Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Andrus Kivirähk, Heiki Ernits

„Kaelkirjak“

(Tänapäev)

 

„Mis sa seal akna all teed?“ küsis isa.

„Jahe on. Kas keegi on äkki aeda roninud või?“

„Kallike, sa oled haige,“ ütles ema. „Tule tuule käest ära.“

„Ma vaatan kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Missugust kaelkirjakut?“ imestas ema. „Kus sa kaelkirjakut näed?“

„Ta seisab seal kahe maja vahel,“ näitas Kai. „Täitsa liikumatult. Ta magab. Kaelkirjakud magavadki püstijalu.“

Sa mõtled kraanat või?“ küsis isa.

„Ma mõtlen kaelkirjakut,“ vastas Kai.

„Aga see pole kaelkirjak, vaid kraana,“ seletas isa. „Ega sa enam tita pole, sa saad ju aru küll. Kraana on masin, millega asju tõstetakse. Niisuguseid kive ja plokke, mida on vaja kõrgele kohale panna. Inimesed ei jaksa ilma kraanata neid liigutadagi.“

„See ei ole kraana, see on kaelkirjak,“ kordas Kai.

 

Andrus Kivirähki humoorikas ja vahva lasteraamat „Kaelkirjak“ ilmus esimest korda 1995. aastal, seejärel veel mitmel aastal ja sel aastal viies (!) trükk. Aastate jooksul pole mul õnnestunud seda raamatut lugeda, mistõttu otsustasin teha seda nüüd, kui ilmus raamatu viies trükk! Ja tead, see on igati äge raamat!

 

On üsna selge, et Andrus Kivirähk on olnud ja on kindlasti üks meie populaarsematest ja enimloetud kirjanikest, kes kirjutab suurepäraseid raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele.

 

Meenutan siinkohal tema kirjutatud lasteraamatuid: „Sirli, Siim ja saladused“ (1999, 2015, sellest raamatust on ka Vikerraadios järjelugu, mida loeb Sepo Seeman ja see on samuti ilmatuma vahva kuulamine), „Lotte reis Lõunamaale“ (2002, 2012), „Sibulad ja šokolaad“ (2002), „Limpa ja mereröövlid“ (2004, 2009, 2013, 2018), „Leiutateküla Lotte“ (2006), „Kaka ka kevad“ (2009), „Konna musi“ (2013), „Karneval ja kartulisalat“ (2015), „Oskar ja asjad“ (2015), „Tilda ja tolmuingel“ (2018), „Tont ja Facebook“ (2019), „Kampsun ja päike“ (2024).

 

„Kaelkirjak“ on üks igati omamoodi lasteraamat, sest siin on nii huumorit, kui ka veidi nukrameelsust, siin on igati vahvaid tegelasi ja tundub, et paljud neist tegelastest on seotud peategelase fantaasiamaailmaga …

 

Raamatu alguses tuleb murelik ema koju ja tõdeb isale, et nende lapsel on ussid kõhus. Ema räägib, et laps peaaegu ei söö, nokib ainult nagu lind, on kahvatu, laps on haige.

Isa ei oska selle peale midagi kosta, kuid emal on lahendus olemas. Ta oli ostnud ussirohtu, mida peab lapsele andma.

Nüüd otustasid ema ja isa lapsele rohtu anda, kuid enne seda tõdes isa, et aias on marjad valmis. Need tuleks varsti maha müüa, muidu näpatakse neid paljaks. Huvitaval kombel loeme nendest marjadest ja marjavarastest selles raamatus veel.

 

Järgmisena olemegi lapse toas. See on raamatu peategelane Kai. Ta istus toolil ja vaatas aknast välja. Mida Kai vaatas? Kaelkirjakut! No tegelikult oli see kraana, kuid Kai oli kindel, et see on kaelkirjak! Isa püüdis selgitada, et see on kraana ja mis asi see kraana on, kuid Kai oli kindel, see on kaelkirjak. Kaelkirjak, kes magas.

Isa vihastas. Tema ju teadis, et see on kraana, sest tema sõber onu Robert on kraanajuht!

Isa lahkus Kai juurest. Paks isa läks kööki, et külmkapist liha võtta ja tal oli jätkuvalt mure, et sulipoisid tulevad ja söövad tema marjad ära. Ema püüdis meest rahustada, kuid sellest polnud kasu. Ema arvas, et isa võiks tütrele hoopis Barbie osta, äkki siis oleks Kai õnnelikum?

 

Ema viis ussirohu Kaile. Need olid mustad terad, mis Kaile ei meeldinud. Kai arvas, et äkki kõhuuss polegi paha? Nüüd koputas Kai oma kõhule ja uuris kas kõhuuss on seal. Uskuge või mitte, kõhuuss vastas. Selgus, et tal oli väga igav, no ja Kail oli ka igav.

 

Nüüd hakkasid Kai ja kõhuuss jutustama. Näiteks tontidest. Kõhuuss teadis igasuguseid tondilugusid, sealhulgas makaronitontidest, mistõttu üks tädike ei saanud makarone süüa ja pidi piirduma kiludega. Nüüd teatas Kai, et kui tema suureks saab, siis teeb ta televiisorisse filmi kilust! Kilu-mehest, kelle naise on kalurid kinni püüdnud ja karpi sulgenud. Kilu-mehe naine on kui vanglas, ja kilu-mees läheb teda päästma.

 

Ja veel. Kõhuussil polnud ju ka nime. Kai otsustas, et kõhuussi nimi peab olema Tõnis. Ja nii oligi, kusjuures kõhuussile see nimi kangesti meeldis. Nüüd teatas Kai sedagi, et kuna kõhuuss Tõnis on tema sõber, siis ta ussirohtu ei võta!

 

Järgmise hommikul söögilauas rääkis Kai emale ja isale Tõnisest. Ta ei ütelnud, et Tõnis on kõhuuss, siis oleks ju selge, et ta ussirohtu ei võtnud. Kuna Kai ei tahtnud ütelda, kes see Tõnis on, siis arvas isa, et see on kindlasti mõni poiss, keda Kai tundis ja kindlasti tahtis see Tõnis aeda marju sööma tulla! No nii, jälle need marjad ja kahtlased sulipoisid. Isa oli kindel, et mingid sulipoisid kasutavad Kaid ära, et aeda tulla ja marjad ära varastada. See mõte pani Kai nutma.

Isa oli väga kuri. Tema arvates oli Tõnis üks kole nimi. Tüüpiline varga nimi. Kõik vargad on Tõnised! Soh, kas tõesti …

Ema ütles, et isa peaks Kai rahustamiseks tüdrukule hoopis Barbie ostma. Isa oli kindel, et tuleks osta hoopis üks kuri koer, kes varastel jalad ära hammustaks ja ta oli hiljuti ostnud Kaile kummist sea!

Ema uuris kas isa lapsena mängis sigadega? Selgus, et isa ei mänginudki, aga tegi tööd, sest neil oli suur majapidamine, kõigel pidi silma peal hoidma. Isa meenutas, kuidas ükskord varastasid mustlased nööri pealt voodilina ära. Hiljem olevat üks mustlaseit endale sellest seeliku teinud ja selle seelikuga nende juurde almust paluma tulnud. See oli olnud selline vaatepilt, et isa isa ehk Kai vanaisa oli nutma hakanud.

 

Nii, nüüd olen ma oma kokkuvõttega jõudnud raamatu poole peale. Kuna see pole väga paks raamat, kokku vaid 64 lehekülge, siis ma ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest Sa peaksid ikka ise lugema, mis raamatus veel juhtub.

 

Teen hästi lühidalt. Ühel päeval tõi isa Kaile Barbie-nuku. See oli selline uhke ja upsakas Barbie, kes oskas Kaiga rääkida. Kai tahtis panna uhkele nukule uue nime – Näkk, aga see ei sobinud Barbiele. See oli selline Barbie, kes tahtis endale palju riideid, maja, hobust, ballil käia, kohvikus olla, tennist mängida ja palju muud uhket.

 

Saame tuttavaks veel ka onu Robertiga, selle onuga, kes oli kraanajuht. Tema tõi Kai isale suure koera, valvekoera. No et neid marju valvata. Kummaline on see, et ega suur koer teab mis valvekoer polnudki … ja Kai silmis/fantaasiamaailmas oli koer hoopiski lõvi!

 

Ja ühel ööl nägi Kai aknast, kuidas koer/lõvi hakkas jahti pidama. Kaua tukkunud kraana/kaelkirjak ärkas ellu, sest väike tüdruk Kai oli teda hoiatanud, et lõvi hakkab jahti pidama. Nüüd põgenes kaelkirjak, temaga liitusid veel teisedki kraanad/kaelkirjakud.Nad suundusid Aafrikasse!

 

Ja üks oluline asi juhtus raamatu lõpus veel. See on seotud Kai, isa ja Barbiega ning fantaasiamaailmaga. Loed raamatu lõpuni, siis saad teada.

 

Selle laheda raamatu lahedad pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Lizzo

„Bitch“

(Warner Music)

 

„Neljakordne Grammy võitja Lizzo on välja andnud oma kauaoodatud albumi „BITCH“. Enne albumit andis ta välja singlid „Don’t Make Me Love U“ ja „BITCH“.

Laulja-laulukirjutaja ja räpparina tuntud artist on pälvinud arvukalt tunnustusi, saavutanud kaks Hot 100 edetabelis esikohahitti ja täitnud kontserdiareene üle maailma. Lizzo andis hiljuti välja ka singli „HOES“ (koos Sexyy Rediga), mis on filmi „Scary Movie 6“ heliribal.

Lizzo on tänapäeva muusikamaailma üks mõjukamaid nimesid ning tal on kogutud 11 miljardit striimi ülemaailmselt.

Suurepärane lauljatar tegi ajalugu 2023. aastal, võites oma lauluga „About Damn Time“ aasta plaadi Grammy – temast sai esimene mustanahaline naine, kes selle auhinna võitis pärast 1994. aastat.

Artist on tuntud ka oma hittloo "Truth Hurts" tõttu, mis on kogunud üle kahe miljardi striimingu ning loo "Good As Hell" tõttu, mis läheneb samuti kahe miljardi striimingu piirile.

Lauljatari debüütalbum "Cuz I Love You" on kogunud üle kuue miljardi striimimise üle maailma.“

 

Niimoodi tutvustatakse Lizzo uut albumit „BITCH“ Warner Musicu pressiteates.

 

2019. aastal saavutas Lizzo suurt edu oma kolmanda stuudioalbumi "Cuz I Love You" ilmumisega, mis debüteeris Billboard 200 edetabelis neljandal kohal. Lizzo laul "Truth Hurts" jõudis Billboard Hot 100 edetabelis esikohale. Album nomineeriti 2020. aasta Grammy auhindade jagamisel aasta albumi kategoorias. Lizzo nomineeriti ka seitsmes teises kategoorias, võites auhinnad parima linnalise kaasaegse albumi, parima popsooloesinemise ja parima traditsioonilise R&B esituse eest.

 

Lizzo (ehk Melissa Viviane Jefferson sündis 27. aprillil 1988 Detroitis, Michiganis, Ameerika Ühendriikides) on USA laulja-laulukirjutaja.

Kui ta oli kümneaastane, kolis tema perekond Houstonisse Texasesse. Lizzo hakkas räppima teismeeas ning 14-aastaselt moodustas ta koos sõpradega muusikagrupi nimega Cornrow Clique ja võttis endale lavanime "Lizzo".

Pärast keskkooli lõpetamist õppis Lizzo Houstoni Ülikoolis klassikalist muusikat, spetsialiseerudes flöödile. 2011. aastal kolis ta Minneapolisesse Minnesotasse, kus alustas oma muusikakarjääri.

 

Minneapolises elades esines Lizzo koos erinevate ansamblitega, sealhulgas elektro-soul-pop duos Lizzo & the Larva Ink.

Samal ajal aitas ta moodustada kolmeliikmelise naistest koosneva räpp/R&B bändi Chalice. Aastal 2012 andis Chalice välja oma esimese albumi „We Are the Chalice”, mis oli kohalikul tasandil edukas.

Aastal 2013 oli Lizzo üks viiest artistist, kes moodustasid hiphopgrupi Grrrl Prty, mis andis välja kaks EP-d enne oma viimast kontserti Rock the Gardenis ja laialiminekut 2016. aastal.

 

Lizzo hiphopile keskendunud debüütalbum „Lizzobangers”, mille produtsendid olid Lazerbeak ja Ryan Olson, ilmus 15. oktoobril 2013.

Album oli Star Tribune'i "Twin Cities Critics Tally 2013" nimekirja tipus.

 

Lizzo tuuritas 2013. aasta sügisel USA-s ja Suurbritannias, esinedes soojendusesinejana Har Mar Superstarile ja lauldes koos oma bändiga. 2013. aasta oktoobris võitis Lizzo City Pagesi "Picked to Click" auhinna parima uue Twin Cities'i artisti kategoorias.

Järgmisel kuul nimetas Time ta üheks 14 muusikaartistist, keda 2014. aastal jälgida tuleks. Seejärel andis Virgin Records albumi uuesti välja.

Pärast oma esimese albumi ilmumist alustas Lizzo kohe uue muusika kallal töötamist

 

Septembris 2014 esines Lizzo koos oma Chalice'i bändikaaslaste Sophia Erise ja Claire de Lune'iga loos "BoyTrouble" Prince'i ja 3rdeyegirli albumil "Plectrumelectrum". Prince'iga töötamise kohta nimetas Lizzo kogemust "sürreaalseks... peaaegu nagu muinasjutt" ja "midagi, millest ma kunagi üle ei saa.

 

Lizzo teine ​​stuudioalbum "Big Grrrl Small World" ilmus 11. detsembril 2015. Ajakiri Spin asetas albumi "50 parima hiphop-albumi 2015" nimekirjas 17. kohale.

 

Pärast 2016. aastal Atlantic Recordsiga lepingu sõlmimist andis Lizzo 7. oktoobril 2016 välja oma esimese suure plaadifirma all valminud EP „Coconut Oil“.

„Good as Hell“ ilmus EP „Coconut Oil“ singlina 8. märtsil 2016 osana 2016. aasta filmi „Barbershop: The Next Cut“ heliribast.

