Jaan Rannap „Jänese mängutoos“ (Loovhoog)

„Jänese mängutoos“ on jutukogu, mis ilmus esimest korda üle 20 aasta tagasi. Siia on kogutud põnevad lood, mis jutustavad nii laste, loomade kui ka erinevate asjade seiklustest. Võid kohata pastakat, keda alles taltsutada tuleb, kirvest, kes otsustab suvesoojaga ametit vahetada, trammivagunit, kes ülepeakaela armub, ja paljusid teisi. Olenemata sellest, kelle seiklustest autor räägib, on ta Sulle ridade vahele ka ühteist kõrva taha panekuks ära peitnud.

Selle raamatu uute piltidega kordustrükk on pühendatud raamatu autori Jaan Rannapi 90. juubelisünnipäevale.

Jaan Rannapi „Jänese mängutoos“ ilmus esimest korda 1999. aastal ehk siis kakskümmend ja natuke rohkem aastat tagasi. Toona avaldas raamatu kirjastus Kupar ja illustratsioonid olid Henno Käo tehtud. Selle „Jänese mängutoosi“ illustratsioonid on teinud Kertu Sillaste.

Jaan Rannapi sulest on aastate jooksul ilmunud palju väga häid laste- ja noorteraamatuid. Paljusid on õnnestunud ka mul lugeda, kuigi näiteks „Jänese mängutoos“ oli mul seni lugemata. Ilmus see esimest korda ju 1999, ja toona ma veel lastekirjandusele sedavõrd suurt tähelepanu ei pööranud.

„Jänese mängutoos“ on vahva raamat, milles kokku 27 lugu, väga erinevatel teemadel ja erinevatest asjadest.

Raamatu esimeses loos „Peetri pastakas“ saab Peeter sünnipäevakingiks pastaka. Kinkijaks oli onu Artur, kuid Peeter ei olnud kingiga rahul Onu ise sõitis autoga, siis võiks ju õepojale vähemalt jalgratta kinkida!

Peeter viskas pastaka nurka, kuid pidi selle sealt üles korjama, sest kooliaeg oli jälle kätte jõudnud. Peeter käis kolmandas klassis ja koolis selgus, et poiss ei oskagi enam kirjutada. Põhjuseks oli pahane pastakas, sest oli ju Peeter pastaka nurka visanud, kaduma oli läinud ka pastaka kübar.

Mida Peeter ette võttis, et koolis paremini kirjutada saaks, selle jätan Sulle endale lugeda.

Teises loos „Kirves järves“ oli suvi käes. Mida soojemaks ilmad läksid, seda süngemaks kirves muutus. Rohkem kui kuu oli ta tööta olnud. Ahjusid enam ei köetud, puid ei lõhutud.

Kirves kurtis raiepakule, et tuleb vist elukutset vahetada. Raiepakk teadis öelda, et elukutse vahetamine nõuab ümberõpet ja vanas eas ei ole kerge koolipinki istuda. Kirves oli kindel, kui pikk elukool selja taga, saab ka ilma läbi. Nii hakkas kirves ujumistunde andma. Trenni tulid labidas, meetripuu, võsavikat, kuid lugu lõpeb üsna õnnetult, sest kirvega juhtus …

Mis kirvega juhtus? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

Kolmas lugu on „Punasuuga postkast“. Linna keskväljaku ääres kõrge uhke maja küljes rippus postkast. Muidu oli postkast kollane nagu kõik ta õed-vennad, kes linna mööda laiali. Ainult kirjapilu ääred oli keegi lõbus sell ühel ööl punaseks võõbanud.

Postkastis oli sageli palju kirju, kaarte õnnitlustega, mistõttu tundis postkast end üksikuna, keegi ei õnnitlenud teda. Ta kurtis oma muret raadiole, mis oli tema kohal aknalaual. Raadio oli kindel, et küllap ikka ka postkasti meeles peetakse. Raadio oli selles kindel, sest oli ju ka tema suur tervituste edasiütleja.

Õhtul kurtis raadio postkasti muret kummipuule, kellele tuli igati vahva idee! Idee, kuidas tervitada punasuist postkasti Varblase ja Västriku tänavanurgal.

Mis idee see oli? Igal juhul on mängus ka morsemärgid …

Järgmistes lugudes saame tuttavaks väikese ja suure jopega, uudishimuliku herneteraga, trammivagun Truutaga, kes südame kaotas.

Seitsmes lugu on „Varblase pangamaja“, milles turuvarblane Silps otsustas panga asutada. Pangamaja oli sama hästi kui olemas – keegi oli värvaputka lamedale katusele tühja võikasti visanud. Klientidest polnud samuti puudust. Turg meelitas linde rohkelt kokku. Silps õpetas teisi linde, et kui leiad kaks terakest, paned teise tallele, kahmad kolm leivaraasu nokka, jätad kaks hoiule. Linnud ei saanud aru, milleks seda vaja oli, kuid Silps kinnitas, et võib tulla raskemaid aegu.

Lõpuks hakkasid linnud Silpsi panka toitu hoiule tooma. Kes nokatäie tõi, see lepalehe vastu sai. Silps selgitas, et see on aktsia.

Kahjuks läks ka Silpsi pangaga veidi pahasti, sest ühel päeval külastas seda kass, kes ei teadnud hoiustamisest, deebetist ja kreeditist mitte midagi …

Ühes loos toimetavad vähk ja luts, ühes loos saab Märt tuttavaks reklaamimaailmaga. Siin on lugu koprapojast, kes ei viitsinud puud närida, kuid ka jänesepoeg Jussist ja teotüdruk Taisist, kes tahaksid õue minna. Vanemad soovitavad neil söögiajaks kodus olla, kuid need jalutuskäigud on jänesel ja teol üsna erinevad – Juss käib ära päris kaugel, Taisi piirdub lühema jalutuskäiguga …

Loos „Judomeistrid“ toimetavad käblik Kärri ja põder Peeter. Selgub, et käblik oli kõva judopoiss, kes põdra üle pea heitis. Põder oli tahtnud oma selga vastu kuuske sügada, kuid kuusel oli käblikute pesa, mistõttu pidi käblik oma pesa kaitsma. Veidi hiljem kohtus põder Peeter veel ühe tegelasega – mäger Maksiga, kes oli käblik Kärri treener!

Juttu on ka karupoeg Kusti koogiteost ja tema marjapeenrast, jänesepoeg Jupi mängutoosist, vares Vaagi soojamaareisist, haraka ajalehest ja oksjonist, kuid ka tigu Tõnust, kes otsustas sporti tegema hakata. Esialgu oli tigu Tõnu tubli tugitoolisportlane, kuni otsustas ka ise proovida. Kõrgushüpe polnud tema ala, nagu ka kaugushüpe mitte. See tegi teo üsna õnnetuks, nii et ta lausa nuttis. Õnneks kohtus tigu Tõnu targa sajajalgsega, kes soovitas tal sobiv spordiala otsida, siis tuleb ka edu. Millise ala tigu endale leidis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Jutus „Roti tekk“ leidis rott pööningult lappidest nukuteki. Tekk oli soe ja pehme, rott läks seda maha müüma. Pakkus oravale, pakkus tedrele, kuid neil oli endil soe tekk omast käest võtta. Oraval saba ja tedrel tiivad. Ja nii jäi tekk siiski rotile endale, kuigi ega ka temal seda vaja polnud, ta oli talviti inimeste katusealusega harjunud.

Raamatu viimastes lugudes saame lugeda mägra talveunest, kusjuures talveund katsetavad ka rebane, jänes ja põder, kuigi see talvine magamine ei taha neil eriti hästi välja tulla. Juttu on ka Liisist ja konnast, kajakast ja suurest kivist.

Kokku on raamatus 27 juttu. Ja nagu Sa näed, siis on neis igasugu tegelasi – loomi ja linde, lapsi ja täiskasvanuid, kusjuures peaaegu kõikides lugudes on peidus ka oma õpetussõna. Lugege, ja saate teada.

Jaan Rannap „Topi“ (Loovhoog)

Topi on väike šimpans ehk inimahv, kes elab loomaaias. Iga päev toob talle süüa tädi Lilli. Ühel päeval jääb aga tädi Lilli tulemata. Teine loomatalitaja Saara unustab puuriuksele võtme ette ning Topi põgeneb tädi Lillit otsima. Seejuures satub ta aga ühest ohtlikust olukorrast teise.

Topi tegelaskuju mõtles välja lastekirjanik Jaan Rannap aastal 1970. Selle raamatu kordustrükk on pühendatud raamatu autori Jaan Rannapi 90. juubelisünnipäevale.

Jaan Rannapi „Topi“ ilmus algupäraselt juba 1970. aastal ja see oli kindlasti üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid. 1973 ilmus raamat vene keeles ja 1984 ka inglise keeles.

Aastate jooksul on Jaan Rannapi sulest ilmunud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid laste- ja noorteraamatuid. Paljud neist on kindlasti olnud ka minu lemmikraamatute hulgas. Vaatasin korra oma raamaturiiulit ja avastasin, et sealt leiab päris mitmeid Jaan Rannapi kirjutatud raamatuid: „Viimane valgesulg“ (1967, Eesti Raamat), „Jefreitor Jõmm“ (1971, Eesti Raamat, kusjuures peaaegu kõik neist ongi just Eesti Raamatu väljaa antud raamatud), „Nublu“ (1972), „Maja metsa ääres“ (1973), „Agu Sihvka annab aru“ (1973, viimati anti see lahe raamat uuesti välja 2020, kirjastus Pegasus), „Seitsetiest tundi plahvatuseni“ (1975), „Alfa + Romeo“ (1978), „Kukepoks“ (1979), kogumik „Koolilood“ (1981, ühtede kaante vahel „Musta lamba matused“, „Salu Juhan ja ta sõbrad“ ja „Agu Sihvka annab aru“), „Klaabu“ (1983), „Maari suvi“ (1983, hiljuti see uuesti kirjastuselt Pegasus), kogumik „Loomalood“ (1984, ühtede kaante vahel „Topi“, „Alfa + Romeo“ ja „Nublu“), „Toonekurg Tooni“ (1986), „Põder, kes käis varvastel“ (1987), „Kasulaps“ (1989), „Proua Vaideri hiirekull“ (2011, TEA Kirjastus), „Minu koerad“ (2017, TEA Kirjastus), „Metskits Lembi ja verevennad“ (2020, Varrak). Nagu paljud pealkirjad vihjavad, siis on Jaan Rannap kirjutanud väga palju raamatuid just loomadest ja loodusest, ja on ju ka „Topi“ raamat loomast.

„Topi“ algab eessõnaga, milles on juttu, kuidas Jaan Rannap selle vahva loo ahvist kirjutas, et see juhtus päris ammu. Veidi on juttu ka šimpansidest, kuid ka sellest, et Jaan Rannapi suhe loomade ja loodusega on olnud südamlik ning soe kirjaniku lapsepõlvest peale. Kirjanik peab oluliseks looduse loomulikkust, selle hoidmist ja puhtust. Olgu selle tõestuseks fakt, et Jaan Rannap käis kuuekümnendate lõpus koos ornitoloog Tiit Randla ja Fred Jüssiga mitut ürgmetsa uudistamas.

Lugu ise saab alguse suure linna serval kõrge paekalda varjus asunud loomaaias. Seal elasid igasugu loomad: taltsad ja kurjad, kavalad ja rumalad, sooja armastavad ja kuuma pelgavad. Ma olen kindel, et Jaan Rannap räägib Tallinnas Loomaaiast, mis asus kunagi tõepoolest Kadrioru ja Lasnamäe vahel, kõrge paekalda varjus ja olen minagi seal oma lapsepõlves mitmeid ja mitmeid kordi käinud, võib-olla isegi rohkem kui tänases loomaaias.

Saame teada, et Topi elas kohe loomaia värava kõrval, laomaja teisel korrusel. Tal oli seal väikese rõduga tuba … seinte asemel oli sellel traadist võrk, aga Topit see ei seganud. Niisugust võrku mööda oli hea ronida.

Autor täpustab, et Topi oli väike šimpans – inimahv. Nende kodumaa on kaugel Aafrikas ja seepärast armastas Topi väga sooja. Peale sooja aga armastas ta veel piima, õunu, apelsine, kirsimahla ja tädi Lillit. Igal hommikul riputas Topi end aknakardina külge ja pidas väravat silmas, ta ootas tädi Lillit, kuid …

… sel hommikul tädi Lillit ei tulnud. Toitu tuli tooma hoopis zootehnik Saara, kes oli toonud Topile õuna. Enne söömist pidi Topi käsi pesema, kusjuures isegi seepi pidi ta kasutama. Topile vesi ja seep ei meeldinud. Sel hommikul peitis Topi seebi ära, mistõttu jäi ta ilma õunast. Seetõttu oli Topi pahane, kui ta märkas, et zootehnik Saara oli ust lukku keerates võtme väljapoole ette jätnud. Topi oli näinud, mida tädi Lilli võtmega tegi ja hetk hiljem oligi Topi vabaduses.

Ja nüüd algavadki Topi seiklused „vabaduses“. Esimesena läks ta ukse juurde, millel oli kirjas, et ilma loata ei tohi sinna siseneda, kuid Topi ei osanud ju lugeda. Nii kohtus Topi tiigerpüütoni ja kolme alligaatoriga. Tuleb tunnistada, et need olid üsna ohtlikud kohtumised, kuid õnneks ei juhtunud Topiga midagi halba. Topi põgenes ja märkas sinist kaubaveo-motorollerit, mis loomaaeda varustas. Topil oli kõht tühi ja seetõttu Topi motorolleri kaubakasti läks. Motorolleri juht tuli ratta juurde tagasi, ja hakkas sõitma. Topi andis küll vastu veokasti tagudes märku, et ta oli seal, kuid keegi ei kuulnud.

Samal ajal oli loomaaias märgatud, et Topi oli kadunud. Kohale jõudis ka tädi Lilli. Nüüd hakati uurima, kuhu Topi võiks olla läinud. Äkki on mõni õnnetus juhtunud? Õnneks märkas loomaaia direktor väikest tüdrukut Ainot, kes joonistas pilti. Pildil oli sinine kolme rattaga motoroller, mille kaubakasti uks oli praokil. Aga selle ukse vahele oli pruuni värvipliiatsiga joonistatud kogu, kelle direktor ära tundis. See oli ju Topi!

Nüüd oli selge, et Topi oli lahkunud loomaaiast motorolleri veokastis, mistõttu helistati liiklumiilitsale (tänasele liikluspolitseile) ja paluti, et nad peataksid sinise motorolleri, kuna selles võib olla loomaaiast põgenenud ahvike. Liiklusmiilits sai motorolleri kätte, kuid oh seda õnnetust, Topit enam sinises motorolleris ei olnud, sest Topil oli õnnestunud veokasti uks lahti saada ja nüüd, uskuge või mitte, oli Topi hoopis teises, rohelises motorolleris!

Kuna „Topi“ on raamat, mis ei ole väga tüse, siis ei saa ma Sulle ju kõike välja lobiseda. Lugemine poleks ju sel juhul enam huvitav ja põnev.

Lühidalt ütlen veel seda, et Topi satub ka kanalisatsiooni, kuhu ta samuti mõneks ajaks „vangi“ jääb, seejärel on ahvike juba koolis, kus saame tuttavaks poisiga, kel nimeks Gunnar. Gunnar teadis, et Topi on ahvike, kes oli loomaaiast põgenenud (olid ju paljud koolilapsed palutud appi Topit otsima). Kuid ka koolist liikus Topi edasi, nii kohtus ta Gunnari sõbra Elmo ja tema koera Lokiga (njuufaundlandi koer), kuid Topi jätkas liikumist, edasi ja edasi … või tegelikult ju hoopis tagasi?

Kuhu Topi jõudis? Selle jätan Sulle endale asvastada. Raamatu lõpus saame tuttavaks veel ühe poisiga, kel nimeks Priit ja lõviga, kel nimeks Zapik.

Selline vahva ja seikluslik lugu, milles toimetab ahvike nimega Topi. Igati kaasahaarav „põgenemis“-lugu, milles toimetavad loomad ja igati tublid lapsed, kes üritavad Topit tabada ja ahvikest aidata.

Kui algupärase „Topi“ illustratsioonid olid Heino Sämpu tehtud, siis uue raamatu vahvad illustratsioonid on Ed Labetski sulest.

Georges Simenon „Komissar Maigret. Proua Maigret’ sõbratar“ (Pegasus)

Kriminaalpolitseile saadetud anonüümkiri vihjab, et raamatuköitja Steuvelsi kodus Turenne´i tänaval on toimunud jõhker mõrv. Asitõendeid on napilt, ei masenduses komissar Maigret ega ta meeskond suuda õieti midagi tõestada, süüaluse noor advokaat Liotard aga ründab ajaleheartiklites politseid ja isiklikult Maigret´d. Romaanis etendab tähtsat rolli Maigret´ sümpaatne ja intelligentne abikaasa, kes tänu uskumatutele juhustele ja oma naiselikule taiplikkusele juhib juurdluse veel ühe, esimesega seotud kuriteo jälgedele. Selles keerukas loos võime taas imetleda komissar Maigret´ kannatlikku, empaatilist, lihtsate inimeste elukäiku süüvivat uurimismeetodit, mis vajadusel võtab appi ka mõne „sõjakavaluse“.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu. „Proua Maigret’ sõbratar“ (1950) ilmub eesti keeles esimest korda.

„L'Amie de Madame Maigret“ („Proua Maigret’ sõbratar) on Georges Simenoni detektiivromaan, mille avaldas Presses de la Cité 1950. aastal. Seda romaani kirjutas Simenon 1949. aastal Carmel-by-the-Sea's (Californias), umbes 8900 km kaugusel Pariisist, kus tegevus toimub.

Simenon viib ka selles loos oma lugeja toonasesse Pariisi, pealinna pubidesse, kõrtsidesse, hotellidesse, tänavatele (neid tänavaid on selleski loos päris mitmeid), igasugu urgastesse, ja ka nooblimatesse paikadesse.

Lisaks sellele on selles loos ka palju igasugu tegelasi – peategelased, kurjamid, politseinikud ja uurijad, kohtunik Dossin, ülbe ja enesekindel noor advokaat Liotard, ebameeldiv eradetektiiv Alfonsi, kes töötab noore advokaadi heaks, noor inspektor Lapointe (tema on üks, kes alguses asjad untsu keerab, sest lobiseb liiga palju oma õele, kes omakorda lobiseb oma elukaaslasele, kes omakorda ..., raamatu lõpus usaldab Maigret noort inspektorit, kes leiab üles vägagi olulise tõendi), tavalised inimesed (kingsepp, majahoidja), kellel kõigil on põnevaid teooriaid, nägemusi, arvamusi, kuid ei ole oskust asju omavahel siduda jpt. Simenon oskab edasi anda toonast elu ja inimesi ning inimsuhteid.

Vaatamata sellele, et raamat ilmus üle 70. aasta tagasi, on seda põnev lugeda ka täna. On ju Georges Simenon krimikirjanduse suurmeister, kes suudab lugejat „hoida“ põnevuses ja teadmatuses kuni raamatu viimaste lehekülgedeni. Lisaks on ka komissar Maigret krimikirjanduse „suurkuju“, kellel on omad moodused kuritegude lahendamiseks, ta käib, uurib, küsitleb, kuulab üle, ja ei anna mitte kunagi alla. Selles loos on talle abiks ka tema abikaasa, kes samuti oskab asju märgata ja järeldusi teha.

12. märtsil läks proua Maigret Anvers’i platsile oma hambaarsti juurde, kohtumisaega oodates leiab ta platsil pingilt noore naise ja kaheaastase lapse, kellega ta on harjunud samasse kohta tulles kohtuma. Sel päeval usaldas noor naine lapse "üheks minutiks" proua Maigret’ kätte, kuid ta tuli taksoga tagasi alles kaks tundi hiljem ja viis lapse ilma täiendavate selgitusteta minema.

Esialgu ei tundu see olevat oluline seik, kuid iga leheküljega edasi, hakkab tunduma, et selles kummalises noore naise „kadumises“ on miskit olulist ...

Proua Maigret jutustas selle kummalise loo ka oma abikaasale, kuna ei jõudnud ta sel päeval ju isegi mitte hambaarstile. Maigret’l endal oli samal ajal käsil ka üks üsnagi kummaline juhtum: Turenne'i raamatuköitekojas leiti keskkütteahjust kaks inimhammast. Maigret’ lauale oli jõudnud anonüümkiri, milles vihjati, et köitekoja keskkütteahjus võidi põletada laipa!

21. veebruaril oligi politsei teinud anonüümkirja alusel haarangu raamatuköitja Frans Steuvelsi (rahvuselt flaam, kes oli asunud Prantsusmaale elama 25 aastat tagasi) koju Turenne’i tänaval. Juba samal õhtul oli Maigret palunud Steuvels vahistada, sest raamatuköitja küttekehast leiti tõepoolest kaks inimhammast. Streuvels eitab igasugust kuritegu, hoolimata teatud ülekaalukatest faktidest - salapärase kohvri kadumine, ja tema riidekapis olnud vereplekiline sinine ülikond, mis Steuvelsi sõnul ei ole tema oma, kuid on see ju ikkagi tema riidekapis! Kuidas ülikond sinna sai? Seda Streuvels ei tea või ei taha teada ...

Seekord hakkas juhtumit tähelepanelikult jälgima ajakirjandus, selle „tähelepanu“ eest hoolitses noor ja ülbe advokaat Philippe Liotard, kellele tegi tööd ka eelpool mainitud eradetektiiv Alfonsi, kellega on ka Maigret’l kokkupuuteid, ja need ei ole sugugi mitte sõbralikud, sest tundub, et Alfonsi jägib Maigret’d, käib komissari jälgedes.

Maigret’l ongi esialgu üsna raske, sest pole ju teada, kas keskkütteahjus ikkagi oli olnud laip. Ja juhul, kui oli, siis kelle oma. Kas raamatuköitja räägib tõtt või ei tea ta tõepoolest mitte midagi või teab, aga ei julge tunnistada (tegelikult on vist üsna hea, et Streuvels on vahi all, sest vastasel juhul võiks ta olla tunnistaja, kelle peaks ka ju vaigistama ...). Mängus on ka raamatuköitja abikaasa Fernande, kellel on omad teooriad, kuid hiljem on ka temast abi Maigret’le, kes suudab juhtumi ajatelje paika panna.

Kuna ajakirjandus oli valvas, „peavalu“ tegi ka noor advokaat, siis pidi Maigret rakendama kõik politseijõud, kõik oma töökaaslased. Seetõttu oli Maigret’l palju igasugu infot, killukesi ja vihjeid, kuid ta ei suutnud esialgu sellest kõigest olulist pilti kokku panna, seetõttu hakkas ta ikkagi ise käima mööda Pariisi tänavaid, baare, restorane, hotelle, et saada vihjeid, millest võiks miskit välja kooruda. Ta käis Turenne’i tänaval, selle lähiümbruses, kohtus tavaliste inimestega, kes äkki olid ikkagi midagi näinud, mis uurimisele abiks oleks.

Ühel hetkel oli Maigret’l selge, et tema abikaasa juhtum Anvers’i platsil on seotud Turenne’i tänava juhtumiga. Abiks oli ka Maigret’ naine, kes uuris iseseisvalt välja, kust oli ostetud noore naise kübar, ja kes selleks ostjaks oli. Lapse paariks tunniks Maigret’ abikaasa kätte „unustanud“ noor naine oli Gloria Lotti, hiljuti Claridge'i hotellist kadunud rikka itaalia lesknaise, krahvinna Panetti abiline.

Maigret sai teada, et Gloria elas koos salapärase Levine'iga, seiklejaga, kes omakorda oli tuttav rikka krahvinna väimehe Krynkeriga, ja ka kellegi Alfred Mossiga alias Peetersiga, kes hiljem osutus olevat ka raamatuköitja vend, endine tsirkuseartist, akrobaat ja lihtsalt elumees ning pätt ... Alfred Moss oli salaja kohtunud oma vennaga (sellest oli teadlik ka raamatuköitja abikaasa), ja üheskoos oli tehtud igasugu pättusi (mängus olid võltsitud dokumendid, passid).

Loo lõpus on Maigret’l ja ka lugejal selge, kuidas on omavahel seotud raamatuköitja Streuvels, tema vend Alfred Moss, salapärane kaabakas Levine (loo lõpus saame teada ka tema tõelise nime), krahvinna Panetti, tema väimees Krynker ja Gloria Lotti. Saame teada, et mängus olidki võltsitud passid, kuid ka krahvinna hinnalised ehted. Saame teada, kuhu „kadus“ krahvinna, samuti seda, kelle hambad leiti raamatuköitja keskkütteahjust, kelle verine ülikond oli kapis, kuhu kadus salapärane kohver, mida uurimise alguses oli noor inspektor Lapointe näinud. Lisaks veel ka see, millist rolli selles loos kehastasid noor advokaat ja eradetektiiv Alfonsi.

Ja uskuge mind, kui vahepeal on tunne, et Maigret’l hakkavad asjad käest minema (eriti siis, kui ajakirjanduses ilmuvad artiklid, milles noor advokaar Maigret’d halvustab ja tema uurimismeetodeid maha teeb), siis on see vägagi eksitav tunne. Komissar Maigret on klass omaette ka selles loos, ja kui raamatu lõpuni loed, siis saad aru, millest räägin ...

Thorbjörn Egner „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“ (Varrak)

Ühes väga omapärases linnas nimega Kardemon elavad vana Tobias, tädi Sofie, Kamomilla, Tommy ja heasüdamlik kordnik Bastian. Ametimeestena töötavad linnas pagar, vorstimeister, habemeajaja ja palju teisi toredaid inimesi. Linna taga vanas majas elavad aga kolm heasüdamlikku röövlit – Kasper, Jesper ja Jonatan.

Selle muheda lasteraamatuga on kummalised lood – hakkasin meenutama, olen näinud lapsepõlves üht vahvat ETV lastelavastust (see on pärit aastast 1980, ja kaasa lõid Urmas Kibuspuu, Aare Laanemets, Anne Paluver, Hans Kaldoja, Lauri Nebel jpt), kuid ma ei ole lapsepõlves seda raamatut lugenud!? Tekkis küsimus, kas vanemad või vanaema mulle seda ägedat raamatut ei ostnudki? Aga ei, põhjus on hoopis teine – raamat ilmus esimest korda eesti keeles alles 1996. aastal (seejärel ka 2013 ja nüüd uuesti), kuigi raamatu originaal ilmus juba 1955aastal!

Thorbjörn Egner (1912 – 1990) on kuulus Norra lastekirjanik, kelle sulest on pärit veel mitmeid vahvaid lasteraamatuid, üks neist samuti ülimalt menukas – “Sööbik ja Pisik” (see ilmus algupäraselt 1949. aastal, eesti keeles on “Sööbik ja Pisik” ilmunud 1972, Perioodika, 1997, Tiritamm ja 2013, Tänapäev). See 1972. aastal eesti keeles esimest korda ilmunud “Sööbik ja Pisik” oli üks minu lapsepõlve lemmikutest. Eesti keeles on ilmunud ka Egneri “Pillimees ronihiir, Morten ja Nukatuka metsarahvas” (2001, Tiritamm ja 2014, Tänapäev).

Lisaks raamatute kirjutamisele oli Egner ka kunstnik ja laulukirjutaja. Ta kirjutas ka õpikuid koolidele ning tegi raadios lastesaateid. Paljud tema raamatud on jõuddud teatrilavadele ja tema kirjutatud laule on müüdud väga-väga palju. Lisaks omaloomingule, oli Egner ka tubli lasteraamatute tõlkija. Nii on ta norra keelde tõlkinud A.A. Milne’i Karupoeg Puhhi lood.

Siinkohal pean mainima sedagi, et Kardemoni linnast on tehtud vaatamisväärsus Kristiansandi loomaaeda, mida külastab aastas sadu tuhandeid inimesi. Egner jõudis paigutada sellele nurgakivi 1990. aastal, kuid kahjuks suri enne seda, kui linnake loomaaias valmis sai.

“Kardemoni linna rahvas ja röövlid” jutustab loo ühest vahvast linnast, Kardemonist ja selle elanikest. Raamatu alguses kinnitab raamatu autor, et Kardemon on üsna väike linn ja ta asub nõnda kaugel, et temast ei tea peaaegu mitte keegi. Need, kes teavad on ilmselt ainult lugeja ja veel mõni. Autori sõnul on Kardemon üpris kummaline linnake, kus juhtub nii mõndagi, mida mujal ei juhtu. Näiteks kõnnivad seal mööda tänavaid eeslid ja kaamelid ning isegi mõni elevant võib vastu loivata – vahetevahel.

Nagu eespool mainitud, siis elas Kardemonis igasugu vahvaid tegelasi – vana ja väga tark, pika habemega vana Tobias, kes elas ühes kummalises tornis, korda ja puhtust armastav tädi Sofie, sõbralik kordnik Bastian, vorstmaaker ja trammijuht Syversen (vaatamata linna väiksusele sõitis seal tõepoolest ka tramm, kuigi mitte väga pikka maad), habemeajaja Sörensen, kaupmees Berg ja siin on ka lapsi nagu Remo ja Tommy ja Kamomilla, kuid ka mõned koerad, eeslid, kaamel, elevant jt.

Saame teada, et vana Tobias oli muuhulgas ka Kardemoni linna ilmatark. Selle ameti tarvis oli tal pikksilm ja sellega istus ta üleval kõrgel oma tornmajas ja silmitses maailma. Mõnikord läks tema ilmaennustus täppi, teinekord mitte.

Seda saame ka teada, et autosid Kardemoni linnas ei olnud, oli eelpool mainitud tramm – üksainus tramm. See polnud suur ega sõitnud kuigi pikka maad, aga linnarahvas armastas oma trammi ja tegi sellega iha päev väikese sõidu ning tihtipeale sõideti sellega isegi mitu korda päevas.

Linna lähedal elasid aga röövlid – Kasper, Jesper ja Jonatan. Õigupoolest elasid nad üksildasel lagendikul Kardemoni linna taga kõrges ja imelikus vanas majas. Kasper oli neist kõige vanem, Jesper kõige kenam ja Jonatan armastas kõige rohkem süüa. Nende juures elas ka lõvi. Kolm röövlit olid tegelikult üsna sõbralikud sellid, nagu ka nende lõvi. Kuid olid nad ju ikkagi röövlid, mistõttu linnas neid siiski kardeti.

Õnneks ei tegelenud nad suurte pättuste ega kuritegudega, ühel korral käisid nad vorstimeistri poes oma lõvile liha näppamas, teinekord röövisid nad trammi ära, aga seda seetõttu, et neil oli igav, sest nad ei pääsenud Kardemoni päevale pidutsema ja kolmandal korral röövisid nad tädi Sofie, kuna röövlite elamine oli väga must ja korratu. Röövlid lootsid, et tädi Sofie seal koristama hakkaks. Tegelikult kukkus see asi hoopis teistmoodi välja ja tädi Sofie pani kolm röövlit koristama ja iseenda eest hoolitsema.

Sündmusi on siin veel ja veel. Linnas toimus pidustusi, näiteks Kardemoni päev, mis algas juba varahommikul, kui Kardemoni linnaorkester turuplatsil mängima hakkas, tädi Sofie ei lubanud väikesel Kamomillal peole minna, sest peaod ja lõbustused ei ole väikeste tüdrukute jaoks. Õnneks tuli vanal Tobiasel hea mõte kutsuda peole tädi Sofie, siis peaks ta kaasa võtma ka Kamomilla. Seejärel saamegi vahvast peost osa.

Tähistatakse ka van Tobiase 75. sünnipäeva. Peetakse kõnesid, kingitakse kingitusi, lauldakse sünnipäevalaulu. Samal päeval läks Tommy oma eesliga ratsutama, nii sattus ta röövlite maja juurde ja kuulis, kuidas röövlid plaanisid minna samal öösel linna, et süüa röövida, sest neil polnud kodus mitte midagi süüa!

Tommy rääkis nähtust ja kuuldust linnas kaupmehele, vorstmaakrile ja pagarile, kes otustasid röövlid juba sel öösel kinni nabida! Nii saadigi röövlid kätte ja nad pidid hakkama elama arestimajas, mis oli neile üsnagi meeldiv, sest nende kodu oli ju palju hullemas korras, kui linna arestimaja. Selgus seegi, et tegelikult ei ole nad mitte sugugi lihtsalt röövlid, nad olid varem teinud hoopis teistsugust tööd, kuid nad olid oma tööst ilma jäänud. Kui habemeajaja röövlite habemed ja juuksed korda teeb, siis näevad röövlid üsna tavaliste inimeste moodi välja.

Millist tööd olid röövlid varem teinud? Seda ma Sulle siinkohal ei ütle, pead ise edasi lugema. Ja kui linnas toimus vana Tobiase majas ka väike tulekahju, appi läksid kolm röövlit, et päästa majast koerakutsikas ja papagoi, siis said kolm röövlit endale ka uued töökohad/ametid. Ja igati korralikud ja ausad ametid.

“Kardemoni linna rahvas ja röövlid” on üks ütlemata vahva lasteraamat ja mõnus lugemine. Siin on ka mitmeid laule, kusjuures raamatu lõpus on ka laulude noodid – neid samu laule lauldi ka menukas ETV lasteetenduses, seetõttu on neid lugusid lihtne ka ise õppida ja laulda.

Lahedad on ka illustratsioonid, needki on raamatu autor ise joonistanud.

George Orwell „Loomade farm“ (Rahva Raamat)

KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED,

AGA MÕNED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.

Teos on nüüd esmakordselt Eestis illustreeritud! Uuele tõlkele on joonistanud tabavad pildid Urmas Nemvalts.

Julmalt koheldud ja ülekoormatud koduloomad korraldavad ülestõusu ja võtavad ise farmi üle. Kannustatuna helgest idealismist ja haaravatest loosungitest, asuvad nad looma oma kodust õigluse, võrdsuse ja arengu paradiisi. Nii saab alguse teravalt satiiriline muinasjutt täiskasvanutele, mis kirjeldab teekonda revolutsioonist türannia vastu niisama kohutava totalitarismini. George Orwelli torkav allegooria mõjub tänini sama värskelt kui esmailmumise ajal aastal 1945.

Eric Arthur Blair (25.06.1903 Bihari provints Briti Indias – 21.01. 1950 London) ehk kirjanikunimega George Orwell oli Briti kirjanik ja toimetaja, kes oma kirjanikunime võttis Orwelli jõe järgi.

Oma hariduse sai ta Inglismaal Etoni kolledžis, pärast kooli lõppu teenis 1922-1928 Birmas Briti Impeeriumipolitseis. Lahkus sealt üsna ruttu, et protestida koloniaalvägivalla vastu (1934 kirjutas ta ka raamatu “Birma päevad”) ja just Birmas sai Orwellist veendunud kolonialismivastane, kuigi ta püüdis aastate jooksul ajada ka nn uue imperialism asju, nii et Suurbritannia ja endiste koloniaalmaade vahel aetakse asju sõbralikult. Näiteks Mahatma Gandhi tõekspidamistesse suhtus Orwell üsna kriitiliselt.

Pärast lahkumist Birmast ja Indiast, elas Orwell paar aastat Pariisis ja Londonis. Ta elas vaestekvartaleis ja üritas hakata kirjanikuks. Nii tegi ta erinevaid juhutöid, kuid töötas ka õpetajana ja raamatukaupmehena. Oma toonastest kogemustest kirjutas ta raamatu “Pariisi ja Londoni heidikud” (1933). Londonis lähenes ta töölisliikumisele, millest on ta kirjutanud raamatus “Tee Wigani kaile” (1937).

Neid Orwelli raamatuid peetakse ühiskondliku kirjanduse klassikuteks, kuigi 1930. aastatel hakkas ta kirjutama ka esseid ja ilukirjandust. Ilmus neli romaani, kuid kriitikud, ja ka kirjanik ise ei hinnanud neid kõrgelt. Sama kümnendi lõpuks teenis Orwell oma kirjatööga juba sedavõrd palju, et sai teha päevatööd kirjanikuna.

1936 puhkes Hispaania kodusõda ja Orwell sõitis brittide rühma koosseisus Katalooniasse, et võidelda vabariiklaste poolel. Ta sõdis neli kuud trotskistliku P.O.U.M.-i antifašistliku miilitsa ridades. 1937 sai Orwell raskelt haavata, vastaste snaipri lastud kuul tabas mehe kõri. Pärast seda oli ta pikka aega ravil ja lahkus Hispaaniast, kusjuures ta pääses vaevu-vaevu kommunistide käest. Ta põgenes oma abikaasa Ellen O’Shaughnessyga (ka tema oli kirjanik) Prantsusmaale ja sealt edasi juba Inglismaale.

Sündmustest Hispaanias kirjutas Orwell ühe oma kuulsamatest teostest “Kummardus Katalooniale” (1938), mida peetakse tänaseni üheks parimaks sõjareportaažiks. II maailmasõja ajal teenis Orwell Kodukaitses ja töötas BBC-s. 1943 alustas ta tööd vasakpoolse ajalehe Tribune toimetuses, kus ta kirjutas poliitika- ja kirjanduskommentaare. 1945 ilmus Orwelli üks kuulsamaid teoseid, romaan “Loomade farm”, allegooria Nõukogude Liidu kohta, mis vihjas Stalini tegevusele revolutsioonijärgsel Venemaal. See oli teos, mis tegi George Orwelli kuulsaks ja ta sai ka majanduslikult kindlustatud.

1949 ilmus Orwelli järgmine meistriteos ehk “1984”, mis oli totalitarismi kujutav düstoopia. Eeskujuks arvatavasti vene kirjanik Jevgeni Zamjatin ja tema ainus romaan, düstoopia “Meie” (see valmis Zamjatinil 1920, ilmus esimest korda 1924 New Yorgis inglise keeles ja esimest korda Venemaal alles 1988 ajakirjas Znamja). Orwelli “1984” äratas suurt tähelepanu, ja sealt tulid käibele mitmed uued väljendid nagu “suur vend”, “uuskeel” jpm.

Oma elu viimased aastad elas Orwell Sise-Hebriididel, ta suri 21. jaanuaril 1950 kopsutuberkoloosi tüsistusena tekkinud kopsuverejooksu tõttu.

Aastate jooksul on eesti keeles ilmunud mitu korda nii “Loomade farm” kui ka “1984” (näiteks 2010, ja ka sel aastal kaks teost ühtede kaante vahel kirjastuselt Tänapäev), kuid ka “Pariisi ja Londoni heidikud” (1995, Ühiselu, 2014, Tänapäev), “Valaskala kõhus” (1995, Vagabund), “Kummardus Katalooniale” (2000, Kupar, 2006 Kupar), “Lase lehtliilial kasvada” (2018, Tänapäev), “Birma päevad” (2021, Postimees). Eesti keeles on ilmunud ka Jeffrey Meyersi kirjutatud biograafia “George Orwell. Ühe põlvkonna painav süütunne” (2005, Varrak), mille kohta on öeldud, et see on suurepärane teejuht ühe läinud sajandi kõige läbinägelikuma Euroopa kirjaniku maailma.

Ja nüüd “Loomade farm”, mis on saanud suurepärased ja vaimukad illustratsioonid Urmas Nemvaltsilt.

Nagu eespool mainisin, ilmus “Loomade farm” algupäraselt 1945. See on omamoodi muinasjutuline lugu (kindlasti ka allegooriline lugu), mis kujutab kriitiliselt Venemaa revolutsiooni pärandit.

“Loomade farm” ei ole lugemiseks tüse tükk, kuid paljud maailmakirjanduse klassikud ongi sellised 100-150 lehekülge … oluline on ju sisu, mitte maht. Selles loos ostustavad loomad teha revolutsiooni, et astuda vastu julmale joodikust farmerile.

Lugu algab sellest, et Karjamõisa pidaja härra Jones oli jällegi purjus ja unustas ööseks luugid kinni panna. Härra Jones heitis magama ja kõigis laudahoonetes läks sagimiseks ja tiibade sapsimiseks. Päeval oli loomade seas levinud kuulujutt, et auhinnaga pärjatud vana valge kult Major olevat eelmisel ööl kummalist und näinud ja tahtvat seda teistega jagada.

Nüüd kogunesid loomad suurde küüni, et kuulata, mida on Majoril ütelda. Major oli kaksteist aastast vana ja viimasel ajal kaunikesti rasva läinud, aga endiselt suursuguse väljanägemise, aruka ja heasoovliku olekuga siga, ehkki ta kihvu polnud kunagi lõigatud. Kogunemisele tulevad koerad Kellukas, Jessie ja Pitsu, seejärel sead, kanad, lambad ja lehmad, kaks raskeveohobust Lauk ja Ristik (võib öelda, et need kaks on tegelased, kellest räägitakse terves raamatus), tulid ka kits Muriel ja eesel Benjamin (ka nendest loeme me veel).

Saame teada, et Lauk oli võimas loom, aga veidi juhm, Benjamin oli talu vanim ja kõige halvatujulisem loom. Lauk ja Benjamin olid sõbrad. Ühena viimastest saabus kena rumal valge mära Mollie. Kõige viimasena tuli kass, otsis sooja ja mõnusa koha, lõi nurru, ja nurrus ka siis, kui Major kõnet pidas, mistõttu ei kuulnud kass kõnest mitte midagi. Nagu näed, siis on tegemist vägagi kirju seltskonnaga, aga ei maksa unustada, et inimühiskonnas on ju need seltskonnad täpselt sama kirjud.

Major ütleb, et tal pole palju elada jäänud ja ta nägi kummalist unenägu. Ta kinnitab, et loomade üürike elu on üks vaev ja viletsus. Loomad sünnivad, neile antakse süüa nii palju, et hing sees püsiks; kel vähegi jaksu, seda sunnitakse töötama viimse jõukübemeni, ka kui neist enam kasu pole, notitakse julmalt maha. Ükski loom pole Inglismaal vaba. Looma elu on vaid viletsus ja orjus!

Major küsib kas on see loodusest niimoodi seatud ja juhib tähelepanu sellele, et loomad kannatavad sellist viletsust seepärast, et inimesed röövivad peaaegu kogu nende toodangu. Ja siit on hea jätkata. Major kinnitab, et inimene on loomade ainus tõeline vaenlane. Kui inimene kõrvaldada, siis on nälja ning kurnamise põhjus igaveseks kadunud.

