Tom Petty „An American Treasure“

(Warner Music)

Thomas Earl Tom Petty (20.10.1950 – 2.10.2017) oli USA muusik, laulja-laulukirjutaja, produtsent ja näitleja, kes juhtis ka ansamblit Tom Petty and the Heartbreakers. Tema plaate on maailmas müüdud üle 80. miljoni, ta on kandideerinud 16. korral Grammy-auhinnale ja võitnud selle lahel korral. 1999. aastal sai Tom Petty oma tähe Hollywoodi Walk of Fame tänavale. 2002. aastal sai temast ja tema ansamblist The Heartbreakers, Rock And Roll Hall of Fame’i liige.

Muusikakriitikud on öelnud, et Tom Petty on alati olnud omanäoliselt ajatu ja eatu artist. Mõnikord näis ta palju vanemana, kui seda tegelikult oli. Tom Petty tuntuimad lood on kindlasti ”American Girl”, ”Refugee”, “Breakdown”, “The Waiting”, “I Won’t Back Down”, ”Running Down a Dream”, ”Free Fallin’”, ”Into the Great Wide Open”, ”Learning to Fly”. “Mary Jane's Last Dance” ja “The Last DJ”. Laulud, mida ikka ja jälle mängitakse paljudes raadiojaamades, mida paljud muusikasõbrad suudavad kaasa ümiseda või laulda. Pettyl oli oskus kirjutada ja esitada häid ning meeldejäävaid lugusid, milledes oli kübe kantrit, kübe folki, kübe rokki, kübe poppi ja kübe ehedat ameerikalikkust.

Tom Petty sündis Gainesville’is ja õppis Gainesville’i High School’is. Petty on meenutanud, et tema lapspepõlve ja noorusaja suured lemmikud olid Elvis Presley (1961. aastal sai 10-aastane Tom Petty näha Elvist päris oma silmaga, kui tema onu viis poisi ühele filmivõttele, kus mängis peaosa Elvis) ja veidi hiljem ka The Beatles ja The Rolling Stones.

17-aastaselt jättis Tom Petty kooli pooleli ja liitus ansambliga Mudcrutch. On öeldud, et Tom Petty kodupaik on üsna kaugel/eemal muusikamaailmast, kuid see oli sobilik Tom Pettyle, kes on alati esitanud sellist omamoodi maalähedast muusikat, mõni kustub seda kantriks, mõni folgiks, mõni rokiks, mõni americana’ks. Just selle americana tõttu on Tom Pettyt sageli võrreldud nii Bruce Springsteeni kui ka John Fogertyga.

1970ndate aastate alguses läks Mudcrutch Los Angelesse, kuid bänd läks siiski üsna ruttu laiali, kuid juba siis mängisid koos Pettyga tema kauaaegsed bändikaaslased – kitarrist Mike Campbell ja klahvpillimängija Benmont Tench. No ja seda ka, et 2007. aastal tuli Mudcrutch uuesti kokku ja nad avaldasid ka kaks igati head albumit – “Mudcrutch” (2008) ja “Mudcrutch 2” (2016).

1975. aastal rajas Tom Petty Mudcrutchi varemetele uue bändi – legendaaarse Tom Petty & The Heartbreakersi. Aasta hiljem ilmus nende debüütalbum “Tom Petty & the Heartbreakers”, mis oli üsnagi eduks, ja seda eriti Suurbritannias, kus band käis ka kontsertturneel 1977. aastal. Edu oli mõnevõrra üllatav, sest elati siis ju Surbritannias punkmuusika rütmis, kuid näib, et Tom Petty esitatud muusika oli piisavalt rokk ja kantri ning mehe üsnagi nasaalne lauluhääl oli piisavalt lasminna-stiilis esitatud, et see sobis ka toonasesse pungi laineharja tippu.

Olen lugenud ansambli The Byrds endise ninamehe Roger McGuinni mõtet sellest, kui ta kuulis esimest korda autoraadiost lugu “American Girl” (see ilmus Tom Petty & The Heartbreakersi debüütalbumil). McGuinn olevat arvanud, et see on tema enda kirjutatud lugu, mida seni polnud veel avaldatud.

1978 ilmus album “You’re Gonna Get It!”, mis oli veelgi edukam. 1979 vahetas Tom Petty plaadifirmat ja avaldas albumi “Damn the Torpedoes”, mis tõusis Suurbritannias plaadimüügitabeli esikohale. Aastate jooksul avaldas Tom Petty & The Heartbreakers kokku 16 stuudioalbumit, millest 13 jõudis USA ja 3 Suurbritannias plaadimüügitabeli TOP 10 hulka.

1980ndate aastate alguses tegi Petty koostööd ka paljude teiste artistidega, nt Stevie Nicksi ja Dave Stewartiga, 1986. aastal mängis ta koos oma ansambliga Bob Dylani maailmaturneel. Samal aastal poles maha Petty kodu, kusjuures kahtlustati süütamist, kuid suurem osa tema varandusest hävis tules.

Aastail 1988 ja 1990 plaadistas Tom Petty koos superbänd Traveling Wilburys’iga (lisaks Pettyle mängisid selles Bob Dylan, Jeff Lynne, George Harrison ja Roy Orbison, toona 37-aastane Petty oli ju teiste liikmetega võrreldes ikka päris noor poiss). On teada, et Traveling Wilburys oli kõigile viie superstaarile tõeline vaheldus, mis aitas neil muusikaga ka edasi minna.

1989 ilmus üliedukas Tom Petty debüüt-sooloalbum “Full Moon Fever”, mille produtsendiks eelpool mainitud Jeff Lynne. Lynne on ikka ja alati osanud toota kirjutada suurepäraseid lugusid, mis üsna kergelt ka kuulajatele meelde jäävad. Nii olid Petty debüüdil hittlood “I Won’t Back Down” ja “Runnin’ Down A Dream”. Ka 1991 ilmunud teine Tom Petty sooloalbum “Into The Great Wide Open” oli üliedukas, ja ka selle produtseeris Jeff Lynne. 1994 ilmunud kolmanda sooloplaadi “Wildflowers” produtsent oli juba legendaarne Rick Rubin.

Võib öelda, et Tom Petty populaarsus kasvas aastatega. Teda teati hästi nii Euroopas kui ka USAs, kuid üks kummaline fakt on vahest see, et 2014 ilmus Petty viimaseks stuudioalbumiks jäänud “Hypnotic Eye”, millest sai aga tema esimene plaat, mis tõusis plaadimüügitabeli esikohale USAs. Ja seda tõepoolest alles 2014!

Kui Sul on huvi Tom Pettyga lähemalt tuttavaks saada, siis 2007 linastus dokumentaalfilm “Runnin’ Down a Dream” (režissöör Peter Bogdanovich). See on neljatunnine film, mis käsitleb tervet Tom Petty karjääri.

Duubelkogumik “An American Treasure” ilmus 2018. aastal ja see on huvitav ülevaade Tom Petty, Tom Petty and the Heartbreakersi ja Mudcrutchi loomingust. Seetõttu on siin lugusid 1970ndatest aastatest (“Rockin’ Around (With You)”, “Anything That’s Rock’n’Roll”, “Louisiana Rain”, “Here Comes My Girl”), 1980ndatest aastatest (“Keep A Little Soul”, “Rebels”, “The Best of Everything”), 1990ndatest aastatest (“Crawling Back To You”, “Wake Up Time”) ja sellest sajandist (“Like A Diamond”, “Insider”, “Have Love Will Travel”).

Võib öelda, et tegemist ei ole hitikogumikuga (Tom Petty väga hea hitikogumik “The Best of Everything” ilmus selle (2019) aasta märtsis), vaid kogumikuga, mis näitab Tom Pettyt kui väga head ja omanäolist laulukirjutajata, sest siin on tõepoolest laulud, mis Petty enda kirjutatud. Siin on mõned laulud, mis pole vare ilmunudki, siin on kontsertsalvestisi, on selliseid versioone lauludest, mis plaatidele ei jõudnud, kuid ka neid, mis plaatidel varem ilmunud.

Igal juhul on tegemist väga huvitava ja põneva Tom Petty kogumikuga, mida tasub kuulata nii Tom Petty fännidel, kuid miks mitte ka neil, kes selle suurepärase artistiga tahaksid tuttavaks saada.

Kuula ise ka:

https://wbr.ec/americantreasure

Suede „The Blue Hour“

(Warner Music)

Kui päris aus olla, siis oli mul tunne, et muusika-aastale 2018 võiks juba joone alla tõmmata, kuni meenus, et üks plaat eelmisest aastast on seni kuulmata jäänud – Suede’i „The Blue Hour“. Ja hea, et see meenus, sest see on ikka väga hea ja suurepärane kuulamine.

Mõeldes oma noorusaastatele, mis jäid 80ndate lõppu ja 90ndate algusesse, siis oli tegelikult igati hea, et sain osa ka britpopi parimatest aegadest. Ei oskagi täpsemalt seletada miks britpop meeldis, kuid igal juhul see meeldis. Olid ju toona paljud britpopi lipulaevad ka popmuusika edetabelite tipus, meenutame – Blur (eesotsas Damon Albarn), Oasis (eesotsas vennad Liam ja Noel Gallagher), Pulp (eesotsas Jarvis Cocker) ja otse loomulikult Suede (eesotsas Brett Anderson). Kõik need neli bändi esitasid super head muusikat, kuid neil olid ka sellised põnevad juhtfiguurid, kes „kõnetasid“ kuulajat nii laval kui ka plaatidel.

Oasise viimane album „Dig Out Your Soul“ on aastast 2008, kuigi nii Liam kui ka Noel Gallagher on avaldanud üsna hiljuti sooloplaate (Liam Gallagheri „As You Were“ aastast 2017 ja Noel Gallagheri „Who Built the Moon“ samast aastast), Bluri „The Magic Whip“ aastast 2015 (rääkimata sellest, et Damon Albarn on ju ka üks joonisbändi Gorillaz ninameestest), Pulp’i „We Love Life“ aastast 2001 ja Suede’i eelmised albumid aastatest 2013 („Bloodsports“) ja 2016 „Night Thoughts“. Seega võib öelda, et Suede on püsinud suurest nelikust kõige pikemalt, kuigi ka neil oli ju aastail 2003 – 2010 tegevuses paus.

Algusaasatad

1989. aastal otsustasid kauaaegsed sõbrad Brett Anderson ja Matt Osman luua Londoni lähedal Haywards Heathi väikelinnas bändi. Ajakirjas „Melody Maker“ kuulutuse peale liitus nendega kitarrist Bernard Butler. Nii hakkasid kolm meest muusikat tegema, abiks vaid trummimasin. Seejärel võeti bändi trummar Simon Gilbert ning teiseks kitarristiks Justine Frischmann. Suede oligi sündinud. Täna saab tõdeda, et on väga tore, et Suede’i algkooseisust jätkavad senini bändi juhtfiguur ja laulja Brett Anderson ning ka basskitarrist Mat Osman. Algkooseisust on lahkunud Justine Frischmann (kitarr, tema laulis aastail 1992-2001 britpopi ansamblis Elastica, viimastel aastatel tegutseb ta maalikunstnikuna) ja Bernard Butler (kitarr ja klahvpillid, tema jätkab muusikamaailmas, on avaldanud sooloplaate, mänginud duos koos David McAlmont’iga ja ansamblites The Tears ning Trans).

1991. aastal Suede’iga liitunud trummar Simon Gilbert mängib tänaseni, 1994 tuli bändi kitarrist Richard Oakes, kes mängib tänaseni ja 1995 liitus Suede’iga klahvpillimängija ja kitarrist Neil Codling, kes mängib tänaseni (aastail 2001-2003 mängis tema asemel Suede’is siiki Alex Lee, kes on mänginud ka ansamblites Goldfrapp, Strangelove, ja kirjutab muusikat ka filmidele ja telesarjadele).

Algusaastatel oli Suede vaid hale vari sellest, milleks nad aastate jooksul kujunesid. Muusikakriitikud ei võtnud Suede’i kuidagi omaks, ka kontsertitel polnud menu, kuid kõik muutus 1992. aastal: plaadifirma Nude Records võttis Suede’i oma leivale ning pärast esiksingli „The Downers“ ilmumist nimetas ajakiri „Melody Maker“ Suede’i parimaks uueks bändiks Suurbritannias. Bändi iseloomustati sõnadega „müstiline“, „seksikas“, „irooniline“, „suurepärane“, „melodramaatiline“ ja olgem ausad, kõik need sõnad iseloomustavad Suede’i ja ka nende uut albumit praegu.

1993. aastal tõusis nende debüütalbum „Suede“ (sellel plaadil ka Suede’i üks edukamaid singleid „Animal Nitrate“, laulu „Breakdown“ peeti toona üheks parimaks poplauluks läbi aegade) briti plaadimüügitabeli esikohale (Suede edestas edetabelis isegi Depeche Mode’i), kusjuures see oli brittide juures kiiremini müüdav debüütalbum kümne aasta jooksul. Juba teisel müügipäeval sai albumist kuldplaat Suurbitannias ning see võitis ka Mercury muusikaauhinna ja aitas kaasa britpopi tutvustamisele terves maailmas.

"Dog Man Star" ja "Coming Up"

Suede’i teine album „Dog Man Star“ (1994) (sellel plaadil ka hittlugu „Stay Together“) näitas seda, et Suede tahab britpopist pigem eemalduda!? Kuid seda peetakse 1990ndate aastate üheks parimaks popiplaadiks. Selle albumi lindistamise käigus tekkis riid kitarrist Bernard Butleri ja teiste bändiliikmete vahel, mistõttu Butler lahkus. Plaat lõpetati ilma Butlerita ja sellele järgnenud kontsertturneel mängis kitarri juba Richard Oakes. 17-aastane uus kitarrist oli tulnud Suede’i juurde jällegi lehekuulutuse peale!

1996 saavutati taaskord ka müügiedu, kui ilmus kolmas album „Coming Up“ (sellel plaadil ka hittlugu ja arvatavasti ka Suede’i tuntuim laul „Trash“), millel mängis klahvpille Neil Codling, kes lisas pundi kõlapilti uusi ja huvitavaid varjundeid, näiteks lauludes „Starcrazy“ ja „The Chemistry Between Us“. Plaat tõusis ka briti plaadimüügitabeli tippu, sellel oli lausa viis briti TOP 10 singlit ning sellest sai ka Suede’i edukaim plaat terves maailmas. Samas võib öelda, et just kolmas Suede’i album lahkas ka kuulsuseprobleeme.

1999 ilmus ansambli neljas stuudioalbum „Head Music“, mis tõusis jällegi briti müügitabeli tippu, kuigi oli ka probleeme bändiliikmete omavahelistes suhetes. Neljandat Suede’i plaati peeti ilmudes järgmise sajandi poprokiplaadiks. Muusikakriitikute arvates oli see üsna tundejahe, kuid Suede oli okkalisem kui kunagi varem. Menukaks mängitud „Electricity“ on ju tegelikult ehtne Suede.

Matt Osman ütles sel ajal, et Suede’i uus koosseis sulas bändiks just seda plaati lindistades ja Brett Anderson tõdes, et uus plaat on nagu nüüdiskunstiteos, kus hea kunstnik on suutnud väheste pintslitõmmetega kujutada palju erinevat.

