud kiljusid hoiatusi. Eedi sooritas lennusööstu kuuse varju ja tardus paigale.

 

Kes on need kütkestavad kullid? Röövlinnud, kes liiguvad ringi valgel ajal - raud- ja kanakull, hiireviu, roo-loorkull, herilaseviu, merikotkas, kaljukotkas ja kalakotkas. Aga nobedad pistrikud? Pistrikel on pikad teravatipulised tiivad ja näol vurrujutid. Pistrikud on kiired lendajad. Eestis on kõik kotkad ning paljud kullid ja pistrikud looduskaitse all. Raamatus on lõopistrik ja tuuletallaja.

 

Järgmine lugu. Taevane tipptund. Sinitihasepoeg Eedi saab tuttavaks kaelustuvidega.


Seejärel lugu, mille pealkirjaks on „Nokk lõuna suunas“. Enamik linde suvitab ühel maal ja talvitab teisel. Rändlinnud tulevad Eestisse pesitsema. Kui saabub sügis, lendavad samad linnud ja nende suureks kasvanud pojad tagasi lõunasse, kus on soojem.


Tähistaevas maakaardiks! Muistsed rahvad uskusid, et rändlinnud lendavad talveks mööda Linnuteed Lindude Õnnemaale. Linnud oskavadki tähistaeva järgi orienteeruda. Päeviti leiavad nad tee päikese järgi. Lindudel on eriline sisemine kompass, mis aitab neil orienteeruda.

Selles raamatus on pikamaareisijad – randtiir, karmiinleevike, salu-lehelind.

 

Kes on Vaiko Valgeselg. Sinitihasepoeg Eedi saab temaga tuttavaks. Vaiko on mustvalge rähn.


Järgmisel leheküljel räägitakse lindude kaitsest ja lugejale tutvustatakse ka looduskaitsealuseid linde – valgesulg-kirjurähn, rabapistrik, jäälind, hänilane, soopart.

 

Juttu on ka hajameelsest põhjatihasest, kuid ka lindude nokkadest, mis võivad olla igati käepärased abimehed. Ka lindude toitmisest on juttu ja pisikesest värbkakust.

 

Kahel leheküljel tutvustatakse lugejale salapäraseid kakke! Kakud ehk rahvakeeli öökullid on suure peaga röövlinnud. Enamik kakke liigub ringi hämaras ja öisel ajal. Nad lendavad ringi hääletult nagu kummitused. Kakkudel on erakordne kuulmine, nad kuulevad täiesti selgelt isegi muttide liikumisi maa all. Kakkude peamine toit on väikenärilised.


Raamatus tutvustatakse meile mitmeid kakke – värbkakk, karvasjalg-kakk, kassikakk, händkakk, habekakk, kõrvukräts, kodukakk, sooräts, vöötkakk, lumekakk. Pikemalt on juttu Bubo bubost ehk kassikakust, kes elab kesklinnas. Kassikakk selgitab, miks tal on selline peen ladinakeelne nimi nagu Bubo bubo.

 

Kassikakuga tegime tutvust, järgmised tegelased raamatus on härra ja proua harakas.


Juttu on ka tarkadest varestest. Häälekad vareslased on seltskondlikud. Varesed on nutikad ja kõigesööjad. Varesed ehitavad oksaraagudest pesad tavaliselt puu otsa. Sama pesa võivad hiljem kasutada kõrvukrätsud ja pistrikud.

Raamatus tutvustatakse meile harakat, hallvarest, hakki, pähklimänsakut, künnivarest, ronka, pasknääri ja laanenääri.

 

Mõned peatükid on veel, mis jutustavad sookurgedest, lindude kosjakommetest, koovitajast, maamaastiku tiivulistest, kullakallitest pesadest.

 

Raamatu lõpus saad ära arvata, mis linnud piltidel on, mängida mälumängu ja täita linnuvaatluste tabelit.

 

Väga vahva ja südamlik linnuraamat. Titta Kuisma kirjutatud tekst on igati mõnus ja lapsesõbralik, Laila Nevakivi joonistatud pildid on suurepärased.

Titta Kuisma, Laila Nevakari


„Lapse retk looduses.


Seiklused suvekodu ümbruses“


(Pegasus)

 

Raamat „Lapse retk loodusesse” viib suve ja maakodu looduse imedemaale. Südamlikud jutustused, teadmiste osa ja kaunid pildid tutvustavad õue, metsa, ranna, vee ja niitude eluvorme. Räägitakse ka jaanipäeva pidamisest ja teistest maakodu traditsioonidest.


Raamatu peategelane Asta ja tema nõbu Joonas veedavad mälestusterohke suve Kolinamäel, kus nad kohtuvad humoorika saunavaimu Hermanniga, kes elab juba 100 aastat sealses suitsusaunas. Hermannist saab laste sõber, kes viitsib nendega mängida, selgitada looduses toimuvat ja aitab vajadusel hirmust üle saada. Looduses seigeldes kohtavad Asta ja Joonas erinevaid veeelukaid, jänesepoega, lindusid, kurja oinast Peket ning mitmeid muid põnevaid elukaid.

 

Kui sulle meeldivad vahvad loodusraamatud, siis on see raamat igati õige valik. Raamat ilmus eesti keeles 2017. aastal. Soome autorid (Titta Kuisma, tekst ja Laila Nevakari, kaunid illustratsioonid) on avaldanud väga vahva loodusraamatu, mille peategelasteks on tüdruk, kel nimeks Asta ja tema nõbu, kel nimeks Joonas.

 

On suve algus. Oleme Kolinamäe talus, kus Asta veedab oma suve. Temaga on koos ka tema nõbu Joonas. Lapsed jooksevad järve suunas, kust on kuulda konnade krooksumist. Äkki kuulevad nad eriti valjhäälset krooksumist, mis tuleb vana suitsusauna poolt. Justkui keegi norskaks. Kas saunas on karu?

Juba esimestel lehekülgedel on kaunid ja vahvad illustratsioonid, millel on näha Kolinamäe talu, järve, lapsi ja näiteks ka paislehte, mille ladinakeelne nimi on Tussilago farfara. See ongi selles raamatus igati lahe, et on selliseid argielulisi pilte, kuid on ka looduspilte, millel on loomad, linnud, kalad, putukad, puud, lilled jpm. Nende piltide juures on pildil kujutatud tegelase nimi, ladinakeelne nimi ja lisaks veel mõned põnevad faktid.

 

Seejärel läheme suitsusauna. Seal selgub, et norskajaks on saunavaim Hermann. Ta on lühikesevõitu saunavaim, kes elanud Kolinamäel juba sada aastat! Saunavaim jutustab, kuidas ta Kolinamäele sattus. Seejärel otsustatakse mängida ukakat. Lapsed lähevad peitu ja Hermann peab hakkama neid otsima. Seegi on vahva, kuidas raamatu autorid on raamatusse sisse pununud ka muinasjutulisi tegelasi, kes kõik on igati lahedad.

 

Asta jookseb järve äärde ja peidab end suure sanglepa juurde. Siin näeb ta suurt konna, vees on juba ka konnakudu, rannast kaugemal ujub sõtkapaar, järvest kostab kõva sulpsatus – seal ujub meeletult suur haug. Õigupoolest lausa kaks haugi! Hetk hiljem märkab türdukut saunavaim, kes hüüab, et leidis türduku üles: „Uka-uka mina prii!“

 

Järgmisel hommikul ärkab Asta varakult, sest tõusev päike paistab talle otse näkku. Tuppa on kuulda musträsta kaunist laulu. Õues liigub juba ka saunavaim. Väljas on uskumatu lindude sädin. Hermann rõõmustab, sest mai on aasta kõige parem aeg – igal hommikul on võimalik kuulata lindude võimast kontserti. Sel hommikul laulavad metsvindid, taevast on kuulda trompetit meenutavat tuututamist. Need on laululuiged. Siin on ka kaunis joonistus laululuikedest, kelle ladinakeelne nimi on Cygnus cygnus, kes on ka Soome rahvuslind.

 

Edasi on mitmel leheküljel joonistusi lindudest, konnadest, puudest ja lilledest. Siin on laululinde: must-kärbsenäpp, sinitihane, salu-lehelind, vihitaja, lepalind, musträstas, metsvint.

Siin on pontsakad konnad: harilik kärnkonn, rabakonn, rohukonn, kuid on ka konnakudu ja konnakulles. Siin on uhked hoovipuud ja lilled: harilik toomingas, varsakabi, mänd, arukuusk, pihlakas, kuusk, võilill ja väike kuldtäht.

 

Seejärel loeme juba sõtkast ja tema muna munemisest. Käime koos Asta, Joonase ja Asta isaga kalaretkel. Nad on kolmekesti paadis ja on leidnud lahesopi, mis peaks olema hea kalapüügikoht. Joonas loobib oma uut spinningut, Asta õngitseb ussiõngega. Nad püüavad sel päeval mitu päris suurt ja prikset ahvenat. Nüüd on selge, et õhtul süüakse suitsutatud kala.

Sama päeva õhtupoolikul käiakse veel ka ujumas. Vees ujuvad ka pisikesed lepamaimud, kes näkitsevad pehmelt Asta jalgu.

 

Järgnevalt on mitu lehekülge ilusaid joonistusi. Siin on mitmesugused vee-elanikud: väike vesiroos, suur mudatigu, harilik pilliroog, ondatra, nastik, viupart, suur järvekarp, hobukaan, kalakajakas, kollane vesikupp.

Siin on ka vilkad kalad ja putukad: ahven, latikas, võldas, särg haug, lõhe, liuskurlane, selgsõudur, harilik ühepäevik, kukrik, kuid on ka salapärased kivid ja mineraalid: punane graniit, hall graniit, epidoot, gneiss, piima- ehk lumekvarts, rooskvarts, spektroliit.

Kevadel kasvab kividele samblikke ja pehmeid samblaid: kaartsamblik, alpi põdrasamblik, sõõr-põhjasamblik, kiri-kilpsamblik, harilik laanik.

