Bebe Rexha

“Bebe”

(Warner Music)

“Bebe Rexha avalikustas 28. aprillil 2023 oma kolmanda stuudioalbumi "Bebe".
Lauljatar viib fännid ja uued kuulajad uutele rännakutele, esitledes muusikat inspireeritud 1970. aastatest ja diskost.

Albumil teevad kaasa mujusikamaailma legendid David Guetta, Snoop Dogg ja Dolly Parton.
21. aprillil ilmus lugu “Satellite” koos Snoop Doggiga, mida toetas animeeritud video.
Albumi ilmumisel on fookuslooks saanud “Seasons”, milles osaleb kantrimuusika legend Dolly Parton, kes kuulis laulu, salvestas oma salmi ja saatis selle kiirelt tagasi.”

Niimoodi tutvustab Bebe Rexha uut, kolmandat stuudioalbumit Warne Music.

Bleta “Bebe” Rexha (s. 30. august 1989, Brooklyn, New York) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. Ta alustas oma karjääri just laulukirjutajana, kirjutades lugusid Selena Gomezile, Nick Jonasele ja Eminemile. Tema enda esimene singel “I Can’t Stop Drinking About You” ilmus 2014 ja esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up” ilmus 2015. Samal ajal lõi ta kaasa ka David Guetta ja Pitbulli lugudes.

Juba 2019. aastal kandideeris lauljatar Grammy-auhinnale, kui parim uus artist ja parima duo/ansambli kategoorias (kusjuures kantrimuusika kategoorias).

Lapsepõlv ja muusika

Bebe Rexha sündis Brooklynis, New Yorgis. Tema vanemad on albaanlased (ei maksa unustada, et Albaania päritolu on ka teine popmuusika hetke kuum artist ehk Dua Lipa), isa Flamur oli kolinud USAsse, kui ta oli 21. aastane, ema Bukurije oli sündinud USAs albaanlaste peres. Lauljatari eesnimi Bleta on albaaniakeelne sõna ja tõlkes tähendab see “kimalane”, veidi hiljem hakati teda jutsuma Bebeks. Kui tulevane lauljatar oli 6. aastane, kolis ta pere State Islandile.

Laulmisega alustas Bebe juba 4. aastasena. Lapsena mängis ta ka trompetit ning õppis mängima kitarri ja klaverit. Ta käis Tottenville’i High School’is, kus ta lõi kaasa mitmes koolimuusikalis ja laulis laulukooris. Teismeline Bebe lõi kaasa The Recording Academy korraldatud Grammy-päeval, millel valitakse ka parim teismeline laulukirjutaja. Seekord osales 700 võistlejat ja Bebe Rexha võttis võidu! Seejärel sõlmis ta lepingu muusikaagentuuriga, mis kannustas teda muusikat kirjutama.

Bebest saab laulukirjutaja ja laulja

2010 tutvus Bebe Rexha ansambli Fall Out Boy basskitarristi Peter Wentz’iga, kellega hakati koos muusikat kirjutama. Bebe sai lauljatariks Wentz’i uues bändis Black Cards. Anti mitmeid kontserte, kuid Bebe lahkus bändist 2012, et alustada soolokarjääri.

2013 sõlmiski lauljatar plaadistuslepingu Warner Bros. Recordsiga, kuid ta jätkas ka laulude kirjutamist teistele artistidele. Nii kirjutas ta Selena Gomezile laulu “Like a Champion” ja Nick Williamsile laulu “Glowing”.

Bebe Rexha tõeline läbimurre toimus siis, kui Eminem otsustas salvestada tema kirjutatud laulu “The Monster”. Lugu tõusis USA ja paljude teiste riikide singlimüügitabelis esikohale ja võitis ka parima räpiesituse kategoorias Grammy!

2014 avaldas Bebe Rexha oma esimese soolosingli “I Can’t Stop Drinking About You”. USA singlimüügitabelis tõusis see kohale 22. Veidi hiljem lõi lauljatar kaasa Pitbulli laulus “This Is Not a Drill”. Sama aasta lõpus avaldas lauljatar kaks singlit: “I’m Gonna Show You Crazy” ja “Gone”.

12. mail 2015 ilmus lauljatari esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up”. Samal ajal aitas ta kirjutada David Guetta lugu “Hey Mama”, selles loos Bebe ka laulis, lisaks lõid kaasa Nicki Minaj ja Afrojack. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 8.

2016 märtsis ilmus Bebe Rexha uus singel “No Broken Hearts”, millel lõi kaasa ka Nicki Minaj. Samal aastal avaldasid ühise loo “In the Name of Love” Martin Garrix ja Bebe Rexha. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 24. Oktoobris 2016 ilmus Bebe singel “I Got You”.

2017 oli päevakorral ka lauljatari debüütalbum, kuid ilmus vaid duubel-EP “All Your Fault: Pt. 1” (see ilmus 17. veebruaril 2017). Sama aasta märtsis alustas lauljatar ka kontsertturneed “All Your Fault Tour”, mis viis teda esinema nii Põhja-Ameerikasse kui ka Euroopasse.

Mais 2017 esitas MTV dokumentaalfilmi “Bebe Rexha: The Ride”, mis jutustas lauljatari elu muutnud hetkedest ja tõusust muusikamaailma tippu. Sama aasta augustis ilmus duubel-EP teine pool ehk “All Your Fault: Pt. 2”. Lauljatar jõudis kaasa lüüa ka Louis Tomlinsoni laulus “Back to You”. Oktoobris 2017 ilmus lauljatari uus singel “Meant to Be”, millel lõi kaasa ka kantrimuusika duo Florida Georgia Line. Edetabelis “Billboard Hot 100” tõusis see kohale number 2 ja oli mitmeid nädalaid kantrimuusikaedetabeli esikohal!

Debüütalbum "Expectations"

Sügisel 2017 vihjas lauljatar ka kolmandale EP’le sarjast “All Your Fault”, kuid seda ei ilmunud ning juunis 2018 ilmus hoopis kauaoodatud debüütalbum “Expectations”. Albumilt ilmus ka mitu singlit: “I’m a Mess”, “I Got You”, “Meant to Be”. 2018 ilmus veel üks singel: “Say My Name”, koos David Guetta ja J Balvin’iga, veebruaris 2019 singel “Last Hurrah”.

Bebe Rexha on muusikaliselt popmuusika esitaja, kelle lugudes ja plaatidel kuuleb suurepärast poppi, kuid ka R&B’d, hiphoppi, kantrit ja EDM’i. Lauljatari suurimaks eeskujuks on olnud Lauryn Hill, kuid mõjutajateks ka Bob Marley, Madonna, Alanis Morissette ja Coldplay.

