Clive Gifford „Kirev maailm. Uurime ümbritsevat maailma“ (Varrak)

Kas sa teadsid, et sinivaala keelele mahub ära koguni kaks jalgpallivõistkonda?

On asju, nagu näiteks Giza suur püramiid, mis on nii suured, et neid on raske isegi ette kujutada.

On asju, mis on nii väikesed, et neid ilma suurendusklaasita selgesti ei näe.

Sajad ootamatud võrdlused ja üllatavad faktid kõige suuremate ja väiksemate, kõige kiiremate ja aeglasemate, kõige raskemate ja kergemate nähtuste ja asjade kohta.

See lõbus ja kujutlusvõimet arendav raamat annab sulle võimaluse näha maailma täiesti uue pilguga!

Clive Gifford on ka varem lastele kirjutanud igasugu põnevaid raamatuid. Nii on eesti keeles ilmunud „Autod, rongid, laevad ja lennukid“ (Varrak, 2017), „Robotite maailm“ (Sinisukk, 2018), „Kosmos 30 sekundiga“ (Pikoprint, 2015), „Heiskame lipud“ (Sinisukk, 2018), „Minu esimene jalgpalliraamat“ (Sinisukk, 2018), „Inimese aju 30 sekundiga“ (Pikoprint, 2016). Rääkimata sellest, et palju vahvaid ja huvitavaid lasteraamatuid on tema sulest ilmunud ju inglise keeles.

„Kirev maailm. Uurime ümbritsevat maailma“ on uhke, suures formaadis, ilus ja sisukas raamat, mis räägib väiksele lugejale igasugu põnevatest ja veel põnevamatest asjadest.

Raamatu esikaanel on kirjas, et kas lugeja teadis, et sinivaala keelele mahub ära koguni kaks jalgpallivõistkonda? Tiitellehel on üks hirmus ämblik, kelle kohta öeldakse, et see on linnutapik ja ta on kujutatud sellel leheküljel elusuuruses. Tema jalgade siruulatus on 28 cm, mis on suurema taldriku läbimõõt. Edasi veel väga ägedad ja pisikesed loomakesed, need on Tasmaanias elavad kääbusopossumid, kes on samuti pildil kujutatud elusuuruses ehk vaid 5 cm pikkused. Kaks üksteise peale asetatud loomakest on teelusikast lühemad.

Seejärel juba esimene peatükk „Vaatame raamatusse“, milles autor tõdeb, et me võrdleme kogu aeg ümbritsevaid asju, alates sellest, kes on klassi kõige pikem, kuni selleni, kui valime kohvikus kõige suuremat tordilõiku. Aga võrrelda ei pruugi üksnes inimest inimesega või tordilõiku tordilõiguga – võrdlused võivad olla tõepoolest pöörased ja imelikud! Vaatame nüüd, kuidas ja mida saab võrrelda. Võrdleme tsrunamilainet ehitistega, puid reaktiivlennukitega ja ämblikke kirjavahemärkidega. Uurime, kui suur on mägi võrreldes silla või pilvelõhkujaga, ja pöörame siis kõik pea peale, et näha, kui sügavale see ulatuks maapõue. Vaatame, kui võimsad on kõige suuremad masinad võrreldes loodusjõududega, ja suundume kaugele maailmaruumi avarustesse, et näha missugune on meie koduplaneet võrreldes teiste taevakehadega. Ühtlasi kohtume hämmastavate olenditega ja avastame uskumatuid asju, näiteks et ühesainsas puus võib olla peidus 770 vannitäit vett, et leidub koralle, mis said 4000-aastaseks juba rohkem kui 250 aasta eest, ja et täiskasvanud hai on lühem kui pliiats ...

Vaatame maailma hoopis teistsuguse pilguga!

Seejärel juba lehekülg/peatükk „Asume võrdlema ...“. Autor kinnitab, et piksenoole ümber võib õhk kuumeneda peaaegu temperatuurini 28 000 kraadi Celsiuse järgi. See on viis korda tulisem kui Päikese pinnal. Et umbes 7 cm (nokka arvestamata) pikk roosapea-koolibri suudab läbida sekundis 385 oma kehapikkust, seega liigub ta kiiremini kui kosmosesüstik Maa atmosfääri sisenedes. Et tüüpilise rünkpilve läbimõõt võib olla 1 km ja selles on 500 000 liitrit vett. Et kõige suurema täheldatud tsunamilaine kõrgus on lausa uskumatu – 524 meetrit. Tsunami tippkiirus on üle 800 km/t, mis on peaaegu sama kui reaktiivlennukil. Et pilv võib kaaluda umbes sama palju kui 83 elevanti. Et putukatest lendab kõige kõrgemale kimalane – 9 km, mis tähendab kõrgemale kui Mount Everesti tipp. Et hiidkalmaari silm on peaaegu sama suur kui jalgapall ja see võimaldab tal hämaras süvavees paremini näha. Et pikeeriv rabapistrik on maailma kiireim olend: 389 km/t – üle kolme korra gepardist kiirem. Et üksnes sinivaala keel moodustab 2/3 elevandi kaalust. Et musta marliini kiiruseks on määdetud 129 km/t! See on 16 km/t gepardist kiirem,. Et maailmas on 1475 miljonit triljonit liitrit vett, mis võrdub 554 triljoni olümpiaujula mahuga. Et 244,94 km/t on kiirus, mille saavutas Guido Cappellini 2005. aastal 3-liitrise mootorimahuga F1-mootorpaadiga. See on kiirem enamikust autodest.

Kuidas tundub? On ju igati põnev!

Edasi juba peatükk „Kui suur on suur?“ Autor tõdeb, et on raske kujutleda niisuguste asjade suurust, mida sa pole kunagi näinud, iseäranis veel siis, kui need on tõesti suured või imetillukesed. Vahel on abi mõõtmisest, aga mõnigi kord tundub saadud tulemus lihtsalt mõttetu arvuna. Teine võimalus on võrrelda nende suurust asjadega, mida oled näinud. Asju, mida hakkad võrdlema, nimetatakse võrreldavateks. Võrreldavaks võib valida ükskõik mille – on päris tore võrrelda ebaharilikke asju, nagu näiteks sinivaala ja kosmosejaama, aga tõenäoliselt on kergem võtta aluseks pliiatsid või jalgpalliväljakud või kümneaastased lapsed. Mõnel võrreldaval asjal on kindlad mõõtmed, aga enamikul on need muutuvad. Kaugeltki kõik sinivaalad ega kümneaastased lapsed ei ole ühesuurused, mistõttu võtame siin aluseks suuruse, mille asjatundjad on pika uurimistöö alusel keskmisena heaks kiitnud.

Loeme edasi. Peatükk „Loendame inimesi“, mille alguses saame teada, et kahe tuhande aasta eest elas maailmas umbes 300 miljonit inimest. Aastaks 2017 oli neid 25 korda rohkem – tervelt 7,5 miljardit! See number kasvab jätkuvalt, aastal 2023 peaks inimesi olema 8 miljardit, aastaks 2056 juba 10 miljardit.

Ega ma ei saa Sulle ju kõiki peatükke ka ette jutustada, kuid saame lugeda veel inimese mõõtmetest (luud, lihased, nahk jpm), maa energiast (vägevad lained, suured lumelaviinid, maavärinad), ilma vempudest (raheterad, palav ja külm, kui tugev on tuul, tormituul, lumesadu jm), vee-maailmast (maismaa moodustab maakera pinnast kõigest ühe kolmandiku, ülejäänut katab vesi ja suurem osa veest on ookeanides), taimede elust (taimede hulgas on nii kõrgeid puid, mille okste varju mahub sadu inimesi, kui ka nii väikesi taimi, et neid näeb ainult mikroskoobiga, juttu on pikimast lehest, suurimast lehest, kiireimatest seemnetest, suurimatest ja väikseimatest seemnetest jm). Peatükis „Ära vaata alla“ saame tuttavaks suurimate loomade, kõrgeimate puude, ülikõrgete ehitistega ja majesteetlike mägedega, seejärel jälle üks väga põneva graafika ja kujundusega peatükk „Hirmuäratavad kõrgused“, millele järgneb täpselt sama ägedalt kujundatud „Varjatud sügavused“.

Põnevaid peatükke ja lehekülgi on selles raamatus veel ja veel. Uurime veealust elu, selgitame välja, kus on kuum ja külm, millised on maailma pikimad inimese loodud ja looduslikud maamärgid, saame osa ka äärmuslikest retkedest (suured ränded (loomad, linnud, putukad), pikimad inimeste tehtud retked jne), kuid uurime ka meie kohta kosmoses. Juttu on sellest, et kosmos on väga suur (see on jälle suurepäraselt kujundatud), et raskusjõud on nähtamatu jõud, mis tõmbab esemeid üksteise poole. Juttu on suurtest putukatest (liblikas Aleksandra-Ornitopter, putukas nagu oksaraag ehk Phryganistria chinensis Zhao, Aafrika hiidtigu, linnutapik), miniatuursetest imeloomadest (hiirikleemur, kääbusopossum, kääbus-tumehai, kimalas-nahkhiir jpt), juttu on ka sellest, millised elusolendid on kõige suuremad ja raskeimad, millised elusolendid on ikka väga suured, isegi suurimatest söödikutest ja kakajatest on juttu. Tuttavaks saame ka eelajalooliste elukatega, kuid juttu on ka inimestest – julged ja kartmatud, sport mõõtudes, selgub, et inimesed on päris head hüppajad, aga loomariigi esindajad pakuvad meile kaugushüppes kõva konkurentsi. Ja veel, võidujooksus jäävad inimesed alla paljudele loomadele. Kõige kiiremad loomad on loodud kiiresti jooksma – see aitab neil tabada saaki ja põgeneda vaenlaste eest.

Loeme ka kiiretest masinatest, kosmosesõidukitest, ülisuurtest masinatest, suurendajatest ja magnetitest.

Raamatu lõpus tuleme loomade juurde tagasi – saame tuttavaks tugevaimate loomadega (kroonkotkad, gorillad, lehelõikaja-sipelgad, ninasarvikpõrnikas, sarvlest, sõnnikumardikas – just viimati mainitud putukas ongi kõige tugevam), surmatoovate loomadega (täringmeduus, siniring-kaheksajalg, kuningkobra, noolemürgikonn, sisemaataipan, must mamba, Põhja-Ameerika sisalik žilatjee, meripõis, nõlva-mürkpeoleo, tüseloori, lakkhamster jpt), loomade eriliste võimetega (nägemine, helid, lõhn, maitse, kompimine), inimeste ja loomade kasvamisega, loomade ka taimede elueaga (kelle eluiga on kõige lühem ja kõige pikem).

Raamatu kaks viimast peatükki on samuti igati ägedad. Kahel küljel on maa ajalugu ühe aastaga (Maa ajalugu ulatub 4550 miljardit aastat tagasi, nii pikka aega on võimatu ette kujutada, mistõttu püüab autor suruda selle ühte aastasse) ja kahel küljel on tühjad leheküljed (mõned illustratsioonid on siin ka), kuhu saab väike lugeja kirja panna omad võrdlused (autor soovitab panna kirja, kui mitu lugejat on vaja üksteise otsa asetada, et ulatuda kuule?).

Selline uhke, ilus ja sisukas ja põnev ja faktirohke on see raamat ehk „Kirev maailm. Uurime ümbritsevat maailma“. Sobib suurepäraselt väikesele lugejale, kuid miks mitte ka suuremale lugejale, sest sellised vahvaid tarkusi ja teadmisi tasub ikka ja jälle meelde tuletada.

Raamatu super ägedad ja uhked illustratsioonid on Paul Bostoni sulest.

Benji Davies „Vanaema linnupoeg“ (Rahva Raamat)

Noi ei ole kindel, et soovib veeta suve vanaema juures. Vanaema keedab vetikatest suppi ja pisikesel saarel, kus ta elab, pole suurt midagi teha.

Aga siis satuvad nad päästeoperatsiooni keskmesse ja sellest saab alguse uus liigutav sõprus...

Südamlik ja hingeminev pildiraamat "Tormivaala" austajatele, milles saab meie peategelase Noi mereäärsetele seiklustele taas kaasa elada.

Loe ka eelmisi raamatuid „Tormivaal“ ja „Tormivaal talvel“.

Pean tunnistama, et Benji Davies’i kirjutataud ja joonistatud lasteraamatud (nt eelpool mainitud “Tormivaal” ja “Tormivaal talvel”) on ühed imelisemad lasteraamatud, mida olen viimastel aastatel lugenud. Neis on see miski, mis peab lasteraamatus olema, miski, mis kõnetab väikest lugejat ja miks mitte ka suuremat. Olulisel kohal on kindlasti ka illustratsioonid, mida saab ütelda ka uue raamatu kohta.

Noi elas mere ääres koos isa ja kuue kassiga. Saabus suvi ja Noi pidi sõitma vanaema juurde. Tee vanaema juurde oli pikk, vanaema elas üksi väikesel saarel, kus puhus kõle tuul ja kasvas kõrge rohi. Ainsad külalised saarel olid linnud.

Noi ei osanud vanaemast midagi arvata, sest vanaema keetis vetikatest suppi ja hoidis hambaid purgis. Neil tuli magada pead-jalad koos, ka tekid olid karedad ja vanaema norskas nagu merelõvi. Päeval oli vanaemal kogu aeg midagi teha, mistõttu polnud tal aega Noiga mängida.

Vanaema juurde Noi siiski läheb, sest ühel hommikul, kui meri mõõnas hiilis ta vanaema majakesest välja, kuni märkas rannaliival midagi sädelemas, see oli veidi eemal, kuid Noi läks vaatama. See oli suur auke täis kivikalju, kus poisil oli võimalik koopa sees ringi kolada ja ronida mööda kaljunukke. Noi mängis ja kord oli kivikalju loss, siis kõrge mastiga laev, seejärel salakaubavedaja punker või iidse vaala krobeline selg.

Ühel hetkel läks taevas hallist mustaks, torm kogus hoogu. Kaljukoopa seintelt hakkas alla rabisema vihmavett ja järsku heitis torm koopasse kellegi laperdava ja piuksuva. See oli pisike linnuke, kes nägi räsitud välja. Noi oli kindel, et vanaema teab, mida teha. Noi otsustas tagasi minna vanaema majakese juurde, kuid torm oli võimas ja Noi tundis juba muret, kas ta üldse vanaema juurde jõuabki.

Järsku ilmus merest nähtavale puri! Kes oli sellise tormiga merele läinud? Ja veel väikese purjekaga!

Kas Noi ja linnuke saab päästetud?

Või on neid linnukesi lausa rohkem?

Mida Noi ja vanaema suvel veel teevad?

Ja kellest saab vanaema linnupoeg?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle imelise ja ilusa lasteraamatu läbi loed. Ma loodan,, et Benji Davies’elt ilmub eesti keeles veel raamatuid, sest need on tõepoolest võrratud, lihtsad ja armsad, kuid “kõnetavad” lugejat sügavalt.

Charlotte Morin „Laste mängud“ (Varrak)

Sellest raamatust leiavad noored mänguhuvilised nõuandeid ja ideid parimate mängupaikade ja -võimaluste kohta, et mängida kas üksi, kahekesi, väikese rühma või suurema seltskonnaga. Autos või bussis, metsas, rannas, toas, aias, koolihoovis või sõprade pool ...

Raamatus on üle 90 mängu, muu hulgas: STRATEEGIAMÄNGUD, ÄRAARVAMIS-, TÄHE- JA NUMBRIMÄNGUD, MUUSIKAMÄNGUD, LIIKUMIS- JA PALLIMÄNGUD, TÄRINGU- JA KAARDIMÄNGUD, LOOVUSMÄNGUD.

See vahva raamat on sarnane raamatule, millest eelmisel nädalal kirjutasin ehk raamatule “Kuidas kaitsta loodust?”, sest ka see raamat on vahvas spiraalköites, klappkaanega, mis käib kinni omakorda veel ka kummiga ja sisuküljed on lamineeritud ja hästi vastupidavad. Esikaanel on kirjas seegi, et selles raamatus on palju lihtsaid mänge lastele, kokku üle 90 mängu.

Raamatu sissejuhatuses vastatakse küsimustele, kus saab mängida, millal saab mängida, kuidas valida näiteks kulli või mängujuhti? Kuid ka sellele, millised on strateegiamängude, äraarvamis-, tähe- ja numbrimängude, täringu- ja kaardimängude, muusikamängude, liikumis- ja pallimängude, loovusmängude vahendid.

