Nat Amoore „Koolihoovi miljonäri saladused“ (Eesti Raamat)

Austraalia kirjaniku Nat Amoore’i „Koolihoovi miljonäri saladused“ on kahe parima sõbra, Tessi ja Toby lõbus ning õpetlik lugu. Nad leiavad oma tagaaiast koti, milles on miljon dollarit. Järgneb pöörane, keerdkäike täis seiklus, mis tõestab, et miljoni dollari kulutamine polegi nii lihtne, kui oled kümneaastane. See on lugu sõprusest, perekonnast ja paljudest asjadest, mida raha eest osta ei saa … ja natuke ka neist, mida osta saab.

Oma loos püüab autor leida vastust küsimusele, kuidas saab teha halbu otsuseid ja olla ikkagi hea inimene. Kõik pole tingimata vaid must ja valge ning mitte alati ei määratle inimest tema tehtud vead.

Miljoni dollari leidmine oma aiast – iga lapse unistus, eks? Mina ja mu parim sõber Toby arvasime sedasama.

Batuudid koolis. Pulgakommid meie jumaldavatele fännidele. Päikeseprillide kandmine toas (sest kõik miljonärid teevad seda).

Miljoni dollariga saab palju asju … muu hulgas endale hulga jama kaela.

Austraalia lastekirjandusest on eesti keeles ka varem ilmunud mitmeid väga häid raamatuid: Alan Marshalli “Ma suudan hüpata üle lompide” (eesti keeles 1963, 1990) ja “See on rohi …” (1969, 1990), Caleb Krispi kolm raamatut Ivy Pocketi sarjast (2017 ja 2018), Jessica Tonwsendi “Nevermoor” (2018) ja “Vundersepp” (2019), Andy Griffithsi “13-korruseline puuonn” (2018) ja “26-korruseline puuonn” (2018).

Astrid Lindgreni auhinna on võitnud Austraalia lastekirjanikud Sonya Hartnett (2008) ja Shaun Tan (2011), Hans Christian Anderseni auhinna võitis 1986. aastal Patricia Wrightson, kuid huvitaval kombel nende raamatuid eesti keeles ilmunud ei ole. Austraallaste endi üks suurimaid lemmikuid ja pärjatumaid lastekirjanduse autoreid on Jackie French, kuid ka tema raamatud pole seni eesti keelde jõudnud. Küll on eesti keeles ilmunud Austraalia põlisasukate müüte tutvustav “Unenägude aegadest” (1990 ja 2007).

Nat Amoore on samuti australlaane, kelle “Koolihoovi miljonäri saladused” (usun, et üks ägedamaid lasteraamatuid, mida olen viimastel aastatel lugenud) on üks igati humoorikas, muhe ja põnevaid nõuandeid jagav lasteraamat, mis algab hoopis peatükiga, mille pealkirjaks “Lõpp”. Meil avaneb võimalus lugeda kohe alguses hoopis lõpplahendust, mis tähendab vist seda, et hiljem saame lugeda sellest, mis selle lõpplahenduseni viis.

Raamat algab mõttega, et mõnikord sulle antakse õppetund … ja mõnikord pead selle endale ise andma.

Raamatu peategelane Tess Heckleston räägib meile aprillikuu esimesest esmaspäevast, kui olukord meenutab talle mõnda filmistseeni. Ta kõnnib aeglluubis mööda kooli koridori ja ta peas mängib ansambli Pink Floyd legendaarne lugu rahast ehk “Money” (siinkohal ütlen, et selles raamatus saame tuttavaks veel üsna mitme vana lauluga, mis on kirjaniku poolt vahvasti ka teemadesse sobitatud: Travelin Wilburys “Handle With Care”, Kim Wilde “Kids in America”, Paul Simon “Dimaonds on the Soles of Her Shoes”, Tina Turner “The Best”, “Cat Stevens “Wild World”, Creedence Clearwater Revival “Bad Moon Rising”m Queen “Another One Bites the Dust”, Journey “Don’t Stop Believin’”, O’Jays “For the Love of Money”, Euruthmics “Sweet Dreams”, John Lennon “Imagine”, Elvis Presley “Blue Suede Shoes”, Bobby McFerrin “Don’t Worry Be Happy”, Queen “We are the Champions”, The Beatles “Can’t Buy My Love”, James Brown “I Feel Good”, Innerc Cirlce “Bad Boys”, Elton John “Your Song” jt). Tess tõdeb, et tema mamps ja paps kuulavad kodus ainult retrojaama, kusjuures nad ütlevad, et enne Tessi sündi tehti palju paremat muusikat ja ka tüdruk on oma vanematega selles osas täiesti nõus.

Viienda klassi (viiendik) Tess kõnnib koos õpetaja ja direktori mööda koolimaja koridori, ja selles poleks ju midagi imelikku, kuid neid saadavad kaks mundris politseinikku! Politseinikud pole sugugi mitte rõõmsa näoga. Nad lähevad Tessi kapi juurde. Üks politseinikest käsib tüdrukul kapi lahti teha. Tess ütleb lugejale, et ise ta selle jama endale kaela tõmbas ja nüüd on aeg kõik omaks võtta. Tess avab kapi ja sellest kukub välja miljon dollarit!

Tess lisab, et tema on sedasorti tüdruk, kellele meeldib otse asja kallale asuda. Ja just nii lugu lõppebki. Kuid ta lisab, et tal on rääkida pöörane lugu. Ta on teinud hunnikute viisi vigu, aga ta on palju õppinud. Ta soovitab lugejal temaga jääda, et midagi sellest loost õppida. Kuna algus on hoopis lõpp, kuid see on humoorikalt põnev, siis olen üsna kindel, et lugeja jääb koos Tessiga.

Teine peatükk on “Esimese osa algus”, milles saame peategelasega tuttavaks. Tess kinnitab, et ta on alati olnud kõike muud kui normaalne ja/või tavaline kümneaastane. Ta ütleb, et tuleb olla veider, olla kummaline, olla ebatavaline, olla erakordne – mitte kunagi ei tohi olla tavaline.

Tess Heckleston käib Wattersoni algkooli viiendas klassis. Tema parim sõber on Tony Baker (raamatu teine peategelane), kes Tessi sõnul pole samuti mitte tavaline. Tess elab koos ema, isa ja nelja venna-üega ja tema on neist täpselt keskmine (türduku perega saame raamatus loomulikult ka pikemalt tuttavaks).

Kuidas saab juhtuda, et ühel kümneaastasel on koolikapis ämbrite viisi raha? Tess kinnitab, et inimesed ütlevad temasuguse kohta “ettevõtja”. Kui lugeja ei tea, mida see sõna tähendab, siis peaks ta guugeldama. See on ühtlasi ka Tessi esimene nõuanne raamatu lugejale (neid nõuandeid on raamatus üsna palju, ja need on välja toodud lausa teises värvitoonis ja kastikestes). Tess lisab, et guugeldades saab sõna otseses mõttes kõik tegema õppida. Guugeldamine teeb targemaks. Tess ütleb veelkord, et tema on ettevõtja, kes mõtleb välja ideid. Suurem osa tema ideedest on seotud sellega, kuidas raha teenida. Raha on elus tähtis. Tess meenutab mõningaid ettevõtmisi.

Kolmandas klassis organisseris ta kooli taga spordiväljakul ennustusvõistlusi. Lapsed said oma lõuna- või taskurahaga teha panuseid Tessi korraldatud võistlustel. Näiteks jooksmises, maadluses, puu otsa ronimises. Tess sai teada, mis on võidutõenäosus ja kuidas kihlveod toimivad, ning Toby tegeles arvutamisega. Toby on nende meeskonnas numbritega tegeleja. Tess ja Toby teenisid umbes sada dollarit, kuni üks õpetaja nende äri kinni pani, sest üks kihlveo kaotanud õpilane oli nende peale kitunud. Pärast seda pidid Tess ja Toby kogu raha tagasi andma ja laste ja nende vanemate ees vabandust paluma ja kaks nädalat kooliümbrust koristama. Nii otsustas Tess, et hasartmängude ja kihlvedudega tema rohkem ei tegele.

Neljandas klassis juhtis Tess talvel ujula riietusruumist spiooniagentuuri. Tüdruku alluvuses töötas viis "spiooni", keda sai palgata kedagi terve lõunavahetunni aja jälitama ja nende liikumisest teavitama. Suvel ujula avati ja Tess pidi kontorist välja kolima ning spiooniagentuuri töö lõppes, kuna polnud enam kontoriruume.

Viienda klassi alguses sündis Koolitükid Korda. Väikese summa eest (sh. ka vahendustasu) viis Tess kokku lapsed, kelle oli vaja koolitükke teha, ja lapsed, kellele meeldis neid teha. Ta viis lihtsalt pakkumise ja nõudluse kokku, selleks oli abiks puhtalt hea ärivaist. Tobyle see äri ei meeldinud, poiss kinnitas, et see on kahtlane värk (Tessi arvates oli see pigem loov mõtlemine) ja pani selle äri üsna kiiresti kinni.

Tess lisab, et mõnikord tuleb olla loov. Tema mamps töötab täiskohaga ja paps hoolitseb laste eest. Neil on täitsa norm maja, aga iga kuu lõpus tema vanemad kraabivad raha kokku, et kõikide arvete ja muude värkide eest tasuda. Seetõttu Tess arvabki, et tavalise inimese moodi tööl käimine ei ole loov. Ta loodab, et saab kunagi aidata ka oma vanemaid ja õdesid-vendasid.

Kolmandas peatükis tutvustab Tess meile ka Tobyt. See algab raamatu teise nõuandega, et meil kõigil tuleb otsida endale Toby-sugune parim sõber, sest Toby on kasulik. Ta oskab suurepäraselt nimekirju koostada, asju organiseerida, märkmeid teha, kalendrit uuendada, arveid korras hoida ja kõiki Tessi suurepäraseid mõtteid ära kuulata. Tessi ja Tobyt seob ka pikk minevik, sest Toby on Tessi parim sõber olnud sellest ajast peale, kui nad oli kolmesed. Sõpruse juures on Tessi arvates kõige tähtsam just usaldus. Tess usaldab Tobyt täielikult.

Saame teada, et Toby elab Tessist kolm maja eemal, teisel pool tänavat. Teda kasvatavad kaks mampsi. Hiljuti oli Toby sünnipäev, ta sai kümneseks ja ta sai oma mampsidelt sellise omalaadse sünnipäevakingi, et ta sai kingitud rahaga aidata Keeniast pärit türdukut, kes vajas songaoperatsiooniks raha. No selline vahva heategevuse värk. Samas oli Tess lasknud oma papsil küpsetada muffineid ja tüdruk tegi Tobyle mänguväljakul sünnipäevalaua.

Saame teada, et Toby on sündinud Boliivias. Ta kasvas orbudekodus ja vajas oma elu päästmiseks südameoperatsiooni. Tema mampsid töötasid Austraalias heategevusorganisatsiooni heaks ja läksid Boliiviasse, kus nad poisi lapsendasid. Nad tõid kuuekuuse Toby Austraaliasse, kus talle tehti operatsioon. Nüüd oli Toby rinnal operatsioonist ülimalt lahe arm, mis kõikidele lastele suurt huvi pakkus ja meeldis. Tess tahaks ka endale sellist armi, kuid temal on vaid üks sõrm pisut kõver.

Ja mida tegi Toby sünnipäevaõhtul? Ta aitas koos oma mampside, Tessi ja tüdruku vanemate ning õdede-vendadega hoopis supiköögis. Nad tegid toitu inimestele, kelle pole kodu või raha.

Loeme sedagi, et Tessil on soov teenida tuhandeid, sadu tuhandeid! Kuid selleks on vaja veel igasugu põnevaid ettevõtmisi. Tess ja Toby avavad koolis rattakuuris puhveti. Nad olid oma taskuraha kokku pannud ja Toby mampside toidupoe kliendikaardiga hulgi näkse ostnud. Nende koolikaaslased said neid nüüd palju odavamalt ostu kui koolipuhvetist ja samal ajal teenisid Tess ja Toby siiski ka vaheltkasu. No kuigi mitte veel tuhandeid ja sadu tuhandeid. Üks õpetaja soovitab Tessil osa võtta võistlusest “Laste äri”. Algklasside lastele mõeldud äriideede võistlus, auhinnarahaks kümme dollarit. No ja see sellised auhinnad ja rahasummad on Tessile lihtsalt naeruväärsed.

Eelpool mainisin, et saame tuttavaks ka Tessi perega. Paps on kodune, toimetab lastega, teeb süüa ja kutsub nende kodu Hecklestonide Hullumajaks. Tessi kõige noorem vend on pooleteiseaastane Jake, kellel tulevad parajasti hambad, mistõttu lutsutab ta kogu aeg mõnda mööblitükki. Olivia on seitsemaastane, kes loeb pidevalt raamatuid ja on üks ülitark tüdruk. Tal on suhkruhaigus, mistõttu peab ta iga päev saama insuliinisüste. Tess on ütelnud, et kui ta rikkaks saab, siis ostab ta õele insuliinipumba, mis on kallis, kuid ka õde on talle väga kallis. Dane on Tessi vanem vend, ta on kaksteist, kes on saanud sünnipäevaks varjupaigast võetud koera, kellele poiss pani nimeks Butthead (Tainapea). Tess kinnitab meile, et Dane ja Butthead on kaks tola. Tessil on ka vanem õde, kel nimeks Sash. Tess kinnitab, et 16-aastasel Sashil on kaks režiimi. Juhe peas ja juhe väljas. Juhe sees režiim on see, kui tal on kuularid kõrvas ja ta toksib midagi oma iPhone’is, siis on ta vaikne ja rahulik. Juhe väljas režiim on see, kui ta kisab ja lärmab ja nutab ja kakleb mampsiga ja tormab uksi paugutades ühest toast teise. Veidi hiljem saame tuttavas ka Tessi emaga, kes töötab teatris peaadministraatorina, mis tähendab seda, et ta tuleb teatrisse esimesena kohale ja lahkub viimasena. Tööpäevad on sedavõrd pikad, et ta ei jõua sageli koju õhtusöögile ja Olivia tunneb temast suurt puudust. Tess kinnitab, et tema saab hakkama, kuid selge on see, et ka tema armastab oma ema väga palju. Tess ja Olivia naljatavad omavahel, et nemad on ühesugused geeniused ja on kindlasti mampsi geenid pärinud.

Perekond Hecklestonil on ka aed, mis on täielikult Tessi päralt. Teistel on palju muud teha, mistõttu nad aias väga ei käi. Tessil on aias batuut ja aardekirst, kus ta hoiab oma tähtsaid asju. Aardekirstul on topeltpõhi ja selle sisse on peidetud üks panipaik. Siit saame ka Tessi viienda nõuande – oma tähtsad asjad tuleb hoida kindlas kohas. Koolikapp EI OLE tähtsate asjade jaoks õige koht.

Aia taga elab Scotty, kelle on palju tätoveeringuid. Mamps ei luba Tessil Scottyga juttu ajada, sest Scotty on üks ilmatuma kahtlane tüüp, ja selles veendume õige varsti ka meie. Tess näeb üle aia siis, kui ta batuudil hüppab. Nii on ta näinud batuudil hüpates Scotty aias üsna kahtlase välimuse ja olekuga sõpru ja palju raha. Scotty on ka Tessile üle aia raha andnud. Tess on näinud sedagi, kuidas inimesed on käinud Scottyle raha andmas ja ükskord võttis Scotty ühel mehel särgi lõua alt pihku ja karjus ta peale. Toona oli Scotty jällegi Tessile raha andnud ja ütelnud: “Kuss.” Tess võttis raha vastu, kuid see ei tunudnud talle hea ega õige.

Siinkohal tulevad ka nõuanne kuus ja seitse. Ära räägi võõrastega ja ära võta neilt asju vastu. Kui miski tundub vale, siis see ongi vale! Tuleb kuulata seda vaikset häält, mis ütleb, et sa teed midagi valet. Seda nimetatakse südametunnistuseks ja see on inimesel olemas põhjusega. See vaikne hääl teeb sinust hea inimese ja inimene peabki eelkõige olema hea. Tess kinnitab, et tema eiras seda häält. Eiras oma ema. Tess uskus, et tema ise on kõige targem, kuid ta eksis.

Ühel päeval vaatas Tess aknast välja, et näha kas Scotty juures on miskit toimumas. Sel päeval toimub vägagi palju ja asjad lähevad vägagi hapuks. Scotty ja ta sõbrad jooksevad ringi nagu peata kanad. Scotty räägib närviliselt telefoniga, nad kahamavad asju ja topivad neid kottidesse. Peidavad asju. Loobivad asju. Seejärel on kuulda sireene, politseisireene. Scotty võtab tumesinise spordikoti ja tuleb sellega Hecklestonide aeda. Ta peidab spordikoti Tessi aardekirstu. Tess näeb aknalt Scottyt ja Scotty näeb Tessi aknal. Scotty paneb sõrme suule ning ütleb “kuss”.

Seejärel on Scotty aed täis politseinikke ja politseiautosid. Scotty ja tema sõbrad viiakse ära. Tess tõdeb, et tema arvates pole Scotty mitte küll mõrtsukas ega tapja, kuid midagi halba on ta pidanud tegema, et ta ära viidi.

