Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes “Operatsioon Nartsiss. Detektiivibüroo Nr 2” (Varrak)

Ühelt Elvestadi rikkurilt varastatakse hinnaline maal „Nartsiss”. Varas kandis sissemurdmise ajal kukekostüümi ja politsei on kahtlusaluse vahistanud, aga mees keeldub vargust üles tunnistamast. Maal on ikka veel kadunud.

Siis aga leiavad Tiril ja Oliver mehe maja eest huvitava asja. Kas väikestel detektiividel õnnestub mõistatus lahendada?

See on sarja „Detektiivibüroo nr 2“ neljas raamat – nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis! Sari on mõeldud lastele vanuses 6-10.

Väikesed detektiivid ehk Detektiivibüroo nr 2 ehk Tiril ja Oliver on tagasi. Ja selle üle saab ju ainult hea meel olla, sest lastele mõeldud krimkad on igati vahvad. Eriti siis, kui need on kirjutatud Põhjamaade või Eesti autorite poolt. Lastekrimkad on ka seetõttu lahedad, et tavaliselt on neis ka lahedad illustratsioonid, mis kehtib ka “Deterktiivibüroo Nr 2”-sarja raamatute kohta.

Taaskord on väikelinnas Elvestadis (elanikke vaid 937) toimunud kuritegu - ärimees Valdemar Vinge kodust on röövitud maal, mil nimeks “Nartsiss”, kusjuures maali hinnaks ca miljon krooni. Tabatud on ka arvatav varas, kel nimeks Fred Godesen. Põhjus selles, et röövel oli kandnud kuke kostüümi, ja see kostüüm leiti nüüd just selle mehe prügikonteinerist.

Tiril ja Oliver on läinud sündmuskohta lähemalt vaatama, kui üks vägagi tige mees lapsed sealt minema ajab. Enne seda on laste koer Otto leidnud lume seest ühe võtme. Lapsed uurivad võtit lähemalt, kas selle on kaotanud Röövelkukk? Millise ukse võti see on? Veidi uurimist ja lastel on selge, et see on võti, mis peaks avama hoiukapi ukse. Selliseid hoikappe leidub raudteejaamades, lennujaamades ja muudes kohtades, kus reisijatel on vaja pagasit lühiajaliselt hoiustada. Elvestadis ei ole raudtee- ega lennujaama, kuid neil on bussijaam ja sinna lapsed lähevadki.

Võti avab ka hoiukapi ukse, kust leitakse varastatud maal, mis seni oli kadunud olnud, kuigi arvatav röövel oli juba tabatud. Tiril ja Oliver viivad maali politseile, kuid kas see ikka oli just Fred Godeseni varastatud. Tiril ja Oliver pole selles kindlad, mistõttu nad otsustavad asja edasi uurida. Seetõttu otsustavad nad bussijaama hoiukapist sõrmejälgi otsida, abiks kakaopulber, pintsel ja kleeplint. Lapsed käivad ka politseijaoskonnas, kus neil õnnestub kohtuda nii politseinike, arvatava varga kui ka maali omanikuga, ja Oliveril õnnestub kaasa võtta veeklaas, millest arvatav varas oli joonud. Nüüd on neil võimalus võrrelda sellel olevat sõrmejälge hoiukapist leitud jäljega. Politseijaoskonnas on juttu ka kindlustusfirmast, sellest et maal oli kindlustatud. Kummaline on seegi, et rikas ärimees ei taha lastele isegi leiutasu maksta. Midagi on selles juhtumis väga paigast ära. Kas äkki on tegemist hoopis kindlustuspettusega?

Selleks peavad lapsed tagasi minema rikkuri maja juurde, kus selgub, mis tegelikult juhtus, ja kes on süüdi. Otse loomulikult lähevad asjad üsna pingeliseks ja lapsed peavad põgenema, kuni kurjamid ühe neist kätte saavad, kuid siinkohal on suureks abiks lumi, lumepallid ja täpne käsi, ja ka üks agar naabrinaine, kelle arvates ei tohiks lapsed lumepalle loopida…

Kui raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kuidas seekordne juhtum lahendatud saab.

Lars Maehle, Lars Rudebjer „Saurusepere. Muna“ (Ühinenud Ajakirjad)

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja! Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

Ühel varahommikul äratab Rasmus Rexi üsna ootamatult tema sõber Tom Troodon. Tomil on suur uudis: ema muna hakkab kohe kooruma! Rasmus ja Tom otsustavad minna otse läbi rabametsa, et õigeks ajaks Tomi juurde jõuda. Kuid kas see on ikka tark tegu? Teel kohtuvad nad mõne üsna hirmuäratava dinosaurusega. Ja kui nad metsa teiselt poolt välja tulevad, ootab neid üllatus...

Pean tunnistama, et norrakate kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Saurusepere. Muna“ on hiiglama lahe raamat. Igati vahva lugu, millele joonistatud ka suurepärased pildid. Lisaks on igati lahe seegi, et raamatus on ka veidi infot ja tõsisemat juttu dinosaurustest – millal dinosaurused elasid, kes nad olid, kui suured nad olid, millal nad välja surid, tutvustatakse ka erinevaid dinosauruseliike, kes selles raamatus kaasa löövad.

Raamatu alguses saame tuttavaks tegelastega. Nendeks on perekond Türannosaurus, sh ka üks peategelastest Rasmus Rex ja sauruselastega (nemad on kõik teist liiki dinosauarused kui türannosaurus seda on).

Lugu saab alguse sellest, kui kuueaastane dinosaurus Rasmus Rex veel magab. Teda on äratama tulnud Tom Troodon, kes Rasmust ühtelugu põnevatesse seiklustesse meelitab. Seekord on Tomil vahvad uudised, tema emal on kodus muna, mis hakkab kohe varsti pragunema ja viimaks ometi saab ta endale venna! Unine Rasmus tõdeb, et uueks tulijaks võib olla ka õde, kuid igal juhul kutsub Tom Rasmuse enda kaasa, kodu poole. Oleks ju põnev teada, kas Tom saab endale tõepoolest pisikese venna.

Enne, kui nad hakkavad Tomi poole minema, juhtub üks VÄIKENE õnnetus. Rasmuse vanaema, kel nimeks vanaema Rex on Tom Troodoni ära soonud või vähemalt alla neelanud. No tegelikult õnneks mitte nii hullusti nagu esialgu tundub, sest Rasmus märkab Tomi kadumist ja käsib vanaemal Tomi suust välja sülitada. Dinosauruste värk ju! Nüüd saavad Rasmus ja Tom hakata liikuma Tomi kodu poole, kus on varsti väikest venda või õde oodata. Nad kohtuvad ka papa Rexiga, kes üritab juba mitmendat päeva võrkkiike üles panna, seda tulutult. Ta hoiatab, et dinosaurusepoisid ei läheks läbi rabametsa, sest seal liigub üks pirakas koletis. Rasmuse ema on teda jahtima läinud.

Vaatamata hoiatusele ütleb Tom, et tuleb minna ikkagi läbi rabametsa, nii jõuab kiiremini koju. Rabamets oli hiigelsuur ja märg, täis taimi, puuoksi ja põõsapuhmaid ja väga palju vett. Seal ähvardasid ka igasugu ohud – seal võis laukasse vajuda, seal võis kohata kõikvõimalikke kummalisi dinosauruseid. Lendavaid, ujuvaid ja roomavaid. Tom ja Rasmus jooksevad läbi rabametsa, kui äkki on keegi nende selja taga! Ja sellel on üks suur ja jube nui. Õnneks on see nende sõber Alma ankülosaurus. Alma sööb rohtu, sest ta peab seda päev otsa tegema, muidu ei saa ta kõhtu täis.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, veelgi sügavamale rabametsa. Hetk hiljem kuulevad nad kummalist heli. Kes see veel on? See on samuti nende sõber, Marie mikroraptor, superkärme lendsaurus, maailma kõige väiksem dinosaurus. Marie puhastab oma sulgi mullast ja prügist, kuid kinnitab, et tema pole sel hommikul hiigelsuurt kiskjat rabametsas näinud.

Rasmus ja Tom jooksevad edasi, ja põrkavad kokku kõige suurema ja koledama dinosaurusega, keda Tom eales näinud on. Kes see veel on? Ka seekord läheb õnneks, see on ju hoopis Rasmuse ema, kes otsib rabametsas ühte hirmsat musta koletist. Ema pahandab dinosaurusepoistega, sest pole ju neil lubatud rabametsas olla. Seetõttu lubab Rasmuse ema dinosaurusepoisid Tomi juurde saata. Kuid nad ei märka suurt varju, mis neile järgneb...

Üheskoos jõutaksegi Tomi juurde, kus Tomi ema suure muna välja toob. Mamma Rex imestab, et on see vast suur muna. Valge, hallide täppidega. Muna hakkab pragunema. Munakoor läheb puruks, pragu läheb suuremaks ja suuremaks. Kas sealt tuleb Tomi vend või õde?

Oh ei! Pole see üks ega teine! See on hoopis midagi muud!

Kes munast koorus? Miks just tema munast koorus? Mis oli munaga juhtunud ja kes on see suur ja must vari, kes Rasmusele, Tomile ja Rasmuse emale metsas järgnes? Kas ilmatuma suur kiskja, kel halvad kavatsused?

Benji Davies „Tormivaal talvel“ (Rahva Raamat)

Talv on lähenemas ja Noi igatseb sõpra uuesti näha.

Ta ootab ja vaatab, vaatab ja ootab...

Kas uus torm toob nad taas kokku?

Vapustav lugu julgusest ja sõprusest.

Jätkan kohe ka “Tormivaala”-raamatusarja teise raamatuga, milles toimetavad jällegi väike poiss Noi ja tema isa. Esimeses raamatus oli juttu sellest, kuidas Noi leidis kaldale uhutud väikese vaala, ja mida nad isaga seejärel edasi tegid.

Selge on see, et Noi ei ole suutnud oma sõpra, väikest vaala unustada.

Selles raamatus saabub talv ja saart, kus Noi ja tema isa elavad, ümbritsev meri hakkas jäätuma. Noi isa läks oma paadiga aasta viimasele kalapüügile. Õues pimenes ja Noi isa ei olnud ikka veel tagasi tulnud. Noi hakkas muretsema.

Noi vaatas aknast välja. Talle tundus, et nägi eemal isa paati, mistõttu otsustas ta õue minna, et vaadata, mis on juhtunud. Noi läks üsna kaugele, lund sadas tugevalt, kuni äkki oli poisil selge, ta on eksinud! Järsku märkas ta eemal halli kujutist lambivalguses värelemas. Selgub, et see oli tema isa paat, mis oli jäässe kinni jäänud. Noi ronis kiiresti pardale, kuid paat oli tühi. Noi otsustas paadis magama jääda, kui järsku oli tunda müksu!

Kes see müksaja oli? See oli tormivaal, kes oli kogu oma perega Noile appi tulnud. Mida tormivaal ja tema pere ette võtavad? Kus oli Noi isa? Selle saad teada, kuid selle südamliku ja armsa raamatu läbi loed.

Ma ei tea kas “Tormivaala”-raamatusarja raamatuid ilmub eesti keeles veel, kuid neid võiks ju ilmuda, sest see on tõesti suurepärane lugemine just pere väiksematele lugejatele. Südamlikud, lihtsad ja arusaadavad tekstid, loodus, loomad, isegi veidi ju ka inimsuhteid, ja otse loomulikult need võrratud illustratsioonid, mis raamatu autori enda joonistatud.

Benji Davies „Tormivaal“ (Rahva Raamat)

Lugu väikesest üksildasest poisist, kaldale uhutud vaalast ja sõprusest, mis muudab nende elu igaveseks...

Südamlik ja hingeminev pildiraamat.

„Tormivaal“ sobib kooslugemiseks juba päris pisikese lapsega: raamatu suurem formaat võimaldab nautida täies mahus autori enda joonistatud detailirohkeid lapsesõbralikke illustratsioone. Iseseisvaks lugemiseks on teos raskusastmelt sobiv lapsele, kes tunneb trükitähti ning harjutab lause tasandil lugemistehnikat ja joonistähtedega kirjutamist.

Benji Davies on Suurbritannia enimmüüdud lasteraamatute autor ja illustraator. Tema lood on tõlgitud pea 40 keelde. Inglismaal on „Tormivaal“ müünud ligi 350 000 tükki ja rahvusvaheliselt on raamatut trükitud üle 1 miljoni eksemplari.

Mul on hea meel tervitada kirjastust Rahva Raamat, kuna ka nemad otsustasid minu blogiga kaasa lüüa, mistõttu saan tutvustada Sulle veelgi rohkem põnevaid ja häid ja ilusaid lasteraamatuid.

Ma usun, et Rahva Raamatut teavad kõik raamatusõbrad, sest seni on nad tegutsenud raamatukaupluste äris ja Rahva Raamatu poed on ägedad käia, leiab sealt otse loomulikult raamatuid, kuid ka igasugu muid vahvaid asju, kasvõi CD-plaate, kingitusi, kirjatarbeid jm. Üsna mitu head aega on Rahva Raamat tegutsenud ka kirjastamisega. Hea meel on selle üle, et esimesed kaks raamatut, millest juttu saan teha on Benji Daviese kirjutatud ja illustreeritud “Tormivaaala”-sarja raamatud – need uhked ja ilusad, suures formaadis, suurepäraste illustratsioonidega, lihtsad lugeda pere väiksematel lugejatel ja sisult on need üliarmsad.

“Tormivaala” esimene raamat tutvustab meile väikest ja üksildast poissi, kel nimeks Noi. Selgub, et ta elab mere ääres koos isa ja kuue kassiga. Noi isa on kalur, kes igal hommikul lahkus kodust, et minna kalapaadiga merele ja tagasi koju jõudis ta alles pimedas. Ühel ööl puhkes Noi ja isa maja ümber tugev torm. Hommikul läks väike poiss randa, ta jalutas mööda rannaäärt ja märkas midagi. Poiss ei uskunud oma silmi, sest meri oli kaldale toonud pisikese ja väga armsa vaala. Noi teadis, et vaalal ei ole hea ilma veeta olla, mistõttu otsustas ta kiirelt tegutseda. Ta tõi väikese käru ja viis väikese vaala koju, pani looma vanni ja hakkas jutustama lugusid saareelust. Vaal oli muideks suurepärane kuulaja.

Õhtul tuli isa koju. Poiss otsustas esialgu vaala olemasolu vannis varjata, mine tea, mida isa sellisest asjast arvata võib. Esialgu varjamine õnnestus, poiss nihverdas vaalale isegi süüa, kuid loomulikult sai ka isa vaala olemasolust teada. Noi isa ei olnud kuri. Oli tal olnud ju liiga palju tööd, et märgata, kuidas Noi end üksikuna tundis.

Mida isa ja Noi tegid? Selle saad Sa ise välja uurida, kui selle ilusa ja südamliku raamatu läbi loed.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja jõuluvana katusevõsas“ (Ühinenud Ajakirjad)

Jõulud farmis Killuke Õnne.

Kauboi Klaus on elevil. Koos lehm Roosi ja põrsas Liisaga ehib ta jõulukaktuse, küpsetab piparkooke ja ootab külla jõuluvana. Aga jõuluvana peab teel kinni äpardus põhjapõdrasaaniga, ootamatu kohtumine teeröövlite Armi-Armini, Pika Lauri ja Viie-Sendi-Villemiga ning suure indaanipealiku Kitkutud Kuke ja tema kaaskonnaga. Kõigest sellest sünnib päris korralik seiklus ...

„Kauboi Klausi" sarja raamatud sobivad hästi algajale lugejale iseseisvaks avastamiseks ja lugemisoskuse arendamiseks. Huvi hoiavad üleval vahvad ja värvikad tegelased, kelle seiklused on klass omaette. Kaasahaaravalt kirjutatud lustakad lood teevad lapsest justkui muuseas suure raamatusõbra, kes tahab väga teada, mis on kirjas järgmisel leheküljel.

Pean nentima, mul on jällegi väga hea meel, kuna kauboi Klaus kõiki lapsi ja lapsemeelseid jällegi rõõmustab. Eesti keeles on ilmunud uus kauboi Klausi humoorikas raamat ja seekord tuleb külla jõuluvana, ja teeme ettevalmistusi jõuludeks. Nii nagu ikka, ei lähe ka seekord kõik nii nagu peaks minema, mistõttu jõuab jõuluvana kauboi Klausi ja tema sõprade (lehm Roosi ja põrsas Liisa) juurde aluspesus ja ilma kinkideta.

Raamatu alguses saame teada, et on küll talv ja kaugel põhjala mägedes katab metsi sügav lumevaip, selges jäises õhus kõlavad vaikselt jaanikellad, jõuluvana on teel, kuid Metsikus Läänes on isegi talvel üsna palav. Kaljude vahel kondavad koiotid, skorpionid ja maod, ja see pole jõuluvana jaoks sobiv paik. Seetõttu pole keegi jõuluvanast Metsikus Läänes ka kuulnud. Edasi liigume juba kauboi Klausi ja tema sõprade farmi, mil nimeks Killuke Õnne. Kolm sõpra istuvad verandal ja igavlevad. Kauboi Klaus teeb ettepaneku mängida kaarte, kuid Liisa ja Roosi pole sellest sugugi mitte vaimustuses. Roosi kinnitab, et seal, kust tema tuli, tähistatakse täna hoopis jõule. Ehitakse jõulupuu, küpsetatakse piparkooke, tuleb jõuluvana, kes toob kingitusi.

Kauboi Klaus teeb ettepaneku küpsetada piparkooke, äkki siis tuleks ka nende juurde jõuluvana. Seetõttu otsustavad sõbrad, et nad kaunistavad jõulupuuks kaktuse ja äkki jõuluvana siiski tuleb, sest Roosi on mõni päev tagasi kaktusevõssa isegi soovisedeli riputanud.

Vahepeal on Metsik Lääs pimedusse mattunud, äkitselt sahiseb üle kaktusevõsa põhjapõdrasaan, kus istub jõuluvana ja maadleb maakaardiga. Soovisedelil seisab kohaletoimetamisaadressina „Kaktusevõsa“, kus on siin need kaktused! Need on viimased kingitused, mis jõuluvana peab kohale viima, ja nüüd on ta teelt eksinud! Järsku kõlab põmakas. Saan riivas midagi. Äkki kaktust? Saan keerleb ringi ja kukub alla. Maapinnale sajab puutükke, kruvisid ja kellukesi. Jõuluvana on pahane, sest saan on katki, ja nagu pildilt näha, siis üks kurjam paneb pihta ka põhjapõdra. Jõuluvana otsustab jala edasi minna, sest on ju kaktus leitud, kaugel see farmgi enam on.

Tee farmini on täis igasugu ootamatusi, millega jõuluvana vastamisi on. Nii röövitakse temalt kingikott, sest teda varitsevad kolm jubedat röövlit, ta peab ära andma oma mantli, püksid, mütsi ja habeme sinikoib-indiaanlastele, et saada kaart, kuidas minna farmi juurde. Samal ajal käib farmis kibekiire ettevalmistus jõuluõhtuks – ehitakse kaktus, tehakse piparkooke ja ahjuõunu, õpitakse jõululaule ja oodatakse jõuluvana.

Kuid, jõuluvana on teel. Pole saani, põhjapõtra, riideid ega kinke. Aluspesu seljas, saapad jalas. Varsti pole ka saapaid, sest need viskab ta koiottide poole, et neid metsikuid loomi eemale peletada.

Kas jõuluvana jõuab kauboi Klausi ja sõprade juurde? Kas sõbrad usuvad, et tulijaks on jõuluvana, kui pole ei punast mantlit, habet ega kinke? Kes on Päka de Pikk? Kas toimub ka jõuluõhtu pidu? Ja kas piparkooke vaatamata kõigele ka süüakse?

Selline vahva ja omamoodi jõululugu seekordses kauboi Klausi raamatus. Väiksele lugejale kindlasti palju põnevat ja nalja ikka ka.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja Nurjatu Volli“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisa ja lehm Roosiga farmis nimega Killuke Õnne. Ühel päeval saab Kauboi Klaus telegrammi vanaemalt, kes saabub külla ja palub endale postijaama vastu tulla. Kauboi Klaus peab kõndima läbi pimeda kaktusevõsa, kohtuma Nurjatu Volliga ja õigel ajal pissile jõudma.

On ilmunud uus raamat kauboi Klausi lugude sarjast. Järjekorras juba neljas. Ma ei tea, kuidas tänased lapsed kauboidesse suhtuvad, sest ega väga palju kauboidest kõnelevaid raamatuid ei ilmu, rääkimata kauboifilmidest ehk vesternitest. Mina oma lapsepõlves vaatasin lugematul hulgal vesterne, mida näidati Soome televisioonist, ja kui mu mälu mind ei peta, siis olid ju kauboifilmid eetris reedestel õhtutel, mistõttu said minu suurteks lemmikuteks kauboisid ja šeriffe kehastanud John Wayne, James Stewart, Gary Cooper, Gregory Peck, Randolph Scott, Charles Bronson, Robert Mitchum, James Coburn jpt. Tänapäeval mäetavad neid staare vähesed, rääkimata sellest, et ükski kohalik telekanal klassikalisi Metsiku Lääne filme näitaks…

See selleks ja tegelikult – kauboi Klaus pole ju ka päris kauboi, ta on selline väikene poiss, ja alles algaja kauboi, mistõttu peaks ju tema ikkagi väiksematele lugejatele igati hästi sobima. No ja nalja saab ka kauboi Klausi raamatutes ka, mis on samuti oluline, rääkimata sellest, et Klausi parimad sõbrad on põrsas Liisa ja lehm Roosi.

Selle raamatu alguses öeldakse meile, et Metsik Lääs ei ole ainult metsik, vaid ka ohtlik. Kauboisid see ei häiri, sest nemad armastavad seiklusi ja üksindust. No nii olid asjad ka paljudes vanades Metsiku Lääne filmides. Selgub, et kauboi Klaus ei ole päris nii vapper, kuigi ta on oma farmis. Ta istub lehm Roosi ja põrsas Liisaga verandal. Nad vaatavad päikseloojangut ja joovad limonaadi. Õhtu hämardub, sest on ju päikseloojang, ja sel tunnil on Metsik Lääs alati natuke metsikum kui tavaliselt, sest hämarikus ärkavad kõik, kes päevavalgust pelgavad.

