Ali Standish

„Uskumatud lood Baskerville Hallis“

(Varrak)

Kui noorele Arthur Conan Doyle’ile pakutakse kohta Baskerville Halli andekate laste koolis, tunneb ta eneseteostuse võimaluse üle uhkust. Arthur saab koolis sõbraks vapra tegutseja Irene Eagle’iga ja Jimmie Moriartyga, kes on andekuse poolest Arthurile konkurendiks.

Koos avastavad nad, et nende kool on kummaline koht, mis pakub kodu üliharuldastele olenditele, kus toimuvad seletamatud plahvatused ning varjudes varitsevad vaenlased.
Kui kolmik kutsutakse võimsasse Ristikheina salaühingusse, peavad nad läbi tegema kolm vastuvõtukatset. Sellega tegeldes aga avastab Arthur saladuse, mis toob kaasa suure seikluse … ja veel suurema hädaohu.

Ali Standish on auhindu võitnud autor, kes kirjutab noortele ja südamelt noortele. Tema teoste hulgas on Carnegie auhinnale nomineeritud „The Ethan I Was Before”, „August Isle”, „Bad Bella”, „The Climbers”, „How to Disappear Completely”, „The Mending Summer” ja „Yonder”. Tema raamatud on Junior Library Guildi soovituste nimekirjas ja on saanud ülikiitvaid arvustusi Publishers Weeklys, Kirkus Reviewsis, ALA Booklistis ja School Library Journalis. Neid on esile toonud Indie Next ja neid on esitatud Goodreadsi aasta raamatu auhinnale. Hulk aastaid Inglismaal lagunevas Victoria-aegses majas elades omandas ta Cambridge’i ülikoolis magistrikraadi lastekirjanduse alal. Praegu elab ta koos abikaasa ja pojaga Põhja-Carolinas. Temaga saab kohtuda netilehel alistandish.com.

Tegelikult on see väga äge, et Ali Standish on otsustanud kirjutada lastele ja noortele igati põneva ja kaasahaaravad loo noorest Arthur Conan Doyle´ist. Jah, on see ju tegelikult fantaasialugu (ajalooline ulme?), aga mine tea, äkki oleks see kõik võinud juhtuda ka päriselt! Kui raamatu loed, siis otsustad ise, kas oleks võinud see nii ka päriselt olla?

Põnev raamat saab alguse sellest, et noor Arthur Conan Doyle oli lihakaupmehe juures, et oma perele tükike liha osta. Raha polnud palju, õdesid oli palju, emal ja isal polnud tööd, mistõttu lihatükike oli tõepoolest tükike.

Teel koju pidi Arthur kiirelt ja osavalt tegutsema, kui nägi, kuidas üks noor ema minestas ja tema lapsevanker mööda tänavat alla veerema hakkas. Saame lugeda sellestki, kuidas Arthur suutis kiirelt otsustada ja tegutseda, mis olid need asjad, mis talle vajalikke vihjeid andsid. No ja kui meenutada Sherlock Holmesi, siis oskas ju ka tema näha igasugu pisikesi detaile ja asju, mis aitasid tal krimilugusid lahendada.

Eelpool mainitud sündmusega oli seotud ka üks mees, kellele Arthur oli sunnitud kivikese vastu pead viskama, et ta vankri kinni püüaks. Kuid just see mees on see, kes kinnitabs, et Arthur on üks nutikas tegelane, kellel tasub varsti häid uudisid oodata!

Ja nii lähebki. Arthuri koju saabus kiri Baskerville Halli kooli direktorilt, professor George Edward Challengerilt. Selles kirjas kutsutakse Arthurit 1868 algavaks kooliaastaks just sellesse kooli õppima, kusjuures õppimine ja elamine on tasuta, sest polekski ju Holmes´ide perel seda raha kusagilt võtta, kui kool oleks tasuline.

Kirjas on, et nende õpingud on väga delikaatsetel teemadel ja toimuvad ebatraditsiooniliste meetoditega, siis hoitakse hoolikalt saladusi ka välismaailma ees. Seetõttu ei tohti Arthur kellelegi peale oma perekonna rääkida, et ta on sellesse kooli vastu võetud. Ja veel, õppeaasta algab juba järgmisel päeval!

Ümbrikus oli veel teinegi kiri, milles oli juttu ka kooli õpetajate kohta, kõik igati tunnustatud ja kuulsad inimesed. Õppeainetest oli ka juttu – anatoomia, teadusteooriad, ratsutamiskunst jpm.

Juba järgmisel päeval alustavad Arthur ja tema ema teekonda Edinburghis, et jõuda Holyrood Parki. Pagis polnud mitte kedagi näha, kas nad olid tulnud valesse kohta? Äkki kerkis kõva tuul, lähenes suur pilv, kuid ühel hetkel sai Arthur aru, et see ei olnud mitte ilma vingerpuss, see oli hoopis lähenev sigarikujuline õhulaev, mis Arthuri ja ema pea kohal seisma jäi. Laeval oli ladinakeelne kiri, mis tõlkes tähendas – teadmised läbi uurimise. Raamatut edasi lugedes saame teada, et see on ka kooli moto.

Uhke õhulaev peatus ja sellelt visati alla köisredel ja üks bassihääl käskis Arthuril seda mööda üles ronida.

Arthur roniski, libises, kuid õnneks haaras keegi tema käest. See oli õhulaeva kapten, kes kinnitas, et on üsna väsinud ja seetõttu võiks Arthur õhulaeva juhtimise üle võtta. Kas tõesti!

Arthur tegi seda, kuid satus hetk hiljem tormi kätte, ja tegelikult muutus olukord pisut ohtlikuks. Õnneks kapten ärkas ja veidi hiljem selgus, et just tema ongi George Edward Challenger, Baskerville Halli direktor!

Saabume kooli. Arthur saab tuttavaks kooli õpetajatega (kuulus brigadir Etienne Gerard, kes on Krimmi sõja kangelane; proua Hudson, kes on direktori asetäitja; doktor Watson; härra Underhill, raamatukoguhoidja; professor Stone, kes õpetab ka poksi), Arthur saab tuttavaks ka kooli valvava hundiga, kel nimeks Tobias ehk Toby, temalgi on selles loos oma osa täita) ja loomulikult ka kaasõpilastega (Irene Eagle, kes oli kooli tulnud USAst, Grover Kumar, kes kogub hauaplaatide hõõrdekoopiaid (!), Sebastian Moran; iiri tüdruk Mary, kellel seljas kleit, mis näib üleni koosnevat erinevatest kokku õmmeldud taskutest, kusjuures tüdruku hüüdnimi ongi Tasku (!), Harriet Russell, kelle ema on hertsoginna ja ülemkammerneitsi, Ahmad, kelle isa päästis doktor Watsoni elu tema viimasel Afganistani reisil; James „Jimmie“ Moriarty, kellega Arthur peab kohe esimesel päeval maha ühe korraliku poksimatši jt).

Juba esimestest hetkedest alates saab Arthur aru, et Baskerville Hall ei sarnane ühegi talle tuntud kohaga, kuid juba oli poiss seda kohta ka armastama hakanud.

Seejärel juhtatakse esimese aasta õpilased torni, mis asus territooriumilääneservas ja oli murettekitavalt metsa poole kaldu. Üks vanem õpilane (Bruno, temale meeldivad muideks mardikad ja ta uuribki mardikaid) tutvustas neile, kus nad elama hakkavad – just selles tornis.

Esimese aasta õpilased, sh Arthur saavad teada sedagi, et enne esimese aasta lõppu ei tohi nad endale Ringi valida.

Ringi? Tõepoolest, erialaringi. Kui õpilasi huvitab keemia, metallurgia või inseneritöö, saavad nad ühineda Raua ringiga. Koidiku ring hõlmab kõiki elusse puutuvaid teadusi: bioloogia, anatoomia, zooloogia. Nutikad õpilased, kellele meeldib matemaatika, füüsika ja astronoomia, lähevad Välgu ringi. Vaimu ring on kõige väiksem, nemad uurivad seletamatuid nähtusi, vaime ja ennustamist ja muud sellist. Kõik ülejäänud, need tüdrukud ja poisid, kes hakkavad juhtima ärisid ja valitsusi, ühinevad Kindluse ringiga. Selles ringis on väheke kõigest, kuid nad õpivad keeli, muusikat, sõjaajalugu, hobueasjandust ja muud.

Bruno kinnitas, et koolis käis mitmeid õpilasi, kes käis mitmes Ringis, kuid see polnud teps mitte lihtne, sest juba koduste ülesannete kogus oli suur! Arthur oli kindel, kui temal avaneb võimalus Ringiga liituda, siis valib neist mitu.

Tornis selgus, et esimese aasta õpilaste toad olid kõige kõrgemal. Ülemisele korrusele viis keerdtrepp.

Arthur leidis üles oma toa. Ta pidi jagama seda James Moriartyga, kellega oli ta ju hetk tagasi ka poksinud. Ma usun, et kõik need, kes teavad väheke Sherlock Holmesi lugusid, mille autoriks ju Arthur Conan Doyle (ehk selle raamatu peategelane), siis oli maailmakuulsa detektiivi kõige ohtlikum vastane just professor James Moriarty, ja mulle tundub, et selles raamatus saame teada, milline tulevane kurjam lapsepõlves oli …

Just selline ongi selle põneva ja kaasahaarava laste- ja noorteraamatu esimene kolmandik. Mulle meenusid miskipärast ka suurepärased Harry Potteri lood ja seiklused, kuid kindlasti ka ajastu ja õhkkond, mida kohtame just Sherlock Holmesi lugudes. Seetõttu saab kindlalt väita, et Ali Standish on tabanud loo südmuste aega ja ajastut suurepäraselt, mistõttu võibki küsida, aga äkki noor Arthur Conan Doyle õppiski sellises koolis ja tal olidki sellised sõbrad, kuid ka vaenlased, kellest selles loos juttu on.

Baskerville Hallis sõbrunes Arthur kiiresti just Irene Eagle'i, tüdrukuga, kes astub julgelt igasse seiklusse, ja Jimmie Moriartyga, poisiga, kelle sära konkureerib Arthuri omaga. Kuid Arthur saab ruttu ka vaenlasi, kes tahavad Arturi koolist väljasaatmist (meenutage Harry Potterit) . . . või veel hullem ….

Peagi kutsutakse Arthur ja tema sõbrad (ja vaenlased!) võimsasse salaühingusse nimega Ristikhein. Kuulsasse seltskonnaklubisse vastuvõtmiseks peavad nad läbima kolm testi (vastuvõtukatset), kuid teel sellesse salaühingusse paljastab Arthur saladuse, mis viib suure seikluseni. . . ja veelgi suurema hädaohuni.

Arthur vajab abi ja häid sõpru, et mõistatus lahendada ja vältida šokeeriva tõe sattumist valedesse kätesse.

Vahepeal kohtub ta lõpuks mehega, kellest saab tema suurim mentor: professor Sherlock Holmes.

Kui mõelda selle peale, et Arthur Conan Doyle kirjutas aastate jooksul ka mitmeid teisi raamatuid peale Sherlock Holmesi lugude – fantaasialood, ulmelood, detektiivilood – „Tmothi sõrmus“, „Kadunud erirong“, „Lakitud laegas“, „Brigadir Gerardi seiklused“ (meenutagem siinkohal selleski raamatus toimetanud samanimelist õpetajat), „Lord Falconbridge“, „Sasassa oru mõistatus“, „Kadunud maailm/Maracoti sügavik“(ai see on hea raamat), „“Suur Keinplatzi eksperiment“, „Söör Nigel“, „Valge sõjasalk“ jpt, siis võib öelda, et ka „Uskumatud lood Baskerville Hallis“ on ju fantaasialugu, omamoodi ajalooline ulme ja Ali Standish püüab loos ühendada erinevaid kirjanduslikke suundi, mis Doyle´i kirjutatud lugudes hiljem ilmuvad.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et see ei ole mitte raamat noorest Sherlock Holmesist, aga see on raamat, milles tegutseb noor Arthur Conan Doyle. See on raamat neile, kellele meeldivad maagilised ja kummalised lood.

Igal juhul olen ma kindel, kui loed selle põneva ja kaasahaarava loo läbi, siis jääd ootama järgmist lugu, sest selle raamatu lõpus tõdeb noor Arthur Sherlock Holmesile, et see lugu pole üldse veel läbi. Holmes vastab, et ta kardab, et ei ole, ja ta kahtlustab, et see võib olla alles algus! Ja Sherlock Holmesi kahtlused osutuvad peaaegu alati tõeks!

Siinkohal saangi lisada, et inglise keeles on ilmunud ka selle raamatusarja teine osa: „The Improbable Tales of Baskerville Hall Book 2: The Sign of the Five“, mis viitab kuulsale Sherlock Holmesi loole „Nelja märk“!

Raamatu lõpus on mitmeid fotosid ja põnevaid fakte sir Arthur Conan Doyle´ist.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

„Operatsioon Mereröövel. Detektiivibüroo Nr 2“

(Varrak)

Tiril ja Oliver leiavad rannaliiva seest vana taldriku. Selgub, et see kuulus kurikuulsale mereröövlile Timian Blestile. Kui taldrik mõni päev hiljem varastatakse, taipavad detektiivid, et nad on sattunud kuumale jäljele.

Kas varas teab, kus on Timian Blesti varandus?

Ja mis on taldrikul sellega pistmist?

Detektiivibüroo nr 2 harutab selle juhtumi lahti. Vahel on number kaks olla enam kui küll.

Eesti keeles oleme saanud lugeda ka varem Tirili, Oliveri ja nende koera Otto seiklustest ehk operatsioonidest, et mõnda kummalist/kriminaalset lugu lahendada või mõni kurjam kätte saada.

Nii on ilmunud raamatud operatsioonidest, mil nimeks: Kummitus (2023), Tsirkus (2022), Kilekott (2021), Pronksiplats (2021), Suvesaar (2020), Tuuleiil (2020), Nartsiss (2019), Päikeseloojang (2019), Varjumees (2018) ja Kõuepilv (2018). Mereröövlilugu on sarja 11. raamat!

Nii nagu ikka, toimuvad ka selle raamatu sündmused Svenna jõe suudmes asuvas väikelinnas Elvestadis, mis on asustatud 1884. aastal ja seal elab 939 inimest. Raamatu esisisekaantel on ka Elvestadi kaart, et paremini aru saada, kus raamatu sündmused toimuvad.

Seejärel saame tuttavaks peategelastega – Tirili, Oliveri ja nende koera (jäljekoera) Ottoga. Nemad ongi ju detektiivibüroo nr 2. Nii nagu ikka on ka selles raamatus teisigi tegelasi. Siin on Elvestadi elanikke, kuid ka kaks kurjamit, kellega hiljem pikemalt tuttavaks saame.

Seekordse loo alguses avaneb üsna jube vaatepilt. Detektiivibüroo nr 2 keldris asuvasse tuppa oli sisse murtud. Kõik oli laiali visatud, sahtlid olid välja tõmmatud, kapiuksed lahti, kõikjal oli suur segadus. Kas Tiril ja Oliver peaksid kutsuma politsei? Oliver meenutas Tirilile, et nad on ju detektiivid ja peavad ise selle olukorra lahendama.

Moosipurk müntidega oli alles, kas tõesti käidi büroos ainult selleks, et lõhkuda?

Tiril ja Oliver otsisid sõrme- ja jalajälgi, kuid jälgi ei olnud. Ühel hetkel märkas Oliver, et Timiani tinataldrik oli ära varastatud!

Selleks, et teada saada, mis asi see Timiani tinataldrik on, läheme järgmises peatükis ajas kaks päeva tagasi. Büroosse tuli viieaastane Fanny. Tüdrukul oli meie väikestele detektiividele töö. Fanny juukseklamber oli rannas kaduma läinud. Klamber oli läikiv ja lepatriinudega. Esialgu ei tahtnud Tiril ja Oliver tööd vastu võtta, kuid oli ju nende kuulutusel kirjas, et ükski juhtum pole nende jaoks liiga väike ega liiga suur. Just sellele osutas ka Fanny.

Seega. Tiril ja Oliver pidid tööle hakkama. Fanny oli kindel, et ta oli kaotanud klambri rannas.

Oliver teadis, kuidas seda juhtumit lahendada. Nad peavad võtma vanaisa metallidetektori ja sellega randa klambrit otsima minema.

Lapsed läksidki. Nad panid rannas aparaadi tööle. Selle abil leiti metallraha, pudelikorke, juustunuga, kirjaklamber, teritaja, paar kruvi ja vana mänguauto. Juukseklambrit ei olnud …

Lapsed jätkasid otsimist, kuni tundus, et nad on leidnud midagi ägedat. Leid oli üsna sügaval. Leiuks oli tinataldrik. Vana tinataldrik. Tinataldriku äärele oli kraabitud Timian Blest. Timian Blestist teadsid kõik, kes Elvestadis elasid, ka Tiril ja Oliver teadsid. Timian Blest oli olnud kuulus mereröövel!

Vanal taldrikul oli ka mereröövlimärk – pealuu ja kaks ristatud säärekonti, kuid need ei olnud siiski mitte säärekondid, vaid risti pandud nuga ja kahvel. Loo lõpus näeme sellist märki veel!

Seejärel saame lugeda Timian Blestist, kes oli olnud hirmuäratav piraat ja elanud 300 aastat tagasi Kaaprisaarel (sellest saarest on raamatu tagasisekaantel ka kaart). Piraadil oli olnud ka uhke aardelaegas. Legendi järgi mattis ta selle salajasse kohta. Enne oma surma oli ta joonistanud ka kaardi, aga ei laegast ega kaarti ei olnud kunagi leitud.

Kas leitud tinataldrik oli ehtne? Tiril ja Oliver otsustasid seda küsida Elvestadis elavalt ajaloolaselt Gunnar Gravdahlilt. Lapsed läksid ajaloolase juurde, kuid juba kaugelt oli näha, et ajaloolase juures olid külalised, sest sõidutee ees seisis roheline auto, mille katusel oli pagasiboks. Auto kõrvalistmel istus punaste juustega naine ja trepil seisis kõhn mees, kes näitas Gunnar Gravdahlile mingeid pabereid.

Lapsed läksid Gravdahli juurde ja näitasid talle leitud taldrikut. Kõhn mees arvas, et see taldrik on võltsing. Veidi hiljem tõdes Gravdahl, et tema arvates on taldrik ehtne mereröövlitaldrik!

Kaks päeva pärast neid sündmusi oli taldrik varastatud! Nüüd hakkasid Tiril ja Oliver oma naabritelt uurima, kas nad olid näinud midagi kahtlast. Üks naabritest oi näinud rohelist autot, mille katusel pagasiboks! Sellist autot olid lapsed näinud ju ka ajaloolase juures!

Samal päeval kohtusid Tiril ja Oliver veel ühe naisega, kellel seljas must mantel, jalas kummikud ja peas laia äärega kübar. Selgus, et naise kauge esiisa oli kuulus mereröövel Timian Blest! Naisel oli kodus olnud üks tinataldrik, kuid aasta aega tagasi oli see ära varastatud!

Selle taldriku põhjale oli kriitseldatud Kaaprisaare kaart. Kuuldes, milline oli laste leitud taldrik, teadis naine rääkida, et need kaks taldrikut üheskoos moodustavad kaardi, mis näitab, kuhu mereröövli aardelaegas oli peidetud.

Ja nüüd olid need kaks taldrikut pättide käes!

Lapsed olid üsna kindlad, et süüdlaseks ongi Gunnar Gravdahli juures olnud teine ajaloolane, kel nimeks Fredrik Busk, kes nüüd oli kindlasti teel Kaaprisaarele, kuhu pääses vaid praamiga.

Tiril ja Oliver võtsid jalgrattad ja kiirustasid sadamasse, kuid praam oli veidi varem minema sõitnud. Oli näha, et praamil oli ka roheline katuseboksiga auto. Fredrik Buskil oli laste ees korralik edumaa, et aardelaegas üles otsida …

Järgmise praamiga jõudsid Kaaprisaarele ka lapsed ja nende koer. Kaaprisaarel asub suur kindlus. Just seal võiks olla ju ka peidetud aardelaegas.

Igal juhul lähevad sündmused Kaaprisaarel põnevaks, sest aaret otsivad nii lapsed kui ka nende koer ning Fredrik Busk ja tema punasejuukseline kaaslanna. Siin on otsimist ja leidmist, jälitamist ja tagaajamist, suur roll on selles loos täita ka koer Ottol.

