All Time Low „Wake Up Sunshine“ (Warner Music)

All Time Low on USA rokipunt Towson’ist, Marylandi osariigist. Bänd tuli kokku 2003. aastal ja mängib täna koosseisus: Alex Gaskarth (laul ja kitarr), Jack Barakat (soolokitarr), Zack Merrick (basskitarr ja taustalaul) ja Rian Dawson (trummid).

Ansambel võttis endale nime New Found Glory laulust “Head on Collision”. Aastate jooksul on antud lugematul arvul kontserte, käidud mitmel kontsertturneel ning esinetud igasugu muusikafestivalidel – Warped Tour, Soundwave jpt.

Ansambel alustas keskkoolibändina ja esimese salvestisena ilmus 2004 EP “The Three Words to Remember in Dealing with the End”. See ilmus kodukandi plaadimärgi “Emerald Moon” alt.

Pärast seda on ilmunud ansamblilt koguni 8 stuudioplaati: “The Party Scene” (2005), “So Wrong, It's Right” (2007), “Nothing Personal” (2009), “Dirty Work” (2011), “Don't Panic” (2012), “Future Hearts” (2015), “Last Young Renegade” (2017) ja “Wake Up, Sunshine” (2020).

All Time Low muusikat on lahterdatud pop pungiks, pop rokiks, power popiks, emo popiks ja alternatiivseks rokiks. Neid on võrreldud Blink-182, Green Day, MxPx, New Found Glory, Saves the Day jt.

Kontsertturneedel on lisaks põhiliikmetele kaasas olnud või on: Dan Swank (rütmikitarr, klahvpillid, löökriistad, taustalaul, alates 2020), Bryan Donahue (rütmikitarr, taustalaul, 2013-2020), Matt Colussy (rütmikitarr, 2011-2013) ja Matt Flyzik (taustalaul, 2006-2013).

Nagu loo alguses mainisin, alustas All Time Low keskkoolibändina, kes esitas igasugu pop punkroki kavereid (ehk siis teiste bändide lugusid, näiteks Blink-182). Esialgu mängisid bändid eelpool mainitud Gaskarth, Barakat, Dawson ja ka TJ Ihle (soolokitarr ja taustalaul) ning Chris Cortilello (basskitarr). Õige varsti kaks viimati nimetatud lahkusid bändist ja nendega liitus Zack Merrick ja Gaskarth hakkas ka rütmikitarri mängima. All Time Low on ühes amuses intervjuus kinnitanud, et just keskkooli viimasel aastal hakkasid nad muusikasse tõsisemalt suhtuma ja pärast kooli lõppu otsustati just bändi ja muusikaga edasi minna.

2004 ilmus nende esimene EP ja aasta hiljem esimene LP. 2005 detsembris anti märku, et ansamblil pole enam plaadistuslepingut, kusjuures huvilisi plaadifirmasid oli mitmeid. Leping sõlmiti firmaga “Hopeless Records”, kellel oli leping ka ansambliga Amber Pacific, kellega All Time Low oli ka koos kontsertturneel käinud.

2007 jõudis All Time Low esinema ka Suurbritannias, kui nad olid Plain White T’s kontsertturnee soojendusartist. Sama aasta septembris ilmus ansambli teine stuudioalbum “So Wrong, It’s Right”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 62! Nn independent albumite tabelis tõusis see kohale number 6! Selle plaadi laul “Dear Maria, Count Me In” tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 86. Laul oli kirjutatud muideks ühest stripparist ja 2011. aastaks oli seda müüdud 500 000 eksemplari, millega see täitis USA kuldplaadi müüginormi.

2008 alustas All Time Low kontsertturneed “The Manwhores and Open Sores”, millel olid nad esimest korda peaesinejad. Soojendajateks olid Every Avenue, Mayday Parade ja Just Surrender. Bänd kogus üsna kiirelt populaarsust ning 2008 anti ka esimene live-esinemine televisioonis, sates “Jimmy Kimmel Live!”. Samal aastal toimus veel “AP Tour”-kontsertturnee, mille peaesinejateks olid All Time Low ja The Rocket Summer, soojendusartistideks The Matches, Sonny Moore ja Forever the Sickest Kids. Neid turneesid on sel aastal veel mitu – turnee Suurbritannias koos Cobra Starship’iga ja “Shortest Tour Ever”, millel Al Time Low’d soojendasid Hit the Lights, Valencia ja There for Tomorrow. Detsembris 2008 mvalis ajakiri Alternative Press asnambli All Time Low aasta parimaks bändiks ja jaanuaris 2009 oli band ka sama ajakirja esikaanel.

2009 aasta alguses andis All Time Low intervjuu Briti ajakirjale Rock Sound, milles nad kinnitasid, et alustasid tööd uue albumiga, millele pidid lugusid kirjutama ka paljud teised artistid. Märtsis 2009 ilmuski uut albumit reklaamiv singel “Weightless”, millest sai bändi esimene lugu, mida mängiti üle maailma erinevates raadiojaamades.

Juulis 2009 ilmuski uus stuudioalbum “Nothing Personal”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis lausa kohal number 4! Samal aastal mängiti koos Fall Out Boy’ga kontsertturneel “Believers Never Die Tour Part Deux”, millel lõid kaasa ka Metro Station, Cobra Starship ja Hey Monday. All Time Low jõudis tuuritada ka Austraalias ja Jaapanis koos ansambliga Set Your Goals. 2009 oli All Time Low ka üks peaesinejatest festivalil Warped Tour ja ka Voodoo Experience’il (seal esinesid ka Eminem, Kiss ja The Flamig Lips). Sama aasta sügisel tuuritas All Time Low Euroopas, kaasa lõid ka The Audition ja The Friday Night Boys. Novembris 2009 andis All Time Low teada, et nad on sõlminud lepingu suure plaadifirmaga Interscope Records.

2010 esineti Euroopas, Austraalias, osaleti kontsertturneel “The Bamboozle Roadshow”, millel lõid kaasa ka Boys Like Girls, Third Eye Blind, LMFAO, Good Charlotte, Simple Plan jpt. Märtsis avaldas All Time Low uue laulu “Painting Flowers”, mis kõlas ka filmi “Alice in Wonderland” heliribal “Almost Alice”. Pärast seda alustas ansambel tööd uue albumiga, millest sai ka nende esimene plaat suure plaadifirma alt.

Album “Dirty Work” ilmus juunis 2011. Sellest sai bändi esimene plaat, mis oli edukas terves maailmas, sh USA, Suurbritannias, Kanada ja Austraalia. Pärast uue albumi ilmumist jällegi kontserdid, turned ja esinemised erinevatel muusikafestivalidel.

Mais 2012 lahkus ansambel plaadifirmast Interscope Records, ilmus ka uus laul “The Reckless and the Brave”. Veidi hiljem anti märku, et nad on tagasi firmas Hopeless Records. Oktoobris ilmuski uus album “Don’t Panic”. Septembris 2013 ilmus sellest plaadist pikem versioon “Don’t Panic: It’s Longer Now!”.

2014 kevadel käis All Time Low esinemas Suurbritannias kuid jõudis tuuritama ka USAsse. 2015 anti märku, et tulekul on uus album “Future Hearts”, mille produtsendiks on John Feldman. Kevadel 2015 uus album ka ilmus ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 2! Nii kõrget kohta polnud bändi ükski varasem album saavutanud. Suurbritannias läks plaadil veelgi paremini, seal tõusis see lausa esikohale! Juulis 2015 võitis All Time Low neli ajakirja “Alternative Press” auhinda!

2017 anti märku, et nendel on taskus leping plaadifirmaga Fueled by Ramen, kusjuures see plaadifirma oli aastaid tagasi bändist loobunud … no eks on ka teistel esinejatel sedasi juhtunud. Juunis 2017 ilmuski album “Last Young Renegade”. Jaanuaris 2020 ilmus ansamblilt uus video, milles anti märku, et “Last Young Renegade”-ajastu on lõppenud.

Jaanuaris 2020 ilmus ka uus laul/singel “Some Kind of Disaster”. Aprillis ilmuski album “Wake Up, Sunshine”. Kevadel pidi All Time Low soojendama Austraalia punti 5 Seconds of Summer nende kontsertturneel Euroopas, kuid kahjuks jäi see turnee pandeemia tõttu pidamata. Ja nüüd räägitakse, et nimetatud turnee peaks algama aprillis 2021. Usun, et publik ootab, sest nii All Time Low kui ka 5 Seconds of Summer on ju igati ägedad pundid.

Uus plaat on ehe All Time Low album, sest sellist muusikat on nad ju aastaid teinud ja esitanud. Album algab igati kaasahaarava popilikult rokilikku või rokilikult popiliku looga “Some Kind of Disaster”, millel on ka kergesti meeldejääv refrään. Palju põnevaid saunde ja Alex Gaskarth on igati äge laulja.

