Ashley McBryde „Never Will“ (Warner Music)

Eks ma olen vist päris pikka aega olnud ka kübeke kantrimuusika fänn. On ju palju neid kantrimuusika tähti, kes suutnud ka popmuusika maailmas läbi lüüa, ja samas, kui sa oled ikka kantrimuusika täht USA’s, siis ju rohkemat polegi vaja. On ju just USA see kantrimuusika häll ja sealt tuleb pidevalt ka häid uusi artiste, kuid loomulikult teevad ilma ka vanemad ja legendaarsed kantriartistid.

Pean tunnistama, et Ashley McBryde’i nimi on minu jaoks uus nimi, kugi tema debüütalbum „Ashley McBryde“ ilmus juba 2006. aastal. See ilmus küll n-ö iseseisvalt, ilma suure plaadifirma toetuseta, nagu ka lauljatari teine album „Elsebound“ (2011), kuid juba 2016. aasta EP „Jalopies & Expensive Guitars“ ilmus plaadifirmalt Road Life Records.

Pärast seda (aastal 2017) sai lauljatar lepingu suure plaadifirmaga Warner Music Nashville ja 2018 ilmus edukas ja suurepärane album „Girl Going Nowhere“, mis oli sedavõrd hea ja populaarne, et see kandideeris ka parima kantrialbumi kategoorias Grammy-auhinnale. 2019. aastal valiti Ashley McBryde kantrimuusika assotsiatsiooni auhindade galal parimaks uueks artistiks!

McBryde on sündinud 29. juulil 1983 Mammoth Springsis, Arkansases. Juba 3-aastasena huvitus ta muusikast ja eriti oma isa kitarrist. Ta üritas seda mängima õppida, kuni vanemad otsustasid, et peaks tüdrukule ikka päris oma pilli hankima.

12-aastaselt hakkas ta komponeerima ja 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese laulu, kuid ta oli vägagi uje, et oma laulu teistega jagada. Teismelise McBryde’i üks suuremaid lemmikuid oli ansambel The Beatles, kodus kuulas isa Kris Kristoffersoni, ema lemmik oli The Carpenters. Kodus kuulati palju ka raadiot.

Ashley on ütelnud, et kõike, mida vajati sai kuulatud raadiost – kooli lõunavaheja menüü, uudised, jutlused, ja kõik McBryde lemmikartistid esinesid samuti raadios. See on olnud muideks ka inspiratsiooniks McBryde’i laulule “Radioland”.

Ashley asus õppima muusikat Arkansas State ülikooli, kus mängis ka nn marching bändis. Nüüd oli ta juba palju julgem, tutvustas oma lugusid. 2005. aastaks oli tal valmis terve plaaditäis lugusid, mille ta avaldas iseseisvalt 2006. Plaadi nimeks “Ashley McBryde”.

2007 kolis ta Nashville’i, et saada kantrilauljaks ning 2009 ja 2010 võitis ta juba ka talendivõistluse Colgate Country Showdown. Ta pani kokku ka oma bändi ja püüdis esineda kõikjal, kuhu teda kutsuti (klubid, baarid jne). 2010 võitis ta Tennessees ka bändidevahelise suure võistluse.

2011 ilmus jällegi iseseisvalt välja antud album “Elsebound”. Seejärel hakkas McBryde esinema USA erinevates paikades koos paljude teiste kantriartistidega. Nii pääses ta soojendama Wynonna Judd’i, Willie Nelsonit, Chris Stapletoni, Chris Cagle’i, Hank Williams Jr. jpt.

2016 ilmus igati populaarne EP “Jalopies & Expensive Guitars”. Nüüd märkas lauljatari ka Eric Church, kes kutsus ta lavale ühel omal kontsertil, et koos laulda.

McBryde’i esitatud laul “A Little Dive Bar in Dahlonega” valiti 2017 The New York Timesi parimate lugude edetabelisse ja ka ajakirja Rolling Stone parimate kantrilugude TOP 25 hulka. Sellel laulu avaldas juba suur plaadifirma ehk Warner Bros. Records.

2018 ilmus McBryde'i nn debüütalbum “Girl Going Nowhere”, mille produtsendiks oli Jay Joyce. Nii plaadi nimilugu kui ka laul “Radioland” olid edukad 2019. aastal Billboardi kantrilugude mängulistis. Lauljatar kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parima kantrilaulu (“Girl Goin’ Nowhere”) ja kantri sooloesituse kategoorias.

Septembris 2019 ilmus lugu “One Night Standards”, mis oli ühtlasti ka esimene singel lauljatari uuelt albumilt “Never Will”, mis ilmus selle aasta (2020) aprillis ja jällegi produtsendiks Jay Joyce. Jaanuaris 2020 ilmusid uuelt albumilt singlitena ka laulud “Martha Divine” ja “Hang in There Girl”.

USA kantrimuusika plaatide edetabelis on uus album tõusnud kohale number 5, ja Suurbritannias sarnases tabelis lausa teiseks. Stiililiselt on albumit “Never Will” lahterdarud nn mainstream (peavoolu) kantri kategooriasse ja eks see just selline laiemale publikule mõeldud kantrimuusika ju ongi. On öeldud, et McBryde kirjutab väga häid lugusid, milles ta sageli räägib teistest inimestest, mitte iseendast. Ka uuel plaadil on lood just sellised, milles lauljatar jutustab teistest inimestest ja nende elust.

Muusikaliselt on veidi rokilikumaid kantripalasid (plaadi avalöök “Hang On There Girl”, “Voodoo Doll”, plaadi nimilugu “Never Will”), kuid ka rahulikumaid, pehmemaid ja mõtisklevaid lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva (“One Night Standards”, “Sparrow” (selle plaadi üks kaunemaid laule, nagu ka laul “Stone”)). No ja minu kõrva jaoks seda kõige ehedamat kantrit selle parimas võtmes on sellel plaadil samuti (“First Thing I Reach For”, “Martha Divine”, “Velvet Red” (selles loos kuuleb suurepärast mitmehäälset laulu), “Styrofoam”), milles juuakse ka viskit, ollakse teel ja tangitakse kütust.

Ashley McBryde’i ansamblis mängivad Andrew Sovine (kitarr), Quinn Hill (löökriistad), Chris Sancho (basskitarr) ja Christ Harris (mandoliin, kitarr).

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/NeverWill

Trivium “What the Dead Men Say” (Warner Music)

Pean tunnistama, et Trivium on minu jaoks uus “avastus” muusikamaailmas, sest äsja ilmunud uus album “What the Dead Men Say” on esimene, mida ma nende loomingust kuulnud olen. Kuid kohe alguses pean tõdema, et Trivium on suurepärane rokipunt, kellel ka igati vägeva häälega laulja ehk Matt Heafy. Olen lugenud, et Trivium on kindlasti USA raskema metali uue laine üks lipukandjatest.

Algus ja mõjutajad

Trivium alustas tegevust juba 1999. aastal Orlandos, USAs. Stiililiselt on neid lahterdatud meloodiliseks metalcore’iks või lausa thrash metaliks. Bändi kaks esimest plaati “Ember to Inferno” (2003) ja “Ascendancy” (2005) on metalcore’i albumid, kuid alates kolmandast albumist “The Crusade” (2006) üritas Trivium liikuda teises suunas, mida on eriti tunda neljandal albumil “Shogun” (2008), kuid viiendal albumil “In Waves” (2011) liiguti tagasi just metalcore’i suunas. Samas on mainitud, et Triviumi stiilideks on ka alternatiivne metal, death metal, progressiivne metal.

Trivium on kinnitanud, et nende endi suurimaid mõjutajaid on olnud Metallica (seda on tunda ka bändi uuel albumil), Megadeth, Pantera, Iron Maiden ja Slayer. Bänd on saanud tunnustust ja tähelepanu ka selle eest, et vaatamata noorele eale on nad alati olnud väga küsed muusikud ja laulukirjutajad ning neid on teenitult saatnud ka edu. Triviumi asjatundjad kinnitavada, et bändi tuntumad lood on "Pull Harder on the Strings of Your Martyr", "Throes of Perdition", "Down from the Sky", "In Waves", "Strife" , "Until The World Goes Cold" ja "The Sin And The Sentence".

Esimesed albumid

Triviumi debüütalbumi “Ember to Inferno” (2003) avaldas plaadifirma Lifeforce Records, mis ei olnud kaubanduslikult edukas, kuid äratas suuremate plaadifirmade tähelepanu. Roadrunner Records sõlmis nendega lepingu ja 2005 ilmus album “Ascendancy”, mis oli igati edukas, ja äratas tähelepanu nii muusikasõprade kui ka kriitikute seas. Võrreldes esimese plaadiga oli teine album oluliselt hoolikamalt tehtud ja helipildilt täiesti “uus ooper”.

Seejärel ilmus kolmas album “The Crusade” (2006), mis oli veelgi edukam, kui bändi teine plaat, ja tegelikult oodati sellelt albumilt väga palju ja saadi ka väga palju tähelepanu ja vastukaja. Raskema muusika ajakiri Kerrang pakkus välja, et Triviumi võiks vabalt pidada Metallica mantlipärijaks ja bändi hakati mitmel pool kutsuma “Uueks Metallicaks”. Osad Triviumi fännid olid selle albumi osas veidi pettunud, sest stiililiselt erines üsna palju esimestest albumitest, kuna peaaegu täielikult oli kadunud nn “karjuv-laul” (ma ei teagi, kuidas seda nüüd täpsemalt öelda), kuid siinkohal pean mainima, et uuel albumil kuulema lauljat nii laulmas kui ka “karjumas” (sellist madalat häält tegemas). Osad fännid arvasid, et Matt Heafy on lausa liiga palju Metallica James Hetfieldi nägu, kuid Matt Heafy ise kinnitas, et ta tahtiski rohkem just laulda, sest tema hääl oli sedavõrd palju arenenud. Siinkohal vihjan jällegi uuele albumile, millel Matt Heafy näitab suurepäraselt, mis masti laulja ta on. Tema hääles on võimus, sügavust, maskuliinsust ja vajadusel ta ka karjub.

Tulles tagasi korra veel kolmanda albumi juurde, siis oluline on seegi, et umbes sel ajal hakkas Matt Healy kuulama ka väga palju Queeni ja biitleid.

Trummarid vahetuvad

2008 ilmus album “Shogun”, millel said muusikasõbrad kuulda ka sedan nn karjuvat-laulu. 2010 lahkus ansamblist trummar Travis Smith, kelle asemele tuli Nick Augusto. 2011 ilmus album “In Waves”, mis oli muusikaliselt üsna mitmekesine, kuid oli tunda, et Trivium on naasnud oma juurte juurde. Matt Heafy möirgas võimsalt, kusjuures suureks abiks oli möirgamisel ka kitarrist Corey Beaulieu.

Triviumi kuues album “Vengeance Falls” ilmus 2013, ja selle produtsendiks oli ansambli Disturbed laulja David Draiman.

Nii nagu paljude teiste rokipuntidega, nii ka Triviumiga on juhtunud, et bändiliikmed vahetuvad. 2014 anti teada, et trummar Nick Augusto lahkub ansamblist. Uueks trummariks sai Mat Madiro, kes mängis löökriistu Triviumi 2015. aastal ilmunud albumil “Silence in the Snow”. Kuid mõned kuud pärast albumi ilmumist lahkus ansamblist ka Mat Madiro, kelle asemele tuli Paul Wandtke, kes 2016. aastal bändist vallandati, ja tema asemele omakorda Alex Bent (alates aastast 2017, enne seda oli ta mänginud ansamblis Battlecross), kes mängib löökriistu ka uuel albumil. Põnev oleks teada, mis on küll lahti Triviumi trummaritega, et nad sedavõrd kiirelt vahetuvad. Loodan, et äkki Alex Bent püsib ikka kauem trummide taga, sest uuel plaadil näitab ta ennast küll igati suurepärase trummarina.

Matt Heafy (laul ja kitarr), Corey Beaulieu (kitarr ja laul) ja Alex Bent (löökriistad) on mainitud. Üks mees on veel – vägagi suurepärane basskitarrist Paolo Gregoletto, uuel plaadil kuuldu põhjal võib öelda, et tõeline virtuoos omal pillil.

Aastad 2016-2020

Ajas tagasi. 2016 andis Corey Beaulieu teada, et Trivium veedab suurema osa aastast 2017 stuudios, et teha tööd uue albumiga. Bassimees Gregoletto lisas, et see saab olema igati ekstreemne ja väga kõva plaat. Oktoobris 2017 ilmuski kaheksas stuudioalbum “Sin and the Sentence”, mis oligi väga kõva plaat, meeldides nii bändi fännidele kui ka paljudele muusikakriitikutele.

2018 võttis Matt Heafy aja veidikeseks maha, kuna tema naine ootas last. Seetõttu pühendus laulja mõneks ajaks pereelule. Kuid 2019 kandideeris Trivium Grammy-auhinnale lauluga “Betrayer” (kategoorias Best Metal Performance). Sel aastal näppas siiski võidu High on Fire’ lugu “Electric Messiah”.

Selleks suveks planeeris Trivium suurt kontsertturneed “The Metal Tour of the Year”, kusjuures lisaks Triviumile pidid sellel tuuril osalema ka Megadeth, Lamb of God ja In Flames. Usun, et sellest oleks tulnud üks tõsine rokisõprade pidu, kuid antud hetkel on kübe keeruline arvata, kas see turnee toimub.

See selleks. Sest selle aasta veebruaris hakkas Trivium märku andma, et tulekul on uus album. Veebruari lõpus ilmus uus lugu/video “Catastrophist”, ja samal ajal kinnitati, et aprillis tuleb ka uus plaat, mil nimeks “What the Dead Men Say”. Märtsis ilmus ka uus lugu/video ehk uue albumi nimilugu. Aprillis veel kaks uut lugu/videot “Amongst the Shadows & the Stones” ja “Bleed Into Me”.

“What the Dead Men Say”

Uue albumi “What the Dead Men Say” produtsendiks on Josh Wilbur. Uue albumi kohta on öeldud, et see jätkab samal lainel eelmise albumiga “The Sin and the Sentence”, mis tähendab ka seda, et see “istub” nii Triviumi fännidele kui ka muusikakriitikutele. Arvatakse, et uut albumit saadab samasugune edu nagu eelmist, mistõttu on öeldud sedagi, et Trivium viib heavy metali sarnasele tasemele ja populaarsusele nagu see oli 1980. aastatel.