Kas ja kuidas aardelaegas leitakse? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Ah jaa, kus on väikese Fanny juukseklamber? Kas seda saad teada, kui raamatu läbi loed. Igal juhul on juukseklambriga seotud ka üks lind, kes tekitas suurt segadust ka ühes Naksitrallide loos!

Selle raamatu lõpus on ka mõned detektiiviülesanded (nii nagu ka eelmistes selle sarja raamatutes). Raamatu illustratsioonidelt tuleb üles leida vannipart, kahurikuulid, papagoi, fotoaparaat, ankur ja kassipojad.

Seega kui seda põnevat ja kaasahaaravat lugu loed, siis ole hiiglama tähelepanelik, et kõik asjad üles leida!

Lars Mæhle, Lars Rudebjer

„Saurusebeebid 1. Rasmuse kadunud kaisuloom“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Saurusebeebide“ sarja esimene raamat!

Rasmus hakkab magama minema. Aga midagi oleks nagu puudu? Kus on Kaisu – Rasmuse kaisuloom?
Kas oled juba tuttav saurusepoiste Rasmus Rexi ja tema parima sõbra Tom Troodoniga?

„Saurusebeebide“ lugudes on Rasmus ja Tom veel päris väikesed. Ja ka need jutud on ettelugemiseks pere kõige pisematele.

Ilmumist jätkab aga ka „Saurusepere“ raamatusari. Neid Lars Mæhle ja Lars Rudebjeri koostöös sündinud toredaid lasteraamatuid on ilmunud eesti keeles nüüdseks juba kaheksa.

„Saurusepere“ raamatusari on meie väikeste lugejate seas populaarne, mida näitab kindlasti ka see, et selle sarja raamatuid on eesti keeles ilmunud tõepoolest kaheksa! Nii on ilmunud raamatud „Saurusepere. Muna“, kuid ka raamatud ujumisvõistlusest, reisist, aardejahist, parimast sõbrast, saladusest, hiidkalmaarist ja järvekoletisest.

Nüüd saame tuttavaks sauruspere tegelastega siis, kui nad oli palju väiksemad ehk saurusebeebid.

Selle loo alguses hakkab Rasmus magama jääma. Mamma Rex pani Rasmusele teki ilusasti peale ja kinnitas, et armastab teda väga. Rasmus hakkas magama jääma, kuid midagi oli puudu! Kus oli …Kaisu!?

Kaisu oli Rasmuse kaisuloom, kes oli temaga igal pool kaasas.

Kas Kaisu võiks olla mänguasjakastis? Ei, aga seal oli pool pasteedileiba! Rasmus oli õhtusöögi unustanud.

Kas Kaisu võiks olla voodi all? Ei, aga seal oli põrkepall! See oli olnud mitu päeva kadunud. Rasmus oli kindel, et just põrkepalliga tahtis ta järgmisel päeval mängida.

Kas kaisu võiks olla diivaninurgas? Ei, aga seal oli ilmatu palju šokolaadipabereid. Rasmus polnud šokolaadi söönud. Kas seda tegi papa Rex, kes istus samas toas tugitoolis?

Ka papa Rex polnud Kaisut näinud. Rasmus mõtles edasi. Äkki oli Kaisu jäänud köögilaua peale? Ei, seal oli kellegi äge ja imelik kübar! See oli mamma Rexi oma.

Äkki oli Kaisu jäänud vannituppa? Ei, seal oli parajasti Rexi vanem vend Robin, kes poti peal puuksu lasi.

Nüüd hakkas Rasmus nutma, sest Kaisu oli kadunud, päriselt kadunud …

Rasmus proovis otsida paarist kohast veel. Need jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid ka seal ei olnud Kaisut!

Ja lõpuks! No lõpuks lahenes kõik igati hästi, sest … kus oli Kaisu? Mis Sa arvad? Kui raamatu läbi loed, siis saad teada, kus oli Kaisu ja kas Rasmus lõpuks ka magama jääb.

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Mõnus ja huvitav lugemine pere väiksematele ja kõikidele neile, kelle meeldivad sauruspere tegelased ja super suurepärased Lars Rudebjeri illustratsioonid.

Pirkko-Liisa Surojegin

„Soome loomamuinasjutte“

(Pegasus)

„Soome loomamuinasjutte“ on tee rohelisse salapärasesse Metsola loomariiki. Raamat toob Soome metsad ja nende elanikud tänapäeva lastele lähemale ja meenutab, et mets on meie vaimsuse kodu, turva- ja seikluspaik.

Soome kunstnik Pirkko-Liisa Surojegin on raamatusse valinud ligi viiskümmend soome muinasjuttu – humoorikaid, tegevusrohkeid, tundlikke, tarku – ja illustreerinud need loominguliselt ning traditsioone järgides.

Raamatu lehekülgedel tegutsevad tugev karu, salakaval rebane, kuri hunt, nutikas jänes ja ülejäänud värvikad metsaelanikud. Nagu muuseas saab lugeja teada, miks jänesel on mokk lõhki, kuidas rebane sai valge sabaotsa ning miks kana ja kukk hirmsasti ehmusid.

Nii nagu olen alati ütelnud, muinasjutud on igati lahedad ja mõnus lugemine. Neid olen ma lugenud lapsepõlves ja loen ka nüüd suurima hea meelega.

Loomamuinasjutud on üks muinasjuttude liike pärismuinasjuttude kõrval ja pärismuinasjutud liigituvad omakorda imemuinasjuttudeks, olustikulisteks ja legendilaadseteks muinasjuttudeks.

Kohe alguses pean tõdema, et soome loomamuinasjutud on sarnased paljuski eesti loomamuinasjuttudega, mine võta kinni, kes on kellelt šnitti võtnud. Osades muinasjuttudes on sedagi, mis toovad meelde Aisopose valmid ja tegelikult on osades selle raamatu lugudes ka neid sündmuseid, mida võime leida näiteks ka Onu Remuse lugudes. Siinkohal meenutan hea meelega Onu Remuse jutte, mida mu väikevend Kert lapsena sõna-sõnalt peast teadis, sest luges ju Tõnu Aav need vahvad lood ka vinüülplaadile. Nii oli neid hea pähe õppida.

Pirkko-Liisa Surojegin (s. 1950) on Soome kunstnik, graafik ja kirjanik, kes alates 1981. aastast on töötanud vabakutselisena. Tema sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, tema illustreeritud lasteraamatud on võitnud mitmeid ja mitmeid auhindu ning neid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Siinkohal tuleb mainida sedagi, et ka tema tütar, Nora Surojegin on suurepärane kirjanik ja raamatuillustraator, on ilmunud ka raamatuid, mis tehtud ema ja tütre koostöös.

„Soome loomamuinasjutte“ („Suome lasten eläinsadut“) ilmus algupäraselt juba 1997. aastal. Eesti keeles ilmusid need muinasjutud esimest korda 2002. aastal (Suur Eesti Raamatuklubi). Pirkko-Liisa Surojegini illustratsioone saab eesti lugeja näha ka raamatutes „Meie laste muinasjutud“ (2000, Suur Eesti Raamatuklubi) ning Jakob ja Wilhelm Grimmi raamatus „Muinasjutud“ (2008, Varrak).

Selle raamatu avasõnas tõdeb autor, et raamat sündis tänu armastusele ja austusele, mida ta tunneb Soome metsade ja nende elanike vastu. Autor soovis raamatusse kokku koguda soojad ja südamlikud loomamuinasjutud. Pirkko-Liisa Surojegin tõdeb, et tema töös oli talle suureks abiks Osmo Iisalo ehk Eino Railo kirjutatud raamat „Soome rahva loomamuinasjutud“.

Ja veel, saame lugeda, et enamasti on soome loomamuinasjuttude tähtsaimad metsaelanikud lihtsameelsed karu ja hunt ning kaval rebane. Koduloomad elavad Metsola talus ja nende elu-olu jälgides puutuvad ka metsloomad inimestega kokku.

Juttudes kirjeldatakse peamiselt, kuidas loomad tegelevad maaharimisega. Teine läbiv teema on tee-ehitus Soome metsadesse. Ülejäänud teemad mahuvad nende kahe vahele.

Esimene muinasjutt jutustab meile sellest, kuidas karu, hunt ja rebane alet tegid. Kuna jahipidamine metsas nõudis loomadelt suurt vaeva ja nälg pani loomade kõhud pilli lööma, otsustasid ühel kevadel karu, hunt ja rebane, et hakkavad maad harima.

Loomad valisid välja põlluks sobiva paiga ja hakkasid alet tegema. Rebasel polnud lusti tööd teha, ta püüdis igatepidi sellest kõrvale hiilida. No nii selle rebasega ju alati on, ei tema viitsi rabada ega tööd teha.

Ühel päeval ütles rebane karule ja hundile, et tema nägi, kuidas Metsapoole perenaine kandis aita suure võipüti. Äkki tuleks minna ja see ära tuua?

Karu, hunt ja rebane läksid ja tõid võipüti ära. Kuidas seda jagada? Rebane tegi ettepaneku, et võipütt antakse sellele, kes kõige rohkem teab ja mäletab. Rebane ise mäletavat väga vanu aegu!

Karu vihastas, mida see rebane ikka mäletab, sest rebane on näinud ainult kolme suve. Rebane sai aru, et karuga põle mõtet vaielda, mistõttu võiksid nad peita võipüti kaljuprakku seniks, kuni leitakse asjale lahendus. Siinkohal hakkab mulle tunduma, et ka näiteks onu Remuse juttudes oli üks lugu, milles oli mängus rasvapott???

Loomad jätkasid töödega. Karu ja hunt langetasid puid ja tirisid kände maast välja, rebane aga tiirutas nende ümber, peas nägu, et temagi teeb midagi. Oh seda rebast! Rebane ise kinnitas kaaslastele, et ta passivat hoolega, et puud kaaslastele peale ei langeks …

Järgmisel hommikul ei istunud töötegemine rebasele kohe sugugi, mõtted keerlesid vaid võipüti ümber. Nii tõdes ta hommikul, et öösel oli käinud Metsapoole koer teda peole palumas. Olid küll kiired aletegemise ajad, kuid karu ja hunt andsid rebasele loa minna.

Rebane läks kalju juurde, kuhu võipütt oli peidetud. Ta hakkas sööma, sõi kõhu täis ja peesitas päikesepaistel tükk aega. Koju jõudes ütles, et pidu oli väga tore ja toidud olid igati rasvased!

Öö, hommik. Rebasel uus kavalus valmis. Nüüd oli käinud Aruvalla koer teda peole palumas. Karu ja hunt ei mõista miks neid ei kutsutud, kuid andsid jällegi loa rebasele peole minna. Rebane läks jällegi võipüti kallale.

Veel üks öö ja hommik. Nüüd oli rebane kutsutud Järve tallu peole! Rebane sai kaaslastelt loa minna. Kaval rebane läks jällegi võipüti juurde ja sõi selle seekord tühjaks.

Rebane naasis koju, kõht täis. Kuid nüüd oli ka karul ja hundil kõht tühjaks läinud. Tööd oli tehtud ju mitu päeva. Loomad läksid võipütti kaljupraost ära tooma. Seal selgus, et pütipõhjas oli vaid paar võikribalat!

Mesikäpp ja võsavillem olid kindlad, et just rebane oli või nahka pistnud, kuid rebasel uus kavalus varuks – tema ei ole võid puutunud, kuna tema käis ju pidudes. Kindlasti tegid seda karu ja hunt. Nii tegi rebane ettepaneku, et üheskoos minnakse päikesepaistele magama, kelle suust hakkab rasva nirisema, see on või ära söönud!

Mis Sa arvad, kelle suud olid ärgates rasvased?

Teises muinasjutus jutustab revane nii lugejale, kui ka karule ja hundile, kuidas karu ja hunt sündisid. Kolmandas muinasjutus võõrustab rebane kurge ja kurg rebast (lugu, mida me teame ka paljudest valmidest), kuid ega sellest võõrustamisest head nahka ei saa, sest toidu pakkumine ja taha teps mitte õnnestuda. Neljandas loos üllatab rebast kavalusega hoopiski vares! Rebane püüab varese kavalusega kinni ja hakkab lindu suus koju viima, kui vares teeb ettepaneku, et ta võiks ju rebase koju hoopis ise kõndida ja rebane ei peaks ennast vaevama. Mõeldud, tehtud ja vares pääses vabadusse, kusjuures vares parastas, et kogu metsa tarkus polegi ainult rebase peas.

Saame lugeda ka sellest, kuidas karu, hunt ja rebane alet põletasid, ja jällegi oli rebane see, kes töötegemisest kõrvale hiilis, sest keegi peab ju ometigi valvama, et tuli kogemata lahti ei pääseks!

Järgmises muinasjutus jutustab rebane loo, milles toimetavad lõvi (!), hobune ja karu. Üsna omamoodi lugu sellest, kes neist kolmest on kõige tugevam ja kahjuks lõpeb see lugu karule üsna kurvalt.

Seejärel peab hunt toidujahti, märkab jõekaldal emist põrsastega, kuid ka selles loos pole hunt just kõige nutikam sell. Emis kasutab kavalust (tema põrsad on ristimata) ja põgeneb koos põrsastega jões!

Ja veel. Ühes loos tüssab rebane jällegi karu, kuid saame teada sedagi, kuidas pasknäär endale uhke kuue sai – varem kuulus see hoopiski käole! Siin on lugu, milles toimetavad metshiir, konn (nad olid üsna pahurad naabrid) ja kanakull, ja ka sellel lool on väga õnnetu lõpp. Kurb, et paljud loomamuinasjutud just sedasi lõpevad.

Loeme sellestki, kuidas Metsapoole kukk õlut jõi, kuidas loomad põgenevad maailmalõpu eest (see on selle raamatu üks pikimaid lugusid), kuidas rebane kaarnat tüssab – see on kindlasti vägagi tuntud ja tuttav lugu, mida oleme saanud lugeda mitmeski teises muinasjutu- või valmiraamatus – kaaren istub kuuse otsas, tüse tükk juustu noka vahel, loomulikult on kohal ka rebane, kes seda tüsedat tükki juustu endale tahab. Rebane räägib ühte ja teist, kuid kaaren ei lase juustu lahti. Lõpuks ütleb rebane, et kahjuks pole kaarnal lauluhäält ja linnu kraaksumine on koledam kui karu kisendamine! Kaaren jahmus ja vihastas ja karjus: „Kraaks! Mul on lauluhääl!“ Mis Sa arvad, mis juhtus juustuga?

Ühes muinasjutus saame teada, mis on varese vanne ehk valevanne, selles loos saab see vanne saatuslikuks konnale. Seejärel tüssab rebane ka harakat, õnneks tuleb harakale appi vares, kes on ikkagi ka rebasest kavalam tegelane!

Raamatust leiame ka musträhni loo, (paljudest valmidest) tuttava loo rebasest ja vähist, milles selgub, et vähk on palju kiirem loom kui rebane või vähemalt palju kavalam … ja ka väike sipelgas võib olla tugevam loom kui karu!

Siin on muinasjutt, milles rebane kirjab hundi kuue ja selleks peab hunt heinarõuku minema, mille rebane ka põlema paneb. Hundil oli kange soov lendama õppida (nagu seda tihane) ja ta tahtis endale sama ilusat sulekuube kui rähnil. No selleks oligi vaja hunt heinarõuku ajada ja see omakorda põlema panna. Ja ega ka sellest lendamisest head asja ei saanud.

Muinasjutte on raamatus veel. Saame teada, kuidas hobune ja lammas söövad võidu, kuidas Metsapoole talu siga on rebasest targem. Rebane ja siga läksid tülli, sest rebase arvates oli siga üks rumal loom, kes ainult poris püherdas ja täide järgi ilma ennustas. Rebane oli kindel, et siga ei näe päikesetõusugi, kui ta muudkui vedeleb, kärss maas. Siga kinnitas, et ta on sama tark kui rebane ja tegi ettepaneku proovida kumb neist enne päikesetõusu näeb. No ja läks nii, et siga osutuski olevat targem loom kui rebane. Kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja veel. Ühes munasjutus rebane ja jänes targutavad, järgmises loos õpib rebane lendama, abiks kurg.

Loeme, kuidas kana kolis külla elama, kuidas jänkujussi taret külastas salapärane ja üsna jube külaline (hirmul on suured silmad!). Hirmsat külalist ei suutnud tarest välja ajada ei karu ega hunt, sellega sai hakkama hoopis kukk! Kes oli too hirmuäratav külaline? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Siin on lugusid tuvist, rahust loomade vahel, hiirest, kes oli rätsep ja sellest kuidas hiireke pidi kassile kuue tegema. Pikem muinasjutt on Metsapoole talu kukest, kellele lõi uhkus pähe ja ta otsustas minna kirema kuningalossi! Teekonnal kuningalossi neelas kukk alla rebase, hundi ja karu, sest ka nemad tahtsid kuningalossi minna. Kuningalossis juhtus mitmeid hirmuäratavaid sündmusi ja koju tagasi jõudes sai kukk kana käest ka kere peale.

Raamatu viimastes muinasjuttudes saame osa rebase, hundi ja karu toimetamistest. Nii peksavad nad vilja, käivad veskil, keedavad putru. Taaskord on rebane see, kes töödest kõrvale hiilib, abiks igasugu vembud, tembud ja kavalus.

Siin on ka üsna tuttav lugu rebase kalasaagist, kuid ka sellest, kuidas rebane karule jääaugust kalapüüki õpetab, mis lõpeb sellega, et karul täna väike nudisaba on. Mitte ainult karu nudisabast pole juttu, saame teada sedagi, kuidas rebane sai endale valge sabaotsa.

Juttu on ka jänesest ja pakasest, loomade tee-ehitusest, laanepüüst, käost, pääsukesest, nahkhiirest.

Paljud loomad tee-ehitusel ei osalenud, mistõttu määras rebane neile ka karistused (tublid ehitajad said ka tasu). Nii said karistada karihiir, ahm, kärp, kobras, madu, konn ja sisalik. Arvatavasti oli neid teisigi, sest rebane jagas karistusi hilisõhtuni välja.

Raamatu viimases loos saab ka rebane oma palga.

Sellised lood selles muinasjuturaamatus. Palju on tuttavaid lugusid, kuid on ka neid, millest varem kuulnud ei ole. Suur väärtus selles raamatus on kindlasti Pirkko-Liisa Surojegini piltidel, need on lihtsalt võrratud!

Sara Shepard

„Penny joonistab parimat sõpra“

(Pegasus)

Miks on varustusekapis alati peeruhais? Miks käitub ema järsku, nagu oleks tal mingi saladus? Ja miks mu parim sõbranna Violet mu järsku kooli kõige populaarsema – ja õelama – tüdruku pärast hülgas?

Need on vaid mõned asjad, mille üle viiendik ja lootustandev kunstnik Penny Lowry juurdleb – ja no olgu, muretseb – ning mille ta kõik oma koerale Cosmole pühendatud päevikusse üles tähendab. Sest olgem ausad, viiendas klassis on palju asju, mille pärast muret tunda – ja veelgi rohkem neid, mille üle naerda!

Sara Shepard on New York Timesi menusarja „Valelikud võrgutajad“ („Pretty Little Liars“) autor ning kirjutanud veel palju romaane noortele ja täiskasvanutele. „Penny joonistab“ sari on tema esimene teos lastele.

„Penny joonsitab parimat sõpra“ on üks imeliselt äge lasteraamat, milles on siiraid tundeid, väikese türduku „suuri“ mõtteid, muresid ja rõõme, ausaid ülestunnistusi ja lugusid sõpradest, nii uutest kui ka vanadest.

Raamatu teeb vahvaks ka see, et siin on veidi ka koomiksilaadseid pilte, mille on autor ehk Sara Shepard ise joonistanud.

Sarnaseid jooni võib otsida Lottie Brooksi-raamatusarja lugudest, kuid Penny Lowry on ikkagi Penny Lowry, ja on lootus, et temast ja tema elust saame ka edaspidi lugeda.

Selle loo alguses hakkab Penny päevikut pidama. Ta räägib oma parimast sõbrannast Violetist, kuid ka Rileyst, kes ei ole hea tüdruk.

Penny tunnete õpetaja proua Hines oli soovitanud Pennyl päevikut pidada, kui päris täpne olla, Penny võiks justkui kellelegi kirjutada. Penny on segaduses, kellele kirjutada – emale? Violetile? Väikesele vennale Mahlapakile? Nii otsustab Penny kirjutada oma koerale, kel nimeks Cosmo. Penny arvates on Cosmo ustav ja tore ning ei paneks teda ühegi Penny kirjutise pärast imelikult tundma. Penny kinnitab, et neil on Cosmoga ka mitmeid ühiseid hirme – tormid, ilutulestik, õhupallid ja klounid. Tegelikult on ju neid hirme teisigi, kuid Penny on kindel, et Cosmo mõistab teda.

Esimene koolipäev. Penny on jõudnud viiendasse klassi. See tähendab, et ta on algkooli lõpusirgel. Seejärel räägib Penny klassijuhatajatest, kuid ka oma parimast sõbrannast Violetist. Penny on Violetist puudust tundnud, sest Violet oli terve suve võimlemislaagris. Nüüd tahab Penny teada, kuidas Violetil laagris läks ja selgub, et samas laagris oli ka Riley!

Ja veel. Penny oli joonistanud Violetist uhke portree, milla ta nüüd sõbrannale üle annab, kuid Violet näib olevat unustanud Penny portreed joonistada!!! Mis võiks olla selle põhjus? Penny arvab, et Violetil oli laagris kindlasti väga kiire ja tal polnud aega uut joonistada. Ja samas on Penny kindel, et uus kooliaasta tuleb suurepärane. Kuid, kas ikka tuleb?

Seejärel saame lugeda ka Penny väikevennast Mahlapakist. Mahlapakk on neljane ja tema pärisnimi on Noah. Kahjuks kimbutab Mahlapakki paha hingamisteede haigus krupp, mistõttu peab Mahlapakk sageli haiglas/EMOs olema. Ainus, mis väikest Mahlapakki haiglas rahustas oli see, kui õed talle mahla tõid. Nii saigi ta hüüdnimeks Mahlapakk. Lisaks mahlale armastab Mahlapakk ka monsterautosid ja kindel on see, et Penny armastab ka oma väikevenda.

Järgmises peatükis saame tuttavaks ka Penny tunnete õpetaja proua Hinesiga. Saame teada, millest Penny ja proua Hines omavahel räägivad, kuid saame teada sedagi, et proua Hinesi juures käib veel ka teisi lapsi. Kui raamatut edasi loed, siis saad teada, et tegelikult käib proua Hinesi juures üsna palju lapsi …

Saame tuttavaks ka kunstiklubiga, kus Penny käima hakkab. Sealgi on mitmeid lapsi, omanäolisi lapsi. Näiteks üks poiss, kellel nimeks Jesse, temal meeldib soolikaid joonistada. Üks tüdruk, kellel nimeks Petra, temal meeldib joonistada Pokemoni tegelasi. Ja veel, Petrale meeldib ka piiksuva häälega rääkida. Kunstiklubisse pidi tulema ka Violet, kuid tema ei tulnudki, sest tema arvates oli see titekas ja talle meeldis nüüd hoopis Rileyga aega veeta … Pennyle tundus, et tal ei olegi enam parimat sõpra!

Otse loomulikult ei saa ma Sulle kõike asju ju ära rääkida, sest see muudaks lugemise igavaks. Igal juhul saame teada, mis juhtub Pennyga siis, kui ta suures ostukeskuses ema ära kaotab, saame aru, et Pennyl on probleeme, millest tal tuleb proua Hinesiga rääkida. Saame teada, kuidas Penny endale mobiiltelefoni saab, kuid saame tuttavaks ka Kristianigia, kes samuti proua Hinesi juures käib. Ta on sõbralik kutt, kellele meeldivad ülekõige Ameerika mäed.

Pennyt üllatab ka see, kui ta näeb proua Hinesi kabinetist väljumas Maria Mendest, kes on üks imeline tüdruk. Mariale meeldib Penny koer Cosmo ning ta on suurepärane peastarvutaja, kes ka võistlustel käib.

Veidi hiljem üllatab Pennyt veel üks tegelaskuju, kes proua Hinesi kabinetist väljub – Rocco Roman, kooli üks suuremaid kaake, keda kõik kardavad.

Põnevaid tegelasi on selles loos veel. Näiteks Penny klassivend Oliver Bracca, kellele meeldib hümni või patriootlikke laule ümiseda!

Loeme ka matemaatikaülesannete võistlusest, milles satuvad ühte rühma Penny, Violet ja Riley, kuid samal ajal saabub kooli kohale torm, mis põhjustab elektrikatkestuse. Elektrikatkestus ei päästa Pennyt siiski sellest, et ta peab olema samas tiimis Violeti ja Rileyga ka Teaduspäeva projektis. Tüdrukud valivad üleandeks konna lahkamise, no õnneks küll mitte päris konna, aga ikkagi …

Üks oluline teema on selles loos veel – näib, et Penny emal on saladus, mida ta üritab Penny eest varjata. See on veel üks suur mure Penny jaoks. Kas vanemad plaanivad lahutada? Kas emal on mingi raske haigus? Penny üritab ema järgi luurata, kuid alles raamatu lõpus saame teada, mis emaga „lahti“ on.

Kui Penny üritab Violetilt uurida, miks ei taha Violet enam tema kõige parem sõber olla, siis kinnitab Violet, et Penny muretseb liiga palju. Seetõttu lubab Penny vähem muretseda ja üritab mängida, et kõik on igati hästi, aga ikkagi – kui Sinu parim sõbranna ei taha olla enam Sinu sõbranna, kui väikevennal on probleeme tervisega, kui isegi Cosmoga juhtub väga tõsine õnnetus ja emal näib olevat suur saladus, siis kuidas mitte muretseda ja lihtsalt õnnelik olla?

Seda on ju ühe viienda klassi tüdruku jaoks hiiglama palju. Ja kui Penny püüab ikkagi sõbrustada nii Violeti kui ka Jennyga (ta läheb isegi pidžaamapeole, kus peab lubama, et … selle jätan Sulle endale lugeda, mida Penny lubama peab), siis selgub, et tema sõpradeks on saanud hoopis teised lapsed. Kõik need lapsed, keda Penny oma sõpradeks ei pidanud või suisa ei tahtnud …

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda, kuid igal juhul jõuab Penny sõitma ka Ameerika mägedele koos oma viie sõbraga!

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Lugu, mis sobib lugemiseks tüdrukutele, kuid miks mitte ka poistele. Kindel on see, et sõbrad on olulised, kuid kuidas ikkagi aru saada, kes on sõber, kes mitte. Ei maksa unustada sedagi, et oma sõpru ei tohi reeta ega alt vedada, sest kõik võib välja tulla, ja siis on pahandusi rohkem, kui oodata oskadki.

Seega, hoidke oma sõpru ja hoidke kokku!

Jemma Hatt

„Seiklejad ja tagaajamine Euroopas“

(Eesti Raamat)

Inimrööv Pariisis … tagaajamine läbi mitme riigi … üks meeletu teekond!

Seiklejad on just sõitmas puhkust veetma, kui Maye annab neile teada kahtlasest tegevusest Pariisis. Sündmused võtavad ootamatu pöörde ja peagi polegi seiklejatel muud valikut, kui asja omal käel uurima hakata.

Kuritegeliku jõugu kannul jõuavad nad nii Prantsuse Alpidesse, Rooma iidsete varemete juurde kui ka paljudesse teistesse põnevatesse paikadesse.

Miks ometi on nende kätte kogemata sattunud paberileht nii tähtis?

Loe ka sarja eelmisi raamatuid „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021), „Seiklejad ja aarete tempel“ (2022) ning „Seiklejad ja saladuste linn“ (2023).

Nii nagu ka eelmised Jemma Hatti kirjutatud „Seiklejate“-sarja raamatud, on ka uus raamat igati põnev, kaasahaarav ja seikluslik lugemine. Lugeja ees on jällegi kõik ägedad ja tegusad lapsed Daisy, Lara, Rufus, Tom, koer Barney ja nende vanemad sõbrad, telestaar Logan ja tema partner Dee.

Seekordse loo alguses on lastel lihavõttevaheaeg, ja tegelikult on neil üsnagi igav. Kes mängivad mobiiliga, kes viskab koerale palli, aga igav on kindlasti.

Ja ühel hetkel selgub, et onu Herb on võitnud televisiooni hommikuprogrammis reisi Portugali! Kaheks nädalaks! Majutus on tohutu suures majas – kaheksa magamistuba ja bassein, tõeline villa. Ainult et võiduga kaasnes kaks lennupiletit. Kaks inimest (Lara ema ja Tomi ema) saaks Portugali lennukiga, aga lapsed? Loganil on lahendus – ta rendib minibussi ja nad sõidavad Portugali. Teekond on küll üle 22 tunni pikk, aga … tuleb minna.

Logan sai sõbralt rendiks Volkswagen Samba, sinise- ja valgekirju minibussi, mis näis olevat 1960-ndate aastate mudel. Minibuss polnud mist just väga heas korras, kuid Logan oli kindel, et see on maanteekõlbulik kindlasti. Elame, näeme …

Esiteks peab meie reisiseltskond jõudma Suurbritanniast mandrile, selleks tuleb ületada kanal. Seetõttu pidid nad kasutama praami. Hetk hiljem helistas Larale meilegi varasematest lugudest tuttav Maye, tüdruk, kes elas Kairos, kuid just nüüd oli ta oma vanema venna Karimiga Pariisis. Karimil oli Pariisis ülikooliloengute värk Vana-Egiptuse teemal, akadeemiline konverents, kuid Maye oli kindel, et konverentsil toimus midagi kahtlast. Seal olid mingid inimesed, kes sehkendasid mingite paberitega, mis olid diplomaadikohvris. Maye jaoks oli diplomaadikohver kahtlane ja ta oli neid inimesi juba mitu päeva jälginud.

Rufus, Tom, Daisy ja Lara on kindlad, et nad peavad Mayele Pariisi appi minema, aga selleks on vaja nõusse saada ka Logan ja Dee. Kas ja kuidas lapsed Logani ja Dee nõusse saavad, selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja olemegi Pariisis. Lapsed kohtuvad Mayega, kes osutab ka mehele, keda ta on paar päeva jälginud. Mees on üsnagi vihane, kui märkab, et taaskord on Maye teda jälgimas. Mees pöördub laste poole, et välja selgitada, miks teda jägitakse, kuid lapsed jooksid minema.

Umbes samal ajal surus üks võõras mees Loganile ümbriku pihku ja jooksis minema!!!

Samas on Maye kindel, et selle ümbriku pidi saama see mees, keda tema jälginud oli … nüüd otsustavadd lapsed naasta hotellituppa ja seal ümbrikku lähemalt uurida.

Ümbrikus on paber, millel on kaks numbririda … komakohtadega. Tom on kindel, et need on koordinaadid. Tom tippis numbrid kaardirakendusse sisse. See on koht kusagil Alpides!

Lapsed on kindlad, nad peavad sinna minema, sest asi tundub olevat kahtlane.

Asjalood lähevad veelgi kahtlasemaks, kui samal õhtul röövitakse Karim! Maye vend, kes on konverentsil esinemas! Konverentsil, milles käsitleti egüptoloogiat ja Vana-Egiptust! Kas mängus võivad olla ka vanad aarded?

Karim on röövitud. Lapsed otsustavad tegutseda. Kahjuks nad prantsuse politseilt abi ei saa, seetõttu suunduvad nad Alpidesse ise.

Nii saabki alguse seekordne seiklus, mis esimesena viib meie peategelased Alpidesse. Seal asub üks vana ja mahajäetud vabrikuhoone, kuhu lapsed peavad liikuma mootorsaanidega. Kuidas see neil see õnnestub? Pole ju nad varem mootorsaanidega sõitnud, kuid nad saavad hakkama.

Mahajäetud vabrikuhoones on näha, et seal on keegi olnud. Ja seal on ka Karimi kinni hoitud, sest lapsed leiavad põrandasse kraabitud teate, mille on sinna jätnud Karim. See viitab sellele, et tema ja ta röövijad suunduvad Rooma ja mängus ongi vana aare, mis peab asuma maa all, basiilikas.

Alpidest edasi liikudes on lastel vaja kurjamite eest põgeneda, abiks ikka mootorsaanid, kuid nagu varasematest lugudest teame, on neil kõigil oskusi ja nutikust, et kurjamite elu „raskeks“ teha. Nii ka sel korral.

Meie seltskond jõuab Rooma, Vatikani. Nad otsustavad minna Püha Peetruse basiilikasse, kuna Karimi sõnum sellele vihjas. Kirik on varahommikul kinni, kuid nad ootavad ja põrkavad kokku eespool mainitud kahtlase tüübiga, keda Maye oli Pariisis jälginud ja jälitanud. Nüüd selgub üks kummaline, aga väga oluline seik. Mees, keda peeti kurjamiks ja kaabakaks, ei olegi seda. Ta on hoopis … siinkohal ma seda Sulle ära ei räägi, kes see kahtlane mees on, pead ise lugema.

Püha Peetruse kirikus satuvad Rufus ja Daisy hädaohtu, kuna kolm kurjamit on samuti seal. Nad nõuavad lastelt ümbrikku koordinaatidega, kuid Rufus suudab neid eksitada!

Seejärel suunduvad lapsed ja eelpool mainitud kahtlane mees üheskoos Rooma foorumi suunas, nad lähevad Colosseumi. Ja ka seal on kurjamid nende kannul.

Loomulikult saavad nii lugeja kui ka lapsed ühel hetkel teada, mis varandused ja aarded mängus on, kes on need kurjamid, kes ümbrikke koordinaatidega taga ajavad ja miks nad seda teevad. Saame teada sedagi, kuidas on seotud kurjamitega loo alguses tuttavaks saanud kahtlane mees ja millist mängu mängib tema – kas ausat või siiski mitte?

Ja kui Sa arvad, et loo sündmused saavad lõpplahenduse Colosseumis, siis eksid … sündmused viivad meie peategelased ka Portugali (no sinna pididki nad ju ka puhkama minema). Lõpplahendus ja viimased põnevad sündmused leiavad aset Sintra-nimelises linnas.

Kas Rufus, Tom, Daisy, Lara, Logan, Dee ja bordercollie Barney suudavad ka sel korral kurjamid alistada? Varanduse üles leida ja kätte saada? Kui lood selle põneva loo läbi, siis saad vastused kõikidele küsimustele.

Ja mul on tunne, et „Seiklejate“-lugusid saame me veel lugeda!

Katie Kirby

„Lottie Brooksi täiega jube koolireis“

(Eesti Raamat)

Lottie seiklused koguvad aina hoogu! 

Suvepuhkus on läbi saanud ja Lottiet ootab ees mitmepäevane koolireis. Ehkki tüdruk on sellepärast elevil, pelgab ta ka, kuidas tulla toime koduigatsusega.

Suhtlus Ilusa Prantsuse Poisiga ei kulge päris nii, nagu Lottie arvanud oli, ja pealekauba lööb see kiilu tema sõprusse Danieliga.

Lottie kogeb nii kiusamist kui ka sõprade tuge ning õpib enda ja teiste eest välja astuma. Veel peab tüdruk maha esimese tõelise peo, üritab pääseda jalgpallitiimi, maadleb matemaatika ja ka armukadedusega, saab enda nahal tunda koduse juustevärvimise võlusid, püüab koos sõpradega tõestada, et nende kamp on parim, ning kogemata saab temast suisa legend.

Muide, kas teie teadsite, kui raske on välja vihastada siili?!

Varem on ilmunud „Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu“ (2021) ja „Lottie Brooksi katastroofilised apsakad sõpradega“ (2022) ja „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“ (2023).

Pean tunnistama, et kui ma eelmisel aastal lugesin Lottie Brooksi-raamatusarja eelmist raamatut „Lottie Brooksi megakeerulised armumised“, siis itsitasin iga minuti tagant, sest sedavõrd naljakas oli raamatu peategelase maailm ja tema mõtted elust ja muust olulisest.

Täpselt sama naljakas on ka raamatusarja neljas raamat, mis viib meid kaasa peateagelese koolireisile.

Raamatu alguses tõdeb Lottie Brooks, et kui ta ütles, et on „natuke“ päikesest põlenud, siis on ta pisut tagasihoidlik. Lottie kinnitab, et ta näeb välja nagu tomat, vähk, maasikas, klouni nina, jõle vinn, üks väga-väga punane asi. Ta püüdis end kokku määrida päevitusjärgse kreemiga, mis tundub nahal mõnusalt jahe, aga see ei aita punetust maha võtta. Lottie on kindel, et ta peab end kodus peitma, kooli minna ta ei saa …

Edasi loeme uuest WhatsAppi grupist „Kuuenda G kuningannad“, mille lõi Lottie sõbranna Amber. Loomulikult liitusid sellega ka teised tüdrukud – Molly, Jess, Poppy.

Tüdrukutel on mure, mida teha viimase kahe nädalaga, enne kui kool algab. Äkki minna ostma uusi pinaleid, äkki värvida varbaküüsi, äkki tasuks minna raamatukokku ja lugeda läbi järgmise aasta kohustuslikud raamatud? Kõige lihtsam ja mõnusam on minna Strabucksi ja frappuccino´d võtta!

Lepitakse kokku, et järgmisel päeval nad kohtuvad, kuid Lottie minna ei saa, kuna ta on liiga punane!

Paar päeva hiljem on Lottie päikesepõletus kadunud. Sõbrannad saavad pargis kokku, et piknikku pidada. Tüdrukud räägivad ka Lottie puhkuseromaanist (sellest saime meie lugeda sarja eelmises raamatus) ja Ilusast Prantsuse Poisist. Amber ei suuda seda uskuda, sest oli Lottie enne puhusereisile minekut suudelnud Danieliga! Amberi jaoks on see kõik hiiglama PÕNEV!

Edasi saame lugeda Ilusa Prantsuse Poisi ehk Antoine´i kirja Lottiele. See oleks justkui armastuskiri, aga see on hiiglama naljakas, lähtume sellestki, et Antoine´i emakeel on ju ikkagi prantsuse keel. Neid kirju on selles raamatus mitu, sest Lottie vastab Antoine´ile ja küsib küsimusi vastu, millele omakorda prantsuse poiss vastab.

Paari päeva pärast on Lottie oma sõbrannadega rannas. Seal on ka Theo ja Daniel. Lottie palub, et tüdrukud ei räägiks Ilusast Prantsuse Poisist, kuid Amber ei oska suud pidada ja teeb seda ikkagi … kas meelega või mitte … mine võta kinni. Daniel kuulab, mida Amber räägib, ja see on ikkagi ootamatu uudis, mistõttu läheb Daniel ruttu minema.

Esimene koolipäev läheneb. Lottie märkab, et ta polegi päevitunud jumalanna Los Angelesest, ta on kahvatu olend Ida-Sussexist. Lottie mõtiskleb, mis on jumalanna vastand? Kits!?

Kas on võimalik olukorda päästa. Amber teab, mida tuleks teha. Abiks oleks võltspäevitus ja heledad triibud juustes! Kas ikka on? Amber tulebki järgmisel päeval Lottie juurde, kaasas isepruunistuv kreem ja juuste triibutamise komplekt. Kas kaks viienda, vabandust, paari päeva pärast, kuuenda klassi tüdrukut saavad nendega hakkama?

No ei saa … Lottie nahk muutub küll, aga mitte pruuniks, juuksed muutuvad ka, aga pigem oranžiks. Nüüd teeb Lottie endale märkuse: ära enam mitte kunagi ise kodus juukseid triibuta. Lottie tahaks nutta. Appi tuleb Lottie ema, kes viib tüdruku järgmisel päeval juuksuri juurde, kes teeb korda Lottie juuksed ja ka naha.

Seejärel 7. september! Lottie läheb kuuendasse klassi! Nende klassi on tulnud uus tüdruk, kel nimeks Isha. Tema vanavanemad olid kolinud Indiast Ühednkuningriiki, kui Isha ema oli kümneaastane, ja Isha pere oli äsja kolinud Croydonist Brightonisse, kus meie loo tegevus toimub. Hiljem saame teada, et Isha on ka tubli jalgpallitüdruk, kes tahaks, et nende koolis oleks ka tüdrukute jalgpallivõistkond.

Saame teada, et järgmisel koolivaheajal on plaanis koolireis, mis viib klassi Jaanimardika puhkekeskusesse, kus saab parve ehitada, laskuda köie abil mööda seina alla ja teatrit teha. Lottie teab, et nad peavad olema ära esmaspäevast reedeni, nii kaua pole ta kunagi perest eemal olnud. Lottie pole kunagi varem koolireisil käinud, mistõttu on ta selle pärast pooleldi jube elevil ja pooleldi jube närvis.

Et ma sulle nüüd tervet raamatut ümber ei jutustaks, siis üritan teha lühemalt ja toon välja mõned olulised märksõnad, millest selles Lottie Brooksi-loos lugeda veel saame.

Lottie parim sõbranna Jess hakkab läbi käima uue tüdrukuga ehk Ishaga. Nendega on lisaks veel mitmeid teisi tüdrukuid, kes moodustavad TJST ehk Targad Ja Sportlikud Tüdrukud. Veidi hiljem saame lugeda, et Isha liitubki just tarkade ja sportlike tüdrukutega.

Lottie on õnnetu ja pettunud, nendel oli ju oma kamp – Kuuenda G Kuningannad, kas Jess on selle unustanud!

Jätkub ka Lottie ja Antoine´i kirjavahetus/meilivahetus, millest selgub, et poisil on lausa 9 tüdrukut! Ja Lottie on järjekorras kolmas … Taaskord üks suur pettumus Lottie´le.

Koolis hakatakse moodustama tüdrukute jalkatiimi, mistõttu otsustab ka Lottie katsetele minna, sest kui raske see jalgpall ikka olla saab. Põhjus, miks Lottie tahab tiimiga liituda on lihtne, tema parim sõbranna Jess teeb seda samuti. Lottie katsed ebaõnnestuvad, sest tegelikult ei tea ta ju jalgpallist mitte midagi, rääkimata sellest, mis juhtub katsete lõpufaasis. See on ühtlasi naljakas, kuid ka kurb …

Kuuenda G Kuningannad otsustavad, et nad peavad meelitama Isha oma kampa, mistõttu tuleb hakata Kuuenda G Kuningannasid „reklaamima“. On ju Tarkadel Ja Sportlikel Tüdrukutel lausa oma t-särgid! Kuna Kuuenda G Kuningannade reklaamieelarve on pisike, siis kas võiks olla Isha meelitamisel abiks vedrudega peavõrud ja ühekordsed vihmakeebid??? Vahva on see, et Jess, kes ei liitunud sportlike tüdrukutega, on jätkuvalt kuningannadega ja talle meeldivad nii vedrudega peavõrud kui ka ägedad vihmakeebid, selliseid asju sportlikel tüdrukutel ei ole!

Lottie elu saab veel ühe tagasilöögi, kui päevakorda kerkib matemaatika kontrolltöö! Lottie kinnitab, et ta on matas jube kehv, mistõttu ta kardab, et ta pannakse nõrgemasse gruppi, ja siis ei saa ta olla koos Jessiga isegi selles tunnis. Lottie küll loodab ja püüab, kuid tema kontrolltöö on erakordselt kehv. Nii kehv, et otsustab sõbrannadele ja vanematele valetada, kuid õige ruttu räägib ta kõikidele tõe kontrolltöö tulemuste kohta.

Pühapäeval, 23. oktoobril hakkab Lottie koolireisik asju pakkima. See võtab aega ja on keeruline, kuna kaasa tuleb võtta nii riideid, hügieenitarbeid, meigiasju, lemmikpleed ja juuksehari, kuid ka maiustused ja snäkid. Lottie pakib kaasa ka Mõmmik Ükssilma. Ta kinnitab, et ta on küll kaksteist, kuid ta võib mõmmiku järele igatsema hakata … Õhtul on Lottie kurb, ta nutab. Ta on õnnetu, kuna peab oma pere juures eemal olema, kuid õnneks on ema, kes oskab Lottie´t lohutada.

Esmaspäev, 24. oktoober. Reis Jaanimardika puhkekeskusesse võib alata. See on üks unustamatu koolireis, milles on nii rõõmu kui ka pisaraid, milles on vahvaid sõbrannasid kui alatuid tüdrukuid, siis poisse ja suuri (naljakaid?) tundeid, siin on põnevust ja isegi kummitusi.

Bussi reis sihtkohta on meeletu, sest Lottie klassivend Burksi-Tom oksendab seitse korda! Puhkekeskuses selgub, et sinna on tulnud veel teinegi kool – Willow Parki kooli tüdrukud! Lottie teab algusest peale, et sellest head nahka ei tule. Jess küll arvab esialgu, et nad võivad olla ju väga toredad, kas ikka on?

Seejärel majutus. Ühes majakeses (Vilisev Mets) on üheskoos Poppy, Jess, Isha, Chloe ja Kylie, teises majakeses (Langevad Tähed) on Amber, Molly, Lottie, Ella, Mia ja Lottie. Lottie lootis, et äkki saab ta olla koos Jessiga, kuid ei …

Saame lugeda ka sellest, kuidas tüdrukud endale makajestes kohad valivad, kuidas nad oma asjad lahti pakivad jpm. Saame tuttavaks ka rühmajuhiga, kelleks on 22. aastane Kai, kena kutt Austraaliast, kes otse loomulikult kõikidele tüdrukutele meeldib!

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi koolireisist ümber jutustada, kuid tundub, et meil on puhkekeskuses kummitus, kes käib öösiti ustele koputamas, meil on hügieenisidemetega kaetud superkangelane, kelleks on tegelikult ju Lottie. Saame osa igasugu mängudest ja võistlustest, ja kui kohal on palju tegusaid tüdrukuid, siis on ka võistlusmoment igati oluline, tuleb ju ikka teistest parem olla, mistõttu juhtub ka äpardusi. Näiteks Lottie suudab astuda Danieli näo peale, nii et poisil ninast verd hakkab jooksma.

Laagris tehakse teatrit, mängitakse pilli (Lottie mängib trianglit), ehitatakse parvesid ja minnakse nendega ka järvele sõitma. Parvede ehitamiseks on tüdrukutele antud kuus suur plasttünni, kaks metalltoru ja köiehunnik. Lottiel ja tema rühmal tuleb see hästi välja, kuid selgub, et Phoebe on üks hirmus kiusupunn, kes Lottie parvel vette kukutab. Vesi on sogane, Lottie kardab, et seal võivad ka sookollid olla!

Üks väga ebameeldiv olukord on laagriloos veel. Teise kooli Phoebe (Lottie on ta alguses Teravninaks ristinud) on leidnud Lottie päeviku ja loeb seda teistele ette!!! Nüüd astub Lottie kaitseks välja Amber! Amber, kes pole olnud just see kõige parem sõbranna Lottie´le, kuid nüüd on just Lottie see, kes Phoebe käitumise halvaks mõistab.

Kui on koolireis ja laager, siis toimub ka disko! Seegi ei möödu vahejuhtumiteta. Lottie tantsib koos Jessiga, mistõttu mõned kutid arvavad, et nad on lesbid … oh seda noorust ja lapsearu … Lottiet tabab veel üks šokk, kui ta näeb suudlemas … keda ta näeb, selle jätan Sulle endale avastada.

Koolireis saab läbi. Tagasi kodus. Nüüd minnakse vaatama tüdrukute jalgpallimängu. Kingswoodi põhikooli tüdrukud võidavad. Isha lõi kaks väravat, Jess lausa kolm ehk kübaratrikk!

Raamatu lõpus saame osa halloween´ist. Kuuenda G Kuningannad kehastuvad tigedateks trianglimängijateks.

Tagasi kooli. Lottie on uues matemaatikarühmas. Ja veel, läheneb 5. november! Siis on Lottie 13. sünnipäeva pidu!

Ühel hetkel tahab Lottie peo ära jätta, kuid pidu on igati vahva. Kõik on kohal, isegi Daniel!

Pühapäev, 6. november. Lottie saab 13! Nüüd on ta teismeline! Kingitused, sünnipäevakaardid. Kaart ka Antoine´ilt!

Raamat lõpeb ehk Lottie Brooksi seekordne päevik lõpeb. Lottie võtab asjad kokku ja ta tõdeb, et on palju julgem, kui arvab; ta suudab olla iseseisev, ta suudab hoolitseda enda ja oma lähedaste eest; ta suudab teha himsaid asju ja sageli need polegi nii hirmsad, kui ta arvab; ta suudab enda eest seista ja inimestele otse välja öelda, kui nad midagi valesti teevad. Paar mõtet on veel, need jäävad Sulle endale lugeda.

Sellised lood ja sündmused seekordses Lottie Brooksi päevikus (selles raamatus). Nii nagu ikka, jätkuvalt humoorikad, elulised, on rõõmu ja pisaraid, sest elu ongi ju selline …

Beate Dölling

„Ainult üle minu laiba“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Lila elab koos vanaemaga otse juuksurisalongi peal, mis on palju enamat kui koht, kus saab lasta juukseid lõigata. Seal käib koos terve linnaosa, et kuulujutte rääkida, naerda ja tantsida. Aga kõik see sattus löögi alla, kui Roosad korraga linnas laiutama hakkasid, ja äkitselt luges ainult see, kui palju kellelgi on laike ja jälgijaid. Aga vanaema Traudel seisab sellele vastu – ta ei lase ometi mingil läikima löödud vihvide hordil ennast verest välja lüüa!

Kuid siis kukub Lila maailm kokku: vanaema olla mingis õnnetuses elu kaotanud! Ja Lila peab jagelema Roosadega, kes proovivad kõikide vahenditega vanaema juuksurisalongile küüsi taha saada. Oma parimate sõprade abiga saab Lila sellele kohutavale ebaõiglusele jälile.

Beate Dölling on saksa ajakirjanik ja lastekirjanik, kes kirjutanud aastate jooksul mitmeid ja mitmeid laste- ja noorteraamatuid.

Ta sündis 1961. aastal Osnabrückis. 1982 kolis ta Berliini ja alustas õpinguid. Aastail 1988 – 2001 töötas ta raadioajakirjanikuna Berliinis, näiteks Deutschlandradio Kulturis, kus tal oli võimalik teha palju ka lastesaateid.

Lisaks tegi ta kirjandus-, kultuuri- ja muusikalugusid, mida esitati paljudes teisteski raadiojaamades, nt NDR, HR, Radio Bremen ja SFB.

Aastate jooksul on Beate Dölling kirjutanud artikleid paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, näiteks Der Tagesspiegel ja Süddeutsche Zeitung. Ta on olnud lektor täiskasvanute koolituskeskustes ning ta olnud mitmete algkoolide ja keskkoolide kirjutamise töötubade juht. Loovkirjutamist on ta õpetanud ka õpetajatele ja juristidele.

Esimesed tema kirjutatud laste- ja noorteraamatud ilmusid 2000. aastate alguses (2003 ja 2004). „Ainult üle minu laiba“ („Nur über meine Leiche“) ilmus algupäraselt 2022. aastal.

Igati kaasahaaravat lasteraamatut alustab proloog „Väike eelmäng“, milles saame tuttavaks selle loo antikangelase Peggy Plumpiga, kes istus sätendaval režissööritoolil ja heitis oma vesinikblondid pikad juuksed üle pea. Tema juures oli ka abiline, neiu nimega Gerdi, kes oli saanud „Mega-Show“ eelvalikust läbi, ta oli ülejäänud 150 kandidaadi seas läbi löönud.

Saame lugeda, et Peggy Plump oli säravaima naeratusega naine, kes polnud pelgalt kõige kaunim naine kogu maal, ta oli ka kõige rikkam, miljonite jälgijatega. Tal oli oma saade „Mega-Show“. Peggy Plump oli Roosade juht ja neil oli palju ja veel rohkem ilusalonge.

Peggy Pump oli pahane (tige!), sest Liiliate tänava asi oli teda ka sel päeval välja vihastanud. Tal ei olnud õnnestunud seni sinna veel ühtegi oma salongiketi filiaali rajada ja polnud ühtegi linnaosa, kus Roosade sooduspakkumisi oleks kasutatud vähem kui seal. Tal ei olnud läinud korda üle võtta isegi selle Trampija-Gerdi korterit, kuigi see seisis sestpeale, kui tüdruku ema hullarisse pandi, nüüd ju sama hästi kui tühjana. Peggy Plump oli kindel, et selle taga oli jälle see Edeltraud Locke Edeltraudi juuksurisalongist … Edeltraud keeras terve linnaosa üles ja Peggy Plump ei teadnud, kuidas ta seda tegi. Hoolimata sellest, et Roosade käsutuses olid kõige moodsamad pealtkuulamis- ja spioneerimisvahendid.

Esimeses peatükis saame tuttavaks 10. aastase Lilaga. Saame teada, et tal on ka sama vanad sõbrad Shari ja Doki, ja ka sissejuhatuses toimetanud 13. aastane Gerdi oli nende sõber, kes nüüd oli kampa löönud Roosadega.

Lila sõitis jalgrattaga kooli. Ta hilines, õpetaja, proua Stampfmeier oli pahane, kuid ka tema kuulus Roosade hulka. Õpetaja kutsus Lila tahvli ette, tal tuli lahendada meeletult keerulist matemaatikaülesannet …

Siinkohal meenutas Lila aega oma vanaemaga maal, kuid nüüd oli vanaemal Liilate tänaval juuksurisalong. Roosade kogukond tungis aina edasi ja tahtis oma salongiketiga ka Liiliate tänava endale vallutada, aga vanaema oli alati andnud endast kõik, et Roosasid tagasi tõrjuda. Ja edukalt. Vanaema korraldas Roosade-vastaseid meeleavaldusi. Vanaema oli alati ütelnud, et tema salongi ei saa Roosad mitte kunagi, ainult üle tema laiba! Lila oli oma mässumeelse vanaema üle uhke.

Pärast kooli sõitis Lila koju. Talle sõitis vstu üks kiirabiauto. Kas midagi oli vanaemaga juhtunud? Lila nägi juba eemalt juuksurisalongi ees seisvaid inimesi. Seal oli ka Lila sõbra Doki isa Deniz, kes tõdes, et Lila vanaemal oli juhtunud õnnetus. Ta viidi otse haiglasse!

Mis oli vanaemaga juhtunud? Selgus, et ta oli oma salongi ees auto alla jäänud!

Üheskoos helistati haiglasse, kust kinnitati, et vanaema oli surnud teel haiglasse … kas sedavõrd kurb ongi selle loo algus? Või on siin mõningaid „nüansse“? Neid, mis seotud mässumeelse vanaema ja Roosadega?

Lila sõbanna Shari ema Jada sõidutab tüdruku haiglasse, kus kinnitatakse, et proua Locke suri raskete vigastuste tagajärjel ja tema surnukeha on teel matusebüroosse. Hiljem said Lila ja Jada teada, et matusebüroos oli vanaema surnukeha viivitamatult kremeerinud, ja kui Lila ja Jada kohale jõudsid, oli vanema juba urnis. Järgmisel päeval oli urn juba ka maha maetud!

Seejärel ründavad Roosade advokaadid Lilat, sooviga saada endale vanaema juuksurisalong. Õnneks oli Lilale abiks Shari ema Jada, kes oli ametilt advokaat. Roosadel oli mitmeid mõjusaid väiteid – kas vanaemal oli tehtud testament, kas Lila oli ikka kadunukese bioloogiline lapselaps, kas Lilale leitakse eestkostja, kas tuleb keegi noorsooametist? Aga äkki olid Roosad ka noorsooameti üle võtnud?

Shari ema Jada kinnitas, et ta lapsendab Lila, kuid kas ka sellest oleks abi?

Edasi saame osa peietest, mis peeti vanaema juuksurisalongis. Seal oli vanu hipisid, punakaritest vanaisasid, klanitud ökohipstereid, perekondi, lapsi ja noori, musti, valgeid, poolvalgeid ja poolmusti. Kõik, kes olid olnud vanaema juuksurisalongi kliendid, kellele oli vanaema meeldinud.

Lila kolis pärast seda elama Shari juurde. Tüdruk võttis kaasa ka vanaema koera Schnute. Lila meenutas taaskord oma vanaema – Lila silma ette kerkis pildike, kuidas vanaema rõõmsameelselt salongis ringi tuiskas ja oli täiesti oma elemendis. Tal oli kõigi ärakuulamiseks aega. Vanaema korraldas kõike, ükskõik kui vana sa olid. Põhimõtteliselt pidas ta üleval ju üht sotsiaalvõrgustikku. Aga teda ei olnud ühelgi digiplatvormil. Nutitelefonigi sai ta alles hiljaaegu, kuid ta ei kasutanud seda peaaegu kunagi.

Seejärel nägi Lila und, kummalist und. Ta nägi järve keskel asuval saarel vanaema, ühel hetkel hakkas vanaema Lilast eemale triivima ja muutus järjest väiksemaks. Vanaema hüüdis Lilale, et tüdruk tema pärast ei muretseks, sest tal läheb hästi!

Lila ärkas ja otsustas minna vanaema salongi. Lila mõtiskles salongis – kas tõesti oli vanaema oma koerakese, Schnute, luku taha pannud, kui oli välja läinud? Aga kui vanaema aias lilli kastis, võttis ta koera ju tavaliselt kaasa?

Salongi tuli ka üks tumedate juustega naine, kes oli olnud vanaema klient. Naisterahvast kutsuti Kassiks. Kass uuris Lilalt, kas vanaema oli talle ühest saladusest rääkinud, kas Lila oli selle saladuse juba avastanud? Lila ei teadnud saladusest midagi?

Kas see võis olla sahvris kinnises seinakapis?

Kass uuris, kas märgusõna siuh-säuh ütles Lilale midagi?

Lila ei teadnud ka sellest midagi …

Salongi tulid ka Doki ja Shari. Proua Kass näitas lastele, kuidas Lila vanaema Liiliate tänava ja kogukonna teiste salongide, kaupluste ja muude firmadega ühendust pidas. Nendega, kes ei olnud veel Roosadega liitunud. Vanaema salongi suured juukseföönid olid abiks omavahelisel suhtlemisel, lisaks oli sahvris veel üks seadeldis, millel oli ka helipult ja seegi aitas vanaemal teistega suhelda. Föönivõrgustik! Ja see oligi see, mida Roosad kangesti otsisid ja jahtisid!

Nüüd saame teada seda, et Lila vanaema on elus. Peggy Plump hoidis teda vangis oma uhkes tormajas ehk Tornis. Kohas, kust Plump jälgis tervet elu, mis teda ümbritses, jälgis ja jagas korraldusi, kui miski teda „häiris“.

Kuna ma olen jälle pikalt jutustama jäänud, siis püüan teha lühemalt. Lila leidis vanaema toas sahtlist testamendi. Vanaema jättis kogu oma vara ja asjad Lilale, oma lapselapsele, sealhulgas ka oma juuksurisalongi, kus keelati igasuguste muudatuste tegemine. Testamendist oleks Lilale kindlasti abi, kui lahti oli see, kas Jadast saaks tema hooldaja?

Ja veel. Lila hakkabki juhtima koos Doki ja Shariga vanaema loodud föönivõrgustikku. Teised on sellega nõus, sest nende hulka ongi vaja noori tegijaid. Saame osa ka „Mega-Show“ suurest avasaatest, millest võttis osa ka Gerdi, kes pääseski järgmisesse saatesse.

Peggy Plump saatis Gerdi tagasi Liililate tänavale, oma koju. Plumpi luurajad on toonud temani info, et proua Locke juuksurisalongis toimub kogukonna koosolek … Plump tahab teada, millest seal räägitakse, mistõttu peab just Gerdi minema infot koguma.

Enne, kui Gerdi Plumpi uhkest Tornist minema pääses, kohtus ta proua Lockega, Lila vanaemaga, kes oli ju ometigi elus! Ta toimetas Plumpi koertega. Gerdi ja proua Locke rääkisid, ja vanaema kinnitas, et teda hoitakse vangis!

Gerdi jõudiski oma koju. See üllatas Lilat, Sharit ja Dokit. Oli ju Gerdi elama asunud Plumpi Torni ja pääsenud edasi järgmisesse „Mega-Show“ saatesse!

Nüüd rääkis Gerdi Lilale ja tema sõpradele hoopis sellest … millest? Selle jätan Sulle endale lugeda. Kas teised Gerdi juttu uskusid? Sellegi jätan Sulle lugeda.

Ja veel. Nüüd sai kellestki topeltagnt! Kellest?

Gerdi sai teada olulisi asju ka oma ema kohta, kelle Plump oli saatnud hullumajja.

Meie peategelastele tuleb appi veel ka üks noor arst – Pieter Hamm ehk Roosade juures tuntud kui Tiger Joe. Temagi oli osalenud „Mega-Show“´s, kuid esimeses saates välja langenud. Miks Tiger Joe otsustas vanaema ja tema sõpru aidata? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Raamatu lõpus lähevad sündmused vägagi põnevaks, sest Lila, Shari, Doki ja paljud teised föönivõrgustiku liikmed otsustavad minna Torni, et vanaema päästa. Samal ajal üritab vanaema koos Tiger Joe´ga Tornist põgeneda!

Kas päästeoperatsioon/põgenemine õnnestuvad või on Peggy Plumpil midagi veel varuks?

Selline lugu nende kaante vahel. Igati põnev ja kaasahaarav, veidi ka humoorikas, ja kindlasti on oluline see, kui kogukond (sõbrad!) kokku hoiavad, siis võivad asjad igati hästi minna!

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Tine Schulz.