Jonathan Elphick ja John Woodward

“Linnud. Fotodega varustatud Euroopa lindude

välimääraja”

(Tänapäev)

See taskuformaadis teatmik tutvustab 320 Euroopa linnuliiki. Kõigi lindude kohta on olemas nii kvaliteetne lähifoto kui ka joonistus, et neid oleks looduses kergem raamatu järgi kindlaks teha. Raamat on kohandatud Eesti oludele ning sobib nii nendele, kes linde veel väga hästi ei tunne, kui ka edasijõudnutele.

Jonathan Elphick on ornitoloogiale spetsialiseerunud loodusajakirjanik, toimetaja ja konsultant, kes on üle 45 aasta innukalt linde vaadelnud.Ta on kirjutanud ajakirjadele hulga artikleid ning olnud tegev paljude nii lindudest kui ka muust loodusest rääkivate raamatute kirjutamisel ja koostamisel.

John Woodward on olnud aastaid loodushuviline ja linnuvaatleja ning kirjutanud loodusest ja keskkonnast sadu artikleid.Ta on ka kirjutanud, toimetanud ja aidanud koostada üle 30 raamatu.

Raamat „Linnud“ on kordustrükk 2006. aastal ja 2011. aastal ilmunud ja äärmiselt menukaks osutunud raamatust.

Pean tunnistama, et selle vahva raamatu esmatrükk jäi minul kuidagi kahe silma vahele, kuid juba 2011. aastal oli võimalus seda igati vahvat raamatut lugeda ja seda ka tutvustada. Nüüd on raamatust ilmunud juba kolmas trükk, mis on igati vahva, sest näitab ju seegi, et eestlastel on huvi looduse ja lindude vastu.

Raamatuke on vahva abimees neile, kes on linnuhuvilised, kui ka nendele, kes lindudega alles tutvust teevad. Sobib see raamat kindlasti nii noorele kui ka vanale lugejale, sest lugeda on palju põnevat. Raamatu sisukad tekstid pole liiga pikad, aga kõik oluline on lindude kohta ära öeldud, lühidalt ja selgelt.

Lindudest saame teada, millised nad on, milline on nende hääl, kus nad pesitsevad, kuidas toituvad ja millised on sarnased liigid.

Raamatu alguses on sissejuhatus raamatu ülesehitusest, milles öeldakse, et käesolev linnumääraja hõlmab 320 Euroopas enam levinud linnuliiki. Nad on jaotatud kuude lihtsalt eristatavatesse rühma: värvulised, mittevärvulised, ranna- ja soolinnud, veelinnud, merelinnud ning röövlinnud.

Iga rühma linnud on jaotatud põhiliselt sugukondade kaupa: sarnase välimusega liigid koos, et neid oleks lihtsam võrrelda.

Järjestus lähtub suurusest, nii et väiksemad linnud on alajaotuse alguses ja suuremad lõpus.

Teises peatükis räägitakse meile linnukeha topograafiast. Siin on linnukeha ülapool ja alapool, pea muster, sulgede tüübid, sulestik. Ei maksa unustada, et lindude pehmed udusuled moodustavad keha isolatsioonikihi. Pea ja keha on kaetud kontuursulgedega. Tiibadel on väikesed jäigad suled, mille üks pool on laiem; neid kutsutakse kattesulgedeks ja nad katavad osaliselt suuri hoosulgi, mis on samuti ebasümmeetrilised. Sabas on tavaliselt 10-12 tüürsulge.

Lindude sulestik – suled võimaldavada lennata ning hoiavad linnu keha sooja ja kuiva, kuid peale selle on neil värvus, muster ja kuju, mis võib tulla kasuks paaritusmängus või varjumisel.

Juttu on ka määramisest. Enamiku lindude määramisel tuleb kasuks kogemus: paljud meist tunnevad kiiresti ära rasvatihase või koduvarblase … linnu määramine põhineb tavaliselt mitmesugusel informatsioonil: koht, elupaik, aastaaeg, linnu suurus ja kuju, värvid, muster, tema liikumis- ja lendamisviis ning üldine käitumine.

Seejärel loemegi asukohast, suurusest, kehakujust, noka- ja sabakujust, tiivakujust, värvidest ja mustrist, aastaaegadest, käitumisest ja lennust.

Alustame. Esimesena saame tuttavaks värvulistega. Värvulisi nimetatakse mõnikord ka oksalistujateks, sest nende ainulaadne jalaehitus võimaldab kinni haarata kõige peenematestki raokestest, kuigi mõned neist, nagu näiteks lõokesed elavad peamiselt maapinnal.

Ainus värvuliste rühm, mida leidub Euroopas, on laululinnud, kellest enamik toob kuuldavale keerukaid helisid. Nende eluviisid on erinevad ja nende seas on nii õhus putukate jahtijaid, peamiselt puudel elavaid putuka- ja seemnesööjaid ku ka kõigesööjaid, keda võib näha mitmesugustes elupaikades ja kelle toiduvalik on väga lai.

Ma ei hakka Sulle loomulikult tervet raamatut ümber jutustama, kuid saame tuttavaks mitmete värvulistega – pöialpoiss, käblik, sabatihane, kukkurtihane, musttihane, tutt-tihane, salutihane (sootihane), põhjatihane, sinitihane, rasvatihane, porr, aedporr, puukoristaja, rohulind, salu-lehelind, käosulane, aed-põõsalind, kaldapääsuke, räästapääsuke, suitsupääsuke, punarind, sinirind, lepalind, ööbik, kivitäks, põld- ja koduvarblane, paju- ja kaljuvarblane, siisike, rohevint, ohakalind, urvalind, kanepilind, metsvint, põldvint, leevike, linavästrik, põldlõoke, siidisaba, vesipapp, kuldnokk, laulurästas, musträstas, peoleo, mänsak, pasknäär, harakas, hakk, künnivares, must- ja hallvares, ronk (kaaren) jpt.

Seejärel kanalised jt mittevärvulised. Kanalised on rühm maapinnal elavaid linde, kel on pisut konksjas lühike nokk, lühikesed jooksmed ning jooksmiseks ja toidu väljakraapimiseks sobivad tugevad jalad. Siia kuuluvad vutid, kanad, faasanid ja püüd ning nende suurus varieerub väikesest põldvutist kuni suure metsiseni. Häirimise korral sööstavad nad oma lühikeste ümarate tiibade valju vurinaga äkitselt lendu, aeg-ajalt kaarjatel tiibadel liueldes.

Selles osas tutvustatakse meile jällegi mitmeid vahvaid linde. Jäälind, piiritaja, väike- ja suur-kirjurähn, musträhn, väänkael, vaenukägu, kägu, öösorr, siniraag, turteltuvi, kaelustuvi, õõne- ja kaljutuvi, kaelustuvi (meigas), rooruik, rukkirääk, põldvutt, nurmkana, faasan, lumepüü, rabapüü, teder, metsis, laanepüü, sookurg, võike- ja suurtrapp jt.

Kolmas osa on ranna- ja soolindudest. Neid kutsutakse ka kahlajateks. Enamikul neist on pikad jalad, mis võimaldavad madalas vees kahlata; nende nokk varieerub lühikesest väga pikani ja võib olla sirge, ülespoole kaardus või allapoole kõver … see peatükk hõlmab ka muid pikajalgseid linde, kes tegutsevad madalas vees, nagu haigruid, hüüpe, toonekurgi, iibiseid ja flamingot.

Selles osas tutvume väike- ja liivatülliga, rüüdiga, plüüga, kiivitajaga. Siin on ka veetallaja, muda- ja metstilder, kivirullija, mudanepp, tikutaja, erinevad rüdid, tutkas, tildrid, metskurvits, merisk, väike- ja suurkoovitaja, hüüp, ööhaigur, siid- ja hõbehaigur, luitsnokk-iibis, must-toonekurg, valge-toonekurg, purpur- ja hallhaigur, flamingo jt.