Muusikaajakirjas Kerrang! Öeldi, et Trivium teeb just praegu seda, mida nad ise tahavad, mis neile endile meeldib, kuid oluline on see, et see meeldib ka väga paljudele kuulajatele ja fännidele.

Olen lugenud sedagi, et Triviumi uue albumi kõik laulud on sellisel tasemel, et nad võivad mängida ükstapuha millisel rokifestivalil ja olla ka selle festivali peaesineja. Pean siinkohal lihtsalt kaasa noogutama, sest sellel plaadil on tõepoolest kõik laulud ikka väga kõvad - tasemel ja võimsa häälega laulja, suurepärasel tasemel pillimehed, võimsad refräänid, vägagi rasked ja uhked kitarririffid, väga agressiivne trummimäng, rääkimata tüsedast basskitarri helimaailmast. Kõik see kokku on lihtsalt suurepärane. See ongi tänapäevane heavy metal, mis tegelikult meeldib ka nendele muusikasõpradele , kes nautisid raskemat kraami kasvõi näiteks 1980. aastatel.

Üks ilus mõte veel Wall of Soundist – see on album, millega Trivium tsementeerib oma kohta kaasaegse metali ühe olulisima bändina!

Kuula ise ka:

https://trivium.lnk.to/wtdms

dvsn „A Muse In Her Feelings“ (Warner Music)

dvsn (hääldatakse division) on Kanada R&B duo (laulja Daniel Daley ja produtsent Pau Jefferies ehk Nineteen85), mis tegutseb Drake’ile kuuluva firma OVO Sound all.

Duo alustas lugudega 2015. aastal, kui 5. septembril ilmus korraga kaks lugu „The Line“ ja „With Me“, ja neist just viimati mainitud laul äratas kuulajates tähelepanu. Detsembris 2015 ilmus kolmas singel/laul „Too Deep“. Järgmise aasta märtsis ilmus neljaski laul „Hallucinations“, kusjuures veidi enne seda sõlmiti leping räppar Drake’ile kuuluva firmaga OVO Sound.

Märtsi lõpus/aprilli alguses 2016 ilmus duo debüütalbum „Sept. 5th“. Duo lõi kaasa ka Drake’i neljandal stuudioalbumil „Views“ laulus „Faithful“. „Sept. 5 th“ äratas nii muusikasõprades kui ka muusikakriitikutes üsna suurt tähelepanu, USA muusikaajakiri „Spin“ paigutas selle oma aasta parimate plaatide listis kohale 34!

2017. mais ilmus duo uus singel „Think About Me“, mis ndis märku, et tulekul on uus album. Augustis ja septembris ilmusid veel kaks laulu „Don’t Choose“ ja „Mood“, kuni oktoobris jõudis kuulajateni teine stuudioplaat „Morning After“. 2016 ja 2017 käis dvsn soojendusartistina ka Drake’i kontsertturneedel „Summer Sixteen Tour“ (sellel lõi kampa ka USA räppar Future) ning „Boy Meets World Tour“.

2019 ilmusid jällegi uued laulud „Miss Me?“, „No Cryin“ (selles lööb kaasa ka USA räppar Future), seejärel laulud „A Muse“ ja „Between Us“ (selles lööb kaasa Rootsi lauljatar Snoh Aalegra, kes elab Lo Angeleses). 2020. aasta 10. aprillil ilmus veel üks laul „Dangerous City“ (selles löövad kaasa USA laulja Ty Dolla Sign ja Jamaika dancehall reggae supertäht Buju Banton). Ja 17. aprillil kolmas stuudioplaat „A Muse In Her Feelings“.

Uus album „A Muse In Her Feelings“ on igati mõnusa kulgemise R&B-album, selline üsna soulilik, kuid samas igati kaasaegne R&B plaat. Lauljal Daniel Daley’l on igati hea hääl, mis paitab üsna mõnusalt kuulaja kõrva, ka kõrged noodid on igati puhtad ja tasemel.

Kaasa lööb palju noori ja andekaid artiste: PARTYNEXTDOOR, Jessie Reyez, Future, Ty Dolla Sign, Jamaika DJ ja laulja Popcaan, Snoh Aalegra, USA lauljatarid Summer Walker ja Shantel May, kuid ka eelpool mainitud legendaarne Jamaika artist Buju Banton.

Uus ja uimastavalt agelane (usun, et selline R&B sobib kõikidele nendele muusikasõpradele, kes sellist vana kooli R&B’d armastavad) album algab igati kaunite helidega ja ilusa looga „No Good“ (selline rahulik ja vana kooli R&B lugu, selline muusika, mis mulle alti meeldinud on, mida kunagi ka raadiotes musta muusika saadetes on saanud mängitud). Sama mahe ja kõrva paitav on ka teine lugu „Friends“, milles lööb kampa PARTYNEXTDOOR, kelle ju samuti hiljuti uus album ilmus (sellestki olen Sulle kirjutanud).

Vahvate kitarririffide algab plaadi kolmas lugu „Still Pray for You“, põnevate saundidega on neljas lugu „Courtside“, milles laulab ka lauljatar Jessie Reyez. Rahulikus tempos liiguvad edasi ka laulud „Miss Me?“ ja „No Cryin“ (selles loos ka eelpool mainitud Future, mulle meeldib selle laulu refrään, ilusa meloodia ja harmooniaga).

Suurepärase harmoonia ja esitusega (ägedad kõrged noodid) on laul „Dangerous City“, milles dancehall reggae superstaar Buju Banton, kes väga ägedalt täiendab seda rahulikku meloodiat ja liikumist. Teine Jamaika täht ehk Popcaan lööb kampa järgmises laulus „So What“.

Põnevaid saunde jagub ka loosse „Outlandish“ (minu kõrvale see kõlab kui harf, on see nüüd pesuehtne harf või süntesaatoritega tekitatud, seda kuuleb välja kindlasti mõni professionaalne kõrv). Plaadi üks tempokamaid lugusid on „Keep It Going“. Mõnusaid kitarririffe on taaskord kasutusel laulus „Flawless’ Do It Well Pt. 3“, milles laulab ka lauljatar Summer Walker. Mahedas ja rahulikus loos „Between Us“ laulab Rootsi lauljatar Snoh Aalegra – selline vana kooli R&B-lugu.

Vana kooli saunde, harmooniaid ja helisid, mitmehäälset laulu kuuleb ka laulus „A Muse“ (minu jaoks selle plaadi üks parimatest lugudest), mida tuleb kindlasti öelda ka uue albumi eelviimase laulu „For Us“ kohta, oleks justkui Babyface’i „puudutusega“ laul.

Ilus ... väga ilus ... Ilusa lõpu saab album lauluga „ ... Again“, milles laulab ka võrratu häälega Shantel May. Plaadi kolm viimast lugu viivad mind (vana R&B-sõpra) ajas 20-25 aastat tagasi, ja sellest olen ma dvsn’ile hiiglama tänulik.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/153lLZKTVw25BTcLuXB8ME

PartyNextDoor „PartyMobile“ (Warner Music)

Jahron Anthony Brathwaite (s. 3. juuli 1993) ehk esinejanimega PartyNextDoor on Kanadast pärit räppar, laulukirjutaja ja produtsent, kes on ka plaadimärgi OVO Sound esimene artist. OVO Sound on Kanada plaadifirma, mille loojaks on hiphopimaailma tipptegija Drake, ja OVO Soundi artiste ja albumeid promotakse läbi suurfirma Warner Music. PartyNextDoor sõlmis OVO Recordsiga lepingu 2013. aastal, ja samal aastal ilmus ka tema debüüt EP „PartyNextDoor“. 2014 ilmusid EP „PNDColours“ ja debüütalbum „PartyNextDoor Two“, 2016 teine stuudioalbum „PartyNextDoor 3“.

Aastate jooksul on PartyNextDoor teinud koostööd mitmete artistidega, sh Drake, Big Sean ja Jeremih. 2016 kirjutas ta laulu „Work“ Rihanna albumile „Anti“, kusjuures lugu tõusis toona ka USA singlimüügitabeli esikohale! Samal aastal kirjutas ta ka laulu „Wild Thoughts“, mida esitasid DJ Khaled, Rihanna ja Bryson Tiller, see laul tõusis USA singlimüügitabelis teisele kohale!

Jahron Brathwaite alustas elektroonilisest muusikast mõjutatud R&B’ga juba üsna noorelt. 18-aastaselt hakkas ta kasutama esinejanime PartyNextDoor ning sai ka lepingu firmaga Warner/Chappell.

2013 ilmunud debüüt EP „PartyNextDoor“ oli igati edukas ja jõudis kiirelt ka USA hiphopi plaatide müügitabelisse, kohale number 34. Samal aastal laulis ta taustavokaali Drake’i lauludes „Own It“ ja „Come Thru“, mis ilmusid Drake’i albumil „Nothing Was the Same“.

2014 ilmus PartyNextDoori dedüütalbum „PartyNextDoor Two“, millel olid ka üsnagi populaarsed singlid „Thirsty“, „FWU“, „East Liberty“ ja USA singlimüügitabelisse tõusnud „Recognize“ (selles loos lööb kaasa ka Drake). Sellele järgnesid EP’d „PND Colours“ ja „COLOURS 2“. 2015. aastal produtseeris PartyNextDoor kolm laulu Drake’i albumile „If You’re Reading This It’s Too Late“. Laulud olid „Legend“, „Preach“ ja „Wednesday Night Interlude“.

Eelpool juba mainisin mehe koostööst Rihanna’ga ja laulust „Work“, mis oli ju USA singlimüügitabeli esikohal lausa 9 järjestikust nädalat! Rihanna albumil „Anti“ oli veel üks lugu, mille loomisel osales PartyNextDoor, lauluks „Sex with Me“.

2016 ilmus PartyNextDoori uus lugu „Come and See Me“, milles lööb kaasa jällegi ka Drake. Veidi hiljem ilmus album „PartyNextDoor 3“, ja kas singel „Like That“, milles löövad kaasa USA laulja Jeremih ja USA räppar Lil Wayne. Samal aastal jõudsid PartyNextDoor ja Jeremih üheskoos ka kontserte anda ning räägiti ka uuest ühisest projektist.

2017 ilmus PartyNextDoori uus EP „Colours 2“ ja veidi hiljem veel teinegi EP ehk „Seven Days“, millel löövad kaasa ka USA lauljatar Halsey ning USA legendaarne räppar Rick Ross.

Seejärel tegi PartyNextDoor pisikese pausi, kuid juba eelmise (2019) aasta detsembris ilmusid kaks uut singlit – „The News“ ja „Loyal“. Viimati mainitud loos lööb kaasa taaskord ka Drake, ja mõlemad singlid jõudsid loomulikult ka uuele albumile, mis just äsja ilmus (27. märts 2020).

Uuel albumil kuulebki sellist hiphoppi ja räppi, mida PartyNextDoor on juba mitmeid aastaid esitanud. Sellist mõnusalt ja rahulikult kulgevat hiphoppi, palju on põnevaid meloodiaid ja harmooniaid, omamoodi kosmilist unistamist ehk siis palju on lugudes ka igasugu elektroonilisi saunde ja vidinaid. Plaadil löövad kaasa ka Rihanna (laulus „Believe It“) ja Puerto Rico staar Bad Bunny (laulu „Loyal“ remiksis).

Juba plaadi avalöök „Nothing Less“ algab põnevate saundidega ja liigub vägagi rahulikus tempos, mida tegelikult võib öelda ju terve uue plaadi kohta. PartyNextDoor laulab/jutustab meile lugu, ja on tunda, et ka häälele on lisatud igasugu põnevaid effekte, mis esituse igati huvitavaks teevad. Väga hea harmooniaga lugu on albumi teine lugu „Turn Up“, kas selles loos on palju põnevaid effekte, ka laulule on antud mitmehäälsust juurde. Ja kui arvad, et tempos hakkab midagi juhtuma, et laulud muutuvad kiiremaks, siis eksid – kuula näiteks kolmandat laulu „The News“, mis on veel aeglasem kui kaks esimest laulu. Kuid ka selles laulus kuuleb igasugu põnevaid elektroonilisi saunde.

Tempot tõstab albumi viies laul ehk hittlugu „Loyal“, milles lööb kampa ka Drake. Ega see ei ole ju selline lugu, mille peale toolilt püsti kargad ja tantsima hakkad, kuid puusanõksu võib teha küll. PartyNextDoor ja Drake on koostööd juba sedavõrd kaua teinud, et ka nende uus lugu on igati hea.

Kuues lugu „Touch Me“ liigub rahulikus voos edasi, kuuleme kummalist klaveri saundi, õigupoolest häälest ära klaveri saundi, kuid see on sedavõrd kummaline, et kõrvale lausa meeldiv.

Ägedaid saunde (on need nüüd mingisugused puhkpillid? flööt? või midagi muud) kuuleb laulus „Showing You“. Kosmilisi helisid hoomame ka laulus „Eye On It“, kuid selles laulus on ka kübe tempot juurde antud, midagi, mis tuletab meelde sellist tantsulikumat ja popilikumat kraami, justkui oleks ladina-ameerika mehed appi tulnud. Igal juhul väga äge laul.

Väga hea R&B lugu on ka „Believe It“, milles lööb kaasa Rihanna.

Minu üks lemmikuid sellel plaadil on lugu „Never Again“, mille saundid ja helipilt tuletab meelde 90. aastate souli ja R&B’d, laulus on tunda midagi sellist, mis tuletab meelde mulle artiste Aafrikast. Kuulake, siis saate aru, mida silmas pean.

Kuulaja kõrva paitab ka põneva taustavokaliisiga lugu „Another Day“, selline souliliku hingamisega lugu. Põnevate saundidega on ka albumi kõige pikem lugu „Savage Anthem“, milles PartyNextDoor tõestab, et tal on ka seda võimast häält olemas, seda tõelise R&B ja soulimehe võimast häält.

Plaadi lõpetab remiks laulust „Loyal“, milles lisaks Drake’ile lööb kampa ka Bad Bunny. Kindlasti on see kübe kiirem/rütmikam, kui algupärane versioon, kuid see ei ole samuti selline tümmadi-tümm remiks, aga üsnagi põnevate rütmilahenditega versioon.

Minu arust on PartyNextDoor’i uus album „Partymobile“ igati tugev ja ühtlane plaat. Plaat, mis paneb ennast kuulama esimesest loos alates kuni viimaseni välja. Plaat, mis võib olla vaikselt ka taustal tiksumas, kuid tegelikult on siin sedavõrd palju huvitavaid saunde, põnevat helimaailma ja rütmilahendeid, mida tasub kindlasti ka täehelepanelikumalt kuulata. Mulle tundub, et see ongi ju see tänapäevane R&B ja soul, milles on tunda ka midagi vanematest aegadest ...