„Seda tahan teha minagi – luua nappida vahenditega,“ kinnitas Brett Anderson 1999. aastal.

Suede paneb pillid kotti, et naasta

2001. aastal lahkus ansamblist Codling, kelle oli krooniline väsimuse sündroom, tema koha võttis üle Alex Lee. 2002 ilmus viies album „A New Morning“, mis oli altminek, sest selle albumiga edu ei kaasnenudki, ja juba järgmisel, 2003. aastal teatas Suede, et lõpetavad tegevuse.

Kuid, kuid. Eks ole ju aastate jooksul olnud mitmeidki bände, kes on teatanud, et lõpetavad tegevuse, lähevad laiali, kuid naasevad siiski muusikaareenile. Nii juhtus ka Suede’iga. 2010. aastal oli Suede tagasi, et anda mõned kontsertid ning 2013 ilmus bändi kuues stuuioalbum „Bloodsports“, mis oli üsnagi edukas ja tõusis ka briti plaadimüügitabeli TOP 10 sekka.

2016 ilmus Suede’ilt järgmine plaat „Night Thoughts“, mis oli veelgi edukam, kusjuures see album võeti väga positiivselt vastu nii muusikakriitikute kui ka fännide poolt.

Ja septembris 2018, uus album „The Blue Hour“, mis tõusis ka briti plaadimüügitabeli TOP 5 hulka! Mistõttu võib öelda, et Suede jätkab edukalt ka praegu ehk 30 aastat pärast tegevuse algust ja 25 aastat pärast debüütalbumit. Pole just väga palju selliseid bände, kes saaksid sedavõrd pika karjääriga „uhkustada“, kuid Suede on seda suutnud, vaatamata ka vahepealsele pausile.

Uus album "The Blue Hour"

„The Blue Hour“ on album, mida ei olegi produtseerinud bändi pikaajaline proudtsent Ed Buller. Uueks produtsendiks on Alan Moulder. Pärast eelmise albumi „Night Thoughts“ edu hakati uue plaadiga kohe ka tööle. Stuudios alustati tööd 2017. aastal ning bänd lõpetas lindistamise veebruaris 2018, veidi hiljem saadi valmis ka töö suure orkestriga ehk Praha Filharmoonia Orkestriga ning 2018. aasta aprilliks oli plaat miksitud. Sama aasta kevadel tuuritas Suede Suurbritannias ja Euroopas. Juunis avaldati uue albumi esimene ametlik singel – suurepärane „The Invisibles“, kuu aega hiljem ka teine singel ehk jällegi suurepärane „Don’t Be Afraid If Nobody Loves You“. Augustis avaldati uue plaadi kolmas singel „Life Is Golden“, mis oli filmitud Ukraina „kummituslinnas“ Prõpjatis (kusjuures mulle tundub, et need „nukrad“ kaadrid tühermaadest, mahajäetud majadest ja surnud lindudest plaadiümbrisel on päris sellest samast kohast). Neljas singel „Flytipping“ ilmus septembris 2018 ja kuu hiljem veel ka video laulule „Wastelands“.

Uus album on igati võimas ja kuulamistväärt album, millele annab võimsust ja suursugusust juurde ka see, et 14 laulust 9 laulus mängib kaasa Praha Filharmoonia Orkester, ja mulle tundub, et lisaks orkestrile lööb kaasa ka koor. Paljude Suede’i fännide ja muusikakriitikute arvates on see üks parimatest Suede’i albumitest, kui mitte isegi see kõige parem. On neid, kes kinnitavad, et see album moodustab kahe eelmise albumiga lausa triloogia.

Ka mulle tundub, et uus album on Suede’i üks parimatest plaatidest, millel bänd tõestab, et väga head muusikat võib teha ka ansambel, kes on teinud muusikat 20-30 aastat. Sama kehtib ka Brett Andersoni hääle kohta – see on võimas ja kõnetav ka praegu. Loomulikult tuleb tähelepanu pöörata ka laulutekstidele, milles on juttu hirmudest, kartustest, loodusest, mahajäetud paikadest, lastest ja lapsepõlvest, mahajäetud ja hüljatud inimestest, auto alla jäänud lindudest ja kes teab millest kõigest veel. Suede on alati suutnud oma kuulajat kuulama panna, teda kõnetada, täpselt sama on ka uue albumiga, mis on üsnagi süngetes toonides, omamoodi eleegiline, jätab palju ruumi kuulaja kujutlusvõimele, kuid on kindlasti üks Suede’i põnevamaid ja huvitavamaid albumeid. Album, millel võib kuulda uhkeid ja võimsaid kitarrisoolosid (kuula näiteks laulu „Beyond The Outskirts“ või „Cool Hands“), gregoriaani laulu („Chalk Circles“), jutustavat teksti („Wastelands“, „Roadkill“), dialoogikatkendeid („Don’t Be Afraid If Nobody Loves You“, „Dead Bird“) ja kauneid ning võimsaid viiuleid („All The Wild Places“, „The Invisibles“), kuid kõik on kuulajale esitatud sellises äratuntavas Suede’i-kastmes (nt. „Life Is Golden“).

Muusikaliselt võiks ju seda jätkuvalt nimetada britpopi plaadiks, kuid see ei ole kindlasti mitte ainult seda. Siin on ka palju muud, raskemat rokki (heavy metalli, gooti rokki), tavapärasemat rokki, alternatiivset rokki (punki) jne jne. Mõni muusikasõber on sellel plaadil kuulnud lausa Black Sabbathi või „Carmina Burana“ hingamist, no ja, plaadi avalugu „As One“ on tõepoolest võimas, suursugune, atmosfärriline rokilugu, kus kaasa löövad suur orkester ja koor, võimsust ja „sügavust“ on selles loos tõepoolest palju – ma hakkasin meenutama lausa Manowari! Mitmedki muusikasõbrad on tõdenud, et plaadi avalugu võiks olla vabalt mõne võimsa lavatüki osa, laul „All The Wild Places“ võiks sobitada mõnda kaasahaaravasse draamafilmi (selles loos kuuleb ikka ilmatuma ilusaid meloodiaid), „The Invisibles“ võiks sobida Bondi-filmi.

Teisalt hoomas minu kõrv näiteks laulus „Wastelands“ midagi, mis tõi meelde Duran Durani, ja nende loo „Come Undone“. Uskumatu, kas pole...

Suede’i uuel abumil on laule, mis on magushapud ja nukrameelsed ballaadid – „Mistress“, „Life Is Golden“, „Flytipping“, samas ka selliseid võimsaid ja sügavai, mis peaksid sobima suurtele kontsertlavadele - „Wastelands“, „Cool Hands“, „Don’t Be Afraid If Nobody Loves You“.

Olen uut Suede’i albumit kuulanud juba viis-kuus korda (väga hoolikalt) ja igal kuulamisel leian jällegi midagi sellist, mida eelmisel korral ei märganud/kuulnud, ja tegelikult on mul väga hea meel, et Suede jätkab muusika loomist ka täna, sest üsna selge on see, et Suede’il on ka pärast vägagi pikka karjääri palju põnevaid ja uudseid mõtteid, mistõttu võib arvata, et äkki nad avaldavad mõned plaadid veel.

Elame, näeme... ja kuuleme...

Kuula ise ka:

https://lnk.to/Suede_TheBlueHour

Aretha Franklin „The Atlantic Singles Collection 1967-1970“ (Warner Music)

USA souli-, rhythm and bluesi- ja gospellauljatar Aretha Louise Franklin elas aastail 1942-2018. Juba 1960ndate aastate lõpus hakati teda kutsuma soulikuningannaks ja 1998. aastal valis ajakiri „Mojo Magazine“ Aretha Franklini maailma kõigi aegade parimaks lauljaks, kusjuures 2010 tegi sama ajakiri „Rolling Stone“.

Ei hakka ka mina midagi muud väitma, kui seda, et Aretha Franklin on suurepärase häälega lauljatar, tõeline jumalik anne, kelle esitusi võib ikka ja jälle kuulata ja nautida. Loomulikult on ta olnud eeskujuks ja mõjutajaks paljudele teistele lauljataridele, kellel on olnud palju temalt õppida ja tähele panna (on öeldud, et Aretha Franklinit võiks pidada näiteks Whitney Houstoni ristiemaks).

Aretha Franklini isa oli kuulus baptistikoguduse pastor C.L. Franklin, mistõttu võib öelda, et Aretha Franklini muusikaline põhineb paljuski just gospelmuusikal. Kui lauljatari perekond elas Detroitis, siis külastas tema peret palju toonaseid musta muusika tähti nagu Sam Cooke, Art Tatum, Jackie Wilson, Mahalia Jackson ja gospellauljatar Clara Ward. Just Clara Ward oli see, kes oli Aretha Franklini suurimaid eeskujusid ja proua Ward õpetas Arethale ka laulmist ning klaverimängu.

1960ndate aastate alguses avastas Aretha Franklini talendi Columbia Recordsi John Hammond, kuid esialgu midagi väga edukat ei juhtunud (tasub mainida ka seda, et lauljatari esimene album „The Gospel Soul of Aretha Franklin“ ilmus siis, kui ta oli 14-aastane! Kindlasti tasub lisada sedagi, et Aretha Franklin sai emaks esimest korda juba 12-aastaselt! Tema teine laps sündis siis, kui ta oli 15-aastane!).

Columbia Records püüdis Aretha Franklinist teha džässilauljatari, kuid oli ju lauljatari hinges hoopis teistsugune muusika (esimene album suure plaadifirma artistina ilmus 1961 ja see kandis nime „Aretha“, kusjuures aastail 1961-1967 ilmus Columbia Recordsi alt 12 Aretha Franklini albumit!).

1967. aastal vahetas Aretha Franklin plaadifirmat. Temast sai Atlantic Recordsi artist ja 1960ndate aastate lõppu ja 1970ndate aastate algust peetaksegi lauljatari kuldajastuks. Seega, võib öelda, et plaat, millest täna juttu teen ongi ülevaade lauljatari parimatest lugudest ja esitustest millele viitavad ka plaadil olevate lugude ilmumisaeg ehk 1967-1970. Just sel ajal sai Aretha Franklinist täht ja sellest ajast on päris tema tõelised pärlid – „I Never Loved a Man (The Way I Love You)“, „Chain of Fools“, „(You Make Me Feel Like) A Natural Woman“, „Think“, „I Say a Little Prayer“, „Baby I Love You“, „The House That Jack Built“, „Respect“. Kõik on laulud, mis kuuluvad soulmuusika kullafondi.

Atlantic Recors avaldas lauljatari kuulsad ja edukad albumid „I Never Loved a Man the Way I Love You“ (1967, muideks 2002 ja 2012 valis ajakiri „Rolling Stone“ selle plaadi maailma kõigi aegade parimaks naisartisti albumiks ja seda tõepoolest lausa kahel korral), „Lady Soul“ (1968), „Spirit in the Dark“ (1970), „Young, Gifted and Black“ (1972), „Amazing Grace“ (1972( ja „Sparkle“ (1976). Seejärel ilmnesid müningased probleemida ja lauljatar vahetas 1979. aastal plaadifirmat, sõlmides lepingu Arista Recordsiga. Ilmus jällegi ka kolm väga edukat albumit – „Jump to It“ (1982), „Who’s Zoomin’ Who“ (1985) ja „Aretha“ (1986).

1998. aastal esitas Aretha Franklin ülieduka laulu „A Rose Is Still A Rose“ (produtsendiks muideks Lauryn Hill) ja ilmus ka samanimeline edukas album.

Aretha Franklin on mänginud ka filmides – „The Blues Brothers“ (1983) ja „The Blues Brothers 2000“ (1998).

Aastate jooksul lindistas Aretha Franklin tohutult palju häid lugusid (lisaks paljudele sellel plaadil olevatele lugudele tasub meenutada lugusid „Day Dreaming“, „“Something He Can Feel“, „Jump To It“, „Freeway of Love“, „Who’s Zoomin’ Who“, „Sisters Are Doin’ It for Themselves“ (koos Eurythmicsiga), „I Knew You Were Waiting (For Me)“ (koos George Michaeliga), „It Isn’t, It Wasn’t, It Ain’t Never Gonna Be“ (koos Whitney Houstoniga), „Gimme Your Love“ (koos James Browniga), neist 112 jõudsid ka USA singlimüügitabelisse, neist 17 jõudsid TOP 10 hulka ja 20 lugu jõudsid USA R&B singlimüügitabeli tippu!

1979. aastal sai Aretha Franklin oma tähe Hollywood Walk of Fame’ile, 1985. aastal nimetati tema hääl Michigani rahvuslikuks aardeks, 1987. aastal sai temast esimene naisartist Rock and Rolli Hall of Fame’is. Tema plaate on müüdud üle 75 miljoni, ta võitis karjääri jooksul 18 Grammy-auhinda ning USA president George W. Bush andis talle USA kõrgeima tsiviilmedali ehk Presidential Medal of Freedom. No ja üks põnev fakt veel – asteroid 249516 Aretha on saanud oma nime just Aretha Franklini järgi.

„The Atlantic Singles Collection 1967-1970“

on vägagi põnev duubelkogumik, millel on lauljatari parimad palad just neist aastaist, mida peetakse ka lauljatari kuldajastuks. Kokku sellel plaadil lausa 34 laulu. Pean tunnistama, et sellist vana ja head souli, rhythm and bluesi ja gospelit on ka täna igati mõnus kuulata. Kuuleb siin ju Aretha Franklinit ja tema kuldajastu lugusid, suurepärast lauljatari häält ja esitusi, klaverimängu, kuid põnev on kuulda ka toonaseid seadeid, kuulata saatebändi, kuulda saab puhkpille ja keelpille ning kõike muud „naturaalset“, mida toona soulmuusikas üsna rikkalikult ja oskuslikult kasutati.

Duubelkogumiku esimene plaat hingab rohkem just soulmuusika võtmes ja rütmis – „I Never Loved A Man (The Way I Love You)“, „Do Right Woman – Do Right Man“ (võrratu lugu, suurepärane refrään, mis jätkuvalt kummitama jääb), „Respect“ (tõeline hittlugu ka täna kuulates), „Baby I Love You“ (võrratud puhkpillid, nagu ka lauludes „Going Down Slow“ ja „The House That Javk Built“), „A Natural Woman (You Make Me Feel Like“ (jällegi suurepärane ja kaunis ning võimas souliballaad, nagu ka laulud „Baby, Baby, Baby“, „Prove It“ ja „Ain’t No Way“), „Chain of Fools“ (see on juba rohkem rhythm and bluesi hingamisega esitus, põnevad kitarrid on mängus), esimese plaadi üks minu suurimatest lemmikutest on samuti vägagi tuntud ja populaarne Aretha Franklini lugu „I Say A Little Prayer“. Esimese plaadi lõpetab jällegi väga ilus kuulamine – „My Song“. Võrratu, muud ei oskagi ütelda, lihtsalt võrratu ja suurepärane.

Kui esimese plaadi lugude autorite poole piiluda, siis mitme laulu autoriks on loomulikult lauljatar ise, kuid siin on ka Ronny Shannon, Dan Penn, Otis Redding, Gerry Goffin, Carole King, Sam Cooke, Burt Bacharach, Steve Cropper, David Mattis jpt. Nimed, mis räägivad iseenda eest.