Kauboi Klaus mõtleb, et tegelikult on tal natuke õudne olla, kuigi verandal oli valge ja limonaad maitses hästi. Roosi ütleb äkki, et kusagil on kindlasti koiotid liikvel, Liisa lisab, et kindlasti ka skorpionid ja bandiidid. Roosi vaatab Klausi ja mõtleb, et küllap on hästi lahe olla kauboi ja mitte midagi karta. Roosi ei tea, et tegelikult ka Klaus kardab. Äkki kuulevad nad kõik kabjaplaginat ja läbi kaktusevõsa pressib end üks ratsanik! Kas bandiit? Õnneks ei. See oli postiljon, kuigi samuti kauboi moodi postiljon, kes tõi Klausile telegrammi, milles oli kirjas, et Klausi vanaema jõuab postitõllaga teisipäeval kell 12, ja Klaus peab talle vastu minema.

Klaus mõistab, et see juhtub juba homme, kuid postijaama on ju päevateekond. Et õigeks ajaks kohale jõuda tuleb Klausil öösel teele asuda. Roosi arvab, et see on igati romantiline – vaid kauboi ja tähed. Klaus arvab, et lisaks tähtedele on ka koiotid ja bandiidid! Klausil tuleb siiski minna. Ta paneb selga kannused, nahkjaki, õnnepandlaga rihma ja laenab Liisalt päikeseprillid. Öö ja päikeseprillid? Klaus tunneb ennast päikeseprillidega palju julgemalt. Liisa kinnitab, et kauboi Klaus näeb nüüd igati ohtlik välja, isegi bandiidid nagu Nurjatu Volli peaks teda kartma.

Milliseks kujuneb kauboi Klausi öine teekond, eriti veel siis, kui Klausil ka pissihäda peale tuleb. Ja päikseprillidega on asjad öösel veelgi tumedamad. Ja kes on see Nurjatu Volli, kellest Liisa rääkis? Ja kes hakkab kauboi Klausi kannul käima? Kas Klaus ikka jõuab linna ja postijaama? Kas vanaema tuleb postitõllaga? Ja mis juhtub siis, kui tuleb kaks vanaema? Oletame, et üks on Klausi vanaema, siis kelle vanaema on see teine? Kas kauboi Klaus kohtub Nurjatu Volliga?

Nendele põnevatele küsimustele saad vastuse, kui selle laheda ja humoorika lasteraamatu läbi loed. Väga lahedad on ka raamatu illustratsioonid, mis on joonistatud raamatu ühe autori ehk Karsten Teichi poolt.

Susanne Weber/Tanja Jacobs „Öökull sai muhu“ (Pegasus)

Öökull kurdab: „Ai-ai-ai, muhu ma vist pähe sain.“ Rebane, hiir, madu ja karu soovivad väikest öökulli lohutada, igaüks omal moel. Aga mis võtab valu nagu võluväel? Muidugi ema musimops!

Paeluv selgete piltide ja lihtsate riimidega lohutusraamat kõige väiksematele.

“Öökull sai muhu” on tõepoolest raamat pere kõige pisematele. Vahva papist raamat, tekst on lühike ja kergesti arusaadav, õigupoolest ju luuletus, mis jaotatud mitmele leheküljele. Olulist osa kannavad selles raamatus illustratsioonid, et väiksel lugejal oleks hea värviküllaseid pilte vaadata ja loomadega tuttavaks saada. Loomad igati lapsesõbralikult joonistatud.

Öökullilaps kurdab raamatu alguses, et tal on valus, kuna sai pähe muhu. No selliseid asju võib ikka juhtuda, ka meiega. Esimesena tuleb öökulli aitama madu, kes paitab öökulli põske. Teisena tuleb appi reinuvader (rebane), kes kinnitab, et muhule tuleks peale puhuda. Seejärel tuleb väike hiir, kes näib pakkuvat öökullile plaastrit, mida muhu peale panna. Neljandana pakub oma abi karu, kes tõdeb, et meest on alati abi ja määrib seda öökulli muhule peale. Lõpuks tuleb kohale ka öökullilapse ema, kes on kindel, et parimaks vahendiks muhule on musimops. Ja nii see ongi, öökullilaps saab abi ema musist ja kallistusest.

Selline armsa kujunduse ja vahva sisuga raamatuke. Kindlasti suurepärane lugemine ja vaatamine pere kõige väiksematele.

Jorn Lier Horst „Salamandri mõistatus (CLUE 1)“ (Varrak)

CLUE tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Ühtlasi viitab see ka raamatu peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähtedest loodud kombinatsioonile. Cecilia Gaathe elab idüllilises Paadisadamas pansionaadis Pärl, mille omanik on ta isa. Koos sõprade Leo ja Une ning koer Egoniga avastavad nad, et pansionaadis elavad mingid saladuslikud tüübid. Kas neil tüüpidel on midagi ühist surnud mehega, kes rannalt leiti? Sõbrad hakkavad asja uurima omal käel, puutuvad kokku keerulise kuriteoga, millesse on segatud nii kahtlased isikud, laevahukk, palju raha kui salapärane salamander.

JØRN LIER HORST on endine kriminaalpolitseinik ja Norra soositumaid ning tunnustatumaid krimikirjanikke. "Salamandri mõistatus" on tema esimene raamat lastele mõeldud krimisarjast „CLUE“.

JØRN LIER HORST peaks olema hästi tuttav kõikidele kaasaegse krimikirjanduse sõpradele. On ju eesti keeles ilmunud ka mitu tema kirjutatud krimkat täiskasvanutele: “Jahipenid”, “Koopamees”, “Talveks suletud”. Nendes lugudes tegutseb politseiinspektor William Wisting. Väiksematele lugejatele on samalt autorilt ilmunud mitu raamatut “Detektiivibüroo nr 2”-sarjast, mida olen ka siinses blogis tutvustanud. Kui eelpool mainitud “Detektiivibüroo nr 2”-sarja raamatud on väiksemale lugejale, siis mulle tundub, et “CLUE”-sarja raamatuid võiks lugeda pisut vanemad lapsed, no sellised 11,12,13 eluaastat. Siinkohal meenutan ammust nõukogude aega, kui raamatute lõpus oli kirjas nooremale, keskmisele ja vanemale koolieale, mis oli üsnagi oluline info raamatu ostjale, ja miks mitte sellist “sõnumit”/”vihjet” kasutada ka täna ilmuvates laste- ja noorteraamatutes.

Selle raamatu alguses leiab üks peategelastest, Cecilia Gaathe, rannalt surnud mehe. Mees näib olevat uppunud, mistõttu meenub tüdrukule, et ka tema ema oli mullu leitud uppununa. Tüdrukul ei lastud ema näha, kuid Vana Tim oli ema leidnud mõõnaveest paljastunud Angerjaneeme rannakividelt. Cecilia ei ole rannas siiski üksinda, sest tema selja taha tuleb poiss, kes uurib tüdrukult, kas mees on surnud. Poisi nimi on Leo ja Cecilia mõistab, et poiss on pansionaadi uue juhataja poeg. Pansionaati juhtisid Cecilia isa ja ema, seni sai isa ka üksinda hakkama, kuid enne uut suve oli ta sunnitud kedagi palkama, kes teeks kõike seda, mida Cecilia ema oli tavaliselt teinud. Täna pididki Rebekka ja Leo Bast saabuma ja pansionaadi eratiivas elama asuma.

Õige varsti jõuavad randa ka Cecilia isa Alan ja Leo ema Rebekka. Poole tunni pärast oli rand rahvast täis, sest kohale tulid ka politseinikud. Randa tuli ka Une (veidi poisilik 12-aastane tüdruk) koos isaga. Unel rihma otsas ka koer, kel nimeks Egon. Saame teada, et Une, Egon ja isa elasid aasta ringi Paadisadamas. Nende maja asus muuli läheduses lahe idapoolsel kaldal. Une isa Widar oli kalur, kes teatab saabudes, et laevavrakk lebab Kivilaiu juures ja osutab väikesele saarele kaugemal lahes. Ta lisab, et mees oleks eluga pääsenud, kui tal oleks päästevest seljas olnud, kuid see oli endiselt laevas. Etteruttavalt ütlen, et see päästevest on selles loos edaspidi üsna tähtsal kohal.

Cecilia mõistis, et oli juhtunud õnnetus, kuid miski nagu ei klappinud. Jalajäljed. Keegi oli käinud surnud mehe juures enne teda ja jätnud liivale maha jalajäljed. Igati kahtlane värk. Seejärel saame tuttavaks ka pansionaadiga, mil nimeks Pärl. Hoones oli asunud ravila, mille Cecilia vaarisa oli ehitanud umbes sada aastat tagasi. Sõja ajal hõivasid selle koha sakslased oma ohvitseride eluasemeks. Hiljem oli sel mitmeid omanikke, kuni Cecilia ema ja isa selle kuue aasta eest tagasi ostsid, seejärel tehti seal pikalt remonti, enne kui nad said hakata tube välja üürima.

Nüüd lähevadki Cecilia, Leo, Une ja koer Egon pansionaati, esialgu avarale verandale, kus piklikus puuris on värvikirev papagoi, kel nimeks Arthur. Cecilia kinnitab, et omanik oli ilusa linnu 20 aastat tagasi pansionaati lihtsalt maha jätnud. Nagu paljud papagoid, oskab ka Arthur veidikene rääkida, kusjuures ka temal on selles loos pisike kuid oluline roll täita.

Pansionaadis liigume ka torni, mis oli Cecilia kuningriik. Nelinurkses tornitoas olid kõik tema asjad, ja seal veetis tüdruk tavaliselt kas päeva või õhtu. See oli tema tuba, millest avanes suurepärane vaade igasse ilmakaarde. Lapsed on kõik tornitoas, kus Cecilia jutustab Leole sellest, kuidas tema ema salapäraselt kadus ja hiljem rannakividelt uppununa leiti. Üheskoos vaadatakse ka Leo pilte, mis ta oli varem rannas teinud – kes oli see uppunud mees, kellele võivad kuuluda jalajäljed rannaliival, ja kes on see tume kuju kaljurüngal? Oleks nagu mees, kel käes binokkel. Mobiiltelefoni pildid ei ole väga selged, mistõttu toob Leo oma kalli ja väga hea fotoaparaadi ja sülearvuti, et pilte selgemaks ja teravamaks saada. Selgub, et uppunud mehel on tätoveering, millel on kujutatud mingit looma. See osutub pildituvastusprogrammi alusel salamandriks, mille juures on veel ka Nr 2.

Veidi hiljem käivad nii lapsed kui ka politseinikud laevavraki juures. Politseinikud võtavad sealt osad asjad kaasa, kuid osad asjad jäävad Vanale Timile hoiule, kuniks on teada, kellel need kuuluvad. Vana Tim kinnitab, et talle see juhtum ei meeldi – kui keegi läheb tormise ilmaga öösel merele, peab tal selleks hea põhjus olema. Või peaks tegelikult ütlema, et halb põhjus?

Meie peategelased otsustavad hakata asja uurima, kes see surnud mees oli, miks ta sõitis öösel Taanist Norrasse, kas ta pidi kellegiga kohtuma ja miks? Asjalood lähevad veelgi põnevamaks, kui Une teatab, et öösel on nende paadikuuri sisse murtud, seal on midagi otsitud, kuid kaasa pole mitte midagi võetud. Lapsed uurivad, kes on need inimesed, kes pansionaadis peatuvad. Selleks peavad nad salaja tubades hiilima ja asjades sobrama. Ja neid kahtlasi tegelasi on siin mitmeid, kusjuures neid tuleb ka juurde – pansionaati tulevad uhke mootorrattaga mees ja naine, kes väidavad, et on abielupaar, kuid laste küsimustele annavad nad sedavõrd vastukäivaid vastuseid, mistõttu on selge, et abielupaariga tegemist ei ole.

Mida lehekülg edasi, seda põnevamaks sündmused lähevad. Lõpuks on selge, et selleski loos on mängus narkootikumid, mida öisel merel Taanist Norrasse tuuakse. Selgeks saavad ka need tegelased, kes on selles loos tõelised kurjamid, kusjuures ühel hetkel on ohus ka laste elud.

Kui lõpuks on selle looga selgus majas, siis saab Cecilia uut infot oma ema viimaste tundide kohta ja lisaks sellele viib autor lugeja ka uue loo juurde, sest saame lugeda “CLUE”-sarja järgmise osa eeltutvustust. Uue osa/raamatu pealkiri on “Kuldse kella mõistatus” ja meil ei jää muud üle, kui seda ootama jääda.

Lisa Papp „Madli-Liis ja varjupaigakoer“ (Ühinenud Ajakirjad)

Madli-Liis saab endale päris oma koera ja tal on nüüd palju ülesandeid. Ta peab Tähekesega jalutamas käima, teda toitma ja tema eest hoolitsema. Ta saab teada, et kõige olulisem aga on armastus.

Kui Madli-Liis külastab loomade varjupaika, esitab ta selle elanike kohta hulgaliselt küsimusi. Kas koerad käivad õues mängimas?

Kas nad magavad teki all? Kas keegi loeb neile raamatut? Kas keegi ütleb neile, et nad on armsad?

Madli-Liis võtab nõuks varjupaigakoeri aidata. Kas tüdrukul õnnestub leida viis, kuidas iga varjupaigas viibiv koer tunneks end armastatuna? Heade sõprade ja raamatute abiga avastab ta, et ka väike inimene võib teha suuri tegusid.

Lisa Papp kutsub meid kaasa elama Madli-Liisi uuele seiklusele. Esimene raamat „Madli-Liis ja lugemiskoer“ on saanud mitu lastekirjandusauhinda ja see on tõlgitud tervelt 22 keelde. Kui Lisa avastas teraapiakoerad, tahtis ta kuulda nende lugusid. Ta sai teada, et paljud lapsi aitavad koerad on pärit loomade varjupaigast. Lisa sõnul on nad imeline näide sellest, kuidas headus loob tänu ja uut headust.Lisa elab Pennsylvanias koos abikaasa Roberti ja kolme kassiga, kellele ta igal võimalusel ette loeb.

Kui mõne lasteraamatu kohta saab ütelda, et see on nunnu ja nupsik (no kindlasti on sarnaseid sõnu veel, millega seda raamatut iseloomustada), siis seda Lisa Papp’i kirjutatud “Madli-Liis ja varjupaigakoer” on. Raamatus on imeilusad ja suured autori enda joonistatud pildid, pastelsed toonid, raamat on suures formaadis ja näeb igati uhke välja, ja tekstid on raamatus igati lastesõbralikud, südamlikud ja lihtsasti arusaadavad. Lisaks on mängus ka koerad. Igati vahva raamate pere väiksematele raamatusõpradele.

Eelmises raamatus kirjutas Lisa Papp Madli-Liisist ja lugemiskoertest, kusjuures ka seekord on ju eelmisest raamatust tuttav lugemiskoer Pipa kaasa löömas, kuid seekord on mängus varjupaigakoerad.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Madli-Liis palub ema, et äkki nad võtaksid endale päris oma koera. Ta palub seda iga päev, hommikul ja õhtul, kuni lõpuks on ema nõus. Lugemiskoer Pipal on kutsikad ja nüüd minnaksegi kutsikat valima.

Kuidas kutsikat valida? Kõik on ju imearmsad. Pipa omanik proua Pärnapuu soovitab kasutada seda nippi, et kutsikas tuleb ise Madli-Liisi juurde ja valib hoopis ise endale perenaise. Nii lähebki, üks pisike kutsikas tulebki Madli-Liisi sülle ja tüdrukul on ka nimi valmis – Täheke. Madli-Liis uurib proua Pärnapuult, kas ka tema sai Pipa endale just sedasi, kuid selgub, et Pipa on võetud hoopis koerte varjupaigast. Proua Pärnapuu selgitab Madli-Liisile, mis asi see koerte varjupaik on, kes seal elavad, ja miks nad seal elavad. Selgub, et proua Pärnapuu käib vabatahtlikuna loomade varjupaigas abiks ja kutsub sinna ka Madli-Liisi ja tüdruku ema.

Enne, kui Madli-Liis ja ta ema koduteele asuvad, selgitab proua Pärnapuu neile, et neil on nüüd suur vastutus ja palju uusi ülesandeid, kuna nad võtsid endale Tähekese. Madli-Liis saab teada, kuidas peab kutsika eest hoolitsema, temaga jalutamas käima, teda toitma ja talle turvalise magamispaiga looma.

Madli-Liis hoolitseb Tähekese eest ja kinnitab kogu aeg, et ta armastab oma pisikest koera. Ta teeb seda siis, kui annab süüa, kui loeb talle raamatut ette, kui paneb teda magama, ja isegi siis, kui Täheke on tuppa oma häda teinud. On ju ikka nii, et pisikesed kutsikad alles harjuvad koduse eluga, mistõttu juhtub ka neid “õnnetusi”, kui häda tuppa tehakse.

Juba järgmisel laupäeval kutsub proua Pärnapuu Madli-Liisi ja tema ema loomade varjupaika, kus elab palju koeri, kasse ja isegi paar küülikut ja lindu. Madli-Liisile tundub, et varjupaiga loevad on kurvad, ja isegi härra Murks on kurb. Härra Murks on üks igati vahva varjupaiga koerake.

Õhtul uurib Madli-Liis emalt, kas varjupaiga koerad käivad õues jalutamas, kas nad magavad teki all, kas keegi ütleb neile, et nad on armsad. Ema ei ütle midagi ja kallistab Madli-Liisi kõvasti ning kinnitab, et ehk saab Madli-Liis neile seda näidata. Järgmisel päeval otsib Madli-Liisi pesukapist froteerätte, sest varjupaigas oli kirjas, et nad vajavad froteerätte. Madli-Liis ja ema viivadki varjupaika rätikuid, kuid selgub, et froteeräkke ei jagu kõigi loomade jaoks ja härra Murks on ikka nukker.

Seejärel tuleb Madli-Liisile vahva mõte – ta otsustab teha plakatid, milles kutsub inimesi üles tulema varjupaika loomadele ette lugema. Lisaks soovitab ta kõigil kaasa võtta tekk ja raamat. Proua Pärnapuu lubab ja aitab need plakatid raamatukogus üles riputada.

Kui ma nüüd edasi räägiksin, siis oleksin Sulle terve raamatu ära jutustanud, mistõttu teen siinkohal hoopis pausi, ja jätan ka Sulle avastamisrõõmu, kuidas Madli-Liisil selle laupäevase ettevõtmisega varjupaigas läheb. Kas tuleb inimesi, kui palju, mis neil kaasas on ja mda nad seal teevad. Lisaks saad teada sedagi, mis juhtub härra Murksiga.

Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett“ (Eesti Raamat)

Röövel Hotzenplotzi seni avaldamata neljas raamat!

Ülemvahtmeister Dimpfelmoser on endast väljas – kurikuulus röövel Hotzenplotz on taas vangistusest põgenenud. Kasperl ja Seppel otsustava d lüüa korra majja ja saata ümbruskonna kõige ohtlikuma röövli Kuu peale. Selle röövliloo kirjutas Otfried Preussler nukulavastusena. Pärast taasavastamist valmistas selle raamatuks ette autori tütar Susanne Preußler-Bitsch. Raamat ilmus Saksamaal 2018. Eesti keeles ilmub teos esmakordselt. Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber.

Hotzenplotzi lugude sarjas on seni ilmunud kolm raamatut – „Röövel Hotzenplotz”, „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” ja „Röövel Hotzenplotz seikleb jälle” – ning röövlisaladusi paljastav „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg). Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

Mul on siiralt hea meel, et eesti keeles Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatuid ikka ja jälle lugeda saab, kuna need on jäägitult ajatud ja pakuvad lugemisrõõmu kindlasti ka praegu ja edaspidi. Röövel Hotzenplotz on kindlasti Preussleri üks lahedamaid tegelaskujusid, ja alles see oli, kui tutvustasin ka Sulle oma blogis raamatut “Röövel Hotzenplotz seikleb jälle”. Nüüd tõepoolest selline raamat, mida varem pole eesti keeles olnud võimalik lugeda, ja mis sest, et kirjaniku tütar on veidi abiks olnud – sellest pole hullu midagi, sest Hotzenplotz on ju ikkagi Hotzenplotz. Ja kui Hotzenplotzi lugusid oled kord juba hakanud lugema, siis tahad neid ikka ja jälle lugeda.

Kui meenutada eelmist raamatut “Röövel Hotzenplotz seikleb jälle”, siis meenub mulle, et röövel alustas ju ausat eluteed, mistõttu jääb kübe segaseks, kas röövel on ausalt teelt kõrvale astunud ja jällegi vangi pandud või on tegemist looga, mis käsitleb aega enne seda, kui röövel ausaks meheks hakkas.

Seekordne lugu saab alguse Kasperli vanaema köögis, kus vanaproua loeb vanu ajalehti, milles räägitakse, et kurikuulus röövel on lõpuks tabatud. No ja jutt on ju otse loomulikult Hotzenplotzist. Vanades ajalehtedes on kirjas, et röövel istub tuletõrje vanas pritsimajas ja ootab oma teenitut karistust. Hetk hiljem vaatab ukse vahelt sisse Kasperl ja uurib, mida võiks süüa saada, sest tal on tappev nälg. Vanaema pole kindel, mida ta söögiks teeks, kuid Kasperl teeb kiire ettepaneku, et söögiks võiks olla maitsev seenesupp. Selline, kus oleks palju pekki ja sibulaid ja suur lusikatäis hapukoort. No ja tosin ümmargust klimpi ka! Vanaemale see mõte näib meeldivat, kuid enne supi tegemist peaksid Kasperl ja tema sõber Seppel minema kõigepealt metsa supi jaoks seeni korjama.

Selgub, et seenesuppi armastavad nii Kasperl kui ka Seppel, kuid neile meeldib ka seente korjamine, mistõttu hakkab Kasperl kohe liikuma, kuid ta ei saa vanaema majast välja, sest sisse tormab vahtmeister Dimpfelmoser. Vahtmeistril on vägagi halvad uudised – röövel Hotzenplotz on pritsimajast putku pannud. Põgenenud umbes pool tundi tagasi, seetõttu ei soovita vahtmeister Kasperlil ja Seppelil metsa minna, nad võivad kokku sattuda röövliga.

