Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Jørn Lier Horst


„Veealune mõistatus. „Clue“-sarja kolmas

raamat“


(Varrak)


 

Paadisadam kihab inimestest ja kaameratest, sest koha on sisse võtnud filmimeeskond. Tasapisi ilmneb, et nii mõnigi pansionaadi Pärl elanik varjab oma tegelikku palet ja mitte igaüks ei soovi kaamerasilma ette jääda. Ka merepõhi peidab endas saladusi. Sügavusest kerkib pinnale saabas, mille sees on inimese jala jäänused. Kas filmivõtted ja vee all peidus olev saladus on omavahel seotud?


Jørn Lier Horst on endine kriminaalpolitseinik ja norra tunnustatumaid krimikirjanikke.

„Veealune mõistatus” on kolmas raamat noortele lugejatele mõeldud krimisarjast „CLUE”. Eesti keeles on ilmunud ka eelmised osad „Salamandri mõistatus” ja „Kuldse kella mõistatus”.


„CLUE” tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas raamatu peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti.


„Horst kirjutab kergesti loetavalt ja põnevalt ning haarab lugeja hõlpsasti järgmisse peatükki kaasa.” – Monika Nordland Yndestad, Bergensavisen


„Meie pere 11-aastane neelas raamatu 142 lehekülge alla ühe hooga, kui lõuna- ja õhtusöögipaus välja arvata. „See on nii põnev, isa!” kommenteeriti tugitoolisügavusest.” – Ole Martin Mortvedt, Politiforum


„Minu arvates on raamat äärmiselt vaimukas. Eeskätt seetõttu, et Jørn Lier Horst jutustab värvikalt ja detailselt. Kogenud politseinikuna teab ta kriminaalmaailmast väga palju. Ühe meie enim loetud täiskasvanute krimiautorina näitab ta, et suudab kirjanduslikult puudutada ka nooremat lugejat.” – Per Ivar Henriksbø, Gudbrandsdølen Dagningen


„Pööraselt põnev. Elegantse keelekasutusega. Tegelased on peenelt välja joonistatud. Lisaks action’ile ja korralikule intriigile pakub ka uusi teadmisi.” – Knut Holt, Fædrelandsvennen

 

Jørn Lier Horst on kindlasti üks populaarsemaid kirjanikke ka meie lugejate hulgas, sest vägagi populaarsed on tema krimilood täiskasvanutele, kuid kindlasti ka põnevate laste(noorte)raamatute sari „Detektiivibüroo nr 2“ ja ka veidi väiksematele lugejatele suunatud „Clue“-sari.

Eesti keeles on tema kirjutatud raamatuid ilmunud ca 30!!!

 

Nii nagu ikka saame raamatu alguses tuttavaks selle peategelastega.


Cecilia Gaathe elab pansionaadis Pärl koos isaga, kes on ka pansionaadi omanik ja juhataja. Tüdruku ema uppus mõistatuslikul viisil Paadisadamas möödunud suvel;


Leo Bast on just kolinud Paadisadamasse. Poiss elab pansionaadi eratiivas koos emaga, kes on tulnud uueks hotellijuhiks;


Une Flaker elab koos vanemate ja kahe vennaga vanas kiprimajas Paadisadama idaküljel. Tüdruku isa on kalur, ema on linnas õpetaja;


Egon on Une koer, ta on pruuni lokkis karva, pika saba ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, üsna kange ja egoistlik, aga tubli koer.

 

Autor meenutab meile ka pansionaadi Pärl ajalugu ja loomist.

 

Seejärel juba sündmuste juurde. Meie peategelased olid Paadisadama liivarannas, mis oli poolenisti ümber piiratud. Seal oli ka teisi pealtvaatajaid, pansionaadi külastajaid, suvitajaid ja kohalikke elanikke. Piirete tagant kostis raadiosaatjate, telefonide ja tasase vestluse hääli. Seal oli politseiautosid, valgetes kombinesoonides kriminaliste, seal oli üks tsiviiliriietes politseiülemus, fotograaf, reporter … midagi oli juhtunud.


Seda kõike filmis oma videokaameraga Leo. Meie peategelased märkasid ka pansionaadis elavat Lukas Vallseti, kes oli Cecilia arvates üks kahtlane tüüp. Miski selles mehes tekitas Cecilias ebakindlust.


Veidi hiljem suumis Leo videokaamera lähemale ja suunas fookuse sellele, mida politseinikud rannas uurisid. See oli jooksutoss!

Vana Timm tuli lastele lähemale, ja tõdes, et see on maha lõigatud jalg! Vana Timm teadis rääkida, et politseinikud olid mõne päeva eest leidnud teisegi maha raiutud jala, ja mõlemad olid vasakud jalad!

Leo uuris Vana Timmilt, kust mees seda teadis? Vana Timm kinnitas, et oli raamatut lugenud …

Raamatut?

Hetk hiljem on ka lugejale selge, et liivarannas käisid hoopiski filmivõtted …

 

Seejärel saame tuttavaks ka Jesper Molandiga, kes oli filmitudeng. Ta ei osalenud mitte filmivõtetel, tema tegi filmi kaadritagustest hetkedest ehk sellest, kuidas filmi tehakse. Ja kui hiljem film ise DVD peal välja tuleb, lisatakse sellele ka Jesperi tehtud film filmist.

Samas ei maksa unustada seda, et ka Leo filmis videokaameraga filmi valmimist ja filmis ka seda, mida Jesper tegi …

 

Saame tuttavaks ka filmi režissööri Carl Berglundi ehk CB-ga ja saame teada sedagi, et Leost, Ceciliast ja Unest saavad samuti „filmistaarid“.  No tegelikult saavad neist statistid ja nad peavad kehastama päevitajaid kaljul, kui filmitakse põnevat märulistseeni merel.

 

Sama päeva pärastlõunal selgus, et kaduma oli läinud Jesperi kaamera!

Keegi oli selle varastanud!

Aga miks?


Une koer Egon oli see, kes aitas kaamera leida, kuid nüüd selgus, et kadunud oli mälukaart! Jesper ei suutnud mõista, kellele oli vaja mälukaarti, ja samas oli sellel kaardil palju olulist materjali Jesperi jaoks …

 

Cecilia, Une ja Leo otsustasid veidi lähemalt uurida seda materjali, mida oli Leo videokaameraga filminud.

Kas on näha midagi kahtlast?

Kahtlaselt käitusid eelpool mainitud Lukas Vallset, oli näha ka kahte suure habemega meest, kellest üks käitus veel eriti kahtlaselt, kui filmivõtete ajal oli pauku tehtud ...

 

Järgmisel päeval toimus filmivõte, milles astusid statistidena üles ka meie loo peategelased. Märulistseen oli põnev, toimus plahvatus, õhku lasti ühe paadi imitatsioon, mis oli tehtud vahtplastist ja muust taolisest. Samal ajal teadis Leo rääkida, et kusagil lahes pidi olema ka üks Saksa kuunar, mis oli sada aastat tagasi Mustale karile jooksnud ja uppunud.

 

Sama päeva õhtul meenus Ceceiliale, kus oli ta Lukas Vallseti varem läinud.

Lukas pidi olema politseinik, kellega nad olid kohtunud, kui mees- ja naispolitseinik olid pansionaadis silma peal hoidnud smugeldajatel.

Seda oli nimetatud operatsiooniks Salamander, ja sellest saime lugeda selle raamatusarja esimeses raamatus. Lukas Vallseti nimi pidi olema hoopiski Morten Ludviksen.

 

Õige varsti on ka lugejal selge, et Lukas Vallset ongi politseinik Morten Ludviksen, kes sel korral oli jälgimas kaht motogängide juhti. Need olid need kaks habemikku, kes olid jäänud noortele silma ka Leo filmitud materjalis.

 

Kuna „Veealune mõistatus“ ei ole väga pikk lugu, siis ei saa ma Sulle kõiki põnevaid sündmusi ümber jutustada.

Igal juhul otsustavad meie peategelased hakata uurima, mis asju kahtlased motogängi mehed Paadisadamas ajavad.

Üles on vaja leida ka varastatud mälukaart. Selleks peavad Cecilia ja Leo minema otsima ühe gängimehe pansionaadituppa, kus olukord läheb vägagi põnevaks …


Veidike siiski veel. Noored sukelduvad ka uppunud Saksa kuunari vraki juurde ja leiavad sealt saapa, milles on sees inimluud!!!

 

Kellele saabas kuulus? Kas see on seotud ühe motogängi mehe venna kadumisega seitse aastat tagasi, mil kaduma läks ka suur summa raha!

 

Loo lõpplahendus ja sündumused on vägagi põnevad, sest üks kurikael otsustab lapsed kinni võtta, kuid appi tuleb … Kes tuleb appi? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Üks oluline tegelane on selles loos veel - nn Lindmees, kes käib Paadisadama läheduses linde pildistamas, ja just tema oli see, kes oli leidnud Cecilia ema medaljoni, mida tüdruk nüüd kaelas kandis.

Cecilia saab selles osas teada, et Lindmees filmis ümbruskonnas linde, tal oli mitmeid kaameraid ja üks oli suunatud kohale, kus väidetavalt oli tüdruku ema alla kukkunud ja uppunud …


Nüüd saamegi teada, et arvatavasti ei kukkunud türduku ema ise kaljult alla, aga teda tõugati.


Mulle tundub, et selle põneva raamatusarja järgmises osas saame sellest juba täpsemalt edasi lugeda.

Johanna-Iisebel Järvelill ja Kristina Tort


„Leo ja hambauss“


(Varrak)


 

Lasteaias ütleb Saara Leole, et kui süüa palju kommi, tulevad suhu elama hambaussid. Leo on segaduses, sest ta ei tea, millised need hambaussid on. Mis siis saab, kui tema suus elabki mõni hambauss?

Õpetlik lugu, mis pöörab lõbusal viisil laste tähelepanu hammaste hügieenile.

 

Tegelikult on Johanna-Iisebel Järvelille sulest ka varem ilmunud mitmeid igati ägedaid lasteraamatuid. Paar aastat tagasi ehk 2021 ilmus „Leo ja ninakoll“ (kirjastus Varrak, ka selle raamatu illustratsioonid olid Kristina Tort´i sulest), eelmisel ehk 2022. aastal ilmus igati ilus lugu meriristist „Milla“ (samuti kirjastus Varrak).

2021 ilmus veel üks raamat ehk „Sõõm metsaõhku“ (kirjastus Metsalugu), seda raamatut ei ole mul kahjuks õnnestunud veel lugeda.

 

Ma olen täiesti kindel, et kõik lapsed vajavad kasvades vähemalt üht ägedat raamatut, mis jutustaks hammastest ja nende pesemisest, hügieenist. Minu lapsepõlves toimetasid Norra kirjaniku Thorbjörn Engeri loodud Sööbik ja Pisik. Sellest raamatust on eesti keeles ilmunud ka mitmeid ja mitmeid kordustrükke.

Seetõttu on igati vahva, et nüüd on ka meie oma kirjanik kirjutanud loo hammastest.

 

Loo alguses saame teada, et Leol olid suus piimahambad, mis ei olnud õnneks piimast tehtud. Enne kooliminekut hakkavad piimahambad loksuma, tulevad suust ära ja nende asemele kasvavad jäävhambad. Õnneks pole need jääst tehtud, kuigi Leole meeldib väga jääpurikaid lutsutada. Veelgi meelsamini maiustab ta lutsukommidega, mida ta just nüüd tegigi.

 

Leo pani suhu juba kolmandat lutsukommi, kui Saara hüüdis, et Leo ei tohiks nii palju kommi süüa, sest ta võib hambaussid saada!!! Kas Sina oled hambaussidest kuulnud? Leo ei olnud, kuid ta ehmatas hirmsasti! Kes ja kus kus need hambaussid on?

 

Seejärel saame teada, et Leo ei ole olnud ka piisavalt tubli hammaste pesija, sest selle ajaga, mis kulus hambapesule, jõudis palju põnevat ära teha – paberlennukeid lennutada ja puldiautoga kihutada.

 

Leo uuris nüüd toas peegli ees oma suud. Ta katsus keelega kõik hambad ükshaaval läbi. Ja äkki tundis ta, et kahe hamba vahel oli midagi! Hambauss! Õnneks oli see siiski väike salatilehe tükk.

Leo meenutas, et lasteaias oli üks ilmatuma uhke raamat loomadest ja lindudest. Seal olid ka maod! Suured boamaod ja kobrad! Kas nemad elasidki suus? Leo arvates polnud see võimalik. Ka Saara kinnitas, et sellised suured ussid ja maod ei ela kindlasti mitte suus.

 

Samal õhtul hakkas Leo isa kapsahautist valmistama. Kapsa lehtede vahelt vingerdas välja pisike kapsauss! Äkki oli hambauss kapsaussi sarnane? Isa rahustas Leod ja kinnitas, et kapsauss on röövik, kellest saab liblikas, ja nemad ei ela kindlasti mitte Leo suus.

 

Kas suus võivad elada vihmaussid? Leo saab ka sellele küsimusele vastuse, kuni ühel hommikul ärkas Leo-poiss hambavaluga. Leo uuris peegli ees oma hambaid ja märkas ühe hamba peal midagi musta!

 

Kas see oligi hambauss? Igal juhul pidi Leo nüüd hambaarsti vastuvõtule minema, mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja uurida.

 

Igati vahva ja vajalik lasteraamat. Lahe ja õpetlik lugu, mõnus lugeda, ja otse loomulikult need lahedad illustratsioonid, mille autoriks Kristina Tort.

Eva Lindström


„Sild“


(Varrak)


 

Siga sõidab autoga läbi metsa. Tal on kiire ja eespool tuleb ületada sild. Järsku ilmub tema teele hunt. „Stopp! Sild on suletud!“ teatab hunt. Silla parandamine võtab aega ja hunt kutsub teelise seniks enda poole külla. See ettepanek ei tundu aga just eriti ahvatlev: kaval läige kriimsilma silmades ja järsk kõnetoon muudavad olukorra ärevaks. Mis saab edasi?


Lõbusalt absurdne ja südantsoojendav lugu, mis toob muige ka lapsevanema suule.

 

Eva Lindström (1952) on tunnustatud rootsi illustraator ja kirjanik. Ta on avaldanud üle 35 raamatu, lisaks illustreerinud mitmeid teiste autorite teoseid. Tema lood ühendavad sageli argipäevaseid toimetusi eksistentsiaalsete küsimustega, pakkudes kõike ainulaadses absurdse huumori kastmes. Lindström pälvis 2022 Astrid Lindgreni mälestusauhinna, lisaks on ta kaheteistkümnel korral kandideerinud mainekale Augustipreemiale ning kolm korda IBBY H.C. Anderseni auhinnale. Kahel korral on ta võitnud parima Rootsi pildiraamatu preemia ning saanud rohkelt teisi tunnustusi nii kodumaal Rootsis kui ka mujal.

 

„Eva Lindström on tõeline meister, kellel on julgust valida vähem käidud radu.“ – Lotta Olsson, Dagens Nyheter

„Eva Lindströmi võlu seisneb tema erakordses võimes kujutada elu suuri eksistentsiaalseid küsimusi näiliselt igapäevastes olukordades.“ – Yukiko Duke, Svenska Dagbladet

„Oma žanri legend“ – Gunilla Brodrej, Expressen

„Täiesti ainulaadne“ – Åsa Warnqvist, Rootsi Lasteraamatute Instituudi direktor

 

 

Eva Lindströmi kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Sild“ on igati uhke pildiraamat, mis sobib lugemiseks kõikidele raamatusõpradele.


Lugu algab sellest, et hunt peatas auto, mida juhtis siga! Mulle meenus siinkohal muinasjutt hundist ja kolmest põrsakesest. Hunt peatas auto ja kinnitas, et eespool on sild suletud.

Seal oli just selle silla juurde vaja sõita, ja sillani oli veel kolm ja pool kilomeetrit.

 

Siga uuris hundilt, kui kaua sild suletud on, sest tal oli kiire, kuid hunt kutsus sea hoopiski enda juurde. Kahtlane värk, kas pole ...

Hundi elamine oli kena, see meeldis ka seale, no ja otse loomulikult ka hundile endale.

 

Hundi juures oli veel teinegi hunt! No nii ... hakkab peale ... kuid ei.

Huntide kodu seinal oli uhke pilt sillast, kuid see polnud siiski see sild, mis katki oli.


Raamatu illustratsioonidelt on näha, et hundid pakkusid seale kohvi, söödi ka kooki. Siga uuris, kas huntide elu maal üksildane ei olnud, hundid vastasid ei, ei ole, kuna neil käis ka teisi külalisi.

 

Ja siis!

Ja siis?

Tegelikult oleme jõudnud selle omamoodi loo lõpule üsna lähedale, sest ühel hetkel ütleb hunt, et …

 

Mida hunt ütles?

Kas siga pääses huntide juurest tulema?

Ja mis oli lahti selle sillaga, kuhu siga tahtis jõuda?

 

Igati äge pildiraamat, igati ägeda looga ja eks ole ka need pildid raamatus igati ägedad, ja väga-väga omanäolised.

 

Tove Appelgren


„Vesta-Linne ja sõbrad“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Kohe-kohe! Kohe helistab Milli. Koos Milliga on kõik toredam. Ka
Vesta-Linnele tuleb temaga koos olles palju toredaid mõtteid pähe.
Sellepärast peabki Vesta-Linne kogu aeg telefoni vaatama. Kuidas ema
seda ei mõista? Ei saa ju ometi telefoni koju jätta, kui ta Aleksiga
mängima läheb.
Mis siis, kui Milli helistab ...
Miks Milli ei helista? Kas Vesta-Linne teeb midagi valesti?

 

„Vesta-Linne ja sõbrad“ on ilusas ja suures formaadis lasteraamat, lisaks veel igati vahvad ja lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Salla Savolainen.

 

Lugu saab alguse sellest, kuidas Vesta-Linne keksles kõnniteel. Oli reede, päike paistis, linnud laulsid, kõik oli viimase peal hästi! Kui Vesta-Linne koju jõudis, pidi talle helistama ka Milli!


Teel koju oli koos Vesta-Linnega ka Aleks, kes elas tüdrukuga samas trepikojas. Aleks tegi ettepaneku teha kodutöid. Vesta-Linna ei olnud sellest huvitatud, sest ta tundus ootavat Milli kõnet. Aleks küsis, kas kodutöid võiks koos teha laupäeval? Ka selles polnud Vesta-Linne kindel, sest tal oli palju muud, millele mõelda. Mida nad küll Milliga koos ette võiksid võtta?

 

Vesta-Linne jõudis koju. Ta sõi natuke, lehitses matemaatikaõpikut. Varsti tuleb kindlasti Milli. Või vähemalt helistab, sest nüüd pidi ka Millil kool läbi olema. Aga ei piiksugi. Vesta-Linne koristas üht karpi ja ootas. Kannatlikult. Millilt ei olnud ühtegi kõnet ega sõnumit.

 

Järgmiseks oleme söögilaua ääres, kus on Vesta-Linne, tema ema, tema vanem vend Paul-Aksel ja nooremad õed Freja ja Vendla. Söögilauda telefoni kaasa võtta ei tohtinud, ja Vesta-Linne oli ikka murelik, sest keegi ei helistanud ukse taga. Telefon vaikis ...

 

Vendla lohutas Veste-Linnet. Äkki sai Milli mingi kõhuviiruse või pidi ta kuhugile sõitma? Vesta-Linne peab lihtsalt ootama. Nüüd otsustasid kolm õde hoopis mängima hakata. Küllap võtab Milli järgmisel päeval ühendust.

 

Järgmisel hommikul oli Aleks Vesta-Linnele sõnumi saatnud, kuid tüdruk ei avanud seda. Nad olid ju ikkagi Milliga kokku leppinud. Ehk polnud see siiski sel nädalavahetusel?


Vendla uuris, miks Vesta-Linne ei võiks ise Millile helistada? Vesta-Linne kinnitas, et nad leppisid ju ometigi sedasi kokku või oli Milli ümber mõelnud? Äkki ei tahtnud Milli enam Vesta-Linnega olla, sest et Vesta-Linne oli nii igav ja mõistlik.

 

Veidi hiljem oli Vesta-Linne ukse taga Aleks. Vesta-Linne ei tahtnud temaga kohtuda ja palus Vendlal poisile öelda, et ta on vannis, kuigi ta seda ju ometigi ei olnud … oh jah …

 

Nüüd tuli ema, kellel oli plaanis midagi teha. See oli perekondlik traditsioon. Üheskoos (ema, kolm õde ja vanem vend) mindi autopesulasse autot pesema. Kõik olid rõõmsad, aga Vesta-Linne piidles ikka telefoni.

 

Kätte jõudis laupäeva õhtu. Vesta-Linne võttis riiulist lohutusraamatu, mida ta luges siis, kui ta mõtles sellistele asjadele, mis teda hirmutasid, ja ta ei suutnud ise nendele mõtlemist lõpetada. Vanem vend ütles, et lohutusraamat oli vastumürk, ja täpselt seda praegu vaja oligi. Vastumürki ootamisele, et Milli ühendust võtaks.

 

Pühapäeva hommikul oli ukse taga Aleks, kes oli tulnud nende keepidega, mis ta ise neile õmbles. Uute keepidega mindigi õue mängima mängu „Üks teine maailm“, mis oli Aleksi ja Vesta-Linne kõige parem ja kõige pikem mäng.


Koju naastes selgus, et Vesta-Linne mobiil oli toas kaduma läinud. Ema oli hommikul käskinud telefoni hääletu peale panna, ja nüüd oli see kadunud!!! Ja äkki just nüüd oli Milli helistanud!!! Vesta-Linne oli kindel, et just ema on süüdi, et tal sõpru ei ole!!! No kas see ikka on nii ...

 

Freja oli õnneks siiski õe telefoni leidnud ja selle nukuvankrisse magama pannud. Ja just samal hetkel süttis telefoni ekraan. Sõnum Millilt!

 

Millise sõnumi Milli saatis, selle jätan Sulle endale lugeda.


See sõnum tegi Vesta-Linnele haiget, kuid tüdruku ema tõdes, et Vesta-Linne ei tohiks unustada märgata seda, mis tal on, peale kõige selle, mida tal ei ole.


Vägagi õpetlikud sõnad, mis selle lasteraamatu ju ka suurepäraselt kokku võtavad.

 

Kuidas lugu lõpeb?

Mida räägib noorem õde Vendla, ja kellega mängitakse „Mõisamängu“?

 

Aino Pervik


„Sookoll ja sisalik“


(Tänapäev)


 

Ühes tavalises soos elab sookoll, heasüdamlik mehike, kes oma äratundmise järgi meeleldi ka loomade elu korraldaks. Ühel päeval tabab sookolli õnnetus, ta kaotab mälu ning unustab kodu ja sõbrad. Mehike muutub järjest töntsimaks ja kurjemaks, unustades igatsuse ilu ja headuse järele. Kas teised sooelanikud – rästik, konn, rabakukk ja sookurg – oskavad teda aidata?

Juba ligi neli aastakümmet lugejaid rõõmustanud „Sookoll ja sisalik“ on jutustus kodu ja sõprade tähtsusest ning sellest, et paljalt erinev olek ei tee ühtki olendit heaks ega halvaks.

 

Aino Perviku suurepärane looduslugu, ja samas ka muinasjutuline lugu „Sookoll ja sisalik“ ilmus esimest korda juba 1986. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Toona mina seda ei lugenud, sest keskkooli viimases klassis ju lasteraamatuid enam ei lugenud … Toonase raamatu pildid olid Piret Selbergi sulest.


Kui raamat 1986. aastal ilmus, siis selles olevas tutvustuses/pisikeses kokkuvõttes oli kirjas, et selles raamatus on rõhutatud isiksuse ja kodu seost ning mitmesuguste olendite erinemisvõimalust, kuid paljalt erinev olek ei tee kedagi heaks ega halvaks. Üsna aktuaalne teema, kas pole.


Aastal 2004 avaldas kirjastus Tiritamm selle ägeda raamatu uuesti, ja siis olid raamatu pildid pärit juba Piret Raua sulest, nagu ka sel aastal ilmunud raamatus. Ei maksa unustada sedagi, et suurepärane kirjanik ja kunstnik Piret Raud on ka Aino Perviku tütar.

 

Raamatu alguses saame sookolliga tuttavaks. Raamatu autor tõdeb, et sookoll oli rebasest veidike vähem, siilist ivake suurem. Ümariku keha küljes lühikesed käed ka tilluksed jalad. Peas laiad lamedad kõrvad ja suured tumedad silmad. Selg tihedalt karvane. Sookoll kõndis jalgade peal püsti kui pisike inimene, aga inimene see mehike ei olnud.

See kummaline tegelane oli sookoll, kellel oli kollisüda sees ja kollimõtted peas. Soo, kus sookoll elas, oli õige lai ja suur. Soo oli ka ohtlik, sest soo ei taha, et teda tallatakse, soopind on väga õrn. Sookollil polnud soos häda midagi, sest soo ja raba olid kolli kodu.

Saame teada, et lausa vee ja muda sisse ei läinud ka tema elama. Sookolli tuba oli kõrgemal rabas. Raba oli kindlam ja kuivem, kuigi tüma oli ka raba. Sookolli kodu polnud just päris maja moodi, luid pesa ei olnud see ka mitte.

Katus oli männikoorest, põrand oli kuivast turbast, magamisase oli pehmest kahvaturohelisest samblast, ukse ees rippusid tihedalt peente niitide otsas tumepunased läikivad jõhvikad. Toole ja lauda sookollil ei olnud. Istumiseks olid samblatutid, seina ääres oli ilu pärast ka üks kuldsädemetega kivi. Kolli toas oli sageli ka lilli, kuid ka lõhnav sookail, küüvits, kanarbik, sinikad ja murakad, pohlad ja jõhvikad.

 

Natuke maad sookolli toast eemal oli õõtsuva taimevaiba all poolenisti peidus sügav tumeda veega järv. Järve taga algas mädasoo.

 

Igati vahva algus, kas pole.

 

Raamatu teine peatükk kannab pealkirja „Täbar lugu“. Saame tuttavaks sookolli sõpradega, kuid nende sõpradega on üks pisike aga, tegelikult üsna suur aga, mistõttu saamegi lugeda täbarast loost.

Selle peatüki tegevus toimub varasel kevadajal, kui lumi oli juba käinud. Saame aru, et sookollile kevad meeldis. Meeldisid ka kevadine soo ja raba.

Sookollil oli mitmeid sõpru: rästik Küi, rabakukk Atarr ja tema kanake, ja sookurg Kuruu.

Täbaraks läks olukord seetõttu, et rästik tahtis ära süüa rabakana pesas olevad kümme pruunitähnilist muna, rabakukk tahtis ära süüa mardika, sookurg tahtis suutäit rästikut!

 

Sookollile tulid nutt ja naer korraga peale. Ta teadis, et kõigil neil oli pärast pikka talve vaja tihedasti einet võtta, aga misjaoks nad siis üksteist sööma peavad? Kõik tema head sõbrad!

Seda, mida sookoll nüüd tegi, seda ma Sulle ära ei räägi. Pead ise lugema, kuid seekord laabus kõik hästi ...

 

Järgmises peatükis läks sookoll asju parandama. Sõpradega asju parandama. Sookoll viis sookurgdele (Kuruu ja Uula) lepituseks torbikutäie jõhvikaid ja pohli. Rästikule pakkus sookoll pähkleid, need ka ju nagu linnumunad, koor ümber ja magus sisu sees. Rästik Küi selgitas, et tema pähkleid ei taha, sest ta ei ole orav ega hiir.

 

Neljas peatükk on „Sisalik“. Sookollil oli kodus üks eriti südamelähedane asi, mis tal meele ka nukraks tegi. See oli tilluke kuivanud sabaots.

Eelmisel suvel oli koll sattunud oma rännakutel raba kõige kaugemasse otsa, kust edasi algas kuiv ja kõrge kuusik. Kuivas kohas oli sookollil paha olla, kuid seekord sai teadmishimu kollist võitu.

Sookoll läks õige kaugele metsa. Ühel raiesmikul sattus ta maasikate peale. Maasikad soos ei kasva, kuid uued marjad maitsesid sookollile pööraselt. Ta sõi maasikaid palju ja jäi magama.

Ärgates märkas sookoll laial kivirahnul kõige ilusamat olendit, keda koll iial ette oleks osanud kujutada. Loomakesel oli sale ja sile keha. Õrnalt roheka ja pruunika keha küljest sirutusid kõige ilusamad väikesed jalad, mida sookoll kunagi näinud. Pea oli hunnitult pisike, silmad säravad. See oli nii ilus olend, et sookoll lausa ohkas.


Sookoll tahtis loomakest lähemalt vaadata, kuid loomake pages üle kivi minema. Sookoll sirutas käe ja haaras väiksel olendil sabast kinni. Nüüd juhtus aga õnnetus. Saba tuli looma küljest ära ja jäi sookollile pihku. Sabata loomake puges kiviprakku.


Sookoll oli ehmunud, sest ta ei tahtnud loomakesele viga teha, ainult vaadata. Sookoll lootis, et loomake tuleb tagasi, aga ei. Saba peos, vantsis sookoll kurvalt koju tagasi. Juhtum jäi sookollile raskelt südamele. Sagedasti võttis ta saba välja ja silmitses seda ohates. Ajapikku kuivas saba jäigaks, nüüd kõlbas see ainult mälestuseks, mis meeletu kurbuse peale ajas, kuid kollile meeldis mõnikord ka kurb olla.


Rästik Küi oli sookollile hiljem ütelnud, et loomake ei saanud olla keegi muu kui kivisisalik. Kollil oli kindel kavatsus metsa tagasi minna ja sisalik üles otsida, kuid suvi ja sügis kulusid sedasi ära, et koll ei saanud südant rindu võetud ja teele asutud. Kollil oli imelik hirm uuesti soost välja metsa minna.

 

Järgmises peatükis „Kollisüda“ saame lugeda, et sookoll istus oma kodukese lävel ja igatses. Ta mängis roopilli, taevas oli kollane kuu. Roopillilugu muutus üha nukramaks, sookolli süda muutus üha kurvemaks. Sookolli hing oli täis piiritut igatsust ja valu.

Sookolli juurde tuli konn Rana, kes oli sookolli lähim naaber rabas. Ranal oli mure, kas sookoll oli haigeks jäänud, et nii kurba viisi mängis. See oli nii kurb viis, et teistel oli veidi paha seda kuulata, kuid pärast kohtumist konnaga oli sookollil asi selge, ta läheb metsa ja otsib sisaliku üles!

 

Sookoll läkski metsa, kuid, oh seda jama, ta eksis seal ära! Ja tegelikult! Ta jäi metsa kinni.

 

Koll oli nagu metsa vang, kes enam iial ära ei pääse. Sookoll jäi metsa väga pikaks ajaks – kevadest sai suvi, suvest …

Üha kitsamaks jäi lopsakalt kasvavate tihnikutaimede vahel sookolli ase. Aina raskem oli tal pead tõsta, et laiemalt ringi vaadata. Kuuse alumised oksad surusid selga, rasked rohud rõhusid kuklasse.

Sookoll märkas ühel päeval, et ta hakkas tigedaks minema. Ta ründas sipelgaid, kes tema peal ronisid. Kollile tundus, et kõik olendid tundsid kolli kurjuse justkui läbi õhu ära ja hoidusid ta lähedusse sattumast.

Kui koll märkas, et kõik ta lähedusest põgenesid, läks ta veelgi vihasemaks. Raev lausa kees ta sees. Koll turtsus ja pritsis sülge, sülg aga kääris järjest mürgisemaks. Taimed, mis kolli läheduses olid, hakkasid kuivama, kuivas ka toomingas, mille okstel oli laulnud ööbik. Lõpuks kuivas ka kuusk, mille alla koll ennast kinni oli kiilunud. Kolli vangipõlv läks üha rängemaks, ta hakkas oma endist elu unustama. Kõik läks meelest ära …

 

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ümber jutustada, pead ikka ise ka lugema, kuid ühel päeval sai koll metsast siiski tulema. Ta leidis end järvekaldalt, talle meenus, et on vist koll, kuid, kas ta on järve- või hoopis metsakoll? Koll eksles metsas, märkas sisalikku ja püüdis vilka kivisisaliku kinni. Miks tal sisalikku vaja oli, seda koll ei teadnud. Tal oli mõte, et ta võiks sisaliku koju viia, ja see tähendas, et kollil on siis kuskil ka kodu!

 

Sookoll pani sisaliku tohumärssi. Samal ajal oli suvi kuumaks ja põuaseks läinud. Sookoll tundis ennast metsas õige pahasti. Maa oli käimiseks liiga kõva, õhk hingamiseks liiga kuiv, isegi samblast polnud abi, sest ka sammal oli kuiv. Nõrgaks oli jäänud ka sisalik, sest tal oli nälg, janu … Sookoll taipas sisalikult vett anda, kuid süüa mitte, sest sookoll ei söönud mitte kunagi mitte midagi … See, et olenditel võivad olla erinevad vajadused, oli kolli jaoks liiga keeruline mõte.


Nii olid nad mõlemad hädas. Sookoll eksles võõrsil ringi, teadmata, kes ta on või kust ta pärit. Sisalik aga kidus sõgedaks jäänud kolli käes vangis surm silma ees.

 

Ühel päeval jõudis koll päris kogemata sooservale. Kollile meeldis seal kõik. Murakad, sooõhk. Üle pika aja tundis sookoll ennast jälle sookollina. Ta hakkas aimama, et on päris õigesse paika juhtunud. Ja äkki ta ongi sookoll!


Sookoll ei mäletanud oma sooelust midagi, kuid kõik oli kuidagi väga tuttav. Kuni … juhtus ootamatu lugu. Kolli palja alla jäi midagi külma, libedat ja elavat. Samas tundis koll varba otsas valusat sähvatust. Ettevaatamatult ja pahaaimamatult oli koll rästikule peale astunud. Rästik oli kollile muidugi kohe mürgihamba varbasse löönud. Rästik oli sookolli sõber, Küi!

Küi üllatus kolli nähes. Tema viha läks sedamaid mööda, asemele astus mure. Ei võinud ju teada, kuidas rästikumürk sookollile mõjub. Koll oli väike, samas iseäralik mehike, kuid Küi teadis, et mürk ei tohi sookolli kehasse laiali valguda ja vastumürki Küi oma mürgile ei teadnud.


Küi lõi välkkiirelt end sookolli reie ümber rõngasse ja pigistas veresooned tugevasti kinni. Sookoll ehmatas ja käskis Küil ta vabaks lasta, kuid Küi käskis sookollil mürgi varba seest välja imeda. Haav oli aga liiga pisike, mürk ei tahtnud enam välja tulla.


Küi hammustas, et haava suuremaks saada. Seekord lahenes tõsine olukord õnnelikult.

 

Sookoll sai veidi hiljem Küilt teada, et ta ongi just sookoll. Sookoll näitas Küile ka oma sisalikku, kuid lahti ei tahtnud sookoll sisalikust lasta. Äkki jookseb minema!


Küi aitas sõber sookollil koju jõuda, kuid sookollil oli tõsine probleem. Sisalik oli ikka tohumärsis ja üsna kehvas seisus, kuid sookoll ei tahtnud teda jätkuvalt vabaks lasta. Ta kartis, et sisalik jookseb minema.


Sookoll otsustas ehitada sisalikule toa, kuid vaatamata sellele oli sisalik jätkuvalt sookolli käes vangis. Sookolli sõbrad – konn, rabakukk, sookurg, rästik olid mures. Nad olid mures sookolli tervise pärast ja otse loomulikul ka sisaliku pärast ...

 

Nüüd pidid sookolli sõbrad kokku tulema ja ühe hea plaani välja nuputama. Selleks plaanis oli vaja ka põdraema piima.

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan jällegi Sulle endale avastada.

Kas sookollist sai vana hea ja sõbralik ja vahva sookoll?

Kas sisalik pääses vabadusse ja tagasi metsa?

Mis juhtus siis, kui saabus talv?

 

Igati imeline ja ajatu on see Aino Perviku lugu. Looduslähedane, muinasjutuline ja südamlik.


Allpool on ka kaanepilt 1986. aastal ilmunud raamatust.

 

Gorillaz


„Cracker Island“


(Warner Music)


 

„Gorillaz avaldas kaheksanda stuudioalbumi “Cracker Island”.

Tegemist on kümnest palast koosneva tempoka ja žanriülese kuulamisega, kus kaasa löövad Bad Bunny, Stevie Nicks, Adeleye Omotayo, Thundercat, Tame Impala, Bootie Brown ja Beck.
Londonis ja Los Angeleses salvestatud kauamängiva produtsentideks on kaheksa Grammyga pärjatud multitalent Greg Kurstin, ja ka Gorillaz ning Remi Kabaka Jr. 
Maailmakuulus kultusbänd on albumile korraldanud vägeva kampaania, mille üheks tipphetkeks eepiline muusikavideo loole “Silent Running“ (ft Adeleye Omotayo).

Antud on 55 kontserti 24 erinevas riigis enam kui miljonile fännile. TikTokis on kogutud üle 150 miljoni vaatamise ja 3 miljonit jälgijat.
“Cracker Island” on juba pälvinud kriitikute sooja vastuvõtu ning kiidusõnu mitmetelt kõige tähtsamatelt muusikaajakirjadelt, sealhulgas Rolling Stone UK, Record Collector, Mojo ja DIY.“

 

Sedasi tutvustab Gorillaze uut stuudioalbumit Warner Music. Uue albumi kohta on bändiliikmed mõlgutanud selliseid vahvaid mõtteid:

 

Trummar Russel Hobbs: "Cracker Island on 70ndate armastuskiri LA-le. Velvetist rõivad, suured juuksed, basseinipeod, teine aeg, kui tänane oli veel tuhat homset. Istuge maha ja pidutsege nagu 1979. aastal."

Murdoc: "Iga Gorillaze album on oma universum! Kas ma olen kõikvõimas olend selle universumi keskmes? Kuulake ja otsustage ise! "

Kitarrist Noodle: "See on reis läbi paljude maailmade, kui ma tagasi vaatan, tundub see juba mingi imeliku unistusena teisest kohast ja ajast. "

2D muigab: "Peale selle, et mind peaaegu ohverdati kultustseremoonial, meeldis mulle väga seda albumit teha. "

 

Kui küsida, milline on maailma kuulsam joonistatud bänd!? Siis siin ei ole vist eriti keeruline vastust leida, loomulikult on selleks bändiks Gorillaz!


Maailma kuulsaim joonisbänd Gorillaz on veetnud koomiksielu juba üle 20 aasta, sest bändi esimene album ilmus 2001. aastal.  Lisaks plaatidele suudavad nad anda ka live-kontserte, seda tänu kaasaegsele tehnikale, ja ka kontserdid lähevad korda väga suurele publikule ja paljudele-paljudele fännidele.


Gorillaze muusikat on lahterdatud tantsulikuks popmuusikaks, millele on lisatud erinevaid muusikastiile nagu rokki, folki ja räppi. Nende kuulsaimad laulud on "Feel Good Inc.", "Clint Eastwood", "Dirty Harry", "Stylo", "Dare", "On Melancholy Hill", "19-2000" ja "5/4".

 

Gorillaz on pääsenud ka Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma parim virtuaalbänd, nende debüütalbumit on maailmas müüdud üle kuue miljoni! Kokku on bändi albumeid müüdud peaaegu 30 miljonit eksemplari!

Aastate jooksul on nad võitnud mitmeid muusikaauhindu: ühe Grammy ja NME Award´i, kaks MTV Video Music Award´i ning neli MTV Europe Music Award´i. Nad on 11. korral kandideerinud briti muusikaauhinnale, 2018 võitsid nad ka selle auhinna kui parim briti bänd!

 

“Cracker Island” on bändi kaheksas stuudioplaat, kolm eelmist olid: „Song Machine, Season One: Strange Timez“ (2020), “The Now Now” (2018) ja “Humanz” (2017), kusjuures enne seda oli üsna pikk paus, sest “The Fall” ilmus 2010. aastal. Enne seda veel kolm stuudioplaati: “Gorillaz” (2001), “Demon Days” (2005) ja “Plastic Beach” (samuti 2010 nagu ka “The Fall”).


Tegelikult on see ju igati lahe, et maailma parima joonistatud bändi liikmed on muutunud viimastel aastatel aktiivsemaks, ja ma ei hakka keerutama, nad teevad jätkuvalt väga head mussi.

 

Lähme ajas tagasi

 

Gorillaze sünni ja alguse kohta on kaks versiooni. Üks on seotud nende tegelastega, keda näeme videotes ja plaadikaantel. Teine nendega, kes muusikat teevad ja lugusid kirjutavad.

 

Versioon 1

 

Gorillaz sai alguse üsna segasel moel.

Ühel laupäeval läks Nottinghamis, Inglismaal muusikapoodi Boy Stu-Pot, kes oli tore poiss ja klahvpillimängu virtuoos. Samal ajal, kui Stu-Pot poes oli, sõitis poeaknast sisse Vauxhall Astra, mille roolis oli Murdoc. Auto põrkas vastu Stu-Poti pead…

Tulemus: Murdocile 30 000 tundi heategevust ja iga nädal kümme tundi Stu-Poti eest hoolitsemist, kes oli vahepeal ka koomas.


Varsti tegid Murdoc ja Stu-Pot uue avarii, mille tulemusena Stu-Pot jälle peast viga sai ning tema klahvpillimängu oskus üsna imelikuks muutus. Nüüd sai Stu-Potist 2 D, kuna tema peas oli kaks mõlki!


Russell on pärit New Yorgi osariigist. Ka tema oli neli aastat koomas, kuna tema hinge vaevasid pahad vaimud. Russell oli läinud pärast seda Brooklyn High’sse, kus kohtus andekate tänavamuusikute, räpparite ja DJ-dega. Hiphop päästis tema hinge. Ükskord lasti maha aga kõik tema sõbrad. Russell oli murtud ja kõik tema sõprade hinged tulid tema kehasse – Russelli silmad muutusid tondilikult valgeks ja temas avanesid imepärased trummimängu, räppimise ja hiphoppimise oskused.


Õige varsti kolisid Russelli vanemad Inglismaale, et elukeskkond rahulikum oleks.


Murdoc kohtus temaga ühes plaadipoes. Nüüd oli neil puudu vaid kitarrist.

Nad panid kuulutuse muusikaajakirja, kuid pea samal ajal tõi Fed-Ex neile paki, kust hüppas välja väike jaapanlane, kaelas Les Pauli kitarr. Ta mängis kitarri ja tegi uskumatuid karatelööke. Poisid olid sõnatud. Jaapanlasel oli vaid üks sõna varuks. See oli Noodle.

 

Versioon 2

 

Gorillaze taga on ansambli Blur juhtkuju Damon Albarn ja koomiksikunstnik Jamie Hewlett (tema tehtud on ka koomiks „Tank Girl“ („Tank Tüdruk“)). Endised toakaaslased tulid mõttele teha joonistatud virtuaalbänd 1997. aastal, kui nad ühise katuse all elasid. Eesmärk oli see, et joonistatud tegelased teevad samu asju nagu pärisbändid teevad.

2001 ilmus debüütalbum „Gorillaz“. Sellel plaadil aitasid Albarni muusikalist visiooni ellu viia produtsent Dan The Automator ja lauljad Miho Matori ning Tina Weymouth. Visuaalse teostuse jaoks rajas Jamie Hewlett firma Zombie Flesh Eaters, mis annab tööd kaheksale oma ala asjatundjale.

2001-2002 andis Gorillaz ka 20 live-kontserti. Tegelaskujud projetseeriti hiigelsuurele ekraanile, mille taga lugusid esitasid tõelised muusikud, lauljad ja räpparid. Gorillad ise on ka publikuga rääkima pandud. Virtuaalsed tähed on rääkinud ka oma fännidega chat-foorumites, auhinnagaladel, andnud intervjuusid lehtedele ja raadiojaamadele.

 

Ja kes ei mäleta, siis siin ka väike ülevaade sellest, kes on kes?

 

Murdoc Niccals – sündinud Stoke-on-Trentis, Inglismaal 6.6.66, pooleldi inimene, pooleldi deemon. Puseriti hammastega, saatanat kummardav bassimees on bändi rokktäht ja vanim liige. Vaatamata halvale lõhnale ja inetule välimusele on ta vastupandamatu. Ta räägib pidevalt, vannub ja tümitab teisi, eriti 2 D’d. Ta teab, et headest lugudest eduks ei piisa, peab olema ka hea välimus, mida tal ei ole. Peab olema ka rikutud meel, mis tal on.

Suitsetab liiga palju. Probleemid hügieeniga. Tellib ajakirja “Max Power”.

 

Noodle – sündinud 31. oktoobril 1990 Osakas, Jaapanis. 15. aastane Jaapani printsess, ansambli kitarrist. Armastab kõike jaapanipärast ja kõike, mis on kilest, kuid ka riisi ja nuudleid.

Räägib väheke inglese keelt, kuid õpib juurde. Vahpeal läks ta bändist kaduma. Idamaiste võitluskunstide spets, mõistatuslik ja vastpandamatu väike jääprintsess.

 

Russell Hobbs – sündinud 3. juunil 1975 New Yorgi osariigis, kuid kolis hiljem Inglismaale. Ta on hiphopi-fänn, kes on bändi arvates maailma parim kontsettrummar. Hingestatud, samas rahulik ja heade kommetega New Yorgi kutt kogub tosse ja armastab süüa.

Riietub korralikult. Räägib ilusasti. Armastab oma vanemaid. Teadmised omandab iseseisvalt.

 

2-D – (õige nimega Stuart Tusspot, tuntakse ka nimedega Stu-Pot ja Stuart Pot) sündinud 23. mail 1978 Crawley’s, Inglismaal. Siniste juustega ja mustade silmadega laulja-klahvpillimängija on kõikide tüdrukute lemmik.

Mõistusega pole tal eriti vedanud, kuid ta oskab mänida erinevaid pille ja joonistab suurepäraselt. Midagi tõsist ei ütle. Ei ütle peaaegu üldse mitte midagi.

 

Uuel albumil „Cracker Island“ kuuleme igasugu põnevat ja veel põnevamat muusikat, nii rütmikamat („Skinny Ape“, uue albumi neljas singel), kui ka rahulikumat, unelevat (nt laulud „The Tired Influencer“, „Baby Queen“ (selles loos on suurepäraseid saunde ja harmooniaid, uue albumi kolmas singel), ja ka albumi viimane lugu „Possession Island“ koos Beck´iga). Siin on rokki, funkyt, alternatiivset rokki, poppi (viienda singlina ilmunud suurepärane „Silent Running“ koos Adeleye Omotayoga), ladina-ameerikat („Tormenta“ koos Bad Bunny´ga, see oli ka uue plaadi esimesena valmis saanud laul)), süntesaatori-poppi (võrratult hea „New Gold“ koos Tame Impala ja Bootie Brown´iga, uue albumi teine singel), electronicat (imeliselt hea „Tarantula“) ja nn downtempot.


Mulle tundub, et ka Gorillaz on võrreldes algusaegadega vanemaks saanud ja vanemaks jäänud, mistõttu on ka nende uue albumi muusika oluliselt täiskasvanulikum, rahulikum, mõnusalt vaoshoitud, aga kokku - lihtsalt võrratult hea kuulamine.

 

Gorillaz on ka sellele plaadile kokku kogunud hämmastava seltskonna esinejaid, lauljaid ja muusikuid, kes kõik annavad albumile vürtsi juurde. Mulle tundub, kui mingil hetkel hakatakse selle muusika-aasta eest auhindu jagama, siis Gorillaze uus album ja uued laulud võivad taaskord parimate hulgas olla.


Kaasa löövad:

Thundercat (ehk Stephen Lee Burner), USA basskitarrist, laulja, produtsent ja laulukirjutaja;

Stevie Nicks, USA lauljatar, kes saavutanud maailmakuulsust briti-USA rokkansambli Fleetwwod Mac (alustas tegevust juba 1967) lauljana;

Tame Impala, Austraalia multiinstrumentalist Kevin Parkeri psühedeelilise muusika projekt;

Bootie Brown, USA räppar, kes alustas 1989 USA alternatiivse hiphopi bändi The Pharcyde liikmena;

Bad Bunny (ehk Benito Antonio Martinez Ocasio), räppar ja laulja Puerto Ricost;

Beck (ehk Beck David Hansen), legendaarne USA laulja, muusik, laulukirjutaja;

Adeleye Omotayo, laulja, kes on The Humanz Choir üks liige, kuid laulnud ka Amy Winehouse´i taustaansamblis.

 

Kuula ise ka:

David Walliams


„Gängstamemm tegutseb jälle!“


(Tänapäev)


 

Londonis varastatakse üksteise järel mitu maailmakuulsat aaret. Kõik märgid viitavad sellele, et varguste taga on rahvusvaheline juveelivaras Must Kass, see tähendab Beni oma gängstamemm! Kuid Beni vanaema on ju surnud … Kes neid jultunud vargusi siis toime paneb? Kas Ben suudab mõistatuse lahendada, enne kui süü ta enda kaela veeretatakse?

Seiklustest ja vallatustest tulvil „Gängstamemm tegutseb jälle!“ on järg armastatud raamatule „Gängstamemm“.

 

Alles see oli, kui tutvustasin ja meenutasin briti kirjaniku, näitleja, koomiku, staarisaate kohtuniku David Walliamsi kirjutatud raamatut „Gängstamemm“, mis ilmus eesti keeles esimest korda 2014. aastal ja kordustrükina selle aasta (2023) alguses.

 

Nüüd on eesti keeles ilmunud ka järg sellele ägedale raamatule ehk „Gängstamemm tegutseb jälle“. Ja uskuge või mitte, see on juba ÜHETEISTKÜMNES David Walliamsi raamat, mis eesti keeles ilmunud! ÜKSTEIST raamatut ühelt autorilt ka eesti lastele, see on väga kõva sõna!

 

Seekordse loo alguses tõdeb raamatu autor, et aasta on möödas sellest, kui Ben kaotas oma armastatud gängstamemme, aga legend Mustast Kassist elab edasi!


Seejärel saame tuttavaks raamatu tegelastega (Walliams tutvustab kõikide oma raamatute alguses tegelasi, tehes seda igati humoorikalt).

Peategelaseks on kaheteistaastane poiss Ben, kes tegi läbi kõige ebatavalisema seikluse. Oma vanaema abiga, kes oli maskeerunud Mustaks Kassiks, oleks tal peaaegu õnnestunud Londoni Towerist kroonijuveelid varastada. Tema suureks unistuseks on saada torulukksepaks.


Beni ema töötab küünetehnikuna ja õhtuti on peotantsu superfänn. Beni isa, kes töötab kohalikus kaubahallis turvamehena, ka tema armastab peotantsu.


Raj, kes on linna kõige armastatum poepidaja, ja tegelaskuju, kes toimetab paljudes teisteski David Walliamsi raamatutes. Tema pood Raji Uudised on kuulus oma korralageduse poolest, kus tehakse pööraseid pakkumisi ja müüakse säilivusaja ületanud maiuseid.


Härra Parker on oma nina teiste inimeste asjadesse toppiv naaber. Ta on erumajor ja juhib naabrivalve kohalikku haru.


Flavio Flavioli on populaarse telesaate „Ainult tähed tantsivad“ armastatuim täht.


Edna, kellega Ben kohtus vanaema matustel. Edna on Beni vanaema onutütar, kelle juurest Ben astub igal pühapäeval vanadekodust läbi, et teed juua ja kooki süüa.


Raamatukoguhoidja. Daam, kes on töötanud raamatukogus terve oma elu. Ta suhtub Beni kahtlustavalt.


Kuninganna. Tema tutvustamist ei vaja. Ta kohtus Beni ja tema vanaemaga tol ööl, kui need püüdsid Londoni Towerist TEMA kroonijuveele varastada.


Tegelasi on veel. Ülemteener Teener, konstaabel Lollard ja kindlasti ka vanaema invaroller Millicent, mille ta jättis testamendiga Benile, ja ka Must Kass!

 

Raamatu esimene osa on „Kassi tagasitulek“. Loo alguses on Ben surnuaias vanaema hauakivi kõrval. Ben paigutas vanaema mälestuseks hauale kaunist kapsakimpu. Seal oli ka vanaema onutütar Edna. Nad meenutasid vanaema, eriti seda, kuidas vanaema pussu tegi ... Kui Ben lahkuma pöördus, märkas ta üht musta kassi vanaema hauakivi tagant välja lipsamas! Kass liikus nagu panter. Kass pööras pead, vaatas Benile otsa ja näugus. Seejärel tegi kass veel ühe hüppe ja läinud ta oligi.

Seejärel läks Ben ajalehemüüja Raj´i poodi, et osta torulukkseppade nädalalehte, kuid Raj´l oli suur uudis. Ajalehe esikaanel oli kirjas, et oli toimunud suurim vargus ajaloos. Briti Muuseumist Londonis oli varastatud vaarao Tutanhamoni surimask! Surimask on üks kõige kuulsamatest esmetest maailmas ja on võimatu öelda, palju see maksta võiks. Raj teadis rääkida, kuna raadios oli seda öeldud, et varas oli kuriteopaigale maha jätnud sõnamängu tähtedega kirjutatud sõna „NJÄU“. Benil meenus, et sõnamäng oli alati olnud tema vanaema lemmikmäng! Kas tõesti oli taaskord tegutsemas Must Kass?

 

Poodi sisenes ka härra Parker. Erumajor, kes juhtis naabrivalve kohalikku haru. Härra Parkeri tõttu oleksid Ben ja tema vanaema äärepealt paksu pahanduse sisse plärtsatanud, kuid nad püüdsid kroonijuveele varastada. Nüüdki kahtlustas härra Parker, et just Ben on vaarao surimaski vargusega seotud!

 

Ben lahkus poest, et viia koju emale Peotantsu Kuukiri, mille esikaanel oli saate „Ainult tähed tantsivad“ superstaar Flavio, kelle suur fänn Beni ema oli. Ben märkas, et teda jälitas galopeeriv kirjakast, mille alt paistis paar hästi läikima löödud pruuni nahkkingi. Need olid härra Parkeri kingad!


Benil õnnestus kirjakasti eest ära joosta. Poiss jõudis koju, kus tema ema ja isa peotantsu harjutasid. Seekord lõppes harjutamine sedavõrd õnnetult, et isa vigastas oma põlve. See oli suur probleem, sest Beni ema ja isa pidid osalema peotantsu meistrivõistlustel Royal Albert Hallis kuninganna ees! Kes asendaks Beni isa? Otse loomulikult Ben!!!

 

Järgmisel hommikul luges Beni isa ajalehte. Seal oli kirjas, et eelmisel ööl varastati Wembley staadionilt seal välja pandud FIFA maailmameistrivõistluste karikas ehk jalgpalli MMi karikas. Ka sel korral oli varas maha jätnud sõnamängu tähtedega kirjutatud sõna „NURR“.

 

Nüüd otsustas Ben minna raamatukokku, et võtta mõned raamatud Briti Muuseumi ja Wembley staadioni kohta. Ta ajas garaažist välja invarolleri Millicent, ja asus teele.

Raamatukogus oli raamatukoguhoidja, vanadaam, kes muutus vägagi kahtlustavaks, kui Ben neid raamatuid küsis, milles juttu Briti Muuseumist ja Wembley staadionist. Poiss sai raamatutest teada mõndagi olulist, kuid raamatukoguhoidja oli jätkuvalt kahtlustav, mistõttu ostsustas Ben põgeneda.


Sellele järgnes väike tagaajamine. Ben liikus Millicentiga, kuid raamatukoguhoidja järgnes talle oma invarolleriga. Poiss jõudis autoparklasse, kuid seal ootas teda ees vanakeste armee. Neil kõigil olid erisugused liikumisvahendid: invaroller, käimisraam, elektriline ratastool, mootoriga kolmerattaline, kartauto, rulaator, kohandatud trepitool, ratastel vann, hüppepall, poekäru, mootoriga tugitool, eesel. Vanakesed moodustasid Beni ümber ringi. Poiss oli lõksus!


Vanakeste juhiks oli härra Parker, ja selgus seegi, et raamatukoguhoidja oli tema õde, preili Parker.

Härra Parker kinnitas et tema on naabrivalverühma ülem ja nemad võivad poisi kinni pidada, kui kahtlusaluse suurtes vargustes!

Benil õnnestus põgeneda. Ta sõitis invarolleriga üle parklas olevate autode katuste, ja abiks oli ka Raj, kes oli juhtumisi seal oma raji rallikaga.

 

Järgmisena külastas Beni ja tema vanemate kodu konstaabel Lollard, kes pole just maailma kõige nutikam konstaabel. Ta rääkis oma kahtlutest Beni ja vanaema kohta, mistõttu otsustas Beni ema poisi koduaresti jätta! Ben ei saanud koduarestis olla, sest ta pidi tegema detektiivitööd. Ta ei tahtnud olla kahtlusalune number üks.


Ben tegi emale ettepaneku – ta võib olla tema tantsupartner, kuid ta peab pääsema koduarestist. Ema lubas selle ettepaneku üle pikalt ja põhjalikult järele mõtelda. Ja pool sekundit hiljem oli ta selle ettepanekuga nõus.

 

Raamatu teine osa on „Ohtlik tants“, milles saame osa ka Beni ja tema ema peotantsu proovidest. Emal oli Benile valmistatud igasugu kostüüme, üks hullem kui teine: arlekiin, tuuleveski, kummikomm, Pisa torn, kaktus, Herakles, muffin, liblikad, vikerkaar, diskokuul, mullimaagia jpt.

Ema kõige vähem õudne loominguline kostüüm oli „Jäämägi“, ja selle tantsu jaoks oli emal seljas kostüüm „RMS Titanic“!!! Tantsukava oli seatud „Titanicu“ filmi kuulsale laulule „My Heart Will Go On“.

 

Ühel päeval oli Ben jällegi Raj´i poes, ajalehes oli vapustav uudis! Maailmakuulsast Madame Tussaud´ vahakujude muuseumist Londonis oli varastatud Tema Majesteedi kuninganna vahakuju!!!

Ben otsustas seda muuseumi külastada ja leidis sealt sõnamängu tähe „Z“. Ben võttis selle kaasa ja läks vanatädi Edna juurde, kes juhtis poisi tähelepanu sellele, et leitud sõnamängu täht erines tavapärastest sõnamängu tähtedest! Tavapärased sõnamängu tähed on plastist, kuid leitud täht oli portselanist! See pidi olema eritellimusel valmistatud sõnamängu komplektist …

 

Jõudis kätte päev, mil Ben ja tema ema pidid üles astuma peotantsu võistlustel Royal Albert Hallis kuninganna silme all! Ben ja ema kostüümid – jäämägi ja Titanic, ajasid publiku pöördesse, naerma, ja etteaste lõppes meeletu segaduse ja kaosega. Ben pidi jällegi põgenema. Poiss jõudis kuninglikku looži. Ta lootis abi saada kuningannalt, kuid Beni üllatus oli suur, kui selgus, et kuninglikus loožis oli hoopis kuninganna vahakuju!!!

 

Ben põgenes edasi. Ta jõudis Royal Albert Halli kuppelkatusele. Seal oli üks figuur, kes kandis ainult musti rõivaid, täpselt samasuguseid nagu Beni vanaema, kui ta oli olnud Must Kass. Figuur võttis välja näomaski ja pani selle ette. Seejärel sikutas ta üht nööri oma koti küljes. Kott muutus mõne sekundiga deltaplaaniks!!! Saladuslik figuur lahkus, ja õnneks pääses põgenema ka Ben.


Ben oli bussid, kui märkas aknast välja vaadates, et salapärane figuur deltaplaaniga maandus maailma ühe kõige kuulsama ajaloolise hoone katusel. Londoni Toweri katusel. Ben hakkas mõtlema, kas figuur tahtis varastada kroonijuveele?

 

Benil õnnestus pääseda Londoni Towerisse. Mõistatuslik figuur oli sisenenud kroonijuveelide majja. Figuuril oli käes dünamiidipadrun, mille küljes oleva süütenööri too salapärane figuur põlema pani. Ben astus salapärasele figuurile lähemale ja palus, et too ei teeks seda. Figuur uuris, kes seal oli? Ben tundis selle hääle ära, sest see oli …. hääl!

 

Ma ei Sulle siinkohal ütelda, kelle hääl see oli, sest sel juhul on selle loo põnev lõpplahendus Sulle välja öeldud …

 

Jõuame raamatu kolmandasse osasse „Saladuste saladus“, milles peavad Ben ja saladuslik figuur vabanema põlema pandud dünamiidipatareist ja põgenema Londoni Towerist. Põgenemisel kohtusid Ben ja saladuslik figuur konstaabel Lollardiga, söödi kebabi, kohtuti seitsme magava ja hääleka korgiga, appi tuli ka Raj ja must kass.

 

Ben oli kindel, et kuna varas oli sedavõrd kuulus persoon, kes rääkis enda kohta meie-vormis, pidid nad tagasi viima kõik varastatud asjad, kuid see polnud sugugi mitte lihtne! Wembley staadionil ootas neid ees vägagi vihane väljakuhooldaja ja tema koletislik muruniiduk.

 

Raamatu neljandas osas „Lõppmäng“ jõudis Ben koos vargaga Briti Muuseumisse, et viia tagasi vaarao Tutanhamoni surimask, kuid seal ootas neid ees härra Parker!


Kas nüüd ongi kõik? Ei, siiski mitte, sest Benil oli üks hea mõte, millest saaks kasu ja kuulsust ka härra Parker ja tema naabrivalve rühm.

 

Loo lõpus jõudis Ben koju. Ema ja isa olid õnnelikud! Ei mingit peotantsu enam! Benil oli ka oma vanematele üllatus – nüüd oli neil ka kass, must kass! Viimastel lehekülgedel ajas Ben garaažist välja invaroller Millicenti, et alustada uusi seiklusi koos vanatädi Ednaga!

 

Kuid, kes oli ikkagi see salapärane mustades rõivastes figuur? Miks ta seda tegi? Milline on loo lõpplahendus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Raamatu on illustreerinud Tony Ross, nii nagu ikka David Walliamsi raamatute puhul see on.

Iko Maran


„Londiste, õige nimega Vant“


(Tänapäev)


 

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv lugu Siimust, kes saab sünnipäevaks täispuhutava kummielevandi nimega Londiste, kelle õige nimi on Vant. Koos suudavad nad teha päris palju pahandust, aga ka targemaks saada. 


Iko Marani tuntud loo juurde kuuluvad lahutamatult Heldur Laretei vahvad pildid.

 

Pean tunnistama, et „Londiste, õige nimega Vant“ oli üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. Selle peategelane kummielevant Londiste oli üks minu lemmiktegelane Naksitrallide, Sipsiku, Nublu, Kunksmoori, Viplala, Pipi Pikksuka, meisterdetektiiv Blomqvisti, katuse Karlssoni kõrval.


Raamatu esmatrükk ilmus juba 1972. aastal ehk 51 aastat tagasi. Londiste ja Siimu seiklused on ilmunud aastaid tagasi ka vene ning saksa keeles. 2017 ilmus raamatust kordustrükk ja sel aastal uuesti kordustrükk, mis näitab, et raamatu vastu on huvi ka täna, aga raamat on seda ka väärt.


Meenutan sedagi, et Iko Marani sulest ilmus ju veel mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, mis mulle lapsena meeldisid: „Pikk päev“ (1975, see oli raamat, mis kingiti mulle esimese koolipäeva puhul), „Jass“ (1975), „Aga palju kasse!“ (1977), „Tuline jäätis“ (1978), „Piki ja Tohotiise“ (1980).

 

Veidi hiljem olen avastanud, et Iko Marani sulest ilmus ka veelgi varem raamatuid: „Lauri ja Kaie kummaline matk“ (1964), „Läki metsa!“ (1966), „Kirjud lood“ (1970). Lisaks on ta tõlkinud ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid eesti keelde: „Totu ja ta sõprade seiklused“, „Totu Kuul“, „Totu Päikeselinnas“

 

Raamatu „Londiste, õige nimega Vant“ esimene osa kannab pealkirja „Sünnipäevakingitus“ ja lugu algab raamatu teise peategelase, Siimu sünnipäevaga.

 

Väike poiss saab 4-aastaseks. Ta ärkab, laual on tort ja lilled, voodi ees seisavad ema ja isa. Isal on suur kirju karp käes. Lugeja saab teada, et poes on lausa soovitatud see kirju karp Siimule kinkida. Kas seal sees on ehitusklotsid, sest isa on alati Siimule ehitusklotse kinkinud. Kuid ei. Karbis on kommid, kreeka pähklid, õunad ja apelsinid ja pontsakas, kangesti armsa tuttava näoga kummielevant. Siim on õnnelik. Just sellist kummielevanti ta endale tahtis. Isa ütleb, et kummielevandi nimi on Londiste, sest elevant oli seda talle ise ütelnud. Siim ei taha seda esialgu uskuda, ju isa teeb lihtsalt nalja, et mänguelevant on seda ise ütelnud.

 

Veidi hiljem peavad isa ja ema linna minema. Siim jääb üksinda koju. Ja oh üllatust! See kummielevant oskabki rääkida. Lugeja saab teada, et kummielevandi õige nimi on Vant, kuid teda võib ka Londisteks kutsuda. Ka temal on just sel päeval sünnipäeav, sest tema sündis just siis, kui kirju karp lahti tehti.

 

Vaatamata sellele, et Londiste just sel päeval sündis, kinnitab ta, et ta on elanud kaugel Limpopo jõe ääres, mis asub teatavasti ju Aafrikas. Londiste ongi selline naljakas tegelane, mistõttu ei teagi kunagi uskuda, kas ta täägib tõtt või viskab nalja, ja kas mänguelevant ikka üldse rääkida saabki? Siim ja Londiste lepivad omavahel kokku, et Londistest saab Siimu poja.

 

Ja nii saavadki alguse igasugu naljakad ja halenaljakad juhtumised ja sündmused. Londiste on üsna uudishimulik,veidi üleannetu ja rumaluke, sest ta on ju alles väike nagu ka Siim, mistõttu juhtubki nendega igasugu asju.


Mis täpselt juhtub?

Ma ei saa sulle muidugi kõike ära rääkida, sest siis oleks lugemine hirmus igav, kuid mõned näited siiski – Siim ja Londiste käivad üheskoos vannis, kuigi Siim ei tohiks seda üksinda teha. Pärast on vannituba vett ja hambapastat täis.

Lööme kaasa Siimu sünnipäevapeol, kuhu tuleb palju igasugu täiskasvanuid inimesi, kes on üsna igavad, kuid Siimule meeldib ju kingitusi saada.

Käime ka Siimu Viimsi vanaema juures. Vanaema juurde sõidetakse bussiga ja oh kui põnev on ümbritsev maailm väikese Londiste jaoks – miks majad bussist mööda jooksevad, mis on see suur ja sinine, mis ühtäkki bussi kõrvale tekib? Siimule ja Londistele vanaema juures meeldib, kuid seekordne külaskäik oleks peaaegu lõppenud väga tõsise õnnetusega, kuid õnneks lõpeb seekord kõik hästi.

 

Ja veel. Saame lugeda sellest, kuidas Siim herilase käest nõelata saab, veidi hiljem saab nõelata ka Londiste. Siim jääb kinni ka liimisesse kärbsepaberisse ja kõige lõpuks „ründab“ veel ka kaktus.

 

Saame osa ka Siimu ja Londiste talverõõmudest. Siim ja Londiste teevad lumest kaalikaid ja otsustavad proovida kumma kaalikad on magusamad. Loomulikult ei lõpe selline lume söömine hästi ja Siim jääb haigeks. Tal on kõrge palavik, ta higistab palju ja talle tuuakse maitsvaid apelsine, ema ja isa hoolitsevad Siimu eest. Londiste tahaks ka, et tema eest hoolitsetakse ja apelsine tuuakse, mistõttu otsustab ta samuti haigeks jääda. Kas on see üldse võimalik, et kummielevant jääb haigeks ja isegi higistab?

 

Talvele järgneb kevad. Kevadine maailm on põnev nii Siimule kui ka Londistele. Loodus ärkab, väljas on palju põnevaid asju, Londiste saab nüüd ka endale pojad – sipelgad!

 

Raamatu teise osa pealkiri on „Kolma aastat hiljem“. Siimust on saanud koolipoiss, ta on nüüd 7-aastane ja ta läheb esimesel koolipäeval kooli. Londistet kooli kaasa ei võeta, sest kummielevandid ei käi ju koolis. Londiste otsustab kooli siiski minna ja võtab ise ette ohtliku koolitee, kuid kooli ta ikkagi jõuab.

 

Koolis saab ta endale üsna ootamatu juhendaja/õpetaja, kelleks on valge maniskiga kass Kissa, kes õpetab Londistele koolitarkust, mis mõnikord teab mis tarkus polegi.

 

Kissa tutvustab Londistele ka kooli – riidehoid, söökla, looduslooklass, kus elab ka üks vahva papagoi, keemiaklass, kus Londiste ja Kissa teevad ühe „katse“. Lõpuks jõuab Londiste ka Siimu klassi, kus ta saab tuttavaks Siimu pinginaabri, ühe igati vahva, tedretähnilise tüdrukuga, kel nimeks Maris.

Klassis valmistab Londiste Siimule veidi piinlikkust, sest Londiste koolitarkused ei ole eriti suured.

 

Raamatu teises osas saab lugeja tuttavaks ka Kihvloomaga, kes vahetevahel Siimu külastab. Kissa kutsub seda kummalist „looma“ ka mustaks ussiks. Mis loom see selline on? Või polegi see üldse mitte loom, aga hoopis üks tuju?

 

Loomulikult saab Siim koolis ka uusi sõpru, kellega koos mängitakse ja igasugu asju ette võetakse. Seetõttu jääb Londiste üsna sageli ka üksinda. Ükskord üritab Londiste Siimu uutest mängudest osa võtta ja oma sõpra aidata, kuid see lõpeb üsna halvasti.


See lõpeb sedavõrd halvasti, et Londiste võtab vastu ühe väga tõsise otsuse ja ta otsustab... Mida Londiste otsustab?

Mida tähendab see, kui Kissa tõdeb, et Londiste on mänguasi ja igal eal on omad, erinevad mänguasjad?

 

Selle ülimalt mõnusa ja laheda raamatu lõpp on veidi nukrameelne, kuid kunagi ei tea, millal üks igavesti vahva kummielevant võib Sulle vastu jalutada, ja siis tasuks temast kindlasti ka välja teha.

 

Suurepärased pildid on raamatusse joonistanud Heldur Laretei, kes oli ka minu lapsepõlve üks lemmikillustraatoreid. Tema illustratsioone ilmus ajakirjades „Täheke“, „Pioneer“, „Põhjanael“, kuid mulle meenuvad tema illustreeritud raamatud (sulgudes raamatu autor ja ilmumisaasta):

 

„Koer taskus“ (Heljo Mänd, 1967),

„Lahtiste uste päev“ (Ellen Niit, 1970),

„Kalakari salakaril“ (Eno Raud, 1974),

„Hoia oma silmi“ (Heljo Mänd, 1974),

„Padakonna vada“ (Eno Raud, 1975),

„Põrgupõhja uus Vanapagan“ (Anton Hansen Tammsaare, 1975),

„Kuukaraadža lugu“ (Heino Väli, 1976),

„Poola muinasjutte“ (1976, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kalevipoeg“ (Eno Raud, 1976),

„Käbi käbihäbi“ (Eno Raud, 1977),

„Ajaloolised jutustused“ (Eduard Bornhöhe, 1977, sarjas „Ajast aega“),

„Tuline jäätis“ (Iko Maran, 1978),

„Värvilised muinasjutud“ (Imants Ziedonis, 1978),

„Vene muinasjutte“ (1978, sarjas „Saja rahva lood“)

„Unenäod kristaalkohvris“ (Kalju Kangur, 1979),

„Katja ja krokodill“ (Grigori Jagdfeld, Niina Gernet“, 1979),

„Piki ja Tohotiise“ (Iko Maran, 1980),

„Imeflööt“ (Emil Kolozsvar Grandpierre, 1981),

„Kümme keerusaia“ (Erika Esop, 1982)

 

veidi hiljem ka

 

„Dungaani muinasjutte“ (1984, sarjas „Saja rahva lood“),

„Ahvipoeg, kes ei tahtnud areneda“ (Tiia Toomet, 1984),

„Kus on rändurite kodu“ (Aleksandr Mirer, 1984),

„Pesakast“ (Mart Helme, 1984),

„Pelle Tömpsaba seiklused“ (Gösta Knutsson, 1986),

„Tsirkus“ (Holger Pukk, 1986),

„Kilul oli vilu“ (Eno Raud, 1987)

„Itaalia muinasjutte“ (1988, sarjas „Saja rahva lood“),

„Kümme Setu muinasjuttu lastele“ (Julius Mägiste, 1990),

„Kolm juttu neljast kassist“ (Katrin Jakobi, 1991),

„Vallooni muinasjutte“ (2006, sarjas „Saja rahva lood“)

 

Adam Lambert


„High Drama“


(Warner Music)


 

„Grammyle nomineeritud rahvusvaheline superstaar Adam Lambert avaldas albumi “High Drama”.
Albumi peamiseks produtsendiks on Adam isiklikult, abiks Tommy English (Kacy Musgraves, Carly Rae Jepsen), Andrew Wells (Halsey, OneRepublic), George Moore ja Mark Crew. Mitmekesine lugude nimistu ulatub klassikast kaasaegsete hittideni. Teiste seas kõlavad näiteks juba varem avaldatud “Ordinary World” ja “Holding Out For A Hero”, uuteks üllatajateks aga tantsulise hingamise saanud “Sex On Fire” ja võimas fookusträkk “Chandelier”.“

 

Sedasi tutvustab Adam Lamberti uut albumit Warner Music.


Adam Mitchel Lambert (29.01.1982 Indianapolis, Indiana, USA) on USA laulja, laulukirjutaja ja näitleja. 2009. aastal saavutas ta telesaate/staarisaate „American Idol“ teise koha ja sai seejärel tuntuks nii USAs kui ka mujal maailmas. Adam Lambert on kinnitanud, et tema suurteks eeskujudeks on olnud Michale Jackson, Queen, David Bowie, Aerosmith ja Led Zeppelin.

 

Aastate jooksul on Lambert avaldanud neli sooloplaati, „High Drama“ on tema viies album, ja alates 2011. aastast on ta tegutsenud ka ansambli Queen lauljana ehk siis ühe oma eeskuju ja suure lemmiku lauljana!

Tema esimene sooloalbum „For Your Entertainment“ ilmus 2009, kolm aastat hiljem ehk 2012 ilmus teine album „Trespassing“, samal aastal käis ta koos Queeniga ka kontsertturneel Euroopas. 2014 käis Lambert koos Queeniga kontsertturneel USAs.

2015 ilmus tema kolmas sooloplaat „The Original High“, samal aastal ja ka järgmistel aastatel käis Lambert koos Queeniga taaskord kontsertturneedel nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas, sügisel 2018 esineti ka Las Vegases.

 

Lambert sündis Indianapolises, Indianas, kui tema pere kolis Californiasse kohe pärast Adami sündi. Adam käis mitmes erinevas koolis ja juba 10-aastasena hakkas ta tegelema laulmise ja ka näitlemisega.

Ta alustas esinemisi kooliteatris, laulukooris ja ka kooli dzässibändis MC Jazz. Juba enne kooli, kooli ajal ja ka pärast kooli lõpetamist lõi ta kaasa erinevates muusikalides ning muusikashow’des, mistõttu on üsna selge, et tal on koolitatud hääl.

Adam mängis San Diego Lyceum-teatri etenduses „You´re a Good Man, Charlie Brown“. Kaks aastat hiljem mängis 12-aastane Adam juba ka etenduses „Viiuldaja katusel“. Teismelisena lõi ta kaasa paljudes etendustes, kus tal tuli ka laulda: „Hello, Dolly!“, „Chess“, „Camelot“, „The Music Man“, „Grease“ ja „Peter Pan“.

19-aastaselt läks Adam Lambert koos Anita Mann Productionsiga turneele. Seejärel naases ta USAsse ja esines ooperis Orange County´s, Californias.

Seejärel juba rollid muusikalides „Hair“, „Brigadoon“ ning Kodak Theatre´is esitatud muusikalis „The Ten Commandments: The Musical“, milles lõi kaasa ka Val Kilmer.

 

Edasi otsustas Adam Lamber kandideerida ka telesaatesse „American Idol“. Prooviesinemisel laulis ta Michael Jacksoni laulu „Rock With You“ ja Queeni laulu „Bohemian Rhapsody“. Adam Lambert oli edukas ja saavutas saatesarja kaheksandal hooajal teise koha!

Siinkohal tasub mainida, et kui USA suur ajaleht ”The L.A. Times” pani järjekorda 120 telesaate ”American Idol” osavõtjat, siis Adam Lambert oli kohal number viis! Igati korralik saavutus, kui arvestada palju supertähti sellest saatesarjast esile on kerkinud.

 

20. mail 2009 ilmus Lamberti esimene singel „No Boundaries“. 23. novembril 2009 ilmus laulja debüütalbum „For Your Entertainment“, mis debüteeris Billboard 200 edetabelis kohal number kolm. Esimesel nädalal müüdi seda USAs veidi alla 200 000 eksemplari, tänaseks on seda müüdud üle 2 miljoni!!!


Adam ise on ütelnud, et tema esikplaat oli segu erinevatest muusikastiilidest. “See oli selline roki-popi-elektroonika-tantsumusa värk.”


Pärast edukat debüütalbumit hakati Adam Lambertist palju rääkima, ja eks ta andis ka palju kõneainet nii oma välimuse, väljaütlemiste kui ka esinemistega. Kuid vaatamata kõmule on mees olnud tõeline täht ning kandideerinud paljudele muusikaauhindadele, sh Grammy-auhinnale kui parim meesartist.

 

15. mail 2012 ilmus Lamberti teine sooloplaat „Trespassing“, millelt ilmusid ka singlid ”Better Than I Know Myself”, ”Never Close Our Eyes“ ja ”Trespassing”. Plaat tõusis ilmudes Billboard 200 edetabelis esikohale, ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 80 000 eksemplari!

”Trespassing” oli suurepärane popiplaat, sest plaadi tegemisel ja laulude kirjutamisel olid Lambertile abiks paljud muusikamaailma tipptegijaid nii produtsendid kui ka laulukirjutajad: Pharrell Williams, Dr. Luke, Claude Kelly, Benny Blanco, Josh Abraham, Bonnie McKee, Nile Rodgers, Sam Sparro, Bruno Mars, Nikka Costa, Lester Mendez ja BC Jean ehk tegijad, kes muusikasõpradele hästi tunda-teada.

 

2014. aasta mais ilmus laulja kogumikplaat „The Very Best of Adam Lambert“, milles oli lugusid kahelt esimeselt sooloplaadilt, kuid ka teesaadetest „American Idol“ ja „Glee“.

 

Juunis 2014 alustas Adam Lambert koos ansambli Queen liikmete Roger Taylori ja Brian Mayga kontertturneed (kokku 35 kontserti), mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Lõuna-Koreasse, Jaapanisse, Austraaliasse ja Uus Meremaale. Muusikasõbrad kiitsid Adam Lambertit, sest tema esitus, hääl ja kõik muu sobisid suurepäraselt Queeni lugudesse.

 

Jaanuaris 2015 andis Lambert teada, et lõpetas lepingu plaadifirmaga RCA ja sõlmis uue lepingu Warner Bros. Recordsiga. Sama aasta aprillis ilmus uus singel „Ghost Town“, mis oli paljude muusikakriitikute arvates parim Lamberti lugu. Juunis 2015 ilmus Lamberti kolmas stuudioalbum „The Original High“. Billboard 200 tabelis debüteeris see kohal number kolm, ja sellest sai esimene Adam Lamberti album, mis tõusis ka briti plaadimüügitabelis TOP10 sekka, kohale number 8.

 

Juunis 2017 andsid Adam Lambert ja Queen teada, et alustavad maailmaturneed, mis viib neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse, Austraaliasse ja Uus Meremaale.

 

2019 andis Lambert hääle imperaator Maximusele filmis „Playmobil: The Movie“, sama aasta lõpus käis Lambert koos Queeniga kontsertturneel „The Rhapsody Tour“ Põhja-Ameerikas.

 

Veebruaris 2019 avaldas laulja kauni ballaadi „Feel Something“, laulu, milles kiideti laulja häält ja lausa tema hääle akrobaatilisi võimeid. Mais 2019 ilmus veel üks singel „New Eyes“.

 

20. märtsil 2020 ilmus laulja neljas sooloalbum „Velvet“, mis oli paljude muusikasõprade ja ka muusikakriitikute arvates seni parim Lamberti album. Album, milles oli nii diskot kui ka glämm rokki. Sama aasta oktoobris ilmus album „Queen + Adam Live Around the World“, mis tõusis ilmudes brittide plaadimüügitabelis esikohale! Jaanuaris 2021 ilmus ka samanimeline kontsertfilm. Kahjuks jäi ära Lamberti ja Queeni kontsertturnee Suurbritanniase ja mujal Euroopas, nagu ka eelmisel aastal, sest maailma oli vallutanud pandeemia.

 

Aastal 2023 on Adam Lambert jõudnud juba üsna palju teha. Nii on ta mänginud üht peaosa Sophia Coppola produtseeritud ja Andrew Durhami lavastatud filmis „Fairyland“, mida nöidati esimest korda selle aasta jaanuaris Sundance´i filmifestivalil.

Ta on mänginud Las Vegases halloweeni-teemalises kontsertsarjas „The Witch Hunt“.

Lambert on tagasi ka plaadifirmas Warner Bros. Records ning ilmus ka uue albumi „High Drama“ esimene singel „Mad About the Boy“ (see on algupäraselt lugu aastast 1932, autoriks Noel Coward).

 

Ja 24. veebruaril 2023 (Eesti Vabariigi sünnipäeval) ilmus Adam Lamberti viies stuudioplaat „High Drama“, millel laulja esitab ajatuid lugusid ehk siis teiste artistide poolt tuntuks lauldud lugusid, kuid uskuge mind, Lambert annab nendele uue hingamisi päris kindlasti. Enne uue albumi avaldamist ilmus veel ka üks singel – „Ordinary World“, mille algupäraseks esitajaks legendaarne Duran Duran aastal 1992.

 

Plaadil kokku 11 laulu.

 

1. „Holding Out for a Hero“, algupärane versioon on aastast 1984, esitajaks Bonnie Tyler, lugu kõlas menukas filmis „Footloose“. Lamberti esituses on see igati äge avalöök uuele albumil, hea minekuga rokipala, milles Lambert esitleb oma võimast ja uhket häält!
2. „Chandelier“, algupärane versioon on aastast 2014, esitajaks ja laulu autoriks Austraalia lauljatar Sia. Minu jaoks on see laul üks viimase kümne aasta parimaid poplugusid, milles on jõudu ja ka sõnumit, ka Adam Lamberti esituses kõlab see võimsalt ja uhkelt, nii nagu peabki;
3. „Ordinary World“, algupärane versioon aastast 1992, esitajaks Duran Duran. Toona, kui Duran Duran selle laulu avaldas, oli see üks minu lemmiklugudest (ja on seda tegelikult ka täna), Adam Lamberti esituses on see samuti igati võrratu, esitus, milles on õrnust, kuid ka jõudu. Igati lahe on see, kuidas see lugu „toimib“ ka tänases päevas, 31 aastat pärast selle laulu esmaesitlust!
4. „Getting Older“, algupärane versioon aastast 2021, esitajaks Billie Eilish. Jällegi üks suurepärane poplugu, mida on hea kuulata ka Adam Lamberti esituses, milles on veidi ka Queeni hingamist juures;
5. „I Can't Stand the Rain“, algupärane versioon aastast 1973, esitajaks Ann Peebles, kuid aastate jooksul on seda laulnud ka Eruption, Tina Turner jt. Adam Lamberti esituses on see igati seksikas ja fankilik lugu;
6. „West Coast“, lugu aastast 2022, algupärase versiooni esitajaks USA poprokipunt One Republic. Adam Lamberti esituses on selles rokiloos jõudu ja võimsust;
7. „Do You Really Want to Hurt Me“, lugu aastast 1982, algupärase versiooni esitajaks brittide new wave´i bänd Culture Club. Lamberti esituses on see igati kaunis ja rahulik ballaad, milles igati põnevaid rütmilahendeid ja harmooniaid;
8. „Sex on Fire“, lugu aastast 2008, algupärase versiooni esitajaks USA rokipunt Kings of Leon. Lamberti esituses on selles laulus veidi glämmroki hingamist, igati head minekut, ja Lambertil ON võimas hääl;
9. „My Attic“, lugu aastast 2019, algupärase versiooni esitajaks Pink, ja see kõlas lauljatari albumil „Hurts 2B Human“. Adam Lamberti esitus on kaunis, ilus, veidi folgilik, kindlasti selle albumi üks kaunemaid esitusi;
10. „I'm a Man“, lugu aastast 1967, algupärase versiooni esitajaks brittide The Spencer Davis Group, laulu autoriks legendaarne Steve Winwood. Lamberti esituses on see uhke ja võimas laul, ja jälle tabab minu kõrv veidi Queeni ja Freddie Mercuryd …
11. „Mad About the Boy“, lugu aastast 1932, autoriks Noel Coward, aastate jooksul on seda suurepärast laulu esitanud Dinah Washington, Caro Emerald, Marianne Faithfull, Jackie Gleason, Lena Horne, Eartha Kitt, Amanda Lear, Julie London, Cybill Shepherd, Elaine Paige, Dinah Shore jpt. Muusikamaailma üks stiilsemaid lugusid on stiilne ka Adam Lamberti esituses, tõeline pärl selle suurepärase albumi lõpuks!

 

 

Kuula ise ka:

Share this page

Wilder Woods „Wilder Woods“ (Warner Music)

Pean tunnistama, et sel aastal on olnud ridamisi uusi plaate, mis on olnud mulle tõelised muusikalised elamused. No meenutagem – The Black Keys’i „Let’s Rock“, Ed Sheeran’i „No. 6 Collobarations Project“, Rob Thomas’e „Chip Tooth Smile“, Prince’i kogumik „Originals“, The Head and the Heart’i „Living Mirage“, Alex Hepburn’i „Things I’ve Seen“, Gary Clark Jr.’i „This Land“, Yola’ „Walk Through Fire“, Rival Sons’i „Feral Roots“, ja nüüd saab siia loetelusse lisada Wilder Woods’i uue albumi. Kusjuures tasub mainida sedagi, et septembris peaks ilmuma veel ühe minu lemmiku ehk Goo Goo Dolls’i uus stuudioplaat! Ja tulekul ka Stereophonics'ilt uut materjali.

Kui selle aasta alguses hakati Wilder Woods’ist rääkima ja lugusid mängima, siis oli kõik üks suur saladus, sest ei olnud teada, kes too Wilder Woods õigupoolest on. On see nüüd bänd või laulja või ... Muusika oli igati põnev, selline veidi vanakoolilikult soulililk, folk- ja kantrirokilik, kuid tegemist oli suure küsimärgiga. Loomulikult oli palju muusikasõpru, kes USA kaasaegse rokkmuusikaga hästi kursis ja esitaja hääles tunti ära üks suurepärane esineja, kes kuulsust ja populaarsust kogunud ansamblis NEEDTOBREATHE (üks väga lahe USA rokipunkt, kes teeb kristlikku rokki, folk-rokki, ansambel, kes on kandideerinud ka Grammy-auhinnale) ja tänaseks ongi selge, et Wilder Woods on justnimelt selle mehe projekt ehk USA laulja, kitarrist, klahvpilli- ja suupillimängija William Stanley „Bear“ Rinehart III, kes saab selle aasta 6. septembril 39-aastaseks.

Tavaliselt arvatakse, et sellised uued projektid ei kõneta kedagi, no et äkki on tehtud sedasi veidi põhiansambli kõrvalt, siis Wilder Woods ületab kõiki ootusi ja lootusi, sest sedavõrd head plaati annab tikutulega otsida. Head plaati nendele, kes naudivad sellist vanakooli souli, vanakooli folkrokki, vanakooli rokki, sest Wilder Woods just need muusikalised stiilid oma muusikas ühendab ja debüütalbum on vähemalt minu jaoks seni selle aasta üks parimaid, kui mitte isegi kõige parem!

NEEDTOBREATHE

Vennad Williams Stanley „Bear“ Rinehart III ja Nathaniel Bryant „Bo“ Rinehart on pärit väikelinnast Possum Kingdomist, Lõuna Carolinast, kuid veidi hiljem kolisid nad Senecasse, et hakata muusikat tegema ja muusikat esitama. Vennad kasvasid üles kirikulaagris, mida nende pastorist isa juhatas. Vennad alustasid esinemist Furmani ülikooli kohvikus, kusjuures Bear oli ka tubli spordipoiss, mängides väga hästi ameerika jalgpalli. Pärast kooli lõppu liitusid vendadega veel ka Joe Stillwell ja basskitarrist ning trummar Seth Bolt, et hakata üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem tuli bändi klahvpillimängija Josh Lovelace ja Joe Stilwell lahkus.

NEEDTOBREATHE oli koos – Bear Rinehart laulis, mängis kitarri ja klahvpille, Bo Rinhehart laulis taustasid ja mängis kitarri. Siinkohal võib lisada, et kontsertturneedel käib nendega kaasas ka trummar Randall Harris. 2001 avaldas bänd oma kulu ja kirjadega albumi „The Feature“, 2004 ilmus kaks nelja lauluga EP’d „Fire“ ja „Turnaround“. Nüüd märkas neid Universal Music Group’ile kuuluv Lava Records. Plaadistusleping sõlmiti firmaga Atlantic Records ja mindi Suurbritanniasse, et lindistada esimene stuudioplaat. Albumi „Daylight“ produtsendiks oli Andy Green. Umbes samal ajal jõudis bänd ka ajakirja „CCM Magazine“ esikaanele, neid oldi märgatud.

Tänaseks on NEEDTOBREATHE’il ilmunud kokku kuus stuudioplaati ehk lisaks „Daylight“’ile (2006) veel ka „The Heat“ (2007), „The Outsiders“ (2009), „The Reckoning“ (2011), „Rivers in the Wasteland“ (2014) ja „Hard Love“ (2016). NEEDTOBREATHE on kandideerinud Grammy-auhinnale, võitnud mitmeid GMA Dowe auhindu, mille kohta Bear Rinehart on ütelnud, et see oli igati cool ja üllatav, sest NEEDTOBREATHE oli ju ikkagi väikelinna bänd.

„Kui edu saabus, oli see igati cool,“ kinnitab Rinehart. „Ma usun, et minu vanemad nautisid seda täpselt sama palju nagu ma ise.“

2017. aastal tundus Bear Rinehart’ile pärast väsitavat kontsertturneed NEEDTOBREATHE’iga, et tal oleks vaja veidi puhata, et avastada ennast ka sooloartistina. Seetõttu on toodud muusikamaailmas võrdluseks ansambli Switchfoot ninamees Jon Foreman, kes samuti ju soolokarjääri on katsetanud. Kuigi siinkohal tuleb lisada, et ansambel NEEDTOBREATHE ei ole laili läinud ja tähistab sel aastal juba 21. tegutsemisaastat.

Wilder Woods – nimi, mis võetud poegadelt

Kuid mitte NEEDTOBREATHE’ist ei tahtnud täna rääkida, ikka Wilder Woods’ist, kuid on ju tore teada sedagi, millega Bear Rinhehart varem tegelenud on. Wilder Woods äratas muusikamaailma tähelepanu selle aasta (2019) alguses, kui aprillis ilmus kaks laulu „Someday Soon“ ja soulilik „Sure Ain’t“. Nagu eelpool mainisin, siis oli Wilder Woods üsnagi salapärane artist, kuigi mitmed muusikaväljaanded ja muuskasõbrad viitasid, et Wilder Woods teeb muusikat NEEDTOBREATHE’i fännidele, et Wilder Woods’i hääl on sarnane NEEDTOBREATHE’i lauljaga.

Wilder Woods on tõepoolest Bear Rinehart, kes pani nime uuele projektile oma poegade järgi – Wilder on 4-aastane ja Woods on kahe-aastane. Bear on kinnitanud, et tema pojad ja tema naine on talle kõige tähtsamad, ka kõige raskematel aegadel. Laste saamine muudab kõik varasemad kogemused hoopis teiseks. Kodu ja perekond on mõjutanud Wilder Woods’i debüütalbumit väga palju.

„Plaadil on laul „Hillside House“, mille kirjutasin siis, kui kolisime Nashville’i. Otsisime uut kodu, uut maja. Kuid seda maja nägin, siis olin kindel, et see ongi meie uus kodu. Ma kirjutasin selle laulu, kuna armastasin oma uut maja, kuid ilma pereta oleks see mõttetu ja tühi. Kui olin bändiga kontsertturneedel, siis olin perest eemal, Wilder Woods on projekt, mis seob mind perega ja saan olla oma perega ka rohkem koos. Näiteks laulu „Sure Ain’t“ mängib kaasa ka minu naine.“

Kuigi, kuigi, juba septembris läheb ka Wilder Woods kontsertturneele... Bear Rinehart kinnitab, et kindlasti tahaks ta jõuda esinema ka Euroopasse, kus ta varem väga palju polegi käinud.

„Pärast laste sündi tundus mulle, justkui oleksin saanud valguskiirusel suuremaks ja täiskasvanumaks,“ kinnitab Bear Rinehart. „Tahtsin peatada aega, sest tahan olla isa, ja kirjutasin muusikat, justkui kirjutaksin poegadele ja oma kallimatele kirja.“

Muusika, mis paitab kõrva

Bear Rinehart on ütelnud, et Wilder Woods’i muusika on tema jaoks midagi uut ja see on tema jaoks „värske“. Mees tahtis saada ka produtsenti, kellega ta poleks varem koostööd teinud ja nii leiti albumile produtsendiks Gabe Simon’i, ansamblist Kopecky. Gabe Simon on varem koostööd teinud ka Dua Lipa ning Gig Wigmore’iga. Lugusid on plaadil aidanud kirjutada ja muusikat plaadil teha ka The Watson Twins, Jesse Baylin, Trent Dabbs, Carson Cooley, Ian Fitchuk jpt.

„Tahtsin, et Wilder Woods’iga oleks seotud muusikainimesed, keda ma varasemast ei tundnud. Inimesed, kes on teinud popmuusikat, kes on teinud tantsumuusikat. Paljud arvasid, et ma ei sobi plaadi produtsendiga kokku, kuid me sobisime suurepäraselt ja tulemus on võrratu.“

Rinehart on ütelnud ühes intervjuus, et ega ta alguses päris täpselt ei teadnudki, millist muusikat ta tahaks kirjutada ja salvestada. Ta alustas Nashville’is tööd ühes sõbra majas, mis jääb tema kodust üle tee. Tal oli esialgu kaks mõtet – wilder ehk selline kergem, tantsulikum ja flirtiv pool, ja wood ehk veidi raskem pool, et rääkida oma kogemustest ja muust sellisest. Talle tundus, et plaadil oleks justkui kaks külge, kaks EP’d, kuid kokku pannes tuli sellest igati sümpaatne kuulamine.

„Olen tahtnud oma sooloprojekti alati teha. Paljud tahavad teada, kuidas oleks teha midagi hoopis teistmoodi. Hakkasin kirjutama lugusid, mis NEEDTOBREATHE’ile ei sobinud, kuid ma tahtsin nedi lugusid kirjutada ja esitada. Ja põnev on ju teha koostööd ka uute inimestega.“ „Lugu „Sure Ain’t“ salvestades sain aru, et see ongi see muusikas ja see saund, mis on Wilder Woods’i oma. Lugu „Supply & Demand“ kuulasin pärast stuudiot kodus ja mõtlesin, et vau see on lugu, mida tahaks kangesti raadiost kuulata.“

Bear’i enda lemmiklugu plaadil on „Someday Soon“, mõnusa fiilinguga soulilugu, mis ilmudes pani Wilder Woodsile külge võrdusmärgi Sam Smith’iga. Nagu eelpool mainisin, siis leiab Wilder Woodsi abumilt kübe rokilikumat mussi (plaadi avalugu „Light Shine In“, „Electric Woman“), folgilikuma hingamisega muusikat („Someday Soon“, „Religion“), vanakooli souli, lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva („Sure Ain’t“, minu enda suurimad lemmikud sellel plaadil on „Mary, You’re Wrong“ ja „Hillside House“), kuid näiteks ka debüütplaadi kolmas singel - „Supply & Demand“, mille kohta on öeldud, et see on rahulik popipala, mis tekitab tunde, et istud suvel terassil ja jood limonaadi. Ja tegelikult nii see ju ongi, kuulad, naudid, kõlgutad jalga ja üks külm limonaad kuluks kindlasti asja juurde.

Üks oluline komponent Wilder Woodsi juures on ka laulmine. Rinehart on ütelnud, et soovis ehitada saundi oma hääle ümber, ja see hääl pidi olema selline „smoky soul“ („suitsune soul“), nii nagu kunagi laulsid Isaac Hayes, Otis Redding, Ray Charles. Hiljem, produktsiooni käigus pidi sellele lisatama veidi alternatiivsemaid ja kaasaegsemaid elemente, ja seda vahvat kooslust ongi plaadil kuulda. „Lauldes ei saanud ma enam olla NEEDTOBREATHE’i laulja,“ tõdeb Rinehart, „ja nüüd oli mul ruumi katsetada, eksperimenteerida.“

Bear Rinehart on ütelnud, et kui ta saaks panna kokku tõelise superbändi, siis kuuluksid sinna kindlasti Ray Charles, Joe Cocker ja Otis Redding. Praegustest uutest artistidest toob ta esile iiri laulja, muusiku, fantastilise häälega folgi- ja bluusiartisti Foy Vance’i (kuulake selle mehe laulu „I Won’t Let You Fall“) ja väga ägeda USA alternatiivse rokipundi Rainbow Kitten Surprise (kui Sul aega ja viitsimist on, siis kuula kasvõi selle bändi laulu „Fever Pitch“!). Koostööd sooviks Bear Rinehart teha kantrimuusika kuninganna Dolly Partoniga, sest Rinehart on kindel, et nende hääled sobiksid kokku.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WilderWoodsAlbumWE

Wilder Woods "Supply & Demand"

Rob Thomas “Chip Tooth Smile”

(Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on täismahus meeldinud, mistõttu olen mõtelnud, et miks nii.

Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. Teine selline artist on kunagine UB40 ninamees Ali Cambpell. Ja üllatus-üllatus, mis ma avastasin, Rob Thomasel on sünnipäev 14. veebruaril, Ali Campbellil 15. veebruaril, mul samuti 15. veebruaril. Mistõttu mulle tundub, et veevalajatele sobib ka muusika, mida veevalajad teevad. Mine võta kinni.

Seetõttu on mul siiralt hea meel, et on võimalus rääkida Rob Thomasest ja tema uuest plaadist “Chip Tooth Smile”, mille kaanepilt tuletab veidi meelde Bruce Springsteeni albumit “Born In The U.S.A.” ja George Michaeli video “Faith” teatud kaadreid , kusjuures eks ole läbi aegade ka nii The Boss kui ka George Michael minu suurimatest lemmikutest olnud.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Lapsepõlv ja noorusaeg – rasked ajad

Rob Thomas on sündinud Saksamaal, kuna tema isa oli USA sõjaväelane, kes oli 1972. aastal teenistuses Saksamaal. Pere kolis tagasi USA’sse, kui Rob oli pooleaastane. Poisi vanemad lahutasid, kui ta oli 2-aastane, mistõttu kasvas Rob koos ema ja õega Lake City’s, Lõuna-Carolinas.

Rob Thomas on ütelnud, et ta kasvas kuulates kantrimuusikat. Talle meeldisid suured tähed, kes elasid tegelikult üsna keerulist elu, nagu Johnny Cash ja Merle Haggard. Just nende lood suunasid ka Rob Thomase muusikalisele teele.

“Ma olen alati olnud raadiolaps,” kinnitab Rob Thomas. “Kasvasin üles muusikaga, mida mängiti raadiotest 70ndate aastate lõpus ja 80ndate aastate alguses. Kuulasime muusikat autoraadiost, kui emaga ringi sõitsime. Ma teadsin toona kõikide raadiolugude sõnu peast. Seetõttu mulle tundub, et kirjutan lugusid täpselt nii nagu seda tehti 80ndatel. Samas tunnen, et ma kasvan iga aastaga. Loodan, et see trend jätkub, kuni olen valmis peatuma.”

Thomas, tema ema ja õde kolisid Sarasotasse, Floridas, kui poiss oli 10-aastane, järgmisel aastal hakati elama Orlando lähedal. Umbes sel ajal sai Rob ka oma esimese pilli – Casio klahvpilli. Üks sõber õpetas teda pilli mängima ja Rob üritas järgi mängida lugusid, mida ta raadiost kuulis ja kuulas. Ta sai endale ka kitrarri, millel polnud siiski keeli, kuid tänu kitarrile kujutas ta ette, kuidas mängib kunagi rokkansamblis.

Rob Thomas on meenutanud ja kinnitanud, et tema lapsepõlv oli vägagi keeruline, kuna ema oli alkohoolik, mistõttu sai poiss kodus ka sageli peksa. Kui Rob Thomas oli 12-aastane, siis avastati emal ka raske haigus, õde jooksis kodust minema, et abielluda ja Rob jäi üksinda ema hooldama.

Koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines.

Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Esimesed kokkupuuted muusikaga

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid asnambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Produtsent saatis Rob Thomase ka Jan Smithi juurde häälekooli, et saada mehe laulmisesse vajalikku jõudu.

Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sülmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

Matchbox 20 ehk Matchbox Twenty

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.'

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda poleks tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

Eduga kaasnesid ka teatud kaasmõjud. Rob Thomas võttis elu kui tõeline rokkstaar, millega kaasnesid taaskord meelemürgid, alkohol, peod ja naised. Sellega hakkasid „kannatama“ esinemised, tõusis kehakaal (seda lausa 23 kilo võrra), ja seda märkas esimesena taaskord ajakiri „Rolling Stone“, kes oli hiljuti ju bändi uueks parimaks bändiks valinud. Seetõttu otsustas ansambel end käsile võtta, meelemürgid kadusid ja 1998. aastal valis ajakiri „People“ Rob Thomase maailma 50 ilusaima inimese hulka! Vot sedasi!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. Veidi varem oli demolindi „heaks kiitnud“ ka Rob Thomase abikaasa Marisol Maldonado, pooleldi hispaania, pooleldi puertoriiko verd modell.

Kui Carlos Santana ja Rob Thomas laulu (selleks loomulikult ju megahitt „Smooth“) lindistamisel esimest korda kohtusid, uuris Sanatana, kas Thomas abikaasa võiks olla äkki ladina-ameerika verd? No ja nii ju oligi!

Laul valmis live-lindistusena ja selleks oli vaja vaid kolm võtet! Thomas polnud kindel, kas lugu singlina ilmub, kindlus saabus siis, kui ta lugu raadiost kuulis. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

Edu tuleb

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

Rob Thomas jõudis kirjutada laule ka teistele – nii kirjutas ta Santana albumile „Shaman“ (2002) kaks lugu – laulu „Nothing at All“ esitas koos Santanaga Musiq ja laulu „You Are My Kind“ esitas Seal. 2002. aastal ilmus legendaarse kantrilaulja Willie Nelsoni album „The Great Divide“, millel oli lausa kolm Rob Thomase kirjutatud laulu. Samal aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005, kusjuures samal aastal otsustavad Matchnox Twenty kõik liikmed aja veidi maha võtta, et oma eraelule ja peredele pühenduda.

2004 aastal austati Thomast esimese artistina Songwriters Hall of Fame’i maineka “Hal David Starlight” auhinnaga, mis loodud tunnustamaks heliloojaid, kes on oma karjääri alguses juba jälje maha jätnud. Ta on vôitnud mitmeid BMI ja ASCAP auhindu ning teeninud kaks korda Billboard ja BMI “Songwriter of the Year” krooni. Ûleüldse on Thomas müünud kokku rohkem kui 80 miljonit albumit.

Soolokarjäär ja bänd vaheldumisi

2005. aasta 9. aprillil ilmub Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteerib USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkab ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmub tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Rob Thomas käis uue albumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina. Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Serletic soovitas neil tööle hakata, aga mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta! Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutab Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

Rob Thomas on teinud 20 aastat tööd ansambliga Matchbox Twenty, 10 aastat töötanud oma soolokarjääriga. Kas tegemist võiks olla ka omamoodi identideedikriisiga? Tundub, et siiski mitte, sest bändiga teeb ta rohkem rokilikumat mussi ja sooloartistina rohkem siiski popilikumat (raadiosõbralikumat) kraami. Kui mees käib soolokontserte andmas ja üksinda esinemas, siis esitab ta ka bändilugusid, kuid neid pigem akustilises võtmes.

„Chip Tooth Smile“

Rob Thomase neljas sooloplaat „Chip Tooth Smile“on taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu on muideks selle aasta NBA playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

Uus album on Rob Thomase esimene koostöö kauaaegse sõbra Butch Walkeriga (Butch Walker 14. Novembril 1969 sündinud USA laulja, laulukirjutaja ja produtsent, kes oli ka kitarrist glam metali ansamblis SouthGang, ta on kirjutanud ja proudtseerinud lugusid Avril Lavigne’ile, Sevendust’ile, Panic! At The Disco’le, The Donnas’ele, Pink’ile, Katy Perry’le, Pete Yorn’ile, Quietdrive’ile, The Cab’ile jpt.), ja ühtlasi esimene Rob Thomase plaat, mille produtsentideks ei ole Matt Serletic või Steve Lillywhite.

“Ütlesin kõikidele, et hakkan Butch Walkeriga plaati tegema, kusjuures polnud talle sellest isegi rääkinud,” naerab Rob Thomas. “Kui lõpuks temaga rääkisin, siis ütlesin, et kuule, sa pead seda tegema, sest ma olen kõikidele sellest juba rääkinud.”

Duo tegi koostööd suure vahemaa tagant, sest Thomas lindistas laulu oma stuudios New Yorgis, Walker toimetas trummide, kitarride, basskitarri ja klahvpillidega oma Santa Monicas asuvas stuudios. Ühine eesmärk oli teha veidi sellist 80ndate aastate head popisaundi (see on neil väga hästi välja tulnud) ja Walker soovis, et Thomas oleks hääleliselt vägag energiline (ja seda ta ka on).

“Butch Walker soovis, et muul hääl kõlaks nagu live’is,” kinnitab Thomas. “Hääl on veidi toores, miski pole üleproudtseeritud. Meile meeldib ühesugune muusika. Siin on kõike alates Cutting Crew’st kuni Ciny Lauperini, INXS’i ja Depeche Mode’i. Kaks sõpra tegid koostööd, kuid saundid on kõik Butchi poolt paika pandud. Ta näitas ette, kuidas band peaks mängima, ja hüppas ise ühe pilli juurest teise juurde. Mulle tundub, et temas on peidus mitu isikut, mistõttu mängib ta kõike instrumente erinevalt.”

Plaadi esimene singel “One Less Day (Dying Young)” illustreerib Rob Thomase arengut. Siin on mõnusat tempot, häid kitarririffe, vahvaid klahvpille ja veidi ka keldi muusika sugemeid. Refrään hakkab kergesti kummitama ja jääb meelde. Loo alguses kinnitab Thomas: “I’m not afraid of getting older… I’m one less day from dying young”. See on vägev ja julge hüüdlause, mis määrab ka ülejäänud 11 laulu suuna.

Laulus “Timeless” kuuleme rahulikumat Rob Thomast, milles ta kinnitab: “All this shit we’re going through. Nothing compares to you. Our love is timeless”, see on lugu jällegi oma kallist abikaasast, kuhu on kaasatud nende mõlemate lemmiklugude pealkirju/fraase: “Sister Christian”, “Girls Just Wanna Have Fun”, “In The Air Tonight”, “Putting On The Red Light” (The Police’i “Roxanne”), “Freedom”, “Sweet Dreams”, “Free Falling”, “I’ll Be Your Father Figure”, “Enjoy The Silence” jne.

Laulus “The Man To Hold Water” saadab lauljat loo alguses vaid kitarr, hea minekuga hittlugu “I Love It” on bluusilikum ja rokilikum, mille lõpus ka äge süntesaatori soolo. “Early In The Morning” ja "The Worst In Me" on rütmikamad, laulus "Tomorrow" on jällegi hitiainest (pean silmas laulu ülesehitust, refrääni ja kaasahaaravust), “We Were Beautiful” räägib noorusaja nostalgiast läbi elukogemuste prisma. Plaadi viimane lugu võtab ilusasti kokku selle plaadi “sõnumi” – inimesed kasvavad ja saavad vanemaks, leiavad rahu ja saavad aru, et homme on uus päev… ja see on kingitus, et hingata sisse ja hingata välja.”

Kuula ise ka, ja hinga kaasa:

https://atlantic.lnk.to/ChipToothSmilePR

Elli H. Radinger „Vanade koerte tarkus“

(Tänapäev)

Koerad on vaimustavad olendid, ükskõik kui vanad nad siis on. Elu koos vana koeraga, tema eest hoolitsemine ja tema viimaste eluaastate jagamine avab su silmad ja südame. Koertel on meile õpetada väga palju – võta iga päeva kui kingitust, ära kahetse midagi, hoolitse oma karja eest, erista tähtsat tühisest, lepi sellega, mida pole võimalik muuta, andesta, kuni oled veel elus, tea, et kunagi pole hilja õppida uusi trikke ja et vanus on suhteline ning veel palju-palju muud.

Huntide ja koerte asjatundja Elli H. Radinger jutustab selles raamatus kaasahaaravalt tõestisündinud lugusid koertest, mis räägivad meile usaldusest, kannatlikkusest, tänulikkusest, intuitsioonist, armastusest, andestamisest ja tarkusest. Sealt leiab ka seda, kuidas tulla toime leina ja kaotusega. See raamat on oivaline, suure soojusega kirjutatud austusavaldus inimese parimale sõbrale. Sama autori raamatutest on eesti keeles varem ilmunud „Huntide tarkus“.

Kirjastuse Tänapäev raamatusarjas “Looduse lood” on ilmunud järjekordne teos, mis on kindlasti üks südamlikumaid ja ilusamaid koeraraamatuid, mida olen kunagi lugenud. Raamatu autor Elli H. Radinger teab täpselt, kuidas vanadest koertest rääkida ja kirjutada, kuna tal endalgi kodus on vana kuldne retriever, mistõttu on ka mul lugejana, kellel on kodus 10-aastane bolonka, raamatu autoriga kerge samustada ja temaga kaasa mõtelda. Lisaks omadele kogemustele ja mõtetele seob autor raamatusse teiste vanade koerte omanike mõtteid, kuid siin on ka mõtteid paljudelt teistelt tuntud inimestelt, kes on koerte kohta nutikaid ja tarku mõtteid jaganud.

Raamatu autor meenutab sissejuhatuses, kuidas ta oma koera, nimega Shira, aastaid tagasi sai. Nüüd on koer kolmeteistkümneaastane, inimaastates 93! Elli H. Radinger tõdeb, et Shira tõeline vanus tuleb esile siis, kui ta õhtul pärast pikemat rännakut aegamisi ja ettevaatlikult kušetile heidab, et oma väsinud kontidele mitte liiga teha. Koer saab ka oma sügavast lemmiktugitoolist endiselt püsti, kuid ta peab senisest rohkem pingutama. Autor peab oma koera kohta päevikut, sest tahab talletada iga hetke lootuses, et see aitab tal paratamatult saabuva kaotusvaluga paremini toime tulla.

Üks ilus mõte veel raamatu sissejuhatusest: “Koerad on varandus. Mida vanemaks nad jäävad, seda hinnalisem on aeg, mida nendega veeta saame. Elu koos vana koeraga ja tema saatmine ta viimastel eluaastatel avab meie silmad ja südame.”

Esimene peatükk on “Vanus on suhtumise küsimus”. Raamatu autor on kuuekümne seitsme aastane, ja nagu ta ütleb, pole ka tema vanaduse hädadest puutumata jäänud nagu ka tema koer. Kuid ta lisab, et just oma koeralt õpib ta positiivset vananemist, kuidas võtta olukorras parim. Siinkohal meenutab autor ka maailma vanimaid koeri – Austraalia karjakoer Blueye elas 29-aastaseks, 2016. aastal elas Austraalias 30-aastaseks kelpie tõugu koer, kel nimeks Maggie. Päris kindel see pole, sest aastate jooksul oli Maggie sünnitunnistus kaduma läinud. Edasi on juttu ka Göttingeni ülikooli teadlaste uurimusest, millega tehti kindlaks, et suured koerad surevad varem kui väikesed, tõukoerad surevad segaverelistega võrreldes oluliselt varem. Kõigist koertest lühim oodatav eluiga on buldogitel, kes elavad keskmiselt kuueaastaseks.

Kas koertel on vanaks elamiseks võluretsepti? Autor tunnistab, et peab lugejale pettumuse valmistama, sest sellist retsepti ei ole olemas ei inimeste ega koerte jaoks.Tänapäeva probleemid, mis panevad koerad liiga kiirelt vananema, on samad nagu inimeste puhul: vale toitumine ja ülekaal, vähene liikumine ja liiga vähe vaimseid väljakutseid. Autor tõdeb, et tema koera nägemine on jäänud kehvaks, ta on jäänud kurdiks, kuid õnneks on siiski käemärgid, mille abil saab ta oma koera juhtida. Shira jaoks on muutunud tähtsamaks puudutused. Koerale meeldib, kui teda silitatakse, ning ta otsib kehalist kontakti. Sügavast unest ärkamine võtab tal rohkem aega kui varem ja tundub, et ärgates ei saa koer vahel aru, kus ta on.

Ühe olulise tegurina vanale koerale toob autor välja jalutuskäigud. Ta tõdeb, et tema ja koera igapäevased jalutuskäigud pakuvad neile ilmselge hädavajaduse kõrval veel palju muudki. Nad naudivad ühiselt loodust ja elu. Üks brittide tehtud uurimus tõestab, et koeraga jalutamine on midagi palju enamat kui lihtsalt koeraga jalutamine. Koeraga kõndimine olevat “äärmiselt meeleline ja keerukas tegevus” ning “potentsiaalselt tähtis kultuuriruum inimese ja looma suhete mõistmiseks”.

Raamatu teine peatükk on “Hoolitse oma karja eest”. Elli H. Radinger tõdeb, et kui otsustame hakata elama koos koeraga, siis tähendab see eluaegset tõlkimisprotsessi. Meie püüame mõista koeri ja vastupidi. Koerad tutvustavad meile maailma, mis erineb inimese omast, paika, mis muudab meid kõiki.

“Armu oma koerasse ja sinu eest avaneb uus elu täis rituaale ja teistmoodi sidemeid,” kinnitab autor.

Ja ta jätkab: “Koer on meie perekond, partner, sõber ja ka laste asemik. Koerad on karjaloomad nagu hundidki. Üksikuid hunte leidub vaid muinasjuttudes või halbades filmides… Perekond, see tähendab meie, oleme oma neljajalgsete jaoks kõige tähtsamad. See seletab asjaolu, miks koerad jäävad oma pere juurde, isegi kui neid halvasti koheldakse. Grupi heaolu on tähtsam kui kõik muu.”

Selles peatükis on veel igasugu huvitavaid mõtteid ja mõttekäike. Seda me teame, et koerad on karjaloomad, et nad püsivad oma karja juures, mängivad sellega ja kaitsevad seda. Kuid neil on peaaegu täpselt samasugused vajadused nagu inimestel: nad vajavad kindlat ja rikastavat partnerlust. Inimestele ja koertele meeldib ühtviisi tunda hoolitsust ja hoolitseda ise teiste eest. Ja koerad on inimestega solidaarsed.

Seejärel räägib autor veel ühel keerulisel ja raskel teemal, mis juhtub siis, kui omanik sureb või haigestub, kui ta ei suuda hoolitseda oma koera eest. See on väga tõsine teema. Autoril on selleks ettevalmistused tehtud.

Edasi tõdeb ta, et vanematel inimestel tasub adopteerida just vanu varjupaigakoeri, sest nende pidamine pole nii väsitav kui noorte koerte puhul. Vanade koerte eluiga on piiratud, nad pole enam nii aktiivsed ja võivad vajada rohkem arstiabi. Aga neil koertel on oma inimesega sügav ja lähedane suhe, sest nad on põhjas ära käinud. Nad olid kaotanud lootuse leida uus perekond. Nad naudivad iga poolehoiuavaldust, iga silitust, oma koerakorvi ning isiklikku toiud- ja joogikaussi. Väide, et vana koera ei saa enam kasvatada ja et tal on uue eluga raske kohaneda, pole õige. Need koerad kasutavad oma võimalust ja panevad mängu kõik, et uuele perele vastuvõetav olla. Kes on endale vana koera võtnud, see teab, et nad on vaiksed, rahulikud ja armastavad kaaslased. Neil on vaid liiga harva võimalust seda tõestada.

Otse loomulikult ei ma saa ju siinkohal tervet raamatut ümberjutustada, sest selles on tõepoolest palju väga vajalikke ja õpetlikke mõtteid ning näpunäiteid, lugusid elust enesest, autori enda kogemusest. Oskuslikult põimib ta oma loose ka kogemusi huntidega, sest on ju Elli H. Radinger uurinud väga põhjalikult ka hunte, elanud pikka aega USA’s, et huntide lähedal olla. Nüüd, kui tema enda koer on vana, on ta oma tööst loobunud, et olla rohkem koos oma koeraga, kirjutada raamatuid ja nautida koeraga ühiselt veedetud aega.

Kuid mõned näited raamatust siiski veel. Kolmandas peatükis “Südamega nägemine” on jälle üks ilus mõte – koerte juuresolekul tunneme nendega hingelist sidet. Me räägime sõnadeta keelt, vaadates neile silma ja silitades nende sametpehmet nahka. Koerad õpetavad meid elama väljaspool sõnu, kuulama teadvuse teistsuguseid vorme, häälestuma teistele rütmidele ning nägema südamega.

Neljandas peatükis “Märka tõeliselt olulist” kinnitab autor, et koerad on inimestele häälestunud nii tugevalt, nagu seda pole ükski teine loom. Nad tajuvad meie emotsioone ja suudavad isegi pilke tõlgendada.

Viiendas peatükis “Sa ei pea olema täiuslik” jutustab autor, et koerad oma välimuse pärast ei muretse. Nad ei võrdle end teiste loomadega. Koerad ei taha olla kõige saledamad, ilusamad ja paremad. Nemad on rahul sellega, mis loodus on neile andnud. See teeb nende elu lihtsaks ja ülevaatlikuks.

Ja veel – vanade koerte näod on äärmiselt isikupärased: muhud, tüükad, murdunud või puuduvad hambad. Mõned koerad on kaotanud silmanägemise – need kõik on märgid nii elatud elust kui ka võitlusest vanadusega.

Millised peatükid lugejat selles raamatus veel ees ootavad? Usun, et pealkirjades on ka vihjeid, millistel teemadel Elli H. Radinger veel peatub. “Ära kahetse midagi”, “Andesta, kuni elad”, “Sa oled tähtis”, “Armasta ilma tingimusteta”, “Sa pole kunagi liiga vana uute trikkide õppimiseks”, “Hüppa rõõmust, kui suudad”, “Anna mulle kannatust, ja ruttu”, “Naudi vaikust”, “Usalda oma intuitsiooni”, “Asjad pole tähtsad”, “Ela siin ja praegu”, “Iga päev on kingitus”, “Kuhu sa kuulud?”, “Ilmuta kaastunnet”, “Lepi sellega, mida muuta ei saa”, “Saa hirmust võitu”, “Kõigel on oma aeg”, “Lase lahti sellest, mida ei suuda hoida”, “Nuta, armasta, naera”, “Armastus ei lõpe iial”, “Elu läheb edasi”.

Ilus lõpetada Elli H. Radingeri mõtetega: “Kui elad koos koeraga, kelle elu on liiga lühike, ja kui eneselegi jääb aina vähem eluaega, siis koged iga päev üha rohkem asju, mida saad meenutada. Minevikuelamused muutuvad elavamaks kui nooruses, olgu see siis kutsika või inimese noorus. Mida lühemaks jääb eesootav eluaeg, seda rohkem on meil kogunenud seda, mille üle saame järele mõelda. Niisiis pühendagem oma vanadele koertele palju aega, et täita iga päev mälestustega.”

Raamatus on palju vahvaid must-valgeid pilte, kuid raamatu lõpus on ka värvifotod, kõikidel just vanemas eas koerad.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Tegelikult on elu ka vanade koertega igati lahe. Sellel pildil minu Villi.

Avasõnad :)

Tere. Mina olen Marko Tiidelepp. Sõpradele Tiidekas. Ja ma juba tükk aega plaanisin, et teeks oma blogi. Blogi, kuhu saaks kokku kõik need lood raamatutest (eriti lasteraamatutest), mida ma olen lugenud ja kirja pannud, muusikast (plaatidest), mida ma olen kuulanud ja koeratõugudest, kellest olen aastate jooksul ajakirja Lemmik kirjutanud.

Pikaldane, nagu ma olen, võttis see aega, kuid siin see blogi on.

Esimene plaadilugu (muusikalugu) sai valmis juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui ilmusid ajaleht Põhjanael, ajakiri Popsti, populaarne oli kindlasti noorteleht Meie Meel. Lastekas.ee'sse jõudis esimene plaadilugu 2008 aastal, raamatulugu samasse portaali 2009. Kuigi, raamatulood kunagistes lugemispäevikutes viivad mind hoopis kooliaega.

Esimene koeratõugude lugu ilmus ajakirjas Lemmik juba 2005. Üsna pikk aeg, kas pole.

Siinkohal avaldan tänu kõikidele nendele, kes on minuga kaasa löönud ja hea meelega mulle plaate kuulamiseks andnud, raamatuid lugemiseks saatnud ja kõiki häid koeraomanikke, kes on minuga viitsinud kokku saada.

Suureks abiks on aastate jooksul olnud firmad Pedrobeat, Warner Music (Anu Varusk), kirjastused Varrak, Tänapäev, Hea Lugu, Pegasus, Helios, Eesti Raamat, Sinisukk, TEA, Koolibri, koertelugude juures on suureks abiks olnud fotograafid Meeli Tulik, Stanislav Moshkov, Ulla-Mai Kuuse, Tiit Blaat, Ingmar Muusikus, Vallo Kruuser, Kalev Lilleorg.

Ma loodan, et keegi mul nüüd meelest ei läinud :)

Igal juhul, suured TÄNUD Teile kõigile :)

Ja head lugemist :)

web counter