 

Me oleme jõudnud selle ilusa ja väga huvitava loodusraamatu poole peale ja ma pean jätma ka sulle endale lugemis- ja avastamisrõõmu. Saad sellest raamatust lugeda veel suitsusaunast, jaanipäevast ja jaanitulest, kaelushiirest, ristämblikust, kes on kempsuvalvur Luke, kompostist, värvidest ja hõrgutistest aiamaal, kullist, tuntud metsaelanikest, keravälgust, toonesepast, mahedast ja metsikust suveilmast, üllatusest jalgrattamatkal, haldjast liblika-aasal, pahurast oinast, kel nimeks Peke, sitketest maatõugu loomadest jpm.

 

Ilus, sisukas, veidi isegi muinasjutuline loodusraamat, mida soovitan kindlasti kõikidel lugeda, sest meid ümbritsev loodus on kaunis, müstiline ja meile kõigile igati vajalik kaaslane.

 

5+ raamat!

 

Elizabeth Cranford


„Mered ja ookeanid“


(Koolibri)


 

Rohkete illustratsioonidega raamat annab hea ülevaate maailmamerest, selle päritolust ja arengust, loodete tekkest, ookeanide mõjust Maa kliimale.

Valdav osa raamatust on pühendatud mereelustikule ja mitmesugustele elupaikadele, nagu ookeanipõhja mustad tossutajad, korallrahud, mangroovisood, kui nimetada vaid mõnda eksootilisemat.

Paraku ei saa mööda vaadata inimtegevuse ja kliimasoojenemise mõju maailmamerele.

 

Raamatut täiendab tasuta äpp, mille abil saad loetule lisaks nutitelefonist või tahvelarvutist videoid vaadata.

 

Loodusraamatud on ägedad! Seda ma tean juba üsna pikka aega ja tegelikult meeldisid mulle loodusraamatud juba lapsena, seda tänu vanaemale, kes ka ise nautis näiteks raamatusarja „Maailm ja mõnda“ raamatuid. Lugesin ka mina 1970ndatel ja 1980ndatel aastatel hoolega just selle raamatusarja raamatuid. Erilised lemmikud olid Joy Adamsoni „Vabana sündinud“, David Livingstone´i „Reisid Lõuna-Aafrikas“, Michael Grzimeki ja Bernhard Grzimeki „Serengeti ei tohi surra“, Johan-Mark Elsingi „Loomaparadiis Aafrikas“, Harold McCormicki, Tim Alleni ja Williams Youngi „Varjud meres“, Bengt Bergi „Viimased kotkad“, ja veidi hiljem Jim Corbetti „Inimesesööjad“, Gerald Durrelli „Loomaaed pagasis“, Katy Payne´i „Hääletu kõu“, Mark ja Delia Owensi „Kalahari karje“ jpt.

 

Õnneks ilmub täna väga palju loodusraamatuid, mis mõeldud lastele, koolilastele, teismelistele, no ja jätkuvalt täiskasvanutele. Sellel suvel püüan leida üles mõned loodusraamatud, millest varem juttu pole teinid.

 

„Mered ja ookeanid“ on üks nendest, mis eesti keeles ilmus juba 2020. aastal.

 

Raamat algab peatükiga „Sinine planeet“. Kohe alguses mainin, et kõik peatükid ilmuvad paarislehekülgedel ja on rohkelt ja ägedalt illustreeritud.

Maa on Päikesesüsteemis ainulaadne, sest üle kahe kolmandiku selle pinnast on kaetud veega. Ühegi teise meile tuntud planeedi pinnal ei leidu vett vedelas olekus. Teadlased leiavad, et just vesi tegi meie planeedil võimalikuks elu tekke ja arengu. Umbes 97% Maal leiduvast veest on soolane ja paikneb kõiki meresid ja ookeane hõlmavad maailmameres.

Juttu on viiest ookeanist, ookeanist ja inimestest, sellest, miks ookean on sinine, elust ookeanides jpm.

 

Teine peatükk jutustab lugejale, kuidas ookeanid tekkisid. Ookeanid ilmusid Maale üsna varsti pärast planeedi moodustumist. Noor planeet oli kaetud vulkaanidega, millest väljusid laava, gaasid ja aur. Need aitasid moodustada atmosfääri. Veeaur kondenseerus ja langes Maale, nii et vihm täitis aegamisi mered ja ookeanid. Suur osa Maa veest võib pärineda ka jäistelt asteroididelt, mis noort Maad pidevalt tabasid.

Selles peatükis on märgusõnadeks veel ka mandrite triiv, kust pärineb vesi, Maa teke, kivimite liigid jm.

 

Kolmas peatükk on ookeanipõhjast. Ülalt vaadates paistab meri tasane ja ilmetu, kuid ookeanipõhi on sama mitmekesine nagu maastik maismaal. Vee all on vulkaanid, pikad ja kõrged mäeahelikud, ääretud tasandikud, orud ja mõned väga sügavad süvikud. Ookeanipõhja kujunemise ja uuenemise uurimine on aidanud geoloogidel laamtektoonikat mõista.

Selles peatükis on juttu laamtektoonikast, tsunamidest, ookeanipõhja kaardistamisest, uuest ookeanipõhjast ja kuumadest täppidest.

 

Oleme jõudnud neljanda peatükini – „Merevesi“. Merevesi on täis selles lahustunud keemilisi aineid, nagu naatriumkloriid (meresool) ja – palju väiksemates kogustes – sulfaat-, magneesium-, kaltsium- ning kaaliumioone. Leidub ka gaase, sh hapnikku ja süsinikdioksiidi (süsihappegaas). Vee temperatuur ja soolsus erinevad olenevalt asukohast.

Selles peatükis saame lugeda veeringest, ookeani temperatuurist, soolastest meredest, rõhust ja veealustest helidest.

 

Viiendas peatükis räägitakse lugejale metsikust merest. Õhu liikumist Maa atmosfääris mõjutavad Päikese soojus ja Maa pöörlemine. Nende koostoimel kujuneb valdavate tuulte süsteem, mis puhub üle ookeanide, tekitades laineid ja hoovusi. Soojade troopiliste ookeanide kohal võivad kujuneda ka rängad tormid, mida tuntakse troopiliste tsüklonitena.

Juttu ongi troopilistest tsüklonitest, valdavatest tuultest, rannikubriisidest, lainetest, mõrtsuklainetest, tuulevaikusest ja tormiajust.

 

Järgmises peatükis saame lugeda liikuvast veest. Ookeanivesi on pidevas liikumises. Pinnahoovusi mõjutab tuul, süvahoovusi aga mitme teguri koostoime. Ookeanidel on suur mõju maailma kliimale: need neelavad troopikas väga palju päikesesoojust ning jaotavad seda soojade hoovuste abil üle maailma.

Saame lugeda Golfi hoovusest, pinnahoovustest, süvaveehoovustest, vee kerkimisest ja vajumisest ning ka El Ninost.

 

Seitsmes peatükk! „Looded“. Merevee tase rannikutel tõuseb ja langeb loodete tõttu. Enamasti uhub tõusuvesi kaldaid kaks korda päevas, kuid mõnel pool on rannajoone kuju tõttu vaid üks tõus päevas. Lisaks päevasele tõusu-mõõna tsüklile järgivad looded ka kuutsüklit, mis oleneb Kuu ja Päikese asukohast Maa suhtes.

Edasi loeme gravitatsiooni mõjust, Kuu ja Päikese koosmõjust, kõrgeimast tõusust ja loodeenergiast.

 

Seejärel on juttu elust korrustel. Ookeanid on meie planeedi kõige suuremad ökosüsteemid, kus on rohkem elusolendeid kui ükskõik kus mujal Maa peal.


Elutingimused varieeruvad erinevates kohtades suuresti. Enamik mereolendeid on kohastunud eluks teatud ookeanipiirkonnas või -sügavuses. Teadlased jaotavad ookeani viieks sügavusvööndiks, kuigi osa loomi elab rohkem kui ühes vööndis.

Need vööndid on: valguse, hämariku ja pimeduse vöönd, süvamei ja süvikud.

 

Järgmised peatükid võtavad kokku elu pinnakihis (siin on näha ka ookeani toiduvõrgustikku) ja ookeanisügavustes. Edasi on juttu mustadest tossutajatest, ellujäämisest lõunas.

 

Peatükk nr 13 „Jäätunud ookean“ jutustab lugejale Põhja-Jäämerest, mis on maailma viiest ookeanist väikseim, madalaim ja väikseima soolsusega. See katab planeedi põhjaosa, sh põhjapooluse. Talvel on suurem osa ookeanist jääs. Maadeavastajad uurisid seda karmi piirkonda 18. ja 19. sajandil, et leida uusi kaubateid Atlandi ookeanist Vaiksesse ookeani.

Selles peatükis on märgusõnadeks jääkarud, lunnid ja teised Arktika linnud, nafta ja maagaas ning ökosüsteem jää all.

 

Seejärel peatükid, mis jutustavad lugejale Sargasso merest, elust või surmast, haidest ja raidest, helladest hiiglastest, agressiivsetest küttidest, pikkadest rännakutest.

 

Kahekümnes peatükk kannab pealkirja „Madal meri“. Mandreid ääristavad lavad, kus meri on madal, soe, täis valgust ja toitaineid. Jõed kannavad maismaalt toitaineid ja setteid rannikule, muutes veed viljakamaks. Kuigi sellised madalad mered moodustavad vaid 10% ookeanidest, elab siin enamik mereolendeid. Kahjuks ohustab reovesi, põllumajandus- ja tööstusheitmed ning muu reostus kõige rohkem just rannikumeresid.

Loeme mandrilavadest, merepõhjast, kalapüügist ja ka merihobukestest.

 

Madalale merele järgnevad peatükid korallrahudest, adrumetsadest ja meriheinast, mangroovidest.

 

Peatükk nr 24 jutustab elust kividel. Kaljused merekaldad kujutavad endast muutlikku elukeskkonda, kus lained peksavad pidevalt vastu kõvasid kivisid. Mereäärset ala, mis jääb tõusu ajal vee alla, kuid mõõna ajal kuivale, nimetatakse eulitoraaliks. Rasketele tingimustele vaatamata elab selles kaldavööndis üllatavalt palju olendeid.