Kasperl pole siiski papist poiss. Ta ütleb hoopis, et nad püüavad koos Seppeliga kurikuulsa röövli uuesti kinni! Mõeldud-tehtud! Kasperl läheb vanaema aeda, et anda uudisest teada ka Seppelile. Röövel tuleb uuesti kinni püüda! Seppel on parajasti vanaema hoovis uinakut teinud, mistõttu on ta röövli peale eriti pahane, kuidas sai ta putku panna just siis, kui Seppel uinakut tegi! Seetõttu tõdeb Seppel, et ta saadaks selle röövli hea meelega lausa kuu peale! Kasperl haarab sellest Seppeli mõttest kohe kinni ja hakatakse ehitama raketti! Ega see teab mis rakett ei ole – tehtud pappkastidest, abiks kliister ja hõbedakarva kleeplint, suur pintsel ja must värv. Igal juhul saab rakett valmis, sellele kirjutatakse peale “KUURAKETT” ja Kasperl sosistab Seppelile kõrva oma plaanist. Mis plaan see on, seda lugeja veel teada ei saa, sest Kasperl sosistab ainult Seppeli kõrva.

Seejärel saame lugeda sellest, mida teeb röövel Hotzenplotz, kes on tõepoolest pritsimajast putku pannud, kusjuures on ta äärmiselt vihane – esiteks seetõttu, et ta on pidanud olema kaks nädalat ilma sissetulekuta, teiseks seetõttu, et põgenemine oli liiga lihtne – vahtmeister oli unustanud väravale riivi ette lükata. See käib tema au pihta, sest ta ju lihtsalt jalutas pritsimajast välja.

Hotzenplotz jalutab metsa, kus talle uni peale tuleb ja ta jääb üsna sügavasse unne. Nii sügavasse, et näeb isegi und. Uni on ilus, selles on aardekirst, mis on täis kalliskive ja kuldtaalreid, mida vahtmeister röövlile lahkesti jagab. Uni jääb siiski lühikeseks, sest röövel ärkab selle peale, et keegi metsas kisab. Röövel näeb, et metsas on kaks tuttavat kogu – Kasperl ja Seppel, kes veavad enda järel vankrit, millel on suur hõbedane toru. Kasperl ja Seppel tülitsevad selle üle, kes kuu peale lendab. Kasperl ja Seppel toonitavad sedagi, et kuu peal on palju hõbedat, mida nad mõlemad kangesti ihaldavad. Hotzenplotz kuuleb seda kisa pealt, no ja on üsna selge, et selle hõbeda peab saama hoopis tema. Ta hüppab põõsast välja ja kinnitab sõbrakestele, et see hõbe kuulub hoopis talle ja tema peab kuu peale saama.

Usun, et lugejale on selge, mida Kasperl Seppelile kõrva sosistas. See oligi nende plaan, meelitada metsast välja Hotzenplotz, kes kindlasti tahaks sõita kuu peale hõbedat tooma. Kuid selleks on vaja panna selga skafander, milleks on tavaline kartulikott ja selles kartulikotis (skafandris) tuleb minna kuuraketi sisse. Kuidas see plaan meie sõbrakestel õnnestub, saad teada siis, kui selle muheda raamatu lõpuni loed.

Kas Hotzenplotz lendab kuu peale või “lennutatakse” ta hoopis kuhugile mujale?

Kas käime ära ka kuul? Või hoopis pärapõrgus?

Või jõuame hoopis maakonnalinna vanglasse?

Ja kas lõpuks saab ka seda ülimaitsvat seenesuppi? Kõik vastused leiad raamatu viimastelt lehekülgedelt.

Christine Nöstlinger „Vahetuslaps“ (Pegasus)

Viinis elava perekond Mittermeierite perre tuleb laste inglise keele oskuse parendamiseks vahetusõpilane Inglismaalt. Algselt saabuma pidava ülikorraliku Tomi asemel saadetakse aga hoopis tema vend Jasper, kes oma ebahariliku käitumisega ohtralt segadust külvab. Sündmusterohket kuut nädalat suvisest koolivaheajast kirjeldab päevikuvormis 13-aastane perepoeg Ewald. Selle ajaga õnnestub Jasperil Mittermeierite senine korralik ja igav pereelu pea peale keerata, pöördumatult muudab ta ka pereliikmete omavahelisi suhteid... Alguses nuhtluseks olnud vahetuslast hakkab aga kogu pere lõpuks armastama.

Tunnustatud Austria kirjanik Christine Nöstlinger (1936-2018) on kirjutanud üle saja laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Vahetuslaps” on üks parimaid raamatuid, mis on kirjutatud sõprusest, mõistmisest ja sallivusest.

„Vahetuslaps“ on populaarne noorteraamat, mis ilmus eesti keeles esimest korda juba 1990. aastal, seejärel aastal 2008 ja uues kujunduses 2017. Nüüd ilmub see viimati ilmunud raamat juba teist korda ehk kordustrükina.

See on üks igati vahva noortekas, mille üheks petegelaseks on Ewald Mittermeier ning ta on selle loo alguses kolmteist aastat ja üks nädal vana. Ta on ise ka selle raamatu jutustaja ja ta kinnitab, et selle loo lõpuks on ta kolmteist aastat ja seitse nädalat vana. Seega, sündmused selles raamatus juhtuvad üsna lühikese aja jooksul ehk kuue nädala jooksul.

Ewald lubab jutustada selle loo lühidalt ja see on niinimetatud „sündmuste kroonika“, sest see lugu on temaga tõepoolest juhtunud. Lugu, mis on üsnagi humoorikas, kuid siin on ka pisaraid läbi naeru ja naeru läbi pisarate. Tegelikult võtab Ewald ajas veel viis nädalat tagasi, sündmused hakkavad arenema veidi enne tema 13. sünnipäeva.

Ühel reedesel päeval on poisi ema tulnud kooli inglise keele õpetajaga rääkima. See on loomulikult Ewaldile üsna suur üllatus, kes ikka tahab, et tema vanemad koolis õpetajatega rääkimas käivad, kuid Ewald aimab külaskäigu põhjust. Poisil on tulemas tunnistusele „head“ ja „väga head“, kuid inglise keeles kõigub hinna „hea“ ja „rahuldava“ vahel, pigem tuleb hinne „rahuldav“. Ju on tulnud Ewaldi ema kooli, et asja veidi lähemalt arutada, sest eks loodab ka ema, et pojal väga hea tunnistus tuleb.

Õhtul, kodus, tunnistab ema, et käis koolis tõepoolest hinnet kauplemas, kuid inglise keele õpetaja ei olnud aldis läbirääkimisi pidama ja oli soovitanud Ewaldil hoopis mõneks ajaks Inglismaale minna, et suulist inglise keelt, eriti just hääldust paremaks saada. Sel juhul oleks Ewaldil lootus „hea“ saada. Ewald peaks minema kuuks ajaks Oxfordi, 15. juulist 15. augustini.

Ewaldi emale ja isale see mõte meeldib. Ewaldile? No Ewaldile see ei meeldi. Ewaldile ei meeldi ei suusakursused ega kooli põllutöönädalad. Ta ei salli üleüldse midagi, kui kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama. Tunnid jäävad sel juhul küll ära, kuid Oxfordi reis toimuks ju koolivaheajal, siis ju tunde polegi.

Ema ja isa on kindlad, et poeg peab minema, kuid õnneks tuleb Ewaldile appi tema 15-aastane õde Sybille, kes on hiiglama nutikas neiu. Ta hakkab söögilauas rääkima kummalist juttu, et Inglismaale tuleb kaasa kindlasti ka üks Ewaldi klassiõde, kellega poiss seal kihlub. Õde mainib ka joominguid, mida ikka laagrites ette tuleb. Selline ootamatu armu- ja joomingusõu, et ema ja isa ärevaks teha. Sellest piisabki – ema ja osa otsustavad, Ewald ei saa Inglismaale siiski sõita! Ta on liiga noor!

Koolivaheaeg läheneb, kuid Ewald saab teada ootamatu uudise. Nende peresse tuleb vahetusõpilane/vahetuslaps. Tegelikult peaks noormees Inglismaalt tulema Ewaldi klassivenna peresse, kuid nemad ei saa teda vastu võtta, kuna klassivenna vanaisa on haigestunud. Nii peaks inglise koolipoiss Tom tulema hoopis Ewaldi juurde. Ewaldi klassivend on Inglismaal olnud ja teab öelda, et Tom on „sünk vend“, vaikne, pisut endassetõmbunud, üliviisakas, peaaegu raamatukoi.

Ei möödugi palju aega, kui Ewald sõidab koos ema, isa ja klassivennaga lennujaama Tomile vastu. Kuid üllatus-üllatus! Lennujaamas tunneb klassivend (tema nimi on muideks Peter) ära tulijate seas hoopis Tomi venna Jasperi, keda ta kutsub „põrguliseks Jasperiks“! Tulijaks on tõepoolest Tomi vend Jasper, selline tüse poiss, kes kinnitab, et vend murdis enne tulekut jalaluu, mistõttu tuli hoopis tema. Nüüd on kohal äravahetatud vahetuslaps ja loo alguses mainitud kuus nädalat algavad.

Jasper on esialgu, pehmelt öeldes, kummaline tüüp, kes näiteks uriseb, kui Ewaldi isa ja ema üritavad lennujaamas tema asju võtta. Peter kahtlustab, et suures ruudulises pambus on Jasperi jõekivide kogu. Isa ja ema üritavad alustada dialoogi, kuid Jasper on vait. Autos hakkab Jasper maapähkleid sööma, visates pähklikoored auto põrandale. Kusjuures Ewaldi ema armastab puhtust ja korda. Pole just parim algus.

Ewaldi kodus selgub veel igasugu põnevaid ja ootamatuid asju. Jasper nõuab endale päris oma toa, milleks saab Ewaldi tuba, sest noorel inglasel on privaatsust vaja. Poiss norskab kõvasti, ta magab kaua, lausa poole päevani. Jasper tuleb järgmisel päeval toast välja alles siis, kui Ewaldi pere lõunat sööb ja ta on ihualasti! Veidi hiljem on ta siiski t-särgi ja aluspüksid selga ja jalga saanud, kuid loobub söögist. Ta joob lihtsalt liitri piima. Sel päeval joob ta veel kolm liitrit piima, mistõttu Ewaldi pere piimavarud saavad selleks päevaks otsa.

Sündmuste arenedes saame teada veel sedagi, et poisile meeldib ka ketšup. Japser väljub toast ainult selleks, et piima võtta ja kempsus käia. Ainult õhtul hilja on kuulda Jasperi samme esikus. Mida ta seal küll teeb? Ka järgmisel päeval ärkab Jasper hilja. Poisi ema helistab Inglismaalt ja räägib Ewaldi emale, et Jasper on nende murelaps, et poisil olla lausa psühholoog!

Sel öösel tatsab Jasper jällegi esikus ning Ewald otsustab uurida, mida ta seal teeb - Jasper võtab sahvrist purgi aprikoosidžemmi, karbi kalakonservi ja külmikust suure paki jäätist ning läheb oma tuppa. Öösel! Ja selline toiduvalik! Uskumatu kutt! Mis me veel teada saame? Selgub, et Jasper ei armasta puhtust ega korda, ta ei armasta ennast ka pesta. Jasper viiakse lausa vägisi vanni, et poiss puhtaks pesta. See ärritab Sybille’i, kes karjub, et vihkab oma vanemaid, sest nad ei suuda Jasperit rahule jätta. Kõik ei peagi olema sellised nagu emale ja isale meeldib. Jasper tuleks jätta rahule! Tüdruk saab sellise „esinemise“ eest isa käest kaks kõrvakiilu!

Järgmisel päeval on perel plaan minna loodusesse, et ümbruskonda ka Jasperile näidata. Kuid Jasper ja Sybille jäetakse karistuseks hoopis koju. Päev edasi on Ewaldi vanematel plaan minna Schönbrunni lossi vaatama, kuid Jasper ja Sybille kinnitavad, et nemad on haiged ja jäävad koju. Ewaldil tärkab huvi, miks tahavad Jasper ja Sybille koju jääda, mistõttu kinnitab temagi, et on haige. Isa ja ema lahkuvad, pannes lapsed luku taha, kuid ega nad luku taha ei jää. Sybille kutsub majahoidja, kellel on tagavaravõtmed. Majahoidja tuleb, laseb lapsed korterist välja, nii et nad veedavad üsnagi lõbusa päeva vahvas avalikus pargis, Prateris, kus on ka tivoli. Õhtul tulevad nad tagasi, kojamees laseb nad tuppa tagasi ja suleb uuesti ukse.

Päev hiljem arutavad isa ja ema seda, kuidas Jasper koju tagasi saata, sest usaldusväärsust selles poisis ju ometigi pole. Ewaldile ja Sybille’le on hakanud Jasper meeldima. Jasper on jõudnud jutustada neile oma keerulisest elust, internaatkoolist, oma kahest perest, kuna isa ja ema on lahku läinud, öisest norskamisest (see oli ainus põhjus miks ta tahtis omaette tuba saada), kivikollektsioonist ja selle tähendusest. Nüüd plaanivad Ewald ja Sybille teha kõik selleks, et Jasper võiks jääda. Ewald kinnitab emale, et Jasper on tema sõber!

Kas Jasper võib jääda? Mis sellest välja tuleb? Kas Jasper muutub? Kas muutuvad Ewaldi ema ja isa? Kas Jasper võidab terve pere südamed?

Igal juhul on selles vahvas loos nii nalja kui ka nukrameelsust, naeru ja pisaraid, üheskoos reisitakse Austrias ja isegi Itaalias, üritatakse kohtuda Jasperile olulise inimesega, kuid milleni see viib? Soovitan kindlasti lugeda.

Otfried Preussler „Röövel Hotzenplotz seikleb jälle“ (Eesti Raamat)

Röövel Hotzenplotz on tagasi! Vanaema, Kasperl, Seppel ja vahtmeister Dimpfelmoser on hirmul. Tõeline ehmatus saabub siis, kui Hotzenplotz teatab kavatsusest oma röövlikaabu varna riputada ja korralikuks hakata. Aga millised on seitsme noa ja piprapüstoli omaniku tegelikud plaanid …

Preussleri kerge, ladus ja stiilipuhas kirjutamismaneer muudab erinevas vanuses lugeja jaoks nauditavaks kõigi nende kohutavate, süngete ning naljakate juhtumiste jälgimise, mis toimuvad röövel Hotzenplotziga ja tema ümber. Hotzenplotzi lugude sarjas on seni ilmunud kaks raamat – „Röövel Hotzenplotz” ja „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused” – ning röövlisaladusi paljastav „Rangelt salajane röövli käsiraamat“ (autor Martin Verg), järgnevalt on ilmumas „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett”. Hotzenplotzi lood kuuluvad koos „Krabati“ ja „Väikese nõiaga“ Otfried Preussleri tuntuimate teoste hulka.

See on igati lahe, et eesti keeles on ilmunud röövel Hotzenplotzi seikluste kolmas raamat. On ju Otfried Preussleri lasteraamatud vahvad lugeda, neis on põnevust, neis on huumorit ja omajagu õpetlikkugi.

Seekordne lugu saab alguse kaunil, kuldsel sügispäeval, kui Kasperli vanaema läks pesukorviga aeda, et riputada maja taga nöörile paar särki ja käterätti. Astrid õitsesid, päevalilled koogutasid tervituseks üle aia, aianurgas kompostihunnikul küpsesid imelised kõrvitsad, mis pidid vanaema kinnitusel olema imeliste maistetega (no hiljem saame teada, et ega nad nüüd nii imelised siiski ka ei ole). No ja uskuge mind, nende kõrvitsatega me puutume selles loos veel mitmel korral kokku.

Ühel hetkel kostus põõsastest „pst!“. Vanaema märkas kuldvitsa ja sarapuupõõsa vahel mehenägu, mida ta liigagi hästi tundis. Juba kahel korral oli see musta kaabu ja pika sulega kelm teda röövinud, ühel korral oli ta vanaema endaga lausa kaasa viinud. Vanaema otsustas, et seekord ei lähe see tal enam korda. No ja kes see siis oli? Loomulikult röövel Hotzenplotz!

Vanaema lubas röövlile pesupulgakotiga obaduse vastu pead anda, kui mees tema aiast ei lahku, kuid röövel kinnitas, et teda oldi just selle päeva hommikul maakonnavanglast välja lastud – hea ülalpidamise eest ja ennetähtaegselt, ja nüüd tahaks ta vanaema ees vabandada. Röövlil oli isegi vabastamistõend olemas. Kasperli vanaema ei uskunud seda ja tal õnnestus kavalusega mees pesukööki meelitada ja röövel sinna luku taha panna. Vanaema hakkas appi hüüdma, kuid samas ta kohe ka minestas.Vanemate prouadega võib sedasi juhtuda küll, kui nad suures ärevuses on.

Samal ajal olid Kasperl ja tema sõber Seppel külas leskproua Schlottenbecki juures. Sõbrad olid ju prouale lubanud mõtelda, kuidas krokodillkoer Wastil oma endise välimuse tagasi saaks. Kunagi oli Wastil olnud pikakarvaline taks, enne kui leskproua ta kogemata krokodilliks nõidus. Proua Schlottebeck oli pärast seda nõiaraamatu ahju visanud ja ära põletanud, sest ta oli ju ikkagi riiklikult litsentseeritud selgeltnägija, mitte iseõppinud nõid. Ta ise oli veel ütelnud, et ametis tuleks võimalikult vähe puutuda asjadesse, millest inimene midagi ei mõista. Tagantjärgi on alati hea tark olla.

Kasperl ja Seppel olid püüdnud Wastilit aidata, ravinud teda igasugu taimede ja ravimtaimedega, mida nad oli Kasperli vanaema juurest leidnud. Ainus asi, mis oli saavutatud, oli see, et Wastil oli keeldunud hiljuti söömast liha. Nüüd meeldisid talle salat, värske kurk, tomatid, redised, sibulad, eriliseks lemmikuks olid hapukurgid. Taksist oli saanud krokodill, kes oli muutunud taimetoitlaseks.

Kasperl ja Seppel liikusid leskproua juurest edasi vanaema aiavärava juurde, kui kuulsid jalgrattakella kõlinat. Tulijaks oli härra politseipeavahtmeister Alois Dimpfelmoser. Mees oli alles hiljuti saanud ametikõrgendust – nüüd oli ta peavahtmeister. Kasperl ja Seppel õnnitlesid meest, kes näitas sõpradele vormikuue krael olevat kolmandat tärni, mis kinnitas tema ametikõrgendust. Kasperl, Seppel ja Dimpfelmoser sisenesid vanaema aeda, kust leidsid eest minestanud vanaema. Nad pritsisid vanaema veega ja vanaema ärkas üles. Vanaemale ei meenunud, millest tahtis ta rääkida, kuni keegi põrutas seestpoolt pesuköögi uksele ja nõudis ukse avamist.

Vanaema oli tõepoolest unustanud selle, et ta oli röövli pesukööki kinni pannud. Hotzenplotz üritas selgitada, et ta oli maakonnavanglast vabastatud, kuid ülejäänud seltskond ei tahtnud seda uskuda. Kindlasti oli see jällegi kohutava röövli veelgi kohutavam luiskelugu. Lõpuks õnnestus röövlil pesuköögi ukse alt välja lükata vabastamistõend, millel olid pitser ja allkiri. Dimpfelmoser uuris seda lähemalt ja oli selge, see paber oli ametlik. Röövel tuli pesuköögist välja lasta.

Pärast seda viisid Kasperl ja Seppel Wastilile kaks kõrvitsat (noo need vanaema omad, mida tal oli kokku lausa 22 tükki), ja mu ütlesid päris alguses, et nendest kõrvitsatest on raamatus juttu veel. Kõrvitsad maitsesid krokodillkoerale – ta sõi ühe neist ära, teise lükkas koonuga oma kuuti, nagu koonupalli. Nüüd nägid Kasperl ja Seppel leskproua juures ka maagilist kristallkuuli, no sellised on ju paljudel selgeltnägijatel. Kasperl leidis, et vanaema kõrvitsad olid kristallkuuliga üsna sarnased, selle vahega, et kõrvitsad oli rohelised ja kristallkuul sinakas. Seegi on selles loos oluline tähelepanek.

Proua Schottenbecki juurde tuli ka Alois Dimpfelmoser, kes palus leskproual kristallkuulist vaadata, kuhu röövel oli vanaema aiast edasi liikunud. Kas oli juba märgata midagi kahtlast. Selgus, et röövel oli läinud oma röövlikoopasse, mille sissepääs oli küll laudadega kinni löödud, kuid röövel võttis lauad eest ja sisenes oma elupaika. Ta laulis ka vahvat laulukest, milles kinnitas, et on röövlielu maha jätnud ja korralik olla on igati vahva. Kuid – pimeduse saabudes oli röövel välja võtnud püssirohutünni ja plekiga ülelöödud kasti, milles olid püstolid ja noad, need kõik oli ta toppinud suurde kotti! Selge pilt, nüüd läheb jällegi röövimiseks! Röövel jääb röövliks! Või kas ikka jääb?

Kasperl ja Seppel otsustasid üles seada röövlilõksu. Selleks oli komistusnöör ja puu otsa paigutatud suur liivakott. Kuid läks nii nagu ka varem oli juhtunud, suur liivakott tabas hoopis Seppeli pead, kes liikumatult maha lamama jäi. Kuid nüüd tuli meie sõbrakestele appi Hotzenplotz, kes nuusktubaka abil Seppeli üles äratas.

Selgub, et röövlil olid korralikuks saamisega tõsised plaanid – ta lasi õhku kogu oma püssirohuvaru ja uputas sohu kõik püstolid ja noad, kusjuures Kasperl ja Seppel olid temaga sel ajal kaasas. Hiljem mindi üheskoos röövlikoopa juurde, kus Hotzenplotz kostitas sõbrakesi korraliku söögi ja joogiga.

Hilisõhtul läksid Kasperl ja Seppel tagasi linna, kaasas ka Hotzenplotz, et sõbrakestel oleks julgem. Ja mida nad nägid! Nägid ehitusplatsi plangul suurt plakatit – see oli politseipeavahtmeistri allkirjaga vahistamiskäsk! Sellel oli kirjas, et varastatud oli leskproua kristallkuul, mistõttu tuli kinni püüda peamine kahtlusalune – röövel Hotzenplotz. Kasperl ja Seppel olid kindlad, et Hotzenplotz pole süüdi (olid nad ju kogu aeg röövliga koos olnud) ja peitsid röövli vanaema majja, sealt ei oskaks keegi teda otsida. Vanaema majas otsustati, et röövlile oleks parim peidukoht kartulikelder.