Kuula ise ka:

https://ovosound.lnk.to/PARTYMOBILE

Dua Lipa „Future Nostalgia“ (Warner Music)

2019. aasta lõpus oli Dua Lipa fännidel võimalus nautida laulu “Don’t Start Now” stiilset esitust MTV EMA, ARIA ja AMA galadel. 2017. aastal ilmunud debüütalbumit “Dua Lipa” on tänaseks müüdud üle 4 miljoni plaadi, lisaks 60 miljonit müüdud singlit. Laulu “Don’t Start Now” on striimitud üle 500 miljoni korra! Tema debüütalbum on ametlikult enim striimitud naissooloartisti album Spotify ajaloos ning ühtlasi on ta ka noorim naisartist, kes on saanud You Tube’is miljard vaatamist. Uskumatud numbrid, kas pole!

Nüüd on Du Lipa tagasi, sest 27. märtsil 2020 ilmus lauljatari teine album “Future Nostalgia”, ja paar päeva enne seda ilmus ka uus singel “Break My Heart”. Kahjuks lükkuvad edasi “Future Nostalgia” kontserdid Suurbritannias ja mujal Euroopas, põhjuseks ikka see salakaval viirus, mis meid siin kodudes kinni hoiab. Lisaks uuele singlile “Break My Heart”, leiab albumilt ka eelpool mainitud hiti “Don’t Start Now” ning ja veel ühe superhiti ehk laulu “Physical”. Müüki tuleb neoonroosa vinüül, CD ja kuldne helikassett.

Warner Musicu abiga saan jagada siinkohal ka lauljatari mõtteid uuest albumist: „Mul on teile häid uudiseid – mu uus album ilmub nüüd sel reedel, 27. märtsil ja ma ei suuda ära oodata, et saaksin seda juba teie kõigiga jagada“ ütleb Dua.

„Ma olin seekord palju enesekindlam ja ma ei peljanud lihtsalt proovida ja katsetada midagi uut“ selgitab ta. Dua mäletab seda konkreetset hetke, kui uus suund end talle ilmutas. „Ma tegin Las Vegases raadiosaadet ja läksin jalutama, et natuke pead tuulutada,“ ütleb ta. „ja kui ma seal jalutasin ja OutKasti ja No Doubti kuulasin, siis mõtlesin: „Millest see tuleb, et need lood mulle ikka veel nii tohutult meeldivad ja korda lähevad? Miks mulle tundub, et need on endiselt värsked? Ja kuidas ma saaksin oma lapsepõlve lemmiklugude nostalgiat ja inspiratsiooni millegi uue ja kaasaegsena väljendada?“

Dua Lipa

Dua Lipa on hetkel kindlasti üks kuumemaid lauljatare muusikamaailmas. Ta saab selle aasta 22. augustil 25-aastaseks. Lisaks laulmisele, kirjutab ta ise ka laule ning tegeleb modellitööga. Tema muusikaline karjäär algas siis, kui ta oli 14-aastane ja ta esitas YouTube’is Christina Aguilera ja Nelly Furtado laule. Aasta hiljem sõlmis temaga plaadistuslepingu Warner Music. Dua Lipa on sündinud Londonis, tema vanemad on albaanlased, kes lahkusid Sebiast 1990ndatel aastatel. Ka tema isa on muusik – rokklaulja Dukagjin Lipa. 16-aastaselt koli Dua Lipa Londonisse, sooviga saada lauljaks ning umbes samal ajal alustas ta ka tööd modellina.

Eelpool mainisin, et 2015 sõlmis ta lepingu Warner Musicuga ning sama aasta augustis ilmus ka tema esimene singel “New Love”, mille produtsentideks olid Emile Haynie (USA muusikaprodutsent, kes teinud koosööd Eminemi, Kid Cudi, Lana Del Rey, Lady Gaga jt.) ja Andrew Wyatt (USA muusikaprodutsent, kes teinud koostööd Charli XCX’I, Miike Snow, Bruno Marsi, Flume’i jt.). Lauljatari teine singel “Be the One” ilmus 2015. aasta oktoobris ja selle leiab ka tema debütalbumilt “Dua Lipa”, miss el aastal ilmavalgust nägi. Lugu sai kiiresti väga populaarseks terves Euroopas, Austraalias, Uus Meremaal jm. Lauljatar ise kinnitab, et see oli selline “tumeda popi” lugu.

2016. aasta jaanuaris alustas Dua Lipa kontsertturneed Suurbritannias ja Euroopas. Samal aastal ilmusid singlid “Last dance”, “Hotter Than Hell” (ka selle loo leiab debüütalbumilt). Just viimati mainitud looga saavutas lauljatar edu nii Suurbritannias kui ka mujal Euroopas.

Dua Lipa viies singel kannab pealkirja “Blow Your Mind (Mwah)” (ka see on debüütalbumil), ja sellest sai esimene lauljatari lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse. Lisaks sellele, et lauljatar avaldas omi singleid, oli tal aega kaasa lüüa ka teiste artistide lugudes – Sean Pauli “No Lie”, Martin Garrixi “Scared to Be Lonely”.

Debüütalbum Dua Lipa

Lauljatari debüütalbum “Dua Lipa” ilmus 2017. aasta juunis. Tegemist on suurepärase popiplaadiga, millel lisaks eelpool mainitud singlitele on veel paar singlitena ilmunud lugu – “Lost in Your Light” (koos USA laulja Miguel’iga) ja “New Rules”. Plaadi ilmudes tõusis see kohe briti plaadimüügitabeli 5. kohale, mis on väga suurepäarne saavutus. Plaadi võtsid hästi vastu nii Dua Lipa fännid kui ka paljud muusikakriitikud, kes kiitsid laualjatari suurepärast ja võimast häält, vahvaid ja kaasakiskuvaid popilugusid ning oskust laulda ka võrratut ja mitmehäälset taustalaulu.

Mida muusikaajakirjades ja mujal öeldi?

Ajakiri Q: “Popmuusika järgmine suur hääl paneb südamevalu oma hittidesse.”

ST Culture: “Noor londonlane peaks olema 2017. aasta üks suurimaid uusi tähti.”

NME: “Dua Lipa on ohtlikult erutav popitäht.”

Elle: “Suur pop-täht oma karjääri alguses.”

The Guardian Guide: “Suurbritannia kõige suurem noor popilootus.”

Plaadifirma Warner Music kinnitas toona: “Peale aastat suuri rahvusvahelisi esinemisi, võidukaid kodulinna kontserte, miljonite singlite müüki ja üheaegselt mitme singliga briti singlimüügi edetabelis olemist, märgib Dua Lipa debüütalbumi ilmumine üht suurt verstaposti noore Londoni artisti uskumatul teekonnal. Olles kogunud juba kiitvaid arvustusi kriitikutelt ja fännidelt, sisaldab album hittsingleid “Hotter Than Hell”, “Be The One” ja “Blow Your Mind (Mwah)” koos uue materjali ja väljapaistavate koostöödega - Migueli ning Chris Martiniga.”

Edu tuleb

2018. aasta jaanuaris kandideeris lauljatar viiele briti muusikaauhinnale, kusjuures ühelgi teisel artistil ei olnud sel aastal nii palju nominatsioone. Lauljatar võitis sel aastal ka kaks briti muusikaauhinda – parim briti uustulnuk ja parim briti naisartist. Ja aasta hiljem ehk 2019 võitis ta veel ühe sama auhinna, seda laulu “One Kiss” (koos Calvin Harrisega) eest ehk parim briti singel.

2018 jõudis lauljatar esineda ka UEFA Champions League’i finaalmängul Kiievis, Ukrainas. Dua Lipa tegi koostööd Mark Ronsoni ja Diplo’ga, kes olid kokku pannud uue duo nimega Silk City, ja Dua Lipa laulis nende singlil “Electricity”. Lisaks sellele laulis ta ka koos legendaarse Andrea Bocelliga laulus “If Only”, mis ilmus Bocelli albumil “Si”. 2018 esines Dua Lipa ka F1 etapil Singapuris, temast sai Jaguari uue elektriauto I-PACE reklaamnägu ning oktoobris 2018 ilmus album “Dua Lipa: The Complete Edition” ehk siis debüütalbumi uuem versioon, millel oli ka kolm uut laulu (sh koostöö Lõuna-Korea türdukutebändiga Blackpink, laul “Kiss and Make Up”).

2019. aasta alguses anti teada, et Dua Lipa alustas tööd uue albumiga. Ilmus uus laul “Swan Song”, mis jõudis ka filmi “Alita: Battle Angel” heliribale ning Dua Lipast sai ka Yves Saint Laurent’i uue lõhna “Libre” reklaaminägu.

Detsembris 2019 ilmus uus singel “Don’t Start Now”, mis tõusis briti singlimüügitabelis teisele kohale, USA singlimüügitabelis saavutas laul lausa esikoha.

"Future Nostalgia"

Ja nüüd siis uus album “Future Nostalgia”. Usun, et kaaseagse popmuusika sõpradele on see igati “magus tükk”, sest Dua Lipa tõestab selle albumiga, et hetkel on just tema popmuusika maailma üks parimatest naisartistidest. Tal on välimust, tal on häält, ta on esitaja suure algustähega, temas on seda välist ja sisemist seksapiilsust, mis ühel naisartistil olema peab.

Nii nagu eelpool lauljatar ise mainis, siis tegelikult on selle albumil tõepoolest seda 90. aastate hingamist ja “puudutust”, kuulake kasvõi plaadi avalugu “Future Nostalgia”, millised saundid, millise effektid, tõeliselt funkilik tantsuhitt. Seda sama saab öelda ka plaadi teise laulu ehk hittsingli “Don’t Start Now” kohta – siingi ju selliseid vanakooli saunde, funkilikku basskitarri (kuigi see on vist pigem süntesaatoriga mängitud?) ja väga häid klahvpille. Ai see on hea lugu … Sama hea lugu on kindlasti ka “Physical”, mis samuti singlina ilmunud – kui seda lugu hästi kuulata, siis leiab siit saunde, mis toovad meelde ka 80. aastate popmuusika, süntesaatori popi jpm. Eelpool oli juttu Outkastist, No Doubtist, kuid selle loo puhul on raske mööda hiilida Olivia Newton-Johni kunagisest megahitist “Physical”. Ja kui lisada siia veel mõned kunagised artistid – Madonna, Moloko, Blonide jt., siis on nendegi mõjutusi sellel albumil tunda. Laul, mil pealkirjaks “Levitating” toob vägisi meeldi Spice Girlsi.

“Pretty Please” on laul, mis on veidi rahulikum, kuid ka siin kuuleb basskitarri, süntesaatoreid, sõrmenipse jpm. põnevat. “Hallucinate” on laul, mille kohta on jõutud tõmmata paralleele Kylie Minogue’ ja Lady Gaga’ga. Dua Lipa hääl on ka selles laulus võrratult hea! No ja jalg hakkab ikka iseenesest kaasa tatsuma.

“Love Again” on lugu, mille kohta on öeldud, et see on selline electro-swing lugu, seda see kindlasti on, sest siin on palju põnevaid keelpille. No ja ütle nüüd mulle seda, kelle lugu on selles laulus laenatud? Meelde tuli, see on ju suurepärase White Towni suurepärane hittlugu “Your Woman”, kuigi ka nemad laenasid seda “lõiku” hoopis ühest palju vanemast laulust ehk laulust “My Woman”, mida on aastakümneid tagasi laulnud Al Bowlly ja Bing Crosby.

No ja kuulake laulu “Break My Heart”, mis on jällegi “üles ehitatud” ühele ägedale ja vanemale loole ehk INXS’i laulul “Need You Tonight”, ja kui veel täpsemalt kuulata, siis kas mitte ei ole see basskitarri “käik” kuidagi sarnane Queeni laulule “Another One Bites the Dust”.

Funkilikult popilik on Dua Lipa uue plaadi eelviimane lugu “Good In Bed”, mida on jõutud võrrelda ka Lily Alleni ja Lizzo esitustega. Igal juhul on “Good In Bed” sedavõrd ägeda vokaliisi, harmoonia, meloodia ja refräänida, et ma usun, et sellest võiks vabalt saada ka Dua Lipa järgmine superhitt. Sedavõrd positiivse hingamisega on see lugu.

Plaadi viimane lugu on “Boys Will Be Boys” on lugu naiseks olemisest ja selle keerulisusest. Stiililiselt on seda nimetatud veidi ka nn baroque pop’i sarnaseks looks, sest ka selles on palju keelpille, klahvpille ja üsnagi võimast orkestratsiooni. Igal juhul on see lugu plaadi viimaseks looks igati hea valik.

Lühidalt – Dua Lipa uus album on igati suurepärane kuulamine kõikidele popmuusika sõpradele, kes otsivad kaaseagses muusikas ka seda igati vajalikku nostalgiat. Sellel plaadil on kõik see olemas.

Kuula ise ka:

https://dualipa.lnk.to/album_futurenostalgia

Green Day “Father of All …” (Warner Music)

1986 aastal Californias loodud Green Day on üks maailma läbi aegade enim müünud bände - kokku üle 85 miljoni albumi ning nende audio ja video striimide arv on kokku üle 10. miljardi, neil on ette näidata 5 Grammy-auhinda! 2015 aastal pääses bänd ka Rock and Rolli kuulsuste halli.

1994 ilmunud albumiga “Dookie” tõid nad 1970. aastate punkroki hõngu ja kõla ka noorema kuulajani. Ameerika rokktrio Green Day muusikat on lahterdatud nii punkrokiks, pop-pungiks, kui ka alternatiivses rokiks ja nad on peaaegu samas koosseisus mänginud kogu oma tegutsemisaja.

Lapsepõlvesõbrad Billie Joe Armstrong (s 17.02.1972, laul ja kitarr) ning Mike Dimt (õieti Mike Pritchard, s 4.05.1972, bass ja laul) panid kokku esimese bändi Sweet Children oma elupaigas Rodeos, Californias. Poisid olid siis vaid 14-aastased! 1989 liitus nendega ka trummar Al Sobrante. Tegelikult peab ajas veelgi kaugemale minema.

Billie Joe Armstrong 

Billie Joe isa oli autojuht ja poole kohaga džässtrummar.