Peatükis on juttu kaldatiikidest, tõusust, väikestest kaladest, kuid ka sellest, et vahel jäävad loomad mõõna ajal kaldale lõksu ja sellest, et paljud olendid kinnitavad end kivide külge, et lained ja taanduv vesi neid minema ei uhuks.

 

Peatükk nr 25 on sellest, kus jõgi suubub merre. Enamik jõgesid saavad alguse mägedes, kust need voolavad alla ja looklevad mööda maismaad kuni jõuavad merre. Enne merre suubumist muutuvad jõed tasasel maal sageli laiemaks ja moodustavad deltasid, suudmelahti, mudatasandikke, soolapaduraid (-soid) ja rannikulaguune. Jõed kannavad magevett. Neid mõjutavad tavaliselt looded – tõusu ajal voolab soolane vesi sisse ja mõõna ajal välja.

Loeme suumdelahtedest, mudatasandikest, näljastest külalistest, soolapaduratest ja deltadest.

 

Eelviimases peatükis on juttu kliimamuutusest. Maailm soojeneb. Viimase 100 aastaga tõusis keskmine temperatuur umbes 1 kraadi võrra. Võib tunduda, et seda on vähe, kuid tagajärjed planeedile, eriti aga ookeanidele on märgatavad. Liustike ja polaarjää sulamine põhjustab merevee taseme tõusu. Ookeanid muutuvad soojemaks, sageli kiiremini, kui neis elavad taimed ja loomad suudavad kohaneda, mistõttu liigid surevad välja.


Ookeanid muutuvad ka happelisemaks, neelates aina rohkem inimtegevuse tagajärjel atmosfääri paisatud süsihappegaasi.

Loeme ka merevee taseme tõusust, Pariisi kokkuleppest ja happelistest ookeanidest.

 

Viimane peatükk tõdeb, et ookeanid on hädas. Peale globaalse soojenemise puutuvad mered ja ookeanid kokku hulga muude probleemidega – reostus, plast, ülepüük, naftapuurimine ja -lekked, surnud alad, ranniku erosioon ja arendusprojektid, elupaikade kadumine ja liikide vähenemine, kui nimetada vaid mõned kõige tõsisemad.


Teadlikkus ookeanide täbarast olukorrast paraneb üha ja lõpuks ometi võetakse kahjude vähendamiseks midagi ette.

Viimase peaükid märgusõnad on häda plastiga, rannikud, reostus, koristamine ja mida meie teha saame?

 

Selle imelise loodusraamatu lõpus on ka register ning kokkuvõte suurepärasest illustratsioonidest. Kindlasti saavad raamatust põnevaid fakte ja teadmisi nii koolilapsed, noored kui ka täiskasvanud lugejad.

Jess French, Claire McElfatrick


„Putukad. Väikesed kangelased“


(Koolibri)


 

Pisikestel putukatel, maailma kõige liigirikkam loomarühmal, on eluslooduse toimimises hiigelsuur roll. Selle kaunite kollaažtehnikas illustratsioonidega raamatu abil saavad koolilapsed nende põnevate olenditega lähemalt tuttavaks.

Milline on putukate keha? Kus ja kuidas nad elavad? Kuidas saab ussi moodi röövikust imeilusate tiibadega liblikas? Kuidas on putukad kasulikud inimestele ja millega me neid ohustame? Milliseid selgrootuid loomi on veel olemas?

 

See on jällegi üks ilmatuma äge loodusraamat, mis peaks sobima pere väiksematele loodusesõpradele, kuid miks mitte ka suurematele. Nii nagu kirjastuse tutvususes öeldakse, raamat koolilapsele. Raamat ilmus eesti keeles 2021. aastal.

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Jess French, et putukate põnevas maailmas on kõik võimalik. Neid imelisi loomi leidub peaaegu kõikjal ning me puutume nendega sageli kokku.


Hoolimata veidrast välimusest ja huvitavast käitumisest jäävad putukad aga sageli tähelepanuta, sest nad on nii väikesed.

Selleks, et neid tõeliselt tundma õppida, peab laskuma nende tasandile ja sisenema nende maailma.


Raamatu autor kutsubki lugeja endaga kaasa seiklema, et siseneda putukate põnevasse maailma ja saama teada, kui tähtis on putukate roll looduses tegelikult.

 

Raamatu esimene osa vastab küsimusele, kes on putukas? Putukas on pisike loom, kelle sugulasi leidub meie planeedil peaaegu kõikjal, kõrgedest mägedest ja kuivadest kõrbedest kuni lugeja tagaaiani.


Saame teada, et putukad moodustavad ühe osa veelgi laiemast ja mitmekesisemast lülijalgsete hõimkonnast. Lülijalgsed on mitmesuguse kuju ja suurusega, kuid neid kõiki seob asjaolu, et kellelgi pole selgroogu – nad on kõik selgrootud.


Putukad ja teised lülijalgsed on ühed tähtsamad olendid Maal. Nendeta näeks maailm hoopis teistsugune välja ning paljud taime- ja loomaliigid kaoksid täiesti.

 

Seejärel saame lugeda, kes on selgrootud ja kes on selgroogsed. Edasi peatükk putukate maailmast. Loeme, et putukad ja nende hõimlased hoiavad maailma käigus – nad lagundavad meie jäätmeid, on teistele loomadele toiduks ja tolmeldavad taimi. Nad suudavad väga hästi eri keskkondadega kohastuda ja neid leidub kõikjal maailmas. Juttu on putukate ühiselust ja käitumisest.

 

Saame tuttavaks selgrootute perega ja see on tohutu. Siin on äge joonistus, millel on lülijalgsed, mis omakorda jaotuvad putukateks, ämblikulaadseteks, hulkjalgseteks ja koorikloomadeks, kuid lisaks on siin veel ka ussid, limused ja kõhtjalgsed.

 

Järgmisel leheküljel räägitaks putuka kehast. Pea, rindmik, tagakeha, jalad, silmad, välisskelett. Järgmisel leheküljel saame teada, millised on putukate suised, jalad. Edasi on juttu tiibadest – soomuselised, lärmakad, haagitud tiivad, kattetiivad. Kas tead, et mõned putukad on lennates eriti kiired? Näiteks kiilid on kõige kiiremini lendavad putukad, liikudes kiirusel kuni 72 km/h.

 

Ka nägemine on putukatele ülioluline. Putukatel võivad olla liit- ja lihtsilmad.

 

Raamatu teine osa jutustab meile putukatest ja nende hõimlastest.

Miljoneid putukaid, ämblikke ja muid pisiolendeid ühendab see, et nad on kõik selgrootud. See suur loomade rühm hõlmab lülijalgseid, usse ja limuseid. Kuigi nad kuuluvad ühte suurde peresse, ei näe putukad ja nende hõimlased sugugi ühesugused välja.


Suurim selgrootute rühm on lülijalgsed. Sellesse suurde hõimkonda kuuluvad putukad, ämblikulaadsed, hulkjalgased ja koorikloomad. Igas rühmas on omakorda palju põnevaid seltse ja liike.

 

Keerame lehte. Siin on kahel küljel putukaid – mesilased, herilased ja sipelgad; kiilid ja vesineitsikud; raag- ja lehtritsikad; prussakad; päeva- ja ööliblikad; palvetajad; mardikad (just nemad moodustavad pea poole putukatest); kärbsed; kõrvahargid; nokalised; rohutirtsud ja kilgid.


Järgmisel kahel küljel on ämblikud ja skorpionid! Seejärel hulgjalgsed ehk tuhat- ja sadajalgsed. Raamatu autor tõdeb, et nendel hulkjalgsetel võib olla kuni 750 jalga! Nad kasutavad neid maa-aluste käikude kaevamiseks ja saagi jahtimiseks. Osa sadajalgseid kasutab oma teravatipulisi jalgu ka vaenlaste haavamiseks.


Järgmistel lehekülgedel on meriteod ja -nälkjad, seejärel kakandid (neid leidub igal pool maailmas, nad eelistavad elupaigana jahedaid, niiskeid kohti), koorikloomad (homaarid, krabid, nuivähid, hiilgevähid), rõngussid (ka neile meeldib niiske keskkond, seepärast näemegi vihmausse vihma ajal sageli maapinnal).

 

Raamatu kolmas osa peatub putukate käitumisel. Maailm on suur ja lai, kuid putukad pisikesed. See aga ei takista neil kuuluda maailma parimate ehitajate, sõdurite ja maskeerujate hulka.


Olenevalt elupaigast vajab iga putukas mõnda erivõimet. Osa putukaid on tugevad, teised kavalad. Osa putukaid kasutab oma oskusi röövloomade eest varjumiseks, teised paariliste ligimeelitamiseks.


Osa putukate jaoks peitub saladus meeskonnatöös. Suures koloonias on igal putukal oma tähtis ülesanne ja koloonia ellujäämine sõltub kõigi selle liikmete käitumisest.


Järgmistel lehekülgedel on juttu tolmeldajatest, liikide koostööst, ööliblika eluringist (muna, vastne, nukk ja valmik), koristamisest (sõnnikumardikad on veeretamise asjatundjad ja sõnnikuhunnik võib olla nende kindlus ja varjupaik), meemesilastest ja nende koostööst, helendavatest putukatest (nt jaanimardikad), peitusemängust, supermeeltest (kuulmine, maitsmine, haistmine, nägemine ja kompimine), kaitsest (keemiline kaitse, lärmamine, jalgade kaotamine, põgenemine, ohtlikud karvad ja kerra tõmbumine).


Viimane selle osa peatükk jutustab lugejale sõjakatest sipelgatest. Loeme, et sipelgapesas võib elada üle 300 000 sipelga, et mõnes sipelgate koloonias on ainult üks kuninganna, kuid eriti suurtes pesades võib neid olla ka rohkem.

 

Neljas osa jutustab lugejale elupaikadest. Putukad on kõikjal! Kus iganes maailmanurgas sa ka ei elaks – kindlasti on meie naabriteks putukad.


Esimesed putukad elasid miljoneid aastaid tagasi ookeanis. Nüüd on nad levinud üle planeedi. Neid võib näha taevas, maa all käike kaevamas ja mitmel pool mujal.


Putukad suudavad jääda ellu ka kõige karmimates oludes. Alates kuumadest, kuivadest kõrbetest kuni jäiste mäeharjadeni – putukad on kohastunud igasuguste elukeskkondadega. Osa putukaid võtab lausa teiste putukate ja loomade pesi üle!