Raamat on jagatud neljaks osaks: “Üksi või kahekesi”, “Pidžaamapidu”, “Vahetund” ja “Sünnipäev”. Usun, et paljud selle raamatu mängud on hästi tuttavad ka tänaste laste emadele-isadele, vanaemadele-vanaisadele, mistõttu võib seda raamatut “uurida” terve perega.

Esimese osa “Üksi või kahekesi” esimene mäng on iseseisvaks mängimiseks ehk akrostihhon. Tuleb leida sõnad, mille esitähed annavad ülevalt alla lugedes uue sõna. Selleks mänguks, mis sobib vanusele 6+ on vaja paberit ja pliiatsit. See ongi vahva, et iga mängu juures on kirjas, kui vanadele lastele konkreetne mäng sobib, mida on mängimiseks vaja, kui palju võib lapsi mängus kaasa lüüa.

Teiseks mänguks on vaja kahte mängijat, vanuses 6+ ja selleks on paljudele igati hästi tuttav kivi-paber-käärid, mängus tuleb võita nn žestivõistlus.

Selles osas on ühele mängijale veel mandala joonistamine ka värvimine, kaardimäng kümme kümnest, mille käigus tuleb vabaneda kõigist kaartidest, kuid siin on veel ka nn lumepall, milles tuleb teha järjest pikemate sõnadega lause. Õpetatakse mängima ka pasjanssi, kaardimängud, milles tuleb panna kaardid väiksemast suuremani nelja kuhja.

Kahele mängijale on selles osas veel trips-traps-trull; numbrimärgimäng – tuleb leida sõnu, mis algavad auto numbrimärgil olevate tähtedega; värvimäng – tuleb nimetada võimalikult palju enda ümber olevaid sama värvi asju; silbimäng – tuleb leida kõige rohkem sama silbiga algavaid sõnu; kõige pikem lause – tuleb hoida meeles võimalikult pikk lause; loogiline järjekord – tuleb leida võimalikult palju üksteisega seotud sõnud; siluetimäng – tuleb leida, kelle oma on joonistatud käsi või jalg; kuid ka nn “poomine” – tuleb vastasmängija valitud sõna enne “poomist” – see käib tähtede haaval; arvurida – tuleb nimetada arve ilma eksimata; kahe kaardi lahing – tuleb vabaneda kõigist kaartidest; joonista edasi – eesmärgiks teha mitmekesi üks joonistus; nn “laevade pommitamine” – selleks on vaja ruudulist paberit, kahte pliiatsit, ruudustikku tuleb “ära paigutada” 5 tüüpi laevad, kokku 12 laeva, nii et vastane ei suuda nendele pihta saada; mancala – selleks on vaja üks tühi 12 auguga munakarp ja 48 kuuli, mäng, milles tuleb korjata endale võimalikult palju kuule; ja selle osa viimane mäng on klassikaline kabe.

Raamatu teine osa on “Pidžaamapidu”, ja siin on mänge kahele või enamale mängijale, sest ega vist üksinda ei saagi ju pidžaamapidu pidada.

Piilur – tuleb leida nimetatud asju selle esitähe järgi; võidab parim joonistaja! – joonistuse järgi sõna äraarvamine; la-la-laa – tuleb leida laul mõne ettelauldud sõna järgi; Zanzibar – kolme täringu abil tuleb saada võimalikult palju punkte; salajane info – tuleb ära arvata, kes peitub paberile kirjutatud salajase info taga; peegel – tuleb matkida peegli kombel teise mängija liigutusi; väike eksam – paberile pannakse kirja teemad ja tuleb leida võimalikult kiiresti sama tähega algavaid sõnu.

Teises osas on veel ka mängud “Tõde ja vale” ja “Tõde või tegu”, kuid ka “Sõnad ja žestid”, mida paljud teavad vist ka Aliase nime järgi – tuleb seletada oma võistkonnakaaslastele võimalikult palju sõnu jutu või liigutuste abil. Õpime mängima ka vahvat täringumängu Yatzy, kaartidega mängime “Musta Peetrit”.

Raamatu kolmas osa on “Vahetund”, milles mängime mängime mitmekesti, ja paljusid mänge mängitakse õues.

Õunad vees – selleks on vaja suurt veekaussi ja õune - õun tuleb suuga veekausist kätte saada; kõik pikali – selleks on vaja 10 konservikarpi ja kolme tennisepalli, tuleb ajada ümber võimalikult palju konservikarpe; tallapall – selleks on vaja õhupalle, tuleb jalgade abil teiste õhupallid katki teha; köievedu – selleks on vaja 10-meetrist köit, ühte rätikut ja tuleb tõmmata teine meeskond üle piiritähise.

Selles osas veel ka kotijooks, milleks on vaja suuri prügi- või suhkrukotte; tagurpidi teekond – tuleb peegli abiga võimalikult kiiresti lõpetada ette joonistatud rada mööda tagurpidikõnd ilma pead pööramata; toolimuusika – selleks on vaja toole ja muusikat, kusjuures nii, et üks tool vähem kui on mängijaid, muusika mängib, mängijad kõnnivad ümber toolide, kui mängujuht muusika seisma paneb, püüavad kõik istuda, kuid nagu mainitud on üks tool “puudu”, see, kellele tooli ei “jagunud”, langeb välja, seejärel võetakse üks tool jällegi vähemaks.

Sellest osast leiame ka mängu, mil nimeks “Tomat” – selles tuleb lüüa teised mängijad üksteise järel mängust välja veeretades palli nende jalge vahelt läbi. Siin on veel ka mütsimäng, politseijuurdlus, aardejaht, muusikapendel, hiigelsuur lauamäng, kuid ka mängud “Ratsanikud” ja “Kanad, rebased ja maod”.

Raamatu neljas osa on “Sünnipäev” ja ka selles osas on mängud kahele või enamale mängijale, kes ikka tahab sünnipäeval üksinda olla.

Selle osa esimene mäng on hula hopp, milles tuleb keerutada hularõngust võimalikult palju kordi ilma et see maha kukuks; lõuapall – selleks on vaja vahtkummist palle, ja neid tuleb edasi anda käsi ja jalgu kasutamata; kaugushüpe, milles tuleb hüpata joonte peale.

Mängime ka kulli, milles tuleb püüda teisi mängijaid neid puudutades, kuid mängime ka kivikuju ja kuuma kartulit, ka märklauamängu, milleks on vaja nelja hularõngast, ühte kriiti ja kolme žongleerimispalli.

Sellest osast leiame veel ka hüppenööriga hüppamise, omamoodi põneva tasakaalumängu ehk twisteri, kuid ka mängud “Heeringas, heeringas 1,2,3!”, “Õhk, maa, vesi” ja “Jänes ja jahimees”, ja mängime ka nädalapäevade, kuude ja Hiina keksu.

Selline äge mängude raamat. Vahvaid ja kaasahaaravaid mänge on üle 90 ja nagu ma eelpool mainisin, siis tasub seda raamatut lugeda ja mängida terve perega või koos sõpradega.

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes “Operatsioon Suvesaar. Detektiivibüroo nr 2” (Varrak)

Üle pika aja on ilm suviselt soe. Tiril ja Oliver õngitsevad Vanasadamas ja märkavad kolme paati, mis üksteise järel ranna poole triivivad. Paadid on tühjad ja mitte miski ei viita sellele, kes on nende omanik.

Detektiivid Tiril ja Oliver asuvad koos Ottoga asja uurima ja jäljed viivad nad varjulisele Suvesaarele.

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on kujunenud noorte lugejate menusarjaks. Jørn Lier Horst kirjutab põnevalt ja tõepäraselt väikeses Elvestadi linnas toimuvatest kriminaalsetest juhtumitest. Sarja peategelased on Tiril ja Oliver – ja koer Otto –, kes koguvad asitõendeid, otsivad seoseid ja satuvad kurjategijate paljastamisel ohtlikesse seiklustesse.

Hans Jørgen Sandnes täiendab lugusid värvikate ja detailirohkete illustratsioonidega. Iga raamat lõpeb järelsõnaga, mis kutsub lugejat oma detektiivioskusi proovile panema.

Jørn Lier Horsti ja Hans Jørgen Sandnesi krimilood lastele on tõepoolest igati põnevad ja kaasahaaravad, kuid samas ka lastesõbralikud, millele seda vahvat lapsemeelsust annavad juurde ka värvilised illustratsioonid. Mõnel lehel on ju illustratsiooni rohkemgi kui teksti, mis peaks väikestele krimkahuvilistele igati meeltmööda olema.

Varem on eesti keeles Detektiivibüroo nr 2 sarjas lood operatsioonidest Kõuepilv, Varjumees, Päikeseloojang ja Nartsiss.

Nagu sellele raamatusarjale kohane ilmub raamatu esisisekaanel Elvestadi kaart ja tagasisekaanel Suvesaare kaart. Alguses tutvustatakse meile ka peategelasi ehk Tirilit, Oliveri ja koer Ottot, kuid ka selle raamatu teisi tegelasi ehk piipu popsivat kipperit Arild Frankmanni, halli habemega merekaru David Olsenit, uhket paadiomanikku John Halvorseni, kohvisõbrast hobinikerdajat Even Rudi, kerekat meest Paksuke Knut Walmani ja hajameelset punapead Peter Balket.

Oli ilus suvepäev. Tiril ja Oliver lesisid paadisillal, mõlemal krabiõng vees. Otto pikutas nende kõrval ja hingas loiul nohinal. Lapsed püüdsid krabisid ja Oliver sai sellel päeval kätte juba 14. krabi! Neil oli igav, sest nad olid juba neli päeva krabisid püüdnud. Lapsed lasid krabid vette tagasi, et neid jälle ka järgmisel päeval püüda.

Äkki märkas Tiril merel hulpivat paati, mis oli tühi. Ka Oliver nägi seda. Paat triivis paadisillale lähemale ja Oliver otsustas minna seda lähemalt vaatama. Äkki on keegi ikkagi paadis. Oliver on hea ujuja, ta hüppas vette ja ujus paadini, mis oli tõepoolest tühi. Oliver tõi paadi paadisillani ja Tiril sidus selle köieotsa silla külge kinni.

Kust oli paat tulnud? Oliver arvas, et Suvesaarelt, mis asus rannast päris tükk maad eemal. Saarel oli ilus nimi, kuigi Tiril ei mõistnud, kuidas saar säärase nime oli saanud. Näis, nagu kataksid seda saart alati pilved ja päike ei paistaks seal kunagi.

Oliver oli kindel, et see on juhtum Detektiivibüroole nr 2. Nad peavad välja selgitama, kelle paat see on, sest äkki nad saaksid isegi leiutasu. Oliver uuris paati lähemalt, kuid sel polnud nime ega numbrit. Paadipõhjas oli vaid Stimoroli nätsupaber. Ahtrisse päramootori kõrvale oli kruvitud metallplaat, millel olid kirjas: Pioner, 15 jalga, kandejõud 6 inimest, maksimaalselt 25 hobujõudu.

Äkki hakkas Otto haukuma ja suunas oma koonu fjordi poole. Merel triivis lähemale veel üks paat, ka selles polnud kedagi. Ja Suvesaarelt oli märgata triivimas veel ühte, suuremat paati. Lapsed otsustasid paadid ära tuua. Tiril märkas suurema paadi vööris kleepsu, millel oli rooliratta pilt, mille alla oli kirjutatud B-23. Oliver teadis, et see rooliratas oli paadiseltsi märk, sest ka vanaisa hoidis oma paati seal ja B-23 peaks tähistama paadisadamas paadi asukohta.

Oliver ja Tiril otsustasid minna Elvestadi paadiseltsi, mis asus linna teises otsas, tolmuse ja aukliku kruusatee lõpus. Väikeses sadamas olid kõrvuti purjekad, mootorpaadid ja aerupaadid, seal oli tankur ja mahakulunud värviga sadamaait ja klubihoone, mille ees pingil istusid kaks vana meest. Lapsed läksid paadisillale, kuid koht B-23 oli tühi.

Tiril ja Oliver pöördusid kahe vana mehe poole, äkki nemad oskaksid öelda, kellele kuulub paadisadamas koht B-23. Raamatu alguses tutvustatud Arild Frankmann võttis kontoris välja paksu musta klade ja lehitses seda. Selgus, et B-23 kuulub Johan Halvorsenile. Kipper Frankmann helistas Halvorsenile, kes oligi arvanud, et tema paat on varastatud. Frankmann tõdes, et see oli juba seitsmes paat sel suvel, mis oli varastatud, mistõttu võis olla kindel, et tegutsemas on vargajõuk.

Kümne minuti pärast oli kalkide silmadega ja vihane Halvorsen kohal. Halvorsen oli arvanud, et Oliver ja Tiril olid paadi varastanud, kuid Frankmann selgitas, et lapsed hoopis leidsid selle. Nüüd otustatakse sõita Frankmanni paadiga linnakaini, et leitud paadid ära tuua. Kohale jõudes selgus, et Halvorseni paadil oli kadunud väga kallis ja uus päramootor. Halvorsen ütles lastele, kui nad leiaksid mootori, siis ootaks neid ka korralik leiutasu.

Seejärel ongi Tiril ja Oliver oma detektiivibüroo kontoris ja uurisid arvutist Suvesaare kohta infot. Nad said teada, et kuni aastani 1950 oli saarel alaline asustus, aga nüüd käiakse seal ainult suvel. Seal oli olnud ka lasteaager, milles oli olnud tulekahju. Lapsed otsustasid minna Suvesaarele vaatama, kes seal elavad ja toimetavad.

Nad kasutasid saarele jõudmiseks Oliveri vanaisa paati ja saarel said nad aru, et seal on kolm asustatud punkti – ühes oli kummaline mees, teises üks vanem proua ja kolmandas kaks kummalist meest. Lapsed leidsid ka kuuri, milles olid varastatud päramootorid. Need olid värskelt värvitud.

Lapsed peavad saarel üsna taiplikud olema, kuid peavad ka põgenema ja kiirelt jooksma. Abiks on ka saarel kasvavad mürgised taimed.

Ja kui esialgu tundub, et süüdi on … , siis veidi hiljem selgub, et süüdi on hoopis … Kes on süüdi, kuidas lugu lõpeb, kas lapsed pääsevad ja saavad ka leiutasu? See selgub, kui selle põneva lastekrimka läbi loed.

Nathalie Depoorter „Minu heade kommete raamat“ (Varrak)

Miks peab jääma laua taha istuma, kuni kõik on söömise lõpetanud?

Kas ei oleks lihtsam kahvlit hoida paremas ja nuga vasakus käes, ja mitte vastupidi?

Ja miks peab bussis mõne vanaproua ees püsti tõusma?

Korralikult käitumine on veel hullem kui koolis käimine: sa ei tohi peaaegu midagi teha, aga pead tegema kõike, see on jubedalt raske ja mitte kunagi piisavalt hea, kõike peab alati tegema nii ja mitte iialgi naa. Õnneks on olemas see heade kommete raamat, nii et isegi sina saad laua ääres, koolis ja liikluses viisakalt käituda. Ja seda lõpuks ka oma vanematele õpetada.

Korralikele härradele ja daamidele alates kuuendast eluaastast.

Pean tunnistama, et minu lapsepõlve üks lemmikraamatuid oli Inna Aasamaa kirjutatud raamat “Käitumisest” (see ilmus mitu korda ehk 1965, 1968, 1970 ja 1976), mis oli küll mõeldud täiskasvanud lugejale, kuid käras suurepäraselt ka nooremale lugejale, kes tahtis käituma õppida. Loomulikult pöörati 1970. aastatel käitumisele ja käitumisküsimustele tähelepanu ka kodus, lasteaias ja koolis (kasvõi klassijuhataja tunnis), kuigi ma usun, et viisakast käitumisest räägitakse lastega ka tänapäeval nii kodus kui ka koolis.

“Minu heade kommete raamat” on igati äge “abimees” kõikidele neile lastele, kes tahavad õppida häid kombeid ja viisakalt käituma.

Raamatu sissejuhatuses küsib autor – mida tähendab mitmesõnaline vastus? Miks peab jääma laua taha istuma, kuni kõik on söömise lõpetanud? Kas ei oleks lihtsam hoida kahvlit paremas ja nuga vasakus käes mitte vastupidi? Ja miks peab bussis mõne vanaproua pärast püsti tõusma? Autor vastab, et sellel kõigel on pistmist etiketiga ja etiketi kohta võib lugeda kõike just sellest põnevast raamatust.

