Caroline Lawrence „Aisopose valmid“ (Pegasus)

See kogumik Aisopose valmidega, mille on ümber jutustanud menuautor Caroline Lawrence ja rikkalikult illustreerinud Hans Christian Anderseni auhinnaga pärjatud kunstnik Robert Ingpen, kuulub meile kõigile.

Kunagi aga kuulusid need sõnad kõigest ühele orjale, mehele, kes elas 600 aastat enne Kristust. Need sõnad kirjutasid esmalt üles kreeklased, seejärel ka roomlased ning need levisid kõikjale üle tollal tuntud maailma.

Iga väike valm selles raamatus kätkeb endas 2000 aasta jagu teadmisi ja tõdesid. Nende kaudu teame, et hiir on küll liiga nõrk, et seista vastu lõvile, kuid ometi liiga võimas, et köied teda takistaksid.

Me saame teada, et põhjatuule ohjeldamatu tigedus ei suuda vastu panna sihikindla päikese leebele särale. Oma sisimas me teame, et lammas peab elust läbi minema lugematute ohtudega rinda pistes, et hunt peab ellujäämiseks kavaldama ja petma, ja et me ei mõista jumalate loogikat, kui me iseendile samasuguseid jumalikke standardeid ei sea.

See on põlvkonnalt põlvkonnale austusega pärandatud raamat sellest, mida tähendab olla inimene.

„Aisopose valmid“ kuuluvad kindlasti maailmakirjanduse varasalve, ja eks ole neist valmidest raamatuid ilmunud eesti keeles ka varem.

2005. aastal avaldas TÜ Kirjastuse Aisopose „Aisopose valmid“, ja seejärel on ilmunud Aisopose valmidest raamatuid just lastele ja noortele – 2005 avaldas kirjastus Varrak raamatu Aisopose valmidest, mille oli ümber jutustanud Saviour Pirotta; 2008 avaldas kirjastus Sinisukk suure ja uhkete illustratsioonidega „Aisopose valmide varakamber“, mille illustraatoriks ja ümber jutustajaks oli Val Biro; 2013 ilmus avaldas kirjastus Draakon ja Kuu Aisopose „Aisopose valmid“ Ayano Imai illustratsioonidega.

Caroline Lawrence´i ümber jutustatud valmide raamatusse on suurepärased pildid joonistanud Robert Ingpen, kelle võrratuid illustratsioone oleme näinud raamatutes „Võlur Oz“ (2019, Pegasus) ja „Gulliveri reisid“ (2021, Pegasus).

Pean tunnistama, et oma lapsepõlves ja kooliajal mul Aisopose valmidega kokkupuudet ei olnudki. Pigem lugesime vene kirjaniku Ivan Krõlovi valme, ja neidki raamatust „Need, kes muidu ei räägi“, mis ilmus 1975. aastal. Ülikoolis kirjandust õppides puutusin kokku ka Aisopose valmidega, kuid väike meeldetuletus neist kulus igati marjaks ära.

Raamatu sissejuhatuses räägib Caroline Lawrence, et kui keegi juhtub Aisopose valme mainima, mõtleb lugeja ilmselt kohe selliste kõnelevate loomade peale, nagu kilpkonn ja jänes, või rebasele ja hapudele viinamarjadele.

Kui nõnda, siis on lugeja õigel teel! Aga kuna Aisopos elas muistses Kreekas, ilmuvad vahel tema lugudes ka jumalad, nagu Zeus ja Athena.

Mõne inimese arvates võidi valme õpetada noortele meestele, kes tahtsid saada oraatoriteks, juristideks ja poliitikuteks. Teised aga arvavad, et orjad jutustasid neid lugusid üksteisele, asendades inimesed kõnelevate loomadega, et neil oma isandatega pahandusi ei tekiks.

Aisopos alustas oma elu orjana, kohutavalt inetu küürakana: madalaimast madalamana. Kuna tema valmide tegevus leiab aset muistses maailmas, mainitakse nendes asju, millest meie enam midagi ei tea: linnupüüdja ritv, tuvila, ja miski, mida nimetatakse mormolukeion’iks.

Muistne maailm oli jõhker paik, kus surm võis inimest tabada igal hetkel, ning need lood peegeldavad seda. Need on ürgsed: toidust, peavarjust, turvalisusest ja ellujäämisest.

Ja veel, tavaliselt on Aisopose valmid kõik ühte raamatusse kogutud, nii võid tema lugudega raamatu ükskõik millise koha pealt avada ja lugema hakata. Caroline Lawrence mõtles, et oleks vahva lisada katkendeid Aisopose muistsest elu loost, et siduda kõik need väikesed valmid üheks terviklikuks looks.

Raamatu alguses saame lugeda Aisopose sünnist. Aisopos kasvas üles orjana ühe rikka maaomaniku valdustes Amorioni nimelise väikelinna lähedal Früügias, sügaval tänapäevase Türgi südames. Tal oli küürus selg ja nii hirmus nägu, et mõnikord hakkasid lapsed pelgalt tema nägemise peale nutma.

Osa kaasaegseid kirjeldas teda selliselt: suure peaga, kõvera kaelaga, nösuninaga, jänese mokaga, vatsakas, nirgi kätega ja jubedustäratavalt kole.

Ja nagu sellest veel küllalt poleks olnud, vaene Aisopos oli lisaks veel väga kidakeelne ning suutis rääkida ainult väga aeglaselt ja suurte raskustega.

Vaatamata sellele sai sellest väikesekasvulisest koledast orjast üks läbi aegade suurimaid jutuvestjaid ja õnnistus kogu inimkonnale sadadeks põlvkondadeks kuni tänase päevani välja.

Iga tema valm kannab endas õppetundi, aga terve tema elulugu õpetab meile, et imeline olemiseks ei pea sugugi olema ilus.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal raamatus olevaid valme ümber jutustama. Caroline Lawrence võtab valmid lühidalt kokku, toob välja olulisima ja tähtsaima ning annab edasi ka selle, mida konkreetne valm lugejale ütleb.

Siin on lood oraatorist ja valmist, sellest, kui loomad rääkida oskasid, Prometheusest ja inimestest, kohtunik Momusest, kuid ka Momusest ja Aphroditest. Saame lugeda jumalate vibuvõistlusest, saatürist ja tulest, Zeusist ja maost, Zeusist ja mesilastest. Viimati mainitud lugudes õpetab Zeus, et madu peaks oma tõelist olemust inimestele näitama juba esimesel kohtumisel; ja kui mesilane kedagi nõelab, sureb ta ise piinarikast surma, mistõttu on loo moraaliks see, et ära soovi teistele halba, vaid jaga nendega oma ande.

Edasi on meil võimalus lugeda sellest, miks koerad tagumikke nuusivad, kuid ka Herast ja paabulinnust. Hera õpetab, et kõik peaksid rahul olema sellega, mis neil on. Ära ihalda seda, mis ei kuulu sulle, muidu muudavad ekslikud lootused su kibestunuks.

Saame teada, kuidas linnud kuningat valisid, juttu on sõjast ja ülbusest, tõest kõrbes ehk lugu, milles Tõde kinnitas, et Pettus käib inimeste seas ringi, ja paljud imetlevad Pettust, aga sellist pahelisust Tõde ei salli.

Aisopos ja viigimarjad; Hermes ja puuraidurid; koer ja tema peegelpilt (kui sirutad käe kellegi teise vara järele, oled ära teeninud selle, et kaotad enda oma); ööbik, kull ja linnupüüdja (kui teistele lõksu sead, siis vaata ette, et sind ennast kinni ei püüta); sipelgas, tuvi ja linnupüüdja (isegi tillukesed olevused suudavad tasuda neile, kes on nende vastu lahked). Seejärel on raamatus mitmeid valme, milles toimetavad just loomad ja linnud: põldpüü, pääsuke, madu, hobune, härg, koer, lõoke, maahiir ja linnahiir, ritsikas, rebane, sookurg ja toonekurg, ühes valmis on koos toonekurg, hani ja kull. Viimati mainitud valmi õpetussõna on see, et kurb lõpp ootab igaüht, kes usaldab nõrka kaitsjat.

Juttu on ka vargast ja tema emast, selle loo moraal on, et tuleb hävitada kurjus juba eos, muidu puhkeb see õide ja kannab halba vilja. Ka kangelane Herakles astub üles koos jumalanna Athenaga, selles valmis saame teada, et kui Tüli rahule jätad, siis on see väike ja lihtsasti ohjeldatav. Kui püüad sellega võidelda, siis hakkab see kasvama, sest tüli toitub vihast. Ja tegelikult see nii ju ongi. Ühes valmis kutsub Heraklest appi tugev maadleja, tõeline atleet. Teda on jala pealt hammustanud kirp! Kirp on päris tige, tasub siis kutsuda jumalaid millegi nii tühise pärast nagu kirbu hammustus …

Järgmistes valmides toimetavad nõid, Sokrates ja hing (selgub, et hing on surematu), Aisopos kohtub orjakauplejaga, Zeus, kes muudab ahne põllumehe sipelgaks.

Siin on ka valm rebasest ja viinamarjadest. Kindlasti üks kuulsamaid valme. Rebane ei ulatu kõrgel rippuvate viinamarjadeni, mistõttu ütleb ta endale, et küllap on need veel toored, ja kes see ikka hapusid viinamarju tahab? Autor küsib, mis lugeja arvates selle loo moraal on?

Edasi kohtub Aisopos orjadega, ja valib endale kandamit, juttu on eeslist ja soolakoormast, kuid ka möldrist, tema pojast ja nende eeslist.

Tuntud on valm jänesest ja kilpkonnast. Kilpkonn teeb jänesele ettepaneku võidu joosta. Rebane on kohtunikuks. Jänes pani suure kiiruga minema, kilpkonn jäi kaugele maha. Nüüd otsustas jänes tukastada, kui ta silmad lahti tegi, oli kilpkonn jooksu juba lõpetamas. Aeglane ja järjepidev kilpkonn oli võidujooksu võitnud.

Paljudele on tuttav kindlasti ka valm hundist lambanahas. Hunt otsustas karjust petta. Ta mässis end lambanahka ja teeskles koos lambakarjaga karjamaal söömist. Kui saabus öö, sulges karjus metslooma koos lammastega lambaaedikusse. Seejärel otsustas karjus keha kinnitada. Ta võttis suure noa ja veristas ühe lammastest. See oli hunt lambanahas! Moraal on, et esinemisel kellenagi, kes sa ei ole, võivad olla kohutavad tagajärjed.

Siin on ka valm eeslist lõvinahas. Ükskord leidis eesel lõvinaha. Ta tõmbas selle selga ja käis ringi, hirmutades kõik teised loomad ära. Aga kui lõvinahas eesel kohtas rebast, ei teinud viimane teist nägugi. Rebane selgitas, et ta oleks ju eeslit lõvinahas kartnud, kuid ta kuulis eeslit kisamas. Mõne inimesega on samamoodi. Nad paistavad küll suursuguse ja võimsana, kuid paljastavad end viimase eeslina niipea, kui oma suu avavad.

Ja veel. Kukk leiab sõnnikuhunnikust pärli. Kukk kinnitab, et kui pärli oleks leidnud juveliir, siis oleks ta selle puhtaks teinud ja kuldehtesse pannud. Kukk eelistas hoopis toitu, nii et pärlil ei olnud kukest kasu, ja kukel pärlist. Moraal – miski, mis ühe inimese silmis on väärtuslik, võib teise jaoks olla kasutu.

Valmides astuvad üles jumalate sõnumitooja Hermes, tukkuv koer ja hunt, koerad ja krokodillid, põhjatuule jumal Boreas ja päikesejumal Helios (selles valmis on moraaliks see, et lahkus tasub ära, sageli saab lahkusega parema tulemuse kui jõuga), lõvi ja hiir (selles valmis jätab lõvi kinnipüütud hiire ellu, ja veidi hiljem päästab hiir lõvi jahimehe seatud lõksust), rebane ja toonekurg (see ju jällegi tuntud lugu, milles rebane kutsus toonekure õhtusöögile ja serveeris suppi madalast nõust, mistõttu toonekurg seda süüa ei saanud, kuid toonekurg kutsus ka rebase sööma, ja pakkus rebasele toitu pika kaelaga nõust, mistõttu ei saanud ka rebane süüa), siga ja lammas (lambad tõdevad, et nemad lähevad alati vaikselt, kui karjus neid kusagile viib, miks siga alati karjub? Selle peale vastas siga, et karjus viib lambaid tavaliselt lüpsile või pügamisele, kuid seal pole ei piima ega villa, temalt tahab karjus vaid ühte asja: liha!).

Üks tuntud valm siinkohal veel. Valm rebasest ja varesest. Vares istus kõrgel oksal, hoides noka vahel juustutükki. Teda märkas rebane, kes kangesti tahtis seda juustutükki kätte saada. Rebane kasutas kavalust. Ta kiitis varese välimust, kauneid tiibu, teravaid silmi, suurepärast kurgualust, rinda, mis oli nagu kotkal ja küünised, mis ületasid kõikide teiste loomade omi. Rebasel oli siiski kahju, et vares oli tumm ja kraaksuda ei osanud. Mis Sa arvad, mida vares tegi? Kraaksus loomulikult! Rebane kinnitas, et vares võis tumm ju mitte olla, aga loll oli ta kohe kindlasti!

Vaatame edasi. Siin on valme, milles toimetavad kull ja ööbik; hunt, rebane ja ööbik; vares ja kaaren; skorpion ja konn; rebane, lammas ja konn; hunt ja lammas; rebane ja kits; lõviema ja emis; nahkhiir ja nirk; koer ja merikarp; nirgid ja hiired; sülekoer ja eesel; ahv ja delfiin; jänesed ja konnad; lõvi, karu ja rebane; hiir ja härg jpt.

Saame lugeda ka nutikast varesest, kellel oli ühel heal päeval meeletu janu. Ta märkas suurt kannu, milles oli küll vesi sees, aga nii napilt, et vares selleni ei ulatunud. Vares proovis kannu ümber lükata, kuid polnud piisavalt tugev. Vares leidis väikesed kivikesed, ja hakkas neid kannu panema. Veetase tõusis järjest kõrgemaks ja kõrgemaks. Viimaks ulatus nutikas lind nokaga veeni ja võis ahnelt juua.

Usun, et teate ka lugu karjuspoisist, kes tüdines oma lammaste valvamisest. Naljapärast karjus ta täiest kõrist: „Hunt!“. Külarahvas jooksis appi, kuid hunti polnud, see oli lihtsalt karjuspoisi nali … Paar kuud hiljem kordas karjuspoiss sama nalja, ja jälle tuli külarahvas, kes mõistis, et poiss oli rumalat nalja teinud. Ja ühel päeval tuli hunt päriselt! Poiss karjus: „Hunt!“, kuid seekord külarahvas ei tulnudki …

Omamoodi õpetlik on lugu rebasest, kes ühel ööl sattus jõe äärde ja nägi selle pinnal peegelduvat kuud. Ta mõtles, et kuu on suur tükk juustu ja hakkas vett lakkuma. Ta tahtis juustu nii väga, et limpsis nii meeleheitlikult, et viimaks uppus. Moraal selles, need, kes on tõeliselt targad, teavad, millal lõpetada tulutu tegevus.

Siin on valm, milles ühel päeval konn nägi joovat härga. Konn polnud sellist looma kunagi näinud ja oli kade selle olendi suuruse peale. Konn proovis end paisutada, ja küsis konnalastelt, kas ta näeb välja sama suur kui hiiglaslik neljajalgne. Konnalapsed kinnitasid, et ei näe! Konn ahmis veel õhku, veel rohkem õhku, konnaema ähkis ja puhkis, kuni viimaks lõhkes. See lugu näitab, et kui sa püüad olla keegi teine, võib see leida õnnetu lõpu.

Raamatus on valme veel ja veel. Neid tasub kindlasti ka tänapäeval lugeda, sest kõikides neis on oma moraal, õpetussõna, iva, mis paneb ka lugeja mõtlema. Eelviimane valm on Aisopose surmast, milles raamatu autor tõdeb, et pattu kahetsevad Delfilased ehitasid Apolloni pühamusse pühamu Aisoposele ehk Aisopeumi. Aisopose tegelik pärand ei ole aga tema pühamu, vaid meile enam kui kahe tuhande aasta eest jäetud lugude kogum, mis elab tänapäevani. Sest tema valmide kaudu ei unustata Aisopose nime mitte kunagi.

Raamatu lõpus on ka raamatu suurepäraste piltide illustraatori Robert Ingpeni märkus. Ta tõdeb, et Aisopose valme on jutustatud tuhandeid aastaid – antud edasi jutuvestjalt jutuvestjale ja põlvkonnalt põlvkonnale. Viktoriaanlikul ajastul said need populaarseks kui väärtuslikud õpetussõnad noortele inimestele.

Hiljem on neid trükitud ära raamatutes või kohandatud filmisüžeedeks. Ajas on nad kaotanud palju oma Kreeka vaimust, nii et selles väljaandes pöörduti tagasi omaaegsete vanakreeka- ja ladinakeelsete tõlgete juurde, et näidata, millised võisid olla originaallood ja milline Aisopose elu.

Ingpen kinnitab, et illustratsioonides püüdis ta paotada ajakardinat, et näidata Kreeka elu ja aega sellisena, nagu Aisopos seda tunda võis … Aisopost kirjeldavad iidsed käsitlused kui grotesksest ja küürakat, mistõttu tuli teda näidata, aga mitte näha, seepärast on tema nägu kogu raamatus varjatud või kaetud, jättes ruumi lugeja kujutusvõimele.

Ja veel. Leiame ka kolmel leheküljel Aisopose sõnu ja sõnaseletusi, näiteks aisopeum, aulos, drahm, Efesos, gümnasiarh, herm, kitaara, küünik, linnuliim, linnupüüdja ritv, onager, ostraka, Samos, tuvila, valm jpt.

Lõpetan oma kokkuvõtva raamatuloo sõnaseletusega. VALM. Valm on lühilugu, kus on enamasti tegelasteks kõnelevad loomad või esemed. Valmi lõpus on sageli õpetlik järeldus, moraal. Üks Vana-Kreeka oraator nimega Theon defineeris seda nii: „Valm on vale, mis illustreerib tõde.“

Laura Ingalls Wilder „Väike maja suures metsas“ (Eesti Raamat)

Sarja avaraamat väikese Laura ja tema pere tegemistest Wisconsini suures metsas.

Sarja avaraamat tutvustab meile Ingallside peret – viieaastast Laurat, tema vanemat õde Maryt ja nooremat õde Carriet, ema Caroline’i ja isa Charlesi.

Noor pere elab suures metsas hubases tares ja väikese Laura silmade kaudu saame aimu perekonna tegemistest aasta ringi. Kuidas koristati vilja, tehti vahtrasiirupit ja maisijahuputru, kütiti loomi, punuti õlgkübaraid, kuidas valmistuti talveks ja millest tunti rõõmu suvel.

Tänapäeva lastel, kes saavad helistada nutitelefoniga ja vaadata tahvelarvutist videoid kosmosereisidest, on lummav lugeda tüdrukust, kes vaimustub reisist pisikesse Pepini linna ja kohaliku pudupoe külastamisest, mängib kõrvitsate ja tammetõrudega, seapõiest tehtud õhupalli ja maisitõlvikust tehtud nukuga, jookseb suvi otsa paljajalu õues ning tunneb siirast rõõmu ja tänulikkust jõuluks saadud käpikute, pulgakommi ja kaltsunuku üle.

Kahest raamatusarja „Väike maja preerias“ raamatust olen Sulle sel aastal juba jõudnud rääkida. Nüüd ilmus selle vahva ja populaarse raamatusarja esimene osa, milles saame tõepoolest Ingallside perega tuttavaks. Nii nagu Eesti Raamat lubab, ilmuvad selle ja järgmise aasta jooksul kõik raamatusarja üheksa raamatut!

„Väike maja suures metsas“ on korra varem eesti keeles ilmunud, see juhtus 1994. aastal, toona avaldas raamatu kirjastus Olion. Lugedes sarja esimest raamatut hakkasin mõtlema, et miks ei ole selle raamatusarja põhjal tehtud telesarja üle pika aja eesti telekanalitel näidatud? Ma usun, et see vahva ja südamlik peresari oleks huvitav vaadata ka täna, mil sageli meie kanalites näidatakse „kahtlase väärtusega“ telesarju … aga noh … see selleks …

„Väike maja suures metsas“ algab nii – ükskord ennemuistsel ajal, kuuskümmend aastat tagasi (toimetaja täpsustab siinkohal, et raamatu tegevus toimub aastal 1872), elas üks väike tüdruk väikeses hallis palkmajas, mis asus Wisconsini suures metsas.

Kõikjal maja ümber kõrgusid suured puud, nende taga seisid teised puud ja nende taga jälle puud … Seal polnud maju. Seal polnud teid. Seal polnud inimesi. Olid üksnes puud ja metsloomad, kelle kodud asusid nende puude vahel.

Suures metsas elasid hundid, karud ja tohutu suured metskassid. Ondatrad, naaritsad ja saarmad elasid ojade lähistel. Rebastel olid urud mägedes ja kõikjal uitas ringi hirvi.

Väikese tüdruku nimi oli Laura, kes elas selles väikeses hallis palkmajas koos oma isa ja ema (Laura kutsus neid papaks ja mammaks), õe Mary ja pisikese õe Carrie-beebiga. Veidi hiljem saame teada, et neil oli ka koer, laiguline buldog Jack ja kass Must Susan.

Öösiti, kui Laura lamas ärkvel oma asemel ja kuulatas, ei kuulnud ta ainsatki heli peale puude omavahelise sosina. Mõnikord ulgus kaugel öös mõni hunt. Siis tuli ta lähemale ja ulgus uuesti. Laura jaoks oli see hirmuäratav heli. Ühel ööl tõstis isa Laura voodist välja ja kandis akna alla, kust Laura võis hunte näha. Kaks neist istus maja ees. Nad nägid välja nagu pulstunud koerad. Hundid tõstsid koonu suure särava kuu poole ja ulgusid.

Toonane metsik loodus oli kindlasti hämmastav, eriti veel väikese lapse jaoks.

Majast on ka juttu. Selgub, et see oli mugav maja. Ülemisel korrusel oli avar pööning, kus oli mõnus mängida, kui vihm katusele trummeldas. Alumsel korrusel asus väike magamistuba ja üks suur tuba. Kõikjal ümbritses majakest põikpuudest tara, et hoida eemale karusid ja hirvi.

Sel päeval, mil lugu algab, oli õhtusöögiks hirveliha. See oli nii maitsev. Laura oleks võinud selle kõik ära süüa, kuid suurem osa lihast tuli soolata, suitsutada ja sisse teha talvel söömiseks, sest talv oli tulekul. Päevad jäid lühemaks ja öösit roomas pakane mööda aknaruute üles. Varsti tuleb lumi, siis mattub palkmaja peaaegu üleni lumehangede alla ning järv ja ojad kattuvad jääga.

Jaht talvel võis olla ettearvamatu, kunagi ei teadnud, kas papa midagi metsast saab. Seepärast tuli enne talve saabumist väikesesse majja varuda võimalikult palju toitu.

Saame lugeda sellestki, mida papa hirvelihaga tegi. Ta kiitis ka hikkoripuu suitsu, sest selle abil valmib maitsev hirveliha, mida võib hoida ükskõik kus ja ükskõik millise ilmaga.

Ühel hommikul oli papa käinud Pepini järvel ja tõi koju terve vankritäie kalu. Mõned neist olid peaaegu Laura-suurused. Kalagi sai soolata talveks tünnidesse.

Esimeses peatükis on juttu ka seatapust (papa kiidab taaskord hikkoripuitu, sest miski pole parem kui hikkoriga suitsutatud seasink, ja seapõiest said tüdrukud mängimiseks „õhupalli“ ning söel küpsetatud seasaba oli lastele tõeline maius, seapeast sai teha maitsvat sülti), kuid ka kartulitest, porganditest, peetidest, kapsastest ja kaalikatest, mis olid üles võetud ja laotud keldrisse varju külmade ööde eest. Sibulatest olid valmistatud pikad vanikud, mis pealsepidi põimituna rippusid pööningul, lõnga külge seotud punaste piprakaunapärgade kõrval. Kõrvitsatest ja kabatšokkidest olid pööningu nurka laotud oranžid, kollased ja rohelised kuhilad.

Väike maja peaaegu pakatas maistvast toidust, mis oli varutud pikaks talveks. Väljas oli külm, mistõttu pidid Laura ja Mary mängima toas. Meeldivaks mängupaigaks oli pööning. Tüdrukud mängisid kaalikate ja kõrvitsatega kodu. Mary oli Laurast vanem ja temal oli kaltsunukk, kelle nimi oli Nettie. Laural oli kõigest taskurätikusse mähitud maisitõlvik, kuid seegi oli hea nukk.

Õhtuti tegeles papa loomapüünistega, õlitas neid tule ees. Seda tehes rääkis papa Laurale ja Maryle naljajutukesi ja -lugusid ning pärast mängis papa viiulit. See oli kõige toredam aeg.

Raamatu teine peatükk on „Talvepäevad ja talveõhtud“, tuli maha esimene lumi ja jõudis kohale esimene kärekülm pakane. Isa käis hommikuti jahil, ja ühel hommikul laskis ta maha karu, kes oli omakorda maha murdnud suure kuldi. Seetõttu oli papal sel päeval lausa kahekordne saak.

Saame lugeda ka igapäevastest askeldustest. Mammal oli kindel päevaplaan: esmaspäeval pesemine, teisipäeval triikimine, kolmapäeval riiete paikamine, neljapäeval koore kloppimine, reedel koristamine, laupäeval küpsetamine, pühapäeval puhkamine. Selge on see, et Laurale meeldisid kõige enam koorekloppimise ja küpsetamise päevad. Meil on võimalus lugeda ka koorekloppimisest ja leiva küpsetamisest.

Õhtuti lõikas mamma mõnikord lastele paberist nukke välja. Papa mängis lastega, näiteks „Hullu koera“, kuid kõige toredam aeg oli see, kui õhtuti istuti kamina ääres, tuli põles ja andis sooja ning papa mängis viiulit ja laulis. Lastele meeldisid ka papa jutustatud lood, no saame meiegi lugeda lugu vanaisast ja pantrist!

Autor kinnitab, et perel oli nende väikeses palkmajas mõnus ja mugav, sellal kui maja ümber olid kuhjunud lumehanged ja tuul nuttis väljas, sest tema ei pääsenud majja sooja tule juurde.

Kolmandas peatükis „Pikk püss“ saame lugeda sellest, kuid papa enne lugude jutustamist meisterdas valmis püssikuulid järgmise päeva jahilkäiguks. See oli igati keeruline protseduur, kuid ka tüdrukud said papale abiks olla.

Selles peatükis jutustab papa loo sellest, kui tema oli väike poiss (9-aastane) ja pidi minema igal õhtupoolikul metsast lehmi otsima ja nad koju ajama. Papa isa käskis poisil kiirustada ja lehmad enne pimedat koju tuua, sest metsas elasid karud, hundid ja pantrid. Papa isa ei lubanud poisil seetõttu ka tee peal mängida … Ühel päeval hakkas väike poiss siiski mängima! Ta jäi pimedasse, eksis ja kaotas lehmad, lisaks hakkas keegi teda taga ajama! Õnneks lõppes lugu õnnelikult, et lehmad olid ise koju jõudnud, papa jõudis ka, kuid vitsa sai ta ikkagi. Sõnakuulmatuse eest … ja seda sai ta ka teada, et öine tagaajaja oli öökull!

Neljandas peatükkis loeme jõulude tulekust. Papa meisterdas uhke seinakaunistuse, mamma küpsetas maitsvaid asju – soolane leib, rukkileib, Rootsi küpsised, praetud soolaliha, suur pannitäis musta siirupiga ubasid, kuid ka äädikapirukad, pirukad kuivatatud õuntest. Tüdrukutel meeldis seegi, et mamma lubas neil lakkuda taignast lusikat!

Jõulupühadeks tulid külla tädi Eliza, onu Peter ja Laura-Mary nõod Peter, Alice, Ella ja beebi Dolly Yarden.

Loomulikult oli öösel käinud ka jõuluvana ja kinke toonud. Laura oli kõikidest õnnelikum. Ta oli saanud kaltsunuku. Nukk oli nii imeilus, et Laura ei saanud sõnakestki suust. Ta lihtsalt hoidis nukku kõvasti ja unustas kõik muu. Lisaks nukule sai Laura kingiks ka käpikud ja pulgakommi.

Hommikul söödi pannkooke, seejärel oli pidulik jõululõuna, kuid juba pidid onu ja tädi ja nende lapsed liikuma hakkama, et koju jõuda. Sugulased lahkusid, hobused traavisid lustakalt ja asiakellad helisesid. Seejärel aisakellade kaja vaibus ja jõulupühad olidki läbi. Autor tõdeb, et need olid olnud õnnelikud jõulupühad.