Nüüd saame edasi lugeda elust vee all, koopaelanikest, ehitusmeistritest (termiidid), kaevuritest, tõelisest merekarust ehk meriliuskurist, äärmuslikest elupaikadest (tundra, kõrb, mäed ja hüdrotermaalsed lõõrid).

 

Oleme jõudnud selle ägeda putukaraamatu viimase osani – putukad ja sina. Putukad on elanud Maal miljoneid aastaid ja siin jõudsalt kasvanud. Kuid alates inimese ilmumisest on pea kõigi loomade, sealhulgas putukate elu muutunud.


Putukate arvukus muutub. Mõnede putukaliikide arvukus on suurenenud, sageli inimtegevuse tulemusel. Teisi aga on vähem ja osasid putukaliike ähvardab väljasuremine.


Kui käime keskkonnaga säästlikult ümber, saavad putukad ja inimesed veel kaua aega harmooniliselt koos elada. Putukaid kasutades, süües või kasvatades tuleb seda teha vastutustundlikult, lugupidavalt ja keskkonnasõbralikult.

 

Järgmistel lehekülgedel läheme „kaubamajja“. Me ei suuda uskuda, mida kõike putukad ja teised selgrootud suudavad toota! Inimesed on mõningaid putukaid kasvatanud juba tuhandeid aastaid, mõistes, kui kasulikud on nende saadused, ka tänapäeval leiab poeriiulitelt nii mõndagi, mida meil ei oleks putukateta. Siin on ämblikusiid, pärlid, siid, mesi, mesilasvaha, mesilaspiim, toiduvärvid, mürk.

 

Edasi on juttu putukatest toidulaual. Inimesed on satikaid krõbistanud alates esimeste tsivilisatsioonide tekkest. Umbes veerand maailma elanikest sööb endiselt putukaid, keda on valikus enam kui 2000 liiki. Kuna rahvastik kasvab, siis võib putukalobist kujuneda üks peamistest valguallikatest.

Eelroaks pakutase mopaanipuu-röövikuid, sipelgaid, tarantleid, raagritsikaid ja Mehhiko sipelga vastseid. Pearoogade valikus on prussakad, termiidid, tirtsud, hiidlutikad ja aedniksipelgad. Ka järelroogi tehakse putukatest – haisulutikad, lehetäid, tsikaadid, meesipelgad. Siin ka on peakoka eripakkumised. Need jätan Sulle endale avastada.

 

Mõned peatükid on raamatus veel. Nt väikesed abilised. Ilma putukate ja teiste selgrootuteta näeks Maa hoopis teistsugune välja. Putukad on elukoosluste ning meie endi ellujäämiseks hädavajalikud. Ilma nende tillukeste sangariteta ei oleks maailma meie tuttaval kujul olemas. Putukad on tolmeldajad, putukad kuuluvad toiduahelasse, putukad on lagundajad, putukad võivad osaleda kahjurirõrjes ja olla looduse aednikud.

 

Eelviimane osa jutustab meile ohtudest putukatele. Putukad kaovad kiiresti üle kogu maailma. Enamasti juhtub see inimeste põhjustatud muutuste pärast. Kui me oma käitumist ei muuda, kaovad putukad sootuks.


Siin on juttu sellest, et tehisvalgus ajab putukaid segadusse ja meelitab neid valesse kohta. Probleemiks on kliimamuutus, elupaikade kadumine ja kahjulikud kemikaalid.


Kahjuks kaob ka nn putukate paradiis ehk aed. Liigne muruniitmine ning kunstmuru ja betooni kasutamine tähendab, et putukatel on inimeste kõrval raskem elada kui iial varem.

 

Viimases peatükis saame lugeda putukate aitamisest ja üks parimaid viise selleks on nn putukate hotelli ehitamine. Siin ongi näpunäiteid, kuidas seda teha.

 

Raamatu lõpus on sõnastik ja register.

 

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Claire McElfatricki sulest.

Benson Boone


„American Heart“


(Warner Music)


 

Benson Boone esines sel aastal kahel korral muusika- ja kunstifestivalil Coachella 2025. See toimus 11. aprillist 13. aprillini Empire Polo Club´is, Indios, Kalifornias.

Esimesel korral esitas Benson Boone sellel festivalil ka laulu „Bohemian Rhapsody“ (legendaarse Queeni legendaarne lugu), kusjuures laval mängis kaasa ka Queeni kitarrist Brian May! Samal festivalil teatas Benson Boone, et juunis on oodata tema uut albumit ja sellega kaasneb ka kontsertturnee Põhja-Ameerika ja Euroopas augustist novembrini 2025.

 

Benson James Boone (s. 25. juunil 2002, Monroes, Washingtoni osariigis) on USA laulja-laulukirjutaja ja multiinstrumentalist.

 

Benson Boone on pärit suurest perest, tal on neli õde, kokku seega viis last. Ta käis Monroe High Schoolis, tegeles sukeldumisega. Esimest korda puutus ta muusikaga kokku koolis, kui üks tema sõber palus tal laulda ja mängida klaverit, kui oli vaja kaasa lüüa koolibändide võistlusel. Võistlusel läks neil hästi, vaatamata sellele, et Boone polnud varem laulnud.

Benson Boone käis veidi aega ka Brigham Young Universitys, Idahos, kuid pärast seda otsustas ta pühenduda laulmisele. Boone oli käinud ka Jon Bellioni kontserti vaatamas, ja pärast seda oli ta kindel, temastki peab saama laulja!

 

Aastal 2021 hakkas Benson Boone oma muusikat jagama TikTokis ja otsustas kaasa lüüa ka populaarses telesaates „American Idol“. Saates tal edu ei tulnud, kuid populaarsust saavutas ta just TikTokis, kus ühel hetkel oli tal juba 1,7 miljonit jälgijat!

Tema annet märkas Imagine Dragonsi ninamees Dan Reynolds, kellele kuulub ka plaadifirma Night Street Records, ja seetõttu oli Benson Boone´il õige varsti taskus leping just selle firmaga (leping sõlmiti 15. oktoobril 2021).


2021. aasta oktoobris ilmus hittlugu „Ghost Town“, mis jõudis edetabelitesse 13. riigis (sh. USA Billboard Hot 100 tabeis)! Siinkohal tuleb mainida, et Benson Boone oma esimesel singlil laulis ja mängis ka trumme, kitarre ja klaverit, ja osales ka singli kujundamisel! Andekas noor inimene.


Laulja esitas/esitles hittlugu ka mitmes populaarses telesaates – „The Ellen DeGeneres Show“, „The Kelly Clarkson Show“ ja „Late Night with Seth Meyers“.

 

18. veebruaril 2022 ilmus teinegi singel „Room for 2“, mis oli samuti edukas.

 

29. juuli 2022 ilmus tema esimene EP „Walk Me Home …“, millel oli kaheksa laulu. Selle avaldasid Night Street Records ja Warner Music. Väga hea popmuusika EP´l olid ka hittlood „Ghost Town“, „In The Stars“, „Room for 2“ ja „Better Alone“.

Pärast edukat EP´d võis arvata, et ilmub ka LP, kuid näib, et Benson Boone ei kiirusta, sest 5. mail 2023 ilmus jällegi EP, millel pealkirjaks „Pulse“, ja sellel viis väga head laulu. Tõeliselt suurepärane popmuusika album, ja nagu öeldakse, sageli ei ole asi kvantiteedis (lugude hulgas), aga hoopis kvaliteedis, sest Benson Boone´i viis uut laulu on väga hea kuulamine.

 

Sellest EP´st kirjutasin Sulle ka oma blogis ja toona küsisin, millal võiks ilmuda Benson Boone´i debüütalbum? Oli ju EP igati paljulubav ka pikema plaadi osas.

 

Tegelikult mainis Benson Boone juba märtsis 2023 (kui ilmus tema singel „Sugar Sweet“), et on oodata ka tema täispikka stuudioalbumit ja arvati, et see võiks ilmuda juba 2023. aastal. Aga ei.


18. jaanuaril 2024 ilmus tema uus singel „Beautiful Things“ (see oli debüütalbumi nn juhtsingel), mis tõusis ilmudes USA Billboard Hot 100 teisele kohale ja Suurbritannia singlimüügitabeli esikohale!!!

Umbes nädal aega hiljem anti teada, et Benson Boon läheb ka kontsertturneele, mil nimeks „Fireworks & Rollerblades“ (see toimus Põhja-Ameerikas aprillis ja mais 2024).


21. märtsil ilmus veel üks singel „Slow It Down“, mis oli õrn lugu, ja just selline lugu, mille järgi Benson Boone´i teatakse.

 

5. aprill 2024! Ilmus Benson Boone´i kauaoodatud debüütalbum „Fireworks & Rollerbalades“, millel kokku oli 15 laulu. Sellest olen oma blogis juba kirjutanud ja mulle see album väga meeldis.

 

Ja nüüd. 20. juuni 2025. Benson Boone´i teine stuudioalbum „American Heart“, mille kaanepildil seisab laulja, selja taga USA lipp. Mulle tundub, et üsnagi aktuaalne teema, vaadates seda, mis USAs hetkel toimub …

Uus album on Benson Boone´i teine stuudioalbum ja seda üsna lühikese aja jooksul, sest esimene ilmus ju veidi rohkem kuia aasta tagasi. Uue albumi nn tutvustavad singlid on olnud „Sorry I´m Here for Someone Else“, „Mystical Magical“ ja „Momma Song“. Aasta teises pooles toimub ka uut albumit tutvustav kontsertturnee nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas.

 

Uue albumi avalugu „Sorry I´m Here for Someone Else“ on poprokk lugu, milles loo jutustaja räägib oma vana armsamaga, kuigi ise otsib kontakti juba uue inimesega.


Teine laul „Mr Electric Blue“ on muusikakriitik Brian Hiatt´i arvates sarnane ansambli Electric Light Orchestra lugudega ja tegelikult on see üks igati hea popilugu, mis jala tatsuma paneb. Refrään on suurepärane ja hakkab kiirelt kummitama.