Ajakiri Rolling Stone asetas EP „Coconut Oil“  2016. aasta 20 parima popalbumi nimekirjas 14. kohale

 

Pikema albumi reklaamimiseks alustas Lizzo 2017. aastal tuuri "Good as Hell“. 2018. aasta alguses tuuritas Lizzo nii Haimi kui ka Florence and the Machine'iga.

 

Pöördudes popmuusika poole, saavutas Lizzo edu oma kolmanda stuudioalbumi "Cuz I Love You" (2019) ilmumisega, mis jõudis USA Billboard 200 edetabelis neljandale kohale.

 

Albumilt ilmusid singlid "Juice" ja "Tempo". Albumi luksusversioon sisaldas Lizzo 2017. aasta singlit "Truth Hurts". See lugu jõudis USA Billboard Hot 100 edetabeli tippu ja sai naisräppari pikima edetabelikohaga soololauluks.

Umbes samal ajal tõusis edetabelites ka tema 2016. aasta singel "Good as Hell", jõudes nii Billboard Hot 100 kui ka Suurbritannia singlite edetabeli esikümnesse.

Lizzo sai 62. iga-aastasel Grammy auhindade jagamisel kaheksa nominatsiooni – sel aastal enim artistide kohta –, sealhulgas nominatsioonid igas "Suure Neliku" kategoorias, ning võitis auhinnad parima URBAN-albumi, parima popsooloesinemise eest looga "Truth Hurts" ja parima traditsioonilise R&B esituse eest looga "Jerome".

 

Tema 2021. aasta singel "Rumors" (koos Cardi B-ga) debüteeris Billboard Hot 100 edetabelis esiviisikus.

Juulis 2022 andis Lizzo välja oma neljanda stuudioalbumi "Special", mis pälvis ilmumise järel muusikakriitikute tunnustuse. Pärast albumi "Special" ilmumist jõudis "About Damn Time" Billboard Hot 100 edetabelis esikohale ja hoidis seda positsiooni kaks nädalat.

Veebruaris 2023 võitis lugu "About Damn Time" 65. Grammy auhindade jagamisel ihaldatud "Aasta plaadi" auhinna, mis oli Lizzo esimene võit suuremates kategooriates.

 

Ühtlasi tegi see Lizzost esimese mustanahalise naislaulja pärast Whitney Houstonit 1994. aastal, kes võitnud Grammy auhinna aasta parima plaadi kategoorias.

 

 

2025–tänapäev: „My Face Hurts from Smiling“ ja „BITCH“

 

Veebruaris 2025 hakkas Lizzo reklaamima uut projekti pealkirjaga "LIRL", jagades sotsiaalmeedias videoklippi, mille ilmumiskuupäev oli kavandatud 28. veebruarile.

 

Juunis 2025 ilmus Lizzo miksteip „My Face Hurts from Smiling“.

 

Lizzo andis 20. märtsil 2026 välja loo "Don't Make Me Love U", mis on tema viienda stuudioalbumi "Bitch" uus esisingel, mis ilmus 5. juunil 2026.

 

Tema miksteip "My Face Hurts from Smiling" (2025) tähistas Lizzo naasmist hiphopi juurte juurde ning sellele järgnes tema viies stuudioalbum "BITCH" (2026).

 

"BITCH" on Ameerika laulja ja räppari Lizzo viies stuudioalbum, mis ilmus 5. juunil 2026. Sellele eelnesid singlid "Don't Make Me Love U" ja "BITCH", mis ilmusid vastavalt 20. märtsil ja 1. mail.

 

Lizzo on kirjeldanud uut albumit kui kogemust, kus ta "tundis, nagu oleks maailm sulle selja pööranud ja seejärel leidis tee tagasi maailma". Algselt pidi album kandma pealkirja "Love in Real Life".

Lizzo selgitas, et otsustas hiljem projekti jaoks valida "energilisema" tooni ja võtta rohkem loomingulist kontrolli, kuna tahtis "enda suhtes valitsevaid ootusi ümber lükata" ja tahtis, et inimesed "avastaksid ta uuesti ja armuksid temasse uuesti".

 

Uue albumi pealkirja inspiratsiooniallikatena on Lizzo nimetanud Ameerika räpparit Missy Elliott'i ja Ameerika laulja-laulukirjutaja Meredith Brooksi, öeldes, et "nii paljud uskumatud naised muusikas on seda sõna /BITCH/ positiivsuse tähistamiseks kasutanud, nagu Meredith Brooks ja Missy Elliott".

 

Uus album algab rahuliku ja klassikalist ning džässilikku muusikat meenutava palaga „A Toast“, ilus kuulamine.

Seejärel mõnusat popmuusikat soulmuusika võtmes ehk „Happy 2 Be“, Lizzo hääl on võimas.

Hea popmuusika lugu on ka albumi kolmas laul „Don´t Make Me Love U“ (selles loos on lõike Tina Turneri hittloo „The Best“ meloodiast/klahvpilli osast ja ka Bon Jovi hittloo „Livin´On A Prayer“ basskäigust – väga huvitav lahendus), hiphopilikult hingab albumi nimilugu „BITCH“, milles kuuleme Meredith Brooks hittloo „Bitch“ „laene“.

Üsna rokilikult (pungilikult?) hingab albumi viies laul „She Stole My Man“.

 

Kuues lugu! „Who Hair Is This“! Ja see on ülimalt hea soulilugu, milles Lizzo esitab küsimuse, kelle karv see Sinu voodis ikkagi on?

Seitsmes lugu! Lizzo mõnuleb hiphopiloos „Sexy Ladys“. Taaskord „laenud“ 1990ndate aastate hiphopbändilt UCB ja nende samanimelisest hittloost „Sexy Lady“.

 

Tempokamat R&B´d kuuleme laulus „That GRRRL“. Jällegi väga hea laul. Refräänis on seda hittloo ainest.

 

Albumi eelviimane laul „Like A Crime“ on ilus kuulamine, mis algab kitarrimängu ja Lizzo lauluga. Ilus, rahulik, tekst üsnagi väljakutsuv. Loo lõpus väga uhke meloodialahendus. See lugu võiks vabalt olla mõne James Bondi-filmi tunnuseks …

 

Uue albumi viimane, 12. laul on vägagi mõnus popilugu „Goodmorning!“

 

Lizzost veel

 

Lisaks muusikakarjäärile on Lizzo töötanud ka näitlejana; ta tegi häälrolli animafilmis "UglyDolls" (2019) ja esines kriminaalkomöödia-draamafilmis "Hustlers" (2019). Ta on ka Amazon Prime Video tõsielusarja "Lizzo's Watch Out for the Big Grrrls" saatejuht, mille eest ta võitis Primetime Emmy auhinna silmapaistva võistlusprogrammi kategoorias.

 

Aastal 2019 nimetas ajakiri Time Lizzo aasta meelelahutajaks tema kiire tõusu ja panuse eest muusikasse. Lisaks neljale Grammy auhinnale on ta võitnud ka Billboardi muusikaauhinna, BET auhinna ja kaks Soul Traini muusikaauhinda.

 

Lizzo muusika hõlmab mitmesuguseid žanre, sealhulgas poppi, hip-hoppi, funk-poppi, R&B-d ja souli. Lizzo mõjutajateks on olnud Missy Elliott, Lauryn Hill ja Beyoncé.

Alustades peamiselt räpparina, lisas Lizzo oma debüütalbumile ka laulu. Ta ütles 2018. aasta intervjuus: "Ma kartsin alati lauljaks olemist, aga siis, kui ma kuulsin Lauryn Hilli, mõtlesin, et võib-olla suudan teha mõlemat", lisades, et tema debüütalbumi inspireeris "The Miseducation of Lauryn Hill" ja Hilli "räppimine, laulmine, poliitiline olemine“.

 

 

Kuula ise ka:

Marko Mägi, Grete Alt

„Meie lapse putukaraamat“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Sumisev kimalane, põrisev põrnikas ja säärel maanduv parm – kõigil neil on looduses oma roll. Putukad söövad taimi ja üksteist, neid endid söövad linnud, konnad ja teised loomad.

Putukaid on palju, kuid sageli on nad väikesed ja peidus. Neid tuleb otsida mullast või lehekõdust, rohust või puutüvest, veest või pähklist.

Putukate eluviis on põnevalt mitmekesine – on hoolsaid vanemaid ja vilkaid kiskjaid, tublisid ehitajaid ja planeerijaid, osavaid lendajaid ja väsimatuid rändajaid. Liike on küll palju, kuid mõni on haruldane ja paljude liikide käsi ei käi hästi, sest nende elupaigad on inimese tõttu muutunud.

Kooliaasta lõpus teeb õpetaja lastele ettepaneku võistelda temaga putukate kogumises. Lapsed asuvad avastama putukate kirevat maailma. Nad teevad putukakogu põhjal raamatu, kuhu on kokku kogunud teadmisi paljude putukate eluolust.

Võit ei ole siiski kindel, sest suvi on lühike ja tundmatuid putukaid terve mägi.

Kes võidab, mis on auhind ja millised putukad lastele selgeks saavad?

 

Marko Mägi on kirjutanud ja Grete Alt illustreerinud veel mitmeid teisi ägedaid loodus-/loomaraamatuid – „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2020), „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2021) ja „Tiigielu“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024).

 

See lugu/raamat algab pisut enne suvevaheaega. Lapsed võistlevad ja õpetaja Eedi utsitab neid takka. Nüüd oli jooksuvõistlus läbi ja lapsed kogunesid õpetaja ümber, et kuulata pajatusi putukatest.

Selgub, et õpetaja kogus poisipõlves putukaid. Laste arvates oli see pisut igav, kuid õpetaja kinnitas, et ei olnud. Tema poisipõlves ei olnud arvutit, nutitelefoni ega arvutit. Olid koduloomad, heinategu, rohimine, puude lõhkumine.

Õpetaja Eedi tõdeb, et putukad olid kõikjal ja temal tekkis nende vastu huvi. Samas ei saanud ta nende kohta palju teada, kuna toona polnud putukaraamatuid. Eedi õpetaja tundis veidi putukaid, aga paljud neist jäid ikkagi saladuseks. Putukad olid õpetaja kogus ja märkmikus nime all „Teadmata tegelased“.

 

Nüüd tuli õpetajale põnev mõte. Õpilased võiks võistelda üheksa-aastase õpetaja Eediga. Lapsed võiksid koguda ja uurida suvel putukate kohta nii palju, kui nad jõuavad. Putukad tuleks kirja panna ja teha tuleks putukakogu. Õpetaja otsib üles oma vana märkmiku ja sügisel võrreldakse, kellel on rohkem putukaid ja teadmisi.

 

Lapsed olid selle mõttega nõus. Suvi möödus kiirelt. Laste leitud putukaid oli fotodel, purkides, topsides ja pudelites. Putukaid oli väga palju, nüüd oli vaja neid veel ka sortida. Hanna oli tubli lugeja, tema teadis, et putukate liigitamiseks on oma süsteem. Selles süsteemis on ühesugused putukad üksteisega rühmas koos, näiteks liblikad. Sama teadis Saara lisada, et teiste putukatega see nii lihtne pole.

Hanna arvas, et alustada tuleks nendest putukatest, keda nad teavad. Näiteks lepatriinud, liblikad, rohutirtsud, seejärel need putukad, keda nad ei tunne. Selle tegevuse käigus selgus, et isegi lepatriinusid on palju erinevaid. Raamatus on pilt, millel on 7 lepatriinut!

 

Õnneks teadis Olaf Martinit. Martin toimetas loodusmajas ja teadis loodusest väga palju. Tema tuligi lastele appi, et putukaid sortida. Martin tõdes, et ämblikul on kaheksa jalga, putukal on kuus. Selle järgi on lihtne ämblikuid ja putukaid eristada.

Martin rääkis lastele veel igasugu põnevaid fakte putukate kohta. Näiteks seda, et enne kui putukas saab putuka koju, on ta vastne ehk alles arenev putukas. Täiskasvanud putukat aga nimetatakse valmikuks. Eri putukatel on neil arenguetappidel veel ise nimetused. Näiteks liblika vastne on röövik, kes sööb taime ja muutub lõpuks liblikaks. Kärbse vastne on vahel, kes võib elada laibas või kompostihunnikus ning muutub siis kärbseks. Vastsest saab valmik pärast nukkumist, mille jooksul vastne justkui tükkideks laguneb ja uuesti kokku pannakse.

 

Martini juhtimisel saavad putukad sorditud. Mardikad, liblikad, sihktiivalised, kiletiivalised, kuid ka palju neid putukaid, kes on tundmatud isegi Martinile.

 

Järgmised kaks päeva oli Martin koos lastega. Ta rääkis nendele toiduahelast, kuidas putukad elavad, miks nad just niimoodi elavad, millised on ühiselulised putukad. Ta rääkis ka putukatest kui tolmeldajatest, sellest, et putukad on meile väga olulised, millist elu elavad öise eluviisiga putukad jpm põnevat.

 

Lõpuks said lapsed oma kogu kokku. Kooliaasta esimesel päeval oli see putukakogu õpetaja laual. Selgus, et õpetaja kogus oli üks liik rohkem. Vaatamata sellele otsustas õpetaja õpilased loomaaeda viia (see oli auhind võitjatele), sest laste putukakogu oli õpetaja omast oluliselt põhjalikum.

Õpetaja Eedi tegi laste putukavihikusse parandusi ja täiendusi. Õpetaja arvas, et vihiku võiks ära trükkida, et seda õpetamisel kasutada. Lapsed olid sellega päri. Eriti rahul oli Hanna, sest tema kirjutas kõige rohkem. Ta tundis end väikese kirjanikuna. Õpperaamatu pealkirjaks pidi saama „Väike putukaraamat“ ja nüüd on ka meil sellest õpperaamatust osa saada, sest see raamatuke on just selles raamatus olemas.

 

Seega – „Väike putukaraamat“, mille on kirjutanud Hanna, Saara, Artur, Robert, Ruben, Olaf ja Otto (KIRP!), no ja Martin aitas ka.

