Heiko Bellmann

„Putukad. Välimääraja“

(Varrak)

AVASTA PUTUKATE MAAILMA!

Maailma kõige mitmekesisem loomade rühm on esindatud tohutu liikide rohkusega. Majas, aias, looduses – putukad on end sisse seadnud igasse nišši.

Kompaktne loodusjuht mahub igasse seljakotti ja aitab teil neid põnevaid loomi avastada.

Tuvastage kiiresti ja ohutult rohkem kui 360 ​​putukat 526 foto ja 18 joonisega.

Peamised määramistunnused on lühidalt esile tõstetud.

Nooled näitavad, mida on oluline jälgida.

Lisaks: kasulik teave liikide kohta.

See on üks igati äge ja huvitav raamat-välimääraja, mis räägib meile igasugu putukatest. Vahva on seegi, et raamat on väikeses formaadis, mistõttu on võimalik raamatut mugavalt metsa, parki kaasa võtta, kuigi põnevaid putukaid võib leida ka kodust, koduaiast, keldrist jm.

Raamatu tagakaanel kinnitab bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes, et putukad on seda toredamad, mida paremini neid ära tunneme. Tänapäeval liiguvad nii inimesed kui ka putukad, mistõttu on hea omada raamatut, kus on nii Eestis elavaid kui ka meist lõuna poole jäävaid liike.

Raamatu autor Dr Heiko Bellmann (1950-2014) oli saksa bioloog, zooloog, fotograaf ja kirjanik, kelle sulest on ilmunud üle 50 raamatu! See putukaraamat ilmus saksa keeles 2010. aastal.

Raamatu esisisekaanel on ülevaade putukate kehaosadest. Ritsika näitel on toodud pea, vapsiku näitel kehaehitus, lisaks ka tundlate tüübid.

Seejärel tõdeb raamatu autor, et putukad on maailma kõige liigi- ja vormirikkam klass. Neid esineb tohutus mitmekesisuses. Et seda vormirikkust mingilgi määral hoomata, jaotatakse putukad umbes 30 seltsi, mis omakorda jaotuvad erinevateks rühmadeks, sugukondadeks ja perekondadeks.

Selles raamatus tutvustatakse kõige olulisemaid putukate rühmasid. Selles raamatus ei ole kauneid liblikaid, sest dr Heiko Bellmann on kirjutanud samas sarjas ka teise raamatu ehk „Liblikad“.

Edasi lühike ülevaade meie putukatest. Ürgputukad, ühepäevikulised, kevikulised ja kiililised (kõige algupärasemateks putukateks peetakse ürgputukaid, neil puuduvad tiivad); sihktiivalised (nende esitiivad on nahkselt jäigad, õrnad tagatiivad on puhkeolekus lehvikukujulisel esitiibade alla kokku volditud); nokalased ja nende sugulased (vaegmoondega putukate kõige ülemisel astmel on rühm putukaseltse, keda iseloomustab algselt haukavate lõugade ümberkujunemine pistmisorganiteks); võrktiivalised, kirbulised, koonulised ja ehmestiivalised (ülimalt kõrgelt arenenud putukad); mardikalised (neid iseloomustavad nende tugevad, kattetiibadeks moondunud esitiivad); kahetiivalised (see on meie üheks kõige liigirikkamaks putukaseltsiks); kiletiivalised (neil on kaks eri suurusega kilejat tiivapaari, mis on lendamisel omavahel ühendatud konksurea abil).

Järgmised peatükid jutustavad meile moondega arengust – perioodiline kasvamine, täismoone, vaegmoone, vahepealsed vormid; siin on välja toodud ka olulised erialaterminid; juttu on ka vaatlustest ja putukate otsimisest – õige koht, täiuslik varustus, „loomaaed“ omaenda koduukse ees, tasuta toit ja öömaja jne.

Loodusvaatlustest on rohkemgi juttu – kogumisrõõm, jälgede ajamine, digifotograafia, digitaalne arhiiv jpm.

Ja jõuamegi eespool mainitud putukaseltside juurde ja ühtlasi ka 360 putuka juurde. Kõikide putukate juures on kirjas nende ladinakeelne nimi, klass, suurus, esinemine ja põnevaid fakte ehk tasub teada! Loomulikult ka fotod.

Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid tutvustusi ümber jutustama, sest 360 putukat on ikka 360 putukat. Igal juhul saad põneva ja sisuka ülevaate, millised putukaid meil kohata võid, ja tuleb tunnistada, et putukate maailm on igati põnev ja huvitav, rääkimata nende esinemisest, välimusest ja muust.