Tess räägib kõigest nähtust Tobyle, kes soovitab sellest rääkida ka Tessi papsile, kuid Tess tahab asjad enda teada jätta. Ta tahab enne teada, mida on Scotty viinud sinises spordikotis tema aardekirstu. Tess ja Toby lähevad seda vaatama ja leiavad sealt suures koguses raha. Kui nad hiljem toas selle kokku loevad, siis selgub, et seal on miljon dollarit! Toby aimab halba, kuid Tess suudab teda sedavõrd veenda, et nad otsustavad raha endale jätta, sest nii saaksid nad tegeleda heategevusega ja teha kõike seda, mida nad on alati tahtnud teha. Selleks on vaja head plaani ja Toby lubab teha nimekirja.

Esimesena on nimekirjas korraldada koolis ideede tutvustamise laud, et aidata rahaliselt kaasõpilasi, kellel on heategevuseks häid ideid. Nii jagavad nad välja 600 dollarit, mida pole sugugi palju, kuid lastel polnud väga palju häid ideid, enamus neist olid seotud mingi asja ostmisega või lihtsalt mõne totrusega. Tess organiseerib kooli ka batuudi ja jagab lastele pulgakomme, et lastel oleks lõbus ja tema ise koguks populaarsust. Isegi õpetajatele laseb ta tuua kohvi ja sõõrikuid, seda küll nime all Wattersoni algkooli vanemad.

Olulist rolli hakkab mängima veel üks tegelane – Kentsakas Kathy ja tema tuhkur Härra Sirts. Kodutu naine, kes laulab ja mängib pargis kitarri, tuhkur aitab tal münte otsida ja leida. Kathy ei soovi raha, sest raha pole teema …

Oluline sündmus on ka see, kui Olivia satub haiglasse, kuna ta on jätnud insuliini süstimata ja söönud pulgakommi. Pärast seda soovib Tess nimekirja ümber teha. Nii ostetakse viie tuhande dollari eest kingitusi lastele, kes on haiglas, kuigi on tunda, et täiskasvanutes tekib kahtlusi, kust on kaks last sedavõrd palju raha saanud. Raamatu 18. nõuandes on kirjas, et miljonit taala pole lihtne laiaks lüüa, kui sa oled kümneaastane. (Isegi kui tahad rahaga head teha.)

Tess ja Toby koguvad lapsed kokku – nad saavad 20 dollarit selle eest, et kohale tulid, ja 50 dollarit selleks, et osta Legosid!? Tess tahab ehitada parki Kathyle ja Härra Sirtsule peavarju Legodest! See saabki valmis. See nimetatakse Wattersoni loovkunstiks, mis tehtud algkooli viienda klassi õpilaste poolt. Varjualune meeldib ka Kathyle.

Kuidas siiski saada võimalust kasutada suuremaid rahasummasid heategevuseks? Tessil tuleb järgmine plaan, mis on ka veidi valelik, kuid otsustakse kasutada Kathyt, kes peab kehastuma Tessi mampsiks. Nii viiakse Kathy ilusalongi, otsetakse talle uued ja puhtad riided. Nii avatakse pangas uus konto ja saadakse deebetkaart, mille abiga õnnestub kontole kanda 90 000 dollarit! Heategevus võib alata. Abi saavad juhtkoerad, Borneo orangutan, laste kirjaoskuse edendamine, üks Afganistani perekond saab kitse.

Kõik tundub olevat hästi, kui Tess hakkab tundma ohumärke: keegi justkui jälgiks teda pargis, keegi on püüdnud tema koolikappi avada, tema aardekirstu kaas on lahti, ajalehes ilmub foto, millel on Tessi mampsi “kehastav” Kathy, kes annetab juhtkoertele tuhat dollarit. Ja ühel ööl on Tessi toas Scotty! Mees nõuab oma spordikotti rahaga, kuid Tessi voodi all on küll spordikott, kuid selles pole enam raha!

Kuhu on raha kadunud? Tess saab ülesandeks raha üles leida ja see Scottyle tagastada. Olukord läheb veelgi pingelisemaks, kui Scotty annab Tessile teada, et ta on tüdruku mampsi röövinud ja hoiab teda teatris kinni.

Kuidas kõik laheneb? Vaja läheb miljon valedollarit ja põnevaid sündmusi teatris ja teatrilaval. Vaja läheb ka seda, et Tess palub appi nii Dane’i kui ka Sashi.

Kas saame teada, kuhu kadus miljon dollarit Tessi voodi alt? Saame.

Kas saame teada, kes need võttis ja miks? Saame.

Miks peab Tess tegema halbade asjade ja heade tegude nimekirja?

Kas Tessi karistuseks on eluaegne koduarest, millega ta ise oleks täiesti nõus?

Ja kuhu kadus miljonist dollarist 100 000?

Raamatu viimased (30. ja 31.) nõuanded on: me kõik teeme vigu, õpi neist ja muuda end; sinu otsused on sinu omad, langeta neid ja siis toimi vastavalt.

Aarne Biin „Põrgu taga lagedal“ (Eesti Raamat)

See oli olnud vangla. Veidi viisakama nimega, erikool. Vangla ilma relvastatud valvurite ja lõrisevate teenistuskoerteta, aga siiski vangla.

Kogu seal viibitud aja oli ta tajunud seda vägivalda, mida peavad taluma noorukid, kes võimudele mõne tembuga vahele olid jäänud.

Leo ei uskunud hingeski, et kogu see vanglapedagoogika kedagi paremaks oleks muutnud. See oli jäänuk Stalini-aegsest hirmupainest.

„Põrgu taga lagedal“ on ühe noore mehe eneseotsingute ja küpsemise lugu. Elektrikuna tehnikumi lõpetanud Leo Kongo saabub oma uude töökohta Jaani Erikooli, kus ta peaks hakkama tööle kooli töökojas meistrina. Ootamatult tuleb Leol aga hakata pedagoogiks, lisaks saab temast abituuriumiklassi juhataja.

Romaani sündmustik hargneb 1963. aasta varakevadel, kui ootamatult tapetakse töökoja vanemmeister ja süüdlase otsinguil kahtlustatakse kõigepealt Leo Kongot. Kui teda ei anna kuidagi mõrvaga seostada, võetakse kinni üks noormees Leo klassist, sest süüdlase peab ju ometigi leidma.

Peagi aga ilmnevad hoopis mujale viitavad asjaolud. Uurimise käpardlikkus ja asjatundmatus, tahtmatus näha mõjuvõimsamaid isikuid riivavaid tõendeid näitavad Leole kogu selle kasvatusasutuse läbinisti mäda ja intriigidest kantud siseelu. Ja kuigi lõpuks selgitatakse tegelik süüdlane välja, saab otsa ka Leo Kongo töö õpetajana – liiga konfliktseks on muutunud tema suhted erikooli direktoriga.

Aarne Biin (sünd 1942) sai kirjanikuna tuntuks 1979 ilmunud romaaniga „Tema kuninglik kõrgus“. Möödunud sajandi lõpus ja uue sajandi esimesel kümnendil oli ta väga viljakas kirjanik, avaldades paarkümmend raamatut. Romaani „Linna valitsemine“ eest sai ta 2006. aasta romaanivõistlusel III preemia.

Mul on elus alati olnud selliseid etappe, mil tahaks kangesti lugeda kodumaist ilukirjandust, kodumaist proosat. Ju see on seotud eesti keele ja kirjanduse õpingutega kunagises Pedas, kus eesti kirjandust sai ikkagi uuritud ja loetud üsna põhjalikult ja süvitsi. Oma lõputöö kirjutasin Henrik Visnapuust, kes oli ju ikkagi luuletaja, kuid aastate jooksul on mulle “sobinud” nii mitmetki prosaistid, kes kirjutavad ka elust endast – Aimee Beekman, Mihkel Mutt, Mats Traat, Mari Saat, Arvo Valton jt.

Ka Aarne Biin on üks nendest, kelle raamatud on mulle ka varem huvi pakkunud, kusjuures tema kuulsus saabus juba nagu eespool mainitud 1979. aastal romaaniga “Tema kuninglik kõrgus”. Eest Raamat on ka sel sajandil ka varem mitmeid Aarne Biini raamatud avaldanud: “Kuum suvi Setumaal” (2012), “Meie sõbrad” (2015), “Lossi peremehed” (2016) ja näiteks 1997 ka “Kõik, mida pole”.

Mulle endale tundub, et see praegune viirusepaanika, kodusistumine ja eraldatuse aeg on pannud ka minu aju kuidagi teisiti tööle, palju on igasugu nostalgilisi mõtteid, palju on meenutusi aastate taha ja taaskord on tärganud soov lugeda just ilukirjandust, et ennast veidi kõigest muust välja lülida. Seetõttu oli igati mõjus ja “tervislik” lugeda värsket romaani Aarne Biini sulest, mis on ju omamoodi ka nostalgiline, kui mõelda kasvõi selle peale, mis aastal raamatu sündmused toimuvad. Veidi on see raamat ka kriminaalne lugu, kuid teisalt ka inimsuhetest, erikoolist, selle kasvandikest ja õpetajatest ning on ju see ka ühe noore mehe, peategelase Leo Kongo eneseotsingute ja küpsemise lugu.

Raamatu sündmustik algab 3. aprillil 1963 ja lõpeb 20. mail 1963. Üsna lühike aeg, kuid kirjanik põimib sujuvalt ja osavalt raamatusse tegevust ka varasemast ajast nii läbi peategelase kui ka kooli kasvandike elu. Põnev on see, kuidas Aarne Biin lihtsate vahenditega suudab luua ajastule tõetruu olustiku, justkui olekski 60ndad. Omamoodi kammitsetud aeg ühes miilitsate ja metsavendi taga ajanud koolidirektoriga, kuid samas on tunda veidi ka vabanemist, sest oli seltsimees Stalin 10 aastat tagasi surnud ja sellele vabanemisele viitavad ka peategelase suhted naistega, keda selles loos on ju lausa neli. Peategelane Leo Kongo üritab välja selgitada kurjategijat, üritab hakkama saada ootamatult sülle kukkunud õpetajatööga, üritab suunata õigele teele erikooli poisse (neidki on selles raamatus mitmeid, mõni on kurjem, mõni elu hammasratase vahele jäänud, mõni sõbralik ja pehmem, mõni oma lapselikust lollusest erikooli sattunud) ja üritab hakkama saada naistega, kellel noorukesel Leol on nii edu, kuid ka altminekuid (mulle tundub, et kirelõõmas edu muutub üsna ruttu pettumuseks …).

Lugu saab alguses erikooli kantseleis, kui 21-aastane Jaani Erikooli matemaatika- ja füüsikaõpetaja Leo Kongo peab vastama miilitsate (kapten Zabolotnõi ja prokuratuuri uurija Paul Argus, etteruttavalt mainin, et tegelikult selles loos esinevad miilitsatöötajad tegelikult jus üsna mõistlikud inimesed) küsimustele. Uuritakse, kus oli Leo mõrva toimepanemise ajal. Leo ei saa aru, millest käib jutt, kes on tapetud, millal see juhtus ja miks küsimus tema käest küsitakse. Leo peab selgitama, mida ta eelmisel õhtul tegi. Miilitsatöötajate silmad lähevad suureks, kui nad kuulevad, et Leo eelmisel õhtul Jesseninit luges. Veid hiljem saab Leo teada, et tapetud on erikooli õppetöökodade vanemmeister Julius Künnap. Talle oli löödud terava esemega selga abaluu ja selgroo vahelt ja läbi südame, surm oli silmapilkne. Miilitsatöötajatel on teada, et Leol oli olnud Künnapiga konflikt, mille tagajärjel Leo kaotas peaaegu poole oma palgast. Leo kinnitab, et see polnud konflikt, see oli tööalane vaidlus. Leole pakuti palju huvitavamat tööd. Töökoja meistri palk oli tõepoolest suurem, kuid uus ametikoht oli tõeline väljakutse. Leo ei suuda mõista, kes üldse sellest “konfliktist” teadis ja teada andis. Leo mõistab, et see võis olla vaid erikooli konfliktne direktor Kalju Rünk! Loomulikult!

Pärast Leo ülekuulamist on meil juba järgmine kahtlusalune. See on Leo abituuriumiklassi õpilane Peeter Metsla, kelle karistusaeg oli kantud, aga ta oli jäänud kooli lõpetama. Metsla oli eelmisel õhtul tulnud mööda Piibe maanteed ja tema tee võis olla ristunud tõepoolest Künnapi koduteega. Miilitsakapten ja prokuratuuri uurija soovivad näha Metsla pealisriideid. Mantli taskust leitakse jämedast traadist ork, otsast teritatud ja teisest otsast rõngasse keeratud. Leo oli sarnast eset Peetri käes korra ka varem näinud, kuid sellest saame lugeda kübe hiljem.

Asjad näivad Metslale halvad. Ta viiaksegi miilitsate poolt ära, kuid Leo ütleb oma õpilasele, et kui ta pole seda kuritööd sooritanud, siis ärgu ennast süüdi tunnistagu, sest nii on ennegi inimestele asju kaela määritud.

Edasi liigume ajas kübe tagasi ehk juulisse 1962, kui Leo Kongo mööda tollal veel asfalteerimata Piibe maanteed Jaani poole marssis. “Põrgu taga lagedal” mõlkus tal meeles (siit kindlasti ka raamatu pealkiri). Sellist väljendit oli kasutanud Leo vanaema nende kaugete paikade kohta, kus elasid inimesed, kelle käekäigust vähe kuulda oli ja keda harva nähti. Leo oli Jaani ja erkooli töökoha suunamiskomisjonilt vastu võtnud, sest tahtis seljavigastusest hoidumiseks mõneks ajaks kergemat tööd teha. Selle seljavigastuse saame raamatust veel lugeda.

Leo saab kooli jõudes tuttavaks erikooli direktori ja töökoja juhatajaga. Just tapetud Künnapile selgitas ta toona, et just nüüdsama lõpetas ta tehnikumi, erialaks tehnik-elektrik. Õppimisega läks natuke rohkem aega, sest emal läks kolme lapse koolitamisega raskeks ja Leo töötas ühe aasta vahepeal liinibrigaadi montöörina. Sai seal natuke haiger ja tervise hoidmise mõttes lasti ennast kergemale tööle suunata. Leole polnud ka lukksepatöö võõras, selles oli ta saanud oma koolis päris viisaka praktika. Künnap kinnitas toona, et töö töökojas pole lihtne, sest tuleb passida, et poisid ei kipuks tegema nuge ega kasteete. Probleemiks Leole osutus esialagu ka elamispind, kuid selle ta siiski sai – ühikatoa, mis oli ülimalt pisike, 2 x 2,25 meetrit … no millest me räägime …

Esiotsa ei pakkunud töö Leole mitte mingit rahuldust. Õpilased tegid töökojas prügikühvleid, ahjupanne ja muud plekist pudi-padi. Aga ka alltöövõtjatena montaaži Raasiku välisalajaamade madalpingekappidele. Seal sai Leo tuttavaks ka Peeter Metslaga, kes oli erikooli sattunud seetõttu, et oli üksinda vastu astunud tervele kambale vene poistele. Metslat rünnati nugadega, kuid ta suutis ükisnda kõik teised läbi klobida. Kuna üks ründajatest oli tähtsa isiku poeg, siis aeti kõik Metsla süüks, jutskui oleks tema olnud see elajas, kes teistele kallale kargas ja neid peksma hakkas. Just selle vestluse ajal avastab Metsla töökoja laua alla peidetud lapikviili, mida oli paar päeva tagasi töökojas otsitud, sest erikoolis ei tohtinud ükski tööriist kaduma minna. Lapikviil oli kinžalli valmistamiseks täpselt paras. Metsla arvab teada, kes selle sigaduse taga võib olla, kuid ta ei suuda mõista, miks kellelgi seda vaja on ja ta näitab Leole, kuidas ta kuuemillimeetrisest raudtraadist kiirelt korraliku taparelva teeb – raudtraadi üks ots käial nõelana teravaks ja teine ots kruustangide vahel rõngasse ja valmis see on. Metsla tõdes, et kui sellega kehasse lööd, siis teeb see hirmsasti haiget ja kui kopsu satub, võib ka eluohtlik olla. Metsla lõhkus “meisterduse” ära ja viskas traadi vanarauahunnikusse ja Le soovitas tal seda oskust teistele mitte näidata.

Nüüd, kui Leo oma koolitulekut ja vestlust Metslaga meenutas, siis ta sai aru, millal ta seda mantlitaskust leitud külmrelva varem näinud oli. Samas oli Leo kindel, et Peeter Metsla ei ole kindlasti selle tapatööga seotud, aga ta ei aimanud mingit viisi, kuidas Metslat kohtu alla minemisest päästa.

Edasi loeme juba sellest, kuidas Leo Kongost sai matemaatika- ja füüsikaõpetaja. Senine õpetaja oli murdnud kintsuluu ja direktoril polnud kedagi klassi ette saata. Leo kaotas palgas, kuid need kaks ainet olid koolis olnud tema lemmikained. Samas ei suutnud ta uskuda, et tema oma tehnikumi haridusega hakkab keskkooli õpilastele tunde andma.

