Maris Mändel

„Tüdruk vagunelamust“

(Tänapäev)

Suvevaheajal igavlev Rasmus tutvub Monaga, kes on perega pikalt elanud vagunelamus ühest kohast teise liikudes. See on lugu sõprusest ja erinevatest arusaamadest, mis on õieti kodu?

Maris Mändeli „Tüdruk vagunelamust“ on lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutöö.

Kohe alguses kinnitan, et Maris Mändeli kirjutatud „Tüdruk vagunelamust“ on üks igati vahva ja mõnus lasteraamat, mistõttu võin öelda, et lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat“ võidutööks on see vägagi hea valik.

Loo alguses saame tuttavaks Rasmusega, kes oli just ärganud. Talle meenus, et sellest päevast alates pidi emal nädal aega puhkust olema ja ema oli lubanud, et puhkuse algust võiks tähistada maasikakoogiga ja ilusa ilmaga sõita ka paariks päevaks mere äärde. Kahjuks paistis taevas hall ja sombune ning näis, et öösel oli tublisti sadanud, aga vähemalt maasikakoogi tegemist see ei sega.

Köögis leidis poiss kirja, mille oli kirjutanud ema. Ta oli pidanud sel päeval ikkagi tööle minema ja ta pidi tulema alles õhtul. Pudru oli pliidile sooja jäetud ning ema palus Rasmusel mitte unustada kartuleid rohida.

Rasmus oli pettunud. See polnud sugugi mitte tore suvevaheaeg. Ema-isa on tööl, vanem vend Marten kas magas veel või oli juba võrriga alevisse sõprade juurde kimanud. Rasmus peab aga üksinda kodus passima või kartuleid rohima!

Rasmus otsustas kartulite rohimise hiljem ette võtta. Nüüd võttis ta kuuri seina najalt jalgratta ja sõitis mööda väikest teed jõe poole. Üle jõe viiv sild oli üks tema lemmikkohti. Ent sel päeval istus sillal keegi! See oli ootamatu, sest tegu oli teega, mis lõppeski silla juures. Nüüd istus seal umbes Rasmuse-vanune poiss, lohvakas helesinine pusa seljas, kapuuts peas, ja loopis keskendunult kive vette.

Rasmus oli esialgu veidi kartlik, kas ikka minna võõra poisi juurde, kuid Rasmus läks ostsutaval sammul vaatama, kellega on tegemist. Rasmus läks ja kinnitas, et ta jaksab suure kivini sülitada. Suur kivi jäi sillast veidi eemale.

Võõras, kes sillal istus vaatas Rasmuse poole. Võõral olid lõuani ulatuvad heledad juuksed, millesse oli värvitud roosad triibud. See polnudki ju poiss, vaid hoopis tüdruk, kes kinnitas, et ka tema jaksab kivini sülitada!

Seejärel tegi tüdruk ettepaneku mängida laevade pommitamist. Mitte seda mängu, mida paberil mängitakse, sest oli seotud vee, lehtede ja kividega.

See oli äge mäng, kui äkki otsustas Rasmus uurida, kus võõras tüdruk elab? Tüdruk viipas käega väikese puudesalu suunas, kus Rasmuse teada ei olnud mitte ühtegi maja. Tüdruk kinnitas, et ta elab vagunelamus. Saame teada, et tüdruk elas koos ema ja isaga vagunelamus, talveks sõitsid nad Lõuna-Euroopasse, sest seal oli soojem. Koolis tüdruk ei käinudki, teda õpetasid ema ja isa. Rasmusele meeldis see mõte, et tüdruk sai kogu aeg vanematega koos olla ja reisida ja ei pidanud koolis käima. Tüdruk kinnitas, et see oli täitsa ok, kuigi tal ei olnud ühtegi sõpra, sest nad olid ju kogu aeg erinevates kohtades, aga ema ja isa olid õnneks tema parimad sõbrad.

Rasmus kinnitas, et ega temalgi sõpru ei ole, kuigi tema elas kogu aeg samas kohas …

Seejärel saame teada, et tüdruku nimi on Mona, ja tüdruku arvates võiksid nad ju Rasmusega sõbrad olla.

Seejärel saamegi lugeda igati vahvast suvest, Rasmuse ja Mona seiklustest ja toimetamistest.

Kui Mona kuulis, et Rasmus peab kartuleid rohima hakkama, siis ta tahtis kampa lüüa, sest ta olnud varem mitte kunagi seda teinud. Rasmus oli üllatunud, et kellelegi võis kartulite rohimine põnev olla, kuid enne seda oli Rasmusel ja Monal vaja aidata tigusid. Selgus, et Rasmuse ema korjas ämbrisse tigusid, et need tema taimi nahka ei pistaks. Ema pidi tigudele soola peale raputama, siis nad surevad ära. Mona ei suutnud seda uskuda. Nüüd oli lastel kindel plaan. Teod tuleb päästa. Nii koguti teod kokku ja hakati neid teise kohta viima. Teel kohtusid nad kihutava valge kaubikuga, mille number oli 556 TGU. Mona naeris, et see oli nagu viissada viiskümmend kuus tigu!

Rasmus läks järgmisel päeval vaatama, kuidas Mona vagunelamus elas. Saame meiegi sellest teada, ja saame tuttavaks ka Mona ema ja isaga.

Monal vagunelamus väga palju asju ei olnud, aga kõik vajalik oli olemas – joonistusplokk, pliiatsid, mõned vihikud, tahvelarvuti, riided. Rasmus imestas, et Monal ei olnud raamatuid ega legosid. Mona kinnitas, et raamatuid luges ta tahvelarvutist, kuid legodest ei teadnud tüdruk midagi, isegi spinneritest, popititest ja nerfi püssidest ei teadnud Mona midagi.

Veidi hiljem saame tuttavaks ka vanaprouaga, kes elas Rasmuse naabruses. See oli naabri Maret, kes oli veidi pahane, sest too oli kindel, et lapsed olid eelmisel päeval metsa alla prahti vedanud! Õnneks oli Rasmusel ja Monal üsna ruttu selge, et prahistajad võisid olla need, kes eelmisel päeval olid kaubikuga mööda teed kihutanud. Nüüd anti meeldejäänud autonumber teada kohalikule piirkonnapolitseinikule Konstantinile ehk onu Kostjale, ja õige varsti olidki prügikastajad tabatud.

Kuid see pole sugugi mitte kõik. Rasmus tutvustas Monale ka kohalikku vaatamisväärsust ehk nn nõiamaja. Saame teada, et selles majas oli elanud vana Leeni, kes oli eelmisel talvel ära surnud. Nüüd oli maja tühi, kuid kõik kohalikud teadsid rääkida, et Leeni oli ehtne nõid. Hea nõid.

See oli mahajäetud, aga põnev maja.

Monal oli ka üks mure. Ema oli arsti juurde läinud, sest tal oli juba tükk aega paha olnud. Mona rääkis Rasmusele, et ema oli kogu aeg väsinud ja tahtis magada, süüa ei tahtnud ja ükskord oli isegi oksendanud. Rasmus lohutas Monat, kuid lapsed olid kindlad, et ema saab varsti terveks.

Tagasi nõiamaja juurde, kus lapsed kohtusid ka vahva musta kassi, kes oli üsna pisike, kuid see võis vabalt nõiakass olla. Mona kinnitas, et ta oli alati tahtnud endale kassi saada, aga nad sõitsid ju kogu aeg ringi.

Nõiamajas leidsid lapsed punaste veidi võidunud nahkkaantega märkmiku, mille lehed olid pisikese konksulise käekirjaga tihedalt täis kirjutatud. See oli vana Leeni päevik, kuhu ta oli kirja pannud jutte taimedest (ravimtaimedest) ja teiste inimeste ravimisest.

Samal õhtul kuulis Mona pealt, kuidas ema ja isa rääkisid analüüsidest, ja sellest, et nad ei taha hetkel Monale rääkida … Monal oli suur mure. Kas ema sureb ära?

Järgmisel päeval sai Rasmus aru, et Monal oli suur mure. Nüüd otsustati Leeni päevikut edasi uurida, äkki oli seal juttu sellestki, kuidas Mona ema aidata. Ja seal oligi üks huvitav lugu, millest selgus, et kellegi Anni noorel minial oli süda kangesti paha, ja seetõttu soovitas Leeni võtta kanaperset ja vehvermintsi. Neid tuleks pooleks võtta. Leigelt pruukida. Mett võis ka sekka panna, see kosutab ja hoiab meele rõõmsa.

Rasmus ja Mona ei saanud aru. Kanapersed! Vehvermints!

Nii hakkavad lapsed uurima, millest Leeni oli kirjutanud, ja saame ka meie sellest osa. Astume seega ravimtaimedes salapärasesse maailma.

Lood lähevad veelgi salapärasemaks ja kahtlasemaks, kui lapsed näevad Leeni maja juures kahte meest! Röövlid! No õnneks asjad ikka sedasi ei olnud. Selgus, et üks meestest oli Leeni õe pojapoeg ja teine oli maakler. Selgus, et sugulane, Mart Merihärm, tahtis majakese maha müüa, maakler oli talle abiks.