Siinkohal pean oma jutustuses tegema peatuse, sest muidu liigun ma juba väga lähedale raamatu lõpule ja see poleks ju sugugi mitte tore, kui ma Sulle terve raamatu olen ette jutustanud.

Kui loed selle igati ägeda ja laheda raamatu ise lõpuni, siis saad teada, kas kristallkuul leitakse, ja kes on selle varastanud? Või polegi see vargus, vaid on kuidagi sedasi lihtsalt läinud? Nii palju vihjan, et „vargaks“ osutub üks üsnagi ootamatu tegelane. Lisaks sellele peavad Kasperl ja Seppel leidma Hotzenplotzi, kes on vanaema kartulikeldrist põgenenud ja teel Ameerikasse, et seal kulda hakata otsima.

Millist kummalist und näeb Kasperl? Mis asi on haldjarohi? Kas krokodillkoerast saab uuesti pikakarvaline taks? Ja mida ütlevad proua Schlottenbecki kaardid röövli tuleviku kohta? Kui loed raamatu läbi, siis saad kõikidele küsimustele vastuse.

Ja veel, varsti peaks eesti keeles ilmuma ka sarja neljas raamat „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett“.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja rokkivad kanad“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisa ja lehm Roosiga farmis nimega Killuke Õnne. Ühel päeval teevad nad köögiukse lahti ja sisse tormab viis lärmakat kana, kes põgenevad koioti eest, otsivad oma bossi Marii Atsihhi ja kannavad endaga kaasas salapärast rohelist muna. "Kauboi Klausi" sarja raamatud sobivad hästi algajale lugejale iseseisvaks avastamiseks ja lugemisoskuse arendamiseks. Huvi hoiavad üleval vahvad ja värvikad tegelased - naljakas kauboi Klaus, nutikas põrsas Liisa ja usin lehm Roosi, kelle seiklused on klass omaette. Kaasahaaravalt kirjutatud lustakad lood teevad lapsest justkui muuseas suure raamatusõbra, kes tahab väga teada, mis on kirjas järgmisel leheküljel.

Kauboi Klaus on tagasi! Seekordne kauboi Klausi-raamat on eesti keeles juba kolmas (varem on ilmunud „Kauboi Klaus ja puuksutav poni“ ja „Kauboi Klaus ja põrsas Liisa“), mistõttu võib öelda, et tegemist on raamatusarjaga, ja sellise sarjaga, mis sobib igati hästi pere väiksematele lugejatele. On ju siin palju pilte ja tekstid on lihtsad, ning kergesti loetavad ja arusaadavad.

Seekordne lugu saab alguse varahommikul. Tavaliselt ärkab kauboi Klaus varakult oma farmis Killuke Õnne ja kuuleb, kuidas põrsas Liisa ja lehm Roosi köögis toimetavad. Tavaliselt nad teevad tule üles ja valmistavad kohvi. Sel hommikul on ebaharilikult vaikne. Liisa ja Roosi seisavad verandaukse juures ja kikitavad kõrvu. Õuest on kuulda sahisemist ja nahisemist, Klausi arvates seal lausa krabiseb. Nad avavad ukse ja kööki prantsatavad viis kana! Nad kaagutavad erutatult ja kinnitavad, et nüüd on nad lõpuks päästetud. Selgub, et kanad on päästnud suure rohelise muna, kel nimeks Gertrud, koioti käest, kes olevat tahtnud muna pannile lüüa! Täiesti uskumatu lugu!

Kanad kinnitavad, et tegelikult elavad nad vankris ja sõidavad sellega ühest kohast teise. Nende boss on Marii-Atsih, ja nüüd hakkavad nad oma bossi ootama, kindlasti ta otsib neid.

Päev on üsnagi pinev, sest kanad sibelevad, kaagutavad ja sahmivad ringi, ja jäävad igal pool ette. Liisa seab kanade jaoks kappi magamisaseme ja Klaus langeb kurnatult voodisse. Kuid isegi öösel ei tule rahu ega vaikust, sest kanad on võtnud köögis potid ja pannid ning hakanud „muusikat“ tegema. Selgub, et kanad on muusikud, kes peavad proovi tegema, kuid nende õiged muusikariistad on ju vankris. Seetõttu kõlab nende muusika sel ööl pigem mürana kui muusikana.

Ka järgmisel päeval pole Marii-Atsihi näha, mistõttu otsustavad Klaus, Roosi ja Liisa, et nad peavad ise kanade bossi üles otsima. Selleks tuleb kasutada suitsusignaali ehk indiaanitelefoni. Kolm sõpra teevad varahommikul aia taha tule üles ja lehvitavad tekiga. Taevasse tõusevad pisikesed pilved, mille abil antakse Marii-Atsihile teada, et kanad on nende juures, kuid seda märguannet märkab ka koiott!

Mis juhtub siis, kui farmi Killuke Õnne jõuab suitsusignaali peale kohale esimesena hoopis koiott?

Kas koiott aetakse minema või viib ta rohelise muna endaga kaasa?

Kes on rohelise muna sees? Kana? Või hoopis mõni teine lind?

Kas kohale jõuab ka Marii-Atsih? Kas saab kuulda ka head muusikat?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle laheda ja humoorika loo lõpuni loed. Kauboi Klausi juhtumised on jätkuvalt mõnusad ja naljakad ka raamatusarja kolmandas raamatus, mistõttu tuleb jääda ootama kindlasti ka järgmisi raamatuid.

Jörn Lier Horst, Hans Jörgen Sandnes „Detektiivibüroo Nr 2. Operatsioon Päikeseloojang“ (Varrak)

Läbi Elvestadi kesklinna kihutav liiklushuligaan niidab Nora Bratlandi äärepealt jalust. Tiril ja Oliver on šokeeritud ja võtavad oma südameasjaks kiiruseületaja enne päikeseloojangut tabada. Üsna pea taipavad nad aga, et lugu on palju tõsisem. Selgub, et autopõgenikud on röövinud Elvestadi Hoiupanka! Kas hoolikas ja asjatundlik uurimine võiks viia Tirili ja Oliveri pangaröövlite jälgedele?

“Operatsiooni Päikeseloojang” on “Detektiivibüroo Nr 2”-sarja kolmas raamat, mis eesti keeles ilmunud on. Varem on ilmunud “Operatsioon Kõuepilv” ja “Operatsioon Varjumees”. Nii nagu ka kaks esimest raamatut, on ka kolmas osa igati põnev lastele mõeldud krimka, mille peategelasteks on Tiril ja Oliver, ja nende “jäljekoer” Otto. Tegevus toimub jällegi väikeses Norra linnas Elvestadis, mis asub Svenna jõe suudmes. Linna kohta on raamatu sisekaanel ka vahva kaart, ja selgub, et see on asutatud 1884 ja seal elab 937 elanikku. Raamatu tagasisekaanel on teine kaart, millel on sünge maja, kuhu peategelased jõuavad, kui nad kurikaelu jälitavad.

Raamatu sündmused saavad alguse sellega, et linnas kihutab meeletu hooga üks punane auto. Auto sõidab peaegu otsa vanaproua Nora Bartlandile, kes hakkab just ülekäigurajal teed ületama. Õnneks on Tiril ja Oliver lähedal. Poiss haarab vanaproual õlast ja tõmbab ta tee pealt tagasi. Õnnetus jääb toimumata, kuid lapsed lubavad vanaprouale, et nad uurivad välja, kes see kihutaja oli. Tiril kinnitab Oliverile, et tema arvates oli autos kaks inimest, mõlemil suusamüts peas, ja kõrvalistuja oli nagu Elvis Presley! Kas tõesti? Selgub, et Elvestadi lähedal elab Eivind Olsen, kellele meeldib Elvist kehastada ja Elvise laule laulda. Raamatu autor tõdeb, et tegelikult tuli Eivind Olsenil Elviseks riietumine paremini välja kui laulmine, kuid Elvis-Eivind on vaatamata sellele väga populaarne. Lapsed otsustavad minna Eivindi juurde, kes parajasti oma maja juurde sõidab. Valge kaubikuga. Lapsed uurivad kas Eivindil on äkki ka punane auto, kas ta käis veidi aega tagasi ka linnas? Selgub, et Eivind tuli just esinemast ühest teisest linnast, mistõttu ei ole tema kindlasti mitte Elvestadis olnud ja tal pole ka punast autot.Esimene kahtlusalune on sellega mängust väljas.

Lapsed lähevad linna tagasi ja nuputavad, kuidas uurimistööga edasi minna. Neile meenub Hõrgutis-nimeline vorstiputka ja selle omanik Rolf Hansen (hüüdnimega Roffe). Neil peaks olema videovalve. Äkki on sealt seda kihutavad punast autot märgata. Ka Roffe on kihutavat autot märganud ja ta on kuulnud ka pauku! Nüüd otsustatakse vaadata videokaamera salvestist, kust on tõepoolest näha mööduvat punast autot. Nüüd on selgesti näha, et roolis istub suusamütsi ja lehviva salliga Elvis Presley! Kas mängus on lausa kaks Elvist! Lapsed märkavad sedagi, et punane auto on sõitnud vastu prügikasti. Prügikasti juurest leitakse tükike klaasi, mis on tükk auto suunatulest. Oliver kinnitab, et nüüd otsivad nad punast autot, mille parem esitiib on mõlkis ja suunatuli katki. Nutikas poiss see Oliver.

Peategelased otsustavad minna vaatama ja uurima, kust see auto tuli, ja selgub, et veidi maad edasi on toimund pangarööv. Röövitud on Elvestadi Hoiupanka! Politsei ei lase lapsi panga juurde, mistõttu lähevad Tiril ja Oliver oma detektiivibüroosse, et veidi asjade üle mõtelda. Nad loevad arvutist uudist, milles öeldakse, et panka rööviti siis, kui seal ei olnud kliente, ja põgeneti punase autoga! No nii, mulle tundub, et sama punane auto on ka Elvestadi vahel meeletut kiirust arendanud. Oliver arvab, et pangaröövlitel pidi olema vaatluspost, kuna osati minna panka siis, kui seal kliente ei olnud. Lapsed ja nende koer lähevad panga juurde tagasi. Hakatakse otsima oletatavat vaatlusposti, ja selle nad ka leiavad. Maas on suitsukonid ja tühi suitsupakk, need võisid vabalt kuuluda pangaröövlitele. Hetk hiljem leiab koer ka paberilipaka, mis osutub kassatšekiks, millelt selgub väga palju. Ostetud on kaks suusamütsi, kaks salli, kaks paari kindaid, 10 kilo koeratoitu, mingit Aerox T750 Blue 10L asja ja kaks kummimaski. Tirile meenub, et ta teab neid kummimaske küll, kusjuures on võimalik osta ka kummimask, et näha välja nagu Elvis Presley.

Lapsed külastavad ka poodi, mille tšeki nad leidsid. Poes selgub, et ongi ostetud mütsid, sallid, kindad, kaks Elvise-kummimaski, 10 kilo koeratoitu ja see eelpool mainitud Aerox T750 osutub siniseks värviks. Nüüd on lastel vaja leida maja, mis oleks sinine, kus oleks suur koer ja punane auto. Ja lastel lähebki “õnneks” (õigupoolest on abiks jällegi nende jäljekoer Otto), nad leiavad õige maja, kuid lugu pole veel lõppenud. Nüüd läheb põnevaks – mis maja see on, kes on need kaks “Elvist”, kas selles majas on punane auto? Kas selles majas on suur koer, ja kui on suur koer, siis ta võib arvatavasti olla ka kuri.

Kuidas põnev lugu lõpeb? Selle saad teada siis, kui selle ägeda lastekrimka läbi loed.

Raamatu lõpus on ka mitu ülesannet, et välja selgitada, kas ka lugeja on detektiiv. Raamatust tuleb üles leida 7 Elvis-Eivindi nägu, neli politseiniku poolt näritud sõõrikut, vanaproua võtmekimp, viis tasuta piletit Elvis-Eivindi kontsertile, neli hoiupõrsast (Elvestadis hoiavad paljud raha hoiupõrsas), üks kodust põgenenud rott, väikese tüdruku kaisuloom, pangaröövli kolm huulepulka, kaugele löödud pall ja neli sinilindu.

"Operatsioon Päikeseloojang" on igati vahva lugemine nendele lastele, kellele meeldivad lastekrimkad, no ja miks mitte ei võiks seda lugeda suuremad raamatusõbrad. Sündmused on põnevad, peategelased lahedad, lisaks veel ka ägedad illustratsioonid.

Jürgen Banscherus

„Kwiatkowski juhtumid. Sinine karussell“

„Kwiatkowski juhtumid. Väravad, trikid ja kahtlased tüübid“

(Pegasus)

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” kolmandas osas „Sinine karussell” tuleb nutikal detektiivil Kwiatkowskil kõigepealt lahendada rida mõistatusi. Kes rikkus sinise laadakarusselli elektrijuhtmed? Kas tundmatu tahab karusselliomaniku Wilhelmi äri hävitada? Ja kuidas õnnestub kurjategijal märkamatuks jääda? Pole midagi parata – Kwiatkowski peab hakkama öösiti pahategijat varitsema …

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” neljandas osas „Väravad, trikid ja kahtlased tüübid” on palju tegemist jalgpalliga. Õigupoolest on jalgpall Kwiatkowskile natuke vastukarva. Aga siis palub Jana tema abi: FC Holunderwegis on midagi lahti! Ei lähe kuigi kaua, kui Kwiatkowski kolmele kahtlasele tüübile jälile saab. Aga selleks et juhtum lahendada, tuleb tal endal väravavahi särk selga tõmmata …

Jürgen Banscheruse auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 21 keelde ning sarja raamatuid on müüdud poolteist miljonit eksemplari. Raamatusarja pildid on joonistanud Ralf Butschkow.

Tegelikult on see vägagi vahva, et eesti keeles on ilmunud kaks uut osa “Kwiatkowski juhtumite” sarjast, sest need on igati põnevad lood ja sobivad suurepäraselt lastele lugemiseks. Loomulikult võivad pilgu peale visata ka veidi vanemad, miks mitte ka täiskasvanud, eriti need, kelle lapsepõlve kuulusid näiteks meisterdetektiiv Blomkvisti lood.

Sarja kolmanda raamatu alguses tõdeb peategelane, et hetkel vedeleb ta pärast kooli enamasti laisalt voodis, kuulab muusikat (kes on selle sarja varasemaid raamatuid lugenud, siis nemad teavad, et noorele peategelasele meeldib kuulata Rolling Stonesi vanemaid plaate), närib võrratuid Carpenter’si nätse (need on tõepoolest peategelase lemmikud, sageli võtab ta oma detektiivitöö tasu välja just nätsudes) ja joob piima (piima joob Kwiatkowski palju, liitrite kaupa).

Kwiatkowski räägib lugejale oma viimasest juhtumist, mis leidis aset Suvistepühade laadal. Lugu sai alguse kui laat oli täpselt poole peal, kui selgus, et tal pole enam raha, millega laadale minna. Ka nätsud on otsas, mistõttu läheb ta kioskisse, Olga juurde, kes on alati nõus andma Kwiatkowskile paar pakki avansiks, seniks kui poiss jälle raha saab. Olga annab Kwiatkowskile nätsud, kuid pakub talle ka juhtumit. Olga jutustab, kuidas keegi käib lõhkumas laadal väljas olevat sinist karusselli, mis kuulub Wilhelmile. Nii pääseb Kwiatkowski tagasi laadale. Sinine karussell on väiksem kui enamik teisi, kuid jääb silma oma sinise katuse poolest, lisaks see, et sellel karussellil on ainult hobused. Selline vanamoodne karussell, mis meeldib väikestele lastele.Ja tegelikult ju ka Kwiatkowskile.

Esialgu ei suuda karusselli omanik Wilhelm uskuda, et üks poiss teda aidata suudab, kuid lõpuks on kaup koos. Kwiatkowski hakkab asja uurima. Samal päeval näeb Kwiatkowski ka seda, kuidas karussell hakkab üsna suure kiirusega liikuma, nii et lastel on raske selle peal püsimisega, õnneks laheneb ka seekord kõik hästi, kuid ikkagi, keegi on käinud lõhkumas karusselli elektrijuhtmeid, kuigi Wilhelm on ka ise kogu aeg täehelepanelik olnud.

Kwiatkowski hakkab asja uurima, kahtlusaluseid on mitmeid – üks kahtlane tüüp tahaks sinist karusselli endale osta, teised karusselliomanikud tahaksid näha seda, et ka Wilhelm piletihinda tõstaks, kuid Wilhelm on selle vastu. See on ju väikelaste karussell. Kwiatkowski käib kahel öösel karusselli juures valves. Eks tal ole hinges väike hirm ka, kuid eradetektiiv ei tohi karta mitte midagi, isegi ööd ega pimedust.

Siinkohal pean tegema pausi, sest ma ei saa ju Sulle ette öelda, kes selles karusselli lõhkumises süüdi on, kuid seda saan ütelda, et meie noor peategelane saab “kurjamitele” jälile, ja need osutuvad ikka üsna ootamatuteks “kurikaelteks”.

Neljandas osas saame osa põnevast juhtumist, mis viib meid jalgpallimaailma. Kwiatkowski kinnitab selle loo alguses, et ta poleks suutnud uskuda, et temast võib saada jalgpallimeeskonna väravavaht, kuid täpselt sedasi selles loos asjad lähevad.

Seekord palub Kwiatkowskilt abi kooli kõige parem jalgpallitüdruk ehk Jana. Tüdruk jutustab peategelasele, et ta mängib vutti ühes tänavameeskonnas, mil nimeks FC Holunderweg. See on igati tubli meeskond, kuid on üks probleem. Nende väravavaht, kel nimeks Oliver, on treeningutel suurepärane mängija, kuid mängudes ei suuda mõnikord püüda üsna lihtsaid palle, mistõttu on pidanud klubi mitmel korral ka kaotma. Jana on mures, mis on Oliveriga lahti.

Kwiatkowski on esialgu selle juhtumi osas veidi tõrges, kuid ta on nõus tulema FC Holunderwegi mängu vaatama, et näha väravasuul Oliveri. Enne mängu kohtub Kwiatkowski ka kioskimüüja Olgaga, kellele ta samuti oma uuest juhtumist räägib. Olga arvab, et äkki on Oliver ära ostetud!? Kwiatkowski tänab Olgat hea mõtte eest. Esimene mäng, mida Kwiatkowski vaatamas käib, lõpeb Jana meeskonna võiduga, kusjuures olulist rolli selles võidus mängis ka Oliveri tõrjutud trahvilöök (tõrje oli küll veidi koba), mis võidu kindlustabki. Kwiatkowski märkab Oliveri kaitsud värava taga kolme veidi suuremat kutti. Need tunduvad meie peategelasele kahtlased, sest miks nad seisavad just Oliveri selja taga? Ja kas Oliver mitte kogemata seda trahvilööki ei tõrjunud? Asjad lähevad veelgi kahtlasemaks, kui järgmisel päeval näeb Kwiatkowski Oliveri, kes näib olevat veidi peksa saanud!

Kas need kolm tüüpi on Oliverile peksa andnud, kuna ta otsustava trahvilöögi tõrjus? Ja miks? Jana jutust selgub, et need kolm kahtlast kutti on tahtnud nende meeskonnaga liituda, kuid seni ei ole neid sobilikuks peetud.

Nüüd on Kwiatkowskil kaval plaan, kuidas juhtum lahendada. Ta peab saama FC Holunderwegi väravavahiks, et uurida, mida need kolm kutti tahavad. Selleks peab Kwiatkowski kõvasti trenni tegema ja vaeva nägema, abiks on Jana, kuid Kwiatkowskist saab hämmastavalt lühikese ajaga hämmastavalt hea väravavaht.

Kuidas ta selle juhtumi lahendab? Selle pead ise välja uurima, kuid ka see lugu saab üsnagi omanäolise ja vahva lahenduse.

Sellised ägedad ja põnevad raamatud on seekordsed Kwiatkowski juhtumid. Selline mõnus ja kaasahaarav lugemine suvesse, sest mulle tunudb, et just suviti on vahetevahel äge ka krimkasid lugeda, ja miks mitte just lastekrimkasid. Igal juhul tasub jääda ootama ka sarja järgmiseid raamatuid.

Katarina Mazetti

„Nõod Karlssonid. Lõksud ja võltsijad“

(Tänapäev)

Fridal on vaja Idasadamas salaasju ajada, nii et nõod peavad mõne päeva üksi toime tulema. Niipea aga, kui tädi on saarelt lahkunud, hakkab juhtuma veidraid sündmusi. Keegi seab üles lõkse ja lapsed satuvad neisse sisse. Ja korraga ilmub kusagilt välja maal, millel on lapsi kujutatud koletistena! Ühel päeval märkavad nad metsas vilksamisi iseäralikku olevust ega usu oma silmi … Kes see selline on? Ja mida ta Pütisaarel teeb …

On väga lahe, et eesti keeles on ilmunud taaskord raamat sarjast “Nõod Karlssonid”. Katarina Mazetti kirjutatud sari on igati põnev lugemine, siin on vahvaid seiklusi ning loomulikult ka kübe huumorit. Ja see kõik ongi ju oluline ühe väga hea laste- ja noorteraamatu jaoks. Usun, et selle sarja raamatud on populaarsed ka meie laste ja noorte seas.

Ka selles raamatus on koos neli nõbu ehk nõod Karlssonid, kelleks on 12-aastane George, kes on suurepärane joonistaja, 13-aastane Alex, kes valmistab suurepäraseid toite, kasutades selleks väheseid vahendeid, õed Julia (13-aastane, kes armastab raamatuid) ja Daniella (10-aastane, kes on pisike, pontsakas ja sumiseb kogu aeg). Tegevus toimub suvevaheajal, ja jällegi, otse loomulikult Pütisaarel, kus elab nõbude tädi, kel nimeks Frida. Seal ongi ju alati igasugu põnevad asjad juhtunud, mõnikord salapärased, mõnikord kriminaalsed, mõnikord pisut naljakadki, on ju mängus olnud metslased, kummitused, koletised jne jne.

Raamatu alguses saame osa noorte peategelaste ettevamistustest sõiduks Pütisaarele, sest elavad ju nõbud erinevates paikades, välja arvatud õed Julia ja Kimmu ning nende vägagi iseloomukas kass, kel nimeks Kassiniru.

Nõod kohtuvad tavapäraselt Idasadamas (nii ka seekord), et saada Taximaxi laevukese peale, mis neid Pütisaarele toimetab. Idasadamas märkavad nad kummalise maaliga reklaamplakatit, mis reklaamib kunstinäitust Idasadama raamatukogus. Maalid on maalinud keegi, keda nimetatakse Idasadama Kalleks. George teab rääkida, et umbes sada aastat tagasi elas seal keegi salapärane sell, kes maalis. Kõik tema maalid olid üsna jubedad ja üsna veidrad – näiteks inimese näoga koer või lendav heinaküün. Selgub, et seda kummalist selli keegi ei tundnudki, kui keegi püüdis talle külla minna, siis jooksis ta ära peitu. Ühel päeval ta kadus ega ilmunud välja. Nüüd on tema maalid väga hinnalised, maksavad lausa miljoneid. No ja nagu lugeja teab, kui mängus on kallid maalid, siis võivad asjad üsna kahtlaseks minna. Ja lähevadki...

Lastel on sadamas vastas ka tädi Frida. Taximaxi teab rääkida, et tädil on jällegi mingi pöörane idee, kuid ta ei taha saladust reeta. Tädi peab lastele ikka ise rääkima, kuid näib, et tädil on sedavõrd kiire, et ta ei jõuagi lastele midagi rääkida. No ja eks me ole ka varasemates osades tädi Frida pööraste ideede ja asjadega kokku puutunud. Kuna tädil on asjad ajada, siis on lapsed esialgu saarel üksinda. Kummalisel kombel pole saarel näha tädi Frida hobust ehk väikest islandi hobust, kel nimeks Gervir.

Lapsed seavad end sisse, Alex valmistab süüa nagu tavaliselt, George hakkab maalima, kuid asjalood muutuvad üsna ruttu ja üsna kummaliseks. Keegi on saarele igasugu lõkse kaevanud, millesse ka lapsed satuvad, äkki ilmub saarele tagasi Gervir, kuid ta pole üksi, sest temaga on veel üks islandi hobune. Asjalood lähevad veelgi põnevamaks ja pingelisemaks, kui lapsed mäkavad saarel liikumas, midagi kummalist! Kas tõesti on mängus trollid! Kusjuures lausa kaks trolli, üks suur ja karvane, teine väiksem.

Lisaks hakkab välja ilmuma kummalisi maale, millele on maalitud üsna jubedaid asju, kõik seotud meie nõbudega. Lapsed on kindlad, et keegi tahab neid hirmutada ja saarelt minema ajada. Kas saarel on troll/trollid, kes suudavad kunsti teha? Põnevust pakub seegi, kui saarele ilmuvad kaks politseinikku, kes Alexi kaasa võtavad, kuna nad on saanud kaebuse, et keegi võltsib Pütisaarel Idasadama Kalle maale! Ja mängus on ju suured rahad. Kas tõesti on Alex kunstivõltsija! Loomulikult mitte! Selge on see, et Alex oskab väga hästi joonistada/maalida, kuid tema ju maale ei võltsi. Idasadamas toimunud ülekuulamine on pehmelt öeldes kummaline. Alexil on hirm, et need tüübid pole sugugi mitte politseinikud, pigem mingid kurjamid. Lisaks kõigele muule satub Alex hädaohtu, kuid õnneks jõuab õigel ajal kohale Julia, kes Alexi päästab.

Siinkohal pean tõdema, et ega ma rohkem ei saagi Sulle jutustada, sest kui rohkem rääkida, siis kaoks põnevus lugemisel ära. Võin öelda, et ühele “trollile” saavad lapsed üsna ruttu jälile. Selgub, et see on hoopis suur mees, tädi Frida uus peigmees, kes pärit Islandilt. Tema on toonud saarele ka teise islandi hobuse, kes on nüüd Gerviri “sõbratar”.

Saame teada sedagi, mis asju ajab tädi Frida Idasadamas, miks ta on kogu aeg Pütisaarelt eemal, ja millised plaanid on tädi Fridal ja tema uuel peigmehel, kel nimeks Vagabund Valter. No ja lõpuks saame teada sedagi, kes need “politseinikud” tegelikult on, mida nemad tahavad saada, ja selgub seegi, kes on see väike “troll”, kes üsna kummmalisi ja jubedaid maale maalib.

Selline lugu nende kaante vahel. Loomulikult jällegi igati põnev lugemine nii nagu ka varasemad nõbude Karlssonite lood. Igati tublid, julged ja hakkajad peategelased, palju põnevaid sündmusi, palju igasugu küsimusi, mis saavad vastuse alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Cressida Cowell

„Kuidas taltsutada lohet 2. Kuidas olla mereröövel“ (Pegasus)

„AINULT THOR TEAB,” kisendas Molu, „kuidas teie KASUTU KAMP Karvaste Huligaanide hõimu üldse vastu võeti! … Aga nüüd seisab teil ees neli rasket aastat Piraatide Treeningprogrammis, enne kui võite end nimetada tõelisteks VIIKINGITEKS!” Suurepärane, mõtles Kokutis mornilt.

Aga kui kohale jõuab tohutu suur, peaaegu kahemeetrine ulpiv kirst kirjaga „ETTEVAATUST! ÄRGE SEDA KIRSTU AVAGE!”, mis siis edasi saab? Algab retk Kokutise esiisa varanduse otsimiseks ja elu läheb tõeliselt HIRMSAKS!

Kuidas olla mereröövel” on Cressida Cowelli ülipopulaarse raamatusarja „Kuidas taltsutada lohet” teine osa. 2019. aasta kevadel linastus Eesti kinodes samal sarjal põhinev animaseiklus „Kuidas taltsutada lohet 3”.

Mul on väga hea meel, et eesti keeles on ilmunud põneva ja vägagi humoorika ning seiklusliku raamatusarja „Kuidas taltsutada lohet“ teine raamat. Üsna hiljuti ilmus ju ka sarja esimene raamat.

Teise raamatu sissejuhatuses ütleb autor, et see on Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmanda, kuulsa viikingikangelase, lohelausuja ja suurepärase mõõgavõitleja päeviku teine köide. Siin räägitakse sellest, kuidas ta leidis oma kuulsa mõõga, kohtus esimest korda oma peamise vaenlase – Väljatõugatute kõige kõrgema ja mõrvarlikuma pealikuga – ning sai jälile Kummitusliku Karmhabeme varanduse kohutavale saladusele... Tundub ju põnev - viikingid ja mereröövlid. Arvata võib, et läheb madinaks.

Tegelikult on esimestes raamatutes Kokutis veel üsna noor poiss, omamoodi viikingi-hakatis, kellest peaks kunagi saama hõimupealik ja viikingikangelane, kuigi poisina on ta üsna õbluke, üsna oskamatu, kuid ta on juba poisina väga julge, aus ja õiglane, täis tahtmist. Ja see vist ongi ju kõige olulisem, et kunagi pealikuks ja kangelaseks saada.

Teises raamatus on mängus viikingid (seekord lausa kaks hõimu – Huligaanid ja Väljatõugatud), mereröövlid, lohed, muud jubedad ja üsna õudsad loomad, Kokutise esiisa varandus, saame osa mõõgavõitlusest, saame tuttavaks vaene-aus-talumehega, kel nimeks Alvin, ja kes polegi nii väga aus ega mitte ka talumees. Saame osa kahe viikingihõimu vihasest madinast, sõidame viikingilaevaga, lööme kaasa võitluses igasugu jubedate loomadega, käime ära vee all, oleme veealuses koopas ja otsime tõelist piraadiaaret. Saame teada sedagi, miks oli Kokutis senini üsna kehv mõõgavõitleja, kuidas Kokutise parim sõber Kalajalg näitab, et ta polegi saamatu viikingi-hakatis, aga hoopis poolearuline sõdalane ehk berserg. Lisaks Kokutisele ja Kalajalale löövad kaasa raamatusarja esimesest raamatust tuttavad Stoik Üüratu – Huligaanide hõimu pealik ja Kokutise isa, Hambutu – Kokutise väike, sõnakuulmatu, kuid igati ustav ja nutikas lohe, Tatikärss ja Koeralehk Kanaaju – samuti noored viikingid, kes sooviksid hoopis ise tulevased hõimupealikud olla.

Teine raamat algab suure tormiga, mis piitsutab merd Berki saare ümber. Vaatamata sellele on merel viikingilaev, mille aerudega maadleb kaksteist poissi, tulevased viikingid. See on osa Berki saare Piraatide Treeningprogrammist – mõõgavõitlus merel (ainult algajatele). Esimesena peavad tormisel merel ja kõikuval laeval mõõgavõitlust pidama Korealehk Kanaaju ja Kokutis. Kokutis on väike, teine suur ja tugev. Võitlus läheb üsna vihaseks, kuid Kokutis pääseb halvimast, sest viikingilaev põrkab kokku vees ulpiva suure asjandusega, mis laevakeresse suure augu lööb. Kümne sekundiga vajub laev ookeani põhja. Kõik poisid pääsevad, abiks laevaga kokkupõrganud asjandus, milleks osutub kirst, kui täpne olla – surnukirst, millel kiri, mis vihjab sellele, et kirstu sees on Sisesaarte suurima mereröövli Kummituslik Karmhabeme surnukeha, ja kirstu ei tohiks kindlasti mitte avada.

Kas sellised hoiatused mõjuvad viikingitele? Loomulikult mitte! Huligaanide külas kirst avatakse ja selle sees ongi surnukeha! Surnukeha, mis äkki istuli kargab. See ei ole teps mitte surnukeha! See on vaene-aus-talumees Alvin! Vähemalt sellisena ta ennast tutvustab. Ta räägib oma „loo“, kuidas ta kirstu sattus, kuidas ta oma käest ilma jäi jpm. Ta teab rääkida sedagi, et kuulsa piraadipealiku varandus peaks olema Luulõvide saarel. See on üks ilmatuma ohtlik koht, kust pole keegi kunagi elusalt tagasi tulnud. Seal elavad luulõvid! Luulõvi on autori kirjeldusel kolmemeetrine lohe, kes on kaotanud lennuvõime, silmanägemise ja kuulmise, kuid tema lõhnataju on erakordne ning ta sööb kõike, mis kätte saab. See on väga-väga ohtlik loom!

Kokutis ja Hambutu aimavad halba, kui kirst arvati, ja nad aimavad ka halba luulõvide juurde mineku suhtes, kuid kes neid ikka kuulab. Hambutu kahtlustab sedagi, et Alvin on tegelikult üks väga halb inimene, mis tegelikult ju hiljem tõeks osutub.

Ükski keeld ja hoiatus ei hoia viikingeid tagasi ja Stoik Üüratu on kindel, et tuleb siiski minna retkele Luulõvide saarele, esiisade varandust otsima! Algavad ettevalmistused, no näiteks mõtlevad viikingid välja kavala plaani – nad pesevad end korralikult puhtaks, sest siis ei tunne luulõvid ju nende lõhna! No võib-olla tõesti, kuid kas sellest on ikka abi, kui saarel ootavad sind ees igasugu ootamatused.

Luulõvide saarel aardekirst leitakse, kuid see on ühtlasi ka karmi piraadipealiku salakaval lõks, mistõttu peavad viikingid saarelt põgenema. Luulõvid on ärganud ja tundnud lõhna, mis seotud just selle aardekirstuga. Nüüd on Kokutis jällegi suures hädas, kuid erakordset julgust ja vaprust näitab üles Stoik Üüratu, kes luulõvidega võitlusesse asub!

Huligaanide hõimu liikmed jõuavad siiski tagasi oma laevale, mis rannas neid ootas. Siinkohal pean mainima, et laeval pidas seni vahti toosama Alvin, kes on omakorda korraldanud järgmise lõksu ja näitab välja oma tõelise pale. Huligaanide hõimu viikingeid ründavad Väljatõugatute hõimu liikmed, kes on ikka väga jubedad, õudsad ja vastikud tüübid, osad neist lausa kannibalid. Taplus laeval on karm, ohus on nii Stoik Üüratu kui ka Kokutise elu, kuni laev hoopis põlema läheb.

Seejärel oleme juba merepõhjas. Õigupoolest on seal koos Kokutis, Hambutu, Kalajalg ja Alvin ehk Alvin Alatu. Leiame üles veealuse koopa, kus asub miskit väga uhket ja miskit väga jubedat! Ma ei tahaks Sulle siinkohal välja reeta, millised seiklused meid vee all ees ootavad, kuid igal juhul saad teada, milline jube elukas on kägijalg!

Saame teada sedagi, kuidas Kokutis saab endale imelise mõõga, mis oma välimuselt polegi teab mis imeline, kuidas Kokutis saab teada, miks ta seni mõõgavõitluses väga edukas pole olnud. Mis saab aardest? Mis saab Kokutisest, Hambutust ja Kalajalast? Mis saab Alvin Alatust? Kas keegi süüakse ära? Kas peategelased jõuavad koju tagasi? Ja miks ei pea alati olema kangelane, et sulle saaks osaks kangelase vastuvõtt!

Selline põnev raamat. Ägedad seiklused, põnevad ja kaasakiskuvad mõõgavõitlused, palju kummalisi ja jubedaid elukaid, vahvad peategelased, mõnusat huumorit ja muhedat nalja, kuid ka palju-palju põnevust ning kaasakiskuvaid seiklusi.

Raamatu piltide autor on samuti Cressida Cowell.

Asa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson

„Kodukäija. PAX: 10. raamat“

(Varrak)

Oraakli kaardid ennustasid kaarnavennastele katastroofi. Ennustus hakkab tasapisi täide minema. Õige varsti peavad Viggo ja Alrik ära kolima. Nad saadetakse Mariefredist kasuvanemate Andersi ja Laylah’ juurest minema. Viggo meelest on see kõik Irise süü. Aga kui ta järsku taipab, kus võiks olla neile vajalik kood, süttib pimeduses väike lootusekiir. Kas vennad suudavad Mariefredi ja maailma päästa, enne kui must nõid salaraamatukogusse sisse pääseb ja tondi äratab?

Aeg tiksub, pimedus murrab sisse – viimast korda!

Väga põnev ja kaasahaarav laste- ja noorteraamatute sari “PAX” on tõepoolest lõpule jõudnud, sest eesti keeles on ilmunud sarja viimane, 10. raamat. Tegelikult ei meenugi mulle ühtegi sellist lastele ja noortele mõeldud sarja, mis koosneb lausa kümnest raamatust, kusjuures kõik osad on tõepoolest vägagi põnevad ja huvitavad.

Ka selles osas kohtume juba varasemast tuttavate tegelastega – vennad Alrik ja Viggo, nende koer Freja, nende hea tuttav neiu Iris, kes on ka tubli nõid, salajase raamatukogu hoidjad ja nõiaoskusi omavad Estrid ja Magnar, kuid ka raamatusarja üks kurjemaid ja jubedamaid tegelasi Migreeni-Maggan, endine kooli medõde, kes on osutunud suurkes nõiaks (mustaks nõiaks) ja kõikide halbuste emaks, kui nii väib öelda. Tegelasi on viimases osas teisigi.

Lugu algab sellega, kust eelmine raamat lõppes. Sellega, et vennad Alrik ja Viggo on määratud Mariefredist lahkuma, kusjuures nad peaksid hakkama elama lahus. See ei ole poistele just kõige toredam uudis, sest on ju vennad alati teineteisele toeks olnud, ühekoos võidelnud krattide, lummutiste, näkkide, katkuhaldja, hõbemao, luupainaja jpt, ja selles osas on neil ju vastas kõige suurem ja kurjem vaenlane, kes soovib hävitada terve maailma – Kodukäija! Just seda jubedust plaanib äratada must nõid ehk Migreeni-Maggan.

Alrik ja Viggo püüavad olla “kõvad kutid”, kuid on üsna selge, et nende tulevik näib üsnagi nutune. Pole nad ju teieneteisest lahus olnud. Iris üritab neid lohutada, sest on ju ka tema pidanud elama koos oma nõiast vanaemaga, lahus oma isast, emast ja nooremast õest, Gloriast.

Just selles osas saame tuttavaks ka Irise noorema õe Gloriaga, kes on rongis koos isa ja emaga. Nad on teel Hamburgist Mariefredi. Glorial on plaan üles otsida Mariefredis oma õde. Gloria on ütelnud oma vanematele, et sooviks ilmtingimata näha Grispholmi lossi. Rongis on veel üks mees – läikivate kingadega, kes näib tundvat Gloriat, ja ka Irist. Ta pöördubki Gloria poole: “Sa oled Irise õde, kas pole?” Mees kinnitab, et on Irise sõber ja et ta igatseb oma õe järele. Ta lubab, et tema viib Gloria Irise juurde, kuid selleks on vaja väikese tüdruku mobiilinumbrit, mille Gloria talle ka annab. Sedavõrd suur on tüdruku soov oma õega kohtuda, ja ta tagasi koju kutsuda.

Veidi hiljem saame teada, et salapärane mees rongis oli lossiülem, kes seni on olnud ju igati vaoshoitud tegelane, kuid selles osas selgub karm tõde – lossiülem on Migreeni-Maggani vanem vend! Just tema on sundinud Migreeni-Magganit sõlmima lepingut Luupainajaga. Ja nüüd ongi pooleldi ämblik, pooleldi inimene ehk Migreeni-Maggan ja lossiülem koos. Migreeni-Magganil on olemas salapärane ravimtaimede raamat ja koodiga paberleht, kuid ta ei oska selle koodiga mitte midagi peale hakata. Selle koodi abiga peaks sisse pääsema nõidusliku raamatukogu keldrisse, kus peaks olema Kodukäija, kes ootab seda, kes teda sealt vabastaks, et omakorda tuua meie maailma veel teisigi kodukäijaid, kes lõpuks maailma hävitaksid!

Nüüd on lossiülemal oma õele häid uudiseid. Mariefredi on saabunud Irise noorem õde Gloria, ja kui nad Gloria kinni nabivad, siis peab Iris neid aitama, sest just Iris peaks suutma lahti murdma Luupainajalt saadud koodi.

Sündmused PAX-sarja viimases osas on põnevad, kõik toimub väga kiirelt, mistõttu peab iga lehekülge lugedes vägagi tähelepanelik olema, et miski ei jääks kahe silma vahele. Ma ei tahaks Sulle ka kõike ära rääkida, sest sedasi oleks ju lugemine ebahuvitav, kuid mõned vihjed annan siiski veel – Viggo on see, kellele tuleb hea mõte, et paar raamatut tagasi kaduma läinud soolatüükaraamatu koopia peaks olema surma saanud Tere-Henry majas. Seda lähevad Viggo, Alrik, Estrid ja Magnar ka otsima. Selles raamatus peaks olema peidus mitmeid olulisi vastuseid, ka raamatukogu salakoodi kohta. Koopia leitakse, kuid nad jäävad “vahele” ka lossiülemale.

Et asjad oleksid veelgi põnevamad, siis nabivad lossiülem ja Migreeni-Maggan kinni Gloria. Kas nüüd on kõik "trumbid" nende käes?

Soolatüükaraamatus (selle koopias) kirjutatakse koletisest, kes puhkab raamatukogu all. Tumedad jõud ei tohi teda vabaks päästaks, sest sul juhul on raamatukogu kadunud, nagu ka meie kõik. Rohkem lugeda ei saa, sest ülejäänud tekst koosneb üksnes ilma tähdenuseta täheridadest. Raamatus on mitu lehekülge käsitsi kirjutatud ja kodeeritud teksti. Iris püüab tekstile seletussõnu peale lugeda, kuid sellest pole abi, sest tekstile on nõiduse vastu kaitse peale pandud. Viggo arvab, et neid võiks aidata professor Zimmerman.

Professor Zimmerman suudab meie peategelasi aidata või vähemalt õigele teele juhatada, kuid kahjuks see jääb vanahärra viimaseks aitamiseks, sest teda “külastavad” ka Migreeni-Maggan ja lossiülem.

Raamatukogus suudab Iris tänu professor Zimmermanui antud juhistele hakata kodeeritud teksti lugema, mistõttu saab ka lugeja teada, mis on Mariefredis aastasadu tagasi juhtunud - raamatukogu on olnud kloostri raamatukogu, kuhu hakati saatma raamatuid ja maagilisi esemeid teistest raamatukogudest üle maailma. Loodeti, et kaugel Põhjalas, maailma äärel, oleksid esemed ja raamatud kindlas kohas. Mõned raamatud olid täis ennenögematut musta maagiat. Selgub, et musta maagia raamatutele ehitati omamoodi vangla raamatukogu keldrisse, kuigi peategelased on kindlad, et sellel raamatukogul ei ole ju keldrit? Saame teada, et vanadel munkadel ja usumeestel oli kindel plaan musta maagiaga täidetud raamatud tõsta raamatukogus omamoodi vanglasse ja seejärel nõiasõnade lausumisega vangla lukustada. Ühel mungal/kloostrivennal tuli peale kange soov üks raamat kätte võtta ja see ka lahti teha. Just sellest raamatust sisenebki meie maailma Kodukäija, kes sooviks kogu maailma hävitada, nagu ta hävitab ka kõik toonased mungad, kes raamatukogu keldris viibisid.

Ainult ühel mungal õnnestub pääseda, ja tal õnnestub Kodukäija nõiasõnade abil lukustada raamatukogu keldrisse. Kodukäija lubab ja kinnitab, et kodukäijaid on palju. Nad liiguvad ühest maailmast teise, et üks nende hulgast läheb läbi värava ja võtab kõige tugevama oma võimusesse, kuid varem või hiljem pääseb ta sellest vanglast välja ja siis hävitab ta kõik, mis mungale kallis on. Kodukäija lubab luua värava ja kutsuda oma kaaslased siia, ja ta võib oodata, kui vaja, siis kas või tuhat aastat!

Üsna halvad lood, kas pole.

Raamatust selgub see, et kodukäijast võitu saamiseks läheb vaja vähemalt kahte nõida. Tugevam peab end ohevrdama ja andma oma keha kodukäija võimusesse, teine peab kodukäija tule ja veega tapma. Lisaks veel see, et keldrisse sissepääs on peidetud, kuid Iris taipab üsna ruttu, kuhu see sissepääs peidetud on.

Kuhu täpselt? Seda ma praegu siiski Sulle ära ei räägi. See on igal juhul sissepääs, mis viibki raamatukogu keldrisse, kus peaks olema ka Kodukäija.

Kes sellest sissepääsust siseneb, kes läheb keldrisse?

Kinnitan, et viimase osa lõpp saab olema ülimalt põnev. Nii Viggo, Alrik, Iris, Estrid ja Magnar peavad andma endast parima, et vastu hakata ülivõimsale Kodukäijale, Migreeni-Magganile ja lossiülemale. Tuleb päästa maailm, tuleb päästa Gloria, tuleb võita Kodukäija kuid kas see on üldse võimalik?

Kes päästab?

Ja kuidas?

Lahendus on üsnagi ootamatu, ja kahjuks tuleb “ohverdada” ka üks raamatusarja peategelastest, mistõttu võib öelda, et raamatusarja lõpp on ülipõnev, pingeline, täis vihast ja räpakat võitlust, kuid ühtlasi ka vägagi kurb. Raamatu lõpusõnad on siiski sellised: “Pax, mu süda. PAX.” (ehk “Rahu, mu süda. RAHU”).

Selline on “PAX”-sarja viimane raamat, sedasi lühidalt ja kokkuvõtlikult. Jällegi igati põnev ja kaasahaarav lugemine, ühtlasi vägagi filmilik. Autorid ja piltide looja suudavad luua peategelastest ja kangelastetst ning antikangelastest sellise pildi, mis lugeja silmis vägagi reaalseks muutub. Lisaks veel oskus hoida lugejat põnevil kuni raamatu viimaste lehekülgedeni, sest alles siis saabub lahendus.

Kümme osa – seda on palju, kuid “PAX”-sarja puhul on see ka ühtlasi kümme osa väga põnevat ja kaasahaaravat lugemist.

Martin Verg "Rangelt salajane röövli käsiraamat"

(Eesti Raamat)

Seda käsiraamatut vajab igaüks, kes röövlielu saladustesse sukelduda tahab!

Nüüd on see juhtunud: sa oled selle raamatu lahti löönud ja loed esimesi ridu. Tuhat ja tuline, tõesti hea algus! Oled niisiis valmis röövliametit õppima. Tule, lähme koos põnevale reisile, mille lõpul võid sa olla sama geniaalne suller, nagu mina seda olen. Sest järgneval 135 leheküljel jagab üllameelne Hotzenplotz sinuga oma röövliteadmisi. Kusjuures … kui see sind (või veel rohkem: sinu vanemaid) rahustab: keelatud asju ma sulle õpetama ei hakka. See tekitab ainult pahandust Dimpfelmoseri ja tema kolleegidega. See-eest võid mind saata läbi üheteistkümne peatüki, mis viivad sind nii-öelda üldoskuste juurest eriteadmiste juurde, kohustusliku juurest vabade valikuteni: kõik algab vähese orienteerumise, ilmatarkuste ja küsimusega, kuidas õigupoolest valida suunda väljal, kus ei seisa ühtki tänavasilti ja ühelgi nutitelefonil pole levi. Seejärel valmistame endale ilusa laagri, hoolitseme vee ja tule eest. Keedame, küpsetame ja praeme koos. Ja kui telk on püsti ning kõht täis, kanname hoolt tõelise röövlivarustuse eest: sa vajad lõppude lõpuks ju mõnd relva, võib-olla midagi oma ähvardus- ja väljapressimiskirjade kirjutamiseks. Või kui sa teiste sulidega mingit varjatud infot vahetada tahad: sobivaid salakirju. Ja kui päevatöö on tehtud ja enam mitte midagi tegema ei pea, siis naudid sa jõudeaega ning … musitseerid natuke minuga. Jajah, ka seda teeb vana Hotzi meeleldi. Aga ma ruttan ette. Seepärast lõpp siinkohal, keera lehte ja tunne rõõmu!

Kohe alguses pean tõdema, et see ei ole mitte selline röövli käsiraamat, milles õpetatakse väikest lugejat panka röövima või muid jubedusi tegema, see on hoopis midagi väga vahvat ja lahedat, sest see on pigem käsiraamat sellest, kuidas looduses ellu jääda, kuidas looduses käituda, mida jälgida, ja tarkusi on selles raamatus väga-väga palju. Abiks on tõepoolest lasteraamatutest tuttav röövel Hotzenplotz, kuid kuulus röövel õpetab selles raamatus hoopis kasulikke asju.

Raamatu alguses tõdeb Hotzenplotz, et kui oled selle raamatu avanud, siis oled valmis röövliametit õppima, kuid ta lisab, et keelatud asju ta lugejale õpetama ei hakka. Ja ta lisab, et lugeja võib teda saata läbi üheteistkümne peatüki, mis viivad lugeja üldoskuste juurest eriteadmiste juurde, kohustusliku juurest vabade valikuteni: kõik algab vähese orienteerumise, ilmatarkuste ja küsimusega, kuidas õigupoolest valida suunda välja, kus ei seisa ühtki tänavasilti ja ühelgi nutitelefonil pole levi. Seejärel valmistatakse ilus laager, hoolistetakse vee ja tule eest, üheskoos keedetakse, küpsetatakse ja praetakse. Kui telk on püsti ning kõht täis, siis kantakse hoolt tõelise röövlivarustuse eest, kirjutatakse isegi salakirju ja musitseeritakse.

Esimene peatükk on “Hakkame peale! Orienteerumine looduses”. Alustuseks räägitakse ilmakaarte määramisest. Selgub, et neid polegi väga raske määrata, kuid see on esimene samm, et metsikus looduses hakkama saada. Meenutatakse ühte vahvat vanaaegset salmi: “Päike tõuseb ida suunalt, lõunast paistab hästi kuumalt. Läänes aga looja läeb, põhjas teda eal ei näe.”

Päikesega on võimalik ilmakaari määrata loomulikult ainult päeval, kuid öösel võib sind aidata Põhjanael, mis on taeva ainus täht, mis seisab alati ühe ja sama koha peal – täpselt põhjas. Selle leidmiseks on vaja üles otsida Suure Vankri tähtkuju. Siin on ka joonis, milline see Suure Vanker peaks välja nägema ja kus on Põhjanael. Ilmakaarte määramisel võivad olla abiks ka puud – sambliku kasvavad puude ja kändude põhjaküljel, kui samblik kasvab kogu puutüvel, siis põhjaküljel on seda rohkem.

Esimeses peatükis on meisterdamist ja näpunäiteid ikka ka, koos joonistega. Nii õpime valmistama varjukompassi, nõelkompassi, kuid õpime tundma ka loomade jälgi, näiteks metskits, rebane, siil, jänes ja orav.

Teine peatükk on “Head väljavaated. Väike ilmaõpetus”. Alustatakse pilvedest – madalad pilved, keskmise kõrgusega pilved, kõrged pilved, vertikaalsed pilved. Juttu on ka maarahva elutarkusest, näiteks sellest, kui aasta alguses on ilm tõeliselt krõbekülm ja lumine ning päike siiski sagely paistab, on üsna tõenäoliselt tulemas eriti kuumad juuli ja august. Või näiteks see, et õhtupuna toob ilusa ilma, kuidas ilm kevade algul, nii tuleb ka kogu suvi, kui oktoobris külmetab ja lund sajab, siis toob jaanuar pehme talveaja jne jne.

Kolmas peatükk on “Noh, head ööd siis! Laagrist”. Alustuseks otsime välja sobiliku laagrikoha, kusjuures jälgida peaks seda, et kõige tähtsam on koht, kus leidub puhast vett, pinnas peaks olema võimalikult tasane ja kuiv, kui on plaanis tuld teha või onni ehitada, on abiks see, kui läheduses ka sobivat puumaterjali leidub. Seejärel õpime tundma tähtsamaid sõlmi (loomulikult on ka siin juures joonised) – kalamehesõlm, soodisõlm, paalisõlm. Ja hakkame ehitama ka – ehitame varjualuse (lihtsa telgi) ja onni.

Neljas peatükk on “Silm haarab kõike. Veel rohkem laagrist”. Selles peatükis on juttu veevärgist, meisterdame tuulekellamängu (igati vahva asi) ja köisredeli, kuid ka putukate hotelli (jälle üks igati vahva idee).

Viiendas peatükis “Röövel, pese end! Mida sa vee kohta teadma pead” loeme sellest, kust vett leida, kuidas vesi joodavaks teha (abiks on pott või klaas, sokk, veidi liiva, kruusa või rohtu, pott ja tuli), kuidas teha seebivett (abiks on kastanid, purk või kauss, rätik ja kivi).

Kuuendas peatükis “Puutikkudest ja kepikestest. Nii õnnestub laagrilõke” saame oskusi ja teadmisi selleks, kuidas meisterdada tulease, otsime põlevmaterjali ja paneme püsti ka laagrilõkke.

Seitsmendas peatükis “Terviseks! Söögitegemine vabas looduses leiduva abil” annab nõu, mida vabas looduses leida ja mida süüa. Siin on huvitavaid näpunäiteid, lausa retsepte, kuidas teha pulgasaia, kõrvenõgesesuppi, köharohtu kuusevõrsetest, leedriõiesiirupit ja ka söekartuleid.

Kaheksas peatükk on kübe sõjakas – “Pihtas, põhjas! Relvad igale maitsele”. Ütleme nii, et midagi väga hullu ju siin ei ole, sest eks röövlitel peab ju ikka mõni “relv” abiks olema, ja selles raamatus pakutakse välja ragulka (kuid kinnitatakse seda, et ragulkaga ei tohi inimeste ja loomade pihta lasta), puhkpüss, nool ja vibu, viskekastan ja sügeluspulber.

Üheksas peatükk on “Head uudised! Kirjutame tindi, sule ja muuga”. Meisterdame valmis roosule, teeme kreeka pähkli tinti, kirjutame marjavärvidega, teeme joonistussütt ja kartulitempli, kuid saadame ka pudelposti.

Kümnes, eelviimane peatükk on “Salakirjavõtmega õnne juurde. Parimad salakirjad”. Tõepoolest, selles osas õpime kirjutama salakirjas. Peegelkiri, numbrikiri, ruutkiri, trellkood, metsarajamärgid, nähtamatu tint on selle peatüki märgusõnad ja see on hiiglama huvitav ning põnev peatükk.

Ja oleme jõudnud viimase peatükini “Siit tuleb muusikat. Nii paned sa looduse helisema”. Tümpsu ja hiphoppi selles osas küll ei tehta, kuid lugeja saab näpunäiteid ja soovitusi, kuidas teha valmis vilepill, lihtne löökpill, kõlapulgad, tammetõru lüdist vile. Ja kui need neli looduslikku pilli valmis saavad, siis võiks ju ka vahva ansambli teha, sellises loodusliku bändi.

Selline igati huvitav ja põnev raamat on see “Rangelt salajane röövli käsiraamat”. Palju põnevaid ja vajalikke mõtteid ning näpunäiteid, kuidas looduses hakkama saada, mida põnevat ette võtta. Usun, et suveks igati põnev kaaslane, kui matkama või reisile minna. Sobib lugemiseks lastele, kuid miks mitte ka suurematele.

Cressida Cowell „Kuidas taltsutada lohet“

(Pegasus)

Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmas on liiga pika nimega väikesevõitu viiking. Kõik ütlevad, et ta on kasutu, kuid Kokutis peab juhtima kümmet poissi, kes tahavad saada Karvaste Huligaanide hõimu liikmeks. Igaüks neist peab treenima endale lohe, või ta saadetakse igaveseks pagendusse.

Aga mis siis, kui Kokutise lohe sarnaneb nunnu tiibadega küülikuga? Ja tal pole hambaid? Merelohe Giganticus Maximus hakkab virguma ja tahab õgida iga viimse kui viikingi kogu Berki saarelt … Kas Kokutis suudab päästa hõimu – ja saada kangelaseks?

„Kuidas taltsutada lohet” on Cressida Cowelli ülipopulaarse raamatusarja avaosa. Märtsis linastub Eesti kinodes samal sarjal põhinev animaseiklus „Kuidas taltsutada lohet 3”.

Ma olen üsna kindel, et paljudele raamatu- ja filmisõpradele on „Kuidas taltsutada lohet“ igati tuttav. On ju kinodesse jõudnud juba kaks selle raamatusarja multifilmi ja alles hiljuti ka kolmas osa ehk „Kuidas taltsutada lohet 3“. See raamat on sarja avaosa, kuid alles hiljuti jõudis müügile ka raamatusarja teine raamat, millest kindlasti lähiaegadel juttu teen.

„Kuidas taltsuda lohet“ viib lugeja ammusesse viikingiaega, kuid tegemist ei ole sellise ajaloolise seiklusega, pigem muinasjutulise seiklusega, kuna mängus on lisaks viikingitele ka igasugu lohed, mõned sõbralikumad, mõned mitte. See on tõepoolest muinasjutuline lugu, mis on igati põnev, kaasahaarav, seikluslik ning ka humoorikas.

Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase ehk Kokutis Kohutav Kilttursk Kolmandaga, kes on tõepoolest noor viiking või peaks ütlema, et poiss-viiking. Ta on Karvaste Huligaanide hõimu juhi poeg, mistõttu peaks ta olema tugev, julge ja kartmatu, sest temast peaks ju kunagi saama ka eelpool mainitud hõimu juht. Tegelikult on Kokutis pigem selline väikseke ja õrnake, kid juba esimeses raamatus näitab ta ennast igati tubli, julge, osava ja nutikana, kelle otsustav tegutsemine päästab mitmed viikingite hõimud, kes on tulnud kokku, et tähistada Thori päeva.

Kokutis on ka see, kes peab esimese osa alguses juhtima kümmet poissi lohede koopasse, kuna iga viikingi-hakatis peab tooma sealt endale lohe. Ma ütleksin, et lausa lohelapse, kellest endale koolitada korralik, võitlusvõimeline ja tubli lohe, kes püüaksid saaki ja kuuletuksid omanikule. Näib, et lohe on selles raamatus viikingile midagi jahikoera sarnast ja need pole sugugi mitte sellised ilmatuma suured ja hirmsad lohed, pigem sellised väiksed, kuid siiski ka üsnagi tigedad ja võitlusvalmid.

Otse loomulikult ei lähe lohekoopas kõik nii nagu plaanitud, mistõttu peavad kümme noort viikingit sealt üsna kiirelt põgenema, no ja on alati hea osutada näpuga oma juhi suunas, kelleks ju Kokutis. Kokutisel läheb põgenemisega sedavõrd kiireks, et ta peaaegu ei saagi lohet kinni püütud, kuid üsna viimasel hetkel saab ta siiski ühe kinni püütud.

Hiljem selgub, et kinnipüütu on üsna „äbarik“, imepisike, omamoodi armsake, hammasteta lohe, mistõttu saab ta nimeks Hambutu. Loomulikult ei meeldi selline „äbarik“ ei teistele lohedele ega ka viikingitele, kuid võin öelda, et Hambutust saab juba selles raamatus igati tubli lohe, vaatamata sellele, et ta on pisike ja hambutu. Kuna Kokutis on veidi väikseke, tema lohe on väikseke, siis pole teised noored viikingihakatised sugugi kindlad, et Kokutis sobiks neile kunagi ka uueks pealikuks. Õnneks pole Kokutis siiski selline kutt, kes kergesti alla annaks ja käega lööks. Ta peab ennast tõestama nii oma isale kui ka teistele viikingitele.

Kodus hakkavad poisid oma lohesid treenima, sest varsti on käes Thori päev, kus noored viikingid peavad vanadele oma lohesid näitama ja nende oskusid esitlema. Pean mainima, et lohede treenimine pole sugugi lihtne, kuid üks väga vana ja väga tark viikingite lohetreenimise raamat õpetab, et lohet saab treenida ainult siis, kui tema peale karjuda. Ja kui päris aus olla, siis ega selles raamatus rohkemaid õpetussõnu ei jagatagi. Nüüd on Kokutisel selge, et sellise üheainsa näpunäitega lohesid ei koolita. Võib koolitada, kuid kas tulemus on selline nagu soovitaks?

Selgub, et Kokutis on õppinud ka lohede keelt, see pole küll viikingite maailmas soovitatud tegevus, kuid Kokutis on seda salaja teinud, mistõttu suudab ta Hambutuga suhelda, kuid tuleb tunnistada, et ega sellest väga suurt abi ju ei ole. Lohe on lohe, ja tema treenimine/koolitamine on raske. Kokutis proovib igasugu asju – meelitab, kiidab, räägib naljajutte, annab igasugu maitsvaid palasid, kuid näib, et Hambutule meeldivad vaid naljajutud ja maitsvad palad, kuid ka need ei pane teda korralikult ja korrektselt käituma. Hambutu võib olla väike ja hambutu, kuid ta on lohe ja teeb pigem seda, mida ise tahab. Kokutis proovib ka „raamatutarkust“ ehk karjumist Kokutise peal, kuid loomulikult ei toimi ka see.

Seetõttu on Kokutisel Thori päeva ees üsna suur hirm, kuidas ta oma lohega katsed läbib, kui Hambutu pole koostööst huvitatud. Samal ajal on tunda, et ka Hambutule Kokutis meeldib, mistõttu mine tea, mis võib veel juhtuda. Äkki läheb kõik korda.

Kui kätte jõuab kauaoodatud päev, mil viikingihakatised peavad onma lohesid vanematele viikingitele esitlema ja nende oskusid näitama, siis jällegi ei lähe kõik nii nagu plaanitud. Noored lohed lähevad omavahel kaklema, ja võiks öelda, et üks selle kakluse algatajatest on Hambutu! Nii ei jäe viikingihõimu juhil, Kokutise isal, muud üle, kui kümme noort viikingit pagendusse saata. Kas tõesti nii lähebki?

Kui ma nüüd siinkohal edasi räägiksin, siis oleksin Sulle peaaegu terve raamatu ette jutustanud, kuid ütlen nii, et tegelikult pagendusse siiski poisse ei saadeta, sest mängu tulevad uued sündmused ja tegelased. Õigupoolest üks tegelane – ilmatuma suur ja ilmatuma kuri ja ilmatuma näljane merelohe Giganticus Maximus. Kes suudaks sellise hiiglase vastu üldse midagi korda saata?

Üllatus-üllatus! Nendeks on Kokutis ja Hambutu, kusjuures võin öelda, et abiks on see, et Kokutis oskab lohede keelt, selgub, et poiss on üsna hea lohe-psühholoog, poiss on nutikas ja kaval ja üsna julge nagu ühele viikingile kohane. Ja Hambutu tõestab, et ka tema on üks igati vinge, julge ja vapper lohe, kes ei jäta oma sõpra/omanikku hätta.

Kuidas raamat lõpeb, mis täpselt toimub, selle pead juba ise välja uurima.

Igal juhul on „Kuidas taltsutada lohet“ üks hiiglama põnev, kaasahaarav ja humoorikas seiklus, mis hoiab lugeja oma „haardes“ kuni viimaste lehekülgedeni. Kõik tegelaskujud on igati omanäolised, rääkimata Kokutisest ja Hambutust. Raamat on ka igati lahedalt illustreeritud, pildid on samuti sellised naljakad ja lõbusad.

Lisa Papp „Madli-Liis ja lugemiskoer“

(Ühinenud Ajakirjad)

Madli-Liisile EI MEELDI lugeda.

Ei raamatuid ega ajakirju.

Isegi jäätiseauto menüüd mitte.

Õnneks kohtub Madli-Liis Pipaga. Pipa on lugemiskoer, kellele valjusti ette lugeda on vahva. Kui Madli-Liis takerdub, ei pane Pipa seda pahaks. Madli-Liis võib teda silitada, kuni loeb sõna kokku.

Tuleb välja, et lugeda on tore. Pipa õpetab Madli-Liisile, et natuke pingutades ja sõbra abiga õnnestub kõik.

Lisa Papp kasvas üles lugusid jutustades. Esimesed joonistusi täis vihikusse kirja pandud lood rääkisid tema kassist, kaisuloomadest ja loodusest. Tänaseni mõtleb ta välja jutte ja joonistab pilte, aga nüüd täidavad need lasteraamatute lehekülgi. Kui Lisa ei viibi stuudios, võib teda näha aias lindudega juttu ajamas, mesilasi jälgimas või järgmisest kirjanduslikust seiklusest unistamas. Lisa elab Pennsylvania osariigis Bucksi maakonnas koos kunstnikust abikaasa Roberti ja kolme meeletult loomingulise kassiga, kellele ta meelsasti ette loeb.

“Aitäh mu karvastele sõpradele ja kõigile, kes neid armastavad. Ja raamatukogudele, kus sünnivad tõelised imed.” – Lisa Papp

Kui mõne lasteraamatu kohta võib ütelda, et see on armas ja nunnu, siis „Madli-Liis ja lugemiskoer“ just selline ongi. Raamat on suures formaadis, ei ole väga paks (lapsel on lihtne lugeda, sest teksti ei ole palju) ja lisaks veel väga kaunid ja suured illustratsioonid. Ja väikestele koertesõpradele on lahe see, et palju on joonistusi ka koertest.

Lugu ise räägib tõepoolest väikesest tüdrukust, kel nimeks Madli-Liis ja tal on probleeme lugemisega. Madli-Liis kinnitab, et vahel ta ei saa tähtedest aru, vahel jäävad sõnad suhu kinni nagu iiriskomm, kuigi ta tahaks saada õpetaja käest kiituseks tähekest.

Kui õpetaja teda koolis klassi ette lugema kutsub, siis teeb ta mitmeid vigu, no ja on ka selliseid klassikaaslasi, kes Madli-Liisi lugemisoskuse üle itsitavad. Ja see otse loomulikult ei tee tüdrukut julgemaks ega paremaks lugejaks.

Ühel päeval viib Madli-Liisi ema tüdruku raamatukokku, kus on ka raamatukoguhoidja, kes juhatab Madli-Liisi ühte tuppa, kus on palju lapsi ja palju koeri. Selgub, et lapsed loevad ette koertele. Siinkohal on õige hetke toonitada, et tegelikult on ju ka Eestis päris mitmeid igati sümpaatseid ja abivalmeid lugemiskoeri ja nende omanikke, kes käivad ka meil lasteaedades ja koolidse abiks just nendele lastele, kellel lugemisega probleeme on. Põhjus lihtne – lugemiskoerad kuulavad ja ei heida ette lapsele, kellel lugemisega probleeme on, mistõttu muutuvad lapsed julgemaks ja harjutamine teeb ju meistriks.

Nii läheb ka Madli-Liisiga, kes hakkab ette lugema ühel suurele valgele koerale, kel nimeks Pipa. Pipa on suur nagu lumine jääkaru. Madli-Liis hakkab Pipale lugema. Ka nüüd lähevad tähed sassi ja sõnad ei kõla õigesti, kuid Pipa vaatab tüdrukule sõbralikult otsa ja ei kihistagi naerda. Nii hakkabki Madli-Liis igal laupäeval Pipale lugemas käima.

Madli-Liis kinnitab, et Pipa õpetab talle, et ei pea kiirustama, lugeda võib rahulikult ja tuleb pingutada ning varuma kannatust.

Ühel päeval ei olegi Pipat raamatukogus!? Ja Madli-Liis peab klassi ette lugema minema! Kas Madli-Liisil see õnnestub? Kas ta saab ka päris oma tähekese? Ja kuhu „kadus“ Pipa? Igal juhul on raamatu lõpp igati vahva ja positiivne.

Selline mõnus ja lahe raamat on see Madli-Liisi ja lugemiskoera raamat. Pildid on suured, värviküllased ja väga armsad ning ilusad. Tekst lühike ja lihtsasti arusaadav. Usun, et raamat on igati abiks ka neile lastele, kes lugema õpivad ja samuti veidi seda vahvat tegevust pelgavad.

Andy Griffiths „26-korruseline puuonn“

(Pegasus)

Löö kampa Andy ja Terryga nende äsja laiendatud puuonnis, millel on nüüd 13 uhiuut korrust.

26-korruselises puuonnis on põrkeautode rada, liuväli, mudamaadlusareen, kaaluta oleku tuba, 78 erineva maitsega jäätiselett, mida peab jäätiseserveerija-robot Edward Kaapekäsi, ja Hukatuse labürint – nii keeruline labürint, et keegi, kes on sinna sisenenud, pole seni välja tulnud ... Noh, igatahes veel mitte. Nii, mida sa veel ootad? Roni üles!

Sellest polegi möödas väga palju aega, kui rääkisin sulle raamatust „13-korruseline puuonn“. „26-korruseline puuonn“ on järg sellele raamatule ja kui uue raamatu läbi loed, siis jääb mulje, et oodata peaks olema ka raamatut „39-korruseline puuonn“.

„26-korruseline puuonn“ on humoorikas, seikluslik, omamoodi muinasjutuline lasteraamat, milles toimetavad kaks vahvat kutti – Andy ja Terry. Esimeses nende raamatus saime tuttavaks nende 13-korruselise puuonni, nüüd on kutid 13 korrust juurde ehitanud. Kohe alguses mainin seda, et seegi raamat on selline raamat, milles väga olulisel kohal on illustratsioonid (nende autoriks on Terry Denton), sest tegelikult on ju see koomiksi-laadne raamat, kus pilti on vahetevahel isegi rohkem kui sõna, kuid see ongi igati vahva, sest kellele meist ei meeldiks vahvad illustratsioonid.

Raamatu alguses saame Andy ja Terryga uuesti tuttavaks, saame teada, mida nad on uuel 13 korrusele ehitanud – põrkeautode rada, rularada, mudamaadlusareen, gravitatsioonivaba ruum,liuväli, millel uisutavad päris, elus pingviinid, salvestusstuudio, mehhaaniline pull, Automaatne Tätoveerimise Masin, seitsmekümne kaheksa eri maitsegs jäätiselett, Hukatuse labürint (nii keeruline labürint, et keegi pole sealt kunagi naasenud).

Puuonn on Andy ja Terry kodu, kus nad koos ka raamatuid teevad.

Andy alustab seekordses raamatus lugu sellest, kuidas poisid kohtusid. Ta ei saa esialgu pikalt rääkida, sest heliseb videotelefon. Helistajaks nende kirjastaja, hr Suur Nina. Boss uurib, kui kaugel on Andy ja Terry uus raamat, mis peab olema valmis järgmise nädala reedeks. Andy kinnitab, et ta plaanib jutustada nende kohtumise lugu, mis saab olema üsna pikk, kuid kas nad ikka jõuavad selle valmis järgmise nädala reedeks!

Andy plaanib kohtumise lugu edasi rääkida, kui sisse tormab Terry, kes kinnitab, et haid on haigeks jäänud, kuna sõid ära tema aluspüksid. Seejärel saame teada, miks ja kuidas selline lugu Terry alsupükstega juhtus, kuid igal juhul on kuttidel selge see, et appi tuleb kutsuda nende lähedal elav Jill, kes armastab loomi ja teab nende kohta kõike. Jilli appi kutsumiseks kasutatakse uut superpaindlikku lõputult pikendatavat titaankattega rääkimistoru. Varsti on Jill ja tema lendavad kassid kohal.

Jill hakkab uurima olukorda, mis on haidega juhtunud. Selgub, et tuleb sooritada avatud-hai-operatsioon, et aluspüksid nende kõhust kätte saada. Lisaks aluspükstele leitakse sealt ka kurikuulsa mereröövli, kapten Puupea puupea!

Seejärel saame jällegi osa Terry loost. Selgub, et Terry oli väga üksildane, sest tal polnud sõpru. Ja sõpru polnud tal seepärast, et ta vanemad arvasid, et sõbrad on liiga ohtlikud. Tegelikult arvasid nad, et kõik on liiga ohtlik. Nad isegi lasknud seda väikest poissi kunagi korterist välja. Meile räägitakse sellest, mis veel oli Terryl keelatud, saame lugeda ka Terry põgenemisloost ja sellest, kuidas Andy Terry merest päästis.

Vahepeal käivad Andy ja Terry jäätist söömas. Edasi kuuleme juba Andy lugu. Selgub, et Andyl olid kõige hirmsamad, kohutavamad, õelamad vanemad kogu laia ilma peal. Nad olid väga ranged ja neil oli igasuguseid igavaid reegleid ja eeskirju, mis nad vaest väikest Andyt sundisid täitma. Näiteks sundisid nad Andyt kingi kandma, hambaid puhastama, juukseid kammima, mütsi kandma, kui päike paistis, ja mantlit, kui oli külm jne jne. No tegelikult ju üsna tavalised asjad, mida vanemad ikka lapsel paluvad/käsivad teha, kuid Andy jaoks oli see piin, ja ta põgeneb kodust. Saame lugeda ja pilte vaadata Andy põgenemisteest ja sellest, kuids tema merele satub, kuni nad Terryga kohtuvad.

Edasi satuvad Andy ja Terry kapten Puupea piraadilaevale, kus oli ka Jill, mistõttu saame lugeda ka Jilli lugu, kuidas tema sellele laevale sai.

Järgneb lugu väikesest tüdrukust, kes armastas loomi. Ta sai neist aru ja nemad said temast aru. Saame teada, et Jilli vanemad ei lubanud tal loomi koju võtta, isegi väikest sipelgat mitte, kuigi Jilli vanemad olid hiiglama rikkad. Jill loos saame tuttavaks ka legendaarse Gorgonzolaga – kõige ahnema ja vastikuma kalaga ookeanis. Jill sattus jäämäe peale, mis ookeanis ujus, kus oli ees ka tilluke kassipoeg, kuid Jillil õnnestus päästa jääemäe peale ookeanist veel ka kaks koera, kitse, kolm hobust, neli kuldkala, ühe lehma, kuus jänest, kaks merisiga, ühe kaamele ja eesli. Jäämägi aga sulas ja sulas, kuni nad pidid kõik seisma üksteise kukil, et tillukesele jääklotsile mahtuda.

Õnneks, ja samas ka õnnetuseks päästis Jilli ja loomad piraat, kapten Puupea. Seda selleks, et teha Jillist ja loomadest piraatide orjad.

Ja just sellel samal piraadilaeval Andy, Terry ja Jill kõik koos ongi.

Kuid see pole veel kõik, sest Andy, Terry ja Jill otsustavad ohtlikule mereröövlile vastu hakata.

Loomulikult ei taha ma sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid tegelikult saad sa veel lugeda sellest, mis piraadilaeval juhtus, kuidas kapten Puupea oma puupeast ilma jäi, kudas see hai kõhtu sattus, kuidas lapsed ja kõik loomad piraadilaevalt pääsesid, kusjuures olulist rolli pääsemises mängisid ka kolm haid. Saad teada sedagi, kuidas piraadilaev suures tormis oma otsa leidis.

Kuid ka see pole ju siiski veel kõik. Suur torm tabab lapsi ka nüüd. Nüüd, kui nad seda oma uhkes onnis jutustavad. Onn saab suures tormis kahjustusi, mistõttu lähevad Andy, Terry ja Jill hommikul randa, kus on karile sõitnud laev, seal on nüüd igasugu tükke ja tükikesi, millega onni parandada.

Meie peategelased ei tea kahjuks seda, mis laev see oli, kelle laev see oli ja kohtumine laeva omanikuga ja tema meeskonnaga on üsna ootamatu. Nüüd lähevad sündmused veelgi põnevamaks ja ohtlikumaks, sest mängu tulevad jällegi piraadid, kes on otsustanud lapsed kinni nabida ja puuonni enda omaks saada.

Lõpp on väga-väga põnev ja saad teada, kuidas on abi kõikidest uutest imevidinatest, mida Andy ja Terry olid 13 korrusele paigutanud.

Ja ikkagi, kas jõutakse valmis ka raamat, mis on vaja üle anda kirjastajale juba järgmiseks reedeks! „26-korruseline puuonn“ on taaskord igati humoorikas ja samas ka väga põnev lugemine.

Kui sulle meeldivad seikluslikud, naljakad ja kaasahaaravad lood, kui sulle meeldivad veidi üleloomulikud sündmused, piraadiseiklused, siis ongi see raamat just sulle. No ja loomulikult peavad sulle meeldima ka raamat, mis on veidi koomiksite moodi, sest selline see raamat ju ongi.

Mats Strandberg „Koletis öös“

(Tänapäev)

9. sünnipäeval juhtub Frankiga midagi, mis muudab ta elu: poisist, kes kardab üle kõige maailmas koletisi, endast saab KOLETIS! Tal kattub koheva karvaga ja tal on nüüd neli jalga. Ja kõige rohkem tahab ta, et keegi talle pai teeks. Miks inimesed teda ometi kardavad??? Kas kuskil on keegi, kes tema sõber tahaks olla?

Pean tunnistama, et see on üks huvitavamaid ja põnevamaid lasteraamatuid, mis ma viimastel aastatel lugenud olen. Ja veidi teistsugune on see ka, sest mulle tundub, et seda võib võtta kui ühte põnevat lugu väiksest poisist, kes öösiti libahundiks muutub või siis hoopis lugu, mis üritab väikestele lugejatele mõista anda, et koletisi pole vaja karta, et ka koletised võivad olla igati armsad, kes tahavad, et neid kõhu alt sügatakse. No ja ega ka see nn “libahunt” on selles raamatus selline armsake, pigem nagu imearmas kutsuke või koerake, vähemalt selline on ta Sofia Falkenhemi joonistatud piltidel. Lisan kohe ka seda, et ka selles raamatus on ka illustratsioonid olulisel kohal, nagu ühes heas lasteraamatus olema peabki.

Raamatu peategelaseks on 9-aastane Frank Steen, kes elab igavas väikeses linnas, mille nimi on Yrred. Fred kinnitab raamatu alguses, et ta lei ole iialgi olnud tõelisi saladusi, kuid tal ei ole ka sõpru, kellega midagi salajast ette võtta. Poiss lohutab end mõttega, et sõprade asemel on tal raamatud.

Seejärel saame osa Franki sünnipäevast, kus osalevad ema ja isa ja tema vend Oliver, kelle meelest ei ole spordist mitte midagi lõbusamat ega tähtsamat. No ja Frank lisab, et Oliver on maailmaajaloo kõige tüütum tüüp. Üks külaline sünnipäeval siiski veel, selleks on tädi Alice, kes elab kõrvalmajas, kellel on kaasas ka tema koer Uffe. Frankile tädi Alice meeldib, sest tädi Alice on kogu aeg rõõmsas tujus. Tädi koer Uffe on samuti rõõmus. Uffele meeldisid kõik inimesed, ta tormas alati kellegi juurde ja heitis end tema jalge ees selili, et teda kõhu pealt sügataks.

Frank ei tea, mis tõugu Uffe on, aga koer oli kohutavalt karvane, ja kuigi räägitakse, et kõik koerad pärinevad hundist, siis Uffet vaadates on seda Franki sõnul üsna raske uskuda. Sünnipäevapeol pakub Frank ka Uffele torti, mistõttu läheb koer elevile ja hammustab kogemata Franki sõrme. See on selline pisike hammustus, isegi verd tuleb sõrmest vaid üksainus piisk. Poisi sõrmele kleebitakse plaster peale ja poisil läheb see kõik kohe ka meelest.

Frank lisab, et sel hetkel ei teadnud ta, et kogu ta elu oli muutunud, ja tal polnud aimugi, et on olemas salajane maailm ja et ta hakkab seda varsti avastama.

Edasi saame teada, et Frank mõtles sageli koletistest, enne kui temast endast koletis sai. Ta pelgas hirmsasti igasuguseid õudusi, ta vihkas tuult, jättis öölambi alati põlema, kuid suure riidekapi taha nurka valgus ei ulatunud. Ja seal võis ju peidus olla mõni äsja ihutud hammastega vampiir või õudne kummitus, no ja ka voodi all võis olla mõni koletis. Frank ei sallinud pimedust ega ööd. Frank püüab end veenda, et koletisi ei ole päriselt olemas, kuigi jah, kas see ikka on nii.

Edasi käime ka tädi Alice’i aias, mis Frankile kangesti meeldib. Seal on palju igasugu lilli, taimi, puid ja põõsaid, kuid kõige rohkem meeldivad Frankile magnooliapuud. Need olid väga kaunid ja õitsesid kogu suve. Nüüd istub Frank tädi aias ja üheskoos süüakse sooja tikripirukat. Äkki räägib tädi Alice, et öökullid ei ole mõnikord need, kes nad paistavad olevat, ja kui öökull end näitab, tähendab see alati midagi erilist.

Frank arvab, et tädi on päikesepiste saanud, ta tahab asjaolusid täpsustada, kuid samal ajal kutsub poisi ema Franki Kristalljärve äärde suplema.

Rannas on Frankil mõned sekeldused ja ega talle seal olla ei meeldi. Samal öösel koputab keegi/miski Franki aknale.

Poiss läheb vaatama – talle vaatavad vastu öökulli silmad! Öökull avas noka, hüüdis kolm korda hu-huu ja lendas ära.

No nii, kuidas tundub, kas hakkab juba põnevaks minema? Ja see on alles algus!

Edasi lähevad asjad veelgi põnevamaks. Frank ärkab hommikul, ta on üleni higine ja surmani hirmunud. Ta oli näinud veidrat und – ta jooksis metsas ja kiiremini kui ei kunagi varem. Jalgades oli rohkem jõudu. Poiss oli alla vaadanud ja avastanud, et teda katab kohev karvakasukas. Ja poiss jooksis neljakäpukil. Ka tema nägu katsid pehmed käharad karvad. Too kummaline olend jooksis bensiinijaama juurde, kus ühes autos istusid mees ja naine, kes suudlesid. Frankile või tollele olendile tekitas see vaatepilt suurt rõõmu. Ta tahaks oma rõõmu ka mehele ja naisele väljendada, kuid tema suust oli kuulda vaid ulgumist. Valju ulgumist, mis kajas vastu metsast ja mägedest. Olend hüppas auto kapotile ja kraapis akent. Mees ja naine ehmusid, kuigi olend tahtis vaid, et nad autost välja tuleksid ja silitaksid teda, sügaksid tema kõhtu, sasiksid karva kõrvade tagant. Justkui tädi Alice’i Uffe! Mees ja naine hoopis karjatasid, auto käivitus ja tagurdas paigalt, nii et olend kapotilt maha kukkus.

Nüüd on hommik käes – Frank tahab minna vett jooma, tõmbab teki kõrvale ja näeb, et tema jalad on üleni porised, jalatallad ja lined olid savist ja mullast mustad. Näib, et see polnudki uni, Frank oli tõesti öösel väljas käinud ja metsas ringi jooksnud, ja jällegi istub aknalaual öökull. Frank on hirmunud, kas see ongi siis nüüd muutus!

Seejärel räägitakse Yrredis salapärasest öisest koletisest, no ja jutud on ju alati suuremad, kui see koletis ise oligi.

Frank üritab välja selgitada, mis on juhtunud, ja läheb seetõttu raamatukokku, mille nimi oli muideks “Öökull”. Poiss otsustab uurida raamatuid koletistest, eriti pakuvad poisile huvi libahundid. Ühes raamatus räägitakse, et libahundiks võib muutuda siis, kui hunt sind hammustab, nii et hundi sülg verega seguneb. Nüüd saab Frank aru, kuidas lood olid – Uffe hammustas teda ju sõrmest, sellest hakkas kõik pihta ja kõik koeratõud pärinevad hundist! Frank on kindel, et ta on libahunt!

Siinkohal ma rohkem edasi ei jutusta, nüüd pead ikka ise edasi lugema. Igal juhul Yrredi koletise lugu läheb edasi. Frank muutub öösiti jätkuvalt koletiseks (raamatu piltidel pigem küll kelleksi Uffe-sarnaseks) ja öeldakse, et hirmul on suured silmad. Ju siis tahavad inimesed salapärast tegelast tõepoolest suure ja hirmsa koletisena näha.

“Hirmsat” koletist tulistatakse ja peaaegu püütakse kinni, kui appi tulevad uppunud tüdruk Magnoolia ja uppunud poiss Jasse, kellel on käes jääpallikepp ja ta ei räägi mitte midagi. Frank on ehmunud, sest tegemist on ju kummitustega, kuigi hiljem saame teada, mis tüdruku ja poisiga juhtunud oli.

Jõuame uuesti ka raamatukogusse, kus Frank Tõelist saladust! Mis see Tõeline saladus on? Kes seal raamatukogus veel on? Igal juhul on neid seal väga palju! Kes on kujumuutja? Milline koht see Yrred õigupoolest on? Ja kellele see koht sobib? Kas tõesti on kunagi inimesed ja koletised üheskoos elanud? Mis neil juhtus, et inimesed koletisi kartma hakkasid?

Selline põnev raamat see “Koletis öös”. Omamoodi põnevusjutt, kuid siiski ka veidi psühholoogiline lugemine, mis näitab, et eks meil kõigil peaksid siiski ju ka sõbrad olema, kuid eks saa ka Frank loo lõpuks endale sõbrad, peaaegu nagu uue perekonna, mis paneb ka poissi asjade üle veidi teistmoodi mõtlema ja aru saama.

Igal juhul vägagi põnev lugemine.

David Walliams „Pururikas poiss“ ä

(Tänapäev)

Joe on rikas. Pööraselt, naeruväärselt rikas. Tal on kõik, mida ühe kaheteistaastase poisi hing ihaldada võiks: viissada paari firmatosse ja kõik maailma arvutimängud, oma võidusõidurada ja keeglisaal, kino ja rulapark, päris elus krokodill ja hai ja veel üks krokodill …

Aga ometi ei ole Joe õnnelik, sest parimaid asju siin ilmas ei saa raha eest. Joel võib ju olla hunnikute viisi pappi, kuid … tal ei ole ühtegi sõpra. Just tõeline sõber on see, keda Joe tegelikult soovib. Aga kui sa oled nii jaburalt rikas, siis ei ole üldsegi lihtne aru saada, kes tahab sinuga sõbrustada su enda ja kes sinu raha pärast.

David Walliams on üks Inglismaa armastatumaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016), „Rotiburger” (2017) ja „Härra Hais” (2018).

David Walliams on kirjutanud mitmeid väga naljakaid ja ägedaid lasteraamatuid, mitmed neist on ilmunu ka eesti keeles. “Pururikas poiss” on eesti keeles juba kuues Walliamsi raamat. Lisaks sellele, et David Walliams (õigupoolest David Edward Williams) lasteraamatuid kirjutab, on ta ka briti näitleja (tuntud teleseriaalidest “Little Britain”, “Tommy and Tuppence”), koomik, saatejuht ja kohtunik briti talendisaates “Britain’s Got Talent”.

Tema lasteraamatuid on müüdud üle 25 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud lausa 53 keelde! Sageli võrreldakse tema lasteraamatuid ja tema kirjutamisstiili legendaarse Roald Dahl’iga.

Loomulikult on ka “Pururikas poiss” väga humoorikas ja mõnus lugemine, kuid siin on ka tõsisemaid noote, kasvõi see, et rahaga sõpru osta võib, kuid need pole tõelised sõbrad j akas raha alati ikka on see kõige tähtsam asi maailmas. Või on maailma tähtsaim asi see, kui sul on hea sõber, kasvõi üks.

Raamatu alguses saame tuttavaks peategelase Joe Spudiga. Ta on 12-aastane, kuid ta tõepoolest pururikas poiss, sest tema isa on miljärdar. Saame teada, et Joel 500 paari Nike tosse, Grand Prix’ võidusõdurada tagahoovis, veeliumägi, mis viib tema magamistoast olümpiabasseini mõõtudes basseini, kõik maailma arvutimängud, IMAX-iga 3D-kino keldris, krokodill, popkornimasin, rulapark, veel üks krokodill, ameerika mäed tagahoovis, päris elus hai akvaariumis jne jne. Uskumatu nimekiri! Siinkohal peangi mainima, et Walliamsile meeldiba kasutada ka selles raamatus vahvaid nimekirju ja loeteluid, mis on igati humoorikad.

Joe on jubedalt ärahellitatud laps, kes käib naeruväärselt peenes koolis ja kord lasi ta isegi Disneyworldi päevaks kinni panna, lihtalt sellepärast, et ei peaks kusagil järjekorras käima.

Seejärel saame tuttavaks Joe isaga, härra Spudiga, kes oli kunagi äärmiselt vaene. Ta oli kuueteistkümnendast eluaastast alates töötanud ühes äärelinna tohutus vetsupaberitehases. Tema töö oli tehases igav, ta pidi rullima paberit ümber papist toru. Rull rulli järel, päev päeva järel, aasta aasta järel, aastakümme aastakümne järel. Kuna perekond oli nii vaene, tegi härra Spud oma pojale sünnipäeva- ja jõulukingitusi vetsupaberitorudest. Enamik neist kingitustest läks katki ja leidis oma otsa prügikastis. Joel õnnestus alles hoida üks nukra väljanägemisega väike torust kosmoserakett, kuigi ta polnud kindel, miks.

Selgub, et ainus hea asi tehases töötamise juures oli see, et härra Spudil oli palju aega unistamiseks. Ühel päeval tekkis tal mõte, kuidas korraldada revolutsiooni tagumikupühkimises. Miks mitte leiutada vetsupaber, mis on ühelt poolt niiske ja teiselt poolt kuiv. Härra Spud alustas selle mõttega tööd, kuni lõpuks tõi härra Spud Kargekanni (nii oli uue vetsupaberi nimi) viimaks turule tõi, ja sellest sai kohe tõeline fenomen. Härra Spud müüs iga päev miljard rulli. Ja iga kord, kui müüdi üks rull, teenis ta kümme penni. Nagu ütleb kirjanik – 10 penni x 1 000 000 000 rulli x 365 päeva aastas = väga palju pappi!

Isal ja pojal on kõik asjad olemas, kõik asjad, mida iganes oskad tahta, kuid Joe ei ole siiski rahul – tal ei ole sõpra!

Joe käis Inglismaa kõige kallimas koolis, kus käisid ka kõik teised rikkad poisid, kuid vaatamata sellele Joed narriti, kutsuti teda pepupoisik või peldikupaberikutiks, sest teistele lastele ei mahtunud pähe, et Joe isa teenis raha vetsupaberiga, see oli nende jaoks “kohutavalt vulgaarne”. Isegi õpetajad mõnitasid Joed! Enamik poisse Joe koolis olid printsid või vähemasti herstogid või krahvid. Nende perekonnad olid teeninud palju raha suure hulga maaga. Neil oli “vana raha”. Vetsupaberi müümisest saadud uus raha ei läinud arvesse. Koolis õpetati ka igasugu “peeneid” aineid – ladina keel, õlgkübara kandmine, etikett, seltskonnatantsud, kikilipsu sidumine, polo, paadisõit, vanakreeka keel, faasanijaht, õelutsemine teenijaklassiga, tviidi ajalugu, nina püstiajamime, rebasejaht, lilleseade, vestlused ilmast, häärberite hindade äraarvamine, torukübara poleerimine, vehklemine, Range Roveri rehvide vahetamine, male, vappide tundmine jne jne. Igati peen värk!

Joele selles koolis ei meeldi, talle ei meeldi see, et teda narritakse ja see, et tal pole sõpra. Seetõttu teeb ta isale ettepaneku, et ta läheb hoopis tavalisse riigikooli, kus ta üritaks jätta mulje, et ta ei ole pururikas, aga täiesti tavaline poiss. Äkki siis leiaks ta endale ka sõbra.

Nii, Joe riigikooli lähebki ja nüüd lähebki meie raamat lõbusaks, ja samas veidi ka kurvaks, kuid ikkagi. Juba esimesel päeval saab Joe tuttavaks Bobiga. Siinkohal tuleb mainida, et nii Joe kui ka Bob on vägagi paksud poisid, mistõttu on Bob koolis pilkealune. Juba esimesel päeval peab Joe kaasa lööma murdmaajooksus, ja on üsna selge, et Joe ja Bob lõpetavad viimastena. Joe maksab Bobile veidi raha, et ta saaks olla eelviimane. Bob on sellega nõus , pole ju vaja, et uus poiss esimesel päeval uues koolis viimaseks jääb ja seetõttu kõikide pilkealuseks saab.

Pärast murdmaajooksu lähevad Joe ja Bob Raji ajalehepoodi, et lohutuseks šokolaadi osta. Siinkohal pean meenutama, et toosama Raj on ka varasemates Walliamsi raamatutes kaasa löönud ning ka selles raamatus on mehel täita üsna oluline roll.

Raj tunneb Joe ära ja näitab poistele ühte ajakirja, mille öeldakse, et Joe Spud on Suurbritanna kõige rikkam laps!

Bob näib olevat veidi pettunud, kuna Joe talle seda ju esialgu ei ütelnud, kuid Joe räägib kogu loo ära ja nad otsustavad olla siiski sõbrad.

Ma ei tahaks sulle jällegi kogu raamatut ära rääkida, sest sel juhul on ju lugemine igav. Kuid, me saame tuttavaks Grubbi-kaksikutega, kes näevad välja jubedad ja ka käituvad jubedalt. Seni on nad kiusanud Bobi, nüüd on neil tüütustel võimalus kiusata nii Bobi kui ka Joed. Kummaline fakt on seegi, et näed igati jubedad välja ja on ühte nägu, siis üks neist on poiss, teine tüdruk, kuigi keegi ei täpselt kumb on kumb. Ja ega ka lugeja sellest aru ei saa.

Tuttavaks saame ka proua Trafega, kes on koolis söögitädi, kusjuures selles koolisööklas valmistatakse ikka äärmiselt hirmasid roogasid – vapsikuleem, juukselasanje, tellisekarbonaad, higikook, tuhvli-munaroog, varbaküünejäätis, siilikreem, kõõmarisoto, tandooris küpsetatud niisked salvrätid jne jne. Valik on pehmelt öeldes ikka tõeliselt jube. Bob ja Joe leiavad koolisööklas siiski varju, kuna proua Trafe ajab Grubbi-kaksikud sööklast alati minema. Ja ega proua Trafe on ju sõbralik inimene, kuigi söögitegemisoskus näib olevat ikka väga hirmus. Ja nagu hiljem selgub, siis on ka tema lihtsalt inimene, kes Joe antud raha mitte haige puusa peale ei kuluta, vaid hoopis iluoperatsioone laseb teha. Inimene on ju ikkagi inimene.

Tuttavaks saame ka selle riigikooli üsna kummaliste õpetajatega, kellest üks hirmsamaid on ajalooõpetaja, preili Spite. Ühel päeval unustab Joe essee koju, mistõttu jätab ta poisi pärast tunde koristama. Joe palub luba, et tema isa võiks essee kooli ära tuua, kuid õpetaja annab selleks aega 15 minutit! Sellise ajaga ei jõuaks ju mitte keegi kooli tulla. Joe isa, härra Spud aga jõuab! Ta tuleb helikopteriga! Ja see on üks väga suur viga – nüüd on selge, kes on Joe Spud! Ta on pururikas poiss, tal on palju pappi! Ja see teadmine ei ole Joele üldse mitte hea, sest just selle eest ta ju uude kooli tulnud, et keegi ei saaks teada, kui rikas ta on, kes ta isa on, ja et ta leiaks endale sõbra!

Segaseid olukordi on selles loos veel ja veel. Joe ja Bob lähevad tülli, kuna Joe üritab rahaga lahendada keerulisi olukordi, lahendada seda, et Grubbi-kaksikud loobuksid kiusamisest. Joe tahab ainult head, kuid see ei meeldi sugugi mitte Bobile, temale ei ole almuseid vaja, mis on ju samuti täiesti mõistetav.

Lisaks segastele olukordadele, on raamatus veel ka igasugu “segaseid” tegelasi – üks kena tüdruk, kes tuleb Joe klassi. Joele hakkab tüdruk meeldima ja näib, et ka türdukule Joe meeldib. Joe tahaks uue türdukuga lausa suudelda, kuid kas kõik on ikka nii nagu paistab või on siin mängus hoopis Joe isa käsi ja raha. Ka Joe isa ellu tuleb üks noor, modellivälimusega neiu, kellega isa kihlub, kuid kas see on ikka armastus või noolib modellihakatis hoopis raha ja varandust! Joe näeb seda asja läbi, mistõttu suudab ta tülli minna ka isaga. Seega – sõbraga tülis, isaga tülis ja ka koolis on probleemid.

Kuidas see kõik laheneb? Selle pead juba ise välja uurima.

Igal juhul on raamatu lõpp üsnagi ootamatu, kuid sõprus on maailmas siiski palju-palju olulisem kui raha!

Igati vahva lugemine. Palju humoorikaid sündmusi ja vahejuhtumeid, palju vahvaid ja “kummalisi” tegelasi. Igati mõnusalt David Walliamsi poolt jällegi kirjutatud ja loomulikult ka lahedad Tony Rossi joonistatud pildid.

Katarina Mazetti „Kurikaelad ja aarded“

(Varrak)

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta oma koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Kooliaasta on äsja lõppenud ning lapsed kibelevad juba päevitama, suplema ja purjetamist õppima. Vaevalt jõuavad nõod saarele, kui nad leiavad maast käsitsi joonistatud kaardi. Kaardile on märgitud mitu risti … Paistab sedamoodi, nagu see oleks tõeline aaretekaart! Aga kellele kaart kuulub ja mis aarded need sellised olla võivad? Ja mis salapärane vana kalapaat alatasa ümber saare tiirutab? Igatahes kalastajad need nähtavasti ei ole …

Usun, et paljudel nõbude Karlssonite raamatusarja fännidel on hea meel, sest eesti keeles on ilmunud järjekordne osa. Seekord on põneva lasteraamatute sarja osa pealkiri „Kurikaelad ja aarded“. Mulle tundub, et eesti keeles on tegemist selle sarja seitsmenda raamatuga, kusjuures nõod Karlssonid on pidanud kogu aeg toimetama igasugu kurikaeltega tädi Frida juures Pütisaarel, kes on otsinud varandust, aardeid, mängus on olnud ka „kummitused“ ja „vampiirid“, „koletised“ ja „piraadid“ jpt. Kummaline ja isegi veidi õudne koht see Pütisaar, kus kogu aeg midagi põnevat ja kriminaalset toimub.

Seekord siirduvad nõod Karlssonid Pütisaarele suvevaheajaks. Julial, Kimmul, George’il ja Alexil on plaanis puhata ja suve nautida, kuid ega see lihtne ei ole, sest nagu ikka, mängu tulevad järjekordsed kurikaelad.

Saame osa laste ettevalmistustest saarel sõiduks ja lõpuks nad Idasadamas kõik ka kohtuvad. Idasadamasse tuleb neile vastu veidi iseäralik, kuid igati lahe tädi Frida, kes selles osas valmistab üsnagi iseäralikke kübaraid ja maskeerimisülikondi, kuid nendest lahedadest „toodetest“ saad pikemalt teada, kui raamatu läbi loeb.

Idasadamas märkavad lapsed jällegi üsnagi kahtlasi tüüpe – üks naine ja üks mees heledates sportlikes rõivastes, kaks kummalise välimusega tüüpi mustades tuulepluusides, ühel neist räämas punane habe, teine jällegi lonkab veidi. Lastest noorimale ehk Kimmule tunduvad need inimesed veidi kahtlased, mida ta ka teistele ütleb, kuigi esialgu ei taha teised uskuda, et need just halbade kavatsustega inimesed on. Kuid, kuid, lugege edasi ja saate teada, kas Kimmul on õigus.

Lisaks kahtlastele tüüpidele Idasadamas, leiavad lapse ka kummalise kaardi, millele märgitud mingid ristid ja numbrid. Lapsed arvavad, et tegemist on aardekaardiga, kuid mis nende ristide all peidus peaks olema? Siinkohal pean mainima, et George leidis selle kaardi juba Idasadamas, kusjuures see oli maha kukkunud ühe kurikaela käest, kuid saarele jõudes oli George suutnud selle omakorda ära kaotada.

Lapsed otsustavad uurida kõiki neid märgitud kohti saarel, kuid nad ei näe maas ega maa-all mitte midagi kahtlast. Kahtlasena tundub vaid saarel lähedal olev paat, kus näib olevat kaks inimest, kusjuures kiikriga veidi lähemalt uurides selgub, et tegemist on kahe mustades riietes tüübiga Idasadamast. Mis asja on neil saarele? Mida nad otsivad? Kas aardekaart on nende oma?

Ka selles osas on palju põnevust, kus lapsed otsivad „aardeid“, üritavad selgitada välja, kes on need tüübid, kes saare ümber ja saarel luusivad. Nii tuleb lastel veidi „luurata“, jälgi ajada, loomulikult satuvad nad ka pisukesse hädaohtu. Neil tuleb isegi trollideks maskeeruda, et sündmustesse selgust tuua ja oma sõpra hädas aidata. Samal ajal ehitatakse ka vahvat jahtkanuud, mistõttu saab lugeja selles osas tuttavaks ka põnevate merendusterminitega.

Ma ei saa Sulle ju välja reeta, mida need ristid sellel kaardil tähistavad, sel juhul läheb lugemine igavaks, kuid igal juhul on see üsna ootamatu, mida seekord kurikaelad taga ajavad, kuid ka selles loos on mängus suured rahad.

Nii nagu ikka löövad kaasa ka Kimmu puna-halli-mustakirju kass, keda kutsutakse ju Kassiniruks ning Pütisaarel elav väike kollane islandi hobune Gervir, kelle nimi tähendab islandi keeles õgardit. Ka selles osas saame osa Alexi suurepärastest toitudest, mida poiss endale ja oma nõbudele valmistab, kusjuuures raamatu lõpus on mitmete raamatus valmistatud toitude retseptid.

Igal juhul on „Kurikaelad ja aarded“ taaskord üks igati põnev ja kaasahaarav lugemine, milles nõod Karlssonid näitavad välja julgust, vaprust ja lahendust, et järjekordsed kurikaelad saaks kinni nabitud.

Margarita Del Mazo, Rocio Bonilla „Minu suur karu, minu väike karu ja mina“

(Ühinenud Ajakirjad)

On väga tore, kui sul on karu. Aga veel parem on, kui sul on lausa kaks karu! “Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on populaarse Hispaania lastekirjaniku Margarita del Mazo südamlik jutustus sõprusest, üksteisest hoolimisest ja paljudest lumistest seiklustest.

“Minu suur karu, minu väike karu ja mina” on üks imeline lasteraamat pere pisematele raamatusõpradele. Imelised on juba selle raamatu illustratsioonid, mille autoriks on Rocio Bonilla, lisaks on raamat vähke suures ja ilusas köites. Lausa lust kätte võtta.

Raamatus väga palju teksti ei ole, pigem näib olevat nii, et tekst saadab pilti, kuigi ka jutustatav lugu on väga vahva. Kusjuures see on selline talvine lugu, ja vahva lugu sõprusest. Olen kindel, et suured ja väga ilusad pildid on vahvad pere pisematele ja nende piltide järgi võiks olla ka üsna lahe jutustada, mida väike lugeja nendel piltidel näeb.

Raamatu peategelaseks on väike tüdruk, kes kohe alguses kinnitab, et on tore, kui sul on üks karu, aga temal on neid kaks ja see on veel toredam.

Väike tüdruk kinnitab, et ta võtab karusid igale poole kaasa, suur karu on tugev kui hiiglane ja laseb tal maailma vaadata kõrgelt ülevalt, väike karu on pehme ja viib tüdruku tibatillukeste asjade juurde. Suur karu kaitseb meie peategelast külma eest ja näitab põnevaid asju, väike karu aitab sõpru leida. Ja neid sõpru on kohe palju-palju! Pildilt on näha, et sõpradeks on rebane, orav, hirv, jänesed, hiireke, öökull, linnukesed. Väike tüdruk kinnitab, et tema karud ei jäta teda kunagi hätta, nad innustavad teda vastu pidama kui ta väga väsinud on, suure ja väikese karu abiga ei eksi ta mitte kunagi teelt, ja alles päris raamatu lõpus saame teada, kes see suur karu on.

Väike karu on mängukaru, aga suur karu on… selle pead nüüd küll ise välja uurima.

Igal juhul on see üks väga vahva ja armas raamat, mis kindlasti võiks ka jõulu kingikotti sobida.

Angela Sommer-Bodenburg „Väike vampiir sõidab ära“ (Pegasus)

Puhkus talus? Anton ei ole vanemate puhkuseplaanidest just vaimustuses. Et mitte igavuse kätte ära surra, räägib ta väikesele vampiirile augu pähe, et see kaasa tuleks. Aitas ju Anton ükskord ka väikese vampiiri täbarast olukorrast välja. Aga vampiiriga reisima minek toob kaasa omajagu raskusi. Sest harilikult vampiirid ju rongiga ei sõida … „Väike vampiir sõidab ära” on sarja kolmas raamat. Varem on ilmunud „Väike vampiir” ja „Väike vampiir kolib”.

Mulle need väikese vampiiri raamatud täitsa kohe meeldivad. Need on küll lasteraamatud, kuid on kirjutatud mõnusa ja muheda huumoriga, mistõttu on vahva neid ka endal lugeda. Seekordne lugu on juba kolmas väikese vampiiri raamat, mis eesti keeles ilmub ja loodan, et neid ilmub ka edaspidi.

Raamat algab ühel pimedal kevadõhtul. On laupäev, Raekoja kella suur osuti nihkus 12 peale ja kell hakkas lööma: üks, kaks… Väike vampiir Rüdiger plaanib oma inimsõbrale ehk Antonile külla minna. Ta on kindel, et Antoni vanemad on välja läinud, kinno või sõprade juurde, nagu nad pea igal laupäeval tegid.

Rüdiger Antoni akna taga koputab ja nii sõbrad ka kohtuvad. Anton on üsna õnnetu, sest tema vanemad plaanivad minna nädalaks ajaks puhkama kummalise nimega kolkakülla, kusjuures ka Anton peab nendega kaasa minema. Anton kardab, et seal saab olema kohutavalt igav, mida sellises mahajäetud kohas ikka teha. Väike vampiir arvab, et selline mahajäetud maakoht võib olla üsna põnev, sest seal võib ju isegi vampire olla. Näib, et Rüdigerile selline reis meeldiks, kui äkki – Antonil tuleb hea mõte! Rüdiger tuleb temaga kaasa! Kuidas, millega, kuhu panna kirst? Küsimusi on palju, kuid Anton lubab, et mõtleb kõik läbi, kuidas nad üheskoos sõita saaksid.

Anton küsib isegi isa käest nõu, kuidas saaks suurt saadetist transportida, kui ega ka isa ei oska nõu anda.

Edasi kohtume veel ka Rüdigeri õega, vampiir Annaga, kes tuleb Antonit vampiiripäeva peole kutsuma. See on selline päev, mil Annast vampiir sai. Anna näitab, mis ta on vampiiripäevaks kingituseks saanud – Rüdiger kinkis kapaks loetud raamatu “Verised hammustused”, mille tegelikult oli Rüdiger Antoni käest laenanud, nüüd oli see siis juba kingitus Annale. Anna vanem vend oli kinkinud juukseklambrid, mis samuti just väga uued välja ei näinud. Vampiiritüdruk oli kingituseks saanud veel ka uue parfüümi – Mufti Super, mis haises hapupiimajuustu, jalahigi ja haisupommide järele. Pole vist mitte väga hea parfüüm! Üks kingitus oli veel – Anna oli saanud endale ka kasutatud luti, sest iga kasvav vampiir peab lutti imema, et esihambad jääksid väikesteks ja silmahambad muutuksid ilusaks pikaks! Loogiline ju!

Nii, kingitustest saime ülevaate. Nüüd kutsub Anna Antonit hauakambrisse, kus hakatakse tähistama Anna vampiiripäeva. Kõik vanemad vampiirid on õnneks lennus, kuid hauakambris ootavad Rüdiger ja Lumpi.

Anna annab Antonile keebi ja üheskoos lennatakse hauakambrisse. Seal selgub, et Lumpi ja Rüdiger on oma õe vampiiripäeva ära unustanud, mistõttu tuleb hakata ettevalmistustega tegelema. Kuna Lumpi on kirtus alle maganud, ja ülesäratatud vampiirid on üsna tigedad, siis on Antonil esilagu üsna õudne olemine, kuid Anna lööb korra majja.

Ühel korralikul vampiiripäeval peab olema ka süüa ja juua, kuid sellel vampiiripäeval pakutakse Antonile halvaks läinud kakaojooki, mis maitseb kui seep! Seejärel mängitakse igasugu kummalisi mange nagu kirstuhüpped, hiireke, ütle piiks, kuni Lumpi murrab ära oma ilmatuma sõrmeküüne! Sellega on pidustused lõppenud.

Rüdiger kinnitab Antonile, et ta on nõus poisiga maale sõitma, kuna Rüdiger peab nädalaks ajaks hauakambrist eemal olema, sest sinna on külla kutsutud üks vanem vampiir, kel nimeks Jörg Äkiline, kellega oli Rüdigeril üsna hiljuti väike arusaamatus olnud, mistõttu Rüdiger on pisut hirmul.

Igal juhul on Rüdiger välja nuputanud, kuidas nad sinna kolkakülla saavad. Nad sõidavad rongiga. Anton toob väikesele vampiirile riided, et ta näeks inimese moodi välja. Nad sõidaksid päev varem maale, kui Antoni vanemad sinna sõidavad, sest sel juhul jõuaks poiss vampiirikeebi abil linna tagasi lennata ja järmisel päeval koos vanematega maale sõita. Ja väikese vampiiri kirst võetakse samuti rongi kaasa, kuid enne seda tuleb see sisse pakkida, kinkepaberisse!

Mis nüüd edasi saab, selle pead juba ise välja selgitama. Igal juhul saame lugeda veel sellest, kuidas Anton välja selgitab, kas väikesesse maakülakesse üldse rong läheb. Saame lugeda sellest, millised lahedad riided Anton väikesele vampiirile reisi jaoks viib, saame teada, kuidas nad rongijaama jõuavad, mis seal juhtub. Kas nad üldse rongi peale saavad? Kas nad leiavad koha kupees ja kas nad saavad rongis segamatult sõita? Igal juhul tuleb mängu veel üks daam, kes õnneks ilma prillideta väga hästi ei näe, kuni… ei saa kõigest siinkohal rääkida.

Kas Anton ja Rüdiger maale jõuavad? Ka selle saad teada, kui selle vahva raamatu läbi loed.

Väikese vampiiri lood on jätkuvalt põnevad ja humoorikad, mistõttu olen kindel, kui loed ka selle raamatu läbi, siis jääd ootama juba järgmist. Ja kui veebiavarustes ringi kolada, siis näib, et neid vahvaid vampiiriraamatuid peaks pärast seda raamatut olema veel lausa 13!

Vahvad pildid on joonistanud taaskord Amelie Glienke.