Neljas osa räägib lugejale veelindudest. Suure vee-eluviisiga lindude rühma moodustavad peamiselt haneliste sugukonnad esindajad nagu pardid, haned ja luiged; samuti pütilised, kaurilised ning kaks ruiklast – lauk ja tait.

Enamikku neist võib kohata magevee-märgaladel; neil on veekindel sulestik, küllalt lühike eripärane nokk ning ujulestadega jalad. Kõik nad on head ujujad, kuid paljud neist viidavad pikka aega kuival maal.

Pardid võib jagada kahte rühma: sukelpardid ning ujupardid ehk küünitajad. Haned on suuremad ja pikema kaelaga ning toituvad kuival maal või soodes, aga naasevad igal õhtul veekogule, kus neil on turvalisem ööbida. Luiged on kõige suuremad ning toituvad nii maal kui ka vees.

Saame veelindudega tuttavaks – tait, lauk, väikepütt, mustkael-pütt, sarvikpütt, hallpõsk-pütt, tuttpütt, punakurk-kaur, järve- ja jääkaur, piilpart, rägapart, viupart, luitsnokk-part, soopart, rääkspart, sinikael-part, ristpart, tuttvart, merivart, sõtkas, aul, mustvaeras, hahk, väikekoskel, jääkoskel, rohukoskel, lühinokk-hani, suur-laukhani, rabahani, hallhani (roohani), mustlagle, valgepõsk-lagle, Kanada lagle, väikeluik, laululuik, kühmnokk-luik.

Viies osa tutvustab meile merelinde. Merelinnud on enamasti kiired lendajad ning osavad sukeldujad ja ujujad. Selles raamatus saame tuttavaks – Atlandi tormipääsu, põhja-tormipääsu, väikealk (ürr), krüüsel, lunn, lõunatirk, alk, väiketiir, jõgi- ja randtiir, roosa- ja naerutiir, tutt-tiir, räusktiir, must- ja habeviires, põhja-tormilind, Atlantise tormilind, jää-tormilind, pikksaba-änn, söödikänn, laisaba-änn, suuränn, väike- ja naerukajakas, karbus- ja kaljukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, kormoran, suula jt.

Viimane, kuues osa jutustab ja tutvustab röövlinde. Siia kuuluvad suuresti lihatoidulised linnud, kellest valdav osa jahib elusat saaki. Kakulistel ja kullilistel on terav nägemine, saagi haaramiseks teravate küünistega varustatud võimsad jalad ning selle katkikiskumiseks tugev konksjas nokk. Nad on suurepärased lendajad, mõni neist varitseb tundide kaupa istudes saaki, teised aga veedavad suure osa päevast õhus.

Ka selles osa tutvustatakse meile mitmeid ja mitmeid linde – salupäll, kivikakk, karvasjalg-kakk, värbkakk, kõrvukräts, sooräts, kodukakk, kassikakk, loorkakk, väikepistrik, stepi-tuuletallaja, tuuletallaja, lõopistrik, rabapistrik, raudkull, kanakull, soo-loorkull, välja-loorkull, roo-loorkull, hiireviu, karvasjalg-viu (taliviu), herilaseviu, must-harksaba, puna-harksaba, kääbuskotkas, madukotkas, kalakotkas, haugaskotkas, kaljukotkas (maakotkas), raipekotkas, merikotkas, kaeluskotkas, raisakotkas.

Raamatu väärtust tõstab rikkalik pildivalik!

Igati lahe lugemine kõikidele loodussõpradele ja ka formaat on selline, mida võib õue minnes lihtsalt kaasa võtta, sest mine tea, millist lindu võib kevadel, suvel kohata.

Marko Mägi

„Tiigielu“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Tiik on väike veekogu. Mõnikord ujub seal part, mõnikord lööb lupsu kala. Mõni tiik on vaatamiseks, mõnda tiiki saab karata pärast saunalaval istumist. Kuid tiigid, ka kõige väiksemad, on koduks paljudele väikestele veeloomadele, kellest me ei pruugi kuigi palju teada. Mõni neist on meile isegi ebameeldiv. Kõik nad on siiski tegelased, kellel on põnev elu. Veeloomadest sõltub paljude maismaaloomade käekäik, ka inimeste heaolu. Näiteks arenevad vees sääsed, kuid seal leidub ka loomi, kes sääski söövad. Seega on veekogud olulised, et meie ümber oleks palju rikkust, loodusrikkust.
Ühel suvehommikul kuulevad kolm venda, et vanaisa plaanib tiiki puhastada. Vennad asuvad uurima, kes nende tiigis elavad, miks nad seal on ja kuidas hakkama saavad. Konnad, kaanid, ujurid, kiilid, teod, lutikad ning paljud teised. Neid lähemalt uurides tuleb ette sekeldusi, sest vennad ei ole alati ühel nõul. Poiste teadmised täienevad iga päevaga.

MARKO MÄGI, PhD
Tartu Ülikooli zooloog

Marko Mägi on kirjutanud lastele paar väga ägedat loodusraamatut. Meenutame – „Meie lapse linnuraamat“ (2020, Ühinenud Ajakirjad/Vesta) ja „Meie lapse loomaraamat. Imetajad“ (2021, Ühinenud Ajakirjad/Vesta).

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli Gerald Durrelli kirjutatud „Minu pere ja muud loomad“ (1976, Eesti Raamat), veidi hiljem ka sama autori kirjutatud „Joobnud mets. Sahisev maa“ (1965, Eesti Raamat), nagu ka Niko Tinbergeni kirjutatud „Loomade käitumine“ (1978, Valgus), mistõttu mulle tundub, et Marko Mägi kirjutatud raamatutes on samuti seda mõnusat Gerald Durrelli looduse puudutust, mis suudab ka väiksemale lugejale loodust selgemaks ja mõistetavamaks teha. Ja see on loodusraamatu puhul ülioluline.

Seekordne lugu algab ühel unisel hommikul. Hommik oli laisk. Nelja-aastane Franz lebas voodis ja vaatas lakke. Laes rippus ämblik. Poiss soovis, et ämblik voodisse ei kuku. Vaatamata sellele kukkus ämblik poisi padjale. Franz kiljatas, kuid pani kähku käe suule, sest mõistis, et karta pole midagi. Franz keeras end külili, vaatas ämblikku, nügis teda sõrmega ja loom põgenes.

Franzi vennad magasid. Hommikusöögini oli aega, mistõttu läks Franz paljajalu õue. Ta viskas puuoksa tiiki ja ujutas seda.

Üsna varsti hõikas teda vanaisa, kes poissi hommikusöögile kutsus. Vanaema oli valmistanud kaerahelbeputru, mis oli Franzi lemmik. Franzile meeldis panna pudrule võid ja suhkrut, sest tema arvates oli võisilm suhkruga maailma kõige parim asi.

Vanaema teadis, mis võiks olla veel parem asi! Kaks võisilma suhkruga! Vanaisa arvas, et emale ei tohiks ütelda, et Franz kahe silmaga putru sõi. Muidu saavad nad pragada.

Nüüd saame teada, et vanaisa teadis lastekasvatust hästi. Kõigepealt oli ta oma tütre üles kasvatanud ja nüüd olid ta juures tütre pojad – üheksa-aastane Karl, seitsmeaastane Hans ja Franz.

Sel hommikul tõdes vanaema, et nad peavad tiigiga midagi ette võtma. Vanaisa oli kindel, et tiik tuleks tühjaks lasta, mis sellega muud ikka teha.

Franz ei saanud aru, mis on tiigil viga, sest tiik oli nagu tiik ikka: kalad lõid seal sulpsu, konnad krooksusid, kaanid ujusid ja vee kohal lendasid kiilid.