Kolmandas loos „Man in Me“ on palju süntesaatoreid (palju põnevaid saunde, ka nn vokaliis on lahedalt lahendatud) ja see on igati tantsulik popilugu. Lugu, milles on seda miskit, mis mulle meenutab ka 1980. aastate häid hitilugusid.


Laulu „Mystical Magical“ kohta on laulja ise ütelnud, et see on 70-aastate vibe´iga popilugu, mille refräänis on laenatud meloodiat 1981. aastal Olivia Newton-Johni esitataud laulust „Physical“! Ja see on hiiglama lahe, sest Olivia Newton-John oli ja on üks minu lemmikartistidest, kes tänaseks kahjuks meie hulgast lahkunud.

Benson Boone on kindel, et just see laul on selle albumi parim pala.


Laulus „Reminds Me Of You“ on mõnusat hingamist ja kõrvupaitavaid saunde.


Kuuendas laulus „Momma Song“ kinnitab Boone, et ta armastab oma ema. Seitsmes lugu „I Wanna Be the One You Call“ oli veidi mahajäetud laul, mis sai uue hingamise koostöös Malay´ga.


Popilikku rokki kuuleme laulus „Wanted Man“. Üheksas laul „Take Me Home“ on jällegi rahulik, kauni meloodia ja ilusa harmooniaga lugu. Benson Boone´i hääl sobib selliste lugude jaoks suurepäraselt.


Kümnes lugu „Young American Heart“ tuletab meelde ansamblit The Killers, ja see jutustab loo laulja noorusajast, kui Boone oleks koos oma sõbraga autoavariis peaaegu surma saanud …

 

Paar eraelulist fakti ka - aastast 2023 elab laulja Los Angeleses ja alates aastast 2024 on tema tüdruksõbraks modell, näitlejatar ja influenser Maggie Thurmon.

 

Kuula ise ka:

Anders Hansen, Mats Wänblad


„Juuniori ekraaniaju“


(Varrak)

 

Kogu inimkonna teadmised ja kõik su sõbrad on ainult ühe nupulevajutuse kaugusel. Sul on olemas digitaalsed tööriistad, ekraanividinad, mis koos sinu imelise ajuga võiksid valla päästa enneolematu loova jõu.

Aga kindlasti tunned sa kedagi, kellel on na-atukene raske ekraanidest eemale hoida ja kes vahib alati kõige muu mõistliku ja lõbusa tegemise asemel hoopis seda. Mida tundide kaupa ekraani taga passimist selle inimese ajuga tegelikult teeb?

 

Bestselleri „Ekraaniaju“ noorteversioonis annavad Anders Hansen ja Mats Wänblad nõu, kuidas aidata oma sõpradel ekraanividinad kontrolli alla saada, et need ei juhiks kogu nende elu. Sest ... ega ju ometi sina lase ekraanil enda üle natuke liiga tihti valitseda?

 

Tegelikult on „Juuniori ekraaniaju“ üks vägagi vajalik raamat, sest töötades nüüd juba peaaegu poolteist aastat koolis, olen kindel, et paljud laste probleemid saavad alguse igasugu nutiseadmetest. See raamat püüabki nendest rääkida, pakub välja mõned lahendused, et ekraanividinad ei hakkaks laste tervisele, ajule.

 

Raamatu alguses küsivad autorid, kas lugeja tunneb kedagi, kes magab liiga vähe? Või kellel on raske keskenduda, saab tihti vihaseks, on stressis ega liiguta ennast kunagi? Või kes muretseb liiga palju teiste arvamuse pärast?

Autorid tõdevad, et nende probleemidel võib olla üks ja sama põhjus. Need on nutitelefon, tahvelarvuti ja arvuti ehk ekraanividinad.

Sõna „ekraaniaeg“ kasutatakse tihti selleks, et panna paika piir, kui kaua päevas ekraane peaks kasutama. Kas seda piiri on üldse vaja?

Raamatus uuritakse lähemalt nii seda, miks ekraanid nii ligitõmbavad on, kui ka seda, kuidas vältida nendega kaasnevaid probleeme. Lugeja võib siiski olla rahulik. Lahendus ei ole kõikide ekraanide minema viskamine ja hoopis käbiloomadega mängimine.


Ja veel. Autorid lisavad, et me peame ekraanividinatest sammukese ees olema. Vaatame, mis asju ekraani ees viibides toimub. Miks me niimoodi reageerime ja tunneme ja milleni see võib viia.

Miks on raamatul selline pealkiri? Kui saame selgeks, miks meie ajud reageerivad ekraanidele niimoodi, saama kasutada nende eeliseid, ilma et sellega tuleks peale kauba kaasa terve hunnik puudusi. Ja siis jõuame ekraaniajule veidi lähemale.

 

Raamatu esimene peatükk on „Kas tunned Liga-Loga Laurit?“ Kes see selline Lauri on? Tal on raske keskenduda ja kui tal see vahel õnnestubki, hajub ta tähelepanu kohe varsti jälle. Ta teeb harva pooleliolevad asjad lõpuni, enne kui alustab järgmist asja. Ta leiab, et teised tekitavad temas stressi ja nõuavad temalt liiga palju.

Selles peatükis tutvume Liga-Loga Lauri päevaga, loeme sellest, et meie tähelepanu hajub kergesti, mis asi on dopamiin ja mõnikord võib fookus ohtlik olla. Kas aju peaks olema tõhus või aeglane, mis on häkitud aju ja kas paljude asjade korraga tegemine on ikka hea? Ehk siis rööprähklemine (mitme asja tegemine korraga), mis on autorite arvates väga harva hea mõte.

Siin on teemasid veel. Ekraan segab, mida raskem on lahendatav ülesanne, seda rohkem tõmbab meid nutitelefoni poole, mida kaugemal me nutitelefonist oleme, seda lihtsam on meil ahvatlusele vastu panna.

Peatüki lõpus on häid näpunäiteid, kuidas Liga-Loga Laurit aidata. Näiteks – võiks teha ühte asja korraga koos, võiks minna kinno, kontserdile või teatrisse, võiks teha koduseid ülesandeid koos.

 

Teine peatükk on „Õppida – ja siis meelde jätta“. Õppimist ja mälu on raske lahus hoida, sest need on omavahel seotud. Ima õppimiseta pole meil midagi mäletada ja ilma mäluta pole vahet, kui palju me kunagi õppisime.

Edasi loeme lühi- ja pikaajalistest mälestustest, kehamälust. Kui tahad midagi õppida ja pärast seda ka mäletada, peame astuma järgmised sammud – tuleb keskenduda õpitavale, tuleb hoida infot töömälus, tuleb hästi magada, tuleb korrata, sest mida rohkem, me laseme ajul õpitusse süüvida, seda tugevamaks muutuvad ajurakkudevahelised ühendused.

Seejärel saame lugeda veaotsingutest, mis peatuvad keskendumisel, töömälul, unel ja kordamisel.

Kas on vahet, kas lugeda teksti ekraanilt või paberilt? Selgub, et on. Kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda. Järgmised märgusõnad selles peatükis on klikitavad tekstid, kiirlugemine, keskendumine paberilt lugemisele.

Kas pliiats või klaviatuur? Kirjutama õppides on pliiats enamasti parem valik kui klaviatuur. Keha loob mälestuse sellest, mis tunne on igat tähte paberile kraapida. Lisaks harjutatakse seeläbi peenmotoorikat – ajuga juhitakse käe ja sõrmede väikesi liigutusi. Sellest on hilisemas elus palju kasu.

Siiski lõpetavad autorid selle peatüki mõttega, et pliiats on parim valik märkmete tegemiseks ja klaviatuur võidab kategoorias „Pikemad omakirjutatud tekstid“, sest klaviatuuril kirjutatud teksti on palju lihtsam muuta, samuti lõike ja terveid peatükke ümber tõsta.

 

Raamatu kolmas peatükk peatub Google´i efektil. Mõned mõtted ka siit. Loeme, et meie aju on laisk, sest ajule meeldivad otseteed. Kas talletada või kustutada? Kas fotod või mälestused?

Digitaalne mälukaotus! Ehk Google´i efekt – aju ei viitsi ära õppida asju, mida see arvab olevat salvestatud kuhugile mujale. Aju arvates on tähtis mäletada, kus see info on.

Kas teadmised või faktid? Eelteadmised lihtsustavad elu, kriitika ja hindamine. Raamatus on kirjas, et teadmised = pikaajaline mälu + isiklikud kogemused; tarkus = teadmised uutes olukordades.

 

Neljandas peatükis tutvustatakse meile Eva Eijõuat. Tema tundub alati stressis olevat, kuigi teeb harva midagi (ta ei jõua). Ta jääb alati hiljaks, nii bussile kui koduste ülesannetega. Ta ise leiab, et keeldub liiga paljudest toredatest asjadest.

Selleski peatükis on juttu Eva Eijõua päevast ja selgub, et Eva on sattunud ajavargast ekraani lõksu. See on tavaline, nii täiskasvanute kui laste seas. Ajavaras varastab meie aega, kahandades seda ühest otsast, meie ajus, ja veinitades seda tegelikkuses välja.


Isegi mõni sekund nutitelefonis, kulutab meie aega ja me teeme seda tihti. Palju aega kulub teavituste lugemiseks, neile vastamiseks, mängimiseks ja surfamiseks.

Kuidas Evat aidata? Soovitatakse teavitused välja lülitada, Evaga tuleks kohtuda reaalses elus, mitte nutiseadmes, Evat võiks kutsuda midagi tegema, kindlasti peaks enda telefoni ära panema, Evale võiks ütelda, mida me temast arvame!

 

Viies peatükk kannab pealkirja „Plahvatus“. 2011. aastal panid USA teadlased tähele, et noored on hakanud halvemini magama. Nad jõid vähem alkoholi ja neid huvitas vähem juhilubade tegemine.

See oli seotud sellega, et iPhone oli teinud oma suure läbimurde. Esimesed mudelid olid tulnud juba 2007. aastal, aga 2011. aastal tegid nutitelefonid tõelise läbimurde. Sellest ajast alates oli igal teisel inimesel taskus väike, pideva internetiühendusega arvuti.

Raamatus püüavad autorid vastata küsimusele, miks see muutus paistis silma just noorte puhul.