Kübe pungilikum, kuigi jällegi veidi rokilike ja popilike sugemetega on albumi teine lugu “Sleeping In”. Rokilikumalt kõlab järgmine laul ehk “Getaway Green”, kuigi jah, ma usun, et sellistele karmimatele rokimeestele pole ka see päris tõeline raske rokk … jah, nii see on.

Samas on All Time Low lugudes sellist ägedat positiivsust, mis kindlasti jala kaasa tatsuma paneb ja kui oleks noorem, siis teeks äkki veidi isegi hüppeid üles-alla … (näiteks laulud “Melancholy Kaleidoscope”, plaadi nimilugu “Wake Up, Sunshine”, “Safe”, “Clumsy” Paaris laulus tõmbab All Time Low tempo veidi alla ka – “Monsters”, “Glitter & Crimson” ja plaadi lõpulugu “Basement Noise”.

Kuula ise ka:

https://fbr.lnk.to/wakeupsunshine

Grouplove „Healer“ (Warner Music)

Grouplove (kirjutatakse ka GROUPLOVE) on USA indie-roki bänd, mis tuli kokku 2009. aastal.

Alguses mängiti koosseisus: Hannah Hooper (laul, klahvpillid), Christian Zucconi (laul, kitarr), Sean Gadd (bass), Andrew Wessen (kitarr, laul) ja Ryan Rabin (trummid). Tegemist oli vahva sõpruskonnaga, kes kõik olid ka varem muusikat teinud, kusjuures sellist muusikat, mida teised liikmed oli tegelikult fännanud (näiteks Zucconi tegi muusikat ansamblis ALOKE, mis meeldis väga Hooperile; Gadd on tegelikult muusik, kes on pärit Suurbritanniast). Andrew Wessen on muideks ka tubli surfar, Ryan Rabini isa on tuntud muusik Trevor Rabin, kes on mänginud kitarri maailmakuulsas rokibändis Yes. Esimene bändiliikmete kohtumine toimus ühes muusikalises kommuunis Kreeta saarel, külakeses, mil nimeks Avdou. Seejärel otsustati hakata üheskoos muusikat tegema. Pandi rahad kokku ja sõideti Los Angelesse, et stuudios tööd teha.

2010 maikuus anti esimene kontsert Los Angeleses ning samal aastal mindi tuurile USA läänerannikule koos ansambliga Florence and The Macine ning idarannikule koos ansambliga The Joy Formidable. Ajakiri Nylon Magazine kinnitas samal aastal, et GROUPLOVE on kindlasti üks parimaid uus ansamableid aastal 2010.

2011 ilmus EP “Grouplove” ning samal aastal ilmub ka debüütalbum “Never Trust a Happy Song”. Üsna ruttu saavutas see kuulsust ning band esines erinevatel rahvusvahelistel muusikafestivalidel nii USAs kui ka Euroopas.

2012 võttis bänd ette paarikuise USA turnee. Kaasa lõid ka Alt-J ja MS MR. 2013 ilmub bändi teine album “Spreading Rumours”. Seejärel kohe turneele 9 USA linna, kus kokku antakse 18 kontserti. Kaasas ka Austraalia band The Rubens.

2014 lahkus bändist Sean Gadd, tema asemele tuli Daniel Gleason, kes mängib basskitarri ka praegu. Samal aastal mängib Grouplove jällegi mitmel kuulsal festivalil nagu Bonnaroo, Lollapalooza, Firefly ja Coachella. Ilmub veel ka lühike dolumentaalfilm “I’m With You”, mis jutustab bändi töödest ja tegemistest. Ja veel. Grouplove on kuulsust kogunud ka sellega, et on kirjutanud mitu lugu filmidele: “Let Me In” kõlas filmis “The Fault In Our Stars”, “Everyone’s Gonna Get High” külas HBO teleseriaalis “Girls”, laul “Underground” kõlas Tim Burtoni filmis “Frankenweenie”, laulu “No Drama Queen” sai kuulda seriaalis “Paper Towns”.

2016 uus album “Big Mess”, ja algas ka bändi maailmaturnee. Aasta hiljem ilmus EP “Little Mess”.

Seejärel oli üsna pikka aega vaikne, kuni jaanuaris 2020 ilmus uus singel “Deleter”. Loole tehti ka video (režissööriks Chris Blauvelt) ja kinnitati, et see on esimene lugu uuelt albumilt.

Nii ilmuski album “Healer”, millele järgnes ka teade Põhja-Ameerika kontsertturneest ning ilmus ka lugu “Youth” koos muusikavideoga (ka selle režissöör on Chris Blauvelt, “peaosas” on Grace Zabriskie, kes on bändi lähedane sõber, näitlejatar, keda paljud teavad legendaarsest telesarjast “Twin Peaks”).

Grouplove’i uuel albumil on kirjas, et bändi uueks trummariks on Benjamin Homola. Seega on Grouplove'i praegused liikmed: Christian Zucconi – laul, kitarrid (2009–…) Hannah Hooper – laul, kitarrid (2009–…) Andrew Wessen – kitarrid, taustalaul (2009–…) Daniel Gleason – basskitarr (2014–…) Benjamin Homola – trummid (2017–….).

Uuel albumil kuuleme jällegi igati põnevat muusikat, mida on ju Grouplove pidevalt teinud ja esitanud.

Grouplove tõmbab plaadi käima üsna rokiliku looga “Deleter”, milles on ägedaid kitarre ja head minekut ja refrään jääb kuulajale üsna hõlpsasti ka meelde. Veidi rahulikum, kuid ikkagi rokilikum on teine lugu “Inside Out”, selline huvitava meloodia ja harmooniaga indie-roki lugu.

Popilikum on lugu “Expectations”, milles jällegi refrään, mis ruttu meelde jääb ja palju igasugu põnevaid saunde. Ka rütmiliselt on lugu igati põnev ja huvitav kuulamine. Hannah Hooperi hääl on samuti igati äge. Popilikum on ka laul “Hail To The Queen” (huvitav, kas seda stiili võiks nimetada ka punk-popiks?)

Indie-rokilikud on järgmised laulud – “The Great Unknown” ja “Youth”. Rahulik ja hiiglama ilus on lugu “Places”.

Rokilikumalt hingab lugu “Ahead Of Myself”, milles jällegi Hannah Hooper “näitab” oma ägedat häält. Tõeliselt indie on plaadi eelviimane lugu ehk “Burial”, milles kuuleme ka Christian Zucconi omanäolist häält. Ilusa lõppakordi paneb plaadile lugu “This Is Everything”.

Kuula ise ka:

https://grouplove.lnk.to/HealerFA

HONNE „No Song Without You“ „Warner Music“

Honne (kirjutatakse ka HONNE) on Briti elektroonilise muusika duo, mis tuli kokku 2014. aastal Bow’s, Londonis. Duo liikmed on James Hatcher (produtsent) ja Andy Clutterbuck (laulja, produtsent). Mõlemad mehed kirjutavad ja toodavad muusikat.

2014 ilmusid nende kaks esimest EP’d – „Warm on a Cold Night“ ja „All in the Value“. Need ilmusid firma Super Recordings alt. 2015 ilmus EP „Coastal Love“, see juba meeste oma firmalt Tatemae Recordings.

2016 ilmus debüütalbum „Warm on a Cold Night“ ja 2018 teine album „Love Me/Love Me Not“.

Clutterbuck ja Hatcher kohtusid ülikoolis ja otsustasid hakata üheskoos muusikat tegema. Bändi nimeks võeti Honne, mis on jaapanikeelne sõna ja tähendab tõlkes „tõelised tunded“. Honne muusikalist stiili on nimetatud futuristlikuks souliks.

2015 alustas Honne esinemistega, kusjuures näiteks 2015. aastal mängiti Londoni kuulsas klubis Electrowerkz’is täismajale. Sama aasta mais mängiti täismajale ka Londoni klubis The Laundry. Samal aastal esineti ka BBC Radio 1 üritusel Bid Weekend Norwichis. Lisaks veel mitmed teised muusikafestivalid Suurbrirannias ja ka mujal Euroopas – The Great Escape Festival, Field Day, Calvi on the Rocks, Latitude jt. Honne oli ka Kwabs’i soojendusartist turneel Suurbritannias ja mujal Euroopas.

2016 jõudis Honne esimese stuudioplaadini „Warm on a Cold Night“. Seejärel käid esinemas Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sh vägagi kuulsatel muusikafestivalidel: Coachella, Lollapalooza, Oshega, Wanderland jt. 2017 aprillis avaldas Honne uue versiooni laulust „Warm on a Cold Night“, milles lõi kaasa ka USA räppar Amine. Paar kuud hiljem ilmus ka uus singel „Just Dance“.

