Shaun Bythell „Raamatukaupmehe päevik“ (Ühinenud Ajakirjad)

Elu Šotimaa suurimas vanaraamatupoes on kõike muud kui üksluine.

Arusaamatu meelesegadushoo tagajärjel ostis Shaun Bythell ära hinge vaakuva raamatupoe. Vaimusilmas kujutles ta idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, jalad toatuhvlites ja piip hambus. Ta unistas meeldivate klientide tulvast, kes tõmbavad teda esmalt intelligentsesse vestlusesse ja seejärel jätavad talle oma rahakoti sisu.

Shaun eksis rängalt. Juhmide küsimuste katkematu tulv, raamatuäri kaelamurdvad rahaasjad, lakkamatud vaidlused töötajatega ja lõputu hulk väsitavaid, tingivaid ja ilmselgelt põrunud kliente viivad ta igapäevaselt närvivapustuse äärele. Kui sellest veel ei piisa, langetab Amazon tema reitingut, poodi saabub kibeda pissihädaga turismigrupp või hakkab katus jälle läbi laskma.

Tänaseks on ta seda poodi pidanud juba 18 aastat.

„Lugesin Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevikut“ sellise äratundmisrõõmuga, nagu oleks minu eest päevikut peetud, kui vaid kolleegist autori eraelulised eripärad ja säravamad isikuomadused kõrvale heita. Uskumatult sarnased rõõmud ja mured! Siin või Šotimaal – raamatuostjad ja -pakkujad on universaalne osa elanikonnast. Alates kõige inspireerivamatest, kes annavad su päevadele valguse ja rõõmu, kuni viimaste troppideni, kelle eest põgenemiseks tahaks poele rattad alla panna. Peamine, millest Wigtowni vanaraamatukaupmees otse ei räägi, on see tore tunne end teiste ees raamatukaupluse omanikuks pidada, sisimas teades, et tegelik omandisuhe on vastupidine. Raamatukuhjade, stammkundede, regulaarsete hullukeste, töötajate lepitamise kõrvalt jääb hirmsas kasumis siplemiseks aega väga vähe.“

Margo Matsina, Raamatukoi omanik.

Kui Sulle meeldivad raamatud, eriti vanad ja kasutatud raamatud, kui Sulle meeldib kolada ringi antikvariaatides, taas- ja uuskasustuskeskuste raamaturiiulite juures, kui Sulle meeldib telesari „Black Books“ (võrratu näitlejaansambliga (Dylan Moran, Bill Bailey, Tamsin Greig) briti komöödisari), kui Sulle meeldib briti huumor ja Šotimaa, siis on „Raamatukaupmehe päevik“ täpselt Sinu raamat. Mina lugesin seda siin soovitusliku toas viibimise ajal, ja itsitasin nagu väike laps, ja elu tundus olevat jällegi nagu lill.

Shaun Bythell annab oma mõtteid edasi päeviku vormis, kusjuures iga päeva juures on kirjas, mitu tellimust tuli talle veebis, mitu raamatut nende tellimuste jaoks ta leidis, mitu klienti külastas tema suurepärast raamatupoodi, ja kui suur oli konkreetse päeva kassa. Ütleme nii, et ega see raamatupoe pidamine lust ja lillepidu ei ole, sest on ju maja vana, mõnikord on väljas oluliselt soojem kui poes, töötajaid on raske leida, ja need, kes on leitud lahkuvad üsna ruttu, rääkimata klientidest, kes tema poodi külastavad. Klientide hulgas on toredaid ja sõbralikke inimesi, kuid on ka vingujaid, torisejaid ja peaaegu pooletoobiseid ...

Raamat algab George Orwelli mõttega raamatust „Bookshop Memories“ (London, 1936), kusjuures Shaun Bythell kasutab iga kuu juures ühte Orwelli mõttetera, ja esimene on selline: „Kas ma tahaksin olla ameti poolest raamatukaupmees? Kõike arvesse võttes ja vaatamata tööandja osutatud lahkusele või paarile rõõmsale päevale, mis ma poes veetsin – ei.“

Bythell meenutab seda, kuidas ta esimest korda märkas The Book Shopi Wigtownis. Toona oli ta 18-aastane, ta oli tagasi kodulinnas ja kohe ülikooliõpinguid alustamas. Ta oli kindel, et see pood pannaks varsti kinni, kuid kaksteist aastat hiljem oli ta Wigtownis tagasi. Ta oli tulnud vanematele jõuludeks külla tulnud, ja astus poodi, kuna oli ühte konkreetset raamatut vaja. Samas oli Bythell uurinud poeomanikult, et kas Wigtownist võiks ka meelepärast tööd leida. Poeomanik oli pakkunud, et ta võiks tema poe ära osta, sest ta ise igatses pensionile jääda. Bythell kinnitas, et tal pole raha, mille peale toonane omanik tõdes, et raha polegi vaja, sest selleks on olemas pangad. Bythell tõdeb, et vähem kui aasta pärast kuuluski pood temale. See juhtus 1. novembril 2001, Bythell oli saanud just 31-aatstaseks. Loomulikult polnud Bythell toona veel lugenud eelpool mainitud George Orwelli raamatut sest kasutatud raamatute müümine ei tähenda sugugi idüllilist lesimist tugitoolis leegitseva kamina kõrval, toatuhvlites jalad kõrgemale tõstetud, piip hambus ... Bythell laenab veelkord Orwelli, kes kinnitas, et paljud raamatupoe külastajad on seda liiki, kes on nuhtluseks kõikjal, ent kellele raamatupood pakub selleks eriti soodsaid võimalusi.

Seejärel peatub Bythell hetkeks oma lapsepõlvel, räägib meile Wigtownist, kus on olnud häid ja halbu aegu, kuid tänaseks on seal üsna palju väikeärisid – sepp, helisalvestusstuudio, pottsepp, 2000. aastal alustas seal tööd viskivabrik, sinna tekkis raamatupoodide ja raamatukaupmeeste kogukond. Saame teada sedagi, miks ta otsustas oma mälestusi kirja panema hakata, ja miks just päeviku vormis, kuid uskuge mind – iga päev juhtub midagi, millest võib kirjutada.

Seejärel saamegi osa kolmapäevast, 5. veebruarist. Päev algab telefonikõnega Bythellile. Keegi Lõuna-Inglismaa mees kaalub Šotimaal raamatupoe ostmist. Talle on pakutud 20 000 raamatuga poodi. Bythell tahaks talle öelda, et ärgu ostku või lugegu Orwelli raamatut ...

Saame tuttavaks ka Nickyga, kes on neljakümnendate lõpus naisterahvas, kel on kaks täiskasvanud poega. Nicky käib raamatupoes tööl, kuigi ta pole täiskojaga töötaja, sest seda ei võimalda Bythelli rahakott. Bythell tõdeb, et Nicky on samavõrra võimekas kui ekstsentriline, kuid ta laseb Bythellil käia raamatuid ostmas või muid töid teha.

Selle päeva esimene klient oli üks vähestest raamatupoe püsikundedest: härra Deacon. Jutukas mees viiekümnendate keskpaigas, ja Bythelli sõnul on härra Deacon ideaalne klient väga mitmel moel; ta ei lappa kunagi raamatuid ja astub poodi alles siis, kui teab täpselt, mida vajab. Tema sooviga kaasneb tavaliselt The Timesist väljalõigatud raamatuarvustus. Bythell kinnitab, et mehe keelekasutus on napp ja täpne ning ta ei vaevu ajama tühja viisakusloba, kuid ei käitu kunagi ka ebaviisakalt ning maksab raamatute eest iga kord nende kättesaamisel. Bythell tõdeb, et ta ei saa aru, miks härra Deacon tellib raamatuid tema käest, kui ta võiks seda teha hoopis Amazonis. Vahest on ta üks selle väljasureva tõu esindaja, kes mõistab, et raamatupoodide ellujäämiseks tuleb neid toetada.

Sellest päevast meenutab Bythell veel ühte klienti. Khakipükstes, baretiga naist, kes soovis osta kuute raamatut, kaasa arvatud kahte peaaegu uut, kallist, laitmatus seisukorras kunstiraamatut. Hind 38 naela. Naisterahvas küsis ka soodustust. Bythell pakkus hinnaks 35 naela. Naisterahvas küsis kas 30 naelaga saaks. Lõpuks jäi hinnaks siiski 35 naela. Kuigi Bythell ei suuda mõista, miks inimesed küsivad niigi juba heade hindaedega headelt raamatutelt veel rohkem soodustust ...

Ah jaa, selle esimese päeva kassa oli 274,09 naela, poodi külastas 27 klienti. Etterutates võib öelda, et kassalt ja klientide arvult oli see üsna hea päev, sest edasi lugedes märkad oluliselt väiksemaid kassasid ja klientide hulka.

Teine päev selles raamatus on neljapäev, 6. veebruar. Saame teada, et Bythelli raamatupoe veebipoes on müügil 10 000 raamatut, mis on üks osa 100 000 suurusest raamatulaost. Kõik need on kataloogitud andmebaasis nimega Monsoon, mida kasutavad Amazon ja AbeBooks. Saame lugeda ühe pahase kliendi kirjast, kes polnud tellitud raamatut kätte saanud, kuid saame lugeda ka sellest, kuidas Bythell pärastlõunal sorteeris läbi paar kastitäit teoloogilisi raamatuid, mille ta oli toonud eelmisel nädalal Šoti presbüterliku kiriku pensionile jäänud õpetaja. Bythell tõdeb, et teemakollektsioonid on enamasti ihaldusväärsed, sest nende seas leidub pea kindlasti mõni kollektsionääridele huvipakkuv haruldus, mis tavaliselt on väärtuslik. Teoloogia on selle reegli arvatavasti ainus erand ja see kehtis ka sel päeval: kastis polnud midagi tähelepanuväärset. Päeva kassa 95,50 naela, poodi külastas 6 klienti.

Järgmistel päevadel räägib raamatu autor veel Nickyst, kuid ka teistest töötajatest, kes tal raamatupoes abiks on olnud, kuid saame tuttavaks ka autori elukaaslase Annaga, kes on temast 12 aastat noorem ameeriklannast kirjanik, kes töötas kunagi ka NASA’s. Tal oli unistus töötada raamatupoes Šotimaal, mere ääres ja nii nad Wigtownis kohtusidki. Ühel hetkel tehti Annale ettepanek kirjutada memuaarid ja 2013 ilmus tema esimene raamat „Three Things You Need to Know About Rockets“. Raamatu epiloogist same teada, et täna enam Bythell ja Anna koos ei ela, kuid nad on jäänud sõpradeks.

Saame teada, kuidas Bythell lennundusraamatuid ostma läheb, ta mainib sedagi, et paljud raamatutehingud saavad alguse sellest, et keegi võhivõõras helistab ja selgitab, et tema lähedane on hiljuti surnud, mistõttu on tema osaks langenud ülesanne lahkunu raamatutega midagi ette võtta ... Surnud inimese raamatute lappamine annab aimu, kes see inimene oli, millised olid tema huvid ja teatud määral ka isiksus. Autor kinnitab, et teda tõmbab alati raamaturiiulite poole, isegi sõpru külastades, ja eriliselt tõmbab teda iga riiulilt paistev ebakõla, mis võiks paljastada midagi, mida ta selle omaniku kohta veel ei tea. Ka autori enda raamaturiiul on samavõrra reetlik.

Ah jaa, autor räägib ka oma kassist, kel nimeks Kapten, kes üsna sageli kusagil hulkumas on, kuigi kassipissihaisu on raamatupoes üsna sageli tunda. Sellest on ka juttu, kuidas ta raamatuid tellijatele saadab, saame tuttavaks ka kohaliku postkontoriga, kuid ka raamatuklubist on juttu, mille Bythell on oma poe jaoks loonud, saad teada sedagi, kuidas ta nn klubiraamatuid valib. Sellest on ka juttu, kuidas ta oksjonitel käib, kuigi sageli tullakse osjkonilt tagas hoopis Anna ostetud ebavajaliku koduvidinaga. Juttu on sellestki, kuidas raamatupoe vaateakned „sünnivad“, kuidas vana raamatupood, mis on ühtlasi ka autori ja tema elukaaslase koduks, sageli remonti ja hoolt vajab. Remondi ja hoolega on sageli keeruline, sest suuremad probleemid juhtuvad siis, kui rahadega on kitsas käes. Bythell räägib isegi oma raamatupidajast, kes vahetevahel kinnitab, et rahaline seis on täiesti OK, kuid paar päeva hiljem kinnitab, et pigem peaks kokkuhoidlikum olema ... Juttu on ka Wigtownis toimuvast raamatufestivalist, ja selle festivaliga on sageli seotud ka Bythelli raamatupood, kus toimub ka põnevaid koosviibimisi, esinemisi ja esitlusi (eriti muhe on jutt poes esinenud Šotimaa enim tätoveeritud mehest, kes esinemise lõpuks ennast puhta alasti kooris).

Nagu ma mainisin, siis on see igati humoorikas lugemine. No näiteks klient, kes kinnitab, et tema nimi on Tom Jones. Bythell ei taha seda uskuda, kuni lõpuks selgub, et Tom Jonese võib tõepoolest olla rohkem kui see üks ja kuulus. Sellest teeb ka autor juttu, mida ta ise loeb – William Boydi „Üks inimsüda“, Nikolai Gogoli „Surnud hinged“ jm, kõikide teoste kohta on autoril ka midagi vahvat öelda. Nagu ka nende raamatute kohta, mida on tema käest soovitud osta ja otsitud, ja uskuge mind maailmas on ilmunud väga palju kummalisi ja veel kummalisemaid raamatuid, paljude kohta räägivad juba pealkirjad ise, ja neid pealkirju on selleski raamatus oi-oi kui palju.

Kui eelpool oli juttu, et „suurtest leidudest“, siis veebruaris „leiab“ autor Sir Walter Scotti signeeritud raamatu, mille ta eBaysse müüki paneb, ja paar päeva hiljem on 250 naela teenitud. Loomulikult peabki ju ka neid õnnestumisi olema, et ennast elus hoida ja püsida.

Ma usun, et siinkohal teen ma oma loos/kokkuvõttes stopi, sest tegelikult on ju praktiliselt igast päevast, millest autor räägib, midagi naljakat, kummalist, huvitavat ja sisukat välja tuua, kuid ma lasen Sul endal lugeda, sest see on küll selline kõikide raamatusõprade suurepärane lugemine, et mõista, kuivõrd põnev on raamatute ja raamatupoe maailm ... Suurepärane lugemine ...

Edgar Valter „Pokuraamat“ (Rahva Raamat)

Eestimaal leidub veel metsi, kuhu haruharva satub inimese jalg. Saehirmu tundmata elavad need metsad oma loomulikku elu: ülal õõtsuvad suurte põlispuude ladvad, all oksarägas lebavad mahalangenud tüved koos haraliste juurelehvikutega. Milline turvaline paradiis paljudele loomadele ja lindudele… ja kes teab, võib-olla veel kellelegi. Metsal on oma saladused.

Mõnes madalamas paigas asendub samblavaip mätastikuga, mille vahel siin-seal helkleb vesi. Kuidagi kummalistena mõjuvad need kõrged kulurohumättad, mille harjale igal kevadel ilmub uus roheline mütsike. Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots? Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks. Sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega õnnestus oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada kunstnik Edgar Valteril. Neil kohtumistel kuuldu ja nähtu põhjal valmis rohkete värviliste piltidega "Pokuraamat".

Pokud on väikesed looduslikud tarnamättad, kes on nii tagasihoidlikud ja vaiksed, et nendest võib lihtsasti mööda astuda. Edgar Valter on andnud neile elu ja mõtted. Kes on "Pokuraamatut" juba lugenud, see märkab pokusid ka looduses.

"Pokuraamatut" armastavad nii lapsed kui täiskasvanud – täiskasvanud on raamatu tunnistanud Kultuurkapitali aastapreemia, lapsed kahe Nukitsa peapreemia vääriliseks.

Pean piinlikult tunnistama, et seda suurepärast Edgari Valteri raamatut ehk “Pokuraamatut” polnud ma varem veel lugenud. Piinlik, eks ole. Õnneks ilmus raamat uuesti 2019 aastal ja nüüd õnnestus mul ka see raamat tutvustamiseks saada.

Algupäraselt ilmus “Pokuraamat” juba 1994. aastal, ja mulle tundub, et see on juba viies kordustrükk.

Ma usun, et legendaarsest Edgar Valterist pikalt rääkima ei pea, sest on ju suurepärasest kunstnikust, kirjamehest ja lasteraamatute illustraatorist loodud filme. Ja kui poleks olnud Edgar Valterit, siis poleks meil ju ka tema poolt joonistatud Aatomikku, Agu Sihvkat, Sipsikut, mereröövli tütar Arabellat, Jahikoera, Naksitralle, Kunksmoori ja kapten Trummi, Krõlli, tuletõrjekoer Nublut, Silver Ükssilma jpt. lasteraamatute kangelasi.

Hakkame lugema “Pokuraamatut” …

Midagi oli lahti. Viimased viiskümmend aastat olid pokud elanud ikka nii, nagu pokud elavad: parajalt niiskel metsaalusel ikka mõni välu avaruse tunnetamiseks, kaitsev mets selja taga ja mõni veekogu õige lähedal. Sest pokudel oli hirmus suur vajadus, et nende varbad saaksid olla parasjagu niiskes mullas. Nüüd aga märkasid nad, et taldade all oli niiske, paitava ja mõnusasti nätsuva mulla asemel kuiv ja krõpsuv muld. See pani pokude tallad koledasti kihelema.

Pokud tulid seetõttu ühel päeval kokku, pidasid nõu ja otsustati, et tuleb otsida uus elukoht. Nii võiski näha väikest pokurahvast rännuteel. Pokud on õige paikne rahvas, kuid vajadusel oskavad nad liikuda hääletult ja imekiiresti. Nad said liikuda ka öösel, sest pokud näevad öösel väga hästi. Neid nägid kõik metsaelanikud, kes on öise eluviisiga, kuid see ei seganud pokusid, sest neil ei olnud vaenlasi.

Pokud ei teadnud, kuhu ja kui kaua nad astuvad, kuid nad olid kindlad, kui nad õigesse kohta jõuavad, tuleb suur ÄRATUNDMISE TUNNE.

Pokud kõndisid põdraradadel, metssigade sissetallatud radadel ja metskitsede rajal, kuid seda õiget TUNNET polnud ikka veel. Ja äkki, mets sai nii järsku otsu, et pokud lausa jahmusid, seistes põlispuudega piiratud imekenal vaiksel metsalagendikul. Pokud seisid ja vaatasid. Ninna jõudis tugev ja magus vee lõhn. Neil polnud küll veel SEDA TUNNET, aga polnud ka ohutunnet.

Äkki nägid nad maja. Isegi mitut maja. Üks, pisut suurem oli korstnaga, teised väiksemad, päris ilma korstnata. Maja tundus väga mahajäetuna, kuid väga sõbralikuna. Temast õhkus head. Pokud muhelesid ja noogutasid üksteisele.

Pokud hakkasid majaümbrust lähemalt uurima. Vanemad pokud läksid veekogu üle vaatama. See oli väga tähtis käik. Väiksemad pokud vudisid maja poole. Sealt leiti üks väga vanaaegne kaev, mille vesi oli allikane, põhjani läbipaistev. Avastati ka saun, suitsusaun, mille suitsulõhn ei paistnud olevat ohtlik. Kogu see isevärki hoone tundus õdus ja turvaline. Eriti julgustavalt mõjus neile üks nuustik, mis näis tugevasti läbipestud pokukuuena.

Avastati ka väike ait, mille ukseprao vahelt tuli mitmeid tundmatuid lõhnu, aga need polnud pahad lõhnad. Vaadati üle ka puukuur. Pildilt on näha, et keegi on seal ka puutöid teinud. Ja oli veel üks pisike maja, mis oli poolenisti rohtu kasvanud. Selles elas koer, kel nimeks Eku. Koer oli pisut ehmunud, sest oli ju ta majakese uksele ilmunud elus mätas. Eku otsustas majakesest välja astuda, sest asi vääris uurimist.

Eku nägi õues mitmeid liikuvaid mättaid. Eku plaanis haugatada, no nii tervituseks, kuid pokud soovitasid koeral seda sosinal teha. Kui Eku oli kõik lähemad pokud üle nuusutanud, oli ka sõprus ja rahu sõlmitud.

Majas oli veel üks majaline. Kass Sooru, kellega pokud samuti sõpruse ja rahu sõlmisid, kuigi oli ju ka kass esialgu pisut jahmunud olnud.

Lõpuks olid kõik pokud õue peal koos. Nad kiitsid lähedal olevat pisikest allikajärve, vastaskalda mände, linde järveveel, vesikuppe, mudaseid soppe ja liivariba kaldal, kõrkjaid ja pilliroogu, puuhiiglaseid, vaikust ja rahu, liiva, mis silitas taldu. Kõikides pokudes oli tekkinud KODUTUNNE. Nad olid päral!

htkäkki kostis sellesse ülevasse hetke kõva ja krobisev köha. Aknast venis välja pikk, laisk suitsulint. Tulekahju! Eku ja Sooru kinnitasid, et erutumiseks pole põhjust. Peremees oli ärganud ja piibu tolmama pannud. PEREMEES? INIMENE! See asjaolu võis pokude TUNDE ära kustutada. Pokud vajusid madalamaks. Maja uks tegi hirmsa krääksu ja uksele ilmus väike karvakasvanud vanamees.

Pokud olid kui halvatud. Vanamees tervitas mättaid, ja üks pisike mätas tervitas vanameest vastu. Vanamees oli imestunud, sest siiamaani polnud ükski mätas talle vastanud. Väike mätas kinnitas, et ei tema ega teised polegi mättad, nemad kõik on pokud. Vanamehele pokud meeldisid, ta enda nimi oli Puuko. Vanamees tervitas rõõmsalt kõiki pokusid ja pokud tervitasid Puukot. Üle õue veeres kergendusohe, mis läks üle valjuks naeruks. Eku ja Sooru said aru, et pokurahvas oli usaldanud TUNNET ja majarahva omaks võtnud. Ja majarahvas võttis pokud omaks.

Imeline algus “Pokuraamatus”, kas pole.

Nii algas pokude ja majarahva kooselu. Pärast seda Suurt Matka oli pokurahvas muutunud. Nad olid laskunud maja taha järve äärde, leidnud kiiresti endale kena asukoha, isegi seisnud vapralt paigal, aga püüa sa paigal seista, kui pakatad muljetest ja tahad neid usinasti jagada. Ja uusi muljeid saada. See järv, see mets, see maja … See kõik vajaks veel põhjalikku uurimist. Kohe väga vajaks!

Ja pokud hakkasidki ringi liikuma ja ringi sebima. Isegi majakatusele roniti, sest pisut puhevil ja pisut viltune õlgkatus oli pokude moodi, nagu suur pokude esiema.

Kui Puuko läks oma vana künaga järvele sõitma, läksid pokud temaga kaasa. Eemalt vaadates võis jääda mulje, et Puuko veab künaga mullusuvist heina. Järvel kohtuti sinikaelpartidega, kes ei saanud aru, miks Vana on mättaid vedama hakanud. Puuko selgitas, et need on pokud, kuigi pardid ei saanud ikkagi mitte millestki aru. Puuko tõmbas järvest välja võrgu, milles oli kaks kala. Kalad rändasid künas olevasse puust ämbrisse. Puuko rääks pokudele, et tema sööb kalu, kuid ta pidi pokudele selgitama, et looduses on juba aegade algusest seatud nii, et ühed elusolendid söövad teisi elusolendeid. Ühed söövad taimi, teised söövad liha, kolmandad nii ühte kui teist.

Pokudel oli asi veidi teisiti. Nemad panevad varbad niiskesse mulda ja kohe tuleb mööda varbaid neisse toit ja jõud. Puuko oli kindel, et see on küll hästi seatud ja lisas, et pokurahvas ei tohi sellest söömise värgist masendusse sattuda, sest me kõik oleme selle suure ja targa looduse pisikesed ahelalülid, kes elavad täna ja igavesti.

Mida veel pokud ja Puuko selles raamatus teevad? Ühel õhtul istuvad nad üheskoos selles sõbralikus tarekeses. Pokud jutustavad Vanale, kust nad tulid ja miks nad liikuma olid hakanud. Nad olid pikalt oma lodus elanud, kuni tuli Suur Kuiv ja sundis neid uut kodu otsima. Puuko kuulas ja arvas, et selles kuivuses võis ju ka inimese käsi mängus olla, sest inimene on vist küll ainumas olevus, kes loodust oma noka järgi kohendab. Pokud rääkisid sedagi, et nad seisid ja seisid, kuid neile meeldis ka luuletada. Luuletustest saab osa ka selle raamatu lugeja. Salmid on lõbusad, sest kes naerab, on terve ja kõbus.

Pokud käisid sellel õhtul veel ka järve ääres, kastsid jalad vette ja tulid tagasi tarekesse magama. Järgmisel hommikul käidi kaevu juures, sest ka hommikuti tuleb ennast pesta, käidi ka järves ujumas ja Puuko hakkas tegema ettevalmistusi sauna minekuks – kandis halud sauna, vee kuumaveekatlasse ja külmaveetünni. Enne sauna tuli veidi ka tarekest vuntsida ehk koristada ja pokud olid igati tublid koristajad. Seejärel vuntsiti ka kuubesid ja pandi saun küdema. Ja juba saamegi osa saunamõnudest.

Saunas sai käidud. Algas valge suveöö ja seekord magasid saunast õhetavad pokud hoopiski õues. Järgmisel päeval toimetati õues, sest ka aed ja peenramaa vajasid hoolt ja kastmist. Jalutati metsas, mis oli Puukole tuttav, kuid pokud tahtsid metsa ka enda jaoks avastada.

Suvi möödus, saabus sügis, loodus vahetas värve. Tulid tumedad ja rasked pilved, sadas vihma. Pokusid vihm ei häirinud. Koos Puukoga korjati marju ja seeni, aiamaalt viidi aita ja keldrisse kõik, mis oli söödav. Puukogi tahtis vihma eest kaitset saada, mistõttu meisterdas ta endale igati vägeva pokukuue. Nüüd nägi Puuko välja nagu suur poku.

Sügisele järgnes talv. Ühel päeval sadas säravvalget lund. Meisterdati lumememm. Töid ja tegemisi oli teisigi – metsa viidi põtradele ja metskitsedele vihtasid, metssigadele kartuleid. Päeval lõhuti puid ja veeti halud tarre, et õhtul oleks mõnus ahjutule valgel arutada erinevate põnevate asjade üle. Mõnel talvepäeval käidi järvejääl, uuriti loomade ja lindude jälgi. Rohkem viibiti siiski ka tares, sest nii pokud kui ka Puuko olid üsna unised.

Ja äkki oli tunda kevade lähenemist. Ilmusid esimesed lilled (lumikelluke, märtsikelluke, lumeroos, krookus, sinilill jt), trillerdas esimene lõoke – kevad oligi kohal. Märkamatult oli mets täitunud lindude lauluga, oma viisi mängisid ka kevadveed. Puuko ja pokud alustasid töid tarekese juures, sest Puukol oli plaan rajada KODU. Sügiseks oli Puuko lõplikult ühendanud oma elu pokudega ja sulanud ühte loodusega.

Selline vahva ja imeline raamat see “Pokuraamat”. Kindlasti ilus muinasjutt, kuid samas ka suurepärane looduseraamat, mis juhib väikese lugeja tähelepanu aastaaegade vaheldumisele, looduse muutumisele, ja eelkõige tutvustab loodust kui vahvat sõpra.

Sean Smith „Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu“ (Pegasus)

Ed Sheeran oli 13-aastane kitarrist kooli rokkbändis, kui otsustas, et temast peab laulja ja laulukirjutaja saama. Seejuures pidas ta vaevu viisi ega teadnud midagi laulude kirjutamisest. Aasta hiljem oli ta oma magamistoas salvestanud terve albumi.

Menukas elulookirjutaja Sean Smith ajab jälgi, kuidas tagasihoidlikust kokutavast poisist sai kuulsus. Ta jutustab Edi silmapaistvast emast ja isast, kes julgustasid poega oma unistust järgima, sõpradest ja mentoritest, kes teda ergutasid, ning armastatutest, kes olid inspiratsiooniks kõige kuulsamatele lauludele. Samas kirjeldab raamat ka tagasilööke, mida Ed pidi taluma enne, kui õnn pöördus tänu Elton Johni mänedžerifirmale, plaaditehingule ja laulule, mis muutis kõike.

Introvertse loomuga Edi jaoks polnud lihtne saada hakkama kuulsusega kaasas käiva meeletu tähelepanu ja rambivalgusega, kuid ometi on ta nüüdseks maailma kõige edukam sooloartist.

Ma olen üsna kindel, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes poleks vähemalt ühte Ed Sheerani paljudest väga headest lauludest kuulnud. On miljoneid ja miljoneid Ed Sheerani fänne. Kindlasti on neid ka Eestis, mida kinnitas ju ka eelmisel aastal (2019) Riias toimunud Ed Sheerani kontsert, kus käis väga suurel hulgal ka eestlasi (räägitakse ju kümnetest tuhandetest eestlastest, kes võtsid ette tee Riiga). Seetõttu on vahva, et eesti keeles ilmus ka raamt Ed Sheerani elust ja muusikast, mis aitab teda kindlasti paremini tundma õppida.

Raamatu sissejuhatus viib meid 24. juunisse 2018 Principality staadionile Cardifis. Algamas on Ed Sheerani kontsert.

Sean Smith tõdeb, et Ed Sheeran on kohal õigel ajal. Temaga pole mingit probleemi. Ta ei pea lavale hilinemisega kunstlikult pinget üles kruvima. Selle asemel kustuvad täpselt kell 20.45 tuled ja ekraanidelt on näha, kuidas Ed Sheeran seab rahulikult samme lava poole, justkui jalutaks ta pubisse, et võtta pint õlut. Ainuke, mis reedab, et tegemist on erakordse sündmusega, on 60 000 inimese kõrvulukustav kisa.

Ja seal ta ongi. Kuulsa looper’i pedaalid jalge ees ja käes kitarr, millel on tema plaadi “÷ (Divide)” logo. Ta näib üksildasena. Kui ei teaks, et tegu on 2018. aasta maailma suurima popstaariga, siis võiks ekslikult arvata, et ta on soojendusesineja, kelle polnud raha korraliku bändi jaoks.

Seejärel kirjeldab Sean Smith paari fänni publikust ja laulu “Castle on the Hill” esimestest akordidest piisab selleks, et rahvas hüppaks püsti ja tantsiks kaasa. Ed Sheeran on küll vaid üks mees, kuid temast kiirgab tohutut jõudu ja karismat. Teist temasugust pole olemas. Igaüks ei ole kasvanud üles väikses linnas vaatega suurejoonelisele lossile, kuid kodutunne on kõigile tuttav …

Ed Sheeran on laulude vahel pingevaba. Ta ütleb, et tegu on suurima tuuriga, mis on kunagi Walesis olnud. Rohkem kui 240 000 inimest on viimase nelja õhtu jooksul tulnud staadionile teda vaatama.

Raamatu autor kinnitab, et kuulajaskond pole lihtsalt miljon teismelist tüdrukut. See on tõeline peresündmus emade ja isade, vanaemade, vanaisade ja alla kümne aastaste lastega … Kõlavad laulud “The A Team”, “Don’t”, “New Man”, “Dive”. Iga laulu lõpus on Sean Smith järjest rohkem imestunud, kuidas kõik teavad laulusõnu peast. Küllap see näitabki Ed Sheerani tohutut populaarsust. Ed Sheeran soovib, et publikust kõik tantsiksid, kas nad oskavad või mitte. Samal ajal laulja naljatab, kuidas alati kaks protsenti publikust keeldub laulmast või tantsimast.

Sheeran liigub eri stiilide vahel hõlpsalt ja teeb seda tihti ka ühe laulu sees. Laul võib räpist või vaiksest salmiosast areneda sütitavaks refrääniks, mida enam peast välja ei saa.

Kõlavad laulud “Bloodstream”, “Happier”, “I’m a Mess”, tujutõstev “Galway Girl”, “Feeling Good” (Sean Smith võrdleb selle loo ajal Ed Sheeranit legendaarse George Michaeliga), “I Saw Fire” (laul, mille Sheeran kirjutas 2013 filmile “Kääbik: Smaugi laastatud maa”).

Saame teada sedagi, et Sheeranil on põhimõtteliselt iga loo jaoks uus kitarr. Hakkab kõlama “Thinking Out Loud”, seejärel veel kolm võrratut ballaadi: “One”, “Photograph” ja “Perfect”. Seejärel laul, mis kirjutatud laulja iiri vanavanematele “Nancy Mulligan”, see paneb publiku jällegi tantsima. Seejärel viimane lugu “Sing”.

Ed Sheeran läheb kiirelt lava taha särki vahetama. Ta tuleb tagasi, seljas Walesi jalgpallistaari Gareth Bale’i jalgpallisärk numbriga 11, mille peale rahvas hõsikab. Sheerani esimene lisapala on tema kõige suurem hitt “Shape Of You”, mis saab õhtu kõige valjema vastuvõtu.

Ta lõpetab meeletu versiooniga laulust “You Need Me, I Don’t Need You”, mis kõlabki tavaliselt iga kontserdi lõpus. Seejärel soovib ta publikule turvalist koduteed ja läinud ta ongi – ilma kärata, ilma asjatu aplausi välja norimiseta … Ta tuli, ta mängis, ta vallutas.