Ma ei saa Sulle kõiki raamatu sündmusi siinkohal ümber jutustada, kuid ühel päeval ütles papa, et kevad on tulekul. Suures metsas hakkas lumi sulama. Papa ütles, et ta peab minema linna, et vahetada talvel lõksudesse langenud metsloomade nahad kaupade vastu. Nahku oli palju, papa läks jalgsi ja kõige lähem linn asus päris kaugel. Samal õhtul ehmatas mammat ja Laurat karu, kuid õnneks oli papa hommikuks kodus. Ka papa oli teel linnast koju kohtunud karuga! Kuid see karu oli õnneks siiski vaid suur must põlenud känd!

Ingallside pere läheb selles raamatus külla ka vanaisa ja vanaema juurde, kus hakatakse koguma ja keetma vahtramahla. Seal oli ka suurt kasvu, laiaõlgne ja äsja sõjaväest koju tulnud onu George. Toimus ka vahva ja lõbus tantsupidu.

Pärast talve saabus kevad. Linnud laulsid lehtivatel pähklipõõsastel. Haljas rohi oli jällegi kasvamas ja laaned olid täis metsalilli. Kõikjal õitsesid tulikad ja kannikesed, sõrmkübarlilled ja tillukesed rohulilled. Laura ja Mary said jällegi õues paljajalu joosta, kuid õhtul pidid nad enne voodisse minekut jalgu pesema.

Tüdrukutel olid ka mängumajad, mis asusid maja ees kahe suure tammepuu all. Papa oli sitkest puukoorest valmistanud kiige … Lehmad Kirjak ja Roosi olid nüüd metsa lahti lastud, et nad sööksid metsikut rohtu ja mahlaseid värskeid ehti. Laudaõues kepsles kaks väikest vasikat ja seasulus elas koos emisega seitse pisikest põrsast. Papa kündis eelmise aasta raiesmikul kändude ümbert maad ja tegi sinna maha põlluvilju. Papa nägi ühel päeval metsa ääres emahirve ja hirvevasikat. Papa rääkis sellest Laurale ja kinnitas tüdrukule, et nüüd ei tule mingit jahipidamist, enne kui kõik väikesed metsloomad on suureks kasvanud. Kuni sügiseni pidi toime tulema ilma värske lihata.

Papa lubas, et niipea, kui ta saab põlluviljad maha tehtud, sõidab kogu perekond linna. Ka Laura ja Mary võivad kaasa tulla, sest nüüd olid nad selleks piisavalt suured.

Ootusärevus oli suur, kuid ühel päeval nad Pepini linna läksidki. Juba teekond sinna oli põnev ja huvitav. Laura nägi tee ääres kaunist järve. Linnas käidi kaupluses, poepidaja andis Maryle ja Laurale kommi. Peetakse ka piknikku, süüakse juustuga võileibu, kõvaks keedetud mune ja kooke. Laura jooksis mööda Pepini järve kallast, korjas kivikesi. Ja vaatamata sellele, et rasked järvekivid rebisid tasku Laura kleidilt (see pani tüdruku lausa nutma), oli see olnud üks imeline päev.

Juttu on ka suvest, sellest, et külla tulevad onu Peter, onu George ja vanaisa. Saame osa juustu valmistamisest (mamma on ikka osav naine), korjame ka mett, kuni kätte jõuab viljalõikuse aeg. Loeme sellestki, et mamma oskas valmistada õlgadest suurepäraseid kübaraid, kuid päevad jäid aina lühemaks ja ööd olid jahedamad. Rohelised lehed muutusid kollasteks ja sarlakpunasteks, sügavpunasteks, kuldseteks ja pruunideks. Laura ja Mary käisid koos mammaga Kreeka pähkleid, hikkoripuupähkleid ja sarapuupähkleid korjamas. Kõikidel oli nüüd tegemist, sest kõik aedviljad tuli panna talvevarudeks. Laura ja Mary aitasid kaasa kartulite noppimisel, sikutasid maast välja porgandeid, naereid ja aitasid mammal valmistada kõrvitsast pirukaid.

Laura ja Mary saavad näha ka võimast masinat, mida sikutasid neli hobust ja masina otsas istus kaks meest. Papa selgitas tüdrukutele, et suurt masinat nimetatakse viljapeksumasinaks, raudlatti kutsutakse veovõlliks ja väikest masinat nimetatakse hobuajamiks. Tüdrukutel oli põllul palju vaatamist, sest nad polnud ealeski ühtki masinat näinud ega sellist mürinat kuulnud.

Raamatu viimases peatükis läheb papa hirvejahile, kuid nii lapsed kui ka lugeja saavad teada, miks papa seekord metsast ilma saagita naases … emahirv ja hirvevasikas ning suur karu olid lihtsalt liiga „ilusad“, et nende pihta tulistada. Kodus võttis papa viiuli ja mängis ning laulis. Ja Laural oli hea meel, et õdus maja, tulepaiste ja muusika olid just praegu. Seda ei unustata, sest just praegu olidki nood head ajad …

Selline lugu raamatusarja „Väike maja preerias“ esimeses raamatus. Ilus ja kaunis lugu Ingallside pere ühest aastast, nende kodustest toimetamistest, argielust, loodusest ja loomadest. Vahva on seegi, kuidas papa ja mamma koos lastega toimetavad, neid õpetavad ja juhendavad, kuidas kasvatakse üheskoos ühel ammusel ajal …

Brian Jacques „Vahva hiir Matthias“ (Tänapäev)

Samblalille metsas asub idülliline Redwalli klooster. Selle elanikud, rahumeelsed hiired, kogunevad kauaoodatud peole, et tähistada järjekordse rahu ja külluse aastat. Nad ei tea veel, et silmapiiril kogunevad sünged pilved – kloostri poole on teel verejanuline röövlipealik rott Cluny, kes ei halasta ei kellelegi ega millelgi ning on otsustanud Redwalli elanikud maha lüüa ja kloostrist oma lossi teha. Hiirte ja teiste rahulike metsaelanike ainus lootus on leida üles legendaarse Martin Sõdalase suur mõõk.

Ja nii saabki alguse noore Matthiase suur otsiretk täis seiklusi ja hädaohte, milles teda aitavad paljud teised metsaelanikud – pöörane võitleja mäger Constance, vapper jänes Basil Hirvesokk, tibatillukeste karihiirte gerija, pöörased varblased ja paljud teised. Kas väike vapper hiir Matthias suudab päästa oma kodupaiga?

Brian Jacques’i põnev ja kaasahaarav seiklusjutt ilmus Inglismaal juba 1986. aastal ning on sellest alates leidnud oma kindla koha maailma lastekirjanduse klassika hulgas.

James Brian Jacques (15. juuni 1939 – 5. veebruar 2011) oli inglise kirjanik, kes tuntud just oma Redwalli-sarja raamatute tõttu. Redwalli-sarja raamatuid on inglise keeles ilmunud 22, lisaks veel kaheksa raamatut, mis samuti Redwalliga seotud. Tegelikult on see hämmastav maht, ja kurb on see, et eesti keeles Jacques´i teisi raamatuid pole ilmunud. Eelmisel aastal andis Netflix märku, et õige varsti on oodata ka Redwalli-teemalist multifilmi! 38 aastat pärast selle kaasahaarava lasteraamatu ilmumist …

Brian Jacques kasvas üles Kirkdale'is Liverpooli dokkide lähedal. Teda tunti keskmise nime, Brian järgi, sest tema isa ja vend kandsid samuti nime James. Tulevase kirjaniku isa armastas kirjandust ja luges oma poegadele ette Daniel Defoe, Sir Thomas Mallory, Sir Arthur Conan Doyle'i, Robert Louis Stevensoni ja Edgar Rice Burroughsi seiklusjutte, aga ka Kenneth Grahame´i kirjutatud suurepärast lasteraamatut „Tuulesahin pajudes“.

Üsna varakult hakkas Brian Jacques ka ise lugusid kirjutama. 10-aastaselt kirjutas ta loomajutu linnust, kes puhastas krokodilli hambaid. Tema kirjandusõpetaja ei suutnud uskuda, et selle oli kirjutanud 10-aastane poiss! Poiss sai hoopis karistada, sest õpetaja arvas, et ta oli selle kusagilt maha kirjutanud …

Jacques õppis St Johni koolis kuni viieteistkümnenda eluaastani, mil ta koolist lahkus ja asus hoopis kaupmehe ja meremehena seiklusi otsima.

Tema esimene „Redwalli“-sarja raamat on kirjutatud tema "erilistele sõpradele" ehk kuningliku Wavertree pimedate kooli lastele, kellega ta kohtus esmakordselt piimamehena töötades. Ta veetis lastega aega, kirjutas, kusjuures tema raamatud ongi tuntud vägagi kirjeldava ja jutustava stiili poolest, ja see omakorda rõhutab heli, lõhna, maitset, puudutust ja liikumist, mitte ainult visuaalseid aistinguid.

Esimese raamatu ilmumisele oli abiks Jacques´ endine õpetaja Alan Durband, kes oli õpetanud ka Paul McCartney´d ja George Harrisoni. Durband viis käsikirja Londonisse kirjastajale ja ütles, et see on parim lasteraamat, mida ta eales lugenud on ja oleks rumalus seda mitte avaldada.

Nii kutsuti Bran Jacques Londonisse ja sõlmiti leping viie „Redwalli“-sarja raamatu kirjastamiseks ja avaldamiseks.

Teada on, et Brian Jacques kasutas oma raamatute kirjutamisel vanamoodsat viisi – ta eelistas kirjutusmasinat arvutile. Talle ei meeldinud ka arvutimängud, kuigi veidi hiljem lubas ta toota oma lugudest animeeritud seriaali.

Siinkohal tuleb mainida, et „Redwalli“ käsikiri oli 800 lehekülge paks! Tänapäeva lasteraamatud on ca 300-350 leheküljelised, Harry Potteri lood on veidi tüsedamad. Toona arvati, et laps suudab lugeda vaid ca 200 leheküljelist raamatut.

Raamatusarja keskmes on hea võit kurja üle. Ühel pool on rahumeelsed hiired, mägrad, jänesed, mutid, oravad jt., teisel pool kurjad rotid, nirgid, tuhkrud, maod jpt. Samas ei ole ainult nii, et head võidavad kurje, sest mitmeski lahingus saavad surma ka head.

Tänaseks on Brian Jacques´ raamatuid müüdud maailmas üle 20. miljoni! Neid on tõlgitud ligemale 30. keelde. Kirjanikul oli hea meel, et teda tunnustasid ka Liverpooli elanikud. Lisaks kirjutamisele lummas Jacques´ ka muusika, nii on ta 1960. aastatel teinud koos oma kahe vennaga rahvamuusika bändi Liverpool Fishreman ja alates 1986. aastast tegi ta 20. aasta jooksul ka raadiosaateid, milles mängis kuulajale ette oma lemmikoopereid.

„Vahva hiir Matthias. Redwalli kloostri lugu“ koosneb kolmest osast: „Müür“, „Otsingud“ ja „Sõdalane“.

Lugu saab alguse Hilise Roosi suve alguses. Sissejuhatuses tõdeb autor, et Samblalille maa kohal virvendas mahe rahumeelne põuavine: igal koidikul suples ta kergelt kastevees, keskpäeval õilmitses päikesepaistes ja õhtu eel vajus ehapunast värvitud hämarikku, mis kulutas juuniööde pehmet pimedust. See ongi suurepärane näide Jacques´i oskusest kirjeldada.

Redwall seisis neljakandilisena piki vana lõunapiiri, kahest küljest kaitsesid teda Samblalille metsa varjulised sügavused. Teisel pool kloostrihoonest vaatas tasase avara aasa poole, lääneküljes avanes tema iidne värav pikale tolmusele teele …

Esimesed hiired olid ehitanud kloostrihoone punasest liivakivist, mida nad murdsid karjäärist palju miile eemal kirdes, ja punastest müüridest oli klooster saanud ka oma nime. Kloostrihoone lõunaseina kattis ronitaim, mida tuntakse metsviinapuuna. Sügise tulekul muutusid selle lehed tulekarva keebiks, lisades nõnda veelgi sära Redwalli kloostri nimele ja legendile.

Lühike sissejuhatus, kuid kirjanik maalib meisterlikult pildi Redwalli kloostrist, kus sündmused toimuvad. Sõnu polegi palju vaja, kui oskad neid hästi kasutada.

Ja olemegi Redwallis. Saame tuttavaks väikese ja koomilise hiirega, kel nimeks Matthias. Koomiliseks tegid noviitsi tema sandaalid, mis olid liiga suured, mistõttu ta pidevalt komistas. Ühel hetkel ei suutnud ta peatuda, käis üle pea ja kukkus kukerkuuti. Matthias maandus otse abt Mortimeri jalge ette!

Mortimer teadis Matthiast. Abti arvates oli väike hiir igavene veiderdaja, kes alles ükspäev oli küünalt põlema pannes vend Metuusala vurrukarvad ära kõrvetanud. Abt soovitas Matthiasel veidi aeglasemalt talitada, väärikalt ja alandlikult kõndida. Pidi ju ka Matthias saama Redwalli hiireks.

Seejärel kutsus abt Matthiase endaga kaasa, sest neil oli aeg juttu ajada. Nad läksid kloostrimüüri poole ja sisenesid suursaali. Seinal rippus pikk seinavaip. See oli Redwalli rõõm ja uhkus. Kõige vanema osa olid kudunud kloostri asutajad, aga iga järgmine põlvkond oli sellele midagi lisanud ja nõnda sai vaibast mitte üksnes hindamatu aare, vaid ja varasema Redwalli ajaloo võimas kroonika.

Matthias vaatas vaipa. Tema silmades oli imetlus. Kui abt uuris, mida Matthias oli imetlenud, vastas Matthias, et sooviks olla nagu Martin Sõdalane. Tema oli kõige vapram, kõige julgem hiir, kes eales elanud!

Abt kinnitas nüüd, et Matthias oli olnud talle nagu poeg sellest peale, kui ta esimest korda orbunud metsahiirena nende väravasse tuli ja palus, et teda sisse lastaks. Abt tahtis rääkida, mida ordu ülepea tähendab.

Abt kinnitas, et nemad on rahumeelsed hiired, kuid Martin oli sõdalane. Tookord olid metsikud ajad. Läks vaja jõudu, niisuguse võitleja jõudu nagu Martin. Martin oli saabunud kloostrisse südatalvel, kui kloostri rajajaid ründasid igasugu kiskjad, rebased ja suur metskass. Martin oli raevukas võitleja, kes astus vaenlastele paljakäppi vastu ja kihutas nad halastamatult Samblalillest kaugele. Viimases lahingus oli Martin tapnud metskassi oma muistse mõõgaga, mis sai üle kogu maa kuulsaks. Martin sai raskelt haavata, kuid kloostris raviti ta terveks, ja ta sai oma jõu tagasi. Pärast seda oli Martin muutunud (hiireime!), ta hülgas sõdalase eluviisi ja riputas oma mõõga varna.

Just siis leidis Redwalli ordu oma tõelise kutsumuse. Kõik hiired andsid pühaliku tõotuse mitte kunagi teha liiga ühelegi elusolendile, kui see just pole vaenlane, kes püüab vägivallaga ordut kahjustada. Hiired tõotasid ravida haigeid, hoolitseda vigastatute eest ning anda abi viletsatele ja vaestele.

Nüüd oli Redwalli ordu sügavasti austatud ja kõrgesti lugupeetud ühiskond. Nii oli kirjutamata seadus, et Redwalli hiired võisid minna kuhu iganes ja läbi kõikide maa-alade ega saa kusagil viga. Abt Mortimer lisas, et sõdalaste päevad olid möödas. Nüüd elati rahulikul ajal ja Matthiasel tuli mõelda vaid, kuidas kuulata abti sõna ja teha nii, nagu teda palutakse. Ja sellel õhtul on neil ka suur pidu – Mortimeri kuldjuubel abtina! Matthias võiks minna ja püüda ühe uhke kala!

Matthiast täitis õnnetunne sabaotsast vurrukarvadeni.

Kuid juba raamatu teine peatükk annab tunnistust, et suvine idüll ei kesta kaua, sest Cluny Rooskaja oli tulekul! Cluny oli suur ja sitke, jõle rott sakris kasuka ja kõverate sakiliste hammastega. Ta kandis musta silmalappi, sest silm oli tal võitluses havipurikaga välja kistud. Cluny oli kaotanud silma, havi oli kaotanud elu!

Mõned ütlesid, et Cluny on Portugali rott. Teised ütlesid, et ta tuli džunglist, kaugelt teiselt poolt laia ookeani. Keegi ei teadnud kindlalt.

Cluny oli laevarott – kõige suurem, kõige metsikum näriline, kes kunagi ükskõik milliselt ja ükskõik kui kaugelt tulnud laevalt maale hüpanud. Tal oli tohutu pikk piitsasarnane saba, mis oli teeninud talle tiitli: Cluny Rooskaja.

Nüüd sõitis ta heinavankri tagaotsas koos oma viiesaja poolehoidjaga, võimsa rotiarmeega: kloaagirotid, kõrtsirotid, vesirotid, sadamarotid. Punahammas, Cluny asetäitja, kandis pikka teivast. See oli Cluny isiklik lipuvarras ja selle tippu oli kinnitatud tuhkru pealuu. Cluny oli tuhkru tapnud. Ta ei kartnud ühtki elavat olendit.

Cluny ja tema armees möödus teetähisest, millel oli kivisse raiutud sõnad: Redwalli klooster, viisteist miili.

Cluny oli sõjajumal!

Cluny oli tulekul!

Seejärel saame lugeda vahvatest pidustustest Redwallis. Abti juubelipidustused. Matthias oli püüdnud hiigelharjuse, mistõttu kõik teda kiitsid, isegi saarmas Winifred. Tehti süüa ja söödi, pidutseti, esinesid saarmad-akrobaadid, siil Ambrose Okaskera tegi mustkunsti. Matthiase kõrval lauas istusid ühel käel Tim ja Tess ning teisel käel Rukkilill Põldhiir. Saame aru, et Rukkilill meeldis Matthiasele, sest Rukkilillel olid Matthiase arvates kõige pikemad ripsmed, kõige säravamad silmad, kõige pehmem kasukas, kõige valgemad hambad …

Ja munk Hugo oli teinud kalast suurepärase roa – harjus a la Redwall!

Redwalli pidustused lõppesid. Abt palus Matthiasel saata koju Kirikuhiirte perekond, teiste seas ka Rukkilill. Mäger Constance veaks kloostri kaarikut, Matthias oleks juht ja ihukaitsja. Seda polnud Matthiasele vaja kaks korda ütelda, ta oli meeleldi nõus, kuid teekonnal kirikusse jäid kõik magama. Neid äratas kabjamüdin. Constance keeras teelt kõrvale ja ta varjus koos kaariku ja hiirtega. Nad nägid möödumas hiiglasuurt hobust, heinavankrit, heinte sees olid rotid, aga need ei olnud tavalised rotid. Need olid tohutu suured sakris närilised, suuremad, kui Matthias eluski näinud oli. Nende käppades olid piigid, noad, odad ja lühikesed roostes mõõgad. Heinavankri tagalaual seisis uljalt kõige suurem, kõige metsikum, kõige jubedama väljanägemisega rott! Hobune, vanker ja rottide armee koos juhiga kadus kolinal mööda teed öösse …

Matthias, mäger Constance ja Kirikuhiirte pere otsustas naasta Redwalli, et abtile nähtust teada anda.

Brian Jacques jutustab lugejale vaheldumisi Matthiasega toimuvast ja Clunyga toimuvast. Sel ajal, kui Matthiase seltskond hakkas liikuma tagasi Redwalli suunas, oli Cluny armee peatunud Püha Niinia kiriku juures, just sinna oli teel Matthiase seltskond. Õnneks olid nad tagasi läinud …

Nüüd andis Cluny oma sõdalastele käsu võtta viiskümmend sõdurit ja vaadata, kas nad saavad kokku mõned rotid, kes tundsid seda paikkonda. Cluny käskis otsida suuri tugevaid rotte, kuid ka nirke, kärpe ja tuhkruid. Kakskümmend rotti pidid minema moona otsima. Cluny rottidel olid vägevad nimed: Tulikihv, Juustuvaras, Konnaveri, Saastnina, Räbalkõrv, Kärnakasukas, Punahammas, Mustküüs jpt.

Selge oli see, et Cluny oli kohale jõudnud!

Kloostris rääkisid Matthias ja mäger Constance abtile sellest, mida nad olid näinud. Meeletult suured rotid, keda pidi olema sadu, ja nende hirmuäratav juht, kellel oli ainult üks silm ja meeletult pikk saba, mida ta kandis oma küüniste vahel, nagu oleks see piits!

Abt kinnitas, et ta oli oma elus kaks korda sellest rotist kuulnud. See oli Cluny Rooskaja! Paljude hiirte arvates oli Cluny lihtalt mingi koll, kes elas pahades unenägudes ja kujutlusvõime pimedates nurkades. Selgi korral ei suutnud kloostrihiired uskuda, et nende lähedal oli Cluny. See ajas neid lausa naerma. Nüüd pidi mäger Constance neid korrale kutsuma. Abt Mortimer kutsus enda juurde ka vana hiire, vend Metuusala, kes oli valves väravamajas. Temagi kinnitas, et Cluny ei ole mingi muinasjutuline tegelane, aga tõeline kaabakas, kes on ka varem oma kambaga Redwalli maadel pahandust teinud, ta oli hävitanud lähedal asuva kaevanduse, rotihordid olid pannud põlema talumaja, söönud elusalt terve pesakonna põrsaid, levitanud kariloomade seas haigust ja tõbesid jne.

Metuusala kinnitas, et abt rääkis tõtt. Cluny Rooskaja on tõepoolest olemas!

Hiired olid ärevuses. Mida nad pidid tegema? Matthias kinnitas, et nad seavad end valmis!

Ma ei saa Sulle kõiki sündmusi ära rääkida, kuid kloostri elanikud hakkasidki tegema ettevalmistusi oma kodu kaitseks. Joosep-kella löökidega anti märku ka teistele loomadele, et neid varitseb hädaoht, nad peavad otsima varjupaiga. Paljud metsaelanikud tulid kloostri kaitsvasse rüppe. Oravad, hiired, uruhiired, mutid, saarmad, kõik peale lindude, sest neid ei ähvardanud miski.

Samal ajal arutasid Matthias ja vend Metuusala, et nad peaksid rottidega võitlema. Vend Metuusala meenutas ka legendaarset Martin Sõdalast. Metuusala oli kindel, et Matthias meenutas Martinit!

Ja äkki! Cluny armee lähenes kloostrile. Nad tulid mööda teed. Neid oli väravatornist näha …

Nüüd tulid Cluny ja Punahammas kloostrisse, et esitada oma nõudmised. Cluny omaks pidi saama terve klooster! Ta esitas oma nõudmised, hirmutas hiiri. Õnneks oli kloostris mäger, kes soovitas Punahambal temaga mõõtu võtta. Abt keeldus Cluny nõudmistest, ja saatis rotid minema, kuid Cluny kinnitas, et nüüd saavad nad kõik tunda Cluny karistust! Lahkudes märkas Cluny seinavaipa, millel oli hiir, kes oli Clunyt painajalikes unedes jälitanud. Matthias tõdes, et see oli Martin Sõdalane, kes asutas Redwalli ordu.

Seejärel otsustas Cluny, et rahu saamiseks peab ta kloostrist kätte saama seinavaiba, millel oli Martin Sõdalane! Äkki see tooks talle unedes rahu. Kui Martin Sõdalane oleks kadunud, siis alistuksid ka hiired!

Cluny kutsus oma abilise, kel nimeks Vari. Keegi ei teadnud, kas Vari oli rott või nirk või natuke mõlemat. Varju karvkate oli mustem kui kuuvalguseta südaöö. Tema silmad olid nagu surnud.

Samal ajal uuris Matthias vend Metuusalalt, kuhu võiks olla peidetud Martin Sõdalase mõõk? Metuusala oli neli suve taga ravinud raudkulli, kes oli lubanud, et ta kunagi ühtki hiirt ei püüa. Raudkull oli rääkinud varblastest. Radukull oli nimetanud neid tiivulisteks hiirteks. Palju aastaid tagasi olid varblased varastanud kloostrist aarde, mis kuulus hiirtele. Metuusala polnud varblastega sellest rääkinud, sest vana hiire arvates olid varblased sõjakad olendid, äärmiselt suured unistajad ja täiesti metslased, kes viskaksid su katuselt alla ja tapaksid su enne, kui nende pesa juurde pääsed.

Cluny, Räbalkõrv ja Vari tatsusid käratult Redwalli poole. Üsna ruttu oli neil selge, et valvehiired magasid. Varjul oli lihtne pääseda suursaali, et varastada seinavaip. Matthias magas. Unes pöördus tema poole Martin Sõdalane, kes kutsus Matthiast appi. Matthias läks, äratas üles valvehiired, appi tuli mäger Constance. Kuid sellest ei piisanud. Vari pääses seinavaibaga minema, kuigi ka Varju lõpp saabus üsna ruttu, kui ta kloostrist alla kukkus … seinavaip Martin Sõdalasega oli läinud …

Matthias otsustas minna Püha Niinia kirikusse, ja seinavaip sealt tagasi tuua. Teel kirikusse kohtus Matthias uue tegelasega. Basil Hirvesokk Jänes. Skaut, tagajalgadega võitleja, kõnnumaa giid ja maskeerumise spetsialist. Matthias rääkis loo rottidest, Clunyst, varastatud seinavaibast, Martin Sõdalasest. Basil oli nõus Matthiast aitama. Üheskoos pääseti kirikusse kuid Cluny oma armeega oli lahkunud. Seal polnud enam ka seinavaipa. Matthias päästis vangistusest Uruhiire pere, kuid veidi hiljem marssisid Matthias ja Uruhiire pere rottidest tunnimeeste keskele … seekord siiski pääsetakse, sest Matthias on vapper ja julge võitleja, abiks ka jänes Basil Hirvesokk!

Seejärel saamegi lugeda kloostri piiramisest ja vihastest lahingutest. Metsas astub rottidele vastu ka suur ja mürgine rästik Asmodeus.

Kloostris jätkas vana Metuusala mõõgaotsinguid, ja ühel hetkel leidis ta seinalt kirjutise, mis viibki lugeja raamatu teise osasse „Otsingud“.

Kuna hiired ei andnudki kiirelt alla, siis hakkas ka Cluny armees „käärima“. Nii nägi Matthias pealt, kuidas Juustuvarga-nimeline rott tappis nirgi, kel nimeks Kondikubu. Ühes lahingus sai vigastada ka Cluny. Seetõttu taganesid rotid kirikusse.

Abt tegi samal ajal ettepaneku, et Redwalli hakkaksid juhtima mäger Constance, siil Ambrose, saarmas Winifred, Matthias ja esimutt. Abt lubas tegeleda haavatute abistamise ja näljaste toitmisega.

Samal ajal uuris Cluny oma kaaslastelt, kas keegi tunneb ja teab, kust leida mõnd ravitsejat. Tuhkur Küülikutapja teadis rebaseemandat Vana Selat ja tema poega Kanahagijat. Tuhkur oli kindel, et just nemad oskavad Cluny kokku lappida.

Kloostris uurisid Matthias ja Metuusala seinalt leitud kirjutist, millelt selgus, et Martin Sõdalane elas edasi Matthiases! Muttide abiga leitakse käik, mille trepp viis alla mustavasse sügavikku.

Rebaseemand Sela saabuski Clunyt ravima, kuid nii nagu rebased ikka, oli ka tema kaval, ja mitu rauda tules. Tal õnnestus saata oma poeg Kanahagijas teatega Redwalli kloostrisse. Teates oli kirjas, et Sela teab, millal, kus ja kuidas kavatsevad Cluny hordid kloostrit uuesti rünnata … milline oleks Redwalli tasu Selale selle teadmise eest.

Mustavas sügavikus liikusid Matthias ja tema kaaslased, kuni jõudsid väikesesse madala laega ruumi. Selle keskel seisis kandiline kiviplokk. Martin Sõdalase haud! Sealt leiti kilp ja mõõgarihm. Rihm sobis Matthiasele täiuslikult, nagu ka kilp. Mõõka ei olnud …

Õige varsti jõuti järelduseni, et mõõga olid varastanud Redwalli katusel elavad metsikud varblased. Nüüd saadeti orav Jess asja uurima, kes ikka suudaks katusel joosta, kui mitte orav. Varblased ründasid, kuid Jess pääses lindude elupaika kontrollima. Kuid ka seal polnud mõõka.

Ja veel. Cluny sai aru, et rebane Sela mängis kahepalgelist mängu, et rebane oli reetur, mistõttu lasi ta rebase tappa. Ka Kanahagijas sai vigastada, kuid tema lõpp saabus hoopis rästik Asmodeuse läbi. Enne seda palus Kanahagijas kloostrist varjupaika. Tal oli uut infot Cluny plaanida kohta. Müürirammija plaan oli vaid tähelepanu kõrvale juhtimiseks, sest Cluny kaevas hoopiski tunnelit, et siseneda kloostrisse hoopis maa alt. Kanahagijas oli kindel, et kooostris ootab teda ees hea elu ja aarded, las rotid ja hiired võitlevad omavahel.