2018 augustis ilmus duo teine album „Love Me/Love Me Not“, mille andis välja plaadifirma Atlantic Records. Ilmus ka duubel-singel „I Just Wanna Go Back“ ja „Me & You“, koostöös Tom Misch’iga. Edasi veel duubel-singlid: „Day 1“/“Sometimes“ ja „Location Unknown“ (selles lööb kaasa ka Briti lauljatar Georgia)/“306“.

2018-2019 käis Honne taaskord esinemas, seekord toimus juba maailmaturnee, mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse, lisaks ülesastumised paljudel festivalidel: All Points East, NOS Alive, Shaky Knees, Lollapalooza, Sziget Festival jt.

Esinemistel löövad Honne’iga kaasa ka: BEKA – taustalaul Mo Slicks – löökriistad Amadu Koroma – basskitar.

Uus album “No Song Without You” algab üsnagi “katkiste helidega” ja räägitud sõnadega ehk minutilise looga “dear P”. Seejärel juba plaadi nimilugu “No Song Without You”, mis on igati võluva meloodiaga popilugu, mis minu kõrvale meenutab veidi ka 70. aastaid nii oma ülesehituse kui ka saundide ja esituse poolelt. Samas on selles ka kaasaegseid saunde … Andy Clutterbuckil on ka igati põnev hääl.

Põnevaid saunde leiab ka elektroonilisest tantsuloost “Free Love”, kuid ka selles laulus tunneb minu kõrv ära helisid ja “mõtteid” 70. aastate tantsuhittidest. See on vägagi omanäoline ja põnev, kuidas HONNE neid saunde tänapäevases võtmes esitab. No kuulake selle laulu saunde – hämmastav, kas pole, millised helid … nostalgia …

Kaunis ballaad on “By My Side”, mille oleks justkui äsja valmis kirjutanud Burt Bacharach. Ka “Lines Of Our Faces” ja “Gone Gone Gone” paitavad kuulaja kõrva.

Tantsulikumas võtmes on kirjutatud laul “La La La That’s How It Goes” (laulus kõlav vokaliis la la la hakkab üsna kiirelt kuulaja kõrvus kummitama ja ka siin on üks väga põnev süntesaatori soolo, mis võlub mind taaskord “vanade” saundidega).

Kaasaegsemaid saunde, mis seotud vanade saundidega kuuleb ka laulus “Can’t Bear To Be Without You”, vägagi “indie” on lugu “Loving You Is So Easy”.

Põneva lõpp-punkti paneb plaadile laul “Smile More Smile More Smile More”, mis on “jutustav” lugu, mis annab eluks üsnagi põnevaid “näpunäiteid”, “jutustajaks” justkui "Barry White’i noorem sõber" … Lugu, mis kinnitab, et tasuks elada ka reaalses maailmas, mitte ainult nutimaailmas ja sageli on väga palju abi ka sellest, kui sa veidi rohkem naeratad.

Kokkuvõtlikult pean tõdema, et HONNE’i uus album “No Song Without You” on imeliselt põnev leid tänases muusikamaailmas, mis pani mind küll kuulama ja seda isegi mitu korda järjest. See on plaat, milles tänapäevane muusikamaailm kohtub nostalgilise muusikamaailmaga ja see ongi ju äge, kuid suudetakse saundide ja helidega selline põnev helipilt kokku panna.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/NSWY-mixtape

ALMA „Have U Seen Her?“ (Warner Music)

Alma ehk Alma-Sofia Miettinen (s. 17.01.1996 Kuopios) on Soome lauljatar-laulukirjutaja, kes saavutas kuulsust populaarses telesaates „Idols“ (2013. aastal, selle saate 7. hooajal). Alma (esinejanimi kirjutatakse suurte tähtedega ALMA) sõlmis 2014 lepingu plaadifirmaga PME Records ja kaks aastat hiljem juba lepingu Universal Music’uga. 2019 „kolis“ Alma firma Sony leivale, kuigi debüütalbumi on Põhjamaades ja Baltikumis välja andnud hoopis Warner Music.

Alma debüütsingel „Karma“ ilmus suvel 2016, sellele järgnes EP „Dye My Hair“ (sama aasta oktoobris). „Karma“ jõudis Soome allalaadimislistil esimesele kohale ja singlimüügi tabelis viiendale kohale.

Alma on löönud kaasa ka teiste artistide albumitel, nt. Felix Jaehn’i (laulis laulus „Bonfire“) ja Charli XCX’i plaatidel, kuid ka Martin Solveigi laulus „All Stars“. Alma on kirjutanud lugusid ka teistele artistidele. Kevadel 2018 kirjutas ta kolm laulu Miley Cyrus’ele – “Mother’s Daughter”, “Cattitude” ja “Slide Away”. Sügisel 2019 ilmus filmi “Charlie’s Angels” tunnuslugu “Don’t Call Me Angel”, mida esitavad Ariana Grande, Miley Cyrus ja Lana Del Rey, kas selle laulu üheks autoriks on Alma. Kusjuures Alma lööba ka selle filmi heliribal lauluga “How It’s Done”.

Ta on kandideerinud 7. Emma-auhinnale ja võitnud neist kaks. 2017 võitis ta ka nn Suomi-auhinna ja MTV Europe Music auhinna Soome katergoorias.

Nagu eelpool mainitud, siis saavutas Alma esimest korda tähelepanu ja tuntust 2013. aastal, kui ta osales populaarses telesaates „Idols“, kust ta pidi siiski lahkuma veidi enne poolfinaali. Selles saates oli üheks kohtunikuks Sini Sabotage ja Almast sai tema avasõnade kordaja ja publikut ergutav taustalualja ehk „dubleerija“. Alma lõi kaasa ka Sini Sabotage’i laulus „Muuta ku mä“.

Alma esimene leping on aastast 2014 plaadifirmaga PME Records, mis tegutseb tema plaadifirmana Põhjamaades ja Baltikumis koos Warner Music’uga. 2015 sõlmis Alma laulukirjutajalepingu Saksa muusikakirjastuse Sony/ATV Music Publishing’iga. 2016 sõlmis Alma lepingu Saksa plaadifirma Universal Music’uga, mis avaldab lauljatari plaate mujal maailmas.

2017. aasta jaanuaris valisid ajakirja „Soundi“ lugejad Alma parimaks Soome uueks artistiks aasral 2016. Emma-galas kandideeris Alma 2017. aastal viies erinevas kategoorias – aasta parim uus artist, aasta parim laul, aasta parim popp-artist, aasta parim artist ja aasta parim muusikavideo. Lõpuks sai ta Emma-auhinna, kui aasta parim uus artist ja ka aasta parim eksport-artist.

Alma rahvusvaheline edu saabus lauluga „Chasing Highs“, mis 2017. aasta kevadel ja suvel jõudis singlimüügitabelitesse Soomes, Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, veidi hiljem ka Suurbritannias ja Iirimaal. 2017. aasta suvel tõusis lugu ka BBC Radio 1 raadiokanali lugude A-mängulistile!

Sügisel 2017 alustas lauljatar tööd oma debüütalbumiga, mida lindistati nii Los Angeleses kui ka Soomes. Septembris 2017 ilmus uus singel „Phases“, millel lööb kaasa ka USA räppartist French Montana. Laulu autoriteks on Alma ja Charli XCX ja lugu tõusis ka headele kohtadele Soome, Suurbritannia, Rootsi ja Šveitsi singlimüügitabelites. Detsembris 2017 ilmus Charli XCX singel „Out of My Head“, millel löövad kaasa Alma ja ka Tove Lo. Veebruaris 2018 võitis Alma Emma-galal aasta ekspordiartisti tiitli ja ka aasta parima laulu auhinna „Chasing Highs“ laulu eest.

2018 kevadel ilmus Alma EP „Heavy Rules Mixtape“, millel löövad kaasa ka MÖ, Kiiara ja Tove Styrke. 2018 oktoobris ilmus singel „Cowboy“, mis oli muusikaliselt midagi uut, sest seni olma Alma esitanud elektropoppi, selles loos oli palju rohkem kitarripoppi. Alma kinnitas toona, et ta töötab ka debüütalbumi kallal, millest saab vana lõpp ja uue algus.

Veebruaris 2019 ilmusid singlid „When I Die“ ja „Summer“. Anti teada, et debüütalbum ilmub aprillis 2019, kuid veidi aega hiljem anti teada, et see on lükatud sama aasta sügisesse. Juunis 2019 ilmus veel ka singel „Lonely Night“. Novembris 2019 andis Alma suure kontserti Helsinki jäähallis. Samal kuul oli ta ka Christina Aguilera soojendusartist “X Tour”-turneel Suurbritrannias. Novembris ilmusid veel ka singlid “Have U Seen Her?”, “Worst Behaviour” (selles loos lööb kaasa ka Tove Lo) ja “Bad News Baby”.