Siin veel huvitavaid mõtteid. Major kinnitab, et inimene on ainus olend, kes tarbib, ise tootmata. Ta ei anna piima ega mune, tal pole rammu, et atra vedada, ta ei suuda joosta nii väledalt, et jänest püüda. Ometigi on ta kõigi loomade valitseja. Inimene paneb loomad tööle, andes vastu vaid hädapärase, et neid näljasurmast säästa, jättes enesele kõik, mis üle jääb. Loomad rügavad maad harida, loomade sõnnikust saab maa rammu, rääkimata piimast, munadest.

Majoril on põnevaid mõtteid veel, ja ta kinnitab, et loomad ei tohi kunagi kuulata, kui neile öeldakse, et inimesel ja loomal on ühised huvid, et ühe hüvang on ka teiste hüvang. See on vale … Aga loomade vahel valitsegu võitluses täielik solidaarsus, ülim seltsimehelikkus. Kõik inimesed on vaenlased, kõik loomad on seltsimehed!

Ja alles nüüd jõuab Major ka oma uneni. Uni oli sellest, missugune on maailm siis, kui inimene on kadunud. Majorile oli unes meenunud ka üks vana laul, millel pealkirjaks “Inglismaa loomad”. Major laulis seda, sellel oli liigutav meloodia, midagi “Clementine’i” ja “La Cucaracha” vahepealset. Raamatus on ka selle laulu sõnad.

Laul viis loomad täielikku eufooriasse. Loomad hakkasid seda kohe ümisema ja pärast paari katsetust laulsid kõik farmielanikud “Inglismaa loomi” jahmatavas kooskõlas. Lehmad ammusid, koerad ulusid, lambad määgisid, hobused hirnusid ja pardid prääksusid seda.

Õnnetuseks äratas lärm üles härra Jonesi, kes voodist välja kargas, arvates, et hoovis on rebane. Ta haaras püssi ja tulistas kuueste haavlitega pimedusse. Haavlid tungisid küüniseina ja koosolek lagunes kiiresti laiali. Loomad põgenesid oma asemele. Linnud õrrele, loomad põhku, ja hetkelt oli kogu farm uinunud.

Kolme öö pärast suri vana Major rahulikult une pealt. See juhtus märtsi alguses, kolmel järgmisel kuul tegutsesid loomad salaja. Loomad ei uskunud, et Majori ennustatud mäss nende eluajal aset leiab, kuid nad said aru, et nende ülesanne oli selleks valmistuda. Teiste loomade õpetamine ja organiseerimine langes sidagele, neid peeti loomadest kõige targemaks.

Sigade hulgast paistsid silma kaks noort kulti, Lumepall ja Napoleon, keda härra Jones müügiks kasvatas. Napoleon oli metsiku väljanägemisega kult, kes tuntud selle poolest, et sai alati oma tahtmist. Lumepall oli elavama loomuga kui Napoleon, hea jutuga ja leidlikum, kuid Napoleonil on kindlam iseloom. Kõik ülejäänud isased sead farmis olid nuumorikad, tuntuim neist pisike paksuke nimega Vingats, kes oli ka suurepärane kõnemees.

Napoleon, Lumepall ja Vingats arendasid vana Majori õpetuse terviklikuks filosoofiaks, mille nad nimetasid animalismiks. Kui härra Jones magas, pidasid nad mitmel õhtul nädalas küünis salakoosolekuid ja seletasid teistele loomadele animalismi põhimõtteid lahti. Paljud loomad ei saanud asjadest aru, esitati rumalaid küsimusi jne. Eriti rumal oli valge mära Mollie, kes uuris kas pärast mässu on veel suhkrut, kas tal lubatakse lakas linte kanda? Sigade selgitustööd segas ka taltsa varese Moosese valede kummutamine. Mooses, oli härra Jonesi eriline soosik, lind oli salakuulaja ja pealelabaja, aga ka taibukas jutupaunik. Lind väitis, et kusagil asub saladuslik Karamellimägi, kuhu kõik loomad pärast surma lähevad. See asuvat kõrgel taevas, teispool pilvi, seal pidi olema seitse päeva nädalas pühapäev, ristik olevat aasta ringi värske ja mahlane, tükksuhkur ja linaseemnekoogid kasvavat põõsa küljes!

Sigade kõige ustavamad jüngrid olid veohobused Lauk ja Ristik. Nemad osalesid küünis kõikidel koosolekutel ja olid eeslauljaks “Inglismaa loomi” lauldes.

Juhtus nii, et mäss sai teoks palju varem ja lihtsamini, kui keegi lootagi oskas. Härra Jones oli kaotanud kohtuasja tõttu raha, ta langes masendusse ning kippus alkoholiga liialdama. Ta lösutas päevade viisi köögitoolil, luges ajalehti, napsitas. Tema sulased olid loodrid ja sulid, põllud umbrohtu täis, hoonete katused vajasid lappimist, hekid pügamist ja loomad olid alatoidetud.

Juunis ei suutnud loomad enam seda jama taluda, sest neil olid kõhud tühjad. Üks lehmadest puskas sarvega aidaukse lahti ja kõik loomad tormasid salvede kallale. Härra Jones ja sulased tulid, piitsad käes ja hakkasid loomi nüpeldama, kuid nüüd viskusid loomad ühel nõul ja meelel piinajate kallale. Hetke pärast panid mehed jooksu.

Loomad ei suuda oma õnne uskuda, kuid nüüd on vaja siiski ka neil koonduda, tööd teha ja elu edasi viia. Karjamõisast saab Loomade farm. Küüni otsaseinale lasevad Lumepall ja Napoleon kirja panna animalismi põhimõtted seitsmeks käsuks. Neist saab vääramatu seadus, mida tuleb kõikidel loomadel täita. Lumepall kirjutab seinale – mis iganes käib kahel jalal, on vaenlane; mis iganes käib neljal jalal või lendab, on sõber; ükski loom ei tohi kanda riideid; ükski loom ei tohi magada voodis; ükski loom ei tohi juua alkoholi; ükski loom ei tohi tappa teist ,ooma; kõik loomad on võrdsed.

Loomad tegid tööd. Sead õppisid lugema ja kirjutama. Koerad lugesid ainult seitset käsku, kits Muriel oskas lugeda, eesel Benjamin oskas lugeda, kuid ta ei kasutanud seda oskust kunagi, Ristik õppis selgeks tähestiku, kuid ei suutnud sõnu kokku panna, Lauk ei saanud D-tähest kaugemale, farmi ülejäänud loomadest ei jõudnud keegi A-tähest kaugemale.

Kohe alguses hakkavad asjad siiski ka muutuma. Napoleon võtab enda hoole alla üheksa koerakutsikat, kes olid Jessie ja Kelluka järglased. Napoleon lubab nende eest hoolitseda ja kasvatada!? Kaduma läheb igapäevane piim, mis rändab iga päev sigade roka sisse, ka varased suveõunad lähevad sigadele! Vingats selgitab, et piim ja õunad sisaldavad aineid, mis on sigade heaoluks hädavajalikud, sest sead teevad vaimset tööd, kogu selle farmi juhtimine ja töö korraldamine sõltub sigadest. Sead valvavad ööd ja päevad läbi loomade heaolu järele. Sead joovad piima ja söövad õunu TEISTE LOOMADE huvides. Ja kui nad seda ei tee, siis tuleb härra Jones tagasi!

Hilissuvel saavad härra Jones ja naaberfarmide omanikud kokku ja otsustavad, et Karjamõis tuleb tagasi võtta. Seda üriatatakse teha oktoobris, kui härra Jones tuleb oma sulaste ja naaberfarmide meestega Loomade farmi. Neil on käes püssid ja kaikad. Kuid loomad otsustavad vastu hakata, sest kaotada pole midagi. Loomade juhtideks on kartmatu Lumepall ja võimas Lauk, ja õige varsti on inimesed sunnitud põgenema.

Lahing nimetatakse Lehmalauda lahinguks, sest just lehmalaudast kargas välja varitsussalk, mis lahingu saatuse otsustas. Lumepall ja Lauk said sõjaväelise aumärgi “Esimese klassi loomkangelane”.

Kahjuks ei möödu just palju aega, kui Napoleon ja Lumepall tülli lähevad. Lumepall tahaks ehitada tuuleveskit, Napoleonil on teised huvid ja plaanid. Lumepalli arvates saaks tuuleveski abil tööle panna generaatori, mis varustaks farmi elektriga. Elekter valgustaks selle ja kütaks neid talvel, paneks tööle ketassae, hekseldi, peedilõikuri ja elektrilise lüpsimasina. Napoleon oli tuuleveski vastu, kuid tuli ka tema Lumepalli plaane ja jooniseid uurima. Kogu farm oli tuuleveski küsimuses kahte leeri jagunenud. Päevakorras oli ka farmi kaitsmine, sest inimesed võivad ju tagasi tulla ja teise rünnaku korraldada. Napoleon soovitas loomadel laskeriistad hankida ja neid kasutama õppima, Lumepalli arvates tuli järjest rohkem tuvisid teele läkitada ja õhutama teiste farmide loomi mässule.

Ja kui ühel pühapäeval kogunevad loomad hääletama, kuidas edasi, ilmuvad küüni üheksa hiiglaslikku koera, kes tormavad Lumepalli juurde. Lumepall põgeneb koerad kannul, siinkohal tasub meenutada, et oli ju Napoleon see, kes oli üheksa koerakutsikat enda kasvatada võtnud! Nii aetigi Lumepall farmist minema ja võimu võtab endale Napoleon! Loomad on segaduses, Lumepall oli ju tubli, lahingus kartmatu ja vapper, kuid Vingats selgitab, et vaprusest ei piisa, loevad lojaalsus ja kuulekus.

Loomad teevad väga-väga palju tööd, peaaegu nagu orjad, ehitatakse tuuleveskit (sellestki on saanud Napoleoni idee, mõte ja plaan), mis ei taha kuidagi õnnestuda (mõnel päeval rügab Lauk suisa üksinda, kui sellestki pole abi), ja üsna ruttu on selge, et loomade elu läheb raskeks ja veel raskemaks, kui see inimese käe all oli. Lauk on heaks näiteks rumalast ja töötavast loomast (inimesest?), kelle kaks juhtlauset olid “Ma teen kõvemini tööd” ja “Napoleonil on alati õigus”. Siinkohal pean tõdema veidi ette rutates, et Lauk teeb tööd kuni surmani, ja kui sead kinnitavad, et hobune viiakse loomaarsti juurde, siis on tema saatus palju nukram, lihtsalt traagiline.

Ja veel. Napoleon ostsutab inimestega äri ajada, sest eks ole ka loomadel igasugu asju vaja. Selleks palgatakse vahendajaks advokaat, härra Whymper. Sead kolivad elama elumajja, pärast seda on muutunud üks seitsmest käsust – ükski loom ei tohi magada voodis, KUS ON LINAD! Ühel ööl tabab farmi meeletu torm, mis lõhub ka tuuleveski, mis oli äsja valmis saanud, kuid tundub, et see oli valesti ehitatud. Nüüd hakatakse tuuleveskit uuesti ehitama – sellega meenub mulle ka vana lugu kilplastest … Ja kes on tormis ja tuuleveski kokku kukkumises süüdi? Loomulikult Lumepall! Napoleon kuulutab Lumepallile surmaotsuse! Lumepalliga hirmutatakse veel ja veel, minnakse lausa selleni, et Lumepall käivat öösiti farmis igasugu sigadusi ja pahategusid tegemas … kuigi jah, Lumepall pole ju seda teinud

Napoleon on julm valitseja, kes süüdistab kõiges Lumepalli, ta korraldab lavastatud kohtuistungeid, paljud loomad tapetakse, selleks on Napoleonil ka omad hoolealused – koerad! Laulu “Inglismaa loomad” ei tohi enam laulda, sest see on liiga mässuline. Nüüd tulevad uued laulud, nüüd lauldakse ülistuslaulu Napoleonile, kelle saatjaskonda ilmub ka must kukk!

Muutub ka järgmine käsk seitsmest käsust – ükski loom ei tohi tappa teist looma ILMA PÕHJUSETA! Napoelon määrab endale autasusid ja aunimetusi (Kõigi Loomade Isa, Inimsoo Hirm, Lambaaediku Kaitsja, Pardipoegade Sõber jne), lõpuks kaotab ta kõik animalismi põhitõed, ja järgi jääb vaid üks: “Kõik loomad on võrdsed, aga mõned on võrdsemad kui teised”.

Veidi hiljem ründavad inimesed veelkord Loomade farmi. Seekord lastakse õhku valmis saanud tuuleveski! Loomad jäävad ka sel korral võitjaks, kuid vigastusi ja kannatusi on hulgi. Sead, eesotsas Napoleoniga otsustavad hakata alkoholi tarbima. Muutub veel üks seitsmest käsust – ükski loom ei tohi juua alkoholi ÜLELIIA!

Loomad jätkavad töödega. Hakatakse ehitama sigadele koolimaja. Loomade Farm kuulutatakse vabariigiks ja tuleb valida president. Oli ainult üks kandidaat, Napoleon, kes ühehäälselt valituks osutus. Aastad mööduvad, paljud loomad on surnud, paljud on juurde sündinud. Vanadest olijatest on Ristik ja Benjamin need, kes näevad, millises suunas Loomade farm on arenenud.

Ühel päeval hakkavad sead käima kahel jalal, käes piitsad ja muid loomi koheldakse veel hullemini kui inimese juhitud farmis. Seitsmest animalismi põhitõest on alles jäänud vaid üks – KÕIK LOOMAD ON VÕRDSED, AGA MÕNED ON VÕRDSEMAD KUI TEISED.

Ja raamatu lõpus vaatavad farmiloomad (nüüd elavad nad jällegi Karjamõisas, mitte Loomade farmis), kuidas sead joovad ja pidutsevad koos inimestega, ja nüüd on üsna raske vahet teha, kes on siga, kes on inimene.

Vot selline nutikas ja õpetlik lugu on see “Loomade farm”. Tasub kindlasti lugeda, kes pole seda veel teinud, ja sageli tasub lugeda ka “ridade vahelt” … Tasub meenutada, et Ida-Euroopas “vabastati” “Loomade farm” esimest korda Ungaris 1989 ja seejärel Nõukogude Liidus glasnosti arenedes. Ja veel, 1977 avaldas Pink Floyd albumi “Animals”, mis sai innustust just Orwelli raamatust, sellel albumil kiritiseerib legendaarne ansambel hoopis kapitalistliku ühiskonda.

Jüri Parijõgi „Kui isa kinkis raamatuid“ (Rahva Raamat)

„Veel samal õhtul luges isa kellegi raamatust ühe loo ette, valju häälega, selgesti, siis lugesime ise edasi. Lugesime kaks korda, kümme korda, kuni lood jäid pähe. Siis hakkasime arutama, miks tegelastega nii halvasti läks, ja oli hea meel, kui kõik hästi lõppes. Mõnikord olime ise jutu tegelased ja elasime kõik selle mängus uuesti läbi, mis jutuski oli. [...] Raamatute maailm sai meie maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured meie muredeks ja rõõmudeks.“

„Kui isa kinkis raamatuid“ on kogumik armastatud lastekirjaniku Jüri Parijõe (1892–1941) ajatu võluga südamlikest lugudest.

„Nii tuli raamat meie juurde, kui olime alles lap¬sed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neid lugusid mäletame selgesti, nagu oleksid nad alles eile loetud. Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta meile raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.“

Ma meenutan oma lapsepõlve, sest Jüri Parijõe kirjutatud lugusid lugesin ma toona päris mitmeid. Meenuvad raamat “Jutte” (see oli 1982. aastal välja antud kogumik), milles olid jutud “Tsemendivabrik”, “Jaksuküla poisid”, “Jõulud! Jõulud!”, “Suuskadel Vallastesse” ja “Teraspoiss”, kuid ka raamat “Kui isa kinkis raamatuid” (neid oli mul lausa kaks tükki, üks 1973 ja teine 1981. aastal ilmunud raamat) ja “Külaliste leib” (selles oli mitmeid muinasjutte ja muinasjutulisi lugusid, ja see raamat, mida mina lugesin ilmus 1977). Algupäraselt ilmusid need raamatud ja lood hoopis varem.

Tore on see, et Jüri Parijõe raamatuid on uuesti välja hakatud andma, näiteks „Tsemendivabrik“ (2020, Tänapäev), „Teraspoiss“ (2019 ja 2021, Tänapäev). Nendest olen Sulle ka oma blogis rääkinud.

Jüri Parijõgi elas aastail 1892-1941, suurepärane noorsookirjanik ja pedagoog hukkus kahjuks NKVD massimõrva ohvrina Tartu vanglas. Õpetajana alustas ta tööd 1910 ja kirjanikuna 1912. Parijõgi kirjutas peamiselt laste- ja noortejutte ja ka ühe muinasjutukogu. 1926. aastal ilmus “Semendivabrik” (hiljem tuntud kui “Tsemendivabrik”), 1927 ilmus “Laevapoisi päevilt”, muinasjutukogumik “Külaliste leib” ja “Teraspoiss” ilmusid 1937.

„Kui isa kinkis raamatuid“ ei ole sugugi mitte paks raamat, kuid see on igati mõnus lugemine ja vahva meenutes sellest, milline oli laste elu mitmeid aastakümneid tagasi. Raamatus on kokku 8 juttu ja uuele väljaandele on väga vahvad ja värviküllased pildid joonistanud Jaan Rõõmus, kelle pilte olen näinud ka raamatutes „Allikahaldjas“ (autor Tuul Sepp, 2019 Varrak), „Halb tüdruk on jumala hea olla“ (Kätlin Kaldmaa, 2016 Varrak) jt.

Raamatu esimene lugu on ühtlasi ka raamatu nimilugu „Kui isa kinkis raamatuid“, milles mina-tegelane mäletab, kuidas iga kord nädal või paar enne pühi sõitis isa linna pühadekaupa tooma. Need olid lastele ärevad ning rõõmsad päevad, sest isa tõi neile linnast ikka midagi kaasa – saia, mänguasju ja raamatuid. Saame lugeda, et mina-tegelase vend Juhan tahtis kõige rohkem neid raamatuid, kus oleks sees võõramaa loomi, õde Anna tahtis ilusaid ja haledaid raamatuid, ja peategelane ise eelistas meremeestelugusid. Isa ootamine oli ilmatuma pikk aeg. Vastu õhtut hakkasid lapsed kordamööda värval vaatamas käima, esiti harvemini, pärast iga viie minuti takka.

Harilikult läksid need ootamised kõik tühja – isa tuli õue märkamatult. Nii oli ka sellel korral. Lapsed istusid laua taga, sorisid ja vaatasid vanu raamatuid, kui õuest äkki kuuldus vana ruuna puristamist – isa oligi õues.

Isa tõi ka sellel korral saia, ja ka raamatuid! Kalender „Sirvilauad“ kogu perele, läikiva paberiga „Tõnni ja Anni“ Juhanile, „Pühadealbum“ Annale ja „Vürst Apolloonius“ mina-tegelasele. Peategelane meenutab, et varem oli isa toonud Juhanile „Tudulinna moosekandid“, Annale „Mai Roosi“ ja temale „Soome uudisjutud“.

Ka sel õhtul luges isa lastele uutest raamatutest lugusid, seejärel lugesid lapsed ise. Loeti mitu korda, lausa kümme korda, kuni lood jäid pähe. Seejärel arutati, mis tegelastega juhtus. Mõnikord mängiti neid lugusid, mis raamatus kirjas. Nii olid lapsed mänginud soome asunikke, mõnikord olid lapsed asunikud Kanada metsas ja pidasid võitlust indiaanlastega, teinekord Robinsonid tühjal saarel või meremehed hukkuval laeval. Raamatute maailm sai laste maailmaks, tegelaste rõõmud ja mured laste muredeks ja rõõmudeks.

Kui uutest raamatutest oli kõik ammutatud, otsisid lapsed üles vanad raamatud, lugesid neid uuesti. Seejärel hakati ootama uusi pühi, isa uut linnaminekut, et saaks jälle mõne ilusa raamatu. Mõnikord hakkasid lapsed ise raamatuid tegema. Teepakipaberid volditi raamatuks kokku ja hakkati jutte trükkima. Anna tegi uue raamatu Rannapere Annist, mina-tegelane tegi raamatu laevakaptenist, kes rändas läbi kõik maailma mered, võitles Lendava Hollandlasega ja mereröövlitega. Juhan tegi oma raamatusse ainult mõned kriipsud, aga kui jutustama hakkas, siis olid seal kõige suuremad ja koledamad loomad, kes maailmas üldse võivad olla.

Loo lõpus tõdeb mina-tegelane, et nii tuli raamat nende juurde, kuid nad olid alles lapsed. Nüüd neid raamatuid enam alles ei ole, kuid kõiki neidi lugusid mäletavad selgesti ... Isa puhkab ammu mullas, kuid rõõm, mis ta lastele raamatute kinkimisega valmistas, soojendab südant praegugi.

Pean tunnistama, et see lugu toob meelde ka mu enda vanaema, kes oli igati tubli lugeja ja võimalusel ostis ikka ja jälle raamatuid. Tema lemmikud olid raamatud raamatusarjast "Maailm ja mõnda" ehk igasugu reisikirjad, maade avastamise lood, üke erilisi lemmikuid oli "Lumetiiger". Mäletan sedagi, kuidas vanaema ühel ööl raamatukaupluse juurde järjekorda läks, et saada meile tellimus "Loomade elu" raamatusarjale. Ja tihti, kui vanaema töölt tuli, siis oli ta jõundud veel ka raamatukauplust külastada ja mullegi mõne lasteraamatu ostnud ... Ja ma usun, et mul oli sees samasugune õhin nagu Jüri Parijõe loo lastel.

Teine lugu on „Koduseid talitusi tegemas“, mis algab jällegi mina-tegelase mõttega, et suvel olid isa ja ema mõnikord päevad otsa kodunt ära, kas kaugel heinamaal või põllul tööl, lapsed olid üksi kodus. Nad pidid kodus head lapsed olema ja ilusasti mängima. Lapsed pidid kanade järele vaatama, lõuna ajal seale süüa andma, lehm lauta kütkesse panna ja naabritalust naabrinaine lehma lüpsma kutsuda. Mõnikord pidid nad peenraid kitkuma ja lõpuks veel majatalitusi tegema. Palju oli neid asju, mida lapsed teha ei tohtinud, kuid seda ei jõudnud lapsed meeles pidada, sest neid asju oli liiga palju.

Mina-tegelane kinnitab, et sageli ronisid nad hoopis aida katusele, käisid jõe ääres, sõid sibulavarsi ja kaklesid teiste poistega. Päevad olid ju pikad, aega ja vabadust oli palju. Nad ehitasid maju, mängisid indiaanlasemänge, jooksid ja hullasid niisama, asja eest, teist taga. Ja nii juhtus sageli, et kanad jäid omapead peenarde vahele ja lehm oli kuni kella kolmeni lüpsmata, siga sai oma lõunase toiduportsjoni alles keskõhtul. Kodused talitused jäid hoopis tegemata!

Mõnikord valdas lapsi selline tööhoog, et nad tegid kümme korda rohkem, kui ema nõudis. Siis said nad kiita ja olid oma töökusele väga uhked. Kuid mõnikord tegid nad nii palju üle, et nendega ei oldud jälle rahul.

Nagu ka sellel õhtupoolikul, kuid kõik mängud olid juba mängitud ja hullamised hullatud, otsustasid Anna, Juhan ja mina-tegelane, et hakatakse koduseid talitusi tegema! Pühitakse õu puhtaks, pühitakse sellise hooga, et luuad lähevad katki. Klopitakse põrandariideid, pestakse nõusid ja söögiriistu, lõhutakse puid, pestakse piimapütte, küüritakse padasid, potte ja panne, Anna koorib kartuleid, lõpuks tuuakse koju meeletus koguses vett (lapsed nimetasid seda tegevust veevedamistalguteks). No ja kui ema ja isa koju jõudsid, siis avanes neile üsna mannetu vaatepilt – õu oli vett ja pori täis, poisid mõlemad märjad ja porised, kõik kohad vett täis kantud, kartuleid oleks kooritud justkui pulmarahvale. Vanemad olid väga pahased, millest lapsed aru ei saanud, ja nagu ütles Anna, nemad tegid ju lihtsalt koduseid talitusi ...

Tööst ja töötegemisest on selles raamatus juttu veel. Toona tegid ka lapsed igasugu koduseid töid, aitasid vanemaid suure hoolega. Mõnikord õnnestusid tööd-tegemised päris hästi, mõnikord tuli ette ka igasugu äpardusi.

Nagu ma mainisin, siis see raamat ei ole väga paks, mistõttu ei tahaks ma Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid meil on võimalus lugeda sellest, kuidas mina-tegelane vasikat õpetas, sest oli nende külas komme, et nelipüha teisel päeval käis karjas karjase asemel igast perest poiss või tüdruk. Seekord pidi minema mina-tegelane, kes sai endale karja viimiseks vasika. Selles loos on jällegi rõõmu ja veidi pisaraid, sest ega see vasika karja viimine esimesel korral lihtne ei olnud. Igasugu asju tuli jälgida, otse loomulikult ka seda, et vasikas kaduma ei läheks. Seekord jääb vasikas alles, kuid kaduma läksid mina-tegelased uhked saapad.

On ka lugu, kuidas kaks tüdrukut, Aino ja Leeni kodus on. Nad tahaks kangesti midagi teha ja emale rõõmu valmistada, kuid see, mis nad „riiete parandamise ja paikamisega“ korda saatsid ei olnud emale sugugi mitte rõõmuks.

„Meisterdamist“ on raamatus veel. Loeme sellest, kuidas väike Andu isaga Koorastes tädi pool külas käisid. Seal nägi ja kuulis Andu esimest korda raadiot. Tädipoeg August oli selle teinud. August oli suur poiss, käis linnas koolis ja teadis ja tundis neid raadioasju. Nüüd otsustas ka Andu raadio valmis teha. See oleks äge kingitus isale, ja kui tädipoeg oskas, siis oskab ka tema! Kuid kas raadio ehitamiseks piisab läikivast kastist, mis mõeldud ehetele, õmblusmasina kruvidest, grammofonitorust, traadist ja plekist? See on igati humoorikas lugu tublist ja hakkajast Andust, kelle raadiokatsetus veidi aia taha läks.

Siin on ka lugu Lehe-Sassist, kes unistas usikudest, eriti Nurmispordi usikudest, mis maksid viis krooni. Sügisel hakkas Sass raha koguma, sest ta oli emaga kokku leppinud, et iga päev saab lehemüügi teenistusest viis senti endale. Igal õhtul laskis ta saadud viiesendilise kassasse, ja jõuludeks oli raha koos. Kuid, oh õnnetust, jõuludeks olid hinnad kallimaks läinud ja täpselt 25 senti oli puudu ... No ja siis aitas Sass ema, kellel oli vaja ühte krooni üürirahale lisaks. Ja nii hakkas Sass uuesti raha koguma, ikka viis senti ja viis senti, kassasse kolks ja päev, kolks ja päev. Uisud tuli järjest lähemale. Kas Lehe-Sass endale Nurmispordi uisud sai, selle jätan ma Sulle endale avastada.

Siinkohal meenub mulle taaskord mu enda lapsepõlv, kui ühel õhtul otsustas jällegi just vanaema, et väike Marko võiks ju ometi uisutada. Kuskilt saadi mulle jalga uisud, kusagil Mustamäe majade vahel sai proovitud, kuid see lõppes sellega, et nii väike Marko kui ka vanema olid selili maas, ja pärast valusat kolakat vastu kukalt, mille ma asfaltilt sain, ma rohkem uisutamist ei proovinudki ...

Kaks huvitavat lugu on raamatus veel: „Sõit jäätükil“, milles kahe poisi sõit jäätükil muutub üsna ohtlikuks ja „Kui meie hakkasime pillimeesteks“, milles juttu sellest, kuidas küla pritsimehed hakkasid orkestrit tegema, ja ega ka külapoisid tahtnud kehvemad olla. Nende orkester sai küll pisut kummaline ja humoorikas, kuid ikkagi!

Sellised vahvad lood (vanaaja-lood) selles Jüri Parijõe kirjutatud raamatus. Ma usun, et need on piisavalt mõnusad, humoorikad ja nostalgilised lugeda ka tänastele lastele, et teada saada kuidas nende vanaemad-vanaisad või isegi vanavanaemad-vanavanaisad kasvasid, mängisid, töötasid ja suureks said.

Howard Pyle „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“ (Tänapäev)

Robin Hood, keskaegsel Inglismaal tegutsenud õilis röövel ja võrratu vibukütt, on andnud ainet hulgale legendidele ja pärimustele. Raske öelda, kas tegemist on ajaloolise või puhtalt müütilise isikuga ning mis nendes lugudes juhtus päriselt ja mis on fantaasia vili. Igatahes sai kiire taibuga lustlikust lindpriist, kellel ei puudunud ka inimlikud nõrkused, kiiresti inglise maarahva lemmikkangelane ja talupoeglike ideaalide kehastus. Tema ja ta ustavate kaaslaste vabadusaade ning vapper ja leidlik vastupanu ilmalikele ja vaimulikele võimumeestele on lugejaid vaimustanud juba sajandeid.

Angloameerika kirjanik Howard Pyle (1853–1911) kirjutas „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis ilmus esimest korda 1883. aastal USA-s, hulga röövlist pajatavate lugude põhjal, säilitades nende rahvaliku vaimu ja ajastu hinguse, kuid muutes neid veidi leebemaks ja lastesõbralikumaks. Pyle oli ka tunnustatud kunstnik ning sedagi raamatut ilmestavad tema algupärased illustratsioonid.

Ma usun, et paljud raamatusõbrad ja kirjandushuvilised on vähemalt korra lugenud legendaarset seikluslugu ja klassikaks saanud raamatut „Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused“, mis on eesti keeles ilmunud 1979 (Eesti Raamat), 1994 (Tiritamm) ja 2011 (Tiritamm). Ja nüüd siis jälle, väga uhkes köites ja kujunduses.

Minu enda esimene tutvus Robin Hoodiga sai alguses just sellest 1979. aastal ilmunud raamatust, mille ma 1980. aastate alguses esimest korda läbi lugesin. Mäletan selgelt, et selle raamatu sain laenuks oma pinginaabrilt, kellel oli see kodus olemas, mul endal seda raamatut polnudki. Olid ju toona ka ajad, mil osad raamatud olid letialune kaup või lihtsalt defitsiit, mistõttu jah, päris isilikku Robin Hoodi-raamatut mul polnudki.

Pärast seda sain Robin Hoodi seiklustest osa teleekraanidel (tänud Soome telekanalitele) ehk 1984-1986 valminud Briti seriaalis „Robin of Sherwood“ (peaosades Michael Praed, ja seejärel Jason Connery), sellest seriaalist jäi „kummitama“ ka legendaarse iiri bändi Clannadi muusika, eriti lugu „Robin (The Hooded Man)“, mis oli ka selle seriaali tuunusmeloodia.

Seejärel juba 1991 kinos, mil linastus suurepärane „Robin Hood: Prince of Thieves“ (režissöör Kevin Reynolds, peaosas Kevin Costner, teistes osades Morgan Freeman, Christian Slater, Mary Elizabeth Mastrantonio, Alan Rickman), ka selles filmis kõlas suurepärane muusika, mille autoriks Michael Kamen, tunnuslugu „(Everything I Do) I Do it for You“ Bryan Adamsi esituses mäletatakse hästi veel ka täna. Mind „kummitab“ see lugu üsna sageli.

1993 linastus veel ka komöödiafilm „Robin Hood: Men in Tights“ (režissööriks Mel Brooks, peaosas Cary Elwes), kuid ka sel sajandil on Robin Hoodi lood jõudnud kinoekraanidele ehk „Robin Hood“ (2010, režissöör Ridley Scott, peaosas Russell Crowe, teistes osades Cate Blanchett, William Hurt jt) ja „Robin Hood“ (2018, režissöör Otto Bathurst, peaosas Taron Egerton, teistes osades Jamie Foxx, Tim Minchin jt).

Ma usun, et paljud teavad Robin Hoodist veel mitmeid teisigi filme ja telefilme, nagu näiteks tummfilm „Robin Hood“ aastast 1922, peaosas legendaarne Douglas Fairbanks ja „The Adventures of Robin Hood“ aastast 1938, peaosas sama legendaarne Errol Flynn (siinkohal pean tänama jällegi kunagist Soome TV'd, kust ka selliseid filme sedavõrd vanu filme näidati), nagu ka 2006-2009 eetris olnud brittide telesari „Robin Hood“, milles peaosa mängis Jonas Armstrong.

Howard Pyle (1853 Wilmington – 1911 Firenze) oli ameeriklane, ta oli kirjanik, illustraator ja kunstnik. Peamiselt kirjutas ta raamatuid lastele ja noortele. Kindlasti on tema kuulsamad raamatud just see raamat ehk Robin Hoodi lood (1883) ja pärast Pyle’i surma avaldatud raamat mereröövlitest/piraatidest. Pyle õppis New Yorgi Art Students League-koolis, kus ta äratas tähelepanu töödega, mis sarnanesid Albrecht Düreri töödele. Sajandivahetusel oli ta edukas ajalehe- ja raamatukunstnik, ja tema tööd olid art nouveau- ajajärgu ühed parimad.

Lasteraamatutes jutustas Pyle lastele täiesti uusi lugusid kuid ka vanu muinasjutte. Otse loomulikult olid väga tähtsal kohal tema lasteraamatutes ka illustratsioonid, mis olid tõeliselt suurepärased. Kindlasti kõnetavad need illustratsioonid ka tänaseid lapsi.

Vanemas eas maalis Pyle nn muraalmaale ehk seinamaale, millest kuulsaim kindlasti 1906 valminud Minnesota St. Paul State Capitoli-hoone muraalmaal „The Battle of Nashville“. Pyle läks ka Itaaliasse, et õppida vanade meistrite kunsti ja areneda just maalikunstnikuna, kuid ta suri reisi ajal 1911 Firenzes.

Pyle oli ka tähelepanuväärne kunstiõpetaja, kes 1894 hakkas õpetama joonistamist ja illustreerimist tänases Drexeli ülikoolis. 1900 rajas ta kunstikooli. Brandywine School’i, kus on õppinud ka Maxfield Parrish ja N.C. Wyeth.

Tagasi raamatu juurde. See ilmub ilusas ja esinduslikus prantsuse köites, mille järgi on see kirjastuse Tänapäev raamatusari ka nime saanud, ja selles sarjas “Prantsuse köide” on ilmunud mitmed ja mitmed laste- ja noortekirjanduse klassikasse kuuluvad teosed – Mary Mapes Dodge “Hõbeuisud”, Jan Brzechwa “Pan Kleksi akadeemia”, Frances Hogdson Burnett “Salaaed”, Hugh Lofting “Doktor Dolittle” ja “Doktor Dolittle’i reisid”, A.A. Milne “Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas”, Lewis Carroll “Alice Imedemaal. Alice peeglitagusel maal”, Carlo Collodi “Pinocchio seiklused”, Daniel Defoe “Robinson Crusoe”, P.L. Travers “Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi”, Paul Bright, Brian Sibley, Jeanne Willis, Kate Suanders “Maailma parim karu. Karupoeg Puhhi uued seiklused”, Mark Twain “Prints ja kerjus”, Rudyard Kipling “Džungliraamat” ja Lewis Carroll “Snargijaht”. Seetõttu müts maha ja kummardus kirjastusele Tänapäev, et selline vahva ja vajalik raamatusari ilmub.

Ma olen üsna kindel, et väga paljud kirjanduse- ja raamatusõbrad teavad Robin Hoodi lugu, kas siis raamatust, filmidest või teleekraanilt. Palju on filmides ja telesarjades kõike seda, millest raamatus juttu, kuid kinolinal ja teleekraanil on võimalik ju igasugu ägedaid effekte ja sündmusi juurde lisada, et vaatajale põnevust ja seiklusi pakkuda ja ei maksa unustada, et Robin Hoodi lood ilmusid algupäraselt juba 1883. aastal. Samas on raamatus palju sedagi, mida filmides omakorda ei ole.

Raamatu on eesti keelde tõlkinud luuletaja, keeleteadlane, kirjanduskriirik ja tõlkija Joel Sang, ja see on tal väga hästi välja tulnud, sest raamatut on hiiglama mõnus lugeda. Ma ei hakkas Sulle kõiki neid lugusid siinkohal ümber jutustama, kuid iga peatüki juures on Pyle kirja pannud ka väikes kokkuvõte, mida konkreetses peatükis juhtub.

Raamatu proloogis saame Robin Hoodiga tuttavaks. Pyle kinnitab, et vanal heal ajal, kui veel kuningas Henry II armast Inglismaad valitses, elas Nottinghami linna lähedal Sherwoodi laane haljas varjus üks kuulus lindprii, nimega Robin Hood. Ei ole eales maa peal olnud teist sellist vibukütti, kes oleks suutnud halli hanesulega noolt nõnda osavasti märki lennutada kui tema, ei ole kusagil olnud ka teisi selliseid mehepoegi kui need sada ja nelikümmend uljast vabatmeest, kes üheskoos temaga varjulises Sherwoodi laanes ringi uitasid. Lõbusat elu elasid nad sügaval metsapõues, tundmata vähematki hoolt või muret, ja saatsid päevi mööda kas märki lastes või kaigastega kembeldes ning elatusid kuninga ulukite lihast, mida loputati alla tubli sõõmu viinakuus pruulitud õllega.

Mitte üsknes Robin, vaid ka ülejäänud mehed olid lindpriid ja elasid teistest inimestest lahus, kuid olid sellegipoolest ümberkaudse maarahva seas armastatud, sest ükski, kes tuli hädaajal Robini juurde abi saama, et pidanud lahkuma tühjade kätega. Seejärel räägib autor lugejale sellest, kuidas Robin Hood esimest korda seadusega pahuksisse sattus. Toona oli ta kaheksateistkümneaastane nooruk, sitke oma soontelt ja vapper südamelt. Nottinghami šerif kuulutas välja laskevõistluse ja lubas auhinnaks parimale vibulaskjale – olgu see siis kes tahes – vaadi õlut. Nii asus Robin Hood Locksley linnast läbi Sherwoodi lane teele Nottinghami poole.

Teel Nottinghami poole kohtus Robin kuninga metsavahtidega, kellega Robinil tekkis sõnavahetus, ja lõpuks pidi ta tõestama, kas ta ikka on osav vibukütt. Robin oli kindel, et tabab kolmesaja jardi pealt märki, mida ta ka tõepoolest tegi. Samas lasi ta maha hirvekarja uhke juhtlooma, mis omakorda ärritas metsavahte, kellest üks üritas Robinit tappa, kuid läks nii, et Robin läkitas noole metsavahi suunas ja see tabas metsavahti, kes suri … nüüd põgenes Robin Hood metsa ja ta kuulutati lindpriiks. Oli ta ju tapnud inimese ja surmanud kuninga hirve – tema pea eest pandi välja kakssada naela, tasuks sellele, kes ta kuninga õue toob. Eriti tahtis Robinit tabada Nottinghami šerif, kes soovis saada endale kahtsada naela, no ja tapetud metsavaht oli tema sugulane.

Nüüd oli Robin juba aastaid metsas redutanud ja tema ümber oli kogunenud hulk teisi samasuguseid, kes olid ühel või teisel põhjusel muu rahva hulgast välja heidetud. Nii oli Robini üks lähedasemaid sõpru Will Stutely, õige varsti liitub nendega suur ja tugev Väike John, kellega Robin purdel kepivõitlust pidas ja kaotas. Olen kindel, et see võitlusstseen purdel meenub paljudele neile, kes näinud telesarju või filme Robin Hoodist.

Ja see on ju alles raamatu proloog. Esimese osa esimeses peatükis saatis Nottinghami šerif kulleri Lincolni. Kuller kohtas kardseppa, kes hakkas Robin Hoodi otsima. Kardsepp kohtuski Robin Hoodiga, kuid ei tunne teda ära. Nüüd jootis Robin kardsepa purju ja näppas temalt Robin Hoodi vahistamiskäsu. Kardsepp ja Robin pidasid maha ka võitluse, mille Robin võitis, ja nii sai ka kardsepast Robini salga liige.

Teises peatükis kuulutas Nottinghami šerif välja suurejoonelise laskevõistluse, kuhu läks ka Robin koos oma salgaga. Punastes närudes võõras võitis võistluse, ja loomulikult oli see Robin Hood. Seejärel oli Robin ja tema salk jällegi redus metsas, kuid Robin saatis Will Stutely hankima teateid šerifi kavatsustest. Will paljastati ja võeti vangi. Robin ei jätnud oma sõpra hätta ja päästis koos Väikese Johniga Willi köidikutest.

Edasi saame lugeda sellest, kuidas Robin Hood kohtas lõbusat lihunikuselli, kellelt ta ostis terve lihakoorma. Liha läks Robin müüma Nottinghami turule, kus neid ootas ees järjekordne vahejuhtum šerifiga. Saame lugeda ka sellest, kuidas Väike John Lincolni Ericuga jõudu katsus ja sai temast jagu. Seejärel astus Väike John šerifi teenistusse, kuid tüdines sellest ja põgenes koos Kokaga, kusjuures näpati ka šerifi hõbenõud, mis hiljem Robini palvel tagastati.

Eks neid võitlusi ja jõukatsumusi on selles raamatus mitmeid ja mitmeid. Väike John sai klobida Lahke Arthuri käest, mistõttu liikusid Ancasteri poole nüüd juba kolm vabatmeest – Robin, Väike John ja Lahke Arthur. Teel Ancasteri kohtutati helepunases riides teekäijaga, kellega Robin võitles, kuidas siis muidu. Robin jäi alla, John ja Arthur astuvsid vahele ning Robin Hood tundis võõras ära oma nõo – Will Punakuue, kes jutustas neile oma loo.

