Foals „Life Is Yours“ (Warner Music)

„Ansambel Foals on võtnud suvetuulte saatel värskelt ilmunud albumiga “Life is Yours” hoopis uue suuna. Lisaks albumi fookussinglile “2001” võib uuelt kauamängivalt leida mitu seni avaldamata muusikapala, sealhulgas koos lüürikavideoga ilmunud “Crest of the Wave”.

Album “Life Is Yours” järgneb bändi kaheosalisele projektile “Everything Not Saved Will Be Lost”, millest sai Foalsi jaoks üks oluline pöördepunkt, tuues neile esimese Suurbritannias esikohaga pärjatud albumi. Ambitsioonikale Mercury auhinnale nomineeritud album tõi aga võidu koju hoopis suurejoonelisemal BRIT Awards galal, parima ansambli kategoorias.

Bändi vokalist Yannis Philippakis on ütelnud: “Ma tunnen, et albumiga “Everything Not Saved…” kasutasime ära kõik oma ansambli kõlale iseloomulikud elemendid. Nüüd aga tekkis meil soov leida täiesti uus viis enda emotsioonide väljendamiseks. Uute lugude DNA ühiseks jooneks on tantsulisus, energia ja neis peituv rõõmutunne. Tegu on kindlasti kõige tempokama albumiga, mis oleme siiani loonud.”

Albumi “Life Is Yours” loomisel mängisid olulist rolli John Hill (Portugal The Man, Florence + The Machine), Dan Carey (Tame Impala, Fontaines D.C.), Miles James ja A.K. Paul (Paul instutuudi kaasasutaja koos laulukirjutajast venna Jai Paul’iga).“

Sedasi tutvustatakse uut albumit Warner Music´u pressiteates.

Kui ma FOALSi uut albumit „Life Is Yours“ kuulasin, siis oli mul tõeliselt hea meel, sest see on album, mida tasub kuulata, ja minu jaoks oli äge see, et FOALS tõi minu jaoks tagasi 80ndate aastate uue laine muusika, ajad, mil mulle meeldisid Duran Duran, ABC, King, Talking Heads jpt. FOALSi uuel albumil on just kõike seda – saundid, instrumendid, esitus jpm.

Foals, kirjutatakse ka trükitähtedes – FOALS, on briti rokipunt, mis tuli kokku 2005. aastal Oxfordis. Täna mängib FOALS koosseisus laulja ja kitarrist Yannis Philippakis (tema on sündinud Kreekas), trummar ja löökriistamängija Jack Bevan, rütmikitarrist Jimmy Smith.

Hetkel on neil taskus leping plaadifirmaga Warner Records ning FOALSil on ilmunud seni 7 stuudioalbumit: "Antidotes" (2008), "Total Life Forever" (2010), "Holy Fire" (2013), "What Went Down" (2015) ja "Everything Not Saved Will Be Lost – Part 1 & 2" (2019, see oli FOALSi esimene album, mis tõusis brittide plaadimüügitabeli esikohale!) ja kõige uuem "Life Is Yours" (2022). Lisaks veel üks videoalbum, kuus EP´d ja 35 (!) singlit.

FOALS on andnud kontserte viimased kümme aastat, esinetud on ka suurtel muusikafestivalidel, näiteks Glastonbury, Coachella ja Roskilde.

Ansambli pani kokku Andrew Mears, kes oli ka laulja ansamblis Youthmovies. Nii ilmuski ansambli esimene singel "Try This on Your Piano/Look at My Furrows of Worry", seejärel pühendus Andrew Mears hoopiski ansambli Youthmovies tegevusele ja nende debüütalbumile „Good Nature“.

Jack Bevan, Lina Simon ja Yannis Philippakis mängisid rokibändis The Edmund Fitzgerald. See ansambel läks laiali, kuna asjad läksid „liiga tõsiseks“ ja nad tahtsid, et muusika tegemine oleks lõbus!

Walter Gervers ja Jimmy Smith lõid kaasa Oxfordi bändis Face Meets Grill.

2007 avaldas FOALS kaks singlit „Hummer“ ja „Mathletics“, mõlema loo produtsendiks oli Gareth Parton. „Hummer“ oli lugu, mida sai kuulda ka Channel Four noortedraamas „Skins“. Philippakis on meenutanud, et toonane nende muusika oli suhteliselt techno ja minimalistlik, palju kasutatid staccato rütme ja kitarrid pidid kõlama „väga kõrgelt“.

Suvel 2007 alustas FOALS tööd debüütalbumiga. Produtsendiks oli Dave Sitek, ja tööd tehti New Yorgis. Ühel hetkel otsustas ansambel siiski ise albumi kokku miksida, kuna neile ei meeldinud Siteki töö.

24. märtsil 2008 ilmuski FOALSi debüütalbum „Antidotes“, kusjuures avalöök oli sedavõrd võimas, et album tõusis brittide plaadimüügitabelis kolmandale kohale! Album oli edukas ka Jaapanis, Prantsusmaal, Hollandis.

Augustis 2009 alustas FOALS tööd teise albumiga. Seekord Svenska Grammofoni stuudios Göteborgis, Rootsis. Albumit „Total Life Forever“ on bändiliikmed kirjeldanud kui „troopilist proget“ ja „unistust kotka surmast“, mine võta kinni, mida sellega öelda on tahetud ... Lisaks on liikmed tõdenud, et album pidi tulema veel rohkem funkilikum, kui see ilmudes oli. Albumi produtseeris Luke Smith, kes oli olnud ka briti ansambli Clor liige. Albumi nimi viitab Ray Kurzweili singulaarsusteooriale, kusjuures ka Philippakis on olnud pikka aega futuroloogia huviline.

3. mail 2010 ilmus singel „This Orient“ ja 10. mail 2010 FOALSi teine stuudioalbum „Total Life Forever“. Albumil olnud lugu „Spanish Sahara“ on kõlanud mitmes telesarjas ja filmis, album kandideeris ka Mercury auhinnale.

FOALSi kolmas stuudioalbum „Holy Fire“ ilmus nii Suurbritannias kui ka USAs 11. veebruaril 2013. Selle albumi produtseerisid Flood ja Alan Moulder, kes on teinud koostööd paljude bändidega: Nine Inch Nails, The Smashing Pumpkins ja My Bloody Valentine. Kui FOALSi esimene album valmis New Yorgis, teine Göteborgis, siis kolmanda albumiga tehti tööd Assaut & Battery stuudios Londonis. Philippakis on meenutanud, et seda albumit tehes inspireeris neid voodoo (ohoh!), Haiti rütmid, taheti olla väga primitiivsed. Räägiti isegi sellest, et produtsendid lindistasid üles materjali, mida bänd alles harjutas, nii saavutati veelgi tooremat saundi.

„Holy Fire“ kandideeris 2013. aastal samuti Mercury auhinnale. Ajakirja NME lugejate arvates oli „Holy Fire“ selle aasta parim album! Lugejate arvates oli parimaks looks FOALSi laul „My Number“, kusjuures oli ju sel aastal FOALSile konkurentsi pakkumas ka Arctic Monkeys.

Aprillis 2014 andis Yannis Philippakis teada, et hakkab uusi lugusid kirjutama. Seekord tehti uute lugudega tööd Oxfordis. Uus album „What Went Down“ ilmus 28. augustil 2015. Albumil olnud laulu „Mountain at My Gates“ sai kuulda ka populaarse mängu „EA Sports FIFA 16“ heliribal.

Veebruaris, märtsis 2016 andis FOALS kontserte nii Suurbritannias, kui ka mujal Euroopas ning USAs. Soojendajateks oli Peace (DJ set) ja briti bänd Everything Everything.

Sügisel 2017 andis FOALS märku, et hakatakse tööd tegema uute lugudega. Veidi hiljem anti teada, et ansamblist lahkub basskitarrist Walter Gervers, ja uus album ilmub ilma temata. 2019 ilmuski album „Everything Not Saved Will Be Lost“, mis tegelikult ilmus kahe albumina – 8. märts 2019 osa 1 ja 18. oktoober 2019 osa 2. Pärast seda said bändi fännid teada, et kontsertitel hakkab basskitarri mängima Jeremy Pritchard, kes mängib ka ansamblis Everything Everything.

Loomulikult plaanis FOALS ka uue albumiga kontsertturneele minna, kuid 2019. aasta COVID-19 kriis tähendas seda, et bänd pidi ära jätma 2020. aastaks planeeritud Suurbritannia ja ka maailmaturnee. Seejärel möödus peaaegu aasta, kui FOALSi 2021. aasta augustis jällegi laval näha sai.

2021 lahkus ansamblist Edwin Congreave, et tegeleda õpingutega kõrgkoolis. Seetõttu jätkas FOALS tööd uue albumi kallal kolmekesti – Philippakis, Bevan ja Smith.

4. novembril 2021 ilmus uue albumi esimene singel „Wake Me Up“, veebruaris 2022 veel üks singel „2am“, aprillis 2022 singel „Looking High“ ja mais 2022 singel „2001“. Ja et uus album oleks ikka väga hästi promotud, ilmus veel ka viies singel (juuni 2022) „Crest of the Wave“ ja seejärel juunis uus album „Life Is Yours“!

Aastate jooksul on FOALSi muusikat „lahterdatud“ mitmeti: indie rokk, alternatiivne rokk, dance-punk, math rokk, art rokk, post-rokk, post-punk, art punk ja indie popp. Bändiliikmed on ütelnud, et neile endale on alati meeldinud ka minimal techno, Arthur Russell, kuid ka krautroki bändid nagu Harmonia ja ka Talking Heads.

Täna mängib FOALS kooseisus: Yannis Philipakkis (soolokitarr, laul, löökriistad, basskitarr), Jack Bevan (trummid, löökriistad) ja Jimmy Smith (rütmikitarr, klahvpillid, süntesaatorid, taustalaul). Esinemistel löövad kaasa Kit Monteith (löökriistad, sämplerid, taustalaul), Jack Freeman (basskitarr, süntesaatorid, taustalaul) ja Joe Price (klahvpillid, süntesaatorid, tema liitus alles 2022. aastal).

Varem on bändis mänginud Andrew Mears (laul, rütmikitarr, aastail 2005-2006), Walter Gervers (basskitarr, taustalaul, aastal 2005-2018), Edwin Congreave (klahvpillid, süntesaatorid, taustalaul aastail 2005-2021 ja basskitarr aastail 2018-2021). Esinemistel on kaasa löönud ka Vincent Taeger (löökriistad 2019) ja Jeremy Pritchard (bass, süntesaatorid, taustalaul, 2019 ja 2022).

„Life Is Yours“ on FOALSi seitsmes stuudiaoalbum, millel bänd mängib esimest korda triona. See on ka FOALSi esimene album, kus nad kasutavad erinevaid produtsente, näiteks John Hill, Dan Carey, A.K. Paul ja Miles James. Kõik laulud on kirjutanud Yannis Philippakis, Jack Bevan ja Jimmy Smith.

Olen lugenud, et uus album on lahterdatud muusikastiilidest dance-rokiks ja ka diskoks, kuid uskuge mind, siin on väga ägedaid lugusid, mis kuulaja ajas hoopiski 1980ndatesse aastatesse viivad.

Nostalgilist saundi, funklikku meeleolu ja tantsulikku rütmi kuuleme lugudes „Life Is Yours“, „Wake Me Up“, „2am“, „2001“ ja „The Sound“, vanakooli futut ja new wave´i lugudes „Under The Radar“, „Crest Of The Wave“, ilusa elektroonilise lõppakordi paneb plaadile viimane lugu „Wild Green“.

Olen 100% kindel, et FOALSi uus album tasub kuulamist, kaasa liikumist ja minusugustele „vanadele“ ka nostalgitsemist …

Kuula ise ka:

https://lnk.to/LIY-Streaming

Liam Gallagher „Down By The River Thames“ (Warner Music)

Tegelikult olen ma Sulle sel aastal Liam Gallagheri uuest albumist „C´mon You Know“ juba kirjutanud, juhtus see juuni alguses. See oli mehe kolmas stuudioalbum sooloartistina, kuid selle albumiga täpselt samal päeval (27. mai 2022) ilmus ka igati äge kontsertalbum „Down By The River Thames“, mida õnnestus mul nüüd ka kuulata, ja uskuge mind, Liam Gallagheri on suurepärane ka live´is.

Olen maininud ka seda, et Liam Gallagheri senised kolm sooloalbumit on minu kõrva jaoks olnud üks igati suurepärane kuulamine. On ju Oasise ninamees Liam Gallagher olnud ülimalt produktiivne, sest 2017 ilmus album „As You Were“, 2019 album „Why Me? Why Not.“ ja nüüd (2022) kolmas „C´mon You Know“. Vahva on see, et kolmel albumil on tunda Oasise mõjutusi, kuid ka The Beatlesi hingamist on kuulda rahulikumates lugudes.

Vaatamata sellele, et Liam Gallagher saab selle aasta 21. septembril 50-aastaseks (juubel on tulekul!), siis mulle tundub, et see mees ei vananegi, sest tema esitustes on ikka seda nooruslikku särtsu, rokilikku ja pungilikku minekut, ja see on hiiglama lahe!

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Noel arvas toona, et Liamil oli pigem pohmell … no mine võta kinni …

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

„Down by the River Thames“ on Liam Gallagheri teine kontsertalbum, mis tõusis brittide plaadimüügitabelis 4. kohale ja šotlaste plaadimüügitabelis 2. kohale! Kontsertplaat on lindistatud 5. detsembril 2020, mil mees andis kontserti praamil, mis sõitis mööda Thames´i jõge. Oli ju see selline aeg, mil kontserdid suurtel areenidel ja staadionitel oli keelatud (pandeemia aeg).

Kontsertalbumil kõlab mitmeid Oasise lugusid: „Morning Glory“, „Cigarettes & Alcohol“, „Supersonic“, „Champagne Supernova“, kuid näiteks ka debüüt-soolosingel „Wall of Glass“, teise sooloplaadi „Why Me? Why Not“ hittlugu „Shockwave“. Kuna Gallagheri kolmas stuudioalbum ilmus ju alles sel (2022) aastal, siis loomulikult kontsertsalvestisel selle albumi lugusid ei ole. Kokku on albumil 16 laulu, kaasa lööb mitmeid vahvaid pillimehi: Drew McConnell (basskitarr, mängib ansamblis Babyshambles), Jay Mehler (kitarr, mänginud kitarri brittide suurepärases bändis Kasabian), Paul Arthurs ehk Bonehead (kitarr, mänginud ansamblis Oasis).

Vahva on see, et Liam Gallagher kõlab ka live´is igati suurepäraselt. Rokib täiega („Hello“, „Wall Of Glass“, „Fade Away“, „Greedy Soul“, „Headshrinker“), kuigi seekord ilma publikuta, ja samas, mine tea, palju inimesi sel päeval Thamesi kallastel vaatamas oli – kahjuks puudub mul info, kas 5. detsember 2020 inimesed võisid vähemalt jõekaldal olla. Mõnede lugude vahel teeb Liam Gallagher ka juttu, tutvustab järgmist lugu. Ja just see vahetud suhtlus ongi kontsertplaatide suurim võlu. Kusagilt kaugelt on kuulda inimeste juttu, hääli, vilet … Ja albumil on ainult kolm laulu, milles Liam Gallagher tempo alla võtab – „Once“ ja albumi kaks viimast laulu: „Champagne Supernova“ ja „All You´re Dreaming Of“.

Kuula ise ka:

https://liamgallagher.lnk.to/DBTRT

Shinedown „Planet Zero“ (Warner Music)

"Ansambel Shinedown on tõestanud end ühe äärmiselt dünaamilise ja avatud mõtlemisega bändina, kelle looming on kogunud enam kui 6,5 miljardit rahvusvahelist striimi, 18 esikoha saavutanud rokihitti, 10 miljonit müüdud albumit ja suure tunnustuse meedialt.

Nüüd on ansambli fännidel võimalik nautida nende seitsmendat stuudioalbumit “Planet Zero”, millelt leiab nii albumi nimiloo kui värskeima singli "Daylight". Shinedown toob kuulajateni oma vaated ühiskonnale, mis on pidanud viimastel aastatel äärmiselt keerukate katsumustega toime tulema. Albumi märksõnadeks on lootus, sihikindlus, võidukus ja kaastunne."

Niimoodi tutvustab Shinedowni uut albumit „Planet Zero“ plaadifirma Warner Music.

Shinedown on USA rokkbänd Jacksonville´ist, Floridas. Ansambli pani kokku laulja Brent Smith 2001. aastal, kui oli laiali läinud tema eelmine bänd Dreve. Smithi sidus leping plaadifirmaga Atlantic Records, ja toona kutsus bändi kitarrist Jasin Todd´i, basskitarrist Brad Stewarti ja trummari Barry Kerchi. 2000. aastatel tulid bändi uus kitarrist Zach Myers ja basskitarrist Eric Bass.

Aastate jooksul on ansamblil ilmunud mitmeid suurepäraseid stuudioalbumeid: „Leave a Whisper“ (2003), „Us and Them“ (2005), „The Sound of Madness“ (2008), „Amaryllis“ (2012), „Threat to Survival“ (2015), „Attention Attention“ (2018) ja „Planet Zero“ (2022). 2021. aastal oli teada, et Shinedowni albumeid üle maailma müüdud 10 miljonit ja veidi rohkem. Huvitav fakt on seegi, et Shinedownil on kõige rohkem Billboard Mainstream Rock edetabeli esikohti ehk 18, ja kõik nende avaldatud singlid on selles tabelis jõudnud vähemalt TOP 5 sekka.

Nagu eelpool mainisin, siis Shinedowni ajaugu viib meid Brent Smithi ja tema eelmise ansambli Dreve juurde. Neil oli 2000. aastaks taskus leping plaadifirmaga Atlantic Records, kuid miskipärast plaadifirmale Dreve´i kooslus ei meeldinud. Neile meeldis Brent Smith artistina, kes oskas suurepäraselt ka lugusid kirjutada.

Nii kolis Smith Jacksonville´i, Floridas, ja hakkas Shinedowni uusi liikmeid otsima. Esimene uus mees oli basskitarrist Brad Stewart. Mehed hakkasid kahekesti väikeses stuudios demolinte salvestama. Stuudioomanik soovitas neile kitarristiks Jasin Toddi, ja lõpuks liitus nendega trummar Barry Kerch, kes oli muideks järjekorras lausa seitsmes trummar, kes siis valituks osutus. Ei ole need bändide kokkupanekud sugugi mitte lihtsad, sest on ju vaja leida ühine „keel“, ühine tunnetus jne.

Nüüd jätkati demolintidega juba neljakesti. Seejärel saadeti need plaadifirmale, kust anti lugudele „roheline tuli“. Nüüd oli vaid veidi oodata, et ilmuks ansambli debüütalbum.

Debüütalbum „Leave a Whisper“ ilmus 27. mail 2003. See ei olnud ilmudes edukas, kuid tänu mitmetele turneedele ja edukatele singlitele sai albumist lõpuks üsnagi edukas. Õige varsti oli seda müüdud ainuüksi USAs miljon eksemplari. Albumilt ilmus neli singlit: "Fly from the Inside", "45“, "Simple Man" (cover Lynyrd Skynyrdi laulust) ja "Burning Bright". Kõik neli laulu jõudsid ka Billboardi Mainstream Rock edetabeli TOP 5 sekka.

Tänu albumi edule andis Shinedwon aastail 2003 ja 2004 väga palju kontserte, kokku lausa üle 400, kusjuures käidi ka ühisturneedele mitmete legendaarsete rokipuntidega nagu Van Halen, Three Doors Down jt.

Kuna kontsertturneed ja esinemised võtsid oma aja, siis hakkas Shinedown uue albumiga tegelema alles 2005. Samas oli meestel uue albumiga suured pinged, sest plaadifirma oleks soovinud avaldada uue albumi kuus kuud pärast esimese plaadi ilmumist. Õnneks ei surunud plaadifirma peale seda, millist muusikat peaks Shinedown kirjutama ja esitama. Seekord oli abiks ka muusikaprodutsent Tony Battaglia, kes tõi bändi muusikasse täiskasvanulikku olekut ja otsekohesust. Trummar Kerch kinnitas, et see oligi ju „tõeline rokkmuusika“!

Umbes samal ajal sai Shinedown loa lüüa kaasa albumil „Killer Queen: A Tribute to Queen“ (see ilmus 2005), millel said Queeni-fännid kuulda legendaarse Queeni lugusid teiste artistide esituses. Shinedown esitas laulu „Tie Your Mother Down“.

Shinedowni teine album „Us and Them“ ilmus 4. oktoobril 2005, kusjuures see debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabelis kohal 23 (esimene album oli debüteerinud kohal 53), kuid vaatamata sellele müüdi teist albumit vähem kui eelmist … ja samas, selle albumi kolm singlit „Save Me“, „ I Dare You“ ja „Heroes“ olid edukamad kui debüütalbumi singlid, sest näiteks laul „Save Me“ tõusis Billboard Mainstream Rock edetabelis esikohale! Aastaks 2018 oli Shinedowni teist albumit müüdud samuti üle ühe miljoni eksemplari!

Ka uue albumiga kaasnes ridamisi esinemisi ja kontsertturneesid, näiteks soojendusartistina Godsmack´ile ja Rob Zombie´le nende Põhja-Ameerika turneel.

2007 alustas Shinedown tööd kolmanda stuudioalbumiga. Plaadifirma pakkus neile taaskord ajalimiidiks kuut kuud, kuid see ei sobinud Smithile, mistõttu pidi plaat valmis saama 18 kuuga. Pinged olid suured, ajad olid keerulised, mitmel bändiliikmel oli probleeme nii uimastite kui ka alkoholiga, mistõttu otsustas Smith bändist vallandada Stewarti ja Toddi. See oli hetk, kui oli kahtlusi, kas Shinedown suudab jätkata, kuid tundub, et „verevahetus“ oli õigustatud.

Smith hakkas kirjutama uusi lugusid. Sellel perioodil kirjutas Smith lausa 60 uut lugu! Ta kasutas mitmeid väga häid stuudiomuusikuid, ja kui muusikaprodutsent Rob Cavallo kuulis neid salvestusi, oli ta kindel, et ta tahab produtseerida Shinedowni kolmandat stuudioalbumit.

24. juunil 2008 ilmuski kolmas album „The Sound of Madness“, mis debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabelis kohal number 8. See oli Shinedowni senise karjääri parim esinädala koht.

Pärast albumi ilmumis oli Shinedownil taaskord päevakorral kontsertturnee, mistõttu andis Smith märku, et ansambliga on liitunud kitarrist Nick Perri (tema oli mänginud ansamblis Silvertide), basskitarrist Eric Bass, rütmikitarrist Zach Myers. Nikc Perri toimetas koos ansambliga siiski vaid lühikest aega, sest juba 2008 alutas ta oma soolokarjääri. Smith ei olnud selle vastu. Shinedown jätkas kvartetina ja Myersist sai bändi soolokitarrist.

Kolmandalt albumilt ilmus mitmeid edukaid singleid, anti kontserte, käidi turneedel, mistõttu sai sellest bändi edukaim album. Billboard 200 edetabelis oli album järjepanu 120 nädalat! Ja seda müüdi USAs üle 2 miljoni!

Albumilt ilmus kuus singlit: "Devour", "Second Chance", "Sound of Madness", "If You Only Knew", "The Crow & the Butterfly" ja "Diamond Eyes (Boom-Lay Boom-Lay Boom)"; kusjuures – kõik need laulud tõusid Billboardi Mainstream Rocki edetabelis esikohale!

Pärast ülieduka albumi ilmumist jätkas Shinedown konstertturneedega, mis kestsid kokku kaks aastat!

Töö neljanda stuudioalbumiga algas veebruaris 2011. Poole aastaga tehti valmis 33 laulu demod. Produtsendina jätkas Cavallo, kuid helipildis ja lüürikas tehti suuri muudatusi. Muusikat kirjutasid kõik neli liiget (seda varem ei olnud juhtunud) ja oli ju ka Smithi elustiil muutunud palju kainemaks ja tervislikumaks.

Plaadiga tehti tööd peaaegu aasta, see sai valmis veebruaris 2012 ja ilmus sama aasta 27. märtsil. Neljanda stuudioalbumi nimeks oli „Amaryllis“. Uus album debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabelis neljandal kohal, ja tänaseks on seda müüdud veidi üle poole miljoni eksemplari, mida polegi sedavõrd palju …

Plaadilt ilmus viis singlit: "Bully", "Unity", "Enemies", "I'll Follow You" ja "Adrenaline". Kaks laulu tõusid Billboad Mainstream Rock edetabelis esikohal, kaks teisele kohale ja üks viiest saavutas neljanda koha. Rokkmuusika edetabelis olid laulud edukad, kuid Billboard TOP 100 singlimüügitabelisse (kohale 94) jõudis vaid üks – „Bully“.

Novembris 2012 teatas Smith, et Shinedowni järgmine album on samuti valmis! Nad olid lindistanud eelmise plaadi jaoks mitmeid ja mitmeid lugusid, mis albumile ei mahtunud, mistõttu tundus, et oleks vahva avaldada need uuel abumil. Enne järjekordse albumi ilmumist käis Shinedown taaskord turneedel, olid ka mitmed ühisturneed, näiteks Three Days Grace´iga ja Papa Roach´iga.

Aprillis 2013 lindistasid Smith ja Myers kümme akustilist coverit, mida pakkusid neile välja 4 000 ansambli fänni, no näiteks Metallica „Nothing Else Matters“ ja Adele´ „Someone Like You“ ja need ilmusid kahel EP´l: „Acoustic Sessions“ (ilmus 28. jaanuar 2014) ja „Acoustic Sessions Pt. 2“ (ilmus 28. märts 2014).

Jaanuaris 2015 alustas Shinedown tööd viienda albumiga. Ilmus kolm singlit „Cut the Cord“, „Black Cadillac“ ja „State of My Head“. Septembris 2015 ilmuski album „Threat to Survival“, mis debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabelis kuuendal kohal. Billboardi rokkmuusika edetabeli vallutasid kolm laulu: „Cut the Cord“, „State of My Head“ ja „How Did You Love“ ning „Asking for It“ saavutas teise koha.

Seejärel kohe ka turneed. Koos Breaking Benjamin´iga ja The Virginmarys´ega.

Veebruaris 2017 andis Smith teada, et Shinedown on alustanud tööd kuuenda stuudioalbumiga. Ja et Bass oli valmis saanud 22 uut laulu! Bass oli neid lugusid Smithile esitlenud, ja Smithile olid need meeldinud.

Aprillis, mais käis Shinedown soojendamas Iron Maidenit nende Euroopa-turneel, ja veidi pärast seda alustas Shinedown tööd uue albumiga. Jaanuaris 2018 andis Myers teada, et töö uue albumiga oli lõppenud, ja et Bass töötab veel albumi produktsiooni ja miksimisega.

Märtsis 2018 said fännid teada, et Shinedowni uue albumi pealkiri on „Attention Attention“, ja ilmus ka uue plaadi esimene singel, mis tõusis esikohale Billboardi Mainstream Rocki ja ka Active Rocki edetabelites. 4. mail 2018 uus album ilmuski. See oli bändi esimene album, mille on produtseerinud ja miksinud bändi enda liige ehk siis Eric Bass. Album oli edukas ja debüteeris Billboardi Top Rock Albums, Hard Rock Albums ja Alternative Albums edetabelite esikohal! Varem olid nad seda suutnud albumiga „Amaryllis“.

Veidi pärast albumi ilmumist läks Shinedown kontsertturneele, seekord koos Five Finger Death Punch´iga. Suvel 2018 oli Shinedown turneel koos Godsmack´iga. 2019 oli Shinedown USA-turneel, seekord kaasas Papa Rach ja Asking Alexandria. 2018-2019 ilmus albumilt „Attention Attention“ mitu edukat singlit: „Get Up“, „Monsters“, „Attention Attention“.

Märtsis 2020 avadas Shinedown singli „Atlas Falls“, mis oli lindistatud albumi „Amaryllis“ jaoks. Lauluga koguti raha, et aidata inimesi, kes tegid tööd COVID-19 pandeemia ajal. Esimese 36 tunniga koguti singlimüügist 70 000 dollarit, bänd lisas sellele veel 20 000 dollarit ja maiks oli laul kogunud heategevuseks juba 300 000 dollarit. Juunis 2020 oli laulust „Atlas Falls“ saanud Shinedowni 27 laul, mis jõudnud Billboard Mainstream Rock edetabeli TOP10 hulka, ainult Tom Pettyl oli üks singel rohkem ehk 28 laulu nimetatud edetabelis.

2020 andis Shinedown teada, et tänu pandeemiale jääb ära ka nende planeeritud kontsertturnee Deep Dive. Veebruaris 2021 andis Smith märku, et bänd alustas tööd uue stuudioalbumiga. Jaanuaris 2022 ilmuski uue albumi esimene singel „Planet Zero“, märtsis järgmine singel „The Saints of Violence and Innuendo“, seejärel veel kolmaski singel „Daylight“ ja juulis 2022 ilmus album „Planet Zero“.

Shinedowni muusikat on aastate jooksul lahterdatud erinevate stiilide alla: hard rock, alternatiivne metal, post-grunge, alternatiivne rokk, pop rokk, grunge, arena rock, nu metal. Ja eks einevatel albumitel on olnud tunda ka erinevaid mõjutusi: esimesel albumil oli üsna vähe kitarrisoolosid, teisel albumil oli kitarrisoolosid oluliselt rohkem ja see oli ka veidi grungelikum. Kolmandal albumil oli bändi koosseis vahetanud, mistõttu oli seda ka muusikas tunda. Bänd oli muutunud tumedamaks ja nende saund oli vihasem, kuid just kolmadal albumil ilmus ka Shinedowni esimene armastusballaad „If You Only Knew“. Neljanda albumi „Amaryllis“ kohta on öeldud, et see väga positiivse olekuga album. Sellele järgnes viies plaat „Threat to Survival“, mille kohta on öeldud, et see on bändi kõige popilikum album. Kuues album „Attention Attention“ on nn kontseptsiooni album, hingamiselt üsnagi tumedate saundidega. On öeldud, et kuuendal albumil oli rohkem poppi, kuid ka tummist rasket rokki.

2013. aasta augustis ütles Kerch, et neid ei ole mõtet mingit stiilide alla lahterdada, sest nad on lihtsalt rock´n´roll bänd. Bändiliikmed on tõdenud, et nendi endi lemmikuteks on Stone Temple Pilots, Otis Redding, Pink Floyd ja Iron Maiden. Brent Smith on täpsustanud, et tema lemmikuteks ja mõjutajateks on olnud Etta James, Ella Fitzgerald, The Doors, Soundgarden ja Metallica.

Uuel albumil „Planet Zero“ mängib Shinedown nii metalit („No Sleep Tonight“, „Planet Zero“), rasket rokki („Dysfunctional You“, „Dead Don´t Die“, „America Burning“, väga hea minekuga raskema roki lugu „The Saints Of Violence And Innuendo“), kaunilt ja kõrvapaitavalt kõlavad laulud „A Symptom Of Being Human“, „Hope“ ja singlina ilmunud suurepärane ja võimas „Daylight“, kübe poppi leiab laulust „Sure Is Fun“ ja albumi viimasest laulust „What You Wanted“, pungilikku (grungelikku?) hingamist leiab laulust „Army Of The Underappreciated“.

Mitmete lugude vahel on igati põnevate saundide ja häältega nn üleminekuid, mis meid hoopis kusagile futuristlikusse maailma paiskavad.

Pean tunnistama, et mulle Shinedowni uus album meeldib. Lauljal on suurepärane hääl, mis kannab nii rasket rokki, kui ka veidi popilikumaid lugusid. Ka Shinedowni muusika uuel albumil igati põnev ja paneb kuulama, äge on seegi, kuidas nad mänglevalt liiguvad ühest muusikastiilist teise ja tagasi. Miskit pole öelda, VÄGA HEA PLAAT!

Kuula ise ka:

https://shinedown.lnk.to/planetzero

Vance Joy „In Our Own Sweet Time“ (Warner Music)

“Mitmekordse plaatina sertifikaadiga pärjatud laulja ja laulukirjutaja Vance Joy jagas hiljuti fookussinglit "Catalonia", oma kolmandalt albumilt "In Our Own Sweet Time". Album sisaldab varem avaldatud singleid "Clarity", kolmekordse plaatina vääriliselt müünud lugusid "Missing Piece" ja "Don't Fade." Millest ainuüksi "Missing Piece" on kogunud 160 miljonit globaalset striimi.

Suures osas isolatsiooni käigus salvestatud album on inspireeritud vanadest sõpradest, uutest mälestustest ja armastuse leidmisest mitte nii lootusetust kohast. Pikisilmi oodatud uus album sisaldab koostööd hititegijatega nagu Little, Dan Wilson (Adele, Leon Bridges), Take a Day Trip (Miley Cyrus, Lil Nas X) ja teised.”

Nii tutvustab Vance Joy uut stuudioalbumit “In Our Sweet Time” plaadifirma Warner Music.

Austraaliast on ikka ja jälle väga head muusikat tulnud. Rokkmuusikast meenutagem kindlasti AC/DC, Midnight Oil, The Little River Band, John Farnham, Rick Springfield, Daryl Braithwaite, Nick Cave, Jon English, INXS, Yothu Yindi, Noiseworks, Crowded House, Air Supply, Icehouse, Silverchair, Wolfmother, Gotye, elektroonilisest muusikast Empire of the Sun, Pendulum, Pnau, Rogue Traders, popmuusikast The Bee-Gees, John Paul Young, Olivia Newton-John, Kylie Minogue, Jason Donovan, Natalie Imbruglia, Holly Valance, Vanessa Amorosi, Sia, Savage Garden jpt.

Indie poppi ja indie folki esitav Vance Joy on samuti pärit Austraaliast ja ta on olnud viimastel aastatel üks edukamaid kängurumaalt pärit artiste.

James Gabriel Keogh ehk Vance Joy on sündinud 1. detsembril 1987. Aastal 2013 oli tal taskus viieplaadiline salvestusleping plaadifirmaga Atlantic Records, ja see on ikka vägagi korralik saavutus. 2013 ilmus ka tema debüüt-EP „God Loves You When You´re Danving“, millel oli ka edukas singel „Riptide“. Septembris 2014 ilmus laulja debüütalbum „Dream Your Life Away“, ja kui 2015 jagati Austraalia muusika auhinda (ARIA Music Awards), siis valiti just Vance Joy Autsraalia parimaks meesartistiks!

James Gabriel Keogh käis Melbourne´i St. Patrick´s Primary School´is. Enne seda, kui ta hakkas muusikaga tegelema, oli ta lootustandev Austraalia jalgpalli mängija (see pole siis mitte jalgpall aga Austraalia jalgpall, mis veidi ju ka ragbi moodi mäng), kusjuures ka sportlasena võitus ta mitmeid tiitleid ja auhindu. Ta on lõpetanud ka St. Kevins´s College´i, Toorakis ja Monashi ülikooli kunsti ja õigusteadeuse erialal.

Laulja on meenutanud, et muusikat hakkas ta tegema nii, et võttis mõne tuntud laulu (nt Green Day „Good Riddance (Time of Your Life“)) ja tegi sellest oma versiooni (nn coveri), kusjuures kirjutas ise ka uued ja naljakad sõnad. Äkki sai ta aru, et see, mida ta tegi, on ikka täielik jama ja hakkas ise laule kirjutama. Üks esimestest oli „My Kind of Man“, mille eeskujuks oli Lynyrd Skynyrdi suurepärane laul „Simple Man“.

Nagu eelpool mainisin, siis 2014 ilmus Vance Joy debüütalbum „Dream Your Life Away“. Esimese plaadiga käis Vance Joy ka kontsertturneel nii Austraalias kui ka mujal maailmas. 2014. aasta lõpus jõudis ta esinema ka USAsse. Lisaks sellele oli Vance Joy ka soojendusartist Taylow Swifti kontsertturneel „The 1989 World Tour“.

2015 sai populaarseks Vance Joy singel „Riptide“, ja seda mitte ainult Austraalias, vaid terves maailmas. Selle looga sai Vance Joy tuntuks. Samal aastal sai kuulda tema laulu „Great Summer“ filmis „Paper Towns“.

2015 kandideeris Vance Joy kuuele Austraalia muusikaauhinnale ja võitis neist ühe ehk parim meestartist! Seetõttu võib öelda, et Vance Joy jõudis üsna ruttu Austraalia muusika tipptegijate hulka, ja teda hakati tundma-teadma ka mujal maailmas.

2018 ilmus tema teine stuudioalbum „Nation of Two“, mille kohta laulja tõdes, et see on justkui kahe inimese (mehe ja naise) elu, nende maailma algab ja lõpeb voodis, mida nad jagavad. Singlina ilmus edukas „Lay It on Me“, seejärel veel singlitena ka „Like Gold“, „We´re Going Home“, „Saturday Sun“, „Call If You Need Me“.

Teine stuudioalbum tõusis ilmudes Austraalia plaadimüügitabeli esikohale ja Austraalia muusikaauhindade jagamisel võitis see esikoha kategoorias „Best Adult Contemporary Album“. Ka selle albumiga kaasnes kontsertturnee Austraalias ja mujal maailmas, kuid 2019 oli Vance Joy soojendusartistiks P!nk´i maailmaturneel „Beautiful Trauma World Tour“!

Jaanuaris 2021 ilmus Vance Joy uus singel „You“, koostöös muusikamaailma kõvade tegijatega – Benny Blanco ja Marshmello. Sama aasta mais ilmus veel üks uus laul „Missing Piece“, mis kõlas ka populaarses telesarjas „Grey´s Anatomy“, ja lugu tõi Vance Joyle veel ühe Austraalia muusikaauhinna, parima video kategoorias.

Aprillis 2022 andis Vance Joy teada, et kohe-kohe ilmub tema uus album, kolmas stuudioplaat, ja „In Our Own Sweet Time“ ilmuski 10. juunil 2022. Laulja on ütelnud, et selle albumi ideeks on elu loomine, maailma loomine, kellegi tähtsaga, ja kui maailmas valitseb kaos, siis on alati võimalus kuhugile varjuda. Ja sellele viitab ka uue albumi pealkiri.

Vance Joy uus album on igati mõnus kuulamine, millel 12 uut laulu. Kõikides lugudes on mängus ka laulja enda laulukirjutamisoskus. Album on oma hingamiselt popilik ja folgilik, abiks kitarr, klaver.

Ilusad ja folgilikud lood on kaks esimest lugu: “Don´t Fade”, “”Solid Ground”, vahva rütmilahenduse ja olemisega on kolmas laul “Missing Piece” (selles loos ka igati äge ja kergesti meeldejääv refrään), millele järgneb jällegi folgilikum, kuid igati põnevate instrumnetidega mängitud hittlugu “Catalonia”.

Kauneid harmooniaid ja meloodiaid kuuleb lauludes “Way That I´m Going” ja “Every Side of You”. Rütmikam ja popilikum on albumi 7. laul “Clarity” (selles kuuleme ka ägedaid puhkpille), kübe kantrit võib kuulda lauludes “Boardwalk” ja “This One” (huvitav kas siin on abiks lausa bändžo?).

Albumile paneb ilusa lõppakordi kaunis lugu “Daylight”. Vance Joy laulab ja klaver saadab (kuigi ka see laul areneb võimsamaks) … ilus …

Uurisin veidi lähemal ka albumil kõlavate instrumentide valikut ja selgus, et Vance Joy imeliselt ilusa albumi saundide taga on mitmeid põnevaid instrumente: akustiline kitarr, elektrikitarr, baritonkitarr, klaver, elektriklaver, Hammond B3 orel, Wurlitzeri elektriklaver, harmoonium, flööt, tromboon, trompet, metsasarv, saksofon, eufoonium, flüügelhorn, pumporel … Kõik see kokku on kõrvale põnev ja “hariv” kuulamine, et ahaa, ka sellised pillid on olemas. Seda eriti tänases muusikamaailmas, kuid palju muusikat tehakse süntesaatorite ja arvutite abil.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2290QOqExnVHp302b4zYaF

Ed Sheeran „= (Tour Edition)“ (Warner Music)

„Ed Sheeran andis välja albumi “=” (Equals) kontserttuuri eriversiooni “= (Tour Edition)”, mis peidab endas üheksa lisandunud lugu, millest neli - “I Will Remember You”, “Welcome To The World”, “One Life” ja “Penguins” - ei ole varasemalt ametlikult välja antud. Nimetatud lugudest viimaseid kahte võis esmakordselt kuulda küll aga 2019. aasta linateose “Yesterday” taustal, milles Ed ise ka kaasa tegi.

Möödunud oktoobris ilmunud albumilt võis leida 14 muusikapala, millele lisandusid nüüd neli seni avaldamata lugu ning samuti varasemalt ilmunud lugude uued versioonid: “Afterglow”, “The Joker And The Queen (feat. Taylor Swift)”, “2step (feat. Lil Baby)”, “Bad Habits (feat. Bring Me The Horizon)” ja koos Fireboy DML-iga ilmunud lugu “Peru”. Edi viimase stuudioalbumi “=” lugusid on digiplatvormidel kuulatud tänaseks pea 5 miljardit korda.

““One Life” on esile tõstetud lugu Ed Sheerani albumi “=” (loe: Equals) värskelt kontserttuuri eriversioonilt “= (Tour Edition)”. Lugu ilmus originaalis 2019. aasta filmi “Yesterday” lõpptiitrite taustal.

Fännid on viimaste aastate jooksul artisti korduvalt palunud, et ta loo ka päriselt välja annaks ning lõpuks on selleks kätte jõudnud sobilik aeg.

Ülemaailmseks prioriteetseks singliks jääb “2step (ft. Lil Baby)”, mis on Suurbritannia ametlikus tabelis jõudnud positsioonile nr 12.“

Niimoodi tutvustab meile Ed Sheerani plaati „= (Tour Edition)“ plaadifirma Warner Music.

Ma olen üsna kindel, et maailmas on üsna vähe neid inimesi, kes poleks vähemalt ühte Ed Sheerani paljudest väga headest lauludest kuulnud. On miljoneid ja miljoneid Ed Sheerani fänne. Kindlasti on neid ka Eestis, mida kinnitas ju ka 2019. aastal Riias toimunud Ed Sheerani kontsert 50 000 inimesele, kus käis väga suurel hulgal ka eestlasi (räägitakse ju ca 17 000 eestlastest, kes võtsid ette tee Riiga).

Üle-elmisel (2020) aastal ilmus eesti keeles vägagi äge elulooraamat “Ed Sheeran. Maailma menukaima popstaari lugu”, milles sai lugeda palju huvitavat tema lapsepõlve, noorusaegade, muusikalise karjääri alguse ja muu olulise kohta.

Seetõttu olen kindel, et briti laulja-laulukirjutaja, folk- ja popmuusika ning akustilise muusika suurkuju Ed Sheeran ei vaja pikemat tutvustust, kuid lühidalt – Ed Sheeran sündis 7. veebruaril 1991 Hebden Bridge’is, West Yorkshire’is Inglismaal.

Lapsepõlvest on Ed Sheeran meenutanud, et talle meeldisid Joni Mitchell, Van Morrison, Elton John, The Beatles, Bob Dylan, Nizlopi ja Eminem. 11. aastaselt käis ta Iirimaal kuulamas Damien Rice’i, jällegi ühte väga huvitavat ja põnevat artisti. Hea sõnaga meenutab Sheeran ka Eric Claptoni, Paul McCartney ja Bob Dylani kontserte. On ju Sheeran ütelnud, et just Eri Clapton oli see mees, kelle mõjul hakkas ka tema kitarrimängu õppima. Tänaseks on Sheeran ja Clapton teinud ka koostööd, Sheeran on laulunud Claptoni albumil “I Still Do” (2016) ja Clapton on mänginud kitarri Sheerani albumil “Dive” (2017).

Viimastel aastatel on Sheeran teinud koostööd ka Shawn Mendesi, Louis Tomlinsoni, Camila Cabello, Cody Simpsoni, Hrvy jpt.

Ajas jällegi tagasi. Tuleb tõdeda, et koolist kukkus Ed Sheeran välja ning 2008 kolis ta Londonisse, et hakata tegelema just muusikaga.

2011 ilmus tema EP „No. 5 Collaborationis Project“, mis äratas suurt tähelepanu isegi sellistes tuntud ja tunnustatud artistides nagu Elton John ja Jamie Foxx! Seejärel sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Asylum Records ning 9. septembril 2011 ilmus tema debüütalbum „+“. Sellel oli ka hittsingel „The A Team“, mis tõi talle ka Ivor Novello auhinna, kui parim laul nii muusikaliselt kui ka lüürikalt!

Tema teine stuudioplaat ilmus 23. juunil 2014 ja see kandis nime „x“ (seda on palutud hääldada multiply). See tõusis plaadimüügitabeli esikohale nii Suurbritannias kui ka USAs!

2015 andis Ed Sheeran teada, et tegi ka oma plaadifirma – Gingerbread Man Records, mis teeb koostööd suurfirmaga Warner Music Group. Täna tometavad Sheerani “käe all” mitmed suurepärased artistid – Jamie Lawson, Foy Vance ja Maisie Peters.

Kolmas stuudioplaat (2017) sobis hästi kahe eelmise plaadiga kokku, selle pealkirjaks „÷“ („Divide“). Plaati tutvustavad singlid ilmusid 2017. aasta jaanuaris, need olid „Castle on the Hill“ ja „Shape of You“. Plaat tõusis koheselt briti plaadimüügitabeli esikohale ja seda müüdi esimesel nädalal 672 000 eksemplari! See on parim meesartisti saavutus briti plaadimüügitabelis, paremini on läinud vaid Adele albumil „25“ ja Oasise albumil „Be Here Now“. No ja see polnud veel kõik, sest album tõusis plaadimüügitabelite tippu veel 14 riigis, sh USA, Kanada ja Austraalia. Uskumatu lugu, kuid uus plaat on ka seda väärt, sest Ed Sheeran on valmis saanud ühe hiiglama hea popiplaadi.

2018 valiti “Shape of You” parimaks lauluks nii Suurbritannias kui ka USAs. 2018 esines Ed Sheeran Austraalias ja Uus Meremaal, kokku 950 000 inimesele! See oli uus briti artistide rekord, eelmine oli aastast 1986 ja kuulus legendraasele bändile Dire Straits. Samal aastal kirjutas Sheeran ka uut muusikat, näiteks poistebändidele Why Don’t We ja PrettyMuch.

2019 avas Sheeran koos oma mänedžeri Stuart Camp’iga pubi/baari, mil nimeks Bertie Blossoms (selle nime pani Ed Sheerani abikaasa Cherry Seaborn), ja see asub Portobello Roadil, Notting Hillis, Londonis.

2019 ilmus Ed Sheeranilt uus album! Ja jällegi nagu ikka väga hea plaat! Plaadil oli 15 laulu, milles tegid kaasa ka tema 22 lemmikartisti, näiteks Cardi B, Camila Cabello, Khalid, Eminem, Travis Scott, Justin Bieber, Bruno Mars, Stormzy ja teised.

Enne albumi ilmumist avaldas Sheeran sellelt viis singlit: “I Don’t Care” koos Justin Bieberiga (sel aastal kôige kauem UK edetabelites esikohal püsinud singel, veetes seal kaheksa järjestikust nädalat); “Cross Me” koos Chance The Rapperiga; “Beautiful People” koos Khalidiga; “BLOW” koos Chris Stapletoni ja Bruno Marsiga ning “Best Part of Me” koos YEBBAga.

Ed Sheeran ütles toona: „Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2011. aastal avaldasin EP nimega No.5 Collaborations Project. Sellest ajast saati olen tahtnud järgmist albumit teha ja No.6 lugusid hakkasingi eelmisel aastal tuuril olles laptopiga kirjutama. Ma fännan tohutult kõiki artiste, kellega koos see album sündis ja plaadi tegemine oli puhas nauding.“

Tänaseks on Ed Sheerani albumeid müüdud maailmas kokku üle 150 miljoni! Ainuüksi USAs on albumeid müüdud 85 miljonit! Kindel on seegi, et 2010ndatel oli Ed Sheeran kõige edukam briti artist. Aastate jooksul on Ed Sheeran kandideerinud 329. muusikaauhinnale ja võitnud neid 117!!! Nii on mehel ette näidata Ameerika muusikaauhind, BBC muusikaauhind, seitse Billboardi muusikaauhinda, kuus Briti muusikaauhinda, neli Grammy auhinda, neli Ivor Novello auhinda, kolm MTV Europe auhinda, kuus NRJ muuusikaauhinda, neli Q auhinda jpm. Aastate jooksul on Ed Sheeran teinud kaasa ka mitmes filmis, telesaates jne jne.Ja ei maksa unustada, et kõik need arvud ja numbrid iga päevaga kasvavad ja kasvavad ...

Juunis 2021 avaldas Ed Sheeran uue singli “Bad Habits”, kusjuures laulu oli brittide singlimüügitabelis esikohal järjepanu 11 nädalat! Lugu juhtis edetabeleid ka Iirimaal, Austraalias, Kanadas, Saksamaal jm, USAs tõusis see teisele kohale. Pärast 11. nädalat brittide singlimüügitabeli tipus oli selge, et Sherani laulud olid juhtinud seda tabelit lausa 52 nädalat, eespool vaid Elvis Presley (80 nädalat) ja The Beatles (69 nädalat), kuid ärge unustage, et Sheerani kirjutab üha uusi ja uusi väga häid laule, mistõttu …

2021. aasta sügisel avalikustas 29. oktoobril ilmavalgust nägeva uue albumi “=” (Equals) tagamaid. Samuti andis Sheeran koos liigutava etteastevideoga välja tulevase kauamängiva teise loo “Visiting Hours”.

Sellel albumil kuulsime Ed Sheerani esituses nii rokilikumat muusikat – “Tides” ja popilikumat kraami – hittlood “Shivers” ja “Bad Habits”, “Overpass Graffiti”, “Collide”, “Stop The Rain” (taaskord lugu, milles on seda nn hiti-ainest), “Be Right Now”, kuid ka folgilikumat mussi – “First Times”, “The Joker And The Queen” (väga-väga ilus lugu), “Love In Slow Motion” (selle looga meenus mulle veel üks suurepärane laulja ja laulukirjutaja ehk James Blunt). Kaunilt kõlas ja kõrva paitas ka “Visiting Hours”, millest siin eespool ka juttu.

Aasta 2022 kevad-suvi - uute versioonidega ja seni ilmumata lugudega „= (Tour Edition)“.

Plaadi esimest 14 laulu kuulsime esimest korda eelmisel aastal kui ilmus Sheerani „=“.

Plaadi esimene lugu popilikult rokilik või rokilikult popilik „Tides“, nagu ka teine laul „Shivers“. Seejärel rahulik ja folgilik „First Times“, mille järgnevad popihitid „Bad Habits“, „Overpass Graffiti“, kuid hetk hiljem võtab Sheeran tempo jällegi alla, kaunis ballaad „The Joker And The Queen“ (kindlasti üks Sheerani kaunemaid ballaade, õrnemaid lugusid), nagu seda ka albumi 12. laul „Visiting Hours“, mis on kaunis meenutus/pühendus sõbra ja mentorile Michael Gudinskile, kes meie hulgast hiljuti lahkus …

Tantsulikumad/rütmikamad on laulud „Collide“, „2 Step“, veidi ehk reggaelik on albumi eelviimane lugu „Sandman“.

Kokku 14 laulu, millele nüüd lisandub veel 9 laulu. Folgilik „Afterglow“, „One Life“ ja „Penguins“ (mõlemad 2019 linastunud romantilisest filmist „Yesterday“), popilik „I Will Remember You“ ja kaunis „Welcome To The World“.

Seejärel eelmisel aastal ilmunud albumil kõlanud, ilmatuma kaunis ja ilus „The Joker And The Queen“, millel lööb nüüd kaasa ka võrratu Taylor Swift, kahe supertähe hääled kõlavad suurepäraselt kokku, rääkimat sellest võrratust orkestratsioonist ja seadest. Ilus, ilus, ilus … Samuti eelmise aasta albumil olnud praegusest hittloost on siin kaks versiooni, ühes (see on selline tantsulik, hiphopilik) lööb kaasa USA räppar Lil Baby), teises itaalia noor ja andekas laulja Ultimo, kes 2018 võitis Sanremo muusikafestivali.

Uus versioon on ka hittloost „Bad Habits“ (rokilikum versioon), milles lööb Ed Sheeraniga kampa briti suurepärane rokipunt Bring Me the Horizon.

Üks lugu on veel, mida me plaadil kuulnud ei ole. „Peru“, hiohopilik lugu, milles on Sheeranile abiks laulja Nigeeriast, Fireboy DML. Igati põnev lugu, just rütmilahenduste poolelt, kuid ka saundid on sellised, mis toovad meelde nn maailma muusika, midagi Aafrikast, midagi Lõuna-Ameerikast. Väga huvitav kuulamine.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3TKYezGOfVIat4QBk6A1Dw

Liam Gallagher „C´mon You Know“ (Warner Music)

„Liam Gallagher’i kolmas stuudioalbum on kohal ning see kannab pealkirja “C’mon You Know”. Albumi seni populaarseim singel “Everything’s Electric” jõudis mitmetes edetabelites TOP 20 sekka, tehes sellest ühe Gallagheri edukama soolosingli. Albumi loomingulise inspiratsiooni üheks allikaks on Liami koostööpartner Andrew Wyatt. Muidugi kuna Liam on Liam, leiab albumilt ka killukese The Beatles’i ja The Stones’i mõjutusi. Lisa loomeprotsessi juurde veel Dave Grohl, Vampire Weekend’i Ezra Koenig ja bändi Yeah Yeah Yeahs kitarrist Nick Zimmer, ja tulemus on midagi täiesti pöörast. Uue albumi fookuslooks on “Diamond In The Dark”.“

Sedasi tutvustab Liam Gallagheri uut sttudioalbumit plaadifirma Warner Music.

Kohe alguses pean tõdema, et Liam Gallagheri senised kolm sooloalbumit on minu kõrva jaoks olnud küll suurepärane kuulamine. On ju Oasise ninamees Liam Gallagher olnud ülimalt produktiivne, sest 2017 ilmus album „As You Were“, 2019 album „Why Me? Why Not.“ ja nüüd (2022) kolmas „C´mon You Know“. Vahva on see, et kolmel albumil on tunda Oasise mõjutusi, kuid ka The Beatlesi hingamist on kuulda rahulikumates lugudes.

Vaatamata sellele, et Liam Gallagher saab selle aasta 21. septembril 50-aastaseks (juubel on tulekul!), siis mulle tundub, et see mees ei vananegi, sest tema esitustes on ikka seda nooruslikku särtsu, rokilikku ja pungilikku minekut, ja see on hiiglama lahe!

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Liam Gallagher on tuntud üsnagi ebatasakaalukast käitumisest, omapärasest laulustiilist ja abrassiivsest suhtumisest, mistõttu on ta üsna sageli olnud ka pressi hammasrataste vahel, kuid vaatamata sellele on ta kindlasti briti kaasaegse muusika üks suurimaid staare ja käilakujusid.

Siinkohal tuleb mainida, et Liam Gallagheri vanem vend Noel Gallagher kirjutas enamiku Oasise lugudest, singlitest on vaid „Songbird“ ja „I’m Outta Time“ Liami kirjutatud. Noel lahkus Oasisest 2009 ja pani kokku uue bändi Noel Gallagher’s High Flying Birds, samal ajal jätkas Liam Oasise teiste liikmetega, kuigi nime all Beady Eye. Seegi bänd läks laiali, seda 2014.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britipopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused, näiteks see, kui Oasis jättis ära esinemise suurel V festivalil, kuna Liamil oli larüngiit. Noel arvas toona, et Liamil oli pigem pohmell … no mine võta kinni …

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

2019 ilmus jällegi väga edukas ja väga hea Gallagheri album ehk „Why Me? Why Not.“, millel oli ka hittsingel „Shockwave“. Liam Gallagheri teine sooloalbum debüteeris brittide plaadimüügitabeli esikohal! Enne selle plaadi ilmumist mängis Liam Gallagher Hull´is akustilise kontserti telesaate „MTV Unplugged“ tarvis, kusjuures juunis 2020 ilmus see akustiline kontsert ka kontsertplaadil „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“.

Uuel albumil ehk kolmandal stuudioplaadil „C´mon You Know“ on Gallagheril aidanud laule kirjutada taaskord tema koostööpartner Andrew Wyatt (tema on mänginud ansamblis The A.M. ja olnud laulja ka Rootsi elektroonilise muusika bändis Miike Snow); USA laulja, laulukirjutaja, kitarrist Michael Tighe, kes teinud koostööd ka Jeff Buckley, Mark Ronsoni, Adele´i jpt.; Foo Fightersi ninamees Dave Grohl; saksa kunstnik Friedrich Kunath; USA muusik, laulukirjutaja, produtsent Ezra Koenig (tuntud ansamblist Vampire Weekend); Rootsi lauljatar, laulukirjutaja Tove Lo, ja maailmakuulus muusikaprodutsent, ameeriklane Greg Kurstin, kes on ka varem aidanud Liam Gallagheril uut muusikat luua. Seega, võib öelda, et Gallagheri uus album on igati rahvusvaheline värk …

Uuel albumil on kogunisti 14 laulu. Neist esimene on „More Power“, mis on üsnagi folgiliku algusega, kas seal laulavad nüüd noored neiud või teevad mehed nalja, mine võta kinni. Otse loomulikult on selles laulus ka sellist vana ja head Oasise-hingamist. Kui Liam Gallagher eelmise aasta (2021) oktoobris fännidele teada andis, et on oodata uut albumit, siis oli just „More Power“ see uut plaati sissejuhatav lugu, mille kohta Liam Gallagher ütles et see on pühendatud tema vennale, Noel Gallagherile. Liam kinnitas, et see on selline „väike ja üleannetu viisijupp“, kuid igati „armas laul“ – seda see tõesti on.

Teine laul on „Diamond In The Dark“, mis on ka singlina ilmunud, taaskord lugu, mis paneb kuulaja kuulama, on selline indie´lik lugu, mis jällegi Oasist meenutab. Kindlasti selle albumi üks ägedamaid lugusid. Kolmas lugu „Don´t Go Halfway“ on üsnagi punkrokilik, nagu ka albumi nimilugu „C´mon You Know“.

Viiendas laulus „Too Good For Giving Up“ tõmbab Liam Gallagher tempo alla. Loo alguses tema ja klaver, ilus, mõtisklev ja milline uskumatult hea meloodia. Ei hakka keerutama, aga Gallagheri oskab neid ilusaid lugusid kirjutada, ja pole vist keeruline arvata, et ka biitlite hingamist on selles laulus, mida võib täheldada ka järgmises laulus „It Was Not Meant To Be“.

Seitsmes laul ongi juba hitiks mängitud „Everything´s Electric“, mis on üsnagi rokiliku hingamisega lugu. Refrääniga, mis üsna ruttu „kummitama“ hakkab. Seejärel jällegi folgilikum (kantrilikum!?) „World´s In Need“, ja lugu, milles tasub kuulata sõnu ja sõnumit „Moscow Rules“ ja ka väga põnevalt lahendatud meloodiaid ja harmooniaid, mis seda ühe inimese kurjust edasi annavad … võimas … Sellele järgneb igati pungilik „I´m Free“, milles veidi ka reggaelikku hingamist ja rütmi.

„Better Days“ algab ilusa orkestratsiooniga ja keelpillidega, kuid üsna ruttu sisenevad rokilikud kitarrid ning on selge, et selles laulus rahulikus tempos me edasi ei liigu.

„Oh Sweet Child“ on lugu, mille oleks võinud vabalt kirjutada McCartney ja Lennon, aga ei, see on Liam Gallagheri ja Andrew Wyatti kirjutatud igati ilusa meloodiaga lugu, mis tõepoolest biitlid meelde toob. Ja mulle see meeldib, kohe väga meeldib.

Nn deluxe-versioonil on veel kaks laulu, mõlemad rokilikud ja pungilikud: „The Joker“ ja „Wave“.

Ja üks oluline tähelepanek veel. Paralleelselt Liam Gallagheri uue stuudioalbumiga ilmus täpselt samal päeval (27. mai 2022) ka tema kontsertalbum „Down by the River Thames“.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/7IpAa9HvutfL3LsDsgluqY

The Black Keys „Dropout Boogie“ (Warner Music)

„The Black Keys avaldas uue albumi “Dropout Boogie", mis on nende pika karjääri jooksul järjestikuselt üheteistkümnes, tähistades ühtlasi 20 aastat muusikas. Ansambli viimased viis albumit on jõudnud edetabelite top 10 hulka, võitnud kuus Grammy auhinda ja müünud välja kontserdisaale üle kogu maailma. Värskelt ilmunud albumi fookussingliks on lugu “For The Love of Money”.

Tegu on duoga, keda on nimetatud Ameerika kõige usaldusväärsemaks bändiks ja üheks parimaks rokkansambliks kogu planeedil. Uuelt albumilt leiab põnevaid koostööprojekte erikülalistega nagu Billy F. Gibbons (ZZ Top), Greg Cartwright (Reigning Sound) ja Angelo Petraglia (Kings of Leon).“

Sedasi tutvustab The Black Keysi uut albumit Warner Music.

The Black Keys on USA rokiduo, mis alustas tegutsemist 2001. aastal Akronis, Ohio osariigis. Duo muusikas on alati olnud esikohal rokk (graažirokk) ja bluus, ja duo moodustavad laulja-kitarrist, helilooja, muusikaprodutsent Dan Auerbach ja trummar, muusikaprodutsent Patrick Carney.

Duo alustas nn independent-ansamblina, muusikat lindistati keldris ja kõik oma lood produtseeriti ise. Nende esimene plaat “The Big Come Up” ilmus 2002. aastal (selle avaldas indie-plaadifirma “Alive”), ja juba 2003. aastal saavutati tuntust lauluga “Set You Free”, mis kõlas filmis “School of Rock”.

Olen Sulle ka varem The Black Keysist rääkinud, kuid mõned faktid ja veidi ajalugu ka siinkohal.

Dan Auerbach ja Patrick Carney kohtusid siis, kui nad oli 8-9-aastased. Nad elasid samas naabruses Akronis, Ohio osatiigis. Nende suguvõdes on ka teisi üsna tuntud muusikuid – Auerbachi lähedane sugulane on tuntud kitarrist Robert Quine, Carney sugulane on saksofonist Ralph Carney.

1996 hakkas Auerbach õppima kitarrimängu, Carney’l oli kodus neljarealine lindistussüsteem ja trummikomplekt. Kutid käisid veidi aega ka Akroni ülikoolis, kust neid mõlemaid välja visati.

Auerbach plaanis hakata esinema linna väikestes baarides ja pubides, kuid ta sai aru, et selleks oleks vaja demo-lindistust, mida tal polnud. Auerbach palus Carney’t appi, ja too lubaski talle kasutada oma keldrit, neljarealist lindistussüsteemi ja trummikomplekti. Kohale pidi tulema veel mitmeid pillimehi, kuid lindistuspäeval selgus, et kohal on ainult Auerbach ja Carney! Nii hakati hoopis kahekesti jämmima ja üsna varsti oli neil valmis demolindistus lausa kuue lauluga, mis saadeti mitmetele plaadifirmadele. 2002 oli nendega nõus käed lööma vöikene Los Angelese plaadifirma “Alive”, kusjuures tegemist oli ainsa plaadifirmaga, kes oli nõus seda tegema, ilma et oleks kutte näinudki.

2002 mai ilmus nende debüütalbum “The Big Come Up”, mis lindistati samuti Carney keldris ja seekord oli neil juba kaheksarealine lindistussüsteem. Plaadil oli kaheksa algupärast lugu ja viis kaverit, kusjuures kaverid olid bluusiklaasikute lood ehk Muddy Waters, Junior Kimbrough ja E.L. Burnside. Juba esimese plaadiga näitas duo seda, et nende muusika on rokk ja bluus.

Kahjuks oli debüütalbum vägagi nigela müügiga, rääkimata kriitikute negatiivsetest arvustustest, kuid vaatamata sellele hakkas duo vastu huvi tundma plaadifirma “Fat Possum Records”.

Uus plaadileping taskus, hakati lindistama teist albumit, mil nimeks “Thickfreakness”, mis valmis samuti Carney keldris, kusjuures 14-tunnise sessiooni käigus! Plaat ilmus aprillis 2003 ja seekord olid kriitikud palju leebemad. Plaadil läks sedavõrd hästi, et USA ajakiri “Time” valis selle 2003. aasta oma parimate plaatide valikus kohale number 3!

2004 alustati tööd ka uue albumiga “Rubber Factory”. Enne seda oli band jäänud ilma Carney keldrist, kus lugusid lindistati, kuna majaomanik müüs maja ära. Nüüd tehti uus stuudio endisesse rehvitehasse Akronis (sellele viitab vist ka kolmanda albumi pealkiri). Ja seekord lindistati albumit juba palju pikemalt – viis kuud. Plaat ilmus 2004 septembris ja sellest sai duo esimene album, mis jõudis ka USA plaadimüügi edetabelisse, kohale number 143. 2006 sõlmis duo uue lepingu plaadifirmaga “Nonesuch Records”.

Vaatamata lepingule suurema plaadifirmaga lindistas duo ka järgmise albumi Carney isiklikus stuudios. Album “Magic Potion” ilmus 2006, ja see oli duo esimene plaat, millel ainult algupärased (uued) lood.

Seejärel hakati tegema tööd uue plaadiga, ja esimest korda n-ö suures ja korralikus stuudios, kusjuures appi võeti (palgati) ka maailmakuulus produtsent ehk Danger Mouse. Nii ilmuski album “Attack & Release” (2008).

2010 mindi Nashville’i, et alustada tööd uue albumiga “Brothers”, mis ilmuski 18. mail 2010. Tänaseks on albumit “Brothers” müüdud üle 1,5 miljoni eksemplari. Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2010. aasta parimate albumite seas kohale number 2, lugu “Everlasting Light” maabus kohale number 11. Ajakiri “Spin” valis The Black Keysi aasta 2010 aasta artistiks. Plaat ja sellel olnud laulud (singlid) tõid duole jällegi kolm Grammy-auhinda! The Black Keysi edu oli hämmastav, ja samas ka väsitav, sest mehed jätsid 2011. aastal ära päris mitu kontserti, kuid hakati toimetama uue albumiga. Albumi „El Camino“ 11 laulu produtsendiks ja kaasautoriks oli Danger Mouse, ja seekord otsustati teha kübe rahulikum plaat, kui seda eelmine album oli.

Album “El Camino” võitis Grammy-auhinna kui parim rokkmuusika plaat, “Lonely Boy” võitis kaks Grammyt – parim rokkmuusika esitus ja parim rokkmuusika lugu.

2013 alustas duo tööd albumiga “Turn Blue” ja taaskord võeti kampa ka produtsent Danger Mouse. Uus album “Turn Blue” ilmus mais 2014, ja sellel oli nüüd juba psühedeelilist rokki ja souli, ja oli üsnagi melanhoolne album. Vaatamata melanhoolsele alatoonile debüteeris album USA ja Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Esimesel müüginädalal müüdi seda USA’s 164 000 eksemplari.

2014 läks duo ka maailmaturneele, kui kontsertturnee läbi sai, andis duo teada, et teevad väikese pausi. Carney on ütelnud, et selle otsuse taga oli Auerbach, kuid nad mõlemad olid omadega üsna läbi, ja põhjuseks just pidev kontsertturneedel olemine, mistõttu jäi tahaplaanile ka uute lugude kirjutamine, mis on mõlema mehe arvates just see parim osa muusikuks olemise juures.

2019 avaldas The Black Keys märtsis uue singli “Lo/Hi”, mis oli meeste ühine muusika peaaegu viieaastase pausi järel (eelmine plaat “Turn Blue” ilmus ju 2014). Nädal hiljem teavitati Põhja-Ameerika kontsertturneest, kaasa löömas ka Modest Mouse. Samal aastal ilmus ka duo uus album „Let´s Rock“, muusikakriitikud kiitsid uut plaati kiitnud ja neile meeldis selle plaadi lihtne helikeel, mitte midagi ei ole tehtud liiast ega üle, kõik on igati rock and roll.

Tundub, et The Black Keysi mehed said albumiga “Let’s Rock” muusikategemise maitse suhu, sest juba 14. mail 2021 avaldas duo oma kümnenda stuudioalbumi “Delta Kream”. Selle igati põneva bluusialbumiga austas ansambel oma juuri, kaasates kauamängivale üksteist Mississippi kantri ja bluusi tunnetusega lugu, mis on neile juba nooruspõlvest südamelähedased olnud.

Ja albumist „Delta Kream“ möödus vaid aasta, kuid The Black Keys on tagasi uue bluusialbumiga „Dropout Boogie“!

Uuel albumil mängib The Black Keys meile tuttavas koosseisus ehk Dan Auerbach – laul, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, Hammondi orel, produktsioon ja Patrick Carney – löökriistad, basskitarr, kitarr, süntesaatorid, produktsioon. Rääkimata sellest, et kõik kümme uue plaadi lugu on meeste enda kirjutatud, tuletan meelde, et eelmise albumi laulud olid ju teiste bluusiartistide kirjutatud lood.

Uuel albumil lööb ka teisi muusikuid ehk Andy Gabbard – taustalaul, klaver, kitarr; Sam Bacco – löökriistad; Ray Jacildo – Hammondi orel, suupill, klaver; Sierra Ferrel – taustalaul ja eelpool mainitud Billy F. Gibbons kitarril.

Plaadi avalöök on igati hea minekuga „Wild Child“, selline roki, bluusi ja funki segu, milles on igati äge ja meeldejääv refrään ning ka lahe kitarrisoolo.

Bluusilik on ka teine lugu „It Ain´t Over“, milles Dan Auerbachi häält on „moonutatud“ päris palju, kuid see teeb kuulamise üsna põnevaks. Rääkimata kitarrisoolost, mis oleks justkui mõnest Tarantino-filmist võetud …

Mulle meeldib uue albumi kolmas lugu „For the Love of Money“, võrratult ägeda minekuga bluusilugu, mis viib meid ajas tagasi, kunagise bluusi hiigelaegadesse, ja uskuge mind The Black Keysil tuleb see bluusi-värk ikka ägedalt välja!

Neljas lugu „Your Team Is Looking Good“ algab ägedate trummidega, millele lisanduvad ägedad kitarrid … ja seejärel võtab Auerbach loo üle. Rokilikumalt hingav bluusipala, ja taaskord ülimalt hea minekuga lugu. Milline kitarrisoolo, millised saundid!

Viies lugu on „Good Love“, milles lööb kaasa Billy F. Gibbons. Saundist on aru saada, et härra Gibbons on „kohal“, ja taaskord selline kübe rokilikum bluusilugu. Sellise kitarrisaundiga lugusid võibki ju kuulama jääda. Rääkimata Auerbachi mängitud Hammondi orelist.

Kuuendas loos tõmbab The Black Keys tempo alla, kuid ka „How Long“ on suurepärane lugu, mis paitab kuulaja kõrva. Auerbach oskab ka neid rahulikke lugusid esitada, ja taaskord väga palju häid saunde, pean silmas kitarre … Ilus lugu, mis paneb kuulaja kuulama.

Vana kooli rokki (veidi kantrilikku) kuuleme laulus „Burn the Damn Thing Down“, kuid eks ole ju ka see bluusisõpradele tõeline maiuspala, milles kitarrisoolo on super!

1970. aastate saunde kuuleme laulus „Baby I´m Coming Home“, justkui oleks hipi-ajastu tagasi, kõik lillelapsed kuulama! The Black Keys oskab seda suurepäraselt, et toob oma lugudesse sellist ajatut ajastu-hõngu. Lahe!

Üsna sarnane lauluga „Baby I´m Coming Home“ on ka albumi viimane laul „Didn´t I Love You“.

Kokku 10 väga head bluusilugu. Pole just palju, kuid sageli on nii, et kvaliteet on tähtsam kui kvantiteet ja The Black Keys on jätkuvalt suurepärane!

Kuula ise ka:

https://theblackkeys.lnk.to/dropoutboogie

Kehlani „blue water road“ (Warner Music)

Kehlani Ashley Parrish ehk artistinimega Kehlani sai selle aasta 24. aprillil 27-aastaseks. Tegemist on noore ja andeka USA lauljatari, laulukirjutajaga, kes lühikese ajaga on tõusnud popmuusika tippude hulka.

Kehlani sündis ja kasvas Oaklandis, Californias. Teda kasvatas tema tädi, kuna Kehlani isa suri siis, kui tüdruk oli väike, ja tema ema oli kord vanglas, korda vanglast väljas. Lauljatar on meenutanud, et kasvades koos tädiga hakkas ta ka muusikat kuulama. Lemmikuteks olid Lauryn Hill, Erykah Badu, Jill Scott ja Mariah Carey.

Nooruses üritas Kehlani tegeleda ka tantsuga, kuid ta vigastas oma põlve ja sellega oli tantsijakarjääril kriips peal.

14-aastaselt liitus ta kohaliku popibändiga PopLyfe, kus temast sai juhtlaulja. Teismeliste bändil oli ka tugev produtsent, R&B bändi Tony! Toni! Tone! endine liige D’Wayne Wiggins. PopLyfe tuuritas mööda USA’d, kuni 2011. aastal (saatesarja 6. hooaeg) saavutati „America’s Got Talent“ saates 4 koht!

Saate üks kohtunikest ehk Piers Morgan kinnitas toonas Kehlanile, et just temal on olemas see tõeline anne ja talent, mistõttu arvas Morgan, et Kehlani võiks mõelda ka soolokarjääri peale. Pärast telesaate lõppu Kehlani lahkuski ansamblist, kuna oli ka igasugu probleeme. Kehlani pidi ka kuus kuud muusikast eemal olema, kuna selline oli ansambli “juhtkonna” otsus.

Aastail 2012-2013 oli Kehlani praktiliselt kodutu, elades sõprade juures. Veidi hiljem kolis ta Los Angelesse, kuna teda kutsus sinna “America’s Got Talent” toonane saatejuht Nick Cannon, kes pakkus Kehlanile kohta ühes räpibändis. Kehlanile see bänd siiski ei meeldinud, mistõttu kolis ta Oaklandi tagasi. Oaklandis tegeles tulevane lauljatar pisivargustega, et ellu jääda, kuni suutis avaldada laulu “ANTISUMMERLUV” SoundCloudis. Nick Cannon kutsus Kehlani Los Angelesse tagasi, pakkudes talle elukohta ja ka stuudioaega.

2014 oli selle “stuudioaja” tulemuseks Kehlani esimene mixtape “Cloud 19”, millel lõi kaasa ka Kyle Dion. Nick Cannon saatis Kehlani ka New Yorki, et ta saaks teha koostööd muusikaprodutsent Jahaan Sweet’iga. 2014 ilmus ka Kehlani lugu “Till the Morning”, millele juhtis suurt tähelepanu ka Billboard.

2015 oli Kehlani soojendusartistiks räppar G-Eazy’le, viimase kontsertturneel “From the Bay to Universe”. Aprillis 2015 nilmus Kehlani teine mixtape “You Dhould Be Here”. Billboard tituleeris selle aasta üheks parimaks R&B plaadiks, kusjuures see tõusis kohe ilmudes Billboardi R&B/Hip-Hop albumite edetabelis kohal number 5. Kaasa lõid ka räppar Chance the Rapper ja laulja BJ the Chicago Kid.

Nädal pärast selle mixtape’i ilmumist oli Kehlanil taskus ka leping plaadifirmaga Atlantic Records. Ajakiri Rolling Stone tõdes, et Kehlani on üks kümnest uuest artistist, keda peaks muusikasõbrad teadma. 2016 kandideeris Kehlani juba ka Grammy-auhinnale. Samal, 2016. aastal lõi Kehlani kaasa ka briti laulja ja lauljatari sõbra Zayn’i hitsinglil “Wrong”, mis ilmus Zayn’i debüütalbumil “Mind of Mine”.

Augustis 2016 jõudis Kehlani esitatud laul “Gangsta” ka populaarsesse mängufilmi “Suicide Squad”, kusjuures lugu tõusis USA singlimüügitabelis kohale 41.

Jaanuaris 2017 ilmus lauljatari debüütalbum “SWEETSEXYSAVAGES”.

“Oma kahel esimesel mixtape´il rääkisin palju haiget saamisest, sest olin halvas suhtes ja olin naiivne,” tunnistas Kehlani. “Palju läks halvasti ja ma läksin eluga edasi. Tahtsin sellel albumil kõike korraga väljendada. SWEETSEXYSAVAGE saabus minuni Hawaii rannal. Sain aru, et just sellised naised ongi. Me võime haiget teha. Me võime ka ise haiget saada. Võime olla karmid ja leebed. Me vôime olla pöörased ja ka kaastundlikud.”

“SWEETSEXYSAVAGE”´il jagab Kehlani siiralt end, oma tundeid ja tõde. “Ma ei tahtnud teha albumit kogetud tumedatest aegadest,”selgitab Kehlani. “Otsustasin selle jätta selja taha. Lugesin ühte Lao Tzu tsitaati, mis mind väga inspireeris: “Kui sa oled masenduses, siis sa elad minevikus. Kui sa oled murelik, siis elad tulevikus. Kui oled rahul, siis elad olevikus.” Võtan ühe päeva korraga. Kui inimesed kuulavad plaati “SWEETSEXYSAVAGE”, siis soovin, et nad tantsiksid, lõbutseksid ja naudiksid seda.”

2017 detsembris lõi Kehlani kaasa Eminemi laulus “Nowhere Fast”, mis ilmus räpilegendi üheksandal albumil “Revival”. 2018 oli Kehlani soojendusartistiks Demi Lovato Põhja-Ameerika kontsertturneel “Tell Me You Love Me World Tour”. Märtsis 2018 lõi Kehlani kaasa Charlie Puth’i laulus “Done for Me”, mis ilmus mehe albumil “Voicenotes”. Aprillis 2018 lõi Kehlani kaasa USA räppari Cardi B laulus “Ring”, mis ilmus naisräppari debüütalbumil “Invasion of Privacy”. Laul “Ring” tõusis USA singlimüügitabelis kohale 28, ja see oli Kehlani esimene lugu, mis jõudnud TOP 40 hulka. 2018 jõudis Kehlani soojendusartistina esineda ka USA lauljatari Halsey kontsertturneel Okeaanias.

Veebruaris 2019 ilmus Kehlani kolmas mixtape „While We Wait“, see tõusis ilmudes US Billboard 200 edetabelis kohale number 9! Sellelt ilmus ka kolm singlit: „Nights Like This“ (kaasa lööb ka Ty Dolla Sign), „Nunya“ (kaasa lööb Dom Kennedy) ja „Butterfly“.

2019 lõi Kehlani kaasa vene-saksa DJ Zedd’i laulus „Good Thing“ ja USA lauljatari Teyana Taylori laulus „Morning“. Jaanuaris 2020 osales Kehlani Justin Bieberi laulus „Get Me“, mis ilmus Bieberi albumil „Changes“ (mais pidi Kehlani osalusel algama ka Bieberi suur kontsertturnee, mille algus on tänaseni seoses pandeemiaga seni teadmata). 2020 jõudis Kehlani kaasa lüüa ka USA naisräppari Megan Thee Stallion’i EP’l „Suga“.

2019. aasta märtsis sündis Kehlanil tütar Adeya Nomi Parrish Young-White, kelle isaks on Kehlani ansambli kitarrist Javaughn Young-White, kes on koomik Jaboukie Young-White’i vend. Samas räägiti septembris 2019, et Kehlani käib hoopis räppar YG’ga, kuid tänaseks ei ole nad enam koos, kuigi veebruaris 2020 ilmus ka nende ühine singel „Konclusions“.

Mais 2020 ilmus Kehlani teine stuudioalbum „It Was Good Until It Wasn’t“. Plaadil lõid kaasa ka Kanada räppar ja laulja Tory Lanez (laulus „Can I“), USA lauljatar Jhene Aiko (Change Your Life“), USA laulja Lucky Daye („Can You Blame Me“), briti suurepärane laulja ja laulukirjutaja James Blake (Grieving“), Jamaika muusik Masego („Hate the Club“). Muusikakriitikud ja ajakirjanikud nimetasid Kehlani albumit tema senise karjääri parimaks tööks, millel oli ägedaid rütmilahendusi ning džässilikkugi hingamist. Mainitud oli ka vana-kooli R&B slow jam’e.

Ja nüüd, peaaegu täpselt kaks aasta hiljem ehk 29. aprillil 2022 ilmus lauljatari uus, järjekorras kolmas stuudioalbum „blue water road“, mille kohta öeldakse Warner Musicu pressiteates nii: „Grammy auhinnale nomineeritud ning oma loominguga mitmekordselt plaatina staatuse saavutanud lauljanna Kehlani andis välja albumi “blue water road”.

Uue kauamängiva fookuslooks on “everything", kaunis ballaad, mille lauljatar kirjutas pühendusega oma kallimale.

Albumi lugudest on varasemalt ilmunud veel “up at night (ft. Justin Bieber)”, “little story” ja “altar”, millest viimane on ületanud juba 34 miljoni kuulamise piiri. Kehlani teine album “It Was Good Until It Wasn’t” osutus äärmiselt edukaks ning seda on tänaseks striimitud üle miljardi korra.”

2021. aasta veebruaris tõdes lauljatar intervjuus ajakirjale Rolling Stone, et ta hakkas kirjutama 2020. aasta albumist nn de luxe-versiooni, kuid talle tundus, et juurde kirjutatud lood olid sellised, et neist on võimalik teha iseseisev uus album. Ja nii oli juba 14. Septembril 2021 teada, et valmimas on uus album “blue water road”, päev hiljem ilmus uue albumi esimene singel “Altar”. 24.02.2022 ilmus teine singel “little story”, märtsis kolmas singel “up at night” (koos superstaar Justin Bieberiga).

Uus album on sarnane eelmise albumiga, millel on igati rahulikku R&B´d ehk jällegi palju nn slow jam´e. Muuskakriitikud on ütelnud, et Kehlani kolmas plaat on lauljatari seinise karjääri parim, et see on album, millel kuulem nn chamber poppi, progressiivset souli jpm.

Ülimalt rahulikud on näiteks laulud “little story”, “shooter interlude”, “any given sunday” (koos USA räppari Blxst´iga ehk Matthew Dean Burdette´iga), “get me started” (koos USA lauljatari Syd´i ehk Sydney Loren Bennett´iga), “melt” (uue albumi üks ilusamaid lugusid) ja “everything” (jällegi väga ilusa meloodia ja harmooniatega lugu, õhulised klahvpillid ja palju muud põnevat).

Veidi rütmikamad on laulud “wish I never”, “up at night” (koos Justin Bieberiga), “more than i should” (koos Kanada lauljatari/laulukirjutaja Jessie Reyezi ehk Jessica Reyeziga).

Albumi viimases ja jällegi väga ilusas loos “wondering/wandering” löövad kaasa USA lauljatar Ambre (ehk Ambre Perkins) ja Thundercat (ehk USA basskitarrist, laulja/laulukirjutaja Stephen Lee Bruner).

Olen kindel, et Kehlani uus album on tõeline maiuspala kõikidele neile, kellele meeldib selline äärmiselt rahulik, kaunite meloodiatega, mõtisklev R&B … Ja taaskord on suurem enamus lauludest kirjutatud lauljatari enda poolt!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2WfV3cpI2BUuIxMISh9nqF

Alec Benjamin „(Un)Commentary“ (Warner Music)

“Alec Benjamin andis välja täispika stuudioalbumi “(Un)Commentary”, mille fookussingliks on koos muusikavideoga saabunud lugu “Speakers”. Albumi kirjutamisele aitasid kaasa Ryan Tedder, Charlie Puth, Sir Nolan jt.

Alec Benjamini muusikat on kuulatud üle kogu maailma, enam kui 4 miljardit korda. Samuti jälgib noore muusiku tegemisi sotsiaalmeedias aktiivselt enam kui 10 miljonit fänni. Alec Benjamini saavutuste hulka kuuluvad mitu plaatina- ja kuld staatuse saavutanud singlit ning kuld staatuse pälvinud album.”

Sedasi tutvustab Alec Benjamini uut albumit Warner Music.

Alec Shane Benjamin (s. 28. mai 1994) on USA laulja-laulukirjutaja, kes on pärit Phoenix’ist, Arizonas.

Alec Benjamin on saavutanud kuulsust lauludega, mis räägivad tema isiklikest kogemustest, juba tema esimesed demolindid äratasid tähelepanu. On öeldud, et tema läbimurde looks oli 2014. aastal kõlanud laul “Paper Crown”.

Kuid on ta kirjutanud laule ka teistele artistidele, näiteks Jon Bellioni lugu “New York Spul (Part II)”, mis ilmus Bellioni albumil “The Human Condition”. 2017. aastal sai kuulda Alec Benjamini kirjutatud laulu “I Built a Friend” telesaates “America’s Got Talent”, kui tutvustati ühte osalejat (Merrick Hanna’t). Alec Benjamin on kirjutanud lugusid ka koos Sacha Skarbek’iga, kes on kirjutanud laule Miley Cyrus’ele, Jason Mraz’ile ja Lana Del Rey’le.

Alec Benjamin on ütelnud, et tema loomingut on mõjutanud Eminem, Dr. Dre, John Mayer (Mayer on ütelnud, et Alec Benjamin on nagu noor jedi), Paul Simon ja Ben Gibbard. 2019 lindistas Benjamin New Yorgis Spotify stuudios kaks laulu, üks neist oli Eminemi “Stan”.

Mõned head aastad tagasi (2014) sõlmis Benjamin lepingu plaadifirmaga Columbia Records, kuid kahjuks asjaks ei läinudki, sest plaadifirma tühistas lepingu … kes täpselt teab, mis ja kuidas. Nii hakkas Benjamin ennast ise reklaamima, esinedes tuntud artistide (Shawn Mendes) kontsertite parklates ja jagades visiitkaarte, et oma loomingut tutvustada. Siinkohal peab mainima sedagi, et ka kitarrimängu õppis Alec Benjamin omal käel, vaadates vastavaid videoed YouTube’is. Ja abiks oli isale kuulunud kitarr (Alec Benjamini isa on samuti olnud huvitatud muusika tegemisest, kuid seda eelkõige hobina).

“Ma pidin kitarrimängu õppima,” kinnitab Benjamin, “sest see oli abiks laulmisel.”

2019 ilmus Benjamini mixtape “Narrated For You” (sellel oli 12 lugu, ja neis räägib Benjamin armastusest, sõprusest ja täiskasvanuks saamisest, kusjuures Alec Benjamin on ütelnud, et ta ongi nagu lugude jutustaja), mis tõusis Billboard 200 edetabelis kohale 127. Sellel olid ka laulud “Water Fountain”, “The Boy in the Bubble” ja loomulikult ka hittlugu “Let Me Down Slowly” (see ilmus singlina koos suurepärase lauljatari Alessia Cara’ga). Viimati mainitud lugu striimiti esimesel nädalal 2 miljonit korda ja 2020. aasta mai seisuga oli seda striimitud 590 miljonit korda!

Sama lugu esitas Alec Benjamin 8. jaanuaril 2019 telesaates “The Late Late Show with James Corden”, mis oli Benjamini esimene esinemine USA televisioonis.

Debüütalbum “These Two Windows” ilmus 2020, ja see oli igati ilus ja rahulik kuulamine, kaunite lugudega popiplaat. Vahva oli see, kuidas Alec Benjamin oma lugusid jutustas, kuigi tal on ka igati mõnus ja pehme lauluhääl, mis laulab puhtalt ka kõrgeid noote. Sarnaseid jooni võis otsida James Blunt’i häälega, kes samuti kõrgete nootide meister on. Benjamini debüütalbumist olen Sulle oma blogis ka kirjutanud, ja see oli noorelt mehel igati ilus ja kuulama panev album, mis paitas ka kuulaja kõrva. Ja nagu toona ütlesin, siis tänapäevases melurohkes maailmas oli selline album nagu tõeline puhta õhu tuuleiil …

USA Billboardi TOP 200 plaadimüügitabelis tõusis Benjamini debüütalbum igati korralikule 75. kohale. Singlina ilmus laul “Oh My God”, mis tõusis USA singlimüügitabelis 32!

Nüüd on möödunud 2 aastat ja Alec Benjamin avaldas uue albumi “(Un)Commentary”, mis jätkab sealt, kus tema debüütalbum lõppes ehk tegemist on taaskord igati ilusa ja meeldiva ning meloodilise popmuusika albumiga, mis taaskord kinnitab, et Benjaminil on suurepärane hääl ning tema laulude meloodiad paitavad jätkuvalt kuulaja kõrva.

Ja kui vaadata, kes on aidanud Benjaminil uut albumit valmis teha ehk Ryan Tedder, Charlie Puth ja Sir Nolan (kõik igati suurepärased laulukirjutajad ja produtsendid, Tedder ja Puth ju ka ise suurepärased lauljad), siis on üsna selge, et Alec Benjamini uus abum on muusikaliselt väga tugev.

Singlitena on uuelt albumilt ilmunud “The Way You Felt”, “Change My Clothes” (koos Dream´iga), “Older”, “Shadow of Mine” ja “Speakers”.

Plaadi avalugu on igati ilus popilugu “Dopamine Addict”, õrn ja ilus, mis paneb kuulaja kuulama. Refrään on igati meeldejääv. Samas tempos kõlavad ja hingavad ka järgmised laulud ehk “Hammers” ja “The Way You Felt”.

Albumi neljas lugu “Shadow Of Mine” algab kauni klaverimänguga, mis kõlab, nagu mõni kaunis klassikalise muusika klaveripala. Kuid ka see lugu elab ja kasvab popilikumaks.

Väga mõnus kuulamine on ka albumi viies laul “Speakers”, mis on ühtlasi ka selle albumi kõige värskem singel. Alec Benjamin oskab neid ilusaid lugusid ikka väga ilusasti ka esitada. Ilusa ja meeldejääva meloodiaga lugu.

Veidi folgilikumat hingamist kuuleme kuuendas laulus “Hill I Will Die On”, ka siin kuuleme kaunist meloodiat ja ilusat harmooniat.

Kübe tempokamaks muutub Alec Benjamin järgmises, seitsmendas laulus ehk “Hipocrite”. Mõnusaid maailmamuusika rütme kuuleb laulus “Nancy Got A Haircut”, mis mulle meenutab miskipärast Paul Simoni aastate taguseid lugusid, kui Simon samuti maailmamuusikaga “flirtis”.

Rahulikku ja ilusat popmuusikat kuuleme ka albumi järgmistes lugudes “Nuance”, “Devil Doesn´t Bargain”, “Deniro”, “Older” (see on minu üks selle albumi lemmikutest, igati ilusa meloodia ja mõnusa ülesehitusega laul, kas selle laulu video on igati vahvalt lahendatud, ja räägib see lugu ju lapsepõlvest ja täiskasvanuks saamisest (laulja kinnitab, et tema ise pole selleks valmis) ja eks lapsepõlve sõpradele mõtleme ju ikka ja jälle) ja albumi viimane, 12. laul “One Wrong Turn”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5Wvcnn5547f6xz8F9Kz6rO

Ella Henderson “Everything I Didn’t Say” (Warner Music)

“Ella Henderson andis välja teise stuudioalbumi “Everything I Didn’t Say”, mis koondab endas 16 lugu ning järgneb lauljatari edukale debüütalbumile “Chapter One”, mis jõudis Suurbritannia albumite edetabeli tippu. Armastusest, südamevalust ja enese väärtustamisest jutustava kauamängiva avaldamisel esile tõstetud looks on muusikapala nimega “Ugly”. Lisaks jõulisele singlile “Brave”, leiab albumilt näiteks Suurbritannia edetabelite top 10 hulgas võidutsenud loo “Let’s Go Home Together”, dueti Ameerika artistiga Mikky Ekko ehk “Cry On Me” jpm.

Albumi produtseerimisel mängisid suurt rolli TMS, Two Inch Punch, Johan Carlsson, Al Shux jpt. “

Nii tutvustab uut popmuusika albumit Warner Music.

Gabriella Michelle "Ella" Henderson (s. 12. jaanuar 1996) on inglise lauljatar ja laulukirjutaja. Ta sai tuntuks 2012. aastal, kui osales populaarses telesaates “The X Factor UK”. Ta oli üks selle hooaja soosikutest, ja saavutas kuuenda koha, mis võis tegelikult olla ka pisike pettumus …

Vaatamata sellele, sõlmis ta lepingu firmaga Syco Music (selle omanikuks ju maailmakuulus staarisaadete kohtunik Simon Cowell) ning 2014 ilmus lauljatari debüütalbum “Chapter One”, mis tõusis brittide plaadimüügitabeli esikohale! Albumil oli mitu edukat singlit: “Ghost”, “Glow” ja “Yours”.

Seejärel laulis lauljatar Sigma (brittide drum and bassi duo) hittloos “Glitterball” ja Kygo (Norra DJ ja laulukirjutaja, produtsent) hittloos “Here for You”, mõlemad aastal 2015. Pärast seda polnud Ella Hendersonist neli aastat mitte midagi kuulda, vaikus … kuni 2019 ilmusid uued singlid “This Is Real” (koos Jax Jonesiga (briti DJ, lalukirjutaja, produtsent)) ja “We Got Love” (koos Sigala’ga (briti DJ ja produtsent)) ning “Let’s Go Home Together” (koos Tom Grennan’iga (inglese laulja-laulukirjutaja), 2021).

Gabriella Michelle Henderson sündis Tetney’s, Lincolnshire’is. On teada, et ta hakkas laulma kolme-aastasena, mõni aasta hiljem hakkas ta õppima ka klaverimängu. Jõulude ajal korraldas tüdruk “kontserte” oma perele, eriti vahva oli tema suhe oma vanaisaga, kes julgustas lapselast muusikaga tegelema.

Kui tulevane lauljatar oli 11-aastane pääses ta õppima Tring Park kooli Hertfordshire’is, et õppida esinemiskunstide erialal. Samal ajal õppis samas koolis ka Dan Ferrari-Lane, kes hiljem saavutas tuntust poistebändis District3.

Nii Ella Henderson kui ka Dan Ferrari-Lane osalesid 2012. aastal telesaates “The X Factor UK”. Paljude muusikasõprade arvates oli just Ella Henderson selle telesaate üks andekamaid esinejaid, kuigi võitu ei tulnud.

Pärast seda saadet pääses lauljatar esinema paljudesse teistesse populaarsetesse telesaadetesse ning 2013 oli tal taskus leping Simon Cowelli plaadifirmaga Syco Music. Sama aasta alguses lõi Ella Henderson kaasa ka “The X Factori”-kontsertturneel.

2014. aasta juunis ilmus lauljatari debüütsingel “Ghost” (selle üheks autoriks on Ryan Tedder (USA muusik, laulja, laulukirjutaja, ansambli OneRepublic laulja, kes kirjutanud populaarseid lugusid oi-oi kui paljudele popmuusika staaridele, nt Adele, Beyonce, Miley Cyrus, Ed Shreeran, Jennifer Lopez, Lady Gaga, Camila Cabello, Maroon 5, Ariana Grande jpt), mis tõusis brittide singlimüügitabelis esikohale! Lugu saavutas populaarsust ka USAs, Austraalias ja Uus Meremaal. Lugu oli sedavõrd edukas, et saavutas selle kümnenid popimate lugude TOP 100 hulgas 84. koha!

Oktoobris 2014 ilmus uus singel “Glow”, mis jõudis brittide singlimüügitabelis kohale 7. Samas kuus ilmus ka debüütalbum “Chapter One”. Esimese albumi laulud oli kirjutaud lauljatar ise, abiks ka maailmakuulsad muusikaprodutsendid Claude Kelly, Salaam Remi, Babyface ja TMS.

Deüütalbum tõusis brittide plaadimüügitabelis esikohale! Albumilt ilmus singlitena veel kaks laulu “Yours” ja “Mirror Man”. 2015 oli Ella Henderson soojendusartistiks Take Thati kontsertturneel “Take That Live 2015 UK tour”, ja sama aasta oktoobris ja novembris oli lauljatar juba ise oma sooloturneel Inglismaal.

Novembris 2016 andis lauljatar teada, et ta lõpetas stuudiotöö uue albumiga, abiks ka the The Scripti Danny O’Donoghue ja proudtsent Max Martin. 2017 oli Ella Henderson James Arthuri kontsertturnee soojendusartist, populaarseks sai Hendersoni ja Arthuri duett “Let’s Go Home Together”.

Veebruaris 2018 anti teada, et Syco Music’u ja Ella Hendersoni koostöö on lõppenud, veidi hiljem anti teada, et Hendersonil on valmis uus album ning tal on uus leping firmaga Asylum Records. Sama firma all tegutseb ka briti bänd Rudimental, kusjuures 2018 käisid Ella Henderson ja Rudimental üheskoos kontsertturneel.

Ei möödunud palju aega, kui lauljatar teavitas oma fänne, et uus album on valmis, kuid see ei ilmu, kuna ta ise on sedavõrd palju muutunud, ja salvestatud lood pole enam need, mis temaga sobituksid.

2019 ilmus uus laul “Glorious” ja ka samanimeline EP. Pärast EP ilmumist ilmus veel üks singel “Young”. Seejärel juba ka koostöö eelpool mainitud Jax Jonesi ja Sigala’ga.

2020 laulis Ella Henderson Hollandi DJ Sam Feldt’i lugudes “Hold Me Close” ja “Take Care of You”. Kuid see polnud veel kõik, sest lauljatari sai kuulda ka briti DJ ja produtsendi Nathan Dawe’i laulus “Lighter” (kaasa lõi ka räppar KSI) ja Roger Sanchezi laulus “Dream On Me”. Sama aasta detsembris ilmus ka Ella Hendersoni jõululaul “Blame It on the Mistletoe” (koos USA laulja-laulukirjutaja AJ Mitchell’iga).

Veebruaris 2021 ilmus veel üks uus singel “Let’s Go Home Together” (koos Tom Grennan’iga), mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 10, see oli lauljatari viies singel, mis brittide singlimügitabelis TOP 10 jõudis! See oli laul, mida mõned aastad varem laulsid Henderson ja James Arthur, kuid salvestatud singlina ilmus see Hendersoni ja Grennan’i lauluna.

2021 ilmus Ella Hendersoni uus laul “Risk It All” (koos House Gospel Choir’i ja briti elektroonilise muusika duoga Just Kiddin). Lauljatar laulis ka prantslaste DJ duo Ofenbachi laulus “Hurricane”.

Jaanuaris 2022 ilmus Ella Hendersoni uus singel “Brave”, millele järgnes märtsis 2022 lauljatari teine stuudioalbum “Everything I Didn’t Say”.

Uus album algab Ella Hendersoni mõnusa popipalaga “Emotions”, milles lauljatar tõestab, et tal on igati vahva ja omanäoline hääl. Mõnusalt kõlavad ka kitarrid … Veelgi popilikum ja tantsulikum on uue albumi teine lugu “What About Us”, milles kindlasti ka 80.-90. aastate popmuusika lahendusi, kuid ka igati põnevaid saunde, kusjuures miskipärast tuletab lauljatar mulle meelde veidi ka Madonnat!

Kübe rahulikum on hittlugu “Ugly”, mis on Ella Hendersoni fännide uus lemmiklugu. Rahulik, ilus ja mõnus. Ilus ja kaunis on ka neljas lugu “Let’s Go Home Together”, milles lööb kaasa ka Tom Grennan. Nende hääled sobivad suurepäraselt kokku …

Uhke ja võimas on albumi viies lugu “Brave”, mis ka singlina ilmuda jõudnud. Vägeva refrääniga laul, millel ka palju põnevaid saunde ja huvitavaid harmoonialahendusi.

Rahulikke lugusid on albumil veel – “Out Of My Head”, “Thank You For The Hell”, kaunis ballaad “Sorry That I Miss You” (Ella Henderson laulab, klaver saadab, huvitav, kas lauljatar mängib selles loos klaverit ise?), duett “Cry On Me” (koos suurepärase USA laulja ja muusikaprodutsendi Mikky Ekko’ga), veidi folgilik “Northern Lights” (Ella Henderson laulab, kitarr saadab), nagu ka albumi viimane lugu “Places”.

Veidi rütmikamad on popilood “Bad News”, “Good Things Take Time” ja “Body”.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/Everything-I-Didnt-Say

Red Hot Chili Peppers „Unlimited Love“ (Warner Music)

Red Hot Chili Peppers (nimetame lühidalt RHCP) hakkas tegutsema juba 1983. aastal Los Angeleses. Seega on bänd koos mänginud juba peaaegu 40 aastat, mille jooksul on koosseis vaheldunud ja muutunud, kuigi põhituumik on olnud sama. Aastate jooksul on välja antud ridamisi väga häid rokiplaate, mida on maailmas müüdud üle 80 miljoni eksemplari ja neil on ette näidata ka kuus (!) Grammy-auhinda, mistõttu on paljud muusikasõbrad ütelnud, et Red Hot Chili Peppers on kindlasti üks maailma kõigi aegade parimaid ja rokibände, kelle seni viimane album „The Getaway“ oli aastast 2016, kuid nüüd on mehed tagasi uue albumiga.

Täna mängib RHCP koosseisus: Anthony Kiedis (laul), Flea (basskitarr), John Frusciante (kitarr) ja Chad Smith (trummid). Nende muusikat on lahterdatud funkmuusika-mõjutustega rokkmuusikaks. Aastate jooksul on ilmunud mitmeid ja mitmeid edukaid albumeid, bändi tuntumad laulud on kindlasti ”Under the Bridge”, ”Give It Away”, ”Suck My Kiss”, ”Californication”, ”Otherside”, ”Scar Tissue”, ”By the Way”, ”Can’t Stop”, ”Dani California”, ”Snow (Hey Oh)” ja ”Dark Necessities”.

Esimesed sammud

Fairfax High Schoolis Los Angeleses õppisid samas klassis laulja Anthony Kiedis, kitarrist Hillel Slovak, basskitarrist Michael ”Flea” Balzary ja trummar Jack Irons, kes otsustasid hakata bändi tegema ja nii sündis 1983. aastal Red Hot Chili Peppers.

Bändi esimene nimi oli küll Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem ja nende esimene esinemine oli Rhythm Lounge-klubis, kui nad soojendasid ansamblit Gary and Neighbor´s Voices. Publikut oli ca 30 inimest, ja esitati ka bändi ühte esimest oma lugu „Out in L.A.“.

Algusaegade RHCP mõjutajateks olid nn dance-punki mänginud James Chance and the Contortions ja Defunkt.

RHCP esimene esimene oli sedavõrd energiline, et bänd saavutas kiirelt populaarsust ja esinemise tuli juurde ka paljudes teistes Los Angele klubides ja kohalikel muusikasündmustel. Ansambel vahetas oma nime – muusikamaailmas oli nüüd olemas Red Hot Chili Peppers.

Esimene plaadistusleping

Ansambli Ohio Players mänedžer Lindy Goetz hakkas RHCP mänedžeriks, kui oli näinud RHCP esinemas laval, kui bändiliikmete ainus riideese oli sokk, mis kattis nende meheau … Goetz suutis bändile välja rääkida EMI American ja Enigma Recordsiga plaadistuslepingu, lausa 7. albumile!

Samal ajal (detsembris 1983) lahkusid bändist Hillel Slovak ja Jack Irons, kes mängisid ka ansamblis What Is This?. Nüüd kutsuti bändi Flea vana sõber, trummar Cliff Martinez, kitarristiks valiti Jack Sherman, kes oli käinud end mitmel korral prooviesinemistel „näitamas“.

Augustis 1984 ilmus ansambli debüütalbum „The Red Hot Chili Peppers“. Plaat ei tõusnud küll müügitabelite tippu, kuid bänd muutus populaarseks, sest nende lugusid mängiti raadiojaamades ja MTV´s. Aastaks 2007 oli seda plaati müüdud 300 000 eksemplari. Albumilt ilmus ka singel „Get Up and Jump“, käidi ka kontsertturneel, pärast seda lahkus bändist Jack Sherman, tagasi tuli Hillel Slovak.

1985 ilmus RHCP teine album „Freaky Styley“, mille produtsendiks oli maailmakuulus George Clinton, kes tõi bändi muusikasse pungi ja funki elemente, bändi muusika muutus palju mitmekesisemaks, kuid ka seda plaati ei saatnud edu, bänd ise oli uue albumiga igati rahul.

1986 lahkus bändist trummar Cliff Martinez. Teite bändiliikmete jaoks oli suur üllatus, et Jack Irons oli nõus tagasi tulema, ja nii oli algupärane koosseis taaskord koos.

Umbes samal ajal käis laulja Anthony Kiedis ka võõrutusravil, et saada jagu narkoprobleemist, et teha muusikat selge peaga … Pärast ravilt naasemist kirjutas Kiedis uue laulu „Fight Like a Brave“ sõnad, kui lendas võõrutusravilt koju.

Nüüd kogunes bänd Los Angelesse, et hakata plaadistama kolmandat albumit. Plaadi produtsendiks üritati saada Rick Rubin´it, kes keeldus, kuna bändiliikmetel oli probleeme narkootikumidega. Nii palgati uue albumi produtsendiks Michael Beinhorn.

1987 ilmuski kolmas album „The Uplift Mofo Party Plan“, see oli esimene RHCP album, mis jõudis ka USA plaadimüügitabelisse. Billboard 200 tabeli parimaks kohaks oli 148. See oli ju vahva, kuid Kiedisel ja Slovakil olid jätkuvalt tõsised narkoprobleemid. Pärast albumi ilmumist käidi kontsertturneel ja veidi pärast seda suri Slovak oma kodus heroiini üledoosi tõttu …

Bändi mänedžer Lindy Goetz kutsus bändiliikmed kokku, et arutada nende hetkeseisu ja tulevikku. Bändist otsustas lahkuda Jack Irons, sest ta ei tahtnud mängida ansamblis, kus tema sõbrad surevad. Kiedis ja Flea plaanisid tegevuse lõpetada, kuid otsustasid siiski jätkata.

Probleeme jagub, kuid bändiga liituvad Frusciante ja Smith

Nüüd liitusid bändiga kitarrist DeWayne McKnight, kes oli mänginud ansamblis Parliament-Funkadelic ja trummar D.H. Peligro, kes oli mäginud ansabmis Dead Kennedys. Kiedis otsustas taaskord minna võõrutusravile. Selle koosseisu ainsaks lindistuseks jäi vaid üks laul „Blues For Meister“, milles laulis Flea!

Kiedis sai võõrutusravist abi, alustati uue kontsertturneega, kuid üsna varsti oli selge, et DeWayne McKnight ei sobi bändi. Pärast kolme kontserti McKnight vallandati ning Peligro soovitas bändi noort kitarristi John Frusciantet, kes kandideeris ka ansamblisse Thelonious Monster, kuid ta oli ise suur RHCP fänn ning septembris 1988 oli Frusciante koos RHCP juba laval!

Kirjutati uut muusikat, kuid üks probleem oli siiski veel. Alkoholi- ja narkoprobleemid vaevasid ka D.H. Peligrot, mistõttu otsustati tema asemele võtta trummar Chad Smith.

1989 ilmus uus album „Mother´s Milk“, ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 52! Euroopas album tabelitesse ei jõudnud, kuid Austraalias tõusis see kohale 33. Singlitena ilmusid „Knock Me Down“ ja „Higher Ground“ (see oli cover Stevie Wonderi laulust). Pärast seda albumit oli üsna selge, et RHCP on tõusmas üheks populaarsemaks USA rokipundiks!

Uus plaadifirma, mängu tuleb Rick Rubin

Pärast selle albumi edu vahetas bänd plaadifirmat. Uueks plaadifirmaks sai Warner Bros. Records ja järgmise albumi produtsendiks saadigi Rick Rubin, kes oli veidi aega tagasi koostööst loobunud. Rubin oli varem produtseerinud Beastie Boysi, Run DMC ja Slayeri muusikat, nüüd sai alguse RHCP ja Rubini pikk ja edukas koostöö.

Uute lugude kirjutamine sujus lihtsalt, Kiedis kirjutas laulusõnu uutele lugudele peaaegu iga päev. Uue albumiga tehti tööd kuus kuud Los Angeleses The Mansion-häärberis, kus oli varem elanud mustkunstnik Harry Houdini. Häärber muudeti lindistusstuudioks, terve bänd (välja arvatud Chad Smith) kolis lindistuse ajaks sinna elama. Põnev põhjus oli Chad Smithil, miks tema sinna elama ei kolinud – levisid kuulujutud, et seal kummitab!

Plaadi valmimisest tehti videodok „Funky Monks“. Bänd ei suutnud välja nuputada plaadile pealkirja, Rick Rubin tegi ettepaneku kasutada ühe laulu pealkirja – „Blood Sugar Sex Magik“.

"Blood Sugar Sex Magik"

Septembris 1991 ilmuski uus album. Sellel olid ka mitmed hittlood: „Suck My Kiss“, „Under the Bridge“ ja „Give It Away“. 1992 tõusis album USA plaadimüügitabelis kolmandaks, ja tänu sellele plaadile saavutas RHCP ka rahvusvahelist edu.

Uue albumiga kaasnes ka kontsertturnee, millel RHCP soojendasid Nirvana, Pearl Jam ja Smashing Pumpkins.

See album tegi RHCP liikmetest rahvusvahelised rokitähed, mis oli üsna ootamatu ja valus löök Frusciantele, kes oli soovinud, et RHCP oleks pigem undergound-bänd. Nii tekkis Frusciantel tüli Kiedisega, kitarrist hakkas kontsertidel ühtäkki lugude ülesehitust muutma jne jne. Frusciante loobus inimestega suhtlemisest (välja arvatud tema tüdruksõber) ja lõpuks oli tal ka veel tõsine narkoprobleem …

1992 lahkus Frusciante ansamblist, ja seda vaid mõned tunnid enne kontserti Jaapanis. RHCP kutsus tema asemele Dave Navarro, kes oli mänginu Jane´s Addictionis, kuid ka tema ei saanud RHCP aidata, kuna ka temal olid narkoprobleemid … Üheks kandidaadiks oli Zander Schloss, kuid tema polnud bändiliikmete arvates sobilik, ja nii sai kitarristiks Arik Marshall, kes oli mänginud ansamblis Marshall Law. Teda näeb ansambli videotes „Breaking the Girl“ ja „If You Have to Ask“, ja ka multifilmisarja „The Simpsons“ neljanda hooaja viimases osas, kuid RHCP oli külalistäht.

Album tõi bändile kolm Grammy-auhinda. Grammy-gala oli albumi kontsertturnee lõppakord ja viimane esinemine Arik Marshallile koos bändiga.

Nüüd korraldas RHCP uue kitarristi leidmiseks prooviesinemised, kusjuures üks kandidaat oli ka maailmakuulus kitarrist Buckethead, kuid välja valiti ansamblis Mother Tongue mänginud Jesse Tobias, kes esines bändiga siiski vaid paaril korral, kuni lõpuks liitus 1993. aastal bändiga Dave Navarro, kes oli juba korra varem kandidaat kitarristiks olnud.

Kitarristiga on jätkuvalt probleeme, kuid tehakse ka uut muusikat

Dave Navarro mängis esimest korda koos RHCP 1994. aastal Woodstocki muusikafestivalil. Seejärel ka Pukkelpop ja Reading muusikafestivalidel, kaks korda esines RHCP ka Rolling Stonesi soojendusbändina. Üsna ruttu oli selge, et Navarro ei ole siiski see päris õige RHCP kitarrist, kuna tema muusikaline taust oli hoopis teistsugune, ja üsna samal ajal algasid taaskord ka Kieidse narkoprobleemid …

Need probleemid ja Navarro mõjutasid paljuski ka ansambli järgmist stuudioplaati „One Hot Minute“. Kuna Frusciantet ei olnud, siis sündisid laulud üsna vaevaliselt. Kiedis ja Navarro ei suutnud üheskoos uut muusikat luua, mistõttu kirjutasid albumi uued laulud Kiedis ja Flea. Lisaks muusikale, hakkas Flea ka laulusõnu kirjutama.

1995. aasta septembris ilmuski album „One Hot Minute“, millel oli heavy metali stiilis kitarririffe (seda ju tänu Navarrole) ja mõjutusi psühhedeelilisest rokkmuusikast. Paljudes lauludes oli juttu narkoprobleemidest, juttu oli ka Kurt Cobaini enesetapust (laul „Tearjerker“) ja River Phoenixi surmast (laul „Transcending“), kuid näiteks „Shallow Be Thy Game“ käsitles hoopis usuteemat.

Album võeti vastu üsna segaste tunnetega, kuid see oli igati edukas, sest seda müüdi maailmas 8 miljonit eksemplari! „My Friends“ tõusis USA singlimüügitabeli esikohale, edukad olid ka singlid „Warped“ ja „Aeroplane“.

1995. aasta sügisel algas kontsertturnee „One Hot Minute Tour“. Euroopas oli 16 kontserti, kuid USA kontserdid tuli lükata aastasse 1996, kuna Chad Smith oli murdnud randmeluu. 1996 jätkas RHCP esinemistega USAs ja Euroopas, kuid 1997 loobuti esinemistest, ja mängiti vaid ühel korral Jaapanis Fuji Rock muusikafestivalil. Põhjuseks bändi sisemised lahkhelid – Flea plaanis bändist lahkuda, sest ta oli väsinud esitamast samu lugusid, Navarro oli jällegi hakanud kasutama narkootikume, Kiedisel oli olnud mootorrattaga avarii, ja nüüd kasutas ta ohtlikul määral valuvaigisteid!

1998 alustati siiski tööd uue albumiga, kuid selleks ajaks oli bändist lahkunud Navarro. Umbes samal ajal oli Flea suutnud „meelitada“ Frusciante võõrutusravile, sest Frusciante oli kaotanud kogu oma vara ja olnud peaaegu surmasuus. Frusciante pääses sel hetkel narkootikumidest ja Flea kinnitas Kiedisele, et ta jätkab RHCP basskitarristina ainult siis, kui Frusciante naaseb bändi kitarristiks! Ja nii see läks – Frusciante oli nõus jätkama, Flea ja Kiedis olid nõus, et just Frusciante jätkab nende kitarristina.

"Californication"

Frusciante oli vahepeal loobunud muusika tegemisest ja muusika esitamisest, ta polnud juba pikka aega mänginud kitarri, kusjuures tema kitarr oli ära põlenud, kui Frusciante kodus oli olnud tulekahju, õnneks pääses mees ise sellest terve nahaga. Õnneks polnud mehe oskused lõpilikult kadunud, ta hakkas uuesti mängima kitarri, kirjutas uusi lugusid ja 1999 ilmus RHCP suurepärane album „Californication“, millest sai bändi edukaim album!

Uuel albumil oli palju suurepäraseid ja meloodilisi lugusid, millel olid suurepärased kitarri-, basskitarri- ja lauluseaded. Singlitena ilmunud „Scar Issue“, „Around the World“, „Otherside“, „Californication“ ja „Road Trippin“ said suurteks hittideks.

Pärast albumi ilmumist jätkati kontsertturneega „Californication Tour“, mis kestis kaks aastat. Selle turnee raames oli RHCP 1999 Woodstocki-festivali peaesineja, anti suur ja tasuta kontsert Moskva Punasel väljakul ja mängiti väga-väga palju just Euroopas. Sama turnee USA kontsertitest avaldati kontsertvideo „Off the Map“, mis ilmus 2001.

Pärast kontsertturnee lõppu algas töö uue albumiga „By the Way“. Produtsendiks taaskord Rick Rubin, kes polnud rahul uue albumi esimese versiooniga, sest tema arvates polnud hardcore pungi mõjutustega kiired lood õige valik!

Plaadi valmimist segas ka Flea ja Frusciante „võimuvõitlus“ lugude muusikalise stiili ümber. Flea tahtis albumile funki-mõjutustega lugusid, kuid Frusciante arvates olid nad seda juba liiga palju teinud. Pärast plaadi salvestamist plaanis Flea bändist lahkumist, kuid Flea ja Frusciante õnneks leppisid ära …

2002 ilmuski „By the Way“, mis oli varasematest RHCP albumitest rahulikum, kaasaegsem ja helidemaailm oli mitmekesisem. Palju oli meloodilisi ballaade, Frusciante lisas lugudele klahvpille ja keelpille. Albumilt ilmusid mitmed singlid „By the Way“, „The Zephyr Song“, „Universally Speaking“ ja „Can´t Stop“, ja neist said ka hittlood.

2003 ilmus kontsertvideo „Live at Slane Castle“, 2004 augustis ilmus RHCP esimene kontsertalbum „Live in Hyde Park“, mõlemad võeti tallele just „By the Way“-kontsertturneel. 2003 ilmus ka bändi kogumikalbum „Greatest Hits“, millel bändi parimad laulud aastaist 1998 – 2002 ja ka kaks uut laulu „Fortune Faded“ ja „Save the Population“.

"Stadium Arcadium"'

2006 ilmus RHCP Grammyga pärjatud üheksas stuudioalbum „Stadium Arcadium“, millel oli kogunisti 28 laulu. Albumi produtsendiks taaskord Rick Rubin ja see oli bändi esimene album, mis kohe ilmudes tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale! Album tõusis plaadimüügtabelite tippu veel 26 riigis ja seda müüdi maailmas üle 7. miljoni plaadi.

Selle albumi esimene singel oli „Dani California“, millest sai bändi üks edukamaid ja paremini müüdud singleid, USA Hot Modern Rock Tracks edetabelis debüteeris see kohal number üks, Billboard Hot 100 edetabelis tõusis see kuuendaks, brittide singlimüügitabelis oli parim koht teine. Ka kaks järgmist selle albumi singlit „Tell Me Baby“ ja „Snow (Hey Oh)“ olid edukad.

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee, pärast seda andis RHCP teada, et peetakse aastane paus.

Bänd pidas pausi, kuid bändiliikmed tegelesid oma projektidega. Flea õppis ülikoolis muusikateooriat ja rääkis, et tal on plaanis avaldada instrumentaalmuusikaga sooloalbum. Ta liitus ka Radioheadi laulja Thom Yorke´i loodud superbändiga Atoms for Peace.

John Frusciante avaldas sooloalbumi „The Emyrean“.

Chad Smith pani koos Sammy Hagari, Joe Satriani ja Michael Anthony´ga kokku superbändi Chickenfoot ja tegi ka oma sooloprojekti Chad Smith´s Bombastic Meatbats.

Anthony Kiedis sai isaks ja veetis aega oma perega.

Veid hiljem teatas John Frusciante, et lahkub jällegi bändist … ta soovis jätkata muusika tegemist üksinda.

RHCP naases avalikkus ette 29. jaanuaril 2010 Neil Youngile pühendatud kontserdil, kus bänd esitas Youngi laulu „A Man Needs A Maid“. Kitarristina oli laval Frusciante ja bändi hea sõber Josh Klinghoffer, kes oli varem RHCP kontsertturneedele mänginud.

8. veebruaril 2010 andis Chad Smith teada, et Klinghofferist saabki RHCP uus kitarrist.

Uus kitarrist, uus album

30. augustil 2011 ilmus RHCP uus stuudioalbum „I´m with You“, mille produtsendiks oli jällegi Rick Rubin. Albumil oli 14 uut laulu, kuigi RHCP oli koos sedavõrd palju uut materjali, et oleks võinud ilmuda ka duubelalbum. Album kandideeris ka Grammy-auhinnale kui parim rokkmuusika album.

Loomulikult kaasnes uue albumiga ka kontsertturnee, millel lõi kaasa ka brasiillasest löökriistamängija Mauro Refosco, kes ei olnud küll bändi ametlik liige.

Aprillis 2012 valiti RHCP ka legendaarse Rock and Rolli Kuulsuste Halli liikmeks, kuna bändil oli seljataga pikk ja edukas karjäär. 33-aastasest Josh Klinghofferist sai noorim muusik, kes saanud sellise au osaliseks. Pidulikul tseremoonial mängis RHCP pika kontserdi, esitades parimaid lugusid. Kaasa lõid ka bändi endised trummarid D.H. Peligro ja Jack Irons. Ka John Frusciante oli kutsutud, kuid tema keeldus tulema, öeldes, et ei ole enam RHCP liige.

Nagu hetk tagasi mainisin, oli sellele albumile lugusid rohkem, kui välja valiti, siis ilmus sellest albumist ka teine versioon „I´m Beside You“, millel oli lugusid oluliselt rohkem.

2013 andis RHCP teada, et alustatakse tööd uue albumiga. NFL ameerika jalgpalli liiga finaalmängu ehk Super Bowl poolajal esines RHCP 2014. aastal. See oli omamoodi austusavaldus RHCP, sest valitakse ju sellele show´le ainult maailma parimaid ja kuulsamaid artiste. RHCP esitas laulu „Give It Away“, ja seda vaatas 115,3 miljonit televaatajat! Mis oli omamoodi ka uus rekord. Üks asi, mis häiris paljusid, oli see, et muusika tuli taustalindilt, kuid selline on NFL nõue esinejatele.

2014 andis RHCP teada, et nad teevad tööd uue albumiga, ja et uueks produtsendiks on Danger Mouse. Uus produtsent tõi kaasa uued tuuled, kuid plaadistamine venis, sest Flea murdis suusaõnnetuses käeluu. 5. mail 2016 ilmus uus singel „Dark Necessities“ ja juunis uus album „The Getaway“. Sellele järgnes ka kontsertturnee „The Getaway World Tour“, mis kestis aasta ja viis kuud, ja RHCP andis selle vältel 151 kontserti!

Vaatamata sellele, et turnee oli pikk ja väsitav alustas RHCP tööd uue albumiga!!! See plaaniti avaldada 2019, kuid uus album lükkus edasi. Sama detsembris andis RHCP teada, et John Klinghoffer lõpetas töö bändis, ja tagasi tuli John Frusciante. Ühes intervjuus tõdes Klinghoffer, et see on tõepoolest Frusciante koht! Jaanuaris 2020 andis Chad Smith teada, et RHCP alustas koostöd taaskord Frusciantega, tehakse tööd uue albumiga, millega koos peaks toimuma ka maailmaturnee.

Aasta 2022, uus album "Unlimited Love"

4. veeruaril 2022 ilmus singel „Black Summer“ ja 1. aprillil 2022 12. stuudioalbum „Unlimited Love“, mille kohta öeldakse Warner Musicu pressiteates:

„Red Hot Chili Peppers avaldas oma kaheteistkümnenda albumi “Unlimited Love” koos uue muusikavideoga loole “These Are The Ways”. Tegu on esimese albumiga alates 2006. aastast, mille koosseisuga on taas liitunud bändi legendaarne kitarrist John Frusciante. Bänd on ise öelnud, et nende jaoks toob “Unlimited Love” esile nelja individuaalse hinge ühendatud vaimu, kes ikka veel sama kartmatult oma igavese sõpruse ja loomingu uusi tahke avastavad. Albumi avalooks on singel “Black Summer”, mis on kiirelt Ameerika alternatiivroki raadiojaamade edetabeli esikohale tõusnud, ületades samuti 25 miljoni kuulamise piiri nii Spotify kui ka YouTube’i platvormidel.

Lisaks uuele albumile, on bändil veel palju muugi üle rõõmustada. Red Hot Chili Peppers’i karjääri tunnustati tähega Hollywoodi kuulsuste allel. See oli ansambli jaoks olulise tähendusega saavutus, sest allee asub nende kodulinnas Los Angeleses. Tseremoonial võtsid sõna bändi head sõbrad, muusik George Clinton ja näitleja Woody Harrelson ning paljud teised.

Värskelt avaldatud stuudioalbumi “Unlimited Love” loomeprotsessis lõi kaasa produtsent ja ansambli pikaajaline koostööpartner Rick Rubin, kellega koos on ilmunud bändi armastatud albumid “Blood Sugar Sex Magik [1991]”, “Californication [1999]”, “By The Way [2002]” ja “Stadium Arcadium [2006]”.

Suvel läheb Red Hot Chili Peppers albumi toetuseks taas kontserttuurile. Et see saaks olema ägedam kui kunagi varem, plaanib RHCP kaasata mitmeid ägedaid erikülalisi nagu Anderson.Paak & The Free Nationals, A$AP Rocky, Beck, HAIM, King Princess, St. Vincent, The Strokes ja Thundercat.“

RHCP uuel albumil on 17 uut laulu, ja selle avaakordiks on rahulik ja mõtisklev „Black Summer“, milles igati äratuntavaid kitarririffe (RHCP omaseid), ja ka äge kitarrisoolo (vahva, et Frusciante tagasi on).

Teise looga läheb tempo juba kiiremaks, see on ju jällegi vana hea ja pungilikum RHCP. Laulus on kuulda ka ägedat basskitarri, Flea annab endast märku. Salmides on Kiedis jätkuvalt hea ka räppides. Laulu nn vaheosas kuuleme nii Flea basskitarri kui ka Chad Smithi trummimängu.

Kolmas lugu „Aquatic Mouth Dance“ on igati funkilik lugu, muusika, mida oleme harjunud RHCP esituses kuulama.

Neljas lugu on ülimalt rahulik „Not the One“, ilusa meloodiaga laul, Kiedis on igati õrn ja tundlik. Viiendas laulus „Poster Child“ kuuleme jällegi funkilikku RHCP, ja see on igati lahe, refrään on meeldejääv. Frusciante kitarr on oi-oi kui funkilik, ja ka põnevaid klahvpille on kuulda.

Uue albumiga ongi omamoodi huvitav see, et RHCP on jäänud palju-palju rahulikumaks (eks see võib olla seotud ka sellega, et bänd on teinud muusikat peaaegu 40. aastat, bändiliikmed on jäänud vanemaks), kuid see ei häiri, sest ka nendes rahulikes lugudes on RHCP suurepärane. Näiteks „It´s Only Natural“ (selles kuuleb ikka võimatult head kitarrimängu ja kitarrisaunde, Frusciante on suurepärane), „White Braids & Pillow Chair“, „Veronica“, „Let ´Em Cry“, „The Heavy Wing“ ja albumi viimane laul „Tangelo“ (see laul oli minu jaoks selle albumi kõige mõnusam ja ilusam kuulamine, laul, milles ka klahvpille kasutatakse). Paljudes nendes rahulikes lugudes kuuleb minu kõrv sellist Rolling Stonesile sarnast olekut ja hingamist.

Albumi teises pooles kuuleb ka väga häid funkilikke lugusid „She´s A Lover“ (selles loos on refrään suisa popilik, Kiedise laulule on lisatud kajaefekte jne), „Whatchu Thinkin´“ (kuulake Flea basskitarri!), kuid eks ole ka rokilikumat kraami „These Are the Ways“ (see on küll rahulikum lugu, kuid refräänis saame kuulata ka üsna heavy metal kitarririffe), „Bastards of Light“ (siin on tunda ka psühedeelilise rokkmuusika hõngu).

Kokkuvõttes selline mõnus ja rahulik kuulamine, minu kõrvale ja hingele meeldis 100%, ja tegelikult on ikka ilmatuma hea, et Red Hot Chili Peppers meile jätkuvalt uut muusikat kirjutab ja seda ka plaadile paneb. Tänud!

Kuula ise ka:

https://rhcp.lnk.to/unlimitedlove

Mary J. Blige „Good Morning Gorgeous“ (Warner Music)

“Hiphopiliku soulmuusika ja R&B kuninganna” Mary J. Blige on kindlasti üks legendaarsemaid R&B ja soulmuusika artiste, kes oskuslikult sidunud oma muusikas R&B'd, souli ja hiphoppi. Lisaks laulmisele on ta tegelenud ka näitlemisega ja oma pika karjääri jooksul on ta kandideerinud 235 (!) muusika- ja filmitööstuse auhinnale ja võitnud kokku 87 (!) erinevat auhinda.

Nii on tal ette näidata 9 Grammy-auhinda (kusjuures ta on üks väheseid artiste, kes võitnud Grammy nii R&B, hiphopi, pop- ja gospelmuusika kategooriates), 4 Ameerika muusikaauhinda, 10 Billboardi muusikaauhinda, 6 Soul Train muusikaauhinda.

2010 valis VH1 lauljatari 80. kohale edetabelis “100 kõigi aegade parimat artisti”, 2003 asetas ajakiri Rolling Stone kõigi aegade 500 parima plaadi edetabelis lauljatari albumi “My Life” kohale 279, sama album oli ajakirja Time “100 kõigi aegade parima albumi” edetabelis samuti. USA R&B/HipHopi albumite edetabelis on esikohal olnud 10 (!) Mary J. Blige’i albumit!!!

Aastate jooksul on tema muusika ja töö mõjutanud paljusid teisi artiste: Beyonce, Adele, Taylor Swift, Monica Keyshia Cole, Cheryl, Teyana Taylor, Jess Glynne, Sam Smith, Alexandra Burke jpt.

Mary J. Blige (ehk Mary Jane Blige, s. 11.01.1971 Bronx, New York, USA) on USA R&B- ja soulilaulja, laulukirjutaja, muusikaprodutsent ja ka näitleja, kes sündis dzässmuusiku ja õpetaja teise lapsena. Kahjuks lahkus Mary isa pere juurest, kui tüdruk oli 4-aastane. Elu oli keeruline, kuid õnneks olid muusika ja kirik, kust Mary lapsena ja noorena abi ja toetust sai.

Juba 7-aastaselt lõi ta kaasa ühel talendivõistlusel ja võitis! Toona laulis ta Aretha Franklini laulu „Records“. Teismelisena lahkus ta koolist, et hakata tegelema muusikaga, 1998 sai ta valmis demolindi, mille sai endale plaadistuslepingu!

Stuudioalbumeid on lauljataril ilmunud (koos uue albumiga) 14, lisaks veel ka üks filmimuusika album ehk “Think Like a Man Too” aastast 2014:

“What’s the 411?” (1992, USA plaadimüügitabeli kuues koht, R&B albumite edetabeli esimene, singlid “Real Love”, “You Remind Me”);

“My Life” (1994, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, R&B albumite esimene, singlid “I’m Going Down”, “Be Happy”);

“Share My World” (1997, USA plaadimüügitabeli esimene koht, R&B albumite esimene, singlid “I Can Love You”, “Love Is All We Need”, “Seven Days”, “Not Gon’ Cry”);

“Mary” (1999, USA plaadimüügitabeli seitsmes koht, singlid “Your Child”);

“No More Drama” (2001, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, USA R&B albumite esimene, singlid “Family Affair”, “No More Drama”, “Dance For Me”);

“Love & Life” (2003, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “Not Today”, “Ooh! Love@1st Sight”, “Feel Like Makin’ Love”, “It’s Wrap”);

“The Breakthrough” (2005, USA plaadimüügitabeli teine koht, Suurbritannia plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Enough Cryin”, “Be Without You”, “Take Me As I Am”, “MJB Da MVP”, “One”);

“Growing Pains” (2007, USA plaadimüügitabeli esimene koht, singlid “Just Fine”, “Hurt Again”);

“Stronger with Each Tear” (2009, USA plaadimüügitabeli teine koht, singlid “One One”);

“My Life II … The Journey Continues (Act 1)” (2011, USA plaadimüügitabeli viies koht, singlid “25/8”, “Mr. Wrong”);

“A Mary Christmas” (2013, jõulualbum, USA plaadimüügitabeli 10 koht);

“The London Sessions” (2014, USA plaadimüügitabeli 9 koht, singlid “Therapy”, “Right Now”, “Whole Damn Year”, “Doubt”);

“Strength of a Woman” (2017, USA plaadimüügitabeli kolmas koht, singlid “Thick of it”, “U + Me (Love Lesson)”, “Love Yourself”, “Strength of a Woman”, “Set Me Free”, “Glow Up”);

“Good Morning Gorgeous” ((2022, USA plaadimüügitabeli 14 koht).

Lauljatari eraelust on teada, et 90. aastate alguses elas Mary J. Blige koos Cedric “K-Ci” Hailey’ga, kes laulis populaarses R&B-bändis Jodeci. Nad olid kihlatud, kuid ei abiellunud. Tormilist kooselu käsitles Mary J. Blige oma albumil “My Life”. 7. detsembril 2003 abiellus Mary J. Blige oma mänedžeri Martin “Kendu” Isaacs’iga. 2018 läksid nad kahjuks lahku, kusjuures kooselus hakkas “käärima” juba paar aastat varem.

Teada on sedagi, et suurepärasel lauljataril on olnud aastate jooksul probleeme nii alkoholi kui ka narkootikumidega, viimased aastad on õnneks need probleemid unustatud.

2004 rajas Mary J. Blige päris oma plaadimärgi – Matriarch Records, 2012 oli just tema see, kes “avastas” tüdrukutebändi Just’Us. Mary J. Blige kinnitas, et selles bändis on väikesed Mary’d, kes meenutavad talle teda ennast elu erinevatel etappidel.

