Paul Weller „True Meanings“

(Warner Music)

Kui keegi küsiks, millist plaati ma viimati olen kõige rohkem kuulanud ja nautinud, siis siin see vastus on – Paul Welleri uus plaat „True Meaning“. Viimased kaks nädalat hommikuti tööle sõites ja õhtul töölt koju sõites on kõlanud autos just see plaat. Briti elava legendi uus plaat on selline mõnusalt rahulik ja vaikne kuulamine, milles on stiili, kogemust ja kõike seda, mis mulle muusikas meeldib.

John Paul Weller sai 2018. aasta 25. mail 60-aastaseks. Ta on tunnustatud briti laulja, laulukirjutaja ja kitarrist, kes arvatavasti vägagi kuulus just Suurbritannias, võiks öelda, et ta on osa briti kultuurist, kuid maailmas teatakse teda ehk veidikene vähem. Sageli on Wellerit võrreldud ka David Bowie’ga (Welleri uuel plaadil on ka laul, mil pealkirjaks „Bowie“, mis ongi pühendatud just sellele legendaarsele artistile), sest ka Welleril on olnud vägagi pikk ja põnev karjäär, kuid ta on alati olnud pidevas ja huvitavas arengus, nagu seda oli ka Bowie.

Weller on pärit üsna tavalisest töölisklassi perest. Tema isa oli taksojuht ja ehitaja, ema oli koristaja. Talle meeldis juba lapsepõlves kuulata muusikat, lemmikuteks olid The Beatles, The Who ja Small Faces. Kui Weller oli 11-aastane, siis hakkas ta muusikast veelgi rohkem huvituma ja hakkas mängima ka kitarri.

1972. aastal nägi ta laval Status Quod ja Weller oli kindel, et ka temast peab saama muusik. Samal aastal hakkas Weller kokku panema ansamblit The Jam, kus ta mängis esialgu basskitarri. Esialgu olid ansamblis Steve Brookes (kitarr) ja Dave Waller (kitarr), varsti liitus nendega trummar Rick Buckler, Wallerit asendas varsti Bruce Foxton. Alguses mängiti biitlite kavereid, kuni laule hakkasid kirjutama ka Weller ja Brookes. 1976 lahkus ansamblist Brookes ning Weller ja Foxton vahetasid pille, nüüd hakkas soolokitarri mängima just Weller.

Weller saigi kuulsaks juba 1970ndate lõpus, 1980ndate alguses, kui ta oli ansamblis The Jam, mis oli uue laine punkroki bänd, mis tegutses aastail 1972-1982. See oli põnev bänd, mis segas 1960ndate aastate mod-kultuuri (Wellerit on mõnikord kutustud ka nimega „Modfather“), poppi ja punkrokki. Paul Weller oli The Jami ninamees ja laulukirjutaja. The Jami muusikas oli mõjutusi Small Faces’ilt ja The Who’lt, kuid ka ansamblilt The Kinks. Just viimati mainitud bändilt õppis Weller seda, kuidas kirjutada laule, mis jutustavad brittide tavalisest argipäevast. The Jami esimene plaat ilmus 1977 ja kanids nime „In the City“. Rokisõprade ja muusikakriitikute lemmikplaatideks The Jami repertuaarist on kindlasti „All Mod Cons“ (1978) ka „Setting Sons“ (1979). Lugudest on tuntuimad ja edukaimad kindlasti „Going Underground“ ja „A Town Called Malice“.

Kui The Jam laiali läks, siis jätkas Weller oma muusikakarjääri legendaarses 1980ndate aastate bändis The Style Council, mille teine liige oli esialgu klahvpillimängija Mike Talbot, kes oli varem mänginud näiteks ka ansamblis Dexys Midnight Runners. Veidi hiljem liitusid nende kahega ka trummar Steve White ja Welleri sõbratar, lauljatar Dee C. Lee.

The Style Council tegutses aastail 1983-1989. Nende muusikat võib lahterdada pop roki, blue-eyed souli, new wave’i alla. Nende plaatidest olid edukaimad „Our Favourite Shop“ (1985), mis tõusis briti plaadimüügitabeli esikohale ja „Cafe Bleu“ (1984) ja „The Cost of Loving“ (1987), mis mõlemad jõudsid samas edetabelis teisele kohale.

1991. aastal alustas Weller edukat soolokarjääri. Ta on avaldanud kümmekond sooloplaati, millest edukamad on olnud „Stanley Road“ (1995), „Illumination“ (2002), „22 Dreams“ (2008) ja „Sonik Kicks“ (2012). Kõik need mainitud plaadid on tõusnud briti plaadimüügi edetabeli esikohale. Weller on võitnud neli briti muusikaauhinda, sh. kaks korda kui parim briti meesartist ja korra ka panuse eest briti muusikasse.

“True Meanings” on Welleri 14 stuudioplaat, mis ilmus selle aasta septembris. Muusikakriitikud ja Welleri fännid on võtnud uue plaadi igati hästi vastu. Võib öelda, et plaadilt leiab nii folki, rokki, kantrit, souli jpm, mis on esitatud stiilselt ja rahulikult, omamoodi mõnuga, mida on Welleri esituses tunda. Ta ei pinguta üle, teeb täpselt kõik seda, mis talle endale näib meeldivat.

Ei ole ju Weller enam esimeses nooruses laulja ja laulukirjutaja, kuid see ongi äge, sest mehel on kogemust, mida teistele jagada, ja seda kogemust ning neid pika karjääri oskusi on sellel plaadil ka kindlalt kuulda.

Plaadi avalugu “The Soul Searchers” ongi selline soulihingamisega lugu, milles on kuulda nii fado-kitarri, kuid ka mitmeid põnevaid klahvpille. Weller ise mängib Wurlitzeril, Villagers’i Conor O’Brien mängib Rhodesil (O’Conor laulab ka ise kaasa) ning üliägeda Hammondi soologa saab selles loos hakkama The Zombies’i Rod Argent. Tooni ja värvi annavad ka keelpillid, taustal laulavad Tom Heel ja Maxine Boxall. Ise avastasin ennast mõtlemas selle peale, et Paul Welleri hääletämber meenutab mulle veidi Eric Claptoni! No mine võta kinni.

“May Love Travel With You” viib meid ajas 1930-40ndatesse aastatesse, “Books” on idamaise hõnguga lugu, milles saab kuulda ka sitarit ja tanpurat. Selles loos mängib harmooniumi Noel Gallagher!

“Come Along” on vägagi mõnus bluusipala. Plaadil on veidi kantrilikku hingamist (“Mayfly” (selles laulus mängib kitarri Welleri endine bändikaaslane The Jamist ehk Steve Brookes, lahedad on ka need puhkpillid, mida selles laulus kuulda saab), “What Would He Say?”, “Wishing Well”), on folgilikke ballaade (“Gravity”, “Aspects”, “Come Along”) ja Burt Bacharachi muusikale sarnaseid lugusid (“Old Castles”, “Movin On”).

“Glide” on nukrameelne laul, mõtisklus, milles Weller on vaikne ja tagasihoidlik, saatjaks akustilised kitarrid. “Gravitys” on Welleri hääl võimsam, tundeküllasem, on ka põnev keelpillide orkestratsioon ja mulle meeldib selle laulu harmoonia.

Plaadi lõpetab kaunis “White Horses”, milles kuuleb nii puhkpille, keelpille, kellamängu, Hammond-orelit jpm.

Plaadiraamatukesel on üks põnev mõte: “To find true meanings and patterns in things, symbols in making these moments exist”.

Death Cab For Cutie „Thank You For Today“

(Warner Music)

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie rokiks ja indie popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta.

Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid).

Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid). 1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, siis plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides. 2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas.

2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

„Thank You For Today“ on ansambli 9 stuudioalbum. Seni on uuelt plaadilt ilmunud ka kolm singlit – „Gold Rush“, „I Dreamt We Spoke Again“ ja „Autumn Leave“. Võib öelda, et uuel plaadil on läinud igati hästi – USAs on see Billboardi Top Rock Albumite listis tõusnud esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus.

Samas kinnitab Ben Gibbard ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Uue plaadi produtsent on Rich Costey, kes alustas ansambliga tööd juba eelmise albumiga „Kintsugi“. See on esimene plaat, millel ei löö kaasa Chris Walla, sest bändiga on liitunud eelpool mainitud Dave Depper ja Zac Rae.

Muusikakriitikud on andnud uuel plaadile kiitvaid hinnanguid (ka mul jääb siinkohal üle vaid nendele kaasa noogutada, sest uus album on tõepoolest on igati suurepärane kuulamine). Nii on õeldud, et uus plaat on värske võte Death Cab’i tuttavast saundist, et see on suurepärane peatus ansambli edasiviivas arengus, meloodiad on suurepärased, lood pole ülepakutud, veidi isegi ettearvatavad, instrumendid moodustavad kokku suurepärase kõlapildi jne jne. On ka neid, kes on ütelnud, et uus album on ansambli keskeakriisi plaat, sest Gibbard on saanud samuti ju juba 40-aastaseks.

Mulle Death Cab For Cutie uus album meeldib, ju on siis ka mul keskeakriis. Mulle meeldib see, et muusika, mida bänd esitab ei olegi sedavõrd tavapärane rokkmuusika või alternatiivne rokkmuusika. Siin on sugemeid igasugu suundadest ja mulle meenuvad seda kuulates isegi 80ndad aastad, midagi on siin ju isegi uusromantikutelt, siin on miskit, mis tuletab mulle meelde nii New Orderit kui ka isegi Pet Shop Boysi. Esitused ja saundid on ühest küljest lihtsad, kuid teisest küljest äärmiselt põnevad. Mulle meeldib see, et kasutatakse palju süntesaatoreid, on palju huvitavaid kitarrisaunde, ja tõepoolest on Gibbardil väga omanäoline hääl ja ta esitab lugusid vägagi omanäoliselt.

Plaadi avalugu „I Dreamt We Spoke Again“ algab justkui oleks lintmaki lint vahele kerinud, teine lugu „Summer Years“ on kübe rokilikum, kuid selles loos tunnen mina vägisi New Orderi mõjutusi (ja seda ikka heas mõttes), kolmandas loos „Gold Rush“ on palju põnevaid saunde, on klaverit, on kitarri ja see taustal kõlav chorus „Gold Rush“ hakkab vägisi kummitama, neljas lugu „Your Hurricane“ on melanhoolne, aga kuramuse ilus lugu, viies lugu „When We Drive“ oleks justkui hea popilugu 80ndatest aastatest, väga põneva ja huvitava helipildiga on plaadi kaheksas lugu „Norhern Lights“ (mulle meenub selle looga Pet Shop Boys...), üheksas lugu „Near/Fear“ – uskumatult äge popipala, ja jällegi selline, mis vägisi paneb meenutama 80ndaid aastaid.

Viimane, kümnes lugu „60 & Punk“ – suurepärane häälest ära klaver, lihtsus ja meloodilisus ning Gibbardi esitus selles loos on eriti suurepärane. Ka laulu sõnum on ajatu – huvitav, kas Gibbard laulab endast? Või enda tulevikust?

„There’s nothing elegant in being a drunk

It’s nothing righteous being 60 and a punk

but when you’re looking in the mirror do you see

That kid that you used to be

Broke and working in a record store

Daydreaming about the upcoming tour

Were you happier when you were poor“

Jah, mulle see plaat meeldib... Kuula ise ka:

https://WMI.lnk.to/TYFT

Panic! at the Disco „Pray for the Wicked“

(Warner Music)

Kui järgmisel aastal hakatakse jagama igasugu muusikaauhindasid ja valima parimaid plaate, siis ma loodan, et Panic! at the Disco uus album „Pray for the Wicked“ võidab neist mõned, sest tegemist on tõepoolest väga suurepärase albumiga.

Panic! at the Disco on USA rokipunt Las Vegasest, mille panid kokku lapsepõlvesõbrad Brendon Urie, Ryan Ross, Spencer Smith ja Brent Wilson. Vaatamata sellele, et tegemist on ansambliga, on aastast 2105 ansamblis ainult üks ametlik liige – laulja Brendon Urie. Kui Brendon Urie kontsertturneele läheb, siis on temaga kaasas kitarrist Kenneth Harris, trummar Dan Pawlovich ja basskitarrist Nicole Row.

Ajalugu

Panic! at the Disco debüütalbum „A Fever You Can’t Sweat Out“ ilmus 2005. aastal. Plaat oli USAs üsnagi edukas, palju aitas edule kaasa plaadi teine singel „I Write Sins Not Tragedies“. Tõepoolest väga hea lugu, millel ka väga hea video. 2006. aastal käis Panic! at the Disco maailmaturneel, mille käigus lasti lahti ansambli algupärane bassimees Brent Wilson, tema asemele tuli Jon Walker.

2008 ilmus ansambli teine album – „Prety. Odd.“, mis erines muusikaliselt vägagi palju ansambli debüütalbumist. Ansamblis jätkus väike „käärimine“, mistõttu lahkusid Ryan Ross ja Jon Walker, kes tegid uue bändi The Young Veins. Brendon Urie ja Spencer Smith otsustasid jätkata kahekesti.

Urie ja Smith avaldasid uue singli „New Perspectice“, kontsertite jaoks liitusid duoga bassist Dallon Weekes, kellest sai ansambli ametlik liige 2010 ja kitarrist Ian Crawford. 2011 ilmus kolmas stuudioplaat „Vices & Virtues“. Urie, Smith ja Weekes jätkasid kolmekesti ja ilmus neljas stuudioplaat „Too Weird to Live, Too Rare to Die!“ (2013). Umbes samal ajal, kui plaat ilmus, lahkus ansamblist Smith, kellel olid tõsised tervise- ja narkoprobleemid.

Urie ja Weekes võtsid kontsertite jaoks kampa uued pillimehed – kitarristi Kenneth Harrise ja trummari Dan Pawlovichi. 2016 ilmus viies stuudioplaat „Death of a Bachelor“. 2017 lahkus ansamblist Weekes, kuid Urie on jätkanud tegevust ning selle aasta suvel ilmuski kuues stuudioplaat „Pray for the Wicked“, millele eelnes esimene singel uuelt albumilt - „Say Amen (Saturday Night)“.

Veel veidi ansamblist

Kaks kolmeteistkümne aastast Las Vegase kutti - Ryan Ross ja Spencer Smith tahtsid kangesti bändi teha. Nad läksid sellest ideest lausa “põlema”, Ryan hakkas kitarrimängu harjutama, Spencer püüdis trummidega sina peale saada. Alguses mängisid nad Blink 182 lugusid. Asi läks tõsisemaks, kui bändi tulid ka laulja Brendon Urie ja basskitarrist Brent Wilson, kes õige varsti asendus Jon Walkeriga. Aasta oli 2005 ja kokku oli tulnud Panic! at the Disco.

Algkoosseisus mängisid:

Brendon Urie, laul. s. 12.04.1987. Pärast seda, kui Brendon koolitükid hülgas ja bändi tegema hakkas, viskasid vanemad ta kodust välja. Ta elas tükk aega ühes väga pisikeses üüritoas, kuni bänd esimest korda kontserdi andis – pärast seda nõustusid vanemad poisi koju tagasi võtma.

Ryan Ross, kitarr, taustalaul. s. 30.08.1986. Ryan oli see kutt, kes kõik ansambli laulutekstid kirjutas. Ryani kitarrisoolot võis kuulda ka Fall Out Boy laulus “The Take Over, The Break’s Over”.

Jon Walker, basskitarr. s. 17.09.1985. Ta oli ainus bändiliige, kes ennast bändi fänniküljel ka “näole andis”.

Spencer Smith, trummid. s. 2.09.1987. Räägitakse, et tal olevat olnud bändi parim hääl. Brendonit ja Spencerit võis näha ka Fall Out Boy videos “A Little Less Sixteen Candles, A Little More Touch Me”. Fall Out Boysi bassimees Pete Wentz oli nende väga hea sõber ja kutsus nooremaid kolleege “toredateks lapsukesteks”.

Uus album

Kuigi aastad on näidanud, et mingid probleemid ansamblis on siiski olnud, mistõttu on olnud “kaadrivoolavus” üsna suur. Samas meenutan ühte mõttetera, mida kutid ansambli algusaastail ütlesid: “Kui meid hakatakse kritiseerima, siis suleme oma kõrvad!”

No mine võta kinni, kas on see õige mõttekäik või mitte, kuid tegelikult on Panic! At the Disco uus album “Pray for the Wicked” üks vägagi põnev muusikaline ettevõtmine. Ma ütleks nii, et seda muusikat võib ju lahterdada rokkmuusikaks, kuid siin on igasugu põnevaid stiile, mida on juurde lisatud – siin on poppi (plaadi tantsulik avalöök “(Fuck A) Silver Lining”, mis tuletab mulle meelde 1980ndate aastate algust ja keskpaika, ma ei tea miks, aga mulle meenub üks toonane lemmikbänd – The Blow Monkeys, sarnase hingamisega on plaadil ka lugu “Hey Look Ma, I Made It”), džässi, alternatiivsemat rokki, üks huvitav stiil, millele vihjatakse on baroque pop.

Paljudes lugudes kasutatakse mitmeid keelpille (viiulid, vioolad, tšellod) ja puhkpille (saksofon, trompet, tromboon) ja kõik see kokku kõlab vägagi põnevalt. Kuula näiteks plaadi teist lugu “Say Amen (Saturday Night)”, siin on neid keelpille ja puhkpille ikka vägagi uhkelt kuulda, ja palju on põnevaid helilisi lahendusi, efekte. Väga kõva lugu, mis vahepeal läheb lausa bossaks kätte. Tasub vaadata ka selle laulu videot – see on teatud mõttes üsnagi vägivaldne ja jõhker actionfilm, kuid teisalt ka üsnagi humoorikas! No ja Brendon Urie on alati olnud suurepärane esineja, võiks öelda, et lausa näitleja! Puhkpillidele on uhke algus loodud ka laulus “High Hopes”.

Mõned muusikakriitikud viitavad sellele, et Brandon Urie on vahepeal käinud laulmas ka Broadway muusikalis, mistõttu on uuel plaadil isegi muusikalide hõngu. No seda viimati mainitud värki pead Sa ise välja kuulama. Kuigi jah, vägagi omanäolise muusikalise lahendusega on lugu “Roaring 20s”, minu arust võtab selles laulus asi lausa swingiliku hingamise, kuid vaatamata sellele, on see siiski Panic! At the Disco!

Urie hääles seda vajalikku võimsust, kuid vajadusel ka lüürilisust (plaadi viimane lugu “Dying In LA”), Urie oskab võtta kõrgeid noote, teha häälega vägevaid hüppeid ja muid krutskeid, samas ka rahuneda ja lasta kõnelda hoopis muusikal.

Kindlasti soovitan tähelepanelikult kuulata lugusid “The Overpass”, “Old Fashioned” ja “King Of The Clouds”. Nendes on palju põnevaid muusikalisi lahendusi, mis tõestavad, et Panic! at the Disco lendab praegu väga põnevas muusikalises kosmoses.

Vahva on seegi, et USAs on plaat igati suurepäraselt vastu võetud – plaat tõusis ilmudes koheselt USA plaadimüügitabeli esikohale! Sama edukas on album olnud ka Austraalias.

Kuula ise ka:

https://patd.lnk.to/prayforthewicked

Mike Shinoda „Post Traumatic“

(Warner Music)

Michael Kenji Shinoda ehk lihtsamalt Mike Shinoda on USA muusik, laulja, laulukirjutaja, räppar, plaadiprodustent (ta on produtseerinud Lupe Fiasco, Styles of Beyondi ja The X-Ecutionersi plaate, ta on üks plaadifirma Machine Shop Recordsi omanikke) ja graafiline disainer (tema maalitud teoseid võib näha isegi Japanese American National Museum’is), kes saab järgmise aasta 11 veebruaril 42-aastaseks.

Loomulikult teavad paljud (miljonid) muusikasõbrad Mike Shinodat ansamblist Linkin Park, mille rajajaks ta 1996. aastal oli (esialgu oli bändi nimi Xero, mille ta pani kokku koos Brad Delsoni ja Rob Bourdoniga, hiljem liitusid Joe Hahn, Dave Farrell ja Mark Wakefield, veel veidi hiljem asendas Wakefieldi juhtlaulja postitsioonilt Chester Bennington). Shinoda on olnud Linkin Parki kitarrist, peamine laulukirjutaja, klahvpillimängija, produtsent ja laulja. 2004. aastal pani Mike Shinoda kokku veel teisegi bändi – Fort Minor.

Huvitaval kombel ei ole Mike Shinoda oma isikliku sooloprojektiga väga pikalt tegelenudki, sest ju tal on olnud muid töid-tegemisi muusikamaailmas, kuid selle aasta jaanuaris avaldas ta EP „Post Traumatic EP“, millel oli kolm laulu, milles ta edastas omi tundeid pärast bändikaaslase ja hea sõbra Chester Benningtoni lahkumist meie hulgast 20. juulil 2017.

Selle aasta märtsis andis Mike Shinoda märku, et plaanib tulla välja ka sooloalbumiga, mis ilmuski selle aasta suvel, nimeks „Post Traumatic“. Plaadi enamus lugusid on Shinoda enda produtseeritud ja kirjutatud, kuid produktsioonis on aidanud teda ka BASECAMP, Andrew Dawson ja Boonn. Lugusid on aidanud kirjutada Linkin Parki kitarrist Brad Delson, kuid ka Blackbear, K.Flay, Deftonesi laulja Chino Moreno, Machine Gun Kelly, Ross Golan jt. Ka albumi instrumendid on peaasjalikult Shinoda ise sisse mänginud, kuid abistava käe on ulatanud ka Linkin Parki trummar Rob Bourdon (laulus „Place to Start“), ja ka teine löökriistamängija Darren King (laulus „Hold It Together“) ja Boonn, kes aitas kitarridega laulus „Running from My Shadow“.

Album algab kolme looga, mis ilmusid „Post Traumatic EP“’l ja need on seotud Shinoda tunnetega pärast Chester Benningtoni surma. Shinoda on kinnitanud ühes intervjuus, et tema plaadil on nii Nine Inch Nailsi vibe’i kui ka N.W.A. vibe’i. No ja tegelikult see ju sedasi ongi.

„Osa muusikast on väga tume ja selles on ka leina hea sõbra lahkumise pärast,“ kinnitas Shinoda, „osa muusikast on palju rõõmsameelsem ja räägib erinevatest, muudest asjadest.“ Shinoda lisab, et esialgu, kui ta plaadiga tööd tegema hakkas, polnudki sedavõrd oluline, mida ta kirjutab ja teeb:

„Oluline oli see, et midagi tuli teha. Sain aru, et lein on isiklik asi, mistõttu tuligi teha sooloplaat. Tahtsin öelda välja need mõtted, mis mul peas olid. Ühel päeval olid need üsna tumedad mõtted, teisel päeval oli ka heledamat valgust.“

Ja veel: „Üks suuremaid ja keerulisemaid küsimusi minu jaoks oli see, kas ma suudan luua midagi head ilma Chesterita. Ma lihtsalt pidin midagi kirjutama ja looma. Esialgu tegin ma väga halbasid 90aastate stiilis grunge-lugusid, seejärel väga halba räppi, kuni hakkas tulema ka midagi head. Pidin lihtsalt minema sügavale oma pea sisse, et leida üles need head ideed, mis seal kunagi olid olnud. Need head ideed tuli lihtsalt üles leida.“

Ka minul ei ole Mike Shinoda esimesele sooloplaadile mitte midagi ette heita, sest see on tõepoolest väga sügav, isiklik ja tõsine plaat, millel Shinoda laulab ja räpib tõsistest asjadest, ja tegelikult tuleb tal see ju väga hästi välja. See ei ole selline lahmiv räpp või pomisev räpp, aga räpp, mis paneb ennast kuulama ja kaasa mõtlema, mõistma, aru saama.

Muusikaliselt on see põnev album. Ühel hetkel oleks see nagu rokialbum, kuid teisel hetkel ikkagi räpiplaat. On palju põnevaid saunde ja helisid, mõnikord on muusikaline virr-varr väga kirju, teisel hetkel hoopis rahulikum ja selgem. Ühel hetkel on Mike Shinoda vihane ja tige ja tõsine, teisel hetkel mõtisklev ja unistav.

Näiteks laulus “Brooding” pole üldse laulu ega räppi, see on vägagi põnev instrumentaalpala.

Kuula ise ka:

http://mshnd.co/PT

Jason Mraz „Know“

(Warner Music)

Mulle on Jason Mraz juba mitu head aastat meeldinud. Tema lihtne, meloodiline ja mõnus popmuusika paitab kuulaja kõrvu (abiks kindlasti ka nailonkeeltega kitarr). Mõeldes selle peale, et tema sulest on päris selline vahva laul nagu „I’m Yours“, siis ei olekski vaja rohkemat öelda. Kui „I’m Yours“ 2008. aastal singlina ilmus, siis püsis see USA Hot 100 singlimüügitabelis lausa 76 nädalat järjepanu lüües sellega senise rekordi LeAnn Rimes’i laulult „How Do I Live“ (aastast 1998). Pärast seda on ka Jason Mrazi rekord löödud, kuna kauem on selles tabelis suutnud järjepanu olla Imagine Dragons’i „Radioactive“ (87 nädalat) ja AWOLNATION’si „Sail“ (79 nädalat). Kuid see rekordite värk polegi ju sedavõrd oluline, oluline on see, et Mrazi „I’m Yours“ on üks väga hea popipala.

Mrazi muusikat võib lahterdada mitmeti. Nii on Mrazi stiili nimetatud pop rokiks, blue-eyed souliks, reggae’ks, akustiliseks rokiks, alternatiivseks rokiks. Ja eks tema muusikas neid erinevaid stiile ongi tunda ja kuulda. Tänaseks on Mrazi plaate müüdud üle 7 miljoni, tema singleid on allalaaditud 11,5 miljonit korda. Esile tuleb tõsta ka mehe kahte Grammy auhinda.

Mraz alustas laulmist ja esinemist selle sajandi alguses. Esialgu väikestes San Diego kohvikutes, kuni 2002. aastal avaldas esimes ja üsnagi eduka albumi „Waiting for My Rocket to Come“, millel ka hitt „The Remedy (I Won’t Worry)“. 2005. aastal ilmus album „Mr. A-Z“, mis oli veelgi edukam ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5! 2008 ilmus album „We Sing. We Dance. We Steal“, mis oli veelgi edukam. USA plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale, no ja eks aitas edule paljuski kaasa ka superhitt „I’m Yours“. 2012 ilmus neljas stuudioplaat „Love Is a Four Letter Word“, mis tõusis nii USA kui ka brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale!

Uus album on „Know.“ on järjekorras kuues stuudioplaat, sest 2014 ilmus ka album „Yes!“ (muideks, kas see album tõusis USA plaadimüügitabelis teiseks!).

Kohe alguses kinnitan, et ka „Know“ on üks igati hea kuulamine. Jason Mraz jätkab on lihtsate, kuid väga mõjusate lugudega. Mraz näitab, et ka lihtsate vahenditega on võimalik teha väga head popmuusikat. Ka sellel plaadil kuuleb selliseid väga ilusaid meloodiaid, mis kohe esimesel kuulamisel meeldima hakkavad – „Let’s See What The Night Can Do“ (ülimalt meeldejääv refrään), „More Than Friends“ (selles loos laulab ka supertäht Meghan Trainor), on head poppi („Unlonely“), on folki („No Plans“), on reggae’t („Have It All“, „Making It Up“), lausa bluusi- ja kantrihõngu on („Might As Well Dance“).

Paljudes lugudes (vaata et lausa kõikides lugudes) laulab Mraz armastusest (mõned lauluread lugudest: „Love la la la love“ või „Love is still the answer“ või „I’m better because you give meaning to the words I love you“ või „Put your loving arms around me once more“ jne), no ja mis saakski parem muusikas olla, kui lood armastusest. On ju nii! Ja kui öeldakse, et armastusest on palju laule loodud, siis Mraz kinnitab, et neid võib teha veel ja veel, sest love is still the answer!

Ah jaa, kui hakkad plaadiümbrist lähemalt uurima, siis on ka sellel armastust üsna palju – on südameid, on lilli jm.

Pean tunnistama, et kui Mraz on mulle seni alati meeldinud, siis meeldib ta mulle ka pärast selle plaadi kuulamist. Temas on seda siirust ja ausust, mida muusikas on kindlasti vaja. Seda, mis paneb kuulaja esitajat kuulama.