Raamatu lõpus on liiginimestik, register.

Ivi Niesner, Klara Holik, Jana Sedlackova

„Metsa salaelu. Õpi tundma puude, loomade ja seente sõprust“

(Pegasus)

Mis on õigupoolest mets?

Kas lihtsalt rühm puid?

Või peitub nende salapäraselt põimunud juurte ja okste vahel veel midagi muud?

Puude elu on tõeliselt muljetavaldav! Nad suudavad hingata ja võivad olla näljased või janused nagu meie, inimesed. Neil on pered, kes kaitsevad oma väikseid seemikuid, aga ka sõpru, aidates üksteist vajaduse korral alati.

Esmapilgul võib tunduda, et metsaelanike ehk puude, sipelgate, lindude, seente ja kõigi teiste vahelised suhted on puntras nagu linnupesa, aga kui uurid lähemalt, saad aru, et nad elavad märkamatuks jäävas kooskõlas.

Kuidas see võimalik on?

Tule, ronime koos okstele ja piilume juurte alla ning õpime koos vapra väikse pärnaseemnega metsa salakeelt!

See on üks imeliselt äge ja huvitav looduseraamat lastele. Raamat, milles on suurepärased illustratsioonid, kuid ka palju igasugu huvitavaid ja olulisi fakte ja teadmisi.

Hakkame lugema! Esimeses peatükis on juttu sellest, kust tulevad seemned. Juttu on mesilastest, siin on vahva pilt sellest, kuidas seemnest kasvab puu, kuid meil on võimalus arvata, kes taimi tolmeldab. Järgmisel kahel leheküljel oleme taigas, lammimetsas, troopilises vihmametsas ja lähistroopilises vihmametsas. Saame tuttavaks mitmete putukatega – mesilane, kimalane, äädikakärbes, kuldpõrnikas, monarhliblikas, lihakärblane, kuid siin on ka kirileemur ehk vaari, nahkhiir, nokiskuskus, päevageko ja koolibri.

Teises peatükis räägitakse meile puudest – planeedi kopsudest. Saame teada, mida puud söövad, kuidas nad hingavad, kas öösiti ja talviti on hingamine teistsugune?

Kolmandas peatükis oleme ikka puude juures. Kas tead, kuidas puud üksteisega sõbraks saavad? Siin on juttu sellest, kuidas puud oma lapsi aitavad, mis asi on välkkiire juurepost. Uurime, kui vanad on puud ja teema ka paar metsakatset.

Neljandas peatükis loeme tuulekaitsest. Kas puud suudavad tuult peletada, eriti siis, kui puhub tugev tuul. Metsal on erinevad rinded: puu-, põõsa-, puhma- ja rohu-, sambla- ja sambliku- ning juurerinne.

Viies peatükk paneb metsad liikvele. Siin on juttu seiklushimulistest seemnetest, kuid ka sellest, kuidas seemned üle maailma rändavad. Kas tead, kui vanaks puud elavad? Teeme ka metsakatse ja püüame ise seemneid idandada.

Kuues peatükk küsib, mis tunne on, kui su naaber on seen? Kas lugeja on märganud, kui hästi seened puude läheduses kasvavad? Ja puud seente juuresolekul?

Milline on maailma vanim seen? Mis on sümbioos? Juttu on ka parasiitseentest ja metsariigi vaiksetest valitsejatest.

Järgmistes peatükkides saame tuttavaks sipelgatega. Sipelgad võivad olla esimesed aednikud, kes suudavad isegi seente üle kontrolli haarata, sipelgad võivad olla kui loomapidajad, ehitusmeistrid kuid ka puude turvamehed. Juttu on ka parasiitidest (isegi loomadel on parasiidid).

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest ka puujuurte vahel on salapärane riik – langenud lehed, elu mullas, metsakõdu, maa-alused mardikad, vihmaussid, kõdunev puit jne.

Kümnes peatükk uurib, miks langevad lehed sügisel maha. Käime ka Yellowstone´i rahvuspargis ja loeme, kuidas hundid metsa ära päästsid.

Ja veel. Tutvume metsade tüüpidega (taiga, segamets, troopiline mets, magroovmets), kuid ka metsa veeringlusega (maa-alune vesi, mets puhastab vett, vesi aurustub metsa kaudu.

