Dobermann

Saksamaalt pärit dobermann on keskmise suurusega teenistus- ja seltsikoer, kes algupäraselt aretati kaitsekoeraks. Kunagisest hirmuäratavast kaitsekoerast on saanud liikuv ja tugeva närvikavaga koer. Tänapäeval on dobermann mitmekülgne koer, kes sobib nii teenistus- kui ka päästekoeraks, harrastada võib teisigi alasid. Dobermann on ka igati vahva perekoer.

Dobermann vajab koolitust ja treenimist

Fotod Meeli Tulik

Mina mäletan oma lapsepõlvest ühte ägedat ameeriklaste telesarja „Magnum P.I.“, mis jooksis 1980ndatel aastatel Soome televisioonis. See oli lugu eradetektiivist, kes puutus kokku üsna tihti ka kahe dobermanniga (nimedeks Zeus ja Apollo), kes olid mõlemad vägagi „konkreetse“ olemisega koerad, kes just kaitse- ja valvetööga tegelesid. Ja eks ole neid filme veel mitmeid, kus dobermannid just kaitsekoeri kehastavad, kes on valmis ka ründama, hambaid näitama ja vajadusel isegi purema. Kui meenutada, siis meenuvad filmid „The Boss“ (2016), „Cats & Dogs“ (2001), „The Daring Dobermans“ (1973), „It Shouldn’t Happen To A Dog“ (1946), „James“ (2005), „The Man with My Face“ (1951), „Trapped“ (1973), „They Only Kill Their Masters“ (1972), „To Kill A Clown“ (1972), ja eks paljud pealkirjad räägivad iseenda eest.

Kas on need asjalood sedavõrd hullud ka reaalses elus, sellele aitab vastust leida Mare Meldre, kes on Eesti Dobermanniühingu president. Ta on tegelenud selle tõuga juba 20 aastat.

Mare Meldre ja tema koerad

Mare Meldre sai esimese dobermanni 20 aastat tagasi, lapsepõlves olid tal kodus krantsid, kuid teadlik töö koertega on seotud ikkagi dobermannidega.

Miks just dobermann?

Mare kinnitab, et esimene koer tuli tema ellu juhuslikult: „Kirjeldasin sõbrannadele, millist koera ma tahaksin ja nii soovitati mul võtta dobermann. Võtsin „Kuldse Börsi“ lahti, leidsin pesakonna ja tõin endale kutsika koju.“

Mare jätkab, et ta soovis endale koera, kellega võiks igal pool julgelt käia, koer pakuks kaitset, koer saaks igale poole kaasa tulla ja omanikuga koos olla.

„Sellise sõbra ma endale saingi,“ lisab Mare. „Ka pärast seda pole ma leidnud ühtegi teist tõugu, mis vastanuks sedavõrd hästi minu kriteeriumitele.“

Aastate jooksul on Marel olnud kuus dobermanni, täna on tal kodus kolm koera: kümne ja poole aastane Piia, keda kutsutakse Pätuks (tema on Eesti Dobermaniühingu meister IPOs aastal 2012), kuueaastane Ursela, keda kutsutakse Ulliks (tema on saavutanud erijäljes teise taseme, Eestis on üldse neli dobermanni, kellel on erijäljes tulemus) ja kümnekuune noormees, kel nimeks Albert.

Mare Meldre on ka Eesti Dobermanniühingu president. Ühing on tegutsenud juba 25 aastat (sel aastal on juubel). Mare liitus ühinguga siis, kui ta võttis oma teise koera Kaidi Juuriku käest, kes oli toonane ühingu president. Mare on ühingu president olnud kaks ja pool aastat.

Eesti Dobermanniühingul on 31 liiget, paljudel neist on mitu koera, mistõtu peaks ühingus olema ca 50 koera ja umbes sama palju koeri peaks Eestis olema veel. Kokku seega ca 100 dobermanni, mida pole sugugi palju.

Kunagi (näiteks nõukogude ajal) oli neid palju rohkem, oli ka palju rohkem agressiivseid dobermanne, kes olid koolitatud midagi valvama või kaitsma. Populaarsus kahanes ajal, kui dobermanne ei tohtinud enam kupeerida, kuigi ka täna tuuakse sisse kupeeritud kutsikaid neist riikidest (Venemaa, Valgevene, Serbia, Horvaatia, Bulgaaria), kus see pole keelatud.

Kupeeritud dobermann on osade inimeste jaoks endiselt see õige ja  „päris” dobermann, kuigi nendega ei julgeta „välja tulla“, neid näidata. Mare lisab, et nemad ootaksid oma ühingusse ka kõiki kupeeritud dobermanne, sest Eestis on võimalik ka kupeeritud koeraga treeningutel ning eksamitel - võistlustel käia. Kikkis kõrv ega nudisaba ei tee dobermanni tigedamaks J

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik, sest Mare Meldre juhtida on veel üks klubi – „Viimsi Koer“. Mare on elanud aastaid Viimsis, kus varem koerte treeningplatsi ei olnudki. Tuli käia platsidel, mis olid kümme või lausa viiskümmend kilomeetrit eemal, oodata oma võimalust koera treenida, kuna üsna sageli olid  need platsid hõivatud.

Nii tuli Marel koos sõbrannadega mõte teha koerte treenimisplats (väljak) ka Viimsisse. Viimsi vald oli meelsasti selle mõttega päri ja nüüd tegutsebki klubi „Viimsi Koer“, alanud suvi on neile kolmas.

„Viimsi Koera“ plats on ilusas kohas looduses, on piisavalt suur, et ka võistlusi korraldada ja piisavalt kaugel majadest, et koerad haukumisega kohalikke ei segaks.

Välimuselt tugev ja elegantne

Dobermann on keskmise suurusega, lihaseline ja tugeva kehaehitusega koer. Ta peaks olema jõuline, kuid siiski elegantne ja graatsiline. Ideaalne dobermann on elegantne, uhke rühiga, iseloomult temperamentne ja ilmelt otsustuskindel.

Turjakõrgus on isastel 68-72 cm, emastel veidi vähem 63-68 cm. Isastel peaks keha pikkus olema sama turjakõrgusega. Isaste kaal on 40-45 kilo, emastel 32-35 kilo.

Pea on tugev, koon pikk, pilk on tähelepanelik. Kael on pikk, võrreldes pea ja kehaga. Kael peab olema rühikas ja uhke.

Dobermanni saba ja kõrvad on tavapäraselt olnud kupeeritud, kuid tänapäeval ei tohi seda suuremas osas Euroopas teha -  alates1. jaanuarist 2016 jõustus dobermanni tõustandardi muutus, pärast seda kuupäeva sündinud koerad ei tohi olla kupeeritud kõrvade ja sabaga. Kui pärast seda kuupäeva sündinud dobermannid on kupeeritud, siis on nad ei vasta standardile ega tohi osaleda FCI korraldatud näitustel. Venemaa ja USA keeldusid aktsepteerimast uut standardit, mistõttu tehti mööndus, et kuni aastani 2024 on üleminekuaeg, kus võib neis riikides, kus kupeeriimmine on lubatud, olla koer kupeeritud ja osaleda näitustel ning aretuses, kuid enamuses Euroopast on kupeerimine seadusega siiski keelatud.

Mare lisab, et lontkõrvalise ja pikasabalise dobermanni kõrvad ja saba räägivad omanikule väga palju. Saba on väga oluline tüür, kui dobermann kiirelt jookseb ja oma „dobermanni”-ringe teeb, siis aitab saba tal tasakaalu hoida.

Dobermanni karvkate on lühike, kõva ja tihe. Aluskarva ei tohi olla.

Standardis on lubatud kaks värvitooni – must roostepiirdega ja pruun roostepiirdega. Retsessiivsete geenidega on olemas ka nn isabella (pruun, kellel pole pruuni pigmenti) ja sinine (must, kellel ei ole musta pigmenti), kuid sellist värvi koerad ei vasta standardile ning kantakse eraldi registrisse, kus olevad koerad ei sobi aretuseks. Marel on olnud nn sinine dobermann, keda ta ei saanud küll kasutada aretustöös ega käia näitustel, kuid just tema oli koer, kes tõi Mare koeraspordi juurde, sest koerasporti sai ka standardile mittevastava koeraga teha.

USAs on palju siniseid dobermanne, ja seal on ka albiinosid dobermanne, kuid albiinod on sageli väga haiged koerad (nahaprobleemid, kardavad valgust jne jne).

Iseloomult aktiivne, valmis tegutsemiseks

Aastate jooksul on nii mul kui kindlasti ka paljudel teistel koerahuvilistel tekkinud arvamus, et dobermann on selline tõsine ja isegi ohtlik koer. On see linnalegend või on siin ka kübeke tõde?

„Tõde on see, et dobermann kaitseb absoluutselt alati oma varandust,“ kinnitab Mare, „oma maja, hoovi, inimesi, kõike, mida ta enda omaks peab. Sisse saavad need, kellele pererahvas ukse avab, keda kutsutakse. Kes tuleb kutsumata, see „naelutatakse“ ukse külge kinni.“

Lühidalt võiks vist öelda, et dobermann ei ole naljakoer?

Mare on sellega nõus. Ta lisab, et võib olla ka närvisüsteemi häirega dobermanne, kes on agressiivsed ja ründavad, kuid tänapäeval on neid õnneks vähe. Mare teab lisada, et nõukogude aja lõpul, kui dobermanne oli palju, siis oli ka väga palju agressiivseid ja arg-agressiivseid dobermanne. Viimase paarikümne aastaga on üritatud aretusega agressiivsust välja saada ja esile on tõstetud eelkõige sotsiaalne pool.

Dobermann on aktiivne, iseseisev ja inimestesse avatult suhtuv koer. Nad on piisavalt nutikad, teravad ja ka kaitsealtid. Kui põhikoolitus on korralik, siis kindlustatakse sellega seda, et koer ei suunaks oma aktiivsust ja tegutsemisvajadust millelegi keelatule või mittesoovitavale.

Mare lisab, et dobermannid on oma iseloomult siiski väga erinevad. Üks, mis neid ühendab on aktiivsus, sest nad tahavad tegutseda, nad on alati valmis minema ükskõik kuhu. Nad tahavad olla oma inimesega koos.

„Dobermann on oma inimesele avatud koer,“ lisab Mare, „ta vaatab inimesele otsa, ta küsib ja ootab, mis me järgmiseks teeme. Talle pakub kõige rohkem naudingut teha midagi põnevat koos oma inimesega, kuid alati on ka tema mõte töös ning kunagi ei tea, millega ta sel päeval võib üllatada. Eriti näiteks eksamitel ja võistlustel, kus olukord on veidi erinev igapäevasest trenniolukorrast“

Dobermann vajab inimest kui karjajuhti, ja karjajuhte saab peres olla vaid üks.

Kas dobermann võiks olla inimesele esimene tõug?

„Kui inimene on konkreetne ja oskab ka koeraga konkreetne olla, oskab seada oma koerale piirid ja raamid, siis saab ta hakkama. Kui inimene on pehmem, keda koer suudab kogu aeg ümber veenda, siis võib dobermann kasvada üle pea ja hiljem on koeraga väga raske, koer hakkab juhtima elamist. Reeglid peavad kehtima kogu aeg ja iga päev, ei saa olla nii, et täna on reegel ja homme ei ole.“

Kuidas on lood liikumisega? Öeldakse, et dobermann vajab palju liikumist.

Liikumine on Mare arvates suhteline mõiste.

„Ma võin oma koertega jalutada kümme kilomeetrit, tuleme koju ja ta vaatab ikka mulle otsa, et kas teeme ka midagi. Jalutamine ja lihtsalt liikumine dobermanni ei väsita, selleks on vaja treeningut, milles on vaimne pool, pinge, erinevad elemendid, kiire ja aeglane liikumine, ootamine – see väsitab dobermanni kõige rohkem.“

Kas dobermann võiks olla ka nn diivanikoer?

„Kümneaastane dobermann võib,“ naerab Mare. „Ka minu kümneaastane koer oskab diivanikoer olla ja tema on meie meestepere lemmik.“

Mare lisab, et dobermann ei ole kindlasti laste koer. Ei tohiks seda tõugu võtta lapsele, sest dobermann aktsepteerib last oma pere liikmena, kuid mitte juhina.

Treenimisel peab olema konkreetne

Dobermanni jõud, kiirus ja kõrgenenud kaitsmismeel teevad temast koera, kes vajab hoolikat ja sihikindlat kodukasvatust. Samas peab hoolitsema ka selle eest, et tema enesehinnang ja julgus ning tegutsemislust säiliksid, et koer ei muutuks araks ega agressiivseks, sellise koeraga ei tohiks olla liiga karm, alati peab koeraga käitudes olema õiglane, kui teda karistada, siis peab koer aru saama mis ta valesti tegi.

Dobermannide kasvatamises ja treenimises on võtmesõnadeks enesekindlus, kindlameelsus, premeerimine ja sotsialiseerimine. Kui koer harjub kutsikana inimeste ja teiste koertega, siis on ta täiskasvanuna palju rahulikum.

Dobermannid on vilkad ja energilised, siis tahavad nad palju ka tegutseda. Kui koer peab olema palju üksi, siis võib hakata ta rumalusi välja mõtlema.

„Kuna dobermannidel on sedavõrd meeletu energia,“ alustab Mare, „siis on energia maha laadimiseks treenimine kõige kergem ja lihtsam moodus. Ega dobermann ei vaja rohkem ega vähem treenimist, kui teised tõud, sest dobermann on intelligentne tõug ja õpib kiirelt. Kõik nn kodukoolituse asjad õpib dobermann väga kiiresti selgeks. Energiataseme ohjamiseks on siiski eluaeg kestev treening väga-väga oluline.“

Ka dobermannide puhul peab hakkama koolitus peale sellest hetkest, kui kutsikas koju tuleb. Kui omanik on teadlik ja oskab, siis saab ta palju ise ära teha, kui ei, siis on kutsikakoolitus suureks abiks. Edasine treening sõltub juba eesmärkidest – kui soovitakse kodukoera, siis saab kergema koolitusega/treenimisega, kui võistluskoera, siis läheb rohkem aega ja vaeva.

„Dobermannile võib õpetada mida iganes,“ jätkab Mare. „Dobermann võib teha SK’d (sõnakuulelikkust), ta võib olla päästekoer, ta võib teha erijälge, IPO’t, KK’d (kuulekuskoolitust) jpm.“

Mare lisab, et Eestis on täna juba kolm dobermanni, kes harrastavad päästet.

Dobermanni koolitus peab olema konkreetne, sest tegemist on tõuga, kellel pea jagab kogu aeg, mis toimub. Kui dobermann mõistab, et nüüd on mingi nõrgem hetk, siis ta mõtleb kohe midagi välja. Üsna sageli võib dobermann ka võistlustel lihtsalt kiiremaid ringe hakata tegema või „keskmist sõrme näidata“, justkui öeldes, et täna teeme õpitud asju teisiti.

Terviseprobleeme esineb

„Asjad, mida meil tervise puhul on pikalt kontrollitud, ei ole enam suureks probleemiks,“ kinnitab Mare, „düsplaasia, silmad, maksahaigused. Suureks probleemiks on viimaste aasstatega tõusnud süda ja südamehaigused. Südamehaigused „tapavad“ juba isegi kahe-kolmekuu vanuseid koeri. Enamuses on need ilusa välimikuga koerad. Näib, et geenidega on koos kena välimusega ka tõsised terviseprobleemid kaasa antud. Arvatakse, et südamehaigus on alguse saanud kahest koerast ja juhtus see ca 40-50 aastat tagasi.“

Räägitakse küll, et südamehaigust üritatakse välja aretada, kuid tegelikkuses üritatakse ikkagi  aretada ilusat koera, ja paljudel ilusatel dobermannidel on südameprobleemid kaasas. Esineb kahte tüüpi südamehaigust- ägeda rütmihäirega ning krooniliselt kulgev südame laienemisega variant. Kui esineb rütmihäirega variant, siis ei ole tavaliselt eriti midagi teha ja äkksurmad on tavalised – haiguse esimene avaldumine võib jäädagi sellele koerale viimaseks. Teine võimalus on südame laienemisega kulgev variant, siin saab inimene ravimitega koera aidata, ja tema eluiga veidi pikendada.

Mare kinnitabki, et dobermanni puhul tuleks hakata südant igal aastal kontrollima alates koera  kolmeaastaseks saamisest ja ta lisab, et kui dobermanni  on  elanud juba 10 aastat, siis on see tema jaoks väga kõva tulemus.

Karl Friedrich Louis Dobermann ja tema koerad

Dobermann on ainus koeratõug, kes on algupäraselt aretatud ainult valve- ja kaitsekoeraks.

Dobermanni tõu alusepanijaks on sakslane Karl Friedrich Louis Dobermann, kes sündis 1834 ja elas Apolda-nimelises linnas. Ta oli maksukoguja, öövalvur, kohalike tapamajade ülevaataja ja koerapüüdja. Öövahina ja maksukogujana töötades oli selge, et ta polnud just väga populaarne külaline paljudes majapidamistes, mistõttu leidis härra Dobermann, et vajab endale saatjaks koera, julget, tarmukat ja mõjusat koera, kellel on tugevad lõuad, hea haistmismeel, julgus, tugevus ja kaitseinstinkt

Tal õnnestuski aretada hea kaitseinstinktiga koerad. Tema koerad olid kuulsad iseloomu tugevuse ja hammaste kasutamise oskuste poolest.

Kuna härra Doberman töötas ka koerapüüdjana, siis oli tal palju erinevaid koeri aretustööks. Räägitakse, et Louis Dobermann kasutas dobermanni aretamises manchesteri terjerit, inglise hurta, vana saksa lambakoera, suurt Thüringeni karjakoera, pinšerit, beauceroni, rotveilerit, weimari linnukoera, lühikarvalist saksa hagijat, taani dogi, saksa lambakoera ja ameerika pitbulli. Mine võta kinni, kas neid tõuge oli sedavõrd palju, kuid sedasi vähemalt räägitakse. Probleemiks on seegi, et härra Dobermann ei pannud kirja, milliseid koeri ta aretustöös täpselt kasutas.

Louis Dobermann suri 1894 ja pärast seda hakati tõugu nimetama dobermann pinšeriks. Kuna pinšer tähendas saksakeelsetes riikides tavaliselt keskmise kasvuga rotikoera, siis 1950ndatel aastatel jäi tõu nimeks lihtsalt dobermann.

20. sajandi alguses jätkas dobermannide aretustööd Otto Göller, kes aretas koera tegusaks teenistuskoeraks. Nad olid nüüd palju tasakaalukama iseloomuga ja tugevama närvikavaga. Teine, kes aretustöös osales oli Philip Gruening.

Tänapäeval on dobermannid vägagi populaarsed. Nad on tublid töökoerad, keda kasutatakse paljudes riikides ka politseis või valvekoerana. Hädaohu korral on nad julged ja raevukad. Kui koolitus on kutsikast peale olnud õige, siis oskab dobermann igas olukorras käituda, on sõbralik ja rahumeelne - on ju dobermanne koolitatud isegi pimedate juhtkoeraks.

Pumi

Ungarist on pärit mitu väga ägedat koeratõugu, kellest olen ka varem kirjutanud – ungari linnukoer ehk vizsla, komondor ja mudi, kuid on ju veel puli, pumi, ungari hurt, ungari (transilvaania) hagijas, ungari karmikarvaline hagijas. Seekord üritame tuttavaks saada pumiga, kes on vahva nime ja väga vahva välimusega koeratõug.

Tõuga aitavad tuttavaks saada: Monika Adamson, kellele kuulub 3-aastane Lili ja Triin Taal, kellele kuulub Nabra ja Joel Kuhlman, kellele kuulub kennel Felallo Fulu, mis tegelebki just pumidega. Selles kennelis on praegu viis pumit.

Vennasrahva rahvuslik aare - pumi

Fotod Meeli Tulik

Pumi on keskmise suurusega, kerge, terjeri-tüüpi karjakoer. Teda on kasutatud nii lammaste, sigade kui ka veiste karjatamisel. Pumi on olnud maapiirkondades nn laiaotstarbeline koer, kes on hävitanud nii väikesi närilisi, kui valvanud ka majapidamist. Võib öelda, et pumi on olnud vägagi töökas koer.

Tõug on väljaspool kodumaad väga haruldane. Neid on Soomes ja Rootsis, neid on ka Taanis, Saksamaal, Norras, Hollandis, Itaalias, Austraalias ja USAs. Eestis on kokku umbes 10 koera, mida pole sugugi mitte palju. Monika arvab, et põhjuseks on lihtsalt see, et seni on seda tõugu siinmail lihtsalt vähe teatud.

Monika Adamson ja Triin Taal ning nende koerad

Monikal on kodus kolm koera – kaks hollandi lambakoera ja üks pumi, kel nimeks Lili ehk Kerek-Ful Liilia. Kaks ja pool aastat tagasi andis Joel Kuulman Monikale teada, et oleks pakkuda üks pumi, kas tal võiks olla huvi?

Monika oli pumidega kokku puutunud täpselt üks kord:

„See juhtus kaks aastat enne seda, kui Joel koera pakkus,“ meenutab Monika, „olin veendunud, et pumi on lahe koer. Ilmselgelt mulle veidi sellised „veidrad“ koerad meeldivad, kuid sellest piisas, et pumi endale võtsin.“

Kui ma meenutan Monikale kuuluvat hollandi lambakoera ja panen kõrvale tema pumi, siis mõlemad koerad on veidi „vigurivända“ välimusega, ja hästi lahedad.

Monika kinnitab, kui Joel talle pakkumise tegi, siis oli üks põhjus ka selles, et ta soovis koerale sellist omanikku, kes viitsiks ka agilityga tegeleda, ja Monika just täpselt selline inimene ju ongi.

Ta lisab, et pärast pakkumist ta pumi kohta suurt uurimistööd ei teinud, pigem uuris seda, kuidas oleks elu kolme koeraga.

Siinkohal haaran kohe jutujärje üle ja soovin teada, kuidas on elu kolme koeraga?

„Minul läks veidi raskeks,“ on Monika aus, „raskeks seetõttu, et kaks vanemat koera (hollandi lambakoerad) ei saa omavahel läbi. Seepärast pean hoidma neid lahus ja sageli jalutan ka kõigi kolme koeraga eraldi, mistõttu on ajakulu üsna suur.“

Monika lisab sedagi, et ta elab üsna väikses korteris, mistõttu veidi „manööverdamist“ on, kuid ta saab hakkama.

„Ma ei ütle, et mulle ei tule enam kunagi kolme koera,“ muheleb Monika.

Triin Taalil on kodus üks koer – just meie loo pumi ehk Felallo-Fulu Nabra, lühemalt Nabra (tema 1-aasta ja 5-kuune), kuid ka Triinul on varem koeri olnud. Triin meenutab, et lapsepõlves oli tal üks krants, seejärel kiharakarvaline retriiver ja beauceron.

Miks Triin just pumi kasuks otsustas?

Triin kinnitab, et pumi valik oli natuke sihiteadlik ja natuke suvaline valik. Triin oli kindel, et soovib võtta endale väiksema koera, kuigi talle ka suured koerad väga meeldivad, mida kinnitavad ka ju tema varasemad koerad. Lisaks soovis ta koera, kes suudaks olla kodus üksi, kuid tahaks ka temaga kaasas olla, näiteks tööl. Nabra just selline koera ongi, kes võib olla päeval kodus üksinda, kuid läheb meeleldi Triinuga ka tööle kaasa. Triin soovis ka koeratõugu, mis oleks vähelevinud ja veidi „teistmoodi välimusega“.

„Soovisin endale koera, kes ajaks võimalikult vähe karva,“ lisab Triin, „ja soovisin koera, kellest võiks saada hea teraapiakoer. Nabra ei ole küll teraapiakoeraks päris sobilik oma iseloomult, sest pigem eelistab olla ise kontakti algatajaks suhtlemisel inimestega.  On teada pumisid, kes on teraapiakoerad ja käivad inimestele seltsiks, näiteks vanadekodudes.“

Triin meenutab, kuidas ta käis Joel Kuhlmanni juures täiskasvanud pumisid vaatamas, kuna Triin polnud seda tõugu koeri varem kunagi näinud.

„Kui olime Joeliga väljas, siis olid koerad aktiivsed ja liikuvad,“ meenutab Triin, „kui läksime tuppa, keerasid koerad laua all magama. See oli just see, mida ma koeralt ootan.“

Uurin ka Triinu käest, miks pumisid sedavõrd vähe on? Mis ei ole ju sugugi mitte halb.

„Tegelikult on väga palju ka teisi tõuge, keda on Eestis vähe,“ naerab Triin, „pumi on üsna spetsiifiline tõug, ja ta on karjakoer. Paljud vastutulijad uurivad ka minu käest, kas see on tõukoer või on see krants, ja see on ju hiiglama lahe. Võib öelda, et seda tõugu lihtsalt ei tunta.“

Need vahvad ja silmatorkavad kõrvad!

Nagu tänase loo alguses ütlesin, siis on pumi keskmise suurusega (isaste turjakõrgus on 41-47 cm, emastel 38-44 cm, isaste kaal on 10-15 kilo, emastel 8-13 kilo) ja kerge koer, kelle keha on ruudukujuline.

Pumi pea on ilmekas, koon on üsna pikk ja kitsenev, koonu pikkus on veidi alla poole pea pikkusest, mistõttu meenutabki pumi veidi ka terjereid.

Silmad on veidi viltused ja tumedad, neil on tihedad laud.  Ilme on rõõmsameelne ja nutikas.

Pumil on väga lahedad kikkis kõrvad, mis on tipust veidi kooldus ja need liiguvad elavalt. Saba on pumil rõngas selja peal.

Monika kinnitab, et kõrvad ongi pumide kaubamärk.

„Kõrvadest tunned kindlasti pumi ära,“ naerab Monika. „Kui kõrvad kõrvale jätta, siis meenutab pumi ju ka puudlit. Karvkate ongi puudliga sarnane, kuigi pumisid pügatakse veidi teismoodi kui puudleid, sest pumidel jäetakse pikemaks kõhualune ja jalad. Sportpuudlil on ühtlaselt lühikeseks lõigatud karvkate.“

„Lisaks kõrvadele on pumidel oluline ka saba, mis on rõngas selja peal,“ lisab Triin ja naerab, et kui temal poleks Nabrat, siis ta arvaks, et vastutulev pumi on üks vahva „nässu“.

Karvkate on lokkis, natuke ka laineline ja villane, käega katsudes veidi kare. Pumil on pehme aluskarv ja veidi karmim pealiskarv. Ideaalne karvkate on ilmastikukindel ja ei pulstu ega aja karva. Karvakate kasvab pidevalt ja see vajab korrapärast hoolitsust. Pumide karvakatet vajadusel kammitakse, lisaks veel kitkutakse või lõigatakse, Triin ise Nabrat ka pügab.

Pumi karvkate on tavaliselt hall. Hallid pumid sünnivad mustana ja hakkavad muutuma halliks juba enne kutsika loovutamisiga (on ka selliseid pumisid, kes lähevad halliks alles kuueaastaselt).

Halle pumisid on erinevate varjunditega alates heledast, hõbehallist kuni grafiithallini välja. Muud lubatud värvitoonid on must, valge, nn fako ehk liivakarva, mille põhivärvid on punane, kollane ja koorekarva, veidi musta ja halli, ja neil peab olema selgelt eristatav mask (maszkos fako).

Kõikidel pumidel peab olema must pigment huultel ja ninal. Värvivigadeks loetakse mitmevärvilisust ja pruuni.

Iseloomult vilgas, nutikas, kuid mõnikord ka terjer

Pumid on vilkad ja elavad. Ta on ka üsna häälekas ja annab võõrastest tavapäraselt üsna häälekalt haukudes ka märku., kuid haukumisega väljendab pumi ka oma rõõmu. Haukumist saab piirata õige koolitusega, kuid hakata seda tegema juba kutsikana. Päris vaikset pumit vist ei olegi võimalik saada.

„Ega nad lihtsalt klähvijad ei ole,“ lisab Monika, „ta võib küll märku anda, kui on midagi võõrast ja harjumatut.“

Pumil on soontes veidi ka terjeriverd, mistõttu võivad nad veidi ka terjerilaadsed olla, nii oma iseloomus kui ka liikuvuses. Ja kiired on nad ka, seda näitab Lili, kui ta meie intervjuu tegemise ajal pulka taga ajab.

Monika kinnitab, et pumi ongi kiire, nutikas ja õpib ruttu ning omandab lihtsalt uusi asju, kuid on mõnikord ka põikpäine. Seetõttu võibki öelda, et vaatamata oma vahvale, kaisukarule sarnasele välimusele ei ole pumi lihtne sülekoer.

„Temas on ka seda „terjerit“,“ kinnitab Monika, „kui Lili midagi pähe võtnud on, siis on teda üsna raske ümber veenda, et see ikka päris nii ei ole nagu tema arvab. Agility-trennis on üsna sageli nii, kui Lili on otsustanud minna ümber tõkke, siis võtab tükk aega, et talle selgeks teha – tuleb minna otse ja üle tõkke.“

„Pumi on heatahtlik ja terav,“ kinnitab Triin, „talle meeldib joosta ja hüpata, igasugu asju teha ja nad on kiired õppima. Võõrad inimesed võivad talle huvi pakkuda, kuid ta ei soovi endale tähelepanu.“

Kuna Nabra on samuti hea jooksja, väga hea liikuja ja hüppaja, siis on Triinul plaanis Nabraga hakata samuti agilityga tegelema. Triin on varem agilityga tegelenud, siis toimetas ta oma kiharakarvalise retriiveriga.

Pumi on nutikas tegelane, kes suudab panna ka teised oma pilli järgi tantsima, kui teda piisavalt ei kasvatata. Kui kasvatus on kindlameelne ja õiglane, siis saab pumist endale suurepärase kaaslase. Nii nagu paljud teised karjakoerad kiindub ka pumi tugevalt oma perekonda ja omanikku ning võib olla võõraste suhtes veidi kahtlustav. Seetõttu tuleb ka pumisid sotsialiseerida juba kutsikaeast alates.

Triin kinnitabki, kui Nabral oleks võimalus, siis paneks ta ennast kindlasti kõikide üle maksma.

Vaatamata vahvale välimusele on pumil alles ka karjakoera iseloom ja vaistud. Võib öelda, et neil on tugev karjatamiskihk, mistõttu tahab ta hoida oma karja koos, mistõttu nad ei jookse omaniku juurest minema, vaid tahavad olla oma karja lähedal. Monika lisab, et kodus ei ole pumi pealetükkiv koer, talle meeldib ka omaette olla, mõnikord võib olla isegi veidi eraklik.

„Lili ei taha, et mina võtan teda ja hakkan temaga tegelema,“ kinnitab Monika, „ta tuleb ise, kui tahab, et temaga tegeletakse.“

Pumi on algupäraselt küll karjakoer, kuid täna on ta ka populaarne sportkoer. Pumi on kiire, vilgas, nutikas ja kergesti motiveeritav, mistõttu sobib ta igasugu aladele – agility, rallikuulekus, sõnakuulelikkus, koeratants, flyball jt.

Kui pumit koolitatakse ja aktiveeritakse, siis tuleb hoida meeles, et nad peaksid olema võimalus olla ka veidi rahulikumas olekus. Aktiviseeritakse koera siis, kui tehakse trenni, kui ei treenita, siis lastakse koeral olla rahulikult.

Pumi koolitus peaks olema pehme ja järjekindel ning mõnikord tuleb talle ka vastu jonnida.

„Mõnikord aitab see, kes jonnib tugevamini,“ naerab Monika, „kas omanik või pumi.“

Pumid saavad hästi läbi ka lastega, sest neile meeldib ju mängida. Neile meeldib ka lapsi karjatada, hoida lapsed koos, kui neid on palju.

Ajalugu viib sajandite taha

Pumit ei peeta väga vanaks koeratõuks, sest tõug arenes välja spontaanselt pulidest. Võib öelda, et pumi ei sündinud tõuaretuse tulemusena.

Pumide arengu algus viib meid 18. sajandisse, kui Saksamaalt toodi Ungarisse lambakarju, millega kaasas olnud koerad hakkasid segunema kohalike pulidega. Pulisid ristati saksa spitside, prantsuse briardidega ja erinevate terjeritega. 18 sajandil toodi Ungarisse ka meriinolambaid (villalambaid), kellega tulid kaasa ka väikesed pürenee lambakoerad, mida kasutati samuti pumide aretuses, nii saadi pumidele veidi lühem ja lokilisem karvkate.

Toonased karjakoerad erinesid üsna palju nii oma välimuselt kui ka iseloomult tänasest pumist. Pulid olid Ungarisse tulnud juba 1000 aastat tagasi Kesk-Aasiast ja nende eelkäijad olid tiibeti karja- ja valvekoerad, kes olid pärit Tiibetist või Hiinast.

Tänased erinevused pumi ja puli vahel on need, et pumidel on poolpikk karvkate, piklik koon, liikuvad kõrvad, kõrgemal kinnituva sabas ning elavamas iseloomus.

Pumi nime mainiti esimest korda kirjanduses juba 1795, kuid neid tunti pulidena veel pikka aega ka pärast seda. Kuidas üldse saadi nimi „pumi“ – see on tänaseni veidi ebaselge. Esimene maal pumist on pärit aastast 1815.

Pumit tunnustati tõuna esimest korda 20. sajandi alguses. Dr Emil Raitsits oli see, kes 1921 esimesena pani kirja tõustandardi nimetades pumit ka „terjerist karjakoeraks“. Ta oli ka esimene, kes kirjeldas pumide ja pulide erinevust. 1927. aastal lahutati pumi ja puli erinevateks tõugudeks.

FCI kinnitas tõustandardi 1935, kuid pumi tõuraamat oli pikalt avatud, mistõttu kasutati pumide aretamises veel ka 1970ndatel aastatel teisi ungari karjakoeri – pulit ja mudit. Praegune rahvusvaheline pumi tõustandard kinnitati septembris 2000.

Aastal 2016 kinnitas Ungari valitsus, et pumi on üks kaheksast rahvuslikust koeratõust ning rajas geenipanga ning toetab ka Ungari rahvuslikke aretuskeskuseid.

Tervisega on lood hästi

Tervis on pumidel korras, sest nad on üsna „rikkumata“ tõug. Kontrollitakse düsplaasiat, kuid see peaks olema ka kõik.

Milline peaks olema pumi omanik?

„Pumi omanik peaks olema inimene, kes tahaks midagi teha,“ kinnitab Monika, „ta peaks olema liikuv, aktiivne ja võiks tegeleda koeraspordiga. Pumiga on vaja toimetada. Peaks käima jalutuskäikudel ja võimaluse korral jalutuskäikudel ka mängima.“

„Et pumi ei istuks inimesele pähe, siis peaks pumi omanik olema järjekindel,“ lisab Triin, „kuid seda saan ma öelda ainult Nabra põhjal.“

Hollandi lambakoer

Hollandi lambakoer on koer, kes pärit Hollandist (nii ju ütleb tõu nimigi J), algupäraselt on tegemist töökoeraga. Varasemal ajal olidki selle koera puhul olulised tema tööomadused, ilule ja välimusele pöörati vähem tähelepanu, sarnaseid jooni on neil belgia lambakoertega.

Vähetuntud, kuid suurepärane hollandi lambakoer

Fotod Meeli Tulik

Hollandi lambakoer on julge, töötahteline, tark ja kergesti koolitatav. Nad on ka äärmiselt sõnakuulelikud, sobivad hästi nii pere- kui ka harrastuskoeraks.

Juba vanadel aegadel oli Hollandi põllumajanduse/farminduse üks alustalasid lammaste kasvatamine, mistõttu oli hollandi lambakoerte eelkäijate töö hoida lambad põldudelt eemal, pidades vahti teeotstel ja põldude ääres.

Koerad karjatasid lambaid ka siis, kui neid viidi ühistele söögimaadele, karjaturgudele ja sadamatesse. Ja veel – farmides hoidsid koerad eemal köögiviljaaiast kanu, kogusid lüpsi jaoks kokku lehmad, vedasid piimakärusid ja andsid inimestele märku, kui õue tulid võõrad. Ka tänapäeval kasutatakse Hollandis seda tõugu koeri ka töökoerana.