Ja tegelikult pean ma siinkohal tegema oma kokkuvõttes pausi. Ei tahaks Sulle ju kõike jällegi ümber jutustada. Kuid edasi saame lugeda sellest, mis oli lahti Mona emaga, mis taimed olid kanaperse ja vehvermints, mis sai edasi pisikese nõiamajakesega, kes kolisid sinna elama. Saame osa ka vahvast peost nõiamajakeses, mille korraldasid Rasmus ja Mona oma vanematele, saame teada, kes läksid suve lõppedes vagunelamuga reisile, ja mida kirjutas Leeni oma päeviku viimasel leheküljel …

Minu arust üks igati positiivne, mõnus, huvitav lasteraamat, mis sobib lugemiseks meile kõigile.

Raamatu lahedad illustratsioonid on Kadri Roosi sulest.

Markus Saksatamm

„Tädi hakkab tuuleloheks“

(Pegasus)

Selle raamatu lehekülgedel leiad 30 lühikest juttu tädilinskitest ja onulinskitest. Võtta lemmikloomaks vanapagan, võita kõrvahargiga koertenäitusel kuldmedal või siis moodustada oma varvastest laulukoor – tädilinskite ja onulinskite jaoks ei ole mitte midagi võimatut.

Esmakordselt 2012. aastal ilmunud raamat rõõmustab taas suuri ja väikeseid lugejaid. Toredat lugemist!

Markus Saksatamme sulest on ikka ja jälle ilmunud igati lahedaid ja pööraselt naljakaid lasteraamatuid, mis on olnud sedavõrd naljakad, et isegi mõnel täiskasvanul meeldib neid lugeda, näiteks mul …

Viimastel aastatel on mul õnnestunud mõnda Markus Saksatamme raamatut lugeda ja neist ka kirjutada: „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ (2010, Tänapäev), „Külaline okidoki planeedilt“ (2010, Tänapäev), „Tont ja mannapuder“ (2011, Tänapäev), „Viieküüruline kaamel ja teisi naljajute“ (2016, Tänapäev), „Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan“ (2018, Tänapäev), „Pannkoogid! Nalja ja naeruga“ (2019, Tänapäev), „Ulakas vorst ja nutitelefon“ (2021, Pegasus),

Kuna see aasta hakkab varsti lõppema, siis tuleks vaadata tagasi ka lõppevale lastekirjanduse aastale, mis tegelikult oli ju igati vahva ja nii jõudis ka minu kätte igasugu häid ja veel paremaid lasteraamatuid, millest püüdsin ka teile väikese ülevaate anda.

Vahva on see, et Markus Saksatamme raamat taaskord ilmus, sest 2012 oli see kindlasti üks  aasta parimaid lasteraamatuid, kuna raamatu autoril on ju alati selline mõnus ja humoorikas stiil, vahva jutustamisoskus, ja suurepärane oskus luua tegelaskujusid, mida/keda varem kohatud ei ole.

Selles raamatus jutustab autor lastele ühest kummalisest linnakesest, kus elab väga palju pisikesi tädisid ja onusid, üks kummalisem kui teine. Eks nad on kõik omamoodi tegelinskid, mistõttu Markus Saksatamm kutsub neid tädilinskiteks ja onulinskiteks. Vahva, kas pole.

Need kummalised tegelinskid on tõepoolest kummalised!

Raamatus saame tuttavaks tädi Pirjoga, kes armastab luuletada, kuid luuletades muutub ta haldjasarnaseks ja tõuseb lendu. Tutvume ka onu Maksiga, kellele meeldib ülekõige riielda; tädi Kerstiga, kes usub muinasjutte; onu Lehoga, kes töötab loomaaias; tädi Lissiga, kes armastab laimujutte rääkida, mistõttu on tal ”pikk” keel; onu Simoga, kes on pikanäpumees; tädi Biibiga, kes on kärsitu, kuid teab suurepärast teatrit ja onu Ruudiga, kelle sõbraks on norin.

Ja see pole sugugi mitte veel kõik, sest raamatus on veel ka tädi Sirts, kes kodustab Vanapagana; onu Timo, kes on küll pisikest kasvu, kuid tahab politseinikuks saada; tädi Maila, kes jumaldab jõulusid; onu Juss, kes on maailma kõige pikem mees ja hakkab tööle majakana (just-just!); tädi Airi, kes läheb kõrvahargiga koertenäitusele (no Sa kujuta ette seda pilti, kui üks proua kõrvahargiga koertenäitusel on!); onu Veevo, kes armastab puhtust ja korda; tädi Külli, kes peab dieeti, kuid läheb sellega veidi liiale; onu Pärtel, kes ennast pesta ei armasta; tädi Urve, kes armastab nutta; onu Petu, kes on linnakese kõige häbelikum inimene; tädi Luule, kes armastab laulmist jne jne.

Kokku saame tuttavaks 29 kummalise tegelinskiga selles kummalises linnakeses ja raamatu autori loodud sündmused, millesse tegelased satuvad on tõepoolest naljakad, humoorikad.

Samas, kui raamat läbi loetud on, siis võid hakata mõtlema, et selliseid väikeste kiiksudega inimesi võib ju kohata peaaegu igas linnas, mitte küll kindlasti 29. korraga, aga mõnda kindlasti.

Ja, kui väike lugeja raamatu läbi saab, siis tasuks tal mõtelda selle peale, et äkki tunneb ka tema mõnda sellist vahvat ja veidi kummalist tädilinskit või onulinskit...

Suurepärased ning muhedad on ka Maido Hollo joonistatud pildid selles muhedas, humoorikas ja vahvas lasteraamatus.

Aino Pervik

„Paula käib poes. Paula läheb piknikule“

(Tänapäev)

Selle raamatu esimeses loos saadab ema Paula poodi kohvikoort ja viilutatud lauasaia ostma. Vanas kodus käis Paula tihti üksi poes. See oli väga lihtne. Uues kodus ei ole Paula veel päris üksi poes käinud, kuid ta oskab sinna sellegipoolest minna ja oskab muidugist ka linnapoes sisseoste sooritada. Kuid sellegipoolest tekib ootamatuid sekeldusi...

Teises loos otsustab Paula pere minna piknikule. Kaasa kutsutakse ka Joosepi-poiss. Piknikuseltskond sõidab bussiga linnast välja mere äärde.

See on igati vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud taaskord avaldama Aino Perviku populaarseid Paula-lugusid, enne seda raamatut on uuesti ilmunud: „Paula ja lumememm. Paula raamatukogus“ (2022), „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021), „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (2021), „Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed“ (2020), „Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama“ (2020).

Seega on uus raamat järjekorras kuues, ja ühtede kaante vahel on kaks raamatut. Kokku on ilmunud uuesti 12 Paula-lugu.

Algupäraselt ilmusid Paula-lood 15-20. aastat tagasi. Toona avaldas need kirjastus Tiritamm, ja siis ilmusid lood ühe loo kaupa. Uurisin ühest antikvariaadist ja teisestki, ja sain kokku 18 Paula-lugu/raamatut: „Paula lõpetab lasteaia“ (2001, 2007), „Paula läheb linna elama“ (2001, 2007), „Paula esimene koolipäev“ (2001, 2007), „Paula ja Joosep“ (2001), „Paula ja jõulud“ (2001, 2007), „Paula ja õuelapsed“ (2002), „Paula õpib emakeelt“ (2002), „Paula mängib“ (2003), „Paula päästab Kassiopeiat“ (2003), „Paula käib poes“ (2003), „Paula ja Patrik“ (2003), „Paula läheb piknikule“ (2003), „Paula viiakse haiglasse“ (2003), „Paula läheb külla“ (2005), „Paula lumememm“ (2005), „Paula raamatukogus“ (2005), „Paula aabits“ (2007) ja „Paula sõidab kevadet vaatama“ (2008).

„Paula käib poes“ algab sellega, et Paula ja Patrik (Patrik on Paula noorem vend) istusid oma toas laua taga ja joonistasid. Paula joonistas tüdrukut, Patrik joonistas suppi. Patrik ei osanud väga hästi joonistada, ta oskas suurepäraselt kriite taguda ja lõhkuda, mistõttu Paula ei tahtnud väikevennale kriite anda.

Õnneks tuli ema, kes ütles, et Paula peaks minema poodi, kuna ta oli unustanud osta kohvikoort, kuid isa pidi varsti koju tulema, ja tema tahtis pärast sööki alati ühe kruusi koorega kohvi. Ja saia oli ka vaja tuua.

Paula pani kingad jalga, jope selga. Ema andis talle raha ja kilekoti ning ka trammipileti, sest Paula tahtis poest trammiga koju sõita. Paula oleks saanud ka jalgsi poes käia, kuid talle meeldis trammiga sõita.

Paula läkski. Tänaval pidi olema ettevaatlik, sest seal oli autosid, busse ja tramme, õnneks olid ka valgusfoorid ja ülekäigurajad.

Enne toidupoodi olid tee ääres veel raamatukauplus ja lilleäri. Paulale meeldis raamatukaupluse vaateaknaid vaadata. Kahel aknal olid suurte inimeste raamatud, ühel olid lasteraamatud ja postkaardis. Tänagi oli üks uus lasteraamat, „Pille-Riini lood“. Seda raamatut Paula teadis. See oli neil kodus isegi olemas. Ainult pilt kaane peal oli teistsugune ja raamat oli natuke kulunud. See oli ema raamat, ja see oli sellest ajast, kui ema oli veel laps.

Seejärel vaatas Paula ka lilleäri aknaid. Paulale meeldis väga ka lilli vaadata. Mõned lilled olid Paulale tuttavad, näiteks pelargoonid, mis olid õudsalt ilusad.

Paula jõudis poodi, mille uksepooled liugusid kahele poole lahti. Seal oli ka turvamees, turvaväravad.

Paula läks kohe saia- ja leivariiuli juurde, kuid … riiul oli alles, kuid saia ega leiba enam ei olnud. Riiulil seisid hoopis kassi- ja koeratoidud. Õnneks oli koor vana koha peal. Paula võtis paki kohvikoort ja pani ostukorvi.

Paula hakkas otsima saia- ja leivariiulit. Seal olid aedviljad, puuviljad, juustud, vorstid, mahlad, ajalehed ja ajakirjad, kuid ei mingit leiba ega saia. Olid ka beebitoidud, grillkanad, leiba ja saia ei olnud.

Paula läks paanikasse. Äkki ei leia ta enam ka koduteed! Võib-olla ei pääse ta sellest poest enam kunagi välja! See võis olla nõiutud pood!

Paula hakkas tagurpidi tagasi astuma. Äkki tundis ta, kuidas keegi temast kinni haaras! Paula hakkas karjuma!

Paula oli ühele habemega onule otsa taganenud. Onu oli ta kini püüdnud. Kohale jõudis turvamees, kes arvas, et habemega onu ahistas Paulat, kuid habemega onu kinnitas, et ta püüdis Paula lihtsalt kinni, et türduk maha ei kukuks.

Õnneks lahenes kõik hästi. Üks tädi juhatas Paula saia- ja leivariiuli juurde. Seejärel läks Paula kassasse ja pääses poest välja ning läks trammi peale.

Mis juhtus trammis, selle jätan Sulle endale lugeda, sest ka trammis oli pisikesi sekeldusi, mistõttu Paula …

Selle raamatu teine lugu on „Paula läheb piknikule“. Selle loo alguses loeme isa nädalalõpust, ema nädalalõpust ja Paula ja Patriku ja kass Kiti nädalalõpust. Tavaliselt olid need üsna erinevad, kuid ühel laupäeva hommikul ohkas Paula ema nukralt. Isa tegi ettepaneku, et nad võiksid kuhugi minna, nad võivad ka bussiga kuhugi välja sõita.

Eelmisel sügisel olid nad kolinud maalt linna. Seetõttu ei olnud neil enam aeda, ja autogi oli maha müüdud, et oleks raha, mille eest linnas korter osta.

Emale tuli nüüd hea mõte. Nad võiksid teha pikniku ja sõita mere äärde!

Seejärel saame lugeda ettevalmistustest. Ema hakkas mune keetma, kuid kaasa pakiti ka kotletid, ema tegi ka võileibu. Isa läks poodi jooki ostma, Paula nurus, et isa võiks osta ka komme. Ema soovis ka tomateid ja kurke.

Paula hakkas pakkima seljakotti. Sinna läksid pall, nukk Maibelliin ja kaks muinasjuturaamatut. Patrik tuli ka oma asjadega. Mänguämber, kaisujänku. Patrik tahtis võtta ka mänguauto, kuid see ei mahtunud seljakotti. Patrik hakkas seetõttu karjuma. Tuli ema, kes kinnitas, et jänkut ja nukku ja raamatuid ei ole piknikul vaja, ta soovitas kaasa võtta palli, ämbri ja kühvli.

Ja veel, piknikule läks kaasa ka Paula naabripoiss Joosep.

Seejärel suunduti postkontori taha suure kino kõrvale, kus olid bussipeatused. Bussis oli palju rahvast ja tigedad vanatädid hakkasid Paula ja Joosepiga riidlema, sest lapsed ei tohtinud istuda, kui vanemad inimesed seisid … no jah.

Õnneks jõuti ilusasti mere äärde. Buss sõitis üle jõe, seejärel tuli peatuses bussist väljuda. Seal olid ka hiigelsuure hallist kivist seinad. Katust peal ei olnud. Paula isa ütles, et need on kloostri varemed. Usun, et väike lugeja on aru saanud, et Paula ja tema pere ja Joosep olid jõudnud Piritale.

Jõuame mere äärde. Seal hakkas Patrik liivalossi meisterdama, kuid saame osa ka piknikust. Söögiks olid vorsti- ja juustuleivad, kuklid ja või, tomatid ja kurgid, keedetud munad ja külmad kotletid, ananassikommid, lastele mahl, ema ja isa jaoks oli termoses kohv. Joosepil oli kaasas pasteet, viiludeks lõigatud sai, rosinakeeks ja suur tahvel šokolaadi.

Sööme ja joome mahla, kuid iga piknik saab ükskord otsa, nii ka see. Kuidas piknik lõppes? Mis juhtus liivalossiga? Kuidas Paula, tema pere ja Joosep koju said (Joosepi ema oli lubanud neile autoga järele tulla)? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Sellised Paula lood on nende kaante vahel. Jätkuvalt sellised mõnusad, lihtsad, veidi humoorikad ja elust endast, mis on kindlasti lihtsad ja vahvad lugeda ka väiksematele raamatusõpradele.

Jätkuvalt on väga vahvad ja omanäolised ka Piret Raua illustratsioonid.

Tiina Laanem

„Katariina kaaperdab kooli“

(Pegasus)

Neljandas klassis õppiv Katariina tahaks olla samasugune nagu teised ja leida sõpru. Selliseid, kes oleksid sõbrad ka siis, kui ta pisut pööraseks läheb. Seda juhtub, kuigi ta püüab viisakalt käituda. Paraku saadetakse teda ikka ja jälle klassiukse taha, et ta seal oma käitumise üle järele mõtleks.

Samal ajal kisub üks veider vägi Katariinat kooli keldrisse, kus ta kohtub kummalise vaimolendiga. Too annab korralduse: „Päästa hiired!“

Tüdrukul tuleb välja selgitada, mis hiirtega tegemist ning kas ta ise julgeb olla sõber nendega, kelle sõber ei soovi justkui keegi olla.

Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga „Väikesed vanamehed“, millele järgnesid jutukogud ja näidendid. 2019. aastal ilmus tema esimene lasteraamat „Mina, Meg ja meie klass“ ning aasta hiljem „Kollase Kassi Komando“, mis võeti noorte lugejate poolt soojalt vastu.

Mul on varem õnnestunud lugeda Tiina Laanemi kirjutatud väga lahedaid lasteraamatuid „Kollase Kassi Komando“ (2020, kirjastus Pegasus) ja „Mina, Meg ja meie klass“ (2019, Pegasus). Mõlemad olid väga vahvad raamatud ja täpselt sama saab ütelda ka kirjaniku uue lasteraamatu „Katariina kaaperdab kooli“ kohta.

Lugu algab sellest, et raamatu peategelane, Katariina istub direktori kabinetis (ette ruttavakt võin öelda, et seal oleme Katariinaga ka selle raamatu lõpus, kui sündmused on vägagi põnevaks läinud). Tüdruku arvates on direktori laud sama suur kui onu Feliksi bassein, kuigi onu basseinis ei käi. Katariina räägib veel onu Feliksist (hiljem saame teada, et Feliks on Katariina isa vend), kuid ta kinnitab, et ta peab hoopis ühele asjale keskenduma. Ta käsib end kokku võtta ja lõpetada telefoni näppimine. Ta peab rääkima ühst asjast korraga, muidu ei saa keegi midagi aru.

Katariina lisab, et tema ongi sedasi, ja lugeja peab sellega harjuma. Tal hakkab igav. Või kaob mõte kuhugi ja mitu uut tuleb asemele. Ta peab näpurula näppima, tooliga kiikuma, paberkuule rullima ja teiste pihta pilduma. Ta keha käsib seda teha!

Direktori kabinetis istudes püüab Katariina midagi välja mõelda, aga mõtted ujuvad segapudruna ta peas ega suvatse loogilisse rivisse võtta.

Saame teada, et kooli direktori nimi on Taimi Tuuleke. Katariina räägib direktorist kübe pikemalt, ja on aru saada, et Taimi Tuuleke ei ole Katariina lemmik. Katariinale meeldib onu Feliks, kuid onu Feliks ei ole paljude täiskasvanute silmis usaldusväärne. Samas on onu Feliks Katariina ainus semu, kuid onu elab Tallinnas ja Katariina Kiigatsis, nende vahel on mitusada kilomeetrit.

Katariina tõdeb, et alustab sellest, kuidas ta 1. septembril esimest korda Kiigatsi kooli neljandasse klassi läks.