Nüüd juba neljakesti edasi liikudes kohtuti veel ka möldriga, kes kolkis korraga kõiki nelja teekäijat, kuid ka temast sai Robini salga liige – Nääps Möldripoeg. Salgaga liitusid veel ka kurblik rändlaulik Oru Allan ja kerjusmunk Vops, kellel kõigil oli rääkida oma lugu ja pidada maha võitlus Robiniga …

Nagu ma ütlesin, siis ei hakka ma Sulle kõiki neid lustakaid ja mitte nii lustakaid lugusid ümber jutustama, kuid raamatu teises pooles tulevad mängu ka kuninganna, Herefordi piiskop, kes õhutas viha Robin Hoodi ja tema vabatmeeste vastu, Robin läks Londonisse, kus heitis ennast kuninganna armu alla, nii sai ta rahulikult Sherwoodi tagasi minna. Seal kohtas ta võõrast meest, kel nimeks Gisbourne’i Guy, kelle Robin lõpuks oli sunnitud tapma. Ka Väike John pandi vangi, appi läks loomulikult Robin Hood.

Raamatu lõpus tuleb mängu veel ka kuningas Richard Lõvisüda, kes tõmbas selga mungarüü ja läks koos saatjatega laande. Lõvisüda andestas kõikidele vabatmeestele ja ka Robin Hoodile. Robin lahkus Sherwoodist ja temast sai Huntingdoni krahv!

Kuid ka see pole siiski veel kõik, sest raamatus on ka epiloog, milles selgub, et Robin Hood pöördus tagasi Sherwoodi laande. Nüüd saadeti tema vastu Söör William Dale. Jällegi suuremat sorti võitlus, milles hukkus üks raamatu peategelastest … kuid ka Robin Hoodi saatus pole just kiita … pärast suurt lahingut haigestus Robin ja ta läks varjule Yorki krahvkonda oma nõo, Kirkleesi kloostri abtissi juurde, kes oli ka osav ravitseja.

Robin oli oma nõo heaks palju ära teinud, sest ainult kuningas Richardi armastus Robini vastu oli tal aidanud tõusta selle kloostri abtissiks … kahjuks oli nõol Robini suhtes hoopis teistsugused plaanid ja kartused …

Nüüd jõuame selle raamatu lõppu, Robin Hood lasi lendu oma viimase noole, et näidata, kuhu tuleb ta matta.

Raamat lõpeb pilguga Robin Hoodi hauakivile, millel oli kirjas:

Siin puhkepaiga leidnud on

krahv õilis Robert Huntingdon,

kes kõikjal lihtsa rahva suus

kord nimeks oli Robin Hood.

ah, meest, kel nõnda terav silm,

ei enam eales näe maailm.

Lahkunud 24. detsembril 1247.

Mulle tundub, et tänases kurjas maailma tasuks Robin Hoodi lood uuesti läbi lugeda või vähemalt meenutada, mis tema lugudes kirjas oli. On siin juttu vabadusest, ustavusest, sõprusest ja paljust muust olulisest, mis peaks olema oluline ka meie tänases maailmas.

Jonathan Swift „Gulliveri reisid“ (Pegasus)

„Gulliveri reise“ on armastanud paljude põlvkondade lugejad alates teose ilmumisest 1726. aastal kuni tänapäevani ning lood Gulliveri rõõmudest ja äpardustest kuuluvad Jonathan Swifti (1667–1745) kestva pärandi hulka.

Kolmsada aastat tagasi oli suur osa meile tuntud maailmast veel avastamata. Reisimine ei olnud noil päevil mugav ning rändur võis sattuda saladuslikele saartele ja kohata imelikke inimesi. Oht varitses iga nurga taga ning igal hetkel võis ühtmoodi ootamatult leida nii sõpru kui ka vaenlasi.

Kui laevaarst Lemuel Gulliver asub mereteele seiklusi otsima, ei näi asjad kunagi minevat nii nagu kavatsetud. Mitmesuguste õnnetuste ja äparduste järel leiab ta end võõrastelt saartelt, mille elanikud on äärmiselt ebahariliku suuruse, kummalise käitumise ja arusaamatu mõttelaadiga. Siiski jõuab Gulliver alati tagasi kodumaale, kus ta kosub oma seiklusest kiiresti ja heiskab jälle purjed, et uutesse juhtumustesse sattuda.

Sellest väljaandest leiate kaks lastele sobivaks kohandatud (need on kohandanud Gemma Farr) Gulliveri reisi: „Teekond Liliputti“ ja „Teekond Brobdingnagi“. Raamatus on ligi 50 värvilist illustratsiooni, mille autor on austraalia kunstnik, Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna laureaat Robert Ingpen.

Ma olen üsna kindel, et paljud raamatusõbrad on “Gulliveri reise” lugenud, näinud seda lugu teleekraanilt või kinolinalt või teatrilavalt. Mulle meenub, et meiegi Nukuteater on lavastanud 1979 ja 1987 näidendi “Gulliver ja Gulliver”, see on Mati Undi “Gulliveri reiside” ainetel kirjutatud näidend täiskasvanutele Juhan Viidingu lauludega. Undi näidendit on võimalik lugeda ka tema “Valitud teoste” teises köites (ilmunud 1985).

Kinolinalt tasub mainida 1939. (see oli animatsioon), 1977. (peaosas Richard Harris) ja 2010. aasta (peaosas Jack Black, kuid ka Emily Blunt, Jason Segel, Amanda Peet, Billy Connolly, James Corden jt) filme, televersioonidest meenub mulle 1996 valminud miniseriaal, milles mängisid Ted Danson, Mary Steenburgen, James Fox, Robert Hardy, Edward Fox, John Gielgud, Omar Sharif jt.

Eesti keeles ilmus “Gulliveri reisid” esimest korda 1923 Albert Orgi kirjastuselt, tõlkijaks Helmi Jansen. Seejärel 1938, väljaandjaks Eesti Kirjanduse Selts, tõlkijaks Leo Anvelt, ja pärast seda ongi peaasjalikult ilmunud just Leo Anvelti tõlgitud raamat. Nagu näiteks 1951 (Eesti Riiklik Kirjastus), 1991 “Gulliveri reisid. Teekond Liliputti” (kirjastus Oktoober, see oli 40. leheküljeline suures köites raamat), 1996 (Perioodika), 2001 (Ersen, see oli nn ümberjutustus, tõlkijaks Jaan Linnart), 2006 “Gulliver Liliputimaal” (Sinisukk, suures köites lasteraamat, tõlkija Mare Vetemaa), 2007 “Gulliver hiiglaste juures” (Sinisukk, suures köites lasteraamat, tõlkija Mare Vetemaa), 2007 (Eesti Päevaleht, romaaniklassika raamatusarjas) ja nüüd väga ilus köites ja suurepärase Robert Ingpeni suurepäraste piltidega.

Austraalia kirjaniku, illustraatori ja graafiku Robert Ingpeni võrratute piltidega on ilmunud eesti keeles ka L. Frank Baumi kirjutatud “Võlur Oz” (2019 , Pegasus), mistõttu võib öelda, et Ingpeni stiil ja muinasjutulised illustratsioonid muinasjutulistele lugudele on meie lugejale juba tuttavad. Tema illustreeritud on veel mitmeid maailmakuulsaid lugusid: “Džungliraamat”, “80 päevaga ümber maailma”, “Peeter Paan” ja “Tuulesahin pajudes”, mistõttu peab lootma, et need ka meie raamatusõpradeni jõuaksid.

Jonathan Swift (1667-1745) oli iiri-inglise valgustusajastu kirjanik, satiirik, esseist ja anglikaani kiriku vaimulik, kelle tuntumad raamatud on satiiriline allegooria “Gulliveri reisid” (1726), millest tänaseks on saanud populaarne lasteraamat (kuigi see ei ole sugugi mitte lihtne lugemine) ja pamfletid “Tünnilugu” (1704) ja “Raamatute lahing” (1704). Proosalugusid kirjutas Swift üle 150, kuid ta on kirjutanud ka peaaegu 300 luuletust. Tema raamatud ilmusid anonüümselt või varjunime all.

Swifti teravakeelne satiir pahandas paljusid tema kaaseagseid, kuid tema lood on “ärritanud” paljusid ka hilisematel aegadel. On öeldud, et Swift vihkas inimesi ja ei näinud inimkonnas midagi head, kuid on ka neid, kelle arvates Swifti terav keel oli moodus näha maailma hoopis paremana, kui see tegelikult oli.

Swift sündis Dublinis vaesunud vaimuliku peres, 1689 sattus Inglismaal riigimehe ja diplomaadi sir William Temple’i teenistusse. Just siis tekkis Swiftis huvi kirjanduse ja kirjutamise vastu. 1692 lõpetas Swift Oxfordi ülikooli usuteaduskonna, 1695 määrati ta anglikaani vaimulikuks väikesesse kogudese Põhja-Iirimaal Belfasti lähedal. Uue sajandi alguses püüdis ta sekkuda ka poliitikasse. See ei toonud talle edu, mistõttu oli ta elu lõpuni tagasihoidlik praost Dublin St. Patricku kirikus.

“Gulliveri reisid” on neljaks osaks jaotatud satiiriline teos, mis jutustab meremehest/arstist ja temaga juhtunud laevaõnnetustest, mis viisid ta kummalistesse maadesse. Teos ilmus esimest korda 1726, väljaandjaks Benjamin Motte. Raamatu pealkiri oli “Travels into Several Remote Nations of the World, in Four Parts. By Lemuel Gulliver, First a Surgeon, and then a Captain of several Ships”. 1735 avaldas raamatu George Faulkner, siis ilmus see algupärasel kujul, ilma Benjamin Motte täiendusteta.

Raamatu tuntuimad osad on kaks esimest osa - esimeses osas satub Gulliver Liliputi saarele, teises osas aga hoopis hiiglastemaale., kolmandas osas teadlastemaale ja neljandas osas hiihnhmite ja jähuude maale.

Selles kaunis köites ja võrratute illustratsioonidega raamatus ilmuvad Gulliveri reiside kaks esimest, kindlasti ka tuntumat ja kuulsamat osa. Ma ei hakka Sulle sisu ümber jutustama. Teen pisukese kokkuvõtte, ma usun, et väikesed sisukokkuvõtted iga peatüki alguses annavad Sulle aimu, millest nendes juttu on.

Esimene osa on “Teekond Liliputti”, mille alguses kinnitab peategelane, et tema nimi on Lemuel Gulliver ning tema elus on olnud palju suurepäraseid juhtumusi ja märkimisväärseid seiklusi. Ta sündis Nottinghamshire’is kolmandana viiest vennast. Ta on alati unistanud rändamisest salapärastele kaugetele maadele, seepärast otsustas ta õppida arstiks, kuna teadis, et sellest oskusest on talle merereisidel palju kasu. Lemuel Gulliver jutustab lugejale õpingutest Emanuel College’is Cambridge’is, kuid ka silmapaistva Londoni kirurgi mr James Batesi juures, lisaks veel ka Saksamaal, Leydenis. Seejärel teenis ta mitmel laeval, kuni võttis vastu küllaltki kasuliku pakkumise kapten William Prichardilt, Antiloobi omanikult, kes asus reisile Lõunamerele. Nad purjetasid välja Bristolist 4. mail 1699 ja esialgu oli nende teekond õnnelik. 5. novembril elas Gulliver ainukesena üle laevahuku ning sattus saarele, kus elasid liliputid – umbes 15 sentimeetrised kääbused.

Raamatu esimeses peatükis saamegi teada, kuidas Gulliver pärast laevahukku jõudis Liliputimaa randa ja võeti vangi. Teises peatükis külastas Liliputi keiser meie peategelast tema vangipõlves ja teadlastele tehti ülesandeks õpetada Gulliverile liliputi keelt. Gulliver saavutas keisri ja õukonna soosingu, kuna ta oli leebe meelelaadiga. Kolmandas peatükis lõbustas Gulliver keisrit ja õukondlasi ning talle anti vabadus, kuid teatud tingimustel.

Tingimusi oli kokku üheksa, ja lisaks määrati Gulliverile ehk Mägiinimesele süüa ja juua, millest piisaks lausa 1728 liliputlase toitlustamiseks.

Neljandas peatükis saame tuttavaks Liliputi pealinna Mildendo ja keisri lossiga. Gulliver pakkus end keisri teenistusse sõdades, kusjuures naabersaare riigi Blefuscuga kauakestva sõja põhjuseks oli see, et liliputid tegid muna sööma hakates katki muna terava otsa (selle põhjuseks oli see, kui keisri vanaisa oli poisike, siis oli ta muna katki teinud ikka tömbist/jämedamast otsast, kuid ta oli lõiganud endale sõrme, mistõttu avaldati tema keisrist isa määrus, milles raskete karistuste ähvardusel käskis kõiki oma alamaid purustada mune teravast otsast). See seadus tekitas rahvas nii suurt pahameelt, et tõusis lausa kuus mässu. Paljud põgenesid Blefuscusse varjule. Ja just selle muna-tüli põhjusel olid kaks riiki sõjajajal! Uskumatu lugu, kuid tegelikult … äkki ilmestab see ka tänast poliitilist maailma?

Viiendas peatükis aitas Gulliveri kaval plaan ära hoida vaenlase sissetungi, vaenlaste saadikud saabusid rahu paluma, kuid kesirinna ruumides oli tulekahju, mille aitas kustuda Gulliver, kusjuures selleks pidi ta lihtsalt leekide peale pissima …

Liliputi-seikluste viimastes peatükkides räägib Gulliver meile Liliputi elanikest, nende teadusest, seadustest ja kommetest ning tema eluviisist sellel maal. Ta võttis enda kaitse alla ka ühe kõrgest seisusest daami, kuid Gulliveril ei läinud kõik siiski väga hästi, sest õige varsti sai ta teada kavatsusest, et teda süüdistatakse riigireetmises (neid süüdistusi oli neli, kusjuures üks oli seotud sellega, kui ta kesirinna ruumid pissides päästis … (näib, et heategu ei jää siiski mitte karistuseta), mistõttu põgenes meie peategelane Blefuscusse.

Viimases peatükis saame teada, et õnneliku juhuse tõttu oli Gulliveril võimalik Blefuscust lahkuda ja mõningate vintsutuste järel pöördus ta tervena kodumaale tagasi. Uskumatu lugu, kas pole!

Selle raamatu teine lugu on “Teekond Brobdingnagi”. Esimese loo lõpus kinnitas Gulliver, et ta jättis jumalaga oma naise, poja ja tütrega ning läks kolmesajatonnise kaubalaeva Seiklus pardale, mis valmistus sõitma Suratti, selle kapten oli John Nicholas Liverpoolist. Ja nii algas Gulliveri järgmine seiklus, mis osutus sama hämmastavaks kui esimene.

Teise loo esimeses peatükis saame teada, et Gulliver ja tema laeva meeskond sattusid suure tormi kätte ja ta jäeti tundmatule rannale, kus teda leidis inimesetaoline hiiglane! Teises peatükis saame tuttavaks hiiglase perekonnaga (hiiglane, tema naine ja tütar). Gulliver viidi turupäeval linna ja pärastpoole ka pealinna.

Brobdingnagis elasid hiigelkasvuga inimesed, kes olid auväärsed ja väärikad, oma käitumises juhindusid nad praktilistest kaalutlustest, nad armastasid rahu ja tööd, nad olid leebed, kuid vaimselt veidi piiratud võimetega.

Järgmistes peatükkides saame teada, et Gulliveri ostis endale kuninganna ja meie peategelasele sisustati eri tuba õukonna juures. Saame lugeda ka maast, kuninga paleest, pealinnast ja peatemplist. Saame osa veel mitmest Gulliveri seiklusest – sellest, kuidas ta võimsa rahe kätte jäi, kohtumisest valge spanjeli ja ahviga, kusjuures ei maksa unustada, et Gulliver oli nende kõikide kõrval pisi-pisike! Seejärel lõbustas Gulliver kuningat ja kuningannat igasugu väljamõeldistega ja tegi ka muusikat (ta oli muusika tegemises vägagi osav), kuid ka selle seikluse lõpuks naases Gulliver oma kodumaale, Inglismaale.

Raamatu lõpus saame lugeda Jonathan Swiftist pikemalt ja ka Robert Ingpeni märkusi selle raamatu kujunduste kohta. Nii ütleb ta, et reisimine koos Lemuel Gulliveriga viib meid kui lugejaid kaugetesse üllatusrohketesse paikadesse, kus juhtuvad imelised sündmused. Sellised imedemaad nagu Liliput ja Brobdingnag on alati asunud eemal tõelisusest, teisel pool mäheahelikke ja mässavaid meresid või isegi tähtede taga, kuid siiki mitte väljaspool meie kujutlusvõimet.

Jaan Rannap „Salu Juhan ja ta sõbrad“ (Tänapäev)

„Salu Juhani ja ta sõprade“ lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud mitu põlvkonda koolilapsi. Salu Juhan käis koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga. Sellele vaatamata jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub sellegi raamatu igale leheküljele. Nagu kõiki Jaan Rannapi teoseid, iseloomustab ka Salu Juhani lugusid koolilaste elu ja mõttemaailma hea tundmine ning alati värskelt mõjuv huumor.

“Salu Juhan ja ta sõbrad” ilmus algupäraselt juba 1964. aastal ja see on jällegi suurepärase Jaan Rannapi kirjutatud koolilaste raamat, mis kindlasti kuulub ka meie lastekirjanduse kullafondi.

Hakkasin uurima, kas “Salu Juhan ja ta sõbrad” on pärast seda veel ilmunud, ja mulle tundub, et see on ilmunud ainult Jaan Rannapi koolijuttude kogumikus “Koolilood” (1981, täiendatud trükk 1989), mistõttu on ju vahva, et see äge ja kaasakiskuv raamat nüüd jälle ilmub.

Esimeses peatükis “Pioneeriülesanne” täidab Salu Juhan pioneeriülesannet. Autor ütleb, et Salu Juhanil on naljakas pioneeriülesanne, aga nalja ei tee. Muret ainult, kui täpsemalt vaadata. Salu Juhan peab kirjutama midagi iga rühmaliikme kohta, rühmapäeviku juurde. See peab aitama päeviku lehitsejale ütelda, kes on kes, sest paljas nimi ei ütle ju midagi. No näiteks on neil rühmas poiss, kel nimeks Mürgel, aga ta ise kuulub klassi kõige tasasemate hulka. Nüüd kutsutakse teda Vaikseks Mürgliks.

Salu Juhani pioneeriülesande mõtles välja rühmanõukogu esimees Eimar Rinda. Nüüd istub Salu Juhan laua taga ja põrnitseb rühma nimestikku. Enne kui kaaslaste kohta midagi kirjutama hakata, peab asja hästi läbi mõtlema. Läbimõtlemata tööst ei tule tuhkagi välja. Ma ei hakkas Sulle siinkohal kõike ümber jutustama, mida Salu Juhan oma kaaslaste kohta kirjutab, kuid kindlasti ei taha ta teiste kohta midagi halba öelda, kuid mine võta kinni – üks kaaslane õpib hästi, kuid ei pea lauluviisi, üks armastab tulevikku kuulutada, üks oskab väikeseid kamandada, ühel on suured kõrvad, üks nuuskab nina kahe sõrme vaheltm, üks on kole räpakas, ühel on esimene hammas suust ära, ühel on isa kaubandustöötaja, kes kontrollid poja päevikud neli korda aasta, üks paneb tüdrukutele hindeid (ilu järgi) jne jne.

Kuidas Salu Juhanil see päeviku kirjutamine õnnestub, kui õnnestub, selle jätan ma Sulle endale uurida.

Teises peatükis “Amanita virosa. Juhan Salu esimene lugu” saame lugeda sellest, kuidas kooli seenenäituselt lähevad kaduma vägagi murgised valged kärbseseened ehk Amanita virosa. Selgub, et näitusel olid segamini läinud sildid – ühel neist oli juttu šampinjonidest, teisel valgest kärbseseenest ja nüüd olid mürgised seened läinud. Õnneks suudab üks näituse korraldajatest, Marta, meenutada, kes olid viimased, kes näitusel käisid ja nii saadakse teada, et need on õpilased Salu Juhani paralleelklassist. Nüüd on läinud “seenevargad” metsa, ja Salu Juhan ja tema sõbard on kindlad, et neil on plaanis seened ära süüa, sest on ju need nende arvates šampinjonid.

Kas ja kuidas Salu Juhan ja tema sõbrad metsa läinud paralleelklassi õpilased üles leiavad, ja kas ka õigel ajal? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

Kolmandas peatükis “Eksam õpetajale. Juhan Salu teine lugu” tuleb Salu Juhani klassi uus inglise keele õpetaja. Uus õpetaja Irina Koiksaar oli väga noor, kandis ruudulist kostüümi ja pliiatskontsaga kingi, tal olid lohukesed põskedes ja sünnimärk silma all. Nüüd olid Salu Juhani klassikaaslased (loomulikult poisid) valmis uut õpetajat vastu võtma ja neil oli plaanis teha igasuguseid vingerpusse ja krutskeid, kuid selgub, et uus õpetaja on vaatamata noorusele igati kõvast puust, kes suudab Salu Juhani klassi inglise keelt õppima panna. Kuidas? Selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada.

Neljandas peatükis “Tingitud refleks” saame lugeda sellest, kuidas Salu Juhan ja tema klassivennad Turtsu Jaan ja Tammekännu Paul üheskoos Pavlovi õpetust uurivad. Suur teadmishimu tärkas Turtsus siis, kui zooloogiatunnis jõuti järjega tingitud refleksideni. Kas on õige, et kui kodujänesele söötmise ajal kella helistada, siis hiljem ajab jänes juba palja helina peale suu pärani. Või kui akvaariumikalade toitmise ajal alati kepiga vastu klaasi toksida, siis kalad hakkavad uga niisuguse märguande peale kokku kogunema.

Seekord on poistele abiks Turtsude majapidamise elav taltsas ja tark kukk Herman, kellel on niisugune mood, et kui teda parema jala varbast pigistada, siis ta kireb. Ja see oleks hea võimalus tingitud refleksi kasvatamiseks.

Nüüd hakkavad poisid kukke treenima, et see kireks selle peale, kui keegi aia äärest möödub ja tervitab, veel parem, kui mööduja tõstab tervituseks mütsi, just siis Herman kireks. Esialgu tundub, et treenimine läheb ladusalt ja Herman kirebki nii nagu vaja, kuni Turts otsustab kuke kooli kaasa võtta … seal ei lähe asjad enam nii ladusalt kui plaanitud …

Viiendas peatükis “Iseloomuviga” hakkab Salu Juhan kolhoosi keskuses kuulutust valmistama. Tulekul on põllundusbrigaadi kadriball kolhoosi klubis ja selleks on vaja suurele paberile kuulutus teha. Salu Juhan on ennegi kuulutusi maalinud. Seekord üritab ta teha kuulutust veidi teistmoodi, kuid see ei meeldi teps mitte raamatupidaja Radamesile, kes on ka ise nooruses teatrilaval laulnud. Pärast hääle kaotamist oli saanud temast raamatupidaja, ja uue lähenemisega kuulutus ei sobi mitte!

Kuna paber on otsas, läheb Salu Juhan seda kodust tooma. Teel koju näitab Salu Juhan üles erilist kangelaslikkust peatab vankri kahe tüdruku ja perutava hobusega, päästab Jõesaare Marta kisklevate koerte käest ja märkab jõel röövpüüdjat, kes tirib jõest välja mingisugust püünist. Ka röövpüüdja jaoks on Salu Juhanil oma “nipp”, kuid veidi hiljem selgub, et röövpüüdja oli hoopis … kes see oli, ja kuidas valmis uhke kuulutus, seda saad jällegi ise välja uurida.

Kuuendas peatükis “Saade lastevanematele” on Salu Juhan hädas, kuna klassivend Tammekänd käis pühade ajal Tallinnas vaatamas onu, kes töötab Raadiojaamas. Pärast seda rääkis Tammekänd igal pool, et temal on nüüd raadiosaadete tegemine selge nagu vesi. Paljud saated said valmis kääride abiga, sest reporterite kokutamised ja köhatused tuli ju ometigi saatest välja lõigata. Tammekänd oli seda juttu nii palju rääkinud, kuni klassijuhataja Käspers tähendas, et nende klass saanud ülesande rääkida lastevanemate koosolekul uue internaadihoone ehitustööst. Nüüd Tammekänd võib minna ja teha sealt kooli magnetofoni peale ühe otsereportaaži. Siis koosoleku ajal on seda hea raadiosõlmest kõigile ette mängida. Tammekännul lubati ka üks abiline võtta ja Tammekänd võttis Salu Juhani.

Selgus, et Tammekänd kahjuks ei teadnud raadiotööst mitte midagi. Esimese lindistuse ajal puhus õues kõva tuul, mistõttu jäi lindile ainult kahin. Teise lindistuse ajal köhatasid nii Tammekänd kui tema intervjueeritav, puuseppade brigadier Paaberits. Tammekänd pidi kasutama kääre ja köhatusi lindilt välja lõikama, kuid nii jäi teksti hoopis väheseks. Tuli minna kolmaski kord, kuid nüüd oli brigadir Paaberits Tallinnasse nõupidamisele läinud. Nüüd oli vaja, et Salu Juhan kehastuks brigadiriks, kulus veel kümme lindistamist, salvestust, kuni intervjuu oligi valmis … kas see ka eetrisse läks, ja kuidas see kõlas, selle jätan Sulle endale avastada.

Seitsmes peatükk on “Visaduse proov”, milles Salu Juhan, Tammekännu Paul ja Mürgli Peeter proovivad visadust. Seda tehakse nii, et Tammekännu Paul on voodis selili, hoiab kätt üleval ja koputab seinale. Kui kella kuueni hommikul koputab, siis on visadust. Kui ei koputa, siis pole.

Kolm poissi jätsid hiljuti selle igapäevase kodus käimise. Tammekännu tädi elab alevis. Tema tänavapoolne tuba on nüüd poiste elu- ja magamisruum. Tuttavate juures on hea elada. Ainult hommikul on raske üles tõusta. Internaadis äratab korrapidaja – algul helistab kella, sii kisub jalast. Kaks esimest hommikut pididki poisid hiljaks jääma. Siis konstrueeris Tammekänd äratuskahuri … Selles peatükkis on juttu ka kangelaslikkusest, sest Salu Juhan mõtleb, et õiget kangelaslikkust tuleb otsida visadusest. Nüüd mõõdetaksegi avaras kolme voodiga toaas Tammekännu visadust. Koputada tuleb tingimata valsirütmis, paremat kätt ülal hoides. Vasaku käega võib paremat toetada, kui tahtmist on, aga koputada ei või. Tammekänd koputas, teised kaks olid vahekohtunikud.

Kuidas see kella kümnest õhtul hommikul kella kaheksani koputamine sujus? Selle jätan Sulle endale avastada. Ütlen seda, et see polnud lihtne, ei koputajale ega vahekohtunikele, ja hommikul läksid asjad täiesti käest … Salu Juhan on hommikul kindel, et õige visaduse proovi oleks kohe hoopis teistmoodi pidanud tegema!

Et ma Sulle nüüd kõiki Salu Juhani juhtumisi ära ei räägiks, siis teen veidi lühemalt. Peatükke on veel mitu – “Agitbrigaad suuskadel. Juhan Salu kolmas lugu”, milles on teemaks 12. veebruari valimised, mille jaoks teevad poisid agitbrigaadi suuskadel, et inimesi valima kutsuda, “Oma orkester”, milles Salu Juhan ja Tammekännu Paul harjutavad pillimängu, Salu Juhan klarnetit ja Tammekännu Paul pasunat, harjutada ju võib, kuid kas puhkpilliorkester suudab olümpiaadipäeval ka korralikult mängida? Viimastes peatükkides saame lugeda kultuuri ja käitumise võistlusest, sellest, kuidas Salu Juhan kaugust hüppas, kooli näitemängus kaasa lõi ja kodukirjandit kirjutas. Viimases loos valmistuvad Salu Juhan ja tema sõbrad kaheksaklassilise kooli lõpueksamiks, neil on plaanis üks pisike kavalus – nad plaanivad kasutada mikrofoni ja kõrvaklappe. Kas poistel on tõepoolest vaja tehnilist abi või saavad nad hoopis ise hakkama?

Sellised vahvad koolilood selles Jaan Rannapi raamatus, mis algupäraselt ilmus 1964. Olen üsna kindel, et need lood sobivad lugemiseks ka täna, sest on ju siin suur annus huumorit ja vahvaid seiku, ja kui miski jääb arusaamatuks, siis tasub ju alati ema-isa või äkki isegi vanaema-vanaisa käest küsida, et kes oli pioneer, mis asi oli agitbrigaad jne.

Mihkel Tiks, Tanel Tiks „Ja kui teile siin ei meeldi ...“ (Tänapäev)

Hoogne kooliromaan „Ja kui teile siin ei meeldi …“ maalib kuuendas klassis käiva Tallinna poisi Kristjani silmade kaudu tõetruu pildi 1980. aastate koolielust, mida iseloomustasid pidevad sekeldused rangete õpetajatega, pioneeriks olemine, ühiskasulik töö, punased pidupäevad ja absurdsed loosungid.

Aga kõigele sellele vaatamata jäid ka toonased koolilapsed ikka lasteks, kes omandasid uudishimulikult uusi teadmisi, ootasid pikisilmi vaheaegu maal, armastasid vempe visata, kuulusid salakampadesse ning vaimustusid uutest põnevatest asjadest, nagu breiktants, arvutid ja elektronmängud.

Mihkel ja Tanel Tiksi kirjutatud kooliromaan “Ja kui teile siin ei meeldi …” ilmus algupäraselt 1991. aastal ehk 30 aastat tagasi. Seetõttu on see kindlasti paljudele nostaligiline meenutus toonasesse kooliaega (tegelikult ju oluliselt kaugemalegi kui 1991), paljudele on see huvitav lugemine, et aru saada, mis toona koolis toimus, milline oli koolielu siis. Pean tunnistama, et mina ei ole seda raamatut varem lugenud, sest raamatu ilmudes olin ma “liiga vana”, et laste- või noorteraamatut lugeda, mistõttu oli selle raamatu lugemine minu jaoks esmakordne, kuigi ajastu, millest raamatus juttu, oli mulle tuttav igati hästi.

Raamatu esimene osa on “Vanas koolis”, mille esimene peatükk kannab pealkirja “Tarkusepäev”. Raamatu peategelane Kristjan Sark ärkab ilge kisa peale, kusjuures kisajaks on Mõhk. Veidi hiljem saame teada, et Mõhk on Kristjani noorem õde Helin (tema saab selle raamatu teises peatükis viieaastaseks), kes hetkel mängis Kristjani fotoaparaadiga, mistõttu pidi poiss olema üsna kaval, et see õe käest tervena kätte saada.

Ühel hetkel märkab Kristjan midagi jubedat. Uus koolipintsak ja viigipüksid olid tooli peal valmis. Oli 1. september! Kõik viis eelmist kooliaastat oli Kristjan käinud ühe ja sama pintsakuga, mis nüüd lõpuks ometi väikseks jäi. Kristjanile igasugused uuendused ei meeldinud, kuid siiski oli päris mõnus näha, et ka tema on millestki välja kasvanud. Sel päeval lohutas see Kristjanit siiski vähe. Tuli minna kooli, 6.a. klassi!

Hommikul oli vaja süüa mannapudru, mida vanaema oli Mõhu tellimise peale teinud. Kristjan sõi võileiba ja keeldus pudrust.

Kooliamajani oli paarsada sammu, kuigi seda teed oli Kristjan lühendanud. Ta puges läbi aiaaugu või ronis üle plangu, olenevalt meeleolust. Ehkki enam lähemal elada ei saanud, kippus Kristjan üle päeva hiljaks jääma. Saame teada, et koolimaja seisis paraaduksega Vabaduse puiestee poole. Koolimajja käidi tagauksest, mille kolmest poolest kaks seisid alati lukus. Nii olid mõisted “maja ees” ja “maja taga” ammugi segi läinud.

Koolimaja juures on ootamas juba mitmed Kristjani klassivennad, kellest raamatus ka edaspidi juttu on – Luik, Tursa, Paul, Anton-Ulvar, Järviste, Mini-Pets. Kui kodus arvati, et Kristjan oli suvel palju kasvanud, siis olid seda teinud ka klassivennad.

Esimesel koolipäeval valitses koolimajas üleüldine segadus. Eelmisel aastal polnud kellelgi oma klassi. 6.a. klassil polnud selge ka see, kes on nende klassijuhataja. Kas selleks on ajalooõpetaja Märt Metssaar, kes oli alles kooli tulnud? Tundub, et jah …Koolil on ka uus direktor, lühikest kasvu ja energiline paksuke, kelle kohta Tursa ütleb, et see on ju murumuna.

Seejärel toimub esimese koolipäeva aktus, esinejad, viis külalist haridusministeeriumist, lilled õpetajatele, klassijuhatajatund, kus tehti teatavaks järgmise päeva tunniplaan ja see, et kooli tuleb tulla kella kaheksaks.

Nii möödus esimene koolipäev igasuguste vahejuhtumiteta. Koduteel üle aia ronides mõtles Kristjan, et üks päev on küll õnnelikult möödas, aga kindlasti ei lähe terve aasta nii libedasti. Üheksa kuud on tohutu pikk aeg. Ja nagu ütlevad raamatu autorid: “Mis aga tegelikult ees ootas, seda ei võinud ta veel aimatagi.”

Raamatu teine peatükk “Laupäev” viib meid 11. oktoobrisse, mis oli aasta kõige tähtsam päev! See päev oli Mõhu sünnipäev. Ettevalmistused olid alanud juba palju varem. Mõhk hoiatas aegsasti kogu perekonda, et sel päeval peavad kõigil ilusad riided seljas olema. Sünnipäevale pidid saabuma sugulased ja ümberkaudsed tuttavad. Huvitaval kombel raamatus Mõhu sünnipäevast väga palju juttu ei ole, kuid saame osa jällegi ühest Kristjani koolipäevast, sest toona käidi koolis ka laupäeviti. Sel päeval on tunniplaanis ajalugu, matemaatika, eesti keel, vene keel (igas tunnis juhtub midagi humoorikat), vahetund, söögivahetund (söögiks piima-juurviljasupp, mis Kristjani lemmik ei ole), poisid tantsivad ka breiki. Vene keele tunnis on osadel kuttidel lihtsalt igav, mistõttu otsustavad Meeksa, Tursa ja Kristjan koolivihiku paberit purustada ja sellest “lund” teha, nii et klassipõrand seda täis on. Seetõttu palutakse poiste vanematel kooli tulla! Kristjan mainib vanemate kooli kutsumist emale ja isale, mistõttu lubab isa koolis ära käia.

Selles peatükis saame teada sedagi, et Kristjani perega koos elab ka koer, kel nimeks Bix.

Kolmas peatükk on “Staraja tšerepahha”, mille alguses on Kristjan kindel, et hommikul kell kaheksa on kooli minemiseks liiga varajane, kell üheksa oleks palju parem, küllap tõuseks siis isegi õppeedukus. Samas teadsid õpetajad rääkida, et psühholoogid olid juba ammu kindlaks teinud, et kõige viljakamad tunnid on hommikul kaheksast alates. Meeksa oli selle väite peale ütelnud, et huvitavalt kombel teavad kõik nende asju paremini kui nad ise …

Kolmanda peatüki pealkiri viitab Juri Nagibini jutustusele, mida lapsed vene keele tunnis läbi võtavad, kuid selles peatükis meenutab Kristjan sedagi, kuidas ta Luigega sõbraks sai. Saame tuttavaks ka kehalise kasvatuse õpetaja Nikolai Madissoniga, kellest pidas lugu terve Nõmme. Temast oli mitu korda kirjutatud Nõukogude Õpetajas ja korra isegi Spordilehes. Nüüd tuleb õpetaja Madisson vene keele tundi, ja palub Järvistel, Tursal, Kaasikul, Meeksal ja Kristjanile järgmisel päeval Lastestaadionile jalgpallivõistlustele tulla. Poisid on veidi kahtlevad, sest alles hiljuti olid nad kaotanud korvpallis. Õpetaja kinnitab, et see on lihtsalt võistluste eelne sõprusmäng 31. keskkooliga. Kuna keegi ei teadnud, mis kool see on, ja kus see isegi asub, siis otsustati siiski minna.

Neljas peatükk “Madisson ja tema spordimehed” meid spordivõistlustele viibki. Selgub, et Kristjanil ja tema koolil sportmängudes õnne ja edu ei olnud, ei väravapallis ega ka korvpallis. Üsna hiljuti jäädi väravpallis alla 4:36 ja korvpallis lausa 4:102. Jalkavõistlustel selgus, et vastaseks ei olnud teps mitte 31. keskkool vaid 16. keskkool, kellelt saadi kossus eelpool mainitud “saun” ja nüüdki olid platsil korvpallitrenni kutid. Kristjani meeskond võitis, sest korvpallurid ei olnud jalgpallis osavad, kuid see oli ka nende ainus võit, kuna ülejäänud mängud kaotati.

Raamatu esimeses osas lööme kaasa veel ka pinksipäeval, hoogtöönädalal “Kooli ümbrus kaunimaks!”, kuid saame lugeda ka Kristjani koolivaheajast maal. Saame teada, miks ja kuidas läksid 6.a. klassi poistel populaarseks heade hinnete saamine, selleks oli Kristjanil lausa paremate hinnete taktika. Saame osa ka teatrietendusest, sest Kristjani isa oli pannud poisi pioneeride maja näiteringi. Kuna teatriringis oli poisse vähe (tegelikult vaid kaks), siis pidi Kristjan kehastama nii kerjust kui ka hindust toapoissi, sõnaline osa oli üsnagi väike, kuid ka teatrietenduses tuleb ette igasugu äpardusi.

Saame lugeda ka sellest, kuidas Kristjani perre tuli must puudel Bix, kellest saab üsna ruttu Kristjani tõeline sõber. Juttu on ka sellest, kuidas Kristjan, Järviste ja Tursa, Marti käisid jooksmas, ja seegi on üsna koomiline ettevõtmine.

Ja veel. Loeme arvutiringist, vabatahtlikust tuletõrjesalgast ja tuletõrjevõistlustest, kus Kristjani võistkonnal taaskord väga hästi ei lähe … Kristjani klass käib kolhoosipõllul kartuleid võtmas, kusjuures esimene lumi tuleb maha 23. septembril, just siis kui nad põllul on. See sulab, kuid lumi tuleb tagasi detsembri keskel, kogu Nõmme muutub korraga mõnusalt valgeks.

Esimeses osas saame osa ka kooli nääripeost, jõuludest kodus, Kristjan meenutab koolipidusid üldse ja juttu on ka breiktantsust, milles Kristjan on igati tubli. Esimene osa lõpeb nääridega maal, mis kahjuks lõpevad traagiliselt Bixile.

Raamatu teine osa on “Uues koolis”. Uude kooli minekuks on põhjus selles, et Kristjani koolimaja põleb ööl enne pühapäeva, 24. veebruari maha, kusjuures sellel päeval pidid olema valimised. See on sedavõrd kahtlane, mistõttu võib arvata, et koolimaja oli tahtlikult põlema pandud.

Kristjan oli nüüd juba nädal aega teises koolis käinud, mis asus peaaegu linna keskel. Sinna saamine oli üsna keeruline, sest ühistransport oli puupüsti täis.

Raamatu teises osas loeme pioneerindusest, “Põuavälgu”-mängust, nn kruubisõjast. Kristjan käib koos kahe sõbraga Leningradis breiktantsu võistlustel. Leningradis käiakse Talvepalees, sõidetakse metrooga. Juttu on ka fosforiidist ja selle kaevandamise plaanidest (see annab raamatusse ka ajatelje juurde), koolivormist ja sellest, et Kristjanile ei meeldinud seda kanda, mistõttu tuli koolis pahandusi.

Uues koolis läheb 6.a. klassis kord käest ja langeb õppeedukus. Põhjuseid selleks on aravatavasti mitmeid. Juttu on ka elektronmängudest, seinalehe tegemisest, äritsetakse ansamblite fotodega (kuigi aravatakse, et lausa paljaste naiste piltidega), klassiõe Anneli mõnest heledamaks tehtud salgust, mille kohta koolidirektor ütleb: “Ja kui sulle siin ei meeldi, siis otsi endale mõni parem kool ja värvi seal, kui lubatakse!” Ajad olid keerulised! Juttu on ka maiparaadist, kus kooli 8. klassi õpilased peavad kandma kooli embleemi, 7. klassi õpilased kõigi vabariikide lippe ja kuuendikud loosungit “Elagu töö. Rahu. Esimene mai!”. Pärast paraadi selgub, et loosungi T-täht on kaduma läinud, mistõttu tuleb jällegi pahandusi.

Eks neid sündmusi ja juhtumeid on raamatus veel ja veel, kuid need ma jätan Sulle endale avastada. Kas Kristjan pääseb ka Ungarisse breigivõistlustele? Milline tuleb tema tunnistus? Iseloomustus? Ja lõpuks saame teada sedagi, kuidas see raamat alguse sai …

Georges Simenon „Maigret ja tema surnu“ (Pegasus)

Meeleheitel mees helistab eri kohvikutest Maigret’le ja palub politsei kaitset, öeldes, et teda jälitavad mehed, kes üritavad teda tappa. Seejärel kõned lakkavad... Järgmisel ööl tuvastatakse tänaval mehe surnukeha. Tapja tabamiseks peab Maigret kokku panema üksikasjad surnud mehe elust, viies politsei selle käigus Pariisi slummide rahvarohkesse ja viletsasse allmaailma.

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

„Maigret ja tema surnu“ (1948) ilmub eesti keeles esimest korda. 2016. aastal valmis Inglismaal raamatu põhjal telefilm Rowan Atkinsoniga peaosas.

Georges Joseph Christian Simenon (13.02.1903 Liege – 4.09.1989 Lausanne) oli belgia kirjanik, kes kirjutas oma lugusid prantsuse keeles. Eelkõige on ta tuntud krimikirjanikuna, kelle loodud on krimikirjanduse üks tipptegijaid – komissar Maigret.

Simenon sündis Liege’is, Belgias ja töötas ajakirjanikuna. 1922 kolis ta Pariisi ja hakkas kirjutama igasuguseid jutte, alguses eelkõige õudusjutte. Esialgu kirjutas ta salanime all, ja tema esimene romaan “Peeter Lätlane” (samuti komissar Maigret’ lugu) ilmus 1930. Maigret’ lugusid kirjutas ta kuni aastani 1972. Simenon elas aastaid elanud ka USA’s, kusjuures just see raamat ongi kirjutatud 1947 USAs, Tucsonis, Arizona osariigis.