Ka duubelkogumiku teise plaadi saab öelda ainult kiidusõnu, muusikaliselt sarnane esimesega, no kuulake lugusid „The Weight“ (algupäraselt The Bandi laul), „Tracks of My Tears“, „I Can’t See Myself Leaving You“, „Gentle On My Mind“, „Call Me“ või Aretha Franklini esitust biitlite lauludest „Eleanor Rigby“ ja „Let It Be“, kuid teisel plaadil on ka veidi rohkem gospelit („Son Of A Preacher Man“, „The Thrill Is Gone“, „Don’t Play That Song“, „Border Song (Holy Moses)“, viimati mainitud loo autotiteks ju Elton John ja Bernie Taupin). Plaadi viimastes lugudes (nendes gospelites) lööb kaasa ka The Dixie Flyers.

Teise plaadi lugude autoriteks on jällegi Aretha Franklin, kuid ka Jaime Robertson, Ronny Shannon, John Hartford, Ronnie Miller, no ja loomulikult ka John Lennon ja Paul McCartney. Igal juhul jällegi suurepärane ja võrratu kuulamine.

Kogumiku valiku on teinud Nigel Reeve.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/AtlanticABMP

Laura Pausini „Fatti Sentire“

(Warner Music)

Kui Su lapsepõlv möödus ammusel nõukogude ajal, siis on üsna kindel, et kuulasid/kuulsid ka Itaalia popmuusikat. Nii ka mina. Toonased lemmikud olid Ricchi e Poveri, Al Bano ja Romina Power, Toto Gutugno, Pupo, Ricardo Fogli, Umberto Tozzi, Gianna Nannini, Adriano Celentano, kui siia lisada veel ka Jovanotti ja loomulikult Eros Ramazzotti, siis on ju nimekiri igati esinduslik.

Paljude itaalia artistide plaadid ilmusid isegi plaadifirmalt „Melodija“, mistõttu liikus sellist muusikat ka kohalikus kaubandusvõrgus. Lahe on see, et viimastel aastatel on Haapsalus lausa Itaalia muusika festivali korraldatud, mistõttu saab annuse Itaalia muusikat ka sealt.

Võin öelda, et vähemalt mul olnud huvi Itaalia muusika vastu juba üsna pikalt, ja vahetevahel otsid ka praagu plaadipioest just sellist muusikat. Ega seda ju palju müügis ei ole, ja ega ka kohalikud raadiojaamad sellist muusikat palju ei mängi (v.a. vist Eros Ramazzotti), kuid üks minu lemmikutest on kindlasti Laura Pausini. Väga kaunis naine, võimsa häälega naine ja suurepärane artist, keda on vahva vaadata nii lavalt kui kuulata plaadilt.

Laura Pausini sai 2018. aasta 16. mail 44-aastaseks (ta on sündinud Faenzas, Ravenna maakonnas), ja ta esitab tavaliselt kas poppi või poprokki, lisaks meeldib talle ka ise lugusid kirjutada. Juba 8-aastaselt hakkas Laura Pausini laulma koos isaga nn piano (klaveri) baarides, kuni 1993. aastal võitis ta 19-aastasena kuulsa San Remo lauluvõistluse lauluga „La Solitudine“, mis on kindlasti üks kuulsamaid Pausini laule ka täna. Samal aastal ilmus ka lauljatari esimene album „Laura Pausini“. Ka aasta hiljem osales ta San Remo lauluvõistlusel, seekord lauluga „Strani Amori“, see ilmus ka Pausini teisel studuioplaadil „Laura“ (1994).

Pärast seda on lauljataril ilmunud kokku 13 stuudioplaati (muideks, neist viimased 7 on tõusnud ka Itaalia plaadimüügitabeli esikohale!). Mitmed tema laulud on saanud populaarseks terves maailmas – „Tra te e il mare“, „E ritorno da te“, „Resta in ascolto“, „Io canto“, „Benvenuto“, „Limpido“ (see on lauldud koos Kylie Minogue’ga). Kui soovid saada väikese ülevaate Laura Pausini muusikast, sis tasuks kuulata kasvõi tema kogumikplaati „E Ritorno Da Te: The Best of Laura Pausini“ aastast 2001 või teist suurepärast kogumikku „20 – The Greatest Hits“ aastast 2013.

Aastate jooksul on Pausini esitanud muusikat itaalia, hispaania, portugali, prantsuse ja inglise keeles, alates 1996. aastast on kõikidele itaaliakeelsetele albumitele lindistatud hispaaniakeelne album. Pausini plaate on maailmas müüdud ca 100 miljonit, ta on võitnud Grammy-auhinna (2006. aastal sai temast esimene itaalia naisartist, kes selle ihaldatud auhinna on võitnud, kategoorias Best Latin Pop Album) ja mitmeid Latin Grammy-auhindu. 2007. aastal sai temast esimene naisartist, kes esinenud maailmakuulsal San Siro staadionil Milanos.

Ka seda tasub mainida, et aastate jooksul on ta olnud populaarne duetipartner mitmetele maailmakuuslatele meeslualujatele nagu Andrea Bocelli, James Blun, Luciano Pavarotti, Migue Bose, Juanes, Luis Fonsi, Michael Buble, Nek, kuid on laulnud koos ka Gianna Nannini, Kylie Minogue’, Helene Segara jpt. Lisaks muusikale on Pausini osalenud kohtunikuna mitmes Itaalia ja ka Mehhiko talendisaates, kuid on ka telesaate „Laura & Paola“ üks saatejuhtidest.

„Fatti sentire“ on Laura Pausini 14 stuudioalbum. Ja tuleb tunnistada, et lauljatar on jätkuvalt suurepärane ja jätkab ikkagi selle muusikaga, mida ta on kogu aeg esitanud – ka uus plaat sisaldab suurepärast itaalia poppi või poprokki, kuid ka veidi ladina-ameerika rütme ja tantsulikumaid („Nuevo“, „E.STA.A.TE“, „Fantastico“) lugusid võib uuelt plaadilt leida.

Uuel plaadil on palju kauneid meloodiaid, milles Pausini hääl kõlab suurepäraselt ja ühtlasi ka võimsalt, sest on ju Pausini artist, kes on ka fantastiline esitaja, kes suudab edasi anda oma lauluga suuri tundeid – sellised lood on „Non E Detto“, „Frasi A Meta“, „Le Due Finestre“, „Francesca (Piccola Aliena)“ ja plaadi viimane laul „Il Coraggio Di Andare“.

Plaadi 14 laulust 13 on itaalia keeles, üks lugu „No River Is Wilder“ on esitatud inglise keeles, no ja laulus „Zona D’Ombra“ on üks korduv fraas samuti ingliskeelne.

Kuula ise ka:

https://laurapausini.lnk.to/HazteSentir

Dan + Shay „Dan + Shay“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et kantrimuusika on mulle juba üsna mitmeid-mitmeid aastaid meeldinud. Kui veidi täpsustada, siis selline kantripop, milles on häid meloodiaid ja ilusaid lugusid. Aastate jooksul on ennast popmuusika edetabelite tippu laulnud sellised kantritähed nagu Kenny Rogers, Shania Twain, Dolly Parton, John Denver, Crystal Gayle, Faith Hill, Lonestar, Lady Antebellum, Taylor Swift, Florida Georgia Line, Keith Urban, Carrie Underwood, Dierks Bentley, Blake Shelton, Tim McGraw, Garth Brooks, LeAnn Rimes, Trisha Yearwood, Billy Ray Cyrus, Dixie Chicks, Martina McBride, Wynonna Judd, Mary-Chapin Carpenter, Reba McEntire, Rascal Flatts, Brad Paisley, Blake Shelton, Brooks & Dunn, Miranda Lambert, Vince Gill, Steel Magnolia, Shelby Lynne, The Mavericks jpt.

Dan + Shay on USA kantrimuusika duo, ja üsna hiljuti võitsid nad ka Grammy-auhinna, kui parim kantriduo. Dan Smyers ja Shay Mooney laulavad ja kirjutavad ise ka lugusid. Tänaseks on neil ilmunud kolm albumit: “Where It All Began”, “Obsessed” ja “Dan + Shay”. Plaatidelt on ilmunud kokku 9 singlit, millest 5 on olnud USA Country Airplay tipus ning kaks lugu on juhtinud ka Hot Country Songs edetabelit.

Duo esitab paljuski omakirjutatud lugusid, ja aastate jooksul on koostööd tehtud ka paljude teiste muusikamaailma tähtedega – Rascal Flatts, Lindsey Stirling, RaeLynn ja Kelly Clarkson.

Duo liikmed

Daniel Smyers saab selle aasta 16. augustil 32-aastaseks. Ta on sündinud ja kasvanud Wexfordis, Pennsylvanias. James Shay Mooney saab selle aasta 21. detsembril 28-aastaseks. Tema on süninud jakasvanud Natural Damis, Arkansases. Aastail 2012 kuni 2013 oli ta suhtes kantrilauljatari Veronica Ballestriniga, ja üheskoos postitasid nad YouTube’i mitmeid lugusid (nii iseenda kirjutatud kui ka kavereid). Smyers kirjutas ka laulu Ballestrini albumile “Flip Side” (2014), laulu pealkirjaks “Lonely Alone”. Lahe on see, et Smyersist laulis Ballestrini laulus “Death of Me” (Smyers laulis selles loos ka taustavokaali). Paar aastat hiljem (2016) laulsid Dan + Shay laulu “Nothin’ Like You”, mis jutustab Ballestrinist. Selline keeruline värk.

Kuid Daniel Smyers abiellus 2017 mais Abby Law’ga ning James Shay Mooney abiellus 2017 oktoobris Hannah Billingsley’ga. Pulmadest võib näha “kaadreid” ka duo suurepärases laulus “Speechless”, mis kõlab ka nende uuel albumil “Dan + Shay”, ja proovige keegi ütelda, et see on nüüd kantrimuusika, see on ikka suurepärane popmuusika, milles on sees kantrimuusika sugemeid.

Aitab eraelust. Räägime muusikast ikka ka

Enne seda, kui Dan ja Shay hakkasid duot tegema, oli Mooney sooloartist ja Smyers lõi kaasa ansamblites Bonaventure ja Transition. Ega keegi neist vist midagi kuulnud ei ole, kuid põnev fakt ikkagi.

Mooney ja Smyers kohtusid Nashville’is 2012 detsembris ja hakkasid üheskoos lugusid kirjutama juba päev hiljem, kui olid kohtunud. Esimene lugu kirjutati üheskoos ansamblile Rascal Flatts ning pärast seda hakkas tulema pakkumisi ka Mooneyle ja Smyersile endile. Oktoobris 2013 ilmus duo debüütsingel “19 You + Me” ja see oli raadiojaamades, mis mängisid kantrimuusikat üsnagi edukas. Loo kirjutamisel oli abiks ka Danny Orton. Ei läinudki mööda palju aega, kui ilmus ka duo debüütalbum “Where It All Began” (aprillis 2014), albumi produtsentideks olid Danny Orton ja Scott Hendricks. Album oli üsnagi edukas, sellelt ilmus veel mitu singlit, näiteks “Show You Off”, “Nothin’ Like You”, duot kutsuti esinema erinevatesse populaarsetesse telesaadetesse ning kandieeriti ka Academy of Country Music auhinnale.

Seejärel tuuritasid Dan ja Shay mööda USA’d, soojendati Hunter Hayes’i ja Blake Sheltonit, kuid käidi ka päris omal kontsertturneel. Aastail 2015-2017 ilmus uus album “Obsessed”, ja ka mitu vägagi edukat kantrisinglit: “From the Ground Up”, “How Not To” ja “Road Trippin’”. Koostööd jõuti teha ka viiulivirtuoos Lindsey Sterling’iga – Dan ja Shay laulsid laulus “Those Days”, mis ilmus Sterlingi albumil “Brave Enough” (2016). See oli Sterlingi kolmas album, millel lõi kaasa palju teisigi suurepäraseid artiste – Christina Perri, Carah Faye, ZZ Ward jt.

Ja nüüd, uus album “Dan + Shay”

Võiks öelda, et tegemist on albumiga, millega üritab duo läbi murda ka mujal maailmas (pean silmas Euroopat), sest tegemist igati popiliku kantrialbumiga. Paljude lugude kohta saabki öelda, et pigem ongi see vist juba popmuusika (nt. plaadi avalugu “Alone Together”, igati mõnusa minekuga lugu, milles ka äge algus trummidega, kuid ka 8 lugu “Stupid Love” või 9 lugu “No Such Thing”).

Plaadi teine lugu on jaanuaris 2018 ilmunud uue abumi esimene singel “Tequila”, mis jõudis ka USA singlimüügitabeli TOP 40 sekka. Nüüd ei olnud jutt enam ainult kantrimuusika edetabelitest, aga edetabelist, milles sees igasugu muusikastiile. “Tequila” on rahulikuma minekuga, kuid igati ilusa meloodia ja harmooniaga lugu, kuuleb ka kaunist klaverimängu. Kuigi loo pealkiri on “Tequila”, siis alkoholi selles loos tarbima ei kutsuta, kuigi laulus kinnitatakse, et nad võivad juua nii viskit, punaveini, kuid tequila on see jook, mis meenutab ühte neidu, kellega kunagi koos sai oldud. Ja nüüd on probleem, et iga tequila lonks toob meelde ka selle, kui oluline see salapärane neiu on. Ilus lugu. Täpselt sama ilus (äkki isegi selle plaadi kõige ilusam lugu on järjekorras seitsmes – “Speechless”, sellest loost oli ka eespool juttu, seotud duo liikmete pulmadega).

Plaadi kolmas lugu “What Keeps You Up At Night” on oluliselt kantrilikum, juba meloodia on igati kantrilik. Mitmehäälne laul on väga lahe ning kuulda kübe ka havai kitarri (igati omane riistapuu kantrimuusikale) ja mulle tundub, et ka Wurlitzeri klaverit, ka kitarrisoolo on laulus igati asjakohane. Kantriballaadiks võiks nimetada plaadi eelviimast, kümnendat lugu “My Side Of The Fence”, jällegi kaunis meloodia, võrratu harmoonia ning mitmehäälsus on muusikale ainult kasuks.

Kantripoppi kõige paremas esituses kuuleb lauludes “All To Myself” (Dani ja Shay hääled sobivad suurepäraselt kokku), “Keeping Score” (selles loos lööb kaasa ka superstar Kelly Clarkson, selles loos on jällegi äge kitarrisoolo). Kübe rokilikuma hingamisega on “Make Or Break”.

“Dan + Shay” on igal juhul ülimalt hea kantriplaat, mis “kurameerib” mõnusasti popmuusikaga, mistõttu sobib kuulamiseks nii kantrimuusika fännidele, kuid samas ka neile, kes võib olla päris ehedat kantrit (ma ei teagi, kas saab sellist terminit kasutada) väga sagedasti ei kuula. Palju on väga ilusate meloodiatega lugusid ning Dani ja Shay hääled ning esitus on suurepärased, ja hääled sobivad suurepäraselt ka kokku. Soovitan kindlasti seda plaati kuulata.