 

Kuues peatükk on „Sind juhivad tunded“. Autorid üritavad vastata küsimusele, miks me tunneme asju. Nad tõdevad, et meie tunded on aju viis juhtida meid tegema asju, mis annavad meile suurima ellujäämisvõimaluse ja see, et tunded võivad teha meie elu lõbusamaks (või vähemalt huvitavamaks), on lihtsalt tore kõrvalmõju.


Autorid soovitavad enne järele mõtelda, aga alati me oma emotsioonidele ei kuuletu, jumal tänatud. Seda nimetatakse impulsside kontrollimiseks – ja see on midagi, millega tihti just lapsed ja noored vaeva näevad.

On olemas ka ekraanitunded, sest ekraanividinatel on õnnestunud meie ajju häkkida just nende, meid tegutsema panevate tunnete abil.

 

Seitsmes peatükk on „Kari ennekõike“. Loeme, et inimesed on sotsiaalsed olendid. See on üks põhjuseid, miks me oleme nii edukad. Me vajame kaitset ja turvatunnet, palju lihtsam on end vaenlaste ja röövloomade eest kaitsta, kui me üksteist aitame.


Meil on vaja toitu ja vett. Ka siin on võimalik koostööd teha. Mis puutub juurviljadesse, puuviljadesse ja veesse, on meil veel üks võimas relv: teadmiste edasi andmine.


Hirm rühmast välja langeda elab meis edasi. Me koondume peredesse ja suguvõsadesse, hangime sõpru ja tuttavaid, kellega ennast seome, et moodustada turvalisi karju.

Saame lugeda juhtidest, kohast rühmas ja sellest, kuidas end kursis hoida – on üks väga praktiline tööriist, mille abil näha, keda rühmas võib usaldada, kes üksteisele meeldivad või ei meeldi, kes on tugevad, kes nõrgad ja kõike muud, mida on vaja, et oma kaarte õigesti välja käia. Seda tööriista nimetatakse klatšiks. Sellestki on selles raamatus juttu.


Aga ekraanid? Mis puutuvad rühmad, karjad ja inimesed kui sotsiaalsed olendid ekraanidesse? Vastus on, et ekraanividinad on andnud meile imepärased võimalused luua uusi rühmi – ja pidada vanadega sidet. Sotsiaalmeedia kaudu.

Sotsiaalmeedia? See on kanalid (veebiteenused ja muu sarnane), kus kasutajad saavad suhelda üksteisega teksti, piltide või heli kaudu. Põhineb sellel, et kasutajad ise loovad sisu ja panevad selle üles.

 

Kaheksandal peatükil on põnev pealkiri „Kas tunned #pinni?“ #pinn elab peaaegu kogu oma elu sotsiaalmeedias ja tal on tihti tunne, et ta ei ole nagu päris osaline, kui midagi IRL toimub – kui tema elus korraga midagi lõbusat toimub. Ta võrdleb ennast teiste ideaalpiltidega endist ja see põhjustab temas madalat enesehinnangut. #pinn teeb peaaegu ükskõik mida, isegi asju, mis talle ei meeldi, et „laike“ saada.


Milline on #pinni päev? Raamatust saad seda lugeda. Siin mitmeid põnevaid märgusõnu, näiteks kohtu inimestega – ela kauem; aitab minust rääkimisest, nüüd räägime sinust – mida sa minust arvad? Ja ikkagi, miks me tahame endast rääkida? Siin on juttus sellest, et ära ütle liiga palju, siin on mitmeid võrdluslõkse ja siin on ka kolm nõuannet #pinnile ja kõigile teistele.

Need kolm nõuannet on selleks, kuidas sotsiaalmeediast kõige rohkem kasu saada: proovi kohtuda võimalikult paljude sõpradega päriselt ja kasuta sotsiaalmeediat täiendusena; ole aktiivne, mitte ära ainult vaata, mida teised teevad; ära kuluta sotsiaalmeedias olemisele liiga palju aega.

 

Olen taaskord pikalt lobisema jäänud, kuid see raamat on ilmatuma huvitav ja vajalik, et seda ekraanividinate mõju meile ja meie ajule paremini mõista.


Mõned peatükid on raamatus veel. Näiteks sellest, et nad müüvad sinu tähelepanu – sotsiaalmeedias ei ole kaup mitte meie ise, vaid ostetakse ja müüakse meie tähelepanu ja aega. Kes on müüja, mis on kaup, kes on ostja? Mis asi on screenbrain? Ekraaniaju? Juttu on algoritmist – platvormi ajust, kõlakambrist, valeuudistest, vandenõuteooriatest ja sellest, et pahasid loojaid ei ole.


Kümnes peatükk tutvustab meile Sleepy Sami (selles peatükis saame teada, mis magamise ajal toimub et on olemas mitut sorti uned, mida tähendab kiired silmad, et une vaenlane on valgus, et ekraanid on eriti riukalikud, sest need kiirgavad palju sinist valgust). 


Üheteistkümnes (viimane) peatükk jutustab lugejale tuleviku ekraaniajust ja püüab vastata küsimusele, kas me jääme lollimaks või muutume targemaks.

 

Raamatu lõppsõnas tõdevad autorid, et me elame keerulisel ajal. Maailmas, kus tähelepanu ja keskendumisvõime on kulda väärt – samal ajal kui tundub, et just nendes asjades jääme me ühe kehvemaks.


Kuidas teha nii, et ekraanide ja aju koostöö paremini sujuks?


Tehnika õigesti kasutamine on nagu supervõimete saamine. Ükskõik, kas kavatseme teha maailma muutvaid filme, kunsti või muusikat. Või teadust, õppida või luua äppe ja programme, mis muudavad miljonite inimeste elu kergemaks. Või õppida midagi uut või vaadata fantastilisi filme, pidade ühendust sõpradega või mängida uskumatult häid mänge. See kõik on ainult mõne nupuvajutuse kaugusel, sest ekraanividinad on tehnikamaailmas sinu parimad sõbrad. Aga meil tuleb vaadata, et otsustajaks jääksime meie – ja mitte need vidinad.

 

Raamatu viimasel leheküljel saame autoritega ehk Andres Hanseni ja Mats Wänbladiga veidi ka tuttavaks.

 

Ja veel. Raamatus on palju igasugu humoorikaid ja põnevaid illustratsioone. Kui loed, siis märka ka neid.

Jørn Lier Horst,


Hans Jørgen Sandnes


„Detektiivibüroo nr 2 tegelusraamat.


Jaht viimasele dinosaurusele“


(Varrak)

 

Vanaisa Franz viib Tirili, Oliveri ja Otto salajasele uurimisretkele peidetud orgu, mille tasandikel miljoneid aastaid tagasi kõndisid ringi dinosaurused. Orust leitud iidsetest luudest ja kontidest meisterdati kunagi kümme vääriskividega kaunistatud dinosauruse kujukest.

 

Aastatepikkuse uurimise ja otsimise tulemusel on professor Burum suutnud leida neist üheksa, kuid üks väärtuslik kujuke on jäänud kadunuks. Vanaisa Franz ja detektiivibüroo nr 2 jätkavad professor Burumi tööd, et leida viimane dinosaurus.

 

Ka sina saad otsingutes kaasa lüüa: avasta vihjeid, murra lahti koodid ja järgi juhtlõngu. Läheb vaja teravat silma. Lahendus on peidus tekstis ja piltides ... ning järgmisel leheküljel.

 

„Detektiivibüroo nr 2” sarja raamatud on Norra läbi aegade populaarseimad lasteraamatud, nende tiraaž ulatub 3 miljonini. Mitmest on valminud film, lisaks on armastatud tegelaskujud leidnud tee ka lavalaudadele.


Jørn Lier Horst kirjutab põnevaid ja tõepäraseid krimilugusid väikesest Elvestadi linnast. Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja üksikasjalike illustratsioonidega.

 

Peategelased Tiril, Oliver ja koer Otto koguvad tõendeid, püüavad leida seoseid ja jahivad kurjategijaid. 2022. aastal nimetati Norra raamatuportaalis Bok 365 need kolm kõigi aegade parimateks lasteraamatute tegelasteks.

 

 

Uus Detektiivibüroo nr 2 raamat erineb paljuski eelmistest, sest see on teistsuguses (suuremas) formaadis, see on tegelusraamat (ülesandeid on raamatus mitmeid ja mitmeid) ning varasemates raamatutes on pealkiri seotud sõnaga „operatsioon“, seekord seda viidet pealkirjas pole.

Vaatamata sellele on ka uus raamat igati äge! Põnev ja kaasahaarav ja suurepäraste illustratsioonidega.

Lisan siinkohal ka seda, et varem on eesti keeles ilmunud juba 12 (!) Detektiivibüroo nr 2 raamatut.

Kindlasti on uus lugu ja tegelusraamat igati vahva suviseks tegevuseks.

 

Raamatu alguses tuletatakse lugejale meelde, mis on Detetiivibüroo nr 2 ja kes sellega seotud on – Tiril Olsen, Oliver Tangstad ja jäljekoer Otto.

Meile tutvustatakse juhtumit nr 209: viimane dinosaurus.

Öeldakse sedagi, et selle loo puhul on oluline silmad lahti hoida. Igal leheküljel on detektiiviülesanne. Jäljed ja vihjed on peidus tekstis ja piltides. Kui läheb keeruliseks, keera lehte ja leiad vastuses järgmiselt leheküljelt. Löö kaasa ja lahenda mõistatus!

 

Tiril, Oliver ja Otto olid vanaisa Franzuga juba kolm päeva reisinud, aga vanaisa ei olnud tahtnud rääkida, mida nende ülesanne endast tegelikult kujutab. Nad olid kohale jõudnud ja asjad lahti pakkinud toas, mida üürisid ühe vana naise käest.

Vanaisale oli jäetud ümbrik, millel oli kummaline nimi. Vanaisa kinnitas, et see oli anagramm. Lapsed ei saanud aru, mis asi see anagramm on, kuid vanaisa selgitas, et anagramm on sõna või nimi, mis on saadud teise sõna või nime tähtede ümbertõstmisel. Vanaisa lisas, et kõik see on sedavõrd salajane proua Ugeli pärast!