Pikemalt on juttu troopilistest vihmametsadest. Millised taimed seal kasvavad, kes nendes metsades elavad. Kuidas troopilis vihmametsi kaista?

Kas tule koht on metsas? Sellestki on peatükk.
Lisaks veel elust soos ja sooelanikest. Kas ja milleks on inimestel puitu vaja?

Raamatu viimases peatükis läheme metsale külla. Mets on nagu puhkamiseks loodud. Puude sahin ja lõhn, linnulaul, mõnusalt krabisevad männiokkad ja pehme sammal jalge all … Pole vaja muud kui heita pikali ja nautida kogu seda ilu. Tuleb olla hoolas! On oluline, et me kannaksime metsade eest hoolt ja peaksime neid kalliks, sellepärast kehtivad igal külastusel reeglid.

Lugejale õpetatakse, kuidas metsi igal sammul kaitsta.

Raamatu lõpus on ka väike metsasõnastik.

Vahva ja vajalik ja sisukas raamat on see „Metsa salaelu“. Sobib suurepäraselt väiksematele lugejatele, kuid uskuge mind, meil kõigil tasuks see raamat läbi lugeda ja meeles pidada, kui tähtis on meie jaoks mets ja milline on metsa salaelu …

Kadri Karp

„Aedmustikad ja sobivad kaaslased metsast“

(Ühinenud Ajakirjad)

Kultuurmustikad on saanud sama populaarseks aiamarjaks kui sõstrad, tikrid, maasikad, vaarikad jne. Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp õpetab neid kasvatama ja soovitab sorte. Juttu on ka metsamustikatest, pohladest ja jõhvikatest: kuidas neid koduaias kasvatada ja kujundada koos aiamustikatega marjapeenar või metsateemaline miniaed.

Populaarse kodu- ja aiaajakirja Kodu ja aed praktilise aiavihiku sarjas on ilmunud juba 70 vihikut/raamatukest. Neist oleme aastate jooksul saanud lugeda aiakahjuritest, aiatiigist, Eesti roosidest ja roosiaedadest, kõrtest ja laukudest, mullast aias, murust, ronitaimedest, salatipeenrast, sibullilledest, sõnajalgadest aias, söödavast iluaiast, taimede lihtsast paljundamisest, taimekaitsest, tarbeaiast kastides, toataimedest, tomatist ja paprikast, veinimarjadest koduaias, õuntest, hekkidest ja aiaseintest, kiviktaimlast ja kividest aias, kõrrelistest, lõhnavast aiast, maheaiandusest, maitsetaimedest, okaspuudest koduaias, pelargoonidest, taimede ettekasvatamisest, koduaia põõsastest, püsililledest, värvidest aias, priimulatest, elulõngadest, salatipeenrast, amplitest, väikestest lehtpõõsastest, kaktustest, roniroosidest jpm. Kokku ju ikkagi 70 aiavihikut!

Kuna mustikas on üks minu lemmikmarju, siis mõtlesin, et piilun raamatusse sisse ja teen ka pisikese tutvustuse, mida sellest raamatukesest lugeda saab.

Aiavihiku sissejuhatuses tõdeb autor, Eesti Maaülikooli professor Kadri Karp, et aiapidamine tähendab eluaegset õpet, millega kaasnevad aina uued kogemused, sest meie mitmekesine ilmastik seab aedniku ette üha uusi ja ootamatuid proovikive.

Autor lisab, et kindlasti tasub proovida koduaias kasvatada peale traditsiooniliste aiamarjade ka mustikaid, pohli ja jõhvikaid, et valik oleks mitmekesisem.

Loeme edasi. Mustikad (Vaccinium) on tuntud marjad, mida nende tervisele kasulike omaduste tõttu kõrgelt hinnatakse väga kõrgelt ja kutsutakse seetõttu ka supermarjadeks. Mustika taimeperekonnas on kümneid liike, Eesti metsades kasvab looduslikult harilik mustikas, mida nimetatakse ka metsmustikaks.

Saame tuttavaks loodusliku metsamarja hariliku mustikaga (Vaccinium myrtillus). Loeme, et metsmustikad on väärtuslikest antioksüdantidest pungil, ja need on olnud toidualaual ja  rahvameditsiinis hinnatud marjad ammustest aegadest.

Mustikad mõjuvad hästi nägemisväsimuse ja silmade ülepinge korral. Tänapäeval on mustikad meil oluliseks eksportmarjaks.