Led Zeppelin „The Soundtrack from The Film The Song Remains The Same“

(Warner Music)

Paljude muusikasõprade, muusikakriitikute arvates on just Led Zeppelin SEE BÄND ehk bänd, mida sageli on nimetatud ka maailma parimaks bändiks. No ja kui keegi vaidleb vastu, siis ma usun, et neid nn „suuri bände“, kes on mõjutanud muusikamaailma arengut, olnud eelkäijateks, olnud kuulsad oma tegutsemise ajal ja ka pärast seda, eks neid ongi ca paarkümmend - The Rolling Stones, Queen, Pink Floyd, The Beatles, Deep Purple, TOTO, Iron Maiden, Dire Straits, Genesis, Kiss, The Police, Black Sabbath, Lynyrd Skynyrd, The Doors, The Who, CCR, U2, Bon Jovi, Aerosmith, Guns N’Roses, Metallica, Eagles, AC/DC – ma loodan, et keegi nüüd ei pahanda, kui mõni suur nimi välja jäi.

Ja samas kinnitavad mitmed muusikakriitikud, et just Led Zeppelin on see bänd, kes on mõjutanud oma muusikaga paljusid teisi legendaarseid bände nagu Deep Purple, Black Sabbath, Rush, Queen, Aerosmith, Megadeth, Tool, Dream Theater, kuid ka The Ramones, Joy Divisio09n, The Cult, The Smashing Pumpkins, Nirvana, Pearl Jam, Soundgarden jpt. 1988. aastal kinnitas plaadifirma „Geffen Records“ üks juhtidest John Kalodner, et Led Zeppelin on The Beatlesi kõrval teiseks mõjuvõimsaim ansambel muusika ajaloos. Led Zeppelin mõjutas teisi nii oma muusikaga, lindistustega plaatidel, raadioeetris, kontsertidel, Led Zeppelin oli bänd, kes suutis välja müüa suuri staadionikontserte, kusjuures ilma soojendusartistideta. Ka kunagine The Rolling Stonesi produtsent ja mänedžer Andrew Loog Oldham on ütelnud, et Led Zeppelin on olnud üks mõjuvõimsamaid bände kogu muusikatööstusele, kuid näidanud ka seda, kuidas peab tegema kontserte suurearvulisele publikule.

Igal juhul on üsna selge, et Led Zeppelin on läbi aegade üks maailma edukamaid ja kuulsamaid bände, kelle plaate on müüdud üle 200 miljoni, kui mitte lausa 300 miljonit! Ainuüksi USAs on nende plaate müüdud üle 110 miljoni ja sellega ollakse USAs bändide arvestuses kolmandal kohal, eespool vaid The Beatles ja Eagles. USA plaadimüügitabeli TOP 10 jõudis 9 Led Zeppelini albumit, neist kuus olid lausa esikohal (Suurbritannias jõudis plaadimüügitabeli tippu 8 albumit), ja on öeldud sedagi, et 60ndad olid The Beatlesi aeg, 70ndad olid Led Zeppelini aeg.

Üks tähelepanuväärne fakt on seegi, et Led Zeppelin on kandideerinud aastate jooksul 947 muusikaauhinnale, ja võitnud neist 683 auhinda, kuid neid nn suuremaid auhindu ehk siis Ameerika Muusikaauhindu ja Grammysid on neil suhteliselt vähe – neist esimesena mainitut vaid 1 ja Grammysid kokku 5 ja neistki on enamus „teenitud“ pärast karjääri lõppu. Mul isiklikult on seda üsna raske kommenteerida, miks nii on läinud...

Briti rokipunt Led Zeppelin tuli kokku aastal 1968 ja lõpetas tegevuse 1980, kuigi laulja Robert Plant, kitarrist Jimmy Page, bassimees/klahvpillimängija John Paul Jones on üritanud mitmel korral uuesti kokku tulla (1985, 1988, 1995 ja 2007), kuna trummar John Bonham lahkus taevasesse bändi juba 1980. aastal ja seejärel ju Led Zeppelin oma tegevuse lõpetaski. Neil on ilmunud 8 stuudioalbumit – 1969 „Led Zeppelin“ ja „Led Zeppelin II“, 1970 „Led Zeppelin III“, 1971 „Led Zeppelin IV“, 1973 „Houses of Holy“, 1975 „Physical Graffiti“, 1976 „Presence“, 1979 „In Through the Out Door“.

Kuulsaimad lood? Oh jah, mida valida, mida mitte – „Communication Breakdown“, „Whole Lotta Love“, „Immigrant Song“, „Black Dog“, „Rock and Roll“, „Over the Hills and Far Away“, „D’yer Mak’er“, „The Ocean“, „Fool in the Rain“, „Hot Dog“, „Kashmir“ ja otse loomulikult „Stairway to Heaven“!

See plaat (tegelikult ju lausa duubelalbum) viib meid aastasse 1973, ja Led Zeppelini kontsertile Madison Square Gardenis, ühtlasi on sellest esinemisest tehtud ka film „The Song Remains The Same“ (kontserte oli kolm ja just neist esinemistest tehti ka samanimeline film). Laulud lindistas Eddie Kramet, kasutati Wally Heideri mobiilset stuudiobussi ja hiljem mängiti see kokku Electric Lady stuudios New Yorgis ja Trident stuudios Londonis. Algupäraselt ilmus album 1976. aastal (plaadifirma Swan Song Records) ja anti uuesti välja 2007. aastal ning nüüd eelmise aasta (2018) septembris, loomulikult on seda albumit nüüd ja ka juba 2007. aastal korralikult ning põhjalikult remasterdatud.

2007. aastal ilmunud albumi jaoks olid remiksimise ja remasterdamise juures loomulikult ka Led Zeppelini elusolevad liikmed ning plaadile jõudis ka kuus lugu, mida algupärasel plaadil ei olnudki – „Black Dog“, „Over the Hills and Far Away“, „Misty Mountain Hop“, „Since I’ve Been Loving You“, „The Ocean“ ja „Heartbreaker“, ka plaadibukletti kirjutas uue loo Cameron Crowe.

Selge on see, et Led Zeppelin oli selline bänd, mis oli ka suurepärane kontsertbänd, kes jättis endast lavadele kõik, mis jätta andis. Sama kehtib ka nende esituste kohta, mis sel plaadil kõlavad.

Laulja Robert Plant on live’is täpselt sama hea nagu ka plaatidele, kui mitte isegi parem, sest live’is on härra Plantil veelgi rohkem võimalusi oma häält „näidata“, ja veidi ka publikule „mängida“, no ja seda võimsust, rokimehele vajalikku kurbust on selles hääles küll ja rohkemgi veel. Täpset sama saan öelda ka ülejäänud bändi kohta, sest kitarrist Jimmy Page on siin täiesti „jumalik“, soolod võimsad ja uhked, sama hea on ka bassimees ja klahvpillimängija John Paul Jones ja trummar John Bonham särab 100%. Kuulake ise neid trummide soolosid, üleminekuid, vahekäike ja kõike muud. Võimas!

Plaat algab vägevalt lauluga „Rock and Roll“ ja see ongi tõepoolest rock and roll! Alguses publiku kisa, John Bonhom lööb loo lahti ja Jimmy Page tuleb uhke kitarrisoologa (ja neid selles laulus ikka mitmeid ja mitmeid) ja seejärel juba härra Plant! Sellise minekuga lugu, et vägisi kisub ka minusuguse vanema kuulaja kaasa hüppama. Loo lõpus „näitab“ John Bonham, kuidas peab trummidega lugu lõpetama või tegelikult teeb ülemineku ühel laulult teisele, sest kohe järgneb ju suurepärane „Celebration Day“. Selles loos on jällegi mitu ülihead Page’i soolot! Terve „Celebration Day“ on selline uhke ja võimsa minekuga lugu. Sellele loole tuleb kohe otsa jällegi ülikõva „Black Dog“ – no ja selles loos on Robert Plant ikka ülihea, milline hääl, milline esitus! Võimas! No ja ka selles loos soleerib härra Page ikka väga pikalt – kitarr „nutab täiest hingest“, milline mängu ilu ja kiirus!

Ja alles selle loo lõpus teeb bänd väikese pausi, et Plant saaks publikult tere õhtust ütelda.

Neljas lugu algab oluliselt rahulikumalt ja fantastilise kitarrisoologa. Lugu on „Over The Hills And Far Away“. Jumalik lugu, milles Plant jutustab oma lugu, kuid lugu areneb ja kasvab pidevalt, et lõpus jällegi rahuneda ning Page lõpetab kitarrisoologa. Võimas ja ühtlasi ka ilus. Kontserdipublik on igal juhul rahul, et edasi minna järgmise looga – „Misty Mountain Hop“ – lugu hoopis teistusguse hingamise ja olemisega, kui esimesed neli lugu. Veidi psühhedeeliat, veidi isegi midagi sellist, millest tõepoolest kümneid aastaid hiljem grunge-mehed oma asja edasi arendasid.

Kuues lugu on suurepärane „Since I’ve Been Loving You“. Algab rahulikult ja veidi isegi salapäraselt. No ja kuulake seda Jimmy Page kitarrimängu, sellist loo sissejuhatust, algust võikski terveks päevaks kuulama jääda. Lihtsalt hämmastav, mida see mees suudab. No ja poolteist minuti hiljem „tuleb sisse“ härra Plant. Karjega! Võimsa karjega! Ja astub „dialoogi“ Page’i kitarriga. Uskumatult uhke ja võimas, ja see esitus võtab kananaha peale ikka küll. Siin on Plant see mees, keda on peetud mõnel hetkel ka maailma parimaks rokilauljaks. Seda peab ise kuulama, siin jääb sõnadest lihtsalt puudu! Võiks öelda, et pärast seda lugu ja esitust pole vaja enam mitte midagi mitte kellelegi tõestada, see on SEE bänd, mida on peetud sageli maailma parimaks bändiks. Ja ma mõtlen, et aasta on seal ju 1973!!! Lugu on üle 8 minuti pikk, kuid mitte ühelgi hetkel ei hakka igav.

Seitsmenda loo alguses kinnitab Plant publikule, et see laul on „No Quarter“, mis algab põneva süntesaatori mõtisklusega, mida mängib John Paul Young. Sellel lool on pikkust üle 10 minuti ja taaskord igati põneva ülesehitusega ning hingamisega lugu.

Oma hääle võimsust näitab Plant ka laulus „The Song Remains The Same“, millele järgneb „The Rain Song“. See veidi rahulikum lugu, kuid äärmiselt ilusa meloodiaga lugu ja Plant suudab seda võimsust ja suursugusust tuua ka rahulikumasse loosse. Esimese plaadi lõpetab jällegi põnev „The Ocean“, milles kuuleme ka väga lahedat vokaliisi.

Teisel plaadil on kokku viis lugu, kuid vaadake nende lugude pikkusi! Neist esimene on „Dazed and Confused“, millel pikkust 29 minutit! Seda võiks tegelikult lausa lühikeseks rokkooperiks nimetada. Lugu, milles oma lavalolekut ja esitust naudivad nii Page kui ka Plant, kindlasti ka Young ja Bonham. Lugu, milles palju psühhedeelilist, müstilist ja neid sõnu võiks mitmeid öelda, sest ühe sõnaga on seda lugu ja esitust küll väga raske kokku võtta.

Ja siis! Loomulikult „Stairway To Heaven“. Loo alguses tõdeb Plant, et ta arvab, et see lugu on lootusest. Selle laulu kohta ei pea mitte midagi ütlema, lihtsalt peab kuulama ja nautima. Jumalik!

Teise plaadi kolmas lugu on „Moby Dick“, mille alguses hõikab Plant maha, et löökriistadel on John Bonham, ja nii ju ongi. See on väga hea minekuga rokilugu, milles lastakse särada just Bonhamil, sest mees saab näidata ca 9 minuti jooksul, mida ta suudab üksinda trummidest välja võluda, ja uskuge mind, see on midagi sellist, millest peaks kirjutama täiesti iseseisva jutu. Igal juhul, jällegi lihtsalt kuulake ja nautige, see on kindlasti kübe muusikaajaloost!

Kaks väga head lugu on teisel plaadil veel – „Heartbreaker“, milles saab 100% rokkida ja soleerida Jimmy Page. Ja see on jällegi kuulamist väärt. Ja plaadi viimane lugu (üle 13 minuti pikk) „Whole Lotta Love“ – see paneb vägeva lõppakordi. Kõik bändiliikmed „saavad sõna“ ja minek ning võimsus on uskumatu. Ja kuulake neid Planti karjeid ja hüüdeid!

Vot selline plaat, selline kontsert, selline esitus! See kõik ongi LED ZEPPELIN! Ja mida ütleb Plant kontserdi lõpuks? „NEW YORK, GOOD NIGHT!“ Mina ütlen lihtsalt: „HEAD KUULAMIST!“

Neil Young „Songs for Judy“

(Warner Music)

Neil Percival Young on paljude muusikasõprade arvates oma generatsiooni üks mõjuvõimsamaid muusikuid, kes olnud kõva tegija nii rokkmuusikas kui ka bluusis ja folgis. Kanada laulja ja laulukirjutaja saab selle aasta 12. novembril juba 74-aastaseks, kes alustas muusikalist tegevust juba 1960ndatel aastatel, kui kolis elama Los Angelesse ja pani koos Stephen Stillsi ja Richie Furayga kokku legendaarse ansambli Buffalo Springfield. Ansambel avaldas tegevuse jooksul kolm albumit aastail 1966-1968.

1969 liitus Neil Young USA lauljate ja laulukirjutajate Stephen Stillsi ja David Crosbyga ning briti laulja-laulukirjutaja Graham Nashiga ning sündis folgi ja roki kvartett Crosby, Stills, Nash & Young.

1969 ilmus Neil Youngi esimene sooloalbum „Neil Young“, praeguseks on ilmunud Neil Youngil kokku 40 stuudioplaati, seni viimane aastal 2017 “The Visitor” koos ansambliga Promise of the Real. Siinkohal peakski mainima, et paljud Youngi stuudioplaadid on mängitud erinevate koosseisudega/ansamblitega, nt. tema enda band Crazy Horse, kuid ka The Shocking Pinks, The Bluenotes, Pearl Jam, Booker T. & the M.G.’s.

Neil Young on paljudele muusikasõpradele tuttav oma üsnagi kõrge ja omanäolise lauluhääle poolest, ta mängib suurepäraselt kitarri (varasemas loomingus just akustilist kitarri), ta kirjutab väga ägedaid ja üsnagi otsekoheseid laulusõnu, lisaks mängib ta suurepäraselt suupilli, klaverit, kuid saab hästi hakkama ka elektrikitarriga, mistõttu on teda mõnikord nimetatud ka “grunge ristiisaks” (1995 avaldas ta albumi “Mirror Ball” koostöös Pearl Jamiga).

Oma muusikas kombineerib Neil Young folki, rokki, kantrit ja bluusi.

Ta on lavastanud või olnud kaaslavastaja (nime all Bernard Shakey) mitmele filmile Journey Through the Past” (1973), “Rust Never Sleeps” (1979), “Human Highway” (1982), “Greendale” (2003) jt. Ta on teinud koostööd ka mitmel filmialbumil, nt. “Phildalephia” (1993), “Dead Man” (1995).