 

Järgmises peatükis on teada, et meie seltskond peab minema muuseumisse. Kas lugeja leiab kõige lühema tee muuseumisse ja millises riigis me oleme?

Keerame lehekülge. Me oleme dinosauruste muuseumi juures, mis asub Saksamaal. Vanaisa teab rääkida, et miljoneid aastaid tagasi asus Saksamaa koha peal suur džungel, kus leidus kõiksugu dinosauruseid. Saame teada sedagi, et vanaisal on plaan kohtuda muuseumi direktoriga.

Tagaukse kaudu sattusid vanaisa, lapsed ja koer väikesesse näitusesaali, kus oli välja pandud kolm dinosautuse skeletti. Otto muutus pisut pahaseks ja ajas ümber kolm statiivi, millel olid sildid dinosauruste nimeda ja piltidega. Kas lugeja suudab sildid õigetesse kohtadesse tagasi panna?

 

Muuseumi direktori nimi oli Ida Berner. Nad oli vanaisa Franzuga varasemast tuttavad. Nüüd oli direktor vanaisa appi kutsunud, et jätkata professor Harald Burumi tööd. Professor oli hobuse seljast kukkunud ja murdnud nii käe- kui ka jalaluu, lisaks oli professoril ka mälukaotus.

Siin on pilt muuseumis olevast džunglist ja lugejal tuleb leida kolm asja, mida sada miljonit aastat tagasi olemas ei olnud.

 

Seejärel oleme juba professori kabineti ukse taga, kuid sinna sisse saamiseks on vaja koodi. Oliver leiab koodi, kas ka lugeja suudab seda märgata?

 

Kabinetis näevad meie peategelased väikesi dinosaurusekujukesi, mis oli valmistatud kuulsa kunstniku poolt ja need olid üle saja aasta vanad. Kujukesed olid väga hinnalised, sest need olid voolitud ehtsast dinosauruse luust ja kaunistatud vääriskividega! Professor oli need kujukesed kokku kogunud, kümme kujukest ja neid pidi näidatama muuseumis. Ja siiski, midagi ei klapi. Kas lugeja märkab, mis ei klapi?

 

Selgub, et üks kujuke oli puudu. Üks kümnest oli puudu. Ja muuseumi direktor soovis, et vanaisa viiks professori missiooni lõpule ja otsiks üles viimase kujukese. See ei ole järjekorras kümnes, mistõttu peab lugeja uurima, millise numbriga dinosaurus on kadunud.

 

Seejärel otsivad meie peategelased professori kabinetis jälgi/esemeid, mis viitaksid sellele, kuhu oli professor viimasel missioonil läinud. Nad leiavad foto ja leiavad ka selle, kus professor Burum oli rongilt maha tulnud.

 

Nii, saame teada, kus oli professor rongi pealt maha tulnud, kuid saame teada sedagi, kes on proua Ugel, kes samuti dinosaurusekujukesi oli otsinud. Ja nüüd! Mis Sa arvad, kus salakaval proua Ugel on? Vaata pilti ja saad teada.

 

Nüüd alustavad vanaisa Franz, Tiril, Oliver ja Otto teekonda rongis, et jõuda sihtkohta. Rongis saavad nad uusi vihjeid professori kohta ja leiavad ka ühe olulise asja. Mis asja? Selle jätan Sulle endale avastada.

 

Oleme linnakeses ja jõuame ühe võõrastemaja juurde. Selle kohal ripub järgmine vihje, millest oli juttu meie loo alguses. Miks oli professor tahtnud selle juurde jõuda ja alla kukkunud? Mistõttu ei mäletanud ta hiljem mitte kui midagi. Olid vaid üks märkmepaber ja pastakas.

 

Järgmisena oleme võõrastemaja kontoris. Nüüd on vaja leida üles sinine märkmepaber, ja selgitada välja, mida teha sellel paberil olevate numbritega. Kuhu need numbrid sobivad? Kuna aeg on hiline, siis peavad vanaisa, lapsed ja koer ööbima samas võõrastemajas. Nad saavad kasutada sama tuba, kus elas ka professor. Kas sealt võib leida uusi vihjeid?

 

Juba leitakse uusi vihjeid, kus võiks otsitava leida, kui toimub elektrikatkestus ja kõik oluline on kadunud! Missugused kuus asja viis varas pimeduse varjus kaasa? Kas märkad, et varas on endast midagi maha jätnud?

 

Mina märkasin, loodan, et Sina ka. Igal juhul on meil nüüd teada, kes on vargil käinud ja mida ta kaasa viis!

 

Kes on varas? Kuhu ta läks? Tiril ja Oliver teavad!

 

Kus on kadunud dinosaurusekujuke? Kas see leitakse? Ja kust?

 

Loo lõpus saame lahendada veel ka jäljekoer Otto ülesandeid. Kus asub politseijaoskond, kuhu professor rahakoti jättis, kus ripub hinnaline maal, kuhu on kirjutatud Rooma numbritega 32, kus on kolm dinosauruse luud, mis skelettide kokku panemisel üle jäid. Ja see pole veel kõik! Kus on piletikontrolöri vile, kus on kadunud kompass, kas märkad kusagil pilidl olevat rongi, kus on must hobune ja kuhu on kadunud Muinasjutupargi päkapiku müts?

 

Raamatu viimastel lehekülgedel tutvustatakse meile taaskord ka raamatu autoreid.

 

Selline põnev lugu selles tegelusraamatus. Igas peatükis on üks ülesanne, mida tuleb lahendada, et looga edasi minna ja see teebki raamatu ägedaks ja põnevaks. Huvitav, kas selliseid tegelusraamatuid on selles sarjas veel? Ootame ja näeme, seniks vahvat lugemist ja kaasa löömist ülesannete lahendamisel.

 

Mother Mother


„Nostalgia“


(Warner Music)

 

Indie roki bänd Mother Mother avaldas juunikuu alguses uue stuudioalbumi (see on nende kümnes stuudioplaat) „Nostalgia“, et tähistada ansambli 20. tegevusaastat.

Uuel plaadil on 12 uut lugu, alates meloodilisest rokkmuusikast kuni glämm popini välja. Plaadil on tunda ja kuulda mõjutusi ansambli varasemast karjäärist.

 

Niimoodi tutvustab ansambli Mother Mother uut plaati „Nostalgia“ Warner Music.

 

Mother Mother on Kanada indie roki bänd, pärit Quadra Islandilt, Briti Columbiast.

Bändis mängivad Ryan Guldemond (kitarr, laul), Molly Guldemond (laul, tema on Ryani õde), Jasmin Parkin (laul, klahvpillid), Ali Siadat (trummid) ja Mike Young (basskitarr). Kauaaegne basskitarrist Jeremy Page lahkus ansamblist 2016. aastal.

 

Mother Mother alustas tegevust jaanuaris 2005, kui kitarrist ja laulja Ryan Goldemond õppis muusikakoolis ja tahtis teha bändi, mis esitaks head popmuusikat, bändi, milles oleks ka omanäolist ja head laulu. Ta rääkis sellest oma õele, Mollyle ja oma kolledžisõbrale Debra-Jean Creelman´ile.

Nii oligi trio koos. Esialgu mängiti akustilist muusikat, veidi hiljem liitusid nendega ka trummar Ali Siadat ja basskitarrist Jeremy Page.

 

2005. aastal avaldati iseseisvalt debüütalbum „Mother“. See oli toona ka nende bändi nimi, mis veidi hiljem muudeti Mother Mother´iks. Debüütalbumit aitas salvestada Howard Redekopp, kes oli varem teinud koostööd ka ansamblitega New Pornographers ja Tegan and Sara.


2006. aastal (pärast esinemist Pop Montreal festivalil) sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Last Gang Records (see oli leping neljale stuudioplaadile).


2007. aastal kinnitasid mitmed muusikakriitikud ja muusikasõbrad, et Mother Mother on Briti Columbia üks lootustandvamaid bände.

Debüütalbum ilmus uuesti 2007. aastal, selle avaldaski plaadifirma Last Gang Records. Plaadile pandi ka uus nimi „Touch Up“ ja sellel oli ka mitu uut laulu.

 

Teine album „O My Heart“, ilmus septembris 2008. Veidi hiljem, detsembris 2008 anti teada, et bändist lahkun Debra-Jean Creelman ja tema asemele tuli jaanuaris 2009 uus laulja/klahvpillimängija Jasmin Parker.

 

Kolmas album „Eureka“ ilmus märtsis 2011. Singel „The Stand“ jõudis ka Kanada singlimüügitabeli TOP 100 hulka, kohale 76. Toronto Star´is kirjutati, et ansambli lugudes on võimsaid harmooniaid ja ka hiphopi mõjutusi, justkui oleks Adam Lambert liitunud The Dirty Projectors´iga (USA indie roki bänd).

2012 jõudis Mother Motheri laulu „Bright Idea“ ka Kraft Foodsi reklaamikampaaniasse.

 

Neljas album „The Sticks“ ilmus septembris 2012. Plaadi produtseerisid Ryan Guldemond ja produtsent Ben Kaplan. Albumi esiksingel oli „Let´s Fall in Love“ ja selle albumiga käis bänd ka Kanada kontsertturneel.

 

2014 sõlmis Mother Mother lepingu Universal Music Canada´ga ja viies album „Very Good Bad Thing“ ilmuski juba novembris 2014. See plaat ilmus ka USA´s, aprillis 2015. USA´s avaldas plaadi Def Jam Recordings.

Uue albumi esiksingel oli „Get Out the Way“.

Seejärel jällegi kontsertturnee Kanadas.

 

Kuues album „No Culture“ ilmus veebruaris 2017, nii Kanadas kui ka USA´s, taaskord Def Jam Recordings´ilt. Plaati tutvustav esimene singel oli „The Drugs“.

 

Seitsmes album „Dance and Cry“ ilmus novembris 2018. Albumit tutvustav singel oli „Get Up“. Veebruaris 2019 alustas Mother Mother ka Põhja-Ameerika kontsertturneed (26 kontserti), esimene kontsert oli 7. veebruaril 2019 Vancouveris, Kanadas, viimane 16. märtsil 2019 Buffalos, USA´s. Täismajale mängiti ka New Yorgis Gramercy Theatre´is.

