Rod Campbell „Kallis loomaaed“

(Pegasus)

Millist lemmiklooma sooviksid loomaaiast? Kergita klappe ja vaata, kes loomaaiast saadeti – lõpuks täpselt õige loom! Väikelaste ja lastevanemate lemmikraamat „Kallis loomaaed” on tõlgitud 22 keelde ja seda on müüdud üle 8 miljoni eksemplari.

Tegelikult on hiiglama vahva, et eesti keeles ilmub toredaid pappraamatuid ka pere pisematele, et lastele juba maast-madalast raamatut näidata, tutvustada, ja sealt ka lahedaid pilte uudistada.

“Kallis loomaaed” just selline lahe pappraamat ongi, mis ei lähe katki, kui mudilane selle oma kätte võtab ja “uurima” hakkab. Selles raamatus on palju põnevaid loomi ja vahvaid klappe ning klapikesi, mida saab avada ja uurida, mis nende all peidus on. Raamatu autor alustab sellega, et olevat kirjutanud loomaaeda, et sealt saadetaks talle üks loom ja seejärel saame uurida ning välja selgitada, milline loom talle saadeti, ja mis ta sellega tegi.

Esimese klapi all on peidus elevant, kes oli liiga suur, mistõttu saatis autor selle looma loomaaeda tagasi. Teine loom paistab saadetisest lausa välja, sest tal on ilmatuma pikk kael – otse loomulikult on see kaelkirjak, mis samuti autorile ei sobi. Kolmandas saadetises olnud loom oli liiga kuri – mis sa arvad, kes see oli? No see oli lõvi. Neljanda saadetises on üks üsna pahur loom – ma usun, et kui oled loomaaias käinud, siis oled seda looma ka näinud – see oli kaamel.

Kolm looma saadetakse loomaaiast veel. Üks neist oli liiga hirmus, üks oli liiga vallatu, üks oli liiga hüplev. Mis loomad need olid? No selle ma jätan väikesele lugejale endale avastada. Ja alles kaheksas saadetud loom on sobilik! Kes see oli? Ka selle pead ise järele vaatama.

Igal juhul on “Kallis loomaaed” üks igati vahva raamat mudilastele. Siin on lühikesed tekstid, mida koos ema ja isa või vanaema ja vanaisaga uudistada, siin on palju vahvaid loomi ja siin on palju põnevaid saadetisi, mille klappe ja uksekesi saab väike lugeja avada, seega on ka käelist tegevust.

Väga vahva raamat.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja puuksutav poni“

(Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus ei tea, kumb talle vähem meeldib, kas igav aiatöö või ootamatult maisipeenrasse ilmunud puuksutav poni. Teisalt vajab iga õige kauboi ju ometi hobust. Aga kuidas ühe sellisega ratsutada?

Pean tunnistama, et kauboi Klausi lugude teine raamat on täpselt sama mõnus ja humoorikas nagu seda oli ka esimene raamat.

Seekord öeldakse raamatu alguses, et Metsikus Läänes elavad kauboid, kesd kappavad hobustega preerias ringi, joovad plekk-kruusist kohvi ja magavad lõkke ääres. Kauboi Klaus ei maga lõkke ääres. Ta elab farmis Killuke Õnne ja tal on hoopis lillemustriga portselantass. Tal ei ole ka hobust, kuid tal on põrsas Liisa ja lehm Roosi. Lehm Roosit tal esimese raamatu alguses ei olnud. Ja Klausil on ka köögiviljaaed.

Just nüüd on päevakorral selles köögiviljaaias maisikoristus, kuigi Klaus pole sugugi kindel, kas kauboid ikka peavad maisi koristama. Tegelikult peaksid ju kauboid hoopis hobustega mööda preeriat kappama.

Kauboi Klaus on üsna tusane, ta istub oma maisipõllul ja toriseb. Tema arvates on maisikoristus sama meeldiv nagu peedikissell, mis tegelikult pole ju üldse mitte meeldiv. Ta mõtiskleb, et maisikoristus on sama jube nagu ponipuuksud, kui äkki kostub maisit “PUUKS!”

Kes on see puuksutaja maisipõllul? Klaus läheb asja uurima ja näeb, et keset maisi seisab pisike laiguline poni, kes nabistab maisitõlviku kallal. Klaus tahaks teada, kas selle poni seljas saaks ka ratsutada, kuigi Liisa ja Roosi ei ole selles veendunud, sest ponil ei ole ju sadulat! No ja pidureid ei ole ka! Ja äkki peaks ponisse mündi sisestama, et ta jooksma hakkaks!

Klaus üritab siiski proovida, kuid sellest saab üks üsnagi naljakas sõit, mis viib Klausi ja poni preeriasse, sinetavate mägede poole.

Preerias kohtub Klaus indiaanlasega, kellel on kummaline nimi – Vaata Siia Ja Naerata. Ootamatu nimi, kuid indiaanlastel ongi ju igati omapärased nimed. Ja see indiaanlne käib ringi fotokaameraga ja pildistab kõike ja kõiki.

Kuni poni paneb jooksu, siis hakkavad Klaus ja indiaanlane teda otsima, saad teada sedagi miks indiaanlane fotograafiks hakkas. No ja juttu on ka verevendlusest, kuigi selles raamatus saab sellest pigem piimavendlus, kuid ka nii võivad kauboist ja indiaanlasest sõbrad saada. Raamatu lõpus saame osa ka ratsutamisest poniga ja plaksumaisist.

Jällegi igati vahva lasteraamat. Tekstid on lühikesed, lihtsad ja arusaadavad, humoorikad ja mõnusad. Ja jällegi on suurepärased pildid joonistanud Karsten Teich.

Eva Muszynski, Karsten Teich „Kauboi Klaus ja põrsas Liisa“

(Ühinenud Ajakirjad)

Kauboi Klaus elab koos põrsas Liisaga Metsikus Läänes farmis nimega Killuke õnne. Kui ta poodi tahab minna, peab ta endale tuukriülikonna selga tõmbama, sest farmi ümber kasvab tihe kaktusevõsa. Pärast üht järjekordset poeskäiku tekib Kauboi Klausil idee …

See on üks vahva, lihtne ja humoorikas lasteraamat, mille peategelaseks on kauboi Klaus. Mina oma lapsepõlvest mäletan, et mulle meeldisid kangesti kauboifilmid ehk vesternid, mida Soome televisioon näitas üsna sageli. Ja nii saigi oldud ühel hetkel kauboide poolt ja mõnikord, mõnel teisel hetkel hoopis indiaanlaste poolt, ja eks sai ju ka hoovis ikka ja jälle kauboisid ja iniaanlseid mängitud.

Viimasel ajal ma väga palju kauboisid filmides ja raamatutes näinud polegi, mistõttu on vahva, et nüüd toimetab raamatukaante vahel lastele mõeldud kauboi Klaus. See on kauboi Klausi lugude esimene raamat.

Raamatu alguses öeldakse, et Metsikus Läänes elavad kauboid, kes kappavad hobustega preerias ringi ja püüavad lassoga lehmi. Enamasti on nende nimi kas Jim või Bill. See raamat on kõigile kauboidele, kelle nimi ei ole ei Bill ega Jim.

Seejärel saame teada, et kauboi Klausil on farm ja põrsas. Farmi nimi on Killuke Õnne ja see asub Metsikus Läänes. Põrsa nimi on Liisa ja talle meeldib päevitada. Tegelikult ju üsna naljakas, kui mõelda selle peale, kuidas põrsas päevitab, siin on isegi pilt, kuidas põrsas Liisa päevitab.