Ta on võitnud aastate jooksul mitmeid Grammy ja Juno auhindu, ja valitud kahel korral ka “The Rock and Roll Hall of Fame” – 1995 sooloartistina ja 1997 Buffalo Springfieldi liikmena. 2000. aastal valis ajakiri “Rolling Stone” Neil Youngi maailma kõigi aegade edetabelis paremuselt 34 rokkmuusika artistiks!

“Songs for Judy” on Neil Youngi kontsertalbum, mis ilmus 30. novembril 2018. See on plaadisarja “Neil Young Archives” 7 plaat ning sellel albumil kuuleme mehe kuulsaid ja vähem kuulsamaid lugusid erinevatelt kontsertitelt, kui Neil Young esines USA kontsertturneel 1976. aastal koos ansambliga Crazy Horse (siinkohal peab mainima, et USA presidendiks valiti 1976 Jimmy Carter, Young oli kontsertturneel ka koos Stills & Youngiga, kuid jättis selle turnee pooleli, ja aasta varem oli ta lahku läinud oma elukaaslasest – segased ajad).

Plaadil kuuleme akustilist Neil Youngi ehk mees, kitarr ja suupill või klaver (nt. lauludes “No One Seems to Know”, “After the Gold Rush”, “Journey Through the Past”), ja kas mitte ei kõla lauludes “Human Highway” ja “Mellow My Mind” ka bandžo? Laulus “A Man Needs A Maid” kõlab ka süntesaatorihelisid.

Plaadil olevate esitustega on tegelikult ka üks omamoodi lugu – sellel kontsertturneel oli kitarritehnikuna kaasas Joel Bernstein, kes lindistas otse võimendussüsteemist helikassetile mitmeid esitusi, lihtsalt iseenda jaoks. Koos oma sõbra, Cameron Crowe’ga nad valisid esitustest parimad välja, töötasid ka esituste helikvaliteediga, kuid mõni aeg hiljem see ling pandi pihta! Lindistus hakkas levima mitmete fännide käes, mistõttu otsustati, et aitab küll, sellest samast lindist tuleks välja anda plaat. Ja nii tehtigi. Loomulikult töötati veelgi rohkem helikvaliteediga, miksiti ja tehti muid “häid asju” ja nüüd see plaat on kõikidele Neil Youngi fännidele saadaval.

Mitmed lood, mis sellel plaadil kõlavad, nt. “Too Far Gone” (selle plaadi üks kaunemaid lugusid) ja “White Line”, 70ndatel aastatel plaatidel ei ilmunudki, need ilmusid hoopis albumil “Freedom” (1989) ja “Ragged Glory” (1990), laul “Give Me Strength” ilmus alles 2017. aasta albumil “Hitchhiker”.

Laul “No One Seems to Know” ilmub plaadistusena alles esimest korda – uus vana laul!

Plaadil on kokku 23 laulu, kõik esitatud sooloartistina ja akustilises võtmes, loomulikult leiame siit mitmedki Neil Youngi legendaarsed lood: “Heart of Gold” (no ei saa selle vastu mitte kuidagi, et see on ikka saatanlikult hea lugu – suupill selles esituses on suurepärane, nagu ka laulus “Love Is A Rose”), “No One Seems to Know”, “After the Gold Rush” ja “The Needle and the Damage Know”.

Albumi kaanel on pilt vägagi kuulsast daamist – Judy Garland, üsnagi noorelt surnud USA näitlejatar, laulja, tantsija, koomik, kes tuntud ju ka Liza Minnelli emana. Ka plaadi pealkiri “Songs for Judy” viitab Garlandile. Miks just Judy Garland? 1976. aasta kontsertturneel oli Neil Youngi ja Crazy Horse’i esitustes “mängus” ka mitmeid meelemürke (ei hakka seda teemat siinkohal pikemalt lahkama), kuid ühe esituse ajal nägi Neil Young hallutsinatsiooni, milles Judy Garland justkui viirastus laval… No ja nii see läkski…

Olen kindel, et Neil Youngi “Songs for Judy” on tõeline maiuspala kõikidele Neil Youngi muusika sõpradele ja fännidele, sest kõlab sellel plaadil ju üsnagi haruldast “kraami” vägagi ammustest aegadest, kuid see ei häiri mitte sugugi, sest Neil Young ongi ju lihtsalt Neil Young, ja sellel albumil üsnagi intiimsete esitustega.

Kuula ise ka:

https://wbr.ec/songsforjudy

ZAZ „Effet Miroir“

(Warner Music)

Prantsusmaa muusika on tegelikult mulle juba üsna pikka aega meeldinud. On ju aastate jooksul olnud alati suurepäraseid prantsuse lauljaid ja lauljatare – Edith Piaf, Yves Montand, Maurice Chevalier, Mireille Mathieu, Joe Dassin, Charles Aznavour, Sacha Distel, Gilbert Becaud, Juliette Greco, Salvatore Adamo, Patrick Bruel, FR David, France Gall, Jean-Jacques Goldman, Johnny Hallyday, Guesch Patti, Francoise Hardy, Vanessa Paradis, Patrick Fiori, uuematest artistidest kindlasti Patricia Kaas, Helene Segara, Lara Fabian, Mylene Farmer, Alizee jpt.

Vahva on see, et enamus prantsuse artiste laulab oma emakeeles, mistõttu on nad populaarsed just prantsuskeelsetes riikides, kuid loomulikult on ka neid esinejaid, keda tunneb terve maailm.

Lisaks tundub mulle nii, et enamus tuntuid prantsuse artiste on naisartistid (vaadake kasvõi seda eelnenud loetelu), ja kindlasti on üks kuulsamaid lauljatare viimastel aastatel just Zaz, kes on esinenud ka Tallinnas, Nokia Kontserdimajas aastal 2015 (esines koos suure bigbändiga).

Isabelle Geffroy ehk Zaz saab selle aasta 1. mail 39-aastaseks. Ta on laulja laulukirjutaja, kes oskuslikult seob oma muusikas džässi, prantsuse muusikat (nt šansooni), souli ning akustilist muusikat.

Teda tuntakse paljuski tänu hittloole „Je veux“, mis ilmus tema debüütalbumil „Zaz“ (2010). Tänaseks on lauljatare plaate müüdud kümneid miljoneid.

Lauljatari ema on hispaania keele õpeteja, isa töötas elektrifirmas. 1985. aastal läks ta koos oma õe ja vennaga Conservatoire de Tours-kooli, kus käis vanuses 5-11 eluaastat. Ta õppis seal varakult muusikateooriat, kuid ka viiuli-, klaveri- ja kitarrimängu ning laulis kooris. 1994. aastal kolis Isabelle Bordeaux’sse, kus võttis laulutunde, kuid tegeles ka kung fu’ga. 2000. aastal võitis ta stipendiumi, mis võimaldas tal õppida modernse muusika koolis (CIAM) Bordeaux’s.

2001. aastal hakkas Zaz laulma bluusibändis Fifty Fingers, veidi hiljem ka erinevates džässibändides, nt Angouleme. Seejärel teenis Zaz leiba stuudioartistina Toulouse’is, lauldes taustasid mitmetele artistidele – Maeso, Art Mengo, Vladimir Max, Jean-Pierre Mader jpt.

2006. aastal kolis lauljatar tagasi Pariisi. Esialgu töötas ta lauljana kabarees, kuid see ei olnud siiski päris õige tema jaoks. Ta hakkas laulma hoopiski Pariisi tänavatel Montmarte’is ja tema omapärast häält ja esitust märgati, sest üsna ruttu kogus ta oma etteastetele tänavatel vägagi palju vaatajaid.

Edasi hakkaski Zaz üha rohkem oma soolokarjäärile keskenduma, kuni 10. mail 2010 ilmus tema debüütalbum „Zaz“. See oli Prantsusmaal igati edukas. Plaadil oli nii lauljatari enda kirjutatud lugusid („Top sensible“), lugusid, millel ta oli kaasautor („Les passants“, „Le long de la route“ jt). Plaadi produtsendiks oli Kerredine Soltani, kes kirjutas plaadile ka hittloo „Je veux“.

Seejärel andis Zaz kontserte Prantsusmaal, Kanadas ja Šveitsis, kuid ka Brüsselis, Berliinis ja Milaanos. Sügiseks oli Zaz’ist saanud menukas artist Belgias, Šveitsis ja Austrias. Juba samal aastal oli selge, et Zaz’ist oli saanud Euroopas kõige edukam prantsuse artist.

2011. aastal kõlas Zaz’i laul „Coeur Volant“ menukas filmis „Hugo“, ilmus ka lauljatari CD ja DVD „Zaz live tour Sans Tsu Tsou“. Paar aastat hiljem kõlas tema laul „Eblouie Par La Nuit“ menukas USA krimitrilleris „Dead Man Down“. 2012. aastal esines Zaz mitmel pool maailmas – Jaapan, Kanada, Saksamaa, Poola, Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria, Serbia, Türgi jne. 2013 ilmub lauljatari teine album „Recto Verso“, millel ka hittlood „On ira“ ja „Comme ci, comme ca“.

2014 ilmus tema kolmas stuudioalbum „Paris“, mis tõi talle ka Echo auhinna, kui edukaim naisartist pop- ja rokkmuusikas. Album oli sügav kummardus mitmenäolisele Pariisile, sest plaadil ainult lood, mis jutustavad Pariisist.

2018. aasta septembris ilmus Zaz’i suurepärane singel „Que vendra“ ja veidi hiljem uus album „Effet miroir“ („Peegliefekt“).

Zaz on oma intervjuudes ütelnud, et teda on mõjutanud Vivaldi „Neli aastaaega“, mitmed džässartistid (Enrico Macias, Bobby McFerrin, Richard Bona), kuid ka aafrika, ladinaameerika ja Kuuba muusika.

Uus plaat „Effet miroir“ on suurepärane plaat, millel leiab nii head poppi, veidi mustlasmuusikat (plaadi hittlugu Que Vendra“), kübe džässi, souli. Ja loomulikult on Zaz täpselt sama hea nagu ka oma varasematel albumitel.

Minu jaoks on kurb see, et ei saa prantsuse keelest aru, mistõttu olen kindel, et paljugi läheb tänu sellele „kaduma“, kuid siiski otsid tuttavaid sõnu, mida prantsuse keelest tead ja mulle tundub, et paljudes on lauludes on juttu ei millestki muust kui armastusest, ja see on ju igati ilus ja teretulnud. On ju albumil laul, mille pealkiri on „J’aime J’aime“.

Plaat algab kauni ballaadiga „Demain C’est Toi“, ilus ja õrn esitus, mida täiendab kaunis meelodia mängituna klaveril (Guillaume Poncelet), saatmas keelpillid. Esimesele laulule järgneb eespool mainitud hittlugu „Que Vendra“, milles kuulda mõnusaid mustlaskitarre (Gabriel Rios, Davide Esposito), väga huvitav leid on ka trompetisoolo (jällegi Davide Esposito).

Kolmas lugu on selline tantsulik popilugu „On S’en Remet Jamais“, mida on vürtsitatud veidi ka rokilikumate saundidega (Ruben Block ja Tom Vanstiphout kitarridel). Popilikumaid lugusid, millel väga head meloodiad on plaadil mitmeid – „Toute Ma Vie“, „Si C’etait A Refaire“, „Nos Vies“.

Vägagi kaunis šansoon on plaadi viies lugu „Mes Souvenirs De Toi“, selline tõeliselt klassikaline prantsuse muusika lugu, ilus, mida võib öelda ka laulu kohta „Ma Valse“. Plaadi lõpetab jällegi üks kaunis ja suurepärane ballaad „Laponie“ (mulle tundub, et Zaz jutustab meile lugu Lapimaast, sellist salapärast hingamist on selles loos kindlasti). Selles loos Zaz ei laulagi vaid jutustab lugu (ainult vahetevahel on kuulda vokaliisi), ja jällegi võib öelda, et prantsuse keel on ütlemata sensuaalne keel, mida just sellises esituses väga kena kuulata. Klaveril jällegi Guillaume Poncelet, lisaks mitmeid keelpille. Selline lugu, mis võiks kõlada mõnes kaunis prantsuse armastusfilmis.

Kokkuvõtlikult on Zaz’i uus album suurepärane kuulamine, kindlasti neile, kellele meeldib prantsuse muusika ja loomulikult Zaz.

Clean Bandit „What Is Love?“

(Warner Music)

Clean Bandit on kahtlemata kaasaegse popmuusikamaailma üks põnevamaid ja huvitavamaid artiste. Sellele sain ma kinnitust ka pärast nende uue albumi kuulamist, sest muusika, mida nad uuel plaadil teevad on igati äge popmuusika.

Clean Bandit on brittide elektroonilise muusika bänd, mis tuli kokku 2008. aastal Cambridge’is. Bändi liikmed on Grace Chatto ja vennad Jack ning Luke Patterson. Clean Banditit tuntakse ka seetõttu, et nad suudavad oma muusikas ühendada klassikalise ja kaasaegse tantsumuusika elemente, lisaks kasutavad nad oma lugudes vägagi kuulsaid lauljaid, räppareid. Nii on nendega koostööd teinud Jess Glynne, Anne-Marie, Sean Paul, Demi Lovato, Zara Larsson, Ellie Goulding, Rita Ora jpt. Uhke nimekiri, kas pole.

Clean Banditi debüütsingel „A+E“ ilmus 2012. aastal, järgmisel aastal nägi ilmavalgust järgmine singel „Mozart’s House“, viimati mainitud lugu äratas kuulajates juba tähelepanu ja tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 17.

2014 ilmus nende neljas singel „Rather Be“ (enne seda veel lugu „Dust Clears“, selles laulus laulis Jess Glynne, ja see lugu tõusis brittide singlimüügitabeli esikohale! Lugu oli sel aastal sedavõrd edukas, et brittide müügitabelis oli see kokkuvõttes kohal number kaks, eespool vaid Pharrell Williamsi toonane megahitt „Happy“). Laulu märgati ka USA’s, sest Billboard Hot 100 tabelis suutis lugu tõusta kohale number 10. Lugu võitis ka Grammy auhinna, kui parim tantsumuusika lindistus.

2014. aastal esines Clean Bandit esimest korda ka televisioonis, seda populaarses telesaates „Later... with Jools Holland“. Samal aastal ilmus ka nende debüütalbum „New Eyes“ ning jõuti esineda ka koos BBC filharmooniaorkestriga. Ilmus ka singel „Real Love“, milles laulis jällegi Jess Glynne, ja seegi lugu oli edukas, brittide edetabelis jäi laulu kõrgeimaks kohaks siiski „vaid“ teine koht.

2015 ilmus Clean Banditi uus singel „Tears“, milles laulab telesaate „The X Factor“ 2015. aasta hooaja võitja Louisa Johnson. Müügitabelis saavutas laul viienda koha. Ah jaa, üks asi veel – algupärases koosesisus mängis Clean Banditis ka pianist ja viiulimängija Neil Amin-Smith ja 2016 ilmus jällegi uus singel (selles loos Amin-Smith enam kaasa ei löönud) – „Rockabye“, millel lõid kaasa Jamaika superstaar Sean Paul ja lauljatar Anne-Marie, ühtlasi sai sellest loost Clean Banditi teine laul brittide singlimüügitabeli tipus! Kusjuures laul püsis selle edetabeli esikohal 9 nädalat järjepanu!

