Anne Civardi „Minu esimesed kogemused“

Anne Civardi

„Minu esimesed kogemused“

(Varrak)

Selle raamatu lood kirjeldavad lõbusal ja sõbralikul viisil igapäevaseid olukordi, millesse väikelapsed võivad sattuda, nagu hambaarsti külastus, lennukireis, kutsika võtmine või esimene päev lasteaias.
Maailmakuulsa illustraatori Stephen Cartwrighti soojad ja humoorikad pildid pakuvad lastele palju avastamislusti ning aitavad arendada kõne- ja vaatlusoskust.

„Minu esimesed kogemused“ on väga vahva ja huvitav raamat lastele, ja selle alguses öeldakse, et see on raamat, mis on koostatud viisil, et aidata lapsel lugema õppida. Ma usun, et selle raamatuga on lugemist õppida küll igati vahva, sest siin on ju argipäevased lood, argipäevased askeldused ning väga ilusad ja lastesõbralikud pildid.

Alguses öeldakse veel sedagi, et lugema paremaks õppimiseks, tuleks kogu lugu lapsevanematel esmalt kõva häälega ette lugeda, vaadata üheskoos pilte ning rääkida, keda ja mida on neil kujutatud. Seejärel peaksid lapsevanemad last lugema lühemaid, lihtsamaid tekste iga lehekõlje ülaservas, ise peaks lapsevanemad ette pikema teksti lehe allservas. Sel moel kordamööda lugedes tekib lapsel huvi ja hasart ning ta võtab seda kui uut põnevat mängu. Vo sedasi.

Lugusid on raamatus kokku üheksa.

Esimene lugu on „Haiglas“, kus toimetab perekond Tamm, kuhu kuuluvad isa, ema, poeg Siim, tütar Liis, kass Simba ja kuldkalad Tik ja Tok. Siimule teeb haiget kõrv, mistõttu minnakse arsti juurde, kus selgub, et Siimu kõrva tuleb opereerida. Siim peab minema haiglasse, kus saame teada, mida enne operatsiooni seal tehakse, kellega Siim haiglas kohtub ja kokku puutub, kuidas läheb tema operatsioon.

Teine lugu on „Arsti juures“. Siin saame tuttavaks perekond Lepaga – ema ja isa, kaks venda Markus ja Lauri, õde Laura, koer Tuks ja kass Miisu. Hommikul ärkab Laura kõva köhaga ja Markusel valutab käsi. Näib, et nad peavad minema arsti juurde. Ema lähebki kolme lapsega artsi juurde. Arsti nimi on doktor Ilves. Arst peab vaatama Markuse kätt, Laura kurku ning väikest Laurit tuleks vaktsineerida. Edasi saad lugeda, mida doktor Ilves teeb, kuidas lastel läheb.

Kolmas lugu on „Lasteaias“. Lubage tutvustada perekond Metsa – ema, isa, tütar Mari, poeg Madis, kass Artur, hamster Rotu ja kaks kassipoega Miia ning Ruudi. On hommik, kell on kaheksa, Madis ja Mari peavad tõusma, et lasteaeda minna. Samasse lasteaaeda läheb ka nende naabritüdruk Tiiu. Ema ja isa aitavad lastel riidesse panna ja lasteaeda nad ilusasti ka jõuavad. Edasi saad lugeda sellest, mida põnevat lasteaias sellel päeval juhtub, mida lapsed lasteaias teevad.

Neljandas loos lähme koos perekond Saarega hambaarsti juurde, viiendas loos sünnib perekond Kasele uus beebi, kuuendas loos peab perekond Põld kolima uude elukohta, seitsmendas loos võtab perekond Ahven kutsika, kellele pannakse nimeks Täpi. Kaheksandas loos lendame koos perekond Sepaga lennukis ning viimases, üheksandas loos läheme koos perekond Tulbiga peole.

Sellised vahvad, lühikesed ja lihtsad lood on selles lahedas raamatus. Tekstid on lihtsad ja kergesti arusaadavad ning jälgitavad, pildid on suured, värviküllased ja lapsesõbralikud.

5+ raamat.

Jane Patience, John Parience „Imeline Kessevelon“

Jane Patience, John Parience

„Imeline Kessevelon“

(Hea Lugu)

Vikerkaarekülas paksu metsa sees elavad päkapikud. Nende kodud on puuõõntes ja juurte vahel. Ühel päeval leiab Karvajalg koopast imelise siiruviirulise kivi, mille ta veeretab külaplatsile. See on aga hoopis muna, millest koorub imeline olevus – Kessevelon –, kes hakkab pidama Karvajalga oma emaks. 

Südamlik lugu imekaunite piltidega nii suurtele kui väikestele muinasjutumaiatele lugejatele. 

Kallis muinasjutusõber, on ilmunud kolmas raamat, mis jutustab Sulle Vikerkaareküla päkapikkudest ja nende juhtumistest. Kaks esimest raamatut olid „Savipoti-Tobi soovikaev“ ja „Karvajala tore mõte“.

Oleme tagasi Vikerkaarekülas, mis asub vikerkaare otsas, sügaval metsas. See on tilluke võluküla, mis muutub inimsilmale nähtavaks siis, kui taevas on vikerkaar. Sul tuleb vaid vikerkaare otsa jõuda, et külakest näha. Vikerkaareküla päkapikud on rõõmsameelne toimekas rahvas. Külas juhtub põnevaid ja huvitavaid asju ja keegi ei tunne kunagi igavust. Ja uskuge mind, ka seekordses loos juhtub igasugu põnevaid asju.

Ka seekordse muinasjutu peategelaseks on päkapikk, kel nimeks Karvajalg. Kui raamatu lahedaid illustratsioone vaadata, siis tundub mulle, et ta on üsna noor päkapikk. Karvajalg oli käinud külas oma sõbral öökullil. Nüüd oli ta sõbra juurest edasi lonkinud ja märganud laiku mäeküljel. Karvajalg polnud seda varem märganud ja ta läks seda uurima. Selgus, et see oli koobas. Koopa keskel oli suur kivi, mis oli kaetud paljudest erkastest värvidest moodustunud imetabase siiruviirulise mustriga. See oli kõige ilusam asi, mida Karvajalg eales oli näinud.

Päkapikkudele meeldivad kalliskivid, mistõttu otsusta Karvajalg, et peab selle kivi koju saama. See oli üsnagi raske ettevõtmine, sest kivi oli raske, kuid lõpuks õnnestub Karvajalal kivi külaplatsi keskele veeretada. Kivi meeldis kõikidele päkapikkudele, kuid ühel päeval katsus Karvajalg kivi ja imestas, miks on see nii soe, lisaks tundis ta, et ta kivi sisemuses… Mida Karvajalg tundis? Mis kiviga juhtuma hakkab? Nendele küsimustele saad vastuse, kui raamatut ilusasti edasi loed.

Selles muinasjutus saad Sa tuttavaks imelise olevusega, kellele pannakse nimeks Kessevelon. Miks just selline kummaline nimi? Kus Kessevelon elab? Mis seob teda Karvajalaga? Muinasjutu lõpus kohtud veel kahe imelise olevusega, kes on lähedalt seotud Kesseveloniga.

Selline ilus ja armas muinasjutt on see lugu. Raamat, milles on võrratud John Patience’i illustratsioonid. Lastel on raamatut lihtne lugeda, kuid üks asi on selle raamatuga küll – võiks ju olla see muinasjutt palju pikem J

Huvitav, kas varsti ilmub ka neljas raamat, mis pajatab Vikerkaareküla päkapikkudest?

Travis Falcon, Judy Hindley, Ruth Thomson, Heather Amery, Christopher Rawson, Anita Harper „Spiooni käsiraamat“

Travis Falcon, Judy Hindley, Ruth Thomson, Heather Amery, Christopher Rawson, Anita Harper

„Spiooni käsiraamat“

(Ajakirjade Kirjastus)

Kas teadsid, et spioon suudab igas olukorras märkamatuks jääda?

See raamat avaldab sulle spioonimaailma saladused ja neid on tohutult: salakoodid, peidikud, maskeerimisvahendid, jälitamisnipid ja palju muud.

Et saaksid iga salasõnumit lugeda ja koodi dešifreerida, hoia raamat enda läheduses. Kuid ära unusta, et selle täpne asukoht peab saladuseks jääma – sa ei taha ju, et raamat valedesse kätesse satuks.

Lastele suunatud vahvate „käsiraamatute“-sari on saanud jällegi uue osa. Seekord on vaatluse all spiooni-amet, mis on ju igati põnev amet. Varem oled saanud lugeda samas sarjas tutvustusi astronaudi, piraadi, detektiivi, rüütli, vaarao ja printsessi ametitest. Ka seekord on raamat kirjutatud mõnusalt humoorikas võtmes ning suunatud ju eelkõige ikkagi lastele.

Raamatu sissejuhatuses öeldakse, et see raamat on neile, kes tahavad saada heaks spiooniks. Siin on kirjas kõik oskused, mida heal spioonil vaja läheb, kaasa arvatud see, kuidas salakirjas teateid kirjutada, ennast maskeerida ja varjuna vaenlase spioonil kannul käia. Hea spioon peab alati vaenlase spiooni suhtes valvel olema. Tal on vaja peidupaika sõnumite jaoks ja igasugu nippe, et kohtumisi „katta“ ehk varjata.

Esimene peatükk on „Salasõnumite edastamine“, kuna hea spioon ja tema kontaktisik oskavad salaja sõnumeid vahetada. Salasõnumeid ei tohiks kunagi vahetada avalikult. Head spioonid vahetavad sõnumeid nii salaja, et vaenlase spioonid seda ei märka – ega pruugi isegi katlustada, et nad teineteist tunnevad.

Teine peatükk on „Peidikute kasutamine“. Saad teada, et sul peab olema mitu peidikut, juhuks kui vaenlane ühe avastab. Lisaks vajad veel üht sellist paika, kuhu jätta kontaktisikule märguanne, millist peidikut kasutasid. Juttu on selles peatükis ka peidiku valimisest, märgukoha kasutamisest. Seejärel saad kaasa lüüa väikeses katses, mille nimeks on „Ohtude park“. Sul on võimalus uurida, millised on ohtlikud kohad spioonide peidikuteks. Järgmistel lehekülgedel saad kohe ka mõistatuse lahendused.

Raamatu kolmas peatükk on „Märgukoha lehekood“. Selgub, et märgukoht ei pea olema niisama salajane kui peidik. Hea spioon teab, kuidas jätta märke, mida keegi teine vaevu tähele paneb ning mida mõistab ainult tema kontaktisik.

Järgmine peatükk räägib sulle märgukoha taktikast. Saad teada, mis asi on maapinnataktika. Seejärel on sul võimalus tutvuda spetsiaalsete märgukoodidega, millele järgnevad kiirsõnumikoodid.

Selles põnevas raamatus on sul võimalus lugeda veel ka sõnumi peitmisest, sest head spioonid otsivad pidevalt uusi kohti, kuhu sõnumeid peita. Siit leiad ka paar ideed, kuhu neid peita ja kuidas neid lehtedeks või oksaraagudeks maskeerida.

Sa saad teada sedagi, kuidas teha taskukoodikaart, saad osaleda ka koodimurdmise harjutuses.

11. peatükis räägitakse näiteks turvalisuse kontrollimisest. Edukas spiooniring peab jälgima, et nende turvalisus oleks tagatud. Seda, kas sind jälgitakse, kui parasjagu peidiku läheduses viibid, et sõnumit jätta või võtta, on võimalik kindlaks teha mitmel moel.

Raamatus on kümneid ja kümneid peatükke veel. Ma ei saa teile loomulikult kõike ära rääkida, kuid Sul on võimalus lugeda veel salajastest vihjetest, salakoodisõnumitest, ajalehesõnumitest, kohtumise planeerimisest, morsesõnumitest, spiooni taskukomplektist, sõnumisegajast, hiilimisest, jäljeküttimisest ja jälitamisest, jälgede peitmisest, maamärkide kasutamisest, kannult maha raputamisest, indiaanlaste märkidest, kasulikest mõõtudest, jalajälgede vaatlemisest, maskeeringutest ja pettustest, vihjetest ja hoiatustest, inimeste jälgimisest, kiirmaskeeringute kollektsioonist, grimeerimisest, eriefektidest, petunippidest jpm.

Selline põnev, kaasahaarav ja veidi humoorikas raamat on „Spiooni käsiraamat“. Usun, et see sobib lugemiseks erinevas vanuses lastele, nii poistele kui ka tüdrukutele. Ma ei oska seda muiugi öelda, kas sa pärast selle raamatu lugemisest oled valmis James Bond või mitte, kuid igal juhul saad teada palju igasugu põnevaid ja huvitavaid asju, mis spiooni-ametiga seotud on.

Vahvad pildid on joonistanud Colin King.

Linda Liukas „Tere, Ruby! Teekond arvuti sisemusse“

Linda Liukas

„Tere, Ruby! Teekond arvuti sisemusse“

(Hea Lugu)

Meie maailma juhivad aina rohkem arvutid. Aga kuidas bitid ja baidid arvuti sisse tekivad? Kuidas elektrist saab loogika, kuidas loogika ühtesid ja nulle loob? Selle looga püütakse lapsi arvutiga tuttavaks teha. Saa tuttavaks Rubyga – väikese tüdrukuga, kellel on tohutu kujutlusvõime ja nutikad sõbrad. Rubyl on igav, aga õnneks mõjub isa arvuti alati imeasjana. Ühel päeval ei hakka arvuti tööle – kes leiaks üles kadunud kursori? Ruby ja valge hiir kukuvad arvutisse ning kohtuvad uute põnevate sõpradega. Kes elab arvuti sees? Ja kes tegi isa töölaua jälgi täis? 

Väikese Ruby maailmas tasub kindlasti seigelda nii lastel kui täiskasvanutel – see on värviline, põnev, täis uusi mõtteid ja sõpru. 

Linda Liukas on programmeerija, jutuvestja ja illustraator Soomest Helsingist. Ta usub, et koodikirjutamine on kahekümne esimese sajandi kirjaoskus ja õige pea peavad inimesed programmeerimiskeeli oskama. 

Tema esimest raamatut „Tere, Ruby! Programmeerimisseiklused“ on tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde.