Lauljatari teisele stuuidoalbumile “Better Mistakes” eelnesid singlid “Baby, I’m Jealous” (see ilmus 2020, kaasa lööb ka räppar Doja Cat) ja aastal 2021 “Sacrifice” ja “Sabotage”. Albumi peamised produtsendid olid tuntud laulukirutajad Justin Tranter ja Jeff Levin. Samuti oli albumi produktsiooni panustanud andekad tegijad nagu Mike Elizondo, Jussifer, Michael Keenan, The Six, Lostboy Crow ja paljud teised.

Erikülalistena lõid Bebe teisel kauamängival kaasa Travis Barker, Ty Dolla $ign, Trevor Daniel, Lil Uzi Vert, Pink Sweat$, Lunay ja Rick Ross.

"Better Mistakes" (2021)

Bebe Rexha ütles selle albumi kohta: “See on kõik täpselt see, mis ma ühelt albumilt ootasin. Ma ei hoia oma elu ega tõelise iseloomu näitamise osas tagasi. Tunnen, et kogu see aeg ja töö võimaldasid mul välja öelda kõike, mida ma tegelikult väljendada soovisin. Loodan, et kõik teised armastavad minu uut muusikat sama palju.”

2021. aastal ilmunud albumi ”Better Mistakes” tähistamiseks, andis popstaar Bebe Rexha 20. mail 2021 ka oma esimese virtuaalse kontserdi “A Night With Bebe Rexha: The Better Mistakes Livestream Concert”, et esitada esmakordselt albumil olevaid lugusid.

Veidi hiljem andis Bebe Rexha intervjuu Interview Magazine’ile koos armastatud lauljanna Alicia Keys’iga. Keys kirjeldas Bebe teist stuudioalbumit kui “kogum lugusid kogetud hetkedest ja rambivalguse käes saadud õppetundidest”.

Teise albumi avalöök “Break My Heart Myself” koos Travis Barkeriga oli igati äge ja meeldejääv popilugu, milles oli kasutatud viisijuppe ka Madonna aastatetagusest hitist “La Isla Bonita”.

Võimsalt ja jõuliselt kõlas kauni ja uhke meloodiaga albumi teine lugu “Sabotage”. Kauni meloodiaga ja võrratult ilus oli albumi kolmas lugu “Trust Fall”, mida võib öelda ka albumi lõpus kõlanud laulude “Empty”, “Amore” (selles laulus kuulsime viisijuppe vanast ja legendaarsest laulust “Amore”, mida on laulnud näiteks Dean Martin, selles versioonis lõi kaasa ka räppmuusika legend Rick Ross) ja “Mama” (selles loos kõlas viisijuppe Queeni laulust “Bohemian Rhapsody” ja see oli oi-oi kui hea lugu!) kohta.

Augustis 2022 tegi maailmakuulus David Guetta uue versiooni Eiffel 65 superhitist ”Blue (Da Ba Dee)”. Uus versioon kandis pealkirja ”I´m Good (Blue)”, ja selles laulis ei keegi muu kui Bebe Rexha.

Uut muusikat ja uus album aastast 2023

Jõuame aastasse 2023. Veebruaris ilmus video lauljatari uuel laulule ”Heart Wants What It Wants”, mis oli ühtlasi ka esimene singel uuelt albumilt “Bebe”. 31. märtsil ilmus veel teinegi singel – ”Call on Me”, ja meenutati ka eelpool mainitud hittlugu ”I´m Good (Blue)”.

28. aprillil ilmuski lauljatari uus album ”Bebe”, millel löövad kaasa ka USA räpilegend Snoop Dogg (laulus “Satellite”) ja kantrimuusika legend Dolly Parton (laulus ”Seasons”).

Ajakirjandusest olen saanud teada, et lauljatar alustas tööd uue albumiga juba 2021. aasta detsembris. Esimese lauluna sai valmis ”Season”, mille kirjutamisele oli eeskujuks Fleetwood Maci laul ”Landslide”.

Albumit on kirjeldatud kui segu 70. aastate popmuusikast ja kaasaegsest dance-popist.

Bebe Rexha uus album algab väga hea tantsuhitiga, mille refrään kiirelt kummitama hakkab. Laulul pealkirjaks ”Heart Wants What It Wants”, igati põnevad saundid ja meeldejääv meloodia. Veidi sellist vanade tantsumuusika hittide hingamist.

70ndate aastate saundi on kuulda albumi kolmandas laulus ”Satellite”, milles lööb kaasa Snoop Dogg. Laul, millele on valmis tehtud vahva video – joonisfilm.

Dance-poppi kuuleme ka lauludes ””When It Rains” ja “Call on Me” (selles laulus saunde, mis mulle veidi ka 90. aastate tantsumuusikat meelde tuletavad).

Kuues laul on eelpool mainitud “I´m Good (Blue)”, milles David Guetta ja Bebe Rexha teevad suurepärast koostööd, rääkimata sellest, et on ju see laul oma põhiosa saanud legendaarse Eiffel 65 veelgi legendaarsemast hittloost ”Blue (Da Ba Dee)”.

Väga mõnusalt ja popilikult hingab ja elab albumi seitsmes laul ”Visions (Don´t Go)”, ja 70ndate aastate hittlugusid meenutab albumi kaheksas laul ”I´m Not High, I´m in Love” (kübe Baccarat, kübe Anekat, kübe …, igale maitsele midagi).

Kümnes laul ehk ”Born Again” on oluliselt rahulikum. Laulus kuuleb veidi ka gospelkoori, ägedat kitarisoolot, ja Bebe Rexha hääles on jõudu ja võimsust, kusjuures minu kõrv leiab ka sellist lahedat kantrilauljatari tämbrit.

Väga hea mineku ja olekuga on albumi eelviimane laul ”I Am”. Tegelikult võiks see olla ju lauljatari järgmine hitt? Vaatame, kas läheb nii.

Viimane laul on ”Seasons”, milles laulab ka kantrimuusika elav legend Dolly Parton. Lauljataride hääled sobivad suurepäraselt kokku, ja see ongi üks ilmatuma ilus ja kaunis kantrihingamisega laul. Igati ilus lõppakord sellele väga-väga heale albumil.

Mulle Bebe Rexha meeldib jäkuvalt.

Kuula ise ka:

Melanie Martinez

„Portals“

(Warner Music)

“Globaalne art-popi fenomen Melanie Martinez on kohal kauaoodatud stuudioalbumiga “PORTALS”, millele eelnes hiljuti avaldatud videosingel “VOID”.

Varem ilmunud “DEATH”, ja selle filmilik muusikavideo trendib hetkel YouTube’is ning on vaid nädalaga kogunud üle 6 miljoni vaatamise.