Esimeses peatükis peatub autor etiketi etümoloogial ehk selle sõna päritolul. Sõnal “etikett” on eesti keeles kaks tähendust. Etikett võib tähendada paberilipikut, mis kleebitakse millegi peale ja mis ütleb, millega on tegu. Aga etikett tähendab ka käitumisreegleid ja selgitab, kuidas on viisakas ühes või teises olukorras käituda. Etiketist kinni pidamine või selle rikkumine ütleb inimese kohta nii mõndagi.

Teine peatükk räägib meile lauakommetest. Söögilauas käitumise reeglid on ranged, keerulised ja tihti ebaloogilised. Suurtele inimestele paistavad lauakombed väga tähtsad olevat. No näiteks see, et ei tohi rääkida samal ajal, kui sa sööd. Keerulised lood on ka lauast lahkumisega. Lauakommetest on juttu ka raamatu kolmandas ja neljandas peatükis.

Juttu on noast ja kahvlist, kuidas neid käes hoida, kuid ka lusikast on juttu, millega süüakse suppi ja magustoitu. On ka erandeid, näiteks kana (terve kana, kanakoib või –tiib), mida süüakse kätega. Mõnikord süüakse kätega ka friikartuleid, hamburgerit ja pitsat. Kuid on üks reegel – kui lauda katab riidest laualina, siis ei tohi kätega süüa. Sellest saame ka lugeda, et nuga ei tohi kunagi suhu panna (seda küll tehakse, aga salaja), kuidas peavad laual asetsema nuga, kahvel, lusikas ja taldrik, ja miks mõnikord on laual kaks kahvlit ja kaks nuga. Kuidas tuleb panna söögiriistad siis, kui oled söömise lõpetanud. Juttu on ka erilistest söögiriistadest (kalanuga, austrinuga ja vähitangid).

Saame teada sedagi, et keerulist elu elavad Hiina lapsed, kes söövad pulkadega, Prantsuse lastel, kellel on iga etiketireegli kohta vähemalt viis või kuus reeglit (nad söövad noa ja kahvliga isegi mandariini) ja Itaalia lastel, kes ei tohi makarone noaga pooleks lõigata, aga proovi ise süüa sedasi spagette ja muid pikke makarone.

Autor räägib meile ka käsivartest ja küünarnukkidest laual, isiklikust “söögialast”, salvrätikutest ja varrukatest ja sellest, et kui puudutad, siis pead selle ka ära sööma.

Viies peatükk kannab pealkirja “Vasta mitme sõnaga”, milles öeldakse, et viisakas on küsimusele vastata alati mitme sõnaga, kaheks võlusõnaks on “tänan” ja “palun”, mille eest võib alati plusspunkte teenida. Kaks kahtlast sõna on “teie” ja “sina”. Suurtele inimestele, keda laps ei tunne, tasuks ütelda pigem “teie” kui “sina”.

Kuuendas peatükis saab väike lugeja teada, et suurte inimeste vestlusele ei tohiks vahele segada, kuigi suurtel inimestel on tavaliselt igavad, tüütud ja lõputud jutud. Vahele võib segada siis, kui on hädaolukord. Autor kinnitab, et kui hädaolukord hõlmab verd, tuld või väga palju vett, võib eeldada, et see on ka suurte inimeste jaoks hädaolukord.

Seitsmes peatükk peatub vestlusel. Siin on juttu “huvi ilmutamisest” (või “huvi teesklemisest”), ka näo ja kehaga võib näidata, et jälgid suure huviga, mida teine räägib (silma vaatamine, noogutamine, kulmude kergitamine, naermine jne.)

Kaheksas peatükk peatub „vägisõnadel“, mis ei kuulu heasse etiketti, need on pigem „nõrksõnad“ või „jõuetussõnad“. Loomulikult ei sobi heade kommetega kokku ka sõimamine (see on sõnadega löömine) ja ropendamine.

Üheksandas peatükis loeme sellest, kui keha hakkab kõnelema – köhimine, aevastamine, haigutamine, urgitsemine, nina nokkimine, nuuskamine, sügamine. Juttu on ka taskurätikust, kuid ka aluspükstest, puuksudest ja röhitsemisest.

10. ja 11. peatükk peatuvad privaatsusel ja privaatsetel teemadel, mistõttu jätan need Sulle endale avastada.

Kuid see pole veel kõik. Loeme ka jagamiskunstist edasijõudnutele, kuidas ühistranspordidžunglis ellu jääda (ette ei tohi trügida, kuidas väljuda, vahemaa hoidmine, edasi liikumine, kinni hoidmine, ilusasti istumine, millal peaks püsti tõusma ja istet pakkuma, teiste inimeste aitamine, ei tohi teisi segada ega ka süüa).

Raamatu viimases peatükis toob autor välja selle, mida sellest raamatust peaks väike lugeja kindlasti meeles pidama.

Igati vahva etiketi- ja käitumisraamat, mida tasuks kõikidel lastel lugeda.

Väga lahedad ja humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Marianne van der Walle.

Samuel Bjørk “Kadunud pärlikee. Torshovi Detektiivid 1” (Eesti Raamat)

Tuntud krimikirjanik Samuel Bjørk kirjutab lõpuks lastele!

Kim käib Oslos Torshovi kooli kuuendas klassis. Kui tema jalgpallikarjäär vigastuse tõttu katkeb, otsustab Kim koos sõprade Vinku, Aryani ja Heidiga asutada detektiivibüroo. Neil on oma kindel kohtumispaik, nad suhtlevad üksteisega raadiosaatja kaudu ja sageli otsivad abi „Suurest detektiivi käsiraamatust“.

Ühel päeval saavad nad teada, et proua Abrahamseni hinnaline pärlikee on varastatud ja selles süüdistatakse Aryani ema. Torshovi detektiivid alustavad juurdlust, et kurjategija tabada. Kes on see kahtlane valge kauboimütsiga mees? Ja mis asju ajab punastes dressides noor kutt?

Tegelikult on ju lastele ja noortele mõeldud krimkad igati põnevad ja kaasahaaravad. Õnneks pole need vägivaldsed ja lõpp on tavaliselt positiivne ja õnnelik.

“Kadunud pärlikee” lugu saab alguse sellest, kui raamatu jutustaja Kim Andre Kongsvik, kes on Torshovi Detektiivibüroo juht (teda hüütakse ka Kim Kongiks, kuna ta oli väiksena suurepärane jalgpallur), on hoovi jõudnud, ja Vinku joostes tema juurde tuli. Veidi hiljem ehk juba järgmisel leheküljel saame teada, et Vinku õige nimi on Per-Otto Hansen Nilsen, kes on Kimi parem käsi, kes sai sellise hüüdnime just Kimi käest, kellele meeldivad viinerid. Ja kuna Per-Otto oli kahe perekonnanimega, siis tundus, et Vinku on igati hea nimi, kusjuures on ju Vinku veidi tüsedam kutt, kellele meeldib ka süüa.

Vinku hüüab Kimile, et Aryani ema pandi vangi, eile õhtul oli politsei käinud ja ema ära viinud, kuna ta olevat mingi pärlikee varastanud. Kim ei suuda seda uskuda, sest Ayrani ema on nende maja kõige kenam inimene. Kim tunneb end veidi ka süüdi, sest ta oli eelmisel päeval terve päeva kodus olnud ja PlayStationiga mänginud, mistõttu polnud ta tagahoovis toimunud müsteeriumit märganud.

Millisest pärlikeest käib jutt? Poisid otsustavad küsida Vana-Olsenilt.

Siinkohal peab vist rääkima ka Kimist, kes oli veidi aega tagasi tõeline triblakunn, kes skooris oma viimasel hooajal 60 väravat, isegi suuremad poisid ei saanud tema vastu, kuid üks loll õnnetus lõpetas tema tulevase tippmängija karjääri. Veidi hiljem saame lugeda, et Kim oli auto alla jäänud, olnud kolm päeva koomas ja tema põlv sai sedavõrd palju kannatada, et ta ei suutnud enam pikka maad joosta.

Tagasi Vana-Olseni juurde, kes on väga vana ja talle meeldib aknast välja vaadata, mistõttu teab ta kõike, mis Frankrikegardenis juhtub. Vana-Olsen teab nüüdki, et kadunud pärlikee on valgete juustega vana daami, proua Abrahamseni oma. Proua, kes kogu aeg jalutab oma puudlit. Vinku ei saa esialgu aru, kellest jutt on, kui talle äkki meenub, et see on ju see 22. trepikoja vana nõid. Saame teada, et Aryani ema Laila on käinud vanaproua juures koristamas ja just ühel koristuspäeval kadus kee vannitoakapist, mis oli lukus. Kee hinnaks üle 100 000 Norra krooni! Vinku kahtlustab, et äkki ongi Aryani ema süüdi, kuid Kim on kindel, et nii ei saa see kindlasti olla!

Kim ja Vinku lähevad tagasi oma koduhoovi, kus nad kohtuvad Heidiga, kes on samuti kuulnud uskumatut lugu Aryani emast. Heidi kohta öeldakse lugejale, et ta on nutikas ja tark tüdruk, mistõttu ostsutavad Kim ja Vinku just nüüd kutsuda tüdruku detektiivibüroo liikmeks. Büroo, mis lahendab hoovis toimuvaid kuritegusid. Heidi on nõus poistega liituma ja poisid otsustavad talle tutvustada ja näidata ka pööningul asuvat peakorterit.

Ja olemegi peakorteris. Saame teada, et Heidi, Vinku, Aryan ja Kim käivad Lillebergi kooli 6.b klassis. Peakorteri asutamist pööningule oli välja pakkunud Kimi vanaema. Saame teada, et Torshovi Detektiivibüroo on väga salajane klubi, kõrvalised iskud ei tohi peakorterisse siseneda. Poistel on läinud päris palju aega, et peakorter korda teha – keldrist leiti vana divan, hoovist laud, Vinku ema andis laenuks vana rohelise tahvli, kuhu sai igasugu asju kirja panna. Peakorteris oli ka “Suur detektiivi käsiraamat” (sellest on alati abi) ja ka väike külmkapp, mille andis neile Vinku onu.

Nüüd on vaja koostada plaan, mida edasi teha. Tuleks küsitleda proua Abarhamseni, aga kuidas seda teha, kui proual on kogu aeg hapu nägu ees.

Ja veel. Torshovi Detektiivibürool peaks olema ka mingisugune rituaal. Heidi teeb ettepaneku, et nad võiksid “verd vahetada”. Nad torkavad sõrme ja nii saavad neist verevennad ja vereõde. Sel hetkel oli lastel tunne, et nende klubi on tõesti asutatud.

Vinkul tuleb hea idee, kuidas vanaproua juurde pääseda. Tuleb teha nii, nagu nad müüksid õnneloose. Ja nii ongi Kim ja Vinku ühel päeval vanaproua ukse taga, kes neid loomulikult hapu näoga vaatab. Poisid selgitavad, et nad müüvad õnneloose kooli puhkpilliorkestri jaoks, et sügisel esinema sõita. Proua kutsubki poisid sisse. Kim märkab ka vanaproua kaelas rippuvat väikest võtit, mis meenutab talle seda, et vannitoakapp, kust pärlikee oli varastatud, oli lukus olnud. Kimil õnnestub saada vanaproualt luba kasutada vetsu, kuna tal on kange häda. Vetsus õnnestub Kimil vannitoakapist ja selle lukuaugust mobiiliga pilti teha. Kim teeb ka vanaprouast foto, kui sõbralikust naabrist, kes aitab orkestrit.

Samal ööl on Kimil raadiosaatjaga ühendus Aryaniga. Otsustakse kohtuda aiamaja juures mänguväljakul. Nüüd saame tuttavaks ka Aryaniga, kelle ema on Lilleströmist, isa Iraanist. Ta kannab prille, ega ole eriti hea jalgpallis ega kehalises, kuid ta mängib suurepäraselt klaverit, on uskumatu sõnaseadja ja oskab isegi tagurpidi rääkida. Aryan meeldib ka kõikidele türdukutele, kuna ta on kogu aeg sõbralik. Uhke ta ei ole teps mitte, pigem häbelik ja maailma parim sõber.

Aryan räägib Kimile, et ema siiski vangis veel ei ole, kuid on tädi juures Lilleströmis, sest ei ole nõus koju tulema ega kellegagi kokku saama. Kim kinnitab, et kõik läheb hästi, et nad juba käisid proua Abrahamseni juures ja Vinkul oli õnnestunud salaja isegi pärlikee pilt varastada.

Järgmisena oleme jällegi peakorteris. Vinku on saanud Vana-Olsenilt uue juhtlõnga. Vana-Olsen oli hiljuti näinud proua Abrahamseni trepikojas kahtlasi inimesi – punastes dressides noort kutti ja valge kauboikaabuga meest. Aryan meenutab, et on seda noort kutti näinud 16. trepikoja ees. Tavaliselt ta seisis seal, tegi suitsu ja rääkis telefoniga. Ja siiski, miks oli vanaproua kaelas väike võti, mis näis sobivat vannitokapi lukuauku? Samas on lapsed kindlad, et tuleb üles leida see punastes dressides tüüp.

Kolm päeva hiljem nägid Kim ja Vinku punastes dressides kutti, kes käis kiirelt 22. trepikojas, tormas sealt kiirelt välja ja kadus kangialuse poole. Poisid üritasid talle järele minna, kuid kaotasid ta silmist, sest neil pole ju turvakaamerat, binoklit ega laserit! Vinku märkas seda, et Punasel dressil olid lühikesed heledad juuksed ja sinised tossud. Punasest dressiest sai peamine kahtlusalune!

Ühel päeval õnnestus neljal noorel detektiivil Punast dressi jälitada. Noor kutt läks poodi, kust ostis kassiliiva ja kassitoitu. Nüüd olid lapsed kindlad, et Punane dress käis 22. trepikojas lihtsalt kassi valvamas … Kas süüdi on ikkagi vanaproua ise?

Ja ikkagi, kuidas vanaproua tegemisi kontrollida? Neil pole ju luuramiseks sobilikku varustust. Kim ja Vinku otsustavad Vinku onu detektiivibüroo sponsoriks paluda. Vinku onule kuulub Torshovi Tehnikapood, ja selline sponsor oleks ju igati vahva. Onult nad rahalist toetust ei saa, kuid nad saavad mikrofoniga kaamerapastaka, peegliga päikeseprillid, et selja taha näha ja võimsa kaugmikrofoni DM2000.

Uskuge mind. Nendest asjadest on abi, eriti mikrofoniga kaamerapastakast, mis õnnestus Heidil viia vanaproua korterisse, kuna Aryanil oli ju vanaproua korteri võti, kuna poisi ema käis seal ju koristamas. Ma ei oska öelda, kas selline salajane sisenemine vanaproua korterisse oli ikka päris ilus tegu, kuid tänu sellele kuulevad nad vanaproua telefonikõnet, mis juhatab meie noored detektiivid Oslo raudteejaama ühe hoiukapi juurde. Ja kui sinna tuleb ka üks valges kauboikaabus mees (keda Vana-Olsen oli hiljuti näinud?)! Mees pillas raudteejaamas maha oma visiitkaardi, millel kirjas, et tegemist on kullassepaga!

Mulle tundub, et Kimil ja kindlasti ka paljudel lugejatel on selge, et tegemist võib olla kindlustuspettusega!

Nüüd on vaja kullassepp koos arvatavasti tema käes oleva pärlikeega välja meelitada ja selleks on Kimil geniaalne plaan. Vaja läheb ühte väljamõeldud kirja/kutset, nelja noort, julget ja aktiivset detektiivi, ühte koera, ühte puldiga autot ja pauguteid …

Kuidas plaan töötab? Kuidas kõik laheneb? Kas süüdlased tabatakse? Ja kes ikkagi on süüdi? Selle saad teada, kui selle põneva lastekrimka lõpuni loed.

Riikka Jäntti „Väike hiir sõitis maale“ (Rahva Raamat)

Mis toimub maal?

On sügis ja väike hiir teeb emaga plaane väljasõiduks. Rongisõit on põnev, aga võtab kaua aega. Õnneks ootab jaamas hiirevanaisa, kes sõidutab matkasellid mootorpaadiga saarele. Seal ootab neid hubane majake, milles õhtuti sauna teha ja kaarte mängida. Õues saab lõkkel vorste grillida ja tähistaevast imetleda. Küll on maal mõnus ja rahulik!

See südamliku sisuga juturaamat väikese hiire seiklustest on sobilik ettelugemiseks juba päris pisikesele lapsele ja ka natuke suuremale, kes harjutab lause tasandil lugemistehnikat. Raamatut saab lugeda trükitähtedes.

Autorist:

Riikka Jäntti on Helsingis elav tunnustatud illustraator. 2009. aastal võitis ta lasteraamatute kategoorias raamatu „Viidakkotanssi“ (Džunglitants) eest Tieto-Lauri ahuhinna. Ta töötab peamiselt pliiatsi ja paberi, vesivärvide ning guaššidega.

Väike hiir on saanud paljude laste lemmikuks kõigepealt Soomes ja nüüd ka Eestis. Raamatut on tõlgitud mitmetesse keeltesse üle kogu maailma ja eesti keeles on tema seiklustele kindlasti lisa ilmumas.

Mõned lasteraamatud on kohe sellised eriti nunnud. “Väike hiir sõitis maale” ongi just selline nunnu raamat, mis mõeldud pere pisematele. Need, kes juba oskavad lugeda, saavad selle raamatu lugemisega ise lihtsasti hakkama. Need, kes veel ei oska lugeda, neile on seda raamatut emmel-issil kindlasti hiiglama vahva ka ette lugeda.

Vaatamata suve lähenemisele, on selles raamatus juttu hoopis sügisest, mil hiireema ja väike hiir tahavad minna marjule. Hiireema pakkis kaasa igasugu varustust: kummikud, soojad joped, sääsetõrjevahend, juturaamat ja taskulamp. Väike hiir soovis kaasa võtta mänguasju: auto, mõmmi, jänku, klotsid, konn ja siilike, kuid hiireema oli kindel, et ühest mänguasjast peaks piisama. Nii läheb seekord väikese hiirega kaasa mõmmi.

Järgmisel hommikul asuti teele. Rongijaamas jõi hiireema kohvi, väike hiir pakimahla. Rongisõit oli alguses põnev. Väike hiir luges juturaamatut, mängis mõmmiga ja nägi aknast välja vaadates lendavat haneparve. Tasapisi hakkas aeg venima, väikesel hiirel oli igav ja nii otsustati minna restoranivagunisse. Hiireema sõi seal võileiba, väike hiir kaneelirulli.

Lõpuks jõudis rong kohale, jaama oli vastu tulnud hiirevanaisa, kes tulijaid rõõmsalt tervitas. Enne maamajakesse minemist otsustati ka toidupoest läbi käia. Osteti hernesuppi, kaerahelbeid, näkileibasid, juustu ja vorstikesi lõkkel grillimiseks, lisaks sibulat, sest äkki leitakse metsast ka seeni. Väike hiir soovis šokolaadi, millega oli hiireema samuti nõus.

Seejärel oldi juba järve ääres. Pandi selga päästevestid, sest nii on paadisõit turvaline. Hiirevanaisa sõidutas matkalised mootorpaadiga saarele. Jõuti saarele mõnusa väikese majakese juurde. Esimesel õhtul seadsid hiireema ja väike hiir end majakeses sisse. Söödi õhtust ja mängiti kaarte. Väikesele hiirele meeldis väga ka see, et metsamajakeses sai suures voodis emme kõrval magada.

Hommikul sõid nad kaerahelbeputru (see on igati tervislik) ja sättisid end marjule. Väike hiir pani jope selga ja saapad jalga, ta sai ka marjakorvi ja jopetaskusse tüki šokolaadi.

Metsas oli hiirvaikne. Väike hiir asus pohli korjama ja neid tundus olevat igal pool. Järsku tundis väike hiir, et keegi kõnnib ta krae vahel. Ta kutsus emme appi ja selgus, et see oli üks putukas, põdrakärbes. Väikese hiire arvates oli see üks igati kohutav putukas.

Metsast saadi koguni neli liitrit pohli. Hiireema pani need tühjadesse küpsisekarpidesse. Pärast marjulkäiku köeti sauna. Väike hiir leidis aiast ka seene, kuid seda ei saanud süüa, sest see oli ussitanud. Seejärel mindi sauna. Hiireema pesi väikese hiire pealaest jalatallani puhtaks.

Pärast saunaskäiku tegi ema õue lõkke. Sellel küpsetati vorstikesi. Väikesel hiirel kukkus kogemata üks vorstike lõkkesse ja tal oli äärmiselt kurb ja õnnetu, kuid ema andis talle uue vorstikese.

Õhtul läksid hiireema ja väike hiir õue tähti vaatama. Tähti oli hämmastavalt palju. Kuid tuli minna ka magama, sest järgmisel päeval ootas neid kodutee. Väike hiir küsis emalt, kas minnakse restoranivagunisse ja tullakse maale kunagi veel tagasi. Hiireema oli kindel, et tehakse mõlemat.

Mis muud, kui head aega väike hiir, hiireema ja metsamajake.

Selline imeline lastelugu/lasteraamat. Imeliselt lihtne ja sõbralik lugemine, kergesti arusaadav ka pere pisematele raamatusõpradele. Kindlasti pean rõhutama sedagi, et ka raamatu illustratsioonid on imelised, ja needki ju raamatu autori enda sulest.

David Walliams „Maailma halvimad lapsed“ (Tänapäev)

David Walliamsi uues, seni kõige menukamas ja läbinisti värvipiltidega illustreeritud lasteraamatus on kümme hoiatavalt jubedat juttu maailma kõige kohutavamatest lastest. Muu hulgas saame tuttavaks Normaniga, kelle unistuseks on meisterdada maailma suurim ninakollipall; Paulaga, kellele meeldib üle kõige kõhutuult lasta; Theodoriga, kes on nii igav, et pildistab valgusfoore ja kogub juusturiive; ning Sofiaga, kes istub teleka ees nõnda kaua, et temast saab pooleldi tüdruk, pooleldi sohva.

David Walliams on üks Inglismaa armastatumaid lastekirjanikke. Ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse keeltesse ja ainuüksi tema kodumaal müüdud miljoneid eksemplare. Eesti keeles on varem ilmunud Walliamsi raamatud „Gängstamemm” (2014), „Hirmus õudne hambaarst” (2015), „Jube tädi” (2016), „Rotiburger” (2017), „Härra Hais” (2018) ja „Pururikas poiss” (2018).

Selle David Walliamsi lõbusa lasteraamatu esikaanel on hoiatus: “Ettevaatust! Sisaldab kümmet hiilgavalt hirmsat lugu …”

Raamatu sissejuhatuse “autoriks” on David Walliamsi varasematest raamatutest tuttav ajalehemüüja Raj, kes tõdeb, et seda raamatut ei tohi lugeda! See on kohutav raamat, mis annab lastele ohtralt ideid, kuidas olla veel ulakamad, kui nad juba niigi on. Raj nõuab selle raamatu keelustamist. Tal on ütlemist ka raamatu autori kohta, keda ta nimetab ülemõõduliseks klouniks, kes näeb välja nagu ülikonnas riidekapp. Miks ei võiks autor kirjutada head raamatut headest lastest, kes teevad häid asju?

Raj on pahane ka selle peale (see on lausa kõige hullem), et tema on selles raamatus vaevu esindatud. See on teotus! Raj on kindel, et just tema on kõige nutikam ja nägusam tegelane, kelle autori (autorit kutsub Raj muideks härra Willutilluks) sünge ja vaevatud mõistus sünnitanud on. Tegelikult on see üsna vahva, et David Walliams ka iseenda üle naerda oskab.

Vaatame ka meie seda jubedat, kuid tegelikult ju jällegi Walliamsile omase omanäolise huumori ja üpris kummaliste tegelastega lasteraamatut.

Esimesena saame tuttavaks Ilalõug Ivaniga, kes suutis ilastada liitrite kaupa ila päevas. Ilastas ta seetõttu, et oli laisk ja magas kogu aeg. Ja kui Ivan magas, siis ta ka ilastas. Koolipäevadel tuli poiss jalgupidi voodist välja lohistada. Ja niipea kui ta kooli jõudis, jäi ta kohe jälle magama. Miski ei meeldinud Ivanile rohkem, kui tundide ajal mõnusaid pikki uinakuid teha. Isegi kehalises kasvatuses magas ta jalgpallivärava võrgu peal. Kuna Ivan magas kõikide tundide ajal, tuli ta alati kõiges kõige viimaseks.

Keegi ei teadnud päris täpselt, mis Ivani ilas oli. See oli läbipaistev nagu vesi, aga paks ja kleepuv nagu liim.

Selles loos läheb Ivani klass koolibussiga loodusmuuseumi. Lapsed saavad õpetajalt ülesande panna töölehtedele kirja kõik eksponaadid, mida nad muuseumis näevad. Õpilane, kes paneb kirja kõige rohkem eksponaate, saab klassi esimeseks. Ivan jäi loomulikult ka loodusmuuseumis magama. Ta magas sajandeid tagasi väljasurnud linnu, dodo topisega klaaskasti peal. Ivanil oli sel päeval nii hea uni, et magas ikka veel, kui loodusmuuseum ööseks kinni pandi.

See polnud sugugi mitte hea, sest sellega tekkis hommikuks ilatsunaami, mis voolas üle terve linna! Ilatsunaami aitas Ivanil küll kõige rohkem eksponaate kirja panna ja tulla klassis esimeseks. Kuid samas visati ta koolist välja, kuna hävitas kogu loodusmuuseumi väljapaneku.

Pärast seda sai Ivan sedavõrd keerulise ülesande, mistõttu ei maganud ta järgmised kümme aastat. Mis ülesanne see oli, selle pead ise välja uurima.

Raj ütleb selle loo lõpus, et see lugu on kaugelt liiga sogane.

Teises loos saame tuttavaks Töina-Tiinaga, kes oli 8-aastane, kuid neist 7 oli ta veetnud töinates, tihkudes, ulgudes ja lõuates. Absoluutselt kõik ajas teda nutma. Siin on ka pikk loetelu, mis teda nutma ajasid.

Töina-Tiinal oli noorem vend nimega Villem. Alates päevast, mil vend sündis, käitus Tiina temaga jäletult. Ta vihkas seda, et peab oma vanemate tähelepanu jagama. Ühel päeval avastas Tiina suurepärase asja. Ta võis nutta ja kõik oma väikese venna süüks ajada. Ja mida rohkem ta nuttis, seda rohkem tähelepanu sai tema. Mõnikord näpistas Tiina end ise, kuid süüdistas Villemit, mistõttu jäi Villem sageli ilma magustoidust!

Tiina aga jumaldas magustoitu. Isegi rohkem, kui ta jumaldas nutmist. Villemi magustoidust ilmajätmine tähendas, et Tiina pidi tema portsu endale saama. Topeltports magustoitu! Tiinal polnud vaja teha muud, kui end voodil rullida ja töinata.

Sel päeval oli Tiinal eriti saatanlik plaan! Ta tõmbas oma peast salgu juukseid ja pistis üle kogu maja lõugama. Juuksesalgu väljatõmbamine oleks Villemi kõige kohutavam kuritegu. See trumpaks üle näpistamise, müksamise, surkimise, hammustamise jpm. Ta saadetakse kahtlemata kohe lastekodusse. Ja Tiina saaks topeltportsu magustoitu, võib-olla isegi kolmekordse portsu igal õhtul kogu ülejäänud elu.

Tiina tõmbaski juuksesalgu välja ja pistis karjuma, kuid mitte keegi ei tulnud teda vaatama. Ema tegeles aias roosidega, isa niitis muru. Seetõttu tõmbas Tiina oma peast üha rohkem juuksesalke ja karjus veel kõvemini. Lõpuks oli Tiina täiesti kiilakas, järel oli vaid üks üksildane juuksekarv keset pealage, kuni ta märkas, et läbi ukseprao vaatasid ema, isa ja Villem. Tiina üritas ka nüüd valetada ja süüd venna peale veeretada, kuid see enam ei aidanud.

Nüüd sai karistada hoopis Tiina. Milline see karistus oli, selle jätan jällegi Sulle endale välja selgitada, kuid igal juhul on see seotud magustoiduga.

Raj kinnitab selle loo lõpus, et tema kõrvad valutavad.

Kolmandas loos saame tuttavaks Täipoiss Tomiga, kes oli poiss, kellel ei saanud täidest kunagi küllalt. Ta tahtis, et ta juuksed neist kubiseksid.

See lugu algab hommikul, kui Tom ärkas üles ja avastas, et tema juustes elab täi. Tom oli vaimustatud ja pani talle nimeks härra Henderson. Ta kohtles oma täid nagu lemmiklooma. Ta ei kamminud enam juukseid, sest täid vihkavad kamme. Peagi olid Tomi juuksed metsikult krässus nagu üks suur põõsas. Džungliparadiis täidele.

Peagi kuulis Tom ühest teisest lapsest koolis, kellel olid täid. Tema nimi oli Tiina Ting. Tom tahtis endale ka tüdruku täisid, mistõttu ajas ta vahetunnis vaest tüdrukut mööda mänguplatsi taga. Tom komistas rula otsa ja lendas vastu tüdrukut. Nad lõid pead kokku ja otsekohe sibasid Tiina täid Tomi pähe … Nüüd oli härra Hendersonil seltsilisi. Tom ajas taga veel ka koolivend Martin Mutukit ja koolikass Karvapalli. Nii sai ta endale ka nende täid. Varsti oli Tomil nii palju täisid, et isegi tema täidel olid täid. Ta lõpetas nende loendamise, kui oli jõudnud ühe miljoni ja kolmeni.

Miks ikkagi Tom endale täisid tahtis? Põhjus oli selles, et ta jumaldas koomikseid ja tahtis saada superkangelaseks. Ja nüüd olid tema juustes miljardid täid, moodustades poisi ümber tumeda pilve. Nüüd oli ta Täipoiss! Temast sai superpahalane! Tema täid asusid rünnakule. Täipoiss ja täid ründasid geograafiõpetajat, sest geograafia oli igav, söögitädi, kelle firmaroaks oli keedetud spargelkapsas, koolidirektorit, kes oli Tomi koolist ajutiselt kõrvaldanud kui Tom oli tundides koomiksite lugemise eest kümnendat korda pärast tunde jäetud. Täipoiss ja tema täid ründasid ka turuplatsi, lelupoodi, politseiautot ja tegid palju muud pahandust.

Linnarahvas tuli tänavatele, et Täipoiss peatada, kuid see ei näi õnnestuvat, sest on ju Täipoiss superpahalane! Täipoiss lendas täide abiga kõrgel taevas ja muutus üha tigedamaks. Ta andis käsu linnarahvale laiali minna, kuid seda käsku täitsid hoopis täid!

Kuidas lugu lõpeb?

Ja kes on Tüükapoiss, kes selle loo lõpus välja ilmub?

Raj kinnitab selle loo lõpus, et tüükad pole naljaasi.

Kellega me selles raamatus veel tuttavaks saame?

Säsil Säbeleja, türduk, kes ei püsinud paigal. Ta oli alati liikvel, mingi asi temast liikus alati, isegi siis, kui ta magas. See algas väikesest vinklemisest, millest sai vonklemine, enne kui see muutus võnklemiseks ja arenes edasi vänklemiseks. Juba koolis tekitas see pidev liikumine suurt segadust ja igasugu sekeldusi, paljud asjad said lõhutud ja inimesed kannatada. Eriti hulluks läks asi siis, kui Säsili klass viidi ekskursioonile portselanimuuseumi, kuna see oli koolidirektrisse suur soov. Füüsikaõpetaja, professor Vilk ehitis Säsili jaoks suure läbipaistva täispuhutava palli ehk põrutava põrkepalli, kuid kas sellest oli ikka portselanimuuseumis abi!

Raj kinnitab selle loo lõpus, et need lapsed muutuvad üha halvemaks ja halvemaks.

Norman Ninanokkija, kes oli nokkija. Poisil oli kogu aeg näpp ninas. Mõnikord kaks. Üks kummaski sõõrmes. Peidetud aare, mida ta sealt otsis, oli puhtaimat rohelist karva tatt. Vedel tatt, kleepuv tatt, kõva tatt, tatipallid, tatipurikad jne. Norman oli maailmarekordite raamatust lugenud, et suurima jäädvustatud ninakolli oli tootnud üks suure kondiga saksa tüdruk, Fräulein Schleim. Tema ninakoll oli suurtükikuuli mõõtu ja kaalus sama palju kui keskmine siga. Norman otsustas selle rekordi purustada – ta tahtis teha hiiglasuure ninakollipalli, meganinakolli, ultraninakolli. See tal ka õnnestus, sest selle loo toimumise ajaks oli kera asteroidisuurune. Ja kui see lõpuks veerema hakkas, siis veeres see üle terve maailma, haarates enda külge kõik, mis ette jäi. See oli tõeline kaos. Lõpuks oli pidi Tema Majesteet kuninganna andma käsu tatikera suurtükist tulistada. Põmaki! Ja mis sai Normanist? Selle pead ise välja uurima.

Raj kinnitab, et see lugu on tatiselt tülgastav.

Räpa-Rita, kes oli tüdruk, kes tundis rõõmu sellest, et oli maailma räpaseim laps. Seep ja vesi olid Ritale täiesti võõrad. Kõikjale, kuhu ta läks, järgnes talle suur tolmu-, ja räpa- ja haisupilv. Kõige räpasem asi Rita elus oli tema tuba, mis oli nagu tema isiklik prügila. Räpased olid ka Rita jalad, mis nägid välja nagu trollijalad, mis haisesid veel hullemini kui aastakümneid tagasi halvaks läinud pehme juust, rääkimata lõikamata varbaküüntest. Rita ema üritas tütre tuba koristada (ta tegi salaja, siis kui Rita kodus ei olnud), kuid isegi tolmuimeja plahvatas. Põmm! Asjalood läksid hullemaks ja hullemaks, kuni selgus, et selles toas, selle räpasuse all elas keegi, kes hakkas liigutama ja räpasust õgima. See oli meeletult suur rämps-koletis, kes oli asunud rünnakule! Milline see rünnak välja nägi, kuidas see lõppes, mis sai Ritast? Selle pead ise välja uurima.

Raj kinnitab, et tema silmad jooksevad haisust vett.

Karl Kõigeteadja, kes oli kohutab tuupur, kellel pidi alati kõiges õigus olema. “Karl ei eksi kunagi,” kuulutas ta kõigi teiste meelepahaks. Poisi lemmikaine oli matemaatika. Tema lemmikajaviide oli välja nuputada pealtnäha võimatuid tehteid ja võrrandeid. Kogu selle matemaatika tõttu ei näinud Karl kunagi päevavalgust ning oli üsna kahvatu laps. Tema silmanägemine oli halvenenud, mistõttu kandis ta traatraamidega prille, mille klaasid olid nii paksud, et ta silmad paistsid nende tagant tennisepallisuurusesed.

Ühes tunnis tekkis Karlil tüli matemaatikaõpetaja, härra Taibuga, kes kinnitas, et arvud on lõpmatud, mitte keegi ei suuda arve lugedes mitte kunagi lõppu jõuda. Karl kinnitas, et tema suudab, sest tema ei eksi kunagi. Ja nii hakkaski Karl arve kokku lugema. Ta luges terve elu, kuni lebas 111-aastaselt oma surivoodis. Kas ta oli selleks ajaks loendamisega valmis saanud? Mis Sa arvad?

Raj kinnitab, et nüüd ei suuda tema loendamist lõpetada.

Kolm hirmsat last on selles raamatus veel: Pussu-Paula, Tõsine Theodor ja Sohva-Sofia. Nemad koos oma veidrustega jätan ma Sulle endale avastada.

David Walliams on jätkuvalt humoorikas, ja see huumor on Walliamsi-huumor. On ju ka selles raamatus palju seda, mille kohta võiks öelda õpetlik. See on selline läb lillede õpetus, millest tasuks lastele midagi ka kõerva taha panna.

Ja otse loomulikult on jätkuvalt säravad ka Tony Rossi lõbusad illustratsioonid, mis seekord on tõepoolest värvilised.

Michael Engler, JoëlleTourlonias „Meie kahekesi kuulume kokku“ (Ühinenud Ajakirjad)

Ühel soojal kevadhommikul kohtab jänes siili. Kedagi nii okkalist pole ta kunagi varem näinud. Aga siil meeldib talle. Ja siilile meeldib jänese sile kasukas.

Sellest ajast peale kohtuvad jänes ja siil igal hommikul oja ääres metsavälul, mängivad kula ja peitust ning otsustavad igavesti sõpradeks jääda. Kuid ühel sügispäeval on siil järsku kadunud ...

See on soe ja südamlik lugu sõprusest, mida saadab aastaaegade vaheldumine.

Mõnikord ei pea hea lasteraamat olema paks ja mahukas. Mõnikord võib hea lasteraamat olla ka üsna õhuke ja lihtsalt armas. “Meie kahekesi kuulume kokku” just selline raamat ongi.

Oli soe kevadhommik. Jänes vedas esimest porgandit üle aasa, kui sattus kokku siiliga. Nii see armas lasteraamat algab.

Jänes polnud kunagi varem kedagi nii okkalist näinud, kuid jänesele meeldisid siili okkad. Siilile meeldis jänese sile kasukas. Jänes pakkus siilile porgandit, ja nii sai alguse sõprus.

Sellest ajast peale said jänes ja siil igal hommikul oja ääres kokku. Mõnikord ei saanud nad öösiti magada, sest tundsid nii suurt heameelt järgmise päeva üle, mille nad jälle koos veedavad. Terve suve mängisid nad kula ja peitust, lesisid unistades lagendikul, jälgisid mulistavaid kalu, otsisid jänesele porgandeid ja siilile tigusid. Kõige rõõmsamad olid nad siis, kui leidsid porgandi, mille peal oli tigu.

Jänesest ja siilist said parimad sõbrad, keda metsas iial nähtud. Jänes kinnitas, et nad jäävad sõpradeks kogu eluks, mida siil omakorda kinnitas.

Kuid, päevad muutusid lühemaks ja ööd jahedamaks, suvi lähenes tasahilju lõpule. Puudelt langesid lehed, jänes ja siil korjasid kastaneid ja tõmmetõrusid. Siil näitas jänesele, kuidas end kerra tõmmata ja täiesti vaikselt lamada.

Lõpuks saabus sügis – lehed puudel värvusid punaseks, kollaseks ja pruuniks, õhtuti kattis maad tihe uduvaip. Ühel sombusel õhtul ütles siil jänesele, et ta peab jänesest lahkuma. Miks siis nii? Nad oli ju ometigi parimad sõbrad! Jänes palus, et siil teda üksinda ei jätaks, mille peale siil ütles, ta tuleb kohe kindlasti tagasi. Jänes ei mõistnud, mis oli siiliga lahti, kusjuures ka siil ei saanud päris hästi aru, mis temaga toimus. Siil tundis, et peab leidma sooja ja turvalise paiga, sest ta tundis end lõpmata väsinult.

Järgmisel hommikul jooksis jänes välule, sest äkki tegi siil lihtsalt nalja. Kuid siili ei olnud ja ei tulnudki. Jänes oli maruvihane ja karjus metsa suunas, et siil on valevorst ja petis. Jänesele meenus, et siil oli ikkagi tema parim sõber ja ta kahetses oma sõnu.

Jänes käis igal hommikul välul, lootuses kohtuda siiliga. Ta käis terve sügise, terve talve, kuid siil ei tulnud ega tulnud.

Ühel päeval kohtus jänes varesega, kes rääkis miks siil ei tule. Nii saab ka väike lugeja teada, kuhu siil oli läinud, ja miks ta seda tegi. Mida võttis ette jänes? Kui Sa selle armsa raamatu läbi loed, siis saad teada. Saada teada seda, mida jänes tegi, ja kas jänes ja siil taaskord ka kokku said.

Selline armas lasteraamat. Väga ilus lugu sõprusest, ilus lugu sellest, kuidas aastajad looduse vahelduvad. Ja loomulikult need võrratud illustratsioonid.

Tuutikki Tolonen „Agnes ja unenägude võti“ (Eesti Raamat)

Kui Agnes näeb ühel hauakivil kummalist kirja, ei anna see talle enam rahu. Tasahilju hakkab põnev müsteerium lahenema ja puudutab üllataval kombel ka Agnese elu.

Kõik saab alguse päeval, mil Agnes avab surnuaia värava. Ta on äsja kolinud igavamast igavamasse Harmala külla ning jätnud seljataha Helsingi ja vanad sõbrad. Kummaline sündmuste ahel tõmbab aga Agnese kaasa ja tema elu muutub põnevamaks kui kunagi varem. Kiri hauakivil ajab tal kananaha ihule, peagi hakkab ta unes nägema vanamoeliselt riides tüdrukut, kes peidab kuskile aeda ühe võtme. Kui selgub, et see aed asub Harmalas, tunneb Agnes, et peab võtme üles otsima. Millisesse lukku see võti sobib?

Tuutikki Tolonen (snd 1975) on soome kirjanik ja sõnakunstiõpetaja. Tema populaarne sari „Kollivalve” on saanud Arvid Lydeckeni auhinna (2016) ja seda on tõlgitud juba rohkem kui 25 keelde.

Kati Vuorento (snd 1973) on illustraator ja graafiline disainer. Vuorento müstilised illustratsioonid loovad Agnese raamatus salapärase meeleolu.

See vägagi põnev lasteraamat algab proloogiga. Harmala muuseumi töötaja Katariina Härkönen hakkab talvejope lukku kinni panema, et muuseumist koju minna, kui muuseumi ees tänaval peatub kullerfirma pakiauto ja kuller toob naise nimele paki. Pakist leiab Katariina peene hõbedase ehtekarbi väikestel jalgadel, mis meenutasid lõvikäppasid. Kaane külge oli teibiga kinnitatud ümbrik, mille oli kiri “Juhtnöörid”. Karp oli lukus, kuid võtit kaasas ei olnud.

“Juhtnöörid” osutuvad kirjaks, mis on suunatud just Katariinale. Allakirjutanu kinnitab, et nad on olnud ka varem ühenduses, kui museum pani kokku näitust tulevaks suveks. Kirjutaja oli muuseumile laenanud oma suguvõsa vanu esemeid, kuid seda vana ehtekarpi polnud kirja kirjutaja laenanud, sest sellel oli eriline emotsionaalne väärtus. Karp oli aastast 1828 ja sellest peale oli karpi suguvõsas edasi pärandatud ja selle põhjale oli graveeritud seda kasutanute nimed ja sünniaasta, kõige viimasenaa kirja kirjutaja omad.

Katariina vaatas karbi põhja. Nimesid oli viis, kõige viimane neist Agnes Maria 1920. Loeme kirja edasi. Kirjutaja (nüüd siis teame, et tema eesnimi on Agnes Maria) palub, et ehtekarp tuleks asetada muuseumis kohale, kus iga muuseumikülastaja seda kergesti näeb. Kui muuseumisse tuleb inimene, kellel on võti, mis sobib karbi lukku, siis kuulub karbi sisu talle. Ja veel, kui Katariina on nõus juhiste järgi toimetama, siis saab museum kingituseks terve esemekogu, mille allakirjutanu on juba näituse jaoks laenanud. Allakirjutanu on A.M. Brycknen, Ruusulaakso hooldekodu. Usun, et ka nimetähed A.M. vihjavad ju Agnes Mariale. Katariina Härkönen on nende kummaliste tingimustega nõus, sest see oli kõige tähelepanuväärseim annetus, mille Harmala muuseum oli kunagi saanud.

Raamatu esimene peatükk kannab pealkirja “Haud”, milles saame tuttavaks raamatu peategelase, 11-aastase Agnesega, kes oli alles hiljuti koos emaga Harmalasse kolinud. Agnes oli juba saanud ka vastutusrikka ülesande – tema naabrid olid väga vanad inimesed, mistõttu on tüdrukust saanud nende koera koerajalutaja. Ka koer on üsna vana, nimeks Ossi, ja veidi hiljem saame teada, et on oma tõult on Ossi beagle. Koeraga jalutamine on Agnesele meeldiv tegevus, ta saab värskes õhus liikuda, lisaks saaks ta selgeks õppida ka kõik Harmala teed ja rajad. Kui tüdrukul veab, leiab ta ehk koolimajagi enne suvevaheaja lõppu üles. Ema oli öelnud, et neil on kavas elada selles veidras väikeses külas terve talve, järgmise kevadeni välja. Siis mõtlevad nad edasi, mida teha tahavad.

Kolmandal jalutuskäigu päeval valis Agnes väikese liivaraja, mis sukeldus otse nende maja taga metsa. Rada viis läbi kõrge kuusiku ja lõppes siis järsku vana samblase kivimüüriga. Müüris oli ilustustega raudvärav ja iidne silt “Kalmistu”. Agnes rõõmustas, sest talle olid alati surnuaiad meeldinud. See polnud mingi tavaline surnuaed, see oli igivana, ja veelgi põnevam. Agnes jalutas koeraga surnuaial ja jõudis künkani, mille ümber oli madal aed. Hauakivid aia sees olid väikesed ja mitte rivis nagu teistel haudadel, vaid poolkaares. Need seisid seal samblaga kaetult justkui unustatuna. Need osutusid olevat väikeste laste hauad ja hauakivid. Ühel hauakivil märas Agnes vaid ühte kuupäeva. Kas lapse ei olnud isegi ühte päeva elanud? Võib-olla oli ta sündinud surnult? Agnes kraapis hauakivi samblast puhtamaks, kuni ta ehmatas ja ahmis õhku. Hauakivil oli kiri Agnes Margaretha, 2.8.1938, surn. 3.8.1939, Puhka Isaanda rahus, laps.

Raamatu teises peatükis “Pulla” oleme hoopis Harma turuplatsil, mis oli täis värvilisi müügikioskeid ja rõõmsaid inimesi. Toimus laat. Ka Agnes ja ema olid tulnud laadale, sest ema soovis osta maasikaid, et neid sügavkülmutada. Agnes rääkis emale, et see oli tem animi (saame aru, et juttu käis hauakivist), kuigi ema kinnitas vastu, et tüdruku nimi on Agnes Margareetta, mitte Agnes Margaretha. Agnes lisas, et hauakivil oli ka tema sünnikuupäev, teine august. Ema vastu et Agnes ei sündinud ju ometigi 1938. Agnes oli siiski kindel, et ikkagi on see imelik ja natuke õudne. Ema nõustus, et see on kummaline, imelik juhus, aga Agnesel on vanaaegsed nimed, mis on pandud tema vanaemade järgi. Ema lisas, et see ei ole kindlasti mitte Agnese haud, kuid Agnes oli soov kangesti teada saada kelle haud see oli. Kellel oli sama nimi ja sünnikuupäev kui temal, ja miks just sellel hauakivil ei olnud perekonnanime. Ema arvas, et Agnes võib ju selle välja selgitada, lahendana hauakivi müsteeriumi. Ema lubas järgmisel päeval ajalehe toimetuses uurida, kas keegi teab sellest midagi.

Äkki ilmus ema ja Agnese kõrvale pikk ja kõhukas mees. Ema tutvustas Agnesele meest – tema nimeks Jussi, ja ta oli Harmala Sõnumite peatoimetaja eghk Agnese ema Ulla uus boss. Jussi uuris Agneselt, kas tüdruk läheb kuuendasse klassi, sest ka tema poeg Pulla läheb just kuuendasse klassi. Siinkohal ütlen etteruttavalt, et Pulla on selle raamatu teine peategelane, ja otse loomulikult oli ka Pulla laadale tulnud nagu ka kõik teised Harmala inimesed. Nii saavadki Agnes ja Pulla tuttavaks. Veidi hiljem saame teada, et Pulla õige nimi on Pontus Olavi, kuid lapsena kutsus ta ennast Pulluseks, ja kuna üks onu arvas, et mitte Pullus aga Pulla, siis sealt see nimi külge hakkas.

Agnes rääkis salapärasest hauast ka Jussile ja Pullale. Jussi kinnitas, et Harmala Sõnumid hakkasid ilmuma 1932. Kõik lehed on arhiivis olemas, sealt võiks leida midagi ka 1938. aasta kohta. Äkki leiaks vanadest lehtedest perekonnanimegi. Arhiiv ei ole küll avalikuks kasutamiseks, aga vahel on tehtud erandeid.

Kolmandas peatükis “Ennustaja” oleme jätkuvalt laadal. Agnes ja Pulla läksid jäätist ostma. Saame teada, et Agnes ja ema kolisid Harmalasse, kuna tüdruku ema ja isa olid hiljuti lahku läinud ja ema tahtis uut tääkohta mõnes väikeses ajalehes täitsa tavalise toimetajana. Kindlasti oleks ka elu väikeses külas odavam kui Helsingis. Tüdruku isa oli kolinud Ungarisse, sest tal oli seal uus sõbranna.

Ühel hetkel põrkas Agnes kellegagi kokku. Tüdruk jõudis märgata vanaaegseid karedaid rõivaid ja paljaid musti varbaid ja järgmisel hetkel oli Agnes täies pikkuses sillutisel pikali. Põlv oli saanud haiget, kuid püsti tõustes märkas Agnes, et tema kott oli kadunud. Hetk hiljem nägid lapsed väikest sinist õlakotti laadaennustaja laual. See oli kukkunud kaardipaki peale, mistõttu ennustaja arvas, et kott tahaks midagi räkkida, ja ta vaataks hea meelega, mida. Kaardipaki pealmisel kaardil oli ristamisi viis pika teraga mõõka. Ennustaja arvas, et Agnesel võib ehk kellegagi ühine ülesanne olla. Ehk keegi vajab tema abi. Ehk tahab keegi ulatada Agnesele ülesande nagu mõõga, mille võib kätte haarata.

Raamatu neljas peatükk on “Unenägu”. Agnes kuulis sügaval unenäos häält: “Agnes! Tule kohe tuppa tagasi!” Agnes ärkas võpatades. Ta olio ma voodis, tuba oli hämar, oli öö. Sellegipoolest oleks tundmatu naise hääl nagu toas heljunud. Agnes üritas unenägu meenutada – unenäos oli tal seljas valge pikk öösärk. Ta kõndis õues. Oli hämar, karge hilissuve öö. Tal oli köäes midagi väärtuslikku ja ta kandis seda ettevaatlikult, peaaegu nagu varjates. Talle meenus ka unes nähtud valge kaunistusega puumaja, mille trepil seisis pikas öökuues naine, kes näis olevat vihane. Unenäo Agnes kummardus kiiresti sõstrapõõsa taha peitu, aga liiga hilja. Naine oli teda juba silmanud. Naine käskis Agnese tuppa tagasi, kuid enne seda pistis Agnes eseme käest põõsa alla lopsakate okste taha peitu.

Kummaline uni, kuid Agnesel õnnestus uuesti magama jääda ja ta magas hommikuni und nägemata.

Viies peatükk on “Vanad uudised”. Agnes ja Pulla läksid arhiivi, et vanu ajalehti uurida. Nad leidsid ka 1938. aasta lehed. 7. augusti lehes oli ka surmakuulutus: Lapsuke Agnes Margaretha Brycknen. Sünd. 2. VIII 1938, surn. 3. VIII 1938 Piilonieme Rauhalas. Lisaks veel mitu nime: Magnus, Agnes ja Hugo Brycknen, Amelie Brycknen-Bois. Lapsed olid kindlad, et nad peavad välja selgitama, kes need inimesed olid ja kas Piilonieme Rauhala on mõni paik Harmala kandis.

Äkki oskaks Pulla isa öelda, kus võiks olla Piilonieme Rauhala. Poiss saatis isale telefonitsi sõnumi. Veidi hiljem tuli ka vastus – selles oli kaart, millel oli punane rist ja see oligi Piilonieme Rauhala. Sinna oli vähem kui kaks kilomeetrit. Agnes, Pulla ja Ossi asusid teele.

Lapsed ja koer liikusid mööda vana liivateed, mis viis üha sügavamale metsa. Vähehaaval läks kuusik üle madalamaks segametsaks. Lõpuks jõudsidnad kõrgesse rohtu kasvanud õue, keset õue seisis ilustustega, aga räämas puust villa. Agnes tundis, kuidas tal ihukarvad püsti tõusevad. See oli seesama villa, mida ta oli unes näinud. Sellel õuel oli ta oma unenäos kõndinud. Lapsed üritasid vana villa akendest sisse piiluda. Nad leidsid vana puupaku, millele ronides oli kergem näha. Nii nägid nad uhket pidusaali, kellegi magamistuba. Ühel hetkel märkas Agnes silmanurgast, et toas oleks justkui keegi liikunud. Kummitus? Pulla piilub ka, kuid seal ei ole näha ühtegi kummitust.

Seejärel saame lugeda jällegi Agnese unenäost. Ta nägi taaskord sama, mis eelmine kord, kuid seekord veidi pikemalt. Nüüd näeb ta unenäos sedagi, mis tal käes oli – hõbedavärvi karp. Lisaks oli tal sametkotike, milles oli võti. Sametkotikese peitis ta unenäos tamme õõnsusse, mille kattis väikese kiviga. Agnes ärkas ja mõtles, miks tahtis ta karbi ära peita, mis karbis oli. Samas mõistis ta sedagi, et oli ju neid sõstrapõõsaid Piilonieme Rauhala juures näinud. Siin on vaja tagasi minna.

Siinkohal pean oma loos tegema pausi, sest nüüd peaksid Sa ise edasi lugema. Ma ei saa ju kõik ära rääkida, sest sel juhul poleks lugemine sedavõrd põnev.

Ma annan mõned vihjed – lapsed selgitavad välja, kes Piilonieme Rauhalas olid aastakümneid tagasi elanud, nad saavad teada sedagi, kes võiks olla maetud eelpool mainitud salapärasesse hauda (tegelikult on ka selle hauaga asjad hoopis teistmoodi …), ja kes nendest inimestest peaks olema veel elus. Lapsed leiavad ka võtme, kuid kus võiks olla see ehtekarp, mida Agnes on unes näinud. Kas leitakse ka ehtekarp? Ja mis selles ehtekarbis peidus on? Agnes saab teada sedagi, kuidas tema selle hauaga ja Piilonieme Rauhala endiste elanikega seotud on. Raamatu lõpus loeme ühest igati vahvast üllatusest veel, mis seotud Agnese ja tema emaga …

Jørn Lier Horst “Clue. Kuldse kella mõistatus” (Varrak)

Oslo suurimasse kullassepaärisse on sisse murtud. Röövlid on kaasa viinud suurel hulgal väärtesemeid, sealhulgas ka miljoneid maksva kullatud Malta kella. Politsei saab küll vargad kätte, aga suur osa röövsaagist on endiselt kadunud. Kas kuldse kella on ära peitnud vanglast põgenenud Levi Hildonen? Kes on saladuslik L, kellest Cecilia ema oma päevikus kirjutab? Miks kohtuvad pansionaadis Pärl elavad päikeseprillidega mees ja kuldehetega naine salaja Angerjaneeme majaka juures?

Cecilia, Leo ja Une koos koera Egoniga püüavad omal käel tõe jälile jõuda ja avastavad, et jäljed viivad sakslaste sõjaaegsete punkrite juurde, mille pimedates maa-alustes käikudes ja ruumides nad ringi ekslevad ning ühtäkki mõistavad, et on ise muutunud tagaaetavaks.

Jørn Lier Horst on endine kriminaalpolitseinik ja norra tunnustatumaid krimikirjanikke. „Kuldse kella mõistatus” on tema teine raamat noortele lugejatele mõeldud krimisarjast „CLUE”.

Raamatu alguses tuletatakse lugejale meelde selle raamatusarja peategelasi ehk Ceciliat, Leod, Unet ja Une koera Egonit. Cecilia elab koos isaga pansionaadis Pärl. Tüdruku isa on pansionaadi omanik ja juhataja, tüdruku ema uppus eelmisel suvel mõistatuslikul viisil Paadisadamas. Leo on just kolinud Paadisadamasse, ta elab pansionaadi eratiivas koos emaga, kes on tulnud uueks hotellijuhiks. Une elab koos vanemate ja kahe vennaga vanas kipperimajas Paadisadama idaküljel.

Juttu on ka pansionaadist Pärl, kus asub ju ka hotell, ja raamatu alguses on ka maakaart (hea ülevaade) Paadisadamast, et lugejal oleks kergem orienteeruda, kus põnevad sündmused aset leiavad.

Ja meie seekordne põnev lugu algabki.

Cecilia ärkas mingi heli peale. Ta ei teadnud, mis see oli, mida ta oli kuulnud, lihtsalt miski oli teda üles äratanud. See oli võõras heli. Cecilia on pidanud viimasel ajal magama külalistetoas number 118. Põhjus selles, et pärast külaliste tubade remonti, oli tüdruku isa alustanud remonti eratiivas, mistõttu Cecilia oma tuba (nn tornituba) oli remondis.

Äkki kuulis Cecilia heli uuesti. Algul kuuldus samme, seejärel kraapivat heli seinal. Tüdruk oli ehmunud ja pisut isegi hirmul. Talle meenus ka hiljutine foto oma emast, mille ta oli saanud. See oli tehtud samal õhtul, kui ema oli suvepeol, ja seejärel kadus. Hiljem leiti ta juba uppununa. Miks emal oli fotol üks kleit ja leides hoopis teine kleit? Miks oli ema suvepeolt lihtsalt lahkunud? Küsimusi oli palju, ja Cecilia lootis neile ka vastuse saada. Praegu ei suuda Cecilia meenutada, kas ta oli toa number 118 ukse lukku pannud. Tavaliselt ta tegi seda, aga ...

Veranda puukonstruktsioon nagises. Nüüd oli kindel, et väljas oli keegi, ukse taga oli keegi! Tüdruk avas suu, aga häält ei tulnud. Ukselink vajus aeglaselt alla ...

Ja oleme juba uues päevas. Uks oli ikkagi lukus olnud. Keegi oli hoidnud ukselinki paar sekundit all, seejärel oli see hääletult üles liikunud.

Cecilia on valmistamas ette hommiksööki külalistele. Tegelikult tegi seda köögis küll Edgar, kes oli juba kohvi keetnud ja praadis nüüd peekonit ja vorstikesi, kuid Cecilia oli abiks ja täitis omi ülesandeid – ta tõi jahutusruumist taldrikud ja viis need hommikusöögisaali.

Esimene külastaja oli juba hommikusöögisaalis. See oli Frank Kobolt, kes oli pansionaadis elanud neli päeva, kuid midagi oli selle mehe juures valesti. Cecilia ei teadnud, mis nimelt, tal lihtsalt tekkis iga kord meest nähes kõhe tunne. Mees käitus kummaliselt, oli suve kohta kummaliselt riides ja tema vasaku kõrva juurest jooksis mööda põske lõua alla pikk arm. Mees oli näost väga kahvatu, otsekui poleks ta terve suve jooksul päikese käes olnud. Hommikusöögile saabus ka endine kellassepp Aleksandersen, kes oli lubanud ära parandada pansionaadi vastuvõtu vana kella.

Aleksandersen loeb lauas ajalehte, mille esiküljel oli kirjutatud suurelt RÖÖVEL JOOKSUS. Cecilial tärkas huvi teada saada, millest jutt, kuid hetkel tal polnud selleks aega. Üks asi, mida tüdruk veel märkas, oli see, et Frank Kobolt näis lugevat samanimelist ajalehte, kuid sellel oli esikaanel pealkirjas Päikeseline ilm püsib. Aleksandersenil oli tänase, 19. juuli kuupäevaga ajaleht, kuid Kobolti leht oli 28. juulist! Leht oli peaaegu aasta vana. Tegemist oli päevaga, kui Cecilia ema kadus!

Veidi hiljem kohtub Cecilia oma sõprade Une, Leo ja koer Egoniga. Ta rääkis neile vahjejutumist ajalehega, mis oli kuupäevast, mil tema ema kadus. Lisaks näitas ta teistele ka suvepeol tehtud fotot emast ja ajalehes olnud fotot – selgelt on näha, et ema kannab kahte erinevat kleiti. Fotol emast on naise kaelas ka medaljoniga kaelakett. Leo uuris, kas Cecilia sai selle kaelaketi ikka kätte? Cecilia kinnitas, et pole kaelaketti ema kadumisest saadil näinud, nagu ka punast kleiti, mis emal suvepeo fotol seljas oli, kas seda polnud ta ema riidekapist leidnud.

Cecilia läks aknast välja vaatama, kui ta märkas parkimisplatsil pansionaadi ees Frank Kobolotit. Cecilia kutsus teisedki aknale, et näidata neile hommikul vana ajalehte lugenud meest. Kobolt võttis midagi kätte, hoidis seda korraks auto pagasiluugi kohal ja pani siis tagasi. Lapsed märkasid, et mehel oli pagasiruumis fotoaparaat. Mees oli teinud salaja kellestki hotelli ees pilti.

See kõik oli alles algus.

Lapsed saavad lugeda ka lehte, millel oli avaküljel suureks pealkirjaks RÖÖVEL JOOKSUS. Saame teada, et vanglast on põgenenud kaks vangi. Üks neist istus kinni möödunud suvel Gullfjelletis toime pandud röövi eest. See oli Levi Hildonen – äärmiselt ohtlik kurjategija. Leo teadis seda juhtumit küll, ja ka lehes oli kirjas, et Gullfjellet on Norra suurimaid kullassepaärisid, kus möödunud suvel varastati üle 30 miljoni krooni eest väärtesemeid. Hildoneni kinnivõtmisel leiti vaid osa röövsaagist. Varastatud esemete seas oli ka nn Malta kell, mis juba ise on väärt viis miljonit krooni.

Parajasti, kui lapsed ajalehte lugesid, ilmus nende juurde Paadisadamas elav Vana Tim, kes kinnitas, et tema tundis põgenenud vangi, kes kunagi kandis hoopis nime Levisen. Levisen ehk Levi Hildonen oli sattunud Paadisadamasse elama üle 30 aasta tagasi, kui ta oli alles 6-aastane. Ta oli võetud oma ema käest ära, kuna ema oli väga noor ja ei saanud lapse kasvatamisega hakkama. Nii sattus poiss kasuvanemate hole alla ja nad elasid Paadisadama juures Wiganderide talus. Täna olid seal vaid mahajäetud ja lagunenud hooned.

Poiss (Levisen) tegi, mida tahtis ega kuulanud kunagi, mida täiskasvanud talle rääkisid. Koolis sai temast kõva korrarikkuja. Tema valitses kõikide üle, ja kui ta ei saanud oma tahtmist, siis ta lõhkus ja laamendas. Ta varastas kaaslastelt ja lõi neid. Põhikoolis olles sattus poiss pidevalt politsei huviorbiiti. Ta kakles oma kasuisaga, tuli kallale ka Vanale Timile ja arvatavasti oli just Levisen see, kes kolme kassipoja elu julmalt lõpetas. Pärast üheksandat klassi jättis ta kooli pooleli ja muutus veel kurjemaks. Ühel päeval oli ta Paadisadamast kadunud, räägiti, et ta läks linna.

Edasi saame lugeda, et vastuvõtu vana kell ongi tööle hakanud. Aleksandersen oli selle korda teinud, ta rääkis lastele veidi ka ajast ja selle kulgemisest, kuid kinnitas sedagi, et ega selles kellas midagi parandada polnudki. Keegi oli peitnud kella sisse raamatu, mis oli vedrude vahele kinni kiilunud, ja kell jäi seisma. Ega see polegi raamat, pigem kellegi päevik. Cecilia teadis, kelle päevik see oli, see oli tema ema oma.

Cecilia võttiski ema päeviku, et seda uurida. Ta leidis sellest üsna kummalisi ja kahtlasi ülestähendusi kellestki L’ist, kellega tüdruku ema oli tuttavaks saanud ja mitmel korral kohtunud. Kes oli too salapärane L, ja miks ema temaga sedavõrd tihti ja salaja kohtus? Päevikus oli vihjeid, et see oli midagi üllatuse taolist, millest Cecilia isa ei tohtinud teada saada. Selles päevikus on viimane sissekanne sellest päevast, mil ema suvepeolt salaja kadus, kusjuures on kirjas, et läks taaskord kohtuma L’iga.

Lapsed võtavad julguse kokku ja otsustavad minna uurima ka mahajäetud Wiganderi talu, kus oli Levi Hildonen lapsena elas. See ongi nüüd mahajäetud ja üsna jube koht. Lapsed leidsid siiski sissepääsu. Neile tundus, et keegi oli selles talus alles hiljuti olnud. Nad leidsid sealt ka bussipileti 14. juulist, mis ostetud seega viis päeva tagasi ehk päev pärast seda, kui Kevi Hildonen oli vanglast põgenenud.

