Kadri Karp

„Aedmustikad ja sobivad kaaslased metsast“

(Ühinenud Ajakirjad)

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 70 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 70 aiavihikut!

Kuna mustikas on üks minu lemmikmarju, siis mõtlesin, et piilun raamatusse sisse ja teen ka pisikese tutvustuse, mida sellest raamatukesest lugeda saab.

Aiavihiku sissejuhatuses tõdeb autor, Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp, et aiapidamine tähendab eluaegset õpet, millega kaasnevad aina uued kogemused, sest meie mitmekesine ilmastik seab aedniku ette üha uusi ja ootamatuid proovikive.

Autor lisab, et kindlasti tasub proovida koduaias kasvatada peale traditsiooniliste aiamarjade ka mustikaid, pohli ja jõhvikaid, et valik oleks mitmekesisem.

Loeme edasi. Mustikad (Vaccinium) on tuntud marjad, mida nende tervisele kasulike omaduste tõttu kõrgelt hinnatakse väga kõrgelt ja kutsutakse seetõttu ka supermarjadeks. Mustika taimeperekonnas on kümneid liike, Eesti metsades kasvab looduslikult harilik mustikas, mida nimetatakse ka metsmustikaks.

Saame tuttavaks loodusliku metsamarja hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus). Loeme, et metsmustikad on väärtuslikest antioksüdantidest pungil, ja need on olnud toidualaual ja  rahvameditsiinis hinnatud marjad ammustest aegadest.

Mustikad mõjuvad hästi nägemisväsimuse ja silmade ülepinge korral. Tänapäeval on mustikad meil oluliseks eksportmarjaks.

Levinud on erinevad mustikate aiastiilid ja looduslikku aeda sobiks ka harilik mustikas.

Hariliku mustika taimi ei müüda, kuid neid saab tuua metsast. Soodsates oludes ajavad taimed palju juurevõsusid ja katavad kiiresti pinna.

Autor toonitab, et aias kasvatamisel tuleks arvestada järgmisega:

sobib õhurikas happeline muld, kuhu on lisatud lehekõdu ja turvast;

kasvukoht olgu poolvarjuline;

hooldustööks on vanade oskte väljalõikamine.

Järgmises peatükis saame tuttavaks aiamarja aedmustikaga, mis erineb märkimisväärselt meie looduslikest mustikatest: kest on must, viljaliha valge. Aedmustikas on ka tugevama viljalihaga, see on ka magusam ja sorditi eri maitsenüanssidega.

Saame lugeda, et aedmustikate kodumaal Põhja-Ameerikas on need marjad olnud läbi aegade väga hinnatud ja oluliseks toiduks, millega on seotud ka paljud legendid. Juttu on indiaanlastest ja Ameerikasse sisserändajatest. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikaks paljudele Kanada Nova Scotia elanikele. Juba 1886. aastal Ameerika kodusõja ajal kuulusid mustikahoidised ka sõdurite toidupajukisse. Pärast teist maailmasõda hakkas levima arvamus, et mustikad mõjutavad silmanägemist, ja seostati seda Ameerika lendurite edukusega sõjas.

Kuidas Eestis? Esimest ademustikaistandikku hakkas rajama 1992. aastal Toomas Jaadla Tartumaal Võrtsjärve lähistel Marjasoo talu turbaväljadel.

1995. aastal algas ka katsetöö Eesti Maaülikoolis.

Mustikakasvatus levis kiiresti ka tootjate istandikes ning tänu sellele saab meil aedmustikaid osta nii suvel kui ka talvel külmutatult.

Juttu on aedmustika sortidest. Eesti istandikes kasvatatakse kahte liiki aedmustikaid ja levinud on ka nende hübriidid. Saame lugeda poolkõrgetest aedmustikatest („Northblue“, „Are“, „Putte“), kännasmustikatest („Duke“, „Patriot“, „Reka“, „Bluecrop“, „Chandler“, „Draper“).

Seejärel peatub Kadri Karp omakasvatatud istikutel, seemnetega ja pistokstega paljundamisel, kasvukohal ja peenra rajamisel, istutamisel, peenrakatetel, kasvatamisel anumas, hooldustöödel, võimalikel probleemidel, väetamisel, kastmisveel. Kuid see pole veel kõik – järgmine „märgusõna“ on saagiaeg.

Järgmine peatükk on „Sobivad kaaslased metsast“. Jällegi igati huvitav lugemine, milles saame tuttavaks hariliku pohla ehk palukaga (juttu on kasvutingimustest aias, poest saadavatest istikutest, sortidest (nt „Koralle“, „Erntedank“, „Erntekrone“), taimedest metsadest, hooldusest, kevadtalvisest päikesepõletusest); hariliku jõhvika ehk kuremarjaga (istikud poest, kodumaised jõhvikasordid „Kuresoo“, „Maima“, „Nigula“, „Soontagana“, „Virussaare“ ja „Tartu“, istikud soost) ja suureviljaline jõhvikas ehk suur jõhvikas (sordid „Ben Lear“, „Tiina“, „Stevens“, istutamine, hooldus).

Seejärel peatükk, mil pealkirjaks „Marjapeenar“. Autor kinnitab, et kasvatades mustikaid koos teiste marjataimedega, on vaja arvestada, et kõigil oleks ruumi ja hea kasvada. Harilik mustikas ei sobi kokku aedmustikaga, sest ta vajab poolvarju, aedmustikas aga päikeselist kohta.

Mustikad sobivad kokku nii pohlade kui ka jõhvikatega, sest nad kasvavad kõrgema põõsana ning jõhvikad või pohlad on nende all pinnakatteks.

Viimases peatükis tutvustab Kadri Karp lugejale metsateemalist miniaeda (see on igati vahva ettevõtmine) ja räägib meile ka dekoratiivsest kuremarjast.

Selline vahva raamat, mis teeb aedmustikad lugejale mõnusasti tuttavaks.