“PORTALS” tähistab New Yorgis sündinud laulja, laulukirjutaja ja filmitegija esimest täispikka reliisi pärast 2019. aasta sügisel ilmunud albumit “K-12”, mis kogus 2 miljardit striimi.

Oma karjääri jooksul on Melanie Martinez kogunud üle 12 miljardi globaalse striimi, 4 miljardit ametlikku YouTube'i vaatamist, üle 53 miljoni jälgija ning tema muusikat kasutades on sotsiaalmeediasse postitatud enam kui 27 miljonit videot.”

Niimoodi tutvustatakse Melanie Martineze uut stuudioalbumit Warner Music pressiteates.

Melanie Adele Martinez on sündinud 28. aprillil 1995 Astorias, Queensis ja kasvanud üles Baldwinis, New Yorgis. Ta on USA laulja, laulukirjutaja ja lavastaja, kes saavutas tuntust ja edu, kui lõi 2012 kaasa populaarses USA’s telesaates “The Voice”.

Kohe pärast seda populaarset saadet avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, sõlmis lepingu plaadifirmaga Atlantic Records ja avaldas ka EP, millel samuti nimeks “Dollhouse” (2014).

2015 ilmus lauljatari debüütalbum “Cry Baby”, mis täitis USA’s 2017. aastaks plaatinaplaadi müüginormi. Debüütalbumil oli mitmeid populaarseid lugusid – “Sippy Cup”, “Mrs. Potato Head”, “Cry Baby”, “Pacify Her” ja “Soap”.

2019 ilmus Martinezi teine stuudioalbum “K-12” (seda saadab ka film), mis on tegelikult ju järg debüütalbumile.

Melanie Martinezis voolab nii dominikaani kui ka puertoriiko verd. Tema vanemad kolisid Baldwinisse, New Yorgis, kuid tüdruk oli 4-aastane. Lapsena meeldis talle kuulata Brandyt, Britney Spearsi, Shakirat, Tupac Shakuri, Christina Aguilerat, kuid ka biitleid.

Melanie käis Plaza Elementary School’is, kus õpetaja, härra Nadien õpetas talle ka laulmist, ja juba lasteaaias hakkas väike tüdruk kirjutama luuletusi. Martinez on ütelnud, et lapsena tal väga palju sõpru ei olnud, kuna ta oli vägagi emotsionaalne laps, kes ei suutnud oma tunnetest väga hästi rääkida ja nuttis üsna sageli. Seetõttu kutsusid teised teda ka “cry babyks”, kes ongi ju lauljatari debüütalbumi karakter, ja ühtlasi ka plaadi nimi.

Lisaks luuletamisele tundis ta varakult huvi ka fotograafia ja kunsti vastu.

14-aastaselt õppis Melanie mängima kitarri. Ta õppis selgeks akordid, ja sai mängida lugusid, mis talle meeldisid. Lisaks sellele sai ta valmis ka oma esimese laulu, ja ka laulusõnad kirjutas ta ise.

17-aastaselt pääses ta populaarsesse telesaatesse “The Voice”. Juba esimesel esinemisel selles sates andsid kolm kohtunikku (Adam Levine, CeeLo Green ja Blake Shelton) märku, et tahaksid teda oma meeskonda. Martinez valis oma juhendajaks Adam Levine’i.

Martinez oli saates igati tubli ja edukas pääsedes viiendasse vooru. Ta ise kinnitab, et ei osanud loota, et ta nii kaugele pääseb. Lisaks see, et ta sai juurde vajalikku kogemust ja häid õpetussõnu, kuidas laulmisega edasi liikuda.

Martinez sai telesaatest indu juurde ja juba veebruaris 2014 avaldas ta debüütsingli “Dollhouse”, mis oli ta enda kirjutatud lugu. Loole on eeskujuks olnud legendaarne film “Edward Scissorhands”, kusjuures Martinezi juuksed, makeupi ja filmitöö tegid ära ta ise ja tema sõbrad. Laulu aitas produtseerida ja kirjutada New Yorgi laulukirjutajate duo Kinetics & One Love.

Lugu ja videot märgati üsna ruttu, ja juba aprillis 2014 oli Martinezil taskus leping plaadifirmaga Atlantic Records. Mais 2014 ilmus debüüt-EP “Dollhouse”. Sellelt ilmus ka üsnagi edukas singel “Carousel”, mida sai kuulda ka telesarjas “American Horror Story: Freak Show”.

2015 juunis ilmus uus singel “Pity Party” (selle laulu refräänis saab kuulda sämplingut Lesley Gore’i laulust “It’s My Party”). Juulis ilmus teine uus singel “Soap”, mille videot vaadati YouTube’is lühikese aja jooksul 30 miljonit korda!

Augustis 2015 ilmuski debüütalbum “Cry Baby”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number kuus!

Detsembris 2015 ilmus veel ka üks jõuluteemaline lugu “Gingerbread Man”. 2015-2016 käis Martinez ka kontsertturneel “Cry Baby”.

Cry Baby on Martinezi väljamõeldud tegelaskuju, mis seotud tema lapseppõlve fantaasiatega. See on tema lapsepõlve haavatavam ja segaduses olnud mina. Martinez on lisanud, et Cry Baby on laps, kes eksperimenteerib täiskasvanute asjadega, ja paljud asjad, mis juhtuvad Cry Baby’ga juhtusid ka tema endaga, välja arvatud see, kui Cry Baby rööviti ja veidi hiljem Cry Baby oma röövija tappis.

Albumi kõik lood/nende pealkirjad on seotud lauljatari lapsepõlvega, ja neis on ka lapsepõlvega seotud metafoore, mis kannavad edasi sügavaid sõnumeid täiskasvanute maailmast ja täiskasvanute probleemidest.

Õige varsti alustas Martinez tööd ka teise albumiga, mis räägib tegelastest, kes elavad Cry Baby naabruses. 2016 oktoobris tuli müüki ka Martinezi loodud lõhnaõli Cry Baby Perfume Milk (selle loomise mõte oli lauljataril juba pikka aega peas olnud) ja seda turustas plaadifirma Atlantic Records, mistõttu sai nendest esimene plaadifirma, kes toonud turule lõhnaõli!

Novembris 2016 ilmus lauljatari teine EP “Cry Baby’s Extra Clutter”.

Märtsis 2017 kinnitas Martinez, et tal on plaanis teha film, mis jutustaks kõikidest tema teise albumi lugudest. Lauljatar kinnitas, et tal läheb selleks üsna palju aega, kuna ta ise on lavastaja, režissöör, teeb ise kõik makeupid ja palju muudki.

Martinezi muusikat on kirjeldatud kui poppi, kunstilist poppi, elektropoppi ja alternatiivset poppi. Mõjutusi on kindlasti ka hiphopist ja R&B’st. Põnev on seegi, et enamus tema lauludest räägivad tema isiklikest kogemustest. Ta ise on ütelnud, et tema muusika on väga tume ja aus, hiphopi ja trap’i rütmid on seotud veidi hirmuäratavate helidega lapsepõlvest nagu lasteklaverid, muusikatoosid ja mänguasjad.

“The Guardian” on ütelnud, et Martinezi muusika on aus elektropopp, “Rolling Stone” on ütelnud, et see muusika, mis on nagu kiiksuga unelaulud armastusest, ohtudest ja hullumeelsusest, ja võrrelnud Martinezi muusikat Lana Del Rey ja The Dresden Dolls’i muusikaga. Muusikakriitikud “The New York Times”’ist on võrrelnud Martinezi muusikat Lorde’i ja Lana Del Rey’ga.

Martinez on ise lisanud, et paljuski on saanud ta mõjutusi biitlitelt, Neutral Milk Hotel’ist, Feist’ilt, Kimbra’lt, Zooey Deschanel’ilt, Regina Spektor’ilt jt. Melanie Martinez on maininud ka mitmeid plaate, mis on ka tema muusikat mõjutanud – Fiona Apple’i “The Idler Wheel…”, Ariana Grande’i “Yours Truly” ja “My Everything”.

Ta lisab ka hiphopi mõjutused, kuna tema isa kuulas palju just hiphoppi kui Melanie oli väike tüdruk. Martinez on rõhutanud ka mitmeid visuaalkunstnikke – Mark Ryden, Aleksandra Waliszewska ja Nicoletta Ceccoli. Ka filmirežissöör Tim Burton kuulub Martinezi lemmikute hulka.

Kui Melanie Martinez 16-aastaselt vaatas filmi “101 Dalmatians”, värvis ta oma juuksed (poole pea ulatuses) blondiks nagu Cruella de Vil’il. Oma välimusega on kogunud Martinez tuntust, lisaks veel nukkude maailmast mõjutusid saanud riided, mida ta kasutab oma videotes ja laval.

Mais 2019 ilmuski uut albumit “K-12” tutvustav trailer, ja uus album ilmus septembris 2019. Lisaks ka samanimeline film, mida näidati paljudes kinodes terves maailmas. Filmi sai näha ka YouTube’is.

Albumi “K-12” produtsendiks oli Michael Keenan, kes lõi kaasa ka lauljatari debüütalbumil. Lauljatari kodulehel kirjeldati seda albumit muusikaliselt nii, et sellel plaadil kohtuvad hiphop, soulilik popmuusika ja indie-hingamisega elektropop.

Huvitaval kombel ei avaldatud sellelt albumilt enne ilmumist singleid, kuid vaatamata sellele debüteeris “K-12” USA plaadimüügitabelis kolmandal kohal, mis oli Martinezi parim koht selles edetabelis.

Album võeti suurepäraselt vastu ka paljudes teistes riikides, nii jõudis plaadimüügitabelite TOP 10 sekka ka Suurbritannias, Austraalias ja Kanadas.

2020. aasta jaanuaris andis lauljatar teada, et ta valmistab ette uut EP´d, mis ilmuski sama aasta septembris ja kandis pealkirja “After School”. Lauljatar kinnitas, et see EP oli järg albumi “K-12” lauludele, kuid need lood olid veelgi isiklikumad, veelgi õrnemad.

Huvitav oli ka see, et seda EP´d “tutvustas” laul/singlina ilmunud “Copy Cat”, millel lõi kaasa ka USA räppar ja laulukirjutaja Tierra Whack. See oli esimene lugu, millele oli Melanie Martinez kaasanud ka teise artisti, kuid … huvitaval kombel seda lugu EP´l ei ilmunudki. Teise singlina ilmus laul “Fire Drill”.

Jõuame sellesse aastasse. Veebruaris 2023 teatas lauljatar uuest stuudioplaadist, ja postitas Instagrami video, millel oli udu sees seen, mis asus jutskui muinasjutilises metsas, ja seenel oli kiri “RIP Cry Baby”, koos selle videoga sai kuulata ka veidi muusikat. Veidi hiljem avaldati veel mõned nn “õrritajad” teistel sotsiaalmeedia platvormidel.

Veebruarikuu lõpus ilmus uus, seekord juba minutiline klipp, milles munast koorub roosa, süvamere-stiilis olen. Sellel videol oli kirjas ka uue albumi nimi ja ilmumise kuupäev.

17. märtsil ilmus ka uue albumi esimene singel “Death”, ja ka video sellele loole, mis ongi väga muinasjutuline, milles lauljatar toimetabki eelpool mainitud olendina, keda näeb ka uue albumi kaanel.

31. märtsil uus ja suurepärane stuudioplaat “Portals”. Uue albumiga kaasneb ka kontsertturnee, mis viib lauljatari selle aasta sügisel (oktoober-november) Põhja-Ameerikasse (USA ja Kanada) ning järgmise aasta talvel (veebruar, märts) Euroopasse (Portugal, Hispaania, Prantsusmaa, Belgia, Holland, Saksamaa, Rootsi ja Inglismaa).

Melanie Martinezi uus album on igati põnev kuulamine. Nii nagu plaati tutvustavad klipid ja singlidki (albumi avalöök “Death” ja teine pala “Void”), on see selline omamoodi muinasjutuline, veidi unistav (uinutav) popiplaat, ja kui seda stiili nimetatakse art-popiks, siis seda see ju ongi.

Hakkasin mõtlema, et aastate jooksul on art-poppi esitanud Brian Eno, Bryan Ferry (tema Roxy Music), David Bowie, Frank Zappa, Sparks, Devo, Laurie Anderson, Grace Jones, Roisin Murphy, Kate Bush, Arthur Russell, Tori Amos, suurepärane Björk, Beck, Fiona Apple, uutest tegijatest kindlasti Lorde, Florence and the Machine, Hayley Williams, Charli XCX, Lana Del Rey, Billie Eilish, Paris Paloma, meie endi Iiris Vesik jt., mistõttu võib öelda, et Melanie Martinez on oma muusikaga vägagi esinduslikus seltskonnas.

Uue albumil on kõrvu paitavaid lugusid, näiteks “Light Shower” (eriti ilus lugu), “Spider Web” (mulle tundub, et selles loos kuuleme mängimas harfi), “Leeches” (art pop kurameerib folgiga), “Moon Cycles”, “Nymphology”, veidi tempokamad on laulud “Tunnel Vision”, “Faerie Soiree”, kuid seda tõepoolest “veidi”. Kübe rokilikumad on laulud “Battle of the Larynx”, “Evil” (lood, milles on veidi ka Bluri, Oasist ja Becki).

Ja millelel viitavad laulude pealkirjad? Haldjad, ämblikuvõrgud, kaanid, kuutsüklid, nümfoloogia – müstiline ja muinasjutuline maailm. Kui plaat kuulatud, siis meenus mulle esimesena maailmakuulus “Alice Imedemaal” (tasub kuulata eriti tähelepanelikult selle albumi laulu “Contortionist”) – usun, kui kuulad ise ka, siis mõistad, millest räägin.

Albumile paneb punkti laul “Womb”, mis räägib sünnist ja sündimisest …

Kõik see kokku on võrratult suurepärane kuulamine, mida tasub tõepoolest ka kuulata …

Kuula ise ka:

Fall Out Boy

„So Much (For) Stardust“

(Warner Music)

„Viis aastat kestnud paus on läbi ja Fall Out Boy on tagasi uue albumiga „So Much (For) Stardust. Uue albumi „tutvustavaks“ singliks oli „Love From The Other Side“, mis bändi fännid ja muusikasõbrad kuulda ka populaarses Jimmy Kimmeli jutusaates.

Järgmiseks raadiosingliks on valitud albumilt aga laul "Hold Me Like A Grudge".

Album viib bändi taas kokku legendaarse produtsendi Neil Avroniga ja ühtlasi naastakse ka Fueled By Ramenisse pärast 20 aastat tagasi toimunud debüüti.

Oodata on ka Fall Out Boy suurt ülemaailmset turneed.“

Sedasi tutvustatakse Fall Out Boy uut albumi Warner Music pressiteates.

Kui hakata mõtlema nende rokkbändide peale, kes on alustanud tegevust just sellel sajandil, siis on üsna kindel, et just Fall Out Boy on selle sajandi üks huvitavamaid ja põnevamaid rokipunte, mida kinnitab ka nende tuliuus album „So Much (For) Stardust“. Pean tunnistama, et nende uus album on minu jaoks kindlasti üks kõvemaid ja ägedamaid rokkmuusikaplaate, mida olen kuulanud.

Fall Out Boy on bänd, kes vägagi oskuslikult on kokku seganud rokki, punki ja veidi ka poppi, mis annab helikeelele meeldejäävaid meloodiaid juurde. Lisaks ka kübe klahvpille, mis samuti meloodiatele meeldejäävust ja hingamist juurde annavad (see kehtib uue albumi kõikide lugude kohta, sest kõikides neis on rokki, kuid ka igati vahvaid ja meeldejäävaid meloodiaid ning harmooniaid, uhkeid ja ilusaid orkestratsioone).

Täpselt sama võib öelda ka ansambli laulja ja kitarristi Patrick Stump´i kohta, kellel ON väga hea hääl, rääkimata esitusest ja oskusest publikut kuulama panna.

Aastate jooksul on USA rokipunt Fall Out Boy avaldanud stuuioplaati, kaks kontsertplaati, kaks kogumikku, kaheksa EP´d, 32 singlit ja 47 muusikavideot! Alates aastast 2001, mil ansambel kokku tuli, on nende albumeid müüdud üle 8,5 miljoni eksemplari.

USA plaadimüügi edetabeli etteotsa on tõsunud albumid: „Infinity on High“ (2007), „Save Rock and Roll“ (2013), „American Beauty/American Psycho“ (2015), „Mania“ (2018). Brittide plaadimüügitabelis tõusid viimati mainitud kolm albumit kohale nr 2!

Fall Out Boy on USA rokipunt, mis tuli kokku Wilmette´is, mis on Chicago äärelinn. Bänd alustas punkansamblina. Nende debüütalbum oli edukas nn underground muusikascene´l.

Aastate jooksul on bändi muusikat kirjutanud peamiselt Patrick Stump, kuigi alati on lugude juures abiks olnud kõik bändiliikmed, laulusõnad on valmis meisterdanud Pete Wentz.

Joe Trohman ja Pete Wentz panid Fall Out Boy kokku 2001. aastal. Nad olid teinud muusikat ka varem, ja seda Chicagos, kuid erinevates bändides. Trohman ja Wentz soovisid teha muusikat, mis neile oli meeldinud ehk eeskujudeks Green Day, Descendents ja The Smiths.

Trohman kohtas keskkoolis käivat Patrick Stumpi raamatupoes, kus noor mees rääkis ansamblist Neurosis, mis ka Trohmanile meeldis. Päris põnev on see, et tegelikult on ju väga palju bände kokku pandud nii, et kutid on kohtunud plaadi- või just raamatupoes ...

Stump kutsuti proovi, et katsetada teda trummarina, kui aga kuuldi tema häält, siis oli selge, et sellest mehest saab hoopis laulja. Wentz mängis basskitarri ja Trohman kitarri. Bändi võeti veel ka kaks muusikut Chicagost – T.J. Raccine mängis kitarri ja Mike Pareskuwicz trumme.

2002 ilmus ansambli debüüt-EP „Split“ ja aasta hiljem mini-LP „Fall Out Boy´s Evening Out With Your Girlfriend“.

Esialgu ei olnud bändil nime, kuid oma teise avaliku esinemise järel palusid nad publikul teha ettepanekuid, ja üks ettepanekutest oli Fallout Boy, mis viitas „Simpsonite“-multifilmi tegelaskuju Radioactive Man abilisele …

Pärast minialbumit lahkusid bändist Raccine ja Mike Pareskuwicz. Trumme hakkas mängima Andy Hurley, laulja Stump võttis kätte ka kitarri.

2003 ilmus Fall Out Boy esimene stuudioplaat „Take This To Your Grave“. Singlid „Grand Theft Autumn/Where Is Your Boy“ ja „Saturday“ olid menukad raadiojaamades, mistõttu oli ka album edukas. Veidi hiljem täitis see USAs kuldplaadi müüginormi ehk 500 000 müüdud plaati.

Pärast seda plaati oli bändil taskus plaadistusleping firmaga Island Records ning 2004 ilmus EP „My Heart Will Always Be The B-Side To My Tongue“. See tõusis Billboard Topp 200 edetabelis kohale 153, mis oli ühtlasi ka bändi esimene edetabelikoht.

3. märtsil 2005 ilmus nende teine album „From Under the Cork Tree“, mis tõusis Billboard TOP 200 edetabelis üheksandale kohale (!) ja esimesel nädalal müüdi seda 68 000 eksemplari. Tänaseks on plaati müüdud ainuüksi USAs 2,5 miljonit eksemplari.

Populaarsed olid selle albumi laulud „Sugar, We´re Goin Down“, „Dance, Dance“ ja „A Little Less Sixteen Candles, a Little More ´Touch Me“.

6. veebruaril 2007 ilmus nende kolmas album „Infinity On High“, mida USAs müüdi esimesel nädalal 260 000 eksemplari! Plaadi esimene singel „This Ain´t a Scene, It´s an Arms Race“ tõusis Billboard Pop 100 edetabelis esikohale ja Billboard Hot 100 edetabelis teisele kohale.

Albumilt on ilmund ka edukad singlid „The Carpal Tunnel of Love“, „Thnks fr th Mmrs“ ja „The Take Over, The Breaks Over“.

Fall Out Boy lõi kaasa ka Timbalandi laulus „One and Only“, Patrick Stump laulus ansambli „Gym Class Heroes“ kahes laulus.

16. detsembril 2008 ilmus nende neljas plaat „Folie a Deux“, millel ka hittlugu „I Don´t Care“.

2009 ilmus ansambli esimene kogumik „Believers Never Die – Greatest Hits“ ja seejärel läks Fall Out Boy väikesele pausile, kuigi kõik liikemed tegelesid edasi oma teiste muusikaliste projektidega.

Veebruaris 2013 andis bänd teada, et nad tulevad tagasi. 4. veebruaril 2013 ilmuski uus singel „My Songs Know What You Did In The Dark“, sama aasta mais uus album „Save Rock and Roll“, millest sai nende teine USA plaadimüügitabeli esikoha plaat.

TOP 20 lugude hulka jõudis laul „My Songs Know Ehat You Did in the Dark (Light Em Up)“.

Samal aastal ilmus ka EP „PAX AM Days“, millel oli kaheksa punklugu, ja need said valmis kahepäevasel sessioonil koos USA laulja, muusiku, produtsenid Ryan Adamsiga.

2015 ilmus Fall Out Boy kuues stuudioplaat „American Beauty/American Psycho“, mis taaskord USA plaadimüügitabeli etteotsa tõusis.

Sellel oli ka TOP10 hittlugu „Centuries“ ning ka menukas singel „Uma Thurman“. Sellele albumil järgnes ka nn remiks-album „Make America Psycho Again“, millel Fall Out Boy lugusid esitasid hoopiski teised artistid, nt Migos, Wiz Khalifa jt.

2018 ilmunud album „Mania“ oli samuti edukas ja see tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale. Album, mis kandideeris ka Grammy-auhinnale.

Pärast aastat 2018 Fall Out Boy uut muusikat ei kirjutanud ja 2019 ilmus vaid Fall Out Boy teine kogumikplaat „Greatest Hits: Believers Never Die – Volume Two“.

Kuid uut muusikat siiski tuli, sest märtsis 2023 ilmus album „So Much (for) Stardust“, mis on järjekorras kaheksas Fall Out Boy stuudioplaat, ja see viib bändi kokku taaskord produtsent Neal Avroniga, kes aitas neid ka 2008. aastal albumiga „Folie a Deux“.

Lisaks on nad tagasi plaadifirma Fueled By Ramen juures, nii nagu ka albumiga „Take This to Your Grave“ aastal 2003.

Patrick Stump on ütelnud, et tänapäeval on uue plaadi tegemine äärmiselt lihtne ja kiire protsess. Fall Out Boy tahtis ajas hoopiski tagasi minna ja teha uus plaat aeglaselt, mõnuga ja rahulikult, nii nagu tehakse head sööki.

„Ma ei ole väga uhke kutt,“ kinnitab Stump, „kuid ma olen uhke uue albumi üle!“

Uue albumi uued lood on kirjutatud ansambli tänaste liikmete poolt ehk:

Patrick Stump, laul, rütmikitarr, löökriistad;

Pete Wentz, basskitarr, taustalaul;

Andy Hurley, trummid, löökriistad, taustalaul;

Joe Trohman, soolokitarr, taustalaul, klahvpillid

Kontsertturneedele lööb nendega alates sellest aastast kaasa ka soolokitarrist Ben Young.

Varem on bändis mänginud Ben Rose, löökriistad (2001), John Flamandan, rütmikitarr (2001), T.J. Kunasch, rütmikitarr (2001,2002), Brandon Hamm, rütmiktarr (2002) ja Mike Pareskuwicz, trummid, löökriistad (2001-2003).

Uue plaadi avab albumi esiksingel „Love From The Other Side“, mis algab kauni orkestratsiooniga, millele järgneb hea minekuga rokilugu. Fall Out Boy ja Patrick Stump annavad tuld. Vägev ja meeldejääv refrään on kirsiks tordil.

Teiseks lauluks on veidi popilikum „Heartbreak Feels So Good“, kuid ka selles loos on ägedaid kitarre ja rokilikku minekut küll ja veel.

Kolmas lugu „Hold Me Like A Grudge“ on albumi teine singel. See algab basskitarriga, mis veidi tuletab meelde Queeni, ja tegelikult on terves selles laulus sellist queenilikku-hingamist ja olekut. No ja see suurepärane refrään, mis pärast esimest kuulamist kummitama hakkab.

Neljas laul „Fake Out“ algab väga ilusa kitarrisoologa, mis läheb üle veidi pungiliku hingamisega looks. Loo alguse kitarrisoolo „kummitab“ laulus veel ja veel.

Võimsust ja jõudu on laulus „Heaven, Iowa“, vahva olekuga on albumi kuues laul „So Good Right Now“, mille üheks kaasautoriks on Robert Byrd, mistõttu hakkasin mõtlema, et kas selle ägeda vokaliisi autoriks võikski olla just härra Byrd. Vokaliisi, millel on vaata et lausa rockabilly hingamist …

Seejärel saab sõna Ethan Hawke. Selle vahepale pealkirjas on „The Pink Seashell“, mis viib meid aastasse 1994, kui ekraanidele jõudis film „Reality Bites“, mille peaosas oligi ju Ethan Hawke. See on katkend filmist, kui Ethan Hawke´i kehastatud tegelaskuju räägib oma isaga, kes on saanud teada, et tal on vähk … Poeg ja isa räägivad elust, mängus on ka roosa merekarp, mille isa pojale andis … ilus …

Kaheksas laul „I Am My Own Muse“ algab uhke orkestratsiooniga, mis võiks suurepäraselt sobida mõnda seiklusfilmi või lausa James Bondi meloodiaks. Seejärel juba Patrick Stump, kes alustab õrnalt (minu kõrv kuuleb mõnel hetkel lausa biitlite hingamist), kuid hetk hiljem on ka tema esituses jõudu ja võimsust, mis orkestratsiooniga suurepäraselt kokku sobib.

„Flu Game“, „The Kintsugi Kid (Ten Years)“ on rokilikumad (pungilikumad) laulud, kuid „What a Time To Be Alive“ omakorda popilikum, veidi isegi 1970. aastate poppi ja souli meenutav lugu. Kusjuures väga ägedate harmooniatega ja saundide lugu. Huvitav, kas need on päris ehtsad puhkpillid või … igal juhul vägagi geniaalne lahendus.

Võimas ja ilus lugu on ka albumi nimilugu „So Much (For) Stardust“, mis albumile vägeva lõppakordi paneb.

Jah. Fall Out Boy ja nende muusika on jätkuvalt suurepäraselt super!

Kuula ise ka:

Gorillaz

„Cracker Island“

(Warner Music)

„Gorillaz avaldas kaheksanda stuudioalbumi “Cracker Island”.

Tegemist on kümnest palast koosneva tempoka ja žanriülese kuulamisega, kus kaasa löövad Bad Bunny, Stevie Nicks, Adeleye Omotayo, Thundercat, Tame Impala, Bootie Brown ja Beck.
Londonis ja Los Angeleses salvestatud kauamängiva produtsentideks on kaheksa Grammyga pärjatud multitalent Greg Kurstin, ja ka Gorillaz ning Remi Kabaka Jr. 
Maailmakuulus kultusbänd on albumile korraldanud vägeva kampaania, mille üheks tipphetkeks eepiline muusikavideo loole “Silent Running“ (ft Adeleye Omotayo).

Antud on 55 kontserti 24 erinevas riigis enam kui miljonile fännile. TikTokis on kogutud üle 150 miljoni vaatamise ja 3 miljonit jälgijat.
“Cracker Island” on juba pälvinud kriitikute sooja vastuvõtu ning kiidusõnu mitmetelt kõige tähtsamatelt muusikaajakirjadelt, sealhulgas Rolling Stone UK, Record Collector, Mojo ja DIY.“

Sedasi tutvustab Gorillaze uut stuudioalbumit Warner Music. Uue albumi kohta on bändiliikmed mõlgutanud selliseid vahvaid mõtteid:

Trummar Russel Hobbs: "Cracker Island on 70ndate armastuskiri LA-le. Velvetist rõivad, suured juuksed, basseinipeod, teine aeg, kui tänane oli veel tuhat homset. Istuge maha ja pidutsege nagu 1979. aastal."

Murdoc: "Iga Gorillaze album on oma universum! Kas ma olen kõikvõimas olend selle universumi keskmes? Kuulake ja otsustage ise! "

 Kitarrist Noodle: "See on reis läbi paljude maailmade, kui ma tagasi vaatan, tundub see juba mingi imeliku unistusena teisest kohast ja ajast. "

 2D muigab: "Peale selle, et mind peaaegu ohverdati kultustseremoonial, meeldis mulle väga seda albumit teha. "

Kui küsida, milline on maailma kuulsam joonistatud bänd!? Siis siin ei ole vist eriti keeruline vastust leida, loomulikult on selleks bändiks Gorillaz!

Maailma kuulsaim joonisbänd Gorillaz on veetnud koomiksielu juba üle 20 aasta, sest bändi esimene album ilmus 2001. aastal.  Lisaks plaatidele suudavad nad anda ka live-kontserte, seda tänu kaasaegsele tehnikale, ja ka kontserdid lähevad korda väga suurele publikule ja paljudele-paljudele fännidele.

Gorillaze muusikat on lahterdatud tantsulikuks popmuusikaks, millele on lisatud erinevaid muusikastiile nagu rokki, folki ja räppi. Nende kuulsaimad laulud on "Feel Good Inc.", "Clint Eastwood", "Dirty Harry", "Stylo", "Dare", "On Melancholy Hill", "19-2000" ja "5/4".

Gorillaz on pääsenud ka Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma parim virtuaalbänd, nende debüütalbumit on maailmas müüdud üle kuue miljoni! Kokku on bändi albumeid müüdud peaaegu 30 miljonit eksemplari!

Aastate jooksul on nad võitnud mitmeid muusikaauhindu: ühe Grammy ja NME Award´i, kaks MTV Video Music Award´i ning neli MTV Europe Music Award´i. Nad on 11. korral kandideerinud briti muusikaauhinnale, 2018 võitsid nad ka selle auhinna kui parim briti bänd!

“Cracker Island” on bändi kaheksas stuudioplaat, kolm eelmist olid: „Song Machine, Season One: Strange Timez“ (2020), “The Now Now” (2018) ja “Humanz” (2017), kusjuures enne seda oli üsna pikk paus, sest “The Fall” ilmus 2010. aastal. Enne seda veel kolm stuudioplaati: “Gorillaz” (2001), “Demon Days” (2005) ja “Plastic Beach” (samuti 2010 nagu ka “The Fall”).

Tegelikult on see ju igati lahe, et maailma parima joonistatud bändi liikmed on muutunud viimastel aastatel aktiivsemaks, ja ma ei hakka keerutama, nad teevad jätkuvalt väga head mussi.

Lähme ajas tagasi

Gorillaze sünni ja alguse kohta on kaks versiooni. Üks on seotud nende tegelastega, keda näeme videotes ja plaadikaantel. Teine nendega, kes muusikat teevad ja lugusid kirjutavad.

Versioon 1

Gorillaz sai alguse üsna segasel moel. Ühel laupäeval läks Nottinghamis, Inglismaal muusikapoodi Boy Stu-Pot, kes oli tore poiss ja klahvpillimängu virtuoos. Samal ajal, kui Stu-Pot poes oli, sõitis poeaknast sisse Vauxhall Astra, mille roolis oli Murdoc. Auto põrkas vastu Stu-Poti pead…

Tulemus: Murdocile 30 000 tundi heategevust ja iga nädal kümme tundi Stu-Poti eest hoolitsemist, kes oli vahepeal lausa koomas.

Varsti tegid Murdoc ja Stu-Pot uue avarii, mille tulemusena Stu-Pot jälle peast viga sai ning tema klahvpilli mänguoskus üsna imelikuks muutus. Nüüd sai Stu-Potist 2 D, kuna tema peas oli nüüd kaks mõlki!

Russell on pärit New Yorgi osariigist. Ka tema oli neli aastat koomas, kuna tema hinge vaevasid pahad vaimud. Russell oli läinud pärast seda Brooklyn High’sse, kus kohtus andekate tänavamuusikute, räpparite ja DJ-dega. Hiphop päästis tema hinge. Ükskord lasti maha aga kõik tema sõbrad. Russell oli murtud ja kõik tema sõprade hinged tulid tema kehasse – Russelli silmad muutusid tondilikult valgeks ja temas avanesid imepärased trummimängu, räppimise ja hiphoppimise oskused.

Õige varsti kolisid Russelli vanemad Inglismaale, et elukeskkond rahulikum oleks. Murdoc kohtus temaga ühes plaadipoes.

Nüüd oli neil puudu vaid kitarrist.

Nad panid kuulutuse ühte muusikaajakirja, kuid pea samal ajal tõi Fed-Ex neile paki, kust hüppas välja väike jaapanlane, kaelas Les Pauli kitarr. Ta mängis kitarri ja tegi uskumatuid karatelööke. Poisid olid sõnatud. Jaapanlasel oli vaid üks sõna varuks. See oli Noodle.

Versioon 2

Gorillaze taga on ansambli Blur juhtkuju Damon Albarn ja koomiksikunstnik Jamie Hewlett (tema tehtud on ka koomiks „Tank Girl“ („Tank Tüdruk“)). Endised toakaaslased tulid mõttele teha joonistatud virtuaalbänd 1997. aastal, kui nad ühise katuse all elasid. Eesmärk oli see, et joonistatud tegelased teevad samu asju nagu pärisbändid teevad.

2001 ilmus debüütalbum „Gorillaz“. Sellel plaadil aitasid Albarni muusikalist visiooni ellu viia produtsent Dan The Automator ja lauljad Miho Matori ning Tina Weymouth. Visuaalse teostuse jaoks rajas Jamie Hewlett firma Zombie Flesh Eaters, mis annab tööd kaheksale oma ala asjatundjale.

2001-2002 andis Gorillaz ka 20 live-kontserti. Tegelaskujud projetseeriti hiigelsuurele ekraanile, mille taga lugusid esitasid tõelised muusikud, lauljad ja räpparid. Gorillad ise on ka publikuga rääkima pandud. Virtuaalsed tähed on rääkinud ka oma fännidega chat-foorumites, auhinnagaladel, andnud intervjuusid lehtedele ja raadiojaamadele.

Ja kes ei mäleta, siis siin ka väike ülevaade sellest, kes on kes?

Murdoc Niccals – sündinud Stoke-on-Trentis, Inglismaal 6.6.66, pooleldi inimene, pooleldi deemon. Puseriti hammastega, saatanat kummardav bassimees on bändi rokktäht ja vanim liige. Vaatamata halvale lõhnale ja inetule välimusele on ta vastupandamatu. Ta räägib pidevalt, vannub ja tümitab teisi, eriti 2 D’d. Ta teab, et headest lugudest eduks ei piisa, peab olema ka hea välimus, mida tal ei ole. Peab olema ka rikutud meel, mis tal on.

Suitsetab liiga palju. Probleemid hügieeniga. Tellib ajakirja “Max Power”.

Noodle – sündinud 31. oktoobril 1990 Osakas, Jaapanis. 15. aastane Jaapani printsess, ansambli kitarrist. Armastab kõike jaapanipärast ja kõike, mis on kilest, kuid ka riisi ja nuudleid.

Räägib väheke inglese keelt, kuid õpib juurde. Vahpeal läks ta bändist kaduma. Idamaiste võitluskunstide spets, mõistatuslik ja vastpandamatu väike jääprintsess.

Russell Hobbs – sündinud 3. juunil 1975 New Yorgi osariigis, kuid kolis hiljem Inglismaale. Ta on hiphopi-fänn, kes on bändi arvates maailma parim kontsettrummar. Hingestatud, samas rahulik ja heade kommetega New Yorgi kutt kogub tosse ja armastab süüa.

Riietub korralikult. Räägib ilusasti. Armastab oma vanemaid. Teadmised omandab iseseisvalt.

2-D – (õige nimega Stuart Tusspot, tuntakse ka nimedega Stu-Pot ja Stuart Pot) sündinud 23. mail 1978 Crawley’s, Inglismaal. Siniste juustega ja mustade silmadega laulja-klahvpillimängija on kõikide tüdrukute lemmik.

Mõistusega pole tal eriti vedanud, kuid ta oskab mänida erinevaid pille ja joonistab suurepäraselt. Midagi tõsist ei ütle. Ei ütle peaaegu üldse mitte midagi.

Uuel albumil „Cracker Island“ kuuleme igasugu põnevat ja veel põnevamat muusikat, nii rütmikamat („Skinny Ape“, uue albumi neljas singel), kui ka rahulikumat, unelevat (nt laulud „The Tired Influencer“, „Baby Queen“ (selles loos on suurepäraseid saunde ja harmooniaid, uue albumi kolmas singel), ja ka albumi viimane lugu „Possession Island“ koos Beck´iga). Siin on rokki, funkyt, alternatiivset rokki, poppi (viienda singlina ilmunud suurepärane „Silent Running“ koos Adeleye Omotayoga), ladina-ameerikat („Tormenta“ koos Bad Bunny´ga, see oli ka uue plaadi esimesena valmis saanud laul)), süntesaatori-poppi (võrratult hea „New Gold“ koos Tame Impala ja Bootie Brown´iga, uue albumi teine singel), electronicat (imeliselt hea „Tarantula“) ja nn downtempot.

Mulle tundub, et ka Gorillaz on võrreldes algusaegadega vanemaks saanud ja vanemaks jäänud, mistõttu on ka nende uue albumi muusika oluliselt täiskasvanulikum, rahulikum, mõnusalt vaoshoitud, aga kokku lihtsalt võrratult hea kuulamine.

Gorillaz on ka sellele plaadile kokku kogunud hämmastava seltskonna esinejaid, lauljaid ja muusikuid, kes kõik annavad albumile vürtsi juurde. Mulle tundub, et kui mingil hetkel hakatakse selle muusika-aasta eest auhindu jagama, siis Gorillaze uus album ja uued laulud võivad taaskord parimate hulgas olla.

Kaasa löövad:

Thundercat (ehk Stephen Lee Burner), USA basskitarrist, laulja, produtsent ja laulukirjutaja;

Stevie Nicks, USA lauljatar, kes saavutanud maailmakuulsust briti-USA rokkansambli Fleetwwod Mac (alustas tegevust juba 1967) lauljana;

Tame Impala, Austraalia multiinstrumentalist Kevin Parkeri psühedeelilise muusika projekt;

Bootie Brown, USA räppar, kes alustas 1989 USA alternatiivse hiphopi bändi The Pharcyde liikmena;

Bad Bunny (ehk Benito Antonio Martinez Ocasio), räppar ja laulja Puerto Ricost;

Beck (ehk Beck David Hansen), legendaarne USA laulja, muusik, laulukirjutaja;

Adeleye Omotayo, laulja, kes on The Humanz Choir üks liige, kuid laulnud ka Amy Winehouse´i taustaansamblis.

Kuula ise ka:

Our Services

Get in Touch