Koos 60 000 inimesega lahkudes mõtleb Sean Smith oma lemmiklaulu “Photograph” videole. Seal on kaader Ed Sheeranist künka otsas ja hääl küsib: “Kas sa oled tipus?” Arvestades albumite müüki, allalaadimisi, laulude voogedastust ja publiku arvukust, siis on tema edu päevselge. Ta on vaieldamtult tipus ja vaatab alla ülejäänud muusikatööstuse poole. Raamatu autor tõdeb, et tema töö on välja uurida, kuidas see kasimata punaste juustega poiss on ometi küll sinna tippu roninud.

Raamatu esimene osa on “Pere on kõige tähtsam”, mille esimene peatükk on “Pildi maalimine”. Sean Smith kinnitab, et Edward Sheeran oli vaieldamatult armas beebi. Seda tõestavad arvukad koduvideod, mida tema jumaldavad vanemad John ja Imogen oma teisest pojast tegid.

Filmimaterjali kasutati võluvalt ära Sheerani nostalgilises videos 2014. aasta balaadis “Photograph”. Näeme Edi kasvamas väikeseks poisiks, kelle on punased juuksed, suured sinise raamiga prillid ja pisike sünnimärk vasaku silma lähedal ning seejärel teismeliseks, kes teenis tänavamuusikuna raha ja õppis kunsti, ning lõpuks meheks, kes võtab vastu tuhandete inimeste aplausi popmuusikafestivalil.

Suur hiline Victoria-aegne kivimaja, mis on paljude klippide võttekohaks, ei asu aha Sheerani armastatud Suffolkis, mida tihti temaga seostatakse, vaid hoopis Lääne-Yorkshire’is, kus ta sündis ja veetis lapsepõlve kosmopoliitses kaubanduslinnas Hebden Bridge’is.

Meil on võimalus lugeda tulevase laulja kodus, kodulinnast, kaunist loodusest, ümbruskonnas oli ka tugev kirjanduslik ühendus. Saame tuttavaks Ed Sheerani vanematega, isa on tegelenud edukalt kunstimaailmas, korraldades edukaid kunstinäitusi, juhtides kunstifirmade tööd. Ema sai kunstiajaloos magistrikraadi St Andrewsi ülikoolis, praegugi valmistab ta suurepäraseid ehteid. Ed Sheerani kodu oli täis maagilisi värve, skulptuure, poiste (Edi ja tema venna Matthew’) tuba oli nagu suur mängumaa.

Edi vanaema Shirley Lock oli lauljatar, kes laulis ka maailmakuuslale heliloojale Benjami Brittenile. Lisaks sellele mängis vanaema ka suurepäraselt viiulit. Vanaema Shirley abikaasa oli hinnatud doktor Stephen Lock, kes oli 16 aastat hinnatud toimetaja British Medical Journal’is.

Edi vanavanemate muusikaarmastus kandus edasi ka Edi emale Imogenile, kellel oli ilus lauluhääl ja kes oli palju aastaid kirikukoori tugisammas. Ed Sheeran ei jaganud kunagi pere huvi klassikalise muusika vastu, kuid talle meeldisid muusikainstrumendid.

Kui Ed koolis läks oli ta ülimalt uje ja kokutas. Ed Sheeran on ise meenutanud, et ta kokutas päris hullult, väikse poisina oli tal raske teistega suhelda. Tal polnud kõrvas trummikile, mistõttu ei saanud ta ka ujuma minna, kuid ujula oli koht, kus oleks võinud ka sõpru leida.

Heathfieldi kool oli üsna loominguline, lapsed kirjutasid lugusid ümbritsevast loodusest, Sheeranile meeldis ka rasvakriitidega joonistada.

Kuna Edi vennal Matthew’l avastati märkimisvääre muusikaanne (tal oli suurepärane lauluhääl), otsustas Sheeranite pere kolida Suffolki, väikesesse kaubalinna Framlinghami, ja seda 1995. aastal.

Raamatu esimese osa teine peatükk on “Poks mitte vandalism”, mis loeme edasi Ed Sheerani lapsepõlvest.

Selles osas saame teada, et Sheeranite peres polnud esialgu televiisorit, sest vanamate jaoks oli tähtis, et nende kahest pojast ei saaks telekasõltlast. Kui nad lõpuks said endale teleka, siis lubati poistel vaadata ainult David Attenborough’ loodusdokumentaali “Elu maal”. Õhtuti lubati neil vaadata ka üks video. Edile meeldis väga animeeritud telesari “Pingu”, mis rääkis lõunapoolusel elavatest pingviinidest. Veidi hiljem meeldis Edile ka animeeritud mängufilm “Maa enne aega”, mis rääkis dinosauruste perekonna seiklustest.

Pärast teleka vaatamist julgustati poisse joonistama või maalima või siis Edi puhul legodega mängima, mis kasvatas temas ka kannatlikkust. Isegi täiskasvanuna on legod Edi jaoks lohutavad. Poisid laulsid ka kohalikus kirikukooris.

Saame lugeda ka Edi vanavanaisast James Sheeranist, kes oli arst, kuid ka väga tubli poksija. Poksiga tegeles edukalt ka Ed vanaisa Bill Sheeran. Edi vanavanaemad elasid Iirimaal (seal elab praegugi tea vanaema), mistõttu armastab ka Ed sealseid inimesi ja traditsioonilist muusikat. Ei maksa unustada sedagi, et Ed Sheerani suurima hiti “Shape Of You” videos on kesksel kohal just poksimine, kahjuks oli tema vanaisa video ilmumise ajaks pärast võitlust Alzheimeri tõvega juba surnud. Südamlikus laulus “After Love” meenutab Ed väiksena kuuldud isa juttu, kuidas see ei ole tema vanaisa süü, et ta enam pojapoega ära ei tunne. Saame lugeda, et ka Ed armus iiri muusikasse, jumalda iiri folkbände Planxty ja The Chieftans, kuid kõige enam armastas ta artisti, keda kuulis esimest korda pikal autosõidul isaga. Van Morrison oli esimene kolmest suurest Edi musikaalsest mõjutajast, eriti Van Morrisoni albumid “Moondance” ja “Irish Heartbeat”.

Kuna see raamat on jällegi selline, et tahaksin palju rääkida, kuidagi peaks ju ka lugejale avastada jääma. Seetõttu püüan teha veidi lühemalt.

Raamatu esimeses osas loeme ka Ed Sheerani kokutamisest (poiss käis ka kokutamisravil, 11-aastaselt opereeriti ka tema kõrva trummikile, kuid selle hädaga on ta ka hiljem maadelnud), mida aitasid tal võita Eminemi laulud, eriti album “The Marshall Mathers LP”. Sellel oli ka Edi lemmiklugu, mis on teda kõige rohkem mõjutanud – “Stan”. Laul kombineerib kaht elementi, mis on Edi muusikas väga tähtsad: kaasahaarav meloodia, mida “Stanis” laulab Dido, ja luuleline rütmiline räpiosa selle ala meistrilt Eminemilt. Sheeranile tundus hiphop metsik ja põnev. Talle meeldisid ka Jay-Z, Snoop Dogg, Tupac, Notorious B.I.G., Will Smith. Kuid üks tema suurimaid lemmikuid oli hoopis Eric Claptoni laul “Layla”.

Pärast Claptoni esitust kuninganna Elizabeth II juubelipeol 2002, mida Ed nägi televiisorist, otsustas ta hankida endale kitarri. Ta läks Ipwichis asuvasse pandimajja ja ostis sealt kolmekümne naele eest Stratocasteri kitarri koopia. Sellest ajast sai alguse tema armastus kitarri vastu. Nüüd veetis Ed enamiku vabast ajast oma magamistoas kitarri mängides. Esimesed paar nädalat mängis ta vaid laulu “Layla”. Seejärel juba kitarritunnid, esimene vaadatud staadionikontsert (see oli USA punkbänd Green Day 2002. aasta juulis Wembley staadionil).

Lugeda saame ka Ed Sheerani esimesest bändist Rusty. See oli trio, milles veel kaks sõpra koolist. Mängiti peamiselt heavy metal’i kavereid, esmajoones Guns N’Rosesi repertuaarist. Ed Sheerani toonane lemmik oli lugu “Sweet Child of Mine”. Ed ei laulnud, tema mängis kitarri, kusjuures Ed Sheeran on ütelnud, et ta ei suutnud 16. eluaastani viisi pidada.

Ed Sheerani teine oma kolmest suurest muusikalisest mõjutajast oli iiri laulja Damien Rice, eriti tema album “O” ja laul “Cannonball”. Sheeran on ühes intervjuus ütelnud, et just see album muutis tema elu. Sheerani arvates oli see aus ja puhas album. Damien Rice’i albumi “O” kohta on öeldud, et see oli kümnendi üks suurim iiri kultuuri edulugu. 2004 käid Ed Sheeran Dublinis ka Rice’i kontseri vaatamas ja ta mõistis, et ka üksik laulja võib publiku lummata.

Veidi hiljem läks trio Rusty laiali, mis oli ka esimene märk sellest, et Ed võiks tegutseda üksinda.

2004 sai 13-aastane Sheeran valmis oma esimese albumi “Spinning Man”, mida ta täna hoiab avalikkuse eest eemal. See oli oluliselt roklikum kui tema praegused albumid. Samas on need inimesed, kellel on õnnestunud seda albumit kuulata, et 13-aastane Sheeran oli ootamatult küps nii laulukirjutaja kui ka esitajana. Kuid Sheeran on alati ütelnud, et tuleb jätkuvalt õppida ja palju harjutama.

Saame teada, kuid Edil häälemurre ära oli, siis arenes ta hääl muljet avaldavalt. Oli õige aeg võtta laulutunde. Lauluõpetajaks sai Claire Weston, üks kuulsamaid sopraneid Suffolkis. Veidi hiljem sai nooruke Ed Sheeran valmis veel ühe albumi, mil nimeks “Ed Sheeran”, mis kõlas juba selle Ed Sheerani moodi, keda tunneme praegu. Seejärel juba ka esimene video laulule “Open Your Eyes”, esimesed esinemised ja kontsertid. Umbes samal ajal proovis ta õnne ka näitlejana muusikalides (neist esimene oli “Frankenstein”). Nooruke Sheeran üritas pääseda ka telesarja “Britannia High” (see oli Disney “Keskkoolimuusikali” Briti versioon). Sellele pidi muusika kirjutama supertsaar Gary Barlow. Toona Edi siiski ei valitud, kuid ega ka sarjal suurt edu ei olnud, eetrisse jõudis vaid üheksa osa …

Ed Sheeran jätkab esinemistega, sünnivad uued lood, suureks abiks on hittlugu “You Need Me, I Don’t Need You”, koostöös erinevate Briti grime’i artistidega valmib 2011 EP “No. 5” Collaborations Project”, mis tegi Ed Sheerai lahedaks paljude noorte hulgas (see EP tõusis briti plaadimüügitabelis 2 kohale). Edasi juba leping kuue albumi väljaandmiseks firmaga Asylum, mis on plaadifirma Atlantic tütarettevõte, Edi tööeetika, intelligentsus ja sihikindlus meeldisid ka suurele plaadifirmale. Seejärel järgmine hittlugu “The A Team” (seda singlit müüdi peaaegu 1 miljon eksemplari, ah jaa, samal ajal tõusis esile veel üks supertalent – lauljatar Adele), esinemised, festivalid ja lõpuks esimene sooloalbum “+ (Plus)”. Kuid see pole veel kõik, sest Ed Sheerani edust, uutest lugudest, plaatidest, suhetest, naistest, muusikaauhindadest, luksulikumat elust, ilusatest autodest on Sul võimalus lugeda raamatu kolmandast osast “Asjade kuju”.

Selline raamat Ed Sheeranist. Igati huvitav ja kaasahaarav lugemine, mis sobib kindlasti lugemiseks nii noorele kui ka vanemale lugejale.

David Grann „Kadunud linn Z. Iidse kuningriigi otsingud Amazonase südames“ (Eesti Raamat)

1925. aastal suundus Briti maadeuurija Percy Fawcett Amazonasesse otsima vana tsivilisatsiooni, lootes teha ühe ajaloo kõige olulisematest avastustest. Eurooplased uskusid sajandeid, et maailma suurimas džunglis on peidus särav El Dorado kuningriik. Tuhanded olid seda otsides surnud ja veennud paljusid teadlasi, et Amazonas on inimeste suhtes tõeliselt vaenulik. Aga Fawcett, kelle söakad ekspeditsioonid olid inspiratsiooniks Conan Doyle’i „Kadunud maailma“ kirjutamisel, oli aastaid kogunud teaduslikke tõendusmaterjale. Sütitanud miljonite inimeste kujutlusvõime üle kogu maailma ja olles otsustanud tõestada, et vana tsivilisatsioon – mida tema nimetas Z-iks – oli olemas, võttis Fawcett endaga kaasa oma kahekümne ühe aastase poja. Siis tema ekspeditsioon kadus. Fawcetti saatus ja õrritavad vihjed, mis ta Z-i kohta jättis, muutusid kinnismõtteks sadadele, kes talle kaardistamata ürgloodusse järgnesid.

Teadlased ja seiklejad on aastakümneid otsinud tõendusmaterjale Fawcetti rühma ja kadunud linn Z-i kohta. Lugematu hulk on kadunud, sattunud vangi hõimude kätte või läinud hulluks. Mida sügavamale Fawcetti kadumist ja Amazonast ümbritsevatesse saladustesse Grann kaevus, seda tugevamini tõmbas teda, nagu temale eelnenud põlvkondi, džungli roheline põrgu. Tema tõeotsingud ja avastused Fawcetti saatuse ja Z-i kohta moodustavad selle läbipõimunult kaasahaarava jutustuse tuuma.

Percy Fawcett (18.08.1867 – 1925) oli Briti geograaf, sõjaväelane, kartograaf ja maadeuurija. Ta oli veendunud, et tema kogutud tõendusmaterjalid osutasid millelegi tõenäoliselt veel võimsamale kui inkade Machu Picchu varemed: senitundmatu tsivilisatsiooni jäänustele Amazonase südames, kus konkistadoorid olid sajandite kaupa otsinud iidset kuningriiki – paika, mida nad kutsusid El Doradoks. Oma hüpoteesi tõestamiseks pöördus ta ikka ja jälle tagasi armastatud džunglisse, kus ta 1925. aastal salapärasel kombel kaduma läks.

Pean tunnistama, et see on üks äärmiselt huvitav ja põnev raamat, mis räägib kaasakiskuva loo Briti maadeuurijast Percy Fawcett’ist, kes läks otsima Amazonasesse vana ja kadunud tsivilisatsiooni, kuid jäi kadunuks. Samas pole see mitte ainult Fawcett’i lugu, sest raamatu autor räägib ka nendest, kes on läinud kadunud maadeuurijat otsima, nagu seda teeb ka raamatu autor ise. Lisaks veel põnevad ülevaated kartograafia kujunemisest, paljudest teistest maadeuurijatest jpm.

Raamatu eessõnas ütleb David Grann: tõmbasin kaardi tagataskust välja. See oli niiske ja kortsus, pliiatsijooned, millega ma olin enda teed tähistanud, olid luitunud. Vahtisin oma märkmeid, lootes, et need juhatavad mu Amazonasest välja, mitte sinna sügavamale. Täht Z oli kaardi keskel endiselt nähtav. Ometi tundus see olevat pigem pilge kui tähis, mu narruse järjekordne kinnitus.

Autor kinnitas endale, et ta oli lihtsalt sattunud tunnistajaks mitmele põlvkonnale teadlastele ja seiklejatele, kes jäid saatusliku kinnismõtte vangi, püüdes lahendada seda, mida on tihti nimetatud „kahekümnenda sajandi maadeuurimise kõige suuremaks mõistatuseks“ – kadunud linna Z asukohta. Iidne linn, tükkis selle teede ja sildade ja templite võrgustikuga, usuti olevat peidetud maailma suurimasse džunglisse Amazonasesse ...

Kui eurooplased esimest korda kuueteistkümnenda sajandi hakul Lõuna-Ameerikasse jõudsid, olid nad kindlad, et selles džunglis on hiilgav El Dorado kuningriik. Seda otsides surid tuhanded. Uuemal ajal on paljud teadlased jõudnud järeldusele, et keerukam tsivilisatsioon ei oleks saanud kujuneda nii vaenulikus keskkonnas, kus pinnas on põllu harimiseks vilets, moskiitod kannavad edasi surmahaigusi ja metsa varjus varitsevad kiskjad. Peaaegu terve sajandi jooksul ohverdasid uurijad kadunud linna Z leidmiseks kõik, isegi oma elu. Tsivilisatsiooni ja lugemata hulga inimeste, kes seda leida püüdes kadusid, otsingud on mõjutanud sir Anton Conan Doyle’i ja Rider Haggardi Victoria ajastu otsinguromaane – mõlemat meest meelitas juhtumisi soov päriselt Z-d otsima minna. Aeg-ajalt pidi raamatu autor endale meenutama, et selles loos vastab kõik tõele: indiaanlased röövisid tõepoolest filmistaari; oli tegemist inimsööjatega, varemete, salajaste kaartide ja nuhkidega; maadeavastajad surid nälga, haigustesse, metsloomade rünnakute ja mürginoolte tõttu ...

Nüüd, kui raamatu autor uuris määrdunud kaarti, ei olnud sellel kõigel mingit tähtsust. Autor vaatas läbipõimunud puude võrasid ja ronitaimi enda ümber ning hammustavaid kärbseid ja moskiitosid, kes jätsid ta nahale veriseid täppe. Ta oli oma teejuhi kaotanud. Tal olid toit ja vesi otsas. Ta toppis kaardi tagasi taskusse ja surus edasi, püüdes näkki peksvate okste vahelt pääseteed leida. Siis nägi ta midagi puude vahel liikumas. „Kes siin on?“ hüüdis ta. Vastust ei tulnud. Keegi vilksatas võrades, siis veel keegi. Nad tuli üha lähemale ja raamatu autor küsis endalt esimest korda: mida kuradit ta siin teeb?

Me tuleme tagasi

Pärast pinevat ja põnevat eessõna alustab David Grann esimese peatükiga „Me tuleme tagasi“, mis viib lugeja 1925. aasta külma jaanuaripäeva, mill pikk silmatorkav härrasmees tõttas läbi Hobokeni sadama New Jerseys aurulaev Vaubanile, 156 meetrisele liinilaevale, mis oli suundumas Rio de Janeirosse. Ta oli 57-aastane ja üle 180 sentimeetri pikk, sooniliste lihastega pikkadel kätel. Ta oli kolonel Percy Harrison Fawcett ja tema nimi oli tuntud kogu maailmas.

Autor kinnitab, et Fawcett oli viimane suurtest vanamoelistest maadeuurijatest, kes tungisid kaardistamata paikadesse, kaasas vaid matšeete, kompass ja peaaegu jumalik sihikindlus. Ligi 20 aastat olid lood tema seiklustest köitnud avalikkuse kujutlusvõimet: kuidas ta oli jäänud Lõuna-Ameerika ürglooduses ellu ilma kontaktita välismaailmaga; kuidas teda olid rünnanud vaenulikud suguharud, kellest paljud ei olnud kunagi varem valget inimest näinud; kuidas ta oli võidelnud piraajadega, elektriangerjatega, jaaguaridega, krokodillidega, vampiirnahkhiirtega ja anakondadega; ja kuidas ta oli ilmunud lagedale kaartidega piirkondade kohta, kus ei olnud naasnud ükski varasem ekspeditsioon. Teda nimetati Amazonase David Livingstone’iks, ja usuti, et tema vastupidavus ületab teisi sel määral, et paar kolleegi väitsid koguni, et surm teda võtta ei suuda.

Kuninglik Geograafiaselts autasustas teda kuningas George V heakskiidul 1916. aastal kuldmedaliga „tema panuse eest Lõuna-Ameerika kaardistamisse“. Ta pidas loenguid seltsi saalis, kus teiste seas kuulas teda ka sir Artur Conan Doyle, kellest väideti, et ta oli kogunud Fawcette kogemusi oma 1912. aastal ilmunud raamatu „Kadunud maailm“ jaoks.

Kuid mitte ühtegi Fawcetti ekspeditsiooni ei saanud võrrelda eelseisvaga. Fawcett oli teel Amazonasesse, tohutusse džunglisse, mis oli peaaegu sama suur kui USA mandriosa, tegema „sajandi suurt avastust“, nagu ta seda nimetas – leidma kadunud tsivilisatsiooni. Selleks ajaks oli suurem osa maailmast läbi uuritud, selle nõiduslik loor oli kerkinud, aga Amazonas oli endiselt sama salapärane kui kuu tagumine külg.

Kõik varasemad El Doradot leida püüdnud ekspeditsioonid olid lõppenud katastroofiga (1542 Francisco de Orellana ja Gaspar de Carvajal, 1561 Lope de Aguirre). Kolm sajandit surma ja kannatusi, mistõttu enamik arheolooge järeldas, et El Dorado on vaid pelk illusioon. Aga Fawcett oli kindel, et Amazonases asub imeline kuningriik, ja ta ei olnud järjekordne õnneotsija ega peast põrunu. Teadlasena oli ta aastaid oma arvamuse kinnituseks tõendusmaterjali kogunud – kaevanud üles artefakte, uurinud kaljujooniseid ja küsitlenud suguharusid. Ja pärast raevukaid võitlusi kahtlejatega olid kõige lugupeetumad teadusasutused Fawcetti rahastanud, nende hulgas Kuninglik Geograafiaselts, Ameerika Geograafiaselts ja Ameerika indiaanlaste muuseum. Ajalehed kuulutasid, et peagi vapustab Fawcett maailma.

Fawcett oli otsustanud, et iidne, väga kultuurne rahvas elab endiselt Brasiilia Amazonases ja nende tsivilisatsioon on nii vana ja keerukas, et muudab igaveseks läänemaailma suhtumise Ameerikasse. Ta oli ristinud selle kadunud maailma Z-linnaks. Samas teadis Fawcett sedagi, et tal oli konkurent – Ameerika multimiljonärist arst Alexander Hamilton Rice, kelle käsutuses olid tohutud ressursid, sisenes juba džunglisse, kaasas enneolematu varustus. Raamatu autor meenutab siinkohal Fawcetti kolleegi Kuninglikust Geograafiaseltsist, Robert Falcon Scotti, kes oli asunud mitu aastat tagasi teele eesmärgiga saada esimeseks maadeavastajaks, kes on jõudnud lõunapoolusele, ainult selleks, et kohale jõudes ja veidi enne surnuks külmumist avastada, et tema norralasest rivaal, Roald Amundsen, oli temast kolmekümne kolme päeva jagu ette jõudnud.

Seetõttu ei tahtnud Fawcett oma kavandatud teekonnast kõike rääkida. Ta pelgas, et kui avaldab infot marsruudi kohta ja teised püüavad Z-d leida või teda päästa, on tulemuseks lugematu hulk hukkunuid. Samas piirkonnas oli varem kadunud tuhande neljasajast relvastatud mehest koosnev ekspeditsioon. Fawcett selgitas reporteritele, et ainult väikesel ekspeditsioonil on mingisugunegi võimalus ellu jääda. See suudaks endale tee pealt toitu leida ega kujutaks endast vaenulikele indiaanlastele ohtu. Fawcett oli valinud enda kaaslasteks ainult kaks inimest: oma 21-aastase poja Jacki ja Jacki parima sõbra Raleigh Rimelli. Mõlemad mehed olid karastatud, lojaalsed, tublid ja väga heas füüsilises vormis.

Ja juba olemegi laevas, et asuda teele. Fawcett hüüdis kail seisvatele reporteritele: „Me tuleme tagasi ja toome kaasa selle, mida otsime!“

Kadumine

Raamatu teine peatükk on „Kadumine“, milles David Grann räägib lugejale maailma suurimast jõest Amazonasest, mis võib hõlpsasti petta. Jõgi algab väikesest nirest rohkem kui 5400 meetri kõrgusel Andides. Lisaks loole võimsast jõest saame lugeda ka 1996. aasta Brasiilia teadlaste ja seiklejate ekspeditsioonist sealsesse džunglisse, et otsida märke kolonel Percy Fawcettist, kes oli kadunud rohkem kui 70 aasta eest koos poja Jacki ja Raleigh Rimelliga.

Seda ekspeditsiooni juhtis 42-aastane Brasiilia pankur James Lynch, kes oli Fawcetti kohta palju lugenud ja uurinud. Lynch teadis, et Fawcett oli viis kuud läkitanud džunglist saadetisi, kuid siis need lakkasid. Fawcett oli hoitanud viimases saadetises, et ei pruugi mitu järgmist kuud ühendust võtta, kuid kuudest said aastad ja oli vaid vaikus. Pärast seda korraldati mitmeid ekspeditsioone, et Fawcetti leida, kuid paljud neist otsijatest olid jäänud ise kadunuks või hukkunud, kokku arvatakse olevat lausa 100 inimest, kes jätnud oma elu Fawcetti otsides.

James Lynch lähebki koos teistega Fawcetti otsima, ja nad jõuavadki selle paiga lähedale, kus Fawcetti viimati nähti. Seal otsustab Lynch, et ekspeditsioon peab edasi minema paadiga, mistõttu osa mehi saadetakse tagasi. Lynchi meeskond kohtub indiaanlastega, kes kinnitavad, et ekspeditsiooni liikmed võetakse kinni ja nad jäävad elu lõpuni vangi! Seejärel liiguvad paadid kaugemale džungli sügavusse – kristallselges vees ujuvad iga värvi kalad, taimestik jõe kallastel oli üha paksem, Lynchi arvates oli see kõige ilusam paik, mida ta kunagi näinud oli.

Otsing algab

Raamatu kolmas peatükk on „Otsing algab“, milles autor räägib iseendast. Teda on alati meelitanud mõistatused ja seiklused, need, mids Rider Haggard kaasahaaravateks nimetas. Esimesed lood, mida David Grann mäletab, räägiti ta vanaisa Monya kohta, kes oli olnud Vene karusnahakaupmees ja vabakutseline National Geographicu fotograaf, 1920ndatel üks vähestest läänemaailma kaamerameestest, keda lubati paljudesse Hiina ja Tiibeti osadesse. Hiljem käis ta ka Indias, Afganistanis ja oli ka mootorrattavõidusõitja.

2004. aastal uuris David Grann Conan Doyle’i ja Sherlock Holmesi asjatundja saladuslikku surma. Toona koperdas ta viitele, kuidas Fawcett oli olnud „Kadunud maailma“ kirjutamisele inspiratsiooniks. Nii hakkas ta lugema Fawcetti kohta, Amazonase ja Z kohta. Juba 2005. aastal kinnitas selle raamatu autor oma naisele, et läheb džunglisse Facwetti otsima.

Kadunud aare

Neljas peatükk „Kadunud aare“ toob lugeja tagasi Fawcetti juurde, kuid oleme aastas 1888, kui Fawcett oli noor kuningliku suurtükiväe leitnant. Juttu on teenistusest Tseilons, tema vanematest, õpingutest Kuninglikus Sõjaväeakadeemias, elust Tseilonil (Tseilonit Fawcett jumaldas), naistest, abielust Nina Patersoniga, lastest, kuulsast selgeltnägijast Madame Bavatskyst, Psüühiliste Uuringute Ühingust (selle liikmeteks olid ka Alfred Tennyson, Sigmund Freud, Alfred Russell Wallace, Arthur Conan Doyle jt.), Fawcetti sõbralikest suhetest romaanikirjaniku sir Henry Rider Haggardiga, kes 1885 avaldas romaani „Kuiningas Saalomoni kaevandused“, mille kangelaseks ikooniline Allan Quatermain. Ka Fawcetti vanem vend Edward kirjutas üsnagi populaarseid seiklusromaane, milles oli juttu maadeuurijatest, kartograafidest ja arheoloogidest. Fawcett huvitus ka Tseiloni džunglist, külastas sinna peidetud linna Anuradhapurat, mis oli ehitatud rohkem kui kahe tuhande aasta eest. Ühel hetkel oli Fawcett kindel, et ainus õige tee ja „tema Saatus“ on minna õppima Kuninglikku Geograafiaseltsi Londonis.

Valged laigud kaardil

Viies peatükk on „Valged laigud kaardil“. On 2005. aasta veebruar ja Kuninglikkus Geograafiaseltsi jõuab hoopis David Grann, kes tahab pääseda ligi arhiividele, mis heidaks valgust Fawcetti karjäärile maadeuurijana ja tema viimasele reisile. Selles peatükis saame lugeda Kuninglikust Geograafiseltsist, mis Fawcetti päevil aitas toime tulla ühe inimkonna uskumatuma saavutusega: maailma kaardistamisega. Juttu on kartograafiast, kartograafidest, vanadest maakaartidest, maadeavastajatest, kuid näiteks ka teravast vaidlusest Niiluse lätte üle. Maadeuurija Spike väitis 1858. aastal, et oli avastanud jõe alguspunkti järvest, mille ta ristis Victoria järveks. Paljud seltsi liikmed ei uskunud teda. Veidi hiljem lasi Spike ennast maha – enesetapp. Kümme aastat hiljem leidis Spike’i väide kinnitust ...

Grann leiab arhiivist palju huvitavat, saab teada sedagi, et Fawcett osales seltsi õppeprogrammis, käis seal kursustel ja lõpetas need edukalt 1901. aastal. Seega käis Fawcett reaalselt koolis, et maadeuurijaks saada.

Õpilane Fawcett

Kuuendas peatükis „Õpilane“ me neist õpingutest lugeda saamegi. Õpingudki on väga huvitavad, kusjuures Fawcett oli erakordselt kiire kõike uut õppima. Teda õpetati mõõdistama, nägema – üles tähendama ja klassifitseerima kõike enda ümber. Koolis õpetati, et esimesed ja parimad instrumendid on ränduri enda silmad. Soovitati otsemaid kirja panna kõik tähtsad objektid: jõed, nende veehulk, värvus; mäeahelikud, nende iseloom, maastiku värvid ja iseloom, valdav tuulesuund, kliima. Õpetati alusteadmisi botaanikast, geoloogiast ja meteoroloogiast, kuid ka üsna uuest teadusharust ehk antropoloogiast, mida toona tunti kui „teadust metslastest“. Koolitati mägironimise põhitõdesid ja õpetati korraldama ekspeditsiooni – kuidas valmistada mudast patju, kuidas valida parimaid veoloomi, maadeuurijal soovitati allkirjastada ka kõigi oma ekspeditsiooni liikmetega kokkulepe/leping. Anti ka olulisi meditsiinialaseid vihjeid, õpetati, kuidas hakkama saada nälja ja januga, kuidas tegutseda, kui kaob ekspeditisooni liige. Õpingu kestsid rohkem kui aasta, seejärel sooritati lõpueksam, mille Fawcett sooritas „tohutu varuga“.

"Surnud Hobuse laager"

Et ma Sulle nüüd jälle tervet raamatut ära ei räägi, siis teen siinkohal veidi lühemalt ... Edasi saame lugeda ka David Granni enda ettevalmistustest, et minma Amazonasesse Fawcetti jälgedes. Suureks abiks Grannile on kohtumine Fawcetti lapselapse Rolette de Montet-Gueriniga, kellel on põnevaid Facwetti dokumente, päevikuid, logiraamatuid, ja eriliselt põnev „Aarderaamat“, milles on juttu ka „SURNUD HOBUSE LAAGRIST“, siin kirja pandud koordinaadid olid märkimisväärselt teised, kui need, mis olid varem avaldatud. Grann jõuab arusaamisele, et need koordinaadid peaksid olema just need, mis võiks viia ta Fawcetti jälgedesse.

David Grann kohtub ka James Lynchiga, kes oli indiaanlaste kätte vangi sattunud, kuid suutis sealt siiski põgeneda. Lynch räägib oma loo vangistusest indiaanlaste käes, mainides ka seda, et džunglis on kogu aeg hääled, mitte küll valjud, kuid džungel räägib kogu aeg. Ta räägib ka sellest, et pidi andma indiaanlastele kogu oma ekspeditsiooni varustuse, paadid jm, et tasuda „lunaraha“ vangistusest pääsemiseks. Kui ta kinnitab sedagi, et ei usu, et keegi eales Fawcetti kadumise saladuse lahendaks. Samas valmistub Lynch ette juba järgmiseks ekspeditsiooniks, et minna Andidesse otsima seal 1937. aastal alla kukkunud lennukit. Lõpuks õpetab Lynch Granni, et peab olema ettevaatlik, sest suurem osa nn Fawcetti ekspeditsioonidest ei tule kunagi tagasi.

Oi, millised putukad!

Otse loomulikult jätkab autor ka Fawcetti lugu. Saame lugeda mitmestki Fawcetti varasemast ekspeditisoonist Amazonasse (nt Boliiviasse), et tegeleda kaardistamise ja uurimisega, et paika panna Boliivia ja Brasiilia piirijoone jne. Kõik need ekspeditsioonid olid eluohtlikud, ja paljud Fawcetti kaaskonnast said ka surma, ainult Fawcett ise oli raudse tervisega, mis pani kõiki lausa imestama, kuigi oli ka Fawcettil hetki, kus ta tundis, et enam ei jaksa, ei jõua ja lõpp on lähedal.

Kõigest sellest saame ka lugeda, mis näitab, et Amazonas on paik, kuhu kõigil ei tasuks kindlasti mitte minna. Tapvad, ülimürgised ja kummalised putukad (neist on ka selles raamatus äärmiselt palju – lehelõikaja-sipelgad, puugid, inimeste kudedest toituvad sametlestad, tsüaniidi eritavad tuhatjalad, parasiitlikud ussid, kes põhjustasid pimedaks jäämist, tsetsekärbsed, kihulased, röövlutiklased ehk „suudlevad putukad“, kes hammustavad inimese huult ja kannavad üle ainurakse parasiidi, mille mõjul võib alles paarkümmed aastat hiljem hakata inimese süda või aju paisuma, moskiitod jpt), tapvad kalad, kahepaiksed, jaaguarid ja otse loomulikult igasugu vaenulikud indiaanihõimud (osad neist tõepoolest ka inimsööjad, ja ka kannibalismist saad sellest raamatust lugeda ...)