Samal ajal läks Matthias uuesti varblaste valdustesse, kuid seal võeti väike vapper hiir vangi. Vangistajaks varblaste kuningas Vinge Varblutt. Matthiasele olid toeks kuninga õde Pruuntiib, kes oli noore varblase Sõjanoka lesestunud ema. Ja just kuninga õde teadis rääkida, et Vinge Varblutt oli ühel päeval maha pillanud Martin Sõdalase mõõga, ja selle oli omakorda endaga viinud rästik Asmodeus Mürkhammas!

Jänes Basil ja orav Jess said kätte ka Martin Sõdalase pildiga seinavaiba, kuid mitte ainult häid asju ei juhtunud Matthiase ja tema sõpradega. Matthias oleks isegi surma saanud, kui madistas varblaste kuningaga ja oleks katuselt peaaegu alla kukkunud. Seekord õnnestus tal pääseda, hukkus varblaste kuningas. Kloostris tappis Kanahagijas Metuusala. Seda küll kogemata, Kanahagijas oli jäänud vargusega vahele ja üritas põgeneda. Vargast rebane oli visanud tuubil täis koti Metuusala poole, kuid see tabas vana hiirt surmavalt.

Pärast katuselt kukkumist oli Matthias kadunud. Ta leiti kloostritiigist. Kas lisaks Metuusalale oli samal päeval surma saanud ka Matthias!

Matthias jäi ellu ja nüüd oli aeg minna metsa, et leida üles rästik ja kadunud mõõk! Oma teel kohtus Matthias karihiirte gerilja uniooniga Samblalille metsas. Karihiired olid pahased, et võõras oli tunginud nende territooriumile. Matthias rääkis oma loo. Nüüd otsis ta kapten Lumekakku, kes võis teada, kus asub Asmodeus.

Karihiired rahunesid maha ja juhtisid Matthiase küüni suunas, mis asus talumaja kõrval. Seal võis olla kapten Lumekakk.

Ja samal ajal tungis Cluny armee kloostrile peale. Nii maa pealt, kui ka maa alt. Meie jõuame raamatu kolmanda osani „Sõdalane“.

Kloostri ründamine ja kaitsmine jätkus. Matthias sattus küünis kokku hoopis kassiga – skvaier Julian Ingverkass, kes osutus olevat rahumeelne kass, kes püüdis Matthiast aidata. Matthias kohtus ka kapten Lumekakuga – ei kartnud see hiir ei kakku ega kassi. Hiir sai kakult väärtuslikku infot. Nüüd teadis Matthias, kust ta võiks leida rästiku. Matthiasega liitusid ka kaks karihiirt – Nott-uu-Nott ja Kagusam. Üheskoos leiti sissepääs Asmodeus Mürgihamba urgu.

Urus toimus suur võitlus. Üks karihiirtest, Kagusam sai surma … kuid Matthiasel õnnestus …

Mis Matthiasel õnnestus? Mis juhtus rästikuga? Kas leiti mõõk? Kes teavitasid Matthiast, et Redwallis oli olukord läinud väga ärevaks? Kes liitusid Matthiasega, kui väike vapper hiir suundus Redwalli poole?

Viimane lahing Redwalli eesti oli vihane ja otsustav. Selles oli nii pisaraid kui ka rõõmu, võitjaid ja kaotajaid. Matthias kasutas mõõka, kuid ka Joosep-kella. Pärast viimast lahingut sai keegi meie tegelastest auväärse tiitli, kuid selle lõpplahenduse jätan ma Sulle endale lugeda. Kui loo lõpp on ühest küljest võidukas ja rõõmus, siis teisest küljest ka nukker, kurb, traagiline …

Märksa rõõmsameelsem on meie loo epiloog, milles on kasutatud katkendit John Kirikuhiire kirja pandud Redwalli kroonikast. Saame lugeda ühest vahvast hiirepaarist, kellele oli sündinud pojuke – Mattimeo, mis oli lühendatud versioon Matthias Meruusala Mortimerist. Isegi katki kukkunud Joosep-kellast oli valatud kaks väiksemat kella – Matthias ja Metuusala.

Selline põnev, seikluslik ja kaasahaarav lugu on nende kaante vahel. 430 lehekülge põnevaid sündmusi, vahvaid ja vapraid tegelasi, kindlameelne ja julge peategelane. Lugu, mis kindlasti kuulub maailma lastekirjanduse kullafondi ja on seal kindlasti veel aastaid ja aastaid.

Kurb, et eesti keeles ei ole ilmunud teisi Redwalli-lugusid.

Ottokar Domma „Usin õpilane Ottokar. Rüblik Ottokar“ (Tänapäev)

Kaheteistaastane saksa koolipoiss Ottokar on usin õpilane, väsimatu vembumees ja jultunud ninatark, kes teeb kibedaks õpetajate elu ning üllatab pidevalt sõpru ja lapsevanemaid. Tema koolipäevad on põnevad ja ebatavalised ning tulvil naljakaid juhtumusi ja sekeldusi. Ottokari lood on juba aastakümneid rõõmustanud miljonite lugejate südameid.

Hakkasin uurima ja selgus, et koolipoiss Ottokari lugusid sai eesti keeles lugeda esimest korda 1985. aastal, kui Eesti Raamat selle raamatu avaldas. 1990 ilmus Eesti Raamatult „Jälle see Ottokar“. 2003 ilmusid kirjastuselt Steamark eraldi raamatutena „Usin õpilane Ottokar“ ja „Rüblik Ottokar“. Seetõttu on igati vahva, et Ottokari lugusid saavad nüüd lugeda ka tänased lapsed.

Esimene Ottokari raamat ilmus saksa keeles 1967, see kandis pealkirja „Der brave Schüler Ottokar“, seejärel 1970 teine raamat „Ottokar, das Früchten“, 1973 „Ottokar, der Weltverbesserer“ (1977 jõudis see teos Ida-Saksas ka kinolinale) ja 1978 „Ottokar, der Gerechte“. Ottokari lugusid ilmus ka 1980- ja 1990-aastatel. Seetõttu on ka raamatu sündmused üsna ammustel aegadel (1960- ja 1970-aastatel), kui eksisteeris Ida-Saksamaa, toimetasid pioneerid ja koolielu oli oluliselt teistsugusem kui praegu.

Ottokar Domma (õieti Otto Häuser) sündis 1924. aastal Karlovy Varys, Tšehhoslovakkias ja suri 2007. aastal Woltersdorfis, Berliini lähedal Saksamaal. Ta oli Saksa kirjanik ja ajakirjanik (ta kirjutas lugusid populaarsesse Ida-Saksa huumori- ja satiiriajakirja „Eulenspiegel“, mida oli võimalik 1970- ja 1980-aastatel ka meie ajakirjanduslettidelt ja -kioskitest osta). Tema populaarsemateks raamatuteks olidki just koolipoiss Ottokarist rääkivad lood. Oma raamatute eest on autor võitnud mitmeid riiklikke autasusid, nii Ida-Saksas kui ka tänasel Saksamaal, sh 2006. aastal Saksamaa Liitvabariigi teenetemedali/ordeni.

Olen lugenud, et Otto Häuseri perekonnanimi vihjas saksa keeles „majale“, „kodule“, mistõttu võttis ta kirjanikunimeks Domma, sest venekeelne „doma“ vihjab samuti „majale“, „kodule“.

„Usin õpilane Ottokar“ on selle raamatu esimene raamat, ja algab peatükiga, milles peategelane arutleb nimede ilu üle. Elutee algaastatel oli ta tihti pahane oma eesnime peale, kuna just plikad osutasid teda juba kaugelt ja hüüdsid: „Lutikas ja Ottokar – paras paar!“

Ottokar küsis ka ema käest, mispärast on ta nimi just Ottokar. Ema vastas, et kõik poisi vaarisad ja isaisad panid esimele pojale nimeks Ottokar. See oli suguvõsa traditsioon, ja et parem juba vana nimi kui hoopis ilma nimeta olla.

Nimedest räägib Ottokar pikalt. Ta teab, et isa võib teha tuhandeid ettepanekuid nime osas, aga neid ei võeta arvasse, vaid enamasti jääb nii, nagu ema ütleb. Ottokar on kindel, et poistele on hulga raskem kõlavat nime leida, mis samal ajal oleks ka haruldane. Ottokar lisab, et uued eesnimed tekivad tavaliselt nii: kui kinos näidatakse näiteks mõnd filmi eriti kihvti naispeaosalisega või laheda meeskangelasega, siis pannakse nende nimed mõned kuud hiljem vastsündinutele. Ottokar on tähele pannud, et on väga moodne, kui vastsündinud vääksule antakse mõni võõramaa nimi – las siis teised inimesed mõtlevad, et titt nägi ilmavalgust mõnes võõramaa sünnitusmajas, või on tal haruldane importisa.

Ottokar arvab, et tänapäevased nimed võiksid kokku sobida ka meie teaduslik-tehnilise revolutsiooniga, näiteks Pipeline, Motorus, Limusina, Traktorina, Raketa.

Poiss teab ka seda, et kõige paremad nimede väljamõtlejad on luuletajad ja humoristid. Peale nende nimede on olemas veel hüüdnimed, aga need pannakse ainult niisugustele poistele, plikadele ja täiskasvanutele, keda kutsutakse silmapaistvateks isiksusteks. Nende hulka Ottokar ei kuulu, seepärast kutsutakse teda lihtsalt Ottokariks.

Teises peatükis tutvustab Ottokar oma kooli, sest suurema osa ajast tuulab ta seal ringi. See on üsna suur päevinäinud lobudik, ja seepärast võeti kohe, kui kool pihta hakkas, käsile klassiruumid, koridorid, pingid, kapid, tualettruumidest rääkimata, et need korda teha ja kaunistada. Selles peatükis on juttu ka pioneerikoondusest, sellest et pioneerid peaksid olema puhtad ja korralikud. Mulle endalegi meenuvad pioneerikoondused ja igasugu pioneeride ettevõtmised, kuid ka see, kuidas ühel talvel koolimajas külmaga radiaatorid üles ütlesid, mistõttu pidi suurem osa meie koolist endale mõneks ajaks teise koolimaja leidma.

Kolmandas peatükis jutustab Ottokar õpetajatest, ja see algab vahva mõttega … majahoidja Uriani ja sekretär Stichleini kõrval kuuluvad kooli tähtsamate isikute hulka ka õpetajad.

Õpetajate pealikuks on Ottokari koolis härra direktor Keiler. Tal on kolmteist naist ja kuus meest, ja neid üheskoos nimetatakse õpetajate kollektiiviks. Ottokar kinnitab, et õpetajate kollektiivi tunneb ära ka sellest, et nad peavad end kaitsma õpilaste eest! Või kui mõne õpilase isa õpetajat solvab. Õpetajatepere leiutab ka üksmeelselt rangeid käitumisreegleid või kutsub korrale ülekäte läinud õpilasi. Mõnikord räägivad kõik õpetajad ühte ja sedasama, ja kohe võib aru saada, et nad on omavahel kokku leppinud. Õpilaste jaoks on halb ka see, kui õpetajatepere meelitab lapsevanemadki oma poole, ja siis võib rääkida jõudude vahekorrast, mida Ottokari arvates ei tohi alahinnata.

Ottokar lisab, et varem ei olnud õpetajad nii ühel meelel, ja nad jagunesid kolme leeri: algastme õpetajad, keskastme õpetajad ja gümnaasiumiõpetajad. Ottokar sai sellest teada oma sõber Haraldilt, ja tema kuulis seda oma isalt, kes on haridusosakonna juhataja. See oli omamoodi auastmestik, mida enam ei olnud, ja härra direktori ees olid kõik õpetajad võrdsed.

Neljandas peatükis peatub Ottokar nende alevi õpetajate hädaohtudel, sest alevis tunneb õpetajat igaüks, ja õpetaja tunneb ka enamasti kõiki inimesi ja nende sigu, lehmi, kanu ja õuekoeri, kes enam isegi ei haugu, kui mõni õpetaja nähtavale ilmub. Alev on nagu suur perekond, kus üheskoos peetakse pidusid, leinatakse, riieldakse või kadestatakse üksteist, ja õpetajad löövad alati kõikjal kaasa.

Ottokar räägib alevist ja õpetajatest veidi täpsemalt, kuid tõdeb, et enamik nende õpetajaid ei taha enam linna elama minna, sest nende käsi käib hästi …

Järgmistes peatükkides räägib Ottokar õpetajatest ja nendega juhtunud lugudest veelgi täpsemalt ja põhjalikumalt. Ta alustab härra direktor Keilerist, kes on kõige tähtsam ja kõige enam koormatud õpetaja. Teda tervitatakse ka kõige rohkem. Tihti tuleb härra direktor nende klassi, kus ta pinki istub ja pealt kuulab, mida õpilased ja õpetajad õppinud on. Sel päeval on õpetajad hästi sõbralikud ja naeratavad, ja vaatavad direktori poole, kas ka tema naerab. Ottokar räägib, et direktori järel on kooli teine kõige tähtsam isik sekretär Stichlein. Juttu on ka sellest, kuidas ükskord direktor Ottokari peale tunde jättis ja sellest, et direktoril on ka postmarkide kogu ja naine, ja neid nimetab ta oma hobideks.

Seejärel saame tuttavaks pioneerijuht Alfonsi, käsitööõpetaja Pankraziga (mulle see peatükk meeldib, sest mullegi tulevad meelde kunagises käsitöötunnis saadud haamrilöök vastu pöialt, valmis tehtud kuumaalused/lõikelauad, neid oli ikka päris mitu). Selles raamatus tehakse ka võtmenagisid, kuigi direktor arvab, et lastele võiks õpetada lihtsamaid elektriasju või kuidas mootorratast osadeks lahti võtta; kusjuures õpetaja Pankraz ise ütles, et ta mõtleb kogu aeg Nõukogude kosmonautidele, ja et võtmenagidega küll kosmost ei valluta. Juttu on ka õpetaja Burschelmannist ja õpetaja Uta Krautist (selles peatükis on kõik pea peale pööratud, sest Ottokari koolis vahetavad õpetajad oma erialasid – ühel aastal õpetas Burschelmann matemaatikat ja geograafiat, nüüd hoopis saksa keelt ja laulmist! Kuigi ta laulda ei osanud. Uta Kraut lõõritas nagu lõoke, kuid õpetas hoopis matemaatikat, ja ega see segadus lastele kasuks ei ole).

Juttu on ka kehalise kasvatuse õpetaja Strammist ja võimlemistunnist, suvisest ujumisest ja sukeldumisest, mis võib olla üsnagi ohtlik ettevõtmine. Koos ajalooõpetaja ehk direktor Keileriga käivad lapsed ekskursioonil rajooni koduloomuuseumis, osaleme ka nääripeol, saame tuttavaks lapsevanematega.

Ühes peatükis saame lugeda, miks tunnid ära jäävad. Ottokar kinnitab, et kõige tähtsam tunnis on õppetöö, aga tihtipeale jäävad tunnid ära. Sellel on mitmeid põhjusi. See sõltub kas õpilastest või nende õpetajate õrnast kehaehitusest ja konstitutsioonist, või on sellel hoopis mõni muu süü, mida nimetatakse ka üleloomulikuks jõuks ja mida keegi ei saa ette näha. Kõige rohkem jääb tunde ära õpetajate haiguse tõttu, ja õpetajaid on kolme sorti. Esimene grupp õpetajaid ei ole iialgi haiged või on haiged väga harva. Neid nimetatakse raudseteks. Seevastu teises grupis on väga viletsa kehaga õpetajad. Palju tunde jääb ära kõrgema tahte tõttu, ja see on kolmas grupp. Ükskord pidi Ottokari kooli direktor kaks viimast tundi ära jätma, kuna ta sõitis nõupidamisele, mille teemaks oli: „Mis on tundide ärajäämise põhjuseks?“

Mõnikord sõidavad õpetajad ringkonnalinna, kus kõik instituudis õppinud õpetajad pühitsevad rõõmsat jällenägemist. Seda nimetatakse ka konsultatsioonipeoks. Nii jäävad tunnid jälle ära, ja see on matemaatiline võrratud: mida rohkem õpetajad õpivad, seda rohkem tunde ära jääb.

Esimeses raamatus peatub Ottokar veel mitmel teemal: kust tulevad väikesed lapsed; et tähtis leiutis õpilaste tööinnu ja õpirõõmu tõstmiseks on hoovad (heade hinnete eest annavad vanemad taskuraha, ja mõnel õpilasel on seda päris palju, kuid lastel on veel ka sisseostude tegemise hoovake, nõude pesemise hoovake, aususehoovake, toiduhoovake laiskade, valetavate või halva isuga laste kasvatamiseks, või ka televiisorihoovake); kuidas saada muskleid ja mõistust; kelleks poisid võivad saada; õpetajate päev; ohtlik relv – õpetajate kõige tähtsamaks relvaks on hinded!; pikapäevatädid; Ottokari sõber Aljoša, kes elab kaugel Siberis Tomski linnas; üliõpilased ja kartulivõtt; vanaema; puhkelaager; viimane vanasõna ehk lõpp hea – kõik hea.

Ja just selle viimase vanasõnaga lõpeb esimene raamat.

Teine raamat on „Rüblik Ottokar“. Siin jutustab Ottokar meie igasugu sündmustest, mis on seotud erinevate kuude ja aastaaegadega. Juttu on ka koolist, kuid mitte ainult.

Teine raamat algab jaanuariga. Ottokar jutustab sellest, mida kõike endamisi uueks aastaks tõotatakse. Enne kui algab uus aasta, lubavad kõik täiskasvanud üksteisele, kuidas nad kõikidest halbadest kommetest lahti saavad ja kuivõrd nad end parandada tahavad. Ottokari isa lubas emal suitsetamisest loobuda, ja kokkuhoitud rahaga võib mõne reisi ette võtta või „Trabanti“ jaoks kõrvale panna … Kas isa suudab lubadust pidada, ja mis sellega kaasneb? Sellest Ottokar meile räägib, kuid loo lõpus on Ottokar kindel, et naised suudavad murda igasuguse tahtejõu, mistõttu ei võta ta iialgi naist.

Jaanuarikuu teine peatükk kannab pealkirja „Ohtlik külaline“, ja selles tuleb Ottokari vanematele külla õpetaja! Tegelikult oli tulijaid rohkem – klassijuhataja, õpetaja Burschelmann ja kaks lastevanemate aktiivi liiget. Ottokar kardab, sellised külaskäigud lõpevad halvasti, siis seekord on täiskasvanutel juttu muustki kui ainult Ottokarist.

Jaanuarile järgneb veebruar. Ottokar räägib meile talverõõmudest ja talvemuredest. Rõõmudeks on koolivaheaeg ja igasugu sündmused, mis aset leiavad, muresid on üks – tunnistuste väljajagamine, kus seisavad hoiatavad hinded, ja sellest ei taha Ottokar mitte kuuldagi. Veebruarikuu teine lugu räägib sellest, et ajalehes oli artikkel koolidest, milles kirjutati, et Ottokari kool oli punase laterna osas, kuna neil oli veel 3,1 protsenti istumajääjaid. Ottokar teadis, et jutt oli ühest kutist, kes oli juba kolm korda istuma jäänud, mistõttu kutsuti teda 5. klassi teeneliseks õpilasveteraniks.

Nüüd otsustavad õpetajad asjad käsile võtta, et punase laterna staatusest pääseda. Toimub õpetajate konverents, ja ka õpilased peavad muutustes osalema.

Veebruarile järgneb märts. Selle esimene lugu on 8. märtsist, rahvusvahelisest naistepäevast. Kui ma ise koolis käisin, siis oli see igati oluline tähtpäev, et õpetajatele lilli viia, ja miks mitte ka klassiõdesid meeles pidada, tänaseks on selle tähtpäeva olulisus üsna unustuse hõlma vajunud. Ottokari koolis oli see oluline sündmus.

Teises märtsikuu loos saame lugeda eeskujudest, sest Ottokar elas ajal, kus kõik tahtsid olla neile eeskujuks. Kasvatamine ja eeskujuks olemine toimub hommikuses trammis, poes, klassis ja koolis, toona tulid lastele tähtsad eeskujud nende šeflusbrigaadist, nimelt elamuehituskombinaadist.

Aprill. Selle osa esimeses loos räägib Ottokar valetamisest. Ta teab, et on olemas mitmesuguseid valesid: kerged valed, keskmised valed ja rasked valed. Kergeid võib kohata kõige enam ja neid jagatakse luiskamiseks, armastusvaledeks, valehäbiks, päästevaledeks ja hädavaledeks, ja ka 1. aprillist on juttu. Teine aprillikuu lugu räägib professionaalsetest luiskajatest.

Mai. Esimeses loos saame lugeda sõpruskohtumisest Nõukogude õpilastega, sest Ottokari kooli tulevad rajoonikeskusest küll Nõukogude sõdurite ja ohvitseride lapsed. Kohtumine on üsna lõbus, kuigi viienda klassi Ottokar vene keelt palju ei räägi, rääkimata ka sellest keelest aru saamisest, kuid igal juhul sööme kooki, deklameerime, laulame, tantsime, teeme sporti ja mängime vahvat keelemängu. Ja kõige olulisemad ongi sõbrad, sõprus ja družba! Teises loos on juttu laiajatest.

Jõuame juunisse. Siin on juttu kinkimisest, ja sellest, et kingitused hoiavad sõprust, kuid ka õpetajate päevast ning sellest, miks üldse õpitakse. Seetõttu tuleb kooli doktor, kes jagab laiali paberilehed, kuhu õpilased peavad kirjutama, miks nad õpivad. Ottokar kirjutas, et tema õpib seepärast, et mitte istuma jääda ja et nende õpetaja Seidenschnur on ütelnud, et mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, ja kuna Ottokari isa on juba üsna vana, siis õpib ka tema sellest hoolimata.

Juulis käime noorte puhkebaasis ja veedame kena nädalalõpu, augustis reisime koos Ottokari perega mere äärde ja Ottokar püüab suitsu teha, septembris läheme kooli ja kasvatame õpetajaisiksusi (Ottokar tõdeb, et õpetajad arendavad oma isiksust ja moodustavad ühtse kollektiivi. Seepärast on nad võitmatud ja õpilastest sõltuvad, sest kui poleks õpilasi, poleks maailmas ka lapsevanemaid ega õpetajaid. Ja nad arenevad vanadest, läbiproovitud õpilastest), oktoobris käime linnapea vastuvõtul ja õpime viisakalt käituma, novembris saame teada, mida halva ilmaga mängida (täringumäng, doomino, laevade pommitamine, loomade ja taimede mõistatamine, pii-keel, meisterdamine, teleka vaatamine, ülesannete lahendamine raamatust „Mõista, mõista“) ja mida lapsed lugeda armastavad (keskajaleht „Trommel“, satiiriajaleht „Eulenspiegel“, südameleht „Sibylle“, lasteajakiri „Frösi“ – ma usun, et paljud minuvanused mäletavad seda ajakirja Nõukogude ajast suurepäraselt, õpikud, Ottokarile meeldivad ka ulmeromaanid, seiklusromaanid, teaberomaanid ja reisikirjad, kuigi ühel päeval peavad Ottokar ja tema sõber Harald lugema ka Marxi ja Engelsi „Kommunistliku partei manifesti“), detsembris saame osa jõuludest – jõulukuused ja nende müügiplats, kingitused, jõulukoogi küpsetamine, jõuluõhtu koos kingituste jagamisega, Ottokari õde loeb peast ühe jõulusalmi ja laulab „Lumehelbekest“, Ottokar on veidi mehisem ja laulab „Väikest trummilööjat“.

Selle laheda, humoorika ja paljudele kindlasti ka omamoodi nostalgilise raamatu vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ida-Saksa karikaturist Karl Schrader (1915-1981).

Kes tahab veidi toonast aega meenutada või tuttavaks saada, siis on Ottokari mõtted, mõlgutused ja pajatused igati ägedad lugeda, nii nagu meie enda Agu Sihkva ja Salu Juhani lood.

Otfried Preussler „Väike vetevaim“ (Varrak)

Ühel päeval sünnib veskijärve vetevaimuperre roheliste juustega poiss, kel on ujunahad varvaste vahel. Kalasoomustest pükste ja punase lottmütsiga rõõmus ja uudishimulik väike vetevaim avastab koos isa ja karpkala Cyprinusega veealust maailma. Peagi söandab ta nina ka veest välja pista ja inimeste veidra maailmaga tutvust teha. Iga päev toob lustlikule vetevaimule kaasa uusi sõpru, seiklusi ja nii mõnegi õppetunni. Kuni ühel päeval katab veskijärve jääkaas ja väike vetevaim peab pikka talveunne jääma …

Otfried Preussler (1923–2013) oli tunnustatud saksa lastekirjanik. Tema esimene lasteraamat „Väike vetevaim” ilmus 1956. aastal ja pälvis Saksa noorsookirjanduse eriauhinna teksti ja illustratsioonide eest. Ühtekokku on ta kirjutanud 35 raamatut, neist tuntumad on „Krabat”, „Röövel Hotzenplotz”, „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”, „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” ja „Väike nõid”, mille põhjal on Eestis tehtud ka tore telelavastus.

Väikese vetevaimu lugu on korra ka varem eesti keeles ilmunud. See oli aastal 2000, kui ilmus Otfried Preussleri lugude kogumik „Nõiad, tondid, vetevaimud“. Selle raamatu andis välja kirjastus Tiritamm, ühtede kaante vahel oli kolm lugu: „Väike nõid“, „Väike vetevaim“ ja „Väike tont“. Selle raamatu tõlkis eesti keelde Vladimir Beekman, nüüd on „Väikese vetevaimu“ tõlkijaks Õie Ristioja.

Otfried Preusler oli saksa lastekirjanik, kes elas aastail 1923 – 2013. Tema raamatuid on ilmunud terves maailmas üle 50 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud 55 keelde. Kohe alguses pean tõdema, et Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatud on tõepoolest ajatud ja legendaarsed - Kilpla-lood ja röövel Hotzenplotzi seiklused, kuid ka “Väike nõid”, “Krabat”, “Toomas Hernetont”, “Untslimütsi Ärbi” jt. populaarsed raamatud. Tema kirjutatud lugudes on see miski, mis paneb ikka ja jälle uued põlvkonnad neid lugusid lugema. On ju need kõik omamoodi muinasjutulised, isegi müstilised, põnevad, humoorikad ja kaasakiskuvad ehk just sellised, millised peavadki ajatud ja ägedad laste- ja noorteraamatud olema.

Väikese vetevaimu lugu saab alguse ühel päeval, kui vetevaim koju jõudis. Vetevaimunaine käskis mehel hästi vaikne olla, sest neile oli sündinud väike poeg. Tõeline väike vetevaim. Vetevaimu pere elas majas, mis oli ehitatud pillirookõrtest ja see seisis sügaval veskijärve põhjas. Maja oli krohvitud mudaga, sest oli see ju vetevaimu maja.

Vetevaim läks vaikselt poega vaatama. Ta tõdes, et väiksevõitu see poiss ju on, aga talle poiss meeldis. Ta luges üle väikese vetevaimu sõrmed. Vetevaim tõdes, et kui poiss suuremaks kasvab, saab ta paari ilusaid kollaseid saapaid ja pilliroorohelise kuue ja pruunid püksid ja kärtspunase lottmütsi. Ja veel, vetevaimule meeldisid kõige rohkem väikese poisi juuksed, sest ta oli endale alati tahtnud väikest roheliste juustega poissi.

Vetevaim kontrollis sedagi, kas väikesel vetevaimul oli sõrmekeste vahel ujunahad. Ja oli veel üks asi, mis vetevaimule rõõmu tegi – väikesel vetevaimul olid rohelised silmad, need olid ehtsad vetevaimusilmad.

Juba järgmisel päeval läks vetevaim sugulasi külla kutsuma, et tähistada väikese vetevaimu sündi. Vetevaim läks ise sugulasi kutsuma ja neile, kes elasid kaugemal, saatis vetevaim teadet viima kalad-virgatsid. Vetevaimu naine jäi koju, keetis ja küpsetas. Vahepeal söötis vetevaimu naine väikest vetevaimu. Pudruga!

Vetevaim oli külla kutsunud kakskümmend seitse sugulast ja kakskümmend kuus neist jõudsid ka kohale. Tulid kaksteist vetevaimu koos abikaasadega, üks kaevuvaim ja Püha Nepomuki sillaeit. Kaevuvaim elas pritsimaja taga puurkaevus, ta oli juba väga vana ja kandis valget habet. Teised vetevaimud ja nende naised elasid külatiigis, konnalombis, pardiloigus, Punases ja Mustas rabaälves, forellikasvanduses, Kiviojas ja veel viies teises ojas.

Algas pidulik söömaaeg. Pakuti vesiläätsesuppi, kalamarjast ja röstitud vetikatest valmistatud rooga, salatit, mis oli tehtud marineeritud vesikressist ja peeneks hakitud varsakabjavartest. Lõpuks pakuti veel ka hautatud konnakudu soolatud vesikirpudega.

Külalised uurisid, kas vetevaim oma naisevenda, soovaimu pidusse ei kutsunudki? Vetevaim ei osanud ütelda, miks soovaim polnud tulnud, kuid juba hetk hiljem jõudis peole ka soovaim.

Nüüd oli õige aeg tutvustada väikest vetevaimu ka kõikidele külalistele, kes omakorda soovisid väikesele vetevaimule õnne ja tervist ja pikka iga ja kõike muud, mida ühel vetevaimul vaja võib minna. Soovaim soovis seda, et poisil oleks süda alati rõõmus ja mängis flööti.

Külalised olid imestunud, kui hetk hiljem näitas väike vetevaim, et oskab juba ka ujuda. Kuidas oli see võimalik, et põngerjas juba oskas ujuda?

Seejärel saamegi lugeda väikese vetevaimu kasvamisest ja sirgumisest. Vetevaim tõi talle ilusad riided, nii nagu oli loo alguses lubanud. Vetevaim oli õnnelik, sest nüüd oli neil poiss, kellega võis ennast igal pool näidata. Vetevaimu naine ohkas, et riietega oleks võinud ju veidike oodata, sest poiss oli ju alles paar nädalat vana, kuigi pilte vaadates on üsna selge, et vetevaimud kasvavad hoopis kiiremini kui inimlapsed.

Ühel hommikul, kui hommikune supp oli söödud, viis vetevaim oma poja esimest korda välja ujuma. Saamegi lugeda, kuidas vetevaim ujus koos väikese vetevaimuga kogu veskijärve risti ja põiki läbi. Väike vetevaim võis kõikidele kaladele, kellega nad kokku said, tere päevast öelda. Väike vetevaim tahtis ka kalade nimed meelde jätta, aga neid oli liiga palju ja varsti läksid need kõik tal peas segi.

Ja järves ei elanud ju üksnes kalad! Seal olid ka vesilikud, teod, järvekarbid ja ussikesed, mardikavastsed ja vesikirbud ning kõiksugu tillukesed mutukad, keda palja silmaga polnud peaaegu nähagi.

Isa ja poeg mängisid teineteisega vääntaimede tihnikus ka peitust. Ühel hetkel jäi väike vetevaim vääntaimede vahele kinni. Õnneks tuli väikesele vetevaimule isa appi, kuid poiss oli sellest rahmeldamisest päris läbi. Nüüd tuli neile appi suursugune karpkala Cyprinus, kes lubas väikesel vetevaimul enda selga ronida ja nii sai väike vetevaim kerge vaevaga koju.

Ja veel. Kõik veealused elukad ei olnud sõbralikud. Ühel päeval kohtus väike vetevaim rohesilmse elukaga, kes nägi välja nagu uss, kuid oli siiski kala, kelle keha mõlemal küljel oli üksteise kõrval pikas reas palju sõõrjaid silmi. See hirmus elukas oli Üheksasilm. Väikesele vetevaimule see elukas ei meeldinud … nad läksid lausa riidu ja öösel nägi väike vetevaim ka väga hirmsat und.

Väike vetevaim ujus koos isaga ka kaldale, ta sai tuttavaks päikese ja õhuga, kuid ka inimestega, kellel ei olnudki ujunahkasid! Väike vetevaim nägi ka rohelisi liikuvaid majakesi, mida vedasid hobused. Meie peategelane sai teada sellestki, et vetevaimud ei tohtinud liiga pikaks ajaks õhu kätte jääda, sest nende jalad kuivavad ja nad võivad jääda haigeks. Väike vetevaim otsis ka vihma, kusjuures ta ei saagi aru, et vesi, mis taevast alla sajab oligi ju vihm.

Selles vahvas lasteraamatus saame lugeda sellestki, kuidas väike vetevaim käis möldrile kuuluva puust kastiga veskijärvel sõitmas. No see puust kast oli lootsik. Väike vetevaim tegi veel igasugu ulakusi (nii nagu tavalised väikesed poisid seda aeg-ajalt teevad) – laskis liugu veskitammel, lasi peaaegu tühjaks terve veskijärve (selle eest sai väike vetevaim oma isa käest ka kakskümmend viis nähvakat tagumikule), narritas kala püüdvat inimmeest (karpkala Cyprianus palus väikese vetevaimu abi), narritas ja põgenes ühe prille kandva härrase eest …

Lugeda saame ka sellest, kuidas vetevaimuisa ühel ilusalt õhtul harfi mängis, mis väikesele vetevaimule meeldis. Kaunis harfimäng tõi õhtusele aasale ka uduhaldjaid, kes kaunilt tantsisid, ja lõpuks öisesse taevasse ka ilusa ja uhke kuu. Sellestki on juttu, kuidas väike vetevaim sai tuttavaks kolme poisiga, kes lõkkes kive küpsetasid – tegelikult selgus veidi hiljem, et lõkkes ei küpsetatud mitte kive, aga kartuleid, kuid väike vetevaim polnud ju kunagi varem kartuleid näinud ega maitsta saanud. Ja need lõkkel küpsetatud kartulid maitsesid suurepäraselt.

Kolm inimpoissi tutvustasid väikesele vetevaimule ka imelisi tuletikke (väikese vetevaimu arvates olid need nagu välk toosist), veidi hiljem sai väike vetevaim teada sedagi, et kui tuletikkudega vee alla minna, siis need hiljem põlema ei hakka.

Sedasi väike vetevaim kasvaski ja õppis, kuni suvest sai sügis ja sügisest sai talv, ja … mis selle imelise loo ja raamatu viimases peatükis juhtub, jätan ma Sulle endale lugeda ja uurida.

Raamatu on illustreerinud Winnie Gebhardt (tema on illustreerinud ka Preussleri „Väikese nõia“) ja koloreerinud Mathias Weber.

Ma olen kindel, et kui Sulle meeldis Otfried Preussleri kirjutatud "Väike nõid", siis meelidb kindlasti ka "Väike vetevaim", sest see on ju samasugune muinasjutuline, vahva ja kindlasti ka ilus lugu.

Alf Prøysen „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ (Varrak)

Väike kitsetall on numbrid selgeks õppinud ja asub loendama loomi, keda oma teel kohtab. Numbrite lugemine tekitab omajagu tülinat ja segadust, kuid siis juhtub midagi, mis kõik loomad ohtu seab. Peagi selgub, et numbrite tundmisest võib ka kasu olla.

Norra armastatud lastekirjaniku Alf Prøyseni (1914–1970) nutika kitsetallega on lapsed juba mitmeid põlvi õppinud numbreid lugema.

Nüüd Hans Jørgen Sandnesi vaimustavate piltidega uues kuues.

„Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ on eesti keeles juba korra ilmunud, aga see oli hiiglama ammu. 1964. aastal, toona avaldas raamatu Eesti Riiklik Kirjastus. Toona oli pildid raamatusse joonistanud keegi V. Sutejev, nüüd on pildid uued ja väga ägedad, ja nende autoriks Hans Jørgen Sandnes, kelle pilte on meie lapsed näinud näiteks raamatusarja „Detektiivibüroo nr 2“ raamatutes.

Aga Alf Prøyseni (Norra kirjanik, luuletaja, helilooja, muusik elas aastail 1914-1970) sulest ilmus eesti keeles alles eelmisel aastal üks igati vahva jõuluraamat „Jõuluvanade vahetus“.

Ma olen üsna kindel, et paljudele see kitsetalle lugu on tuttav, vaatamata sellele, teen siinkohal väikese kokkuvõtte.

Elas kord kitsetall, kes oli õppinud lugema kümneni. Ühel päeval märkas ta veelombis oma peegelpilti ja ütles: „Üks.“ Lähedal sõi vasikas rohtu, kes seda kuulis ja ta läks uurima mida kitsetall teeb. Kitsetall kinnitas, et luges ennast ja uuris, kas vasikas tahaks ka, et teda loetakse? Vasikas oli nõus, juhul, kui see valus ei ole. Kitsetall lugeski, kitsetall oli üks, vasikas kaks.

Vaatamata sellele, et lugemine ei olnud ju valus, hakkas vasikas nutma … lähedal oli vasika ema ehk lehm, kes uuris, millega kitsetall tegeleb?

Kitsetall luges uuesti, tema oli üks, vasikas oli kaks, lehm oli kolm. Nüüd ehmus ka lehm, sest ka teda oli nüüd loetud! Vasikas ja lehm hakkasid kitsetalle taga ajama, nad olid päris pahased, mistõttu pidi väike kitsetall kiirelt punuma.

Järgmisena sai loetud pull, kes samuti vihastas, ja liitus tagaajajatega. Kitsetall punus edasi, teele jäid hobune ja siga. Hobune oli viis, siga kuus, kuid ega see ka neile ei meeldinud, mistõttu hakkasid ka nemad kitsetalle taga ajama.

Lõpuks jõudis seltskond jõe äärde, kus paadisilla ääres seisis ankrus väike laevuke. Sellel olid kass laevakokaks, lammas tekipoisiks, koer lootsiks ja kukk kapteniks. Kitsetall ja tagaajajad hüppasid laevale, ja olukord muutus ruttu üsna ohtlikuks, sest kukk teadis öelda, et laevuke kannab ainult kümmet reisijat!

Kas keegi sellest kirjust seltskonnast oskab numbreid lugeda? Ikka!

Kui selle laheda lasteraamatu läbi loed, siis saad teada, mis laevukesel juhtus, ja kes kõik reisijad kokku luges. Ja kas neid ikka oli kümme? Seda saad ka teada, millise ameti kitsetall endale sai.

Raamatu lõpus on ka vahva, lahti volditav pisike plakat, millel on numbrid ja numbrite juures selle raamatu tegelased, et raamatu väikesed lugejad saaksid mõnusasti numbreid õppida.

Georges Simenon „Komissar Maigret. Maigret seab lõksu“ (Pegasus)

Pariisis, Montmartre’i kvartalis tapetakse mõne kuu vältel noahoopidega viis naist, kes on sarnase kehaehitusega: lühikest kasvu ja trullakad. Mõrvar jääb tabamatuks ja Maigret otsustab viimases hädas lavastada süüdlase arreteerimise. Ta loodab riivata sellega mõrvari uhkust ja ta taas välja meelitada. Uue ohvri vältimiseks korraldatakse ulatuslik turvaoperatsioon, milles osaleb mitusada politseinikku ja vabatahtlikku naisterahvast. Kõik loodavad, et Maigret lõks aitab mõrvari lõpuks kinni püüda...

Euroopa nüüdisaegse krimikirjanduse isaks nimetatud Georges Simenon (1903–1989) on kirjutanud üle 400 teose, mis on tõlgitud umbes 50 keelde ja müüdud kogu maailmas üle 600 miljoni eksemplari.

Simenoni loodud politseikomissar Jules Maigret on üks maailma tuntumaid detektiive, kellest on aastatel 1931–1972 avaldatud 75 romaani ja 28 lühijuttu.

Romaani „Maigret seab lõksu“ on korduvalt ekraniseeritud. 2016. aastal valmis raamatu põhjal Inglismaal telefilm Rowan Atkinsoniga peaosas.

„Maigret seab lõksu“ (1955) ilmub eesti keeles esimest korda.

Viimase kahe aasta jooksul on see juba neljas komissar Maigret´ juhtum, mille olen läbi lugenud. Sel aastal ilmus „Komissar Maigret. Proua Maigret´ sõbratar“, eelmisel aastal „Komissar Maigret. Maigret ja tema surnu“ ja „Komissar Maigret. Härra Gallet´ surm“.

Georges Simenoni kirjutatud Maigret´ lood ei ole lihtsad lugeda, sest tegelasi on üsna palju, ajastu on ju üsna ammune (seegi raamat ilmus esimest korda 1955), kuid samas on tegemist kindlasti põneva lugemisega, sest kvaliteetne krimikirjandus seda ju ometigi on.

„Maigret seab lõksu“ on lugu, mida olen näinud aastakümneid tagasi. Arvatavasti oli see jällegi Soome TV, kus näidati 1958. aasta filmi „Maigret tend un piege“. See oli prantslaste film, peaosas suurepärane Jean Gabin, kellele see oli esimene kord Maigret´ rollis üles astuda (kokku mängis Jean Gabin Maigret´d kolmes filmis). Filmi režissöör oli Jean Delannoy, teistes osades veel ka Annie Girardot, Lino Ventura jt.

Loomulikult vaatasin ka brittide 2016. ja 2017. aastal tehtud telesarja „Maigret“ (kokku tehti seda neli osa), ja avalöögiks oli „Maigret Sets a Trap“. Peaosa kehastas Rowan Atkinson. Kindlasti oleme harjunud seda meest palju koomilisemates rollides nägema, kuid tegelikult tuli tal ka Maigret´ osa igati hästi välja.

Selle raamatu lugu algab 4. augustil. Pariisis oli meeletult palav, isegi Seine´i jõgi näis iga hetk aurama hakkavat nagu vesi kastrulis. Pariisi oli ilmselt jäänud üksnes veerand pariislastest, ülejäänud olid läinud maale, et ujuda väikestes lainetes või püüda mõne rahuliku jõe kalda varjus kala. Ju oleks seda tahtnud teha ka komissar Maigret, kuid ta ei saanud seda teha, sest tal oli juhtum, mis oli vapustanud tervet Pariisi.

Seekord alustab Simenon veidi teisiti, mitte mõrvast, aga hoopis sellest, et politseijaoskonda oli tulnud paar ajakirjanikku ja üks fotograaf. Nagu veidi hiljem teada saame, siis oli Maigret korraldanud väikese „etenduse“. 18. kvartali inspektorid Lognon ja Alfonsi ronisid aegamisi trepist üles ja nende vahel oli mees, kes paistis tundvat end ebamugavalt ja hoidis näo ees kaabut.

Ajakirjanikud tahtsid teada, kes on see nägu varjav mees. Tunnistaja? Kahtlusalune? Inspektorid kinnitasid, et ei saa neile vastata ja soovitasid küsida Maigret´lt. Maigret alustas „ülekuulamist“ ja see kestis tunde, kuid politseijaoskonnas jätkus pidev sagimine.

Ajakirjanikud ei saanud millestki aru. Ka Maigret ei rääkinud neile midagi konkreetset. Kogu see „etendus“ kestis mitmeid tunde, ja veidi pärast seda saab vähemalt lugeja teada, et Maigret ja ülekuulatav olid kõiki ninapidi vedanud. Kuidas täpselt? Seda saame õige varsti teada.

Seejärel on juttu sellest, et poole aasta jooksul oli mõrvatud viis naist. Kõik kuriteod olid toime pandud ühes Pariisi kahekümnest kvartalist – 18. kvartalis, Montmartre´il ja selle väga kitsas osas, mida piiritlesid neli metroojaama: Lamarck, Abesses, Place Blanche ja Place Clichy. Kõik naised olid tapetud noahoopidega.

Tänavatel patrulliti. Politseinikud seisid kõigis strateegilistes punktides. Nad olid seal juba teise, kolmanda, neljanda ja viienda mõrva ajal, kuid seni ei oldud mõrvarit tabatud.

imenon mängib selles raamatus ka ajaga, kord loeme tegevusi, mis toimusid paar päeva tagasi, mõni sündmus veidi rohkemgi ajas tagasi, siis oleme tagasi selles hetkes, millest lugeja loeb. Huvitav lahendus lugejat veidi segadusse ajada.

Järgmisel hommikul kutsus kohtunik Comeliau Maigret oma kabinetti, sest just Comeliau pidi juhtima Montmartre´i viie kuriteo uurimist. Ja hommikused lehed olid kirjutanud justkui oleks politseil kahtlusalune?

Maigret selgitas kohtunikule, et ajakirjanikud olid seda lihtsalt oletanud, sest tegelikult ei kuulanud Maigret mitte kedagi üle. Mees, kes oma nägu kaabuga varjas, oli kümnekonna aasta eest töötanud Maigret´ teenistuses. Seejärel oli ta lasknud lähetada end Ekvatoriaal-Aafrikasse. Palaviku tõttu pidi ta Aafrikast ära tulema, ja kui ta nüüd taastub, siis naaseb tööle kriminaalpolitseisse. Maigret kinnitas kohtunikule, et tal oli tarvis meest, kelle välimuse kirjeldus kõlaks võimalikult tavapäraselt ja kelle nägu ei oleks avalikkusele ega ajakirjandusele tuttav. Kümme aastat Aafrikas oli selleks piisav aeg, et nägu ununeks.

Maigret polnud teinud reporteritele ainsatki avaldust, et sellel külastusel oli mingit pistmist Montmartre´i kuritegudega. Tagajärg oli see, mida Maigret tahtiski saavutada. Kohtunik uuris, mida Maigret õigupoolest lootis? Maigret tõdes, et tal polnud sel hetkel aimugi, kuid ta arvas, et tasus proovida.

Saame lugeda ka sellest, kuidas oli Maigret´le selline idee tulnud. Paar päeva enne kohtumist kohtuniku kabinetis, olid Maigret ja tema naine käinud igakuisel traditsioonilisel õhtusöögil doktor Pardoni pool. Seekord olid seal ka professor Tissot ja tema proua. Professor juhtis Cabanisi tänaval asuvat Saint-Anne´i vaimuhaiglat. Loomulikult räägiti õhtusöögil ka Montmartre´i mõrvadest, sest pariislased olid kabuhirmul ja ajakirjandus ei aidanud inimesi kuidagi maha rahustada.

Maigret seletas professorile, et mõrvade esimene läbiv joon oli kvartal, mida mõrvar näis suurepäraselt tundvat, iga viimase sopini. Seetõttu ei oldud teda ka tabatud ja keegi polnud teda isegi näinud. Mõrvatud naised olid eri päritolu nii geograafiliselt kui ka ametialaselt (prostituut, ämmaemand, õmblejanna, postitöötaja ja pereema), naised ei tundnud üksteist, kuid neil oli üks sarnasus: täidlane keha – nad olid lühikest kasvu, peaaegu paksud, jämeda piha ja laiade puusadega.

Maigret kinnitas, et ta ei suutnud mõista, miks oli mõrvar lakanud ühel päeval olema ohutu kodanik, et saada hoopis ohtlikuks mõrvariks? Nüüd oli ta poole aastaga tapnud viis korda! Professor arvas, et mõrvaril oli seksuaalne kinnismõte, kuid ühtegi ohvrit ei rünnatud seksuaalselt, kuigi nende riided olid lõhki rebitud.

Tänu sellele õhtule ja vestlusele tuligi Maigret´le mõte, et kui arreteeritakse keegi teine, siis võtab ta mõnes mõttes mõrvari koha endale, näppab au, mida mõrvar pidas enda omaks … Professor arvas, et mõrvarit tabaks sel juhul frustratsioon ja saaks näha kuidas ja millal ta reageerib.

Üks mõte/idee oli Maigret´l veel. Ta sai politseiülemalt vaikiva nõusoleku kasutada vabatahtlikena teatud hulka munitsipaalpolitsei naisi. See politsei lisaüksus tegeles tavaliselt üksnes lastega ja prostitutsiooniga seotud juhtumitega. Maigret valis välja naised, kelle pikkus ja kehakaal olid sarnased viie ohvriga. Nad pidid riietuma silmapaistmatult, tegema argiseid asju. Maigret teadis, et kõik väljavalitud olid osalenud enesekaitsekursustel ja käinud džuudotrennis.

Maigret oli seadnud lõksu, kuid ametlikult ei tohtinud sellest teada mitte keegi!

Edasi loemegi kuriteo uurimisest. Keeruliseks teeb selle juhtumi see, et keegi pole mõrvarit näinud. Kas see oli mõni erak, kes elas korteris või üürimajas? Oli see mõni hotellipidaja? Professor Tissot oli kohtumisel ütelnud Maigret´le, et mõrvar võis olla intelligentne, kes pidi suutma instinktiivselt imeliselt näidelda. Kui oletada, et mõrvar oli abielus, pidi ta suutma normaalselt käituda, kui pärast tapatööd koju läks. Kui ta käis tööl, pidi ta suutma ka seal suurepäraselt käituma, sest keegi polnud teda kahtlustanud. Lisaks polnud mõrvar kordagi vääratanud aja ega koha osas. Kui raamatu lõpuni loed, siis saad aru, et tegelikult oli professoril paljuski õigus, kuigi mitte kõiges.

Ja ikkagi, miks väljus mõrvar oma normaalsusest, et tappa? Mis hetkel tal selline impulss tekkis? Professor kinnitas Maigret´le, et tema arvates läks mõrvar siiski mingil hetkel jahile, nagu röövloom, nagu kaslane või siis lihtsalt nagu kass. Tissot arvas, et ka mõrvaril võis tekkida mitmekordne nägemine nagu kassidel … Selle mehhanismi võis käivitada mõni mälestus, rahvasummas mööduja, pahvak teatud parfüümi, lennult kinni püütud lausekatke.

Maigret juhtis uurimist, kuid mitte ainult oma kabinetist. Ta käis ka ise õhtuti tänavatel. Ta uuris, vaatles, jälgis, otsis, arutles, mõtiskles, kuid kindlasti ka muretses. Muretses vabatahtlike naiste pärast, kes olid talle munitsipaalpolitseist appi tulnud.

Ühel õhtul rünnatigi just üht vabatahtlikku naist. Õnneks oli noor naine käinud džuudotrennis ja ta ei saanud viga, ründaja pääses siiski minema. Ka Maigret oli sündmusele lähedal, kuid ka tema ei saanud seda ära hoida. Õnneks oli rünnatud vabatahtliku kätte jäänud mehe/ründaja pintsakust nööp! Noor abiline oli jõudnud märgata, et ründaja oli üsna noor mees, kes kandis tumedat ülikonda, juuksed olid helepruunid. Kas mehel oli käes ka nuga. Seda ei suutnud naine meenutada, kuid ta oli kindel, et ründajal oli sõrmes abielusõrmus!

Nööp oligi see, mis andis ainest edasiseks tegevuseks. See ei olnud nööp, mida kasutatakse masstoodetud rõivastel. See oli hea kvaliteediga ja selliste nööpide tootjaid polnud palju! Ka nööbi külge jäänud villakanga tükk oli omanäoline. Selle kude oli üsna lihtsat halli tooni, aga omapäraseks tegi selle helesinine niit, mis oli sellesse põimitud. See võis olla Inglismaalt toodud kangas.

Ei läinudki kaua aega, kui leiti nööbi valmistaja, kes andis politseile vajaliku info rätsepate kohta, kes selliseid nööpe olid ostnud. Seejärel leiti poolakast rätsep, kes tundis ära kanga ja nööbi. Eelmisel sügisel oli ta valmistanud ülikonna härra Moncinile, kes pidi olema väga peen mees, tagasihoidlik ja vaikne. Kui politseid külastas härra Moncini kodu, siis selgus, et ta oli arhitekt-sisekujundaja, kunstnik, kellel polnud just kõige paremini läinud …

Politsei leidis Moncini kodust palju uhkeid riideid, kuid seda konkreetset ülikonda ei olnud. Moncini kinnitas, et keegi oli seda käisest suitsuotsaga põletanud, mistõttu oli ta selle andnud ühele kodutule. Väidetavalt paar-kolm päeva tagasi … kahtlane, kas pole?

Ma ei saa Sulle kõike ära rääkida, nii nagu krimilugudega ikka, kuid nüüd järgnes ülekuulamine, naisvabatahtlik oli suhteliselt kindel, et peamine kahtlusalune oligi teda rünnanud. Küsitletakse Moncini ema, naist, kes loomulikult oma poega ja meest kaitsevad. Tundub, et ema süüdistas milleski oma miniat … leiti ka kaks kodutut, kes olid leidnud ülikonna jõe äärest – üks sai pintsaku, teine püksid, kuid mitte keegi ei olnud seda ülikonda neile andnud. Saame tuttavaks ka kahtlusaluse kaitsjaga.

Ja kui tundub, et lugu on lahendatud, mõrvar on tabatud, siis tapetakse veel üks naine. Kuus noahoopi, jõhker mõrv! Kuid Maigret ei lase end sellest eksitada …

Maigret oli endas kindel, ja loo lõpus saame lugeda hämmastavat Maigret´ monoloogi, milles ta selle juhtumi suurepäraselt kokku võtab, ja kurjategijale „diagnoosi“ paneb! Mõrvar oli haige, hull, kes vihkas kõiki domineerivaid emaseid, kuid miks? Sellegi saame teada. Nagu saame teada sellegi, kes sooritas kuuenda mõrva ja miks.

Seekordne Maigret´ lugu ei ole „tüse tükk“. 150 lehekülge sai loetud kahe päevaga, kuid huvitav ja põnev oli seegi lugu, mis taaskord kinnitab Maigret´ geniaalsust, kirjaniku osavust lugejat köita ning oskust avada ka mõrvari hingeelu.

Jaan Rannap „Maari suvi“ (Pegasus)

"Maari suvi" on kaasahaarav jutustus väikese tüdruku suvest maal toimeka vanaema ja teadmishimulise vanaisa juures. Raamatu esimeses osas saab Maari lähemalt tuttavaks mesilaste elukorraldusega, teises osas elab kaasa sipelgate tegemistele. Tüdruku avastusi looduses saadavad põnevad ja imepärased seiklused.

"Maari suves" on Edgar Valteri meeleolukad ja detailirohked illustratsioonid, raamatu lõpetab autori järelsõna.

"Maari suve" esimene trükk ilmus 1983. aastal, teose esimene osa avaldati 1976. aastal pealkirja all "Maja metsa ääres".

„Maari suvi“ on Eesti lastekirjaniku Jaan Rannapi legendaarne teos, mille esimene osa (esimene raamat) ilmus esmakordselt 1976, teine osa (teine raamat) 1983. Esimest osa lugesin lapsena ise, teise osa ilmumise ajal olin juba teismeline ja lugesin juba nn poistekaid.

Kuna raamat oli mul varasemast osaliselt loetud, ja miskit oli ka meeles, siis oli vahva raamat uuesti kätte võtta ja lugeda nüüd, täiskasvanuna. Jaan Rannap on suurepärane jutustaja ja autor, kes tunneb suurepäraselt ka loodust, mistõttu on seda raamatut ka täiskasvanul üsna huvitav lugeda.

Raamatu peategelane on 5-aastane Maari, kes läheb suveks maale, vanaema ja vanaisa juurde. Seal puutub ta kokku igasugu põnevate lindude, loomade, putukate ja loodusega. Loomulikult on tal abiks asjade mõistmisel ja selgitamisel ka tema vahvad vanavanemad!

Raamatu alguses tõdeb Jaan Rannap, et kompass oli see, millest kõik alguse sai. Kompassi sai Maari sünnipäevakingiks. Kompass oli nagu kell, ainult aega ei näidanud. Aja asemel näitas kompass põhja- ja lõunakaart. Sünnipäevast peale ei pannud Maari kompassi enam käest. Ta käis kompassiga läbi terve kodu, tagaõue ja eesõue, kuni ütles isale, et nüüd tahaks ta kaugele minna.

Isa lubas seda asja vaadata, kuni ühel päeval olid asjad pakitud, piletid ostetud ja kauge reis võis alata.

Algul sõideti rongiga peaaegu lõuna suunas. Siis bussiga peaaegu põhja suunas. Ja siis mindi natuke jalgsi, vahepealses suunas ka. Vahepealses suunas minnes läksid Maari ja isa mööda metsateed. Teel nägid nad haavikut, vaarikut, nelja kõrget kuuske, halli küünimürakat, pärnapuud, madalat elumaja, palkidest aita ja sauna. Nüüd oli Maaril selge, kus nad olid ja ta hüüdis, et tema kallis kompass olid neid maale vanaema juurde toonud.

Maari jäigi maale vanaema-vanaisa juurde, sest isa sõitis järgmisel hommikul bussiga linna tagasi. Ta luges Maarile ka mõned õpetussõnad: vanaema-vanaisa sõna tuli kuulata, kaevuraketel ei tohtinud kõõluda, tikkudega ei tohtinud mängida, elektrikontakti ei võinud puudutada.

Esimesena sai Maari tuttavaks ühe kassiga, kes käib vanaema ja vanaisa juures nii nagu ise tahtis. Ta oli hulkuv kass, kuid sai oma eluga hakkama.

Ühel heal päeval kukkus möödasõitvast roomiktarktori veetavast puukoormast maha üks haavapakk (see juhtus just vanaema-vanaisa küüni kohal), mis pakkus huvi nii Maarile kui ka vanaemale ja vanaisale. Uuritakse, mis pakk see selline on, kuna Maari leidis selle seest ühe sule, siis teadis vanaisa, et selles pakus võis elada öökull ehk kakk!

Nüüd saavad nii Maari kui ka lugejad tuttavaks kakkudega – lumekakk, kodukakk, karvasjalgkakk, uraalikakk ja kassikakk. Öösel kohtus Maari üsna riukaliku kassikaku kuid ka sõbraliku kodukakuga. Hommikul selgus, et Maari nägi neid kohtumisi hoopis unes. Sellist vahvat võtet, kus segunevad reaalsus ja unenägu kasutab raamatu autor selles raamatus veel ja veel.

Järgmisena plaaniti mahakukkunud puupakust teha Maarile nukumaja ning vanaemal tuli see töö väga hästi välja. Maari nukk sellesse majasse elama ei pääsenud, sest selle võttis endale hoopis mesilaspere. Seejärel saamegi tuttavaks mesilastega ja nende elu ning tegemistega.

Palju tarkust ja põnevaid teadmisi luges Maarile ette vanaisa ühest mesilaste raamatust, kuid igasugu huvitavaid asju nägi Maari ka oma unedes. Lugeja saab teada, et mesilastel on kaks suurt silma külgedel ja kolm väikest silma otsa ees, neil on neli tiiba ja kuus jalga – üks jalg on nagu pintslike, teine kammike, kuid on ka naasklikesed ja tagumised jalad on nagu tangid. Kõik ikka selleks, et õietolm mesilastarusse kanda. Räägitakse ka mesilasemast ja töömesilastest.

Raamatu esimene osa lõpeb sellega, et õitsema hakkas pärnapuu ja see oli mesilastele suur pidupäev!

Teine osa algab sellega, et Maari oli väga krips ja kraps tüdruk, aitas hoolega vanaema igasugu töödes ja vanaema kiitis, et Maari oli usin nagu sipelgas! Teises osas me sipelgatega tuttavaks saamegi.

Vanaisal sai läbi raamat mesilastest ja ta hakkas lugema raamatut sipelgatest. Nii saavad ka lugeja ja Maari teada tublidest ja töökatest kännukuklastest, kuid ka kiuslikest röövkuklastest.

Maari sai tuttavaks oma unenägudes vahvate sipelgatega (Maks, Moorits, Meinhard ja Manivald), saame teada, et sipelgad hävitavad metsale kahjulikke putukaid, nad elavad suurte peredena, iga pere omaette pesas. Koonuseks kuhjatud pesa all on siplegatel veel maa-alune majapidamine, kus päeval ja ööl käib vilgas tegevus. Pesas on nii laod, rõdud, keldrid ja koopad. Saame teada, kes on sipelgate „lehmad“.

Ja veel, Maari karjatas suuri lehmi, lisaks seikles siin veel ka mutt, kel nimeks Romuluutsius, ka lepatriinud olid mängus, kuid nemad ei ole just kõige suuremad sipelgate sõbrad.

Maari sai teada sedagi, et mõned putukad ja loomad võivad olla head, kuid teha ka paha. Raamatu lõpus saame tuttavaks ka rähnidega, igati vahvate lindudega, kes lahedalt ja häälekalt puid toksivad!

Raamatu 2015. aastal kirjutatud järelsõnas ütleb Jaan Rannap, et väikesi tüdrukuid nagu Maari on alati olnud, on praegugi. Nad teevad oma mõttemaailmas rännakuid, mida suurtel inimestel on raske mõista. Sellest hoolimata on ju tore lastega koos rännata.

Päris Maarist Jaan Rannap pikemalt ei räägi. Kuid temagi oli olemas, tantsis mesilaste tantsu, andis sipelgatele nimesid ja õppis kivikompassi tundma. Endistviisi on ta truu loodusele. Nüüd juba bioloogiadoktorina.

„Maari suvi“ on raamat, millest võiks rääkida veel ja veel. Kõige parem oleks see ikkagi endal läbi lugeda ja ma usun, et vaatad (kindlasti kõik lapsed vaatavad) loodust hoopis teise pilguga. Lastel tasuks kindlasti seda lugeda, sest on ju see nagu loodusõpik, mida on väga lahe lugeda.

Võrratud pildid on joonistanud legendaarne Edgar Valter.

Rex Stout „Nero Wolfe´i juhtumid. Nad matsid Caesari“ (Tänapäev)

Nero Wolfe ja Archie satuvad autoõnnetuse tõttu sõna otseses mõttes keset karjamaad ning jõuka pere keskel lõõmavat tüli Caesari, hinnalise pulli pärast. Tüliõunaks on ühe restoranipidaja plaan pull reklaami eesmärgil avalikult ära grillida. See võib küll olla maitsetu, aga mitte kuritegu... kuni seesama pull leitakse tuuseldamas perekonna pärija maiseid jäänuseid.

Ent Wolfe usub, et mõrvar ei ole mitte pull, vaid hoopis keegi kahejalgne.

Maapiirkonna kõrgklassi, karjakasvatusmiljonäride võistluste ajal, kadeduse ja viha mürgitatud keskkonnas, saab Nero Wolfe lahendamiseks mõrvade ja kuritegude müsteeriumi, milles on tähtsal kohal ka kohalik tõupull Caesar! Ja ikkagi, miks pidi Caesar surema?

Nero Wolfe ja tema abiline Archie Goodwin viivad orhideesid põllumajandusnäitusele ja sattuvad mõrvajuhtumile. Kohalik politsei on ärritunud, kuna just siis on kohal kaks linnast tulnud eradetektiivi, kusjuures seekord pannakse Archie mõneks ajaks isegi trellide taha! See on üks nendest Nerow Wolfe´i lugudest, mis rikub traditsioone, sest Nero Wolfe ei lahenda juhtumit oma kodus, Manhattanil asuvas pruunis majas.

Selgi korral on mängus kaunis naine, Lily Rowan, kellele hakkab Archie Goodwin meeldima, kusjuures Lily Rowan on tegelaskuju, kes lööb kaasa ka mitmes teises Nero Wolfe´i raamatus … sest saab temast ju Archie Goodwini kauaaegne tüdruksõber. Ja tegelikult peaks vist ütlema, et Lily Rowan hakkab meeldima Archiele.

Nero Wolfe´i lugude fännid on tõdenud, et see on keskmisest parem Nero Wolfe´i raamat. Samas ärritab mitmeid lugejaid see, et Nero Wolfe on selles loos äärmiselt pahane, ja ei ütle mitte kellelegi (isegi lugejale mitte), milliseid järeldusi on ta mõrvajuhtumis teinud … On ka neid lugejaid, kellele ei meeldi see, et Nero Wolfe´i kisub riidu kohaliku politseiga, seda olevat Nero Wolfe´i juhtumites liigagi palju.

Kuid, „Nad matsid Caesari“ („Some Buried Caesar“) on Nero Wolfe´i juhtumite kuues raamat, mis ilmus esimest korda 1938 detsembris ajakirjas The American Magazine. 1939 ilmus see esimest korda iseseisva raamatuna, väljaandjaks kirjastus Farrar & Rinehart. Kui 2000. aastal korraldas The Independent Mystery Booksellers Association küsitluse 100 parima krimiraamatu kohta, siis pääses TOP 100 hulka ka see raamat!

Raamat algab nii – see päikeseline septmebripäev oli täis ootamatusi.

Archie ja Nero Wolfe olid teinud autoavarii. Roolis oli loomulikult Archie, kes polnud 9 aasta jooksul teinud mitte ühtegi avariid. Nüüd oli ta sõitnud vastu puud. Süüdi polnud ju Archie, sest kumm oli lõhkenud, kuid ikkagi. Õnneks olid Nero Wolfe ja Archie Goodwin elus ja tervesd, kuid autoga enam edasi liikuda ei saanud.

Nad olid teel Crowfieldi, kus pidi toimuma Põhja-Atlandi laat. Wolfe´il olid kaasas orhideed, mida ta pidi seal näitama. Crowfieldis ootas neid hotellituba, kuid sinna oli veel 18 miili sõita. Archie tegi ettepaneku peatada mõni möödasõitev auto, kuid Wolfe oli selle vastu – tema ei sõida võõra juhiga, ainult Archie Goodwini usaldab ta rooli …

Veidi hiljem märkas Archie eemal, puude keskel olevat maja. Mööda teed võis sinna olla üle miili, kui lõigata üle karjamaa, võis võita kuussada jardi. Nii otsustasid Archie ja Wolfe minna karjamaa kaudu. Hetk hiljem kuulsid nad karjuvat meest, kes istus kaksiratsi karjamaad piiravalt aial. Mees lõugas, et nad peavad koheselt karjamaalt lahkuma! Miks pidid nad karjamaalt lahkuma? Kui äkki käskis Wolfe Archiel seisma jääda. Paremal, ligikaudu paarisaja jardi kaugusel oli hiiglasuur pull!

Loomulikult on kohtumine pulliga ohtlik, kuid lugejale võib see olukord pisut ka nalja teha. Põgenemine oleks keeruline, sest ülekaalulisest Wolfe´ist jooksjat ju ei ole. Goodwin pidi tegema petteliigutuse, et pull enda suunas meelitada, ja loota tuli vaid oma kiiretele jalgadele. Õnneks tuli Archiele appi kaks neidu – üks neist oli valge kleidi ja punase jakiga, teine kollase kampsuniga ja pükstes.

Aial istuv karjuv mees käskis neil koheselt karjamaalt lahkuda, sest tema pidi seda pulli valvama!

Ei läinud mööda palju aega, kui tütarlaps punases naases allalastava katusega kerges autos ja nii sai ka Wolfe karjamaalt tulema. Tütarlaps selgitas neile, et see ei olnud mitte tavaline pull, see oli Hickory Caesar Grindon.

Saame teada, et tütarlaps punases oli Caroline Pratt, kes oli üllatunud, et karjamaal oli kuulus Nero Wolfe. Tüdruku sõnul oli Wolfe tšempion detektiivide seas, Caesar pullide hulgas ja neiu ise oli golfitšempion. Pull aga kuulus Caroline´i onule, Thomas Prattile ja nüüd saabusid ka Archie ja Wolfe just onule kuuluvasse majja. Majas oli neid ootamas juba ka tütarlaps kollases ehk Lily Rowan, keda oli Archie juba karjamaal „märganud“.

Õige varsti saabusid kaks meest. Üks oli noor ja lakutud välimusega, meenutas maaklerit. Teine oli küllaltki eakas, tumedate hallinevate juuste, kitsa lauba ja kandilise lõuaga. Vanem oligi Thomas Pratt, kes samuti teadis Nero Wolfe´i, kuid olgu Wolfe või Ühendriikide president, tal polnud õigust karjakoplis viibida. Kas Wolfe´i oli kohale tulnud tema pulli pärast?

Wolfe ei mõistnud, millest vanem Pratt rääkis. Noorem mees oli Caroline´i vend Jim, vanema Pratti vennapoeg. Tema ajas toitlustusäri. Massilises toitlustuses. Eelmine nädal olid nad New Yorgis iga päev müünud keskmiselt 43 000 lõunat! Nooremale Prattile oli teada, et Wolfe armastas hästi süüa, kas Wolfe oli einetanud ka noorema Pratti pratterites?

Wolfe polnud seda teinud, sest Wolfe lõunatas alati kodus. Nüüd meenutas Jim, kuidas tema nimi oli kõlama löönud siis, kui ta kutsus pratterisse 50 kõrgema seltskonna liiget ja neil kõhud täis söötis. Ta kinnitas, et oma edu eest võlgnes ta esiteks kvaliteedile ja teiseks – reklaamile. Jim oli isegi oma õe, Caroline´i reklaamivankri ette rakendanud. Oli ju õde ikkagi golfimeister!

Veidi hiljem saabus Prattide majja neli meest. Üks neist oli Guernsey Tõukarja Aretamise Rahvusliku Liiga sekretär Lu Bennet, teine Põhja-Atlandi laada nõukogu eesistuja Sidney Dart, kolmas oli Mont MacMillan ja neljas Daniel Cullen, kes tunduse olevat neist neljast kõige tuntum ja tunnustatum.

Saame teada, et MacMillan oli müünud oma kuulsa pulli, Caesari, vanemale Prattile, kuid MacMillanit oli tabanud kriis ja tema loomi koguni Siberi katk. Talle oli alles jäänud neli vasikat, kuus lehma, üks pullike ja Caesar. Pratt oli maksnud talle 45 000 dollarit, ükski teine karjakasvatajatest polnud pakkunud isegi 9 000 dollarit … Vaatamata sellele, et Caesar oli Berly Suure enda lapselaps, Caesar oli pull, kellel oli 51 puhast tõugu vasikat ja üheksa pullvasikat.

Nüüd tahtis Cullen vasikat endale, kuid MacMillan tõdes, et tema ei saa siinkohal aidata, kuigi mängus olevat rahvusliku liiga ja kogu Ameerika loomakasvatuse au … MacMillanil puudus huvi seda teha, sest varem polnud teda mitte keegi aidanud.

Kõik mehed lahkusid vihastena, ainult MacMillan sai loa minna Caesarit vaatama. Miks olid mehed vihased, mis üldse toimus? Wolfe sai teada põhjuse – Prattil oli plaanis Caesar ära küpsetada ja ära süüa. Kolme päeva pärast oli plaanis piknik. Niidule oli kaevatud auk. Seal küpsetatakse pull vardasse aetuna. Kutsutud oli ligi sada külalist, enamik New Yorgist. Kutsutud oli isegi epikuurlased. Vanem Pratt selgitas, et see oli taaskord reklaamitrikk, et reklaamida vennapoja kuulsaid prattereid. Vanem Pratt lisas, et asi oli psühholoogias – mitme kuu kestel tunnevad pratterite külastajad oma rostbiifi mäludes alateadlikult, et söövad tükikest Caesarist …

Kas ka Wolfe jääks piknikule, tema kohalolek annaks ettevõtmisele tuntust juurde. Wolfe oli kindel, et tahab jõuda oma orhideedega Crowfieldi. Wolfe tundis pigem muret sellepärast, kas Pratt ei tunne südametunnistusepiinu, et tapab õilsa verega looma? Pratt vastas, et talle on saadetud kümneid ja kümneid ähvaruskirju, kõik karjakasvatajad olid tema vastu üles aetud. Milleks rääkida südametunnistusepiinadest.

Samal päeval tulid Prattide majja naabermajast Nacy Osgood ja tema vend Clyde. Vend oli vägagi pahane. Kas Tom Pratt tahtis alandada tema isa? Clyde´i isa oli samuti karjakasvataja, kuid ükski tema loomadest polnud võrreldav Caesariga, ja nüüd tahtsid naabrid uhke looma lihtsalt vardasse ajada. Nüüd pakkus Clyde Osgood Tom Prattile kihlvedu, 10 000 dollari peale, et Prattidel ei õnnestu nädala jooksul Caesarit tappa. Kas Osgoodil on ikka selline raha võtta, kuid Clyde kinnitas, et tema isa võib seda raha garanteerida …

Nüüd otsustas Wolfe siiski Prattide majja öömajale jääda, sest Archie pidi olema üks nendest, kes öösel Caesarit valvasid. Öösel külastas Archied ka Lily Rowan, kellega sõbralikult juttu aeti, kuid hetk hiljem leidis Archie ööpimeduses Clyde Osgoodi laiba. Kas Caesar oli mehe tapnud? Kas Archie oli selles süüdi, et ta ei suutnud karjamaad valvata? Wolfe lohutas oma abilist, sest tema arvates oli Clyde Osgood oli juba surnud, kui vihane pull meest mööda maad veeretas …

Prattide maja külastas ka Frederic Osgood, Clyde´i ja Nancy isa. Vana Osgood on äärmiselt vihane, eriti Archie peale, kuidas ta ikkagi midagi ei märganud, kuid Archie Goodwin oskab iseenda eest seista. Frederic Osgood kinnitas, et tema poeg oli liiga kogenud karjakasvataja, et sattuda pulli sarve otsa! Tuli ka doktor Sackett, kes kirjutab surmatunnistusele, et surma süüks oli õnnetusjuhtum, ja tegemist pulli tekitatud haavaga.

Seejärel saame teada, et Nero Wolfe oli juba siis kindel, et see polnud õnnetusjuhtum. Kas ta suudaks seda ka tõestada?

Frederic Osgood kohtus ka Wolfe´iga. Detektiiv pakkus karjakasvatajale tuhande dollari eest võimalust osta tõtt, aga mitte selle tõestust. Osgood oligi nõus. Wolfe kinnitas, et Clyde Osgood ei sattunud koplisse omal tahtel. Ta oli teadvuseta, kuigi veel elus, kui ta koplisse tiriti. Ta tapeti kas ühe või kahe mehe poolt. Mõrvariks võis olla ka naisterahvas. Ütleme nii, et seda pole just palju, et mõista, kes oli tapja …

Frederic Osgood kinnitas Nero Wolfe´ile, et ringkonnaprokurör ja šerif olid argpüksid, et nad ei võtnud uurida Clyde´i surma. Nende arvates olid meisterdetektiivi kahtlused välja mõeldud ja alusetud. Ringkonnaprokurör Waddell oli kandideerinud vana Osgoodi vastu ja võitnud valimised täna vana Pratti rahadele. Kas seetõttu taheti mõrv kinni mätsida, et Prattil poleks ebameeldivusi?

Vana Osgood soovis, et Wolfe uuriks juhtumit edasi, kuigi Wolfe kinnitas, et edasisel uurimisel tuli Osgoodil valmistuda jõhkraks sekkumiseks tema eraellu, tüütuteks ristküsitlusteks ja solvavaks avalikustamiseks.

Krimilugude on alati nii, et väga pikalt lobisema jääda ei saa, mida olen ma tegelikult juba teinud. Mõned vihjed ja mõtted selle põneva loo kohta siiski veel.

Nero Wolfe´i arvates oli mõrvarelvaks tavaline kirka, mida ta oli näinud koplis, kuhu oli plaanitud uhke pulli grillimine.

Ringkonaprokurör ei suuda jätkuvalt Nero Wolfe´i uskuda, ja Wolfe sõidaks parema meelega New Yorki, seal on tema maja, kabinet, kodu ja tuttav ümbrus. On ta ju suurema osa oma juhtumitest lahendanud just kodus olles. Frederic Osgood arvas, et see oli lihtsalt detektiivi mugavus, kuid ta pakkus Nero Wolfe´ile kabinetti oma mõisas, ja ka oma autot liikumiseks.

Võin öelda sedagi, et ootamatult suri pull Caesar. Siberi katk? Kas tapetud Clyde Osgood oli jõudnud pulli mürgitada? Wolfe soovis endale pulli nahka, äkki jõuaks Archie foto teha, kuid pull oli jõutud juba põlema panna, sest Siberi katk ei ole naljaasi.

Wolfe mõtiskles, kas see oli ikkagi Caesar? Äkki oli pull hoopis teise pulli vahetatud?

No ja sellega see lugu veel ei lõpe, sest suurel põllumajanduslaadal tapetakse Clyde Osgoodi sõber Howard Bronson (New Yorgi laenuhai), keda oli Wolfe jõudnud ka küsitleda. Mehele oli löödud hanguga südamesse! Ja tänu igasugustele sekeldustele selle juhtumi uurimises, pidas kohalik politsei kinni hoopis Archie Goodwini!

Raamatu lõpplahendus on pisut ootamatu, sest selgub, et pullide tšempion oli juba ammu … ja süüdlaseks osutus … ja kui süüdlast ei suudeta süüdistada mõrvade eest, siis petturluse eest kindlasti. Lõpplahenduse jätan Sulle endale lugeda, kusjuures süüdlane astub veel ühe sammu …

Raamatu viimases peatükis on juhtunust möödas kaks kuud. Nero Wolfe ja Archie Goodwin olid New Yorgis. Goodwin kirjutas selle juhtumi kohta kokkuvõtet ja aruannet, kui helises telefon. Helistajaks oli Lily Rowan! Ta kustus Archie endaga kaasa pulma, sest tulekul olid Nancy Osgoodi ja Jimmy Pratti pulmad!

Selline lugu seekordses Rex Stouti kirjutatud Nero Wolfe´i juhtumite sarjas. Jätkuvalt põnev, sest selgub ju süüdlane ning mõrvade põhjused alles raamatu viimastel lehekülgedel, nii nagu ühele heale krimkale kohane.

Laura Ingalls Wilder „Hõbejärve rannal“ (Eesti Raamat)

Romaani tegevus toimub veidi enam kui aasta jooksul, mil peategelane Laura on 12-aastane ja tema pere kolib Plum Creekist Minnesotast Lõuna-Dakota osariiki. Kuna tema õde Mary on hiljuti sarlakite tõttu pimedaks jäänud, palub isa, et ta aitaks õde igapäevaelus ja oleks „Mary silmadeks“. Laura muutub tänu sellele kannatlikumaks ja küpsemaks. Romaan tutvustab ka Laura noorimat õde Grace’i. Pärast suuremaid ja väiksemaid seiklusi, rännakuid ja mitmete raskuste ületamist leiab kokkuhoidev pere lõpuks koha, kuhu rajada oma uus kodu.

Laura Ingalls Wilderi „Hõbejärve rannal“ ilmus esmakordselt 1939. aastal ja see on sarja „Väike maja preerias“ (tuntud ka kui „Laura aastad“) üheksast raamatust viies. Sarja raamatutest on tehtud lugematult kordustrükke, dramatiseeringuid ja telesarju, populaarseim neist meilgi ETV eetris olnud „Väike maja preerias“.

Kõik need raamatud jutustavad Ingallsi perekonna seiklustest ülemöödunud sajandi (1870–1894) lõpupoole Metsikus Läänes. See on looduslähedane, lihtne, kuid tervislik maaelu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.

Eesti Raamat avaldab sarja kõik raamatud samasuguses kujunduses ja formaadis 2022.–2023. aastal.

Veidi aega tagasi kirjutasin siin Sulle Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatusarja "Väike maja preerias" kolmandast raamatust, mis kandiski pealkirja "Väike maja preerias". Nüüd on ilmunud ka raamatusarja viies raamat "Hõbejärve rannal".

Viies raamat algab ühel hommikul, kui Laura nõusid pesi, ja vana Jack (see on Ingallsite pere vanaks jäänud buldog) lamas ukselävel ja andis urinaga teada, et keegi tuleb. Laura andis omakorda mammale (oma emale) teada, et tulijaks on keegi võõras naine.

Raamatu autor meenutab siinkohal, et Maryl, Carriel ja pisi-Grace´il olid kõigil hiljuti sarlakid olnud. Papa ja Laura olid tervena püsinud, kuid arst oli käinud neid iga päev vaatamas, mistõttu ei olnud papa kindel, kuidas suudab arstiarve tasuda … Kõige hullem oli siiski see, et sarlakid olid Maryle silmadesse löönud ning nüüd oli ta peaaegu täiesti pime …

Tulijaks oli tädi Docia, kellega viimati oldi koos, kui Ingallsite pere veel Wisconsinis elas. Tädi Docia oli nüüd abielus, tema mees oli ettevõtja, kes töötas läänes uue raudtee ehitusel. Tädi oli üksinda kaarikul pikal teekonnal Wisconsinist raudteetööliste laagrisse Dakota mail. Tädi pakkus papale tööd. Tema mees, onu Hi vajas appi asjalikku meest, kes peaks poodi ja oleks raamatupidajaks ning ajaarvestajaks. Tasuks oli 50 dollarit kuus ja asundustalu. Papa oli nõus minema, mamma esialgu kahtles – nii peaksid nad taaskord kolima, pere oli alles haige olnud ning Maryl olid tõsised terviseprobleemid …

Siiski otsustas papa maja maha müüa. Ja nii lepiti kokku, et papa läheb koos tädi Dociaga ees minema, mamma koos lastega tuleb paari kuu pärast järele, kasutades liikumiseks rongi.

Hommikul alustasidki papa kolisevas vankris (kaasa läks ka buldog Jack, seekord sai ta reisida vankris, mitte vankri all kaasa jalutades) ja tädi Docia oma kaarikus teekonda läände. Laura sai aru, et ta pole enam väike tüdruk … ta ei olnud suurt kasvu, aga ta oli peaaegu 13-aastane ja tal polnud kedagi, kellele toetuda. Papa ja Jack olid läinud ning mamma vajas abi, et hoolitseda Mary ja väiksemate tüdrukute eest ning toimetada nad kuidagimoodi kõik õnnelikult rongiga läände.

Lõpuks oli see aeg käes, kui pidi minema rongile. Ploomioja maja, kõik nõlvad ja põllud, mida Laura nii hästi tundis, olid minevik – Laura ei näe neid enam kunagi.

Saame lugeda ka rongisõidust, mis on uus ja põnev ja veidi isegi hirmus just Ingallsite pere lastele, omamoodi mõnus, veidi humoorikaski. Toona sõitis rong küll vaid 30 kilomeetrit tunnis, kuid juhtus ka siis rongidega õnnetusi, milles inimesed surma said … Laura kirjeldas ja seletas (vaatas valjusti) kõike mida nägi nii rongis kui ka rongiaknast Maryle, kes ise enam kahjuks ei näinud …

Lõpuks jõudis rong Tracysse. Papat ei olnud võõras jaamas. Rongi pidurimees lubas mamma ja lapsed hotelli juurde aidata. Rong pöörati koos rööbastega ringi ja see alustas sõitu tuldud teed tagasi.

Hotellis said mamma ja lapsed lõunat süüa, seejärel jäädi ootama papat, kes pidi õhtul tulema, ja tuligi. Juba järgmisel hommikul vara olid nad kõik vankris teel läände. Rongiga sõitmine oli olnud uhke ja kiire, aga Laura eelistas vankrit. Kahjuks oli vankrisõit seekord pikk ja väsitav. Pika teekonna lõpuks jõuti raudteelaste laagrisse, kus olid neid ootamas tädi Docia, onu Hi ja nende lapsed Lena ja Jean.

Ka selles laagris ei olda pikalt, sest juba ülejärgmisel varahommikul jätkatakse teekonda läände, Hõbejärve äärde.

Teekond viis neid Suure Siuu jõe juurde, kus teisel pool jõge polnud enam põlde, maju ega inimesi, isegi teed polnud. Näha oli maamõõtjate märke, puust vaiasid. Need olid raudteetammi jaoks, kuid ehitamist polnud veel alustatud. Laura jutustas Maryle, et preeria on tohutu aas, ms ulatub igas suunas kaugusse, maailma ääreni välja … mida kaugemale Ingallsid läksid, seda vähem tundusid nad kuhugi minevat.

Papa rääkis perele ka oma uuest töökohast. Temast saab raudteekompanii poepidaja ja Hõbejärve laagri ajaarvestaja. Papa oli rahul, et kohale jõudes on nad seal esimeste hulgas ja neil on võimalik talu jaoks kohta valida.

Lõpuks jõutigi kohale. Ühest majakesest väljusid onu Henry, onupoeg Charley ja onutütar Louisa. See oli suur üllatus mammale, sest papa polnud sellest sõnagi rääkinud. See pidigi mammale üllatus olema, et sugulased juba ees ootasid.

Laagrisse saabus teisigi töölisi – viiskümmend rakendit, 75-80 töömeest. Papa soovitas oma tütardel siiski laagrist eemal hoida, sest raudteetammil hakkas tööle igasuguseid tahumatuid tüüpe, kes kasutasid ka inetuid sõnu … Laurale oleks see vist isegi veidi huvi pakkunud, kuid papa sõna maksis.

Nii läksid Laura, Mary ja Carrie hoopis Hõbejärve randa jalutama, ja oh seda imelist loodust!

Seejärel loeme Ingallsite igapäevasest elust uues kohas. Igasugu asjatoimetusi oli palju. Ühel päeval viis papa siiski ka Laura vaatama, kuidas mehed raudteetammil tööd tegid. Pidi ju raudteealune teesäng olema nii tasane kui võimalik, et rongid sõita saaksid. Vaatepilt oli võimas, ja pakkus Laurale huvi.

Juttu on ka palgapäevast. Esimesest, mil papa pidi meestele palka maksma. Laekur tõi koos kahe valvuriga raha kohale ja papa viis raha igaks juhuks koju, sest ta kartis pisut, ja kui keegi tahaks raha varastada, siis tuleks see kindlasti kontorisse.

Palka maksti töömeestele järgmisel päeval poes, ja palgapäeval mehed tööd ei teinud. Paljud meestest olid pahased, sest nad said palga ainult kahe nädala eest, mitte möödunud kuu eest. Kõikide palgalehtede koostamine ja edasisaatmine võttis aega. Mehed olid kindlad, et just papa oli midagi kokku vusserdanud, mistõttu läks papa olukord üsna täbaraks. Mehed tahtsid kätte saada terve kuu palga, ja kuid seda ei saa, siis tuleb lihtsalt poodi minna ja sealt kaupa tasuta kaasa võtta!!! Õnneks oli kohal Suur Jerry (temast selles osas veelgi juttu, üsna karmi olemisega mees, kes on vajalikul hetkel olemas ja igati abiks), kes mehed maha rahustas ja endaga kaasa viis. Veidi eemal olevas suuremas laagris läks aga tõeliseks mäsuks, mistõttu üks mees pidi isegi oma eluga hüvasti jätma … keerulised ajad need toonased ajad.

Ilm muutus külmemaks. Hõbejärvele tulid puhkama igasugu linnud: haned, lagled, mitut sorti pardid, haigrud, pelikanid, sookured, sookanad, kaurid. Papa pidas ka linnujahti, sest süüa oli ju perel vaja, paaril korral tabas ta kahjuks ka hoopis neid linde, keda ta küttida ei tahtnud.

Ühel heal päeval oli raudteetamm valmis. Laager hakkas laiali minema. Ka Ingallsite pere sugulased lahkusid, seekord itta. Papagi oli kindel, et nemadki peaksid itta liikuma. Praegune osmik oli talveks liiga kehva, liiga õhuke, et külmas hakkama saada. Kuid õnneks ei pidanud nad kaugele minema, sest järve põhjakaldal oli tühjaks jäänud maamõõtjate maja ja just sinna nad läksidki, et talv üle elada.

Talv saabuski. Hõbejärv kattus jääga. Ka hundid tulid Hõbejärve äärde. Laura ja Carrie kohtusid suurte hallhuntidega üsna lähedalt. Papa läks hunte minema peletama, kuid sattus hoopis mahajäetud hundikoopa juurde, kus arvatavasti olid ka tüdrukud huntidega kohtunud. Õnneks ei sündinud kohtumisest kurja, kuid papa teadis, et inimtegevuse hoogustumine seal, ajas oma kodupaikadest minema ka hundid …

Hunte taga ajades oli papa leidnud ka uue talukoha. See oli lõuna pool kohast, kus järv ühines suure sooga, ka see kaardus sellest eemale läände. Soost lõunas oli preerias kõrgendik, kus oli hea koht elamiseks. Lõuna pool oli maatüki peal kõrgemat heinamaad ja künnimaad ja igal pool oli söödarohumaa – kõik mida talupidaja soovida võiks. Ja see oli ka tulevase linna lähedal, nii et tüdrukud saaksid edaspidi kooli minna.

Loeme elust talvel, jõuludest, külalistest Ingallsite juures, palveränduritest, sellest, kuidas mammal ja Laural õnnestus samuti veidi raha teenida. Kevade saabudes läks papa Brockingsisse, et sealses maa-ametis asunduskohaga asjad korda ajada, ja uskuge mind selle koha saamine läks papal ikka väga-väga napilt …

Loeme ka ühe väikese linnakese kerkimisest, kus ka papa tööd tegi, et teenida raha oma majakese ehitamiseks, ja see pisike majake sai lõpuks peaaegu valmis. Raamatu autor kinnitab, et väike asunikumaja nägi välja nagu kollane mänguasi keset ääretut voogavat preeriat … Mamma naeris, et see nägi välja nagu pool puukuuri, mis oli veel kord pooleks. Papa kinnitas, et see oli lihtsalt üks väike maja, millest pool oli valmis, pool oli vaja veel ehitada, kuid see oli kodu!

Ingallsitel oli ka uues kodus palju tegemist. Ühel päeval läks kaduma pisike Grace, õnneks oli see õnneliku lõpuga kadumine. Maja ründasid sääsed, kuid ka sellele oli lahendus olemas, ja selle raamatu lõpus mängib papa viiulit ja laulab sellest, et: Kodu kodukene armas! Olgu lihtne, vaene ta – pole paika tema sarnast!

Sellised lood ja juhtumised seekordses raamatusarja "Väike maja preerias" raamatus. Ingallsite pere on jätkuvalt tubli, vaatamata igasugu raskustele, haigustele, muredele hoiavad nad ilusasti ja kenasti kokku, ja see ongi ju ühe vahva perekonna puhul igati tore! Papa ja mamma on tublid, mistõttu kasvavad ka nende lastest igati tublid inimesed, kuid sellest saame me veel lugeda, sest hetkel on eesti keeles ilmunud üheksast raamatust alles kaks ...

Laura Ingalls Wilder „Väike maja preerias“ (Eesti Raamat)

Ingallside pere – isa, ema, 6-aastane Laura ning tema õed Mary ja Carrie asuvad puldanvankris teele Wisconsinist Kansasesse, vastu uutele seiklustele. Nad asuvad elama indiaanlaste maale ja Lauragi igatseb endale väikest indiaanibeebit. Kuigi pere seisab silmitsi mitmete raskuste ja ohtudega ning suhted indiaanlastega on vastuolulised, on pere õnnelik, sest just preeriast saab nende uus kodu. Romaani lõpus tuleb aga paraku jälle teele asuda … Kuigi tegevus toimub 19. sajandil, on see huvitav ka tänapäeva lugejale. See õpetab raskete aegadega toimetulekut, olema julge ja lahke ning hindama perekonna olulisust.

Laura Ingalls Wilderi „Väike maja preerias“ on sarja „Väike maja preerias“ (tuntud ka kui „Laura aastad“) üheksast raamatust kolmas. Sarja raamatutest on tehtud lugematult kordustrükke, dramatiseeringuid ja telesarju, populaarseim neist meilgi ETV eetris olnud „Väike maja preerias“.

Kõik need raamatud jutustavad Ingallsi perekonna seiklustest ülemöödunud sajandi (1870–1894) lõpupoole Metsikus Läänes. See on looduslähedane, lihtne, kuid tervislik maaelu, mis tänapäeva linnalastele võib tunduda lausa muinasjutuna.

Eesti Raamat avaldab sarja kõik raamatud samasuguses kujunduses ja formaadis 2022.–2023. aastal.

Kohe alguses pean tõdema, et minu esimene kokkupuude Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatuga „Väike maja preerias“ oli tegelikult televisiooni kaudu, kui „Little House on the Prairie“ linastus telesarjana aastail 1974 – 1982, ja mulle tundub, et umbes-täpselt samal ajal näidati seda ka Soome TV´s. Oli see laupäevane või pühapäevane varajane õhtu, mil seda sai lapsena koos vanaemaga ikka ja jälle vaadatud.

Sarja peaosades mängis mitmeid suurepäraseid näitlejad (vahva oli see, et paljud neist sirgusid teleekraanil täiskasvanuks, nii nagu seriaalitegelased, nii nagu raamatutes). Mäletan, et vanaema lemmik oli Michael Landon, kes kehastas perepead Charles Ingallsi, kuid vahvad osatäitmised olid ka Karen Grassle´il, Melissa Gilbertil (tema kehastas Laura Ingalls Wilderit), Melissa Sue Andersonil, Matthew Labyorteaux´l, Richard Bullil, Katherine MacGregoril, Alison Arngrimil, Jonathan Gilbertil, Victor Frenchil, Kevin Hagenil, Dean Butleril jpt. Episoodiliselt lõi seriaalis kaasa veel mitmeid populaarseid näitlejaid: Anne Archer, Jonathan Banks, Ernest Borgnine, Johnny Cash ja June Cash Carter, Red Buttons, James Cromwell, David Faustino, Louis Gossett Jr., Ernie Hudson, Burl Ives, Richard Jaeckel, Robert Loggia, Vera Miles, Richard Mulligan, Patricia Neal, James B. Sikking, Madeleine Stowe, M. Emmet Walsh, Harris Yulin jpt.

Pärast aastat 1982 muutus kogu produktsioonitiim ja näitlejad, kuid seriaali tehti veel üks hooaeg „Little House: A New Beginning“, ja seejärel veel kolm osa, mis olid veidi pikemad, kui tavapärane 45-minutiline teleseriaal.

Eesti keeles on varem ilmunud Laura Ingalls Wilderi kirjutatud: „Väike maja preerias 1. osa“ (1993, kirjastus Olion), „Väike maja suures metsas 2. osa“ (1994, Olion) ja „Ploomioja kallastel“ (1996, Olion). Kõik need ilmusid nn taskuformaadis ja neist kolmest olen lugenud ainult esimesena mainitud raamatut.

„Väike maja preerias“ on raamatusarja „Väike maja preerias“ kolmas raamat. Kokku on raamatuid üheksa, mis peaksid nüüd kõik ka eesti keeles ilmuma. Tegelikult on ka raamatusarjas viies raamat „Hõbejärve rannal“ juba ilmunud, ja teen sellest kindlasti edaspidi juttu.

Nüüd raamatusarja kolmanda raamatu juurde ehk „Väike maja preerias“.

Kaua aega tagasi, kui kõik tänase päeva vanaemad-vanaisad olid alles väikesed, tüdrukud-poisid veel väga pisikesed beebid või ei olnud veel sündinudki, lahkusid papa Charles, mamma Caroline, Mary, Laura ja Carrie-beebi oma väikesest majast Wisconsini suures metsas. Nad läksid ära indiaanlaste maale.

Papa arvates oli suures metsas nüüdseks liiga palju rahvast. Metsloomad ei tahtnud jääda paika, kus oli nii palju rahvast. Ka papa ei tahtnud – talle oli meelepärane maa, kus metsloomad elasid hirmu tundmata.

Niimoodi see raamat algab. Minemisega, lahkumisega.

Pikkadel talveõhtutel rääkis papa mammale maast, mis asub läänes. Seal oli maapind tasane ja seal ei kasvanud mitted puud, vaid tihe ja kõrge rohi: seal ekslesid metsloomad vabalt ringi … Seal polnud asunikke, olid ainult indiaanlased.

Ühel päeval päris talve lõpus asuti teele. Kui oli plaanis minna, siis tuli seda teha just nüüd, kuna pärast jää murdumist ei saa nad enam üle Mississippi.

Nõnda siis müüski papa maha väikese maja, samuti lehma ja vasika. Ta valmistas hikkoripuust kaared ja kinnitas need kindlalt üle vankrikasti; mamma aitas tal valge puldanriide neile peale pingutada.

Nende teekond algas varahommikul. Maapinda kattis õhuke lumi, talveõhk oli vaikne, külm ja sünge. Papa lubas, et läände jõudes näeb Laura papuusi, kes pidi olema pisike tõmmu indiaanibeebi.

Nüüd liikusid nad läbi Pepini küla (Mary ja Laura olid seal ka ükskord varem käinud, kuid talvine küla oli teistsugune, vaikne); seejärel ületati tohutu suur järv, mis oli kaetud jääga. Kaldanõlvast üles minnes ootas neid väike palkmajake, kus nad tegid koldesse tule ja said ööbida. Öösel ärkas Laura kummalise heli peale, see oli nagu püssilask, kuid mamma rahustas tütart, see oli kõigest jääminek.

Hommikul oli papa õnnelik, et nad eelmisel õhtul üle said. Nüüd olid nad üle Mississippi. Laura uuris, kas nad on juba indiaanlaste maal, kuid nad olid alles Minnesotas. Tee indiaaniterritooriumile oli väga pikk. Peaaegu iga päev sõitsid hobused nii kaugele, kui suutsid, ning peaaegu igal õhtul tegid papa ja mamma laagri uude kohta.

Teekonnal ületasid nad lugematul hulgal ojasid. Nad nägid kummalisi metsi ja mägesid ning veelgi imelikumaid, ilma puudeta maakohti. Nad jõudsid ühe laia kollase jõe äärde, millel polnud ühtegi silda. See oli Missouri. Papa sõitis vankriga parvele ja nad kõik istusid vaikselt vankris, kuni jõest üle saadi.

Seejärel jälle mäed, üleujutused (ühes kohas oodati lausa nädal aega, et üleujutus alaneks ja muda ära kuivaks). Ühel päeval tuli metsast mustal ponil ratsutav pikk kõhetu mees. Papa tegi temaga vahetuskaupa, ta vahetas nende väsinud kõrvid ponide vastu. Papa kinnitas, et need on lääne mustangid, kes said nimeks Pet ja Patty.

Nende teekond algas Wisconsini suurest metsast, nad liikusid üle Minnesota, Iowa ja Missouri. Nende koer Jack oli samuti nendega kaasa, ta liikus vankri all. Nüüd kavatsesid nad minna läbi Kansase, mis oli lõputu tasane maa, kaetud tuules õõtsuva kõrge rõhuga. Neid ootas ees ränkraske jõeületus, kuna jõgi läks väga äkki sügavaks. Hea, et nad eluga pääsesid, kuna papa oli hakkaja ja tegus mees, kuid kadunuks jäi nende koer Jack … lapsed olid kurvad, kas tõesti oli Jack igaveseks ajaks kadunud …

Seejärel seati üles laager kõrgpreerias. Papa arvas, et nad peatuvad seal päeva või paar, võib-olla jäävadki sinna. Seal oli hea pinnas, kasvav mets ehitusmaterjaliks all orupõhjas, küllaldaselt jahiloomi. Mamma arvas, et nad võivad ju minna kaugemale, aga seal ei pruugi olla parem. Õhtul istuti lõkke ääres, kui äkki märkas Laura pimeduses hiilgavaid silmi! Hunt? Ilves? Koiott? Papa pani püssi palge, kuid silmade omanikuks oli hoopis nende koer Jack! Oh seda laste rõõmu. Ka Jack oli rõõmus, ta oli täie tervise juures, kuid väga-väga väsinud.

Sellest peatuspaigast sõideti siiski veel veidi edasi, kuni enne keskpäeva peatas papa vankri. Nüüd olid nad kohal, just sinna ehitatakse maja. Lähedal oli jõemadalik, veidi eemal jõgi. Papa teadis, et see on Vaserooste jõgi.

Papa käis mitu päeva metsast palke toomas. Tal oli plaanis ehitada elumaja ja tall, esimeseks loomulikult elumaja. Papa alustas ehitustöödega, abiks oli ka mamma, ja ka tüdrukud. Juhtus ka õnnetus, üks palk kukkus mamma jala peale, kuid see oli õnnelik õnnetus, sest jalaluu jäi terveks, kuigi mõnda aega oli mamma liikumine raskendatud.

Ühel pärastlõunal tuli papa Charles jõe äärest vahva uudisega. Teisel pool jõge, kahe miili kaugusel, oli neil naaber! Poissmees, kes lubas neile appi tulla maja ehitama. Ja hiljem läheb papa omakorda talle appi.

Mr Edwards tuli järgmisel hommikul varavalges. Ta oli kõhetu, pikka kasvu ja tõmmu. Ta oli tragi töömees, nagu ka papa Charles. Tööd tehes viskasid mehed nalja ja laulsid ning laastud aina lendasid nende kirveste alt. Sama päeva õhtul valmistas mamma Caroline eriti hea õhtusöögi, sest mr Edwards oli nende külaline. Pärast õhtusööki mängis papa viiulit, laulis ja teised, ka mr Edwards, tantsisid.

Õige varsti oli maja sedavõrd palju valmis, et Ingallsid võisid sisse kolida, kuigi teha oli veel palju. Talli ehitasid papa ja mr Edwards valmis suisa ühe päevaga. Pet ja Patty olid sellega rahul, ja järgmisel hommikul ootas tervet peret ees üllatus! Tallis oli ka väike varsake, kes vaevu jalal püsis, ja kummalisi hüppeid tegi, mistõttu sai ta nimeks Jänku.

Ühel pühapäeval ratustas papa Patty seljas preeriasse. Ta oli kaua aega ära ja naases hirmsa kapakuga hobuse seljas. Ta oli kohtunud 50-pealise hundikarjaga (papa arvates olid need Buffalo hundid). Hundid olid papa arvates suurimad, keda ta elus näinud oli.

Sama lisas papa, et ta oli leidnud veel mitmeid naabreid, sest mõlemat jõekallast olid asustamas sisserändajad. Kolme miili kaugusel ehitasid mees ja naine maja, nende perekonnanimi oli Scott; kuus miili eemal elasid ühes majas kaks poissmeest, kes olid asunud rajama kumbki oma farmi ning ehitanud maja farmidevahelisele piirile. Papa oli kohanud ka perekonda (mees, naine ja viis last), kes elasid vankris. Neist mees ja naine ja kolm vanimat last olid haigestunud vappepalavikku, nende eest hoolitsesid kaks noorimat last. Papa püüdis neid aidata, ja üks poissmeestest läks neid tooma kõrgpreeriasse, et nad värskes õhus kiiremini kosuksid.

Loomulikult rääkis papa kohtumisest hundikarjaga, kes olid Charlesi ja tema hobuse Patty sisse piiranud ja nendega veerand miili kaasa jalutanud. Papa ja hobune kartsid meeletult, kuid papa hoidis hobust rahulikul kõnnil. Ju oli huntidel kõht täis, et nad ei rünnanud. Lõpuks jõuti lõhendikuni, mis viis alla jõemadalikule. Hundikarja juht ja teised hundid läksid lõhandikku, nüüd avanes papal võimalus põgeneda.

Samal õhtul piiras sama hundikari sisse ka Ingallside majakese, millel polnud ju veel korralikke uksigi ees, uste asemel olid vaibad. Need olid tõepoolest tohutult suured hundid, kõige võimsam oli nende juht. Papa ja koer Jack pidasid valvet ja hundid ei pääsenud sisse. Hommikuks oli hundikari lahkunud …

Järgmisel päeval tegi papa majale paksu, tammelaudadest ukse, kusjuures ilma naelu kasutamata. Selle üle oli papa eriti uhke! Seejärel juba talliuks. Õhtul lubas papa mammale, niipea kui nad saavad mr Edwardsi maja püsti, ehitab papa kodus kamina, et Caroline saaks süüa teha majas, mitte vihma ja raju käes.

Ja juba ehitaski papa kaminat, seejärel vajasid tegemist katus ja põrand, kuid Chares Ingalls oli kuldsete kätega mees, ja tegelikult kindlasti ka kuldse ja sooja südamega mees, kes armastas oma perekonda.

Ühel päeval, kui papa oli kodust lahkunud, külastas nende majakest kaks indiaanlast. Nad nägid üsna jubedad välja. Caroline ja lapsed olid hirmul, õnneks ei lasknud Laura ja Mary Jacki lahti, kes kangesti tahtis võõraid rünnata. Tüdrukud plaanisid seda teha, kuid papa oli keelanud neil mitte mingil juhul lasta koera kedagi võõrast rünnata! Mamma pakkus indiaanlastele süüa, ja mehed lahkusid rahumeelselt, kuigi võtsid kaasa kogu Charlesi tubaka ja sõid ka ohtralt maisileiba. Kui Charles koju jõudis, oli ta kindel, et Caroline oli käitunud õigesti, sest ta ei tahaks ühestki indiaanlasest oma vaenlast teha.

Järgmiseks ehitas papa voodi, alustas kaevamist, et saada õuele kaev. Kaevetöödeks tuli appi eelpool mainitud mr Scott. Ühel päeval sattus kaevetöödel ohtu mr Scott – ta oli sisse hinganud sügaval maapinnas peituvat mürgist gaasi, kuigi papa oli teda õpetanud, kui all küünal kustub, on olukord väga-väga ohtlik! Charles läks maa alla ja tõi mr Scotti välja. Teisel korral oli ohus papa ise, ta oli sattunud vesiliivale. Õige varsti oli kaev veega täidetud. Nii ei pidanud papa Charles enam tassima ojast seiskunud sooja vett.

Kohtume ka kauboidega, kes lähedal veisekarja ajasid. Ka papa läks neile appi. Seejärel saadi ka endale lehm ja vasikas. Nüüd saab Ingallside pere joogiks piima ja äkki ka võid maisileivale määrimiseks. Huvitav retk/jalutuskäik tervele perele oli see, kui papa viis neid vaatama mahajäetud indiaanilaagrit. Papa oskas näidata lastele loodust, õpetada neid asju ja jälgi märkama.

Kuid siis. Eelpool oli juttu haigeks jäänud perekonnast. Ka Ingallside pere haigestus vappepalavikku! Toona ei osatud märgata, et tohutud moskiitoparved võivad seda haigust levitada, ja moskiitosid oli tõepoolest palju. Loomulikult ajasid nad end ka tuppa, hammustada said kõik.

Ja kui tundub, et terve perekond on siitilmast lahkumas, jõuab kohale doktor Tan, ja seda täiesti juhuslikult. Mustanahaline doktor Tan oli indiaanlaste arst. Ta oli teel lähimasse linna, Independence´i, kui möödus Ingallside majakesest ja perekonna koer Jack oli doktori majja juhtinud. Appi oli tulnud ka missis Scott.

Doktor Tan teadis rääkida, et paljud asunikud olid haigestunud, ja arst oli kindel, et selle põhjuseks olid hiljuti jõeorgu istutatud arbuusid, mida kõik tahtsid süüa. Kuumal päeval oli arbuus suurepärane jahutus.

Kui Ingallsid tervemaks said, tegi papa mammale suurepärase kiiktooli. Papa ja mamma sõid ka arbuusi, ja nad jäid uuesti palavikku, tulid ka külmavärinad, kuid õnneks mitte raskelt. Raamatu autor tõdeb, et neil päevil ei teadnud keegi, et vappepalavik oli malaaria ja et mõned moskiitod nakatasid inimesi sellesse oma hammustusega.

Kuna ma olen jäänud taaskord pikalt jutustama, siis püüan selle vahva raamatu teise poole võtta kokku lühemalt. Ärevaks läks olukord kodus siis, kui majakese kogu korstna ülaosa leekides oli. Õnneks suutis mamma säilitada rahuliku meele, ja õnneks ei juhtunud midagi halba.

Papa sõitis talve hakul linna, Independence´i. Ta oli seal mitu päeva. Ingallsidel olid abiks mr Edwards, mrs Scott. Papa tõi linnast koju kaheksa väikest klaasist aknaruutu, mis enne talve oli suurepärane kingitus tervele perele.

Ingallside pere külastasid veel mitmed indiaanlased. Mõned neist sõbralikumad, mõned mitte. Papa selgitas Laurale, kui valged asunikud maale tulevad, peavad indiaanlased välja kolima. Valitsus suunab ka sealsed indiaanlased läände. Laura ei suutnud seda mõista. See oli indiaanlaste maa, ja kui nad peavad lahkuma, kas nad mitte ei muutu tigedaks? Papa ei tahtnud sellele küsimusele vastata.

Tähistame ka jõule. Süüakse kalkunit, jagatakse kingitusi. Mr Edwards oli Independence´is kohanud jõuluvana, kes oli tüdrukutele saatnud kingitusi (mulle tundub, et need tõi siiski mr Ewards ise). Kingitused olid lihtsad, kuid tüdrukutele need meeldisid: uhiuued plekk-kruusid, pikad pulgakommid, südamekujulised koogid ja lõpuks ka kaks ühepennist! Raamatu autor kinnitab, et need olid õnnelikud jõulupühad …

Ühel külmal talveööl külastas Ingallside majaümbrust panter … see oli ohtlik kohtumine, kuid veidi hiljem sai papa teada, et üks indiaanlane oli pantri maha lasknud.

Saame lugeda ka kevadisest preeria tulekahjust. Suurest tulekahjust. See tuleb Ingallside majale üsna lähedale, kuid ka seekord nad pääsevad suuremast õnnetusest. Kas tulekahju olid süüdanud indinaalsed? Mr Edwards ja mr Scott olid selles üsna kindlad. Olid ju veidi aega enne põlengut indiaanihõimud kokku tulnud ja indiaanilaagris kohtunud. Papa teadis rääkida, et tavaliselt need suguharud sõdisid omavahel, kuid igal kevadel sõlmisid nad rahu ja kogunesid suure piisonijahi pidamiseks. Milliseks kujunes indiaanlaste suur kogunemine, selle jätan ma Sulle endale avastada, kuid selgub üsna palju olulist, kuid õnneks oli üks indiaanihõim (oseidžid, ja suur sõdalane du Chene), kes ei tahtnud valgetega sõda alustada …

Kuid siiski, miks otsutab papa, et nad ei saa siiski oma uude majakesse elama jääda, ja peavad lahkuma? Sellegi jätan ma Sulle endale lugeda.

Selline lugu raamatus "Väike maja preerias". Usun, et neil, kes mäletavad populaarset telesarja, meenuvad needki sündmused ... kuigi pean tunnistama, et kindlasti kipuvad need ka ununema, mistõttu on vahva, et nüüd võimalus ka raamatut lugeda. Ja tegelikult on ju hiiglama vahva, kui kõik selle raamatusarja 9 raamatut eesti keeles ilmub, siis saab ju vahva ülevaate Ingallside pere töödest ja toimetamistest, nende elust ja tolleaegsest ühiskonnast.

Rex Stout „Liiga palju kokki. Nero Wolfe´i juhtumid“ (Tänapäev)

Igaüks teab, et liiga palju kokki ei keeda head leent, aga et asi läheb mõrvani, seda me ju ometi ei oota. Ent täpselt see on menüüs maailma parimate kokkade kokkutulekul. Wolfe on oma turvaliste koduseinte vahelt välja meelitatud, et üritusel aukülalisena kõneleda.

Ootamatu on aga see, et lisaks hiilgavate roogade maitsmisele tuleb tal koos Archiega leida ka tapja, kes plaanib serveerida suurele detektiivile tema viimse õhtusöögi.

Nero Wolfe on USA krimikirjaniku Rex Stouti loodud ülinutikas eradetektiiv, kes on piisavalt ülekaaluline, armastab kulinaariat ja kasvatab orhideesid ning oma igapäevasest rutiinist ei loobu ta kunagi. Nero Wolfe on tegelaskuju, kes peaaegu mitte kunagi ei lahku oma kodust, pruunist kivimajast New Yorgis, vaid laseb teha tööd oma abilisel, Archie Goodwinil. Tähelepanuväärne on seegi, et kuigi detektiivisarja edenedes mööduvad aastad, siis Wolfe, Goodwin ja nende tuttavad ei vanane.

Rex Stout kirjutas alates 1930. aastastest kuni 1970. aastateni kokku 33 Nero Wolfe’i romaani ja 39 novelli.

Stout sai Wolfe’i-lugude eest palju tunnustust, kusjuures ta kandideeris ka 20. sajandi parimaks krimikirjanikuks kuulsal müsteeriumi- ja scifi-kirjanduse üritusel Boucherconis. Võitjaks osutus küll Agatha Christie, kuid Rex Stout’ile ja võitjale lisaks kandideerisid veel vaid Raymond Chandler, Dashiell Hammett ja Dorothy Sayers.

Rex Stouti pärijate nõusolekul jätkas Nero Wolfe’i lugusid 1980. aastatel USA toimetaja ja kirjanik Robert Goldsborough, kelle sulest on ilmunud 9 Wolfe’i-romaani, sealhulgas ka üks selline, mis jutustab Nero Wolfe’i ja Archie Goodwini esimesest kohtumisest.

Tegelikult on äärmiselt vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud välja andma raamatusarja Nero Wolfe´i juhtumitest ehk siis kindlasti maailma kirimikirjanduse ühe kuulsaima ja andekaima tegelaskuju juhtumitest. Nii on ilmunud: „Fer-de-lance“ (2017), „Kolm sekeldust“ (2018), „Hirmunud meeste liiga“ (2020), „Punane laegas“ (2021), ja nüüd „Liiga palju kokki“, mis algupäraselt ilmus juba 1938. aastal ajakirjas „The American Magazine“ (samal aastal ka raamatuna).

See on järjekorras viies Nero Wolfe´i lugu/raamat ja paljude Wolfe´i fännide arvates üks parimatest lugudest, ja kindlasti ka üks kõigi aegade parim gastronoomia valdkonna krimka, kuigi on ka neid raamatusõpru, kes kinnitavad, et kindlasti on põnevamaid Wolfe´i juhtumeid, et selles loos on liiga palju ühesuguseid tegelasi – kokkasid – mistõttu on keeruline aru saada, kes on kes. Tippkokki on kokku 15, kellest nimelisest saame tuttavaks kaheteistkümnega, kolm neist kahjuks on surnud, ja selles loos tapetakse neist üks …

„Les Quinze Maitres“ tähendab tõlkes „Viisteist meistrit“ ja nad on väga kuulsad. Üks neist keedab sääraseid vorste, et inimesed peavad nende pärast duelle. Kokad kohtuvad iga viie aasta tagant kõige vanema liikme „koduväljakul“ ja seepärast nad Kanawha Spas kokku saavad.

Krimikirjanduse sõpradele on teada, et Nero Wolfe on tõeline gurmaan, seda kinnitavad kindlasti tema kehakaal ja see, et just teda kutsutakse selles loos aukülaliseks viieteistkümne tippkoka maailmakonverentsile.

Wolfe peab ürituse viimasel päeval pidama kõne, et rääkida USA kokakunstist, mida paljude Euroopa kokkade arvates pole isegi olemas! Wolfe´il on plaanis rääkida vägagi „imelikest“ („kummalistest“) retseptidest, ja neid on võimalik raamatu viimastele lehekülgedel ka lugejal endal täpsemalt õppida, nagu näiteks võis, kanapuljongis ja šerris hautatud karpkilpkonn, või hoopis munakastmes kana rosinate, sibulate, mandlite, šerri ja Mehhiko vorstiga.

Oluline on selles Wolfe´i juhtumis seegi, et see on üks vähestest juhtumitest, milles ta on sunnitud oma kodust lahkuma (seda ei tee ta sageli), mistõttu peab ta omapead jätma ka oma kuulsad orhideed! No koju jääb siiski ka tema enda väga andekas kokk, Fritz Brenner.

Teekond Kanawha Spasse (Lääne-Virginias) kulgeb rongiga, mis pole Wolfe´ile meeltmööda, sest Wolfe vihkab kõiki liikuvaid asju, ja juba teekonnal tippkokkade tippkohtumisele märkab Wolfe, et kokakunst/gastronoomia võib olla veidi ohtlik, selles võib olla suuri tundeid, ja ta aimab, et kogunemine võib lõppeda mõne osavõtja surmaga (ja nii ju ometigi ka läheb …)

Kohe loo alguses, kui oleme rongisõitu alustamas, on Wolfe äärmiselt pahane, ja ta karjub Archiele, et Kanwahs Spasse jõuavad nad alles järgmise hommikul kell üksteist kakskümmend viis. Sõit kestab neliteist tundi! Lisaks loodab Wolfe, et nende veduriga midagi halba ei juhtu! Vastasel juhul võtab see sõit veelgi rohkem aega.

Wolfe´i on suursugusele üritusele kutsunud Marko Vukcic (tema on üks esimesi, kellega Wolfe ja Archie rongis kohtuvad), kes on üks Wolfe´i vanimatest sõpradest, kes kuulub ka ise maailma 15 parima (väljavalitud) koka hulka.

Rongis tutvustab Vukcic Wolfe´ile veel üht kokka viieteistkümnest ehk Jerome Berini, kes on Sanremost. Rongis on ka mainitud tippkoka tütar Constanza. Tütar on sedavõrd kaunis, et Wolfe´i abi, Archie Goodwin (tema on ju alati ka Nero Wolfe´ile jalgade eest, kui on vaja asju uurida, ja just Archie on alati ka nende lugude jutustaja) ütleb enda kohta, et ta on abielus ja mitme lapse isa. No nii igaks juhuks … kunagi ei tea, mis võib ilusate naistega kaasneda …

Berin on see, kes rongis kinnitab Wolfe´ile, et USA kõrgetasemelist kokakunsti polegi olemas, sest tema neid tooteid proovinud ei ole. Berini häirib ka see, et USA pinnal elab ja toimetab Phillip Laszio!

Berini kitsarinnalisus ei meeldi Wolfe´ile, kuid tegelikult on Jerome Berin Wolfe´i lemmik – 25 aastat tagasi oli Wolfe viibinud Austria valitsuse konfidentsiaalse ülesande täitmise eesmärgil Hispaanias. Ühe mehe jäljed viisid ta Figuerasesse ja kord astus ta õhtusöögist ilma jäänuna kella kümne ajal mingisse plaza nurgal paiknenud väikesesse kõrtsi ning nõudis toitu. Ta sai koduveini, leiba ja vorstiroa. See oli Wolfe´i jaoks imeline vorst, mille oli valmistanud kõrtsis viibinud naisterahva poeg. Poja nimi oli Jerome Berin ja Wolfe sõi lausa kolm taldrikutäit seda imelist vorsti! Tollal oli see ühe väikese Hispaania linna väikese kõrtsi koduvorst. Nüüd oli see „Saucisse Minuit“ („Kesköine vorst“), maailmakuulsa Jerome Berini maailmakuulus vorstiroog, mille retsepti mitte keegi peale Berini ei tea.

Rongisõidu ajal pakub Wolfe Berinile raha, et retsepti teada saada. Lihtsalt enda ja Archie jaoks, et neid vorste kodus valmistada, kuid Berin keeldub. Samas saame teada, et Berin on pahane Philip Laszio peale (veel üks tippkokkadest), kes pakub ka oma restoranis kesköö vorstikesi. Laszio on üle löönud ka Vukcici ex-naise Diana ning saanud endale peakoka koha New Yorgi Hotell Churchillis, mis oli enne kuulunud Leon Blancile, kes on samuti üks võistlusel osalev tippkokk.

Pahandusi, tülisid, võimuvõitlust, melodraamat on selles loos veel. Tippkokkade esimese õhtu õhtusöögil solvab Laszio ka ürituse peremeest, Louis Servani, kes ka ise võistlusel kaasa lööb. Laszio kritiseerib Servani kokakunsti. Ka Blancile on Laszio kohalviibimine häiriv, Vukcic omakorda tahaks oma ex-naist tagasi võita …

Pärast õhtusöögi seedimist tulebki suur test/maitsmine. Kokk praeb noori nuumtuvisid ja ennast vabatahtlikult välja pakkunud härra Lazio teeb suurema koguse sauce pritemps´i. Selles kastmes on lisaks soolale veel üheksa maitselisandit: Cayenne´i pipar, seller, šalotid, murulauk, aed-harakputk, estragon, terapipar, aedliivatee ja petersell. Kastet valmistatakse üheksa kausitäit ja igas kausis puudub üks ja sealjuures erinev maitselisand. Nuumtuvid ja kastmekausid pannaks söögisaalis lauale ning härra Laszio on eesistuja. Kokad kogunevad salongi ja et midagi omavahel ei arutataks, lähevad kõik sealt ükshaaval söögisaali, kus nad maitsevad neid kastmed ja märgivad üles, millises kausis mis puudu on.

Maitsmine/võistlus algab, ja ei möödu just väga palju aega, kui härra Laszio leitakse tapetuna. Teda on pussitatud selga.

Kohale kutsutakse võimuesindajad, nende juhiks on kohalik prokurör Barry Tolman, kes oli sõitnud samas rongis, millega saabusid Wolfe ja Goodwin. Wolfe soovitab Tolmanil kontrollida võistluse tulemusi - madalaim skoor on Jerome Berinil (hiljem selgub, et selle skoori põhjustas hoopis Laszio ise, kuna ta tahtis Berinit alandada), kes võiks ühtlasi olla ka süüdlane mõrvas … See toob omakorda kaasa tüli Tolmani ja Berini tütre Constanza vahel, kelle vahele näib olevat varem tekkinud romantiline suhe.

Härra Laszio, keeruline persoon, aga tõeline tipptegija, on tapetud. Esialgu Wolfe keeldub uurimisest, kuni … kuni ka teda ennast üritatakse mõrvata. Relvaga! Õnneks saab Wolfe kuulist vaid riivata. Alles seejärel hakkab Wolfe juhtumit uurima, kuigi Berin on juba mõnda tagasi vahistatud kui peamine kahtlusalune … Samas on Wolfe kindel, et see isik, kes tappis Laszio, tahtis tappa ka teda.

Seejärel saame lugeda sellest, kuidas Wolfe edasi toimetab, kuidas ta tapjani jõuab. Selle jätan ma Sulle endale lugeda, sest krimilugudes ei saa ju kõike ümber jutustada. Igal juhul tahab Nero Wolfe lahendada selle juhtumi võimalikult ruttu, sest tahab ta ju ka võimalikult ruttu oma koju tagasi saada.

Huvitaval kombel tõuseb selles loos esile ka rassiteema! Wolfe kaitseb mustanahalisi köögitöölisi, kuna kohalik šeriff on üsnagi rassistlikult meelestatud ja ei pelga seda ka välja näitamast.

Wolfe võtab uurimise üle ja raamatu lõpus korraldab ta tippkokkadele õhtusöögi, tutvustab nendele USA kokandust, retsepte ja väga huvitavaid ja hõrke roogasid (karbis küpsetatud austrid, Marylandi karpkilpkonn, vahttaignabiskviidid, kalkunitibupannipraad, riisipallid küdooniatarretises). Tippkokad on rahul, ja neid ootab üllatus, kui selgub, et selle õhtusöögi toidud on valmistanud mustanahalised mehed.

Loomulikult saame alles raamatu lõpus teada, kes on mõrvar, kes üritas tappa ka Wolfe´i, ja nii nagu heas krimkas ikka, on süüdlane üsna ootamatu tegelane, kuigi ka temal on selles loos oma roll mängida.

Wolfe´i ootab selle juhtumi lõpus ka „meeldiv“ honorar! Ka seda ei hakka ma siinkohal reetma, mis see täpselt on, aga igal juhul on Wolfe´il tuju hea!

Nagu eespool mainisin, siis saavad selle raamatu lugejad raamatu lõpus osa ka paljudest retseptidest, et neid ka ise kodus katsetada – võiga hautatud karpkilpkonn, lauatükil küpsetatud veisefilee, Boone´i maakonna Missouri sink, kreooli veisemagu, marengo kanapraad, kana munakastmes, Tennesse opossum, Philadelphia kaimanikilpkonnasupp, Newburgh´i homaar, New Orleansi bouillabaisse, saucisse minuit, Nero Wolfe´i austripirukas, Rognos aux Montagnes, sauce printemps, jõeforell pruunistatud või ja kapparitega jt.

Seega, head isu ja põnevat lugemist!

Jerome K. Jerome „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ (Pegasus)

Inglise kirjaniku Jerome K. Jerome (1859-1927) raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” kuulub jätkuvalt maailma huumoriklassikasse ning seda loetakse ka tänapäeval suurima mõnuga maailma eri paigus.

Kolm sõpra leiavad ühiselt, et nad on ületöötanud ning vajavad hädasti puhkust. See otsustatakse veeta mööda jõge kulgedes. Plaani pidades tundub kõik hea, aga reaalsusega kokku põrgates ilmneb üks viperus teise järel: ilusa tähise öö asemel ladistab vihma, hommikune suplus külmas vees ei tundu kuigi meeldiv ja jõeäärsete maaomanike isekus ajab vihale.

Hädade kiuste leiavad härrasmehed aega arutleda Inglismaa ajaloo ja antiigi üle, teha tähelepanekuid paadimatkaks sobiliku riietuse kohta ning filosofeerida elu üle laiemalt.

Eesti keeles on Jerome K. Jerome´ilt ilmunud: „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ (esimest korda 1923, Marta Sillaotsa tõlkes, seejärel juba 1978, Perioodika, LR; 1994 KRK; 1999 Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus, ilmumisaastad on erinevad, kirjastused on erinevad, kuid tõlkijaks on kõigil ilmumistel Tiiu Viires);

„Kolm meest uitamas“ (1999, Härmametsa talu kirjastus; 2017, Pegasus); „Nemad ja mina“ (1999, Härmametsa talu kirjastus); „Laisa mehe laisad mõtted“ (2000, Härmametsa talu kirjastus); „Laisa mehe teisi mõtteid“ (2002, Härmametsa talu kirjastus); „Õdusad õhtujutud“ (2007, Fantaasia.

Jerome Klapka Jerome (1859 – 1927) oli inglise kirjanik, keda tuntakse kõige paremini just selle humoorika raamatu ehk „Kolm meest paadis (koerast rääkimata) järgi. Teos ilmus 1889.

Ta sündis Caldmore Roadi ja Bradford Streeti nurgal olevas majas Walsallis, Staffordshire´is, kus nüüd asub kirjaniku majamuuseum.

Tulevasel kirjanikul oli kaks õde ja üks vend, kes suri üsna noorelt. Tema lapsepõlv möödus suures vaesuses, isa suri, kui Jerome oli 12-aastane. Õige varsti pidi Jerome koolist ära tulema. Poolteist aastat hiljem suri ka ema. Jerome´il oli mitmeid ameteid, teiste seas töötas ta raudtee kontoris.

1888. aasta suvel abiellus Jerome Georgina Elizabeth Henrietta Stanley Marrisiga, kellel oli tütar eelmisest abielust. Nende mesinädalad möödusid Thamesil, ja sellel oli üsna suur mõju menukale teosele „Kolm meest paadis“.

Umbes samal ajal hakkas Jerome tegelema kirjanduse, teatri ja ajakirjandusega. 1886 ilmus tema raamat „Laisa mehe laisad mõtted“, mis saavutas populaarsust. 1888 kolis ta Chelsea Gardens´isse, kus ta kirjutas valmis „Kolme meest paadis“ (1889, see tegi Jerome´i kuulsaks terves Euroopas ja Ameerikas), mis sai ka järje „Kolm meest uitamas“ (1900).

Lisaks nendele kirjutas Jerome ka näidendeid, mis olid Londonis üsnagi populaarsed.

Ka ajakirjanikuna oli Jerome üsna edukas. 1892 valiti ta toimetama ajalehte „The Idler“, kuhu kirjutasid mitmedki edukad kirjanikud. 1893 tegi Jerome oma ajalehe „To-Day“, kuid õige varsti pidi ta majanduslikel põhjustel mõlemast loobuma.

Jerome oli nõus minema sõtta, kuid vanuse tõttu (56) teda armeesse ei võetud. Siiski sai temast kiirabi autojuht Prantsusmaa armees. Sõda masendas kirjanikku, nagu ka tema kasutütre surm 1921.

1926 ilmus tema elulooline teos „Minu elu ja aeg“, veidi hiljem sai temast Borough´ aukodanik! 1927 tabas Jerome´i ajuinsult. Ta oli haiglas nädal aega ja seejärel suri. Tema surnukeha tuhastati ja maeti Ewelmee´sse, Oxfordshire´is.

Ma mäletan, et ca paarkümmend-kolmkümmend aastat tagasi üritasin seda raamatut lugeda, kuid toona jäi see miskipärast pooleli. Ju vist seetõttu, et see on lugu, mis viib lugeja 19. sajandi lõppu, mistõttu oli toonane elustiil ja ka toonane huumor minu jaoks veidi arusaamatu. Ma ei tea, kas see ongi õige sõna, seda tunnet kirjeldama. Ma olen püüdnud vaadata ka samanimelist filmi, mis Nõukogude ajal 1979 valmis. Selles kehastas üht peaosa suurepärane Andrei Mironov. Kuid ka see filmiversioon ei pakkunud huvi … kes teab miks. Kuid nüüd, lugedes seda uuesti, hakkasid asjad ka minu jaoks paika loksuma, ja tegelikult oli nii, et lugesin ja itsitasin, keerasin lehte, lugesin ja itsitasin jälle. Ju on see ikkagi teos, mis on seotud ka ealiste iseärasustega ja kindlasti ka laiskusega …

Raamat jutustab meile kolme inglise mehe paadisõidust Thamesi jõel Kingston upon Thamesist Oxfodini ja tagasi. Minajutustajaks on raamatu autor Jerome K. Jerome. Temaga koos sõidavad paadiga George, William Samuel Harris ja foksterjer Montmorency.

Huumorika raamatu eessõnas tõdeb autor, et selle raamatu peamine ilu ei peitu niivõrd tema kirjanduslikus stiilis ning temas sisalduva informatsiooni hulgas ja kasulikkuses, kuivõrd tema lihtsas tõepäras. Siin jutustatakse sündmustest, mis on tegelikult aset leidnud. Autor ei ole rohkem teinud, kui faktidele veidi värvi lisanud.

Esimene peatükk. Selles saame teada, et meie tulevane reisiseltskond koosneb kolmest mehest ja koerast. Peategelased istusid minajutustaja toas, suitsetasid ja rääkisid sellest, kui viletsad nad on – meditsiini seisukohalt. Nad tundsid end kõik haiglasena ja hakkasid seetõttu veidi muretsema.

Minajutustaja tõdeb, et see on tõesti väga imelik, aga alati kui ta mõnd patentravimite reklaami loeb, jõuab ta järeldusele, et kannatab seal kirjeldatud haiguse kõige ägedama vormi all. Igal üksikul juhul näib diagnoos täpselt tema läbielamistele vastavat. Peategelane jutustab siin igasugu haigustest, mis tal peaks küljes olema, ja sellestki, kuidas ta oma tohtri juurde läks. See ongi Jerome K. Jerome puhul väga huvitav, kuidas ta leidlikult pikib vahele igasugu meenutusi ja mälestusi varasemast ajast kui see paadireis, kuid kõik see iseloomustab meie peategelasi, ja nii saab autor igasugu naljakaid ja koomilisi situatsioone esile tuua.

Tagasi minajutustaja ja tema tohtri juurde. Jerome kinnitab oma tohtrile, et tal ei ole põlvekedra paistetust, kuid ülejäänud haigused on tal kõik olemas. Loomulikult kuulab tohter oma patsienti, teeb mõned protseduurid, annab isegi retsepti! Apteekeri juures selgub, et retseptil on kirjas: „1 nael biifsteeki ja 1 pint õlut iga kuue tunni järel. 1 kümnemiiline jalutuskäik igal hommikul. 1 voodi igal õhtul kell 11. Ja ära koorma oma pead asjadega, millest sa midagi ei taipa.“

Jerome kinnitab, et ta tegi nende nõuannete järgi ja tulemus oli suurepärane. Ta päästis oma elu ja elab siiamaani.

Nüüd on kolm sõpra koos ja nad veetsid pool tundi üksteisele oma haigusi kirjeldades. Süüakse ka korralik õhtusöök (sibulaklops ja rabarberikook), tehaks mõni naps, süüdatakse piibud ja jätkatakse tervisliku seisundi arutamisega. Ühiselt jõuatakse arvamusele, et nende haiguste põhjus on ületöötamine! Harris kinnitas, et nad vajavad puhkust, millele George lisas, et puhkust ja täielikku vaheldust. Minajutustaja arvas, et see võiks olla mõni üksildane ja idülliline koht, mille uinuvatel radadel võiks veeta päikeselise nädala. Kuid ei!

Harris leidis, et puhkuse ja vahelduse jaoks on parim merereis. Siinkohal meenutab minajutustaja oma õemehe lühikest merereisi, millelt too naases rongiga, sest tema tervisele oli raudtee küllalt hea.

Minajutustaja veeretas merereisist loobumise põhjuse George´ile, kuid too kinnitas omakorda, et just minajutustaja ja Harris võivad merehaigeks jääda! No ja merehaiguse kogemustest saame lugeda ka … ja needki on üsnagi humoorikad …

Ja äkki lausus George, et nad peaksid minema mööda jõge sõitma. Neil oleks vaja värsket õhku, liikumist ja vaikust. Vahelduvad maastikupildid hoiaksid nende mõistuse erksana ja raske tööga tuleks hea isu ning sügav uni. Kolme meest olid selle ettepanekuga nõus, ainus, kes vastu oli, oli Motmorency ehk foksterjer, sest tema ei ole kunagi jõest hoolinud. Kolm meest olid poolt, üks koer oli vastu, ettepanek läks läbi.

Kui Sa nüüd arvad, et alustame paadisõiduga jõel, siis Sa eksid. Nüüd algavad ettevalmistused paadisõiduks – kuhu minna, asjad , mida kaasa võtta, söök ja jook, mida kaasa võtta, riided, mida selga panna, millal sõiduga alustada jpm. Ja usu mind, need ettevalmistused võtavad aega, on väga põhjalikud, kuid kindlasti ka väga humoorikad.

Esimesena hakkas meie reisiseltskond nuputama, kust teekond alustada. Ostustatakse Kingstoni upon Thamesi kasuks. Kas telkida või ööbida võõrastemajas? Jerome ja George olid telkimise poolt, sest see oleks ürgne, vaba ja patriarhaalne. Meenutatakse isegi telkimise võlusid, kuni Harris küsis, mis siis, kui vihma hakkab sadama? Ja seejärel meenutatakse vihmaseid öid, uppuvat telki jpm. Seetõttu lepiti kokku, et ilusatel öödel ööbitakse väljas, aga kui on märg või kui nad tunnevad vajadust vahelduse järele, siis ööbivad nad, nagu korralikud inimesed kunagi, hotellides, võõrastemajades või sissesõiduhoovides. Seejärel saame tuttavaks Jerome´i foksterjeriga, kellele meeldis kanu ja kasse rünnata … või teiste koertega kakelda.

Järgmisel õhtul kogunes meie reisiseltskond uuesti, sest tuli otsustada, mida kaasa võtta. Selles peatükis tõdeb autor, et koormatud paat on kohmakas, tema juhtimine on keeruline ning hädaohtlik ülesanne, ja sa ei vabane hetkekski murest ja hoolest, et puhata ja laisklevalt unelda … Ja veel. Inimese elupaat peab olema kerge ja sisaldama ainult seda, mida sa vajad: lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad, kedagi, keda armastada, ja kedagi, kes sind armastaks, kassi, koera ja üht või jaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid, ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus.

Mida plaanivad meie peategelased kaasa võtta, kusjuures nimekirja koostamine usaldati George´ile. Otsustatakse, et telki ei võeta, võetakse kattega paat, sel juhul tuleb kaasa võtta tekid, latern, seep, hari ja kamm, hambaharjad, pesukauss, hambapulber, habemeajamistarbed, paar suuremat käterätti suplemise jaoks, kuid ka riided: George oli kindel, et piisab kahest kergest ülikonnast, kuid ka vahetuspesu, sokid, taskurätikud, säärikud, spordikingad.

Ja toit! Hommikusöögiks on vaja panni, teekannu, kastrulit ja piiritusepriimust. George lisab, et kindlasti mitte ei tohi võtta petrooleumipriimust, ja me saame lugeda üsnagi humoorikat vahepala, miks seda ei tohi kaasa võtta. Edasi toiduained: hommikusöögiks munad, sink, külma praadi, teed, leiba, võid ja keedist. Lantšiks biskviidid, külm praad, võid-leiba ja keedist, juustu ei tohi võtta, sest nii nagu petrooleumgi hakkab juust domineerima …

Mõnusaks vahepalaks on siin ka meenutus, kuidas Jerome Liverpoolist juustu käis toomas … George kinnitas, et kellaviietee jäetakse ära, kuid kell seitse on neil hea, tõeliselt toekas söömaaeg – lõunasöök, teejoomine ja õhtusöök kõik üheskoos. Selleks on vaja lihapirukaid, puuviljakooke, külma praeliha, tomateid, puuvilju ja muud rohelist kraami. Joogiks limonaadi, mitu pakki teed ja pudeli viskit. Õlut ja veini otsustakse mitte kaasa võtta, sest need on jõematkal täiesti sobimatud. Nad teevad uniseks ja loiuks.

Järgmisel päeval hankisid meie peategelased kõik vajaliku ja tulid õhtul kokku, et pakkimisega algust teha, ka see on üsnagi humoorikas tegevus …

Laupäeval on plaanis ärgata 6.30, kuid majapidajanna, proua Poppets äratab Jerome´i, kui kell hakkas üheksa saama. Jerome meenutab mõningaid varasemaid puhkuseid, kui ilma tõttu jäid paljud asjad tegemata, kuid sel laupäeval oli ilus ilm, saadi ka vaba voorimees ning teekond Waterloo raudteejaama võis alata. Raudteejaamas oli vaja leida rong Kingstoni, ja lõpuks sinna ka jõuti, kus silla all ootas meie reisiseltskonda paat. Asjad pandi paika, mehed asusid oma kohtadele.

Sõit võis alata. Sõit, mis tõi kaasa igasugu sekeldusi ja humoorikaid juhtumisi, mis üsna hästi kirjeldavad ka toonast aega ja arusaamasid. Juba teekonna algus oli keeruline, sest kuidagi ei suudeta paadiga lüüsist läbi saada, kohtutakse jõeäärsete maaomanike esindajatega, kes küsivad raha selle eest, kuid paat kaldaäärsele „pargitud“ (ja kas need ikka on üldse maaomanike esindajad või lihtsalt väljapressijad?), saame teada, et Harris ei oska kupleesid laulda (kuigi ise arvab, et teeb seda suurepäraselt, ja saame tuttavaks ka härra Slossenn Boscheniga, kes laulis vahvat saksa kupleed, mis hiljem osutus hoopis vägagi traagiliseks lauluks). Sellestki on juttu, et George ostis teekonnale bandžo, mida ta mängida ei osanud, kuid ta ostis ometigi ju ka bandžomängu õpiku.

Ja kui kätte jõudis paadimatka esimene öö, siis selgus, et puldankatte paigaldamine paadile pole sugugi mitte lihtne. Mehed läksid lausa riidu, kuid pärast toekat õhtusööki naeratasid nad õndsalt üksteisele, ja isegi ka koerale. Jerome kinnitab et nad armastasid üksteist, nad armastasid tervet maailma. Mehed panid piibud põlema, ajasid juttu ja tundsid mõnu vaiksest ööst. Idüll missugune! Kuid … öö ja magamine ei olnud üldse mitte hea, sest Jerome kinnitab, et olukord oli uudne, paat oli kõva, magamiseks oli ebamugav asend, see kõik hoidis teda ärkvel ja tegi rahutuks. Jerome sai siiski paar tundi magada, kuid paadis oli umbne ja ta pea valutas, mistõttu otsustas ta välja minna ja jahedat öist õhku hingata. Ja öö annab meile lohutust ja jõudu.

Järgmisel hommikul otsustas meie reisiseltskond ujuma minna, kuid see ei tundunud neile väga ahvatlev, sest vesi paistis märg ja jäine, tuul oli külm. Kui siinkohal raamatu algust meenutada, siis oli ju ujumine üks neist ahvatlustest, mis meestel meeles mõlkus, isegi suured rätikud võeti ju seepärast kaasa. Seekord otsustas Jerome end lihtsalt veega kasta, kuid ta kukkus koos käterätikuga tohutu plartsatusega vette! Tema sõpradele oli see ju naljakas vaatepilt, kuid Jerome sai üsna pahaseks …

Pärast hommikust „suplust“ oleks vaja teha hommikusööki. Harris lubas teha munaputru, sest väidetavalt oli ta seda teinud sageli piknikutel ja jahiga merel olles, kuid kas ikka oli? Tal oli probleeme isegi munade katkilöömisega! Rääkimata sellest, et ta püksid munadega kokku määris, et ta ennast ära kõrvetas. George ja Jerome arvasid, et munapuder on Havai saarte roog, et Harris seda tantsude ja loitsude saatel valmistas … Lõpuks oli Harris saanud pannile kuus muna ja sellest valmis teelusikatäis kõrbenud ja ebaisuäratavat massi.

Ka kolme sõbra eine Ahvisaarel ei olnud just teab mis õnnestumine. Külma loomaliha söömine õnnestus kuigi sinep oli maha ununenud. Sinepi puudumine tegi ka paatkonna süngeks. Nad vaikisid ja sõid, elu tundus tühine ja ebahuvitav. Pärast õunakooki muutus nende tuju veidi paremaks, ja kui George toidukorvi põhjast veel ananssikonservi välja võttis, siis tundsid sõbrad, et elu on siiski elamist väärt. Kuid neil ei olnud konservikarbiavajat! Seetõttu vigastas Haris end noaga purki avades, George katsetas kääridega, kuid need lendasid tal käest ja pidid tal peaaegu silma peast välja torkama. Jerome üritas pootshaagi terava otsaga purgisse auku teha, kuid pootshaak libises tal käest ja paiskas teda paadi ja kalda vahele jahe jala sügavusse mudasesse vette! Sõbrad peksid ja tagusid purki veel ja veel, kuid ei …

Ja veel, külastame Marlow´d, mis Jerome´i arvates oli üks meeldivamaid keskusi Thamesil. Selles linnakeses korraldavad meie kolm sõpra tõelise poodlemis- ja ostlemismaratoni, millest hiljem saab uhke ja pidulik lõpudefilee, kui kõik ostud korvidega poiste poolt paadini kantakse. Ja samas, Marlow´s kohtus foksterjer Montmorency vana ja suure musta isakassiga, kes koerale tuule alla tegi! Pärast seda kohtumist koer enam kassidega tegemist ei taha teha.

Juttu on ka aurukaatritest ja nendega „kohtumistest“, ei maksa unustada, et meie sõbrad sõitsid kaheaerupaadiga, mistõttu olid need „kohtumised“ üsnagi ohtlikud.

Siinkohal pean tegema oma loos peatuse, ja otsad kokku tõmbama, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida … Igal juhul on neid humoorikaid seiku ja sekeldusi selles loos veel ja veel.

Nii palju võin vist ütelda, et kolm meest ja koer jõuavad Oxfordi, kuid teekond tagasi (sellest räägitakse küll vaid raamatu viimases peatükis) on pehmelt öeldes vihmane, ja seda lausa mitmeid päevi, mistõttu otsustavad Jerome, George ja Harris ning Montmorency, et koju tasuks sõita ikkagi … millega?

Selle jätan Sulle endale avastada, kuid ühele humoorikale seiklusele Thamesil, on see üsnagi „loogiline“ lõpplahendus. Raamatu viimastel lehekülgedel mängitakse ka bandžot, lauldakse ja lõpuks süüakse ka üks igati korralik õhtusöök!

Nüüd saan öelda, et olen lugenud läbi ka huumoriklassikasse kuuluva pärli „Kolm meest paadis“ ja olen kindel, et tänases kurjas maailmas on see paadisõidulugu üle-eelmisest sajandist igati mõnus ja rahustav vahepala, sest on ju vahva lugeda igasugu äpardustest, mida juhtub teistega …

Leelo Tungal “Varesele valu” (Tänapäev)

Iisi tundis äkki kadedust selle väikese jonnipurika vastu, kes lohmaka kapuutsi alt oma emmele vihaseid grimasse tegi. Talle näis, et kõigil, isegi varestel seal sinises taevas, oli keegi, kes nende eest hoolt kandis ja neile nõu andis. Kõigil peale tema. Iisi oli enda meelest täiesti tavaline tüdruk, imelapseks ta just sündinud polnud, aga ka mitte hädavareseks, miks siis just tema juurest kõik ära põgenesid? Ema välismaale, isa mulla alla...

„Varesele valu“ on noorsoojutustus viieteistkümneaastasest Isadorast, kes peab varakult toime tulema iseseisva elu muredega, seltsiks ja lohutuseks vaid abivalmis klassivend Robert ja surnuaialt leitud väeti varesepoeg. Kuid kas nendest piisab, et vaigistada valusat üksindust ning igatsust tõelise perekonna ja selle toetuse järele?

Leelo Tungla kirjutatud noorsoojutustus "Varesele valu" ilmus esimest korda 2002. aastal, toona avaldas raamatu kirjastus Avita, ja see ilmus vägagi huvitavas raamatusarjas Teravik, milles ilmus mitmeid ja mitmeid põnevaid ja kaasahaaravaid noortelugusid - autoriteks laste- ja noorsookirjanduse tipptegijad David Hill, Dirk Walbrecker, Katarina Mazetti, Susanne Fülcher, Hans Olsson, Helen Beaglehole, Marja-Leena Tiainen, Kristen Boie jt. Ainus kodumaine raamat selles valikus oligi Leelo Tungla “Varesele valu”.

Ma usun, et Leelo Tungal on meie laste- ja noortekirjanduse üks populaarsemaid ja armastatumaid autoreid, kelle sulest on ilmunud väga palju väga häid raamatuid.

Oma lapsepõlvest ja noorusajast mäletan luulekogusid: “Karune lugu” (1975, Kunst), “Koera elu” (1976, Eesti Raamat), kusjuures need kaks olid minu suured lemmikud; “Mooni avastamine” (1978, Eesti Raamat), “Hundi lugemine” (1978, Eesti Raamat) ja “Sul on teha mehetöö” (1987, Eesti Raamat), kuid ka proosaraamatud: “Neitsi Maarja neli päeva” (1980, Eesti Raamat, uus trükk 2021, Tänapäev), “Pool koera” (1983, Eesti Raamat) ja “Kirju liblika suvi” (1986, Eesti Raamat).

Uuemast ajast teame kindlasti Leelo Tungla kirjutatud raamatuid: “Koer tunneb koera” (2006, Tänapäev), “Kristina, see keskmine” (2014, Tänapäev, algupäraselt 1989), “Maimetsa laste lood” (2015, Tänapäev), “Seltsimees laps” (2008, 2016, 2018, Tänapäev), “Kas printsess peseb käsi?” (2020, Tänapäev), “Kati, Carl ja isevärki farm” (2020, Rahva Raamat, koos Aleksei Turovskiga).

Kohe alguses kinnitan, et noorsoojutustus “Varesele valu” on vägagi huvitav ja kaasahaarav ja inimlik lugu. Minu arust on selles ka miskit sellist, mis sobiks suurepäraselt filmilinale.

Lugu algas ühel päeval, mil taevas oli pilvitult sinine, varesed tantsisid kummalisi tiivatantse, kuigi meie peategelase, Iisi meelest oleks pidanud lendlema hoopis pääsukesed. Suitsupääsuksed – mustade teravaotsaliste tiibade ja valgete kurgualustega rahvuslinnud, kelle lend on nobe ja kes on muusikalembesed nagu biitel Paul McCartney … Iisi kinnitab, et The Beatles oli isa lemmikbänd, kellest ta pidas lugu poisipõlvest peale – elu lõpuni. Või tegelikult selle hetkeni, mil ta muutus isa sarnaseks vahakujuks, kes lamas hallis kirstus ega teinud kuulmagi neid sel päeval kümnetes variatsioonides korratud kurbusega seotud kiidusõnu ausale ja kindlale eesti mehele Andres Pärnale.

Tõepoolest, raamat algab matusega. Meie peategelase, Iisi isa matusega. Iisi oli rabatud nende inimeste hulgast, kes ütlesid end olevat isa sõbrad, töö- ja võitluskaaslased; nägupidi tundis tüdruk neist küll paari-kolme … Aga viimasel ajal kohtus Iisi ju isaga ka väga harva, ja enamasti kas isa või omaenda kodus. Iisi vaatas matusele tulnud inimesi, ja leidis, et nende hulgas ei olnud ühtegi sellist, kes oleks isa raskel ajal toetanud. Iisi vajus mõtteisse ja kinnitas, et ega ka temal ei ole kedagi, kes teda ära kuulaks, nõu annaks või rahahädas toetaks … Kui just ema meelt ei muuda ja sinna tagasi ei tule … Isa oli surnud, ja ema oli kusagil ära? Ema ei olnud matuseliste seas. Ema oli Iisile ütelnud, et tema ja Andrese lahkuminek oli maailma kõige rahumeelsem ja intelligentsem abielulahutus. Ema oli Iisile kinnitanud, et “omal viisil” hoidis ta isa tänini, kuid matusel ema ei olnud … Iisi arvas, et küllap ema proovis praegugi rahumeeli oma teatrigarderoobis uusi balletikingi või imetles trükilõhnalist kavalehte, millel inglispäraste nimede vahel ilutses ka tema oma: Marge Pärn – oo ei, Marge Mannoff. Et kindlamalt laval püsida, otsustas ema tagasi võtta oma neiupõlvenime, asendas ainult v kahe f-iga, see pidi mõjuma venepäraselt, ja vene ballet on ju üle ilma tuntud ja tunnustatud.

Iisi jutustab meile oma emast, kuid saame teada sedagi, et juba viis aastat elasid nad omaette: ema välismaal ja Iisi siin, Tallinnas. Isa oli uuesti abiellunud ja tema uus naine Katrin andis nii otseselt kui ka kaudselt mõista, et Iisi teeb oma juuresolekuga neile ainult tüli. Huvitav ja põnev selles raamatus on seegi, et autor liigub ajas edasi-tagasi, pikib vahetevahel olevikku olnud asju, mis teeb lugemise huvitavaks.

Iisi ei mõista, miks ikkagi ema matusel ei ole. Kas isa uus naine Katrin ikka saatis talle telegrammi nagu ta oli ütelnud? Äkki tärkas Iisil küsimus – isa kiri? Kas isa oli jätnud talle kirja? Katrin oli küll ütelnud, et Andrese ainus kiri oli olnud kirjutuslaual, milles ta oli kirjutanud: “Andke mulle andeks, aga ma ei suuda enam. See on ainus lahendus.”

Veidi hiljem saame teada, et Iisi isal ja Katrinil oli ka ühine laps. Iisi väikevend, nelja-aastane Kalev-Kevin, kes oli sedavõrd väike, et ta isa surmast midagi aru ei saa, kuigi matusel olid ka tema ja ema Katrin. Etteruttavalt võib öelda, et Iisi ja Katrini suhted on keerulised, kuid oma väikevennast hoolib Iisi väga-väga palju.

Kuna juttu on isa kirjast, hüvastijätukirjast, siis tähendab see seda, et isa on sooritanud enesetapu. Loo teises pooles saame vihjeid sellestki, miks isa seda oli teinud. Nüüd, matusel kuulis Iisi matuseliste seas igasugu juttusid, et kas isa ikka maetakse pühitsetud mulda, sest vanasti ei maetud enesetapjaid mujale kui surnuaia taha. Kaheldi selleski, et äkki oli hoopis Andrese uus naine seda teinud. No ja sedagi, et Iisi ema Marge oli minema läinud, välismaale! Ilus naine oli, äkki läks lausa litsiks!

Iisi kannatas ja kannatas, kuni lõpuks karjatas kolme vana naise poole, et nad oma jutud lõpetaksid!

Iisi isa sängitati mulda. Kõik pärjad ja kimbud laoti kalmule. Iisi silme ees virvendasid sinised ja valged lilled ja tema südant rusus suur äng. Lõpuks pani Iisi isa hauale punase roosikimbu … see torkas sinivalgel taustal silma nagu ere veretilk.

Teises peatükis saame tuttavaks ka Iisi emaga, kes meenutas seda, kuidas ta Andresega tuttavaks sai. Marge meenutas, et Andres tegi peaaegu alati seda, mida Marge tahtis, kuid Andres oli tuntud ka sirgjoonelise ja kõvakäelise ülemusena, kes ei kartnud endast kõrgemaid ega pugenud ka alamate ees, ja siiski oli ta nii õppejõuna kui peainsenerina popim kui kõik teised. Andres kinnitas, et selle saavutamiseks tuli jääda oma põhimõtetele truuks ja kõik muu laabus iseenesest.

Loeme sellestki, miks olid punased roosid Margele ja Andresele tähtsad, ja sellest, et Marge ei suutnud uskuda, et Andres loobus vabatahtlikult oma elust. Lugeja saab teada, et Iisi nimeks tahtis Andres panna Mari – see oli sinisilmne haldjanäoga vanaema, kes oli kahjuks jäänud Siberisse. Margele meeldis teine nimi – Isadora, eeskujuks eriskummaline tantsijanna Isadora Duncan – andekas, julge ja iseseisev naine, kes esines ka kõige uhkemates salongides ja saalides paljajalu. Marge oli tahtnud Isadora nime endale panna – oli ju ka Marge tantsijanna – ja Isadora Vaaderpass kõlanuks uhkelt, kuid nime vahetas ta hoopis Marge Mannoviks, ta oli tahtnud endast lahti raputada oma isa ja tolle suguvõsa.

Nüüd oli Marge Tallinnas, istus tütre kodus, kirjutuslaua taga ja lootis leida miskit, mis räägiks Iisi elust ja asjadest. Veidi aega tagasi oli ta leidnud Iisi päeviku ja sealt teada saanud, et tütar oli loobunud klaveritundidest. Marge oli tulivihane, et tütar oli klaveritundidest loobunud, ta ei olnud sellest emale midagi ütelnud ja Iisi oli hüsteerias, kuna ema oli lugenud salaja tema päevikut, kuhu tüdruk oli pihtinud oma kõige varjatumaid mõtteid ja juhtumisi ning mida ta seni polnud kellelegi näidanud. Pärast seda, kui ema oli päevikut lugenud, oli Iisi ka päeviku täitmise lõpetanud … Iisi oli päevikusse kirjutanud sedagi, miks nii tegi. Põhjuseks ikka see, et ema oli tema salajast päevikut lugenud. See oli kirjutatud üsna suurte kirjavigadega, mistõttu meenus Margele, et üheksanda klassi lõputöö kirjutamine ei olnud enam mägede taga, emakeeleõpetajaga Iisil head läbisaamist ei olnud ja nüüd ei olnud enam ka isa, kes oli alati osanud nõu anda.

Marge üritas endale Iisi juures kohvi keeta, kui kohvipuru ei olnudki. Kapis oli vaid paar poolikut pakiteekarbikest ja mõni kuivikleivaleht, külmikus seisis vaid maksapasteedikonserv ja selle kõrval lösutas letšopurk, millele oli peaaegu põhi peale tehtud. Marge tegi endale kruusitäie kummeliteed, ja meenutas ka seda aega, kui ta ise oli viieteistkümneaastane. Tema oli selles vanuses lastekodus, Iisi elas omas korteris. Marge unistas toona, et ta pääseb Tallinnasse koreograafiakooli. Keskkooli lõputunnistus käes, proovis Marge konservatooriumi lavakunstikateedrisse sisse saada, kuid ei, sinna ta ei saanud. Oma tantsukirge tüdruk siiski rahuldada sai – pedagoogilises instituudis näitejuhtimist õppides.

Marge tantsis päevad läbi – koolis ja karaktertantsuringis ja peotantsuklubis ja rahvatantsurühmas. Tantsides tegi ta ära eksamid, tantsides käis reisidel Ida-Saksamaal, Ungaris ja Soomes, tantsides sai ühel kõrgkoolide ühispeol tuttavaks Andresegagi, kes oli tollal tunnustatud noorepoolne teadlane … Varvaskinga-baleriiniks oli Margel muidugi juba hilja hakata, kuid karaktertants ja klassika saatel liikumine olid just saanud suurmoeks.

Nüüd otsustas Marge kuulata mõnda Iisi helikassetti. Ta lülitas raadiomaki sisse, laulma hakkasid biitlid! Margele meenus, et kirjutuslaua sahtlis oli ta kurikuulsa päeviku kõrval märganud mitut kirjadeta helikassetti. Kas neil oli Iisi lindistatud muusika?

Ei olnud. Need olid Iisi helipäevikud, kusjuures seekord oli need “kirjutatud” (salvestatud) selle teadmisega, et ema peakski neid kuulama. Ja nendel lintidel oli Iisi vägagi aus, rääkis oma elust, nii nagu see seni oli olnud. Nii saame meiegi teada, miks Iisi klaveritundidest loobus (põhjus ikkagi õpetajas), noor neiu rääkis ka oma klassikaaslastest ja sõbrannadest, kuid ka uutest tutvustustest, ta räägib ka pidudest ja koosviibimistest (siinkohal tuleb tunnistada, et Iisi on igati tubli ja korralik neiu), ta räägib isegi sellest, kuidas mõni naps sõpradega tehti, kuidas ta sai tuttavaks ühe neiuga, kes üritas lahket Iisit ära kasutada, kusjuures Iisi korterisse tuuakse üks vägagi kahtlane seltskond Ida-Virumaalt, mängus on lausa narkootikumid! Õnneks oli siis veel Iisi isa elus, ja tuli koos väikevennaga Iisit vaatama … nii pääses Iisi ebameeldivast seltskonnast.

Ja kui ühel päeval läks Iisi tagasi oma isa hauale. Iisi leidis kalmistult abitu varesepoja, keda ta otsustas aidata. Ta pani linnukesele nimeks Pedro. Iisi pakkus linnukest loomaaeda, kuid seal soovitati Iisil endal lind üles kasvatada. Ja nii Iisi teebki. See ei ole lihtne, kuid see on üks osa sellest noorsooloost.

Iisi kohtus Tallinnas ka emaga, kes oli saanud paariks päevaks töölt vabaks. Saame tuttavaks ka ühe kutiga Iisi klassist, kel nimeks Robert Bernstein, ja ühel hetkel istuvad Iisi ja Robert ühes pingis. Tutvustatakse ka ühte huvitavat õpetajat, kel nimeks Hõbemägi. Ja veel, veidi hiljem selgub, et Robert pole päris “puhas” eestlane, ja kui koolile pommiähvardus tehti, siis oli Robert üks kahtlusalustest, sest “ähvardaja” oli rääkinud vene keeles. Nii kutsuti Robert direktori juurde … Robert oli pettunud, hirmul, kuid lõpuks räägiti koolis asjad läbi, nii et ka Robi ennast paremini tundma hakkas.

Iisi õppis Robertit ja tema peret paremini tundma. Robi ema Maria (Marusja) oli ingerlane, isa Ossip oli juut, kuid üsna ruttu võetakse Iisi selles peres omaks. Loomulikult osaleb Robert/Robi ka varesepoja kasvatamises, ja Roberti isa Ossip oskas Iisile rääkida ka Isadora Duncanist, kellest oli lummatud kuulus luuletaja Sergei Jessenin. Iisi oli vapsutatud, kuidas Robi isa Ossip Jessenini luulet peast esitas.

Saame teada sedagi, et Iisi ema Marge ei esinenud Inglismaal sugugi mitte suurtes teatrites ega suurtel lavadel, ta esines tantsuga varieteedes ja kõrtsides., kuid sellest ema tütrele ei rääkinud. Kui Marge Inglismaale tagasi jõudis, siis kuulas ta Iisi kaasa antud kassetti, millele Iisi oli teinud intervjuu oma isaga … ja see tutvustab Andrest meile, kuid kindlasti ka Margele.

Raamatu lõpus jõuame koos Iisiga üheksanda klassi lõpetamiseni, lõpuaktuseni. Lõpupeoni me siiski ei jõua, sest enne seda juhtub üks tragikoomiline seik, millega on seotud isa uus naine Katrin, ja tema austersevikutega pitsa … Kas “süüdlaseks” ikkagi pitsa või hoopis Iisi tevis?

Nii Iisi kui ka lugejad saavad teada, mis oli isaga elu viimastel nädalatel-kuudel juhtunud, ja miks ta oli endaga teinud seda, mida oli teinud …

Kas Pedro ka lendama hakkab ja iseseisvat elu elama hakkab? Sedagi saame teada.

Ja kui lõpuks jõuab kätte suvi, siis mulle tundub, et sellest võib tulla üks ilus suvi, vähemalt meie loo kahele noorele inimesele.

Robert Vaidlo „Kessu ja Tripp“ (Pegasus)

„Kessu on tavaline pikemat kasvu lühike plikatirts, kes kunagi midagi meeles ei pea, aga kõike väga hästi mäletab. Kessu on alati sõnakuulelik. Muidugi mitte neil kordadel, kui tal ema manitsused küll ühest kõrvast kenasti sisse lähevad, aga samas kogemata teise kõrva kaudu välja vupsavad, mida siiski alatihti ette tuleb.

Tripp on punase-valgevöödilise tuttmütsi ja punase kostüümi ning võimatult keerdus ninaga sussides kloun. Ta esineb suures värvilises pildiraamatus tsirkusepildi peal. Tihtipeale klounitab mujalgi. Tripp on Kessu ustav sõber ja igapäevane mängukaaslane.“

Just niimoodi algab mitme põlvkonna armastatud lasteraamat, Robert Vaidlo (1921–2004) „Kessu ja Tripp“, mille tegelased on tuntuks saanud ka eri aegade lastelavastustest.

Kõikvõimalikele pöörastele seiklustele, mis kaks sõpra välja mõtlevad ja ette võtavad, saavad „Kessu ja Tripi“ raamatus nüüd kaasa elada ka praegused lapsed.

Ma hakkasin mõtlema, et kas ma lapsepõlves raamatut “Kessu ja Tripp” lugesin? Tekkis kahtlus, et ega vist mitte … Põhjus lihtne, “Kessu ja Tripp” ilmus esimest korda 1988. aastal, ja siis olin ma juba 19. aastane.

Mulle meenuvad ka mitmed teised Robert Vaidlo kirjutatud vahvad ja mõnusad lasteraamatud: “Lood Kukeleegua linnast” (1965) ja “Doktor Meerikese ja Pontsu-Ontsu imepärane reis” (1971), kuid ka 1978. aastal ilmunud “Kessu” … (seda ma lugesin küll, kusjuures “Kessu” raamatus ilmunud lood on ka raamatus “Kessu ja Tripp”, kuid viimati mainitus on lugusid veelgi rohkem) ja veidi suurematele lastele mõeldud “Peeter Poligon pajatab” (“Suurtükiväelane Peeter Poligon pajatab”, mis ilmus algupäraselt 1958, seejärel 1963, mina lugesin seda lugu 1980. aastal ilmunud raamatust).

Aastate jooksul on “Kessu ja Tripp” ilmunud veel 2002. aastal (kirjastus Tänapäev, illustraator Avo Paistik) ja 2010. aastal (kirjastus TEA Kirjastus, illustraatoriks Kirke Kangro). Paljud mäletavad kindlasti ka ägedaid lastelavastusi ETV’st 1980. aastate algusest. Pealkirjaks “Kessu ja Tripp”, peaosades Ester Pajusoo ja Väino Luup.

Raamatu alguses saame Kessu ja Tripiga tuttavaks. Selgub, et nad elavad kuskil-miskil puiesteel tumerohelisega valgeks värvitud helekollases majas. Südalinna poolt minna vasakut kätt ja südalinna poole tulla samuti vasakut kätt. Teist kätt nad üldse elada ei tahagi. Raamatu autor kinnitab, et Kessule ja Tripile meeldib igasuguseid asju välja mõelda. Nende meelest ei ole üldse huvitav, kui kõik on nii, nagu on. Kessu ja Tripi arvates on palju põnevam ja tubli tüki toredam, kui kõik on hoopis teisiti kui tavaliselt, kas või risti vastupidi sellele, millega me harjunud oleme. Seda sorti väljamõtlemiste juures on Kessule tubliks abimeheks just nimelt Tripp. Sellepärast peabki Kessu Tripist ja tema seltskonnast kangesti lugu.

Saame teada sedagi, kuidas Kessu ja Tripp omavahel tuttavaks ja koguni sõpradeks said. See juhtus Kessu ema sünnipäeval, kui külaliste hulgas oli ka üks kunstnik, kes tahtis kindlasti vaadata telesaadet sarjast “Pildi sisse minek”. Kessu seisis kunstniku kõrvale ja vaatas ka seda saadet. Järgmisel päeval võttis Kessu oma suure värvilise tsirkuseraamatu, avas selle lõbusa kirevas riides klouni pildi kohalt ja jäi ükssilmi vaatama … Kessu tahtis samuti pildi sisse minna. Ta proovis ja proovis, proovis suure hoolega, suure tahtmisega proovis, ning korraga oli ta vupsti punasetriibulise tuttmütsi ja veidralt kõvera ninaga sussides klouni kõrval. Nii said Kessu ja Tripp tuttavaks.

Kohe esimesel korral näitas Tripp Kessule ka tsirkuse tagapoolt. Sinna ju tavalised inimesed tavaliselt ei pääse, aga seal oli, mida näidata ja mida vaadata. Kessu nägi traavleid, lõvisid, karusid, kuid seal oli ka vaskkiivriga pikk ja kuri tuletõrjuja, kellele ei meeldinud, et tsirkuse tagaruumides viibis kõrvalisi isikuid. Ta pidas silmas Kessut. Nüüd pidid Tripp ja Kessu peitu pugema. Nii pugesid nad peitu Pitseri võlumise tünni ja sattusid tsirkuseartisti Paulo Picelli numbrisse. Mis selles numbris täpselt juhtus? Selle jätan Sulle endale avastada. Igal juhul kinnitas Kessu loo lõpus emale, et tsirkuses oli sel päeval hirmus möll, ja et ta sai tuttavaks klouniga, kel nimeks Tripp, kes lubas hakata Kessuga mängimas käima.

Teises loos oli Kessul kange himu natuke joonistada. Ta võttis paberi ja värvipliiatsid ning ostsustas joonistada tänava, kus ta elab. Majade seinad ja katused tulid aga võimatult kõverad, kõnelemata aialippidest. Kessu leidis, et tingimata on tarvis joonlauda, mida tal aga kahjuks polnud. Nii otsustas ta minna poodi ja kaasa kutsus ta ka Tripi.

Lisaks Kessule ja Tripile läks kauplusesse kaasa ka tsirukseartist Paulo Picelli, kuna tema vanatädil oli reedel sünnipäev ja ta tahtis talle saata imeilusa õnnitluskaardi. Kauplusest sellise kaardi peaks ju saama.

Kolmekesi läksid nad kirjatarvete kauplusesse, mille leti taga seisis väga tõsise moega, kui mitte öelda morni näoga kaupmees. Tripp tegi Kessule ettepaneku, et ta võiks küsida kaupmehe käest kõverat joonlauda. Äkki see teeks kaupmehe meele rõõmsamaks. Kessu küsiski kaupmehelt kõverat joonlauda, aga selline küsimus hoopis ärritas kaupmeest, ta sai lausa tigedaks, sest tema kaupluses olid müügil ainult sirged joonlauad!

Nüüd sekkus illusionist Paulo Picelli … ja üllatus-üllatus! Mis Sa arvad, kas joonlaud, mille kaupmees joonlauakastist võttis, oli sirge või hoopis kõver? Igal juhul saad teada sedagi, mida sellest ajast peale kapumehed poes väga hoolikalt kontrollivad, ja kas nad ka ostjatele naeratavad.

Kolmandas loos seiklevad Tripp ja Kessu köögilaua vanal vakstul. Ma mäletan ka oma lapsepõlvest, kuidas mulle meeldis mänguautodega mööda köögilaua vakstut sõita, ja igasugu lugusid sinna juurde jutustada, kuid tagasi raamatu juurde. Tripp tahaks olla taksojuht, Kessu peaks olema reisija, kuid taksosaba on pikk. Äkki tuleks sõita rongiga? Nüüd oli Tripp piletimüüja ja Kessu jällegi reisija, kuid kummalisel kombel ei sõitnud rong ei Suure-Jaanisse ega Väike-Maarjasse, aga hoopis Väike-Jaani ja Suurde-Maarjasse! Rong ei sõitnud isegi Munamäele, aga Kanamäele sõitis küll, ja Emajõe asemel sõitis Isajõe äärde. Nüüd hakkasid Kessu ja Tripp üheskoos rööpaid joonistama, isegi tunneli uuristasid, sest ilma rööbasteta rong ei sõida ja nii ei saa külla minna ka Suure-Jaanisse Kessu tädile. Kuidas Kessu ja Tripi rongisõit õnnestus, selle jätan Sulle endale lugeda, ja kas Kessu ema ikka oli rahul, et Kessu oli vakstusse uue augu juurde uuristanud?

Neljandas loos otsivad Kessu ja Tripp sooja jäätist. Ühel päeval tuli Kessul kange jäätiseisu. Kessu ema arvas, et jäätist süüakse suvel, kui soe on, aga mitte sel päeval, kus ilmad alles külmad. Nüüd tuli appi Tripp, kes pildiraamatu vahelt oma triibulise tuttmütsiga vehkis ja Kessule märku andis. Tripp seletas Kessule, et võiks ju osta hoopis sooja jäätist!

Sooja jäätisega oli Kessu ema nõus, kuid kes ikka sooja jäätist müüks? Kessu ja Tripp läksid linna, küsisid esimese ettejuhtunud jäätisemüüja käest sooja jäätist, kuid kas nad seda ka said? See on juba iseasi … Selle loo lõpus saad teada sedagi, miks Kessu kleidikesel on tihtipeale plekke märgata ja Tripi ülikonda on tulnud värvipliiatsiga parandada. No ja tänaval müüakse endiselt ainult külma jäätist.

Seejärel loeme lugusid, milles Kessu ja Tripp kohtuvad lohemaoga, kes elas Kessu külmkapis ja sooja käes läks närviliseks. Närviline lohemadu tekitas igasugu segadust – ajas toad segamini, tõmbas kardina lahti, määris tooli ära ja ajas külmkapis koorepurgi ümber. Ja kas see oli ikkagi lohemadu või hoopis Kessu?

Ja neid humoorikaid ja omamoodi lugusid on selles raamatus veel ja veel: Kessu ja Tripp “aitasid” šokolaadiprintsessi (selles loos lendasid Kessu ja Tripp helikopteriga Tripi šokolaadilattu, millel oli väga kuri ja valvas valvur, mistõttu peavad meie peategelased hoopis Kessu šokolaadiprintsessiga maiustama), ühes loos võitlesid Kessu ja Tripp iseotsustava kodumasinaga, mis pesi nõusid, kuid sattus liiga suurde hoogu, ja ühes teises loos joonistasid Kessu ja Tripp maju ja läksid soolaleivale, kuid ka selles loos ootas neid ees üks suur segadus.

Segadust oli ka selles loos, milles Tipp konstrueeris söögitegemise automaadi, ta pani masinasse isegi kokaraamatu, kuid masinast sai üsnagi kummalisi ja imelikke toitusid nagu seapraekompotti, vahukoort lambarasvaga, kanavahtu mannaga jne. Ja õhtul oli Kessu ema pahane, sest keegi oli köögikapist kõik rosinad nahka pannud ning igale poole suhkrut maha ajanud ja ka üks taldrik oli katki tehtud.

Ja veel, Kessu ja Tripp kohtusid suurustaja karupoisiga, olid hädas Aafrika lõvidega, saime teada sedagi, et Tripp ei osanud poodi mängida, lõime kaasa Kessu ja Tripi sääsejahil, käisime koos Kessu ja Tripiga pilvega sõitmas, osalesime Kessu ja Tripi lõbusõidul paadiga (see toimus küll vannis ja tõi kaasa jällegi igasugu segadust).

Kessu ja Tripp sõitsid ka muinasjutusaarele, kus kohtasid igasugu muinasjututegelasi ja läksid seal isegi laadale. Seal kohtasid nad Lumivalgekest ja seitset pöialpoissi, Pöial-Liisit ja tema printsi, ühe jalaga Vaprat Tinasõdurit, Saabastega Kassi, Karabass-Barabassi. Tripp proovis oma jõudu jõukatsumise aparaadil, kuid peavõitu ta siiski ei võitnud, sest …

Kessu ja Tripp ehitasid veel ka üsna isemoodi loomaaia, milles loomad olid hoopis teiste loomade puurides, käisid unenägude laenutuspunktis (selles loos käiakse ka tivolis ning kohtutakse isahani Akkaga Nils Holgerssoni muinasjutust, kes tegelikult oli hoopiski luik! ja lennatakse unenägude laenutuspunkti).

Raamatu viimases loos tahtsid Kessu ja Tripp kelgutada ümber maailma (eelmisel päeval oli Kessu näinud telekast meest, kes oli sõitnud jalgrattal ümber maakera). Kuna oli talv, siis ei saanud jalgrattaga sõita, aga kelguga ju ometigi saaks!? Kas ümbermaailmasõit kelguga õnnestus? Seda saad jällegi ise uurida.

Vot sellised ägedad, humoorikad ja krutskeid täis lood on raamatus “Kessu ja Tripp”, mis kindlasti kuulub ka Eesti lastekirjanduse kullafondi. Ma olen üsna kindel, et need lood on vahvad lugeda tänastelgi lastel, nii nagu lugesid neid lugusid lapsed siis, kui raamat esimest korda ilmus.

Ägedad pildid on raamatusse joonistanud Avo Paistik.