“Ta esines erinevates baarides, ja ega ma teda eriti hästi ei mäleta,” tõdeb Billie Joe. Emale meeldis kantrimuusika ja ta jumaldas Hank Williamsit. Emale meeldis ka Elvis Presley ja nii oli ka Billie Joe esimene plaat just Elvis Presley “Sun Sessions”.

Põhjus miks Billie Joe isa ei mäleta on lihtne ja samas kurb – isa suri vähki, kui poiss oli vaid 10-aastane. Üks viimasi kingitusi, mida Billie isalt sai oli kitarr, mida ta õigupoolest mängima ei õppinudki.

“Ma ei tunne ka praegu nooti ja oskan kitarril vaid kolme akordi mängida,” kinnitab ta. “Aga rohkem polegi ju vaja!”

Mike Dimt

Mike’i ema oli narkomaan. See oli ka üks põhjus miks ta oma poja adopteerida andis. Uuteks vanemateks said indiaaninaine ja valgetverd mees, kes läksid omakorda lahku, kui Mike oli 7-aastane. Alul oli poiss isaga, siis emaga, kuni majja tuli taaskord uus isa, kellega sai poiss väga hästi läbi. Kahjuks suri ka tema, kui Mike oli 17-aastane.

Kohtumine 

1982 on see aasta, kui kokku jooksevad Billie Joe ja Mike’i eluteed. Tulevased tähed kohtuvad koolisööklas, nad söövad ja unistavad koos, et neist saavad tuntud kitarristid ja nad hakkavad vägevat rasket metalli mängima. Toona oli see ju väga popp muusikasuund. Selle musavärgiga oli veidi siiski pahasti, sest Rodeo oli nii väike linn, et seal polnud isegi plaadipoodi ning muusika kuulamiseks pidi seda ise tegema!

“Kogusin mitu aastat raha, et kitarri osta,” meenutab Mike. “Lõpuks selle sain ja võtsin ka veidi tunde.”

15-aastastena esineti esimest korda ühes Vallejo teeäärses kohvikus, kus töötas Billie ema. Pärast seda esineti seal, kus lubati ja taheti. Kord lõpetas ühe esinemise see, et Billie ema helistas ja käskis pojal ruttu koju tulla… alguse asi! Ei möödunud palju aega, kui Mike’i ema kolis Santa Rosasse, kuid õnneks sai Mike tööd kokaabina ning sai üürida toa Billie ema majast. Poiste teed ei läinud lahku, saatus!

Ja siis avastati punk!

Eesmärgid pannakse paika

Viimasel kooliaastal kolisid kaks kutti West Oaklandi, kus harjutati ja esineti koos teiste bändidega. Mike laulis ansamblis Crummy Musicians ja Billie mängis kitari pundis Corrupted Morals. Siiski oli mõlema hinges ikka oma bänd, kuni leiti trummar John Kiftmeyer ja Green Day oligi sündinud.

Avaldati oma kulu ja kirjadega EP “1000 Hours” ja otsustati minna sõltumatu plaadifirma “Lookout!” jutule. Selle president (endine punklaulja) Lawrence Livermore uskus neisse, sest Green Day noorte meeste energia oli plahvatuslik.

“Paljud naersid minu üle ja naeravad ilmselt ka praegu, kuid Green Day on USA muusikale sama nagu seda oli kunagi The Beatles brittidele!” on Livermore ütelnud. Fantastilne võrdlus, kas pole!

Edasi läks libedalt. Kutid said kooli läbi raskuste lõpetatud (ega nad erilised õppurid pole kunagi olnud) ja ees ootas 45 kontserti erinevates USA kohtades, kuni trummar John loobus. Asendajaks võeti Al Sobrante, kes oli löönud löökriistu ka ansamblis Sweet Children, kuid siiki polnud Billie ja Mike rahul.

Õige varsti tuleb mängu uus mees, kuid enne seda ilmub esimene LP “1039/Smoothed Cut Slappy Hour”, mille annab välja toosama plaadifirma “Lookout!”. Pärast seda lähevad asjad kiiresti edasi!

Tre Cool

Frank Edwin Wright III on väikelinna Willitsi kutt. Poisi isa oli helikopterijuht Vietnami sõjas ja hiljem rekkamees, ema tavaline koduperenaine. Juba varakult jumaldas Frank muusikat ja eriti trummimängu. 12-aastane poiss käis sageli külas oma kõige lähemal naabril Lawrence Livermore’il, kes oli toona punkbändi Lookout’s laulja. Tegemist on sama mehega, kellest eespool juttu oli ning tema oli ka see, kes otsustas, et 12-aastane Frank on piisavalt hea Lookout’si plaadil trumme mängima. Kutile pandi esinejanimeks Tre Cool. Selle nimega tunneb meest praegu terve maailm.

Plaadid, plaadid, plaadid

Ei ole vist keeruline arvata, et Lawrence oli see, kes Tre Cooli ja teised kaks kokku viis. See kõige õigem Green Day oli lõpuks koos. Ja edutee jätkus, seda eriti underground-punkareenil.

1992 ilmus LP “Kerplunk”, mille edu hämmastas suuri plaadifirmasid. Võiks isegi öelda, et mitte ainult ei hämmastanud vaid tegi lausa kadedaks! Ja nii otsustasid poisid vastu võtta firma Reprise Records pakkumise.

Firma A&R (artistide ja repertuaari) juht Rob Cavallo meenutab: “Need kutid olid kohe alguses nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiskasvanud. Mike mängis bassi progressiivselt ja meloodiliselt, Tre Cool oli trummide taga hämmastav ja Billie Joe – Billie Joe oli otsekohene!”

Nii saigi Cavallost bändi uus produtsent ja koliti Fantsy stuudiosse Berkeleys, kus oli töötanud ka legendaarne Creedence Clearwater Revival. Põhjus oli üsna lihtne, trio tahtis töötada võimalikult lähedal oma kodudele, et ratastega tööle tulla! Töötati 12 tundi päevas ja viis nädalat jutti, pärast seda osaleti soojendusansamblina legendaarse Bad Religioni kontsertturneel.

Ja nii jõuavadki kutid oma esimese suure plaadifirma debüütalbumini “Dookie”, mis teeb Green Day hetkega maailmakuulsaks. Kaasa aitavad ka hittsinglid “Longview” ja “Basket Case” ning MTV, kes bändi jumaldab ja nende videosi näitama hakkab.

Sama aasta suvel toimub festival “Woodstock 94” – paljude arvates on festari parim bänd just Green Day, kes lausa plahvatab kontsertlaval. Paljud hüüavad – grunge on surnud, elagu Green Day! Tänaseks on seda plaati müüdud üle 10 miljoni ning see tõi triole ka mitmeid auhindu, sh Grammy!

1994 annab Green Day kontserti kuulsas 16 000 kohaga saalis – Nassau Colisseumis, kaasa teevad ka saksa veteranpunkarid Die Toten Hosen ning ameeriklaste Pansy Division – see on paljude arvates parim Green Day kontsert veel tänagi.

Liikuvad osad kuluvad

1995. aasta sügisel ilmub album “Insomniac”, millel hittlugu “J.A.R.”, kuid lugematud turneed ja kontserdid ning esinemised kurnavad noori mehi niivõrd, et 1996. aasta Euroopa-turnee jäetakse ära, põhjuseks tuuakse üleväsimus.

Mehed puhkavad veidi ja alustavad tööd albumiga “Nimrod”, mis jõuab kuulajani 1997. Sellelt plaadilt leiame hitid “Hitchin’ A Ride” ja “Time Of Your Life”. Viimane neist on üks kuulsamaid Green Day lugusid, mis kõlas ka telesarja “Seinfeld” viimases osas ja sarjas “E.R”. Album tõi Green Dayle palju uusi fänne, sest nende muusika on pidevalt arenenud. Pärast seda järgnes taaskord paar aastat vaikust, kuni 1999 osaletakse Neil Youngi organiseeritud heategevuskontsertil – Green Day teeb esimest korda akustilise live-esinemise. 

Uuel sajandil

Aastal 2000 ilmub album “Warning”, mille esialgu pidi produtseerima Scott Litt, kuid trio loobub tema teenetest ning album produtseeritakse ise. Hitte on ka – “Minority” ja “Warning” ja huvitaval kombel tuleb Green Day muusikasse ka popilikumaid toone.

Aasta hiljem näeb ilmavalgust kogumikplaat “International Superhits!”, millel ka kaks uut lugu. 2002 ilmub album “Shenanigans”, kuni 2004 tuleb müügile tõeline supermenuk - rokkooper“American Idiot”, mis toob Green Dayle Grammysid ja Briti muusikaauhindu nii 2005 kui ka 2006. Kummaline on selle albumi juures see, et see on ju omamoodi agressiivne rokkooper, mille edu üllatas ka bändiliikmeid endid, kuid võib julgelt väita, et see on seni kõige paremini vastuvõetud Green Day album. Ainuüksi USAS müüdi seda üle 7 miljoni, ja 2010. aastal debüteeris “American Idiot” ka Broadway laval.

Üsna edukad on olnud ka albumid „21st Centrury Breakdown“ (2009), 2012 ilmus koguni kolm plaati „!Uno!“, „!Dos!“ ja „!Tre!“. Meeste 12 stuudioalbum „Revolution Radio“ ilmus 2016. aastal, sellest sai nende kolmas esikoha plaat USA plaadimüügitabelis.

2017 ilmus igati sisukas ja põnev ülevaade Gren Day loomingust ehk kogumikplaat „Greatest Hits: God’s Favourite Band“, mis on kindlasti huvitav kokkuvõte nii bändi fännidele kui ka kuulajatele, kes varem ei ole meeste loominguga nii palju kokku puutunud.

„Father of All ...“

Green Day ei näi väsivat ka täna ehk siis peaaegu 35 aastat pärast oma algust, sest just sel aastal (2020) ilmus nende uus ja igati punkrokilik stuudioplaat „Fathe of All ...“ Nende kolme punkti kohale peaks kirjutama sõna „motherfuckers“, kuid on vist viisakas seda mitte nii väga suurelt välja kirjutada. Kokku 10 uut lugu ja album debüteeris nii Inglismaa kui ka Austraalia plaadimüügitabeli ja USA’s rokkalbumite edetabeli esikohal!

Uue albumi kohta on muusikakriitikud ja muusikaajakirjad kirjutanud, et Green Day uus album igati nooruslik, justkui oleks areenile tulnud uus ja suurepärane bänd, kes tahab ennast tervele muusikamaailmale näidata ja tõestada. Uuel plaadil on ka igati suurepärased produstendid, kes on samuti muusikamaailmas pikalt tegutsenud ja toimetanud ehk Butch Walker ja Chris Dugan.

Sel suvel alustab Green Day koos Fall Out Boy ja Weezer’iga ägedat kontsertturneed, mil nimeks „The Hella Mega Tour“, mille esitlejaks on Harley-Davidson! No ja vaadake ise, kui ägedad bändid on selle turnee jaoks kampa löönud.

Uuel plaadil kuuleme tõepoolest igati nooruslikku Green Dayd, ja näib aastate jooksul pole mitte midagi muutunud, kõik on täpselt sama äge ja punkrokilik nagu alati. Kuulake näiteks lugusid “Father of All …”, “Fire, Ready, Aim”, “Sugar Youth”, “Take a Money and Crawl” või näiteks kübe 1960. ja 1970. aastate rokilikumas taktis hingav “Stab You in the Heart” (vanad head ajad on tagasi!, mulle meenus The Swinging Blue Jeans ja nende lugu “Hippy Hippy Shakes”) või siis isegi raskemat rokki laulus “Junkies on a High”.

Paar lugu on veidi rahulikumad ka, kuid igati ägedate ja meeldejäävate refräänide ning harmooniatega – “Oh Yeah!”, “Meet Me on the Roof”.

Minu isiklik lemmik on albumi viimane lugu “Graffitia”, mis mulle toob meelde juba ammu kaduma läinud noorusaja – need saundid ja harmooniad selles laulus viivad küll 1980. aastatesse!

Kuula ise ka:

https://greenday.lnk.to/fatherofall?fbclid=IwAR1w4OvMDRk0o7s0mV2RaKoFL-l5iaTtmdTo0N9OlAsZ-hNQ97LCvYUW3Ss

Galantis „Church“ (Warner Music)

Galantis on Rootsi elektroonilise muusika ja laulukirjutajate duo, kuhu kuuluvad Christian „Bloodshy“ Karlsson (tema on tuntud Rootsi indiepopi bändist Miike Snow) ja Linus Eklöw (tema on tuntud nime all Style of Eye, kes on DJ, laulukirjutaja ja produtsent).

Duo sai kokku 2007. aastal Karlssoni stuudios Robotberget. 2009. aastal palus Karlssoni ansambel Miike Snow, et Eklöw teeks Style of Eye esinejanime all remiksi nende loost „Animal“. Pärast seda hakkasid Karlsson ja Eklöw tihedamini üheskoos stuudios tegutsema. Mängiti üksteise lugusid ja jagati uusi ideesid. 2012 hakati asja veelgi tõsisemalt võtma – nüüd toodi elektroonilisse muusikasse sisse ka Karlssoni mängitud kitarr ja klaver ning seda just laulude alguses. Karlsson kinnitab, et nad võtsid laulu paljaks ja kui oli tunne, et nüüd on midagi õiget, siis hakati laulu „riidesse panema“ ja vaatama, mis asjast saab. Karlsson lisab, et siis mõisteti, et Galantis ongi nende bänd.

2013 sai valmis nende esimene singel „Smile“, 2014 teine lugu „You“ ja 1. aprillil 2014 ilmus EP „Galantis“. Oktoobris ilmus neil singel „Runaway (U & I)“, mis sai kuulsaks ja populaarseks Spotifys. 2015 aasta juunis ilmus duo debüütalbum „Pharmacy“, millel oli neli hittsinglit: eelpool mainitud „You“, „Runaway (U & I)“, „Gold Dust“ ja toona väga kõvaks hitiks saanud „Peanut Butter Jelly“!

Plaati lahterdati muusikaliselt mitmeti – big room house, dance, electro house, progressive house. Öeldakse ju, et heal lapsel mitu nime!

2016. aastal avaldas duo singli „No Money“, millest sai Galantise esimene lugu, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse. Veidi hiljem ilmus neil lugu „Make Me Feel“, mida sai kuulda filmis „XOXO“. Samal aastal ilmus lugusi veel: „Love On Me“ koos Hook n Slingiga. Edasi veel „Pillow Fight“ ja „Hunter“.

2017 ilmus duol uus album „Aviary“, mis oli taaskord väga hea plaat, just neile muusikasõpradele, kellele meeldib kaasaegne tantsumuusika. Seekord lahterdatakse album EDM’i alla ehk electronic dance music.

„Church“

Selle aasta (2020) veebruarikuu alguses ilmus duolt järjekorras kolmas stuudioalbum „Church“. Taaskord vaatavad kaanepildilt vastu igasugu lahedad tegelased, no ja kübe on viiteid ka kirikuteemadele, kuid siin on ka liblikaid, madusid, kameeleone jpt.

Singlitena on uuelt albumilt juba ilmunud laulud "Bones", "I Found U", "We Can Get High", "Holy Water", and "Faith". Uuel albumil on mitmeid põnevaid koostööprojekte, milles aitavad Galantist Hook N Sling, Passion Pit, Yellow Claw ja Bali Bandits, abiks on ka mitmeid noori ja põnevaid muusikaprodutsente nagu Svidden, Henrik Jonback, DJ Frank E and Avant jpt.

Koostööd on albumil veelgi – näiteks laulus “Faith” (see on tegelikult remiks John Hiatt’i 1987. aasta laulust “Have a Little Faith in Me”) löövad kaasa USA kantrimuusika superstaar Dolly Parton ja Hollandi laulja-laulukirjutaja Mr Probz. Kõik see kokku kõlab igati kaasaegselt, no selline EDM ja dance-pop on see lugu kindlasti.

Laulus “Never Felt a Love Like This” löövad kaasa Austraaliast pärit DJ ja produtsent Hook N Sling ja Hollandi laulja/laulukirjutaja, multiinstrumentalist Dotan.

Laulus “Hurricane” laulab suurepärane briti laulja, supertäht John Newman. Laulus “Bonfire” osaleb USA produtsent, laulukirjutaja ja DJ Steve James, laulus “I Found You” lööb kampa USA indietronica band Passion Pit, laulus “We Can Get High” Hollandi DJ ja produtsendiduo Yellow Claw, plaadi viimases laulus “Bones” lööb kampa aga USA kuulus ja suurepärane poproki band OneRepublic. Bänd, mis peaks jõuadma sel aastal esinema ka Eestisse!

Plaadil leiab Galantisele sobilikku tantsulikumat muusikat nagu plaadiavalöök “Steel”, laulud “Unless It Hurts”, “Never Felt A Love Like This”, “Holy Water”, “Miracle”, kuid ka kõikides tantsulikes lugudes suudab Galantis sisse tuua rahulikumaid hetki, kosmilist hõljumist, palju ägedaid klahvpille, sämplinguid, suurepäraseid harmooniaid ja meloodiaid. On ju Galantise mehed alati osanud ka ägedaid meloodiaid “välja võluda”. Nii ka sellel albumil. Ja kuna plaadil nimeks “Church”, siis ma pidevalt leian end otsimast, et kas võiks olla ka sellist gospelmuusika mõju, ja tegelikult, kui ikka tähelepanelikult kuulata, siis äkki isegi leiab midagi sellist (kasvõi elektriorel ja mitmehäälne koorilaul laulus “I Found U” või mitmeski laulus kasutatav klaver või vähemalt süntesaatorid, mis kõlavad klaveri moodi).

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3N6fadaHlhGxflLKYSDSoU

„Birds of Prey. The Album“ (Warner Music)

„Birds of Prey (And the Fantabulous Emancipation of One Harley Quinn)“ („Röövlinnud (ja Harley Quinni erakordne vabanemine)“ on DC Comicsi koomiksil „Birds of Prey“ põhinev superkangelaste film. See on järjekorras kaheksas DC Extended Universe film ja järg filmile „Suicide Squad“ (aastast 2016).

Filmi režissööriks on Cathy Yan, ja peaoades mängivad Margot Robbie, Mary Elizabetg Winstead, Jurnee Smollett-Bell, Rosie Perez, Chris Messina, Ella Jay Basco, Ali Wong ja Ewan McGregor.

Süžeest sedavõrd, et selles filmis ühendavad jõud Harley Quinn, Black Canary, Helena Bertinelli ja Renee Montoya, et päästa Cassandra Cain Gotham City kuritegude lordi Black Maski käest.

Filmimuusika albumil kuuleb nii hiphoppi/räppi (nt plaadi avalugu, hea minekuga „Boss Bitch“, mida esitab USA naisräppar ja lauljatar Doja Cat (õige nimega Amala Zandile Dlamini), veidi rahulikumalt hingab plaadi teine lugu, hiphopilik „So Thick“, mida esitavad Rootsi rokipunt Whipped Cream ja Baby Goth, ka kolmas lugu jätkab sama vaimus - „Diamonds“, mida esitavad USA naisräppar Megan Thee Stallion (õige nimega Megan Jovon Ruth Pete) ja USA lauljatar Normani (õige nimega Normani Kordei Hamilton, kes tuntud ka ansamblist Fifth Harmony, ja ta on varem teinud koostööd ka Khalidi, Calvin Harrise ja Sam Smithiga). Ah jaa, „Diamonds“ on muideks ka filmi „Birds of Prey“ heliriba juhtsingel! Põnev on see, et "Diamonds" "flirdib" üsna selgelt Marilyn Monroe aastaid tagasi esitatud lauluga "Diamond's Are Girl's Best Friend".

Kuid loomulikult leiab siit ka palju muud, näiteks vana klassik „Sway With Me“, selline latiinohingamisega lugu, millele sellel plaadil on ka kübe hiphoppi juurde pandud, esitajateks USA naisräppar Saweetie (õige nimega Diamonte Harper) ja GALXARA. Selline vana ja uue segu on selle loo puhul igati põnev lahendus.

Popilikumat kraami on ka – „Joke’s On You“, suurepärane lugu, mille esitab USA indiepopi lauljatar Charlotte Lawrence, ja „Smile“, esitajaks briti lauljatar Maisie Peters (tema on varem oma muusikat nimetanud ka „emo girl pop“), „Invisible Chains“, esitajaks Lauren Jauregui (ka tema on olnud ansambli Fifth Harmony liige! Tema esimest sooloplaati tasub oodata sel aastal).

Kaasaegsete actionfilmide heliribadel leiab tavaliselt ka rokilikumat minekut, täpselt nii on ka sellel plaadil, näiteks üsna jea minekuga „Lonely Gun“, esitajaks Cyn. Lugu, mis vaata et lausa psühhedeeliaks kätte läheb. Punkrokilik on lugu „Experiment On Me“, mille esitab USA alternatiivsema popi ja electropopi lauljatar Halsey (õige nimega Ashley Nicolette Frangipane). Üsna põnevad on ka lood „Danger“ ja „Bad Memory“, milles on kokku saanud rokk ja hiphop, esimese neist esitab Jucee Froot, teise USA lauljatar ja räppar K.Flay (õige nimega Kristine Meredith Flaherty, kes on kandideerinud muideks ka kahele Grammy auhinnale).

Souliklassikat on ka, kuigi kübe kaasaegsemas võtmes. Lauluks „It’s A Man’s Man’s World“ (legendaarne James Browni 1966. aastal kirjutatud lugu), esitajateks USA näitlejatar Jurnee Smollett-Bell (ta on mänginud telesarjades „True Blood“, „Underground“ jpt), selles filmis kehastab ta Black Canaryd, mistõttu on plaadile pandud esitajaks nii näitlejatari kui ka tema tegelaskuju nimed.

Mõnusas soulivõtmes on ka lugu „I’m Gonna Love You Just A Little More Baby“, no ja miks see lugu ei oleks, sest ka see on ju vana soulmuusika hitt aastast 1973, mille autoriks ja esmaesitajaks legendaarne Barry White, see on muideks selle mehe debüütalbumi esimene singel). Sellel filmimuusika plaadil esitab selle loo vägagi suurepäraselt USA R&B lauljatar, võrratu häälega Summer Walker. Ilus esitus, ilus lugu.

Võimsa lõpu paneb plaadile lugu „Hit Me With Your Best Shot“ (algupäraselt lugu aastast 1980, ja esitajaks USA lauljatar, rokkmuusika täht Pat Benatar), sellel plaadil on esitajaks Adona, kelle kohta ma kahjuks täpsemat info ei leidnudki.

Igal juhul on film igati äge ja kaasakiskuv, palju ägedaid koomiksikangelasi (no ja enamus neist ju naised), ja täpselt sama äge ja hea minekuga on ka heliriba, kusjuures on ju ka siin enamus esitajaid noored naised.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3wITH77YIxYdtVv1W4W1SI#_=_

Ethan Gruska „En Garde“ (Warner Music)

Los Angeleses sündinud ja elav Ethan Gruska (30) kasvas üles vaadates, kuidas tema heliloojast isa Jay Gruska (tema on muideks kandideerinud ka Emmy-auhinnale ja kirjutanud muusikat just televisioonile, näiteks telesarjadele "Supernatural", "Charmed", "Beverly Hills, 90210", "Courthouse", "thirysomething" jpt) töötas koos stuudiomuusikutega stuudios, mis asus nende koduaias. Näiteks Steely Dan oli üks bändidest, kes Ethani isa juures lindistamas käis. Märkimata ei saa jätta sedagi, et Ethan Gruska emapoolne vanaisa on legendaarne helilooja, filmimuusika legend John Williams, kellel ette näidata 25 Grammy auhinda ja 5 Oscari auhinda! Ja sageli juhtub nii, et andekatel vanematel ja vanavanematel on ka andekad järglased, mis kehtib ka Ethan Gruska kohta.

Algus, The Belle Brigade ja sooloalbum

„Lapsena ei saandudki ma sellest kõigest aru, kui oluline ja tähtis see oli,“ kinnitab Ethan Gruska, kui oli saanud näha, kuidas tema isa teiste muusikutega stuudios tööd teeb, „kuid stuudiotehnika ei ole minu jaoks võõras ja see pole mind kunagi ka hirmutanud.“

Ethan Gruska nimi kõlab paljudele muusikasõpradele kindlasti veidi tuttavalt, sest saavutas ta ju kuulsust Los Angelese pop-duos The Belle Brigade (see alustas tegevust juba 2008. aastal), milles lõi kaasa ka Ethani õde Barbara. Duo muusikat võrreldi lausa The Beach Boysi ja The Eaglesi omaga, kuid mainitud on ka sarnaseid jooni Ry Cooderi ja Fleetwood Mac’iga. Duol ilmus paar albumit („The Belle Brigade“ (2011) ja „Just Because“ (2014)), käidi kontsertturneedel, kuid väga suurt populaarsust siiski ei saavutatud. Seejärel hakkaski Ethan kirjutama muusikat iseendale ja produtseerima teiste artistide muusikat nagu Matt Berninger (The National), Amy Allen, Bad Brooks, Joseph Kimbra, Phoebe Bridgers, Manchester Orchestra jpt.

2017. aastal avaldas Ethan Gruska ka oma sooloplaadi „Slowmotionary“, mis oli väga ilus ja väga põneva muusikaga album. Siin oli nii folki, ambienti, džässi, alternatiivsemat muusikat. „Soovisin sellele plaadile inimlikkust,“ kinnitab Ethan Gruska, „ma ei tahtnud perfektset plaati, tahtsin, et see plaat oleks tõde ja oleks aus. Ma loodan, et inimesed saaksid aru, et muusika kirjutamine on vägagi haavatav tegevus, ja ma loodan, et nad saavad aru, kui keegi räägib tõtt.“

Enne seda, kui Gruska hakkas sooloalbumit kirjutama, oli tal mitmeid laule oma märkmikus. Neid olid väikesed vinjetid, milles oli veidi meloodiai, sõnu, paljud neist olid saanud mõjutusi lühijuttudest või lühifilmidest. Gruskale on alati oluline olnud ka lüürika ehk laulusõnad, ja ta on ütelnud, et tema üks suurimatest lemmikutest luuletajate seas on Pablo Neruda, kes on teda alati „kõnetanud“.

Fiona Apple ja paljud teised artistid

Tõeline muusikamehe professionaalne suhtumine oli Gruskale abiks ka 2019. aastal, kui ta sai ootamatu telefonikõne Fiona Apple’ilt, kes kutsus Gruskat üheskoos lindistama. Loomulikult oli Gruska sellega nõus.

On teada, et Ethan Gruska vanem õde mängis kunagi Fiona Apple’i saateansamblis trumme, ja just vanem õde oli see, kes kunagi oma vennale ka klassikalist muusikat tutvustas. Ethanile hakkas klassikaline muusika kohe ka meeldima.

2019. aasta keskpaigas pakkus produsent Tony Berg (tema on varem koostööd teinud näiteks Aimee Manni ja Michael Penniga) talle võimalust mängida klaverit Apple’i laulus, mida ta oli produtseerimas. Looks The Waterboys’i laul „The Whole of the Moon“, millest Fiona Apple tegi oma versiooni albumile „Showtime’s The Affair“. Ja nädal aega hiljem produtseeris Gruska juba ka ise ühe loo Apple’i albumile, selleks oli cover Simon & Garfunkeli laulust „7 O’Clock News/Silent Night“. Tulles Tony Bergi juurde tagasi, siis oli just tema see, kes kinnitas Ethan Gruskale, et tal tasuks hakata mõtlema ka sooloplaadi peale.

Lisaks koostööle Fiona Apple’i ja oma muusika kirjutamisele on Ethan Gruska aidanud produtseerida ka indie lauljatari-laulukirjutaja Phoebe Bridgersi albumit „Stranger in the Alps“ (2017) ja Atlantast päris alternatiivse rokkmuusika ansambli Manchester Orchestra albumit. 2019. aastal aitas panna kokku ka Bad Books’i albumit „III“, mistõttu selle bändi ninamees Andy Hull kutsus Gruska kaasprodutsendiks oma põhibändi Manchester Orchestra kuuendale stuudioplaadile.

Sooloalbum „En Garde“

„Oma lugude ja oma albumiga tegemiseks on kulunud palju aega,“ kinnitab Gruska. „Soovisin panna plaadile kõike seda, mida olen aastate jooksul õppinud ja sobitada see omale häälele, teha võimalikult omanäoliseks.“

Selle aasta (2020) jaanuaris ilmus Ethan Gruska sooloalbum „En Garde“, mis on vägagi põnev ja kaasahaarav kuulamine nii meloodiliselt kui ka lüüriliselt. Sellel on tunda Gruska haritud popmuusika „sõnavara“ ja visiooni. Plaadil kõlab palju erinevaid instrumente – kitarrid, basskitarrid, klahvpillid, löökriistad, puhk- ja keelpillid, kuid on ka palju muud põnevat kaasaegsest muusikamaailmast ehk ka elektroonikat. Uuel plaadil kasutab Ethan Guska palju vanaaegseid süntesaatoreid, põnevaid rütmipille, kitarri, millega on mänginud Glen Campbell. Stuudio on väike, kuid põnevat tehnikat täis Brentwoodi stuudio, kus album salvestati.

Olen lugenud, et Gruska jaoks on ka stuudio omamoodi muusikaline instrument.

„En Garde“ on album, millel on 12 väga head ja omanäolist lugu. Siin on „Event Horizon“, milles on midagi filmilikku, ulmelikku ja džässilikult hiphopilikku, „On The Outside“, milles on põnevaid kitarrisaunde, mida esitab suurepärane Blake Mills. Laulus „Enough For Now“ laulab võrratut taustalaulu Phoebe Bridgers. Laulus „Another Animal“, milles on midagi, mis toob meelde Peter Gabrieli, 1980. aastate popmuusika, koos oma klassikaliste süntesaatoritega.

Ethan Gruska on ütelnud, et „En Garde“ pidi olema plaat, mis ongi paljuski erinevatest asjadest koosnev, selles ei tohtinud olla ühte läbivat joont. Ja tegelikult nii see jku ongi, sest Ethan Gruska loob väga põneva helidemaailma, sellise, mida peab hoolikalt kuulama ja jälgima, sest tegelikult ei ole see selline lihtne ja igapäevane kuulamine. See ei ole muusika, mida tavalised raadiojaamad mängiksid, see on sedavõrd omanäoline ja põnev, omamoodi atmosfääriline, veidi hõljuv, kuid mitte ainult, Gruska võib vajadusel ka rokilikum olla (nt plaadi viimane lugu „Teenage Drug“) või hoopis džässilikult soulilik (nt lugu „Blood In Rain“, milles lööb kaasa ka suurepärane USA laulja-laulukirjutaja Moses Sumney) või hoopis kübe psühhedeeliline, millele on lisatud džässilikku klaverit ja puhkpille („Haiku4U“, koos Lianne La Havas’ega).

Uue albumi esimesele singlile „Enough For Now“ (duett koos Phoebe Bridgers’iga) on tehtud ka äge muusikavideo/film, mis filmitud Los Angeleses ja selle režissööriks on Petros Papahadopoulos.

Oma poja tegemistega on rahul ka isa ehk Jay Gruska, kes kinnitab, et nende kodus pole mitte kunagi olnud oluline olla staar, vaid teha head muusikat ja olla oma ala proff. Jay Gruska kiidabki, et Ethan on jäänud ausaks oma tegemistes ja oma muusikas.

„Plaati tehes inimene muutub, ja selle valmides oled täiesti uus inimene,“ on Ethan Gruska ütelnud. „Plaadi tegemisele läheb sedavõrd palju iseend, närvikulu, ja kui plaat on valmis, siis see ongi kõige tähtsam. See on tasu selle tegemise eest.“

Kuula ise ka:

https://warnerr.ec/engarde

Liam Gallagher „Acoustic Sessions“ (Warner Music)

Viimase paari aasta jooksul olen ma kunagise britipopi lipulaeva Oasise liikmest Liam Gallagherist kirjutanud paar korda, ja põhjust on olnud, sest otsustas ju härra Gallagher bändide tegemisest loobuda ja pühenduda soolokarjäärile, mistõttu 2017 ilmus tema esimene sooloalbum „As You Were“ ja 2019 teine sooloalbum „Why Me? Why Not?“. Mõlemad plaadid on olnud igati suurepärased kuulamised. Neis on jätkuvalt sellist head britipopi olekut, kuid eks ole neis kübe ka Oasist ning kindlasti ka John Lennonit ja biitleid. Ei ole ju Liam Gallagher kunagi varjanud, et talle John Lennon on alati meeldinud.

Seetõttu olen ka oma kõrvale leidnud neist albumitest seda midagi, omamoodi ju ka nostalgiat, sest noorusajal sai ju ikka Oasist kuulatud ja Lennoni-aura-hingamine on mulle samuti alati sümpaatne olnud.

Kui Oasis 2009. aastal laili läks, tegid mõlemad vennad ehk Liam ja Noel Gallagher uue ansambli. Liam pani kokku ansambli Beady Eye. Avaldati kaks plaati, üks singel jõudis brittide singlimüügitabelis 31. kohale, kuid suurt edu ei tulnudki. Seetõttu oldi üsna kahtleval seisukohal, mida Liam Gallagher pärast Beady Eye lahkuminekut 2014. aastal edasi teeb. Paneb kokku veel ühe bändi, alustab soolokarjääri? Liam Gallagher on mees, kes olnud alati meedia huviorbiidis, ja alati on otsitud ka igasugu jamasid, millest tema kohta kirjutada, kuigi eks ole Liam Gallagher ka selline huvitav persoon, kes suudab igasugu jamasid kokku ka keerata.See selleks, sest muusikuna on mees ikka tõeline maailma tipp.

Kui 2017 ilmus mehe esimene sooloalbum „As You Were“, mis oli muusikaliselt väga huvitav ja põnev, ja kaubanduslikult üsna edukas, siis oli selge, et Liam Gallagher oli teinud soolokarjääri osas õige ja suurepärase otsuse. Kui esimesele albumile järgnes 2019. aastal veel teinegi ehk „Why Me? Why Not?“, mis oli minu arust muusikaliselt veelgi parem kui esimene, siis on üsna selge, et Liam Gallagher on sooloartistina sama hea, kui ta oli koos Oasisega, ja võib-olla isegi veidi parem.

Sel aastal (2020) üllatab Liam Gallagher muusikamaailma ja oma fänne igati ägeda akustilise EP’ga, millel kaheksa lugu. Enamus neist kõlasid eelmisel aastal kontsertil „Liam Gallagher MTV Unplugged“, ja suurem nendest lauludest on mehe seni viimaselt sooloalbumilt „Why Me? Why Not?“.

EP’l kuuleb ka Oasise laule „Stand By Me“ ja „Cast No Shadow“, kuid ka laulu „Sad Song“, mis kõlas dokumentaalfilmis „Oasis: Supersonic“. Lisaks veel ka laulust „Once“ demoversioon. Kokku kaheksa suurepärast laulu, suurepärast esitust.

Liam Gallagher on oma kahe stuudioalbumiga „As You Where“ (2017) ja „Why Me? Why Not?“ (2019), et seda endist Oasise liiget on veel vara muusikaarhiivide riiulitele kanda, sest tal on veel väga palju muusikat sees, ta suudab kirjutada suurepärast muusikat ka täna ja ka esitused on igati suurepärased. Ka sellel EP’l kuuleme suurepärast ja hingestatud laulu, mida saadavad kitarrid, mõnes loos ka keelpillid, ja nagu öeldakse lihtsuses ongi võlu. Ja nagu olen ka varem Gallagheri plaatidest kirjutanud, mulle meeldib see, kuidas saab tõmmata paralleeljooni Gallagheri ja John Lennoni muusika ning esituste vahele.

Seda ka, et Liam Gallagheri laulust „Once“ on valmis saanud ka uus muusikavideo, mille peaosas on endine suurepärane jalgpallur Eric Cantona!

Üks asi veel – õige varsti peaks ilmuma ka Liam Gallagheri vennalt midagi uut ja ägedat! Noel Gallagher’s High Flying Birds on avaldamas samuti uut EP’d, mil nimeks „Blue Moon Rising“, ja selle ägedat ja tantsulikku nimilugu on samuti juba võimalus kuuata veebiavarustes. Noel Gallagher’s High Flying Birds on briti rokipunt aastast 2011, milles mängivad endine Oasise kitarrist Gem Archer, endine Oasise klahvpillimängija (mitte põhikohaga liige) Mike Rowe, endine Oasise trummar Chris Sharrock ja ansambli The Zutons basskitarrist Russell Pritchard.

Kuula ise ka akustilist Liam Gallagheri:

https://open.spotify.com/album/7ysbA7zuaHU2AA7ybLdYd9#_=_

Mac Miller „Circles“ (Warner Music)

Malcolm James McCormick (19.01.1992 – 7.09.2018) ehk artistinimega Mac Miller oli USA räppar ja plaadiprodutsent (paljudele teistele artistidele ja ka iseendale, kasutades paljude alter-ergode hulgas ka nime Larry Fisherman), kes sündis Pittsburghis. Oma sünnilinnas alustas ta ka oma muusikakarjääri 2007. aastal, kui ta oli vaid 15-aastane. 2010 sõlmis ta lepingu Pittsburghis tegutseva sõltumatu plaadifirmaga „Rostrum Records“. Nii ilmusid nn mixtape’id „K.I.D.S.“ (2010) ja „Best Day Ever“ (2011). Esimene stuudioalbum „Blue Slide Park“ (2011) oli esimene nn iseseisvalt toodetud album pärast aastat 1995, mis tõusnud USA plaadimüügitabeli tippu.

2013 lõi Mac Miller ka oma plaadimärgi REMember Music. 2013 ilmus teine stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“, pärast seda lahkus mees Rostrumist, et sõlmida leping suure plaadifirmaga ehk Warner Bros. Records’iga. Koostöös Warneriga ilmus neli stuudioalbumit – „GO:OD AM“ (2015), „The Divine Feminine“ (2016), „Swimming“ (2018, selle albumiga kandideeris Mac Miller juba pärast oma surma ka Grammyle) ja postuumselt „Circles“ (2020).

Mitmeid aastaid oli Mac Miller kimpus narkootikumidega, mis said lõpuks talle ka saatuslikuks.

Andekas juba lapsena

Mac Miller hakkas muusikat õppima juba väga varakult. Kuue-aastaselt mängis ta klaverit, kitarri, trummi ja basskitarri. Toona ta laulja/räppari karjäärist veel ei unistanud, kuid juba keskkoolis oli ta kindel, et temast saab räppar.

Mac Miller on ühes intervjuus ütelnud, et 15-aastaselt käis tema peas ära klikk, et ta tahab olla räppar, ta tahab tegeleda muusikaga. Enne seda oli ta olnud ka tubli spordipoiss, kuid hiphopp võitis siiski ta südame.

Esialgu alustas ta räppimist kasutades esinejanime Easy Mac (EZ Mac), ilmus ka mixtape „But My Mackin’ Ain’t Easy“ (aastal 2007). 2009 tutvustas ta end juba kui Mac Miller ja ilmusid kaks mixtape’i „The Jukebox: Prelude to Class Clown“ ja „The High Life“.

Rostrum Records ja Wiz Khalifa

Nagu alguses mainisin, siis 2010 sõlmis ta lepingu sõltumatu plaadifirma Rostrum Records’iga ja ilmus uus mixtape „K.I.D.S.“ Sama plaadifirmaga on koostööd teinud ka legendaarne Wiz Khalifa, ja see oli ka üks põhjus miks Mac Miller soovis just Rostrum Records’iga lepingut.On ju Mac Miller alati ütelnud, et Wiz Khalifa on talle väga hea sõber, peaaegu nagu vend.

Mac Milleri viies mixtape „Best Day Ever“ ilmus märtsis 2011, sellel oli ka singel „Donald Trump“, millest sai mehe esimene lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelisse, tõustes kohale 75. 2011 ilmus veel ka kuue looga EP „On and On and Beyond“. Seegi plaat oli edukas, sest tõusis USA plaadimüügitabelisse, jõudes kohale 55. Ja ei maksa unustada, et Mac Miller oli toona vaid 19-aastane!

„Blue Slide Park“

Novembris 2011 ilmus Mac Milleri esimene täispikk stuudioalbum „Blue Slide Park“, mida esimesel nädalal müüdi USA’s peaaegu 150 000 eksemplari ja sellest piisas, et tõusta USA plaadimüügitabeli tippu! Albumil oli ka kolm lugu, mis tõusid USA singlimüügitabelisse ehk „Smile Back“, „Frick Park Market“ ja „Party on Fifth Ave.“ Märtsis 2012 ilmus Milleri seitsmes mixtape „Macadelic“, millel ka hittlugu „Loud“, mis samuti edukas USA singlimüügitabelis.

2012 ilmus veel ka EP „You“, seda küll nime all Larry Lovestein & The Velvet Revival, kuid see plaat oli pigem katsetus teha džässmuusikat, kui oli räpialbum.

2013 tegi Miller oma plaadimärgi REMember Music. See firma oli fokuseeritud uutele Pittsburgh’ist pärit artistidele, kuid ka Miller alter-egodele. 2013 ilmus järjekordne mixtape „Run-On Sentences Vol. 1“, millel Miller mängis ka mitmeid erinevaid instrumente, ja produtsendiks oli Mac Miller üks alter-egodest ehk Larry Fisherman.

Samal aastal osales Mac Miller ka Ariana Grande (selle suurepärase lauljatariga on Mac Miller ka aastail 2016-2018 kurameerinud) laulus „The Way“, mis ilmus ka lauljatari debüütalbumil „Yours Truly“. See laul on tänaseni Mac Milleri kõrgeim koht USA singlimüügitabelis ehk 9 koht!

„Watching Movies with the Sound Off“ ja Warner Bros. Records

2013 ilmus Mac Miller stuudioalbum „Watching Movies with the Sound Off“. Muusikakriitikud kiitsid Mac Milleri uut psühedeelilist saundi. Album tõusis ilmudes USA plaadimüügitabelis kohale number 3! Esimesel nädalal müüdi uut albumit veidi üle 100 000 eksemplari. Plaadil lõi kaasa ka palju teisi artiste nagu Schoolboy Q, Ab-Soul, Earl Sweatshirt, Tyler, the Creators, Jay Electronica jt.

Jaanuaris 2014 sai läbi Milleri leping Rostrum Records’iga. Seetõttu avaldas Miller iseseisvalt oma kümnenda mixtape’i „Faces“. Paljud muusikakriitikud pidasid seda Milleri parimaks tööks, sest see oli aus. Miller vaatas iseendasse, rääkis probleemidest narkootikumide, kuulsuse ja minevikuga.

Oktoobris 2014 oli Milleril taskus leping plaadifirmaga Warner Bros. Records. Miller kinnitas, et ta valis Warneri seetõttu, et Warner on suurtest firmadest kõige iseseisvama mõtlemisega plaadifirma.

2015 ilmuski esimene album Warneri leival olles ehk „GO:OD AM“, mis tõusis USA plaadimüügitabelis neljandale kohale ja seda müüdi esimesel nädalal peaaegu 90 000 plaati. Albumil ka hittlugu „Weekend“, millel laulab ka Miguel.

Miller alustas peale selle albumi ilmumist koheselt tööd ka uue plaadiga. Ta kinnitas, et soovis uurida armastuse tundeid. Septembris 2016 ilmuski album „The Divine Feminine“. Sellel plaadil Miller laulis pea sama palju kui räppis, kusjuures juba sellel abumil katsetas ta R&B’d, džässi ja funki. Ka see album kõnetas muusikakriitikuid positiivselt, ja ka fänne, sest album tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale!

„Swimming“

Augustis 2018 juba uus album ehk „Swimming“, mis pälvis jällegi kiitvaid hinnanguid. Kriitikute arvates oli sellel plaadil väga head souli ja sooja funkyt. Lauludes oli tunda ka Milleri südamevalu ja probleeme vaimse tervisega. See album debüteeris USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal ja sellest sai Milleri viies album järjepanu, mis tõusnud USA plaadimüügitabelis vähemalt TOP 5 sekka. Tegelikult ikka väga kõva saavutus.

Kurb on see, et „Swimming“ jäigi Mac Milleri viimaseks albumiks tema eluajal, sest ta lahkus meie hulgast septebris 2018. Pärast seda ilmus singel „Self Care“, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 33 ja see on Mac Milleri parim saavutus selles tabelis sooloartistina. „Swimming“ kandideeris ka Grammy-auhinnale.

Muusika elab ka pärast artisti lahkumist

Milleri muusika elas edasi ka pärast tema surma. 2019 ilmusid singlid „Time“ (koostöös Free Nationals’i ja Kali Uchis’iga) ja „That’s Life“ (koostöös 88-Keys’i ja Sia’ga).

Jaanuaris 2020 ilmus album „Circles“. Selle albumiga oli Miller teinud tööd enne oma surma, ja sellest pidi saama albumi „Swimming“ järg/kaaslane. Töö albumiga lõpetas Jon Brion, kes töötas ka albumiga „Swimming“. Uue albumi laul „Good News“ tõusis USA singlimüügitabelis 17. kohale, mis jällegi Mac Milleri karjääris rekord.

Muusikast ja muust

Mac Miller on aastate jooksul kinnitanud, et tema eeskujudeks on olnud Big L, Lauryn Hill, Beastie Boys, Outkast ja A Tribe Called Quest. Milleril oli väga hea side Pittsburgh’ist pärit räppari Wiz Khalifa’ga, kes Miller on nimetanud ka oma vanemaks vennaks.

Miller rääkis pikki aastaid ka oma probleemidest narkootikumide ja depressiooniga. Üritades ravida oma depressiooni tekkis tal sõltuvus ravimitest, ja kui nendele lisada narkootikumid ja alkohol, siis ei ole lõpp sugugi kaugel, kahjuks nii see ju on. Miller on öelnud, et talle tundus juba 2014. aastal, et mixtape’il „Faces“ kõlanud laul „Grand Finale“ jääbki tema viimaseks.

Augustis 2015 andis Miller teada, et tema tervis on juba palju parem, kuid päris vaba ta ravimitest ja muust siiski veel ei ole. Pärast seda tuli Milleri tervise ja ravimite ja narkootikumide tarbimise kohta erinevaid teateid, oli ka periood 2016. aastal, kui Miller oli täiesti „puhas poiss“. Ja eks oli Milleril probleeme teisigi – nii on teda kinni peetud narkootikumide omamise eest, teda on süüdistatud teiste artistide lugudest loata sämplimises, teda on peetud kinni autojuhtimiselt narkootikumide mõju all, ta on teinud ka autoavarii ja seejärel põgenenud. Viimased karistused jäidki täide viimata, kuna mees lahkus meie hulgast. Surm saabus 7 septembril 2018, põhjuseks fentanüüli, kokaiini ja alkoholi „kokteil“. Nii jäigi filmimata viimane muusikavideo ja pidamata „Swimming Tour“-nimeline kontsertturnee.

„Circles“

Jah, nii kummaline kui see ka pole, siis saab ju muusika elada edasi ka pärast artisti surma. Kummalise all pean silmas seda, et saab kuulata ka päris uut muusikat (hittide kogumikke ilmub ju ikka ja alati pea kõikidelt meie hulgast lahkunud artistidelt). Ja Mac Milleri uus album „Circles“ on tõepoolest üks hiiglama hea plaat – plaat, milles Mac Miller on suutnud jällegi siduda erinevaid muusikastiile – siin on kübe džässi, kübe funkit, kübe souli ja kõik see kokku kõlab igati lahedalt/mõnusalt.

Väga huvitavalt kõlab ka lugu „Everybody“, mille autoriks ja originaali esitajaks on legendaarne USA laulja ja muusika Arthur Lee, ansambli Love ninamees. Ka Arthur Lee on meie hulgast lahkunud, seda juba aastal 2006, kusjuures laulus kinnitatakse, et kõik me peame ükskord surema/lahkuma.

Vanakooli R&B’d ja souli kuuleb laulus „Hand Me Downs“ – Mac Milleri esitus selles laulus toob ikka kananaha ihule küll... kurb, et sedavõrd andekad inimesed nii vara lahkuvad... Kuulake seda lugu, super! Paaris laulus kuuleb Mac Millerit siiski ka räppimas – „Hands“ on üks neist, kuid plaadi kaks viimast lugu on kaunid mõtisklused/arutelud ehk „Surf“ ja „Once A Day“.

Miskit muud ei ole öelda, kui et võrratult hea plaat. Muusika suure algustähega ...

R.I.P. Mac Miller!

Kuula ise ka:

https://wr.lnk.to/circles

„Jagged Little Pill. Original Broadway Cast Recording“ (Warner Music)

Alanis Nadine Morisette (s. 1. juunil 1974 Ottawas) on Kanada lauljatar-laulukirjutaja, kes avaldas oma esimese albumi „Alanis“ juba 1991. aastal. 1995 ilmus tema üliedukas album „Jagged Little Pill“, millest sai ka lauljatari läbilöögi plaat, mida tänaseks on müüdud maailmas kümneid ja kümneid miljoneid (saame rääkida 33 miljonist müüdud plaadist, mis on naisartistide seas läbi aegade teisel kohal, eespool vaid 40 miljonit eksemplari müübinud Shania Twaini album „Come On Over“).

„Jagged Little Pill“ oli plaadimüügitabelites esikohal väga mitmes riigis (USA, Kanada, Austraalia jne) ja see võitis ka neli Grammy-auhinda, sh kui parim album.

Morissette’i muusikaline stiil on olnud poprokk, alternatiivsem rokk. Hiljem on tema loomingus tunda ka electronica mõju.

Algus – andekas juba lapsena

Morissette huvitus muusikast juba väga varajases eas. Kuuesena hakkas ta õppima klaverimängu, 9-aastaselt kirjutas ta juba ka muusikat. Lisaks õppis ta balletti ja džässtantsu. 11-aastaselt hakkas ta laulma ja esinema haiglates ja loomingumajades. Kaabeltelevisioonikanali Nickelodeoni lastesaates „You Can’t Do That on Television“ esines ta juba 12-aastaselt.

1987 ilmus tema esimene singel „Fate Stay with Me“, mis mängiti ka Ottawa raadiojaamades ja see sai kohalike noorte seas üsna populaarseks. Loo abil sai ta ka plaadistuslepingu firmaga MCA Canada. 1991 ilmuski esimene album „Alanis“, mis oli üsnagi popilik ja tantsulik album. Nii sai lauljatarist Kanadas teismeline-täht, keda kutsuti ka „Kanada Debbie Gibsoniks“. 1992 võitis ta Kanadas Juno-auhinna, kui lootustandvaim lauljatar. 1992 ilmus ka tema teine album „Now Is the Time“, mis polnud siiski sama populaarne kui debüütalbum. 1993 kolis Morissette Torontosse, et areneda laulukirjutajana, ja osaleda ka laulukirjutamiskursustel. 1994 kolis lauljatar Los Angelesse, et hakata otsima just seal produtsente ja koostööpartnereid. Just seal tutvus ta legendaarse produtsendi ja laulukirjutaja Glen Ballardiga. Plaadifirma MCA üks juhtidest Guy Oseary sõlmis Morissette’iga lepingu Madonna loodud plaadifirmaga Maverick Records.

Album „Jagged Little Pill“ ja suur edu

1995 ilmuski lauljatari esimene rahusvaheline album ehk „Jagged Little Pill“, mille Morissette kirjutas ja produtseeris just koos Ballardiga. Suurepärase albumi esimene singel oli alternatiivroki lugu „You Oughta Know“, mis mõjus kuulajatele. Selles loos mängivad kitarri Jane’s Addictioni Dave Navarro ja basskitarri Red Hot Chili Peppersi Flea. Siinkohal peab mainima sedagi, et albumil mängib trumme Taylor Hawkins, kes hiljem mängis trumme ka Foo Fightersis, klahvpille Benmont Tench, kes mänginud klahvpille ka Tom Petty bändis. Lisaks laulule „You Oughta Know“ on sellel albumil veel mitmeid hittlugusid: „All I Really Want“, „Hand In My Pocket“, „You Learn“, „Head Over Feet“ ja loomulikult ka võrratu „Ironic“ (seda laulu peetakse ka täna lauljatari kõige edukamaks looks). Ja veel, aastal 2005 ilmus sellest plaadist ka akustiline versioon ehk „Jagged Little Pill Acoustic“.

Albumist sai tõeline menuk, mis tõi lauljatarile neli Grammy-auhinda ja ainuüksi USAs müüdi seda 16 miljonit. USA pladimüügitabelis oli plaat esikohal 12 nädalat Superplaadile järgnes ka superturnee, mis kestis poolteist aastat, mille jookusl Morissette esines 28 riigis andes 252 kontserti! Turnee oli väsitav nii füüsiliselt kui ka mentaalselt, mistõttu lauljatar pidas pärast seda ka väikese pausi. Morissette hakkas tegelema joogaga, ja veetis kuus nädalat Indias koos oma ema, kahe tödi ja kahe sõbraga, kusjuures lauljatar on ütelnud, et see oli unustamatu ja väga vajalik reis.

On öeldud, et „Jagged Little Pill“ oli teedrajav album paljudele teistel naisartistidele 90. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses – Shakira, Meredith Brooks, Pink, Michelle Branch, Avril Lavigne jpt.

Veidi veel

1998 ilmus lauljatari uus stuudioplaat „Supposed Former Infatuation Junkie“, millel oli ka idamaiseid mõjutusi. Kui eelmine album oli üsnagi vihane, siis see album esindas hoopis leppimist ja päästmist. Esimese nädalaga müüdi seda albumit USAs 469 055 eksemplari. See oli number/kogus, mida varem ei olnud suutnud ükski teine naisartist albumi esimesel müüginädalal teha.

Samal aastal lindistas Morissette laulu „Uninvited“, mis kõlas filmis „City of Angels“. Laul tõi lauljatarile kaks Grammy-auhinda. 90. aastate lõpus proovis Morissette kätt ja oskusi ka näitlejana. Nii kehastas ta jumalat filmis „Dogma“ (1999). Selle filmi heliribal kõlas ka tema laul „Still“. Lisaks sellele filmile mängis Morissette ka mitmes telesarjas ja Off Broadway lavastustes.

Tänaseks on Morissette’il ilmunud kaheksa stuudioalbumit, neist seni viimane „Havoc and Bright Lights“ aastal 2012, ja teada on sedagi, et sel aastal (2020) peaks ilmuma tema uus stuudioalbum „Such Pretty Forks in the Road“.

Rokkmuusikal ja uus album „Jagged Little Pill“

Novembris 2013 anti teada, et on plaanis teha valmis muusikal Morisette’i superplaadist „Jagged Little Pill“. Anti teada, et helilooja Tom Kitt on see mees, kes teeb muusikalile orkestratsioonid.

Esimene töötuba toimus juba 2014. aastal. Aasta hiljem andis Morissette teada, et töö on alles alguses, ja palju tuleb teha, ümber kirjutada jne jne.

2018. aastal tutvustati veidi väiksemates USA muusikateatrites uut rokkmuusikali „Jagged Little Pill“, mis põhineb ju Morissette’i samanimelisel albumil. Nii on kõik laulud Alanis Morissette’i ja Glen Ballardi sulest, ja lauljatar on ütelnud, et ta on veidi albumil olnud lugusid ümber kirjutanud, ja mõünes laulus ka laulusõnu ümber teinud. Muusikali süžee aluseks on Diablo Cody kirjutatud raamat, mille on lavale seadnud Diane Paulus. Lavastuse koreograafia autoriks on Sidi Larbi Cherkaoui.

Novembris 2019 jõudis muusikal Broadwayle ja see esietendus seal 5. detsembril 2019. Kui muusikali enamus lauludest on just albumilt „Jagged Little Pill“, siis on selles ka teisi Morissette’i laule nagu „Thank U“, „That I Would Be Good“ ja „So Pure“ (need kolm on albumilt „Supposed Former Infatuation Junkie“ (1998)), „So Unsexy“ ja „Hands Clean“ (albumilt „Under Rug Swept“ (2002)) ja „Unprodigal Daughter“ (albumilt „Feast on Scraps“ (2002)). Lisaks veel ka „No“ (2012. aasta albumi „Havoc and Bright Lights“ Jaapani versioonilt) ja „Uninvited“ (filmi „City of Angels“ heliribalt aastast 1998).

Uue muusikali jaoks kirjutas Morissette ka kaks uut laulu: „Smiling“ ja „Predator“.

Muusikalis/plaadil mängivad ja laulavad kandvaid rolle Elizabeth Stanley, Sean Allan Krill, Celia Rose Gooding, Derek Klena, Lauren Patten, Logan Hart, Antonio Cipriano, Kathryn Gallagher. Nii nagu ikka, on Broadway muusikalide tähed väga heade häältega, suurepärased esinejad ja lauljad, mida saab öelda ka selle muusikali peaosaliste kohta. Olen vaadanud veebi avarustes päris mitut selle seltskonna intervjuud, ja just nooremad esinejad kinnitavad, et nad olid üllatunud, et Alanis Morissette’i suurepärasest albumist tehti rokkmuusikal, ja nad on lisanud ka seda, kuidas nad nooruses või tegelikult ju isegi lapsena fännasid seda albumit, mistõttu on igati äge selles muusikalis kaasa lüüa ja neid lugusid laulda.