Mais 2020 ilmuski kauaoodatud debüütalbum “Have U Seen Her?”, mis tõusis ilmumisnädalal Soome plaadimüügitabeli esikohale. Debüütalbumi produtsentideks ja laulude autoriteks on Justin Tranter, Andrew Wyatt, Sarah Hudson jt.

Album algab plaadi nimilooga “Have U Seen Her”, mis on vägagi põneva helimaailmaga lugu. On see nüüd popp, punk või rokk, seda peab iga kuulaja ise otsustama, kuigi siin on tunda mõjutusi hiphopist ja paljust muustki.

Teine lugu “LA Money” on oluliselt popilikum, kuid ka selles loos on tunda mõjutusi hiphopist, kuid kindel on see, et lauljataril on vägagi võimas hääl. Põnevaid saunde ja võimast laulu kuuleme ka lauludes “Worst Behaviour”, milles lööb kaasa ka Tove Lo ja “Nightmare”. Saundide ja helide maailm on Alma plaadil igati huvitav ja paneb kuulaja ka kuulama.

Popilikum ja veidi isegi tantsulik lugu on “Bad News Baby”, samas on näiteks “King of The Castle” kübe isegi rokilik. Ja tegelikult, eks Alma sedasi popi, roki ja hiphopi piirimail liigubki. Igal juhul on see vägagi huvitav “segu” erinevaid muusikalisi stiile, mis kaasaegset popmuusikat ilmestab.

Kuula ise ka:

https://cyberalma.lnk.to/HaveUSeenHer

Marillion „Afraid of Sunlight“ (Warner Music)

Marillion on briti rokibänd, mis tuli kokku juba 1979. aastal Aylesbury’s. Esialgu oli ansambli nimi Silmarillion J.R.R. Tolkieni raamatu „Silmarillion“ järgi, kuid hiljem see lühendati.

Marillion ilmus areenile post-pungi järgsel ajal ning neist sai omamoodi sild punk roki ja klassikalise progressiivse roki vahel. Võib öelda, et Marillion oli 1980. aastatel üks edukamaid neo-proge rokibände. Ma ei hakka keerutama, et Marillion oli üks minu lapsepõlve ja noorusaja lemmikbände, midagi oli nende muusikas sellist, mis kõnetas ja kõnetas sügavalt, mistõttu on väga meeldiv näha, et nende plaate antakse nüüd jällegi uuesti välja, et ka uued põlvkonnad saaksid nende muusikaga tuttavaks saada.

Tänaseks päevaks on ansamblil ilmunud 18 stuudioplaati ning nende tegutsemise võiks piltlikult jagada kaheks perioodiks – Marillion kuni aastani 1988, kui oli lauljaks Fish (õige nimega Derek William Dick, kes saab selle aasta 25. aprillil 60-aastaseks) ja aeg alates 1989. aastast, kui lauljaks tuli Steve Hogarth. Aastail 1983-1994 jõudis ansambli kaheksa albumit briti plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, sh ka esikohale tõusnud album „Misplaced Childhood“ (1985, album püsis edetabelis kokku 41 nädalat!)) ning koos Fishiga jõudis briti singlimüügitabeli TOP 40 hulka lausa 11 lugu. Kuulsaimad kindlasti just 1985 aasta hittsinglid „Kayleigh“ ja „Lavender“, mis tõusid vastavalt kohtadele kaks ja viis.

Marillioni esimene stuudioplaat ilmus 1983. aastal ja selleks oli „Script for a Jester’s Tear“, seni viimane stuudioplaat ilmus 2016. aastal ja selleks oli „Fuck Everyone and Run (FEAR)“. Siinkohal tasub meenutada, et Marillion on kahel korral esinenud ka Eestis – 1992 Rock Summeril ja 2009. aastal Tallinnas Nokia Kontserdimajas. 1997 ilmus ansamblil album „The Strange Engine“, millel on ka lugu „Estonia“, mis kirjutatud reisilaeva Estonia katastroofis hukkunute mälestuseks. Idee sai alguse siis, kui Steve Hogarth kohtus 1990ndate aastate keskel Paul Barneyga, ainsa britiga, kes pääses eluga reisilaeva Estonia katastroofist.

Plaat, mida hetk tagasi kuulama hakkasin on algupäraselt 1995 ilmunud suurepärane „Afraid of Sunlight“, mis sel aastal jällegi avaldati. Kohe alguses kinnitan, et kui Sulle Marillion meeldib, siis kindlasti meeldib ka see album, sest Marillion on bänd, mis on teinud aastakümneid vägagi omanäolist ja vägagi head muusikat, mida kinnitab seegi album. Mulle meeldivad sageli laulud, mis kõlavad kuus, seitse ja rohkem minutit – selliseid lugusid on ka sellel albumil ja vaatamata lugude pikkusele ei hakka kuulajal kordagi igav.

Huvitaval kombel oli just see põnev album esimene Marillioni album, mis ei jõudnudki briti plaadimüügitabeli TOP 19 hulka, parimaks kohaks jäi 16. koht, ja üsna ruttu kadus see üldse sellest tabelist. Ainus singel, mis üldse brittide singlimüügitabelisse (kohale 29) jõudis oli „Beautiful“. Album oli edukas Hollandis, kuna seal on kindlasti väga-väga palju Marillioni fänne.

Ei tea kas oli see album liiga „keeruline“ kuulamine, kuigi paljude muusikakriitikute arvates on see üks parimaid Marillioni albumeid, millega bänd tõestas, et nad suudavad ikka vel muusikaliselt areneda ja täiustuda. Ma pean samuti tunnistama, et minu maitse ja kõrva jaoks on see suurepärane album, millel on Muusikat suure algustähega.

On öeldud, et see oli Marillioni album, mis tõi esile ka kuulsuse negatiivseid ja destruktiivseid pooli. Ilmunud on arvustus, milles seda plaati võrreldakse Martin Scorsese 1980. aasta filmiga „Raging Bull“, kes ei suutnud hakkama saada oma kuulsusega. Eriti plaadi avalöök „Gazpacho“, mis vaatab Hollywoodi poole. Laulus „Cannibal Surf Babe“ on tunda Beach Boysi mõjutusi, kuid sobib ka hilisõhtuste horror-filmide looks.

Väga huvitava helimaailma ja esitusega on „Out of This World“, mis on pühendatud Donald Campbell’ile (sõitjale, kes purustas maailmarekordeid nii maal kui ka vees), kes sai surma 1967. Alles 2001. aastal tõsteti mehe hüdroplaan vee alt välja, kusjuures tõstmise juures olid ka Marillioni liikmed Steve Hogarth ja Steve Rothery. Selles loos annab Marillion edasi tõeliselt müstilisel kombel veealust ja -pealset maailma. Uskumatult hea lugu.

Kauni meloodiaga rokkballaad on lugu „Beautiful“ (Steve Hogarthi hääles on jõudu, võimsust ja oskust ka suuri tundeid edasi anda), mida võib öelda ka laulu „Beyond You“ kohta.

Tõeline proge-roki „klassik“ on „Afraid of Sunrise“ (see on tõeliselt suurepärane kuulamine, milles kuuleb igasugu põnevaid instrumente). Ja on ju siin ka plaadi nimilugu ehk „Afraid of Sunlight“ (sunrise vs sunlight), mis räägib ennast hävitavatest ohtude otsijatest nagu näiteks James Dean.

Plaadi viimane (kaheksas) lugu on „King“, mis on Elvis Presleyst Kurt Cobainist ja Michael Jacksonist. Lugu, millel kuuleb kindlasti ka selle albumi kõige uhkema kitarrisoolo.

Marillion koosseis sellel plaadil on:

Steve Hogarth (laul), Steve Rothery (kitarr), Mark Kelly (klahvpillid), Pete Trewavas (basskitarr) ja Ian Mosley (trummid, löökriistad

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4cb90sqEVjRWxu4BnilPch

Neil Young „Homegrown“ (Warner Music)

Neil Youngi „uus“ album sai valmis tegelikult juba 1975. aastal, kuid see jäi avaldamata, sest umbes selle plaadi tegemise/valmimise ajal läks ta lahku oma elukaaslasest, näitlejatar Carrie Snodgress’ist. Neil Youngi vaevas südamevalu ja ta kinnitas toona, et ta ei suuda seda albumit lihtsalt kuulata ja laulja, muusik, laulukirjutaja tahtis eluga edasi minna.