 

Ma ei hakka Sulle siinkohal putukalugusid ümber jutustama, pead ikka ise lugema ja põnevaid fakte ning teadmisi saama. Putukate kohta saad lugeda tema välimusest, värvustest, suurusest, kuidas neid rahvasuus nimetatakse, kust võib raamatus olevaid putukaid leida, kuidas nad paljunevad jpm põnevat.

 

Kes on raamatus? Lepatriinud (seitsetäpp lepatriinu, õnnetriinu), jooksikud (põlluliivikas, aiajooksik), raisamardikad (punaselg-raisamardikas, metsaraisamatja), põrnikad (maipõrnikas, ninasarvik-põrnikas), kärsakad (pähklikärsakas), sikud (männi-puidusikk), lutikad (punalutikad, triiplutikas, marjalutikas), lehetäid, kõrvahark, lauluritsikas, majasoomukas, kiilassilm, herilane (vapsik ka), kimalane (maakimalane), sipelgas (niidurautsik, mullamurelane), mesilane (kodumesilane), kuldherilane, kirp (koerakirp), täi (peatäi ja tingud), sääriksääsk (kapsa-sääriksääsk), parm (sõgelane, järvekibun), sirelane, kärbes (lihakärbes ehk porilane, toakärbes), prussakas, käguvamplane (tema on sugulane mesilase, sipelga ja herilasega!), koonlane, ehmestiib ja puruvana, suru (tema on öö- ja hämarikuliblikas, kes päeval põõsas tukub), suur-harksaba (tema on tutlane, kes on samuti öised liblikad), vahtlane, poi (kartulimardikas, poi on kuival maal elav mardikas, kes askeldab taimel ja sööb lehti nii vastse kui ka valmikuna), päevaliblikad (suur-kapsaliblikas, päevaliblikaid on Eestis sadakond liiki!), kiilid (luhakõrsik, sügis-tondihobu).

 

Ja see pole veel kõik, sest raamatu lõpus on kahel küljel mitmeid ja mitmeid punkte sellest, kuidas ja kus vaadelda putukaid. Kust putukaid leida, kuidas putukaid leida, kuidas putukaid kuulata, mida on vaja selleks, et putukaid koguda jpm.

 

Selline äge ja sisukas raamat on see „Meie lapse putukaraamat“. Loe raamat läbi ja proovi ka ise sel suvel putukaid otsida ja vaadelda, tee fotosid ja uuri, kes see putukas oli, kellega kohtusid.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

 

Rasmus leiab kameeleoni. Aga ... kuhu see kadus?

„Saurusepere“ raamatusarja tegelased Rasmus ja Tom on „Saurusebeebide“ lugudes veel päris väikesed. Need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

 

See on „Saurusebeebide“ raamatusarja neljas raamat ja ei maksa unustada, selle raamatusarja „suurema venna“ ehk „Saurusepere“ raamatuid on eesti keeles ilmunud juba 13! Näib, et Rasmus Rex ja Tom Troodon on võitnud ka meie laste südamed.

 

Selle raamatu alguses on peategelane Rasmus Rex üksinda mänguväljakul, keegi ei taha temaga mängida. Rasmus istus kiigele ja märkas midagi sealsamas muru sees. See oli kameeleon! Tilluke ja nunnu kameeleon, kes suudab ka värvi muuta. Rasmus korjas kameeleoni üles ja küsis, kas too tahaks olla tema sõber?

 

Äkki oli kameeleon kadunud. Tegelikult polnudki kameeleon kadunud, ta oli värvi muutnud. Nüüd oli ta oranž. Raamatus on näha veel teisigi asju, mis on just seda värvi.

Rasmus pani väikese loomakese maha ja jälle oli ta kadunud. Nüüd oli kameeleon muutunud roheliseks ja raamatus on teisigi rohelisi asju, mistõttu on kameeleoni üsna raske märgata.

 

Oranž ja roheline on kaks värvi selles raamatus. Kolmas värv on kollane, ka kameeleon suudab kollaseks muutuda. Kollased on selles raamatus ka päevalilled, mesilane ja banaanikoor.

 

Nüüd tuli Rasmuse juurde tema sõber Tom. Rasmus tahtis sõbrale samuti kameeleoni näidata, kuid kameeleon oli muutunud siniseks ja just täpselt seda värvi on ka Tom. Raamatus näeb väike lugeja muidki siniseid asju – putukad, lilled, lind, õhupallid ja jalgratas,

 

Rasmuse ja Tomi sõber Alma tuli ka nende juurde. Miks kaks sõpra naeravad? No sellepärast, et neil on kameeleon. Alma on pruuni värvi. Mis Sa arvad, milliseks muutub kameeleon? Pruuniks! Pruuni värvi on ka tigu, seened, kivid, puuoksad ja öökull.

 

Üks sõber on selles raamatus veel – Robin! Tema on Rasmuse vanem vend. Tema on lillat värvi ja usu mind, ka kameeleon suudab lillaks muutuda. Raamatus on ka lillad putukad, liblikad, lilled ja linnud.

 

Papa Rex tuli ka mänguväljakule. Suur sauruseisa on punast värvi. Ka tema tahaks ägedat kameeleoni näha. Papa Rex on punast värvi, kameeleon suutis ka punaseks muutuda. Nii nagu ka teisi värvi asju, on selles raamatus ka mitmeid punaseid asju. Näiteks maasikad, punased kärbseseened ja papagoi.

 

Mänguväljakule saabus ka vanaema Rex. Temal oli kaasas jalgpalli pall. Milliseks muutus kameeleon? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja kui saab väikeste dinosauruste magama minemise aeg, siis on Rasmus veidi õnnetu. Miks? Talle tundub, et kameeleon on kadunud, aga kas ikka on?

 

Selline vahva raamat see „Saurusebeebid. Rasmus ja värvid“. Vahva lugu, mille abil õpib väike lugeja ka värve tundma ja värve märkama. Illustratsioonid on suurepärased.

 

Raamatu lõpus saame teada, et järgmine „Saurusepere“ raamat on sellest, kuidas Rasmus ja Tom jõulukinke teevad.

Petr Brož, Lucie Škodova

„Kosmoselood enne und.

70 unejuttu kosmose ja

teaduse imedest“

(Pegasus)

 

Kas sind on miski kunagi sundinud küsima endalt lõputut küsimust „miks“?

 

Kas teadmisteussike on hakanud su mõtetes uuristama ega ole sind rahule jätnud, enne kui oled vastuse leidnud?

 

Meie, teadlased, teame seda tunnet liigagi hästi. Ja kuna me teame ka seda rõõmu ja elevust, mis uute asjade avastamisega kaasneb, siis tahtsime seda sinuga jagada. Seepärast oleme kokku pannud hariva rännaku läbi meie Päikesesüsteemi.

 

Astu mõneks ajaks geoloogi ja astronaudi rolli ning asu põnevale seiklusele planeetide ja nende kuude juurde. Tule meiega kaasa ja saa vastused küsimustele, kuidas võiks inimene elada Veenusel, milline võiks olla elu Marsil, kuidas muuta kosmosereisimine taskukohasemaks ja paljudele teistele.

 

Poe mõnusalt teki sisse ja naudi seda õpetlikku rännakut koos oma vanematega. Ja teie, lapsevanemad, nautige seda aega, kus te ei pea pidevalt nuputama vastuseid lõpututele miksidele.

 

Raamatus „Kosmoselood enne und“ on 70 küsimust ja vastust ning rohkelt une-eelse mõtiskluse ainet.

 

Selle põneva teaduse- ja uneraamatu sissejuhatuses öeldakse, et kindlasti on lugeja näinud oma lähikonnas midagi, mis on tekitanud küsimuse, miks see nii on. See on hetk, kui teadmisussike hakkab lapse mõtetes uuristama. Ja tavaliselt uuristab see ussike seni, kuni laps leiab vastuse, olgu vanemate, sõprade, entsüklopeediate või internetiotsingu abil.

 

Selle ägeda raamatu leheküljed annavad lugejale toreda võimaluse uuristada mõtetes.


Raamatu autor/autorid on ette valmistanud põneva seikluse Päikesesüsteemi eri paikadesse, kus lugeja saab teada, millest koosnevad planeedid ja nende kuud. Räägitakse ka protsessidest nende pinnal ja sisemuses, kuid piilutakse ka teaduse köögipoolele. Soovitakse, et lugeja ei õpiks mitte ainult seda, miks loodus on loonud maailma meie ümber just selliseks, nagu me seda näeme. Soovitakse, et lugeja saaks aru ka sellest, kuidas me seda üldse näeme.

 

Ja alustame! Tere tulemast meie Päikesesüsteemi. Kaheksa planeeti, palju kuusid, hulgaliselt asteroide, pisut kosmoseprügi ja tohutu pimedus … Raamatus lubatakse heita sinna pisut valgust!

Kinnitan, et raamatu illustratsioonid on igati vahvad ja ägedad, mistõttu on seda raamatut ka igati vahva ja äge lugeda. Üks pilt võib mõnikord ütelda rohkem kui tuhat sõna.

Siin on juttu planeetide uurimise missioonidest, miks on öötaevas nii hele, kuidas leida öötaevast üles rahvusvaheline kosmosejaam, miks on Kuul tumedad ja heledad laigud, kuidas inimene Kuule jõudis, kuidas on võimalik näha Kuu tagumist külge, kuidas otsitakse ohtlikke asteroide, kuidas kaitsta end asteroiditabamuse eest.

 

Lisaks Kuule on selles raamatus juttu ka planeetidest. Miks ikkagi on Merkuuril kokkupõrgete kohta nii palju öelda? Selgub, et kui Maa puhul tõi kokkupõrge kaasa Kuu tekke, siis Merkuur kaotas suure osa oma massist. Seega võib planeedi kokkupõrge mõne teise suure taevakehaga lõppeda iga kord isemoodi.

Loeme, kuidas näha planeedi sisse, miks on nii tähtis uurida Merkuuri, kuidas uuritakse Päikest (lugejale öeldakse, et ära kunagi proovi päikest vaadata palja silmaga, ammugi mitte binokliga! Kui sa vaatad otse päikesesse, võid pöördumatult kahjustada nägemist).

 

Küsimusi ja vastuseid on siin veel ja veel. Kuidas saata sond planeedi orbiidile ja seejärel liigume Maa juurde – miks tõuseb magma maapinnale, kuidas kaitsta end vulkaani eest, miks on Maa sees kuum, ühes peatükis saab lugeja teada, et ka kodus on võimalik magmat teha!

 

Järgmised planeedid. Veenus. Kuidas me saaksime näha Veenuse saladusloori taha, kuidas saavad sondid Veenusele maanduda, miks on Veenusel nii tihke atmosfäär, kuidas saaksime Veenusel elada, kuidas saaksime Veenuse uuesti maha jahutada.

 

Marss! Miks on Marssi lihtsam uurida? Miks asub Päikesesüsteemi kõrgeim mägi Marsil (Olympus Mons kõrgub üle 26 kilomeetri kõrgusel), kuidas me Marssi uurime, miks Marsil ei ole arenenud elu, kuidas otsida marslasi, miks on Marssi ümbritsev atmosfäärikiht nii hõre, milline saab olema inimese teekond Marsile, miks on Marss kaotanud oma magnetvälja, kuidas inimesed Marsil elama hakkavad

 

Juttu sellestki, kuidas kaaluda planeete.

 

Ja tagasi vulkaanide juurde. Miks vulkaanid puuksutavad ja haisevad. Kuidas kodus vulkaani teha? Miks leiti Jupiteri kaaslaselt Iolt tegevvulkaane. Iost on juttu veel rohkem – miks näeb Io välja nagu pitsa?

 

Loeme edasi. Kuidas me kaitseme sonde kosmilise kiirguse eest, kuidas määratakse Päikesesüsteemi taevakehade vanust, kuidas lõpeb ühe sondi elu.

 

Maa, Kuu, Veenus, Marss. Nüüd saame tuttavaks Saturniga. Miks on Saturnil „hularõngad“, kuidas me saame neid rõngaid näha, kas kunagi olid ka Marsil rõngad? Nüüd tulevad autorid Marsi juurde tagasi – kuidas tuua proove Marsilt Maale, miks kutsutakse Marssi punaseks planeediks (punase värvuse annab Marsile tema pinda kattev peenike punane tolm, aga kuna Marss ei hoia väga hästi puhtust, siis on seda tolmu igal pool).

 

Tagasi ka sondide juurde. Kust meie sondid oma energia saavad. Ja kui punasest Marsist oli juttu, siis esitatakse küsimus, miks on Maa sinine? Kuna suurem osa Maast on veega kaetud (ca 71%), siis paistabki Maa kosmosest vaadatuna sinisena. Kuidas ja kas on võimalik Maad üle värvida? Miks leidub Maal vett?

 

Korraks tagasi Marsi juurde. Kuidas Marssi soojemaks muuta?

 

Pinnaalused ookeanid. Miks ma tahame neid uurida ja kuidas neid uurida. Miks Maa pind muutub (see toimub laamtektoonika tõttu), kuidas mõõta maapinna liikumise kiirust, miks on vulkaanipursked Maale olulised.

Kliimast on samuti juttu – kuidas me teame, et Maa kliima muutub (selleks on vaja õhutemperatuuri mõõtmist termomeetriga – samas kohas ja pika aja jooksul, siis selgub, et aastate jooksul keskmine temperatuur muutub).

 

Järgmine oluline „märgusõna“ on hapnik. Kuidas on hapnik Maa atmosfääri muutnud, kuidas me Marsil hapnikku saame.

 

Kuidas muuta kosmoses reisimine odavamaks? Lõikame lahti ka raketi ja piilume sisse.

 

Raamatu lõpus on sisukord kõikide keeruliste küsimustega, et oleks lihtsam mõni Sind huvitav teema üles leida. Saame lugeda ka raamatu autorist Petr Brožist ja raamatu illustreerijast Lucie Škodovast.

 

Raamatu lõpus küsitakse sedagi, kas see ongi lõpp? Ja vastatakse, et hoopis vastupidi! See on alles lugeja avastusretke algus!

 

Head lugemist ja ka ilusat und.

Alvar Jaakson, Marju Kõivupuu

„Küüntest kübar.

Illustreeritud eesti mütoloogia“

(Tänapäev)

 

Kõik teavad, et küüntest tehtud kübar muudab kandja nähtamatuks. Vähem ollakse kursis, et see annab ka võime näha kõiki maailma asju. Sarnaselt mõjuvad veel ussikuninga hari, kaarnakivi ja sõnajalaõis, ent kübar toob arusaamise ilma elusloodust rüüstamata.

 

See raamat annab võime näha eesti mütoloogiat ja sellest aru saada. Siia on üles joonistatud olendid, vaimud, nähtused ja esemed, mida ei saa vaadelda ega käega katsuda, ning puust ja punaselt selgitatud, millised nad välja näevad, kuidas tegutsevad ja toimivad.

 

Mulle on mütoloogiast jutustavad raamatud alati meeldinud. Raamaturiiulis oma kindla koha leidnud näiteks Marju Kõivupuu kirjutatud „Eesti mütoloogia algajale. Jumalatest ja hiidudest tontide, näkkide ja muude õudasjadeni“ (Tänapäev, 2023) ja Matthias Johann Eiseni „Eesti mütoloogia“ (Pegasus, 2019).

 

Seetõttu on igati vahva leida uus mütoloogiaraamat, mille piltide ja tekstide autoriks on Alvar Jaakson, raamatu vahetekstid on Marju Kõivupuu sulest.

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Alvar Jaakson, et see raamat annab võime näha eesti mütoloogiat ja sellest aru saada. Ta on joonistanud üles olendid, vaimud, nähtused ning esemed, mida ei saa vaadelda ega käega katsuda. Jaakson selgitab puust ja punaselt, millised nad välja näevad, kuidas tegutsevad ja toimivad.

 

Sisukorrast selgub, et raamatus on kuus osa:

 

Maailm, taevakehad, loodusnähtused, väed;

Väega inimesed, nõiad, olendid, kelleks inimesed kehastuvad;

Hiiud, inimesesarnased olendid;

Vaimud, vaimolendid, haldjad, haigused;

Loomad, linnud, taimed;

Maagilised esemed.

 

Raamatu esimene osa on maailmast, taevakehadest, loodusnähtustest ja vägedest. Selle osa sissejuhatuses kinnitab Marju Kõivupuu, et erilist elujõudu – väge – leidub kõigil ja kõikjal. Seda on võimalik maagiliste rituaalidega suurendada, vähendada või kurja silmaga kaetades teiselt ära võtta.

Kogu loodud maailma on hingestatud. Kui inimene sureb, on hing jäädavalt keha maha jätnud ning siirdunud manalasse, mõnda teise olendisse või leidnud endale koha mõnes puus, allikas või kivis.

Metsa ja vetevalla eest kannavad hoolt haldjad või isad ja emad ning nendega tuleb inimesel osata hästi läbi saada.

Ja alustame – maailma sünd. Alvar Jaakson tõdeb, et tavaliselt räägitakse maailma loomisest. Kuna eesti mütoloogias ei ole ühte kindlat loojat, on õigem nimetada maailma algust selle tekkimiseks või sündimiseks.

Jaaksoni pildid on vahvad ja jutustavad meile maailma sünnist – kas maailm sündis veelinnu munast või linnukese munast. Lugeja peab ise otsustama. Ja mis ikkagi täpselt munast sündis?

Järgmisel paarisküljel on juttu maailma ehitusest, seejärel kuust. Kuu on taeva valitseja ja kuningas, kelle vägi on palju suurem kui päikesel. Kuu mõjutab kõiki elu osi: sündi, tervist, töid ja isegi varandust. Saame teada, et vanad eestlased jagasid aasta kuufaaside arvu järgi kolmeteistkümneks kuuks!

Kuule järgneb päike – taevakeha, kellel on mitu olemust. Päikest kutsutakse ka päevaks ja taeva silmaks.

 

Esimese osa järgmistel lehekülgedel saame lugeda piksest, rändavast järvest, virmalistest, suremisest, manalast, linnupettest, kurjast silmast, hingest ja väest, ohverdamisest.

 

Raamatu teine osa on väega inimestest, nõidadest ja olenditest, kelleks inimesed kehastuvad. Selle osa alguses räägib Marju Kõivupuu, et pärimusilmas on eluliselt oluline ära tunda, kas see, kes ennast sellisena näitab, on ikka päriselt see, kellena ta ennast näitab. Tuleb kahelda kõiges, sest mida vagama väljenägemisega olevus ennast ilmutab, seda rohkem tasub olla umbusklik ja valvas.

Otse loomulikult on nõidadel eriline vägi ja võimed. Nad suudavad suhelda üleloomulike jõududega, neid mõjutada ja sundida tegutsema enda soovide kohaselt.

 

Millest kirjutab ja joonistab Alvar Jaakson selles osas? Näärisokk, jõuluvana, nõid (siin on nii head kui ka kurjad nõiad), ravija (nt lausuja, soolapuhuja, veevaataja, tark), kaevukatsuja, nõiavits, sorts, rõugutaja, õnnesärk, libahunt, tuulispask.

 

Raamatu kolmas osa on hiidudest ja inimesesarnastest olenditest.

Marju Kõivupuu kinnitab, et hiiud on kesksed tegelased iseäranis mäestikualadel elavate rahvaste folklooris, kelle tegevusega seletatakse mitmesuguste pinnavormide ja loodusobjektide teket.

Eesti rahvajuttude tuntuimad hiiud on Kalevipoeg, Vanapagan, Suur Tõll (Töll), tema naine Piret ja vend Leiger ehk Hiiumaa vägimees.

Rahvajuttude kurat ja Vanapagan võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed tegelased.

Rahvapärimuses võib vägilane (vägimees, jõumees, rammumees) olla ka erakordselt suure jõuga inimene, kes teeb vägevaid tegusid.

Alvar Jaaksoni piltidel ja tekstides on hiiud (Kalevipoeg, Suur Tõll, Piret, Leiger, Petseri vägimees), Vanapagan, kurat, vaarao lapsed ja koerakoonlased.

 

Raamatu neljandas osas saame tuttavaks vaimude, vaimolendite, haldjate ja haigustega.

Marju Kõivupuu räägib, et pärimusilmas tegutsevaid vaimolendeid on üksjagu palju, neid jagub loodusesse, koduümbrusse ning kodusesse majapidamisse: kodukäijad, rahutud surnuhinged; majahaldjad, maa-alused ja teised.

Surma võrdkujuks on taudid, surmahaigused katk, halltõbi, lendva jt. Viimaseid kujutati isikustatult. Vanimate rahvapäraste arusaamiste kohaselt pärinevad haigused tuulest, veest, maast, manalast (surnutelt) ja nõidusest või kurjast silmast.

Alvar Jaakson joonistab ja jutustab meile kodukäijast, luupainajast, mardusest (vaim, surma käskjalg, kes ennustab kellegi surma), surmast, tondist (üldnimi üleloomulikele vaimolenditele, kellel on arvukalt avaldumiskujusid), tulihännast (ehk kratist), krati tegemisest, puugist (vaim või tehisolend, kes sarnaselt kratiga enda omanikule varandust kokku kannab), koduhaldjatest (leemees, ahjualune, majauss, meeleha, viruskundra, Tõnn), vahetatud lapsest, kesköörahvast, virvatuledest, viljaneitsidest, maa-alustest, Metsikust, Pellist, Tõnnist, Pekost, metsaisast, murueidest, äiatarist, murueide tütardest, näkist, kotermannist, halltõvest ja katkust.

 

Oleme jõudnud raamatu viienda osani, milles toimetavad loomad, linnud ja taimed.

Marju Kõivupuu tõdeb, et mütoloogilisi loomi leiame maailma rahvaste usunditest ja kirjandusestki läbi aegade – olgu selleks salapärane ükssarvik, kotka pea ja tiivulise lõvi kehaga greif või nii-öelda „meie oma“ kirjanduslikku algupära tegelane Põhja Konn …

 

Ja veel, inimesed otsivad siiani kõikide hädade vastu imerohtu, mida ennevanasti võis hea õnne korral leida loodusest. Eestis on imerohu prototüübiks maarjahein ehk heinaema.

 

Kellega selles osas tuttavaks saame? Põhja Konn, Lapi kull, põhjakotkas (suur vägevajõuline lind, kes on toonud oma turjal Eestisse Kalevi, Kalevipoja tulevase isa), huntilves, viljahunt, ussikuningas (väga suur uus, madude kuningas), palunõid (Lõuna-Eesti palumännikutes elav loom, kelle välimus meenutab ussi, sisalikku, lindu ja oravat), merilehmad (meres elavad veised, kes vahel rannale satuvad), vaenuköis (suur hulk väikeseid usse, kes looduses ühe ahela või grupina kogunevad ja ringi liiguvad).

Taimed ka: sõnajalaõis (ainult ühel ööl metsas puhkev õis, mis annab leidjale arvukalt hüvesid), imerohi (eriliste omadustega taim, mille kasutamine või söömine annab inimesele mitmeid võimeid).

 

Raamatu viimane, kuues osa on maagilistest esemetest.

Marju Kõivupuu tõdeb, et maagilisel esemel usutakse olevat eriline jõud, mille abil on võimalik midagi millekski muuta; mida kasutades probleemid lahenevad või soovitu teoks saab. Sellised esemed võivad toimida nii iseseisvalt kui ka olla inimese või mõne mütoloogilise olendi tööriistad.

 

Selles osas saame lugeda mitmetest maagilistest esemetest. Kaarnakivi (suure väega kivi, mis annab omanikule arvukalt hüvesid), nõiaraamat (teos, kuhu on kirja pandud nõidade, tervendajate, teadjate ja sortside salatarkus), küüntest kübar (võlukübar, mis annab kandjale hulga erilisi võimeid), seitsmepenikoormasaapad (võlusaapad, mis võimaldavad läbida väga kiiresti pikki vahemaid), lendva (pahasoovija poolt lendu lastud nõianool, mis põhjustab inimesel või loomal äkilist haigust, pikaajalist põdemist või isegi surma), puhus (nõidumisvahend, mis tehtud hobusejõhvidest, seaharjastest ja heina- ja õlekõrtest), imepeegel (eriliste võimetega peeglid, mida on kirjeldatud mitmes muinasjutus), võluvits (eriliste võimete ja suure väega puuoks).

 

Sellega on see vahva mütoloogiaraamat läbi saanud. Raamatu lõpus on kirjas allikad (paljud neist nimedest on meile hästi tuttavad – Matthias Johann Eisen, Mall Hiiemäe, Reet Hiiemäe, Friedrich Reinhold Kreutzwald, Juhan Kunder, Marju Kõivupuu, Oskar Loorits, Ants Viires jpt).

 

Maisie Peters

„Florescence“

(Warner Music)

 

„Briti laulja-laulukirjutaja Maisie Peters on välja andnud oma kauaoodatud albumi "Florescence", mis on tema kolmas stuudioalbum. Uuelt albumilt on juba ilmunud viis singlit, viimati ilmusid sel aastal "My Regards" ja "Kingmaker" (koos Julia Michaelsiga).

 

Petersi diskograafia on kogunud muljetavaldavad 1,7 miljardit striimimist kogu maailmas.

 

Lauljatari eelmine album "The Good Witch", mis ilmus 2023. aastal, ja see jõudis Suurbritannia albumite edetabelis esikohale, tehes Petersist noorima naissoloartisti, kes oli selle positsiooni peaaegu kümne aasta jooksul saavutanud.

 

Maisie Peters on tuntud selliste hittide poolest nagu "Worst of You", mis on kogunud ligi 170 miljonit striimimist, samuti popsinglid "There It Goes" ja "Lost The Breakup" tema viimaselt albumilt, mis mõlemad saavutasid TikTokis tohutu populaarsuse.

 

Tema kolmanda stuudioalbumi maalähedane atmosfäär käsitleb teemasid nagu isiklik areng, südamevalu ja uue valguse leidmine armastuse kaudu.“

 

Sedasi tutvustab Maisie Petersi uut stuudioalbumit Warner Music.

 

 

Maisie Hannah Peters (s. 28. mai 2000 Brightonis, West Sussexis, lauljataril on ka kaksikõde, kel nimeks Ellen Peters) on Inglise lauljatar ja laulukirjutaja, kes saavutas populaarsust YouTube’i kanalil, kuni ta sõlmis lepingu firmaga Atlantic Records ja avaldas kaks EP’d – “Dressed Too Nice for a Jacket” (2018) ja “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral” (2019). 27. augustil 2021 ilmus lauljatari debüütalbum “You Signed Up for This”, mis ilmus Ed Sheeranile kuuluva plaadimärgi Gingerbread Man Records all.

 

Maisie Peters fännid kutsuvad end nimega “Daisies”, mis on sõnamäng lauljatari eesnimest. Täna saab juba ütelda, et Maisie Petersi fännide hulka kuuluvad paljude teiste seas ka mitmed muusikamaailma suured tähed, nagu näiteks Taylor Swift ja Lewis Capaldi.

Taylor Swift tõdes pärast seda, kui oli kuulnud Maisie Petersi esitust/kaverit Swifti enda laulust “Betty”, et tema kõrvad on nüüd õnnistatud!

Maisie Peters on ütelnud, et üks tema suurimatets lemmikutest on just Taylor Swift, kuid ka Girls Aloud, Birdy ja Lily Allen.

 

Maisie Peters hakkas muusikat kirjutama õige varakult, toona oli ta vaid 12-aastane. Ta pidi kirjutama laulu kooli muusikaprojekti jaoks. Ta laenas sõbralt kitarri, kuna tema perekond ei olnud musikaalne, siis seetõttu polnud neil kodus pille. Ja nii kirjutas Maisie laulud endale, oma õele ja oma sõbrale – kokku kolm lugu! Peters on küll täpsustanud, et toona ta siiski veel päris täpselt ei teadnud, mida ta teeb, ta lihtsalt jäljendas oma lemmikartiste, nagu näiteks Taylor Swifti.

Juba 2015. aastal avaldas Maisie Peters mõned oma lood YouTube’i kanalil ja neid märgati, kuid sellega suuremat tuntust ja populaarsust siiski veel ei saabunud.

2017 ilmusid lauljatari debüütsinglid “Place We Were Made” ja “Birthday”. Suuremat tähelepanu hakati lauljatarile pöörama 2018. aastal. Just sel aastal sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Atlantic Records UK, mis kuulub Warner Music’ule.

Ilmus ka uus singel “Worst of You”, mis on tänaseni üks edukamaid lauljatari singleid Spotify’s, ja seda on striimitud üle 100 miljoni korra! Uskumatu number!

Mõned kuud hiljem ilmus veel üks singel “Best I’ll Ever Sing”.

 

Nagu eelpool mainisin, siis 2018 ilmus ka Maisie Petersi debüüt-EP “Dressed Too Nice for a Jacket”.

Lauljatar jätkas tetgevust ka 2019, ilmusid singlid “Stay Young” ja “Favourite Ex”, veidi hiljem ka “Feels Like This”, mis kõlas ITV saatesarjas “Love Island”.

Oktoobris 2019 ilmus teine EP “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral”.

Tema enda kirjutatud laul “Smile” jõudis ka soundtrackile “Birds of Prey: The Album”, mis ilmus veebruaris 2020. Samas kuus anti teada, et just Maisie Peters on lauljatar, kellest saab soojendusartist Niall Horani Euroopa-turneel “Nice to Meet Ya Tour”.

 

Aprillis 2020 alustas Maisie Peters online’ raamatuklubiga “MP Book Club”, esimene raamat oli Naoise Dolani “Exciting Times”. Selle kohta on Peters ütelnud, et tegi seda seetõttu, kuna pidi koroona-viiruse põhjustatud lockdown’i tõttu kodus istuma, ja raamatuid meeldis talle lugeda juba lapsena, eriti Louisa May Alcott’i kirjutatud lugusid. Need mõjutasid teda sedavõrd, et ta hakkas ka ise lugusid kirjutama, millele veidi hiljem lisandus ka muusika.

 

Suvel 2020 kolis Maisie Peters maale, kaunisse maamajja (ühtlasi läks ta pakku koroona eest, kaaslaseks vaid kitarr ja soov kirjutada head ja uut muusikat), kus ta alustas tööd oma esimese täispika albumiga, kusjuures tema hittlugu “Psycho” (selle üheks autoriks on Ed Sheeran) sai valmis viimasena.

Hittloo “Psycho” kohta on Peters ütelnud, et see kõlab tema jaoks nagu ABBA – kõik on paigas, see on täiuslik popilugu. Debüütalbumi kohta on Peters lisanud, e tegelikult hakkas ta selleks ettevalmistusi tegema juba siis, kui oli 12-aastane.

 

Mais 2021 anti teada, et Maisie Peters kirjutab lugusid Apple TV+ sarja “Trying”.

 

15. juunil 2021 said muusikasõbrad teada, et Maisie Peters oli liitunud Ed Sheerani plaadimärgiga Gingerbread Man Records.

Sellele põnevale teatele lisas lauljatar, et liitumine Ed Sheerani plaadimärgiga oli üks tema unistusi, sest Ed Sheeran on alati olnud lauljatarile eeskujuks ja inspiratsiooniks.

Ed Sheeran on ütelnud, et talle Maisie Peters väga meeldib, sest lauljatar oskab oma lugudes lugusid jutustada ja viib jutustamisoskuse uuele tasemele.

 

Debüütalbumil ”You Signed Up For This” (27. august 2021, see debüteeris brittide plaadimüügitabelis kohal number 2!) jutustaski Maisie Peters oma lugusid (no kuulake näiteks albumi avalugu “You Signed Up For This”), mistõttu võis öelda, et tegemist oli vägagi autobiograafilise debüütalbumiga.

Peters tõdes, et tema ei kirjuta kuulajatele ette, mida nad peavad tema plaadilt kuulama ja välja lugema, oluline on see, et tema muusikat kuulatakse.

Minu jaoks oli vägagi põnev just see, kuidas Masie Peters vägagi ägedalt kasutas ka “võtteid” 80-90. aastate popmuusikast ja pani selle kõlama vägagi omanäoliselt. Plaadil oli ka mitu lugu, millel on väga huvitavaid harmooniaid, meeldejäävad meloodiaid ja põnevad (julged) rütmilahendeid (“I’m Trying (Not Friends)”, “Boy”, “Brooklyn”).

 

Esimese singlina debüütalbumilt ilmus väga lahe ja mõnusa olemisega popilugu “John Hughes Movie” (26. veebruar 2021). Lauljatar on ütelnud, et selle laulu jaoks sai ta inspiratsiooni just John Hughes’i filmidest, milles oli alati veidi rumalat, kuid romantilist energiat, eriti filmides “Pretty in Pink” (peaosas Molly Ringwald) ja “Sixteen Candles”.

Debüütalbumi teise singlina ilmus 1. juulil 2021 hittlugu “Psycho” (jällegi üks suurepärane näide sellest, kuidas tuleb kirjutada head popmuusikat ja hitti), mis on üks kolmest loost, mille Peters kirjutas koos Ed Sheeraniga.

Augustis 2021 ilmus veel kaks singlit – “You Signed Up for This” ja “Brooklyn”.

 

2022. aasta alguses oli Maisie Peters juba kontsertturneel USAs, veidi hiljem lõi ta kaasa Ed Sheerani kontsertturneel, lauljatar oli selle turnee soojendusartist. Vaatamat tuuritamisele, avaldas lauljatar ka mitu singlit: ”Cate´s Brother”, ”Blonde”, ”Good Enough” ja “Not Another Rockstar”.


27. jaanuaril 2023 ilmus uue plaadi esimene singel ”Body Better”, mis on paljude muusikasõprade arvates üks lauljatari ausamaid lugusid.


15. veebruaril 2023 andis lauljatar teada, et varsti-varsti ilmub tema teine stuudioalbum ”The Good Witch”. See ilmuski 23. juunil 2023. Plaadi kohta ütles lauljatar ise, et see on veidi ”twisted” versioon lahkuminemise plaadist.

”Sellel plaadil on minu hing ja süda, minu veri,” tõdes lauljatar, ”see on kollektsioon minu lugusid, mis juhtusid viimase aasta jooksul. See on tõeline kroonika. Siin on minu karjääri tipphetki, kuid samas ka eraelu allamägesid.”

Maisie Peters lisas, et tema teine album liigub reaalsuse ja sürreaalsuse piiril ja see on seotud tema enda universumiga, kus ta on nii võtmete kui ka kaartide hoidja – tõeliselt hea nõid, kui tal lastakse seda olla.

 

Lauljatari teine stuudioplaat debüteeris ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohal, mis oli kindlasti selline edu, millest ei saanud mööda vaadata.

 

Pärast teise albumi ilmumist, mis oli edukas, jätkas lauljatar esinemiste ja uue muusika kirjutamisega. Nii oli ta Taylor Swifti kontsertturnee "The Eras" soojendusesinejaks Wembley staadionil 19. augustil 2024. Peters pidi olema soojendusesinejaks Kelsea Ballerini Põhja-Ameerika turneel 2025. aastal, kuid Maisie Peters loobus detsembris 2024, viidates oma vaimse tervise prioriteedile kui ühele peamisele põhjusele, samuti soovile oma kolmas stuudioalbum parimal võimalikul viisil valmis saada.

 

Oktoobris 2025 anti märku, et Maisie Peters on Giorgio Armani ”That´s So Armani” “reklaaminägu”. Samal kuul ilmus uus singel “Audrey Hepburn” (see on ka lauljatari uuel albumil). Kohe ka järgmine singel ”You You You”. Mõlemale loole tehti ka videod, mida sai vaadata nii YouTube´is kui ka Spotifys.

Novembris 2025 ilmus kolmaski singel ”Say My Name in Your Sleep”.

 

Jaanuaris 2026 avalikustas Maisie Peters, et tema uue, kolmanda stuudioalbumi pealkiri on ”Florescence” ja see peaks ilmuma 15. mail (tegelikult ilmus see nädal aega hiljem ehk 22. mail).

 

Ilmus ka neljas singel uuelt albumil (6. veebruaril 2026) – ”My Regards”.

 

Vahepeal jõudis lauljatar aidata ka briti tüdrukutebädni Say Now, nende laulu “Millions” üheks autoriks on ka Maisie Peters.

 

Seejärel uue albumi viies (!) singel (21. aprill 2026) – ”Kingmaker”, milles lööb kaasa ka USA lauljatar/laulukirjutaja Julia Michaels, keda peetakse ka üheks Petersi muusikaliseks inspiratsiooniallikaks.

 

Enne uue albumi esinemis tuli üks oluline uudis veel! 8. mail 2027 esineb Maisie Peters esimest korda peaesinejana suurel staadionikontsertil Londoni O2 Arenal.

 

Lauljatari kolmas stuudioalbum ”Florescence” ilmus 22. mail 2026.

 

Maisie Peters on kinnitanud, et uue albumi lood jutustavad tema õide puhkemisest ja ka tõelisest armastusest on juttu. Ta kinnitas, et on saavutanud kuulsuse lauludega, milles on juttu väiklusest ja põlgusest, kuid tegelikult on ta üsna andestav inimene, kes nüüd ei pea enam nii palju inimeste vastu vimma.

Üks ilus mõte veel lauljatarilt – ta tundis, et uue albumi kirjutamine/loomine oli tõeline tervenemise, lootuse, rahu ja jõu leidmine iseendas. Ilus mõte, kas pole.

 

Uus album salvestati Nashville´is, USAs ja lauljatar on esimest korda ka iseenda albumi kaasprodutsent.

 

Lauljatari uue albumi avab ilus mõtisklus ”Mary Janes” (väga ilus meloodia ja põnevad harmooniad).

Nagu mainisin, uus album salvestati Nashville´is, siis on plaadil ka kantrimuusika ja folkmuusika mõjutusi. Kasutatakse ka igati põnevaid ja kantrillike instrumente: mandoliin, bändžo, viiul, vioola, kellamäng – näiteks laulud ”Audrey Hepburn” (Peters laulab: ”Vii mind tagasi maale”), ”Say My Name In Your Sleep” (selles laulab taustalaulu ka briti folkmuusika artist Marcus Mumford), ”Vampire Time” (mitmehäälne laul on alati hea kuulata).

Ilusaid, folgilikult hingavaid lugusid on samuti – “Houses”, “Kingmaker” (võrratu lugu koos Julia Michaelsiga), ”You You You”, “If You Let Me” (mõnusas loos laulab koos Petersiga eelpool mainitud Marcus Mumford, kelle abikaasa on muideks briti suurepärane näitlejatar Carey Mulligan), ”Flat Earther”

Pisut popilikuma struktuuriga on albumi kaheksas laul (ka singlina ilmunud) ”My Regards” (suurepärane lugu!) ja ka 13. laul ”Girl´s Just Flying”.

 

Ilusa, rahuliku, mõnusa, suurepäraste meloodiate ja harmooniatega albumi kaks viimast lugu paitavad samuti kuulaja kõrva – ”You Then Me Now” ja ”Nothing Like Being In Love” (suurepärane mõtisklus armastusest ja armumisest).

 

Kuula ise ka:

Adam Mirek, Kasia Cerazy

„Sinu sisikond ja muu kraam

ehk luubi all on inimkeha“

(Varrak)

 

Sinu keha on tõeline mõistatus.


Midagi seal koriseb, mühiseb ja pistab. Mõnikord ei taha ta teha seda, mida kästakse (kõlab tuttavalt?). Vahel ta lõhnab veidi imelikult. Mõnes kohas kasvavad karvad, aga kuskilt mujalt on ta hoopis paljas.


Tule, piilume sinu sisemusse.


Käsi südamel: me ei tagane millegi ees, ükski (isegi kõige vastikum!) inimkeha saladus ei jää meie eest varjatuks. Luup kaasa ja asume teele!

Sa saad teada: • miks su hingeõhk vahel haiseb nagu zombil • millal su ajus on ameerika mäed • kuidas juhtub, et isegi kõige maitsvam jäätis muutub lõpuks … noh, tead ju küll, milleks • miks sa õppides väsid, aga seriaale vaadates mitte - AVASTA INIMKEHA SISEMUSE SALADUSED!


Adam Mirek on ülitark ja veidi hull teadlane. Noored armastavad tema teaduseteemalisi postitusi sotsiaalmeedias, vanematele aga avaldab muljet ilmselt see, et ta tegi doktorikraadi ... lausa kahes riigis! Igapäevaselt võib teda kohata Teadmiste Sihtasutuse korraldatud teadustöötubades ja vaadata tema regulaarseid esinemisi hommikutelevisioonis. Ta on kirjutanud mitu lugejate ja professionaalide poolt hinnatud lasteraamatut.

 

Tegelikult on Adam Mireki kirjutatud ja Kasia Cerzay illustreeritud raamat üks ilmatuma huvitav ja vajalik inimkeha raamat. Mirek jutustab noorele lugejale väga sisukalt, humoorikalt ja laste- ning noortepäraselt kõigest sellest, mismoodi meie keha töötab, millised ülesanded on täita meie elunditel. See on raamat, mis võiks olla tänapäevane inimkeha õpik.

 

Raamatu alguses räägib Adam Mirek pisut ka endast, kuid kinnitab, et meie keha on kujuteldamatult tark. See võib olla vahel üsna vastik, teinekord jällegi päris naljakas. Kui raamatut loete, siis saate aru, mida autor sellega silmas peab. Mirek jätkab ja ütleb, et meie keha on alati põnev ja me oleme seda aastaid kasutanud, kuid vaatamata sellele, on kehal meie ees veel saladusi. Autor lubab raamatus keha „lähemalt“ uurida, lausa keha sisse pugeda.

Kuidas meie keha töötab? Sellest see raamat räägibki.

 

Raamatu esimene osa on „Ärkamine“. Selles osas on juttu ajust, rakkudest, bakteritest, kõhukõrinatest, süljest, pissimisest ja silmadest.

Ärkamine tähendab seda, et raamatu peategelane (autor tõdeb, et see on lugeja) ärkab hommikul. Loeme, et magades meenutab meie keha aegluubis filmi. Me hingame rahulikult ja kindlasti harvemini kui päeval. Öine pulss – südamelöökide arv minutis – on hulga aeglasem päevasest pulsist. See, et meie organite töö magades aeglustub, täidab olulist eesmärki – keha peab saama puhkust.

Peategelane magab, kui äkki heliseb äratuskell, on vaja ärgata, kuid ärkamine võtab pisut aega.

Seejärel saame lugeda ajust, väga keerulisest organist, millel on mitu osa. Hommikul saavad meie organid ajult käskluse: asu tööle! Nüüd ärkab ka vereringe ja veri hakkab kiiremini voolama, et kehast loputada võimalikult kiirest välja „öised“ hormoonid. Just nende tõttu on hommikud nii rasked. Meie aju on täis tegutsemistahet, aga meie kehal on asjast teine arvamus.

Ärkab ka meie hingamissüsteem. See täidab meie kopsud nagu õhupallid värske õhuga. Ilma hapnikuta ei saaks me joosta, hüpata ega isegi mõelda!

 

Edasi on juttu rakkudest, sest kui poleks rakke, pole meil üldse millestki rääkida. Rakke on erineva suuruse ja kujuga. Siin on humoorikas illustratsioon, millised need rakud välja näevad. Millest rakk koosneb? Membraan, tsütoplasma, rakutuum. Oled neist midagi kuulnud? Nüüd saad lugeda. DNA ja geenid! Nendestki on juttu.

Hommikusest hingeõhust on samuti juttu. Hommikune hingeõhk haiseb jubedalt. Saame teada, miks on see nii. Seetõttu ongi oluline ka hommikune hammaste pesemine.

Esimeses osas on juttu ka bakteritest, soolestiku floorast, kõhukorinast, peeretamisest, süljest, süljenäärmetest ja ka pissimisest. Loeme, et neerud on nagu filtrid. Hommikul ärkavad ka silmad (fotoretseptorid, kepikesed ja kolvikesed, lääts, silmamuna, pupill, iiris, võrkkest) ja isegi silmarähmast saame lugeda.

 

Oh, ja see on alles algus. Meie peategelane ehk lugeja ise tahaks veel pikutada, aga juba on uksel ema, kes tuletab meelde, et on vaja ärgata!

 

Esimese osa lõpus saame lugeda ka inimekeha huvitavate eritiste TOP 5: piim, okse, röga ehk hingamisteede sekreet, sapp ja mäda.

 

Nagu Sa näed, siis on selles raamatus palju sisukaid ja huvitavaid fakte ja teadmisi, mis on edasi antud igati põnevalt, eluliselt ja humoorikalt. Rääkimata sellest, et illustratsioonid igati lahedad, mis seda raamatut suurepäraselt täiendavad. Ka oma kokkuvõttes tahaksin rääkida kõigest, kuid sedasi ju ei saa – lugejale peab jääma ka lugemisrõõm ja avastamine.

 

Seega, edasi pisut lühemalt. Teine osa on hommikupoolikust. Selle osa märgusõnad on vereringe (süda, veresooned, pulss, punased ja valged verelibled, vereliistakud), sinikad, piss (uriin), hambad, UV-kiirgus, kehatemperatuur, maitsepungad, naer ja immuunsüsteem.

Selle osa lõpus on mõned eksperimendid – proportsionaalne keha, kumma silmaga me rohkem vaatame, kumb käsi on boss, hõljuvad käed ja neelamispiirang.

 

Kolmas osa viib meid kooli. Saame tuttavaks jällegi paljude põnevate asjadega – kõrv, dopamiin, kortisool, õppimine, närvisüsteem, aju, adrenaliin, tugi- ja liikumiselundkond, juuksed, iirised ja melaniin, geneetika ja puberteet.

Selle osa lõpus saame tuttavaks evolutsiooni jäänukitega meie küljes: tarkusehambad, sabakont, kõrvu liigutavad lihased, Darwini kühm või köbruke.

 

Raamatu neljas osa on seotud pärastlõunaga. Lugeda saame jällegi mitmetest olulistest asjadest: sõiduiiveldus, sõrmejäljed, nina, toitained (valgud, rasvad, mineraalid, süsivesikud, vitamiinid), seedimissüsteem (söögitoru, magu, maomahl, peensool, maks, sapp, jämesool, kaka, soolefloora, röhitsus, häälepaelad, kõhuvalu, käed ja jalad, tolm, ripsmed ja kulmud.

Loeme sellestki, et meie kehas on ka kilpnääre, mis on kummaline väike liblikakujuline organ ja asub meie kaelas. Kilpnääre toimib näiteks kehatemperatuuri regulaatorina. Kilpnäärme korralik talitus on ülioluline, sest kui keha läheb liiga kuumaks või liiga külmaks, võime tunda end väsinuna isegi siis, kui oleme öösel korralikult maganud.

Selle osa lõpus on juttu ka meie „seesmisest loomaaiast“.

 

Viies osa on magaminekust. Selles osas on märgusõnadeks puuks, kaka, mustus, naba, nahk, haigutamine, pisarad, nohu, hingamissüsteem, puudutus ja uni (kerge une faas, sügava une faas, REM une faas). Kas tead, mida inimesed kõige sagedamini unes näevad? Jooksmist, kukkumist või lendamist.

Selle osa lõpus on põnevaid jooniseid, et teada saada, kas meie silmad valetavad?

 

Vot selline äge inimkehast rääkiv raamat on see Adam Mireki kirjutatud raamat. Mõtlesin selle peale, et inimkehast hakatakse põhjalikumalt rääkima neljanda klassi loodusõpetuse tundides, mistõttu peaks/võiks see raamat suurepäraselt sobima alates neljandast klassist ja otse loomulikult ka suurematele lastele, noortele ja miks mitte ka täiskasvanutele.

 

Jaana Ojakäär-Kitsing, Lumimari

„Uus unehaldjas“

(Pegasus)

 

Oh seda magamamineku aega! Ikka tulevad kõige vahvamad mängumõtted just siis, kui peaks end voodisse sättima. Ka jutud ei taha lõppeda ja unest pole märkigi.

 

Mida sel juhul teha ja kuidas end uneks valmis seada? Appi tuleb unehaldjas, kes annab häid nõuandeid ja nippe parema ööune leidmiseks. Loo koos unehaldjaga mõnusad õhtused harjumused, mis teevad su öödega imet!

 

Jaana Ojakäär-Kitsing on loovuskoolitaja, kolme lapse ema ning raamatute "Loova elu teejuht", "Pai lapse loovusele", "Minu armas südameloom", „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ ning „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ autor. Jaana sooviks on inimesi inspireerida, et kõik kõnniks oma südame teel ja elaks rõõmuga.

 

Lumimari on kunstnik ja disainer, kes on illustreerinud ja kujundanud raamatuid nii lastele kui täiskasvanutele. Tema loomingut iseloomustavad rahulikud värvipaletid ja tasakaalukas meeleolu, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

 

Minul on varem olnud võimalus lugeda kaht väga vahvat Jaana Ojakäär-Kitsingu kirjutatud raamatut ja neist ka kirjutada - „Jooga-Mõmmi lõdvestusharjutused lastele“ (kirjastus Pegasus, 2020) ja „Jooga-Mõmmi enesekindluse rännak“ (Pegasus, 2022).

 

Lumimari imelisi pilte olen imetlenud raamatutes „Öölaps“ (autor Piret Jaaks, kirjastus Pegasus, 2024) ja „Latsõkõnõ“ (Tänapäev, 2024).

 

Selle loo alguses on saabunud õhtu. Päike oli oma päevatöö teinud ja sättis puhkama. Taevasse veeres Kuu ja tähevaip sädeles.


Hele ja Ville istusid magamistoa aknal ja imetlesid maagilist õhtutaevast. Nad ootasid unehaldjat. Ühel hetkel hakkas taevas vilkuma üks väike täht – Täpi. Tal oli lastele midagi tähtsat öelda – selgus, et unehaldjas Ulla sai 777-aastaseks ja temal algas haldjariigis pensionipõli. Täpi teadis sedagi, et senise unehaldja töö võtab üle unehaldjas Uma. Tema oli lõpetanud just unehaldjate kooli ja pidi olema väga elevil, et saab just Hele ja Ville pere juurde tööle tulla.


Sel õhtul läks uuel unehaldjal tulekuga aega, sest unenägude masin oli hakanud imelikku häält tegema.

Täpi uuris, kas lapsed on valmis uinuma? Ville ei olnud, sest pea oli paksult mõtteid täis. Täpi kinnitas, et kui temal on liiga palju mõtteid, siis on tema mõttetuba täitsa sassis. Täpi viitas ka laste toale, mis oli samuti segamini.

Täpi selgitas lastele, mida ta teeb, et oma mõttetuba korda saada. Mida täpselt Täpi teeb, selle jätan Sulle endale lugeda.


Nüüd hakkas ka Hele oma tunderuumi korrastama. Seda tehes märkas Hele, et tema sees muutus kõik palju rahulikumaks. Ainult rahutundel lubas Hele oma tunderuumis ringi jalutada, sest rahutunne on unega hea sõber.

Lapsed koristasid mõtteruumi ja tundetoa ning ka magamistoa. Suur koristustöö oli lapsed ära väsitanud. Hele silmad vajusid juba iseenesest kinni. Ville oli kindel, et unehaldjas oma uneliivaga oli lähedal.

Lõpuks ometi saabus ka uus unehaldjas – Uma. Ta rääkis lastele, mis oli unenäomasinaga juhtunud. Tal olid kaasas ka unenäofilmid. Uma pani filmid mängima ja hetke pärast lapsed magasidki.

Seejärel räägib autor sellest, kuidas ise oma unenäofilme valida. Ta mainib sedagi, et enne und tasub keskenduda headele mõtetele, soovidele ja unistustele. Ühel leheküljel on kirjas erinevad unenäod, mida võiks unenäomasinast valida, nagu näiteks minu unistuste päev, sünnipäevapidu jpt.

 

Äkki hakkas Ville nihelema. Uma märkas seda. Selgus, et Villel oli hirmus pissihäda. Poiss oli enne und mitu arbuusiviilu söönud ja unustanud pissil käia. Uma ütles, et Ville võib pissil ära käia, aga poiss ei tahtnud pissile minna, sest ta kartis pimedust, varje ja imelikke hääli. Õnneks oli Uma nõus koos Villega minema. Pissil käidud, jäi poiss magama.

 

Seejärel jutustab Jaana Ojakäär-Kitsing sellest, et kui uni ikkagi ei tule, siis tasuks teha üht toredat hingamisharjutust. Missugust? No sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Hommikul läks unehaldjas Uma Unemaale tagasi. Tema töö oli sel ööl tehtud. Seejärel saame lugeda sellest, et meid valvab öösel armas unehaldjas. Milline ta võiks välja näha? Kui loed edasi, siis saad teada.

 

Järgmisel õhtul oli Hele ja Ville tuba tuledes ja lärmi täis. Vali muusika mängis, lapsed tantsisid mööda tuba ja voodeid. Nad olid kahe peale suure kotitäie komme ära söönud. Energiat oli nii tohutu palju, et lastel oli raske rahuneda.

Kohale oli jõudnud ka unehaldjas Uma, kes piilus aknast sisse. Ta koputas aknale, kuid lapsed ei kuulnud teda. Nii istus Uma murelikult akna taha ja küsis nõu Täpilt. Täheke soovitas unehaldjal veidi hiljem uuesti tulla.

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas Uma tuli tagasi? Kas lapsed pidid midagi veel tegema, et unehaldjas ikkagi tuleks? Seda saad teada, kui selle vahva uneraamatu lõpuni loed.

 

Jaana Ojakäär-Kitsing kinnitab, et lapsed peaksid olema selleks ajaks valmis olema, kui unehaldjas nende juurde tuleb. Lisaks koondab autor kõik head mõtted mõnusaks uinumiseks kokku.

Raamatu lõpus on veel näpunäiteid sellest, millised sammud viivad lapsed Unemaale - rahulik vestlus, kallistus, tassike sooja teed, keskendumine kõigele sellele, mis rõõmsaks teeb, soe vann või dušš, unejutt, unelaul, pai, raamatu lugemine ja oma päeva joonistamine.

Juhani Püttsepp

„Uksed kolksuvad Pargi põigus“

(Tänapäev)

 

Ühes tavalise väikelinna tavalises natuke räämas majas pargi servas elab värvikas seltskond. 

Siin on 6. klassi poiss Jaagup ja tema vanaema Lilli; Milka ja tema sõber Oleg, kes tegutsevad jõusaalis ja kartuliäris; kunagine ajakirja toimetaja proua Haasberg ja paljud teised, koer Roialist ja kass Iissast rääkimata. Inimesed nagu inimesed ikka, jutlevad ja jagelevad, teevad oma tavapäraseid toimetusi … kuni maja ees peatub kreemikasvalge sõiduauto ja ühtäkki selgub, et pole see majagi nii tavaline midagi – siia tahetakse ehitada luksushotell.

Ohus on nii kodud kui ka õunapuud.

 

Aastate jooksul on mul õnnestunud lugeda mitmeid ja mitmeid Juhani Püttsepa kirjutatud raamatuid - „Portreed Tallinna loomaaiast“ (2008, Eesti Ekspressi Kirjastus), „Väikese hundi lood“ (2009, Päike ja Pilv), „Gibraltari laevakoerte ühing“ (2015, Tänapäev), „Ohoo, linnaloom!“ (2022, Tänapäev) ja eriti suurepärane „On kuu kui kuldne laev“ (2020, Tänapäev, see raamat võitis 2021. aastal ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse Aasta Rosina auhinna!), „Leierkastilugu“ (2024, Pegasus).

 

Uues raamatus „Uksed kolksuvad Pargi põigus“ kirjutab Juhani Püttsepp vägagi keerulisel ja raskel teemal. Autor viib lugeja 1990. aastate lõppu, kui Eestis oli palju maju, kus elasid inimesed sees, kuid majaomanikud olid kusagil kaugel välismaal või tont teab kus.

Toona hakkasid paljud majaomanikud oma maju tagasi nõudma ja nn sundüürnikud olid sunnitud oma kodudest loobuma ja välja kolima.

Just sellest Juhani Püttsepp oma raamatus räägibki, mistõttu võib öelda, et see on üsnagi nukker ja kurvameelne raamat, kuid loomulikult on ka selles keskkonnas rõõme ja ilusaid hetki, saab nalja ja palju muudki.

Teiseks võiks küsida, kas see on laste- või noorteraamat? Ühest küljest on. On ju üks peategelastest 6. klassi poiss Jaagup, kes selles samas majas elab ja näeb sündmusi omast vaatevinklist. Teisest küljest võiksid seda raamatut lugeda ka täiskasvanud inimesed, et meenutada või teada saada, kuidas toonane kiskjalik kapitalism paljude inimeste elud tuksi keeras … no ja eks tule neid sarnaseid hetki ette ka tänases maailmas …

Ah jaa, kui Sa avad raamatu, siis saad ka vastuse, sest tiitellelhel on kirjas, et see raamat on keskmisele ja vanemale koolieale ning ka nende vanematele.

 

Raamatu sündmused toimuvad neljas peatükis. Raamat algab kõhedal sügisel, seejärel liigume käredasse talve, millele järgneb kirgas kevad. Neljas peatükk viib lugeja aega kakskümmend aastat hiljem.

 

Raamatu alguses on kirjas, et tegevuspaigaks on kahekordne kivimaja linnapargi veeres, aadressil Pagi põik. Aeg ja koht on vaid kujutlustes olemasolev Eesti maakonnalinn aastatuhande vahetuse paiku.


Tegelasi on mitmeid ja kõik nad on omamoodi isiksused, mistõttu saab raamatu autorit vaid kiita, sest tegelaskujude loomisel on ta olnud tõeline meister.


Jaagup on kuuenda klassi poiss, kellele meeldib jälgida pargipuid; Lilli on Jaagupi vanaema, kes kõige enam muretseb oma lapselapse tuleviku pärast; Tea on vanaema Lilli tuttav teiselt poolt parki, kes otsib seletusi kõikvõimalikele unenägudele; Milka on Lilli ja Jaagupi naaber, kes rabab tööd nii kartuliäris kui ka jõusaali koristajana; Oleg on Milka sõber, jõusaali omanik; proua Haasberg on maja alumise korruse eakas elanik, kunagine koduajakirja toimetaja; Arka on proua Haasbergi kindla töökohata naaber, kohtu poolt karistatud; Trofimovitš on Arka semu, kelle taustast pole suurt midagi teada.


Tegelasteks on ka loomad – Roial on Trofimovitši kergelt lonkav koer, kelle taust on veelgi hämaram kui ta peremehe oma; Iissa on majakass, keda võib kohata peamiselt pööningul, mille uks püsib alatasa poikvel.


On ka sellised tegelased, kelle kohta võiks ütelda, et tegemist on kaabakatega. Pontšik ja Boss, kes on firma Rush Diamond esindajad, kes tegutsevad eesmärgiga maja Pargi põigus kiiresti ümber ehitada luksushotelliks.


Loomulikult on raamatus ka episoodilisi tegelasi – politseinik, linnavalitsuse ametnikud, kunstimuuseumi spetsialistid, töömehed.

 

Kui raamatut lugema hakkad, siis saad kõikide tegelaste kohta infot juurde ja juurde. Kõigil neil on olnud ja oma elu, saatus ja nüüd on nad kõik teelahkmel, kuidas edasi. Otse loomulikult ei taha neist keegi oma kodu hüljata, välja kolida, kusjuures paljud linnaametnikud arvavad, et kõik nad peavad ise vaatama, kuidas tulevikus hakkama saada, kus elada ja olla.

 

Lugu algab sügisel. Jaagup on üksinda kodus, kuna vanaema on läinud poodi piima järele. Jaagup ootas vanaema aknal ja jälgis sügisest parki. Pargis polnud kedagi, isegi linde polnud.

Hetk hiljem sõitis Pargi põigu nimelise tänavajupi ainukese maja ajavärava ette kreemikas-valge sõiduauto. Auto jäi seisma, kuid sellest ei väljunud kedagi. See tundus Jaagupile põnev.

Õige varsti tuli poest ka vanaema Lilli.

 

Seejärel saab tuttavaks järgmise tegelasega. Sellega, kes istus autorooli. Hüüdnimeks Pontšik. Temal olid kaasas majaga seotud dokumendid – koopia maja ostu-müügi lepingust, oletatavate elanike nimekiri, volitus tegutsemaks kinnisvarafirma Rush Diamond nimel … Tema Boss oli talle lubanud: „Kui aasta alguses on Pargi põigus plats puhas, saad kümme tuhat!“

Saame teada, et kreemikas auto on uhke Chevy ehk Chevrolet, loeme sellestki, millist elu oli Pontšik elanud, kuidas ta endale selle uhke auto oli saanud.

Nüüd oli Pontšikul hoopis teised ülesanded ja plaanid. Lagunev maja oli vaja elanikest vabastada ja Boss oli talle selleks jätnud üsna vabad käed.

 

Tagasi Jaagupi ja Lilli juurde. Saame lugeda, et Jaagupi ema elas linnast paarikümne kilomeetri kaugusel maakohas. Ta oli leidnud mõned aastad pärast Jaagupi sündimist leidnud endale uue elukaaslase, isegi abiellunud ja nüüd kasvatas veel kaht lapsukest, Jaagupi poolvenda. Jaagupi isast polnud suurt midagi kuulda. Jaagup oli seega vanaema laps.

 

Jaagup käis linnas terviseprobleemidega laste koolis. Poiss oli sündides sattunud hapnikupuudusesse ning sellega kaasnenud närvisüsteemi kahjustus avaldas poisi arengule mõju. Kui vaadata oskasid, siis oli näha, et kõndides kippus Jaagup pisut jalgu lohistama, istudes kössi vajuma ja mõnikord jäi ta oma mõtetesse kinni. Kui raamatut loed, siis märkad, et Jaagup igati tubli ja armas poiss, kelle suhe vanaemaga on igati vahva ja positiivne. Kuna vanaema oli enne pensionile jäämist töötanud linnahaiglas ämmaemandana, mistõttu püüdis ta ka lapselapse tervise hoolt kanda ja poissi aidata.

 

Samal ajal on majas kuulda liikumist. Majja on sisenenud Pontšik, kes üritab aru saada, mis maja see on.

 

Järgmiseks tegelaseks, kellega tuttavaks saame on Milka, kes keetis köögis kartuleid. Ta tegi seda kahekümneliitrilises pajas. Milka higistas, kuid kartulite turustamine ja ka keetmine oli tema töö ning tööd rügama oli ta harjunud. Naisterahva kartuliäri püsiklient oli raudteejaama einelaud. Nende jaoks tuli keeta kartulid poolpehmeks, et einelaud saaks hakata järgmisel päeval kartulisalatit valmistama.

Loeme, et Milka isapoolne pere kuulus baltisakslaste hulka – nii hüüti Eestis ja Lätis sakslasi, kes juba aastasadu tagasi siinsetel maadel elasid. Milka teadis, et Teise maailmasõja alguses oli tema vanavanematel võimalus sõita Saksamaale, kuid nemad ei soovinud oma kodumaalt lahkuda, sest oma päris koduks pidasid nad just nimelt Eestit. Seetõttu juhtus kahjuks nii, et 1941. aastal olid Vene väed Milka hoopis Siberisse küüditanud.

Siberis jäid nad nälga. Söödi lausa kartulikoori. Äkki sealt saigi alguse ka Milka sümpaatia kartuli vastu.

Kartulid keesid ja Milka ootas oma sõpra, Olegi. Musklites Oleg oli ühe jõusaali omanik ja ta pidi nüüd kartulitele järele tulema. Kahekümneliitriline pada oli vaja pliidilt tõsta, tulikuum keeduvesi kraanikaussi nõristada ning aurav pott oma Ford Transiti kaubikuga raudteejaama sõidutada.

Saame teada, kuidas Milka ja Oleg olid tuttavaks saanud ja sõbrunenud. Ka Oleg oli Siberis sündinud, ja see oli asjaolu, mis Milkat ja Olegi ühendas.

Milka meenutab sedagi, kuidas tema baltisakslasest isa ja venelannast ema, kes olid Siberis abiellunud, koos oma väikese tütrega Eestisse jõudsid. Neil oli keeruline elamispinda leida, sest pool linna oli sõjas puruks pommitatud. Õnneks said nad korteri Pargi põigus. Milka oli siis vaid kolmeaastane ja esimese mälestusena lapsepõlvest kangastuski Milkale hetk, mil ta selles korteris ühe kohvri otsas istus ja ema teist lahti pakkis. Ma olen kindel, et ega Milka ei suuda ette kujutada seda, et õige varsti peab ta hakkama oma asju pakkima, et see kodu maha jätta …

Ja veel. Raamatut edasi lugedes saad teada, et Milkal ja Olegil on plaan abielluda!

 

Nagu Sa eelpool lugesid, siis tegelasi on selles loos veel teisigi. Kõigi nendega saame tuttavaks. Proua Haasberg. Tema mees oli olnud Eesti Vabariigi sõjaväelane, auastmelt kapten, kellel tulid venelased järele, viisid ta Venemaa vanglasse ja hukkasid seal … Proua Haasberg valmistas suurepärast peedisalatit ja nüüdki valmistas proua just seda. Raamatut edasi lugedes saame teada, et proua Haasbergil on kaks kuulsa kunstniku maali, millest ühe abil saab vanaproua ma elujärge parandada, kuid tal on ka palju raamatuid ja uhke tiibklaver.

 

Saame tuttavaks ka vanaema Lilli hea tuttava, Teaga, kes elas teisel pool parki, kuid Tea käis sageli vanaemal külas.

Arka – selle maja üks õnnetumaid hingi. Arka oli kunagi koolist välja visatud. Seejärel oli ta vangi sattunud, kuna oli vargil käinud. Nüüd elas Arka üksinda korteris, mis oli vägagi viletsas korras. Tööd mehel polnud, päeval käis ta agulis lihtsalt ringi, kohtus oma samasuguste sõpradega. Arkal oli siiski ka kass – Iissa, kes elas suurema osa oma elust pööningul.

 

Arkal oli ka üks tuttav või oli see siiski lausa sõber? Trofimovitš, kes oli nagu mingi tehnikaspets. Habemes, veidrate hõbedastes raamides prillidega. Temal oli ka koer, lombakas Roial. Ka neil on selles loos oma roll mängida.

 

Ja õige varsti on trepikojas üleval kuulutus, milles on kirjas, et maja uueks omanikuks on kinnisvarafirma, kellel on plaan hakata vana vaja renoveerima ja praegused elanikud peavad majast välja kolima … ootamatu … 1. detsembriks tuleb maja vabastada!

 

Sügis sai läbi. Meie saime tuttavaks raamatu tegelastega ja saime teada, et olukord majas polnud kiita. Elanikel tuleb välja kolida, kuid loomulikult ei taha mitte keegi seda teha. Üritatakse hoida kokku, kuid kas sellest on kasu?

 

Sügisele järgnes käre talv. Kinnisvarafirma ja Pontšik polnud suutnud majaelanikest vabaneda, mistõttu võtab Pontšik kasutusele tõsisemad meetodid. Kurjemad meetodid, milles kasutatakse ka korstna kinni toppimist, mistõttu on maja ühel päeval tõsine suitsuvinguõnnetus. Õnneks oli majas ka Oleg, kellele oli selge, et korsten oli täis topitud … seekord läks kõik õnneks, aga järgmine kord?

 

Vanaema Lilli käis ka linnaametnike jutul, kuid neil olid teistsugused mõtted peas – selgus, et ajad on muutunud, ja kui inimene tahab ettevõtlust edendada, jõukamalt elada, ei peaks talle seda pahaks panema … kas seda tuleb teha teiste kodude arvelt? Kui vanaema kinnitas linnaametnikule, et tal pole ka raha, et uut korterit osta, siis soovitas ametnik vanaemal pangast laenu küsida! Kas pensionärile antakse pangast laenu? Selle peale ei mõtle ükski linnaametnik!

Vanaema Lilli oli pettunud ja kirjutas kirja linnavalitsusele: „Olen kohkunud, et raha võim ja jõud osutub suuremaks ja ohtlikumaks, kui oskan ette kujutada. Inimlikud väärtused – ausus, hoolivus, vastutus – ähmastuvad.“ Kas sellest on abi?

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Mõnedele lõpeb lugu õnnelikumalt kui mõnedele teistele. Üks inimene sureb, ühed kolivad ära, ühed lähevad pulmareisile, üks inimene läheb vanadekodusse ja loo viimases peatükis jõuame aega 20. aastat hiljem. Ühest poisist on kasvanud tubli mees, isa, kes töötab arstina, ja nüüd on tal igati põnevad plaanid.

 

Ühe mõtte laenan oma kokkuvõtte jaoks raamatust veel. See võtab selle „loogika“, mis tänases maailmas valitseb, suurepäraselt kokku.

„Kuule, ja need õunapuud lõikame maha,“ jätkas Boss oma monoloogi. „Tont teab milliseid haigusi need vanad puud võivad kanda … Aeda teeme parkla. Paneme õue asfalti maha. Kuhugi peavad ju ka autod mahtuma. Tänapäeval soovib iga keskmisest rohkem palka teeniv pere endale vähemalt kahte autot.“

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

„Detektiivibüroo nr 2. Operatsioon Kila-kola“

(Varrak)

 

Mitu Elvestadi elanikku on langenud müstiliste varguste ohvriks. Ära on viidud vaid väärtusetut kola.

Seda uurida on just sobiv ülesanne Detektiivibüroole nr 2. Erakordsed juhtumid on ju nende eriala!

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks.

Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja elulähedaselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumustest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab jutustusi värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

 

Ma olen kindel, et Detektiivibüroo nr 2 raamatud ja tegelased on meiegi laste seas väga populaarsed. Seda kinnitab see, et ilmunud on juba 14. raamat sellest raamatusarjast ja ka koolis olen märganud, et lastele need raamatud meeldivad ja sobivad.

 

Seni on ilmunud 13. raamatut erinevatest detektiivibüroo nr 2 „operatsioonidest“: Laevavrakk (2025), Muumia (2024), Mereröövel (2024), Kummitus (2023), Tsirkus (2022), Kilekott (2021), Pronksiplats (2021), Suvesaar (2020), Tuuleiil (2020), Nartsiss (2019), Päikeseloojang (2019), Varjumees (2018) ja Kõuepilv (2018).

