Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad


Anne-Kristin zur Brügge,


Marina Rachner


„Kuidas loomalapsed magama jäävad.


Suur ettelugemisraamat“


(Pegasus)


 

Mida teeb väike lõvi enne magamaminekut? Aga väike hiir? Ja ahvikene? Kõik loomalapsed kogevad väiksemaid ja suuremaid seiklusi, enne kui poevad rahulolevalt ja õnnelikult oma asemele. Imetoredad lood, armsad luuletused ja väikesed rituaalid soodustavad uinumist ja toovad mesimagusaid unenägusid.


Muuda magamaheitmise aeg päeva kõige ilusamaks ajaks!

 

Kuna ma olen nüüd viimased paarkümmend aastat lasteraamatuid lugenud ja neid ka tutvustanud, siis pean tõdema ja kinnitama, et lasteraamatud aitavad ka täiskasvanul veidi oma pingeid ja stressi maandada. Seetõttu on hakanud mulle meeldima muinasjutulised lood, fantaasialood, naljakad lood, loomalood ja kindlasti ka unejutud.


Loed õhtul ühe unejutu ja uinudki, mistõttu saan ma väga hästi aru, miks ka lastele meeldivad unejutud ja eriti lahe on see, kui täiskavanu lapsele unejutte ette loeb. Just selline raamat – suur ettelugemisraamat, see loomalaste magama jäämise raamat ongi.

 

Raamatus tegutsevad loomad, kes aitavad oma pojakestel magama jääda.

 

Esimeses loos toimetavad lõvid savannis.

Suur lõvi uurib lõvipoeg Jonilt, kas nad lähevad õhtusele jalutuskäigule, nagu tavaliselt. Seekord tahab Joni minna üksinda jalutama. Isalõvi on sellega nõus ja Jonile on see suur seiklus, sest esimest korda on ta teel päris üksi, ilma isata. Joni tunneb end tõeliselt vaprana.

 

Jalutuskäigul savannis kohtab Joni sebrasid, liblikaid ja ta teeb ka päris uhke möirge – ta soovib savannile head ööd.

Kodus ütleb Joni isale, et ta püüab ka üksi magama jääda, kuid … kas see üksi magama jäämine õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Mida ütleb lõvi pojale?

”Silm kinni, siis jääd tudule!”

 

Teises loos saame teada, kuidas hiired magama jäävad. Pisike hiirelaps Marta on koos emaga teel uude koju. Marta on pisut väsinud, kuid emme kinnitab, et nende uus kodu on täiuslik!

Marta mõtleb, et tegelikult oli täiuslik ka nende vana kodu, aga emme tahab veel enne pimeduse saabumist jõuda väikesele metsavälule, kus asuvat nende uus kodu.


Emme räägib Martale, et uues kohas neil veel urgu pole, nad peavad seda järgmisel päeval kaevama hakkama. Kas seal on ka hiirelapsi? Emme on kindel, et on.


Teekond on pikk. Marta on väsinud. Emme peatub ja nad puhkavad. Marta ronib emmele sülle ja poeb tihedasti kaissu. Emme kasukas on pehme ja soe – peaaegu nagu pesa nende vanas kodus.

Marta on kindel, et peamine on see, et emme on olemas ja ta ütleb: ”Emme, ma arvan, et tegelikult oled SINA minu kodu.”

Emme on sellega nõus ja Marta on valmis edasi liikuma.

Lõpuks jõuavadki Marta ja emme metsavälule. Milline see välja näeb? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

 

Luuletus on ka:

 

On hiirel leitud kohake

nii kulla-kalli nääpsule.

Nüüd unelaulu laulab ta

ja väikse kõrva sügab ka.

 

Lõvid ja hiired, kes on järgmised loomad? Ahvid! Kuidas ahvid magama jäävad?

 

Selle loo alguses toimetavad väike ahv Pauli ja tema sõber Fredi, kes on aara. Nad mängivad kuulimängu. Nad veeretavad kuule üle kaljupinna ja Pauli kuul veereb jõkke. PLUMPS! Pauli otsustab kuuli ära tuua, kuid ta libiseb ja kukub vette. PLARTSTI!


Vesi on külm, kuid õnneks mitte sügav. Kus on Pauli kuul? Selle on leidnud üks vahva loom, kel nimeks Luise. Mis loom see on, selle jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul aitab Luise Paulil kuuli tagasi saada. Nüüd saab Pauli koju minna ja magama jääma, sest emme oli juba pisut mures, kuhu Pauli nii kauaks jääb.

 

Veel ühe kirbu napsab sealt

ahv tibatillu pepu pealt.

Saab musumopsu ahvike:

“Sa maga hästi kullake!”

 

Neljandas loos same teada, kuidas väikesed öökullid magama jäävad, viiendas loos toimetavad vähid.

 

Üks luuletus ka siinkohal:

 

Öökullil poju kaissu poeb,

neil pehmes pesas mõnus, soe.

“Uh-huu, uh-huu! Mul armas sa.”

Ja poju jääbki magama.

 

Kuuendas loos saame tuttavaks karupoeg Jola ja tema emaga. On aeg heita talveunne! Jola ei suuda seda uskuda, sest ta pole teps mitte väsinud. Ta tahaks veel mängida, kukerpalli teha ja ta ei taha magama jääda. Ja ta peab minema veel Luni juurde ja talle head talve soovima.

Luni on väike jänesepõnn ja Jola parim sõber. Kõige meelsamini mängivad nad kahekesti peitust.

Jola küsib emalt luba minna veelkord Luni juurde. Ema on nõus.

Lunil on Jolale kingitus! Suur pruunide keerdudega teokarp. Jänesepõnn on sellesse ütelnud umbes 374 korda ”Sa oled minu parim sõber”. Luni tõdeb, et Jola võib see enda kõrvale panna, kui ta magama heidab. Ja kui Jola vahepeal korraks ärkab, siis võib karuke panna teokarbi kõrva juurde ja kuulda Luni häält. Niimoodi teab Joni alati, et Luni ootab teda.

Jola on kindel, et see on kõige ilusam kingitus, mille ta iial on saanud.
Kaks sõpra kaisutavad teineteist tugevasti, kuid nüüd peab Jola minema, sest ema juba ootab. Talveuni ootab, aga õnneks saabub varsti ka kevade, siis saavad kaks sõpra uuesti kokku ja mängivad.

 

Siis karu päntajalale

mett veidi määrib nosule

ja mõmiseb: ”Head und nüüd näe!”

Eks talveuneaeg on käes.

 

Loeme edasi. Seitsmendas loos on kassid, järgmises loos siilid.

 

Kas tead, kuidas väikesed koerad magama jäävad? Taluõuele saabub õhtu. Lehmad ja hobused on juba laudas või tallis ning söövad mõnuga omaette.

Koerakutsikas Mo soovib neile head ööd. Mo teeb koos oma emaga õues viimast ringkäiku. Need kaks pruuni-valgekirjut krantsi kontrollivad, et kõik loomad oleksid õhtul oma kohal ja saaksid turvaliselt ööd veeta. Kuid mitte kõik ei ole oma ulualuses.

Näiteks kanad, kes otsivad mullas ussikesi. Ka notsud pole veel magama jäänud ja lambad ka. Kanad saavad õrrele, põrsad saavad lauta, aga kus on lambad? Karjamaal neid ei ole!

Mo ja emme hakkavad lambaid otsima. Kas koerad leiavad lambad üles? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja Mol on veel kellelegi head ööd soovimata! Mis Sa arvad kellele?

 

Koer hellalt limpsab keelega

ja kõdistab teist meelega

ju ninaotsast sabani,

ning kutsa juba uinubki.

 

Kaks lugu on raamatus veel. Üks neist on väikestest rebastest (rebasepoeg Finn) ja viimane lugu väikestest jõehobudest (jõehobu Nella).

 

Jahutust jõehobu otsib,

vett ta pojalegi pritsib,

veel sosistab ”Mu kallis sa!”

Nad kõrvuti siis suiguvad.

 

Nii jäävad loomalapsed magama. Kuid selles raamatus on veel ka emme ja tütreke. Kuidas jääb tütreke magama? Emme teeb kõike seda, mida tegid eelnevalt loomalaste vanemad ja lõpuks antakse veel ka kussu-kalli-unemusi.

 

Ja ei jää ka mul muud üle, kui öelda – head ööd! Olge tublid ja palju värvilisi unenägusid.

Kotryna Zyle, Inga Dagile


„Parim päev“


(Eesti Raamat)


 

„Parim päev“ on 4–8-aastastele lastele mõeldud nutikas ja vahva teos, mis räägib sellest, kuidas tulla toime halva päevaga.

 

Elsa on välja töötanud halbade päevade päästmise plaani. Ta hoiab alal tikutoose, millesse talletab mälestused headest päevadest. Mõned mälestused joonistab tüdruk üles, mõnele viitab lõhn, mõnele väike meene. Halval päeval võtab ta tikutoosi välja, tuletab meelde võrratut päeva ja tema tuju paraneb. Nüüd aga on kehv päev olnud nii temal kui ka ta sõbral – kuidas sellest jagu saada?

 

„Parim päev“ on soe, läbimõeldud ja mõtlemapanev lugu, mis on kirja pandud lihtsas ja hästi jälgitavas keeles. Raamat julgustab tundma oma negatiivseid tundeid, õpetab nendega toime tulema ja paneb tööle lapse fantaasia. Värvilised illustratsioonid on atraktiivsed ja isikupärased, pakuvad avastamisrõõmu ning moodustavad koos tekstiga suurepärase terviku. Raamatu suur formaat lubab osa saada väiksematestki detailidest. Pisipõnnid saavad teost uudistada koos vanemaga, suuremad lapsed aga iseseisvalt.

 

Kotryna Zylė on laste- ja noorteraamatute autor, erinevate kirjanduslike initsiatiivide algataja, kes on pälvinud oma loomingu eest mitmeid autasusid. Kirjanik on kahe lapse ema, plüüslambukese ja ekskavaator-transformeri vanaema. Talle meeldivad väga trollid ja rongid, sõidab nendega meeleldi kohtumistele lugejatega. Kotryna ütleb, et tema PARIM PÄEV on see, kui ta pole veel midagi kirja pannud, kuid tal on uue raamatu jaoks olemas värske mõte ja näib, et sellest teosest saab maailma parim!

 

Inga Dagilė on kõige enam tuntud kui auhindadega pärjatud lasteraamatute kunstnik ja kujundaja. Vähem on ta tuntud kui kahe loomingulise lapse ema. Üldse pole ta tuntud kui sportlane, kes treeningutel mõõgaga vehib. Joob kohvi harva, kuid viib sageli koju uue kohvitassi. Kollektsioneerib laste joonistusi ja huvitava kujuga kive. Inga jaoks on PARIM PÄEV selline, mis jätab endast jälje, ei kao märkamatult.

 

„Parim päev“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat. Nii oma sisu kui ka välimuse poolest. Välimuse poolest seetõttu, et raamat on nagu raamat ikka, aga lugemiseks pead selle keerama pikkupidi. Väga huvitav lahendus.


Aga räägin Sulle sisust ka.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks Elsaga, kes elab trollipargi juures kaheksandal korrusel. Saame tuttavaks ka Tiiduga, kes elab Herne tänavas, neljandal korrusel.


Vaatame edasi. Elsa kinnitab, et tal on rõdu, kus kasvatab tomatitaime ja alles äsja noppis ta esimese küpse tomati. Tiit tegeleb rakettide konstrueerimisega, siin on pilt, kus on ka Tiidu laud, mis pole väga korras, kuid igal juhul on pildil ka igasugu rakette. Mängurakette.

 

Saame teada sedagi, mis on Elsa välja mõeldud HPPP – Halbade päevade päästmise plaan.

Tiit tutvustab meile ka oma kilpkonna, Albinit, kellega Tiit kavatseb kunagi ka kosmosesse lendama minna. Tiit lisab nüüd sedagi, et Elsa elab tema kohal kaheksandal korrusel ja Elsa on Tiidu sõber.

 

Lisaks HPPP´le on Elsal ka parimate päevade kogu. Parimaid päevi kogub ta tikutopsidesse, nagu näiteks pildike, mingi lõhn või pisike asjake. Tühjad tikutopsid saab Elsa Tiidult, kellel on rakettide ehitamiseks vaja tikke, mistõttu jääb tal päris palju tikutopse üle.

 

Elsa on soovitanud ka Tiidul hakata tikutopsidesse koguma elu parimaid seiklusi, kuid Tiit ei saa sellest ettepanekust väga hästi aru. Kuidas koguda seiklusi tikutopsidesse?

 

Tegelikult on Tiit siiski ka mõned tikutopsid endale jätnud. Kuid millised päevad neisse panna? Tiidul on häid, superhäid, naljakaid, lõbusaid, kohutavalt lõbusaid päevi, mida tikutopsidesse panna …

 

Järgmistel piltidel on Elsal kehv päev ja Tiit on rahutu. Elsa puder on tükkis, hambapasta on kibe, sokid on koledad, mitte midagi pole teha, ema on tööl ja isa räägib kogu aeg telefoniga! Tiidule tundub, et lähenemas on torm!

 

Elsa helistab Tiidule ja ütleb, et tal on kehv päev. Lapsed otsustavad kokku saada, et asuda kohe HPPP kallale! Tiit sõidab liftiga kaheksandele korrusele.

 

Mis kaheksandal korrusel juhtub? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Aga mulle tundub, et Elsal ja Tiidul on üks igati äge päev, vaatamata sellele, et nad istuvad toas. Nad on kindlad, et sellise päeva võib tikutopsi pista küll!

 

„Ma uurin putukaid“


(Koolibri)

 

Kas tead, et liblikad tunnevad lõhna tundlate abil, et ämblik hoiab mune võrguniidist kookonis või mitu jalga on tuhatjalgsel?

Kaunite piltidega raamatus saab loodusesõber uurida mardikaid, mesilasi, sipelgaid, liblikaid, ämblikke, kakandeid, tigusid ja teisi pisiolevusi.

 

Tegelikult on ilmatuma lahe ja vahva, et lastele ilmub igasugu ägedaid loodusraamatuid, näiteks nagu see raamat, mis jutustab putukatest. Lahedaks teeb raamatu ka see, et siin on igasugu põnevaid liigutatavaid klappe, mille alt väike lugeja leiab palju huvitavaid teadmisi.