Oma esimest tundi mäletas Leo tänini lausa minuti pealt. Ta leidis üsna ruttu selle õige tooni, millega erikooli õpilastele läheneda. Ta pidi tegema tööd klassiga, kus olid endised linna pätid, löömamehed, taskuvargad, eluheidikud. Leo teadis, et kui ta suhted nendega rikub, on ta kadunud hing. Selleks on vaja veidi musta huumorit, aasimist, konkreetsust, julgust, nutikust, distsipliini, kuid üsna varsti märkas ta, et klass hakkas temaga vähemalt kaasa mõtlema. Ta oli klassi ees nagu estraadikoomik – sravalt teravmeelne, pidevalt löögivalmis ja kõigist teistest mõtlemises vähemalt kaks sammu ees. See väsitas teda kohutavalt, aga muud ju üle ei jäänud. Lisaks õpetamisele veab Leo ka kooli laksetiirus laskeringi, tahaks õpetada poistele poksi (selle direktor keelab ära), kuid saab loa õpetada poistele eneskaitsest. Ja sellega mõjub ta erikooli poistele igati mõjusa tüübina.

Nagu ma eelpool mainisin, siis saame lugeda ka päris mitmest Leo õpilasest, nende teekonnast erikoolist, ja “tüüpe” on erinevaid. Ühegi neist tekib Leol tõeline sõprus, räägitakse kirjandusest, loetakse raamatuid, kuid see annab hirmsale direktorile oletada, et Leo on pede! No tule taevas appi!

Direktor kelgib kõikide ees sellega, kuidas ta metsavendi taga ajas (kusjuures Leo isa oli olnud Siberis ja naasnud sealt tuberkoloosihaigena, mistõttu on direktori kelkimine nendel teemadel talle eriti vastumeelne). Direktor ja õpetajad viskavad viina, Leo osutub vindisena suurepäraseks tantsulõviks, kes tantsitab kooli meditsiiniõde Leilat ja õppealajuhatajat Ilonat. Nende naistega saame raamatu jooksul ka pikemalt tuttavaks. Leole meeldib Leila, kes on abielus sama kooli õpetajaga, mistõttu ei taha Leo asjadel kontrolli alt väljuda. Ilona on Leost vanem, vallaline naine, kellega Leo elabki mõnda aega koos nagu mees ja naine, kuid nende ellusuhtumine ja maailmavaated on sedavõrd erinevad, et sellest kooselust head nahka ei tule. Leol veel kaks sõbratari ka Tallinnas – Tiia ja Mirjam. Ka nendest naistest ja Leo suhtest nendega saame lugeda, kuid kahjuks ei lõpe ka need suhted õnnelikult …

Oktoobripühade peole järgnenud hommikul oli Leo ühikatoa ukse taga üks kooli laskesportlastest, kes ütles, et Tarmo lasi püssiga aknast. Esialgu ei saanud Leo sellest aru, kuid hetk hiljem oli talle selle, et ta oli selle Tarmoga varasemast tuttav. Tarmo ei olnud nende kooli õpilane, ta oli 15-aastane poiss, kes tahtis kangesti laskmas käia. Ja näib, et just Tarmo oli see, kes oli varastanud lasketiirust püssi, läinud koos paari teise poisiga kooli kolmandale korrusele ja kinnitanud, et näitab teistele, kuidas ta suudab ühe kuuliga õuelaterna tule kustutada. Äkki just see tühja pimedusse tulistatud kuul oli leidnud endale ohvri … Tarmoga oli aga üks väike probleem, sest öine relvakangelane oli Tarmo Rünk, koolidirektori poeg! Leo räägib oma kahtlustest ka miilitsakaptenile ja prokuratuuri uurijale, kuid ei maksa unustada, et just Leo vastutas relvade ja kuulide eest ja mängus oli ka alaealine koolidirektori poeg.

Loomulikult loeme raamatus veel ka erikooli elust, näiteks tantsuõhtust, mis toimus üsna kenasti ja vahejuhtumiteta, kuid saame lugeda ka karistustest, mida erikooli õpilased peavad kandma kui nad on mingeid korraldusi või reegleid rikkunud, sulitempe teinud. Karistust pannakse nad kannatama isolaatorisse/kartserisse, kus Leo paaril korral käib ka poistega rääkimas ja neile mõistust pähe üritab panna. Koos Leilaga päästavad nad ühe poisi sealt ka lausa surmasuust.

Kuidas see põnev raamat lõpeb? Miks, ja kelle käsul käivad mõned erikooli hullemad õpilased Leod hirmutamas? Ja miks ikkagi Leo mitte midagi ei karda? Millised kõlakad liiguvad ringi Jaanis? Miks üritatakse just Leo tapjana näidata, ja kes selle kuulujutu taga on? Miks Leo tööaasta erikoolis ootamatult läbi saab? Kas Leol mõne naisega ka “veab” või peab ta veel otsima? Nendele küsimustele saab lugeja lõpuks ka vastuse, kui raamatu läbi loeb.

Ma tahaks lõpetada oma kokkuvõtte peategelase mõtetega raamatu lõpust, mis panevad lugeja mõtisklema toonasest ajast, toonastest probleemidest, mis tegelikult võivad ju probleemiks osutuda ka täna.

See oli olnud vangla. Veidi viisakama nimega, erikool. Vangla ilma relvastatud valvurite ja lõrisevate teenustuskoerteta, aga siiski vangla. Seal oli kartser ja terve karistusmeetmete süsteem. Leo ei uskunud hingeski, et kogu see vanglapedagoogika kedagi paremaks oleks muutnud. See oli jäänuk Stalini-aegsest hirmupainest. Sunnitöölaagreid oli hakatud viimaste aastate jooksul likvideerima, aga noorte karistusasutusteni polnud see jõudnud.

Ja üks mõte veel – Leo möödunud aasta oli olnud seiklus, et tegeleda isadeta põlvkonnaga, ja kui mõelda tagasi sellele, mida me osade õpilaste kohta teada saime, siis nii see ju oligi. Leo enda ja ta õpilaste isad olid sunnitud vastamisi üksteist maha nottima, kuni ühe poole omad koos taganejatega malt lahkusid. Kes jäid, need korjati kõige kiiremas korras vangilaagrisse ja surid seal massiliselt nälga ja taudidesse …

Selline romaan … mind kõnetas see sügavalt … pani kaasa mõtlema ja arutlema ka tänaste probleemide, murede ja rõõmude üle. Ja mine tea, eks meis paljuski on kaasas midagi ka minevikust ja midagi sellist, mis oli ka selle raamatu peategelases.

Maria Goodavage „Koertest arstid. Kuidas meie parimatest sõpradest saab meile parim ravim“ (Pegasus)

See raamat viib meid põnevale teekonnale ümber maakera, et avastada erakordne ja südantsoojendav koertest arstide maailm.

Maria Goodavage pakub meile võimalust vaadata parimate uurimiskeskuste ja kaasaegsete teadustööde kulisside taha ning tutvuda inimestega, kelle heaolu sõltub uskumatute oskutega abikoertest.

Kohtume koertega, kes tuvastavad vähki ja Parkinsoni tõbe ning kes annavad märku haigushoogudest, diabeediga seotud veresuhkru kõikumisest ja teistestki eluohtlikest terviseriketest. Saame aimu ka revolutsioonilistest viisidest, kuidas koerad abistavad autismi, ärevuse, depressiooni ja posttraumaatilise stressihäirega inimesi.

Maria Goodavage on tippajakirjanik ning New York Timesi edetabeleid vallutanud raamatute “Sõdurkoerad”, “Parim koer” ja “Salateenistuse koerad” autor. Ta elab San Franciscos, teiste seas koos oma kollase labradori retriiveri Gusiga.

Ma usun, et paljude meist on kuulnud teraapia-, abi-, lugemis- ja päästekoertest, kes on ikka ja jälle inimestele abiks olnud. Erinevatest uuringutest on alati välja tulnud see, et elu koos koeraga rikastab inimese elu ja aitab kaasa ka terviseprobleemidele jne jne. Seetõttu on igati lahe ja huvitav lugeda eesti keeles nüüd ka raamatut, mis räägib meile koertest kui arstidest. Seda eriti tänasese keerulises maailmas, kui salakaval viirus inimkonda ründab.

Raamat algab sissejuhatusega, mil pealkirjaks “Arsti nina”, milles Maria Goodavage saab kulleriga paki. Selles on vastupandavast kõvast plastmassist koopia koera nina välimisest osast. 3D-prinditud mudel päris koera elusuurusest koonust. Täiuslik koopia koera ninasõõrmetest, kuni väikeste ümarate piludeni nende külgedel. Selle saatis raamatu autorile dr Staymates, kes oli selle nina 3D-printeriga ise valmistanud. Dr Staymates kasutas CAD-faile, mille oli saanud dr Brent Cravenilt, kes oli loonud mudeleid sama koera nina keerukast sisemusest. Dr Craveni mudeliga võrreldes oli see nina lihtsus ise. Ja siiski on ka selle lihtsa struktuuri “nuuskija”-süsteemile rakendamine näidanud tohutult paranenud tulemusi lõhnade tuvastamisel. Kui dr Staymates ning tema kolleegid kasutasid sarnast kujundust aurude tuvastamise süsteemis ning panid selle koera nuuskimist matkima – umbes viis korda sekundis sisse ja välja hingates, mitte lihtsalt õhku sisse tõmmates -, paranes süsteemi täpsus 16 korda. Sellisel koerlaste biomimikri kasutamisel koos senise tehnoloogiaga võib olla kaugele ulatuv mõju lõhnatuvastamise tulevikule. Dr Staymates ja tema kolleegid kirjutasid prestiižikas ajakirjas “Nature”: “Need koeralt saadud õppetunnid võivad tulla kasuks järgmise põlvkonna lõhkeainete, narkootikumide, patogeenide või isegi vähi tuvastamise tehnoloogiale …”

Raamatu autor kinnitab, et on koertest kirjutanud kolmkümmend aastat. Ta ütleb, et just praegu on erakordselt põnev aeg koertest lugemiseks ja kirjutamiseks, sest mitte kunagi varem ei ole koerte süda, mõistus ja nina saanud nii palju tähelepanu kui praegu. Koerad suudavad haista osakesi triljoni kohta. See on võime nuusutada välja teelusikatäis kemikaali mitmes miljonis liitris vees. Meie endagi lõhnataju on märksa parem, kui enamik meist arvab. Siiski on need võimed piiratud. Koertel on suur eelis tänu haistmiselundi anatoomiale. Meie ninas on umbes kuus miljonit haistmisretseptorit, koertel on neid kuni 300 miljonit. Koerad tunnetavad lõhna 3D-s, kumbki ninasõõre õhku eraldi töödeldes, mis aitab neil leida lõhna allikat. Pealekauba tuleb koerte aju paremini toime lõhnade mõistmisega.

Autor lisab, et Jaapanis tehti uuring, milles vaadeldi 13 imetajat ja selgus, et veelgi paremad lõhnatundjad on Aafrika elevant, isegi rotid, hiired, lehmad ja hobused. Vaatamata sellele, et koerad ei ole meie planeedi haistmise superstaarid, on nad lõhnade tuvastamise töös inimese parimad abimehed. Nad on olnud meie ustavad kaaslased sellistel töödel nagu lõhkainete ja narkootikumide leidmine, otsimis- ja päästeoperatsioonid, jahipidamine, inimkaubanduse avastamine, voodiparasiitide leidmine, mobiiltelefonide nuuskimine ning lennujaamades pagasi hulgast teatud toitude avastamine. Koera haistmist nõudvate töökohtade nimekiri kasvab koos treeningtehnikate ning meie koertealaste teadmiste paranemisega. Koerad otsivad tosinate väljasuremisohus liikide väljaheiteid, mis aitab looduskaitsjatel jälgida kõike nende loomade populatsioonidest kuni haiguste ja toidulauani. Koera nina nuhib välja veelekkeid Lääne-Austraalias, ninasarvikukütte Aafrikas, tuhastatud säilmeid, arheoloogidele huvi pakkuvaid vanu luid, elevandivõhku, valeraha ja iidseid aardeid.

Hiljuti on koerad hakanud kasutama oma haistmisvõimet millegi nimel, mis võib olla kõigest muust olulisem: meie tervis. Teadlased ja parimatest parimad treenerid teevad kõikjal koostööd, et aidata koertel olla meile abiks mõne suurema tervisemurega – vähk, diabeet, surmavad bakterid. Raamatu autor tõdeb, et selles raamatus olevad koerad on kõige tänapäevasema teaduse vili. Enamik koeri selles raamatus on bioandurid, kuigi mitu abikoera kasutavad oma töö tegemisel erinevat taju.

Raamat on jagatud kolmeks osaks. Esimeses kohtud koertega, kes tuvastavad vähki ja Parkinsoni tõbe, ning koertega, kes annavad oma inimesele märku epilepsiahoogudest, veresuhkru kõikumisest diabeedi korral ning teistest eluohtlikest haigustest. Teine osa räägib koer-arstidest, kes pistavad rinda uute aladega, nagu unehäired ning isegi inimeste kaitsmine antibiootikumresistentsete bakterite ja võimaliku epideemilise katastroofi eest. Kolmandas osas kohtume koertega, kes aitavad inimesi, kel on kurnavad vaimse tervise probleemid, nagu ärevus, depressioon, skisofreenia või posttraumaatiline stressihäire selle eri maskeeringutes. Autor lisab, et juttu tuleb ka kassidest, enamasti lisainfona allmärkustes. Ka kassidel on kõrgelt arenenud lõhnataju. Üks uurimus näitas, et nad võivad mõne haistmistunnuse poolest koertele äragi teha. Vastavalt kaslase iseseisvuse stereotüübile ei ole keegi oma inimesele terviseprobleemidest märku andvaid kasse välja treeninud. Kassid mõtlesid kõik ise välja. Samas autor lubab, et kui keegi hakkab kasse selleks treenima, siis kirjutab ta ka raamatu kassidest.

Kuna selles raamatus on kõik osad ja peatükid väga huvitavad, sisukad ja põnevad, siis on mul üsna raske hakata asju pikemalt välja tooma, sest sel juhul peaksin Sulle terve raamatu ümber jutustama. Autor toob igas peatükis palju põnevaid näiteid haigustest, inimestest, kes neid haiguseid põevad ja koertest, kes neid aitavad. Palju on fakte ajaloost, erinevatest uuringutest, juttu on sellest, kuidas koera treenitakse, et nad saaksid vajadusel inimest aidata.

Raamatu esimene osa on “Ellujäämine”, milles on neli peatükki. Neis on juttu koertest ja diabeetikutest, epilepsia abikoertest ja inimestest, keda nad armastavad. Edasi sellest, kuidas koerad võivad ühel päeval aidata võita vähi ja universaalselt andekatest ja mitmeostarbelistest koertest meditsiinis (nt infarktide, insultide, südamehaiguste, sidekoehaiguste jpm korral).

Raamatu teine osa on “Haruldased tõud”, milles on kaks peatükki: “Kuninganna ees minestamine. Ja teised koertest arstide ees seisvad probleemid”. Selles on juttu minestavatest inimestest, Parkinsoni tõvest, unehäiretest, narkolepsiast, katapleksiast, uneapnoest, õudusunenägudest, uneskäimisest ja insomniast. Selle osa teine peatükk on “Peidetud vaenlased: superkoerad superbakterite vastu”. See peatükk on ülimalt aktuaalne tänases maailmas, kus meid ju samuti nähtamatu vaenlane ründab. Autor räägib bakterist nimega Pseudomonas aeruginosa, mis võib olla surmav inimestele, kelle immuunsüsteem on nõrgenenud, eriti need haiged, kellel on tsüstiline fibroos. Seda bakterit leiab muideks niisketest kohtadest: kraanikausid, muld ja taimestik.

Autor räägib lugejale Auburni ülikooli programme koertest ja teadlaste avaldatud artiklist, milles öeldakse, et viiruse lõhn on koerte abil tuvastatav. Koerad ei tundnud mitte üksnes ära õiget viirust teiste nakatumata bakterikultuuride seast, vaid suutsid seda eristada ka kahest teisest viirusest. Autor kinnitab, et oleks üsna suur asi, kui koerad suudaksid leida midagi nii kahjulikku kui metitsilliin-resistentne Staphylococcus Aureus (MRSA), mis on äärmiselt nakkav haigustekitaja, mis korjatakse sageli üles haiglas ning hooldus- ja järelraviasutuses viibides. Paar uurijate meeskonda on välja selgitamas, kas koerad suudavad tuvastada MRSA lenduvate ühendite lõhna. Meditsiiniuurijad Torontos on oma uuringutes seda juba kinnitanud.

Seda me teame ka, kuidas koerad armastavad “pissiposti” lugeda, kuid ka sellest on suurt abi, sest ühes uuringus on välja selgitatud, et koertel on soodumus “erakordsele täpsusele uriini nuusutades inimese haigusi tuvastada”. Uuringus osalesid koerad, keda treeniti topeltpimedates tingimustes tuvastama uriiniproovidest E. coli ning veel kolme tüüpi baktereid (S. aureus, Enterococcus ja Klebsiella pneumoniae), ja nad suutsid edukalt tuvastada ligi 100% positiivsetest proovidest. Seetõttu soovitasid autorid, et koerad võiksid aidata urinaartrakti infektsioonide varajast avastamist.