See on väga vahva ja huvitav lasteraamat, mis püüab piiluda arvuti sisemusse ja selgitada lastele mänguliselt, kuidas arvuti töötab. Raamatu autor on ise ka raamatu vahvalt illustreerinud ja pildid on igati värvirohked ja lastesõbralikud.

Raamatu alguses on pisike sissejuhatus, milles autor pöördub lastevanemate poole. Autor tõdeb, et meie maailma juhivad aina rohkem arvutid. Aga kui tänaval mõnelt inimeselt küsida, kuidas need töötavad, ei oska nad vastata. Autor kinnitab, et selle looga püütakse lapsi arvutiga tuttavaks teha. Tegemist ei ole õpikuga ega arvuti ehitamise õpetusega (raamatu kaanel on küll kirjas, et see sisaldab isetehtud arvutit, kuid sellest veidi hiljem). Raamatus on mõned praktilised näpunäited. Raamatus on nn. tööriistakastid, mis on mõeldud vanematele ja neist saab teema kohta lisateavet. Töövihiku lugemise käigus ehitab laps paberist arvuti. Autor soovitab ülesannetest mitte läbi kapata, pigem tuleks peatuda ja üheskoos nuputada.

Edasi tutvustatakse meile Rubyt ja tema sõpru. Saame teada, et selles raamatus toimetavad bitid ja loogikaväravad, selgub, et tarkvara alla kuuluvad kursor ja keegi lumeleopard, riistavara alla kuuluvad arvutihiir, muutmälu (CRAMJ), püsimalu (CROMJ), graafikaprotsessor (GPU), protsessor (CPU) ja massmälu.

Meie seiklus algab. Ruby on väike tüdruk, kellel on tohutu kujutlusvõime. Kõik on võimalik, kui Ruby pea tööle paneb. Aga täna on Rubyl igav. Ruby otsustab mängida isa arvutiga, kuid see ei hakka tööle. Selgub, et kursor ei vasta hiire (arvutihiire) teadetele. Ruby kinnitab, et just tema on parim tõrkeotsija ja ta võib aidata hiirel sõpra otsida. Nüüd läheb lugu ka veidi muinasjutuliseks, sest Ruby teeb ennast hästi pisikeseks ja läheb hiire järel arvutisse. Selleks on hiireauk, mille kaudu hiir saadab arvutisse teateid.

Lõpuks ongi Ruby koos hiirega arvuti sisemuses. Esimeses ruumis kohtub ta miljardite bittidega, sest arvutis on kõik bittidele rajatud, seetõttu on neid ka väga palju. Selles ruumis juhib vägesid härra elekter. Kahjuks ei oska bitid midagi kursori kohta öelda. Ruby ja hiir liiguvad edasi. Nüüd kohtutakse loogikaväravatega, kes tegelevad kogu aeg loogika ja põhjustega.

Seejärel kohtutakse protsessoriga, mis ütleb teistele, mida teha. Ka temal on väga kiire ja ta ei tea vastust, kus kursor on. Ta soovitab pöörduda graafikaprotsessori poole, kuid ka tema ei oska vastata.

Kas oskab vastata muutmälu? Temalgi on kogu aeg kiire, sest tema peab massmälust ka kõige pisema üksikasja ära tooma. Muutmälu soovitab pöörduda massmälu poole, sest tema mäletab kõike. Massmälu kinnitab, et riistvara juurest kursorit ei leita. Peab minema tarkvara juurde.

Ruby ja hiir liiguvadki tarkvara juurde, kus kohtutakse lumeleopardiga, kellel on käsil väike teepidu. Ruby on kindel, et nad peavad tegema tõrkeotsingu. Pärast seda on kursor üsna ruttu leitud. Kursor oli magama jäänud, kuna mitte midagi ei toimunud. Nüüd on jälle võimalus hakata klõpsama, pöörlema, lükkama, lohistama, paigutama ja osutama!

Sellega meie muinasjutuline seiklus arvuti sisemusse lõpeb, kuid nüüd algab töövihik. Lugejal on võimalus teha oma arvuti (esialgu küll mänguarvuti), milleks on vaja 2 paberilehte, kääre, teipi ja liimi, erksavärvilisi pastakaid või pliiatseid, paberijääke kaunistamiseks.

Samal ajal, kui hakkame arvutit ehitama, saame lugeda seda, mis on arvuti, mis on riistavara ja tarkvara, milleks arvuteid kasutatakse, mis on põhilised asjad arvuti sisemuses, mis on operatsioonisüsteem ja rakendusprogrammid, juttu tehakse veel ka bittidest, loogikaväravatest ja elektrist.

Lihtsate ja lühikeste lugude juures on palju vahvaid harjutusi ning eespool mainitud tööriistakastid, et ka lapsevanemad saaksid vaadata, kuidas sul raamatu lugemine edeneb, mida oled õppinud ja teada saanud.

Raamatu lõpus veel ka sõnaseletused.

Selline vahva arvutist jutustav raamat on see. Usun, et lapsed saavad üsna põneva ülevaate, mis arvutis toimub, mis see arvuti õigupoolest on.

Marina Moskvina „Minu koer armastab džässi. Uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele“

Marina Moskvina

„Minu koer armastab džässi. Uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele“

(Tänapäev)

Ma armastan esimese septembri hommikut. Kui kooliaeg on jälle käes.

Ema ja isa külvavad mu alati kinkidega üle. Seekord ostsid nad mulle taskulambi ja andsid selle ka pidulikult kätte. Ise ütlesid, et õppimine on valgus! Isa kinkis mulle ka noore lukksepa tööriistakomplekti ja ütles sihukese sõnakõlksu, et töö tegi ahvist inimese. Veel ostis isa mulle vinge Schwarzeneggeri, tema portree, kus tal on üks silm pungis.

„Ebajumalad on ebajumalad,“ ütles isa, „neid tuleb ikka moosida.“

Marina Moskvina on vene ajakirjanik ja kirjanik. Ta on töötanud raadios, teinud dokumentaalfilme ning kirjutanud multifilmide stsenaariume. Ta on kirjutanud raamatuid nii lastele kui ka täiskasvanutele. Eesti keeles on varem ilmunud „Kuuromaan” ning „Mis juhtus krokodilliga?” (mõlemad 2014).

Tänavune suvi on alanud üsna vihmaselt, mistõttu on ka lugemiseks rohkem aega. Ma usun, et suvine lugemine võiks olla kas humoorikas või põnev. Marina Moskvina kirjutatud raamat ongi just humoorikas, sest ütleb ju ka raamatu teine pealkiri, et selles on uskumatud lood lastele ja täiskasvanutele. Ja uskuge mind, need on tõepoolest üsnagi uskumatud lood.

Raamatu esimene lugu on „Minu suve sügis“. See algab esimese septembri hommikul, kui peategelane Andrei Antonov läheb viiendasse klassi. Kahjuks on poisi ema Ljusja unustanud koolipüksid pikemaks teha. Nii peab poiss minema kooli kintspüksid jalas, seljas plekiga pimestavvalge särk ja jalas triibulised sokid nagu klounil. Poisiga läheb kaasa ka tema taksikoer, kel vahva nimi – Kutt. Koolis on kõik igati pidulik, kõik on rahul, lapsed on suuremaks sirgunud, õpetajad on valmis kasvatustööks, toimub aktus. Kõik on rõõmsad, kuid Andrei hakkab nutma – suvi on saanud otsa.

Teine lugu on raamatu nimilugu „Minu koer armastab džässi“. Selles loos saame tuttavaks Andrei onuga, kel nimeks Ženja. Ta on nina-kurgu-kõrvaarst, kui tema jaoks on kõige olulisem muusika. Eriti džäss. Onu soovitab ka Andreil džässi õppida. Kultuurimajas oleks võimalik seda teha. Poiss lähebki kultuurimajja katsetele, kaasas ka Kutt. Kahjuks ei lähe asjad nii nagi loodeti – Andreil pole muusikalist kuulmist.

Kolmandal lool on väga naljakas pealkiri – „Oh, nuustik, nuustik, kus on minu arm?“, kus Andrei perekonnaga liitub poisi joonistusõpetaja Vassili Vassiljevitš Avdejenko. Esalgu tuleb ta külla, kuna tal on mure – Andrei joonistab tunnis pidevalt koletisi. Ei joonista ta karikakrakimpu rukkililledega, paraadi Punasel väljakul, viljakoristust ega muud. Ainult koletised. Joonistusõpetajale pakutakse ka lõunat, kuigi Andrei ema pole sugugi mitte väga suurepärane kokk. Tegelikult on ta pigem halb kokk, kes saab hästi hakkama vaid muna keetmisega. Ka seekord ei õnnestu salat, supp ega praad. Praeks on hautatud kana, millel on veel suledki küljes! See ei häiri joonistusõpetajat, kellele hakkab Antonovite perekond meeldima. Hakkama meeldima sedavõrd, et ta pakub neile oma südant ja kätt. Nii saabki joonistusõpetajast uus pereliige, kuid kas sellisest kooselust ka midagi välja tuleb?

Neljas lugu kannab pealkirja „Meie õrn lemmalts“. Selles loos kolib Andrei isa kodust ära. Ta on hakanud armastama uut naist, hambaarst Karakazovat. Kusjuures juhtub see aasta eelviimasel päeval. Andrei on siiralt murelik, sest neil on kodus lill – totaim, lemmalts, mis ei siida ilma Andrei isa Mišata elada. Kui isa pole kodus, ajab ta lehed maha.

Andrei otsustab minna isa vaatama, kuna Karakazova elab Antonobite kõrvalmajas, polikliiniku vastas. Isa avabki ukse. Seal selgub, et Karakazova on väga hea arst, suurepärane kodukokk, ka isa näib olevat rahul. Siiski on üks teema, mis on sedavõrd õrn, et isa... Mis isa teeb? Seda pead juba ise edasi lugema.

Sellised humoorikad lood on selles vahvas raamatus ja need on alles esimesed neli. Kokku on lugusid 17.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid saad teada, kuidas Kutt kirbud sai ja miks loomaarst arvab, et ta polegi taksikoer vaid hoopis ameerika hiidrott. Saad lugeda sellestki, kuidas Andrei endale hobi valib – kalapüügi, mis ei taha eriti hästi õnnestuda. Saad teada sedagi, miks Andrei isa tahab minna Šambalasse, mis asub Himaalaja mägedes Nepaali riigis, siin on mängus ka tulnukad. Ja veel, kuna Andrei pole just edukas õpilane (pehmelt öeldes), siis võetakse talle järeleaitaja, kuid, kes keda aitab, ja kas poiss ka abi saab?

Antonovite perekonda külastab ka üks väga kummaline hiline teekäija, kes hakkab perele meeldima. Käime ära ka psühhoterapeudi juures, kes paneb Andreile diagnoosi – Othello sündroom. Mis see on ja kas see on ravitav?

Käime korra veel ka kalal. Andrei ja isa püüavad suure kogre, kuid ei oska sellega midagi peale hakata. Mis juhtub siis, kui Andrei isa saab teada, et oli eelmises elus kuulus vene kirjanik Le Tolstoi? Kas isa muutub? Kas lõplikult? Lisaks veel jutud sellest, kelleks Andrei suurest peast saada tahab ja miks, kuidas Kutt sõjaväkke läheb.

Selline väga vahva ja naljakas raamat. Nali, mis võib olla ka veidi tõsisem kui tavapärane nali. Nali, millesse tuleb veidi ka süübida, et paremini aru saada. Ja nagu pealkirjas öeldakse, sobib lugemiseks nii lastele kui ka täiskasvanutele.

Wimberg „Salasõna“

Wimberg

„Salasõna“

(Pegasus)

Wimbergi teine lastejutukogu „Salasõna. Kümme juttu” sisaldab lugusid, mis näitavad lugejale maailma osalt tuttavast, aga osalt ka uudsest ja ootamatustki küljest. Tulnukad, zombid, kollid, tondid, libahundid, Shakespeare ja Getter Jaani – seda kõike on selles raamatus. Lehvib rohkesti fantaasiat. Aga lisaks on jutte tavalistest lastest tavalistes kodudes tavaliste isade ja emadega. Niisiis on ka realismi.

Wimberg on kirjutanud ühe väga vahva ja ägeda lasteraamatu. Raamatu, milles on huumorit ja nalja, väikesi ja nutikaid õpetusi, põnevust, ootamatuid sündmusi ning lahedaid tegelasi. Raamatu, mis sobib lugemiseks lastele, noortele ja ka täiskasvanutele.

Üks pisike viga sellel raamatul on – see on liiga õhuke ja saab liiga ruttu otsa...

Esimene lugu selles vahvas raamatus on „Kurb lugu“. On jah kurb lugu, kuid õpetlik on ka. Selles loos toimetab perekond Pudisepp. Joonas ja Krista on vend ja õde, kes ei taha õhtuti magama jääda. Igal õhtul käib „võitlus“, kes saab sülearvutiga mängida. Ema ja isa hoiatavad, kui lapsed ei oska käituda, siis võib asjadesse sekkuda Une-Mati. Ja ühel õhtul Une-Mati sekkubki. Mis Une-Mati teeb? Selle pead juba ise raamatust järgi vaatama.

Teine lugu on „Maailma kõige õudsem jutt“, mis ongi nii õudne, et on lausa naljakas. Selles loos viib autor meid ühte hirmsasse külla, kus omavahel võtavad mõõtu tondid, kollid, zombid, tulnukad, libahundid, sõjavägi, üks turist, üks must mees ja ühes autos kuulatakse Getter Jaani plaati. Uh, see on tõepoolest üks väga õudne jutt.

Kolmas lugu kannab pealkirja „Nõiutud hotell“, mis on samuti väikese huumoriga õuduslugu. Selles loos on peategelaseks üks eesti turist, kes otsib ühe kauge maa linnas õhtusel ajal endale öömaja. Kuna osad hotellid on väga kallid ja üks soodne hotell pidi olema õudne, siis otsustab ta magada pargipingil. Öösel läheb ta siiski õudsasse hotelli, kus toimetavad viis poola ehitustöölist, jaapani turistid ja turist muutub reisikohvriks. Hommikul ta ärkab. Kus ta ärkab? Kas see kõik oli unes või ilmsi?