Komissar Maigret ehk Jules Maigret on krimikirjanduse üks kuulsamaid komissare, kellest “on teada”, et ta sündis 1884 Saint-Fiacres, kuigi Simenoni raamatutest on Maigret sünnidaatumiks ka teisi aastaid … Paljudes Maigret’ lugudes on Maigret mõrvarühma pealik. Ta loodab töös iseenda vaistudele, intuitsioonile, kuid mõnikord on abiks ka tehnika. Enamus Maigret uurimistest lõpeb edukalt ja sageli annab ta asitõenditel endil viia kahtlusaluseni.

Sageli kohtab Maigret’d väikesetes kohvikutes, kus ta rüüpab õlut või joob konjakit, mida on lahjendatud veega või kalvadosi. No ja otse loomulikult kuulub Maigret’le tema piip!

Esimesed 19 Maigret’-raamatut ilmus aastail 1931-1934! Eelpool mainitud “Peeter Lätlane” avaldati hoopis viienda raamatuna. Kuigi need lood olid juba ilmudes populaarsed, jätkas Simenon Maigret’-lugudega pärast II maailmasõda. Seejärel oli paus ja 1947 jätkusid Maigret’-lood kuni 1972. aastani, kaks kuni neli lugu aastas.

Kui eelmises eestikeelses Maigret’-raamatus, mis hiljuti ilmus ehk “Komissar Maigret. Härra Gallet’ surm” viisid uurimised ja sündmused komissari mitmesse paika ka väljaspool Pariisi, siis selle raamatu sündmused toimuvad ainuüksi Pariisis.

Maigret külastab väikeseid kohvikuid ja kahtlasi hotelle, et leida süüdlast/süüdlasi. Maigret saab kõne politsei peakorteri lähedal asuvast kohvikust. Helistajaks on mees, kes kinnitab, et teda jälitavad üks või mitu inimest, kes soovivad teda tappa. Ta palub kaitset. Maigret saadab ühe politseiniku kohvikusse, kuid hädaline on sealt juba lahkunud.

Päeva jooksul saab Maigret samalt mehelt veel mitu kõnet, kusjuures erinevatest paikadest. Maigret paneb mitu politseinikku helistajat otsima, kuid lõpuks leitakse siiski laip! Mees on tapetud noaga, kuid ka tema nägu on saanud löökide tõttu tõsiselt kannatada. Nii on Maigret saanud “oma surnu”. Komissar hakkab juhtunut uurima.

Seekordne lugu saab alguse veebruaris, mil ilm oli mahe ja päikeseline, Maigret’ kabinetis, kus üks vanaproua kurtis komissarile, et tema tütar ja sugulased üritavad teda aegamisi mürgitada. Maigret ei võtnud seda väga tõsiselt ja see polegi ju selle raamatu lugu.

Nende vestluse katkestas telefonikõne. Sekretär kinnitas Maigret’le, et helistajaks on meesterahvas, kes ei taha oma nime ütelda, kuid ta nõuab tungivalt komissariga rääkimist. Maigret vastas. Helistaja ütles, et tema nimi ei ütle komissarile mitte midagi, kuid Maigret on tundnud tema naist, kel nimeks Nine.

Helistaja kinnitas, et teda jälitatakse, ja teda tahetakse tappa. Maigret’ juurde ta ei julgenud minna, sest kartis, et jälitaja võib teda tulistada! Helistaja lisas, et ta helistab Beaujolais’ veinibaarist. Jälitajaid võib olla üks või mitu, teda on jälitatud juba eelmisest õhtust alates. Mees palus, et veinibaaris saadetakse tsiviilriietes politseinik. Kõne katkes.

Maigret saatis veinibaari Janvier’i. Veidi hiljem helistas Maigret veinibaari, kuhu oli jõudnud ka Janvier. Seal oli olnud lühikest kasvu vennike, kes kasutas telefoni ja oli igati ärevil. Maigret sai uue kõne. Seekord Vosges’i tubakapoest, kuid ka see kõne katkes. Veidi hiljem tõi Janvier Maigret’le info, et jälitatav on väikest kasvu mees, vihmamantel seljas, hall kaabu, mustad kingad. Ka jälitaja olevat lühikest kasvu, jässakas, mustade juustega.

Kõnesid tuli veel. Üks neist oli Beaumarchais’i bulvari restoranist, mis asus Bastille’i väljaku juures. Kuid ka see kõne ei toonud Maigret’le midagi uut. Seejärel kõne Biraque’i kohviku kelnerilt, kes oli saanud jälitatavalt palve helistada Maigret’le. Teade oli järgmine - jälitatav üritab meelitada jälitaja brasseriisse Canon de la Bastille. Nüüd pidi jälitajaks olema keegi teine, pikka kasvu punapea, kusjuures väidetavalt neist kõige hullem! Neist?

Järgmine kõne tuli ühelt postkontori töötajalt. Jälitatav oli palunud ütelda, et ta ei saanud brasseriisse minna, sest nüüd oli jälitajaid juba kaks. Jälitatav olevat kindel, et jälitajad on otsustanud teda juba veel samal päeval tabada, ta üritab minna Maigret’ majja.

Maigret läkski koju. Ja ei möödunud palju aega, kui ta sai kõne. Concorde’i väljakult leiti mehe laip! Maigret valas endale klaasikese kalvadost, võtab piibu ja läks taksosse, mis oli talle politsiest järele saadetud.

Laip oli beežis vihmamantlis. Maigret pomises, et see ei olnudki nali. Nad olid saanud ta kätte! Mees oli tapetud noahoobiga, aga miks oli laip Concorde’i väljakul, mis oli liiga avar, liiga lahtine, liiga õhuline paik, kuigi telefonikõned tulid igasugu väikestest, kõrvalistest ja kinnistest kohtadest? Maigret oli kohe alguses kindel, et meest ei tapetud Concorde’i väljakul.

Politsei sai samal ajal juba uut infot, Concorde’i väljakul oli peatunud auto, Autost oli midagi välja tõmmatud ja kõnniteele asetatud. Pealtnägijate arvates võis see olla laip. Autoks oli kollane Citroen, Pariisi numbrimärgiga, kaks viimast numbrit olid 3 ja 8.

Maigret märkas, et laipa on enne või pärast noahoobiga surmamist üsna kõvasti ja korduvalt löödud, rusika- või jalahoopidega. Mehe nägu oli üles paistetanud, huul lõhki, üks näopool moondunud. Kui laipa hakati ära viima, oli näha, et maapinda laiba all oli puhas, seal polnud ainsatki vereplekki!

Maigret jätkas juurdlust ja uurimist. See oli nüüd “tema surnu”, tal oli surnuga isiklik suhe, kuna mees oli just talle helistanud. Kas keegi tahtis, et surnu leitakse Concorde’i väljakul, aga miks just sealt. Segadust oli ka mehe riietega ja sellega, kuidas noahoop oli antud. Tundus, et see oli olnud tõeline täppistöö, nagu oleks meest “opereeritud”.

Maigret pidi aru andma oma ülemusele, kuid ka kohtunikule, kes kõik soovisid kiiret lahendust, kes oli see tapetu ja miks ta tapeti! Maigret oskas rääkida vaid seda, et tapetut oli nähtud hipodroomil, kas ta tegeles kihlvedudega? Maigret oli üsna kindel, et mees võis töötada ka “limonaadi vallas” – ehk kõik need inimesed, kes tegutsevad jookide valdkonnas, v.a. restoranid – kas mees võis olla mõne urka omanik. Ja kes oli tema abikaasa, kelle nimeks pidi olema Nine, keda Maigret pidi tundma?

Erinevate infokildude abil, ja paljuski tänu ühele ennustajast ja selgeltnägijast vanaprouale, kes oli näinud kollast autot ja kahte meest, kes ühte majja sisenesid, jõudis Maigret järelduseni, et nad peavad minema väikesesse kohvikusse Bercy kaldapealse ja tänava nurgal. Kohvikusse, mil nimeks Au Petit Albert.

Kohvikusse minnakse nii, et Maigret ning politseinik, kel nimeks Chevier ja tema abikaasa, avasid seal nn valveposti Et seda varjata, hakati kohvikut pidama. Kohvik oli küll tühi, kuid sealt leiti piisavalt palju jälgi, et teada saada - just selle kohviku omanik oligi tapetud mees, kes oli Maigret’le helistanud ja abi palunud. Nüüd saadi lõpuks teada ka tapetu nimi – Albert Rochain.

Kuna kohvik oli jällegi avatud, siis käisid paljud kohalikud küsimas, kas Albert müüs kohviku maha, kas ta pani mõne hobusega täkke, kas ta võttis Nine’i kaasa jpm. Maigret’l oli olnud õnne, sest nüüd hakkasid asjad edasi liikuma.

Ühel päeval sisenes kohvikusse kahtlane, punasepeaga tüüp, kes üsna kiirelt kohvikust lahkus. Kahtlane punapea (oli ju ühest punapeast ka eelpool juttu) lahkus kiirelt kohvikust, mistõttu hakkasid Maigret (tema läks taksoga) ja inspektor Lucas (tema läks jalgsi) kahtlast vennikest jälitama. Lõpuks jõuti Pariisi ühe ohtlikuma kvartali lähedusse, kvartali, kus elas hulk välismaalasi, kellel puudusid dokumendid. Just selle kvartali läheduses tapeti too punapea, kusjuures otse jälitajate (politseinike) silme all. Kas punapea oli toonud politsei “neile” liiga lähedale? Neile, kes varjasid end mõnes räpases urkas või hotellis?

Punapealt leiti ametiühingu dokument, mis viitas sellele, et tegemist oli tšehhiga, kes töötas Citroeni tehases.

Nüüd viis Maigret läbi ulatusliku reidi just selles kahtlases kvartalis, kus esialgu tšehhe ei leitud, kuid lõpuks saadi teada, et pikka aega on tegutsenud bande, kuhu on kuulnud mitu meest ja ka üks naine, nimeks Maria, kes just reidi toimumise ajal oli ühes räpakas ja kahtlases hotellis sünnitamas!

Veidi hiljem saab lugeja teada, et tegemist oli bandega, kes oli pannud toime vägagi võikaid kuritegusid mitmedes taludes, kus oli tapetud ka mitmeid vanainimesi! Põhjuseks, nagu ikka paljude kuritegude puhul - raha!

Maigret otsustas ülekuulata haiglasse viidud Maria, kes oli just lapse sünnitanud. Maigret palus appi tõlgi, kes valdas tšehhi keelt, kuid ainus mida Mariast teada saadi, oli see, et ta oli slovakitar.

Kuidas Maigret edasi toimetab? Selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid üsna ruttu on pilt selge, mida oli teinud too bande, kes oli saanud nimeks Picardie bande. Kes oli kes selles julmas bandes, ja kes oli nende ninamees (kusjuures see on küll üsna ootamatu). Mängus olid suured rahad, mis saadud tapetud inimestelt, mängus olid võiduajamised hipodroomil ja saame teada sedagi, kuidas oli seotud tapetud Albert (nn Maigret’ surnu) bandega või oli see lihtsalt üks õnnetu kokkusattumus …

Selline lugu selles Maigret’-raamatus. Jätkuvalt põnev ja kaasahaarav, ja nagu ikka lugu saab lõpplahenduse raamatu viimastel lehekülgedel. Simenonil on oskus lugeja haarata ja hoida teda endaga kuni raamatu lõpuni.

Georges Simenon „Komissar Maigret. Härra Gallet’ surm“ (Pegasus)

Émile Gallet´ vägivaldse surma asjaolud on kummalised. Komissar Maigret selgitab välja, et nii ohvri nimi, mille all ta reisis, kui ka tema väidetav amet on valed. Piinlikud kohtumised leinava perekonnaga reedavad mitmetähenduslikke tundeid lahkunu suhtes. Visa uurimis- ja mõttetöö tulemusel veendub Maigret, et härra Gallet´ elutraagika põhjust tuleb otsida tema minevikust. Lõpuks avastab ta kohutava tõe ja valede alla peidetud tegeliku kuriteo. Karistada pole aga õieti kedagi...

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud George Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari. Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

„Härra Gallet’ surm“ (1931) ilmub eesti keeles esimest korda.

Georges Joseph Christian Simenon (13.02.1903 Liege – 4.09.1989 Lausanne) oli belgia kirjanik, kes kirjutas oma lugusid prantsuse keeles. Eelkõige on ta tuntud krimikirjanikuna, kelle loodud on krimikirjanduse üks tipptegijaid – komissar Maigret.

Simenon sündis Liege’is, Belgias ja töötas ajakirjanikuna. 1922 kolis ta Pariisi ja hakkas kirjutama igasuguseid jutte, alguses eelkõige õudusjutte. Esialgu kirjutas ta salanime all, ja tema esimene romaan “Peeter Lätlane” (samuti komissar Maigret’ lugu) ilmus 1930. Maigret’ lugusid kirjutas ta kuni aastani 1972.

Olen lugenud erinevatest raamatutest, et Georges Simenon võttis eeskuju inimkaraktereid luues eelkõige Nikolai Gogolist ja Honore de Balzacist, ja ei maksa unustada sedagi, et Simenon jõudis lühikest aega töötada ka Pariisi kriminaalpolitseis.

Pärast II maailmasõda hakkas Simenon reisima, ta elas mõnda aega USA-s, veidi hiljem kolis ta elama Šveitsi.

Maigret' kohta on Simenon ütelnud, et kommisar oli humanist, kes mõistis inimeste nõrkusi ja tema kaastunne kuulub just nn väikesele inimesele. Maigret’ lugudes joonistab Simenon erinevaid pilte nii uhketest hotellidest kui ka vaestest tänavaurgastest ja nurgatagustest. Samas ei ole Simenon kindlati mitte sotsiaalkriitik ega jutlustaja. Simenoni on kutsutud üsna süngeks kirjanikuks ja skeptikuks, kuid mõnedes tema teostes on siiski ka valgust, idealistlikku süütust ja ebaisekat armastust.

Komissar Maigret ehk Jules Maigret on krimikirjanduse üks kuulsamaid komissare, kellest “on teada”, et ta sündis 1884 Saint-Fiacres, kuigi Simenoni raamatutest on Maigret sünnidaatumiks ka teisi aastaid … Tema isa oli põllumees, üsna suure talu juhataja. Isa surm katkestas Maigret arstiõpingud. Samas olid just Maigret isa suhted need, mis aitasid Maigret’l tõusta tavapolitseist kriminaalpolitseinikuks. On teada sedagi, et Maigret on abielus, tema naise nimeks on Louise Henrietta. Nendel ei ole lapsi, mis on teravaks probleemiks Maigret abikaasale.

Paljudes Maigret’ lugudes on Maigret mõrvarühma pealik. Ta loodab töös iseenda vaistudele, intuitsioonile, kuid mõnikord on abiks ka tehnika. Enamus Maigret uurimistest lõpeb edukalt ja sageli annab ta asitõenditel endil viia kahtlusaluseni. Ta uurib ka kahtlusaluste perekondi, nende tööd ja käitumist, kuni lõpuks on süüdlane tabatud. Maigret ilunumbriks on pikad ülekuulamised, mille käigus kahtlusalused murduvad. Simenon kirjeldab Maigret tööpäevi ja ülekuulmisi vägagi põhjalikult.

Sageli kohtab Maigret’d väikesetes kohvikutes, kus ta rüüpab õlut või joob konjakit, mida on lahjendatud veega või kalvadosi. No ja otse loomulikult kuulub Maigret’le tema piip! Piipu tõmbab ta isegi bussis, kui on võimalik sõita bussiga, mille tagaosa on ilma katuseta.

Esimesed 19 Maigret’-raamatut ilmus aastail 1931-1934! Eelpool mainitud “Peeter Lätlane” avaldati hoopis viienda raamatuna. Kuigi Maigret’-lood olid kohe ilmudes populaarsed, jätkas Simenon Maigret’-lugudega pärast II maailmasõda. Seejärel oli paus ja 1947 jätkusid Maigret’-lood kuni 1972. aastani, kaks kuni neli lugu aastas.

Eesti keeles on Georges Simenoni sulest ilmunud mitmeid raamatuid, nagu ka komissar Maigret’ lugusid: 1970 “Maigret’ piip” (Eesti Raamat, ka 1973)), 1976 “Saint-Pholieni kiriku poodu. Leskemand Couderc” (Eesti Raamat, sari “Mirabilia”), 1980 “Maigret vihastab” (Eesti Raamat), 1982 “Saint-Pholieni kiriku poodu” (Eesti Raamat, koos Pavel Šestakovi looga “Kõrgusekartus”), 1988 “Cecile on surnud. “Majestici” keldrid” (Eesti Raamat, sari “Mirabilia”), 1991 „Novembrikuus Concarneaus’s. Vennad Ricod“ (Hara), 1992 “Maigret ja peata laip” (Kupar, sari “Kupra kriminaalromaan”), 1995 “Maigret ja laisk varas” (Kuldsulg, sari “Meisterdetektiivid”), 1995 “Maigret ja Nahouri mõrvalugu” (Kuldsulg, sari “Meisterdetektiivid”), 1995 “Maigret’l läheb silme ees mustaks” (Kuldsulg, sari “Meisterdetektiivid”), 2003 “Maigret kohtus” (Tänapäev), 2003 “Peeter Lätlane” (Tänapäev, ka 2021 kirjastus Wellum,) 2004 “Maigret ja härra Charles” (Tänapäev), 2004 “Öö teeristil” (Tänapäev), 2005 “Kollane koer” (Tänapäev), 2005 “Maigret’ puhkus” (Tänapäev), 2008 “Minu sõber Maigret” (Kuldsulg, sari “Kriminaalromaan”), 2013 “Saint-Pholieni kiriku poodu” (Eesti Päevaleht)

+ 1989 “Kiri emale” (Loomingu Raamatukogu), 2009 „Peaminister“ (Kuldsulg).

Kui seda nimekirja vaadata, siis ei ole juba pikka aega Maigret’-lugusid ilmunud, mistõttu on igati vahva, et kirjastus Pegasus on „asja“ jällegi käsile võtnud.

"Härra Gallet' surm"

Krimilugude kokkuvõtetega on alati see oht, et räägid loo ära ja pärast seda on lugemine eriti igav, kuid komissar Maigret’ esimene kokkupuude selle raamatu surnuga, kelle häirivas läheduses pidi ta elama mitu nädalat, toimus 27. juunil 1930. Kriminaalpolitsei oli saanud enne seda rea märgukirju, mis teatasid Hispaania kuninga tulekust Pariisi 27. kuupäeval ning tuletasid meelde niisugusel puhul rakendatavaid julgestusabinõusid. Politsei peadirektor viibis Prahas, tema asetäitja oli kutsutud lapse haiguse pärast oma Normandia rannikul asuvasse suvilasse.

Maigret kui komissaridest vanim pidi sel lämmatavalt kuumal päeval tegelema kõigega, sest puhkuste tõttu oli isikkoosseisu kärbitud miinimumini. Ent just 27. juuni koidu ajal avastati Picupsi tänavalt üks mõrvatud proovireisija. Kell üheksa hommikul olid kõik vabad inspektorid suundunud Bois-de-Boulogne’i jaama, kuhu oodati Hispaania suverääni.

Minut pärast kella üheksat saabus telegramm Nevers’ist, milles oli kirjas, et Emile Gallet, proovireisija, elukoht Saint-Fargeau Seine-et-Marne’is, mõrvati Loire’si hotellis Sancerre’is. Olevat palju kummalisi üksikasju. Kirjas on palve võtta ühendust perekonnaga laiba tuvastamiseks. Võimalusel tuli saata kohale inspektor Pariisist.

"Karikakarde"-villa

Maigret’l ei jäänud muud üle, kui minna ise Saint-Fargeau’sse, mis asus 35 kilomeetri kaugusel pealinnast. Maigret sõidab rongiga ja on ainus, kes Saint-Fargeau’s rongist väljub. Lugeja saab kirjeldustest aru, et seal on kõrvetav päike ja meeletu kuumus. Mõrvatu on elanud „Karikakarde“-nimelises Inglise stiili meenutava arhitektuuriga villas.

Maigret tutvustab end proua Gallet’le, et ta on komissat Maigret, Esimesest Mobiilsest Brigaadist. Maigret teeb teatavakse kurva uudise, et proua Gallet’ mees on mõrvatud Sancerre’is. Proua Gallet on segaduses, sest tal on postkaart oma mehelt, mis kannab 26ndat kuupäeva ja sellel on Roueni postkontori tempel! Kahtlemata on tegemist kellegi teise Gallet’ga.

Maigret jätkab ja uurib, kas härra Gallet eesnimi on Emile, elukutseks proovireisija? Abikaasa kinnitab, et mees esindab firmat Niel & Cie üle terve Normandia! Maigret on üsna kindel, et tegemist on kahjuks siiski sama mehega, kuid ta palub proua Gallet’l endaga Sancerre’i kaasa tulla. Siinkohal peab mainima üht fakti, millest ka edaspidi juttu ja see on seotud härra Gallet’ tervisega, mees on pidanud pikka aega dieeti.

Rongis

Nüüd sõidetakse Moulins’i kiirrongi kupees, mis sõidab läbi Sancerre’i. Maigret on võtnud taskust piibu, kuid vaadanud oma kaaslast, proua Gallet’d, loobub komissar mõttest naise juuresolekul suitsetada.

Proua Gallet uurib, mis võiks olla juhtunud? Maigret ja ka lugeja saavad teada, et härra Gallet’l oli kombeks postkaarte saata iga kord, kui ta eemal viibis. Reisis ta igas kuus umbes kolm nädalat. Tavaliselt sõitis ta Roueni, kus peatus Postihotellis ... Juba kakskümmend aastat! Sealt tegi ta väljasõite üle kogu Normandia, püüdes alati Roueni õhtuks tagasi jõuda. Saame teada sedagi, et Gallet’del oli poeg, kes tegutses ühes Pariisi pangas, kuid veetis kõik oma pühapäevad vanemate juures Saint-Fargeau’s. Maigret uurib proua Gallet’lt, kas tema mehel oli vaenlasi? Proua kinnitab, et neil polnud ei vaenlasi ega sõpru, nad elasid omaette, nagu kõik need, kes on tundnud teistuguseid aegu kui see brutaalne ja labane sõjajärgne periood. Vägagi huvitav mõttekäik.

Alles kell 7 õhtul saabub rong Tracey-Sancerre’i jaama, Maigret ja proua Gallet pidid käima veel terve kilomeetri mööda maanteed ja ületada ka Loire’i teisele kaldale viiv rippsild. Lõpuks jõuavad nad Loire’si hotelli, kuid mõrvatu laip on viidud juba vallamajja ja lahkamine peaks toimuma kell kaheksa. Kui nad kiirustavad, siis nad jõuavad õigeks ajaks.

Proua Gallet tuvastab laiba

Laip on viidud vallamaja lähedal asuva kooli hoovi, kus proua Gallet laiba nägu katvat lina kergitab ja küsib: „Kuidas on see võimalik? Kes seda tegi?“ See on tema mees. Veidi hiljem saab Maigeret teada, et ainult pool nägu oli laibal puutumata, sest ta parema põse oli purustanud revolvrikuul. Vasaku rinnanibu all oli selge, korrapärane haav, mis oli säilitanud noatera kuju.

Maigret kohtub seal ka Nevers’i politseinspektoriga, kes polnud leidnud mõrvapaigas mitte midagi kahtlast. Midagi polnud varastatud, keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Mitte millestki polnud kinni hakata!

Maigret meenutab Gallet’de juures nähtud fotot härra Gallet’st, kuid ka laiba poolikut nägu ja kaamet keha. Maigret on kindel, et mehel oli olnud tõsine maksakahjustus.

Edasi saame (saab ka Maigret) teada, et kuritegu pandi toime laupäeva öösel vastu pühapäeva, kusjuures Sancerre’is toimus samal ajal laat. Maigret on kindel, et just laadakära, märkilaskmise ja rakettide pärast ei kuulnud keegi revolvripauku. Nevers’i politseiinspektor Grenier räägib, et arst, kes laipa lahkas, oli kinnitanud, et härra Gallet sai algul kuuli pähe, kuid see ei põhjustanud tema surma. Ta sai pärast lasku noahoobi otse südamesse ja suri silmapilkselt! Revolvrit ei leitud, kuid nuga oli laibast mõne sentimeetri kaugusel.

Härra Gallet on härra Clement!?

Asjalood lähevad veelgi segasemaks. Maigret saab teada, et Emile Gallet oli hotellis peatunud härra Clement’i nime all, umbes kord iga kuue kuu tagant. Ja sellest, kui ta esimest korda peatus oli möödas kümme aastat. Alati oli ta olnud seal härra Clement, Orelans’i rantjee. Tal polnud kaasas proovireisijate reisikotti, milles oleks olnud pakutavaid hõbesepatooteid. Hotelli juhataja kinnitab Maigret’le, et mehel oli kaasas reisikott isiklike asjadega, sest ta hoolitses väga oma välimuse eest.

Hotelliomanik räägib veel mitmeid olulisi asju. Viimasel korral oli härra Clement saanud sinise toa, mille aknad olid nõgestesse kasvanud tee poole. Tee lõpus oli härra Tiburce de Saint-Hilaire’i häärberi müür, kusjuures häärberit kutsuti ka „väikeseks lossiks“. Sinise toa aknd avanesid just selle häärberi poole. Härra Clement või õigupoolest Emile Gallet oli saanud sinise toa laupäeva hommikul, kuid juba pärastlõunal oli ta soovinud seda vahetada, vaatega hoovi poole. Hotelliomanikul polnud sel päeval kahjuks mitte ühtegi vaba tuba.

Maigret ei saa esialgu hotelliomaniku mõttekäigust aru, kuid omanik teab rääkida, et revolvrilask tehti mitte vähem kui kuue meetri kauguselt, hotellitoa seinani oli ainult viis meetrit ... mõrtsukas pidi olema väljas!

Maigret rõhutab nüüd ka ise, et siin on mängus kummalised kaks juhust – oli tarvis laata, et pauku summutada ja seda, et kõik hoovipoolsed toad oleksid hõivatud! Hotelliomanik räägib sellestki, et Sancerre’is olles käis härra Clement kusagil, jalgsi. Omanik oli arvanud, et ehk on mehel sealses ümbruskonnas vallaslaps?

Härra Gallet, kes ta on?

Nüüd saame lugeda ka Maigret’ mõtisklust, milles ta mõtleb, et igal kriminaalasjal on oma karakteristika, mis ilmneb varem või hiljem ning mis annab sageli mõistatuse võtme. Kas selle loo karakteristikaks ei olnud mitte keskpärasus? Odav suvituskoht! Teise klassi hotell! Maigret paneb paika tegevuskava, milles on üheksa punkti, sealhulgas mitme telegrammi saatmine. Telegrammidele tulevad ka vastused. Roueni postihotellist saab ta vastuse kassapidajalt, kes oli saanud kellegilt Emile Gallet’lt ümbrikus postkaarte edasi saatmiseks. Kaasapidaja sai tasuks sada franki kuus ja nii juba viis aastat Kassapidaja oli kindel, et eelmine kassapidaja tegi sama.

Pool tundi hiljem tuli telegramm Nielilt, milles öeldi, et Emile Gallet ei tööta enam nende firmas 1912. aastast peale. 18 aastat! Millega on Emile Gallet need 18 aastat tegelenud?

Isa ja poeg

Maigret on palunud ka kõikidel elanikel teada anda, kui nad on näinud midagi kahtlast. Nii saab komissar teada, et Saint-Thibaut’sse viival maanteel oli härra Clement tülitsenud noormehega. Noormees oli olnud kõrendik, pikliku näo ja prillidega. Maigret kahtlustab, et see võib olla Emile Gallet’ poeg.

Komissar otsustab taaskord külastada proua Gallet’d, kuid seekord lootuses kohata seal ka Gallet’de perepoega Henry’d. Nüüd selgubki, et Henry Gallet oli olnud Sancerre’is, kuna tema armuke Eleonore asus puhkuse ajaks elama Germaini pansioni Sancerre’ist Saint-Thibaut’sse viiva tee ääres. Poeg kinnitab, et tema isa aimas tema armusidet ja oli sellele vastu, kui poeg oleks teadnud, et tema isa on samal ajal Sancerre’is, siis poleks ta sinna läinud. Sõnavahetus maanteel tähendas seda, et Henry oli kahtlustanud isa tema järel nuhkimises, isa oli nimetanud teda lugupidamatuks pojaks!

Maigret saab selle kohtumisel teada proua Gallet’lt, et ta on Auguste Prejani tütar, kes oli viimase Bourboni printsi endine sekretär ... Legitimistliku ajalehe Päike direktor ... proua Gallet’ isa oli kulutanud oma viimased santiimid, et see organ, mis pidas õiglast võitlust, saaks ilmuda ... Isa oli surnud aasta pärast härra ja proua Gallet abiellumist, kogu proua perekond on rojalistid, kõigil neil oli ja mõnel ka on silmapaistev positisoon, mistõttu oldi pahased, et ta abiellus proovireisijaga.

Proua Gallet kinnitab, et ta ei tundnud oma mehe sugulasi, kuid ta teadis, et mehel oli olnud raske laspsepõlv ja ta elas mitu aastat Indohiinas. Proua Gallet näitab Maigret’le ka kodus olevadi kaubanäidiseid firmalt Niel, mistõttu ei suuda ta mõista, et tema mees ei olnud proovireisija! Lisaks näidistele leiab Maigret ka dokumendid, millel pealkirjaks „Päike“. Need on proua Gallet isa paberid, kuid nüüd võtab Maigret need kaasa.

Komissar kohtub ka kohaliku postiljoniga, kelle sõnul oli härra Gallet’le tulnud kirju odavates sinistes ümbrikutes Pariisist, saatjaks keegi härra Jacob.

Mulle tundub järjest rohkem, et siin on tegemist ka mingisuguste poliitiliste mängudega, võimumängudega.

Lossiomanik, härra Tiburce

Maigret naaseb Sancerre’i hotelli, kus üks kohalik mammi oli näinud mõrvatut kahel korral kohtumas härra Tiburce’iga, kellele kuulus eelpool mainitud „väike loss“. Kusjuures teisel korral olid mehed tülitsenud! Maigret lähebki nüüd lossiomanikuga kohtuma. Härra Tiburce kinnitab, et tema teadis härra Clement’i nagu Prantsusmaa leigitimistliku liikumise ametlikku esindajat, kes oli käinud küsimas lossiomanikult kaks tuhat franki nende propagandakassa jaoks. Ka nende viimasel kohtumisel oli Clement küsinud raha ja rääkinud monarhia restaureerimisest. Pärast kohtumist lossiomanikuga on komissar kindel, et mees jätab midagi rääkimata, midagi olulist ...

Komissar läheb tagasi Sancerre’i. Ta on hotellitoas, kus härra Gallet on mõrvatud, üsna suures segaduses. Komissarile teeb peavalu laiba asukoht, laiba asend ja see, kuidas ta ikkagi tapeti?

Sancerre’is kohtub Maigret ka eelpool mainitud Eleonore Bousangiga, kes räägib, et tema on 30-aastane lesk, tema armuke Henry Gallet on 25-aastane. Eleonore mees on saanud surma ketrusvabrikus, kus juhtus tööõnnetus, mistõttu oli ta pikki aastaid käinud kohtus, et saada vabrikust mehe surma tõttu kahjutasu. Ka Henry Gallet töö oli kahtlases pangas, mistõttu Maigret mõtiskleb, et nende kahe suhted olid reguleeritud nagu kahel äriettevõtte kompanjonil. Eleonore on üllatunud, kui Maigret tõdeb, et Emile Gallet oli väljapressija.

Kindlustuspettus?

Maigret jätkab oma uurimistööd Sancerre’is, kuid saadab jällegi telegramme Pariisi kriminaalpolitseisse, kust saab vastuseid, et Emile Gallet ei jätnud maha testamenti, et tema naine Aurore Gallet saab kolmsada tuhat franki elukindlustust, et elukindlustuse lepingu oli härra Gallet sõlminud 1925. aastal, kusjuures Maigret arvutab, et 300 000 elukindlustuse saamiseks pidi härra Gallet maksma 20 000 franki aastas, kas see oli raha, mida mees oli välja petnud ja välja pressinud legitimistide poolehoidjatelt, kes soovisid tagasi troonile Bourbone?

Ei mööda palju aega, kui Sancerre’i hotellis tulistatakse üht politseitöötajat, kes on Maigret’l abiks. Politseiniku kõrv saab valustasti pihta! Kes tulistas? Kust tulistati? Miks tulistati? Veidi hiljem saab Maigret ühelt relvakaupmehelt teada, et härra Gallet’ pihta tulistatud kuul ja politseiniku pihta tulistatud kaks kuuli on samast relvast! Maigret’l on nüüd teada kellaaeg, millal politseiniku pihta oli tulistatud, mistõttu suudab ta välistada kahtluslauste ringist Henry Gallet’, Eleonore’i ja härra Saint-Hilaire’i.

Oh, nüüd ma olen jäänud taaskord pikalt lobisema. Seetõttu võtan edasise lühidalt kokku. Maigret’d vaevab küsimus, kes on see kirju saatnud härra Jacob? Kas hoopis Henry Gallet ja tema armuke Eleonore santažeerisid Emile Gallet’d, kui olid teada saanud, et härra Gallet santažeeris legitimiste?

Loo lõpus tuleb veel üks üsna ootamatu pööre, sest nii Maigret kui ka lugeja saavad teada, et kaks tegelast on oma isikud ära vahetanud, ja seda juba üsna palju aastaid tagasi. Põhjuseid selle tegemiseks oli mitmeid ja põhjuseid, miks nad taaskohtuvad on jällegi mitmeid. Nüüd peavad nii Maigret kui ka lugeja olema vägagi tähelepanekud, et aru saada, kes on kes ja mis on täpselt juhtunud.

Maigret lahendab selle keerulise loo, kuid tegelikult pole ju mitte kedagi kinni võtta ega vangi panna, sest kas ikkagi toimus mõrv või oli see hoopis ... ja kui kedagi tahta süüdi mõista, siis kannataksid hoopis süütud inimesed ...

Robert Louis Stevenson „Aarete saar“ (Rahva Raamat)

Astu pardale ja ole valmis peadpööritavaks seikluseks, kust ei puudu peidetud varandus, ohtlikud mereröövlid ega verised võitlused.

Robert Louis Stevensoni „Aarete saar“ on üks kõigi aegade populaarsemaid mereröövlilugusid. Teosest pärinevad mitmed žanri sümbolid, nagu ühe jala ja õlal istuva papagoiga piraat ning kaardile aarete asukoha tähistamiseks tehtud rist. Haaravas seiklusjutus on peidus ka liigutav täiskasvanuks saamise lugu, kus peategelane Jim saab õppetunde sõprusest, lojaalsusest ja vaprusest. Unustamatute tegelaste ja kaasakiskuva süžeega raamat on köitnud igas vanuses lugejaid alates selle ilmumisest aastal 1883. Tõlkinud Minni Nurme.

Ma olen üsna kindel, et „Aarete saar“ on üks maailma kõigi aegade populaarsemaid mereröövlilugusid, mis ka eesti keeles mitmel korral ilmunud – 1949 (kirjastus Ilukirjandus ja Kunst), 1958 raamatusarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ (Eesti Riiklik Kirjastus), 1990 ilmusid „Aarete saar“ ja „Must nool“ ühiste kaante vahel (kirjastus Eesti Raamat), 2006 (kirjastus Eesti Raamat), nende tõlgete autoriks kõikidel ilmumistel on Minni Nurme, nagu ka sellel ilmumisel.

1924 ilmus Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuselt „Varanduste saar“, mille tõlkijaks oli Ants Oras. Umbes samast ajast on veel üks ilmunud „Varanduste saar“, mille tõlkis Julius Säkk. Lisaks veel adapteeritud „Aarete saare“ versioon aastast 2000 (kirjastus Ersen), ja lühendatult noortele suunatud väljaanne aastast 2008 (kirjastus Sinisukk). Ega seda põnevat ja kaasahaaravat raamatut just väga sageli ilmunud ei ole, mistõttu on selle uuesti avaldamiseks igati paras aeg.

Stevensoni teised raamatud ja elulugu, "Aarete saar" filmilinal

Eesti keeles on ilmunud veel mitmed Robert Louis Stevensoni kirjutatud raamatud: „Kurat pudelis“, „Lugu valest“, „Ballantrae isand“, „Eesliga savannides“, minu üks lemmikutest ehk „Kummaline lugu Dr. Jekyllist ja Mr. Hyde’ist“, „Lapse luuleaed“, „Mõistulood“, „Prints Otto“, „Reisid Lõunamere saartel“, „Röövitud“, „Catriona“, „Röövitud poiss“.

1983 ilmus Eesti Raamatult ka Richard Aldingtoni kirjutatud „Mässaja portree“, mis jutustab igati põnevalt ja kaasahaaravalt Robert Louis Stevensoni elust ja tööst. Mäletan, et lugesin seda teismelisena üsna suure huviga, ja seda tänu sellele, et oli ju Stevenson kirjanik, kes oli kirjutanud „Aarete saare“!

1971 valmis Gorki filmistuudiol mängufilm “Aarete saar”, mida on korduvalt ka ETV kanalitel näidatud (no eks vaatasin ka mina seda väikese poisina), kusjuures ETV+ kanalist alles üsna hiljuti. Mujalt maailmast võib välja tuua filmid aastast 1934 (režissöör Victor Fleming, osades Wallace Beery, Jackie Cooper, Lionel Barrymore, Otto Kruger), 1950 (režissöör Byron Hskin, osades Bobby Driscoll, Robert Newton, Basil Sydney), 1972 (režissöör John Hough ja Andrea Bianchi, osades Orson Welles, Kim Burfield, Lionel Stander), 1990 telefilm (režissöör Fraser C. Heston, osades Charlton Heston, Christian Bale, Oliver Reed, Christopher Lee, Julian Glover), 2012 telefilm (režissöör Steve Barron, osades Eddie Izzard, Toby Regbo, Rupert Penny-Jones, Daniel Mays, Donald Sutherland, Elijah Wood). Kindlasti on ekraniseeringuid veel, kuid mulle tundub, et mainitud on neist kõige kuulsamad.

Robert Louis Stevenson (1850 Edinburgh — 1894 Upolul) oli šoti kirjanik, kes oli lapsena haiglane ja hakkas varakult lugusid välja mõtlema. Hiljem sõitis ta kirgliku rännumehena läbi Euroopa ja Ameerika ning veetis elu viimased aastad nõrga tervise tõttu Vaikse mere saartel ja suri Samoal. Juba tema eluajal kogusid tema raamatud tuntust ning praegu kuulub autor 26 kõige tõlgituma autori hulka maailmas.

Seikluskirjanduse klassika

“Aarete saar” (“Treasure Island”) on romaan, mis ilmus esialgu järjeloona ajakirjas “Young Folks” (1881-1882). Raamatuna ilmus see esimest korda 1883. Stevenson kirjutas oma raamatusse tegelaskujusid ja asju, mida on kasutatud ka järgmistes mereröövlilugudes, nagu näiteks ühe jalaga mereröövel, kelle õlal istub papagoi, kaart, millele on märgitud aarde leiukoht X-iga. Raamatus on olemas kõik tõelise seiklusloo elemendid: laev (Hispaniola), kaugel asuv tundmatu saar, peidetud aare ja mereröövlid! On öeldud, et selle romaaniga tõestas Stevenson, et on suurepärane jutustaja, kes suudab väljamõeldud loole lisada ka iseenda põnevaid kogemusi ja seiklusi.

“Aarete saar” on seikluskirjanduse klassik ja teisalt ka raamat ühe poisi kasvamisest, sest see jutustab poisist, kel nimeks Jim Hawkins (tema on ka raamatu jutustaja, lugu jutustades on poiss 17-aastane, kuid raamatu sündmuste ajal on ta 13-14-aastane), kes läheb seiklema Aarete saarele. Tal on kübeke õnne, ja ta suudab päästa nii ennast kui ka laevakaaslasi igasugu ohtudest. Teiseks peategelaseks on mereröövel Pikk John Silver.

Jimi emale kuulub võõrastemaja Inglismaal, kuhu tuleb elama joodikust meremees, tõeline vana merekaru Billy Bones, kel kaasas saladuslik meremehekirst. Vana merekaru veidi hiljem sure, põhjuseks liigne alkohol ja see, et pimedal Pew’l on õnnestunud Billy Bones üles leida. Surnud meremehe asjadest leiab Jim aardekaardi, millel on kirjas, kus peaks olema kuulsa mereröövlikapteni (kapten Flinti) aare.

Nii saabki alguse seiklus, mis viib Jim Hawkinsi laevaga Aarete saarele, kuid ta ei tea, et laevaga on kaasas ka mereröövel Pikk John Silver ja selle papagoi, kel nimeks Kapten Flint. Kapten Flint on John Silveri sõnul vähemalt 200 aastat vana, ta on näinud palju halbusi, mistõttu võib teada lausa põrguliseks pidada. Papagoi on olnud mereröövlitega purjetamas nii Madagaskarile, Suriname’i, Providence’i, Portobellosse ja mujale.

Põnevaid sündmusi ja seiklusi võitlusi ja verevalamist on raamatus palju, mistõttu jätkub pinget raamatu viimaste lehekülgedeni, kui meie suur aardeseiklus lõpeb.

Meie lugu algab

Ja veidi ka pikemalt sellest põnevast seiklusloost. Raamatu esimene osa on “Vana mereröövel”, milles jutustaja ja peategelane Jim Hawkins, et skvaier (omaaegne alam aadlitiitel Suurbritannias, suurmaaomanik) Trelwaney, dr Livesey ja teised džentelmenid palusid tal algusest lõpuni kirja panna kõik üksikasjad Aarete saare kohta – ainult saare asupaika nimetamata, ja sedagi vaid sellepärast, et sinna veel aardeid on jäänud -, siis võtab Jim issanda aastal 17… (siinkohal peab mainima, et ega me raamatus ühtegi aastaarvu välja ei loegi) sule kätte ja heidab pilgu tagasi aega, mil tema isa Admiral Benbow’ võõrastemaja pidas ning vana, tõmmu mõõgaarmilises näoga meremees esimest korda nende katuse alla elama asus.

