HONNE „Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would you Do?“ (Warner Music)

Honne (kirjutatakse ka HONNE) on Briti elektroonilise muusika duo, mis tuli kokku 2014. aastal Bow’s, Londonis. Duo liikmed on James Hatcher (produtsent) ja Andy Clutterbuck (laulja, produtsent). Mõlemad mehed kirjutavad ja toodavad muusikat. 2014 ilmusid nende kaks esimest EP’d – „Warm on a Cold Night“ ja „All in the Value“. Need ilmusid firma Super Recordings alt. 2015 ilmus EP „Coastal Love“, see juba meeste oma firmalt Tatemae Recordings.

2016 ilmus debüütalbum „Warm on a Cold Night“ ja 2018 teine album „Love Me/Love Me Not“.

Clutterbuck ja Hatcher kohtusid ülikoolis ja otsustasid hakata üheskoos muusikat tegema. Bändi nimeks võeti Honne, mis on jaapanikeelne sõna ja tähendab tõlkes „tõelised tunded“.

Honne muusikalist stiili on nimetatud futuristlikuks souliks!?

2015 alustas Honne ka esinemistega, kusjuures näiteks 2015. aastal mängiti Londonis Electrowerkz’is täismajale. Sama aasta mais mängiti täismajale ka Londoni klubis The Laundry’s.

Samal aastal esineti ka BBC Radio 1 üritusel Bid Weekend Norwichis. Lisaks veel mitmed teised muusikafestivalid Suurbrirannias ja ka mujal Euroopas – The Great Escape Festival, Field Day, Calvi on the Rocks, Latitude jt. Honne oli ka Kwabs’i soojenduartist turneel Suurbritannias ja mujal Euroopas.

2016 jõudis Honne esimese stuudioplaadini „Warm on a Cold Night“. Seejärel käid esinemas Aasias, Euroopas ja Põhja-Ameerikas, sh vägagi kuulsatel muusikafestivalidel: Coachella, Lollapalooza, Oshega, Wanderland jt.

2017 aprillis avaldas Honne uue versiooni laulust „Warm on a Cold Night“, milles lõi kaasa ka USA räppar Amine. Paar kuud hiljem ilmus ka uus singel „Just Dance“.

2018 augustis ilmus duo teine album „Love Me/Love Me Not“, mille andis välja plaadifirma Atlantic Records. Ilmus ka duubel-singel „I Just Wanna Go Back“ ja „Me & You“, koostöös Tom Misch’iga. Edasi veel duubel-singlid: „Day 1“/“Sometimes“ ja „Location Unknown“ (selles lööb kaasa ka Briti lauljatar Georgia)/“306“.

2018-2019 käis Honne taaskord esinemas, seekord toimus juba maailmaturnee, mis viis neid Põhja-Ameerikasse, Euroopasse ja Aasiasse, lisaks ülesastumised paljudel festivalidel: All Points East, NOS Alive, Shaky Knees, Lollapalooza, Sziget Festival jt.

Esinemistel löövad Honne’iga kaasa ka: BEKA – taustalaul, Mo Slicks – löökriistad, Amadu Koroma – basskitar.

2020. aastal kirjutasin Sulle Honne’ uuest albumist “No Song Without You”, mis oli igati põnev ja huvitav kuulamine. See oli album, mis tuletas muusikaliselt meelde 1970. aastaid. Kuid oli sellel ka igasugu kaasaegseid saunde, ka Andy Clutterbucki hääl oli väga omanäoline ja huvitav.

22. oktoobril 2021 sai Honne’l valmis uus ja jällegi väga hea ja põnev kuulamine ehk uus album “Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would You Do?”. Pealkiri on pikk ja üsnagi väljakutsuv, mida tõepoolest teha, kui maailm nädala pärast otsa saab?

Warner Music teavitab pressiteates uue albumi kohta seda: ““Let’s Just Say The World Ended A Week From Now, What Would You Do?” on ansambli HONNE kolmas täispikk album, järgnedes kriitikute poolt tunnustatud albumitele “Warm On A Cold Night” (2016) ja “Love Me / Love Me Not” (2018). Möödunud suvel üllatas bänd fänne 14-looga miksteibiga “No Song Without You”.

Üllatused jätkuvad ka uue albumi saabumisega. Nimelt võib sellelt leida silmapaistvad koostöösinglid andekate artistidega nagu Khalid (“Three Strikes”), Griff (“Back On Top”) ja NIKI (“Coming Home”). Intelligentne laulukirjutamine ja erakordne musikaalsus löövad HONNE loomingu tõeliselt särama. Lugude kirjutamisel laenasid bändile oma oskuseid ka Sam Smith (“Back On Top”) ja MNEK (“Easy On Me”).”

Omalt poolt lisan seda, et vaatamata albumi pealkirjale, on uus album üsnagi positiivsete meloodiate ja harmooniatega. Selline ilus ja rahulik kuulamine, mis kuulaja kindlasti kuulama paneb. Mind pani kuulama küll, sest head popilikud meloodiad on alati mõnusad kuulata.

Honne katsetab igasugu põnevate helidega ja rütmilahenditega, mis kuulama panevad. Veidi on sellist fankilikku puudutust (“Idgaf About Pain”, “Dancing On A Cloud”) või lihtsalt mõnusat poppi, milles annus ka soulilikku hingamist (“Coming Home” koos NIKI’ga, lauljatari ja laulukirjutajaga Indoneesiast; plaadi nimilugu koos USA laulja ja laulukirjutaja Pink Sweats’iga; “Back On Top” koos Briti suurepärase lauljatari ja laulukirjutaja Griff’iga; plaadi lõpulugu “Heartsong”). On ka mõned raulikumad lood, mis kuulaja kõrva paitavad (“Now I’m Alone”, selles loos laulab ka Panama lauljatar Sofia Valdes või “Three Strikes”, milles laulab ka USA supertäht Khalid).

Minu enda üke lemmikutest sellel plaadil on kindlasti “Easy On Me”, milles on seda miskit, mille kohta võib öelda, et see on nostalgiline kuulamine – on see siis meloodia või harmoonia, mis jällegi popmuusika vanu ja häid aegu meelde tuletab …

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4sih9lWIIKldL1n5kcotjI

Westlife “Wild Dreams” (Warner Music)

Aastate jooksul on muusikamaailmaailmas tegutsenud mitmeid nn poistebände. Ühed neist on olnud areenil kauem, teised vähem. Mõned neist on olnud üliedukad, mõned veidi vähem. Ameeriklastel on olnud New Kids On The Block, ‘N Sync, inglastel Take That ja Five, iirlastel Boyzone ja loomulikult ka Westlife. Ka tänases muusikamaailmas tuleb esile uusi poistebände, paljud neist on pärit Lõuna Koreast.

Vahva on ka see, et mitmedki “vanad” poistebändid jätkavad tegutsemist, kuigi paljud neist on ka tegevuse lõpetanud. Paljud üritavad suurtele lavadele naasta, paljudel on see õnnestunud, teistel seevastu mitte.

1998. aastal kvintetina alustanud Westlife on jätkanud kvartetina, kuna 2004. aastal lahkus bändist paljude tütarlaste suur lemmik Brian McFadden. Kuid Nick Byrne (s. 9. oktoober 1978 Dublin), Kian Egan (s. 29. aprill 1980 Sligo), Mark Feehily (28. mai 1980 Sligo) ja Shane Filan (s. 5. juuli 1979 Sligo) on koos olnud juba üle 20. aasta, mis on ühe poistebändi kohta ikka väga pikk aeg ja väga tubli saavutus.

Westlife’ilt ilmunud 12 stuudioplaati – “Westlife” (1999), “Coast to Coast” (2000), “World of Our Own” (2001), “Turnaround” (2003), “Allow Us to Be Frank” (2004), “Face to Face” (2005), “The Love Album” (2006), “Back Home” (2007), “Where We Are” (2009), “Gravity” (2010), pärast seda oli pikk vaheaeg, sest “Spectrum” ilmus 2019 ja nüüd, aastal 2021, 12. stuudioalbum “Wild Dreams”. Neist albumitest on 7 plaati tõusnud brittide plaadimüügi tabeli tippu, rääkimata sellest, et Iirimaa plaadimüügitabelite tipus on olnud 9 Westlife’i plaati. Uus album on jõudnud nii Suurbritannias kui ka Iirimaal plaadimüügitabelis kohale nr 2! Ja seegi on igati suurepärane saavutus!

Ilmunud on ka mitu kogumikalbumit, kuulsaimad neist “Ubreakable: The Greatest Hits Volume 1” (2002), “Greatest Hits” (2011) ja “The Love Songs” (2014). Lisaks veel ka kontsertalbum, mille pealkiri vihjab, et tegelikult on Westlife on jõundud vahepeal ka pillid kokku pakkida ehk “The Farewell Tour: Live at Croke Park” (2012).

Westlife on avaldanud ka üle 30 singli, neist on brittide singlimüügitabeli esikohale jõudnud 13 laulu (selle näitajaga on Westlife kohe-kohe pärast Elvis Presleyd, The Beatles’it, rääkimata sellest, et seda ei ole suutnud keegi teine – seitse nende esimest singlit tõusis brittide singlimüügitabeli tippu!): “Swear It Again” (1999), “If I Let You Go” (1999), “Flying Without Wings” (1999), “I Have a Dream/Seasons in the Sun” (1999), “Fool Again” (2000), “My Love” (2000), “Uptown Girl” (2001), “Queen of My Heart” (2001), “World of Our Own” (2002), “Unbreakabale” (2002), “Mandy” (2003), “You Raise Me Up” (2005), “The Rose” (2005). Aastad reedavad seda, et Westlife’i “magusamad” aastad jäid 90ndate lõppu ja selle sajandi algusesse. Pealkirjad kinnitavad seda, et mitmed lood on Westlife’i laulud, kuid mitmed neist on ka teiste artistide laulud, millele Westlife on uue hingamise andnud.

Ainuüksi Inglismaal on nende plaate müüdud üle 24. miljoni eksemplari! Maailmas on nende albumeid müüdud üle 55. miljoni. See näitab, mis masti bändiga tegelikult tegemist on. Usun, et uus album kergitab neid numbreid veelgi.

Westlife on Iirimaa bänd, mille pani kokku muusikamänedžer Louis Walsh, keda viimastel aatsatel on nähtud ka mitmete staarisaadete ja talendivõistluste kohtunikuna. Egan, Feehily ja Filan olid juba enne seda bändi teinud, nende esimese bändi nimi oli IOU. Dublinis kohtusid nad Byrne’i ja McFaddeniga. Nüüd otsustati juba viiekesti bändi teha, nimeks võeti Westside. Veidi hiljem selgus, et samanimeline bänd oli juba olemas, nii võeti nimeks Westlife. Solistiroll jäeti Filanile, Feehilyle ja McFaddenile, kujid ka Egan ja Byrne on aastate jooksul laulnud mitmeid Westlife’i lugusid solistina.

Esimest korda märgati Westlife’i, kuid nad esinesid Backstreet Boysi soojendusartistina 1998 Dublinis. Sama aasta aprillis ilmus bändi esimene singel “Swear It Again”, mis tõusis ilmudes Suurbritannia ja Iirimaa singlimüügitabeli esikohale! Augustis ilmus teine singel “If I Let You Go” ja see oli täpselt sama edukas. Aastal 2001 läks Westlife esimesele kontsertturneele, mis viis neid tervesse maailma. 2002 ilmus nende esimene kogumikplaat “Ubreakable: The Greatest Hits Volume 1”, mis pani fännid rääkima, et Westlife läheb laiali! Aga ei, juba 2003 ilmus nende neljas stuudioplaat.

2004 lahkus ansamblist populaarne Bryan McFadden. Räägiti, et põhjuseks oli see, et mees tahtis veeta rohkem aega oma perega, kuid juba samal aastal ilmus McFaddeni esimene sooloalbum “Irish Son”. McFadden on jätkanud soolokarjääri tänaseni, tema seni viimane album “Otis” on aastast 2019. Õnneks ei olnud see lõplik hoop Westlife’i karjäärile, sest samal, 2004. aastal alustati kontsertturneed ja ilmus ka uus album. 2005 peeti neljakuuline paus, kuid naaseti hittlooga “You Raise Me Up” (2005) ja albumiga “Face to Face”. Nii singel kui ka album tõusid Suurbritannia edetbelite tippu.

Seejärel ilmus mitmeid singleid, albumeid, toimus mitmeid edukaid kontsertturneesid, kuni 2011 ilmus edukas kogumikplaat “Greatest Hits” ja teavitati fänne, et Westlife lõpetab tegevuse … Shane Filan avaldas mitu sooloalbumit (“You and Me” (2013), “Right Here” (2015) ja “Love Always” (2017), viimati mainitud on üks igati ilus armastuslaulude plaat, millel Filan esitab paljude teiste artistide kauneid laule), käis kontsertturneedel, soojendas isegi Lionel Richie’d. Feehily alustas koostööd väikese plaadifirmaga, avaldas sooloalbumeid (”Fire” (2015) ja “Christmas” (2017). Egan võitis 2013 populaarse telesarja “I’m a Celebrity”, avaldas sooloalbumi “Home” (2014), oli kohtunik talendisaates “The Voice of Ireland” ning soojendas ka ansamblit Boyzone, Byrne avaldas sooloalbumi “Sunlight” (2016), osales telesaates “Strictly Come Dancing” ning esindas Iirimaad ka Eurovisioni-lauluvõistlusel lauluga “Sunlight” (2016).

Kui 2015. aastal vallutas muusikamaailma Adele lauluga “Hello”, hakkasid Egan ja Feehily rääkima, et Westlife võiks taasühineda, sest neile tundus, et tänu Adele edule võiks olla edu ka Westlife’ile, kes ju mitmeid sarnaseid lugusid aastate jooksul kirjutas ja esitas. Aega läks, aga asja sai, sest 2019. aasta 10. jaanuaril esitles Westlife uut singlit “Hello My Love”. See oli bändi esimene uus singel pärast aastat 2011. Tundub, et muusikamaailm oli Westlife’i tagasitulekut oodanud, sest lugu tõusis TOP10 hulka lausa 23. riigi muusikatabelites.

15. novembril 2019 ilmus Westlife’i uus album “Spectrum”, mis samuti brittide plaadimüügitabeli tippu tõusis! See oli Westlife’i kaheksas stuudioalbum, mis brittide müügitabelit troonis, nii tõusid nad Led Zeppelini, R.E.M.’i ja Coldplay kõrvale. Samal aastal plaaniti minna ka kontsertturneele, esineda Londonis Wembley saatdionil, kuid tänu pandeemiale lükkus see kõik edasi aastasse 2020, seejärel 2021 ja nüüd räägitakse, et see kõik võib juhtuda 2022. Hetkel on kinnitatud Wembley staadioni kontserti 6. augustil 2022.

Oktoobris 2021 ilmus uue albumi esimene singel “Starlight”, novembris teine singel “My Hero” ja novembris 2021 juba ka uus stuudioalbum “Wild Dreams”. See on esimene Westlife’i album, mis ilmub plaadifirmalt Warner Music. Leping Warner Music’uga sündis 2021. aasta alguses.

Uuel albumil on lugusid aidanud kirjutada Ed Sheeran, Amy Wadge (tema on kirjutanud lugusid ka Ed Sheeranile), albumi produtsentideks on Jamie Scott (ta on varem koostööd teinud paljude staaridega – One Direction, Justin Bieber, Major Lazer, Rudimental, Jess Glynne, David Guetta, Martin Garrix, Enrique Iglesias, Little Mix, Christina Perri, Ed Sheeran, Jessie Ware jt), Rami Yacoub (tema on teinud koostööd selliste artistidega nagu Lady Gaga, Ariana Grande, Demi Lovato, Selena Gomez, Britney Spears, Nicki Minaj, Madonna, Bon Jovi, Backstreet Boys, One Direction, P!nk, Celine Dion, Enrique Iglesias, Tiesto, Avicii, NSYNC, Lindsay Lohan, Weezer jt) ja Steve Mac (temaga on koostööd teinud Ed Sheeran, Melanie C. P!nk, Little Mix, One Direction, Leona Lewis, Rita Ora jt). Kõik kolm produtsenti on Westlife’iga ka varem koostööd teinud.

Westlife’i liikmed kinnitavad, et uus album on nende jaoks igati põnev ettevõtmine. Nende jaoks oli veidi ootamatu, et nende taasühinemine sedavõrd hästi vastu võeti ja et see sedavõrd edukas oli. Eelpool mainitud kontsertturnee, mis on edasi lükatud järgmisesse aastasse, oli ühtlasi ka läbi aegade kiiremini müübinud kontsertturnee! Liikmed lisavad, et uus album on neile oluline, sest on seotud ansambli viimase 18 kuu tegevusega, mis omakorda oli mõjutatud pandeemiast ja nendest tunnetest, mis pandeemia ajal tekkisid. Vaatamata sellele tegid nad siiski albumi, kuna armastavad muusikat, ja uuel albumil ongi lood, mida nad kõik armastavad.

Nii leiab albumilt veidi tempokamaid lugusid, näiteks singlina ilmunud “Starlight” ja ka Westlife’ile omasid suurepäraseid ja jõulisi ballaade, nagu näiteks “My Hero” ja “Always With Me”.

Bändiliikmed kinnitavad, et “Wild Dreams” annab edasi hetke olukorda, kuid sellel on ka uusi algusi, lootust ja kiikamist tulevikku. Muusika on hetkel väga oluline!

Westlife’i uuel albumil on 11 uut laulu, ja nn deluxe-versioonis on veel neli laulu (“World of Our Own”, “Uptown Girl”, “Flying Without Wings” ja “You Raise Me Up”) ehk ansambli vanemad hittlood kontsertversioonis, mis esitatud Belfastis Ulster Hall’is.

Nii nagu bändiliikmed eespool mainisid, siis leiab uuelt abumilt mõnusat poppi “Starlight” (väga mõnusa olemisega hittlugu, mille refrään pärast esimest kuulamist meeles on ja kinnitab seda, et Westlife on jätkuvalt suurepärases vormis!), tantsulikud “Alone Together”, “Wild Dreams”, “Rewind”, kuid ka kauneid, rahulikke ballaade, mida Westlife ikka ja jälle suurepäraselt esitanud on: “Lifeline”, “Do You Ever Think of Me”, “My Hero”, suurepärane “End of Time”, kaunis “Always With Me”.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/WestlifeWildDreams

Robert Plant and Alison Krauss “Raise the Roof” (Warner Music)

Warner Musicu pressiteates öeldakse nii: "“Läheme püüame selle sädeme kinni ja vaatame, mis edasi saab,” ütles Robert Plant vastates küsimusele, miks nad Alison Krauss’iga tagasi stuudiosse läksid.

Duo uus album “Raise the Roof” on järg nende 2007. aastal ilmunud ning kuue Grammy auhinnaga pärjatud albumile “Raising Sand”. Ühendatud andekuse ja maitsekusega, moodustavad nad ideaalse muusikalise koosluse.

Värske album, millele järgneb 2022. aastal ka kontserttuur, on austusavaldus nende mõlema laiale muusikamaitsele, mille hulka kuuluvad armastus nii kantri, souli, bluusi kui ka folkmuusika vastu. Albumi aitas produtseerida T Bone Burnett, kes mängis kitarri, panustas ideedega ja aitas lood ühtseks tervikuks kokku liita."

Robert Plant on inglise laulja, laulukirjutaja ja muusik, legendaarse Led Zeppelini laulja, kes sai selle aasta 20. augustil 73-aastaseks. Ta on muusikat esitanud juba üle 50 aasta, mistõttu on väga vahva näha, et rokkmuusika elav legend jaksab uut muusikat teha veel ka praegu. Ja tegelikult teeb ta seda ka praegu väga hästi.

Aastakümnete jooksul on Robert Plant olnud suureks eeskujuks paljudele teistele rokkmuusika superstaaridele. Robert Plantile on omistatud erinevaid tiitleid, nagu „Kõigi aegade parim metal-muusika hääl“, „Rokkmuusika parim hääl“, 2008 aastal valisid muusikaajakirja „Rolling Stone“ toimetajad ta 100 parima laulja seas kohale number 15. 2011 aastal valisid sama ajakirja lugejad härra Planti maailma kõigi aegade parimaks lauljaks! Sellised on lood legendaarse artistiga.