2020 ilmub see album esimest korda, kusjuures mõned laulud on sellelt albumilt varem ilmunud mõnel tesiel Neil Youngi albumil, kuid viis laulu sellelt on varem ilmumata. Paljud Neil Youngi fännid olid juba aastakümneid soovinud, et see album ilmuks, ja nüüd on see album olemas.

Album hingab rohkem kantrilikumalt kui folgilikumalt. Kaasa lööb mitmeid kuulsaid artiste – trummidel on Levon Helm (The Band’i trummar ja üks lauljatest), steel-kitarri mängib Ben Keith, kes on saanud kuulsaks Neil Youngi taustaansamblis, basskitarril Tim Drummond (tema on koostööd teinud ka Bob Dylani, James Browni, Eric Claptoni, Miles Davis’e, B.B. Kingi jpt.), klaveril Stan Szelest (tema on mänginud ansamblis The Band ja ka Ronnie Hawkinsi ansamblis), kitarril Robbie Robertson (The Band’i soolokitarrist), kuid kuuleme ka veidi eksootilisemat dobrot ja ka Wurlitzeri klaverit. Kahes laulus – „Try“ ja „Star of Bethlehem“ laulab ka kantrimuusika legend Emmylou Harris.

Neil Percival Young on paljude muusikasõprade arvates oma generatsiooni üks mõjuvõimsamaid muusikuid, kes olnud kõva tegija nii rokkmuusikas kui ka bluusis ja folgis. Kanada laulja ja laulukirjutaja saab selle aasta 12. novembril 75-aastaseks, kes alustas muusikalist tegevust juba 1960ndatel aastatel, kui kolis elama Los Angelesse ja pani koos Stephen Stillsi ja Richie Furayga kokku legendaarse ansambli Buffalo Springfield. Ansambel avaldas tegevuse jooksul kolm albumit aastail 1966-1968.

1969 liitus Neil Young USA lauljate ja laulukirjutajate Stephen Stillsi ja David Crosbyga ning briti laulja-laulukirjutaja Graham Nashiga ning sündis folgi ja roki kvartett Crosby, Stills, Nash & Young.

1969 ilmus Neil Youngi esimene sooloalbum „Neil Young“, praeguseks on ilmunud Neil Youngil kokku 41 stuudioplaati, seni viimane aastal 2019 “Colorado” koos ansambliga Crazy Horse. Siinkohal peakski mainima, et paljud Youngi stuudioplaadid on mängitud erinevate koosseisudega/ansamblitega, nt. tema enda band Crazy Horse, kuid ka The Shocking Pinks, The Bluenotes, Pearl Jam, Booker T. & the M.G.’s., Promise of the Real. 1995. aasta albumil „Mirror Ball“ tulid talle „appi“ Pearl Jam’i liikmed.

Neil Young on paljudele muusikasõpradele tuttav oma üsnagi kõrge ja omanäolise lauluhääle poolest, ta mängib suurepäraselt kitarri (varasemas loomingus just akustilist kitarri), ta kirjutab väga ägedaid ja üsnagi otsekoheseid laulusõnu, lisaks mängib ta suurepäraselt suupilli, klaverit, kuid saab hästi hakkama ka elektrikitarriga, mistõttu on teda mõnikord nimetatud ka “grunge ristiisaks”. Oma muusikas kombineerib Neil Young folki, rokki, kantrit ja bluusi.

"Homegrown"

1974. aasta oli Neil Youngile kiire ja produktiivne aasta. 1973 oli ta valmis saanud albumi „Tonight’s the Night“, mis ilmus 1975. aastal. 1974 ai ta valmis albumi „On the Beach“, kuid samal ajal tegi ta stuudios tööd ka ansambliga Crosby, Stills, Nash & Young, üheskoos mindi suvel ka suurele kontsertturneele. Koos ansambliga Crazy Horse tehti albumit „Zuma“, mis ilmus samuti 1975. Valmis sai ka uus laul „White Line“ koostöös The Bandi Robbie Robertsoniga.

Pärast eelpool mainitud kontsertturneed läks Neil Youngi jällegi stuudiosse, et teha muusikat koos Levon Helmiga. Nii valmisid laulud „Star of Bethlehem“, „Little Wing“ jt. Paljud neist lugudest olid akustilised, mõeldud Neil Youngile sooloesitusteks, saatjaks kitarr ja suupill. Neil Young on ise ütelnud, et „Homegrown“ oli kaduma läinud link albumite „Harvest“ (1972), „Comes a Time“ (1978), „Old Ways“ (1985) ja „Harvest Moon“ (1992) vahel.

Laulud albumil „Homegrown“ on isiklikud ja räägivad Neil Youngi tunnetest, kui lõpule hakkas jõudma tema suhe näitlejatar Carrie Snodgressiga.

„See oli isegi liiga isiklik,“ meenutab Neil Young. „See hirmutas mind.“

Nii otsustas Neil Youngi viimasel hetkel, et albumit „Homegrown“ ei ilmu, selle asemel ilmus album „Tonight’s the Night“, album, mis oli valmis saanud 1973, kuid toona ilmumata jäänud. Neil Young on ütelnud, et „Tonight’s the Night“ tundus toona palju mõistlikuma otsusena, ja album oli tunnetelt ja esituselt tugevam.

Peab mainima sedagi, et esialgu oli albumil “Homegrown” rohkem lugusid, kuid valik tehti selle aasta aprillis. Väljavalitud lugusid sai plaadile 12.

"Separate Ways" – on plaadi alguseks üsnagi nukrameelne, aga ju siis tollal olidki sellised tunded Neil Youngil. Lauldes: "I won't apologize/The light shone in from your eyes/It isn't gone/And it will soon come back again." Steel-kitarr on samuti nukrameelne, trummid löövad aeglast rütmi ja loo lõpus on Youngi mängitud suupilli solo samuti igati nukrameelne;

“Try” – jätkab täpselt nukrameelselt nagu plaadi avalöök, ülimalt rahulik, steel-kitarri solo, kaasa laulab ka eelpool mainitud Emmylou Harris, ühel hetkel läheb klaver kübe rock’n’rolli’likumaks, kuid seda vaid hetkeks, kuid igati kauni meloodiaga laul;

“Mexico” – ma ei saa öelda, et see laul oleks rõõmsameelsem, millele pealkiri võiks justkui viidata, nukker, üksik ja hästi lühike, justkui unenäoline mõtisklus;

“Love Is a Rose” – on veidi folkrokilikum, milles Young laulab, mängib kitarri ja suupilli ning basskitarri sõrmitseb Tim Drummond;

"Homegrown" – plaadi nimilugu on üsnagi kummaline lugu, selles leiab nii kantrit, folki kui ka kantrirokki;

“Florida” – Neil Young ja Ben Keith räägivad juttu, justkui oleks nad veidi “laksu all”, abiks vaid veiniklaasid ja klaverikeeled, kummaliselt kummaline “lugu”;

“Kansas” – Neil Youngi soololugu – mees, laul, kitarr ja suupill, rohkem polegi vaja;

"We Don't Smoke It No More" – no nii, Will Young esitab siinkohal suurepärase bluusi, mille alguses kuuleme suurepärast suupilli soolot, Stan Szelest klaveril on suurepärane, rääkimata Ben Keithi võrratust sülekitarri soolost, kaasa laulab ka keegi Mazzeo, kelle kohta ma rohkemat infot ei leidnudki;

"White Line" – algab jällegi bluusilikus võtmes suupilli soologa, selline magushapu laul, akustiline duet, milles lisaks Youngile lööb kitarril kaasa The Bandi Robbie Robertson;

"Vacancy" - "on oluliselt rokilikum lugu;

"Little Wing" – algab eriti ägeda suupilli soologa, lugu, mis on jällegi rahulikum ja tegelikult ju Neil Youngi soololugu, ainult tema, kitarr ja suupill;

"Star of Bethlehem" – on folkrokilik lugu, milles laulab jällegi ka Emmylou Harris, kusjuures Youngi ja Harrise hääled sobivad suurepäraselt kokku ja ka selles laulus kuuleme suupillisoolot.

Nagu eelpool mainisin, siis mitmed “Homegrown”’i laulud on varem ilmunud:

"Star of Bethlehem" – ilmus 1977. aasta albumil “American Stars’n Bars”; "Little Wing" – ilmus 1980. aasta albumil “Hawks & Doves”; "Homegrown" – lindistati uuesti Crazy Horse’iga ja see ilmus 1977 albumil “American Stars’n Bars”; "White Line" – lindistati uuesti Crazy Horse’iga ja see ilmus 1990 albumil “Ragged Glory” ja ka 2018 ilmunud kontsertplaadil “Songs for Judy”.

Kuula ise ka:

https://repriserecords.lnk.to/Homegrown

Alec Benjamin “These Two Windows” (Warner Music)

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.

Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Spul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

Mõned aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada.

Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).

“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

Ja nüüd siis debüütalbum “These Two Windows”, mis on igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva on see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustab, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võib otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on.

Alec Benjamini albumilt leiab tõeliselt ilusaid meloodiaid (“Mind Is A Prison”, “Demons” (selle lauluga on ülimalt sarnane ka “Oh My God”), suurepärane popihitt on “I’m Not A Cynic”), mõnikord piisab ju ka lauluhäälest ja kitarrist, mis annavad lugudele sellist lahedat folgilikku hõngu (“The Book of You & I”, “Jesus In LA”, “Must Have Been The Wind””), on ka lahedaid rütmilahendaid (“Match In The Rain”, “Just Like You”), enamuses lauludes kuuleb ka ilusaid meloodiaid klahvpillide esituses. Ja oluline on seegi, kuna Alec Benjamin jutustab oma lauludega lugusid, siis tasub kindlasti ka laulutekste, neis on seda midagi …

Igal juhul noorelt mehelt selline ilus ja kuulama panev album, mis kindlasti paitab ka kuulaja kõrva. Tänapäevases melurohkes maailmas on selline album nagu tõeline tuuleiil puhast õhku …

Kuula ise ka:

https://alecbenjamin.lnk.to/TheseTwoWindowsPR

Liam Gallagher „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (Warner Music)

Ma olen üsna kindel, et kõik need muusikasõbrad, kes fännasid aastakümneid tagasi briti popi üht lipulaeva ehk ansamblit Oasis, fännavad ka täna Liam Gallagheri, kes on viimastel aastatel olnud vägagi aktiivne ja edukas sooloartist. Nii on temalt ilmunud stuudioalbumid „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not“ (2019), akustiline EP „Acoustic Sessions“ (2020) ja nüüd jälle uus plaat!!!

Viimase paari aasta jooksul olen ma kunagise britipopi lipulaeva Oasise liikmest Liam Gallagherist kirjutanud paar korda, ja põhjust on ka olnud, sest otsustas ju härra Gallagher bändide tegemisest loobuda ja pühenduda soolokarjäärile, mistõttu 2017 ilmus tema esimene sooloalbum „As You Were“ ja 2019 teine sooloalbum „Why Me? Why Not?“. Mõlemad plaadid on olnud igati suurepärased kuulamised. Neis on jätkuvalt sellist head britipopi olekut, kuid eks ole neis kübe ka Oasist ning kindlasti ka John Lennonit ja biitleid.

Ei ole ju Liam Gallagher kunagi varjanud, et talle John Lennon on alati meeldinud. Seetõttu olen ka oma kõrvale leidnud neist albumitest seda midagi, omamoodi ju ka nostalgiat, sest noorusajal sai ju ikka Oasist kuulatud ja Lennoni-aura-hingamine on mulle samuti alati sümpaatne olnud.

Kui Oasis 2009. aastal laili läks, tegid mõlemad vennad ehk Liam ja Noel Gallagher uue ansambli. Liam pani kokku ansambli Beady Eye. Avaldati kaks plaati, üks singel jõudis brittide singlimüügitabelis 31. kohale, kuid suurt edu ei tulnudki. Seetõttu oldi üsna kahtleval seisukohal, mida Liam Gallagher pärast Beady Eye lahkuminekut 2014. aastal edasi teeb. Paneb kokku veel ühe bändi, alustab soolokarjääri. Liam Gallagher on mees, kes olnud alati meedia huviorbiidis, ja alati on ju otsitud ka igasugu jamasid, millest tema kohta kirjutada, kuigi eks ole ju Liam Gallagher ka selline huvitav persoon, kes suudab igasugu jamasid kokku keerata.

Kui 2017 ilmus mehe esimene sooloalbum „As You Were“, mis oli muusikaliselt väga huvitav ja põnev, ja kaubanduslikult üsna edukas, siis oli selge, et Liam Gallagher oli teinud soolokarjääri osas õige ja suurepärase otsuse. Kui esimesele albumile järgnes 2019. aastal veel teinegi ehk „Why Me? Why Not?“, mis oli minu arust muusikaliselt veelgi parem kui esimene, siis on üsna selge, et Liam Gallagher on sooloartistina sama hea, kui ta oli koos Oasisega, ja võib-olla isegi veidi parem.

Sel aastal (2020) üllatas Liam Gallagher muusikamaailma ja oma fänne igati ägeda akustilise EP’ga „Acoustic Sessions“, millel kaheksa lugu. Enamus neist kõlasid eelmisel aastal kontsertil „Liam Gallagher MTV Unplugged“, ja suurem nendest lauludest on mehe seni viimaselt sooloalbumilt „Why Me? Why Not?“.

Ja nüüd siis jällegi uus album, mida hetk tagasi mainisin seoses EP’ga „Acoustic Sessions“ ehk „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ on kontsertalbum, mis salvestatud 2019. aasta suvel Briti linnas Hull’is ja sealses linnahallis. Liam Gallagher on kindlasti üks nendest artistidest, kes on laval täpselt sama hea ja äge nagu ka oma stuudioalbumitel, ja selleltki albumilt on tunda, et Liam Gallagheri naudib hetkel seda, mida ta teeb, 100%. Seda on kuulda esitustest ja sellest, kuidas ta haarab publiku endaga, kuidas publik „hingab“ koos artistiga ja laulab otse loomulikult ka kaasa.

Liam Gallagher on ütelnud: „Mul oli suur au esineda legendaarsel MTV Unplugged showcase’il. See oli armas elamus, Hull’i publik oli erakordne ning kõlas suurepäraselt.“ Publiku suurepärast reaktsiooni kuuleb juba kontsertplaadi esimeses laulus ehk „Wall of Glass“.

Põnevalt kõlavad laulud „Once“ ja „Now That I’ve Found You“, mis on esitatud akustilisena, lisaks kolm taustalauljat ja 24-liikmeline Urban Soul Orchestra keelpilli seadega. Väga huvitavalt kõlab ka „Gone“, mis on saanud üsnagi filmiliku kõla- ja helipildi.

Lauludes „Some Might Say“, „Stand By Me“, „Cast No Shadow“ ja „Sad Song“ lööb kaasa ka Oasise kitarrist Bonehead ehk Paul Arthurs.

Ilusa lõpu paneb plaadile Oasise kunagine hittlugu „Champagne Supernova“, mis esitatud koos orkestriga.

„MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ kõlavad laulud:

„Wall of Glass“ (2017 album „As You Were“), „Some Might Say“ (Oasise lugu aastast 1995, albumilt „Some Might Say“), „Now That I’ve Found You“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „One of Us“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „Stand by Me“ (2020 album „Acoustic Sessions“, algupäraselt Oasise lugu aastast 1997, albumilt „Be Here Now“), „Sad Song“ (2020 album „Acoustic Sessions“), „Cast No Shadow“ (2020 album „Acoustic Sessions“, algupäraselt Oasise lugu aastast 1994, albumilt „Cast No Shadow“), „Once“ (2019 album „Why Me? Why Not“), „Gone“ (2019 album „Why Me? Why Not“) ja „Champagne Supernova“ (Oasise lugu aastast 1996).

Kuula ise ka :

https://open.spotify.com/album/3Yna0ZkmP28HOjW6TqrXWp?si=lBRDtuxYRteDmQ3K_BbWsg

Early James „Singing For My Supper“ (Warner Music)

Fredrick James Mullis Jr. (s. 2. juuni 1993) ehk Early James, on USA laulja ja laulukirjutaja. Early James sündis ja kasvas Troy’s, Alabama osariigis. 15-aastaselt sai ta oma tädilt jõulukingituseks oma esimese kitarri. Pärast seda otsustas ta hakata laule kirjutama. Suurimateks eeskujuduseks olid talle toona James Taylor ja Johnny Cash.

21-aastaselt kolis ta Birminghami, Alabama osariigis, et hakata elukutseliseks muusikuks. Seal kohtus ta Adrian Marmolejo’ga ja otsustati hakata bändi tegema. Nimeks võeti Early James and the Latest. Kutid otsisid toona seda päris oma saundi, milleks kasutati bluusi, folki, rokki ja klassikalist kantrit.

Tehes tööd Birminghamis, hakkas Early James silma The Black Keys’i Dan Auerbach’ile, kellele meldis Early Jamesi stiil, omanäoline hääl ja ta oli kindel, et tahaks produtseerida Early Jamesi debüütalbumi. Auerbach on ütelnud Early Jamesi kohta, et osad inimesed on head lauljad, ja osad inimesed on paremad kui lihtsalt head lauljad.

“Neil lauljatel on olemas oskus ennast väljendada,” lisab Auerbach. “Iga lauldud rida tähendab talle isiklikult midagi. Sellest jääb väheks, et kirjutad lihtsalt hea laulu, sellel peab olema ka sügavam tähendus.” Ilusad mõtted Early Jamesi kohta.

Detsembris 2019 anti teada et Early Jamesi debüütalbum “Singing for My Supper” ilmub märtsis 2020, väljaandjateks firmad Nonseuch ja Auerbach’i Easy Eye Sound, ilmus ka debüütalbumi esimene singel “Blue Pill Blues”. Jaanuaris ja veebruaris 2020 ilmuvad järgmised singlid, vastavalt “It Doesn’t Matter Now” ja “High Horse”.

Debüütalbum “Singing For My Supper” on vägagi huvitav ja suurepärane kuulamine, vägagi bluusilik plaat (paaris laulus tabab kõrv veidi ka kantrilikku hingamist), mis viib meid ajas tagasi 1960.-1970. aastatesse ja on öeldud, et sarnaseid jooni on Tom Waitsi esituste ja muusikaga (sarnaseid jooni Waitsi loominguga tasub otsida lauludest “It Doesn’t Matter Now” või “Clockwork Town”). Siinkohal tasub mainida, et Tom Waits on ka Early Jamesi üks lemmikartistidest nagu ka Fiona Apple. Ja eks ole Early Jamesi hääles tõepoolest seda, mis toob meelde Tom Waitsi, kelle looming vastu tundsin ka minu üsna sügavat huvi ca 20 aastat tagasi, mistõttu on Early Jamesi esitused omamoodi nostalgilised ka minu jaoks.

Laulutekstid on sardoonilised (kibedalt pilkavad), kuid ka humoorikad, puudutades teemasid nagu depressioon (nt. laul “Blue Pill Blues”, on ka Early Jamesi elus olnud periood, mil ta sai depressiooniravi), sõltuvused, noorte inimeste lootused (nt. laul “High Horse”) ja suhted (nt. laulud “Stockholm Syndrome”, “Easter Egg”).

Muusikaliselt on albumil kasutatud ka vägagi põnevaid nn vanakooli pille – Hammond B3 elektriorel, Wurlitzeri elektriklaver, Rhodesi elektriklaver, analoogklahvpill Mellotron, kuid isegi klavessiin, lisaks igasugu põnevad keelpillid - havai kitarr ehk steel-kitarr, sooltest keeltega kitarr, mandoliin, dobro jpm.

Ajakirjas Mojo on öeldud, et Early James hämmastab kuulajat oma helendava ja hämmastavalt enesekindla debüütalbumiga … Kindlasti see nii ongi, sest tegelikult on tänaseses närvilises maailmas igati mõnus kuulata muusikat, mis meenutab hoopis vanemaid ja äkki ka rahulikumaid aegu. Early James on tõepoolest vägagi enesekindel, sest ta teab täpselt, mida ta teeb, ja miks ta just sellist muusikat teeb, muusikat, mis kuulajat kõnetab ja tõepoolest ka kuulama paneb. Mulle selline suhtumine ja muusika meeldivad.

2020. aastal peaks USA’s tulema ka huvitav kontsertturnee, kus lisaks Early Jamesile löövad kaasa Shovels and Rope, The Lone Bellow, The Marcus King Band ja The Black Keys.

Kuula ise ka:

https://smarturl.it/SingingForMySupper

„SCOOB! The album“ (Warner Music)

On see ju ikka ja alati olnud nii, et paljud head ja vahvad multifilmid/animatsioonid saavad endale ka igati head ja vahvad heliribad, sest on ju film ja muusika alati käsikäes käinud ja olnud. Ma ei hakka siinkohal kõiki neid lahedaid multikate albumeid ette lugema, kuid ma usun, et kõikidel on oma lemmik, mida aeg-ajalt jälle kuulata.

“SCOOB! The album” on uus ja ametlik kaaslane Warner Bros. Pictures ja Warner Animation Group’i animeeritud Scooby-Doo kogupere tegevusseiklus-filmile “SCOOB!”. Plaadi peaprodutsendiks on Xplicit ning albumi loomisele andsid oma panuse Gabe Hilfer, Olly Sheppard ja Warner Bros. Pictures’i muusika eest vastutav meeskond, Darren Higman ja Niki Sherrod.

Filmis teeb kaasa hulk tuntud näitlejaid: Will Forte, Mark Wahlberg, Jason Isaacs, Gina Rodriguez, Zac Efron, Amanda Seyfried, Kiersey Clemons, Ken Jeong, Tracy Morgan, Simon Cowell ja Frank Welker, kes andnud hääle Scooby-Doo kambale ja teistele tegelastele Hanna-Barbera maailmast.

Plaadil laulavad popilikumat kraami Kanada lauljatar Lennon Stella koos USA supertähe Charlie Puth’iga laulus “Summer Feelings”, USA kantritähed Thomas Rhett ja Kane Brown ja USA lauljatar Ava Max teevad mõnusasti koostööd popiliku hingamisega laulus “On Me”. Popilikumat ja tantsulikumat “kraami” pakuvad ka Rootsi elektroonilise tantsumuusika lipulaev Galantis ja Kanada-Maroko päritolu suurepärane lauljatar Faouzia laulus “I Fly”. Väga hea minekuga tantsulikus popiloos “Feel Alive” saavad sellel plaadil kokku ka Hollandi DJ ja produtsent R3HAB ja minu üks viimaste aastate lemmikumaid electropopi bände ehk ameeriklaste A R I Z O N A.

Sellist popilikumat/rokilikumat hingamist kuuleme Kanada ansambli Rare Americans laulus “Back Up Plan”. Selles laulus hakkab mõnusasti meelde jääma üks vilistatud laulujupp, igati kaval lähenemine.

Popilikumat mussi teeb albumil veel briti laulja/laulukirjutaja Plested (ehk Philip Plested), kelle esitatud “25 Hours” on igati meeldejääv ja mõnusa olekuga popilugu, milles kuuleb ka käteplaksu ja muid lahedaid muusikalisi nippe.

Mõnusa R&B loo “I Like It” esitab heliribal USA souli- ja R&B laulja Pink SweatS ehk õige nimega David Bowden. Selline R&B hingamisega lugu on ka USA naisräppari Rico Nasty (ehk Maria-Cecilia Simone Kelly) esitatud “My Little Alien” (selles laulus on palju põnevaid muusikalisi effekte ja saunde, mis omamoodi multifilmilikud … )

Plaadi üks muinasjutulisemaid lugusid (just muusikalisest küljest) on kindlasti USA ühe kuumema valgenahalise räppari Jack Harlow’i esitatud “Yikes”, kelle esitus on kangesti sarnane Eminemiga, kuid minu kõrv kuuleb siin mõjutusi ka meie Nublult … no mine võta kinni … Enam-vähem sarnase esitusega on plaadil veel üks USA valgenahaline räppar ehk Token (õige nimega Timothy Monger), tema esitatud “Homies” on vägagi põnev lugu, mis omamoodi lausa paitab kuulaja kõrva.

Hip-hopi, räpi ja rokkmuusika (vähemalt rokilikud kitarrid) on kokku pannud laulus “Tick Tick Boom” USA räppar Sage the Gemini (ehk Dominic Wynn Woods) ja USA räppar BygTwo3. Just see “Tick Tick Boom” on kindlasti selle plaadi üks ägedamaid lugusid, kuna see hakkab juba esimese kuulamise peale “kummitama” oma tik-tik-buumiga …

Plaadile paneb punkti selle filmi lühike tunnusmeloodia jupp ehk “Scooby Doo Theme Song”, esitajaks USA rokkmuusika duo Best Coast. Kahju, et see vaid minuti-jagu kestab, sest see on igati laheda minekuga lugu. Minu jala pani üsna kiirelt kaasa tatsuma.

Selline vahva heliriba see “SCOOB! The Album”. Minu kõrvale selline igati positiivse oleku ja minekuga kogumik, millel juba tuntuid ja tunnustatud noori tegijaid, kuid ka selliseid artiste, keda varem kuulnud polegi, aga see rohkem vist minu viga, et kõiki uusi artiste lihtsalt ei jõua kuulata ja jälgida…

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2Zg5xZo3WwIoAZys8OcUpG

Prince “Prince and the Revolution: Live” (Warner Music)

Prince Rogers Nelson elas aastail 1958-2016. Muusikaline karjäär kestis läbi nelja aastakümne ja paljude muusikasõprade arvates oli ja on Prince üks kõigi aegade parimaid artiste ja esinejaid. Kindel on see, et tema looming, laulud ja esitused jäävad muusikalukku pikaks ajaks, sest on ta ju nn Minneapolise saundi üks rajajaid, artist, kes juba 1970ndatte aastate lõpus pani kokku funk-muusikat, süntesaatori poppi ja nn uue laine muusikat. Lisaks laulmisele oli ta suurepärane muusik (kitarrist, klahvpillimängija jne)), laulukirjutaja, produtsent, tantsija, näitleja ja filmirežissöör.

Esimese plaadilepingu (firmaga Warner Bros. Records) sai ta juba siis, kui oli alles 17-aastane. Esimene plaat “For You” ilmus 1978. Aasta hiljem ilmunud album “Prince” täitis USA’s juba plaatinaplaadi müüginormi. Sellele järgnesid suurepärased albumid “Dirty Mind” (1980), “Controversy” (1981), “1999” (1982).

Alates 1984. aastast esines ta nime all Prince and The Revolution (see oli tema saateansambli nimi), ilmus album “Purple Rain”, mis oli ühtlasi samanimelise filmi heliriba, mida on maailmas müüdud üle 25. miljoni eksemplari. “Purple Rain” oli ühtlasi üks enimräägituid albumeid 25 aasta jooksul.

1985 ilmus album “Around The World in a Day” ja aasta hiljem “Parade”. Seejärel the Revolution läks laiali. 1987 ilmus Prince’i sooloalbum (duubelplaat) “Sign o’the Times”, sellele järgnes veel kolm sooloplaati, kuni 1991 hakkas ta esinema koos ansambliga The New Power Generation.

1993 loobus Prince oma nimest, ja hakkas kasutama esinejanimena sümbolit, mida tunti ka kui armastuse sümbolit. Aastail 1994-1996 ilmus koguni viis albumit ja 1998 sõlmis ta plaadistuslepingu firmaga Arista Records. Alates 2000. aastast hakkas ta esinema jällegi Prince’i nime all ja pärast seda ilmus veel 16 stuudioplaati! Sh ka plaatinaplaadi müüginormi täitnud “Musicology” (2004). 2015 detsembris ilmus tema viimane stuudioplaat “Hit n Run Phase Two” ja neli kuud hiljem sai muusikamaailm kurva uudise – Prince on surnud seoses fentanüüli üledoosiga.

Kurb uudis, kuid vaatamata sellele elab Prince’i looming ja tema jälg muusikamaailmas edasi. On ju tema muusikas olnud kõike seda, mis on mõjutanud nii funk-muusikat, rokki ja poppi, R&B’d, new wave’i, souli, psühhedeelilist muusikat. Tema plaate on maailmas müüdud üle 100 miljoni, millega ta on kindlasti üks edukamaid artiste läbi aegade. Ta on võitnud 7 Grammyt, 7 briti muusikaauhind ja 6 USA muusikaauhinda, tal on ette näidata Oscari auhind (parim originaallugu filmis ehk “Purple Rain”) ja Kuldgloobus. Ta on valitud 2004. aastal Rock and Roll Hall of Fame’i ja 2016. aastal Rhythm and Blues Music Hall of Fame’i. Kui ajakiri “Rolling Stone” valis välja 100 kõigi aegade parimat artisti, saavutas Prince koha number 27. Mina oleks teda muidugi veelgi kõrgemale nihutanud, vähemalt TOP 10 hulka kindlasti.

Loomulikult on ilmunud Prince’i muusikat albumitel ka pärast tema surma, on ilmunud kogumikke, on ilmunud materjale, mida varem ei oldud avaldatud, on ilmunud vanadest plaatidest uus-versioone, kus on veidi heli digitaalselt remasterdatud. No näiteks 2018 ilmunud “Anthology: 1995-2010”, “Piano and Microphone 1983”, kuid ka kolm plaati nn legacy-sarjast ehk “Musicology”, “3121” ja “Planet Earth”.

Warner Musicu pressiteade tõdeb albumi “Prince and the Revolution: Live” albumi kohta seda:

“Ajalooline kontsert on üles võetud 30. märtsil 1985, Syracuse’ ülikooli Carrier Dome staadionil New Yorgi osariigis. “Prince and The Revolution: Live” demonstreerib Prince’i ja tema ikoonilist bändi nende karjääri tipul, “Purple Rain”-kontsertturnee ajal ning see oli esimene ametlik kontsertsalvestus, mida Prince avaldas nii teleülekandes kui koduvideona. Prince’i kõrgetasemelises bändis mängisid Wendy Melvoin, Lisa Coleman, Dr. Fink, BrownMark, Eric Leeds ja Bobby Z., koos rea erikülalistega. Syracuse kontsert sisaldas albumi “Purple Rain” hitte: “Let’s Go Crazy,” “When Doves Cry,” “I Would Die 4 U” ja “Purple Rain,” lisaks varasematele karjäärilemmikutele nagu “1999,” “Little Red Corvette,” “How Come U Don’t Call Me Anymore”. Kokku 20 laulu.”

Nii nagu kontsertitel ikka, kuuleb ka Prince’i kontsertplaadil praktiliselt kõiki tema toonaseid suuremaid hitte, kusjuures on väga ägedaid pikki versioone. No näiteks “When Doves Cry” kõlab üle 9 minuti, “Baby I’m A Star” üle 10 minuti ja plaadi/kontserti viimane lugu, vaieldamatult Prince’i üks kuulsamaid ja ägedamaid lugusid “Purple Rain” on üle 19 minuti pikk. Juba ainuüksi “Purple Rain” eriti võimsa esituse tõttu tasub seda kontsertplaati kuulata, sest selles loos näitab ta, mis masti artistiga tegemist oli. Laulus on võimsust, karjeid, hüüdeid, ägedaid kitarrisoolosid ja Prince’i bänd on tõeliselt suurepärane. Ka sellel kontsertil näitab Prince end suurepärase artisti ja esitaja, suurepärase laulja, kitarristi ja kindlasti ka heliloojana. Mees, kes suudab teha nii poppi, rokki, souli, funkyt, R&B’d ja palju muud. Otse loomulikult on kontsertplaadil kuulda ka publiku emotsioone, kuidas lauljale kaasa elatakse, kaasa lauldakse jne jne. Ei väsi kordamast just “Purple Rain”’i, kus public väga pikalt kaasa ümiseb/laulab …

Igal juhul on Prince’i “Prince and the Revolution: Live” tõeline maiuspala kõikidele Prince’i fännidele ja tema muusika austajatale, sest tasub ju kuulata mehe esitusi ka live’is. Vaatamata sellele, et tegemist on ju “vanade lugudega” on see igati põnev kuulamine, mis tõestab taaskord veenvalt seda, et Prince oli ja on ka tulevikus tõeline muusikaline geenius.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/PrinceLACD

Kehlani „It Was Good Until It Wasn’t“ (Warner Music)

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 25-aastaseks. Tegemist seega igati noore lauljatariga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka. Kehlani muusikat on "lahterdatud" R&B'ks, hihopiks, popiks ja neo soul'iks.

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal. 14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinu, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard. 2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”.

Aprillis 2015 nilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SweetSexySavage”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada. SWEETSEXYSAVAGE saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,”selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”.

Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“. 2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“. Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil löövad kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko ("Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusika Masego („Hate the Club“). Enne uue plaadi ilmumist said kuulajad nautida kolme uut singlit ehk „Toxic“, „Everybody Business“ ja „F&MU“. Lugudele tehti ka videod, mis filmiti lauljatari kodus, kuna maailmas möllas koroonaviirus.

Muusikakriitikud ja ajakirjanikud on nimetanud Kehlani uut albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel on ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud on ka vana-kooli R&B slow jam’e. Ja tegelikult ongi ju kõik laulud justkui ühise tempoga, mis liiguvad vaikselt ja mõnusalt esimesest laulust viimaseni. Plaadi kaanel kirjas, et nooremad kuulajad peaksid täiskasvanutelt selle kuulamiseks luba küsima, sest sellelt leiab ka „otsekohest“ teksti.

Plaadil on kokku 15 lugu (lood on üsna lühikesed, sest plaadil on pikkust ca 39 minutit), millel kuuleme jällegi Kehlani suurepärast häält, põnevaid muusikalisi seadeid ja ka klassikalist kitarri (nn hispaania kitarr). Vastutavaks produtsendiks on Kehlani, kuid siin lööb kaasa veel vägagi põnevaid produtsente: Jake one, Mars, Mike & Keys, Pop & Oak, Pop Wansel, Roget Chahayed, The Rascals jpt.

Enamus lauludest on Kehlani enda kirjutatud, kuid lühikese „ülemineku“ „Real Hot Girl Skit“ autoriks/sõnaseadjaks on Megan Pete ehk USA naisräppar Megan Thee Stallion, viimase laulu/lõpuakordi „Lexii’s Outro“ autoriks on Alexis Lynch ehk USA naisräppar Lexii Alijai ja laulu „Belong to the Streets Skit“ autoriteks on lausa viis nime.

Kuula ise ka:

https://kehlani.lnk.to/IWGUIW