 

Raamat algab mardikatega. Vahvaid põrisevaid mardikaid elab kõikjal maailmas. Neid leidub tibatillukestest tõeliste putukahiiglasteni ning erksavärvilistest tagasihoidlikult ühetoonilisteni, kuid neid kõigil on tugevad kattetiivad. Siin on kartuli- ja sõnnikumardikas, siin ninasarvpõrnikas ja hundlane. Kõrval lehel on lepatriinu ja siin on ka esimene klapike, mille all on peidus … selle jätan Sulle endale avastada.

 

Järgmistel lehekülgedel toimetavad mesilased, kellel on looduses väga tähtis roll, sest nad tolmeldavad taimi ning tänu sellele arenevad õitest viljad. Kodumesilased elavad tarudes, kus igal mesilasel on oma ülesanne. Mesilastelt saame ka maitsvat ja magusat mett.

Siin on mesilasema, isamesilased ehk lesed, töömesilased, kärjed ja nektar. Kui piilud klapi alla, mis on mesilastaru pildi küljes, siis näed, kuidas mesilased tarus elavad.

 

Edasi on raamatus juttu varjevärvusest, sest pisikesed putukad peavad hoolitsema selle eest, et suuremad ja tugevamad loomad neid nahka ei pistaks. Nad peidavad end röövlooma eest varjevärvuse ja -mustri abil. Lugejale tehakse ettepanek vaadata, kas ta leiab kõik putukad üles.

Siin on sirelane, liblikas, rohutirts, raag- ja leheritsikad ning orhidee-õiepalvetaja.

 

Loodan, et Sulle meeldivad ka liblikad, sest nüüd ongi järjekord nende käes. Liblika eluring on põnev! Ta teeb oma elus läbi suure muutumise ehk moonde.

Siin ongi joonis sellest, milline see muutumine on – munadest koorub röövik, röövik muutub nukuks ja nukust väljub täiskasvanud liblikas. Imeline on see loodus.

Juttu on libika tiibadest, tunnaldest ja klappi avades näeme imekaunist liblikat.

 

Ja kui raamat on putukatest, siis peavad selles olema ka sipelgad. Nii nagu mesilased, elavad ka sipelgad hulgakesi koos pesas, kus igaühel on kindel ülesanne. Mõnes sipelgapesas võib elada koguni mitu miljonit sipelgat.

Lugejale räägitakse kuningannast, sipelgate tiibadest, töösipelgatest, sõduritest, ja sipelgate lõhnatajust. Sipelgapesa klapi all näeme, mis toimub pesas sees.

 

Kas ämblikud meeldivad Sulle? Mulle väga ei meeldi, aga siin nad on. Paljud ämblikud koovad saagi püüdmiseks kleepuva võrgu, kuhu satuvad lendavad putukad, näiteks sääsed või kärbsed. Ämblikud ja putukad näivad küll sarnased, kuid kuuluvad eri klassi ning erinevad mitmel moel.

Juttu on ämbliku jalgadest, silmadest, ämblikuvõrgust ja kookonist, kus ämblik hoiab mune.

Raamatus on klapp, mille all ongi peidus ämblik ja tema võrk.

 

Raamatu viimane peatükk jutustab teistest pisielukatest. Peale ämblike ja putukate võid nii aias kui metsa all kohata veel palju teisigi väikeseid olendeid. Mõnedel on palju jalgu, teistel pole neid üldse. Raamatus on tuhatjalgne, kakand, tigu ja vihmauss. Ja mida näevad lugeja ja siil viimase klapi all?

 

Igati vahva putukaraamat pere pisematele. Vahva sisu ja igati suurepärased, värviküllased ja lapsesõbralikud illustratsioonid.

Sabine Bohlmann


„Tere tulemast Õõvikute juurde.


Kes meist normaalne on?“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Ottilie rõõmustab. Viimaks ometi kolib naabermajja üks perekond! Kolme lapse, vanaisa ja … pesumopiga. Ei, koer see ei ole – ja tegelikult pole keegi neist selline, nagu Ottilie ette kujutas.

Muu näeb küll esmapilgul päris normaalne poiss olevat, kui tema tillukesed sarved välja arvata.

Vanaisa on metsavaim, kes kummaliste olendite koolis eriti hoolega tähele ei pannud ja nüüd normaalsete inimeste maailmas pidevalt silma torkab. Ta on pinnuks silmas härra Koopasalamandrile, kes iga eksimuse tema nimekirjas halli punktiga ära märgib. Aga kas vanaisa saab siis lihtsalt jälle tagasi anda, kui ta käituda ei oska?

Üks on Ottiliele ja tema äsja leitud sõpradele selge: perekond on perekond. Ükskõik, kui veider see ka poleks.

Sabine Bohlmann on sündinud Münchenis. Lapsena tahtis ta alati printsessiks saada. Sai aga selle asemel (kui ta polnud ühtegi printsi leidnud ja pidi tegelikkusele silma vaatama) näitlejaks, dubleerijaks ja kirjanikuks. Lood lendavad tema juurde nagu liblikad. Igal pool ja mistahes päevasel või öisel ajal (siis pigem ööliblikatena). Sabine Bohlmann ei saa end kuhugi ära peita, lood leiavad ta igalt poolt üles.

Daniel Steudtner sündis 1979. aastal Görlitzis. Aga üles kasvas ta ilusas Oberbergi vallas. Seal elab ta ka praegu koos naise, poja ja koeraga. Juba lapsena mõistis ta pliiatsite ja värvidega vanemate tapeete kaunistada. Nüüd illustreerib ta vabal ajal laste- ja noorteraamatuid.

 

Saksa lastekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju neil alati olnud väga vahvaid, naljakaid, põnevaid lasteraamatuid ja kirjanikke, kes lastele on kirjutanud, kasvõi muinasjutte.

Alustagem vendade Grimmide muinasjuttudega, kuid kindlasti ka Heinrich Hoffmann ja tema “Kolumats”,  E.T.A. Hoffmanni raamatud, näiteks “Pähklipureja ja Hiirekuningas”,  Wilhelm Hauffi muinasjutud, eriti “Kääbus Nina” ja “Väike Mukk”, Karl May Metsiku Lääne lood, milledes seikles Winnetou, James Krüssi suurepärased laste- ja noorteraamatud “Timm Thaler ehk Müüdud naer”, “Timm Thaleri nukuteater” ja “Minu vaarisa ja mina”,  Erich Kästneri “Veel üks Lotte”, “Emil ja detektiivid”, “Lendav klasstuba”, Otfried Preussleri “Väiked nõid”, “Krabat”, “Meil Kilplas” ja röövel Hotsenplotzi lood, Janoschi illustreeritud ja kirjutaud lasteraamatud.

Neid on ikka ja jälle ka eesti keeles ilmunud, ja õnneks on avaldatud ka uusi raamatuid. Paljudest neist olen ka oma blogis rääkinud – Irene Zimmermanni ”Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja” (Varrak, 2016),  Jan Weileri ”Max – ühe koolialustaja memuaarid” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023), Nikola Huppertzi ”Kaunis nagu kaheksa” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2023) ja ”Elamiseks liiga pikk” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2024), Silke Wolfrumi ”Me oleme superkangelased. Peaaegu” (Ühinenud Ajakirjad/Vesta 2022), otse loomulikult Kirsten Boie Sommerby-lood (neid on ilmunud eesti keeles juba 5 raamatut),  ka Sabine Bohlmanni (ta on muideks ka näitlejatar, kes mänginud populaarses telesarjas ”Marienhof” ja andnud oma hääle päris mitmele multifilmile, näiteks saksakeelses Simpsonites on tema häälega Lisa ja Maggie Simpson) sulest on eesti keeles varem kaks raamatut ilmunud – ”Tüdruk nimega Willow” (Rahva Raamat, 2023) ja ”Tüdruk nimega Willow. Metsasosinad” (Rahva Raamat, 2024)

 

Uus raamat on ka Sabine Bohlmanni kirjutatud ja Daniel Steudtneri illustreeritud ”Tere tulemast Õõvikute juurde. Kes meist normaalne on?”

See on jällegi üks igati humoorikas ja väga põnev lugemine, sest toimetavad selles loos ju igati muinasjutulised tegelased.

 

Raamatu alguses on kirjas, et raamat on kõigile, kes on vähe teistsugused. Ja kõigile, kes neid sellegipoolest või just seepärast armastavad.

 

Raamatu esimene peatükk on ”Suveuduöö”, milles saame teada, et nad tulid öösel. Reedel, kolmeteistkümnendal.

Ottilie Schmidt (tema on üks selle raamatu peategelastest) ei saanud und ja seisis akna juures, et veidi udu vaadata. Siis kuulis ta, kuidas üks auto turtsudes tänavasse sisse pööras ja otse maja number 13 ees seisma jäi. Reede ja kolmeteistkümnes, maja number 13! Päris õudne, kas pole.

Autor jutustab, et liiga väikesest autost ronis välja viis kuju. Kolm suurt ja kaks väikest. Lisaks oli veel üks vari, mis samuti maja poole vilksas. Tema järel siksakitades veel midagi väiksemat … koer?

Üks väiksematest jäi äkitselt seisma ja vaatas üles Ottilie poole. Korraks tundus tüdrukule, nagu lööks kapuutsi all helendama kaks tumekollast silma. Aga millisel inimesel on siis ometi tumekollased silmad? Väike kuju tõstis käe ja lehvitas – Ottilie lehvitas vastu.

Üks tulija oli veel – läbi udu lendas must vares, otse 13. maja poole. Vares laskus katuseharjale ja tundus, nagu oleks ta seal alati istunud.

 

Hommikul ärgates polnud Ottilie sugugi mitte kindel, kas ta oli öiseid sündmusi ikka päriselt näinud, sest 13. majas polnud ammu remonti tehtud ja see oli aastaid tühjana seisnud. Lapsed oli selle maja kaua aega tagasi ”tondilossiks” ristinud.

 

Ottilie Schmidt oli sageli selle maja ees seisnud ja mõtelnud, et sinna võiks ju ometigi mõni pere kolida. Pere, kus oleks palju lapsi, kellega sõprust sobitada.

 

Ah jaa. Nüüd saame tuttavaks ka Fritzuga. Tema on Ottilie merisiga.

 

Ottilie isa oli sel hommikul juba köögis. Ta küpsetas baabat, potikooki. Uutele naabritele, nagu isa ütles, tere-tulemast-kingituseks.

Nüüd sai Ottilie kinnitust, et keegi oligi öösel 13. majja sisse kolinud. See ei olnud unenägu. Ottilie piilus aknast välja. 13. maja ees seisis auto, mis nägi väja nagu tõeline romu, katusel istus vares.

 

Isal sai kook valmis. Nüüd pidi see veidi jahtuma, siis aab sellele tuhksuhkru peale raputada ja pärast seda saab Ottilie koogi naabritele viia. Ottilie ei olnud selles päris kindel. Hommikul vara, tuleb uksekella anda ja anda üle potikook? Isa naeris, äkki on uued naabrid vampiirid ja imevad Ottilie verest tühjaks. Siinkohal võib öelda, et isa võiks ikka mõtelda, mida ta räägib, sest kunagi ei tea …

 

Pool tundi seisis Ottilie maja number 13 ees, baabakook taldrikuga kaasas. Ukse kõrval oli silt, millel seisis viltuste tähtedega perekond Õõvik.

Nüüd võttis Ottilie julguse kokku ja helistas uksekella. Hetk hiljem oli kuulda ukse taga hääli. Need olid laste hääled.

Avanes kirjapilu ja kaks silmapaari vilksatasid eredas valguses. Üks hääl kinnitas, et ukse taga on inimene, väike, kes näeb välja nagu naisterahvas. Teine hääl kinnitas, et seda nimetatakse tüdrukuks. Kuna Ottilie kandis prille, siis uuris üks hääl, miks ukse taga seisjal nina peal kaks monoklit on? Teine hääl teadis ütelda, et see on ninajalgratas! Teine hääl sai pahaseks – need olid ju ikkagi prillid, mitte ninajalgratas!

Nüüd oli Ottilie kindel, et teisel pool ust oli kolm last. Üks poiss, üks suurem tüdruk ja üks väiksem tüdruk.

Hääled uurisid, mida tüdruk neist tahab. Ottilie oli ärevuses, mistõttu läksid tal sõnad segamini … tulemuseks oli igati segane tervitus, millest keegi väga hästi aru ei saanud.

Lõpuks said ka hääled ukse taga aru, et jutt on koogist, mis on nendele toodud. Tüdruk ehk Ottilie võiks selle ju ukse alt sisse lükata või kirjapilust?

Hetk hiljem oli majast kosta ka naisterahva häält, kes ütles, et ust ei tohi lahti teha, sest nad pole veel valmis. Lapsed võiksid öelda, et neid pole kodus! Lapsed ütlesidki, et neid pole kodus.

Ottilie ohkas. Kas teda taheti tögada? Ottilie otsustas lahkuda ja jättis baabakoogi jalamatile.

 

Kodus hiilis Ottilie oma toas jalamaid akna juurdes ja sättis end kardina taha, lootes, et teda väljast näha ei ole. Kook seisis ikka veel ukse ees. Ja siis juhtus midagi kummalist. Uks läks lahti. Välja ei tulnud kedagi, kook tõusis maast ja hõljus majja. Uks läks kinni ja Ottilie hoidis hinge kinni. Mis see siis oli?

 

Samal ööl kuulis Ottilie õuest müra. Ta hiilis kardina juurde, et aknast välja vaadata. Üks tume kuju oli just vana logu jalgratta auto kõrvale pannud ja läks pikkade sammudega maja number 13 poole. Kell kaksteist öösel! Uks avanes ja kuju sisenes majja.

 

Kuidas tundub? On ju põnev!

 

Järgmises peatükis loeme aknamängudest, sest Ottilie hakkas nüüd aknast välja vaatama, et jälgida 13. maja ja õige varsti hakkasid teda vaatama sellest majast kaks last – poiss ja tüdruk. Aknamängud olid lõbusad ja Ottilie oli kindel, et poiss ja tüdruk on igati sõbralikud.

 

Ja siis korraga, kui oli vaheaja teine nädal, seisid mõlemad Õõviku-lapsed Ottilie ees, keset kõnniteed. Tänaval.

Ottilie ja ka lugejad saavad teada, et poisi nimi on Muu, tüdruku nimi on Hundu. Nad on kümneaastased. Hetk hiljem haaravad Muu ja Hundu Ottilie kinni, sest neil on türdukule midagi olulist rääkida. See on nii oluline, et Ottilie ei tohi sellest kellelegi rääkida ja ta ei tohi ka karjuda ja on ka paar sõna, mida Ottilie mitte mingil juhul öelda ei tohi!

Muu võtab peast mütsi. Tema peast ulatusid välja kaks sarve (soh, Nukitsamees!!!), need olid sellised metskitse sarvekesed. Ottilie puudutas neid, ta ei saanud mitte midagi aru.

 

Nüüd hakkas Muu rääkima – nad on Udu linnast. Inimesed ei leia seda üles, sest seda ümbritseb nii paks udu, et ükski inimene ei suuda sellest läbi tungida. Seal on üks kool. Fatamorgaana kool. See on osa teistsuguste olendite instituudi algatatud katsete seeriast.

 

Muu jätkab ja kinnitab, et tema on dilldapp, kes kannavad endas osa mõnest loomast. Poiss kinnitab, et asi pole mitte ainult sarvedes, vaid selles, et pool tema südamest tunneb end nagu hirv, teine pool nagu inimene – kusjuures enamik neist ei ole puhtatõulised teistsugused. Nad on kahe maailma vahele kinni jäänud ega kuulu täielikult kummassegi.

 

Hundu jätkab ja kinnitab, et selles koolis õpetatakse neile, kuidas normaalseks saada ja nii palju kui võimalik normaalse maailma kohta teada, et nad saaksid millalgi täiesti normaalses maailmas täiesti normaalsete inimeste seas elada.

Ja veel, kui neid on välja õpetatud, pannakse neist kokku perekonnad ja nad tohivad normaalsete inimeste hulgas elada. Aga ainult senikaua, kuni nende helehall nimekiri saab 77 tumehalli punkti, siis tullakse neile järele ja nad ei saa enam kunagi tagasi. Vares nende maja katusel on teistsuguste olendite instituudi salakuulaja, kes ei tohi mitte kunagi kraaksuma hakata … Mulle meenub, et ka Nukitsamehe-loos oli üks kraaksuja vares ja üks vahva vares oli ju ka Väikesel Nõial. Ja kas see salapärane Fatamorgaana kool ei tuleta meelde Sigatüüka võlurite kooli? Vahva, väga vahva!

 

Kes on sel juhul Hundu? Hundu kinnitas, et tema on libahundikene. Tal olid väikesed teravad silmahambad ja tema silmad sähvisid viivuks erkkollaselt. Ta isegi urises veidi, aga tegi seda sõbralikult.

Hundu osutas enda kõrvale õhku ja teatas rõõmsalt, et tema kõrval seisab nende väike õde Viuh! Tema on vaim ja nähtamatu!

Ottilie oli kindel, et lapsed teda nöögivad … kuid Viuh tegi midagi sellist, mis pani Ottilie püsti tõusma ja karjudes oma maja poole jooksma.

 

Ja see on alles selle raamatu algus!

 

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Õõviku-taadiga, kellel oli pikk valge habe, seljas tumeroheline mantel ja peas silinder, millest võrsus isemoodi taim.

Õõviku-taat oli pahur, sest ta pidi käituma normaalses maailmas nagu normaalne on imene, et ta oli ju lõppude-lõpuks metsavaim ja seda juba viiekümne neljandat põlve. Ja ta oli selle üle uhke.

Uus perekond käis tale kohutavalt närvidele. Ta polnud kunagi lapsi tahtnud ja veel vähem tahtis ta lapselapsi ja kõikse vähem koera. Nüüd olid tal nad kõik.

13. maja keldrisse oli ta sisse seadnud oma maitse järgi õudselt ilusa pimeda koopa. Seal kasvatas ta oma lemmikumbrohtu ja pobises terve päeva nina alla.

Nüüd oli ta saanud teistsuguste olendite instituudilt kirja, et teine faas, aklimatiseeumine oli lõpetatud, nüüd pidi ta pikkamisi üle minema kolmandasse faasi – lõimumisse. Taat pidi minema päikese kätte ja see talle ei meeldinud.

 

Saame tuttavaks ka Õõviku-taadi kaabus oleva taimega. Tema nimi on proua Ampskurk! Proua Ampskurk on kindel, et taat peab minema rääkima, tuttavaks saama! Kellega? Naabrinaisega. Esimene vestlus ja kohtumine naabrinaisega, kel nimeks Dörte Kurgivint-Õlinaeris, on pisut kummaline, isegi naljakas, kuid on tunda, et Õõviku-taadile naabrinaine täitsa meeldib.

 

Ma räägin jällegi päris palju, kuid raamat on ju igati kaasahaarav. Püüan teha lühemalt, et Sul endal ka raamatu vastu huvi säiliks, et seda ise lugeda.

Õde-venda Õõvikud tulevad Ottiliele külla, saame lugeda sõnadest, mida ei tohi välja ütelda, mistõttu öeldakse neid sõnu teistpidi. Saame teada, et kummitused (nagu Viuh) muutuvad nähtavaks ainult siis, kui nad hinge kinni hoiavad. Viuhil on ka mängujänes, kel nimeks söör Lancelot.

Õde-venda kinnitavad Ottiliele, et nad tahaksid ka tavaliste/normaalsete inimeste kooli minna, kuid kas see ikka on võimalik?

 

Tegelasi on raamatus veel. Õõviku-laste ema ja isa kehastavad Holger, kes on haldpikk (tundub, et kokku on pandud haldjas ja päkapikk). Loeme, et haldpikud on ülitundlikud ja neil on liblika hing. Õõviku-emme on Olga, kes on džinn, pudelivaim ja kuigi temal oli ka täitsa normaalne voodi, eelistas ta veeta öid ühes oma pudelikogu pudelitest.

 

Õõviku-perel on ka koer. Tema nimeks on Mopp ja tegelikult ongi ta põrandamopp, kes näeb välja nagu koer ja käitub nagu koer.

 

Saame osa ka sellest, kuidas Olga ja Holger Õõvik jalutama lähevad. See on igati vahva ja naljakas jalutuskäik, kui Olga ja Holger üritavad naabritega tuttavaks saada.

 

Ottilie läheb külla ka Õõvikute juurde ja seegi on lõbus külaskäik. Ottilie saab tuttavaks rääkiva kohvriga, kel nimeks Pannal. Selgub, et Õõvikutel on teisigi rääkivaid asju – kappkell, külmkapp, kirjutuslaua lamp jne. Külaskäik jääb lühikeseks, sest Õõviku-laste vanemad tulevad koju.

 

Ja veel. Saame osa sellest, kuidas Ottilie Viuhile ”näo pähe teeb”, kuid käime ka perekond Õõvikutega suures ostuhallis/kaubanduskeskuses, ja uskuge mind, see külastus on üks hiiglama suur tohuvabohu!

 

Saabub ka salapärane ja müstiline täiskuuöö. Ka Ottilie on tulnud vaatama, mis Õõvikute perega täiskuuööl juhtuma hakkab. Hundust saab väike armas hundikutsikas, Viuh muutub nähtavaks, Holger püüab jaaniussikesi ja tantsib kuupaistetantsu ja laulab kuupaistelaulu, Olga kiigub ja Muu kohtub hiigelsuure hirvega. Ja Ottiliele tundub Õõvikute-pere järjest vähem õõvastav.

 

Kuidas lugu lõpeb? Ei tahaks Sulle kõike ümber jutustada, sest sündmusi on siin veel.


Ühel päeval ilmuvad Õõvikute uksele üleminspektor härra Koopasalamander ja härra Põrguvürst. Nad on tulnud metsavaimule ehk vanaisale järele, sest kõik olendid siiski ei suuda inimeste maailmaga kohaneda. Härradel on metsavaimu asemele pakkuda suurjalga, jetit, peata ratsanikku, mäekolli ja merevaimu … kas vanaisa viiakse minema? Või, saab ta äkki veel ühe võimaluse? Selleks on vaja, et Õõviku-pere midagi teeb. Mida nad teevad, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Mida peab Õõviku-taat tegema, et päriseks jääda? Sellestki on juttu. Raamatu viimasel leheküljel saame teada, kes on pottmüts, kes oskab perekondi ühendada ja parim sõber olla.

 

Kui vaadata raamatu tagakaant, siis on seal kirjas, et see on Õõviku-pere esimene seiklus. Seega, kas kohtume nende vahvate tegelastega veel? Uurisin veebiavarustest, et selle aasta märtsis on ilmunud Saksamaal juba ka teine raamat Õõvikute-perekonna juhtumistest.

„Lihtne keemia.


Lisaks koolikeemiale“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Keemia on kogu mateeria alus. Kõik meie universumis koosneb aatomitest. Nende mikroskoopiliste ehitusklotside komponentide struktuur määratleb ained, mille need moodustavad, nende ainete omadused ja toime ning viisi, kuidas keemilised elemendid üksteisega koos toimivad, et luua uusi ainevorme. Järgnevatelt lehekülgedelt saate teada, kuidas keemilised protsessid tänapäeva elu kujundavad – alates autokütustest ja nutitelefonidest kuni alkohoolsete jookide tootmiseni ja juuste pesemiseni.

 

Suurepärane materjal nii õpilaste kui täiskasvanute keemiaalaste teadmiste täiendamiseks.

 

Lisaks füüsikaajakirjalele on ilmunud ka väga põnev ja sisukas ajakiri keemiast. „Lihtne keemia. Lisaks koolikeemiale“. Nii nagu füüsikaga, oli mul koolis ka keemiaga. Ühel hetkel oli see väga huvitav ja põnev, mäletan, et käisin isegi keemiaolümpiaadil, kuid teisel hetkel ei saanud paljudest asjadest enam aru (ma tean selleks ka põhjust), mistõttu pöördus huvi ikkagi humanitaarainete poole.

 

Praegu on keemiast igati huvitav lugeda, ja on ju keemiast/keemikutest ilmunud ka ilmatuma huvitavaid raamatuid. Seekord ajakiri.

 

Ajakirja alguses on tervitussõnad, milles öeldakse, et keemia on nagu mateeria alus. Kõik meie universumis koosneb aatomitest. Nende mikroskoopiliste ehitusklotside komponentide struktuur määratleb ained, mille need moodustavad, nende ainete omadused ja toime ning viisi, kuidas keemilised elemendid üksteisega koos toimivad, et luua uusi ainevorme.

Ajakirja lehekülgedelt saame teada, kuidas keemilised protsessid tänapäeva elu kujundavad – alates autokütusest ja nutiltelefonidest kuni alkohoolsete jookide tootmise ja juuste pesemiseni.

 

Seejärel sisukord, millest loen välja, et selles ajakirjas on 48 peatükki.

 

Esimene neist on aatomite jõust. Aatomid on tohutu ehitusklotside komplekt, millest saab luua kõike. Juttu on sellest, mis on elemendid ja ühendid, kuidas aatomit lõhustada.

Teine peatükk räägib aatomi anatoomiast, sest nende mikroskoopiliste ehitusklotside struktuuril põhineb kogu universumi keemia. Kuidas aatomid sünidsid? Mis toimub aatomi sisemuses, kuidas on aatomiteadus arenenud?

 

Kolmas peatükk on elementidest ehk elementide teejuht. Need on keemilised ehitusklotsid, millest koosneb elu, universum ja kõik. Siin on perioodilisutabel, loeme igapäevastest elementidest, saame teada, et me koosneme tähetolmust!

 

Järgmine peatükk jutustab meile DNAst. Iga elusolendi alus on DNA – meil on võimalus avastada, kuidas see toimib. Selles peatükis on 4 elutähtsat molekuli, loeme relikatsioonist ja keerdstruktuurist, kuid ka RNAst.

 

Seitsmes peatükk peatub süsinikukeemia võlumaailmal. Avastame, kuidas selle muutliku võluelemendi (süsinik) abil saab valmistada rohkem kui 9 miljonit erinevat keemilist elementi! Saame teada, et süsinik on terasest tugevam, millised on süsiniku tüübid, kuidas lugeda süsinikukella.

Seejärel peatükk väävlist ja väävliringest. Pidevat segunev väävel on element, millele väga meeldib ringi liikuda. Loeme selle ringluse toimimisest ja sellest, mis ikkagi on väävel.

Pärast väävlit tulevad väärisgaasid. Kuidas väärisgaas kasutatakse?

 

Loen edasi. Peatükk heeliumist ja heeliumi kergusest. Eelkõige tuntakse heeliumi gaasina, mis õhupallid hõljuma paneb, kuid selle elemendi kasutusvõimalused on üllatavalt mitmekülgsed. Heeliumile järgnevad vesinik, happed ja alused, kuid ka pH skaala. Loeme igapäevasest pH´st.

Kas tead, kuidas kloor basseine puhastab? Siin on vastus olemas.

 

15. peatükk on sellest, kuidas valgendi pisikuid tapab. Loeme ka fluoriidist, väetise tootmisest, happevihmast, katalüsaatoritest ja kuivast jääst.

 

Pikemalt on juttu elavhõbedast. Mis muudab elavhõbeda ainulaadseks ja miks me näeme seda harilikult vedelal kujul? Kus elavhõbedat tänapäeval kasutatakse?

 

Elavhõbedale järgneb kuld: rikas element! Kuidas see mitmekülgne ja ainulaadne metall tekib ning kuidas seda kaevandatakse ja kasutatakse? Millised on kulla 4 peamist kasutusala?

 

Edasi loeme alumiiniumist, uraanist, plutooniumist, vismutist, kuid ka katlakivist ja roostevabast terasest.

 

Juttu on ka sulamitest ehk tipptasemel materjalidest. Millised on maailma tähtsaimad sulamid? Amalgaam, messing, pronks, malm, punapronks, tina ja plii sulam, jootetina, roostevaba teras, teras, mündihõbe.

 

Kuid see pole veel kõik. Saame lugeda tapvatest kemikaalidest, mürgisest teadusest (asbest, ritsiin, süsinikmonoksiid (vingugaas), A-tüüpi botulismitoksiin (Botox), tsüaniid, sõrmkübar jpm), imelistest keemilistest reaktsioonidest, lõhkeainetest ja nende plahvatuslikust toimest.

 

Loen edasi. Tikud, kuidas värv kuivab, kuidas suitsuandurid töötavad, mis on suits. Pikemalt on juttu ka tule kustutamisest – tulekustutie tüübid, kuum vikerkaar, küünla põlemine, tulekustuti sisemus, tuli kosmoses, kuidas ilutulestikud töötavad?

 

Kas teadsid, et on olemas aine, mis suudab peatada Terminaatori? Selleks on vedel lämmastik. Kas oled kuulnud kristalliseeritud alkoholist? Siin on peatükk destilleerimise teadusest (murranguline iidne avastus, mis võimaldab inimestel toornaftast bensiini ja kartulitest viina teha) ja toiduteadusest, kuid ka ensüümidest. Ensüümid on molekulid, mis reguleerivad kehas biokeemilisi reaktsioone.

 

Loeme ka kosmeetilisest keemiast, sest näoveed ja kreemid on keemiat täis, aga kas see ennast ka õigustab?

Kuidas toimib luminool? Juttu on ka 10 supermaterjalist – grafeen, raudnitriid, shrilk ehk krevetsiid, staneen,  jpm.

Ajakirja viimastes peatükkides on jutu nafta kasutamisest, rafineerimisprotsessist, plastist, 13. keemianipist argielus (kohvi mõru maitse parandamine, rooste eemaldamine coca-cola abil, munade värskuse kontrollimine, puuviljade küpseks saamine teiste puuviljade abiga, soodanipid jpm).

 

Selline ajakiri on „Lihtne keemia. Lisaks koolikeemiale“. Palju põnevat ja faktirohket lugemist, palju uusi teadmisi ja vanade teadmiste meelde tuletamist.


Lugusid illustreerivad suurepärased fotod, skeemid, joonised jpm.


„Lihtne füüsika.


Toeks koolifüüsikale“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Füüsika on teadusharu, millel põhinevad kõik teised loodusteadused. Sellel on oluline roll kõiges, mida me teeme: alates lihtsaimast tegevusest, näiteks kurikaga palli löömisest, kuni miljardeid eurosid maksvates kiirendites osakeste peaaegu valguse kiirusega kokku põrgatamiseni, et aidata teadlastel lahendada kõige keerulisemaid universumit puudutavaid küsimusi. Kõiki aspekte, mida see teadusharu puudutab, on raske ühte raamatusse kokku panna, kuid me vähemalt proovisime! Pööra lehte ja avasta, kuidas raskusjõud meie jalgu maas hoiab, kas ajas rändamine on võimalik, ning veel palju muud.

 

Populaarteaduslik eriväljaanne on suurepärase abivahendiga mõistmaks koolifüüsikat, samuti silmaringi laiendamiseks.

 

Tegelikult ei peagi olema raamat, et tarkust juurde saada, piisab ka ägedast ja sisukast ajakirjast. Täpselt selline, tark ja sisukas ongi „Lihtne füüsika. Toeks koolifüüsikale“. Ma mäletan, et koolis tundus füüsika pisut igav ja nüüd, eriti viimastel aastatel on hakanud mind füüsika jällegi huvitama, mistõttu on see just selline ajakiri, mille hoolikalt läbi lugesin.

 

Ajakirja alguses on tervitussõnad, milles öeldakse, et füüsika on teadusharu, millel põhinevad kõikd teised loodusteadused. Sellel on oluline roll kõiges, mida me teeme: alates lihtsaimast tegevusest, näiteks kurikaga palli löömisest, kuni miljardeid eurosid maksvates kiirendites osakeste peaaegu valguse kiirgusega kokku põrgatamiseni, et aidata teadlastel lahendada kõige keerulisemaid universumit puudutavaid küsimusi.


Kõiki aspekte, mida see teadusharu puudutab, on raske ühte raamatusse kokku panna, kuid me vähemalt proovisime!

Nüüd palutakse lugejal lehte pöörata ja avastada, kuidas raskusjõud meie jalgu maas hoiab, kas ajas rändamine on võimalik, ning veel palju muud …

 

Pöörame lehte. Siin on sisukord. On näha, et ajakirjas on mitu osa – igapäevane füüsika, suur teooria, kõrgtehnoloogia, ääremaad ja universum. Kokku seega viis osa, mis omakorda jagunevad peatükkideks.

 

Esimeses osas ehk igapäevane füüsika, saame lugeda, kuidas raskusjõud toimib ehk jõud, mis tekitas tähed ja hoiab meie jalad maas.

Teine peatükk on heli jõust. Kõik alates kõuemürinast kuni sosinani on helivõngete jada. Seejärel on juttu energia jäävusest, G-jõu selgitus, magnetjõust (magnetid meie kodus), kesktõuke- ja kesktõmbejõust (vesi tsentrifuugis), valguse murdumisest, vikerkaartest ja miraažidest (Newtoni vikerkaared, valguse riugas).

Peatutakse ka alusteadmistel elektrist, nt takistus, induktiivsus ja mahtuvus, kuid ka reketilöögi teadusest on juttu. Miks ikkagi on tennisemängu niivõrd raske täiuslikult valdama õppida.

 

Teine osa on suur teooria, mille esimene peatükk on ajarännaku juhend algajatele. Miks teaduse seisukohast pole ajas rändamine võimatu.

Edasi on juttu Newtoni liikumise seadustest (kolm lihtsat seadust, mis selgitavad jõudude mõju maailmas), üldrelatiivsusteooriast (Einsteini teooria universumist), stringiteooriast, ainest ja antiainest ning Hawkingi teooriate testimisest.

Tundub põnev? Seda see ju tegelikult ongi. Füüsika ongi põnev.

 

Kolmas osa jutustab lugejale kõrgtehnoloogiast. Esimene peatükk on tuumaenergiast. Juttu on tänapäeva tuumaelektrijaamadest ja tuumasünteesi tulevikust. Teine peatükk selles osas on väikeste asjade teadusest – kuidas on mikroskoobid meile avanud ümbritseva tillukese maailma.

Järgmistes peatükkides peatutakse sellel, miks ülijuhid niivõrd tõhusalt töötavad (jahutatakse neid elemente ja materjale, et tuua välja nende uskumatud ülivõimed) ja meid viiakse ka aatomipurusti sisemusse, sest see osakeste kiirendi lahendab universumi saladusi.

 

Siinkohal mainin, et ajakirjas on väga palju illustratsioone, fotosid, jooniseid, skeeme jpm, mis lugemise veelgi kaasahaaravamaks teevad.

 

Neljas osa kannab pealkirja „Ääremaad“. Selle osa esimene peatükk peatub kvantenergial. Arvutustehnoloogia tulevik ja selle mõju maailmale.

Teie peatükk jutustab äärmuslikest temperatuuridest. Miks ikkagi hakkavad materjalid väljaspool tavapärast temperatuurivahemikku kummaliselt käituma?

Juttu on ka varjatud universumist – tumeaine ja tumeenergia moodustavad enamiku universumist, kuid me ei näe seda. Mida see salapärane värk endast kujutab?

Selle osa viimane peatükk on aatomite jõust. Aatomid on ehitusklotsid, millest on loodud kõik!

 

Ja ongi viimane osa! Universum. Selles osas on neli peatükki. Universumi seadused. Meile tutvustatakse imeliselt universaalset füüsikat, millel põhineb kosmose minevik, olevik ja tulevik.

Miks Maa pöörleb? Saame teada, miks meie planeet ja paljud teised taevakehad pöörlevalt liiguvad.

Kolmas peatükk peatub valguse kiiruse saladustel. Kas me suudame kunagi universumi maksimaalse piirkiiruse ületada?

Viimases selle osas peatükis mõõdetakse galaktika massi. Kuidas ikkagi leida galaktikate massi universumis?

 

Selline sisukas ja faktirohke lugemine on nende kaante vahel. Ma olen täiesti kindel, et seda võivad lugeda nii täiskasvanud kui ka kooliõpilased, sest uutest teadmistest on elus ikka ja jälle kasu.

Kersti Rannamäe


„Suvelilled. Aiavihik 75“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Raja endale suvelillepeenar, mille õiemustrid ja kaunilt komponeeritud kooslused pakuvad silmailu kogu suveks.

Aiavihik annab põhjaliku juhendi, kuidas sellist peenart planeerida, rajada ja hooldada ning kuidas taimi ette kasvatada. Põhjalikumad taimetutvustused aitavad peenrale valida sobivaid liike ja sorte.

Juttu on ka musterpeenarde ajaloost.

 

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 75 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 75 aiavihikut!

 

Uue aiavihiku alguses tõdeb Kersti Rannamäe, et suvelillepeenar on igale aiale kaunis ja värvikirev lisand, mis pakub silmailu kogu suve vältel. Üheaastaste taimedega saab igal aastal anda aiale täiesti uue näo. Kirevate, mustrisse istutatud peenarde ajalugu sai alguse juba 17. sajandil. Eesti kaunemaid suvelillepeenraid saab imetleda Kadrioru pargis.

Autor tõdeb, et selles aiavihikus on toodud põhjalik juhend, kuidas planeerida, rajada ja hooldada suvelillepeenart. Juttu tuleb ka musterpeenarde ajaloost ja taimevalikust.

Ja veel, mustriliste lillepeenarde rajamine on suurepärane võimalus ühendada aiakunsti ja looduse ilu.

 

Esimene peatükk jutustab lillepeenarde ajaloost. Selgub, et kunagi oli iluaed ülikute privileeg. Elujärje paranedes tekkisid iluaiad ka lihtrahva kodude ümber.

Üle-eelmise sajandi teisel poolel algas Eestis talude päriseks ostmine ja tekkisid pärisperemehed. Mõisas nähtu eeskujul istutati esimesed biljapuuaiad ning hakati rajama ilupeenraid.

Oma lillepeenarde rajamisel oleme meiegi eeskuju võtnud mõisate ja losside iluaedadest, kus põhijooned said paika 18. sajandil. Sel ajal hinnati korrapärasust nii arhitektuuris kui ka aiakujunduses. Nii ongi musterpeenrad kujundatud telgsümmeetria põhimõtteid arvestades.

Mustriga suvelillepeenraid hakati rajama laialdasemalt 17. ja 18. sajandil, eriti barokk- ja renessanss-stiilis aedades.

19. sajandil muutusid mustrilised lillepeenrad veelgi populaarsemaks, eriti Inglismaal Victoria ajastul, kui hakati kasutama vaippeenarde istutusstiili.


Meie omaaegsed uhkemad aiad olid Kolga rüütlimõisas, Pühalepa mõisas, Palmse mõisas ja Kadrioru pargis Tallinnas.


Ka tänapäeval kasutatakse mustrilisi suvelillepeenraid parkides ja esindusaedades, et lisada avalikule ruumile ilu ning kunstilist väljendust. Autor toob välja mitmed kohad: Kadrioru park, Tallinna vanalinna haljasalad, Tartu Raekoja plats, Pärnu rannapark, Viljandi linnasüdamik.

 

Aiavihiku teine peatükk on sellest, et tuleb teha korralik eeltöö. Hoolikalt läbi mõeldud suvelillepeenardega saab tuua koduaeda samasugust ilu ja edevust nagu eelpool mainitud kohtades. Esialgu piisab vaid paarist ruutmeetrist, et algust teha.

Võtmeteguriteks on korralik eeltöö ja planeerimine.

Seejärel on juttu taimede valimisest, ühe- ja kaheaastastest taimedest.

 

Järgmises peatükis on juttu sümmeetria võlust. Peatutakse vaip- ja vööpeenral, kuid ka kuhikpeenral.

 

Siin on peatükk kujundamise kolmest tugisambast. Pilgupüüdja, täitetaim ja raamistus – see on kuldne kolmik, mis aitab kokku seada tasakaalus ja visuaalselt nauditava lillepeenra.

Pilgupüüdjad on tavaliselt kõrgemakasvulised ja millegi poolest silmatorkavad taimed – argentiina raudürt, tähk-mätashari, suur lõvilõug, hübriidbegoonia.

Täitetaimed – peenra keskosa taimed mängivad võtmerolli kogu peenra kujunduses. Nad täidavad ruumi kõrgemate ja madalamate taimede vahel, nt alatiõitsev begoonia, suur lõvilõug, kirinõges.

Ääretaimed moodustavad istutusele justkui raami. Siia sobivad pehme vormiga liigid, millel on võime n-ö laiali valguda. Nt õhuline piimalill, aednelk, sinilobeelia.

 

Seejärel saame lugeda suvelillede valikust peenrasse. Saame tuttavaks mitmete lilledega – inglilill, suur lõvilõug, hübriidbegoonia, alatiõitsev begoonia, feerulalehine ruse, kõrge mätashari, tähk mätashari, madal mätashari, ameerika haakhein, harilik ämbliklill, värd-kirinõges, harilik kosmos, kerajas varblill, aednelk, harilik kaksikkannus, õhuline piimalill, harilik kalevikepp, särav gasaania, ümar kerarebashein, müür-kipsilill, lamav käokuld, harilik heliotroop, sultan-lemmalts, viltleht, sinilobeelia, kivikilbik, soo-mustjalg, suureõieline nemeesia, lilltubakas, metstubakas, roosa miisusaba, hall salvei, leeksalvei, madal peiulill, ahtalehine peiulill, argentiina raudürt, harilik pruudisõlg.

Valikus on ka söödav ilu lillepeenras – lehtpeet ehk mangold, lehtkapsas.

 

Kõikide lillede kohta on aiavihikus ka fotod.

 

Raamatu autor tõdeb, et eelistada tasuks vastupidavamaid ja vähenõudlikumaid suvelilli. Mitmed uued sordid on oma põhiliigist vastupidavamad ning nõuavad vähem hoolt.

 

Saame lugeda ka lillede jaotisest kasvukõrguse alusel. Juttu on peenra rajamisest – asukoht, peenrakoha ettevalmistus, toidulaud peab olema külluslik, plaan ja istutus. Loeme ka musterpeenra hooldamisest – kastmine, lisaväetise andmine, rohimine, närpimine ja hooaja lõpp.

 

Siin on peatükk sellest, et taimi võib ka ise kasvatada – seemnepakil olev info, külvinõud, külvimuld, seemnepakendid, külvamine, pärast külvamist, tärkamine, pikeerimine.

 

Viimasel leheküljel on kokkuvõte põhjustest, miks rajada mustriline suvelillepeenar – visuaalne ilu ja mõju, avaliku ruumi elavdaja, ajaloo- ja kultuuriväärtuste hoidja, tõmbavad ligi putukaid, sümboolika ja teemapeenrad, rõõmu ja heaolu pakkumine.

 

Jääbki üle öelda vaid seda, et ilusat suve ja palju kauneid lilli!

 

Meelike Saarna


„12 sünnipäeva“


(Varrak)


 

Sünnipäev on üks väga tore päev. Selles raamatus on tervelt kaksteist sünnipäeva ja raamatu peategelane Rasmus saab loomulikult osa kõigist neist.


Igal peol soovitakse sünnipäevalapsele õnne ja lauldakse sünnipäevalaulu, kuid kõik muu ei pruugi üldse sarnane olla. Sünnipäevast saab teha karnevali või mängutoamöllu, sünnipäeva võib kasvõi loomaaias pidada ja miks mitte ka issi-emme suures voodis, kui terve pere on parajasti haigeks jäänud.

 

Meelike Saarna on ajakirjanik, kirjanik ja pereterapeut, kelle sulest on ka varem igati vahvaid lasteraamatuid ilmunud – „Kuldsed põrnikad“ (2006, Varrak), „Kahe südamega tüdruk“ (2006, Varrak), „Mattias ja mamma“ (2008, Tänapäev), „Roosi Saaremaa suvi“ (2009, Tammerraamat), „Kolmepoisisuvi“ (2018, Tänapäev), „Mis me täna teeme?“ (2021, Tammerraamat). Lisaks sellele on ta kirjutanud ka mitu romaani täiskasvanutele – „Jää mu juurde“ (2012, Tammerraamat), „Itaalia suvi“ (2016, Tammerraamat) ja „Terapeudi surm“ (2021, Tammerraamat) ja ka nõuanderaamatu beebi vanematele „Uhiuus siin maailmas“ (2024, Varrak).

 

„12 sünnipäeva“ on väga vahva lasteraamat, sest jutustab loo 12. sünnipäevast, mis toimuvad 12. kuul. On ju ikka nii, et sünnipäevad on toredad, juhtugu mis tahes ja oma sünnipäeva ootame me kõik, nii väikesed kui ka suured.

 

Selle raamatu peategelasteks on Rasmus (tema saab selles raamatus 6. aastaseks) ja tema ema ja isa. Teisi tegelasi on loomulikult ka, sest 12 sünnipäeva on ikkagi 12 sünnipäeva.

 

Esimene sünnipäev on Rasmuse kõige parema sõbra Magnuse sünnipäev ja see toimus jaanuaris. Seda sünnipäeva peeti suures mängukeskuses ja mulle tundub, et see oli väga-väga lahe sünnipäev. Rasmus ja Magnus mängisid ronimistorni võrkseinal, liumägedel, batuutidel, söödi torti ja kui käes oli kojumineku aeg ning Magnus istus koos emaga autos … meenus talle üks oluline asi! Mis Rasmusele meenus, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Teine sünnipäev on veebruaris ja see on Rasmuse issi sünnipäev. Sünnipäevahommikul tegid emme ja Rasmus ettevalmistusi, kuid selgus, et issi oli hoopis haigeks jäänud.

Issil oli päris kõrge palavik – 38,5! Rasmus muretses, kas issi saab pärastpoole ikkagi terveks, sest õhtuks olid ju külalised kutsutud. Mamma ja papa pidid tulema ning issi õde tädi Helen koos oma kaksikute Pille ja Paulaga. Rasmus ootas külla ka onupoeg Franzu, kes oli küll alles neljane, aga kellega oli alati tore mängida.

Issi lootis, et ta saab terveks, kuid emme oli kindel, et õhtusest koosviibimisest midagi välja ei tule ja helistas kõikidele, et öelda, et pidu jääb ära.

Emme viis Rasmuse lasteaeda ja kui ta pojale õhtupoole järele tuli, oli selge, et haigeks on jäänud nii emme kui ka Rasmus.

Kas õhtul siiski ka sünnipäeva peeti? Peeti ikka, kuid veidi teisiti. Näiteks söödi sünnipäevasöögiks kuuma suppi, mängiti lauamänge. Selgub, et mänge saab mängida ka voodis pikali olles ning sõnamängu saab mängida ka sinepivanni tehes.

Selle sünnipäeva lõpuks saad teada sedagi, mis on gondaasia keel, mida vist ainult Magnus oskab.

 

Kolmas sünnipäev toimus mätsis ja Rasmus läks koos mamma-papaga tädi Marju sünnipäevale. Tädi Marju oli kunstnik ja tema kodu oli ühtlasi ka tema ateljee. Papa teadis Rasmusele rääkida, et ateljee on selline koht, kus kunstnikud pilte maalivad ja vahel sealsamas ka elavad.

Tädi Marju ateljee oli lahe. Seal oli palju pintsleid ja värvituube ja väga-väga palju pilte. Pildid olid nii seintel kui ka seinte najal. Rasmus polnud mitte kunagi nii suurt hulka pilte korraga näinud.

Isegi põrand oli värviline. Rasmus uuris, kas tädi Marju joonistab ka põrandale, kuid tädi vastas, et kui kogu aeg joonistada, siis tilgub iga päev natuke värvi ka maha.

Rasmusele selline põrand meeldis, ka nende kodus võiks selline olla.

Üks äpardus juhtus ka. Nimelt, papa istus toolile ja ei märganud, et sellel oli tädi Marju joonistatud hommikune pilt. Nüüd oli pilt pisut rikutud ja papa püksid määritud. No ikka juhtub.

Tädi Marju näitas Rasmusele ka vahvat pilti Matsi talu kukkedest, kuid ka köögis on pilte ja on ka üks uhke pilt uhkest paabulinnust.

Selle loo lõpus saame teada, et tädi Marjul on isegi liiga palju pilte, ta nimetab seda ületootmiseks, kuid ka Rasmusel on kodus midagi sarnast …

 

Neljas lugu on sünnipäevast, mis toimus aprillis ja see on Rasmuse sünnipäev!

Sünnipäev algas ilusasti – issi ja emme laulsid Rasmusele ja andsid pojale kingitused. Süüakse kooki ja juuakse morssi. Rasmus avas kingitused – suuremas pakis oli lego, uhke mitmekordne tuletõrjemaja.

Rasmus tahtis seda kohe ehitama hakata, kuid samal päeval oli ju ikkagi lasteaiapäev ja issi ja emme pidid samuti tööle minema.

Rasmus pahandas, tema ei tahagi lasteaeda minna! Ja tegelikult on see kõige nõmedam sünnipäev! Rasmus ütles emmele, et emme ei tohi tema tuppa tulla, mitte kunagi!

Emme rahustas poega ja see tuli tal hästi välja. Issi läks tööle, kuid emme jäi Rasmusega vähekeseks ajaks veel koju, et üheskoos tuletõrjemaja ehitama hakata.

Rasmus ja emme saidki tuletõrjemaja valmis ja selgus, et väiksemas kingipakis oli väike transformer. Seejärel läks Rasmus lasteaeda. Mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Viies lugu on maikuu sünnipäevast. Maikuus oli sünnipäev Rasmuse vanaemal ehk mammal. Mamma sünnipäeval oli kõike palju. Süüa oli palju, külalisi oli palju ja lõbu oli ka alati laialt.

 

Ka nüüd istuti lauda, kuid Rasmus märkas, et ei olnud Mukit! Muki istus söömise ajal tavaliselt Rasmuse tooli all, kui poiss mammal-papal külas oli.

Selgus, et mamma oli Muki ketti pannud! Muki oli pandud pika rihma otsa tagaaia posti külge, sest aias oli uus loom! Roniroosipõõsas oli varesepoeg. Nüüd otsustasid kõik sünnipäevalised seda varesepoega vaatama minna ja tuppa tagasi tulles otsustati ka Muki kaasa võtta. Toas võis ju Muki ometigi olla.

Sünnipäev sai hoo sisse. Söödi salatit ja kiideti mamma tehtud morssi. Äkki kostus aknas vareste kraaksumist. Muki otsustas asja kontrollima minna ja jooksis uksest välja. Muki oskas lingile hüpates uksi avada ja tegi seda nüüdki.

Muki jooksis kiirelt vareste poole, kuni … mis aias edasi juhtus, sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuues sünnipäev toimus juunis, mis ongi ju ka aasta kuues kuu. Seekord tähistatakse Paula ja Pille sünnipäeva. Loeme, et tädi Helen koos oma kaksikute Paula ja Pillega elasid kolmekesi mamma-papa naabermajas. Nende issi elas Soomes ja käis harva neid vaatamas.

 

Kaksikud said neljasteks ja see oli selline sünnipäev, et igaüks pidi olema keegi teine! Tädi Helen oli selleks valmistunud ja tal oli valmis pandud igasugu asjad, et iga sünnipäevaline endale kostüümi saaks.

Tagatoas oli igasugu naljakaid riideid ja maske ja kombesid ja printsessikleite ja võlukeppe ja … Rasmus oli pisut pettunud, sest tuletõrjuja ega politseiniku riideid valikus ei olnud. Issi tegi Rasmusest ninja! Ja see oli äge. Rasmusel olid seljas mustavärvi trenniriided ja mustast rätikust mask ees.

Varsti oli sünnipäev täies hoos. Aias jalutasid ringid suuremad ja väiksemad haldjatüdrukud ja printsessid, oli ka üks Pikachu ja traksipükstega Super Mario. Mammal olid seljas meremehesärk ja peas kaptenimüts, papal oli ees hiiremask. Franzu issil oli peas uhke kauboikaabu, Franzu emme oli karukostüümis ja pakkus kõigile soovijatele karumett ja karukallistusi. Franzul oli seljas mamma õmmeldud töömehekostüüm. Rasmuse issi oli võlur – tal oli peas must kaabu ja sellest kaabust tõmbas ta välja jänese! See oli küll Paula kaisujänes, aga trikk tundus nagu päris.

Sünnipäev läks ilusasti käima, kõik mängisid ja Rasmusele see meeldis, kuni ühel hetkel … juhtus õnnetus. Rasmusega! Mis Rasmusega juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid Rasmuse issi tõdes, et nende ninjast sai hoopis Haavatud Sõjamees.

 

Pooled sünnipäevadest on peetud, pooled on veel ees. Ma ei saa Sulle ju kõiki lugusid ümber jutustada, kuid ütlen veidi veel.

Juulis peeti maal Rasmuse memme sünnipäeva. Sellel sünnipäeval otsiti ka rebaseurgu ning saadi tuttavaks lehmakookidega.

Augustis oli Rasmuse emme sünnipäev, mis pidi toimuma vabas õhus teatrietendust vaadates, kuid emmel olid kuupäevad segamini läinud, mistõttu pidid sünnipäevalised ise teatrit tegema.

Septembris peeti Rasmuse papa sünnipäeva. Papa viis sünnipäevalised loomaaeda. Rasmus sai kaasa võtta ka oma sõbrad Karli, Mihkli ja Magnuse. Loomad olid loomaaias lahedad ja papa korraldas ka vahva viktoriini.

Oktoobris oli Rasmuse taadu sünnipäev. Taadu oli Rasmuse issi vanaisa ja ta oli juba ammu surnud. Issi tegi ettepaneku tähistada taadu sünnipäeva ja üheskoos mindi surnuaeda, et hauaplatsi koristada, lilled vaasi ja küünlad põlema panna. Rasmusele tundus see esialgu pisut imelik, pisut hirmuski, sest surnuaial võivad olla ju luukered ja zombid.

Novembris toimus Franzu sünnipäev mängulinnakus, kus juhtus ka igasugu asju.

Raamatu viimases loos detsembris tähistame Rasmuse äsjasündinud õe, Ingi sünnipäeva. Issi ja emme olid Rasmusele juba mitu kuud tagasi rääkinud, et varsti sünnib talle väike õde. Rasmus rõõmustas selle üle, kuid ega see tal iga päev ka meeles olnud.

Nüüd Ingi sündiski ja esialgu oli see Rasmusele pisut ootamatu, sest emmel ja issil oli Rasmuse jaoks vähem aega. Rasmus oli pisut õnnetu ja kurb, kuid loo lõpus saab Rasmus aru, et tema ongi nüüd suur poiss ja oma vahvale õele suur vend.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tuulike Kivestu-Rotella.

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer


„Saurusepere 11. Torm“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Rasmus ja Tom ööbivad telgis, aga Tom ei taha kuidagi magama jääda. Ta tahab parema meelega seiklema minna. Kui Tom pimedasse öösse kaob, peab Rasmus üksi toime tulema. Asja ei tee sugugi paremaks see, et tulekul on suur torm. Saurusepere sarjas on ilmunud varem raamatud „Muna“, „Ujumisvõistlus“, „Reis“, „Aardejaht“, „Parim sõber“, „Järvekoletis“, „Saladus“, „Järvekoletis“, „Hiidkalmaar“, „Halloween“ ja „Jõulukink“.

 

Ilmatuma äge - ilmunud on uus osa Saurusepere raamatusarjast, nüüd juba 11. raamat! Ja see on ikka väga uhke saavutus, et üks raamatusari on jõudnud eesti keeles 11. osani. Olen nüüd ka koolis lastele rääkinud Saurusepere raamatutest, ja kinnitan, et see sari on populaarne peaaegu kõikide laste seas.


Lars Mæhle kirjutatud lood on põnevad ja humoorikad, kaasahaaravad ja lastesõbralikud, Lars Rudebjeri illustratsioonid värviküllased, suured ja väga lahedad.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks kõikide tegelastega, näiteks Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex, vanaema Rex ja Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

 

Loo alguses pakivad Rasmus, Tom, mamma ja papa Rex asju. Nad lähevad matkama ja plaanivad jääda välja ka ööseks. Selgub, et Rasmus ega Tom ei ole varem väljas ööbinud, mistõttu on nad pisut ärevil.

Mamma Rex tõdeb, et öösel ei tohi Rasmus ja Tom kuhugile minna, sest öösel võib tulla hirmus TORM! Huvitav, kas mamma ütleb seda seetõttu, et saurusepoisid öösel telgist välja ei läheks või ongi tormi oodata? Loeme edasi.

 

Ja ongi telgid püsti. Kõik on valmis öö tulekuks, kuid enne magama jäämist on saurusepoistele vaja kalli teha. Mamma Rex kallistas Rasmust ja mamma Troodon kallistas Tomi.

 

Rasmus ja Tomi olid väsinud ja jäid kohe magama.

 

Ühel hetkel on Tom üleval. Ta kinnitab Rasmusele, et väljas ööbides ei magata ja nad peavad minema ööseiklusele! Ohoh! Kas tõesti?

Rasmus ei tahtnud minna ja ütles Tomile, et tema ei tule kuhugile, las Tom läheb üksinda! Tom oli üllatunud, sest tavaliselt on Rasmus ju igasugu asjadega nõusse jäänud. Seekord mitte. Tom läheb üksinda.

 

Telgis läks pimedaks, sest Tom oli laterna kaasa võtnud. Rasmus süütas küünla, kuid jäine tuul puhus küünla ära. Rasmus ei tahtnud pimedasse telki jääda ja otsustas Tomi otsima minna.

 

Tomi polnud kusagil! Olid vaid jalajäljed … Rasmus jätkab otsingut ja jõuab rabametsa viiva teerajani. Rasmusel on hirm, kuid ta jätkab teekonda ja jõuab rabametsa.

Nüüd kohtub Rasmus kummalise loomaga – Eira Eomaia, kes peab jahti öösiti ja sööb putukaid. Eia näitab, kuhu oli Tom Troodon läinud.

 

Rasmus jätkab, kuigi ilm on läinud päris hulluks. Puhub tugev tuul, lööb välku ja müristab. Rasmus kohtub veel ühe loomaga – Marie Mikroraptoriga, sest ka tema peab jahti öösiti. Marie oli kätte saanud rammusa hiire.

 

Marie on näinud, et rajal on liikunud keegi sinine, kes ka nuttis! See on kindlasti Tom Troodon! Rasmus jätkab otsinguid ja appi tuleb ka Marie, kes saab õhus lennates vaadata, kas Tomi näha on.

 

Liigume veelgi sügavamale rabametsa. Hakkab sadama, nagu oavarrest. Äkitselt on jäljed kadunud … Rasmus on üksinda sügavas rabametsas.

 

Ühel hetkel kukub Rasmus ojja! Kõikjal on vesi ja tuul ja kaos! Appi tuleb Lars Liopleurodon. Üsna hirmuäratava välimusega veeloom, kes tuleb Rasmusele appi, kuid tegelikult on tal hoopis halvemad ja kurjemad mõtted peas!!! Temagi peab öösel jahti ja tegelikult võiks talla maitsta … kes???

 

Kuidas lugu lõpeb? Kas Rasmus pääseb Lars Liopleurodoni käest? Kes tuleb appi panniga? Kas Rasmus leiab Tomi? Kas nad on sõbrad edasi? Kas ka selles loos peetakse pidu? Telgipidu koos hoomikusöögiga? Seda kõike saad teada, kuid selle vahva Saurusepere loo lõpuni loed.

 

Raamatu lõpus juttu ka öödinosaurutest – troodon, eomaia, mikroraptor ja liopleurodon.

 

Viimasel leheküljel on kirjas on Saurusepere 12. raamat on samuti tulekul ja sellel on pealkirjaks „Õhupallisõit“!

 

Lars Mæhle ja Lars Rudebjer


“Sauruspere. Aardejaht”


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Rasmus ja Tom leiavad põõsast salapärase aardekaardi.
Hinnaline varandus olevat maetud kaugele rabametsa sügavusse. Rasmus ei julge hästi seda otsima minna, sest neid võivad teel varitseda salakavalad saurusepiraadid! Aga Tom suudab ta lõpuks ümber veenda. Teel peavad nad mööduma mitmest ohtlikust takistusest.
Kas nad leiavad aardekirstu üles?
Ja mis veelgi tähtsam: mis seal kirstus on?

 

Saurusepere raamatusarja neljans raamat, milles on mängus aare ja toimub aardejaht. Raamatusarja esimeses raamatus saime sauruseperega tuttavaks, teises raamatus toimus igati äge ujumisvõistlus, kolmandas käisid saurusepoisid Tom ja Rasmus seiklemas.

Ka raamatusarja neljas raamat “Aardejaht” on igati vahva ja lastesõbralik lugemine, milles ka jätkuvalt suured ja värviküllased illustratsioonid, mis peaksid väikesele lugejale meeltmööda olema.

 

Seekordne lugu saab alguse sellest, et kaks saurusepoissi, sõbrad Rasmus Rex ja Tom Troodon on kiikumas. Õigupoolest kiigub Tom, Rasmus vaatab, mida sõber teeb. Tom kiigub hirmus kiiresti, siis hakkab ta end kõigutama küljelt küljele. Rasmus saab ütelda, et vingerdamine on eluohtlik, kui Tom lendab kõige kõrgemale ja laseb köitest lahti! Tom hüppas ja lendas läbi õhu! Tom maandus ka, otse põõsastikku. Umbes samal ajal läks mööda Rasmuse suur vend Robin Rex, kes naeris ja kinnitas, et see oli kõige halvem hüpe, mida ta kunagi näinud on.

Hetk hiljem tuleb Tom põõsastikust välja ja kutsub Rasmust. Põõsastikus on aardekaart! Robin Rexi arvates on aardekaart titekas, kuid Rasmusele ja Tomile pakub see tõsist huvi. Rasmus kinnitab, et kaardil olevad kohad asuvad kõige sügavamas rabametsas. Kaardi teisel küljel on aardekaardi mõistatus!

Tom teeb ettepaneku rabametsa minna, kuigi Rasmus kinnitab, et neid ei lubata. Lõpuks otsustatakse minna. Kaasa võetakse kaart, labidas, kärbsepiits, sest rabas võib palju putukaid olla ja alustatakse teekonda rabametsa suunas. Õige varsti jõutakse iidvana männipuu juurde, mis asub sooserval. See puu on ka kaardil olemas.

Tom otsustab, et nüüd tuleb neil minna üle soo. Ta jookseb kiirelt, kuid vajub sisse! Rasmus läheb appi, kuid ka tema jääb kinni. Kuidas edasi? Õnneks tuleb nende juurde Alma Ankülosaurus, kes aitab Rasmuse ja Tomi soost välja. Kuidas ta seda teeb, selle jätan Sulle endale avastada. Kui Alma kuuleb, et sõbrad lähevad aardejahile, siis palub ta luba nendega kaasa minna. Rasmus ja Tom on nõus.

Nüüd jõuavad nad ripssillani, mis viib üle soojõe. Äkki kuulevad nad, et keegi kopsib rippsilla juures? See on papa Rex, kes silda parandab. Rasmus, Tom ja Alma kinnitavad, et lähevad aardejahile, millega papa Rex on nõus, peaasi, et nad õhtusöögiks koju tulevad.

Meie kolmik saab rippsillast üle. Nii jõuavad nad teisele kaldale, kus kohtuvad maailma suurima dinosaurusega ehk patagotitaaniga. Rasmus, Tom ja Alma peaksid läbi minema kaljulõhest, mis asub suure dinosauruse selja taga! Kas see õnnestub? Rasmusel tuleb kaval mõte, ta pakub patagotitaanile kingitust. Millist? Selle jätan ma Sulle endale avastada.

Kas meie sõbrad leiavad aarde? Kes on see saurusepiraat, kellega nad kohtuvad? Ja mis ikkagi on aardekirstus peidus? Kas selle jätan Sulle endale avastada.

Ja lõpuks peetakse maha üks ilmatuma äge dinosauruste-aardejahi-pidu! Tom ütleb Rasmusele, et selles raamatus polegi Rasmuse vanaema teda ära söönud … no varasemates raamatutes on seda paaril korral juhtunud.

 

Raamatu lõpus saad lugeda veel ka selle raamatu dinosaurustest ehk türannosaurus, troodon, ankülosaurus ja patagotitaan. 

A. H. Tammsaare


„Kõrboja peremees“


(Tänapäev)

 


Nõnda on „Kõrboja peremehes“, nagu igas õiges romaanis, koos, ja üsna võrdväärsetena koos, lausa abiellu heitnud ajatu ja ajalik. See, et me Anna Kiviristi ja Katku Villu armastuse loole ikka veel kaasa elada saame, annab tunnistust, et see lugu võiks toimuda ka täna, nii nagu ta võis toimuda ka tuhande aasta eest ja tõenäoliselt võib toimuda ka tuhande aasta pärast. Aga! Aeg ja olud, mida romaan edasi annab, mida ta endas kätkeb, pole ometi mingi juhuslik garneering või pealiskaudne rüü, mille ajatutelt kangelastelt ükskõikselt võib maha heita. Ajalik ja ajatu on romaanis lahutamatult seotud, ning alati on aeg ja olud, nende täpne edasiandmine ka romaani üheks rikkuseks, üheks põhjuseks, miks teda loetakse tema kaasajal, miks teda loetakse hiljem, kui neid olusid enam ümbertringi leida ei ole.

 

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

 

A. H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen) elas aastail 1878 (s. 30. jaanuaril Albu vallas, Järva-Madise kihelkonnas, Järvamaal) ja suri 1940 (1. märtsil Tallinnas). Ta oli eesti kirjanik, esseist, kultuurifilosoof ja tõlkija.


Kohe alguses pean tunnistama, et ei saa ma aru, miks läks nii, et meie kirjandusloo suurimad kirjamehed – A. H. Tammsaare ja Jaan Kross ei saanudki Nobeli kirjanduspreemiat ja ma usun, et ma pole ainus, kes on selle üle mõtelnud …


Tammsaare peateos on loomulikult viieosaline romaanisari „Tõde ja õigus“, kuid kindlasti on jätnud jälje meie kirjandusloosse paljud teisedki tema teosed, nt „Kõrboja peremees“ (1922) ja „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939).


A. H. Tammsaare elu ja loomingut tutvustavad kaks muuseumi: üks tema sünnikodus Põhja-Tammsaare talus Tammsaare väljamäel (nn Vargamäel), teine tema viimases elukohas Tallinnas Kadriorus.


A. H. Tammsaarele on püstitatud mitmeid mälestusmärke ning tema mälestuseks on nimetatud tänav Tallinnas (A. H. Tammsaare tee) Pärnus ja Tartus.

Lisaks kujutati A. H. Tammsaaret alates 1992. aastast Eesti 25-kroonisel pangatähel. Välja antakse ka Tammsaare romaaniauhinda.

 

Tammsaare kuulsamaid teoseid ja veidi ka „Tõest ja õigusest“

 

„Juudit“ (1921, näidend)

„Tõde ja õigus“ I (1926)

„Tõde ja õigus“ II (1929)

„Tõde ja õigus“ III (1931)

„Tõde ja õigus“ IV (1932)

„Tõde ja õigus“ V (1933)

„Elu ja armastus“ (1934, romaan)

„Ma armastasin sakslast“ (1935, romaan)

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939, Tammsaare viimane romaan)

 

Siinkohal tasub toonitada, et just „Tõe ja õigusega“ algas uus ajastu Eesti kirjanduses. Tammsaare kirjutas viis täisromaani 7. aasta jooksul! „Tõde ja õigus“ andis edasi rahva kujunemist poole sajandi vältel (1870ndad kuni 1920ndad).


Enne „Tõe ja õiguse“ ilmumist tõdes Tammsaare, et eestlastel peaks olema selline suurteos nagu on seda Lev Tolstoi „Sõda ja rahu“.


1925. aastal hakkas Tammsaare oma suurt mõtet ellu viima. Ta üüris endale omaette toa, kus hakkas kirjutama. Ta kirjutas pliiatsiga, ja kirjutas oma suurteost ka mitu korda ümber.

1926 ilmuski „Tõde ja õigus“, mitte küll I osa numbri all, sest Tammsaare ise ei uskunud oma teose õnnestumisesse.

„Tõde ja õigus“ trükiti kahe kuuga, tiraaž oli oma aja kohta üsna suur – 3300 eksemplari. Kohe ilmusid ka arvustused – kokku umbes 20 arvustust, esimene retsensent oli kirjanik Jakob Mändmets.

 

„Tõe ja õiguse“ kohta on mitmeid ja mitmeid põnevaid mõtteid – kas tõe abil on võimalik saavutada õigust? Kui August Alle ja Johannes Aavik avaldasid mõtte, et romaanis („Tõde ja õigus“) puudub kandev idee, vastas Tammsaare, et Vargamäe kandev idee on Vargamäe ise ja inimeste võitlus sellega.

Tammsaare suhtumine töösse on romaani ideestiku määravamaid kriteeriume ja Tammsaare on inimese suhtes väga nõudlik, sest inimlik on teha tööd, mõtelda ja teostada ennast. Romaanis liituvad looduse ilu ja töörõõm, põnev on kindlasti ka erinevate meeleolude kihistus.

 

1952-1976 ilmusid Tammsaare „Teosed“ (14 köidet) ja 1978-1993 „Kogutud teosed“ (18 köidet), usun, et just viimati mainitud „Kogutud teosed“ on paljude eesti perede raamaturiiulites olemas ja neid raamatuid tasuks ikka ja jälle ka lugeda.

 

Mida öeldakse „Kõrboaja peremehe“ kohta?

 

Raamatukeses „A. H. Tammsaare muuseum“ (Eesti Raamat, 1978) on kirjas, et Tallinnas algas kirjaniku viljakaim ja väärtuslikem loominguperiood. Esimesena ilmus psühholoogiline ja filosoofiline näidend „Juudit“ (1921), mis oli esialgsel kujul sõnastatud juba Koitjärvel.

Koitjärve ja Paukjärve ümbruses jalutades on A. H. Tammsaare peas valminud „Kõrboja peremehe“ idee ja esialgne lõpplahendus. Romaani kirjutas ta 1922. aasta suvel Kehra jaama lähedal asuvas Birkenruh´ suvilas, lõpetas ja viimistles aga Tallinnas.

„Kõrboja peremees“ on traagilise lõpuga romantiline realistlikus plaanis kirjutatud lemberomaan, millega kirjanik pöördus tagasi külaelu temaatika juurde.

 

Raamatust „Meie Tammsaare. Kohtumisraamat kirjanikuga“ (A. H. Tammsaare muuseum, S.A. A. H. Tammsaare muuseum Vargamäel, 2014) on kirjas, et „Kõrboja peremees“ on tõlgitud mitmesse keelde: läti (1925), soome (1929), ungari (1933, 1970), rootsi (1938), hollandi (1940, 1941), saksa (1958), leedu (1960), vene (1968), esperanto (1976) ja serbia (2013).

Laenan samast raamatust veel mõtteid – „Kõrboja peremees“ on tuntud kui Tammsaare Koitjärve-romaan. Kahtlemata peegeldub romaanis Koitjärve kaunis ja eriline loodus ning Kõrboja Anna ja Katku Villu armastusloos Tammsaare suhe Leeni Ploompuuga. Võib isegi spekuleerida, et vigane Katku Villu sümboliseerib Tammsaare enesekuvandit, tema kehva tervist, mis ei lubanud teha Leenile abieluettepanekut. Ning jõukamast talust pärinev Kõrboja Anna vastab üsna hästi emantsipeerunud Leeni Ploompuule, kes oli samuti pärit kohalikust suurtalust.

 

Ja veel. Kugi ajatu armastuslugu köidab romaanis kõige rohkem meeli, on „Kõrboja peremees“ ka omamoodi poliitilise sõnumiga romaan. Tammsaare on seda ise rõhutatund, öeldes: „Meil Eestis ei ole praegu peremeest, meie peame selle ise kasvatama ja laps istub juba rõõmu- ja lootusrohkete punamarjade keskel.“

Sulase hoiaku kasvamine peremehelikuks mõtlemiseks on romaani üks sõnum. Kõrbojareinulikest kavatsustest ja unistustest peab saama reaalsus ning selleks on vaja uutmoodi mõtlemist, mida kehastab ennekõike Kõrboja Anna.

Uue aja tulekut sümboliseerib ka uue kalendri kehtima hakkamine – sellele viidatakse romaani alguses, kui Anna koju tuleb ning on ainus, kes teab, et vana kalender enam ei kehti.

Kõrboja Anna kuju sidumine Ristija Johannesega (Anna sünnipäev on jaanipäeval, mis on teadagi ka Ristija Johannese sünnipäev) annab romaanile lisaks ka salapärase religioosse mõõtme. Eriti selgelt tuleb religioosne uuestisünni motiiv ilmsiks romaani lõpus, kui Anna võtab Evi koos väikese pojaga enda juurde.

 

Tõenäoliselt ei jää terasel lugejal märkamat seegi, et „Kõrboja peremehes“ mängitakse vähendatud kujul läbi ka kahe naabertalu omavaheline vägikaikavedu, mille Tammsaare „Tões ja õiguses“ suurelt lahti kirjutab.

 

Arvo Mägi tõdeb oma raamatus „Lühike Eesti kirjanduslugu II“ (Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1965), et Tammsaare pöördub tagasi maamiljöösse just „Kõrboja peremehes“. Traagiline armastuskonflikt jõuka talu haritud tütre ja kehva talu tuisupäise ning kangekaelse poja vahel. Kivilõhkumisel viga saanud noormees ei pea end vääriliseks rikka talu peremeheks saama ning surmab enese.

Arvo Mägi ütleb: „Romaan on põimitud intensiivsete loodusmeeleloludega, selles valitseb tugev saatustraagiline pinevus.“ Saatustraagiline, see on Arvo Mäe poolt väga huvitavalt öeldud.

 

Leidsin üles ka oma kunagised konspektid Tallinna Pedagoolilise Instituudi ajast, kui eesti kirjandusest rääkis tudengitele Hoide Sikk, kes tõdes, et lühikese ajaga valminud „Kõrboja peremees“ on psühholoogiline armastusromaan, milles armastust ei avaldata. Romaanis saab lugeja osa tunnete avaldusest, mida on tunda ja tajuda ka romaani looduspiltides.

 

Sündmustest „Kõrboja peremehes“

 

Ma ei tahaks hakata siinkohal ümber jutustama tervet lugu, mis „Kõrboja peremehes“ toimub.

Hea meelega jätan selle Sulle endale lugeda, kuid loo alguses saame teada, et Katku Villu on naasnud kodutallu vanglast. Ta istus vangis ühe aasta kakluse käigus inimese tapmise eest. See oli juhtunud küll suurema kakluse käigus ja ründajal oli käes puss, mistõttu oli Villu enesekaitseks puunotiga virutanud.


Raamatu alguses on imelisi looduskirjeldusi ja loeme, et võis kella seitsme, kaheksa paiku olla, kui Katku Villu aidalakas heintel ärkas … Ja siis need linnud! Need laulsid, nagu nad Villu mälestustes kunagi polnud laulnud … Laulis lepalind, häälitses punaütt, vilistas hiline kuldnokk … karjus rähn lähedal metsas, kukkus kägu, silitsulitas linavästrik, rõkkasid isegi niisugused linnud, kelle nime Villu ei teadnud, polnud kuulnudki, keda ta aga tundis nende laulust.

Ja veel. Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.

See on sama tundmatu, kes teda tänini ilmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, temale kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängule pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümmekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.

 

Hämmastav algus, kas pole. Paaris esimeses lõigus on mitmeid erinevaid emotsioone - rõõmu, õnne, kurbust ja kõike muud. Imelist loodust ja nukrameelsust. Kõike seda kohtame selles imelises loos veel ja veel.

 

Villu on olnud aastate jooksul salakütt, puskariajaja, purjutaja, kes naiste pärast tihti kaklustesse sattus. Villu on teinud vallaslapse Kõrboja talu endisele teenijale Eevile, kes nüüd elab Kuusiku talus ema juures.

Varem pole Villut talutöö huvitanud, teda huvitasid tööriistad ja masinad, raha teenis ta hangeldamise ja puskariga. Sellega kaasnesid ka joomine ja pahandused. Ema armastab oma poega, isa toob eeskujuks Vabadussõjas langenud venna. Taaskord vägagi keeruline perekondlik olukord.

 

Villu kuuleb, et suurde mõisataolisse Kõrboja tallu on linnast naasmas peretütar Anna Kivirist, kellega ta noores eas sõbrustanud oli. Anna süü läbi on Villu metsas joostes noorena ühe silma kaotanud.

 

Villu isa peab Kõrboja vastu vimma sellest ajast, kui sealne endine peremees tahtis tema talu maid ära osta.

 

Nüüd on Katku Villu vanglast tagasi ja ta hakkab tegelema talutöödega ja teeb isegi talu arendamise plaane! Talu kõige viljakamad maad on kiviseljandiku all – Villul tekib plaan kivid õhku lasta. Seda ta tegema hakkabki. Emale on veidi piinlik, et poeg nüüd kogu aeg paugutamas käib, kuid Villul on ju ikkagi siiralt head plaanid.

 

Samal ajal naaseb Kõrbojale Anna. Tema isa Rein on enam-vähem rahul, kui tütar kinnitab, et ta naases, kuna kavatseb hakata Kõrboja perenaiseks!

 

Talu vajab ka peremeest, see on selgemast selgem. Miks Anna ikkagi mehele ei saa? Paljudki Kõrboja sulased ja teenijad imestavad selle üle.

 

Anna otsustab külarahva külla kutsuda ja näidata, et Kõrbojal on uued ajad. Üsna selge on ka see, et Annale Villu meeldib, sest ka Villu on impulsiivne, nii nagu Anna isegi.

Anna korraldab külarahvale jaanitule, mille Villu tahaks hea meelega nahka keerata. Villu kutsub lõõtspillimängija Kusti enda juurde ja üheskoos juuakse end täis ja seejärel, ikka jaanitulele, kuidas siis muidu …

Anna palub Villul ilutulestiku rakette lasta. Üheskoos sõidetakse lootsikus järvele. Anna uurib, mida Villu Kõrbojal teeks, kui tema talu peaks? Villu räägib, kuid jutt ei ole pikk, sest teemaks on ka vangistus …

Jaanitulele tagasi. Villu norib tüli ja … Anna keelab tülitsejaid ja tantsib ise Villuga.

 

Edasi jällegi kivide õhkimise juurde. Villu on lubanud Annale sünnipäeva auks segavad kivid õhku lasta, kuid see lõpeb vägagi õnnetult. Villu terve silm ja parem käsi saavad raskelt vigastada. Õnneks ei jää Villu päris pimedaks. Anna arutleb jällegi, et Villust võiks ju Kõrbojale peremees saada, kuid Anna isa Rein on sellele vastu – Villu on joodik ja suhted Katku perega on väga keerulised.

 

Villu naaseb sandina koju. Villu isa tõdeb, et meest pole tema pojast ikkagi saanud. Aga äkki Kõrbojale kõlbaks! Villu on solvunud, sest vigasena tema Kõrbojale ei lähe! Villu läheb hoopis oma sohilapse ema, Kuusiku sauna Eevit Katkule perenaiseks paluma. Villule isale pole meeltmööda seegi mõte.

 

Nüüd on Villul õige aeg ütelda isale, et ta ei tahtnud käia oma isa jälgedes ja olla tema töökäteks. Villu tahaks teha midagi uut ja teha seda omamoodi. Villu tahaks hakata Katkut nullist üles ehitama!

Lõpuks Villu isa nõustub pojaga, kuid pulmapeoga pole ta ikkagi nõus.

 

Villu rabab tööd teha. Eevi läheb Kõrbojale, et paluda Annat, et see Villu rahule jätaks. Eevi ei suuda seda teemat siiski rääkida.

 

Pähklipühal saavad Anna ja Villu taaskord kokku. Villu ja Anna tantsivad. Villu on purjus ja nad kukuvad. Peolt lahkuvad Villu ja Anna koos. Kas tõesti hakkavad asjad paremaks minema?

 

Villu ja Anna jalutavad järve ääres. Järv on vaikne, vaikne nagu nõmm.


Anna kinnitab, et Villu võiks tulla Kõrbojale peremeheks ja hakata kasvõi järgmisel päeval tööle. Villu ei suuda vastata. Perenaine nutab ja Villule tundub, et see polegi Kõrboja perenaine, see on hoopis see plika, kellega nad kunagi koos metsas jooksid.


Villu tõdeb, et Anna ettepanek oleks pidanud tulema palju varem, siis kui tal olid mõlemad käed otsas ja teine silm peas oli.

Anna täpsustab, et see kõik oleks pidanud palju varem. Enne seda, kui ta Kõrbojalt minema sõitis … aga siis polnud ta ju veel Kõrboja perenaine.


Villu lisab, et peremeheks ehk ta veel kõlbab, aga perenaisel meheks sant ei kõlba. Anna kinnitab, et Kõrboja perenaine tahab seda santi. Villu vastab, et sant seda ei või, isegi kui ta seda tahaks. Villu võiks tulla Annale meheks ainult siis, kui ta oleks purjus.

Villu kinnitab, et ta võiks tulla Kõrbojale sulaseks. Naiseks võtaks ta Eevi, sest Eeviga on tal ju ka poeg.

Anna kinnitab, et sulaseid on Kõrbojal, peremeest on vaja.

Villul ja Annal on omad mõtted, kuid need ei sobi kokku. Igalühel on oma õnn. Ühel on poeg, teisel on Kõrboja …

 

Villu mõtiskleb omaette, kas vigasena ja pimedana tasuks ka Katkul elada? Kas see küsimus iseendale laseb aimata, millised mõtted Villul peas on?

 

Ja juhtub see, mida lugeja võis ette aimata … Villu tegi enesetapu. Ta lasi end püssist maha, oma kodus, aidas. Villu ema läks aita vaatama, kuna nende koer haukus seal ja seal Villu oligi. Surnult maas, püss kõrval … Villu isa tõdes Villu emale, et Villu ei osanud elada, aga endalt elu võtmine oli tema esimene mehetemp (Villu oli aida põranda höövlilaastudest puhtaks teinud, et püssilasust tulekahju ei tekiks).

 

Ei möödu palju aega, kui Annale tuuakse sõnum, et Villu on ennast maha lasknud.

 

Kõrboja Anna tuleb Katkule ja leiab nutus Villu emaga lepituse. Määravaks saab see, et Kõrboja Anna ütleb Katku Villu emale – ema. Nüüd nutavad naised koos, nagu nad oleksidki ema ja tütar.

 

Anna mõtleb algul ära linna minna, kuid teel Kõrbojale kohtab ta nutvat Eevit, kes on pärast ema surma koos lapsega Kuusiku saunast välja aetud.

Anna kutsub Eevi Kõrbojale elama ja lubab isale, et kasvatab Villu ja Eevi pojast Kõrbojale peremehe. Kui Anna isa Rein küsib, mis on poisi nimi? Mis lugeja arvab? No ikka Villu! Isa uurib, kas poiss juba käib? Anna vastab, et mujal käib, Kõrbojal jookseb!

 

Kõrboja Rein ütleb Kõrbojale Annale: „Kui sa Kõrbojale muidu peremeest ei leia, kui pead teda kasvatama, noh, siis kasvata. Mina aitan niipalju kaasa, kui oskan ja suudan.“

 

Kõrboja talu tegemistesse tekib uus lootus. Kergem on Kõrboja perenaise süda. Nüüd hakkasid Kõrbojal kuldsed päevad.

 

Ilus on lõpetada Tammsaare öelduga: „Perenaisest sai nüüd igale poole, sest ta tõmbas, kui koht ja aed seda nõudsid, omale säärsaapad jalga – nõnda sai perenaisest igale poole …“.

 

Selle raamatu trükile annab lisaväärtust saatesõna, mille on kirjutanud Tõnu Õnnepalu. Saatesõna pealkiri on „Helin“ ja sellel on mitu osa – aeg ja olud, kohtumised, pühad, õnn, meetod, armastus, ohver, evangeelium, tagasi Kõrbojale.

 

„Kõrboja peremees“ teatris ja ekraanil

 

„Kõrboja peremeest“ on lavastatud mitmeid kordi meie teatrites. Esimest korda 1937 Draamastuudio Teatris, kuid seejärel ka Ugalas, Tallinna Töölisteatris, Vanemuises, Narva Teatris, Rakvere Teatris, Pärnu Draamateatris, Eesti Draamateatris (seda 1977. aasta etendust, lasvatajaks Raivo Trass, peaosades Hans Kaldoja ja Kersti Kreismann, mäletan oma lapsepõlvest minagi).

 

Lisaks on „Kõrboja peremeest“ mängitud mitmel korral ka suvelavastusena – 2001 Rakvere Teatri suvelavasus Vargamäel, 2009 Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia 8. lennu õppelavastus Vargamäe rehetares, 2017 Ugala suvelavastus „Kõrboja perenaine“ Tammsaare muuseumi õuealal.

 

Ja kindlasti on paljud meist näinud ka Leida Laiuse mängufilmi „Kõrboja peremees“ (1979), mille peaosades säravad Kaie Mihkelson, Lembit Peterson, kuid ka Ants Eskola, Elo Tamul, Oskar Liigand, Maimu Pajusaar jpt.

Kuulata tasub ka ERR Jupiteris Raadioteatri järjejuttu „Kõrboja peremees“ (aastast 2022), mida loeb võrratu Ester Kuntu.

Ain Raal, Kristel Vilbaste


„Meie mürgiseimad taimed“


(Varrak)


 

Selles raamatus käsitletakse 21 meie kõige mürgisemat taime, mis on võimelised tapma nii inimese kui ka looma. Iga taime puhul on toodud tema põhilised tunnused, kasvukohad ning mürgisusega seotu.

Raamat sobib laiale lugejaskonnale, pakkudes lugusid antiikmütoloogiast ja kirjeldades mürgistusjuhtumeid üle maailma, kuid tänu rohketele viidetele ja süvitsi minevatele üksikasjadele peaks see eriti huvitav olema inimesele, kes hindab teaduspõhist faktoloogiat ja lisaks teada saamisele soovib ka aru saada.

 

Ain Raal on proviisor, Tartu Ülikooli farmaatsia instituudi farmakognoosiaprofessor, ravimtaimede, looduslike ühendite ja farmaatsia ajaloo uurija ning publitsist. Ta on avaldanud üle 160 teadusartikli, sadu eestikeelseid kirjutisi ja 40 raamatut.

 

Kristel Vilbaste on loodusajakirjanik ja -kirjanik, kes on kirjutanud sellest, mis on looduses armastamist väärt ja kuidas tuleks meie ilusat Eestimaad hoida. Ravimtaimede kõrval räägivad tema mahukamad tööd allikatest ja õuesõppest.

 

Raamatu „Meie mürgiseimad taimed“ eessõnas tõdevad autorid, et meie igapäevane taimeõpe algab tänapäeval karmide hoiatustega. Kooliõpikutes on tähtsal kohal punaste hüüumärkidega viited ohtlikele taimedele, hoiatused seda ja teist taime mitte puutuda … no õnneks täiendavad autorid seda mõtet kohe, öeldes, et ometi on meie Eestimaa üks äraütlemata mõnus paik ja tegelikult on enamik taimi meie aiatajad, ole lihtsalt valmis neid asjatundja abiga ära tundma.

Ja samas, on ka meie looduses taimi, mis tapavad.

 

… sinine käoking ei ole ainus Eestis kasvav tappev taim, neid on tükki paarkümmend teisigi. Nendele käesolev raamat pühendatud ongi.

Autorid on raamatusse valinud teistest mürgisemad taimed, millega meie inimestel suure tõenäosusega on võimalik kokku puutuda. Seitse neist on sellised, mis võivad ette tulla matkaradadel jalutades või niidult ravim- või ka söödavaid taimi otsides. Need on meie omamaised mürgitajad. Ülejäänute kohtamiseks on kaasa aidanud inimkäsi.

 

Loeme, et mitmed sellised taimed jättis meile maha sakslastest mõisarahvas, aednikud olid ju sageli eesti soost inimesed ja nii jõudsid põnevamad liigid ka talurahva aedadesse. Sada aastat tagasi said paljudest mõisaaedadest kooliaiad: vabadussõja järel kolisid koolid mõisahäärberitesse ja nii on meie vanemad põlvkonnad saanud põnevaid taimi ka kooliajal õppida. Ka ärksam linnarahvas ja apteekrid hakkasid sakslaste taimi peenardel kasvatama. Vahel ravi otstarbel, vahel lihtsalt ilu pärast. Tubakast sai igatahes sada aastat tagasi iga talu pinutagune.

 

… praegune aiandusbuum on toonud aedadesse palju sellist, millest võiks kirjutada nii mõnegi uue mürgiste taimede raamatu. Kuid esialgu piirduvad autorid kõige tapvamatega ja nendega, mis suudavad peenralt ka mujale aeda ja aia taha kolida. Neli väljavalitut on põõsad, mõned neist on võimelised soojematel aladel ka puudeks sirguma, üht tegelast näeme vaid talveaedades ja rõdude lillepottides, aga ta lummab meid oma pideva õitsemisega täiest ära.

 

Kõige olulisem, mis tuleb lugejal kõrva taha panna: selles raamatus käsitletavad 21 taime ei sobi ühelgi kujul ega mingis annuses toiduks või tervise tugevdamiseks kodustes tingimustes.

 

Eessõnas on manitsussõnad ka neile, kes tahaks seda raamatut kui enesetapja käsiraamatut või mõrvaõpikut võtta … sest, kus tegijaid, seal alati ka nägijaid!

 

Eessõnale järgneb peatükk taimemürgistustest, milles autorid tõdevad, et meie planeedil kasvab suurusjärgus 380 000 liiki taimi, millest toiduks sünnib tarvitada rohkem kui 3000. Maailma floorast on kuni 12 000 liiki kasutusel ravimtaimedena ja nendest omakord 200 – 250 liiki leiab, olenevalt riigist, inimeste tervise heaks sagedasemat tarvitamist. Hinnanguliselt sisaldab 5-10% maailma taimedest vähem või rohkem mürgiseid ehk toksilisi aineid, neist umbes 7000 liiki on seetõttu inimestele ja/või loomadele ohtlikud. Tapvaid taimi on nende seas erinevatel hinnagutel 500-1000 liiki.

 

Huvitav on teada, et sõna „toksiline“ tuleneb kreekakeelsest sõnast toxikon, mille põhiosa toxon viitab vibule või noolele. Sellega seostub omakorda kreeka sõna taxon („jugapuu“), sest vibusid valmistati sageli just painduvast ja vastupidavast jugapuust. Takkapihta on jugapuu üks surmavalt mürgistest taimedest. Sõltuvalt annusest ja muust kontekstist tähistab mürki või ravimit ka sõna pharmakon.

 

Ja veel. Kõik sellesse raamatusse koondatud 21 taime on suutelised, vähemalt teatud tingimustel inimese ja/või looma eluküünla kustutama. Eranditult kõik nendest on varasemalt või praegugi leidnud rakendamist ravimtaimedena. Neist osa, näiteks mürkputke, surmaputke, näsiniine, ussilaka ja sabiina kadaka kasutamine ravimina keelati Eesti NSVs ära 1980. aastal. Sinine käoking oli keelatud juba 1961. aastast.

 

Autorid kinnitavad, et Prantsusmaa mürgistusteabekeskuse andmetel moodustavad kõikidest mürgistusjuhtumistest 5% taimemürgistused. Lastel esinenud 1453 taimemürgistusjuhtumi seas on sagedasemad ogaõunast, belladonnast, riitsinusest ja digitaalisest tingitud juhud.

Siin on ka tabel Šveitsis registreeritud juhtumistest – sagedasemad põhjustajad on jugapuu, maikelluke, ogaõun, oleander, belladonna, elupuu ja sügislill.

 

Selles peatükis on ka pikk ja põhjalik tabel tapvate taimede peamistest mürkainetest, minimaalsest surmavast ja/või mürgisest annusest ning mürgistustunnustest. Loetelus on adoonis, belladonna, elupuu, jugapuu, kadakas, koera-pöörirohi, käoking, maikelluke, mürkputk, näsiniin, ogaõun, oleander, riitsinus, maarja-sõnajalg, sõrmkübar, sügislill, surmaputk, tubakas, unimagun, upsujuur, ussilakk. Kokku 21 ja mulle tundub, et just taimedest saamegi selles raamatus pikemalt lugeda.

 

Eessõna ja esimene peatükk loetud. Alustame pikemat retke mürgiste taimede maailma. Ma ei hakkas Sulle neid peatükke ümber jutustama, kõik see jääb Sulle endale lugeda ja avastada, kuid ma teen kokkuvõtte, millest taimede juures räägitakse ja vaatame üle, millised need 21 taime on.

 

Esimene taim raamatus on sinine käoking (Aconitum napellus L.).

Saame lugeda, kuidas see taim nime sai – taime ladinakeelse perekonnanime Aconitum tuletas kuulus Rootsi loodusteadlane Karl von Linne, nime sai ta Akona koopa järgi. Liiginime napellus sai sinine käoking aga sõnast napus, mis tähendab „väike naerikujuline juurikas“. Eestis on märgitud juurika sarnasust pigem selleriga ja seepärast kannab ta Rapla kandis nime siller.

 

Seejärel loeme, kuidas taime ära tunda. Sinine käoking on tulikaliste sugukonda käokinga perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim. Käokinga perekonnas on üle 250 liigi, Eestiski kasvab elurikkuse andmebaasi järgi kultuurtaimena vähemalt 5 eri liiki, lisaks veel kõiksuguseid erivärvilisi sorte. Kõik käokinga liigid on mürgised.


Sinine käoking on 50 – 150 cm kõrgune rohttaim, tugevate lihakate juuremugulatega. Vars on püstine, rohelist värvi, tugev, hõrekarvane ja seisab kuivanuna püsti ka talvel … õied on põliste talude aedades enamasti lillakassinised, uuemates aedades sinised, punakad, valkjad või kirjud sõltuvalt sordist. Viietised õied meenutavad väikest kinga, ülemine õieleht on kiiverjalt kumer, alumised õielehed on tömbid, enamasti süstjad. Õied asuvad kobarana varre ladvas … taime peamisteks tolmeldajateks on kimalased.


Sinine käoking on suhteliselt lihtsalt äratuntav. Ilma õiteta, ainult lehtede järgi on teda võimalik ehk segi ajda mõne tulika või kurerehaga, aga kuna inimesed ka neid ravimtaimedena ei tarvita, siis on segiajamisest tulenev oht väike.

 

Juttu on sellest, kus see taim kasvab. Algselt on liik pärit Lääne- ja Kesk-Euroopast. Levikuareaal ulatub praegu Põhja-Jäämereni välja, läänes Portugalini, idas Karpaatideni. Liiki on introdutseeritud Euroopa teistesse piirkondadesse ja Põhja-Ameeikasse.

Eestis kasvatatakse käokinga ilutaimena, ta püsib oma kasvukohas peenral aastaid ja teda on väga raske välja juurida.

Käokingad on külmakindlad ja vähenõudlikud taimed, kes saavad hakkama nii päikese käes kui varjus. Eelistab viljakat pinnast.

Eestis on sinise käokinga kohtamise tõenäosus asustatud paikades väga suur, eriti maakodude aedades.

 

Edasi on juttu müütidest, legendidest kuid ka meie rahvapärimusest. Ka ajaloost on juttu – loeme, et sinine käoking oli üks paremini tuntud ja enimkasutatud mürktaimi antiik- ja keskajal. Teda on võrreldud Rooma mütoloogia kahe näoga Janusega: üks toetab tervendamist ja teine viib surmani.


Juttu on Vana-Kreekast, Vana-Roomast, kuid käoking seostub ka kesk- ja uusaegsete nõiasalvidega. Indias oli kombeks käokingaleotisega kohut mõista: kui selle jooja ellu jäi, siis järelikult ei olnud ta süüdi. Käokinga toksilisus võimaldas temas valmistada noolemürki, teda lisati huntide ja rebaste hävitamiseks peibutussöödale. Huntide toidu mürgitamine oli eriti levinud Prantsusmaal, Saksamaal ja Venemaal. Indias kütiti käokinga kui noolemürgi abil tiigreid.

Tuimestusena leidis käoking kasutamist vanas Hiinas kirurgilistel operatsioonidel koljuõõne avamiseks.

Eestis oli sinine käoking apteekides saadaval veel 1930. aastatel, aga vaid arstiretsepti alusel, nt tuimestuseks luuvalude korral.

 

See pole veel kõik. Saame lugeda, kuidas käokinga on kasutatud. Raviotstarbeks on kasutatud käokinga juuremugulaid kui valuvaigistavat, põletiku- ja palavikuvastast ning südame rütmi korrastavat vahendit. Käokinga alkaloididel on valuvaigistav toime, kuid nende terapeutiline ja toksiline annus on ohtlikult väikese erinevusega. Siin on juttu lääne ja Hiina meditsiinist, kuid tänapäeval kasutatakse käokinga väga väikestes kontsentratsioonides homöopaatias.

 

Juttu on mürgistest taimeosadest (mürgiseid alkaloide on taime kõikides osades, enim juurestikus ja eriti juuremugulates ja sinist käokinga peetakse Euroopa kõige mürgisemaks taimeks või vähemalt üheks kõige mürgisemaks), mürgistest ainetest, kuidas tapab ja mürgistusest ning mürgistusjuhtumistest. Näiteks, Kanada näitleja Andre Noble lahkus 2004. aastal elust matkal, kus ta oli saanud käokingaga kokkupuutest surmava mürgistuse.

 

Siinkohal tasub rõhutada, et käokinga toksilised ühendid avaldavad toimet ka naha kaudu, nagu eespool mainitud, taime murdmisel või muljumisel, seega tuleb vältida igasugust kokkupuudet käokingaga või puudutada teda üksnes kinnastega.

 

Iga taime loos on viimaseks peatükiks „Mida teha“. Mida teha mürgistuse või selle kahtluse korral? Tuleb helistada mürgistusinfoliinile 16662 ja toimida vastavalt sealt saadud juhistele. Kui ühenduse saamine pole võimalik, tuleb helistada hädaabinumbrile 112. Kui ka see pole võimalik, võib juhinduda raamatus toodud näpunäidedest.

 

Täpselt nii põhjalikult ja faktirohkelt saame lugeda ka järgmistest mürgistest taimedest. Need on: kevadadoonis, must belladonna (karumustikas), harilik mürkputk, harilik sügislill, täpiline surmaputk, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, harilik ogaõun, sõrmkübar, maarja-sõnajalg, koera-pöörirohi, sabiina kadakas (kasakakadakas), harilik oleander, vääristubakas (Virgiinia tubakas), mahorkatubakas, unimagun, harilik ussilakk, riitsinus, harilik jugapuu, harilik elupuu ja valge upsjuur.

 

Raamatu lõpust leiame lisad – esmaabi loodusest tingitud ägedate mürgistuse korral; märkus oksendamise ajamise kohta; esmaabi taimemürgistuse korral ja loomulikult ka eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste registri.

 

Selline raamat see „Meie mürgiseimad taimed“. Olen kindel, et see on raamat, mis võiks kodus olla kõikidel neil, kes tegelevad aiandusega, kes palju looduses liiguvad, kes ravitaimi koguvad. Lühidalt, väga oluline ja vajalik taimeraamat.

 

Seppo Zetterberg


„Rändajad Soome sillal“


(Varrak)


 

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.


Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

 

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

 

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

 

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

 

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

 

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

 

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

 

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

 

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

 

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

 

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

 

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

 

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

 

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

 

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

 

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

 

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

 

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

 

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

 

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

 

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

 

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

 

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

 

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

 

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

 

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

 

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter