Lara Williamson „Lihtsalt spagetipoiss“

Lara Williamson

„Lihtsalt spagetipoiss“

(Varrak)

Kõik armastavad superkangelasi – nad lahendavad probleeme ja teevad inimesed õnnelikuks. See on hea, sest minu ema vajab tröösti.
Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi. Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi.
Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks. 

Lara Williamsoni sulest on eesti keeles ilmunud südamlik lasteraamat „Poiss, kes seilas tugitoolis üle ookeani” (Varrak 2016, tlk Tiina Viil), mis pälvis Eesti Lastekaitse Liidu konkursil hea lasteraamatu tiitli.

Lara Willamson kirjutab väga lahedaid, südamlikke ja nutikaid lasteraamatuid, millest annab tunnistust ka tema eelmine eesti keeles ilmunud raamat „Poiss, kes sõitis tugitoolis üle ookeani“. Tema raamatud ei ole just pere kõige pisematele mõeldud lasteraamatud, pigem vanusele 10-13 eluaastat.

„Lihtsalt spagetipoiss“ on jällegi väga lahe, südamlik ja kaasahaarav lugu. Raamatu esikaanel on kirjas: „Ei pea olema super, et olla kangelane“.

Selle raamatu kangelane/peategelane on 11-aastane Adam Butters, kes armastab koomikseid. Tema lemmiktegelased on titaanlased, väikesed rohelised kuuolendid. Adam ei ela mitte Kuul, vaid planeedil Maa. Kõige ülemise korruse korteris Pegasus Park Towersi majas nr 53. Adamile meeldivad päikesepaiste ja vana kaisukaru, talle meeldib ka spagetirõngaid süüa. Ta kannab tuttmütsi, sest tunneb ennast sellega kindlalt. Adami perekonnas on ka koer, keda pole tegelikult olemas. See on nähtamatu koer nimega Viineripirukas ja ta on Adami noorema õe, 6-aastase Velveti oma. Adamil on ka vanem õde, kes on Adami enda sõnul kahjuks päriselt olemas. Tema nimi on Minnie. Adami jaoks on kõige tähtsamad tema elus tema ema ja isa, ja kogu universumis pole kusagil parem kui nende juures.

Adami isa nimi on Clark ja tema pärast Adamile koomiksid meeldima hakkasidki – tema armastab samuti titaanlasi. Adami ema Sinead on Adami sõnul lihtsalt parim. Adami ema ütleb pojale, et ta on tema südameke. Ema ütleb, et Adam on temasse läinud, aga see pole võimalik. Asi on selles, et Adam ei saa kuidagi emasse läinud olla, sest ta pole Adami pärisema. Ja isa ei ole ka Adami pärisisa.

See on raamatu sissejuhatav osa. Seejärel saab lugeja teada, et just eile tuli Adami õpetaja proua Chatterjee huvitavale ideele, et Adami klass peaks ühe projekti jaoks oma sugupuu meisterdama. See tuletas Adamile meelde, et ta on adopteeritud. Adam sooviks oma pärisema kohta rohkem teada, mistõttu otsustab ta teha oma sugupuu just temast.

Adam teab sedagi, et kuskil on tema jaoks tähtis ümbrik, mille ta võib alles siis lahti teha, kui saab kuueteistaastaseks. Adamile tundub see ümbrik põnev, sest seal võib olla kirjas kust ta pärit on, kus ta sündis, mis oli Adami pärisema nimi ja miks pidi ta Adami ära andma.

Algamas on koolivaheaeg ja lapsed saavad ülesande leida sugupuu jaoks nii palju infot, kui nad suudavad, et nad saaksid kooli tagasi tulles kohe oma sugupuu kallal tööle hakata.

Seejärel hakkavadki sündmused raamatus arenema.

Adam otsib kodus seda salapärast ümbrikku, mille ta ka leiab. Selgub, et tema nimi on tegelikult Ace Walker. Vahva ja uhke nimi, sest Ace tähendab ju ässa! Pärisema nimi peaks olema Rose Walker. Adam otsustab, kui tema pärisema pani talle sellise nime, siis saabki temast superkangelane, tõeline Äss! Superkangelane, keda hakkavad kõik armastama. Kõik armastavad ju superkangelasi, sest nad on suurepärased! Seejärel paneb Adam kirja omadused, mis peaksid ühel ideaalsel superkangelasel olema. Lisaks veel viis lihtsat sammu, kuidas superkangelaseks saada. Kindel on see, et lihtne see ei saa olema.

Umbes samal ajal kuuleb Adam, kuidas ema ja isa omavahel sosistavad. Juttu on millestki tähtsast, mis toob kaasa suuri muutusi? Kuid mis see tähtis on? Seda Adam ei kuule.

Seejärel lähme koos Adamiga vetelpäästekursustele, kus Adam ei suuda superkangelane olla, pigem saab seal superkangelaseks üks teine tegelane, kes Adami basseinist päästab. Lööme kaasa ka Adami õnneostingutel, millesse annab oma panuse ka Adami klassivend Väike Eric, kes väga hästi joonistab.

Lugeja osaleb ka nähtamatu koera sünnipäeval, kuigi Adamil on tunne, et emal ja isal on midagi väga olulist, mida nad ei ole veel välja ütelnud. Samas kogeb Adam pidevalt ka seda, et tema perekond armastab ja hoiab teda.

Adami klass peab kirjutama tunnis kellelegi oma perekonnast kirja. Adam otsustab kirjutada oma pärisemale ja ta küsib väga tõsiseid ja valusaid küsimusi. Miks ema ta maha jättis, miks ema talle järele ei tulnud, kes on ta pärisisa, miks talle Ace nimeks pandi, kas pärisema teda üldse ka armastas? Terve klass kirjutab, vaid Väike Eric ei kirjuta, tal on paberil kirjas ISA ja MIKS? Poisil endal on silmis pisarad. Lugeja mõistab, et ka Väikesel Ericul on kodus muresid.

ühel päeval satub Adam pealt kuulma ema telefonikõnet vanaemaga, milles selgub, et ema ootab last. Kas see ongi see suur saladus? Ja kas suur elumuutus on selles, et Adam peab oma pere juurest minema kolima, et teha koht väikesele titale?

Nii igal juhul Adam arvab.

Omamoodi lõbus ja teisalt ka nukker on see, kui Adam läheb isaga suurele koomiksilaadale. Adam kinnitab seal, et ta teeb kõik õnnelikuks, kuna ta on imetabane. Adam saab teada huvitavaid fakte – näiteks seda, et Batmanil oli abiline Bat-koer Ace. Adam arvabki, et tema pärisema otsustas, et Adam peab olema nagu Bat-koer, seepärast ka temal on selline eesnimi. Laadal soovitab keegi, kes on riietanud ennast Supermaniks, et Adam võiks aidata mõne vanainimese üle tee ja hoiduda eemale krüptoniitidest. Ühtepidi asjalik soovitus, teistpidi veidi humoorikas. Nii nagu kogu see vahva raamat. Adam ürita laadal uurida ka seda, miks Suur Kuumeister enda loodud titaanlased maha jättis, kuid ta ei saa seda teada, sest keegi ei oska sellele vastata. Täpselt nii nagu Adam ei tea, miks pärisema tema maha jättis.

Adam otsustab otsida pärisema veebis. Rose Walker? Kas see võiks R. Walker, kes töötab Lettuce Eat poes?

Adam otsustab uurida, kuid see ei ole Rose Walker, tema on hoopis Ramona Walker.

Adami klass külastab ka kohalikku raamatukogu, et suguvõsasid uurida. Adam leiab raamatukoguarvutist artikli, milles räägitakse sellest, kuidas tema ema leidis kisava beebi ujula lähedalt prügikastide juurest. Kas tõesti jättis Adami pärisema ona lapse prügikastide juurde? Miks? See küsimus on huulil nii Adamil kui ka lugejal.

Sündmused arenevad edasi. Väikesest Ericust saab Adami (Ace’i) abiline – Kapten Krüpteerija. Üheskoos lähevad poisid haiglasse, sünnitusosakonda, kus loodavad Adami pärisema kohtam andmeid saada, kuid sealt ei leia nad midagi. Ericul tuleb mõte, et nad võiks üles panna kuulutuse, et otsitakse Rose Walkerit. Nii tehaksegi. Kuulutus pannakse üles ühte söögikohta ja kujutage ette – Adam saabki ühel päeval telefoni sõnumi! Kuid see pole kindlasti mitte see, mida poiss lootis saada, sest sõnumis öeldakse, et poiss võiks otsingud lõpetada ja elada edasi koos oma praeguse perega.

Adam ei anna alla. Ja jätkab otsinguid, eemaldudes sedasi üha rohkem oma praegusest perest, kuigi kõik teised pereliikmed näitavad ühe rohkem välja seda, kui palju nad Adamist hoolivad, kuid palju nad teda armastavad.

Ma olen jäänud nüd üsna pikalt lobisema, kuid mõni raamat on selline, millest tahad pikemalt rääkida ja jutustada. „Lihtsalt spagetipoiss“ on just selline raamat.

Kas Adam leiab oma pärisema? Kas ta saab vastused ma küsimustele, mida ta raamatu alguses küsis, no nendele, mis puudutasid tema maha jätmist, armastust, isa jm. Kas Adam saab teada seda, mis tema praeguse emaga tegelikult lahti on, ja kas see on seotud hoopis millegi muuga, millegi väga tõsisega. Mis juhtub Adami lemmiku – tuttmütsiga (lugeja saab teada sedagi, kes selle tuttmütsi talle kinkis)? Mis saab Väikesest Ericust, mis saab nähtamatust koerast ja kas võib juhtuda hoopis nii, et see keegi uus, kellest Adami vanemad on sosistanud, on hoopis neljajalgne?

Nendele küsimustele saad vastused, kui selle vahva raamatu läbi loed. Tegelikult on see üsnagi imetabane, südamlik, veidi humoorikas ja ilus lugu, milles on juttu emast ja isast, perekonnast ja selle tähtsusest, otsingutest ja eneseotsingutest. Autor suudab edasi anda vägagi imepäraselt ühe 11-aastase poisi mõttemaailma.

Ühel hetkel mõistab nii Adam kui ka lugeja, et ei peagi olema superkangelane, et olla imetabane, piisab sellest, kui olla lihtsalt see, kes sa oled ja see ei tähenda seda, et sa oled mitte keegi.

Mulle tundub, et „Lihtsalt spagetipoiss“ on selline raamat, mida 10,11,12-aastased ja veidi vanemad võiksid kindlasti lugeda, kuid tegelikult võiksid seda lugeda kõik, ka emad, ka isad, vanaemad ja vanaisad.

Holly Smale „Mina, nohik. Sobimatu modell“

Holly Smale

„Mina, nohik. Sobimatu modell“

(Pegasus)

„Minu nimi on Harriet Manners ja ma olen endiselt nohik.“
Harriet teab, et modellina töötamine ei muuda sind teiseks. Ta teab, et olla omamoodi – umbes nagu jääkaru vihmametsas – ei ole tingimata halb. Ja et keskmine inimene sööb aastas tonni toitu (kuigi tema rase kasuema annab endast kõik, et see statistika kuu peale saata). Harriet ei tea aga seda, kus on tema koht siis, kui beebi lõpuks sünnib.
Kuna tüdruku suvised plaanid on pea peale pööratud, tundub Jaapanis töötamine suurepärane võimalus pääseda kodust nii kaugele kui võimalik. Ent miski ei valmista Harrieti ette pööraseks Tokyoks, võistlushimulisteks modellidest korterikaaslasteks ja ebausaldusväärse vanaema „järelevalveks“. Või ilusa Nicki nägemiseks kõikjal, kuhu ta läheb. Sest seekord Harriet teab, mis tunne on, kui su süda on murtud.
Kas Harriet leiab teisel pool maakera enda koha või on tüdruk lõplikult eksinud? 

Nohiku-raamatute autorile Holly Smale´ile ei ole võõras ei nohikuks ega modelliks olemine. Nüüdseks on ta endale valinud kirjanikutee ja on selle elukutsega igati rahul. 2013. aastal nimetati Holly Inglismaal parimaks uueks noorteautoriks ja aasta hiljem tunnistas Waterstonesi poekett "Mina, nohiku" aasta parimaks noorteraamatuks. „Sobimatu modell“ on humoorika sarja teine raamat.

Kui Sa tahad lugeda sellist noortekat, mis on tõepoolest naljakas ja kaasahaarav, siis on see raamat vägagi sobilik valik. Juba “Mina, nohik” sarja esimene osa oli naljakas ja ka teine osa on täpselt sama humoorikas.

Raamatu jutustajaks on peategelane 15-aastane Harriet Manners, kes on ühest küljest nohik või ütleme nii, et ta on tubli õpilane, tark (tal on kõrge IQ) ja nutikas, tal on palju põnevaid teadmisi, mida ta vahetevahel ka raamatu lehekülgedel välja toob, teisest küljest on ta uus ja kuum modell, kellel on küll veidi teistsugune välimus, kui paljudel teistel modellidel, kuid võib öelda, et ta on nagu modellinduse värske õhk, mistõttu on saanud ta juba mitmeid põnevaid tööpakkumisi.

Seekordne lugu algab ühel esmaspäevahommikul. Harriet Manners kannab kuldset balletiseelikud, kuldset jakki, kuldseid balletikingi ja kullast kõrvarõngaid. Tema nägu on kuldseks värvitud ja ümber pea on mässitud pikk jupp kuldtraati. Tal on ka ihukaitsja, sest kõrvarõngad maksavad nii palju, et Harriet ei tohi tualetti minna, ilma et üks suur mees hiljem tüdruku kõrvanibusid kontrolliks. Harriet Manners teeb modellitööd, millega ta alustas kuus kuud tagasi. Fotosessioon näib laabuvat üsna hästi, kuni maailmakuulus moefotograaf avastab, et neiu õpib tema sessiooni ajal matemaatikat. Kui täpne olla, siis mitte küll matemaatikat, aga füüsikat, kuid siiski.

Harriet jõuab vahepeal lugejale selgitada, mis on vahepeal juhtunud. Ta kinnitab, et ta on veelgi suurem nohik kui varem, sest tema aju hallollus loob endiselt iga päev uusi ühendusi, ta teab veel rohkem fakte kui varem, tema eksamiperiood on just lõppemas, mis tähendab, et tema lühimälu töötab täisvõimsusel. Ja graatsiline, elegantne ega stiilne pole ta veel ikka.

Fotosessioon saab üsna kiire lõpu ja Harriet peaks jõudma ka füüsikaeksamile, kuni selgub, et kell studio tagaseinal on tund aega maas. Tundub, et Harriet sedasi eksamile ei jõuagi. Harriet võtab takso, et siiski õigeks ajaks eksamile jõuda ja taksosõidu ajal jutustab ta lugejale, mis vahepeal veel juhtunud on: ta on muutunud koolis veelgi vähempopulaarsemaks, sest ta on nohik ja nüüd ka modell, ta üritab selle üle vähem nutta, türduku isa on endiselt töötu ja kasuema Annabel töötab enidselt juristina, kuid nüüd on naine juba seitsmendat kuud rase ja ta on tohutult suur, Harrieti parim sõbranna Nat on saanud 16-aastaseks, Harriet on jõudnud valulisele järeldusele, et tema juuksed on siiski punased. Tema ümber toimetavad ka klassivend Toby, verivaenlane Alexa peab endiselt arusaamatut viha Harrieti vastu, agent Wilbur mõtleb endiselt kummalisi sõnu välja, kui ta Harrietiga räägib (neid lahedaid sõnu saad lugeda ka selles raamatus), moelooja Yuka Ito, kelle heaks Harriet töötab, ajab tüdrukul endiselt surmahirmu nahka ja Lõvipoiss jättis Harrieti maha. Lõvipoiss oli Harrieti poiss-sõber, samuti modell, kel nimeks Nick. Neli kuud pärast Harrieti ja Nicki esimest suudlust ütles poiss, et nad ei peaks enam kohtuma ja kadus seejärel äkitselt tüdruku elust.

Harriet lõpueksamile jõuab (tänu osavale taksojuhile) ja selle ka ilusasti tehtud saab. Ta jääb pärast eksamit jällegi oma vihavaenlase Alexa “hammaste vahele”, kuid õnneks tulevad Harrietile appi sõbrad Nat ja Toby. Harriet on kindel, et neid ootab ees vahva suvu, üheskoos minnakse Londonisse ja tehakse muud põnevat, kuni Nat ütleb, et tema peab kukus ajaks Prantsusmaale minema. See on Nati ema karistus tütrele selle eest, et ta avastas Nati kosmeetikapoest, kui Nat oleks pidanud hoopis prantsuse keele eksamit tegema. See on loomulikult valus löök Harrietile, sest kõik tema vahvad plaanid näivad minevat luhta. Harrietil on ka kodus keerulised seisud, sest põhiliseks teemaks on varsti sündiv lapsuke. Näib, et see suvi ei tule hea, kuni helistab agent Wilbur, kes Harrieti lohutab ja tõdeb, et Yuka Ito ootab Harrieti tööle, Tokyosse!

Harriet ise kartis, et viimase fotosessiooni jamade tõttu on ta vallandatud, kuid ei. Ta pääseb tööle Jaapanisse! Harriet on olnud Jaapanist sõltuvuses sestsaati, kui ta oli kuueaastane. Jaapan on tõusva päikese maa: sumo ja suši, karaoke ja kimonote, mägede ja mangade maa. Kuid samas ka nohikute ja friikide ja veidrike meka. Ja see kõik meeldib Harrietile.

Jaapanisse minekus on üks aga – isa ja kasuema on sellele vastu.

Mõned päevad hiljem tuleb neile külla kasuvanaema Bunty, kes on Annabeli ema. Ja nüüd saab Harriet hea uudise, ta saab minna Tokyosse, sest Bunty läheb temaga kaasa.

Ja olemegi Jaapanis. Vanaema jätab Harrieti seal omapäi, sest ta arvab, et türdukul on üksi palju toredam, sellest tuleb ehtne täiskasvanute seiklus, ta laseb tüdruku vabaks! Esialgu on Harriet pehmelt öeldes üllatunud või tegelikult lausa šokeeritud, kuid ta leiab üles oma elukoha Tokyos ja selgub, et selles korteris elab veel kaks modelli – imekaunis Poppy ja jaapani tüdruk Rin, kes räägib vägagi naljakat inglise keelt ja jumaldab üle kõige Austraaliat, nii et ta on pannud oma kassile nimeks Kylie Minogue.

Harriet seab end uues elukohas sisse, kui äkki kõlab välisuksel koputus! Ukse taga on Nick! Uskumatu! Kuid kas Nick on nüüd hoopis Poppy poiss-sõber. Igal juhul jääb selline mulje nii Harrietile kui ka lugejale. Ja see on veelgi uskumatum.

Harriet ei saa jääda kauaks põdema, sest Yuka Ito ootab teda tööle. Ja ma kinnitan, et Harrieti modellitöö ja fotosessioonid Jaapanis saavad olema üks suur äparduste rada. Ta peab töötama suures kalatoodet laohoones, kus ta puutub kokku tinti pritsiva kaheksajalaga, ta peab esinema sumoareenil, kuhu ta otsustab kingades minna, sest keegi on kingad talle sinna jätnud, ta peab töötab suures tehnoloogiakeskuses, kus temast tehakse mangategelane, kes peab minema klaasist ja metallist kasti, kus on mingid kummalised nukud ja hiiglama suur prussakas, kes äkki mööda Harrieti jalga üles hakkab ronima, ja see lõpeb katkise klaaskasti ja verise Harrietiga. Ta jääb ka hiljaks fotosessioonile, kuna helisema pandud äratuskellad ei helise. Ühel hetkel hakkab Harrietile tunduma, et keegi tahab talle halba, kes? Ja kui ühel hetkel tundub, et fotosessioon Fuji mäel õnnestub, et asjad lähevad paremus poole, laseb Yuka Ito tüdruku ja Wilburi lahti. Keegi on laimanud Yuka Itot, moetööstuse ikooni, et team justkui varastaks kavandeid.

Kes on nedes äpardustes ja jamades süüdi? See ei saa olla Harriet! Et tõde päevavalgele tuleks, selleks on Harrietil vaja häid sõpru, natuke armastust ja õnne. Kuid kas Harriet tahab jätkata modellitööd? Eriti pärast seda, kui kodus sünnib tema väike õde. Ja kodu on ikkagi kodu.

Selline vahva ja huumorikas ning kaasakiskuv lugu on see nohiku lugu. Igal juhul väga mõnus lugemine, vägagi filmilik süžee ja väga lahedad tegelaskujud.

Bobbie Peers „Krüptoportaal“

Bobbie Peers

„Krüptoportaal“

(Helios Kirjastus)

„Lüriidiumivarga“ William Wenton on tagasi!

William läheb tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti. Kuid seal on kõik muutunud: kehtib liikumiskeeld ja kõikjal on vahid. Juhtuma hakkab salapäraseid asju. Mis põhjustab Williami jubedaid haigushooge? Kes on see kummaline olend, kes temaga ühendust püüab saada?

Kõik see juhatab krüptoportaalini. Aga mis see veel on?

Lugu William Wentonist on imeliselt põnev seiklus. Sarja esimene osa „Lüriidiumivaras“ on ilmunud juba 36 riigis.

Lastele ja noortele mõeldud raamatusarjas, mis jutustab William Wentonist, on ilmunud teine osa. Esimene osa kandis pealkirja „Lüriidiumivaras“, teine osa on „Krüptoportaal“. Enne, kui teist osa lugema hakata, tasuks lugeda ka esimest osa, siis on lihtsam aru saada, kes on kes, mis on varem juhtunud, millest käib jutt.

Seekordse raamatu sündmused algavad ühes telesaates, kus eelmise osa kangelane, tõeline imelaps, William Wenton peab hakkama järjekordset koodi murdma. Vastaseks on Norra kibestunuim mees, kes peab ennast geeniuseks ja osavaks koodimurdjaks. Mõned kuud tagasi oli William oma vastast avalikult alandanud, kuna oli murdnud maailma raskeimaks peetud koodi. Seekord ei lähe asjad nii, nagu arvata võiks. Williamit tabab mingi kummaline haigushoog, mistõttu ta ei suuda koodi lahendada, kuid vastane suudab. Järgmise päeva lehes ilmub lugu, milles öeldakse, et William Wenton ei olegi nii geniaalne. Poiss ise ei suuda mõista, kuidas ta kaotas kontrolli oma keha üle, et kõik seekord aia taha läks.

Sarnane haigushoog tabab Williamit koolis. Ta kaotab kontrolli oma keha üle ja läheb kallale ühele nõmedale meesõpetajale, kes Williamit ja tema kodutööd mõnitab ning seda katki teha üritab.

Pärast seda jookseb William koolist minema ja kohtab ühte kummalist olendit, kes üritab poisiga kontakti luua. Näib, et see kummaline olend tunneb poissi. Hetk hiljem peatub poisi juures auto, millest astub välja Williami vanaisa, kellega samuti esimeses osas tuttavaks saime. Vanaisal on plaan viia poiss tagasi Posthumaansete Uuringute Instituuti. Teel instituuti on selge, et too kummaline olend jälitab neid. Olendi käest tuhiseb välja sinine kiir, mis tabab autot meeletu jõuga. William põrkab peaga vastu auto soomusklaasi. Kas ongi kõik?

Siiski mitte. William ärkab. Ta on tagasi oma toas, instituudis. Kuid seekord näeb tema tuba välja nagu vangikong? Ainus, kes temaga räägib on robot-uks või uksebot (selles raamatus on mitmeid botte, kes on justkui robotid, ainult veel rohkem arenenumad). Uksebot kinnitab, et Williami vanaisa instituudis ei ole, ta olevat läinud Himaalajale. Williamile tundub, et instituudis kardetakse kedagi väga, kuid ei maksa unustada, et instituudi keldris peab sügavkülmutatult krüomahutis olema Abraham Talley. Tõeline kurjam, kellega esimeses raamatus tuttavaks saime. Just Talley oli see, kelle pärast oli Williami pere pidanud Inglismaalt Norrasse põgenema, kui poiss oli nelja-aastane. Talley pärast olid nad kaheksa aastat elanud salastatud aadressil varjunime all.

William uurib ukselt veel ühe tegelase kohta – Iscia kohta. Vahva tüdruk, kellega samuti esimeses osas tuttavaks saime. Uks ei oska või ei taha Iscia kohta midagi rääkida, kuid ta lobised peaaegu välja, et midagi jubedat on juhtunud Oxfordis. Uks kinnitab, et ta saab öelda vaid seda, et teoksil on midagi suurt ja ohtlikku, mistõttu on ka instituudis asjad veelgi rangema kontrolli ja valve all.

Juba järgmisel päeval hakatakse instituudis Williamit uurima, mis on põhjustanud need kummalised haigushood. On ju Williami kehas 49% ohtlikku ainet, lüriidiumi. Just selle aine pärast üritas Talley Williamit tappa. Instituudis näidatakse Williamile prussakat, kes leiti Londoni maa-alusest punkrist ja tema kehas on 37% seda jubedat ainet. Selgub, et ka prussakal oli paar päeva tagasi samasugune haigushoog nagu Williamil, ja ollakse kindlad, et haigushoo on põhjustanud kõrgsagedusega helilained. Kes või mis põhjustab neid helilaineid?

Instituudis tehakse Williamiga igasugu katseid ja poiss näeb üsna jubedaid nägemusi ja üsna varsti on selge, et eelpool mainitud kummaline olend on end sisse murdnud ka instituuti ja üritab Williamiga ühendust saada! Olend osutub hoopis naisterahvaks, kes Williamilt midagi soovib.

William saab instituudis kokku ka Isciaga, kes viib poisi salaja instituudist välja. Üheskoos minnakse lähedal asuva paisjärve alla, kus asub võimatu arheoloogia depoo. Seal hoitakse vanu asju, millele keegi seletust ei leia.

Nii leidub selles salapärases depoos Londoni haamer, mis on neli miljonit aastat vana, see oli seega olemas juba enne dinosauruseid! Seal on hiiglaslik inimskelett, mis on vanem kui kaheksasada miljonit aastat, kas tõesti on maamunal elanud hiiglased! Iscia kinnitab, et on palju neid, kes ei taha, et tõde päevavalgele tuleks. Tõde sellest, kust inimesed tegelikult pärit on. Osa inimkonna ajaloost on tulnud seetõttu ära peita. Täpselt sama ohtlik ja kummaline on ka Williami kehas olev lüriidium, kuid ka seda tahetakse varjata. Iscia teab sedagi, et Oxfordi teadusmuuseumis juhtus midagi kummalist, mida kõik varjavad. Seal peaksolema sissemurdmiskindel spetsiaalne hoidla, kuid näib, et sinna on siiski sisse murtud.

Olukord depoos väljub kontrolli alt, kui William leiab sealt orbi ja hetk hiljem tabab teda jällegi haigushoog. Lugejas saab teada, et selle orbi oli depoosse sokutanud eelpool mainitud olend – naisterahvas, kes teab öelda Williamile seda, et Himaalajas asub krüptoportaal ja William peab temaga kaasa minema! Seal on ootel ka külmutatud Talley, keda poiss peab aitama. Kui poiss keelduks, siis jääks temast alles ainult lüriidium. Ähvardus on igati tõsine.

Loomulikult ei saa ma sulle kõike ära rääkida, kuid lugeja saab teada, mis asi on krüptoportaal – see on kõrgtehnoloogiline teleporter, mis võib olla lausa nelisada miljonit aastat vana. Lugeja saab teada sedagi, mis juhtus Londoni loodusloomuuseumis, kus on Talley, kus on too salapärane ja pehmelt öeldes üsna võimukas naisterahvas, kes näib juhtivat kõike seda, mis raamatusarja teises osas juhtub.

Kas krüptoportaali kasutati Maalt evakueerimiseks? Inmeste või lüriidiumi? Kas selle abil tahetakse ära saata ka Abraham Talley? Miks? Kas Abraham peab Maale tagasi tooma lüriidiumi? Kas inimkond tahetakse hävitada? Mis roll on selles täita Williamil?

Selle raamatu sündmused kulmineeruvad Himaalajal. Seal laskutakse kloostri alla, kus on sügaval maa all terve linn, mis on vanem kui Egiptuse püramiidid. Sealt on leitud uskumatuid esemeid, isegi orbe.

Millise otsuse teeb William Himaalajal, kas ta täidab naisterahva käsku, et päästa hädaohtu sattunud Iscia? Kas ta aitab teadlasi, instituuti ja inimkonda? Kus on Williami vanaisa?

Raamatu lõpp on igati põnev ja kaasahaarav. Sündmuste virr-varr on kiire ja filmilik. Kolmanda raamatu ootamine saab olema pikk, sest selgub, et instituudiga on seotud ka Williami isa.

Iben Akerlie „Lars LOL“

Iben Akerlie

„Lars LOL“

(Eesti Raamat)

Amanda ootab rõõmsa ärevusega suvevaheaja lõppu ja kooli algust. Esiteks sellepärast, et näha Adamit, kellesse ta on salaja armunud. Teiseks sellepärast, et saada tugiõpilaseks armsale esimese klassi lapsele.
Aga esimesel koolipäeval teeb Adam Amanda kogu kooli ees naerualuseks. Peale selle palub õpetaja tal olla tugiõpilaseks hoopis nende klassi uuele poisile Larsile, kellel on Downi sündroom.
Kui kõik käituvad halvasti ja kõige suurema alatusega saab hakkama Amanda ise, peab ta otsustama, mis on tema jaoks olulisem: olla populaarne kooli „ägedate ja lahedate” tüdrukute silmis või jääda iseenda vastu ausaks.

Autor Iben Akerlie (snd 1988) on näitleja ja eripedagoog. „Lars lol” on tema esikraamat. Akerlie kirjutab tänapäeva koolielu vahvast, aga ka tõsisest poolest – hoogsas ja humoorikas laadis.

Romaan võitis 2017. aastal Norra lastekirjanduse kõige olulisema auhinna, kui kümme tuhat 10–13aastast Norra koolilast valisid selle enda lemmikuks.

Norra kirjanik Ibem Akerlie on kirjutanud igati vahva ja mõtlemapaneva noorteraamatu.

Raamatu peategelaseks on Amanda, kellega juhtub selles loos igasugu asju. Ta on õnnetult armunud, sest poiss ei tee temast välja, ta saab uue sõbra, kelle ta suudab reeta ja kaotada sedasi kõik oma sõbrad, ja lõpuks saab ta sõbrad tagasi.

Nagu paljud noorteraamatud, algab ka see esimesel koolipäeval. Amanda on terve suve unistanud oma klassivennast Adamist. Tüdruk on olnud terve suve üsna kindel, et kui ta on kogu suve kasvanud ja kui kool algab, siis lõpuks julgeb ta poisiga rääkida. Kuid, kas see ikka on nii?

Amanda on jõudnud kooli, ta on leidnud uue klassiruumi ja oma parima sõbranna Sari, kuid ta kangestub üle kogu keha, kui märkab, et Adam on temast viie meetri kaugusel. Rääkimata sellest, et suudaks poisiga minna rääkima.

Seejärel saabub klassi nende klassijuhataja Janne, kes kinnitab, et on oma õpilaste järele igatsenud. Tundub, et ka Amanda ja Sari on klassijuhataja järele igatsenud, kuid samal ajal kinnitab Amanda Sarile, et ta armastab Adamit! Sari küsib vastu, kas Amanda mõtleb seda päriselt ja lisab, et armastus on väga väekas sõna.

Samal ajal räägib Janne klassi ees, et sel aastal saab nende klass esimese klassi lastele tugiõpilasteks.

Hetk hiljem teeb Janne ettepaneku üksteist tunnetada ja taastutvuda, mis tähendab seda, et õpilased võivad istuda, kus tahavad, ja rääkida kellega soovivad. Nii liitub Amanda ja Sariga Kay. Kay on poiss, kelle isa on pärit Gambiast ja sel suvel käis Kay Aafrikas oma sugulastel külas.

Varsti oleme klassiruumist väljas, oleme koolihoovis. Sari julgustab Amandat minema Adamiga juttu rääkima, mida Amanda ka teeb. Sellest ei tule siiski mitte midagi head, sest Adam otsustab millegipärast tüdruku mullivee joaga pealaest jalatallani üle kasta. See on Amandale šokk, mis türduku lausa nutma paneb.

Ja see pole veel kõik. Amanda jääb „ette“ ka klassiõdedele Annale (tema oli kunagi Amanda parim sõbranna) ja Christinale, kes viskavad nalja selle üle, et Amanda üleni märg on. Kas see on mingi uus mood või? Amanda kinnitab lugejale, et see on viimane asi, mida tahta – jääda sihtmärgiks klassi kõige populaarsematele türdukutele. Õnneks pääseb ta suhteliselt kergelt., kuid ka see pole veel kõik.

Klassijuhataja Janne kutsub Amanda endaga vestlema. Ta kiidab tüdrukut. Amanda olevat uskumatult julge türduk. Oma vanuse kohta lausa ebatabaliselt arukas ja mõistlik. Janne teeb ettepaneku, et Amanda oleks tugiõpilaseks poisile, kes tuleb nende klassi. Poisi nimi on Lars, ta on samasugune nagu kõik teised, kuid ta vajab natuke lisaabi, et kooli õhkkonna ja kodukorraga kohaneda. Amanda ei saa esialgu aru, miks uus poiss tugiõpilast vajab. Janne lisab, et Larsil on Downi sündroom. Janne jätkab, Lars olevat täpselt samasugune nagu kõik teised, kuid tänu Downi sündroomile vajab poiss selles kaootilises maailmas toimetamisel natuke rohkem aega ja abi.

Amanda ei tea nüüd, kas nutta või naerda.

Ta räägib sellest ka kodus, kus ollakse kindlad, et Amanda saab selle ülesandega hakkama.

Paari päeva pärast saabubki Lars. Ta ongi veidi teistsugune. Ta toimetab vahetevahel omas maailmas, räägib iseendaga, talle meeldib Harry Potter ja võlumaailm, kuid ta on igati vahva kutt. Üsna ruttu saab Amanda Larsiga sõbraks. Tüdruk käib Larsil külas, kus saab tuttavaks ka Larsi igati laheda isaga, kes kinnitab, et Lars ei saa kergesti inimestega sõbraks, mistõttu on Amanda omamoodi väljavalitu. Üheskoos tehaks Larsi juures süüa ja üritatakse isegi võluda.

Ei möödu siiski palju aega, kui on selge, et Anna ja Christina plaanivad midagi Larsi vastu. Nad pildistavad Larsi (mõnikord) kummalist käitumist ja grimasse, mida ta teeb. Õige varsti selgub, et türdukud on teinud blogi, mil nimeks retardedmuch. Juba see pealkiri on inetu ja see on üsna salajane, kuid Amanda saab sellele jälile. Blogi salasõna on larslol. Blogis on fotosid Larsist igasugu situatsioonides, igal postitusel õudsed pealkirjad (loomaaiast helistatakse, nad tahavad oma ahvi tagasi, ma õppisin eile sööma, Harry Potteri väärastunud väljalase jne jne). Pehmelt öeldes ikka väga õudne käitumine, kuigi türdukute arvates on see lihtsalt üks suur nali – Lot Of Laugh (LOL)!

Amanda üritab panna tüdrukuid blogi sulgema, kuid asjad kukuvad välja hoopis teisiti. Ühel hetkel annab Amanda tüdrukutele pilte Larsist hoopis juurde. See lausa meeldib Amandale, sest nii teda aktsepteeritakse, nii ta on ju lahe. Kas ikka on?

Asjalood lähevad eriti hulluks siis, kui üks õpetajatest hakkab näitama kolmele klassile reisipilte, mille vahele on „sattunud“ pildid Larsist. Ühel pildil teeb ta hirmsat grimassi ja tema laubale on lisatud kiri: „LARS LOL“. Pilte on teisigi, kuid need on ju Amanda tehtud pildid ja lõpuks ilmub ekraanile kiri: „Suur tänu Amandale!“

Lars on šokeeritud, kuidas Amanda võis seda teha. Õpetajad ja kaasõpilased on šokeeritud, sest on ju Amanda alati tore tüdruk olnud. Nad ju ei aima ega tea, kuidas asjalood sedasi läksid. Nad ei tea, kes need fotod esitlusele panid.

Igal juhul on ka Amanda endast väljas, ta on kaotanud kõik sõbrad, ta on kaotanud usalduse. Ta püüab sellega harjuda, kuni otsustab, et peab tegema midagi sellist, et sõbrad tagasi võita. Tal on plaan, mille ta usladab vaid ühele inimesele ja lugejale.

Mis plaan see on? Kellele ta selle usaldab? Kuidas see plaanib välja kukub ja kas see ka toimib? Kas Lars suudab andestada? Milliseks kujuneb Amanda ja Adami suhe? Sellest kõigest saad teada, kui loed raamatu lõpuni.

Igal juhul on „Lars Lol“ igati kaasahaarav ja mõtlemapanev lugu, mida tasuks vägagi tähelepanelikult lugeda. Ja loole kaasa mõtelda.

Alexandre Dumas „Kolm musketäri“

Alexandre Dumas

„Kolm musketäri“

(Hea Lugu)

„Kolm musketäri“ on Alexandre Dumas’ triloogia esimene osa ja tema musketäriromaanidest tuntuim. 

17. sajandit kirjeldav romaan käsitleb igale ajastule olulisi teemasid, nagu au, sõprus, kuulsus ja võimuvõitlus, ja on tõeliselt põnev lugemine kõigile alates teismeeast. Põgenenud oma eluprobleemide eest musketärikuue alla, veedavad musketärid oma päevi aega surnuks lüües ja prassides, harrastades kerglasi armulugusid ja kaitstes kuningat.

Usun, et „Kolm musketäri“ on raamat, mis pikemat tutvustamist ei vajagi, sest on ju see üks igati vahva, seikluslik, lausa legendaarne raamat. Tõeline kirjandusmaailma klassik, mis on vägagi paks (see köide on 684 lehekülge), kuid see ei tohiks lugejat hirmutada, sest raamat on sedavõrd kaasakiskuv, mistõttu ei märkagi, kui raamat juba läbi on.

„Kolm musketäri“ on Alexandre Dumas vanema (1802-1870) kirjutatud romantiline seiklusromaan, mille sündmused leiavad aset 17. sajandi alguse Prantsusmaal. Raamat ilmus algupäraselt juba 1844. aastal. Alexandre Dumas vanem oli prantsuse näidendi- ja romaanikirjanik, kelle teised tuntumad teosed on kindlasti „Krahv Monte Cristo“, „Krahvinna Margot“, „Must tulp“, „Ascanio“, „Naiste sõda“ jt. Ta kirjutas ka reisi- ja lasteraamatuid ning memuaare.

„Kolm musketäri“ on teos, mille põnevad sündmused on pakkunud huvi paljudele põlvkondadele juba mitmeid sajandeid. „Kolm musketäri“ on kindlasti ka minu poisipõlve üks suurimaid lemmikuid, kusjuures raamatule on ilmunud mitu põnevat ja seikluslikku järge. Raamatust on tehtud ka kümneid filmiversioone, alates aastast 1911. Usun, et paljudele meeldib vene režissööri Georgi Jungvald-Hinkevitši versioon aastast 1979, mille peaosas mängisid Mihhail Bojarski, Igor Starõgin, Valentin Smirnitski, Venjamin Smehhov jt, kuid ka 1993. aastal valminud ameeriklaste versioon, mille lavastas Stephen Herek ja peasosades mängisid Charlie Sheen, Kiefer Sutherland, Oliver Platt ja Chris O’Donnell.

Raamatu sündmused viivad meid Prantsusmaale ja Inglismaale, liigutakse nii linnades (Pariis, London) kui ka maal, enamus ajast ollakse aadlike õukondades. Räägitakse seda, et romaani musketärid ei ole sugugi mitte väljamõeldud tegelaskujud, sest Athos, Porthos, Aramis ja d’Artagnan elasi 17. sajandil ja nad olidki kuninga musketärid. Dumas võttis oma sangarite nimed raamatust, mida müüdi, kui d’Artagnani memuaare, kuid peategelaste iseloomud mõtles kirjanik ikkagi ise välja.

Põneva romaani sündmused saavad alguse 1625. D’Artagnan lahkub kodust Gascogne’is, et liituda Pariisis prantsuse kuninga musketäridega. Ta ei saa kohe musketäriks, sest ta peaks esialgu olema mõnes muus kompaniis. D’Artagnan peab minema musketäride kapteni Treville’i jutule, kaasas soovituskiri. Kiri varastatakse, kuna see on Treville’ile, varas on kaunis naine!?

Naine ja salapärane mees lepivad kokku, et naine reisib Inglismaale ja annab teada, kui hertsog lahkub Londonist. Prantsusmaal on kuningaks Ludvig XIII ja kardinaliks Richelieu. Mõlemal on omad sõdurid, kes sageli omavahel madistavad.

Kuningal on probleeme oma naise, kuninganna Austria Annaga, kes on päritolult hispaanlanna. Lisaks sellele on ka Prantsusmaa ja Inglismaa vahelised suhted teravad, sepitsetakse salaplaane ja sõditakse, ka katoliiklaste ja protestantide vahel on tülisid.

Tagasi raamatu sündmuste juurde. Nagu mainisin, siis d’Artagnan lahkub kodust ja saabub Pariisi, kus ta tutvub ja sõbruneb kolme musketäriga ehk Athose, Porthose ja Aramisega.

Esialgu d’Artagnan solvab kolme eelpool mainitud musketäri, mistõttu saab ta kogunisti kolm kutset duellile. Ta peab võitlema Athose, Aramise ja Porthose vastu, kuid duellid jäävad ära, sest kohale tulevad kardinal Richelieu kaardiväelased. Olid ju duellid Pariisis tollal keelatud. Nii peavad kolm musketäri astuma vastu hoopis kaardiväelastele, keda on oluliselt rohkem. Musketäride poolele asub ka d’Artagnan, kes kolmikuga üsna ruttu väga heaks sõbraks saab.

D’Artagnan saab musketäriks, esialgu küll vaid katseajale. Raamatu alguses võrreldakse teda Don Quijote’ga, sest ta on samamoodi hulljulge, kes ründab kõiki. Samas elab D’Artagnan kirglikult oma ühiskonnas ja ei unista nagu Don Quijote.

Nagu eelpool mainisin, saavad D’Artagnani kaaslasteks kolm musketäri – Porthos on rahaahne, kuid tal pole pidevalt raha, nagu ka teistel musketäridel. Ta enesekeskne, kuid rõõmsameelne mees, kes armastab veini, laule ja naisi. Porthos saab rikkaks vanemas eas, kuid selgub, et raha ei toogi kaasa õnne ja ta igatseb taga noorusaega. Selles romaanis on Porthose relvakandjaks Mousqueton.

Aramis on hingeline ja usklik, veidi peenutsev, kes pöörab palju tähelepanu oma väljanägemisele. Aramis harrastab poeesiat, loob joomalaule, armusonette ja süütuid epigramme. Tema relvakandjaks on Bazin.

Athos on mõistlik, üllas ja aristokraatlik, uhke ja salapärane, hulljulge ja sageli ka kurvameelne, mistõttu uputab oma muret sageli punaveini. Ta on musketäridest vanim ja omamoodi isa-kuju teistele. Athose õige nimi on krahv de Fere ja ta on olnud mileedi Winteri mees. Tema relvakandja on Grimaud.

D’Artagnan ise on kangelaslik, julge ja noor, 19-aastane gaskoonlane. Ta on ka naistemees, kes pöörab alati oma pilgu kaunite naiste poole. Ta on suurepärane kõneleja, kellest saab selle romaani lõpuks musketär. Tema relvakandja on Planchet.

Sündmustega edasi. Noore d’Artagnani ja kolme musketäri sõprus süveneb ja kolm kogenenumat sõdurit hakkavad oma noort sõpra usaldama.

Noor d’Artagnan armub oma üürileandja kaunisse naisesse, proua Bonacieux’sse, kes töötab kuninganna õukonnas. Pärast suuri segadusi ja väikesi vääritimõistmisi satuvad neli sõpra riigi suurimatesse armuintriigidesse ja on sunnitud kihutama Pariisist Londonisse lausa rekordajaga, et päästa kuninganna au.

Sündmustega on seotud ka teisi tegelasi. Buckinghami hertsogil on tunded kuninganna vastu. Kuninganna Austria Anna ja kuningas Ludvig XIII (ta oli Prantsusmaa kuningas aastail 1601-1643) elavad eraldi ja Prantsusmaa tugev mees kardinal Richelieu peab salaplaane, kuidas ise võimule pääseda. Richelieu saab teada, et kuninganna on kinkinud kuninga antud teemantkaelakee Buckinghami hertsogile, mistõttu saadab kardinal mileedi Winteri Inglismaale, et see varastaks kaks teemantit 12’st. Tänu musketäridele jõuab hertsog teha valmis uued teemandid enne Richelieu välja pakutud balli.

Edasi pääseb d’Artagnan Londonist Pariisi tagasi, ja saame teada, mis juhtub kuninga ballil. Tulevane musketär läheb ka selgitama, mis juhtus tema sõpradega, kes kõik jäid kuhugile teele, kui mindi Londonisse. Veidi tutvustatakse lugejale ka Aramise ja Athose minevikku, d’Artagnan satub ka pahatahtlikku mileedi võlude küüsi.

Prantsusmaa on sattumas sõtta Inglismaaga. Musketärid ja kardinali kaardivägi on kästud ettevalmistusi tegema. Musketärid panevad oma sõjariistad valmis, kes kuidas, kuid d’Artagnan jõuab käia ka mileedi Winteri juures, kus satub armusuhtesse tolle teenijatüdrukuga, kel nimeks Ketty. Näib, et kaunis proua Bonacieux on unustatud. D’Artagnan hangib endale uusi vihavaenlasi ja tema hingeke pole sugugi mitte väga palju väärt. Õnneks on kolm musketäri õigel ajal, õiges kohas ning saavad sotti kavalatest plaanidest.

Seejärel toimub mitmeid kohtumisi. Mileedi Winter on ühel hetkel peaaegu peategelane, kuna ta selgitab oma suhteid Athose ja lord Winteriga. Mileedi kavalus ja võrgutamisoskus on tipus, kui ta meelitab enda poolele noore ohvitseri Feltoni.

Raamatu lõpus on juttu sellest, mis saab mileedist ja proua Bonacieux’st. D’Artagnan saab kätte ka ühe müstilise mehe ja õpib tundma tolle nime.

Viimased sada lehekülge on eriti põnevad ja kaasakiskuvad: siin on salaplaane, võitlust ja põnev finaal, mis on täpiks i-l ja seal on juttu ka sellest, mis musketäridest ja d’Artagnanist tulevikus saab.

Selline põnev lugemine on „Kolm musketäri“, mida soovitan kõikidele.

James Dawson „Ma olen poiss“

James Dawson

„Ma olen poiss“
(Varrak)

Poiss olla on raske. Sest kuidas on võimalik lahedaks jääda ja veel tüdrukute sebimise peale mõelda, kui su näo peal laiutavad vinnid ja sul kasvavad karvad kohtades, mis sinu meelest ei saa üldse karvased ollagi? Tüdrukute puhul on tavaline, et nad jagavad neid asju läikivate ajakirjade kaudu ja lobisevad netifoorumites või üksteise juures külas käies. Aga kuna üldiselt eeldatakse, et poisid on vintsked ja neil ei ole emotsioone, võib sul tekkida tunne, et pead omadega enam-vähem omapäi hakkama saama.

Kes iganes sa ka oled, teeb su keha läbi jube palju muutusi ja see võib olla päris hirmutav. Selles pole midagi imelikku, kui seda tunnistad ja abi otsid – see ei takista sul olemast tugev, vastupidav ja karm.

Kirjanik James Dawson on kirjutanud tsenseerimata ülevaate puberteedieast – alustades seltskondlikust toitumisahelast kuni kallimaks olemiseni, lisaks kõik, mis jääb nende kahe vahele. Kutid saavad teada kõik, mida neil ellujäämiseks on vaja teada – ja see on brutaalselt aus.

Üsna hiljuti tutvustasin Sulle raamatut „Ma olen tüdruk“. Nüüd on ilmunud raamat, mis räägib teismelistest poistest kõikidele teismelistele poistele. Kindlasti tasuks seda raamatut teismelistel poistel lugeda, sest siin on palju huvitavat ja vajalikku infot, teadmisi ning näpunäiteid.

Raamatus on kümme peatükki.

Neist esimene on „Ma olen poiss“, milles raamatu autor kinnitab, et poisiks olemine on ikka väga raske. Ta kinnitab, et mõnes mõttes on see raskem kui tüdrukuks olemine, sest tüdrukuid – erinevalt poistest – enamasti julgustatakse oma kogemusi jagama ja probleemidest rääkima.

Edasi räägib James Dawson sellest, et ta on enam-vähem kindel, et tüdrukud ja poisid on võrdsed ja sarnased peaaegu kõiges kui mõned kehaosad välja arvata. Autor kinnitab, et poisiks olemine ei tee sind üliinimeseks ega tüdrukutest palju erinevaks.

Ja veel, üks väga huvitav mõte – loomulikult oled sa poiss teistmoodi kui sinu kõrval istuv kutt. Tema teeb seda jälle enda kõrval istuvast isikust erinevalt. On olemas lõpmatu hulk mooduseid, kuidas olla poiss ja need KÕIK on täiesti lubatud.

Teine peatükk on „Uus alfaisane“, milles on palju väga huvitavaid teemasid. Juttu on sellest, kes on lahe, kuidas olla lahe. Saad teada, mis on sotsiaalne loomaaed. Selle kohta on lausa tabel – toitumisahel. Selles ahelas toimetavad muretu lõvi, jõuliselt nähtav kotkas, ajuta paabulind, vatrav paavian, kloonitud lammas, traagiline uruhiir, imev putukas. Viska pilk peale ja uuri, kes võiksid olla sina. Seejärel räägib James Dawson muutustest, mida kõik vihkavad, kuid eks ole ka puberteet üks suur muutus. Juttu tehakse ka kiusamisest, kaaslaste survest, asjade lõksudest jm.

Kolmas peatükk on „Kuidas hes välja näha“. Jah, hea välimus on oluline, sest suuremal osal inimestest kujuneb esmamulje sinust esimese kümne sekundi jooksul pärast sinuga kohtumist. Siiski tasuks meeles pidada, et see mis on sees, ON palju olulisem kui see, mis jääb väljapoole, aga ilus kest on ka tähtis.

Seejärel juba põhitõdedest, näiteks sellest, et sul võib lõhn küljes olla, räägitakse näofaktidest, hammastest, nahast, habemest, märjast raseerimisest. Üritatakse leida vastus küsimusele: paks või kõhn? Juttu on ka tätoveeringutest ja augustamisest, asteroididest, iluoperatsioonidest, riietest jm.

Neljas peatükk on üsna väljakutsuva pealkirjaga „Kubemekarvad ja seksivärk“, milles autor kinnitab: ÄRA PAANITSE. Puberteet ALGAB kindlasti ja keerab su kehas kõik peapeale. Tegelikult, kui see kohale jõuab, võid soovida, et see poleks iialgi alanud – ehkki alguses tunned selle saabumise üle suurt kergendust. See ongi puberteedile iseloomulik: sa ei tea kunagi, mis välja tuleb.

Mis puberteedi ajal muutub? Kehaosad muutuvad: aju, nägu, hääl, õlda ja rind, selg, rindkere, suguelundid, tagumik, sääred, kasv. Seejärel räägib autor ka peenisest, seksist, isegi pornograafiast on kübe juttu.

Viies peatükk on „Kasuta alati kondoomi“, milles just sellest räägitaksegi, millele pealkiri vihjab. Lisaks on juttu siin ka laste saamisest, abordist, suguhaigustest jm.

Kuues peatükk on „Kuidas olla kallim“. Siin on juttu kohtamisest, sebimisest, kuidas luua tutvusi tänaval, koolis või tööl, internetis. Siin on juttu ka suudlemise peenest kunstist. Uuritakse kas seks või armastus, kuidas leida „õige inimene“, siin on ka nn kallima test. Vatsatakse küsimusele, kuidas armastust elus hoida, kuidas öelda hüvasti, juttu on ka petmisest, mahajätmisest, esmaabist mahajäetutele jpm.

Seitsmes peatükk on „Kuidas olla mees“. Autor räägib Sulle sellest, et mees, kelleks sa saad, on kogum inimeste arvamustest sinu kohta, aga hea uudis on see, et sina otsustad, mida inimesed sinust mõtlevad. Täiskasvanud inimese elu erineb nooruki omast selle poolest, et äkitselt seisab su ees enneolematult suur hulk valikuid. Ootamatu vabadus ise enda eest otsustada võib olla hirmutav ja kindla peale teed ka mõned vead. Just need valikud kujundavadki selle mehe, kes sinust saab.

Raamatu lõpus on veel sõnaraamat, väikesed õpetused täiskasvanutele, tänusõnad ning mõni sõna ka raamatu autorist.

Selline väga vajalik raamat teismelistele poistele. Soovitan seda kindlasti lugeda.

Väga lahedad illustratsioonid on teinud Spike Gerrell.

Bobbie Peers „Lüriidiumivaras“

Bobbie Peers

„Lüriidiumivaras“

(Helios)

Saage tuttavaks: William Wenton – maailma parim koodimurdja!

Ainult et ise ta seda veel ei tea …

11-aastane William on alati teada tahtnud, miks ta pereliikmetel on varjunimed. Ja miks ta vanaisa kaheksa aasta eest jäljetult kadus. Ent alles siis, kui William lahendab Võimatuse ehk maailma kõige keerulisema koodi, hakkab ta taipama, et on tõsises ohus. Ja et tal tuleb kiiremas korras vanaisa üles otsida.

“Lüriidiumivaras” on eesti keelde tõlgitud norra keelest. Norra lapsed valisid raamatu 2016. aastal nende lemmikraamatuks.

Bobbie Peers (s. 1974) on varasemalt olnud filmirežissöör ja stsenarist. Tema 2015. aastal ilmunud debüüt „Lüriidiumivaras“ sai kohe laste lemmikuks üle kogu maailma. See on esimene osa William Wentoni seiklusraamatute sarjas, teine osa kannab pealkirja „Krüptoportaal“, kus Williami seiklused lüriidiumi ja koodimurdmistega jätkuvad.

Mulle tundub, et Bobbie Peersi „Lüriidiumivaras“ võib olla selle suve üks põnevamaid lasteraamatuid, mis eesti keeles ilmub. See lugu on tõepoolest väga seikluslik, kaasahaarav ja filmilik, siin on palju väga põnevaid sündmusi ja kaasahaaravat tegevust, väga vahva ja hakkaja peategelane, mitmed lahedad kõrvaltegelased ja mitmeid kurjameid, kelle vastu on vaja astuda. Lisaks veel igasugu imelised robotid, tehnikavidinad jpm.

Raamat algab väikese siseejuhatusega, mis viib meid Victoria rongijaama Londonis. Rongijaamas toimetab üks vanem mees, kes hüppab rööbastele ja kaob tunnelipimedusse!? Mis juhtus?

Seejärel saame teada, et on möödunud kaheksa aastat. Oleme salastatud aadressil, kusagil Norras. Meil on võimalus saada tuttavaks William Olseniga, kes kaheksa aastat tagasi oli sunnitud koos ema ja isaga Inglismaalt lahkuma. Kaheksa aasta eest oli kaduma läinud ka tema vanaisa. Paljudel tekib küsimus, et kas raamatu sissejuhatuses mainitud vanem mees võikski olla Williami vanaisa? Nüüd elab William koos oma vanematega inkognito – salajase aadressi ja uute nimedega – Norra kuningriigis. Ema kutsub poissi sööma, kuid Williamil on käsil midagi palju olulisemat ja ta ei taha sööma minna. William keerutab ettevaatlikult metallsilindrit, mis kukub maha ja läheb katki, kui ratastoolis isa äkki poisi tuppa siseneb, et poega sööma kutsuda. Lugeja saab teada, et Williamil meeldib tegeleda igasugu koodidega, kuid seekord oli ta unustanud lukustada oma toa ukse. Isale see koodide värk ei meeldi. Isegi ristsõnu ei lubata Williamil lahendada. Mis võiks olla selle põhjus?

Sööma William siiski läheb. Saame teada, et teadusloomuuseumisse on tulnud Võimatuse näitus, kuhu peaks järgmisel päeval minema ka Williami klass. Ema on lubanud pojal minna, kuid poisi isa ei tohi sellest mitte midagi teada, sest tema keelaks selle mineku ära. Saame teada veel sedagi, et Williamil on koolis probleem, sest ta tundub olevat liiga tark, nutikas ja agar, targem isegi klassijuhatajast, kelleks on härra Humburger. See ei meeldi loomulikult klassijuhatajale. Sel päeval oli William koolis suutnud tööle panna sprinklerite süsteemi, kuid poiss kinnitab, et tegi seda selleks, et kooli kustutussüsteem terveks teha. Emal ei jää muud üle kui ohata ja tõdeda, et William on väga palju oma vanaisa moodi. Vanaisa, kellest poiss suurt midagi ei mäleta. Ema palub Williamit, et ta Võimatuse näitusel korralikult käituks.

Järgmisel päeval Williami klassi teadusloomuuseumisse sõidabki. Bussil lõhkeb teel olles rehv, mistõttu jäädakse mitu tundi hiljaks. Isegi nii palju hiljaks, et neid enam Võimatuse näitusele ei lastagi. Klass viiakse hoopis piltmõistatusi lahendama.

See ei meeldi Williamile, sest ta oleks kangesti tahtnud Võimatuse näitust näha. William on agar ja nutikas, mistõttu õnnestub tal ennast siiski sellele näitusele sisse saada. Seal selgub, et vaid viis minutit on jäänud maailma kõige keerulisema koodi murdmiseks. Seda üritab lahendada Norra suurima IQ-ga mees, kuid ka tema ei suuda ülesannet lahendada. Tänu juhusel pääseb Võimatuse koodi murdma ka William, kelle käes väikesed silindriosakesed ärkavad otsekui ellu. Mõni osake muutub väiksemaks, mõni vahetab värvi, mõni hakkab helendama, teised lähevad tumedaks. William lahendabki Võimatuse koodi, kuigi esilagu tundub, et silinder läks lihtsalt pooleks.

Loomulikult jõuab see uudis ka televisiooni ja ajakirjandusse, et Norras on üks koolipoiss lahendanud maailma kõige keerulisema koodi ja nüüd võtavad sündmused hoopis teistsuguse pöörde.

Kodus on ema ja isa murelikud, sest ka nemad teavad, et Võimatuse kood on murtud. On ju see maailma kõige raskem kood, mille murdmisega saaksid hakkama just William ja tema vanaisa. Siinkohal saame teada sedagi, et aastaid tagasi juhtus raske autoavarii, milles Williami isa halvatuks jäi, seetõttu on ta ka ratastoolis. Samas autos oli olnud ka William, kes oli samuti surmale määratud. Vanaisa oli tulnud kiiresti poisi juurde haiglasse. Pärast seda hakkas Williamil parem ja ta sai terveks, kuid pärast seda on pidid nad põgenema. William uurib emalt, kelle eest nad põgenevad? Ema ei oska sellele midagi vastata või ei taha ta vastata?

William on tagasi oma toas, ema ja isa pakivad asju. William märkab oma toas pisikest mehaanilist põrnikat! Mis see veel on? Ühel hetkel liigub üle toa suur tume vari, hetk hiljem karjub isa, et William peab majast välja jooksma ja põgenema!

Nüüd algavadki väga põnevad ja pingelised sündmused, mida ma ei taha sulle ära rääkida, sest lugemine peaks ju olema põnev.

Mainin paari asja. Meil õnnestub teada saada, et William Olsen on hoopis William Wenton, esilagu satub ta Posthumaansete Uuringute Instituuti Inglismaal (seega tagasi Inglismaale), kus Williamit tervitatakse kui uut kandidaati (saate teada sedagi, mille kandidaat William on). Selles instituudis sulanduvad minevik ja tulevik, instituut on spetsialiseerunud biotehnikale ja tehisintellektile. Näiteks on seal väga palju roboteid, kes on üsnagi naljakad: rääkiv serveerimislaud, prügibott, filosoofiabott, trepibott, tülibott jot. Igal ühel on mingi kindel ülesanne. Instituudis saab William tuttavaks ka mitme tähtsa härraga, kes on tundnud ka tema vanaisa, Tobias Wentonit, kes on olnud ka üks selle instituudi asutajatest ja ta on olnud kõikide aegade parim krüptoloog.

William saab teada sedagi, kes teda jälitab. Lisaks saame lugeda igasugu põnevatest vidinatest nagu küberneetiline aed. William saab endale orbi, mis on mehaaniline pusle, millel on kümme taset, samas ta ka kaitseb poissi.

William saab endale vahva sõbra – Williamiga sama vana tüdruku, kel nimeks Iscia. Ka tema on kandidaat ja temast on hiljem Williamile palju abi.

Ja veel. Saame teada, mis asi see lüriidium on. Selgub, et see on intelligentne metall. Metall, mis oskab ise mõtelda, mis on justkui voolav, isemõtlev tarkvara, mis oskab kõike jäljendada, isegi inimaju. Sellega on seotud William (ta saab hiljem teada sedagi, kui palju ta sellega seotud on) ja vanaisa, instituut ja need, kes Williamit taga ajavad.

Ka instituudis väljub olukord kontrolli alt. Ka sealt peab William koos kaaslastega põgenema. Nüüd sõidetakse vaakumrongiga kiirusel 1000 km/h Eksitava Teabe Keskusesse, kuid ka see pole veel lõpp-punkt, sest William on sunnitud ka sealt põgenema. Ta peab minema vanaisale appi!

Kuhu William läheb, mida ta vanaisa käest teada saab, kas ta leiab vanaisa ja suudab teda aidata? Raamatu lõpp on väga-väga põnev, kus mängus on tankid, allveelaev, hiigelrobotid jpm.

Vot selline põnev lugu on see „Lüriidiumivaras“. Mitte lihtsalt põnev, aga väga-väga põnev, ja kaasahaarav ja ilmatuma filmilik. Raamatu tagakaanelt saab lugeda sedagi, et raamatu filmiõigused on juba müüdud ja mulle tundub, et sellest võib tulla üks väga äge film. Sama äge, kui Harry Potteri filmid või äkki veelgi ägedam?

Igal juhul olen kindel, kui raamatu läbi saad, siis jääd ootama uut osa.

Hayley Long „Ma olen tüdruk“

Hayley Long

„Ma olen tüdruk“

(Varrak)

Tüdruk olla on suurepärane… aga mõnikord ajab see hulluks ja teeb nõutuks ning on lihtsalt tõsiselt imelik. Ja aeg-ajalt on see ka vana vastik kõhuvalu.
Hea uudis on see, et sa ei pea puberteedi pilkasest pimedusest läbi minema omapäi. Kirjanik Hayley Long kirjutas sinu jaoks otsekohese ja südamliku teejuhi, mis on tulvil puhast tõde, toetust ja siseinfot – ja Gemma Correlli üdini naljakaid illustratsioone.
Ela oma unistuste elu, kahtlemata, aga näpista paar tundi lugemiseks. Võimalus, et leiad siit midagi kasulikku, on päris suur, peale selle saad kõvasti naerda. Ei ole õiget või valet viisi, kuidas olla tüdruk. Aga see raamat tagab sulle, et kes sa ka poleks, tüdrukuks olemine tuleb sul välja täiesti geniaalselt.

See on selline äge raamat, mida võiksid lugeda kõik teimselised tüdrukud. See on raamat tüdrukutest ja türdukutele. Raamat tüdrukute rõõmudest ja muredest, argistest asjadest, millega tuleb elus kokku puutuda. Raamatu autor on paljudele teemadele andnud juurde väikese humoorika noodi, kuid samas kirjutab ta kõigest igati asjalikult ja põhjalikult.

Raamatu esimene peatükk on „Ma olen tüdruk“. Kohe alguses ütleb Hayley Long, et türduk olla on imeline, eriliselt imeline on olla teismeline tüdruk. Autor toob välja põhitõed, miks on just see aeg õnnelik aeg. Edasi saad sa teada sedagi, miks peaksid sa oma väärtuslikku teismeliseaega raiskama sele raamatu lugemise peale. Edasi teoretiseerib autor selle üle, kes teismeline türduk üldse on, mis iga see kolmteist on. Kuid kas oskad vastata küsimustele: mis on kolm parimat ja kolm halvimat asja türdukuks olemise juures, millist nõu annaksid kolmeteistaastasele iseendale? Edasi on juttu soots ja identiteedist, transseksuaalsusest jpm.

Teine peatükk on „Lühike ajalootund“, kus on juttu sugudevahelisest ebavõrdsusest, naisõiguslastest, seksismist, türdukute tulemisest (kas tunned selliseid hakkajaid naisi nagu Ada Lovelace, Mary Seacole, Edith Cavell, Harriet Tubman, Valentina Tereškova, Hedy Lamarr?), lisaks veel kuus naist, keda kunagi ei unustata.

Kolmas peatükk on põneva ja väljakutsuva pealkirjaga – „Põrgukassid ja hormoonid“. Selles peatükis selgub, et türdukud ei ole alati üksteise vastu kenad, mistõttu võrdleb autor tüdrukuid kassidega. Ta lausa kutsub lugeja kassimajja, milleks ta nimetab keskkooli. Selles peatükis on ka vahva tabel – kasside välimääraja, kus selgub, et kassid jagunevad tippkassiks, kaasajooksikuteks, jäljendajateks, kirevaks kambaks, kassiks, kes kõnnib omapead ja kassitoiduks. On veel ka omaette nähtus, keda autor kutsub emalõviks. Miks peab keskkool olema üks lõputu kassi-hiire mäng? Siin on paljuski tegemist hormoonidega. Mis on noorukiiga ja puberteet, millised muutused toimuvad? Juttu on kiusamisest, eakaaslaste survest, suitsust, napsust ja narkootikumidest, veidi ka siseinfot, mida poisid mõtlevad.

Neljanda peatüki pealkiri on päris hirmutav – „Verised asjad“, kuid siin tehakse juttu hoopis päevadest ehk kuupuhastusest ehk menstruatsioonist. Mis asi see täpselt on, millised on naiste hügieenitarbed, mis on menstruatsioonivali jpm.

Viies peatükk on „Nägu, mood ja esmasmulje“. Autor on kindel, et ilu on pinnapealne, kuid see on see, mida kõik sinu juures esimesena tähele panevad.Enam-vähem korralik väljanögemine on igal juhul päris oluline. Selles peatükis on juttu puhtusepidamisest, tõest nägude kohta, meigist, moest, sellest, milliseid riideid kanda, mida ei peaks selga panema, juttu on ka kõndimisest ja isegi kehakaalust.

Kuues peatükk on „Paratamatud probleemid karvadega“. Siin on lähema vaatluse all juuksed, juuksepikendajad, juuste värvimine, henna, karvad teistel kehaosadel, kulmud, ülahuul, kaenlaalused ja jalad.

Kolm peatükki on raamatus veel. Seitsmes peatükk on „Südameasjad“, kus peatutakse teismeliste armumise maailmas, kaheksandas peatükis on juttu seksist, ja sellest, mida peaks sellest teadma. Viimane peatükk räägib naisest olemisest.

Selline äge raamat on see „Ma olen tüdruk“. Usun, et tasub kätte võtta ja lugeda kõikidel teismelistel tüdrukutel, sest siit saate väga palju olulist ja tähtsat teada.

Vahvad pildid on joonistanud ja raamatu illustreerinud Gemma Correll.

Holly Smale „Mina, nohik. Nohikust tšikiks“

Holly Smale

„Mina, nohik. Nohikust tšikiks“
(Pegasus)

Harriet Manners teab nii mõndagi.

* Kassidel on kummaski kõrvas 32 lihast.
* Sinilinnud ei suuda eristada sinist värvi.
* Keskmine inimene naerab 15 korda päevas.
* Maapähklid on dünamiidi üks komponente.

Aga ta ei tea seda, miks ta koolis kellelegi ei meeldi.

Nii et kui talle pakutakse võimalust end muuta, haarab Harriet sellest kinni. Kas tal õnnestub muutuda nohikust tšikiks tšikiks?

Teismelisena oli Holly Smale kohmakas, veidi nohiklik ja mõnevõrra häbelik ning veetis suurema osa ajast ennast riietusruumi tualettides peites. Kui ta oli viieteistaastane, märkas teda ootamatult üks tähtis Londoni modelliagentuur ja järgmised kaks aastat veetis ta moelavadel pikali kukkudes, näost tulipunaseks värvudes ja lõhkudes asju, mille hüvitamist ta endale lubada ei saanud.

Selleks ajaks, kui Holly oli lõpetamas Bristoli ülikooli bakalaureusekraadiga Inglise kirjanduse alal ja magistrikraadiga Shakespeare’i alal, oli ta modellindusest loobunud ja asunud täitma oma unistust saada kirjanikuks.

Holly Smale on kirjutanud ühe igati mõnusa ja laheda huumoriga noorteka, mida võib nimetada ju ka tüdrukute raamatuks, kuid ma usun, et ei juhtu mitte midagi hullu, kui seda ka mõni noormees loeb, sest naljad ja ütlemised on selles raamatus väga-väga lahedad.

Juba raamatu pealkiri – „Mina nohik“, on üsnagi väljakutsuv, sest kes ikka nohik olla tahab? Või äkki tahab?

Selle raamatu peategelane, 15-aastane Harriet Manners on paljude arvates nohik, kuid tegelikult on ta üks tark, esialgu veidi tagasihoidlik teismeline tüdruk, kellele kindlasti ei meeldi, et tema koolikotile on punase markeriga kirjutatud „nohik“.

Kohe raamatu alguses tehakse lugejale selgeks, kes see nohik on. Vastuseid on kolm: mittemoekas või seltskondlikult saamatu inimene, pühendunud entusiast, isik, kes tunneb vajadust leksikonist sõna „nohik“ järele vaadata.

Esimese peatüki alguses tõdeb peategelane, et tema nimi on Harriet Manners ja ta on nohik. Sedasi see raamat algabki.

On detsember, Harriet on voodis soojade tekkide all ja ta üritab kinnitada lugejale, et on haige. Talle tuleb külla Parim Sõber, klassiõde Nat, kellega nad on Harrieti sõnul nagu üks ja sama inimene. Kübe hiljem tõdeb Harriet, et viimaste aastate jooksul on ette tulnud hetki, kus nende kahe igatsused ja vajadused on veidikene vastuollu läinud. Nagu ka sel detsembrikuu hommikul. Harriet ei ole haige, ta üritab kõrvale hiilida ühest üsna tüütust ettevõtmisest, kuid Nat ei lase sel juhtuda – ja juba nad jooksevadki kooli reisibussi poole, sest nad lähevad ekskursioonile Birminghami moemessile, kuhu kindlasti mitte Harriet minna ei soovi.

Põhjuseid on mitmeid, kuid peamised on need, et seal näidatakse riideid, neid saab seal ka osta ja pärast endaga koju kaasa viia, seda võib ju ka lausa šoppamiseks nimetada. Kõik need asjad pole sugugi mitte Harrieti jaoks. Nati arvates on kõik see hiiglama lõbus.

Enne bussisõidu algust jutustab Harriet lugejale veel veidi endast. Lugeja saab teada, et tüdruku ema on surnud, tal on võõrasema Annabel, kes abiellus tüdruku isaga, kui Harriet oli seitsmene. Annabel töötab juristina, mis tuleb selles loos veel mitu korda esile. Harrieti isa töötab reklaaminduses. Ta mitte ei mängi reklaamides, ta kirjutab reklaame. Harriet on perekonnas ainus laps. Nat ei ole mitte lihtsalt Parim Sõber, ta on ühtlasi ka Harrieti Ainus Sõber. Põhjus võib olla selles, et Harrietil on kalduvus inimeste grammatikat parandada ja rääkida neile fakte, mis neid ei huvita. Nende faktidega puutume ka selles raamatus kokku, kuid tegelikult ei ole need üldse mitte igavad faktid, pigem huvitavad ja isegi naljakad. Nat on Harrieti sõnul ilus tüdruk, tema ise seda ei ole.

Tagasi bussi. Seal kohtume ka Alexa Robertsiga, kes on Harrieti vastane, rivaal, verivaenlane, vihavaenlane. Harriet on tundnud teda kolm päeva kauem kui Nati ja Harriet pole siiani aru saanud, mis Alexa probleem on. Buss pidurdab äkitselt ning loomulikult kukub Harriet Alexale otsa, mis tekitab jällegi paksu pahameelt ja ütlemist.

Siinkohal tuleb teha väike kõrvalepõige, sest raamatu autor on väga lahedalt loosse sisse põiminud peatükid, milles Harriet teeb nimekirja inimestest, kes teda vihkavad. Nimekiri algab Alexega, kuid see täieneb pidevalt. Nimekirjaga liituvad veel moemessil toimetanud kübaratädi, mitmed moemessi müügilettide omanikud, Nat, 11 A inglise kirjanduse klass, modellid, koolidirektor, võõrasema ja Harriet ise.

Raamatu lõpus on võõrasema Annabel see, kes selle nimekirja kahtluse alla seab ja peaaegu kõik nimed sealt maha tõmbab, ja seda ka Harrietile põhjendab.

Kui kõrvalepõigeteks läks, siis on väga põnev ka see, kuidas raamatu autor on sidunud oma raamatusse väikesi viiteid ja mainimisi ka teiste raamatute ja raamatutegelaste kohta, näiteks „Sõrmuste isand“, „Dorian Gray portree“, „Võlur Oz“, „Laul Haiavatast“ jt.

Jälle bussi tagasi. Bussis kohtume veel ka Harrieti klassivenna Tobyga, kes on samuti nohik. Poisil on hea meel, et ta on leidnud teise nohiku ja ta püüab alati Harrietiga koos olla. Harriet tunnistab, et Toby on nagu jääkaru keset vihmametsa, kes on leidnud seal veel ühe jääkaru, mis talle loomulikult head meelt teeb. Bussis läheb Tobyl süda pahaks nagu ikka, kuid seekord oksendab ta Harrietile sülle ja pihta saab ka Nat. Nii peavad tüdrukud minema moemessile oranžides jalkasärkides, rohelistes jalkapükstes ja valgetes põlvikutes. Need õnnestus neil laenata bussis olnud kahelt kutilt, kes pidid pärast ekskursiooni jalkatrenni minema. Seega pole nad mitte eriti glamuursed moemessi jaoks, kuid sellest pole lugu, sest sündmused võtavad üsna ootamatu pöörde.

Moemessile Harriet ja Nat jõuavad. Natil on omad plaanid. Seal peaksid olema kohal ka modelliagendid, ja Nat on juba seitsmendast eluaastast otsustanud, et temast saab modell. Ta on ostnud kaheksa aastat ajakirja Vogue ja loobunud isegi pudingi söömisest. Pudingud on ära söönud Harriet.

Moemessil koperdab Harriet müügilettide otsa, mis vallandab väikese paanika kübaratädis ja mitmes müügileti omanikus, kuid õnneks päästab Harrieti täbarast olukorrast üks kummaliselt riietuv ja kummaliselt kõnelev mees, kel nimeks Wilbur, mitte William, mida ta ise korduvalt toonitab.

Selgub, et tegemist on modelliagendiga maailmakuulsast Infinity Modelsist. Mees kinnitab, et talle meeldib Harrieti look (jalkariided ja valged põlvikud?), mis olevat uus, värske, ebatavaline ja inspireeriv. Harrieti ei suuda seda uskuda. Mees tahaks teha tüdrukust pilte, mida ta ka kohe tegema hakkab. Hetk hiljem kõnnib nende poole Nat, mistõttu otsustab Harriet peitu pugeda lähedal oleva laua alla. Laua all on üks lahe kutt, kes kohe Harrietile meeldima hakkab. Kutt on umbes Harrieti-vanune ja näeb välja nagu tumedapäine lõvi, sest tal on suured mustad lokid, viltused silmad ja lai suu. Harriet kutsub teda mõttes Lõvipoisiks. Veidi hiljem selgub, et Lõvipoisi nimi on Nick ja ta on modell, kes töötab Infinity Modelsis! Kindel on see, et Harrieti on moemessil „märgatud“, seda on märganud ka Nat, kes Harrieti arvates kuulub nüüd samuti sellesse nimekirja, kus kirjas need inimesed, kes Harrieti vihkavad.

Kuidas rääkida sellest „märkamisest“ kodus? Rääkida sellest, et Harriet võiks olla modell?

Igal juhul Harriet sellest kodus räägib. Tüdruku isa on vaimustuses, kuid võõrasema ei näe selles asjas mitte midagi head. Tundub, et ka Harriet ei ole modelliametist suuresti huvitatud, kuni ühe tülini koolis, mille põhjustab taaskord Alexa. Seekord nii, et terve klass tõstab käed – nemad vihkavad Harrieti!? Tegelikult nad pigem kardavad Alexat, kuid…

Pärast seda nutab Harriet kaua. Ta on väsinud, et ta ei sobitu, et ta kõrvale jäetakse, et teda vihatakse, ta ei taha olla jääkaru, kes eksleb mööd vihmametsa.

Kodus selgub, et Infinity Modelsist on helistatud ja nad tahavd kohtuda Harrieti ja tema isa ning võõrasemaga. Harriet märkab oma võimalust – modellindus saab tead muuta! Annabelile see ei meeldi, kuid kohale nad kolmekesti siiski lähevad.

Kohtumine Wilburiga on ülimalt naljakas, kuid lisaks naljakale mehele on kohal ka maailmakuulus moelooja Yuka Ito, kes on maailmakuulsa moefirma Baylee loovdirektor. Harrietile ei ütle need nimed mitte midagi, kuid igal juhul nad kohtuvad. Harriet on kindel, et ta suutis kohtumise Yuka Itoga kihva keerata, lisaks lähevad tülli tüdruku isa ja võõrasema, kuid asjad on hoopis teisiti. Yuka Itole Harriet meeldib, ta tahab temaga tööd teha.

Harriet otsustab asjaga kaasa minna, kuid selleks on vaja valetada kodus võõrasemale, koolis Natile, kes on vahepeal jõudnud Harrieti kaitseks välja astuda ja lõiganud ära Alexa hobusesaba, et kõik saaksid koolis tema üle naerda. Harriet ei suuda seda uskuda, keegi on alustanud sõda tema nimel, tema kaitseks, ja nüüd peab ta sellele inimesele veel ka valetama, et mitte teda solvata.

Ainus, kes Harrieti plaaniga kaasa läheb on tüdruku isa, kuid ka see toob kaasa paksu pahandust ja segadust just kodus.

Harriet läheb koos isaga Venemaale, talvisesse Moskvasse, kus toimub Baylee fotosessioon ja Harriet on Baylee uus „nägu“.

Siinkohal tõmban joone alla.

Lugege ise edasi, kuid ma kinnitan, et asjad lähevad vägagi naljakaks ja huvitavaks, sest saame osa Harrieti esimesest fotosessioonist, milles õnneks lööb kaasa ka Lõvipoiss Nick. Saame lugeda, kuidas hakatakse Harrieti „tuunima“, kuidas tüdruk saab hakkama punaste kontsakingadega, kuidas ta suudab poseerida võltskarusnahkses kasukas? Ja see pole veel kõik. Harriet peab jääb Moskvasse moeetendusele, kus tuleb kõndida mööda catwalk’i, kusjuures just tema on etenduse olulisim modell. Millega lõpeb moeetendus ja kas see on Harrieti karjääri lõpp?

Kas valed kodus ja koolis tulevad välja? Kas Harriet saab korda suhted võõrasema, Nati ja Alexaga? Kas suhte saavad korda Harrieti isa ja võõrasema? Mis juhtub Harrieti ja Nicki vahel?

Kuidas läheb Harrietil hommikuses telesaates, mida vaatab 5 miljonit inimest?

Lugege ja saate kõik vastused teada.

Igal juhul on „Mina, nohik“ üks väga lahe noortekas, mida on raske käest panna enne, kui raamat on läbi loetud. Siin on palju igasugu lahedaid sündmusi, väike ja humoorikas ülevaade modellindusest, inimestest moemaailmas, lisaks veel igasugu lahedad tegelased, kellel kõigil midagi peategelasele öelda on.

Igal juhul, äge lugemine!

Eduard Bornhöhe „Tasuja“

Eduard Bornhöhe

„Tasuja“

(Tänapäev)

1343. aasta jüriööl toimunud talurahva ülestõusust kõnelev ajalooline jutustus, üks eesti ajaloolise ilukirjanduse tuntumaid teoseid, mis annab teada ja tuntud ajaloosündmustele peategelaste kaudu ka inimliku mõõtme.

Eduard Bornhöhe elas aastail 1862-1923 ja tema „Tasuja“ ilmus algupäraselt juba 1880. aastal. See tähendab, et põnev lugu sai valmis kirjanikul juba siis, kui ta oli alles 18-aastane. Eesti ajaloolise romaani rajaja sulest on pärit veel mitu väga põnevat ja huvitavat lugu ehk „Villu võitlused“ (1880), „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad“ (1893, selle põhjal valmis populaarne eesti mängufilm „Viimne reliikvia“ (1969)) ja „Tallinna narrid ja narrikesed“ (1892, selle raamatu esimene osa „Kuulsuse narrid“ on eriti populaarsed, mille põhjal valmis 1982. aastal samanimeline populaarne telelavastus).

„Tasuja“, mille alapealkiri on „Jutustusi Eesti vanast ajast“ tegevus viib lugeja 14. sajandisse ja olulisemad sündmused toimuvad Jüriöö ülestõusu ajal. Peategelaseks on vaba mees, talupoeg Jaanus, kes on üks ülestõusu juhte, keda tuntakse kui Tasujat.

Raamat algab hoopis vanemast ajast, 14. sajandi algusest. Raamatu autor kinnitab, et eestlastel olid väga keerulised ajad, sest eestlane oli sattunud isevärki naabrite keskele. Tolleaegsed naabrid olid päris hullud, üks hullem kui teine. Nad riisusid Eesti paljaks, nad peksid eestlaste, et lasta tal kristlikku armu maitsta, eestlane tehti teoloomaks, et ta keskaja haridust suudaks kanda, eestlane saadeti tööle tema endisele pärispõllule, kus kupjapiits temale uue peremehe õigust, haridust, katoliku usku ja ebajumalate vilude hiite põlgamist üheskoos kätte õpetas. Niisugused „halastajad“, „õpetavad“ naabrid olid taanlased ja sakslased. Samamoodi käisid eestlaste toidulaual söömas rootslased, venelased, lätlased ja leedulased. Selleks hetkeks oli jäänud Harju ja Viru maakond Taani kuninga kätte, muu eestlaste maa jäi Liivi ordu ja piiskoppide omaks. Saksalsest kroonikakirjutaja Kelch olevat selle aja kohta ütelnud, et Eesti- ja Liivimaal on mõisnikkude taevas, pappide paradiis, võõraste kullaauk, aga talupoegade põrgu.

Harjumaa põhjapoolses otsas, Tallinna lähedal, põlise laane keskel, seisis üksik talu, teedest kaugel. Talu hüüti Metsa taluks, sest ta oli metsa sees. Selle talu omanikuks oli maamees Tambet, kes oli saanud pärisperemeheks, kuigi peaaegu kõik teised eestlased olid pärisorjad.

Lugeja saab teada, et Tambeti isa Vahur oli olnud Tallinna piiskopi ori. Vahur oli pikk ja priske poiss, kelle määratuis liikmeis peitus nii raudset jõudu kui ka tinast laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui karu. Ta sai oma laiskuse eest sedavõrd palju peksa, et jooksis metsa pakku. Piiskop tuli talle metsa järele ja leidis Vahuri üles, kuid äkki ilmus metsas välja hiigelsuur karu, kes kavatses mehi rünnata. Vahur lubas piiskoppi karu eest kaitsta, kuid selle eest nõudis endale priiuse ja pärismaa.

Nii saab Vahur pärisomaduseks tüki metsa, mis hilisemates sõdades maapinnalt kadunud Lodijärve lossi maade serval seisis. Veidi hiljem võtab Vahur naise ja nad saavad lapse, kellele pannakse nimeks Tambet. Tambet ei ole tugev nagu isa, kuid tal on terane pea. Kui Vahur sureb, siis õpetab ta oma poega, et too hoiaks sakstest eemale ja hoiaks oma vabadust. Vahuri surivoodil on ka Tambeti 8-aastane poeg Jaanus, kes vanaisa õpetussõnad meelde jätab.

Tambet ehitab metsas oleva maja suuremaks, kuid sakstest eemale ei hoia. Ta hakkas varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ja Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma poja Jaanuse pani ta kohe pärast Vahuri surma Tallinna Mustmunga kloostrisse õppima. Tema nõu oli poega saksaks ja kirjatargaks kasvatada. Jaanusel on siiski meeles see, mida vanaisa oli ütelnud: „Varja vabadust!“

Seejärel liigub autor ajas paar aastat edasi. Jaanus on saanud 10-aastaseks. Ta ratsutab koos isaga esimest korda Lodijärve lossi, mille toonane lossihärra, rüütel Konrad Raupen oli mõistlik mees ja isand. Lossihoovis kohtub Jaanus lossihärra lastega, kümneaastase posi Oodoga ja veidi noorema tüdruku Emiiliaga. Jaanusel ja Oodol tekib tüli, sest Oodo plaanib Jaanuse kallala oma koera ässitada, õnneks suudab Emiilia poisid lepitada. Pärast seda kasvab laste vahele suur sõprus.

Ja taaskord. Hüpe ajas edasi. Jaanus on saanud 15-aastaseks. Jaanus, Oodo ja Emiilia võtavad ette ratsaretke ja Oodo tahab kangesti proovida Jaanuse uhket täkku, sest ta ise sõidab rahuliku märaga. Jaanus hoiatab Oodot, et täkk on kiire hobune, kuid noor isand ei võta seda kuulda. Loomulikult juhtubki õnnetus ja Oodo kukub hobuse seljast maha ja on meelemärkuseta. Õnneks on õnnetuspaiga lähedal vana eremiidi, Prohveti-Pärdi elukoht, tema oli pimeda keskaja üks väheseid valgusekujusid. Vana eremiit aitab Oodot, kuid „tänutäheks“ süüdistab Oodo oma õnnetuses hoopis Jaanust. Sel hetkel mõistab Jaanus, et ei kõlba talurahval lossisakstega sõprust pidada. See mõte meeldib vanale eremiidile, kes lubab, et sellest poisist ta teeb veel midagi. Vana mees peab oma sõna ja Jaanus käibki tema juures õppimas.

Möödub jällegi viis aastat. Lodijärve mõisas on koos hulk võõraid mõisnikke, kes olid kokku tulnud jahipeole. Saame tuttavaks ka noore rüütli Kuuno Rainthaliga, kelle vaprusest ja julgusest räägitakse imelugusid. Noo rüütel on tulnud kohtuma Lodijärve lossi vana lossihärraga, et rääkida tema vanahärra tütrest, Emiiliast.

Jahirong liigub lossiväravatest välja. Lossipreili Emilia satub Jaanuse maja juurde, kus näeb ka Jaanust ennast. Nad vestlevad meeldivalt ja tundub, et nende vahel on tõmmet.

Järgmisel päeval läheb Jaanus külasse käima, kus kohtub 15-aastase Maanusega, kes on saanud lossikupjalt kõvasti peksa. Poiss on lausa vaeseomaks pekstud. Põhjus selles, et poiss oli noorhärra Oodo koera „tigedaks hundiks“ nimetanud.

Jaanus käib salaja ka Lodijärve lossi juures, kus saab teada, et vana lossihärra on ootamatult surnud ja uueks lossihärraks on saanud noor Oodo. Arvata võib, et uus lossihärra on hoopis teistsugune kui vana.

Päev edasi. Jaanuse juurde tuleb varjule Maanus, kuid hetk hiljem on Metsa talu juures ka lossikubjas koos kahe mõisasulasega. Nemad on tulnud Maanust otsima. Olukord läheb tõsiseks ja Mõisa talu sulased ajavad lossikupja minema. Lossikubjas kaebab Oodole, et teda olevat pekstud ja uut lossihärrat olevat sõimatud, mis ärritab noort lossihärrat väga – talupojad on teda teotanud! Oodo võtab oma seltskonna kokku ja suundutakse Metsa talu juurde.

Mis saab edasi? Mis juhtub Metsa talu juures? Mis juhtub talu, Tambeti ja Jaanusega?

Igal juhul oleme õige varsti ajas 1343. aasta kevades, jürikuus. Kes on see talupojakuues ja pehmes kaabus ratsanik, kelle käes on põlev tõrvalont? Mis on Eestimaal juhtunud, miks mõisad põlevad? Igal juhul kutsutakse seda ratsanikku Tasujaks, kuid kes ta on?

Raamatu lõpp läheb vägagi põnevaks, kuid ka kurvaks. Talupoegade ülestõus on võimas, Tasuja juhtimisel rünnatakse Lodijärve lossi, kus leiavad aset traagilised sündmused, kuid samal ajal käib vihane lahing Tallinna juures, kuhu on saabunud Liivimaa landmeister oma rüütlitega. Kas talupojad suudavad saada jagu rüütlitest või lõpeb kõik hoopis kaotusega?

Selline põnev lugu on see Tasuja-lugu. Põnev ja kaasahaarav, veidi romantiline, palju on sündmusi, peategelased on huvitavad ja usutavad. Vaatamata sellele, et raamat ilmus juba 1880. aastal on seda igati põnev lugeda ka täna.

Christine Nöstlinger „Vahetuslaps“

Christine Nöstlinger

„Vahetuslaps“

(Pegasus)

Viinis elava perekond Mittermeierite perre tuleb laste inglise keele oskuse parendamiseks vahetusõpilane Inglismaalt. Algselt saabuma pidava ülikorraliku Tomi asemel saadetakse aga hoopis tema vend Jasper, kes oma ebahariliku käitumisega ohtralt segadust külvab. Sündmusterohket kuut nädalat suvisest koolivaheajast kirjeldab päevikuvormis 13-aastane perepoeg Ewald. Selle ajaga õnnestub Jasperil Mittermeierite senine korralik ja igav pereelu pea peale keerata, pöördumatult muudab ta ka pereliikmete omavahelisi suhteid... Alguses nuhtluseks olnud vahetuslast hakkab aga kogu pere lõpuks armastama.

Tunnustatud Austria kirjanik Christine Nöstlinger (s 1936) on kirjutanud üle saja laste- ja noorteraamatu, mis on tõlgitud paljudesse keeltesse. „Vahetuslaps” on üks parimaid raamatuid, mis on kirjutatud sõprusest, mõistmisest ja sallivusest.

See on üks igati vahva noortekas, mille üheks petegelaseks on Ewald Mittermeier ning ta on selle loo alguses kolmteist aastat ja üks nädal vana.

Ta on ise ka selle raamatu jutustaja ja ta kinnitab, et selle loo lõpuks on ta kolmteist aastat ja seitse nädalat vana. Seega, sündmused selles raamatus juhtuvad üsna lühikese aja jooksul ehk kuue nädala jooksul.

Ewald lubab jutustada selle loo lühidalt ja see on niinimetatud „sündmuste kroonika“, sest see lugu on temaga tõepoolest juhtunud. Lugu, mis on üsnagi humoorikas, kuid siin on ka pisaraid läbi naeru ja naeru läbi pisarate.

Tegelikult võtab Ewald ajas veel viis nädalat tagasi, sündmused hakkavad arenema veidi enne tema 13 sünnipäeva.

Ühel reedesel päeval on poisi ema tulnud kooli inglise keele õpetajaga rääkima. See on loomulikult Ewaldile üsna suur üllatus, kes ikka tahab, et tema vanemad koolis õpetajatega rääkimas käivad, kuid Ewald aimab külaskäigu põhjust. Poisil on tulemas tunnistusele „head“ ja „väga head“, kuid inglise keeles kõigub hinna „hea“ ja „rahuldava“ vahel, pigem tuleb hinne „rahuldav“. Ju on tulnud Ewaldi ema kooli, et asja veidi lähemalt arutada, sest eks loodab ka ema, et pojal väga hea tunnistus tuleb.

Õhtul, kodus, tunnistab ema, et käis koolis tõepoolest hinnet kauplemas, kuid inglise keele õpetaja ei olnud aldis läbirääkimisi pidama ja oli soovitanud Ewaldil hoopis mõneks ajaks Inglismaale minna, et suulist inglise keelt, eriti just hääldust paremaks saada. Sel juhul oleks Ewaldil lootus „hea“ saada. Ewald peaks minema kuuks ajaks Oxfordi, 15. juulist 15. augustini.

Ewaldi emale ja isale see mõte meeldib. Ewaldile? No Ewaldile see ei meeldi. Ewaldile ei meeldi ei suusakursused ega kooli põllutöönädalad. Ta ei salli üleüldse midagi, kui kari õpilasi peab ööd ja päevad läbi paari õpetaja hoole all elama. Tunnid jäävad sel juhul küll ära, kuid Oxfordi reis toimuks ju koolivaheajal, siis ju tunde polegi.

Ema ja isa on kindlad, et poeg peab minema, kuid õnneks tuleb Ewaldile appi tema 15-aastane õde Sybille, kes on hiiglama nutikas neiu. Ta hakkab söögilauas rääkima kummalist juttu, et Inglismaale tuleb kaasa kindlasti ka üks Ewaldi klassiõde, kellega poiss seal kihlub. Õde mainib ka joominguid, mida ikka laagrites ette tuleb. Selline ootamatu armu- ja joomingusõu, et ema ja isa ärevaks teha. Sellest piisabki – ema ja osa otsustavad, Ewald ei saa Inglismaale siiski sõita! Ta on liiga noor!

Koolivaheaeg läheneb, kuid Ewald saab teada ootamatu uudise. Nende peresse tuleb vahetusõpilane/vahetuslaps. Tegelikult peaks noormees Inglismaalt tulema Ewaldi klassivenna peresse, kuid nemad ei saa teda vastu võtta, kuna klassivenna vanaisa on haigestunud. Nii peaks inglise koolipoiss Tom tulema hoopis Ewaldi juurde. Ewaldi klassivend on Inglismaal olnud ja teab öelda, et Tom on „sünk vend“, vaikne, pisut endassetõmbunud, üliviisakas, peaaegu raamatukoi.

Ei möödugi palju aega, kui Ewald sõidab koos ema, isa ja klassivennaga lennujaama Tomile vastu.

Kuid üllatus-üllatus!

Lennujaamas tunneb klassivend (tema nimi on muideks Peter) ära tulijate seas hoopis Tomi venna Jasperi, keda ta kutsub „põrguliseks Jasperiks“! Tulijaks on tõepoolest Tomi vend Jasper, selline tüse poiss, kes kinnitab, et vend murdis enne tulekut jalaluu, mistõttu tuli hoopis tema. Nüüd on kohal äravahetatud vahetuslaps ja loo alguses mainitud kuus nädalat algavad.

Jasper on esialgu, pehmelt öeldes, kummaline tüüp, kes näiteks uriseb, kui Ewaldi isa ja ema üritavad lennujaamas tema asju võtta. Peter kahtlustab, et suures ruudulises pambus on Jasperi jõekivide kogu. Isa ja ema üritavad alustada dialoogi, kuid Jasper on vait. Autos hakkab Jasper maapähkleid sööma, visates pähklikoored auto põrandale. Kusjuures Ewaldi ema armastab puhtust ja korda. Pole just parim algus.

Ewaldi kodus selgub veel igasugu põnevaid ja ootamatuid asju.

Jasper nõuab endale päris oma toa, milleks saab Ewaldi tuba, sest noorel inglasel on privaatsust vaja.

Poiss norskab kõvasti, ta magab kaua, lausa poole päevani. Jasper tuleb järgmisel päeval toast välja alles siis, kui Ewaldi pere lõunat sööb ja ta on ihualasti! Veidi hiljem on ta siiski t-särgi ja aluspüksid selga ja jalga saanud, kuid loobub söögist. Ta joob lihtsalt liitri piima. Sel päeval joob ta veel kolm liitrit piima, mistõttu Ewaldi pere piimavarud saavad selleks päevaks otsa.

Sündmuste arenedes saame teada veel sedagi, et poisile meeldib ka ketšup.

Japser väljub toast ainult selleks, et piima võtta ja kempsus käia. Ainult õhtul hilja on kuulda Jasperi samme esikus. Mida ta seal küll teeb?

Ka järgmisel päeval ärkab Jasper hilja. Poisi ema helistab Inglismaalt ja räägib Ewaldi emale, et Jasper on nende murelaps, et poisil olla lausa psühholoog!

Sel öösel tatsab Jasper jällegi esikus ning Ewald otsustab uurida, mida ta seal teeb - Jasper võtab sahvrist purgi aprikoosidžemmi, karbi kalakonservi ja külmikust suure paki jäätist ning läheb oma tuppa. Öösel! Ja selline toiduvalik! Uskumatu kutt!

Mis me veel teada saame? Selgub, et Jasper ei armasta puhtust ega korda, ta ei armasta ennast ka pesta. Jasper viiakse lausa vägisi vanni, et poiss puhtaks pesta. See ärritab Sybille’i, kes karjub, et vihkab oma vanemaid, sest nad ei suuda Jasperit rahule jätta. Kõik ei peagi olema sellised nagu emale ja isale meeldib. Jasper tuleks jätta rahule! Tüdruk saab sellise „esinemise“ eest isa käest kaks kõrvakiilu!

Järgmisel päeval on perel plaan minna loodusesse, et ümbruskonda ka Jasperile näidata. Kuid Jasper ja Sybille jäetakse karistuseks hoopis koju.

Päev edasi on Ewaldi vanematel plaan minna Schönbrunni lossi vaatama, kuid Jasper ja Sybille kinnitavad, et nemad on haiged ja jäävad koju. Ewaldil tärkab huvi, miks tahavad Jasper ja Sybille koju jääda, mistõttu kinnitab temagi, et on haige. Isa ja ema lahkuvad, pannes lapsed luku taha, kuid ega nad luku taha ei jää. Sybille kutsub majahoidja, kellel on tagavaravõtmed. Majahoidja tuleb, laseb lapsed korterist välja, nii et nad veedavad üsnagi lõbusa päeva vahvas avalikus pargis, Prateris, kus on ka tivoli. Õhtul tulevad nad tagasi, kojamees laseb nad tuppa tagasi ja suleb uuesti ukse.

Päev hiljem arutavad isa ja ema seda, kuidas Jasper koju tagasi saata, sest usaldusväärsust selles poisis ju ometigi pole.

Ewaldile ja Sybille’le on hakanud Jasper meeldima. Jasper on jõudnud jutustada neile oma keerulisest elust, internaatkoolist, oma kahest perest, kuna isa ja ema on lahku läinud, öisest norskamisest (see oli ainus põhjus miks ta tahtis omaette tuba saada), kivikollektsioonist ja selle tähendusest. Nüüd plaanivad Ewald ja Sybille teha kõik selleks, et Jasper võiks jääda. Ewald kinnitab emale, et Jasper on tema sõber!

Kas Jasper võib jääda? Mis sellest välja tuleb? Kas Jasper muutub? Kas muutuvad Ewaldi ema ja isa? Kas Jasper võidab terve pere südamed?

Igal juhul on selles vahvas loos nii nalja kui ka nukrameelsust, naeru ja pisaraid, üheskoos reisitakse Austrias ja isegi Itaalias, üritatakse kohtuda Jasperile olulise inimesega, milleni see viib?

Igal juhul soovitan seda raamatut kindlasti lugeda, sest see on igati hea lugemine.

Helga Nõu. „Pea suu! Tõmba uttu!“

Helga Nõu.

„Pea suu! Tõmba uttu!“

(Hea Lugu)

Kas noorus on ilus aeg? „Ei,” vastab Tiina, kes on hädas oma välimuse, armastuse, vanemate ja klassikaaslastega. Kõigele lisaks hakkab koolis juhtuma imelikke asju: ähvardatakse üht koolivenda ja keegi hakkab lõhkuma ta asju ... „Pea suu!” on põnev koolijutustus 8. klassi õpilastest ja nende murdeea probleemidest.

Teine jutustus „Tõmba uttu!” on samuti kaheksandikest. Peategelane Joonas on enda arvates maksimaalselt lahe kutt. Tema unistuseks on sõita välismaale, teenida palju raha ja saada tuttavaks vabameelsete tüdrukutega. Joonase klass sõidabki nädalapikkusele vahetusreisile Rootsi. Pinged klassis põhjustavad aga põneva ja eluohtliku sündmusterea, mida keegi ei oska ette näha ...

Välis-Eesti kirjaniku, Rootsis elava Helga Nõu kaks põnevat noortelugu on ilmunud algupäraselt 1983 („Pea suu!“) ja 2001 („Tõmba uttu!“). Ühiste raamatukaante vahel on need ilmunud päris mitmel korral, kuid need on sellised eatud lood, mida on kindlasti väga huvitav lugeda ka tänastel noortel, seetõttu kindlasti ka raamatu kordustrükk.

„Pea suu!“ alapealkiri on „Lugu noortest ja noortele“ ja eks nii see ju olegi. Lugu jutustavad meile mitu peategelast, kes kõik käivad ühes klassis – Valberga koolis Rootsis, 8b klassis. Osa neist on pärit Eestist, teised on rootsi noored.

Lugu alustab Tiina, kes kinnitab, et noorus ei ole ilus aeg. Ta põhjendab seda mõtet sellega, et tal on mure oma välimuse pärast, tal on segased suhted klassi poistega, tal on noorem vend, kellega pole tal väga hea läbisaamine nagu nooremate vendadega ikka jne jne. Tiina jutustab lugejale veidi oma klassist ja tutvustab meile ka teisi selle loo peategelasi ehk Sven-Allanit, kes on välimuselt väike ja armetu ja sarnaneb oma suurte prillidega näitleja Woody Alleniga. Poiss saab kirjalike tööde eest alati kõik viied, aga ta ei aita kuidagi teisi ja tal pole vist palju sõpru klassis. Tiina on Eestist pärit tüdruk ja klassis on ka üks Eestist pärit poiss – Ville Väster. Punase peaga kutt, keda kutsutakse seetõttu ka porgandiks, ja mulle tundub, et Tiinale ta vist veidike meeldib.

Seejärel saabki sõna Ville, kes jutustab endast. Ta kinnitab oma loo alguses ka seda, et vihkab ühte isikut oma koolis, lausa oma klassis. Keda? Seda me veel teada ei saa. Poiss jutustab, et ta unistab rikkaks saamisest, ta on unistanud saada misjonäriks või arsiks, kuid praegu käib ta koolis, nuga taskus! Päris hirmutav algus!

Edasi jutustatakse meile 8b klassi õpilastest ja õpetajatest. Mitte küll väga pikalt, kuid mingi ettekujutuse me saame. Saame tuttavaks ka Tiina klassiõe ja sõbranna Annaga, kuid just sel päeval, mil meile klassi tutvustatakse juhtub koolis üks üsna jube lugu. Keegi on maalinud Sven-Allani riidekapile suurte mustade tähtedega: „SA PEAD SUREMA!“ Asjad lähevad ikka päris hirmuäratavaks!

Pärast seda saab sõna Sven-Allan ise. Ta kinnitab, et on oma klassikaaslastest üle, ta õpib paremini, on teistest targem ja tal on teistest lausa kahju. Üsna ülbe, kas pole? Tal on koolis igav, sest õpetajad on ja ainult rumalate jaoks. Sõpru tal ei ole, no Villega saab ta enam-vähem läbi. Ka tüdrukud on valelikud ja salakavalad. Õnneks on Ingrid, kellega on Sven-Allanil ühine koolitee ja tundub, et poiss on tüdrukust sisse võetud. Kas ka tüdruk?

Järgmisel päeval on kaks viimast tundi joonistamine. 8b klass joonistab peegli abil enda portreed. Hetkeks on klassis väike segadus, ja veidi hiljem on keegi Sven-Allani nöopildi noa või mingisuguse muu asjaga risti ja põiki katki lõiganud! Kes seda tegi! Miks on keegi Sven-Allani vastu! Ja kellel pidi nugu koolis kogu aeg taskus olema? Pärast tundi leiab klassi koristama jäänud Tiina noa ja see tundub talle igati tuttav!

Kuid see on alles põnevate sündmuste algus. Saame teada, et Tiinal on mõned aastad vanem sõber Ralf, kes tüdrukule väga meeldib. Tiinal on ka vahva merisiga, kel nimeks Oskar. Tiina klassiõde Cilla usaldab talle saladuse, et ta on vist lapseootel! 8 klass, kas tõesti lapseootel, ja kes on sel juhul lapse isa?

Päev edasi, ja katki lõigatakse ka Sven-Allani uus, uhke ja kallis nahkjakk. Tiina leitud nuga tuleb uuesti välja ja see kuulubki Villele! Kas Ville on süüdi? Saame teada, miks on Ville ja Sven-Allan enne klassipidu tülli läinud, kuidas on klassipidu Villele lõppenud, ja kes selle jamaga hakkama sai! Mulle tundub, et see võib olla üsna hea põhjus hakata kedagi vihkama.

Kuid muresid on noortel veelja veel. Sven-Allan kirjutab luuletuse Ingridile, kuid suudab panna selle täiesti vale tüdruku koolikotti. Nüüd on solvunud Ingrid, ja kõik teised naeravad Sven-Allani üle. Sven-Allan ei suuda mõista, miks on Ingrid tema luuletusest teistele rääkinud, teadmata, et Ingrid pole luuletust näinudki. Muresid on ka Villel, kelle ema on haiglas, lisaks sellele tundub, et tema isa ja ema kavatsevad lahku minna, ja kas tõesti on isa uus väljavalitu nende klassi muusikaõpetaja?

Lõpus lähevad asjad veelgi keerulisemaks – Sven-Allanile on koolis keegi lausa kallale tunginud ja ta uimaseks löönud, nii et poiss satub haiglasse. Haiglasse satub ka Ville ise, kes jääb auto alla. Tiina saab teada, kes on Cilla poiss-sõber, ja see on valus löök Tiinale, kuigi Cilla kinnitab, et ta last siiski ei oota. No hea seegi.

Ja siiski, kes ründas Sven-Allanit? Kas tõesti on kõiges süüdi Ville? Või tegemist mingi pettusega? Keegi teeb nendega lolli nalja?

Lugu lõpeb… tegelikult peate selle loo ikka ise lõpuni lugema. Ja lõpp võib olla ka kõige uue algus ja noorus võib ju siiski olla ka ilus aeg.

Teise loo „Tõmba uttu!“ jutustab meile Joonas Karu, kes on enda sõnul maksimaalselt lahe kutt, viisteist aastat vana. Ta tahaks saada rikkaks, teha edukat äri, ta unistab intiimsetest suhetest tüdrukutega ja näib, et õige varsti hakkavad tema unistused täituma, sest nende klass on sõitmas Rootsi!

Saame teada, et Joonase koolist sõidab Rootsi laulukoor, tantsurühm ja näitering. Noored on teinud muusikali „Printsess ja seakarjus“, Joonas on teinud selle etenduse dekoratsioonid. Joonas loodab soetada Rootsis kasulikke tutvusi, ja sebida tüdrukuid. Joonas proovib ka rootsi keelt õppida ja ta on mõned olulised (enda arvates olulised) laused selgeks õppinud.

Seejärel jutustab Joonas oma klassi tüdrukutest, kes kõik on talle mingil ajal meeldinud. Hetkel ei suuda Joonas otsustad, kas ta on armunud ühte klassiõesse või hoopis bioloogiaõpetajasse!

Joonase plaane tabab löök. Selgub, et tema ei saa Rootsi sõita, sest muusikaõpetaja ja draamaringi juhtaja tahab kaasa võtta ühe teisi poisi, hoopis ühest teisest koolist. Poiss oskavat rootsi keelt ja tulevat neile tõlgiks. Kohti on kindel arv, ja kuna Joonase tehtud dekoratsioonid on valmis, siis polegi teda kaasa vaja võtta. Joonase on endast väljas, ta sõimab ja karjub õpetaja peale, kuid abi sellest ju pole. Otsus on otsus.

Eriti keeruliseks läheb olukord siis, kui selgub, et poiss teisest koolist, kes peaks Joonase asemel Rootsi minema on muusikaõpetaja enda poeg! Joonas näeb selles suurt kokkumängu ja plaanib ka vihast kättemaksu. „Appi“ tuleb ka klassivend Marko, kes on ise paras kaak, kuid ta kutsub „appi“ kaks pätist sõpra, kel hüüdnimedeks Klinker ja Kang! Loomulikult on vaja pättidel ka mingit tasu, mistõttu Joonas varastab kodust makkraadio. See käib tasuks küll. Ühel hetkel ei taha Joonas makkraadiot loovutada ja mõistab, et kättemaks on jama, kuid nüüd on juba hilja. Asjad on hakanud liikuma.

Siinkohal mainin seda, et raamatu autor on sisse toonud ka väga huvitava liini, kuidas Joonas suhtleb oma surnud vanaisaga, kes talle tarka nõu ja näpunäiteid annab, kuidas käituda, mida teha.

Meile räägitakse ka sellest, millised on suhted Marko ja kahe päti vahel, kusjuures kaks pätti on heroiinisõltlaseks teinud Marko parima sõbra. Marko on seetõttu politseisse kaevanud, kuid see info on jõudnud ka Klinkeri ja Kangini, kes nüüd tahavad kättemaksuta ka Markole!

Sündmused lähevad põnevaks. Saame osa tulekahjust, kus Joonas päästab Marko, kuid esialgu jääb kahtlusaluseks hoopis Joonas. Muusikaõpetaj poeg sureb, kuid kas süüdi on kaks pätti või on see seotud millegi muuga? Kui Joonas surmapõhjuse teada saab, siis on ta hoopis teisel seisukohal ka õpetaja suhtes.

Ja loo lõpus jõuame ka Rootsi, kus jätkuvad nii põnevad sündmused, kuid saab ka päris korralikult nalja. Kellega juhtub Rootsis üsna tõsine õnnetus ja miks, miks klassiõed omavahel läbi ei saa, kas Joonas sebib Rootsis tüdrukuid või seob huvitavaid ärilisi kontakte? Sellest kõigest peate ise edasi lugema.

Selline vahva noorteraamat on see. On põnevust, kaasahaaravaid sündmusi, veidi huumorit, veidi kurbust, rõõmu ja kurbust, häid uudiseid ja leina. Ja põnev on lugeda sellest, kuidas noored kõige sellega hakkama saavad.

Tim Collins „Vlogija päevik. Internetistaari pihtimused“

Tim Collins

„Vlogija päevik. Internetistaari pihtimused“

(Pegasus)

Kui sul ei õnnestu saada sõpru, saa fänne!
Olivia Warren elab vlogija unistuste elu. Tal on tuhandeid fänne, viimase peal poiss-sõber ja tema ukse taha saadetakse tasuta nänni – paremini ei saaks minnagi.
Aga Olivial on saladus. Tüdruk vlogis ei ole tema. Kaua see kesta saab? Kas Olivia pettus tuleb ilmsiks? Ja kas Olivia kass lõpetab kunagi magamise ja teeb midagi piisavalt armsat, et massideni jõuda?
„Vlogija päevik“ on humoorikas lugu ühe teismelise tüdruku teekonnast silmapaistmatust nohikust internetistaariks ... enam-vähem.

„Vlogija päeviku“ autor Tim Collins on pärit Manchesterist, aga elab praegu Londonis. Tema sulest on ilmunud üle 50 raamatu, enamik neist laste- ja noorteraamatud, ning tema loomingut on tõlgitud rohkem kui 40 keelde. Vaata ka tema kodulehte timcollinsbooks.com.

Kui Sul on plaanis mõnel õhtul lugeda naljakat noortekat ja hea suutäie naerda saada, siis on Tim Collinsi „Vlogija päevik“ õige valik. See on tõepoolest kirjutatud mõnusa ja muheda huumoriga, kus naerdakse nii iseenda, kui ka teiste üle, kus tuuakse esile internetistaariks olemise plusse ja miinuseid, ja lõpuks… no selle lõpu peate ise järgi vaatama. Igal juhul saab siin nalja ikka päris palju.

Loo peategelaseks on Olivia Warren, kes on ju tegelikult igati vahva ja nutikas tüdruk, kuid veidi tagasihoidlik ja uje. Tema on see, kes otsustab käima lükata ühe vahva vlogi ehk Destiny kanali. Tema mõtleb välja sisu ja tekstid, kuid ta palkab Destinyna esinema hoopis kooliõe Emma, kes on koolis igati populaarne, kuulub ühte türdukutegruppi, kuhu kuuluvad ainult kõige ilusamad ja kõige kuulsamad ning ta lööb kaasa kooli näiteringis. Lisaks on Emma mänginud kaasa ühes tervisliku piimakokteili reklaamis. See on Oliviale suureks trumbiks, sest ta pakub Emmale võimalust „näitlejakarjääri edendamiseks“ ja noh, iga video pealt veel ka kümme naela. Olivia ise loodab teenida oluliselt rohkem, sest tal on kange soov minna klassiekskursioonile New Yorki!

Ja nii see vlogimine algab. Iga algus on raske. Destiny lubab oma kanalil näidata igasugust kraami, oma isiklikku elu ja isegi šoppamisretki, meigi ja soengute tegemist. Seda, mis peaks olema põnev kõikidele teismelistele tüdrukutele.

Esimene video on valmis. See saavutab alguses vaid 14 vaatamist ja ühe kommentaari, ja seegi on esialgu vaid reklaam. Olivia otsustab postitada Destiny kanali linke teistele vlogijatele ja sellest on veidi abi – juba 32 vaatamist, kaheksa meeldimist ja kolm uut kommentaari.

Lahe on selles raamatus ka see, kuidas raamatu autor neid kommentaare edasi annab – need on formuleeritud nagu päris kommentaarid ja näevad ka sellised välja. Lisaks on just kommentaarides palju erinevaid emotsioone ja tegelikult ka noorte inimeste elu ja arusaamist elust ning erinevatest asjadest.

Ja äkki on juba 90 vaatamist, uued kommentaarid. Destinyl on juba ka mõned fännid, kusjuures Olivia tunnistab oma päevikus lugejale, et vastupidiselt väljamõeldule, tal reaalses elus, uues koolis just väga palju sõpru ei ole. Tegelikult ei ole veel neid mitte ühtegi, sest Olivia on just uude kooli läinud.

Mis edasi? Olivia otsustab teha ringkäigu oma, vabandust, Destiny toas, kuid see pole sugugi lihtne, sest selleks peab Olivia oma tuba koristama. Tegelikult on see siiski vahva, sest Destiny fännid panevad Olivia tuba koristama, mida näiteks Olivia ema ja isa pole juba ammu suutnud tüdrukule selgeks teha. Lahe ju!

Emma tuleb külla ja tehaksegi valmis toaringkäik Destiny juures. See kogub kiirelt 300 vaatamist, 60 meeldimist ja küllaga kommentaare, mis polegi spämmid.

Oliviale see meeldib ja uued vlogi-ideed sünnivad ruttu. Järgmisena on vaatluse alla kevadine mood, kuid selleks tuleb käia poodides ja riided koju tuua. Õnneks saab Olivia riided poodi tagasi viia, kinnitades, et need siiski ei sobinud talle. Tal ju sellist raha veel pole, et saaks riided endale osta.

Kevadine moesaak kogub ruttu 500, seejärel juba 700 vaatamist! Näib, et paljudele Destiny fännidele meeldib, mida vlogis näidati. Kuid siiski pole veel need massid, mis viiksid Olivia klassiekskursioonile New Yorki.

Olivia otsustab anda Destinyle poiss-sõbra, kes saab nimeks Gale. Poiss-sõpra hakkab kehastama Callum, kes käib samas teatriringis kus Emmagi. Ka Gale’ile lubab Olivia esinemistasu. Muud ei jää ju üle.

Kuid sellest otsusest on kasu, sest video milles Emma tutvustab Gale’i kogub ruttu 1000 vaatajat, seejärel 15 000, ja 20 000, ja 30 000 ja lausa 45 000 vaatamist. Destiny kanal on jõudmas massideni! Juba on 60 000 vaatamist!

Olivia hakkab saama igasugu põnevaid pakkumisi, et Destiny võiks ju reklaamida erinevaid tooteid. Esialgu on Olivia sellega nõus, sest reklaami eest saab ta ju ka raha! Veidi hiljem selgub, et tooted, mida Destiny on esitlenud (need, mis talle saadetud on), on tõeline rämps, mis tekitab paljudes fännides tõsist pahameelt, isegi tervisehädasid.

Olivia on kindel, et edaspidi ta Destiny kanalit odavalt ei müü ja loobub igasugu reklaami edastamisest.

Olivia kirjutab valmis üha uusi vlogi-ideid, mida Emma ja Callum ehk Destiny ja Gale esitavad.

Kuidas saada juurde uusi vaatamisi, uusi fänne? Äkki peaks peategelased hoopis lahku minema või siiski kokku jääma? Kas peaks mängu tooma veel kellegi kolmanda?

Mis juhtub siis, kui Emma linnas ära tuntakse? See tähendab, et tegelikult tuntakse ära Destiny… Fännid reaalses elus sinu ukse taga polegi tegelikult nii lahe.

Mis juhtub siis, kui Olivia saab uue klassivenna, kes on hiiglama uudishimulik ja hakkab Olivialt välja pressima, lubades kõikidele ära rääkida, et Destinyd pole olemas?

Mis juhtub siis, kui ka Olivia ema soovib hakata vlogijaks? Ja Olivia nooremal vennal on omad plaanid!

Kas Destiny kanali edu on lõputu või on reaalsel elul hoopis teised plaanid?

Kui raamatu lõpuni loete, siis saate kõikidele nendele küsimustele vastused, kuid ma kinnitan, et see on üks hiiglama lõbus ja mõnus lugemine. Siin on palju kaasahaaravaid sündmusi ning ootamatuid pöördeid ja võib öelda, et elu on täis üllatusi.

Mairi Laurik „Mina olen Surm“

Mairi Laurik

„Mina olen Surm“

(Tänapäev)

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Päris tavalisest eristab teda ehk see, et ta ei ela mitte oma kodus, vaid peaaegu Eesti teises otsas vanatädi juures. Vahel lihtsalt juhtub, et koolis lähevad asjad nii teravaks, et mõistlik on liikuda kusagile, kus keegi sind ei tunne. Kus see, kes sa oled, ei mõjuta sinu lähedasi. Kus sa võid hoida omaette.

Sest Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu … ning aina süveneb. Kuid suhted uute klassikaaslastega ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja tema ellu murravad sisse inimesed, kes sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Mairi Laurik on noor andekas kirjanik, kelle “Mina olen Surm” on teine ilmunud romaan.

Raamat on Tänapäeva ja Lastekirjanduse Keskuse korraldatud 2016. aasta noorteromaani võistluse võitja.

Pean tunnistama, et see on üks hiiglama huvitav, äge ja põnev noortekas. Hoopis teistsugune, kui paljud teised noortekad. Siin on suur annus müstikat ja hoopis teistsugust lähenemist noorte elule, kui võib-olla mõnes teises, tavalisemas noortekas. Ja see ongi ju ühe hea raamatu tunnusmärk, kui see erineb milleski teistest. Ei juhtu me ju sageli lugema noorteromaani noormehest, kes on Surm… kes osutab inimestele, kes on lahkumas, suremas ja ütleb, et nüüd on nende aeg lahkuda, kuid ometigi Roomet just selline ongi.

Tundub, et esialgu on ka Roomet oma oskuste suhtes hämmelduses, seda pehmelt öeldes, sest raamatust selgub, et Roomet on juba 12-aastaselt osanud ette näha, kes sureb. Nüüd on ta kümnenda klassi kutt ja tema “anne” on arenenud edasi. Nüüd näeb ta inimeste juures liivakellasid, mis annavad märku, kui palju on kellegil elada jäänud. Ja kui kellegil on aeg minekuks käes, siis annab Roomet ehk Surm sellest teada. Lahkujal tuleb jäädavalt lahkuda.

Raamatu alguses saame tuttavaks loomulikult raamatu peategelase Roomet Mullaga. Mitte küll väga põhjalikult, kuid ikkagi. Ta on tulnud elama Viljandisse, tulnud õppima Viljandi Gümnaasiumisse, kümnendasse klassi ja näib, et ta on Lihulast pidanud peaaegu põgenema.

Viljandis on sügis. Roomet näeb tänavatel inimesi, kelle õlgade kohal niriseb liivakell/elukell, mis meil kõigil vaikselt ja halastamatult tühjaks voolab. Nagu hiljem selgub, osadel voolab see rutemini, teistel aeglasemalt, osadel võib liivakell ühel hetkel lihtsalt katki minna ja nii saabubki Surm.

Koolis on esimene koolipäev, direktor peab kõnet, same tuttavaks Roometi uue klassiga, kus käib 36 õpilast. Loomulikult ei saa me raamatu jooksul tuttavaks mitte nende kõigiga, osadega küll, näiteks Meritiga, kellest saab Roometi tüdruksõber, kuid seda alles veidi hiljem.

Pärast esimest päeva uues koolis, teel koju, näeb Roomet tänaval, kuidas üks vanem naine kokku vajub ja sureb. Roomet läheb memme juurde ja ütleb: “Sind ei ole enam.” Memm tänab Surma, sest ta on ju tulnud täpselt õigel ajal.

Seejärel liigume edasi juba vanatädi Salme juurde, sest just seal Roomet Viljandis elab. See on üks igati vahva ja mõistlik vanadaam, kes Roometit igati abistab, teda mõistab ja ka tema teab, kes Roomet tegelikult on.

Järgmisel päeval oleme koolis tagasi. Oleme keemiatunnis, kus hakatakse praktilist tööd tegema. Roomet saab endale paariliseks Meriti ja see ongi nende esimene kokkupuude. Selgub, et Roomet on reaalainetes vägagi kõva tegija, kes käinud keemias ja füüsikas lausa vabariiklikul olümpiaadil. Merit teeb Roometile ettepaneku tulla koori laulma, millega on Roomet nõus, sest nii saaks ta tüdrukuga tihedamini koos olla. Näib, et Merit on hakanud Roometile kohe algusest peale meeldima, kuigi Roomet pole üldse mitte kindel, kas tal on üldse mingit lootust kellegiga suhtes olla.

Ja veel. Saame teada sedagi, et Roomet on ka andekas kunstnik, kes joonistab suurepäraselt (pastakaga) liivakellasid/elukellasid ja surfareid hiidlainetel, meres, päikese käes. Hiljem saab Roometi joonistatud liivakellast alguse tõeline “buum”, millele panevad aluse neli Roometi klassiõde, kes näevad, kuidas poiss joonistab ja nimetab joonistatud liivakella elukellaks. Selles on mingi salapära ja filosoofia, mis türdukutele meeldib. Nüüd hakkavad paljud neid joonistama, hiljem toimub isegi näitus, mis pälvib ka avalikkuse tähelepanu, nii et see võib Roometile lõppeda väga halvasti, sest on ta ju tulnud Viljandisse “varjule”. Kui kuulujutt Roometi minevikust hakkab levima, siis kas see lõpeb nii nagu juhtus Lihulas? Kas klass hülgab poisi, kas Roomet peab ka Viljandist lahkuma? Seda saame me raamatut edasi lugedes teada,

Edasi tutvume Meriti abiga veidi ka Viljandiga. Merit tutvustab Viljandit Roometile ja ühtlasi ka lugejale. Jalutame noortega õhtuses linnas.

Seejärel käime koos Roometiga ära Lihulas, kus on ju tema kodu, tema perekond. Tal on vahvad vanemad, väga lahe väikeõde Karoliina, kellest hiljem saame lugeda üsna põnevaid asju. Karoliina on see, kes on vanemat venda üsna hästi mõistab. Roometil on ka vanem õde Reelika, kes Roometi esimesel koduskäigul on poisi peale üsna pahane, sest ta ei suuda oma venda mõista, ja tedagi on hakatud venna pärast narrima, kiusama.

Lihulast tagasi Viljandisse. Sinna tulevad mõned päevad hiljem ka Roometi pereliikmed, sest poisil on sünnipäev. Ka Merit ja Roomet tähistavad poisi sünnipäeva. Nemad käivad kahekesti Viljandi linnuse varemetes, kus juuakse kohvi, ja süüakse muffineid.

Saabub koolivaheaeg. Roomet sõidab tagasi Lihulasse, kus tal on pikem jutuajamine oma vanema õega. Roomet selgitab oma olukorda, räägib sellest, mida ta näed, mida ta teeb. Reelika üritab venda mõista.

Pärast koolivaheaega toimub üks oluline sündmus veel. Kooliõpilased lähevad päevaks vabatahtlikena tööle. Roometi klass läheb Viljandi haiglasse, kus Roomet näeb ühes palatis vanaprouat, kes küsib: “Kas tuled mulle järgi?” Kuidas on see võimalik? Vanaproua on elus, liivakell nöitab veel mitut allesjäänud aastat ja ometigi! Vanaproua räägib sedagi, et eelmisel nädalal käis samas palatis üks teine Surm!? Mida see peaks tähendama? Kas Viljandis on peale Roometi veel üks Surm? Kes?

Kätte jõuab November. Roomet ja Merit on kutsutud klassivenna sünnipäevale, kus ootamatute sündmuste tagajärel peab aitama ühte oma klassiõde, päästma teda surmasuust. Kas Surm võib sellist asja endale üldse lubada? Kas ta tohib sekkuda?

Ühel talvisel õhtul otsustab Roomet Meritile rääkida miks ta Viljandisse tuli, millised on tema “võimed”, mida ta näeb. Ka raamatu lugeja saab nüüd oluliselt põhjalikuma ülevaate sellest, kuidas Roometist on saanud see, kes ta hetkel on. Tema müstilised võimd avaldusid juba 12-aastaselt, esialgu näis see olevat lihtsalt poiste nali, kuid hiljem selgub hoopis midagi muud. Roomet näeb viirastusi, vaime, kes muutuvad kogu aeg üha selgemaks. Lihulas liigub ringi palju neid, kes on tegelikult surnud ja Roomet aitab neil lahkuda, Roomet räägib sellest ka oma emale, kes satub sellest paanikasse ja viib poisi Haapsallu psühholoogi juurde. Kui poiss on psühholoogi juures käimas, siis näeb teda üks toonane kooliõde, kes jutu koolis lahti laseb, et Roomet “hulluarsti” juures käib ja sellest piisab, et Roometi elu Lihulas muutub ilmvõimatuks. Roomet on sunnitud lahkuma oma kodust ja kodulinnast.

Nüüd teab seda siis ka Merit. Ka lugejal on asjad kübe selgemad.

Kas Merit suudab selle mõttega harjuda? Roomet hakkab jälgima ka Meriti elukella, sest kardab tüdrukut kaotada. Ta keelab tüdrukul osadesse kohtadesse minna, kusjuures Roometil on olnud isegi õigus, kuid see ei meeldi Meritile, sest ta ei taha, et Roomet oleks talle ema eest. Roomet kardab türdukut kaotada, hoolitseb ja jälgib üle, mistõttu muutub nende suhe vägagi hapraks.

Kas nende suhe jääb kestma? Kes on Viljandis too teine Surm? Doktor Surm? Kas neid Surmasid on veel? Kas ka Surmal on reeglid? Juhendajad? Raamatu lõpus lähevad sündmused vägagi traagiliseks ja Roomet teeb midagi sellist, mida Surm vist teha ei tohiks. Võib tohib? Kui mängus on kalli inimese elu?

Selline põnev ja omamoodi müstiline on see huvitav noorteromaan. Soovitan kindlasti lugeda, sest teil ei tule pettuda. Siin on põnevust, noorte omavahelisi suhteid, maailma avastamist, müstilise maailma avastamist ja palju muud, mis lugejat kindlasti paelub. Raamatu autor jutustab lugu igati huvitavalt ja kaasakiskuvalt, hoiab pinget oskuslikult üleval, nii et alles raamatu lõpus saad aru, et oih, juba saigi läbi, ja nii need asjad läksid.

5+ lugemine!