Katariina meenutab, et lamas enne kooli algust hirmust kangena voodis ega saanud und. Ta ei uskunud, et tal hakkab Kiigatsis paremini minema. Alguses käis ta ühes Tallinna koolis, vanas ja väärikas koolis. Katariina ütleb, et päris kõiki sinna kooli ei võeta ning seda tuletatakse pahanduste korral meelde. Ja kui pahandusi saab palju, hakatakse rääkima, et ehk oleks üldse parem kooli vahetada.

Tallinna koolis oli õppealajuhataja Katariinale ütelnud, et tüdruk aina sosistab ja kõhistab ja vatrab ja patrab. Ta segab õpetajaid ega kuula üldse, mida tal teha palutakse. Katariina oli koolis hakanud rääkima, et kõik, kes pinalit kasutavad on tited. Katariina täpsustab, et pinalid on nõmedad, kuigi õppealajuhataja lisas, et Katariina oli andnud kõikidele neile, kes oma pinali prügikasti viskasid, kaks eurot! Katariina oli selle raha saanud oma hoiupõrsa seest. Järgmisel päeval oli Katariina löönud Sebastianil nina veriseks. Katariin tõdes, et poiss narris teda kogu aeg, poiss nimetas tüdrukut hälvikuks … mis pole samuti ilus …

Katariina räägib sellestki, et teda olid psühholoogid uurinud, testinud ja küsitlenud. Psühholoogid olid soovitanud rahulikumas kohas elamist ning väiksemat kooli ja klassi. Et Katariina üle ei väsiks ja pööraseks ei läheks. Et tal oleks vähem ärritajaid ja turvalisem ümbrus. Et ta leiaks sõpru ja õpetajal jaguks aega temaga tegeleda. Psühholoogid ütlesid, et elu keset linna, autosid, müra ja kära pole temasuguse jaoks sobilik.

Missuguse temasuguse? Katariina kinnitab, et üle kõige maailmas tahtis ta olla samasugune. Selline nagu kõik teised. Leidus vaid kaks inimest, kes pidasid tüdrukut samasuguseks: onu Feliks ja vanaisa Kaarel ehk papa. Papa kinnitas, et Katariinal polnud häda midagi, on samasugune masuurikas nagu kõik teised. Katariina tahtiski olla masuurikas, marakratt, põrnikas ja patsaan, nagu papa teda kutsus, kui see vaid tähendab, et ta on tavaline. See kõige tavalisem.

Ja seejärel meenutab Katariina päeva, kui ta elas juba mamma-papa juures Viljandi lähedal ja pidi väiksesse Kiigatsi kooli minema. Mamma ja Katariina läksid poodi. Mamma luges tüdrukule sõnad peale, mida poes tohtis teha, mida mitte, nagu näiteks see, et teistest inimestest ei tohtinud kõva häälega rääkida. Poes oli ka Kiigatsi kooli direktor Taimi Tuvikene, kes oli ka muusikaõpetaja ja tema kaks lapsendatud poega – Mirko ja Marko, kes pidid kaheksandasse klassi minema. Taimi Tuvikene ei jälginud poisse, mistõttu need käppisid riiulitel asju ja pistsid lahtiselt müüdavaid komme suhu. Üks poistest näitas Katariinale keelt, teine pööritas totakalt silmi.

Katariina tahtis seda mammale ütelda, kuid ta ei tohtinud ju seda teha. Nii ta siis nöökas peaga direktori poole, et mamma saaks aru, mida ta mõtleb. Mamma ei saanud aru, mida Katariina tahtis, mistõttu pahvatas tüdruk kõva häälega, et nendest nad räägivad PÄRAST KODUS! Otse loomulikult kuulis seda ka Taimi Tuvikene.

Ja saabuski 1. september. Katariina küsis papalt nõu, kas panna selga punane pukstükk või kollane kleit. Papa soovitas kleiti, kuid Katariina valis pukstüki. Katariinal oli tunne, et punane pukstükk toob talle õnne. No nagu talisman või kastanimuna.

Alguses läkski kõik ilusasti. Tüdruk jõudis õigel ajal kooli. Katariina teadis, kus miski asub, sest nad olid papaga koolile tiiru peale teinud. Papa oli näidanud ka mõnd salakohta, mida igaüks ei teadnud, aga papa teadis, sest ta oli varem samas koolis tööõpetuse õpetaja.

Katariina jutustab, et Kiigatsi kool ei meenutanud eriti kooli. See oligi ju enne mõis. Seal oli suur ruum, mida hüüti halliks, uhke puutrepp. Katariina läkski nüüd klassi, kus klassikaaslased uurisid teda hoolega ning küsisid läbisegi küsimusi, et kus ta enne elas ja kui kauaks ta maale jääb ja miks ta sinna kolis. Küsimusi oli nii palju, et Katariinal tekkis soov kuhugi peitu pugeda.

Seejärel viidi lapsed saali, kus Katariina istus nagu kivikuju. Ta ei pööranud isegi pead. Uuris kõiki silmadega. Direktor pidas kõnet, samal ajal näppisid direktori pojad (need, kellega me poes kohtusime) näppisid telefone. Katariina ohkas ja proovis millelegi heale mõtelda. Seejärel hakati klaveri saatel laulma. Katariinal hakkas kõht korisema. Ta tõmbus kössi, et kõht häält ei teeks, aga siis tuli pissihäda. Ja siis meenus Katariinale, et tal on seljas pükstükk! See tuli kempsus üleni ära võtta ja end paljaks koorida, ja häda läls järjest suuremaks.

Kas joosta koju? Kas minna kooli vetsu? Katariina kartis võõrast vetsu – nii lasteaia, kooli, kaubanduskeskuse kui kino oma. Ta püüdis neid vältida ja kannatas koduni. Katariina otsustas juba koju tormata, kui talle meenus üks papa salakoht.

Keldrikorrusel asus väike kemps, kus keegi ei käinud. Nüüd jooksis Katariina just sinna. Ta jõudis keldrisse, hüppas vetsu ja tõmbas ukse kinni. Lukuaugus oli võti, ja Katariina keeras ukse lukku. Asjad aetud, tahtis Katariina vetsust välja saada, kuid lukk ei avanenud! Ta oli üksinda keldris, võõras vetsus, keegi ei kuulnud teda! Ta vajus põrandale istuli ja nuttis … Miks alati just temaga pidi midagi juhtuma?! Ta oleks tahtnud klassis olla ja sõpru leida. Siinkohal meenutab Katariina paari sõpra lasteaiast ja eelmisest koolist, kuid alati oli midagi valesti läinud.

Katariina nuttis tükk aega, kuni kuulis lukuaugus mingit kriginat. Kriginale ei järgnenud midagi. Uks ei läinud lahti, kuid Katariina katsus linki, surus seda ettevaatlikult allapoole ja äsja lukus olnud uks vajus kriiksudes lahti.

Katariina lahkus vetsust. Ühel hetkel märkas ta kooruva krohviga seinaga veidrat pilti. Ühed silmad vaatasid teda. Suured ja võbelevad. Katariina tahtis karjuda, aga tema suu ei liikunud. Hetk hiljem valgusid silmad mööda seina laiali. Nad põgenesid mööda seinu, lage ja põrandat. Kodus uuris Katariina papalt keldri kohta. Papa ei tahtnud keldrist esialgu midagi rääkida. Papa salatses, kuni ütles, et tema oli selles keldris näinud üht vana peeglit, ja kui ta seda peeglit vaatas, siis tuli tal alati uni peale. Papa oli selle peegli seinalt maha võtnud, aga ei mäletanud, kuhu oli selle pannud. Lõpuks soovitas papa Katariinal kelder hoopis ära unustada ja mitte sinna minna …

Tundub, et meid ootavad ees põnevad sündmused!

Seejärel saame lugeda Katariina koolipäevadest, sellestki, kuidas ta endale pinginaabri sai. Pinginaabril nimeks Laura, ja Katariina sõnul meenutas Laura oma valge naha, lokkis juuste ja maheda häälega natuke haldjat. Laura kartis igasugu asju – keldrit, kosmost ja mustasid aukusid ja kosmose paisumist ja päikese purskamist, mistõttu telekad ja arvutid rivist välja lähevad ja nii ei saa enam ühtegi filmi vaadata (Laura oli suur Harry Potteri fänn).

Ja ühel päeval tuli õpetaja Liina Lepiku asemel tundi andma direktor Taimi Tuvikene. Siinkoha tuleb mainida, et Katariinal oli tundides sageli igav, ta oli isegi õpiku otsast lõpuni läbi lugenud, siis oli õpetaja Lepik lubanud teda küsida, kuid nüüd oli klassi ees direktor!

Taimi Tuvike hakkas lastelt küsima Naksitrallide kohta. Katariina teadis kõiki vastuseid, ja ta hüüdis neid üle klassi, kuigi Taimi Tuvikene oleks tahtnud ka teisi lapsi küsida. Kuna Katariina jätkas vastamist ja kisamist üle klassi, saatis direktor tüdruku klassi ukse taha … nii saaks ta oma käitumise üle järele mõtelda …

Katariina läkski, kuid hetk hiljem ostsutas ta minna keldrisse. Keldris oli linade all laudu, toole, kappe ja kaste. Kapis olid saapad ja kasukas. Ruum sai tolmu täis, Katariina hakkas aevastama. Ruumis keerlev tolm kogus hoogu. Ühel hetkel muutus ruumis heljuv tolm keeriseks. See keerles ja keerles, kuni selle keskele tekkis üks tüüp. Katariina arvas, et näeb viirastust. Olend oli veidi nagu inimene, aga mitte päris. Olendi nägu meenutas vana meest ning varsti kasvasid talle tolmust torukübar ja pikk kitsehabe ette.

Katariina kartis, tema keha värises ja ja hambad plaksusid üksteise vastu. Keldri kaugemas nurgas seisis vana raadio, millest oli kuulda saksakeelset juttu, kuid Katariina ei saanud sellest aru. Tolmust tekkinud vanamehe suu justkui iikus, kuid helid tulid raadiost.

„Päästa hiired! Päästa hiired!“ rääkis vana raadio nüüd juba eesti keeles. Raadio rögises veel: „Mine päästa hiired!“ ja tolmust tekkinud kuju noogutas. Katariina põgenes keldrist, ja põrkas kokku Taimi Tuvikesega. Katariina hakkas nutma, kuid püüdis direktorile seletada, mida oli keldris näinud, kuid Taimi Tuvikene ei uskunud. Direktor püüdis Katariinat rahustada ja naeratas lahkelt.

Direktor saatis Katariina koju, ja ta lubas vanaema Veerale õhtul helistada ja temaga nõu pidada. Kodus polnud kedagi. Mamma oli Viljandis tööl, papa oli sõitnud Tartusse, et ühe mehe käest vajalikke autojuppe osta. Katariina oleks tahtnud kellegagi rääkida, kuid kellega? Katariina helistas onu Feliksile. Nüüd rääkis Katariina Feliksile keldrist, ja et ta oli seal kummitust näinud. Onu Feliks ei tahtnud uskuda, kuid arvas, et kool asus mõisas ja vanasti elasid seal mõisahärrad ja nemad olid sakslased. Äkki seepärast oli vana raadiost kõlanud esialgu just saksa keel?

Katariina kutsus Feliksit Kiigatsisse, kuid onu Feliks ei saanud tulla, sest ta oli hiljuti endale koerakutsika võtnud. Katariina oli solvunud, kuid üritas mõista. Kõige rohkem ärritas Katariinat see, et onu Feliks keelas tal sinna keldrisse minna, nii nagu oli seda ka vanaisa teinud …

No nii. Taaskord olen pikalt jutustama jäänud. Nüüd lähevad sündmuseks veelgi põnevamaks, ja ei tahaks Sinult seda lugemisrõõmu ära võtta. Katariina läheb oma klassivenna Oskariga uuesti keldrisse, kus nad leiavad peegli, millest papa oli rääkinud. Ka Katariina ja Oskar jäid magama, ärkasid, kuid poisil oli oma mõte, mis hiirtest käis jutt, sest kui nad olid ärganud, olid keegi keldriseinale kirjutanud, et nad peavad päästma hiired.

Mis hiirtest on jutt. Mis toimub Kiigatsi jõe ääres asuvas koopas? Millega tegelevad direktor Tuulekese pojad Mirko ja Marko? Kes on (oli) parun von Stauberg? Ja veel? Katariinal tuleb leida võluvits, ja oh seda imet, kui selleks osutub üks antenn, mis on tõeline imeriist! Imeriist, mis … ütleme nii, et seda imeriista saavad tunda nii Mirko kui ka Marko ja mitmed õpetajad. Mulle selle imeriistaga tehtu toob meelde Viplala!

Raamatu lõpp ja sündmused on igati põnevad ja kaasahaaravad, veidi isegi muinasjutulised, ja oluline on ikkagi see, et need hiired saavad päästetud ja Laura saab endale mitu sõpra (isegi ühe neljajalgse!).

Igati vahva lugemine. Lugu tüdrukust, kes on veidi teistsugune, kuid oma südamest on ta hiiglama hea ja abivalmis, ja eks me kõik vajame ju sõpra või sõpru.

Hugo Vaher

„Vääna jäljekütid. Suur pakirööv“

(Tänapäev)

Markuse ja Martini uus sõber ootab pikisilmi jõuludeks uut sülearvutit, mille isa talle kinkida lubas. Siis aga selgub, et pakiautomaadist, kuhu arvuti tellitud sai, on kõik pakid ära varastatud. Sellist ülekohut ei suuda poisid aga kannatada ‒ arvuti ja teised pakid tuleb otsekohe üles leida. Aga nagu arvata võib, saab algselt lihtsana näivast uurimisest peadpööritav seiklus, millest väljarabelemisega on nutikatel poistel tükk tegemist.

Hugo Vaheri „Vääna jäljekütid. Suur pakirööv“ on neljas raamat Martini ja Markuse seiklustest.

„Vääna jäljeküttide“ sarjast on varem ilmunud:
„Salapärase soki juhtum“ (2017)
„Maa ja taeva vahel“ (2019)
„Vana laagri saladus“ (2020)

Hugo Vaheri kirjutatud „Vääna jäljeküttide“ raamatusari on minu arust üks põnevamaid meie autorite kirjutatud lastekrimkade sarju. Nende raamatutes on seda miskit, mis noore lugeja lugema paneb ning kindlasti on nende raamatutes põnevust, huvitavaid sündmusi jpm., mis ühel hea laste- ja noorteraamatul olema peab.

Seekordne põnev lugu algab sellest, et juba suve lõpus hakkasid ühe meie peategelase ehk Martini isa ja onu Harri hakkasid suvilasse lauamaterjali ja kivivilla pakke kokku tooma. Nad ise olid sealjuures napisõnalised. Kui Martin oma isalt uuris, mida nad kavatsevad selle ehitusmaterjaliga peale hakata, kostis isa, et eks uurigu välja – on ju Martin ja tema tädipoeg Markus kuulsad Vääna jäljekütid. Õige mitmel korral oli neil õnnestunud Vääna-Jõesuus veedetud suvevaheaegadel lahendada kriminaalse maiguga lugusid. Kõik viimaste aastate suved olid olnud toredad. Seetõttu oli sügise tulekul alati raske oma suvekodu maha jätta.

Autor meenutab lugejale, et Martini pere – Martin, tema õde Maria, ema ja isa – ning tädipoeg Markuse pere – Markus, tema õde Kristina, tädi Sally ja onu Harri – elasid suviti üheskoos mereäärses majakeses. Neil oli ka suvilanaaber Verdinand, kellel oli igati äge koer, Riki, kes oskas jälgi ajada. Poisid kasutasid sageli Riki abi oma kriminaalsete lugude lahendamisel.

Elu Vääna-Jõesuus oli linnaeluga võrreldamatu – see oli täis vabadust, päikest, merd ja liiva.

Saabus sügis, algas kool ja ellu tulid muud tegevused. Martinile ei jäänud märkamata laupäeva hommikud, mil isa kodust vara lahkus ning alles pühapäeva õhtul saepuruga kaetult ja värvi järele lõhnates tagasi tuli. Ja nii see kestis, kuni kätte jõudis detsember ja isa nägu üha salapärasemaks muutus. Tal oli näol kaval naeratus, mis andis alust arvata, et kohe-kohe on midagi juhtumas.

Juhtumas oli kõike niikuinii. Üks paha haigus levis igal pool, ka töökohtades ja koolis, ning seetõttu viibisid Martin ja tema vanem õde Maria sageli koduõppel. Ka isa veetis tihtilugu oma tööpäevad köögilaua taga toimetades. Köögilaua taga ei tegelenud isa aga kokkamisega, vaid oma inseneritööga.

Ühel pühapäeva hommikul ütles isa välja, kuidas asjalood on. Tema, ema, tädi Sally ja onu Harri olid mõtelnud, et kõige selle viiruse ja muu juures, võiksid nad minna ja võtta sel aastal jõulud vastu Väänas, suvilas! Martini isa ja onu Harri olid maja soojustamas käinud ja muidki töid suvilas teinud, ja nüüd on seal võimalik ka talve veeta! Mehed panid majale korraliku küttesüsteemi, varuti talvepuid, ja nüüd on võimalik jõulud seal veeta. Otse loomulikult pidi suvilas olema ka Markus ja tema pere.

Ühel päeval sõidetigi linnast maale. Talvine autosõit libedaga polnud sama lihtne kui suvine autosõit, ja libedaga sõitmine polnud Martini isa lemmiktegevus, sest ta polnud sellega harjunud. Nüüd oli kiirus parajalt nii suur, et kurvides kraavi ei kisuks. Möödasõitjaid leidus aga küllaga.

Ühes pimedas kurvis vihises neist mööda must kastiga auto nii, et Martini isa hoo alla võttis ja paremale teepeenrale tõmbas. Martini isa tõdes, et see oli Dodge Ram. Martin vastas, et võimas masin. Isa oli pahane, mis oleks võinud juhtuda, kui keegi kurvis vastu oleks tulnud? Ja sellise ilmaga sellise kiirusega! Veidi hiljem uuris Martin transpordiameti lehelt sisetades sinna musta ja võimas auto numbri. Selgus, et selle numbriga pidi sõitma mitte Dodge Ram, aga hoopis Chevrolet Tahoe!? Vale numbriga auto!

Huvitav, kas selles loos me selle auto või selle omanikuga veel kohtume? Mulle tundub, et kohtume …

Igal juhul Martin ja tema pere suvilasse jõudsid. Kõik oli teistmoodi kui suvel. Martin märkas, et õige paljude majade korstnatest tõusis suitsu. Sellest võis järeldada, et paljud pered elasid seal aasta ringi ja see kant ei olnud neile mitte üksnes suvekoduks. Suvilas ootas tulijaid Markus ja tema pere.

Martin pani villased sokid jalga, sest põrandad olid liiga külmad, kuigi Martini isa ja onu Harri kinnitasid, et järgmisena võtavad nad põrandad ette.

Magama minna oli talvises suvilas eriti mõnus. Alguses oli voodis veidi külm, siis hakkas olemine suleteki all soojemaks minema. Õuest kostis meremühinat. Ka lindude hääli polnud praegu kosta. Ei mingit siristamist. Mõne hetke paistis aknakardina vahelt sisse tänavavalgustus, kuid siis kustus seegi. Uni tuli hea. Idüll missugune.

Järgmisel päeval külastas neid naabrionu Verdinand, loomulikult oli ühes temaga ka Riki. Tädi Sally pakkus naabrionule kohvi ja moosisaia, kuid Verdinand ütles, et üks asi on imelik. Ta kinnitas, et oli sügisel suvilast lahkudes lükanud oma niiduki kuuri alla ja pannud sellele ühe vana presentkatte peale. Nüüd aga oli see läinud ja puidki oli virnas vähem?

Martin müksas Markust. See oli kindlasti midagi nende jaoks.

Verdinand jätkas, et ka ühel teisel perel, Maasikutel, oli niiduk läinud! Naabrionu oli siiski rahul, et naabreid ka talvel rohkem kohal oli, nii saab üksteise asjadel silma peal hoida.

Martin ja Markus läksid koos Rikiga onu Verdinandi maja juurde. Kuuri juures nuuskis Riki puuriitta ja võttiski jälje üles. Nüüd joosti edasi, kuni jõuti peateega ristumise kohta. Seal jäi Riki nõutult seisma.

Ühel hetkel leidis Riki uue jälje. Nüüd jõuti ühe võssa kasvanud aiaga maja juurde. Poisid teadsid seda maja. Suviti oli aed alati hooldamata ja polnud teada, kas seal keegi üldse käis. Poisid märkasid nüüd, et aiavärava lukk oli avatud ja värav paokil. Värava ees olid ka kellegi suured saapajäljed. Maja ümbruses oli jalajälgi rohkem. See tundus kummaline, sest seda maja teadsid poisid kui mahajäetud suvilat, kus aastaid kedagi näha ei olnud.

Poisid ei hakanud seal pikemalt aega veetma, kuid nad olid kindlad, et peavad selle suvila juurde tagasi tulema. Lisaks nuputasid nad välja mõtte, et nad peavad vargale lõksu seadma. Selleks võiksid nad oma muruniiduki suvila ette puuriida kõrvale seada.

Järgmiseks kohtusid Martin ja Markus poe juures ühe poisiga, keda nad varem polnud näinud. Poisil nimeks Stenver. Tema ja tema pere elasid Väänas aastaringselt, Stenver käis isegi kohalikus koolis. Nüüd vahetasid poisid telefoninumbreid ja lubasid peagi uuesti kohtuda.

Edasi liikusid Martin ja Markus randa, kus oli vaikne. Suvila juures Martin linnulaulu ei kuulnud. See oli nii kummaline, kuid Martini isa ütles, et detsember ongi kummaline kuu, mil loodus vaikib. Kuid pärast jõule, uuel aastal, pidi linnulaulu jälle kuulda olema. Rannal aga kiljusid kajakad! Martin oli kindel, et siia võiksid nad drooni tuua küll, Markus oli drooni kaasa võtnud, nüüd oleks vaja see kokku panna.

Poisid ja Riki otsustasid rannalt lahkuda. Pärastlõuna hakkas hämarduma, nad pidid minema suvilasse, et muruniiduki vargale lõks seada. Kui suvilani oli veel mõnisada meetrit, märkas Markus taevas midagi. Oli hämar ja raske oli aru saada, mis see oli, kuid igal juhul paistis see välja nagu laiaks venitatud ring ehk siis ovaal, mis oli külili. See tõusis ja langes ja ühel hetkel oli see kadunud.

Poisid kõndisid veel pisut, kui äkki tundsid, kuidas nende peade kohalt lendas õige lähedalt ja ülivaikse surina saatel üle mingi asi. Seesama, mida nad enne kaugemal olid näinud.

See oli droon. Parajalt pirakas ja kiire. Üleni must droon ilma igasuguse valgustuseta. See liikus poiste suunas ja kadus. Poisid pistsid koos Rikiga jooksu, ja droon tuli taaskord. Peaaegu riivas poiste mütse. Droon jäi suvila värava kohal korraks õhus seisma, seejärel kadus hämarusse.

Hommikul äragates ütles Markus Martinile, et muruniiduk, mille olid nad vargale lõksuks seadnud, see oligi kadunud. Nüüd läksid poisid naabrionu juurde, võtsida kampa Riki ja hakkasid taaskord jägi mööda liikuma. Ja taaskord jõudsid nad selle mahajäetud suvilani. Nüüd olid seal ka kelgu jäljed! Poisid otsustasid lähemalt uurida, kuid mahajäetud suvilas olnud kedagi.

Tagasi koju jõudes, ootas poisse pommuudis. Naabrionu seisis seal mingi tutika muruniidukiga. See oli niiduk, ja nägi välja nagu uus, kuid see oli naabrionu oma. Tema vana niiduk, keegi oli selle tagasi toonud, nagu ka Maasikute niiduki! Ka nende niiduk oli korda tehtud. Kristina pakkus, et see võib olla jõuluime! Poisid läksid suvilasse ja kuulsid raadiost politsei pressiesindaja ülevaadet viimase ööpäeva sündmustest. Nüüd said poisid kuulda, et Vääna-Jõesuus oli antud teada mitmetest sissemurdmistest ja vargustest, eelmisel ööl oli ära viidud uhiuus ATV.

Markus oli kindel, et nad lähevad mahajäetud suvila juurde veel samal päeval tagasi.

Nii poisid tegidki, kuid mahajäetud suvila juures polnud näga ei varastatud ATV´d ega muud kahtlast. Markus märkas, et mahajäetud suvila katusel olid olnud päikesepaneelid, kuid nüüd olid need kadunud! Kas varas kolis minema?

Seejärel läksid Martin ja Markus poe juurde. Seal oli ka Stenver, kes ootas kannatamatult jõule ja jõulukingitust, sest isa oli lubanud talle läppari kinkida. Pakk oli saadetud Keila-Joale, sest Vääna-Jõesuu postikapp oli liiga täis?

Hetk hiljem sõitis teise poe juurde kummi vilistades suur kastiga auto. Seejärel sõitis must auto teise poe juurde, kus ootas tumedates riietes mees. Mee istus autosse ja käsutas juhti Keila-Joa poole sõitma.

Martin oli kindel, et oli seda autot varem näinud. Kas oli see sama must auto, mis neist oli Väänasse sõites ohtlikult möödunud? Huvitaval kombel olid autol teine number …

Samal hilisõhtul käisid Martin ja Markus ja nende pered pangal virmalisi vaatamas. Virmalised on üks põhjamaine ime. Selle ilu on raske sõnadesse panna, seda peab ise nägema.

Järgmisel hommikul helistas Martinile Stenver. Öösel oli Keila-Joa pakiautomaat tühjaks tehtud! Ja seal oli ju ka Stenveri jõulukingituseks oodatud läppar!

Nüüd läksi Martin, Markus, Stenver ja Riki Keila-Joale, et minna vaatama tühjaks tehtud postikappe. Sealt võiks Riki ju jälje saada. Postikappide juures oli ka üks vanem mees, kes rääkid, et oli õhtul näinud ufot lendamas. See oli küll pisike kosmoselaev olnud, aga äkki olid selles päkapikud? Mees oli näinud lähedal seismas ka suurt autot, nagu sellist Ameerika oma. See oleks mehele peaaegu otsa sõitnud. Üks kohalik naine teadis rääkida, et õhtul oli kadunud ka valgus tänaval. Martin ja Markus olid kindlad, et vanema mehe nähtud ufo oli droon, ha nad olid üsna veendunud, et niidukite ja ATV vargus, drooni lennutamine ja postikappide tühjaks tegemine pidi olema ühe ja sama inimese kätetöö.

Kuid, siinkohal pean ma oma lookeses tegema pausi, sest ma ei saa Sulle ju kõike ära rääkida. Ja kui edasi räägiksin, siis ei oleks see põnev lugu sedavõrd põnev, rääkimata sellest, et loo lõpp läheb ikka väga põnevaks, lausa ohtlikuks!

Varaste (pättide) tabamiseks on vaja Martini ja Markuse nutikust, neile on abiks ka Stenver. Vaja on ka pisikest droonide sõda (lahingut). Saame teada sedagi, kes on see kahtlaselt jõuluvana moodi Klaus, kes elab mahajäetud suvilas.

Loo lõpus lööme kaasa ka Martini ja Markuse ja nende perede jõuluõhtul. Saame teada, kellest saab uus Vääna jäljeküttide liige, ja ka Martini isa tuleb välja ühe igati ägeda uudisega!

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Joonas Sildre, nii nagu ka varem selle raamatusarja raamatutes ja paljudes teistes ägedates lasteraamatutes.

Kersti Heinloo

„Eveline ja Mina“

(Varrak)

Vahel on nii, et mõni päev hakkab varakult viltu vedama. Õhinal oodatud sünnipäeva hommikul ärkab Eveline üksinda vaikses korteris ilma lillede ja tordita. Elutoa lauale jäetud kingitus ei täida ta ootusi ning ka parim sõber jätab kohale ilmumata. Aga igavus võib üllatuslikult osutuda võluvõtmeks fantaasiailma ja viia pöörasele seiklusele, kust naastes pole enam miski endine.

Kersti Heinloo on näitleja ja lavastaja ning selle raamatu idee sai alguse Eesti Noorsooteatri jaoks kirjutatud samanimelise lavastuse stsenaariumist.

Hakkasin uurima, et kas Kersti Heinloo sulest on ka varem raamatuid ilmund, teame me teda ju suurepärase näitlejana, ja selgus, et lisaks teatritööle on ta kirglik rändur ja käsitööharrastaja. Nii on ilmunud tema raamat „Öövöö“ (2021, Varrak), milles on reisidest inspireeritud sokimustreid. Selle raamatu kohta on öeldud, et ee on nii reisi-, käsitöö- kui ka inspiratsioonialbum.

„Eveline ja Mina“ on üks ilmatuma ilus ja vahva lasteraamat, ja püüan Sulle jutustada, miks see nii on.

Esimeses peatükis „Ootus“ saame tuttavaks Evelinega. Ta oli kohe-kohe saamas 10-aastaseks, ja seda päeva oli ta kaua oodanud. Isa imestuseks lipsas Eveline juba kell üheksa voodisse.

Seejärel saame teada sedagi, et Eveline parim sõber ja seikluskaaslane oli Voldemar. Temastki on siin juttu.

Sel õhtul üritas Eveline registreerida iga kõrvalruumist kostvat heli. Isa sammud olid liikunud kööki, kus ta võttis alumisest sahtlist vispli. Isa hakkas vahukoort kohevaks kloppima. Viimased neli aastat oli isa sünnipäevaks teinud alati biskviittordi rohke vahukoorega, Eveline meenutas, et isa püüdlikult kaunistatud kook oli ema alati itsitama ajanud. Enne ingliks muutumist oli ema naer tihti vallutanud nende kodu. Ema lõkerdas alati pikalt ja mõnuga. Ema naeru mäletas Eveline väga hästi. Paremini kui ema häält.

Isa kloppimine oli köögis katkenud. Ja ta ümises mingit viisijuppi. See oli midagi uut. Viimasel ajal oli Eveline üldse isa juures märganud väikesi rahutukstegevaid muutusi. Ta kohmetus, kui Eveline päris isa päeva kohta, isa oli hommikuti hakanud ka saapaid viksima. Seda pidi Eveline Voldemariga arutama.

Teine peatükk on „Pettumus“. Eveline ärkas. Ta pani selga helesinise kleidi ja valged sukkpüksid. Kaela riputas ta kauni medaljoni ema pildiga. Siis oli Evelinel tunne, et ema polegi päriselt eemal, vaid südame ligi ja kallistuse kaugel. Et ema on sünnipäeval temaga.

Kohe tuleb isa, ja uks avaneb, kuid … mis see siis oli? Majas valitses halvaendeline vaikus.

Eveline ei uskunud, et isa oli tema sünnipäeva unustanud. Isa oli küll hajameelne nagu ühele arheoloogile kohane, aga ta ei saanud ju ometi nii hajameelne olla.

Eveline piilus isa tuppa. Seal polnud kedagi. Elutoaski polnud kedagi. Eveline oli üksi tühjas majas.

Kolmas peatükk kannab pealkirja „Meremehesõlm“. Eveline arvas, et isa oli arvatavasti läinud kolme kvartali kaugusel asuvasse kontorisse ja jätnud tütre pikemalt magama. Eveline märkas elutoa laual kingitust. See oli pruunis, lihtsas paberis. Pakk oli seotud meremehesõlmega nööris.

Eveline oli nukker. Väike tige paharet tema põues hakkas kurku ronima ning sosistas tüdrukule kõrva: „Ära ava seda pakki! Sellega pole mingit vaeva nähtud. Siin ei ole kindlasti sees miskit, mis su tuju tõstaks.“

Eveline oli õnnetu, sest ta oli üksinda tühjas majas. Ei olnud sünnipäevalaulu, ei olnud laes hõljuvaid õhupalle, isegi seda vahukooretorti polnud! See tundus ebaõiglane. Oleks Eveline kodu selline nagu Voldemaril, siis veedaks ta rõõmuga tunde üksinda mängides, aga ei …

Järgmises peatükis „Voldemar“ saamegi Voldemari koduga tuttavaks. Voldemaril oli kodus mängurong, mis sõitis läbi laua alt ja laua pealt. Sellel oli ooteplatvorm, ja ajalehekiosk, ja ooteplatvormil olid väikesed inimesed, ja laternapostid, mis süttisid tillukesest kangist vaksali juhtimispuldis. Voldemaril oli ka suur kiikhobu, eksootiline palm ning toa laes olid tähed ja kuu, mis öösel helendasid. Pööningul oli hiigelsuur pikksilm, millega sai pimedatel öödel planeete uurida.

Seejärel saame lugeda, et Evelinel oli veel üks mure. Isegi Voldemar polnud tüdruku sünnipäevahommikul oma sõbranna akna pihta kivikest visanud? Mis see siis oli? Päev hakkas sarnanema paha unenäoga, millest ärkamist ootad kui hingeõnnistust.

Äkki kuulis Eveline sosinat, häält, mis küsis, kas Eveline seda kingipakki ei avagi? Oli see hääl või tuulekahin kardinates? Eveline kinnitas endale, et toas polnud ju kedagi, mitte midagi polnud. See tuba oli tühi! Hääl vastas, et tuba ei olnud mitte tühi, vaid tühjust täis.

Eveline küsis, kes oli hääle omanik? See vastas, et tema oli Mina!? Kus see Mina oli? Mina vastas, et ta oli paki sees.

Järgmine peatükk on „Liblikas“, milles autor kinnitab, et selles pakki mahtus terve maailm!

Eveline leidis pruuni paberi voltide seest pisut vanamoodsa postkaardi. Kaart oli tõeliselt kaunis. Selle pinnale oli pressitud kolm ruumilist helesinist liblikat. Ettevaatlikult tegi Eveliine kaardi lahti … Tüdruk kiljatas, sest kaardi seest lendas välja päris elus liblikas! Eveline nuputas, kas see võis olla dresseeritud liblikas?

Nüüd avas Eveline kingituse. Pakki oli korralikult laotud plokk valget ja värvilist joonistuspaberit. Seal oli ka karp harilikke pliiatseid, värvipliiatseid ja kriite. Joonistamine meeldis Evelinele küll päris hästi, kuid selline kingitus tegi türduku meele mõruks … kuid ta hakkas joonistama. Ta joonistas endale sünnipäevakülalised ja sõbrad. Sellised, kes talle meelisid. Sõbrad, kes toovad palju-palju kingitusi, panevad raadiosse lauluga õnnitluse, teevad talle hiigelsuure kommidega tordi ja peavad Evelinet kõige targemaks kogu maailmas. Sõbrad, kes teevad kõikd, mida tüdruk tahab, ega jäta teda kunagi üksi.

Eveline joonistas ja joonistas. Ta joonistas isegi printsessi, kes oli kangesti Eveline näoga. See oligi ju – MINA! Äkki hakkas õhk toas virvendama, ja printsess ärkas ellu. Saame teada, et MINA oli pärit maailmast, kus olid kõik Eveline peast läbi lipsanud poolikud ja lõpuni mõeldud mõtted. Seal olid ka Eveline välja öeldud ja välja ütlemata sõnad ja teod. Isegi Eveline unenäod olid seal. Eveline arvates oli see imelik koht, kuid ta oleks tahtnud Minaga kohad vahetada.

Mina kinnitas, et tema tahaks tunda, mis tunne on olla üksi, kuidas maitseb vahukoor, kuidas lõhnavad lupiinid Eveline aias.