 

Nii nagu igas selle sarja raamatus meenutatakse meile raamatu alguses, et tegevus toimub väikelinnas Elvestadis, Svenna jõe suudmes. Elvestad on asutatud 1884, elanikke on 951 inimest, kuid ikka ja jälle juhtub selles linnakeses ka kuritegusid.

Õnneks on Elvestadis kaks tublit ja hakkajat last – Tiril ja Oliver, kes on „asutanud“ Detektiivibüroo nr 2 (neil on abiks ka ehtne jäljekoer Otto) ja nii saavad igasugu kahtlased ja kriminaalsed lood ka lahendatud.

Selles raamatus lööb kaasa ka teisi tegelasi – Nanna Teigen (proua, kellele meeldib aia eest hoolitseda, kuid mitte oma kuuri koristada), Vidar Klepp (pahur bussijuht, kes ei salli tülitamist), Antiigi-Nilsen (habemik mees, kes müüb oma poes vanu, kasutatud asju), Miriam Alamsen (proua, kes kipub unustama ja usub päkapikke) ja Henrik Gloppe (mees, kellele meeldib kalal käia ja kellel on suur kola täis kelder).

 

Selle loo alguses sai Oliver paki, milles oli kaks vildikat ja taskulamp. Oliver kinnitas, et nendega saavad nad Tiriliga salajasi sõnumeid kirjutada, kuna vildikates oli nähtamatu tint! Selle lugemiseks pidi kasutama ultraviolettvalgust.

Oliver näitas Tirilile, kuidas need nähtamatu tindiga kirjutavad vildikad töötavad, ja kuidas tuli kasutada ultraviolettkiirtega taskulampi.

 

Hetk hiljem märkasid Tiril ja Oliver, et otse nende vastas asuva maja õues seisis politseiauto. Midagi oli juhtunud. Politseinikud olid Nanna Teigeni juures. Vanaproua, kes müüs kinos pileteid.

Selgus, et oli toimunud murdvargus ja Nanna Teigeni kuurist oli varastatud prügi! Prügi küll, aga tegemist oli ikkagi sissemurdmisega. Politsei arvates polnud see suurt midagi ja lahkus. Tiril, Oliver ja Otto jäid. Varastatud olid küll vaid vanad vaasid, aga salapärased lood olid ikkagi Detektiivibüroo nr 2 rida!

 

Lapsed hakkasid kuuris ringi vaatama ja ei suutnud mõista, mis selles kuuris oli väärtuslik või väärtusetu. Kila-kola oli väga palju. Nanna Teigen rääkis lastele, et eelmisel päeval oli tema juures käinud üks antikvaar, kes ostis ära kõik, mis vähegi väärtuslik. Antikvaar oli väitnud, et ülejäänu on rämps.

Lapsed küsisid Nannalt ka seda, missugused need vaasid olid. Siin on ka pilt neist – valged, mustade triipudega, üks suur ja üks väike. Nanna Teigen, et tegelikult oli neid vaase kolm, aga üks oli eelmisel aastal maha kukkunud ja katki läinud.

 

Möödus veel hetk. Oliver avastas, et kuuri oldi sisse tuldud aknast! Kuuriseina ääres otse akna all oli puuriit, nii et sealt oli lihtne üles ronida ja sisse pääseda.

 

Lapsed lahkusid ja Tiril oli kindel, et lihtne juhtum see kindlasti ei ole!

 

Veidi hiljem helistas lastele Nanna Teigen. Ta oli kindel, et teab, kes on süüdlane! Naine oli näinud kahte samasugust vaasi bussijuhina töötava Vidar Kleppi aknalaual. Tiril ja Oliver läksid bussijuhi juurde, kus selgus, et need vaasid pole teps mitte varastatud vaasid – need olid plastmassist, mitte savist või portselanist. Kuidas lapsed sellest aru said? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Seejärel soovitas Nanna Teigen lastel minna oma sõbranna Miriam Alamseni juurde. Põhjus lihtne – eelmisel nädalal oli murtud sisse Miriami garaaži ja varastati küünlajalg, mis polnud samuti midagi väärt.

Oliver ei suutnud seda mõista – murdvaras, kes viib kaasa väärtusetut kraami.

 

Miriam Alamseni juures selgus, et ka tema juures oli käinud antikvaar, kes ostis ja viis kaasa väärtusliku kraami, kuid oli kinnitanud, et küünlajalg on väärtusetu. Proua Alamsen oli kindel, et vargil võis käia Kolapäkapikk! Proua Alamsen uskus päkapikke.

 

Järgmisena läksid lapsed Henrik Gloppe juurde, sest ka tema juures oli käinud antikvaar antiikseid esemeid ostmas. Henrik Gloppe (kirglik kalamees) oli kindel, et temal olid kõik asjad alles, kuid selgus, et keldrist oli kadunud väike kalamehe kuju, õngega mehe kuju, malmist tehtud. Härra Gloppe oli püüdnud seda kuju antikvaarile maha müüa, kuid antikvaar polnud sellest huvitatud.

 

Härra Gloppe mäletas, et tema rahakoti vahel on plakati küljest rebitud lipik. Kirjas oli „Antiigi-Nilsen“, telefoninumber ja aadress.

 

Lapsed olid kindlad, et Kolapäkapikk oli tegelikult Antiigi-Nilsen!

 

Kuidas seda tõestada? Selleks on vaja mõistust ja julgust ja nutti! Aga seda ju Tirilil ja Oliveril on palju. Lapsed märkasid, et poes olid kõik varastatud asjad. Kuidas seda tõestada, sest antikvaar süüd ju ei tunnista. Selleks oli vaja appi kutsuda vanaisa Franz, kes oli samuti igasugu kila-kola. Suureks abiks olid ka nähtamatu tindiga vildikas ja ultraviolettkiirtega taskulamp.

 

Mida lapsed tegid? Kuidas seekordne juhtum/lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Igal juhul on ka seegi uurimine igati põnev.

 

Nii nagu ikka, on ka selle raamatu lõpus ülesanded lugejale. Raamatust tuleb üles leida kell, mis näitab viis minuti viis läbi, punane kass, prillipäkapikk, võtmed, rehvipäkapikk, lihtsalt vaasid ja 12 päkapikku!


Ja see pole sugugi mitte kõik. Lugejale õpetatakse sedagi, kuidas teha nutitelefonist UV-lamp. Mida on vaja selleks, et kirjutada salajasi teateid?

Kehlani

„Kehlani“

(Warner Music)


„Rahvusvaheline R&B staar ja kahekordne Grammy võitja Kehlani on välja andnud omanimelise albumi „Kehlani“. Laulja, laulukirjutaja ja visionäärina tuntud artist liigub oma neljandal stuudioalbumil veelgi sügavama ja avarama muusikalise ja isikliku väljenduse poole.

 

Oaklandist Californiast pärit Kehlani saavutas esmakordselt kuulsuse teismeeas saates „America’s Got Talent“ oma grupiga PopLyfe. Sellest ajast alates on temast saanud üks huvitavamaid ja mõjukamaid hääli tänapäeva R&B-s.

Eelmise aasta juunis ilmunud singel „Folded“ tõusis Billboard Hot 100 edetabelis seitsmendale kohale ja jõudis esikohale nii kuumade R&B/hip-hop laulude kui ka kuumade R&B laulude edetabelis. Eelmise aasta juunis ilmunud hittlugu läheneb juba 600 miljonile rahvusvahelisele striimimisele.

 

Laul „Folded“ teenis artistile ka parima R&B laulu auhinna 2026. aasta Grammy auhindade jagamisel. Lauljatar on nomineeritud ka hiljuti väljakuulutatud American Music Awardsil kolme nominatsiooniga, sealhulgas parima R&B-loo kategoorias.

 

Kehlani on teinud koostööd mitmete rahvusvaheliste tippartistidega, näiteks Cardi B eelmisel sügisel ilmunud hiti "Safe", ZAYNi loo "Wrong" ja Eminemi loo "Nowhere Fast" loomisel.

Kehlanit tuntakse ka tugeva mõjutajana, kes on avameelselt rääkinud oma identiteedist, emadusest ja vaimsest tervisest ning edendanud mitmekesisuse ja autentsuse nähtavust muusikatööstuses. Kehlani ühendab enesekindluse ja haavatavuse viisil, mis kõnetab kuulajaid kogu maailmas.“

 

Niimoodi tutvustakse Kehlani uut albumit „Kehlani“ Warner Musicu pressiteates.

 

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 31-aastaseks. Tegemist on andeka USA lauljatari, laulukirjutajaga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka.

 

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

 

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinud, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis.

 

Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

 

Aastal 2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

 

Järgmisel aastal (2015) oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.

 

Aprillis 2015 ilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

 

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani on üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

 

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

 

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SWEETSEXYSAVAGE”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada.  ”SWEETSEXYSAVAGE” saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,” selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis  mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

 

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

 

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“.

Samal, 2019. aastal lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“.

 

Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

 

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

 

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil lõid kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko („Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusik Masego („Hate the Club“).

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud nimetasid Kehlani  albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel oli ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud oli ka vana-kooli R&B slow jam’e.

 

Veebruaris 2021 tõdes lauljatar intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et ta hakkas kirjutama 2020. aasta albumist nn de luxe-versiooni, kuid talle tundus, et juurde kirjutatud lood olid sellised, et neist on võimalik teha iseseisev uus album.

 

Ja 29. aprillil 2022 ilmus lauljatari uus, järjekorras kolmas stuudioalbum „Blue Water Road“, mille kohta öeldi Warner Musicu pressiteates nii: „Grammy auhinnale nomineeritud ning oma loominguga mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud lauljanna Kehlani andis välja albumi “blue water road”.
Uue kauamängiva fookuslooks oli “everything", kaunis ballaad,  mille lauljatar kirjutas pühendusega oma kallimale.
Albumi lugudest on varasemalt ilmunud veel “up at night (ft. Justin Bieber)”, “little story” ja “altar”.”

 

Album oli sarnane eelmise albumiga, millel on igati rahulikku R&B´d ehk jällegi palju nn slow jam´e. Muuskakriitikud ütlesid, et Kehlani kolmas plaat oli lauljatari seinise karjääri parim, et see oli album, millel oli nn chamber poppi, progressiivset souli jpm.

 

Juulist detsembrini 2022 esines Kehlani nii USA-s kui ka Euroopas, et uut albumit promoda. Kontsertturnee soojendusartistideks olid USA lauljatar ja räppar Rico Nasty ning Destin Conrad.

Järgmisel (2023) aastal oli Kehlani üks peaesinejatest 2023. aasta WNBA (USA naiste korvpalliliiga) tähtede mängul ja ka USA jalgpalliliiga (MLS) tähtede mängul.

 

Maikuus 2024 oli selge, et on oodata uut stuudioalbumi, teada oli ka albumi pealkiri, kaanefoto ja ilmumise kuupäev. 14. juunil avaldati uue albumi tracklist ja 21. juunil ilmuski album “Crash”.

Kaasa lõid ka USA lauljatar Jill Scott, Puerto Rico räppar ja lauljatar Young Miko, Nigeeria laulja Omah Lay. Albumit aitasid produtseerida mitmedki muusikamaailma tuntud tegijad: Dixson, Mamii, Khris Riddick, Oak Felder, Ant Clemons, Darhyl Campr, GuiltyBeats, Etienne jpt.

Uue albumi kõikide laulude autoriks oli lauljatar ise. Nii nagu varemgi.

 

Aasta 2025 11. juunil avaldas Kehlani uue singli "Folded"; laul jõudis Billboard Hot 100 edetabelis kuuendale kohale ning võitis 68. iga-aastasel Grammy auhindade jagamisel parima R&B esituse ja parima R&B loo auhinnad!!!

Novembris 2025 jällegi uus singel – „Out the Window“. Aprillis 2026 ilmus uus singel "Back and Forth", millel teeb kaasa räppar Missy Elliott; see oligi kolmas singel Kehlani omanimeliselt viiendalt albumilt, mis ilmus 24. aprillil 2026. Samal päeval lauljatari sünnipäevaga.

 

„Kehlani“ on Ameerika laulja-laulukirjutaja Kehlani viies stuudioalbum, millel 17 uut laulu.

 

Albumil teevad külalisena kaasa USA räppar Lil Wayne, USA hiphop duo Clipse, USA lauljatar Brandy Norwood (esinejanimega randy), USA nasiräppar ja lauljatar Missy Elliott, USA laulja, laulukirjutaja Usher, USA räppar Lil Jon, USA räppar T-Pain, USA naisräppar Cardi B, USA räppar Big Sean ja USA laulja Leon Thomas. Artistid, kes ei vaja pikemat tutvustust, kuid juba see näitab, et Kehlani on tõeline superstaar, kellega meelsasti koostööd tehakse.

Kehlani uus album on järg tema varasematele albumitele "Crash" (2024) ja "While We Wait 2" (2024) ning seda toetavad kolm singlit: "Folded", "Out the Window" ja "Back and Forth".

 

Olen kindel, et Kehlani uus album meeldib kõikidele Kehlani fännidele ja musta muusika sõpradele (palju on lugusid, mis meenutavad 1990. aastate ja 2000. aastate R&B´d), on ju lauljataril suurepärane hääl, võrratu oskus kuulajat kuulama panna.


Muusikaliselt on siin nii R&B´d, hiphoppi, on tempokamaid lugusid („Anotha Luva“, „Back and Forth“), kuid oluliselt rohkem on rahulikumaid laule, mõnusa ja rahuliku hingamisega R&B´d (hittlugu „Folded“, „I Need You“ (suurepärane duett koos Brandyga), uue plaadi minu üks lemmikutest „Oooh“, nagu seda on ka „Still“, „Shoulda Never“ (koos Uheriga), „Lights On“ (koos Big Seaniga)).


Ilusale albumile paneb ilusa punkti albumi viimane laul – imeilusa meloodia ja refrääniga „Unlearn“.

 

Kuula ise ka:

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian - 10.04.2009 - 27.07.2023).

Avasõnad :)

Tere.


Mina olen Marko Tiidelepp.


Sõpradele Tiidekas.


Ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja

koeratõugudest, kellest olen

aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter