Rebecca Rumens-Syratt „Muusikast lastele. Õpime muusika keelt“

(Varrak)

Mina olen Tiiu Tiiskant! Ja mina olen Bruno Bass! Me tahame rääkida sulle maailma kõige lahedamast asjast – muusikast! Muusika on imeline, sest tänu sellele saame kaasa laulda oma lemmiklugusid, mängida koos sõpradega pilli ja lugeda nooti – see on nagu salakood.

Kui oled raamatu läbi lugenud, siis on sul selge, kuidas nooti lugeda ja oma lugusid kirja panna.

Siit leiad ka paar lõbusat tegevust, näiteks kuidas kirjutada muusikat kommide abil, kuidas valmistada pudeliflööti ja kuidas teha muusikat rohukõrrega. Meie raamatu abil saab sinust kiiresti tark muusik!

See on üks väga ilus ja väga vahva muusikaraamat (muusikaõpik) lastele. Raamatu abil on võimalik lastel tundma muusikat ja aru saama muusika põhitõdedest.

Raamat on jaotatud viieks suureks peatükiks: noodilugemine, muusikainstrumendid, muusikakollektiivid, õpime mängima ja muusika tüübid. Need omakorda jagunevad mitmeks alapeatükiks.

Esimene peatükk on „Noodilugemine“. Noodilugemine on iga muusiku jaoks väga kasulik oskus. Sümbolid, jooned ja punktid moodustavad terviku kui me mõistame, kuidas neid tõlgendada ja kauniteks helideks muuta. Esimeses peatükis on mitu alapeatükki: muusika kui keel, noodijoonestik, noodivõtmed, noodid, heliredelid, helistik, harmoonia, rütmid, muusika elemendid (helikõrgus, meloodia, rütm, harmoonia ja tonaalsus, tempo, dünaamika, vorm, faktuur, tämber).

Kõik peatükid on kirjutatud selgelt ja arusaadavalt, kuid ka igati põhjalikult ja huvitavalt, lisaks ka igati lahedad illustratsioonid.

Teine peatükk on „Muusikainstrumendid“. Instrumendid jaotatakse nende omaduste põhjal rühmadesse. Kõige tähtsamad omadused on heli tekitamise viis ja pilli materjal. Selles peatüki moodustavad alapeatükid, milles räägitakse meile puupuhkpillidest (plokkflööt, flööt, klarnet, oboe, fagott, saksofon), vaskpuhkpillidest (trompet, metsasarv, tuuba, eufoonium, tromboon), keelpillidest (viiul, vioola, tšello, kontrabass, basskitarr, harf, kitarr), löökpillidest (neid on väga palju), klahvpillidest (klaver, elektriklaver ja süntesaator, orel, akordion) ja häälest.

Raamatu kolmas peatükk on „Muusikakollektiivid“. Kuidas erinevad muusikainstrumendid koos tegutsevad ja kokku kõlavad?

Pilli on hea omaette harjutada, kuid märksa lõbusam on koos teistega muusikat teha. Selles peatükis alustatakse suurte kollektiividega – sümfooniaorkester, puhkpilliorkester, keelpilliorkester, džässorkester, vaskpilliorkester ja koor. Siin on välja toodud ka mitmeid kuulsaid teoseid erinevatele kollektiividele. Suurtele kollektiividele järgnevad väikesed kollektiivid – kvartetid ja kvintetid, rokk- ja popansambel.

Neljas peatükk on „Õpime mängima“. Selles peatükis õpime mängima mõningaid populaarsemaid pille. Õpime selgeks esimesed noodid ja proovime ka mõnda lugu. Alustame plokkflöödiga, millele järgneb klaver ja seejärel kitarr.

Viimane, viies peatükk on „Muusika tüübid“. Muusikat kuulata on sama oluline kui seda teha. Professionaalide kuulamine annab sulle eesmärgi, mille poole püüelda, ning meenutab sulle, kui hästi võib mõni pill kõlada. Selles peatükis tehakse juttu klassikalisest muusikast, džässist, popist ja rokist, rahva- ja maailmamuusikast.

Raamatu lõpus on sõnastik ja register.

Selline vahva muusikaraamat on see. Kindlasti soovitan kõigile nendele lastele, kes tahavad muusikaga lähemalt tuttavaks saada ning astuvad muusikamaailmas esimesi samme, sest see raamat on hea abimees.

Karen Dolby „Vanaema meenutab. Väärtuslike mälestuste päevik“

(Pegasus)

Kaunilt kujundatud märkmeraamatus on küsimused vanaema lapsepõlve ja noorusaja, perekonna, abielu, laste, sõprade, tööelu, saavutuste, hobide, lemmikmuusika, -filmide, -toitude jne kohta, samuti võimalus lapselastele elutarkusi jagada ning jäädvustada oma parimad hetked vanaemana.

Seda raamatut meenutustega täites sünnib tõeliselt unikaalne vanaema autobiograafia. „Vanaema meenutab” on väärtuslik kingitus igale vanaemale, kes soovib võtta aega, et oma mälestusi ja elukogemust tulevaste põlvedega jagada.

Emadepäeva lähenedes ei maksa unustada kindlasti mitte ka vanaemasid. Emadepäeval kingitakse emadele ja vanaemadele lilli, maiustusi, kuid miks mitte kinkida vanaemale hoopis üks igati ilus raamat.

Raamat, mida vanaema saab hakata kirjutama/täitma ja saab selle sulle hiljem tagasi kinkida. Just selline päevikulaadne raamat see on.

Päevik, mida vanaemal on kindlasti väga vahva täita, sest sellest jääb ju üks ilus mälestus järeltulevatele põlvedele.

Raamat algab vanaema loo algusega, kuhu saab kirjutada sünnipäeva ja –koha, sünniaja, sünnikaalu, täisnime, veidi pikemalt ka sellest, miks vanaemale just selline nimi pandi. Minu vanaema eesnimi oli Linda ja ma natukene tean, miks tema just sellise nime sai.

Siin saab vanaema raamatusse kleepida ka oma titepildi. Pildiraam on valmis ja ootab. Väga vahva! Seejärel on raamatus mitu lehekülge, kuhu vanaemal on võimalik kirjutada oma vanematest. Kõige varasemad ja eredamad mälestused neist, olulised õpetused, mis nad vanaemale kaasa andsid, sünnidaatumid, ametid, kuidas nemad kohtusid ja abiellusid, lisaks veel vanaema lemmiklugu oma emast ja isast. Ka vanaema vanemate piltidele on kohad raamatus olemas.

Liigume ajas ühe põlve veel tagasi – kes olid sinu vanaema vanavanemad, nii ema- kui ka isapoolsed. Ka neist on võimalik fotod raamatusse kleepida.

Edasi tuleb „Meie perekonna ajalugu“. Milline on vanaema armsaim perekonnapilt, millised perekondlikud lood on vanaemani jõudnud. Kes on vanaema vennad ja õed? Raamatus on võimalik kirja panna lugusid ka neist, mis neist on saanud täiskasvanuna, kus nad praegu elavad, millised on nende perekonnad?

Raamatu kahel küljel on võimalik kirja panna infot ka teiste sugulaste kohta.

Järgmisena peatükk „Kui ma veel noor olin“.

Vanaema saab kirja panna esimese asja, mida ta mäletab, lugusid lapsepõlvest, kus ta kasvas, kui oli väike, milline on tema selgeim mälestus kodust.

Seejärel „Suureks kasvamine“, kus avaneb vanaemal võimalus meenutada esimest mälestust, lemmikmänguasja, perekondlikke reegleid, mänge, mida ta mängis, parimate sõprade nimesid jne.

Edasi kaks lehekülge lemmikloomadest. Oh kui vahva! Millised olid vanaema pere lemmikloomad, kes oli vanaema esimene lemmikloom, lisaks veel mõni vahva lugu neist ja siia on võimalik kleepida ka lemmikloomade fotod.

Vanaemal avaneb võimalus meenutada kodu, kooliaega, lemmikuid, kui vanaema oli teismeline, nt. värv, raamat, mäng, laulja või ansambel, laul, film, näitleja jpm. Ma tean, et minu vanaema lemmiklaulja oli Elvis Presley, lemmiknäitleja oli James Stewart jne.

Hästi vahva on selles raamatus peatükk „Noor ja muretu“. Mis oli vanaemal teismelisena kombeks, kuidas erines elu tol ajal elust praegu, kus vanaema sõpradega kokku sai, kes olid tema parimad sõbrad, milliseid riideid kanti jpm. Kes oli vanaema esimene poiss-sõber? Ma mäletan, et vanaema rääkis ka mulle aastaid tagasi oma sõpradest ja paikadest, kus käidi. Kahjuks neid ma kirja ei pannud, mistõttu nüüd ma neid enam ei mäleta. Ja sellest on siiralt kahju. Oleks juba varem selline raamat olemas olnud.

Järgnevad kooli lõpetamine, tööelu, suhtlemine ja sõbrad, lisaks veel vanaema lemmikud täiskasvanueas: raamat, film, laul, riietus, koht, suurim eesmärk sel ajal jpm. Minu vanaema suurimaks eesmärgiks pärast kooli lõppu ja pärast esimesi töökohti oli kindlasti oma elukoht, oma kodu, mille ta ka sai.

Kuidas vanaema kohtas sinu vanaisa? Millised olid vanaisa esimesed sõnad vanaemale, kus kohtuti, kus sinu vanaisa töötas, mida koos tehti, kus ja millal vanaisa tegi abieluettepaneku, vanaema ja vanaisa esimene kohting, pulmad ja mesinädalad. Vanaemal tuleb meenutada ka sinu vanaisa perekonda. Milline oli vanaema ja sinu vanaisa esimene kodu, lisaks veel teisedki kohad, kus vanaema on elanud.

Vahva peatükk on siin ka „Eine kahele“. Kuidas vanaema toiduvalmistamist õppis, mis oli tema esimene omavalmistatud toit, mis oli vanaema lemmiktoit? Mäletan ka mina oma vanaema tehtud suurepäraseid toite – kodused kotletid, hapukapsasupp, ühepajatoit, kodus valmistatud maksapasteet, marineeritud seened, mannavaht, leivasupp, rabarberi kissell jpm.

Lähme edasi. Järgmine peatükk on „Kui mul lapsed sündisid“. Nüüd saab vanaema kirja panna kõik oma lapsed ja tal on võimalus neid ka meenutada. Vanaema saab kirjutada veel ka pereeelust, perekondlikest hetkedest ja sündmustest.

Kas vanaema mäletab, millised olid tema lemmikretseptid. Raamatus on võimalik kirja panna üsna mitu retsepti.

Mida meenutab vanaema sinu emast või isast? Vanaema saab kirjutada ka lastelastest ja loomulikult ka sinust. Mis juhtub siis, kui kõik on koos? Milline on olnud parim ühine väljasõit, mis ajas vanaema naerma, mis oli kõige piinlikum, milline on vanaema lemmikmälestus?

Vanaema saab kirjutada sulle ka nõuande ehk nõuanda lastelastele, lisaks veel ka tema lemmikud vanaemana – aastaaeg, päev, kuu, lill, värv, lõhn, parfüüm, raamat jne.

Minu vanaemale meeldis kevad, kui loodus tärkas, linnud naasesid, lilled läksid õitsele. Ma olen üsna kindel, et vanaemale meeldisid vist kõik päevad, lemmik kuu? Arvatavasti aprill, kui oli ta sünnipäev.

Ja veel. Millised muusikapalad võtaks vanaema kaasa üksikule saarele, milline on vanaema lemmikfilmide edetabel, millised on tema hobid, asjad, mida ta on õppinud, näpunäited, mida tahaks edasi anda. Kes on vanaema vanimad ja parimad sõbrad? Suuremad mõjutajad vanaema elus? Vanaema saab meenutada ka reisimist, saab arutleda maailma ja selle muutumise üle, mida vanaema kahetseb, milliseid kuulsusi on ta kohanud oma elus, milline on olnud tema elu parim päev, millised on tema lootused.

Selline vahva raamat, märkme- ja päevaraamat.

Tasub kindlasti vanaemale see kinkida, et kunagi hiljem saada vastuseid väga huvitavatele küsimustele ja teemadele.

5+ raamat

Jaan Kross „Mardileib“

(Hea Lugu)

Jaan Krossi „Mardileib“ jutustab lustaka loo keskaegsest Tallinnast, kus apteekriõpilase Mardi sattumine täbarasse olukorda viib ühe väga magusa avastuseni. Raehärra valutava kõhu jaoks tuleb Mardil kokku segada rohi, kuid et see liiga kibe ei saaks, tuleb nupukas apteekrisell mõttele retsepti muuta. Nii et kui meister ütleb: „Nüüd võta untsi jagu uhmerdatud rästikukeeli“, võtab Mart hoopistükkis kaneeli. Ja mumifitseeritud tuhkru asendab ta suhkru ja koirohutee roosiveega jne. Uus „ravim“, mida hakatakse kutsuma martsipaniks, kukub välja nii hea, et aitab Mardil võita ka raehärra tütre Matilde südame.

Jaan Krossi “Mardileib” on omamoodi legendaarne lasteraamat, mis ilmus algupäraselt juba 1973. aastal, kordustrükk aga 1985. Nende trükkide illustratsioonide autoriks on Edgar Valter.

2004 ja 2008 ilmus “Mardileib” uuesti, nende trükkide jaoks joonistas pildid Ülle Meister.

1971. aastast on pärit samanimeline nukufilm, kuid “Mardileiba” on etendatud ka raadioteatris (peaosades mängisid Tambet Tuisk, Raivo E. Tamm, Tõnu Oja, Ain Lutsepp, Ülle Kaljuste, Elisabet Tamm, Allan Noormets jt) ning alles eelmisel aastal valmis Tallinna Lasteteatril muusikalavastus “Mardileib”, mida etendati Salme Kultuurikeskuses. Muusikalavastuse peaosades olid Kristjan Kasearu, Kätlin Hallik, Artur Raidmets, Jüri Aarma jpt.

Lugu viib meid aastasse 1441 Tallinnas, ja see jutustab linnalegendi – martsipani avastamisest.

Sapihaige raehärra peaks arsti kohustusi täitvalt meistrilt Johannilt saama tõhusat ja kõrgehinnalist rohtu mitridaatsiumi, kuid seda rohtu peaks sööma ka õpipoiss Mart. Just tema on see, kes segab rohu kokku, kuid ta otsustab kibedamaitselised komponendid asendada magusatega. Valmis saab leib, mis maitseb ka teistele linnaametnikele ning piiskop paneb Mardi magusale leivale nimeks martsipan.

See vahva raamat algab sellega, et raamatu autor viib lugeja koos koeraga jalutama Tallinna Raekoja platsile. Autor soovitab koeral majanurki nuuskida ja oma koerategemisi teha, koeraomanik ehk lugeja võiks silmitseda maju veidi kõrgemalt. Seejärel tuleks jalutajal sulgeda silmad, seista õigetele sillutuskividele ja seejärel silmad uuesti lahti teha. Nüüd oledki aastas 1441.

Raekoja platsil asub teatavasti Raeapteek, mille üks kollane luuk läheb korraga lahti. Üks poiss pistab pea aknasse ja kissitab päikest. Ilusasti öeldud, kissitab päikest, kas pole.

Poiss on sellises vanuses, kelle kohta onud ütlevad poisivooster, aga poisipõnnid ütlevad mõnikord vaat et koguni onu. Poisil on punakaspruun kapaga lõigatud juus ja lustakas terava otsaga ja tedretähtedega nöbinina ning rohelised ja kelmid silmad. Raamatu autor on selle vahva kirjeldusega andnud meile üsna täpse pildi, milline selle poisi välimus olla võiks. See ongi meie raamatu peategelane apteekriõpilane Mart. Mart on sel hommikul tublisti ametis – ta lükib kuivatatud konnakoibi nöörile, et neid hiljem pööningule päriselt tuulduma viia. Konnakoivad ja apteek? Ära unusta, et aasta on 1441.

Mardi juurde tuleb ka Meister Johann, kes hirmsasti aevastab, see aevastamine mängib raamatus hiljem üsna olulist osa. Meister räägib Mardile, et neil tuleb sel päeval segada kolm mõõtu salveisalvi, et see neil sügisevihmade tulekuks liikmevalu vastu pudelites oleks. Lisaks tuleb neil keeta gildihärradele hingedepäeva joomaaja jaoks kuuskümmend kvarti klaretti (raamatu lõpus on kirjas, et klarett on veinist ingveri ja muude vürtside lisamisega valmistatud jook). See pole veel kõik. Tuleb ka kaksteist untsi rubiine uhmris pulbriks taguda. See on iseäranis vastutusrikas töö. Mart teab seda, et see on vastutusrikas töö. Ta teab ka seda, et kui meister ütleb, et neil tuleb seda teha, siis tuleb tegelikult kõik need tööd Mardil üksinda ära teha.

Näib, et Mardil on tulekul tihe tööpäev. Kuid, hetk hiljem saabub meister Johanni ja Mardi juurde raehärra Kalle majateener Jürgen, kes kinnitab, et raehärra on haigeks jäänud. Raehärral valutab kõht, ristluud tuikavad, terve ihu on tuska täis, lisaks on raehärrale veel ka sapp pähe tõusnud. Raehärra on saatnud majateenri meister Johannile järele, et see tuleks vaatama, mis tema tervisega lahti on. Meistril tuleb minna, sest kutsujaks on ju raehärra.

Johann võtab kaasa ka Mardi. Raehärra majas kohtume nii raehärra Kalle kui ka tema prouaga ja nende tütre Matildega. Tundub, et Matilde meeldib Mardile ja ka Mart meeldib raehärra tütrele.

Meister Johann uurib raehärrat, räägib tarka juttu, räägib ladina keeles, teeb tarka nägu ja leiab, et raehärral on sapivaev. Abiks saab olla vaid üks imerohi – mitridaatsium. Imerohi, mille Armeenia kuningas Mitridates ise 1500 aasta eest kokku seadis. See on tehtud 54 kõige vägevamast Hürkaania taimest ja kõige libedamast Pentose mereloomast ja muust imeasjast.

Raehärra on seda rohtu nõus võtma, kuid ainult siis, kui ka meister Johann seda koos temaga võtab. Meister suudab selle julgustüki siis vaikselt edasi suunata, nii et rohtu peaks koos haige raehärraga katsetama hoopis Mart!

Mardile on see vastumeelt, sest kes ikka tahab 54 jubedast asjast kokku segatud imerohtu võtta, kuid Mart on nutikas sell ja abiks on seegi, et meistril hirmus nohu on, ja et ta kogu aeg aevastab. Nii õnnestub Mardil oma meistrile pott pähe tõmmata, et meister ei näeks mida ta tegelikult kokku segab. Nii asendub elevandiluujahu mandlijahuga, rästikukeeled kaneeliga, pääsukesepesad kärjemeega, pulberdatud viiruk siirupiga, rubiinid rosmariiniga, mumifitseeritud tuhkur suhkruga, koirohutee roosiveega jne jne.

Nii saab valmis üks hiiglama magus, hallikas kolmenaelane saiapäts, mis viiaksegi raehärrale.

Kas sellest magusast saiapätsist on abi?

Kas selline magus saiapäts tõepoolest aitab?

Kuidas saab sellest magusast saiapätsist martsipan, milline roll on selles täita piiskopil?

Mida saab selle imeleiutise eest tasuks Mart?

Mulle tundub, et ta saab täpselt selle, mida ongi tahtnud saada, kuid pead selle ise välja uurima.

Kõikidele küsimustele saad vastused siis, kui raamatu ise läbi loed.

Igal juhul on „Mardileib“ üks igavesti vahva raamat, mis viib lugeja põnevale ja kummalisele reisile ajalukku. Siin on vahvaid sündmusi ning hiiglama tubli ja nutikas peategelane.

Raamatu suurepäraste piltide autor on Edgar Valter.

5+ raamat!

David Walliams „Rotiburger“

(Tänapäev)

Lugu, mis paneb su naerust kiljuma.

Zoel’l on päris palju põhjusi, et õnnetu olla. Tema kasuema Sheila on nii laisk, et tahab, et Zoe tema eest isegi ta nina nokiks. Tina Trotts, kohalik kiusaja, sülitab Zoe’le iga päev kolmekümne seitsmendalt korruselt pähe. Ja jubedal burgerimüüjal Burtil on hirmsad plaanid Zoe lemmiklooma, rott Hermanniga. Ma ei taha välja rääkida, mis hirmsad plaanid need on, aga võin öelda, et selle raamatu pealkiri on päris pirakas

vihje...

David Walliams on üks Inglismaa menukamaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare.

David Walliamsi sulest on eesti keeles ilmunud mitu väga humoorikat ning kaasahaaravalt põnevat lasteraamatut: „Hirmus õudne hambaarst“, „Jube tädi“ ja „Gängstamemm“. Nüüd siis „Rotiburger“, milles jällegi rohkelt huumorit, musta huumorit, põnevust ja seiklusi, juba raamatu pealkiri on igati väljakutsuv.

„Rotiburger“ algab üsna nukralt. Peategelase Zoe hamster, kel nimeks Punapea, on surnud. Ta üritab sellest teada anda oma kasuema Sheilale, kuid sellele jubedale naisele ei paku see mitte üldse huvi. Ta sööb isukalt krevitikokteilikrõpse ja lõpuks, no lõpuks kasuema siiski tuleb, sest Zoe hakkab nutma. Kasuema teeb ettepaneku panna hamster krõpsupaki sisse ja maha matta, kuid tüdrukul on väike kahtlus, et keegi on tema kalli hamstri mõrvanud. Seejärel läheme ajas tagasi. Saame tuttavaks peateglase Zoega, kelle ema suri, kui tüdruk oli väga väike. Nii väike, et Zoe oma ema ei mäletagi. Õnneks on Zoel isa, kes töötas kohalikus jäätisevabrikus. Tööpäevad olid pikad, töö oli raske, palk väike. Isa mõtles välja uusi jäätisesorte, üks kummalisem kui teine, kuid Zoe sai alati neid ka kõige esimesena proovida.

Zoe oli peres ainus laps ja tal polnud kodus kellegagi mängida, mitte kellegagi peale isa, kes oli õhtuti kaua jäätisevabrikus. Kümnendaks sünnipäevaks saab Zoe endale isalt vahva kingituse – hamstri. Lemmikloomapoes valis Zoe välja kõige pehmema ja nunnuma hamstripoja, kes saab nimeks Punapea. Zoe õpetab oma uuele lemmikule vahvaid trikke ja ta unistab, et tema väikesest hamstrist saab maailmakuulus, esimene breiki tantsiv hamster. Tegelikult unustab Zoe veel ka sellest, et ta saakski hakata tegelema igasugu loomadega, õpetada neile põnevaid trikke.

Ühel heal päeval selgub, et jäätisevabrik pannakse kinni, sest tootmine kolitakse Hiinasse ja Zoe isa kaotab töö. Mees kohtub Zoe kasuemaga siis, kui ta oli kõige õnnetum. Mees tundis end üksildasena ja Zoe kasuema oli samuti üksi jäänud, kuna tema mees oli kahtlastel asjaoludel surnud. Zoe teab, et tema kasuema teda ei armasta. Halvematel puhkudel kohtles Sheila tüdrukut nagu midagi ärritavat ja parimatel puhkudel – nagu oleks Zoe lihtsalt nähtamatu. Kasuema toonitab pidevalt, et Zoe peab majast välja kolima, kui ta on piisavalt vana. Kui Sheila kolis nende juurde elama, siis tahab ebameeldiv naine ka hamstrist lahti saada, sest see haiseb. Ja nüüd on hamster surnud, kuigi Zoel olid temaga suured plaanid ja unistused.

Sheila tahaks, et surnud hamster lastakse vetsupotist alla või vähemalt prügikasti visatakse. Zoe isal õnnestub väike hamster siiski maja lähedale maha matta. Isaga on asjad üsna täbarad, sest ta on väga õnnetu, ta ei taha olla ka kodus ja ta veedab oma päevad kohalikus kõrtsis. Ka Zoel on isa pärast suur mure.

Läheme edasi. Saame tuttavaks kohaliku ajalehemüüja Raj’ga. Suurt kasvu mees on lahe tegelane, kellel on Zoele alati mõni hea sõna varuks või mõni komm anda. Raj kinnitab nüüd Zoele, et kuigi Punapea on surnud, siis ei pea tüdruku unistus sellepärast veel surema. Unistused ei sure kunagi.

Mööduvad päevad, nädalad, kuud, kuni ühel õhtul kuuleb Zoe oma toas vaikset näksimist. Kes see on? Tema toas on pisi-pisike rotipojuke. Tüdruk väikest rotti ei karda, kuid rott tüdrukut kardab küll. Läheb veidi aega, kuid rott saab aru, et Zoel on temaga ainukt head plaanid ja Zoe annab oma uuel sõbrakesele nina peale musi.

Kuidas uut lemmikut kodus varjata? Sheila närilisi ju lausa vihkab. Äkki peaks roti kooli kaasa võtma, kuid koolis on direktor ja õpetajad lemmikloomad samuti ära keelanud. Siiski otsustab Zoe roti kooli kaasa võtta. Salaja. Koolis annab rott endast piiksudes märku, tal ju kõht tühi. Zoe läheb rotiga vetsu, kus saab salaja väikesele sõbrale süüa anda. WC-poti peal on tootja nimi ja nii saab rott endale ka nime – Hermann. Õnnetuseks tuleb vetsu ka kooli suurim kiusaja, kel nimeks Tina Trotts. Loomulikult pakub kogukale ja jõhkrale plikale rott suurt huvi, kuid Hermann oskab enda eest seista, ja ta hammustab tüdrukut sõrmest. Kahjuks lähevad sel päeval asjad koolis veelgi halvemaks, sest Zoe jääb rotiga vahele ja türduk eemaldatakse koolist, vähemalt selleks veerandiks.

Seejärel saame tuttavaks järgmise tegelasega – burgereid müüva Burtiga, kes on üks tõeliselt õudne ja jube mees. Samasugused on ka tema müüdavad burgerid, mida mees oma burgeribussist müüb. Keegi ei tea, millest need tehtud ja ka valik on üsna kesine – müügil on kotlet saia vahel, ainult kotlet ja ainult sai. Zoel on plaan rotiga põgeneda, kuigi ta ei tea kuhu, ja kuidas. Ta peatub hetkeks burgeriputka juures, kus teda märkab ka Tina Trotts, kes hõikab Zoele kui rotitüdrukule. Näib, et see hõige pakub suurt huvi ka Burtile. Kes on see rotitüdruk? Kus on rott?

Zoe läheb nõu küsima Raj’lt, kes soovitab roti loodusesse lasta. Seda tüdruk ka teeb, kuid ta ei suuda rotti maha jätta. Zoe pakub oma lemmikule põldmarja ja avastab, et rott oskab vahvaid trikke ja teda on võimalik treenida! Lisaks on rott ka kiire õppija.

Tagasi koju. Nüüd lähevad asjad veelgi halvemaks. Selgub, et nende juurde on tulnud Burt, kes nüüd näib olevat hoopis kahjuritõrje-mees, kelle bussil on kiri „Burti kahjuritõrje“. Zoele tundub, et midagi on siin valesti, kuid kasuema on jubedast mehest võlutud ja ta palub mehel Zoe rott kinni püüda, mida mees ka meelsasti teeb. Lisaks paneb kasuema Zoe koduaresti, kuid tüdruk ostsutab põgeneda, sest ta peab Hermanni rotipüüdja-Burti käest päästma. Tüdruk hakkab oma hambaklambritega toaseina kraapima, kuni lõpuks... Kuhu Zoe lõpuks välja jõuab? Tegelikult on see üsna ootamatu ja isegi veidi hirmus. Kas tal õnnestub põgeneda, kuidas ta seda teeb? Mis asi on pihuks ja põrmuks tegemise masin, kellele see kuulub ja mida sellega tehakse? Kui raamatu lõpuni loete, siis saate teada sedagi, millest Burt burgereid teeb, kes tuleb Zoele appi Hermanni päästma? Mis saab Zoest, Zoe isast, Hermannist, kasuemast, Burtist? Mis tehakse burgeribussiga, kas näeme ka uusi roti imetrikke ja sööme taaskord ka jäätist? Lugege raamat lõpuni ja saate vastused teada.

Igal juhul on „Rotiburger“ täpselt sama põnev ja humoorikas lugu nagu ka kirjaniku varasemad raamatud.

Raamatu illustratsioonid on joonistanud Tony Ross.