Ja mis Sa arvad, mida Eveline ja Mina tegid? Nad vahetasidki kohad! Mina kinnitas, et nad ei saa sedasi kaua olla, sest Eveline pidi olema omal pool, et nemad saaksid üldse olemas olla. Nemad pärinesid ju Evelinest, kes oli neid loonud. Eveline pidi kaasa võtma ka paberi ja pliiatsi. Kui tal oli vaja kutsuda kohale Mina, et tagasi pääseda, siis pidi Eveline Mina uuesti paberile joonistama. Ainult nii saavad nad jälle kokku ning mõlemad tagasi oma koju.

Vahetus toimuski. Eveline astus maailma, mille ta oli hetke tagasi loonud, joonistanud. Seal olid tema kõige värskemad sõbrad. Ta oli nad hetk tagasi joonistanud.

Edasi läheme koos Evelinega sellesse imelisse maailma, mille ta ise oli loonud.

Esimesena saame tuttavaks pugejatega, kes kõik Evelinet imetlesid. Eveline pani neile ägedad nimed: Elviire-Elfriide, Gerta-Armilda ja Adeliine-Beniita. Üheskoos mängiti kulli, pimesikku, kodu ja juuksurit ja karumängu ja mädamuna ja äraarvamist jne jne. Ühel hetkel oli Eveline täitsa väsinud, ta tahtis puhata ja torti.

Me saame selle imelise maailmaga lähemalt tuttavaks. Seal oli mänguväljak, kus oli purskkaev, mis purskas vaheldumisi vaarikaid, hernekomme ja limonaadi. Mänguväljakut ümbritsesid mustriliste kardinatega vildakad majad, mille kõikide sissepääsude ees lehvisid lipud. Lillekastides hoonete rõdudel kasvasid pulgakommid ja fassaadidele toetusid redelid, mis näisid ulatuvat taevasse, kus särasid korraga nii päike, kuu kui ka tähed … Meetriste vurrudega kass istus värava kõrval pingil ja mängis noodist harfi ning pikkade teravate hamastega orav kuulas teda, prillid ninal ja kikilips ees.

Eveline oli hämmastusest keeletu, sest need olid ju tema joonistused. Eveline kodus voodi all oli üks paks mapp, mis oli lasteaiast kaasa antud, kui ta kooli hakkas minema, ja nende joonistuste sisse ta nüüd sattunud oligi.

Mänguväljak ja maailm selle ümber muutis oma kuju niipea, kui Eveline pilgu kõrvale keeras. Kõik oli lakkamatus liikumises, moondumises, sagimises ja väändumises.

Loeme ka hiigelsuurest, röögatust koogist, õigupoolest tordist. Evelinet tervitasid hearetid. Ühel hetkel olid hearetid sedavõrd aktiivsed ja küsisid Evelinelt igasugu asju, mistõttu tegi Eveline ettepaneku mängida peitust. Ta hakkas lugema saja tuhandeni! Eveline oli rahul. Saabus vaikus ja hääletus. Eveline jäi magama.

Veidi hiljem imestas Eveline, sest päev ja öö vaheldusid Mina maailma tunduvalt kiiremini kui Eveline kodus. Pargis tundusid kõik aastaajad olevat sõbralikult kõrvuti koos. Ühel hetkel nägi Eveline seal ka Voldemari, kes oli ratastoolis … selleks oli konkreetne põhjus, ja see oli seotud maailmaga, kus Eveline kodu oli. Miks oli poiss ratastoolis, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid seegi oli seotud ühe Eveline joonistatud pildiga. Ja kui Eveline tahtis seda heastada, siis avastas ta, kodust kaasa võetud paber oli kortsus, ja pliiats oli mänguhoos pugejatega kaduma läinud …

Kuidas saaks nüüd Eveline Voldemari aidata? Kas Eveline saab oma koju tagasi? Tegelasi tuleb sellesse imetabasesse loosse veel – õhuakrobaat Printsess Tlingelilli, Hele Võlur Kiowa, mängu tulevad ka kräkkerid, kes korraldavad tõelise kaose, kuid ka nemad olid Eveline loodud. Evelinele tulid õnneks abilised – kes? Selle jätan Sulle endale avastada.

Eveline sai aru, et ei saa ega tohi olla tige ega kuri. Tuleb olla hea, sõbralik, õrn, helde, lahke, viisakas, hooliv, kena, nunnu, kaunis, armas. Oli ju ka tema isa ütelnud, et kui sa lubad südamel juhtida, ei saa teha halbu otsuseid. Ja Eveline sai oma sõbrad tagasi.

Loo lõpus saame teada, kes oli Evelinele joonistustarbed kinkinud, ja mis seos oli kingitusel liblikate ja emaga ja joonistamisega ning salapärase maailmaga. Ka isal oli üks vägagi põnev teadaanne Evelinele, ja see oli seotud Voldemari pere koduabilise Mariega. Ja oli veel üks vahva asi! Kingitus! Vahva ja äge kingitus! Temale pandi hiljem nimeks Kiowa …

Selline imetabane lugu selles raamatus. Lugu sõprusest, armastusest, emast ja isast, sõpradest, kummalisest maailmast, kuhu oli võimalik minna, kui igatsus muutus liiga suureks … Kui raamatu läbi loed, siis saad aru, millest räägin.

Raamatu on illustreerinud imeliste piltidega Linda Valere.

Katariina Libe

„Kuningas, kes kartis kummitusi“

(Varrak)

Kuningas kardab üle kõige kummitusi.  Keegi ei mõista tema hirmu ja see ajab mehe trotsist jonnima. Ta keeldub hambaid pesemast, viisakaid riideid selga panemast ja loobib lõunasöögi ajal lihapalle vastu seina.  Lossielanikud on jonnivast kuningast surmani tüdinud ja nad otsustavad ära minna ...

Katariina Libe sulest on varem ilmunud kaks raamatut täiskasvanud lugejatele: „Ohverduste sügis“ (2021, kirjastus Varrak) ja „Ebapunktid“ (2022, kirjastus Tänapäev).

Seekordne lugu saab alguse nii:

Ühes linnas mitte väga kaugel elas mitte väga ammu üks kuningas, kes kartis üle kõige maailmas kummitusi. Ütleme nii, et lugu algabki nii, nagu üks tõeline muinasjutt.

Kuninganna lohutas kuningat ja tõdes, et kummitusi ei ole olemas, neid kohtab ainult õudusjuttudes.

Kuningas korrutas enda rahustuseks, et kummitusi ei ole olemas, kuid mida rohkem ta seda endale kinnitas, seda vähem ta seda uskus.

Viimaks hakkasid kõik kuninga hirmu üle naerma. Üle terve maa jutustati naljalugusid kuningast, kes kardab kummitusi.

See ei meeldinud kuningale ja ta muutus tujukaks. Ta polnud nõus õhtul õigel ajal magama minema ja nõudis kümneid unejutte. Kuningas polnud nõus hambaid pesema, ega viisakaid riideid selga panema, ta keeldus hommikupudrust ja viskas lõunalauas lihapalle vastu seina. Kuningas jonnis, jonnis ja jonnis!

Kõik olid jonnivast kuningast tüdinud, ja läksid ära.

Hommikul ärgates oli kuningas täiesti üksi! Kuningas ei jonninud enam, ta jäi kohe päris-päris tasa.

Nüüd hakkas kuningas endale ise süüa valmistama, ta õppis koristama ja voodit korda tegema, õhtuti luges ta endale ise unejutte. Päevad olid tegemist täis ja jonni jaoks ei jäänud enam aega. Kummitusedki ei tulnud enam meelde, kuid kuningas südames oli üksildus …

Kuid, lossi pööningul elas terve kummituspere! Kummitused ärkasid igal õhtul ja läksid magama hommikul päikesetõusuga, mistõttu ei pannud keegi neid lossis tähele.

Kummituselaps oli üks väga arg kummitus. Üle kõige maailmas kartis ta kuningaid! Kummituselapse ema kinnitas, et kuningaid pole olemas, ja nii kordas seda endale kummituselaps, nagu oli kummituste suhtes teinud seda kuningas.

Igal hilisõhtul ärgates hõljus kummituselaps lossikööki, et süüa ära üks moosisai. Nii ka sel õhtul, kuid sel õhtul seisis tema ees kuningas!

Esialgu hakkasid kuningas ja kummituselaps nutma, hetk hiljem naerma. Siis istusid nad köögilaua taha ja sõid moosisaia. Neist said väga head sõbrad.

Saame lugeda sellestki, mida kummituselaps ja kuningas üheskoos tegid. Selle jätan Sulle endale uurida ja lugeda.

Kas ka rahvas kuninga juurde tagasi tuli? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Kuid õhtuti luges kuningas endale ise unejuttu, ja kummitusi ta enam ei kartnud.

Selline vahva, muinasjutuline lugu selles vahvas lasteraamatus. Kuna Katariina Libe esimene lasteraamat on selline vahva ja mõnus, milles on ka tema enda joonistatud lahedad pildid, siis võiks ta kindlasti uusi lasteraamatuid juurde kirjutada ja joonistada.