No ja seda saame ka teada, et farmi ümber lokkab kaktusevõsa. Kaktused kasvavad tihedalt koos ja on kohutavalt okkalised, sest nii ei saa bandiidid ja koiotid läbi. See meeldib kauboi Klausile, sest talle ei meeldi tülid.

Ühel päeval on päevakorral poepäev, sest Klausil ja Liisal on ube ja kohvi vaja. See paneb kauboi Klausi oigama, sest kord kuus peab ta läbi kaktusevõsa tungima. Selleks on tal vaja selga panna tuuktiülikond, isegi ta pead ümbritseb raske tuukrikiiver. Loomulikult pääseb Klaus sedasi läbi kaktusevõsa, kuid see on üsnagi raske ettevõtmine. Linnas, poes, ei saa temast keegi õigesti aru, mida ta küsib, sest tal on ju tuukrikiiver peas. Siin on ka vahva pilt, kuidas kauboi Klaus poes on, kus leti ääres seisavad teiste seas ka legendaarne kauboi Buffalo Bill ja legendaarne kantrilaulja Johnny Cash. Klaus saab oma kauba kätte, kuid seal on lisaks ubadele ka koogid, kommid, sidrunid, moos, mesi jpm. Nii nagu poes keegi tellimusest aru sai. Liisa on valiku üle õnnelik, kellele ei maitseks kommid, moos ja mesi. Klaus mõistab, et raske tuukriülikond peab kaduma, kuid kaduma peab sel juhul ka tihe kaktusevõsa.

Mida Klaus ja Liisa kaktusevõsaga ette võtavad, selle pead juba ise raamatust järgi uurima. Igal juhul saab siin päris palju nalja ja Klausi lahendus on üris omapärane.

Raamatu teises pooles otsivad Klaus ja Liisa endale lehma, ja ka lehma otsingutel lähevad asjad vägagi naljakaks, sest kohale tuleb lausa kolm lehma – Roosi, Juta ja preili Katja. Kes osutub valituks ja miks, ka sellele saad sellest vahvast raamatust vastuse.

Igal juhul on kauboi Klausi lugude esimene raamat igati vahva ja huumorikas ning lastesõbralik. Tekstid on lühikesed ja mõnusad lugeda, ja lisaks on raamatus väga palju väga lahedaid illustratsioone.

Jorn Lier Horst, Hans Jorgen Sandnes „Detektiivibüroo Nr 2. Operatsioon Varjumees“

(Varrak)

Keegi on kaevanud teele suure ja sügava augu. Oliver märkab seda liiga hilja ja lendab uperkuuti üle jalgratta lenksu. Kes sellise sigadusega hakkama sai? Ja miks?

Tiril ja Oliver asuvad jälgi ajama. Kõigepealt võssakasvanud lagendikul ja seejärel mahajäetud hurtsiku juures. Siis ilmub välja vana kaart, kus on imelikud märgid. Kas nad suudavad mõistatuse lahendada? Vahel on number kaks olla enam kui küll.

See on sarja „Detektiivibüroo nr 2” teine raamat. Sari on mõeldud kõige noorematele – see on nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis!

Noorematele lugejatele mõeldud kriminaalsete detektiivilugude sari “Detektiivibüroo Nr 2” on jõudnud teise raamatuni. Mul esimest raamatut ei ole õnnestunud lugeda, kuid kohe alguses kinnitan, et hullu pole midagi, sest seda raamatut saad lugeda ka sedasi, et esimest raamatut lugenud ei ole.

Kinnitan ka seda, et lastele suunatud krimka on igati põnev ja kaasahaarav lugemine, mis on sisult lihtne, kuid põnevust jagub lõpuni välja.

Raamatu esisisekaantel on vahva kaart, milles saab lugeja teada, et põneva loo sündmused leiavad asset Elvestadis, mis on väikelinn Svenna jõe suudmes. Elanikke on selles linnakeses vaid 937.

Seejärel tutvustatakse lugejale Detektiivibüroo Nr 2 liikmeid, kelleks on Tiril (tõenäoliselt kõige vahvam tüdruk Elvestadis), Oliver (ülitark detektiiv) ja lisaks veel ka Otto, kelle kohta öeldakse, et ta on ehtne jäljekoer, kes nuhib kõik saladused välja. Lisaks veel Tirili ema, kes on erakordselt kannatlik ja abivalmis, ühtlasi valmistab maailma parimat kakaod, onu Fred, kes on töötanud politseis ja teab uurijatööst rohkem kui keegi teine. Onu Fred on asutanud ka Elvestadi esimese detektiivibüroo ja töötab eradetektiivina. Kaasa lööb ka vanaisa Franz, kes on reisinud ümber maailma ja kogenud kõike, tema maja on täis asju, mida ta kogub.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et Tiril ja Oliver kihutavad jalgratastega, kuni keeravad teelt kõrvale jalgrajale, mis viib üle Vainu. Äkki käib pauhti, ja Oliver paiskub üle lenksu, teeb õhulennu ja maandub käkaskaela ristikus. Oliveri käsivarred ja põlv on pärast kukkumist verised ja jalgratta esiratas on kaheksas. Mis juhtus?

Selgub, et Oliver oli sõitnud suurde auku. Keegi oli keset teed suure augu kaevanud. See oli vähemalt meetri laiune ja niisama sügav. Tegelikult on neid auke lausa kolm, lähedal oleval aasal on aga veel kuus auku!

Oliver tõdeb, et eile neid ju siin ei olnud. Kes on need teinud? Ja milleks?

Tiril tahab midagi vastu öelda, kuni lapsed märkavad aasa taga mestaservas, et seal seisab üks mees, seljas mantel ja peas must laia äärega kaabu, mille serv varjas silmi. Mees tõuseb äkitselt püsti ja keerab ringi ning tõttab kõrgete puude vahele ja kaob silmist!

Seejärel olema juba Pagari tänaval majas number 2, kus asub laste detektiivibüroo. Seal paneb Tiril Oliveri haavadele plaastri ja lapsed on kindlad, et neil on juhtum, mis tuleb lahendada. Sedasi ei tohi ju ometigi keset teed auke kaevata ja ka Oliveri ratas on katki, keegi peab selle kinni maksma ja kes on see Varjumees, keda nad metsaserves olid märganud.

Järgmisel päeval naasevad lapsed sündmuskohta ja selgub, et auke on juurde tehtud, kokku lausa 13 auku! Lapsed otsustavad tulla öösel tagasi, et vaadata, kas see Varjumees tuleb öösel uusi auke kaevama.

Enne öö saabumist lähevad lapsed vanaisa juurde, et infot koguda, sest vanaisal oli alati põnevaid lugusid ja midagi külma juua. Lapsed räägivad vanaisale, mis nendega oli juhtunud ja vanaisa kinnitab, et Vainul on ka varem salapäraseid asju juhtunud. Vanaisa jutustab, kui tema väike oli, siis telkisid Vainul mustlased, mistõttu nimetati seda kohta Mustlasevainuks. Vanaisa näitab vanu fotosid, mis tehtud Vainust ja Hurtsikumäest. Vanaisa räägib ka ühe jubeda loo, mis olevat kunagi Vainul juhtunud, mistõttu lapsed ei teagi, kas öösel sinna ikka minna või mitte.

Tiril ja Oliver otsustavad siiski minna ja nii nad näevadki, kuidas Varjumees öösel auke kaevab. Miks ta seda teeb? Lapsed jälgivad olukorda, kuni Varjumees hakkab minema, kuid ta pillab maha ühe paberi. Lastega on kaasas ka koer Otto, kes tuiskab minema ja tuleb tagasi, mahakukkunud paber hambus. See ei ole mitte mingi tavaline paber, sest tegemist näib olevat peidetud aarde kaardiga.

Siinkohal teen mina jällegi oma loos pausi, sest nüüd lähevad sündmused põnevaks ja ma ei saa ju ometigi Sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul hakkavad lapsed uurima, mis kaardiga on tegu, millisest aardest käib jutt, ja kus see aare võiks asuda. Lapsed lähevad luurama ka Hurtsikumäele, kus asub üks vana ja mahajöetud hurtsik, kas seal võiks elada Varjumees?

Kas lapsed leiavad Hurtsikumäelt Varjumehe? Kes on Josef Scott? Kas onu Fred oskab ja saab lapsi aidata? Kas lapsed leiavad peidetud aarde? Mis aare see selline on? Miks Varjumees aaret jahib?

Igal juhul lähevad sündmused põnevaks ja lõpuks peavad lapsed lausa põgenema! Kui raamatu läbi loed, siis saad teada, kelle eest Tiril ja Oliver põgenevad. Ja kes ikkagi see Varjumees on?

Selline põnev lugu rullub lahti selle raamatu kaante vahel.

Väga vahvad on ka selle raamatu illustratsioonid, mis on Hans Jorgen Sandnesi joonistatud ja need on kindlasti väga oluline osa selles raamatus.

Ma usun, et kui selle raamatu läbi saad, siis jääd ootama kolmandat osa või lähed otsima ka sarja esimest raamatut, näiteks raamatukogust.

Eveline Hasler „Hiiglane Melchior“

(Ühinenud Ajakirjad)

See on tõestisündinud lugu Šveitsis Glaruse mägedes sündinud Melchior Thutist. Ilmale tulles on Melchior täiesti tavaline tita, ei põrmugi suurem kui teised. Aga kui ta kord kasvama hakkab, ei ole sellel lõppu. Ta kasvab ja kasvab. Peagi ei mahu ta oma voodisse ega ka vanemate majakesse, mis asub kauges mägiorus. Hiiglane Melchior läheb maailma avastama. Mida ta kõik kogeb ja kuidas ta Ludwigsburgi lossi jõuab, saate teada raamatust.

Kolmekümnendatel Glaruses sündinud šveitsi kirjanik Eveline Hasler on õppinud psühholoogiat ja ajalugu ning töötanud mõnda aega õpetajana. Enne paljudesse keeltesse tõlgitud ja auhindadega pärjatud ajalooliste romaanide kirjutamist tegi ta endale nime lastekirjanikuna. Tema fantaasiarikkad raamatud viisid noored lugejad Šveitsi ja Saksamaale.

Andrei Fedortšenko sündis 1956. aastal Kaliningradis. Ta lõpetas Moskva polügraafia kõrgkooli graafiku ja raamatuillustraatorina ja töötas aastaid Valgevenes Minski Riikliku Ülikooli kirjastuse kunstniku ja kujundustoimetajana. Alates 2013. aastast elab ta Šveitsis Aaraus, ning töötab kunstniku, ajakirjaniku, esseisti ja pedagoogina. Illustraatorina näitab ta selgelt, et ka digiajastul ei kaota traditsioonilised tehnikad oma võlu.

Kui Sulle meeldivad muinasjutud ja sellised raamatud, milles on ka palju ilusaid joonistusi, illustratsioone, siis on “Hiiglane Melchior” just see õige raamat.

Eks me ole ju ka varem lugenud lugusid igasugu hiiglastest, nii headest kui ka halbadest, ja kindel on see, et Melchior on see hea hiiglane. Ja ma ei ole sugugi kindel, kui suured on teiste lugudes hiiglased, kui pikad nad on, kuid Melchior kasvu on selles loos mitu korda mainitud ja näib, et 2 meetrit ja 70 cm peaks temal pikkust olema küll. No sellise kasvuga meest saab ju tõepoolest hiiglaseks nimetada.

Ma ei ole päris kindel, et kas see lugu on tõestisündinud lugu, pigem tundub see olevat vahva muinasjutt, kui aga tõestisündinud, siis on see tõepoolest igati imeline lugu.

Raamatus alguses saame teada, et Melchior tuli ilmale Glanerlandis, kantoni kaugemas nurgas Tierfehdis, kus kõrged mäed poolkaares orgu ümbritsevad. Melchior ei olnud sündides suurem kui teised imikud, kuid ta sirgus üheks suuremaks inimeseks Euroopas.

Seejärel saame teada, kus Melchior koolis käis, kusjuures koolis oli Melchior kõige pisem, kuigi õpetaja ütles, et ta vapper ja nutikas. Melchiori isale ei meeldinud sugugi, et tema poeg oli teistest väiksem, sest mägedes peab talunik kindlalt jalgel püsima! Saame teada sedagi, et suvel tohtis Melchior koos vanematega õles mägikarjamaadele minna, kus lõhnas ravimtaimede ja heina järele. Ühel päeval pidi Melchior heinahargiga kotkast peletama, kes tahtis Melchiori väikseimat tallekest röövida.

Ühel talvel, kui Melchior oli kuusteist aastat vana, jäi ta haigeks. Tal oli kõrge palavik ja umbes samal ajal langes taevas ka täht. Kui Melchior oli paranenud, hakkasid tal käed ja jalad kasvama! Ja kasvasid ja kasvasid.

Nii saabki Melchior hiiglasemõõdud ja hakkab isa põldudel aitama. Vend pani ta kive tassima ja isegi hobuse asemel vankrit vedama. Üks halb asi on selles hiiglasekasvus see, et Melchior tahtis kogu aeg süüa, mistõttu perekond kardab, et ta sööb ju kõik ära!

Ühel päeval ilmus Melchiori vanemate juurde metsakaupmees Vögeli, kes tahtis Melchiori palgiparvega kaasa võtta. Tal oli plaan hiiglast Hollandis aastalaadal näidata. Vanemad olid sellega nõus ja said vastutasuks kolm kuldmünti.

Nii näidatakse Melchiori Hollandis aastalaadal, huvilisi on palju, kuid Melchiori meel on kurb, kes ikka tahab, et teda jõllitatakse ja näpuga näidatakse. Laadal on ka üks paljureisinud mees, kes soovitab Melchioril hoopis Berliini minna. Seal otsib kuningas pikki poise sõjaväkke. Sellesse väkke pidid sobima poisid alates meeter seitsmekümnest, mis siis rääkida veel Melchiorist, kes sel hetkel oli pikk kaks meetrit ja 34 sentimeetrit! Vögeli viibki Melchiori Berliini, kus saab selle eest lausa 10 kuldmünti.

Sõjaväes selgub, et Melchior on liiga pikk, nagu oleks üks täiskasvanud keset lastekarja, mistõttu laseb kindral Melchiori priiks. Ka Vögeli on lahkunud ja seepärast on Melchior nüüd päris üksi.

Mis saab nüüd hiiglasest edasi, seda pead Sa juba ise edasi lugema. Igal juhul viib saatus teda hertsog Karl Eugeni lossi ja õukonda, kus ta kohtub ebameeldivate kääbustega, kauni daamida, kel nimeks Catharina. Melchior võtab osa isegi maskiballist, armub, kuid Melchiori kisub ikkagi koju, mägedesse.

Kas hiiglane jõuab koju ja mis teda seal ees ootab, seda saad teada, kui selle ilusa ja muinasjutulise loo lõpuni loed.

Igal juhul on “Hiiglane Melchior” ilusate ja muinasjutuliste lugude sõpradele üks hiiglama vahva lugemine.

Raamatu imelised pildid on joonistanud Andrei Fedortsenko.

Jürgen Banscherus „Kwiatkowski juhtumid. Kadunud rulluisud“

(Pegasus)

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” teises osas „Kadunud rulluisud” palub rulluiskudega pitsakuller Fritz Kwiatkowski abi: tema rulluisud varastati töö juures ära, ta pidi sokkis koju jooksma!

Algul tundub juhtum üsna lihtne. Aga sellest, mida Kwiatkowski teada saab, poleks ta tõenäoliselt osanud undki näha …

Jürgen Banscherusi auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 19 keelde ning sarja raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari.

Alles see oli, kui sain kirjutada “Kwiatkowski juhtumite”-sarja esimesest raamatust “Nätsuvandenõu”, kuid paralleelselt esimese raamatuga on ilmunud ka sarja teine raamat “Kadunud rulluisud”. Ja see on ju igati vahva, sest nii saab lugeda selle ägeda sarja kahte esimest osa ja ma usun, et paljud väikesed krimkade sõbrad jäävad ootama ka järgmisi raamatuid.

Kwiatkowski tutvustab ennast ka selle raamatu alguses eradetektiivina, kuigi ta on ju koolipoiss, kellele meeldib oma voodis lebada, ema vanasid Rolling Stonesi plaate kuulata, närida võrratut Carpenter’si nätsu. Iga päev joob ta kaks pudelit värsket täispiima, mis teeb head tema väikestele hallidele ajurakkudele. Kui ma õigesti mäletan, siis oli ka legendaarne detektiiv Hercule Poirot see, kes just oma halle ajurakke kasutas, et juhtumeid lahendada. Seetõttu igati vahva paralleel.

Seekordse loo alguses lubab Kwiatkowski oma emale, et loobub mõneks ajaks detektiivitööst, kuna tal pisukesi probleeme koolis. Emale see meeldib, mistõttu tellib ta kaks pitsat Salvatore pitsarestoranist. See on Kwiatkoskile igati meelepärane, sest neil on parimad pitsad ja neil on ka linna kiiremad pitsakullerid. Seekord ei lähe asjad sugugi kiirelt, sest poole tunni möödudes polnud kuller veel kohale jõudnud. Kwiatkowski hakkab muretsema, kui uksekell heliseb. See on pitsakuller Fritz.

Fritz näeb üsna kurnatud välja. Selgub, et keegi on pihta pannud tema töövahendi – rulluisud. Salvatore pitsarestoranil autosid ei ole, mistõttu Fritz liigub rulluiskudel, et pitsad õigeaegselt ja kiirelt kohale tuua. Nüüd on keegi rulluisud pihta pannud! Fritz küsib emalt luba seda juhtumit uurida, mille ta ka saab. Lisaks lubab Fritz noorele detektiivile tasuks viis pakki Carpenter’si nätsu.

Juba järgmisel päeval leiab Kwiatkowski rulluisud üles. Need olid ühe sarapuupõõsa all. Veel sama päeva õhtul heliseb Kwiatkowski kodus uksekell – seal on Fritz, ja selgub, et keegi on jälle rulluisud pihta pannud! Kwiatkowski ei suuda uskuda, kuidas on see küll võimalik. Just ta need ju leidis ja Fritzile tagasi andis, ja nüüd täpslet sama seis!

Kwiatkowskile tundub, et miski selles loos ei klapi ja ta alustab jälitustegevust, kusjuures vaatluse alla võtab ta Fritzi.

Mis selgub? Kes on süüdi? Kes on varas? Või polegi varast?

Igal juhul on vastus selles juhtumis igati isemoodi ja ootamatu, sest süüdlane saab tabatud ja põhjus rulluiskude varastamiseks on üsna omanäoline.

Igal juhul on ka Kwiatkowski-sarja teine raamat igati mõnus lugemine ja lahe kriminull. Selline mõnusalt lastesõbralik, kuid piisavalt põnev ja samas ka humoorikas. Midagi pole öelda, Kwiatkowski on üks nutikas selle ja kindlasti tasub oodata selle sarja järgmisi raamatuid.

Maria Parr „Väravavaht ja meri“

(Eesti Raamat)

Uue jalgpallitreeneri saabumine toob kaheteistkümneaastase Lena Lidi väravavahikarjääri kohale mustad pilved. Naabermaja Trille mõtiskleb, kuidas avaldada muljet nende klassi uuele tüdrukule. Vanaisa aga jahib merel kõigi aegade suurimat kalapurakat ega muretse põrmugi selle pärast, et hakkab juba vanaks jääma.

Ühe aastaringi jooksul tuleb Lenal, Trillel ja vanaisal võidelda nii iseenda kui ka mässavate loodusjõududega. Nende mereäärsest kodukülast Prõmaka-Mathildest saab nüüd karmimate seikluste, suurte tunnete ja tõeliste draamade tander. Sest mis Lenal ja Trillel üle jääb, kui nende ehitatud parved lähevad põhja, meri uhub pudelposti koduranda, ja keegi ei hooli sellest, mida nad päriselt kõige paremini teha oskavad?

Üks on igatahes kindel – keerulises olukorras need kaks võrratult kokkusobimatut sõpra alla ei vannu. Seda enam, et Lenal on asja kohta oma arvamus: „Tuuslari tuulispask, nüüd peavad nad seal eesliinil küll üles ärkama!“

„Väravavaht ja meri“ on kaasahaarav ja sündmusterohke järg autori varasemale, rahvusvaheliselt menukale lasteromaanile „Vahvlist südamed“.

Maria Parr (snd 1981) on Norra kõige populaarsem lastekirjanik. Tema esikraamat „Vahvlist südamed“ ilmus 2005. aastal, laiema tuntuse saavutas ta aga 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“ (eesti keeles mõlemad 2013). „Väravavaht ja meri“ on saanud Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ning kandideerib ka teistele kirjandusauhindadele.

Kui sinu lapsepõlv on möödunud Astrid Lindgreni raamatutega, siis otsid ka edaspidi lasteraamatutest seda miskit, mis meenutaks sinu lapsepõlveraamatuid ja Astrid Lindgreni. Mulle tundub, et Maria Parri raamatud on neile vist kõige lähemal. Selline mõnus ja karge põhjamaine hingus, vahvad peategelased, palju huumorit, kuid ka tõsisemaid, argisemaid asju ehk midagi sellist, mida tavaelu sulle (lapsele) pakub. Siin on ka soojust, siirust ja laspemeelsust.

„Väravavaht ja meri“ on nüüd juba kolmas raamat, mida on mul õnnestunud Maria Parri sulest lugeda ja pettuda ei tulnud seegi kord. Tema raamatud on lihtsalt suurepärased.

„Väravavaht ja meri“ koosneb neljast osast, mille peatükid on justkui väikesed pildid, laastud peategelaste elust ja sündmustest, mis väikeses kalurikülas, nimega Prõmaka-Mathilde toimuvad. Need on antud läbi peategelase, 11-12-aastase poisi, 7 klassi mineva Trille silme läbi ja see on autoril suurepäraselt õnnestunud, sest mulle tundub, et just sedasi sellises vanuses poisid mõtlevadki. Võib olla mitte kõik, aga paljud kindlasti.

Raamat algab sellest, et Trille kodu välisuks paugatas, nii et kogu maja värises. Esikus seisis Trille armas sõber ja naaber Lena, kes oli tulnud tagasi reisilt. Ta oli oma ema Ylva ja kasuisa Isakiga käinud puhkamas Kreeta saarel. Ta oli toonud kaasa Trillele ka kingituse, milleks oli pudel, mille sees oli purjelaev, kuid hetk tagasi oli see maha kukkunud, nii et kingitus koosnes hunnikust pilbastest ja klaasipurust.

Lena oli õnnetu, et kingituse just sedasi läinud oli, kuid reis oli olnud äge, mis tegi Trille isegi veidi kadedaks. Seetõttu kiitles poiss, et tema oli hüpanud muulilt kõige kõrgema koha pealt vette! Lena ei suuda seda uskuda, sest tema on kohaliku kaluriküla kõrgelt allahüppamise meister (eks neist „hüppamistest“ on Maria Parri eelmistes raamatutes ka juttu olnud). Muulilt ei olnud Lena kunagi merre hüpanud, sest ta ei püsinud hästi vee peal.

Lena ja Trille läksidki muulile, kus poiss oma julge hüppe ette näitab. Seda tegi ka Lena. Trille kinnitas, et kes teab, kuidas see hüpe oleks lõppenud, kui poleks tulnud Trille vanaisa, kongits käes. Ta tõmbas Lena kaldale nagu suure kala. Lena uhkustas, et ta oli tegelikult juba korraks uppunud ja nägi isegi heledat valgust.

Seejärel saatis Trille ema Kari oma poja ja Lena mustikaid korjama, sest inimesed, kes on juba nii suured, et suudavad muulilt vette hüpata, peavad hakkama ka kodutöödes natuke rohkem aitama. Ämbrid olid suured ja nende täis saamiseks kulus mustikametsas palju aega. Lena unistas metsas olles sellest, et tal võiks olla üks pisitilluke vennaraas. Lena oli mustikametsas ka kavalalt nutikas – ta korjas suurde ämbrisse käbisid ja samblatuuste ning sättis need ämbri põhja ja kui see oli juba peaaegu täsi, asus koos Trillega marju korjama. Kindlasti tuleb selline jama ju välja, kuid Lena oli kindel, et sellel hetkel teda ju Trille juures ei ole. Oh seda Lenat küll!

Korraga lõhestas suvist metsavaikust meeleheitel niutsumine. Metsas oli koer, kes oli rihmapidi kinni jäänud. Lapsed olid leidnud metsast täiesti tundmatu koera, sest kõiki teisi külakoeri nad ju tundsid. Lena oli kindel, et see on märk, see koer on mõeldud temale.

Õnne pikaks ajaks ei ole, sest mustikametsa juures asuva Ülesmäge-Joni maja õue peal oli tohutu suur valge kaubaauto ja selle ümber hulk inimesi. Koer oli nende oma. Teiste seas märkas Trille ka tüdrukut, kes nägi välja nagu päike. Tüdruku nägu raamis hele kiharapilv, ta naeratas ujedalt ja sügas koera kõrva tagant. Tundus, et need oli välismaalased, kellega me selles raamatus kohtume õige pea uuesti.

Järgmisel päeval läksid Trille ja Lena poisi vanaisaga merele. Vanaisal oli vahva kalapaat, mil nimeks Troll. See paat oli vanaisal alati olemas olnud. Sel päeval kavatses vanaisa sõita Hülgelaiuni välja, et öösel sees olnud õngejada välja tõmmata. Samal ajal viskasid Trille ja Lena merre pudeliposti. Nad lootsid, et see jõuab kusagile kaugele maale ja keegi kutsub neid tulevikus endale külla.

Jõutakse Hülgelaiuni, kus oli ka väike, asustamata saar. Sellel saarel olid ka tuletorn, maja ja laut. Selgus, et sellel laiul (saarel) oli üles kasvanud Trille vanaema, kes oli noorelt surnud. Sellel samal paadisõidul püütakse veel ka üks hiigelsuur tursk, msitõttu Lena kinnitas, et temast saab suureks saades kalur. Trille imestas, kas tüdrukust jalgpallimmeskonna värvavahti ei saagi!? Lena vastas sellele mõttele vägagi vahvalt – kaluriks hakkab ta ikka, ses tal peab olema seljatagune, kui spordiga lõpparve teeb.

Edasi saad lugeda sellest, et eespool mainitud välismaalased olid pärit Hollandist ja nad olid tulnud kalurikülla elama, vähemalt mõneks ajaks. Nad olid üürinud Ülesmäge-Joni maja, sest majaomanik oli vanadekodus. Päikselise tüdruku nimi oli Brigitte. Nüüd oli Brigitte tulnud Trille ukse taha, sest ta oli leidnud pudeliposti, mille lapsed olid eelmisel päeval vette visanud. Kaugele see pudelipost ei olnud jõudnud, kuid Brigitte tuli ütlema, et tema sai pudelipostiga teate ja tuli nüüd külla.

Ja see kõik, millest olen rääkinud, on alles raamatu algus.

Loomulikult, nagu ikka, ei saa ma sulle ju kõike ära rääkida, sest sa peaksid ikka ise selle harukordselt vahva raamatu kätte võtma ja lugema, kuid mõnest asjast lühidalt veel. Raamatu sündmused toimuvad suve lõpust järgmise kevadeni, kuid sündmusi, nii humoorikaid, tõsiseid, põnevaid on siin veel ja veel.

Trille, Lena ja Brigitte hakkavad ehitama parve, mis ei taha vee peal püsida. Väga kõva parveehitaja on Lena, sest ta ongi ju selline julge ja hakkaja türduk, kellel mõnikord ei tule kõik asjad sedasi välja nagu ta plaaninud on.

Kui lapsed parve lõpuks vette saavad, sõidavad nad sellega ette suurele praamile. Lena satub taaskord uppumisohtu, kuid appi ruttab Trille isa Reidar. Nagu ma eespool ütlesin, raamatus on ka mitmeid tõsiseid teemasid.

Käime uuesti ka Hülgelaiul, kus Trille vanaema oli elanud. Vanaisa meenutas vanaema, oma noorust ja unistusi. Trille käis ka vanaema haual. Seal selgus, et vanaema oli surres vaid 36-aastane ja Trille märkas, et vanaema hauakaivi on kivi Hülgelaiult, sest selliseid kive oli poiss saarel varem näinud.

Sügisel lähevad lapsed kooli, mistõttu tuleb juurde ka uusi tegelasi. Olulist rolli mängib klassivend Kai-Tommy, kes oli üks üsna ebameeldiv jõmpsikas, kellele meeldis teisi kiusata ja narrida. Talle ei mahu pähe ka see, et Lena oli suurepärane väravavaht, sest jalgpall on ju ikkagi poistemäng.

Ja veel. Ka muusikast on raamatus juttu. Lena õppis süntesaatorimängu, kuid ta mängis pilli kohutavalt kehvalt, õigupoolest ei tahaks ta seda üldse mitte teha, pigem mängiks ta jalgpalli. Lenal „vedas“, sest ta pääses esinemisest koolis, sest ta murdis üsna kummalise (pehmelt öeldes) vahejuhtumi tõttu koolis oma käe.

Trille õppis klaverimängu. Temal tuli see palju paremini välja kui Lenal, kuid poisil oli suur hirm esinemise ees, kusjuures lugeja saab sellest esinemishirmust raamatus ka osa. Kooli jalgpallimeeskonnast on ka juttu. Uueks treeneriks sai Kai-Tommy isa. Uue treeneri tulekuga juhtus see, et Lena ei olegi enam meeskonna põhiväravavaht ja Trille loobus üldse jalgpallist.

Kas räägin natuke veel? No natuke...

Vahva oli lugeda ka sellest, kuidas Trille, Brigitte ja Lena valmistasid ette esitlust raamatust ja kirjanikust. Ja üllatus-üllatus! Kirjanikuks oli Astrid Lindgren ja raamatuks „Vahtramäe Emil“. Kui ma praegu mõtlen Vahtramäe Emili ja selle raamatu Lena peale, siis on ühiseid jooni üsna palju.

Raamatuesitluse ettevalmistuse käigus tuli Lenale huvitav mõte - filmida neid raamatustseene, mis väidetavalt jäid kunagisest samanimelisest telesarjast välja, sest need tundusid sedavõrd ohtlikud, et neid lastele teleekraanil näidata. Nüüd saame teada, kuidas Trille noorem õde Kiharake lipuvardasse tõmmatakse ja loomulikult ei lähe ka sellega asjad nii nagu Lena plaanis.

Sedagi saame lugeda, et Trille ema ootab last, mis on veidi ootamatu, sest ema on ju üle 40-aastane naine. Laps peaks jõulude ajal sündima.

Üks vägagi hirmus lugu juhtub siis, kui Lena ja Trille otsustavad minna külakesse jõulusokku jooksma. Lapsed jäävad võimsa orkaani kätte, kuid õnneks läheb kõik siiski hästi. Samal ajal, kui Trille ja Lena tormis seiklesid, sündis Trillele väike õde, kes sai endale Lena ettepanekul nimeks Inger.

Sündmusi on raamatus veel ja veel, mis seotud nii jalgpalliga, uue meeskonnaga, millega Lena liitub, kuid ka vanaisaga, kellega juhtub õnnetus, kuid õnneks on kohal Trille, kes vanaisa aitab. Üks vahva uudis on veel – sündimas on veel üks lapsuke. Toimub ka põnev jalgpallimäng, külakooli meeskonnale tuleb vastu linnameeskond, mille väravas seisab üks ootamatu tegelane! Kui loed, siis saad teada kes.

Selline vahva raamat on see Maria Parri „Väravavaht ja meri“. Mõnus ja südmalik lugemine, saab ka piisavalt nalja, on vahvaid, kaasahaaravaid ja põnevaidki sündmusi. Lugege kindlasti. Te ei kahetse.

Lisa-Marie Dickreiter ja Winfried Oelsner „Max ja Metsik 7. Tondimemm“

(Pegasus)

Mis vanad kõbikesed! Kes tahab saada meisterdetektiiviks nagu üheksa-aastane Max, ei oskaks endale soovida paremaid sõpru kui Vera, Horst ja Kilian. Koos kolme pöörase vanuriga lauast number 7 on elu Geroldsecki linnuse eakatekodus hoopis põnevam kui täiesti tavalises kodus. Aga kahjuks ka hoopis keerulisem. Sest jalgpalliduellis tuleb Maxil vastu astuda oma põlisvaenlasele Olele. Ja seda koos taatidest tiimiga! Kuid mis veel hullem: öösiti rikub linnuses korda õudne tondimemm! On see ehtne kummitus? Või on selle taga kellegi räpased plaanid? Igatahes peavad Max ja Metsik Seitse kiirelt asja uurima asuma! Uus juhtum maailma kõige krimpsulisemate ja lahedamate meisterdetektiivide jaoks! Sarjas „Max ja Metsik Seitse” on varem ilmunud „Max ja Metsik Seitse. Must Äss”.

Pean tunnistama, et ka lastele mõeldud krimkad on igati põnevad ja kaasakiskuvad ning hoiavad lugeja põnevil kuni viimaste lehekülgedeni. Täpselt sama võib öelda ka Maxi ja Metsiku 7 raamatute kohta ja selle sarja teine raamat “Tondimemm” on samuti igati põnev. Kusjuures seekord on mängus ju ka vaimud ja kummitused või kas ikka on?

Peategelaseks on neljandas klassis käiv Max, kelle ema töötab kohalikus vanadekodus, mistõttu on ka Max sunnitud elama vanadekodus. Esimeses raamatus sai poiss vanadekodus tuttavaks kolme mõnusa vanainimesega – endine näitleja Vera, endine teadlane Kilian ja endine jalgpallitreener Horst. Kuna nad söövad koos söögisaalis lauas number 7 ja nad moodustavad igati vahva deteketiivide kamba, siis võtsid nad kasutusele enda jaoks hüüdnime Metsik 7!

Seekordses osas peavad meie peategelased tegelema ühe tondimemmega, kes käib “kiusamas” Verat, kuid ka Max kohtub selle jubeda tondimemmega. Lisaks tuleb neil mängida jalgpalli, et päästa Maxi au. Põnevus, kummitused ja jalgpall, mida veel ühelt healt raamatult tahta.

Raamatusarja teine raamat algab sealt, kust esimene lõppes. Max on koolitunnis, kus loetakse ette lehte, milles on juttu sellest, kuidas 9-aastane Max Bergmann ja kolm tublit vanainimest Geroldsecki linnuses asuvast vanadekodust, püüdsid kinni jultunud juveelivarga. Max ei tahaks sellest hea meelega enam midagi kuulda, eriti veel sellises situatsioonis – õpetaja loeb tervele klassile ette uudist ajalehest. Selge on see, et on ka 9-aastaste seas neid kadedaid lapsi, kes sellele uudisele hea pilguda ei vaata ja kuna Maxi klassis on üks üsna ebameeldiv jõnglane, kel nimeks Ole, siis on selge, et Maxi hakatakse taaskord narrima. Paljudele lastele ei meeldi see, et Max vanainimestega sedavõrd hästi läbi saab, ja selles raamatus kutsutakse Maxi lausa papiks.

Maxile on siiski väike lootusekiir. Varsti hakatakse valima liikmeid kooli jalgpallimeeskonda, ja Max on vahva jalgpallipoiss, mistõttu on tal lootus, et küllap ta jalgpallis näitab, mis mees ta on. Siis saab ka Ole teada, et Max ei ole mitte mingisugune papi.

Samal päeval vanadekodus, uhkes linnuses, saab Metsik 7 teada, et ühte nende liiget, proua Verat kummitab üks hääl. See peaks olema surnud proua Blösemanni hääl, kes kordab seina seest ühte nime – Engelhart.

Veel samal öösel põrkab Max rüütlisaalis kokku kummitusliku memmega, kes samuti kordab nime – Engelhart! Kas tõesti on vanadekodus kummitus? Ja miks ta just Verat kummitab?

Siinkohal ütlen ära, et üsna varsti saab lugeja teada, et Engelhart oli üks mees, kes viib Vera mälestused nooruspõlve ja mängus on ka pisukene armastuslugu. Ma ei saa Sulle sellest täpsemalt rääkida, sest muidu läheb ju igavaks.

Järgmisel päeval toimuvadki katsed ja väike mäng selleks, et pääseda kooli jalgpallimeeskonda. Kahjuks ei lähe sel päeval kõik nii nagu Max loodab. Väljakul tekib paar arusaamatust ja nii ei pääsegi Max võistkonda. Treener, kes on kooli kehalise kasvatuse õpetaja, tõdeb et Max pole kooli meeskonna jaoks piisavalt hea?

Vanadekodus räägib Max oma murest Horstile, kes on endine, kuid väga kuulus jalgpallitreener. Horst käsib Maxil näidata, mida ta palliga oskab, ja tegelikult on Max igati osav jalgpallur, mida märkab ka Horst. Sama päeva õhtul pakutakse vanadekodus õhtusöögiks halvaks läinud vahukooretorti. Kas ka sellega on seotud tondimemm? Kas vahukoor võib hapuks minna, kui mängus on vaimud? Äkki võib…

Asjalood lähevad Maxi jaoks veelgi keerulisemaks, kui järgmisel päeval on kooli tulnud Horst, kes tahab törts juttu ajada kooli kehalise kasvatuse õpetajaga, kes on ühtlasi ka kooli jalgpallimeeskonna treener nagu ma varem mainisin.

Maxil on veidi piinlik, et Horst on kooli tulnud, et kaitsta Maxi, kes Horsti sõnul väga tubli jalgpallur ja ta vääriks teist võimalust, et ennast väljakul näidata. Treener ei taha asjast midagi kuulda, mis ärritab Horsti veelgi rohkem. Seetõttu teeb ta ettepaneku, et kooli jalgpallimeeskond võiks mängida vanadekodu meeskonna vastu, kusjuures vanadekodu meeskonnas jookseks väljakule ka Max. Siis saaks ta näidata, kui osav jalgpallur ta on. Ja nii need asjad lähevadki. Õige varsti on oodata uhket jalgpallimängu.

Kuid siinkohal ma teengi pausi, ja lasen Sul endal ülejäänud sündmused välja uurida, kuid ma annan vihjeid: saate osa sellest, kuidas vanadekodu jalgpallimeeskond komplekteeritakse, mis saab uue meeskonna nimeks, milline roll on selles meeskonnas täita ülemõel Cordulal, kellega Max väga hästi läbi ei saa, miks tahetakse meelitada Verat teise vanadekodusse, kes on ennustaja madam Orlov, milline roll on selles loos temal, miks jooksevad söögitoas rotid, milline roll on selles mängus mängida vanadekodu kokal Verivorsti-Karlel ja tema abil Helenel. Loomulikult lööme kaasa tondijahil, lööme kaasa põneval jalgpallimängul, lööme väravaid ja lõpuks saame teada, kes kummitab, kuidas ta kummitab ja miks ta seda teeb…

Selline põnev ja kaasahaarav lugu on see “Max ja Metsik 7. Tondimemm”. On vahvad peategelased, lahe on ka see, et lasteraamatus toimetavad vahvad vanadekodu elanikud, peategelane Max on igati tubli ja hakkaja poiss. On põnevaid ja humoorikaid sündmusi ning igati põnev süžee ja alles päris lõpus saad teada, kes on süüdi ja mida täpselt plaaniti. Saame osa ka naljakatest jalkatreeningutest ja põnevast jalkamängust.

Igati lahe lugemine, soovitan kõigile.

Asa Larsson, Ingela Korsell, Henrik Jonsson „Luupainaja. PAX: 9. raamat“

(Varrak)

TÕDE TEEB VABAKS!

Tuleb kiirustada! Raamatukogu kaitse on nõrgenenud ja must nõid sõlmib õudusunenägude kuningannaga eluohtliku kokkuleppe! Estrid satub Luupainaja võimu alla. Ainult kaarnasoost vennad Alrik ja Viggo suudavad päästa Estridi ning kogu Mariefredi. Ent unemaailma tungimisega kaasneb väga suur oht ...

„Luupainaja” on PAX-i sarja 9. raamat.

Ma ei tea, mida rootslased söövad, kuid nad kirjutavad väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid, ülipõnevaid krimkasid ja teevad väga head popmuusikat. Üks ägedamaid laste- ja noorteraamatute sarju „PAX“ on jõudnud juba 9. raamatuni ja põnevad sündmused väikeses Mariefredis jätkuvad. Tegemist on raamatusarja eelviimase raamatuga, mistõttu hakkavad sündmused vaikselt paika loksuma, on teada, kes on too must nõid, kes senistes osades suurt segadust on külvanud ja pahandusi teinud.

Peategelasteks juba varasemast tuttavad vennad Viggo ja Alrik. Selleski osas toimetavad Mariefredis lisaks vendadele Estrid ja Magnar, vanemas eas olevad õde ja vend, kes on salajase raamatukogu (selles raamatukogus olevatest raamatutest on abi saadud ka varasemates osades, nii ka selles osas, sest selles raamatukogus on varjul igasugu nõiduslikke ja nutikaid raamatuid) hoidjad, poiste leitud koer Freja, üsna hiljuti linnakesse tulnud noor neiu, nõiakunsti õppinud Iris.

Eelmine osa lõppes siis, kui Irisel olid asjad üsna kehvasti, kuid õnneks suutis ta siiski Musta Nõia käest pääseda, kuna appi tulid ka Viggo ja Alrik.

Põneva raamatusarja üheksas osa algab sealt, kust kaheksas osa lõppes. Koolimajast. Kui päris täpne olla – kooli meditsiiniõe kabinetist, kus Iris on hädas, ta on pidanud kasutama häbemao abi, et Musta Nõiaga võidelda, ja nüüd on kõikidel lugejatel selge, et mustaks nõiaks on kooli meditsiiniõde – Migreeni-Maggan. Olukord läheb veelgi keerulisemaks, kui koolimajja tulevad turvamehed, nüüd on vaja meie petegelastel põgeneda, ja seekord on suurels abiks vendade koer Freja.

Alrik, Viggo ja Iris pääsevad põgenema koolimajast ning nad kiirustavad nõiduslikku raamatukogusse, kus neid ootavad Magnar ja Estrid.

Iris kinnitab, et must nõid kavatseb just raamatukogusse tulla, sest ta tahab raamatukogu endale. Iris üritab raamatukogu maagilist kaitset tugevdada, kuid hõbemao võlujõud jääb Irises üha nõrgemaks. Ühel hetkel mõtleb Iris, et tegelikult võiks ta ju kõik selle nõidusliku raamatukogu tarkused endale võtta, siis saaks temast kõige targem nõid maailmas, kuid raamatukogus on klaasist ennustamiskuul, milles Iris märkab oma noorema õe Gloria nägu. Noorem õde keelitab Irist mitte oma uusi sõpru maha jätma ja mitte ainult iseendale mõtlema. Iris otsustab jääda oma uute sõpradega ja raamatukogu kaitsta.

Edasi saab lugeja teada seda, et mustal nõial on plaan ellu äratada raamatukogu all uinunud koletis, kes magab maagilise kaitsevõrgu all. Mustal nõial on vaja teada saada koodi, mis võimaldaks tal sissepässu raamatukokku. Estrid teab seda koodi. Koodi, mis on kirjutatud raamatukogu lakke.

Saame teada sedagi, et Viggo suudab mõtte abil asju liigutada. See on telekinees, mille üle Viggol veel täielikku kontrolli ei ole. Alriku maagilised võimed on seotud veega – ta on hüdromant, kes oskab veega rääkida. Iris otsustab Viggot ja Alrikut “treenida”, et nad oma oskusi arendaksid. See pole sugugi lihtne, sest vennad pole oma oskustes ja võimetes sugugi mitte kindlad.

Selles osas saame tuttavaks ka Luupainajaga, kes käib inimeste (eriti laste) unedes, mistõttu näevad inimesed hirmuunesid ja muud jubedat. Õnneks on olemas Unevalvurid, kes suudavad Luupainajale vastu hakata.

Raamatusarja üheksandas osas otsustab must nõid )Migreeni-Maggan) Luupainaja kinni võtta, et teha üks igati ohtlik koostöö ettepanek. Migreeni-Maggan kinnitab, et ta suudab vangistada ühe unevalvuri, kuid sel päeval, kui ta võluraamatukogu enda võimusesse saab, siis suudab ta vangistada KÕIK! Nii saaks Luupaianaja kuulda laste nuttu, tunda nende hirmu, tunda end nende kohutavates unedes täiesti elavana, ilma et keegi seda katkestaks ja Luupainajat unest välja viskaks! Selleks peab Luupainaja minema Estridi unenäkku ja tooma sealt raamatukogu lakke joonistatud koodi. Luupainaja suudab unesid manipuleerida, ta saab teha nii, et Estrid koodi unes näeks! Päris hirmus lugu! Kas on see tõepoolest võimalik! Migreeni-Maggan hoiatab Luupainajat ka poiste eest, kes valvureid aitavad. Neil on kaelas kaarnaga kaelakee. Poisid võivad olla kaarnasoost ja nad võivad Estridile unenäkku järgneda. Migreeni-Maggan tõdeb, et ta oleks tänulik, kui need poisid igaveseks unemaailma jääksid ega kunagi enam üles ei ärkaks. On üsna selge, kellest jutt käib – vennastel on kaelas kaarnakee, jutt on Viggost ja Alrikust!

Loomulikult ei saa ma jällegi sulle ju tervet raamatut ära rääkida. Asjalood lähevadki nii, et Estrid jääb magama, kusjuures ta jääb magama nii, et loeb musta nõia poolt peale pandud needust. Iris teab, mida teha – nüüd on vaja Estridi unesse saata kaks kaarnasoost venda – Viggo ja Alrik peavad minema Estridi unesse, et takistada Luupainajat ja päästa unevalvur. Kuid, poisid ei tohi Estridi unes ise magama jääda ja und näha, sest see oleks nende lõpp. Iris annab poistele kaasa siniliilia marju ja puuvõõrikuoksi, sest just nendest peaks vendandel unes abi olema.

Seejärel saame osa põnevast seiklusest Estridi unes. See on ohtlik ja põnev seiklus, milles vendadel ei lähe kõik nii nagu plaanitud ja ka nende elu satub ohtu, kuid... Selle põneva raamatu lõpu pead ikka ise välja uurima, sest ma ei saa sulle ju tõepoolest kõike ära rääkida.

Seiklus Estridi unes on ohtlik, kuid nagu hiljem selgub, ega ka elu reaalses maailmas pole lihtsam. Viggo ja Alriku tegevuse vastu koolimajas tunnevad huvi politseid ja sotsiaaltöötaja ning selle raamatu lõpp võtab vägagi ootamatu pöörde. Sedavõrd ootamatu, et meil jääb üle oodata suure põnevusega raamatusarja viimast, kümnendat osa.

Olen kindel, et PAX-sari on kindlasti üks viimaste aastate põnevamaid laste- ja noorteraamatute sarju. Tegevus on justkui põnevas filmis, raamatu illustratsioonid annavad seda filmilikkust hästi edasi. Huvitavalt on raamatu autorid sidunud kokku tänapäevase ja reaalse maailma ning maagilise ja mütoloogilise maailma, sest on ju igas raamatus palju vihjeid ja viiteid ka mütoloogiale ja folkloorile.

Jürgen Banscherus „Kwitakowski juhtumid. Nätsuvandenõu“

(Pegasus)

Sarja „Kwiatkowski juhtumid” esimese osa „Nätsuvandenõu” juhtum läheb Kwiatkowskile isiklikult korda.

Miks kaovad Olga kioskist äkitselt just nimelt tema lemmiknätsud? Selge see, et detektiiv asub jälgi ajama. Kas pole äkki „Madu” kuidagi asjasse segatud? Uurimist läbi viies satub Kwiatkowski täbarasse olukorda.

Jürgen Banscherusi auhinnatud, nüüdseks juba 26-osaline sari üheksa-aastasest eradetektiivist Kwiatkowskist on tõlgitud 19 keelde ning sarja raamatuid on müüdud üle miljoni eksemplari.

Raamatusarja pildid on joonistanud Ralf Butschkow.

Kirjastus Pegasus üllatab ikka ja jälle sellega, et neilt ilmub igati vahvaid, põnevaid ja mõnusaid laste- ja noorteraamatuid, mitmed neist on sarjad, milles ilmub mitmeid raamatuid. No näiteks “Max ja Metsik Seitse”, “Laste loomaraamat”, “Percy Jackson”, “Väike vampiir”, “Mina, nohik” jt.

“Kwiatkowski juhtumid” on uus raamatusari, millest on ilmunud kaks raamatut eesti keeles – “Nätsuvandenõu” ja “Kadunud rulluisud”.

Tegelikult on igati vahva, et ka lastele kriminulle kirjutatakse, sest on ju ka 9-aastane Kiatkowski omamoodi eradetektiiv, kes selles loos lahendab nätsuvandenõu. Raamat on põnev ja kergesti loetav, võiks olla isegi kübe paksem, kuid selline mõnus kahe-kolme-nelja õhtu lugemine. Oleneb loomulikult sellest, kui ruttu keegi loeb.

Lugu algab sellega, et raamatu peategelane Kwiatkowski, eradetektiiv otsustab püsti tõusta, tuua külmikust pudeli piima ja lubada endale tänase päeva esimene nätsu. Kwiatkowskile sobivad ainult head Carpenter’s Chewing-Gumi nätsud, kõik muu maitseb nagu läbilutsutatud kingatald.

Kwitakowski kinnitab, et eradetektiiv on ta olnud niikaua kui mäletab. Juba titena leidis ta üles kõik kadunud klotsid ja kõik kommid, mis olid liivakastis kuhugi kadunud. Tal endal pole aimugi, kuidas tal selliste asjade peale alati hea nina on olnud.

Neetult head nina läks Kwiatkowskil vaja ka viimasel suvevaheajal. Suvevaheaeg on detektiivile kõige halvem aeg, sest paljud inimesed on puhkusele läinud ja tundub, et ka sel korral oli tänav justkui välja surnud.

Kwiatkowski tahab võtta uut nätsu, kuid pakk on tühi, tuleb minna Olga juurde kioskisse, et varusid täiendada. Kioskis selgub, et nätsud on hakanud viimasel ajal lihtsalt kaduma. Olga kinnitab, et juba kaks-kolm päeva kaovad nätsud ja just Carpenter’sid. See ei meeldi Kwiatkowskile, sest on ju Carpenter’s tema lemmik. Ta otsustab minna järgmisel päeval luurele.

Olga on nõus poisile andma viis pakki tasuta nätsu, kui poiss välja selgitab, mis nätsudega toimub.

Järgmisel päeval saab Kwiatkowski kioski juures selgust, mis toimub. Kioski juurde tuleb kolm last – kaks poissi ja üks tüdruk. Mõlemad poisid seadsid end müügileti äärde ja rääkisid Olgaga. Olga läheb kioskist midagi otsima, samal ajal ronis tüdruk osavalt letile ja toppis välkkiirelt kõik Carpenter’sid oma õlakotti.

Kwiatkowski jookseb tüdrukule järele. Ta saab türduku kätte ja lubab ta politseile üle anda, kui tüdruk ei ütle, kelle jaoks ta need varastas.

Tüdruk punnib esialgu vastu, kuid varsti on teada, er see keegi, kelle jaoks nätsud varastatakse kannab hüüdnime Madu. Kwiatkowski teab, et Madu on tegelikult Dieter Schlang. Kui asjadega on seotud Madu, siis on tegemist keerulise juhtumiga. Kwiatkowski saab teada sedagi, et tüdruku nimi on Colette. Kwiatkowski viib varastatud nätsud Olgale tagasi ja ta kinnitab, et hakkab juhtumit uurima.

Nüüd lähevad sündmused on põnevaks. Saame teada, milline kokkupuude on Kwiatkowskil Maoga varasemast, osaleme põnevates otsingutes, sest kus Madu ikkagi ennast peidab. Selleks peab olema Kwiatkowski tõeline detektiiv, et leida juhtlõngu, kust Madu leida. Ja miks madu nätsud on lasknud varastada? Ka seda saame teada. Lõpuks saame osa väga põnevast nätsumulli puhumise võistlusest, mis peab välja selgitama, kumb on nutikam ja tugevam – kas Kwiatkowski või Madu.

Selline põnev detektiivilugu lastele on see “Kwiatkowski juhtumid. Nätsuvandenõu”. Põnev ja kaasahaarav, peategelane on tõepoolest üks nutikas sell, kes annab silmad ette igasugu detektiividele.