Seejärel oleme hotellitoas, kus Cecilia oli viimastel päevadel ööbinud. Lapsed koristavad ja pakivad seal asju, kuna Cecilia on otsustanud kolida tagasi oma tornituppa, sest tal oli selles hotellitoas kõhe tunne. Eriti pärast öist ukselingi katsumist ja Hildoneni põgenemist vanglast. Koristades leiavad lapsed lauasahtli plaadi alt ühe võtme ja vana kaardi hoonest, kus olid pikad koridorid ja erikujulised ruumid. Tint oli vana ja pruun, aga kõige väiksemasse ruumi oli punase pastakaga joonistatud rist. Alla paremasse nurka oli kaardil kirjutatud number 246/312-3.

Lapsed uurivad edasi.

Esimesena selgitatakse välja, mida oli Frank Kobolt vanast ajalehest lugenud. Nad loevad selle ajalehe tasulisest arhiivist veebis, et just selles lehes oli juttu sissemurdmisest Gullfjelletisse! Röövist oli seal väga pikalt juttu. Sellestki oli juttu, et röövleid oli arvatavasti kaks, vaid Levi Hildonen oli tabatud, kuid kadunud oli suur osa röövsaagist, sh Hispaania kuningakojale kuuluv Malta kell! Leo mõtlebki nüüd, et varem leitud vanal kaardil võis punane X tähendada Malta kella!

Pansionaati tuleb veel üks külastaja – uhkete kuldehetega naine, kes seab end sisse Frank Kobolti kõrvaltoas. Juhuslikult kuulevad Cecilia ja Une pealt telefonivestlust, kus elas Kobolt. Selles kõnes lepitakse kokku kohtumine Anegrjaneeme majaka juures, mille lähedal olid ka vanad sakslaste punkrid ja kaevikud. Loomulikult lähevad lapsed majakasse, et salamisi jälgida, kellega Kobolt kokku saab. Suur on nende üllatus, kuid nad näevad, et Kobolt kohtub hiljuti hotelli saabunud naisterahvaga!

Siinkohal peaksin vist oma jutule joone alla tõmbama, sest nüüd hakkavad juhtuma need sündmused, mis viivad selle loo lõpplahenduseni. Ja ma ei tahaks põnevat lugemist ära rikkuda. Mõningad vihjed siiski veel – Cecilia saab teada, kes oli see salapärane L ema päevikutes, ja miks nad kohtusid, ja miks isa sellest midagi ei tohtinud teada – see oligi ju tegelikult üks ilus üllatuseplaan. Cecilia saab teada sedagi, kus on ema punane kleit, mis kadunud oli. Lõpuks aame teada sedagi, mis oli kullassepaäris ja röövis juhtunud, kes pansionaadi külalistest on pätid ja kaabakad ja vargad, ja kuidas nad omavahel seotud on, kuid lisaks on mängus ka eradetektiiv, kuid kes on see positiivne kangelane?

Rasa Dmuchovskiene „Väike sipelgas Miksmiks uued seiklused“ (Ühinenud Ajakirjad)

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Sipelgalapse jälgedes aasadel ja metsades uidates õpid looduse ja loomade kohta palju huvitavat. Kas sa tead, miks on mesilasel vaja kahte põit ja miks konn krooksub? Kui palju sööb ühe päeva jooksul vihmauss ja kui palju hambaid on teol? Väike sipelgas Miksmiks on vastused neile küsimustele juba välja uurinud ja nüüd jutustab ta seda kõike sullegi.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele lugusid mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas neid, kui märkas, et põngerjate tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni.

Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik. Oma ainulaadsete raamatute kaudu jagab ta lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta.

Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimise kõrval loob ta koomikseid ja karikatuure.

“Väike sipelgas Miksmiks uued seiklused” on tegelikult ju väikese sipelga raamatusarja teine raamat, mis taaskord jutustab igati huvitavalt loodusest ja loomadest väiksele lugejale. Nii nagu esimeses osas, on ka selles raamatus palju huvitavaid teadmisi, mis esitatakse väiksele lugejale lihtsalt ja arusaadavalt. Kindlasti on igati vahvad ja väga ilusad (kübe ise multifilmilikud) raamatu illustratsioonid, mille autoriks Gintaras Jocius.

Raamatu esimeses loos aitab väike sipelgas Miksmiks mutti.

Miksmiks ärkab väljast kostva kära peale. Väljas askeldavad sipelgad, nad tassivad käbi ja saadavad end vahva lauluga. Miksmiks teeb neile ettepaneku vaiksemalt askeldada, kui tema alles magab. Sipelgad kutsuvad Miksmiksi hoopi appi ja nii läheb väike sipelgas teistele takti lugema. Ta seisab pesakuhila tipus ja annab teistele hoogu.

Ühel hetkel katkestab Miksmiks oma töö, sest ta märkab, kuidas maapinnast kerkib mullahunnik otsekui uus pesakuhil. Miksmiks läheb asja uurima. Mullahunnikust üritab keegi välja tulla, kuid ei saa, sest suur kilekott on ees. Miksmiks kutsub teised sipelgad appi ja varsti ongi kilekott mullahunnikust välja sikutatud. Sipelgad nördinud, kes siis sedasi prahti maha loobib ja metsaelanikele niimoodi kahju teeb?

Mullahunnikust tuleb keegi välja ja selgub, et ega ta Miksmiksi väga hästi ei näegi. See on mutt, ja muttidele on silmanägemine üsna kehvake, kuid ta tunneb väikese sipelga lõhna. Seejärel räägib mutt Miksmiksile ja väikesele lugejale muttidest. Selgub, et muted sünnivad, elavad ja surevad maa all, maapinnal käivad nad harva. Esijalad on neil lühikesed ja laiad ning neil on tugevad küünised, et saaks maa all hästi käike kaevata. Silmad on väikesed, sest maa all on pime ja mutil pole vaja eriti näha. Mutt räägib sellestki, et söögiks meeldivad talle värsked vihmaussid. Talveks paneb ta vihmaussid tallele, naksates neid sedasi, et vihmauss ei saa enam liigutada. Aga sööma ju muted peavad, sest kui nad on 13 tundi söömata, siis nad surevad nälga.

Oma pesakuhilasse tagasi mines on Miksmiks kurb. Ta kurdab emale, et on segaduses, sest ei tea, kas tal on kahju mutist, kes võib nälga surra või vihmaussist, keda naksatakse nii, et ta ei saa liigutada. Miksmiks uurib emalt sedagi, kas ka mutil on vaenlasi. Ema vastab, et muti vaenlased on mäger ja rebane.

Teises loos kohtab väike sipelgas Miksmiks vihmaussi.

Sel hommikul ärkab Miksmiks üsna hilja, sest tal ei tulnud öösel und ja ärgates on kätte jõudnud juba lõuna. Ema kutsub kõiki lõunale, kuid Miksmiksil on kiire, on ju pool päev maha magatud ja ta polegi veel mitte midagi näinud. Miksmiks peab lippama. Ema annab talle pruukostiks kaasa taimeseemne.

Miksmiks otsustabki einet võtta, kuid ootamatult puhus järks tuuleiil, mis tõi kaasa vihmasaju. Miksmiks läheb lehe alla varju, kuid äkki kuuleb ta appihüüdu. Ta näeb, kuidas mingi olend veelombis veerleb. Olen näeb välja nagu röövik, kuid ei ole nii värvikirev. Miksmiks painutab üht rohukõrt nii, et kummaline olend saab veest välja.

Miksmiks saab kummalise olendiga tuttavaks, see on vihmauss. Väike sipelgas hoiatab vihmaussi muti eest. Vihmauss on tulnud maa peale, kuna vihm täitis tema käigud beega, kuid muidu elab ka vihmauss ikka maa all. Vihmauss räägib meile ja Miksmiksile ka endast – vihmauss sööb kõdunenud taimi, kobestab käike kaevates mulda ja pistab päevas nahka sama palju toitu, kui palju ta ise kaalub. Vihmaussid on hästi töökad, seal, kus nad mulda kobestavad, kasvavad taimed paremini, sest nad saavad kätte rohkem vett ja hapnikku.

Vihmaussidel arvatakse olevat viis südant, kuid tegelikult on neil viis sellist lihast, mis verd pumpavad. Ja kui mõni lind peaks neil sabast jupi ära naksama, siis kasvab see tagasi. Miksmiks tahab teada, kus on vihmaussi pea, kus on saba. Vihmauss hakkab naerma ja ütleb, et pea on ikka selles otsas, kust ta räägib ja läheb maa alla tagasi.

Kodus räägib Miksmiks emale kohtumisest vihmaussiga. Ema kiidab väikest sipelgat, sest Miksmiks päästis vihmaussi uppumast ja hoiatas teda muti eest.

Raamatu kolmandas loos kohtub väike sipelgas Miksmiks viinamäe teoga. 

Ühel päeval otsustab Miksmiks tööd teha. Ta hakkab männiokkaid kandma nagu teisedki sipelgad. Väike sipelgas teeb usinasti tööd ja otsustab suunduda metsa, et tuua sealt metsa kõige suurem männioks. Sellega näitaks ta teistele sipelgatele, kui suur ja tugev ta on.

Miksmiks suundubki metsarajale, kuid korraga hakkavad ta jalad metsaraja külge kleepuma. See on jube vastik, kes seda küll tegi? Kohe kõlab kellegi hääl, ja see ütleb, et tema seda tegi. Vastajaks on tigu, ja kui tigu liigub, jätab ta maha limase raja. Lima aitab teol ringi liikuda ja kaitseb keha liigse kuivamise eest.

Miksmiks uurib, mida tigu seljas kannab? Selgub, et see on teo maja, mida ta endaga kogu aeg kaasas kannab. Miksmiks saab teada, et teda peab nüüd kiirustama, sest päike soojendab teda liigselt ja see ei meeldi teole teps mitte.

Sipelgas hakkab liikuma, kuid talle näib, et tigu justkui ei liigugi, kuigi tal pidi ju kiire olema. Tigu selgitab, et tigu on maailma üks kõige aeglasemaid loomi ja tal on ainult üks jalg, kuid see on väga lihaseline. Tigu lisab, et tal on kakskümmend viis tuhat hammast, kuid need on väga väikesed ja talle meeldib süüa taimi, seeni, marju ja juurvilju. Tigu lisab sedagi, et tema vaenlased on linnud ja rotid.

Miksmiks on jällegi targemaks saanud, kuid ta peab koju minema. Päike loojub peagi ja väljas läheb pimedaks, ja temal ju maja kaasas ei ole.

Sipelgapesas ütleb Miksmiks emale, et ta ehitab endale maja, mida saab endaga kaasas kanda ja nii saab ta igale poole rännata. Ta räägib emale kohtumisest teoga, kellel on äge maja, kuigi on üks asi, mis Miksmiksile ei meeldi – see, et teol on nii palju hambaid.

Ema küsib, kas Miksmiks tahab liikuda sama aeglaselt nagu tigu, kas ta tahab elada üksinda majas, kuhu ei saa ühtegi külalist kutsuda?

Väike sipelgas mõistab, et ta tahab hoopis ema jutustatud muinasjutte kuulda, palju põnevat näha ja uusi sõpru leida ja alati sipelgate koju tagasi tulla.

Et ma Sulle nüüd tervet raamatut ette ei jutustaks, siis tõmban siinkohal oma kokkuvõttele joone alla. Ütlen vaid seda, et kaks lugu, kaks kohtumist on selles ägedas raamatus veel. Miksmiks kohtub ja saab tuttavaks vee ka konna ja usina mesilasega. Nende kohta saab väike lugejas taaskord ka igasugu põnevaid asju teada. Raamatu viimasel leheküljel on veel mõned huvitavad faktid viie looma kohta, kellega Miksmiks selles raamatus kohtus ja tuttavaks sai.

Lars Maehle, Lars Rudebjer „Saurusepere. Ujumisvõistlus“ (Ühinenud Ajakirjad)

Saa tuttavaks Saurusepere suurte ja väikeste dinosaurustega. Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Raamatus kohtad ka vanaema Rexi, kes pole sugugi nii pehme ja vana, kui ta välja näeb. Mõnikord võib ta olla väga käbe ja lausa ohtlik!

„Ujumisvõistluses“ on Rasmus Rex koos pere ja parima sõbra Tom Troodoniga rannas. Rasmus pole suurem asi ujuja ning kui suur vend Robin kutsub Rasmuse ja Tomi võistlema, ei saa sellest head nahka tulla. Asja ei muuda sugugi paremaks kuulujutud vee all redutavast järvekoletisest.

Sellest tuleb üks põnev ujumisvõistlus, mis pakub nii mõnegi üllatuse …

Perekond Rex ehk Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex ja vanaema Rex on tagasi! Loomulikult on tagasi ka kõiks sauruselapsed ehk Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon ja uue tegelasena ka Sondra Shastasaurus.

Oli imeilus suvepäev. Päike lõõskas taevavõlvil ja terve perekond Rex oli rannas Seal oli ka palju teisi dinosauruseid, kes kõik päevitasid. Nii algab seekordne “Saurusepere”-raamat. Tom Troodon hüples rannaliival ja kutsus Rasmus Rexi ujuma. Rasmus polnud sellest suurt huvitatud, sest vesi oli liiga külm, kui äkki keegi müksas teda. See oli Rasmuse tüütu suur vend Robin Rex, kes kinnitas, et Rasmus ei oskagi ujuda. Rasmus vaidles vastu, et tema oskab küll ujuda ja võib vanemast vennast poole kiiremini ujuda. Seetõttu tegi Robin ettepaneku korraldala ujumisvõistlus – rannalt saarele ja tagasi.

Rasmus kahetses, sest ega ta ju hästi ujuda ei osanudki. Ta ütles, et käib enne vetsus ära, lootuses, et äkki Robin unustab selle võistlemisasja ära, kuid asjad ei läinud teps mitte nii. Vetsust tagasi tulles märkas Rasmus, et Robin oli juba sillal valmis. Kus on Tom, kellele meeldis ujuda? No nii, juba jälle, vanaema Rex oli jõudnud pisikese Tomi suhu ampsata, mistõttu pidi vanaema nüüd Tomi suust välja sülitama ja vabandust paluma.

Kas nüüd on kõik ujumisvõistluseks valmis? Ei, siiski mitte. Nüüd tuli hiigelsuur mamma Rex, kes ei lubanud poise saarele ujuda, sest keegi oli näinud pirakat järvekoletist, mistõttu peavad kõik kalda äärde jääma. Nagu ikka, kes tahab keeldusi kuulda ja neid täita. Robin ja Tom otsustasid siiski ujuma minna ja hüppasid vette. Lõpuks tegi sama ka Rasmus. Vesi oli külm, õige pea oli Rasmus sügavas vees ja ta oli juba väga väsinud. Ja siis märkas ta enda all üht suurt ja tumedat varju! Kas see ongi järvekoletis!?

Rasmus ujus kõigest väest ja jõudis Tomile peaaegu järele. Siis kuulis ta otse selja taga valju plartsatust! Õnneks oli see sõbralik Sondra Shastasaurus, kes kinnitas, et tema pole mingit suurt koletist näinud. Rasmus ja Tom ujusid edasi, sest Robin oli juba kaugel ees. Rasmus jäi Tomist siiski maha ja õige varsti ujus talle vastu Robin, kes oli juba saarel ära käinud ja ujus tagasi ranna poole. Rasmus ujus edasi ja varsti märkas ta sadamasilda. Ta ronis üles sillale ja heitis pikali. Äkki lähenes talle ka Tom, kes hüüdis, et see polegi ju sadamasild! See oli hiigelsuur ja kohutav järvekoletis!

Rasmus sai õige varsti aru, et ta oli pikali visanud hiigelsuure spinosauruse ninale, kelle suu läks aina suuremaks ja suuremaks. Kas nüüd neelatakse Rasmus ja Tom alla? Aga ei, spinosaurus hoopis aevastas, sest keegi oli tema nina kõditanud ja nüüd pidi ta veel ka nuuskama.

Miks spinosaurus järves oli? Selleks on üsna ootamatu põhjus, mis veidi tuletas meelde ka Rasmuse olukorda. Kuidas ujumisvõistlus lõppes? Kas Robin Rex võitis? Või mõtlesid spinosaurus, Rasmus ja Tom välja üsnagi ootamatu ja õpetliku plaani?

Igal juhul lõpeb ka see Raamat ühe marulaheda dinosauruste peoga, seekord rannapeoga. Grillitakse liha, tehakse kaheksajalasalatit, mängitakse lendava taldrikuga, puhutakse täis õhupalle jpm.

Selle igati vahva ja laheda lasteraamatu lõpus saad lugeda ka dinosauruste kohta, saad teada, kes oli türannosaurus, troodon, shastasurus ja spinosaurus. Loomulikult annavad raamatule suurt väärtust juurde ka hiiglama vahvad ja suured illustratsioonid!

Sam Copeland „Charlie muutub kanaks“ (Varrak)

„Charlie muutub kanaks” räägib üheksa-aastasest poisist nimega – õigesti arvatud! – Charlie. Charlie on igati tavaline koolipoiss, kuni temaga hakkavad toimuma väga kummalised lood. Nimelt muutub ta ühel päeval täiesti ootamatult … loomaks. Ja siis jälle poisiks tagasi. See juhtum vapustab teda tõsiselt, kuid ei jää paraku viimaseks. Loom olla pole aga sugugi meeldiv, nagu Charlie üsna ruttu taipab.

Charlie abivalmis sõbrad püüavad välja selgitada tema äkiliste moondumiste põhjuseid. Eriti innukas on Flora, kes keelitab Charliet osalema mitmesugustes „teaduslikes” katsetes, mis aga poisile tavaliselt väga piinlikult lõpevad. Flora auks tuleb öelda, et lõpuks suudab ta Charlie murele siiski lahenduse leida.

Inglise kirjaniku Sam Copelandi populaarne lasteraamat „Charlie muutub kanaks” pakub lustakat meelelahutust, kuid näitab samas, et naerust on abi ka elu raskematel hetkedel. Rõõmu lisavad ka toredad pildid, mis kujutavad raamatu värvikaid tegelasi samuti huumorivõtmes.

“Charlie muutub kanaks” on üks igati lahe ja humoorikas lasteraamat, milles tegutseb üheksa-aastane koolipoiss Charlie McGuffin, no ja lisaks ka tema sõbrad, klassikaaslased, ema ja isa jt.

Raamatu alguses tõdeb Sam Copeland (raamatu autor), et Charles McGuffin oli täpselt samasugune nagu mina ja sina, kuid tal on tohutu suur, hiiglaslik erinevus. Ta võib muutuda igasugusteks loomadeks. Ühel hetkel on ta täitsa tavaline poiss, aga järgmisel hetkel juba mõni loo, kuid see on ju alles raamatu sissejuhatus.

Charlie oli veel umbes kolm nädalat pärast oma üheksandat sünnipäeva täiesti tavaline poiss, kes oli just mustmiljonendta korda oma vennal Henryl (hüüdnimega Rusikarüütel) haiglas külas käinud. Henry oli jällegi haiglas, ta oli raskesti haige, ja talle pidi tehtama suur kompuuteruuring.

Charlie tuli haiglast koju. Ta oli tõeliselt mures, ta isegi nuttis, sest tegelikult tahtis ta ju oma vanemat venda koju tagasi. Kuid nüüd – suur kompuuteruuring, mida see peaks veel tähendama. Ja just sel hetkel see esmakordsekt juhtuski – Charlie silmad hakkasid tõmblema, Charliel on tunne nagu oleks keegi ta seinakontakti kaudu vooluvõrku ühendanud. Kogu Charlie keha valdas tunne, nagu oleks sellest elektrijuhe läbi tõmmatud, nagu ta ise olekski elekter. Nahk tundus täiesti teistsugune. Nagu elaks see oma elu. Charlie vaatas käsivart ning märkas kohkunult, et igal pool ta nahast kasvasid välja karvad. Imelikul kombel muutus ka tuba üha suuremaks. Charlie mõistis peagi, et ei muutunud mitte tuba suuremaks, vaid tema ise muudkui kahanes. Muunduma hakkas ka Charlie keha. Temast kasvasid välja lisajalad, ta talle ilmusid pähe uued silmad! Charlie taipas peaaegu otsekohe, et ta on muutumas ämblikuks!

Charlie (ämblik) on paanikas. Mida teha? Paanika tähendab ämblikule sedam et vehib oma jalgadega õhus, kuid selles pole ju abi. Charlie mõtles, et hüüaks ema appi, aga kas olete kunagi kuulnud mõnd ämblikku karjumas?

Charlie lootis, et asjad lähevad paremaks, sest enam halvemaks ei saa nad ju minna, kuid tegelikult saavad ikka küll. Charlie tuppa sisenes paks ja karvane punane kass nimega Esimees Mäu, kellele meeldis ämblikke süüa. Nüüd algab meeletu tagaajamine, mille jooksul peab ämblik Charlie põgenema, hüppama seintele ja lake, kasutama ämblikele omast niiti, ja seekord kass ämblikku kätte ei saa. Ämblik Charlie moondumine/muutumine poiss Charlieks käib üsna ruttu, kuid toas on pärast hirmsat tagaajamist hirmus segadus, mida tuleb vaatama ka Charlie ema. Charlie üritab emale selgitada, mis juhtus, et ämblik, ja muutumine, ja kass, aga ema ei taha seda juttu mitte uskuda. Kes ikka suudab seda uskuda.

Koolis räägib Charlie vahejuhtumist ka oma sõpradele (neid on kolm – Mohsen, Wogan ja Flora). No esialgu räägib Charlie ämblikuks muutumisest Mohsenile ja Woganile, kes ei suuda sellele mingit seletust anda, mistõttu otsustavad nad rääkida sellest ka Florale, vaatamata sellele, et Flora on tüdruk. Ja tegelikult on Flora igati hakkaja ja nutikas tüdruk, kes hiljem ju ongi see, kes püüab leida “teaduslikku” lahendust Charlie muutimistele.

Seejärel möödub nädal. Charlie polnud ühekski loomaks muutunud. Kool oli kool nagu ikka. Ema ja isa käitusid lapsevanematnea nagu ikka. Rusikarüütel oli ihha haiglas ja ootas oma kompuuteruuringut.

Aga ühel uimasel kolmapäeva pärastlõunal, korrutustabeli kontrolltöö ajal, juhtus see jälle. Charliet kõnetab klassi suurim riiukukk Dylan. Too riiukukk ütleb, et Charlie haiseb nagu konna tagument! Sellest sõnalisest kiusust võtab osa ka Dylani parim sõber Teddy (rikaste vanemate ärahellitatud võsuke). Selline vaidlus ja rääkimine ei meeldi õpetaja Wind’ile. Kius jätkub, seekord tulevad mängu paberraketid, mida Dylan Charlie poole lennutab, kasutades ragulkana kummipaela. Charlie palub end rahule jätta, kuid sosistatud palve on liiga valjuhäälne õpetajale, kes saadab Charlie direktori ehk proua Frye kabinetti. Charlie muutub murelikuks, sest direktori kabinetti sattumine tähendab jällegi pahandust, kirja vanematele jne. Just sellel hetkel hakkab Charlie jällegi muutuma – seekord muutub ta tuviks. Õnneks pääseb ta klassist ja koolimajast sedasi välja, et keegi tema muutumist ei näe. Küll näevad uut tuvi tänaval teised tuvid, kes kohe kudrutama ja mesijuttu hakkavad ajama. Tuvi Charlie põgeneb teiste lindude eest, tõuseb kõrgele taevasse, kui ühel hetkel hakkab ta jällegi poisiks tagasi muutuma. Seetõttu on maandumine üsna jube, kuid lõpuks siiski õnnelik.

Charlie räägib juhtunust jällegi oma sõpradele, kes on ikkagi veidi kahtleval seisukohal. Tuvi Charlie “maandumist” oli näinud hoopis keegi teine – klassi riiukukk Dylan, kes sellest ka Charliele räägib, ja teda lausa friigipoisik nimetab. Ja näib, et Dylan üritab sellest nüüd hoopis endale kasu lõigata. No kui ikka oma klassis selline kutt on, kes loomaks või linnuks muutub, siis saab sellest ju ainult kasu lõigata.

Õige varsti on Charlie sõbrad nõus poissi aitama, sest Floral on mingisugune teooria – Charlie muutub siis, kui ta midagi kardab. Ta muutus tuviks siis, kui pidi direktori juurde minema ja sellest vanematele rääkima. Ämblikuks muutus Charlie siis, kui käis haiglas venda vaatamas ja kuulis tema kompuuteruuringust ja võimalikust operatsioonist. Seepärast võetakse ette üks üsna ohtlik “katse”. Charlie peab istuma nn kartautosse, ja kõrgest ja järsust Röövlimäest alla sõitma. No see sõit on üsna jube, hirmus, põnev ja palju muudki, kuid päädib hoopis Röövlijärves, kuid mingit muutumist ei toimu!? Flora arvab, et Charliel oli küll põnev ja hirmus, kuid kindlasti ka veidi lõbus, nagu lõbustuspargis Ameerika mägedel. Tuleb korraldada uus katse!

Enne uut katset toimub üks muutumine veel. Koolinäidendi proovis, kus laval on nii Charlie kui ka Dylan, kes otse loomulikult jällegi kiusama, kamandama, narrima kukub. Esialgu tundub, et Charlie peab vastu, kuid ei. Ta muutub, ja seekord kirbuks. Seekord on olukord õige hull, sest kujutage ise ette väikest kirpu suures koolimajas, kus on palju lapsi, kellel on kirbuga võrreldes üsna suured jalad. Õnneks pääseb Charlie ka seekord, kuid tema muutumist kirbuks poisiks filmib mobiiltelefoniga Dylan. Riiukukk lubab filmitud video üles riputada, kuid õnneks kaotab ta telefoni, mille Flora leiab, ja nii saavad Charlie ja tema sõbrad video kustutatud.

Ja seejärel tullakse tagasi uue katse juurde. Floral on plaan kontrollida, kas ta on oma teadusliku katsega õigel teel, mistõttu peaks Charlie minema salaja direktori kabinetti ja seal direktorile kuuluva suure mänguahvi paljaks pügama. Ma ei tahaks Sulle nüüd päris täpselt seal direktori kabinetis juhtub, kuid see on hiiglama naljakas, kuid ühtlasi Charlie jaoks on ka liiga ärritav, mistõttu muutub ta maoks! Madu koolis on aga tõeline PAANIKA!

Kuid nüüd on vähemalt Florale kõik selge – Charlie muutub siis, kui ta on stressis. Flora palub poisil kasutada taktikat, mida kasutatakse joogas – tuleb olla rahulik, jääda iseendaks ja hingata. Siinkohal kinnitan, et esimene kord sellest siiski abi ei ole, kuna Charlie muutub korra veel isegi ninasarvikuks, kuid seegi muutumine lõpeb vägagi naljakalt, või oleks õigem öelda halenaljakalt, kuna ninasarvikule tuleb peale kakahäda!

Kuidas lugu lõpeb? Lõpeb see lõpuks koolinäidendiga publiku ees, kus riiukukk Dylan suudab Charlie taaskord endast välja viia, kuid õnneks on kohal ka Flora, kellele tuleb üks hea mõte, kuna saalis on veel üks Charliele oluline inimene. Kes? Selle saad teada, kui raamatu lõpuni loed. Ja kui see oluline inimene olemas on, siis …

Ja üks asi veel – kuigi raamatu kaanel on kirjas, et Charlie muutub kanaks, siis kanaks ta ju ei muutunudki! Selle kohta on raamatu lõpus ka autorilt vägagi humoorikas selgitus.

Selline väga omamoodi lasteraamat. Saab nalja, on põnev, ja ei maksa unustada, et sõprades ja oma peres on jõud, kiusamine on täielik jama!

Vahvad ja humoorikad pildid on raamatusse joonistanud Sarah Horne.

Lina Žutaute „Kake Make ja unistuste sünnipäev“ (Pegasus)

Kake Make sarja uues raamatus tähistab Kake Make oma viiendat sünnipäeva. Päevakangelase kutsutud üllatuskülaliste tõttu saab sellest unustamatu unistuste sünnipäev.

Lastepsühholoog Vytis Valantinas hindab Kake Make sünnipäeva raamatut järgmiselt: „See on üks kõige tõelisem pildiraamat, mis aitab vanematel uskuda laste ja lastel vanemate unistusi! Iga illustratsioon on täis armastust. Igal leheküljel sünnib midagi uskumatut. Lina Žutautė pakub lastele ja vanematele välja suurepärase vestlusteema. Teie lapsed ei kuule mitte ainult autori jutustatud seiklustest, vaid ehk ka loo teie enda lapsepõlvest. Selline vestlus on sild kahe maailma vahel, mis laseb lastel end oluliste ja armastatutena tunda. Sest ainult sellistele inimestele loetakse ette ja nendega aetakse juttu. Ainult tähtsate inimestega räägivad täiskasvanud sellest, kuidas neil läks, kui ka nemad olid väikesed. Seda kogevad lapsed kutsuvad sünnipäevale mitte ainult enda, vaid ka vanemate lapsepõlvekangelased.”

„Kake Make ja unistuste sünnipäev” on juba viies raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

Leedulanna Lina Žutaute kirjutatud ja illustreeritud Kake Make raamatud on imelised. On need ju igati lapsesõbralikud lood, siin on igati lahe peategelane, tekstid on lihtsasti loetavad ja arusaadavad, rääkimata suurepärastest illustratsioonidest. Pean tunnistama, et on vist ka minust saanud tõeline Kake Make fänn!

Seekordses raamatus on kätte jõudnud Kake Make ehk Kornelia sünnipäev. Väike tüdruk on juba varahommikul väga rõõmus, sest on ju ometigi tema sünnipäev. Kake Make räägib emale, et talle tulevad sünnipäeval külla tema kollid. Ema kinnitab, et kolle pole olemas, ei Kake Make ega kellegi teise omi. Kuid mulle tundub, et selles raamatus võivad need kollid (head kollid) täitsa olemas olla.

Kake Make räägib sama ka isale, kuid isa oskab meenutada vaid seda aega, kui tema oli väike poiss. Ta oli kutsunud oma sünnipäevale mereröövlid, kuid tulid ainult tädi ja onu. Kake Make räägib kollidest ka vanaemale, kuid vanaema askeldab sünnipäevalaua ettevalmistamisega, mistõttu ta vist ei märganudki, mida Kake Make rääkis.

Ja juba heliseb uksekell. Esimesed külalised on ema ja isa sõbrad, seejärel Kake Make õuesõbrad. Varsti helises veel üks kord uksekell. Kake Make ema imestas, kes võiks see küll olla, sest kõik külalised on ju kohal.

Mis sa arvad, kes olid ukse taga? Loomulikult olid seal Kake Make kollid! Ema kaotab neid nähes kõnevõime. Kake Make tutvustab oma kolle Valli ja Vollina, lisades, et need ongi tema kollid. Külalised on ülimalt üllatunud. No kes ei oleks!

Seejärel saame osa sünnipäevast, sest sünnipäeva pidusöök on lihtsalt suurepärane asi. Külalised maitsevad vanaema valmistatud toite, joovad sõstralimonaadi ja teed, süüakse torti. Õnneks oli vanaema teinud kaks torti, sest külalisi oli ju palju. Ainus, kes ei suutnud süüa, oli ema, kes näis olevat laotanud lisaks kõnevõimele ka isu.

Edasi vaadatakse üle sünnipäevakingid, ja järg jõuab mängudeni. Esimene mäng on meeskondlik möirgamise võistlus, teine mäng on peitusemäng. Seejärel paneb isa muusika mängima. Kõik hakkavad tantsima.

Kake Make küsib emalt ja isalt, et kas nad nüüd usuvad, et kollid on olemas. Ema kinnitab, et usub, ja tema arvates on Kake Make kollid imelised. Ema kinnitab, et tema ootas lapsena oma sünnipäevale kappavat muinasjutuprintsi, kes kahjuks ei tulnudki. Isa lisab, et tema ootab ikka veel mereröövleid.

Möödub tunnike, ja kõlab veel üks uksekell! Mis Sa arvad, kes nüüd tulid?

Kui selle ägeda lasteraamatu läbi loed, siis saad teada. Igal juhul on see suur üllatus kõigile. Kuidas Kake Make kollid enda sünnipäevale sai? No selleks on vaja kübe uskuda ja saada vajalik telefoninumber!

Igal juhul oli see sünnipäev kõige tõelisem unistuste sünnipäev!