Plaadi avab sissejuhatav overtüür, milles lööb kaasa terve muusikali seltskond. Sellele järgneb jällegi kõikide lauljatega esitatud „See Right Through You“. See on juba igati rokilik lühipala, ja mitmehäälset laulu on mulle alati meeldinud kuulata.

Edasi juba üks Alanis Morissette’i hittlugudest ehk rokilik „All I Really Want“, milles laulavad Celia Rose Gooding, Elizabeth Stanley, Seal Allan Krill ja Derek Klena. Esitus on suurepärane ja hääled kõlavad suurepäraselt ka kokku.

Järgmisena jällegi hittlugu ehk „Hand In My Pocket“, ilusa hingamisega lugu, milles laulavad Lauren Patten ja Celia Rose Gooding. Ei saa jätta mainimata, et selles loos kuuleb ka suupilli! Ja see on äge!

Viienda lauluna kuuleme kauni meloodia ja ilusa esitusega ballaadi „Smiling“, mida esitab Eizabeth Stanley. Suurepärase häälega lauljatar, kes on ka varem mitmes Broadway esituses kandvaid rolle mänginud ja laulnud. Stanley hääles on võimsust, kuid ka õrnust, ja tegelikult on miskit, mis sarnaneb ka Alanis Morissette’i esitustega.

Ja edasi juba „Ironic“ – suurepärane lugu, mis on suurepärane ka selles rokkmuusikalis. Esitajateks Celia Rose Gooding ja Anthony Cipriano. Selles loos kuuleme ka muusikalidele omast dialoogi, mis on vahvasti laulu sisse seotud.

Kaunis duett on ka „So Unsexy“, mida selles muusikalis esitavad Sean Allan Krill ja Elizabeth Stanley. Selleski loos kuuleb suurepärast taustakoori, mis laulule võimsust juurde annab. Ja ma ei väsi kordamast, et mulle meeldib Elizabeth Stanley hääl, mille võimsust kuuleme veel näiteks ka laulus „Forgiven“. Lisan kohe ka seda, et suurepärane ja võimas on ka noore artisti Celia Rose Goodingi hääl, mida saab kuulda veidi idamaises ja üsna rokilikus laulus „Unprodigal Daughter“. Vägagi põnev ja hea hääl on ka teisel noorel lauljataril ehk Kathryn Gallagheril, keda kuuleme soleerimas laulus „Predator“. Ka Lauren Pattenil on oma soololugu ehk vägagi rokilik „You Oughta Know“. Väga suurepäraselt kõlavad Elizabeth Stanley ja Kathryn Gallagher laulus „Uninvited“, mis Morissette’i esituses kõlas suurepärases filmis „City of Angels“ – mulle tundub, et see on ka selle muusikali üks võimsamaid ja kaunemaid esitusi. Väga uhke ja võimas!

Ka Derek Klenat kuuleme selles muusikalis ja plaadil laulmas soolo-lugu, milleks on kaunis „Perfect“. Kaunis esitus ja ilus lugu on ka „That I Would Be Good“, milles laulavad noored lauljad Celia Rose Gooding, Lauren Patten ja Anthony Cipriano.

Muusikali neli artisti ehk Anthony Cipriano, Celia Rose Gooding, Sean Allan Krill ja Elizabeth Stanley kõlavad suurepäraselt kokku ka laulus „Head Over Feet“. Ja jällegi ju üks Alanis Morissette’i suurimatest hittidest.

Suurepärane lõppakord sellele muusikalile ja plaadile on ka hittlugu „You Learn“, milles laulavad Elizabeth Stanley, Sean Allan Krill, Celia Rose Gooding, Derek Klena, Kathryn Gallagher ja Lauren Patten.

Pean tunnistama, et igati lahe mõte on olnud teha rokkmuusikal just Morissette’i lauludest. Kõnetavad need kuulajat ju tänagi, ja muusikalitähtede esitused sellel albumil on võrratud.

Kuula ise ka:

https://JaggedLittlePill.lnk.to/OriginalCastRecording

Cliff Richard and The Shadows „The Best of the Rock’n’Roll Pioneers“ (Warner Music)

Cliff Richard on üks nendest artistidest, kes on mulle meeldinud juba lapsepõlvest alates, eriti „istus“ tema muusika 1980. aastatel, kui mitu-mitu tema esitatud laulu kuulusid minu lemmiklaulude hulka, näiteks „Suddenly“ (1980, koos Olivia Newton-Johniga), „Daddy’s Home“ (1981), „Some People“ (1987), „Two Hearts“ (1988) jpt. Tean sedagi, et Cliff Richard on olnud üheks suurimaks lemmikuks nii minu vanaemale kui ka emale.

Sir Cliff Richard (õieti Harry Rodger Webb) saab selle aasta 14. oktoobril juba 80-aastaseks. Iginoor briti laulja, muusik, näitleja ja filantroop on müünud maailmas üle 250 miljoni plaadi. Ainuüksi Suurbritannias on tema singleid müüdud üle 21 miljoni, ja sellega on briti singlimüügitabeli ajaloos kolmandal kohal, eespool vaid The Beatles ja Elvis Presley.

Cliff Richard alustas oma pikka karjääri mässulise rock and rolli lauljana, keda võrreldi nii Elvis Presley kui ka Little Richardiga.

Oma taustaansambliga The Shadows (nendest sai hiljem ka väga suurepärane instrumentaalansambel, eesotsas Hank Marvini ja selle mehe võrratute kitarrisoolode ja kitarrisaundiga) domineeris Cliff Richard brittide popmuusikas enne biitleid 50. aastate lõpus ja 60. aastate alguses. 1958. aastal ilmunud laulu „Move It“ peetakse esimeseks audentseks rock and rolli lauluks, kusjuures legendaarne John Lennon on ütelnud, et enne Cliff Richardit ja The Shadows’t polnud brittide muusikas mitte midagi kuulata. No mine võta kinni, kas on see nii või mitte, aga vähemalt John Lennon arvas nii.

Oma 60. aastase karjääri jooksul on Cliff Richard võitnud mitmeid ja mitmeid kuld- ja plaatinaplaadi auhindu/tiitleid, kaks Ivor Novello auhinda, kolm briti muusikaauhinda. Üle 130 singli, plaadi ja EP on jõudnud brittide müügitabelite TOP 20 sekka (see on rohkem, kui ühelgi teisel artistil ette on näidata). Cliff Richardil on 67 laulu, mis tõusnud brittide singlimüügitabeli TOP 10 sekka, veidi rohkem on vaid Elvis Presley’l. Cliff Richardil on 14 laulu, mis jõudnud brittide singlimüügitabeli esikohale, ta on ainus artist, kellel on sama edetabeli esikohalaul viiest järjestikusest kümnendist, ja ta on koos Elvis Presleyga ainus artist, kellel on lugu brittide singlimüügitabelis kuuel aastakümnel (1950-2000)!!! Uskumatu saavutus.

Huvitaval kombel ei ole Cliff Richard saavutanud samasugust edu USA’s, kuigi ka USA singlimüügitabelis on tal olnud kaheksa laulu vähemalt TOP 40 seas, sh „Devil Woman“ ja „We Don’t Talk Anymore“. Ka Kanadas on olnud edu, kuid seda 60. aastate alguses, 70. aastate lõpus ja 80. aastate alguses.

2010. aastal andis laulja teada, et temast on saanud Barbadose kodanik, ja seetõttu veedab ta palju aega Barbadosel ja Portugalis, aastast 2019 kolis laulja elama USAsse.

Ma usun, et ei ole vist vaja hakata Cliff Richardi tervet elu siinkohal ümber jutustama, sest see läheb vägagi pikaks, sest on ju mees olnud 60 aastat laval ja publiku ees, kuigi elanud ka igati laheda ja eduka elu.

Meenutada tasub kindlasti Cliff Richardi edukaid esinemisi Eurovisioni lauluvõistlustel. 1968 esindas ta Suurbritanniat lauluga „Congratulations“, millega saavutas ta teise koha. Ta kaotas vaid 1 punktiga hispaanlaste võidulaulule „La La La“, mida esitas lauljatar Massiel. 1973 oli Cliff Richard jällegi samal lauluvõistlusel lauluga „Power to All Our Friends“, mis sel aastal saavutas kolmanda koha, eespool Luksemburgi laul „Tu Te Reconnaitras“ (esitajaks Anne-Marie David) ja jällegi hispaanlaste „Eres Tu“ (esitajaks ansambel Mocedades). Võidud jäid küll võtmata, kuid Cliff Richardit teame me ju veel ka täna, võitnud artistidest arvatavasti mitte. Kusjuures on ju toonase aja kohta levinud ka igasugu jutte, et hispaanlaste edus oli mängus ka igasugu poliitilise jõude jne jne. Ise pole juures olnud, mistõttu ei oska kaasa arvata, kuid kahtlane maik on manu küll.

1995. aastal sai Cliff Richardist sir Cliff Richard, mis on kindlasti jällegi üks väga suur tunnustus tema ja tema loomingu suhtes.

Aastate jooksul on Cliff Richardit peetud iginooreks nii oma välimuselt kui ka esitustelt. Aastate jooksul on mees jäänud ka poissmeheks, kuigi ta on olnud suhtes austraallannast tantsija Delia Wicksi, briti näitlejatari Una Stubbs’iga, tantsija Jackie Irving’iga, briti tennisetähe Sue Barker’i, üsna hiljuti ka lauljatar Cilla Black’iga (lauljatar lahkus meie seast 2015. aastal) jt. Abieluranda ei ole mees siiski jõudnud, ja ta on ütelnud, et tänu sellele on tal võimalik nautida elu täiel rinnal ka täna, liikuda ja elada seal, kus ise tahab ja tal ei ole perekondlikke kohustusi.

Ja kui arvad, et sir Cliff Richard täna lihtsalt puhkab ja elu naudib, siis päris nii see ei ole. Alles 2018. aastal ilmus tema stuudioalbum „Rise Up“ (enne seda oli uute stuudioalbumite osas üsna pikk paus, sest enne seda oli ilmunud album „Something’s Goin’ On“ aastal 2004). Albumi „Rise Up“ esimene singel oli plaadi nimilugu „Rise Up“, mille on kirjutanud Terry Britten, kes kirjutanud ka Cliff Richardi varasemad hittlood „Devil Woman“ ja „Carrie“. 2019. aastal laulis Cliff Richard duetti koos Bonnie Tyleriga. Laul „Taking Control“ ilmus lauljatari uuel albumil „Between the Earth and the Stars“ (see on suurepärane album, millel löövad kaasa ka Rod Stewart ja Francis Rossi).

Lisaks laulmisele on Cliff Richard mänginud ka mitmes filmis. Esimene neist „Serious Charge“ linastus juba 1959. aastal. Seejärel „Expresso Bongo“ (1960), „The Young Ones“ (1961), „Summer Holiday“ (1963), ja viimane etteaste filmis „Take Me High“ (1973). Lisaks veel mitmed teleseriaalid, mis jäid samuti 60.-70. aastatesse – „The Cliff Richard Show“, „Cliff“, „Cliff and the Shadows“, „It’s Cliff and Friends“.

„The Best of the Rock’n’Roll Pioneers“

Uus kogumikplaat on tõeline maiuspala kõikidele neile, kellele meeldib muusika, mis pärit 50. aastate lõpust ja 60. aastate algusest, kui Elvis Presley kroonis muusikamaailma tipus, kuid ka Cliff Richard ja The Shadows olid tehtud poisid vähemalt Suurbritannias.

The Shadows oli Cliff Richardi taustabänd aastail 1958 kuni 1968 (esialgu oli nende nimi The Drifters), kuid ka pärast seda on Cliff Richard ja The Shadows mitmeid ja mitmeid kordi koos mänginud. The Shadowsil on ette näidata 69 laulu, mis jõudnud Suurbritannia singlimüügitabelisse (viie kümnendi jooksul), neist 35 on The Shadowsi nime all ja 34 nime all Cliff Richard and The Shadows.

The Shadowsit võib pidada omamoodi pioneerideks, kes lõid neljaliikmelise instrumentaalbändi, kuhu kuulusid soolokitarr, rütmikitarr, basskitarr ja trummid. Esitati poppi, rokki, surf rokki, ballaade ja veidi isegi džässi. Bändile andsid oma näo kaks suurepärast kitarristi – Hank Marvin ja Bruce Welch. Neil oli oskus oma kitarrimänguga anda The Shadowsile see oma nägu ja saund, mida teame lugudest „Apache“, „Kon-Tiki“, „Wonderful Land“ jpt.

Sellel kogumikul on The Shadows siiski Cliff Richardi saateansambel, sest oli ju noor Cliff Richard staar, kuigi ma olen kindel, et tänu lauljale sai muusikamaailm tuttavaks ka selle suurepärase saateansambliga, kuigi mõnes loos kuuleb kenasti ka The Shadowsile omaseid kitarrisaunde („A Voice In The Wilderness“, „Blue Turns To Grey“, „Gee Whiz It’s You“, „The Young Ones“).

Kogumik on duubelkogumik, ja kahel albumil on kokku 60 laulu, sest neil aegadel, millest laulud pärit on, ju väga pikki lugusid ei tehtud, kaks ja kaks pool minutit oli piisav, et oma „asjad ära ajada“. Palju on neid lugusid, mida olen ka varem kuulnud nagu „Lucky Lips“, „Move It“, „Living Doll“, „Summer Holiday“, „Do You Wanna Dance“, „The Next Time“, „(It’s) Wonderful To Be Young“, „Don’t Talk To Him“, „Say You’re Mine“, „I Could Easily Fall“, „You And I“, palju on ka selliseid lugusid, mida kuulsin esimest korda. Vahva on see, et on selliseid hea minekuga rock’n’rolli lugusid nagu „Dynamite“, „High Class Baby“, „Never Mind“, kuid on ka selliseid ilusaid, kauni meloodia ja harmooniaga lugusid, ballaade nagu „Fall In Love With You“, „Theme For A Dream“, „I Love You“, „The Next Tome“, mis paitavad kuulaja kõrva. Ja tegelikult, ei saa öelda, et noor Cliff Richard oleks kübegi kehvem kui noor Elvis Presley. Nende esitustes ja lugudes ja hääles on palju sarnaseid jooni, loomulikult ka erinevust, kuid mõlemaid on lust kuulata.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4yhOVmqxyVswAzX5nQ0SPf