 

Aastal 2020 jõudis ansambli muusika ametlikult ka TikToki. Populaarseks said laulud „Hayloft“, „Arms Tonite“, „Wrecking Ball“ ja „Burning Pile“

 

Oktoobris 2020 hakkas Mother Mother töötama jällegi uue plaadiga. Ajakirjale Rolling Stone kinnitati, et nad töötavad Warehouse stuudios Vancouveris. Kinnitati, et see on „pandeemiline album“, aga vägagi energiline.

Märtsis 2021 ilmusid uue albumi esimesed singlid „I Got Love“ ja „Stay Behind“.

 

Kaheksas album „Inside“ ilmus juunis 2021, ilmus veel ka kolmas singel „Sick of the Silence“. Plaadi avaldas Warner Brother Music. Jaanuaris 2022 ilmus sellest plaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka seitse uut laulu.

Detsembris 2021 läks Mother Mother Kanada kontsertturneele, mis algas Vancouveris ja lõppes mais 2022 Ottawas.

 

Novembris 2022 avaldas Mother Mother uue jõululaulu „Cry Christmas“, koos sellega ilmus ka nende cover laulust „Have Yourself a Merry Little Christmas“. Otsige need laulud YouTube´ist üles ja kuulake. Jõuludest saab lugusid teha ja esitada ka „veidi teismoodi“ …

 

Novembris 2023 andis Mother Mother teada, et kohe-kohe ilmub ka nende üheksas stuudioalbum „Grief Chapter“, mis ilmuski 16. veebruaril 2024.

„Grief Chapter“ oli igati põnev kuulamine. Minu jaoks oli see esimene kokkupuude ansambliga Mother Mother, kuid see oli igati äge esimene kohtumine.

Albumil sai kuulda on ägedat rokki, kuid ka indie rokki ja palju muud. Mõnes laulus oli sügavamaid ja raskemaid helisid ja muusikalist „segadust“, mis omakorda „kurameerisid“ popmuusikaga.

 

Juunis 2025 uus stuudioplaat „Nostalgia“. Ja jällegi väga hea kuulamine.

Avalood on tempokad „Love to Death“, „Make Believe“, milles on nii glämm kui ka indie rokki.

Kolmas lugu „Station Wagon“ tõmbab tempo alla, pisut folgilik, pisut isegi hipilik. Ma ei tea miks, aga mulle meenub selle looga John Lennon!

Rokilikult popilik, popilikult rokilik on neljas lugu „On and On (Song for Jasmin)“. Lugu, milles on imeliselt hea ja omanäolise saundiga kitarrisoolo. See on hetkel ka lugu, mis peakski reklaami bändi uut albumit.

Pungilikult kõlab järgmine laul „Better of Me“. Molly Guldemondil on võimas hääl!

 

Muusikalist seiklust glämmi, indie, pungi ja popiga kuuleme ka ülejäänud plaadil. Lauludes „Finger“, „Me & You“ (väga ägeda meloodia ja harmooniaga lugu), „Mano a Mano“ (võrratult vägev meloodia).

 

Ilusa, nukra ja meloodilisi lõppakordi paneb plaadile albumi viimane lugu „To Regret“. Mitmehäälne laul, nukrameelsus, klaver, klahvpillid ja keelpillid. Rohkem polegi vaja, et see ilus emotsioon edasi anda.

 

Mother Mother – jätkuvalt super bänd ja jätkuvalt super plaat!

 

Kuula ise ka:

„Literaalsus.


Imelised 4D-loomad“


(Koolibri)

 

Raamat tutvustab meie planeedi kirjut ja mitmekesist loomariiki. Siit leiab põnevaid fakte peamiste loomarühmade esindajate, nende eluviisi ja levila kohta.

Raamatu kaante vahel on vaid osa sisust. QR-koodi abil saab alla laadida ja aktiveerida tasuta DEVARi telefoniäpi.

Raamatu pilte skaneerides ärkavad neil olevad loomad elule ning asuvad liitreaalsuses tegutsema. Nii saad pidada lõvi lemmikloomana ning kasvatada kaelkirjakut elutoas.

 

See suures mõõdus, põneva sisu ja huvitava lahendusega loodusraamat ilmus 2020. aastal. Taaskord leidsin selle raamatupoest sõbraliku hinnaga, mistõttu ei saanud seda ostmata jätta.

 

Laadisin alla ka äpi, mille abil peaks raamatu veelgi põnevamaks saama, aga ju ma olen vist juba sedavõrd vanaks jäänud, et ei saa nende nutividinatega hakkama. Äpp on, aga ei tööta … mine võta kinni. Seetõttu võtan seda raamatut kui ilusat ja uhket looduse- ja loomaraamatut, milles igasugu põnevaid teadmisi ja fakte.

 

Raamatu esimene loom on lõvi, kes on kaslaste seas suuruselt teine (esimesel kohal on tiiger). Loeme, et isalõvi on kerge ära tunda tema suure ja uhke laka järgi. Laka värvus võib varieeruda beežikast mustani. On olemas ka üleni valgeid lõvisid. Nad ei kuulu teise liiki, vaid nende keha ei tooda värvaineid melaniine, mis annavad nahale, karvadele ja silmadele värvuse.

Juttu on lõvide levilast ja eluviisist. Kõrvallehel on juttu teistest kiskjatest. Väike lugeja saab teada, et kiskjad on loomad, kes toituvad täielikult teistest loomadest. Nad on lihatoidulised. Segatoidulised loomad söövad aga nii loomset kui ka taimset toitu. Siin räägitakse hüäänist, saarmast ja karust.

 

Teine loom on üks ilmatuma äge loom – kapibaara. Tema on maailma suurim näriline. Ta on meriseaga lähedalt suguluses.

Selgub, et kapipaarad on head ujujad ja sukeldujad. Neil on varvaste vahel väikesed ujulestad. Erakordselt vagurate ja seltsivate loomadena ei pane nad pahaks, kui linnud, ahvid ja teised kapibaarad neil seljal istuvad.

Jällegi on juttu ka selle looma levilast ja eluviisist. Kõrvallehel räägitakse teistest närilistest. Loeme, et kõigil närilistel on kaks lõikehammast, mis kasvavad iga päev. Et need liiga pikaks ei kasvaks, peavad närilised pidevalt midagi närima. Saame tuttavaks kopra, lendorava ja okasseaga.

 

Kolmas loom on kõige pikemalt kasvu maismaaloom – kaelkirjak. Ta kael võib olla üle pooleteise meetri pikk.

Et verd kõrgele pähe pumbata, on kaelkirjakul tugev, umbes 60 sentimeetri pikkune süda. Kaelkirjaku nahamuster on kordumatu – ei ole olemas kaht ühesuguse mustriga kirjakut. Kaelkirjaku kirju nahavärvus on ka hea maskeering. Saame teada ka kaelkirjaku levilast ja eluviisist.

Kõrvallehel on teised sõralised. Kaelkirjak toetub kahele varbale, mille otsas on paks ka kõva nahamoodustis – sõrg. Seega kuulub ta sõraliste seltsi. Teised sõralised selles raamatus on jõehobu, kaamel ja hirv.

 

Neljandaks loomaks on aafrika elevant. Tema on tänapäeva suurim maismaaloom. Ta võib olla 4 meetri kõrgune ja kaaluda kuni 7,5 tonni.

Jällegi saame teada nende eluviisist ja levilast, loeme ka teistest londilistest. Londiliste ühiseks tunnuseks on lont. Londiliste seltsi kuuluvad tänapäeval vaid elevandid, teised selle seltsi esindajad on välja surnud. Lisaks aafrika elevandile on raamatus india elevant ja mammut.

 

Kas oled kuulnud sellisest loomast nagu suur-sipelgaõgija? See, kummalise välimusega loom on raamatus viiendaks loomaks. Sipelgaõgijal on pikk torujas koon ning väike hammasteta suu. Ta lõhub sipelga- või termiidipesasse augu, torkab koonu sisse ja tõmbab pika kleepuva keelega suhu sadu putukaid. Ta võib päeva jooksul nahka pista üle 35 000 sipelga ja termiidi!

Loeme ka nende vahvate loomade eluviisist ja levilast.

Kõrvallehel on juttu teistest napihambulistest loomadest, näiteks laisik, tamandu ja vöölane. Nendel loomadel puuduvad hambad või on need väga lihtsa ehitusega.

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle kõike ka ümber jutustada, sest ega selles raamatus väga palju lehekülgi ei ole, sest on ju see raamat ikkagi pere väiksematele lugejatele. Mulle tundub, et eriti mõnus oleks seda raamatut uurida koos ema-isa, vanaema-vanaisaga. Siis saame teada, mida nemadki loomadest teavad. Milliseid loomi nemad tunnevad.

 

Järgmised loomad raamatus on linnud – ameerika musträhn ja teised lennuvõimelised linnud (paabulind, kurg, trapp), jaanalind ja teised lennuvõimetud linnud (keiserpingviin, kakaapo, kiivi).

Lisaks lindudele on siin ka muid põnevaid „elukaid“ – kameeleon ja teised sisalikud (basilisk, kärniguaan, hiid-vöösaba), kuningkobra ja teised maod (sisemaataipan, bramiinpimemadu, barbadose ahassuumadu), mississippi alligaator (ehk ameerika alligaator) ja teised krokodillilased (gaavial, harikrokodill, krokodillkaiman), koljatkonn ja teised päriskonnalised (sarvikkärnkonn, lehestikukonn, puukonn).

 

Raamatu lõppsõnas öeldakse, et loomariik on nii mitmekesine, et isegi teadlased ei oska öelda, mitu loomaliiki täpselt meie planeedil elab. Praeguseks tuntakse 1,2 miljonit loomaliiki, aga väga paljud on kindlasti veel avastamata.

 

Raamatu autorid loodavad, et väike lugeja sai selle raamatu abiga tuttavaks nii mõnegi loomariigi esindajaga, kuid hiigelsuures loomade maailmas on see vaid kui piisake ookeanis. Nii loodavad autorid, et lugejas tärkas uudishimu loomade kohta veelgi rohkem teada saada.

 

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter