Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Thomas Canavan


„Kas koopaelanikud pesid hambaid? Küsimusi ja


vastuseid vastikute asjade kohta“


(Eesti Raamat)


 

Humoorikate illustratsioonidega teatmik, mis pakub huvitavaid, veidraid, üllatavaid, naljakaid, hirmuäratavaid ja vahel lausa vastikuid fakte meid ümbritseva maailma kohta.

Mõnikord kohe tekib igasugu küsimusi ja keegi ei oska vastata. Näiteks tahaks teada, mis on maailma kõige halvema lõhnaga puuvili või kõige kleepuvam toit. Kui palju tekib silmadesse pisaraid või mis juhtub, kui kosmoses pissida … Kas Purjus krevetid on ka tegelikult purjus? Ja kuidas Vana-Egiptuses õigupoolest kirpe püüti?


Neile ja veel paljudele teistele küsimustele annab vastuse siinne humoorikate illustratsioonidega raamatuke, millesse on kogutud põnevaid, veidraid, üllatavaid, naljakaid, ootamatuid ja vahel lausa vastikuid fakte meid ümbritseva maailma kohta.


Avasta maailma mitmekesisus selle koomiksilaadse teatmiku abil!

 

Raamatuke pakub avastamisrõõmu lugejatele alates 8. eluaastast.

 

Raamatu ametlikus tutvustuses öeldakse, et see pakub avastamisrõõmu lugejatele alates 8. eluaastast, kuid tegelikult sobib see avastamiseks ja lugemiseks ka vanematele lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele.

 

Raamatus on viis osa: ligased kehad, jälk toit, hirmuäratavad loomad, kohutav ajalugu ja õudne teadus.

 

Esimene osa jutustab meile ligastest kehadest. Saame lugeda, kui palju meil nahka üldse on, mis saab meie surnud nahast. Huvitava faktina on kirjas, et nahk tuleb maha ja asendub uuega umbes iga 27 päeva tagant, mis teeb terve elu kohta umbes 1000 korda!


Juttu on sellest, miks sinikas lillaks läheb, millest tekib higilööve, miks me hirmu tundes näost valgeks läheme, kui palju verd me süda pumpab, mida sisaldab tilk verd (selgub, et ühesainsas veretilgas on 250 miljonit vererakku).


Hammastest on samuti juttu (sellele vihjab ju ka raamatu pealkiri). Mis juhtub siis, kui me hambaid ei pese, kuidas said inimesed hakkama enne seda, kui hammastesse hakati plomme panema ja kas koopaelnikud pesid hambaid? Viimase küsimuse vastuses saame teada, et hambaharjad olid olemas juba muistsetel egiptlastel.


Edasi saame lugeda rasvaimust, kortsudest, juuksekarvadest. Kas tead, millised karvad kasvavad kõige kiiremini? Selgub, et habemekarvad, ja kui mees üldse habet ei ajaks, kasvaksid habemekarvad elu jooksul 9,1 meetri pikkuseks.

Seejärel on juttu maohappest, korisevast kõhust, röhitsemisest ja puuksu laskmisest, kuid ka parasiitidest (nt kidauss, paelussid), pissimisest, kakamisest, süljest, mädast, kõrvavaigust, tatist, pisaratest, rähmast, higist, aevastamisest, oksendamisest ja selle osa lõpus saad teada sedagi, kui inimesel pea maha lüüakse, kas siis saab veel mõtelda …

 

Teine osa jutustab lugejale jälgast toidust. No ja siingi on palju ja veel rohkem kummalisi küsimusi. Kui palju me elu jooksul toitu sööme – selgub, et keskmine inimene sööb elu jooksul kokku umbes 22 700 kilogrammi toitu!


Kas inimesed joovad tõepoolest verd, kas lehmasilm võib olla delikatess, mis on hagis, mis on pressitud seapea, kas kala söömisest võib ära surra, missugused mereannid haisevad kõige vastikumalt, kas keegi sööb ka mädanenud kalapäid, mismoodi maitseb haikala uimedest tehtud supp, kas kana jalad on söödavad, kas mõnes munas võib olla ka elus tibu?


Mõned faktid ka. Inglismaast põhja poole jäävatel Fääri saartel armastatakse süüa rabarberiga täidetud merelindu lunni. Ungaris tehakse munaputru äsja tapetud sea verega. Mõned polaaruurijad on Arktikas jääkaru maksa söömisest mürgituse saanud. Jääkarud söövad nii palju kala, et nende maksa koguneb surmav hulk D-vitamiini.


Saame teada, et USA lõunaosas süüakse isegi orava aju, et Euroopa vaesed talupojad pruukisid toiduks isegi siile, Vaikse ookeani läänesosas Belau saareriigs saab nii eel- kui ka põhiroaks tellida tervena praetud nahkhiiri.


Süüakse ka putukaid, näiteks sipelgaid, vihmausse, jahuusse, ämblikke, tigusid jne.

Ja muideks, 1973. aastal sängitati üks Rootsi maiustustekaupmees mulda kirstus, mis oli tehtud šokolaadist.

 

Kolmas osa räägib meile hirmuäratavatest loomadest! Selle osa esimene küsimus uurib, kui palju elevant kakab? Ja selgub, et elevant kakab 23 kilogrammi päevas!


Järgmised küsimused peatuvad jõehobu nahal, loomade söömisel, lehmade mäletsemisel, kuid saame teada ka seda, et kaelkirjak saab omaenda kõrvu seestpoolt limpsida.

Järgmistel lehekülgedel uuritakse, mis on rotikuningas, kui palju putukaid nahkhiir ühe ööga püüab, kas vampiirnahkhiired imevad verd, kas opossumid tõepoolest mängivad surnut, kas sipelgasiilil on kukkur? Ja kas teadsid, et pisike äsja sündinud punarind sööb neli meetrit vihmausse päevas.


Saame teada, kuidas hai saaki leiab, millisel mereolendil on kõige suuremad silmad, kas mõnel loomal võib olla üksainus silm, kuidas kalad pimedas mere põhjas toitu leiavad, kas kaheksajalg suudab end väikesest august läbi pressida, kas Komodo varaanid on mürgised.

Juttu on ka krokodillidest, madudest, kameeleonidest, konnadest, ämblikest, skorpionidest, sääskedest, prussakatest, kärbestest, sipelgatest, kaanidest, kirpudest (selgub, et kirp võib hüpata oma kehapikkusest 220 korda kõrgemale, peatumata suudab kirp hüpata 30 000 korda järjest) jpt.


Ja kas Sa seda teadsid, et lõunapooluse lähistel elav hiid-tormilind sülitab oma vaenlase pihta õli ja pooleldi läbi seeditud toidu lärakaid.

 

Raamatu neljas osa on kohutavast ajaloost. Saame teada, kas kuningad ja kuningannad käivad kah vetsus, missugune kuninganna kõige hirmsamini haises, kuidas Ivan Julm oma arhitektidele töö eest tasus, mida Peeter I muuseumis talletada lasi (selgub, et inimeste ja loomade topiseid), mismoodi Charles I oma peast kõigepealt ilma jäi ja siis selle jälle tagasi sai.


Juttu on ka kreeklaste mänguasjadest, kirbutsirkusest, roomlastest ja lõvidest, roomlastest ja kiilaspäisusest, muumiatest, kuid ka sellest, kas Titanic oli äraneetud, kuidas Egiptuses põletust raviti.


Saame teada, et bioloogilist relva kasutati juba aastal 600 eKr, kui Solon piiras Kreeka linna Kirrat. Ta mürgitas seatubaka juurtega sealse vee ja vallutas linna tormijooksuga, sellel kui linlased kõhuhädade käes vaevlesid.


See pole selles osas sugugi mitte veel kõik. Meile räägitakse sellest, mida 18. sajandil peas kanti, kuidas kuningas Charles II villamüüki edendas (selleks oli surnud vaja matta villasesse kangasse mässituna), mispärast 19. sajandi naised nii saledad välja nägid (selleks olid neil korsetid, mis mõnikord nööriti nii kõvasti kinni, et neil murdusid ribid), millist elu elas korstnapühkija, kuidas keskajal kuningate meelt lahutati (üks huvitav ametikoht oli kuningakoja peeretaja!) jne jne.

 

Raamatu viimane, viies osa peatub õudsal teadusel. Meil on võimalik saada vastuseid paljudele küsimustele. Näiteks, kuidas kiviajal peavalu raviti, mis on malaaria, kuidas kuldakalad esimese maailmasõja ajal elusid päästsid, kuidas rotid maamiine leiavad, kas kartulite söömisest võib surra (saatuslikuks võib saada kahe kilogrammi roheliste kartulite söömine), millal võib mesi mürgine olla, kuidas jaanimardikad teadlasi aitavad, kas sinivaalad elavad maismaal , missuguseid loomi on kasutatud gaasi avastamiseks (näiteks kassid ja viirpapagoid).


Mis Sa arvad, mis on maailma kõige suurem elus asi? Selgub, et selleks on üks seen Washingtoni osariigis. Ta katab 6,5 ruutkilomeetrit ja on seal kasvanud juba sadu aastaid.

Aga, mis on kõige surmavam looduslik mürk? Kõige surmavamat looduses leiduvat mürki ritsiini sisaldavad riitsinuse seemned. Kõigest 70 mikrogrammi võib inimese tappa. See on 12 000 korda mürgisem kui lõgismao mürk.


Juttu on veel ka kõige hirmsama haisuga taimest, kärnade tekkimisest, bakterite paljunemise kiirusest, arseeni ohtlikusest, näo värvimisest ja surmast, deodorandi toimimisest, nafta koostisest, bakterite suurusest.


Raamatu viimane küsimus on – mis tunne on kosmoses pissida? Kosmoses on nii külm, et kosmoselaevast väljuv piss külmub otsekohe kollasteks kristallideks.

 

Selline äge raamat. Palju küsimusi ja palju vastuseid. Illustreerinud on selle ägeda raamatu Luke Seguin-Magee.

 

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


“Saurusepere 8. Hiidkalmaar”


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Papa Rex räägib Rasmusele ja Tomile vanast laevavrakist Pimelahel. Seal on peidus aare! Sinna aga ei tohi küll mingil juhul minna, sest aaret valvab hiidkalmaar. Tom mõtleb, et ehk saaks laenata papa Rexi parve. Ainult õige korraks ... ja seiklus algabki!

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on teel uue seikluse poole! Rasmus Rex on pisut arglik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Tema parim sõber on Tom Troodon, kes on samuti kuuene, kuid julge ja ülimalt uudishimulik tegelane, kes ühtelugu meelitab ka Rasmuse endaga kõikvõimalikesse askeldustesse ja sekeldustesse.

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“, „Saurusepere. Aardejaht“, „Saurusepere. Parim sõber“, „Saurusepere. Järvekoletis“ ja „Saurusepere. Saladus“.

 

Pean tunnistama, et Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri kirjutatud ja joonistatud raamatusari ”Saurusepere”, mis mõeldud pere väiksematele lugejatele, raamatusõpradele, on hakanud ka mulle meeldima. Piinlik lugu, aga Sauruspere raamatud on suurepäraselt illustreeritud, tekstid on lihtsad, humoorikad ja tegelaskujud igati vahvad.


Kuna ”Hiidkalmaar” on selle vahva raamatusarja kaheksas raamat eesti keeles, siis see omakorda näitab seda, et ka lugejatele on hakanud selle raamatusarja raamatud meeldima.

 

Ka selle raamatu alguses tutvustatakse meile raamatu tegelasi. Perekond Türannosaurus – Rasmus Rex, Robin Rex, papa Rex, mamma Rex ja vanaema Rex. Sauruselapsed – lisaks Rasmus Rexile ka Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastasaurus.

 

Loo alguses kraamivad Rasmus ja Tom koos papa Rexiga paadikuuri. Nad avastavad sealt suure parve, millega papa Rex oli parvetamas käinud, kui ta väike oli. Ta oli sõitnud järve peal, kohe kalda juures, kuigi ta tahtis sõita Pimelahele ja otsida laevavrakilt varandust.

Tom hõiskas, et nad võiksid koos Rasmusega varandust otsida, kuid papa laitis selle mõtte maha, sest varandust pidi valvama üks suur kalmaar!

Tom ei jätnud jonni. Kas nad siis selle praamiga sõita tohivad? Papa Rex sai pahaseks. Kindlasti mitte, sest parv oli väga vana ja see võib lihtsalt laiali laguneda.

Ka Rasmus oli kindel, et ei tasuks riskida, kuid Tom mõtles ja mõtles, ja naeratas.


Paadikuuri seinal rippus kaks tuukriülikonda. Sauruselapse suuruses.

 

Nii otsustasid Tom ja Rasmus parvesõitu proovida, kuigi Rasmus toonitas, et nad peavad seda tegema ainult kalda juures ja õige natu-natukene.

Ja varsti oligi parv järvel. Tom võttis tuukriülikonnad ja kaks aeru ning hüppas parvele. Rasmus hüppas ka, aga ta võttis enne Tomil käest kinni. Nüüd olidki nad parvel, mis hulpis aegamisi järve poole. Rasmus hüüdis, et nad peaksid sõudma maa poole, kuid Tom aerutas täiest jõust, üha kaugemale ja kaugemale järvele.

 

Järves ujus neile vastu Sondre Shastasaurus. Rasmus palus, et ta lükkaks parve ranna poole, kuid Tom ei jätnud jonni – ta soovis, et Sondre lükkaks neid hoopis Pimelahe poole! Nad lähevad varandust otsima! Sondre lükkas parve Pimelahe poole, kuid ise ta teistega kaasa ei läinud …

 

Nüüd olid Rasmus ja Tom Pimelahel, ja nii nagu arvata võis, hakkas parv nende alla lagunema! Rasmus ja Tom panid tuukriülikonnad selga, ja hakkasid vee alla vajuma. Nad vajusid sügavikku, kuid õnneks said nad hingata, sest neil olid ju tuukriülikonnad seljas.

 

Veealune maailm oli kummaline. Kivid, vetikad, meretaimed, merisiilikud, meritähed, hõbekalad, kuldkala, teemantkala. Rasmus ja Tom vajusid, läks üha pimedamaks, kuni! Seal oligi laevavrakk!

 

Nüüd suundusid Rasmus ja Tom laevavrakile. Seal oli kajut, väike tuba, kus elas kapten, kas seal oligi varandus? Kajutis polnud varandust, seal olid ümber läinud tool ja paar katkist tooli.

 

Ja siis! Siis haaras neist kinni ei keegi muu kui hiidkalmaar!!!


Ja siis? Siinkohal ei saagi ma Sulle enam edasi jutustada, sest oleme jõudnud raamatu lõppu.

 

Igal juhul on laevavrakil lisaks hiidkalmaarile veel üks tegelane. See on Rasmuse ja Tomi jaoks üsna ootamatu, kes seal on.

Mida see tegelane ja hiidkalmaar veel all teevad? Seegi on väga ootamatu, aga üsna lõbus …

 

Raamatu lõpus on jällegi üks äge saurustepidu, nii nagu selle sarja raamatutes ikka. Ja saame teada sedagi, mis on maailma kõige suurem varandus.

 

Viimastel lehekülgedel saame lugeda dinosaurustest veel. Siin on türannosaurus, troodon, shastasaurus ja kalmaar. Ja sellestki on juttu, et sarja järgmine raamat (seega üheksas!) kannab pealkirja ”Sauruspere. Halloween”. Ma ei tea, kuidas Sinuga on, aga mina juba ootan!

Kadri Lepp


„Haruldane Raimond“


(Tänapäev)


 

Raimond oma ema ja isa moodi, lihtsalt väiksem, sest ta on alles laps ja lapsed ongi väiksemad. Isegi kui nad on krokodillid. Aga Raimondil on suur mure.

 

Aastate jooksul on mul õnnestunud lugeda mitmeid ja mitmeid Kadri Lepa kirjutatud lasteraamatuid, mis on kõik olnud igati imelised ja huvitavad. Meenutan – „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Tüdruk, kellel oli saladus“ (2017, Tänapäev), „Salasõnad“ (2020, Tänapäev). Lisaks raamatule „Haruldane Raimond“, on sama autori sulest ilmunud ka lasteraamat „Valge pall“ (kirjastus Päike ja Pilv).

 

Kui mõne lasteraamatu kohta võib ütelda, et see on selline armas ja nupsik, siis on seda kindlasti Kadri Lepa kirjutatud „Haruldane Raimond“. Lugu, mis jutustab meile loo krokodillilapsest, kel nimeks Raimond.

 

Raimond oli krokodillilaps, kes oli üsna tavaline krokodill. Talle meeldis süüa ja vannis käia ja eriti meeldis talle see, kui linnud talle hambapesu tegid. Igal hommikul ja õhtul läks Raimond koos ema ja isaga õue ja pesi seal hambaid. Raomondi isa kinnitas, et krokodillide hambaid pesevad linnud ja see ongi lindude töö.

 

Raimond oli õnnelik krokodill, kuid ometi oli üks asi, mis tegi teda hirmus kurvaks ja rikkus kõik ära. Raimondi isal ja emal oli väga võimas saba. Aga Raimondil oli teistmoodi. Tal oli saba küll, kuid üldse mitte pikk ja võimas nagu emal ja isal, vaid hoopis niisugune väike kolmnurkne jupp … See jupp ei ulatunud isegi põrandale, rääkimata sellest, et see niimoodi uhkelt järgi lohiseks nagu emal ja isal.