Aasta hiljem ilmus uus singel „Symphony“ (laulab Rootsi lauljatar ja superstaar Zara Larsson) ja seegi lugu jõudis brittide singlimüügitabeli tippu – seega juba kolma laul, mis suutis sellise „trikiga“ hakkama saada. 2017 ilmus jällegi uus laul „I Miss You“, milles lööb kaasa Julia Michaels.

Mais 2018 ilmus järjekordne singel „Solo“ (laul püsis brittide müügitabeli esikohal terve kuu), milles laulab Demi Lovato ja sama aasta novembris ilmus ansambli teine album „What Is Love?“ ja samas kuus veel ka singel sellelt plaadilt ehk „Baby“, milles löövad kaasa Marina and the Diamonds ning Luis Fonsi.

Tänaseks on alates 2016. aastast müüdud maailmas 13 miljonit Clean Banditi singlit ja 1,6 miljonit plaati, kuid ma usun, et need numbrid kasvavad üsna kiiresti, kuna kindlasti ka uus album annab siia juurde üsna suure numbri. On ju uuel plaadil ka varasemad hittlood ehk „Symphony“, „Rockabye“, „Solo“.

Clean Banditi uue albumi kohta võibki öelda, et see on suurepärane näide, kuidas tuleks teha väga head popmuusikat. Kõik on tehtud maitsekalt ja mõnusalt, on tunda, et muusika on sündinud „naeratus suul“ ja näib, et Clean Bandit teab väga täpselt, mida on vaja, et laulust saaks hittlugu. See on see miskit, mida kõikidele antud ei ole, kuid Clean Banditil on see olemas. Vahva on seegi, et mitte midagi kaelamurdvat nad oma lugudes ei tee, kuid harmooniad ja meloodiad on täpselt sellised, mis kuulaja enda külge suudavad haarata. Paljud lood on ju ka sellised, et suudad neid pärast esimest-teist kuulamist ka kaasa ümiseda või laulda. Võib öelda sedagi, et lihtsuses peitub võlu.

Plaadi avalöögiks on hittlugu „Symphony“, milles laulab Zara Larsson. Lugu, milles tunda ka sellist klassikalise muusika hingamist, mis Clean Banditile omane olnud juba mitmeid aastaid, kuid tegelikult ju jällegi suurepärane tantsulugu, millest annab tunnistust ka laulu edu igasugu edetabelites.

Teine lugu „Baby“ on mõnusa latiino-hingamisega, ja jällegi meloodiline tantsumuusika hitt, milles laulavad Marina (varem tuntud ka artisti nime all Marina and the Diamonds) ja latiinomuusika superstaar Luis Fonsi.

Plaadi kolmas lugu on ju jällegi superhitt ehk „Solo“, milles laulab Demi Lovato. Ja jällegi väga head popmuusikat/tantsumuusikat. Hea rütmiga, meeldejääva refräänida ja põnevate meloodiliste ning heliliste lahendustega.

Seejärel juba suurepärane „Rockabye“, milles jällegi kübe klassikalise muusika hingamist (veidi viiulit ja veidi tšellot), jamaikalikku hingamist annab juurde Sean Paul, lisaks laulmas kauni häälega briti lauljatar Anne-Marie. Kokku on pandud head poppi, meeldejääv refrään, jamaikalikku räppi ja kübe klassikat – suurepärane segu.

Sellega hittlood ei lõpe – viies lugu jällegi hittlugu „Mama“ – lauljatariks selles laulus Ellie Goulding. Usun, et paljudele popmuusika sõpradele on see lugu igati tuttav. Jällegi meeldejääv refrään, veidi „lonkav“ rütm, veidi idamaist (või on see hoopis midagi Kreekast?) hingamist. Kokku jällegi igati hea tantsulugu.

Anne-Marie’d saab sellel plaadil veel kuulda, sest ta laulab ka laulus „Should’ve Know Better“, mis on veidi rahulikum lugu. Laulus „Out At Night“ löövad kaasa Kyle ja Big Boi, see on selline latiinorütmiga hittlugu, ja väga vahva ning meeldejääva meloodiakäiguga, mis üsna kiiresti kuulajat kummitama hakkab.

Kaheksandas laulus „Last Goodbye“ „hingab“ Clean Bandit hoopis reggae’likumas õhus, kuid ka reggae’le on Clean Bandit osanud anda üsnagi omanäolise ülesehituse. Laulmas rootsi lauljatar Tove Styrke ja selles loos kuuleme ka põnevat (jamaikalikku) räppi (toastingut) briti naisräpparilt Stefflon Don’ilt.

Järgmine lugu „We Were Just Kids“ on jällegi veidi rahulikum, milles kuuleb palju põnevaid instrumente ning meloodialahendusi. Laulavad Kirsten Joy ja selle sajandi algusaastate üks edukamaid briti meeslauljaid Craig David.

Suurepärased popilood on ka plaadi kolm viimast lugu – laulus „Nowhere“ laulavad brit lauljatar Rita Ora ja jällegi ka Kyle, laulus „I Miss You“ laulab Julia Michaels, kes on paaril viimasel aastal hakanud ka ise rohkem laulma, sest varem kirjutas ta hittlaule paljudele teistele artistidele (Selena Gomez, Demi Lovato, Britney Spears, Justin Bieber, Gwen Stefani jpt), kusjuures ka selles laulus on Julia Michaels aidanud Clean Bandit’il laulu kirjutada ja plaadi viimases laulus „In Us I Believe“ laulab Soome megatäht Alma. Kaks viimast lugu on head popilikumad, kuid veidi aeglasemad, kui paljud plaadi alguses olevad laulud.

Kokkuvõtlikult – lihtsalt geniaalne popiplaat!

Jess Glynne „Always In Between“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et punapäised naised panevad alati mu südame kiiremini tuksuma, mistõttu on eriti vahva kuulata punapäist lauljatari, kes näeb igati kena välja, ja kellel on võrratu hääl. Jess Glynne’il kõike seda ometigi ju on.

Jessica Hannah Glynne saab selle aasta oktoobris 30-aastaseks, ja lisaks laulmisele kirjutab ta ise ka lugusid. Esimest kuulsust saavutas ta 2014. aastal, kui laulis Clean Banditi loos „Rather Be“ ja Route 94 loos „My Love“, mis mõlemad ka briti singlimüügitabeli etteotsa tõusid. Aasta hiljem ehk 2015 avaldas Jess Glynne debüütalbumi „I Cry When I Laugh“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! Sellel plaadil olnud laulud, mis singlina ilmusid ehk „Hold My Hand“ ja „Don’t Be So Hard On Yourself“ tõusid samuti briti singlimüügitabeli tippu! No ja täpselt sama on juhtunud ka lauljatari uue albumiga „Always In Between“ ja hittlooga „I’ll Be There“, mis samuti vastavata briti müügitabelite etteotsa tõusid. Seetõttu võib öelda, et juba praegu on Jess Glynne üks edukamaid briti lauljatare läbi aegade.

Jess Glynne on sündinud Hampsteadis ja üles kasvanud Muswell Hill’is, Põhja Londonis. Tema isa Laurence on maakler ja ema Alexandra töötab muusikaäris firmas „A&R“. Tegemist on juudi päritolu perekonnaga, kelle kunagine perenimi oli Goldstein, kuid lauljatari vanaisa muutis selle ära Glynne’iks.

15-aastaselt proovis lauljatar kätt briti talendisaates „The X Factor“, kuid seal tekkisid väikesed erimeelsussed, mistõttu Jess Glynne saatesse siiski ei pääsenud. Koolis oli Jess Glynne tubli õpilane, kes pärast kooli proovis kätt boutique’is, fitnessi keskuses ja juuksurisalongis, seejärel reisis mööda maailma ja hakkas vaikselt lugusid kirjutama, otsides samal ajal ka koostööpartnereid, et just muusikamaailmas karjääri teha.

Jess Glynne õppis aasta aega muusikat ka Londonis, kus tutvus oma tulevaste koostööpartneritega – laulukirjutaja Jin Jin’i ja produtsendi Bless Beats’iga. Jess Glynne’i hääl oli juba toona suurepärane ning ta hakkas silma „õigetele“ inimestele muusikamaailmas, mistõttu 2013. aastal sõlmis temaga lepingu suurfirma Atlantic Records.

Seejärel tegi ta juba koostööd Clean Banditi ja Route 94 (laulud, millest eelpool juba rääkisin) ning 2014. aasta juulis ilmus lauljatari esimene soolosingel „Right Here“, mille produtseeris brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City. Laul tõusis briti singlimüügitabeli 6. kohale. Seejärel esinemisd paljudel muusikafestivalidel (Bestival, Glastonbury, Lovebox, Wireless jne) ja kontsertturnee Suurbritannias. Lisaks jõudis Jess Glynne teha koostööd samal aastal ka Iggy Azalea, Little Mix’i, Rita Ora, Rudimentali jpt.

2015. aasta märtsis ilmus lauljatari teine soolosingel „Hold My Hand“, mis debüteeris briti singlimüügitabeli esikohal. Ta laulis ka briti räppari Tinie Tempah’ laulus „Not Letting Go“, mis samuti singlimüügitabeli etteotsa tõusis. Samal aastal pidi lauljatar käima ka häälepaelte operastioonil, mistõttu pidi ta vahel jätma mitu muusikafestivali, kuid sama aasta augustis ilmus tema esimene sooloplaat „I Cry When I Laugh“, mis briti plaadimüügitabeli tippu ronis, nagu eelpool juttu oli. Plaadi produtseerimises aitasid kaasa Knox Brown, Naughty Boy, Starsmith, Talay Riley, Switch ja ka Bless Beats ning Jin Jin. Samal aastal osales Jess Glynne külaliskohtunikuna talendisaates, sama aasta novembris käis lauljatar suurel konstertturneel Suurbritanias, turnee nimeks oli „Take Me Home Tour“.

Oktoobrist 2016 kuni 2017 aasta lõpuni töötas Jess Glynne oma teise stuudioplaadi kallal, tehes koostööd mitmed suurepäraste produtsentide ja laulukirjutajatega, no näiteks Ed Sheeran. Üks plaanis lauludest ehk „Woman Like Me“ läks hoopis ansambli Little Mix, ja see ilmus nende albumil „LM5“.

2018. aasta jaanuaris lõi Jess Glynne kaasa Rudimentali hittloos „These Days“ (lisaks veel ka Macklemore ja Dan Caplen). Lugu oli üliedukas – oli pikka aega briti singlimüügitabelis kohal number kaks, eespool vaid Drake’i hitt „God’s Plan“, kuni märtsis tõusis „These Days“ tabeli tippu.

Sama mais ilmus uue albumi esimene singel „I’ll Be There“, mis juba juunis oli ka briti singlimüügitabeli esikohal. Augustis ilmus teine singel „All I Am“, mis jõudis brittide edetabelis kohale number 7. Septembris ilmus aga lauljatari teine album „Always In Between“. Oktoobris uue albumi kolmas singel „Thursday“, mis müügitabelis tõusis kolmandale kohale.

Novembris 2018 alustas Jess Glynne „Always In Between Tour“-nimelist kontsertturneed, mis viis teda esinema Euroopasse ja Suurbritanniasse, kokku 50 kontserti. Teada on sedagi, et sel aastal (2019) on Jess Glynne erikülaline suurel Spice Girlsi taasühinemisturneel, mis toimub suurtel staadionitel/areenidel.

Mõjutajad

Jess Glynne’i mõjutajateks on olnud Frank Ocean, Amy Winehouse, kuid ka Adele, Sam Cooke, Destiny’s Child, Aretha Franklin, Whitney Houston ja Etta James, kes on olnud suureks eeskujuks just Jess Glynne’i laulmisele. Lugude kirjutamisel on eeskujudeks olnud Eminem, Jay Z, Kendrick Lemar. Lauljatar ise on vihjanud veel ka Inia Arie’le, Beyonce’ile, Mary J. Blige’ile, Mariah Carey’le ja Mavis Stapls’ile.

Ja veel, Jess Glynn on ütelnud sedagi, et Lauryn Hill’i album „The Miseducation of Lauryn Hill“ oli album, mis motiveeris teda üldse laule kirjutama.

Kui uut albumit kuulata, siis tegelikult ju eelpool mainitud artistide mõjutusi on tunda kindlasti. Jess Glynne’il on võimas ja vägagi omanäoline hääl, milles on veidi madalamaid toone, veidi sellist põnevat käredust (äkki võiks mingeid ühiseid jooni otsida isegi Cher’iga), kuid võiks öelda, et tema hääles on sellist soulmuusika hingamist ja tunnetust. Ja kui sulle meeldib selline väga kvaliteetne tantsumuusika (milles on meloodiat, head minekut, meeldejäävaid refrääne ja vahvaid harmooniaid), milles on tunda ka soulmuusika mõjutusi, siis on see igati suurepärane kuulamine. Mulle meenuvad siinkohal Justin Timberlake, Bruno Mars ja Pharrell Williams.

Lauljatari uus album algab igati gospelliku introga, mille alguses kuulda linnulaulu ja puhkpille.

Plaadi teine lugu „No One“ on üsnagi house’liku hingamisega, milles saab kuulda Jess Glynne’i suurepärast ja võimast häält. Selles laulus on lauljatari hääles sellist lahedat vibraatot, võimsaid madalaid noote ja kõrgete nootide uhkust ning jõudu. Lisaks veel veidi sellist gospelliku taustalaulu. Kindlasti selline lugu, mis paneb jala kaasa tatsuma. „I’ll Be There“ on tõepoolest suurepärane popilugu, mille refrään üsna kergesti „kummitama“ hakkab, palju on lahedat vokaliisi ja häälemängu.

Mulle endale meeldib laulu pealkirjaga „All I Am“ – selline tõeliselt hea „vanakooli“ popilugu, mis isegi sellist 90ndate aastate tantsulikumat poppi meenutab. Mõnusate puhkpillidega on vürtsitatud veel üks väga hea popilugu ehk „Rollin“ (see tuletab meelde Justin Timberlake’i ja Bruno Marsi hittlugusid).

R&B hingamist on lugudes „123“, „Won’t Say No“ ja „Never Let Me Go“, võimast esitust kuuleb aeglasemates lauludes „Broken“ ja „Nevermind“ (Jess Glynne’i hääl on ikka üsnagi müstiline!), souliliku hingamisega on „Hate/Love“.

Kokkuvõtlikult võiks öelda, et Jess Glynne’i uus album on suurepärane popmuusika plaat, milles kuulda ka R&B, gospeli ja souli hingust. Ja loomulikult – lauljatari esitus ja hääl – võimas!

J. Karjalainen „Sä kuljetat mua“

(Warner Music)

Mulle on Soome muusika alati kuidagi hingelähedane olnud, juba lapsepõlvest saati. Üks põhjus kindlasti selles, et palju sai ju vaadataud saateid Soome televisoonist, kus näidati 70-80ndatel aastatel palju ka muusikasaateid. Nii said toona lemmikuteks Vesa-Matti Loiri, Hector, Pave Maijanen, Kirka, Fredi, Kojo, Mikko Alatalo, Markku Aro, Kari Tapio ja kindlasti J. Karjalainen, keda võib pidada ka 80ndate aastate soomeroki üheks parimaks artistiks ja arendajaks.

J. Karjalainen ehk Jukka Tapio Karjalainen on sündinud 1. aprillil 1957, ta on Soome laulja, muusik ja laulukirjutaja, kes on oma karjääri jooksul müünud peaaegu miljon plaati, mis on igati suur number. Enamuse esitatud lauludest on ta kirjutanud ise, nii muusika kui ka sõnad. J. Karjalainen alustas muusika tegemist koosseisuga J. Karjalainen ja Mustat Lasit. Nii mängiti bluusilikku, folgilikku ja kantrilikku muusikat, kuid puhkpillid andsid juurde ka mõnusat soulilikku hingamist.

1990ndatel aastatel alustas J. Karjalainen soolokarjääri, ja siis hakkas ta esitama rohkem rokilikumat ja popilikumat muusikat. Mehe kuulsamad laulud, mis kindlasti on tuttavad ka paljudele eestlastele, on „Mennyt mies“, „Sankarit“, „Doris“, „Villejä lupiineja“, „Hän“ jpt.

J. Karjalainen alustas pärast kooli ja armeeteenistust tööd reklaamiagentuuris, kus ta töötas mõnda aega ka pärast seda, kui oli otustanud muusikat tegema hakata.

Läbimurre Soomes tuli 1982. aastal, kui ilmus album „Yö kun saapuu Helsinkiin“, millel oli ka hittlugu „Ankkurinappi“. Paar aastat hiljem, 1984, ilmus veelgi edukam laul – „Oi mikä ihana ilta“. See ilmus albumil „Doris“ (1985) ja selle plaadinimilugu pani paika selle, et J. Karjalainen ja Mustat Lasit oli 80ndatel aastatel üks edukamaid ja populaarsemaid artiste Soomes. Ja see polnud veel kõik, sest 1986 ilmus veel üks üliedukas singel – „Sekaisin“. J. Karjalainen ja Mustat Lasit viimane album ilmus 1988. See oli „Lumipallo“, millel veel ridamisi vägagi populaarseid lugusid: „Hän“, „Merenneitoni ja minä“ ja „Viimeinen laulu“.

Pärast seda plaadistas J. Karjalainen juba sooloartistina ning ilmus album „Keltaisessa talossa“ (1990). Järgmine plaat oli „Päiväkirja“, mis lindistati nime all J. Karjalainen yhyeineen. Plaat tehti valmis Texases, USAs ja sellel on ka hittlugu „Luuranko rämisee“.

Ka järgmine plaat „Tähtilampun alla“ (1992) valmis nime all J. Karjalainen yhtyeineen. Ja seegi oli üliedukas, sisaldades hitte „Mies, jolle ei koskaan tapahdu mitään“, „Avaruuden ikkuna“ ja „Telepatiaa“. 1994 ilmus album „Villejä lupiineja“, mille nimilugu ja laul „Volframisydän“ olid jällegi vägagi populaarsed Soomes.

Seejärel jätkas J. Karjalainen muusika tegemist kooseisuga J. Karjalainen Electric Sauna. Selle koosseisus esimene album oli „J. Karjalainen Electric Sauna“ (1996), millel jällegi sama aasta suve üks populaarsemaid laule Soomes ehk „Missä se Väinö on?“. Sama koosseis avaldas veel mitu väga head plaati: „Laura Häkkisen silmät“ (1998), „Electric Picnic“ (1999), „Marjaniemessä“ (2001) ja „Valtatie“ (2002).

Seejärel saame rääkida juba J. Karjalaise sooloalbumitest. 2006 ilmud edukas „Lännen-Jukka“, kus mees laulis ameerikasoome rahvalaule. 2008 ilmus veel teinegi sarnane album „Paratiisin pojat“ ja ka kolmas plaat „Polkabilly Rebels“ (2010), mistõttu võib seda plaadisarja kutsuda ka rahvamuusikatriloogiaks.

Järgmine sooloplaat „Et ole yksin“ ilmus 2013. Uus album oli Soomes pikisilmi oodatud, sest J. Karjalainen mängis nüüd jällegi popilikumat ja rokilikumat kraami. Plaat püsis teve aasta Soome plaadimüügi edetabelis ja oli viis nädalat ka edetabeli esikohal. Albumi tuntuimad lood on kindlasti „Mennyt mies“, „Meripihkahuone“ ja „Sydänlupaus“. 2014. aastal valiti album „Et ole yksin“ soomlaste Emma-gaalal aasta parimaks rokkalbumiks ning „Mennyt mies“ oli aasta parim lugu!

Albumiga „Et ole yksin“ on üks vahva lugu veel. Soome räppar Paleface ja paljud teised soome räpparid tegid sellest plaadist ka räpiplaadi – „Nyt kolisee“ ja seegi tõusid 2014. aastal Soome plaadimüügitabeli etteotsa!

2015 ilmus J. Karjalaise kuues stuudioalbum „Sinulle, Sofia“, mis oli samuti edukas, olles Soome plaadimüügitabelis 17 nädalat. Plaadi edukas singel on „Stindebinde“. Mitmed muusikakriitikud tõdesid, et sellel plaadil oli J. Karjalaisel Soome muusikaajaloo parim taustaansambel.

Ja nüüd, uus album „Sä kuljetat mua“, mis ilmus 19. oktoobril 2018. See on mehe 7 stuudioalbum, mille produtsendiks on Janne Haavisto, kes mängis aastaid tagasi trumme ansamblis J. Karjalainen ja Mustat Lasit! No ja sama mees ehk produtsent mängib trumme ja löökriistu ka sellel albumil. Kitarre mängib ka Mikko Lankinen, basskitarri Tom Nyman ja klahvpille Pekka Gröhn.

Soome muusikakariitiikud on tõdenud, et uus album jätkab J. Karjalaise eelmiste plaatide eduretsepti, kuid plaat on veidi tumedam ja müstilisem kui eelmine album „Sinulle, Sofia“. Soome rokkmuusikalehes „Soundi“ tõdes Hannu Linkola, et uus album on „lihtsuse kunst, milles häälet ja sõnad teenivad midagi suuremat“.

Uue albumi kaanel on 60 aasta tagune aatomikiirendi, mis viitab millelgi nostalgilisele ja müstilisele. Tundub, et muusikaline reis viib meid teaduse ammustesse aegadesse ja meelte sügavamatesse soppidesse. J. Karjalainen on müstik, kes juhib kuulaja kahtlasele teele ja maailmadesse, mille olemasolust pole kuulajal olnud aimugi. No kuulake kasvõi plaadi nimilugu „Sä kuljetat mua“ – J. Karjalainen tõdeb, et keegi tema peas juhib/suunab teda, läbi öise linna, mööda külmi tänavaid, lennuväljast ja surnuaiast ja banaaniistandusest mööda, et jõuda kaunile rannale. Kas see toimub nüüd laulja peas või reaalsuses? Mine võta kinni. Lihtne lugu, kuid väga hea lugu.

J. Karjalainen laulab ka naljakast naisest, kes tantsib rannas ja tema kaelas on hülge selgroolülidest tehtud luulei („Luulei“). Huvitav, kas see on sama rand, kuhu laulja meid esimeses laulus „Sä kuljetat mua“ viis? Midagi toimub, kuid oleks justkui nii pime, et ei saa täpselt aru. Üsnagi filmilik lugu, mida rõhutab ka vaheosa, mis on räägitud üsnagi kosmilise (jumaliku?) häälega.

Sarnast filmilikkust on tunda läbi plaadi. „Gunpowder cha cha“ on nimetatud lausa (väljamõeldud) „Surm riietub kimonossa“-filmi tunnusmeloodiaks. J. Karjalainen näitab selles loos ennast täiesti uuest küljest. Mõnusalt hõljuv lugu, chachad on samuti tunda.

Laulu „Vieraita muistoja“ alguses kõlavad suupill ja kitarr tuletavad meelde 1994. aastal ilmunud albumi „Villejä lupiineja“ laulu „Mä tahdon olla lähellä sinua“. Laul „Rosetta“ on lihtne lugu, kuid räägib tõsisel teemal – paarisuhtevägivallast. Rahulik ja mõnus lugu suveöö ootusest on „Tule kesäyö“ (J. Karjalainen on alati väga häid ja ilusaid laulusõnu kirjutanud, see lugu on sellest suurepärane näide nagu ka suupill, mida selles loos kuulda saame).

Samasugune rahulik ja mõnus lugu on ka „Tummansininen seuralainen“, milles J. Karjalainen laulab tumesinisest ööst ja kahest kulgejast. Laul, milles laulja kinnitab, et mured mööduvad ruttu, kuigi tüdruk, keda oodati, ei tulnudki. Kui laulus „Tule kesäyö“ sai kuulda head suupilli soolot, siis selles loos kuuleme head kitarrisoolot.

„Terve, Sirkka Lautamies“. Karjalainen laulab sada aastat vanadel teemadel, rääkides kellestki Sirkka Lauatamiehest, kes korjas lilli 1925. aastal, kuid juttu on ka vanast graniidikaevandusest, kust viidi graniiti Peterburi Iisaku katederaali ehitamiseks. Lilled ja graniit!? Igal juhul on laulus sellist lahedat reggae-hingamist. Ai, kui hea see lugu on! Väga vahvate saundidega, ja rütmidega. Lihtne ja ai kui ilus!

Veidi reggae’likku ja soulilikku hingamist on tunda ka plaadi eelviimases laulus „Ilmassa pieni sydän“, refrään on selline, mida pärast esimest kuulamist suudad kohe ka kaasa laulda. Järelikult ju hitilugu, milles härra Karjalainen pole ka suupilli unustanud ja see annab igati mõnusa ja kerge tunde laulule juurde.

Plaadi lõpulugu on „Neuvo van Han“, mis on igati rokilik, justkui oleks Hurriganes lavale lastud. Lugu jutustab meile loo ühest veidi hullust ja vanast teadlasest, kes oli suutnud muuta vee kullaks! Ägeda minekuga klaverisoolo mängib selles loos Pekka Gröhn.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et J. Karjalaise uus album on täpselt sama hea (väga hea), kui mehe eelmised albumid. Mulle meeldib tema lihtsus, oskus kirjutada põnevaid ja lihtsaid meloodiaid ning lugusid, ja see, kuidas ta loob sõnu, mis annavad kuulajale edasi igasugu põnevaid paiku, meeleolusi ja tundeid.

J. Karjalianen on jätkuvalt üks minu lemmikutest!

Matt Corby „Rainbow Valley“

(Warner Music)

Matthew John Corby on 28-aastane Austraalia laulja,laulukirjutaja ja multinstrumentalist, kes saavutas oma kodumaal kuulsust 2011. aastal EP’ga „Into the Flame“, mis tõusis Austraalia singlimüügitabelis kohale nr 3. Tema 2011. aastal ilmunud laul „Brother“ ja 2013. aastal ilmunud laul „Resolution“ valiti Austraalia aasta lauluks.

2016. aastal ilmus tema debüütalbum, mis tõusis ka Austraalia plaadimüügitabeli etteotsa. Sellega sai temast 26 Austraalia laulja ja 100 Austraalia esineja, kes seda suutnud on.

Matt Corby on sündinud ja kasvanud Oyster Bay’s, New South Wales’is, Austraalias. Koolis käis ta Inaburra koolis Bangor’is. Juba lapsena meeldis talle kuulata gospelit, südamelähedane oli ka Crosby, Stills, Nash and Young, ja etteruttavalt võib öelda, et seda gospelit on tunda ka tema uuel albumil.

Nooruses esines Matt Corby kirikuansamblis Iron and Clay, töötas, osales talendishow’des, kuid ühel hetkel tundis, et on läbipõlenud ja osanud ka muusikaga edasi liikuda. Ta tegi reisi Londonisse veidi pärast om 18. sünnipäeva, et veidi puhata, ennast loominguliselt koguda ning õnneks armus ta muusikasse uuesti. Ta kohtus ka plaadifirma Communion inimestega, kes julgustasid teda muusikat kirjutama, laulma. Sama firma all tegutsevad näiteks ka briti laulja/laulukirjutaja Ben Howard, briti indie folk trio The Staves.

Siinkohal peab meenutama ka seda, et 16-aastaselt osales Corby ka telesaates „Australian Idol“, seal saavutas ta teise koha. Corby ise kinnitab, et ega talle see saade väga ei meeldinudki ja tekitas temas üsna segaseid tundeid.

Kahte edukat laulu „Brother“ ja „Resolution“ ma eespool juba mainisin, kuid 2016 ilmus Corby debüütalbum „Telluric“ (ägeda plaadiümbrise kujundus USA kunstnik Gary Burden, kes ongi spetsialiseerinud just plaadiümbriste kujundamisele, tema „klientideks“ on olnud Crosby, Stills, Nash and Young, Joni Mitchell, The Doors, The Eagles, Jackson Browne, Neil Young jpt), mis tõusis Austraalia plaadimüügitabeli esikohale. Lisaks sellele lõi Corby samal aastal kaasa ka norra dj Kygo loos „Serious“ ja käis ka oma debüütalbumi turneel, siis andis ta kümne kuu jooksul 100 kontserti maailma erinevates paikades.

Eelmisel, 2018. aastal avaldas Matt Corby neli singlit – „No Ordinary Life“, „All Fired Up“, „All That I See“ ja „Miracle Love“ ning 2 novembril 2018 ilmus ka tema suurepärane teine album „Rainbow Valley“.

2019. aasta jaanuaris alustas Matt Corby jällegi ka kontsertturneed, mis viis teda esinema Euroopasse (2. veebruaril esines ta Stockholmis, 3. veebruaril Oslos, 4. veebruaril Kopenhagenis), Suurbritanniasse, Austraaliasse ja Uus Meremaale.

Vabal ajal meeldib Matt Corbyle lugeda (filosoofia, neuroteadus pakuvad talle huvi) ja surfata. Oma lemmikuteks ja eeskujudeks on Matt Corby nimetanud Jeff Buckley’t, Lauryn Hilli, Sufjan Stevensit, Nick Drake’i, Nina Simone’t, Otis Redding’it, Bon Iver’it, Bob Dylanit, Buddy Guy’d, Sam Cooke’i.Corby hea sõber on austraalia laulja Jarryd James. 2018. aasta alguses sai Matt Corby ka isaks, poja nimi on Hugh.

Matt Corby muusikat on lahterdatud indie rokiks, folgiks, akustiliseks bluusiks, souliks, gospeliks, psühhedeeliliseks souliks, neo-souliks, funkiks, džässiks ja kõike seda on ka uuel albumil tunda. Selline väga pehme ja mõnus, lausa hõljuv souli- ja gospelhingamine sellel plaadil on tõepoolest.

Lisaks laulmisele mängib Matt Corby suurepäraselt kitarri, klaverit, bändžot, suupilli, klahvpille, flööti, basskitarri, löökriistu, mistõttu on ta ka oma uuel albumil kõik pillid ise sisse mänginud ja loomulikult laulnud ka kõik häälepartiid, tõeline multitalent! Mulle meenub aastate tagant üks suurepärane Kanada artist – Gordon Peterson, kelle esinejanimi oli Indio, tema oli täpselt samasugune artist, üks minu noorusaja suurimatest lemmikutest, kui meenutada 1989. aastal ilmunud albumit „Big Harvest“.

Matt Corby tõdeb ise oma uue plaadi kohta, et heas mõttes ta ei hooli enam sedavõrd palju kui varem, kuid seda mitte oma loomingu suhtes: „Ma ei pea enam tõestama, et suudan kirjutada head muusikat ja teha seda väga kavalalt, ma suudan esitada laulu, nii et kuulaja tunneb ennast hästi. Ma usaldan nüüd oma instinkte ja liigun nende abil edasi.“

„Rainbow Valley“ ongi seline plaat, mis kuulajale tõeliselt meeltmööda on, selline plaat, mis paitab kõrva ja paneb end ka kuulama. Matt Corbyl on suurepärane hääl, kuid tal on ka kaunid ja puhtad kõrged noodid, ka falsetiga laulmine ei valmista talle probleemi. Kuna ta on ise kõik laulud kirjutanud, laulnud ja ka pillid mänginud, siis on kõik lood kuidagi terviklikud ja mõnusad kuulata.

Kui eelpool mainisin neid muusikastiile, mille alla Corby paigutatakse ja neid eeskujusid, keda ka mees ise on maininud, siis kõike seda on plaadil ka kuulda. On ju siin nii souli, gospelit, folki jpm. Igas loos on midagi sellist, mis kuulama ja kaasa mõtlema paneb.

Plaadi avaloos „Light My Dart Up“ võib aimata midagi, mis tuletab meelde Jaapanit, omamoodi 70ndate psühhedeeliat on aimata laulus „No Ordinary Life“, gospelit ja 70ndate souli saame „hingata“ laulus „Get With The Times“ (minu kõrv tabab selles loos miskit, mis isegi meenutab Prince’i), äärmiselt kaunis lugu, kauni meloodia ja esitusega on „All Fired Up“ (jällegi suurepärane näide Matt Corby võrratust häälest), kui meenutada eelpool mainitud Matt Corby lemmikuid ja eeskujusid, siis tasub kuulda laulu „New Day Coming“, üks taustalaulu osa tuletab kangesti meelde Nina Simone’i, kuigi Matt Corby on ise kinnitanud, et selles loos võib kuulda mõjutusi nii Lauryn Hillilt kui ka D’Angelolt.

Esituse ja hääle võimsust ning siirust näitab Matt Corby suurepäraselt laulus „Miracle Love“ (ka siin on selliseid gospelhingamisega taustahääli ja vahvat 70ndate aastate souli). Mulle meeldib see, kuidas Matt Corby kasutab igasugu põmevaid instrumente, mis annavad muusikalisele pildile sellist „vana“ hingamist – abiks on Fender Rhodes klaver (klahvpillid), mellotron, marimba, kellamäng, Wurlitzeri elektriklaver – kuulake kasvõi plaadi lõpulugu, mis on ühtlasi ka plaadi nimilugu „Rainbow Valley“, kus kuuleb ka linnulaulu. Lõpuloos kinnitab Corby, et ta teab väga hästi, kus asub tema paradiis.

Ja seda peab ka mainima, et Matt Corby elab üsnagi vahvas kohas Austraalia metsiku looduse keskel – Rainbow Valley’s, tegelikult on see üsnagi metsik vihmamets, seal ta salvestab ja kirjutab muusikat ning kui seda allpool olevat videot vaatate, siis see ongi just mehe kodus filmitud – uhke loodus, kas pole. Ja väga lahe on see, et plaadikaanel vaatab vastu toosama koht ja pildil on veel ka kelpie-tõugu koera, kel nimeks Django, ja ka koer peaks olema just Matt Corby enda oma.

Meeldiv on lõpetada Matt Corby sõnadega: „Uus plaat on ühest konkreetsest kohast, koerast, vastutustundlikkusest, kuidas olla jalad maas, kuidas rajada kogukonda, kuidas luua peret.“

„Fly Me To The Moon. 80 Classics from the Golden Age of Cool“

(Warner Music)

Pärast jõule ja aastavahetust peaks sobima kuulamiseks ka igasugu vahvad kogumikplaadid ja „Fly Me To The Moon“ just selline album on.

Kogumik, mis koosneb lausa 4 plaadist ja 80 laulust. Nagu plaadi alapealkiri viitab, siis on lood pärit neist aegadest, kui kõik oli igati cool. No ja eks need lood sellised coolid ju ongi, sest siin on tõelisi klassikuid 50ndatest ja 60ndatest aastatest. Igal juhul täpselt selline muusika, mis on mulle vähemalt viimased kümme-viisteist aastat suurepäraselt sobinud – tegemist vist ealiste iseärasustega, aga no see selleks. Muusikaline maitse aastatega muutub ja areneb, loodan et ikka paremuse poole.

Seega, neli plaati, millel nii head džässi kui ka swingi. Muusikat, mis paneb ennast kuulama, kaasa ümisema, sest kui Sulle just selline muusika meeldib, siis suudad neid lugusid kindlasti kaasa ümiseda või isegi laulda.

Esimene plaat ongi selline swingilik, mille avalöögiks on suurepärase Nina Simone esitatud suurepärane „My Baby Just Cares For Me“. Seejärel USA laulja ja näitleja Bobby Darin, kes esitab võrratu „Mack The Knife“ (lugu, mida esimesena esitles Louis Armstrong, kuid kuulsaks laulis just Bobby Darin 1958-59. aastal).

Kolmandaks looks on 1953. aastal Harry Warreni ja Jack Brooksi kirjutatud „That’s Amore“, mis sai laulja ja näitleja Dean Martini esituses maailmakuulsaks ja on seda kindlasti ka täna, ja ka sellel plaadil esitab selle loo just Dean Martin. Sama mees swingib sellel albumil veel, koos Helen O’Connelliga laulus „How D’ya Like Your Eggs In The Morning“. Igati mõnus meloodia ja humoorikas tekst, milles juttu ka hommikusest munapraadimisest.

Esimesel plaadil kõlab ka mitu lugu, mis kuulsaks saanud James Bondi filmidest: Shirley Bassey esitab laulu „Goldfinger“ ja Matt Monro „From The Russia With Love“. Esimesel plaadil on üks filmilugu veel – USA helilooja ja pianisti Lalo Schifrini kirjutatud ja esitatud „Bullitt“ (väga põnev ja väga hea film aastast 1968, mille peaosades Steve McQueen ja Jacqueline Bisset).

Kõigil neljal plaadil on kokku 20 lugu, nii ka esimesel albumil. Kõikidest lugudest ei jõua ju rääkida, kuid esimesel plaadil on palju võrratut muusikat muusikagurmaanidele – Dinah Washington „Mad About The Boy“, Cilla Black „Alfie“ (ka see lugu on ju tuntud samanimelisest filmist, autoriteks Burt Bacharach ja Hal David), Alma Cogan „Fly Me To The Moon“ (Alma Cogan, oh jah, fantastilise häälega briti lauljatar, kes lahkus meie hulgast 1966. aastal vaid 34-aastaselt, seda ka, et sellel esimesel plaadil on samast loost ka Laverni Bakeri esitus), Ben E. King „Spanish Harlem“, The Drifters „Save The Last Dance For Me“, The Coasters „Moonlight In Vermont“, Mel Torme „Autumn In New York“ jpt.

Kogumiku teise plaadi avalöök viib meid aastasse 1955. Üks sensuaalsema häälega lauljatare läbi aegade on kindlasti USA lauljatar Julie London, kes tuntud ka näitlejatarina nii suurelt linalt kui ka televisioonist. Mulle meenub üks väga hea film aastast 1959 – „The Wonderful Country“, milles teist peaosa mängis Robert Mitchum. Julie Londoni esituses kuuleme lugu „Cry Me a River“.

Teine lugu algab trompeti soologa, see on lugu pealkirjaga „Strange Fuit“, mida esitab võrratu Billie Holiday. Edasi juba Nina Simone lauluga „Blackbird“, Dinah Washinghton „These Foolish Things“, Ella Fitzgerald „Black Coffee“, kõik suurepärased lauljatarid, vägagi võimsate häältega daamid. Seejärel juba Antonio Carlos Jobimi „The Gorl from Ipanema“ ning Matt Monro laulab imelisest maailmast ehk „What A Wonderful World“.

Teisel plaadil on ka väga mitmeid instrumentaallugusid, suurepärastes esitustes. „Sõna“ saavad John Coltrane, Eddie Harris, Gerry Mulligani kvartett, Count Basie ja tema orkester, Chet Baker, Charles Mingus, Rahsaan Roland Kirk, Duke Ellington – tõeline maiuspala kõikidele džässmuusika sõpradele.

Kogumiku kolmanda plaadi avab üks minu suurimatest lemmikutest ehk Tony Bennett, kelle esituses kõlab üks kaunemaid lugusid 50ndatest aastatest ehk „I Left My Heart In San Francisco“. Lugu sai valmis 1953. aastal, autoriks George Cory. Võrratu lugu, ja võrratu esitus. Talvisesse õhtusse suurepärane kuulamine.

Kolmanda plaadi teine lugu on Burt Bacharachi ja Hal Davidi kirjutatud „The Look Of Love“, mille kõige esimeseks esitajaks oli Dusty Springfield, ja lugu sai kuulda ka James Bondi filmis „Casino Royale“ (1967), kusjuures Burt Bacharach on kinnitanud, et kirjutas selle loo, kui oli näinud näitlejatar Ursula Andressi, kes just „Casino Royales“ ka mängis. Sellel plaadil esitab selle loo Dionne Warwick.

Kolmas lugu „My Funny Valnetine“ kirjutati Richard Rodgersi ja Lorenz Harti poolt juba 1937. aastal, kuid pärast seda on lugu esitatud paljude-paljude artistide poolt. Sellel plaadil esitajaks Andy Williams, võrratu häälega laulja, kes oli ka minu lahkunud vanaema üks suurimatest lemmikutest.

Kuid ega sellega kolmanda plaadi väga head lood veel lõppenud ei ole. Kuuleme veel ka Bobby Darrini „Beyond The Sea“, Frankie Valli „Can’t Take My Eyes Of You“, Danny Williams „Moon River“.

Ka sellel plaadil on instrumentaallugusid, selliseid džässilikumaid etteasteid – vibrafonil esineb meile Milt Jackson, suupilli mängib multiinstrumentalist Rahsaan Roland Kirk, saksofoni puhub Coleman Hawkins, lisaks veel esitused James Moody’lt, Charles Minguselt, Dizzy Gillespie’lt, Yusef Lateef’ilt jt.

Ja neljas plaat selles kogumikus! See on jõuluplaat, sest sellel kõlavad parimad jõululood läbi aegade – Bing Crosby „Let It Snow! Let It Snow! Let It Snow“, Brenda Lee „Rockin’ Around The Christmas Tree“, Bobby Darin „O Come All Ye Faithful“, The Drifters „White Christmas“, The Everly Brothers „Silent Night“. Mitmed jõululood on soulilikumas kuues, esitajateks Otis Redding, Percy Sledge, Carla Thomas, Booker T. & The MG’s, kuid plaadi neli viimast jõululugu on instrumentaalsed ja džässi võtmes – Hank Crawford, Lalo Schifrin, The Modern Jazz Quartet ja Rahsaan Roland Kirk.

Igal juhul on „Fly Me To The Moon“ ilmatuma hea kogumik, sest neljal plaadil olevad 80 lugu ja esitust on suurepärased. Suurepärased lauljad ja muusikud, suurepärased lood. Ja kui sulle 50ndad ja 60ndad aastad huvi pakuvad ja tahad olla cool – siis kuula kindlasti.

„80’s Symphonic“

(Warner Music)

Mis juhtub siis, kui võtta 80ndate aastate kuulsad popi- ja rokihitid, lisada neile 50-liikmeline sümfooniaorkester? No tulemus võib vist olla üsna põnev! Ja seda see tõepoolest on, millest annab tunnistust uus kogumikplaat „80’s Symphonic“.

Plaadil on 15 lugu, mis 80ndatel aastatel paljudes muusikasõprade hinge helisema panid, kuid nüüd on vanadele meloodiatele juurde lisatud suur sümfooniaorkester (sellel plaadil London Studio Orchestra) ja kokku kõlab see vägagi suursuguselt.

Plaadi produtsent ja arranzeerija Andy Wright (tema on varem koostööd teinud Simple Mindsi, Eurythmicsi, Simply Redi, Jeff Becki, Massive Attacki jpt) kinnitab, et plaadile pääsenud lood on saanud loa lugude algupärastelt esitajatelt või nende sugulastelt (nt David Bowie „Let’s Dance“, kusjuures selle loo proudtsendiks on legendaarne Nile Rodgers, kes aitas ka sellele albumile sümfoonilise versiooni toote, ja tegelikult kõlab see plaadi avaloona oi-oi kui hästi, jumalikud keelpillid, puhkpillid!).

Nii võibki öelda, et tegemist on vanade lugude uute lindistustega, kuigi on kasutatud ka vanu lindistusi, algupärast laulu. Orkestri seaded on teinud Sam Swallow, kes ka seda suurt orkestrit juhatab. Ja nagu paljudest välismaistest allikatest mõista, siis on paljud lood saanud ka laulu osas uued esitused algupärastelt esitajatelt.

Laule, mida me sellel plaadil kuuleme on kokku müüdud singlitena maailma üles 20 miljoni eksemplari ja need on juhtinud singlimüügitabeleid üle 20 riigis! Seega on tegemist tõelise 80ndate aastate kullafondiga.

Nii kuuleb lisaks David Bowie esitatud avaloole „Let’s Dance“ Norra supertrio A-Ha megahitti „Take On Me“ ja uskuge mind see kõlab suure orkestri esituses jutskui mõni James Bondi filmi tunnusmeloodia, kuigi ei maksa unustada, et üks A-Ha lugudest ongi ju selle filmisarja tunnuseks olnud.

Kuid siin on veel Simple Mindsi „Alive and Kicking“, Ultravoxi „Vienna“, Echo & The Bunnymeni „The Killing Moon“. Väga põnev on kuulata uues kuues Bronski Beati megahitti „Smalltown Boy“! Ka Howard Jonesi „What Is Love?“ on suure orkestriga igati põnev kuulamine.

Kuid see pole ju veel kõik, nii kõlavad plaadil veel Tina Turneri „What’s Love Got To Do With It“, Simply Redi „Holding Back The Years“, Chris Rea „Josephine“ (sellises suures seades kõlab „Josephine“ hoopis nagu teine lugu) ja Chicago „Hard Habit To Break“ (Chicago võimas ballaad kõlab orkestratsioonis veelgi võimsamalt).

Plaadil kuuleme ka Roxette’i „It Must Have Been Love“, Foreigneri „I Want To Know What Love Is“ (see on selle plaadi üks võimsamaid seadeid ja esitusi päris kindlasti), The Cars’i „Drive“ (kindlasti üks minu lemmikuid sellel plaadil) ja plaadi lõpulugu Pretendersi „2000 Miles“.

2019. aasta maikuus võivad vähemalt britid näha ka uhket kontsertturneed „80’s Symphonic Live“, kus saab näha algupäraseid videoid ning loomulikult ka suurt sümfooniaorkestrit. Uhke värke saab see kindlasti olema!