2010 lansseeris Mary J. Blige ka oma esimese parfüümi – My Life, järgmisel aastal juba uus parfüüm My Life Blossom. Ja see pole sugugi mitte kõik! 2010 lansseeris Blige ka päikeseprillid, “Melodies by MJB”! Päikeseprille on neljas stiilis ja 20 erinevas värvitoonis! Kõik need iseloomustavad jällegi lauljatari erinevaid eluetappe.

Ja veel, lauljataril on aastate jooksul olnud mitmeid ja mitmeid põnevaid sponsorlepinguid, näiteks: Reebok, Air Jordan, Pepsi, Coca-Cola, Gap, Target, American Express, Burger King, Chevrolet jpt.

“Good Morning Gorgeous”

on suurepärase Mary J. Blige’i võrratult hea 14. stuudioalbum, mis tähistab ka lauljatari plaadifirma Mary Jane Productions 30. sünnipäeva! Seni on uuelt albumilt ilmunud kolm singlit: “Good Morning Gorgeous”, “Amazing” (koos DJ Khalediga) ja “Rent Money” (koos Dave Eastiga), uuel albumil löövadki kaasa USA superstaarid Anderson .Paak ja DJ Khaled, USA räppar, muusikaprodutsenr ja näitleja Dave East, USA räppar Fivio Foreign ja veel üks R&B muusika legend – Usher!

Muusikaliselt jätkab Mary J. Blige seda, mida ta on terve oma karjääri teinud, esitades suurepärast R&B’d, souli ja hiphoppi, tõestades, et ta on jätkuvalt suurepärases vormis ja võrratult andekas esitaja ja esineja. Uuelt albumilt leiab nii rahulikmaid esitusi ja uinutavaid meloodiaid (suurepärane albumi nimilugu “Good Morning Gorgeous”, kuid ka “Love Will Never”, “Love Without The Heartbreak” (selles loos kuuleb suurepäraseid ja väga huvitavaid harmooniaid), “Here With Me” (koos Anderson .Paakiga), võrratult head soulilood “Failing In Love” ja “Enough”), ja ka hiphopilikumat mussi (“Amazing” koos DJ Khalediga, “On Top” koos Fivio Foreign’iga).

Ilusale ja suurepärasele albumile paneb ilusa lõppakordi “Need Love”, milles “mõnulevad” üheskoos kaks võrratut artisti – Mary J. Blige ja Usher!

Kuula ise ka:

https://spoti.fi/3tgGHr0

Gang of Youths „Angel In Realtime“ (Warner Music)

Gangs of Youths on Austraalia alternatiivse rokkmuusika bänd, mis on pärit Sydneyst. Nad alustasid tegutsemist 2011. aastal.

Ansambli tänases kooseisus on David Le'aupepe (laul, kitarr, tema on ka peamine laulukirjutaja), Max Dunn (basskitarr), Jung Kim (soolokitarr, klahvpillid), Donnie Borzestowski (trummid) ja Tom Hobden (viiul, klahvpillid ja kitarr).

Väga põnev on bändi “etniline” kuuluvus: Kim on korealane-ameeriklane, Dunn on Uus Meremaalt, Borzestowski on poolakas-austraallane, Hobden on britt, ja Le'aupepe on samoalane ja austria-juudi päritolu.

Ansamblit tuntakse eelkõige tänu nende 2017 ilmunud singlile “Let Me Down Easy”, mis oli ka nende esimene singel, mis jõudis Austraalia singlimüügitabeli TOP50 sekka. Nende debüütalbum “The Positions” ilmus 2015 ja see tõusis Austraalia plaadimüügitabelis 5. kohale! See kandideeris ka mitmele Austraalia muusikaauhinnale (ARIA Awards).

Teine album “Go Farther In Lightness” ilmus 2017 ja debüteeris Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Samal aastal kandideeris see kaheksale Austraalia muusikaauhinnale ja tõi võidu neljas kategoorias: aasta parim album, parim bänd, parim rokkmuusika album ja aasta parim produtsent (Adrian Breakspear).

Selle aasta 25. veebruaril ilmus selle huvitava ansambli kolmas stuudioalbum “Angel in Realtime”.

David Le’aupepe ja ansambli algupärane kitarrist Joji Malani kohtusid esimest korda juba 2002. aastal, poisid olid toona 10-aastased, ja üheskoos käidi Sydney evangeelses kirikus. Kiriku noorterühmas kohtusid nad hiljem Sam O’Donnelli ja Chicagos sündinud Jung Kimiga. Le’aupepe meenutab seda aega küll nii, et ta oli üsna eraklik ja tagasihoidlik, kuid 2008 läks ta üsnagi kuulsasse kooli – Mosman High School’i. Seal hakkas ta ka esinema, esitades enda kirjutatud laule. Selles koolis sai ta tuttavaks ka Max Dunn’iga.

2012 andis Gang of Youths esimese kontserti Sydney Hibernian House’is, soojendades kohalikku bändi Tigertown. Tigertowni trummarile Kurt Bailey’le meeldis uus bänd ja nii sai temast Gang of Youthsi mänedžer. Seejärel harjutas ansambel ca 5 kuud, lindistati mõned demod ja järgmine kord esineti laval sama aasta detsembris. Kohalik raadiojaam FBi Radio hakkas mängima Gang of Youthsi demosid, näiteks “A Sudden Light” ja “Strange Diseases”.

Veebruaris 2013 oli Gang of Youths juba peaesineja Sydney ööklubis Candy’s Apartment. 16. augustil 2013 ilmus bändi esimene singel “Evangelists”. Õige varsti tuuritasid nad mööda Austraaliat, olles Cloud Controli soojendusartist.

2013 alustas Gang of Youths tööd esimese stuudialbumiga “The Positions”, trumme mängisid O’Donnell, kuid ka Dom “Donnie” Borzestowski ja Joel van Gastel. Oktoobris 2014 saigi uueks trummariks just Borzestowski. Albumi “The Positions” (see ilmus 2015) laulud ja laulusõnad on kirjutanud Le’aupepe, kusjuures lauludes on juttu tema suhtest oma endise naisega, tema melanoomi diagnoosist ja vähiravist, kuid ka naisest lahku minekust ja enesetapu katsetest … keerulised ajad, kuid album oli igati edukas! See tõusis Austraalia plaadimüügitabelis kohale nr 5 ja see kandideeris viiele Austraalia muusikaauhinnale! Aasta lõpus hinnati neid parimaks Austraalia live-artistiks ja parimaks Austraalia kontsertturnee bändiks!

Juulis 2016 ilmus veel ka EP “Let Me Be Clear”, millel oli viis laulu, mis ei mahtunud albumile “The Positions”, kuid ka uus versioon Joni Mitchelli laulust “Both Sides, Now”.

2017 sai ansambel valmis teise stuudioalbumi “Go Farther in Lightness”, tuuritati Suurbritannias ja mujal Euroopas, septembris mindi uue albumiga kontsertturneele Austraalias.

Märtsis 2018 debüteeris ansambel juba ka USA televisioonis, esinedes telesaates “Late Night with Seth Meyers”, saates esitati populaarset singlit “What Can I Do If the Fire Goes Out?”. Sama aasta juulis sai neist esimene artist, kes esines MTV Unplugged Austraalial! Samal aastal soojendas Gang of Youths ansamblit Foo Fighters seitsmel korral USA kontsertturneel, kuid ka ansamblit Mumford & Sons kuueteistkümnel korral Euroopa kontsertturneel.

2019 andis Le’aupepe teada, et nende kolmas stuudioalbum ilmub 2020. Ta lisas, et lauludes on juttu ka tema isa surmast. Le’aupepe kinnitas, et album räägib tema isast, sellest, kuidas ta elas, kuidas ta suri, ja sellest, mida ta oma isast teadis.

Oktoobris 2019 andis bänd teada, et Joji Malani lahkub bändist. Tema asemele tuli multiinstrumentalist Tom Hobden, kes varem mängis ansamblis Noah and the Whale, kuid oli kaasas ka ansambli Mumford & Sons kontsertturneedel. Hobden esines esimest korda koos Gang of Youths’iga 17. veebruaril 2020 Omeara’s, Londonis.

Oktoobris 2020 andis Gang of Youths oma fännidele teada, et nad töötavad uue albumiga, millele nime veel pole pandud. Juunis 2021 ilmus uue albumi esimene singel “The Angel of 8th Ave.” Huvitaval kombel oli uuest albumist valmis lausa kaks versiooni, ja 25. veebruaril 2022 ilmus kolmas stuudioalbum “Angel in Realtime”, ilmus ka singel “Tend The Garden” ja päevakorral on maailmaturnee …

Uue albumi esimene lugu on “You In Everything” on igati kuulamapanev ja põnev muusikaline reis, milles kohtuvad U2, Bruce Springsteen, aborigeenide muusika, kuid ka võimas orkester. Pean tunnistama, et väga huvitav muusikaline elamus. Laulul pikkust peaaegu 7 minutit!

Tegelikult on see igati vahva, kuidas Le’aupepe oma isast kuulajale jutustab, ilus ja hämmastav. Kõikides lugudes saame kuulata Le’aupepe suurepärast esitust ja väga head ja tugevat häält, kuid ka oskust kuulajat kuulama panna, ja ka lugu jutustada – kuula näiteks albumi 11. laulu “The Man Himself”, milliseid nüansse on võimalik lauluga edasi anda!

Täpselt sama põnevalt nagu plaadi esimene laul, kõlab ka albumi teine lugu “In The Wake Of Your Leave”, see on muusika nendele, kes on nautinud rokkmuusikat 70.-80. aastatel, intellektuaalne rokkmuusika, ja see on väga äge!

Uhkete kitarridega jätkab Gang of Youths ka kolmandas laulus “The Angel og 8th Ave.”, see on imeline, kuidas Le’aupepe paneb kuulaja kuulama, kuidas ta oskab lugu jutustada, kuidas tundeid esitusse tuua. Uskumatult hea, rääkimata ka saundidest, mis kuulama panevad.

Mõnes laulus muutub Gang of Youths eriti unistavaks, näiteks “Unison” (kas selles loos kuuleb tõepoolest ka puhkpille!?, mellotroni!?) või “Spirit Boy” või “Brothers”, kuid põnevat helide maastikku kuuleb ka laulus “Tend The Garden”, rääkimata idamaistest saundidest laulus “The Kingdom Is Within You” (kuula ka selle laulu rütmilahendit, peaaaegu klubimuusikat kompab Gang of Youths!, nagu ka laulus “Forbearance”).

Plaadil on kokku 13 suurepärast laulu ja esitust. Väga huvitavalt võtab Gang of Youths albumi viimase lauluga “Goal Of The Century” kokku, justkui läheks plaadi algusesse tagasi, kuigi see on ju täiesti teine laul, kuid sarnaseid saunde ja sarnast kõlapilti on albumi esimese lauluga küll ja küll.

Minu jaoks on Gang Of Youths põnev ansambel, ja see album kõnetas mind, kuna ma leidsin enda jaoks veidi “vihjeid” ja muusikalist lähenemist kahelt minu lemmikplaadilt ehk Kanada laulja/laulukirjutaja Indio (ehk Gordon Peterson) 1989. aasta albumilt “Big Harvest” ja šoti bändi The Blue Nile (juhtfiguuriks Paul Buchanan) 1989. aasta albumilt “Hats” – vägev!

Kuula ise ka:

https://gangofyouths.lnk.to/AIR

Avril Lavigne „Love Sux“ (Warner Music)

Ilmus Avril Lavigne’i seitsmes stuudioalbum “Love Sux” koostöös legendaarse trummari Travis Barker’i plaadifirmaga DTA Records. Albumilt leiab 12 lugu, mille hulgas mitmeid koostööprojekte, sh muusikutega nagu Blackbear, MGK, Mark Hoppus, Travis Barker jt. Albumi värskeimaks fookussingliks on “Love It When You Hate Me (feat. blackbear)”. Lavigne on karjääri jooksul saavutanud oma lugudega mitu rahvusvahelist esikoha positsiooni, kaheksa Grammy nominatsiooni ja müünud 40 miljonit albumit.

Nii öeldakse Warner Musicu värskes pressiteates, kuid Kanada lauljatari-laulukirjutaja Avril Lavigne'i debüütalbum ilmus juba 2002. aastal, siis oli ta 18-aastane. Selle aasta 27. septembril saab Avril Lavigne 38-aastaseks. Seega on ta muusikaareenil olnud juba 20 aastat! Ja uuel albumil “Love Sux” on lauljatar vägagi nooruslik, mitte midagi ei ole aastate jooksul muutunud – Avril Lavigne rokib sajaga ka praegu! Ja see on igati vahva!

Avril Ramona Lavigne on Kanada laulja, laulukirjutaja, näitleja, modell ja moelooja, kelle tuntuimad lood on “Complicated”, “When You’re Gone”, “Sk8er Boi”, “Don’t Tell Me”, “My Happy Ending”, “I’m With You”, “Girlfriend”, “What the Hel” jpt. Tema plaate on maailmas müüdud üle 40. miljoni eksemplari, kitarrivalmistaja Fender on teinud lauljatarile oma kitarri Avril Lavigne Signature Telecaster!

Tulevane lauljatar sündis Ontario Belleville’is ja tema pere kolis väikelinn Napane’i kui Avril oli 5-aastane. Linnakeses elas 5000 elanikku, Avrili isa töötas telefonifirmas, ema kasvatas kodus lapsi. Avrilil on vanem vend Matthew ja noorem õde Michelle. Avril Lavigne laulis gospelmuusikat koos emaga juba siis, kui ta oli alles 2-aastane! Avril Lavigne laulis gospelmuusikat koos emaga juba siis, kui ta oli alles 2-aastane! Avalikkuse ees laulis ta esimest korda 7-aastasena. Ta käis Westdale Public School’is, kuid neljandas klassis pandi ta teise kooli, mis oli orienteeritud enam näitlemisele, muusikale ja toiduvalmistamisele!

Avril Lavigne sai endale oma esimese kitarri 10-aastasena, pärast seda õppis ta kitarri mängima ja on oma lugudes kitarri ka ise mänginud. 1997 võitis ta ühe raadiojaama lauluvõistluse. Auhinnaks oli esinemine laval koos Shania Twainiga. Lavrigne esimest salvestist “Touch The Sky” (aastast 1998) saab kuulda Steve Meddi albumil “Quinte Spirit”.

16-aastaselt kolis Avril Lavigne Napane’ist New Yorki, kus ta sai plaadistuslepingu Arista Records’iga (lepingu väärtus oli 2 miljonit dollarit!). 17-aastaselt hakkas ta tegema tööd oma esimese albumiga. Ta kirjutas ise laulud, mängis need stuudios ette, seejärel kolis Los Angelesesse ja avaldas debüütalbumi “Let Go” (2002)!

Meenutagem veidi veel – debüütalbum “Let Go” tõusis briti plaadimüügitabeli tippu ja temast sai noorim naisartist, kes seda suutnud. Pärast seda hakati laujatari kutsuma ka poppungi kuningannaks!

Teine album “Under My Skin” ilmus 2004. aastal ja see oli lauljatari esimene plaat, mis tõusis USA plaadimüügitabeli etteotsa. See polnud siiski sama edukas, kui lauljatari debüütalbum, kuid ka sellel plaadil oli mitu hittlugu, mis muusikamaailmas erinevaid edetabeleid vallutasid: “Don’ t Tell Me”, “My Happy Ending” ja “Nobody’s Home”. Samas oli albumil mitu singlit, mis edetabelitesse ei jõudnudki.

Albumi laulud kirjutas Avril Lavigne koos laulja-laulukirjutaja Chantal Kreviazukiga ja tema abikaasa Raine Maida’ga. Albumi produtsentideks olid Raine Maida, Don Gilmore ja Butch Walker. See oli ühtlasi ka viimane Avril Lavigne’i album Arista Recordsilt.

Muusikaliselt oli lauljatari teine album post-grunge, alternatiivne rokk, nu metal, millel oli sugemeid ka gooti rokist, grungest, folk rokist ja hard rokist.

2007. aastal ilmus kolmas plaat “The Best Damn Thing”, millest sai ka tema kolmas plaat briti plaadimüügitabeli esikohal, sellel plaadil oli hittlugu “Girlfriend”, millest sai tema esimene USA singlimüügitabeli esikoha laul! Plaat tõusis esikohale ka USA plaadimüügitabelis.

Albumi kohta öeldi, et see oli veidi “pehmem” ja “armsam”, kui lauljatari eelmised albumid. Albumile kirjutas/produtseeris kaks laulu ka ansambli Sum 41 solist ja ninamees Deryck Whibley, kes oli toona ka lauljatari abikaasa. Whibley mängis albumil ka kitarri, kaasa lõi ka blink-182 liige, muusikaprodutsent Travis Barker, kes mängis trumme.

Albumi produtsentideks olid lauljatar ise, kuid ka Matt Beckley, Rob Cavallo ja Dr. Luke. Albumi andis välja RCA Records ja seda müüdi aasta jooksul 6 miljonit eksemplari, millega oli see aasta neljandaks enim müüdud plaat! Sellel oli ka mitu hittlugu: “Girlfriend” (see on kindlasti Lavigne’i üks populaarsemaid lugusid), “When You’re Gone”, “Hot” ja “The Best Damn Thing”.

2011 ilmus neljas plaat “Goodbye Lullaby” (taaskord RCA Records), mis oli samuti edukas terves maailmas. Plaadil oli jällegi mitu hittlugu: “What the Hell”, “Smile”, “Wish You Were Here”. Albumit lindistati peaaegu kaks aastat. See on lihtne poproki plaat, millel on palju lugusid, milles kasutatakse lisaks laulule vaid klaverit ja akustilist kitarri.

Selle albumi kõikides lugudes on muusika autoriks ka Avril Lavigne, produtsentidest löövad kaasa Max Martin, Shellback, Butch Waker, ja toona juba Lavigne’i ex-abikaasa Deryck Whibley.

2013 ilmus lauljatari viies stuudioalbum “Avril Lavigne”, mile andis välja plaadifirma Epic (Põhja-Ameerikas) ja Sony Music (Euroopas). Ka sellel albumil tegi Lavigne koostööd mitmete maailmakuulsate produtsentidega nagu Martin Johnson, Peter Svensson, David Hodges, Matt Squire ja Chad Kroeger. Seetõttu oli albumil nii kiiremaid ja rokilikumaid lugusid, kuid ka rahulikumaid lugusid (kauneid ballaade), lisaks elektroonilist muusikat, industriaali ja ka punk rokki.

Plaadil laulsid ka Chad Kroegeri (ansambli Nickelback ninamees, kellega Lavigne oli ka abielus aastail 2013-2015) ja Marilyn Manson.

Kuna album ei olnud sedavõrd edukas, kui loodeti, siis järgnes muusika tegemises pisikene paus, sest alles 2019 ilmus lauljatari kuues stuudioalbum “Head Above Water”, mis USA plaadimüügitabelis tõusis kohale 13.

Albumi “Head Above Water” avaldas plaadifirma BMG, produtsentideks jällegi lauljatar ise, kuid ka Chad Kroeger, Stephan Moccio, Johan Carlsson, Lauren Christy, Ryan Cabrera, Mitch Allan jpt. Album sai inspiratsiooni lauljatari võitlusest Lyme’i tõvega, mistõttu on seda albumit nimetatud ka emotsionaalseks teekonnaks. Singlitene ilmusid laulud “Head Above Water”, “Tell Me It’s Over”, “Dumb Blonde” (koostöö räppar Nicki Minaj’ga) ja “I Fell in Love with the Devil”. USAs jäi albumi parimaks edetabelikohaks jällegi 13.

Pärast albumit “Head Above Water” kinnitas lauljatar, et tahaks avaldada uut muusikat juba 2021. aastal, ja et ta on uue materjaliga juba tööd alustanud. Abiks produtsendid John Feldmann, Mod Sun, Travis Barker ja Machine Gun Kelly.

2021. aasta novembris teatas Lavigne, et ta on sõlminud lepingu Travis Barkerile kuuluva plaadifirmaga DTA Records ja 25. veebruaril 2022 uus album “Love Sux” ilmuski.

Lavigne on ütelnud, et uus album on üks alternatiivseimad, mida ta kunagi salvestanud on. Lauljatar ütles, et seda albumit tehes oli tal tunne, et on tagasi keskkoolis ja hängib koos oma toonaste sõpradega. Laulud on rõõmsameelsed, kuigi siin on juttu ka südamevalust ja lahkuminekust, kuid kõikides lauludes on positiivne sõnum, et inimene peab ise enda eest seisma. Lauljatar on öelnud sedagi, et “Love Sux” on album, millist on ta soovinud teha kogu oma karjääri jooksul!

Uue albumi avalöögiks on elektrooniline tantsumuusika lugu “Cannonball”, milles on ka vihaseid kitarre ja kübe ka nn hyper-poppi.

Teine lugu on igati meeldejääv ja kaasahaarav “Bois Lie”, milles lööb kaasa ka suurepärane Machine Gun Kelly. Lavigne väidab, et poisid valetavad, kuid eks seda teevad ka tüdrukud!

Kolmas lugu on rokilik “Bite Me” ja seda on võrreldud lauludega, mis ilmunud Lavigne’i albumitel “Let Go” ja “The Best Damn Thing” ehk siis ajas tagasi algusaastate juurde. Ka ansambli Paramore lugude on seda laulu võrreldud.

Neljas lugu on “Love It When You Hate Me”, mille kohta on öeldud, et see on meeleolukas pop-pungi lugu. Kaasa lööb ka blackbear. Sarnane selle looga on ka albumi viies lugu “Love Sux” (plaadi nimilugu), milles on head minekut, häid kitarre ja meeldejääv refrään, mida pärast esimest kuulamist suudad juba kaasa laulda või vähemalt ümiseda. Selline ägeda minekuga lugu, mis vägisi toolilt püsti ajab ja kaasa kargama paneb! Nagu näiteks ka albumi üheksas laul “F.U.”!

Hästi liigub ka kuues laul “Kiss Me Like The World Is Ending”. Seitsmes laul “Avalanche” viib kuulaja paljude muusikasõprade arvates ajas tagasi aastasse 2002, kui Lavigne suurel muusikaareenil alustas.

Kümnendas laulus lööb Lavigne’iga kampa ka ansambli Blink-182 basskitarrist ja teine laulja Mark Hoppus. Mulle tundub, et kahel “punkveteranil” on koos igati lahe olla.

Albumi eelviimane laul “Dare to Love” on kaunis ballaad, milles Lavigne on igati suurepärane, ja on ju ta ka varem esitanud igati ilusaid ja võimsaid ballaade. Nagu ka see lugu on.

Plaadi lõpetab “Break Of A Heartache”, mis jutustab küll südame murdumisest, kuid minek on sedavõrd hea, et on selge, ka pärast seda läheb elu edasi ja inimene peab elust endast õppima.

Uus album “Love Sux” on vägagi ehe Avril Lavigne’i album. Muusika, mida me olema harjunud selle suurepärase lauljatari esituses kuulama.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5pkQpJAHxy9BzwA7E1UWxF

Jason Mraz „La La La Love Songs“ (Warner Music)

Mulle on kahekordne Grammy-võitja Jason Mraz juba mitu head aastat meeldinud. Tema lihtne, meloodiline ja mõnus popmuusika paitab kuulaja kõrvu (abiks kindlasti ka nailonkeeltega kitarr). Mõeldes selle peale, et tema sulest on pärit selline vahva laul nagu „I’m Yours“, siis ei olekski vaja rohkemat öelda. Kui „I’m Yours“ 2008. aastal singlina ilmus, siis püsis see USA Hot 100 singlimüügitabelis lausa 76 nädalat järjepanu lüües sellega senise rekordi LeAnn Rimes’i laulult „How Do I Live“ (aastast 1998). Pärast seda on ka Jason Mrazi rekord löödud, kuna kauem on selles tabelis suutnud järjepanu olla Imagine Dragons’i „Radioactive“ (87 nädalat) ja AWOLNATION’si „Sail“ (79 nädalat). Kuid see rekordite värk polegi ju sedavõrd oluline, oluline on see, et Mrazi „I’m Yours“ on üks väga hea popipala.

Mrazi muusikat võib lahterdada mitmeti. Nii on Mrazi stiili nimetatud pop rokiks, blue-eyed souliks, reggae’ks, akustiliseks rokiks, alternatiivseks rokiks, folgiks, isegi kantriks. Ja eks tema muusikas neid erinevaid stiile ongi tunda ja kuulda. Tänaseks on Mrazi plaate müüdud üle 7 miljoni, tema singleid on allalaaditud 11,5 miljonit korda. Esile tuleb tõsta ka mehe kahte Grammy auhinda.

Jason Thomas Mraz (s. 23. juuni 1977) on USA laulja, kitarrist ja laulja, kes alustas laulmist ja esinemist selle sajandi alguses. Jason sündis ja kasvas Mechanicsville’is, Virginia osariigis. Tema vanaisa kolis USAsse 1915, tänu vanaisale on ka Jasonis tšehhi ja slovaki verd, tema perekonnanimi „mraz“ tähendab tšehhi keeles „härmatist“. Kui Jason oli viiene, läksid tema vanemad lahku, Jason jäi isa hoolde, õde ema hoolde.

Esimene artist, keda Jason kontsertil vaatamas käis oli Young MC. Koolis oli Jason Mraz aktiivne, lõi kaasa kooli kooris, näiteringis. Kooli lõpetas ta 1995. Seejärel käis ta mõnda aega muusika- ja draama-akadeemias New Yorgis, et minna tulevikus tööle muusikalide teatrisse. Tema toakaaslane mängis kitarri, Jason laulis. Veidi hiljem andis toakaaslane talle kitarri, mille oli plaaninud minema visata. Nüüd hakkas Mraz õppima ka kitarrimängu ja kirjutama muusikat.

1999 kolis Mraz San Diegosse, kus temast sai ansambli Elgin Park tehniline töötaja kontsertite ajal. Veidi hiljem kohtus ta Toca Rivera’ga, kellest sai Mrazi taustabändi liige. Nüüd hakkas Jason Mraz esinema väikestes San Diego kohvikutes (üks asus Ocean Beach’il, seal alustasid oma karjääri ka Jewel ja Steve Poltz). Mraz avaldas ka mõned EP’d ja kontsertsalvestised, kuni 2001. aasta lõpuks oli tal taskus plaadistusleping Elektra Recordsiga ja Mraz kolis Los Angelesse.

Juba järgmisel aastal sai temast soojendusartist USA lauljatari Jewel’i kontsertturneel ning 2002. aastal avaldas Mraz esimese ja üsnagi eduka stuudioalbumi „Waiting for My Rocket to Come“, millel ka hitt „The Remedy (I Won’t Worry)“, kusjuures albumi produtseeris produtsentide trio The Matrix, kes on aidanud Ronan Keatingit, Heather Novat, Avril Lavigne’i, Hilary Duffi, Britney Spearsi, Ricky Martinit, Shakirat, Korni, McFly’d, Tokio Hotel’i, Rihannat jpt. muusikamaailma staare.

2005. aastal ilmus Jason Mrazi teine stuudioalbum „Mr. A-Z“, mis oli veelgi edukam ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 5!

2008 ilmus album „We Sing. We Dance. We Steal“, mis oli veelgi edukam. USA plaadimüügitabelis tõusis see kolmandale kohale, no ja eks aitas edule paljuski kaasa ka superhitt „I’m Yours“ ning teinegi hittlugu „Lucky“, milles laulis ka USA suurepärane lauljatar Colbie Caillat.

2012 ilmus neljas stuudioplaat „Love Is a Four Letter Word“, mis tõusis nii USA kui ka brittide plaadimüügitabelis lausa teisele kohale!

2017 astus Mraz lavalaudadele ja tegi oma Broadway debüüdi, mängides muusikalis „Waitress“, milles lõi kaasa ka lauljatar Sara Bareilles.

2018. aastal ilmus album „Konw.“ ja see oli järjekorras kuues stuudioplaat, sest 2014 ilmus ka album „Yes!“ (muideks, kas see album tõusis USA plaadimüügitabelis teiseks!). Just see oli album, mis ka minu jaoks Jason Mrazi põhjalikumalt tutvustas, ja sellest kirjutasin ka tutvustuse.

„Know.“ oli üks igati hea kuulamine. Jason Mraz jätkas lihtsate, kuid väga mõjusate lugudega. Mraz näitas, et ka lihtsate vahenditega on võimalik teha väga head popmuusikat. Ka sellel plaadil oli võimalik kuulata väga ilusaid meloodiaid, mis kohe esimesel kuulamisel meeldima hakkasid – „Let’s See What The Night Can Do“ (ülimalt meeldejääv refrään), „More Than Friends“ (selles loos laulis ka supertäht Meghan Trainor), oli head poppi („Unlonely“), oli folki („No Plans“), oli reggae’t („Have It All“, „Making It Up“), lausa bluusi- ja kantrihõngu oli („Might As Well Dance“).

2020 ilmus seitsmes stuudiaolbum „Look for the Good“, mida mul seni pole kahjuks õnnestunud kuulata, kuid paljudes albumi „Know.“ lugudes (vaata et lausa kõikides lugudes) laulis Mraz armastusest (mõned lauluread lugudest: „Love la la la love“ või „Love is still the answer“ või „I’m better because you give meaning to the words I love you“ või „Put your loving arms around me once more“ jne), no ja mis saakski parem muusikas olla, kui lood armastusest. On ju nii! Ja kui öeldakse, et armastusest on palju laule loodud, siis Mraz kinnitas, et neid võib teha veel ja veel, sest love is still the answer!

Seetõttu pole üldse mitte üllatav, et selle aasta alguses ilmus Jason Mrazilt kogumikalbum! Ja mis te arvate, mis on selle pealkiri, ja millest on laulud? Kogumikplaadi pealkiri on „La La La Love Songs“, mida on täpsustatud kui kogumikku Jason Mrazi parimatest armastuslauludest, sh aegumatud klassikud „I’m Yours“, „I Won’t Give Up“ ja „Lucky“.

Kogumikplaadil on kokku 11 armastuslaulu, mida Jason Mraz on aastate jooksul kirjutanud ja esitanud. Plaadi avalöögiks on megahitt „I’m Yours“ (aastast 2008), millele järgneb mõnus duett „Lucky“ (2009, koos Colbie Caillat’ga).

Kolmas laul on folgilik „I Won’t Give Up“ (2012), seejärel veidi isegi kantrilik „You And I Both“ (see viib meid aastasse 2002, ja Mrazi debüütalbumile, kuna oli see lugu ju debüütalbumi teine singel), ka viies laul „The Woman I Love“ on poprokilik/kantripopilik (lugu sai valmis 2011, kui ilmus 2012 albumil „Love Is a Four Letter Word“, mulle meeldib, kui lugudes kasutatakse klaverit, viiulit, suupilli ...)

Kuues lugu „Let’s See What The Night Can Do“ viib meid aastasse 2018, mil ilmus Mrazi album „Know.“ Kaunis armastuslugu, kaunis meloodia ja veel kaunim refrään, rääkimata Mrazi kaunist ja tundeküllasest esitusest. Ilus ju ... Ka järgmine laul „Have It All“ hoiab meid samas, 2018. aastas ja albumil „Know.“, sellist mõnusat ja sooja reggae’likku hinge on selles laulus, ja jällegi võrratult suurepärane refrään, mis kergesti meelde jääb, ja ka kummitama hakkab.

Kaheksas laul kogumikul on „Love Someone“, mis on aastast 2014, ja Mrazi albumilt „Yes!“. Seda laulu on Mrazil aidanud kirjutada ka indie rokk-folk bändi Raining Jane liikmed.

Üheksas laul on imeliselt ilus ballaad „Sleeping To Dream“, mis viib meid Jason Mrazi karjääri algusesse ehk aastasse 2001, mil ilmus mehe esimene EP „From the Cutting Room Floor“. Kübe jällegi kantrilikku hingamist ja pille, mida just kantrimuusikas kasutatakse. Tegelikult igati vahva kuulda ka muusikat, mida Mraz oma karjääri alguses kirjutas ja esitas.

Kogumiku eelviimane laul on „I’m Coming Over“, mis on 2012. aasta albumilt „Love Is a Four Letter Word“, selles on miskit, mis mulle 70. aastaid meelde tuletab – arvatavasti on see selle laulu igati põnev harmoonia ja esituse lahendus, vägagi huvitavaid saunde on selles laulus.

Kogumiku viimane laul „A Beautiful Mess“ on taaskord igati ilus kuulamine, mis kõrva paitab. See viib meid aastasse 2008, mil ilmus Mrazi kolmas stuudioalbum „We Sing. We Dance. We Steal Things“, millel oli ka kübe džässilikku muusikat ja nn blue-eyed souli. See on tõepoolest suurepärane ja ilus lugu, millel kuuleb nii klaverit, viiuleid kui ka džässilikku kitarri, kuid ka kübe gospellikku taustalaulu. Sellise looga on ilus see kaunis album lõpetada ...

Jason Mraz, tänud selle suurepärase kuulamise eest praeguses rahutus ja närvilises maailmas.

Kuula ise ka:

https://jasonmraz.lnk.to/Lalalalovesongs

Skillet „Dominion“ (Warner Music)

Skillet on USA rokibänd, mis tuli kokku 1996. aastal Memphises, Tennessee osariigis.

Bändi muusikaline stiil on vaheldunud post-grunge, nu-metali ja industriaalroki piirimail, kuid põhirõhk on olnud kogu aeg raskemal rokkmuusikal, mida võib kohe alguses öelda ka bändi uue albumi kohta.

Laulja ja kitarrist John Cooper on ütelnud, et perfektset muusikat saab teha siis, kui ühendatatkse erinevad isiksused nii hingeliselt kui ka sotsiaalselt. Uus album on ansambli 11 stuudioplaat, lisaks veel paar kontsertplaati, kontsert-dvd, kaks EP’d ja mitmeid singleid.

Kes on kes?

Bändi tänases koosseisus mängivad abielupaar John (laul, basskitarr) ja Korey Cooper (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul), Jen Ledger (löökriistad, laul) ja Seth Morrison (soolokitarr). Tegelikult igati lahe ja huvitav see, et sellise raskema roki bändi liikmete hulgas on kaks naisterahvast, kes sobivad bändi nagu valatult. Aastate jooksul on ansamblis mänginud mitmeid erinevaid pillimehi, tegelikult on John Cooper ainus, kes on olnud ansamblis algusest peale. No ja lisaks veel pillimehed, kes nendega kontsertturneedel kaasa löövad.

Täna löövad Skilleti kontsertturneedel kaasa ka Tate Olsen (tšello), Lacey Sturm (laul), Jarob Bramlett (löökriistad). Varem on bändiga laval olnud Billy Dawson (rütmi- ja soolokitarr), Chris Marvin (rütmi- ja soolokitarr, taustalaul), Faith Stern (klahvpillid, taustalaul), Andrea Winchell (klahvpillid), Scotty Rock (basskitarr), Jonathan Chu (viiul), Drew Griffin (viiul). Nagu näete, siis on ka lavajõududes olnud ja on mitmeid naisartiste.

Pean tunnistama, et enne 2019 ilmunud albumit “Victorious” ei olnud ma Skilleti muusikat kuulnud, mistõttu oli 2019 ilmunud album vähemalt minu jaoks esmakordne tutvus selle bändiga, kuid mulle tundub, et see esmakohtumine oli igati hea, mistõttu on vahva leida jällegi uus Skilleti album, mis on ju samuti väga hea.

Kaks meest panevad uue bändi kokku

Nagu eelpool mainisin, siis alustas bänd tegevust 1996. Bändile panid aluse kaks meest – John Cooper, kes varem oli laulnud progressiivse rokkmuusika bändis Seraph ja Ken Steorts, kes oli mänginud kitarri asnamblis Urgent Cry. Need kaks bändi kohtusid siis, kui käidi üheskoos kontsertturneel, kuid kohe pärast seda läksid mõlemad bändid laiali, no nii ikka vahetevahel juhtub.

Nii otustasid John ja Ken, et panevad kokku oma bändi, võttes nimeks Skillet (John Cooper on ütelnud, et nimi Skillet oli esialgu väike nali, sest olid ju kaks meest varem mänginud üsnagi erinevat muusikat, ja nüüd üritati neid erinevaid stiile kokku panna – stiilid IN A BIG SKILLET). Seejärel liitus nendega ajutine trummar Trey McClurkin.

Bänd oli mänginud vaid ühe kuu, kui saadi plaadileping kristliku plaadifirmaga ForeFront Records, ja juba 1996 ilmus ka debüütalbum “Skillet”. Debüütalbum võeti muusikasõprade poolt vägagi hästi vastu, trio andis ka mitmeid kontserte, käidi isegi kontsertturneel ja hakati töötama uue materjali kallal.

1998 ilmus teine album “Hey You, I Love Your Soul”, ja sellel plaadil üritas band veidi ka muusikalist stiili muuta. Varasem post-grunge hoiak muutus kergemaks alternatiivseks rokkmuusikaks. Umbes samal ajal liitus ansambliga (esialgu küll kontsertitel) John Cooperi abikaasa Korey, kes hakkas mängima klahvpille, et John’il oleks laval rohkem aega laulmisele pühenduda.

“Incincible” ja “Alien Youth”

Veidi pärast seda alustas band tööd ka uue albumiga, mil nimeks “Invincible”. Ansamblist lahkus Steorts, et olla koos oma perega ja ta LAUNCH Visible Music kolledži Memphises. Ansambliga liitus uus kitarrist Kevin Haaland. Ka Korey Cooperist sai bändi ametlik liige ja ta mängis klahvpille plaadil “Invincible”, mistõttu tuli ansambli muusikasse ka enam elektroonilist saundi.

Plaat ilmus aastal 2000 ja pärast seda lahkus ansamblist McClurkin, kelle asemele tuli trummariks Lori Peters. Veidi hiljem ilmusid albumid “Ardent Worship” ja “Alien Youth” (2001). Viimati mainitud plaadi proudtsendiks tõusis John Cooper ise, kuid veidi enne selle plaadi ilmumist lahkus ansamblist Haaland, kelle asemele tuli Ben Kasica.

Järgmised kolm plaati

2003 ilmus album “Collide”. Selle andis välja plaadifirma Ardent Records, ja sellel olid ka igati edukad singlid “Savior” ja “Collide”. 2004 ilmus album “Collide” uuesti, seekord väljaandjaks firma Lava Records, nüüd oli plaadile lisatud ka üks uus lugu ehk “Open Wounds”. Plaat kandideeris 2005 ka parimaks rokkmuusika gospelalbumiks.

2006 ilmus uus plaat “Comatose”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 55 ja USA kristlike plaatide edetabelis kohal number 4! Jaanuaris 2008 lahkus ansamblist Lori Peters, kuid enne seda koolitas ta välja uue trummari, kelleks sai Jen Ledger. Augustis 2009 ilmus ansambli seitsmes stuudioplaat “Awake”, mis tõusis USA plaadimüügitabelis suurepärasele 2 kohale! Edukad oli ka singlid “Monster” ja “Hero”. 2010 kandideeris Skillet kogunisti kuuele Dove auhinnale GMA Dove auhinnagalal.

2011 lahkus ansamblist nende pikaajaline kitarrist Ben Kasica, kes oli mänginud bändis 10 aastat ja mänginud ju ka neljal stuudioplaadil. Kui ka Kasica ei lahkunud ilma, et oleks välja koolitanud uue mehe – nii sai uueks kitarristiks Seth Morrison. Samal aastal ilmus ka EP “Awake and Remixed EP”, millel olid lugudest uued remiksid teinud Korey Cooper ja Ben Kasica.

“Awake” oli Skilletil igati õnnestunud album, sest see võitis 2011 Billboard Music Awards’il parima kristliku plaadi auhinna. Laul “Awake and Alive” jõudis ka kuulsasse filmi ehk “Transformers: Dark of the Moon”.

“Rise” ja “Unleashed”

2012 andis John Cooper intervjuus ajakirjale CCM Magazine teada, et nad töötavad uue albumi kallal, ja see saab olema tõeline sõit ameerika mägedel.Uuele plaadile pidi tulema agressiivsemaid lugusid, kunstipärasemaid ja lausa muusikali-stiilis lugusid, kuid ka lausa sümfoonilise-rokkmuusika laadis lugusid.

2013 ilmuski uus album “Rise”, mis debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4! Ja vallutas esikoha nn Top Rock edetabelis ja kristlike albumite edetabelis. Juba esimesel müüginädalal müüdi plaati USAs 60 000 eksemplari. Bänd esitas plaadi nimilugu ka populaarses telesaates “Conan”. Singel pealkirjaga “Sick of It” võitis võitis parima rokiloo tiitli, kui jagati Dove auhindu.

2014 ilmus Euroopas Skilleti kogumikplaat “Vital Signs”, sest enne seda ju tegelikult väga palju Euroopa poole ei oldud vaadatud. 2016 ilmus jällegi uus plaat “Unleashed”, mille andis välja Atlantic Records.

Aasta 2019

7. mail 2019 ilmus Skilleti uus singel “Legendary”, mis oli esimene singel ansambli 10 stuudioplaadilt “Victorious”. Kas selle plaadi avaldas Atlantic Records (2. augustil 2019). Uuel albumilt ilmusid ka singlid “Save Me” ja “Anchor”. Selle albumi on produtseerisid John ja Korey Cooper, kuid paaris laulus olid abiks ka Seth Mosley ja Mike “X” O’Connor.

John Cooper ütles, et album “Victorious” koosnes omamoodi võitluslauludest, millega taheti öelda, et sa võid olla oma elus võidukas, kuid mõnikord võib elu sind ka alt vedada. “Victorious” oli album, millel Skillet esitas muusikat, mida nad on viimastel aastatel ikka esitanud.

Selle albumi lugudega käis Skillet 2019 kontsertturneel mööda USA’d koos ansambliga Sevendust, sama aasta sügisel jätkas Skillet turneed koos ansambliga Alter Bridge. 11. septembril 2020 ilmus sellest plaadist ka deluxe versioon ehk “Victorious: The Aftermath”.

Pärast seda võttis Skillet aja maha. Usun, et üheks põhjuseks võis olla ka pandeemia, kuid alles 15. septembril 2021 ilmus nende uus ja igati äge singel “Surviving the Game”. Lisaks sellele andis Skillet teada, et õige varsti on oodata ka nende uut albumit ja oma fänne nad alt ei vedanud, sest 14. jaanuaril 2022 ilmuski uus album “Dominion”. Enne seda ilmusid singlina ka kolm laulu: “Standing in the Storm” (november 2021), “Refuge” (detsember 2021) ja plaadi nimilugu “Dominion” (jaanuar 2022).

“Dominion” (2022)

Mulle tundub, et Skillet jätkab uuel albumil “Dominion” sealt, kus nad eelmise albumiga “Victorious” pooleli jäid. On ju ka sellel albumil igati hea minekuga heavy metalit, ja ka hard rokki.

Plaadi avalöök on igati hea minekuga “Surviving The Game”, on vägevat laulu ja võimsaid kitarre, ja üsnagi meeldejääv refrään. Ja kui vaja, siis oskab John Cooper ka igati kurja häält teha (rögiseda ja müriseda). Hea lugu. Teise loo alguses kasutab Skillet jällegi põnevaid süntesaatori saunde ja helisid, kuid kümnekonna sekundi jooksul lägeb lugu rokilikuks, kuigi siin on veidi rahulikumat olekt kui esimeses loos, ja on ka kübe “räppimist”, ja taaskord igati uhke ja võimas refrään. Lisaks John Cooperile kuuleb ka naishääli.

Kolmas lugu on plaadi nimilugu “Dominion”. Jällegi väga hea minekuga ja väga uhkete kitarridega. Seejärel tõmbab Skillet hoo maha, sest neljas lugu “Valley of Death” on vägagi mõtisklev, unelev ja rahulik, siin on keelpille ja klaveritki. Ilus ja kena stopp meie kiiresse maailma.

Pärast väikest mõtisklust annab Skillet jällegi tuld, seda laulus “Beyond Incredible”, milles on jällegi igasugu põnevaid saunde, ja paaris kohas ka väga huvitavad rütmilahendid.

Plaadi teises pooles on jällegi nii kiiremat minekut, metalit ja rasket rokki (“Shout Your Freedom”, “Destroyer”, “Ignite”, plaadi viimane lugu “White Horse” (selles loos on jällegi ai-ai kui põnevaid saunde ja helide maailma!), kuid ka paar ilusat ja rahulikku rokilugu (“Refuge”, “Forever or the End”).

Kuula ise ka:

https://skillet.lnk.to/Dominion