Tõuga aitavad tuttavaks saada Kairi Raamat, kellele kuulub 8-aastane Hennie, Tiina Veskilt, kellele kuulub 5-aastane Frida ja Monika Adamson, kellele kuulub 4-aastane karmikarvaline hollandi lambakoer Ärri (Monikal on kodus veel ka 10,5-aastane Crispin, kes on Ärri isa, lisaks neile kahele on Monikal kodus ka pumi). Lühikarvalised hollandi lambakoerad Hennie ja Frida on pärit ühest ja samast kennelist ehk kennelist Esaber, kelle omanikuks on Tiia Ariko, kusjuures Henniel ja Fridal on üks ja sama ema.

Miks just selline tõug?

Monika kinnitab, et tema sõbranna kasvatas lühikarvalisi hollandi lambakoeri, mistõttu ta neid kunagi ka nägi ning kinnitas endale, et ka tema tahaks endale hollandi lambakoera, kuna see on terve ja tugev tõug. Juhtus nii, et Monika võttis endale pikakarvalise lambakoera, kes kahjuks hukkus autoavariis, kui koer oli aastane. Seejärel näidati Monikale arvutist karmikarvalise hollandi lambakoera pilti ja Monika oli kindel, et see ongi tema koer. Nii ta üle kümne aasta tagasi Hollandist endale Crispini tõi.

Tiina räägib, et tema avastas enda jaoks kõigepealt agility. Tal oli ka kaks vanemat jack russelli terjerit, kuid Tiina naerab, et nemad jäid isegi perenaisele kiiruse poolest alla. Tiina soovis endale kiiremat koera, kes oleks keskmise suurusega ja asjalik koer. Nii oligi valik hollandi lambakoer.

Kairi on ka ise koeratreener, mistõttu esialgu otsiti sportlikku koera Kairi elukaaslasele. Nii valiti hollandi lambakoer. Kuna elukaaslast tabas jalavigastus, siis hakkas Kairi Henniega ise toimetama.

Täna on Eestis kaks karmikarvalist hollandi lambakoera, kümme lühikarvalist hollandi lambakoera (neist kaheksa on nn vanema tüübi esindajad, kahes voolab natuke ka malinoisi verd, seni viimane lühikarvaline hollandi lambakoer jõudis Eestisse eelmise aasta lõpus Poolast) ja on kusagil ka pikakarvalised hollandi lambakoerad, kuid minu vestluskaaslased ei tea täpselt, kus need praegu täpselt Eestis olla võiksid (on teada, et üks pikakarvaline hollandi lambakoer on toodud Eestisse eelmisel aastal).

Esimene hollandi lambakoerad jõudsid Eestisse 2004, 2005 ja need olid pikakarvalised koerad, kes olid kenneli Eviko koerad, omanikuks Evi Vahtrik. Samas kennelis sündis kaks pesakonda kutsikaid ja ka Monika esimene koer (pikakarvaline) oli just selle kenneli koer. Esimene karmikarvaline hollandi lambakoer jõudis Eestisse 2007. aastal Hollandist.

Ja teeme kohe alguses paar olulist asja veel selgeks.

Hetk tagasi mainisin, et on Eestis vanemat tüüpi hollandi lambakoerad, mis tähendab, et olemas ka uuemat tüüpi hollandi lambakoerad. Vanemat tüüpi koerad on nn karjatajad, kes karjatavad lambaid, jooksevad agilityd ja teevad kuulekuskoolitust, kuid üldjuhul ei tee sellised koerad kõrgemal tasemel kaitsekoolitus. Teine tüüp/liin on politseikoerte ja IPO liin. Need koerad on teravamad, energilisemad jne. Sageli on politsei/IPO liini koertes sees ka malinoisi verd, no ja lammaste juures neist suurt abi muidugi ei ole.

Ja veel - hollandi lambakoeri on ka kahes registris – FCI, kus on nö tõukoerad ja KNPV (Hollandi kuninglik politseikoerte register), kus nagu nimigi ütleb, on politseisse sobivad koerad. Kui FCI koerte puhul on tõupuhtus oluline, siis KNPV koerte puhul võib vabalt ristata malinoisi ja hollandlast ja ka sakslast kompotti lisada. Paberid saavad kutsikad esivanemate tõu ja värvi järgi. On triibud, siis hollandlane, kui punane, siis malinois jne.

FCI registrisse on KNPV koeri sisse smugeldatud ja seega peab kutsikat võttes natuke sugupuid teadma.

Välimusselt keskmise suurusega koer

Hollandi lambakoer on keskmise suurusega koeratõug, lihaseline, kehaehituselt tugev ja tasakaalukas. Väga vastupidav tõug, temperamendilt elav ja nutikas.

Tiina kinnitab, et talle meeldibki hollandi lambakoera juures tema suurus – selline keskmine ja paraja suurusega koer, kes pole ka liiga väike, Tiina lisab, et ta võib temaga kõike teha, käia rabas ja liikuda.

Hollandi lambakoera keha ja pikkuse suhe turjakõrgusesse on ca 10:9, pea ja koon on peaaegu ühepikkused. Turjakõrgus isastel 57-62 cm, emastel 55-60 cm. Iseloomulikud on kolmnurksed, püstised kõrvad, mis asetsevad kõrgel. Koon on keskmise pikkusega, varvaste vahel kasvab kaitsev karv.

Moonika Adamson lisab, et selle tõuga on vahva see, et inimene on seda tõugu aastate jooksul väga vähe muutnud, võib öelda, et ta on väga algupärane tõug.

„Kui panna kõrvuti hollandi lambakoera pilt aastast 1890 ja 2018, siis on nad suhteliselt ühtemoodi loomad,“ räägib Moonika. „Eriti kehtib see just karmikarvaliste hollandlaste kohta.“

Kairi Raamat lisab: „Mulle meeldib see, et nad on targa näoga, pilk on terane, silmad on nagu nööbid.“

Ma ei saa jätta mainimata, et nende pilgus on ka mingit kavalust. Kairi on sellega nõus.

„Neil on vahvad triibud,“ jätkab Kairi, „ja nad on veidi hüääni moodi.“

Kolme tüüpi karvkate

Lühikarvaline – kehakarv kõikjal üsna kõva, tihedalt ümber keha, mitte liiga lühike. Aluskrav on villane. Eristuvad kaelus, „püksid“ ja sabatupsud. Lühikarvalise koera lubatud värvid on gold ja silver brindle. Just lühikarvalist koera kõige enam kasutatud töökoerana ja nad on ka hetkel kõige populaasemad omas tõus.

Pikakarvaline – kehakarv kõikjal pikk, sirge, vastu keha. Katsudes veidi kare, mitte laineline ega lokkis. Aluskarv villane. Selgesti eristuv kaelus ja „püksid“. Saba on rikkaliku karvaga, peakarv lühike ja tihe, kõrvatupse ei ole. Pikakarvalise lubatud värvitoonid on gold ja silver brindle. 1950ndatel aastatel pikakarvalised hollandlased peaaegu kadusid, kuid õnneks jõuti nad „päästa“ kui pikakarvalisi segati lühikarvaliste koertega.

Karmikarvaline – kehakarv kõikjal tihe, karm ja veidi krussis. Aluskarv on tihe ja veidi villane. Karvkate ei tohi olla lahtine. Koonul rikkalik karvkate (vuntsid ja habe), peast selgelt eristuvad, karmikarvalised ja kõvad kulmukarvad. Pealael ja põskedel ei ole karvkate sama rikkalik kui mujal. Lubatud värvitoonid on karmikarvalise koera puhul gold, silver brindle, sinakashall, pipar ja sool. Arvatakse, et karmikarvaline hollandi lambakoer on pärit samast sugupuust belgia lambakoera laekenoisiga, kui 19. sajandi alguses, said erinevat värvi koerad kaheks erinevaks tõuks. Tõu algusaegadel oli just karmikarvaisi koeri kõige rohkem, nüüd on neid vähem kui pika- ja lühikarvalisi hollandi lambakoeri.

Moonika Adamson lisab, et tegelikult võib neid karvkatte tüüpide järgi pidada ka kolmeks erinevaks tõuks, sest nad on välimuselt erinevad ja iseloomult erinevad. Eriloaga võib teha segapaaritusi, näiteks lühikarvaline pikakarvalisega ja lühikarvaline karmikarvalisega, kuid õnneks tehakse neid väga harva ja pikakarvalist ja karmikarvalist ei tohi omavahel üldse paaritada.

Vahva iseloomuga koer

Hollandi lambakoer on väga truu ja kindel tõug, alati valmis tegutsemiseks, tähelepanelik ja aktiivne, iseseisev, vastupidav, tark, kuulekas ja iseloomult tõeline lambakoer.

Teeb meelsasti koostööd omanikuga ja sooritab iseseisvalt talle usaldatud ülesanded. Kui nad karjatavad suuri karju, siis peavad koerad tegema ka omavahel koostööd.

Tiina Veskilt tõdeb, et temale meeldib selle tõu juures see, et koer on alati temaga. Ta on alati koostöövalmis, saab käia jalutamas, saab käia treeningutel, ehtne lambakoer, kes on koos omanikuga.

Monika Adamson kinnitab, et lühikarvaline hollandi lambakoer on iseloomult kõige rohkem töökoer, pikakaravline hollandi koerast on aega mööda saanud näituse- ja perekoer (on teada, et Soomes üritatakse just pikakarvalisi koeri töökoerteks tagasi koolitada) ja karmikarvaline on natuke „friikide“ koer.

Hollandi lambakoer on valmis õppimiseks ja ta on ka väga intelligentne koer. Nad on koerad, kes sobivad väga erinevateks aladeks, sest õpivad uusi käsklusi väga kiirelt. Nendega harrastatakse agilityd, fly-balli, sõnakuulelikkust, on teada pääste- ja otsingukoeri. Ei maksa unustada, et lühikarvalised hollandi lambakoerad on sageli ka politsei- ja kaitsekoerad. Kuna hollandi lambakoer tahab teha tööd, siis võiks neid treenida vähemalt kaks korda nädalas, et nad oleksid füüsiliselt ja mentaalselt terved.

Nii Frida, Hennie kui ka Ärri tegelevad agilityga, Crispin tegeles ka, kuid täna on ta kolme jalaga vanahärra, mistõttu koerasporti temaga enam teha ei saa. Ah jaa, Monika Adamson lisab, et sel suvel hakkab ta Ärriga ka jälge ajama.

Tiia Ariko meie kohtumisel kahjuks kaasa lüüa ei saanud, kuid tema koer Jeti (kes on nüüd juba 14-aastane) osales Eesti agilitykoondisega ka 2012. aasta MM’il, koerajuhiks oli Kairi Raamatu õde Keida Raamat.

Ka Tiina Veskilt kinnitab, et hollandi lambakoera on lihtne treenida, sest ta kuulab sõna. Monika jätkab, et hollandi lambakoera tuleb treenida targalt, tuimalt nende käest nõuda ei saa – nõudmine ja preemia peavad olema tasakaalus. Ärri puhul sobivad preemiaks nii pall kui ka maius. Kairi tõdeb, et temal on Hennie treenimisega olnud raskusi, sest Hennie on hästi kiire ja Kairi treenib klikkermeetodil – Hennie pakub meeletult palju erinevaid lahendusi ja tihti juhtub nii, et Kairi jääb klikkimisega hiljaks, mistõttu klikib perenaine mõnikord selliseid asju, mida poleks vaja klikkida ja nii jäävad koerale „külge“ hoopis valed asjad, sest koer arvab, et Kairi just neid tahtis. Keeruline lugu, ühest küljest naljakas, kuid teisest küljest keeruline, näib, et hollandi lambakoer võib olla ka liigagi tark.

„Hollandi lambakoer õpib väga kiiresti,“ naerab alati heatujuline Kairi, „kuid sa pead ka ise väga kiire olema.“

Hollandi lambakoertele meeldib liikumine. Nad võivad joosta meelsasti näiteks jalgratta kõrval, kuid loomulikult meeldib neile joosta vabalt ka metsas ja maal.

Seetõttu võib öelda, et hollandi lambakoer sobib inimesele, kes suudab pakkuda koerale piisavalt liikumist ja tegevust. Hollandi lambakoeral peavad olema selged, õiglased reeglid ja korralik baaskoolitus.

Tiia Ariko lisab, et hollandi lambakoer võib olla väga probleemne tõug, kui temaga piisavalt ei tegeleta:

„Selle tõu aju peab saama tööd ja ei maksa unustada, et tal on ka hambad, mida vajadusel näidata. Kasvatajatele tulevad kutsikad tagasi 3-12-kuusena, sest „nad on liiga energilised“, „neis on liiga palju koera“, „ma tahtsin lihtsalt sõpra“. Meie kõikide hollandlased on meie sõbrad, kuid mitte ainult, sest hollandalane vajab tegevust ja peab saama ajutööd!“

Terviselt on hollandi lambakoer terve tõug. Nad võivad pikalt töötada ja kaua elada. Tiia Ariko lisab, et düsplaasiat sellel tõul ei esine, kuid esineb geneetilise taustaga seljaprobleeme ja kutsikat otsides tasuks sellele tähelepanu pöörata.

Ajalugu viib meid ikka ju Hollandisse

Kuna tegemist on koeraga, kes on pärit maalt, siis on nad üsna iseseisvad ja iseloomult väga põnevad. Kunagi pidi koer teenima oma leiva farmikoerana, karja- ja valvekoerana, kuid vajadusel vedama ka väikest vaknrit ja abistama farmereid teiteski töödes. Koer oli pidevas liikumises. Need koerad, kes ei olnud kiired, tugevad ja vastupidavad, neid aretuses ei kasutatud. Ainult parimad isendid pääsesid tõuaretusse.

Koer pidi olema kuulekas, kergesti käsitsetav ja nutikas, piisavalt väike, et olla kiire ja painduv, piisavalt suur, et äratada aukartust valvekoerana.

Esialgus levis koer Hollandi lõunaosas Brabandi provintsi kandis ning naaberriigis Belgias. 19. sajandi lõpus tärkas Hollandis suur huvi kodumaise tõu suhtes. Kuigi välimusega ei oldud suurt aretustööd tehtud, osales esimene hollandi lambakoer juba 1874. aastal näitusel Amsterdamis. 1875 pandi kirja esimene tõustandard ja 1878 näitustel juba räägiti sellest tõust. 1898 sai alguse tõuühing – Nederlandse Herdershonden Club.

Vastavalt karvkattele oli tõust esialgu lausa kuus erinevat variatsiooni. Värvitoon polnud oluline, isegi valge oli lubatud.

1906 muutusid kuus karvkatte variatsiooni kolmeks, mis eksisteerivad ka täna – karmi-, lühi- ja pikakarvaline. Valget värvi mõnes maas lubatakse, kuid tegelikult keelati see juba 1914. Seetõttu kadus aretusest mitu väga head koera, mis oli kasvatajatele suureks tagasilöögiks.

1900. aastate alguseks olid suured lambakarjad saanud ajalooks, kuid tänu oma mitmetele oskustele oli hollandi lambakoer igati sobilik ka koolitamiseks. Neid koolitati politsei-, otsingu- ja jäljekoerteks, pimedate juhtkoerteks. Palju kasutati seda tõugu koeri ka otsingu- ja jäljekoerana ning pimedate juhtkoerana.  

Töökoerad ja kaitsekoerad pidid olema ju suured ja tugevad, mistõttu ristati neid palju ka saksa lambakoertega. Üritati luua suuremat ja tugevamat koera, unustades sageli tõu loomupärane välimus. 1919 oli mitu pesakonda, milles oli ristatud lühikarvalist hollandi lambakoera ja saksa lambakoera, lootuses saada suurema kehamassiga koeri. Asjad läksid veidi nihu, mistõttu sirgusid koerad, kellel oli pikad seljad, suured kõrvad ja pikad sabad, mis olid pärit saksa lambakoeralt. Seetõttu kaasati tõu aretusse hiljem ka belgia lambakoeri.

Lõuna-Vene lambakoer

18. sajandi lõpus toodi Hispaaniast praeguse Ukraina aladele (Musta mere ja Aasovi mere vahel) meriinolambaid. Nendega toodi kaasa ka hispaania lambakoeri, kes aitasid lambaid „transportida“ mööda maismaad Venemaale, kuid need olid siiski liiga väikesed, et kaitsta lambakarju huntide eest.

Nii ristati hispaania lambakoeri kohalike karjakoertega ja arenes välja lõuna-vene lambakoer, lühemalt lõunavenelane või yeozhak.

Lõuna-vene lambakoer – hunt lambanahas

Fotod Meeli Tulik

„Hunt lambanahas“ on ilmekas väljend, kui räägitakse lõuna-vene lambakoerast. Osaliselt on see ka igati tõene, sest tõugu aretades oli eesmärk saada hundi silmis „nõrga lamba välimusega koer“. Kui hunt valis oma rünnaku objektiks selle koera ja tema karha, siis osad vahetusid, sest koer elimeneeris lambakarja ohustava kiskja, ajades ta minema või võitles ennast ohtu pannes oma karja eest. Lisaks pidid nad olema ka sedavõrd nutikad, et kontrollida seda, kui lambad jooma läksid, siis pidid nad seda tegema väikestes gruppides. Kui terve kari oleks korraga jooma läinud, siis oleksid nad ära lõhkunud allika või kaevu.

Lõuna-Vene lambakoer on karjavalvur, kellel on loomupärane valveinstinkt, mis tuleb eriti esile tema territooriumil. Väljaspool oma territooriumi käituvad nad ükskõikselt, kui nende arvates pole olukord ohtlik.

Selle tõu valveinstinkti aluseks on ääretult kiire kaitse: ta võib reageerida haukudes või algatada vaikse, ettearvamatu rünnaku, kui on ohtu märganud, nad võivad takistada ründaja liikumist, peatada teda ja nad ei kõhkle kasutada hambaid, kui on vaja ründaja minema ajada. Kuna nende valveinstinkt on sedavõrd suur, siis peetakse teda üheks kõige nõudlikumaks koeratõuks.

Katrin Auser ja tema koerad

Lõuna-Vene lambakoeraga aitab tuttavaks saada Katrin Auser, kellega mina sain tuttavaks juba 10 aastat tagasi, kui kirjutasin lugu Lemmikusse austraalia karjakoerast. Katrinile kuulub kennel „Inglisilm“ ning tema esimesed inglisilmad olid siiski just lõuna-vene lambakoerad. Täna on Katrinil kodus kolm lõuna-vene lambakoera, üks jakuudi laika ja kaks krantsitõugu koera, tema tütrel on kaks siberi huskit.

Kodus on seega kaheksa koera, kuid Katrin kinnitab, et karjajuhiks on siiski tema.

Koerad on Katrin Auserile juba lapsest saati meeldinud.

„Tallinnas, Kalamaja korteris kasvanud tüdrukuna võisin merisigade ja kassi kõrvale lõpuks ka väikest kasvu krantsi võtta, kelle ostuks ma 35 rubla taskurahast kõrvale panin,“ meenutab Katrin.

Esimese tõukoera võttis Katrin endale 1983. aastal ja selleks oli dobermann. Mõned aastad hiljem lisandus lõuna-vene lambakoer. Lisaks tegeles Katrin aktiivselt koertekoolitusega ja ta kuulus tolleagse koerteklubi nn „agitgruppi“.

„Koertenäitustel demonstreerisime trikke, mida koertele on võimalik õpetada ja näitasime OKD-d (obshii kurss dressirovki). Koertenäitusel osalemine maksis siis 3 - 5 rubla ja registreerida sai kohapeal. Nii ma siis esimestele koerte "iludusvõistlustele" sattusingi. Kuna täiesti juhuslikult olin saanud tõeliselt hea koera (ei osanud ju mina sel ajal kutsikat valida), siis esimesed võidud garanteerisidki selle, et pea kõigilt kohalikelt ja naaberriikide näitustelt võis mind dobermann Fanny'ga leida. Nii sai hobi alguse. Tore hobi.“

Esimene lõuna-vene lambakoer saabus Katrini peresse juba 35 aastat tagasi. Selle kutsika elu jäi väga lühikeseks, sest see oli aeg, kui polnud saada koertele mõeldud ussirohte. Neid tuli osta tavalisest inimestele mõeldud apteegist, ja see oli inimestele mõeldud ussirohi. Peale ussirohu andmist kutsikas suri, sest see rohi lihtsalt ei aidanud koera.

Katrin oli ALMAVÜ-liinis uue kutsika järjekorras aasta ja võttis uue koera. Toona oli lõuna-vene lambakoer teenistuskoer ja pidi läbima ka teenistuskoera kursused. Juba toona oli seda tõugu koeri Eestis väga vähe, täna peaks neid olema Eestis ca 30 isendit.

Katrin meenutab, et teine kutsikas, kes tema juurde tuli, sellest kasvas üsna tige koer. Katrin kinnitab, et see koer oli tige kui põrguline. Ta ei lasknud mitte kedagi aiast sisse ega välja. Katrin meenutab ühte lugu, kui tema abikaasa sõber neile külla tuli, teadmata, et pererahvast kodus ei ole. Kodus oli koer, kes tulijat märkas. Külalise päästsid kiired jalad ja redel, mis viis sauna katusele.

Miks just see tõug?

Katrini huvi selle koeratõu vastu tekkis siis, kui ta oli uurinud vene postmargi seeriat, mis tutvustas just vene koeratõuge. Selles seerias olid postmarkidel kaukaasia lambakoer, borsoi ehk vene hurt, lõuna-vene lambakoer jt. Lõuna-Vene lambakoer meeldis Katrinile esimesest pilgust.

Kennel „Inglisilm“ sai alguse 1991. aastal, siis sündis ka esimene pesakond lõuna-vene lambakoeri.

Lõunavenelased Eestis

Täna on Eestis lõuna-vene lambakoeri ca 30 isendit. Katrin Auser on üks selle tõu kasvataja, tuntud kasvataja on ka Rita Tali.

Katrin tõdeb, et need inimesed, kes endale seda tõugu koera on võtnud, tahavad ka edaspidi just seda tõugu koera uuesti võtta.

Mõned aastad tagasi otsustas Katrin, et laseb oma koertel hankida viimase pesakonna, mistõttu oli pesakonnal nimeks Final Result, kuid võta näpust, Katrinile kirjutas üks naisteravas Siberist, kes oli just Katrini käest ostnud ca 30 aastat tagasi lõuna-vene lambakoera ja nüüd tahaks tema Katrinile kinkida ühe oma koerte kutsika ja nii Katrin neli aastat tagasi väga hea aretusisase jällegi sai, ja just selle isase koera ja Katrinile kuuluva 3-aastase emase koera Liisa kutsikad poolteist aastat tagasi sündisid. Üks koer, Mowgli, jäi Katrinile, kaks läksid Soome ja neli koera läks Eesti peale laili.

Lõuna-Vene lambakoeri on maailmas ca 1000 koera, suhteliselt palju on neid USAs, Katrin on ise saatnud kaks koera Argentiinasse, Hollandis on mitmeid kasvatajaid, seda tõugu koeri on Saksamaal, Poolas, Tšehhis, Venemaal, mõned koerad on ka Rootsis ja Soomes. Mõnedes riikides (nt Taani) on see tõug keelatud.

Suured, valged karumõmmid?

Lõuna-Vene lambakoer on üks kolmest vene lambakoera tõust, teised kaks on kaukaasia lambakoer ja kesk-aasia lambakoer.

Ta on suur koer, üsna elav ja kiire, väga kiire mõistusega, neil on tugevad lihased.

Minimaalne turjakõrgus on emastel 62 cm ja isastel 65 cm, maksimaalset turjakõrgust pole antudki. Nende kaal on 40-45 kilo.

Katrin tõdeb, et nad tunduvad suuremad, kui nad tegelikkuses on. Nad on kerged, jalad on peenikesed nagu hurdal, kuid seetõttu on nad kiired ja hea reaktsiooniga. Liiguvad kergelt nagu hurdad, siksakitades.

Lõuna-Vene lambakoera karvkate on see, mis eristab teda kahest teisest vene lambakoerast. Selle tõu karvkate on pikk (10-15cm) nii peal, jalgadel, rinnal kui ka kehal, aluskarv on paks ja tihe. Pealiskarv meenutab veidi kitsekarva ja on tavaliselt valge, kuid võib olla ka halle, beeže ja valgeid hallide laikudega koeri.

Karvahooldus ei ole raske. Neid peab harjama korra nädalas, kuid seda tasuks õpetada juba väikestele lõuna-vene lambakoera kustikatele, et nad sellega harjuksid. Karvkate on „isepuhastuv“, kusjuures selle tõu karva kedratakse ja sellest saadud villast kootakse. Nende karvast kootud esemeid on kasutatud isegi reuma raviks!

Katrin kinnitab, et oma koeri kammib ta korra kuus, pesus käiakse enne näitust.

Iseloomult julged ja võimukad, kuid hella hingega

Lõuna-Vene lambakoer on Katrini sõnul äärmiselt pehme koer, kuigi on ka neid isendeid, kes kusagil aianurgas ketis kinni on.

„Inimesed ei ole osanud pehmet savi voolida,“ tõdeb Katrin. „Lõuna-Vene lambakoera kutsikas on hästi pehme, temast saab endale sobiliku koera kasvatada, kuid temaga peab olema kogu aeg kontakt.“

Katrin lisab, et lõuna-vene lambakoera kutsikat ei tohi jätta kunagi üksinda. On ju ka kutsikal omad hirmud ja nendest hirmudest võib tekkida väga kergelt enesekaitse. Ka lõuna-vene lambakoera kutsikas peab kasvama inimesega koos, mida rohkem temaga suhelda seda sotsiaalsem koer temast kasvab.

Lõuna-Vene lambakoera sotsialiseerimist peaks alustama varakult, pärast tema sündi. Põhikoolitusega võiks alustada siis, kuid kutsikas on ema juurest ära võetud. Nad on juba mõne kuu vanuselt sedavõrd nutikad, et mõista, kas inimene on otsustus- ja sihikindel. Neid iseloomujooni see tõug hindab väga kõrgelt. Pooleaastane koer on teinud omad otsused perekonnaliikmete hierarhiast ja ta teab suurepäraselt oma kohta selles.

Sotsialiseerimine ei ole ainult uute asjade õppimine, vaid ka teadlik ja õiglane karjahierarhia tugevdamine. Kutsikas peab omanikku juhina hindama.

Võimukus tuleb ise maha suruda, sest kõige olulisem peaks olema siiski pere.

Katrin lisab, et tema on omi koera „taltustanud“ sellega, et hoiab rihma veidi lühemalt käes, lausa kaela juurest, mistõttu koer tardub ja jääb hetkeks mõtlema, sel hetkel võtab ta vastu otsuse, et perenaine on see, kes otsustab.

Lõuna-Vene lambakoerad on hingelt õrnad, mistõttu on tema karistamine välistatud, peab aitama sõnast/keelust. Katrin kinnitab, et ta ütleb konkreetsema tooniga „ei“, tõmbab veidi rihmast, sellest peab aitama. Koera lüüa ei tohi, sest lõuna-vene lambakoera mälu on hämmastav.

„Juhtunu jääb koerale mällu,“ kinnitab Katrin, „ja ta mäletab seda alati.“

Katrin lisab, et lõunavenelane mäletab isegi seda, kui keegi on teda selja tagant ehmatanud.

„Koer läheb sellest kohast mööda, jääb seisma ja vaatab, mis seal hetkel toimub.“

Oma iseloomult ja tegutsemiselt on lõunavenelased nutikad, suurepärase mäluga, väga iseseisvad, otsustuskindlad ja võimukad, kuid kiinduvad kergelt inimesesse ja on neile truud. Võib öelda, et nad pühenduvad oma karjale.

Katrin lisab, et nad vajavad pere lähedust, toas on nad inimese territooriumil ning on väga rahulikud. Nad hoiavad oma kodus ka teisi loomi – Katrini majapidamises on hobused, kitsed, kanad, kass, kõik on nad lõunavenelaste poolt „hoitud“ ja kaitstud. Kari võib olla suur.

Võib öelda siiski ka seda, et lõunavenelased jagavad maailma kaheks: nende enda maailm ja teiste oma. Nad võivad olla ka armastusväärsed ja hellad, kuid seda ainult siis, kui nad seda ise tahavad. Neil ei ole suurt soovi kellelegi meeldida, kuid nad võivad olla suurepärased kaaslased, kuid teevad oma otsused ise.

Võõraste suhtes on nad umbusaldavad ja ei otsi võõrastega ise kontakti. Kui nad on veidi aega jälginud omaniku ja võõra inimese reaktsioone, siis võivad selle tõu esindajad siiski ka ise tutvust luua.

Lõuna-Vene lambakoer areneb aeglaselt ja saab täisealiseks alles 4-aastasena ja nende aastate jooksul panevad nad omaniku mitmel korral proovile. Samas on nad igati motiveeritud argisest rutiinist, mis aitab neid paremini sotsialiseerida.

Milline peaks olema omanik?

Katrin tõdeb, et ta ei julge soovitada lõuna-vene lambakoera inimesele, kelle jaoks see oleks esimene tõug. Inimesel peaks olema koera kasvatamise kogemus varasemast olemas. Ta peaks oskama ja tahtma oma koera sotsialiseerida ja kasvatada, tal peaks olema aega, et koeraga tegeleda. Seda tõugu ei saa võtta nii, et koer kasvaks üksi, sest terve pere on kodust eemal.

Katrin kinnitab, et lõuna-vene lambakoer ei ole pehme koer, mistõttu on talle kinnistunud asjade ümberõpe väga keeruline, peaaegu võimatu.

Söök

Kas suur koer sööb palju?

Tegelikult mitte. Katrini koerad söövad toorest loomaliha (nt toored neerud, kõrid) ja kuivtoitu. Päevas saab koer ca pool kilo kuivtoitu, suvel vähem, ca 250 grammi päevas, lisaks näiteks kaks lehma neeru või kõri.

„Koer on õnnelik, kui ta toorest liha saab,“ naerab Katrin.

Tervis

Lõuna-Vene lambakoer on hästi terve tõug. Kuigi ta on suur koer, siis liigesehaigusi on vähe, kuna nad on kerged. Pärilikke haigusi siinkandis teada ei ole, pärilikku epilepsiat on esinenud Venemaal.

Pikk ja raske ajalugu

18 sajandi keskel Hispaania toonane valitsus tühistas seaduse, mis ei lubanud müüa meriinolambaid välismaale. Alates aastast 1797 müüdi neid ka Venemaale.

Suurem osa lammastest viidi Krimmi poolsaare aladele Askania-Novasse. Nagu alguses mainisin tuli lambakarjadega kaasa ka lambakoeri, kes olid liiga väikesed. Nii ristati Hispaaniast toodud koeri kaukaasia lambakoera, krimmi hurda ja komondoriga, sest eesmärgiks oli saada suur, tugev ja kiire koer, kes ei karda hunte ega muid ohte. Oluline oli ka koera paks karvkate, mis pidi teda kaitsma ilmastiku ja elajate vastu.

Esialgu hakkas selle tõu populaarsus kasvama, ka nende arvukus kasvas. Koera hind oli samas hinnaklassis puhtatõulise ratsuga.

Venemaa Suure Oktoobrirevolutsiooni ajal suurem osa seda tõugu koertest varastati ja tapeti, kui vene sõjaväelaste kasukate tarvis just selle tõu karvkatet oli vaja kasutada. Paljud koerad said surma I maailmasõjas.

Kui bioloogiaprofessor A. Brauner saabus Askania-Novasse, siis leidis ta nendelt aladelt veel vaid mõned noored lõuna-vene lambakoerad. Ta tegi palju tööd, et tõugu päästa. Venemaa riiklik kennel rajas 1928. aastal tõuaretuskeskuse Džankoisse, Krimmi poolsaarel. Tõug päästeti ja ta sai uuesti tuntuks. Nii esitleti tõugu 1930. aastal suurel koertenäitusel Nürnbergis, Saksamaal ja 1939. aastal suurel koertenäitusel Simferopolis.

Kahjuks oli võidukäik üsna lühiajaline, sest II maailmasõja ajal võeti paljud selle tõu esindajad jällegi sõtta. Pärast sõda oli tõugu järgi vaid mõni isend ja sedagi vaid kennelites Krimmi poolsaarel, Moskvas ja Leningradis. Algas jällegi tõu päästmine, paljusid koeri ristati ja toodi juurde värsket verd komondoridelt ja kaukaasia lambakoertelt.

Suurt populaarsust pole tõug saavutanud tänaseni. Oli ju Venemaal ka selliseid aegu, kui inimestel polnud piisavalt raha, et sellist suurt koera toita ja ravida. Need, kes tahtsid olla moekad, nemad valisid mõni muu tõu.

Horvaatia lambakoer

Kuna seekordne koeratõu tutvustus on minu poolt ajakirja Lemmik ajaloos täpselt 100 lugu, siis mõtlesin, et pöördun tagasi koeratõugude-sarja juurte juurde, sest oli ju esialgu minu eesmärgiks tutvustada lugejale just haruldasi koeratõuge.

Aastate jooksul olen saanud meeldiva võimaluse kirjutada nii haruldastest tõugudest Eestis, kui ka mitte sedavõrd haruldastest tõugudest, aga ka koertest, keda on Eestis rohkem. Minu jaoks on need 100 kohtumist nii koerte, kui ka nende omanikega, olnud väga meeldiv kogemus ja tänan siinkohal kõiki neid, kes on olnud nõus minuga kohtuma ja rääkima. Ja tegelikult on igati vahva, järgmisel aastal tähistame Eesti 100 aastapäeva ja mina tähistan 100 koeratõugu.

Seekord jällegi üks haruldane tõug Eestis: horvaatia lambakoer on kikkiskõrvaline, kelle kere on natuke pikem, kui turjakõrgus, ta võib olla nii käharakarvaline kui ka sirgekarvaline lambakoer. Eestis on neid vaid paar-kolm isendit.

Täna aitavad tõuga tuttavaks saada Kairi Raamat ja Inge Ringmets, kellele kuuluvad 7-kuune Kika (Kairi Raamatu koer) ja 11-kuune Reti (Inge Ringmetsa koer). Inge teab rääkida, et Eesti Kennelliidu registris on ka üks 2007. aastal sündinud horvaatia lambakoer, kellega Kairi ja Inge seni veel kohtunud ei ole.

Väga haruldane ja sportlik horvaatia lambakoer

Fotod: Meeli Tulik

Horvaatia lambakoer on karjakoer, kes kaitseb ja karjatab karja. Tõu kodumaal kasutatakse neid ka täna karja karjatamisel, kuid nad on ka väga vahvad kodu- ja perekoerad, kellega võib harrastada ka koerasporti ja teha muid põnevaid asju.

Horvaatia lambakoer on küll haruldane väljaspool oma kodumaad, kuid nad on olnud edukad erinevatel aladel – agility, teenistuskoera katsed, päästekoera katsed jne, mistõttu on tõugu hakatud „märkama“ ka mujal maailmas. Tõu saavutused eri aladel on maailmatasemel.

Horvaatia lambakoer on väga vana tõug, kirjanduses on neid mainitud juba 14. sajandil. Nad on sama algupära mudiga, kusjuures võin kinnitada, et horvaatia lambakoer ja mudi on tõepoolest teineteisega väga sarnased, sest tänase Ungari, Horvaatia, Rumeenia ja Slovakkia aladel on välja kujunenud üsna sarnane lambakoera tüüp, kellest iseseisvateks tõugudeks on ungarlaste mudi ja horvaatide horvaatia lambakoer.

Kairi Raamat ja Inge Ringmets ning nende koerad

Kairi on koertega tegelenud 12 aastat. Pean tunnistama, et ta on olnud ka minu esimese päris oma koera treener ning olen ka mina käinud Kairi juures just agility põhitõdesid õppimas. Tema esimene koer oli vana-inglise lambakoer, kel nimeks Cassu, kes on tänaseks meie hulgast juba lahkunud, kuid kinnitan, et Cassu oli üks väga-väga lahe tegelane.

Praegu on Kairil kodus 7-aastane hollandi lambakoer Hennie ning 7-kuune horvaatia lambakoer Kika.

Inge Ringmets sai oma esimese koera siis, kui ta oli 13-aastane, selleks oli suuršnautser ja temaga jõudis Inge lisaks kuulekusele ka veidi agilityd harrastada 1990ndate aastate alguses.

Uuesti jõudis Inge agilitytrenni 2005. aastal oma teise, tol hetkel üheaastase suuršnautseriga. Hetkel on Ingel kodus 9-aastane hollandi lambakoer ja 11-kuune horvaatia lambakoer Reti.

See on väha vahva kokkusattumus, et Kairil ja Ingel on mõlemal kodus nii horvaatia kui ka hollandi lambakoer, mistõttu olen kindel, et me kohtume nendega veel, kui teeme juttu ka hollandi lambakoerast.

Lisaks sarnastele tõugudele seob Kairit ja Inget ka asjaolu, et nad mõlemad harrastavad koerasporti ning tegutsevad ka koeratreenerina. Kairi alustas Cassuga agilityharrastust juba siis, kui koer oli 9-kuune ehk siis ca 15-16 aastat tagasi.

Inge tegutseb praegu Tartus, koerteklubis „Säde“ treenerina, Kairi on treener Saaremaal koerteklubis „Aktiiv“.

Miks just horvaatia lambakoer?

Inge kinnitab, et tema otsis musta, kikkiskõrvadega, aktiivset koera. Umbes 7-8 aastat tagasi nägi Inge agility-MM’il horvaatia lambakoera, ja nad tundusid Ingele väga ägedad ja väga kiired. Inge hakkas tõu kohta uurima ja selgus, et nad on rõõmsad, veidi isemõtlejad, energilised, mistõttu Ingele tundus, et see võiks olla tema jaoks see õige tõug. Inge sai oma koera eelmisel aastal Hollandist, kusjuures Reti isa on pärit Rootsist, ema Hollandist.

Kairi nägi horvaatia lambakoera esimest korda võistlemas Euroopa agility lahtistel meistrivõistlustel Horvaatia koondise eest. Kairi võttis koeraomanikega kontakti, kuigi siis polnud ta valmis koera endale võtma, sest tal juba oli kodus kaks koera.

Pärast seda, kui Kairil oli kodus alles üks koer, hakkas ta aktiivselt endale horvaatia lambakoera otsima. Ta kaalus ka mudi võtmist, kuid Kairi sai teada, et horvaatia lambakoeral on reserveeritust võõraste suhtes oluliselt vähem kui mudil. Siinkohal Kairi kinnitab, et ta näeb juba praegu oma koera puhul seda, et ta on väga sõbralik ja julge.

Kairi tõi Kika Horvaatiast, kusjuures ta kinnitab, et Horvaatias on seda tõugu koeri üsnagi palju. Horvaatias teevad horvaatia lambakoerad ka tööd ehk karjatavad ja kaitsevad karja.

Kuna horvaatia lambakoer ei ole just väga suur koer, pigem väiksemat kasvu, siis kuidas nad suudavad karja kaitsta?

Kairi ja Inge kinitavad, et selle tõu kaitseülesandeks oli valvata ja häälekalt haukudes märku anda, kui karjale läheneb oht. Inge ja Kairi lisavad, et häälekas on see tõug praegugi. Ka agilityd tehes on nad üsnagi häälekad.

Nägu meenutab rebast!

Horvaatia lambakoer (hrvatski ovcar) on vägagi algupärane tõug ja kuulub samasse sugupuusse, kuhu kuuluvad ka mudi, pumi ja puli. Nagu eelpool mainisin, siis on tõug sarnane mudiga. Suurim erinevus nende tõugude vahel on siiski värvus ja suurus – horvaatia lambakoerad on oma põhivärvilt alati mustad (seda näeb ette ka tõustandard, kuigi on teada, et sünnib ka valgeid, helekollaseid ja mitmevärvilisi koeri), kuigi lubatud on ka väikesed valged märgid koera kaelal, rinnakul ja rindkere alapoolel.

Kairi ja Inge naeravad, et eks need horvaatia lambakoerad on esimesel vaatamisel üsnagi krantside moodi, mistõttu ei taha paljud inimesed isegi uskuda, et see on tõukoer, isegi mõned loomaarstid pole suutnud seda uskuda, kuid horvaatia lambakoer on siiski horvaatia lambkoer ehk tõukoer.

Välimuse juurde tagasi. Koera pea ja käppade esiosa on kaetud lühikese, sirge ja sileda karvaga, muudes osades on karv lainjas või kähar (Reti on lainja karvaga, Kika on käharakarvaline). Kõrvade taga ja käppade tagaosas moodustab pikem karv tupsukesi.

Horvaatia lambakoer on keskmist kasvu, turjakõrgus 40-50 cm. Täna esineb ka palju suuremaid horvaatia lambakoeri. Selle põhjuseks võib olla parem toit ja lihtsam elu. Teada on siiski ka isendeid, kelle turjakõrgus jääb alla 40 cm. Kika ja Reti on pigem väiksema turjakõrgusega koerad, kuid Kairi kinnitab, et horvaatia lambakoer on hingel väga suur koer. Ja nii see kindlasti ka on.

Horvaatia lambakoera saba keerdub tavaliselt selja peale, kuid on teada ka tömpsabalisi koeri, kelle saba pikkus võib vahelduda. Kuna töökoerte sabasid aastaid tagasi lõigati, siis sünnib ka täna tömpsabadega horvaatia lambakoeri.

Nägu on neil veidi rebase-sarnane. Inge kinnitab, et Reti on tõepoolest rebase näoga, eriti siis, kui koer keras magab. Inge lisab, et rebase sarnaseks teeb horvaatlase kõrvade kuju ja asend.

Karvkatte hooldus on väga lihtne, seda tuleb vahetevahel lihtsalt kammida.

Iseloomult tubli ja hakkaja

Horvaatia lambakoer on algupärane, sitke, tugev ja pikaealine tõug, kellel seni pole täheldatud geneetilisi haigusi. Nad on energilised, aktiivsed, innukad ja elavad koerad, keda on lihtne koolitada. Neil on väga hea mälu ja nad õpivad asju väga kiirelt. Sama kehtib muidugi ka halbade kommete kohta. Seetõttu tuleb juba kutsikaeas käituda nendega sihikindlalt ja otsustuskindlalt.

Võõraste inimeste, loomade ja muude asjade suhtes on nad veidi vaoshoitud, kuid nad ei tohi olla arad ega kartlikud. On teada isendeid, kes on väga avatud ja sotsiaalsed, kuid on ka neid koeri, kes ei lase võõrast endale üldse lähedale. Seetõttu tuleb neid ka kutsikast peale sotsialiseerida.

Inge lisab, et horvaatia lambakoerad on rõõmsad ja energilised, kes tahavad tööd teha. Õnneks on nad ka sedavõrd mõistlikud, kui on oma treeningud või jalutuskäigud saanud, siis lasevad nad kodus omanikul ka omi asju teha.

Kas horvaatia lambakoer võiks sobida inimesele ka esimeseks koeraks?

Kairi kinnitab, et selle tõu energiahulk on vägagi suur, mistõttu tuleb osata seda õigesti maandada. See on tõug, kes tahab teha tööd, kas mõtlemistööd, koerasporti, kes vajab ka pikkasid jalutuskäike. Kui inimene seda tööd ei oska pakkuda, siis võib asi lõppeda katastroofiga. Inge lisab, et sel juhul hakkab horvaatlane ennast ise lõbustama – kaevab ennast aia alt välja või närib midagi või teeb muid lollusi.

Inimene, kes võtab endale horvaatia lambakoera, peaks olema liikuv, sportlik, kes viitsiks oma koeraga tegeleda.

Tublid sportkoerad

Eelpool mainisin, et horvaatia lambakoerad on väga head sportkoerad, kes sobivad suurepäraselt agilityt tegema, kuid nad võivad olla ka tublid päästekoerad ja teenistuskoerad.

Horvaatia agility-koondises on väga mitu aastat olnud liikmeks väga tubli horvaatia lambakoer – Drava Certisa ehk „Cita“, kes on tõule palju kuulsust kogunud.

Kuulus on ka Miska Certisa ehk „Miska“, kes on lisaks agilityle olnud tubli ka kaitsekoera katsetel ja saavutanud taseme IPO1. Vahva on see, et Reti on Miska ja Cita lapselapselaps – üks koertest on Reti emapoolse vanaisa ema ja teine emapoolse vanaema ema.

Kairi teab rääkida, et Horvaatias toimuvad igal aastal novembrikuus horvaatia lambakoerte meistrivõistlused, kus on kavas väga palju erinevaid koeraspordi alasid – IPO, algility, jäljekatsed, canikross, jalgrattavedu jpm.

Võib öelda, et horvaatia lambakoer on „loodud“ agility jaoks. Inge kinnitab, et nad on kerged, kiired, suurepärase hüppevõimega ja sünnipärase sooviga tegutseda. Seetõttu on nad väga sobilikud agility harrastamiseks, kus võistlevad nii midi- kui maksiklassis vastavalt oma turjakõrgusele (suurusele).

Kairi ja Inge koolitava omi koeri klikker-meetodiga, mis laseb koeral endal õigeid otsuseid tehes õppida ja õpitut kinnistada. Kika on koer, kellele treeningutel on meeldivaks „preemiaks“ nii mäng kui ka toit. Reti sedavõrd toidulembeline ei ole, kuid temale meeldivad mänguasjad. Seda on näha ka meie intervjuu ajal, sest Reti tahaks kogu aeg mängida, mis on ju väga vahva.

Tugeva tervisega koerad

Horvaatia lambakoer elab keskmiselt 13-14 aastaseks ja neil pole täheldatud tõsiseid haigusi. Tõug on vastupidav, terve ja kasutab toitained väga hästi ära.

Ajalugu viib aastasse 1374

Esimest korda mainitakse horvaatia lambakoera (canis pastoralis croaticus) juba 1374, kui seda tegi Djakovi piiskop Petar.

Lisaks on veel mitmeid 18 sajandist pärit kirjeldusi, mis on vägagi sarnased tänasele koerale. Aastate jooksul pole tõug väga palju muutunud nii oma välimuselt kui ka iseloomult.

Tõu „isa“ dr. Stepjan Romic alustas aretustööd 1935 ja esimest korda esines tõug rahvusvahelisel koertenäitusel Zagrebis juba 1949.

FCI tunnustas tõugu 1969. Ja loomulikult on tegemist Horvaatia rahvustõuga.

Horvaatiast on pärit veel ju ka: dalmaatsia koer, istra lühikarvaline hagijas, istra karmikarvaline hagijas, posavia hagijas, tornjak.

Baieri verekoer

Baieri verekoer ehk Bayrischer Gebirgsschweisshund, on pärit Baierimaalt, Saksamaal, tema aretamisega hakati tegelema 18 sajandil. Ta on Saksamaal tänapäevalgi väga populaarne jahikoer. Tõuga aitab tuttavaks saada Vicky Korju, kes on ka Eesti Jäljekoerte Klubi juht ja omanik.

Atraktiivne jahikoer - baieri verekoer

Fotod Meeli Tulik

Vicky Korju kinnitab, et on koertega tegelenud terve oma elu. Juba lapsepõlves olid tal kodus koerad, hobused, lehmad. Kõik pereliikmed olid n-ö. loomainimesed.

Vicky Korju ja tema koerad

Vicky esimene tõukoer oli kaukaasia lambakoer, mis on Vicky lemmiktõug baieri verekoera kõrval. Kaukaasia lambakoerad tulid Vicky ellu siis, kui ta hakkas iseseisvalt elama. Vicky tegeles hobustega ning kaukaaslased olid väga head valvekoerad. 8-9 aastat tagasi suri viimane Vicky kaukaasia lambakoer, seejärel tekkis tal huvi jahikoerte vastu.

Miks just jahikoerad?

Kui jahikoerad Vicky ellu tulid, oli ta paberitega jahimees, kes ka tegeles jahindusega. Vicky mõtles kaks aastat, mis koera ta endale võtab, kuid selge oli see, et koer peab tal olema. Vickyle oli oluline ka see, et peaks olema koer, kellega saaks midagi üheskoos teha, diivanikoera ta endale ei soovinud. Seetõttu otsustas Vicky hakata Eestis parandama jahieetikat ning panustas järelotsingu peale, mida sel hetkel Eestis ei tehtud, kuid seda oli väga vaja. Ja on ju baieri verekoerad just järelotsingu koerad.

Järelotsing on see, kui jahi käigus või liikluses on uluk viga saanud ja ta läheb vigastatuna metsa tagasi. Ta on haavatud, kuid on elus. Ta võib ka haavatuna elada veel pikalt, ta võib isegi järglasi saada, kuid haavatud loom ei suuda oma järglaste eest hoolitseda, neid kaitsta. Haavatud looma elu on raske, mistõttu oleks eetiline haavatud looma üles otsida.

Miks just baieri verekoer?

Põhjus on lihtne – baieri verekoer on aretatud just järelotsinguks. 2010 toodi Vicky poolt Eestisse kolm baieri verekoera – Vickyle kuuluv Kaiser, Kaiseri vend Cesar, kes läks Saaremaale ja üks teisest pesakonnast emane koer Emma, kes läks Peipsi lähedale. Täna on Vicky kodus kolm baieri verekoera: Kaiser, Bricella, Cirio.

Kaiser on Eestis ka välimiku tšempion, kuid palju auhinud on võidetud ka jahikatsetel ja rahvuvahelistel  võistlustel. Kaiser on selline koer nagu üks baieri verekoer peab olema.

Aastaid tagasi tegi Vicky ka Eesti Jäljekoerte Klubi, ta käis Saksamaal ennast koolitamas ja hakkas Eestis trenni andma. Klubi käib trenni tegemas praegu Kloogal. Vicky klubil on täna ca 30 liiget, kusjuures trennis käib ca 20 erinevat jahiokoera tõugu.

Tänaseks on Vicky abiga Eestisse jõudnud juba 19 baieri verekoera, 2016 sündis tema enda koertel ka Eestis esimene pesakond – 7 kutsikat, kellest kuus jäid Eestisse, üks viidi Prantsusmaale, kuigi Vicky kennelis sündinute kutsikate vastu tunti huvi ka tõu kodumaal, Saksamaal.

Praegu on Baieri verekoer Eestis juba palju populaarsem, kui aastaid tagasi, sest nagu Vicky ütleb: „Baieri verekoer on hea tüüp – jätab sellise ninnu-nännu mulje, kuid on metsas suurepärane koostööpartner.“

Vicky ja jahindus?

Vicky perekonnas jahimehi ei ole olnud. Tema on esimene. Vicky jaoks oli see elus uus etapp. Ta on lapsest saadik elanud metsas, jälginud ulukeid, ta teab, kuidas mingi loom elab, millistes tingimustes loom elab, millised on loomade pesitsuskohad jne. See on Vickyt alati huvitanud. Jahindus hakkas talle huvi pakkuma siis, kui ta oli 20-aastane, kui ta kasvatas hobuseid. Vickyl õnnestus käia siin Eestimaal koos hobustega rebasejahil, mis oli hästi põnev. Sealt see jahinduspisik alguse sai.

Baieri verekoera treenimine

Vicky kinnitab, et ka jahikoera treenimiseks on kõige olulisem sõnakuulelikkus. Kui koer kuulab sõna, inimene ja koer saavad üksteisest aru, siis on võimalik õpetada koerale ükstapuha mida. Kahjuks on Eestis vähe sõnakuulelikke jahikoeri, kuid selle poole Vicky oma treeningutega püüdlebki, et neid oleks rohkem ja rohkem.

On ju harjutud sellega, et sõnakuulelikkust tehakse teenistuskoertega, jahikoertega seda nii palju ei tehta. Vicky soovib, et eesti jahimees koolitaks ka oma koera, sest see on sedavõrd oluline. Õnneks lähevad asjad paremuse poole, sest väga palju jahimehi tuleb koertega trenni, kuna nad näevad ja saavad aru, et tulemused on väga head.

Oluline peale sõnakuulelikkuse on ka see, et koer peab aru saama, mida me temalt ootame, mida temalt saada tahame. Kui koolitada koer ajajaks, siis ta peab ka ajama, kui otsijaks, siis ta peab ka otsima.

Baieri verekoer on koolitatud otsingukoeraks, sest koer on  alumise haistmisega ja väga tugeva  lõhnatajuga. Paljudes riikides (nt. USAs) kasutatakse seda tõugu ka narkokoerana. Sellel tõul on väga tugev haistmismeel ja ta suudab eristada väga palju erinevaid lõhnu.

Kas baieri verekoera treenimine on lihtne?

Vicky kinnitab, et on. Baiere verekoer on oma omanikku kiindunud, tahab teha temaga koostööd, ta tahab olla omanikuga koos, omaniku külje vastas. Baieri verekoer tunnetab ja tajub inimest. Seetõttu on baieri verekoer kergesti treenitav, ta ootab käsku, õpib kiirelt ja paari korraga on asjad selged. Vicky kinnitab, et baieri verekoera võib õpetada isegi nugist puu otsast leidma või linde lennul jälgima.

Töö metsas?

Baieri verekoer võtab metsas vigastatud uluki jälje ja ja hakkab liikuma jälge mööda. Ta võib olla rihma otsas, kuid võib liikuda ka rihmata. Kui ta leiab uluki, ja see on elus, siis annab koer sellest märku, kas haukumise või muu tegevusega. Vigastatud looma lähedale (nina alla) ta ei lähe. Kui uluk on elus, siis teevad Vicky kolm koera häält, kuid uluk on surnud, siis nad häält ei tee.

Vicky kasutab metsas oma koertega suhtlemiseks/kutsumiseks vilet, kui nad vile peale tulevad Vicky juurde, siis ta kohe ka koeri premeerib.

Lontkõrvadega, keskmist kasvu jahikoer

Baieri verekoer on aretatud hannoveri verekoerast ja tirooli jäljekoerast. Hannoveri verekoer on baieri verekoeraga sarnane, kuid ta on oluliselt suurem, umbes labradori suurune. Tirooli jäljekoera enam eriti kusagil polegi, kuid tema oli pisike, karvane koer, kes sobis töötamiseks mäestikutes. Siinkohal mainin, et Eestis on ka kaks hannoveri verekoera.

Baieri verekoer on kerge kehaehitusega, keskmise suurusega, veidi oma kõrgusest pikem koer. Isaste turjakõrgus on 47-52 cm, emastel 44-48 cm, kaal on 20-25 kilogrammi.

Baieri verekoera pea on tugev ja väljavenitatud. Kolju on suhteliselt lai ja veidi kumerdunud. See väljendub kergelt kühmus ja kaardunud ninasillas. Huuled peavad katma täielikult kogu suud.

Nina on must või tumepruun. Koon peab olema pikk ja terav. Silmad on helepruunist tumepruunini välja. Mida heledam on silm, seda tugevam on temperament.

Kõrvad on asetatud kõrgele ning on keskmise pikkusega. Nad on lähtekohast laiemad ning otsad ümarad, rippudes tugevalt vastu pead. Koera kõrvaotsad võiksid ulatuda ninaotsani – Saksamaal on omamoodi linnalegend – kui baieri verekoer nuusutab maast lõhna, siis kõrvad juhivad lõhna hästi ninna.

Tema keha on sabast veidi pikem ning tagaosast kõrgem. Kael on keskmise pikkusega, tugev ning kerge kaelavoldiga. Ülajoon turjast tagakehani veidi ülespoole kaldus.

Rindkere hästi arenenud, pikk, mõõdukalt lai ning kergelt ülestõmmatult hästi langetatud. Tal on pikk, üsna sirge ja tugev selg.

Karvkate on lühike ja tihe, veidi paksem ja karedam kehal, jalgadel ja sabal. Karv on läikiv ja karm liibudes tihedalt vastu keha. Karvkatte värv varieerub hirve punasest, helepruuni, punakashalli, puhta sügava punase, liivakarva, punakas-pruuni ja ka triipudega värvide vahel. Neil on tume mask, nägu peaks olema peaaegu must. Mida suurem on koera heleda keha ja tumeda pea kontrast, seda tugevama temperamendi ja olemusega koer on. Baieri verekoera rinnal võib olla veidi valget (see on pärit tirooli jäljekoerast), keha võib olla triibuline, kollane, selja peal võib joosta must triip kuni sabaotsani välja.

Karvahooldust baieri verekoeral peaaegu ei olegi, kuid karva ajavad nad ikka. Tavapärane harjamine spetsiaalse kindaga lahendab eesmärgi.Ta ei vaja isegi regulaarset pesemist, vaid siis, kui see on hädavajalik.

Iseloomult vaoshoitud ja rahulik

Baieri verekoer on vaoshoitud, rahulik – detektiiv, kes tahab otsida. Umbusklik võõraste suhtes, truu oma peremehele ja perele.

Paljudes raamatutes ja veebiavarustes on öeldud, et baieri verekoer on julge, kuid Vicky kinnitab, et tema kasutaks julguse asemel hoopis teist sõnapaari - tugev töötahe.

Vicky kinnitab, et ta ei soovita ühelegi inimesele esimeseks tõuks jahikoera. Lisaks peaks inimene uurima, kas jahikoer on töö- või näituseliini koer. Ei maksa unustada ka seda, et teatud vanuses avaldub baieri verekoeral tõule omane tegevuse tahe, millega tuleb tegeleda. Kui sellega ei tegeleta, siis on hiljem sellise koeraga väga keeruline hakkama saada. Mõnel juhul antakse selline koer ära või veel hullem – pannakse magama.

Liikumine – see oleneb sellest, kuidas koera on harjutatud. Vicky koerad saavad liikuda vabalt metsas iga päev tunni kuni kaks tundi. Normaalne oleks baieri verekoerale ka pool tundi kuni tund. Kui Vickyl on kiiremad ajad, siis käib ta koertega väljas kolm korda päevas, a 30 minutit, ka sellest piisab. Ja ei maksa unustada, et ka baieri verekoer, nagu ka kõik teised koerad vajavd ka piisavalt ajutrenni.

On teada ju sedagi, et palju jahikoerad elavad korterites, mis on samuti ok, kui nad saavad igapäevaselt palju liikuda ja tõuomast tegevust. Koeraga peab lihtsalt tegelema.

Omanik?

Peaks olema aktiivne inimene, sest baieri verekoerale on vaja anda palju tegevust ja tööd ajule.

Tugeva tervisega koer

Baieri verekoer on terve tõug, kuna teda ei ole väga palju aretatud. Keskmine eluiga on 13-15 aastat.

Võib esineda puusadüsplaasiat, mistõttu peab seda ka kontrollima, kui omanik tahaks tegeleda aretusega.

Jahikoera toiduvalik?

Vicky kinnitab, et tema annab oma koertele kvaliteetset kuivtoitu, kuid lisaks veel ka jahilt saadud ulukite kopsud, maksad, südamed, neerud – seda kõike toorelt. Chaiserile need organid keedetakse, kuna tema magu ei seedi toorest. Vicky on kindel, et toortoit on koerale õige valik, sest koera lõualuud on ju sellised, mis vajavad närimist, sikutamist, rebimist. Koera kuivtoit on paljudel koertel lõualuud „unarusse“ jätnud. Vaikselt hakkavad koerakasvatajd  üle minema jälle toortoidule.

Vicky lisab ka seda, et ulukite „sisikond“ on puhas kraam, puhtam kui farmiloomade oma.

Ajalugu viib Saksamaale

Kõik jälje- ja verekoerad põlvnevad jahikoerte esiisast, jäljekoerast. Algupärastel jäljekoertel oli eriti hea jäljeajamiseks sobiv lõhnataju, nad olid osavad jäljekütid, neile meeldis jälge ajada ja nad haukusid väga häälekalt.

Kasutades aretuses neist koertest valitud rahulikumaid ja lihtsamini käsitletavaid isendeid, saadi sellised jäljekoerad, kes tegid tööd loomuliku, nn külma jäljega ja verekoerad ehk rikutud jäljekoerad, kes jahtisid vigastatud saaki.

Paaritades sugupuult üsna lähedasi isendeid 18 sajandi lõpus ja 19 sajandi alguses, sai alguse tänapäevane hannoveri verekoer.

Pärast 1848 aasta suurt revolutsiooni suured jahimaad tükeldati väikesteks ja endised jahikombed muutusid. Nii peeti jahti hiilides (salaja) ja luurates. Umbes samal ajal paranesid ka tulirelvad, mistõttu vajati koera, kes tegutsesid pärast lasku.

Mäestikualadel oli vaja vastupidavat koera, kes oleks spetsialiseerinud jälje ajamisele, kellel oleks vali hääl. Hannoveri verekoer oli selline, kuid nad olid mäestikutingimustesse liiga rasked. Nii oli eesmärgiks aretada koer, kes sobiks paremini tööks just mäestikualadel. Parun Karg-Bebenburg Reichenhallest aretas pärast 1870 aastat stiilse, ülla ja kergema kehaehitusega mäestiku verekoera ristates hannoveri verekoera tirooli jäljekoeraga, tulemuseks oli baieri verekoer, kes sai üsna ruttu väga populaarseks.

1912 loodi tõuühing Münchenis.

Tõug elas üle kaks maailmasõda ja nad töötavad jahikoerana ka praegu.

1996 tunnustas tõugu ka United Kennel Club.

Vene must terjer

Vene must terjer on Venemaalt pärit suur teenistus- ja valvekoer, kes on saanud populaarseks ka väljaspool tõu kodumaad. Võiks öelda, et tegemist on vene rahvustõuga. Vaatamata oma nimele, ei kuulu tõug terjerite hulka, vaid ta on II rühma koer, kuhu kuuluvad šnautserid ja pinšerid.

Tõuga aitab tuttavaks saada Hedi Kumm, kellega Lemmiku-lugeja sai tuttavaks paar aastat tagasi, kui kirjutasin lhasa apsodest. Hedil on kodus nii vene mustad terjerid kui ka lhasa apsod. Vene must terjer on Hedi esimene koeratõug, lhasa apsod tulid veidi hiljem.

Koertemaailma tõeline gigant – vene must terjer

Fotod: Meeli Tulik

Hedi Kumm on vene mustade terjeritega tegelenud juba aastat 1996. Täna on tal kodus neli seda tõugu koera: kolm isast ja üks emane, kaks on kümneaastased, üks on kuueaastane ja meie tänase loo peategelane Kolja on üheaastane.

Hedi Kumm, Kolja ja vene mustad terjerid Eestis

Kolja on toodud Eestisse Moskvast. Hedi käis koeral lennukiga järgi, kui Kolja oli nelja ja poole kuune kutsikas. Hedi kinnitab, et tänapäeval ei ole enam väga keeruline Venemaalt koera saada ja ta lisab, et Kolja oli juba kutsikana igati suur poiss. Siinkohal kinnitan minagi, et Kolja on tõesti väga suur ja väga vahva tegelane.

Miks valis Hedi esimeseks tõukoeraks just vene musta terjeri?

Hedi ütleb, et see lihtsalt juhtus. Ta vaatas aastaid tagasi ühte ajalehekuulutust, uuris raamatut „Koer“ ja otsustas, et see tõug temale sobib. Hedi sai oma esimese koera Anne Klaasilt. Esimene koer elas ca kuus ja pool aastat, kuid suri kahjuks vähki. Seejärel võttis Hedi teise koera, kellega hakkas ta ka näitustel käima. Kolmanda koera tõi ta Ukrainast. Seda koera kasutas Hedi juba ka aretuses. Ukrainast toodud koer sai ühe pesakonna kutsikaid, selle koera tütar sai kaks pesakonda. Hedi koerte kutsikaid leiab nüüd Eestist, Soomest, Lätist, Iirimaalt ja Ungarist.

Hedi lisab, et täna on Eestis ca 50 seda tõugu koera, seega üsna vähe. See Hedi arvates igati hea, sest vene must terjer ei ole lihtne tõug – ta on suur, karvahooldus on aeganõudev, ta vajab palju liikumist ja korralikku treenimist. Ei maksa unustada, et vene must terjer on teenistuskoer – ta on valvekoeraks aretatud.

Valvekoer?

Kas see tähendab seda, et on hirmus tige ja tuleb kallale? Hedi kinnitab, et kurjaks ja tigedaks ei tohiks musta terjerit küll kasvatada. Kuid ta toob vahva näite valvekoeraks olemisest: vene must terjer ei lase võõrast aiast sisse, kui koeraomanik laseb võõra sisse, siis koer harjub temaga ja veidi hiljem tuleb päris lähedale, toetab ennast võõra/külalise jala vastu ja laseb sügada. Sain ka mina Koljat sügada ja Kolja oli nõus ka minu jalga toetuspunktina kasutama J Kui võrras lahkub aiast ja tuleb hiljem tagasi, siis koer teda siiski sisse ei lase.

Kas eestlased seda tõugu ka tänaval ära tunnevad?

Hedi Kumm kinnitab, et ca 98% inimestest arvab, et tegemist on suuršnautseriga, mis polegi ju väga paha „pakkumine“, sest on ju ka vene musta terjeri aretuses kasutatud teiste seas ka suuršnautserit. Siiski on vene must terjer karvasem, tugevam ja ka suurem.

Suur ja võimas must koer

Vene must terjer ongi suur ja võimas koer.

Tal on suur ja kandiline pea (kandilisust rõhutatakse sellega, et pea pealt aetaks karv lühikeseks), tal on efektne habe, pruunid või tumepruunid silmad, väga suur nina, suured hambad (käärhambumus). Tundub, nagu räägiks Punamütsikese muinasjuttu J Kuigi jah, nende kõrvad on kehaga võrreldes üsna väikesed ja paljaks aetud.

Neil on suured, sirged ja võimsad käpad, sirge selge. Vanasti saba kupeeriti, täna enam mitte, mistõttu on ka saba suur, uhke ja rikkaliku karvkattega. Kolja saba on seljal püsti nagu suur küsimärk ja see on igati vahva.

Koera keha on kompaktne ja ruutjas. Hedi kinnitab, et nende keha peaks olema ainult 5% pikem kui nende kõrgus on.

Isaste koerte turjakõrgus on 72-76 cm, kaal 50-60 kilo (Hedil on kodus vanem isane koer, kes kaalub lausa 70 kilo), emastel on turjakõrgus 68-72cm, kaal 45-50 kilo.

Karvkate on laineline, 4-10 cm pikk, tavaliselt üsna karm, tugev, tihe. Värvuselt must nagu ütleb ka tõu nimi. Võib esineda värvimärgiseid nagu airedale terjeril, kuid värvimärgised näitustel lubatud ei ole. USAs lausa aretatakse ka sellist vene musta terjerit, kelle värvus ongi nagu airedale terjer oma, kuid jah, näitustele selliste koertega asja ei ole. Koerte vananedes tulb must värvi sisse ka halle karvu.

Karvahooldus võib olla keeruline, sest on ju koera karvkate vägagi rikkalik. Selle eest hoolitsemine sõltub palju ka karvkatte kvaliteedist. Heas konditsioonis karvkate vajab ka pidevat hoolitsemist – iganädalast kammimist ja pesu korra kuus.

Nende karvkatet hooldatakse kääridega lõigates või masinaga ajades vähemalt 3-4 korda aastas, kuid näitusekoera karva enne igat näitust. Kui karvkatte eest on õigesti hoolitsetud, siis ei aja nad ka palju karva.

Hedi kinnitab, et karva tuleb lõigata, sest kehal on pikk karv, peal, kaelal, kõrvadel ja tagajalgade tagumisel poolel on lühike karv. Tuleb lõigata kääridega terve keha „õigesse kujusse“.

Näitusekonditsiooni karvkatte tegemine võtab aega ca 4 tundi – pesu, kuivatus (suure fääniga, mis vee karvast ikka välja puhub), kammimine ja lõikamine. Kolja on hoolduse ajal üsna rahulik, on sellega harjunud. Ta tuleb pesu ajaks meelsasti sauna, esialgu üritab sealt ka jalga lasta, kuid on tegelikult igati rahulik.

Iseloomult julge ja tubli töökoer

Iseloomult on vene must terjer elav, tähelepanelik ja tasakaalukas. Ta on võitlejahing ja julge, tugeva iseloomuga. Nad on väga sitked, kuid nende koolitamine võib olla ühel hetkel lihtne, teisel keeruline.

Vene must terjer vajab head kombekoolitust ja kindlat kohta perekonnakarjas. Ja nagu ka teiste tõugudega, tuleb ka musta terjerit koolitada kutsikast peast alates.

Venemaal on must terjer kõrgelt hinnatud töökoer. Tugev, äraostmatu ja kiire kaitsereaktsiooniga. Kodus on ta pigem vaikne ja ei liigu ilmaaegu.

Vene must terjer on kiire taibuga, kes reageerib ruttu välistele ärritajatele. Tema töömaneer on kannatlik ja sitke, antud ülesanded viib ta alati lõpuni.

Neil on kindlasti ka suur kaitsetahe, kuid ta tegutseb alles siis, kui olukord seda nõuab. Isegi praegu arvatakse, et tõug võib olla tige ja ettearvamatu. Aretusse on siiski võetud koerad, kes on tugeva närvisüsteemiga ja töövõimelised.

Koolituses võib tõu liigne enesekindlus ja mõnikord liigne pehmus tekitada koolitajale peavalu. Ei maksa unustada sedagi, et musta terjeri koolitus õnnestub väga harva, kuid seda tehakse n-ö. karmi käega. Selle tõu koolituse puhul on olulised rikkalik kujutlusvõime, kuidas treenimist huvitavaks teha ning preemia õige soorituse eest – need annavad soovitud tulemuse. Väga hea on see, et vene must terjer tahab olla kontaktis inimesega, mistõttu meeldib ka inimesega koos igasugu asju teha.

Nad sobivad hästi teenistuskoerte aladele, sõnakuulelikkuseks ja päästetööks. Üks Hedi koerte kutsikatest, see, kes elab Ungaris, on näiteks väga hea teraapiakoer. Agility jaoks on vene must terjer liiga aeglane, sest ta on ju sedavõrd suur.

Näitusekoer?

Näitusekoeraks sobib vene must terjer hästi. Ka Koljal on vaatamata oma noorele eale näitustel hästi läinud. Nii on tal ette näidata Monacost oma tõu parima tiitel, kuigi ta oli sellel näitusel noorim seda tõugu koer. Hedi kinnitab, et vene must terjer on näitusel efektne koer ka vaadata – suur, vägeva karvkattega, no ja eks ta ole ju nunnu ka J

Tervis

Hedi Kumm kinnitab, et vene must terjer on suhteliselt terve tõug. Võib esineda puusa ja küünarvarre probleeme ning silmahaigusi (PRA). Hedi neljast surnud koerast on kolm surnud vähki, vanuses üle kümne aasta. Hedi arvab, et eks paljuski võib koertel vähki põhjustada toit, keskkonnategurid.

Räägitakse sellest, et Venemaal on tehtud ka lähisuguluspaaritust ja sellistel koertel võib esineda ka erinevaid sisehaigusi.

Omanik?

Vene must terjer sobib liikuvale inimesele, kes suudab hoolitseda ka karvkatte eest ning suudab kehtestada koerale selged ja õiglased piirid. Kuna koer vajab väga palju liikumist ja on vastupidav, siis tuleb käia ka pikkadel jalutuskäikudel.

Ajalugu

Vene musta terjerit hakati aretama Venemaal 1927. aastal, seejärel tuli vahele II maailmasõda, aretustööd jätkati 1940ndate aastate lõpus, 1950ndate aastate alguses.

Selle tõu aretuses on kasutatud mitmeid erinevaid tõuge: rottweiler (temalt saadi valveinstinkt), suuršnautser (temalt saadi välimus), airedale’i terjer ja newfoundlandi koer (temalt saadi karvkate, sest esimesed vene mustad terjerid pärast sõda aretati tööks vangilaagrites, abiks vangivalvuritele). Ollakse üsna kindlad, et suurima „panuse“ on andnud suuršnautser.

Tõu aretamist juhtis alguses Moskva lähedal asuv armee künoloogiline õppeasutus ja koeri kasvatati armee „Punase tähe“ kennelis. Aretajate eesmärk oli luua suur, julge, tugev ja koolitatav töökoer, kes sobiks valvuriks, kuid ka muude ülesannete täitmiseks, et teenida armeed ja majandust. Koer pidi sobima ka erinevatesse kliimatingimustesse, sest oli ju Nõukogude Liit suur ja lai. Olulist rolli tõu arenemises mängisid professor N.A. Iljin ja G.P. Medved.

Mingil hetkel oli vene must terjer Nõukogude Liidus peaaegu riiklik saladus. Nende eksport oli piiratud. Esimesed Nõukogude Liidust väljapoole viidud koerad oli emane Jolka ja isane Max, kes saabusid Soome 1970ndate aastate alguses.

FCI tunnustas tõugu 1984.

Ameerika Kennelklubi tunnustas tõugu 2004.

Vene must terjer lühidalt:

Tihe must karvkate

Rahulik iseloom

Võimas välimus

Ajab vähe karva

Üsna lihtne koolitada

Flaami karjakoer

Flaami karjakoer ehk bouvier des flanders on koeratõug Flandria maakonnast. Suur ja esinduslik koer, kellega aitab tuttavaks saada Nelja Ostrovskaja, kellele kuulub 9,5-aastane Bambur .

Flaami karjakoer – suur karu, kes liigub nagu kass

Fotod Meeli Tulik

Bouvier des flanders on pärit flaamikeelse Belgia ja Prantsusmaa piirialadelt (need kaks riiki on ka tõu ametlikud kodumaad), täpsemalt Lääne-Flandriast ja Nord’i ehk Põhja departemangust. Ta on vanade belgia karjakoerte sugulane. Tõu arengus on olulist rolli mänginud ka hollandlased, ja Hollandis on seda tõugu koeri ka arvuliselt kõige rohkem.  Populaarsed on flaami karjakoerad ka USAs.

Nelja Ostrovskaja ja tema koerad

Nelja Ostrovskaja on koertega tegelenud üle 30 aasta. Esimene koer oli tal krants, kes elas kahjuks lühikest aega, sest jäi auto alla. Tema esimene tõukoer oli saksa lambakoer. Nelja kinnitab, et Nõukogude Liidu ajal oli tõugude valik ju üsna piiratud, mistõttu oli valikus just see koer.

Mõnda aega Neljal koeri ei olnudki. See juhtus pärast abiellumist. Sündisid lapsed ja ka mees ei olnud just suur koerainimene. Ühel hetkel otsustati siiski, et koer peab olema. Nelja soovis saksa lambakoera, mehele meeldis saksa dogi. Otsustati teha kompromiss – võeti hoopis dobermann. Esimesest dobermannist on möödas juba 20 aastat.

Täna on Neljal kodus viis koera – meie tänase loo peategelane flaami karjakoer, kel nimeks Bis Bambur (ehk lihtsalt Bambur), chihuahua, kääbussnautser ja kaks dobermanni.

Flaami karjakoerad Eestis ja mujal maailmas

Nelja meenutab, et esimesed flaami karjakoerad jõudsid Eestisse juba nõukogude ajal ja sealt need suured ja mõnusad tegelased talle meelde jäid. 10 aastat tagasi otsustas Nelja, et sooviks aktiivsete dobermannide kõrvale võtta mõne rahulikuma tõu – ja nii ta Bamburi saigi.

Täna on Eestis lisaks Bamburile veel üks flaami karjakoer, ca 5-6 kuu vanune emane koer.

Üks põhjus miks flaami karjakoeri on vähe, on arvatavasti selles, et koera ei tohi enam kupeerida (vähemalt Euroopas mitte), mistõttu on keeruline karvahooldus veelgi raskem, sest just suur ja karvane saba on see, mis väga kergesti pulsti läheb ja selle kammimine on vägagi raske. Nii kinnitab Nelja, et aastaid tagasi oli Belgia 100 kennelit, nüüd teab ta nimetada nelja kennelit, kes flaami karjakoertega tegeleb. Soomes on teada 3 kennnelit, Rootsis ja Norras veidi rohkem, ka Venemaalt on teada 3-4 kennelit.

Suur, mõnusa habeme, vuntsi ja kulmudega koer

Flaami karjakoer on kompaktne, nelinurkne, tugeva kehaehitusega koer. Isaste turjakõrgus on 62-68 cm, emastel 59-65 cm. Täiskasvanud bouvier kaalub 30-45 kilo, mõnikord isegi rohkem. Tõug areneb aeglaselt ja saavutab oma täiskaalu ja tugevuse alles 3-aastaselt, suured isased isegi veidi hiljem.

Koer peab olema tugev, kuid ei tohi olla kohmakas. Öeldakse, et flaami karjakoer võib välimuselt olla nagu karu, kuid ta peaks liikuma nagu kass. Bouvierile meeldib hüpata, ronida, roomata ja joosta.

Flaami karjakoera nägu kaunistavad selgelt eristuvad kulmud, pikad karvad moodustavad suu ümber vuntsid ja habeme, mis teevad koera välimuse eriti lahedaks ja võluvaks. Neil peavad olema mustad silmad (on isendeid, kellel on kollased silmad, kuid need on keelatud). Pea peab olema suur - Bamburil on suurepärane suur pea. Flaami karjakoeral on väga võimsad kaelalihased ja rinna sügavus ulatub lausa küünarliigesteni.

Bambur ongi suurt tüüpi flaami karjakoer, kes meeldis kohtunikele näitustel ja selliseid suuri koeri leiab praegu vaid USAs ja ka Hollandis, sest Euroopas on trend kasvatada veidi väiksemaid flaami karjakoeri, kuigi 1970ndate aastate keskpaigani olid koerad oluliselt väiksemad, neil oli vähem karva ja see oli katmikarvaline. Toona oli koer kasutusel ikkagi ka töökoerana. 1970ndate aastate lõpus hakati tõugu aretama suuremaks, et koer oleks massiivsem ja karvasem.

Värvitoone on kaks - must ja brindle. Nelja kinnitab, et must flaami karjakoer on sarnane musta terjeriga, Bambur on brindle, ja see värvitoon meeldib ka kohtunikele näitustel. USAs on teada ka kollakaspruune flaami karjakoeri.

Flaami kaerjakoerte karvkate on rikkalik, neil on topeltkarv, mistõttu vajab karvkate ka korrapärast hoolitsust – hoolikat kammimist ja lõikust tõuomasesse välimusse. Kodukoera karvkate võib olla lühike, mistõttu on ka karvahooldus lihtsam.

Karvahooldus on keeruline ja aeganõudev

Ma tahan Nelja käest teada saada, kui keeruline see flaami karjakoera karvahooldus siiski on?

Nelja kinnitab, et näitusele minnes on vaja väga palju kammida ja karvastiku eest hoolitseda. Kui Nelja Bamburiga näitusele ei lähe, siis kammib ta koera kord nädalas, sest karvapulstid on kerged tulema. Kui karvkate lõigata lühikeseks, siis pole üldse probleeme, kuid karvkate kasvab üsna kiiresti tagasi, eriti karvad näos, habe.

Nelja naerab, kui flaami karjakoera korralikult ei lõigata ega kammita, siis saab temast üsna ruttu komondor.

Nelja jätkab. Selgub, et tema tegi Bamburiga näituseperioodil nii, et esimesel päeval pesi ja kuivatas, teisel päeval kammis paar tundi, kolmandal päeva kulus tund lõplikule viimistlusele. Hea on see, et flaami karjakoera täna enam ei trimmita,mida tehti näiteks veel 30-40 aastat tagasi.

Bamburile karvahooldus ei meeldi, sest temale meeldiks olla must ja räpane, ja ta tuleks omaniku jutule alles siis, kui tal oleks tunne, et keegi tema karvades elab. Samas teab Nelja Peterburis ühte emast flaami karjakoera, kes karvahooldust lausa naudib, nii et toob ise omanikul ka harja kätte - palun kammige mind!

Iseloomult rahulik ja julge

Iseloomult on flaami karjakoer rahulik, tark, truu, tarmukas ja julge, nad ei tohi olla agressiivsed. Nelja nõustub, et flaami karjakoer on suur ja rahulik. Ta võib vabalt omaette olla ja lihtsalt magada.

“Ta on ju karjakoer, kes arvab, et äkki on järgmisel päeval vaja tööd teha, mistõttu peaks vaba päeva rahulikult võtma,” naerab Nelja. Temale Bamburi rahulikkus sobib ja meeldib.

Samas kinnitab Nelja, et on teada ka agressiivseid flaami karjakoeri, nt. Venemaal, kuid see on puhtalt kasvatamise viga, sest vale kasvatusega võib ka chihuahuast saada kuri ja hammustav koer.

“Kasvatus peab olema kindel ja järjepidev,” räägib Nelja, “kui ühel päeval midagi keelatakse, siis tehakse seda ka järgmisel päeval. Kui koera diivanile ei lubata, siis ei lubata teda sinna ka järgmisel päeval.”

Võib öelda, et flaami karjakoer on ühe perekonna koer ja võõrad inimesed talle suurt huvi ei paku.

“Võõraste inimeste puhul annab Bambur märku, et ta võib ka hammustada,” jätkab Nelja. Nelja juuresolekul on ta võõrastega igati sõbralik, sest omanik on oma koerale kinnitanud, et tegemist on omadega.

Kui Bambur on kodus üksinda, siis valvab ta kodu. Annab ka häälekalt märku, kui võõrad maja juurde tulevad. Kui inimesed lihtsalt majast mööduvad, siis ta neist välja ei tee, ka kassid ja muud tegelased teda haukuma ei pane.

Juba kutsikaeas tuleb bouvierile selgeks teha, milline on tema koht perekonnas, kes on karjajuht, et tema koht on inimestest allpool, siis on bouvier igati mõnus ja vahva kaaslane, ka lastele. Samas ei tohi unustada, et flaami karjakoer on suur ja tugev koer, mistõttu ei tohiks teda jätta väikeste lastega üksinda. Nelja on kindel, et mitte ühtegi koera ei tohiks jätta väikeste lastega üksinda. Kui Bambur on näiteks näitustel olnud ja lapsed teda uudistama tulevad, siis püüab koer neist mitte välja teha ja jääda rahulikuks, ta isegi liigub aeglaselt, et mitte liigset tähelepanu saada.

Flaami karjakoera kutsikale on väga oluline mäng, millega tuleks alustada kohe, kui kutsikas tuleb koju. Mänguks sobivad pallid, tiritavad mänguasjad, kõik see, mis kutsikale huvi pakub. Bouvierile meeldib mängida terve elu, mistõttu on öeldud, et ta võib olla julge ja kartmatu valvekoer, kuid ta võib olla ka vahva kloun.

Mida rohkem flaami karjakoer saab perega koos igapäeva tegevustes kaasa lüüa, seda õnnelikum koer on.

Bouvier on tasakaalukas ja kõrge stressitaluvusega. Ta on väga tubli koer erinevatel teenistuskoerte aladel ja ka päästekoerte töös. Ka vetelpäästekoerte hulgas on flaami karjakoeri. IPOt teevad nad ka, kuid ei maksa unustada, et flaami karjakoer ei ole saksa lambakoer. Flaami karjakoer on tark, õpib käsud selgeks küll, kuid ta täidab käske aeglaselt.

Öeldakse, et flaami karjakoera koolitamine on raske, kuid see räägib pigem omaniku kujutlusvõime ja oskuste puudulikkusest.

Bouvier võib olla ka väga vahva näitusekoer, terve pere hea sõber, kes sobib suurepäraselt ka jooksu- ja jalutuskaaslaseks. Bouvier vajab iga päev palju liikumist. Liiguvad väga ilusasti, nagu oleks väikesed vedrud jalgades. Bambur võib jalutada 10-15 kilomeetrit ja jalutaks veel ja veel.

Karjakoera instinkt?

Nelja naerab, et ta on proovinud Bamburiga näiteks seda, et inimesed on üheskoos aias, ja hakkavad äkki erinevates suunades liikuma. Bambur üritab neid tagasi ajada küll, et oodake nüüd, ärge minge nüüd sedasi laiali.

Milline peaks olema omanik?

Nelja kinnitab, et flaami karjakoer sobib neile inimestele, kes ei ole laisad, sest koer vajab palju kammimist ja ka jalutamist. Omanikul võiks olla mõne muu tõuga kogemus olemas, kuid flaami karjakoer ei ole sedavõrd keeruline tõug nagu näiteks dobermann.

Tervis on hea

Tervis on sellel tõul tavaliselt hea ja nad elavad üle 10-aasta vanuseks. Surma põhjusteks võivad olla erinevad kasvajad.

Nelja kinnitab, et flaami karjakoer on terve tõug, kuid Bambur sai noore koerana külge tõsise viiruse, mis oli nii raske, et koer oli lausa suremas. Kümne päevaga kaotas koer kümme kilo. Õnneks jäi vahva koer ellu, kuid tal on terve elu olnud probleemiks kõht ja ta sööb vaid ühte marki kuivtoitu, juurde antakse veidi saia, jogurtit, kohupiima, liha Bambur ei saagi.

Nelja kinnitab, et kunagi elasid flaami karjakoerad lausa 15-aastaseks, kuid nüüd elavad mitmed tõud palju vähem. Põhjuseks meie keskkond, ökoloogia ja ka kutsikate ülearetus.

Ajalugu viib munkade juurde

Flaami karjakoer on vana teenistuskoera tõug. Nende ajalugu viib Põhjamere kloostritesse (Ter Duineni kloostrit on välja toodud), kus mungad paaritasid kohalikke koeri šoti hirvekoerte ja iiri hundikoerte ning briardi-laadsete koertega.

Nii sündis kolme erinevat tüüpi bouviere, kellest hiljem valiti välja üks tõu algtüüp. Need kolm tüüpi olid paret, moerman ja roeselare.

Täna on lisaks flaami karjakoerale teada veel ka ardenne karjakoera, kes on väga haruldane ja rouleri karjakoer, kes on väljasuremise äärel.

Tõuga sarnaseid koeri on näha juba varajasest keskajast pärit maalidel.

Flaami karjakoer on olnud tubli töökoer, „bouvier“ tähendab tõlkes karjust, kuid teda on kasutatud erinevatel töödel, näiteks lihtsamates põllumajandustöödes, ta oli veokoer, karjaajaja ja valvekoer. Ajaloost on teada, et flaami salakaubavedajad kasutasid neid koeri, ja politsei kasutas neid samuti, et salakaubavedajaid kinni pidada, et koerad oleksid võrdsed.

Kuni 1960ndate aastateni oli flaami karjakoer Hollandi populaarseim politseikoer, kusjuures seda tõugu koeri on edukalt kasutanud ka briti politseinikud.

Bouvier erineb tavalistest karjakoertest selle poolest, et ta tegutseb pigem üksinda ja on eelkõige karja valvekoer. Ta on karjakoer, mitte lambakoer – vahe selles, et lambakoer on alati valmis tööks ja teenistuseks, ka bouvierid on selleks valmis, kuid nende jaoks on olulised ka motovatsioon ja tasu.

Ajaloost on teada seda, et paaril korral on tõug olnud ka välja suremas. I maailmasõja kasutati neid sõjakoertena (palju on neid just Prantsusmaa meditsiinikorpuse teenistuses) ja sõjas sai neid väga palju ka surma, kusjuures tõug toodi esimest korda koertenäitustele ju alles veidi enne I maailmasõda. Esimene tõustandard kirjutati valmis 1912. aastal.

1921 sündis Gentis Belgia Bouvieride Tõuühing, mis suutis tõu siiski elus hoida, 1931 tunnustas tõugu USA Kennelklubi. FCI tunnustas tõugu alles 1965.

Üks kurb legend jutustab sellest, et Adolf Hitleril oli olnud plaan teha flaami karjakoerast Kolmanda Riigi ametlik valvekoer. Hitlerile toodi üks bouvier vaatamiseks, kes olevat füürerit käest hammustanud. Seetõttu määras Hitler kõik Euroopas elavad bouvierid surma, kuid see plaan jäi õnneks teostamata.

Flaamlased on kasutanud tõu kohta mitmeid hellitusnimesid nagu “koehond” (lehmakoer), “vlaamsje veedrijver” (flaami karja-ajaja) ja väga vahva “vuilbaard” (mudahabe).

Huvitav fakt ajaloost on seegi, et flaami karjakoer oli ka USA ühe populaarsemal presidendil ehk Ronald Reaganil.

Malta bichon

Malta bichon on pisike seltsikoer, kes pärit Vahemere aladelt. Malta bichoniga võib käia koertenäitustel, tegeleda agility, rallikuulekusega, koeratantsuga või sõnakuulelikkusega. Tõug on väga vana, teda peetakse maailma vanimaks sülekoeraks, kuid väga populaarseks pole koer saanud. Põhjuseks võib olla nende „väljakutsuv“ karvakate. Pikk, vastu maad ulatuv, valge karvkate vajab pidevat kammimist, pesemist ja hoolisemist. Kodukoerte karvkate võib olla lõigatud lühikeseks, kuid näitusekoera karvastikuga on väga palju tööd.

Imearmas, pisike ja valge malta bichon

Fotod Meeli Tulik

Malta bichon võib olla lihtsalt sülekoer, kes tuleb kaissu ja tahab olla inimese läheduses. Ta on koer, kes omanikku ootab ja koer, kelle eest saab lihtsalt hoolt kanda.

Selle väga laheda ja imearmsa koeratõuga aitab tuttavaks saada Sveta Grün. Temale kuulub kennel Coco Puff ja teadlikult on ta koertega tegelenud juba viis-kuus aastat.

Sveta Grün ja tema koerad

Sveta Grün kinnitab, et vastupidi paljudele teistele koerte kasvatajatele, temal lapsena koera ei olnud. Seetõttu on ta kindel, et seepärast tal praegu väga mitu koera ongi.

Aastaid tagasi oli tal samuti koerasid, sh isegi dogi (ka Sveta abikaasal, Rasmus Grünil on olnud koerasid – bolonka, hundikoer, laika-laadne koer), kuid teadlikumalt hakkas Sveta koertega tegelema viis-kuus aastat tagasi, mil esimeseks teadlikult valitud tõuks oligi malta bichon (neid on Svetal täna kodus kolm – Fifi, Lux ja Bambi), seejärel shih tzu (neid on Svetal kaks – Bella ja Lola) ja üliharuldane alaska klee kai (neid on samuti kaks).

Sveta meenutab ja naerab, et dogi oli nagu lehm elutoas, mistõttu ta otsustas, et väiksemad koerad on siiski rohkem tema jaoks, neid oluliselt lihtsam kaasa võtta, kui vaja kuhugile sõita.

Sveta meenutab, et nähes esimest korda malta koera, oli ta lausa hüpnotiseeritud. Seda koera ongi tal vaja. Seejärel tegi terve pere internetis igasugu teste, et milline koeratõug võiks neile sobida. Ja üllatus-üllatus! Kõik testid soovitasid neil valida malta bichoni! Nii hakati koera otsima ja esimene koer saadi viis aastat tagasi Poolast.

Kui esimene malta koer (Fifi) oli Svetal olemas, oli selge, et koeraga peab ju ka tegelema. Ta võttis ühendust Eesti Yorkshire Terjerite Tõuühingu esinaisega, kes soovitas Svetal koos nendega trenni tulla. Nemad tegelesid näitusetreeninguga, mistõttu hakkas Svetale näituste teema tõsisemalt huvi pakkuma. Sveta esimene koer on küll Eesti tšempion ja Eesti juunior tšempion, kuid rohkemaid tiitleid tal pole, sest tema karva tekstuur pole päris ideaalne. Seejärel otsustas Sveta, et tuleb võtta veel üks malta koer, kellega just näitustel käia ja seal edukas olla. Nii läkski, Sveta sai juurde lausa kaks malta koera (Lux ja Bambi), kes on olnud näitustel väga tublid.

Svetal ja tema koertel on ette näidata Eesti, Läti, Leedu, Soome, Venemaa, Horvaatia, Kreeka tšempioni tiitel. Kreekas tuli käia lausa kahel korral, sest tiitli võitmiseks on vaja kolme näituse võitu. Esimesel korral saadi kaks võitu kätte, kuid kolmas katse läks selle nahka, et näituse vaibad oli elektrit täis ja koeral tõusid karvad püsti nagu multifilmis. Sveta naerab, et ta sülitas pihku ja silus koera ära, kuid karvad jäid ikkagi turri ning kohtunik arvas, et koeral on selg kõver… Seetõttu mindi kuu aega hiljem uuesti, ja siis saadi ka vajalik kolmas võit. Tubli töö igal juhul.

Ma saan aru, et malta koera puhul on ülimalt oluline just karvkate ja selle tekstuur. Vähemalt, siis, kui tegemist on näitusekoeraga. Kuidas saab kutsikana üldse valida koera, kui nendel on siis ju lühike karv?

Sveta kinnitab, et paljuski sõltub asi geenidest, mistõttu tuleb vaadata, millised on kutsika vanemad, vanavanemad jne.

Sveta kinnitab, et nende viimases pesakonnas olid ideaalse karvkattega koerad. Neljast kutsikast kaks jäi Eestisse, kaks läks Soome.

Malta bichonid Eestis

Sveta kinnitab, et viimaste paari-kolme aastaga on malta koeri hakanud Eestisse tulema. Praegu on neid ca 50, kuid Sveta ei oska mitme koera päritolu kommenteerida.

Sveta enda malta koertel on olnud neli pesakonda, ja kutsikad on jäänud nii Eestisse, kui läinud ka Soome ja Poolasse.

Miks neid Eestis nii vähe on? Tegemist ju imearmsa pisikese, valge koerakesega?

Sveta ja Rasmus arvavad, et põhiliseks probleemiks on siiski karvkate ja võib-olla see, et malta koer on inimeste arvates selline eksklusiivne tõug.

Samas on teada, et näiteks Vahemere maades on malta koerad igati popid. Põhjamaades siiski mitte, sest vahepeal jäi aretus- ja kasvatustöö seisma. Tundub, et bichoni-tõugu koerad polegi Eestis popid, sest bologna ja havanna bichone on Eestis 3-4 koera, bichon frisesid paar tükki rohkem. Seega – väga vähe.

Väike kõrvalepõige

Svetal on alati meeldinud ka shih tzud, kes on tema arvates üks vägagi atraktiivne ja lummav tõug. Sveta lisab, et kolm malta bichoni olid küll olemas, kuid shih tzud olid ka hinges, mistõttu polnudki raske otsus võtta juurde ka kaks seda tõugu koera. Mõlemad koerad on pärit Venemaalt, maailmakuulsa shih tzu kasvataja Irina Pipkova kennelist. Üks koer on kolmene, teine kahene.

Kuid Svetal on ju veel kaks koera – üliharuldased, 10-kuused alaska klee kaid. Sveta jutustab, et tal oli küll viis koera olemas, kõik pikakarvalised, kuid ta tahtis endale saada ka „päris“ koera, kellega saaks minna metsa, möllata, teha agilityd (klee kaid on meeletult kiired), joosta jne jne. Malta koerad ja shih-tzud olid näitusekoerad, keda oli vaja kanda kätel, et nende karvkate oleks ilus ja hoolitsetud. Kuna Sveta üks hea tuttav endale klee kai võttis, siis oli asi selge.

Et klee kaid saada, tuleb oodata kaks, mõnikord lausa kolma aastat, sedavõrd haruldased on need lahedad sellid. Sveta kaks koera on ühe kenneli koerad Taanist ja temal õnnestus neid saada lausa kaks tükki korraga. Naljakas on see, et üks õdedest on suurem kui teine, kuid selle tõuga ongi nii, et ühes ja samas pesakonnas võib sündida erineva suurusega koeri. Eestis on veel üks klee kai, kes elab Türil. FCI seda tõugu veel ei tunnusta, küll tunnustab UKC, USAs on neil oma register ja pedigree.

Ma usun, et mõnes lähemas Lemmikus teeme sellest vahvast tõust ka pikemalt juttu.

Pisike, valge, imearmsa välimusega koer

Malta bichon on tõepoolest pisike koer, nad kaaluvad 3-4 kilo, turjakõrgus on isastel 21-25cm, emastel 20-23 cm. Neil on rikkalik, valget värvi karvkate, kusjuures aluskarva neil ei ole, mistõttu sobivad nad suurepärasekt ka allergikutele.

Sveta rõhutab, et malta koer peab olema anatoomiliselt hea. Selg peab olema sirge, sabakaar peab olema olema ilus ja saba langeb seljale.

Koeral peab olema tugev pigment – käpaalused, nina, silmade ääred peavad olema tugeva pigmendiga. Nina must, silmad mandlikujulised, tumepruunid. Suvel on malta koera pigment tervel kehal lausa tumehall.

Sveta lisab, et paljud aretajad välismaal on saanud hakkama väikese jamaga, ja üritanud aretada malta koera nina nöbininaks, et siis olevat ta veelgi armsam. Õnneks on nüüd malta koera tõustandardis kirjas, et malta koera nina/koon peab olema nii pikk, et selle peale mahub kaks inimsõrme.

Ja veel. Koer peab olema ilusate „nurkadega“, tugev, kompaktse kehaga. Malta koer on küll väike, kuid ta on tugev tükk, mis meeldib ka Svetale.

Liikumine peab olema ilus, „ujuv“ – kui karvkate on maani, siis pole koera käppasid näha, koer nagu ujuks, kui ta liigub. Oluline on seegi, et tagumised käpad liiguksid sirgelt, esimesed käpad liiguksid anatoomiliselt õigesti, ette-taha.

Keeruline karvkate

Malta bichoni karvkate on väga ilus ja annab koerale elegantsust ning suursugusust. Karv on siidine ja sirge, ja see pole krussis. Mõnes kohas võib karvkate olla veidi laineline.

Karvkatet tuleks kammida iga päev, kuna see läheb kergesti takuseks ja mustaks. Koerale võib kergesti silmanurkadesse tekkida tumedad laigud, mida saab ennetada pidades näo puhta ja kuivana. Peaks eelistama ka toite, kuhu pole lisatud värvaineid.

„Näitusekarvas malta koer on kõige keerulisem tõug üldse,“ kinnitab Sveta Grün. „Ta on isegi keerulisem kui shih tzu. Karvahooldus on meeletu töö – sellega tuleb tegeleda paar tundi päevas, millega kaasneb igapäevane kammimine, pesu kord nädalas, papiljottide tegemine jne jne.“

Kodukarvas malta koera karvahooldus on lihtne. Veidi kammida ja harjata, pesta kolme nädala tagant.

Iseloomult mängulised ja sõbralikud

Malta bichonid on mängulised ja võivad olla seda terve oma elu. Nad on sõbralikud, tähelepanelikud, julged, vilkad, kuid võivad olla ka rahulikud, tagasohoidlikud. Sveta kinnitab, et malta bichonid on rõõmsad ja koostööaltid.

Väikse koera sees elab ta enda arvates palju suurem koer, mistõttu võib ta mängida bossi endast palju suuremate koertega.

Kui malta bichon on üle poputatud, siis võib temast saada ka teisi kontrolliv, ülikaitsev koerake, mistõttu loeb Sveta sõnad peale, et malta koera peab siiski ka kasvatama, mitte ainult nunnutama ja poputama. Reeglid peavad olema paigas. Ka malta koeral peab olema selge, kes on karjajuht. Muidu võtab väike koer endale karjajuhi rolli, muutub tigedaks, hakkab haukuma ja urisema kõikide peale.

Sveta juhib tähelepanu ka sellele, et võõrastel ei tasuks tänaval malta koera täiesti suvaliselt paitama ega nunnutama tulla, vaatamata sellele, et tegemist on ju nii ilusa ja armsa koerakesega. Koer võib ehmatada ja hambad võõrale kätte lüüa, sest tänaval jälgib ka malta koer eelkõige oma omanikku. Ja nii hakkavadki jutud liikuma, et need valged nähvitsad on tigedad ja hammustavad… linnalegendid sünnivad ju ruttu.

Sellele tõule meeldib omanikule meeldida, nad on õpihimulised, mistõttu on neid ka lihtne koolitada. Malta bichon järgneb omanikule igale poole, ja talle ei meeldi olla üksinda. Malta koer vajab seltskonda ja hoolitsust, mistõttu paljudel selle tõu omanikel on kodus kaks või kolm koera.

Rasmus Grün lisab, et ka nende juures on käinud  üks vahva inimene, kes võttis ühe kutsika, ja järgmisel aastal tuli uuesti, ja võttis veel teise koera, sest malta koeri peabki kodus olema vähemalt kaks, kui mitte kolm.

Sveta lisab, et kahel malta koeral on üheskoos palju mõnusam kasvada. Kolmega on veidi keerulisem, kuna mängu tuleb juba ka karjaefekt.

Malta bichoni omanik

Sveta kinnitab, et tema on omanike suhtes vägagi valiv, eriti siis, kui peres on väikesed lapsed.

Väikesed lapsed võivad väikese koera jaoks olla ohtlikud, sest nad ei saa sageli aru, kas see on mänguasi või elusolend. Kui malta koera kusagilt kõrgelt maha kukutada, siis võivad tagajärjed olla vägagi kurvad, lausa fataalsed. Sageli kisuvad lapsed väikest koera kõrvadest, mistõttu võib koerast kasvada ka väike tigedik.

On ka neid peresid, kus on 8-10-aastased lapsed, kes tahavad kangesti koera saada. Selliste perede puhul räägib Sveta lastevanematega eraldi ja üritab neile selgitada, et koera eest ei vastuta siiski mitte laps, vaid ikkagi lapsevanem.

Selgub, et malta koera uuteks omanikeks on Sveta abil saanud enamuses 30ndates aastates inimesed, kellel kodus ka veidi vanemad lapsed (13-14-aastased) ja on ka veidi vanemaid inimesi. On teada, et USAs on malta koerad vägagi populaarne tõug just vanadekodudes. Malta koerale meeldib inimeste lähedus ja nad ei vaja pidevat liikumist, mistõttu on nad suurepärased sülekoerad ja mõnusad kaaslased ka vanemale inimesele.

Sveta lisab, et Eestis võib olla pensionäride puhul probleemiks see, et malta koera kutsikad on siiski üsna kallid, mistõttu on pidanud paljud inimesed kutsika ostust loobuma. Näiteks Soomes maksis malta bichon 2014 aastal keskmiselt 1740 eurot, see oli 7. kalleim tõug.

Sveta lisab, et eriti karmiks lähevad tema lepingud siis, kui ta loovutab uuele omanikule emase malta koera kutsika. Eesmärk on kaitsta emast koera selle eest, et temast ei saaks „sünnitusmasin“. Tingimused on karmid, ja kui on kirjas, et see konkreetne emane kutsikas ei lähe aretusse, siis ta ka ei lähe.

Mitu pesakonda võiks malta koeral elu jooksul olla, kui koer sobib aretusse?

Sveta tõdeb, et kui koer on hea sünnitaja, siis võib neid pesakondi elu jooksul olla kolm-neli, kui on halb sünnitaja, siis piisab esimesest pesakonnast, et selles probleemis veenduda.

Tervisega probleeme ei ole

Malta bichon on terve tõug. Silmad on veidi väljapoole tulevad, mistõttu võivad silmad rähma ajada, põhjuseks võib olla hormonaalne muutus, allergia, vale toit. Sveta lisab, et tema punnsilmadega malta koerasid ei teagi, neid on vähe.

Ka patella luksatsiooni ehk põlvekedra paigaltnihkumist võib esineda nagu ka teistel väikestel tõugudel. Mõnikord on vaja seetõttu teha operatsioon.

Geneetilisi probleeme ei ole, südamehaigusi ei ole. Näib, et malta koera pole olnud siiski õnneks sedavõrd populaarne, et ta oleks suudetud haigeks aretada.

Pikk-pikk ajalugu

Malta bichon on vanim bichoni-tüüpi koertest, sest juba vanast Egiptusest on leitud väikesi kujukesi, mis kujutavad malta koera moodi koeri. Sarnast koera on kujutatud ka Ramses II hauakambris.

Arvatavasti on tõug veelgi vanem, sest Ateenast on leitud vaas, mis on vanem kui 900 aastat eKr, millel on näha samasugust koera, keda on kujutatud Egiptusest leitud kujukesena. Väga vanal vaasil on kirjas, et koerad on pärit Melita saarelt Aadria meres.

On teada, et Callimachus (311 eKr – 240 eKr) kirjutas esimese tuntud kirjelduse malta koera laadsest koerast juba 2250 aastat tagasi. Ka Aristoteles (385 eKr – 323 eKr) mainib oma ajastu koeri üles loedeldes väikest kasvu koera, keda ta nimetab canis melitanses. Aristoteles ütleb, et see koer on nagu pilv, kes lendab taevas.

Vana-Roomas olid sellised pisikesed koerad paljude daamide suured lemmikud. Noil ammustel aegadel kutsuti malta bichonide laadseid koeri ka naisterahvaste juveelideks.

Malta koer oli laialt levinud Vahemere aladel enne meie ajaarvamise algust, kuid selle tõu päris täpset algupäras siiski ei tunta. Tõu nimi viitab sellele, et ta on pärit Malta saarelt, kuid arvatakse, et ta on pärit siiski hoopis Itaaliast. Tõu nimetus viitab küll Maltale, kuid see on hoopis sõnast „maltalane“, mille juured ulatuvad semikeelse algsõnani „malat“, mis tähendab turvapaika või sadamat. Sõna esineb mitmes Vahemere kohanimes nagu Meledan (horvaatia keeles Mljet), mis on saar (Mljeti saar) Aadria meres, Melita linn Sitsiilias või Malta saar.

Just horvaadid väiavad, et tõug on pärit just Mljeti saarelt, mistõttu nad kutsuvadki tõugu mljetski pas või mljetski psic, mis tähendab Mljeti saare koer.

Igal juhul elasid malta bichoni esiisad Vahemere sademetes ja rannikulinnades, kus nad jahtisid sadamate ladudes ning laevade lastiruumides hiiri ja rotte.

I sajandil m.a.j. olid foiniiklased aktiivsed kaupmehed eelkõige Vahemere aladel. Malta saar oli üks kaupmeeste keskusi. Näib, et just nemad olid esimesed, kes tõid malta bichonidele sarnaseid koeri Maltale, sealt edasi liikusid koerad antiikse tsivilisatsiooni keskustesse.

Vanadel ürikutel on palju pilte just väikestest sülekoertest, kes tuletavad meelde malta bichone, pomeraniane või mõnda muud kääbuskoeratõugu.

Malta kuberneril Publiusel oli malta koer, kel nimeks Issa. Sellest koerast on kirjutanud luuletuse Marcus Valerius Martialis (40 – 102).

Prantsusmaal oli malta bichon populaarne 15. sajandil. Kuulsal keskaegsel gobeläänil „Naine ja ükssarv“ on kujutletud tänaseid malta koeri meenutavaid koeri. Malta koer toodi Suurbritanniasse siis, kui ristisõdalased tulid tagasi koju.

Renessanssiajastust tuntakse Elizabeth I õukonnaarsti Johannes Caiuse kirjutisi malta koerast. Ta kirjutas, et naised kandsid neid koeri oma kätel ja süles ning lubasid neil magada oma voodites. Caius väidab sedagi, et tõug on pärit Melita kalurikülast Sitsiilias.

Melita nimi muutus Maltaks Inglismaal, kuna toonastel inglastel olid väga tagasihoidlikud teadmised maailmast väljaspool Inglismaad. Nad teadsid Meledat, kuid Melitast ei teadnud nad midagi. Renessanssiajastu suur luuletaja Ludovico Aristo kirjutas malta koerast oma kuulsas eepilises poeemis „Orlando Furioso“ aastal 1532.

17. ja 18. sajandil aretati tõugu oluliselt väiksemaks. Rootslane Carl von Linne kirjutas, et malta koerad on umbes orava suurused. 1607 võrdles Edward Topsell võrdles nende suurust tuhkru omaga. Seejärel segati tõugu puudlit ja kääbusspanjelit ning itaaliast pärit kääbuskoeri, kes toodi Inglismaale Lääne-India kaudu. See päästis tõu, kuid nüüd oli mitmeid erinevaid malta koeri. Wallherz loetles 1817 aastal neid lausa 7 erinevat  ning aastal 1836 sai Reichenbach neid kokku 9.

Inglise kasvatajad aretasid tõule sellise välimuse nagu me tõugu täna tunneme. Malta bichonist kui tõust saame hakata rääkima alates 19. sajandi keskpaigast.

Koertenäitustel lõi malta bichon kaasa esimest korda Inglismaal 1859 ja USAs 1877.

Soome saabus esimene malta koer 1912 Venemaalt.

Mitmed maailmakuulsad kunstnikud nagu Goya, Joshua Reynolds, Edwin Landseer ja Tizian on sajandite jooksul kujutanud malta koeri oma ajastu salongides kaunite naiste kõrval. Malta koer on ühel pildil näiteks Franz I ja Alba hertsoginnaga.

Malta koerte omanike seast leiame läbi aegade palju kuulsusi: Rooma imperaator Claudius, May Stuart, kuninganna Victoria, Josephine Bonaparte, kuninganna Marie Antoinette, Elvis Presley, Elizabeth Taylor, Marilyn Monroe, Tony Bennett, Jane Fonda, Barbra Streisand, Madonna, Halle Berry, Susan Sarandon, Eva Longoria, Miley Cyrus, Chris Isaak, Ashley Tisdale jpt.