Selles peatükis on juttu veel ka koerast, kelle “saagiks” on kaka, mis sisaldab superbakterit Clostridium difficile, mis on väga nakkav ja vahel ka surmav. Juttu on ka koertest, kes suudavad tunda lõhnu, mida eritab inimene, kes on nakatanud malaariasse, kusjuures see lõhn meeldib ka moskiitodele.

Raamatu kolmas osa on “Pimedusest välja”, milles on neli peatükki. Neist esimeses oleme autismilainel, teises on juttu koertest, kes aitavad inimest vaimse haiguse korral (skisofreenia, bipolaarne häire, posttraumaatiline stressihäire, ärevushäired) – ühes uuringus on öeldud, et lemmikloomi peaks pidama peamiseks, mitte marginaalseks toe allikaks pikaajaliste vaimse tervise probleemidega toimetulekul … Selle osa kolmas peatükk on “Pärast sõda. Koerad PTSH rindeliinidel” ja neljas peatükk “Seisa minu kõrval. Koerad kriisi ja katastroofi aegadel”.

Raamatu epiloogis tõdeb Maria Goodavage, et koerad on meid kogu aeg kuulanud. Just selle tõttu tahame, et nad oleksid meie jaoks alati olemas. Nüüd, nagu ei kunagi varem, soovib maailm ühiselt olemas olla koertest arstide jaoks.

Need, kes töötavad koerte ja teaduse ristumiskohal, usuvad, et koertel on olemas see, mida vaja, et hoida maailma looduslike ohtude eest, nagu surmavate haiguste levik, enne kui see muutub epideemiaks või pandeemiaks. Seda isegi inimtekkeliste ohtude puhul, nagu bioterrorism. Küsimus on vaid koerte treenimises, testimises ja kohale toimetamises sinna, kus neid vajatakse.

Jean-Paul Belmondo „Tuhat elu on parem kui üksainus“ (Tänapäev)

Selles raamatus räägib Jean-Paul Belmondo (snd 1933) esimest korda, kuidas aina ühest jamast teise sattunud tüüpilisest Pariisi koolipoisist sai üks kuulsamaid prantsuse filmitähti, kultusnäitleja ja terve põlvkonna ikoon. Ta jutustab koostööst ajastu suurimate režissööride ja diivadega ning oma eraelust, mida on saatnud lugematud skandaalid ja armulood maailma kauneimate naistega.

Ma mäletan oma kooliajast, mis jäi 1970. aastate lõppu ja 1980. aastate algusesse ja keskpaika, et Jean-Paul Belmondo oli näitleja, kes meelitas toonased kinosaalid alati täis (no näiteks filmid “Professionaal” (1981), “Pantvangistamine” (1985) jpt), ja eriti poiste hulgas oli Belmondo eriti populaarne. Kasutati ju lausa ütlust, kui mõni tüüp stiilne välja nägi, et mees on nagu Belmonts (ehk siis Belmondo). Nõuka ajal ilmus siinmail ka üks äge saksakeelne filmisajakiri, oli vist Filmspiegel sel nimeks, mistõttu oli ka mul ühel hetkel toaseinal Belmondo poster, kõrvuti Alain Deloni, Gerard Depardieu, Louis de Funesi, Fernandeli, Jean Gabini ja veel mitme näitlejaga, kes pärit Prantsusmaalt.

Varasemast oled tedanud, et Belmondo oli lapsena ja koolipõlves üsna ulakas kutt, kes mitmel korral visati koolist välja, kuna ta noris kaaslastega tüli, kakles ja ei käinud koolis. Nooruses unistas ta poksija elukutsest, kuid siis avastati tal tuberkoloosialgeid ja poiss saadeti vanavanemate juurde tervist parandama. Lisaks kraakleja-kuulsusele, oli ta veiderdaja ja anekdoodivestja, mistõttu tema isa lasi poisil esineda/etelda endisele Comedie-Francaise’i direktorile, kelle arvates oli noormees täiesti kõlbmatu. See ärritas noort meest, mistõttu hakkas ta õppima näitlemist erikursustel ja veidi hiljem sai ta sisse konservatooriumisse, mille lõpetas lausa kiituskirjaga!

1959 sai ta peaosa Jean-Luc Godardi filmis “Viimasel hingetõmbel”, mis Belmondo kohe ka kuulsaks tegi.

Belmondo suutis ennast tõestada nii tõsise näitlejana (filmid “Moderato Cantabile” (1960) ja “Stavisky” (1974)), kuid ta oli suurepärane näitleja põnevikes ja krimkades (“Mees Riost” jpt), kusjuures Belmondo tegi kõik ohtlikud võtted ilma dublandita. Kuigi need hulljulged võtted lõppesid vägagi õnnetult krimikomöödia “Pantvangistamine” (1985) võtetel.

Mis veel – 1963 valiti Belmondo Prantsuse näitlejate ametiühingu presidendiks, samal aastal ilmus tema raamat “30 aastat ja 25 filmi”, mis müüdi läbi mõne hetkega. 1988 teenis ta Cesari preemie peaosa eest filmis “Rikutud lapse eksirännakud”. Pärast probleeme tervisega (mitmd südameatakid) on Jean-Paul Belmondo näitlemisest taandunud, kuid filmides on mänginud ka tema poeg Paul Belmondo, keda teatakse ka vormelisõitjana. Ja veel – Jean-Paul Belmondol on Auleegioni orden, mis tegi temast ka rüütli, 1991 ülendati ta ohvitseriks ja 2007 komandöriks. 2010 sai ta ka Los Angeles Filmikriitikute Ühenduse poolt elutööauhinna.

Seetõttu on eriti vahva lugeda uut raamatut, mille on oma elust kirjutanud näitleja ise.

Raamatu tiitellehel on kirjas, et Jean-Paul Belmondo on selle kirjutanud koostöös oma poja Paul Belmondo ja Sophie Blandinieres’iga. Eessõnas tõdeb Jean-Paul Belmondo (nimetame ta edaspidi lühidalt JPB), et need tuhat elu möödusid kärmelt, liiga kärmelt, sama kiiresti, kui ta autodega kihutas.

JPB kinnitab, et ta oleks võinud rahulduda sellega, et kogeb neid üksainus kord ega jutusta neist hiljem. Aga ta on täitmatu ja tahtis aja möödumisega tekkinud distantsilt veel kord sama tee ette võtta, kuid aeglasemas tempos ja vastassuunas liikudes. JPB lisab, et tahab meenutada, mitte küll kõike, aga ilmselt kõige tähtsamat, ja seada oma elu sõnadesse. Autor ütleb, et ta januneb endiselt elu järele, nagu noor mees. Eessõnas räägib JPB, et hakkas varakult hindama vabadust ja muretust, mistõttu otsustas neist väärtustest oma elus juhinduda.

Raamatu esimeses peatükis “Madeleine ja tahtejõud” meenutab JPB oma ema ja isa, peaasjalikult ema, kuid näiteks ka ema jalgratast, millest kujunes perekonna õnnetank. Enne II maailmasõja algust koliti elama Rambouillet’ kanti rohelusse, JPB isale kuuluvasse üksiladsse majja keset metsi Clairefontaine’i lähistel. Autor tunnistab, et kehval ajal oli maaelul eeliseid.

Raamatus on loomulikult väga palju JPB mõtteid ja mälestusi, paljud neist on esitatud lühidalt, ja sageli mitte kronoloogilises järjestuses, kuid ta seob neid kuidagi omamoodi ja lahedalt. Kui hakkad raamatut lugema, siis saad aru, millest ma räägin.

Esimesest peatükist üks ilus mõte veel – “mu vanemad oskavad õnnelikud olla ja on selle oskuse mulle rõõmuga edasi andnud”.

Teises peatükis “Vaba Prantsusmaa” meenutab JPB II maailmasõda, elu Clairefontaine’is, lennukeid ja pommitamisi, vastupanuliikumist ja ameerika lendureid. Juttu on isegi surmast, sest lapsena oleks JPB pihta saanud lennukist lastud kuulidest.

“Lennuk on nii lähedal, et näen isegi piloodi nägu,” meenutab JPB. Õnneks ta pääses halvimast. Sõja lõppedes oli JPB 12-aastane.

Kolmas peatükk kannab pealkirja “Paras kloun”. JPB meenutab jätkuvalt oma lapsepõlve, kuidas ta juba poisikesena tahtis vanemate murekoormat mitte suurendada, vaid hoopis nende meelt lahutada, et nad võiksid kasvõi hetkeks unustada oma mured ja hädad.

Clairefontaine’is on JPB kaks sõpra, kellega poisikestena püütakse etendusi lavastada ja neid vanematele mängida. JPB meeldis eriti “Kolm musketäri”, sest: “Avastan pättuste tegemiseks parima võimaliku katte, parima mooduse karistamatult lolli mängida. Enamgi veel, lollimängimist saadab aplaus ja õnnitlused, ilma et naeratus ema näolt kaoks. Aiman juba etteruttavalt oma tulevikuameti eeliseid.”

Kuid lolluste ja klounivõimete piiride kompamisega tegeleb JPB ja veidi hiljem, kui nad on tagasi Pariisis. JPB meenutab, kuidas juba poisikesena tegi oma kortermaja trepikojas pidevalt vaatamisväärset akrobaatikat. No näiteks ripub ta kuuendal korrusel, kus asub nende korter, trepikäsipuu küljes tühjuse kohal. See šokeerib naabreid, kuid poisi ema jääb rahulikuks, ta usaldab oma poja sitkust, vaprust ja head õnne. Nii käitus ema ka siis, kui JPB hakkas filmides ise kaskadööritrikke sooritama. JPB meenutab, kuidas ta lamas kord halvasti lõppenud pirueti tagajärjel puusavigastusega haiglas. Ema tuli teda vaatama, ja kui selgus, et poja jalad olid terved, siis oli ema suuruse kergenduses ja lahkus koheselt haiglast.

Neljas peatükk on “Kunst, kirjandus ja õnn”. Selles peatükis räägib JPB oma isast, kes oli ju kuulus skulptor. JPB kinnitab, et kannatlikkus, mida nõudis isalt tõrksate ja vastupidavate materjalidega nädalate viisi töötamine, avaldas talle muljet.

JPB meenutab oma isa kreedot, mida ta on ka korduvalt oma lastele ütelnud: “Anne on nagu teemant: kui sa selle kallal tööd ei tee, pole sellest mingit tolku.”

Juttu on ka JPB isa huvist külastada kunstimuuseumi, kuhu ta ka lapsed kaasa võttis, kuid ka tema tööst ateljees, kus sageli poseeris erinevaid naisi, kes juba poisikese ohtu JPB huvi pakkusid ja meeldisid. JPB kinnitab, et isa haris teda maalikunsti, skulptuuri ja elu vallas, ema viis teda kinno ja teatrisse. Saame teada, kes olid JPB lapsepõlve lemmikud kirjanduses ja teatrilavadel, kuid juttu on ka sellest, kuidas paljud kunstnikud külastasid JPB isa ja ema korterit Pariisis.

Viies peatükk on „Peaaegu täiesti kõlbmatu“, mida JPB alustab nii: „Neil sai minust kõrini ja 29. mail 1944 visati mind välja. Mind saadeti lihtsalt suvepuhkusele.“

Jutt loomulikult koolist. JPB meenutab, et koolitee algusaegadest saati ei suuda ta varjata oma sobimatust kooli. Ta nimketab kooli halliks ja kõledaks kongiks, kus puudub igasugune inimlikkus. Talle tundub nagu tahetaks tema ümber püstitada müüri, et varjata vaadet. Nagu seotaks teda kinni autoriteedi-, kuulekuse-, austuse- ja tulevikuköitega.

JPB meenutab ka veelgi varasemat aega pisikeses kirikukoolis, kus ta iseenda sõnul oli koorilauljana tublim kui õpilasena.

Kuid Notre-Dame-des-Champs tänava Alsace’i koolis otsustas ta kuuluda ulakate ja sõnakuulmatute sekka. Õpilane Belmondo teeb koolis igasugu üleannetusi ja pahandusi (õigem oleks vist öelda, et sigadusi), näiteks laseb kooli koridorides signaalrakette või mängib üsna toorest piraadimängu (kui loed, siis saad teada, kuidas see „kummaline“ mäng käis).

„Koolis istuvad mulle rohkem vahetunnid ja pausid,“ kinnitab JPB. „Siseruumides ma kärbun, õues aga sooritan imetükke. Koolihoovis puhkevates lennukates kaklustes säran oma tubli vasakhaagiga ... Alsace’i koolist lahkudes on mu ainus uus teadmine see, et tapluses on parem olla neljakesi kahe, mitte kahekesi nelja vastu, ja metsikumatele tüüpidele ei tohi kindlasti selga pöörata.“

Jalgpalli meeldis JPB samuti mängida, kusjuures ta eelistas olla väravavaht, siis sai esitada suurepäraseid tõrjeid ja hüppeid, et palli püüda. Esineja on ikka esineja. JPB pääseb siiski edasi Pascali kooli, mille direktor tunnistas, et poiss polegi üdini halb ja poisist võib saada väga hea väravavaht.

Pascali kool asus Lannes’i bulvaril keset Auteuil’ linnaosas, ja õpilased pärinesid väga headest peredest. Just seal hakkas JPB huvitama neidude sarm ja ühtlasi hakkas ta tajuma enda oma.

JPB pidas ennast juba siis inetuks, nagu ka edaspidi, kuid tal oli „omanäoline“ välimus. Ja kui nad tulevikus koos Alain Deloniga (sellest suurepärasest näitlejast ja Belmondo sõbrast on veel palju juttu) filmides mängisid, siis öeldi, et nad moodustavad vastandliku paari, umbes nagu kaunitar ja koletis.

JPB meenutab sedagi, kuidas kuulus konservatooriumiõppejõud Pierre Dux ütles, et JPB käte vahele ei maandu teatris või kinolinal ükski naine, kuid kinolinal käisid tema käte vahelt läbi tolle aja kauneimad naised, ainult Brigitte Bardot ei reageerinud JPB võrgutamisvõimele. Saad lugeda sellestki, kuidas JPB koolis ninaluu murdis, kusjuures juhtus see siis, kui ta oma kaasõpilast vanemate õpilaste eest kaitses. Arvati, et see juhtus poksimatši käigus, kuid tegelikult hoopis koolis.

Poksist on samuti juttu. Noore JPB lemmik oli „Maroko pommitaja“ Marcel Cerdan, kes oli sedavõrd suur eeskuju, et noor JPB läks poksitrenni. Ta pidas üheksa matši, millest võitis viis, kuid ta pidi loobuma spordist tervise tõttu – arst avastas JPB kopsuhaiguse, tärkava põletiku, mis meenutas tuberkoloosi. JPB vanemad on kindlad, et abiks on kindlasti imelised mäed oma õhuga. Ta saadetakse lõuna poole Allanche’i Canatli departemangus, kus ta kohaneb imeliselt rahuliku eluga mägedes.

„Siin viibin pidevalt värskes õhus, keegi ei hoia mul silma peal, olen peaaegu omapead ja võin sisustada oma aega, nagu ise soovin. Esialgus kulub see rattasõidule ja mõne aja pärast jaamaülema tütrele.“

JPB kirjutab oma vanematele, et andku nad talle natuke raha, ta ostab talukoha ja mõne karilooma. Ta on leidnud oma tee, temast saab maamees.

JPB sõidabki Pariisi, et jääda paariks päevaks, sõpradega hüvasti jätta, ja sõita tagasi maale. Jaamahoones ootab teda isa, kes küsib, mida poeg täpsemalt teha tahab. Küsimusi on isal veelgi, kuid JPB ütleb: „Isa, ma tahan näitlejaks saada.“

Isa ei olnud rabatud ja ütles: „Selge. Ma ei taha su soovidele vastu seista ... Proovi ja katsu oma õnne.“

Edasi saame lugeda juba sellest, kuidas JPB Comedie Francaise’i korüfeele Andre Brunot’le etlemas käis (ühte La Fontaine’i valmi). Just sellelt korüfeelt sai ta teada, et ta on erakordselt halb, silmatorkavalt võimetu. Kusjuures oli ju Brnot tuntud oma leebuse, malbuse ja heatahtlikkuse poolest ja ta oli ka JPB isa sõber. Brunot soovitas JPB valida mõni käeline töö, kui noor JPB polnud veel eales õnnestunud naelagi seina lüüa, ilma et oleks käele haiget teinud. Pärast seda kohtumist on JPB oma toas ja nutab terve öö.

Kuid JPB ei jäta jonni. Ta hakkab õppima ja harjutama, ta pääseb mainekatele Raymond Girardi kursustele, kus selgub, et JPB on ilmselgelt andekas koomik ja seleks lausa sündinud. Ja nüüd tahab ja viitsib JPB ka tõeliselt õppida. JPB pääsebki lavale ja väikestesse etendustesse, mida esitatakse 1950. aastal pigem vanadekodudes ja haiglates. Algus seegi. Lõpuks pääseb JPB komöödiasse „Minu sõber murdvaras“, millega reisitakse Püreneedes. Ja seegi etendus ja ringreis on ju tegelikult ilmatuma humoorikas. Pulli saab ikka päris palju.

Edasi juba katsed pääseda konservatooriumisse, kuhu JPB pääseb siiski vaid vabakuulajaks. JPB pääseb kuulsa Rene Simoni rühma, kuid JPB pettumus on suur. Simon on andekas näitleja, kuid õppejõuna täiesti lootusetu, kes JPB lausa mõnitama hakkab, tõdedes, et sellise larhviga on võimatu näitlejaks saada. JPB ei võta seda hinge, ja rügab edasi.

JPB ei taha Simoni rühmas käia, mistõttu läheb ta sõjaväkke, kuid ka seal ei lähe tal hästi. Ta saab vigastada, viibib haiglas, üritab ühes kummalises etenduses kaasa lüüa, kuid proovib ka kolmandat korda konservatooriumisse saada, ja nüüd see tal ka õnnestub!

Saame lugeda õpingutest konservatooriumis, ka seal jätkab JPB oma vigurite ja klounaadiga, saame lugeda elust väljaspool kooli, saame tuttavaks võluva tumedapäise neiuga, kel nimeks Elodie Constantin, ja just tema on JPB esimene tõsine armumine kellest saab pikaks ajaks ka JPB naine ning laste ema (neil on kolm last – Patricia (tema hukkub 1993. aastal tulekahjus), Florence ja Paul). Nad elavad koos 1952 – 1965, lahutus toimub alles 1968. aatal.

Seejärel juba esimesed etendused teatris (nt. suurepärane lavatükk „Oscar“), kuid JPB peab minema ka Alžeeria sõtta, kuid ta soovib sõjaväest kiirelt pääseda, mistõttu kuulab ta näitleja Jean-Louis Trintignant’ nõuannet tarbida hoolikalt amfetamiini. Ja sellest on sõjaväest pääsemiseks tõepoolest abi, sest arvatakse, et JPB on kas lihtsalt hull või meisterli valetaja, ja kumbagi pole sõjaväkke vaja!

JPB naaseb konservatooriumisse, toimuvad eksamid, ta mängib teatris, kuid 1950. aastate lõpus tulevad juba ka esimesed filmirollid.

1960 teeb ta esimest korda koostööd Jean-Luc Godardiga. Valmib suurepärane film „A bout de souffle“ („Viimasel hingetõmbel“), kus mängib ka suurepärane näitlejatar Jean Seberg. Film teeb JPB hetkega kuulsaks. Tulevad uued lepingud, peadpööritavad honorarid, esinene sportauto AC Bristol, millega JPB kihutab ka 200 km/h, no ja autodest on selles raamatus veelgi juttu, pigem siiski autoõnnetustest, milles on PB osalenud (üks õnnetus oli eriti raske, autos viibis ka näitlejatar Jeanne Moreau ja tema poeg, kes oli avarii tagajärjel nädal aega koomas, kuid jäi mõnneks ellu, kuid see oli JPB raske aeg). Üks kummaline seik oli autodega veel, see juhtus JPB sünnipäeval, kui sõbrad otsustasid mehe auto pakiruumi kinni panna ja sõitma minna – see oleks peaaegu lõppenud JPB lämbumisega pakiruumis ...

Ma olen juba üsna pikalt jutustama jääud, nagu ikka. Mistõttu kinnitan, et raamatus on lugemist ja huvitavaid seiku veel väga palju. JPB räägib filmimaailma tuntud nimedest: Jean Seberg, Alain Delon, Claude Chabrol, Jean Cocteau, Lino Ventura, Jeanne Moreau, Peter Brook, Claudia Cardinale, Romy Schneider, Anna Karina, Jean Gabin, Louis Malle, Michel Piccoli, Francois Truffaut, Catherine Deneuve, Bourvil jpt.

JPB räägib oma filmidest: „Moderato canatbile“, „La Viaceia“, „Une femme est une femme“, „L’Homme de Rio“, „Cartouche“, „Le Voleur“, „Stavisky“, „L’As des as“, „Borsalino“ jpt.. Ja näib, et JPB on suutnud mängida suurepärastes draamades, põnevikes ja komöödiates. Ka kaskadööritrikkidest teeb ta juttu, ja need on olnud ikka tõeliselt peadpööritavad.

Oma naistest räägib JPB ka, kusjuures kõkidest ikka ainult hea sõnaga. Kusjuures abielus on JPB olnud kaks korda, ja pikemaid suhteid on mehel olnud 6.

Esimese naise ja laste emaga elas ta koos 1966. aastani, 1968 lahutati, kuna 1965 JPB armus näitlejatar Ursula Andressi, kellega elati koos 7 aastat, aastani 1972. Seejärel juba näitlejatarid Laura Antonelli (elati koos 1972-1980) ja Carlos Sotto Mayor (elati koos 1980-1987) ja Barbara Gandolfi (2008-2012).

Vahepeal ka suhe tantsijanna Nathalie Tardivel’iga (2003. aastal sündis JPB ja Nathaliel tütar Stella). Nad tutvusid 1989, kui JPB oli 56-aastane, Nathalie oli 24aastane. 2002. aastal nad ka abiellusid, kuid 2008 lahutati.

Mõnda aega elas JPB ka USA’s, kus sai sõbraks/tuttavaks sealsete kuulsustega – Warren Beatty, Kirk Douglas, Frank Sinatra, Dean Martin, Samm Davis juunior. JPB pakutakse kandvaid rolle ka ingliskeelsetesse filmidesse, kuid ta loobub, sest prantsuskeelne näitleja võib ingliskeelses filmis kõlada väga tobedalt.

Selline lugu on see Jean-Paul Belmondo lugu. Pole olnud sugugi mitte lihtne elu, kuid oma jonnakuse ja huumorimeele ning võitlusvaimuga on ta jõudnud sinna, kuhu ta on tahtnud jõuda. Saanud näitlejaks nii teatrilavadel kui ka kinolinal, ja on kindlasti üks suurimaid prantsuse filmikunsti staare, keda teavad miljonid ja miljonid fännid, üks nendest ka mina ...

Marcus Rosenlund „Ilm, mis muutis maailma“ (Ühinenud Ajakirjad)

Maailma vallutamiseks ei piisa sellest, kui rajad maailma kõige võimsama kaubandusriigi – või kõige võimsama sõjaväe. Sa pead suutma alistada ka ilmastiku. Ükski meie ajaloo impeerium pole seda veel suutnud ja seetõttu ongi nad kõik hävinud.

MARCUS ROSENLUND selgitab keerulisi asju väga lihtsalt. Ta räägib innukalt ja asjatundlikult ilmast ja ajaloost – teemadel, mis on inimesi läbi aegade alati huvitanud. „Ilm muutis maailma – ja meid. Vastutasuks oleme meie muutnud maailma – ja ilma.”

Minu lapsepõlve lemmikraamatute hulgas oli ka kaks raamatut, mis rääkisid ilmast, ilmastikunähtustest ja muust põnevast, mis ilmaga seotud. Need olid Nigel Calderi “Ilmaköök” (eesti keeles 1983) ja Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (1981). Seetõttu on väga tore leida ka täna uusi ja huvitavaid raamatuid, mis ilmast ja ilmastikunähtustest räägivad.

Üks nendest on Marcus Rosenlundi kirjutatud “Ilm, mis muutis maailma”. Kohe alguses pean tõdema, et see on üks fantastilistelt hästi kirjutatud raamat, see on hiiglama põnev raamat ja selles raamatus on palju sellist, mida varem pole isegi osanud arvata. Rosenlund toob välja palju pööraseid ja veel pöörasemaid fakte, kuid ka oletusi. Ta võtab mängu ka selle, et ta oletab, mis oleks juhtunud siis, kui …

Piilume raamatusse.

Raamatu esimene peatükk on „Suur üleujutus“ ja see algab vägagi kummituslikult: öeldakse, et veel tänapäevalgi võib tuulevaikse ilmaga kuulda veel alla vajunud Rungholti linna kirikukelli Põhjamere voogude all löömas. Need on surnud, kes helistavad kelli, et hoiatada elavaid, kui saabumas on eriti ränk torm.

Seejärel tõdeb autor, et ta ei kavatsenud kirjutada raamatut sellest, mida räägitakse, vaid sellest, mis praegu on või on kunagi olnud. Ometigi on tõsi, et nii mõnigi asi, mida ammustest aegadest räägitakse, põhineb tegelikult toimunul. Autor paneb ajamasina tööle ja seab kursi hilisesse keskaega.

On 1362. aasta jaanuar ja tulekul on torm. Rungholti sadamalinn Taanis Slesvigi krahvkonnas kaob õige pea kaardilt. Kuid Rungholt pole ainus: kui torm on möödunud, tuleb Põhjamere ranniku kaart põhjalikult ümber joonistada. 100 000 inimest leiab oma lõpu jääkülmas tumedas vees, mida saabuv torm enda ees lükkab. Autor leiab ka järgmistes peatükkides negatiivsete asjade juures alati ka midagi psoitiivsest ja ta kinnitab, et kui Rungholti tulevik upub merre, luuakse tingimused selleks, et üks teine linn – Amsterdam – saaks minna vastu hiilgavale tulevikule ülemaailmse meresõidu- ja kaubandusimpeeriumi keskusena.

Ma ei hakka Sulle ju kõiki sündmusi siinkohal ümber jutustama, kuid saad lugeda sellest, et 1362. aastat uputus saab alguse Atlandi ookeanil tekkinud edelatormist, mis omandab teel kirde poole orkaani mõõtmed, vihiseb üle Iirima ja Lõuna-Inglismaa, põhjustades seal tõelise hävingu ja Põhjameri hakkab kerkima. Üle mandri liikudes lükkab torm madala ja tasase ranniku poole tohutut veemassi. Tekib tohutu hiidlaine.

Autor lisab, et on olnud ajaloolasi, kelle meelest on Ruhngoltiga juhtunu vaid kummituslugu, aga suurem osa eksperte on üsna ühel nõul selles, et Rungholt oli olemas.

Autor ei vaata asju ainult väga kitsalt, sest ta peatub elul-oulul selle aja Euroopas. Üleüldiselt domineeris 14. sajandi Euroopas ühel või teisel moel surm, häda ja viletsus. Enne seda oli kõrgkeskaeg, mis kestis paralleelselt ajaga, mida kliimateadlased nimetavad keskaja soojaperioodiks, aastatel 950-1250. Kui 14. sajand algab ja kõrgkeskajast saab hiliskeskaeg, läheb kõik järsult halvemaks. Väike jääaeg on toonud jaheduse, vihma, ikalduse ja nälja. See algab suure näljahädaga 1315-1317. Sajandi keskel järgneb katk, mis Euroopa peaaegu hävitab, seejärel juba uputus.

Lugeda saab ka elust-olust Rungholtis, kuidas aitas katk kaasa sellele, et uputus sedavõrtd palju kahju tekitas, kuidas muutus maastik Hollandis, kuidas lõikas sellest õnnetusest kasu Amsterdam. Loeme ka sellest, kuidas edaspidi on olnud lihtsam tormidest varakult teada saada ja teada anda, aastate jooksul tulevad mängu telegraaf, ilmaennustus, meteoroloogia, saad tuttavaks viitseadmiral Robert FitzRoyga, tuuleskaala looja Francis Beauforti jt.

Teine peatükk on „Kus kõndisime (ja kõniti) kunagi“. Siin on juttu inimestest, rändamisest, Roomast, Via Appiast, vanast ristteest Põhja-Palestiinas, mis viib lõunasse liikudes Damaskusesse ja Jeruusalemma, ja edasi Egiptuse ja Niiluse poole, rohelise tuiksoone poole, mille läbisid paljud inimkonna kõige varasemad rännakud Aafrikast välja.

Selles peatükis on juttu meie lähimatest sugulastest neandertallastest, kes umbes 40 tuhande aasta eest Euroopast kadusid. Neandertallaste väljasuremine langeb kokku meie esiisade ehk kromanjoonlaste lavale astumisega. Selles peatükis laseb autor oma fantaasial lennata ja otsib sarnaseid jooni neandertallaste ja trollide vahel! Ja äkki nad olidki meie muinasjuttude trollid. Ja kuhu ikkagi neandertallased kadusid – kõik viitab meie, Homo sapiensi tulekule.

Kolmas peatükk kannab pealkirja „Tere tulemast holotseeni“. Autor kinnitab, et selles peatükis reisime läbi ikka veel kestva geoloogilise ajajärgu, mida nimetatakse holotseeniks, mida võib nimetada ka jääajajärgseks või pärastjääajaks. Autor nimetab seda sõna otseses mõttes inimese suureks etteasteks maakeral, nii heas kui ka halvas. See on lausa nõnda vapustav, et mõne arvamuse kohaselt tuleks ajajärk ristida antropotseeniks.

Ilm muutis maailma – ja meid. Vastutasuks oleme meie muutnud maailma – ja ilma. Autor lisab, et tsivilisatsiooni areng teeb suuri edusamme just raskuste ja tormituultega. Äkilised ja dramaatilised kliimamuutused sunnivad meid kokku hoidma ja ühiselt midagi välja mõtlema.

Selles peatükis saame tuttavaks Ameerika geoloogi Gerard C. Bondiga, kelle järgi on nimetatud nn Bondi tsükkel ehk ikka ja jälle kordubvat külmaperioodi. Bondi sündmused on nummerdatud nullist kaheksani, ajaliselt taanduvas järjestuses, nii et selle tsükli kõige värskem sündmus, väike jääaeg, kannab numbrit 0.

Saame tuttavaks peaaegu terve Bondi tsükliga – Bond 8: hilisdrüüas ehk jääimpeerium annab vastulöögi, Bond 5: moodsa põllumajanduse koidik, Bond 4: rohelisest Sahaarast saab kõrb, Egiptus ehitab püramiide, Bond 3: vana maailma tsivilisatsioonid vanguvad, Bond 2: hilise pronksiaja kollaps, Bond 1: rahvaste rändamine.

Raamatu neljas peatükk on „Ilmajumalad on protestandid“. Selles on juttu Britanniast ja Briti saartest ning erinevatest üritustest neid vallutada, mis enamasti on ebaõnnestunud või on edu olnud väga lühiaegne. Briti saari on paljud rahvad korduvalt vallutanud – keldid, viikingid, roomlased, normannid. Aga kõikidel juhtudel on läinud nii, et saar on need rahvad assimileerinud, kõik sissetungijad on muutunud brittideks.

Selles peatükis loeme üritustest briti saari vallutada, siin on Julius Caesar, Hispaania kuningas Felipe II ja tema Võitmatu Armaada, Napoleon Bonaparte, Adolf Hitler. Autor tõdeb, et viibides Suurbritanias ei ole sa iial merest kaugemal kui sada kilomeetrit. See tähendab, et sa ei satu ka kunagi kaugemale kui sada kilomeetrit vaenlasest, kes otsustab meritis saabuda. Seetõttu peab oskama merega elada, merest elatist saada ja kaitsta end kõikide ohtude vastu, mis sealtpoolt saabuvad, olgu need siis vaenuvägede sõjalaevad või tormid. Meri on niisiis korraga nii oht kui ka võimalus.

Nagu Sa näed, siis võiksin sellest väga huvitavast ja sisukast raamatust rääkima jäädagi, kuid kõik lood ja teemad selles raamatus ongi ju sedavõrd põnevad.

Teen nüüd veidi lühemalt. Raamatust leiad veel peatükke, milles on juttu võimsast mongolite riigist, mongolite vallutustest Euroopas ja mujal maailmas, kuni need rüüsteretked seisid silmitsi jumalate tuule ehk kamikazega – ja ka seekord olid loodusjõud võimsamad kui võitmatud mongolid. Juttu on veel ka Gröönimaast ja sealse müütilise rohelise sisemaa otsimisest, viikingitest, ja sellest, kuhu kadusid kunagised Gröönimaa inimesed. Saad lugeda ka Põhjamere Atlantisest Doggerlandist, mis sidus nüüdse aja Inglismaad Prantsusmaa, Saksamaa ja Taaniga.

Juttu on ka vulkaanitalvedest ja tapvast udust – Lakagigar Islandil, Tambora Indoneesias, Campi Flegeri Itaalias, Toba Indoneesias, Dekkanti trapid Indias, siberi trapid Venemaal – kõik need vulkaanid on põhjustanud maailmas tõelist kaost, häda ja viletsust. Saame lugeda ka supervulkaanist Yellowstone’i rahvuspargi all USA’s, mis senini olnud üsna rahulik, kuid ...

Vimases peatükis räägib autor mugulast, mis söötis Euroopal kõhu täis ehk kartulist. Kuidas kartul Euroopasse jõudis, millist poleemikat ja vastuolu see tekitas, mis asi oli suur kartulikatk Iirimaal, millega kaasnes ka suur näljahäda. Ja kas kartul ikkagi peab inimkonna ja looduse arengule, kliimamuutustele vastu või on „abiks“ ikkagi riis ja nisu?

Ja autorist ka.