Aastail 1968-1980 laulis Plant legendaarses rokkmuusika grupis Led Zeppelin. Usun, et rokkmuusika oleks oluliselt „vaesem“, kui poleks selliseid Led Zeppelini lugusid nagu „Communication Breakdown“, „“Whole Lotta Love“, „Immigrant Song“, „Black Dogs“, „D’yer Mak’er“, „Fool In The Rain“, „Hot Dog“, „Kashmir“ jpt.

1982. aastal alustas Robert Plant soolokarjääri, mis on kujunenud samuti väga edukakas. Uus plaat on mehe 11 stuudioalbum. Minu enda üks suuri lemmikuid on tema album „Fate of Nations“, millel ka üks minu lemmiklugudest „29 Palms“.

Alison Krauss sai selle aasta 23. juulil 50-aastaseks. Ta on USA kantri- ja bluegrassmuusik ning laulja. Ta alustas oma karjääri juba teismelisena (tegelikult juba 10-aastasena), kui võitis ühe kohaliku lauluvõistluse, ja seetõttu hakkas ta lugusid lindistama juba siis, kui ta oli vaid 14-aastane. Selleks ajaks oli tal taskus leping plaadifirmaga Rounder Records. Kaks aastat hiljem (1987) ilmus tema debüütalbum “Too Late To Cry”.

Alison Kraussi teatakse ka koostööst ansambliga Union Station, kui päris täpne olla, siis Alison Krauss & Union Station. Bändis mängivad Barry Bales (bass), Ron Block (kitarr, bändžo), Jerry Douglas (dobro) ja Dan Tyminski (kitarr).

Karjääri jooksul on Krauss võitnud sooloartistina, bändiliikmena ja produtsendina kokku 27 Grammy-auhinda (ta on kandideerinud 42. Grammy-auhinnale), 2019. aastaks oli ta selle saavutusega neljandal kohal, eespool vaid Beyonce, Quincy Jones ja klassikalise muusika dirigent Georg Solti. Sel hetkel oli Krauss ka enim Grammysid võitnud naisartist, kuni 2021 võitis Beyonce 28. Grammy-auhinna. Mainida tasub sedagi, et esimese Grammy võitis Krauss juba 1991. aastal.

Plant ja Krauss on koostööd teinud juba ka varem, sest 2007 ilmus edukas album “Raising Sand”, mis võitis 2008 Americana Music Honors & Awards parima plaadi auhinna, nagu ka aasta hiljem Grammyde jagamisel. Plaat oli juba ilmudes sedavõrd populaarne, et see tõusis USA plaadimüügitabelis teisele kohale ja esimese nädalaga müüdi seda 112 000 eksemplari! Jättes kõrvale Planti esikohad koos Led Zeppeliniga, siis oli see mõlema artisti parim koht USA plaadimüügitabelis. Pärast võitu Grammyde jagamisel tõusis album USA rokiplaatide müügitabelis esikohale. 2. jaanuaril 2008 tõusis see album ka brittide plaadimüügitabelis kõrgele kohale ehk teiseks.

Kuna plaat oli sedavõrd edukas, siis alustasid Plant ja Krauss koostööd uue albumiga juba 2009. Plant meenutab, et “Raising Sand” valmis neil Nashville’is väga kiiresti, koostöö sujus, muusikud olid suurepärased, kuid teise albumiga jäid asjad siiski stoppama. Ja alles 2021. aastaks jõudsid asjalood nii kaugele, et teine plaat sai valmis.

Ka selle albumi produstendiks on T Bone Burnett (nagu ka eespool mainitud), kes toimetas ka Planti ja Kraussi eelmise albumiga. T Bone Burnett saavutas kuulsust juba 1970. aastatel, kui ta mängis kitarri Bob Dylani bändis, kuid pärast seda on ta aidanud alustada karjääri Counting Crowsil, Los Lobosel, Sam Phillipsil jt, aidanud Gregg Allmani ja Roy Orbisoni. Burnett on võitnud mitmeid Grammysid, ja kirjutanud ka suurepärast filmimuusikat – “Cold Mountain” (2004), “Walk The Line” (2005), “Crazy Heart” (2010) jt.

Aastate jooksul on Plant ja Krauss arenenud, saanud vanemaks, kusjuures on ju Plant on teinud veel mitmeid teisigi muusikalisi projekte – Band of Joy, Sensational Space Shifters, mistõttu võib öelda, et uus album on kahe täiskasvanud muusiku äärmiselt mõnus ja rahulik album, ka muusikakriitikud on jõudnud juba öelda, et see on veel “suurem” album kui seda oli “Raising Sand”.

Albumil “Raise the Roof” on paar uut laulu, kuid ka lugusid, mis kirjutatud aastaid ja aastakümneid tagasi, nagu näiteks “Quattro (World Drifts In)” (Tex-Mex muusikat mängiva ansambli Calexico laul), “Trouble With My Lover” (New Orleansi rhythm and bluesi artisti Allen Toussainti laul) ja “Going Where the Lonely Go” (USA kantrimuusika tähe Merle Haggardi laul), “The Price of Love” (The Everly Brothersi laul), “It Don’t’t Bother Me” (šoti folkmuusiku Bert Janschi laul). Siin on laule, mille autoriteks ja originaalversioonide esitajateks on mitmed folk- ja kantrimuusika artistid: Anne Briggs, Randy Weeks, Ola Belle Reed, Geeshie Wiley jt.

Koos Planti ja Kraussiga mängivad paljud Nashville’i parimad muusikud, sh. kitarristid Buddy Miller ja Bill Frisell.

Suurepärane on see, kuidas Planti ja Kraussi hääled kokku sobivad, kuidas nad muusikat sarnaselt tunnetavad ja esitavad. Plaadil on siiraid tundeid ja siiraid esitusi, nagu näiteks “Quattro (World Drifts In)”, “It Don’t Bother Me”, siin on suurepärast folki “The Price of Love”, bluusilikumat hingamist “Trouble with My Lover”, “Can’t Let Go”, “Last Kind Words of Blue”, “You Can’t Rule Me”, kantrilikku puudutust “Searching For My Baby”, “High and Lonesome”, “Going Where the Lonely Go” (ai kui ilus see laul ja esitus on), “My Heart Would Know” (Alison Krauss on võrratu lauljatar), ja ma julgen öelda, et ka sellist rokiliku hõngu nagu oleme harjunud Planti esituses ikka ja jälle kuulama, näiteks laul “Somebody Was Watching Over Me”.

Kokku 14 laulu, mis on Robert Planti ja Alison Kraussi esituses suurepärased kuulata. Ja need on laulud ja esitused, mis tõepoolest panevad kuulaja kuulama ja koos esitajatega kaasa mõtlema ja mõtisklema.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/48wFAtpgBV5rUTTDrNKCoN

James Blunt “The Stars Beneath My Feet (2004-2021)” (Warner Music)

Viimaste aastate üks kirkaimad tähti meeslauljate seas on kindlasti suurepärase häälega, võrratute esituste ja kaunite meloodiate mees - James Blunt.

James Hillier Blount ehk James Blunton sündinud 22. veebruaril 1974 Tidworth’is, Wiltshire’is, Inglismaal. Laulja, laulukirjutaja, võrratu esitaja, plaadiprodutsent, kes enne muusikasse tulekut oli Briti armee ohvitser (NATO liikmena osales Blunt ka 1999. aastal Kosovo sõjas). Tal on ette näidata kaks briti muusikaauhinda, kaks MTV Video Music auhinda ja kaks Ivor Novello auhinda, ta on kandideerinud viiel korral ka Grammy-auhinnale.

James Blunti tähetund saabus 2004-2005. aastal albumiga „Back to Bedlam“ ja menuhittidega „You’re Beautiful“, „High“ ja „Goodbye My Lover“. Räägitakse, et tema esitatud lugu „You’re Beautiful“ on möödunud populaarsuselt ja mängitavuselt briti pulmades Robbie Williamsi loost „Angels“. Albumit on tänaseks müüdud maailmas üle 11. miljoni, kusjuures tõusis see ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale, USA’s saavutas teise koha. 2006. aastal võitis ta briti muusikaauhinna kui parim briti meesartist.

James Blunti stiil on segu popist ja akustilisest rokist/folgist. Lisaks laulmisele mängib ta ka kitarri, klaverit, orelit, marimbat ja mellotroni.

2006. aastal sai temast üle pika aja järjekordne briti artist, kes suutnud tõusta USA Billboard’i muusikatabeli esikohale. Enne seda oli viimane britt USA tabeli tipus Elton John lauluga „Candle In The Wind“. Lihtsad ja kaunid viisid, hingeminevad sõnad on need, mis iseloomustavad James Blunti, kes huvitaval kombel saanud hoopis sõjalise hariduse ning osalenud ka rahuvalvajate töös Kosovos. Aasta pärast sõjaväest lahkumist alustas ta tööd muusikaga ning saavutas kuulsuse väga ruttu.

Seni on James Bluntilt ilmunud eelpool mainitud album „Back To Bedlam“, kuid ka „All The Lost Souls“ (2007), „Some Kind Of Trouble“ (2010), „Moon Landing“ (2013) ja „The Afterlove“ (2017), viimati mainitud albumit muusikakriitikud just väga hästi vastu ei võtnud, kuid tegelikult oli ka see äärmiselt ilus album. Plaate kokku on James Blunt müünud maailmas üle 20. miljoni eksempari, mis on ikka igati suur kogus.

2019 ilmus lauljalt uus plaat „Once Upon a Mind“. Sellest olen oma blogis ka juttu teinud. Plaadifirma Warner Music ütles selle plaadi kohta, et peale väikest flirti elektroonilise muusikaga on James Blunt oma uue albumiga “Once Upon A Mind” tagasi juurte juures, kirjutades klassikuid, mis toidavad hinge ja puudutavad südant. Albumi esimene maik oli heatuju singel “Cold”.

“26. oktoobril 2019 ilmunud, järjekorras kuuenda albumi, 11 laulu on värskendavad oma lihtsuse ja siirusega. Uuel albumil on James teinud koostööd erinevate produtsentidega, kelle hulgas Steve Robson, Jimmy Hogarth ja TMS. Albumilt leiab mitmeid tipphetki nagu ballaad “Monsters”, uhkeldav “5 Miles” ja kantri-môjutustega “Halfway”,” nii öeldi paar aastat tagasi Warner Musicu pressiteates.

Üks 2019. aasta albumi produtsentidest ehk Steve Robson on tuntud ja kuulus mees, kelle käe all on valminud mitmeid hittlugusid, mis trooninud ka singlimüügitabelite tipus: Olly Murs ("Troublemaker", "Dance With Me Tonight", "Please Don't Let Me Go"), Take That ("Shine"), Rascal Flatts ("These Days", "What Hurts The Most", "My Wish", "I Won't Let Go"), Leona Lewis ("Run"), Busted" ("You Said No"), Westlife ("Queen of My Heart), kuid ka albumeid, mis jõudnud plaadimüügitabelite tippu, artistidest saab esile tuua - Little Mix, One Direction, Olly Murs, 5 Seconds of Summer, Robbie Williams, Take That, John Newman, Leona Lewis, Westlife, Blue, Faith Hill, Wynonna Judd, Carrie Underwood, James Morrison ja Natalie Imbruglia.

Kuid James Blunt jaksas üllatada oma fänne ka aastal 2021, sest aasta lõpus ilmus laulja suurepärane kogumikalbum “The Stars Beneath My Feet (2004-2021)”, mis võtab kokku laulja senise loomingu, kuid siin on ka põnevat uut kraami, ja ka kontsertsalvestisi. Usun, et see on suurepärane kuulamine kõikidele James Blunti fännidele, kuid kindlasti ka põnev ülevaade laulja senisest karjäärist neile kuulajatale, kes Bluntiga alles tutvust teevad.

Warner Music pressiteatest saame teada, et: ““I Came For Love” on uus fookuslugu James Blunt’i suurimate hittide albumilt “The Stars Beneath My Feet (2004 - 2021)”, mis on nüüd kõikidel platvormidel saadaval. Album ilmus tähistamaks 17 imelist aastat kestnud karjääri, mille jooksul on Blunt müünud enam kui 23 miljonit albumit ja avaldanud mitmeid armastatud lugusid, sealhulgas superhiti “You’re Beautiful”, viinud koju kaks mainekat auhinda nii Brit Awards kui ka Ivor Novello Awards galadelt. Lisaks eelnevatele saavutustele, on artisti loomingut nomineeritud viiele Grammy auhinnale.”

Uuel kogumikplaadil on James Blunti hittlugusid, kuid ka neli uut lugu (“Love Under Pressure” (igati ilus popilugu), “Unstoppable” (veidi folgilik popilugu), “Adrenaline” (taaskord igati mõnus popilugu) ja “I Came For Love” (kaunis kuulamine, mis selle kogumikplaadi lõpetab) ning neli eksklusiivset kontsertsalvestust maailma eri paikadest – New York (“I Really Want You”), Glastonbury (“Coz I Love You”), Pariis (“Where Is My Mind?”) ja London (“No Bravery”).

Minu enda suurimad lemmikud James Blunti lugudest on kindlasti kaunis ja ilusa sõnumiga ballaad “Monsters” (2019. aasta albumilt “Once Upon a Mind”), ka see võrratu laul on kogumikul olemas, no ja loomulikult ka Blunti arvatavasti “suurim laul” “You’re Beautiful”.

Laulja ise on ütelnud: “Kui keegi peaks kunagi mõtlema, et James Blunt oleks võinud avaldada vaid ühe albumi, siis see kogumik on just see. Kauamängiva tähistamiseks lähen ma tuleval aastal kontserttuurile, et kõiki oma sõpru ja fänne taas näha.”

Blunt elab Ibizal, kuid talle kuulub ka kaunis alpimaja Šveitsi linnas Verbier’is. Seal on ka Blunti-nimeline suusalift, seal asub ka suurepärane restoran, mil nimeks La Vache. 2014. aastal abiellus Blunt Alexandrina „Sofia“ Wellesley’ga, kes on Lord ja Leedi John Henry Wellesley tütar, kaheksanda Wellingtoni hertsogi lapselaps. 2016. aastal sündis Bluntide perre poeg, kelle ristivanemateks on muideks Ed Sheeran ja Carrie Fisher.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/6rOk9T8K6ADiL9LxKlABWK

Majid Jordan „Wildest Dreams“ (Warner Music)

Majid Jordan on täpselt selline nimi, et see võiks kuuluda ühele inimesele. Aga see pole teps mitte nii, sest tegelikult tegutseb selle nime all üks üsna uus Kanadast pärit R&B duo. Nime on nad saanud selle järgi, et duo moodustavad Majid Al Maskati ja muusikaprodutsent Jordan Ullman.

Duo on plaadimärgi OVO Sound artist, kusjuures selle plaadimärgi üks asutajatest on räppar Drake. Just Drake’iga on seotud ka Majid Jordani esiletõus.

Jordan Ullman on pärit Torontost, Kanadas ja Majid Al Maskati on tulnud Kanadasse Bahrainist. Nad kohtusid tudengitena Toronto Ülikoolis 2011. aastal ja otsustati hakata tegema muusikat. Esialgu tehti muusikat Jordani ühikatoas või tema vanemate juures keldris. Avaldati SoundCloudis ka EP „Afterhours“, kusjuures esialgu kasutati pseudonüümi Good People.

2013 Majid Jordan kaasprodutseeris ja lõi kaasa Drake’i hittloos „Hold On, We’re Going Home“, millest sai räppari seni edukaim lugu USAs, Kanadas, Euroopas, Austraalias ja mujal. 2014 ilmus duo esimene singel SoundCloudis Majid Jordani nime all ja veidi hiljem ka EP „A Place Like This“.

Juulis 2015 ilmub nende singel „My Love“, mida kuuleb ka nende debüütalbumil, selles loos lööb kaasa ka Drake. 2016. aasta märtsis alustas Majid Jordan Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Debüütalbum „Majid Jordan“ (2016) oli vägagi äge ja huvitav R&B, PBR&B ja popmuusika plaat, mis algas üsna kaasaegse R&B looga „Learn From Each Other“, põhirõhk on laulul ja bassikäikudel, rütmiliselt läheb see veidi klubimaastikule ekslema. Täpselt samas muusikalises võtmes ja helide maailmas oli sellel albumil veel mitmeid lugusid – „My Love“, „Small Talk“ ja „Pacifico“. Laul „Love Is Always There“ oli meloodilisene ja tuletas veidi meelde ka 80. ja 90. aastate USA R&B’d. See oli kindlasti minu kõrva jaoks selle plaadi üks ilusamaid laule, nagu ka „Something About You“ ja „King City“.

Aprillis 2017 avaldas duo uue singli „Phases“, sama aasta juunis veel üks uus laul „One I Want“. Samas teavitas duo oma fänne, et kohe-kohe on ilmumas ka uus plaat. Sügisel ilmuski duo teine stuudioalbum „The Space Between“. 2018. aastal lõi Majid Jordan kaasa ka USA laulja ja muusikaprodutsendi ZHU abumil „Ringos Desert“ laulus „Coming Home“. Samas ilmus ka kaks uut duo enda laulu „Spirit“ ja „All Over You“.

Järgmise aasta (2019) juulis avaldas duo uue loo „Caught Up“, milles lõi kaasa ka USA supertäht Khalid. Samal kuul ilmus ka prantsuse produtsendi ja DJ ehk DJ Snake’i album „Carte Blanche“, millel oli ka laul „Recognize“, millel lõi kaasa ka Majid Jordan. Veidi hiljem ilmus sellest loost veel ka remiks, mille autoriks jällegi prantsuse DJ ehk DJ Mercer. Oktoobris 2019 avaldas Majid Jordan veel ühe uue loo „Superstar“.

Pärast seda oli Majid Jordan üsnagi vaikne, uut muusikat ei ilmunud, kuni selle aasta (2021) aprillis ilmus uus singel „Waves of Blue“. Juunis veel üks uus laul „Been Through That“ ja septembris „Summer Rain“. Oktoobris ilmus vee ka uue albumi neljas singel „Forget About the Party“ ja ...

... 22. oktoobril 2021 ilmus maailmas palju uut muusikat (Biffy Clyro, ZAZ’i, Honne’i, Duran Durani, Elton Johni, Lana Del Rey, Dream Theater'i uued albumid), nagu ka Majid Jordani kolmas stuudioplaat „Wildest Dreams“. Ühtlasi tähistati sellega ka duo 10. juubelit ning Majid Al Maskati sünnipäeva!

Warner Music annab uue albumi kohta teada pressiteates järgmist: “Visionääride duo Majid Jordan (Majid Al Maskati ja Jordan Ullman) jagas üle nelja aasta taas uut stuudioalbumit “Wildest Dreams”, läbi plaadifirma OVO Sound, mille üks asutajatest on nimekas räppar Drake. Torontost pärit duo järjestikuselt kolmandalt albumilt leiab ka mitu koostööprojekti, mille hulgas on erikülalisteks justnimelt andekad räpparid Drake, Diddy ja Swae Lee. Album tõestab taas suurepäraselt muusikute andekust ning uuendusmeelset lähenemist RnB-le ja popile. “Stars Align (koos Drake’iga)” järgneb singlitele “Summer Rain” ja “Been Through That”.”

Majid Jordan esitab ka uuel albumil sellist mõnusalt kulgevat R&B’d, millel kindlasti ka soulilikke ja tantsulikumaid element juures. Plaadi avalugu on ilusa meloodiaga ja uinutav „Dancing on a Dream“, millel lööb kaasa ka USA räppar Swae Lee. Oluliselt tempokam on albumi teine lugu „Summer Rain“, milles üsnagi nostalgilist helipilti ja meloodiaid, mis mulle jällegi vana ja head R&B’d meelde toob. Nagu näiteks ka lugudes „Waves of Blue“, „Been Through That“ ja „Life Worth Living“.

Kolmas lugu on ai-ai kui hea kuulamine, „Stars Align“ - soulilikku R&B’d parimas kuues, kaasa löömas ka eelpool mainitud Drake. Suurepärane lugu on ka uue albumi eelviimane pala ehk „Sway“, milles lööb kaasa ka Diddy (ehk Sean Combs ehk Puff Daddy ehk P. Diddy).

Albumi viies lugu „Wildest Dreams“, on kindlasti selle plaadi üks kaunemaid meloodiaid, milles Majid Al Maskati „esitleb“ oma suurepärast häält ja esitust, ka kõrged noodid on ilusad ja puhtad. Väga kaunis on ka albumi viimane lugu „Sweet“. Majid Jordan on jätkuvalt suurepärane. Hetkel kindlasti üks parim (kui mitte kõige parem) R&B/souli duo, kelle lugudes on kauneid meloodiaid, ilusaid ja põnevaid harmooniaid ning võrratult head laulu ja esitamist ... Pimedatesse sügisõhtutesse kindlasti väga hää kuulamine ...

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5kHmg5RnlHYbArvbVylojB

Biffy Clyro „The Myth of The Happily Ever After“ (Warner Music)

Šotimaalt on ikka ja jälle sirgunud igati häid ansambleid, kes aastate jooksul muusikasõprase südameid soojendanud. Minu lemmikuteks on olnud Aztec Camera, Big Country, The Blow Monkeys, The Blue Nile, The Bluebells, Danny Wilson, Deacon Blue, Del Amitri, Fairground Attraction, Nazareth, Primal Scream, The Proclaimers, Red Hot Chilli Peppers, Runrig, Sergeant, Texas, Travis, The Waterboys, Wet Wet Wet, kuid näiteks ka suurepärased lauljatarid Sheena Easton, Maggie Reilly, Emeli Sande, KT Tunstall või lauljad Scott Fitzgerald, Marti Pellow, Paolo Nutini, Midge Ure. Šotlased on ka Dire Straitsis kuulsust kogunud vennad Mark ja David Knopfler või Eurythmicsis kuulsust kogunud võrratu Annie Lennox. Huvitaval kombel on šotlaste muusikas olnud alati midagi sellist, mis mind on kõnetanud, sest näiteks eelpool mainitud Aztec Camera, Deacon Blue, The Blue Nile, Wet Wet Wet olid kindlasti minu noorusajad lemmikud.

Ka Biffy Clyro on pärit Šotimaalt, Kilmanrockist, tegemist alternatiivse rokkmuusika bändiga, millesse kuuluvad Simon Neil (laul, kitarr) ja kaksikvennad James (basskitarr, laul) ja Ben Johnston (trummid, laul). Kontsertturneedel on kaasa löönud ka Mike Vennart (kitarr( ja Richard Ingram (kitarr, kalhvpillid).

Bänd tuli kokku 1995 ja nad on aastate jooksul avaldanud 9 (uus album ongi just üheksas) plaati, kusjuures siia saab juurde lisada ka 2019 aastal ilmunud filmimuusika albumi “Balance, Not Symmetry”, lisaks veel ka 1 EP ja 7 kogumikplaati.

Bändi läbimurdeplaadiks peetakse nende neljandat stuudioalbumit “Puzzle”, mis ilmus 2007, kuna hakati tegema ka rohkem laiemale publikule mõeldud muuskat. Nende viies album “Only Revolutions” (2009) kandideeris 2010 ka Mercury Prize auhinnale. Neli albumit “Puzzle” (2007), “Only Revolutions” (2009), “Opposites” (2013) ja “Ellipsis” (2016) jõudsid briti plaadimüügitabelis TOP 5 hulka, “Opposites” oli album (kusjuures see on nn duubelalbum), mis tõusis lausa selle tabeli tippu.

2011 kandideeris Biffy Clyro parima ansambli auhinnale Briti Muusikaauhindade jagamisel, 2013 võitsid nad NME auhinna kui parim briti bänd. 2013 augustis oli Biffy Clyro üks peaesinejatest maailmakuulsatel Readingi ja Leedsi muusikafestivalidel.

Biffy Clyro liikmed on aastate jooksul kinnitanud, et nende muusikat on mõjutanud Metallica, Rush, Nirvana ja Foo Fighters, kuigi ma usun, et kindlasti on ka palju neid artiste, kelle muusikat on mõjutanud juba ka Biffy Clyro.

Korraks alguse juurde tagasi. Esimene Biffy Clyro koosseis hakkas kujunema juba 1995. aastal, kui 15-aastane Ayr’ist pärit kitarrist Simon Neil hakkas mängima oma lugusid koos Kilmanrock’ist pärit Ben Johnstoniga. Varsti liitus nendega ka Beni kaksikvend James Johnston. Kolmik kogus end kaks aastat, harjutati ja tehti prove, kirjutati lugusid ja mängiti ka teiste artistide lugusid. 31. jaanuaril 1995 anti esimene kontsert, toona küll nime all Skrewfish.

1997 kolis trio Glasgow’sse, kus Neil hakkas käima ülikoolis. Kaksikvennad hakkasid õppima Stow College’is, kus nad õppisid elektroonikat, muusika- ja audioinseneri tööd. Ka Glasgow’s anti kontserte, publiku vastuvõtt oli igati hea ja õige varsti hakkasid nad silma Dee Bahl’ile, kellest sai nende mänedžer. Bahl pakkus võimalust avaldada singel. Nii ilmuski singel/laul “Iname” (28. juuni 1999, väljaandjaks plaadifirma Aereogarmme’s Babi Yaga). Pärast seda ilmus veel üsna mitu singlit, kuni 11. märtsil 2002 ilmus bändi esimene album “Blackened Sky”. See äratas muusikasõprades tähelepanu ja õige varsti pääses Biffy Clyro soojendusansmbliks Weezer’ile. Veidi varem ehk aastal 2001 oli Biffy Clyro käinud ka muusikaajakirja Kerrang turneel koos ansamblitega Sunna ja Hell is For Heroes.

16. juunil 2003 ilmus Biffy Clyro teine stuudioalbum “The Vertigo of Bliss”, mis oli samuti üsna edukas, bändi fännidele meeldis see, et trio eksperimenteeris muusikaga ja see erines paljuski nende esimesest albumist, palju oli kaasatud ka erinevaid keelpille. 4. oktoobril 2004 ilmus trio kolmas stuudioalbum “Infinity Land”. Veidi hiljem ilmus Simon Neil’i teisel projektil ehk ansamblil Marmaduke Duke samuti stuudioplaat, mil nimeks “The Magnificent Duke”. Marmaduke Duke käis ka kontsertturneel Suurbritannias, kusjuures kampa lõid ka Johnstoni kaksikvennad.

Kui seni oli Biffy Clyro meeldinud oma fännidele, siis laiemat publikut hakkas bänd “võluma” neljanda stuudioalbumiga ehk albumiga “Puzzle”.

2006 lahkus Biffy Clyro plaadifirma Beggars Banquet käe alt, et sõlmida leping firmaga 14th Floor, mis on seotud ka Warner Bros.’iga. Septembris 2006 läks trio Kanadasse, et alustada tööd uue albumiga. Ilmusid singlid “Semi-Mental” ja “Saturday Superhouse”. Viimane lugu tõusis briti singlimüügitabelis kohale number 13, mis oli seni kõrgeim Biffy Clyro positsioon.

4. juunil 2007 ilmuski album “Puzzle”, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale! Peab mainima, et veebruariks 2009 oli seda albumit müüdud üle maailma 300 000 eksemplari. “Puzzle” oli album, millel oli mitmeid väga häid lugusid, oli ka palju rohkem meloodilist muusikat, kui Biffy Clyro seni oli mänginud. Ajakirjad Kerrang ja Rock Sound valisid selle albumi 2007. aasta parimaks plaadiks.

2007 mängis Biffy Clyro ka suurtel muusikafestivalidel, näiteks Download 2007, Glastonbury 2007, kuid ka Reading’i ja Leedsi festivalid. Trio jõudis soojendada ka Linkin Parki nende Euroopa-turneel. 2008 soojendati Queens Of The Stone Age’i Euroopas ja Põhja-Ameerikas, kuid ka Bon Jovi’d. Juulis 2008 ilmus trio uus lugu “Mountains”, mis tõusis briti singlimüügitabelis 5. kohale. See oli seni parim koht nimetatud tabelis Biffy Clyro jaoks. Samal ajal alustas trio tööd ka uue albumiga, mille kohta Ben Johnston ütles, et see saab olema nende seni kõige “raskem” album. Simon Neil tõdes, et pehmemad osad on veel pehmemad ja raskemad osad veel raskemad.

9. novembril 2009 ilmuski bändi uus album “Only Revolutions”, mis tõusis briti plaadimüügitabelis suurepärasele kolmandale kohale. Pärast uue plaadi ilmumist läks Biffy Clyro jällegi soojenduartistiks, seekord Muse’ile nende Euroopa-turneel. Biffy Clyro mängis 2010 ka suurte muusikafestivalide pealavadel (T in the Park, Oxegen, Reading, Leeds). 2011 soojendas Biffy Clyro Foo Fighters’it kahel õhtul Milton Keynes Bowl’il Suurbrtrannias, mängides kokku 130 000 inimesele. Seejärel juba pealaval kuulsal Sonisphere muusikafestivalil Knenworth House’is. Lisaks veel ka soojendusartistiks Metallicale nende Bangalore’i kontsertil Indias.

28. jaanuaril 2013 ilmus trio kuues stuudioalbum “Opposites”, mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale! See oli juba sedavõrd kõva saavutus, et Biffy Clyro oli Reading’i ja Leedsi muusikafestivalide nimekirjas teine artist! No ja neid esinemisi ja kontserte jätkus pikalt aastasse 2013 ja 2014.

Seetõttu andis Biffy Clyro märku, et 2015 teevad nad väikese pausi. Simon Neil tõdes, et see on selleks, et nad saaksid puhata, et publikul ei saaks neist kõrini, kuid ka selleks, et töötada uute lugude kallal.

Esimene uus lugu “Wolves of Winter” ilmus 21. märtsil 2016. Kolm kuud hiljem ehk 8. juulil 2016 ilmuski 7 stuudioalbum “Ellipsis”. Ja nagu eelmise albumiga, läks ka sellega nii, et see tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale. Seejärel anti kontserte koos Fall Out Boy’ga Suurbritannias. 2017. aasta Download muusikafestivali peaartistiks oli juba Biffy Clyro! See oli esimene kord trio jaoks, kui nad oli mõne suure muusikafestivali peaesineja. Edasi alustas Biffy Clyro ka suurt Suurbritannia turneed, soojendajaks neile Brand New, kusjuures Biffy Clyro mängis ka suurel Londoni O2 areenil. 2018 andis trio märku, et teevad koostööd koos uelsi päritolu filmirežissööri Jamie Adams’iga, et teha valmis filmimuusika album filmile “Balance, Noy Symmetry”. Nii valmiski 17 lauluga samanimeline filmimuusikaplaat (2019).

2020 veebruaris ilmus trio uus singel “Instant History”, mis andis maikuu tulevasest uuest albumist “A Celebration of Endings”. 5 märtsil ilmus teine singel “End Of”, 14. mail ilmus veel üks singel “Tiny Indoor Fireworks”. Uus plaat “A Celebration of Endings” pidi ilmuma mais 2020, kuid tänu pandeemiale lükkus see edasi augustisse, mistõttu ilmus uus album 14. augustil, veidi enne albumi ilmumist ilmus ka neljas singel sellelt plaadilt ehk “Weird Leisure”. Toona kirjutasin nii, et minu arust on Biffy Clyro uus album väga hea plaat. Siin on rokki, siin on punki, siin on ilusaid ja rahulikke lugusid, väga põnevaid harmooniaid, ilusaid meloodiaid, ja paljudes lugudes ka rikkalikult keelpille. Kõik see kokku ongi Biffy Clyro …

Ja nüüd, üsnagi kiirelt peale eelmist albumit, avaldas Biffy Clyro 22. oktoobril 2021 uue albumi “The Myth Of The Happily Ever After”, mille kohta Warner Music tõdeb pressiteates:

“Biffy Clyro andis välja albumi “The Myth of the Happily Ever After”, koos singliga “Errors In The History of God”. Uus album on kodukootud projekt, mis on järg bändi Suurbritannias esikohale pürginud albumile “A Celebration of Endings” ning vaatleb viimase 18 kuu jooksul toiminut. Album salvestati kuue nädala vältel, iseehitatud stuudios, perioodil kui riigid olid lukus ja tegevusvõimalused piiratud ning tegu on esimese albumiga, mis on kirjutatud vaid Šotimaal.

Vokalist ja kitarrist Simon Neil on öelnud, et tegu on justkui reaktsiooniga albumile “A Celebration of Endings”."

Ja veel:

“See album on rännak - kogum põrkuvaid mõtteid ja emotsioone, mis meil viimase pooleteise aasta jooksul esile kerkisid. Uue albumiga võtame omaks keerulisel ajal inimeseks olemise hapruse ja haavatavuse. Isegi albumi pealkiri on selle kõige täielik vastand, visates õhku küsimuse, kas peaksime looma turvatunnet tekitavaid vaatepunkte oma peas ise ja seda eriti ajal kui ei saa olla kindel, mis päeva lõpuks saada võib?” rääkis Neil.

Muusikasõprades alustati albumi ootusärevuse tekitamist lugudega ”Unknown Male 01” ja “A Hunger In Your Haunt”. Uue kauamängiva värskeimal singlil “Errors In The History of God” tuleb esile ansambli Biffy Clyro võime ühendada samaaegselt elegantsus ja dramaatilisus laulusõnadega, mis käsitlevad keerukaid emotsioone ümbritseva maailma olukorra kohta.

Simon Neil rääkis veel, et mõtiskleb aeg-ajalt üldiselt selle üle, mida me siia maailma tegema oleme tulnud.

“Tihtilugu muutuvad asjad üha halvemaks, isegi kui inimestel on vaid kõige paremad kavatsused. Ma arvan, et minu generatsioon ja ka vanemad on kõige käesoleva eest oluliselt rohkem vastutavad kui me tunnistada soovime. Kasvasime üles ajal, mil me ei pidanud mõtlema kriisile, millega seisavad silmitsi tänapäeva noored.””

Biffy Clyro alustab uut albumit võimsalt ja rokilikult lauluga „DumDum“, millele järgneb igati hard rokilik „A Hunger In Your Haunt“, kuid siin on ka hevilikumaid, ja miks mitte ka punglikumaid noote. Kiiremat minekut on ka laulus „Denier“. Üsnagi pungilikult kõlavad laulud „Erros In The History Of God“ ja „Unknown Male 01“.

Tempot võetakse maha lauludes „Witch’s Cup“, „Holy Water“ (see on üks väga huvitava harmoonia ja olekuga lugu), „Haru Urara“ (üks minu lemmikutest sellel albumil) ja „Existed“, mistõttu võib öelda, et rahulikumaid rokipalasid on sellel plaadil peaaegu rohkem, kui kiiremaid lugusid ja samas paneb Biffy Clyro uuele albumile vägagi võimsa lõpu lauluga „Slurpy Slurpy Sleep Sleep“!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/79TV8acvMeGKGbsBUKvwCI

Ed Sheeran „=“ (Warner Music)

Ma olen kindel, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes poleks vähemalt ühte Ed Sheerani paljudest väga headest lauludest kuulnud. On miljoneid ja miljoneid Ed Sheerani fänne. Kindlasti on neid ka Eestis, mida kinnitas ju ka 2019. aastal Riias toimunud Ed Sheerani kontsert 50 000 inimesele, kus käis väga suurel hulgal ka eestlasi (räägitakse ju ca 17 000 eestlastest, kes võtsid ette tee Riiga).

Eelmisel (2020) aastal ilmus eesti keeles vägagi äge Sean Smithi kirjutatud elulooraamat “Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu”, milles sai lugeda palju huvitavat Ed Sheerani lapsepõlve, noorusaja, muusikalise karjääri alguse ja staaristaatuse ja muu olulise kohta.

Seetõttu olen kindel, et briti laulja-laulukirjutaja, folk- ja popmuusika ning akustilise muusika suurkuju Ed Sheeran ei vaja pikemat tutvustust, kuid lühidalt – Ed Sheeran sündis 7. veebruaril 1991 Hebden Bridge’is, West Yorkshire’is Inglismaal.

Lapsepõlvest on Ed Sheeran meenutanud, et talle meeldisid Joni Mitchell, Van Morrison, Elton John, The Beatles, Bob Dylan, Nizlopi ja Eminem. 11. aastaselt käis ta Iirimaal kuulamas Damien Rice’i, jällegi ühte väga huvitavat ja põnevat artisti. Hea sõnaga meenutab Sheeran ka Eric Claptoni, Paul McCartney ja Bob Dylani kontserte. On ju Sheeran ütelnud, et just Eri Clapton oli see mees, kelle mõjul hakkas ka tema kitarrimängu õppima. Tänaseks on Sheeran ja Clapton teinud ka koostööd, Sheeran on laulunud Claptoni albumil “I Still Do” (2016) ja Clapton on mänginud kitarri Sheerani albumil “Dive” (2017). Viimastel aastatel on Sheeran teinud koostööd ka Shawn Mendesi, Louis Tomlinsoni, Camila Cabello, Cody Simpsoni, Hrvy jpt.

Ajas jällegi tagasi. Tuleb tõdeda, et koolist kukkus Ed Sheeran välja ning 2008 kolis ta Londonisse, et hakata tegelema just muusikaga. 2011 ilmus tema EP „No. 5 Collaborationis Project“, mis äratas suurt tähelepanu isegi sellistes tuntud ja tunnustatud artistides nagu Elton John ja Jamie Foxx! Seejärel sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Asylum Records ning 9. septembril 2011 ilmus tema debüütalbum „+“. Sellel oli ka hittsingel „The A Team“, mis tõi talle ka Ivor Novello auhinna, kui parim laul nii muusikaliselt kui ka lüürikalt!

Tema teine stuudioplaat ilmus 23. juunil 2014 ja see kandis nime „x“ (seda on palutud hääldada multiply). See tõusis plaadimüügitabeli esikohale nii Suurbritannias kui ka USAs!

2015 andis Ed Sheeran teada, et tegi ka oma plaadifirma – Gingerbread Man Records, mis teeb koostööd suurfirmaga Warner Music Group. Täna tometavad Sheerani “käe all” mitmed suurepärased artistid – Jamie Lawson, Foy Vance ja Maisie Peters.

Kolmas stuudioplaat (2017) sobis hästi kahe eelmise plaadiga kokku, selle pealkirjaks „÷“ („Divide“). Plaati tutvustavad singlid ilmusid 2017. aasta jaanuaris, need olid „Castle on the Hill“ ja „Shape of You“. Plaat tõusis koheselt briti plaadimüügitabeli esikohale ja seda müüdi esimesel nädalal 672 000 eksemplari! See on parim meesartisti saavutus briti plaadimüügitabelis, paremini on läinud vaid Adele albumil „25“ ja Oasise albumil „Be Here Now“. No ja see polnud veel kõik, sest album tõusis plaadimüügitabelite tippu veel 14 riigis, sh USA, Kanada ja Austraalia. Uskumatu lugu, kuid uus plaat on ka seda väärt, sest Ed Sheeran on valmis saanud ühe hiiglama hea popiplaadi.

2018 valiti “Shape of You” parimaks lauluks nii Suurbritannias kui ka USAs.

2018 esines Ed Sheeran Austraalias ja Uus Meremaal, kokku 950 000 inimesele! See oli uus briti artistide rekord, eelmine oli aastast 1986 ja kuulus legendraasele bändile Dire Straits. Samal aastal kirjutas Sheeran ka uut muusikat, näiteks poistebändidele Why Don’t We ja PrettyMuch. 2019 avas Sheeran koos oma mänedžeri Stuart Camp’iga pubi/baari, mil nimeks Bertie Blossoms (selle nime pani Ed Sheerani abikaasa Cherry Seaborn), ja see asub Portobello Roadil, Notting Hillis, Londonis.

2019 ilmus Ed Sheeranilt uus album "No. 6 Collaborations Project"! Ja jällegi nagu ikka väga hea plaat! Plaadil oli 15 laulu, milles tegid kaasa ka tema 22 lemmikartisti, näiteks Cardi B, Camila Cabello, Khalid, Eminem, Travis Scott, Justin Bieber, Bruno Mars, Stormzy ja teised. Enne albumi ilmumist avaldas Sheeran sellelt viis singlit: “I Don’t Care” koos Justin Bieberiga (sel aastal kôige kauem UK edetabelites esikohal püsinud singel, veetes seal kaheksa järjestikust nädalat); “Cross Me” koos Chance The Rapperiga; “Beautiful People” koos Khalidiga; “BLOW” koos Chris Stapletoni ja Bruno Marsiga ning “Best Part of Me” koos YEBBAga.

Ed Sheeran ütles toona: „Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2011. aastal avaldasin EP nimega No.5 Collaborations Project. Sellest ajast saati olen tahtnud järgmist albumit teha ja No.6 lugusid hakkasingi eelmisel aastal tuuril olles laptopiga kirjutama. Ma fännan tohutult kõiki artiste, kellega koos see album sündis ja plaadi tegemine oli puhas nauding.“

Tänaseks on Ed Sheerani albumeid müüdud maailmas kokku üle 150 miljoni! Ainuüksi USAs on al bumeid müüdud 85 miljonit! Kindel on seegi, et 2010ndatel oli Ed Sheeran kõige edukam briti artist. Aastate jooksul on Ed Sheeran kandideerinud 329. muusikaauhinnale ja võitnud neid 117!!! Nii on mehel ette näidata Ameerika muusikaauhind, BBC muusikaauhind, seitse Billboardi muusikaauhinda, kuus Briti muusikaauhinda, neli Grammy auhinda, neli Ivor Novello auhinda, kolm MTV Europe auhinda, kuus NRJ muuusikaauhinda, neli Q auhinda jpm. Aastate jooksul on Ed Sheeran teinud kaasa ka mitmes filmis, telesaates jne jne.

Juunis 2021 avaldas Ed Sheeran uue singli “Bad Habits”, kusjuures laulu oli brittide singlimüügitabelis esikohal järjepanu 11 nädalat! Lugu juhtis edetabeleid ka Iirimaal, Austraalias, Kanadas, Saksamaal jm, USAs tõusis see teisele kohale. Pärast 11. nädalat brittide singlimüügitabeli tipus oli selge, et Sherani laulud olid juhtinud seda tabelit lausa 52 nädalat, eespool vaid Elvis Presley (80 nädalat) ja The Beatles (69 nädalat), kuid ärge unustage, et Sheerani kirjutab üha uusi ja uusi väga häid laule, mistõttu …

2021. aasta sügisel avalikustas Ed Sheeran 29. oktoobril ilmavalgust nägeva uue albumi “=” (Equals) tagamaid. Samuti andis Sheeran koos liigutava etteastevideoga välja tulevase kauamängiva teise loo “Visiting Hours”.

Warner Music on andnud mitmes pressiteates teada, et:

“Oodatud uus stuudioalbum “=” on neljas plaat, mille on Sheeran nimetanud sümbolite järgi. Albumilt leiab kogumi lugusid, mis on kirjutatud nelja viimase aasta jooksul ning mis toovad hästi esile uuendusmeelsele artistile omased elemendid ja tugevused, olgu selleks liigutav ballaad, kitarrisoolod või võimsa kulminatsiooniga produktsioon, nagu tõestas Sheerani viimati ilmunud hittsingel “Bad Habits”.”

Ja veel: “Jäädes endale truuks, on Ed albumi sisse põiminud lugusid inspireeritud nii isiklikest sündmustest kui igapäevaelust. Universaalselt liigutav albumilugu “Visiting Hours” on kirjutatud lühikest aega peale Edi sõbra ja mentori Michael Gudinski kaotust. Laulusõnad, mis kõnetavad pea kõiki: “Ma soovin, et taevaväravas oleksid külastusajad, et ma saaksin läbi astuda ja sinu nõu küsida.” Loo taustavokalistidena ulatasid Edile toetava abikäe head sõbrad Kylie Minogue ja Jimmy Barnes.”

Kuid ka see pole veel kõik, sest juttu on ka uue albumi kujundusest: “29. oktoobril ilmunud albumi kujunduse puhul on esikohal värvikirev liblikate kollaaž, mis sümboliseerib uut elu ja taassündi. Liblikate taustal on kasutatud Sheerani enda loodud abstraktset maali. “See album on minu jaoks väga südamelähedane ja olulise tähendusega. Mu elu on viimaste aastate jooksul palju muutunud - abiellusin, sain isaks, kogesin kaotust - ja ma peatun albumi lugude jooksul kõikidel nendel erinevatel läbielamistel. Ma ei jõua ära oodata, et seda uut peatükki teiega jagada,” rääkis Ed Sheeran.”

Uuel albumil kuuleme Ed Sheerani esituses veidi rokilikumat muusikat – “Tides” ja popilikumat kraami – hittlood “Shivers” ja “Bad Habits”, “Overpass Graffiti”, “Collide”, “Stop The Rain” (taaskord lugu, milles on seda nn hiti-ainest), “Be Right Now”, kuid ka folgilikumat mussi – “First Times”, “The Joker And The Queen” (väga-väga ilus lugu), “Love In Slow Motion” (selle looga meenus mulle veel üks suurepärane laulja ja laulukirjutaja ehk James Blunt). Kaunilt kõlab ja kõrva paitab ka “Visiting Hours”, millest siin eespool ka juttu.

Kõik kokku on jällegi igati suurepärane ja mõnus kuulamine, nii nagu me Ed Sheerani puhul ikka ja jälle oleme harjunud. Palju on suurepäraseid ja ilusaid meloodiaid, vahvaid harmooniaid, mis kuulaja kuulama panevad, ja kindlasti tasub kuulata ka laulutekste, ka neis on palju olulist, mida Sheeran tahab oma kuulajaga jagada. See on hämmastav, et Sheerani uue albumi lood on kõik ühtlaselt tugevad, kõik need võiksid juhtida ühte või teist edetabelit, kuidas ta seda teeb ja suudab, seda teab arvatavasti ainult Ed Sheeran ise …

Kuula ise ka:

https://es.lnk.to/Equals

Zaz „Isa“ (Warner Music)

Prantsusmaa muusika on mulle juba üsna pikka aega meeldinud. On ju aastate jooksul olnud palju suurepäraseid prantsuse lauljaid ja lauljatare, kes muusikasõpru võlunud – Edith Piaf, Yves Montand, Maurice Chevalier, Mireille Mathieu, Joe Dassin, Charles Aznavour, Sacha Distel, Gilbert Becaud, Juliette Greco, Salvatore Adamo, Patrick Bruel, FR David, France Gall, Jean-Jacques Goldman, Johnny Hallyday, Guesch Patti, Francoise Hardy, Vanessa Paradis, Patrick Fiori, uuematest artistidest kindlasti Patricia Kaas, Helene Segara, Lara Fabian, Mylene Farmer, Alizee jpt.

Vahva on see, et enamus prantsuse artiste laulab oma emakeeles, mistõttu on nad populaarsed just prantsuskeelsetes riikides, kuid loomulikult on ka neid esinejaid, keda tunneb terve maailm. Lisaks tundub mulle, et enamus tuntuid prantsuse artiste on naisartistid (vaadake kasvõi seda eelnenud loetelu), ja kindlasti on üks kuulsamaid lauljatare viimastel aastatel just Zaz, kes on esinenud ka Tallinnas, Nokia Kontserdimajas aastal 2015 (esines koos suure bigbändiga).

Isabelle Geffroy ehk Zaz sai selle aasta 1. mail 41-aastaseks. Ta on laulja laulukirjutaja, kes oskuslikult seob oma muusikas džässi, prantsuse muusikat (nt šansooni), souli ning akustilist muusikat. Teda tuntakse paljuski tänu hittloole „Je veux“, mis ilmus tema debüütalbumil „Zaz“ (2010). Tänaseks on lauljatare plaate müüdud kümneid miljoneid.

Lauljatari ema on hispaania keele õpeteja, isa töötas elektrifirmas. 1985. aastal läks ta koos oma õe ja vennaga Conservatoire de Tours-kooli, kus käis vanuses 5-11 eluaastat. Ta õppis seal varakult muusikateooriat, kuid ka viiuli-, klaveri- ja kitarrimängu ning laulis kooris. 1994. aastal kolis Isabelle Bordeaux’sse, kus võttis laulutunde, kuid tegeles ka kung fu’ga. 2000. aastal võitis ta stipendiumi, mis võimaldas tal õppida modernse muusika koolis (CIAM) Bordeaux’s.

2001. aastal hakkas Zaz laulma bluusibändis Fifty Fingers, veidi hiljem ka erinevates džässibändides, nt Angouleme. Seejärel teenis Zaz leiba stuudioartistina Toulouse’is, lauldes taustasid mitmetele artistidele – Maeso, Art Mengo, Vladimir Max, Jean-Pierre Mader jpt. 2006. aastal kolis lauljatar tagasi Pariisi. Esialgu töötas ta lauljana kabarees, kuid see ei olnud siiski päris õige tema jaoks. Ta hakkas laulma hoopiski Pariisi tänavatel Montmarte’is ja tema omapärast häält ja esitust märgati, sest üsna ruttu kogus ta oma etteastetele tänavatel vägagi palju vaatajaid.

Edasi hakkaski Zaz üha rohkem oma soolokarjäärile keskenduma, kuni 10. mail 2010 ilmus tema debüütalbum „Zaz“. See oli Prantsusmaal igati edukas. Plaadil oli nii lauljatari enda kirjutatud lugusid („Top sensible“), lugusid, millel ta oli kaasautor („Les passants“, „Le long de la route“ jt). Plaadi produtsendiks oli Kerredine Soltani, kes kirjutas plaadile ka hittloo „Je veux“.

Seejärel andis Zaz kontserte Prantsusmaal, Kanadas ja Šveitsis, kuid ka Brüsselis, Berliinis ja Milaanos. Sügiseks oli Zaz’ist saanud menukas artist Belgias, Šveitsis ja Austrias. Juba samal aastal oli selge, et Zaz’ist oli saanud Euroopas kõige edukam prantsuse artist.

2011. aastal kõlas Zaz’i laul „Coeur Volant“ menukas filmis „Hugo“, ilmus ka lauljatari CD ja DVD „Zaz live tour Sans Tsu Tsou“. Paar aastat hiljem kõlas tema laul „Eblouie Par La Nuit“ menukas USA krimitrilleris „Dead Man Down“. 2012. aastal esines Zaz mitmel pool maailmas – Jaapan, Kanada, Saksamaa, Poola, Sloveenia, Horvaatia, Bulgaaria, Serbia, Türgi jne.

2013 ilmub lauljatari teine album „Recto Verso“, millel ka hittlood „On ira“ ja „Comme ci, comme ca“. 2014 ilmus tema kolmas stuudioalbum „Paris“, mis tõi talle ka Echo auhinna, kui edukaim naisartist pop- ja rokkmuusikas. Album oli sügav kummardus mitmenäolisele Pariisile, sest plaadil ainult lood, mis jutustavad Pariisist.

2018. aasta septembris ilmus Zaz’i suurepärane singel „Que vendra“ ja veidi hiljem uus album „Effet miroir“ („Peegliefekt“).

Zaz on oma intervjuudes ütelnud, et teda on mõjutanud Vivaldi „Neli aastaaega“, mitmed džässartistid (Enrico Macias, Bobby McFerrin, Richard Bona), kuid ka aafrika, ladinaameerika ja Kuuba muusika.

2019 ilmus uus plaat „Effet miroir“, millest ka Sulle oma blogis kirjutasin. See oli suurepärane plaat, millel head poppi, veidi mustlasmuusikat (plaadi hittlugu Que Vendra“), kübe džässi, souli. Ja loomulikult oli Zaz täpselt sama hea nagu ka oma varasematel albumitel.

Minu jaoks on kurb see, et ei saa prantsuse keelest aru, mistõttu olen kindel, et paljugi läheb tänu sellele „kaduma“, kuid siiski otsisin ka albumilt "Effet miroir" tuttavaid sõnu, mida prantsuse keelest teadsin ja mulle tundub, et paljudes lauludes oli juttu ei millestki muust kui armastusest ...

Nüüd uus album „Isa“ (22. oktoober 2021), mille kohta öeldakse Warner Music preesiteates:

“Zaz, kes on üks tuntumaid prantsuse vokaliste, avaldas oma uue albumi "Isa". Viimase kümne aasta jooksul miljoneid albumeid müünud ja üle kogu maailma tuuritanud lauljanna värske kauamängiv toob hästi esile kõik artisti eripärad - äratuntav vokaal, tujutõstev kitarrimuusika ja positiivsed laulusõnad. Artisti üheks enim tuntud hitiks on "Je veux", millele on tänaseks kogunenud 120 miljonit kuulamist. Uuelt albumilt leiab nii viimase singli “Imagine” kui ka üllatava dueti Rammsteini ninamehe Till Lindemanniga.”

Taaskord leiab võrratu ZAZ’i uuelt albumilt väga kauneid meloodiaid ja hingeminevaid lugusid – plaadi avalöök „Les jours heureux“, „Tout la-haut“, „Il faut qu’on se donne“, „Comme tu voudras“, „Avec son frere“, „Le chant des grives“, kuid ka mõnusat ja tempokamat mustlasmuusika hõngu lugusid („Imagine“, „De couleurs vives“), lisaks veel ka võimsaid lugusid („A perte de rue“). Vägagi ilus lugu, tõeline šansoon on koos Till Lindemanniga esitatud „Le jardin des larmes“ – ja väga huvitav ja üllatav on kuulda Till Lindemanni esitamas just sellist lugu, kusjuures see tuleb mehel ikka väga hästi välja. Väga lahe on seegi, et mees laulab nii prantsuse kui ka saksa keeles. Kõik see kokku on hämmastavalt ilus ja võimas! Ja kui jõuad uue albumi viimase loo juurde, arvates, et kõik ilusad lood on kuulata, siis on plaadi lõppakord „Et le reste“ veel eriti ilusa meloodiaga ja esitusega lugu ... kananahk tuleb ihule, see on nii ilus ...

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1uV6kr7RrDmiffQoxLOg8s

Elderbrook „Innerlight“ (Warner Music)

Alexander Kotz on muusikamaailmas paremini tuntud nimega Elderbrook, kes on inglise muusik, laulukirjutaja ja produtsent, kes alustas oma karjääri 2015, kui ilmus tema esimene EP, millel oli ka laul“How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim. Sellest sai Mixmag’i arvates üks edukamaid ja paremaid laule sellel aastal.

2016 tegi Elderbrook koostööd paljude teiste artistidega, teiste seas ka brittide elektroonilise muusika duo Gorgon City’ga. Elderbrook remiksis ka teiste artistide lugusid, näiteks Clean Bandit. Arvatavasti on seni edukaim Elderbrooki lugu „Cola“, mis tehtud koostöös CamelPhat’iga. Lugu tõusis USA tantsuklubide laulude edetabelis ja brittide indie-edetablis esikohale, kusjuures laul kandideeris ka aasta parima tantsuloo Grammy-auhinnale.

Elderbrook hakkas muusikat tegema juba 16-aastaselt, kui ta mängis ühes indie-bändis, kuid 19. eluaastaks oli temast saanud laulja-laulukirjutaja. Esialgu oli ta folgi ja akustilise muusika sõber, kuni ülikooli minnes avastas ta enda jaoks kaaseagse tantsumuusika. Just siis hakkas ta kuuluma ka erinevat tantsumuusikat (nn dance music). Enne, kui ta jõudis päris elektroonilise muusika juurde, proovis ta teha ka veidi hiphoppi ja soulikumat muusikat.

Artistinime Elderbrook hakkas Kotz kasutama kohe pärast ülikooli lõppu, kui ilmusid samanimeline EP ja laul. SoundCloud’is vaadati tema debüüt-EP lugusid üle miljoni korra. Eriti populaarseks muutus laul „How Many Times“, millest tegi remiksi sakslaste duo Andhim, nii nagu eespool juttu oli. Just selle looga tõusis Elderbrook’i nimi esile kaasegase tantsumuusika areenil.

Veel samal aastal (2015) ilmus teinegi EP „Travel Slow“, millel laulud „Be There Soon“, „Good Enough“ ja „Travel Slow“. Lisaks omadele lugudele remiksis Elderbrook ka teiste lugusid, selle aasta üks edukamaid tema tehtud remikse oli Pablo Nouvelle’i laulust „Take Me to a Place“. 2016 esines Eldebrook vägagi palju. Ta käis kontsertturneedele mitmete teiste artistidega, näiteks Gorgon City’ga. Just viimate mainituga tegi Elderbrook koostööd ka laulus „Smile“, mis ilmus oktoobris 2016. Samal aastal sai Elderbrook’ist ametlik remiksija ka Clean Banditi hittloole „Rockabye“.

2017 esines Elderbrook edukalt Suurbritannias, ilmus ka üliedukas lugu „Cola“, mis tehtud koostöös briti elektroonilise house’i duoga CamelPhat, see oli üks 2017. aasta edukamaid lugusid terves maailmas, kusjuures selles loos Elderbrook laulab. Lugu kandideeris 2018 ka parima tantsumuusika laulu Grammy-auhinnale. Kuna lugu oli sedavõrd edukas ja populaarne, siis tegid sellest remikse ka paljud teised maailmakuulsad nimed, näiteks Robin Schulz! 2018 käis Elderbrook esinemas ka USA’s.

Elderbrook on äärmiselt põnev artist, kes õppinud klassikalist kitarri ja klaverit, täna on ta kindlasti multiinstrumentalist, kes suudab oma muusikasse kaasata kantrit, souli, rokki ja gospelit. Ta on alati ütelnud, et tahab teha muusikat, mida varem pole tehtud, mistõttu on tema lugudes palju erakordseid ja põnevaid saunde. Kiidetud on ka tema häält, mis on paljude arvates „veatu“ ...

Seni ilmunud EP’d: Simmer Down (2015) Travel Slow (2015) Talking (2017) Old Friend (2018).

Eelmisel aastal (2020) ilmus Elderbrooki debüüatlbum „Why Do We Shake in the Cold?“, millelt singlitena ilmusid: „Numb“, „My House“, „Fire“ (koos Ytram’iga).

Warner Music tutvustas Elderbrooki albumit sedasi: “Briti produtsent ja artist Elderbrook avaldas täna oma debüütalbumi “Why Do We Shake In The Cold?” koos tulevase kontserttuuri kuupäevadega, mille 14 ülesastumist hõlmav Suurbritannia ja Euroopa turnee saab 2021. aasta märtsikuus alguse Belgiast ning kaasab ka ülesastumise ikoonilises Londoni Electric Ballroom kontserdisaalis.”

Pean tunnistama, et Elderbrooki debüütalbum oligi väga põnev “seiklus” muusikaliste helide maailmas või lausa kosmoses.

Ja nüüd, aastal 2021 avaldas Elderbrook EP "Innerlight", millel kokku küll vaid neli lugu, kuid need neli on uskumatult head lood, tõeline tantsumuusika tipp. Isegil minul hakkas jalg vägisi kaasa tatsuma, kui kuulsin tema uusi lugusid – “Inner Light” (selles loos lööb Elderbrookiga kampa Kanada elektroonilise muusika duo Bob Moses), “I’ll Find My Way To You” (selles loos on abiks USA laulja, laulukirjutaja Emmit Fenn), “Broken Mirror” (selle loo üks produtsentidest on innovaatline Kölsch) ja “Dominoes” (selles loos lööb kaasa USA elektroonilise muusika duo Louis The Child).

Elderbrook on taaskord oma uutes lugudes kasutanud hämmastavaid saunde (tegelikult võiks öelda, et suisa geniaalseid ja veidi isegi nostalgilisi saunde), mis ajavad kõrva kikki, lisaks igati mõnusaid tempo- ja rütmilahendusi, ja mulle jätkuvalt meeldib ka selle kuti hääl, mida kindlasti on kübe tuunitud, kuid esitusena on see kõik super! Lugudes on ilusaid ja meeldejäävaid meloodiaid, mõned neist on lausa uinutavad või kosmilised, kuid täpselt sellist mussi ongi Elderbook kirjutanud ja esitanud juba mitu head aastat.

Kui tänane ja homne tantsumuusika on selline, mida teeb Elderbrook, siis on kõik igati suurepärane!

Ah jaa, seda ka, et Elderbrook on hetkel ka kontsertturneel maailma erinevates paikades, kusjuures järgmisel aastal (2022) peaks Elderbrook jõudma ka Tallinnasse, kontsert peaks toimuma 5. mail klubis D3.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2tg28FJC1DoNaE19f9FpY7?si=wlTvBBJgTJ2fHgaX2HAGFQ&dl_branch=1&nd=1