Vanaema kinnitas, et tiigis oli liiga palju elu, kõik ei mahu enam ära. Vanaisa lisas, et kui elu kuskil liiga palju saab, siis hakkab see ära surema. Kõigile ei jätku ruumi. Need, kes ei saa enam hakkama, lõpevad otsa. Ja lõpuks on kogu tiik hukas. Siis ei aita muu, kui tuleb tiik tühjaks teha ja otsast alustada.

Nüüd saame lugeda ka Franzi vanemast vennast Karlist. Tema teadis loodusest palju, ta oli selle järele lausa hull. Karl uuris putukaid, teadis nii mõndagi lindudest ja nende laulust, otsis nende pesi puude otsast, rohust ja põõsastest, tundis loomade jälgi. Karl tsungis maad, et leida vihmausse, tõuke või teisi olendeid. Karlil oli ka palju loodusraamatuid.

Franzil oli pudru söödud. Ta läks vendasid äratama. Ta ütles, et vennad ei tohi enam magada, sest varsti tehakse tiik tühjaks ja siis on elul ots peal! Franz tõdes, et neil on vaja akvaariumit, et elu ära päästa ja pärast tiiki tagasi panna!

Karl ei uskunud Franzi juttu. Ilmselt annab vanaisa neile panged ja paneb neid tiiki tühjendama. Vanaisa ütles ju alati, et töö teeb ahvist inimese ja poistest mehed.

Hans oli kindel, et tiigil tõmmatakse punn eest ja see jookseb tühjaks.

Franz ei saanud Hansust aru. Mis punn? Tiik ei ole ju vann!

Karl teadis ka, et tiigil ei ole punni ja Hans tahtis väikevenda lihtsalt veidi kiusata.

Loeme edasi. Kust leida akvaarium, et hakata elu päästma? Milline see akvaarium peaks olema? Klaasist kuul, mille sees ujub kuldkala? Karl teadis, et akvaarium on koht, kuhu saab panna elama veeloomi ja siis vaadata nende tegemisi. Üksik kuldkala kuulikujulises akvaariumis ei olnud Karli arvates hea lahendus, see oli looma piinamine. Kui juba akvaarium, siis selline, kus on palju taimi ja loomi, et neil kõigil oleks seal huvitav ja lõbus. Selge oli ka see, et tiik ei mahu ühte akvaariumi, vaja oleks mitut akvaariumi.

Vanaisa arvas, et võiks võtta suure kurgipurgi, seegi sobib tiigiloomade hoidmiseks.

Karlile mõte meeldis. Lisaks saab võtta ka väiksemaid purke, kuhu saab panna kaane, putukaid ja mutukaid. Õnneks ei ole tiigis ju meduuse ega haisid, nemad purki ei mahuks.

Peatükis „Kuidas tiik tühjaks saada?“ jõudis maale ka poiste ema. Nüüd pidid poisid ka emale rääkima, et neil on vanaisaga plaan tiik tühjaks lasta ja osad tiigielanikud purkidesse panna.

Aga ikkagi, kuidas tiik tühjaks saada?

Pakuti erinevaid variante, kuid kõige mõistlikum tundus olevat see, et hakatakse tiigist loomi püüdma ja kui neid seal enam ei ole, pistab vanaisa vooliku vette ja laseb tiigi veest tühjaks. Ema selgitas poistele, et see on tavaline füüsika. Kuna tiik oli künka otsas ja kui voolik tiiki panna, teine ots nõlvast alla ojja viia ja vesi voolikusse imeda, siis hakkab see ise voolikus voolama. Ema teadis, et see on ühendatud anumate seadus.

Järgmises peatükis otsivad vennad keldrist kurgipurki. Selle nad ka leidsid. Aga millega loomi püüda? Kalaõng? Sukeldussõdur? Väike allveelaev? Karl tõi loodusraamatu, milles soovitati kala püüda kahvaga – kes ei tea, mis on see kahv, siis on see peenest võrgust kott, mis on pika tugeva varre otsas. Kotisuud hoiab lahti metallist raam. Kui see vette pista, vees edasi-tagasi liigutada, siis peaks igasuguseid loomi sinna sisse jääma. Ja kui sellega tiigi põhjast muda kraapida, saab sealt põnevaid usse ja kaane. Karl teadis sedagi, et vaja läheb ka kausse ja lusikaid. Kaussi saab panna tiigist võetud proov, selles on muda ja taimi, kausis on neid hea sorteerida. Huvitavad loomad saab tõsta lusikaga kõrvale, et neid hiljem uurida. Vajadusel luubiga. Vaja oleks ka topse ja purke, millega loomad akvaariumisse/kurgipurki viia.

Seejärel loeme juba sellest, kuidas poisid kahva meisterdasid. Selleks oli vaja ema sukka ja vana kõblast. Tulemuseks oligi kahv, mida mindi tiiki ka katsetama. Juba oligi esimene loomake käes – see oli kaan.

Isevalmistatud kahvaga püüdsid poisid mitmeid ja mitmeid loomakesi. Kõik nad pandi purkidesse. Hans uuris, kes need kõik küll on. Karl mõnda neist teadis. Purkides olid ujur, konnakulles, kiilivastne. Kindel oli see, et vaja oli ka tarku loodusraamatuid (või isegi internetti), et kõik päästetud olevused kindlaks teha.

Järgmistes peatükkides räägibki Marko Mägi meile loomadest, keda vennad tiigist päästsid. Saame lugeda konnadest, kullestest ja kudust, kuid ka konnade sigimisest. Siin on rohu- ja rabakonn, mudakonn, kärnkonn. Karl teadis rääkida, et kõige lihtsam konnadel vahet teha krooksumise järgi. Igal liigil on oma krooksumine nagu lindudel laul.

Ema rääkis poistele ka sellest, kuidas kullesest konn saab, ja mida kulles sööb.

Järgmistes peatükkides saavad poisid nagu ka lugejad tuttavaks veel mitmete tiigielanikega - vesilikud, kiilid (kuningkiil, sadulliidrik, punaliidrik, harilik vesikiil, luhakõrsik), teod (suur mudatigu ehk mudakukk, punntigu, sarvtigu, kiritigu), vesihark, ujurid (kollaserv-ujur jt), kuid ka kalad (kuldkoger, linask jt). Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest mängu tulevad ka sääsed (sh sääsevastsed), lutikad ja kukrikud, kaanid ja jõhvuss, vesiämblik, ja ka nähtamatud olesed – mõnda neist näeb luubiga: vesikirbud, aejalgsed, sõudikud, vesilestad, kuid ka neid oleseid, keda näeb ainult mikroskoobiga: amööbid, kingloomad.

Marko Mägi jutustab meile ka erinevatest tiikidest, elust-olust akvaariumis ja raamatu eelviimases peatükis hakatakse tegema uut tiiki. Vesi saadakse tiigist välja, seejärel tuleb mängu kopp, mida juhtis kopajuht Kalev, vanaisa sõber. Ja muideks, Karlil oli olemas ka joonis, milline uus tiik peaks välja nägema. Ja see oli vägagi põhjalik joonis.

Sama päeva õhtuks oli uus tiik valmis. See oli selline nagu olema peab – mitte ainult silmailuks inimesele, vaid ka parem elupaik veeloomadele.

Viimases peatükis toimub uue tiigi avamine. Selle jätan Sulle endale lugeda …

Suurepärase loodusraamatu suurepärased illustratsioonid on Grete Alti sulest.

„Sauruste saladusi avastamas. Ajaloo kõige

erilisemate loomade saladused!“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Dinosaurused ei jäta kedagi külmaks. Meie ajakiri viib su ajarännule, mille jooksul avastad eelajaloolise maailma kõige tähelepanuväärsemate elukate saladusi! Saad teada, kuidas sellised põnevad olendid nagu tyrannosaurus rex, diplodookus, tritseeratops ja stegosaurus elasid, jahti pidasid, evolutsiooni käigus muutusid ja lõpuks välja surid.

Sellesse ajakirja on kokku kogutud kõige põnevamad faktid meie ekspertide meeskonnalt, kes räägivad haaravaid lugusid nende ebatavalistest olenditest, kes miljoneid aastaid tagasi meie Maal ringi rändasid.

Miks liikusid stegosaurused karjadena?

Kas saurused oleksid võinud nad maa pealt minema pühkinud asteroidiga kohtudes ka ellu jääda?

Kas saurust on võimalik kloonida?

Et leida vastuseid neile ja veel paljudele teistele küsimustele, tuleb vaid lehekülgi pöörata.

Tegelikult on „Sauruste saladusi avastamas“ natuke nagu ajakiri, natuke nagu raamat, kokku on see bookazine … ja väga huvitav ja kaasahaarav lugemine kõikidele neile, kellele dinosaurused huvi pakuvad.

Esimene osa on „Lühike sauruste ajalugu“, milles saame lugeda sellest, millised olendid liikusid ringi maal, õhus ja vees eelajaloolisel ajal. Loeme, et saurused valitsesid Maad 175 miljonit aastat tagasi. Huvitav fakt on see, et eksperdid usuvad, et välja on surnud vaid klassikalised suured saurused ja et linnud on elavad dinosaurused!

Ja veel, meile kinnitatakse, et osal arenenumatel saurustel olid suled või sulgedetaoline kehakate. Meile tutvustatakse pterodaktülost, arheopterüksi, megalosaurust, deinonychust, ankülosaurust, aegyptosaurust. Loeme ka vanast ja uuest sauruste sugupuust, elust meres, sauruste kloonimisest, sest saurust kloonida oleks erakordselt keerukas, kui mitte täiesti võimatu.

Järgmine osa kannab pealkirja „7 üllatavat fakti sauruste kohta“. Meile tutvustatakse tuvisuurust saurust, beebinägu, karvaseid sauruseid, kasvuspurti, pikimat kihva jm.

Kolmas osa räägib sauruste evolutsioonist. Saame osa sauruste pidevalt muutuvast maailmast, jalutame läbi erinevate ajastute – mesosoikum, triias, juura ja kriit.

Esimene peatükk selles osas jutustab meile mesosoikumist (ehk keskaegkonnast). See oli aeg, mil Maal kõndisid ringi hiiglaslikud roomajad, saurused ja teised hiigelkiskjad. Mesosoikumi ajal mitmekesistus elu Maal kiiresti. See aeg kestis 252-66 miljonit aastat tagasi ja seda tuntakse ka reptiilide aja või sauruste ajana.

Edasi on juttu triiase ajastust, mis järgnes permi ajastu suurele väljasuremisele. See vastab ajavahemikule 251-199 miljonit aastat tagasi. Triias oli ajastu, mil elu väljaspool ookeane mitmekesisemaks muutuma hakkas. Triiase ajastu alguses moodustasid kõik mandrid ühe hiiglasliku C-tähe kujulise hiidmandri, mida nimetatakse Pangaeaks.

Taimed ja putukad ei teinud triiase ajastul erilisi evolutsioonilis edusamme, sest kuiva kliima tõttu oli Pangaea pemiselt kõrb. Ainsad uued putukad triiase ajastul oli rohutirtsud. Esimesed imetajad arenesid triiase lõpus välja peaaegu väljasurnud terapsiididest.

Keerame lehekülge ja tutvume juura-ajastuga. Ookeanid muutusid suuremaks ja saurused koos nendega, aga ka maa peal kõndis omajagu hiiglasi ringi. Juura oli mesosoikumi teine ajastu. See vastab ajavahemikule 199-145 miljonit aastat tagasi, järgneb triiasele ja eelneb kriidile.

Juura-ajastul jagunes hiidmanner Pangaea. Algas ka sauruste aeg, juura-ajastu saurused olid suurimad loomad, kes iial ilmas elanud. Siin on brahhiosaurus, stegosaurus, dimorphodon, meenutame ka Steven Spielbergi lavastatud 1993. aasta filmi „Jurassic Park“.

Kriidiajastu! Merevee taseme ja temperatuuri tõus tõid kaasa muutused taimestikus ja kogu keskkonnas. Enamik meile tuttavast maismaast oli veega kaetud. Kriidiajastu oli mesosoikumi viimane ja pikim periood. See kestis umbes 79 miljonit aastat. Selle perioodi lõpuks olid mandrite asetus tänapäevasega palju sarnasem. Aafrika ja Lõuna-Ameerika olid võtnud oma praeguse kuju, India aga ei olnud veel Aasiast eraldunud ning Austraalia oli alles osa Antarktikast.

Siin on herilane (!), ankülosaurus, iguaanodon, kuid ka Maa kokkupõrge asteroidiga, mis pani alguse sauruste massilisele väljasuremisele. Umbes 65,5 miljonit aastat tagasi surid välja pea kõik suured selgroogsed ja paljud troopilised selgrootud.

Neljas osa tutvustab meile sauruseid ehk saame tuttavaks kõige põnevamate eelajalooliste koletistega.

Tyrannosaurus rex, lihasööjast saurus, kes oli sauruste kuningas, ja valitses ülem-kriidi ajastul. Stegosaurus, hästi relvastatud taimtoiduline saurus, kes liikus alati karajaga koos, et end kiskjate eest kaitsta. Tritseeratops, elevandimõõtu hiiglane elas Põhja-Ameerikas 68-65 miljonit aastat tagasi. Pterodaktülos, pteranodon ja teised lendavad „saurused“. Diplodookus, erilised elukad, kes olid sauruste maailma südamlikemad hiiglased. Velotsiraptor, linnutaoline saurus.

Viies osa toob lugejale valiku igasugu teadmisi. Näiteks, kuidas said saurused nii suureks kasvada; väiksematest saurustest arenesid tänapäeval ringi lendavad linnud; kuidas kasvatasid saurused endale maailma pikimad kaelad; kas saurused võiksid evolutsiooni käigus naasta; kas saurused võisid asteroidipõrke üle elada; kas saurust on võimalik kloonida; kas inimesed ja saurused võiksid koos elada; kas saurused oskasid ujuda; mis siis kui … hiigelasteroid ei olekski pühkinud sauruseid maa pealt minema?

Ja ikkagi, kas inimesed ja saurused võiksid koos elada? Kui saurused poleks hukka saanud, poleks imetajad (imetajad tekkisid umbes 220 miljoni aastat tagasi!) iial saanud võimalust areneda selles uues vabas sauruste ülemvõimust priis maailmas. Imetajateta poleks olnud võimalust ka primaatidel ega ka mitte inimestel.

Kui saurused oleksid jäänud, siis oleksid imetajad arenenud saurustega samal ajal, kuid imetajad oleksid täitnud vaid ükskikuid ökoloogilisi nišše ja nad poleks kasvanud närilistest suuremaks. Vaid juhul, kui taimtoidulised saurused kadunuks, oleks olnud imetajatel piisavalt toitu, et kasvada suuremaks ja toetada ka inimese arenemist … Teadlased on spekuleerinud, et intelligentsed „sauroidid“ oleksid võinud lõpuks täita inimeste koha – need võinuks areneda suure ajuga troodontiidiest, linnulaadsetest kiskjatest.

Selline huvitav lugemine nende kaante vahel. Väga palju on pilte, fotosid ja jooniseid.

Gerald Durrell

“Minu pere ja muud loomad”

(Tänapäev)

Gerald Durrell (1925–1995) oli loodusuurija ning kirjanik. Mõni aeg pärast pereisa surma kolis Durrellide pere Inglismaalt Korfu saarele, kus elati aastatel 1935–1939. Elust Korful on Durrell kirjutanud veel kaks raamatut - «Linnud, loomad ja sugulased» ning «Jumalate aed».

„Minu pere ja muud loomad“ on humoorikas lugu loodusest, perekonnast ja elust ühel kaunil saarel. Just Korful tärkas Gerald Durrelli loodushuvi, ta käis hiljem kümnetel ekspeditsioonidel üle terve maailma, asutas loomaaia Jersey saarel ning tegutses aastaid väljasuremisohus haruldaste loomaliikide säilitamise nimel.

Tema vend Larry, kellest sai mõjukas kirjanik Lawrence Durrell, elas Korful ja teistel Kreeka saartel ka pärast Teist maailmasõda ning kirjutas need oma paljudesse romaanidesse ja reisikirjadesse. 

Korfu-triloogia põhjal on valminud ka telesari „The Durrells“, mille esimene hooaeg jõudis ekraanile 2016.

Gerald Durrelli raamat “Minu pere ja muud loomad” on kindlasti üks kuulsamaid ja legendaarsemaid ning populaarsemaid loodusraamatuid, mis sobib lugemiseks lastele, noortele ja täiskasvanutele. Mina mäletan seda raamatut juba 1976. aastast (algupäraselt ilmus ”My Family and Other Animals” juba 1956. aastal), kui see esmakordselt eesti keeles ilmus.

Kirjastus Tänapäev avaldas selle raamatu sellisel kujul esimest korda 2016 (siis lugesin seda raamatut ka mina uuesti), neli aastat hiljem ilmus see uuesti, nii nagu saime samal aastal ETV’s vaadata ka telesarja “The Durrells” uuesti. Ja nüüd, aastal 2024 jällegi kordustrükk, aga kui üks raamat ikkagi on hea lugemine, siis tasub seda ka vahetevahel uuesti avaldada, ”Minu pere ja muud loomad” selline raamat ju ongi.

Raamat polegi ju pelgalt loodusraamat, sest see räägib ka Durrellide perekonnast ja nende elust Kreekas Korfu saarel. Raamatu autor kinnitab, et see on lugu neist aastatest, mil tema ja tema perekond elasid Korful. Esialgu pidi sellest saama üks natuke tagasi-igatsev meenutus saare loodusest, kuid autor sai hakkama ränga veaga, lastes oma perekonnaliikmetel otse raamatu esimestel lehekülgedel kohale ilmuda. Paberile jõudnud, sedasid nad end kohe mõnusasti sisse ja hakkasid edasistesse peatükkidesse veel ka igasuguseid sõpru kaasa kutsuma.

Võibki öelda, et raamatus on muhedat huumorit, ilusaid looduskirjeldusi, mõnusat dialoogi, põnevaid putukaid, linde ja muud loodust, omanäolist elu Korful, vahvaid inimesi.

Lugu algab Bournemouthis, Inglismaal. Vaatamata sellele, et on juulikuu, on ilm inglaslikult tuuline ja jahe. On küll suvi, kuid Durrellide perest on mitmed haiged: raamatu autoril, Gerryl (poiss on 10-aastane) on nohu, vend Leslie’l (19-aastane) on kõrvapõletik, õde Margol (18-aastane) on probleeme vistrikega, emal on nohu ja reuma. Ainult vanem vend Larry (23-aastane) on terve. Just Larry on see, kes teeb ettepaneku, et nad kõik vajaksid päikest ja teistsugust kliimat, nad peaksid kolima kuhugile mujale. Otsus tehakse ruttu – tuleb minna Kreekasse, kunagi on üritatud minna Hispaaniasse, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Perega läheb kaasa ka Gerry hea sõber, koer Roger.

Seejärel saame osa reisist Kreekasse, kus esialgu peatutakse võõrastemajas, kuid üsna varsti on selge, et nada vajavad oma maja. Maja, kus oleks ka vannituba!

Nende teejuhiks Korful saab igati abivalmis taksojuht Spiro, kes on omade seas üsna tehtud mees, kuna on elanud ja töötanud kaheksa aastat USAs.

Spiro juhatabki perekonna maasikroosa maja juurde, kus on olemas ka vannituba. Sellest majast saab mõneks ajaks Durrellitele uus kodu.

Saame tuttavaks majaga, selle ümbrusega, loodusega, putukatega, sest väike Gerry on suur loodushuviline, kes käib loodust uurimas, kaasas koer Roger. Gerry tutvub ka igasugu põnevate inimestega, kohalikega – Kuldpõrnikate-mees, kelle käest Gerry endale kilpkonna ja turteltuvi hangib, mägedes elava Agathega, kellega Gerry laulmas käib, karjus Jannisega jpt.

Gerry saab endale ka koduõpetaja – George on vend Larry vana sõber, kes oli Korfule kirjutama tulnud. Kirjanik nagu ka Larry. George pole ju päris koduõpetaja, kuid ta on üsna tark ja nutikas ning Gerryle ta meeldib.

Üks vahva tegelane on raamatus veel – doktor Theodores Stephanides, kes on loodusteadlane. Gerry uurib koos temaga loodus ja putukaid, saab põnevaid raamatuid jpm.

Ühel heal päeval annab Larry teada, et ta on külla kutsunud sõpru Inglismaalt. Neid peaks saabuma Korfusse lausa 7-8! Kus hakkavad sõbrad elama, maasikaroosa maja on ju üsna väike. Durrellid peavad jällegi kolima! Seekord tibukollasesse majja. Uus maja on päratu suur, veneetsia stiilis häärber, mis seisis mere kaldal künkal, ümberringi oliivisalud, sidruni- ja apelsiniaiad. Raamatus kolitakse veel kolmaski kord – lumivalgesse majja, mis on tibukollasest väiksem, kuid see juhtub alles raamatu kolmandas osas.

Siinkohal tõmban mina oma jutule joone alla, sest ma ei saa ju teile ometi tervet raamatut ette jutustada. See, mis seni kirjas on alles raamatu esimene osa, kuid kokku on raamatus kolm osa. Seega on humoorikaid, põnevaid ja lahedaid sündmusi siin veel üsna mitmeid, tuleb juurde ka uusi tegelaskujusid, põnevaid loomi, putukaid ja linde.

Väga lahe lugemine!

Toomas Kukk

„Eesti taimede kukeaabits. 1336 Eesti taime, 1000

värvpilti, uued levikukaardid. Kümnes, täiendatud

väljaanne“

(Varrak)

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi. Raamat käsitleb 1340 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest.
Kukeaabitsast leiab kõik Eestis kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimede juures on nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest (2020). Lisatud on ka mitmete viimastel aastatel Eestist avastatud taimede kirjeldused.
Käesolev kümnes, täiendatud trükk võib lugejat hämmastada uute sugukondade ja liikide nimetustega. Taimenimetused on kooskõlas tänapäevase süstemaatikaga ning küllap pakuvad avastamisrõõmu ka ammustele taimehuvilistele.

“Eesti taimede kukeaabits” on olnud aastate jooksul vägagi populaarne raamat, sest algupäraselt ilmus see juba 2004. aastal, täiendatud trükk ilmus esimest korda 2013 ja see raamat on juba kümnes trükk. Toomas Kukk on avaldanud ka teisi väga huvitavaid taimeraamatuid: “101 Eesti lille”, “Herbaariumi käsiraamat” ja “Eesti vähetuntud taimed”.

Raamatu sissejuhatuse räägib Toomas Kukk seda, et taimed tundmaõppimisel on küllap parim abivahend joonistatud värvipiltidega raamat. Selline teos ilmus eesti keeles esimest korda 1978. aastal – “Metsa- ja niidutaimed”, autoriteks botaanikud Maret Kask, Vilma Kuusk, Silvia Talts ja Linda Viljasoo. Raamatu olulisima ja kasutatavaime osa, tahvlite autori nime polnud teosest aga kuigi lihtne leida.

See oli Toomas Kuke jaoks esimene raamat, kust ta väikese poisina taimi tundma õppis, kuigi tema jaoks olid toona arusaamatud ladinakeelsed allkirjad ja taimed pilditahvlitel tundusid kohati udukogudena. Aastaid hiljem nägi ta piltide originaale ja tema arvamus teosest ja kunstnikust paranes tunduvalt.

1984. aastal üllitas Vilma Kuusk umbrohtude ja prahitaimede raamatu. Järjena pidi ilmuma Vilma Kuuse ja Livia-Maria Laasimeri “Soo- ja veetaimed”. Kuid selle trükivalmis käsikiri jäi 1980ndate lõpul kirjastuse elujärje paranemist ootama ja seejärel kadus sootuks. Kõigi kolme raamatu värvitahvlite autor on Põhja-Ruroopa vaieldamatult üks parimaid taimede joonistajaid, grand old lady Guara Muuga. Ka selles raamatus näeme just Guara Muuga joonistatud taimi, kuigi siin on mängus ka teiste kunstnike kätt – Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma.

1990. aastate lõpul leiti kirjastuses üles vahepeal kadunuks tunnistatud “Soo- ja veetaimede” pilditahvlite originaalid ning niiviisi tekkis selle raamatu autoril idee kolme raamatu kordustrükist. Hoopis käepärasem tundus Toomas Kukele pildid kokku panna, kirjutada juurde uus tekst ja täiendada tahvleid puuduvate taimedega, eeskätt puude-põõsastega. Uusi taimi tuli appi joonistama Sirje Vabrit EPMÜ aianduse instituudist.

Raamatut kirjutama asudes seadis Toomas Kukk oma sihiks kirjutada midagi üldarusaadavat ja kasutajasõbralikku, ehk siis lihtsamalt öeldes saata suur osa eestikeelsest botaanilisest terminoloogiast “kukele”. Töö käigus selgus, et seda võiks teha vaid osa, mitte kõigi mõistetega.

Autor tõdeb, et pilditahvlitelt leiab umbes 950 liiki taimi, lisaks kirjeldatakse tekstis veel 300 taimeliiki, mis sarnanevad pildil kujutatutele. See 1200 ongi suurem osa Eesti piiridest leitud pärismaistest taimeliikidest (umbkaudu 1500). Autot jättis välja võilillede, hundi- ja karutubakate jmt mikroliigid – nende määramine on binokulaari või tugeva luubi abita enamasti võimatu ning pealegi nõuab suuremaid eelteadmisi.

Raamatu pealkirjas tähendab Eesti ka seda, et siin käsitletakse vaid metsikult looduses kasvavaid taimi. Sissetoodud taimedest on koha leidnud vaid enam levinud. Raamatus leidsid koha need kultuurtaimed, keda on nähtud ka metsistunult ehk algsest istutuskohast eemal iseseisvalt kasvamas.

See sissejuhatus on pärit raamatu esimesest trükist aastast 2004.

Hilisemates trükkides on Toomas Kukk raamatut pidevalt parandanud ja täiendanud, millest ta siin ka paari sõnaga räägib.

Seejärel juba “Kukeaabitsa” kasutamisõpetus. Raamatu eesmärk on aidata taimehuvilisel leida Eesti pärismaistele taimedele õige nimetus. Õige liigini jõuab üsna lihtsalt: taime tuleb pildil kujutatuga võrrelda. Siiski võib õige tahvli leida ka väikese juhatuse abil, mis laseb 179 tahvli uurimise asemel piirduda näiteks kümnega.

1039 taimeliiki on raamatus käsitletud täielikumalt: nende kohta on värvipilt, levikukaart ja lühikirjeldus. 294 liiki on kirjeldatud vaid sõnaliselt.

Taimeliigid on reastatud umbakaudu samamoodi nagu viimases Eesti taimede määrajas (2007) – klassikalise Engleri süsteemi järgi.

Saame lugeda, et taimede kõrgus on kirjas vahemikuna, eluvormid on kirjas tingmärkide abil, välja on toodud ka õitsemisaeg, elupaigad, liigi sagedus ja kaitstavad taimeliigid.

Edasi saame vaadata ka oskussõnastikku, mis sisaldab vaid raamatus kasutatud oskussõnu. Osale mõistele on juurde märgitud näidistaim, kelle see tunnus on tavaliselt eriti hästi ja selgelt väljendunud. No näiteks – abilehed, astel, emakakael, emakas, eospea, eospesa, hambuline leheserv, harali karvane, huul, hõlmad, iduleht, juurevõsu, kandeleht, kannus, katteleht, kaun, keeleke, keelõis, kobar, kolmetine leht, kupar, kõder, käbi, laevuke, lamav vars, leheroots, lendkarvad, luuvili mugul jpt. Oskussõnad on välja toodud lausa 11 leheküljel, seega on neid ikka päris palju.

Seejärel on peatükk, milles meid õpetatakse jõudma õige taimepildini. Raamatus kirjeldatud taimed saab jagada 14 eri tüüpi. Soovitatav on alguses läbi lugeda kõigi nende lühitutvsutused ja jätkata siis sobivamana tunduvaga.

Ja millised need 14 tüüpi on? Puud ja põõsad – puitunud vartega, enamasti üle meetrid kõrgused mitmeaastased taimed, harvem 10-50 cm kõrgused pisikesed põõsad; sõnajalad, osjad, kollad jt. eostaimed – paljunevad eostega, neid on õistaimedega võrreldes tõeline vähemus; veetaimed – kasvavad üleni vees või veest ulatub välja osa taimest, nt. osa varsi ja õied; rohelise värvita taimed, parasiidid või seente abil toitujad – väänduva peenikese varrega, teistele taimedele kinnituv pusa on võrm, püstise varrega ja lihaad on seenlill, soomukad, käopäkk, koralljuur ja pesajuur või pisikäpp; õied rohelised või rohekaspruunid, enamasti ilmetud ja pisikesed – kuid võivad see-eest olla suurtes õisikutes, maltsalised, tatralised, teelehed jt.; õied neljatised – kroonlehed ristina, vahel võib kroonleht olla tipul lõhestunud, nii et jääb mulje kaheksast kroonlehest, mis on kahekaupa risti; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroionlehti rohkem), õied üksikult või mõnekaupa – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroonlehti rohkem), õied koondunud õisikutesse (kobarad, pöörised jne.) – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied liblikjad – liblikõielised; õied huuljad – või ebamäärase toruja kujuga, huulõielised, osa mailaselisi, käpalised; õied sarikana – nagu putkedel; õied kellukjad – vahel üsna lõhestunud või vastupidi, tassi meenutavalt terved; õied korvõisikutes – mis meenutavad sageli tavalist õit; heinad – kõrrelised, tarnad, load jt. kitsaste lehtedega taimed.

Seejärel saame neist 14 tüübist üheksal leheküljel pikemalt lugeda, et oleks võimalikult lihtne leida õiget taimepilti ja saada ühtlasi teada, millise taimega on tegemist.

Ja jõuamegi taimede ja pilditahvliteni. Loomulikult ei ole mul mõtet siinkohal kõiki neid taimi Sulle ette lugeda, kuid neid taimi on selles raamatus ikka tõepoolest palju. Puud ja põõsad, metsa- ja niidutaimed, kivid ja paljandid, soo- ja veetaimed, umbrohud ja prahitaimed.

Raamatu lõpus taimenimetuste register.

Selline uhke ja võimas raamat on see “Eesti taimede kukeaabits”, mis võiks ju kõikidel loodusesõpradel ja loodusehuvilistel olemas olla küll. Kunagi ei tea ju ette, kui leiad mõneva põneva taime, millega tahad tuttavaks saada, millest tahad täpsemalt teada saada – selle raamatu abiga on see võimalik. 

Heiko Bellmann

„Putukad. Välimääraja“

(Varrak)

AVASTA PUTUKATE MAAILMA!

Maailma kõige mitmekesisem loomade rühm on esindatud tohutu liikide rohkusega. Majas, aias, looduses – putukad on end sisse seadnud igasse nišši.

Kompaktne loodusjuht mahub igasse seljakotti ja aitab teil neid põnevaid loomi avastada.

Tuvastage kiiresti ja ohutult rohkem kui 360 ​​putukat 526 foto ja 18 joonisega.

Peamised määramistunnused on lühidalt esile tõstetud.

Nooled näitavad, mida on oluline jälgida.

Lisaks: kasulik teave liikide kohta.

See on üks igati äge ja huvitav raamat-välimääraja, mis räägib meile igasugu putukatest. Vahva on seegi, et raamat on väikeses formaadis, mistõttu on võimalik raamatut mugavalt metsa, parki kaasa võtta, kuigi põnevaid putukaid võib leida ka kodust, koduaiast, keldrist jm.

Raamatu tagakaanel kinnitab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes, et putukad on seda toredamad, mida paremini neid ära tunneme. Tänapäeval liiguvad nii inimesed kui ka putukad, mistõttu on hea omada raamatut, kus on nii Eestis elavaid kui ka meist lõuna poole jäävaid liike.

Raamatu autor Dr Heiko Bellmann (1950-2014) oli saksa bioloog, zooloog, fotograaf ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud üle 50 raamatu! See putukaraamat ilmus saksa keeles 2010. aastal.

Raamatu esisisekaanel on ülevaade putukate kehaosadest. Ritsika näitel on toodud pea, vapsiku näitel kehaehitus, lisaks ka tundlate tüübid.

Seejärel tõdeb raamatu autor, et putukad on maailma kõige liigi- ja vormirikkam klass. Neid esineb tohutus mitmekesisuses. Et seda vormirikkust mingilgi määral hoomata, jaotatakse putukad umbes 30 seltsi, mis omakorda jaotuvad erinevateks rühmadeks, sugukondadeks ja perekondadeks.

Selles raamatus tutvustatakse kõige olulisemaid putukate rühmasid. Selles raamatus ei ole kauneid liblikaid, sest dr Heiko Bellmann on kirjutanud samas sarjas ka teise raamatu ehk „Liblikad“.

Edasi lühike ülevaade meie putukatest. Ürgputukad, ühepäevikulised, kevikulised ja kiililised (kõige algupärasemateks putukateks peetakse ürgputukaid, neil puuduvad tiivad); sihktiivalised (nende esitiivad on nahkselt jäigad, õrnad tagatiivad on puhkeolekus lehvikukujulisel esitiibade alla kokku volditud); nokalased ja nende sugulased (vaegmoondega putukate kõige ülemisel astmel on rühm putukaseltse, keda iseloomustab algselt haukavate lõugade ümberkujunemine pistmisorganiteks); võrktiivalised, kirbulised, koonulised ja ehmestiivalised (ülimalt kõrgelt arenenud putukad); mardikalised (neid iseloomustavad nende tugevad, kattetiibadeks moondunud esitiivad); kahetiivalised (see on meie üheks kõige liigirikkamaks putukaseltsiks); kiletiivalised (neil on kaks eri suurusega kilejat tiivapaari, mis on lendamisel omavahel ühendatud konksurea abil).

Järgmised peatükid jutustavad meile moondega arengust – perioodiline kasvamine, täismoone, vaegmoone, vahepealsed vormid; siin on välja toodud ka olulised erialaterminid; juttu on ka vaatlustest ja putukate otsimisest – õige koht, täiuslik varustus, „loomaaed“ omaenda koduukse ees, tasuta toit ja öömaja jne.

Loodusvaatlustest on rohkemgi juttu – kogumisrõõm, jälgede ajamine, digifotograafia, digitaalne arhiiv jpm.

Ja jõuamegi eespool mainitud putukaseltside juurde ja ühtlasi ka 360 putuka juurde. Kõikide putukate juures on kirjas nende ladinakeelne nimi, klass, suurus, esinemine ja põnevaid fakte ehk tasub teada! Loomulikult ka fotod.

Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid tutvustusi ümber jutustama, sest 360 putukat on ikka 360 putukat. Igal juhul saad põneva ja sisuka ülevaate, millised putukaid meil kohata võid, ja tuleb tunnistada, et putukate maailm on igati põnev ja huvitav, rääkimata nende esinemisest, välimusest ja muust.

Raamatu lõpus on liiginimestik, register.

Ivi Niesner, Klara Holik, Jana Sedlackova

„Metsa salaelu. Õpi tundma puude, loomade ja seente sõprust“

(Pegasus)

Mis on õigupoolest mets?

Kas lihtsalt rühm puid?

Või peitub nende salapäraselt põimunud juurte ja okste vahel veel midagi muud?

Puude elu on tõeliselt muljetavaldav! Nad suudavad hingata ja võivad olla näljased või janused nagu meie, inimesed. Neil on pered, kes kaitsevad oma väikseid seemikuid, aga ka sõpru, aidates üksteist vajaduse korral alati.

Esmapilgul võib tunduda, et metsaelanike ehk puude, sipelgate, lindude, seente ja kõigi teiste vahelised suhted on puntras nagu linnupesa, aga kui uurid lähemalt, saad aru, et nad elavad märkamatuks jäävas kooskõlas.

Kuidas see võimalik on?

Tule, ronime koos okstele ja piilume juurte alla ning õpime koos vapra väikse pärnaseemnega metsa salakeelt!

See on üks imeliselt äge ja huvitav looduseraamat lastele. Raamat, milles on suurepärased illustratsioonid, kuid ka palju igasugu huvitavaid ja olulisi fakte ja teadmisi.

Hakkame lugema! Esimeses peatükis on juttu sellest, kust tulevad seemned. Juttu on mesilastest, siin on vahva pilt sellest, kuidas seemnest kasvab puu, kuid meil on võimalus arvata, kes taimi tolmeldab. Järgmisel kahel leheküljel oleme taigas, lammimetsas, troopilises vihmametsas ja lähistroopilises vihmametsas. Saame tuttavaks mitmete putukatega – mesilane, kimalane, äädikakärbes, kuldpõrnikas, monarhliblikas, lihakärblane, kuid siin on ka kirileemur ehk vaari, nahkhiir, nokiskuskus, päevageko ja koolibri.

Teises peatükis räägitakse meile puudest – planeedi kopsudest. Saame teada, mida puud söövad, kuidas nad hingavad, kas öösiti ja talviti on hingamine teistsugune?

Kolmandas peatükis oleme ikka puude juures. Kas tead, kuidas puud üksteisega sõbraks saavad? Siin on juttu sellest, kuidas puud oma lapsi aitavad, mis asi on välkkiire juurepost. Uurime, kui vanad on puud ja teema ka paar metsakatset.

Neljandas peatükis loeme tuulekaitsest. Kas puud suudavad tuult peletada, eriti siis, kui puhub tugev tuul. Metsal on erinevad rinded: puu-, põõsa-, puhma- ja rohu-, sambla- ja sambliku- ning juurerinne.

Viies peatükk paneb metsad liikvele. Siin on juttu seiklushimulistest seemnetest, kuid ka sellest, kuidas seemned üle maailma rändavad. Kas tead, kui vanaks puud elavad? Teeme ka metsakatse ja püüame ise seemneid idandada.

Kuues peatükk küsib, mis tunne on, kui su naaber on seen? Kas lugeja on märganud, kui hästi seened puude läheduses kasvavad? Ja puud seente juuresolekul?

Milline on maailma vanim seen? Mis on sümbioos? Juttu on ka parasiitseentest ja metsariigi vaiksetest valitsejatest.

Järgmistes peatükkides saame tuttavaks sipelgatega. Sipelgad võivad olla esimesed aednikud, kes suudavad isegi seente üle kontrolli haarata, sipelgad võivad olla kui loomapidajad, ehitusmeistrid kuid ka puude turvamehed. Juttu on ka parasiitidest (isegi loomadel on parasiidid).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest ka puujuurte vahel on salapärane riik – langenud lehed, elu mullas, metsakõdu, maa-alused mardikad, vihmaussid, kõdunev puit jne.

Kümnes peatükk uurib, miks langevad lehed sügisel maha. Käime ka Yellowstone´i rahvuspargis ja loeme, kuidas hundid metsa ära päästsid.

Ja veel. Tutvume metsade tüüpidega (taiga, segamets, troopiline mets, magroovmets), kuid ka metsa veeringlusega (maa-alune vesi, mets puhastab vett, vesi aurustub metsa kaudu.

Pikemalt on juttu troopilistest vihmametsadest. Millised taimed seal kasvavad, kes nendes metsades elavad. Kuidas troopilis vihmametsi kaista?

Kas tule koht on metsas? Sellestki on peatükk.
Lisaks veel elust soos ja sooelanikest. Kas ja milleks on inimestel puitu vaja?

Raamatu viimases peatükis läheme metsale külla. Mets on nagu puhkamiseks loodud. Puude sahin ja lõhn, linnulaul, mõnusalt krabisevad männiokkad ja pehme sammal jalge all … Pole vaja muud kui heita pikali ja nautida kogu seda ilu. Tuleb olla hoolas! On oluline, et me kannaksime metsade eest hoolt ja peaksime neid kalliks, sellepärast kehtivad igal külastusel reeglid.

Lugejale õpetatakse, kuidas metsi igal sammul kaitsta.

Raamatu lõpus on ka väike metsasõnastik.

Vahva ja vajalik ja sisukas raamat on see „Metsa salaelu“. Sobib suurepäraselt väiksematele lugejatele, kuid uskuge mind, meil kõigil tasuks see raamat läbi lugeda ja meeles pidada, kui tähtis on meie jaoks mets ja milline on metsa salaelu …

Kadri Karp

„Aedmustikad ja sobivad kaaslased metsast“

(Ühinenud Ajakirjad)

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 70 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 70 aiavihikut!

Kuna mustikas on üks minu lemmikmarju, siis mõtlesin, et piilun raamatusse sisse ja teen ka pisikese tutvustuse, mida sellest raamatukesest lugeda saab.

Aiavihiku sissejuhatuses tõdeb autor, Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp, et aiapidamine tähendab eluaegset õpet, millega kaasnevad aina uued kogemused, sest meie mitmekesine ilmastik seab aedniku ette üha uusi ja ootamatuid proovikive.

Autor lisab, et kindlasti tasub proovida koduaias kasvatada peale traditsiooniliste aiamarjade ka mustikaid, pohli ja jõhvikaid, et valik oleks mitmekesisem.

Loeme edasi. Mustikad (Vaccinium) on tuntud marjad, mida nende tervisele kasulike omaduste tõttu kõrgelt hinnatakse väga kõrgelt ja kutsutakse seetõttu ka supermarjadeks. Mustika taimeperekonnas on kümneid liike, Eesti metsades kasvab looduslikult harilik mustikas, mida nimetatakse ka metsmustikaks.

Saame tuttavaks loodusliku metsamarja hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus). Loeme, et metsmustikad on väärtuslikest antioksüdantidest pungil, ja need on olnud toidualaual ja  rahvameditsiinis hinnatud marjad ammustest aegadest.

Mustikad mõjuvad hästi nägemisväsimuse ja silmade ülepinge korral. Tänapäeval on mustikad meil oluliseks eksportmarjaks.

Levinud on erinevad mustikate aiastiilid ja looduslikku aeda sobiks ka harilik mustikas.

Hariliku mustika taimi ei müüda, kuid neid saab tuua metsast. Soodsates oludes ajavad taimed palju juurevõsusid ja katavad kiiresti pinna.

Autor toonitab, et aias kasvatamisel tuleks arvestada järgmisega:

sobib õhurikas happeline muld, kuhu on lisatud lehekõdu ja turvast;

kasvukoht olgu poolvarjuline;

hooldustööks on vanade oskte väljalõikamine.

Järgmises peatükis saame tuttavaks aiamarja aedmustikaga, mis erineb märkimisväärselt meie looduslikest mustikatest: kest on must, viljaliha valge. Aedmustikas on ka tugevama viljalihaga, see on ka magusam ja sorditi eri maitsenüanssidega.

Saame lugeda, et aedmustikate kodumaal Põhja-Ameerikas on need marjad olnud läbi aegade väga hinnatud ja oluliseks toiduks, millega on seotud ka paljud legendid. Juttu on indiaanlastest ja Ameerikasse sisserändajatest. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikaks paljudele Kanada Nova Scotia elanikele. Juba 1886. aastal Ameerika kodusõja ajal kuulusid mustikahoidised ka sõdurite toidupajukisse. Pärast teist maailmasõda hakkas levima arvamus, et mustikad mõjutavad silmanägemist, ja seostati seda Ameerika lendurite edukusega sõjas.

Kuidas Eestis? Esimest ademustikaistandikku hakkas rajama 1992. aastal Toomas Jaadla Tartumaal Võrtsjärve lähistel Marjasoo talu turbaväljadel.

1995. aastal algas ka katsetöö Eesti Maaülikoolis.

Mustikakasvatus levis kiiresti ka tootjate istandikes ning tänu sellele saab meil aedmustikaid osta nii suvel kui ka talvel külmutatult.

Juttu on aedmustika sortidest. Eesti istandikes kasvatatakse kahte liiki aedmustikaid ja levinud on ka nende hübriidid. Saame lugeda poolkõrgetest aedmustikatest („Northblue“, „Are“, „Putte“), kännasmustikatest („Duke“, „Patriot“, „Reka“, „Bluecrop“, „Chandler“, „Draper“).

Seejärel peatub Kadri Karp omakasvatatud istikutel, seemnetega ja pistokstega paljundamisel, kasvukohal ja peenra rajamisel, istutamisel, peenrakatetel, kasvatamisel anumas, hooldustöödel, võimalikel probleemidel, väetamisel, kastmisveel. Kuid see pole veel kõik – järgmine „märgusõna“ on saagiaeg.

Järgmine peatükk on „Sobivad kaaslased metsast“. Jällegi igati huvitav lugemine, milles saame tuttavaks hariliku pohla ehk palukaga (juttu on kasvutingimustest aias, poest saadavatest istikutest, sortidest (nt „Koralle“, „Erntedank“, „Erntekrone“), taimedest metsadest, hooldusest, kevadtalvisest päikesepõletusest); hariliku jõhvika ehk kuremarjaga (istikud poest, kodumaised jõhvikasordid „Kuresoo“, „Maima“, „Nigula“, „Soontagana“, „Virussaare“ ja „Tartu“, istikud soost) ja suureviljaline jõhvikas ehk suur jõhvikas (sordid „Ben Lear“, „Tiina“, „Stevens“, istutamine, hooldus).

Seejärel peatükk, mil pealkirjaks „Marjapeenar“. Autor kinnitab, et kasvatades mustikaid koos teiste marjataimedega, on vaja arvestada, et kõigil oleks ruumi ja hea kasvada. Harilik mustikas ei sobi kokku aedmustikaga, sest ta vajab poolvarju, aedmustikas aga päikeselist kohta.

Mustikad sobivad kokku nii pohlade kui ka jõhvikatega, sest nad kasvavad kõrgema põõsana ning jõhvikad või pohlad on nende all pinnakatteks.

Viimases peatükis tutvustab Kadri Karp lugejale metsateemalist miniaeda (see on igati vahva ettevõtmine) ja räägib meile ka dekoratiivsest kuremarjast.

Selline vahva raamat, mis teeb aedmustikad lugejale mõnusasti tuttavaks.