Üsna pisikeste detailide abil on lugeja kindel, et vana meremees on olnud ka endine mereröövel, kellele meeldib rumm, kuid näib, et ta kardab kedagi või midagi. Kuna Jimi isa on haige, siis külastab teda ka kohalik arst dr Livesey, kes on kindel, kui Billy Bones joomist ei lõpeta, siis ta sureb.

Võõrastemaja külastab veel paar mereröövlit, Must Koer, kellega Billy Bones peab maha tõsise kakluse ja mõõgavõitluse, kuid ka kerjuse välimusega, pime Pew. Billy Bones näib neid mereröövleid kartvat, sest on juttu ka kohtukutsest, nn mustast märgist. Pärast pimeda Pew lahkumist Billy Bones sureb. Veidi enne seda on surnud ka Jimi isa.

Ei kulu palju aega, kui võõrastemajja tuleb rohkemgi mereröövleid. Mida nad otsivad? Igal juhul Jim ja tema ema varjuvad, kuni saabub ka korrakaitsjaid, näiteks piirivalveülem Mr Dance. Pime Pew astub tagaajajate hobuste ette ja saab surma.

Nüüd otsustatakse läbi uurida Billy Bonesi meremehekirst, kust leitakse veidi raha, pabereid ja kaart, mis viitab selgelt Aarete saarele ja seal olevale aardele. Meremehekirstu on tulnud uurima lisaks Jimile ka dr Livesey ja skvaier Trelwaney. Skvaier on see, kes ütleb, et tema läheb juba järgmisel päeval Bristolisse, et panna valmis neile parim laev ja valituim meeskond Inglismaal. Ka Jim võetakse laevapoisina kaasa. Liveseyst saab laevaarst, skvaierist endast admiral. Lepitakse kokku, et leitud kaardist ei tohi mitte kellelegi rääkida, sest vastasel juhul hakatakse neid taga ajama.

Ettevalmistused meresõiduks

Möödusid nädalad, kuni saabus kiri skvaierilt. Selles ta kinnitas, et laev on ostetud ja varustatud. Laev seisab ankrus ja on valmis merele minema. Skvaieri sõnul oli see kena kuunar, mil nimeks Hispaniola. Ta oli saanud selle oma vana sõbra Blandly kaudu. Kirjas on lugeda sedagi, et skvaier on suutnud välja lobiseda selle, kuhu tahetakse laevaga minna, juttu on ka aaretest! Skvaier jutustab meeskonda leitud Pikk John Silverist, kelle abil oli leitud teisigi vanu merekarusid, kes polnud välimuselt just kenad, aga näo järgi kõige kangema loomuga poisid! Kas mitte see ei peaks juba panema meie peategelasi kahtlustama, mis meestega on tegu?

Jim lahkub ema juurest võõrastemajast, ja jõuabki Bristolisse, kus ta läheb Kiikri kõrtsi, mille kõrtsmikuks on Pikk John Silver. Ka Jimile jätab mees mulje, kui lahkeloomulisest kõrtsmikust, kuid Jim märkab seal ka võõrastemajas käinud piraati – Musta Koera! Must Koer jookseb kõrtsist minema ja Jimile tundub, et John Silver tunneb seda meest, kuid John Silver kavaldab noormehe üle, ja nii jääb mulje, justkui oleks Must Koer kõrtsist põgenenud lihtsalt selleks, et mitte arvet tasuda!

Hispaniolaga merele

Seejärel algabki Hispaniola reis Aarete saarele. Kapten Smollett on algusest peale veidi pahane, sest midagi on sellel laeval valesti, enamus mehi on kahtlased jne jne. Tüürimees mr Arrow osutub viinaninaks, kes ühe tormiga laevalt kaob! Jim saab tuttavaks ka John Silveri papagoi Kapten Flintiga.

Reisi algus kulgeb rahulikult, kuni ühel hetkel satub Jim pealt kuulma John Silveri kõnelust meremeestega. Üsna ruttu on selge, et John Silver on endine mereröövel, seotud legendaarse kapten Flintiga, kelle peidetud varandust ju otsitakse, ja just Silver plaanib laeval mässu. Ta üritab meelitada enda poolele võimalikult palju mehi, ja mereröövlid on ju nutikad mehi ära rääkima …

Jim räägib kuuldust kapten Smollettile, doktorile ja skvaierile. Neid kolme ta usaldab. Nüüd arutavad juba nemad, kes on need mehed, kes nendele ustavad on või ustavaks jäävad. Üsna ruttu on selge, John Silver võib loota enamate meeste peale, kui nemad. Aga vähemalt on nad valmis selleks, et iga hetk hakatakse mässama ja laeva üle võtma.

Kapten Smollett esitab omalt poolt kolm-neli punkti: esiteks tuleb edasi sõita, sest tagasi ei saa enam pöörata, kui Smollett seda teha käsiks, siis hakkaksid mehed otsekohe vastu. Teiseks on neil vähe aega – vähemalt, kuni leitakse varandus. Kolmandaks võib ka mässuliste hulgas olla ustavaid mehi, kuid varem või hiljem läheb lööminguks, mistõttu on Smolletti arvates õige hoopis neil endil rünnata! Samas ei saa hetkel kindel olla, kes on kes. Kapten Smollett, skvaier ja doktor on kindlad vaid seitsmes mehes (kui nad ka iseendid ja Jimi nende hulka arvestavad). Kahekümne kuuest mehest ainult seitse!

Jõuame saarele

Ja jõutaksegi Aarete saareni. On aeg maale minna. John Silver organiseerib nii, et kuus meest jäävad laevale, teised kolmteist, Silver nende hulgas, hakkasid paati laskuma, et saarele sõita. Jim kinnitab, et tal turgatas pähe esimene neist meeletutest mõtetest, mis suuresti aitasid nende elu päästa. Jim mõistis, et nad ei saa laeva oma võimusesse võtta, kuid ta otsustas hoopis koos Silveriga maale minna!

Veidi enne saarele jõudmist hüppab Jim paadist välja ja põgeneb saarele, nii et Silver ei saa teda kätte! Saarel tapab John Silver kohe ka kaks meest, kes osutusid ausateks, ja polnud nõus Silveriga kampa lööma. Jim jälgib neid eemalt ja näeb tapmist pealt. Kui oleks olnud ka tema koos teistega, oleks sama saatus oodanud ka teda.

Kuid saarel on veel keegi, kellega Jim kohtub. Ben Gunn, samuti mereröövel, kes oli olnud kapten Flinti kambas, kuid ta oli saarele jäetud, kus ta oli üksinda olnud juba kolm aastat! Ben Gunn räägib üsna põnevatest sündmustest, mis oli juhtunud. Ta räägib ka John Silverist, pimedest Pew’st, Mustast Koerast ja Billy Bonesist. Nüüd tahaks Ben Gunn liituda skvaieri ja tema meestega, kuid kas mereröövlit saab usaldada?

Mõned peatükid jutustab lugejale ka doktor Livesey. Saame teada, kuidas nad laeva loovutasid. Viis meest põgenesid saarele väikese jullaga – kapten Smollett, doktor, skvaier ja skvaieri kolm ustavat teenijat Hunter, Joyce ja Redruth, veidi hiljem veel ka puusepp Abraham Gray, kahjuks üks teenijatest, Thomas Redruth lastakse maha Viis meest saavad varjupaiga saarel ühes mahajäetud palkmajas.

Ei möödu palju aega, kui John Silver tuleb “rahukõnelustele”, kuid hakkab hoopis oma nõudmisi esitama nii laevale, aardele ja kõigele muule. Kapten Smollett ei ole papist poiss, tema esitab omad nõudmised ja on üsna selge, et kumbki osapool ei ole nõudmistega nõus. Kui läbirääkimised tulemusi ei anna, siis algavad taplused! John Silveri mehed ründavad palkmaja. Silveri poolelt saab surma viis meest, skvaieri ja kapteni mehi langeb kolm. Raskelt haavatud on ka kapten Smollett.

Lõpplahendus

Ühel hetkel otsustab doktor Livesey minna otsima Ben Gunni, mis pahandab noorukest Jimi, miks peaks tema palkmajas ootama, ta tahaks ka minna saarele jalutama või tegelikult on tal veel üks plaan! Ta tahaks leida Ben Gunni paadi, et minna sellega hoopis Hispaniolale! Kui skvaier ja Abraham Gray aitavad kapteni haavadel sidemeid korrastada, laseb Jim jalga.

Mis saab edasi? Ega ma väga palju rohkem rääkida ei saagi, sest oleme jõudnud raamatu põneva lõpplahenduseni.

Lühidalt veel seda, et Jim jõuabki läbi häda laevale, kus ta on vastamisi mitme mereröövliga, kuid mõneks hetkeks saab temast kapten Hawkins! Mis ja kuidas? Selle jätan Sulle endale avastada.

Mis juhtub saarel? Ka selle jätan Sulle enda avastada, kuid igal juhul hakkab “käärima” ka mereröövlite kambas. John Silver peab mängima nutikat mängu, nii et rahul oleksid mereröövlid, kuid ta tahab hoida head suhet ka doktor Liveseyga, kes käib mereröövleid ravimas ning Jim Hawkinsiga, kes lõpuks nende kätte vangi langes. Ja samas oleks vaja leida üles ka peidetud aare! 700 000 inglise naela!

Kas leitakse aare? Kes leiavad? Ja kuidas? Kes pääsevad saarelt? Raamatu lõpus saad teada, mis saarelt pääsenud meestega juhtus, mis neist sai. Ainus, kellest rohkemat midagi teada pole, on …

Selline lugu see legendaarne “Aarete saar”. Vanaaegne küll, aga jätkuvalt põnev ja seikluslik. Usun, et ka tänastele poistele kuluks üks korralik mereröövlilugu lugemiseks ära ja see võiks olla ju ikkagi just “Aarete saar”.

Heljo Mänd „Väikesed võililled“ (Tänapäev)

„Väikesed võililled“ on kimp armastatud lastekirjaniku Heljo Männi (1926–2020) lapsepõlvemälestusi, mis annavad lugejale pildi eluolust Eesti-aegses linna- ja maakodus ning tütarlastekoolis, kus isegi lastevahelises suhtlemises sai tihti määravaks seisusevahe. Võrust, Tallinnast ja Ida-Virumaalt Sompa külast korjatud mälestuskildudest õhkub suurt soojust lapsepõlve ja perekonna, eriti ema ja vanaema vastu.

Raamat ilmus esimest korda aastal 1983, aasta hiljem sai Heljo Mänd selle eest Juhan Smuuli nimelise kirjanduse aastapreemia laste- ja noorsookirjanduse valdkonnas. Käesolevast trükist leiab ka 52 nõukogude ajal välja jäetud lugu ja hulga fotosid autori perekonnaalbumist.

Heljo Mänd (1934. aastani Heljo Kleinmüller; 1946. aastani Heljo Raidla; 11. veebruar 1926 Narva – 6. detsember 2020) oli eesti lastekirjanik, kes kirjutas mitmeid teoseid ka täiskasvanutele. Ta lõpetas 1946. aastal Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumi, õppis aastatel 1946–1947 Eesti Riiklikus Teatriinstituudis. Töötas 1956 Sädeme, 1956 ja 1958–1965 Pioneeri ning 1960–1965 ka Tähekese toimetuses. Alates 1965. aastast oli ta vabakutseline kirjanik. Kirjanike Liidu liige oli alates 1961. aastast.

Heljo Mänd on avaldanud üle saja raamatu, sealhulgas lastele luulet, proosat ja näidendeid, lisaks on ta ka tõlkinud lasteluulet. Siinkohal tasub meenutada, et Heljo Männi esimene luulekogu “Oakene” ilmus juba 1957, seejärel “Tarkus tuleb tasapisi” (1958), “Metsalilled” (1958), “Pidu vihma ajal” (1958), “Mina arvan, et …” (1961), “Silm juhib sammu” (1961), “Vikerkaare all” (1965), “Ringmäng” (1967), luulekogudest meenuvad mulle enda lapsepõlvest ka “Mere taga, metsa taga” (1969), “Seitse paid” (1971), ilmatuma ilus “Lilleraamat” (1972), “Pillerpall” (1973), “Linalakk ja Rosalind” (1973, värssmuinasjutt), “Tuulekassid” (1976).

Esimesed lasteraamatud ilmusid juba 1960. aastatel: “Uues majas” (1962), “Andu läheb lasteaaeda” (1963), “Matk ilma marsruudita” (1963), “Tuul peas” (1964), “Edev elevandipoeg” (1965), “Väike Laisk ja Suur Laisk” (1966), “Koer taskus” (1967), pean tunnistama, et viimati mainitud raamatut lugesin lapsena mitmeid kordi., nagu ka raamatuid “Nurrmootor” (1969), “Päkapikk Pikapäkk” (1976), “Kissellikad” (1977), “Kõik räägivad” (1982). Paljude raamatusõprade (ka minu) lemmikuteks on “Toomas Linnupoeg” (1968), “Soovid tagurpidi” (1974), “Toomas Linnupoeg ja Maia” (1978) ja “Väike malemäng tänaval” (1981).

Heljo Männil oli aega tõlkida ka mitmeid populaarseid lasteraamatuid nagu Aleksei Tolstoi “Kuldvõtmeke” (1964), Sergei Mihhalkovi “Onu Stjopa. Kolm lugu onu Stjopast” (1973), Samuil Maršaki “Jutustus tundmatust kangelasest” (1974), Liia Geraskina “Õppimata koolitükkide maal” (1976), Robert Louis Stevensoni “Lapse luuleaed” (1979). Kõik needki sai lapsepõlves suure õhinaga läbi loetud, ja ega toona ei osanud ju vaadata, kes on need raamatud eesti keelde tõlkinud.

1988 ilmus Heljo Männi jutukogu täiskasvanutele “Üksteisest läbi ja mööda”. Kindlasti ei saa jätta mainimata Heljo Männi kirjutatud õpikut “Karu-aabits” (1971), kes meist poleks õppinud tähti just selle vahva õpiku ja töövihiku abil, rääkimata lastelavastuest televisioonis.

Heljo Mänd kirjutas ka muinasjutte - “Roosa muinasjutt” (1990) ja “Nõiakivi” (1993, ka lastelavastusena teleekraanilt tuntud lugu). Mulle meenub veel ka väga vahva näidendikogu “Mõmmi, sabata krokodill ja teised” (1980).

Nagu eespool mainisin, siis kirjutas Heljo Mänd ka täiskasvanutele, näiteks neli romaani: “Umbjärv” (1985), “Külaline kodus” (1998), “Kukumusike” (2000) ja “Pilgu puudutus” (2009).

Heljo Mänd avaldas palju ka memuaristikat. “Väikesed võililled” ilmus esmakordselt 1983 (kirjastus Eesti Raamat, 2008 ilmus see teist korda, väljaandjaks Eesti Ekspressi Kirjastus), seejärel ka “Roheline hääl” (1994), “Elu roheline hääl” (2007), “Nõgesed ja nartsissid” (2011), “Kassikäpp” (2012), “Kurereha” (2013) ja “Liivalaia” (2017).

Piilun nüüd mälestusteraamatusse “Väikesed võililled”. Heljo Mänd tõdeb raamatu alguses, et hakkas sellele raamatule mõtlema juba siis, kui sind polnud veel olemas. Mulle tundub, et siinkohal tähendab “sind” lugejat. Autor kinnitab, et on seda raamatut kaua-kaua kirjutanud, sest iga lugu, mida ta jutustab, tuli minevikust üles leida. Autor armastab oma lapsepõlve, mistõttu oli otsimine talle rõõm. Heljo Mänd sündis Narvas, kuid tal on meeles ainult üks suvepäev või on see hoopis unenägu, mida autor kümneid kordi näinud.

Raamatu esimeses osa “Üht linna nagu nõid sa käe ümber võtta võid” ja me ei ole mitte Heljo Männi sünnilinnas Narvas, aga hoopis Võrus, kus ta läheb lasteaaeda, sest ema hakkas tööl käima. Enne seda, Narvas, oli ema veel kodus. Isa teenis nii palju raha, et jõudis peret toita. Nüüd jõi isa oma palga maha ja tema joomise pärast tuldi Narvast ära. Ema arvas, et elukohavahetus mõjub isale hästi. Heljo Mänd meenutab, et ta ei tahtnud lasteaaeda minna, lausa kartis. Ema viis hommikul tütre lasteaaeda, kes sinna nutuga maha jäi, kuid ema tuli päeval tütart vaatama, joonistas talle suure kiige. Pärast seda väike Heljo ei kartnud enam lasteaias olla.

Me loeme ka sealses lasteaias töötanud doktor Koolonist, kellele meeldis kontrollida, kas lastel on küüned lõigatud ja küünealused puhtad. Ühel sellisel kontrollipäeval oli Heljol jäänud küüned lõikamata ja ta kartis, et nüüd tuleb pahandus. Väikesel tüdrukul tuli hea mõte – küüned tuleb ära närida! Kui pahandada sai ta ikkagi! Autor meenutab, et Võrus elati Aleksandri tänavas, veidi hiljem koliti Vaiksesse tänavasse, mis oli tõepoolest vaikne.

Heljo Mänd meenutab paljudes lugudes ka oma venda, Arvot, kuid ka Vaikse tänava lõpus olnud jõge, mille kõige sügavamas kohas olevat elanud Vanapagan, no vähemalt vennas teadis seda oma väiksemale õele rääkida (hirmutada). Juttu on ka proua Velbergist, kes oli olnud justkui haldjas, lumehelbekeste tantsust lasteaias, milles Heljo osaleda ei saanud, sest ema kartis, et sedavõrd õhukeses kleidikeses võib väike tüdruk haigeks jääda. Juttu on ka esimsest kelgust, kerjaskäigust (Heljo ja Arvo käisid poodides ilusaid karpe nurumas, mis ema arvates oli nagu kerjamine), esimesest hindest, mille Heljo sai, kui vennaga kooli kaasa läks. Heljo Mänd meenutab ka tinasõdureid, millega vennale meeldis mängida, kuigi Heljole need sõjamängud ei meeldinud, ema-ootamise-mängust (lapsed ootasid, et ema töölt ruttu koju tuleks), koogirõõmust, laadalkäigust, punasest värvist ja kurjast kalkunist, keda Heljo kartis, kadedusest ja uskumatust majaperenaisest, kes ei tahtnud uskuda, et Heljo ema koos lastega peab Tallinnasse kolima, kuna tema mees ootab teda seal.

Esimese osa viimane lugu on “Viimane mälestus Võrust”, milles autor meenutab sõitu rongijaama veoautoga, mille kabiinis kuulas väike Heljo mootorit ja laulis: “Oi, Mimmi! Pane püksinööbid kinni!”, mis polnud teps mitte väikelaste laul …

Raamatu teine osa on „Tere, Tallinn!“, milles Heljo Mänd meenutab kolimist ja saabumist Tallinna. Väikesele Heljole tundus Tallinnas rongilt maha tulles, et tänavatel ei tule lõppu. Ta kahtles, kas nad jõuavad uude koju üldse pärale. Vend Arvole oli see meeltmööda, sest Tallinnas oli juba toona palju autosid ja poisile meeldis mustakaanelisse märkmikusse autode numbreid kirja panna. Võrus oli see lihtne mäng, kuid Tallinnas oli autosid nii palju, et poiss palus ema appi numbreid vaatama.

Lõpuks jõuti uude koju – vanasse kivimajja, kus hoov oli nii kitsas ning kivine, et väike Heljo tahtis tagasi Vaikse tänava haljusesse.

Ka Tallinnas läheb Heljo lasteaaeda, kuigi ta läheks hea meelega kooli nagu vennas. Heljo Mänd meenutab lasteaia kolme tädi: Väikeste Toa tädi, Sinise Toa tädi ja juhataja preili Reindorfi. Juttu on ka Pasatski pargist, mis tundus olevat üsna ohtlik paik, kui selgus, et selle pargi nimi on Tiigiveski. Seejärel Heljo seda kohta enam ei kartnud.

Loeme ka usuõpetuse tunnist, ülestunnistamise tunnist, kaltsnukk Evist, kes oli väikese Heljo lemmik, kuid ka uuest, ema õmmeldud nukust Heljo sünnipäevaks. Saame osa sünnipäevast, juttu on ka pagarisaiast, uuest ja avaramast kodust Juhkentali tänavas täika lähedal, esimesest teatriskäigust Estonias, mis viib Heljo küll vaid garderoobi. Ühel päeval hakkab Heljo ema ohvitseridele süüa valmistama. Saame tuttavaks Heljo vahva naabrionu Eduard Kurnimiga, kes oli Estonia teatri näitleja ja igati tore mees. Kahjuks jääb Heljo ja naabrionu tutvus lühikeseks, sest mees sureb.

Teise osa viimases loos „Armas laps“ saame teada, miks Heljo veel üheks aastaks lasteaaeda jäi, kuigi ta oleks saanud ka kooli minna ja oli ta ju ometigi olnud ju hea ja armas laps.

Kolmas osa on „Lahtised väravad“, milles Heljo Mänd läheb kooli, ja kohe teise klassi. Kui Heljo oli veidi aega tagasi tahtnud kangesti kooli minna, siis nüüd ta ei taha! Ta arvab, et tesied lapsed on omavahel sõbrad ega räägi temaga juttu. Heljo ema arvab, et see pole sugugi mitte nii. Heljo küsib selle kohta ka Aitalt, kes on temast veidi vanem tüdruk ja elab Heljoga ühes ja samas majas. Aita ütleb, et koolis on kõige tähtsam pinginaaber, kui sul on ikka hea pinginaaber, siis on kõik korras! Aita on üsna kindel, et Heljo hakkab istuma koos Urvega, kelle õde Laine käis Aitaga ühes klassis!

Esimesel koolipäeval selgus, et Urvel oli juba pinginaaber, mistõttu pidi Heljo istuma hoopis üksinda. Nii möödus kolm päeva, kuni klassi tuli uus tüdruk, kel nimeks Hilja. Ka temal oli lugemine selge, mistõttu tuli temagi kohe teise klassi. Nii sai Heljo pinginaabriks Hilja – neil olid sarnased eesnimed ja nad alustasid oma kooliteed teisest klassist. Heljo oli kindel, et sõpruse alguseks tähendas see palju.

Edasi loeme sellest, mis koolis juhtus. Heljo meisterdab koos emaga sügispilti (see on vägagi keeruline ülesanne, sest Heljo polnud varem kääridega lõiganud, ema ei olnud lubanud tal kääridega „mängida“), koos Aitaga käiakse Tiigiveski pargis ja selle kõrval surnuaial ilusaid kirjuid lehti otsimas, Heljo käib ka Aita sünnipäevapeol, kus teda tabas tõeline kimbatus, ta ei tea täpselt, missugune on kombekas portsjon taldrikule tõstmiseks. Saame teada sedagi, miks Heljole ei meeldinud klaverimäng, nii et hiljem hakkas klaverimängu õppima hoopis Heljo ema. Humoorikas mälestus on sellest, kuidas Heljo oleks peaaegu pääsenud Estonia operetti „Igavene legend“, kuid teatri primadonna Milvi Laidi arvates oli Heljo liiga raske tüdruk, keda ta poleks jaksanud kõrgele tõsta - nii oli etenduses ette nähtud. Seetõttu sai selle rolli üks teine tüdruk.

Loeme sellestki, kuidas Heljo mängis koolinäidendis Heledat Tähte, juttu on salmialbumitest, onu Rudolfist ehk Ruudist, kes õppis ülikoolis ja oskas suurepäraselt joonistada. Lööme kaasa kooli loteriil, kevadel sõidame Rakverre ja Sompasse. Rakveres elas ema õde, tädi Marta, onu Härby ja täditütar Lilian. Sompasse Heljo seekord siiski ei sõida, sest Lilian jääb ootamatult haigeks. Selgub, et väikesel tüdrukul on sarlakid ja kardetakse, et Heljo viiks Sompasse minnes vanaemale nakkuse. Heljo sarlakitesse ei jää, kuid ta veedab terve suve Tallinnas, kus tutvub vanalinnaga, käib Ülemiste kandis vaarikapeol ja loobub kärjemee söömisest.

Raamatu neljas osa on „Tõusud ja mõõnad“. Eks ole see ikka nii, et meie kõikide elus on tõusu ja mõõnu, rõõmu ja kurbust jne. Selles osas jutustab Heljo Mänd ajast, kui ta käis kolmandas-neljandas klassis. Saame lugeda, kuidas Heljo esimest korda raadiost laste kuuldemängu kuulas, juttu on ka onu Rudolfist, kuid seekord hoopis kurbades toonides – onul lõhkeb pimesool, ta viiakse küll haiglasse, vaatamata sellele ta sureb. Onu Rudolf ehk Ruudi, kes kutsus Heljot Päikesekiirekeseks. See on raske löök tervele perekonnale ja kõikidele sugulastele, mistõttu saame lugeda ka leinast. Edasi on juttu mardipeost, lõbusast saksa keelest, kooli jõulupeost, raamatute salamaailmast, sest vend Arvo oli see, kes äkitselt hakkas palju lugema. Sellega sai alguse ka Heljo lugemishuvi. Juttu on ka Heljo soolatüügastest, mis tüdruku kätele ootamatult tulid ja ootamatult kadusid.

Viies osa on „Haigus ja Sompa suvi“. Heljo Mänd meenutab, kuidas ta ühel päeval raskesti haigeks jäi. Palavik tõusis neljakümne kraadini ja kahe arsti arvates oli see paratüüfus!?. Isegi Heljo ema ei teadnud, mis haigus see on. Arstid soovitasid mässida Heljo külmadesse linadesse, kuid õnneks ema ei tihanud seda teha, ta kartis, et tütar sureb. Haigus kulges pikalt, ema oli end töölt lahti võtnud, et koos tütrega olla, kuid raha sai otsa ja ema hakkas käima juhutöödel, kusjuures isal olid just täpselt samal ajal jällegi joomatuurid. Alles kolmandal kuul hakkas haigus taanduma, Heljo heaks sõbraks oli haiguse ajal nukk Mia, kellele Heljo kirjutas haigevoodis ka oma esimese luuletuse. Meil on võimalus seda luuletust ka lugeda. Veidi hiljem selgub, et Heljol polnudki paratüüfus, aga raske kopsupõletik, ime et ta ellu jäi. Oli hea, et ema ei olnud tütart külmadesse linadesse mässinud. Heljole tehakse nüüd munadest, konjakist ja sidruneist rohi (lausa kolm pudelit) ja saadetakse ta Sompasse vanaema juurde kosuma.

Seejärel loemegi elust maal, Sompas, mis erines ju märgatavalt elust linnas. Heljol oli Sompas kaks tähtsat ülesannet – ta tõi vanaemale laudataguselt pinumaalt pliidipuid kasti, ja vanaisale jaamast värsket posti. Selles osas saame tuttavaks ka Heljo Männi vanaema ja vanaisaga. Pärast Sompat on Heljo mõnda aega ka Rakveres tädi Marta ja Liliani juures, et ikka kosuda ja alles pärast talvevaheaega Tallinnas kooliteed jätkata.

Raamatu viimane, kuues osa on „Kodus ja koolis“, mis algab sellega, et Heljol on meeletu kõhuvalu. Kas tõesti pimesool? Kui Heljo ema ei oleks olnud sedavõrd nõudlik, et Heljol poleks pimesoolt opereeritud, siis mine tea ... Ka selles osas saame tuttavaks mitmete Heljo sugulastega, nii lähemate kui ka kaugematega. Heljo meenutab hea sõnaga lasteajakirja „Laste Rõõm“, mille ilmumist ta kuust kuusse ootas. Juttu on ka Heljo esimesest hambavalust, järelmaksuga ostetud raadiost, kiitust saanud koolikirjandist, sünnipäevast, teatriskäikudest (Heljole meeldis eriti palju „Libahunt“, sest ta käis vaatamas ka täiskasvanutele mõeldud etendusi). Tänu teatrihuvile otsustab Heljo näidendi kirjutada, mida mängitakse koolis. Etendus meeldib publikule väga, ja kui lavale kutsutakse etenduse autor, siis on Heljo sedavõrd ähmi täis, et ei saa alguses aru, et just teda lavale oodatakse. Loeme ka uutest pinginaabritest, postmarkidest ja nende kogumisest. Raamatu viimases loos külastab kooli inspektor, Heljo peab seetõttu esitama luuletuse võililldest, millele vihjab ka selle kauni ja huvitava raamatu pealkiri.

Maa lapsed mängivad

taeva lapsed vaatavad

maa laps armas lill

armas lill narmaslill

võilill päikese lill

väga-väga väikene lill

taeva laps valge pilv

helevalge ilm

Usun, et selle luuletusega on ilus lõpetada ka see pisike kokkuvõte ühest väga ilusast ja imelisest mälestusteraamatust, mis viib meid Heljo Männi lapsepõlve ja lapsepõlvemaadele.

Lisan veel ka seda, et vahva on leida sellest raamatust palju fotosid ja mulle endale meeldib ka see ilus kollane köide. See annab raamatule seda ilu j

Mary Mapes Dodge „Hõbeuisud“ (Tänapäev)

Paljudesse keeltesse tõlgitud ja Prantsuse Akadeemia auhinna pälvinud „Hõbeuisud“ on lihtne siiras lugu 1840. aastate Hollandist. Hans ja Gretel, vaese Brinkerite perekonna lapsed, unistavad aasta suurima uisutamisvõistluse võidust ja imelisest auhinnast – hõbeuiskudest.

Ajastuomaselt on jutustus sentimentaalne, rõhutades voorust, väärikust, töökust ja lahkust. Tänapäeva lugejale teeb „Hõbeuisud“ huvitavaks enam kui 150 aasta tagune vaatepunkt ning põiked Hollandi ajalukku ja igapäevaellu, nagu M. M. Dodge seda ameeriklastele tutvustada tahtis.

„Hõbeuiskude“ esmatrükk ilmus 1865. aastal Ameerikas. Arvatavalt oli Mary Elizabeth Mapes Dodge (1831–1905) saanud inspiratsiooni Ameerika kirjaniku John L. Motley (1814–1877) teostest „Hollandi vabariigi sünd“ (The Rise of the Dutch Republic) ja „Ühendatud Madalmaad“ (The United Netherlands), aga ka oma hollandi emigrantidest naabritelt. Autor ise käis Hollandis alles pärast raamatu ilmumist.

Raamat ilmub kaunis prantsuse köites ning on illustreeritud 19. saj lõpu ja 20. saj alguses valminud illustratsioonidega. Käesoleva raamatu kaanepilt on võetud 1914. aasta Briti väljaandest, autor Warwick Goble. Selle raamatu sisupildid on 1932. aastal Looduse Kuldraamatu sarjas ilmunud esimesest eestikeelest väljaandest.

“Hõbeuisud” on kindlasti maailma lastekirjanduse kullafondi kuuluv raamat (see sai populaarseks juba ilmudes), mille autor Mary Mapes Dodge sai raamatusse ajastuomast tunnet Hollandist tänu sellele, et vestles tuttavatega, kes olid pärit Hollandist. Tuttavad rääkisid talle Hollandist ja sinna jõudis kirjanik ise alles pärast seda, kui raamat oli ilmunud. Ette on heidetud, et raamatu tegelast nimed (Ludwig, Gretel, Hans, Hilda, Carl) pigem saksapärased kui Hollandist, kusjuures esimeses hollandikeelses väljaandes oli näiteks Gretel muudetud Grieteks, 1954 olid peategelaste nimed hollandikeelses tõlkes juba Hannes ja Geertje.

Eesti keeles ilmus “Hõbeuisud” juba 1930. aastatel, hiljem veel kahel korral: 1986 (kirjastus Eesti Raamat, selle raamatu illustratsioonid on Siima Škopilt) ja 2008 (kirjastus Kentaur, illustraatoriks Tiiu Tüli). Kahe viimati mainitud tõlke autoriks on Ann Parts, nagu ka nüüd, kui raamat uuesti ilmub.

15. aastane Hans Brinker ja tema noorem õde, 12. aastane Gretel on küll vaesed, kuid nad on hakkajad ja ausad lapsed, kes soovivad osaleda suurel uisutamisvõistlusel kanalil. Kuna neil on käsitsivalmistatud puu-uisud, siis arvatakse, et neil ei tohiks edu olla ja peauhind – hõbeuisud – jääb nende poolt võitmata.

Raamatu alguses saame tuttavaks Hansu ja Greteliga, kes puu-uiskudel uisutavad. Greteli uisud teevad jalale haiget, mistõttu peab Hans õde aitama. Igal juhul on juba esimesest peatükist selge, et vend ja õde hoolivad ja hoiavad teineteist.

Autor kirjutab, et Hans oli laiade kandiliste õlgade ja kohevate õlekarva juustega, ta oli peajagu oma õest pikem. Hans oli tugev, südamliku olemise ja ausate silmadega poiss ning tema laup näis kandvat kirja “Siin elab headus”. Gretel oli nõtke ja vilgas, tema silmis vilkusid sädemed ja palged muutsid alalõpmata värvi, olles kord roosad, kord valged. Nüüd lähevad õde-venda üheskoos kanalilt vanemate majahüti juurde.

Raamatu teises peatükis tutvustab autor lugejale ka Hollandit (kusjuures Hollandist saame lugeda veel ka järgnevatel lehekülgedel, mistõttu saab seda raamatut ka omamoodi geograafiaõpukuks nimetada, ja seda ainult heas mõttes), nii eluolu, kombeid kui ka loodust. Ma olen üsna kindel, et 1865. aastal oli see ameeriklastele igati põnev ja huvipakkuv lugemine. Autori arvates peaks Hollandit nimetama Veidrustemaaks või Vastuoksustemaaks, sest ta erineb ülejäänud maailmast peaaegu igas asjas. Esiteks, suur osa sellest maast on allpool merepinda. Loeme kõrgetest ja laiadest tammidest ehk kaitsevallidest, mis peaks hoidma ookeani tema õigel kohal. Hollandis võib kõikjal näha kraave, kanaleid, tiike, jõgesid ja järvi. Tekib kiusatus küsida: “Mis see Holland siis ikkagi on – maa või vesi?” Mary Mapes Dodge teab rääkida sedagi, et on inimesi, kes sünnivad, elavad ja surevad kanalilaevadel, ja neil on seal isegi aiad. Loeme ka Hollandi linnadest, põõsastaradest, veebussidest, suurtest tuuleveskitest, düünidest ehk liivaluidedest, viljakatest ja hoolikalt haritud maalappidest, kuid ka suurtest üleujutustest (üks hirmsamaid toimus 1570).

See on hämmastav, kui palju oskab autor lugejale Hollandist rääkida, kuigi ta ise sel hetkel ju Hollandis polnud käinudki. Vaikselt libiseb kirjanik Hollandi juurest Greteli ja Hansu isa, Raff Brinkeri juurde, kes oli aastaid kaitsetammide juures ametis olnud. Veermyki lüüsi juures kukkus ta tellingutelt alla ja toodi meelemärkusetult koju. Sellest tunnist saadik polnud mees üldse enam töötanud: eluvaim oli tal küll sees, aga meelemõistus ja mälu olid läinud.

Brinkeri-ema teenis oma perele kasinat toidust köögiviljade kasvatamise, ketramise ja kudumistööga. Kui Hans oli suureks ja tugevaks sirgunud, hakkas ka tema tööd rühmama pargastel ja lodja veoköie küljes. Isa oli viimasel ajal nõnda abituks jäänud, et vajas ema pidevat hoolitsust. Isal polnud niigi palju oidu peas kui väikesel lapsel, kuid tal oli kätes ikkagi küllalt rammu ja ta jõud oli ohjeldamatu, nii et Brinkeri-ema pidi vahel tema vaoshoidmiseks tublisti vaeva nägema. Peaaegu kõik välised toimetused, nii nagu majapidamistöödki, olid Hansu ja Greteli õlul – nad käisid turvast lõikamas, Hans juhtis kanalitel puksiirhobuseid, Gretel karjatas naabruses hanesid. Hansul oli kätte puunikerduste peale, mõlemad lapsed olid osavad aiatöödes. Gretel oli suurepärane laulja, Hans lahendas kergelt igasugu raskeid ülesandeid. Talv oli ainuke aeg, kus õel ja vennal oli mahti koolis käia, aga viimane kuu olid nad olnud kodus, sest emal oli nende abi tarvis. Raff Brinker vajas pidevat hoolitsust, peale selle tuli leiba küpsetada, maja puhas hoida, sukki ning teisi esemeid kududa ja need turul maha müüa.

Tagasi kanalile, kuhu nüüd tuli lõbus salkkond tüdrukuid ja poisse. Nende seas oli oivalisi uisutajaid. Seal oli rikka pürjermeistri tütar Hilda van Gleck, kes juba veidi hiljem osutub lahkeks ja abivalmis neiuks, seal oli nägus talutüdruk Annie Bouman, kõrk ja uhke Rychie Korbes, kelle isa, härra van Korbes, oli Amsterdami üks väljapaistvamaid mehi. Kohtume veel üke väikese ja nägusa neiuga, kel nimeks Katrinka. Just temale räägivad teised lapsed, et proua van Glecki sünnipäeval, kahekümnendal kuupäeval, tulevad suurejoonelised uisutamisvõistlused, kusjuures seda tänu Hildale. Parimale uisutajale on auhinnaks hõbeuisud!

Seejärel kohtuvad kanalis juba Hilda, Hans ja Gretel. Koolilapsed on kanalil uisutamas, ja sinna tulevad ka Hans ja Gretel, kes on üsna kehvasti riides, on näha, et nad on vaesed. Hildale teeb siirast muret, et õde ja vend sedavõrd õhukeselt ja kehvasti riides on, kuid õde-venda kinnitavad, et uisutamisega saavad nad piisavalt sooja. Hilda räägib ka neile uisutamisvõistlustest ja tahab anda neile raha, et kas Hans või Gretel saaks osta endale terasuisud, et võistlustel kaasa lüüa. Hans ei ole nõus raha vastu võtma, sest nad pole seda ju teeninud! Hilda oli märgnud Greteli vahvat puust ketti, mille Hans oli nikerdanud. Nüüd tahtis ka Hilda sarnast ketti. Nüüd saab Hans raha vastu võtta ja ilusa puust keti ta Hildale meisterdabki.

Nüüd on Hansul ja Gretelil raha, et terasuisud osta. Vend on lahke, sest ta ostab uisud Gretelile. Õige varsti saab Hans veel ühe “tellimuse” puust ketile. Nüüd tahab Peter van Holp sellist ketti oma õele. Hans meisterdabki veel ühe keti ja nüüd saab ta ka endale terasuisud osta! Enne, kui Hans jõuab uiske ostma minna, kohtub ta juhuslikult kuulsa arsti ja kirurgi doktor Boekmaniga (autor nimetab teda Hollandi kuulsaimaks ja parimaks arstiks) ja palub, et doktor isa raviks. Ta on nõus ohevrdama ka uiskude jaoks teenitud raha. Doktor on esialgu üsna tõrjuv, ta arvab, et kerjuslaps tahab temalt raha. Ta kuulab Hansu loo ja lubab poissi aidata. Ta lubab tulla Hansu isa mõne aja pärast vaatama.

Seejärel saame lugeda veidi ka Hollandi kommetest, Nigulapäevast, pühast Nikolausist ja muustki. Saame tuttavaks veel paari koolipoisiga, nagu näiteks tüseda Jacob Pooti ja tolle nõbuga Inglismaalt ehk Ben Dobbs’iga. Jacob ja Ben on saanud loa minna pikale uisuretkele Broekist Haagi, Hollandi toonasesse pealinna. Loomulikult tahavad ka kõik teised poisid sellest retkest osa saada.

Poisid alustavadki teekonda. Broeki kanalist jõutakse Amsterdami, kus külastatakse muuseumi, mis on tegelikult maaligalerii. Autor jutustab lugejalegi, kelle töid seal näha sai – Gerard Dou, Paul Potter, Rembrandt, van de Venne, van Mounen. Poistel on muuseumis omad lemmikud, kuid Jacob jääb muuseumis hoopis magama … Poisid jätkavad sõitu, järgmine linn on Haarlem, kus tehakse juttu ka tulpidest, sest on ju Holland kuulus oma tulpide poolest, ja Haarlem oli üks linnadest, kus tulbivaimustus alguse sai. Kuna mängus on ka Ben Dobbs Inglismaalt, siis teab autor rääkida, et Inglismaal nii suure ulatusega tulbimaaniat ei toimund kui Hollandis, kuid Inglismaal sai tulbist hangeldamisobjekt ja hinnad tõusid väga kõrgele. See on igati huvitav, kuidas Mary Mapes Dodge oskuslikult põimib ilukirjanduslikku teosesse ka palju põnevaid fakte ja teadmisi, oskab olla õpetlik.

Ühel hetkel, kui poisid otsustavad Haarlemis lõunatada, selgub, et poistest vanim, Peter van Holp , kelle kätte usaldati raha, on kukru ära kaotanud!

Nüüd tullakse koju tagasi, seda üsna nukras meeleolus, kuid poisid on omavahel kokku leppinud, et teevad halva mängu juures head nägu, nii nagu tõelistele meestele kohane! Teel koju kohtuvad poisid Hansuga, kes on üsna õnnetu olemisega, kuid ta kinnitab, et nüüd saab hoopis tema Peter van Holpi aidata, sest just tema on see, kes on leidnud nende kaduma läinud kukru! Nüüd annab Hans kukru selle omanikule tagasi, ja ta keeldub vastu võtmast pakutavat tasu kukru leidmise eest.

Hans räägib, et on teel Leidenisse doktor Boekmani juurde. Isa olukord on läinud veelgi halvemaks, mistõttu on ta emale lausa kallale läinud, ime et ema koldesse ei kukkunud, ainult tema kleit oli tules kannatada saanud. Peter van Holp lubab Hansu aidata ja minna ise koos teiste poistega doktori juurde, nii saab Hans emale tagasi appi minna. Vahva uudis on Hansule ka see, et Peter van Holpi isa oli näinud Hansu puidust nikerdist ja tahtis pakkuda Hansule tööd – van Holpide suvemajale oleks vaja teha nikerdatud portaal ja selle töö eest tasutakse hästi. Hans kinnitab, et pole nii suurt tööd varem teinud, kuid ta saaks sellega kindlasti hakkama.

Seejärel jutustab autor meile ka Haarlemist. Ta räägib lugejale Püha Bavo kirikust ja selle kuulsast orelist ja selle kuulsast vox humana’st, kuid ka Laurens Janzoon Costeri pronkskujust. Costerit pidasid hollandlased trükikunsti leiutajaks. Juttu on teleskoobi ja mikroskoobi leiutajatest Metiusest ja Jansenist, heeringate suitsutamise ja marineerimise kunsti avastajast Willem Beuklesist, kuulsast arstist Boerhaavest, kelle juures käis loengutel isegi Peeter Suur. Saame lugeda ka ühest Hollandi legendist, milles üks väike poiss üleujutuse ära hoidis, loeme uisutamisest ja jääpurjekatest. Kuna Jacob Poot jääl kukub ja põrutada saab, on poisid sunnitud Leideni poole edasi liikuma ühe üsna õnnetu jääpurjekaga.

Poistel seisab ees veel igasugu sekeldusi, nad püüavad kinni ühe röövli, külastavad Leideni loodusmuuseumi, käivad Püha Peetruse kirikus, raekojas, Leideni kõige ilusamal ja pikemal tänaval ehk Breede Straatil, kus asus ka Egiptuse muuseum, juttu on veel mitmest kunstnikust, nagu Lucas van Leiden ehk Hugensz, Carel de Moor. Kahjuks ei suuda poisid leida doktor Boekmani. Nii uisutatakse edasi, varsti on nad Haagile juba õige lähedal. Enne seda põigatakse ka Boschi, mis on suur paik või mets, kus asub kuulus Metsamaja – Huis in’t Bosch -, mida vahel kasutati kuninga residentsina. Lõpuks jõuavad poisid Haagi, kus asus ka Peter van Holpi õe maja. Siin peatuvad poisid üsna mitu päeva, autoril on võimalus jutustada lugejale Haagist, kuid veel ka Hollandi ajaloost ja paljust muust põnevast. Seejärel juba kodutee Broeki, kuhu poisid õnnelikult tagasi jõuavad, kuigi doktorit nad leidnudki …

Usun, et ka lugejale on suur üllatus, et doktor Boekman on juba Hansu ja Greteli kodus. Kaasas ka assistent Vollenhoven. Doktor räägib oma kahtlusest, et Raff Brinkel peas on kasvaja, mis rõhub ajule. Raff Brinkeri võib päästa operatsioon, kuid see operatsioon on ohtlik - Hansu isa võib ka surra. Perekond peab tegema otsuse – opereerida või mitte. Otsus on langetatud – isa hakatakse kohe ka opereerima. Operatsioon õnnestub, kuid …

Et ma Sulle nüüd tervet raamatut ära ei räägiks, siis jätan raamatu lõpusündmused Sulle endale avastada.

Mis juhtub pärast operatsiooni, miks läheb Hansu isal Raffil olukord raskemaks? Kas see olukord muutub? Millist rolli mängib siin Brinkerite-pere vaesus? Millisest peidetud varandusest ehk tuhandest kuldnast räägib isa? Kas see on olnud vaid tema unenägudes, kui ta kümme aastat inimestega ei suutnud suhelda? Või on siin tõepoolest mängus ka peidetud raha?

Kas Hans saab tööd? Mis oli juhtunud aastaid tagasi doktor Boekmani ja tema kadunud pojaga? Mis meenus seoses sellega Raff Brinkerile? Kes võidab uisuvõistlused ja uhked hõbeuisud? Usun, et võitjad on lugejale oodatud ja sümpaatsed, kuid veidi ka üllatuslikud.

Raamatu viimases peatükis saame teada, milliseks meie tegelaste elu kujunes. Saame teada, kellest sai kuulus arst Amsterdamis, kellest sai selle tubli arsti naine, kellest sai võrratu laulja, kes veel omavahel abiellusid, kes mitte, kuidas läks Hansu ja Greteli vanematel jpm.

Järelsõnas saame lugeda raamatu autorist ja tema raamatust “Hõbeuisud”, juttu on ka raamatu illustratsioonidest, kusjuures siin on ka neli illustratsiooni. Täpselt neli illustratsiooni oligi “Hõbeuiskude” esmatrükis, nüüd on meilgi võimalus neid näha.

Otfried Preussler “Krabat” (Tänapäev)

“Hoia eemale Koselbruchist ja veskist Mustade Vete ääres, seal pole just kõige ohutum...” Hoiatuste kiuste läheb hulkurpoiss Krabat õpipoisiks tontlikusse veskisse ning leiab end õige pea pahatahtliku võluri ja üleloomulike mustade jõudude võimusest.

Otfried Preussler (sünd 1923) on üks tuntumaid saksa lastekirjanikke. Tema kõige kuulsamad jutustused on “Väike nõid” ja “Röövel Hotzenplotz”. Kõrgel stiilitasandil kirjutatud õudusromaan “Krabat” on pärjatud Saksa noorsookirjanduse preemiaga, aastal 2008 tehti sellest ka film.

Aastaid tagasi (see võis olla 1982 või 1983, algupäraselt ilmus “Krabat” täpselt 50. aastat tagasi ehk juba 1971. aastal, aasta hiljem võitis raamat saksa lastekirjanduse preemia) “Krabatit” lugedes, tundus see vägagi hirmuäratavana ja oli üsna raske ja keeruline lugeda. Täna, raamatut uuesti lugedes, on “Krabat” tegelikult ju üks ülimalt põnev ja nõiduslik lugu, mille peategelaseks on kerjuspoiss Krabat, kes satub nõiakooli. Seetõttu võiks öelda, et Krabat on omamoodi Harry Potteri eelkäija!

Maailma lastekirjanduse klassikasse kuuluv “Krabat” on eesti keeles ilmunud 1982 (kirjastus Eesti Raamat), 2000 (kirjastus Tiritamm), 2009 ja 2015 (kirjastus Tänapäev). Nüüd siis jälle uuesti.

Krabat on raamatu alguses 14aastane poiss, kes lööb kampa kahe kerjuspoisiga. Nad käivad külast külasse “esinemas”, et süüa saada. Ühel ööl näeb Krabat und, milles rongad karjuvad, et tulgu ta Schwarzkollmi, Koselbruchi veskisse, sest sellest tõuseks talle tulu ja veel, et ta peab kuulama Meistri sõna. Poiss otsustabki minna uurima, mis värk selle veskiga on ja sinna ta jõuabki.

Veski ei ole tavaline veski, kuid seda me saame veidi hiljem teada. Seal võtab teda vastu Meister, kes lubab õpetada Krabatile nii möldriametit, kui ka kõike muud. Ta võtab Krabati õpipoisiks.

Veskis on lisaks Krabatile veel 11 veskiselli. Krabatist saab seega kaheteistkümnes. Poiss peab tegema veskitöid, lõhkuma puid, tassima kööki vett, harjama hobuseid, kärutama laudast sõnnikut ja rookima lund. Töö on raske, kui Krabatil on söök laual, katus peakohal, magamisase olemas, mis saab üks kerjuspoiss veel tahta!

Veskisellid on kõik erinevad, nii oma iseloomult kui ka välimuselt. Krabat sõbruneb Tondaga, kes suudab poisile ka jõudu “anda”, et Krabat raske töö all ikka vastu peaks. Krabat näeb oma unedes sedagi, et ta üritab veskist põgeneda, kuid ta mõistab, et sellised mõtted tuleb peast visata, sest teda jälgitakse pidevalt. Jälgijateks on nii kassid, koerad, kala, linnud jpt.

Koselbruchi veskil on seitse jahvatusseadet. Kuus neist on pidevalt käigus, seitsmes mitte kunagi. Seda kutsutakse “surnud kiviks”. Kord satub Krabat selle kivi juurde ja näeb seal mahapuistatud hambaid ja kondipuru! Oh õudust!

Ühel ööl ärkab Krabat selle peale, et kuuleb väljas töötavaid üksteist selli ja Meistrit, veski ees on raske koormaga vanker, mille ees on kuus ronkmusta hobust, kutsariks keegi tökatmust. Näib, et tegemist on lausa kuradi endaga! Tööle pannakse “surnud kivi” – on kuulda kolinat ja raginat, mis muutub äkki kõrvu kriipivaks ulgumiseks! Krabat uurib Tondalt, mis öösel juhtus. Tonda kinnitab, et küll Krabat saab õige varsti teada, millised on lood tegelikult veski ja Meistriga.

Ühel ööl see juhtubki. Krabat saab Meistrilt kutse. Ta moondatakse rongaks ja Krabat lendab istuma üheteistkümne ronga kõrvale. Eks ole need üksteist ronka üksteist veskiselli! Krabat saab teada, et ta ongi Musta Maagia koolis, kus õpitakse kunstide kunsti. Raamat, millest õpitakse on Korachi raamat – nõiapiibel! Seda võib lugeda ainult Meister. Tema loeb ette tekste ja loitse, kuid õpilased võivad neid meelde jätta, et neid vajadusel kasutada. Poisid teevad palju tööd, kuid õpivad ka ilmanõidust ja rahe võlumist, vabalt langevate kuulide seiskamist, enese nähtamatukstegemist, iseenese kehast väljumise kunsti. Krabat kordab sõnu ja loitse päeval tööd tehes ja õhtul magama jäädes.

Poisid (sh Krabat) saavad oma “oskusi” kasutada loomalaadal raha välja pettes, lisaks veavad nad ninapidi Dresdeni jalaväe ülbeid ja uhkeid värbajaid. Samas võib öelda, et poiste nõidused on pigem naljakad kui väga tõsised ja pahatahtlikud.

Kui Krabatil hakkab veskis täis saama aasta, siis sureb uusaastaööl salapärastel asjaloludel Tonda. Tema asemele tuleb uus poiss ja Krabat saab teada sedagi, et üks aasta veskis on võrdne kolme aastaga väljaspool veskit. Krabat on seega juba 17-18aastane!

Teisel aastal jätkuvad Krabati kummalised unenäod. Nüüd üritab ta teada saada, miks Tonda suri. Lisaks sellele pääseb Krabat kaasa ka Meistriga, üheskoos käiakse Dresdenis kuurvürsti juures. Sõit hobutõllaga läheb kiirelt, sest tegelikult nad lausa lendavad! Meister käib nõu andmas kuurvürstile, kas jätakata sõda rootslastega – ja sõda jätkatakse. Pärast seda tõdeb Krabat, et nõiakunst on vahend, mis annab võimu isegi vürstide ja kuningate üle!

Musta Maagia koolis on Krabat väga tubli. Meister märkab seda samuti ja kinnitab, et poiss võib jõuda salakunstides väga kaugele. Ka teisel aastal käiakse turul külamehi lollitamas, kuid seekord lõpeb kõik üsna halvasti, sest Krabat ei täida Meistri korraldust ja ta saab karistada.

Teisel aastal ehitatakse uus vesiratas, saame tuttavaks Torukübarikuga, kes näib olevat nõidumises tugevam kui Meister. Kuid Schwarzkollmis kohtab Krabat ka ühte tüdrukut, kes talle kohe meeldima hakkab.

Teise aasta lõppedes sureb uusaastaööl veel üks veskisellidest. Tema asemele tuleb Lobosch – üks kerjuspoistest, kellega Krabat üheskoos mööda külasid rändas.

Kõike ma Sulle siiski ära rääkida ei saa – kuigi ka kolmas aasta saab olema väga põnev. Leiab aset üks põgenemiskatse, kuid siin on ka armastust, Krabat pannakse Meistri poolt proovile ja lõpp on üsnagi üllatav!

“Krabat” on üks igati põnev raamat. Siin on seiklusi ja nõidust, maagiat ning muud kaasahaaravat. Krabat on vahva poiss, kes ei vannu alla ei tööle ega ka Meistrile! Kirjanik on suutnud raamatu kirjutada sedavõrd põnevalt, mistõttu on raamatut raske käest panna, enne kui see läbi on.

Olen kindel, et raamat sobibki eelkõige just noortele lugejatele. Pere pisemad ja väiksemad lugejad võiksid veidi suuremaks kasvada, siis on ka neil sobilik “Krabatit” lugeda.

Asta Kass „Pahupidi puhkus“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Vanemad saadavad 13-aastased kaksikud koos koeraga suveks maale vanaemale juurde, et aidata tal koduloomade ja juurviljaaia eest hoolitseda. Jalust ära, nagu isa ütleb, sest puhkuse ajal tuleb ju korterit remontida ehk meeldiv kasulikuga ühendada. Peagi saabub kohale ka kutsumata külaline – maavanaema ämm ehk vanavanaema, keda kutsutakse Roosimemmeks. See pipilikult krapsakas vanadaam võtab suvepuhkuse organiseerimise enda peale ja pöörab selle otsekohe lootusetult pahupidi.

Kindel on, et nalja ja naeru saab igal leheküljel ja nõnda on seda pea 40 aastat tagasi esmakordselt ilmunud lõbusat lugu tore lugeda ka tänapäeva – nii lastel kui ka nende vanematel!

„Pahupidi puhkus“ on Asta Kassi (1938–1992) kõige pikem ja humoorikam lugu, milles autor on võtnud julgelt eeskuju nii oma lastest, sugulastest ja naabritest kui ka perega juhtunud koomilistest sündmustest. Nii on näiteks laenatud hobusega kartulipõllu muldamine tõestisündinud lugu. Ka muud maaelu juhtumised, telkimine, suur kuri koer ja vana maja põrandate värvimine on elust enesest.

Edgar Valteri mustvalged illustratsioonid on pärit 1983. aasta esmatrükist.

Asta Kassi igati humoorikas ja meeldejääv “Pahupidi puhkus” Edgar Valteri illustratsioonidega ilmus esimest korda tõepoolest juba 1983. aastal. Toona olin ma juba 14-aastane, mistõttu lasteraamatuid ju enam “ei sobinud” lugeda (vaatamata sellele, et raamatu peategelased, kaksikud Margus ja Helen on 13-aastased). Teist korda ilmus sama raamat 2006. aastal ja see oli aeg, kus ma lasteraamatutest veel väga palju ei kirjutanud, mistõttu on “Pahupidi puhkus” minu jaoks täiesti uus lugemine. Ja tegelikult on igati vahva, et see Asta Kassi suurepärane lasteraamat nüüd uuest välja anti.

Kaks Asta Kassi kirjutatud lasteraamatut sai siiski ka lapsepõlves läbi loetud. Need olid “Igasugused asjad” (1979, Asta Venderi lahedate illustratsioonidega) ja “Kloun Korgitsa kodune elu” (1979, samuti Asta Venderi lahedate illustratsioonidega). 1981 ilmus ka “Oleks OLEKS olemas” ja 1994 “Ümbermaailmareis”, kuid neid Asta Kassi raamatuid pole mul seni veel lugeda õnnestunud.

Siinkohal tasub mainida sedagi, et ka Asta Kassi abikaasa Kalju Kass oli kirjanik ja suurepärane humorist. Suurepäraseid lasteraamatuid kirjutab praegu nende tütar Kristiina Kass – meenutagem näiteks raamatuid “Kasper ja viis tarka kassi”, “Käru-Kaarel”, “Samueli võlupadi”, “Petra lood”, “Peeter ja mina”, “Nõianeiu Nöbinina”, “Õpetaja Kusti kummitab” jpt.

Tagasi „Pahupidi puhkuse“ juurde. Nagu eelpool mainisin, siis on see minu jaoks esmakohtumine selle raamatuga. Ja kohe alguses kinnitan, et see on igati humoorikas ja mõnus lugemine ka praegu, vaatamata sellele, et raamat ilmus esimest korda juba 38 aastat tagasi. Siin on seda mõnusat lasteraamatatute mahedat huumorit, vahvaid tegelaskujusid, nagu näiteks kaksikute vanaema ja vanavanaema Roosimemm, kes oma olekult tuletab meelde veidike Hildur Sokku, kes toimetab Astrid Lindgreni Karlssoni-lugudes.

Lugu saab alguse vanaema kirjast lastele. Vanaema uurib oma kirjas, kas lapsed tema, vanainimese, seltskonda enam tahavad, on ju lastel igasugused ehitusmalevad, õpilasmalevad, vanalinn ja kodulinn, temal on pakkuda porgandite harvendamine ja värske maapiim. Vanaema tõdeb, et ta ostis ka taskuraadio ära, nüüd hea seda vagude vahele panna ja kuulata. Vanaema kinnitab, et lapsed teeksid talle suurt rõõmu nagu alati, kui nad ka sel aastal külla sõidaksid. Vanaema kirjutab, et lapsed võiksid kirjutada, mis päeval vanaema rongile vastu tuleks.

Seejärel saamegi tuttavaks nende lastega, kellele vanaema kirjutas. Saame tuttavaks kaksikutega ehk Marguse (tema selle raamatu mina-jutustaja) ja Heleniga. Nende isal on alanud just puhkus, mida ta tahtis sisustada remondiga. Laste ema oli sellega nõus. Nüüd oli vaja korter kiiresti ülearusest tühjaks teha ja lapsed (Margus ja Helen) vanaema juurde saata. Õige varsti ongi asjad pakitud ja lapsed maalesõiduks valmis. Ema viskab tuttavat nalja, et Punamütsike läheb vanaemale kooki viima, sest Helenil on raske loobuda oma lapsepõlve punasest baretist ja ema ei raatsi lapsi kunagi ilma rabarberikoogita teele saata. Margus kinnitab, et teada on ka see, et vanaema (keda pole kuri hunt ära söönud) tervitab lapsi rongijaamas sõnadega: „Kas Punamütsike tuli vanaemale kooki tooma?“ Seepeale naeravad nad üksmeelselt ja Helen ütleb, et midagi sellest koogist on kindlasti ka alles.

Margus kinnitab, et neile kätteõpitud naljadele mõeldes tundis ta jälle tuttavat tüdimust. Ta ütleb sedagi, et tal on raske iga, ja ta peab lausa sundima teiste lapsikusi kaasa tegema, kuid uskuge mind, seekordne puhkus tuleb igati lõbus, siin on ka lapsikusi, kuid kõik on igati vahva!

Seekord läheb lastega kaasa ka nende koerake, kel nimeks Traksi. Veidi hiljem selgub, et Traksi on nende teise koera ehk Raksi poeg, mis tähendab, et koeri on selles peres lausa kaks, ja kui veidi ette rutata, siis suvel on Margusel „võimalus“ endal veel üks koerakutsikas saada, seekord oluliselt suurema koera järeltulija, kui nende endi koerad.

Vanaema ongi lastel rongijaamas vastas. Teel rongijaamast vanaema juurde kohtutakse kitsega. Lapsed on kindlad, et see kits on Kitu, kuid selgub, et see on hoopis tänavune voonake, kel nimeks Midri. Vanaemal on kodus ka teine loomake, kass Miiu, kes samuti lapsi tervitab.

Margus jõuab nüüd rääkida ka oma õest ja iseendast. Helen pidavat olema vabariigi keskmise tasemel, ei paks ega peenike, ja küll ta jääb oma tervisejooksudega veel kõhnaks ka, kui asi väga halb. Margus ise on pikk, sihvakas ja oma arust küllaltki mehine, eriti paksemate riietega, kuigi ema pidavat ütlema, et poiss pidavat kõhnusest klõbisema. Margus tõdeb, et nad on Heleniga teineteisest välimuse poolest väga mööda jah. Iseloomu kohtab ütleb isa, et see on neil keskmises headuses mõlemal, ja et mis väljakujunemata lastelt ikka nõuda. Margus lisab veel sedagi, et tahaks endale Heleni tumepruune silmi ja musti läikivaid juukseid oma lihtsameelsete sinakashallide silmade ja linavalge juuksepahmaka asemele, sest pruunid silmad on tüdrukute arvates nii salapärased. Seda saame ka teada, et vanaema ei olegi üldse nende sugulane, tema on laste isa kasuema, muidu oleks isa puhta vaenelaps. Seda paljud ei teagi, ja vanaemal on hea meel, et kõik teda pärisvanaemaks peavad.

Nüüd ongi kaksikud maal, vanaema juures. Istutakse söögilauas, kui äkki ütleb vanaema Margusele, et peab talle midagi teatama! Margusel jõuab peast mitu mõtet läbi käia, mida vanaema võiks tahta ütelda, kuid vanaema tõdeb, et sõitis oma sääreväristaja sodiks! See on lastele veidi ootamatu, Helen ei tea, et vanaemal selline riistapuu üldse olemas on ... Nüüd minnakse üheskoos sääreväristajat vaatama, õnneks väga suurt kahju sõiduvahend pole saanud – lenkstang on väheke vasakule viltu ja need kruvid, mis pidid tööriistakotti kinni hoidma, olid logisema hakanud, hiljem selgus, et bensiin on ka otsas. Vanaema jutustab ka loo, mis tema ja sääreväristajaga oli juhtunud, no ja see on üsna humoorikas vahejuhtum.

Mulle see raamatu algus meeldib. Asta Kass kirjutab igati mõnusalt, maheda huumoriga, „maalib“ igasugu vahvaid pildikesi läbi Marguse silmade ja suu, lugeja võib olla kindel, et suvi maal saab olema mõnus ja võib juhtuda igasugu humoorikaid asju ...

Kui sääreväristaja kahjud on üle vaadatud, annab vanaema teada, et sellel suvel ei tule neil siiski lahe olemine, sest varsti sõidab sinna kadunud Arturi ema, ehk tema ämm! Ehk laste vanavanaema, kel nimeks Roosimemm!

Järgmisel päeval saab vanaema Reedalt kirja. Reet on kadunud Arturi kõige noorem õde, seega siis laste oodatud vanavanaema noorim tütar. Reeda juures vanavanaema ongi elanud. Reeda kiri teeb aga vanaema rahutuks. Ta räägib lastele, et vanavanaema pidi pärast insulti olema hullem kui laps, jonnakas ja põikpäine, peab oma tahtmist saama, kipub kõike unustama ja segi ajama. Ja juba homme pidi olema see päev, kui piimaringiga tuleb Leo ja Leoga tuleb Roosimemm. Saame teada sedagi, et Roosimemmeks kutsutakse teda nime pärast, perekonnanimi on tal Roos nagu meie jutustajal, Marguselgi.

Vanaema on murelik, kas nad ikka saavad Roosimemmega hakkama? Muretsemiseks pole aega, sest tuleb ette valmistada Roosimemme tuba.

Järgmisel päeval saabubki Roosimemm. Nagu ütleb selle peatüki pealkiri „Peategelane tulebki mängu. Ja jääb pikaks ajaks“. Ütleme nii, et nüüd hakkab juhtuma igasugu asju. Nalja saab palju, on ka tõsisemaid hetki, kuid ka need muutuvad üsna ruttu rõõmsaks. Roosimemm ongi veidi jonnakas ja isepäine, kuid ta üks igati vahva vanavanaema, kes tahab igasugu asju teha, kuigi paljud asjad ei kuku välja nii nagu plaanitud ...

Kohe alguses ütleb Roosimemm lastele ja vanaemale, et ta ei kannata poputamist, selle eest ta Reeda juurest pakku tuligi. Varsti kinnitab Margus, et Rooismemme tulekuga oli nende elu muutunud väga sisukaks ja üllatusterohkeks, insulti põdenud väeti vanainimese asemel tegutses köögi kõrval kambris elujõuline ja tugev seitsmekümne viie aastane naisterahvas, kelles oli peidus rohkem kui üks plahvatusohtlik pomm ja pommike. Margus lisab, et rahutuks tegi neid ainult see, et kunagi ei teadnud ette, millal see lõhkeb ja miks. Siinkohal peab mainima sedagi, et Roosimemmel on probleeme mäluga ja nimedega, mistõttu saavad kaksikutest Heleene ja tema vend ehk Vend Markus!

Ma ei tahaks Sulle kõiki neid humoorikaid sündmusi ära rääkida, kuid neid on selles raamatus ja sellel suvel üsna palju. Roosimemm on aktiivne vanamemm, kellele meeldib palju ringi käia ja toimetada, nii käib ta sageli alevis, toob metsavahi poolt piima, ta on väsimatu lobiseja, kellest külanaised kiiresti lahti tahtsid saada. Roosimemm oskas kuulata, sõna sekka öelda, kuid ta unustas kõik asjad ära, ajas puntrasse ja sõlmis omavahel kokku meisterlikuks fantastiliseks sõlmeks.

Lühidalt veel. Saame lugeda kodukaunistamise kuust, saame teada, milliseid unenägusid Roosimemm näeb ja mida need „tähendavad“, loeme ja naerame selle üle, kuidas meie peategelased kartuleid muldavad. Loeme sellestki, kuidas ja miks Roosimemme kambri aken katki läheb, sellestki on juttu, kuidas lasteaialapsed (veidi hiljem selgub, et lastesõime vanem rühm ehk kolmeaastased) nende juurde hoiule tulevad (kokku 7 mudilast, kellega on igasugu juhtumisi).

Margus saab kuuks ajaks ka põneva töö, ta asendab postivedajat Martinit. Nii saab Margus sõita vankriga, mille ees tumepunane hobune, kel nimeks Miira, kes on vagur, kannatlik ja elutark. Margus kohtub alevis igasugu inimestega, kellele ta posti laiali veab, kuid ka koertega, üks neist on eriti suur ja kuri, kel nimeks Bella, kes hiljem osutub suureks muusikasõbraks ...

Loeme sellestki, kuidas Roosimemm remonti teeb ja miks veidi pärast seda tuleb rajada telklaager, kus peategelased ja lastesõime 7 last elada saavad.

Raamatu lõpus saame lugeda veel ka vanaema sünnipäevast ja sünnipäevapeost, sellest, miks sünnipäevašašlõkk „aia taha“ läheb (siingi on mängus Roosimemme käsi), kuidas vanaemale väga palju torte tuuakse.

Raamat ja suvi saab ootamatu lõpu, sest Roosimemm lahkub ootamatult, saame teada sedagi, miks ta läks, ja kuhu ta läks. Raamatu lõpus saab Margus telefonikõne Roosimemmelt, kes kinnitab, et järgmisel suvel saavad nad jälle kokku.

Ma olen üsna kindel, et vaatamata kõigele, mis sel suvel juhtus, on Vend Markus ja Heleene nõus vanaema juures taaskord Roosimemmega kohtuma! Siinkohal jäin mõtlema, et tegelikult oleks olnud ju igati vahva lugeda ka sellest järgmisest suvest ... kuid vahva on seegi, et meil üldse on olemas selline vahva raamat nagu „Pahupidi puhkus“, et sellest humoorikast ja „pahupidi“ suvest osa saada.

Nagu eespool öeldud, siis ehivad raamatut ka Edgar Valteri muhedad mustvalged joonistused.

Richard Roht „Loomajutte lastele“ (Eesti Raamat)

Richard Rohti vahvad jutustused on lugejaid köitnud paljude aastakümnete vältel. Selle raamatu kaante vahelt leiad kolm muhedat ja südamlikku lugu. Nendest saad teada, millised on eri liikide suhted, elutingimused ja harjumused.

„Julgetes rändurites“ jääb kodune metsajärv kitsaks kahele seiklusi ihkavale kalakesele: ahvenapoeg Vilgasele ja havipoeg Nobele. Üheskoos asutakse kardetavale teekonnale läbi oja. „Jäneste pulmad“ viib lugeja otse metsa keskel toimuvale pulmapeole, kus lustivad nii kodu- kui ka metsloomad. Selgub, et metsaski kehtivad oma viisakusreeglid ja polegi nii lihtne korraldada pidu, mis arvestaks kõigi külaliste vajadustega. Loos „Kergeusklik tihasepoeg“ aga kipub noor tihane uskuma kuulujutte ja õpib raskustega silmitsi seistes hindama oma vabadust.

Richard Rohti loomajutud sobivad nooremale ja keskmisele koolieale.

Mäletan, et mulle endale meeldis lapsepõlves Richard Rohu kirjutatud loomajuttudest kokku pandud raamat “Jutte loomadest” (1978), milles oli samuti kolm juttu: “Mäger Urask”, “Ahnuse palk” ja “Kodus ja metsas”. Sama kogumik on ilmunud ka aastail 1951, 1962, 1983 ja 2007 ja on ilmunud uuesti ka sel aastal.

“Loomajutte lastele” on siiski hoopis teine raamat, ka selles on kolm loomajuttu, kuid nagu eelpool, kirjastuse tutvustuses mainitud, siis on need hoopis teised lood. Jutustuse “Julged rändurid” leidsin ma esimest korda ilmununa kogumikust “Laaned ja veed” (1949 ja ka 1959), “Jäneste pulmad” on ilmunud eraldi raamatuna 1946 ja ka 2004. “Kergeusklik tihane” aga kogumikus “Lapsed, linnud ja loomad” (1947).

Richard Roht (1891-1950) oli eesti kirjanik, kes alustas loometeed impressionistlike proosapaladega, tunnustuse võitis suvitusromaaniga “Hümnid Paanile” (1922), mis koos mitme novelli ja romaaniga moodustab Kurgsoo-sarja (nt. veel “Kurgsoo” (1924), “Maa” (1927) ja “Aeg” (1929)). Romaane (esimene neist oli “Minevik” (1920) ja viimane “Kaks perekonda” (1947)) on Richard Roht kirjutanud veel mitmeid, lisaks novellid, mälestused, jutustused ja lasteraamatud (esimene lasteraamat oli “Laanekohus” (1928) ja viimane “Jutte loomadest” (1951)).

Kes soovib Richard Rohti romaanidega lähemat tutvust teha, siis tasub piiluda raamatukaupluste kodulehtedele, sest päris mitmed romaanid on ilmunud viimastel aastatel ka e-raamatutena.

Kuid tagasi selle raamatu juurde. Esimeses loos “Julged rändurid” tegutsevad tõepoolest kaks kalapoega ehk ahvenapoeg Vilgas ja havipoeg Nobe. Nad on noored ja üsna julged kalapojad, kes elavad metsajärves.

Richard Roht alustab oma lugu nii: “Sooja päikese kiired sulatasid lume ja jää. Kõva kaas väikesel metsajärvel muutus rabedaks ning pudedaks; esiteks tegi päike ta sinakaks, siis muutus ta kollakaks, siis aga valkjashalliks nagu pehme pori. Sellele porile tekkisid veeloigud, ta oli täis auke ja kihises päikese käes nagu seebivaht … Kalad väikeses metsajärves vaatasid seda vabanemisimet pealt otsekui ilmutust, mis igal kevadel oli uus ja uskumatu. Paljud neist olid seda imet näinud juba ammu-ammu, kuid paljudele noortele kalapoegadele oli see sündmus sääraseks üllatuseks, et nad parvedena keerlesid vabanenud vees justkui hullunud rõõmust … Kõige rohkem huvitas noori kalapoegi ojasuu, mis viis järvest välja … Üldiselt oli teada, et laskuda ojja ja järgneda jooksule oli hädaohtlik ning kardetav tegu. See olevat juba paljudele kaladele elu maksnud. Miks? Seda ei teadnud keegi kindlasti seletada, sest vähe oli neid, kes sellelt reisilt tagasi olid jõudnud, ja neist üksikuist ning nende seiklustest räägiti siis järves ime-, hirmu- ja õuduslugusid.”

Mulle meeldib see, kuidas Richard Roht räägib noorele lugejale loodusest ja loomadest. Ta maalib suurepäraseid looduspilte, annab edasi seda, mis looduses toimub, kuid lisab sellele ka üsna muinasjutulise hinguse, kui loomad omavahel suhtlema hakkavad. Nagu ka selles, raamatu esimeses loos.

Vilgaski on kuulnud lugusid, et metsajärvest viib oja juba uutesse ja põnevatesse vetesse, kuhu tahaks ka tema minna. Teda hakkas huvitama ojakesega seotud saladus. Päevade kaupa ujus Vilgas ümber ojasuu, jälgis selle kiiret voolu, kuid ojja laskuda ta ei julgenud. Ka sel kevadel jõudis metsajärve üks vanem ahven, kes kord oli oja kaudu järvest lahkunud. Nüüd oli ta tagasi ja oskas rääkida igasugu ilusaid ja õudsaid lugusid. Seetõttu läheb ka Vilgas salaja kuulama, mida vanad ahvenad omavahel räägivad.

Vilgas kuuleb neid põnevaid lugusid, mistõttu on otsus kindel, ka tema läheb ojakese kaudu kaugemale. Nagu ütleb Roht: “Ta otsus oli kindel: ka tema läheb reisima, ka tema läheb vaatama suurt ja huvitavat elu, tegema läbi lugematuid seiklusi – kohutavaid ja ilusaid juhtumisi, et siis kord pöörduda koju auväärse kalana, keda kogu järv kuulab ja vaatab kui imet!”

Loomulikult ei ole see teekond lihtne, pigem ohtlik. Teekond saab peaaegu otsa juba üsna selle alguses, kuna ojakese veetase muutus nii madalaks, et Vilgas jäi madalasse vette kinni. Juba on ootel vares, kes ründabki ahvenapoega. Vilgas hüppab eest ja satub veega täidetud loiku. Seekord Vilgas pääses, aga mida selles loigus teha? Polnud seal isegi süüa … Äkki on samas loigus tema kõrval ka havipoeg Nobe, kes on esialgu üsna üleolev. Nobe ei saa aru, mida Vilgas plaanis, kui ta metsajärvest minema ujus, nüüd on tulemus käes! Varsti kuivab seegi loik, ja …

Madalast veest tulevad Vilgas ja Nobe üsna kavalalt ja nutikalt välja, selleks on vaja kasutada konnasid. Kuidas Vilgas ja Nobe seda teevad, selle jätan ma Sulle endale uurida. Edasi jõuavad Vilgas ja Nobe tiiki, millel asub ka vesiveski. Tiigis kohtuvad nad vähiga, kes vähemalt havipojale tundub üsna hirmuäratav. Samas ei saa ka kalapojad aru, kus nad täpselt on. Neid juhendab vana ja auväärt latikas, kes on hämmastunud sellest, et kalapojad soovivad ujuda ookeani! Vana latikas soovitab kalapoegadel jäädagi sinna, kus nad praegu on, süüa on piisavalt, elu on hea, aga kas ikka on? Olukord läheb ohtlikuks siis, kui mölder hakkab tiigist vett välja laskma ja tuleb koos oma poegade ja võrguga kalu püüdma! Õnneks õpetab vana latikas noori kalapoegasid, kuidas sealt pääseda.

Seejärel jõuavad Vilgas ja Nobe juba suurde järve, kus on samuti üsnagi ohtlik. Nii puutuvad nad kokku kiiskadega, kes end vahvasti turri ajavad, särgedega, “hirmuäratava” angerjaga kalu jahtiva saarmaga, kalu püüdva haigruga, lutsuga, kes elab urus jpt. Õnneks on meie peategelastest kalapojad julged sellid ja liiguvad edasi. Nii jõuavad nad suurele jõele, kohtuvad esimese laevaga, ujuvad linna lähedal ja jõuavad lõpuks merre!

Teine lugu on “Jäneste pulmad”, mille alguses tuleb Udusoo metsavahipere kass Ints metsast olulise teatega, mida ta tahab edasi ütelda perekoer Murile.

Nimelt, metsas on õige varsti toimumas suursündmus. Sinna tulevad kokku kõik ümbruskonna loomad ja linnud, peale hundi ja rebase, keda ei kutsuta. Jänes Laaberdi tütar Mikreill abiellub noore jänese Kikerilliga. Metsas tulevad suured pulmad. Muri ei taha esialgus sellest kuuldagi, kes teda sinna ikka kutsub. Koerad kimbutavad ju jäneseid kõikjal. Muri kinnitab, et eks ole ka tema jäneseid ajaviiteks kimbutanud, kuigi tapnud pole ta ühtegi. Kass kinnitab, et pulma peaks ikka minema, sest sinna tuleb ka auväärt karu, tema on lausa auvõõras, ja Muril oleks ju igati uhke karuga tuttavaks saada.

Et pulma saada, oleks vaja kutset. Kes see ikka koerale kutse saadab. Ints on kindel, et tema saab aidata, tema on kunagi aidanud metskits Mekut ja tema pojakest. Ints räägib, kuidas ta oli kaitsnud Mekut ja tolle pojukest rebase eest. Küllap nüüd metskits Meku kostaks ka Muri ja Intsu eest, et ka nemad pulmakutse saaksid!

Seejärel saame lugeda pulmade ettevalmistustoimingutest jänes Laaberdi majas, sest juba nädal aega enne pulmi hakati hankima toiduaineid, et rohkearvulistel pulmavõõrastel kõigil midagi võtta oleks. Pulmavõõrastel olid väga mitmekesised maitsed ja iga võõra maitse eest tuli võimalikult hästi hoolitseda. Nii toodi kaeravihke karule, hernekaunu ja teri lindudele ning hiirtele, kõige valitumat rohtu ning orast kitsedele ja jänestele, heinu ning lehti põtradele, käbisid, pähkleid ja seemneid oravatele, marju, seeni ja putukaid nendele, kellel selliste maiusasjade järele on himu. Seal oli pärna- ja kaselehti, vaarikaid, mustikaid ja maasikaid; seal oli noori haavaoksi eritoiduna jänesepoegadele; põdranoorsoole hangiti maiuspalaks värsket ristikut, väikesetele kitsekestele noort rukkiorast.

Murekohaks olid pulma kutsutud koer ja kass – mida neile pakkuda? Metskits Meku oli soovitanud koera ja kassi pulma kutsuda ja neile oli juba ka kutsed kohale viidud. Jäneseemand Hopla-Hopla on murelik, sest ta ei tea, mida koerale ja kassile pakkuda. Viimaks teadis keegi vana jäneseemand pajatada, et koerad söövad ka kartuleid ja rukkiteradest valmistatud iseäralikku asja, mida inimeste seas leivaks kutsutakse, ja kass söövat meeleldi mune. Nii tuuakse koerale põllult värskeid kartuleid ja kassile pardimune.

Ja ongi pulmad käes. Külalised saabuvad. Palju on neidki, kes korraldusega rahul ei ole, kuid pidu läheb siiski käima. Saabuvad ka auvõõrad – põder Võimas, põtrade vanem, ja karu Ott, keda peeti metsloomadest kõige kangemaks. Pulmakülalised tantsivad, Muki ei saa aru, miks talle tooreid kartuleid pakutakse, nagu ei saa pardimunadest aru ka Ints.

Pidu on täies hoos, kui saabub salakaval rebane. Miks teda ei kutsutud? Rebane vaatab ringi ja tõdeb, et tema oleks tulnud hea meelega, sest juba külaliste seas on piisavalt pidusööki! Uskumatu lugu, rebane on vihjanud, et sooviks mõne pulmakülalise nahka pista! Karu ajab rebase minema, kuid rebane lubab, et küllap ta teel mõne pulmavõõra endale lõunaroaks kinni nabib!

Kuidas pulmapidu lõpeb? Kas rebane saab mõnest pulmavõõrast jagu? Tegelikult võtab “juhtimise” üle jänes Laaberdi, kes korraldab rebasele ühe unustamatu pulmapeo lõpunalja!

Raamatu kolmas lugu on “Kergeusklik tihasepoeg”, milles Richard Roht näitab, et ta oskab suurepäraselt rääkida noorele lugejale ka lindudest ja lindude elust. Lugu algab sellest, kui tihaseema kevadel pesasse kuus valget roostepunaste täppidega kaunistatud muna munes. Siis istus tihaseema munadele ja tihaseisa toitis teda.

Ega see munadel istumine lõbus ju ei ole, pigem lausa igav, kuid õnneks kohtub tihaseema laulurästastega, käbilinnuga, kes hoopis talvel pesitseb, kuid ka metstuvikesega. Metstuvikesel on suur mure, tema pesaõõnsus on suur, sinna pääseb orav vabalt sisse. Metstuvikese munad on suured, neid tasub oraval otsida! On ju orav suur linnupesade hävitaja. Juba kaks korda oli orav metstuvikese munad ära söönud ja nüüd oli metstuvike väga õnnetu, kurtis oma muret tihaselegi.

Tihaseema soovitas metstuvikesel oravale vastu hakata, kuid metstuvikese nokk pole terav, tiivad pole küllalt suured, et nendega tugevat hoopi anda. Nüüd meenub tihaseema tuttav rähn ja üheskoos mõeldakse välja kaval plaan, mille lõpuks orav rähnilt sugeda saab.

Suvel tulid munadest tihasepojad välja, kuid ega ka nüüd elu palju lihtsam polnud. Kord tahtis vares pesas poegade kallale minna, kord pajuharakas. Lõpuks viib kull isatihase minema. Nüüd peab ematihane üksi hakkama saada. Tihasepojad kasvavad suuremaks. Ühele neist metsas väga ei meeldi, sest talvel on külm, süüa ei ole ja linnavarblane on talle rääkinud, et linnas, inimeste juures on palju mõnusam. Tihaseema kinnitab, et inimeste juures pole sugugi mitte hea olla, vähesed linnud on inimeste juurest elusana tagasi tulnud, kuid kergeusklik tihasepoeg ei taha seda mitte uskuda … Tihasepoeg on kuulnud ka kanaarilinnust, kes elab linnupuuris, mis on inimeste juures toas, kus on soe, kus on süüa … Tihasepoeg hakkab lendama järjest sagedamini inimeste juurde, kuni märkab seal ka tühja linnupuuri …

Mis juhtub edasi? Selle ma jätan Sulle endale avastada.

Kas tihasepojal on inimeste juures hea ja mõnus olemine?

Või satub ta hoopis ohtu?

Mis tunne on siis, kui sul pole enam vabadust?

Sellised imelised loomajutud on selles Richard Rohti kirjutatud raamatus. Omamoodi õpetlikud, loodust suurepäraselt edasi andvad ning ka muinasjutulised.

Väga ilusad loomapildid on raamatusse joonistanud Katariina Purru.

Viivi Luik “Kõik lood Leopoldist” (Tänapäev)

Sisaldab aastail 1974–1976 ilmunud kolme raamatukese lugusid hakkajast maapoisist Leopoldist. Kolmanda raamatu eest pälvis autor 1977. aastal Juhan Smuuli nimelise laste- ja noorsookirjanduse preemia.

Viivi Luige Leopoldi lood kuuluvad ka minu lapsepõlve, kuigi toona ma neid raamatuid ilmudes ei lugenud, sest Leopoldi lugude esimene raamat “Leopold” ja teine raamat “Vaatame, mis Leopold veel räägib” ilmusid 1974, mil ma olin viieaastane, aga need raamatud olid pigem ikka veidi vanematele lastele ja noortele sobilikud lugeda. Kolmas raamat “Leopold aitab linnameest” ilmus kaks aastat hiljem (1976) ja 1984 ilmusid need raamatud koos, ühiste kaante vahel “Kõik lood Leopoldist”, kuigi ma olen kindel, et 1979-1980 võisin ma neid Leopoldi lugusid ka eraldi raamatutena lugeda, sest kodus olid need olemas. Huvitaval kombel pole Leopoldi lugusid rohkem välja antud, alles nüüd ehk peaaegu 50 aastat hiljem ilmuvad need uuesti.

Selle kogumiku esimene raamat on “Leopold”, mis algab peatükiga “Sassi ketsid”. Leopold alustab oma lugusid üsna ebamääraselt, pean silmas just täpset aega. Nii algab ka esimene lugu sellest, et Leopold peab enne veidi mõtlema, kui on kindel, et see juhtus pühapäeval, kui nad ekskursioonilt tagasi tulid, ja esmaspäev kulus tal niisama käest ära. Seega on juttu teisipäevast, kui Leopold koos isaga mootorratta juures nokitses.

Leopold räägib meile ka oma tillukesest õest Astist ehk Astridist, kes tassib muudkui kõik osad ja riistad laiali, kui tal silma peal ei hoita. Astist saame selles raamatus veelgi lugeda.

Teisipäeva hommikul ollakse söögilauas, kuid Leopold mõtles selle peale, et peaks Sassile ketsid ära viima, need, mis ta oli laenanud. Seejärel saame tuttavaks ka Jukuga ehk Juhanesega, kes on Leopoldi onu, isa vend. Kuna Juku olevat kange masinamees, siis saab ehk ka mootorratta korda.

Leopold rääkis isale, et peaks tema jalgratast laenama, et ketsid ära viia, kuigi isa oli kindel, et poeg võiks hoopis tööd teha. Oli ju kibe tööaeg käsil ja Leopold tahtis raha teenida. Kui niisama kodus nokitseda ja mööda küla ringi ajada, siis ei paista raha küll kuskilt! Isa soovitas Leopoldil lauda juurde minna, seal pidi Kivistiku Albert poisile tööotsa kätte andma, sest isal oli temaga kontraht tehtud.

Esimeses loos Leopold tööle siiski ei jõudnud, kuid ei pääsenud ka ketse viima.

Teist peatükki “Jukuga lakas” alustab Leopold meenutamisega, et oot-oot, kas see oli nüüd mineva neljapäeva või reede õhtul, kuid nad olid heinaloo ümber löönud. Väidetavalt ei ole hetkel õige heinaaeg, aga õunaaias oli nii suur hein, et see niideti juba nädal aega enna jaani maha, ja jaanipäev on ju ülehomme. Juku oli ka neile abiks. Selgub, et tööga jäädi üsna hilisesse õhtusse, kuna Leopoldi isa toetas ennast aga reha najale, ja nii kui Juku seda nägi, nii hakkas ta juttu ajama. Ka ema oli pikalt tööl olnud, mistõttu ei hakatud õhtul suurt sööki tegema, söödi kama ja võileiba sibulapealsetega.

Pärast sööki tegi Juku ettepaneku, et Leopold võiks ju lakka magama minna. Leopold ütles, et tema ei tahaks küll vanadesse heintesse minna, nii võib ju heinakirbud saada, kuid lõpuks on Leopold ja Juku mõlemad lakas.

Juku rääkis Leopoldile igasugu lugusid, osad olid hirmsad, osad naljakad, kuid kõik olid päriselt juhtunud. Või kas ikka olid? Ja juba oligi suvehommik käes …

Kolmas peatükk on “Tööl”, milles Leopold tutvustab meile ka oma sõpru, klassivendasid Pauli ja Sassi. Poistel on sel päeval plaan tööle minna, peete harvendama. Paul oli alles eelmisel aastal nende klassi tulnud, ta oli linnapoiss, kellel oli iga asja kohta ütlemist. Leopold ütles, et nemad omavahel klaarisid kohe arved ära. Leopold ütleb, et ega ei saa ikka nii, et Paul arvas, et tema üksi see kõige kangem on!

Leopold kinnitab, et koolis käisid kõik vormiülikondadega, aga Paul käis kirju särgiga. Temal on üks kirju särk ja olgu mis ilm tahes, tema kampsunit ja pintsakut selga ei pane. Paul olevat portfellile külje peale kirjutanud “ADIDAS” ja pannud püksirihma külge. No toonastel aegadekl ei ole ju kahjuks nii, et lähed poodi ja ostad Adidase spordikoti …

Sel päeval oli Paul lauda juures juba kohal. Nüüd jõudis ka Leopold, ja varsti tulid Sass ja ka velskri Eeri. Nüüd saame teada, et Leopold on lõpetanud hiljuti kuuenda klassi, nagu ka Sass ja Paul, Eeri oli neist noorem, tema oli lõpetanud kolmanda klassi.

Leopold üritab ka Sassi lugejale tutvustada, kuid ta ei mõista Sassist rääkida, sest on temaga nii ära harjunud. Leopoldi isa kiitvat Sassi, et poiss ulakust ei tee. Leopold ütleb, et ulakust ei tee ka tema. Sass on koolis neljasid ja viisi saanud, aga ta ei mõista joonistada ja saksa keelega on raskusi.

Nüüd läksid poisid tööle. Peedipõllule. Igalühel oli oma vagu. Võidu ei viitsita peete harvendada, ja pausi peetakse ka. Paul ütles, et peetide kitkumine on plikade töö ja tema paneb oma kolid kokku ja läheb Tallinna tagasi. Läheb linna ja hakkab ekspediitoriks – kus siis tuleb raha! Teised arvasid, et tööle saamiseks peaks olema ikka ka pass, kui Paul teab rääkida, et peaasi on, kui tööraamat antakse. Tema oli juba eelmisel suvel tööl, värvis trepikäsipuid. Üks tuttav oli sokutanud ja poiss oli selle töö eest ka kakskümmend rubla saanud! Paul meenutas veidi ka elu Tallinnas, Rataskaevu tänaval, seal oli olnud palju salakäike, ja et nende klassis oli igal poisil olnud surnupealuu! Nad olid käinud Oleviste kiriku juurest korjamas. Pärast oldi koolis pealuud nende käest ära võetud …

Kuna lähenemas oli vihmapilv, siis kutsus Sass teisi jõkke ujuma. Õige varsti hakkas sadama, tuli ka piksepilv, lõi välku ja kärgatas, kuni ühel hetkel lõi välk jõkke ja Paul oli pikali maas ja oimetu!

Liigume neljanda peatüki “Juku ja poisid” juurde, mis jätkub sealt, kui välk oli jõkke löönud ja Paul oimetuna pikali kukkunud. Õnneks oli läheduses Juku, kes Pauli jalule aitas. Seejärel liikusid kõik juba Juku juurde. Saame lugeda Juku kodust, ilusast aiast, ilusasti rootsi punaseks värvitud majast, kuid ka kuuri all olevast kolist ja mootorrattast. Juku armastavat ka tokkroose ja pojenge, kuid ka flokse ja jorjeneid.

Nüüd kuivatasid poisid oma riideid, Juku pakkus kõikidele ka värsket mett, süüakse mesileiba, mis on mee sisse kukkunud leivakannikas. Selline muhe ja mõnus olemine …

Esimeses raamatus saame lugeda veel sellest, kuidas Leopoldi pere siga on haigeks jäänud, saame tuttavaks loomaarst Jaan Kõksiga, käime heinu tallamas, võtame mett, käime mustikal ja kaubandustöötajate päeva kaupmeeste peol, korjame kurke, teeme hapukurke, Leopold käib koos Astiga poes ja raamatukogus, poisid käivad rahvamajas kinos, ja kui suvi hakkab otsa saama, siis tuleb minna Tartusse koolikaupasid ostma. Tartusse läheb Leopold koos Asti ja onu Jukuga, kusjuures maale tagasi sõidetakse külgkorviga mootorrattaga!

Oleme jõudnud teise raamatuni “Vaatame, mis Leopold veel räägib”. See algab peatükiga “Kartulivõtmine”, milles Leopold jutustab, et esmaspäeval oli vene keele etteütlus ja kolhoosi esimees oli helistanud kooli. Ta oli küsinud, kas abi ka saab. Direktor tuli klassi uurima, kes tahavad kartuleid minna võtma, sest osad lapsed pidid jääma koolimaja taha lilleseemneid korjama. Leopold, Sass ja Paul läksid kartuleid võtma. Saame lugeda koloraado mardikast, kes kartuleid hävitab, kuid loeme sellestki, et Leopoldi klassis käiski vaid neli poissi – kolmega neist oleme tuttavad, nüüd saame teada, et neljas poiss oli Vello, kelle ema oli kokk.

Kartulite korjamises on kõige tublimad Leopold ja Sass, kes selle eest ka kiita saavad.

Teise raamatu teises peatükis “Kool” jutustab Leopold meile ka oma koolist. Loeme, et koolis käiakse ratastega, niikaua kui poriseks läheb. Talvel käiakse bussiga. Neil on seal kaheksaklassiline kool, puumaja, üleni pruuniks värvitud, ainult aknaraamid olid kollased, ja koolimaja ees oli kivikillustik, kuhu on lubatud ka asfalt peale panna. Leopold ütleb, et see oleks hea, siis saaks rattaga kaheksaid teha, nii et kõik näevad. Tema ise tegema ei hakkaks, sest see rikuks kumme, aga Paul teeks küll.

Kooli lähedal, surnuaia pool oli ka spordiplats. Leopold räägib ka klassi tüdrukutest, et kõige kenam tüdruk on Lepiksoni Sirje, tal olid loomulikud lokid.

Saame osa ka ühest koolipäevast - matemaatika tund, seejärel vene keel, eesti keel, suur vahetund, siis minnakse sööma, seejärel veel füüsika ja kehaline kasvatus. Leopoldile meeldib kehaline, kuid ka füüsika, ta kinnitab, et ka matemaatika koha pealt tal peab jagab, aga vaat eesti keel ja ajalugu on rasked. Ka joonistamine ei meeldi talle. Sel päeval ei küsitud Leopoldi üheski tunnis, aga Paul sai eesti keeles viie. Paulil oli hea pea, kui ta viitsib, ja tal oli ka keerutamise annet. Sassi sel päeval ei küsitud, aga Sirje sai füüsikas kahe, tüdruk vihastas ja hakkas nutma, viskas päeviku laua peale, ise ütles, et tema enam füüsikat ei õpi. Leopold kinnitab, et plikad teevadki nõnda. Kehalise kasvatuse tunnis mängiti rahvastepalli.

Ma ei tahaks Sulle ju ka kõiki raamatu sündmusi ära rääkida, mistõttu teen edasi lühidalt.

Teises raamatus loeme veel oktoobripühadest, sügisesest koolivaheajast, kultuurimajas toimunud lõikuspeost, tehakse tiisikuseproove (seda tehti tõmmates käe peale kriipse, velsker Uno Kass käis seda koolis tegemas, kusjuures Paul kardab, et tal ongi tiisikus! Tal oli ühe kriipsu ümber punane ja veidi isegi paistes. Kas oli tiisikus või mitte, selle jätan Sulle endale avastada, kuigi öeldakse ju sageli, et hirmul on suured silmad).

Lööme kaasa ka eesti keele ja matemaatika tunnis, kusjuures toona oli aeg, kui lapsed käisid koolis ka laupäeviti. Sööme oasuppi, ootame talvist lund, osaleme kooli nääripeol, avame kingitustepakke, käime ära Viljandis, saame osa gripilainest, kusjuures ka Leopold haigestub. Õpime keemiat, saame tuttavaks Leopoldi pere lehmadega, lõikame puid, ja lõpuks saabub ka kevad.

Teine raamat lõpeb Leopoldi isa vahva mõttega, mis öeldud Leopoldile: “Töötegijat peab kiitma, muidu töötegija ei tee enam tööd.”

Ja oleme jõudnud kolmanda raamatuni “Leopold aitab linnameest”, mis algab peatükiga “Kalasordid ja ussisordid” – Leopold ja onu Juku kavatsesid kalale minna, kuid selleks oli vaja ka usse korjata, kaasa lööb ka Leopoldi väike õde Asti.

Teises peatükis “Tujurikkuja ahven” olemegi koos Leopoldi ja Jukuga kalal, kuid seekord head kalasaaki ei tule.

Ühel päeval tuli Leopoldi perele külla loomaarst Jaan Kõks (temaga saime juba varem tuttavaks) Tartust, kellel oleks vaja abi katusetöödel. Uued eterniitplaadid olid olemas, äkki saaks Juhanes appi tulla?

Lõpuks läksid Jaan Kõksile linna appi nii onu Juku ehk Juhanes, kui ka Leopold ja Paul, sest mis see üks katuselöömine ära ei ole. Tuleb vaid eterniitplaate kätte anda ja see töö sobib ka poistele. Seejärel saamegi lugeda katuselöömisest, elust ja tööst linnas, kuidas Leopold ja Paul sellega hakkama saavad.

Humoorikaid vahejuhtumisi on ka kolmandas raamatus.

Selline vahva raamat see “Kõik lood Leopoldist”. Omamoodi nostalgiline, rahulik, humoorikas ja mõnus lugemine elust ja olust, koolist ja lastest 1970. aastatel, ajal, mil kõik oli teistmoodi kui praegu. Käidi koolis, tehti tööd, käidi kartuleid korjamas ja abiks teistelgi, ja mulle tundub, et kuigi kogu aeg midagi toimus, oli kõik oluliselt rahulikum, aeglasem ja äkki ka lihtsam?

Rex Stout „Punane laegas“ (Tänapäev)

Wolfe ja Archie uurivad mürgitatud maiustust söönud modelli surma. Üks kahtlustatavatest palub Wolfe’i oma testamendi täitjaks ning mainib eraldi punast laegast, mis sisaldab midagi saladuslikku tema minevikust. Wolfe kavatseb huvide konflikti tõttu ettepanekust loobuda, kuid kui mees sealsamas Wolfe’i kabinetis mürgitatud tableti läbi sureb, asub muidugi juhtumit lahendama.

Rex Stout (1886–1975) on peamiselt tuntud oma Nero Wolfe´i lugude poolest, ent oli eluajal ka ühiskondlikult aktiivne ja tuntud raadiohääl ning mõnda aega ka Ameerika krimikirjanike ühenduse president. Enne kirjutamisele pühendumist jõudis ta töötada mitmetel juhuslikel ametikohtadel ning teenida mereväes.

Nero Wolfe on USA krimikirjaniku Rex Stouti loodud ülinutikas eradetektiiv, kes on piisavalt ülekaaluline, armastab kulinaariat ja kasvatab orhideesid ning oma igapäevasest rutiinist ei loobu ta kunagi. Nero Wolfe on tegelaskuju, kes peaaegu mitte kunagi ei lahku oma kodust, pruunist kivimajast New Yorgis, vaid laseb teha tööd oma abilisel, Archie Goodwinil. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi detektiivisarja edenedes mööduvad aastad, siis Wolfe, Goodwin ja nende tuttavad ei vanane.

Rex Stout kirjutas alates 1930. aastastest kuni 1970. aastateni kokku 33 Nero Wolfe’i romaani ja 39 novelli.

Stout sai Wolfe’i-lugude eest palju tunnustust, kusjuures ta kandideeris ka 20. sajandi parimaks krimikirjanikuks kuulsal müsteeriumi- ja scifi-kirjanduse üritusel Boucherconis. Võitjaks osutus küll Agatha Christie, kuid Rex Stout’ile ja võitjale lisaks kandideerisid veel vaid Raymond Chandler, Dashiell Hammett ja Dorothy Sayers.

Rex Stouti pärijate nõusolekul jätkas Nero Wolfe’i lugusid 1980. aastatel USA toimetaja ja kirjanik Robert Goldsborough, kelle sulest on ilmunud 9 Wolfe’i-romaani, sealhulgas ka üks selline, mis jutustab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini esimesest kohtumisest.

“Punane laegas” on neljas Nero Wolfe’i lugude hulgas, mille kirjutanud krimikirjanduse legend Rex Stout. Esimest korda ilmus see raamatuna 1937, väljaandjaks kirjastus Farrar & Rinehart, kuid detsembrist 1936 kuni aprillini 1937 ilmus see ka viies osas ka ajakirjas The American Magazine. “Punasest laekast” on kahel korral tehtud film Itaalia televisioonis ja see on ka ühtlasi esimene Nero Wolfe’i lugude seas, mis jõudnud ka USA teatrilavadele. “Punane laegas” on paljude Nero Wolfe’i ja Rex Stouti fännide arvates juba igati hea Wolfe’i-lugu, mida võib olla varasemad lood veel ei olnud.

Seekordne põnev ja nutikas lugu saab alguse, kui rikas ja edukas seltskonnategelane Llewellyn Frost tuleb Wolfe’i ja Goodwini juurde, et palgata Nero Wolfe uurima modell Molly Laucki mürgitamist (mõrva) Boyden McNairi moemajas, kusjuures mürgitamine on väidetavalt tehtud mürgitatud maiustustega. Teisalt sooviks härra Frost ka seda, et tema esimese astme nõbu Helen Frost saaks moemajast ära meelitatud/toodud, et Llewellyn ei peaks oma nõbu saatuse pärast muretsema.

Suureks probleemiks on see, et Llewellyn Frost palub Wolfe’il oma kontorist lahkuda, moemaja asub päris lähedal, sinna saaks sõita kasvõi taksoga, kuid Wolfe oma majast ja kontorist väga sageli väljas ei käi, kui just tegemist pole mõne haruldase orhideenäitusega. Nüüdki selgitab Wolfe oma elu põhitõdesid, kuni Frost ulatab talle paberi, millele on alla kirjutanud mitmed inimesed, kes just orhideedega seotud on. Paberil on kirjas palve, et Wolfe läheks kohale ja hakkaks asja uurima. Hiljem selgub, et sellele kavalale mõttele oli tulnud Wolfe’i abiline Archie Goodwin, keda Wolfe väga nutikaks tüübiks ei pea … Nii ei jäägi Wolfe’il muud üle, kui minna kohale ja hakata asja uurima. Etteruttavalt võin öelda, et edaspidised sündmused toimuvad jällegi Wolfe’i kabinetis.

Moemajas küsitleb Wolfe nii selle omanikku Boyden McNairi, kes on üsnagi närviline ja haiglane, kuid ka kahte modelli (üks neist Helen Frost). Wolfe uurib ja pärib ja uurib, kuni lõpuks jääb mulje, et süüdlaseks võib olla ükstapuha kes, kasvõi Helen Frost. See teeb murelikuks Llewellyn Frosti, kes saab pahaseks ja tigedaks, ta sõimab Wolfe’i paksuks ja Wolfe lahkub …

Ei möödu palju aega, kui Llewellyn on tagasi Wolfe’i kabinetis. Ta palub Wolfe’ilt vabandust, kuid olukord muutub taaskord keeruliseks, kui Wolfe teatab, et tema töötasu on 10 000 dollarit! Ja ta tahab kohtuda ka politseiniku, uurija inspektor Crameriga. Llewellyn kutsub Wolfe’i kabinetti oma isa Dudley Frosti ja tädi Calida Frosti, kes on Helen Frosti ema. Esialgu näib, et Wolfe ei saa seda tööotsa, kuid üsna ruttu on selge, et tema on ainus, kes suudab selle loo lahendada. Nii jääb kõigil üle tema töötasuga nõustuda.

Seejärel kohtub Wolfe oma kabinetis inspektor Crameriga. Wolfe loodab politseiniku käest mõrva kohta infot saada, nagu loodab seda Cramer omakorda Wolfe’i käest saada. Selgub, et politsei on uurimisse panustanud palju aega ja inimressursse, kuid tulemusi ei ole. Cramer juhib tähelepanu Perren Gebert’ile, kellest mõrvatud neiu oli sisse võetud, kuid Cramer ei usu, et Gebert oleks mõrva sooritanud. Kahtlane on seegi, et kommikarp oli just Molly Lauck’ile mõeldud. Kommikarbiks on osutunud Royal Medley kommikarp, milles oli nii suhkrustatud puuvilju, pähkleid, kui ka šokolaadikomme. Cramer kinnitab, et nende keemik oli avastanud, et ühelgi karbisoleval kompvekil polnud midagi viga, välja arvatud pealmise kihi neli jordaania mandlit. Royal Medley karbi pealmises kihis oli viis jordaania mandlit ja Molly Lauck sõi neist ühe ära. Kõik neli sisaldasid rohkem kui kuus graani kaaliumtsüaniidi, sest kaaliumtsüaniid lõhnab ja maitseb nagu mandel, ainult et veelgi tugevamalt. Jordaania mandlid on kaetud erivärvilise kõva suhkruvaabaga. Kommidele olid augud sisse puuritud või torgatud, nad olid tsüaniidi täis topitud ja siis uuesti vaabaga üle tõmmatud.

Nüüd annab Wolfe Cramerile ja Archiele uue ülesande. Nad peavad kohtuma McNairi moemaja kontoris võimalikult paljude inimestega, kes tol mõrvapäeval olid sealsamas olnud. Neile tuleb pakkuda Royal Medley kommikarbist maiuseid ja jälgida inimeste reaktsiooni. Nii ka tehakse, kohale tuli üle 40 inimese, ja ainus, kes veidi kahtlasema mulje jättis, oli McNair, kuigi ka Helen Frosti käitumine oli imelik.

Järgmiseks käsib Wolfe Archie’l tuua tema kabinetti Helen Frost, kes tuleb üsnagi vastumeelselt ja Wolfe’il on üsna ruttu selge, et neiul on midagi varjata. Wolfe on üsnagi jultunud, ja pitsitab Helen Frosti üsna kõvasti. Wolfe on arvamusel, et tegelikult taheti tappa keegi teine, ja et Helen Frostil on vajalikku infot. Saame teada sedagi, et Helen Frost on õige varsti saamas täisealiseks ja saamas kätte isa jäetud pärandit, mis on ca 2 miljonit dollarit! Seni on tema vara hooldanud neiu onu Dudley Frost.

Wolfe jätkab vestlust Helen Frostiga, kuni tema juurde tulevad ka Llewellyn Frost ja tema advokaat Benjamin Leach, kuid ka Perren Gebert, kes kinnitab, et ta on Helen Frostiga peaaegu kihlatud!? Kõik nad soovivad, et Wolfe lõpetaks Helen Frosti ülekuulamise/vestluse, kuid Wolfe viib Heleni hoopis oma majas orhideesid vaatama.

Ei möödu väga palju aega, kui Wolfe’i kabinetti tuleb ka McNair, kes näib olevat selgelt endast väljas ja hirmsas peavalus. Ka tema otsib Helen Frosti, kes on selleks hetkeks Wolfe’i juurest juba koju saadetud, nagu pole seal enam ka Llewellyn Frosti, tema advokaati ega ka Perren Gebrtit. Wolfe uurib McNairilt kommikarbi kohta ja saab teada, et esialgu oli mürgitatud kommikarp hoopis McNairi laual, kuid mees sealt maiustust ei võtnud, nagu ka Helen Frost, kellele oli McNair kommi pakkunud. Veidi hiljem oli kommikarp McNairi laualt kadunud ja ju see oli olnud Molly Laucki vemp … Kas hoopis McNairi oli tahetud mürgitada? McNair kinnitab, et ta teinud lepingu ja määranud Wolfe’i tema testamendi täitjaks, sest Wolfe tundub olevat ainus aus mees, keda ta tunneb! McNair räägib Wolfe’ile ka iseendast, sünnist ja elust Pariisis, kus ta oli tutvunud ka Frostidega, ta räägib ka oma naise ja tütre surmast, kuid kahjuks ei jõua ta paljut rääkida, sest tema tervis läheb hetkega halvemaks, enne kui ta kokku vajub, hakkab McNair rääkima punasest laekast ja numbrist, ja hetk hiljem on McNair Wolfe’i kabinetis surnud!

Veidi hiljem saame teada, et McNairi aspiriinitablettide hulgas oli mitu mürgitatud tabletti ja taaskord on mängus kaaliumtsüaniid! Inspektor Cramer saab Wolfe’ilt teada, et just detektiiv on määratud testamenditäitjakes, ja juttu on ka punasest nahklaekast, mille sisu pärandas McNair Wolfe’ile. McNair kinnitas oma testamendis, et ta räägib Wolfe’ile, kus laegas asub, kuid laeka sisu on detektiivi ainuomandiks, mida ta võib kasutada oma soovi kohaselt ja vastavalt oma äranägemisele, kuid kahjuks oli McNair jõudnud enne surra, kui jõudis Wolfe’ile öelda, kus laegas asub … Cramer ei suuda seda uskuda, kuid tal tuleb selle teadmisega leppida.

Seejärel külastab Wolfe’i taaskord Llewellyn Frost, kes soovib lõpetada lepingu detektiiviga, nüüd, kus McNair on surnud. Wolfe ei ole nõus oma honorarist loobuma ja plaanib minna kohtusse, et tasu siiski kätte saada. Wolfe’i juurde tuleb ka Helen Frost, kes räägib, et mõrvatud McNair oli tema vastu väga hea, nagu tõeline onu, kes tema eest hoolitses. Ja nüüd palub Helen Frost, et Wolfe jätkaks tööd nüüd juba tema heaks, sest kui selgub McNairi mürgitaja, peaks selge olema ka Molly Laucki mõrvar. Archie Goodwin muigab, et selles juhtumis on Wolfe’il ikka hiiglama palju kliente …

Nero Wolfe palub nii Llewellynil kui ka Helenil meenutada, kas McNair on rääkinud neile punasest laekast, kas nad on äkki isegi sellist laegast näinud, kas McNairil võiks olla mõni peidu- või salakoht? Äkki meenub mõlemale Glennanne, väike majake ja mõned aakrid maad Brewsteri lähedal. McNair oli nimetanud selle koha oma naise Anne’i ja tütre Glenna järgi. Brewster oli väike külake, mis asus umbes viiskümmend miili New Yorgist põhja pool. Wolfe palub Archie’l kokku kutsuda oma abilised ja saadab mehed Glennannesse.

Samal ajal laseb Wolfe Helen Frostil rääkida ka Perren Gebertist, kes oli väitnud, et on peaaegu Heleniga kihlatud. Selgub, et mees on teda mitu korda naiseks palunud, kuid neiu oli keeldunud. Perren ei meeldinud ka neiu onule, kes oli ka Heleni varahoidja ja ka McNairile. Huvitav tõsiasi on ka see, et paljud selle krimka tegelased on puutunud omavahel kokku Hispaanias, aastal 1916, kui näiteks Helen Frost oli vaid kaheaastane. Hispaanias olid nii McNair, tema väike tütar Glenna, Gebert, Heleni ema jt.

Sündmusi on raamatus veel palju, kuigi Nero Wolfe suurema osa ajast mõtiskleb oma kabinetis. Archie liigub ringi, nagu ikka. Ka Archie jõuab Glennannesse, kuhu on sisse üritanud murda Perren Gebert, kes antakse üle politseile. Mingit punast laegast maakodust ei leita, kuid Archie on üsna kindel, et punane laegas võiks olla Dudley Frosti kodus. Me käime asja uurimas ka Frostide kodus, saame osa Perren Geberti ülekuulamisest, jõuame ka McNairi matustele ja kabelisse, kuid veidi pärast matuseid, saame juurde veel ühe ootamatu surma …

Siinkohal pean oma kokkuvõttes tegema lõpu, sest vastasel korral räägin ma Sulle ju kõik ära, ja mis krimka lugemine see sedasi on. Igal juhul saab see põnev lugu ka põneva lahenduse, otse loomulikult Wolfe’i kabinetis, kus Wolfe selgitab kõikidele osapooltele, mis juhtus, miks mõrvati, kes mõrvas. Lugeja saab teada sedagi, et üks tegelastest pole üldse see, kes ta pidavat olema ja üsna koletu lõpu saab ka see inimene, kes oli kolme mõrva taga … ja jällegi on mängus mürk! Kas leitakse üles ka punane laegas? Ka selle jätan Sulle endale avastada.

Selline lugu seekord Nero Wolfe’i juhtumite seas. Põnev ja huvitav nagu ikka. Palju tegelasi, palju dialooge, palju jälgimist, aga eks selline üks õige krimka olema peabki, krimka, mille lõpplahendus saabub alles raamatu viimastel lehekülgedel.

Harper Lee „Tappa laulurästast“ (Pegasus)

„Laske siniraage niipalju kui te tahate ja tabate, aga pidage meeles, et tappa laulurästast on patt.“

Sellised õpetussõnad annab advokaadist isa Atticus Finch edasi oma lastele, kaitstes loo „tõelist laulurästast“ – musta meest, keda süüdistatakse valge neiu vägistamises 1930-ndate aastate ameerika väikelinnas. Tema tütre, noore Jean Louise'i – Nirksilma – pilgu läbi kirjeldab Harper Lee lopsaka huumori ja vaheda aususega toonase ajastu rassismiprobleeme ja klassivahedest põhjustatud lahkhelisid, ühe mehe vaikset ja visa võitlust õigluse nimel õõnestamas linna südametunnistust, mis on tume eelarvamustest, vägivallast ja silmakirjatsemisest.

„Tappa laulurästast“ põhjustas sensatsiooni 1960-ndate raamatumaailmas ning pälvis tänu intrigeerivale süžeele ja võimsale sõnumile kiirelt ülemaailmse tunnustuse. Teost on trükitud enam kui kolmkümmend miljonit eksemplari (e k esmakordselt 1964), aastaid on see olnud menukite seas ka Eestis, kus on valminud mitmeid kordustrükke. Raamat võitis 1961. aastal Pulitzeri auhinna ja režissöör Robert Mulligani juhtimisel valmis sellest film 1962.

Käesolev raamat tähistab Harper Lee teise (ja ühtlasi ka viimaseks jäänud) romaani „Mine, pane vahimees välja“ ilmumist eesti keeles.

Nelle Harper Lee (28. aprill 1926 Monroeville, Alabama – 19. veebruar 2016 Monroeville, Alabama) oli USA kirjanik, kes teenis Pulitzeri-auhinna oma esikromaani “Tappa laulurästast” (1960) eest.

Harper Lee sündis väikeses Monroeville’i linnakeses Alabama osariigis. Tema isa oli advokaat Amasa Coleman Lee ja ema Frances Cunningham Finch Lee. Harper Lee õppis õigusteadust Alabama ülikoolis 1945-1949, kuid õpingud jäid pooleli. Ta töötas 1950. aastatel New Yorgi lennukompanii kontoris ja vabal ajal kirjutas. 1956. aastal andsid Harper Lee sõbrad Joy ja Michael Brown talle jõulukingituseks terve aasta palga, et Lee saaks keskenduda kirjutamisele.

Harper Lee hakkas kirjutama romaani “Go Set a Watchman”, ja 1956. aasta aprillis oli käsikiri valmis. Seejärel alustas ta tööd teise raamatuga “The Long Goodbye”, mille veidi üle 100. leheküljeline käsikiri on kadunud. Kirjastus ostis “Go Set a Watchman” käsikirja, kuid toimetaja palus kirjanikul seda veidi ümber teha, nii sai alguse romaan “Tappa laulurästast” (“To Kill a Mockingbird”).

“Tappa laulurästast” ilmus 1960. Romaan oli kohe ilmudes edukas ja see tõi kirjanikule Pulitzeri-auhinna 1961. 1999 korraldas USA raamatukogutöötajate ajakiri “Library Journal” hääletuse ja “Tappa laulurästast” valiti sajandi parimaks romaaniks.

1962 sai valmis ka raamatu põhjal tehtud mängufilm, mille režissööriks Robert Mulligan, käsikirja toimetajaks Horton Foote. Filmi peaosas suurepärase osatäitmise teinud Gregory Peck, kes võitis selle rolli eest ka Oscari.

Pärast esikromaani avaldas Harper Lee vaid mõned artiklid ajakirjades. Vanemas eas elas ta kurdina ja peaaegu pimedana hooldekodus ja ei andnud intervjuusid. Tema asju ajanud õde Alice Lee suri 103-aastasena 2014.

Alles 2015 avaldati Harper Lee teine romaan “Mine, pane vahimees välja” (“Go Set a Watchman”, eesti keeles 2017), mille käsikiri oli autoril valmis juba 1956. Paljude romaani „Tappa laulurästast” tegelaskujude taustal toimuvad sündmused haaravad noort naist, tema maailmas algab valus, kuid ometi paratamatult vajalik vabanemine mineviku illusioonidest – teekond, mida saab juhatada ainult inimese enda südametunnistus.

Harper Lee oli ka USA kirjaniku Truman Capote’i lähedane sõber juba lapsest saati ja aitas teda romaani “Külmavereliselt” materjalide kogumisel. On öeldud, et Capote oli eeskujuks Dilli-tegelaskujule romaanis “Tappa laulurästast”. Capote andis Lee’le ka romaani jaoks mõningaid parandusettepanekuid.

Romaani “Tappa laulurästast” tegevus toimub 1930. aastatel väljamõeldud Maycombi linnas Alabamas. Kolme aasta sündmused antakse edasi läbi väikse tüdruku Jean Louise’i (“Nirksilm”) silmade, kes on raamatu alguses 6-aastane.

Tüdruk elab koos oma advokaadist isa Atticuse ja vanema venna Jemiga unises väikelinnas, kus lapsed õnnelikult kasvavad ja käivad koolis. Atticus Finch võtab oma kliendiks musta mehe (Tom Robinson), keda süüdistatakse valgenahalise tüdruku vägistamises. Atticus on õigemeelne inimene, kellel endalgi on väga kõrged moraalinormid, kuid väikelinn on oma eelarvamustega ja rassistlik.

On öeldud, et “Tappa laulurästast” on romaan, mis jutustab noore tüdruku kasvamisest, ja veidi poisilikus tüdrukus on palju sarnaseid jooni Harper Lee endaga. Kui Harper Lee oli laps, tema kodukohas Alabamas toimus 1930. aastatel Scottsboro kohtuistung, mille käigus süüdistati üheksat mustanahalist noort meest kahe valgenahalise naise vägistamises. Kuigi tõendid olid väga napid, mõisteti kõik kahtlusalused süüdi ja surma, v.a. 13-aastane, kes oli süüdistatavate seas kõige noorem. Pärast mitmeid uusi kohtuistungeid, mõisteti neli neist pikaks ajaks vanglasse ja aastakümneid hiljem anti neile armu.

Laulurästad sümboliseerivad romaanis süütust ja ebaõigluse ohvreid. Atticus Finch hoiatab oma lapsi, et need ei tulistaks laulurästaste pihta, kuna linnud toovad oma lauluga kõikidele rõõmu.

Lugu algab sellest, et Nirksilm räägib lugejale oma suguvõsast, sellest, kuidas tema 13-aastane vend Jem sai raske küünarvarremurde, mistõttu tema vasak käsi oli nüüd paremast veidi lühem. Saame teada, et tüdruku isa Atticus Finch läks Montgomerysse õigusteadust, isa noorem vend aga Bostonisse arstiteadust õppima. Kui tüdruku isa advokaadikutse sai, läks ta tagasi Maycombi ja alustas oma praksist.

Maycomb on maakonnalinn, mis asub Vindi-Valgmast umbes kahekümne miili kaugusel. Atticuse kontori sisustus kohtuhoones koosnes õieti ainult kübaravarnast, süljekausist, malelauast ja uuest ning puhtast Alabama seadusekoodeksist. Atticuse esimesteks kaitsealusteks juhtusid kaks meest, kes seni on jäänud viimasteks Maycombi maakonnavanglas ülespoodud isikuteks. Kuna mehed keeldusid end ettekavatsemata mõrvas süüdi tunnistamast, siis ei saanud Atticus oma klientide heaks teha midagi muud kui viibida nende poomise juures, kust arvatavasti sai alguse Atticuse sügav vastumeelsus kriminaalasjade suhtes. Viiel esimesel aastal Maycombis harrastas Atticus peamiselt raha kokkuhoidmist; real järgnevatel aastatel kulutas ta oma teenistuse venna koolitamisele.

Nirksilm tuleb korra linna juurde tagasi ja ütleb, et kui tema teda tundma õppis, oli Maycomb vana linn, kuid juba ka väsinud vana linn. Vihmase ilmaga muutusid tänavad punaseks lögaks, kõnniteedel lokkas rohi ja kohtumaja väljaku ääres oli kühmu vajunud.

Atticus, Jem, Nirksilm, pluss Calpurnia - nende kokk, elasid jõukama linnaosa peatänaval. Nirksilm ja Jem leidsid, et nad võivad oma isaga rahul olla, sest ta mängis nendega, luges neile ette ja kohtles neid viisakalt ning erapooletult. Nirksilm räägib, et nende ema suri, kui tüdruk oli kaheaastane, mistõttu ei ole ta emast kunagi puudust tundnud.

Seejärel meenutab Nirksilm aega, kui tema oli peaaegu kuueaastane ja Jem lähenes kümnele. See oli suvel, kui nende juurde tuli Dill. Õigupoolest Charles Baker Harris, kuueaastane poiss, kes oli tulnud Finchide naabrinaise miss Racheli juurde, kes on Dilli tädi. Dill oli pärit Meridianist, Mississippi osariigist, ja tulnud suveks oma tädi juurde ja kavatses nüüdsest peale kõik suved Maycombis veeta. Selleks suveks pandi asjad paika – lapsed kavatsesid välja ehitada onni kaksiku seebipuuhiiglase vahele Nirksilma ja Jemi tagaõues, niisama ringi askeldada ja läbi võtta näitemängude nimekiri, sest kolmas “näitleja” kulus igati ära …

Saame lugeda ka humoorikat lugu sellest, kuidas Dill teeb Nirksilmale ja Jemile ettepaneku ajada naabruses olevast majast välja Koll Radley – üks üsnagi ebameeldiv ja poolearuga ja vägivaldne “tegelane”. Hirmul on küll suured silmad, kuid lapsed võtavad julguse kokku … Nirksilm viib lugeja sügisel ka kooli, kuhu on tulnud uus õpetaja – miss Caroline, kes juurutab uut ja kummalist õppesüsteemi, mistõttu häirib õpetajat kohutavalt see, et Nirksilm juba lugeda ja kirjutada oskab. Õpetaja käsib Nirksilmal isale edasi ütelda, et isa teda enam ei õpetaks! Uskumatu lugu … ja kui Nirksilm astub kaitseks välja ühe vaese klassikaaslase eest, siis saab tüdruk õpetaja käest joonlauaga kergelt peo pihta, mis haavab tüdrukut sügavalt.

Uuest õpetajast, õpilastest, koolist ja koolisüsteemist on raamatus rohkemgi juttu, paljudes asjades on kindlasti ka huumorit juures, sest paljud toonased asjad ongi tänases maailmas pisut kummalised või lausa naljakad. No kasvõi see, kuidas uus õpetaja ehmatab, kui ühel kasimata õpilasel juustest täid välja ronivad, rääkimata sellest, too kasimata õpilane on Ewellide perest, kes tulevad kooli ainult esimesel koolipäeval ja siis kaovad jälle, pärast seda tuleb neid aasta läbi puudujateks märkida – nii selgitab miss Caroline’ile asjaolusid Nirksilm.

Nirksilm üritab oma isale selgeks teha, et tegelikult ei peaks ta üldse koolis käima, kuna talle ei meeldi ka uus koolisüsteem, mis ajab taga seda, et kõik peaks võrdselt asju oskama, näiteks lugemist ja kirjutamist. Kuid Atticus ei taha sellest mitte midagi kuulda, ta ütleb Nirksilmale, et mõnel erijuhul võib ju seadust väänata, kuid oma tütre puhul kehtib see rangelt. Atticus selgitab Nirksilmale ka seda, mida tähendab “kompromiss”. Tüdruk arvab, et see ongi see, kui seadust väänatakse, kuid isa selgitab, et see on see, kui vastastikuse järeleandmise teel saavutatakse kokkulepe.

Nirksilm kinnitab, et ka ülejäänud osa tema koolipäevadest ei möödunud palju õnnelikumalt. Alabama osariik kulutas miile joonistuspaberit ja vahapliiatseid oma hästi kavatsetud, kuid viljatutes katsetes talle grupidünaamikat õpetada, ja visalt arenes nende lõputu haridusprojekti elluviimine. Nirksilm kinnitab, et see, mida Jem nimetas Dewey kümnendsüsteemiks, oli tüdruku esimese õppeaasta lõpul juba terves koolis kasutusel, nii et tal ei olnud võimalust võrrelda seda teiste õpetamistehnikatega. Nirksilm ütleb, et tema teadmised piirdusid sellega, mida ta oli kokku lugenud ajakirjast Time ja muust talle kodus kättepuutunud trükisõnast; aga niimoodi tigusammul edasi venides, nagu seda ette nägi Maycombi koolisüsteem, tundis ta paratamatult, nagu oleks teda pettuse teel millestki ilma jäetud. Nirksilm ei tea, millest ta oli ilma jäetud, kuid ta ei tahtnud uskuda ka seda, et riigil ei ole kavatsustki pakkuda talle midagi muud kui kaksteist aastat tapvat igavust.

Paralleelselt sündmustega ja juhtumistega toonases koolis, saame osa ka Jemi ja Nirksilma mängudest kodulinnas. Nad jätkuvalt püüavad välja “meelitada” Koll Radleyd, kuigi Atticus ütleb pojale, et jätku nad selle inimese piinamine. Kuidas mister Radley elab, see on tema enda asi, kui ta tahab välja tulla, küllap ta siis tuleb. Kui ta tahab toas istuda, on tal õigus seda teha, ilma et uudishimulikud lapsed teda tülitaksid. Atticuse sõnul oli uudishimulik laste kohta veel mahe väljend.

Autor jutustab lugejale sellest, kuidas sügisest sai sel aastal tõeline talv. Maycombi maakonnas oli kaks nädalat nii külm ilm, nagu seda Atticuse jutu järgi ei olevat olnud 1885. aastast alates. Kuna Nirksilm polnud seni oma elus lund näinud, siis pidi ta ühel hommikul hirmu kätte peaaegu ära surema, kui ta ärkas ja aknast välja vaatas. Kas see oli maailma lõpp? Ei, see oli lihtsalt lumi! Ka Jem polnud mitte kunagi lund näinud, kuid ta teadis, mis see on. Ja kuna lund polnud sealkandis ammu olnud, siis jäi isegi kool ära. Atticus on imestunud, sest tema arvates oli lund sedavõrd vähe, et kas sellest isegi ühe lumepalli jaoks jätkub … Nirksilm saab oma elus esimest korda ka lumehelvest mekkida. Tema arvates oli see tuline ja kõrvetas, kuigi Jem oli kindel, et pigem ikkagi külm ja seetõttu kõrvetas. Lund siiski jätkub ka lumememme tegemiseks ja järgmise hommikul on õues juba üsna külm. Kuna ilm on külm, hakatakse linnakeses ka maju kütma, mistõttu miss Maudie maja maha põleb … Nirksilm ja Jem käivad seda tulekahju vaatamas, kusjuures ohus on ka nende maja, sest miss Maudie maja oli ju nende kodu lähedal/kõrval. Õnneks saabus mitmeid tuletõrjujaid, ja kui lõpuks ka kustutamiseks vett saadi, siis läheduses olnud majad päästeti halvimast. Üks huvitav fakt veel – kui Nirksilm ja Jem külma käes õues tulekahjut ja selle kustutamist jälgisid, oli keegi Nirksilmale sooja teki ümber pannud!? Jem teadis öelda, sest ta oli seda näinud, teki oli pannud Nirksilmale ümber Koll Radley!

Seejärel saame lugeda juba ka sellest, kuidas Atticus võtab enda kaitsta ühe mustanahalise mehe ehk Tom Robinsoni, kes elas väikeses asulas linna prügimäe taga. Ta kuulus Atticuse majapidajanna Calpurniaga ühte ja samasse kogudusse ja Calpurnia tundis hästi nende perekonda. Nirksilm peab oma isa kaitsma nii koolis, kui ka sugulaste ees, sest keegi ei taha mõista, miks peaks Atticus mustanahalist kaitsma, ta on nüüd ju mustadega mestis!

Atticus selgitab Nirksilmale, et peapõhjus miks ta Tom Robinsoni kaitseb on see, et kui ta seda ei teeks, ei saaks ta enam inimestele silma saadata, ei saaks nende maakonda seadusandlikus kogus esindada, ei saaks enam isegi Nirksilmale ja Jemile öelda, mida nad tegema peavad ja mida mitte. Atticus lisab, et advokaatidel tuleb elu jooksul ette vähemalt üks protsess, mis puudutab teda isiklikult, ja see on vist nüüd Atticuse oma. Atticus palub Nirksilmal pea püsti hoida, aga rusikad paigal. Mida keegi talle ka ütleks, ärgu lasku ta end vihale ajada. Tüdruk peab vahelduseks võitlema oma peaga, mitte rusikatega …

Loeme ka Atticusest. No seda, mida Nirksilm oma isast räägib. Atticus olevat vana ja väeti: ta oli juba viiekümne ligi. Oh jah … juba viiekümne ligi … ja väeti … Kui Nirksilm ja Jem temalt küsisid, miks ta nii vana on, siis ta vastas, et ta on hilja peale hakanud … Ta oli palju eakam kui Nirksilma koolisõprade vanemad ja Nirksilmal ning Jemil ei olnud millegagi kiidelda, kui nende klassikaalsed ütlesid: “Minu isa …”

Jemile meeldis jalgpall, kuid Atticus ei tahtnud temaga kunagi seda mängida. Atticus töötas ju lihtsalt kontoris, mitte aga rohukaupluses. Ta ei juhtinud maakonna prahiautot, ta ei olnud šerif, ta ei harinud põldu, ta ei töötanud autoremonditöökojas ega teinud üldse midagi, mis oleks võinud kelleski imetlust äratada. No ja ta kandis ka prille, ta oli vasakust silmast peaaegu pime ja ta ütles, et vasak silm on Finchide perekonna needus. Atticus ei teinud asju, mida tegid Nirksilma ja Jemi koolisõprade isad: ta ei käinud kunagi jahil, ei mänginud pokkerit, ei õngitsenud, ei joonud ega suitsetanud. Ta istus elutoas ja luges. Ja nüüd pakkus ta kõikidele jutuainest, sest ta julges kaitsta Tom Robinsoni!

Talvega käivad kaasas ka jõulud. Seekord saavad Nirksilm ja Jem jõulukingiks Atticuselt õhupüssid, kuid juhtnöörid laskmiseks annab neil onu Jack, isa vend. Atticus ütleb vaid seda, et talle meeldiks, kui lapsed laseksid tagaõues plekkpurkide pihta, kuid ta teab, et nad hakkavad linde küttima. Atticus ütleb, et siniraage võib lasta niipalju kui lapsed tahavad ja tabavad, kuid nad peavad meeles pidama, et tappa laulurästast on patt. Nirksilm ei saa sellest patu-asjast hästi aru ja ta palub selgitust miss Maudielt, kes kinnitab, et laulurästad ei tee midagi halba, nad ainult laulavad inimeste rõõmuks. Nad ei õgi aedades marju, ei tee pesa viljasalve, ei tee midagi halba, ainult valavad oma südame inimestele laulus välja. Sellepärast on patt tappa laulurästast.

Sündmusi on raamatus veel ja veel. Loeme sellest, kuidas üks marutaudis koer mööda linnakest ringi jooksis, kelle Atticus on sunnitud lõpuks maha laskma, kuidas Jem ja Nirksilm peavad käima ette lugemas raamatut (“Ivanhoed”) üsnagi “kummalisele” ja “tigedale” missis Dubose’ile. Põhjuseks see, et ka tema oli ütelnud halvasti Atticuse kohta, Jem oli isa kaitsma hakanud, kuid see ei meeldinud vanaprouale. Kummaline on see, kuidas kuu jooksul asjad muutuvad, nii et lastele hakkab vanaproua juures kübe isegi meeldima, ja tundub, et ka vanaproua harjub lastega. Ta on küll raskelt haige ja ühel hetkel ta ka sureb.

Ja see kõik, mis ma olen Sulle seni rääkinud, on alles raamatu esimene osa. Raamatu teises osas saame lugeda sellest, kuidas Dill oma kodust jalga laseb ning Nirksilma ja Jemi juurde “varjupaika” tuleb. Dill on saanud uue isa, kes nüüd pidevalt koos poisi emaga aega veedab, mistõttu ei saa enam Dill piisavalt tähelepanu, ja see ei meeldi teps mitte Dillile. No eks ta ajab veidi udujuttu ka, et võõrasisa on paha ja kuri … kuid pigem on tegemist sellega, et poiss ei saa piisavalt tähelepanu.

Sellest on ka juttu, kuidas Nirksilm koos Calpurniaga mustanahaliste kirikusse läheb, kuna Atticus on paar nädalat kodust eemal. See on üsna omamoodi elamus nii türdukule kui ka lugejale. Esialagu tundub, et Nirksilm ja Jem ei ole sugugi mitte oodatud sellesse kirikusse, vähemalt üks naisterahvas on selles täiesti kindel, kuid ülejäänud kirikulised on igati nõus, et ka Nirksilm ja Jem just nende kirikusse tulid. Saame osa kirikuteenistusest, milles on palju laulu ja kogutakse raha ka Tom Robinsoni naisele ja lastele. Ka Nirksilm ja Jem annavad rahakogumisse oma panuse.

Külla tuleb ka tädi Alexandra. Selleks, et hakata just Nirksilma kasvatusega tegelema, sest peaks ju Nirksilm sirguma preiliks, no ja pükste asemel võiks ta ju vähemalt kleitigi kanda. See on ka selline vahva liin selles raamatus, kuidas palju üritavad poisilikku Nirksilma tüdrukuks/preiliks kasvatada.

Ühel hetkel tuuakse Maycombi vanglasse ka Tom Robinson, peaks ju algama kohtuprotsess. Kohalikud mehed ei ole sellest just väga suures vaimustuses ja pigem tahaksid nad Tom Robinsoni ise süüdi mõista ja võlla tõmmata. Ühel hetkel ongi Atticus suures hädas Maycombi vangimajas, kui kamp pahatahtlikke kohalikke mehi tahab sinna sisse murda … õnneks tulevad sinna ka Nirksilm, Jem ja Dill, kusjuures Nirksilm suudab oma jutuga vihased mehed sealt minema ajada … uskumatu lugu, aga nii see läheb …

Nirksilm saab teada sedagi, et Tom Robinsoni süüdistatakse vägistamises, kuigi tüdruk ei saa aru, mida see täpselt tähendab, ta üritab seda täiskasvanute käest uurida, kuid ega ta vastust ei saa.

Siinkohal hakkan ma oma jutustusele joont alla tõmbama, sest ega ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida. Me jõuame lõpuks välja ka protsessini (autor kinnitab, et protsess oli Maycombis suursündmuseks), milles süüdistatakse mustanahalist Tom Robinsoni, kelle kaitsjaks/advokaadiks on Atticus Finch. Atticus on suurepärane advokaat, kes on palju lugenud ja nutikas, üsna ruttu on asjalood selged, kas Tom Robinsoni on ikka süüdi või olid seal mängus hoopis muud asjad … mängus on hoopis tütre ja isa suhted, võrgutamine, valgete ja mustade suhted jpm. Ja ei maksa unustada, et 1930. aastate USAs olid need suhted vägagi keerulised, mistõttu saab ka see protsess “oodatud” lõpplahenduse, mis omakorda toob kaasa veel ridamisi traagilisi sündmusi, Atticuse ja tema laste kiusamist ja ähvardamist, ja kui asjad hakkavad ikka väga käest kiskuma, siis astub mängu üks tegelane, kellega me oleme raamatus ka varem kokku puutunud, kes tuleb ja aitab …

Ja nagu ütleb Atticus raamatu lõpus Nirksilmale: “Enamik inimesi on kenad, Nirksilm, kui sa neid viimaks tundma õpid.”

Ah jaa, mainida tahan veel seda, et autor on vägagi huvitavalt sellesse raamatusse hetkeks sisse toonud ka Hitleri ja juutide teema, ja üsna huvitav on lugeda ka sellest, kuidas edeneb Nirksilma saamine preiliks, kas see õnnestub või mitte …

“Tappa laulurästast” on raamat, mis jätab lugejasse oma jälje. Sündmused on haaravad, põnevad ja mõtlema panevad, vaatamata sellele, et need on antud läbi lapsesilmade. Ja on lapse vaatenurk maailmale hoopis teistsugune kui täiskasvanu oma, see on siiras ja aus ja rikkumata. Harper Lee oskus seda edasi anda on hämmastav.

Heljo Mänd “Toomas Linnupoeg” (Tänapäev)

Lõbusad lood üha sekeldustesse sattuvast südist koolipoisist Toomas Linnupojast, tema esimesest suurest armastusest ning suhetest pere, õpetajate ja klassikaaslastega kuuluvad laste- ja noortekirjanduse klassikasse – nende seltsis on mõnusalt aega veetnud mitu põlvkonda eestlasi. Armastatud lastekirjanik Heljo Mänd (1926–2020) kirjutas Toomas Linnupoja lood aastail 1965–1974, ühtede kaante vahel ilmusid need esimest korda aastal 1978.

Heljo Mänd kirjutas aastate jooksul lastele ja noortele palju väga lahedaid ja vahvaid raamatuid, milleta ei oskaks meie laste- ja noortekirjandust ette kujutada. Mina meenutan siiani hea meelega Heljo Männi kirjutatud raamatuid: „Edev elevandipoeg“ (1965), „Koer taskus“ (1967), „Mere taga, metsa taga ...“ (1969), „Nurrmootor“ (1969), „Lilleraamat“ (1972), „Pillerpall“ (1973), „Soovid tagurpidi“ (1974), „Karu-aabits“ (1976), „Tuulekassid“ (1976), „Kissellikad“ (1977), „Väike malemäng tänaval“ (1981), „Kõik räägivad“ (1982), „Väikesed võililled“ (1983), „Roosa muinasjutt“ (1990), kuid kindlasti ka „Toomas Linnupoeg“ – minu esimene lugemine sellest raamatust on aastast 1978. Raamat, mis oli humoorikas toona, on humoorikas ka täna, nüüd täiskasvanuna seda lugedes. Ma olen vägagi kindel, et ka tänastel lastel on põnev lugeda just neid aastate taguseid lugusid ja uurida, mida toona lapsed ja noored tegid, milline oli koolielu, milliseid nalju tehti, mille üle naerdi, kuidas klassikaaslased omavahel suhtlesid jne jne.

Heljo Männi Toomas Linnupoja lood on täiesti igihaljad ja sobivad kenasti ka tänasesse konteksti. Need lood on lõbusad, lahedad, vahetavahel ka mõtlikud, igati laste- ja noortesõbralikud lugeda.

„Toomas Linnupoeg“ koosneb kahest raamatust. Esimeses neist on Toomas kaheksanda klassi poiss, kes peab otustama, kuhu ta edasi õppima läheb, mis temast saab, juttu on ka noormehe esimesest suurest kiindumusest ehk Maiast. Teises raamatus on Toomas juba üheksanda klassis, kuid tema humoorikad juhtumised jätkuvad ka teises loos.

Esimene osa algab peatükiga, milles Toomas Linnupoeg seab ennast kooli minema. Toomas on tubli poiss, tahab õigeks ajaks kooli jõuda, kuna eelmise veerandi lõpus oli ta õppealajuhataja käest saanud hilinemise pärast korraliku peapesu, mida ta oli sunnitud vaikides vastu võtma. Sel päeval astus Toomas Linnupoeg täpselt kell seitse kolmkümmend uksest välja ehk ta läks kooli viisteist minutit varem kui tavaliselt, kuid täpselt sama kell avanes ka naabermaja uks ja sealt tuli välja onu Benjamin, vana pensionär, kes viis oma suurt musta njuufaundlandi koera hommikusele jalutuskäigule.

Tavaliselt kandis koer suus mõnda onu Benjamini pakikest, kuid sel päeval oli koera suu tühi, mistõttu tuli Toomasele hiilgav mõte, et Murjan võiks ju tema portfelli kanda. Mõeldud, tehtud. Olukord läheb käest siis, kui Toomas näeb bussi tulemas, kuid koer ei anna poisile portfelli tagasi ... onu Benjamin kinnitab, et koerale peab andma kompveki, muidu ta portfelli lahti ei lase. Toomasel kommi ei ole, ka onu Benjaminil pole kommi, Toomasel pole ka kodus kommi, sest nad olid eelmisel õhtul väikevennaga kõik kommid pintslisse pistnud. Onu Benjaminil on kodus kommi, mistõttu tuleb tema juurde minna – kõik see võtab sedavõrd palju aega, et Toomas Linnupoeg hilineb ka uue veerandi esimesel päeval ...

Järgmistes lugudes saame lugeda sellest, kuidas Toomas Linnupojal inglise keele tunnis igavaks läheb ja ta hakkab koostama brošüüri „Abiks õpilastele igavate tundide ajal“ (no näiteks – kuidas proovida jõudu, kas koolipink tõuseb üles naksudes või naksumata, kuidas panna kooliõpik vastu huuli ja sealt välja meelitada parmupilli hääl, kuidas täitesulepea pisike nublakas lahti kruttida ja seda mööda pinki veeretada), kuid loomulikult jääb ta sellega rangele inglise keele õpetajale vahele.

Juttu on ka Maiast, tüdrukust, kes Toomasel meeldib ja sellest, kuidas Toomas teda esimest korda koolist koju saadab (kahjuks pole Toomasel sel päeval jäätiseraha, mistõttu teeb Maia Toomasele jäätise välja). Saame tuttavaks ka Prootoni ehk Toomase väikese venna Matiga, ühel õhtul palub vanaema Toomasel Prootoniga mängida, kusjuures Mati võtab mängu ka oma mängukaru Karutiidu, kuid mäng lõpeb sellega, et poiste vanaema sugugi mitte rahulikult puhata ei saa.

Maia ja Toomase juhtumistest on raamatu esimeses osas veelgi juttu. Näiteks see, kuidas eesti keeles tunnis üritab Toomas Maiat „päästa“, kuna tüdrukul on raamat „Külmale maale“ lugemata. Maia saab küll „päästetud“ ja õpetaja talle kahte ei pane, kuid miskipärast on Maia Toomase peale üsna pahane. Saa siis nendest tüdrukutest aru. Ka laulmise tunnis üritab Toomas Maiat „aidata“, kui neid kahekesti klassi ette laulma kutsutakse – Toomas on tubli laulupoiss, kuid Maial ei ole lauluhäält ollagi. Maia laulab tasakesi, mistõttu jääb ka Toomas vaiksemaks, et Maia saaks tema kõrval särada. Laulmine lõpeb sellega, et laulmisõpetaja saadab Toomase ja Maia klassist välja.

Ühes teises eesti keeles tunnis kutsub õpetaja õpilasi klassi ette etlema luuletust „Kadakad“. Maial tuleb see suurepäraselt välja, mistõttu hakkab Toomas plaksutama! No ja Maia? Maia annab Toomasele seepärast oma päevikuga vastu pead.

Kuna Toomas on kaheksandas klassis, siis peab ta mõtlema ka oma edasiste valikute üle. Kas õppida koolis edasi või minna elukutset omandama. Toomas küsib isegi Prootonilt, kelleks tema tahaks suurena saada – väikevend kinnitab, et tema tahaks saada ajalooteadlaseks, uurida vanu asju ja vanu raamatuid. Vanaema kinnitab, et tema tahaks saada koduperenaiseks. Samas on Toomas kindel, et tema läheb sinna, kuhu läheb Maia. Veidi hiljem selgub, et Maia plaanib minna õppima kokandust, mistõttu on ka Toomas kindel, et seda teeb temagi. Ei lähe mööda palju aega, kui Maia pinginaaber Viivi pöördub Toomase poole palvega, et poiss ei läheks kokandust õppima, kuna kõik naeravad tema üle, sest Toomas läheks ju kokandust õppima seetõttu, et ta käib Maia sabas ...

Viiviga puutub Toomas kokku veel ühel hommikul, kui ta peab tüdruku vahetusjalanõusid „laenama“, et kooli saada. Ma ei tea, kuidas on tänastes koolides, kuid vanadel aegadel pidi koolis vahetusjalanõusid kasutama, mida sageli hommikuti ka kontrolliti.

Maiaga on Toomasel nii rõõmu kui ka muresid. Erilist muret teeb Toomasele see, kui ta saab teada, et Maia helistab klassivend Peeter Mägile, et matemaatikaülesannete lahendusi küsida. Toomas proovib ka seda vahejuhtumit naljaks pöörata, kuid nüüd on tunda, et Toomas on saanud haiget. Kas põhjuseks võiks olla see, et Maiale meeldivad paksud poisid? Peeter Mägi on veidi tüsedam poiss.

Seetõttu otsustab ka Toomas Linnupoeg paksemaks saada, siis saaks ta 8. klassi lõpuaktuseks uue ülikonna. Toomas hakkab kõvasti sööma, näiteks suhkruga segatud hapukoort. Toomas sööb sedavõrd palju, et tema ema ja isa muutuvad murelikuks ... Õnneks suudab Toomas Maiaga rahulikult rääkida ja välja selgitada, et Maiale siiski ei meeldi paksud poisid ja pigem on ka Maial olnud mure Toomase pärast, kes oli veidi imelikuks muutunud. Selline teadmine on Toomasele igati vajalik, sest nüüd muutus ta jällegi aktiivseks, hakkas ette valmistama klassi puhkeõhtut, kuhu oli vaja kutsuda ka mõned meistersportlased.

Raamatu esimese osa lõpus puhkeõhtu toimubki, ja võiks vist öelda, et läbi raskuste tähtede poole, puhkeõhtu õnnestub. Toomas särab ja saab ka Maiaga lõputult tantsida ...

Humoorikaid vahejuhtumeid on esimeses osas veel, toon siinkohal näiteks ühe veel - Toomas unustab ühel õhtul füüsikaülesanded tegemata, mistõttu peab ta koolis füüsikaõpetajale valetama, et tema vihik ülesannetega jäi koju. Olukord väljub kontrolli alt, kui õpetaja tahab pärast kooli Toomase koju minna, et vaadata, kas vihik tõepoolest kodus kirjutuslaua peal on. Toomas on jõudnud koolis ülesanded ära teha ja saadab klassivenna Peeter Mägi vihikuga Toomase kodu poole, kui Toomas ise koos füüsikaõpetajaga rahulikult koju jalutab. Üks asi läheb Toomasel meelest, kodus on väikevend Mati, kes Toomas ja õpetaja saabudes välja lobiseb, kuidas Peeter ühe vihikuga nende juurde oli tulnud ja temal suud käskinud pidada, aga kuidas seda tegema peaks ...

Ah jaa, käime ära ka Toomase klassiõe Vaike Kotkase sünnipäeval, kuhu Toomas väga minna ei taha, sest Vaike ei ole just tema lemmik, kuid pääsemaks kodus väikevennaga mängimisest, Toomas siiski läheb. Toomas on käinud Vaikega koos lastesõimes, lasteaias ja nüüd ka ühes klassis, kuid Toomasele teeb muret Vaike perekonnanimi – Kotkas, sest on ju Toomase perekonnanimi Linnupoeg! Kotkas ja Linnupoeg – siit head nahka tulla ei saa. Ühel päeval kirjutab Toomas Vaikele isegi kirjandi valmis, kui seda selle raamatu lehekülgedelt loed, siis saad aru, et Toomas on selle igati meisterlikult ja nutikalt kirjutanud.

Raamatu teine osa on ilmunud ka eraldi raamatuna „Toomas Linnupoeg ja Maia“ ja see toob Toomase (nagu mainisin eespool, on Toomas nüüd 9. klassi poiss ja selles osas läheb ta uude kooli) ellu ka armastuse teema, kuid seegi toimub huumori-võtmes ning vaatamata igasugu äpardustele, juhtimistele ja väljarabelemistele on Toomas Linnupoeg sama lustlik nagu raamatus esimeses osas.

Ka teises osas on palju teisi lahedaid tegelasi peale Toomase ja Maia, kusjuures Maia mõlgub pidevalt Toomase mõtetes, kuna raamatulehtedel on teda suhteliselt vähe, sest Maia kolib uude majja Mustamäel ja läheb ka uude kooli, mis asub samuti Mustamäel. Raamatu teises pooles tuleb Toomase kõrvale siiski ka Maia, kellega nad pärast mõningasi arusaamatusi ära lepivad.

Huvitavatest ja humoorikatest tegelaskujudest tasub esile tuua jällegi Toomase väikevenda Prootonit (ta on 6-aastane vahva sell, kes käib vanemale vennale pidevalt pinda ja usub, et olemas on unevanamees, kes talle unesid toob) ja tolle sõbrannat Annet. Lisaks neile on Toomase sõbrad Peeter Mägi ja Toivo Käreda, kellega pidi Toomas suvisel koolivaheajal kraavi kaevama minema, et taskuraha teenida, kuhu Toomas siiski ei läinud, kuna oli koos Maiaga Klooga rannas. On Toomase klassiõed Viivi, Vaike Kotkas ja Toomase uus pinginaaber Külliki, kellel on väga kuraazikas ema, kellega tuleb Toomasel „tegemist“, kui ta Küllikit nii pooljuhuslikult suudleb ja tüdruku huule katki hammustab. Külliki ja Maiaga saab Toomasel veel nalja, kui ta mõlema tüdrukuga ühte ja samasse kohvikusse kohtuma läheb.

Naljakas on lugeda ka sellistest „suursündmustest“ nagu lauatelefoni (toona polnud mobiiltelefonidest kellegil õrna aimu) saamisest, esimese koolipäeva aktusest, sellest, kuidas Toomas koolimaja akna katki viskab ja pärast seda õiendit kirjutab, kuidas Toomas kulturismi trenni läheb, kuidas ta seinalehte teeb jpm.

Igal juhul on kindel, et Toomas Linnupoja lood kuuluvad kindlasti Eesti laste- ja noortekirjanduse kullavaramusse, mistõttu on neid mõnus lugeda ka täna.

John Steinbeck „Hiirtest ja inimestest“ (Pegasus)

Klassika varamusse kuuluva jutustuse “Hiirtest ja inimestest” tegevus toimub Suure Depressiooni aegses Californias. Farmist farmi rändaval ja rasket tööd tegeval George’il ning tema lihtsameelsel sõbral Lennie’l pole selles karmis ja kadedust täis maailmas midagi peale teineteise ja unistuse – et ühel päeval ostavad nad väikese maja ja paar aakrit maad, kus Lennie saab kasvatada küülikuid. Ent sel unistusel pole määratud täide minna.

Nii Pulitzeri kui Nobeli kirjanduspreemia laureaat John Steinbeck (1902–1968) sai tuntuks sotsiaalse temaatikaga romaanidega. Jutustus „Hiirtest ja inimestest“ kuulub Steinbecki kõige populaarsemate teoste hulka, millest on tänaseks saanud 20. sajandi ameerika kirjanduse igihaljas klassika. Teose põhjal on vändatud mitmel korral film ning sama pealkirjaga näidendit on mänginud ka Eesti teatrid.

Mul oli ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppides aeg/periood, mil meeldis lugeda just USA kirjandusklassikat (sellest on tänaseks möödas juba ca 25-30 aastat), mistõttu olen ma ka John Steinbecki varem lugenud, meelde on jäänud “Vihakobarad”, “Hommiku pool Eedenit”, “Me tusameelne talv”, “Teekond Charley’ga”. Neis kõigis on olnud seda “miskit”, mis lugeja raamatu küljes hoiab ja kaasa mõtlema paneb. “Hiirtest ja inimestest” ma varem lugenud ei olnud, mistõttu oli igati huvitav see lugu kätte võtta ja lugeda. Mul on elus sageli selliseid perioode, mil tahaks võtta aja maha ja lugeda maailma kirjandusklassikat, kuhu kindlasti kuulub ka “Hiirtest ja inimestest”.

John Ernst Steinbeck, Jr. (27.02.1902 Salinas – 20.12.1968 New York) oli USA kirjanik, kes võitis Nobeli kirjanduspreemia 1962. Ta sündis Salinases, Californias. Tema isa oli Monterey maakonna laekur, ema oli õpetaja. Tulevases kirjanikus voolas saksa ja iiri verd. Oma suved veetis noor Steinbeck rantšodes töötades. Seal puutus ta kokku ka immigrantidest töölistega. Just siis nägi ta ka immigrandielu raskusi ja elu pahupoolt. Seda teemat kasutas ta just ka oma teoses “Hiirtest ja inimestest”. 1919 asus Steinbeck õppima Stanfordi ülikooli bioloogiat, kuid 1925 visati ta ülikoolist välja. Steinbeck proovis erinevaid ameteid, töötas isegi kalakasvanduses, abiellus, lahutas ja abiellus uuesti. Ta käis proovimas ka kirjanikukarjääri New Yorgis. Suurlinnast naases Steinbeck üsna ruttu Californiasse, kuna tal ei õnnestunud mitte midagi avaldada.

Steinbeck oli proovinud mütoloogilist jutustust, kuid veidi hiljem otsustas ta kirjutada Lõuna-Californiast, kirjutades žanriliselt naturalistlikus realismis. Tema esimesed romaanid ei äratanud tähelepanu, kuid “Tortilla Flati agul” (“Tortilla Flat”, 1935) oli romaan, mida võib pidada tema elu pöördepunktiks. Romaan, mis kirjeldas kodutute noorte meeste seiklusi Montereys pärast esimest maailmasõda, võitis California Commonwealth Clubi kuldmedali parima California kirjaniku kirjutatud romaanina.

Steinbeck on sageli kujutanud oma raamatutes vaeseid, töölisklassi inimesi, teda teatakse ka 1930. aastate ülemaailmse majanduskriisi ehk Suure Depressiooni suurepärase kujutajana. Selle teemaga haakuvad tema romaan “Vihakobarad” (“The Grapes of Wrath”, 1939, see võitis ka Pulitzeri-auhinna ja 1940 jõudis ka filmilinale, režissööriks John Ford, peaosas Henry Fonda, kes kandideeris rolliga ka Oscarile) ja miniromaan (“väike meistriteos”, Steinbeckil oli kavatsus kirjutada “näidendromaan”) “Hiirtest ja inimestest” (“Of Mice and Men”, 1937). Esimene neist räägib Oklahomast Californiasse kolinud vaese perekonna kannatustest, teine on tragöödia kahe immigrandist töölise elust ja unistustest, kusjuures üks neid lihtsameelne ja teine veidi nutikam.

1943 töötas kirjanik Teises maailmasõjas New York Herald Tribune’i sõjakorrespondendina. Sõjast naases ta haavatuna, lisaks veel ka psüühiline trauma. Enda ravimiseks kasutas Steinbeck kirjutamist. Nii kirjutas ta mitmeid filmistsenaariume, kuid ka raamatu “Karbitee” (“Cannery Row”), mis oli inspireeritud kirjaniku koduigatsusest. Seegi raamat jõudis kinolinale, kuigi alles 1982. Filmi režissööriks David S. Ward, peaosades Nick Nolte ja Debra Winger.

1947 ilmus jutustus “The Pearl” (“Pärl”), millest mehhiklased tegid samal aastal ka filmi “La Perla”, just selle filmi võtetel Mehhikos sai Steinbeck inspiratsiooni ka järgmiseks filmistsenaariumiks ehk “Viva Zapata” (1952, režissööriks Elia Kazan, peaosades Marlon Brando ja Anthony Quinn).

Steinbecki auahneim teos on kindlasti ulatuslik ajalooline eepos “Hommiku pool Eedenit” (“East of Eden”, 1952). Selles teoses liigub Steinbeck sotsiaalsete ebakõlade analüüsi juurest hoopis inimpsühholoogia juurde. Usun, et paljud filmisõbrad teavad seda teost ka suurepärase filmina, mille lavastas Elia Kazan ja peaosas mängis suurepärane James Dean.

Kahest teosest veel. 1962 ilmus reisikiri “Teekond Charley’ga” (“Travels with Charley: In Search of America”), mis kirjeldab autori ja tema puudli Charley reisi Ameerikas 1960. aastal. Reisikiri, milles Steinbeck tunneb kahetsust kaotatud nooruse ja juurte pärast, kuid kiidab ja kritiseerib ka Ameerikat. Kindlasti ei saa jätta mainimata ka Steinbecki viimast romaani “Me tusameelne talv” (“The Winter of Our Discontent”, 1961), mis jutustas USA moraalsest allakäigust peategelase Ethan Hawley silmade läbi. Seegi romaan on jõudnud filmilinale, seda aastal 1983, filmi režissööriks Waris Hussein, peaosades Donald Sutherland ja Teri Garr.

Kuue viimase eluaasta jooksul ei avaldanud John Steinbeck enam ühtegi romaani. Põhjustena on välja toodud viimase romaani ebaedu ja kriitikute protest Steinbecki vastu pärast temale Nobeli auhinna määramist. 1964 sai John Steinbeck ka USA ühe kõrgeima autasu: Presidendi Vabadusmedali.

“Hiirtest ja inimestest”

on John Steinbecki miniromaan/jutustus (Steinbeck on teinud sellest ka näidendi, mis 1938 sai ka New York Drama Critics’ Circle’i auhinna), mis algupäraselt ilmus 1937. See jutustab meile loo kahest immigrandist töömehest, George’ist ja Lennie’st 1930. aastate Suure Depressiooni ajal. Lennie on vaimselt alaarenenud, kellele meeldivad hiired (neid armastab ta silitada, kuid mehe jõud on sedavõrd suur, et hiired surevad selle paituse käes) ja küülikud.

Sündmused toimuvad rantšos, mis asub mõni kilomeeter Soledadist eemal. “Soledad” on hispaaniakeelne sõna ja tähendab “üksindust”.

George ja tema hoole all olev Lennie olid põgenenud rantšost Weedis (sealt olid nad põgenenud seetõttu, et Lennie oli tahtnud puudutada ühe türduku kleiti, kuid see lõppes sellega, et türduk kiskus ennast lahti, Lennie klammerdus temasse nagu hiiresse, tüdruk pistis karjuma ning Lennie ja George pidid ennast terve päeva solgikraavis peitma, kuna teised rantšo mehed neid taga ajasid) ja sõitnud bussiga Salinas Valleysse.

Nagu mainisin, siis Lennie on vaimselt alaarenenud, välimuses pole tal midagi viga, ta on suur ja tugev mees, väga tubli töömees, suurte kätega, kuid vaimselt on ta nagu väike laps. George on tavaline töömees, tema unistused ei ole suured. Et Lennie’le head meelt teha, siis kinnitas George, et kunagi nad ostavad oma rantšo, kus on lehmad, sead ja et Lennie’le head meelt teha, kinnitab George, et kindlasti ka küülikud, mitut värvi küülikud. Punased, sinised ja rohelised küülikud. Musttuhat küülikut!

Juba järgmisel päeval saabusid nad rantšosse, kus selle peremees saab aru, et Lennie on lihtsameelne. George kinnitas, et Lennie on väga hea ja tugev töömees ja nii sai ka Lennie siiski tööle. Samas tutvustatakse neile ka peremehe poega, Kräsupead (ingliskeelses versioonis Curley), kes hakkab kohe Lennie kallal nokkima.

Teistele töötajatele uued töömehed meeldisid. Lennie sõbrunes ühe teise üksildase mehe, tallipoisi, afroameeriklasega, kelle nimi eestikeelses tõlkes on Küürakas (ingliskeelses versioonis on ta Crooks). Tallipoiss oli kunagi saanud hobuselt kabjahoobi ja oli nüüd küürakas. Kui peremees vihastas, siis sõimas ta tallipoissi, kes sellest ei hoolinud. Kui Lennie läheb tallipoisi elamisse (tallipoiss elas teistest meestest eraldi, sest ta oli ju teist nahavärvi), siis ütles Küürakas, et ka temal on õigus valgus süüdata: “Sina mine mu kambrist minema. Mind ei taheta teie juures näha ja mina ei taha sind oma kambris näha.”

Kui Lennie uurib, miks ei taheta Küürakat näha, siis saab ta vastuseks: “Sellepärast, et ma olen must. Teil mängitakse kaarte, aga mina ei saa mängida, sest ma olen must. Mulle on öeldud, et ma haisen. Aga mina ütlen sulle, et minu arust te kõik ise haisete.”

Lennie rääkis Küürakale sellest, et George oli lubanud osta tükikese maad ja küülikud. Neid hakkab Lennie hooldama. Sellesse mõttesse Küürakal usku ei olnud, sest ta oli näinud palju mehi, kes olid tulnud tööle, lubanud hiljem maad osta, kuid olid raha hoopis alkoholi ja naiste peale kulutanud.

Kui tundub, et asjad hakkavad sujuma, George ja Lennie olid saanud tööd, Lennie’l oli oma unistus, siis lähevad asjad käest … nii juhtub ju sageli …

Oli pühapäeva pärastlõuna. Tohutu suur tall. Puhkavad hobused nosisid allesjäänud heinatuuste. Päike paistis, oli palav, rantšo töölised olid väljas ja mängisid hobuserauaga. Tallis oli Lennie, kellega koos oli ka surnud kutsikas – see kutsikas oli olnud elus, Lennie oli tahtnud teda endale. Ta oli kutsika salaja endale ka võtnud, kutsikas oli mänguhoos Lennie’t hammustanud, Lennie oli talle laksu andnud ja sellega kutsika tapnud …

Talli sisenes Kräsupea naine, kes hakkas Lennie’ga rääkima. Rääkis sellest, kuidas ta tahaks filminäitlejaks saada, ja et talle ei meeldi Kräsupea. Lennie kinnitas, et ta ei tohiks naisega rääkida, sest George oli selle ära keelanud, sellest võib tulla suur pahandus. Lennie rääkis naisele küülikutest ja sellest, et talle meeldib pehmeid asju silitada. Küülikuid, hiiri, ükskord sai ta tädi Clara käest isegi sametit, kuid selle kaotas Lennie ära.

Naine rääkis, et talle meeldib oma juukseid silitada, sest need on pehmed. Naine tõstis Lennie käe endale pea peale ja palus suurel mehel katsuda, kui kohevad ta juuksed on. Lennie tegi seda ja kui naine arvas, et paitamisest on küll, siis ei lasknud Lennie enam lahti. Kas jäi Lennie käsi lihtsalt juustesse kinni või tegi ta seda meelega, ma usun, et mitte …

Et ma Sulle nüüd lõpplahendust välja ei lobiseks, siis siinkohal tõmban loole joone alla, kuid loo lõpp on tõeliselt kurb ja traagiline ...

Tegelased

Lennie on suur, lihtsameelne, aeglane ja lapsemeelne mees, kellele meeldivad ainult loomad, eriti küülikud, kuid ka George. Ta on väga rahulik, kuid hätta sattudes ei oska ta mõista oma jõudu. Lennie eest hoolitses tema tädi Clara. Pärast tädi surma võttis George ta oma hoole alla. Üksinda oleks Lennie täiesti abitu ja ei suudaks iseenda eest hoolitseda, nii nagu ta ei suuda hoolitseda ka kinnipüütud hiirte ja muude väikeste loomade eest.

George on väike ja nutikas töömees. Ta mängib mõttega, et ilma Lennieta elaks ta lihtsat elu, töötaks rantšodes, teeniks raha, mille kulutaks ära baarides ja lõbumajades. Teisalt saab ta aru, et selline mõte on liiga pinnapealne ja tal on palju tähtsam ülesanne – Lennie ei saaks üksinda hakkama ja George on talle väga tähtis. Samas on George ikkagi kibestunud, kuna ta peab Lennie’le toeks olema, elu keerleb Lennie ümber.

Toon siinkohal näite George’i mõttekäigust, mida ta räägib üsna raamatu alguses Lennie’le: “Püha jumal, küll mu elu oleks kerge, kui ma üksipäini elaks. Ma saaks tööotsa, teeks tööd ja poleks mul muret ega midagi. Mitte mingit jama ei oleks, ma saaks iga kuu lõpus oma viiskümmend dollarit kätte, läheks linna ja ostaks, mida süda kutsub. Ma võiks kas või öö otsa lõbumajas lustida. Ma võiks süüa igal pool, võõrastemajas või kus tahes, ja kõike tellida, mida aga pähe tuleb. Ja nõnda, kurat võtaks, iga kuu …”

Ja George jätkab, öeldes Lennie’le: “Sa oled nagu rist kaelas! Tööd sa hoida ei oska ja lased kõik tööotsad käest, mis ma leian. Sinu pärast tuleb kogu aeg ühest kohast teise rännata. Ja see pole veel kõige hullem. Sa kukud kogu aeg sisse. Teed pahandust ja mina pean sind välja aitama.”

Teistele meestele rantšos ütleb George, et Lennie ei ole hulluke, et ta on lihtsalt kõva peaga, aga mitte hull.

Kräsupea on selle raamatu antagonist, nn paha mees, keda teised mehed vihkavad. Tema naine abiellus temaga vaid raha pärast ja naisele mees ei meeldi. Kui George ja Lennie saabusid, siis otsustas peremehe poeg, et peab tegema Lennie elu võimalikult raskeks. Ta vihkab Lenniet, kuna teine mees on sedavõrd suur. Kräsupea kannatab Napoleoni kompleksi (alaväärsuskompleksi) käes, mistõttu ta ei salli suuri mehi. Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Kräsupea on samasugune nagu paljud kasvus kängu jäänd mehed. Ta vihkan suuri mehi. Ta norib kogu aeg suurte meestega tüli. Otsekui oleks ta nende peale tige, et ta ise on väike …”

Ühel hetkel lähebki Kräsupea Lennie’le kallale. Peksab teda valimatult kõhtu ja näkku. Lennie laseb sel sündida, kuni George annab Lennie’le loa vastu lüüa, vastu hakata, ennast kaitsta. Lennie ei tee muud midagi, kui võtab väiksema mehe rusika oma kätte ja muljub seda seni, kuni Kräsupea luud on katki, nagu oleks käsi mingi põllumajandusmasina vahele jäänud … Kui Kräsupea saab teada oma naise surmast, siis alustab ta ajujahti ja lubab lasta Lenniet kõhtu, et see kannataks võimalikult kaua.

Kräsupea naine on selle raamatu ainus naine. Tema nime ei mainita. Ta on oma eluga rahulolematu ja räägib Lenniele, kuidas temast oleks võinud saada filmitäht, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Ta abiellus mehega, et tema elu oleks majanduslikult kindlustatud.

Raamatus kirjeldatakse teda nii: “Lävel seisis noor naine. Tal olid täidlased värvitud huuled ja tugevasti jumestatud suured silmad, ta sõrmeküüned olid punased. Naise juuksed rippusid väikeste rullidena nagu vorstid. Tal oli seljas kodune sitskleit ja jalas punased sussid, mida ehtisid punased jaanalinnusulgedest tutid.”

Kui George ja Lennie teda esimest korda näevad, siis on George’il selge, et selle naisega tuleb veel probleeme, kuid Lennie arvab, et naine on ilus. Veidi hiljem läheneb ta Lennie’le, et saada tähelepanu, mida ta ei saa oma mehelt.

“Hiirtest ja inimestest” on tehtud kaks korda mängufilm kinolinale, korra telefilm televisiooni jaoks. Esimene mängufilm valmis 1939. Filmi lavastas Lewis Milestone. Film kandideeris neljale Oscarile, kuid ei võitnud mitte ühtegi. 1992 valmis teine mängufilm. Selle lavastas Gary Sinise, kes mängis ise ka George’i rolli, Lennie osas suurepärane John Malkovich. Näidend “Hiirtest ja inimestest” on jõudnud ka Eesti teatritesse – 1966 Tallinna Draamateater, lavastaja Gunnar Kilgas ja 1993 Ugala, lavastaja Vjatšeslav Gvozdokov.

Selle raamatu lõpust leiad ka raamatu tõlkija Udo Uibo saatesõna, milles on juttu nii John Steinbeckist kui ka raamatust endast.