Marcus Rosenlund on ütelnud, et kõikide ajakirjanike sees on raamat. Öeldakse, et see ongi õige paik sellele raamatule. Seni õnnestus Rosenlundil elada seda põhimõtet järgides, kuid lõpuks kasvas paine liiga suureks, ja raamat tuli välja. Rosenlund kinnitab, et kirjutamine ei ole tema jaoks mitte midagi uut. Lapsena õppis ta lugema ja kirjutama enne seda kui õppis jalgrattaga sõitma. Kui teised lapsed olid õues, mängisid vutti või ronisid puudel, siis tema oli toas ja luges raamatuid. Rosenlund tänab oma vanaema Birgitit, kes juhatas teda saladuslike lugude ja muinasjuttude maailma, abiks Astrid Lindgreni kirjutatud raamatud. Rosenlund on pikalt töötanud Yleisradios. Ta oli erinevate raadiosaadete saatejuht, ja nüüd on teadustoimetaja.

Tiina Toomet, Triin Kass „Kas kass ... ?“ (Varrak)

Kogenud loomaarstid Tiina Toomet ja Triin Kass tutvustavad maailma uusimaid teadussaavutusi kasside käitumise ja võimete uurimisel ning tänapäevaseid kassipidamise põhimõtteid ja võtteid. Nad annavad soovitusi, kuidas loodust, keskkonda ja loomi aina enam väärtustavas ühiskonnas kassi mõista ja õpetada ning hoolitseda tema eest nii, et kass elaks alati täisväärtuslikku ja huvitavat elu ning püsiks terve.

Lisaks poolesaja peatüki pealkirjas esitatud küsimusele „Kas kass …?“ saab vastuse sadakond muudki kassiomanikku harivat ja abistavat küsimust. Erilise valuteemana lahatakse kassi agressiivsuse väljendust ja võimalikke põhjuseid ning sellest võõrutamise viise.

Raamatus käsitletakse kassi muutuvaid vajadusi terve eluringi jooksul, moodsa aja kassihaigusi ning ka kassipidamise õiguslikku poolt – kiipimist ja kassipidamist reguleerivaid õigusakte. Tõsisema jutu sekka pakutakse lõbusaid lugusid ja kurioosumeid: kas teie näiteks teadsite, et teoreetiliselt võiks üksainus kassiema saada ideaaloludes üheksa aasta jooksul 10 miljonit järglast?

Eesti keeles on paaril viimasel aastal ilmunud päris mitu väga huvitavat ja sisukat kassiraamatut (olen neist ka oma blogis kirjutanud), kuid kõik need on olnud välisautorite teosed, mistõttu on igati vahva leida kassiraamat, mille on kirjutanud meie loomaarstid. Kohe alguses pean tõdema, et selline sisukas ja uus kassiomaniku käsiraamat on väärt abimees kõikidele kassiomanikele, kuid selle raamatuga tasuks tutvust teha ka neil, kellel on plaanis endale kass võtta, ja ka neile, kes tahavad lihtsalt kassidest lugeda.

Raamat on jagatud mitmeks osaks. Need on: kodu, järglased, maailmatunnetus, käitumine, söötmine, tervis ja hooldus, mis omakorda koosnevad peatükkidest, mis vastavadki küsimusele “Kas kass…?”, millele viitab ka raamatu pealkiri.

Esimene osa on “Kodu” ja selle esimene peatükk küsib, kas kass on metsik või kodustatud? Mida ta mõtleb? Raamatu autorid tõdevad, et see küsimus on painanud paljusid loomeinimesi. Rootsi luuletaja Werner Aspenström on väitnud, et teda motiveeris ja inspireeris luulet looma just tema kass. T.S. Elioti luulekogu “Old Possum’s Book of Practical Cats” põhjal sündis kõigepealt Alan Rawsthorne’i muusikaline lavalugu “Practical Cats”, hiljem juba kogu maailma laineid löönud Andrew Lloyd Webberi muusikali “Kassid” kibreto. Doris Lessing aga kirjutas aastate jooksul terve kassilugude sarja.

Esimeses peatükis saamegi lugeda kasside päritolust, ajaloost, kodustamisest, DNA-uuringutest, Egiptuse kassikultusest, mis kandus edasi laia maailma. Juttu on ka kodukassist, maakassist ja kodutust kassist, sellest kas kassid ohustavad linnupopulatsiooni.

Teine peatükk vastab küsimusel kas kassi tuleks varakult sotsialiseerida. Saame teada kas iseloom tuleb geenidest või keskkonnast, kuidas kassi sotsialiseerida (2-9-nädalased kassipojad peaksid suhtlema inimestega nii palju kui võimalik. Aga suhtlema peaksid nad ka teiste kassipoegade ja täiskasvanud kassidega, võimalusel koeraga ning miks mitte ka näriliste ja lindudega, kui selliseid juhtub kodus lemmikutena olema). Autorid kinnitavad, et selle lühikese ajaga – 7 nädalaga – kujuneb välja kassipoegade sotisaalne käitumine. Uurimused näitavad, et sotsiaalsed kassipojad taluvad paremini stressiolukordi: lepivad uue koduga, kus on võõraid inimesi, taluvad läheduses teisi kasse ja ka koeri. Oluline info on seegi, et koera sotsialiseerimisel on kõige olulisem premeerida teda maiuspalaga, siis kassile on autasuks mäng. Mäng vähendab ka ärevust.

Eraldi kastikeses on kirjas, et sotsialiseerimine on kassi eluks ettevalmistamise protsess, mille jooksul kujunevad välja sidemed teiste loomade ja inimestega. Hästi sotsialiseeritud kass on enesekindel, ergas, sõbralik ja usaldav, halvasti sotsialiseerunud kass võib olla häbelik, kartlik või isegi agressiivne.

Kolmas peatükk vastab küsimusele kas kass tahab meiega koos elada., siin on juttu ka harilikust naistenõgesest, mis mõjub erinevatele kassidele erinevalt. Neljas peatükk vastab küsimusele kas kass on inimese parim sõber. Selgub, et kass ei ole väike koer. Teda pidada on küll oluliselt lihtsam kui koera – temaga ei pea väljas käima, ta lepib pikema üksiolekuga kui koer, ei nõua ilmtingimata dressuuri jne -, kuid kass on väga enesekeskne ja seda peab temaga kooselu alustades arvestama. Kassilt ei saa oodata midagi, milleks ta ei ole loodud, ja ta ei tee midagi sellepärast, et inimesele meeldida. Autorid lisavad, et neile tundub, et kass suhtub inimesse kui teise kassi. Ta tervitab meid samuti nagu teist kassi, loob ühtekuuluvustunnet ja isegi sama lõhna, kui nühib end meie vastu või kutsub mängima. Ei maksa unustada sedagi kassimaailma etiketti, et esimene puutekontakt tuleb kassi poolt.

Raamatu esimeses osas on juttu veel sellest, kas kass tahab teise kassiga sõbrustada, kas kass ja koer või kass ja kass, kas kass peab alati oma tahtmist saama, juttu on ka kassi õpetatavusest ja õpetamise põhimõttest, ja sellest kas kass ravib meid. Üritatakse vastata ka küsimusele kas kassipoja pealt on näha, milliseks kujuneb ta täiskasvanult (oluline on see, et nunnumeeter ei ole looma valimisel kõige kindlam mõõdupuu), kas võtta isane või emane kass, kas kassilaps vajab sama palju hoolt kui inimlaps.

Raamatu esimene osa on selle raamatu üks pikemaid, mistõttu on siin teemasid veel üsna mitmeid – usaldusliku suhte loomine, sest kass peab õppima inimest usaldama (esimene reegel on – looma ei tohi hirmutada ega karistada), kas kass ja väikelaps on ohutu kooslus, laps vajab kassiga käitumise õpetust, kas kass tahab reisida, kuidas teha reisimine kassile vastuvõetavaks.

Raamatu teine osa on “Järglased”, milles saavad vastuse küsimused: kas kass tahab emaks saada (isaks saada), juttu on kassipulmast, poegimisest, isa rollist ja kommetest; kas kass elab pärast viljatuks opereerimist täisväärtuslikku elu (mis on kirurgilise sekkumise plussid ja miinused).

Kolmas osa on “Maailmatunnetus”, kus jällegi mitmeid peatükki, küsimusi. Kas kass näeb ja kuuleb nagu inimene (mida loeb kass meie pilgust, miks muutuvad kassi silmaterad kitsasteks piludeks), kas kass tunneb ja mäletab, kas kass maitseb lõhnu (feromoonsõnumid, feromoonide olemus, feromoonide liigid), kas kass kasutab vurre õigesti, kas kass on akrobaat (kas kass kukub alati vigastamatult jalule).

Neljas osa on väga huvitav ja oluline ehk “Käitumine”, sest on ju kasside käitumine vägagi huvitav, lausa põnev, ja kassiomanik peaks oma lemmiku käitumist tundma ja tunnetama. Kas kass annab häälitsemise ja nühkimisega märku, et tahab suhelda, kas kass väljendab tundeid kehakeeles (siin on ka põnev ülevaade, mis kannab pealkirja “Kassikeele sõnastik” – saba- ja kõrvakeel, küüniste keel, keele- ja närimiskeel, nügimis- ja pissikeel, silma- ja kehakeel ning hingelduskeel), kas kass armastab silitamist, kas kass karistab meid sellega, et pissib valesse kohta või kratsib diivanit (selles peatükis on juttu märgistamisest või haigusest, kuseteede haigustest ja stressist), kas kass tahab õppida (mida ja kuidas õpetada, klikkerkoolitus), kas kass vaevleb igavuse käes, kas kass tahabki ainult süüa ja magada (autorid kinnitavad, et magamine on üks tähtsamaid elulisi vajadusi, mis tagab heaolu ja pikaealisuse, kassil ja inimesel on täiesti erinev magamisstiil – kass tukastab, teeb kergeid lühikesi uinakuid, võib magada kokku lausa 16 tundi ööpäevas. See tähendab, et kass magab kaks korda nii palju kui inimene. 9-aastane kass on oma elu jooksul ärkvel olnud ainult 3 aastat!).

Neljandas osas on veel mitmeid peatükke/küsimusi – kas kass on konservatiiv, kas kass vajab (mitut) liivakasti (kassiliiva valimine), kas kass tahab meiega mängida (agressiivsusest jagusaamine, mänguasjad ja mängu suunamise vahendid, mida ei tohi mängides teha).

Raamatu viies osa on “Söötmine”, kus saate vastused küsimustele: kas kass on lihasööja või saaks ta olla ka vegan (autorid kinnitavad, et taimetoitlus sobib inimestele, mitte kassidele!), kas kass on kiskja (miks kingib kass saagi omanikule, metskassi kolm jahiviisi), kas kass peab saama iga kell süüa (mis kassidele maitseb, kuidas süüa parasjagu), kas kass võib söögiga mängida, kas kass joob piisavalt, kas kass võib süüa igasugust kassisööta (valik sõltub kassi vanusest ja elustiilist, milline on kastreeritud kassi toit).

Kuues osa on jällegi väga oluline ehk “Tervis”. Kas kass vajab parasiiditõrjet (siseparasiidid, välisparasiidid), kas kass vajab vaktsiine (kasside immuunpuudulikkuse viirus ehk FIV, kasside leukeemia viirus ehk FeLV), kas kass läheb loomakliinikusse rõõmuga (kuidas teha loomakliiniku visiit kassi jaoks talutavamaks), kas kass peab loomaarsti juures käima, kas kass on haige, kas kass on valudes, kas kass on paksuks läinud (kuidas liigsetest kilodest lahti saada), kas kass peabki karvapalle oksendama (kuidas karvapallide teket vähendada), kas kass on stressis (stressi olemus, kassi stress, võimalikke stressipõhjuseid, peamised stressiilmingud), kas kass saab stressist põiepõletiku (Pandora sündroom), kas kass võib saada mürgistuse (mürgised taimed ja taimekasutusvahendid, levinumad mürgised aiataimed, kemikaalid).

Seitsmes osa on “Hooldus”. Selles osas saavad vastuse küsimused kas kass võiks olla maailmameister ka lakkumises (lakkumine kui kasside teadus, pesemisrituaalid ja problemaatiline lakkumine), kas kass vajab kammimist ja pesu, kas kass vajab küüniseid, kas kass hoolitseb ise oma hammaste eest (hambakatus on üle 300 liigi baktereid, hambapesu ja muud puhastusviisid, kuidas kass sööb), kas kass liigub piisavalt, kas kass peab õues käima (kas pidada kassi toa- või õuekassina), kas kass peab olema kiibitud, kas kass on vanaks jäänud (kasside levinud “vanadushaigused”, vananemise ilmingud, dementsus, vana kassi tervisekontroll).

Raamatu lõpus on juttu raamatu autoritest Tiina Toometist ja Triin Kassist, ülevaade kasutatud kirjandusest, ja igati lõbus ülevaade “Kassi häälitsus “näu” teistes keeltes.

"Kas kass...?" on väga vajalik, põnev ja sisukas kassiraamat, mida peaksid lugema kõik kassiomanikud, kuid ka need inimesed, kes plaanivad endale kassi võtta, kuigi raamatus öeldakse, et kass tuleb sageli ka ise oma omaniku juurde, mistõttu peaks seda raamatut lugema vist kõik inimesed, mine tea, millal kass just sinu ukse taga on… ja nõuab seda, et ma tahan just sinu kassiks saada. Kassid on ju ikkagi kassid!

Tuire Kaimio „Koerte käitumine“ (Varrak)

Suurepärane ja põhjalik nõuanderaamat kõikidele neile, kes tahaks rohkem aimu saada oma koera meeles toimuvast. Raamatus käsitletakse põhjalikult koerte kodustamisajalugu, nende sünnipärast ja sotsiaalset käitumist ning õppimist. Samuti keskendutakse tüüpilistele probleeme tekitavatele iseloomujoontele. Raamatus seletatakse lahti koerte võimalikud probleemsed käitumised ning mitte üksnes ei õpetata, kuidas neid probleeme lahendada, vaid antakse koerte reaktsioonidele ka põhjendused.

Pikaajalise töö tulemusena sündinud käsiraamat sobib nii koerakasvatuse professionaalidele, koerakoolitajatele kui ka lemmikloomapidajatele.

Tuire Kaimio on Põhjamaade üks tuntuimaid ja armastatuimaid loomakoolitajaid ning praktiliste kursuste juhendajaid. Tema eelmine raamat „Kutsika kasvatamine” (e. k Varrak 2008) on oma valdkonna kuldvara. Varrakul on samalt autorilt varem ilmunud ka raamat „Koos hobusega“. Kõrgelt hinnatud loomafotograaf Minna Tallberg on jäädvustanud fotodel koerte käitumise iseloomulikumaid nüansse. Fotod on tehtud spetsiaalselt selle raamatu jaoks.

Mul on selle raamatuga üsna eriline suhe, sest õnnestus kaasa lüüa raamatu tõlkimisel, mistõttu võin julgelt kinnitada, et tegemist on väga väärt kutsuraamatuga, mis sobib hästi lugemiseks, kuid ka omamoodi õpikuks neile, kes kavatsevad endale koera võtta või neile, kel kodus on kutsikas või miks mitte ka täiskasvanud koer. Raamatu ilmus esimest korda eesti keeles 2010, teist korda 2013 ja nüüd siis juba kolmandat korda.

Raamatu sissejuhatus ütleb Tuire Kaimio lugejale, et looma uurida, peab kõigepealt teda armastama, ja need sõnad kuuluvad loomade uurimisele alusepanijale Konrad Lotenzile, kes ütles sedasi juba aastakümneid tagasi. Kaimio lisab, et ainult armastusega jõutakse küll kaugele, kuid lisaks sellele on vaja ka teadmisi, sest koer ei käitu pereliikmena nagu inimene.

Raamatu autor jätkab: „Et looma eest saaks hästi hoolt kanda ja teda koolitada, peab tema käitumist tundma. Koer on õnnelik ning ta tunneb end hästi, kui ta võib käituda vastavalt oma loomusele.“ Sissejuhatuses on autorilt veel mitmeid olulisi mõtteid: „Liigina on koerlased hämmastavalt mitmekesised. Iga isend on ainulaadne nii geneetilise pärandi kui kogemuste poolest. Raamat võib avada uusi uksi koerte maailma, aga tõeliselt võib koeraga tutvuda ainult koos temaga kiirustamata aega veetes. Koerad naudivad lähedust ning ühistegutsemist juhul, kui ülesanne on neilegi meelepärane. Oma eluga rahul olevate koerte rõõm sütitab vastupandumatult ka inimest.“ Igati kuldsed sõnad, sest tegelikult ju asjad sedasi ongi.

Raamatus on palju põnevaid osasid, mis omakorda jagunevad mitmeteks ja mitmeteks peatükkideks: ise kodustunud, sünni poolest koer, sotsiaalne käitumine, sigimine ja kutsika areng, probleemkäitumine, õppimine, mis omakorda jagunevad mitmeteks alapeatükkideks. Igal juhul saab siit vastuseid paljudele koeraomanikke meeli erutavatele küsimustele, kui ka sellele miks mõni koer käitub just nii nagu ta parajasti käitub:) Raamatu autor oma aastate jooksul saadud kogemustepagasi abiga üsna põnevaid lahendusi ning nõuandeid ja näpunäiteid.

Mõnest osast veidi lähemalt ka. Esimene osa on „Ise kodustunud“, milles esimeses loos „Uued uurimistulemused“ tõdeb autor, et koera võib ilma kahtluseta nimetada inimese üheks kõige vanemaks ja lähedasemaks kaaslaseks. Koerad on olnud inimeste poolt armastatud, vihatud, kasulikud ja vahel kahjulikudki seltsilised mitukümmend tuhat aastat. Kahe liigi, inimese ja koera suhe on sageli tihe, vastastikku kasulik kooselu. Parimal juhul on suhe kummagi jaoks paljupakkuv. Aga samas kaotavad mõlemad midagi – osa oma vabadusest. Selles peatükis räägib autor eelarvamustest, mis mõjutavad meie arusaama, samuti uutest suundadest koerte käitumise uurimises.

Seejärel on pikemalt juttu sellest, kust on koer pärit. Saame lugeda, et koerlaste sugukonda Canidae kuulub 38 liiki, kelle hulka kuulub ka kodukoer. Koerlasi leidub peaaegu igas maailma nurgas, ainult Antarktises ja mõnedel Vaikse ookeani saartel ei esine neid üldse. Koerad moodustavad koerlaste hulgas kindlasti kõige rohkemaarvulisi rühma. Juttu on koerlaste ühistest omadustest, koera ja inimese ühisest teekonnast, autor uurib, kas koer on oma põhiloomuselt hunt (missugune on taltsutatud hunt, miks koerad muutusid taltsaks ja selgub, et inimene ei kodustanud koera, vaid lõi uue keskkonna). Esimeses osas saame lugeda veel ka kodustumise põhjustest ja tagajärgedest, koerte ja huntide kaasasündinud käitumiserinevustest, erinevustest karja sotsiaalses elus. Kuid see pole veel kõik, juttu on tõutüüpide arengust, tõutüüpide kujunemisest tõugudeks, tänapäeavastest koeratõugudest. Ja veel, siin on ka peatükk kustikalikest omadustest ehk vastsündinust üleminekuetapini (esimene tõeline arenguetapp: väike kutsikas, teine etapp: mängimine objektidega, kolmas etapp: varitsemine ja peatamine, neljas etapp: abiks suuruluki jahil.

Raamatu teine osa on „Sünni poolest koer“, mis koosneb jällegi mitmest-mitmest peatükist, milles on juttu kaasasündinud käitumismudelitest, geneetilistest erinevustest koerte käitumises, sisemistest ja õpitud rütmidest (koera bioloogiline kell, puhkuse ja aktiivsuse vaheldumine, saad teada, mis on õpitud rahutus), jahikäitumisest (jahilkäitumise erinevad versioonid – hagijad, terjerid ja püstkõrvad, retriiverid ja veekoerad, seisvad linnukoerad, karjavalvekoerad ja karjakoerad, juttu on sellest, et liikumismudelite vorm vaheldub – otsimine, jälgimine ja hiilimine, jälitamine, saad teada, mis on kinnihaaramishammustus, mis on tapmishammustus), söömisest (kas toit on turvaline, millist toitu koerad eelistavad, millised on enamiku koerte maitse-eelistused, maitse-eelistuste kujunemine, saad vastuse küsimustele, miks koerad söövad rohtu ja väljaheiteid, kui sageli koerad söövad, juttu on söögiisust, liigsest kehakaalust, söömises keeldumisest ja ebaharlikke asju söövatest koertest).

Oleme jõudnud raamatu kolmanda osani „Sotsiaalne käitumine“, mis koosneb jällegi paljudest peatükkidest, milles on juttu koera kohanemisest oma keskkonnaga, sotsiaalsest kommunikatsioonist (suhtlemine hääle abil – haukumine, häirib haukumine, kiunumine ja ulgumine, urisemine, lõrisemine ja urahtamised, lisaks veel ka kehakeelest – suurustlemine ja rahu loomine, arusaamtustest kommunikatsioonis, mängulistest signaalidest, lõhnadest, mis kannavad infot – uriinimärgid, lõhnatervituste vahetamine), koertegrupi elust, sellest, et mängida võib igas eas.

Neljas osa on „Sigimine ja kutsikate areng“, milles ongi juttu sigimisest (sigimiskäitumist mõjutavad hormoonid, emaste ja isaste koerte sigimiskäitumine, kastreerimine ja steriliseerimine), poegimisest ja kutsikate eest hoolitsemisest (emaskoera käitumine tiinuse ajal, sünnitus, kutsikate sünd, emase koera ja vastsündinud kutsikate suhe, valetiinus), kutsikate esimesest elukuust, parimast sotsialiseerumisajast ehk kutsika 1.-3. elukuust, nooruseast.

Viies osa on „Probleemkäitumine“, mille peatükid peatuvad probleemsel käitumisel, kusjuures raamatu autor küsib kas probleemne käitumine on kahjulik või hoopis normaalne käitumine? Juttu on agressiivusest (see võib johtuda hirmust, valust, oma territooriumi kaitsmisest; sellest, et valvekoer kaitseb kodu, kuid võib tahtmatut agressiivsust süvendada jpm), hirmust ja arglikusest (kaasasündinud arglikkus, õpitud hirm, hirmust vabaks, harjumine, üksindusahistus, ülisuur ettevaatlikkus), valust ja haigustest käitumisprobleemide taustal, stressist, probleemkäitumise parandamisest.

Raamatu kuues osa on „Õppimine“. Selles osas saame lugeda, et õppimine muudab käitumist, sest koerte võime õppida ümbruskonna sündmustest on olnu liigi edukusele väga tähtis. Koerad said sündides kaasa vaid koera käitumise kõige lihtsamad põhitõed, õppimine aitab oskusi üliheaks lihvida. Siin on juttu koerte mälust, harjumisest, klassikaliselt tingitud käitumisest, tunnete ühendumisest, hirmu kinnistumisest, latentsest õppimisest, operantest tingitud õppimisest ehk õppimisest tegutsedes. Tuire Kaimio räägib ka sellest, kas koolitada koera premeerides või karistades, kinnistajate kasutamisest.

Selline sisukas ja vajalik raamat kõikidele koeraomanikele ja neile, kel plaanis endale koer võtta, ja ka temaga tegeleda. Kokku peaaegu 400 lehekülge tarkust, mida meelde jätta, ja ka järgida.

Ja veidi raamatu autorist ka:

Tuire Kaimio on omamoodi elav legend, kes tegelenud loomadega juba lapsest saati – ta käis lasteaias, mille kasvataja/õpetaja tõi kohale lausa tsirkuseloomi. 10-aastasena kolis Tuire Kaimio perekond Saksamaale, kus ta käis bioloogiakallakuga koolis. Sama kooli bioloogiaõpetaja koolitas loomnäitlejaid. Temast saigi Tuire Kaimio „õpetusisa“.

Oma karjääri jooksul on Tuire Kaimio koolitanud mitmeid väga kuulsaid loomnäitlejaid nagu kaukaasia lambakoer filmis „Torm“, ilves filmist „Poiss ja ilves“, lisaks ka legendaarsed tuvid soomlaste VR telereklaamis ning Olvi-õllereklaamis kuulsaks saanud Jeppe-nimeline koer. Tema koolitada on olnud tuhandeid loomi. Lisaks Soomele on ta tuntud ka mujal maailmas, nii oli ta 2006. aastal abiks Nepalis, õpetades kohalikke inimesi elevante käsitlema.

Tuire Kaimio teeb oma tööd alati lähtudes loomast. Loomade õpetamine ei õnnestu, kui loom on stressis ja väsinud. Ka filmivõtetel jälgib ta alati, et loomad saaksid piisavalt võttepause.

Sara Pennypacker „Pax“ (Pegasus)

„Mul oli rebane. Mul on rebane ... Jätsime isaga ta ühele teepervele maha. Isa ütles, et meil ei jää midagi muud üle, kuid mina ei oleks tohtinud sellega leppida.”

Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku. Hoolimata üha peale tungivast sõjast ja neid lahutavast viiesajast kilomeetrist otsustab Peter siiski oma rebast otsima minna. Samal ajal ootab aga Pax hetkekski lootust kaotamata oma poissi ...

Sara Pennypackeri liigutavat lugu poisi ja tema rebase vahelisest katkematust sidemest illustreerivad Jon Klasseni meisterlikud pildid.

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatuid oli A.H. Tammsaare „Meie rebane“, milles toimetasid rebane, kel nimeks Mossa ja poiss, kel nimeks Ats. Mäletan seda raamatut hästi veel ka täna. Paar aastat tagasi ilmus kirjastuse Pegasus lastele mõeldud loomaraamatute sarjast huvitav lugemine „Mina olen rebane“. Seetõttu on igati huvitav ja põnev võtta kätte ja lugeda raamatut, mis jutustab rebase (Pax) ja poisi (Peter) sõprusest, mis tegelikult ju toob meelde jälle ka Tammsaare „Meie rebase“.

Teisest küljest on Sara Pennypackeri jutustamisoskuses ja kirjutatud raamatus sarnaseid jooni ka Ernest Seton Thompsoni raamatuga „Lugusid loomadest“, mis oli samuti üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest. Pennypacker annab oma raamatus väga lahedalt edasi ka rebaste mõtteid – lühidalt, aga väga loogiliselt, lugejal jääbki mulje, et rebased võivadki sedasi omavahel suhelda.

Raamatus on kaks jutustajat – 12-aastane poiss Peter ja rebane, kel nimeks Pax. Kaks lahutamatut sõpra, kes raamatu alguses peavad teineteisest lahkuma, sest tulekul on sõda. Siinkohal pean mainima, et mulle jääb veidi arusaamatuks see, mis aastatel raamatu sündmused aset leiavad, sest mulle tundub, et lugu hargneb lahti USA’s, aga milline sõda? Kas tulevikus?

Loomulikult võib see olla ka väljamõeldud sõda, kuid see on väga oluline „märgusõna“ selles raamatus, millega puutuvad kokku nii poiss kui ka rebane. Tegelikult annab see „tulevane sõda“ raamatule ühe „taseme“ juurde. Mille nimel üldse plaanitakse sõdida, kas lihtsalt selleks, et inimesed tahavad tappa? On ju selle tapmisega kokku puutunud praktiliselt kõik raamatu tegelased, osad neist rohkem, osad vähem. Inimeste julmus vapustab nii Paxi kui ka teisi rebaseid, ja ka Peterit.

Raamat algab sellega, kui Peter ja tema isa on viimas Paxi metsa. Otse loomulikult on lahkuminek väga nukker, sest Pax on poisile tõeline sõber. Poiss nutab, ja rebane ei saa aru, mis toimub. Peter võtab teksade taskust vana plastmassist sõduri, mis on rebase lemmikmänguasi. Poiss virutab selle kaugele metsa, rebasele on see kergendus – nad on tulnud metsa mängu mängima. Rebane kihutab täie hooga metsa poole, et sõdur üles otsida. Loomulikult on metsas ka palju teisi, värskemaid ja tugevamaid lõhnu, kuid mänguasjal on poisi lõhn, ja selle lõhna leiaks rebane igalt poolt üles. Rebane leiab sõduri, tuleb metsast välja, kuid just samal ajal hakkab auto liikuma. Isa ja Peter sõidavad minema.

Seejärel oleme juba Peteri vanaisa juures, kuhu isa on Peteri viinud. Poiss peab jääma vanaisa juurde, seal koolis käima hakkama. Peterile ei meeldi vanaisa juures, tal on mure Paxi pärast, sest rebane ei olnud kunagi varem üksinda väljas olnud, välja arvatud oma aedikus, ja on ju poiss ja rebane olnud lahutamatud. Miks üldse nii läks? Põhjus on selles, mida isa oli Peterile ütelnud – sõda tuleb, ja see tähendab, et kõik peavad ohvreid tooma. Isa peab teenima, see on tema kohus, ja Peter peab ära sõitma. Kahe Peteri sõbra perekonnad olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja lahkunud niipea, kui kuulujutud evakueerimisest olid liikuma hakanud. Ühel hetkel on Peter kindel, et Paxi maha jätmine ei olnud õige otsus. Ta pakib oma asjad – riided, liigendnuga, rahakott, matkasaapad, pesapall, pesapalli kinnas, ema fööniksiamuletiga kullast käevõru (siinkohal tuleb mainida, et Peter ema on surnud), veidi süüa.. Rebane peaks olema temast 500 kilomeetri kaugusel, kuid uurides atlasest kaarti, leiab Peter, et kui otse minna, siis võiks vahemaa olla 300 kilomeetrit.

Peter on valmis ja ta läheb. Ta jätab vanaisale kirja, justkui oleks ta varakult kooli läinud...

Samal ajal on Pax metsas. Esimest korda elus üksinda. Näljane. Öö ja pimedus. Kõrgel rebase pea kohal lendab raisakull. Hommikul otsustab Pax hakata liikuma, et leida üles Peter. Ta suundub tee poole, kus ta maha jäeti, kuid seal sõidavad mitmed ja mitmed suured, rohelised veoautod. Kas tegemist on sõjaväekolonniga? Hiljem selgub, et see oligi sõjaväe veoautode karavan.

Edasi saame peatükk peatüki haaval lugeda sellest, kuidas Peter ja Pax teineteise poole liiguvad. Ja see ei ole neile lihtne teekond. Peter peab liikuma, nii et ta kellelegi silma ei jääks, eriti täiskasvanutele, kes hakkaks küsima ebameeldivaid küsimusi, kuhu poiss üksinda liikumas on. Pax kohtub teekonna esimesel päeval emarebase Särtsuga, kellele Pax ei meeldi, sest tal on inimeste lõhn küljes. Särtsuga on kaasas ka tema vend, veidi äbarik Jupats, kes sobitab Paxiga sõprust, mis ei meeldi teps mitte emarebasele. Kuid Särts ja Jupats on need, kes Paxi kampa võtavad, ja talle veidi loodust tutvustavad.

Peteri teekond läheb hulluks juba paari päevaga, kui ta otsustab teest eemale hoida, pigem metsas liikuda, ta kukub ja murrab jalaluu.

Samal ajal kohtub Pax veel ühe rebasega. Vana ja hallinenud kasukaga isane, kel nimeks Hall. Esialgu võiks ju arvata, et Halli ja Paxi vahel võib minna kakluseks, kuid seda ei juhtu. Selgub, et ka Hall on elanud kunagi inimeste juures, ja Paxil on ju inimeste lõhn juures.

Pax uurib Hallilt kas too on äkki Peterit näinud, kuid Hall on näinud ainult inimesi, kes soovivad sõda. Hall juhib Paxi jõe äärde, et juua vett, kuid Pax tahaks ikka teele lähemale minna, et edasi liikuda. Hall kinnitab, et varesed on talle teada andnud, et tee on suletud, et sõjaigatsejad on selle tee blokeerinud. Seda sõjaigatsejate juttu kuuleme selles raamatus veel ja just need sõjaigatsejad on need, kes tahaksid sõda alustada.

Hall ja Pax vahetavad mõtteid inimeste kohta – Hall kinnitab, et inimesed on võltsid, üks inimene on ajanud minema nälgiva naabri, käitudes nõnda, nagu poleks tema sahvris toitu, kuigi see oli täis. Üks inimene teeskles ükskõiksust kaasa suhtes, kelle ta oli välja valinud. Üks inimene meelitas rahustava häälega lamba tema karjast välja ning tappis selle siis. Hall lisab sedagi, et inimesed on hoolimatud. Nad künnavad põldu ja tapavad seal elavaid hiiri ilma ette hoiatamata. Nad ehitavad jõele tamme ja jätavad kalad surema. Pax kinnitab, et tema poiss ei olnud võlts ega hoolimatu. Hall jätkab tõdedes, et kui sõda tuleb, on inimesed hoolimatud.

Pax ei mõista, mis on sõda. Hall vastab, et on üks haigus, mis mõnikord rebaseid tabab. See sunnib neid tavapärasest käitumisest loobuma, võõraid ründama. Sõda on samasugune haigus inimestel. Hall kinnitab, et maale, kus ta inimestega koos elas, tuli sõda. Kõik hävitati. Kõikjal lõõmas tuli. Oli palju surnuid, ja mitte üksnes sõjaigatsejate, täiskasvanud isaste hulgas. Lapsed, emad, vanemad kõik nende enda liigist. Kõik loomad. Mehed, kes seda haigust kandsid, heitsid seda kaost kõigele oma teel. Sellest kohast, kus Pax ja Hall hetkel olid, sellest kohast lääne pool, sõda juba käis, inimesed tapavad üksteist, maa on täielikult hävitatud. Jõgedel on tammid. Maapind on paljaks põletatud. Kõik elusolendid on tapetud.

Hall on nõus tulema Paxiga lõunasse, sest seal peaks olema Peter, ja sealt võiks Hall leida uue kodu. Enne seda lähevad Hall ja Pax tagasi Halli kaasa (emarebane, kes ootab järglasi), Särtsu ja Jupatsi juurde, et anda neile teada, et nad lähevad lõunasse otsima poissi ja uut kodukohta. Teised peavad jääma neid ootama. Kahjuks lõpeb teekond Hallile saatuslikult, kui ta inimeste paigutatud miini otsa jookseb. Veidi hiljem jookseb miinile ka Jupats, kes jääb ilma oma jalast.

Tagasi Peteri juurde, kes on jõudnud oma murtud jalaga küüni, kus ta kohutab ühe kummalise naisterahvaga. Peterile tundub esialgu, et naine on hull. Naisel on puujalg, ja ega Peter ei tahagi esialgu rääkida, kuhu ta teel on. Lõpuks ta siiski räägib, mis on juhtunud, et ta ema on surnud, et ta tahab leida oma rebast.

Saame teada, et naisterahva nimi on Vola, kes ei luba poisil edasi liikuda, enne kui Peteri jalg on paranenud (selgub, et Vola on olnud arst, kes olnud ka sõjas, kus ta on pidanud isegi kellegi tapma).

Vola annab Peterile taimedest tehtud ravijooki, teeb poisi jalale lahase, veidi hiljem ka kipsi, meisterdab talla kargud. Vola elab üksinda metsas, oma majakeses, kus on kõik vajalik olemas. Ta on tulnud sinna, et oma elu üle mõtiskleda, teha järeldusi, mida ta on teinud, mida üle elanud. Kõige rohkem hindab Vola seda, et tal on rahu, et saab olla üksinda, eemal kõigest.

Vola jutustab Peterile ka sellest, et ta jäi oma jalast ilma siis, kui riik ta miiniväljale luurama saatis, kuid nüüd saab ta riigilt väikest vereraha, mille abil saab ta endale hankida selle, mida ta ise ei kasvata, mida mets ei anna. Volale on seni seltskonda pakkunud vaid Francois, kes osutub pesukaruks. Vola on nõus Peterit aitama, kuid seda kolmel tingimusel – ma ei hakka Sulle siinkohal nendest tingimustest rääkima, selle pead ikka ise välja uurima/lugema, kuid need tingimused on üsna mõistlikud või peaaegu mõistlikud, mängu tulevad ka Vola meisterdatud marionetid/nukud, mis omakorda on seotud ühe raamatuga ehk „Sinbad Meresõitja seitse retke“, mille ta oli leidnud selle inimesi taskust, kelle ta oli olnud sunnitud tapma.

Ma teen siinkohal oma jutustuses pausi, sest edasi rääkides, olen Sulle terve raamatu ette jutustanud. Nii oleks ju lugemine äärmiselt igav.

Raamatu lõpus saad lugeda, mida Peter Paxi kohta Volale räägib, saad teada, mis on budistlik idee – kaks, kuid mitte kaks, mis tähendab üksolekut, seda, kuidas asjad, mis näivad olevat lahus, on tegelikult üksteisega seotud.

Loed sellestki mõttest, et kui kellelgi on mingi metsik osa, siis kas seda saab ikkagi taltsutada? Sead teada sedagi, miks Vola arvab, et ta on nagu granaat, et ta on ettearvamatu surmav relv, ja kas ta ikka on seda. Vola õpetab Peterile ka puutööd ja puidu voolimist, nii et Peter meisterdab rebasekuju ja lõpuks veel ka lava, et saaks pidada marionettide etendust.

Saame teada, milliseks kujundeb Paxi suhe emarebase Särtsuga ja tolle venna Jupatsiga. Saad teada, et looduse kutse on ikka tõeliselt ürgne kutse. Kuidas Pax kohtub täiesti juhuslikult Peteri isaga.

Kuid kas Peter ja Pax saavad ikkagi uuesti kokku? Ja mis neist saab? Mis saab Volast, kelle Peter suudab on majakesest metsas siiski linna meelitada? Mängu tulevad ka koiotid, kelle vastu peab Pax astuma, et oma uut perekonda kaitsta, kas ta saab sellega hakkama, ja mis osa on selles mängida Peteril? Küsimusi on palju, kuid kõik need saavad vastuse.

Raamatu lõpp on nukker, kuid ilus, ja mulle tundub, et lootust on nii Paxil, Peteril kui ka Volal, ja äkki isegi sellel maailmal, mis on valmistumas sõjaks ...

Andreas Schlieper, Heike Reinecke „Legendaarsed kassid ja nende peremehed“ (Tänapäev)

Ah, et koer on inimese parim sõber? Või veel! Haruki Murakamil, Frida Kahlol ja Freddie Mercuryl oli midagi ühist – ja nimelt kass. Kassid on inimeste dresseerimisel tõelised meistrid.

Siia raamatusse on kogutud põnevaid lugusid ja lustakaid anekdoote kuulsate karvapallide elust, kes näitavad oma kuulsaid omanikke hoopis teises valguses. Kas teadsid näiteks, et Hemingway aretas kasse, kel oli rohkem varbaid kui harilikel kiisudel?

Rosa Luxemburgi kass Mimi põlgas Leninit, kuid söögilauas istus alati kombekalt laua taga? E. T. A. Hoffmanni kõuts Murr oli „Õpetlike tähenduste“ kirjutamisel isiklikult tööde ülevaataja?

Need lood kassidest ja nende inimestest üllatavad ja panevad muigama, kassilembese lugeja ilmselt ka mõistvalt kaasa noogutama.

See raamat on kingitus, mis paneb kõik kassiinimesed nurruma.

Viimasel paaril aastal on eesti keeles ilmunud mitu väga head raamatut kassidest, mis aidanud kassidega paremini tuttavaks saada, mõista nende käitumist, saada teavet nende iseloomust ja tervisest jpm.

See raamat on veidi teistsugune kassiraamat, kuna siis on juttu kuulsatest inimestest ja nende kirest kasside vastu või nende kassidest. Ja “teistsugune” ei ole teps mitte halvas tähenduses, pigem vastupidi, sest on ju põnev lugeda maailmakuuslatest inimestest, kes on kassidega koos elanud, neid armastanud.

Pean tunnistama, et raamatus on väga esinduslik valik maailmakuulsatest persoonidest, kusjuures ka erinevatest ajastutest.

Raamatu eessõnas küsivad autorid, miks inimesed on just kassidega mesti astunud, on küsimus, mis kuulub ajaloo suurimate vastamata mõistatuste hulka. Nad ei valve ei kodu ega õue, nende liha pole midagi väärt, nende karv samuti mitte, sest nende karusnahk on ammu moest läinud, nad pole ka suureks abiks jahil ning mängida saab nendega ainult siis, kui neil endil selleks tuju on. Hoolimata sellest sobivad nad täpseks äratajaks juba enne päikesetõusu, kusjuures nende tungiv iha värske toiduse järele ei kannata mingit edasilükkamist.

Autorid jätkavad, et sama ei saa eitada, et kassidega elab koos üha rohkem inimesi. Praegu on enam-vähem kodus peetavaid kasse juba ainuüksi Saksamaal oma 14 miljonit (umbes igas neljandas majapidamises) – ja seda isegi nüüd, kui hiired ja rotid vägemalt siinkandis meie toitumise ja hügieeni asjus enam suurt muret ei põhjusta.

Ja veel – õnneks pole me ainsad, keda kassid lummavad. Igal ajastul ja igal pool on olnud naisi ja mehi, kes on endas eksimatult tuvastanud kiindumuse kassidesse, kuulsaid naisi ja mehi, kelle seltskonnas ei pea oma armastuse tõttu kasside vastu häbi tundma.

Esimese peatüki pealkirjaks on “Kellele lüüakse nurrkella” ja selles peatükis on juttu Ernest Hemingwayst ja tema kassidest. Hemingway on kirjanik, kes 1954. Aastal võitis Nobeli preemie legendaarse teose “Vanamees ja meri” eest, kuid veidi hiljem nimetati tema järgi ka polüdaktilised kassid. Rahvakeeli nimetatakse neid Hemingway kassideks. Polüdaktilistel kassidel on erinevalt teistest kuni seitse varvast (enamasti) esi- või (harvem) tagakäppadel. Tegemist on geneetilise anomaaliaga, millel pole kassidele ei ohtlikku ega pärssivat mõju, pigem vastupidi: need loomad on üldiselt hoopis liikuvama ja osavama elustiiliga kui tavapärase varbaarvuga kassid. Need kassid nimetati Ernest Hemingway järgi, sest kirjanikul oli just säärane kass nimega Snowball.

Juttu on ka sellest, et Hemingway ei armastanud ainult kasse. Ka tema armastus naiste vastu oli legendaarne – kusjuures üks näis teisega eriskummalisel moel ühte sulavat – ja ta andis naistele nii oma teostes kui päriselus ikka kassidega seotud hüüdnimesid: Kat, Kath, Cat, Feather Kitty, Katherine Kat, Kitten või Kittner. Vahel kirjutas ta naistele kirjutatud kirjadele alla sõnad “Sinu suur kassipoeg”.

Hemingway kassidest ja naistest on siin juttu rohkem, kuid ma jätan Sulle endale samuti lugemis- ja avastamisrõõmu. Kuid üks mõte veel esimesest peatükist – oma surma eelõhtul olevat Hemingway viimased sõnad abikaasa Maryle olnud: “Good night, my kitten.” – “Head ööd, kiisupoeg.”

Raamatu teises peatükis “Kass vannitoas” saame lugeda filosoof Jacques Derridast ja tema kassidest, kolmandas peatükis “Suur kass” on juttu kirjanik Raymond Chandlerist ja tema kassidest.

Nii Hemingway kui ka Chandler kuuluvad minu lemmikkirjanike hulka, mistõttu on vahva teada saada, et nad mõlemad olid ka kassiinimesed. Chandlerio kohta saame lugeda, et tal oli probleeme alkoholiga, lausa nii suuri, et mõnesid romaine ja stsenaariumeid suutis ta kirjutada vaid täielikus joobes. Sageli ei huvitanud ta üldse inimestest, kuid kassid pakkusid talle alati huvi. Juttu sellestki, et Chandler on kahtlemata üks suurimatest kriminaalkirjanikest, kelle jaoks oli juhtumi “lahendus” nii tähtsusetu, et romaani “Sügav uni” 1946. aasta ekraniseeringu puhul pidi ta nentima, et ta ise ka ei teadnud, kes kelle ära tappis.

1930ndate alguses tuli Chandleri majapidamisse kass Taki, kes kirjaniku tähelepanu ja kiindumust pälvis. See oli umbes samal ajal, kui Chandler otsustas põletada oma selja tagant kõik ametialased sillad kütusefirma juhatajana ja keskenduda kirjutamisele. 1934. aastal avaldas ta lühijutu “Finger Man”, milles mängis esimest korda otsustavat rolli kass. Chandleri kass Taki oli puhvis sirge sabaga must angora, keda Chandler armastas, kuigi kass muutus üsna ruttu ka suureks türanniks, kes suutis isegi kokatädilt prillid nina pealt maha lüüa ja sülgas kirjaniku suunas, kui ta koju tuli. Kuid kassid ongi ju kassid, kelle käitumist on sageli üsna raske ette ennustada. Chandleri kass elas pika elu, ta oli surres 20-aastane. Pärast Taki surma oli Chandler üsnagi löödud, ja uut kassi endale ei võtnud. Kirjanik suri ihuüksinda La Jollas Californias 1959. aastal.

Raamatu neljandas peatükis “Tants kassimehega” loeme veel ühest suurepärasest kirjanikust. Küsimuse peale, miks on kassidel tema ja tema looming jaoks tähendus, vastas jaapani kirjanik Haruki Murakami tabavalt: “Eks ikka seepärast, et mulle kassid isiklikult meeldivad. Nad on mind saatnud juba lapsest saati. Aga ma ei teagi, kas neil mõnd muud tähendust on.” Samas, mängivad kassid lugeja jaoks väga kaalukat rolli. Sest ikka ja jälle on nad paljudes Murakami romaanides vägagi kohal ning küllalt sageli osutuva olemuslikuks ja korduvaks leitmotiiviks. Ja sellel on kindlasti midagi pistmist asjaoluga, et kassid on kirjanikku saatnud kogu tema elu.

Kolides 1968. aastal Tokiosse, õppis Murakami teatriteadusi ja asutas kuus aastat hiljem džässiklubi. Üht kassidest, kellega Murakami toona koos elas, nimetas ta Peteriks, seega sai ka klubi nimeks “Peter Cat”. Baar oli sisustatud erinevate kassipiltidega, mille hulgas oli ka kuulsa Irvik-kassi kujutis Lewis Carrolli teosest “Alice Imedemaal”.

Klubi oli edukas, kuid ei toonud piisavalt raha sisse, mistõttu elasid Murakami ja tema naine Yoko nendel aastatel üsna tagasihoidlikku elu. Neil ei olnud telerit, raadiot ega äratuskella. Nende korteris polnud kütet ja külmadel talvedel said nad magada vaid oma nelja kassi tugevasti kaisus hoides.

1978. aastal, mängides pesapalli, otsustas Murakami kirjutada romaani. Paari kuuga oli roman valmis ja Murakami pälvis kohe noore kirjaniku preemie. Seejärel ilmus mitmeid romaane, mis Murakami Jaapanis tuntuks tegid. Jutustuses “Vana kassi saladus” räägib ta sellest, kuidas ta 1987. aastal oma romaani “Norra mets” avaldamiseks ettevalmistusi tegi, nõudes, et kirjastus hoolitseks tema välismaal viibimise ajal kassi Fuko Neko (tõlkes Õnnekass) eest. Kassidest kirjutas Murakami oma romaanides veel, ja kõik need teosed pälvisid ka suurt populaarsust. Millised need raamatud täpsemalt olid, selle saad teada, kui selle peatüki läbi loed.

Ma ei hakka Sulle siinkohal kõiki neid lugusid sellest raamatust ümber jutustama, sest neid maailmakuulsaid persoone ja kasse on siin raamatus veel ja veel. Kirjanikest ja luuletajatest on raamatus veel Charles Baudelaire, Sidonie-Gabrielle Colette, Ernst Jünger, Jean Cocteau, Ray Bradbury, Charles Bukowski, Erich Kästner,Heinrich Heine, E.T.A. Hoffmann, Kurt Tucholsky, Samuel Johnson, T.S. Eliot, Herman Hesse, Patricia Highsmith, Truman Capote ja Doris Lessing, kunstnikest Gustav Klimt, Frida Kahlo, Franz Marc ja Paul Klee, poliitikutest ja riigijuhtidest Winston Churchill ja Rosa Luxemburg (selles peatükis on ka pilt seltsimees Leninist kassiga), kuid on ka teadlane Isaac Newton, laulja Freddie Mercury, filmirežissöör Jean-Pierre Melville, näitleja O.W. Fischer.

Raamatus on ka järelsõna “Kass ja kaunid kunstid”, milles autorid tõdevad, et selles raamatus esitatud isiksuste hulgas on märkimisväärselt palju Nobeli auhinna laureate, kel on eriline kiindumus kasside vastu: Hemingway, Lessing, Churchill, Hesse, T.S. Eliot. See polnud autoritel küll plaanis, ent nii juhtus.

Autorid lisavad, et selles raamatus terve hulk inimesi, kelle elud oli samuti tihedalt kassidega seotud – kunstnikke, muusikuid, poliitikuid, filosoofe, mistõttu võtavad autorid veel lõhidalt kokku, kes on olnud tõelised kassiinimesed – Charles Dickens, Alexandre Dumas vanem, Emile Zola, William S. Burroughs. Lugeda saame lühidalt veel ka Igor Stravinskist, kes komponeeris 1915. aastal “Berceuses du Chat” (“Kassi hällilaulud”) naishäälele ja kolmele klarinetile, kasutades selleks Edward Leari luuletust “Öökull ja kiisu”, mis räägib öökulli ja kassi armastusest. Saame lugeda, et Maurice Ravel, kes elas koos 30 kassiga, komponeeris ooperi “L’Enfant et les Sortileges” (“Laps ja nõidus”), mille libretto oli loonud Colette (temast oli selles raamatus ka pikemalt juttu). Selles ooperis on eriline duet – “Duo Miaule” (“Näuv duet”) – kõutsi ja kassi vahel, kes tusasele noormehele selgeks teevad, kuidas korralikult käituda. Gioachino Rossini omakorda kirjutas “Duetto buffo di due gatti” (“Kahe kassi vaimukas duet”) kahele sopranile, mida üldiselt kasutatakse kontserditel lisapalana. Domenico Scarlattil on teos “Kassifuuga”, Frederic Chopin on kirjutanud teose “Kassivalss”. Järelsõnas loeme veel ka mitmest kunstnikust, kes elasid koos kassidega või maalisid neid – Edouard Manet, Henri Matisse, Claude Monet, Pablo Picasso, Louis Wain. Ja veel. “Iga kaslane on looduse meistriteos,” on öelnud Leonardo da Vinci. Ernst Jünger kirjutab, et kass ei ole võimeline esitama eksistentsiaalseid küsimusi, ent eksistents neil on – ja palju enam kui religioonil.

Usun, et ilus on lõpetada selle raamatu lõppsõnadega, mis kuuluvad Mark Twainile. “Ma ei suuda vastu panna ühelegi kassile, eriti kui nad nurruvad. Nad on kõige puhtamad, osavamad ja intelligentsemad olevused, keda tean.”