Levinud on erinevad mustikate aiastiilid ja looduslikku aeda sobiks ka harilik mustikas.

Hariliku mustika taimi ei müüda, kuid neid saab tuua metsast. Soodsates oludes ajavad taimed palju juurevõsusid ja katavad kiiresti pinna.

Autor toonitab, et aias kasvatamisel tuleks arvestada järgmisega:

sobib õhurikas happeline muld, kuhu on lisatud lehekõdu ja turvast;

kasvukoht olgu poolvarjuline;

hooldustööks on vanade oskte väljalõikamine.

Järgmises peatükis saame tuttavaks aiamarja aedmustikaga, mis erineb märkimisväärselt meie looduslikest mustikatest: kest on must, viljaliha valge. Aedmustikas on ka tugevama viljalihaga, see on ka magusam ja sorditi eri maitsenüanssidega.

Saame lugeda, et aedmustikate kodumaal Põhja-Ameerikas on need marjad olnud läbi aegade väga hinnatud ja oluliseks toiduks, millega on seotud ka paljud legendid. Juttu on indiaanlastest ja Ameerikasse sisserändajatest. Alates 1880. aastast sai mustikate korjamine ja turustamine arvestatavaks sissetulekuallikaks paljudele Kanada Nova Scotia elanikele. Juba 1886. aastal Ameerika kodusõja ajal kuulusid mustikahoidised ka sõdurite toidupajukisse. Pärast teist maailmasõda hakkas levima arvamus, et mustikad mõjutavad silmanägemist, ja seostati seda Ameerika lendurite edukusega sõjas.

Kuidas Eestis? Esimest ademustikaistandikku hakkas rajama 1992. aastal Toomas Jaadla Tartumaal Võrtsjärve lähistel Marjasoo talu turbaväljadel.

1995. aastal algas ka katsetöö Eesti Maaülikoolis.

Mustikakasvatus levis kiiresti ka tootjate istandikes ning tänu sellele saab meil aedmustikaid osta nii suvel kui ka talvel külmutatult.

Juttu on aedmustika sortidest. Eesti istandikes kasvatatakse kahte liiki aedmustikaid ja levinud on ka nende hübriidid. Saame lugeda poolkõrgetest aedmustikatest („Northblue“, „Are“, „Putte“), kännasmustikatest („Duke“, „Patriot“, „Reka“, „Bluecrop“, „Chandler“, „Draper“).

Seejärel peatub Kadri Karp omakasvatatud istikutel, seemnetega ja pistokstega paljundamisel, kasvukohal ja peenra rajamisel, istutamisel, peenrakatetel, kasvatamisel anumas, hooldustöödel, võimalikel probleemidel, väetamisel, kastmisveel. Kuid see pole veel kõik – järgmine „märgusõna“ on saagiaeg.

Järgmine peatükk on „Sobivad kaaslased metsast“. Jällegi igati huvitav lugemine, milles saame tuttavaks hariliku pohla ehk palukaga (juttu on kasvutingimustest aias, poest saadavatest istikutest, sortidest (nt „Koralle“, „Erntedank“, „Erntekrone“), taimedest metsadest, hooldusest, kevadtalvisest päikesepõletusest); hariliku jõhvika ehk kuremarjaga (istikud poest, kodumaised jõhvikasordid „Kuresoo“, „Maima“, „Nigula“, „Soontagana“, „Virussaare“ ja „Tartu“, istikud soost) ja suureviljaline jõhvikas ehk suur jõhvikas (sordid „Ben Lear“, „Tiina“, „Stevens“, istutamine, hooldus).

Seejärel peatükk, mil pealkirjaks „Marjapeenar“. Autor kinnitab, et kasvatades mustikaid koos teiste marjataimedega, on vaja arvestada, et kõigil oleks ruumi ja hea kasvada. Harilik mustikas ei sobi kokku aedmustikaga, sest ta vajab poolvarju, aedmustikas aga päikeselist kohta.

Mustikad sobivad kokku nii pohlade kui ka jõhvikatega, sest nad kasvavad kõrgema põõsana ning jõhvikad või pohlad on nende all pinnakatteks.

Viimases peatükis tutvustab Kadri Karp lugejale metsateemalist miniaeda (see on igati vahva ettevõtmine) ja räägib meile ka dekoratiivsest kuremarjast.

Selline vahva raamat, mis teeb aedmustikad lugejale mõnusasti tuttavaks.