Inglise kääbusterjer

Umbes 12-13 aastat tagasi kirjutasin ma „Lemmikus“ ühest väiksest ja vahvast koeratõust - manchesteri terjerist, kes on saanud alguse kunagisest black and tan terjerist. Samast tõust on saanud alguse ka inglise kääbusterjer, mistõttu tahan ma teada, kas tegemist on kahe erineva tõuga või ... kusjuures sarnaseid jooni esineb neil ju ka kääbuspinšeriga.

Väike, vahva ja häälekas inglise kääbusterjer

Foto Meeli Tulik

Inglise kääbusterjer on üks vanimaid inglise koeratõuge, kes oma praeguse nime, inglise kääbusterjer (must piirdega), määras Suurbritannia Kennelliit 1. aprillil 1960. aastal.

Tanel Kuppart kinnitab, et Eesti Kennelliidu registris on kokku 13 inglise kääbusterjerit. Tema elukaaslane Ann Raun lisab, et kolm koera elab neist Soomes, kolm koera on Soomes sündinud koerad ja üheksa koera on Taneli ja Anni koera Sanni kahest erinevast pesakonnast sündinud kutsikad, kellest ka kaks on ka Soome rännanud.

Miks nii vähe? Tanel arvab, et põhjuseks on see, et inglise kääbusterjer on vähelevinud tõug terves maailmas. Populaarsemad on nad tõu kodumaal Suurbritannias (Inglismaa, Iirimaa ja Šotimaa), Austraalias ja Soomes.

Inglise kääbusterjerite omanikud ja nende koerad

Siiri-Kai Sedrikul on olnud nii dobermann kui ka ameerika staffordshire’i terjer. Alates 1997. aastast on tal olnud alati koduloomad, koerad ja/või kassid, alati kaks looma koos. Praegu on tal inglise kääbusterjer Bella (Arabella) ja kääbuspinšer Ruby. Siiri-Kai arvab, et kahekesti on loomadel lihtsalt kergem olla. Enne inglise kääbusterjeri võtmist oli tal null teadmist selle tõu kohta.

Ann Raun kasvas üles saksa lambakoeraga, hiljem võeti labradori retriiver, tema isal on oma töökoja hoovil alati elanud ka kaukaasia lambakoerad. Seitse aastat tagasi hakkasid nad Taneliga koos elama, mistõttu otsustati võtta ka ühine koer. Naine tahtis suuremat koera, mees väiksemat, keda oleks mõnus ja lihtne igale poole kaasa võtta. Nii hakati koer.ee’st otsima, mis tõug võiks neile sobida. Nii leitigi inglise kääbusterjer, esimest kutsikat oodati endale poolteist aastat ja saadi see lõpuks Soomest. Nüüd on neil kodus kaks koera: Sanni ja Liisu.

Tanel Kuppartile pole inglise kääbusterjer samuti mitte esimene kokkupuude koertega. Peres oli tema kasvades prantsuse buldog, tädi kasvatab inglise buldoge, vanaemal on olnud mitmeid segaverelisi koeri.

Christin Tahvesel olid lapsena kodus kassid, inglise kääbusterjer on tema esimene koer ja esimene tõug, kelle ta sai oma 20. sünnipäevaks. Nüüd, kaks ja pool aastat hiljem on tal lisaks inglise kääbusterjer Arnole veel ka igati vahva ja pisike papillon, neljakuune Lexus, kellel pidi olema juba praegu „rohkem iseloomu“ kui inglasel.

Liis Tisleril ja Bert Kleinil on üks inglise kääbusterjer, kel nimeks Bruno. Liis võttis selle tõu enne Berdiga tutvumist. Tema eelistuseks oli väike, lühikarvaline koer, kes ei oleks ka kapriisne. Nii osutus valituks just inglise kääbusterjer. Noortel inimestel on plaanis üks koer juurde võtta, kas inglise kääbusterjer või mõnest muust tõust, seda nad täna veel ei tea.

Kolm üsnagi sarnast tõugu

Võiks öelda, et inglise kääbusterjer, manchesteri terjer ja kääbuspinšer on omavahel vägagi sarnased tõud, kuid Siiri-Kai kinnitab: „Manchesteri terjer on ca 10 cm kõrgema turjakõrgusega kui inglise kääbusterjer, nendel on ka kõrvaotsad nö murtud kõrvad on tipust lontis. Värvigamma on kolmel tõul sama ehk nn black and tan, valget värvi ei tohi olla, märgised on reeglitega paika pandud. Kääbuspinšeril kaardub saba alati seljale rõngasse, teisel kahel tõul on saba püsti, kuid mitte rõngas. Kääbuspinšeri nägu on veidi teistsugune, tal on laiem kolju, nina on lühem, teisel kahel tõul manchesteri - ja kääbusterjeril on koon peenem ja pikem. Kääbuspinšer on võrreldes teise kahega kompaktsem ja rohkem ruudukujuline, teised kaks on kõrge kõhujoonega, saledad, kerged ja pika jalaga.“

Ann lisab siinkohal, et Victoria-ajastu lõpul olid inglise kääbusterjerite eelkäijad seltsikoeraks daamidele, kes ihaldasid väikesi koeri. Välimus oli neile väga oluline, mistõttu ristati neid itaalia väikehurda ja chihuahuaga. Sealt on pärit nende väike ja vibalik keha. 150 aastat tagasi oli tegemist ühe ja sama tõuga black and tan terrier, nüüd on nad kaks erinevat tõugu, kuigi USA’s tuntakse teda ainult manchesteri terjerina või vastavalt kaalule manchesteri toy terjerina. Mujal maailmas on tunnustatakse siiski inglise kääbusterjerit ja manchesteri terjerit, kui kahte erinevat tõugu.

Iseloomult inimesekeskne koer

Olen lugenud, et inglise kääbusterjer on Terjer suure algustähega ja kääbus ainult oma kasvult. Neil on suur ego ja soe süda. Nad on terve pere koerad, võõraste suhtes on nad üsnagi vaoshoitud, kuid standardi järgi nad ei tohi olla ka ei arad ega agressiivsed. Kindlasti ei ole nad diivanikoerad, sest nad tahavad aktiivselt tegutseda ja toimetada – näitused, agility, rallikuulekus jpm, isegi verejälge on selle tõuga harrastatud, on teada, et mõned neist on käinud ka hurtadega jooksmas, mitte küll päris koos, aga vähemalt samal rajal!

Christin leiab, et eks inglise kääbusterjeri iseloom on vastavalt konkreetsele isendile erinev, kuid oma koera kohta saab ta öelda, et tegemist on targa, nutika ja intelligentse koeraga, kes õpib kiirelt ja kergelt (emased võivad olla veidi tujukamad kui isased), puhtust armastava koeraga.

Siiri-Kai lisab, et neile tõepoolest meeldib puhtus ja pesemine, kusjuures mõnikord pesevad nad end ise, nagu kassid. Bert lisab siinkohal, et kindlasti on inglise kääbusterjerid hellad, kes vajavad inimese lähedust.

Tanel kinnitab, et iseloomult on inglise kääbusterjer inimesekeskne, kuid samas ka umbusklik. Valib omad inimesed välja, võõrad on ikkagi võõrad.

Siiri-Kai räägib sellest, et eks inglise kääbusterjerid on üsna valjuhäälsed, kui keegi tuleb aeda või majja, siis pole uksekella vaja. Ta lisab, et näiteks kääbuspinšer on vähem jonnakam ja põikpäisem kui inglise kääbusterjer. Ta meenutab ka käidud agility-trenne, õpitud käsklusi ja harjutusi – kääbuspinšer õppis kiiremini, kuid tegi harjutusi lohakamalt, inglise kääbusterjer õppis veidi kauem, kuid sooritus oli alati vigadeta ja puhas. Siiri-Kai toob veel näiteks oma inglise kääbusterjeri ajataju ja täpsuse – alati kui hakkab lõppema „Reporteri“ ilmateade, on koer valmis, et nüüd minnakse jalutama!

Tanel räägib, et inglise kääbusterjerid on väga lojaalsed ja innukad omanikule meelepärased olema, mistõttu nad ei armasta midagi muud rohkem, kui veeta aega koos omanikuga treenides, kui kogu tähelepanu on neile suunatud:

“Kõige tõhusam viis inglise kääbusterjerite koolitamiseks on vähe ja sageli! Treeningule ei pea palju aega pühendama. Kaheminutised seansid paar korda päevas on ideaalne lähtepunkt. Nagu kõigi koerte puhul, peaks väljaõpe ja positiivne premeerimine olema osa igapäevasest elust.”

Aga ikkagi, terjer!

Siiri-Kai räägib, et tal oli varem ka ameerika staffordshire’i terjer, siis ta arvas, et ka kääbusterjerid on jonnakad ja “selektiivse” kuulmisega, kuid selgus, et Bella on küll inimesele orienteeritud ja kuulekas.

Tanel ja Ann lisavad, et inglise kääbusterjeril on terjeri iseloom, kuid nad on tõepoolest orienteeritud inimesele, omanikule. Sülekoerad nad ei ole, kuid kaisukoerad võivad olla küll, samas vaatan ma Taneli koera Liisut, kes istub praktiliselt meie terve kohtumise aja mehe süles. Tanel lisabki, et peremees on talle oluline, sest nad tahavad kõik koos omanikuga teha. Seda kinnitavad kõik meie kohtumisel kaasa löönud omanikud.

Jahiinstinkt?

Tanel ja Ann kinnitavad, et rotte püüavad nende koerad ka täna. Kui koer ikka rotti näeb, siis võtab kinni küll, võtab selgroost kinni, raputab ja valmis on ... Siinkohal võib lisada, et inglise kääbusterjerid raputavad meeleldi ka omi mänguasju.

Samas lisab Christin, et tema koerale ei paku huvi rotid, jänesed, merisead ega kassid, ainus, kes jahisaagina näib talle huvi pakkuvat on orav.

Välimuselt nagu „mini-dobermann“

Inglise kääbusterjer on kääbuspinšerist õrnem (nende turjakõrgus standardi järgi on 25-30 cm, kaal 2,7-3,6 kilo, reaalsuses on tänapäeval enamik koeri suuremad), kael on pikem, saba asetseb madalamal ja ei kaardu selja peale. Kääbusterjeri selg on pikem ja kaarjam, kääbuspinšer on rohkem ruudukujulisem.

Inglise kääbusterjeri pea on pikk ja peenike, silmad tumedad või päris mustad, väikesed, mandlikujulised ja säravad. Kõrvad peavad tuletama meelde küünlaleeki. Inglise kääbusterjeril on ainult üks värvitoon – black and tan. Värvid peavad olema selgete piiridega, ei tohi seguneda.. Musta on rohkem kui pruuni ja Ann näitab mulle, kus võib pruuni olla, see on kõik väga täpselt paika pandud: pruunid on käpaotsad, pruunid märgised on esikäppadel, põskedel on kaks pruuni laiku, sisekõrva sees on väike pruun laik, rinna ees on pruunid laigud, tagajalgadel ja tagumikul on veidi pruuni, lõua all ja mõlema kämblaliigese keskel on väike, selge must laik nn „pöidlamärk“. Küünte juures, varvaste peal on mustad jooned, nn pintslitõmbed.

Karvkate on lühike, kuid tihe, võib olla pehme ja sametine, kuid ka veidi karmim. Karv on liibuv, lühike ja läigib ilusasti. Aluskarva inglise kääbusterjeril ei ole. Koera kõhualune on suhteliselt „paljas“, kuid lõua all kaelal peab karva olema.

Kuna karvkate on lühike ja õhuke, siis meie kliimas tuleb inglise kääbusterjerile külmaga ikka riided selga panna, kusjuures külma kardavad ka tema kõrvad.

Ajalugu on taaskord põnev ja seotud ka rotiga

Inglise kääbusterjeri täpset algupära täpselt ei teata, kuid öeldakse, et nad on vanim briti kääbuskoerte tõug. Tõugu kasutati aastasadu tagasi maal näriliste hävitamiseks, mistõttu polnud oluline ei nende välimus ega sugupuu. Majanduse areng ja kasvav laevaliiklus tõi rotid ka Suurbritannia linnadesse, kuhu tulid ka koerad. Pubides veeti lausa kihla, milline koer saab oma ülesandega kõige paremini hakkama. Parimad terjerid hävitasid tunniga ligi 200 rotti!

Mingil hetkel taolised kihlveod keelustati ja hakati tähelepanu pöörama ka koera välimusele. 1855 maalis R. Marshall maali „Canine Meetings“, mis on arvatavasti esimene pilt sellest tõust. Pildil oli 9 tõugu, mille hulgas olid ka pisikesed mustad rotikoerad.

Esimest korda esitleti black and tan terjerit 1861 Birminghami koertenäitusel.

19. sajandi lõpus muutusid populaarseks selle tõu väiksed isendid, mistõttu hakati neid kutsuma miniature black-and-tan terrier. 20. sajandi alguses kaalusid mõned isendid vaid ühe kilo, mistõttu hakkas neil esinema ka terviseprobleeme. Tõug oli väljasuremise piiril, kuni hakati aretusse kaasama ka suuremaid isendeid, kuid inglise kääbusterjer on ohustatud koeratõugude hulgas ka tänapäeval.

Tervis

Inglise kääbusterjer on üldjuhul terve tõug. Tänapäeval teevad kasvatajad hoolikat tööd, et erinevaid haigusi sellel tõul ei esineks, tehakse tervisekontrolli jpm. Tanel lisab, et tema aretus emasel Sannil on tehtud südameuuring ja põlveuuring ning lähiajal teostatakse ka silmauuring. Sellel tõul võib vahel esineda põlvekdera paigaltnihkumist ehk patella luksatsiooni, noortel koertel südameprobleeme (dilatiivne kardiomüopaatia), Von Willebrandi tõbe (veritsushaigus), nahahaigust (demodikoos), mis põhjustatud teatud tüüpi lestade olemasolust ja Legg-Calve-Perthesi haigust, mille puhul luu veresooned kaovad, reieluu laguneb ja luu remodelleerub.

Vana-inglise lambakoer ehk bobtail

Vana-inglise lambakoer ehk bobtail on üsna vana koeratõug ja kindlasti üks minu lemmiktõugudest, kellest olen saanud rääkida Lemmikus aastaid tagasi. Aga see oli tõepoolest üsna ammu. Seetõttu otustasin uue loo kirjutada. Tõuga aitvad tuttavaks saada Evely Vahtramäe, kellel kodus 8-kuune Premier (hüüdnimega Premm ja Premmu). Evelyl on olnud seda tõugu koer, nimega Rasmus, ka varem, ja Aire-Piret Pärn, kes on vana-inglise lambakoertega tegelenud väga pikalt, kuigi täna tal seda tõugu koera kodus ei ole.

Vana-inglise lambakoer ehk bobtail – mõnusalt suur, soe ja karvane

Foto Meeli Tulik

Vana-inglise lambakoer sai bobtail-nime endale seetõttu, et algselt lõigati koera saba ära.

„See sai alguse 16.-17. sajandi Inglismaal, kuna sellega näidati, et tegu on töökoeraga, kelle pealt ei tulnud makse maksta,” kinnitab Aire-Piret Pärn. „Saba lõigati ära üsna koledal kombel, koos sisemise lüliga. Nii ei jäänud sabajuppigi, koer oli tagant täiesti ümar.”

Alates 2001 aastast saba enam ei lõigata. See tendents on levinud juba peaaegu kõikidesse riikidesse. Ka ameeriklased pole bobtaili sabast erilises vaimustuses, kuid sabaga bobtail pole sugugi harjumatu vaatepilt.

Evely Vahtramäe ja tema koerad

Evely nägi esimest korda bobtaili 2007. aastal, kui ta kohtus tuntud koeratreeneri ja koerasportlase Keida Raamatuga, kellel oli vana-inglise lambakoer. Veidi hiljem nägi Evely ka Keida õe, samuti koeratreeneri/koerasportlase Kairi Raamatu bobtaili. Ja et asi oleks veel lahedam, siis Kairi Raamatu koer oli üks Aire-Piret Pärna bobtailide kutsikatest. Evely kinnitab, et pärast esimest kohtumist bobtailiga oli ta üsna kindel, et see peaks olema just tema koeratõug. Bobtail oli Evely jaoks suur, sõbralik, soe, empaatiline, peaaegu nagu inimene.

Enne seda Evelyl päris oma koera ei olnudki, kuigi enne vanematekodust lahkumist oli ta kinkinud neile kolli. Loomulikult oli Evelyl lapsena kokkupuuteid koertega, sest maal olid koerad vanaemadel ja tädidel, kuid seda päris oma koera ei olnudki. Vanemad olid koeravõtmise vastu, kuna elati korteris. Sõideti küll ka suvilasse, kuid liikumisvahendiks oli külgkorviga mootorratas, ja kuhu sa selles ikka koera paned.

2007. aastal hakkaski Evely endale vana-inglise lambakoera otsima. Keida Raamat soovitas tal otsida välismaalt, sest see aitaks kaasa ka siinsete bobtailide genofondi arengule. Siinkohal tasub mainida sedagi, et täna peaks Eestis olema vaid ca 20 bobtaili, kümmekond aastat tagasi oli neid veidi rohkem ehk 40-50 koera.

Evely leidis bobtailide kasvataja Saksamaalt, kes elas ja tegutses Hollandi piiri lähedal. Jaanuaris 2008 neil uus pesakond sündiski ja 8. märtsil tõi Evely sealt endale Rasmuse. Evely meenutab, et Rasmus oli selles pesakonnas see kutsu, kes ise Evely juurde tuli, kusjuures ka kasvataja oli arvanud, et just see kutsikas võiks Evelyle sobida.

Evely käis kutsikaga kutsikakoolis ja agility-trennis koeraspordiklubis A-Koer, kus oli üheks treeneriks just eespool mainitud Kairi Raamat. Evely käis Rasmusega ka koertenäitustel ja saavutas ka Balti tšempioni tiitli. Evely lisab, et Rasmust võttes tal lapsi ei olnud, mistõttu oli tal võimalus pühenduda 100% oma koerale ja tänu sellele oli Rasmus veidi ka „memmekas“.

Pärast laste sündi pidi Rasmus harjuma sellega, et „karjas“ on ka teisi peale tema, kuid see sujus üle ootuste väga hästi.

Rasmus elas vahvat ja aktiivset elu, kuni tal avastati kasvaja, kuid vaatamata sellele elas ta edasi ja lahkus meie hulgast 2018. aastal. Pärast seda oli Evely üsna kindel, et uut koera ta niipea ei võta, sest kodu vajas ehitamist, lisaks töö ja lapsed, kuni eelmisel aastal ta kuulis, et Eestis on saadaval bobtaili kutsikad. Ei läinud nelja päevagi ja Evelyl oli kodus jälle bobtailipoiss Premier (Premm, Premmu), kes on ajakirja ilmudes saanud 8-kuuseks.

Iseloomult tõeline inimese sõber

Botailid on oma iseloomult julged, nad on suurepärased ja truud kaaslased. Nad on vägagi tasakaalukad ja rahulikud, nagu põlised maamehed, ilma põhjuseta ei esine neis ka agressiivsust. Bobtailid on nutikad, sõbralikud ja mängulised koerad, kellele meeldib ka palju liikuda. On isendeid, kes valvavad vägagi julgelt oma territooriumi, teised valivad rahuliku koha, kust oma territooriumi jälgida ja valvata.

Vana-inglise lambakoera iseloomustab see, et ta on inimese sõber, tõeline perekoer. Kodus olles istub ta rahulikult põrandal ning võib ainiti peremehele silma vaadata. Ka lastega saab bobtail suurepäraselt hakkama.

„Koerale võib näidata ala, kus lapsed peavad olema,” tõdeb Aire Piret. „Sealt ta lapsi välja ei lase. Ohtu, et koer lapsi hammustaks ei ole, sest ta ei ole agressiivne koer.”

Evely lisab, et Rasmus ja Premm on mõlemad just sellised koerad, kes ei taha üksi kodus ega õues istuda. Kui Evely silmapiirilt kaob, tuli nii Rasmus ja tuleb ka Premm alati kontrollima, kuhu perenaine läks. Bobtail tahab, et omanik ja pere oleksid tema pilgu all, sest kindlasti on neil sees ka tugev karjatamissoov. Evely kinnitab, et tema lapsed olid nii Rasmuse ajal ja on ka nüüd Premmi karjatamissoovist teadlikud ja oskavad vastavalt sellele käituda. Külla tulnud lastele/mängukaaslastele võib bobtaili karjatamissoov olla veidi ootamatu. Koer jookseb koos võõraste lastega ja üritab neid veidi „koomamale“ ajada. Seetõttu ei jäta Evely oma koera võõraste lastega mitte kunagi üksi.

Evely tõdeb, et vana-inglise lambakoer on vägagi empaatiline koer, kes tunnetab suurepäraselt nii inimest kui ka iseennast. Rasmus oli Evelyle alati toeks, ja oli kindlasti ka suurepärane stressimaandaja. Evely arvates on bobtail oma iseloomult veidi kassilik – nii oma mängumaneeridelt, neil on ka vahetevahel üsna valikuline kuulmine, nad on humoorikad, kuid nad on siiski ka kergesti juhitavad ja suunatavad, kuna tahavad olla omanikule „kasulikud“.

Aire-Piret kinnitab ka seda, et isased bobtailid võivad mõnikord põikpäised olla, kui nad on domineeriva iseloomuga. Samas on nad suurepärased õppijad, kes on valmis igasuguseks koostegutsemiseks oma peremehega. Evely kinnitab, et bobtail on kergesti treenitav koer, kuna nii Rasmus kui ka Premm on olnud/on toidule (maiusele, nt. pihv, viiner) orienteeritud koerad. Loomulikult on Evely mõlemad koerad kompinud piire, mida tohib, ja mida ei tohi, kuid sel juhul peab omanik olema kindlameelne ja mitte laskma endale „pähe istuda“.

Evely lisab, et enne viiruse-puhangut käis ta ka Premmiga kutsikakoolis (koeraspordiklubis Koerus), kus Premm tõestas, et suudab väga kiirelt õppida ja asju omaks võtta.

Milline peab olema bobtaili peremees?

„Peremees peab suutma kasuka eest hoolitseda,” kinnitab Aire Piret. „Iga kolme nädala tagant tuleb karv korralikult läbi kammida. Pesta tuleb vaid valget osa, halli osa siis, kui koer kusagil püherdanud on.”

Kammimist harjutatakse bobtailile juba kutsikast peale ning koerad naudivad seda. Osad bobtailid lausa magavad selle tegevuse ajal. „Aluskarv, mis vahetub, ei tule pealiskarva alt ilma kammimata välja, seetõttu tuleb teda hoolega kammida.”

Evely ütleb, et bobtail ei aja karva, ja ega see karvahoolduski hullupööra keeruline ei ole. Evelyni sõnul võib bobtaili kammimine olla mõnus, rahustav ja teraapiline tegevus, kusjuures enamuse mustusest hülgab bobtaili karvkate ise (nn isepuhastuv karvkate), kui on ikka väga porine ilm, siis on vaja teda pesta ka.

Välimuselt suur karvapall

Evely ütleb lihtsalt, et bobtail ongi välimuselt selline suur mõmmik, suurte käppade ja suure ninaga, ja eks ta ole ka selle rikkaliku karvkatte all siiski üsna suur. 6-kuune Premier kaalus näiteks 28 kilo! Kuid vaatamata oma suurusele meeldib neil sageli ka sülle ronida ja kaissu tulla, sest ega nad ise oma suurust ei adu. Ja jõudu ja sitkust on selles tõus samuti, kuid eks nad ju ole ikkagi karjakoerad olnud.

Koera keha tagumine osa/pool on ühevärviline, kas sinakashall (grizzle), hall või sinaka varjundiga. Põhivärv on valge ja sellel võib olla eelpool mainitud värvidega laike.

Nagu mainisin, siis bobtaili karvkate on tõepoolest rikkalik, veidi kare ja takune, ei ole ei sirge ega lokkis. Aluskarv hülgab suurepäraselt vett. Peal ja kaelas on rohkem karva, ka esijalad on üsna karvased, kuid koera tagumine osa on märgatavalt karvasem kui esiosa. Selle tõu puhul on oluline karvkatte kvaliteet, pikkus ja kogus ei ole sedavõrd olulised.

Isaste turjakõrgus on 61 cm, emastel 56 cm, kusjuures selle tõu puhul vaadatakse seda, et nad oleksid oma „tüübilt“ õiged, õigete propotsioonidega, mistõttu sageli suurus ei olegi oluline.

Silmade värv võib olla sinine või pruun, kuid esineb ka isendeid, kelle üks silm on sinine ja teine pruun. Evely räägib mulle ka nn silmalainerist, bobtailidel on tõepoolest ilus silmalainer (silmajoon), mõnel isendil rohkem, mõnel vähem.

Ajalugu

Eestimaal on vana-inglise lambakoeri vähe. Maailmas on see tõug olnud vägagi populaarne, oli minevikus ja on seda ka praegu. 19. sajandi lõpus oli kümnest USA rikkamast perest viiel (Morganid, Vanderbilt’id, Gouldid, Harrisonid ja Guggenheimid) just vana-inglise lambakoer.

Palju on vana-inglise lambakoeri, kes on löönud kaasa ka populaarsetes filmides („The Shaggy Dog“ (1959 ja 1994), „Chitty Chitty Bang Bang“ (1968), „Serpico“ (1973), „Digby, the Biggest Dog in the World“ (1973), „Labyrinth“ (1986), ameeriklaste telesari „The Patty Duke Show“ (1963-1966), Belgia telesari „Samnson en Gert“ (1989-1997)), legendaarsel biitlil, Paul McCartney’l oli bobtail nimega Martha, kes on inspireerinud ka biitlite laulu „Martha My Dear“, rääkimata värvifirma Duluxi reklaamkoertest ehk nn The Dulux Dog.

Nagu tõunimi ütleb, on nad pärit Suurbritanniast, Walesi aladelt, kus 19. sajandi keskpaigas (1870. aastatel) segunesid kohalikud ja Ida-Euroopast ning Kesk-Euroopast sissetoodud (sh. saksa lambakoer, ilmselt ka lõuna-vene lambakoer ja arvatavasti ka bergamasco) lamba- ja karjakoerad.

Iseseisvaks tõuks hakati vana-inglise lambakoera pidama 19.-20. sajandi vahetusel ning tema lähimaks sugulaseks võib pidada habekollit. Esimene bobtailide tõuühing sai alguse juba 1888. aastal Suurbritannias. Veidi pärast seda pandi paika ka esimene tõustandard. Teine tõustandard pandi paika alles 1963. aastal.

USA hakkas vana-inglise lambakoerte tõuühing tegutsema 1905. aastal.

Vana-inglise lambakoera kasutati algupäraselt karjaajamisel ning see instinkt on neil säilinud tänaseni.

Tõu algusaastatel kasutati neid karjakoertena, kes karjatasid lambaid, mistõttu pidid nad tegema palju tööd välitingimustes, seetõttu on neil ka paks ja ilmastikukindel karvkate. Neil on ka väga võimas hääl (nad suudavad väga kõvasti haukuda), millega peletab eemale igasugused metsloomad ja ka pahatahtlikud inimesed.

Inglismaal abistasid bobtailid just lambakarjade liikumisel näiteks karjamaadelt turule. Seetõttu pidid nad palju liikuma ja suutma ka väga hästi keskenduma. Töökoeri hinnati just nende tööomaduste tõttu, toona ei olnud tähtsad sugupuud. Vana-inglise lambakoer ei olnud seltsikoer ega diivanikoer, mistõttu on ka nende algupära veidi vähem uuritud. Aja möödudes on bobtailide kasutamine töökoerana järjest vähenenud.

Kuna karjaajamise instinkt on tugev, siis on ta suurepärane perekoer. Valvekoeraks ta ei sobi. Kui võõras territooriumile tuleb, siis tõstab ta häält, kuid hiljem võib vargale ka „küpsist ja kohvi pakkuda”.

Bobtailid Eestis

Eestisse toodi kolm-neli vana-inglise lambakoera 1980. aastatel, kuid kõik said õnnetult otsa. Seejärel oli pikk vaikus, kuni Aire Piret Pärn 1997. aastal Venemaalt kutsika tõi. Esimene kohalik pesakond sündis 2001. aastal.

„Näib, et inimesed ei tunne seda tõugu hästi,” tõdeb Aire Piret. „Välimuse põhjal otustatakse, et temaga on palju tööd. See pole nii! Kui puberteedi-eas koera karv vahetub, siis on tõesti rohkem tööd, kuid tänapäeval on nii head harjad, kammid, sampoonid ja balsamid, mis karvahoolduse lihtsaks teevad.”

Erinäitused toimuvad bobtailidele näiteks Soomes. Seal on bobtaile üle kolmesaja.

Inglise buldog

Seekordne tõututvustuse lugu viib mind Pääsküla rappa, kus ühel ilusal pühapäevasel detsembrikuu päeval saavad kokku inglise buldogide omanikud ja nende koerad. Kohe alguses pean tõdema, et see ei ole selline spetsiaalne jalutuskäik, et ajakirjanik ja fotograaf tulid kohale, sest selgub, et selliseid ägedaid inglaste jalutuskäike Pääsküla rabas tehakse lausa igal pühapäeval. Suviti vähem, sest tõu iseärasustest johtuvalt, on inglise buldogi suviti vägagi varjulembesed koerad, mistõttu suvel pikki jalutuskäike selle tõuga ei tasuks teha.

Inglise buldog – jätkuvalt väga ilus koer

Foto Meeli Tulik

Kohe alguses pean tõdema sedagi, et inglise buldog on tõug, kellest olen ma Lemmikus ka varem kirjutanud, seda umbes-täpselt 13 aastat tagasi. Kuna inglise buldog on üks minu lemmikutest, siis otsustasin, et temast tahaks oma elus korra veel rääkida. Ja kuna ma olen kirjutanud ca 115 koeratõust, siis hakkavad „kirjutamata“ tõud vaikselt ka otsa saama...

Inglise buldog on - nagu nimestki selge - pärit Inglismaalt. Võib öelda, et ta on inglise rahvustõug.

“Inglise buldog on nii inetu, et muutub vaadates ilusaks,” on öelnud maailmakuulus loodusteadlane ja kirjanik Gerald Durrell. Sellel mõtteteral on kindlasti tõepõhi juures, sest just oma välimuse tõttu on inglise buldog üks maailma kuulsamaid koeratõuge.

Miks on buldog just buldog?

On neid, kes vaidlevad selle üle, miks kutsutakse buldogi just “buldogiks”. Tema kehakuju on pullisarnane!? Teda kasutati kunagi härja-, karu- ja koertevõitluses, ta oli omamoodi meelelahutaja!? Põhjuseid leiab mitmeid. Aire-Piret Pärn kinnitab, et nimi on tulnud just härjavõitlusest – bull = härg ja dog = koer ehk siis härjakoer.

Jalutuskäik Pääskülas

Meie jalutuskäik kulgeb igati mõnusas tempos, sest ega inglise buldogid väga kiired liikujad ei ole. On ju nad üsnagi kogukad ja rasked koerad, jalad on neil lühikesed, mistõttu kulgevad nad rahulikus ja mõnusas tempos. Vahva on seegi, et jalutuskäigul lööb kaasa erinevas vanuses koeri, vanim neist on 5-aastane Bert, noorimad on alla aastased koerad. Nooremad koerad liiguvad krapsakalt, vanemad rahulikumas tempos. Uurin ka seda, kas sellisel suurel jalutuskäigul võib ette tulla ka „nägelemist“, selgub, et eks ikka mõned nooremad koerad üritavad ennast „näidata“, kuid Bert on selle jalutuskäigu pea, kusjuures Bert ja tema omanik Carina Ant on ka need, kes jalutuskäigule teised kutsunud on.

Omanik Liisi Kippak kinnitab, et temale on see esimene inglane, kel nimeks Snoopy ja koer sai hiljuti 3-aastaseks. Varem on temal ja tema elukaaslasel olnud šveitsi valge lambakoer, saksa lambakoer ja taks, kuid inglane on esimene. Liisi kinnitab, et elatakse väikeses korteris, mistõttu on inglise buldog suurepärane koer, tõeline korterikoer. See on tõug, mis ei vaja väga palju jooksmist, ta magab palju ja on nõus ka üksi kodus olema. Liisi lisab, et tema jaoks oluline see, et ka inglise buldogi karvastikuhooldus on lihtne.

Omanikud Lea ja Sven Treiberg, kellel on 1,5-aastane inglise buldog Figo, kinnitavad, et nende peres tegi tõuvaliku naine. Lea kinnitab, et tema jaoks on inglise buldog kõige ilusam ja armsam tõug. Lea jaoks on tegemist esimese tõukoeraga, varem on temal olnud nn krantsid.

Lea kinnitab, et inglise buldog on ülimalt sõbralik tõug, kellele meeldivad ka inimesed. „Paljud inimesed, kes vastu tulevad, ehmatavad esialgu ära,“ kinnitab Lea, „kuid siis selgub, et ta on ju nii sõbralik koer!“

Seda sõbralikkust märkan ka mina, sest jalutavad ju Pääsküla rabas ka paljud teised inimesed, ka teiste tõugudega, kuid inglased toovad kõikidele naeru suule. Jälgin ka seda, et ega inglased väga palju teistest koertest ja inimestest välja ei teegi. Nad ajavad oma asja, mõned koerad suhtlevad omavahel, mõned mängivad ja müravad, mõned üritavad ennast kehtestada, kuid meeleolu on nii koertel kui ka omanikel igati positiivne.

Lea kinnitabki, et jalutuskäikudel osalevad koerad saavad üksteisega väga hästi läbi, nad seltsivad suurepäraselt ja eks ole ka selline äge ühine jalutuskäik ka sotsialisserimiseks väga hea ettevõtmine. Vanemad „õpetavad“ nooremaid koeri, ja väikseid nagistamise on olnud, kuid ei midagi hullu.

Lea lisab ka seda, et inglise buldog on vaikne koer, kes väga harva haugub. Loomulikult võivad nad veidi lõriseda (see on tingitud ju ka nende lühikesest koonust ja muudest iseärasustest) ja löriseda ja hingeldada, kuid kurjad nad ei ole teps mitte. Lea: „Inglise buldog ei pea ennast koeraks, ta peab ennast inimeseks ja pereliikmeks. Meie koeral on lemmikkohaks perenaise padi.“

Haugub inglise buldog harva ja mitte iialgi lihtsalt niisama. Haukumise eri intonatsioonid annavad peremehele suhteliselt täpset teavet haukumise põhjuste kohta- näiteks madal, sügavahäälne ja tuhm haukumine võib tähendada võõrast territooriumil. Kile klähvimine jälle omakorda kas siis jooksuajaga emast (isase isendi korral) või lihtsalt rahulolematust.

Carina Ant on inglastega tegelenud juba 12 aastat. 5-aastane Bert on tema teine inglane, ja nagu eespool mainisin, siis Carina ja Bert on need, kes selle vahva jalutuskäigu on ka käima lükanud ja kokku kutsunud. Carina kinnitab, et tema sai oma esimese inglise buldogi juhuslikult.

„Inglise buldog võeti perre, kus oli neli koera veel,“ meenutab Carina, „kui inglane kasvas suureks, siis hakkas ta teise kallal “pahandust tegema“, sest oli see ju suur kari, ja seal tuli iseenda eest seista. Esialgu palusid omanikud, et võta nädalaks enda juurde, kuid nii see läks.“ Carina kinnitab, et inglise buldog on hea tööl käiva inimese koer. Carina kinnitab, et tema ja Bert jalutavad hommikul tunnikese, õhtul tunnikese ja omanikul ei ole süümekaid, et on inglasega vähe liikunud. Carina naerab, et tema ei tea, kas need inimesed, kellel on kodus hurdad, kas nemad tööle üldse pääsevad.

Ka Carina kinnitab, et inglise buldog on suurepärane korterikoer, kes saab ka iseendaga mõnusasti hakkama, ja lisaks see, et nad ei haugu, ei sega sellega naabreid. Kui Carina on tööl, siis Bert ootab rahulikult kodus, magab ja ootab perenaist.

Omanik Katrin Tuikenil on 2-aastane Max, kes on tema jaoks esimene tõukoer. Katrin kinnitab, et 2-aastane inglane on tema arvates siiski veel paras puberteet, kes tahab joosta ja möllata. Katrin on oma koera toonud Leedust.

Ka Katrin sattus selle tõu peale üsna juhuslikult. Mõned aastad tagasi oli ta olnud juuksuris, kus ühel kliendil oli kaasas neljakuune inglise buldogi kutsikas, ja sealt see asi alguse sai. Täiesti juhuslikult, kusjuures Katrin naerab, et kui keegi oleks mõned aastad tagasi ütelnud, et ta võtab endale inglise buldogi, siis oleks ta selle idee välja naernud, et mis koer see veel on. Ka Katrin kinnitab, et Max on suurepärane kodukoer, keda mõnel hommikul tuleb lausa sundida õue minema. Pigem eelistaks ta kodus tukkumist ja magamist.

Omanik Boris Vasemägi on jalutuskäigul 4,5-aastase koeraga, kel hüüdnimeks Tõruke, ja temale on selles seltskonnas esimene jaultuskäik. Varem on temal olnud rotveiler ja ka inglise buldog.

Boris kinnitab, et tema kogemus inglastega on erinev, sest esimene koer oli tõeline alfa-isane, kes ei lasknud koju, ei lasknud välja, kuid praegune koer on tõeline kullatükk. Koer, kes on tõeline kaisuloom, korjab üles kõik musid ja kallid, kuid on võib olla veidi isegi liiga arg. Esimese inglase kohta tõdeb Boris, et sellel oli oskus iga asja peale tigedaks minna, silmad läksid punaseks, ja pidevalt tuli teda jälgida, et ta kellelegi halba ei teeks. Esimese inglasega pidi Boris asjad väga konkreetselt paika panna.

Boris lisab, et Tõrukesele on karjajuhiks just Boris, keda koju oodatakse, kuid ka Borissi naine on osa karjast, kuigi Tõrukese silmis on Borissi naine pigem „söögiandja“. Aga seda kõike loomulikult läbi huumori prisma.

Välimuselt suur ja tugev

Inglise buldog on tugev ja jõuline koer. Väga omanäolise välimusega, mistõttu on neid ka väga lihtne ära tunda, et noh, see ongi ju inglise buldog. Inglise buldog kuulub FCI II rühma 2. alarühma – molossi-tüüpi koerte hulka. Inglise buldog on tugev, keskmist kasvu lühikarvaline koer. Turjakõrgust tõustandardis ei piiritleta, kuid ideaalkaaluks on isastel 25 kilo, emastel 23 kilo.

“Paraku kipuvad inglise buldogid tänapäeval pisut raskemad,” kinnitab Aire-Piret Pärn. “Nii nagu inimesed kasvavad pidevalt suuremaks, nõnda kasvavad ka koerad. Kurb on see, et tihtipeale söödetakse buldogid lihtsalt paksuks – nad ei saa piisavalt liikuda ja neil on pidevalt söögikauss ees. Ei maksa unustada, et buldog on väga liikuv koer, kuid kui toidukogused on valed, st. pidealt on söök kausis ja näpu vahelt antakse maiusi, siis on ülekaal kerge tulema.”

Koera pea on võimas ja kaetud voldilise nahaga. Koonuosa on lühike, rippuvate põskedega, alalõug on lai ja kaardub ülespoole. Kere on koeral lühike, prink ja lihaseline. Rinnakorv on lai ja võimas. Saba lühike ja laskub allapoole.

Tänu sellisele kehaehitusele on tõul raske ja omapärane liikumisviis. Aire-Piret kutsub seda “buldogijöndiks”, mis on siiski üsna mõõdukas, kuid oluliselt kiirem kui tavaline kõnd.

Värvustest on lubatud kõik peaaegu kõik toonid: erinevad punased, brindle, fawn, valge laikudega. Lubamatud toonid on must ja maksakarva. Valge on buldogi puhul nn põhi- või alusvärv.

Iseloomult sõbralik ja mõnus kaisukoer, kuid...

Iseloomult on inglise buldog rahulik, sõbralik ja üsna rahumeelne koer. Kuigi, kuigi...

“Jonnakas, jäärapäine, sihikindel ja äärmiselt mõnus kaisukoer,” need on esimesed iseloomustavad sõnad, mis Aire-Piret Pärnal meelde tulevad.

Carina lisab, et inglise buldog ei ole koer, kes kangesti tahaks omanikule meeldida ja tema soove täita, kuid inglane on omanikule ja perele igati suurepärane lemmik. Koer, kellel on mõistust ja nutikust, kellega tehakse ka koerasporti, kuigi arvestama peab siiski sellega, et inglise buldog on koer, kellega metsa metsajooksu tegema ei minda.

Kunagi oli arvamus, et oma spetsiifilisele kehakuju tõttu on buldog sobimatu koeraspordialade harrastamiseks. Tänaseks on selge, et buldogidega on võimalik küll harrastada nii kuulekuskoolitust, sõnakuulelikkust kui ka agilityd. Kuulekuskoolituses jääb kahjuks laeks teine aste, kuna hüppetakistus on buldogi hüppevõime jaoks ületamatu. Erinevaid spordialasid saab peremehe ja koera lõbuks harrastada aga niikaua, kui koeral viitsimist jätkub.

Lea kinnitab olevat kuulnud, et inglise buldog on jonnakas. Tema ise seda täheldanud ei ole. „Kuigi jah, kui ta ikka tahab juustu saada, siis ta selle juustu ka välja lunib,“ naerab Lea. Katrin lisab, et õpetamise ja treenimise mõttes võib inglane pisut jonnakas olla ja vastu punnida, kuid imeliseks abiliseks on ikkagi maius, mis koera „liikuma“ paneb. Ja kui inglane on nõus õpiprotsessis osalema, siis saab ta asjadest ünsa kergesti ja kiirelt ka aru.

Teada on, et inglise buldog ei ole agressiivne, kuid ta ei lase endale ka liiga teha.

“Buldog on pika mäluga ja kui talle on keegi liiga teinud, siis ta võib hiljem olla agressiivne. See ei ole sugugi lõbus, sest agressiivne buldog lööb massiga ja tema lõuajõud on suur. Kui keegi kavatseb buldogile liiga teha, siis ta hakkab väga tõsiselt vastu,” tõdeb Aire-Piret Pärn.

Carina ütleb, et inglise buldogi omanikul peaks kindlasti koera jaoks aega olema, sest inglane, kelle sees on ka suur hing, vajab siiski ka tähelepanu, vajab kiitust ja enesehinnangu turgutamist. Carina lisab, et Bert on küll kogukas ja tõsine koer (kehakaalu üle 30 kilo), siis on ka Bert selline koer, kes tuleb meeleldi kaissu, tahab sügamist ja kõike muud head. Ka mul õnnestub Bertile sügamist pakkuda, ja mulle tundub, et see meeldib talle igati.

Boris on kindel, et inglise buldogi omanik peaks olema rahulik inimene, sest ka inglane ise on ju rahulik. Ja kindlasti on inglastel oskus ka inimestele positiivsust „süstida“. Boris toob näiteks Tõrukese, kellele meeldib autos kõrvalistuja koha peal vahetevahel olla. Traksid küljes, iste kõrgel, armastab Tõruke aknast välja vaadata, ja kui kõrvake tuleb teine auto, siis ajab ju selline inglise buldogi omanäoline nägu inimeste näod naerule kindlasti.

Kas inglise buldogi on lihtne treenida?

Loomult on ta tundlik ja tähelepanelik, mistõttu tema õpetamisel ja dresseerimisel on olulisim osa maiusel ja kiitusel, mitte aga jõulisel kohtlemisel. Samas vajab buldog kasvatuses siiski tugevat kätt (siin ei peata silmas füüsiliselt tugevat kätt, vaid konkreetsust ja järjekindlust), kuna tänu oma taibukusele saab ta juba kutsikaeas selgeks, kuidas saavutada seda, mis tegelikult ei ole lubatud.

“Kutsikaeas on buldogid väga õpihimulised. Selgeks tuleb õpetada elementaarsed käsklused. Inimesed peavad aru saama, et buldogiga peab koolis käima, sest inglise buldog on täpselt samasuhune nagu iga teinegi koer. Eriti kutsikaeas,” kinnitab Aire-Piret Pärn.

Tervis

Inglise buldogi terviseprobleemid on reeglina tingitud tema pea- ja kehakujust või siis ületoitmisest.

Inglase hingamisaparaat (ehk siis kurk-nina-neel) on kokku surutud väga lühikesele, kuid omamoodi laiale osale, mistõttu on enamlevinud tervisehädaks hingamishäired, mis lõpptulemusena mõjuvad südame tööle.

Samuti tekitab terviseprobleeme kutsika liigtoitmine - kutsikaeas täismassi saavutanud koer võib täiskasvanuna olla lonkav, käimisel toetuda käppadele kuni randmeliigeseni (nn.suusatamine) ja üldse mitte jõuda liikuda. Samuti ei tohi lasta inglise buldogi kutsikatel hüpata, kuna käpaosa on võrreldes keremassiga väga väike ja hüpped on sagedased traumade põhjustajad.

Kutsikatel võib olla väga suur pea ja seetõttu võib emane koer poegimisel vajada kirurgilist abi. Võibki öelda, et enamuses poegivad buldogid keisrilõike abil.

Suhteliselt levinud on viimastel aastatel ka allergiaprobleemid. Allergiad esineb alates toidukomponentidest kuni tolmulestadeni välja. Nii nagu inimestelgi, täheldatakse ka koertel üldiselt allergiat tänapäeval üha rohkem. Seetõttu peaks ka toiduvalikul olema hoolikas ja jälgima, milline toit konkreetsele inglasele sobib. Ka sagedased toitude vahetused ei ole inglaste jaoks.

Probleemiks võib olla ka kehv nägemine ning ei maksa unustada, et inglane on väga tundlik kuumusele - palav ilm või liiga soe tuba ja auto võib kergelt viia kuumarabanduseni. Kõige paremini tunneb ta end mõõdukas kliimas, liigses jaheduses võib külmetuda ja liiga kuumas on tal raske jahtuda.

Suvel reisimiseks toob Boris hea nipi - neil on autos puur Tõrukese jaoks, millel on külge ehitatud ventilaatorid, et õhk korralikult läbi käiks, et tal oleks lihtsam hingata ja parem olla.

Hooldamine

Inglise buldog sobib hästi korterikoeraks, ta on toas passiivne, kuid Aire-Piret lisab, et ei maksa unustada – inglise buldog ei ole diivanikoer!

Siledat, puhast ja lühikesekarvalist kasukat on lihtne hooldada. Teda tuleb harjata tugeva harjaga ja vannitada ainult kui vajalik. Karva ajab ta aastaringselt, kuid suurema karvajamise perioodil tasuks koera spetsiaalse kinda või märja lapiga hõõruda, ka pesemine aitab.

Kõik voltide vahed tuleb kuivatada pärast iga märjaks saamist. Samuti tuleb voltide vahesid iga päev puhastada, vältimaks põletike teket.

Lõpetuseks peaks küsima ühe asja veel üle – ilastamine?

Vaatamata oma lössnäole bulldog ei ilasta. Kui ta seda teeb, siis reeglina ainult mingi eriti maitsva lõhna peale. Vastasel juhul - kui lõhn on ellimineeritud - tuleks kontrollida buldogi suuõõnt - ega ei ole sinna tekkinud mingit vigastust või midagi hammaste vahele kinni jäänud.

Ajalugu ja päritolu

Algupäraselt oli buldog nii pulli/härja kaitsja, kuid ka pulli/härjavõitleja. Aastast 50. m.a.j on Roomast teada koerad, kes olid sarnased tänase buldogiga. Toona kasutati neid võitluskoertena suurtes amfiteatrites. 1066. hakati Inglismaal treenima koeri võitluseks härgade, karude, hobuste ja muude loomadega. Sellega võib panna nurgakivi tänase inglise buldogi arenguloole.

1406. aastal kirjeldas Yorki hertsog Edmond de Langley suure, jõulise peaga koera, kellel olid tugevad lihased ja kes oli julge ning ründas metsloomi, rippudes nende kaela küljes.

1557. kirjeldas doktor Caius koera, kes oli suur ja inetu ning tige, kuid arvatavasti sobib see kirjeldus paremini mõnele mastiffile. 1556-1649 oligi aeg, kus mastiffi ja buldogi aengus hakati selgemaid piirjooni tõmbama ja neid ka lahus hoidma. Alles 1631 kasutati ingliskeeles esimest korda sõna “bulldog”. Sellest ajast on pärit ka mitmeid maale, millelt selgub, et toonased inglise buldogi olid üsna suured koerad.

Aastail 1686-1735 aretati suurtest buldogidest pea poole väiksemad.

1835. aastal keelustas Inglise Parlament taolised võitlused, kuid need jätkusid mõningates Inglismaa paikkondades kuni 1850. aastani. Pärast taoliste võitluste keelustamist pidi tõug peaaegu välja surema, kuid grupp entusiaste suutis teha tõust rohkem seltsi- kui võitluskoera.

1860. aastal hakkasid buldogid tasapisi osalema koertenäitustel ja 1864. aastal loodi esimene Buldogide Klubi, mis vaatamata ainult 3-aastasele eksistentsile suutis välja töötada esimese buldogide standardi. 1875. aastal asutati teine Inglise buldogide klubi, kellele kuulub ka vanima järjepidevalt tegutseva tõuklubi staatus.

Inglise buldog Eestis

Inglise buldog ei olnud Eestis populaarne tõug. On teada mõnda fotot 1930. aastatest, millel on ka inglise buldog, kuid neist ei selgu, kas need on kohalikud koerad või mitte.

1970. aastate paiku kingiti buldogidepaar Tallinna Loomaaia veterinaararstile. Seda paari loetakse ka Eestimaise populatsiooni esivanemateks.

Isegi 1996. aastal oli Eestis vaid ca kolmkümmend inglise buldogi. 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses muutus aga tõug ühtäkki populaarseks, mis omakorda avaldas mõju läbi valede aretusvalikute ka koerte tervisele. Neid “mõrusid vilju” söövad tõuga tegelejad tänapäevani…. Tänane inglaste populatsioon Eestis on arvatavasti kusagil 350 isendi ringis.

Kuidas on olukord mujal maailmas?

Tänapäeval on inglise buldog populaarne kogu maailmas. Ta on mitmete Inglise ja USA ülikoolide maskott. Yale’i ülikooli maskott Handsome Dan on vanim USA elusmaskot! USA raskeveofirma MacTrucks, lihvimisvahendite firma Mirca ja USA merejalaväe logodel on just inglise buldogi kujutis.

Tuntud on inglise buldogid ka erinevatest multifilmidest, nt “Tom ja Jerry” (selles multikas on Spike ja tema poeg Tyke), “Looney Tunes” jpt.

Paljud kindlasti teavad ka telesarja “Kuhu koer on maetud” (“Jake and the Fatman”), kus samuti inglise buldog kaasa tegi.

Cavalier king charles spanjel

Cavalier king charles spanjel on Suurbritanniast pärit väike ja energiline koeratõug, vastavalt oma nimele suurepärane seltsiline ehk seltsikoer. Kindlasti üks populaarsemaid väikekoeri, kes on suurepärane perekoer, kellega saab ka igasugu asju harrastada, sest talle meeldib olla koos omanikuga. Neile on loomulik meeldimispüüd.

Talle meeldib omanikuga üheskoos jalutada metsas või pargis või olla lihtsalt üheskoos kasvõi kodus. Ajakirjast “Your Dog” lugesin 2009. aastal, et see on tõug, kes on õnnelik lihtsate asjade üle, olgu see siis pikk jalutuskäik või lõkke ääres istumine.

Cavalier king charles spanjel – üks ülimalt nunnu koer

Foto Meeli Tulik

Selle suurepärase ja vahva koeratõuga aitab tuttavaks saada Terje Erdmann, kes ise töötab assistendina Eesti Kennelliidus ja on ka Eesti Cavalier King Charles Spanielite Tõuühingu esinaine.

Terje Edrmann ja tema koerad

Terje ostis oma esimese tõukoera 1994. aastal ja selleks oli saksa dogi. Esimesed kaks koera oldiki saksa dogid, pärast nende lahkumist võttis Terje endale 2004. aastal landseeri. Terje lisab, et ta oligi “suure koera inimene”, kuid tema lapsele pakkus huvi võistlus “Laps ja koer”, siis pidi Terje lapsele kogu aeg koera “laenama”, sest kuidas sa ikka väikest last landseeriga ringi saadad.

Seetõttu otsustati terve perega, et tuleks võtta peresse ka väike koer, et laps saaks käia trennis, näitustel jne. Uuriti ja mõteldi, ja väljavalituks osutus cavalier, sest on ju tõuga, mis sobib tervele perele.

Esimene cavalier tuli Terje peresse 2007. aastal. Terje ootas kutsikat üle aasta, sest neid oli sel ajal veelgi raskem saada. Kohe alustas Terje tööd ka cavalieride tõuühingus, sest oli ta varem löönud kaasa nii saksa dogide kui ka landseeride tõuühingu töös.

Täna on Terjel kodus viis koera – kolm neist cavalierid (10-aastane Jeff ehk Royal Fantasy Oriental Prince, 6-kuune Freddie ehk Charnell Scaramouche ja 9-kuune Raff ehk Royal Fantasy Your Highness) ning kaks papilloni.

Mul avaneb võimalus uurida Terjelt seda, et kas suure ja väikese koera vahel on ka mingisugust vahet, midagi, mis on teisiti?

Terje kinnitab, et kui tal olid suured koerad, siis ta oli suure koera inimene, kes mõtles, milleks talle väike koer. Väikese koera asemel võiks ju kassi võtta. Päras seda, kui Terje ellu tulid väikesed koerad, siis see arvamus muutus: “Väikesed koerad on inimesele füüsiliselt lähemal, kontakt nendega on hoopis teistsugune, kui suure koeraga. Võtad sülle ja neid võib olla ka mitu.”

Aga ikkagi, miks just cavalier?

Terje tõdeb, et cavalierid on üsna kindla peale minek. Aastatega on nad aretatud suurepärasteks seltsikoerteks, kusjuures neil ei ole taustal ka seda, et nad oleksid jahikoerad, nii nagu teiste spanjelitega on. Terje lisab, et kui cavalier mõnda lindu või kassi märkab, siis need temas ikkagi huvi tekitavad, kuid mitte jahikirge.

Cavalieri elu eesmärgiks on inimesele meeldida ja omanikuga/omanikega koos olla. Leebe ja rahulik koer. Terje lisab sedagi, et ka cavalieride karvahooldus on lihtne.

Cavalierid Eestis – üsna popp tõug

Kuningas Charles II lemmikspanjelid jõudsid Eestisse 1991. aastal. Esimese cavalieri tõi Eestisse Heli Järvet, kellele kuulub kennel Helandros, kusjuures Heli Järvet tegeleb cavalieridega ka täna.

Terje kinnitab, et cavalier on tänases Eestis üsnagi populaarne koeratõug, kuid õnneks mitte ülepööra popp. Eestis on suuremaid kasvatajaid neli-viis, on paar alustavat kennelit ja on mitmeid ühe koera inimesi, kes “teevadki ainult ühe pesakonna”. Kuna Terjel on olnud ainult isased cavalierid, siis tema pesakondadega ei tegele, kuigi tema uus koer – kuuekuune kutsikas, kes Eestisse tuli Inglismaalt, on sedavõrd nimekate esivanemate kutsikas, mistõttu juba praegu tehakse väiksele poisile “ettepanekuid” pesakondade tegemiseks/aretustööks. Terjet ajab see veidi isegi naerma, las väike noormees saab ikka suureks, küllap siis jõuab ka nendel teemadel rääkida.

Kuna Eestis cavalieride kutsikaid väga tihti siiski saada ei ole, siis on neid toodud siia ka Lätist. Cavalierid on populaarsed Soomes, Venemaal ja Lätis. Terje lisab, et Eestis toimunud suurematel rahvusvahelistel koertenäitustel on ringis tavaliselt ca 30 cavalieri, kuid cavalieride erinäitus Eestis on kõige suurem Eesti erinäitus üldse. Sel aastal lõi erinäitusel kaasa 209 koera, kusjuures kohal oli koeri kaheksast riigist!

Siinkohal oleks mõistlik veidi rääkida ka king charles spanjelist. Ka nende kasvatajaid Eestis on, aga neid on vaid paar kennelit. Cavalieri sugulastõug king charles spanjel on veidi väiksem, ümmargusem ja lühema koonuga. Cavalier on oma iseloomult “rahvamees”, avatud ja kõikidega sõber, king charles spanjel ehk charlie on iseloomult nagu kass, ühe inimese koer.

Cavalier on koer, kes naeratab

Oma iseloomult on cavalier king charles spanjelid rõõmsameelsed, sõbralikud, kartmatud, seltskondlikud ja tahavad omanikule meeldida. Mõned selle tõu esindajad võivad olla arad, kuid neid koeri aretuses ei kasutata. Cavalierid sobivad hästi ka lastega peredesse. On öeldud, et cavalier king charles spanjel on koer, kes naeratab kogu oma olemusega. Terje kasutab cavalieri iseloomustamiseks sõna “hurmur”, kusjuures nii see ju tegelikult ongi.

Kuna nad tahavad omanikule meeldida ja nad on intelligentsed, tasakaalukad, siis võib nendega harrastada koerasporti, näiteks rallikuulekust, aglityd. Eestiski on olnud cavalier, kes on käinud agility MM-võistlustel, kuigi Terje tõdeb, et cavalier ei suuda võidu joosta sheltiedega, kes võistlevad agilitys cavalieridega ühes klassis. Kuid ka Eestis on väga kiireid cavaliere.

Kuna cavalierid naudivad seltskonda ja tegevust, siis saavad nad suurepäraselt hakkama ka koertenäitustel. Cavalieridel meeldib olla koos inimeste ja ka teiste cavalieridega. Terje naerab, et üks cavalier tunneb teise cavalieri ära juba väga kaugelt.

Cavalier sobib hästi igasse peresse, sest ta sobib inimestele, kes on aktiivsemad - cavalier võib metsas ka 10 kilomeetrit jalutada/liikuda. Kuid ta sobib ka rahulikumale inimesele, või kui omanik on näiteks kodus haige, siis võib cavalier päev otsa ka diivanil lamada. Cavalier ei muutu sellest närviliseks, ta ei nõua, et teeme nüüd ometi midagi. Cavalier suudab oma perega kohanduda.

Põnevate värvitoonide ja ilusa karvkattega koer

Cavalier king charles spanjel on väike koer, tema keha on ruutjas, turjakõrgus on 30-35 cm, kaal 5,4-8,2 kg. Paljud isendid, eriti suuremad isased kaaluvad sageli ka rohkem. Koera silmad on suured, avatud, tumedad ja ümmargused, asuvad teineteisest üsna kaugel. Nende pilk on pehme ja leebe, väljendusrikas, sõbralik ja aval. Sellised igati nunnud tegelased. Kõrvad on pikad ja rikkaliku siidise karvaga.

Karvkate on samuti pikk, siidine, käppade otsas, varvaste vahel on lahedad pikad tutid, mida ära lõigata ei tohigi. Karvkattel võib veidi lainelisust olla, kuid lokilisust ei tohi olla, seda siiski esineb.

Lubatud värvitoonid on: kolmevärviline (trikoloor), Blenheim, rubiinikarva (ruby) ja musta-pruunikirju (black and tan). Pealeal võiks olla väike täpp, nn kuninganna Elisabethi sõrmejälg, mis esineb korrapärase laiguna. Kõikidel cavalieridel seda siiski ei ole, ja ei ole ka Terje koertel seda sõrmejälge.

Blenheim on leivinuim värvitoon – sügavat tooni kastanpruunid selgepiirilised laigud pärlvalgel põhjal. See värvikombinatsioon sai nime Blenheimi lossi järgi, kus kasvatati paljude tänapäeva cavalieride esivanemaid. Terje kõige noorem koer on just seda tooni. Kui panna kokku kaks vanemat, kes mõlemad on Blenheimid, siis sünnib neil ka ainult seda värvitooni kutsikaid.

Kolmevärviline (trikoloor) on teiseks levinuim – musta-valgekirju, punaste märgistega. Terje kaks koera on just seda värvitooni. Kui panna kokku näiteks kolmevärviline ja Blenheim, siis võib sündida erinevat värvitooni kutsikaid.

Rubiinikarva (ruby) on haruldaseim värvitoon - ühevärviline sügav, roostekarva punane, valged märgised ei ole lubatud, kuigi neid võib esineda.

Musta-pruunikirju (black and tan) – must peab olema ronkmust, punakaspruunid märgised peaksid olema silmade ülapoolel, põskedel, kõrvalehe sees, rinnal, jalgadel ja saba alumisel poolel. Punakaspruun värv peaks olema kirgas, valged märgised ei ole soovitavad. Terje lisab, et musta-pruunikirju cavalieri värvitoonid on sarnased dobermannile, nende karvkate on rikkalik ja lisab, et rubiinikarva ja musta-pruunikirju cavalieride populaarsus on tõusuteel.

Sellel tõul ei ole töömahukat karvahooldust, nagu mitmel teisel spanjelitõul. Loomulikult peab ka nende rikkalikku karvkatet kammima ja pesema, kuid trimmingut ega erihooldust karv ei nõua.

Tervisega võib olla probleeme

Cavalier king charles spanjelitel võib esineda terviseprobleeme, südamehäireid (mitraalklapi haigus, mis võib selle tõu puhul avaldada juba enne viiendat eluaastat), kuid ka näiteks seljaüdi haigust ehk süringomüeeliat.

Viimati mainitud haigus on seotud sellega, et sellele tõule on aretatud suhteliselt väikene pea. Seetõttu ei mahu väikeaju pealuu sisse ja see on lükitud seljaüdikanalisse. Esimeseid märke võib näha siis, kui koer on kuue kuu kuni kuue aasta vanune, Koeral võib esineda närvivalu ja lõpuks ka liikumishäireid.

Terje kinnitab, et cavalieride tõuühing tegeleb just ka sellega, et terviseuuringud oleksid tehtud. Saan teada, et kõikidel aretuses kasutatavatel cavalieridel peavad olema tehtud terviseuuringud – südame-, silma- ja põlveuuringud. Meil süringomüeelia uuringut nõutud ei ole. Tomograafid selleks on ka meil olemas, kuid tegemist on vägagi kalli uuringuga. Terje leiab, et tihedamini aretuses kasutatud isastel võiks olla tehtud ka süringomeelia uuring.

Suurim nendest probleemidest on siiski probleem südamega, mida tõuühing soovitab teha üks kord aastas (ka kodustel cavalieridel, keda ei kasutata aretustöös). Tõuühing korraldab aastas (kord Põhja-Eestis, kord Lõuna-Eestis) ühist südameuuringut. Kohale on kutsutud südame- ja silmaarst, kes teevad ära ka põlveuuringu. Ühine uuring on märksa soodsam ja need cavalierid, kes on vanemad kui 7 aastat, nende koerte südameuuring tasutakse tõuühingu poolt. Siinkohal pean mainima seda, et cavalier king charles spanjel ei ole sugugi mitte haigem koeratõug, kui mõni teine tõug. Kuna cavalieride terviseuuringutega tegeletakse pikka aega ja pidevalt, siis võib jääda mulje, et neil on rohkem näiteks südameprobleeme, mis pole sugugi mitte nii.

Cavalieridel võib esineda ka keskkõrva mädast põletikku, mis on seotud jällegi aretustööga – lühike koon ja väike pea. Lühikoonulistel on kitsam neel, mistõttu võib vedelik koguneda keskkõrva, mis tekitabki põletiku. Põletik võib omakorda põhjustada seda, et koer jääb kurdiks. Keskkõrva põletiku tõttu võib koreal olla probleeme ka tasakaaluga ja kõrv võib lihtsalt ka valutada.

Ja üks asi veel, nii nagu paljude teiste spanjelitega, on ka cavalieridel omadus lõputult süüa ja ülekaaluliseks muutuda, mistõttu tuleb ka seda hoolega jälgida. Terje annab oma koertele toortoitu, sest toortoit aitab hoida koertel ka hambad paremas korras. Kui kuivtoitu anda, peaks jälgima cavalieride puhul ka, et kuivtoidus poleks liiga palju rasva.

Ajalugu viib 15. sajandisse

Tõug põlvneb Euroopa kääbusspanjelitest, mida tunti juba 15. sajandil. Cavalieridele sarnaseid koeri on näha lemmikuna maalidel, mis pärit 15.-16. sajandist. Esialgu tunti spanjeleid kui häid jahikoeri, kuid üsna ruttu said neist suurepärased seltsikoerad. Võib öelda, et cavalier king charles spanjel on üks Inglismaa vanimaid koeratõuge, kellel oli suur eelis – neid peeti aadlilossides ja kuningakojas.

Korrapärane aretustöö sai Inglismaal alguses 17. sajandil. Tõug oli pikka aega populaarne ka Suurbritannia kuningakojas, kuid 19. ja 20. sajandi vahetusel hakati soosima lühema koonuga koeri, mistõttu cavalier king charles spanjel oli peaaegu väljasuremisohus.

Saksa lambakoer

Saksa lambakoer on kindlasti üks maailma populaarsemaid ja mitmekülgsemaid teenistuskoera tõuge, kellel on pikk ja põnev ajalugu. Kõik tänapäevased saksa lambakoerad põlvenevad väikesest lambakoerte grupist Loode-Saksamaalt.

Nendest räägitakse palju, neid näidatakse filmides, kuid kas tegemist on lihtsa tõuga või siiski hoopis „hundikoeraga“?

Sellele aitab vastuse saada Margit Kuusman, kellele kuulub ka kennel „Margman“ ja ta on saksa lambakoertega tegelenud juba üle 25 aasta.

Maailma üks populaarsemaid koeratõuge - saksa lambakoer

Foto Meeli Tulik

Tänapäevane saksa lambakoer võib olla töö-, karja- ja teenistuskoer, pääste- ja isegi vetelpäästekoer, pimedate juhtkoer, sportkoer, kellega harrastatakse nii sõnakuulelikkust, kuulekuskoolitust ja ka agilityd (kuigi saksa lambakoer ei ole agility jaoks piisavalt kiire), kuid ka lihtsalt näitusekoer või kaaslane tervele perele ehk lihtsalt seltsikoer. Saksa lambakoeri kasutatakse palju politseitöös, piirivalves, tollis ja sõjaväes. Ta on lihtsasti treenitav ja motiveeritav, mistõttu ta ka õpib üsna ruttu. Oluline on saksa lambakoerale IGP-katse (Internationale Gebrauchshunde Prüfungsordnung), mis koosneb 3-st osast: jälg, kuulekus ja kaitse.

Viimased viis aastat ei ole saksa lambakoer enam Eesti populaarseim koeratõug, kuldsed retriiverid ja labradori retriiverid on populaarsemad, kuid TOP 3 hulka mahub sakslane Eestis ka praegu.

Margit Kuusman, kennel „Margman“ ja tema koerad

Margit Kuusman on koertega tegelenud lapsest saadik. Margit oli kaheaastane, kui tema vanem õde tõi majja Margiti teadliku elu esimese koera. See oli „hundikoera“ (ida-euroopa lambakoera) ja collie segu. Margit meenutab , et see oli igati nutikas koera, kellega Margit käis nõuka-ajal ka võistlemas ja esinemas, Margit ise oli siis 12-aastane. Käidi isegi Pihkvas ja Riias, kusjuures Margit lõi oma koeraga kaasa ka ALMAVÜ raames nn agiitrühmas, kellega käidi esinemas igal pool.

Margit kinnitab, et see oli kõige „koeram koer“, kes meenutas saksa lambakoera ja sealt see huvi sakslaste vastu edasi läks.

Kuna ka Margiti vanem õde Marika Kuusman tegeleb aktiivselt koertega – setterid, ungari viszla (ka sellest koerast olen Lemmikus aastaid tagasi juttu teinud), siis oli tema ka see, kes tolle esimese koera välja koolitas ja aktiivselt ALMAVÜ agiitrühmas kaasa lõi. Hiljem, kui õde oma pere lõi jätkas selle kõigega Margit.

Tahan teada, kas Kuusmanite suguvõsas on veel inimesi, kes koertega tegelevad?

Margit naerab, et suguvõsas rohkem koerahulle ei ole: „Oleme meie suguvõsas esimese põlve koerakasvatajad ja koerahullud, kuigi maailmas on teada väga palju suguvõsasid, kes ongi just saksa lamabkoertele pühendunud.“

Margitile kuulub ka kennel „Margman“ ja seda juba täpselt 25 aastat (kennel alustas tegevust 1994. aastal). Täna on Margitil kodus kümme saksa lambakoera (neli isast ja kuus emast koera). Pesakondi on nende aastate jooksul sündinud palju. Margit ja kindlasti paljud teised koerakasvatajad määravad oma pesakonnad tähestiku järjekorras ehk A’st Z’ni (välja arvatud nn eesti tähed), kokku 24 tähte, millega saab määrata seega 24 pesakonda. Margit on tänaseks juba viiendal ringil ja jõudnud täheni I.

Margiti juures on vahetevahel koeri rohkemgi, sest Margit peab ka nn koertehotelli, kuhu inimesed saavad oma koera jätta, kui kuhugile reisile või puhkusele lähevad.

Kennel „Margmani“ koerad on jõudnud paljudesse riikidesse – peaaegu kogu Euroopa, Kesk-Ameerika, isegi Hiina. Margit lisab, et Austraalias ja Lähis-Idas tema koeri ei ole, sest teatud riikidesse on koera saatmine väga kallis, mistõttu paljud huvilised on seetõttu loobunud.

Oma koerte puhul jälgib Margit seda, et neil oleks kindlasti tehtud IGP-katse (jälg, kuulekus ja kaitse). Paljud Margiti kasvandikud on teeninud kõrgeima, VA (Vorzüglich Auslese), hinde saksa lambakoerte erinäitustel. Margit on võitnud mitmeid aastaid järjest näitustel kasvataja klassi esikoha, mitmeid võite ja pjedestaalikohtasid kasutusklassides. Paljud Margiti kasvandikud tegutsevad nende tublide ja aktiivsete omanike eestvedamisel päästekoertena, Eestis on olemas reservpäästerühm ja Eesti Otsingukoerte Klubi (ca 70% nendest koertest on Margiti kasvatatud koerad).

Välimuselt tugev ja esinduslik koer

Saksa lambakoera keha on tugev, lihaseline ja nelinurkne, luustik on tugev. Pea peab olema kiilukujuline. Koera näos peab olema must mask. Koon on tugev. Kõrvad on suured, püstised ja hoiavad ettepoole. Silmad on mandlikujulised ja tumedad, pilk on elav ja tark.

Isase saksa lambakoera ideaalne turjakõrgus peaks olema 62,5 cm, kuid tegelikkuses on see Margiti sõnul liiga väike. Saksamaal eelistatakse isast saksa lambakoera, kelle turjakõrgus on 64-65 cm kuni 66 cm, 67 cm on juba natuke liiga suur. Emastel on ideaalne turjakõrgus isastest 5 cm madalam, ideaalne oleks emaste 59-60 cm.

Kaalu puhul on 22 kilo üsna anorektiline isend, kui ta pole just üliväikest kasvu. Margiti sõnul oleks emase saksa lambakoera puhul ideaalkaaluks +/- 30 kilo, isaste puhul +/- 40 kilo. Palju üle 40 kilo ei tohiks siiski olla.

Saksa lambakoera kõrvad peaksid kikkis/püsti olema ca 5-6-kuuselt, kuid on mitmeid isendeid, kellel on kõrvad püsti juba oluliselt varem, 2-3-kuuselt.

Saksa lambakoera pilk on üsna konkreetne (kaugelt vaadates võib-olla isegi veidi „kuri“), kuid sakslase silmad jälgivad pidevalt inimest/omanikku, sest ta tahab inimesega suhelda, ta on inimese koer, ta on ju ikkagi teenistuskoer.

Vanadel fotodel olevad saksa lambakoerad on oma välimuselt oluliselt teistsugused kui tänapäevased saksa lambakoerad. Tõug hakkas jagunema erinevateks liinideks 1970ndatel aastatel: töö-, näituse- ja segaliini koerad. Liinide vahe on üsna suur nii välimuse kui ka iseloomu poolest.

Karvkate ja karvkatte värvid

Saksa lambakoera on kahte tüüpi karvakattega - tavakarvaga ja pikakarvaline (tavakarvalisi saksa lambakoeri on oluliselt rohkem kui pikakarvalisi), ka näitustel võistlevad nad erinevas klassis (tavakarvaline saksa lambakoer ja saksa lambakoer pikakarvaline).

Kui saksa lambakoera isa ja ema on pikakarvalised, siis sünnivad ka pikakarvalised kutsikad (tegemist on retsessiivse geeniga). Tavakarvalisel isal ja emal võib sündida tavakarvaline kuid ka pikakarvaline kutsikas, juhul kui mõlemad vanemad kannavad pikakarvalisuse geeni. Aluskarv on nii tava- kui ka pikakarvalisel saksa lambakoeral. Karvahooldus on lihtne, kammimist nad vajavad, ja karva ajavad nad ka, kuid midagi hullupööra keerulist ei ole. Pikakarvalise sakslase karvahooldus vajab natuke rohkem tööd, sest vaid kenasti hooldatud pikakarvaline saksa lambakoer näeb ikka väga kena välja küll.

Klassikaline saksa lambakoera värvus on mustaseljaline (selg ja küljed on mustad) ehk must pruuniga (must punakaspruuniga, kollakaspruuniga, must beežiga), üleni must (pruuni osa ei ole, võib olla valgeid laike näiteks rinnal) ja ka sonaarne ehk soobel ehk hall (nemad on suhteliselt sarnased mustaseljalisega, tavainimene mõnikord ei teegi vahet).

Valge, pruun ja nn. „sinine“ saksa lambakoera ei ole lubatud ning need on praak värvid.

Iseloomult suurepärane koer

Erinevatest raamatutest, mis tutvustavad koeratõuge võib lugeda, et saksa lambakoer on enesekindel, tugev ja truu. Vilgas ja mänguline.Nad peavad olema oma iseloomult tasakaalukad, tugeva närvisüsteemiga, enesekindlad, tähelepanelikud ja juhitavad. Nad peavad olema julged, tugevad, võitlejahingega. Saksa lambakoeraga käib kaasa palju igasugu linnalegende. Tänu filmitööstusele arvavad paljud, et saksa lambakoer on tõeline kuulekus-ime a la Rin-Tin-Tin või komissar Rex. Mõned inimesed lausa pelgavad saksa lambakoera, sest arvatakse, et kõik sakslased on tigedad.Mõningane tõde ju nendes uskumutes on, sest saksa lambakoer on territooriumiteadlik ja oma karja kaitsev koer, kes valedes kätes võib muutuda probleemkoeraks. Saksa lambakoer on aktiivne ja liikuv tõug, kes vajabki piisavalt liikumist ja ka mõttetööd.

Margit tõdeb, et saksa lambakoerte jaoks on Eestis ühed karmimad aretusreeglid ja kutsikate vanemaid valitakse hoolega. Esineb ka „praaki“, sest erand kinnitab reeglit, ja probleeme esineb, sest on neid kasvatajaid, kes ei suuda uuele omanikule selgeks teha, et saksa lamabkoer ei ole kohe sündides valmis komissar Rex. Saksa lambakoeral on eeldused selleks saada, kuid selle nimel peab tegema tööd, koera koolitama ja kasvatama.

Margit lisab, et saksa lambakoeral on intelligentsus olemas, kuid sündinud geeniused nad ei ole ja tarkus tuleb sakslasele sisse panna. Saksa lambakoer on koer, kes vajab lisaks liikumisele ka nn ajutööd. Loomulikut vajab saksa lambakoer ka igapäevast liikumist, et ta püsiks vitaalsena ja füüsiliselt heas vormis. Väikeste saksa lambakoera kutsikatega peab arvestama nende arenevate liigeste ja luudega (tegemist on ju ikkagi suure koeraga), mistõttu kümne kilomeetriseid igapäevaseid jooksuringe ei tohiks nendega kindlasti veel harrastada.

„Saksa lambakoera kutsikas on nagu tühi emaplaat,“ räägib Margit, „sellele emaplaadile tuleb tarkust sisestada, sest igavlev ja tegevuseta saksa lambakoer võib hakata asju ka ise genereerima ja sel juhul pole tulemus see, mida selle tõu puhul oodatakse. Nii tekivad saksa lambakoeral halvad kombed ja muud lollused.“

Saksa lambakoera koolitamine ja õpetamine on Margiti sõnul lihtne. Piisab ühest-kahest korrast ja sakslasel on asi selge. Margit lisab sedagi, et isased saksa lamabkoerad võivad olla veidi isepäisemad kui emased saksa lambakoerad.

Saksa lambakoera omanik?

Kuna saksa lambakoer on füüsiliselt ja hingeliselt tugev koer, siis peaks ka koera omanik olema samasugune. Saksa lambakoer peab teadma, millised „piirid“ on talle pandud.

Margiti arvates oleks parim sakslase omanik aktiivne inimene, mitte hüperaktiivne, sest sakslaselt ei pea „võtma seitset nahka“. On ju saksa lambakoer universaalne koer ja temaga võib igasugu asju harrastada. Oluline on see, et inimesel oleks aega koeraga tegelemiseks, ei piisa ainult suurest aiast ja lootusest, et küll koer saab seal piisavalt ringi joosta (saksa lambakoer aias üksi lihtsalt ei jookse), ja kindlasti ei sobi saksa lambakoer ka nn ketikoeraks.

„Ketis läheb iga koer tigedaks, nii ka saksa lambakoer,“ kinnitab Margit. „Ja tige saksa lambakoer ei ole „õige“ koer!“

Margit lisab sedagi, et kindlasti peaks mõtlema selle peale, et isane saksa lambakoer ei sobi väga hästi inimesele päris esimeseks koeraks, emasega on üldjuhul lihtsam hakkama saada. Margit tõdeb, et 25. aasta jooksul on ta oma kutsikatele leidnud suurepärased ja väga head omanikud, kuigi paaril korral on ka tema „ämbrisse astunud“.

„Mul on õnneks mingisugune sisemine tunnetus, kas inimesele sobib või ei sobi saksa lambakoer,“ kinnitab Margit.

Saksa lambakoer on terve pere koer, kuid hierarhia peab peres olema paigas, koer peab mõistma, et tema on sellele hierarhiaredelil kõige madalamal astmel. Sakslane vajab oma karjas (peres) ka karjajuhti, kes temaga tegeleb.

Kas saksa lambakoer sobib ka korterisse?

Margit Kuusman kinnitab, et on ju ta ka ise elanud aastaid tagasi lausa kolme saksa lambakoeraga Mustamäel korteris, kuid siiski ei tohi unustada seda, et ka korterikoer peab saama piisavalt palju liikuda. Margit lisab, et mõnikord saavad korterikoerad palju rohkem liikumist, kui koerad, kes elavad oma majas, sest korteris elades sa pead ju oma koeraga õue jalutama minema (ei saa teda sinna üksi omapäi lasta). Majaomanikel tekib laiskus, koer lastakse lihtsalt aeda ja unustatakse temaga liikuda.

Tervis

Saksa lambakoeral võivad muret valmistada liigesed, luud, kuna tegemist on ikkagi suure koeraga. Aretuskoertel kontrollitakse alati düsplaasiat, viimastel aegadel väga ekstreemseid juhtumeid õnneks ei ole olnud, kuid uuringud peavad kindlasti tehtud olema ning aretusnõuetele vastama.

Viimastel aastakümnetel on sagenenud saksa lambakoertel ka probleemid igasugu allergiatega, kuid eks sama võiks öelda ka paljude teiste koeratõugude ja inimeste kohta.

Paljud allergiad on seotud siiski meie elu-keskkonnaga, ja ka toidulauaga - nn odavad valmistoidud, mistõttu tasuks osta ikka ainult kvaliteetset toitu. Margit koerad söövad kõrgeima kvaliteediga kuivtoitu, kuid saavad juurde ka toortoitu, näiteks toorest veisemagu, mis küll haiseb suhteliselt ebameeldivalt, kuid koertele see meeldib. Vahetevahel saavad Margiti koerad ka toorest konti (suured sääreluud, mida tänapäeval enam väga lihtne saada ei olegi). Suhe on 80% kuivtoitu, 20% toortoitu.

Ajalugu on pikk ja huvitav

Saksa lambakoer tõuna sai alguse 19. sajandi lõpus, kusjuures esimesed saksa lambakoerad olid pikakarvalised.

Dresdenist pärit erruläinud saksa ratsaväeohvitser, rittmeister Max von Stephanitzile meeldisid maakohas tööd tegevad lambakoerad ja ta mõistis, et neis võiks olla potentsiaali ka muudeks ülesanneteks.

Von Stephanitz nägi 1899. aastal Karlsruhes toimunud koertenäitusel karjakoera, kelles tundis ära omadused, mida oli kaua otsinud: pärilik karjatamis- ja õppimisvõime, tugev ja võimas kehaehitus, arukus, taibukus ja väärikus. Ta ostis 15. jaanuaril 1899, 200 marga eest endale kohaliku lambakoera (Hektor Linksrhein), sest see koer sobis suurepäraselt mehe juhtmõttega – kasvatatavus ja intelligentsus.

Von Stephanitz andis koerale uue nime – Horand von Grafrath (sellist nime kandis mehe koerakasvatuse lähedal asuv raudteejaam).

Horandist sai saksa lambakoera tõu asutajakoer, talle kirjutati välja tõutunnistus numbriga SZ1. 22. aprillil 1899 asutas Max von Stephanitz Karlsruhes Saksa Lambakoerte Ühingu, mis tänapäeval kannab nime Verein für Deutsche Schäferhunde (SV), oli selle esimene president ja kirjutas esimese tõustandardi.

Koerte aretusteaduses oli Max von Stephanitz nutikas mees, kellele olid suureks abiks ulatuslikud bioloogiaalased teadmised, mis ta oli sõjaväes Berliini veterinaarkolledžis teenides omandanud.

Ta oli kindel, et saksa lambakoera tõug tuleb luua päritolu-uuringu, mitte ainult näitusevõitjate baasil, mistõttu ta nõudis, et kõik pesakonnad tuleb registreerida geneetilisele registrile aluse panemiseks. Vägagi oluline samm ja otsus!

Mees töötas väsimatult tõu parandamise nimel ja otsis uusi valdkondi, kus saksa lambakoer saaks inimesele kasulik olla. Tööstuse areng vähendas vajadust karjakoerte järele ja ta leidis ka, et kasvandustes peetavate koerte arukus oli vähenenud.

Et probleemi lahendada, hakkas ta korraldama kuulekusvõistlusi. Pärast mitme saksa lambakoera politseile annetamist hakkasid ilmnema nende võimed tööks politseikoertena.

Ja lõpuks – ka sõjavägi tunnustas saksa lambakoerte töövõimeid. Esimeses maailmasõjas täitsid koerad mitmeid ülesandeid: nad olid kuller-, pääste-, valve- ja patrullkoerad, telefoniliinide paigaldajad ja luurajad, ning andsid märku vaenlase lähenemisest. Sõja lõpuks oli Saksa armees teeninud 48 000 koera!

Pärast esimest maailmasõda jõudsid saksa lambakoerad koos sõduritega nii Inglismaale kui ka USAsse. Venelased aretasid seda tõugu edasi, et nad peaksid vastu veelgi karmimates tingimustes ja nii sai alguse Ida-Euroopa lambakoer.

Tuntud saksa lambakoerad:

Blondi - Adolf Hitleri koer, kelle kinkis Hitlerile Martin Bormann; samas ei maksa unustada seda, et Adolf Hitler oli see, kellele ei meeldinud valged saksa lambakoerad, kes tuli hävitada nagu juudidki. Mistõttu algatasid ameeriklased “päästeoperatsiooni” ja nii sündiski tänapäevane ametliku nimega šveitsi valge lambakoer;

Strongheart – üks esimesi koertest filmitähti, kes elas aastail 1917-1929;

Rin-Tin-Tin – arvatavasti populaarseim ja kuulsaim filmitähest koer. Nii Strongheart’il kui Rin-Tin-Tin’il on oma täht Hollywoodi kuulsuste alleel;

Bullet – näitlejate ja lauljate Roy Rogers’i ja Dale Evans’i koer, kes lõi kaasa ka telesarjas “Roy Rogers Show”;

Clipper – USA presidendi John F. Kennedy koer, kes kaitses ka Jacqueline Kennedy’t. Kui daamilt küsiti, mida Clipper armastab süüa, vastas ta, et reportereid;

Politseikoer Rex Austria populaarses telesarjas “Komissar Rex”;

Roi, saksa lambakoer soome kirjaniku Jorma Kurvise raamatusarjas “Hundikoer Roi”. Raamatute põhjal tegid soomlased ka samanimelise telesarja;

Šarik, üks peategelastest poola kirjaniku Janusz Przymanowski menukas raamatus ja selle põhjal tehtud veelgi menukamas telesarjas “Neli tankisti ja koer”.

Kuulsused, kellel on või on olnud saksa lambakoer:

lauljad Marc Anthony, Enrique Iglesias, Shania Twain, Amy Grant, näitlejad Reese Witherspoon, Jake Gyllenhaal, Kristen Stewart, Taylor Lautner, Liam Hemsworth, Ben Affleck, Bo Derek, Chuck Norris, Rudolph Valentino

Jakuutia laika

Jakuutia laika on vene koeratõug, kes on pärit Jakuutiast ehk Sahhast, kus teda on kasutatud karja-, jahi- ja kelgukoerana. Tõug on väga vana ja ta on tuntud väga hea haistmise tõttu. Karjakoerana kasutati teda põhjapõtrade karjatamisel, kuid tal on veres ka vägagi korralik jahikirg.

Haruldane ja haruldaselt ilus jakuutia laika

Foto Meeli Tulik

Tänast tõututvustust alustan sellest, et saame tuttavaks Jakuutia Vabariigiga. Sahha (ametlikult Sahha (Jakuutia) Vabariik) on Venemaa 1. järgu haldusüksus (vabariik) Kaug-Ida föderaalringkonnas.

Sahha asub Ida-Siberis ja on pindalalt Venemaa suurim haldusüksus (18% Venemaa territooriumist). Sahha pindala on 3 078 125 km2 ja elanikke on 964 330, pealinn on Jakutsk, mida on nimetatud ka maailma kõige külmemaks linnaks (silmas peetakse õhutemperatuuri). Jakutskis asub ka maailmakuukus mammutimuuseum. Sahha ametlikeks keelteks on vene ja jakuudi keel.

Jakuutia suurimad jõed on Leena, Olenjok, Jana, Indigirka, Kolõma. Seal on üle 700 järve. Sahha on maavarade poolest väga rikas. Seal leidub naftat, maagaasi, kulda, teemante, kivisütt, tina, volframir ja hõbedat. 99% Venemaa teemantidest (13% maailma toodangust) on pärit Sahhast. Omamoodi Sahha teemantiks võib pidada ka jakuutia laikat. Seda tõugu koeri ei ole maailmas palju, ja nad on pärit üsna väiksest genofondist, mistõttu tuleb väga täpselt jälgida kutsika võtmisel, milline on konkreetse isendi sugupuu.

Jakuutia laika, väga vana tõug

Jakuutia laikaga aitab meid tuttvaks saada Ege Maas, kellel on kodus kaks jakuutia laikat – 10-kuune Musi (ehk Artõk) ja 3-aastane Sandaara. Enne, kui tõust täpsemalt rääkida, siis meenutan ühte teadusartiklit paar aastat tagasi.

Postimehe teaduskülgedel kirjutati põnevast uudisest, mis puudutas kaugel Põhjameres asuval saarel leitud koerte jäänustest, mis võib olla märk spetsiaalsest koerte aretamisest ligi 7000 aastat enne varasemat kõige vanemat teadaolevat aretamist! Ja miks mitte ei oleks võinud olla need just ka jakuutia laikad.

“Žohovi saare kunagised elanikud olid karm rahvas. Ühelt poolt suutsid nad elada Põhjamere külmas kliimas, kus temperatuurid püsisid aastaringselt alla nulli. Lisaks sellele olid nad teadaolevalt ainus ilma tulirelvadeta jääkarusid jahtinud rahvas. Värskes ajakirjas Journal of Archaeological Science: Reports avaldatud uuringust selgub aga nende inimeste puhul üllatav asjaolu – teadaolevalt olid nad ka esimesed inimesed, kes aretasid spetsiaalsete eesmärkide jaoks koeratõuge. Vanuselt järgmisest tõuaretuse arheoloogilisest leiukohast on see koguni tuhandeid aastaid vanem.

«Uuring on üsna veenev ja väga põnev,» kommenteeris tulemusi Science’ile Smithsoniani Loodusloo Muuseumi arheozooloog Melinda Zeder. Nimelt võivad uuringu tulemused näidata, miks inimesed üldse koerad kodustasid – eks ikka töö tegemiseks.

Ajal, mil žohovlased oma uusi paremaid sõpru aretasid, oli saar nimelt Siberi maismaaga ühenduses, mis andis neile võimaluse jahtida suveperioodil põhjapõtru ja talvel jääkarusid.

Kodust sadade kilomeetrite kaugusel püütud saagi vedamiseks vajati aga transpordivahendeid. Probleem lahendatigi kelgukoerte aretamisega. Õigupoolest leiti esimesed jäänused koerarakenditest ja neid vedanud penidest juba 1989. aastal, kuid seni jäi selgusetuks, kas saarel oli toimunud ka konkreetsete tunnustega tõugude aretamist.”

Ege Maas ja tema koerad

Ege Maas on aidanud Lemmiku lugejal koeratõugudega ka varem tuttavaks saada. Aastaid tagasi olen rääkinud Egega nii pikakarvalistest colliedest kui ka shih tzudest, ja nüüd on võimalus temaga rääkida ka jakuutia laikast.

Ege on koertega tegelenud juba alates 1972. aastast. Siis hakkas ta tegelema pikakarvaliste colliedega. Hiljem lisandusid valikusse shih tzud. Lisaks sellele on Ege Maas olnud loomakaupluse Semu omanik ja juhataja, lisaks on ta olnud ka tunnustatud kohtunik koertenäitustel. Praegu tegutseb Semu-pood Tallinnas Nõmme Keskuses ja seda juhib Ege tütar. Aastate jooksul on Ege kasvatanud lembelinde, kuldtäht paradiisilinde, viirpapagoisid, satiin-hamstreid jpt. põnevaid loomi.

Viimased kolm ja pool aastat on Ege elanud ja töötanud Soomes, kuid ka Soomes tegeleb ta oma vabal ajal koertega, ka muude loomadega (viirpapagoid, deegud, sh. haruldased valged deegud, ka liivakarva deegud). Koertest on Ege „perekonnas“ 15 shih-tzud, kaks pikakarvalist colliet ja kaks jakuutia laikat.

Kuidas Ege avastas/leidis jakuutia laika?

Ege kinnitab, et see oli nagu välk selgest taevast. Egel on hea tuttava Jakuutias, kes tegeleb nii shih-tzude kui ka laikadega. Egel tekkis huvi, et mis koer see selline jakuutia laika on, kuid esialgu oli see lihtsalt lihtne huvi. Laikade perenaine küsis mitmel korral Egelt, et kas talle see tõug meeldib. Loomulikult meeldis, sest on ju jakuutia laikad juba oma välimuselt väga ilusad koerad.

Kolm aastat tagasi toimus Moskvas koerte maailmanäitus ja näituse lõppedes, veidi enne ära minekut, tuli see sama jakuutlanna, Leena Sidorova ilus must kutsikas süles Ege juurde ja ulatab Egele imearmsa kutsika: „See on sulle!“

„Täiesti välk selgest taevast,“ naerab Ege. „Sedasi ma selle esimese jakuutlase sain. Emane koer, kellel nimeks Sandaara. Ja ühe euro andsin kasvatajale ka, sest ilma rahata koera võtta tegelikult ju ei tohigi.“

Ege lisab, et ta mõtles kolm-neli kuud väga pingsalt, kas ta saab Sandaara endale jätta. Oli see ju tema koerte seltskonnas kolmas tõug, kas ta saab ikka temaga hakkama.

„Sandaara oli juba kutsikana võrratu iseloomuga, ja suurepärane koer,“ kinnitab Ege, mistõttu oli otsus kindel, Sandaara on tema koer.

Teise kasvataja ehk Vladimir Nahkotkini käest sai Ege endale ka teise koera ehk Artõki (kodunimega Musi, ja tegelikult ta ongi väga musi ja väga armas), kes saab kohe varsti aataseks, ja tema on poiss. Praegu hoiab Ege seoses Musiga kontakti Anastasija Stepanovaga.

Ege lisab, et ka Artõki tulek oli esialgu väga kahtlane, sest oli ta ju endale kinnitanud, et ei võta juurde ühtegi uut suurt koera, rääkimata isast. Kuid Leena Sidorova jagas pilte, ja otse loomulikult on jakuutia laika kutsikad väga armsad, mistõttu nii see läks.

Ege meenutab veel sedagi, et Musiga olid veidi keerulised lood. Ta oli kutsikana saanud ühe emase koera käest hammustada, kusjuures nii hullusti, et hammustus oli läinud läbi koonu suulakke välja. Kasvataja oli pakkunud tema asemele hoopis ühte oma teist, aastast koera, kes oli Leena Sidorova suur lemmik. Ega ei saanud sedasi, et võtta endale teise inimese lemmik, mistõttu oodati ära Artõki operatsioon, mis õnnestus suurepäraselt, ja praegu pole Artõki-Musi koonul isegi armi näha.

Musi on vahva vunts ka seetõttu, et tema on sündinud väljas, kui kraadiklaas näitas minus 54 kraadi! Ja seetõttu võib kohe alguses öelda, et jakuutia laika on koer, kes pigem on ikkagi õuekoer (olgu väljas soe või külm), ja toakoeraks jakuutlased väga hästi ei sobi.

Jakuutia laika meil ja mujal

Täna võib öelda, et jakuutia laika on vana koeratõug, keda siiski liiga palju ei tunta, teda ei ole isegi FCI poolt kinnitatud. Ege lisab, et palju on tehtud selleks, et FCI seda tõugu lõpuks siiski ka kinnitaks.

Loomulikult on ta jakuutia rahva rahvuslik aare, kuid tundub, et väga palju neid mujale maailma sealt siiski ei viidud-toodud. Ühel hetkel hakkas tõug Jakuutias lausa välja surema, oli palju intiige ja populatsioon kahanes kiirelt, kuid õnneks siiski oli inimesi, kes olid nõus selega tõuga tegelema ja koera „päästma“.

Viimastel aastatel on hakatud tõu vastu suuremat huvi tundma ka mujal maailmas, on ju ka Eestis facebooki tehtud Eesti jakuutlaste lehekülg, Eestis on kaks kennelit, kellel on olnud jakuutia laika kutsikad.

Lisaks Venemaale kasvatatakse jakuutia laikat tänapäeval ka Prantsusmaal, Saksamaal, Hollandis, Ukrainas ja Soomes. Seda tõugu koeri võib leida ka USA’st ja Luksemburgist. Suurematest kennelliitudest on seda tõugu tunnustanud Venemaa Kennelliit, American Kennel Club, kuid ka Eesti, Soome, Läti, Leedu, Poola, Itaalia ja isegi Brasiilia Kennelliit.

Ege lisab, et Soomes on kinnitamisel Jakuutia Laika Klubi, järgmisest aastast saab jakuutlastega Soomes ka näitustel käia, on olemas facebooki-lehekülg ja jakuutlasi on Soomes ca 40-50 koera, kuigi ametlikult on registreeritud kaks-kolm koera.

Välimuselt tugev arktiline koer

Jakuutia laika välimus võib erinevatel isenditele erinev, ka Sandaara ja Musi oma välimuselt üsnagi erinevad koerad. Võiks öelda, et Sandaaras on miskit, mis tuletab meelde bordercolliet, karjala karukoera ja võib-olla isegi mõnda belgia lambakoera, Musi on rohkem husky, malamuudi, samojeedi koera ja isegi ameerika akita moodi, kuid jakuutia laika on keskmist kasvu (collie-kasvu koer), üsna kõrgete jalgadega (emased on isastest kübe pikemad) ja tugev arktiline koer (saani vedamine ei ole lihtne töö, mistõttu peabki koer olema tugev ja jõuline).

Tema veidi ümar ja üsna lai pea on veidi kiilukujuline ja üsna teravate joontega. Koon on kiilukujuline ja tipust teravnev.

Silmad on mandlikujulised, sirged ja teineteisest üsna kaugel. Silmad võivad olla sinised, pruunid, ühest silmast sinised ja teisest pruunid ning nn segavärvi ehk mõlemas silmas võib olla nii sinist kui ka pruuni. Musil ongi üks silm sinine ja teine pruun, Sandaaral on silmad pruunid, kuid päikesevalguses on need lausa kollased.

Kõrvad asetsevad kõrgel ja on kolmnurksed, võivad olla püstised või poolpüstised.

Koera rindkere on prajalt sügav ja lai. Keha on lihaseline ja tugev. Selg on sirge, lai ja tugev. Jalad on sirged, tugevad ja lihaselised. Saba asetseb poolkaarena selja peal. Isase koera turjakõrgus on 55-59 cm (ideaaliks on 56 cm) ja emastel 53-57 cm (ideaaliks 55 cm).

Tiheda ja paksu karvkattega koer

Karvkate on keskmise pikkusega, tihe (eriti tihe on koera aluskarv), läikiv ja kare (pehme kutsikakarv vahetub ca teiseks eluaastaks ja muutub „karedamaks“, mistõttu võin öelda, et Musil on praegu ikka väga-väga pehme ja mõnus jakuutlase kutsikakarv).

Karv on pikem jalgade sisekülgedel ja sabal, isastel moodustavad pikemad karvad kaela ümber „krae“. Karv on veidi pikem ja tihedam kui näiteks siberi huskyl. Lubatud on kõik värvid, koerad võivad olla kahe (must-valge, pruun-valge, hall-valge ja punane-valge) ja kolme värviga või täiesti valged. Musti jakuutia laikasid Ege näinud ei ole. Näitusekoerad vajavad ikka ka kammimist ja hooldamist. Ege lisab, et tema jakuutlased „ei protesti“ ka küüntehoolduse puhul.

Iseloomult julge ja sõbralik

Jakuutia laika on julge (kindlasti mitte ei tohi olla ta kuri, see on kirjas ka tõustandardis), liikuv ja paindlik, otsib inimesega kontakti, leebe ja sõbralik (Ege lisab, et mõnes mõttes üsnagi tundlikud, kellele ei meeldi pragada ega riielda saada), sotsiaalne ja temperamentne koer. Vaatamata sellele, et ta on laika, ei haugu nad üldse mitte palju. Pean tunnistama, et meie paaritunnise kohtumise ajal (koerte jaoks võõras aias) ei kuulnud ma neid mitte kordagi haukumas.

Ege kinnitab, et Musi ongi julge, liikuv ja temperamentne koer, kes saab ka kõikide inimestega väga hästi läbi. Sandaara on veidi ettevaatlikum, ja ta ei tahagi igaühega sõber olla. Kuid Sandaara on olnud ka väga tubli näitusekoer, nii on tal ette näidata Venemaa ja Eesti tšempioni tiitel, kuid ka tiitel „Balti Võitja“. Sel aastal hakkab Ege käima näitustel ka Musiga.

Jakuutia laika on üsnagi lihtsalt koolitatav. Ege meenutab, et isegi esimesed jalutuskäigud rihma otsas olid nendega väga lihtsad, ei nad tirinud ega tõmmanud, oskasid ilusasti ka rihma otsas jalutada. Ege on oma koeri kodus ise koolitanud ja nad on igati nutikad ning õpivad kiirelt. Ege lisab, et tema koerad saavad Soomes metsas vabalt joosta, kuid nad tulevad koheselt kutsumise peale tagasi, vaatamata isegi sellele, kui mõni jänes või faasan on koerte huviorbiiti sattunud.

Saksamaal on teada ühte jakuutia laikat, kes sooritanud päästekoerakoolituse ja läbinud ka vastavad testid. Venemaal osalevad jakuutia laikad koerarakendite võistlustel (neid võib Jakuutias näha liikumas ka linnatänavatel), kuid ei tohi osaleda jahikatsetel.

Milline peaks olema jakuutia laika omanik?

Ege arvab, et inimene peaks olema liikuv, sest jakuutlastele meeldib palju liikuda ja ta tahab olla õues/väljas. Jakuutia laika vajab ühte konkreetset inimest, kes oleks tema peremees, kellesse kiinduda, kuid ta saab hästi läbi terve perega, sh. lastega.

Pikk ja põnev ajalugu

Juba 1635. aastal kirjutasid kasakad nn „koerajõgede“ lähedal elavatest koertest. 1692 kirjutas Hollandi teadlane Nicolaas Cornellisson Witsen oma raamatus „Põhja- ja Ida-Tartaaria“, et jakuudid kasutavad talviti liikumiseks kelgukoeri. Ta jäädvustas need koerad ka joonistustesse, nagu ka selle, kuidas jakuudid suusatasid, nii et koer neid vedas.

1730 kasutas Taanis sündinud Vene meresõitja Vitus Ionassen Bering kasutas jakuutia laikasid oma uurimusreisil Kamtšatkal.

19. sajandist on teada, et jakuutia laikad aitasid laiali vedada posti. 1843. aastal kirjutas Ivan Pavloskon oma raamatus „Vene Kesririigi geograafia“, et koeri (jakuutia laikad) kasutati posti laiali vedamiseks talviti juba 1839. aastal, kui kasutuses oli 20 rege, mis sõitsid Jakuutiast Ohhotskisse ja sealt edasi Kamtšatkale. Tavaliselt rakendati ree ette 10 koera (5 koera paaris), 11 koer oli juhtkoer. Nii vedasid koerad iga päev ca 400-580 kilo raskust koormat ca 85 kilomeetrit. Kui koorem oli kergem, siis jõudsid koerad ühe päevaga läbida ca 150 kilomeetrit.

1850. aastal kirjutas professor Ivan Jakovlevitš Gorlov, et jakuutide koerad elasid väljas aastaringselt – suviti kaevasid nad endile urud, et oleks jahedam, talvel kaevasid end lumistesse urgudesse, et oleks soojem ja saaks puhata.

Ajaloos on seda tõugu teatud ka kui alaževskaja laika, anjuiskaja laika, arktiline laika, tšuvaši laika, evengi laika, kolõma-indigirskaja laika, ohhotskaja laika, omoloni laika, polaarlaika, põhja vozdushnaja laika, susmanskaja laika, tunguusi laika ja verhojanskaja laika.