Neljas lugu on „Juhan Aafrikas“. See on vägagi õpetlik lugu, mis jutustab väikesest poisist, kel nimeks Juhan. Tal on probleem sellega, et ta ei taha süüa, ema peab teda kogu aeg toitma, kuid Juhanile ei meeldi ükski toit. Ühtäkki on Juhan Aafrikas, kus selgub, et söögiga pole igal pool sedavõrd hästi nagu meil...

Viies lugu kannab pealkirja „Rikka poisi kannatused“, mis jutustab Kristjanist, väga rikkast poisist, kellega ei taha mitte keegi mängida, tal pole ühtegi sõpra. Ta on lihtsalt nii rikas, et keegi ei taha temaga tegemist teha. Ühel heal päeval võtavad asjad hoopis teistsuguse pöörde.

Kuues lugu on „Andetud lapsed“, mis jutustab meile õest ja vennast, kes on väga andetud. Tüdruk käib näiteringis, kuid pole seni saaud ühtegi tähtsat rolli. Poiss käib vibulaskmistrennis, kuid ka temal pole mitte mingisuguseid saavutusi. Täiesti andetud lapsed. Kuid, selgub veel üks kummaline asi, mis on seotud nende vanematega. Mis täpselt selgub? Kui raamatut loed, siis saad teada.

Seitsmes lugu on „Kella kuue paiku“, mis jutustab ühest perekonnast õhtusel ajal. Tundub, et selles perekonnas peab kõik kodused tööd ära tegema ema.

Kaheksandad loos „Väga kuri mees“ toimetabki väga kuri mees, kes on kuri kõikide peale. Terve maailma peale. Kui ta kohtub ühe väga kurja naisega, siis kas asjad muutuvad? Muutuvad küll, aga kuidas? Selle loo lõpus ütleb raamatu autor ilusad sõnad: armastus muudab elu tõesti ilusamaks.

Üheksas lugu „Uusi teateid metsast“ on muinasjutuline lugu metsaelanikest, keda vaevab stress. Asjad hakkavad muutuma, kui metsa tuleb rändav põder, kelle nimi on Vammus, kes on doktor. Kuidas metsaloomad alistavad stressi?

Kümnes lugu on „Kurb kugu. Teistsuguse lõpuga“. See on raamatu esimese loo kordus, kuid veidi teistsuguse lõpuga. Positiivse lõpuga. Selles loos selgub, et tegelikult on raamatud ikkagi hoopis paremad kui sülearvuti.

Sellised väga muhedad ja vahvad lood on uues Wimbergi raamatus „Salasõna“. Väga lahedad ja humoorikad pildid on joonistanud Anni Mäger.

Laura Minter/Tia Williams „Üks suur raamat – 100 väikest tegevust“

Laura Minter/Tia Williams

„Üks suur raamat – 100 väikest tegevust“

(Pegasus)

On aegu, kus väikestele lastele huvitav tegevus leida on tõeline väljakutse isegi kõige loomingulisemale vanemale. See põnevusest pakatav igavuse peletamise käsiraamat on kõik, mida vaja, et muuta rõõmsaks vihmased pärastlõunad ja muud hetked, kui suunurgad on allapoole nii rüblikutel kui ka lapsevanematel.
Siit leiate nii loovtegevusi, mis vajavad ettevalmistusi vähe või üldse mitte, kui ka üksikasjaliku juhendiga miniprojekte. Nende lihtsate ja loominguliste ideede jaoks ei ole vaja kalleid ega keerulisi vahendeid ning midagi sobivat leiab raamatust nii siis, kui täitmist vajab vaid mõni minut, kui ka siis, kui tegevust peab jaguma mitmeks päevaks. Hiigelmullid, puulusikanukud, kuulikeste laskumisrada, õhupallitennis, putukajaht, ilutulestikupilt ja papptaldrikust loomamask – need on kõigest mõned siin peituvatest põnevatest tegevustest.
Mis tahes teie lapsele praegu kõige rohkem huvi pakub, midagi vahvat leiab raamatust kindlasti!

See on üks igati vahva ja kaasahaarav tegevusraamat, milles lausa 100 lahedat väikest tegevust. Vahva raamat juba ka seetõttu, et see on mõeldud nii lastele kui ka lastevanematele, sest koos on meisterdada hiiglama lahe.

Raamatu esisisekaanel öeldakse – on aegu, kui väikestele lastele huvitav tegevus leida on tõeline väljakutse isegi kõige loomingulisemale vanemale. See põnevusest pakatav igavuse peletamise käsiraamat on kõik, mida vaja, et muuta rõõmsaks vihmased pärastlõunad ja muud hetked, kui suunurgad on allapoole nii rüblikutel kui ka lapsevanematel.

Ja veel. Tsiteerin ikka raamatu esisisekaanel olevat – siit leiate loovtegevusi, mis vajavad ettevalmistusi vähe või üldse mitte, aga ka üksikasjalike juhenditega miniprojekte. Nende lihtsate ja loominguliste ideede jaoks ei ole vaja kalleid ega keerulisi vahendeid ning midagi sobivat leiab raamatust nii siis, kui täitmist vajab vaid mõni minut, kui ka siis, kui tegevust peab jaguma mitmeks päevaks.

Raamatu autorid kinnitavad raamatu sissejuhatuses, et nad usuvad, et lastega on ütlemata oluline meisterdada. See õpetab neile mõtete ja tunnete väljendamist, aitab neil keskenduda, pingetest vabaneda ja kujutlusvõimet kasutada. Tegevused on mõeldud ennekõike eelkooliealistele lastele, kuid muidugi pakuvad need rõõmu ka noorematele ja vanematele.

Seejärel teevad raamatu autorid paaril küljel juttu ka ettevalmistustest. Siin on kirjas vajaminevad materjalid: värvid, pintslid ja käsnad, vildikad, pliiatsid ja vahakriidid, paber ja kartong, käärid, teip, liim, lüümik ja kleeppaber, vilt ja tikkimisniit, karvatraat, raseerimisvaht, kaunistused, taasakasutatavad materjalid, köögitarvikud. Juttu on ka turvalisusest meisterdamisel, lisaks veel mõned näpunäited lastevanematele.

Ja mis muud – alustame meisterdamisega. Vahvad tegevused on jaotatud mitmeks peatükiks: loodusearmastajad, sutsuke segadust, vihmane päev, päikeseline päev, tilluke laboratoorium, värvid, jäljendid ja mustrid, mäng ja teater, kostüümipidu.

Ma ei hakka Sulle siinkohal tervet raamatut ja tegevusi ümber jutustama, sest sel juhul ei olegi ju enam nii huvitav raamatut lähemalt uurida. Mõnest asjast räägin ikka.

Esimene peatükk on „Loodusearmastajad“, milles esimesena õpime tegema igati ilusat lillekaarti. Iga tegevuse/meisterduse juures on kirjas, mida täpselt vaja läheb, lisaks konkreetsed ülesanded, mida tegema peab ja lisaks veel fotod, et oleks asjadest lihtsam aru saada. Lillekaardile järgnevad selles peatükis looduspilt, linnumaius, putukajaht, kressipead, okaskartul, lõksuliblikad jm.

Teine peatükk on „Sutsuke segadust“, milles saab meisterdada igasugu vahvat segadust. Vormime liiva, teeme soolamaali, maisitärkliselima, kasutame raseerimisvahtu (!) vannikunstis ja marmoreerimisel jm.

Kolmas peatükk on „Vihmane päev“. Siin on palju tegevusi, mis sobivad sisetingimustesse. Õpime tegema kuulikeste laskumisrada, kipsist käejälgi, maalriteibist autorada jpm.

Neljas peatükk on „Päikeseline päev“, milles on tegevust välitingimustesse. Õpetatakse tegema väga vahvaid päikesepüüdjaid, jäämaali, mängime putukate trips-traps-trulli, õhupallitennist, meisterdame pabervurri, kartongist tuulelohe, plartsupildi jpm.

Viies peatükk on „Tilluke laboratoorium“, milles teeme igasugu põnevaid katseid ja katsetusi. No näiteks söögisoodamullid, kihisevad kalad, veekindel liiv, hiigelmullid, lendav lennuk, valguskarbike jm.

Kuues peatükk on „Värvid, jäjendid ja mustrid“. Õpime tegema köögiviljatrükki, vahtkummitempleid, mänguasjade jälgi, toidukilemaalingut, ilutulestikupilti, tainarullikunsti, sulemaali, siidipaberkunsti jm.

Seitsmes peatükk on igati vahva „Mäng ja teater“. Selles peatükis teeme esimeseks väga ägeda papstopsidest hüpikroboti, väga lahedad on ka pesulõksukoletised, ilus ja uhke on riputatav merineitsi. Vägagi huvitav on meisterdada endale mängukell ja lõngapallimesilane. Selles osas teeme veel ka varjuteatri, magnetilise loomasegaduse, puulusikanukud, pappraketi, sokimemme jm.

Kaheksas ja viimane peatükk on „Kostüümipidu“, milles teeme selliseid asju, mida on võimalik endale külge või selge panna. No näiteks karvatraadist kroon, paberhelmestest ehted, võlukepiküpsised, meistrimedal, superkangelasemask, makaronidest ehted (!), lõvimask.

Raamatu lõpus on paar sõna ka raamatu autoritest. Laura Minter ja Tia Williams on kaks Suurbritannias elavat loomingulist ema. Koos peavad nad auhinnatud meisterdamis- ja kokkamisblogi Little Button Diaries.

Igal juhul on „Üks suur raamat – 100 väikest tegevust“ üks hiiglama vahva tegevusraamat, mida tasuks kindlasti lugeda ja kaasa teha. Lahe on see, et meisterdada saavad lapsed koos vanematega, mis on ju igati mõnus.

Asa Larsson, Ingela Korsell „Katkuhaldjas. PAX: 7. raamat“

Asa Larsson, Ingela Korsell

„Katkuhaldjas. PAX: 7. raamat“

(Varrak)

Nõidu pole vaja karta, eriti mitte seda, kes elab sinus endas.

Mariefredis jäävad järjest inimesed haigeks, sümptomid on igatahes väga kummalised. Kas Katkuhaldjas on linna tulnud?

Alriku ja Viggo perekonnaliige jääb niisamuti haigeks ja poisid tõmmatakse võitlusse, kus ajaga armutult võidu joostes püütakse olukorrale lahendust leida. Samal ajal küpseb Irise peas plaan, kuidas välja selgitada, kes on must nõid. See plaan on aga ülimalt eluohtlik. Pealegi haiseb see mädanenud laiba järele ...

„Katkuhaldjas” on sarja „PAX” seitsmes osa.

Ma ei tea, mida rootslased söövad, kuid nad kirjutavad väga ägedaid laste- ja noorteraamatuid, ülipõnevaid krimkasid ja teevad väga head popmuusikat. Üks ägedamaid laste- ja noorteraamatute sarju „PAX“ on jõudnud juba 7. raamatuni ja põnevad sündmused väikeses Mariefredis jätkuvad.

Peategelasteks juba varasemast tuttavad vennad Viggo ja Alrik, kes pole seni suutnud kindlaks teha, kes on linnakeses pahandusi ja hirmu külvav must nõid. Ega seegi osa lõplikku vastust veel ei anna, kuid kahtlused ühe tegelaskuju suhtes on üsna suured.

Ka selles osas toimetavad Mariefredis lisaks vendadele Estrid ja Magnar, õde ja vend, kes on salajase raamatukogu hoidjad, vendade kasuvanemad Anders ja Laylah, poiste leitud koer Freja, üsna hiljuti linnakesse tulnud noor neiu, nõiakunsti õppinud Iris jt.

Lugu jätkub sealt, kus eelmine osa lõppes. Mariefredis on jõulud lähedal, kuid jõulumeeleolu pole ollagi. Majade aknaluugid on suletud, ühtegi ilusat advendiküünlajalga pol näha. Jõuluvalguste asemel on inimesed oma aiaplankude kohale okastraadi tõmmanud. Rahvas räägib, et Mariefred on muutunud ohtlikuks kohaks. Linna peal levivad kuulujutud tapjakoertest ja kummitustest. Paharetid on katki loopinud peaaegu kõik tänavalaternad. Paharetid saavad pimedas rünnata kasse ja teisi väikesi loomi. Linnarahvas arvab, et tänavalaternate lõhkujateks on Viggo ja Alrik, kuigi tõde on hoopis teine. Ka see osa toob Mariefredi elanikele muret juurde, sest inimesed haigestuvad mingisse jubedasse haigusesse.

Viggo läheb sel päeval kooli eriti varakult, sest talle on määratud karistus – ta peab jääma pärast tunde, kuigi ta peab tegema seda hoopis enne tundide algust koos kahe teise klassivennaga, kellega nad olid eelmisel päeval kooli wc-sse lumememme ehitanud. Loomulikult sulas lumememm üles ja ujutas kooli wc üle!

Poisid saavad ülesandeks puhastada koolimaja esist lumest, millega saadakse ilusasti hakkama, kuid koolis lähevad asjad jällegi käest. Selle raamatusarja üks ebameeldivamaid tegelasi, kooliõpetaja, keda kutsutakse Tööõpetuse-Toomaseks, hakkab klassis Viggot taaskord mõnitama. Viggol on probleeme kirjutamisega. Õpetaja mõnitab poissi terve klassi ees, mistõttu otsustab Viggo koolist lahkuda. Ta teeb seda teatraalset ja hüppab teise korruse aknast alla. Õnneks on ta hommikuse koristustöö ajal kuhjanud akna alla suure lumehange, kuhu ta nüüd maandubki.

Lumehange juures on juba Alrik, kes teatab kurva uudise. Tere-Henry on surnud. Vana mees oli oma maja katuselt alla hüpanud. Poisid said vanamehega üsna hästi läbi, Viggo oli viinud talle ju eelmises osas salajase soolatüüka-raamatu ja vanamees oli Estridi ja Magnari vend. Nüüd oli mees surnud.

Tery-Henry maja juures on politsei ja kiirabi, lisaks veel palju inimesi, ka Estrid ja Magnar on seal. Viggo on mures, kuhu on saanud salajasest raamatukogust välja toimetatud soolatüüka-raamat. Seda Tere-Henry majas ei ole! See näib olevat kadunud! Varastatud? Lisaks ei taha Estrid ja Magnar uskuda, et nende vend lihtsalt katuselt alla hüppas. Liiguvad jutud, et nädalavahetusel on Mariefredis mitu inimest haigestunud kummalisse haigusesse. Iiveldus, ninaverejooks, väsimus, pearinglus… ja meeltesegadus! Kas ka Henry oli haigeks jäänud?

Õige varsti kutsub Iris neid salajasse raamatukokku, kus on laemaalides toimunud kummalised muutused. Maalidel on kogu aeg olnud kummalised asjad – ringis seisvad, üksteise kätest kinni hoidvad mungad, lapsi neelavad koletised, tuleriidal põlevad inimesed. Kõik värvid on väga kahvatud, leegid tuleriidal põleva naise all on kirkad, nagu oleksid need sinna äsja maalitud! Tundub, et seda on teinud raamatukogu ise. Kas raamatukogu tahab millegi osas märku anda? Iris näitab vendadele ühte väga vana raamatut, milles on juttu Katkuhaldjast, kuid tegelikult pole sellist tegelast olemas, sest see on kõigest muinasjutt. Katkuhaldjas mõeldi välja vanal ajal, sest keegi ei suutnud seletada, miks inimesed katku surid. Vanal ajal ei teatud midagi ei pisikutest ega bakteritest.

Seejärel algavadki põnevad sündmused.

Mariefredi tulevad jõuludeks ka Andersi ja Laylah’ kaks poega – Max ja Tarek. Mõlemad on vahvad sellid, kuid ka Tarek haigestub ja viiakse haiglasse. Selles osas saame tuttavaks veel ühe väga ebameeldiva tegelasega, kelle hüüdnimeks on Litter. Viggo satub taaskord täbarasse olukorda, mistõttu on ta sunnitud põgenema kõrgele raekoja torni.

Ja veel – Iris otsustab kinni püüda kassimütsiga pahareti, et pinnida selle käest välja, kes on Mariefredi mus nõid. Me saame osa põnevast paharetijahist, millest võtavad osa iris, Viggo ja Alrik. Alriku jaoks lõpeb see jaht peaaegu traagiliselt.

Selles osas saame teada sedagi, kes on leitud koera Freja omanik. Mis on koera õige nimi, millist rolli mängib seekordses loos koera omanik. Saame teada sedagi, mis haigus on Mariefredi tabanud, kui seda üldse haiguseks saab nimetada. Lisaks saame teada veel ka seda, miks luuakse Mariefredis rahvamalev ja keda nad jahtima hakkavad. Nad arvavad, et jahivad Katkuhaldjast, kuid tegelikult hoopis… Ja milline roll on selles loos täita Migreeni-Magganil? See on üks väga jube naine!

Ka see osa lõpeb väga pineval ja põneval hetkel, kusjuures õhku jääb küsimus – mis Irisest saab?

Igal juhul on ka see osa väga põnev lugemine, kus on vahvalt kokku pandud tänapäev ja minevik, salapärased jõud ja rahvataditsioonid, muistendid, muinasjutud ja reaalne elu.

Ootame juba järgmist osa!

Väga ägedad, koomiksilaadsed ja filmilikud pildid on raamatusse joonistanud Henrik Jonsson.

August Kitzberg „Piibelehe-neitsi“

August Kitzberg

„Piibelehe-neitsi“

(Hea Lugu)

Piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, elas rahulikult ja rõõmsasti oma lillemajas, mille läve ees oli viis kellukest. Need kõlisesid ilusasti, kui keegi helistas. Ka Maasikmarja-õieneitsid teadsid seda ja käisid tal sageli külas. 

Suur vihm ujutas aga väikse lillehaldja maja üle ja tal polnud enam kuhugi magama heita. Kuidas piibelehe-neitsi endale uue kodu leiab, loe juba raamatust.

Kui Sulle muinasjutud meeldivad, siis on see täpselt õige raamat. On ju see imeline muinasjutt, mis sellisel kujul ilmus esimest korda 1969. aastal. Mäletan minagi seda raamatut oma lapsepõlvest, kuid mis selles loos täpselt juhtus, seda ma ei mäletagi. Seetõttu on vahva raamat uuesti kätte võtta ja meenutada.

Muinasjutt algab sellega, et öö läbi, õhtust hommikuni, on vihma valanud kui oavarrest. Väike lillehaldjas, piibelehe-neitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suure kivi peal märja rohu sees ja nuttis. Vihm oli ta maja üle ujutanud! Nüüd ei tea ta, kuhu öömajale minna ja magama heita.

Piibelehe-neitsi kurdab oma kurba saatust liblikale, kes temast mööda lendab ja uurima tuleb miks väike lilleneiu nutab. Liblikas imestab, kas piibelehe-neitsi mõne muu lille alla magama minna ei saa? Miks just mailill? Piibelehe-neitsi kinnitab, et peab just mailille sees elama, kuna läve ees peavada olema valged õiekellukesed, sest muidu ei tea keegi talle külla tulla.

Liblikas mõtleb. Talle meenub üks suur mailill suure tamme all, millel on lausa seitse valget õiekellukest pika varre küljes läve ees.

Lilleneiu muretseb, äkki on suure tamme all pime? Liblikas seletab, et tamm on vana, tal ei ole palju lehti, mistõttu seal ei ole pime. Piibelehe-neitsi on nõus minema. Liblikas võtab väikese neiu oma kukile ja varsti on nad kohal.

Aga oh õnnetust! Maja ei olnud lahti. Seal on juba elanik. Seal oli piibelehe-kuningapoeg, kollane kroon käharajuukselises peas! Piibelehe-neitsi kohkub ja ei saa sõnekestki suust. Liblikas räägib tema eest. Piibelehe-kuningapoeg kuulab kurba lugu ja küsib, kas tema peaks oma majast välja kolima? Piibelehe-neisti ei ole sellega päri, kuid piibelehe-kuningapojal oli hoopis parem ettepanek! Milline?

Igal juhul võtavad asjad selles muinasjutus vahva pöörde, mängu tulevad suur sarviline põrnikas, kes on õpetaja, lisaks veel muusikutest rohutirtsud ja heinaritsikad, suur metsmesilane, kes on köster ja põuasitikas, kes oli kellamees. Mis pidu see lahti läheb? Kas juba aimad?

Väga ilus ja vahva muinasjutt, mis on kahjuks liiga lühike, võiks olla hoopis paju pikem, sest ilusaid muinasjutte loeks veel ja veel.

Imeilusad pildid on raamatusse joonistanud Iivi Raudsepp.

David Long, Kerry Hyndman „Eluga pääsenud. Uskumatud pääsemised ja hämmastavad ellujäämislood“

David Long, Kerry Hyndman

„Eluga pääsenud. Uskumatud pääsemised ja hämmastavad ellujäämislood“
(Helios)

Sellesse esinduslikku ning rohkete illustratsioonidega raamatusse on kokku kogutud uskumatud ja hämmastavad tõsielul põhinevad pääsemislood. Lugeda saab polaaruurija Sir Ernest Shackletoni ajaloolisest Antarktika ekspeditsioonist, aga ka kaasaegsematest seiklustest nagu näiteks kaljulõhesse kinni jäänud Aron Ralstonist, kelle katsumuste põhjal sündis auhinnatud film “127 tundi”.

Jahmatama panevad lood ellujäämistest on ühekorraga šokeerivad ja üllatavad. “Mees, kes jõi hai verd” räägib mehest, kes veetis 133 päeva päästepaadis keset Atlandi ookeani, kus polnud joogivett. “Tüdruk, kes kukkus taevast alla” räägib teismelise tüdruku loo, kes kukkus lennukilt 3 km kõrguselt alla ja takerdus Amazonase džungli puudesse. “Naine, kes külmus surnuks, kuid jäi siiski ellu” räägib naisest, kes jäi jää alla lõksu ja kelle süda seiskus, kuid ometi suutsid arstid ta elu päästa.

Kogupereraamat “Eluga pääsenud” on suurepärane kingitus suvevaheajaks. Sobib lastele alates 10. eluaastast.

Ma usun, et suviseks lugemiseks võiksid sobida raamatud, mis oleksid põnevad, seikluslikud või hoopis naljakad. See raamat on äärmiselt põnev, seikluslik ja kaasahaarava. Naljast on asi kaugel, sest juba raamatu sissejuhatuses öeldakse: „Sama kaua kui inimesed on otsinud seiklusi, on nad leidnud ka ohtusid. Kui rääkida tõelistest katsumustest, siis vaid vähesed meist on olnud samaväärsed selles raamatus räägitud tõestisündinud lugudega.“ Ja veel: „… lood on põnevad, õpetlikud ja inspireerivad – ja ükskõik kui uskumatult see ka ei kõlaks – algusest lõpuni tõestisündinud.“

Kokku on raamatus 23 äärmiselt põnevat ja kaasahaaravat lugu.

Esimene lugu viib meid aastasse 1971. See on lugu 17-aastasest Julian Koepckest, kes elab üle lennuõnnetuse Lõuna-Ameerika vihmametsade kohal Peruus, kui lennukit tabab tugev torm. Lennuk kukkub alla, puruneb, kaasreisijad hukkuvad, kuid noor neiu jääb ellu sügaval džunglis, kuigi on ka raskelt vigastatud.

Teine lugu viib meid aastasse 1912 ja Antarktikasse. See on lugu Austraalia geoloog Douglas Mawsonist, kes jääb hätta jääkülmas Antarktikas, kus ta oma kaaslastega uurimisretkel. Õnneks peab mees vastu ja jõuab sihtkohani.

Kolmas lugu viib meid Ida-Saksamaale 1979. aastal. See oli aeg, kui eksisteeris kaks Saksamaad – Ida- ja Lääne-Saksamaa. Ida-Saksamaal kommunistide kontrolli all elavatel sakslastel oli keelatud piiri ületamine läände. Piiril oli raskerelvastus ja ründekoerad ning valvetornid ja miiniväljad hoidsid eemal isegi neid, kes tahtsid vaid külastada teisel pool piiri elavaid sõpru ja sugulasi. Ometi üritavad Hans Peter Strelczyk ja Günter Wetzel piiri ületada, et viia vabadusse ka oma abikaasad ja neli last. Selleks plaanivad nad ehitada kuumaõhupalli ja lennata üle piiri. Kas see neil ka õnnestub?

Neljas lugu räägib meile Tami Oldhamist, naisest, kes jääba merehätta Vaiksel ookeanil 1983. aastal. Naine on üksinda suurel ookeanil 41 päeva!

Viies lugu viib meid samuti ookeanile, seekord Atlandi ookeanile. Selles loos ei ole me vee peal paadis vaid hoopis vee all. 1973 jäävad allveelaevale lõksu Roger Chapman ja Roger Mallinson. Kahe mehe päästmine 500 meetri sügavuselt on äärmiselt keeruline ja võtab kaua aega.

Kuuendas loos oleme Põhja-Ameerika kanjonites. Aastal 2003 seikleb seal Aron Raltston, kes jääb kättpidi kinni kanjoni seina ja liivakivitahnu vahele. Pääsemiseks on mees sunnitud ära lõikama omaenda käe! Uskumatu lugu, aga siiski tõsi.

Seitsmes lugu jutustab meile Poon Limist, kes 1942 oli merehädaline Atlandi ookeanil. Õnneks leiab ta uputatud laeva päästeparve, kus on ka veidi süüa ja juua, kuigi aja möödudes on mees sunnitud sööma toorest kala ja isegi kajakaid. Kokku on ta Atlandi ookeanil üksinda päästeparvel 133 päeva!

Ma ei saa sulle kõiki lugusid ära jutustada, sest siis sa ei viitsigi ise lugeda, äkki? Selles raamatus on lugusid veel karusnahakütist, kes maadles grislidega, kõrbejoksjast, kes on sunnitud ellu jäämiseks Sahara kõrbes joomas iseenda uriini. Kohtume paariga, kes jäid vulkaanipurske kätte, saame tuttavaks mägironijaga, kes saab jagu lumelaviinist Alaskal. Meil on võimalus lugeda lugu endisest jäähokimängijast, kes hakkas hulljulgeks lumelauduriks, kuid ta jääb lumetormi kätte. Juttu on ka kopteripiloodist, kes kukub vulkaani sisse, naisest, kes külmus Norras surnuks, kuid jäi siiski ellu, koopauurijast, kes jääb Saksamaale sügavas ja suures maa-aluses koopas maa alla 5 päevaks. Koopauurija on raskesti vigastatud ja tema päästeoperatsioonist võtab osa 728 inimest! Juttu on veel ka venelasest arstist, kes on sunnitud opereerima iseennast külmas Antarktises. Loeme ka ameerika tudengist, kes vajus vesiliiva sisse, looduskaitsjast, kes peab ellu jääma Kalahari kõrbes Aafrikas jne jne.

Kokku 23 väga põnevat lugu.

Selline väga põnev ja seikluslik raamat on „Eluga pääsenud“. Soovitan kindlasti lugeda.

Christine Nöstlinger „Konrad ehk Laps konservipurgist“

Christine Nöstlinger

„Konrad ehk Laps konservipurgist“

(Pegasus)

Õigupoolest ei meeldi proua Bartolottile lapsed üldse. Seepärast on ta just nagu puuga pähe saanud, kui leiab postipakist endale poja – tubli Konradi konservipurgist. Aga siis muutub Konrad proua Bartolottile nii armsaks, et ta ei taha poisist enam kuidagi loobuda. Ka siis mitte, kui jubedad taevasinised vabrikuinimesed Konradit juba kõikjalt otsivad...

Christine Nöstlinger (s 1936 Viinis) on üks tänapäeva kõige menukamaid laste- ja noorteraamatute autoreid. Ta on pälvinud ka mitmeid mainekaid kirjandusauhindu, sealhulgas Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhinna ja Astrid Lindgreni mälestusauhinna.

Christine Nöstlinger on avaldanud üle 100 laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. Jutustust „Konrad ehk Laps konservipurgist“ peetakse meistriteoseks tema fantaasialugude seas.

See oli alles üsna hiljuti, kui tutvustasin siinsamas Christina Nöstlingeri populaarset laste- ja noorteraamatut „Vahetuslaps“. „Konrad ehk Laps konservipurgist“ on austria laste- ja noortekirjaniku teine väga populaarne ja loetud raamat, kuid ei maksa unustada ka tema kirjutatud raamatuid: „Tulipunane Friederike“, „Greteke, mu kullake“, „Greteke Sackmeier“, „Franzi lood“, „Ah, sa pagan“ jt.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks proua Berti Bartolottiga, kes on veidi naljakas daam, kuna ta kannab üsna kummalisi riideid, värvib oma nägu väga palju ja ütleb iseendale „armas laps“. Proua Bartolotti elab üksinda, sest tema ema on surnud ja härra Bartolotti oli ammugi minema läinud. Oma vanust ei öelnud proua kellelegi ja seetõttu ei teadnud seda keegi. Ja seetõttu oli ta vanus kõikuv, mõnede jaoks oli ta noor, mõnede jaoks vana. Proua Bartolottil on firma, mis müüb käsitsi kootud ja sõlmituid vaipasid.

Proua Bartolottil on ka sõber – härra Egon, kes töötab apteegis. Härra Egon oli härra parimais aastais, ta oli viiekümne viie aastane ja ta sõbrustas proua Bartolottiga kaks korda nädalas. Laupäeval ja teisipäeval. Kord nädalas külastas tema prouat ja korra nädalas külastas proua teda. Koos käidi kinos või teatris, kohvikus, söödi ja joodi veini.

Ja nüüd. Proua Bartolotti oli käinud duši all, istunud kiiktooli, süüdanud sigari ja jäänud mõtisklema, kui helises uksekell. Helises kaua ja nõudlikult. Ukse taga oli pakitooja, kes oli toonud suure, valges paberis paki, mis oli neetult raske. Vähemalt pakitooja ütles nii ja kinnitas, et pakk kaalub vähemalt kakskümmend kilo!

Siinkohal tuleb mainida, et proua Bartolottil oli veel üks veidrus: talle meeldisid sooduskupongid ja tellimislehed ja tasuta pakkumised ja eripakkumised. Oma tellimishulluses oli proua saanud väga iseäralikke asju: seitsmeteistkümnest köitest koosneva loomaleksikoni, terve partii halle meeste niidisokke, plastmassist teeserviisi kahekümne neljale inimesele, kalaskasvatajate ajakirja, 144 hõbetatud teelusikat jpm.

Kuid, mis on see suur pakk? Prouale ei meenu, et ta oleks midagi nii suurt tellinud.

Valge pakkimispaberi sees on suur pappkast, mille sees helesinine laastvill, mille peal oli sinine ümbrik, millel kiri: Proua Berti Bartolottile. Ümbrikus kiri, milles vabandatakse, et proua pidi saadetist nii kaua ootama. Kirjas ka see, et kaup on ettevõttest väljastatud laitmatus seisukorras ja pärast mitmekordset kontrollimist! Laastvilla sees on konservipurk, mis oli nii kõrge nagu meeste vihmavari ja nii jäme nagu kolmekümneaastase pöögi tüvi. Etiketti ei ole. Ühel kaanel oli kiri ÜLEVAL, teisel seisis ALL, küljel seisis: Paberid seespool! Konserv koos paberitega?

Mis võiks olla selle konservi sees? Proua Bartolotti peast käivad läbi puuviljasalat, popkorn, konservliha. 20 kilo konservliha! Seda oleks palju, kuid proua juba teab, kellele ta seda jagaks.

Proua Bartolotti avas konservipurgi, kuid seal ei olnud konservliha. Seal oli keegi, kes ütles: „Tere päevast, kallis ema“ ja noogutas sõbralikult. Proua on kohutavalt ehmunud, sest konservipurgis on krimpsus nahaga kääbus, kelle kortsus suu ütles: „Kallis ema, toitelahus on kaan sees“. Tõepoolest oli seal kotike, millel kirjas TOITELAHUS. Selle all on kirjas: lahustada sisu neljas liitris leiges vees ja valada kohe pärast purgi avamist purgi sisule peale.

Proua Bartolotti tegi nii, nagu kirjas oli. Kui ta oli kõik neli liitrit konservipurgile peale valanud, seisis selle sees poiss, kelle vanuseks võinud pakkuda umbes seitse aastat. Tal oli terve, päevitunud jume, sile, pehme lapsenahk, roosad põsed, helesinised silmad, valged piimahambad ja blondid lokid. Poiss ronis konservipurgist välja ja ulatas prouale ümbriku, mille sees olid ristimistunnistus, kodakondsustõend, mitu vaktsineerimistõendit. Selgus, et poisi nimi oli Konrad Bartolotti, ta on austerlane, Konrad August Bartolotti ja Berti Bartolotti laps.

Firma, mille nime on raske välja lugeda on saatnud proua Bartolottile lapse. Talle endale küll ei meenu, et ta oleks lapse tellinud, kuid äkki tellis selles ammugi minema kolinud härra Bartolotti?

Nii saavad alguse üsnagi humoorikad, veidi kummalised ja raamatu lõpus ka põnevaks minevad sündmused.

Konrad on pärast purgist väljumist sedavõrd väsinud, et jääb kohe magama. Nüüd on proua Bartolottil kiire, et jõuda linna. On ju vaja lapsele osta lasteriided, mänguasjad, lastevoodi, maiustused ja jäätis. Lasteriiete ja mänguasjade valik on pehmelt öeldes kummaline, kuid proua Bartolottil pole ju varem last olnud, eriti veel poisslast.

Konrad ise on igati viks ja viisakas poiss, ta on ka tark ja nutikas. Proua Bartolotti ise seda kõike just ei ole, mistõttu õpetab Konrad vahetevahel ka oma uut ema.

Kõike ma ei saa sulle ära rääkida, sest siis kaob lugemis- ja avastamisrõõm ära, kuid sellest raamatust saada veel teada, kuidas härra Egon ennast Konradi isaks pidama hakkab, kuidas Konrad kooli läheb, kuidas Konrad endale vahva sõbranna saab (selleks on Konradiga sama vana naabritüdruk Kitti Rusika), miks Konrad koolis teiste õpilaste silmis populaarne ei ole, kuigi ta on väga tubli ja tark. Mis juhtub siis, kui selgub, et saadetud konservipurk ei olnudki proua Bartolottile mõeldud, kui firma hakkab Konradit tagasi nõudma. Nüüd on vaja kavalat plaani, mille Kitti, Konrad, proua Bartolotti ja härra Egon välja mõtlevad.

Selline mõnus ma muheda huumoriga raamat on see Konradi-lugu. On palju vahvaid ja humoorikaid sündmusi ning igati lahedad tegelased.

Vahvad pildid on joonistanud Annette Swoboda.

Maris Sööt „Emaga kahekesi. Vanemate ja laste kooslugemise raamat“

Maris Sööt

„Emaga kahekesi. Vanemate ja laste kooslugemise raamat“

(Pegasus)

Kogu pere raamatutest „Isaga kahekesi“ ja „Mammu hakkas reisiselliks“ juba teada peategelane ei seikle seekord unistustes ega mööda ilma, vaid satub isemoodi meelterännakule. Koos emaga. Salapärane laegas oma veidra sisuga käivitab hoogsa mängu, mida lustivad kõik asjaosalised. Kui lased end kaasa kiskuda, saad lisaks meelelahutusele ka meeletarkust juurde. Ülemeelikut meeltemöllu!

Maris Söödi raamatuid, milles tegutseb Mammu, oleme ka varem lugenud. Nii on tema sulest ilmunud raamatud „Isaga kahekesi. Vanemate ja laste kooslugemise raamat“ ja „Mammu hakkas reisiselliks“. Ka uus raamat „Emaga kahekesi“ on üks igati vahva lugemine.

Seekord on Mammu ja tema ema nende suvemajas. Seal leiab Mammu verandalt ühe veidra kasti. Eelmisel õhtul seda seal ei olnud. Kes on selle sinna jätnud? On see äkki aarde laegas? Mis seal sees on?

Üheskoos avatakse kast, mis lõhnab nagu India. Kasti kaane siseküljele on kirjutatud: „Meelte teritamise riistad“. Seal on ka kiri, milles öeldakse, et nad on leidnud ühe eriti toreda mängu – meelte teritamise mängu. Laekas peituvaid ülesandeid ning hinge ja lustiga kaasa mängides võite jõuda tähtsate avastuste, saladuste ja üllatusteni. Nii iseenda, oma kaaslaste kui ka maailma kohta. Kõlab igati põnevalt! Mängu eesmärk on üllas ja süsteem lihtne. Selgub, et kõik selles kirstus on nüüdsest leidjate oma. See peaks panema neid uurima ja arendama oma meeli. Haistmist, kuulmist, nägemist, kompimist ja maitsmist. Kõik mängud, reeglid, ülesanded, ideed ja muu vajaminev on selles kirstus olemas. Karbid on nummerdatud. Mulle tundub, et Mammu ja tema ema on saanud suvepuhkuseks ühe väga huvitava ja põneva mängu, nagu ütleb raamatu autor – meelte mängu.

Mammu ja ema otsustavad mängida – alustatakse sinisest karbist – lõhnameelest.

Alustuseks tuleb suurest sinisest ümbrikust valida endale sobiva nimega mask. Lõhnameele ülesanded tuleb lahendada mask peas. Maske on kuus: Lõhnatõlk, Nöpsik, Luhvtinina, Nuhutaja, Ninaerk ja Nuusik. Mammu tahab olla Lõhnatõlk, ema on Nuhutaja.

Esimese ülesandena tuleb panna mask pähe ja silmad kinni, tuleb olla hästi tasa ja olla lihtsalt seal, kus oled. Tuleb lihtsalt tunnetada, nuusutada, keskenduda ainult oma ninale. Mis lõhnu tunned? Nimeta. Kirjelda. Seejärel loe üles kõik, mis sulle ümbrust nuusutades pähe tuleb, mida välja tahad öelda ja lindistada võib neid mõtteid ka.

Mammu lesib võrkkiiges ja tema tunneb päikese, pärnaõite, mesimummude, kärbeste, mere, tuule, metsa, niidetud muru, emme, issi, koer Figaro ja kass Muska lõhna. Väga palju lõhnu, kas pole. Ema tunneb suvekodu köögis taluköögi, kohvi, koera- ja kassikrõpsude, vabaduse lõhna. Väga palju väga lahedaid lõhnu!

Teise ülesandena tuleb kirja panna kõik pähetulevad sõnad, mis on nina ja nuusutamisega seotud, lisaks veidrad ütlemised, mis meenuvad. Autor nimetab seda „sõnasõelaks“. Nii meenuvad näiteks nospel, aroom, hais, hõng, nosu, nuusklema, lehk, lõhnapilv, ninni, mineviku hõng, lõhnab pettuse järele, haistan halba jne.

Edasi tuleb võtta sinisetriibuline pappkast. Seal on viis kaanega klaaspurki. Mask ees, silmad kinni, tuleb need kordamööda avada, nuusutada, püüda ära arvata, mis igaühes sees on. Piiluda ja puudutada ei tohi, tuleb kirjeldada lõhnu. Auto on joonistanud pildid purkidest, mistõttu lugeja näeb, mis seal sees on, lisaks Mammu ja ema ettepanekud, mis nende arvates sees on. Mis on purkides? Tundub, et neis on lepatriinud, käbid, sidrunid, nõgesed ja saiake. Mammu ja emme arvavad ära kumbki ühe lõhna.

Paneme purgid kõrvale. Järgneb lõhnapantomiim. Tuleb sõnu kasutamata väljendada ainult kehakeele abil kas oma lemmiklõhna või kõige vastikumat lõhna. Mängukaaslane peab ära arvama, millega tegu. Mammu etendab metsmaasikahullust, ema etendab leitud surnud hiire lõhna.

Seejärel on ka lugejal võimalus mõtiskleda mitme küsimuse üle – kuidas lõhnameel on sind aidanud või äkki isegi mingis olukorras ära päästnud; mismoodi aitab haistmismeel sul maailma nautida; mis sa arvad, kuidas oleks elada päris ilma haistmismeeleta; kas seda meelt tuleks hoida ja arendada, kuidas?

Ja üks ülesanne on veel. Tuleb teha oma lõhnameele kohta kokkuvõte. Mis tahes vormis. Mammu kirjutab väga vahva loo, milles kinnitab, et hakkas veel rohkem oma nina armastama, sest nina on tegelikult ikka nii ilus ja osav. Olgugi, et on nöbinina. Olgugi, et ninal on peal ja ümber 101+ tedretäppi. Ema kirjutab väga ilusa ja laheda luuletuse, mille pealkirjaks on „Ninade ülistuseks“.

Lõhnameel sai läbi, kuid selles raamatus on veel samasuguseid vahvaid ja põnevaid ja lahedaid ülesandeid, mänge, küsimusi, jutte ja luuletusi ka kuulmis-, nägemus-, kompimis- ja maitsmismeele kohta. Loomulikult on kõik meeled väga-väga tähtsad.

Kui kõik meelemängud läbi saavad, siis kas Mammu ja ema on teritatud meeltega? Kas nad on teravmeelsed? Vaimukad? Võib olla tõesti. Teravad meeled moodustavad omamoodi nõiaringi, mille keskel lustib ja muheleb rõõm ja naer. Kõige lõpuks tuleb meelerahu. Mis see meelerahu veel on? See on see, et meeled on rahul. Kõigega.

Kes on selle kirstu/kasti suvemaja verandale jätnud ja miks?

Kui jõuad raamatu viimase leheküljeni, siis saad teada.

Väga lahe raamat, mida on ju võimalik ka ise kaasa mängida. Kõige parem isegi nii, et loed raamatu lõpuni ja mõtled välja, millised ülesanded võid ise teha, et oma meeltega paremini tuttavaks saada.

Vahvad illustratsioonid on teinud raamatu autor ise.

Hannu Mäkelä „Härra Huu kolib ära“

Hannu Mäkelä

„Härra Huu kolib ära“

(Pegasus)

„Härra Huu kolib ära” on järg raamatutele „Härra Huu” ja „Härra Huu saab naabri”.

Härra Huu on tänapäeva Soome lastekirjanduse armastatuim tegelaskuju. Üksi oma hütis elav mustakuueline väike mees hirmutab öösiti lapsi ja teeb vanaisalt õpitud nõiatempe. Ometi vajab ta mõnikord ka ise laste abi ja seltsi.

Sarja kolmandas raamatus sunnitakse Härra Huu oma koduhütist välja kolima, sest see jääb ette uue tee ehitusele. Kui Härra Huu lõpuks mõistab, et ta ei näegi und, tuleb tal silmitsi seista hirmutava linnaelu ning linnakorteri arusaamatute mugavustega. Õnneks kohtab Härra Huu uues elupaigas ka mõnd vana sõpra ja tuttavat.

See on üsna lühikese aja jooksul juba kolmas härra Huust ja tema juhtumistest pajatav raamat, mis eesti keeles ilmub. Algupäraselt ilmus raamat soome keeles juba 1975. aastal, eesti keeles ilmus see esimest korda 1985, kuid mustakuuelise nõiatempe oskava mehikese lood sobivad suurepäraselt lugemiseks ka praegu. On ju härra Huu juhtumised seotud veidi nõiamaailmaga, siis on salapärast looduse ürgset kutset, muhedat huumorit ja annus põhjamaist nukrameelsust. Kui raamatu oled lugenud, siis on sees selline mõnus tunne, et oled lugenud midagi väga vahvat.

Lähme raamatu sündmuste juurde. On sügis. Väljas sajab ja sajab ja sajab. Härra Huu on hakanud öösel ärkvel olema. Ta ise ka ei tea selle põhjust. Võib olla on see sügisest? Ühel õhtul kuuleb härra Huu veidrat katkematut kuminat, kauget ja vaikset. Mis võiks see küll olla? Kas on see vihm või midagi muud. Härra Huu katsetab kodus vihmaheli, kuid see jääl ei ole vihma oma.

Sügis on loomulikult liiga pikk ja masendav. Keegi ei käi külas ja ka härra Huul pole tahtmist külla minna. Isegi lapsed hoiavad eemale. Admiral Õllekõht on vaikseks jäänud, papagoi Truudus on samuti ära läinud. Ka majahiir on põranda all imelikult vait. Kõik on peatunud, igaüks elab oma väikeses maailmas.

Ühel päeval läheb mürin eriti tugevaks. Härra Huu vaatab aknast välja ja märkab, et admiral Õllekõhu laeva ei ole enam näha? Isegi aeda ei ole enam! Laeva ja aia kohal on auk ja augu serval on kaks tohutut masinat, suured kopad õieli. Kopad kisuvad maast õunapuid, songivad maad ja lähenevad härra Huu hütile. Kohe tulevad nad läbi seina sisse!

Hetk hiljem koputatakse uksele. Alguses õrnalt, siis tugevamini ja lõpuks taotakse rusikaga! Sisse astub kaks tursket meest, kollased kiivrid peas, saapad porised. Mehed uurivad miks härra Huu ikka veel oma hütis on, miks ta ei ole seal, mis nende paberites kirjas on – härra Huu peaks olema linnas, aadressil Merimehe tänav kuus, viies korrus. Härra Huu pakub meestele teed, kuid hetk hiljem hakatakse härra Huu asju pakkima ja neid auto peale kandma. Lugeja saab teada, et ehitatakse uut autoteed, mille käigus lammutatakse ka härra Huu väike hütt. Härra Huu peab kolima linna. Härra Huu ei suuda seda uskuda, äkki on see lihtsalt uni?

Edasi olema juba linnas. Härra Huu on korteris ja on selge, et see pole siiski mitte klihtsalt uni, vaid karm reaalsus. Esialgu on kõik härra Huule äärmiselt võõras, sest on ta ju harjunud eluga oma väikses, tagasihoidlikus hütis. Korter on ilmatuma väike, sest härra Huule tundub, et üks toake on nagu kummutisahtel, teine tuba on nagu karp. Härra Huu soovib teed teha, kuid suuri probleeme valmistavad talle nii pliit, kraan kui ka kraanikauss. Kust saada vette, kus seda keeta? Härra Huu üritab elektripliidi alla isegi tuld teha. Lõpuks saab ta siiski tee valmis ja pärast seda läheb ta magama.

Järgmisel päeval külastab teda majanaaber Karl Rebane, kes ühtlasi hoolitse ka maja heaolu eest. Mees kontrollib härra Huu korteris veekraane ja lubab härra Huu korteriuksele ka uue nimesildi panna. Enne härra Huud elas seal keegi Armas Jänes. Samal päeval hakkab härra Huu oma kotte ja kaste avama, mis maalt kolides kaasa sai võetud. Ühest kotist otsib ta kuivikuid, kuid leiab sealt hoopis hiire, kes on kuivikutagavara ära söönud! Hiirest saab härra Huule vahva korterikaaslane, kuid kuvikud on siiski otsas. Härra Huu otsustab, et tuleb minna linna, otsida mõni pood, kust saaks osta kuivikuid. Midagi härra Huu siiski argielust ka taipab.

Enne linnaminekut tuleb härra Huul maja esimesele korrusele jõuda, ja selleks peab ta kasutama lifti. Liftiga saab palju nalja, kuid esimesele korrusele meie mehike siiski pääseb. Siinkohal mainin vahvat nalja – härra Huu märkab omal korrusel, et tema naabriteks on Ronk, Saarmas, Karu ja Wares. Härra Huu mõtleb, kas ta on sattunud elama loomaaeda, kus loomi raha eest inimestele näidatakse.

Esimesel korrusel kohtub härra Huu väikese tüdrukuga, kes on Karl Rebase tütar. Väikese tüdruku nimi on Lotta ja härra Rebane lubab tüdruku härra Huuga kaasa linna teejuhiks. Lotta arvab, et härra Huu on hoopis nukk, mille isa on lubanud talle juba ammu kinkida.

Poodi härra Huu jõuab, kuid seal sekeldused jätkuvad. Kuivikute ostmiseks on vaja raha, kuid härra Hull on ju ainult vanad kuldmündid. Müüja saadab härra Huu kullaassepa juurde, kus selgub, et kuldmünt on väga väärtuslik (kusjuures neid on härra Huul kodus ju palju), kusjuures tegemist on lausa vana mereröövlite aardega. Kullassepp kirjutab välja tšeki, kuid ka sellega ei saa ju veel kuivikuid osta. Härra Huu peab minema panka, et tšekk rahaks vahetada. Kuna summa on suur, siis soovitatakse härra Huul avada arve, teha arveraamat ja alles seejärel saab ta hunniku rohelisi pabereid. Härra Huu esialgu ei mõista, et need rohelised paberid ongi raha. Pärast mitmeid sekeldusi saab härra Huu ka kuivikud ostetud.

Koju tagasi jõudes ei suuda härra Huu korterisse siseneda, sest uks on ju kinni. Kuidas see lahti saada? Õnneks aitab teda naaber, kel nimeks Mooses Karu. Tema on pensionär, kes arvab, et härra Huu on üks väga lapseohtu tegelane, mistõttu ta ei tea, et kummaline metallitükk tuleb panna ukse sisse auku ja keerata. Härra Huu ei mõista, et kummaline metallitükk ongi võti, sest metsas tal ju ust lukku ei olnud vaja panna.

Nagu näed, siis on raamatu algus igati humoorikas. Veidi nukrameelne on ka, kuid siiski saab ka naerda.

Kõike ma ei saa ju sulle ära rääkida, sest sel juhul muutub lugemine igavaks, kuid selles osas saate teada, kuidas härra Huu tööle läheb, miks ta seal ainult tund aega vastu peab. Käime härra Huuga mere ääres. Meie peategelane saab teada härra Karu abiga sedagi, et tema korteris on ka elektrivalgus, sest seni oli härra Huu ka linnas istunud küünlavalguses. Uudistame ka härra Karu valmistatud igavesti põlevat lampi, mis nii väga igavesti ei põlegi. Saame tuttavaks ka härra Huu ebameeldiva naabrinaise Adalmena Ronga ja tema koera Jeppega, kohtume ka härra Huu korteris elava seinaolendiga, sattume härra Huuga linnas liikluskeerisesse, kus peategelane peab kasutama nõidust, et mitte auto alla jääda. Härra Huu kohtub ka admiral Õllekõhuga, ta käib otsimas oma koduhütti, mille asemel ongi nüüd autotee. Käime ka tsirkuses, kus ka härra Huu satub areenile. Tsirkuses kohtub ta oma vanade sõprade, lastega – Timppa, Rimma ja Mikko on samuti tsirkuses ja elavad samas linnas. Tsirkuses on ka meistervõlur E. Wares, kes osutub hoopis härra Huu vanaks tuttavaks Ernestiinaks, kes on härra Huu tõttu nõiariigist välja visatud. Nüüd elab Ernestiina härra Huuga ühes majas.

Raamatu lõpus saab härra Huu ühe kirja, mis viib asjad selleni, et härra Huu...

Mida härra Huu teeb, selle pead sa ise välja selgitama.

Selline väga vahva ja mõnus raamat on see „Härra Huu kolib ära“. Ta mitte ei koli ära, ta on sunnitud ära kolima ja linnas hakkama saama, kuid mehikesel on hinges igatsus. Igatsus oma hüti ja looduse järele, kuid ka linnast võib leida loodust, vähemalt mere peategelane leiab.

5+ lugemine.

Silvia Rannamaa „Nösperi Nönni Natuke“

Silvia Rannamaa

„Nösperi Nönni Natuke“

(Hea Lugu)

Kui vana kuulus nõiamoor Nösperi Nönn siit ilmast lahkuma peab, jääb suurde sohu inimeste avitajaks tema tütar Natuke. 

Vesikupust loodud tüdruk pole eriti hakkaja nõianippe õppima, kuid on see-eest nutikas. Nii annab ta noorele kuningale mitut puhku head nõu. Kui too soovib teada, kuidas enda kõrvale troonile sobivat kuningannat leida, soovitab Nösperi Nönni Natuke tal kuulata oma südant. 

Lisaks nimiloole on raamatus jutud „Kaapekakuke“, „Kuningatütar Kadekopsik ja Printsess Päikesekiir“, „Suur mäng“ ning „Väike värvitu“.

Silvia Rannamaa kaunis muinasjuturaamat „Nösperi Nönni Natuke“ ilmus esimest korda juba 1977. aastal (raamatu teine trükk on aastast 2001).

Mäletan seda raamatut oma lapsepõlvest, sest sel aastal läksin teise klassi. Kõike lugusid ma sellest raamatust loomulikult ei mäleta väga täpselt, kuid eriti hästi on meelde jäänud lugu ühest kaunist ja lihtsast nukust ning ühest vahvast Trolli-poisist. Nüüd õnnestus seda lugu uuesti lugeda ja see on tõepoolest väga vahva lugu. Selle loo pealkiri on „Suur mäng“, kuid raamatus on veel mitu ilusat muinasjuttu.

Silvia Rannamaa on lisaks sellele raamatule kirjutanud veel mitu väga kuulsat ja populaarset laste- ja noorteraamatut, nagu „Kadri“, „Kasuema“ ja „Väikese käpa jälg“.

Selle raamatu esimene muinasjutt on kirjutatud luulevormis ja tegelikult võiks seda nimetada ka raamatu sissejuhatuseks. Selle pealkiri on „Kaapekakuke“. See lugu viib meid kummalisee maale, mis mahub vanaema vanasse jutuveskisse. Hallipäine eideke seda lugu jutustabki. Olnud kunagi üks iseäralik maa, kus kõik asjad kasvasid puu otsas. Isegi püksid, müts ja särk kasvasid puu otsas. Sellel maal oli ka kuningas, kuningal oli emand, poeg ja tütar, kuni sündis veel üks tütar, kellest sai lihtrahva lemmik. Tema nimeks pandi Rosamunde-Kuningunde, kuid rahvas kutsus teda lapselallikeseks, mängukannikeseks, vesinupukeseks ja kaapekakukeseks. Tüdruk ise oli hästi lihtne, muudkui kinkis ja jagas, andis ja aitas. Tema oli kõige noorem, kõige parem, Halli Eide lapselaps.

Teine lugu on juba pikem muinasjutt ja kannab pealkirja „Kuningatütar Kadekopsik ja printsess Päikesekiir“. Elas kord lesk kuningas oma ainukese ja ilusa tütrega. Tütar oli ilus, aga iseloom oli seevastu üpris hirmus. Ta oli alailma tujust ära, tusane ja tige. Oleks veel, et asja pärast. Aga tema lihtsalt kadedusest. Ta oli nii kade, et lasi kuule kardinad ette tõmmata, lilled kogu kuningriigis juurtega välja kitkuda ning kõik vähegi kenamad tüdrukud pidid end tema käsul kotiriidega katma. Täitsa hirmus inimene kohe! Rahvas hüüdis teda kuningatütar Kadekopsikuks.

Ühel päeval sai Kadekopsik kuulda, et naaberkuninga tütrel, rõõmsal ja rõõsapõselisel, keda printsess Päikesekiireks kutsuti, olevat kaelas igavese nooruse imekee. Nii kaunis, et teist sihukest seitsme kuningriigi peale kokku olemas ei ole.

Kade kuningatütar läks seda kuuldes korrapealt näost rohelikeks nagu kitsejuustu koor. Teadjad tohtrid uurisid kuningatütart ja kinnitasid, et kuningatütre nahk ei lähe heledaks enne, kui kuningatütar kadedusest lahti on saanud.

Seepärast kuulutas kuningas välja võistluse: kes toob tema tütrele niisama kauni kaelakee, nii et tema tütre nahl jälle heledaks muutub, saab kuningatütre endale ja pool kuningriiki peale selle. Uhke värk!

Vaatamata sellele, et kuningatütre iseloom oli kõikidele teada, hakkasid mehed mehed merepõhjast pärleid püüdma. Püüdsid nii palju ja kaua, et meri tormiseks muutus. Osad mehed läksid mägedesse varasid välja kaevama. Puurisid, uurisid, kaevasid seni, kuni kuningriigi kaks suurimat mäge kokku kukkusid. Kolmandad olid läinud kõrbe, kus hakkasid kulda otsima ja kaevama. Kaevasid seni, kuni jõudsid teisele poole maakera välja! Auk oli suur ja sügav, nii et kuninga kuulus ratsavägi sinna sisse kukkus. Uskumatu lugu.

Kuid kosilasi tuli palju. Keed olid uhked, kuid kuningatütrele need keed ei meeldinud. Kuningatütre nägu oli ikka roheline ja kosilased pandi hoopis vangitorni. Lõpuks oli kuningriigis järgi üks noor mees, kes ei kavatsenudki võistlusest osa võtta. See oli vaese mehe viimane poeg, kes oli rõõmsameelne karjus.

Kuningas käsutas karjuspoisi enda juurde ja andis talle käsu naaberkuninga tütre käest kaelakee ära tuua. Ilma selleta ei tasu tagasi tulla, sest sel juhul pannakse ka karjuspoiss vangitorni.

Kas vahva karjuspoiss saab kaelakee kätte? Kas ta saab selle kätte kavaluse, nutikuse või hoopis headusega? Äkki läheb ka temal kehvasti? Ütlen sedasi, karjuspoisil lähebki esialgu veidi kehvasti, kuid lõpuks läheb kõik igati hästi!

Kolmas lugu selles raamatus on „Suur mäng“, millest ma eespool paar sõna rääkisin. See on üks väga ilus ja armas muinasjutt.

Elas kord Noor Kunstnik, kellele tehti ülesandeks mõtelda välja väike nägus nukk. Kunstnik otsustas teha armsa nuku, hästi mängumõnusa kasvuga, patsidega ja ei mingeid sitsikesi ega satsikesi. Kunstnik ei pane Nukutüdrukule mängusilmi, ta hoopis maalib need nukule. Silmad on nagu šokolaadisilmad, lisaks veel pisike punane suu. Kunstnik annab nukule ninaotsale musi ja sõnub omatehtud nukutüdrukule salamisi südame sisse. Noor Kunstnik kahetseb seda hetk hiljem, kuid juba on hilja. Tehtud, mis tehtud.

Nukutüdruk viiakse vana mereäärse linna mänguasjapoodi. Kuna ta müüjatele mitte üldse ei meeldi, sest ta on liiga lihtne ja tavaline ning moes on hoopis välismaised ja uhked nukud, siis tõstetakse Nukutüdruk üksinda kõrgele nurgariiulile. Nii ei näe teda mitte ükski ostja, ei laps ega täiskasvanu. Nukutüdruk on kurb ja väga õnnetu, tal on ju tegelikult eriti raske sellist asja taluda, sest tal on ju ka süda sees.

Järgnevad sündmused toimuvad mänguasjapoes. Uhked ja ilusad välismaised nukud hakkavad Nukutürdukut kiusama ja narrima. Tema kohta räägitakse igasugu inetusi, kusjuures väike Nukutürduk ei suuda mõista miks teised nukud sedasi käituvad. Õnneks segunevad selles muinasjutus Mängumaa ja  Muinasjutumaa, sest Nukutüdruk saab mänguasjapoes endale sõbra – Muinasjutumaalt on pärit vahva, abivalmis Trolli-poiss, kes pole samuti mitte kena välimusega, kuid väga sõbralik ja heatahtlik.

Kuid, kas Nukutürduk ja Trolli-poiss saavad endale ka uued pered, lapsed, kes hakkaksid nende eest hoolitsema? Selleks on vaja jällegi Halli Eidekese abi.

Neljas muinasjutt on raamatu nimilugu „Nösperi Nönni Natuke“. See räägib vanast nõiast, kel nimeks Nösperi Nönn. Ta annab on vahva nõid, kes annab igasugu nõu, isegi kuningad ja kuningapojad käivad tema käest abi saamas. Vana nõid on tõepoolest vana, sest nõiad elavad 700 aastaseks ja ta otsustab endale järglase hankida. Nii võlub/nõiub ta väikesest kollasest vesikupust endale tütre, kes saab nimeks Natuke. Temast saab ilus, noor neiud, kes nõia moodi ei ole. Ta on küll nutikas, tark, sõbralik ja abivalmis. Vahvad omadused küll, kuid mitte väga nõialikud. Isegi luuaga ei taha ta lennata.

Lõpuks vana nõid peab lahkuma, sest 700 aastat on täis saanud. Ta annab tütrele edasi õpetussõnad ja kinnitab, et türduk ei tohi inimesele tunda anda, et on vesikupust valmistatud. Siis on tema laul lauldud. Pisarad on inimlik nõrkus, nõiad peavad olema tugevad!

Ei möödu palju aega, kui Natukese juurde tuleb nõu küsima nägus Kuningapoeg, kes tegelikult on just äsja kuningaks saanud. Noor nõid ja noor kuningas. Natuke annab kuningale ainult head nõu – ta ei luba hukata vange, nad tuleb hoopis vabaks lasta. Ta ei luba vallutusretkele minna, ei mingit sõda.

Mis juhtub siis, kui kuningal tuleb hakata endale naist otsima? Kas see võiks olla Natuke? Tõepoolest, miks mitte? Kuid kõik ei lähe nii, nagu lugeja tahaks.

Viies, ühtlasi viimane lugu on „Väike värvitu“. See jutustab muinasjutulise loo väikesest, värvitust lillekesest, kes kasvab suurte kadakate vahel. Keegi ei näe ega märka teda. Lilleke on seetõttu õnnetu, sest ta tahaks rõõmu valmistada, ta tahaks anda maailmal ka lillelapsi. Lugu on hästi ilus ja armas, kuid ka üsna nukker, sest siis, kui lilleke leitakse, on lõpplahendus üsna ootamatu.

Väga kaunid pildid on raamatusse joonistanud Silvi Väljal. Tema on illustreerinud veel mitu väga ägedat lasteraamatut, nagu „“Kobrulehe“ kroonika“, „Jussikese seitse sõpra“, „Jutte lindudest“, „Jänesepoeg, kes luuletas“, „Kirju liblikas“, „Kuldlaevuke“, „Külaliste leib“, „Pani timmi viiul“, „Pesukaru pesupäev“, „Päikese perekond“, „Siledad ja karvased“, „Targasti tehtud“ jpt. Lisaks veel igasugu õpikud, aabitsad ja laulikud.

Timo Parvela „Ella. Ettevaatust lapsed!“

(Ajakirjade Kirjastus)

Mina olen Ella. Ma käin ikka veel teises klassis ja meie õpetaja armastab meid. Pealagi ta sõrmed sügelevad, süda pakatab, peas tulvab, kurgus pitsitab ja kõhus koriseb. Meie kõigi meelest on õpetaja päris kehvas seisus, ehkki kooliaasta algas alles kümne minuti eest. Ma arvan, et me peame teda aitama.

Ella ja tema sõbrad on veendunud, et õpetaja on haige. Nad otsustavad ta terveks ravida. Läheb tarvis karantiini, hiidnokkloom-lendoravat, kooliinspektorit, palju haridust, indiaani peakatet, veel kooliinspektoreid, seaduseelnõud, kunstinäitust ja televisiooni võttegruppi, enne kui õpetaja toibub ja kõik on jälle endine. Või kas ikka on?

Usun, et paljud väikesed raamatusõbrad on rahul, sest ilmunud on uus raamat Ella-raamatute sarjast. Eesti keeles on see juba kuues Ella-raamat. Varem on ilmunud raamatud „Ella ja sõbrad 1“, „Ella ja sõbrad 2“, „Ella Lapimaal“, „Ella ja rokkstaar“ ja „Elle merereisil“. Nii nagu eelmistes raamatus, nii ka selles raamatus ootab lugejat ees paras kogus nalja ja huumorit ning lahedaid ja kaasakiskuvaid sündmusi. Ja jällegi toimetavad lugeja ees väike Ella ja tema sõbrad/klassikaaslased: Pate, Hanna, Tuukka, Tiina, Samppa, Pukari ja loomulikult ka nende veidi saamatu õpetaja, muideks, meesõpetaja.

Ella on selles raamatus juba teises klassis. Suvi on lõppemas ja raamatu alguses algab ka kool. Raamatu jutustajaks ongi Ella, kes kinnitab, et nende õpetaja käitub viimasel ajal pisut kummaliselt. Õpetaja kinnitab, et armastab oma õpilasi ja armastab oma tööd ja ta lausub tunnis väga kummalisi hüüdlauseid, näiteks seda, et üheskoos sammutakse vaimuvalguse poole, nii et jalad löövad tuld. Ja seda, et tema on nende õpetaja, tulgu või surm. Õpetaja kinnitab, et ta on õnnelik, kuid tema põsel veereb pisar.

Ella ja tema sõbrad on mures, mis on õpetajaga lahti. Väikesed lapsed ei suuda õpetaja jutust aru saada, et õpetaja on lihtsalt õnnelik, et kool algab, et ta näeb taaskord oma õpilasi. Kuna ta kirjeldab oma õnne väga kummaliselt, siis ongi lapsed murelikud. Nemad arvavad, et õpetaja on jälle väljapressija küüsis, et ta on armunud, et teda ähvardatakse kodust välja tõsta.

Tuukka tõdeb, et õpetaja on haige. Hetk hiljem palub õpetaja lastel kirjutada luuletuse „Mis on õnn?“ Lapsed lootsid, et nad hakkavad kirjutama hoopis kirjandit „Minu suvi“, kuid ei. Õpetaja kirjutab tahvlile ka ise luuletuse „Mis on õnn?“ ja seegi on vägagi kummaline „sõnavõtt“.

Edasi oleme Ella ja sõpradega vana mahajäetud maja aianurgas, lapsed istuvad suurel kivil, mis asub üsna pargi lähedal. Ka see mahajäetud maja ja suur kivi on selles loos väga olulisel kohal. Ella arvates on see maailma parim kivi. Suveõhtutel on kivi mõnusalt soe ja talvel on sellelt tore lumehange hüpata. Lapsed arutlevad selle üle, et õpetaja on arvatavasti siiski suures hädas, kindlasti on tal mingi jube haigus. Tiina arvab, et see võib-olla isegi ohtlikum kui ostupalavik. Hanna lisab, et õpetaja ise kindlasti ei teagi, et hädas on. Tuukka arvab, et see võib olla salakaval tõbi, mis muudab inimese õnnelikuks, nii et nakatanu ei saa isegi aru, et ta haige on. Selline haigus on kindlasti jube ohtlik. Tuukka on kindel, et selliste sümptomite kohta tuleb kindlasti küsida arstilt nõu.

Seejärel näevad lapsed, et õpetaja jalutab oma koeri Koid ja Otti (jah, just sellised nimed koertel on), kes ei olnudki koerad, vaid pooleldi koiotid. Ja õpetaja ei jalutanud koeri, vaid vastupidi.

Lapsed varjuvad, sest nad ei taha õpetajaga enne kohtuda, kui on selge, mis tal viga on. Äkki kuulevad lapsed pealt kummalist vestlust. Õpetajaga räägib, kuid kellega, kas koertega? Ja kas õpetaja koerad räägivad talle vastu? Lapsed märkavad siiski, et õpetaja vestleb kahe mehega, kellel on peas kollased kiivrid. Mehed kinnitavad, et suur kivi tuleb sealt kõrvaldada ja vana mahajäetud maja asemele plaanitakse ehitada kortermaja! Kuna kivi on ka õpetaja ja tema koerte lemmikpaik, siis on õpetaja sellele lammutamisele vastu. Ta tõdeb, et kivi ei tohi õhku lasta ja ta kuulutab selle looduskaitsealaks. Loomulikult ei huvita see ehitajaid, sest neile on antud teised ülesanded.

Järgmisel päeval lähevad lapsed kooliarsti vastuvõtule. Pate peaks edasi andma kõik need sümptomid, mis laste arvates õpetajat vaevavad. Pate kinnitabki, et tema kõrvus undavada sireenid, tal on paha maitse suus, kõhus valutab ja koriseb miski, jalad löövad tuld, surm on lähedal, kuid ta on väga õnnelik.

Arst teeb Patest kolm pilti ja määrab ta haiglasse täiendavatele uuringutele. Lapsed tahaksid Patet haiglasse vaatama minna, nad joonistavad endale näkku täpikesi, et äkki saavad ka nemad haiglasse. Veidi hiljem on neil päriselt täpiksed näos – tundub, et neil on tuulerõuged.

Õpetaja sõidutab lapsed haiglasse oma uhiuue autoga, mida ta just vahatas ja tolmu võttis. Auto on õpetajale väga kallis, mistõttu hoiab ta seda ja sõidab sellega väga aeglaselt. Teised juhid annavad talle signaali, mis õpetajat ärritab, nii et ta peab auto kinni ja läheb ühe ärritunud autojuhi juurde, et sellega veidi rääkida. Nii peab õpetaja ristmikul väga uhke kõne, milles ta tõdeb, et maailma tuleb avastada laste kombel, avatud silmadega ja kiirustada ei tohi, et hiljem mitte kahetseda. Tuleb sõita aeglaselt. Tuleb märgata lapsi! Autojuhid plaksutavad, keegi teeb õpetajast pilti ja lõpuks sõidavad lapsed haiglasse politseieskordis.

Haiglas selgubki, et lastel on tuulerõuged. Hanna nooremal õel oli sama haigus ja see on üsna nakkav. Näib, et ka õpetaja on tuulerõuged saanud, sest ka tema näol on punased täpikesed. Õpetaja üritab küll selgitada, et see on võimatu, sest ta on tuulerõugeid juba põdenud. Ta kinnitab, et tal on kindlasti mingi kutsehaigus – tal võib olla allergia õpilaste vastu?

Järgmisel päeval õpetajal enam täppe ei ole. Kas see on imeline paranemine tuulerõugetest? Haiglas märkab õpetajat haiglaõde, kes kinnitab, et mees on talle äärmiselt tuttav! Selgub, et õpetaja on pääsenud oma pildiga päevalehte, no sellega, mis temast tehti, kui ta eelmisel päeval ristmikul sütitavat kõnet pidas. Ajalehes on lugu, mille pealkiri on „Mees, kes peatas rutu“. Õpetajast on saanud argipäeva sangar!

Lapsed on neli päeva haiglas ja siis on nad jälle terved. Kooli minnas märkavad nad, et klassis on vargad käinud. Klassis on kadunud koolipingid, seinakaardid, õpetajalaud. Klassis on maas paks kirju vaip, mis katab terve põranda. Vaiba keskel on väike padi, mille peal istub õpetaja, jalad naljakalt ristamisi. Õpetajal on seljas haiglast kaasa võetud valge kittel ja näos on jälle punased täpid. Õpetaja räägib lastele, et nende ümber on liiga palju asju. Püüelda tuleks lihtsama elu ja mõtteviisi poole. Koolis hakatakse käima nii nagu ennegi, kuid kõik üleliigne jäetakse kõrvale. Isegi õpikuid pole vaja! Edaspidi on laste ainsaks õpikuks nende oma mõistus. Isegi koolilõunat pole vaja, kui vaim on toidetud, siis pole tarvis kehale mõelda. Ülesandeid ei ole, sest elu on laste ülesanne. Vägagi põnevad ideed, kuid näiteks koolidirektorile need mõtted ei meeldi mitte sugugi.

Õpetajal on ka kodus muresid. Õpetaja naine ootab teist last ja nende praegune korter on juba praegu neile liiga väike. Neil oleks vaja suuremat korterit. Õpetaja arvab, et võiks üleliigsed asjad ära visata, siis on rohkem ruumi. Õpetaja naine arvab, et võiks hoopis õpetaja auto ära müüa, mistõttu ka õpetaja saab aru, et on vaja uut korterit.

Ja võib-olla on punased täpikesed hoopis allergia koerte vastu?

Siinkohal ma oma jutustuse lõpetan, sest muidu räägin sulle kõik ära ja siis on sul igav lugeda.

Mis saab edasi?

Õpetaja jätkab võitlust kivi ja mahajäetud maja eest.

Õpetaja kinnitab ehitajatele, et see kivi on hiidnokkloom-lendorava pesakivi! Mis loom see veel on?

Kas õpetaja jätkab muudatustega koolis?

Miks külastab kooli kooliinspektor?

Kas õpetaja on abiellunud koolidirektoriga?

Kas õpetaja on tõepoolest meisterõpetaja?

Miks tahavad näha tema tundi kooliinspektorid välismaalt?

Mis juhtub õpetaja ja lastega kunstinäitusel?

Miks tahetakse teha õpetajast lugu televisiooni?

Mis juhtub parlamendis, kuhu lapsed ja õpetaja lähevad?

Mis juhtub suure kiviga parlamendis? J

a veel. Mille vastu õpetaja ikkagi on allergiline?

Kas kivi jäetakse alles?

Kas luuakse uus liigikaitseala liigile, mida keegi ei tunne ega tea?

Mis juhtub õpetaja autoga koolihoovis?

Kes kolivad mahajäetud puumajja?

Küsimusi on palju, kuid sa saad kõikidele ka vastused, kui selle vahva ja humoorika raamatu lõpuni loed.

Sabine Boccador „Ütle mulle! Teadus ja leiutised“

(Varrak)

Milline oli esimene arvuti? Millised olid esimesed mänguasjad? Miks juustus on augud? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid. See raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele leiutiste, teadusavastuste ja põnevate nähtuste kohta, et rahuldada laste uudishimu. Raamatus on neli kleepimislehtedega eraldatud teemat: leiutised, Maa, kosmos ja igapäevased nähtused.

Vanusele alates 4. eluaastast.

Kirjastuse Varrak vahva, lastele suunatud raamatusari „Ütle mulle!“ on saanud uue osa.

Seekordne raamat jutustab uudishimulikele põngerjatele teadusest ja leiutistest. On ju ka raamatu kaanel vahva sildike, millel kirjas „Uudishimulike põngerjate küsimused“ ja olen kindel, et kui uudishimulikud põngerjad selle raamatu läbi loevad, siis saavad nad palju vahvaid teadmisi juurde.

Raamat on väga lahedas spiraalköites, väga vastupidavate ja tugevate ning põneva lahendusega kaantega, ka leheküljed on vastupidavast materjalist. Nii on kindel, et raamat peab uudishimulike põngerjate käes kaua vastu.

Seegi raamat on jagatud nelja osasse: leiutised, Maa, kosmos ja igapäevased nähtused.

Raamatu esimene osa on „Leiutised“. Esimene küsimus esimeses osas on, mis on näpitsprillid? Selgub, et näpitsprillid olid ilma sangadeat, klambriga prillid, mis kinnitati nina külge.

Ja järgmine küsimus, kuidas töötasid esimesed liftid? Öeldakse, et 3. sajandil eKr leiutas Archimedes lifti, mis töötas vintsiga.

Kas tead, millised olid rulluiskude eelkäijad, milla tehti esimene kalender, kuidas töötab külmkapp, mis on kõige vanem muusikaistrument? Küsimused on igati põnevad ja küsimusi on palju. Kas oled kuulnud, et kompassi leiutasid hiinlased, arvuti eelkäijaks on Pascali kalkulaator, ka vihmavari ja hambahari on pärit Hiinast. Raamatu esimeses osas tehakse juttu veel ka kuuseehetest, jalgratastest, mänguasjadest, takjapaelast, kloorist, GPS’ist, DVD’st, traksidest, seebist, klaasist jpm.

Vastused küsimustele on lühikesed ja lastele kergesti arusaadavad.

Teine osa selles vahvas raamatus on „Maa“. Selles osas küsitakse esimesena, kui vana on planeet Maa? Saame teada, et Maa tekkis 4,5 miljardit aastat tagasi suures gaasi- ja tolmupilves aineosakestest, mis koondusid keraks. Lugeja saab teada, et esimesed eluvormid Maal tekkisid kõigepealt ookeanides, 3,8 miljardit aastat tagasi. Esimesed elusolendid olid bakterid.

Kas tead, mis on Pangaea. See on hästi suur manner, mis läks aja jooksul mitmeks tükiks, mis liikusid mööda ookeane ja millest kujunesid sulle juba tuttavad mandrid. Selles osas saad teada, mis on ekvaator, kui palju on ookeane, mis on saar, mis Maa sees on, miks maa vahel väriseb, mis on maailma kõrgeim mägi, mis on vulkaan? Juttu on veel ka vulkaanipursetest, atollist, geisrist, pilvedest, äikesest, lumest, vikerkaarest, udust jpm.

Kolmas osa. See on „Kosmos“. See osa algabki küsimusega, mis on kosmos? Kosmos algab 100 kilomeetri kõrgusel Maa kohal, atmosfäärist kõrgemal. Mis kosmoses on? Kosmoses on taevakehad: tähed, planeedid, komeedid, asteroidid. Need taevakehad on üksteisest väga kaugel ja nende vahel on kosmoseruumis tühjus. Edasi tulevad küsimused mitmesugused küsimisud ja vastused kosmose kohta. Mis on universum, kuidas universum tekkis, kas universum kasvab, mis on galaktika, mis on tumeaine, mis on Linnutee, miks tähed säravad, kus tähed tekkivad, mis on tähtkuju? Juttu on ka Päikesest, Päikesesüsteemist, planeetidest, Kuust, päikesevarjutusest, komeetidest jpm.

Neljas osa on „Igapäevased nähtused“. Selle osa esimene küsimus on, miks on taevas sinine? Teine küsimus on, miks me higistame? Higistame me selleks, et kuumuse vastu võidelda. Kui meil on palav või kui me väga pingutame, tekitab keha naha pinnale higi, mis aurustub ja see omakorda jahutab keha. Edasi uuritakse selles osa, miks me vahel krooksume, mis on vee kolm olekut, miks aknad uduseks lähevad, mis on kaja, miks me luksume, miks nahk kortsu läheb, kuidas laevad vee peal püsivad.

Osad küsimused on tõsised, osad veidi naljakad. Neljandas osas räägitakse meile veel juustust ja juustus olevatest aukudest, verest, kameeleonist, limonaadist, sinihallitusjuustust, sääskedest, tsemendist jpm. Kas tead miks me sibulat lõigates nutame? Sibulatest eraldub ainet, mis ärritab silmi. Kui see aine pisaratega seguneb, on ta veel torkivam. Selleks, et me ei nutaks, tuleb sibulat lõigata vee all.

Ma loodan, et sa ei lähe nüüd nüüd kohe sibulat vee all koorima, vaid võtad selle põneva ja huvitava raamatu kätte ja hakkas seda lugema, sest see on üks hiiglama vahva raamat. Ema ja isa võid ka lugema kutsuda, sest siin on kindlasti selliseid põnevaid fakte ja teadmisi, mida äkki ka nemad ei tea või on lihtsalt unustanud.

Geraldine Maincent „Ütle mulle! Millal see oligi?“

(Varrak)

Millal leiutati suhkruvatt? Millal leiutati televiisor? Millal põletati Jeanne d’Arc? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid.

See raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele ajaloo kohta, et rahuldada laste uudishimu. Raamatus on neli kleepimislehtedega eraldatud teemat: isikud ja monumendid, ajalugu ja teadus, kultuur ja sport, igapäevaelu.

Vanusele alates 4. eluaastast.

Kirjastuse Varrak vahva, lastele suunatud raamatusari „Ütle mulle!“ on saanud uue osa. Seekord üritatakse vastata küsimusele, millal see oligi?

Selles raamatus piilutakse põnevasse ajaloo maailma. On ju ka raamatu kaanel vahva sildike, millel kirjas „Uudishimulike põngerjate küsimused“ ja olen kindel, et kui uudishimulikud põngerjad selle raamatu läbi loevad, siis saavad nad palju vahvaid teadmisi juurde.

Raamat on väga lahedas spiraalköites, väga vastupidavate ja tugevate ning põneva lahendusega kaantega, ka leheküljed on vastupidavast materjalist. Nii on kindel, et raamat peab uudishimulike põngerjate käes kaua vastu.

Raamat on jaotatud nelja osasse – isikud ja monumendid, ajalugu ja teadus, kultuur ja sport, igapäevaelu. Kaasas on palju kleepse, mida saab erinevate osade juures olevatele spetsiaalsetele lehekülgedele kleepsutada.

Alustame.

Esimene osa on „Isikud ja monumendid“, mis algab küsimusega, millal elas Lucy? Minagi pean tunnistama, et kohe ei taibanud, kellest käib jutt, milline Lucy? Kuid selgub, et Lucy elas umbes 3,3 miljonit aastat tagasi ja on meie esivanemate kauge sugulane. Seejärel uuritakse, kui vana on vanim muumia? Mis te arvate? Vanim muumia on lausa 9415-aastane!

Kui vana on akropol? Ateenas kõrguv akropol oli olemas juba 3000 aastat enne meie aja arvamist. Seejärel tehakse esimeses osas juttu Egiptuse püramiididest, Buddhast, Spartacusest, Kleopatrast, Jeesusest jpt. Kas teate, millal elasid viikingid, millal ehitati Pariisi Jumalaema kirik, mis ajast on Pisa torn viltu? Väga huvitavad ja põnevad küsimused, kas pole. Juttu on veel ka kuulsast musketärist d’Artagnanist, samuraidest, Valgest Majast, Londoni kuulsast kellatornist Big Benist jpm.

Teine osa – „Ajalaugu ja teadus“. Täpselt sama põnev ja huvitav, nagu ka raamatu esimene osa. Algab jällegi ammuste aegadega ehk Suure Pauguga, mis toimus 13,8 miljardit aastat tagasi! Kas teate, mis ajast eksisteerib Maa? Selgub, et 4,5 miljardit aastat, nagu ka Päike ja Kuu. Millal algas Maal elu? 3,8 miljardit aastat tagasi. Millal hakkas kasvama esimene puu, millal moodustusid mandrid, millal kadusid dinosaurused, millal ilmus Maale esimene inimene? Viimasele küsimusele on vastuseks 2,8 miljonit aastat tagasi.

Edasi tehakse teises osas juttu tule tegemisest, esimestest koduloomadest, mammutitest, kirjast, Kolumbusest, Antarktikast, põhja- ja lõunapoolusest, esimesest inimesest kosmoses ja Kuul.

Samas osas esitatakse ka üsna tõsiseid küsimusi tuleviku kohta: millal kaovad (Aafrika) elevandid, millal läheb inimene Marsile, millal jääpank kaob, millal leiab aset järgmine päikesevarjutus, millal kustub Päike?

Kolmas osa on „Kultuur ja sport“. Ka see osa algab ammuste aegadega. Esimene raamat kirjutati umbes 3000 eKr, esimesed olümpiamängud toimusid 776 eKr. Millal leiutati male, tennis ja klassikaline tants? Millal maaliti maailmakuulus maal „Mona Lisa“, millal kirjutati „Punamütsike“, millal hakkas helilooja Mozart muusikat tegema? Selles osas on juttu veel ka ragbist, jalgpallist, poksist ja džuudost.

Saate teada, et Sherlock Holmesi seiklused said alguses 1887, esimene koomiks ilmus ühes Ameerika ajalehes 1895, esimene multifilm on aastast 1906 ja televisioon leiutati 1926. Kolmandas osas on juttu veel ka Miki-Hiirest, Tintinist, rock’n’rollist, smurfidest, „Sõrmuste isandast“, Harry Potterist, täpist jpm.

Neljas ja viimane osa on „Igapäevaelu“. Siin selgub, et inimene hakkas riideid kandma 10 000 eKr, nii uskumatu, kui see ka pole, siis popkorn leiutati juba 5500 eKr, paber leiutati 2500 eKr, jõulusid hakati tähistama aastal 330. Kas teate, millal leiutati kool, kui vana on seep ja prillid, millal leiutati vesiklosett?

Lugeda saab ka parukatest, hambaklambritest, rulluiskudest, friikartulitest, elektrist, jalgratastest, bussidest jpm. Maailma esimene metroo ehitati Londonis 1863, sportlased võtsid tossud kasutusele 1868, närimiskummi leiutaa 1871 ameeriklane Thimas Adams, hambapasta on pärit aastast 1873. Aga prügikastid, pilvelõhkujad, Coca-Cola, mängukarud, suhkruvatt, külmkapp, aluspesu, tõukeratas, batuut, internet, euro jpm?

Selline hiiglama põnev ja huvitav raamat on see „Ütle mulle! Millal see oligi?“.

Olen kindel, et sobib suurepäraselt erinevas vanuses lastele ja tegelikult võiksid seda sirvida/lugeda ka lapsevanemad, sest kindlasti leiab siit huvitavaid teadmisi ka täiskasvanud inimene. Tegelikult võiksid seda raamatut lapsed koos ema ja isaga lugeda, see oleks ju eriti vahva.