Varem ei olnud see saba asi Raimondit kurvaks teinud, kuid ühel õhtul oli Raimond kuulnud, kuidas ema ja isa omavahel arutasid, et mida nad selle saba asjaga teevad ja et see on ebaharilik. Just see viimane kõlas Raimondi meelest väga jubedasti.


Raimond hiilis oma tuppa ja vaatas peegli ees väga põhjalikult oma saba. See polnud üldse mingi krokodilli saba, see oli nagu mingi siili või konna või ei tea mis looma saba. Raimond vaatas oma saba, ja hirmus tunne tuli talle peale.


Järgmisel hommikul vaatas Raimond oma saba, kuid see oli täpselt sama lühike nagu õhtulgi. Ka järgmistel hommikutel polnud saba pikemaks kasvanud.


Nüüd tundus Raimondile, et kõik vaatavadki tema saba. Isegi mänguväljakul oli tal tunne, et kõik olid tulnud sinna selleks, et tema imelikku sabajuppi uurida. Teised keerutasid ja võngutasid oma saba või ajasid seda lausa taga, aga Raimond muutus sellest veelgi kurvemaks. Sellepärast ta otsustaski, et parem on üldse mitte mänguväljakule minna.

 

Nii istus Raimond nädal aega või isegi rohkem aiavärava juures ja ta püüdis istuda nii, et saba jääks sirelipõõsa varju. Tuppa läks ta ainult siis, kui ema sööma kutsus, ja siis proovis ta minna ka hästi ruttu ja vaatas mitu korda selja taha.

 

Ühel päeval istus Raimond söögilaua ääres. Ema istus tema kõrvale, sest ta sai aru, et Raimond on kurb ja õnnetu. Ema uuris, kas Raimond muretses oma saba pärast?


Raimond kinnitas, et nii see on. Ema lohutas Raimondit ja kinnitas, et tema saba on väga tore ja tugev. Raimond ei saanud aru, miks ema sedasi räägib, sest tema saba oli selline mõttetu kole jupp.

Ema lisas, et kõikidel ei saagi ju ühtemoodi saba olla. Raimond võiks olla uhke, et tal on niisugune eriline saba, mida ühelgi teisel krokodillil ei ole.

Raimond sai aru, et emal võib olla õigus, kuid ikkagi oli tal üksildane tunne. Ja mänguväljakule ei tahtnud ta ikkagi minna.

 

Raimond istus jällegi aiaväravas, saba oli peidetud sirelipõõsasse. Ühel päeval jalutas temast mööda väiksemat kasvu krokodilli moodi loom. Raimond teadis, et see loom oli sisalik ja et ta oli umbes sama vana kui Raimond. Sisalikud on krokodillidest väiksemad, aga muidu on neil üsna samasugused jalad, pea ja saba.

 

Kulus mitu päeva, enne kui sisalik ja krokodill juttu tegid. Sisalik läks mänguväljakule, kuid Raimond ei läinud. Ta kordas küll endale, et see on ju kõigest saba, kuid …


Järgmisel päeval küsis sisalik luba Raimondi aeda minna, kuna Raimond ju mänguväljakule ei tulnud. Neil oli aias igati vahva. Seal oli ka päris suur veelomp, kus olid vihmaussid ja kuhu ka Raimond ja sisalik „ujuma“ läksid.

 

Samal päeval tõdes sisalik Raimondile, et ta oskab ühte trikki, mida kõik sisalikud oskavad. Selgus, et sisalik oskas saba maha jätta! Raimond ei saanud väga hästi aru, kuid sisalik selgitas. Mida sisalik täpselt rääkis, selle jätan Sulle endale lugeda.


Saba maha jätmiseks oli vaja ohtu, ja selgus seegi, et ka sisalik polnud oma sabaga päris rahul, mistõttu tegi ta ühe huvitava ettepaneku. Et see ettepanek ellu viia, oli vaja seda, et keegi teda veidi hirmutaks. Kui raamatut edasi loed, siis on tegelikult see „hirmutamine“ üsnagi naljakas, kuni ühel hetkel saab Raimond aru, et tema saba …


Mida Raimond mõistis? Ja äkki oli just sõprus sisalikuga see, mis aitas tal asjadest paremini aru saada?

 

Raamatu „Haruldane Raimond“ on illustreerinud Kadri Ilves, kes on illustreerinud veel mitmeid teisigi vahvaid lasteraamatuid, õpikuid ja aabitsaid. Mulle meenuvad Kadri Ilvese illustreeritud raamatud: „Meie laste muinasjutud“ (2021, kirjastus Varrak, koostaja Jaanika Palm), Kadri Lepa „Salasõnad“ (2020, Tänapäev), „Koolilugude ja -salmide kuldraamat“ (2018, TEA Kirjastus, koostajad Silva Tomingas, Silvi-Aire Villo), Kadri Lepa „Tüdruk, kellel oli saladus“ (2017, Tänapäev) ja  „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (2016, Tänapäev), „Vanad armsad muinasjutud“ (2010, Varrak), Siiri Laidla „Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad“ (2010, Tänapäev), Mare Müürsepa „Viis vaba kutsikat“ (2009, Tänapäev) jpt.

Gert Kiiler


„Kass, kes ei osanud nurruda“


(Tänapäev)


 

„Kass, kes ei osanud nurruda“ on lõbus muinasjutukogumik, kus on tegelasteks nii inimesed kui ka loomad, aga samuti raamatud, ketsid, pilved, lumememm ja paljud teised elusad ja elutud asjad.

Nii lastele kui ka täiskasvanutele sobivatest juttudest selgub, et igale hullule olukorrale on lahendus ja sõprade abiga saab kõigist raskustest üle.

Gert Kiiler on stsenarist ja kirjanik, kes muu hulgas on kirjutanud kümme aastat lugusid ETV saatele „Lastetuba“.

 

Nii nagu eelpool mainitud, siis Gert Kiiler on tõepoolest stsenarist ja kirjanik, kes juba 1998. aastal kirjutas koos Valner Valmega lastenäidendi „Appi, korupid!“, millest sai toona Ugala teatri jõululavastus.

Seejärel on Gert Kiiler olnud ETVs huumorisarja „Teeveejahutaja“ (2003-2004) kaasstsenarist (koos Silver Alevi jt), sarjade „Hajameelselt abielus“ (2005-2007, koos Villu Kanguri ja Margus Konnulaga) ja „Pehmed ja karvased“ (2004-2013, koos Toomas Kalli ja Urmas Lennukiga) kaastsenarist.

Aastail 2010-2019 oli Gert Kiiler koos Villu Kanguriga stsenaristiks ülimalt populaarses telesarjas „ENSV“.

2021 avaldas Gert Kiiler raamatu „ENSV ja „ENSV““ (kirjastus Tammerraamat), aasta hiljem ehk 2022 ilmus tema kriminaalromaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees) ja sel aastal (2023) lasteraamat „Kass, kes ei osanud nurruda“.

 

Selles lasteraamatus on kaheksa igati muinasjutulist ja muhedat lugu, mistõttu tahaks loota, et Gert Kiileri sulest ilmub ka edaspidi uusi ja uusi lasteraamatuid.

 

Kaheksa lugu, neist esimene jutustabki kassist, kes ei osanud nurruda. Selle kassi nimi oli Orav. Nime oli ta saanud teistelt kassidelt ja autor arvab, et küllap sellepärast, et tal oli pruunikas karv ja teistest kohevam saba. Orav oli noor kass ja tal oli suur mure, ta ei osanud nurruda.

Teised kassid kinnitasid, et nurrumine peab tulema kassi seest, see on nagu soov hiiri taga ajada või puu otsa ronida. Orav palus teistel kassidel talle nurrumist õpetada, kuid see muutus tüütuks ja teised kassid hakkasid temast eemale hoidma.

Orav mõtles, äkki ta polegi kass, äkki on hoopis orav? Orav läkski päris oravate juurde õnne katsuma. Oravad olid kindlad, et Orav oli oravaks liiga suur. Ja kuna Oravale ei meeldinud ka pähklid ja käbid, siis oli üsna kindel, et Orav orav ei ole.

Nüüd läks Orav kollase maja juurde, kus elas hundikoer, kes oli lausa kaks talve koertekoolis käinud. Orav uuris, kas Betsy (see oli hundikoera nimi) oskaks ta nurruma õpetada. Nurruma ei osanud Betsy Oravat õpetada, küll aga pisut urisema. Urisev kiisu? See ei meeldinud ei inimestele ega ka teistele kassidele.

Orav uuris ka punaselt autolt (tema nimi oli Toomas), et kas äkki tema oskaks teda nurruma õpetada, kuid kahjuks ei saanud Orav ka Toomaselt abi, sest Oraval polnud võtit millega Toomast käima panna …

 

Ja äkki jooksis majast, mille ees oli punane auto, kel nimeks Toomas, välja pisike tüdruk, kellele Orav kangesti meeldis. Tüdruku nimi oli Maria ja ta tahtis Oravat endale saada. Orav kinnitas, et ta ei oska nurruda, ja kas tüdruk ikka tahab sellist kassi endale? Mari kinnitas, et nurrumine polegi maailma kõige tähtsam asi. Tähtis on see, et Maria ja Orav üksteisele meeldivad.

 

Nii jäigi Orav Maria juurde, ja juba samal õhtul juhtus üks väga vahva asi! Mis asi? Selle jätan ma Sulle endale lugeda.

 

Raamatu teine lugu jutustab meile õnnetust kümnesendilisest, kelle nimi oli Kristo. Talle meeldis see, kui ta sai olla koos teiste müntidega kellegi taskus ja seal lõbusalt kõliseda, samal ajal kui tasku omanik hoogsalt mööda tänavat astus.

Nüüd oli Kristo õnnetu, sest üks piitspikk prillidega mees oli istunud pargipingil ja sealt tõustes oli mehe taskust maha pudenenud Kristo, üks Läti kaheeurone ning Eesti 50-sendine raha. Mees märkas maha kukkunud münte. Ta korjas suuremad üles, Kristo oli aga veerenud pargipingi jalase taha ning teda mees ei märganud … Kristo püüdis küll hüüda, kuid tema hääl oli nii vaikne, et inimesed seda ei kuulnud.

Kristo oli õnnetu, kuid pargipingi all oli ka vana pudelikork, kelle nimi oli Hardi. Tema oli juba aasta aega pargipingi all olnud, aga ega tal igav ei olnud. Talle meeldis kuulata inimeste juttu, kes pargipingil istusid ja rääkisid.

Nüüd võttis sõna ka pargipink, kes oli inimeste jutte juba kümme aastat kuulnud. Pingi nimi oli Leo.

Kristo kinnitas, et tema ei tahaks küll kümme aastat ühes kohas olla, tema tahaks ikka maailma näha. Kristo unistas, et ükskord satub ta mõne kreeklase või itaallase taskusse, siis saaks ta minna kaasa nende maale. No ja seal oleks Kristo nõus mõnda aega ka pargipingi all elama.

 

Aga juba järgmisel päeval istus pargipingil väike tüdruk, kes nuttis. Tema nimi oli Mai ja ta nuttis seepärast, et ta tahtis osta jäätist, aga täpselt kümme senti oli puudu, sest jäätis oli veidi kallimaks läinud.

 

Kas Kristo suudab tüdrukule märku anda, et ta on pargipingi all? No selleks on vaja nutikat pudelikorki ja tuulepoisi abi … kuidas lugu lõpeb, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Kolmandas loos on juttu pilveperkonnast – äikesepilvest isa, vihmapilvest ema ja pisike pilvepoeg, kelle nimi oli Madis. Selles loos on juttu jalgpallist, vihmast, päikesest, ja sellest, kuidas osad inimesed ei taha vihma, osad inimesed tahavad, no ja mõned tahavad ka päikest. No ja seda ka, et paljud tahavad, et just nende kodulinna meeskond jalgpallimängu võidaks.

 

Neljandas loos on juttu jõuludest ja tegelikult ju omamoodi jõuluimedest. See lugu juhtus jõuluvanademaal juba mõnda aega tagasi. Jõuluvana Ahto, jõulumemm Aino-Kaisa ja päkapikk Mikko olid läinud lastele kinke laiali viima. Sel päeval avastasid kolm raamatut järsku, et nemad olid ühele kõrgel asuvale riiulile maha unustatud.

Nendeks raamatuteks olid paks Skandinaavia kriminaalromaan, kõhnem, kuid samas väga ilusa kaanega kokaraamat ja roosakaaneline vahvate piltidega muinasjuturaamat. Nad ei suutnud mõista, kuidas neid oli maha jäetud, ära unustatud!


Kaminasimsil oli ka ajaleht, kes kinnitas, et hädaldada pole mõtet, sest niikuinii ei viitsi keegi enam raamatuid lugeda, inimestel on tahvelarvutid ja nutitelefonid ja muud palju lõbusamad asjad.

Raamatud ei olnud ajalehega nõus. Ajaleht rääkis rumalat, lausa lolli juttu.


Majas oli ka üks valge hiir, kelle nimi oli Harri. Tema oli suur raamatusõber ja pakkus välja, et ta võiks raamatuid veidi näkitseda. Otse loomulikult ei sobinud see raamatutele, sest kes ikka näritud raamatut lugeda tahab.


Ka teised majaelanikud proovisid raamatuid lohutada. Jõulusokid esitasid meeldejääva popurrii tuntud jõululauludest, kuusk rääkis põnevaid lugusid loomadest, keda ta metsas elades kohtas ning vana kiiktool üritas mustkunsti teha. Ta proovis raamatuid jõuluvana saanile võluda. Aga tulutult.

Ootamine oli pikk. Raamatud jäid magama. Äkki oli kuulda, et jõuluvana, jõulumemm ja päkapikk olid tagasi!

Ja nüüd saame teada igati vahva uudise! Selgub, et jõuluvanal olid talle endale, memmele ja päkapikule kingitused!

Mis Sa arvad, millised need kingitused olid?

 

Viies lugu kannab pealkirja „Ühe Aasta lugu“. See jutustab meile 2016. Aasta loo. Alates tema sünnist uue-aasta ööl.

Esimestel nädalatel ei teinud 2016. Aasta suurt midagi. Ta vaatas, mis ümberringi toimus ja püüdis kohaneda. Ta sai tuttavaks Lumememmega. Aasta ja Lumememm said sõbraks. Nad olid terve talve koos. Saabus kevad, Lumememm sulas ära. Aasta lohutas Lumememme, et Lumememm muutub küll tasapisi vulisevaks veeks, aga ta elab nii edasi, ja nii saab ta ka maailma näha.

Möödusid märts, aprill, saabus mai. Aasta hakkas rohkem aega veetma Varblasega. Kevadega koos saabusid ka rändlinnud, kelle laul meeldis Aastale. Ka Aasta tahtis laulda, kuid tal polnud suuremat sorti lauluhääl ja ka viisipidamine oli raske. Ühel päeval ütles Varblane Aastale, et kuldnokad ja laulurästad olid palunud edasi ütelda, et Aasta ei laulaks.

Aasta jäi nukraks … saabus suvi, ja ühel suvisel kontsertturneel kuulis Aasta ka üht räppansamblit. Nüüd hakkas ka Aasta räppima ja see tuli tal hiiglama hästi välja.


Saabus september. Suvi oli möödunud kui linnutiivul, kuid Aastale meeldis ka sügis. Aasta tundis rõõmu kirjudest lehtedest, õuna- ja seenelõhnast ning hõbedaselt sädelevatest härmatisega hommikutest.

Saabus november. Ühel hommikul avastas Aasta, et maa on ootamatult kattunud jälle valge lumevaibaga. Ja keset seda vaipa seises tema sõber Lumememm. Selgus, et see polnud siiski see vana Lumememm. Tema oli uus Lumememm, kes oli alles sel öösel tehtud. Aasta jutustas uuele Lumememmele, mis temaga oli kevadel ja suvel juhtunud, ta isegi räppis …

Saabus detsember. Aasta tundis end järsku vana ja väsinuna. Ta küsis selle kohta sõber Kuult, miks ta end sedasi tunneb?

Mida Kuu Aastale rääkis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja kas Aasta läheb pensionile? Sureb maha? Sedagi saad teada, mis Aastaga tegelikult aastavahetusel toimub.

 

Kuuendas loos saame tuttavaks Pilvememmega ja tema pilvekestega, kellel nimeks Mart, Tanel, Liina ja Elo. Selles loos toimetab ka Tormituul.


Eelviimases, seitsmendas loos saame lugeda punastest ketsidest (ketside nimed olid Sille ja Pille, ja need ketsid kuulusid 9-aastasele Karoliinale), kes olid pidevalt kadunud, kui tüdruk välja tahtis minna. Ja kuna need ketsid ei tahtnud üldse mitte õue minna, siis ei olnud neil ka mitte millestki rääkida. Ühel heal päeval tuli Karoliinale külla klassivend Egert, kellel olid ägedad tumesinised tossud … ja nüüd, kui Karoliina hakkas Egertit koju saatma … mis Sa arvad, kas punased ketsid olid ikka kadunud?


Kaheksas lugu viib meid aeda, kus kasvasid erinevat sorti aedviljad. Seal oli ka noor Küüslauk, kes oli kurb. Selle põhjuseks oli see, et kõik aiasaadused veetsid õhtusel ajal aega sellega, et rääkisid põnevaid lugusid, mille peategelasteks mõni nende esivanem oli olnud. Kõigist neist olid kirjutatud põnevad muinasjutud. Ainult Küüslaugul polnud midagi rääkida.

No kõrvits uhkeldas sellega, kuidas üks tema kaugetest esiisadest oli mõned tunnid oma elust olnud uhke tõld, kõigi tulede ja viledega ning sõidutanud imeilusaid inimesi nagu Tuhkatriinu.

Uba pajatas lugu ühest oma sugulasest, kelle vars kasvas nii pikaks, et üks inglise poiss Jack ronis seda mööda suisa taevasse hiiglase juurde, tõi sealt endaga kaasa suure varanduse ja tuli siis alla tagasi ka.

Kapsas kiitis oma suguvõsa säravaimat liiget, kes oli nii ilus ja suur, et tema pärast läksid inimesed lausa kisklema ja kutsusid teda Nunnuks. Kõik tahtsid teda viia väljanäitusele, sest kõige ilusamale Kapsapeale oli ette nähtud auraha!

Naeris kelkis oma suguvõsa kangusega – ei keegi saa temasugust maa seest kätte. Herned rääkisid sõjajutte, kuidas nende vaarisad olid seentega pidanud maha ühe hiiglama kõva lahingu, ja Õun oli jällegi väga rahul oma saatusliku rolliga Lumivalgekese eluloos.

Kõige uhkem oli muidugi Sibul, kelle jutu järgi oli tema Itaalias elav sugulane Cipollino olnud üldse juur- ja puuviljade maailmas kõige uhkem ja säravam võitleja.

Kartulist oli teada lugu kaugest ajast, kui kartulid elasid alles Ameerikas ja kuidas siis üks Kolumbuse-nimeline mees nad Euroopasse tõid.


Küüslaugust polnud aga mitte ühtegi juttu! Aeg-ajalt mõtles ta ise endast muinasjutte välja ja proovis neid ka tõe pähe teistele rääkida, kuid keegi ei uskunud teda!

Küüslauk polnud aias siiski ainuke, kellel mured kaelas olid. Aed, kus need köögi- ja puuviljad kasvasid, kuulus ühele kirjanikule. Kirjanik kirjutas ühte muinasjuturaamatut lastele, kuid üks jutt oli puudu … Asi läks veelgi keerulisemaks, kui kirjanik ühel õhtul külmetas ja haigeks jäi. Õnneks oli kirjaniku naine suur aiandushuviline, kes teadis, kes suudaks kirjanikku aidata.

Kas Sina ka tead? Kes suutis kirjanikku aidata? Ja millise loo kirjanik kirjutas?

 

Sellised muhedad, lahedad, humoorikad ja vahvad muinasujutud leiad Sa nende kaante vahelt. Nii nagu alguses mainisin, siis Gert Kiileril tulevad need lastelood väga hästi välja, mistõttu oleks vahva, kui ka tulevikus tema kirjutatud lastelugusid lugeda saaks.

 

Raamatu on illustreerinud Elina Sildre.

James Blunt


“Who We Used To Be”


(Warner Music)


 

“James Blunt on tänaseks üle maailma müünud üle 24 miljoni albumi.

"Dark Thought" on James Blunti hingekosutava uue albumi  "Who We Used To Be" väljaandmise fookuslugu. Laul on kirjutatud Carrie Fischeri lahkumisest. Globaalseks fookus-singliks jääb hiljuti avaldatud "The Girl That Never Was".  

Hiljuti ilmus ka James Blunti uus raamat.”

 

Niimoodi tutvustatakse James Blunti uut albumit Warner Music pressiteates.

 

Viimaste aastate üks kirkaimad tähti meeslauljate seas on kindlasti suurepärase häälega, võrratute esituste ja kaunite meloodiate mees - James Blunt. Tänaseks on tema albumeid maailmas müüdud üle 20. miljoni eksemplari, mis on igati suurepärane näitaja. Ta on kandideerinud viiele Grammy-auhinnale ja võitnud mitmeid muid muusikaauhindu. 2016. aastal sai ta muusikadoktori kraadi Bristoli ülikoolis.

 

James Hillier Blount ehk James Blunton sündinud 22. veebruaril 1974 Tidworth’is, Wiltshire’is, Inglismaal. Laulja, laulukirjutaja, võrratu esitaja, plaadiprodutsent, kes enne muusikasse tulekut oli Briti armee ohvitser (NATO liikmena osales Blunt ka 1999. aastal Kosovo sõjas).


Blunt elab täna Ibizal, kuid talle kuulub ka kaunis alpimaja Šveitsi linnas Verbier’is. Seal on ka Blunti-nimeline suusalift, seal asub ka suurepärane restoran, mil nimeks La Vache, mille Blunt avas koos mootorrattur Carl Fogarty ja ragbimängija Lawrence Dallaglio´ga.


2014. aastal abiellus Blunt Alexandrina „Sofia“ Wellesley’ga, kes on Lord ja Leedi John Henry Wellesley tütar, kaheksanda Wellingtoni hertsogi lapselaps. 2016. aastal sündis Bluntide perre poeg (täna on neil poegasid kaks), kelle ristivanemateks on muideks Ed Sheeran ja meie hulgast juba lahkunud Carrie Fisher.

 

James Blunti tähetund saabus 2004-2005. aastal albumiga „Back to Bedlam“ ja menuhittidega „You’re Beautiful“, „High“ ja „Goodbye My Lover“. Räägitakse, et tema esitatud lugu „You’re Beautiful“ on möödunud populaarsuselt ja mängitavuselt briti pulmades Robbie Williamsi loost „Angels“. Albumit on tänaseks müüdud maailmas üle 11. miljoni, kusjuures tõusis see ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale, USA’s saavutas teise koha. 2006. aastal võitis ta briti muusikaauhinna kui parim briti meesartist.


James Blunti stiil on segu popist ja akustilisest rokist/folgist. Lisaks laulmisele mängib ta ka kitarri, klaverit, orelit, marimbat ja mellotroni.


2006. aastal sai temast üle pika aja järjekordne briti artist, kes suutnud tõusta USA Billboard’i muusikatabeli esikohale. Enne seda oli viimane britt USA tabeli tipus Elton John lauluga „Candle In The Wind“.

Lihtsad ja kaunid viisid, hingeminevad sõnad on need, mis iseloomustavad James Blunti, kes huvitaval kombel saanud hoopis sõjalise hariduse ning osalenud ka rahuvalvajate töös Kosovos.

Aasta pärast sõjaväest lahkumist alustas ta tööd muusikaga ning saavutas kuulsuse väga ruttu.

 

Seni on James Bluntilt ilmunud eelpool mainitud album „Back To Bedlam“, kuid ka „All The Lost Souls“ (2007), „Some Kind Of Trouble“ (2010), „Moon Landing“ (2013)  ja „The Afterlove“ (2017), viimati mainitud albumit muusikakriitikud just väga hästi vastu ei võtnud, kuid tegelikult oli ka see äärmiselt ilus album.

 

2019 ilmus lauljalt album „Once Upon a Mind“. Sellest olen oma blogis ka juttu teinud.

Plaadifirma Warner Music ütles selle plaadi kohta, et peale väikest flirti elektroonilise muusikaga on James Blunt oma uue albumiga “Once Upon A Mind” tagasi juurte juures, kirjutades klassikuid, mis toidavad hinge ja puudutavad südant. Albumi esimene maik on heatuju singel “Cold”.

 

Aasta 2021 lõpus ilmus James Blunti suurepärane kogumikalbum “The Stars Beneath My Feet (2004-2021)”, mis võttis kokku laulja senise loomingu, kuid siin oli ka põnevat uut kraami, ja ka kontsertsalvestisi. Usun, et see oli suurepärane kuulamine kõikidele James Blunti fännidele, kuid kindlasti ka põnev ülevaade laulja senisest karjäärist neile kuulajatale, kes Bluntiga alles tutvust tegid.


Kogumikplaadil oli James Blunti hittlugusid, kuid ka neli uut lugu (“Love Under Pressure” (igati ilus popilugu), “Unstoppable” (veidi folgilik popilugu), “Adrenaline” (taaskord igati mõnus popilugu) ja  “I Came For Love” (kaunis kuulamine, mis selle kogumikplaadi lõpetab) ning neli eksklusiivset kontsertsalvestust maailma eri paikadest – New York (“I Really Want You”), Glastonbury (“Coz I Love You”), Pariis (“Where Is My Mind?”) ja London (“No Bravery”).

Minu enda suurimad lemmikud James Blunti lugudest on kindlasti kaunis ja ilusa sõnumiga ballaad “Monsters” (2019. aasta albumilt “Once Upon a Mind”), ka see võrratu laul on kogumikul olemas, no ja loomulikult ka Blunti arvatavasti “suurim laul” “You’re Beautiful”.

 

Laulja ise ütles toona: “Kui keegi peaks kunagi mõtlema, et James Blunt oleks võinud avaldada vaid ühe albumi, siis see kogumik on just see. Kauamängiva tähistamiseks lähen ma tuleval aastal kontserttuurile, et kõiki oma sõpru ja fänne taas näha.”

 

2. augustil 2023 andis Blunt teada, et 27. oktoobril 2023 ilmub tema seitsmes stuudioalbum. Samal päeval ilmus ka uue albumi esimene singel “Beside You”. Seejärel ilmusid singlitena ka laulud ”All The Love That I Ever Needed” ja “The Girl That Never Was”, viimati mainitud lugu oli seotud isikliku peretragöödiaga.


Koos uue albumiga ilmus täpselt samal päeval Blunti kirjutatud raamat, nn ”non-memoir” ”Loosely Based on a Made-Up Story: A Non-Memoir”. Detsembris 2023 peaks kinodesse (seda vaid üheks päevaks ja Suurbritannias) jõudma ka dokumentaalfilm Blunti elust ja karjäärist, millel pealkirjaks ”One Brit Wonder”.

 

Albumil on laul “Dark Thought”, mille Blunt kirjutas pärast seda, kui oli käinud Carrie Fisheri (näitlejatar, kes kehastas printsess Leiat “Tähesõdades”) kodumajas 2016. aastal, veidi pärast seda kui näitlejatar oli surnud. Blunt oli Carrie Fisheriga tutvunud juba 2003. aastal Inglismaal, ja Blunt elas mõnda aega ka Carrie Fisheri kodus Los Angeleses, kui laulja oli kolinud USAsse, et alustada tööd albumiga ”Back to Bedlam” (2004). Selle aja kohta oli Carrie Fisher ütelnud, et ta oli veidi nagu ka Blunti terapeut.

 

Uuel albumil on rahulikumaid lugusid (“Saving A Life”, “Last Dance”, “All The Love That I Ever Needed”), kuid ka kiiremaid, kübe isegi tantsulikumaid lugusid (“Some Kind Of Beautiful”, “Beside You”, “I Won´t Die With You”). Albumi ilusaimad, õrnemad meloodiad on kaunites ballaadides “The Girl That Never Was” ja “Glow”, kuid ka mõnusas popiloos “Cold Shoulder”.

Kui satud kuulama albumi nn deluxe versiooni, siis on veel neli laulu. Kõrva paitab „Confetti And Roses“, veidi popilikum „Care A Little Less“, võimas ja esinduslik „A Thousand Lives“ ja tantsulik „When You´re Gone“.

 

 

Kuula ise ka:

Aino Pervik


„Paula viiakse haiglasse. Paula päästab


Kassiopeiat“


(Tänapäev)


 

Ühel külmal talvepäeval hakkab Paula kõht koledasti valutama. Paula ei julge alguses isegi emale oma kõhuvalu kurta. Paula kardab, et ema hakkab riidlema, sest ta ei pannud külma ilmaga vanaema kootud sooje pükse jalga. Ema saab Paula haigusest ikkagi aru. Ta viib Paula haiglasse.

Kassiopeia on üks Paula paralleelklassi tüdruk. Ühel päeval leiab Paula Kassiopeia riidehoiu nurgast nutmast. Kui Paula küsib, mis tal viga, ütleb tüdruk, et mitte midagi. Paulale ei anna asi siiski rahu. Koos Joosepi, Sissi ja väikese Triinuga hakkavad nad asja uurima. Nad seavad sisse salajase jälituse. Ja mis tuleb välja! Täitsa sünge lugu.

 

Ma pean ennast kordama, aga see on igati vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud uuesti avaldama Aino Perviku populaarseid Paula-lugusid, enne seda raamatut on taaskord ilmunud: Paula käib poes. Paula läheb piknikule“ (2022), „Paula ja lumememm. Paula raamatukogus“ (2022), „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021), „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (2021), „Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed“ (2020), „Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama“ (2020).

Seega on uus raamat järjekorras seitsmes, ühtede kaante vahel on kaks raamatut. Kokku on ilmunud uuesti 14 Paula-lugu.

 

Algupäraselt ilmusid Paula-lood 15-20. aastat tagasi. Toona avaldas need kirjastus Tiritamm, ja siis ilmusid lood ühe loo kaupa. Uurisin ühest antikvariaadist ja teisestki, ja sain kokku 18 Paula-lugu/raamatut: „Paula lõpetab lasteaia“ (2001, 2007), „Paula läheb linna elama“ (2001, 2007), „Paula esimene koolipäev“ (2001, 2007), „Paula ja Joosep“ (2001), „Paula ja jõulud“ (2001, 2007), „Paula ja õuelapsed“ (2002), „Paula õpib emakeelt“ (2002), „Paula mängib“ (2003), „Paula päästab Kassiopeiat“ (2003), „Paula käib poes“ (2003), „Paula ja Patrik“ (2003), „Paula läheb piknikule“ (2003), „Paula viiakse haiglasse“ (2003), „Paula läheb külla“ (2005), „Paula lumememm“ (2005), „Paula raamatukogus“ (2005), „Paula aabits“ (2007) ja „Paula sõidab kevadet vaatama“ (2008).

 

„Paula viiakse haiglasse“ loo alguses saabus jaanuaris maavanaema saadetud pakk, mis oli küll jõulupakk, aga see jõudis kohale suure hilinemisega. Pakis, mis oli tegelikult kast, olid vaarikamoosipurk ja meepurk, lisaks veel ka neli väiksemat pakki.

Paula väikevend Patrik oli rõõmus. Need olid kingitused! Patriku pakis oli vanaema kootud jänku ja karupüksid. Paula pakis olid lõngast kootud punane kass ja soojad villased püksid. Maavanaema oli kõik oma lammaste villast kudunud.

 

Paula soojad püksid olid igati ägedad, kuid neil oli üks viga, need olid soojad villased püksid. Paula neid pükse jalga panna ei tahtnud, sest need olid liiga pikkade säärtega, mis ulatusid peaaegu põlvini välja. Lisaks kõigele olid nad liiga karedad. Jah, ka mulle meenuvad laspepõlvest mitmedki püksid, mis olid hiiglama karedad ...

 

Järgmisel hommikul oli väljas viisteist kraadi külma. Ema tuli Paulat äratama ja käskis Paulal panna uued soojad püksid teksade alla sukkpükste peale … sel päeval oli koolis kehalise kasvatuse tund ja kõik lapsed võisid näha, mida Paula teksade all kannab. Seetõttu Paula sooje pükse jalga ei pannud, vaatamata sellele, et ema oli palunud …

 

Järgmisel päeval Paulal kõht valutas, kuid Paula ei ütelnud seda emale. Paula kannatas. Öösel ärkas Paula kõhuvalu peale üles. Kõhus justnagu mulksus midagi, süda läks pahaks. Paula nuttis, kuid ema üles äratada Paula ei julgenud.

 

Hommikul oli Paulal palavik. Paula kinnitas emale, et tal kõht kangesti valutab ja mulksub. Ema katsus Paula kõhtu, leidis üles kõige valusama koha ja ta oli kindel, et Paulal oli pimesoolepõletik. Paula tunnistas emale, et ta polnud sooje pükse jalga pannud ja nüüd oli tulemus käes.

 

Ema viis Paula taksoga haiglasse. Haiglas võeti Paulalt mitu analüüsi. Vere-, uriinianalüüs, tüdrukut kraaditi ja saabus doktor Muna, kes uuris, mille üle Paula kurdab. Doktor uuris Paula kõhtu ja otsus oli kiire tulema – Paula peab kohe minema operatsioonile.

 

Seejärel lähemegi operatsioonile. Pärast operatsiooni ärkas Paula suure ehmatusega, kas tema käsi oli ära lõigatud? Aga õnneks mitte. Paula käes küljes oli tilguti, mille kaudu tilgutati Paulale rohtu veresoonde. Tilguti tõttu ei saanud Paula kätt liigutada.

 

Järgmisel päeval viidi Paula harilikku palatisse. Väike tüdruk oli kirurgia osakonnas, mis tähendas seda, et Paulal oli olnud operatsioon. Palatis oli veel üks tüdruk – Eliisabet. Temal olid kurgumandlid ära opereeritud. Eliisabetil oli palatis ka vahva raamat. „Sipsik“, aga veidi hiljem selgus, et Eliisabet oli ka veidi … mis Eliisabetiga oli, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Paulal käis haiglas ka külaline. Oliver. Tema oli üks Paula klassi poiss, väga tüütu tüüp, aga nüüd oli ta Paulat vaatama tulnud, sest poisi ema töötas samas haiglas. Ema oli kurguarst. Kõrva-kurgu-nina.

 

Paula sai haiglas tuttavaks ka Iiraga. Ka tema ootas seda, et haiglast koju pääseda, ja ta nuttis sageli. Üks põhjus oli ka selles, et Iira isa oli läinud Venemaale elama, sest tal oli veel teisigi lapsi.

 

Samal päeval kui Paula haiglast koju sai, juhtus midagi, mis rõõmustas ka Iirat. Mis täpselt juhtus, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Loo lõpus ongi Paula kodus. Onu Kalju oli toonud tordi Paula kojutuleku puhuks, ja Paula kirjutab vanaemale kirja (nii nagu ta ikka teeb).

 

Teine lugu nende kaante vahel on „Paula päästab Kassiopeiat“. Selle loo alguses on Paulal hirmus nohu. Paulal läks tunni ajal nina kogu aeg märjaks, tilk oli nina otsas, aga nuusata ta ei saanud, sest oli unustanud taskurätiku jope taskusse. Õpetaja Reekon laenas Paulale on rätiku.

 

Vahetunni ajal jooksis Paula riidehoidu, et võtta jopetaskust taskurätik, kuid ta nägi ukse juures üht väikest tüdrukut, kes istus kägaras maas ja nuttis! Paula teadis, et see tüdruk oli tema paralleelklassi tüdruk, kellel nimeks Kassiopeia. Kõik teadsid tüdrukut, sest tal oli selline nimi.

 

Paula uuris, mis oli juhtunud, kuid tüdruk vastas, et mitte midagi! Paula võttis tüdrukul käest kinni ja viis ta klassiukse juurde.

 

Järgmisel päeval jäi Paula koju, sest lisaks nohule oli tal ka väike palavik. Paula rääkis emale, et neil on koolis tüdruk, kelle nimi Kassiopeia. Ema seletas, et Kassiopeia oli ka ühe tähtkuju nimi. Nad uurisid ka ema raamatuid, ja selgus, et Kassiopeia oli hästi vanasti imekaunis Etioopia kuninganna, kes oli oma ilu üle õudselt uhke.

 

Paar nädalat hiljem nägi Paula koolis jällegi Kassiopeiat. Ta nägi, kuidas üks poiss kiusas ja narris Kassiopeiat, kuid Kassiopeia kinnitas, et hullu polnud midagi. Paula arvates oli asi kahtlane. Nii otsustati koos Joosepi, Sissi ja Triinuga, et nad peavad välja uurima, mis Kassiopeiaga toimub.

 

Nii alustati jälitamist. Ja samal päeval, teel koju, nägid nad kuidas üks Kuno-nimeline poiss peatas Kassiopeiat ja toppis tüdrukule midagi suhu!

 

Järgmisel päeval uurisid Paula, Joosep, Sissi ja Triinu Kassiopeialt, mis oli juhtunud? Kassiopeia ei vastanud. Nad uurisid ka Kunolt, mis oli juhtunud, kuid ka poiss ei vastanud. Ja pärast kooli piirasid Paula, Joosep, Sissi ja Triinu Kuno ümber, et selgitust nõuda, kuid sellega läks hoopis nii, et Paula ja Joosep sattusid pahandusse! Mis täpselt juhtus, selle jätan Sulle endale lugeda ja selgitada.

 

Igal juhul on see üsna õudne lugu, milles on olulisel kohal Kassiopeia nimi, kassid ja kassitoit, nõiad jpm. Loo lõpus kirjutab Paula lühikese kirja koer Pontule, kes elab vanaema juures maal.

 

Ja tegelikult on see selline jube lugu, millest Paula ei tohikski kellelegi rääkida.

 

Vot sellised lood selles raamatus. Paula-lood on jätkuvalt huvitavad, pisut ju ka põnevad, kuid olen kindel, et sobivad suurepäraselt lugeda ka tänastele lastele.

 

Raamatu on illustreerinud Piret Raud.

Behm


“Merkittävät erot”


(Warner Music)


 

Pean tunnistama, et Soome muusika on mulle ikka ja alati meeldinud. Seda kindlasti tänu sellele, et juba laspena sai vaadatud Soome telekanaleid, kust tuli ka vahvaid muusikasaateid (näiteks Levyraati, Iltatähti, Hittimittari, Rockstop jt), lauluvõistlusi (näiteks Syksyn sävel) ja tänu nendele kujunesid välja ka artistid, kelle esitused ja muusika meeldisid: Kirka, Vesa-Matti Loiri, Riki Sorsa, Mikko Alatalo, Juice Leskinen, J. Karjalainen, Dingo, Yö, Mamba, Kojo, Hector, Pave Maijanen, Fredi, Kari Tapio, Markku Aro, Ressu Redford, Bogart Co jpt, kuid ka mitmed ja mitmed naisartistid: Paula Koivuniemi, Katri Helena, Lea Laven jt.

Üks plaat, mis meenub (see sai ostetud 80ndate aastate lõpus plaadipoest Tallinnas Rataskaevu tänaval) oli Tuula Amberla ”Ostan sinut” ja 90ndate aastate keskpaigas hakkas kangesti meeldima ka Kaija Koo ja tema laulud. Nii Tuula Amberla kui ka Kaija Koo olid sellised artistid, kes oskasid oma lugudes lugusid jutustada ja kuulama panna, nende lauludes oli pisut nukrameelsust, kuid mitte ainult ja mulle tundub, et Behm on just selline artist, kes oma lugudes samuti lugusid jutustab.


Tema uus album ”Merkittävät erot” on kindlasti selle aasta üks huvitavamid popmuusika albumeid, ja teeb head meelt, et sellist muusikat siiski ka täna kuulata saab. On ju uuel albumil mitmeidki saunde, rütmilahendusi, mis pisut 80. ja 90. aastaid meelde toob ja see on igati lahe.

 

Rita Marketta Behm (26.10.1994) on laulja, laulukirjutaja, kes kasutab artistinimena on perekonnanime ehk lihtsalt Behm. Lauljatar on ka muusikaprodutsent, kes ise oma muusika toodab, kuid ta on kirjutanud laule ka teistele artstidele.

Behmi lapsepõlvest on teada, et ta käis mitu aastat klaveritunnis, kuid noote selgeks ei saanud. Seetõttu mängib ta praegugi klaverit kuulmise järgi. Oma koolituselt on lauljatar hoopiski kokk, ja tööd tegi ta baristana kuni 2020. aasta kevadeni.

 

2016. aasta lõpus valiti ta üheksakümne soovija seast noorte muusikategijate laululaagrisse, mille üheks korraldajaks oli ansambel Apulanta. Toona oli Behmi eesmärgiks see, et ta tahtis hakata kirjutama laule teistele artistidele, kuid selles laagris sai ta tuttavaks Ella-Noora Kouhiaga, kellega tehti duo Behm & Ellis.

2017 lõi see duo kaasa ka Uuden Musiikin Kilpailun eelshow´s, kus Behm tutvus muusikafirma M-Eazy Music töötajatega, kes pakkusid Behmile koostöölepingut.


Üks esimesi laule, mille Behm muusikakirjastajale saatis oli laul ”Solmussa”, mis jõudis Soome räppari Pikku G 2017 ilmunud singlile, ja Behm sai selles loos ka kaasa laulda. Laul oli 12 nädalat Soome singlimüügitabelis TOP 5 seas, neist neli nädalat esikohal! Igati ilus algus Behmi karjäärile.

2018 oli Behmil taskus plaadistusleping firmaga Warner Music Finland. Tema esimene oma laul/singel oli “Hei rakas”, mis ilmus 20. septembril 2019. Neljandal nädalal pärast ilmumist oli laul Soome singlimüügitabeli esikohal, kokku püsis laul edetabeli tipus 9 nädalat!

 

Märtsis 2020 ilmus Behmi teine singel ”Tivolit” ja juulis kolmas singel ”Frida”.

 

Septembris ilmus lauljatari debüütalbum ”Draaman kaari viehättää”, mis täitis Soomes plaatinaplaadi müüginormi juba enne seda, kui album ilmunudki oli.

 

Huvitavaid fakte on debüütalbumiga mitmeid ja mitmeid. Kõik albumi kümme laulu tõusid plaadi ilmumispäeval Soome Spotify TOP 14 sekka! Ilmumisnädala nädalavahetusel kuulati albumit üle 2,2 miljoni korra, mis on Soome muusikaajaloo rekord debüütalbumite kategoorias.

Ilmumisnädalal tõusis album Soome plaadimüügitabeli esikohale ja püsis seal ka järgmised viis nädalat. Kokku on see album olnud selle edetabeli tipus 20 nädalat! Seegi on Soome rekord. Enne seda kuulus rekord Anssi Kela plaadile ”Nummela”.

Aastaks 2021 oli Behmi debüütalbum täitnud Soomes neljakordse plaatinaplaadi müüginormi!

 

YleX Läpimurto-žürii valis Behmi 2020. aasta kõige lootustandvamaks uueks artistiks.

Behm võitis 2020. aastal koguni seitse Emma-auhinda: aasta parim artist, aasta parim uus artist, aasta parim album, aasta parim laul (”Hei rakas”), aasta parim pop artist, publiku lemmikartist ja aasta enimmüüdud Soome plaat. Sellega kordas Behm Jenni Vartiaineni rekordit aastast 2011.

 

Peab mainima sedagi, et Behmi debüütsingel ”Hei rakas” oli Soomes teiseks enim mängitud Soome laul – seda mängiti üle 10 000 korra raadios, televisioonis ja laval. Enimmängitud lugu oli Elastise ja Jenni Vartiaineni laul ”Epäröimättä hetkeekään”.

 

2021 võitis Behm raadiokanali Iskelmä korraldataval Iskelmä-gaalal parima uue artisti, naisartisti ja parima albumi auhinna. Tema laul ”Hei rakas” valiti aasta parimaks iskelmäks.

 

11. veebruaril 2022 ilmus Behmi teise albumi esimene singel ”Ethän tarkoittanut sitä”, albumi teine singel ”Sata vuotta” ilmus 13. jaanuaril 2023.

Ja selle aasta 22. septembril ilmuski lauljatari teine stuudioplaat ”Merkittävät erot”.

 

”Merkittävät erot” on Behmi teine stuudioalbum, ja uskuge mind, igati super suurepärane popiplaat. Lisaks eelpool mainitud kahele singlile, ilmus 2023. aasta mais veel ka kolmas – ”Viimeinen tanssi”, milles lööb kaasa ka populaarne Soome laulja Olavi Uusivirta.

 

Behm on ütelnud, et tema uus album käsitleb surma, inimese ego erinevaid äärmusi, ebaõnnestumisi, naistele suunatud sotsiaalset survet ja inimsuhete kriise.

 

Albumi esimene laul on ilus ja õrn ”Sinä lähdet, minä jään”, ja Behmi esitus on õrn, tundeline ja imeliselt ilus. Loo lõpus kõlavad keelpillid annavad laulule võimsust juurde. Meloodia selles loos on ilus … Ja millest ikka lauldakse, armastusest, mõnikord ka õnnetust armastusest, lahkuminekutest …

 

Teine lugu on ”Viimeinen tanssi”. Mõnus popilugu, milles lööb kaasa ka Olavi Uusivirta (Soome popmuusika täht, näitleja ja saatejuht). Lugu armastusest ja lahkuminekust, kuid enne lahkumist tuleks teha veel üks tants …

 

Kolmas laul on ”Tylsät ihmiset”, milles lauljatar tõdeb, et ta olnud paigal lootuses, et sellest kellestki oleks midagi veel kuulda, ja kui piisavalt kaua oodata, siis jõuab see keegi kohtuda igavate inimestega ja naasta ootaja juurde. Lugu armastusest, on ju nii …

 

Neljas laul on suurepärane popilugu ”Syntymäpäivä! (Vielä kerran jee)”, mille lauljatar on produtseerinud koos Kashwelliga. Laulu sõnum on igati huvitav, sest selles loos helistab ema tütrele. Emal on mure, sest tütar on temperamentne, mistõttu pole tal kaaslast, ja kuna tal pole kaaslast, siis pole ta ka lapsi, ja ema teisel tütrel on neid koguni kaks. Ema vaatab isa, ja mõtiskleb, kas tõesti nende tütrest ei saanduki mitte kedagi???

Ja see pole veel kõik. Laulu peategelase sõbratar Noora tahaks viia ta pidutsema uude kohta, kuid seal on ainult toolid ja kehv õlu ja muusikat mängib Behm, ja ega tema nutulaulud ju head tee … No nii, Behm laulab sellest, et ei tahagi pittu minna, sest seal mängib Behm … seetõttu otsustab peategelane jääda koju, võtta klaasike kihisevat, avada raadio, kus laulab Behm!!!

Tegelikult vägagi huvitav idee tuua laulu ka iseennast, kuigi juttu on kellestki teisest.

 

Ka viies laul ”Sata vuotta” on kauni meloodiaga ilus popilugu, milles on lauljatarile appi tulnud taaskord Kashwell. Seejärel väike vahepala, instrumentaalne mõtisklus ”Punaisia neilikoita” (”Punased nelgid”), milles viiulit mängib Stella Kullström, tšellot Sarah Devoyon.

 

Nukrameelset poppi kuuleme laulus ”Egokatastrofi”, seejärel veidi rõõmsameelsema rütmi ja meloodiaga ”Polvet edellä puimuriin”, kuigi ka selles laulus saame teada, et asjad pole läinud sugugi mitte nii nagu lauljatar on oodanud … Ka albumi eelviimane laul ”Ethän tarkoittanut sitä” on õnnetust armastusest, lahkuminekust. Laul, milles on kauni meloodiaga refrään, mis vaikselt ”kummitama” hakkab: ”Saa sodan paino sen kauneimman sulkemaan silmät itseltään saa meidät kulkemaan onnen ohi …” Behmi esitus on õrn ja võrratu …

 

Plaadi viimane laul on ”Auringon suutelma” (”Päikese suudlus”), milles on seda nostalgilist popmuusikat, mis viib kuulaja aastakümnete taha. Behmi esitus on selles loos igati äge, häälele on pisut efekte juurde lisatud. Igati perfektne poplugu.

 

 

Kuula ise ka:

Nick de Semlyen


„Viimased märulikangelased“


(Tänapäev)


 

Kõik, mida sa oled kunagi tahtnud teada märulititaanide kohta, kes 1980ndatel ja 1990ndatel kinolinal möllasid, ja sellest, mis toimus nende hittide kulisside taga, alates „Rambost“ ja „Visast hingest“ ning lõpetades „Verespordi“, „Terminaatori“ ja „Mölluga Bronxis“!


„Viimased märulikangelased“ algab 1990. aasta mais Cannesi festivalil, kus Arnold Schwarzenegger ja Sylvester Stallone valssi keerutavad, tunnistajaks vaimustunud staaridest peokülaliste mass. Pärast aastakümnete pikkust kibedat vaenu olid kaks suurimat äksistaari lõpuks omavahel rahu sõlminud. Või kas olid? Või millest see üldse algas?


Selles lustlikke lugusid täis raamatus vastab Nick de Semlyen neile ja paljudele teistele küsimustele ning kirjeldab, kuidas sündis 1970ndate lõpu Vietnami sõja järgse masenduse Ameerikas uus ja võitmatu möllufilmide žanr, mis hullutas kogu maailma.

 

Lisaks kahele esimesele ja suurimale märuligigandile Slyle ja Arniele leiab siit ka nende kiiluvees Hollywoodi purjetanud värvikate staaride seiklused: lennukad võitlusmasinad Chuck Norris ja Jackie Chan, sünged, seksikad kõvatajad Dolph Lundgren ja Steven Seagal ning killupildujatest vembumehed Jean-Claude Van Damme ja Bruce Willis.

 

Nick de Semlyeni kirjutatud raamat on üks hiiglama huvitav lugemine. See on ju tegelikult raamat kõikidele filmisõpradele, ja eriti neile, kellele on meeldinud või meeldivad action-filmid. See on ka vahva elulugude raamat, sest paralleelselt filmidega jutustab autor meile ka koguni kaheksa staari elust ja tegemistest, milles on nii põnevust, huumorit, argielu jpm.

 

Sylvester Stallone, Arnold Schwarzenegger, Chuck Norris, Jackie Chan, Dolph Lundgren, Steven Seagal, Jean-Claude Van Damme ja Bruce Willis on nimed, mis pikka tutvustamist ei vaja. Seetõttu ei ole mul plaanis hakata tervet raamatut ümber jutustama, sest millest rääkida, millest mitte? Püüan tuua välja olulised märksõnad, millest selles väga ägedas raamatus lugeda saab.

 

Loo alguses sissejuhatus, autor viib meid 1990. aasta 12. maisse, Cannes´i filmifestivalile, kuhu maandus luksuslik 747, tellimuslend Los Angelesest. Filmirežissöör James Cameron menutab, et selles lennukis oli kogu 1990. aasta Hollywood. Lennukis olid Renny Harlin, Steven de Souza, Michael Douglas, Arnold Schwarzenegger, Sylvester Stallone. Du Cap-Eden-Roci hotellis olid juba ka Mick Jagger, Jean-Claude Van Damme, Dolph Lundgren, Jerry Hall, Sharon Stone, Clint Eastwood jt. Seltskond oli vägev, seejärel tõdeb autor, et 1970ndate Ameerika kisendas kangelase järele.

Kangelasi polnud kusagilt võtta, isegi mitte suurel ekraanil. Clint Eastwood, Gene Hackman, korraks ilmus põgusa, pimestava valgussähvatusena Hongkongi võitluskunstide ikoon Bruce Lee, kes suri traagiliselt oma Ameerika eduloo künnisel.

Autor tõdeb, et iga märulifilmide fänn teab, et kui asi on kõige hullem, kui kogu lootus on kadunud, kurikaelad irvitavad ja süütud kodanikud on põlvili maas, kostavad kõlavad sammud, mis kuulutavad kangelase saabumist. Või – siinsel juhul – kaheksa kangelase.

 

Esimesena tulid titaanid. See, keda kutsuti Itaalia Täkuks: Stallone, hellahingeline endine löömamees, kellel oli vägivalla peale eriline anne. Ja siis see, keda kutsuti Austria Tammeks: Schwarzenegger, endine kulturist, kellel oli poisikeselik naeratus ja erakordne keha. Nende järel saabusid nõtkemad, aga mitte vähem surmavad tegelinskid: Rootsi must vöö Dolph Lundgren, Hiina dünamo Jackie Chan, Belgia tapamasin Jean-Claude Van Damme ning põrnitseva pilgu ja patsiga Steven Seagal, kelle päritolu ei suutnud keegi päriselt paika panna. Seltskonnaga ühines ka kaks läbi ja lõhki Ameerika kutti: karatemeister Chuck Norris ning muigvel, äraootav Bruce Willis.


Kõik need staarid esitasid surmavat kunsti väga erinevalt. Aga kõik üheskoos andsid nad Ameerikale ja kogu maailmale, värske sihi …


Ja veel. Tänapäeval on neil märulifilmidel keerukas pärand. Paljud neist tunduvad primitiivsed, jäänukid mingist ammu kadunud maailmast … Aga nad on siiani üks kuramuse vägev kamp, seda ei saa eitada. Tervikuna vaadates on nad unikaalse ajalooperioodi toode – see kuldne, kordumatu ajastu, mil kobarkinod kajasid kuulipildujatulest, kui killud lendasid vilkalt nagu paremhaagid ja kromanjooni sõdalased seisid vankumatult kui pilvelõhkujad.

 

Raamatu autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et kõik sai alguse kaheksast näljasest mehest, kes otsisid kismat.

 

Esimene peatükk on „Täkk“. See jutustab meile Sylvester Stallone´ist. Aasta oli 1970, Stallone oli 24. aastane. Ta töötas New Yorgis Central Parki loomaaias. Ta oli loomatalitaja, kes töötas lõvidega. Andis loomadele süüa, kühveldas sitta, koristas harja ja voolikuga lõvide väljaheiteid.

Enne seda oli Stallone mänginud teatrilaval Pablo Picasso kirjutatud tükis „Sabast püütud iha“, ta oli Miami ülikoolis puurinud intellektuaalset kirjandust.

Stallone´ile tegi muret tema nägu. Tol päeval kui ta sündis oli midagi viltu läinud – valvearst oli pigistanud ta pea tangide vahele, kui ta emakast väljus, ja tõmmanud, aga liiga kõvasti, nii et näonärv lõua kohal katkes. Vigastus mõjutas ka Stallone´i rääkimist. Koolis narrisid teised lapsed teda Kõversuuks, Sylviaks ja Härra Kartulipeaks.

Veidi hiljem oli Stallone koolis tülitekitaja ja huligaan, kuid ta hakkas ka värsse kirjutama ja maalima. Veidi hilinenult sai temast raamatutark, kuid ta oli ka tänavanutikas.


1969. aastal saabus Stallone New Yorki, esimene ülesastumine kaamerate ees oli soft-core pornofilmis „Kitty ja Studi pidu“, mille ülesvõtmiseks kulus kaks päeva, kuid selles oli ka Stallone´i esimene äksistseen, kus ta hüppab lumises Central Parkis üle aia.


Ja veel. 1973 mängis ta kontrakultuuridraamas „Peita pole kuhugi“, aasta hiljem filmis „Flatbushi isandad“, milles mängis ka Richard Gere, kellega Stallone´il tüli tekkis.

Stallone´i potentsiaali tundis B-filmide produtsent Roger Corman. Nii mängis Stallone 1975. aastal filmis „Capone“ ja „Surmaralli 2006“. Ta mängis ka filmis „Närvipundar“, olles Jack Lemmoni vastane.


Raamatu autor meenutab, et Stallone´il oli New Yorki saabudes kaasas ka „Muretu rännumehe“ stsenaarium, kuid sellest suurt abi ei olnud. Seetõttu töötas Stallone teatri uksehoidja, kõrtsi väljaviskaja ja kalapeatustajana, kuid ta jätkas ka stsenaariumite kirjutamist, kuid mitte ühtegi ei ostetud ära. Ja siis sai tal valmis stsenaarium ühest võitlejast, kel nimeks Rocky Balboa!

Ja õnneks oli olemas ka Hollywoodi produtsent Irwin Winkler, kes esialgu Stallone´i ei uskunud, kuid filmivõtted algasid, peaosas Stallone, ja nii see algas: uus märulifilmide laine, milles üksildane mees võitleb maailmaga, mees, kes on kogukas ja pisut lihvimata. Kui Stallone esitati aasta parima näitleja Oscarile ja lisaks sellele ka parima originaalstsenaariumi Oscarile, näis see nii mõnegi jaoks uskumatu. Stallone ei võitnud kumbagi auhinda, aga „Rocky“ võitis parima filmi Oscari! See oli film, mis tegi Sylvester Stallone´ist 1976. aasta kuumima staari. Nüüd suhtles Stallone filmitööstuse koorekihiga, aga ka mõnede omasuguste tõusvate tähtedega, nende hulgas ka üks austerlane, kes oli veel suurem kui Stallone ise. 1977. aastal Kuldgloobustel istus Stallone sama laua taga Arnold Schwarzeneggeriga, kes sai sel aastal parima uue tulija auhinna!

 

Raamatu teine peatükk on „Tank“. Saame tuttavaks Arnold Schwarzeneggeriga.

Nagu Stallone´il, olid ka Schwarzeneggeril kujunemisaastate jooksul mõned lähikontaktid lõvidega. Mitte et ta oleks lausa puuri astunud, ta seisis hoopis teisel pool metallvarvaid ning jälgis pingsalt, kuidas loomad ringutasid ja lõrisesid, et nende liigutusi hiljem jõusaalis korrata.

Mehe päikesemärk oli Lõvi ja ta kinnitas inimestele, et ennast tuleb alati sirutada magu suured kassid.


15. aastaselt avastas ta enda jaoks jõutreeningu. Treeningud, treeningud, pullimunad, liha – Schwarzenegger aina kasvas ja kasvas. Ta käis kohustuslikus aastases ajateenistuses Austria armees, kus ta määrati tankiüksusesse. Paar korda oli tal sõjaväes jama ka, just tankiga, mistõttu pidi ta olema lausa „üksikkongis“, kuid seda aega kasutas ka kätekõverduste tegemiseks.


20. aastaselt sai temast noorim inimene, kes võitnud Mister Universumi tiitli, seejärel, 1968. aastal läks ta esimest korda California rannikule. 1969 mängis Schwarzenegger filmis „Herakles New Yorgis“, kuid see jäi sama hästi kui märkamatuks.


1970 võitis Schwarzenegger Mister Olümpia, Mister Universumi ja profiliiga Mister Worldi tiitli – seda polnud varem suutnud mitte keegi. 1977 ilmus tema raamat „Arnold: kulturisti haridus“.

Kulus veel mitmeid aastaid, kuni 1982 linastus menufilm“Barbar Conan“. 20 miljoniga tehtud film teenis üle 70 miljoni dollari! Schwarzenegger oli saamas Hollywoodi staariks.

 

Kolmas peatükk on „Relvad vööle“. Naaseme Stallone´i juurde. „Rocky“ eest teenitud rahaga ostis ta luksusliku maja Malibu erarannal. Stallone märkis, et ta oli olnud põhjas ja ta olnud tipus, ja ta kinnitas, et tipus on parem.

Järgnesid filmid „F.I.S.T.“, „Paradiisiallee“, ja 1979 „Rocky II“, seejärel „Öised pistrikud“, „Võidukas põgenemine“ ja 1982 ka „Rocky III“. Viimati mainitud film oli järjekordne megahitt, mis esilinastus üheaegselt üheksasajas kinos üle kogu Ameerika ja tõi lõpuks sisse 270 miljonit! Filmi teemalaul „Eye of the Tiger“, mille Stallone oli tellinud bändilt Survivor pärast seda, kui Queen ei andnud talle luba kasutada nende lugu „Another One Bites the Dust“, tõusis 1982. aastal muusikaedetabelite tippu.

 

Tagasi Schwarzeneggeri juurde. Ta hakkas käima kohtamas Maria Shriveriga, ja hakkas filmima järge „Barbar Conanile“, uueks pealkirjaks „Hävitaja Conan“, mis oli suur pettumus, kuigi see tõi Schwarzeneggerile taskusse muheda miljoni, kõige suurema summa, mille ta oli siiani teeninud, kuigi mees kaebas Mariale, et Stallone teenib kolm korda nii palju …

Aasta 1984. Film „Terminaator“ (sci-fi film, mis 1985. aasta videolevis oli selle aasta teiseks kõige renditum video), režissöör James Cameron. Legend räägib, et seda rolli oli pakutud Stallone´ile, kuid Stallone´il oli toona käsil juba uus kangelane – Rambo ja film „Rambo: esimene veri“.

Autor kinnitab, et „Rambo“ oli väga ebatõenäoline rahva lemmik: masendav lugu tegelasest, kes vaevu räägib. Aga see tabas närvi ja teenis Ameerikas 1982. aastal 47 miljonit, rohkem kui ükski teine film sel sügisel.

 

Raamatu neljas peatükk „Kauboi ja kahurikuul“ toob mängu Chuck Norrise, kuid veidi on juttu ka Bruce Leest ja Jackie Chanist.

Seejärel tagasi Stallone´i juurde. 1983 oli ta filmi „Ellujääja“ režissöör, kuid ta töötas ka kuude kaupa filmi peaosalise John Travoltaga, et vormida tolle keha täiuseni, täpselt nagu Stallone oli ennast „Rambo“ tarvis ümber kujundanud. Travolta jumaldas Stallone´i ja nägi vaeva, et oma keha filmi jaoks arendada.

 

Nii nagu tutvustuse alguses mainisin, siis on selle raamatuga see oht, et hakkad lobisema ja lobisema, ja jäädki rääkima, sest see on sedavõrd huvitav ja faktirohke. Mängu tulevad Dolph Lundgren, kes astub üles 1985. aastal filmis „Rocky IV“. Stallone´i ellu saabub Brigitte Nielsen.

 

Schwarzenegger mängib filmides „Punane Sonja“, „Komando“, „Kiskja“.

 

Raamatu seitsmes peatükk on „Kiskja“, meie ette tuuakse uus märulikangelane – Jean-Claude Van Damme, kes sai maailmakuulsaks filmiga „Veresport“ (1988). Raamatu autor kinnitab, et Van Damme´il olid tema jalad. Paar meisterlikult kujundatud torpeedosid, lihvitud karate ja balleti koostöös, mis sähvisid häirivaks tegeva kiirusega. Tema signatuurliigutus lisaks spagaadile: välkkiire käärlöök.

 

Üheksas peatükk toob lugejani Steven Seagali, kes oli salapärane, temaga käisid kaasas müütilised lood. Seagal oli surmav ja salapärane otsekui Räpase-Harry ja dalai-laama ristsugutis. Seetõttu tekitas ta huvi inimestes, kellega tema teed ristusid, nagu näiteks näitleja ka modell Kelly LeBrock. Just LeBrockiga alustas Seagal ühist elu Los Angeleses, ja hakkas esialgu Hollywoodi inimestele võitluskunste õpetama ja ka stsenaariume kirjutama!

1988 mängis ta peaosa filmis „Seadusest üle“. Seejärel hittfilmid „Raske tappa“ ja „Surmale määratud“.

 

Kümnes peatükk on „Tere tulemast peole, semu!“ Kes ei ole veel lugejate ette jõudnud? Loomulikult on see Bruce Willis. Siinkohal pean mainima, et üks minu suurimatest lemmikutest.

Bruce Willise elus oli igasugu jamasid, kuid Hollywoodis susises idee filmist „Visa hing“. Clint Eastwood loobus rollist, Richard Gere ütles ära, Burt Reynolds ütles ära. Pakkumised olid tehtud isegi Frank Sinatrale, kuid ka Arnold Schwarzeneggerile, Charles Bronsonile, Harrison Fordile, Al Pacinole ja James Caanile. Kõik loobusid.


Produtsentidel Lawrence Gordonil ja Joel Silverile oli hea stsenaarium, kuid nad ei suutnud leida inimest, kes mängiks John McClane´i.


Nüüd pöörduti Bruce Willise poole, kes mängis ABC kanali menusarjas „Partnerid“. Sarja teine peaosaline Cybill Shepherd teatas, et ootab last, ja sarja võtted pandi üheteistkümneks nädalaks pausile. Bruce Willis oli ootamatult vaba!

Willisel polnud varem suure rolle kinolinal olnud. Vaatamata sellele teenis ta „Visa hinge“ lepinguga 5 miljonit dollarit! Mitmedki arvasid, et see polnud õige film Willise jaoks, see pidi olema Schwazeneggeri film, aga …Enne „Visa hinge“ polnud Willis just trennilemb. Tema lemmikkoht oli ööklubi, mitte jõusaal. Ta oli olnud Seagram´s Golden Wine Cooleri reklaamnägu, kuid 1987. aasta oktoobris, kuu enne „Visa hinge“ võtete algust pühendus Willis rangelt treeningrežiimile, ja jättis maha ka joomise.

Film jõudis ekraanidele. Kriitikud ei arvanud sellest midagi head … publik? Publik jumaldas seda! Ja vaatamata sellele, et Schwazenegger arvas, et Willisest ei saa mitte kunagi märulistaari, kuna Willise käed olevat nagu hambaorgid, läks kõik hoopis teisiti.

 

Kuid see pole veel kõik selles raamatus. Edasi loeme Jackie Chanist ja tema „Politseiloost“, Dolph Lundgrenist ja tema filmist „Maksimaalne potentsiaal“, Arnold Schwarzenegger lööb kaasa komöödias „Kaksikud“, kuid ka Stallone ja „Tango ja Cash“ ning komöödiafilm „Oscar“, Jean-Claude Van Damme tuleb ekraanidele filmiga „Topeltjõud“ jne jne.


Filme on raamatus veel mitmeid ja mitmeid, nii nagu ka sündmusi, millega raamatu peategelased kokku puutuvad.

 

1993. aastal linastub kinodes film „Viimane märulikangelane“, peaosas Arnold Schwarzenegger. Kas tõeliste märulikangelaste aeg hakkabki otsa saama? Või tulevad peale uued näitlejad, uued märulikangelased, uued tegelased (näiteks Batman jne jne).

 

Raamatu epiloog viib meid 2014. aasta 18. maikuu päeva ja Cannes´i filmifestivalile. Seal oli kaks Nõukogue aegset tanki. Ühel istusid Sylvester Stallone, Dolph Lundgren, Wesley Snipes, Jason Statham, Mel Gibson ja Harrison Ford, teise otsas olid Arnold Schwarzenegger, Antonio Banderas ja ka „Frasieri“ staar Kelsey Grammer. Vintsked mehed reklaamisid uut filmi „Palgasõdurid 3“, mille režissööriks Sylvester Stallone … Schwarzenegger ja Stallone olid ka enne seda filmi koostööd teinud, kuid ükski neist koostöödest ei saavutanud nende varasemate individuaalsete tööde edu.


Autor kinnitab, et sellest ajast, kui raamatus olevad kaheksa kutti maailma valitsesid, on peavoolumärul muutunud rikkalikumaks ja mitmekesisemaks … ja ometi pöördume me nende juurde ikka ja jälle tagasi. Sest kõigist oma puudustest hoolimata rabasid need filmid siiski – harvade eranditega – oimetuks, nende häving oli kunst.

 

Viimastel lehekülgedel kirjutab Nick De Semlyen meile veel ka sellest, kuidas nendel kaheksal märulikangelasel viimastel aastatel läinud on, mida nad on ette võtnud, millistes filmides mänginud. Kellelgi on läinud paremini, kellelgi on läinud halvemini, kellelgi on hädasid tervisega jne.

Tegelikult on vahva lõpetada Sylvester Stallone´i mõttega.

„Tead, võib-olla oleks minust pidanud kunstnik saama“, mõtiskles Stallone 2021. aasta detsembris Saksamaal oma kunstikollektsiooni Sylvester Stallone: olemise maagia“ avamisel. „Kindlasti oleks see olnud vähem stressirohke.“

 

Raamatu lõpus on veel tänusõnad, märkused ja ka register.

Jana Maasik


„Kummituste peatänav“


(Varrak)


 

Kaheteistaastased kaksikud Hugo ja Loona leiavad kaks nädalat pärast isa matuseid salapärase võtme, mis ajab kihevile kogu Tallinna vanalinna kummituste koorekihi. Veelgi keerulisemaks muudavad niigi raske olukorra Kummitusteuuringu Instituudi korrumpeerunud teaduri kahtlased tehingud.

Kaksikuid ja võtit kaitsta püüdes on Vahepealsuse võtmevalvurid Aaria ja Magnus lakkamatult tegevuses.

Hugot ja Loonat ootab ees keeruline ülesanne uurida välja, mis võtmega on tegu, ning leida värav, mille võti avab.

See fantaasiaseiklus viib lugeja teistsugusesse Tallinna. Linna, mille tänavatele on paigaldatud vaimudetektorid ning kus inimeste seas liiguvad kummitused, Vahepealsuse vahtkondlased ja võtmevalvurid.

 

Jana Maasiku sulest on ka varem igati põnevaid ja vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Meenutan: „Frida ja Lonni üksinda kodus“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Hopspelleri amulett. Kõrvetav puudutus“ (2018, Tänapäev), „Hopspelleri amulett 2. Üksik skelett“ (2019, Tänapäev), „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ (2020, Tänapäev).

 

Kui keegi küsiks, et milline raamat on olnud minu selle aasta üks põnevamaid lugemisi laste- ja noortekirjanduses, siis kindlasti on üks neist just see raamat. On ju siin mängus kummitused, need, kes kummitusi püüavad, kaks ägedat peategelast, lisaks igati põnev Tallinna vanalinn jpm.

 

„Kummituste peatänaval“ on veel teienegi pealkiri „Võtme mõistatus“ ja nii see ju ongi, sest juttu on ka olulistest võtmetest ja nende valvuritest, kuid ka neist, kes tahavad võtit kätte saada ja sellega jama kokku keerata.

 

Loo alguses saame tuttavaks Hugoga, kes istus aknalaua peal, telefon käes. Linnamüüri ja maja vahele jääval tänaval. Hugo vaatevälja äärel, seisis heledate juustega poiss. Poiss oli rahutu, ja Hugo pilutas silmi, sest Hugole näis, et ta ei suuda pilku fokuseerida, poiss tänavalt justkui ujus …

Kõrvaltoas oli voodil keras Hugo kaksikõde Loona, kes jälgis valguse libisemist üle kardinate. Autor kinnitab, et Loona nägi välja justkui kurb kookon.


Aaria, Vahepealsuse võtmevalvur, väliselt umber kaheteistaastane, aga tegelikult 325 aasta vanune tüdruk, ohkas raskelt. Ta imbus Loona riidekapist, mis oli külgepidi vastu maja tänavapoolset seina, otse tänavale ja heljus mõtlikuna maapinna poole. Seejärel saame teada, et poiss tänaval (see keda Hugo nägi) kandis nime Magnus. Ka tema oli Vahepealsuse võtmevalvur ning nägi samuti välja umbes kaheteistaastane, kuigi tegelikult oli ta Aariast isegi vanem, 377-aastane!

Magnus uuris, mis toimub? Aaria vangutas pead ja tõdes, et kõik on pahasti!

 

Selline algus sellel põneval lool.

 

Hugo nägi aknast välja vaadates, et heleda peaga poisi kõrvale oli ilmunud tüdruk. Hugo jaoks oli kumaline see, et neil olid seljas riided, mis meenutasid vanalinna päevadel nähtud ajaloolisi kostüüme. Lisaks veel see rahutuks tegev virvendus …

 

Saame lugeda, et Hugo ja Loona polnud juba kolm nädalat sõpradega kohtunud, polnud väljas käinud, polnud trennis ega koolis käinud. Keegi isegi ei rääkinud koolist. Nende ema ei tulnud oma toast välja. Öösiti kuulsid kaksikud ema liikumist, aga päeval kostis aeg-ajalt vaid vetsus vee tõmbamist … Laupäeval sai kaks nädalat isa matustest …

 

Keskpäev. Hugo mõtles, et peaks makarone keetma, juustu peale riivima ning emale ja Loonale taldriku voodisse viima. Keegi neist pidi ju olema tugev. Tädi Melissa oli matustel ütelnud, et nad peavad edasi elama. Poiss läks kööki, täitis poti veega ja läitis gaasitule. Vesi läks keema, poiss kallas pool pakki makarone vette ja segas.

Uksekell. Tulijaks oli tädi Melissa, kes tõi neile õunu, kuid tegelikult tuli ta ju vaatama, kuidas kaksikutel ja nende emal läheb. Nüüd selgus, et ema polnudki kodus? Kuhu ta läks? Lastele polnud ta midagi ütelnud? Hugo valetas, et ema oli lahkunud veidi aega tagasi.

 

Tädi Melissa lahkus. Nüüd hakkasid Hugo ja Loona uurima, kas ema oli midagi kaasa võtnud. Selgus, et autovõtmeid ei olnud, ta oli läinud autoga! Kas ta oli neile ka kirja jätnud? Kodus kirja polnud. Äkki oli see postkastis? Postkastis oli kolme nädala jagu reklaame, neli ametliku ilmega kirja ja nende vahelt leidsid nad ümbriku, mille peale oli kirjutatud Hugo & Loona, ümbrikus kiri, millel oli kaks lauset: ärge muretsege, olen varsti tagasi, ema.

 

Hugo ja Loona olid kindlad, et ema tulebki varsti tagasi, sest nii oli ta kirjutanud. Makaronid olid valmis saanud, kuid need polnud nagu makaronid, aga nägid välja nagu üks suur klimp. Siiski kõlbas see süüa. Seejärel läksid kaksikud pööningule, mis oli alati olnud nende lemmikpaik. Seal oli olnud ka isa ja Hugo ühine ateljee, kuid enamiku pööningu põrandapinnast võttis enda alla 19. sajandist pärit Tallinna linna makett, see oli olnud nende isa erilise hoole all, kes vajadusel seda ka parandas. Isa oli juhtinud nende tähelepanu sellele, et makett sai valmis kaks korda. Esimese lõpetamise aasta oli 1825, teine 1855. Esimese numbi juures oli nimi Jonas Markus Pullmann, teise juures Hugo Hendrik Sadeford. Sel ajal, mis jäi kahe aastaarvu vahele, muutus linn palju.


Äkki märkasid lapsed maketil midagi sellist, mida nad varem polnud tähele pannud. Maketi toetava laua alumisel pinnal seisid tähed JMP, Tallinna linna märk ja aastanumber 1820. Seejärel märkasid nad tillukest metalset nupukest. Loona sirutas käe ja vajutas. Kõlas klõpsatus ja üks kaheksandik laua alla jäävast plaadist nõksatas ja vajus umbes sentimeetri võrra alla. See oli mingisugune salalaegas. Hugo proovis sõrmed laekasse saada. Tükk pusimist oli, aga seal oli võti! Üsna suur ja väga vana võti! Sahtlis oli veel ka väljalõige ajalehest Tallinna Teataja, 24. septembrist 1912. Selles oli juttu selgeltnägijast Ermilde Josephine Kruubelist, kes ennustas peagi puhkevat suurt sõda, seejärel Eesti aladel uue riigikorra kehtestamist ja linnamüüri värava avanemist. Lapsed teadsid, et Esimene maailmasõda algas 1914 ja Eesti Vabariiku kuulutati välja 1918. Ennustus oli täide läinud!

 

Aga linnamüüri värav? Kaksikud teadsid, et Tallinna vanalinna neljakümne kuuest värava- ja müüritornist on säilinud kakskümmend kaheksa linnamüüritorni ning kolmest tornist oli säilinud ainult osa. Kuidas oli see võti linnamüüriga seotud, kui oli? Loona juhtis tähelepanu sellele, et selgeltnägija nimi oli Kruubel ja nende altnaabrid olid samuti Kruubelid? Äkki oli selgelnägija majas elava professor Kruubeli vanaema?

 

Ja ema polnud ikka veel tulnud! Lastele meenus alles õhtul, hiljem, et äkki leitud võti võiks sobida nende maja keldrisse? Lapsed läksidki pimedasse keldrisse, seal oli ka professor Kruubel. Lapsed uurisid, kas professor teadis selgeltnägija Kruubelist? Oli näha, et see küsimus ehmatas professorit. Aga miks?

 

Seejärel oleme hoopiski Kummitusteuuringu Instituudis, saame tuttavaks vanemteadur Elvera Rutuga, keda huvitasid kummitused. Vanemteadur jälgis reaalajas vaimudetektorite näitajaid. Teadurit huvitas Müürivahe tänav, sest viimasel kahel nädalal oli seal näha kahte punast täppi. See polnud juhus, seda maja valvati. Elvera Rutu teadis, miks ja keda täpsemalt valvati. Ta teadis, kes olid valvurid … Helises telefon, helistajaks oli professor, mulle tundub, et professor Kruubel, kellel oli midagi tähtsat öelda. Professor rääkis lastest, selgeltnägijast, võtmest!!! Elvera vastas vaid, et see peab olema see!

 

Ja see on jätkuvalt selle põneva loo algus.

 

Loona ja Hugo läksid kohvikusse. Nad soovisid jäätisekokteili, kuigi väljas oli juba külm. Kohvikus oli veel üks tüdruk. Umbes kaksikute vanune. Imelik oli see, et seda tüdrukut nägi vaid Hugo … kuidas oli see võimalik? Ja kui kaksikud kohvikust lahkuma hakkasid, ütles tüdruk Hugole, et nende ema on Pikakari ranna lähistel, ema jalg oli viga saanud ja tema telefoniaku oli tühi. Hugo oli kindel, et nad peavad minema. Nad tellisid takso ja ka võõras tüdruk tuli kaasa. Tüdruk, keda nägi vaid Hugo. Poiss sai teada, et tüdruku nimi oli Aaria.

 

See oli hea, et nad läksid. Ema oligi rannas kivide vahel maas. Ta oli libastunud ja kukkunud kahe kivi vahele. Võib öelda, et Aaria päästis kaksikute ema.

Ema viidi haiglasse.

 

Nüüd saame tuttavaks veel ühe tegelasega, kel nimeks Barclay. Aaria selgitab Barclayle, et poiss (Hugo) on väga tundliku meelega, ta tajub asju. Aaria ei ütelnud, et ta oli poisile ütelnud, kus nende ema oli, sest see oleks vastuolus esimese ja kõige tähtsama reegliga, mis kehtis juba aegade algusest: „Võtmevalvuritel pole lubatud ühelgi tingimusel suhelda võtmevaldajatega.“ Aaria oli riskinud, et kaksikute ema aidata.


Aga Hugo oli nende jaoks raske juhtum, sest võtmevaldajad polnud varem nägijateks osutunud. Aaria teadis, et ta pidi kaksikuid pidevalt jälgima, ja Barclayl oli mure – äkki mõni Tallinna arvukatest kummitustest on võtmest haisu ninna saanud?


Saame teada, et Barclay oli eriti salajaste asjade osakonna ehk osakonna number 81 osakonnajuhataja, ja ühtlasi ka arhivaar. Osakonnas oli tööl ka seitse võtmevalvurit, kes olid läbinud ka Vahepealsuse vahtkondlaste koolitused ja neid kaasati kriisiolukordades kummituspuhanguid likvideerima. Puhangutele polnud kunagi lihtne lõppu teha. Õnneks olid viimased aastakümned olnud rahulikud, ainult Tallinnas toimus kümme aastat tagasi üsna märkimisväärse tugevusega kummituspuhang. Seetõttu suurendati ka vahtkondlaste arvu.

Viimastel andmetel oli Vahepealsuses üle kahe tuhande osakonna, igasühes sadu töötajaid, kes töötasid maailma eri nurkades. Alguses oli neid 13. Kaksteist võtit, kaksteist võtmevavurit ning Barclay. Aegade jooksul oli viis võtit kadunuks tunnistatud. Inimeste käeulatusse oli jäänud viis võtit – esimene neist muuseumis Inglismaal, teine ja kolmas võti ühe võtmekoguja kollektsioonis, neljas asus Götalandi lajlulõhes ja seda valvas Magnus, viies võti asus prügimäel Peterburi lähistel. Ainult kahte viimast, kuuendat ja seitsmendat oli viimase saja kahekümne aasta jooksul otstarbekohaselt kasutatud. Üks neist paiknes Tallinnas ja seda valvas Aaria, Bukarestis asuvat võtit valvas Silvia.

 

Ja nüüd algavadki põnevad sündmused.


Isegi televisioonis on juttu sellest, et Tallinna vanalinnas olid sagenenud paranormaalsed nähtused. Olukorrast käis televisioonis rääkimas Kummitusteuuringu Instituudi kommunikatsioonijuht Valentina Schrabe. Ta kinnitas, et inimesed eitavad kummitusi, kuid … aktiivsus oli tõusnud, ja seda isegi päevasel ajal.

 

No nii. Edasi püüan teha lühemalt, sest ma ei saa Sulle ju kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid Aaria jutustab oma loo Magnusele, ja see lugu saab alguse 1710. aastal, kui toonases Tallinnas ehk Revalis oli katk. Aaria meenutab, kuidas ta sai Vahepealsuse võtme. Ta oli kuulnud muinasjuttu võtmest ja väravast ja ta lootis kohtuda veel oma lähedastega, kelle katk oli hauda viinud.

 

Hingedepäeva lähenedes on ka Tallinna kuulsad kummitused julgeks muutunud. Linnas nähti isegi poltergeisti. Kaksikud on ohus, ohus on võti, kuid õnneks on ju ka Aaria ja Magnus, ja peaks olema ju veel teisigi vahtkondlasi, kuid kas neid on ikka piisavalt palju, et kummitustele vastu hakata?

Põnevad sündmused leiavad aset Bastionikäikudes. Seal on ka muuseumi direktriss preili Kürss, kes samuti võtit jahib!

Selgub, et üks, kes kõige rohkem seda võtit ihkab, on hoopis vanemteadur Elvera Rutu. Tema tahab teha teadust, sest inimesi on alati huvitanud, mis toimub teisel pool: Vahepealsuses, Teispoolsuses, kas on elu pärast surma jpm. Tal on plaan avada värav alatiseks, nii et iga manuline (kummitus) saab maailmade vahel vabalt liikuda. Selleks, et teada saada, kus on võti, on Elvera Rutu valmis Aariat isegi piinama, kuigi Aaria kinnitab, et on asju, mida inimesed ei peaks teadma, kuid teadur Rutu ei nõustu sellega, sest inimesed peavad teadma, see on nende õigus!

 

Kuidas lugu lõpeb? On ju Elvera Rutul salakaval plaan kummitused tänavatele tuua, mida ta teebki, kas Aaria ja Magnus suudavad kaksikuid kaitsa, kas head võidavad halbasid? Kas Elvera Rutu ja professor Kruubel on head sõbrad ja tuttavad?

 

Ja võti? Mis saab võtmest?

 

Loo lõpus on vahva kokkuvõte/väljavõte arhivaar Barclay almanahhist, milles on juttu heatahtlikest vaimudest – kaitsevaim, haldjas, aljas; kuid ka pahatahtlikest vaimudest ehk manulistest – esimesse tüüpi kuuluvad luupainaja, umbluu; teise tüüpi kuuluvad poltergeist, deemon, kodukäija jt.

 

Raamatu on väga vahvasti illustreerinud Urmas Viik. Selline koomiksilaadne pilt annab raamatule põnevust ja ka filmilikkust juurde.


Olen kindel, et pimedatesse sügis- ja talveõhtutesse on see lugu/raamat just see õige lugemine!

Cher


“Christmas”


(Warner Music)


 

“Cheri fännid võivad sel aastal oodata väga rõõmsat ja säravat pühadehooaja ametlikku heliriba, tema paljuräägitud uue albumi "Christmas" saabumisega 20. oktoobril. Albumi esimene singel "DJ Play A Christmas Song" on tänasest väljas.

"Christmas" on Cheri esimene uus stuudioalbum viie aasta jooksul ning sisaldab 13 lugu - mitu pühadeklassikut ja neli originaali. Albumil teeb kaasa ka staaride paremik, sealhulgas Darlene Love, Stevie Wonder, Michael Bublé, Cyndi Lauper ja Tyga.

 

Esimese singli "DJ Play A Christmas Song" kirjutasid Sara Hudson (Dua Lipa, Katy Perry, Troye Sivan) ja tema meeskond, kes panustasid albumile neli uut lugu. (Täielik lugude loend allpool)

 

Peamiselt LA-s ja Londonis salvestatud albumi "Christmas"produtseeris Cheri kauaaegne koostööpartner Mark Taylor ("Believe"). Laulude hulka kuuluvad armastatud superstaari duetiklassika "What Christmas Means To Me" koos Stevie Wonderiga ja "Christmas (Baby Please Come Home)" koos Darlene Love'iga. Darlene salvestas laulu esmakordselt koos Phil Spectori ja l7-aastase Cheriga, kes laulis taustavokaali. Lisaks leiab albumilt kummitava pala “Home", mis on kirjutatud ja lauldud koos Michael Bubléga.

 

"Ma ei ütle seda kunagi oma albumite kohta, kuid olen selle üle väga uhke. See on minu karjääri üks hämmastavamaid tipphetki," kommenteeris Cher.

 

Üks paljudest albumi tipphetkedest on Cheri ja Stevie Wonderi duett “What Christmas Means to Me."

"Iga kord, kui ma seda suupilli kuulen, olen jälle teismeline. Minu isiklik unistus oli salvestada see laul koos Steviega," kommenteeris Cher.

 

Albumilt võib esile tõsta veel ootamatut koostööd Tygaga, teisel Sara Hudsoni kirjuatud laulul nimega "Drop Top Sleigh Ride", mille produtseerisid Alexander Edwards, Mike Crook ja Ryan OG ning suurepärast "Angels in the Snow" ja  koostöös Cyndi Lauperiga valminud "Put A Little Holiday In Your Heart".

 

Cher tähistab ka oma mitmekordse plaatina sertifikaadiga, Grammy võitnud albumi Believe 25. aastapäeva uue versiooni - Believe 25th Anniversary (Deluxe Edition), ilmumisega.”

 

Niimoodi tutvustatakse muusikamaailma superstaari, Cheri uut plaati, jõuluplaati Warner Music pressiteates.

 

Ma usun, et ei pea hakkama pikalt peatuma võrratu lauljatari ja suurepärase näitlejatari Cheri eluteel ja karjääril, kuid usun, et paljud ja veel rohkemad muusikasõbrad teavad tema võluvat häält, mis on muideks kontraalt, kuid lühidalt siiski mõned faktid …

 

Popmuusika jumalanna ehk Cher ehk Cerilyn Sarkisian on sündinud 20. mail 1946 El Centros, Kalifornias. Ta on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitlejatar, kelle karjäär on kestnud üle 50. aasta, mille jooksul on ta võitnud mitmeid muusika- ja filmiauhindu, sh. Oscar (parima naispeaosatäitja auhind 1987 filmis ”Moonstruck”), Emmy, Kuldgloobus, Grammy jpt. auhinnad.

 

Kuulsust saavutas ta lauluduos Sonny and Cher (Sonny Bono oli Cheri abikaasa), mis alustas tegevust 1965 ja lagunes 1974, seejärel alustas Cher edukat soolokarjääri. Kohe soolokarjääri alguses ilmusid tema hittsinglid ”Bang Bang (My Baby Shot Me Down)” ja “You Better Sit Down Kids”. 70ndatel aastatel vallutasid USA singlimüügitabeli laulud “Gypsys, Tramps & Thieves”, “Half-Breed”, “Dark Lady”. Toona sai temast USAs ajaloo edukaim naisartist, kui võtta arvesse singlimüügitabeli esikohad.

 

1975. aastal Cher ja Sonny Bono lahutasid, veidi hiljem ehk 1979 ilmus Cheri edukas diskomuusika plaat ”Take Me Home”.

Edu jätkus ka 80.-90. aastatel, kui ilmusid tema veidi rokilikumad plaadid ”Cher” (1987), ”Heart of Stone” (1989) ja “Love Hurts” (1991). Albumid, millel olid ka hittsinglid “I Found Someone”, “If I Could Turn Back Time” ja “Love and Understanding”.

 

Ja kui arvati, et Cheri karjäär hakkab lõppema, siis 1998 ilmus tema üliedukas dance-pop plaat ”Believe”. Albumil kasutati põnevat lahendust Cheri häälele, mis veidi moonutas lauljatari häält, sellest hakati rääkima kui Cheri-efektist … Plaadi nimiloost sai 1999. aasta edukaim lugu USAs, ja Suurbritannias oli see kõigi aegade enimmüüdud naisartisti singel!

 

Lauljatari edu on jätkunud ka sellel sajandil. Albumid ”Closer to the Truth” (2013), “Dancing Queen” (2018) tõusid USA plaadimüügitabelis kolmandale kohale, mis on lauljatari pika karjääri parimad kohad … album ”Believe” tõusis 1998 kohale number 4, vaatamata nimiloo hiilgavale edule. Ka 2003. aastal ilmunud suurepärane kogumikplaat ”The Very Best of Cher” tõusis USA plaadimüügitabelis 4. kohale. Siinkohal peab lisama, et Suurbritannias plaadimüügitabelist on Cheril ka üks esikoht, seda aastast 1991 albumiga ”Love Hurts”.

 

Aastate jooksul on tema plaate müüdud üle 100. miljoni!


2002 - 2005. aastal käis ta pikal hüvastijätuturneel ”Living Proof: The Farewell Tour” (see oli läbi aegade edukaim naisartisti konstertturnee, mis tõi sisse 250 miljonit dollarit!), kuid Cher naases kontsertlavadele juba 2008!

 

Cheri albumid:


“All I Really Want to Do” (1965), “The Sonny Side of Cher” (1966), “Cher” (1966), “With Love. Cher” (1967), “Backstage” (1968), “3614 Jackson Highway” (1969), “Gypsys, Tramps & Thieves” (1971), “Foxy Lady” (1972), “Bittersweet White Light” (1973), “Half-Breed” (1973), “Dark Lady” (1974), “Stars” (1975), “I´d Rather Believe In You” (1976), “Cherished” (1977), “Take Me Home” (1979), “Prisoner” (1979), “I Paralyze” (1982), “Cher” (1987), “Heart of Stone” (1989), “Love Hurts” (1991), “It´s a Man´s World” (1995), “Believe” (1998), “Not Commercial” (2000), “Living Proof” (2001), “Closer to the Truth” (2013), “Dancing Queen” (2018) ja“Christmas” (2023)

 

Nagu eelpool mainisin, siis on Cher tuntud ka suurepärase näitlejatarina, nii kinolinalt kui ka televisioonist. 1970. aastatel alustas ta CBS-kanalil show´ga ”The Sonny & Cher Comedy Hour” (1971-74), seejärel juba telesarjas “Cher” (1975-76). Veidi enne seda oli Cher mänginud juba ka mängufilmides – “Wild on the Beach” (1965), “Good Times” (1967) ja “Chastity” (1969).

 

1982 debüteeris Cher Broadwayl, mängides peaosa etenduses “Come Back to the 5 & Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean”, mis jõudis samal aastal ka kinolinale.

 

Seejärel mängis Cher mitmes ja mitmes väga edukas ja populaarses filmis, nagu ”Silkwood” (1983), ”Mask” (1985), ”The Witches of Eastwick” (1987) ja “Moonstruck” (1987). Viimati mainitud filmiga võits Cher ka parim naispeaosatäitja Oscari.

1990 mängis ta filmis “Mermaids”, millel oli ka äge soundtrack, millel Cheri hittlugu ”The Shoop Shoop Song (It´s in His Kiss)”, mis tõusis brittide singlimüügitabelis esikohale.

 

1996 debüteeris Cher ka filmirežissöörina, filmiks “If These Walls Could Talk”.

 

Ja ka sellel sajandil on Cher löönud kaasa mitmes edukas filmis - ”Burlesque” (2010) ja ”Mamma Mia! Here We Go Again” (2018).

 

Kuid nüüd ka uuest albumist, mis on Cheri karjääri esimene jõuluplaat. See on igati uskumatu ja üllatav, sest kõik maailmakuulsad lauljad, lauljatarid, ansamblid on oma karjääri jooksul vähemalt ühe jõuluplaadi avaldanud. Cheri jaoks on see esimene kord. Ühtlasi on see ka pärast kümmet aastat esimene plaat, mis sisaldab algupärast materjali, ja seegi on igati vahva.

 

Cher vihjas jõuluplaadile selle aasta juulis. Ta mainis, et ei olnud varem tahtnud pühadeplaati teha. Kuna uued lood olid sedavõrd head (no nii nagu mõnel tavalisel plaadil), siis otsustas ta jõuluplaadi valmis teha.

Septembris mainis lauljatar telesaates ”Good Morning Britain”, et see pole mitte tavapärane jõuluplaat (nn emade jõuluplaat), see on hoopiski kõige ehedam Cheri jõuluplaat!

Albumil lööb kaasa ka mitmeid ”külalisi” – Darlene Love, Michael Buble, Tyga, Cyndi Lauper, ka Stevie Wonder. Cher pole varem avaldanud ka sellist albumit, millel oleks duette, ja seegi kord tuli otsus esitada mõned jõuluduetid üsna viimasel hetkel.

 

Jõuluplaadil on kokku 13 laulu, millest 7 on uued, 6 vanemad:

“What Christmas Means to Me” (seda esitas algupäraselt Stevie Wonder 1967 ja just tema lööb kaasa nüüd ka Cheriga);

“Run Rudolph Run” (Chuck Berry esitas seda esimest korda 1958);

“Christmas (Baby Please Come Home)” (Darlene Love (s. 1941) laulis seda esimest korda 1963 ja laulab seda nüüd ka koos Cheriga);

“Home” (Michael Buble esitas seda esimest korda 2005 ja laulab seda nüüd koos Cheriga);

“Please Come Home for Christmas” (bluusilaulja ja pianisti Charles Brown lugu aastast 1960);

“Santa Baby” (Eartha Kitt esitas seda koos Henri Rene ja tema orkestriga juba 1953).

 

Plaadi avalöök on kindlasti nende jõulude hittlugu - ”DJ Play a Christmas Song”, tantsulik ja mõnusa meloodiaga, muusika, mida oleme harjunud lauljatari esituses kuulama.

 

”What Christmas Means to Me” koos Stevie Wonderiga “hingab” sarnaselt algupärase esitusega aastast 1967, lisaks veel ka igati äge suupilli soolo.

Kolmandaks looks jõululugude klassikasse kuuluv ”Run Rudolph Run”, ja Cheri esitus on igati rock´n´roll, nii nagu seda esitas 1958. aastal Chuck Berry. Ka kitarrisoolo selles loos on igati hää, rääkimata klaverist, mida selles loos kuuleb ja kas mitmehäälne taustalaul. Sellist jõulumuusikat on lust kuulata!

 

Neljas lugu jällegi jõululugude klassika ehk ”Christmas (Baby Please Come Home)”. Darlene Love laulis seda laulu esimest korda 1963. aastal, ja sarnast hingamist on ka sellel plaadil kõlaval versioonil. Siin on jõulukellasid, siin on ilmatuma äge saksofonisoolo ja Cheri ning Darlene Love´i hääl sobivad suurepäraselt kokku, rääkimata sellest, et kui vaadata lauljataride sünniaastat, siis on nende hääled supersuurepärased ka täna!

 

Viies lugu on uus ehk ”Angels In The Snow”. Ja jällegi tõeliselt hea tantsulugu, kiirelt meeldejääva refrääni ja kõige muu olulisega, mis ühele hittloole kohane. Ja kui üks jõulualbumi produtsentidest on Mark Taylor, kes on ka varem Cherile hittlugusid produtseerinud, siis pole tulemus sugugi mitte ootamatu.

 

Kuues lugu. ”Home”. See on ilus, see on ilus juba algupäraselt, ja jõuluplaadile sobib see igati hästi. Cheri esitus on võrratu, ja kui kaasa laulab ka Michael Buble, siis mida veel tahta! Kusjuures Cheri ja Michael Buble hääled koos kõlavad väga-väga hästi. Ka selles loos on pisike, aga ilmatuma ilus kitarrisoolo. Ilus, mõnus ja talvine …

 

Seitsmes laul on ”Drop Top Sleigh Ride”. Uus lugu. Igati popilik, millel ka hiphopilikku hingamist, kaasa lööb ju ka suurepärane Tyga.

 

Seejärel jällegi jõululugude tõeline klassik – ”Please Come Home For Christmas”. Laul, mida on laulnud paljud ja paljud muusikamaailma suured tähed. Ka Cheri esituses on see bluusilik ja igati kaunis jõululaul. Cheri esitus, hääl on selle jaoks võrratud, lisaks veel ka mõnusalt bluusilik kitarrisoolo.

 

Üheksas laul on uus ”I Like Christmas”, mille on kirjutanud Bryan, Maxwell ja Tracy Frasher. Vaatamata sellele, et see on uus laul, hingab ka see nii, nagu oleks see lugu, mis kuulub jõululugude klassika hulka … ja see ongi vahva, et äkki võiks just sellest loost saada lugu, mis tulevikus ongi laul, mida hakatakse laulma.

 

Kümnes lugu on jällegi tantsulik ja kannab pealkirja ”Christmas Ain´t Christmas With You”. Väga hea ja meeldejääva meloodiaga popilugu, milles kasutatakse ka seda nn Cheri-efekti, et veidi moonutatakse lauljatari häält.

 

11. laul on ”Santa Baby”, mida algupäraselt esitas Eartha Kitt juba 1953. aastal. Cheri esitus on mõnualt swingilik, orkestratsioon on võrratu ja Cheri esitus … !!! Mul on tunne, et lauljatar on 27 mitte 77 … täiesti uskumatu …

 

Albumi eelviimases loos saavad kokku Cher ja Cindy Lauper. Ja uskuge mind ”Put A Little Holiday In Your Heart” on üks igati äge jõululugu. Veidi popilik, veidi kantrilik, ja kahte suurepärast lauljatari on suurepärane koos laulmas ka kuulata. Jällegi kergesti meeldejääv refrään. Laulu autoriteks on Greg, Rodger ja Scott Wojohn, kes ka varem kantrimuusika hitte kirjutanud, näiteks LeAnn Rimesile.

 

Viimane lugu kannab pealkirja ”This Will Be Our Year”. See on lugu, mida sobib kuulata aastavahetusel, kinnitab ju lauljatar, et tulemas on aasta, mis on meie aasta. Kuulasin ja kuulasin, mõtlesin ja mõtlesin, miks see lugu tuttav on? Loo autoriks on Chris White, ja algupäraselt esitas seda laulu ansambel The Zombies juba 1968. aastal, seetõttu on selles loos veidi ka biitlite hõngu.

 

 

Kuula ise ka:

Marta Sillaots


“Trips, Traps ja Trull”


(Tänapäev)


 

Trips, Traps ja Trull on kolmikud. Kolm nelja-aastast poisikest.
Millal neid hakati Trips-Traps-Trulliks hüüdma, seda ei mäleta enam keegi. See oli siis, kui poisid olid üsna pisikesed. Kes neile hüüdnimed andis, seda ka enam keegi ei tea.

Seiklused ja äpardused, mis poistega juhtuvad, on saanud ammu klassikaks ja rõõmustanud lapsi juba aastakümneid. Selles raamatus on esimest korda koos kõik neli Trips-Traps-Trulli lugu, kus satutakse muuhulgas ka Haapsallu ja Tartusse.

 

Trips, Traps ja Trulli seiklustest ja äpardustest pajatavad raamatud ilmusid juba üsna mitu head aega tagasi: “Trips, Traps ja Trull” (1935, kirjastus Noor-Eesti), ”Trips, Traps, Trull Tartus” (1936, Noor-Eesti), “Trips, Traps, Trull Haapsalus” (1937, Noor-Eesti), “Trips, Traps ja Trull saavad sõbra” (1938, Loodus) ja mitu lugu ühiste kaante vahel ”Trips, Traps, Trull ja teised” (1987, Eesti Raamat, selles raamatus lisaks Trips, Traps ja Trulli lugudele ka ”Matkamehed”, ”Lugu Arnist ja rotist”, ”Armi ja vana vares”, ”Lugu tohletanud kõrvitsast”, ”Lugu vana kana kolmest tütrest”).


Need raamatusõbrad, kes tahavad Marta Sillaotsa muu loominguga tuttavaks saada, siis tasuks raamatukogudest või antikvariaatidest otsida - viimastel aastatel on ilmunud: ”Kirg ja kavalus” (2012, Ilmamaa, Eesti mõtteloo raamatusari, Sillaotsa kirjandusteoreetilised kirjutised ja lühimonograafiad), ”Sealtpoolt künniseid” (2009, Kultuurileht, sari Loomingu Raamatukogu, Sillaotsa mälestusteraamat 20. sajandi alguse Tallinnast ja selle kirjanduselust, Esimese maailmasõja sündmustest ja Eesti Vabariigi algusaegadest), kuid ka vahvad lasteraamatud ”Tähekeste juures” (1992, Perioodika), ”Armi ja vana vares” (2010, TEA Kirjastus), ”Lugu vana kana kolmest tütrest” (2012, TEA Kirjastus, selle raamatu ilmumisega tähistati kirjaniku 125. sünniaastapäeva)

 

Marta Sillaots elas aastail 1887 – 1969, ta oli eesti kirjanik ja tõlkija, kirjanduskriitik. 1905 sooritas ta eksamid Tallinna Nikolai Gümnaasiumis ja sai koduõpetaja kutse, 1907 – 1912 töötas õpetajana mitmes Tallinna algkoolis.

Marta Sillaots oli innukas esperantist ja asutas 1907 koos ajakirjanik Johannes Adolf Rahamägiga esimese eesti esperanto seltsi. 1913 see selts suleti. Seejärel töötas Sillaots postiametnikuna Tallinna postimajas, aastail 1920 – 1922 oli tööl välisuudiste toimetajana Tallinna Teatajas.


Aastast 1922 alustas tööd vabakutselisena, 1938 sai temast Eesti Kirjanikkude Liidu liige, ja teda kutsuti ka Rahumäe kooli ristiemaks.


1950. aastal arreteeris Sillaotsa NKVD ja ta oli 1952. aasta maini Valga vangilaagris, seejärel Leningradi haiglas, edasi juba Sverdlovski oblastis. Tallinnasse tagasi jõudis ta alles 1955. aasta lõpus.


1912 avaldas Sillaots esimese kirjanduskriitilise töö, samal aastal ilmus ka tema esimene ilukirjanduslik teos ”Algajad”. Aastate jooksul kirjutas ta mitmeid naisküsimust käsitlevaid jutustusi ja romaane: ”Anna Holm” (1913), ”Viiskümmend” (1937), ”Neli saatust” (1938). Populaarseks sai lasteraamat ”Trips, Traps ja Trull” (1935). Lisaks veel esseeraamatud Eduard Vilde, August Kitzbergi ja Anton Hansen Tammsaare kohta.


Nagu eelpool mainisin, siis oli Marta Sillaots ka tõlkija. Tõlkimisega alustas ta juba 1909. aastal, aastate jooksul tõlkis ta üle 60 (!) väärtteose prantsuse, inglise, vene ja saksa kirjandusest. Näiteks John Galsworthy ”Forsytei´de saaga”, Venjamin Kaverin ”Kaks kaptenit”, ”Fjodor Dostojevski ”Idioot”, Ivan Turgenev ”Mumuu”, ”Kevadveed” ja ”Isad ja pojad”, Charles Dickens ”David Copperfield” ja ”Pickwick-klubi”, Friedrich Schiller ”Salakavalus ja armastus”, Henri Barbusse ”Selgus”, ”Tuli”, Rudyard Kipling ”Kim”, Jack London ”Valgekihv”, Jules Verne ”Kapten Granti lapsed”, Mark Twain ”Tom Sawyer. Huckleberry Finn”, Maurice Pons ”Kingsepp Aristoteles”, Lev Tolstoi ”Sõda ja rahu”, Roger Martin du Gard “Perekond Thibault”, Romain Rolland “Jean-Christophe” ja ”Colas Breugnon”, Thomas Mann “Võlumägi”, Maurice Maeterlinck ”Termiitide elu”, Gustave Flaubert ”Madame Bovary”, Aleksei Tolstoi ”Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklusi” jt.

 

Aga läheme nüüd Trips, Traps ja Trulli juurde. Kindlasti on need lood osa eesti lastekirjanduse klassikast, mistõttu on igati vahva, et need on taaskord ilmunud, et ka tänased väikesed raamatusõbrad saaksid osa kolme peategelase juhtumistest. Juhtumistest, milles on rõõmu ja kurbust, naeru ja pisaraid …

 

Esimese raamatu alguses saame teada, et Trips, Traps ja Trull on kolmikud, kes on nelja-aastased. Tripsu õige nimi on Endel, Traps on Ilmar ja Trull on vanaisa nime järgi Peeter. Millal neid hakati Trips-Traps-Trulliks hüüdma, seda ei mäleta enam keegi, kes neile hüüdnimed andis, seda ei tea ka keegi.

Trips ja Traps on nii ühte nägu, et ainult ema ja vanaema oskavad nende vahel vahet teha. Nad on mõlemad parajalt pikad kõhnavõitu poisid, kelle on helesinised silmad ja heledad siledad juuksed.

Trull on madal ja paks. Tal on ümmargune särav naerunägu. Silmad on tumehallid, juuksed tumepruunid. Meelekohtadelt ja pealaelt on ta juuksed krussis. Isa hüüab Trulli vahel kahupeaks.

Trips, Traps ja Trull elavad Tallinna ligidal, Nõmmel. Aedlinnas, iga maja ümber suur aed. Autor tõdeb, et Nõmmel on lastel hea elada. Meenutan seda, et loo sündmused toimuvad 1930. aastatel.

 

Kolmikute kodu on ilusas valges majas, mille katus on punane. Seal elavad ka ema ja isa, vanaema ja tädi Anne, kes on isa õde. Aias on palju lilli ja puid.

Ümbruskond tunneb kolmikuid, eriti Trulli ja tema äpardusi ja õnnetusi.

 

Seejärel saame teada, et poiste isa on härra Vaino. Ta on õpetaja, kes õpetab suuri poisse ühes Tallinna keskkoolis ja ta sõidab iga äripäeva hommikul elektrirongiga Nõmmelt Tallinna. Ka poiste ema käib sageli Tallinnas. Kolmikute kõige suurem lõbu ongi emaga koos Tallinna sõitmine. Aga proua Vaino võtab poisid ainult siis kaasa, kui tädi Anne ka kaasa sõidab.

Sel kevadel juhtus nii, et proua Vaino pidi oma kolmikutega üksi linna sõitma, sest tädi Annet pidid nad kohtama alles Tallinnas. Seekord oli plaanis minna kohvikusse, mis poistele kangesti meeldis.

 

Sellest sõidust Tallinnasse ja juhtumistest seal esimene lugu jutustabki. Ja, mis Sa arvad, mis Tallinnas juhtus? Kolmikud eksisid ära. Ema läks riidekauplusesse ja palus, et poisid ootaksid teda kõrval oleva mänguasjapoe vaateakna ees, kuid õige varsti nägid poisid üht ilusat pruuni koera ja nad otsustasid talle järgneda … ja nii nad ära esksisid ja tekitasid linnas suures segaduse, mis siiski õnnelikult lõppes. Jõuti isegi kohvikusse, kuid ema kinnitas, et niipea ta poisse enam Tallinna kaasa ei võta.


Aga, juba järgmises loos on kolmikutel kange soov laulupeole minna. Trips, Traps ja Trull peavad siiski kodus olema, kuna nendega oli viimane kord Tallinnas igasugu sekeldusi. Esimesel peopäeval valvas poisse tädi Anne, teisel päeval vanaema, kes läks hetkeks lastele toitu lauale panema, ja meie kolmikud otsustasid minna laulupeole! Elektrirongiga!

Poisid jõudsid ka laulupeole, kus õnneks nägi neid ka üks naabriproua Nõmmelt, kellel olid kaasas ka noored sugulased Alli ja Reet. Kuid see, mis laulupeol juhtub on ühtepidi humoorikas, teistpidi veidi kurb. Ja Trull saab tuttavaks ühe vahva samariitlasega, kellele Trull paneb nimeks tädi Riitla.

 

Järgmises loos oleme Nõmmel ja tehakse ettevalmistusi külaliste tulekuks. Trull palus külla kutsuda ka tädi Riitla. Seejärel sõidame Kloogale, kuid saame osa ka sellest, kuidas poisid leetritesse jäid. Trullile oli see väga raske aeg, on tunne, et Trull haigust üle ei elagi, kuid õnneks! Viimases esimese raamatu loos on kolmikute sünnipäev. Poisid saavad viieaastaseks ja nad saavad oma sugulastelt, tuttavatelt igati palju ja igati vahvaid kingitusi.

 

Teine raamat viib meie kolmikud ja lugeja Haapsallu. Nüüd on poistel ka tilluke õde, pooleaastane Õie. Esimest korda on Trips, Traps ja Trull suvitamas. Vanaemal jäid talvel jalad haigeks, ka ema oli haige, mistõttu soovitas doktor neil minna suveks Haapsallu mudavannidesse.

Haapsalus elati vanaisa juures. Puhkuse algus oli vahva. Poisid käisid koos vanaisaga sadamas, tädi Annega kuursaali juures kontsertidel, isaga jalutamas ja Paralepas suplemas. Vahva on see, kuidas poisid kuursaali kontsertil orkestrit ”juhatasid”.

Poisse huvitas ka see, kust mudavannide muda saadakse? Vanaisa viis neid vaatama, kust seda muda saadakse. Järgmisel korral läksid poisid juba omapäi seda mudavärki vaatama, ja oh seda häda ja õnnetust, kui Trull muda sisse kinni jäi ja sügavamale vajuma hakkas … no õnneks …

 

Ühel päeval otsustasid poisid Ameerikasse sõita! Selleks oli vaja vanaisa vana paati. Ka see paadisõit oleks võinud õnnetult lõppeda, õnneks märkasid ”merehädalisi” noormehed ja neiud (kaks noormeest olid muideks härra Vaino õpilased), kes kolmikud kaldale ja koju aitasid.

 

Käime ära ka Vormsil. See on igati vahva sõit, kuid juba järgmises loos satub Trull haiglasse, sest teda ründas naabrite suur kuri koer. Trull kaitses oma kehaga väikest õde, kuid sai ise kõvasti rappida. Ka see lugu läks siiski õnneks …

 

Kuid Haapsalus juhtub veel. Ühel õhtul otsustavad poisid minna valget daami vaatama, nad jäävad lossihoovi lõksu. Taaskord on täiskasvanutel suur mure ja paanika, paljud Haapsalu inimesed ja poiste lähedased otsivad neid … ja jällegi, õnneks …

 

Selle kogumiku kolmas lugu jutustab meile sellest, kuidas Trips, Traps ja Trull saavad sõbra.

Loo alguses jalutavad Trips, Traps ja Trull kodu lähedal metsatukas. Seal käisid nad sageli jalutamas. Metsas kohtusid nad oravaga, kes kahjuks ära jooksis. Seejärel otsustavad poisid minna seeni otsima, aga nad leiavad hoopis pisikese koerapoja!


Kutsikas oli mahakukkunud puu alla kinni jäänud, kuid poistel õnnestub koerake päästa. Veidi hiljem on metsas ka üks võõras poiss, kes kinnitab, et see on nende vana koera kutsikas, viimane, mis peaskonnast alles. Võõras poiss on nõus kutsika maha müüma, viie krooni eest. Sellist raha meie kolmikutel ei ole, selleks peavad nad minema koju, et vanematelt luba küsida.

Isa ja ema on kahtleval seisukohal, lisaks on Trips, Traps, Trullil kokku vaid kolm krooni. Kas ema ja isa saaks neid aidata? Poisid lubavad kuu aega tööd teha – Trull viksib kuu aega isa saapaid, Trips toob puid kööki ja korjab käbisid, Traps käib poes ja korjab käbisid. Kokkulepe tehtud, koer on poiste oma.

Koeral oli ka nimi. Sampo. Koerakesel on paha komme, talle meeldib minema joosta. Nii juhtus ka poistel, kuid õnneks leidis koerakese tädi Anne. Ja koerake saab ka uue nime – Pämpa.

Selles loos jutustab poiste isa ka oma lapsepõlvest, ja oma esimesest koerast, kellega koos karjas käidi. Selle koera nimi oli Miiru.

Ühel päeval jookseb Pämpa minema, kuid ka sel korral leitakse ta üles ja tuuakse Trips, Traps, Trullile tagasi.

Selle loo viimases peatükis ehitatakse Pämpale oma majake, ja koer saab endale ka uue sõbra. Viuksu. Kes see Viuks on, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Ja ongi selle kogumiku viimane raamat, milles Trips, Traps ja Trull on Tartus. On sügis, poistel on igav, sest vihma sajab ja nad peavad toas istuma. Ühel päeval tõdeb isa, et poisid saavad koos tädi Annega Tartusse sõita, onu Jaani juurde.

Doktor on soovitanud emale tervise prandamiseks rahu, mistõttu võiks ema Nõmmel mõnda aega üksinda rahus olla.

Teekond Tartu kulgeb rongiga. Tee on pikk ja igav. Eriti veel Trips, Traps, Trullile. Rongijaamas ootavad neid onu Jaani naine, ja nende lapsed, Ants ja Tiiu.

Tartus käime jalutamas, kuid sügis läheb külmemaks ja ongi lumi maas. Nüüd ehitame lumememme, kelgutame ja mängime lumesõda. Ka Tartus suudavad poisid ära kaduda, kuid sel korral käisid nad ülikoolis, sest oli ju onu Jaan ülikoolis professor.

Selle loo eelviimases peatükis lähenevad jõulud, viimases peatükis ootab poisse kodutee, et jõuluõhtuks ikka Nõmmele jõuda. Nõmmel ootavad neid kingitused ja üks hästi vahva üllatus! Nüüd saavad lugejad aru, miks emale puhkust oli vaja, kuid mulle tundub, et selle kogumiku viimane raamat oleks pidanud ilmuma hoopis teisena, aga see vist polegi nii oluline …

 

Igal juhul on Trips, Traps, Trulli lood igati vahvad ja meenutavad tänasele lugejale neid ammuseid aegu, kui hakata mõtlema, siis on ju selle raamatu sündmused aset leidnud 90 ja rohkem aastat tagasi. Aeg lendab kiiresti, aga lapsed on lapsed, ja neil on omad mängud, tegemised, rõõmud ja mured.

Rival Sons


„Lightbringer“


(Warner Music)


 

„Kahekordne GRAMMY nominent Rival Sons andis täna välja oma kauaoodatud uue albumi „Lightbringer“. See tähistab nimelt grupi teist täispikka plaati, mis ilmunud sel aastal, järgnedes juunikuus ilmunud ja kriitikute poolt tunnustatud kaasalbumile „Darkfighter“.

Rival Sonsi kaheksanda stuudioalbumi LIGHTBRINGER produtsendiks on Dave Cobb (Brandi Carlile, Chris Stapleton).

Bänd jätkab tuuritamist kogu 2023. aasta jooksul nii peaesinejana kui avaesinejana Smashing Pumpkinsile ning suundub seejärel Euroopa ja Suurbritannia tuurile.“

 

Sedasi tutvustab Rival Sonsi uut singlit ja uut albumit Warner Music. Ja tegelikult jah, alles see oli (selle aasta juunis), kui tutvustasin Sulle siin ka Rival Sonsi eelmist albumit

 

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada kaheksa (koos uue albumiga) stuudioalbumit ning ka ühe EP.

 

Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

 

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Darkfighter“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama.

 

Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

 

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi Youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid ka aastast 2018 on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu.

 

Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

 

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli ThomasFlowers.

Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

 

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

 

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“.

 

Seejärel läks Rival sons esinema ka Euroopasse (sh mitmele muusikafestivalile – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas.

Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga.

 

Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classic Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

 

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

 

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!).

Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele.

2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga.

Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“.

Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse.

Otse loomulikult mängis Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

 

Rival Sons jätkas aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmis juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saai valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis.

Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jäi jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal oli Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi ehk Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

 

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

 

Rival Sonsi kuues plaat „Feral Roots“ (25. jaanuar 2019) oli jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, millel Rival Sons jätkas seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist.

Loomulikult ei olnud see selline ”lihtne” plaat, see oli kuulamine, mida peab tõepoolest kuulma ja kuulama, ja seda tuleb ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil ON mida öelda.

”Feral Roots” kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parim rokkmuusika album ja parim rokkmuusika esitus (laul ”Too Bad”). See võitis ka Metal Storm auhinna, kui parim raskeroki plaat!

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee Põhja-Ameerikas koos Stone Temple Pilots´iga.

 

Aastate jooksul on Rival Sons andnud palju kontserte, esinetud on koos paljude muusikamaailma legendide ja superstaaridega, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda - nad arenevad, ja lähevad paremaks ja paremaks.

 

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi 2019. aastal ilmunud plaadi ümbrist, mille oli teinud Martin Wittfooth ja teose nimi oli „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive „Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadi ümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).

Ja täpselt sama saab ütelda ka meeste uute albumite ”Darkfighter” ja "Lightbringer" kohta, mille kaantel on tiiger! Ühel siis pimedusevõitleja, teisel valgusetooja ...

 

14. oktoobril 2022 ilmus Rival Sonsi uus singel “Nobody Wants to Die”, sellega koos ilmus ka muusikavideo. 2. juunil 2023 uus ja igati võimas album ”Darkfighter” ja nüüd, 20. oktoobril uus album ”Lightbringer”, millel on küll vaid kuus laulu, kuid uut muusikat on kokku 33. minuti jagu, ja näiteks plaadi avalugu üle 8. minuti pikk!

 

Uue albumi avalöök on tõepoolest üle 8. minuti pikk ”DARKFIGHTER”, mis oli ju ühtlasi ka eelmise albumi pealkiri … See on lugu, mille kohta võiks öelda, et siin on kõike – on tundeid, on mõtisklust, on võimsust, lugu areneb algusest lõpuni. Siin on miskit, mis viib kuulaja ajas tagasi (nt 70. aastate hardroki juurde), kuid mitte ainult, sest muusikaline maailm on selles loos vägagi uhke ja võimas.

Rääkimata kitarrisoolodest selles loos, kusjuures minu kõrv kuuleb nendes miskit, mis meenutab idamaid, miskit, mis meenutab flamenkot, ja et lugu oleks eriti uhke, siis kitarride kõrval soleerivad ka klahvpillid. Võimas algus. Just sellist rokkmuusikat võikski kuulama jääda.


Teine lugu on ”Mercy”. Jällegi tõeliselt hea rokkmuusika, milles ka põnevaid rütmilahendusi ja laulu ülesehitus on ”mitmekihiline”. Miskit on selles loos, mis meenutab Led Zeppelini, The Doorsi jpm.


Kolmas lugu on mõtisklev ”Redemption”. Jay Buchanani hääl on selline, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab enda küljes loo algusest lõpuni, see on hääl, mis tungib kuulaja hinge … jah, nii see on.


”Sweet Life” on albumi neljas laul. Taaskord kiikame ajas tagasi, aegadesse, mil hardrokk vaimustas tervet maailma. See lugu on sellest ajast, ja millised soolod!!! Sõna on kitarril, klahvpillidel, no ja Buchanan!!! Võimas ja uhke lugu.


Täpselt sama saab ütelda ka viienda loo ”Before The Fire” kotha, mille kotha lugesin ühest artiklist, et see meenutab veidi ka Rival Sonsi üht varasemat lugu ehk ”Look Away” albumilt ”Feral Roots” … see on lugu, milles jällegi nutikalt ja võimsalt lahendatud kitarrisoolo, ja ma ei saa jälle ei üle ega ümber sellest, et Buchanan on tõeliselt võimas laulja! Hääl!!!


Ilusa lõppakordi paneb sellele plaadile viimane laul ”Mosaic”. Positiivse hingamisega lugu, milles Buchanan tõestab, et suudab esitada ka rahulikumat muusikat, kuid loo arenedes, kasvab muusika võimsaks nii nagu ka Buchanani esitus.

 

 

Rival Sons! Jätkuvalt üks minu lemmikutest! Super!

Ja kui panna Rival Sonsi kaks selle aasta albumit ”Darkfighter” ja ”Lightbringer” kokku, siis minu jaoks on see selle aasta parim kuulamine! Tänud, Rival Sons!

 

 

Kuula ise ka:

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter