Kristina Rimkute, pildid Greta Alice

„Ametite entsüklopeedia“

(Tänapäev)

Kes sinust suurena saab?

Vahest on vastus sulle juba ammu teada?
Või on sul iga päev aina erinevad soovid?
Või ei ole sul veel aimugi, kelleks sa saada tahad?

Ära muretse! Suur ja värviküllane „Ametite entsüklopeedia“ viib sind reisile erinevate ametite ja elukutsete maailma – siin raamatus on neid rohkem kui 160! Külastades haiglat, pagarikoda, kohtusaali, loomaaeda, teatrit, ehitusplatsi, lennujaama, talu ja paljusid teisi kohti, saad teada, mida eri ametite ja elukutsete esindajad seal teevad. Ja kunagi oled ehk sinagi üks nende hulgast.

Muu hulgas tuleb juttu sellest:
- kui erinevad võivad olla ametid ja elukutsed;
- mida inimesed päeva jooksul tööl teevad;
- mida on vaja teha, et saada näiteks õpetajaks, arstiks või lausa presidendiks!

Lisaks võid mängida otsimismängu – raamatu igal pildil on peidus üks oranžide juuste ja vuntsidega tegelane, punane õhupall, roheline vihmavari ja väike kollane kohvitass.

Ma olen üsna mitu head aastat mõtelnud, et lastele võiks olla üks äge raamat, mis jutustaks neile igasugu ametitest, elukutsetest. Ja mulle tundub, et nüüd on see äge raamat olemas!

Raamat algab sissejuhatusega ametite maailma. Raamatu autor tõdeb, et kõikidel lastel tekib mõtteid ja küsimusi, kelleks ta saab, kui suureks kasvab. Autor tõdeb, et laps ei pea kohe praegu seda otsustama, sest laps võib unistada, otsida, valida ja välja valida ning siis jälle ümber mõelda. Laps (lugeja) peab teadma, et kõik tööd on ühevõrra tähtsad ja ta võib saada selleks, kelleks vaid soovib.

Autor kinnitab, et sellest raamatus saab lugeja teada, kui erinevad võivad olla elukutsed, mida inimesed päeva jooksul tööl teevad, mida on vaja teha, kui tahad saada õpetajaks, arstiks või lausa presidendiks!

Elukutse ei teki lihtsalt ei kuskilt. Kõige sagedamini tuleb elukutse omandada. Kuidas? Autor tõdeb, et õppides, püüdes aina rohkem teada saada ja järele proovida. Kui palju on vaja pingutada, et omandada elukutse, sõltub sellest, kui keerulist tööd sa teha tahad.

Ja veel. Töö võib olla kvalifitseeritud – selline, mille tegemiseks on vaja palju teadmisi ja kogemusi. Töö võib olla ka mittekvalifitseeritud – selline, mille tegemiseks pole vaja palju teadmisi. Vahel ei tööta inimene päris oma elukutse järgi. Nii võib juhtuda siis, kui ta hakkab tööle mingil ametikohal. Ametikoht on samuti töö, mille eest inimesed palka saavad.

Nüüd kutsubki Kristina Rimkute lugeja reisile elukutsete ja ametikohtade maailma. Abiks on raamatus ka üks Robert, kes rändab koos lugejaga, kuid ta otsib igas asutuses punast õhupalli, kollast kohvitassi ja oma kõige lemmikumat rohelist vihmavarju.

Alustame. Mul ei ole plaanis ametite tutvustusi siinkohal ümber jutustada, lugemise jätan Sulle endale, ja just lugedes on kõige põnevam aru saada, kui palju on erinevaid elukutseid ja ameteid.

Esimesena on joonis/pilt asutusest, kus toimetavad direktor, raamatupidaja, assistent, programmerija, jurist, juhtivtöötajad, osakonnajuhataja, IT-spetsialist, operaator, avalike suhete spetsialist, administraator-sekretär, koristaja, kuller, praktikant. Raamatu autor kinnitab, et ükskõik milline asutus, on see justkui sumisev mesilastaru, kus võib ringi sagida mõnest kuni mõneteistkümne tuhande töötajani. Järgmistel lehekülgedel saame eelpool mainitud ametitega lähemalt tuttavaks.

Edasi liigume lasteaeda, kus töötavad logopeed, lasteaiaõpetaja, abiõpetaja või assistent, koolieelse kasvatuse õpetaja. Lasteaiast on hea edasi minna kooli, kus on direktor, aineõpetajad, klassiõpetajad, sotsiaalpedagoog, raamatukoguhoidja, kokk jpt.

Olulised ametid on ka häirekeskuses – siin näeme politseipatrulli, parameedikuid, politseiuurijaid, tuletõrjuja-päästjaid jt. Järgmisena külastame polikliinikut, siin on erinevate haiguste arstid, arsti assistendid, registraator, lastehaiguste arst, psühholoog, apteeker jt. Polikliinikust edasi haiglasse – sellel suurel pildil on kardioloog, arsti assistent, kirurg, anestesioloog, onkoloog, radioloogia tehnoloog, ämmaemand-günekoloog, pulmonoloog, traumatoloog, neuroloog, gastroenteroloog, allergoloog, uroloog, kuid ka arst-residendid, hooldaja, õde, klienditeenindaja.

Liigume edasi kaubanduskeskusesse, kus selle eest, et nii toidukaupade kui ka muu kauba riiulid oleksid kogu aeg täis, hoolitsevad paljud kaupluses töötavad inimesed. Need on müüjad, laotöölised, saalitöötajad ja teised.

Kaubanduskeskusest pagarikotta, kus küpsetatakse leiba-saia ja pirukaid. Ka pagarikojas töötab palju inimesi – kondiiter, toidutehnoloog, pagar, abitööline, müüja, kuid olulised on siin ka ostjad. Pagarikojale järgneb restoran, kus toimetavad kelnerid, ettekandjad, sommeljeed, uksehoidjad, kokad, peakokad, baarmenid, mõnes restoranis esinevad lauljad, muusikud jt.

Restoranist hotelli. Siingi võtab meid vastu uksehoidja, valvas on turvatöötaja, kliente registreerib hotelli administraator, kuid ameteid on teisigi, näiteks toateenija, baaridaam jt.

Hotellist siirdume muuseumi. Muuseumid võivad olla suured või siis hoopis tillukesed, neid võib asutada riik või eraisikud. Kõigis muuseumides töötavad inimesed, kes koguvad ja säilitavad eksponaate, vajadusel viivad need mujale või teevad korda ja parandavad. Pildil toimetavad koguhoidja, muuseumitöötaja, piletimüüja, giid, restauraator.

Muuseumist kohtusaali, kus töötavad inimesed lahendavad erinevaid vaidlusi ja selgitavad välja, kellel on õigus. Selles kohtusaalis (pildil) on sekretär, kantseleitöötaja, konsultant, advokaat, prokurör, kohtunik, kohtuistungi sekretär, kohtunikuabi, advokaat jt.

Järgmised asutused selles raamatus on postiasutus, loomaaed, ilusalong, teater, kinostuudio, telestuudio, kuid ka moemaailm.

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, kes töötavad kirjastuses? Üsna mitmed inimesed – direktor, autor, küljendaja, illustraator, müügijuht, projektijuht, osakonna juhataja, küljendaja, turundusspetsialist. Palju inimesi on tööl ka ajalehe ja ajakirja toimetuses – peatoimetaja, osakonnajuhataja, keeletoimetaja, küljendaja, fotograaf, kunstiline toimetaja, assistent, ajakirjanikud, reklaamijuht, administraator, toimetajad jt.

Käime ära ka ehitusplatsil, spordiklubis, bussijaamas, raudteejaamas, lennujaamas, sadamas, talus. Ka talus toimetab mitmeid ja mitmeid inimesi – aednik, loomakasvataja, mesinik, taimekasvataja, veterinaar, abitöölised, sest on ju taimede ja loomade kasvatamisel vaja palju abi ja töötajaid.

Viimased kaks lugu viivad lugeja kaitseväkke, kus toimetab suur rühm inimesi, kelle ülesandeks on kaitsta oma riiki, ja riigivalitsemise juurde – siin on president, presidendi nõunik, presidendi nõunik-abi, riigikogu esimees, riigikogu liikmed, riigikogu liikmete abid, ministrid, peaminister, pressiesindaja, kuid kohale on tulnud ka ajakirjanikud, fotoreporterid.

Saame lugeda, et Eesti presidentidel on olnud põnevaid elukutseid – Alar Karis on õppinud veterinaariat, Toomas Hendrik Ilves õppis psühholoogiat ja Lennart Meri õppis ajalugu.

Siin on kirjas valdkonnad, millega presidendi nõunikud töötavad – sise- ja välispoliitika, õigus, kultuur, kommunikatsioon, julgeolek, teadus, majandus, üldasjad.

Loeme sellestki, milliseid dokumente riigikogu esimees allkirjastab – vastu võetud seadused, riigikogu statuudi muudatused, riigikogu otsused, istungite protokollid, riigikogu juhatuse otsused.

Mille eest vastutavad meie ministrid? Haridus- ja teadus-, justiits-, kaitse-, kliima-, kultuuri-, majandus- ja infotehnoloogia-, rahandus-, regionaal-, sise-, sotsiaalkaitse-, välis- ja terviseminister.

Raamatu lõpus on väiksele lugejale ka sõnastik, kui mõned sõnad jäävad arusaamatuks.

Selline raamat see „Ametite entsüklopeedia“. Igati vahva lugemine, et aru saada, milliseid ameteid on, mis inimesed nendel ametitel teevad. Lisaks ka igati lahedad illustratsioonid Greta Alice´i sulest.

Tiiu Kitsik

„Me kolime ära“

(Tänapäev)

Luise on 8-aastane tüdruk, kes oli kindel, et elul ei ole mitte midagi viga: tal on maailma kõige parem pinginaaber ja täiesti normaalne klass … Ja järsku kõik muutus. Ühel päeval teatasid vanemad, et terve pere kolib ära. Saksamaale. Eriti alatu oli seda uudist hommikuste pannkookide kõrvale serveerida!

„Kas te minu käest ei plaaninud küsida, kas mina tahan ära kolida? Mul on ju kõik siin! Arabella on siin, terve mu klass on siin, mu asjad on siin!” protesteeris Luise, aga lõpuks tuli ikkagi kohvrid pakkida ja asuda teele uude kodusse, isa programmeeritud „tarka majja“, mis kogu aeg targutas ja igal võimalikul viisil kõigest osa võttis. Luisel tuli minna ka uude kooli, ta pidi saama hakkama uute õpetajatega, leidma uued sõbrad. Aga kõige hullem oli see, et ta ei saanud saksa keelest mitte midagi aru!

Kuidas Luisel uues koolis läheb, kas Eesti küpsisetort võidab Saksamaa laste südamed ja kas nende perre tuleb lõpuks lemmikloom, saab teada sellest raamatust.

Tiiu Kitsik on raamatid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel. Käsikiri sai II koha kirjastuse Tänapäev, ajakirja Täheke ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2024. aasta lastejuttude võistlusel.

Pean tunnistama, et Tiiu Kitsiku kirjutatud lugudega/raamatutega ma varem tuttav polnud. Küll on mul meeles üks igati äge raamat, mille vahvad pildid olid just tema joonistatud. See raamat on sel aastal ilmunud „Maailma parim liivaloss“, mille autoriks Tiina Laanem.

Seetõttu võin ütelda, et Tiiu Kitsik kirjanikuna on minu jaoks uus avastus.

Loo alguses saame peategelase ja tema perega tuttavaks. Selgub, et Luise on 8-aastane tüdruk, kes käib teises klassis ja kool on selleks aastaks kohe-kohe lõppemas. Luise jutustab, et tal on ka väikevend Rudolf, kes on sünnist saati olnud peaaegu alati tüütu. Luise tõdeb, et välimuse poolest ei hakka ta millegagi eriti silma, välja arvatud juuksed. Selgub, et tal on hästi mustad juuksed, mis on taltsutamatud, nagu ütleb tüdruku ema. Isal on ka sellised süsimustad turris juuksed, temalt Luise need endalegi sai.

Luise jutustab veidi ka oma klassist. Saame teada, et tal on täiesti normaalne klass, kuid on ka mõned tüütud tüübid, kes kiusavad. Luise klassis käib ka tema parim sõber Arabella, kes oskab hästi joonistada ja tal on kodus kaks koera.

Luisel on lisaks koolile veel kolm kohustust. Ta peab käima isa veenmise tulemusena kord nädalas robootikaringis, teiseks peab ta ema veenmise tulemusena käima muusikakoolis saksofoni õppimas, sest emale meeldib jazzmuusika. Igal laupäevahommikul peab Luise käima ka joogatrennis, sest tema ema on laste joogaõpetaja ja see justkui tähendab seda, et Luise peab olema joogaõpilane.

Nii, oleme Luisega tuttavaks saanud. Lugu jätkub ühel pühapäevahommikul, kui ema tervislikud pannkoogid olid asendunud isa päris normaalsete valgete ja õlist nõretavate pannkookidega. Luise sai kohe aru, et midagi oli korrast ära, sest nende majas saab magusat, kui kellelgi on sünnipäev või on tulemas mingid kibedad uudised … ja uudised tulevadki. Selgub, et isa on saanud töökoha Saksamaale, Freiburgi. See tähendab seda, et terve pere kolib koos isaga Saksamaale, kaheks aastaks! Selgub, et Freiburgi linna äärde ehitatakse nn tarka linnaosa – kõik majad on nutikad, energiasäästlikud, ökonoomsed – ja selle projektiga olekski isa seotud.

Luise ei suuda mõista. Tema sõbrad ja kool on ju Eestis. Arabella on siin, terve Luise klass on siin, tuba on siin, asjad on siin! Kaks aastat on pikk aeg!

Ema meelitab Luiset, äkki saaks Luise endale nüüd ka kauaigatsetud lemmiklooma? Luisele see mõte meeldib – koer? poni? Isa täpsustab, et pigem hamster või kilpkonn või viinamäeteod?

Seejärel uurib Luise koos isaga, mis koht see Freiburg on, millega lapsed seal tegelevad.

Järgmisel päeval läks Luise segaste tunnetega kooli. Loodusõpetuse kontrolltöö ajal plahvatab Luise, et tal on ükskõik sellest kontrolltööst, sest ta peab kolima Saksamaale, aga tema ei taha seda teha! Õpetaja saatis Luise klassist välja rahunema. Õnneks oli kooli kovikus ka kehalise kasvatuse õpetaja Veiko ehk Töö ja Vile, kes oskas Luiset lohutada. Õpetaja Veiko oli kindel, et Luise leiab endale ka Saksamaal sõpru, sest tüdrukus on seda vunki ja värki.

Nüüd peab Luise rääkima veel ka Arabellaga. Nad lepivad kokku, et hakkavad üksteisele kirjua saatma, nad jätkavad oma koomiksi kirjutamist (mis koomiksit? selle jätan Sulle endale lugeda) ja Arabella kinnitas, kui Luisel tuleb koduigatsus peale, siis tuleb teha küpsisetorti.

Nii saigi pool suve läbi ja oli aeg kolida. Liigume koos Luise, ema ja Rudolfiga Saksamaale, kus isa neid juba ootas. Saame lugeda, kus hakkab perekond elama ja tegelikult on ju üks kaasaegne nutimaja igati tore, kuid ka nutimajadel võib äpardusi juhtuda …

Kooli läheme ka. Esimene nädal on lihtne, Luise saab oma õpetajate ja klassiga tuttavaks. Suhtlemine on keeruline, sest Luise saksa keelt ei oska, kuid õnneks oskab ta väga hästi inglise keelt, mida räägivad mõned lapsed ja õpetajad ka koolis. Enne kooli käib Luise koos emaga ka koolitarbeid ostmas, õnneks on poes ka igati lahke müüjatar, kes neid ostude tegemisel aitab.

Luise saab ka pinginaabri. Elsa on tüdruku nimi, ja õnneks on Elsa igati sõbralik ja abivalmis.

Koolis käime koos Luisega erinevates tundides – matemaatika, kunstiõpetus (selles tunnis saame tuttavaks peaaegu terve Luise klassiga), saksa keel (see on Luisele keeruline tund), inglise keel (kuna Luise oli inglise keeles väga hea, siis vabastati teda sellest tunnist ja ta hakkas käima saksa keele järeleaitamise tundides).

Ja veel. Saame tuttavaks ka Luise ja tema pere naabrinaisega, kel nimeks Tina. Tina tuli koogitegemiseks jahu laenama ja kutsus Luise ka oma poja sünnipäevale. Luise läkski ja see oli vägagi vahva sünnipäev, kusjuures selgus, et Tina laulab väga hästi. Veidi hiljem saab nii Luise kui ka lugeja teada, et Tina (perekonnanimeks Lindman) on olnud selle sajandi alguses vägagi kuulus laulja Saksamaal, kes nüüd telesaates „Voice“ kohtunikuks on!

Saame osa ka sellest, kuidas Luise ja tema pere haigeks jäävad, see on üks kummaline, sügelevate punnidega haigus, viirus, mis õnneks paari päevaga möödub.

Igasugu asju juhtub selles raamatus veel. Luise saab matemaatikatöö eest kahe! Kas tõesti esimene kaks? Elsa selgitab, et Saksamaal on parim hinna hoopiski üks, kaks on ühest järgmine hinne. Saksamaa kaks võrdub meie neljaga!

Lööme koos Luisega kaasa ka kehalise tunnis, kus Luise peab jooksma nn Cooperi testi. See tähendab, et kaheteistkümne minuti jooksul peab jooksma staadioniringe, mida rohkem seda parem. Selgub, et Luise on igati tubli sporditüdruk.

Koolis hakkas Luise aina rohkem aru saama. Rääkida ta küll endiselt eriti ei osanud. Pinginaaber Elsa õppis samal ajal aina paremini käte ja jalgadega selgeks tegema, mida ta öelda tahab. Nii käivadki Luise ja Elsa lauatennist mängimas, kuid selgub, et see ala ei ole Luise jaoks.

Ja veel. Ühel päeval leiab Luise imearmsa merisea. Tüdruk arvab, et saab loomakese endale jätta, kuid veidi hiljem selgub, et … mis täpselt selgub, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid ühes leitud meriseaga saab Luise endale ka väga hea sõbra.

Raamatu viimastes peatükkides lööma kaasa klassijuhataja tunnis, küpsetame kooke, küpsiseid ja muud head, et aidata kasside varjupaika. Luise otsustab teha küpsisetorti ja sellest saab koolis suur menuk! Kusjuures, väga suur menuk!!!

Mõned vahvad asjad juhtuvad raamatu lõpus veel, aga need jätan ma Sulle endale lugeda.

Selline vahva raamat see „Me kolime ära“. Kui alguses tundub, et see ära kolimine on üks igati keeruline ja raske asi, ja ka kohanemine Saksamaal võtab veidi aega, siis raamatu lõpus on selge, et mõned muudatused võivad olla hoopiski igati vahvad ja lahedad.

Ah jaa, raamatus on ka väga lahedad illustratsioonid ja need on raamatu autori enda sulest.

Foster the People

„Paradise State Of Mind“

(Warner Music)

„Kolmekordne Grammy-auhinna kandidaat Foster the People on avaldanud uue albumi. See on ansambli neljas stuudioalbum.

Foster the People´i seni kuulsamad laulud on „Pumped Up Kicks“ ja „Sit Next To Me“, nende eelmine album „Sacred Hearts Club“ ilmus 2017. aastal!“

Niimoodi tutvustab ansambli Foster the People uut albumit „Paradise State Of Mind“ Warner Music.

Foster the People on USA indie-popi bänd Los Angelesest, mis tuli kokku 2009. aastal. Toona olid ansamblis juhtfiguur Mark Foster ja klahvpillimängija Isom Innis.

Enne seda oli Mark Foster mitu aastat toimetanud Los Angeleses. Ta oli töötanud nii muusikuna kui reklaamiklippide autorina. 

Mark Foster lõpetas Nordonia High School´i ja kolis isa julgustusel elama onu juurde Sylmari, Los Angeleses, et alustada tegevust muusikaäris. Foster meenutab, et ta käis igal pool, kaasas tema kitarr ja talle meeldis olla tähelepanu keskpunktis. Kahjuks vaevasid teda ka probleemid narkootikumidega, kuni 19. aastaselt ütles ta endale, et nüüd on kõik.

„Ma nägin, kuidas aeg möödub,“ meenutab Mark Foster, „ja ma polnud piisavalt produktiivne.“

Seejärel lõi Mark Foster kaasa mitmes bändis, kui arendas ka ennast, sõlmis lepinguid jne. Üsna mitu aastat oli tal probleem lugude kirjutamisega, teda tabas nn muusikakirjutamise blokk … õnneks sai ta töö reklaamiklippidele muusika kirjutajana.

Mark Foster meenutab, et toona kirjutas ta ühe laulu, mis oli nagu hiphop, teise laulu, mis oli elektrooniline muusika ja kolmas lugu võis olla peaaegu klassikaline muusika. Kulus kuus aastat, kui Foster suutis hakata einevaid stiile kokku panema ja omavahel siduma. Ja veel, Mark Foster oli kindel, tal peab olema bänd!

Mark Fosteri hea sõber oli trummar Mark Pontius (tema õppis toona filmikoolis), kellega koos otsustati kokku panna bänd. See juhtus sügisel 2009. Mark Foster lootis toona avaldada sooloalbumit, kuid …

Mark Pontius meenutab, et ta nägi ja kuulis, kui palju erinevat muusikat oli Mark Foster kirjutanud, see oli lausa hämmastav!

Oma esimes kontserti andis Foster the People (toona Foster & The People) 7. oktoobril 2009, Dakota Live Music Lounge´is. Nad esitasid mitmeid lugusid, mida Mark Foster oli kirjutanud oma plaanitud sooloalbumile.

Alustati koosseisus Mark Foster, Mark Pontius ja produtsent Zach „Reazon“ Heiligman. Veidi hiljem liitus ka basskitarrist (Foster kauaaegne sõber) Cubbie Fink.

Hittlugu „Pumped Up Kicks“ oli see, mis tegi Foster the People´i kuulsaks. Lugu ilmus singlina, seejärel EP´l „Foster the People“ ja debüütalbumil „Torches“ (2011). Võib öelda, et lugu oli üks populaarsemaid lugusid 2011. aastal. USA singlimüügitabelis oli laul 3. kohal, Austraalias saavutas see lugu esikoha!

Pärast seda kui Fosteri laul „Pumped Up Kicks“ saavutas populaarsust, sõlmis bänd lepingu firmaga Startime International. Foster the People omandas lühikese ajaga üsna korraliku fännklubi, bänd esines nii klubides kui ka muusikafestivalidel.

Bändi debüütalbum „Torches“ ilmus 2011. aasta mais ja sellel oli ka eelpool mainitud hittlugu „Pumped Up Kicks“. 2011. aastal jõudis lugu ka Billboard Hot 100 edetabelisse. Albumil oli ka teisi lugusid, mis singlina ilmusid – „Helena Beat“ ja „Houdini“. Tänu albumile ja hittloole „Pumped Up Kicks“ kandideeris Foster the People kolmele Grammy-auhinnale.

Debüütalbumiga tuuritas Foster the People paar aastat üle maailma, kuni 2014. aastal ilmus uus singel „Coming of Age“ ja ka teine stuudioalbum „Supermodel“.

Kolm aastat hiljem, juulis 2017 ilmus bändi kolmas stuudioalbum „Sacred Hearts Club“, kusjuures sellel albumil lõid kaasa nii Isom Innis kui ka Sean Cimino, kes olid vahepeal bändist juba minema läinud. Sellelgi albumil oli oma hittlugu – „Sit Next To Me“, mis oli edukas Billboard Hot 100 edetabelis.

Aastail 2018-2021 avaldas Foster the People mitmeid ja mitmeid singleid, kaks EP´d, ja jõuamegi sellesse aastasse.

Mais ilmus uus singel „Lost in Space“ ja augustis (16. august) ilmus neljas stuudioalbum „Paradise State Of Mind“.

„Paradise State of Mind“ on tõepoolest ansambli neljas stuudioalbum. See ilmub Atlantic Recordsi alt, kusjuures see on esimene Foster the People´i album sellelt firmalt.

Oluline on seegi, et ansambli eelmisest albumist on möödas juba 7. aastat.

Muusikakriitikud on tõdenud, et uuel albumil on mõjutusi 1970. aastatest, siin on elemente diskost, funkist, gospelist ja džässist. Lugude kirjutamist on mõjutanud COVID-pandeemia, kuid Mark Foster on kinnitanud, et talle on alati meeldinud 70ndate aastate muusika, nii nagu ka poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised muutused sellel kümnendil, mistõttu võib paralleele tuua 70ndate aastate ja 2020. aastate vahel.

Foster the People kasutab uuel albumil rohkem analoogpille kui digitaalseid saunde ja instrumentatsiooni, kui võrrelda muusikat nende varasemate albumitega.

Uue albumi esimene singel, diskolik „Lost in Space“ ilmus 31. mail 2024. Teine singel „Take Me Back“ ilmus 28. juunil, kolmas singel „Chasing Low Vibrations“ ilmus 26. juulil.

Uuel albumil ei löö kaasa trummar Mark Pontius, kes lahkus bändist oktoobris 2021. Ühtlasi on see ka viimane album, millel lööb kaasa kitarrist Sean Cimino, kes lahkus bändist kolm kuud enne uue albumi ilmumist.

Nii nagu muusikakriitikud on uue albumi kohta ütelnud, siis Foster the People esitab taaskord vägagi mitmekesist muusikat, nii nagu alati. Uue albumi avalöögiks on tantsulik ja funkilik „See You In The Afterlife“.

Teiseks looks singlina ilmunud ja igati diskolik (mõnusalt diskolik, ägedate saundidega) „Lost in Space“, mis tuletab meelde ka ansambli Sparks lugusid …

Kolmaski lugu astub funkilikku sammu – „Take Me Back“ on selle albumi teine singel, ja uskuge mind igati põnev kuulamine.

Kõrva paitab albumi neljas lugu „Let Go“, milles vägagi põnev harmoonia ja ka mitmehäälset laulu. Ilus ja põnev kuulamine.

Jala paneb kaasa tatsuma albumi viies laul „Feed Me“. Minu kõrva jaoks on selles loos elemente muusikast, mida on esitanud legendaarne Prince. Lisaks loomulikult ka saunde 70ndate aastate muusikamaailmast.

Veidi ehk psühedeelilist poppi meenutab albumi nimilugu „Paradise State of Mind“, üsnagi kosmiliselt hõljub laul „The Holy Snagri-La“, kas kummardus 70ndate aastate hipikultuurile?

Mulle meeldib Foster the People´i uue albumi eelviimane laul „Chasing Low Vibrations“, igati mõnus ja rahulik kuulamine, meloodia, mis hakkab vaikselt ka „kummitama“ … saundid on samuti nutikalt leitud ja valitud.

Ilusa ja uhke lõppakordi paneb plaadile viimane laul „A Diamond To Be Born“, milles on kasutatud ka vokooderi (või millegi sarnase) abi.

Kokkuvõttes on Foster The People´i uus album igati hea kuulamine, muusika, mida oleme harjunud selle bändi esituses kuulama, kuigi, nii nagu eelpool mainisin, on ueel albumil ka uusi ja põnevaid ideid, lahendusi ja muusikalist puudutust.

Seni ilmunud Foster the People´i albumid:

„Torches“ (2011)

„Supermodel“ (2014)

„Sacred Hearts Club“ (2017)

„Paradise State of Mind“ (2024)

Tänane koosseis

Mark Foster – laul, kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid

Isom Innis – klaver, klahvpillid, süntesaatorid, trummid, löökriistad, basskitarr, taustalaul (ansamblis alates 2017. aastast, kontsertturnedel kaasa löönud alates 2010. aastast).

Endised liikmed

Sean Cimino – kitarr, klaver, klahvpillid, süntesaatorid, taustalail (2017-2024)

Mark Pontius – trummid, löökriistad, taustalaul (2009-2021

Jacob „Cubbie“ Fink – basskitarr, taustalaul, süntesaatorid (2009-2015)

Muusikud kontsertturneedel

Gabe Noel – basskitarr, klahvpillid bass (2015, 2021–tänaseni)

Aaron Redfield – trummid, löökristad (2021–tänaseni))

Brad Ripley – kitarr, klahvpillid, taustalaul (2024–tänaseni)

Kuula ise ka:

Aino Pervik

„Paula aabits“

(Tänapäev)

Patrik sodib Paula lugemiku täis. Muidugi on Paula väga vihane. Siis aga läheb viha üle ja Paula otsustab teha Patrikule hoopis oma aabitsa.

Paula mõtleb iga tähe juurde lause. Paula joonistab pildid juurde. Siin raamatus on pildid joonistanud kunstnik.

Pean ennast taaskord kordama, aga on igati vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud uuesti avaldama Aino Perviku populaarseid Paula-lugusid. Enne seda raamatut on taaskord ilmunud: „Paula viiakse haiglasse. Paula päästab Kassiopeiat“ (2023). „Paula käib poes. Paula läheb piknikule“ (2022), „Paula ja lumememm. Paula raamatukogus“ (2022), „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021), „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (2021), „Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed“ (2020), „Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama“ (2020).

Seega on uus raamat järjekorras kaheksas, ühtede kaante vahel on kaks raamatut. Kokku on ilmunud uuesti 17 Paula-lugu.

Algupäraselt ilmusid Paula-lood 15-20. aastat tagasi. Toona avaldas need kirjastus Tiritamm, ja siis ilmusid lood ühe loo kaupa. Uurisin ühest antikvariaadist ja teisestki, ja sain kokku 18 Paula-lugu/raamatut: „Paula lõpetab lasteaia“ (2001, 2007), „Paula läheb linna elama“ (2001, 2007), „Paula esimene koolipäev“ (2001, 2007), „Paula ja Joosep“ (2001), „Paula ja jõulud“ (2001, 2007), „Paula ja õuelapsed“ (2002), „Paula õpib emakeelt“ (2002), „Paula mängib“ (2003), „Paula päästab Kassiopeiat“ (2003), „Paula käib poes“ (2003), „Paula ja Patrik“ (2003), „Paula läheb piknikule“ (2003), „Paula viiakse haiglasse“ (2003), „Paula läheb külla“ (2005), „Paula lumememm“ (2005), „Paula raamatukogus“ (2005), „Paula aabits“ (2007) ja „Paula sõidab kevadet vaatama“ (2008). Seega peaks ilmuma veel vist ka viimati mainitud Paula-raamat.

Seekordne Paula-raamat algab emakeele tunniga. Õpetaja Reekon palus Eglel ette lugeda, mida tüdruk ka tegi. Teised õpilased lugesid oma lugemikust silmadega kaasa.

Paulal olid asjad veidi pahasti, sest tema lugemiku esimene lehekülg oli üleni suppi täis. Õnneks mitte päris suppi, tema raamatusse oli supp tehtud sinise värvipliiatsiga. Selle „supi“ oli sinna joonistanud Paula väikevend Patrik, kes eriti muud joonistada ei osanudki.

Paula raamat oli rikutud, Patrik oli paraja supi kokku keetnud! Õpetaja küsiski Paulat. Õnneks klassivend Joosep näitas Paulale ette, kust tüdruk lugema peab, sellel leheküljel suppi ei olnud …

Paula jõudis koju. Patrik ootas teda. Poiss oli jällegi joonistanud. Loomulikult suppi, aga seekord õnneks paberilehele. Patrik oli ka leiba joonistanud. Supp ja leib ajasid Paulat naerma, kuigi ta oli koju tulles üpris pahane.

Hiljem näitas Paula oma õpikut ka emale. Õnneks oli soditud ainult üks leht. Ema proovis suppi kustukummiga kustutada, sest Patrik oli joonistamiseks kasutanud värvipliiatseid mitte vildikaid.

Paula ütles Patrikule, et poiss ei tohi tema raamatuid sodida, kuid Patrik kinnitas talle, et Paula raamatud meeldivad talle, sest neis on ka tähed, aga väikevenna raamatutes on ainult pildid!

Äkki tuli Paulale hea mõte. Ta teeb Patrikule raamatu, kus on tähed sees. Ta teeb väikevennale aabitsa.

Paula küsis ema käest mitu paberit. Tüdruk murdis paberid keskelt kokku. Ema pani paberid klambriga kinni.

Esimene täht oli A. Selle juurde kirjutas Paula lause: „Aadu astus amps, amps.“ No ja ühe Aadu joonistas ka A-tähe juurde. Saame teada, et Paula peres mängiti sageli mängu, milles tuli koostada lauseid, mille sõnad algavad kõik ühe ja sama tähega. A-ga oli see Paulal õnnestunud, kuid B-ga oli asi hoopis keerulisem, sest B-ga sõnu on eesti keeles väga vähe.

Paula võttis lisaks B-le appi ka P, nüüd oli lauset lihtsam kirja panna.

Lihtne lugu polnud ka C-ga. Paula võttis appi C-vitamiini, D-ga olid abiks dinosaurus ja diivan, E-ga elevant ja ema. Paula liikus edasi – F ja forell ning friikartul, G ja Greteke ning gerberad (gerberad meeldisid Paulale), H ja hiiglane ning Hiiumaa.

Paula jätkas aabitsa kirjutamist. Nüüd olid päevakorral I ja J ja K ja L. Lausetes kasutas Paula igasugu sõnu – inglid, jaanalind, jaanituli, kala, kakao, Leo ja liulaskmine. Seejärel juba M – madu müüs mustikaid ja N – nuga näksis naabrit.

Kuid ka sellega pole ju tähed otsas. N-ile järgnevad O (ohkav onu), P (porgandit praadiv part), R (ranitsas röökiv raha) ja S (Paula soovitab sinist suppi süüa). Edasi juba telekat tassiv tädi ehk T, urisemise unistanud uks ehk U ja videot vaatav viiner ehk V.

Nüüd on jäänud veel täppidega tähed ehk Õ ja Ä ja Ö ja Ü. Need jätan sulle endale lugeda ja avastada.

Kui loed läbi selle vahva raamatu viimased peatükid, siis saad teada sedagi, milline nägi välja aabitsa kaanepilt, ja kas Patrik ikkagi sai selle ägeda ja ilusa aabitsa endale või ei saanud. Seda saad ka teada, kuhu hakkas Patrik kukesuppi joonistama …

Selline raamat see „Paula aabits“. Igati muhe ja mõnus ning abiks kindlasti ka nendele lastele, kes parajasti tähti õpivad või plaanivad õppima hakata. Igati lahedad on ka Piret Raua illustratsioonid.

Robert Snedden

Illustratsioonid Fabrizio di Baldo

„Teadmisjanu. Targad teadlased“

(Pegasus)

Kes leidis kummalise koletise?

Mis toimub sinu pea sees?

Kas suudame teadlastelt õppida?

See raamat on huvitavatest vastustest tulvil! Vahvad illustratsioonid ja hämmastavad faktid räägivad sulle õpetlikke, imelisi ja suisa uskumatuid lugusid tarkadest teadlastest.

Tegelikult on igati lahe ja vahva, et eesti keeles ilmub teadusraamatuid ka pere väiksematele raamatusõpradele. Uued raamatud on igati uhked – suures formaadis, lühikeste ja lastesõbralike tekstidega ning igati ägedate illustratsioonidega.

Täpselt saan ütelda ka selle raamatu kohta, mis ilmub „Teadmisjanu“-raamatusarjas.

Selle raamatu alguses küsitakse, kes on teadlane? Väikesele lugejale selgitatakse, et teadlased on väga uudishimulikud inimesed, kes jälgivad hoolikalt, mis maailmas sünnib, ja püüavad välja selgitada, miks asjad on nii, nagu nad on.

Seejärel saab lugeja teada, kes on zooloog, kes on keemik, kes on astronoom. Juttu on rõugetest, kuid ka Edward Jennerist, saame teada, kes valmistas koos oma meeskonnaga 2020. aastal esimese toimiva vaktsiini COVID-19 vastu.

Järgmised leheküljed. Kes olid esimesed teadlased? Kaua aega tagasi õppisid inimesed palju tarku asju tegema, näiteks püramiide ehitama, aga nad ei teadnud, miks asjad olid nii, nagu nad olid. Et tutvuda esimeste teadlastega, peame minema üle kahe tuhande aasta tagasi Vana-Kreekasse ja Vana-Egiptusesse.

Saame tuttavaks Thalese, Eratosthenese ja Archimedesega.

Nüüd tuleb meil raamatut keerata, sest järgmised leheküljed on püstise asetusega. Kes sai pihta gravitatsioonile? Isaac Newton tegi kindlaks, et jõud nimega gravitatsioon tõmbab objekte teineteise poole. Nii kukub tilluke õun suure Maa pinnale. Juttu on sellestki, kuidas Kuu taevast alla ei kuku ja saame tuttavaks ka Itaalia teadlase Galileo Galileiga.

Edasi saame põnevaid vastuseid ja teadmisi küsimusele „Kui palju?“. Palju on Linnutee galaktikas tähti, mitu kilogrammi kaalub Maa, mitu liiki baktereid elab inimese nabaaugus, kes on maailma kõige edukam leiutaja, kes leiutas 1989. aastal World Wide Webi jpm.

Pöörame lehekülge. Kes uurib energiat ja mateeriat? Teadlased, kes uurivad mateeriat, millest kõik koosneb, ja energiat, mis paneb asjad liikuma, on füüsikud. Füüsika on üks vanemaid teadusharusid. Saame tuttavaks Marie Curie, Albert Einsteini ja Brian Coxiga.

Uus peatükk. Millest on asjad tehtud? Keemia tegeleb ainetega, mida nimetatakse kemikaalideks ja millest on tehtud kõik, kaasa arvatud meie ise. Teadlased, kes uurivad, mis eri kemikaalide segamisel juhtub, on keemikud. Saame tuttavaks mitme keemikuga: Rosalind Franklin, Dmitri Mendelejev, Stephanie Kwolek.

Järgmistel lehekülgedel saame teada põnevaid fakte mitmete teadlaste kohta: Galileo Galilei, Isaac Newton, Wilhelm Röntgen, Joseph Lister, Ada Lovelace, Louis Pasteur, Marie Curie jt.

Kas tead, kes uurivad elusloodust? Teadlased, kes uurivad elusolendeid, on bioloogid. Biolooge on palju erinevaid. Näiteks botaanik uurib taimi ja zooloog loomi. Siin on juttu Jane Goodallist ja šimpansidest, Antonie van Leeuwenhoekist ja mikroskoobist, Ingeborg Belingist ja mesilastest, George Washington Carverist ja maapähklist valmistatud toodetest.

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Kes vaatab ajas tagasi? Planeet Maa ning sellel elutsevad taimed ja loomad ei ole alati samasugused olnud. Geoloogid uurivad, kuidas Maa muutub, ja paleontoloogid teevad kindlaks, milline oli elu väga kaua aega tagasi. Meile tutvustatakse Charles Darwinit, Mary Anningit, Jack Hornerit.

Kas tead, kes vaatab kosmosesse? Teadlased, kes uurivad planeete, tähti ja muid taevakehi, on astronoomid. Kosmoseteadlased disainivad kosmosesõidukeid, et teha avastusretki Maast kaugemale. Caroline Herschel ja komeedid, Jocelyn Bell Burnell ja pulsarid, Stephen Hawking ja must auk, Edwin Hubble ja kosmose suurus.

Raamatu viimastel lehekülgedel räägitakse väikesele lugejale inimkeha toimimisest, sellest, kas me suudame teadlastelt õppida (kliimamuutus tekitab meie kõigile muret, keskkonnateadlsed aitavad leida viise, kuidas seda probleemi lahendada). Kahel viimasel leheküljel vastatakse mitmele küsimusele: kas teistel planeetidel on elu; kas me saame ajas rännata; miks me magame; kas on võimalik igavesti elada; kui palju on maailmas teadlasi jpm.

Selle ägeda raamatu väga ägedad pildid on joonistanud itaallane Fabrizio di Baldo.

Simon Adams

Illustreerinud Elissambura

„Teadmisjanu. Uudishimulikud uurijad“

(Pegasus)

Kes läks unistuste reisile?

Millal hakkasid inimesed maid avastama?

Kuidas jõudis jäätis Itaaliasse?

See raamat on huvitavatest vastustest tulvil! Vahvad illustratsioonid ja hämmastavad faktid räägivad sulle uskumatuid tõsilugusid uudishimulikest uurijatest.

"Teadmisjanu"-raamatusarja teine raamat jutustab meile uudishimulikest uurijatest.

Seegi raamat ilmub suures formaadis ja on igati ägedalt illustreeritud.

Raamatu esimene peatükk uurib, millal hakkasid inimesed maid uurima? Selgub, et esimesed inimesed arenesid ja elasid Aafrikas ning hakkasid uurima ülejäänud maailma umbes 200 000 aastat tagasi. Ligikaudu 10 000 aastat tagasi olid inimesed end enamikus maailmajagudes sisse seadnud.

Selles peatükis on juttu Vana-Egiptuse naisvaarao Hatšepsutist, kes saatis väga palju aega tagasi laevad Punasele merele, et otsida inimesi, kellega kaupa teha. Juttu on ka Kreeka meremehest Pytheasest, kes suundus Vahemerelt põhja poole, kuid saame lugeda ka polüneeslastest, kes ületasid mõõtmatu ookeani ilma kaartide abita!

Teises peatükis uuritakse, kas Siiditee oli siidist? Selgub, et nii see siiski polnud, sest Siiditee sai nime Hiina siidi järgi, mida veeti Euroopasse müügiks. Itaalia kaupmees Marco Polo rändas 1271. aastal mööda Siiditeed Veneetsiast Hiinasse. Selles peatükis saab väike lugeja teada, kuidas jäätis Itaaliasse jõudis, kuidas Ibn Battuta käis oma unistuste reisil, kuidas Hiina admirali Zheng He suur kaubalaev – džonki – oli aardeid täis.

Edasi on kahel leheküljel põnevaid fakte maadeuurijatest ja -avastajatest: Isabella Bird, Marco Polo, Hiram Bingham, Gertrude Bell, Mary Kingsley jt.

Seejärel tulevad mängu viikingid! Miks Gröönimaa pole roheline? Nii küsitakse selles peatükis. Selgub, et viikingist meremees Erik Punane valetas! Erik rändas umbes 1000. aastal saarele ja nägi, et see on külm ja jäine, aga nimetas saare Gröönimaaks, et meelitada inimesi endaga ühinema. Norra keeles on Groenland „roheline maa“.

Millal oli suurte maadeavastuste ajastu? Eurooplased hakkasid seilama suuri vahemaid 1480. aastatel, mida nimetatakse suurte maadeavastuste ajastuks. Eurooplased rajasid uusi kaubateid ja nõudsid võõraid maid endale. Selles peatükis toimetavad Juan Sebastian Elcano, Fernao de Magalhaes, Jacques Cartier, Vasco da Gama.

Kas tead, kes seilas söelaevaga? Briti maadeuurija James Cook valiti tema kogemuste tõttu 1768. aastal ümbermaailmareisiks endise söelaeva Endeavouri kapteniks. Ta tegi veel kaks üleilmset reisi, uurides paljusid kohti, mis olid alles kaardistamata. Lisaks Cookile toimetavad selles peatükis ka botaanik Joseph Banks, meremees Matthew Flinders ja maadeuurija ja botaanik Jeanne Baret.

Järgmistes peatükkides saame lugeda Meriwether Lewisest ja William Clarkist, kes saadeti risti läbi Ameerika. Juttu on ka Sacagaweast, kes oli Lewise ja Clarki tõlgiks ning giidiks.

Austraalias käime ka ära koos Burke´i, Willsi ja Stuartiga. Ka Aafrikasse jõuame – John Speke ja Richard Burton rändasid palju kilomeetreid, otsides Niiluse lätet; maadeavastaja David Livingstone eksis Aafrikas ära, kuid õnneks leidis ta palju aastaid hiljem üles kirjanik ja maadeuurija Henry Stanley. Oli ka üks naisterahvas, kes Aafrikas seikles – hollandlanna Alexine Tinne.

Mõned peatükid on selles põnevas ja ägedas raamatus veel. Käime ära Põhjapoolusel, kuid ka maailma tipus ja sügaval veel all, lendame kosmosesse koos Juri Gagarini ja Valentina Tereškovaga ja koos ameeriklastega jõuame ka Kuu peale.

Raamatu kahel viimasel leheküljel on valik küsimusi. Näiteks, kes ei andnud kunagi alla, kes tegi planeedile tiiru peale, kes jättis oma südame maha Aafrikasse, kus asub Alamuti org, kes pani Austraaliast mööda, aga jõudis Uus-Meremaale, kas midagi on veel avastamata jpm.

Sellised uudishimulikud uurijad tegutsevad selles vahvas raamatus. Nii nagu teadlaste raamatuga, kiidan ka uurijate raamatu illustratsioone, mille autoriks on argentiinlanna Elissambura.

Mati Õun, Hanno Ojalo

„Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid on aegajalt kuldseteks nimetatud. Tänases mõistes polnud sealt kuldset miskit, ent pärast nendele aegadele eelnenud Stalini-aegset hirmuvalitsust läks elu siis tõesti veidi ilusamaks ja vabamaks – kuni kraanid seitsmekümnendatel aastatel taas kinni keerati.

Tegelikult on igati vahva meenutada aegu, kuhu jäi sinu lapsepõlv. Minu lapsepõlv jäi just 1970. aastatesse ja on ju ka neist selles raamatus juttu. Nostalgilises raamatus. Kuigi mõnes lõigus julgeks autoritele vastu vaielda, et kas tõesti need asjad ikka olid nii …

Raamatu sissejuhatuses tõdevad autorid, et 1960ndad ja 1970ndad aastad olid eestlaste elus omapärane vaheaeg Stalini aja ja hilisema taasiseseisvuise vahel. See oli aeg, kui üks kahest maailma üliriigist Nõukogude impeerium tundus suur ja võimas ning väike Eesti selle mooloki kõhus ilma vabanemislootuseta.

Kuid miski siin ilmas pole igavene olnud ja nende nähtuste hulka kuulus ka NSV Liit. Ometi on need kaks dekaadi jäänud Eesti ajalukku ja inimeste mällu teatud liberaalsema ja lootusrikkama perioodina.

Raamatu esimene peatükk jutustab meile toitudest ja toidupoodidest. Igati vahva on see, et kohe alguses on fotod kauplus ABC 8 Tallinnas Mustamäel, see on olnud ka minu lapsepõlve kodupood! Lahe.

Autorid kinnitavad, et söömine on ainuke töö, mis toidab ja meenutavad toonaseid toidupoode, söögikohte (restoranid, baarid, „piimasaalid“, einelauad) ja räägivad sellestki, mida eestlased kodus sõid. Veidi nukraks teeb see, kui räägitakse kartulitest ja makaronidest lihaollusega – mina mäletan, et kodus oli ikka ja jälle valikus ka igati korralik hakkliha, mitte lihaollus ja oli ju ka loomaliha, sealiha, kanaliha jne. Ja see polnud sugugi mitte lihaollus, aga igati söödav ja maitsev liha.

Kahjuks ei meenuta autorid kodus tehtud kapsasuppi (nii hapukapsast kui ka värskest kapsast), poes müüduid igati korralikke külmutatud pelmeene, kuid ka erinevaid magustoite – mannavaht, leivasupp, igasugu koogid ja pirukad. Seetõttu tuleb küsida, et kas autorite kodus neid toite ei tehtud või nad lihtsat ei mäleta seda …

Teises peatükis on juttu korteritest, korteri- ja telefonijärjekordadest. Korteritega ehk „elamispinnaga“ oli toona probleem – seda ei jätkunud kõigile soovijatele. Probleemiks oli seegi, et suurem osa elamispinnast oli riigi oma, kes seda kõikvõimalike kriteeriumide järgi jagas.

Meenutatakse ka oma raha eest ehitada lastud korteritest ehk kooperatiivkorteritest (kooperatiivmaja osakutest) ja ka individuaalelamutest. Mina mäletan, et vanaema elaski nn riigi poolt antud korteris, mille pidi küll eelmise omaniku käest ära ostma, ema ja isa elasid kooperatiivkorteris.

Jah, korterijärjekorrad olid pikad, nagu seda olid ka telefonijärjekorrad … kuid enamjaolt olid inimestel siiski oma kodu ja ka telefon, vajadusel sai käia helistamas ka telefoniautomaadist ehk taksofonist.

Kolmandas peatükis loeme puhkeajast ja meelelahutusest. Siin on juttu kahjulikumast tegevusest ehk joomisest ja alkoholist, kainestusmajadest, joomakohtadest, kuid ka nn kultuursest joomisest. Seejärel teatrid, ansamblid, raadio, välisfilmid kinolinal, varieteed ja kohvikud.

Järgmistes peatükkides on juttu kodumasinatest (televiisor, raadio, külmik, pesumasin), rahareformist aastal 1961, nõukaaja autodest (Volga (GAZ), Žiguli (VAZ), Moskvitš, Zaporožets (ZAZ), Pobeda, kuid ka võidusõiduauto Estonia), Mustamäe elu- ja õpperajoonist (põlise mustamäelasena on vahva, et ka Mustamäed meenutatakse), televisiooni tulekust, maaelust, kolhoosidest ja sohvoosidest.

Seejärel saame lugeda ka meie spordikuulsustest – meie korvpalli- ja võrkpallikoondis, võrkpalliklubi Tallinna Kalev, mis 1968 võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Parimaid mängijaid tundis sel ajal peaaegu iga eestlane: võrkpallurid Peet Raig ja Kalle Kukk ning korvpallurid Priit Tomson, Jaak Salumets, Aleksei Tammiste ja Jaak Lipso olid rahvuskangelased.

Kuid spordikuulsusi oli meil veel ja veel – kiiruiustaja Ants Antson, tõstja Jaan Talts, kõrgushüppaja Jüri Tarmak, jalgrattur Aavo Pikkuus jt.

Spordile järgneb meenutus Tallinna esimestest trollidest, mida tänaseks meil pealinnas vist enam polegi … Trollidele järgneb laulupidu (1969 tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost). Kultuurist on raamatus juttu veelgi, näiteks Tartu uued ehitised (kaarsild, restoran Kaunas, Tartu vana kaubamaja, uus Vanemuise suur tetarimaja) ja kuulus teatriuuendus.

Tartust edasi liigume saartele. Juttu on Saaremaast, Hiiumaast ja piiritsoonist, mistõttu oli toona saartele pääsemine üsnagi keeruline ettevõtmine. Mäletan, et ka mina olen lapsena siiski Saaremaale koos ema ja isaga saanud, kuid kuidagi imelik oli seal toona olla … pidevalt oli tunne, et kusagil põõsas istub püssiga vene sõjamees …

Ja veel! Pioneerid, komsomol ja kompartei. Jah, nii see aeg ju toona oli.

Seejärel jällegi kultuurist. Vaatluse all on popmuusika. Siin on palju tuttavaid nimesid ja esinejaid ja heliloojaid: Arne Oit, Valter Ojakäär, Arved Haug, Hans Hindpere, Gennadi Podelski, Heldur Karmo, Georg Ots, Heli Lääts, Uno Loop, Els Himma, Kalmer Tennosaar, Jaak Joala, Heidy Tamme, Marju Kuut, Artur Rinne, Tiiu Varik, Eesti Raadio meeskvartett, Emil Laansoo ansambel. Seejärel juba ülipopulaarne telesaade Horoskoop, kuid ka Ivo Linna, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Annes Veski, Marju Länik, Ruja, Fix, Sven Grünberg, Rein Rannap jpt.

Paar asja, millele vaidleks vastu. Kas 1970. aastatel oli Eestis populaarne ka reggae? Kaks-kolm laulu, mida toona reggaestiilis esitati ei tähenda veel suurt populaarsust. Ja kui sügavama sisuga muusikat tegid ansamblid Ruja, In Spe, siis kas sama saab öelda ka ansambli Rock Hotell kohta? Kindlasti oli Rock Hotell minu lapsepõlve lemmikbänd (kõige lemmikum), aga kindlasti ei saa ju neid panna samasse patta Ruja ja In Spe´ga …

Juttu on ka välismaalastest Eestis ja eestlaste reisidest välismaale. Autorid meenutavad, et regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel avati alles 1965. aastal. Eestisse saabuvatest välisturistidest saabus 90% laevaga Helsingist. Soome turiste saabus tuhandeid, eriti suurendas nende arvu Tallinnas suure 22-korruselise hotelli Viru valmimine 1972. aastal. Enne seda võõrustas välisturiste hotell Tallinn.

Tollaseid välisreise võis jagada kaheks: tööreisid ja turismireisid. Esimesed said osaks vähestele õnnelikele, teised aga suuremale arvule inimestele. Välisriigid jagunesid samuti kaheks: „vennalikud sotisialismimaad“ Ida-Euroopas ja kapitalistlikud riigid. Esimestesse pääses kergemalt kui teistesse.

Autorid räägivad ka õhu-, vee- ja raudteetranspordist, kuid ka kultuuriteemadel on veel juttu – näiteks raamatud ja nende tegijad – raamatusarjad „Seiklusjutte maalt ja merelt“, „Suuri sõnameistreid“, „Maailm ja mõnda“, „Loomingu Raamatukogu“, kuid ka luulekassetid, eesti keeles ilmusid Homerose „Ilias“ ja „Odüsseia“.

Ilmusid Eno Raua „Sipsik“ ja „Naksitrallid“, Heino Kiige „Tondiöömaja“, Ülo Tuuliku „Sõja jalus“, 1968 hakkas ilmuma „Eesti Nõukogude Entsüklopeedia“ (kaheksa köidet ja täiendköide), 1976. aastal oli meie loetavamaks raamatuks Martti Paloheimo, Mauri Rouhonkoski ja Mirja Rutaneni kirjutatud „Avameelselt abielust“ (selle raamatu tiraaž oli 80 000 + 80 000 eksemplari!).

Kirjandusele järgneb film, meie silmapaistvamad ehitised (Tallinna Kaubamaja, Kirjanike Maja, Rocca al Mare Vabaõhumuuseum, Balti soojuselektrijaam, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, Lillepaviljon, kohvik Tuljak, kohvik Merepiiga Rannamõisas (see põles 1992. aastal maani maha), EKP keskkomitee hoone ehk nn Valge maja Tallinnas, Viru hotell jt).

Kuid ka see pole veel kõik, sest saame lugeda ka meie mänguasjadest ja nende tootmisest – Salvo, Norma, Polümeer; lisaks veel ka Tallinna Kaubamaja, ajakiri Siluett ja puhvaika; president Kekkoneni ja šahh Pahlavi külaskäik Eestisse.

Viimastes peatükkides meenutatakse suuri loodusõnnetusi ja inimohvritega intsidente, vastupanuliikumist ja noorterahutusi ning 1980. aasta olümpiamänge Moskvas ja Tallinnas. Neid olümpiamänge mäletan minagi ja oli see ju igati põnev ettevõtmine, mis oli lähedalt seotud ka Tallinnaga.

Selline raamat see „Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“. Igati huvitav meenutus neile, kes on ise sellest ajast pärit või neile, kes tahavad teada saada, kuidas see elu toona ikka oli.

Rex Stout

„Mustad orhideed“

(Tänapäev)

„Mustad orhideed“ sisaldab kahte Nero Wolfe’i juhtumit. Mõlemad algavad Wolfe’i jaoks piinarikkalt.

Esimesel juhul peab ta kodunt välja minema ning liikluse ja lillenäituse ohtusid trotsima.

Teisel juhul tungib tema koju sisse tüütu naisterahvas, kel mõni aasta varem oli jätkunud jultumust kutsuda Wolfe’i oma peole detektiivi mängima.

Kuid mõlemal puhul viivad sündmused peagi mõrvani. Lahendust otsides Wolfe’il eriti pingutada ei tule. Hoopis rohkem huvitavadki teda tegelikult ainulaadsed mustad orhideed, mille esimene juhtum tema valdusesse toob ning mis teise käigus jälle välja ilmuvad.

„Mustad orhideed“ on Rex Stouti Nero Wolfe'i topeltmüsteerium, mille avaldas 1942. aastal Farrar & Rinehart, Inc. See on ühtlasi Stouti esimene Wolfe´i juhtumite köide, mis koosneb kahest loost, ja esimest korda avaldati see lühendatud kujul ajakirjas The American Magazine: "Mustad orhideed" (august 1941, lühendatult "Surm kannab orhideed") ja "Surm saadab südamliku kutse" (aprill 1942, lühendatult "Kutse mõrvale").

Mõlema loo peategelaseks on Nero Wolfe, kaasa lööb ka tema abiline Archie Goodwin. Wolfe´i lugude fännid on ütelnud, et Wolfe ja Goodwin on mõlemas loos suurepärases vormis ja lahendavad mõlema loo mõrvad lennukalt.

Esimene lugu puudutab nutikalt väljamõeldud mõrva New Yorgi iga-aastasel lillenäitusel. Teises osas toimub mõrv (mürgitamine) New Yorgi kõrgklassi eduka peokorraldaja fantastilises Riverdale'i majas, kus elab ka mitmeid eksootilisi loomi.

Raamatu alguses on Archie Goodwini (on ju tema ka Nero Wolfe´i juhtumite jutustaja) sissejuhatus, milles ta tõdeb, et ta ei tea, kui palju on möödunud aasta vältel baarides ja lõunalaudade ääres mõistatud selle üle, kuidas Nero Wolfe need mustad orhideed endale sai. Trükis on Goodwin näinud kolme varianti: ühte möödunud suvel pühapäevase ajalehega kaasas käivas ajakirjas, ühte mõne kuu eest ühes New Yorgi kõmuveerus ja ühte ajakirjade liidu ametlikus teadaandes tol korral, kui üks kimp neid orhideesid ilmus ootamatult teatavale matusetseremooniale Belfordi memoriaalkabelis.

Ja Goodwin täpsustab, et nii ongi selles raamatus kaks iseseisvat Nero Wolfe´i juhtumit, kaks erinevat inimestegruppi. Esimeses on õige informatsioon selle kohta, kuidas Wolfe need orhideed sai. Teine räägib sellest, kuidas ta lahendas ühe teise mõrva, kuid sellega kaasneb üks mõistatus, mis Goodwini hinge näribki…

Miljonärist orhideede kasvataja Lewis Hewitt on oma Long Islandi kasvuhoones hübridiseerinud kolm musta orhidee taime. Nero Wolfe ei suuda seda uskuda ja tal on kange soov neid taimi endale saada. Seetõttu külastavad Wolfe ja Archie Goodwin New Yorgi iga-aastast lillenäitust, kus on eksponeeritud Hewitti orhideed.

Ühel teisel eksponaadil on ka üsnagi omanäoline, suvist piknikku matkiva noorpaari igapäevane esinemine. Selle noorpaari naispool ehk Anne Tracy köidab nii Archie, Hewitti kui ka noore eksponendi Fred Updegraffi tähelepanu.

Wolfe'i näitusekülastuse ajal tapetakse Anne piknikupartner Harry Gould, keda tulistati lehestiku sisse peidetud relvast pähe. Püstoli päästik on kinnitatud pika nööri külge, mis ulatub eksponaadi taga olevasse esikusse.

Pärast väikest järelepärimist näitab Wolfe Hewittile, kuidas tema jalutuskeppi kasutati nööri tõmbamiseks ja tulistamiseks, millega Gouldi tapeti. Hewitt on hirmul, mis juhtuks siis, kui saadakse teada, et mängus on ka tema jalutuskepp.

Wolfe pakub miljonärile lahendust - vastutasuks kõigi kolme musta orhidee taime eest, mis on ainsad olemasolevad, lahendab Wolfe mõrva ja toimetab kurjategija politseisse, avalikult avaldamata Hewitti seost kuriteoga. Hewitt nimetab seda väljapressimiseks, kuid allub.

Lisaks Anne´ile on mängus veel üks naisterahvas – Rose Lasher. Ta on elanud koos mõrvatud Harry Gouldiga. Goodwin leiab Rose´i kohvrist kummalisi trükiseid: väljalõige Hewitti artiklist taimehaigusest (Kurume kollatõbi), mis on laialehelistele igihaljastele taimedele saatuslik; postkaart Rose'ile Harrylt, postitempliga Salamanca, New Yorgi osariik; ja töökäsk garaažist, samuti Salamancast.

Wolfe paneb Rose'i arutlema Gouldi ebameeldivate omaduste üle. Wolfe saab teada, et kuigi Gould töötas aednikuna, omandas ta ootamatult pangakonto, millel oli mitu tuhat dollarit. Mille eest? Taimehaiguste rünnaku eest?

Oma üldise teadlikkuse põhjal aiandusest teab Wolfe sedagi, et taimehaiguste rünnak laastas uue laialehiste igihaljaste taimede istanduse, mis asus umbes kaheksakümmend miili Salamancast läänes ja kuulus Updegraff Nurseriesile! Sama taimehaigus oli mõjutanud ka näitust, kus ka Anne ja Gould kaasa lõid.

Nüüd palub W. G. Dill, üks näitust sponsoreeriva ettevõtte omanik, Wolfe'il seda kõike uurida. Kuigi ka härra Dill on üks igati kahtlane tegelane …

Seega, kahtlusaluseid on mitmeid! Miljonär Hewitt, W.G. Dill, Anne ja Rose! Kas surma põhjus võibki olla seotud taimehaigusega, et konkurentidele kahju teha või hoopis armastusega? Mine võta kinni. Kas raha või armastus?

Nii nagu ikka, Wolfe on jällegi tasemel ja tema mõttetegevus, ülekuulamisoskused panevad mõrvari „liikuma“ ja lõpplahendus on üsna ootamatu.

Ja kellele jäävad need mustad orhideed?

"Surm saadab südamliku kutse" on Rex Stouti Nero Wolfe'i krimiromaan (novell?), mis avaldati esmakordselt lühendatud kujul ajakirja The American Magazine 1942. aasta aprillinumbris. See ilmus esmakordselt raamatu kujul novellikogus „Mustad orhideed“, mille avaldas Farrar & Rinehart 1942. aastal.

Bess Huddleston korraldab New Yorgi kõrgklassile pidusid. Ta on Wolfe'iga varemgi suhelnud, siis kui ta tahtis, et Wolfe mängiks detektiivi peol, kus oleks etendatud mängumõrva, kuid Wolfe keeldus osalemast. Õigupoolest oli Wolfe sellise ettepaneku tõttu tõelises raevus, kas inimesed siis ei tea, et ta ei käi oma majast väljas, ainult äärmisel juhul teeb ta seda, siis kui on mängus orhideed või hea toit.

Archie Goodwin oli toona pisut pettunud. Raha, mida Wolfe´ile pakuti oli korralik, ka Goodwin oleks oma osa saanud ja oli ju miss Huddleston New Yorgi kõrgklassi läbi aegade kõige edukam pidudekorraldaja. Tema kuulsus oli peaaegu võrdne Wolfe´i omaga ja Archie arvates oleks sellise kunstniku talentide kombinatsioon väärinud tähelepanu.

See juhtus kaks aastat tagasi. Nüüd oli kuum augustikuu ja miss Huddleston vajas Wolfe´i abi! Ta tuligi Wolfe´i juurde kaasas ümbrik kirjaga. Seal oli saadetud mrs Jervis Horrocksile (tema oli üks miss Huddlestoni klientidest). Kirjas oli, et mrs Horrocksi tütrele oli kirjutatud vale ravimit. Kas dr Brady tegi seda võhiklikkusest või oli tegemist millegi muuga? Seda pidi Bess Huddleston teadma!

Oli ka teine kiri, mida preilil kaasas ei olnud, kuid see oli kirjutatud taaskord ühele tema kliendile. Kirjas vihjati, et miss Huddleston teab, kellega ühe härra naine enamiku oma õhtupoolikutest veedab!

Bess Huddleston soovis, et Wolfe lõpetaks laimukampaania – kui see jätkub, ei usalda kliendid teda enam ega palka teda oma pidusid korraldama.

Miss Huddlestonil oli kaks töötajat, peokorraldaja abi Janet Nichols ja sekretär Maryella Timms. Mõlemal on juurdepääs sama tüüpi kirjatarvetele ja kirjutusmasinale, mida kasutati kirjade jaoks.

Miss Huddleston oli kindel, et teab, kes neid laimukirju saadab, kuid Wolfe´il tuleb seda nüüd tõestada! Wolfe soovitab too salapärane kirjakirjutaja sel juhul lihtsalt vallandada, kui miss Huddleston on kindel, et sellest poleks abi, see ei lõpetaks kirjade saatmist …

Üks asi, mida tasub siinkohal välja tuua on see, et Bess Huddleston teab, et mrs Horrocksi tütar oli olnud haige ja teda oli ravinud dr Brady. Tütar oli kriimustanud end ratsakooli tallis ja veidi hiljem teetanusega nakatunud ja sellesse ka surnud … Veidi hiljem … selleni ma veel jõuan.

Nero Wolfe käsib nüüd miss Huddlestonil saata enda juurde preili Nicholsi ja Timmsi.

Nad teevad seda ja jõuavad hetkel, mil Wolfe ja detektiivi köögipealik Fritz arutavad selle üle, kuidas valmistada veiseliha-kartulikotelette. See on Wolfe´i köögis pikka aega olnud probleem, mida pole kunagi rahuldavalt lahendatud.

Miss Timms kuuleb dilemmast ja läheb kööki appi. Maryella Timms teab, mis on selle toidu saladus! Nendeks on värsked searupskid. Need tuleb koos sibulamahlaga oliiviõlis kergelt läbi praadida ja Wolfe ei suuda uskuda, kui selgub, et searupskid on selleks võluvitsaks!

Wolfe'ile avaldavad preili Timmsi teadmised nii suurt muljet, et ta lubab tal hiljem endaga koostööd teha ja Wolfe kirjutab Harvardi professorile searupskite ja veiseliha-kotlettide kohta.

Peale kulinaaria ei saa Wolfe aga Nicholsilt ja Timmsilt mingit kasulikku teavet ning seetõttu saadab ta Archie preili Huddlestoni uhkesse majja, et asja edasi uurida.

Seal võluvad Archiet mänguline šimpans, kaks karu ja alligaator! Ta kohtub ka preili Huddlestoni venna Danieli, tema vennapoja Larry ja meditsiinidoktor Alan Bradyga, kes on veetnud aega koos Janet Nicholsiga.

Archie ei jõua esialgu majas olles palju kaugemale kui Wolfe oma kontoris, kuid Goodwin joob terrassil koos erinevate inimestega kokteile. Kui ülemteener toob rohkem jooke, ehmatab šimpans teda ja klaasikandik kukub maapinnale. Suurem osa klaasikildudest puhastatakse, kuid preili Huddlestoni varvast lõikab klaasikild, mis oli tema sussi sees. Kuna mängus on mitmeid eksootilisi loomi, otsustab dr Brady ravida preili lõikekohta joodiga.

Vähem kui nädal hiljem on preili Huddleston surnud, olles läbi elanud teetanuse tõttu piinavalt valusa ja pika surma.

Meenutagem selle loo algust. Jällegi dr Brady, jällegi teetanus. Kas siin on midagi kahtlast?

Kuna preili Huddleston on surnud, siis tahab Wolfe´i uurimise lõpetada, kuid Archie jätkab … ka Daniel Huddleston jätkab ja läheb tülli isegi politseiga, kuid ta on kindel, et ta õde mõrvati.

Kui selgub, et ühes joodipudelis (mis preili Huddlestoni majapidamisest leiti) oli hoopiski argürool ja see oli teetanusebatsille täis tuubitud, siis on selge, et preili Huddleston mõrvati!

Kõik viitab dr Bradyle, sest oli tema ju ka hobusetallis juures mulda käinud võtmas, kusjuures just tallide juures võib kindlasti ka teetanusebatsille leida!

Ja veel. Ühel hetkel on ka Janet Nicholsi elu ohus, sest ka tema on end vannitoas teetanusega nakatatud klaasikilluga lõiganud! Preili Nicholsi elu ohtu ei satu, sest Goodwin ja Wolfe reageerivad kiiresti, kuid miski häirib preili Nicholsi juhtumi juures ka lugejat, nagu ka Wolfe´i.

Lõpuks kutsub Wolfe peaaegu kõik tegelased oma kabinetti, samal ajal üritab sinna sisse saada ka politsei, sest ka neil on omad kahtlused ja kahtlusalused. Kuid, uskuge mind, lõpuks saame kõik teada üsna ootamatu tõe, kes selle salakavala mõrvaplaani sepitses ja miks ta seda tegi. Nii nagu ikka, mängus jällegi raha ja kübe ehk armastustki …

Kas ka selles loos kuuleme mustadest orhideest? Loo viimasel küljel veidi ikka!

Tones And I

„Beautifully Ordinary“

(Warner Music)

„Muusikamaailma superstaar, lauljatar ja laulukirjutaja Tones And I avaldas oma teise stuudioalbumi „Beautifully Ordinary“. Album, millel on lugusid ja kogemusi lauljatari enda elust, juttu on üksindusest, murtud südamest ja nostalgiat.

Albumil on ka varem ilmunud hittsinglid „Wonderful“, „I Get High“ ja „Dreaming“.

Tones And I saavutas kuulsust mõned aastad tagasi, kui ilmusid tema edukad EP „The Kids Are Coming“, debüütalbum „Welcome To The Madhouse“ ja hittsingel „Dance Monkey“.

Tones And I on esinenud soojendusartistina P!NK´i kontsertturneel Austraalias ning naiste jalgpalli MM finaalturniiril.“

Niimoodi tutvustab Austraalia lauljatari Tones And I uut stuudioalbumit Warner Music.

Mul on alati hea meel, kui muusikakareenile tulevad uued ja noored artistid, kes teevad head ja meeldejäävat popmuusikat. Muusikat, milles on häid ja ägedaid meloodiaid ja harmooniaid, lugusid, mis jäävad meelde ja suudad seda juba pärast paari-kolme kuulamist kaasa laulda või vähemalt ümiseda või vilistada.

Üks selline noor, äge ja lahe artist on Tones And I, kes avaldas hiljuti teise albumi „Beautifully Ordinary“. Artist, kellel on igati meeldejääv ja äratuntav hääl, kelle esitused panevad kuulaja kuulama, kellel on üsnagi põnev elukäik ja mulle tundub, et tema lugudes on kindlasti põnevat sõnumit …

Tones And I ehk Toni Watson on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kelle debüütsingel “Johnny Run Away” ilmus 1.03. 2019. aastal, kuid tema läbimurde hitiks sai lugu “Dance Monkey”, mis ilmus 1.05.2019.

“Dance Monkey” oli tõeline hitt, mis tõusis esikohale lausa 30 riigi singlimüügitabelites! 2020. aasta jaanuaris oli laul olnud Austraalia singlimüügitabeli esikohal 24 nädalat! Lüües sellega varasema rekordi – 22 nädalat, mis oli aastast 1943 – selleks oli Bing Crosby esitatud legendaarne jõululugu “White Christmas”.

Toni Watson kasvas Mount Marthas Mornington Peninsulas, mis asub Melbourne’i lähedal. On öeldud, et lauljatar on sündinud 1993 või 2000, sest lauljatar ise oma sünniaega ei ole kommenteerinud, sest see ei ole tema arvates oluline, ja internetis niietnaa kõik valesti.

Toni Watson meenutab, et ühel heal päeval istusid nad terve perega pargis Frankstonis. Nad laulsid ja tulevase lauljatari tädi kinnitas, et see tüdruk tunneb nooti ja suudab tõepoolest laulda, ja seda mitte noodi kõrvalt. Tulevane lauljatar oli siis 7-aastane.

Keskkoolis õppis Toni Watson mängima klahvpille ja ka elektroonilised trummid said tuttavaks.

2009 lõi ta oma YouTube’i lehekülje, milles jagas cover-versioone erinevatest lauludest, mida ta oli a cappella laulnud. Seejärel laulis ta kohalikel üritustel, festivalidel.

Lauljatar on meenutanud esinemisi ka koos ühe kitarristiga väikestes pubides Morningtonis.

Kui Toni Watson oli kogunud pisut raha, siis ostis ta endale nn loop stationi RC300, ja hakkas sellega katsetama ja tööd tegema. Seejärel juba ka mõned uued süntesaatorid, mõned esinemised ja tal tekkis juba ka oma fännkond.

2017 septembris läks ta Byron Baysse, kus esines ka tänavatel, kus teda märkas Jackson Walden-Brown, kellest sai lauljatari mänedžer. 2018 elas lauljatar kas mänedžeri kodus või oma kaubikus. Ta kirjutas uusi lugusid, laulis ja esines tänavatel, kuni lõi kaasa ühel tänavalaulikute võistlusel ja võitis selle.

2019 sõlmis Toni Watson lepingu Bad Batch Recordsiga, kuid firmaedega Artists Only ja Lemon Tree Music ning veebruaris 2019 ilmuski tema debüütsingel „Johnny Run Away“. Lugu sai Austraalias vägagi populaarseks ja tõusis Austraalia singlimüügitabelis 12!

Ja seejärel 10. mai 2019 ja lauljatari teine singel „Dance Monkey“. Ta on ise ütelnud, et kirjutas selle laulu pimedas vetsus ja aega kulus ca 30 minutit! Ja samas sai sellest hitt, mis tõusis tabelite tippu lausa 30 riigis! Teiste seas Austraalia, Kanada, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Holland, Uus Meremaa, LAV, Rootsi, Suurbritannia jpt.

2019 esines Tones And I juba mitmetel suurtel muusikafestivalidel. Ilmus ka kolmas singel „Never See the Rain“ ja debüüt-EP (kuus laulu) „The Kids Are Comong“.

EP viis teda 2020 ka kontsertturneele Austraalias ja Põhja-Ameerikas, millega ta tõestas, et ta suudab ka laval olla suurepärane artist, kes suudab suurepäraselt publiku võita ja publikut hoida. Kahjuks jäi kontsertturnee pooleli, sest maailma vallutas pandeemia ... kuigi lauljatar jäi lootma, et varsti pääseb ta esinema ka näiteks Euroopasse.

20. mail 2020 täitus „Dance Monkey“-videol YouTube’is miljard vaatamist! Samas kuus oli Tones And I muusikaajakiria Rolling Stone Austraalia-versiooni esikaanel.

Novembris 2020 ilmus uus singel „Fly Away“. Ta esines ka Austraalia muusikaauhindade jagamisel.

Aprillis 2021 alustas lauljatar kontsertturneed Austraalias, esinedes esmalt Melbourne’is.

14. mail 2021 ilmus veel üks singel – „Won’t Sleep“.

16. juulil 2021 ilmus Tones And I debüütalbum „Welcome to the Madhouse“.

Tema esimene täispikk stuudioalbum rääkis ausa ja kireva loo sellest, kuidas lauljanna end Byron Bay tänavatelt ülemaailmse tuntuseni laulis (paljud muusikasõbrad teavad lauljatari hittlugu “Dance Monkey”, mis on tituleeritud aegade kõige otsitumaks looks platvormil Shazam ja enim kuulatud naisartisti looks Spotifys. Muusikavideole on kogunenud üle 1,6 miljardi vaatamise ja rahvusvaheliselt on lugu kuulatud 6 miljardit korda.).

Tones And I liigutaval albumil oli 14 lugu, mille lauljatar ise kirjutas ja produtseeris.

“See album oli minu jaoks väga mitmekülgne ja peegeldas sisimas möllavaid emotsioone. Albumil oli vanemaid lugusid, mille kirjutasin enne singli “Dance Monkey” ilmumist ja edulugu. Mõni lugu rääkis mu sõbra T siit ilmast lahkumisest ja sellest, kui raske mul sel perioodil oli üldse midagi positiivset kirjutada. Elu keerdkäikudest, rõõmust ja raskustest. Üks lugu ajab mind naerma, teine nutma, kuid sellegipoolest on need kõik unikaalsed ja annavad edasi, kuidas ma end sel päeval tundsin,” rääkis Tones And I pärast albumi ilmumist.

Kiirelt kasvava jälgijaskonnaga artist krooniti väljaande Music Business Worldwide poolt 2020. aasta kõige edukamaks laulukirjutajaks digiplatvormidel.

Jaanuaris 2022 andis Tones And I teada, et alustas tööd uue albumiga. Juulis 2022 ilmus singel “Chant”, milles Tones And I tegi koostööd suurepärase USA räppari Macklemore´iga. 12. Augustil avaldas Tones And I singli “Charlie”, mis oli omamoodi ood tema koertele.

Aastal 2023 võitis Tones And I ARIA Music Award´il parima laulu tiitli laulu eest “Cloudy Day”.

Veebruaris 2023 ilmus lauljatari uus singel ”I Made It”, mida kasutati ka 2023. aastal filmis ”True Spirit”. Augustis 2023 anti lauljatari fännidele teada, et tema teine album peaks ilmuma siiski alles 2024. aastal.

Veebruaris 2024 ilmuski uus singel ”Dreaming”, Tones And I oli ka P!NK´i kontsertturnee ”Summer Carnival” soojendusartist Austraalias 9. veebruarist 23. märtsini. Märtsis ilmus ka lauljatari uus singel “I Get High”.

Ja lõpuks ometi – 2. augustil 2024 ilmus Tones And I teine stuudioalbum ”Beautifully Ordinary”, mis on üks igati hea ja veel parem popmuusika album, millel on kauneid meloodiaid, üliilusaid lugusid, head ja mõnusat poppi ning suurepärast esitust.

Kõigi 16. uue laulu autoriks on lauljatar ise, abiks on ka mitmeid teisi muusikaprodutsente – Jenna Andrews, Jerome Farah, Sam Nelson Harris, Rick Nowels jpt.

Uus album algab kahe kauni meloodia ja võimsa lauluga. ”To Be Loved” ja ”Lose Someone Like Me” on võimsaks avalöögiks uuele albumile. Laulud, milles on seda midagi, mis paneb kuulaja kuulama. Tones And I on võrratult võimas ja emotsionaalne.

Seejärel kaks tantsulikumat lugu ”I Get High” ja ”We´ll See Stars”, nagu ka albumi viies lugu “Dance With Me” – viimati mainitud lugu on hea näide sellest, kuidas tuleb kirjutada hittlugusid!

Pärast tantsulikumaid lugusid tõmbab Tones And I tempo jällegi maha – “Figure It Out”, “Wonderful” (ai kui võimas see lugu on! mitmehäälne laul, võrratud harmooniad ja esitus!!!), mõnusalt paitab kõrva ka soulilik ”Raise Me Up”.

Edasi jällegi tempot juurde. Suurepäransed popilood ”Dreaming”, ”You Don´t Know Me Like That”. Kübe kantrilikum ehk ka folgilikum on albumi 12. laul “Sorrento”, popilikumalt hingab jällegi igati ägeda meloodiaga “Need You To Love Me” (laul, milles jällegi hiti-ainest).

Albumi eelviimane laul on “Live Without Your Love”, milles jällegi soulilikku hingamist ja pisut ka gospelit kuuleb minu kõrv.

Arvasin, et albumi viimane laul on jällegi rahulik, kõrvapaitav lugu, siis seekord pole see teps mitte nii. Tones And I albumi lõppakord on tempokas popihitt ”Call My Name”, kuid ka nii võib selle suurepärase albumi lõpetada.

Kuula ise ka:

„Twisters: The Album“

(Warner Music)

„Twisters“ („Keeristormid“) on 2024. aasta Ameerika katastroofifilm, mille režissöör on Lee Isaac Chung. Film valmis Mark L. Smithi stsenaariumi põhjal ja põhineb Joseph Kosinski lool. See on eraldiseisev järg 1996. aasta filmile „Twister“ („Keeristorm“).

Filmi peaosades on Daisy Edgar-Jones, Glen Powell, Anthony Ramos, Brandon Perea, Maura Tierney ja Sasha Lane.

Filmi esilinastus Londonis 8. juulil 2024 ning rahvusvaheliselt 10. juulil ja USA-s 19. juulil. Film sai kriitikutelt üldiselt positiivseid hinnanguid ja kogu maailmas on see teeninud juba 43 miljonit dollarit.

„Twisters: The Album“ on heliriba sellele filmile. See ilmus 19. juulil 2024, samal päeval kui film esilinastus Põhja-Ameerika kinolinadel.

See on album, millel kogunisti 29 laulu kantrimuusika artistidelt. Albumi produtsendid on Kevin Weaver, Brandon Davis, Ian Chipps ja Joseph Khoury.

Albumile eelnesid arvukad singlid; albumi juhtsingel "Ain't No Love in Oklahoma", mille autoriks on Luke Combs, ilmus 16. mail 2024, millele järgnes iga singli väljaandmine nädalas enne heliriba avaldamist!

Heliriba on üle pika aja album, mis sisaldab täiesti algupärast kantrimuusikat, kusjuures tegemist ju filmiga, mida võib nimetada juba täna ka kassahitiks. Viimati juhtus nii filmiga „Urban Cowboy“ (1980), mis oli samuti kassahitt ja filmialbumil ainult kantrilood.

„Twisters: The Albumi“ koostasid Rachel Levy ja Mike Knobloch, Universal Picturesi muusikaosakonna tegev-asepresident.

Knobloch tegi režissöör Chungiga tihedat koostööd, et luua sellele filmile muusikaline helimaastik, mis oleks "orgaaniline ja autentne selle loo toimumiskohas, mis asub Oklahomas", mille tulemusel teeb ta koostööd kantriartistide ja laulukirjutajatega sellest asukohast, et albumile muusikat kirjutada.

Alates 16. maist avaldati kõik „Twisters: The Albumi“ laulud singlitena, mis viisid albumi väljaandmiseni. Knobloch ja Weaver lõid väljalaskestrateegia, mis avaldaks filmi ilmumiseni sama suurt mõju ja tekitaks pikaks ajaks huvi ja teadlikkust nii filmi kui ka albumi suhtes.

Esimesena ilmus albumilt singlina laul "Ain't No Love in Oklahoma"; selle esitas Ameerika kantrimuusika laulja Luke Combs, kes kirjutas selle koos Jessi Alexanderi ja Jonathan Singletoniga.

Heliribal löövad kaasa tänase kantrimuusika suured ja veel suuremad tähed, näiteks Luke Combs, Thomas Rhett, Bailey Zimmerman, otse loomulikult on tänases kantrimuusikas ka väga palju suurepäraseid naislauljaid, kes ka sellel albumil osalevad – Miranda Lambert, Megan Moroney, Lainey Wilson ja ka Shania Twain.

Albumilt leiab ka mitmeid ja mitmeid kantrimuusika uusi tulijaid – Warren Zeiders, Sam Barber, Wyatt Flores, Tanner Adell.

Kuid ka R&B täht Leon Bridges, popmuusika uus täht Benson Boone löövad albumil kaasa.

Minu jaoks oli igati äge leida albumilt ka üks legendaarsemaid kantrilugusid „(Ghost) Riders in the Sky“ (lugu aastast 1948, mida esitas 1979. aastal ka Johnny Cash), kuid sellel albumil saab esitusega suurepäraselt hakkama Charley Crockett.

Albumilt leiab igasugu kantrit, on kiiremat ja rokilikumat, on rahulikumat ja bluuslikumat muusikat, ja eks ole ju kantrimuusikas ikka ja jälle olnud erinevaid suundi, mida kuuleme ka sellel plaadil. Igal juhul igati põnev ja huvitav kuulamine kõikidele kantrimuusika sõpradele.

Kuula ise ka:

Kirsten Boie

„Kõige toredam on ikka Sommerbys“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

On selline tunne, nagu tuleks õnne lihtsalt sisse hingata. Niisugune peabki kevad olema, mõtleb Martha.

Loomulikult tahavad Mats, Martha ja Mikkel lihavõttevaheaja veeta pigem Sommerbys kui Gomeral. Mikkel ei jõua seda kuidagi ära oodata, sest vanaema Inge lubas talle üllatust! Üllatust, mis läheb seda suuremaks, mida kauem teda oodata …

Marthal on ees aga hoopis uued mured – sellised, nagu need on siis, kui su poiss-sõber on maailma teises otsas.
Ja Mats varjab kõigi eest saladust, mis on suuremgi kui vanaema Inge üllatus! Hämmastav, et kogu selle sagina juures leiavad nad veel aega lihavõttemune otsida.

Armastatud raamatusarja neljas osa. Varem on ilmunud „Suvi Sommerbys“ (2022), „Tagasi Sommerbys“ (2023) ja „Sommerby kogu eluks“ (2023) ning retseptiraamat „Igatsus Sommerby järele“ (2023).

„Sommerby“-raamatusarja raamatud on saanud populaarseks ka meie lugejate seas, seda kinnitab kindlasti ka see, et üsna lühikese aja jooksul on ilmunud sarja neli raamatut. Ja kui siia lisada veel ka Sommerby-retseptiraamat, siis on raamatuid kokku lausa viis!

„Sommerby“-raamatud ongi lahedad, sest need on igati muhedad ja südamlikud lasteraamatud, vahad ja mõnusad lood viivad meid Sommerbysse ja Kirsten Boie jutustamisoskus on hämmastav, rääkimata sellest, et ka neis raamatutesse on jätkuvalt seda miskit, mis meenutab mulle Astrid Lindgreni jutustamisoskust ja tema populaarseid raamatuid.

Seekordse Sommerby-loo proloogis saame lugeda, et väikeses linnas (Sommerbys) oli kevad kätte jõudnud. Juba enne ülestõusmispühi tuleb linnakesse taas puhkajaid, algul üksikuid ja siis päikesepaiste suurenedes aina rohkem.

Kirsipuud õitsevad säravvalgelt ja ka õunapuude õrnroosad pungad hakkavad lahti minema.

Nagu näed, Kirsten Boie maalib meile sõnadega vägagi ilusa ja armsa pildi Sommerbyst.

Näha on ka vana, sammaldunud rookatusega valget majakest, mille ees puust sillakese ääres õõtsus lainetel väike ülestõstetud päramootoriga paat, kuid teed, mis viiks väikese majakese juurde, pole näha.

Usun, et Sommerby-lugude sõbrad on juba aru saanud, millisest majakesest on jutt. Ja me teame sedagi, et selles majakeses elab vanaema Inge. Kui on vanaema Inge, siis peaksime me varsti kohtuma ka tema lastelastega – Martha, Mikkeli ja Matsiga.

Just nii see on. Raamatu esimene peatükk kannab pealkirja „Neli nädalat enne esimest päeva“. Ema helistab vanaema Ingele selgitamaks, et pere sõidab lihavõteteks puhkama Gomerale, mitte vanaema juurde. Mikkel kuulab kõnet pealt. Ema on üsna kuri, kui selgitab oma emale (vanaema Ingele), miks nad vanaema juurde ei lähe. Nüüd tahab Mikkel ka ise vanaemaga rääkida. Mikkel kinnitab, et nad tahtsd talle külla minna, aga isal ja emal oli päikest vaja.

Vanaema tõdeb, et Mikkelit ootab tema juures ka üks lihavõtteüllatus! Mikkel vastab, et nad tahaksid kangesti tulla ja üleüldse võiksid ema ja isa kahekesti Gomerale minna, et oma vana armastust värskendada. Lapsed Sommerby-lugudes ei ole suu peale kukkunud …

Vanaema kinnitab, et nd peavad selle asja omavahel ära klaarima, kes kuhu läheb, kuid tema võtab lapsed hea meelega enda juurde, sest abi kulub alati ära.

Tegelikult polegi vaja pikalt arutada, kes kuhu läheb. Ema ja isa on nõus, et lapsed lähevad vanaema juurde Sommerbysse.

Järgmine peatük jutustab meile esimesest päevast ehk kolmapäevast enne lihavõtteid. Lihavõttevaheaeg on käes! Ema viib lapsed Sommerbysse vanaema juurde. Esimene, kellega nad seal kohtuvad, on meile varasemast tuttav Krischan Boysen. Mees on vanaema Ingele kihlasõrmusegi kinkinud, kuid vanaemaga koos ta ei ela. Lapsed teda vanaisaks seetõttu veel ei kutsu. Aga mine tea, mis selles raamatus veel juhtuda võib. Äkki saavad ka Krischan ja Inge lähedasemaks.

Nüüd lähevad Krischan, lapsed ja nende ema üle karjamaa, et vanaema majakese juurde jõuda. Jälle üks ilus ja meeleolukas pildike – taevas lendleb õhus lõoke ja lõõritab, paari sammu kaugusel on lehmad. Vanaema juba ootab lapsi. Valmis on ka ploomikook.

Vanaema on küll veidi pahane, et tema tütar ja tütre mees eelistavad puhkamiseks Gomerad, kuid … midagi pole teha.

Vanaema juures on ka koer, kel nimeks Mahler, ja kui Mikkel on vanaema juures, siis tahab Mahler olla Mikkeli koer.

Selline algus seekordsel Sommerby-lool. Nii nagu ikka, ilus, armas ja mõnusasti lihtne.

Mikkel läheb koos Mahleriga aeda. Mikkel on suur loodusesõber ja vanaema aias on ju ometigi kanad (seekord olid kõik kanad alles, eelmises raamatus oli ju nugis kanaaedikus käinud ja seal palju pahandust teinud) ja ka hanetibud. Hanelapsi oli kolmkümmend ja need meeldisid Mikkelile. Mikkel sel hetkel hanevanematele ei meeldinud, mistõttu otsustas poiss lahkuda.

Mihkel läks tagasi majja, vanaema juurde. Poisile meenus, et vanaemal on tema joaks üllatus! Kuid enne üllatuse avastamist peavad nad ema teele saatma, et ema saaks koos isaga alustada teele päikeselisse Gomerasse.

Vanaema üllatus ootab lapsi kuuris. Kuuri taga on näha küülikupuuri, kus küülikud elasid ammu aega tagasi, kuid nüüd on seal jänes! Vanaema oli jänese lastele hankinud, sest lihavõttejänest on ju ometigi tarvis! Veidi hiljem saab küülik endale ka nime – Senta.

Nii nagu ikka, loeb ka sellel korral Martha noorematele vendadele enne magamaminekut raamatut. Seekordne valik on „Veel üks Lotte“. Martha seda varem lugenud polnud, küll oli ta näinud raamatu põhjal tehtud filme, lausa kaks korda, üks oli vanem, teine uuem film. Mats arvab, et see on raamat, mis on mõeldud plikadele, kuid üsna ruttu saab ka Mats aru, et Lotte ja Luise lugu ei ole teps mitte ainult plikadele.

Järgmine peatükk. Teine päev (suur neljapäev) Sommerbys. Martha uurib vanaemalt kas tema sõbra Enese (poiss on läinud õppima USAsse) ema Aylin ja väiksem õde Dilara on juba Sommerby Toidutares? Talvel on Tüürimehesaarele sõitjaid liiga vähe, siis ei tasu söögikoha pidamine ära. Nüüd tulevad lihavõtted ja puhkajaid liigub juba ringi.

Vanaema teab, et just sellest nädalast alates on Aylin jälle Toidutares. Enes on ära ja arvatavasti on Aylinil üsna raske. Martha arvab, et tema võib ju appi minna! Toidutare leti taga on väga tore seista. Martha suudaks vanaema paadiga (Merede Hirm) Aylini juurde sõita küll!

Kuid! Selles loos toob raamatu autor mängu veel ühe tegelase. Sommerbyst paar kilomeetrit eemal asuvas puhkekülas toimetab üks tüdruk, nimeks Clara. Talle seal puhkekülas ei meeldi ja ühel hetkel otsustab tüdruk puhkekülast lahkuda, põgeneda!

Tagasi Martha juurde. Tüdruk saabubki paadiga sadamasse, et Toidutarre minna. Seal selgub kurb tõsiasi, et Aylin on oma jalale tõsiselt viga teinud. Ja nüüd peab hakkama Martha tööle!

Nii saavadki lapsed endale lihavõttevaheajaks üsnagi keerulised asjad ajada. Mikkel tahab küülikuga sõbraks saada, kuid küülikud on arad loomad, mistõttu ei taha sellest sõprusest midagi välja tulla …

Martha saab ülesandeks asendada Aylini Toidutares ja see pole sugugi mitte lihtne ülesanne, sest turiste on palju ja veelgi rohkem. Õnneks mõtlevad vanaema Inge ja Martha välja hea plaani, mis toob Toidutaresse appi veel mitmeid ja mitmeid Sommerby elanikke.

Ja Mats! Matsi ülesandeks on varjata põgenenud tüdrukut Clarat. Kuna Mats on väike, siis Clara ei räägi talle, kes ta tegelikult on. Ta luuletab kokku loo, et ta on nõiutud printsess Kuldroosike, kes põgeneb kurja võõrasisa eest. Ajapikku selgub, et too Kuldroosike on üks igati nõudlik kamandaja, kes Matsile sugugi mitte ei meeldi. Kuna Kuldroosike lubab Matsil kalliskive ja kulda aitamise eest, siis üritab Mats toime tulla. Ja kui raadios ja telekas hakatakse rääkima kadunud/röövitud tüdrukust, siis ei saa Mats aru, et just tema Kuldroosikest on jutt. Rääkimata sellest, et tasu teabe eest, mis viib Clara leidmiseni on 3000 eurot!

Ja veel, sündmusi on veel. Mats ja Mikkel leiavad üksiku rebasekutsika. Loomakese ema oli lähedal oleval teel auto alla jäänud. Mats tahaks rebasekutsika koju viia, kuid Mikkel teab, kuidas tuleb käituda. Nad kutsuvad appi Krischani ja üheskoos viiakse rebasekutsikas rebaste varjupaika.

Siinkohal hakkan oma kokkuvõttele joont alla tõmbama, sest oleme jõudnud seekordse Sommerby-loo lõpplahenduste juurde!

Mis juhtub  siis, kui Mikkel avastab vanaema kuurist Clara? Kas tõepoolest on Mats Clarat seal varjanud? Poisid ja ka lugejad saavad teada, miks Clara puhkekülast üldse põgenes, ja siingi on mängus peresuhted.

Nukker akord on seegi, kui küülik Senta jalga laseb, seda küll pisut ka Mikkeli abiga. Tema ei taha juba vaba loodust vägisi kinni hoida.

Raamatu lõpus ongi lihavõtted. Lapsed otsivad vanaema aiast lihavõttemune. Neid nad ka leiavad, kuid leitakse veel muudki.

Lapsed on lõpuks igati rahul, sest paljud asjad saavad korda, paljud küsimused saavad vastuse ja ka inimsuhted liiguvad ikka positiivses suunas.

Jonathan Elphick ja John Woodward

“Linnud. Fotodega varustatud Euroopa lindude

välimääraja”

(Tänapäev)

See taskuformaadis teatmik tutvustab 320 Euroopa linnuliiki. Kõigi lindude kohta on olemas nii kvaliteetne lähifoto kui ka joonistus, et neid oleks looduses kergem raamatu järgi kindlaks teha. Raamat on kohandatud Eesti oludele ning sobib nii nendele, kes linde veel väga hästi ei tunne, kui ka edasijõudnutele.

Jonathan Elphick on ornitoloogiale spetsialiseerunud loodusajakirjanik, toimetaja ja konsultant, kes on üle 45 aasta innukalt linde vaadelnud.Ta on kirjutanud ajakirjadele hulga artikleid ning olnud tegev paljude nii lindudest kui ka muust loodusest rääkivate raamatute kirjutamisel ja koostamisel.

John Woodward on olnud aastaid loodushuviline ja linnuvaatleja ning kirjutanud loodusest ja keskkonnast sadu artikleid.Ta on ka kirjutanud, toimetanud ja aidanud koostada üle 30 raamatu.

Raamat „Linnud“ on kordustrükk 2006. aastal ja 2011. aastal ilmunud ja äärmiselt menukaks osutunud raamatust.

Pean tunnistama, et selle vahva raamatu esmatrükk jäi minul kuidagi kahe silma vahele, kuid juba 2011. aastal oli võimalus seda igati vahvat raamatut lugeda ja seda ka tutvustada. Nüüd on raamatust ilmunud juba kolmas trükk, mis on igati vahva, sest näitab ju seegi, et eestlastel on huvi looduse ja lindude vastu.

Raamatuke on vahva abimees neile, kes on linnuhuvilised, kui ka nendele, kes lindudega alles tutvust teevad. Sobib see raamat kindlasti nii noorele kui ka vanale lugejale, sest lugeda on palju põnevat. Raamatu sisukad tekstid pole liiga pikad, aga kõik oluline on lindude kohta ära öeldud, lühidalt ja selgelt.

Lindudest saame teada, millised nad on, milline on nende hääl, kus nad pesitsevad, kuidas toituvad ja millised on sarnased liigid.

Raamatu alguses on sissejuhatus raamatu ülesehitusest, milles öeldakse, et käesolev linnumääraja hõlmab 320 Euroopas enam levinud linnuliiki. Nad on jaotatud kuude lihtsalt eristatavatesse rühma: värvulised, mittevärvulised, ranna- ja soolinnud, veelinnud, merelinnud ning röövlinnud.

Iga rühma linnud on jaotatud põhiliselt sugukondade kaupa: sarnase välimusega liigid koos, et neid oleks lihtsam võrrelda.

Järjestus lähtub suurusest, nii et väiksemad linnud on alajaotuse alguses ja suuremad lõpus.

Teises peatükis räägitakse meile linnukeha topograafiast. Siin on linnukeha ülapool ja alapool, pea muster, sulgede tüübid, sulestik. Ei maksa unustada, et lindude pehmed udusuled moodustavad keha isolatsioonikihi. Pea ja keha on kaetud kontuursulgedega. Tiibadel on väikesed jäigad suled, mille üks pool on laiem; neid kutsutakse kattesulgedeks ja nad katavad osaliselt suuri hoosulgi, mis on samuti ebasümmeetrilised. Sabas on tavaliselt 10-12 tüürsulge.

Lindude sulestik – suled võimaldavada lennata ning hoiavad linnu keha sooja ja kuiva, kuid peale selle on neil värvus, muster ja kuju, mis võib tulla kasuks paaritusmängus või varjumisel.

Juttu on ka määramisest. Enamiku lindude määramisel tuleb kasuks kogemus: paljud meist tunnevad kiiresti ära rasvatihase või koduvarblase … linnu määramine põhineb tavaliselt mitmesugusel informatsioonil: koht, elupaik, aastaaeg, linnu suurus ja kuju, värvid, muster, tema liikumis- ja lendamisviis ning üldine käitumine.

Seejärel loemegi asukohast, suurusest, kehakujust, noka- ja sabakujust, tiivakujust, värvidest ja mustrist, aastaaegadest, käitumisest ja lennust.

Alustame. Esimesena saame tuttavaks värvulistega. Värvulisi nimetatakse mõnikord ka oksalistujateks, sest nende ainulaadne jalaehitus võimaldab kinni haarata kõige peenematestki raokestest, kuigi mõned neist, nagu näiteks lõokesed elavad peamiselt maapinnal.

Ainus värvuliste rühm, mida leidub Euroopas, on laululinnud, kellest enamik toob kuuldavale keerukaid helisid. Nende eluviisid on erinevad ja nende seas on nii õhus putukate jahtijaid, peamiselt puudel elavaid putuka- ja seemnesööjaid ku ka kõigesööjaid, keda võib näha mitmesugustes elupaikades ja kelle toiduvalik on väga lai.

Ma ei hakka Sulle loomulikult tervet raamatut ümber jutustama, kuid saame tuttavaks mitmete värvulistega – pöialpoiss, käblik, sabatihane, kukkurtihane, musttihane, tutt-tihane, salutihane (sootihane), põhjatihane, sinitihane, rasvatihane, porr, aedporr, puukoristaja, rohulind, salu-lehelind, käosulane, aed-põõsalind, kaldapääsuke, räästapääsuke, suitsupääsuke, punarind, sinirind, lepalind, ööbik, kivitäks, põld- ja koduvarblane, paju- ja kaljuvarblane, siisike, rohevint, ohakalind, urvalind, kanepilind, metsvint, põldvint, leevike, linavästrik, põldlõoke, siidisaba, vesipapp, kuldnokk, laulurästas, musträstas, peoleo, mänsak, pasknäär, harakas, hakk, künnivares, must- ja hallvares, ronk (kaaren) jpt.

Seejärel kanalised jt mittevärvulised. Kanalised on rühm maapinnal elavaid linde, kel on pisut konksjas lühike nokk, lühikesed jooksmed ning jooksmiseks ja toidu väljakraapimiseks sobivad tugevad jalad. Siia kuuluvad vutid, kanad, faasanid ja püüd ning nende suurus varieerub väikesest põldvutist kuni suure metsiseni. Häirimise korral sööstavad nad oma lühikeste ümarate tiibade valju vurinaga äkitselt lendu, aeg-ajalt kaarjatel tiibadel liueldes.

Selles osas tutvustatakse meile jällegi mitmeid vahvaid linde. Jäälind, piiritaja, väike- ja suur-kirjurähn, musträhn, väänkael, vaenukägu, kägu, öösorr, siniraag, turteltuvi, kaelustuvi, õõne- ja kaljutuvi, kaelustuvi (meigas), rooruik, rukkirääk, põldvutt, nurmkana, faasan, lumepüü, rabapüü, teder, metsis, laanepüü, sookurg, võike- ja suurtrapp jt.

Kolmas osa on ranna- ja soolindudest. Neid kutsutakse ka kahlajateks. Enamikul neist on pikad jalad, mis võimaldavad madalas vees kahlata; nende nokk varieerub lühikesest väga pikani ja võib olla sirge, ülespoole kaardus või allapoole kõver … see peatükk hõlmab ka muid pikajalgseid linde, kes tegutsevad madalas vees, nagu haigruid, hüüpe, toonekurgi, iibiseid ja flamingot.

Selles osas tutvume väike- ja liivatülliga, rüüdiga, plüüga, kiivitajaga. Siin on ka veetallaja, muda- ja metstilder, kivirullija, mudanepp, tikutaja, erinevad rüdid, tutkas, tildrid, metskurvits, merisk, väike- ja suurkoovitaja, hüüp, ööhaigur, siid- ja hõbehaigur, luitsnokk-iibis, must-toonekurg, valge-toonekurg, purpur- ja hallhaigur, flamingo jt.

Neljas osa räägib lugejale veelindudest. Suure vee-eluviisiga lindude rühma moodustavad peamiselt haneliste sugukonnad esindajad nagu pardid, haned ja luiged; samuti pütilised, kaurilised ning kaks ruiklast – lauk ja tait.

Enamikku neist võib kohata magevee-märgaladel; neil on veekindel sulestik, küllalt lühike eripärane nokk ning ujulestadega jalad. Kõik nad on head ujujad, kuid paljud neist viidavad pikka aega kuival maal.

Pardid võib jagada kahte rühma: sukelpardid ning ujupardid ehk küünitajad. Haned on suuremad ja pikema kaelaga ning toituvad kuival maal või soodes, aga naasevad igal õhtul veekogule, kus neil on turvalisem ööbida. Luiged on kõige suuremad ning toituvad nii maal kui ka vees.

Saame veelindudega tuttavaks – tait, lauk, väikepütt, mustkael-pütt, sarvikpütt, hallpõsk-pütt, tuttpütt, punakurk-kaur, järve- ja jääkaur, piilpart, rägapart, viupart, luitsnokk-part, soopart, rääkspart, sinikael-part, ristpart, tuttvart, merivart, sõtkas, aul, mustvaeras, hahk, väikekoskel, jääkoskel, rohukoskel, lühinokk-hani, suur-laukhani, rabahani, hallhani (roohani), mustlagle, valgepõsk-lagle, Kanada lagle, väikeluik, laululuik, kühmnokk-luik.

Viies osa tutvustab meile merelinde. Merelinnud on enamasti kiired lendajad ning osavad sukeldujad ja ujujad. Selles raamatus saame tuttavaks – Atlandi tormipääsu, põhja-tormipääsu, väikealk (ürr), krüüsel, lunn, lõunatirk, alk, väiketiir, jõgi- ja randtiir, roosa- ja naerutiir, tutt-tiir, räusktiir, must- ja habeviires, põhja-tormilind, Atlantise tormilind, jää-tormilind, pikksaba-änn, söödikänn, laisaba-änn, suuränn, väike- ja naerukajakas, karbus- ja kaljukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, kormoran, suula jt.

Viimane, kuues osa jutustab ja tutvustab röövlinde. Siia kuuluvad suuresti lihatoidulised linnud, kellest valdav osa jahib elusat saaki. Kakulistel ja kullilistel on terav nägemine, saagi haaramiseks teravate küünistega varustatud võimsad jalad ning selle katkikiskumiseks tugev konksjas nokk. Nad on suurepärased lendajad, mõni neist varitseb tundide kaupa istudes saaki, teised aga veedavad suure osa päevast õhus.

Ka selles osa tutvustatakse meile mitmeid ja mitmeid linde – salupäll, kivikakk, karvasjalg-kakk, värbkakk, kõrvukräts, sooräts, kodukakk, kassikakk, loorkakk, väikepistrik, stepi-tuuletallaja, tuuletallaja, lõopistrik, rabapistrik, raudkull, kanakull, soo-loorkull, välja-loorkull, roo-loorkull, hiireviu, karvasjalg-viu (taliviu), herilaseviu, must-harksaba, puna-harksaba, kääbuskotkas, madukotkas, kalakotkas, haugaskotkas, kaljukotkas (maakotkas), raipekotkas, merikotkas, kaeluskotkas, raisakotkas.

Raamatu väärtust tõstab rikkalik pildivalik!

Igati lahe lugemine kõikidele loodussõpradele ja ka formaat on selline, mida võib õue minnes lihtsalt kaasa võtta, sest mine tea, millist lindu võib kevadel, suvel kohata.

Toon Tellegen

„Siili igatsus“

(Varrak)

Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda omale külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab mõte külaskäigust teda, sest mis siis, kui elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna!

Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale.

Toon Tellegen (1941) on Hollandi proosakirjanik ja luuletaja. Tema raamatuid on pärjatud mitmete oluliste auhindadega ja müüdud miljoneid eksemplare. Tellegeni looming paistab silma absurdimaigulise sooja huumori poolest, millega ta esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning väljendab oma elufilosoofiat. Sellega köidavad ja kõnetavad Tellegeni jutustused ühtaegu nii täiskasvanud kui ka väikest lugejat. Suurt edu kodumaal Hollandis ja välismaal on talle toonud loomalood, mis said alguse aastakümneid tagasi, kui ta Aafrikas arstina töötades oma lastele unejutte välja mõtlema hakkas.

Eesti keeleski on ilmunud Vahur Aabramsi tõlkes valikkogumik loomalugusid pealkirjaga „Kõik on olemas“ (kirjastus Aasta Raamat, 2018) ja „Orava sünnipäev ning teised lood“ (Draakon ja Kuu, 2021) ning Katrin Laiapea tõlkes „Elevandipoeg Tõnis“ (kirjastus Huma, 2000). Lisaks on Kerti Tergemi tõlkes ilmunud raamat maailma kõige pikemast ja paremast isast „Minu isa“ (Huma, 2002).

Annemarie van Haeringen (1959) on Hollandi raamatuillustraator, kes on avaldanud lugematu hulga auhinnatud pildiraamatuid ning illustreerinud laste- ja noorteraamatuid. Ühena vähestest on talle omistatud Kuldse Pintsli nimeline illustraatorite auhind koguni kolmel korral.

„Siili igatsus“ on üks igati armas ja vahva raamat. Seda võib võtta kui lasteraamatut, kuid uskuge mind, kuna Toon Tellegenil on selline väga omanäoline kirjutamisstiil (nii nagu eelpool mainiti – absurdimaiguline soe huumor), siis sobib see raamat lugemiseks meile kõigile.

Lugedes raamatut, meenusid mulle miskipärast nii Karupoeg Puhh kui ka aastakümnete tagune multifilm „Siil udus“. Usun, et kõigil, kes loevad „Siili igatsust“ tekivad mingid emotsioonid, mingid mälestused ja see on ju igati lahe.

Ühel hilissügisel päeval istus siil oma toas akna all ja vaatas välja.

Ta oli üksi, keegi ei käinud tal kunagi külas ja kui ka mõni juhuslikult tema majast mööda jalutas ja mõtles: ahh, siin elab ju ometi siil? ning koputas, siis magas siil parasjagu või kõhkles enne ukse avamist nõnda kaua, et teine jõudis selle aja peale juba ära minna.

Sedasi algab see raamat.

Siil mõtles loomade peale, keda ta tundis ja kes lakkamatult üksteisel külas käisid. Siil mõtles, kui tema nad nüüd külla kutsuks!? Siil ei olnud kunagi kedagi külla kutsunud.

Nüüd otsustas siil kirjutada kirja, milles ta kutsus loomi endale külla, kuid ta täpsustas, et kui keegi ei tule, siis pole ka hullu.

Siil kahtles selles kirjas. Pani selle kummutisahtlisse ja vangutas pead. Ta ei saada seda ära, veel mitte.

Seejärel hakkabki siil mõtisklema ja mõtlema, igasugu mõtteid ja asju. Peaasjalikult sellest, kuidas keegi talle külla tuleb, ja mis siis võiks juhtuda. Ja juhtuda võib ju kõike!

Esimesena mõtiskles siil kahe sõna üle – veel ja mitte. Siil sulges silmad ja nägi, kuidas veel ja mitte tantsisid! Sisse astus veel keegi, see oli – ammu.

Seejärel näeb siil seda, kuidas tema kirjale hakkavad vastused tulema. Enamus neist on ära ütlevad, et nad ei tule siilile külla, kirjas sedagi, miks nad ei tule. No üks vastus oli näiteks selline, et ma arvan, et ma ei tule, ainult, et põhjust veel ei tea.

Siil vaatas veelkord oma kirja. Nüüd mõtles ta sellele, et kui kõik loomad tuleksid juba homme ja korraga! Siilil ei jätkuks teed, tort oleks liiga väike. Kui kõik külalised korraga tantsima hakkaksid, siis vajuksid nad läbi põranda! Nii otsustas siil oma kirja parandada, ja „teid kõiki“ asemele kirjutas ta „ühe teist“, lisas sinna ette veel „mitte rohkem kui“. Kuid ka see ei andnud siilile kindlustunnet, et külalised tulevad üksinda. Siil oli kindel, kui ta kirja ära ei saada, siis ei tule igal juhul kedagi.

Seejärel hakkas siil mõtlema siiski ka erinevate loomade peale, kes võiksid talle külla tulla. Mis siis võiks küll juhtuda? Vägagi humoorikas on see, kui külla tuleksid tigu ja kilpkonn. Nende küllatulek võtaks väga kaua aega, sest neil kulub pikk aeg, et kodust välja saada ja liikuma hakata.

Kui tuleks kärnkonn, kes tahab, et siil tema peale vihaseks saaks ja kui siil saabki vihaseks, siis juhtub kärnkonnaga õnnetus. Kui tuleks ninasarvik, kellele meeldib tantsida! Seegi poleks siili jaoks sugugi mitte vahva.

Aga karu, kellel on meeletu isu? Purk pärnaõiemett poleks lahendus. Kui tuleks erinevaid loomi, siis tuleks küpsetada tort, mis koosneks erinevatest asjadest ja kas sellestki oleks abi?

Kui tuleks elevant, kes tahab teha trikke? Elevant, kes tahaks panna siili lauale tooli ja ise sinna otsa ronida ja seista ühel jalal? Seegi lõpeb halvasti.

Kuidas mahuks siili juurde kaelkirjak? Sellestki on juttu. Aga jaanalind? Kuhu ta saaks siili juures oma pea peita? Kummutisahtlisse? Voodi alla, peegli taha, aknast välja, siili okastesse? Ka see ei lähe mitte.

Tulla võivad ka sellised loomad, kellest siil varem midagi kuulnud pole – kõrbeussike, merehiir, lendav krabi, öömadu … ka nendega oleks keeruline, sest enamik neist ei teaks, et nad üleüldse olemas on.

Siil mõtleb veel mitme looma peale – liblikas, sipelgas, jõehobu, puukoi, rohutirts … tulekul on ka tigu ja kilpkonn, nad on jätkuvalt teel ja sellest teekonnast on raamatus mitmel korral ka juttu.

Kui tulijaks oleks kaamel, kelle arvates on siili okkad üleliigsed nagu ka ta enda kaks küüru. Ja kui tuleks suur laine, siis tuleksid ka karpkala ja haug. Tulla võiks ka ninatark vares, kes igasugu asju siilile ette heidaks. Tulijateks võivad olla ka vähk, herilane, mutt ja vihmauss, mäger, kobras, okassiga, ööbik, maipõrnikas, piison, sekretärlind, surikaat, kuningfaasan, valaskala, hiir, öökull, koletis!

Raamatu lõpus tuleb siiski ka üks loom päriselt siilile külla! Ta saabub koos talve lähenemisega ja mulle tundub, et just see loom võikski olla siilile sobiv külaline, kes võiks jääda ka kauemaks …

Selline väga omanäoline ja mõnus lugemine on see „Siili igastus“. Lugesin ühe korra läbi, ja lugesin veel teisegi korra … ja mõtlesin, millal minul viimati sõbrad külas käisid? Äkki olen ka mina see sama siil, kes selles raamatus toimetab …

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

„Operatsioon Mereröövel. Detektiivibüroo Nr 2“

(Varrak)

Tiril ja Oliver leiavad rannaliiva seest vana taldriku. Selgub, et see kuulus kurikuulsale mereröövlile Timian Blestile. Kui taldrik mõni päev hiljem varastatakse, taipavad detektiivid, et nad on sattunud kuumale jäljele.

Kas varas teab, kus on Timian Blesti varandus?

Ja mis on taldrikul sellega pistmist?

Detektiivibüroo nr 2 harutab selle juhtumi lahti. Vahel on number kaks olla enam kui küll.

Eesti keeles oleme saanud lugeda ka varem Tirili, Oliveri ja nende koera Otto seiklustest ehk operatsioonidest, et mõnda kummalist/kriminaalset lugu lahendada või mõni kurjam kätte saada.

Nii on ilmunud raamatud operatsioonidest, mil nimeks: Kummitus (2023), Tsirkus (2022), Kilekott (2021), Pronksiplats (2021), Suvesaar (2020), Tuuleiil (2020), Nartsiss (2019), Päikeseloojang (2019), Varjumees (2018) ja Kõuepilv (2018). Mereröövlilugu on sarja 11. raamat!

Nii nagu ikka, toimuvad ka selle raamatu sündmused Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asustatud 1884. aastal ja seal elab 939 inimest. Raamatu esisisekaantel on ka Elvestadi kaart, et paremini aru saada, kus raamatu sündmused toimuvad.

Seejärel saame tuttavaks peategelastega – Tirili, Oliveri ja nende koera (jäljekoera) Ottoga. Nemad ongi ju detektiivibüroo nr 2. Nii nagu ikka on ka selles raamatus teisigi tegelasi. Siin on Elvestadi elanikke, kuid ka kaks kurjamit, kellega hiljem pikemalt tuttavaks saame.

Seekordse loo alguses avaneb üsna jube vaatepilt. Detektiivibüroo nr 2 keldris asuvasse tuppa oli sisse murtud. Kõik oli laiali visatud, sahtlid olid välja tõmmatud, kapiuksed lahti, kõikjal oli suur segadus. Kas Tiril ja Oliver peaksid kutsuma politsei? Oliver meenutas Tirilile, et nad on ju detektiivid ja peavad ise selle olukorra lahendama.

Moosipurk müntidega oli alles, kas tõesti käidi büroos ainult selleks, et lõhkuda?

Tiril ja Oliver otsisid sõrme- ja jalajälgi, kuid jälgi ei olnud. Ühel hetkel märkas Oliver, et Timiani tinataldrik oli ära varastatud!

Selleks, et teada saada, mis asi see Timiani tinataldrik on, läheme järgmises peatükis ajas kaks päeva tagasi. Büroosse tuli viieaastane Fanny. Tüdrukul oli meie väikestele detektiividele töö. Fanny juukseklamber oli rannas kaduma läinud. Klamber oli läikiv ja lepatriinudega. Esialgu ei tahtnud Tiril ja Oliver tööd vastu võtta, kuid oli ju nende kuulutusel kirjas, et ükski juhtum pole nende jaoks liiga väike ega liiga suur. Just sellele osutas ka Fanny.

Seega. Tiril ja Oliver pidid tööle hakkama. Fanny oli kindel, et ta oli kaotanud klambri rannas.

Oliver teadis, kuidas seda juhtumit lahendada. Nad peavad võtma vanaisa metallidetektori ja sellega randa klambrit otsima minema.

Lapsed läksidki. Nad panid rannas aparaadi tööle. Selle abil leiti metallraha, pudelikorke, juustunuga, kirjaklamber, teritaja, paar kruvi ja vana mänguauto. Juukseklambrit ei olnud …

Lapsed jätkasid otsimist, kuni tundus, et nad on leidnud midagi ägedat. Leid oli üsna sügaval. Leiuks oli tinataldrik. Vana tinataldrik. Tinataldriku äärele oli kraabitud Timian Blest. Timian Blestist teadsid kõik, kes Elvestadis elasid, ka Tiril ja Oliver teadsid. Timian Blest oli olnud kuulus mereröövel!

Vanal taldrikul oli ka mereröövlimärk – pealuu ja kaks ristatud säärekonti, kuid need ei olnud siiski mitte säärekondid, vaid risti pandud nuga ja kahvel. Loo lõpus näeme sellist märki veel!

Seejärel saame lugeda Timian Blestist, kes oli olnud hirmuäratav piraat ja elanud 300 aastat tagasi Kaaprisaarel (sellest saarest on raamatu tagasisekaantel ka kaart). Piraadil oli olnud ka uhke aardelaegas. Legendi järgi mattis ta selle salajasse kohta. Enne oma surma oli ta joonistanud ka kaardi, aga ei laegast ega kaarti ei olnud kunagi leitud.

Kas leitud tinataldrik oli ehtne? Tiril ja Oliver otsustasid seda küsida Elvestadis elavalt ajaloolaselt Gunnar Gravdahlilt. Lapsed läksid ajaloolase juurde, kuid juba kaugelt oli näha, et ajaloolase juures olid külalised, sest sõidutee ees seisis roheline auto, mille katusel oli pagasiboks. Auto kõrvalistmel istus punaste juustega naine ja trepil seisis kõhn mees, kes näitas Gunnar Gravdahlile mingeid pabereid.

Lapsed läksid Gravdahli juurde ja näitasid talle leitud taldrikut. Kõhn mees arvas, et see taldrik on võltsing. Veidi hiljem tõdes Gravdahl, et tema arvates on taldrik ehtne mereröövlitaldrik!

Kaks päeva pärast neid sündmusi oli taldrik varastatud! Nüüd hakkasid Tiril ja Oliver oma naabritelt uurima, kas nad olid näinud midagi kahtlast. Üks naabritest oi näinud rohelist autot, mille katusel pagasiboks! Sellist autot olid lapsed näinud ju ka ajaloolase juures!

Samal päeval kohtusid Tiril ja Oliver veel ühe naisega, kellel seljas must mantel, jalas kummikud ja peas laia äärega kübar. Selgus, et naise kauge esiisa oli kuulus mereröövel Timian Blest! Naisel oli kodus olnud üks tinataldrik, kuid aasta aega tagasi oli see ära varastatud!

Selle taldriku põhjale oli kriitseldatud Kaaprisaare kaart. Kuuldes, milline oli laste leitud taldrik, teadis naine rääkida, et need kaks taldrikut üheskoos moodustavad kaardi, mis näitab, kuhu mereröövli aardelaegas oli peidetud.

Ja nüüd olid need kaks taldrikut pättide käes!

Lapsed olid üsna kindlad, et süüdlaseks ongi Gunnar Gravdahli juures olnud teine ajaloolane, kel nimeks Fredrik Busk, kes nüüd oli kindlasti teel Kaaprisaarele, kuhu pääses vaid praamiga.

Tiril ja Oliver võtsid jalgrattad ja kiirustasid sadamasse, kuid praam oli veidi varem minema sõitnud. Oli näha, et praamil oli ka roheline katuseboksiga auto. Fredrik Buskil oli laste ees korralik edumaa, et aardelaegas üles otsida …

Järgmise praamiga jõudsid Kaaprisaarele ka lapsed ja nende koer. Kaaprisaarel asub suur kindlus. Just seal võiks olla ju ka peidetud aardelaegas.

Igal juhul lähevad sündmused Kaaprisaarel põnevaks, sest aaret otsivad nii lapsed kui ka nende koer ning Fredrik Busk ja tema punasejuukseline kaaslanna. Siin on otsimist ja leidmist, jälitamist ja tagaajamist, suur roll on selles loos täita ka koer Ottol.

Kas ja kuidas aardelaegas leitakse? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Ah jaa, kus on väikese Fanny juukseklamber? Kas seda saad teada, kui raamatu läbi loed. Igal juhul on juukseklambriga seotud ka üks lind, kes tekitas suurt segadust ka ühes Naksitrallide loos!

Selle raamatu lõpus on ka mõned detektiiviülesanded (nii nagu ka eelmistes selle sarja raamatutes). Raamatu illustratsioonidelt tuleb üles leida vannipart, kahurikuulid, papagoi, fotoaparaat, ankur ja kassipojad.

Seega kui seda põnevat ja kaasahaaravat lugu loed, siis ole hiiglama tähelepanelik, et kõik asjad üles leida!

Griff

„Vertigo“

(Warner Music)

Sarah Faith Griffiths (s 21 jaanuar 2001), keda teatakse esinejanimega Griff, on briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle debüütsingli “Mirror Talk” avaldas 2019. aastal Warner Music. Samal aastal ilmus lauljatari debüüt-EP “The Mirror Talk” ning juunis 2021 ilmus lauljatari  mixtape “One Foot in Front of the Other”.

Sarah Faith Griffiths sündis ja kasvas Kings Langely’s, Hertfordshire’is. Tema isa on jamaikalane, ema hiinlanna. Griff on ütelnud, et veidi rohkem tunneb ta end olevat Hiina päritolu.

Griff meenutab, et tema varasem mälestus muusikaga on seotud aastaga 2008, kui ta sai kingituseks iPod Shuffle’i, millel oli Taylor Swifti album “Fearless” (kusjuures siinkohal pean mainima seda, et täna on Taylor Swift see, kelle lemmikute hulka kuulub just Griff). Seejärel hakkas nooruke Griff tegema ja produtseerima muusikat oma venna sülearvutis, kusjuures häid näpunäiteid selleks sai ta YouTube’ist!

Koolis ta teistele oma muusikahuvist ei rääkinud, sest ta ei teadnud, kui heaks ta saab. Griff on ütelnud, et mitte kellelegi ei meeldi inimene, kes koolis ütleb, et oh kuidas ta tahaks laulda.

Pärast kooli lõppu otsustas ta siiski muusika kasuks ning juba 4. juulil 2019 oli tal taskus leping Warner Records’iga. Juba samal päeval ilmus tema debüütsingel “Mirror Talk”. Griff on ütelnud, et lugu sai valmis umbes tunniga! Ja see oli üks tema karjääri tipphetkedest, sest ei maksa unustada, et veidi enne lepingu sõlmimist ja loo ilmumist, oli ta sooritanud koolieksameid!

Muusikaajkiri Billboard kiitis lauljatari debüütsinglit, kiideti ka tema tugevat häält.

Kuu aega hiljem ilmus Griffi teine singel “Didn’t Break It Enough”, nii nagu esiksingliga, ilmus ka selle looga video, milles Griff kandis enda disainitud riideid.

Oktoobris 2019 ilmus kolmas singel “Paradise” ja novembris 2019 EP “The Mirror Talk”. Detsembris 2019 ilmus veel üks laul, selleks oli cover ansambli the Bangles 1989. aasta hitist “Eternal Flame”.

Veebruaris 2020 ilmus uus singel “Good Stuff”. Märtsis 2020 ilmus USA lauljatari Hailee Steinfeldi singel “I Love You’s”, mille üks kaasautoritest oli Griff.

Mais 2020 ilmus jällegi Griffi enda singel “Forgive Myself”, mida kiitis ka muusikaajakiri NME. Juulis 2020 kandideeris Griff Ivor Novelli tõusva tähe auhinnale ja kuu aega hiljem ilmus uus singel “Say It Again”. Samal aastal lõi Griff kaasa briti bändi Honne laulus “1 000 000 X Better” ja saksa DJ Zedd’i loos “Inside Out”.

Jaanuaris 2021 ilmus Griffilt järjekordne uus singel “Black Hole”, mida muusikaajakiri NME kirjeldas kui tumedama popi hümni. Märtsis 2021 võitis Griff briti muusikaauhinna kui tõusev täht.

18. juunil 2021 ilmus Griffi mixtape “One Foot in Front of the Other”.

Mixtape’i lugude hulka kuulusid kauni muusikavideoga albumi nimilugu, esiksingel “Black Hole” ja viis päris uut muusikapala. Plaadi laulud olid Griff’i enda looming, mille lood rääkisid esimesest armastusest ja kaotusest, nagu näiteks R&B-hingamisega singel “Shade Of Yellow” või samuti R&B’lik ”Black Hole”.

Mõnusalt rahulik popilugu oli ”Heart of Gold”, milles kuulsime Griffi igati suurepärast häält ja võrratut esitust. Popilikumad olid laulud ”Remembering My Dreams” ja ”Walk”, ilusa harmoonia ja meloodiaga oli kõrva paitav ”Earl Grey Tea”.

Warner Music ütles siis, et Griff on kohe kindlasti teel superstaari staatuse poole, oli ta võitnud ju ka maineka briti muusikaauhinna tõusva tähe auhinna.

Kaks kuud hiljem järgnes Griffi mixtape'ile singel "One Night".

2021. aasta oktoobris alustas ta oma mixtape’i toetuseks ringreisi üle Ühendkuningriigi. Hiljem esines ta Euroopa ja Põhja-Ameerika turneel.

2021. aasta novembris kuulutas Dua Lipa Griffi üheks oma kolmest soojendusartistist „Future Nostalgia Touri“ Euroopa esinemistel 2022. aastal.

2022. aasta septembris esines Griff kaheksal korral soojendusartistina Ed Sheerani kontserttuuril „+–=÷ד.

2023. aastal osales Griff ka Briti bändi Coldplay maailmaturneel „Music of the Spheres“, seda mitmel Coldplay Euroopa kontserdil, näiteks Portugalis, Šveitsis, Taanis, Rootsis ja Hollandis.

2023. aasta augustis, pärast „Future Nostalgia Tour'i“ turneed, andis Griff välja singli "Vertigo". Laulu reklaamis Instagramis ka Taylor Swift, kes ütles, et ta "armastab" seda laulu.

Griff andis välja EP „Vert1go Vol. 1“ oktoobris 2023. Hiljem, samal kuul teatas Griff oma singlist "Astronaut", mis kirjutati koostöös Coldplay Chris Martiniga ja see ilmus detsembris 2023.

2024. aasta mais teatas Taylor Swift sotsiaalmeedias, et Griff on üks kolmest artistist, kes avavad „Eras Touri“ Londoni show.

Ja nüüd! Griffi debüütalbum „Vertigo“, mida paljud muusikasõbrad on pikisilmi oodanud! Ilus, kaunis ja kõrvapaitav kuulamine, rahulik ja hõljuv, võrratute esitustega album. Griff on suurepärane.

„Vertigo“ on Briti laulja-laulukirjutaja Griffi debüütalbum, mis ilmus 12. juulil 2024 (algupäraselt pidi plaat ilmuma nädal aega hiljem).

See on kokku pandud lauljatari kahest mixtape´ist: „Vert1go vol. 1“ (2023) ja „Ver2igo vol. 2“ (2024), lisaks viis uut laulu.

Albumi esiksingel ja nimilugu "Vertigo" ilmus 31. augustil 2023. Sellele singlile järgnes veel kaks singlit: "Miss Me Too" ja "Anything".

Albumi produtsentide hulgast leiame briti laulukirjutajad ja produtsendid Lostboy ja Mura Masa, Kanada laulukirjutaja ja produtsendi Cirkuti jt. Kõikide laulude autoriks on Griff.

Griffi debüütalbumi muusikaliseks stiiliks on elektropop, süntesaatoripop, nn chamber pop.

Siin on (suurem enamus) rahulikumaid mõtisklusi ja hõljumisi – albumi nimilugu „Vertigo“, suurepäraselt ilus „Astronaut“ (laul, mida on kirjutanud ka Coldplay Chris Martin), kauni harmooniaga „Pillow In My Arms“, „Everlasting“, albumi viimane laul „Where Did You Go“ (imeline meloodia), kuid on ka tempokamaid lugusid – ilusa meloodiaga „Miss Me Too“, „Into The Walls“, imeline „19th Hour“, „Anything“, „Tears For Fun“, mõnus popilugu „Hiding Alone“, kitarripopilik „So Fast“

Kuula ise ka:

Zach Bryan

„The Great American Bar Scene“

(Warner Music)

„Zach Bryan andis välja uue albumi „The Great American Bar Scene“, millel on 18 uut lugu ja luuletus. See on teema viies stuudioalbum!

Album sisaldab mõningaid tema varem ilmunud singleid, sealhulgas „Purple Gas“ ja „Pink Skies'i“ pikem versioon.

Uuel albumil löövad kaasa ka muusikamaailma superstaarid Bruce Springsteen ja John Mayer

Zach Bryanit tuntakse enim lugude „Something in the Orange“ ja „I Remember Everything“ tõttu.“

Niimoodi tutvustab USA kantrimuusika tähe Zach Bryani viiendat stuudioalbumit Warner Music.

„The Great American Bar Scene“ on USA laulja ja laulukirjutaja Zach Bryani viies stuudioalbum, mis ilmus 4. juulil 2024. Album ilmub veidi üle 10 kuu pärast tema 2023. aastal ilmunud edukat albumit, millele eelnes singel "Pink Skies".

Uuel albumil löövad kaasa Noeline Hofmann, John Moreland, John Mayer ja legendaarne Bruce Springsteen!

Zachary Lane Bryan (sündinud 2. aprillil 1996) on USA kantrimuusika laulja ja laulukirjutaja Oologahist, Oklahomast.

Pärast kahte omatoodetud stuudioalbumit "DeAnn" (2019) ja "Elisabeth" (2020) sõlmis ta lepingu Warner Music Groupiga, avaldas USA Billboard 200 edetabeli viie parima albumi hulka tõusnud plaadi „American Heartbreak“.

2023. aastal debüteeris tema endanimeline, neljas album USA Billboard 200 edetabeli esikohal, kusjuures lugu "I Remember Everything" (koos Kacey Musgraves´iga) debüteeris USA edetabelite Hot 100, Hot Country Songs ja Hot Rock & Alternative Songs esikohal!

Oma karjääri jooksul on teda tunnustatud kantrimuusika akadeemia auhinnaga aasta uue meesartisti kategoorias ja nelja Billboardi muusikaauhinnaga.

Bryani albumeid ja singelid on müüdud üle 30 miljoni koopia!

Zach Bryan sündis Yokosukas, Jaapanis, kuid kasvas üles Oologahis, Oklahomas. Ta on Dewayne Bryani ja Annette DeAnn (neiuna Mullen) Bryani poeg ning tal on õde Mackenzie. 

Perekonnatraditsiooni jätkates oli Bryan Ameerika Ühendriikide mereväe tegevliige kaheksa aastat, kusjuures ta astus teenistusse 17-aastaselt.

Ta alustas laulude kirjutamist juba 14-aastaselt ja kasutas mereväes olles vaba aega oma lõbuks muusika kirjutamiseks. Ta lõpetas ajateenistuse mereväes 2021. aastal 25-aastaselt.

Bryan hakkas oma muusikat YouTube'i üles laadima 2017. aastal, kui sõbrad salvestasid ta esinemas oma iPhone'iga.

Bryani esimene laul, mille ta YouTube'i üles laadis, oli singel "God Speed", millest sai lõpuks lugu tema debüütalbumil. Paljud laulud, mille Bryan YouTube'i üles laadis, kirjutas ja salvestas ta mereväes teenides!

Bryan laadis YouTube'i üles lausa 16 erineva populaarsusega laulu, enne kui "Heading South" levima hakkas.

Tema debüütalbum „DeAnn“ oli pühendatud tema varalahkunud emale ja ilmus 24. augustil 2019. See kirjutati kahe kuuga ja salvestati koos tema sõpradega Floridas. Album koosnes 12 loost, millest paljud olid varem YouTube'i üles laaditud.

Zach Bryani esimene avalik kontsert oli 2019. aasta oktoobris Oregonis Medfordis.

Teine album „Elisabeth“ ilmus 8. mail 2020. Albumi salvestas ta Washingtonis oma kodu taga asuvas ümberehitatud laudas. Album on oma nime saanud Bryani endise naise Rose 'Elisabeth' Maddeni järgi. Album sisaldab 19 lugu, sealhulgas palad "Heading South" ja "Revival".

EP „Quiet, Heavy Dreams“ ilmus 27. novembril 2020. Veidi hiljem sõlmis ta oma muusika väljaandmiseks lepingu Warner Recordsiga.

14. oktoobril 2021 teatas Zach Bryan, et USA merevägi vabastas ta pärast kaheksa-aastast teenistust auväärselt ametist, et jätkata muusikakarjääri, vahetult enne üleriigilist, 2021. aasta sügisest kontsertturneed "Ain't For Tamin' Tour".

Zach Bryan ütles toona: "Kui see oleks minu otsus, ei pääseks ma kunagi maailma suurimast mereväest, kuid siin ma olen ja nad vabastasid mind austusega muusikat mängima."

25. jaanuaril 2022 teatas Bryan, et annab 20. mail 2022 välja oma suure plaadifirma debüüdi, kolmikalbumi „American Heartbreak.“

22. aprillil 2022 avaldas Bryan hittsingli "Something in the Orange", millest sai peavooluhitt ja mida peetakse üheks Bryani kõige äratuntavamaks lauluks. Laulust sai Bryani läbimurre Billboard Hot 100 edetabelis, laul debüteeris 7. mail 2022 positsioonil 55 ja saavutas tipu 10. kohal.

„American Heartbreak“ debüteeris (sellel plaadil on kokku lausa 34 laulu) USA Billboard 200 edetabelis viiendal kohal, kusjuures ainuüksi esimesel nädalal müüdi seda enam kui 70 000 eksemplari!

15. juulil 2022 andis Zach Bryan välja oma teise EP „Summertime Blues“, millel lõi kaasa ka Charles Wesley Goodwin. EP sisaldas üheksat lugu, sealhulgas edetabelilugu "Oklahoma Smokeshow", mis saavutas 75. koha.

8. septembril 2022 avaldas Bryan singli "Burn, Burn, Burn", millele järgnes singel "Starved" 10. oktoobril. Nendele järgnesid kaks singlit "Fifth of May" ja "The Greatest Day of My Life", 11. novembril 2022.

25. detsembril 2022 andis ta välja live-albumi „All My Homies Hate Ticketmaster“ , mis salvestati Red Rocks Amphitheatre'is.

Edu jätkus! Zach Bryani singel "Something In The Orange" kandideeris 65. Grammy auhindade jagamisel parima kantriesituse kategoorias, see oli ühtlasi ka tema karjääri esimene Grammy auhindade nominatsioon!

27. jaanuaril 2023 tegi Bryan koostööd Maggie Rogersiga ja avaldas singli "Dawns". Singel saavutas Billboard Hot 100 edetabelis 42. koha.

Ja siis see tuli! Esimene suur tunnustus! 2023. aasta mais pälvis Zach Bryan kantrimuusika akadeemia auhinna aasta uue meesartisti kategoorias.

25. augustil 2023 avaldas Zach Bryan neljanda stuudioalbumi „Zach Bryan“. See debüteeris Billboard 200 edetabelis esikohal. Album sisaldas ka Bryani esimest USA singlimüügitabeli esinumbrit, singlit "I Remember Everything", milles lõi kaasa ka võrratu Kacey Musgraves.

Albumi kõik kuusteist lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse! Laulud "I Remember Everything", "Hey Driver", "Spotless" (koos The Lumineersiga), "East Side of Sorrow" ja "Tourniquet" jõudsid aga 20 laulu parima hulka.

22. septembril 2023 andis ta välja oma kolmanda EP „Boys of Faith“, millel lõid kaasa ka Noah Kahan ja Bon Iver. Kõik EP viis lugu jõudsid Billboard Hot 100 edetabelisse!

"Sarah's Place" (koos Noah Kahaniga) saavutas 14. koha!

Zach Bryan valiti Billboardi 2023. aasta parimaks uueks artistiks!

66. Grammy auhindade jagamisel kandideeris Bryan kolmes kategoorias! Nii kandideeris Zach Bryan parimaks kantrimuusika sooloartistiks, tema neljas album nomineeriti parima kantrialbumi kategoorias, laul "I Remember Everything" kandideeris parima kantrilaulu kategoorias. Sama laul nimetati ka parima kantriduo/grupi esituse kandidaadiks ja just selles kategoorias võitiski Zach Bryan ka oma esimese Grammy-auhinna!!! Tubli töö!!!

Ja nüüd. Viies album. „The Great American Bar Scene“. 18 laulu ja 1 luuletus! Enamus lauludest on Zach Bryani enda kirjutatud, v.a. „Memphis; The Blues“, mille autoriks on USA laulja-laulukirjutaja John Moreland, kes ise selles laulus ka kaasa lööb. Laulu „The Way Back“ autoriteks on Kanada laulukirjutaja Jim Vallance ja legendaarne Bryan Adams!

Albumi avabki luuletus „Lucky Enough“. Zach Bryan jutustab, saatjateks kitarr ja viiul. Seejärel viibki Zach Bryan kuulaja ameerika pubidesse, baaridesse ja pakub kantrimuusikat parimal moel. Mulle endale on alati meeldinud selline jutustav kantrimuusika, milles on head laulu, jutustamisoskust, head naturaalkitarri, suupilli jm. Seda kõike pakub ka Zach Bryan ja usun, et just seetõttu on mees ka lühikese ajaga tõusnud USA kantrimuusika kirkamasse eliiti.

Kuulake ise plaadi avalugusid „Mechanical Bull“, „The Great American Bar Scene“ (selles laulus on seda kantrimuusika folgilikku võlu, mida mina olen varem kuulnud näiteks ka Bruce Springsteeni ja John Cougar Mellencampi lauludes).

Mõtiskledes jätkab Zach Bryan ka lauludes „28“, „American Nights“, „Purple Gas“ (selles laulus laulab ka suurepärane Noeline Hofmann), „The Way Back“, „Bass Boat“, „Better Days“ (koos John Mayeriga, kindlasti selle albumi üks mõnusamaid ja ilusamaid lugusid), veidi rütmikamat kantrit kuuleme lauludes „Oak Island“, „Sandpaper“ (no siin on seda Bruce Springsteeni puudutust, kuna The Boss lööb ise ka laulus kaasa!), „Pink Skies“ (ai-ai, selles loos on suupilli, ja see on hiiglama äge), üsna bluusilikult kõlab lugu „Family Man“.

Kõik see kokku on hiiglama äge kuulamine. Tõeline kantrimuusika pärl, mis mind küll kuulama pani. Rahutus ja närvilises ajas, mil me elame, on mõnikord vaja just sellist kõrva paitavat kantrit kuulata.

Kuula ise ka:

Seppo Zetterberg

„Rändajad Soome sillal“

(Varrak)

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade. Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti.

Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn.

Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.

Seppo Zetterbergi sulest on eesti keeles ilmunud veel mitmeid väga-väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid: „Jüri Vilmsi surm“ (kirjastus Tänapäev, 2004), „Kultuurisillad ja revolustioonituuled“ (Tänapäev, 2013),  „Eesti ajalugu“ (Tänapäev, 2015), „Maailma ajalugu“ (Varrak, 2015), „Konstantin Päts ja Soome“ (Varrak, 2021), „Reisimuljeid vanadest Baltimaadest“ (Varrak, 2023)

„Rändajad Soome sillal“ ilmus eesti keeles 2017. aastal.

Otustasin lugeda läbi just selle Seppo Zetterbergi kirjutatud raamatu, kuna ka minu jaoks olnud Soome üks vägagi oluline riik.

Lapsena sai ammutatud igasugu teadmisi ja fakte, ja tegelikult ka soome keele oskust Soome televisiooni abil, rääkimata nähtud filmidest, telesarjadest, muusikasadetest jm. Palju oli abi ka sõprade abil saadud soomekeelsetest koomikisajakirjadest „Aku Ankka“. Toona ei osanud unistadagi, et kunagi hakkab ka meil ilmuma ajakiri „Miki Hiir“ …

Ülikooliski sai eesti keele ja kirjanduse kõrval õpitud soome keelt, õppejõuks legendaarne keeleteadlane Kalju Pihel. Vahva kogemus oli ka reis ülikooli ajast (90ndate aastate alguses) Tuusulasse, kus sai õpitud soome keelt, kultuuri ja nähtud lähemalt ka seda nn vaba maailma. Aastate jooksul on mul endalgi õnnestunud tõlkida paar raamatut soome keelest eesti keelde, veidi aega ka Soomes elada (see oli tõepoolest veidi …) ja viimasel paaril aastal olen saanud kirjutada lugusid mitmest soome koeratõust.

Soome kirjandus (Aleksis Kivi, Mika Waltari, Eino Leino, Tove Jansson, Aapeli, Kirsi Kunnas, Sinikka Nopola, Arto Paasilinna, Hannu Mäkelä jt) ja muusika (Jean Sibelius, Tapio Rautavaara, Vesa-Matti Loiri, Hector, Fredi, Kirka, J. Karjalainen, Tommi Läntinen, Katri Helena, Marion Rung, Dingo, HIM, Apocalyptica, Hanoi Rocks, Yö, Mamba, Popeda, Eppu Normaali, Boycott jpt) on mind kõnetanud ikka ja jälle. Rääkimata legendaarsetest soome suusatajatest, suusahüppajatest, jäähokimängijatest, vormeli- ja rallisõitjatest jt.

Raamatu alguses ütleb raamatu autor lugejale, et „Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes tegutsesid mõlemal pool Soome lahte ehk Soome sillal ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Raamatus ei ole tegemist ei süstemaatilises ega kõikehõlmava ülevaatega soome-eesti sidemetest, kuigi nende inimeste seas on Soome ja Eesti rahvusliku liikumise juhtivaid tegelasi ja hõimuvaimu edendajaid.

Seppo Zetterberg lisab, et eriti aurulaevade liikumise algusaegadel 1836 ja 1837 oli juba reis ise üle Soome lahe paras elamus. Oli neid, kellele reis oligi eeskätt laevasõit, mille jooksul käidi kas Helsingis või Revalis (Tallinnas), kuid suuremale osale oli laevasõit see vahend, mille abil tuldi teisele maale ja tehti seal pikki retki, näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula, J.V. Jannsen, C. R. Jakobson, K. A. Hermann jpt.

Raamatu esimene peatükk on „Soome sild“, milles Zetterberg tõdeb, et Kai Laitinen on oma essees „Soome sild“ kinnitanud, et „Soome sild“ oli kaua aega Eesti ja Soome kultuurivahetuse keskne termin. Kuigi Soome silda ehitati ja seal liiguti agaralt eesti rahvusliku liikumise tõusuajal 19. sajandi II poolel, on see metafoorina ometi palju vanem.

Esimest korda esineb Soome sild hilisemas sümboolses tähenduses F. R. Kreutzwaldi „Kalevipojas“. Seal langetab Kalevipoeg suure tamme, mille laudadest tehakse merele sild, mis ühendab Virumaa ja Soome rannad.

Mitmekülgne kultuuritegelane ja Soome tundja pastor M. J. Eisen on märkinud, et Soome sild tähendas talvist jääteed üle Soome lahe.

Soome sillale kui sümbolile andis tiivad luuletaja Lydia Koidula. Temale tähendas palju tutvumine kahes soomlasega – C. G. Swani ja J. R. Aspeliniga, kes olid tulnud esimesele Eesti laulupeole 1869. aastal. Koidulast on raamatu esimese peatükis veel pikemalt juttu.

Ka keelte lähendamine kuulus Soome silla arhitektuuri juurde. Keeleuurija ja luuletaja Arvid Genetz (Arvi Jännes) pidas Soome Kirjanduse Seltsi 50. aastapäeva pidulikul koosolekul 1881. aastal ettekande keelematerjalidest Soome silla ehitamisel ja pani ette radikaalseid muudatusi mõlemas keeles, mis neid sarnasemaks muudaks.

1884. aastal korraldati Jyväskyläs Soome esimene laulupidu, mis selgelt oli saanud eeskuju Eestist, olid külalisena kohal ka kümmekond eestlast. Polnud siis ime, et lauakõnedes nimetati sageli Soome silda kui meie maade ja rahvaste ühendajat.

20. sajandi alguses kasutas Soome silla metafoori suviti Soomes koduõpetajana töötav ja hiljem Helsingi ülikoolis õpinguid alustanud luuletaja ja hilisem kirjandusteadlane Gustav Suits. Ta toimetas kirjanduslikku albumit „Kiired“ ja 1901. aastal väljendas ta soovi arendada sellest ajapikku Eesti-Soome sild.

1906. aasta sügisel hakati Helsingis looma Soome-Eesti Liitu, mille asutamiskoosolekul pidas Gustav Suits pika, ka Helsingin Sanomates ilmunud kõne.

Soomes pagulasena elanud hilisem iseseisva Eesti riigi mitmekordne riigivanem Konstantin Päts kirjutas samal ajal (1909) Karjala kannasel Ollilas viibides kahesosalise visiooni „Soome-Eesti sild“. Seal õhutas ta maade ja rahvaste tihedamat kultuurilist ja majanduslikku läbikäimist. Pätsi visiooni saab vaadelda kui alusteksti järgnevatele plaanidele Soome ja Eesti kaksikriigist, mida ta hiljem arendas juba isesesisvas Eestis.

1917. aasta detsembris, kui Vene impeerium juba lagunemas oli, kirjutas Friedebert Tuglas essee „Soome sild“. Seal on Tuglas muuhulgas öelnud: „Soome sild – see oli meie rahvusiku ärkamisaja kõige hellem unistus, hõbelõimeline pettepilt, kuldkajaline tuleviku muusika.“ Sellega käis kokku kõik, mis selleaegses eesti poliitikas oli ilus ja püha.

Perioodil, kui Soome ja Eesti riigid olid iseseisvumas, liitus sillaehitajatega veel kauaaegne Soome tundja ja palju Soome lehtedes kirjutanud Hindrik Prants. Oma raamatus „Soome sild“ (1919), mis innustas fennomaane Eestis, kuid mida kritiseerisid ajaloolased, uuris ta soome-eesti kontakte „aastatuhandete jooksul“. Selle tulemusena nägi ta nüüd Soome ja Eesti liitu sündimas; seda usku kinnitas soomlaste sõjaline abi parasjagu käimas olevas Eesti Vabadussõjas.

Selliseid huvitavaid märkmeid ja mõtteid raamatu esimesest peatükist.

Loomulikult ei saa ma hakata Sulle tervet raamatut ümber jutustama, sest raamatus on põnevat ja huvitavat lugemist peaaegu 400. leheküljel. Ma üritan välja tuua siinkohal mõned olulised nimed ja märksõnad, millest saad raamatust pikemalt lugeda.

Johan Philip Palmen Tallinna Toomkoolis 1823-1824 ja Johan Jakob Nordström – reisijuht Tallinnas aastal 1834 (Nodrström võrldes toonast Tallinnat lausa Napoliga! ja kinnitas, et Tallinnas oleks justkui kaks maailma – ülalinn ja all-linn).

Juttu on ka Soome lahel avatud laevaühendusest (1836, 1837), supelasutustest Tallinnas ja Helsingis, keskaegsest Tallinnast, mis oli modernse Helsingi vastand, 1837 ilmus ka esimene Tallinna reisiraamat soomlastele, mille kirjutas eelpool mainitud Johan Jakob Nordström.

Edasi on juttu Elias Lönnrotist ja tema jalgsimatkast Eestimaal aastal 1844. Tema arutles selle üle, kas eesti keel on soome keele tütar või õde. Lönnroti üheks õpetajaks oli ka Fr. R. Faehlmann, pole teada, kas Lönnrot kohtus Võrus olles ka Fr. R. Kreutzwaldiga.

Käime koos August Ahlqvistiga Eesti nurmedel, kuid tema kirjutas 1854. aastal soomlastele ka Eesti kaasaegsest kirjandusest.

Loeme ka „Kalevipoja“ retkest Soome. Fr. R. Kreutzwaldi eepose esimese versiooni käsikiri oli valmis saanud 1853. aastal, kuid see ei läinud trükki. 1854. aastal proovis Kreutzwald uuesti, kuid tsensor Carl Mickwitz andis teosele hävitava hoobi. Nüüd andis August Ahlqvist märku, et Soomes oli tsensuur sel ajal ebatavaliselt leebe. Sellepärast oleks täiesti võimalik trükkida „Kalevipoeg“ Helsingis! Seejärel saame juba pikemalt lugeda, kuidas „Kalevipojal“ asjad Soomes läksid.

Juttu on ka Kreutzwaldi muinasjuttudest, mis samuti Soomes kirjastati, kuid ka Keiserliku Aleksandri ülikooli ajaloo professori ja fennomaani Yrjö Koskineni reisist Eestimaa teedel. Koskinen tundis huvi ka liivlaste vastu, ja talle andis olulist info ka Kreutzwald. Ja veel, raamatu autor peatub ka Eesti esimesel üldlaulupeol 1869 ja Soomel, ja ka „Maamme“-laulu teel Eestisse.

Lisaks veel peatükid Eesti esimesest perekonnast Soomes, Carl Robert Jakobsoni Soome-reisidest, Eestis rändavast O. A. F. Lönnbohmist (tema oli aktiivne estofiil ja hea eesti keele oskaja), baltisaksa kosmopoliidi, kirjaniku ja estofiili Georg Julius von Schultzi idüllist Soomes, laulupeo pikast teekonnast Soome, Eesti keele sõprade seltsist ja selle saamisest Soome hõimurahvaste seltsiks.

Sellised lood selle raamatu kaante vahel. Palju tuttavaid inimesi, kes mänginud olulist rolli nii Eesti kui ka Soome kultuuriloos, kuid palju ka neid, kes vajavad tänase lugeja jaoks „avastamist“. Selge on see, et ega see Soome silla loomine ja elus hoidmine pole olnud lihtne, on olnud õnnestumisi ja altminekuid, kuid kindlasti on Soome sild olulisel kohal mõlema riigi lähiajaloos.

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi (William Sebastian 10.04.2009 - 27.07.2023

Ja head lugemist :)