Juttu on ka üsna jubedast ekspeditioonist, kus Fawcettiga lõi kampa ka polaaruurija James Murray – Amazonas polnud Murrayle siiski õige paik, sest mees oleks peaaegu surnud... kui seda peatükki loed, siis saad teada, millised haigused võivad maadeuurijaid seal tabada, ja see on ikka päris õudne ... Kusjuures Grann kirjeldab seda kõike vägagi otsekoheselt ja armutult. Toona Murray pääses, kuid veidi hiljem jäi kadunuks Arktikas.

Machu Picchu

Juttu on sellestki, kuidas Fawcett arendas iga ekspeditsiooniga oma teooriat iidsest Amazonase tsivilisatsioonist, abiks leitud kaljujoonised, saviesemekillud, kusjuures neid leidis ta kohtadest, kus polnud elanikke sadade miilide raadiuses. Kuidas need sinna said, kus olid nende autorid ja loojad? Samas oli Fawcettil teada ka oht, et on ka miljonärist doktor Rice, kes püüdles sama eesmärgi poole, ja temal oli raha, mida Fawcettil sedavõrd palju ei olnud. Loomulikult oli Fawcett toona arvatavasti maailma parim maadeuurija, kuid ...

1911 vapustas maailma uudis, et Hiram Bingham, doktor Rice’i vana reisikaaslane, oli Peruu teejuhi abil leidnud Andides peaaegu 2500 meetri kõrgusel merepinnast inkade Machu Picchu varemed. Bingham ei olnud avastanud seni tundmatut tsivilisatsiooni – inkade impeerium ja selle suuerejooneline arhitektuur olid hästi dokumenteeritud - , oli ta aidanud sellele iidsele maailmale märkimisväärsel moel valgust heita. National Geographic pühendas terve numbri Machu Picchule ... Kuid see avastus sütitas Fawcetti kujutlusvõime, et just tema on see, kes leiab El Dorado.

Salapärased kroonikad

David Grann tutvustab selle raamatu lugejale ka vanu kroonikaid, milles on juttu El Doradost, ja just neid kroonikaid luges ka Fawcett, kes oli kindel, et nendes kroonikates on ka palju „romantilist liialdust“ (näiteks mütoloogilised naissõdalased), kuid ta ei heitnud kõrvale iidse Amazonase tsivilisatsiooni võimalust.

Ühele vanale dokumendile pääseb ligi ka Grann. Seda oli omal ajal näinud ka Fawcett, kuid praegu asub see Rio de Janeiro suures Brasiilia rahvusraamatukogus. See on vana käsikiri, mis polnud ei paber, ega pärgament, pigem nagu kangas. Käsikirja pealkirjaks „Ajalooline aruanne suurest, varjatud ja iidvanast linnast ... avastatud 1753. aastal“. Selles on juttu salapärasest linnast, milles olid võlvkäigud, skulptuurid, teed ja tempel, käsikirjas on ka mitu imelikku hieroglüüfidele sarnanevat diagrammi, mis väidetavalt olid pärit mõningatelt varemetele uuristatud kujutistelt.

Loeme veel ka Fawcetti viimaseks jäänud ekspeditsioonist nende teadete põhjal, mida tal õnnestus toona džunglist kirjadena välja saata. Saame teada veel mõnest ekspeditsioonist, mis läksid Facwetti otsima, kuid lõpuks jõuab Amazonasesse ka Grann, kes räägib ka oma põneva, kaasakiskuva ja ohtliku loo ehk jõuab tagasi raamatu sissejuhatuse juurde.

Grannile on suureks abiks „otsuste“ tegemisel Florida ülikooli arheoloog Michael Heckenberger, kes elab nüüd Amazonases Kuikuro külas. Ta oli seal avastanud 20 Kolumbuse-eelset asulat, mis kõik vihjasid sellele, et Facwettil võis olla Z-i osas õigus. Ka Grann näeb seda, mille põhjal võib otsuseid teha, kuid palju jääb ka lugeja enda otsustada ... ja ega ka Fawcetti lõplikku saatust me ju teada ei saagi ... kas ta tapeti, kas ta elas džunglis (juttu on olnud sellestki, et Facwettil oli mälukaotus, mistõttu ei mäletanud ta, kes ta on) ja eks neid versioone on veel ...

Selline põnev lugu see „Kadunud linn Z“. Soovitan kindlasti lugeda, sest mõnikord on elu ise palju põnevam kui väljamõeldud lood ... Ja paljud Fawcetti „fännid“ on kinnitanud, et just David Grann on see, kes jõudnud Fawcetti otsingutel tõele kõige lähemale. Ah jaa, 2016. aastal linastus ka film „The Lost City of Z“, mille režissööriks James Gray, peaosades Charlie Hunnam, Robert Pattinson, Sienna Miller, Tom Holland jpt.

Elton John „Mina Elton John“ (Tänapäev)

Esimene ja ainuke autobiograafia, milles elav legend Elton John räägib ausalt ja avameelselt oma erakordsest elust, selle tõusudest ja langustest, mis jätavad häbisse ka kõige hullemad Ameerika mäed, ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman“.

Arglik poiss nimega Reginald Dwight kasvas üles Londonis Pinneri linnaosas. Ta kandis Buddy Holly prille ja unistas, et temast saab kunagi kuulus poplaulja. Esimene tõeline läbimurre sündis kahekümne kolme aastaselt Ameerikas, kus ta jahmatas publikut erkkollaste traksipükste, tähemustrilise T-särgi ning tiibadega saabastega. Kuid tema muusika raputas neid veelgi enam. Elton John oli saabunud ja muusikamaailm oli muutunud igaveseks.

Eltoni elu on olnud dramaatiline, selles leidub nii sügavat valu ja kaotust kui ka silmipimestavaid triumfe: alates kõige esimestest tagasilükkamistest kuni peadpööritavate tõusudeni edetabelite tippu; enesetapukatsest Los Angelesi villa basseinis kuni diskotamiseni printsess Diana ja kuninganna Elizabethiga; manipuleerivast emast ja külmast isast sõpruseni John Lennoni, Freddie Mercury ja George Michaeliga, heategevusliku aidsifondi asutamisest kuni Broadway vallutamiseni „Aida“, „Lõvikuninga“ ja „Billy Elliottiga“. Kõige selle varju peidetud alkoholism, narkosõltuvus ja veel muudki.

See raamat on soe, avatud ja avameelne ning Elton ei hoia midagi tagasi. Ta kirjutab varjamatult oma kirgedest ja muredest ning sellest, kuidas armastus ja suhe David Furnishiga ning isakssaamine aitas tal muuta oma elu.

Viimase poole aasta jooksul olen ma lugenud kahte väga huvutavat elulooraamatut – Jean-Paul Belmondo ja Alla Pugatšova oma. Võtsin hoogu ja lugesin läbi nüüd ka kolmanda ehk Elton Johni oma. Kõik need kolm raamatut on suurepärased lugemised.

Elton John on tõeline staar, legend, muusikaline geenius, ja eks neid kiitvaid sõnu võiks tema kohta öelda veel ja veel. Suurepärane laulja, helilooja, muusik, kes meeldib miljonitele ja miljonitele muusikasõpradele, artist, kes on käinud esinemas ka Eestis. Tõepoolest, see on esimene ja ainuke autobiograafia, milles Elton John oma elust räägib, mistõttu on siin palju avastamsirõõmu ka Elton John fännidele ja neile, kes lihtsalt tahaksid temaga tuttavaks saada.

Sissejuhatus

Raamat algab epiloogiga, milles Elton John (toona Reginald Dwight, sündinud 1947) meenutab ühte esinemist 1967. aasta (svingivad kuuekümnendad) talvel koos Long John Baldryga , kui ta mängis selle bluusilaulja taustabändis Bluesology orelit. Nad esinevad ühes üsna kummalises South Shieldsi latiinoklubis, mis oli pigem õhtusöögiklubi, kui muusikaklubi.

Reginald Dwightil oli seljas kaftan, kaelas kellukestega kett. Bluusilegendil Baldryl oli toona ka üks üleriiklik edetabelite hitt “Let the Heartaches Begin”, mis oli bluusist vägagi kaugel, see oli selline imal raadiopala, millel mängisid orkester ja naiskoor, ja see kõlas nagu Mantovani. Kuna lugu oli sellises seades, siis otsustas Baldry esitada ka selles klubi nii, et taris lavale hiigelsuure Revoxi magnetofoni ja pani tausta makilindilt mängima. Nii seises taustabänd tegevusetult laval, ja see oligi hetk, mil Reginalt Dwight otsustas, et aitab küll, ta tahaks ikkagi ise laulda ja esineda, mitte sellises kohas ja mitte taustabändis.

Epiloogis saad teada sedagi, kuidas Reginald Dwight endale uue nime valis ehk siis esinejanime Elton John, ja siin oli abi just sellest samast lauljast ja taustabändist, kellelt ta need nimed endale valis.

Veidi enne seda oli mees käinud ka prooviesinemisel Liberty Recordsis. Ühele kutile sellest firmast ta meeldis, kuid teised otsustajad arvasid, et lauljaks Elton John ei sobi, kuigi lugusid oskab ta kirjutada küll. Probleemiks on see, et Elton John pole suurem asi sõnaseadja, mistõttu ta otsib lehekuulutuse kaudu head värsiseppa. Ja ta leiabki sellise mehe – toona vaid 17-aastase Bernie Taupini. Ja neist kahest saab tulevikus ju tõeline laulukirjutamise superpaar.

Lapsepõlv

Esimene peatükk. Elton John jutustab meile oma lapsepõlvest ja sirgumisest. Ega tal oma ema jai saga just kõige paremad suhted ei olnud. Ema oli üsna nõudlik, kes sageli poissi ka füüsiliselt karistas, rääkimata isast, kelle arvates tegi Elton kõik asjad valesti, rääkimata sellest, et poisil oli suur unistus just muusikaga tegeleda. Kuna isa oli sõjaväelane, siis oleks ta ka pojas näinud tulevast sõdurit või vähemalt pankurit, kuid kõik läks teisiti, sest tulevane superstar jumaldas muusikat (kogu tema taskuraha läks muusikale, plaatidele jm), eriti rock’n’rolli, eriti Elvis Presleyd ja biitleid.

Elton John kinnitab, et ema ja isa tülitsesid omavahel sageli. Elton John kahtleb, kas tema vanemad teineteist üldse kunagi armastasid või abiellusid ainult seetõttu, et nii oli kombeks. Elton John tõdeb, et tema vanemad olid kangekaelased ja ägedad – ja need kaks “imelist” omadust on ta ka ise oma vanematelt pärinud. Juttu on ka vanaemast, tädidest ja onudest, kes olid kõik üsna vahvad ja toredad inimesed. Kodus oli ka klaver, millel Elton John väidetavalt juba kolmeselt mängis. Tal oli kaasasündinud hea kuulmine, ja kui ta oli midagi kord kuulnud, siis suutis seda klaveril järele mängida. 7-aastaselt alustas ta klaveritundidega, esines perekonnapidudel ja pulmades.

Elton John kinnitab, et kui kodus oli tüli, siis jooksis ta ülemisele korrusele oma tuppa, pani ukse lukku ja oli seal. Selles toas oli kõik täiuslikult korras. Ta kogus plaate, koomikseid, raamatuid, ajakirju. Ta oli piinlikult hoolas. Ta kogus ka igasugu edetabeleid, oli ja on ka praegu statistikafriik. Ta laseb praegugi endale edetabeleid saata – raadioedetabeleid, filmide ja Broadway näidendite kassaedetabeleid.

Elvis Presley

Elton John meenutab, kuidas ema tõi koju esimese Elvis Presley plaadi – selleks oli singel “Heartbreak Hotel”. See oli Elton Johni jaoks silmiavav, sest polnud ju mitte keegi varem sedaviisi laulnud, esinenud. Elvis Presley oleks justkui pärit teiselt planeedilt. “Heartbreak Hotel” oli toores, napp, aeglane ja võõrik, kuid Elvise laulust õhkas energiat, mis oli ka Elton Johnile lausa nakkav. Elton John meenutab toonast rock’n’rolli, mis oli revolutsiooniline ja šokeeriv. Mitte ainult muusika, vaid kogu kultuur, mis seda esindas, riided, hoiakud jm. Elton Johni isale see ei meeldinud, see pidi inimese viima “laiale teele” ehk muutma inimese petiseks ja suliks.

Elton John räägib ka oma kooliajast. Ta kinnitab, et polnud ei hea ega halb õpilane, polnud ei pugeja ega pätt, tegi sporti (ainus ala, mida ta ei sallinud, oli ragbi). Ta jumaldas jalgpalli, mänge käis ta koos isaga sageli vaatamas. Tal oli paar lähedast sugulast (nõbud), kes mängisid tipptasemel jalgpalli. Ja ei maksa unustada, et Elton Johnist saab ju hiljem ka oma lemmikklubi Watfordi omanik.

Sellest saame ka lugeda, kuidas Elton John endale prillid sai. Ta sai endale sellised prillid, mille sarnased oli ka Buddy Hollyl, vähemalt sedasi nooruke Elton John arvas, kuigi ta pidi kasutama prille ainult kaugele vaatamiseks. Ta jumaldas oma prille sedavõrd, et kandis neid kogu aeg, ja ühel hetkel oli selge, et ta on oma silmad tuksi keeranud.

11-aastaselt hakkas ta käima Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Nii järgmised viis aastat igal laupäeval. Laupäeva hommikuti klassikaline muusika ja klaverimäng, pärastlõunati Watfordi jalgpallimängud. Tegelikult teadis Elton John juba siis, et ei taha saada klassikalise muusika esitajaks. Ta polnud enda arvates piisavalt hea, isegi tema sõrmed olevat pianisti jaoks liiga lühikesed. Kuigi mulle tundub, et põhjus oli ka see, et Elton John tahtis improviseerida jai se muusikat luua. Aastaid hiljem saab temast Kuningliku Muusikaakadeemia doktor ja auliige. Ta on teinud benefisse ja kogunud raha nende uue oreli jaoks, ta on käinud ringreisidel koos Kuningliku Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga, maksab seal igal aastal kaheksat stipendiumi.

Korra tuleb Elton John oma vanemate juurde tagasi. Vanemad lahutasid. Ema hakkas elama koos maalri ja sisekujundaja Frediga, kes rabas tööd teha ja armastas ka rock’n’rolli. Fred oli see, kes hankis Elton Johnile esimese tasulise esinemise klaverimängijana Northwood Hillsi hotellis, mis polnudki sedavõrd hotel, pigem kõrts. Elton John hakkas seal mängima kolmel õhtul nädalas, palk oli üks nael õhtust, kuid Fred käis temaga kaasas ja kogus poisile jootraha, mida tuli üsna palju. Elton John pani raha kõrvale ja ostis elektriklaveri ja mikrofoni. Selge oli ka see, et nimetatud hotel/kõrts polnud just kõige esinduslikum koht. Seal oli sageli kaklusi ja ride, kuid Elton John oskas alati nende ajal kõrtsist ära minna …

Elton John läheb tööle

Raamatu teises peatükis räägib Elton John oma esimesest töökohast Mills Musicus. Kui te arvate, et mees seal kangesti muusikat tegi, siis eksite. Tema ülesanne oli pakkida noote puhkpilliorkestritele ja viia pakid postkontorisse. Samas jätkus ka töö ansambliga Bluesology ja neist sai taustabänd mitmele üsna tuntud artistile – Major Lance, Patti LaBelle, Fontella Bass, Lee Dorsey. Nii sai Elton Johnist elukutseline muusik, kuigi esinemistasu oli väike. Seejärel otsustas Elton John siiski Bluesologyst lahkuda ja hakkas kirjutama lugusid koos Bernie Taupiniga. Seegi oli esialgu raske. Suurem nimi, kellele nad suutsid ühe oma lauludest müüa oli näitleja Edward Woodward. Ühe lauluga proovis Elton John 1968. aastal ka ise, kuid ka see polnud edukas.

1967 kihlus Elton John Linda Woodrow’ nimelise naisega. Plaanis olid isegi pulmad, kuni Elton John avastas, et see pole ikka päris see. Seetõttu lavastas ta enesetapukatse ja seejärel jõudis ta koos Long John Baldry abiga, et ta armastab hoopis Berniet, kuigi Berniel selliseid mõtteid peas ei olnud.

Kolmandas peatükis saame lugeda, et Elton John ja Bernie Taupin elavad koos, kuid lihtsalt nagu sõbrad. Üheskoos kirjutatakse muusikat – Elton John muusikat ja Bernie Taupin laulusõnu, kuid mitte keegi ei taha nende lugusid esitada. Ühel hetkel saab Elton John tööd stuudiomuusikuna. Nii sai ta teha koostööd Tom Jonesi, The Holliesiga, lisaks hakkas ta tegema igasugu kaverialbumeid. Toonase aja kohta on mitmedki inimesed ütelnud, et Elton John oli vaene avastamata artist, kes pidi laulma leivakoorukese nimel anonüümselt teiste inimeste laule. Elton John seda aega sedavõrd nukrates toonides ei meenuta, sest need salvestamised olid päris naljakad. Need olid sedavõrd naljakad ja lahedad, et ta tegi seda isegi korra peale seda, kui ta oli juba kuulsust saavutanud.

Esimene album

1969 ilmus tema esimene sooloalbum “Empty Sky”, mis polnud sugugi mitte edukas. Elton Johni enesehinnangut tõstis see, kui ta kuulis, et USA kuulus ja väga hea rokipunt Three Dog Night oli võtnud sellelt plaadilt laulu “Lady Samantha”, teinud sellest oma versiooni ja pannud selle oma albumile, mis tõusis USA plaadimüügitabelis TOP 20 sekka. See oli ikka juba väga kõva sõna!

Seejärel juba esimesed kontserdid ja esimene päris oma bänd, milles mängisid trummar Nigel Olsson ja basskitarrist Dee Murray, kusjuures kolmekesti saadi sedavõrd hästi hakkama, et esialgu bändi soolokitarristi ei võetudki. Elton John meenutab ka oma toonaseid muusikalisi lemmikuid – klahvpillimängija Leon Russell, kes ühendas muusikas rock’n’rolli, bluusi, gospel ja kantri ning ansamblit The Band. Kui raamatut edasi loete, siis saate teada, et üsna varsti õnnestub Elton Johnil ka nendega kohtuda.

Vaikselt ja tasahilju saabub ka edu

Ja lõpuks hakkab tulema ka edu. 1970 ilmub album “Elton John”, millel ka üks Elton Johni legendaarsemaid laule “Your Song”. Nüüd hakkab tulema ka esinemiskutseid Euroopasse. Elton John meenutab ka neid etteasteid ja seal juhtub nii mõndagi naljakat. Nüüd tuleb Elton Johni esinemis vaatama ka kuulsusi – Pete Townsend The Whost, Jeff Beck jpt. Elton John esineb lauluga “Border Song” populaarses telesaates “Top of the Pops”.

Jeff Beck pakub Elton Johnile võimalust liituda tema bändiga, kuid Elton John viiakse hoopis esinema USAsse. Elton Johnil on nüüd juba üsna omanäoline välimus (eriti riietuse osas) ja ühel kontsertil märkab ta publiku hulgas ka Leon Russelli! Seetõttu teeb Elton John laval eriti pöörast show’d, trikitab klaveriga, ronides klaveri peale ja alla. Pärast kontserti tuli Leon Russell Elton Johniga rääkima, küsides kas Elton John ei tahaks temaga tuurile minna! USAs on edu ootamatult suur, mistõttu tuleb mitu kontserti juurde. USA ajakirjanduses öeldakse, et rokkmuusikal on uus staar – 23-aastane inglane Elton John!

Ülestunnistused

Neljandas peatükis loeme sellest, et Elton John tunnistas endale ja teistele, et on gei. Juttu on esimesest seksuaalsest suhtest, kooselust plaadifirmas töötava John Reidiga.

Elton John räägib ka teistest samal ajal esile kerkinud staaridest – David Bowie, Rod Stewart ja Marc Bolan (kahte viimast Elton John lausa jumaldas). Elton John tõdeb, et tal on Rod Stewartiga palju ühist – mõlemad armastavad jalgpalli, koguvad kunsti, on kasvanud üles pärast sõda peres, mis ei olnud teab mis edukas, ja neil mõlemal on hea huumorimeel, kusjuures nad teineteisele ka ikka päris uhkeid vempe teinud!

1970 ilmus Elton Johni album “Tumbleweed Connection”. Kontserdid USAs, kohtumine ansambliga The Band, The Beach Boysi Brian Wilsoniga, kes laulis “Your Song” refrääni, kui tutvustas Elton Johni oma lastele.

John Reidist saab ka Elton Johni mänedžer, otsetakse esimene “kallis asi” ehk Aston Martin DB6 (kusjuures selle eelmiseks omanikuks oli The Bee Geesi Maurice Gibb!). Elton Johni bändiga liitub suurepärane kitarrist Davey Johnstone. Elton John muudab ametlikult oma nime Elton Hercules John’iks. Valmib järgmine hittlugu “Rocket Man”!

Suursugune Elton John

Viienda peatüki alguses tõdeb Elton John, et ta ostis kolme magamistoaga maja Surrey krahvkonnas Virginia Wateris. Samas kandis elasid ka Bernie Taupin, kes oli abiellunud, Elton Johni ema, kes oli abiellunud eelpool mainitud Frediga, kuid ka Keith Moon, Ringo Starr ja paljud teised kuulsused.

Ta teeb juttu ka järjest suurejoonelistemaks muutuvatest show’dest, näiteks 1973. aastal Hollywood Bowlis, kuigi tiibklaverites varjul olnud nelisada valget tuvi ei tahtnud eriti lendama hakata. See kontsert oli ka tema uue albumi “Goodbye Yellow Brick Road” esitlus. USAs ilmus singlina “Bernie and the Jets”, mis tõusis Billboardi souliedetabeli tippu, ja seda ei juhtu sageli, et valgenahaline muusik selle tabeli tippu tõuseb.

Tuurid muutusid suuremaks ja vaatemängulisemaks, plaate müüdi nii palju, et ajakirjanikud hakkasid Elton Johni nimetama maailma suurimaks popartistiks! Elton John, Bernie Taupin ja Gus Dudgeon käivitavad oma plaadifirma Rocket, mille all plaadistasid ka laujatar Kiki Dee ja nooruke Dave Stewart.

Meelemürgid ja muud teemad Kuid siis, lood hakkavad minema halvemaks, mängu tuli kokaiin, mis hakkas Elton Johnile lausa meeldima, kuigi ta kinnitab, et kui ta tegi kokaiini, ei olnud ta enam mõistuslik inimene. Rasked ajad on ka suhtes John Reidiga, kes samuti kokaiini tarvitas, kusjuures ta muutus vägivaldseks, lõi üle aisa (isegi naistega) ja lõpuks tuli ka Elton Johnile kallale. See oli viimane piisk laulja karikas. Kooselu sai läbi, kuigi John Reid jätkas siiski mänedžerina, kusjuures John Reid oli ka see mees, kes Queeni “Bohemian Rhapsody” avaldas. Ka Elton Johnile meeldis Freddie Mercury.

Nüüd olen jäänud jällegi pikalt rääkima, ja see on alles raamatu esimene kolmandik. Ma usun, et siinkohal oleks paslik Sul endal lugemisega jätkata, kuid mõned nimed ja teemad veel, millest Elton John räägib ja meenutab: John Lennon, album “Captain Fantastic”, uued mehed taustabändis, vaaliumi üledoos, elu Los Angeleses, Elton Johni isiklik täht Hollywood Walk of Fame’il, kohtumine väga viletsas seisukorras Elvis Presley’ga, kes veidi hiljem ka sureb, Elton Johni enda tervise halvenemine (see seotud ikkagi kokaiiniga, isegi juuksed langevad välja, abi pole ka juuste siirdamisest, Elton John hakkas kandma parukat), Watfordi jalgpalliklubi ja selle aitamine (Watford kerkis viie aastaga neljandast divisjonist esimesse, 1982 saavutati Inglismaal lausa teine koht! Elton John ütleb, et kui tal poleks olnud tollal jalgpalliklubi, jumal teab, mis temast oleks saanud – Watford võis tema elu päästa), uus kodu Woodside’is, uus laulusõnade kirjutaja Gary Osborne (näiteks laulud “Blue Eyes”, “Little Jeannie”, “Chloe”), New Yorgi Studio 54 ja peod, esinemine Venemaal Moskvas ja Leningradis, 1980. aasta kontsert Central Parkis poole miljoni inimese ees (Elton Johni kõigi aegade suurim publik), abiellumine sakslanna Renate Blaueliga (kooselu kestis 4 aastat ja lõppes 1988), probleemid häälega 80ndate aastate keskpaigas (tsüstid häälepaeltel, mis seotud kanepi tõmbamisega, õnneks vähki ei olnud, operatsioon Austraalia haiglas, pärast seda oli Elton Johnil muutunud hääl, mis hakkas talle endale meeldima), võõrutusravi 90ndate aastate alguses, 18 kuud vaikust ja rahu Londonis, Freddie Mercury surm, Elton Johni AIDSi sihtasutuse loomine, tagasitulek muusikasse, üliedukas album “The One”, muusika filmile “Lõvikuningas” (selle filmi heliriba müüdi 18 miljonit eksemplari), Oscari-auhind, uus elukaaslane David Funrish, Gianni Versace ja tema mõrv, printsess Diana ja tema surm, pankroti oht (koostöö John Reidiga saab otsa, kes oli lasknud rahaasjadel käest minna), Elton Johni soov lapsendada (juhtumised Ukraina lastekodus), surrogaatema leidmine (nii on Elton Johnil kaks poega) ja isadus, tutvumine Lady Gaga’ga (tema on ka ühe Elton Johni poja ristiema), abiellumine Davidiga 2014. aastal, David probleemid alkoholiga ja nendest jagu saamine, Elton Johni eesnäärmevähk, operatsioon, esinemised pükstes mähkmed, raskekujuline infektsioon, mis saadud Lõuna-Ameerikast, Elton John on surmast 24 tunni kaugusel.

Loomulikult räägib Elton John ka oma paljudest lauludest ja nende sünnist: “Don’t Go Breaking My Heart”, “Sorry Seems To Be the Hardest Word”, “Song for Guy”, “I’m Still Standing”, “Nikita”, “Sacrifice” (see on Elton Johni esimene briti singlitabeli esikohalaul), “Can You Feel The Love Tonight?”, “Candle In The Wind” jpt.

Raamatu epiloog räägib meile 2018. aasta hüvastijätutuurist, eluloofilmist “Rocketman”. Ja Elton John kinnitab, et see ei ole lõpp. Ta tahab kirjutada muusikat, filmimuusikat, töötada oma sihtasutusega, teha koostööd teiste artistidega, tahab avada hiigelnäituse või lausa muuseumi, kus näidata oma kunsti- ja fotokogu, kuid eelkõige tahab ta olla normaalne, olla koos lastega, ses ta vajab sidet ka reaalsusega … ainus küsimus, mis on küsimist väärt, on: mis saab edasi?

Alexandra Horowitz „Koerad ja meie. Kuidas me tänapäeval koertega koos elame“

Iga kord, kui inimene võtab endale koera, saab alguse suhe, mis teda muudab. Esmane muutus on loomulikult juba eluviisis: koeraga tuleb jalutamas käia, teda tuleb toita ja tema eest hoolitseda. Aga sellest areneb sageli midagi palju enamat. Koertel on hämmastav võime vaid vaikiva kohalolu väel põimida oma elu inimese omaga ühte ja muuta selle käiku igaveseks.

Oma aastatepikkuste kogemuste põhjal lahkab Horowitz erinevaid viise, kuidas koerad – loomaliigina – inimesi peegeldavad ja meid mõjutavad.

Inimliik on elanud koeraga kõrvuti pea oma eksistentsi algusest saadik, kuid ikka veel on nende kohta nii palju teadmata. Ja mitte ainult, kuidas nende meel toimib või kuidas on muutunud instinktid, vaid kerkinud on küsimused, kuidas me koos koertega ühiskonnas elame, kuidas on see mõjutanud (ja mõjutab) inimsootsiumi ja millised on meie ühise elu tulevikuväljavaated. See raamat räägib just sellest.

„Koerad ja meie“ on mõeldud nii intelligentsele, uudishimulikule koeraomanikule, kes ihkab oma lemmiku kohta lugeda kaasaegset ja mõtlemapanevat, kui ka lihtsalt loodushuvilisele, kes tahab saada koerte kohta teada midagi täiesti erinevast vaatevinklist.

“Koerad ja meie” on raamat, mida tasuks kindlasti kõikidel koeraomanikel ja koertest huvitatud inimestel lugeda, sest siin on palju väga huvitavaid ja sisukaid mõtteid koertest, elust koos koeraga, koerte kasvatamisest jpm. Autor kasutab paljudes teemades üsna uutmoodi vaatenurki, ja vahetevahel pikib sisse ka üsna humoorikaid ja lõbusaid mõtteid, kuid räägib ka vägagi tõsistel ja problemaatilistel teemadel.

Raamatu esimene peatükk on “Seotud”, mida tegelikult võiks nimetada ka raamatu sissejuhatuseks. Autor tõdeb, kui koer on kord teie südame võitnud, olete lõksus: teil pole enam tagasiteed. Teadlased, vanad antiromantikud, kutsuvad seda “koera-inimese sidemeks”. “Side” kirjeldab mitte ainult tihedat ühendust, vaid ka mõlemapoolsust, mitte ainult vastastikkust, vaid ka kiindumust. Me armastame koeri ja (nii me eeldame) koerad armastavad meid. Me peame koeri, aga samas peavad koerad ka meid. Ja eks see tegelikult ju nii ongi.

Autor räägib meile ka E.B. White’is ja tema koeralembusest, kuid ka koertest kosmoses. Ja jätkan autori mõtetega – kui varased inimesed tegid alateadliku otsuse hakata kodustama ümbruskonna hunte, muutsid nad kogu liigi arengut. Ja kui inimene otsustab koera aretada, osta või päästa, astub ta sellega suhtesse, mis muudab ka teda … Koerte pidev kohalolu sillutab neile teed meie psüühikasse. See otsus muutis homo sapiens’i saatust.

Koerte ja inimeste loo tõttu tekkisid 21. sajandil eraldi inimesed, kes uurivad koerte teadvust. Siin tuleb mängu ka raamatu autor: tema töö on koeri jälgida ja uurida. Seejärel peatubki ta oma tööl, mis tundub olevat igati põnev, kuid ta tõdeb, et koeri uurides, peavad inimesed end loomale võimalikult igavaks tegema. Mõnikord kannavad nad koerte juuresolekul päikeseprille või keeravad selja, kui koer millegipärast nende poole vaatab. Autor kinnitab, et koertega katseid tehes käituvad nad mõnikord nagu puud ja mõnikord nagu kaabakad. Alexandra Horowitz uurib koeri, sest koerad huvitavad tead ja mitte ainult sellepärast, mida nad inimese kohta ütlevad. Aga koera käitumise uurimise igal sammul on inimlik mõõde.

Mõned mõtte veel sellest peatükist.

Koera koht ühiskonnas on äärmiselt vastuoluline. Me tajume nende loomalikkust (anname neile konte, viime neid välja pissile), aga surume neile peale kunstlikku inimlikkust (riietame neid vihmamantlitesse, tähistame sünnipäevi) … Juriidiliselt on koerad omand, aga me anname neile tahte: nad tahavad, võivad, soovivad, nõuavad. Seaduse silmis on nad asjad, aga jagavad meiega kodu – tihti ka diivaneid ja voodeid. Nad on pereliikmed, aga samas meie omad, nad on meile kallid, aga neid hüljatakse tihti … Nad on meile tuttavaks muutunud, aga samas ka meie eest varjatud. Me ei näe neid enam nendena, kes nad on. Me räägime nendega, aga ei kuula, me näeme neid, aga ei näe ka.

Autor kinnitab, et see raamat räägib koertest meie elus. See raamat on selleks, kui tahame mõelda loomadest, kellega me koos elame – ja sellest, kuidas koerad meist mõtlevad. Sissejuhatus/esimene peatükk lõpeb kahe küsimusega: kuidas elame koertega täna? Kuidas peaksime elama homme?

Raamatu teine peatükk kannab pealkirja “Täiuslik nimi”, milles autor ütleb, et inimesed on nimepanijad, väikesed lapsed ütlevad koerale küll lihtsalt kutsu, ja ükski loom ei pane endale nime, aga inimesed teevad seda küll – inimestele meeldib nimesid panna.

Selles peatükis peatub Horowitz nimedel ja nimetamistel, osad nimed on lihtsamad, osad keerulisemad või lausa naljakad. Saame kugeda Jane Goodallist ja tema šimpansidest, Vene psühholoogist Ivan Pavlovist, antropoloog Lesley Sharpist. Saame lugeda, kuidas koeraomanikud nime valivad ja panevad.

Saame teada sedagi, et näiteks baatombud Beninis Lääne-Aafrikas annavad oma koertele nimesid, et naabritega kaudselt suhelda. Kuidas on koerte nimed muutunud ajas, kohas ja ajaloos (siin on juttu Xenophonist, Aleksander Suurest, Ovidiusest, Chaucerist jpt). Saame teada, et tänapäeval loetleb ja kehtestab keerukaid nimereegleid ainult Ameerika Kennelklubi. Kas tead, millised need reeglid on? Autor peatub ka neil. Loomulikult on selles peatükis nimedest juttu veel ja veel, ja selle peatüki viimane mõte on mõnusalt filosoofiline – kui koer saab endale nime, saab temast üks meist.

Seda peatükki lõpetades leian ka ennast mõttelt, et mul on kaks koera – üks neist Villi, vahetevahel ka Villu, Volli, Voldemar, Volts jne, teine koer on Timmu, kes vahetevahel on Tim, Timps, Timpskin või lausa Timofei. Inimeseloom on nende nimedega tõeppoolest ikka päris imelik. Või johtub see hoopis sellest, et heal lapsel on mitu nime …

Kolmas peatükk on vägagi tõsistel teemadel ja kannab pealkirja “Koerte omamisest”. Horowitz alustab mõttega, et sinu koer kuulub sulle. Ta on üks inimese paljudest omanditest. Võrreldes muu omadiga (asjadega) mõned piirangud kutsudega käitumisele siiski kehtivad: loomakaitseseadus keelab loomi vigastada või ära visata, kuigi mõlemad keelud on astronoomiliselt suure tärniga.

Edasi ongi juttu seadusest, ja seadusel on koertele oma vaatepunkt. Autor peatub omandiõigusel, lahutusjuhtumitel, sellel, et koera seaduslik staatus omandina on ilmselgelt sobimatu, sest koer on pereliige, mitte omand ega asi.

Koerte juriidiline staatus võimaldab nii hoolimatut kui ka lausa ebainimlikku kohtlemist. Autor küsib, kuidas kohandada meie kultuuri seaduste ja tavade suhtumine selle järgi, kuidas me koertest mõtleme. Miks peetakse meie pereliikmeid omandiks? Autor kinnitab, et meie õigussüsteem arenes välja Inglis tavaõigusest, mis pärineb keskajast, ning tsiviilõigusest, mida on mõjutanud Rooma õigus. Loomade kasutamine pärineb ilmselgelt nende kunagisest rollist tööloomade või meelelahutuslike näitusekoertena ja seab esikohale töö või vaba aja nõudmised. Suur osa läänemaailma suhtumisest loomadesse nii juriidiliselt kui kultuuriliselt tuleb ülemvõimu ideest.

Seadusest, seadusetusest, kuritegudest ja karistustest ning karistamatusest on selles peatükis veel pikalt juttu. Kas lõpetada koos koertega elamine? Loomulikult mitte, ka autor kinnitab, et ta ei tahaks elada maailmas, kus pole koeri.

Kui koertest saaksid isikud, kas see oleks lahendus? 2017. aastal kuulutati Uus-Meremaal isikuks Whanganui jõgi. Peagi pärast seda said juriidiliseks isikuks ka Ganges ja selle lisajõgi Yamuna Indias. Välja on toodud ka “elava omandi” idee, kuid ka see pole ikkagi päri see.

Alexandra Horowitz leiab, et koerale tuleks tagada see, mis koeraks olemiseks vajalik – elu põhiküljed … Koera omandiõigus peaks muutuma õiguseks (või eelisõiguseks), millest võib ilma jääda. Koerad võivad meile kuuluda. Aga me ei tohi neid ükskõik kuidas kohelda … Aretada võivad vaid need, kes pole koertest rahaliselt huvitatud, arvestades õige kasvatuse isikliku ja aeganõudva iseloomuga. Keegi ei tohiks teenida kasumit mõtlevate olendite aretamise ja levitamisega, keda on nii palju, et ühiskond ei suuda neist kõigist enam hoolida.

Seegi peatükk lõpeb ühe ilusa mõttega: meie koerad vaatavad meid ja näevad meid. Autor tahab, et tema teod – ja kogu meie kultuuri teod – vääriksid seda pilku.

Need on selle sisuka koeraraamatu kolme esimest peatükki. Alles kolm, kuid juba oleme saanud palju huvitavat ja sisukat teada ning lugeda. Peatükke on raamatus loomulikult veel mitmeid. Autor räägib lugejale sellest, mida inimesed oma koertele ütlevad (meie räägime, nemad vaikivad stoiliselt, kuid koertega rääkimine on nii loomulik, et me ei märkagi seda). Saame lugeda ka tõugude hädadest (aretusest, aretamisest, vigadest ja muredest).

Väga huvitav on peatükk, millel on üsnagi väljakutsuv pealkiri “Koerte kodus jälgimise neljapäevane teadusprotsess”. Autor esitab selles peatükis mitmeid hüpoteese, mida täiendab ja parandab, no näiteks: koer on loom, parandus: koer on isik, teine parandus: koer on hunt ja järeldus: koer on spioon. Kui raamatud loed, siis saad teada, kuidas Horowitz selliste järeldusteni jõuab.

Järgmine hüpotees: õnn on soe kutsikas, parandus: melanhoolia on soe kutsikas, kes on püherdanud surnud orava peal, teine parandus: murelikkus on soe kutsikas süles, kes tekitab sooja märga tunnet, kolmas parandus: meeleheide on soe kutsikas, kes rõhub palaval suveööl su rinnale, järeldus: kutsikas on soe õnn.

Mõned mõtted veel.

Hüpotees: koerad armastavad närida mänguasju, parandus: koerad tunnevad vastutust hävitada võõrad mänguasjad, mille me nii mõtlematult vedelema jätame, teine parandus: koerad arvavad, et mänguasjad on tõelised, järeldus: koerad hääletavad oma suuga.

Hüpotees: koer on inimese parim sõber, parandatud hüpotees: koer on manipuleeriv sõber/vaenlane, teine parandus: koer on kass, järeldus: kassid on tegelikult koerad, keda pole liigitatud parimateks sõpradeks.

Kolm hüpoteesi on veel – koerad teavad, kui koju tuled; koerad teavad, kui suured nad on; koerad ei räägi – need hüpoteesid jätan ma Sulle endale avastada.

Millest saame veel lugeda? Koerteasjadest (kaelarihmad, koeravoodid, pudukaubad, mänguasjad, muu kraam, krõbinad ja krõbinate pettus), koerast peeglis, kas mu koer armastab mind, vägagi väljakutsuv ja samas ülimalt asjalik on peatükk pealkirjaga “Seksi vastu”, raamatu viimane peatükk on koera saba.

Alexandra Horowitz lõpetab oma raamatu nii: “Minu koertega veedetud aeg on muutnud igaveseks mu maailmapilti, harjumusi ja seda, kuidas ma läbi elu liigun. See, kuidas koertega käitume, näitab, millised inimesed me oleme. Kõik meie julmused, kallistused, hülgamised ja vastutulekud näitavad meile, millised me oleme, kui keegi meid ei näe. Mis võiks saada meie liigist, kui proovime neid nende endi pärast uues valguses näha? Meist saaksid loomad, keda mul oleks rõõm tunda.”

ABREU “Teipillä tai rakkaudella” (Warner Music)

Anna Abreu (ehk Anna Eira Margarida Heiskari või Mourao de Melo e Abreu, s. 7. veebruar 1990 Vantaa, tema isa on portugallane, ema soomlanna) on some-portugali lauljatar, kes saavutas Soomes kuulsust, kui osales 2007. aastal populaarses telesaates “Idols”. Ta saavutas teise koha (sel hooajal võitis saate Ari Koivunen). Toona õppis Anna Abreu Sibeliuse keskkoolis, kus panustatakse just muusika õppimisele (2009 tuli lauljatar koolist ära, et panustada 100% oma karjäärile).

Oma karjääri jooksul on Anna Abreu müünud Soomes üle 180 000 plaadi. Ta laulab plaatidel nii inglise kui ka some keeles, kuid on esitanud lugusid ka hispaania ja portugali keeles. Kümme aastat kasutas ta artistinime Anna Abreu, kuni 2017. aastal hakkas ta kasutame aristinime ABREU.

Algus, kohe kiirelt ka Soome parimaks naisartistiks

2007 sõlmis lauljatar plaadistuslepingu plaadifirmaga Sony Music. Ilmus debüütsingel “End of Love” ja debüütalbum “Anna Abreu”. Debüütalbumit on müüdud kokku peaaegu 90 000 eksemplari. Samal aastal linastus ka multifilm “The Simpsons Movie”, mille soomekeelses versioonis andis Anna Abreu hääle Rod Flandersile!

2008 ilmus edukas hittsingel “Vinegar” ja teine stuudioplaat “Now”, mida on tänaseks müüdud üle 50 000 eksemplari. Samal aastal ilmus ka fänniraamat “Aakkoset Annasta Öisiin maanteihin”. Põnev fakt on vist seegi, et samal aastal kutsuti Anna Abreu ka Soome presidendi vastuvõtule Soome iseseisvuspäeval.

Aastail 2007 ja 2008 võitis Anna Abreu ka parima soome naisartisti tiitli ehk soomlaste ihaldatuima popmuusika auhinna Emma. 2009 kandideeris Anna Abreu viiele Emma’le ja aasta hiljem kahele Emma’le, kuid neil aastatel võitu siiski ei tulnud. Lauljatar jätkas uue muusika esitamist, ja 2009 ilmus album “Just a Pretty Face?”, mida tänaseks on müüdud üle 35 000 eksemplari, ja see oli sel aastal Soomes kuuendaks enimmüüdud Soome artisti album.

Katsetused välismaal

2010 osales Anna Abreu ka kahes osas populaarses telesarjas “Salatut elämät”, kus ta esitas ka kaks laulu “Music Everywhere” ja “Impatient”. 2010 oli Anna Abreu Soomes ka kontsertturneel koos populaarse Soome laulja Antti Tuisku’ga, konstertturnee kandis nime “Popin kuninkaalliset”.

2009 ja 2010 hakati lauljatari promoma ka välismaal, ja nii ilmusid Suurbritannias singlid “Vinegar” ja “Music Everywhere” ning albumid “Now” ja “Just a Pretty Face?”. Kuigi suurt edu siiski ei tulnud.

2011 ilmus neljas stuudioplaat “Rush”, millel ka singlid “Hysteria” ja “Stereo”, kuid üllatuslikult ei olnud albumil enam suurt edu. See võis olla ka põhjuseks, miks Anna Abreu andis 2012 märku, et teeb väikese pausi. Enne pausile minekut ilmus veel ka kogumikplaat “Greatest Hits”. See oli ühtlasi ka viimane album koostöös firmaga Sony Music.

Uus plaadistusleping, laulud soome keeles

2012. aasta teises pooles anti teada, et Anna Abreu on sõlminud lepingu firmaga Warner Music. 2013 naases lauljatar pausilt, lõi kaasa ka telesaates “Vain elämää”, ja juba 2014 ilmus stuudioalbum “V”. Plaadilt ilmusid singlitena laulud “Ra-ta ta-ta” ja “Right In Front Of You”.

Seejärel toimusid väikesed muutused – 2015 avaldas lauljatar singli “Bandana”, mis oli lauljatari esimene laul, mis lindistatud soome keeles, ja 2016 ilmus ka tema esimene soomekeelne album “Sensuroimaton”. Sellelt plaadilt on singlitena ilmunud ka laulud “Ayo”, “Grindaa ja flowaa”, “Kaikki mussa rakastaa kaikkea sun” ja “Räjäytä mun mieli”. Uus album oli edukas, ja tõusis juba ilmudes Soome plaadimüügitabelis kolmandale kohale. Tundub, et pisike muudatus oli õige ja soomekeelsed laulud meeldisid publikule rohkem.

2017 andis Anna Abreu märku, et hakkab kasutama artistinime ABREU ja muudb veidi ka oma muusikalist stiili. Ilmus ka uus singel “Soo Soo”.

Uus album "Teipillä tai rakkaudella"

Aastal 2019 ilmus ABREU uus album “Teipillä tai rakkaudella” (“Teibi või armastusega”), mis on jällegi soomekeelne album, ja kohe alguses pean tõdema, et igati suurepärane popiplaat, mis “hingab” igati kaaseagse popmuusikaga samas rütmis. Kõikide laulude kirjutamisel on mängus ka ABREU enda käsi.

Esialgu on võib-olla “harjumatu” kuulata sellist kaaseagset poppi soome keeles, kuid see on esialgu, sest lauljatar esitab seda sedavõrd oskuslikult, mistõttu soomekeelne esitus ei häiri kõrva mitte sugugi. Seda olen ma ka ju varem ütelnud, et mulle on soomekeelne muusika alati meeldinud (see on kindlasti “pärit” lapsepõlvest, kui sai Soome telekanaleid vaadatud, ja loomulikult nägi ja kuulis sealt ka igasugu ägedaid Soome artiste).

ABREU uus album algabki plaadi nimilooga “Teipillä tai rakkaudella”, mis on selline rahulik, väga kauni meloodiaga ja meeldejääva refrääniga popilugu, millele on veidi antud ka ladina-ameerika vürtsi, juba kitarrisoolodest hingitseb sellist “soojemat õhku”.

Uue albumi laulud on peaaeagu kõik armastusest. Nagu näiteks ka plaadi teine lugu “Masokisti”, jälle igati rahulik lugu, milles ka põnevaid saunde ja harmooniaid. Taustal kuuleb nii keelpille kui ka klaverit, mis on ju popmuusikas igati vahva, et on julgust kasutada ka naturaalseid pille. Selle laulu üks vokaliis hakkab ka üsna kähku “kummitama”. Ka lauljatari hääles on sellist õrnust, kuid on ka võimsust.

Kolmas lugu tõstab plaadil tempot. See on “Sytyn”, no ja siin on ju jällegi sellist latiinolikku tantsulikku vürtsi. Midagi sellist, mida kuuleb Luis Fonsi, Enrique Iglesiase uutes lugudes. Täpselt sama võib öelda ka plaadi neljanda laulu “Söpöi lapsi” kohta. Selles loos on taaskord väga mõnus ja meeldejääv refrään, ja igati põnevad süntesaatori saundid, mis samuti “kummitama” hakkavad. Mulle meeldib, kui lugudes on palju ka ägedaid süntesaatotite saunde, ja selles loos on need igati palju.

Viies lugu “Yhen elämän juttu” jätkab samas rütmis nagu kaks eelmist lugu. Latiinorütmid võluvad ka ABREU’d. Lugu, mis peaks meeldima kõikidele neile, kellele meeldib Camila Cabello. Tegelikult ju igati kõva tantsuhitt. Ka kuues lugu on sarnane eelmise lauluga, selle pealkirjaks “Tarinoita”, kitarrisaundid on igati latiinolikud.

Seitsmes lugu on “Rakastan mua enemmän”, mis on segu latiinost ja hiphopist. Laulus lööb kaasa ka soomlaste üks kõvemaid uusi artiste ehk Bizi, kes on R&B ja räpi artist, kusjuures Bizi juures tasub otsida sarnaseid jooni meie oma Nubluga. Selleski laulus on palju väga häid ja põnevaid saunde.

Tantsulikku R&B’d kuulema laulus “Sivuvaikutuksii”, latiino-sugemeid jällegi laulus “Nollaa” (see on taaskord selline mõnusas tempos liikuv latiinolugu), mida võib öelda ka albumi 10. laulu ehk “Amor Amor” kohta. Viimati mainitud loos lööb kaasa ka veel üks noor ja äge Soome räpiartist ehk Cledos. Cledos on kutt, kes kandideeris Emma-auhinnale juba siis, kui oli muusikat teinud vaid pool aastat!

Albumi eelviimane laul on “Takaisin kotiin”, millel on päris palju sarnaseid “jooni” Clean Banditi, Marina ja Luis Fonsi hittlooga “Baby”. Latiino- ja R&B-hingamisega album ka lõpeb – viimase laulu pealkiri “Se syö naista”.

Kokkuvõtvalt pean tõdema, et ABREU on uus album on vägagi kõva popiplaat, mis hingab just sellises rütmis ja meloodiates, mis ongi hetkel kuum. Kübe katiinot, kübe R&B’d, meeldejäävad meloodiad, suurepärased harmooniad, seksikas esitus ja seksikad laulusõnad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/playlist/10QAdOG193Kps3wum3xk9G#_=_

Kimberlie Hamilton „Mässumeelsed kassid. Vahvad lood vapratest vurrukandjatest“ (Rahva Raamat)

Kassid on oma loomult seiklushimulised ellujääjad. Paljud neist on elanud suurepärast, inispireerivat ja huvitavat elu, kuid nende lood on unustuse hõlma vajunud või pole kunagi laia avalikkuse ette jõudnudki. Milline suur kaotus meile kõigile. Käesolev raamat parandab selle vea ning jutustab üle kolmekümne tõestisündinud loo kassidest, kellest viimane kui üks on tõeline kangelane.

Saad tuttavaks II maailmasõja sangarite, ookeanidel seilanud kartmatute meremeeste, meisterhiireküttide, Guinnessi rekordiomanike, Hollywoodi staaride, kassidega, kellest on kirjutatud bestesellereid, ning paljude teiste märkimisväärsete miisudega. Siit raamatust leiad isegi ühe kosmosesse lennanud astrokassi, kes sealt ka tagasi jõudis, et oma lugu rääkida.

Kas oled valmis? On aeg avastada märkimisväärseid kassifakte ning kuulda karvu turri ajavatest seiklustest. Lase maailma kõige paeluvamatel kassilugudel oma meeli paitada! See kaunis raamat on tõeline maiuspala kõikidele kassisõpradele.

Viimasel paaril aastal on ilmunud eesti keeles ka paar igati ägedat ja sisukat raamatut kassidest. Täpselt selline on ka Kimberlie Hamiltoni kirjutatud raamat, mis sobib suurepäraselt lugemiseks kõikidele kassisõpradele ja ka lastele/noortele. Raamatule annavad sära juurde ka suurepärased illustratsioonid ja need on joonistatud väga mitme autori poolt (lugesin kokku lausa 17 nime, kelle kohta saad raamatu lõpus ka täpsemalt lugeda, nii nagu ka raamatu autori kohta, kellel endal on kodus kaks kassi).

Raamatus on tõepoolest väga palju lugusid kassidest. Osad peatuvad pikemalt ühel konkreetsel kassil, kuid palju on neid lugusid, mis annavad edasi lihtsalt põnevaid fakte ja teadmisi kasside kohta. On tunda, et raamat on kirjutatud naeratus suul ja raamatust leiab ikka igasugu hämmastavaid ja veel hämmastavamaid lugusid kassidest.

Esimene peatükk on “Ka kassid võivad olla kangelased!”, milles autor tõdeb, et kassid on oma loomult seiklushimulised ellujääjad. Paljud neist on elanud suurepärast, inspireerivat ja huvitavat elu, kuid nende lood on unustuse hõlma vajunud või pole kunagi laia avalikkuse ette jõudnudki. Autor jätkab: “Käesolev raamat parandab selle vea ning jutustab üle kolmekümne tõestisündinud loo kassidest, kellest viimane kui üks on tõeline kangelane. Sa kuuled lugusid II maailmasõja sangaritest, ookeanidel seilanud kartmatutest meremeestest, Guinnessi rekordiomanikest, kassidest, kellest on kirjutatud bestsellereid, ning paljudest teistest märkimisväärsetest miisudest.” Mulle tundub, et meid ootab ees üks igati põnev kassiseiklus.

Peale sissejuhatust on vahva ajatelg, mis annab väikese ülevaate kasside ajaloost. See algab ajaga 7500 e.m.a., millal esimest korda maeti peremehe juurde tema kass, et nad saaksid igavesti teineteise kõrval olla. Mainitakse ka aega 4000 e.m.a., kui Vana-Egiptuses koheldi kasse kui jumalaid. 980 e.m.a. tõid Kreeka ja Foiniikia kaupmehed esimesed kassid Euroopasse. Näiteks 500 e.m.a. sai Hiina keiser kingiks kassipoja, aastal 800 kirjutas iiri munk luuletuse oma kassist Pangur Banist, aastal 1000 oli ülerahvastatud linnades liiga palju rotte, kassid oli nende püüdmisel suureks abiks ja nad olid ka kõrges hinnas, aastal 1492 jõudsid Kolumbuse laeval seilanud kassid Ameerikasse, aastal 1606 mainiti Shakespeare’i näidendites kasse 40 korral, kuid harva heas valguses, aastal 1871 toimus Londonis Crystal Palace’is maailma esimene kassinäitus, 1995 ületab kassidest lemmikloomade arv Ameerikas esimest korda koerte oma, õige pea juhtus sama ka Suurbritannias, 2018 elab maailmas 500 miljonit kassi ning nende arvukus üha kasvab, kasside kastreerimine ja steriliseerimine on olulisem kui kunagi varem.

Seejärel juba esimene pikem lugu silmapaistvast teatrikassist Beerbohmist, kes elas aastail 1975-1995. Loeme, et oli kord aeg, mil igal teatril oli oma kass. Teatrikassid ajasid hiiri taga ning arvati, et nad toovad õnne – eriti mustad kassid. Kõige kuulsam teatrikass oli jässakas kirju kiisu nimega Beerbohm, kes elas peaaegu kakskümmend aastat oma pikast elust Londonis West Endi piirkonnas praeguse Gielgudi teatrina tuntud teatrimajas. Sellel kassil olid omad lemmiknäitlejad ja vähemalt korra jalutas ta iga etenduse ajal üle lava! Loomulikult tegi Beerbohm teatris ka igasugu ulakusi, millest saad sellest raamatust ka lugeda.

Edasi peatükk, milles on juttu tobedadest kassidega seotud uskumustest – kui kass end peseb, siis on külalisi oodata, aevastav kass toob õnne, naine, kellel on must kass, leiab endale kiiresti abikaasa, kui sa hoiad oma rahakotis kassi vurrukarva, meelitab see raha enda ligi jne jne. Mine tea, kas need üldse ongi tobedad?

Peatükke, milles on palju huvitavaid teadmisi ja fakte kasside kohta on palju. No näiteks, kuidas saada teada, et kass sind armastab (kui kass on lõdvestunud ja õnnelik, tekitab ta põrisevat häält, mida me nimetame nurrumiseks, kui kass lamab maas kõht taeva poole ning püherdab ringi, siis see näitab, et ta usaldab sind, kass müksab sind peaga ja hõõrub ennast vastu su jalgu, kui ta sinust hoolib, kui kass magab sinu süles või voodis, on see märk, et ta tunneb ennast sinu seltsis mugavalt jne), kassidest ja ilmast (kui kass aevastab, siis on vihma oodata, kui kass magab nii, et kõik neli kappa on keha alla peidetud, siis on külma ilma oodata, kui kass haigutab ja ringutab, siis tuleb hea ilm, mängutujus kass toob tugeva tuule jne), kuulsad laevakassid, raamatukangelastest kiisud (kübaraga kass dr Seussi raamatutes, Irvikkass raamatus “Alice Imedemaal”, Konkskäpp Harry Potteri raamatutes, saabastega kass, Lumikelluke E.B. White’i raamatus “Stuart Little” jt), müstilised kiisud, kasside kuues meel ja sensitiivsed võimed, kasside üheksa elu, kassisoost ettevõtjad, kassi anatoomia ehk kass ninaotsast sabatipuni, kassidest reisisellid, hirmuäratavad kassid, miisudest muusad (Mark Twain ja tema 19 kassi, Nikola Tesla ja Macak, sir Isaac Newton ja Spithead, Salvador Dali ja Babou, Andy Warhol ja Sam jpt), kümme viisi, kuidas hädasolevaid kasse aidata, elupäästjad kassid, kassid sõjatandril, kass-sõjasangarid, miks on kassid nii veidrad (miks meeldivad kassidele karbid, miks ei meeldi kassidele märjaks saada, miks meeldib kassidele kõrgustes turnida, miks kasutavad kassid liivakasti, miks ajab naistenõges kassid hulluks, miks kassid ennast nii hoolikalt pesevad, miks on kodukassid kõige aktiivsemad päikesetõusu ja –loojangu ajal), rekordeid purustanud miisud, uhketes kohtades elanud miisud, kassid juhtivatel kohtadel, kui kassid olid jumalad, reisisoovitused kassiarmastajatele, kasside ravivõimed.

Pikemalt saame selles raamatus lugeda veel Hollywoodis nime teinud kassist, kel nimeks Bob, Uus-Meremaa laevakargajast Colini kassist, Ungaris elanud armastatud taluõue kassist Csalogany’st, maailma kõige kuulsamast raamatukogukassist Dewey’st, katedraalikass Doorkins’ist, kes kohtus kuningannaga, kirikukass Faith’ist, ebamaisest astrokassist Felicette’ist, Briti saarte hiirepealik Humphrey’st, Alginquini hotelli juhiabist Matilda’st, Ameerika esimesest kass-telestaarist Morrisest, gravitatsiooni trotsivast baleriinist Mourkast, maadeavastajast laevapardal Proua Chippy’st, kontserdikassist Norast, bioonilisest kassist Oscarist, kassist nimega Pitoutchi, kes vedas natse ninapidi, kassist, kes tuli jõuludeks, kel nimeks Jääkaru, lendavast kassist Pyro’st II maailmasõja ajal, legendaarsest koolimaskotist Ruum 8, uppumatust kassist Samist, Briti mereväesangarist Simonist, kassist nimega Lumepall, kes lahendas mõrvamüsteeriumi, Ameerika “Esimesest kassist” Sokikesest, linnapeast Alaskas ehk Stubbs’ist, Jaapani kõige karvasemast jaamaülemast Tama’st, viskivabriku hiirekütist Towser’ist, Austraaliast pärit suurtel meredel seiklejast Trim’ist, Londoni Toweri vangisr Trixie’st jt.

Justine Hankins „Armastades kasse. Lummav kogumik kassidest“ (Pegasus)

Miks kassid nutavad, et sisse saada ja siis jällegi, et välja pääseda? Miks neid ei saa treenida nii, et nad tooksid meile susse kätte? Millised on kõige tavapäratumad kohad, kuhu kasse on tööle võetud? Miks leidub niivõrd palju kassidega seotud ebausku? See raamat räägib nii kasside esivanematest kui ka nende füsioloogiast, nii kassjumalustest kui ka filmitähtedeks tõusnud kiisudest. Sel teekonnal uuritakse, mil moel tajuvad kassid maailma ning mida nad arvavad enda kõrval elavatest inimestest. Lisaks saab teada sedagi, kui tähtsal kohal on kassid olnud meie ühiskonnas läbi aegade.

Tegemist on Londonis asuva Battersea Koerte ja Kasside Kodu (avatud aastast 1860) ametliku raamatuga. See kuulus kodu on avamisest alates hoolitsenud rohkem kui 3 miljoni koera ja kassi eest. Battersea ei ütle ära ühelegi abi vajavale kiisule ega kutsule ning tegutseb seni, kuni leidub kasvõi üks hädasolev loomake.

Mina oma elatud 50 aasta jooksul väga palju kassidega koos ei ole olnud. Lapsepõlvest meenutan, et vanaisal oli kass, kuid see oli ju ikkagi vanaisa kass ja mulle tundub, et mul võis olla vist isegi väikene kassiallergia, kuna silmad hakkasid kipitama ja nina vett jooksma, kui vanaisal külas sai käidud. Toona ei osanud sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid tagantjärgi on ju hea põhjendusi otsida.

Viimasel viiel-kuuel aastal on minu ellu tulnud lausa kaks kassi (õnneks mitte kassiallergiat) – Kata ja Leon, mistõttu olen hakanud kassidesse hoopis teistmoodi suhtuma, jälgima nende käitumist ja hindama neid väga ägedate loomadena, suurepäraste kaaslastena, kellel on tõepoolest vägagi põnev, salapärane ja omanäoline iseloom, kui neid näiteks koeraga võrrelda. Tegelikult on hiiglama suurepärane tunne, kui Kata õhtuti voodis kaenlaauku poeb ja nurruma hakkab - see on tõepoolest ülimalt rahustav. Põnev on kuulata ka kasside „juttu“ (ja nad räägivad palju, seletavad asju, millest sageli aru ei saagi, kuid ikkagi), jälgida seda, kuidas kass oskab oma päeva, päikest ja soojust nautida, ja lihtsalt olla, lihtsalt ennast välja lülitada. Las see muu maailm toimetab, nemad on kassid.

Ise olen seni olnud pigem nn koerainimene, kellele on nüüd tõepoolest ka kassid südamelähedaseks saanud. Seetõttu olen hakanud hoolega lugema ka kassiraamatuid (eesti keeles on neid ilmunud, mitte küll väga palju) ja pean tunnistama, et „Armastades kasse“ on üks imelisemaid, sisukamaid, inimlikumaid ja soojemaid raamatuid kassidest, mis minu kätte on sattunud. Seetõttu pean kinnitama, et raamatu teine pealkiri „Lummav kogumik kassidest“ on 100% tõsi. Raamatu autor suudab mõnusalt rääkida lugejale kassist, kasside ajaloost, kassi iseloomust, kassi käitumisest, miks kass teeb seda, mida ta teeb, juttu on kassidest kirjanduses, müütides, legendides, muusikas, kunstis. Palju on vahvaid loetelusid ja lühikesi sõnaseletusi.

Raamatu sissejuhatuses saame teada, millal ja kus sai Battersea Koerte ja Kasside Kodu alguse. See juhtus 1860, kui Mary Tealby võttis rendile kasutuna seisnud talli ning avas seal Battersea Koerte ja Kasside Kodu. Ta andis pühaliku tõotuse, et mitte kunagi ei tõrju ta ühtki abi vajavat looma kõrvale. Seda tõotust püüab see loomade kodu täita ka tänapäeval, 3 miljonit kassi-koera hiljem. Battersea on hoolitsenud kasside eest alates aastast 1883 ja teist korda leidis 2015. aastal uue kodu rohkem kasse kui koeri.

Raamatu esimene osa kannab pealkirja „Koju tulek“, ja esimene peatükk „Kuidas kodustati kass“. Selgub, et kassid on meie kõrval elanud ehk juba 9000 aastat. Raskesti tabatav ning eraklik metskass Felis sylvestris moondus ajapikku meie koduseks sõbraks Felis catus’eks, seejuures oli inimene protsessi väga vähe vahele seganud.

Teine peatükk on „Kohtugem nende eellastega“, milles raamatu autor kinnitab, et kõik metskassitõud on nii lähedalt suguluses kodukassiga, et võivad omavahel paarituda, kuid just Felis sylvestris lybica’le ehk aafrika metskassile peame tänulikud olema oma kass-sõprade eest. See metskassi alamliik arvatakse olevat kõigi meiega koos elavate kodukasside otsene eellane. Aafrika metskass on heledam ja saledam kui tihedakarvaline euroopa vaste, kuid näeb muidu üsna samasugune välja.

Kolmandas peatükis „Mõne muu nime all esinev kass“ öeldakse, et kasside klassifitseerimine (taksonoomia) on olnud paljude muutmiste ja vaidluste teema, osalt seepärast, et metskassid on kõik väga sarnased, nii et raske on aru saada, kuhu tõmmata selge joon. Segadust on ka selles, kuidas nimetada kassist lemmiklooma. Kasutusel on mõlemad nimetused – Felis catus ja Felis sylvestris catus -, aga need, kes peavad põhiliseks iseloomustajaks kodustamist, kutsuvad neid ka Felis domesticus.

Esimeses osas saame lugeda veel ka kummalisest paarist ehk kassist ja hiirest, lugeja viiakse ka muistsete egiptlaste juurde, räägitakse kasside DNA’st, muistsest Hiinast ja vanadest roomlastest.

Raamatu teine osa on „Metskassid tänapäeval“. Meil on võimalus lugeda kodukassi sugulastest. Kassid kuuluvad kaslaste perekonda, kust leiame nii suuri kasse kui ka arvukalt väiksemaid liike. Tegelikult on suurem osa metskasse suuruselt palju lähemal meie kodude lemmikloomale kui lõvid ja tiigrid. Kõik metskassid on lihatoidulised jahipidajad ja suurem osa neist on ka üksildased, raskesti tabatavad olendid ning kõik see muudab nende tundmaõppimise keeruliseks.

Saame teada, kes on metskass, kes on šoti metskass, meile tutvustatakse ka kümmet väikekassiliiki (roostekass, manul, luitekass, pudikass ehk kääbuskass, lapikpeakass, marmorkass, andide mägikass, jaguarundi, pampakass, aafrika kuldkass (karakal), juttu on ka tsiibetkassist, kes tegelikult on lähemas suguluses surikaatide ja mangustidega ega kuulu kaslaste perekonda.

Kolmas osa on „Kassi keha“, milles kinnitatakse, et kodukassil on tähelepanuväärne füsioloogia. Kassid on imepärased olendid selliste atleetlike võimetega, milleni inimene eales ei küündi, nagu kõik, kes on üritanud hiirt püüda, hästi teavad. Kassid suudavad hüpata ja ronida ja end läbi kitsaste pilude pigistada ning leiavad tee kolmemõõtmelises ruumis palju hõlpsamalt ja väledamalt kui inimene ning paljud teised imetajad.

Selles osas loeme kasside nägemisest, ninast, vomeronasaalsest organist, vurrukarvadest, kõrvadest, koredast keelest, mida kassid juues rulli keeravad, küüntest ja kraapimisest, tasakaalust, maandumisest käppadel, varvastest, isaduse testist jm.

Raamatu neljandas osas räägitakse meile kasside käitumisest, miks meie kassid teevad seda, mida nad just teevad. Siin on juttu kasside häälest ja häälitsemisest, nurrumisest, saba keelest, turris kuklakarvadest, tukastamisest, kastidest, naistenõgesest. Lahti on seletatud kassi kümme igapäevatoimingut: omaniku säärte vastu hõõrumine, ninade nuusutamine, postide (või sohva seljatagause) kraapimine, uriini pritsimine kõikjal majas (märgistamine, sirtsutamine), väljaheite matmine (või mittematmine), omaniku süle või padja sõtkumine, ninaga näkku tonksamine, arvutil istumine, hoolikas puhastamine, pöörane pooltund.

Viiendas osas saame lugeda kassi meelest ehk mis paneb meie kassi tegutsema? Ka kõige pühendunumad kassiinimesed peavad möönma, et kassid võivad ajuti olla äraarvamatud, vastuoksuslikud olendid. Nad on sõltumatud ja neile meeldib olla üksi, kuid ometi näuvad nad mõnikord seltsi järele ning klammerduvad sülle. Nad on hingelt vabad seiklejad, kellele meeldib samal ajal kodune mugavus. Nende meeleolu pole võimalik ennustada ning nad kipuvad nanosekundi jooksul minema üle armasta-mind-meeleolult jära-mind-rahule-meeleollu. Siinkohal pean raamatu autoriga kaasa noogutama, sest tegelikult nii see ju ongi. Selles osas on juttu kodust, sellest, kui kodus on kaks või rohkem kassi, koera ja kassi suhetest räägitakse ka. No ja isegi sellest, et kasse näib sageli tõmbavat inimeste poole, kellele kassid ei meeldi. Miks see nii on? Sellele antakse üsna nutikas selgitus ja vastus.

Kuuenda osa pealkiri on „Kes on su isa?“, ja siin saame tuttavaks tõukassidega. Lihtsalt öeldes on tõukass kass, kes kuulub tunnustatud tõugu. Tõug võib olla registreeritud rahvuslikus või rahvusvahelises organisatsioonis ning tal võib olla dokument, mis näitab detailselt, et tõug oli olemas juba mitu generatsiooni tagasi. Tunnustatud on umbes viiskümmend kassitõugu. Saame tuttavaks kümne klassikalise kassitõuga: siiami kass, burma kass, abessiinia kass, pärsia kass, türgi angoora, vene sinine, šartröös, norra metskass, meini kass, briti lühikarvaline kass. Lisaks veel ka kümme moodsat kassitõugu: cornish rex, šoti fold, ragdoll, snowshoe, ameerika traatkarvaline, bengali kass, singapura kass, pixiebob, laperm, toyger.

Seitsmendas osas „Kassid headel (ja halbadel) endisaegadel“ saame pikemalt lugeda kasside ajaloost. Käime Vanas-Egiptuses, tutvume kass-jumalannaga, loeme kasside mumifitseerimisest, kuid ka sellest, kuidas kasse on peetud saatana armukeseks ja nõia sõbraks jpm. Meile tutvustatake ka kümmet ajaloost tuntud kassiarmastajat: kardinal Thomas Wolsey, paavst Leo XII, filosoof Jeremy Bentham, kuninganna Victoria, tänapäevase õenduse rajaja Florence Nightingale, Winston Churchill, Vladimir Lenin, astronoom Edwin Hubble, leiutaja ja insener Nikola Tesla ning Albert Einstein. Juttu on ka kassidest Valges Majas, meile tutvustatakse ka kümmet kassimuuseumi.

Kaheksandas osas räägitakse kassist ja tema tööst. Loeme kassidest ja hiirtest, hiirte püüdmisest, kunagistest jahikassidest, laevakassidest, raamatukogu kassidest, Ermitaaži valvuritest, ka postkontorites on kassid tööd teinud, lisaks veel teatrid ja tsirkused ja ka kosmos. Saame lugeda ka kümnest kuulsast professionaalsest kassist.

Mulle tundub, et ma olen vist üsna pikalt rääkima jäänud, kuid lugeda on selles kassiraamatus veel üsna palju. No näiteks sellest, kuidas on inimesed üritanud kasside elu „lihtsamaks“ muuta – uksele sissepääsu tegemine (siin on juttu lausa Sir Isaac Newtonist), asjal käimine ehk nn liivakastid, välja on toodud kümme vahvat ideed, mis on kasside elu paremaks teinud, saate teada sedagi, millal hakati valmistama spetsiaalseid toite kassidele, millal hakkasid veterinaarid ka kassidega tegelema. Veel on juttu kassidest müütides ja legendides, kassidest muusikas, kirjanduses (siin on ka loetelu kümnest kirjanikust, kes armastasid kasse – lord Byron, Walter Scott, õed Bronted, Charles Baudelaire, Charles Dickens, Edward Lear, Alexandre Dumas, Mark Twain, Colette, Doris Lessing), kunstis (kasse on piltidele paigutanud mitmed kuulsad kunstnikud – Leonardo da Vinci, William Hogarth, Utagawa Kuniyoshi, Edouard Manet, Pierre-Auguste Renoir, Pablo Picasso, Paul Klee, David Hockney, Andy Warhol, Tracey Emin), saate lugeda ka kuulsatest koomiksikassidest. Raamatu viimastes osades on juttu Battersea Loomakodu kassidest ja kassidest, keda mälestatakse ehk kadunud, leinatud ja ülistatud kassid.

Raamatu lõpus kinnitab autor, et hoolimata meie parimatest kavatsustest ei mõista inimesed alati kasse. Lõpuks kogevad meie kassidest sõbrad maailma täiesti erinevast perspektiivist ega jaga meie vajadust seltsilise järele. Õnneks on kasside käitumise uurimine viimastel aastatel lausa hüppeliselt edasi läinud ja me saame üha rohkem teada, kuidas aidata kassil õnnelikult meie kõrval elada.

Olen kindel, kui selle kassiraamatu läbi loete, siis teate oma kassist palju-palju rohkem. Igal juhul on see põnev ja vajalik lugemine kõikidele neile, kellele kassid meeldivad ja neile, kes tahavad kassidest rohkem teada saada.

Karin Kilp „Oma saar“ (Varrak)

Tormi on väike poiss, kes peab veetma suvepuhkuse koos vanematega tundmatul inimtühjal saarel. See plaan ei meeldi Tormile põrmugi, sest saarele ei saa ju sõpru kaasa võtta ja seal pole ei televiisorit ega arvutimänge. Aga kui poiss saarele jõuab, avastab ta, et siin pole sugugi igav. Kuigi saarel rohkem inimesi pole, kihab see siiski elust, mis on sootuks teistsugune ja põnevam kui linnas. Pealekauba juhtub siin igasuguseid imesid ja poiss leiab endale isegi uusi sõpru. Lõpuks ei tahaks Tormi saarelt enam üldse lahkudagi.

„Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat. Ta ise ütleb selle kohta järgmist: „Raamat jutustab väikese poisi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud.”

Soe ja südamlik lasteraamat tugineb autori enda kogemustele – ta on koos oma perega korduvalt täitnud Keril saarevahi ülesandeid.

Ma hakkasin oma mälusopis ringkäiku tegema, miks pealkiri “Oma saar” sedavõrd tuttav on. Ja meenus, et samanimelise romaani on kirjutanud aastakümneid tagasi Aadu Hint. Selles oli juttu Saaremaast, ja see oli täiskasvanute raamat, mis peatus üsna keerulistel teemadel. Karin Kilbi kirjutatud “Oma saar” on aga vahva lasteraamat, mis räägib ühest nädalast Keri saarel, ja mida üks väike poiss, kel nimeks Tormi, seal ette võtab. Nagu eelpool mainitud, siis “Oma saar” on Karin Kilbi debüütraamat, ja kuna see on sedavõrd vahva, äge ja lastesõbralik lugemine, milles juttu nii loodusest ja muust, siis kindlasti võiks autor mõelda ka järgmiste lasteraamatute kirjutamise peale, sest see tuleb tal hiiglama hästi välja. No ja kui kiitmiseks läks, siis suurepärased ja väga ilusad on ka Kamille Saabre illustratsioonid.

“Oma saar”, millel veel ka alapealkiri “Lugu valgusest”, viib lugeja tõepoolest nädalaks ajaks Keri saarele, kus paljud inimesed käivad saarevahiks, ja osad lihtsalt aega maha võtmas ja puhkamas. Keri ei ole suur, kuid mulle tundub, et seal võib olla tõepoolest igati äge olla. Kes täpsemalt tahab teada, siis selliselt leheküljelt nagu www.keri.ee saab käia lähemalt uurimas.

Lugu algab sellega, et seitsmeaastane Tormi koos ema ja isaga on paadis, mis on teel Keri saarele. Poiss on veidi kurb, sest ta ei tea, mis teda ees ootab – suur teadmatus ja hoopis teistmoodi elu kui see, millega ta harjunud on. Nädal asustamata saarel. Ilma telekata, telefonita, arvutimängudeta, sõpradeta. Tormi arvab, et see võib olla kohutavalt igav, kuid uskuge mind, see nädal ei ole sugugi mitte igav.

Perekond jõuab ilusasti kohale. Kapuutsiga onu paadiroolis ütleb neile pidulikult: “Tere tulemast Keri saarele!”, kuid kohe ütleb ka üks peenem hääl: “Tere tulemast!” Mul on tunne, et sellel peenikesel häälel on omanik ja äkki saame temaga selles loos ka tuttavaks. Juba järgmisel päeval Tormi selle peenikese hääle omanikuga ka kohtub. See on üks rõõmsameelne, kräsupeaga poiss, kel nimeks Kerik. Selle poisiga on üks aga, Tormi näeb teda, kui Tormi vanemad ei näe teda. Nähtamatu poiss, kuid Tormile igati vahva sõber. Esimesel kohtumisel tõdeb Tormi, et tema on rõõmus, mistõttu arvab Kerik, et see ongi Tormi nimi. Seega Kerik ja Rõõmus. Igati vahva ju.

Seejärel ongi Tormil ja Kerikul kuus päeva aega, et saarega tuttavaks saada, omavahel sõpradeks saada. Raamatu autor viib lugeja avastama Keri saart, tuletorni, süüakse pannkooki moosiga, köetakse ahju, tehakse sauna, saadakse osa tormisest päevast, mil saab mängida lauamänge, ehitatakse rannale uhutud lauajuppidest laevukesi, kohtutakse hülgega (Kerik väidab, et tema olla lausa vaalaga kohtunud), mängitakse televiisorit (Kerik ei teagi, mis asi see televiisor on), kust vaadatakse filmi kajakatest (neid linde leidub Keril ju palju, nagu ka palju teisi linde). Saame teada sedagi, et saarel on üks majake, mis on saare kino, kus võimalik vahvaid filme vaadata (loodusfilme), kusjuures see äge kinomaja on ka paljudele lindudele kodu. Tormi õpetab Kerikule tähti, mängitakse takjasõda, saame teada, kuidas meri õitseb, ühel päeval lööb välku ja müristab, siis on saarel eriti põnev olla, taevas on vikerkaar, Kerik näitab Tormile, kus asub üks mahajäetud ja roostene traktor, ehitatakse rannakividest kiviussi, käiakse kirsipuumetsas.

Kuuendal päeval tulevad saarele külalise ja Tormi oskab neile juba väga palju Kerist rääkida – tuulest ja päikesest, tuletornist, uhkest vaatest selle tipust, sillakesest, mis ongi sadam ja sellest, et saarele tulles on ilus kingiks küttepuid tuua. Tormil on tõepoolest väga palju rääkida, kuigi ta on saarel ju veidi aega olnud – kajakatest, hahkadest, tiirudest, elavast ja surnust hülgest jpm. Kuna külaliste hulgas on ka üks väike tüdruk, kellest saab samuti Tormi sõber, kusjuures tüdruku nimi on Triinu nagu lepatriinu, ja näib, et ka tema näeb Tormi sõpra Kerikut, sest Triinu kinnitab, et Kerik on maailma vahvaim ja ka tema tahaks endale sellist sõpra.

Ja kui kätte jõuab seitsmes päev Keri saarel, siis saab Tormi teada sedagi, kes see Kerik ikkagi on, miks suured inimesed teda ei näe, miks lapsed näevad. Valmis saavad ka esimesed metsmaasikad.

Mulle meeldivad autori mõtisklused selle raamatu lõpus, milles ta kinnitab, et selle saare lood on teistsugused, need on AJA lood ja kuni neid räägitakse, elab ka Keri saar. Ja kui Tormi saarelt koos ema ja isaga lahkub, istuvad nad jällegi paadis, mida juhib toosama kapuutsiga onu, kes nad ka saarele tõi, kuid:

“Hämaruses näitab tuli torni tipust paadile teed: kaks sekundit põleb ja kolmteist sekundit on kustus, siis läheb jälle kaheks sekundiks põlema, et jälle kustuda. Tuletorni tuli vilgub Keri saare ja Keri saare vaimu südame rütmis. Põleb, et kustuda ja uuesti süttida. Nii jõuab valgus igale poole – su enda ümber ja, mis veelgi tähtsam, su enda sisse.”

Nüüd Sa vist mõistad sedagi, miks on “Oma saare” alapealkirjaks “Lugu valgusest”.

J.K. Rowling „Harry Potter ja tarkade kivi. Illustreeritud väljaanne“ (Varrak)

Kõige esimene illustreeritud väljaanne J.K. Rowlingi maagilisest klassikateosest on täis imelisi värvipilte, mille autor on Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja. See on jäägitult hurmav raamat, mis sobib nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele.

Harry Potteri elu muutub igaveseks tema üheteistkümnendal sünnipäeval, kui sitiksilmne hiiglane Rubeus Hagrid toob talle kirja ja jahmatava uudise. Harry ei tea veel, et ta on võlur ning et võlurid olid ka tema surnud ema ja isa. Ta ei oska loitse, pole kunagi olnud lohe munast koorumise juures ega kandnud nähtamatuks tegevat mantlit. Ta on kogenud üksnes õnnetut elu koos oma hirmsa tädi, onu ja nende jõhkardist poja Dudleyga, kes ei taha võlukunstist midagi teada. Harry elab tillukeses panipaigas trepi all ning üheteistkümne aasta jooksul pole kordagi tähistatud tema sünnipäeva. See kõik aga muutub, kui öökull toob talle mõistatusliku kirja, milles Harryt kutsutakse imelisse paika, Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, kus Harry leiab endale sõbrad, õpib võlukunsti kõigis selle ilmingutes, kuid peab ka astuma vastu oma kõige hirmsamale vaenlasele. Sellest kohtumisest sõltub rohkem kui Harry enda saatus…

„Jim Kay illustratsioonide nägemine liigutas mind sügavalt. Mulle meeldib see, kuidas ta Harry Potteri maailma tõlgendab, ma olen tänulik, et ta on sellele oma andega kaasa aidanud ja ma pean seda endale suureks auks,” on ütelnud J.K. ROWLING.

J.K. ROWLING on rekordiliste tiraažidega ja rohkelt auhindu võitnud Harry Potteri romaanide autor. Selle armastatud sarja raamatuid on maailmas müüdud üle 450 miljoni eksemplari ja tõlgitud 78 keelde. Raamatute põhjal on valminud kaheksa menukat filmi.

Pean piinlikult tunnistama, et ma ei ole seni ühtegi Harry Potteri raamatut lugenud. Rääkimata sellest, et ma pole ka Harry Potteri filme vaadanud. Kui Sa nüüd küsid, et kuidas nii, siis ega ma vastata ei oskagi. Ütleme nii, et sedasi on kuidagi läinud. Ma ei tea, kas see on nüüd hea või halb, aga nii see on. Seetõttu on mul üsna hea meel, et avanes võimalus lugeda Harry Potteri esimest lugu, kuna see ilmus äsja uuesti ja Jim Kay suurepäraste illustratsioonidega. Ilusas, suures ja uhkes köites, ja tegelikult ütlen kohe alguses ära, et see oli igati äge lugemine. Mul on juba praegu suur uudishimu, kas Jim Kay illustratsioonidega ilmuvad ka teised Harry Potteri raamatud. Kui jah, siis õnnestub äkki kõik need raamatud ka läbi lugeda.

“Harry Potter ja tarkade kivi” on Harry Potteri raamatusarja esimene raamat/esimene osa, mis jutustab meile loo sellest, kuidas Harry Potter saab teada, et ta on võlur, kuidas ta saab endale uusi sõpru, kuid ka vaenlasi Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Koolis, kuidas ta astub koos oma sõprade Ron Weasley ja Hermione Grangeriga vastu lord Voldemorti uuele tulekule.

Raamat ilmus algupäraselt 1997. aastal, kirjastajaks Londoni kirjastus Bloomsbury. Raamat sai kohe ka väga populaarseks. Ja seda praktiliselt terves maailmas. Ma olen lugenud, et J. K. Rowlingi kirjutamisstiili on võrreldud Jane Austeniga, kes on ka Rowlingi üks lemmikautoritest, kuid ka Roald Dahliga, kelle kuulsad lasteraamatud ilmusid enne Harry Potteri lugusid, kuid ka antiikse jutumeistri Homerosega. Olen lugenud sedagi, et paljudes riikides “Harry Potter ja tarkade kivi” keelati ära, kuna selles olevat liiga palju nõidust. No mine võta kinni.

Raamatu juurde tagasi. Harry elab koos oma ema mugudest (mugud on raamatusarjas inimesed, kellel pole võluvõimed ehk meiesugused tavalised inimesed) sugulaste ehk Dursley perekonna juures, ja ega see elu seal lust ja lillepidu ei ole. Harry ema Lily õde Petunia Dursley on peenike, pika kaela ja hobusenäoga naine, kes ei taha kuulda mitte midagi sellest, et Lily Potter on olnud tema õde. Petunia mees Vernon Dursley on suur, tugev mees, kes on pidevalt tige ja pahur, tal on väga piiratud maailmavaatega ja kardab kõike ebatavalist. Neil kahel on poeg Dudley Dursley, kes on ülekaaluline, ärahellitatud ja tõeline kiusaja, mistõttu Harry elu polegi lihtne.

Harry ei tea suurt midagi ka oma surnud vanematest. Kui lähenema hakkab Harry 11. sünnipäev, hakkab ta saama kirju tundmatult saatjalt. Kirjades öeldakse, et Harry Potter on vastu võetud Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti Kooli, sest nii nagu tema vanematel on ka temal võluvõimeid. Hiljem saab Harry teada sedagi, et tema vanemad ei saanud surma autoõnnetuses, nii nagu talle on räägitud, vaid tema vanemad (Lily ja James Potter) tappis lord Voldemort, kes terroriseeris võlumaailma juba aastaid tagasi. Voldemortil ei õnnestunud tappa Harryt, kes oli toona üheaastane. Võimas Voldemort kaotas oma maise kuju ja jättis endast välgukujulise armi Harry otsaesisele.

Dursleyd püüavad takistada Harry minemist Sigatüükasse, kuid pooleldi hiiglane, pooleldi inimene ehk Hagrid (tema isa oli võlur, ema hiiglane, temagi oli kunagi õppinud Sigatüükas, kuid sealt välja visatud kuriteo eest, mida ta polnud sooritanud, nüüd valvab 3,7-meetri pikkune Hagrid Sigatüükas ruume ja võtmeid) on see, kes selgitab Harryle, kes ta on, kuidas ta on pääsenud Voldemorti käest. Harry saab teada, et ta on võlurite maailmas vägagi kuulus ja ta peab kindlasti Sigatüükasse õppima minema. Hagrid aitab Harryl põgeneda, et too saaks kokku Sigatüüka kooli direktori Albus Dumbledore’i ja professor Minerva McGonagall’iga.

Albus Dumbledore on Sigatüüka kooli direktor, ainus võlur, keda ka Voldemort on kartnud. Ta on pikk, peenike mees, kellel on poolkuu-kujulised prillid ja keskkohani ulatuvad hõbedane habe ja juuksed. Teda tuntakse võlukunsti saavutuste poolest, kuid ta kuulab ka kammermuusikat, mängib keeglit, armastab karamellikomme ja tal on suurepärane huumorisoon. Minerva McGonagall on pikk ja range välimusega naine, kes õpetab kujumuutmist ja muudab ka ennast vahetevahel kassiks.

Teel Sigatüükasse kohtub Harry rongis oma tulevaste sõpradega – Ronald “Ron” Weasley (tema on pärit vaesest, kuid väga vanast võluripäritolu perekonnast, tal on punased juuksed ja tedretähnid nagu ka kõikidel tema sugulastel) ja Hermione Grangeriga (mugu päritolu intelligentne neiu, kes ei teadnud maagilisest maailmast mitte midagi, kuni ta saab 11. aastaseks ja talle öeldakse, et ta on nõid, kes pääsenud Sigatüüka kooli). Neist kolmest saavad suurepärased sõbrad, kes üksteist aitavad, kuid nad sekkuvad sündmustesse, mis seotud Sigatüüka kooli/lossi peidetud tarkade kiviga, mis võib muuta metalle kullaks ja toota elueliksiiri. Harry, Ron ja Hermione kahtlevad, et professor Severus Snape (tema õpetab koolis võlujookide valmistamist) üritab varastada seda kuulsat kivi Voldemortile.

Kui meie peategelaste kolmik saab kinnitust sellele, et kivi on ohus, siis annavad nad sellest teada ka Sigatüüka kooli õpetajatele, kuid need ei usu seda, sest võlukivi kaitsevad igasugu loitsud ja takistused maa-aluses keldris.

Harry, Ron ja Hermione otsustavad ise kivi päästa ja lähevad keldrisse, kus nende teele tuleb mitmeid takistusi ja väljakutseid. Viimase takistusega seisab Harry vastamisi üksinda, kuid mitte professor Severus Snape ei ole see, kes on süüdi. Selleks osutub professor Quirrell (tema õpetab koolis pimedusejõudude eest varjumist), kelle kuklas Harry näeb Voldemorti nägu. Voldemort käsib Harryl anda kivi (see on ootamatult sattunud võlurpoisi taskusse) Quirrellile, kuid Harry ei tee seda. Kui Quirrell Harryt puudutab, siis professor sureb, kuna ta ei talu Harry Potteri puudutust. Voldemorti hing kaob Quirrelli surnukehast.

Hiljem saab Harry Potter kooli direktori käest küsida igasugu küsimusi. Ta saab teada sedagi, et Harry ema on oma pojale peale pannud sedavõrd tugeva kaitse, et Voldemort teda tappa ei saa. Pärast vestlust Albus Dumbledore’iga on käes suvevaheaeg. Harry Potter peab tagasi minema oma sugulaste juurde, keda ta kunagi on kartnud ja vihanud, kuid näib, et pärast kooliaastat Sigatüüka koolis ei karda ta neid enam mitte.

No nii. Nüüd saan ka mina ütelda, et olen Harry Potteri esimese loo läbi lugenud, ja tegelikult olen ka mina sellega rahule jäänud. Oli ju põnevust ja võlukunsti, seiklusi ja kõike muud, mis ühes suurepärases lasteraamatus peab olema. Rääkimata vahvatest peategelastest, põnevast võlukoolist. No ja selle väljaande puhul ei jää muud üle, kui kiita ka Jim Kay võrratuid illustratsioone – kas neis on seda salapära, võlujõudu, värvide mängu. Loomulikult on neis ka seda, mis toovad meelde Harry Potteri filmid, kuid selliste illustratsioonidega on Harry Potteri esimene raamat lihtsalt võrratu.

Neumann „Greatest Hits. 60th Anniversary“ (Warner Music)

Ma ei hakka keerutama ja kinnitan, et mulle on Soome muusika juba päris pikka aega meeldinud. Aastate jooksul on tekkinud omad lemmikud, kelle plaate olen kogunud, näiteks Vesa-Matti Loiri, Hector, Pave Maijanen, J. Karjalainen, Kirka, Riki Sorsa, Hanoi Rocks, Mamba, Yö, Samuli Edelmann, Suurlähettiläät, ja kindlasti ka Dingo.

1990. aastate lõpus ja selle sajandi alguse oli mul võimalus töötada diskorina 5-6 aastat Tallinki laevadel, mistõttu oli võimalus ka laevas mängida just põhjanaabrite muusikat. Kurb on see, et meie raadiojaamades põhjanaabrite muusikat (olgu see siis uus või ka vanemad hitid) sedavõrd vähe mängitakse. Mulle tundub, et Dingo megahitt „Autitalo“ vahetevahel ikka kõlab, kuid see on vist suuremalt osalt ka kõik.

Olen lõppeva nädala jooksul kuulanud autoga sõites Neumanni uut kogumikplaati „Greatest Hits. 60th Anniversary“ ja seda vist juba ca 20 korda. Ja plaati kuulates leidnud end mõttelt, et Neumannil on ikka kuratlikult äge hääl ja 1980. aastad olid ikka üks ilus ja põnev aeg. Hea meelega keeraks kella ja aega tagasi, ja elaks veelkord oma teismelise-iga, kooliaega uuesti, naudiks neid hetki korra veel. Võib ju öelda, et toona olid raudne eesriie ja jumal teab mis kõik veel, kuid ikkagi tehti põnevat ja head muusikat, mida sai ka siinmail kuulata, lindistada, suureks abiks oli kindlasti Soome TV.

Neumann oli Soome ühe legendaarsema ansambli Dingo ninamees, laulja ja laulukirjutaja, kes on mitmel korral ka Eestis esinemas käinud. Sellel aastal tähistas ta oma 60. juubelit, mistõttu ilmus ka igati suurepärane kogumikplaat, millest siinkohal juttu teen. See on kogumik, millele kõlavad Neumanni soolokarjääri parimad ja tuntumad lood, ja albumil on ka kaks uut lugu, mis sel aastal valmis saanud. Ütlen kohe ka ära, et need kaks uut lugu on igati head, võiks öelda, et hitiainest on ka uutes lugudes.

Üks, mis on mulle soomlaste plaatide juures alati meeldinud, on see, et üsna sageli leiab plaatide ümbristelt/raamatukestelt põnevat infot esineja kohta, mille tavaliselt on kokku kirjutanud mõni ajakirjanik, kes just muusikast kirjutab. Nii ka Neumanni uuel kogumikul, millel on põhjalik info laulja kohta, ja selle on kirjutanud muusikatoimetaja Pasi Kostiainen.

Neumann on aastat jooksul avaldanud mitu sooloplaati ja tema puhul on äge see, et ta on suurepärane esitaja (kui mõtlema hakata, siis sarnast häält Neumanniga annab muusikamaailmas otsida), ta on suurepärane laulukirjutaja, kuid ta on ka artist, kes oma lugudega jutustab kuulajale ilmatuma lahedaid ja kaasahaaravaid lugusid. Jäin hetkeks mõtlema, et Eestis on ka üks selline mees, kes suudab oma lugudega põnevaid lugusid jutustada ja nendega kuulajaid võluda – Jaagup Kreem. Nii see ju on.

Pertti Olavi „Nipa“ Neumann on sündinud 11. oktoobril 1959 Poris. Lisaks soolokarjäärile ja edule koos ansambliga Dingo, on ta mänginud ka ansamblites D.N.A., SIR 59, MAC, Bwana, S.E.X. jt.

Neumann lahkus koolist 15-aastaselt ja läks madruseks õlitankerile „Tervi“. Ta oli madrus, kuni 17-aastaselt läks armeeteenistusse, kusjuures ka oma armeeteenistuse veetis ta laeval – miinilaeval. Mulle tundub, et ka tema lugudes on seda ägedat mereteemat üsna palju sees. Samas ei ole Neumanni lood merest ja madrustest sellised, et oh lähme nüüd merele, ja viskame õlut ja kõik on hästi mõnus. Nendes on hoopis sügavamat hingamist. Pärast armeeteenistust töötas Neumann nõudepesijana, postiljonina ja koristajana. Seejärel pääses ta tööle laevale, mil nimeks „Sandviken“. See oli laev, mis vedas peamiselt paberit Põhja- ja Lõuna-Ameerikasse. Ta süitis laeval kaheksa kuud. Seejärel naases ta Soome ja ostis teenitud rahade eest mikrofoni ja helivõimendi. Neumann oli mõnda aega merel ka 1990. aastate alguses, kui ta oli muusika tegemisest väsinud.

Neumann pani 1982. aastal kokku ansambli Dingo. Bänd, mis kindlasti on üks populaarsemaid Soome bände läbi aegade. Ansambel läks laiali 1986, kusjuures aasta enne seda oli Neumann avaldanud ka soololoo „Mennään hiljaa markkinoille“ (seda lugu kuuleb ka sellel kogumikul). Veidi enne Dingo lagunemist ilmus ka Neumanni esimene sooloalbum „Albion“ (1986).

Uue kogumikplaadi raamatukeses kirjutab Pasi Kostiainen, et Neumann on endalt küsinud, kas inimeses võib olla kaks laulukirjutajat. Ja ta on ise vastanud, et võib küll, sest Dingo ja soolokarjääri lood on sedavõrd erinevad. Kuidas saada aru, et see on Dingo lugu ja see on Neumanni lugu? Neumann on vastanud, et sellele küsimusele annavad vastuse juba lugude esimesed noodid.

Neumann on ütelnud, et tema laulukirjutamise protsess on üsna isekas. Pole vahet, kas ta kirjutas Dingole või iseendale, sest laulud sünnivad tema isiklikest tunnetest, tema enda sisemisest maailmast, mistõttu tuntakse teda ka tõelise looduslapsena, mitte laulukirjutajana, kes teeb vaid tellimustöid.

Pasi Kostiainen tõdeb Neumanni kogumikplaadi ümbrisel, et Dingo oli ansambel, mis oli 1980. aastate keskpaigas tõeline orkaan. Dingo tipphetk oli Soomes tõeline hüsteeria (Dingo-mania), mida võrreldi lausa biitlite tulekuga muusikasse. Dingo kogus populaarsust ka Eestis, mistõttu usun, et paljudele 1980. aastate noortele meenuvad hittlood „Autitalo“, „Levoton Tuhkimo“, „Sinä ja minä“, „Nahkatakkinen tyttö“, „Rio Ohoi“ jpt. Muusika, mis jääb meelde terveks eluks.

Kuid, juba enne Dingo lagunemist hakkas Neumann tegutsema sooloartistina. Esimene album „Albion“ oli palju pehmem, akustilisem, folgilikum kui Dingo laulud ja plaadid. Neumann ise on ütelnud, et ta tahtis teha folgilikku muusikat, mis oleks seotud keldi muusikaga, selles oleks rahvalikke viise, traditsioone ja mütoloogiat. Loomulikult ei olnud see nn rahvamuusika, pigem kaasaegne folkmuusika (näiteks lugu „Sana saapui Ranskaan“, mis ongi kirjutatud rahvaviisile). Albumi „Albion“ populaarseimaks looks sai laul „Naiselleni“, mis oli Neumanni versioon Moody Bluesi laulust „For My Lady“, kuid suurepärane oli sellel albumil ka Neumanni versioon laulust „’39“, mis on ju algupäraselt Queeni kantrirokilik lugu. Lisaks eelpool mainitud lauludele leiab uuelt kogumikult veel mitu albumi „Albion“ laulu – „Albion“, rokilikum „Viiltävöö kauneutta“, „Kohti kesää“, „Mennyt maailma“ ja „Gwaihir“. Keldi, briti ja iiri rahvamuusika mõjutusi on tunda nii meloodiates, laulutekstides, kuid ka uue kogumiku kujunduses, on ju plaadi fotod tehtud Lõuna-Inglismaal Devoni igihaljastel nurmedel ja lossides. Ka kaks uut lugu uuel kogumikul „Merlin ja minä“ (siin on juttu võlur Merlinist, printsidest ja printsessidest, Kuningas Arthuri mõõgast, Pühast Graalist, lennatakse lohedega ja räägitakse armastusest) ja „Toukokuun vihreät yöt“ hingavad just sellise folgilikus ja keldilikus harmoonias. Laulus „Toukokuun vihreät yöt“ lööb kaasa ka Neumanni üks suurtest lemmikutest, Itaalia folgilaulja, laulukirjutaja, muusik Angelo Branduardi, kes mängib selles loos viiulit. Seetõttu võib öelda, et paljudes Neumanni soololugudes on tunda ka itaalia muusika hõngu, kusjuures on ju ka paljud Itaalia artistid suurepärased lugude jutustajad

1986. aasta sügisel pani Neumann kokku ansambli S.E.X., ilmus ka samanimeline album, kuid ega ka seegi bänd väga kaua koos ei mänginud. 1989 ilmus Neumanni teine sooloalbum „Kotiinpaluu“ ja 1992 album „Tähti ja meripoika“. Samal aastal (1992) avaldas Neumann ka oma biograafia „Tähti ja meripoika“.

„Kotiinpaluu“ on Neumanni teine sooloplaat, mis pidi ilmuma küll Neumann Band albumina, kuid bänd läks enne plaadi ilmumist laiali. Teine sooloplaat oli sarnane Neumanni esimesele sooloplaadile, ka siin on tunda keldi ja iiri rahvamuusika hingamist, kuid palju on lugusid, mis on oluliselt rokilikumad. Uuel kogumikplaadile on sellelt albumilt pääseud laulud „Sumujen silta“ (selle laulu originaali autoriks on iiri folgilaulja Pete St. John) ja „Albion II“. „Tähti ja meripoika“ (1992) on Neumanni kolmas sooloplaat, millel oli mitmeid lugusid, mis jutustasid merest, kuid ka sellel plaadil oli nii folki kui ka rokki. Kogumikplaadile sellelt albumilt lugusid ei ole valitud.

Kuid tulen hetkeks Dingo juurde tagasi, sest 1993 üritas Dingo uuesti. Ilmus album „Via Finlandia“ (1994), kuid plaat ei osutunud populaarseks, mistõttu bänd lõpetas muusika tegemise 1994. aasta lõpus. Neumann jätkas soolokarjääri ja 1996 ilmus album „Nimeni on Neumann“, millel oli ka mitmeid Dingo vanu hitte Neumanni sooloversioonis. Sellelt albumilt saab kogumikplaadil kuulata lugusid „Kuutamokeikka“ ja „Jokainen aamu“ (see ongi algupäraselt just Dingo lugu).

1998 tegi Dingo uue katse. Koosseis oli sama, mis aastail 1984-1986 ehk nn algupärane ja kuulsaim kooslus. Anti mitmeid kontserte, käidi kontsertturneedel, kuid uut materjali ei plaadistatud. 2002 otsustas Dingo jälle loobuda muusika tegemisest. Pärast seda andis Neumann soolo- ja duokontserte, avas oma sünnilinnas Poris Western Rock Store kaupluse, kus müüdi indiaanirõivaid. 2004 müüs mees selle kaupluse teisele omanikule. 2004 pani Neumann kokku jällegi ansambli Dingo, seekord küll uues koosseisus. Pärast seda esineti üsna aktiivselt, kuigi koosseis vahetus üsna tihti. Peaasjalikult esitati just Dingo vanu hitte.

2013 ilmus Neumanni viies album „Oma Waterloo“, mis pidi ilmuma Dingo albumina, kuid selgus, et plaadil ei mängi Dingo-liikmed, mistõttu otsustas plaadifirma, et see album ilmub siiski Neumanni sooloplaadina. Eelmisest albumist oli möödas 17. aastat. See on väga hea popi ja roki plaat, mille valikust on kogumikule pääsenud laulud „Adios Rosario“ (väga hea minekuga poproki hitt), „Safiiri ja teräs“ (ka väga hea meloodia ja refrääniga hitilugu) ja „Sydämen asialla“. 2017 tuli taaskord kokku Dingo tuntuim koosseis. Samal aastal (2017) ilmus Salla Nazarenko kirjutatud biograafia „Dingo-kipparin lokikirja“.

Neumanni uus kogumik „Greatest Hits“ tähistab mehe 60. juubelit ja see on igati suurepärane valik tema parimatest soololugudest. Omamoodi nostalgiline, kuid kaks uut lugu pakuvad äratundmisrõõmu ja teadmist, et Neumann on ka praegu olemas, ja täpselt sama hea nagu ta oli oma karjääri alguses ehk ca 40 aastat tagasi. Ja see teeb igati head meelt.

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/34GYVmy

Aleksei Beljakov „Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused“ (Tänapäev)

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi. Milles peitub tema saladus?

Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino“, kuidas peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus. Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Sestap soovitab ka Alla ise just seda raamatut.

„Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea, aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova,“ kirjutab raamatu kohta Aleksei Mažajev InterMediast.

Kohe alguses saan tõdeda, et aastaid-aastaid tagasi, kui töötasin ühes vahvas kontsertkorraldusfirmas, siis õnnestus mul lüüa kaasa ka Alla Pugatšova kontserti korraldamisel Tallinnas, ja seetõttu on õnnestunud tõelist staari väga lähedalt näha ja tema meeskonnaga ka juttu ajada. Ja midagi pole öelda. On vaid üks ja ainus Alla Pugatšova, kes rõõmustanud oma publikut aastaid ja aastakümneid. Tõeline staar, tõeline diiva, suurepärane lauljatar, esineja, artist suure algustähega.

Kiitvaid sõnu saab kohe alguses öelda ka Aleksei Beljakovi kirjutatud raamatu kohta, sest see on tõepoolest igati mõnus, huvitav ja humoorikas lugemine. Näib, et autor on seda kirjutades ka ise vaikselt kaasa naernud. On ju siin ülevaade lauljatari elust alates tema sünnist, mistõttu liigume 1950-60. aastate Venemaal ehk toonases Nõukogude Liidus, ja autor kirjutab lauljatari elust, tuues paralleele ka toonase eluga, mistõttu on vanematel lugejatel kindlasti nii mõndagi meenutada, no ja ütleme nii, et kas naerda või nutta, kuid ma usun, et see naljakamat külge on selles raamatus kindlasti rohkem.

Kohe alguses saame osa lauljatari sünnist, enne seda saame tuttavaks ka tema vanematega, kes olid üpris lihtsad inimesed, kuid eks oli ka neil muresid, mida toonane elu endaga kaasa tõi. Selgub, et tulevasel lauljataril oli juba sündides probleem kõris, mistõttu vastsündinut koheselt ka opereertiti, ja siis ei osanud ju keegi veel arvata, et temast saab tulevikus suurepärane lauljatar. Juttu on lauljatari lapsepõlve sõpradest, sellest, et ta oli noore neiuna vägagi julge ja hakkaja tüdruk, kes julges isegi kodukandi pätte korrale kutsuda ja neile vastu hakata. Juttu on sellest, kuidas lauljatar klaverimängu õppis, mis talle väga meeldiv esialgu ei olnud, kuid eks oli ka sellest tema tulevases karjääris abi. Saame teada, kuidas lauljatar muusikainimestele esimest korda silma jäi, mis temast arvati, no ja ega ei osanud ju ka siis ennustada edukat staarikarjääri, kuidas lauljatari esimene salvestatud laul populaarsesse raadiosaatesse pääses, ja kuidas see populaarseks sai. Seoses sellega kaasnesid juba ka esimesed ringreisid, esimesed esinemised jne. Vägagi põnev on lugeda ringireisidest kaugele Siberisse, kus lauljatar esines geoloogidele, kaevuritele jpt. Kuidas teda vastu võeti, ja juba siis oli tunda, et lauljatar võib võita miljonite kuulajate südamed. Oli ta juba siis üsna vahetu, julge oma esinemistes, oskas lauludesse elu sisse panna, lauldes lugusid jutustada jne.

Juttu on ka lauljatari esimestest armumistest ja kiindumistest, meestest, kes olid lauljatarist võlutud, kuid ei äratanud lauljataris vastutundeid. Ja ma ei väsi kordamast, raamatu autor suudab kõikidesse seikadesse lisada omalt poolt ajastutruud infot, tõmmata paralleele toonase ühiskonnaga, lisada mõnusat huumorit ja mõtiskleda. Vene kirjanikel ja autoritel on see jutustamisoskus ikka võrratu.

Natuke veel huvitavaid lugusid sellest raamatust – saame teada, mis koht oli 1960ndatel kultuspaik kohvik Molodjožnoje Gorki tänavas, kus ka nooruke Alla Pugatšova esines. Esineda seal külalisena oli auasi. Kutse esineda sealses kohvikus oli eriline usalduse märk, ja tähendas komsomoli heakskiitu. Lauljatar lubas ka seal teatud vallatust ühes laulus, mistõttu astusid tema juurde kaks komnoorte malevlast, kes kutsusid lauljatari kohviku nõukogusse. Kas nüüd tuleb karistus? Ei, talle anti teada, et ta võiks esineda komsomolilaulu ülelinnalilsel konkursil. Lauljatar polnud sellega nõus, kuna ta oli solvunud: “Mida te endale lubate? Astusite ligi, viisite ära! Ei öelnud midagi! Tuleb osata inimestega ümber käia! Ei esine ma mingil konkursil!” Sellega tõestas Alla Pugatšova taaskord, et ta on julge noor naine, kes ei karda mitte midagi, isegi komsomoli mitte.

Loen, et lauljatar õppis muusikakoolis koorijuhtimist, selle eriala ta ka lõpetas, saades endale keskerihariduse, mistõttu pidi ta ka koolis tunde andma (oli ju tema kvalifikatsioon koorijuht, laulmisõpetaja üldhariduskoolis, solfedžoõpetaja laste muusikakoolis). Koolitöö ei olnud talle meeldivate killast, sest ta polnud mingi sündinud. pedagoog. Seetõttu proovis lauljatar pääseda estraadi- ja tsirkusekooli, kus ta tutvus leedulase Mikolas Edmundas Orbakasega. Veidi enne seda oli tuttav mustlanna (luuletaja Karina Filippova) ennustanud Allale kohtumist tulevase abikaasaga riigiasutuses, kusjuures Orbakasest lauljatari esimene abikaasa ju saabki, kuigi Allal oli sellal ka üks teine poiss-sõber, kes olude sunnil elas välismaal.Alla pidi tegema kiirelt otsuse ja valiku, valikuks oli Orbakas.

Ja veel – ükski artist ei tohtinud nõukogude ajal eksisteerida omapäi ja ta pandi kindlasti mõne filharmoonia või kontserdiorganisatsiooni hingekirja. Ka Allaga juhtus nii, temast sai lauljatar ansamblis Novõi Elektron, kusjuures ansambel tegutses Lipetski filharmoonia hingekirjas. Õnneks ei pidanud Alla siiski Lipetskisse kolima, kuid temast sai professionaalne laulja, kellel olid tööraamat ja kontserdipalk.

Seejärel peame juba pulmapidu. Alla abiellub leedukaga ja temast saab Alla Orbakiene, kuigi esinejanimi ei muutu. 1970. aasta suvel vaatavad Alla ja Mikolas Läänemere ääres olles televiisorit, kus näidati populaarset rahvusvahelist lauluvõistlust Kuldne Orpheus. Allale meeldis üks esinejatest – poolatar Maryla Rodowicz. Just sel hetkel tõotab Alla, et varsti laulab ka tema selle lauluvõistlusel.Ja uskuge mind, nii see ka läheb. Enne seda saavad Alla ja Mikolas lapse. Tütre, kes saab nimeks Kristina Orbakaite (kusjuures ei maksa unustada, et ka temast sirgub suurepärane lauljatar, kes ka Eestis esinemas käinud).

Lugeda saab sellestki, kuidas Alla tegi koostööd ka kuulsa Oleg Lundströmi orkestriga. Orkestriga, mis esitas džässi, mistõttu koostöö väga pikalt ei kestnud, kuna oli Alla ikkagi estraadiartist. 1973. aastal Alla ja Mikolas lahutasid. Mikolase on küsitud, kuidas nii, millele mees vastas, et nad kohtusid pidevate ringreiside tõttu harva, võõrdusid teineteisest.

Allast saab legendaarse Moskontserti artist ja 1974. aastal saadetakse lauljatar 5. üleliidulisele estraadiartistide konkursile. Kohtunikeks juba vanad ja tuntud staarid, eelkõige siiski vanad, mistõttu arvatakse, et Alla Pugatšova on liigagi vulgaarne, et ta võiks esineda pigem restoranides, kui suurtel lavadel, kuid õnneks seisis meie tulevase superstaari eest lauljatar Gelena Velikanova, kes kinnitas, et Alla on väga, väga andekas, ja ta pole mitte kellegi moodi! Lõpuks anti välja kaks esimest kohta, kolm teist kohta ja neli kolmandat kohta. Alla sai ühe kolmandatest kohtadest (selle koha sai sellel võistlusel ka meie Boris Lehtlaan), mis oli lauljatarile tõsine löök, kuid Alla ei anna alla, ta lubab kõikidele kätte maksta ja näidata, kes ta on. Veidi hiljem palus Alla ka Velikanovalt abi ja nõu, kuid Velikanova kinnitab, et Alla ei tohi mingil juhul kellegagi koos töötada: ta on ise sedavõrd andekas, et tal pole kedagi vaja. Siinkohal meenutab raamatu autor sedagi, et aastaid hiljem aitas Velikanova ka noort Valeri Leontjevit, kellel oli tõsiseid probleeme, et pääseda suurele Nõukogude estraadile.

Nagu sa näed, siis ma võiksin sellest raamatust jutustama jäädagi, sedavõrd huvitav ja kaasahaarav lugemine see on, sedavõrd põnev ja huvitav on lauljatari elu olnud. Kuna ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, et oleks huvitavam lugeda, siis lihtsalt veel mõned seigad – 1974 hakkas Alla tööle ansamblis Vesjolõje Rebjata, mis oli tollal ehk kõige populaarsem bänd Nõukogude Liidus. Alla liitumine oli pillimeestele selles bändis üsna ootamatu, mistõttu paljud neist lahkusid ansamblist. Saame lugeda Aleksandra Nikolajevna Strelnikovast, kes aitas Allal häält arendada – Strelnikova ei olnud vokaaliõpetaja, kuid oli välja töötanud unikaalse nn lühikese hingamise metoodika, tänu millele pani ta hääle paika ka kõige lootusetumatel juhtumitel. Temalt said abi paljud kuulsad lauljad ja näitlejad.

Alla pääses esindama Nõukogude Liitu ka ihaldatud Kuldse Orpheuse lauluvõistlusel Bulgaarias, kus ta laulis kuulsaks ka laulu “Arlekino”. Ja selle lauluvõistluse Grand Prix võitis loomulikult Alla Pugatšova.

Laura Jackson „Freddie Mercury“ (Tänapäev)

Queeni laulja Freddie Mercury, kes sündis Zanzibari saarel nime all Farrokh Bulsara, on päris kindlasti üks maailma kõige kuulsamaid lauljad läbi aegade. See biograafia sinu käes lahkab põhjalikult saladusi, mis peitusid staari värvikireva elu fassaadi taga ning näitab teda sellisena, nagu ta tegelikult oli – nii kaamerate ees kui ka koduseinte vahel.

Raamatust leiab ohtralt materjali, mis põhineb Freddie kõige lähemate sõprade ja kaaslaste intervjuudel. Nende hulka kuuluvad nii Queeni liikmed kui ka paljud teised kuulsused, kaasa arvatud Tim Rice, Richard Branson, Cliff Richard, Bruce Dickinson, Mike Moran, Wayne Eagling, Zandra Rhodes ja Susannah York.

Laura Jackson on menukas roki ja filmitähtede biograafiate autor, kes on pälvinud staaride usalduse ja teeninud ära koha siseringis. Ta on intervjueerinud paljusid kuulsusi üle kogu maailma ja temalt on ilmunud rida kriitikute heakskiidu pälvinud biograafiaid.

Ma ei hakka keerutama, et Freddie Mercury ja Queen on kindlasti minu ühed suurimad lemmikud muusikamaailmas, mistõttu oli Freddie Mercury varajane lahkumine meie hulgast ka minu jaoks vägagi kurb uudis, kuid õnneks elab nende muusika helikandjatel edasi ja korra kuus võib ikka mõne nende plaadi jälle üle kuulata.

Laura Jacksoni kirjutatud raamat Freddie Mercuryst on üsnagi põnev ja huvitav lugemine, sest käsitleb ta ju laulja elu pikalt ja põhjalikult. Raamat algab Freddie Mercury lapsepõlvest, saame teada, millisest perest, ja kust ta pärit on. Saame teada, et Mercury polnud koolis teab mis helge pea, kuid talle meeldisid juba varakult muusika ja kunst, mistõttu oli ta juba üsna varakult kindel, kes temast saama peaks. Juba varajases nooruses oli Freddie Mercury üsnagi omanäoline nooruk, kes tahtis kangesti ka lavale pääseda, kuid sinna pääsemine polnud sugugi lihtne.

Saame lugeda sellest, kuidas ta üritas saada ansamblisse, mil nimeks Smile, kus mängisid tema tulevased bändikaaslased Brian May ja Roger Taylor, kellega suutis ta “suhte” luua, kuid esialgu alustas Mercury hoopis ühes teises bändis, mil nimeks Ibex. Bändikaaslased sellest bändist meenutavad, kuidas Mercury tuli paar korda nende prooviruumidesse, kuid ta ei laulnud seal suurt midagi, ta lihtsalt rääkis ennast bändi liikmeks. Juttu on ka sellest, kuidas Mercury sai tuttavaks võluva poemüüjatari Mary Austiniga, kellega sidus neid elukestev pühendumine teineteisele, kuigi on ju kõikidele teada ka Mercury homoseksuaalsus, millel peatutakse ka selles raamatus.

Noorele Mercuryle oli reaalsuseks ka pidev rahapuudus. Ta ei tahtnud küll käsi mustaks teha (üks vahva vahelepõige veel – üks kunagistest bändikaaslastest meenutab seda, kuidas ta üksinda suurt bassivõimendit ja muud aparatuuri tassis, siis “tassis” Mercury marakaid, tamburiini ja noodipulti), kuid ta mõistis, et iseseisvus tähendab seda, et ta vajab tasustatud tööd, kuid oli ju noor Mercury huvitatud üksnes muusikast ja kunstist. Seetõttu rentis Mercury Kensingtoni turul müügiputka, mis oli telefoniputka suurune, kuid Mercuryga lõi kampa ka Roger Taylor (tulevane Queeni trummar). Väikses turukioskis üritasid Mercury ja Taylor müüa moekaupa, mistõttu hiljem nimetati seda kioski ka “härraste rõivakaupluseks”, kus sageli ka sõbralikke geisid ostlemas käis.

Raamatus on juttu ka ansamblist Ibex, mis oli teinud progressivset rokki, kuid Mercury tulekuga bändi tuli juurde midagi hoopis teistsugust – teatraalsust, kuid see töötas. Ibexi liikmed ütlevad, et Freddie Mercury oli nagu kultuurišokk, kes isegi kõrtsibändidele eraldatud ahtakeses ruumis marssis uhkelt edasi-tagasi, vehkis mikrofoni statiiviga ja tegi, nagu mängiks kitarri. No teate ju küll neid samme ja liigutusi, mida ka superstar Mercury laval tegi. Kui teised Ibexi liikmed lavale hakkasid minema, siis toimetas Mercury oma pikkade juustega (nooruses olid Mercuryl tõepoolest ju pikad juuksed), ja kui teised ütlesid, et Mercury lõpetaks oma juustega jahmerdamise, vastas Mercury, et ta on ju staar. Noor Mercury reaalselt ju staar ei olnud, kuid oma hinges oli ta selleks juba toona kindlasti valmis. Tänu Mercuryle muutis Ibex ka oma nime – uueks nimeks võeti Wreckage, ja see oli Mercury pakutud nimi, mille üle ei hakatud isegi vaidlema.

Ühel Wreckage’i kontsertil Liverpoolis liitus nedega laval ka ansambel Smile, mistõttu võib öelda, et 9. september 1969 oli esimene kord, mil Mercury, Taylor ja May esinesid üheskoos laval. Juba siis ütlesid paljud, et Freddie Mercuryl olid olemas kõik need tugevad omadused, mille ta hiljem Queeni tõi – ta kõndis bändi ees pika sammuga edasi-tagasi, kasutas kõiki nüüdseks tuttavlikke liialdatud žeste ja ta oli paganama hea. Liverpoolis oli Mercury lühikest aega. Ta suundus tagasi Londonisse, kus lõpetas Ealingi kunstikolledži graafilise kunsti ja disaini diplomiga. Ta lõi ka Kensingtoni turul uuesti kampa Roger Tayloriga, ja kuna Brian May oli seotud teadustööga Tenerifel (May oli ju astrofüüsik), siis olid Mercury ja Taylor sagedasti koos. Sealt arenes välja üks Mercury elu tugevamaid sõprusi.

Noorest Mercuryst lugedes saame teada, et talle meeldis muusikast rääkida, muusikat kuulata ja ta põles entusiasmist, kui katsetas erinevaid asju. Sihikindel soov edu saavutada oli vastupandamatu jõud, mis peitus Mercurys algusest peale. Lisaks Wreckage’ile lõi Mercury lühikest aega kaasa ka ansamblis Sour Milk Sea, ja autor lisab, et 1969. aasta osutus Mercury jaoks heaks. Võimalik et esimest korda pärast perekonna kolimist Suurbritanniasse tundis ta end tõeliselt sõprade seas viibivat; mõned neist jäid temaga terveks eluks.

1970. aasta alguses tunnistas Mercury lüüasaamist. Wreckage ei saa mitte kunagi kuulsaks ja selle asemel, et agooniat pikendada, langetas ta kindla otsuse bändist lahkuda. Päeval töötas ta endiselt Kensingtoni turuputkas, kuid tema sissetulekule andsid nüüd lisa vabakutselisena tehtavad tellimustööd Austin Knighti loovagentuurile.

Juba aprillis 1970 moodustasid Freddie Mercury, Brian May ja Roger Taylor uue bändi. Esimene ülesanne oli leida basskitarrist, kelleks sai Mike Grose. Just sellel perioodil sündisid Queeni esiksinglina veidi hiljem ilmunud “Keep Youself Alive” ja samuti “Seven Seas of Rhye”. Palju vaieldi selle üle, mis võiks saada uue bändi nimeks. Mercury pakkus välja Queeni, kusjuures ta oli jõudnud isegi logo valmis teha. Mercuryl olid nimele tugevad argumendid – Queen on lühike ja seega meeldejääv, see oli universaalne mõiste, millel on majesteetlik kõla, mis püüab kahtlemata täehelepanu. Probleemiks oli see, et selle nimega ei olnud võimalik vältida nime ebamehelikke ülemtoone. Esialgu esineti siiski veel Smile’ina, kuid Freddie vahetas välja oma nime, sest perekonnanimi Bulsara sidus teda liiga tugevalt tema pärsia päritoluga, alates 1970. aasta juulist tunti Queen esilauljat nimega Freddie Mercury. Uue koosseisu esimesed esinemised olid küll igati head, kuid ei pakkunud huvi publikule, mistõttu lahkus bändist Grose. Ja jälle oli puudu basskitarrist.

Järgmine väljavalitu oli Barry Mitchell, kes samuti ei püsinud bändis väga pikka aega. Siinkohal meenutab autor sedagi, et Freddie Mercuryt mõjutas sügavalt 18. september 1970, kui suri legendaarne Jimi Hendrix, sest Mercury ise on tõdenud, et kaks tema peamist mõjutajat on olnud Jimi Hendrix ja Liza Minnelli!

Seda saame ka lugeda, et esimestel uue koosseisu esinemistel valmistas probleeme ka Mercury hääl, sest ta laulis väga palju mööda, ei tabanud õiget nooti. Aastaid hiljem laulis ju Mercury suurepäraselt ja suutis tabada ja hoida praktiliselt iga nooti. Kas ta käis salaja häälekoolitusel? Mercury on seda alati ägedalt eitanud.

1971. aasta alguses lahkus bändist ka Barry Mitchell. Queenil oli olnud kümne kuu jooksul kaks bassimängijat! Õnneks leiti väga ruttu üliõpilane, kel nimeks John Richard Deacon, kes oli mänginud kitarri lapsepõlvest alates. Deacon kutsuti proovi – lisaks muusikalistele oskustele avaldasid teistele liikmetele muljet kaks asja: Deaconi elektroonikateadmised (see kulub pillimeestele alati marjaks ära) ja tema rahulik olek. Deacon sarnanes temperamendilt Brian Mayga, vastandudes Freddie Mercury ja Roger Taylori energilisusele. John Deacon liitus Queeniga 1971. aasta veebruari lõpus. Temast sai nende koosseisu viimane lüli. Freddie Mercury hakkas tööd tegema oma hääle kallal ja tema vaist ütles, et see on viimaks lõplik Queen.

No nii. Nüüd ma olen jällegi üsna pikalt jutustama jäänud, kusjuures see on ju alles raamatu algus, esimesed 50,60 lehekülge, ja kakssada lehekülge on veel lugeda. Kindel on see, et algus ongi oluline, nii nagu meie kõikide puhul, nii ka Freddie Mercury puhul. Lapsepõlvest ja noorusajast me pärit oleme ja usun, et algus näitab ka Freddie Mercury puhul seda, et mees tahtis olla staar, tahtis olla tegija. Iga algus on raske, mistõttu võttis ka Mercuryl ja Queenil aega, et edasi jõuda, tippu tõusta. Selles raamatus saame lugeda sellest, kuidas Queen oma paika loksunud koosseisus kontserte andis, kuidas nad esimese plaadistuslepinguni jõudsid (ka see polnud lihtne), oli vaja õigeid kontakte ja neid inimesi, kes Queeni uskusid ja lootsid. Saame lugeda esimesest suurest kontsertturneest, mil Queen pääses soojendama Mott The Hoople’it. Esimene suur kontsertturnee viis neid esinema Inglismaale, kus neid märgati. Nad meeldisid ka Mott The Hoople’i meestele sedavõrd mõjusalt, et Queen võeti kaasa ka kontsertturneele USA’s, kus Queeni toona kutsuti “Briti Suurimateks Tundmatuteks”, kuid juba siis oli neid muusikainimesi, kes kinnitasid, et Queen teadis, mida nad tahavad, ja nad teadsid, et neist saavad tegijad – küsimus oli selle tee leidmises ja see polnud sugugi lihtne.

Esimene plaat oli “Queen”, mida märgati läbi raskuste (no tasub lugeda seda, kuidas esimesed promoplaadid Briti televisiooni saadeti), mis jõudis ka brittide plaadimüügi edetabelisse (veidi hiljem jõudis see ka USA plaadimüügitabeli TOP 100 hulka), kuigi esimest singlit “Keep Yourself Alive” sedavõrd oluliseks ei peetud, kuid siis tuli “Killer Queen”. See juhtus sügisel 1974, kui singel jõudis Suurbritannias teisele kohale. Veidi hiljem jõudis see lugu ka USA singlimüügitabeli viiendale kohale, kuigi paljudele ameeriklastele mõjus Mercury keigarlikkus veidi eemaletõukavalt, ja paljud muusikakriitikud hindasid Led Zeppelini palju paremaks.

Kuigi enne seda oli igasugu hädasid, kuid ka rõõme – Brian May tervisehädad (sh. hepatiit), untsu läinud kontsertturnee Austraaliasse, tülid May ja Mercury vahel, mistõttu Mercury isegi proovist minema läks, rõõmu tegid kevadel ilmunud teine album “Queen II” (seda müüdi kuue kuuga üle 100 000 eksemplari), üsnagi olulised kontsertid Suurbritannias, ka sellest on juttu, kuidas Mercury oma kuulsad kostüümid sai (no näiteks sügava dekolteega trikood jne), kuidas Mercuryl ühel iidvanal mikrofonistatiivil raske alus küljest kukkus, nii et kätte jäi mikrofon ja kroomvarda ülemine ots, millest edaspidi ju üks Mercury kaubamärk sai. 1974. aasta novembris ilmus ka kolmas stuudioplaat “Sheer Heart Attack” (see tõusis plaadimüügitabelite tippu ka USA's ja Jaapanis), ja näiteks Suni lugejad valisid Queeni 1974. aasta Briti parimaks lavabändiks, ja seda ju paljuski tänu Mercury lavašoule, olekule, esinemisele jne.

Käime ära ka Jaapanis, kus algusaastate Queen väga hästi vastu võeti ja neid kõrgelt hinnati. Mercury oli Jaapanist lummatud ja aja jooksul sai temast Jaapani kunsti hinnatud asjatundja. Samal ajal, kui antakse edukaid kontserte, avaldatakse edukaid plaate ja singleid, otsib Queen ka uut mänedžeri, kelleks saab John Reid, kes hoolitses ka Elton Johni asjaajamise eest.

Loomulikult on juttu ka laulust “Bohemian Rhapsody”, mis oli ju midagi täiesti uut ja teistsugust rokkmuusika maailmas, kindlasti üks “suurimaid” Queeni lugusid, kuigi ka selle lauluga ei läinud asjad libedalt, sest oli see kuidagi harjumatu, kuid DJ Kenny Everett (mees, keda paljud teavad ka omanimelisest telesaatest) oli üks esimestest, kes kinnitas, et see lugu võiks isegi pool tundi pikk olla, kuid sellest saab sajanditeks number üks. Kuldsed sõnad, kas pole. Ja Kenny Everett oli esimene, kes julges seda fantastilist (ja pikka!) lugu ka raadioeetris mängida. Lugu, mis algas ballaadina, läks sujuvalt üle keerukaks, mitmehäälseks harmooniliseks ooperiks, kus vokaal oli peaaegu 200 korda üle salvestatud, enne kui plahvatas sisikonda raputavaks rokiks. See oli tol hetkel võrreldamatult ainulaadne ning selle mõju muusikamaastikule sarnanes The Beatlesi 1967. aasta päärdelise albumi “Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band” mõjuga. Raamatu autor tõdeb, et “Bohemian Rhapsody” oli Mercury kõige positiivsem loominguline avaldus ja jäi selleks kuni tema surmapäevani. Laulule järgnes ju ka suurepärane album “A Night at the Opera”.

Siinkohal tõmban oma loole ja kokkuvõttele joone alla, sest nii jääb Sul endal ka avastamisrõõmu, kuid lugeda saad veel kõigest olulisest, mis Freddie Mercury ja Queeni teel ette tuli. Siin on veel palju juttu muusikast, hittidest, plaatidest, esinemistest, soolokarjäärist, koostööst Montserrat Caballe’ga, sõpradest, elust, rõõmudest ja kordaminekutest, kuid eks ka pisaratest ja vaevast ning loomulikult ka Mercury haigusest, hääbumisest ja lahkumisest meie hulgast.

Kindlasti väga huvitav ja hästikirjutatud lugu, mida on raske käest panna, sest sedavõrd huvitava elu elas Freddie Mercury, sedavõrd huvitav ja muusikaliselt huvitav oli Queen jne jne. Soovitan kindlasti lugeda.

Sabrina Claudio „Truth Is“ (Warner Music)

Sabrina Claudio on lauljatar, kelles on seda ürgset naiselikku ilu ja õrnust, esitustes seda varjamatut erootilisust, mis kindlasti paljude meeste südamed kiiremini lööma paneb. Kuid tegelikult on tegemist suurepärase artistiga, kes esitab sellist ülimalt hõljuvat, ilusat ja kaunite meloodiatega R&B’d, mida on saanud kuulata lugudes „Belong To You“, „Tell Me“, „Stand Still“, „Unravel Me“ ja „Confidently Lost“.

Sabrina Claudio (s. 19. september 1996) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. 2016. aastal sai kuulda mitmeid tema laule SoundCloudis, enne kui avaldas oma debüüt-EP „Confidently Lost“, mis ilmus märtsis 2017. Kaks laulu sellelt ehk „Unravel Me“ ja „Belong to You“ avaldasid suuremat tähelepanu.

2017. aasta oktoobris ilmus tema nn mixtape „About Time“, mis jõudis juba ka Billboard’i R&B albumite edetabelisse, tõustes kohale 13. Sellel mixtape’il olid mitmed edukad singlid: „Unravel Me“ ja „Belong to You“.

Sabrina Claudio on sündinud Miamis, ja temas voolab nii Kuuba kui ka Puerto Rico verd. Hiljem kolis ta Los Angelesse, et alustada oma muusikakarjääri. Esialgu esitas ta teiste artistide lugusid ja avaldas neid nii Twitteris kui ka Youtube’is. Augustis 2017 oli ta kontsertturneel Põhja-Ameerikas, olles soojenduartist 6lack’ile. 2018 aprillis ilmus veel üks singel ehk „All to You“, millele järgnes „Don’t Let Me Donw“, millel lööb kaasa ka Khalid. Augustis 2018 ilmus lauljatari teine EP „No Rain, No Flowers“, millel oli ka hittlugu „Messages From Her“, kuid ka see plaat oli saadaval vaid digitaalsel kujul, mistõttu võib öelda, et selle aasta (2019) oktoobris ilmunud album „Truth Is“ on lauljatari esimene stuudioplaat.

Uut plaati sissejuhatav singel „As Long As You’re Asleep“ ilmus juunis 2019, mis on lauljatari enda sõnul tema lemmiklugu ja viib ta tagasi oma juurte juurde. Juulis 2019 ilmus uue plaadi teine singel „Holding the Gun“, mis pälvis ka paljude muusikakriitikute kiidusõnu. Kiideti lauljatari ingellikku ja sametist häält, meeldisid ka loos kõlavad atmosfäärilised keelpillid ja siirupiliselt pulseeriv rütm. Tegemist R&B looga, mis oli vägagi õrn nii oma ülesehituselt kui ka esituselt.

Uuele plaadile on lugusid kirjutanud Julia Michaels (varem kirjutanud lugusid Justin Bieber'ile, Selena Gomez'ile), Simon Wilcox (varem kirjutanud lugusid Nick Jonasele, Camila Cabello'le), Stephen Moccio (varem kirjutanud lugusid Miley Cyrus'ele, Celine Dionile, James Bluntile, Dua Lipa'le, Jamie Cullumile), produtsentideks Stint (varem teinud koostööd Gallanti, Demi Lovatoga)ja Nolan Lombroza (varem teinud koostööd Nick Jonase, DJ Khaledi ja Kehlani'ga). Plaadil kuuleb ka suurepärast duetti „Rumors“, milles lööb kaasa Zayn Malik (endine One Directioni liige, kes alustanud edukat soolokarjääri).

Lauljatar on ütelnud, et töö uue albumiga aitas tal kasvada nii naisena kui ka inimesena. „Lasin vabaks on hirmud ja mured, mistõttu sain palju õnne ja vabadust,“ on Sabrina Claudio ütelnud. „Lisaks veel ka suur annus enesekindlust. Ma veel õpin iseennast, oma keha ja meelt tundma, kuid ma ei karda enam jutustada oma lugu.“

Uus plaat on ilus ja õrn kuulamine, siin on kauneid laulutekste, siin palju ilusaid, hõljuvaid ja kauneid meloodiaid, milles lauljatar tõestab, et tal on ka suurepärane hääl, rääkimata tema senusaalsetest esitustest, mis kuulaja kõrva paitavad.

Albumiga "Truth Is" alustab lauljatar ka Põhja-Ameerika kontsertturneed, kusjuures nüüd on juba tema õhtu peatäht, soojendajaks USA laulja, samuti R&B artist Gallant (selle mehe albumil „Sweet Insomnia“ kuuleb laulus „Compromise“ laulmas ka Sabrina Claudiot). Pärast Põhja-Ameerikat saavad muusikasõbrad kuulata Sabrina Claudiot ka Euroopa lavadel.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4vfE56g4oK4p8VVx7pThrU

Uwe Laub „Torm“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kogu maailmas sagenevad näiliselt seletamatud ilmastikunähtused. Siberis sulab pärast tohutut temperatuuritõusu igikelts. Hooned vajuvad kokku, ränki kahjustusi saavad teed ja linnad. Saksamaal laastab Berliini olümpiastaadionit võimas tornaado ning Hannoveris marutseb rahetorm. Arvukalt on hukkunuid ja vigastatuid. Austraalias põhjustab vee äärmuslik aurustumine ökosüsteemi peaaegu täieliku kokkuvarisemise. Inimesi haarab paanika.

Algab võitlus armutu vaenlasega, kes ümbritseb meid kõiki …

Uwe Laub (1971) sündis Rumeenias ja kasvas üles Saksamaal. Ta on aastaid töötanud farmaatsiaalal, alates 2010. aastast eraettevõtjana. Teaduspõneviku „Torm” jaoks tegi Uwe Laub mitu aastat vajalikku eeltööd.

Mõned põnevikud on sellised, mida on raske käest panna, sest tahaks kähku teada saada, mis edasi saab, mis juhtuma hakkab. Täpselt selline raamat on Uwe Laubi kirjutatud “Torm”, mis on tõeliselt põnev ja kaasahaarav lugemine. Võiks öelda vist sedagi, et raamatut lugedes hakkavad silmade ees pildid jooksma, seega vägagi filmilik lugu. Mine tea, äkki mõni filmikompanii avastab ka selle raamatu, sest ka filmina võiks see lugu igati äge olla.

Raamatu alguses liigume ühelt mandrilt teisele, sest paljudes erinevates paikades toimub kummalisi loodusnähtusi, millele ei suudeta selgitust anda. Seda ka, et esialgu tundub, et loodus ongi täiesti “hulluks läinud”, kuid raamatut edasi lugedes saab selgeks, et loodust on manipuleeritud, ja hämmastavate loodusjõudude taga on hiinlased (mitte kogu rahvas, aga paar rikast ja võimuahnet poliitikut), kes tahavad maailmas muutusi. Ja mis oleks parem, kui keerata loodus “pea peale”, millega on võimalik inimestele häda ja kannatusi tuua. Raamatu alguses on ka mitmeid erinevaid tegelaskujusid, mistõttu esialgu ei saagi aru, kuidas nad omavahel seotud on, kuid mida lehekülg edasi, seda rohkem hakkavad asjad selgeks saama ja paika loksuma, miks just need tegelased autori valikusse on sattunud, kuidas nad omavahel seotud on.

Raamat algab sündmustega Berliini olümpiastaadionil. Üks peategelastest, Daniel Bender on vaatamas jalgpallimängu, kus FC Bayern on löönud 3:0 Hertha BSC vastu. Minu loogika ütleb, et vastamisi on Müncheni ja Berliini klubid, kusjuures Daniel on Hertha jalgpalliklubi poolehoidja, mistõttu on ta üsna halvas tujus, sest skoor on ju masendav. Kuid see polegi antud hetkel oluline, oluline on hoopis ilm, mis muutub üha halvemaks. Taevas on must pilvemüür, mis laskub äkitselt läänekaarest, piksepilvede alt, kuni rippus nii madalal maa kohal, et riivas staadionist kahesaja meetri kaugusel oleva maratonivärava kellatorni tippu, mis oli maapinnast 77 meetri kõrgusel...

Daniel ei suuda ega taha uskuda, et see on seinpilv. Seejärel sähvatab taevas välk, millele järgneb pikseraksatus. Terve tribüün väriseb. Kõuekärgatused raksatasid õhus, üks välk lõi kellatorni sisse. Tuul tõusis, pilvede hakkasid inimeste peade kohale tulema. Üks ere välk lõi kõrvulukustava kärgatusega staadioni prožektorikonstruktsiooni. Prožektorid kustusid ja hetkega oli staadionil pime. Mängijad põgenesid riietusruumidesse. Staadioni lääneservas tekkis nüüd paanika. Pealtvaatajad üritasid põgeneda, kuid rahvasumm oli sedavõrd suur, et ei pääsenud väljapääsudest korraga minema. Äkki muutis madalal rippuv pilvesein kuju ja vormus hiiglaslikuks lehtriks! Daniel ahmis õhku, sest isegi oma meteoroloogiaõpingute käigus Oklahoma ülikoolis veedetud semestri jooksul polnud ta tornaado sündi nii lähedalt näinud. Täiesti käsitlematu oli kogeda seda keset Saksamaad.

Ühel hetkel tabas tornaado maratonivärava kellatorni. See purunes tuhandeks tükiks. Betoon, telliskivid ja müüritükid purskusid igasse kaarde laiali. Ilm läks veelgi pimedamaks, vihm oli tugev ja läbisegi rahega, tornaado jõudis staadionile ja sai kätte esimesed inimesed. Nad imeti lehtrisse, nad keerlesid kisades õhus ja sülitati siis välja. Ühel hetkel liikus tornaado staadionilt edasi. Tuul, vihm ja rahe lakkasid sama äkki kui olid alanudki. Vaatepilt staadionil oli õõvastav – staadioni läänekurv, sinine tartaanrada ja ka mänguväljak oli kaetud laipadega ja keha küljest rebitud jäsemetega. Daniel oli õnneks pääsenud. Õnneks seetõttu, et Danielil on selles kanda oluline roll.

Edasi liigume Jakutskisse Venemaal. Kaevur Jevgeni tuli sügavalt kaevandusest maapinnale, kus teda ootas üllatav palavus. Maailma ühes külmemas paigas oli maapind hakanud sulama, kogu maa-alal olid moodustunud hiigelsuured veeloigud, pinnas meenutas teralist liiva. Üheksa tunni eest oli termomeeter näidanud minus nelikümmend kaks kraadi, nüüd oli see kahekümne pügalaga plussis! Maa oli hakanud vajuma, bussid ei sõitnud, Jevgeni pidi jala kodu poole Jakutskisse minema. Jakutskis olid kõik majad linnaservas üleni pruuni löga sees. Üks maja põles, sest majad olid hakanud vajama, ja see mõjutas ka majasisiseseid gaasisüsteeme. Jevgeni mõtles selle peale, kas ka jõesäng võib muutuda, kui teatud kaldaalad madalamaks vajuvad? Mis juhtub siis, kui Leena tõuseb üle kallaste ja ujutab terve elurajooni üle?

Seejärel oleme Bredenstedt’is Hannoveri lähedal. On septembri kolmas pühapäev, linnakeses on toimumas iga-aastane linnafestival. Ilm oli suurepärane, päike säras ja kergitas soojakraadid kolmekümne ligi. Saame tuttavaks teise peategelase, Laura Wagneriga, kes istus raekoja platsil ümmarguse purskkaevu serval. Ta ootas rongkäiku, milles pidi osalema ka tema üheteistkümneaastane poeg Robin. Ühel hetkel kadus päike pilve taha. Mõni minut hiljem lähenes ida poolt madal pilverünk. Õhuniiskus oli korraga rõhuv. Kõik vihjas äikesele. Lõpuks tuli ka rongkäik, tulid lapsed ja koos nendega saabus torm.

Raekoja platsi tabasid võimsad tuulehood. Hakkas sadama. Langesid esimesed suured piisad, mõne sekundiga sai sellest paduvihm. Linnaservas sahvatasid välgud. Laura emainstinkt ütles talle, et ta peab minema ja oma poja rongkäigust ära tooma. Ühel hetkel prantsatas munakivisillutisele jääkamakas. Järgnesid teised jääkamakad. Taevast sadas rahet, kuid raheterad olid rusikasuurused. Platsil puhkes paanika, jääkamakad tabasid inimesi. Ka Robin saab jäätükiga vastu pead, kuid Laura ja tema poeg suudavad varjuda traktori järelkäru alla. Rahehood kestis vaid mõne minuti, kuid väljas oli nüüd kummituslik vaikus, paljud inimesed olid saanud tõsiselt vigastada, Robin kaotas teadvuse.

Edasi liigume Lõuna-Austraaliasse, Alexandrina järve äärde, kus on meeletu kuumus. Alexandrina oli madal järv, mida toitsid mitu jõge. Kaks kutti, Steve ja Riley toimetavad järve läheduses, kuni märkavad, et üleöö oli järve veepind vähemalt viisteist meetrit allapoole vajunud. Järvevesi sillerdas veidralt, kuid põhjus selleks oli lihtne – järv oli täis surnuid kalu. Kuumus oli sedavõrd tappev. Steve jutustas Riley’le ühe aborigeenide loo, mille järgi elab Alexandria järves koletis, Muldjewangk. Aeg-ajalt tõuseb koletis pinnale ning nõuab ohvreid. Hetk hiljem prantsatas taevast alla kotkas, kelle kael oli kõveraks paindunud. Steve ja Riley ei tea, et mängus ongi koletis, kuid mitte mütoloogiline koletis, vaid inimkoletis/inimjätis ja pahalane.

Raamatu alguses liigume paigast-paika. Nüüd oleme tagasi Laura juures, kes kihutab oma Pologa hullumeelse kiirusega haigla poole. Robin oli ikka veel teadvusetu, kuid haiglas püütakse poiss elule äratada.

Edasi põikame Alaskasse, Gakonasse, kus kohtume valvur Brad Ellisoniga, kes valvas mingit objekti. Talle tundus, et lähenevas autoelamus on mees ja naine. Kas need on eksinud turistid? Hetk hiljem astus autost välja hallipäine, täishabemega mees, kes soovis valvatava objekti territooriumile siseneda. Selle kinnituseks surus mees püstoli vastu Ellisoni meelekohta. Hallipäine mees tõdes, et soovib siseneda ühte kõige kehvemini valvatud militaarsesse rajatisse. Hallipäine mees võttis peast paruka, nähtavale tuli läikiv kiilaspea, ta tiris eest ka valehabeme, kusjuures "naine" autos osutus hoopis vaateakna mannekeeniks, kellele oli punane parukas pähe pandud. Kiilaspäisel tulijal on kaasas varustus, et valvatav objekt õhku lasta, kuigi valvur ei mõista, mispärast tahab sissetungija paar vananenud arvutit ja paarsada antenni õhku lasta. Seda ta ei saagi kunagi teada, sest kiilaspea laseb valvuri maha. Siinkohal lisan, et selle pahatahtliku kiilaspeaga kohtume me selles loos veel ja temal on kanda selles loos üsna oluline ning vägagi ebameeldiv roll. Mees osutub palgamõrvariks, kes varem olnud USA armees.

Seejärel tagasi Laura juurde, kes sõitis firmasse Andra AG – kõrgsagedustehnika vallas maailma tippettevõtete hulka kuuluv kontsern. Laura jääb ootama ülemust, firma bossi Hardenbergi, keda ei näi tulevat. Ühel hetkel saab Laura sõnumi, millest on teada, et ülemus on tõsises hädas, mistõttu sõidab Laura Hardenbergi juurde koju. Seal on Hardenbergi laip – mees on tapetud. Ja pole vist raske oletada, kes tapjaks on... Järgmisel päeval hakkab Laura autoga tööle sõitma, kui algab lumesadu, ilm külmeneb järsult, teed muutuvad jäiseks, mistõttu sõidab ka Laura teelt välja. Õnneks pääseb ta teise auto peale, kus on sees kaks meest (üks neist muideks Daniel), ka nemad on teel Andra AG’sse.

Edasi oleme Suur-Hingani mäestikus Hiinas. Saame tuttavaks Huang Zheniga, kes vaatab oma luksusliku korteri aknast Heilongjiangi rajatisele, mis oli tema mõjutusel paigutatud sellesse juurdepääsmatusse orgu. Rajatiseks oli tuhat kuussada majakõrgust antenni. Antennid Alaskal, antennid Hiinas!? Ja need antennid mängivad selles loos olulist rolli. Zhen töötab kõrge ametipostil riikliku julgeoleku ministeeriumis, ta oli Anhui provintsi salapoitsei juht, kellel oli igasugu tutvusi, ja kui muidu ei saa, siis kasutab see mees hea meelega ka vägivalda. Tal on plaanis taastada Hiina Rahvavabariigi endine tugevus ja sära, mistõttu on ta hetk tagasi andnud käsu alustada vajalikke ettevalmistusi Musta Draakoni äratamiseks. Loomulikult saad taamatut edasi lugedes teada, mis see Must Draakon ja selle äratamine tähendab.

Ja see on alles selle raamatu põnev algus. Nagu võid aru saada, siis on loodus hulluks läinud, kuid loodust on inimese poolt teadlikult ja pahatahtlikult manipuleeritud ja mõjutatud. Suurimaks „niiditõmbajaks“ toosama Zhen, kuid tal on ka abilisi, nii hiinlasi, kuid ka üks briti aadlik ja too kiilaspäine palgamõrvar – mees, kes olnud USA armees, kaotanud Afganistanis oma jala, nüüd on ta proteesjalaga palgamõrvar. Kõiki neid ühendab suur viha ja vaen USA vastu, sest mida lehekülg edasi, seda rohkem saame aru, et sündimas on suur/üüratu torm, mida suunatakse USA idaranniku poole.

Laura juurde tagasi – ta kohtus lumetormis kahe mehega, kes ta töö juurde sõidutavad. Nagu mainisin, siis üks neist kahest on Daniel, kes osutub nutikaks meteoroloogiks, kes kirjutanud teadustöid, ja juhtinud isegi põnevat telesaadet. Ka temal on kahtlusi, et firma Andra AG tegeleb kahtlaste asjadega. Nii saamegi teada, et tapetud Hardenberg on „mehkeldanud" hiinlastega (Zheniga), kuid ühel hetkel on ärimehele saanud selgeks, et hiinlased plaanivad midagi jubedat, mistõttu on ta soovinud tehingutest loobuda, kuid selleks oli juba hilja. Mees oli tapetud, kuid ta oli jätnud endast Laurale vajalikke matrejale ja näpunäiteid, millest Laura esialgi isegi aru ei saa, kuid juba üsna ruttu saab selgeks, et Laura on sihtmärgiks palgamõrtsukale, kellest selles raamatus juba korduvalt juttu on olnud.

Asjad lähevad veelgi keerulisemaks ja põnevamaks. Mängu tulevad ameeriklased, agendid, sõjaväelased, CIA, valitsus, ilmateadlased, tormikütid jne jne. Saame lugeda HAARP’ist, sellest, mis objektiga oli tegemist Alaskal ja miks oli vaja see õhku lasta, kuid ka ameeriklastel on varuks omad salaplaanid ja uued jaamad/antennid, kusjuures kasutatud on isegi Danieli varasemaid uurimistöid, ja mehel endal pole sellest aimugi.

Meeletu kiirusega liikuv meeletu torm näib olevat lootusetu peatada, ja veelgi lootusetumaks läheb olukord siis, kui Laura poeg Robin pantvangi võetakse. No ja jällegi on mängus toosama palgamõrvar. Samal ajal kui üritatakse peatada orkaani liikumist USA idarannikule, tuleb leida ka Laura poeg. Selleks on vaja kavalust, õnne, reetmist, äraostmist jpm. Raamatu lõpus on palju tulistamist, kismat ja käsivõitlust, mängu võetakse isegi mõõgad, millega päid ja jäsemeid küljest lüüakse. Ja kui ühel hetkel näib torm raugevat, suundub see hoopis Euroopa suunas, kus peavad meeletut võitlust Laura ja Daniel, et päästa Robin. Meeletust tormist ja vägust on abi Laurale ja Robinile. Kuidas ja miks, selle pead ikka ise välja uurima.

Raamatu lõpus on autori järelsõna, milles ta räägib ilma kujundamisest, sündmustest ajaloos, mis on üsnagi kahtlased olnud ja eks neid kahtlusi tõstatab ta siin veel. Ta kinnitab, et tegemist on romaaniga, see on fiktiivne, kuid selles loos võib leida ka reaalselt eksisteerivaid isikuid ja firmasid.

Goo Goo Dolls „Miracle Pill“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu jaoks kindlasti üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist rokilikumat kraami esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga ehk siis kaks suurimat rokkmuusika lemmikut. Paljuski on kaasa aidanud see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-ninamehed ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas. Viimati mainitud Rob Thomas avaldas sel aastal suurepärase sooloplaadi ja nüüd ka Goo Goo Dolls’ilt uus album.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainssd liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema. Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudeks on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised.

John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli just sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“. Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde raskemat metalli, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine". 4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In". „Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja live-esinemisi. Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“. 2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“.

„Miracle Pill“ (2019)

Selle aasta 13. aprillil (Record Store Day) avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“. Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad teevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed. Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril uus album „Miracle Pill“.

Plaadi avalöök on „Indestructible“, mis on ka singlina ilmunud lugu ja see on selline hea minekuga popilikuma hingamisega rokilugu, millel ka kergesti meeldejääv refrään. Oluliselt rahulikum, kuid samas jällegi popilikuma hingamisega rokilugu on ka albumi teine pala ehk „Fearless“.

Plaadi nimilugu „Miracle Pill“ on vahva seetõttu, et siin kuuleb ka klaverimängu, ja on ka selline lugu, mis üsna kiirelt „kummitama“ hakkab. Vägagi huvitavate saundidega on lugu „Money, Fame & Fortune“, ja taaskord refrään, mis kergelt meelde jääb. Kummaliselt tuttav tundub lugu „Step In Line“, mis tuletab meelde Goo Goo Dollsi varasemat loomingut. Rzeznik laulab selles laulus vahepeal isegi sosistades ja kähisedes.

„Over You“ on oluliselt rahulikum mõtisklus sellel plaadil, loo alguses ilusat ja rahulikku kitarrimängu, millele lisandub laul ja veidi hiljem löökriistad/trummid. Jällegi lugu, mis iseloomustab Goo Goo Dollsi kõige paremini. Täpselt sama saab öelda ka laulu „Lost“ kohta, igal juhul on „Lost“ on selline lugu, milles ka sellist hiti-ainest olemas. Usun, et laulu „Lights“ oleks kõige parem kuulata kontsertil, siin on sellist head kontserti-hingamist ja omamoodi suursugusust ja jõudu.

„Life’s A Message“ ja „Think It Over“ on plaadi kõige rokilikumad lood, kuid albumi eelviimane lugu on ilus ja rahulik „Autumn Leaves“, see on lugu, mis kindlasti üks minu selle albumi lemmikutest.

Bändi tänases koosseisus on John Rzeznik (laul, kitarr, taustaul), Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul), sest trummar Mike Malinin lahkus ansamblist 2013. aastal. Kui Goo Goo Dolls praegu kontserte annab, siis on neil abiks Brad Fernquist (kitarr, mandoliin, taustalaul), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Jim McGorman (klahvpillid, kitarr ja taustalaul). Viimati mainitu tuli Rzeznikile ja Takacile appi hiljuti ehk aastal 2018.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/79gY3R2V5HcDbnrMp6wuVP

Adrien Goetz „Inimkonna Jumalaema kirik“ (Eesti Raamat)

2019. aasta 15. aprillil põles Notre-Dame kogu maailma silme all: dramaatilist vaatepilti jälgiti Ameerika Ühendriikidest Hiinani, Senegalist Venemaani. Koleda sündmuse õppetund on, et kunst ühendab inimesi olenemata rahvusest ja isegi religioonist, sest oma kurbust väljendasid kõikide usundite juhtivad tegelased.

Aegade jooksul on kunstnike ja ehitusmeistrite ees seisnud küsimus, mida kultuuripärandist säilitada, kuidas restaureerida, mida üles või ümber ehitada. Praegugi on tekitanud vastakaid arvamusi XII sajandil alustatud katedraalile XIX sajandil Viollet-le-Duci poolt lisatud haritorni saatus.

Traagiline sündmus aitas tõdeda, et Notre-Dame ei kuulu ainult Pariisile ega Prantsusmaale, vaid kogu inimkonnale. Niisugusele järeldusele jõuab Adrein Goetz oma kirglikus, asjatundlikus ja emotsioonide ajel kirjutatud raamatus.

Ostes raamatu toetad kiriku taastamist.

Mõnikord on nii, et hea ja sisukas ning huvitavate mõtetega raamat ei peagi olema suur ega paks. „Inimkonna Jumalema kirik“ on just sellises formaadis raamat, mis võib vabalt raamaturiiulis ära kaduda, pisike ja üsna õhuke, kui selles on palju ilusaid ja sügavaid mõtteid, mis seotud Jumalaema kiriku ja selle hiljutise põlenguga. Põlenguga, mis pööras paljude maailma rahvaste pilgud selle suurepärase ehitise poole, pani kaasa tundma, kaasa mõtlema, mis saab edasi.

Adrien Goetz on kirja pannud selle, mida ta Pariisis põlengu ajal nägi, milliseid tundeid see tekitas temas ja paljudes teistes, kuid siin ei ole mitte ainult hetke emotsioonid, siin on palju põnevaid meenutusi ja mõtisklusi ajaloost, kunstiajaloost, arhitektuurist, muinsuskaitsest jm, mis panevad lugeja kaasa mõtlema ja arutlema.

Kunstiajaloolane Adrien Goetz alustab oma raamatut nii: „Pariisi Jumalaema kiriku põleng oli jube. Levisid tuhanded fotod, miljonid inimesed kogu planeedil jälgisid õudest vaatemängu: haritorn hõõgub, ühel hetkel saab selgeks, et ta hakkab meie silme all ümber kukkuma, leegid laastavad pikihoone ja koori katust, on võimalik, et üks läänetornidest variseb kokku ja tõmbab endaga kaasa kogu fassaadi. Kas tõesti puruneb Pariisi nägu?“

Omamoodi vaatemäng, mis paneb raamatu autori meenutama inglise romantiku, maalikunstniku Turneri maali, milles kujutatud Londoni parlamendihoone põlemist 1834. aastal. Autor küsib, kas meie silme ees on maal või tegelikkus? Ta lisab, et gooti katedraalid on maailma peeglid, nende fassaadid kajastavad oma aega ja Notre-Dame on jälle peegel. Autor meenutab, et ta lõpetas sel päeval kell 19.00 kunstiajaloo loengu, kui ta saab oma telefoni esimese foto: punane haritorn. Ta peab seda nägema ja läheb Seine’i poole. Ta meenutab, et Pariisi taevas on täis heledat pruunikat suitsu, kõigil on peas sama mõte ja kõik siirduvad kaldapealsete poole. Autor kirjeldab edasi seda, kuidas haritorn koos kohutava raksatusega pooleks murdub, haritorn, mis oli puust ja pliist monument.

„Mu silmad on näinud, kuidas Pariisi Jumalaema kiriku haritorn alla kukub,“ kirjutab autor. Inimesed karjuvad, nutavad ja seejärel mitu minutit täielik vaikus. Seni oli Notre-Dame autori jaoks vaid kujutised, ajalugu ja kirjandus, sel õhtul on ta kivi ja puit. Inimesed loodavad, et ohvreid ei oleks. Haritorni kukkudes on järg ilmselt kogu katuse käes. Tuhat ruutmeetrit katust on tules, põleb Prantsusmaa kõige kaunim talastik, la foret, koos sarikate ja fermidega; see pärineb XII sajandist ja selle ehitamiseks kasutati sajanditevanuseid tammepuid. Ajalugu lõõmab. Tuletõrjujad võitlevad tulega kaheksa tundi ja kell 23.35 teatatakse, et fassaad ja müürid on kindlalt päästetud.

Teises peatükis „Visioonid“ kinnitab autor, et ladinakeelse väljendi horribile visu (jube vaadata) lummus valitseb sel õhtul täielikult. Ta meenutab romaani „Jumalaema kirik Pariisis“, mille 5. peatükis kiirustab rahvahulk vaatama Quasimodot. Nüüd seistakse kaldapealsel ja vaadatakse ahnelt laastamistöö edenemist, et mitte magada maha hetke, mil katedraal muutub varemeteks – soovida, et kunagi tulevikus võiks öelda: „Ma olin seal.“ Adrien Goetz lisab, et mõne päeva eest olid liikvel pildid, kuidas katedraalis XIX sajandi kujud maha võeti ja Perigueux’ töökotta viidi, kuid peale autori huvitas see väheseid. Adrien Goetz on XIX sajandi kunstile spetsialiseerunud ajaloolane ja tema vaatas neid suure huviga, teadmata, milliseks sümboliks need kujunevad.

Inimesi tuleb pidevalt juurde, kuid palju on neid, kes seda kurba sündmust ei filmi. Vaadatakse, oodatakse, palvetatakse, maailmast saadetakse toetussõnumeid, kuid keegi ei tea arhitekti nime, kes XII sajandil Notre-Dame’i lõi. Kell 23.35 esineb Pariisi peapiiskop ja seejärel Prantsusmaa president.

Järgmises peatükis räägib autor sellest, kuidas järgmisel päeval kuulutasid ajakirjanikud televisioonis, et tegemist on imega: kirikuplatsilt vaadates kõrgub fassaad endises ilus. Pärast tulekahju on ehitis väga nõrk: seinad, mille paksus on kohati oma kuuskümmend sentimeetrit, on veel ohus, mõned osad ristlöövi otstses on rasked ja võivad kõikuma lüüa. Talastik on kadunud, aga kivid?

Osaliselt keskajast, osaliselt XIX sajandist pärit mört võib käituda ettearvamatult. Enne kui taastamistöödeks vajalikud tellingud püstitada, tuleb iga seina eraldi uurida. Ehitis, mis näib „päästetuna“, peab jääma range järelvalve alla ja selle seisundi hindamine võtab kuid. See, et fassaad on püsti, ei tähenda, et mingeid muid avariisid ei või juhtuda. Haprad detailid on vaja kinni katta. Ja mis saab siis, kui puhkeb äike või sajab paduvihma? Seejärel räägib autor meile Notre-Dame’i haritornist, selle ajaloost ja sünnist, saame lugeda, kes oli Viollet-le-Duc, kes oli fotograaf Charles Marville, kes oli Charles Negre, mis on Stryge, mis oli kaasas Meryoni gravüüriga aastast 1853, mis on saanud inspiratsiooni hoopis Victor Hugo romaanist. Saame lugeda sellestki, kuidas katedraal XIX sajandil päästeti, sest tööd katedraaliga said lõplikult valmis alles 1865. aastaks. Saame teada sedagi, miks nimetab raamatu autor Victor Hugo legendaarset romaani „Jumalaema kiri Pariisis“ „kujutiste romaaniks".

Raamatu neljas peatükk on „Katedraalide ja tulekahjude aeg“, mida alustab Goetz sedasi: „Tänu kujunditele on katedraal nii keskaegne kui ka romantiline. Ta on lahutamatult XII sajandi šedööver ja XIX sajandi šedööver. Ta on gootika ja romantism, riiklik ja rahvalik. See, mis põles oli fundamentaalne duaalsus.“

Seejärel peatub autor Notre-Dame’i ehitamisel ja meenutab meistreid, kes olid selle katedraali rajamisega seotud. Pärast seda mainib autor ka seda, et Louvre’is on tuletõrjujad kohal ööpäevaringselt, Notre-Dame’is polnud seda ette nähtud. 17. märtsil, mõni nädal enne Notre-Dame’i juhtumit puhkes tuli Saint-Sulpice’i kiriku ühes ristlöövis. Pariisi tuletõrjujad reageerisid õigeaegselt, tulekahju põhjust ei suudetud välja selgitada. See kirik on Pariisis üks suurimaid ja nii räpane, nii halvasti hooldatud... Autor viitab sellele, kuidas 1988. aastal oleks ehitustööde ajal peaaegu puhkenud tulekahju Amiens’i katedraalis, praegu käivad hiiglaslikud tööd Rahvusraamatukogu Richelieu tänava majas, kus veel kümmekond aastat tagasi kasutati 1930ndatest aastatest pärit elektritransformaatoreid. Töödele kulub suur hulk raha, aga see on hädavajalik, et leekides ei häviks Victor Hugo käsikirjad – sealhulgas „Jumalaema kirik Pariisis“, Goya gravüürid, „Don Giovanni“ autori partituur või Hosroesi karikas, mida võibolla on käes hoidnud Karl Suur. Prantsusmaa aarete seas on ka espriiga katedraalid. Goetz lisab, et Luneville’i lossis põles 2003. aastal ühe ööga maha üks Euroopa kaunimaid raamatukogusid. Turinis mäletavad kõik 1997. aasta tulekahju Saint-Suaire’i kabelis, 2018. aasta septembris laastas tuli Rio de Janeiro rahvusmuuseumi, mis oli kultuuriline katastroof ning mille tekitatud kahju ajaloole ja etnoloogiale ei ole siiani suudetud hinnata. Täielikult või osaliselt hävinud katedraalide, muuseumide ja raamatukogude kirjeldus võib täita kogu raamatu, mis ühtlasi jutustaks pärandi kaitsmise edumeelse idee kujunemisest.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, milles selles raamatus veel juttu on, kuid autor peatub pikemalt Victor Hugo’l, tema romaanil „Jumalaema kirik Pariisis“, Notre-Dame’i ajalool, mis viib lugeja aastasse 1163, kui piiskop Maurice de Sully alustas ehitust, juttu on ka Napoleon I, kes oli tõeline Notre-Dame’i ümbekujundaja. Autor meenutab sedagi, et katedraalis on austust avaldatud kõige väärikamatele: 1970. aastal Charles de Gaulle’ile, 1974. aastal Georges Pompidoule, 1996. aastal Francois Mitterrand’ile. Katedraalis on käinud ka kõrged vaimulikud – Pius VII, Johannes Paulus II, Benedictus XVI. 2015. aastal 15. novembril pärast terrorirünnakuid helistati Notre-Dame’is, Prantsusmaa ajaloolises kirikus hingekella nii neile, kes usuvad taevaseid jõude, kui ka neile, kes ei usu.

Autor räägib pikemalt ka haritornist, Notre-Dame’ist ja katoliiklastest, viimastes peatükkides arutleb Goetz selle üle, kuidas hoida katedraali elus tulevikus, ja sellest, kas rekonstrueerida, üles ehitada, parandada või restaureerida.

On ilus lõpetada seegi lugu väljavõttega raamatu viimasest peatükist: „Victor Hugo taastas katedraali hinge. Tema raamatuga algab hinnalise pärandi olemasolu teadvustamine, kõigi katedraalide restaureerimise vajaduse tunnetamine, minevikuga tegelemine, tuleviku väärtustamine.

Arno Saar „Lumi lume all. Marko Kurismaa teine juhtum“ (Tänapäev)

Tallinnas teavad kõik, et Kopli vanade barakkide kant on kui eikellegimaa, narkoärikate, kodutute ja kurjamite kuningriik. See on elamiseks kole koht, aga suremiseks veelgi koledam. See tüdruk kinnitaks seda, kui ta saaks rääkida. Aga tüdruk ei räägi ‒ ta on surnud. Tema laip leiti õues vedelevalt diivanilt öösel sadanud lume alt. Komissar Kurismaale meeldib lumi väga, aga mitte siis, kui see katab kõik jäljed ja niidiotsad. Talle meeldib lumi, mis krudiseb suuskade all, mitte lumi, mille all lebab noore naise surnukeha.

Samal ajal kui lumi Eestimaa külmas talves aina langeb, alustab Kurismaa ajaga võidu jahti kurjategijale, sest võib olla veel teisigi tüdrukuid, kelle elu on ohus. Kuid paistab, et ikka jääb midagi märkamata, sest alati, kui ta tõele liiga lähedale jõuab, kaovad otsad vette. Ja siis Marko mõistab − lumi ei ole selles juhtumis tema vaenlane, vaid hoopis liitlane.

Salapärase Arno Saare nime taga peitub tuntud itaalia kirjanik Alessandro Perissinotto, kes on öelnud: „Üks osa minust soovis väga veel mõne kriminulli kirjutada. Selle osa nimi on Arno Saar.“

Ma arvasin, et loen sel suvel läbi ühe krimka, et aitab ühest küll. Selleks oli inspektor Morse’i juhtumite sarjast ja Colin Dexteri kirjutatud “Näitsik on surnud”. Kirjutasin sellest üsna hiljuti ka siinses blogis. Kuid võta näpust – otsustasin käsile võtta ka teise krimka ehk Arno Saare “Lumi lume all. Komissar Marko Kurismaa juhtumid”.

Põhjuseid oli selleks mitmeid – autoriks Arno Saar, täitsa ju eesti nimega mees, kuid ei ole eestlane, hoopis itaallane on ehk Alessandro Perissinatto, kelle kohta lugesin, et ta armastab Eestis iga nurka ja nurgatagust, ujub suviti Peipsi järves ja suusatab talvel Pirital, käib Kalma saunas ja unistab, et elab ühel heal päeval Kalamaja puitmajas, kusjuures nii suusatamisest, Kalamaja (Kopli) kandist ja puitmajadest on selles raamatus juttu, sest elab ju ka raamatu peategelane komissar Marko Kurismaa vanalinna puitmajas. Vägagi põnev.

Teiseks põhjuseks see, et raamatus toimetavad tõepoolest Eesti politseinikud, komissar, ülemkomissar ja inspektorid, ja ka sündmused toimuvad Tallinnas, Koplis. Kolmandaks põhjuseks see, et Arno Saare esimest komissar Marko Kurismaa juhtumite sarja raamatut “Tallinna rong” kiideti väga, ja nii ei jäänud ka mul muud üle, kui alustada lugemist selle sarja teisest raamatust.

Ma usun, et vajalik oleks kindlasti ka see Kurismaa juhtumite sarja esimene raamat läbi lugeda, siis saaks sellest huvitavast ja nutikast peategelasest rohkemgi teada, kuid ka selles osas saab teada mitmeidki olulisi asju – nagu mainisn, elab veidi üle viiekümnene komissar Kurismaa Tallinna vanalinnas vanas puitmajas, ta olnud nooruses tubli suusataja, kes peaaegu pääses ka Nõukogude Liidu koondisesse, talle meeldib palju liikuda, ta harrastab kepikõndi isegi talvisel ajal, ta põeb narkolepsiat, mistõttu on tal probleeme magamise ja unega, ta räägib ja loeb vabalt vene keeles (selles raamatus on Kurismaal käsil Tšehhovi “Palat nr 6”, mis viib lugeja sündmuste juurde psühhiaatriahaiglas) ja ta peab suhtlema ka Valgevene politseiga, rääkimata Valgevenest pärit prostituutidest, kes mängivad selles loos olulist rolli, tal on suhe endast noorema inspektoriga, kel nimeks Kristina Luup (selles osas teevad Kurismaa ja Luup juhtumi lahendamiseks koostööd), ja ka seda, et Kurismaa isa on olnud ka kuulus keeleteadlane, kes pidanud viibima vangis Siberis.

Sellised pisikesed ja põnevad detailid, mis teevad peategelase igati sümpaatseks, ja Arno Saarel on oskus neid väikesi detaile väga huvitavalt välja tuua, neist kirjutada. Autori kirjutamisstiil on tõepoolest heale krimkale vääriline, siin on huvitavat dialoogi, mõtteid elust enesest, inimlikke suhteid, oskust anda edasi tõelist Eesti talve, milles on nii külma ja palju lund, ning palju muud põnevat. Lugedes tekkis minus tunne, et sellest raamatust saaks igati huvitava kuuldemängu raadiosse (neid kriminaalseid kuuldemänge on ikka ja jälle väga hea kuulata) või filmi telesse/kinolinale. Ma kujutan ette, et Marko Matvere mängiks ka Marko Kurismaa osa suurepäraselt.

Sündmused saavad alguse Kopli poolsaarel. Oli külm ja lumine talvehommik. 83-aastane Jaak Israel jalutas koos oma hagijaga, kel nimeks Kelev (veidi hiljem saame teada, et heebrea keeles tähendab “kelev” koera). Siin on juttu trammide lõpp-peatusest, mereakadeemiast ja Nikolai kirikust. Autor kirjeldab väga nappide vahenditega, kuid ülimalt oskuslikult seda mahajäetud ja üsnagi räämas piirkonda – ta nimetab seda lausa Tallinna nukraimaks piirkonnaks. Need, kes seda kanti teavad, tunnevad need kirjeldatud kohad kergesti ära, nagu ka veidi hiljem ka Balti jaam, millest komissar Kurismaa ja inspektor Luup autoga mööda sõidavad.

Ühel hetkel keeras hagijas kõnniteelt eemale. Koer jooksis lähemale lumehunnikule, mis oli teistest suurem ja korrapärase kujuga. Tegu oli umbes kahemeetrise rööptahukaga. Lumehunniku taga oli pooleldi hüljatud puitmaja külg, lisaks veel peaaegu uued liumägi ja kiik. Jaak Israel imestas, et sellises kohas on uued mänguasjad lastele.

Vanataat sumpas läbi lume koera juurde ja märkas, et lumisest tahukast paistis välja kellegi lillakas, paljas käsivars, mille peale lumi ei tahtnud pidama jääda, sõrmeküüned olid lakitud. Siinkohal saame teada, et Jaak Israel oli kümneaastaselt olnud kinnipeetu Klooga koonduslaagris ja üks väheseid, kes eesti juutide hävitamise üle elas, mistõttu ta teadis, et lillakas värv tähendas vaid üht – see keegi, kes oli lumehunniku all, oli surnud. Mees valis hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefonis 112 ja jäi politseid tulekut ootama. Nagu näed, siis juba raamatu alguses on autori poolt oskuslikult välja toodud pisikesi detaile, mis krimiloo huvitavaks ja usutavaks teevad – Klooga koonduslaager, hiigelsuurte nuppudega mobiiltelefon jne.

Seejärel kohtume juba komissar Marko Kurismaa ja noore inspektori Kaspar Männiga. Mänd sisenes komissari kabinetti. Komissar oli arvutis midagi tegemas. Kurismaa tõdes Männile, et ta vaatab palju aastaid on tal vaja töötada ja kas ta saab oma pensioniga Eestis elatud või peab kolima mõnda kolmanda maailma riiki. Mulle tundub, et kirjanik tunneb seda meie elu-olu ikka hiiglama hästi, sest eks ole ju palju teisigi 50-aastaseid ja vanemaid eestlasi, kes sama asja pärast muret tunnevad. Seekord ei suutnud ka Kurismaa päris täpselt numbreid paika saada, kuid Mänd on tulnud ülemuse juurde teatama Koplis leitud noore naise elutust kehast. Kurismaa ja Mänd istusid autosse, kaasa läks ka kohtuarst Siimo Kink. Sõit Koplisse võis alata.

Koplis kaevati lume alt välja noore naise surnukeha. Komissar otsustas minna kontrollima lähimaid mahajäetud puitmaju. Puitmaja-teema on autoril ikka sügavalt hinges. Autor viitab siinkohal Kaevuri tänavale, kuid ka tänavatele, mil nimeks Liin number 1, 2, 3, 4 ja 5. Autor tõdeb – ei mingeid nimesid, vaid armetud numbrid. Ühest neist majadest leidis komissar võõra mehe, kes komissari nähes teise korruse aknast alla hüppas. Võõras mees tegi seda sedavõrd õnnetult, et lõi oma pea lume all (ja jälle see lumi) olnud auto velje vastu. Komissar läks meest lähemalt vaatama – võõras hingas, kuid ta peast tuli verd.

Edasi liigume juba ülemkomissar Kaljo Kuslapi kabinetti, kus Kurismaa juhtunust aru andis. Aknast alla hüpanud meheks osutus kuritegeliku taustaga soomlane, kes oli nüüd haiglas. Ta ei olnud teadvusele tulnud, kuid ta elu polnud ohus. Lugeja saab teada sedagi, et Kuslap on küll Kurismaa ülemus, kuid nad olid ka vanad sõbrad, kes olid samal ajal politseiakadeemias õppinud. Kurismaa tahaks minna surnukuuri, et doktor Pärnalt leitud neiu kohta infot saada. Kuslap palus tal kaasa võtta ka inspektor Kristina Luup, kes oli lähisuhtevägivalla osakonna juht. Naine oskab ja suudab suurepäraselt ka pressiga suhelda, mida Kurismaa väga oskuslikult ei tee.

Juba hetk hiljem saab lugeja teada, et Kurismaa on Luubiga lähedase suhtes, millest töökaaslased ei tea või kui teavad, siis sellest ei räägita.

Doktor Pärn ootas Kursimaad ja Luupi haigla lahkamisruumis ja ta kutsus leitud noort naist Kopli tüdrukuks. Doktor kinnitas, et noor neiu oli paljakäsi kägistatud. Kindlaks oli tehtud seegi, et noor naine oli olnud ka sugulises vahekorras, sest vagiinast leiti üsna palju ka spermat. Kas tegemist võis olla halvasti lõppenud seksimänguga, kas neiu võis olla prostituut? Juba samal õhtul toimus politsei pressikonverents. Inspektor Luup rääkis ajakirjanikele juhtunust, kuid infot esialgu üsna vähe. Aktiivseks küsijaks on sümpaatse välimusega Kristjan Tamm, kes on autori sõnul olnud fotograaf, kuid nüüd pidas mees blogi, ta edastas seal ka igasugu põnevaid uudiseid ja tal oli väga palju jälgijaid. Veidi hiljem kutsub Kristjan Tamm inspektor Luubi teatrisse, kuid Kristina loobub kutsest.Üsnagi kahtlane tegelane see ajakirjanik.

Politsei oli otsustanud kaasata ka ajakirjanduse, et teha kindlaks tapetud noore naise isik. Politsei avas ka vihjetelefoni, kuhu esialgu tuli igasugu jama. Kurismaa sai teada, et tapetud neiul olid jalas aluspüksid, millel kiri "GUM Minsk", mis viitas Valgevenele. Kurismaa üritas saada kontakti oma tuttavaga Valgevene miilitsas, kuid selgus, et see mees enam seal ei töötanud. Uus mees miilitsas oli ülbe ja koostööst huvitatud ei olnud. Nii hakkas Kurismaa läbi töötama erinevaid Valgevene eskorttüdrukute ja prostituutide veebisaite, ja neid oli palju. Seetõttu andis Kurismaa selle töö üle inspektor Männile. Las noorem mees toimetab.

Kurismaa ettepanekul uuritakse Koplis tüdruku leidmise kohta veelkord – veelgi sügavamalt lume alt, sest oli ju lund kogu aeg ka juurde sadanud. Lõpuks leiti ka auto rehvijäljed, mis viitasid suuremat tüüpi maastikuautole.

Mänd andis Kurismaale teada, et leidiski mõrvatud neiu ühelt veebisaidilt. Eskorttüdruku nimi oli Sonja (või oli see lihtsalt hüüdnimi), kellel oli ka “paariline”, kel nimeks Natali. Ja nagu veidi hiljem selgub - neid eskorttüdrukuid oli Valgevenest siinmail veel. Lõpuks tuli asjalik vihje ka politsei vihjetelefonile, mida Kurismaa läks Koplisse kontrollima. Üks venelanna oli arvataval mõrvaööl kuulnud ja näinud selles kandis liikumas uhket autot. See oli pikk ja madal, eresinist värvi, ja kummaline oli see, et auto ei teinud müra nagu polekski sellel olnud mootorit. Elektriauto?

Siinkohal peaksin tegema vist pausi, sest muidu räägin Sulle kõik ära, ja mis krimka lugemine see sel juhul oleks.

Iga juhul on uurimine põnev, Kurismaa ja Luup peavad käima pubides, ühes bordelli-laadses asutuses, komissaril õnnestub ka pudeliga vastu pead saada, nii et pilt taskusse läheb, on kübe tagaajamist ja tulistamist, jälgimist ja jälitamist, ümbekehastumist, selgitatakse välja auto, millest eelpool rääkisin (tegemist uhke maasturiga, millel all Hispaania firma rehvid, kuigi mängus on veel ka valget värvi kaubik, ja sõiduauto Tesla), mängus on mitmedki kahtlusalused (rikaste ja edukate pojad, üks neist lausa ülemkomissari poeg, ja eks neid ilusaid ja edukaid kahtlusaluseid on veelgi, üks endisest tennisistist ameeriklane), kuni lõpuks tabatakse need, kes kuritöös süüdi on. Tegevus toimub nii vanalinnas, sadama lähedal, Maarjamäel, käime ära ka Viinistul ja kaugemalgi.

Väga põnev lugu, väga hästi ja kaasahaaravalt kirjutatud, igati usutavad tegelased ja peategelased, mistõttu on raamatut üsna raske käest panna, sest tahaks ju teada saada, kes selles jubedas kuritöös süüdi on. Ja mulle tundub, et nüüd peaks vist minema hankima ka Marko Kurismaa juhtumitest rääkiva sarja esimese raamatu. No ja seda tahaks ka teada, kas neid juhtumeid tuleb veel...

Stefanie Taschinski „Caspar ja Unustuse Meister“ (Pegasus)

„Iga viiekümne aasta tagant peab pere noorim laps igavesti Meistrile kuuluma. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki.“

Algul arvab Caspar, et tegemist on halva unenäoga. Uusaastaööl kaob tema väike vend Till jäljetult ja nukunäitlejatest vanemad ei mäletagi äkitselt enam oma nooremat poega. Caspar saab teada, et selle põhjuseks on üks ammune leping ja et Tilli hoitakse koos teiste lastega vangis. Otsustavalt asub ta venda otsima ja satub lõpuks Memoriasse. Aga selleks, et Tilli päästa, tuleb tal võidelda mitte ainult salapärase Meistri, vaid ka unustamise vastu ...

Kas oled mõtelnud kunagi selle peale, et mida aasta edasi, mida aasta vanemaks, seda rohkem me kipume ka unustama. Unustama igapäevaseid asju, unustame asju maha, unustame oma sõpru, unustame palju muudki. Ka selles raamatus on juttu unustamisest, mitte päris küll tavapärasest, aga mis juhtub siis, kui isa ja ema on sunnitud unustama oma lapse!

Selle põneva, müstilise ja muinasjutulise raamatu alguses on selline mõttetera: ei hävine öös ega valguses see niit, mis on minu võimuses. Läbi aegade niiti kedratud, Memoria aare see võrratu. Etteruttavalt võin öelda, et raamatut lugedes saad teada, millisest niidist käib jutt, ja mis koht see Memoria on.

Loo algus viib meid teatrisse, nukuteatrisse. On talv, sajab lund. See on raamatu peategelase Caspari vanemate nukuteater ning valmimas on uus lavastus „Noa“, mille piletid olid juba mitme nädala eest kõik välja müüdud. On kiire aeg, eriti vanematel. Caspar loodab teatris abiks olla, kuid tal tuleb tegeleda hoopis oma kuueaastase väikevennaga, kel nimeks Till. Ka tema on selle loo üks peategelastest. Raamatu alguses saame tuttavaks ka Caspari 13-aastase õe, Gretaga, kes peab vanematel abiks olema.

Caspar loodab, et kui ta vanematele appi minema ei pea, siis äkki õnnestub tal abistada teatri töökojas toimetavat Antonit, sest Caspar jumaldab puidust nikerdamist, kuid ei, tema ülesandeks on valvata väikevenda. Siinkohal pean mainima, et tegelikult hoolib Caspar oma väikevennast väga palju, kui raamatut edasi loete, siis saate sellele ka kinnituse.

Raamatu alguses on ka huvitavaid mõtteid nukuteatrist. Eks me ole vist kõik ju vähemalt korra nukuteatris käinud (oma lapsepõlvest mäletan, et nukuteatris sai ikka päris sageli käudud), ja tegelikult on see üks müstiline ja salapärane paik. Selgub, et hea nukunäitleja suudab nukku niimoodi käsitseda, et selle liikumine paistab täiesti loomulik. Caspari isa, Kolja Winter, oli üks parimatest nukunäitlejatest. Uue etenduse uued nukud olid papist, kandiliste nägude ja kehaga, need võisid olla kuni kahemeetrised ja võlusid lavale maagilise vaatemängu. Ajakirjandus kiidab, lausa ülistab uut etendust ja uusi nukke. Caspari isa ja ema oldi saanud eelmise tüki „Natzman“ eest isegi kuningliku teatriakadeemia suure auhinna!

Kuna Caspar ei saa sel päeval teatris abiks olla, siis on tal ikka ja jälle tunne, et ta ei kuulu enam õieti sellesse perekonda (see pole muidugi tõsi), kuigi Anatol kinnitab poisile, et perekond on oluline. Ja seda see selles loos tõepoolest ka on. Nii lähevadki Caspar ja Till uisutama, sest väikevend on seda juba tükk aega nurunud ja palunud. Minnakse uisutama kanali peale, kuid ühel hetkel tunneb Caspar, et keegi oli tema seljakoti kallal! Varas! Kes tahaks tema seljakotti varastada! Till märkab, et see oli keegi tüdruk, kuid kas ta tõepoolest tahtis seljakotti varastada?

Kanalil uisutamine on lõbus ja vahejuhtum seljakotiga läheb meelest, kuid koju tulles avastab Caspar seljakotist virna rohmakalt hakitud puutükke, mis olid nööriga kõvasti kinni seotud. Kummaline on see, et mõnda puutükki oli keegi nikerdanud, teisi jällegi oli värvitud. Kindlasti mitte ei olnud need kaminapuud. Caspar ja Till uurivad puutükke lähemalt ja selgub, et nende ees on liigendnukk, kellel pole pead.

Veidi hiljem tahaks Caspar puutükid minema visata. Kuid ta ei suuda seda teha. Ah jaa, üks tegelane veel. Saame tuttavaks ka harakaga, kel nimeks Elsa. Igati nutikas lind, kes elab ja toimetab Anatoli töökojas, kellele Till üritab erinevaid sõnu õpetada. Ja midagi on harakas selgeks ka saanud. Tundub, et ka harakale ei meeldi need seljakotis olnud puutükid. Ka Anatol soovitab puutükid hoopis ahju visata. Miski on nendega väga viltu. Seejärel saame lugeda ka vahvat muinasjuttu, milles tegutseb suur punane lõvi. Greta jutustab seda Tillile, kuid ka Caspar saab sellest loost osa. Caspar nii hea jutustaja ei ole kui õde, kuid ta hoiab selle muinasjutu meeles ja see lugu etendab selles raamatus veel väga tähtsat osa!

Järgmise päeva hommikul toimetas Caspar teatri vestibüülis asuvas kassas. Tal olid kaasas ka seljakotist leitud puutükid, mistõttu alustab ta puunikerdamisega, kui äkki siseneb vestibüüli hiiglaslik mees. Ta oli nii suur, et täitis kogu ukseava, mehe hääl kõlas nagu liivapaber ja ta soovis osta piletit õhtusele etendusele. Caspar märkas sedagi, et mehel oli must silmaklapp ja suus kuldhammas. Peaaegu nagu mereröövel! Casparil selleks õhtuks piletit pakkuda polnud, sest etendus oli ju välja müüdud. Mees pakub poisile tuhandekroonist rahatähte, mille harakas noka vahele haarab ja minema lendab. Õnneks saab Caspar rahatähe haraka käest kätte ja annab mehele tagasi. Mees osutab ka Caspari puutöö peale ja tõdeb, et Caspari meisterdatud nukunägu tuletab kangesti meelde tema väikevenna Tilli nägu! Caspar peab mehega nõustuma, kuidas teab mees, et tal on väikevend ja et väikevenna nimi on Till! Hetk hiljem ulatab mees Casparile noa. See sobib poisi pihku kui valatult. See on täiuslik nuga. Poiss paneb tera puu külge. Nuga lõikab kergelt puud. Poisil on tunne, nagu järgiks see millimeetrid täpsusega tema liigutusi, lausa tema mõtteid. Puutükk hakkab võtma tõepoolest Tilli nägu. Mees tõdeb, et ta laenab seda nuga Casparile, kuid tuleb õhtul enne etendust sellele järele. Samal päeval märkab ka Caspari ise poja puutööd ja nüüd oli see nikerdatud pea tõepoolest väikevenna nägu! Isa ütleb, et võiks arvata, et see nukk hingab.

Kui õhtune etendus läbi saab, kiirustab perekond õue, sest käes on ka aastavahetus. Kõik on rõõmsad, kuid juba järgmisel hommikul võtavad asjad hoopis tõsisema pöörde.

Caspar ärkab hommikul, kõik näib olevat igati hästi, kuni selgub, et Till on kadunud. Kõige hullem on see, et Tilli toa asemel on kolikamber! Isa ja ema ei tunne mitte ühtegi Tilli! Kas Till on Caspari uus klassivend, küsivad nad! Vanemad on Till unustanud! Isegi vanadelt fotodelt on Till kadunud! Caspar mäletab Tilli ja ta on mures, ka õde näib väikevenda mäletavat. Caspar küsib ka Anatolilt, kes näib samuti mäelatavat, kuid mees tõdeb, et mõnikord on kergem unustada kui otsida!

Caspar otsustab hakata asja uurima, väikevend tuleb üles leida. Caspar leiab Anatoli töökojast salakambri, kus on mitmeid vanu kroonikaid – nüüd on Anatol sunnitud Casparile asjaoludest veidi rääkima. Selgub, et Winterite perekonda seob leping Meistriga, iga 50 aasta järel tuleb anda Meistrile pere noorim laps – tüdruk või poiss. Perekond peab ta unustama nõnda, nagu poleks teda iial sündinudki. Aastate jooksul on kadunud 7 last, kuid Anatoli suguvõsa – Collodid, on olnud nukunäitlejate perekonna teenistuses, nad on olnud mälestuste hoidjad. Nad teavad, mis on juhtunud ja juhtub, kuid nad ei saa kunagi saatuse kulgu peatada. Anatolil on siiski üks idee – ta ulatab Casparile pitserilaki ja palub tal sulavat vaha vaadata ja oma venda meenutada. Valatakse uus pitser, millel on süda, mõõk ja kroon. Kas on see vapp? Kus selliste märkidega vapp asub? Kui leida sellise vapi asukoht, kas seal ongi Till?

Üks oluline asi veel – Greta kingib vennale kitsa punutud rõnga, mis tehtud tüdruku juuksekarvadest. Ei Caspar ega lugeja suuda esialgu mõista, et sellisest väiksest talismanist võib hiljem olla väga-väga suur abi!

Caspar ja Greta lähevad Tilli Kopenhagenisse otsima. Kas Caspar suudab väikevenna leida? Mis juhtub siis, kui Caspar ja Greta on sunnitud otsinguil lahku minema?

Igal juhul leiab Caspar väikevenna, kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Lugeja saab teada, mis koht on Memoria. Kus see asub. Kes on see salapärane ja üsna õudne Meister või kui täpne olla – Unustuse Meister. Miks on tema juures veel väga palju lapsi? Mis tööd lapsed teevad? Mängus on röövikud, liblikad, siidiniit ja palju muud müstilist ning põnevat. Miks on lastel pea küljes niidid? Kas Caspar unustab Memorias kõik selle, mis on olnud? Või suudab ta üle mängida Unustuse Meistri enda? Selleks on vaja ka abi, nii väljastpoolt kui ka seestpoolt.

Selline põnev lugu see „Caspar ja Unustuse Meister“. Kaasahaaravad ja põnevad sündmused, palju müstilist ja muinasjutulist, lahedad peategelased ja teadmine, et sõpradest ja perekonnast võib ikka ja alati abi olla.

Katherine Applegate „Soovipuu“ (Varrak)

„Puud ei oska nalja visata, aga kahtlemata oskavad nad lugusid jutustada ...” Selle tammepuu nimi on Punane ja tal on palju aastaringe. Ta on piirkonna soovipuu: inimesed kirjutavad oma soovid riideribadele ja seovad need Punase okste külge. Ühes varesest sõbra Bongo ja teiste loomadega, kes Punase õõnsustes elutsevad, peab soovipuu naabruskonna üle vahti. Võiks arvata, et Punane on näinud kõike. Aga ühel päeval kolib piirkonda uus perekond. Sugugi mitte kõik ei ole nende vastu külalislahked ja Punase roll soovipuuna muutub olulisemaks kui kunagi varem.

Naljakas, sügavmõtteline, nüansirikas ja südamlik – auhinnatud USA lastekirjaniku Katherine Applegate’i raamat „Soovipuu” on kirjutatud ootamatust vaatepunktist ja suure soojusega.

Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endasse haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised. See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa. Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu. Ja veidi veel algusest, sest see on sedavõrd imeline:

“Mõne inimesega puud tegelikult räägivad, sellisega, keda me usaldusväärseteks peame. Me räägime ulakate oravatega. Me räägime töökate tõukudega. Me räägime erksavärviliste päevaliblikate ja tagasihoidlike ööliblikatega. Linnud? Nemad on oivalised. Konnad? Torisevad küll, aga südame poolest on nad head. Ussid? Kohutavad keelepeksjad. Puud? Ma pole kohanud ühtegi puud, kes poleks mulle meeldinud.”

Meie peategelane on hämmelduses, et loodusõpetuse tundides ei iitsata puude kõnevõimest, kuid süüdi on arvatavasti õpetajad, sest ilmselt nad ei tea, et puud suudavad rääkida.

“Puud ei oska palju rääkida. Kuid lugusid jutustada oskame küll. Ja kui te kuulete vaid lehtede sahinat, ärge muretsege. Enamik puid ongi endassetõmbunud loomuga”.

See on imeline, kuidas kirjanik annab edasi kauneid mõtteid puude maailmast, loodusest. Hakkadki mõtlema, et lehtede sahin võibki olla puude jut, tasub vaid kuulata. Igaüks võib kuulda selles midagi olulist.

Seejärel saame teada, et selle rääkiva/jutustava puu nimi on Punane. Ta kinnitab, et võib olla on ta meiega kohtunud, sest ta on tammepuu algkooli juures. Olen kindel, et paljudel meist on algkooli või keskkooli juures tammesid olnud. Punane lisab, et ta on suur, aga mitte liiga pirakas. Suvel annab mõnusat varju ja sügisel on ilusat värvi. Raamatu alguses “pikib” kirjanik väga oskuslikult oma loosse põnevaid teadmisi ka loodusõpetusest – saame teada, et Punane on sordi poolest punane tamm ehk põhjatamm, ladinakeelse nimega Quercus rubra. Punased tamed on Põhja-Ameerikas üks levinumaid puuliike. Selle raamatu sündmuste kandis pidi oleme neid sadu, kes surub oma juuri mulla sisse nagu võrgukudujate kamp.

Punane kinnitab, et kõikide punaste tammede nimi on Punane. Samamoodi on iga suhkruvahtra nimi Suhkur. Kõigi kadakate nimi on Kadakas. Puude maailmas pidavat asjad niiviisi lihtsalt käima, sest neil pole üksteise eristamiseks nimesid vaja. Meie loo Punasel on tegelikult ka üsna mõnus huumorimeel olemas, no näiteks, kui ta ütleb, et lugeja võiks kujutleda klassi, kus kõigi laste nimi on Melvin, õpetajal oleks hommikuti üsna keeruline puudujaid kirja panna.

Edasi saame lugeda, et sõbrad kutsuvad meie peategelast Punaseks ja ka lugeja võib seda teha. Ümbruskonna inimesed on teda pikka aega kutsunud hoopis Soovipuuks. See olevat alguse saanud ajal, kui Punane oli tilluke, kuid ambitsioonikas taimehakatis. Punane kinnitab, et see on üsna pikk lugu, kuid iga aasta esimesel maikuu päeval tulevad inimesed tervest linnast kokku, et puu külge riputada paberitükke, lipikuid, riideribasid, lõngajuppe või isegi spordisokke. Igaüks neist asjadest kehastab kellegi unistust või lootust või igatsust. Selgub, et soovipuudel on pikk ja austusväärne sajandite taha ulatuv ajalugu. Iirimaal on neid palju, peamiselt viirpuud või vahel ka saared. Kuid soovipuid võib leida tervest maailmast. Soovipuu peab olema usaldusväärne, sest inimesed räägivad puudele igasuguseid asju. Nad teavad, et puud kuulevad. Punane kinnitab, et mida rohkem puu kuulab, seda rohkem ta õpib.

Seejärel saame tuttavaks Trummikesega. Varesega, kes on Punase kinnitusel tema parim sõbranna. Selgub, et Punane on optimist, Trummike pigem pessimist. Trummikesele meeldib neljast põhikooliõpilasest koosnev rokkbänd, mis harjutab garaažis. Muusikariistadeks akordion, basskitarr, tuba ja bongotrummid. Üsna põnev koosseis, kuid Trummikesele meeldib garaažikatusel istuda ja end muusika taktis õõtsutada.

Trummikesega oleme tuttavaks saanud, kuid tegelasi on raamatus veel mitmeid. On lapsi, täiskasvanuid, loomi, igal ühel on täita mingi roll Punase elus ja saatuses.

Kuid korraks veel tagasi Punase juurde, kes kinnitab, et mõned puud on meessoost, mõned naissoost, ja mõned, nagu ka tema, on mõlemasoolised. Punane tõdeb, et temagta võib suhelda nagu mehega või nagu naisega. Mõlemad sobivad. Ja veel – paljusid muid, nagu näiteks Punast, nimetatakse monoöötsilisteks. Niiviisi saab lihtsalt viisakalt öelda, et samal taimel kasvavad nii isas- kui emasõied. See on ka tõendiks, et puude elu on hoopis huvitavam kui lugeja teinekord arvab.

Ilusaid mõtteid on raamatu alguses veel ja veel. Näiteks see, et puudel ja varestel on üks ühine asi – ja tegelikult on see asi looduses kõigile ühine – on reegel, et puudel, varestel ja loodusel pole ette nähtud inimestega rääkida. Punane kinnitab, et see on nende endi kaitseks, vähemalt teoreetiliselt. Ka Punane pole kunagi sõnakestki lausunud, kuid etteruttavalt võib öelda, et selles raamatus Punane rikub seda reeglit, sest seda lihtsalt on vaja.

Puu jaoks on suhtlemine täpselt sama keeruline ja imeline kui inimeste jaoks. See on päikesevalguse ja suhkru, vee ja tuule ja mulla salapärane tants, mille abil puud ehitavad maailmaga ühenduse saamiseks nähtamatuid sildu. Kuidas puud seda täpselt teevad? Punane tõdeb, et see on puude saladus, milli inimesed peavad ise välja uurima, sest Loodus jumaldab vägevaid saladusi.

Punane jutustab veel, et ta ei ole lihtsalt mingisugune puu. Ta on kodu. Ta on terve kogukond. Asukad pesitsevad ta okstel, nad kaevavad endale urud ta juurte vahele, nad munevad ta lehtdele. Punasel on ka õõnsused, kus võivad elada nii tihased kui ka hiired. Punane on pakkunud või pakub peavarju pesukarudele, rebastele, skunksidele, opossumitele ja hiirtele, ühel aastal isegi okassigade perele. Punane kinnitab, et on isegi inimesele ulualust andnud. Hetkel on Punane koduks öökullipoegadele, opossumilapsukestele ja pisikestele pesukarudele, korrapäraselt käivad Punasel külas ka skunksi järeltulijad, kes elavad Punase lähedal maja eespoolse veranda all. Ja kui oleme raamatus jõudnud selle hetkeni, kui hakatakse otsustama Punase edasise saatuse üle, siis mängivad kõik need loomad ja linnud vägagi olulist rolli, et osadele inimestele märku anda ja “mõistus pähe panna”, et kõik inimeste otsused ei ole õiged. Asju saab teha hoopis teisiti, loodus peab säilima, ükski puujuur ei jää ette majade torustikule jne jne.

Seejärel jutustab Punane lugejale veel ühest tema kogukonna liikmest, kes kolis hiljuti koos vanematega ühte neist majadest, mis Punase varju jääb. Tema nimi on Samar. Tüdruk on umbes kümneaastane, valvsa pilgu ja häbeliku naeratusega. Punane kinnitab, et Samari pilk on nagu inimesel, kes on elus liiga palju näinud. Sellise inimese pilk, kes tahaks, et maailm ta ümber maha rahuneks. Samar meeldib Punasele ja Punane meeldib Samarile. Tüdruk käib kogu aeg puu juures istumas. Samar meeldib ka Trummikesele, ja Trummike meeldib Samarile. Trummike tõi tihti tüdrukule väikesi kingitusi – monopolimängu autonupp, kuldne juuksepael, kaljapudeli kork. Punane kinnitab, et Samaris oli midagi nõiduslikku, sest isegi loomad tahtsid olla tüdruku juures, lähedal.

Ühel ööl toob Samar Punase juurde väikese, roosa riidetüki, millele on kirjutatud, et ta sooviks, et tal oleks sõber. Kui raamatut edasi loeme, siis saame teada, et Samir on moslem, kelle vastu ka selles kogukonnas on kahtlusi ja eelarvamusi. Kui ühel päeval üks vibalik poiss kruvikeerajaga Punase koore sisse sõna “lahku” kirjutab, siis tekivad sellest üsna suured “probleemid”. “Probleemid”, mis viitavad Samiri perele ja omal moel ka Punasele, sest ka Punase tulevik satub ohtu!

Punane ei mõtle siiski oma saatuse peale. Tal on eesmärgiks see, et Samar peab saama endale sõbra. Samari naabruses elab samavana poiss, nimeks Stephen. Nad käivad samas koolis, samas klassis, kuid nad ei suhtle, sest Samiri päritolu ei ole see, mis Stepheni vanematele meeldiks. Punasel on siiski plaan – Samir ja Stephen peavad saama sõpradeks. Ja see sõpradeks saamise plaan nõuab Punaselt vägagi palju, abiks Trummike ja mitmed teised loomad, kusjuures kõik see on vägagi humoorikas. Ja ühel hetkel! Ühel hetkel peab Punane lastega ka rääkima! Ta jutustab neile lausa loo, mis viib lapsed ja loomulikult ka lugeja aastasse 1848, sest siis sai Punasest soovipuu. Saame teada ühest noorest iiri tüdrukust nimega Maeve, kes oli seilanud üle Atlandi ookeani. Ta oli orb, lihtne ja tugev, aga kui Maeve naeratas, oli see, nagu paistaks päike pilvepraost. Kuueteistkümneaastane Maeve võttis vastu iga tööotsa, et elus püsida. Varsti selgus, et tal on annet haigete eest hoolitseda. Inimesed hakkasid Maeve’i käest abi saama – nii loomad kui ka lapsed. Aastate möödudes saab Maeva ümbruskonnas omaks, kuid kummalisel kombel on tal üks soov, mida ta Punasele ütleb. See oli Punase esimene soov, ja ühtlasi kõikide soovide algus.

Kuna ma olen jäänud nüüd üsna pikalt siin jutustama, siis selle ilusa soovi ma jätan juba sinu enda avastada. See soov mängib olulist rolli selles raamatus, see on ilus soov, kuid ka see ka täitus? Igal juhul on Maeve’il selles loos täita oluline roll, sest tema järglane mitme põlvkonna tagant mängib Punase elus vägagi olulist rolli.

Kuidas lugu lõpeb? Kas soovid täituvad? Kas keegi leiab kellegi, keda armastada, kas lapsed saavad sõpradeks, kas Samir peab perega ära kolima, kas Punane jääb püsima sinna, kus ta on olnud üle 200 aasta? Ilusaks lõpuks on vaja seitset opossumit, nelja pesukaru, viite öökulli, kuut skuksi, üht varest, kahte last ja üht vana päevikut, mis avab “otsustaja” silmad.

Jah. “Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.

Imelised illustratsioonid on Charles Santoso sulest.