Boyzone „Thank You & Goodnight“

(Warner Music)

Boyzone on kindlasti üks kuulsamaid ja populaarsemaid poistebände, kelle hiigelaeg jäi aastatesse 1994-1998, kui neil oli kuus briti singlimüügitabeli esikohalaulu ning kümme lugu jõudis samas tabelis TOP 10 hulka, 21 laulu jõudsid TOP 40! 2012. aastal anti teada, et briti muusikaedetabelite ajaloos oli Boyzone üldarvestuses 29 ja poistebändide arvetuses 2,eespool vaid Take That. Kes muusikasõpradest ei mäletaks Boyzone’i esituses lugusid Love Me For A Reason“, „No Matter What“, „Picture Of You“ jpt. Aastaks 2013 oli Boyzone’i plaate müüdud üle 25 miljoni.

Ansambli pani 1993. aastal kokku legendaarne muusikamänedzer Louis Walsh, kes on olnud ka Johnny Logani ja ansambli Westlife mänedzer. Boyzone’i esimene plaat „Said and Done“ ilmus 1995. aastal, albumil oli mitu väga head lugu, mis muusikaedetabelites headele kohtadele jõudsid, usun, et üks kuulsamaid neist kaver Osmondsi laulust „Love Me for a Reason“, lisaks veel „Key to My Life“, „So Good“, „Father and Son“ (kaver Cat Stevensi laulust) ja „Coming Home Now“.

Boyzone ehk Ronan Keating, Keith Duffy, Shane Lynch, Mikey Graham ja alguses loomulikult ka Stephen Gately panid endast rääkima ning populaarsus saavutati üsna ruttu. 1996 ilmus teine album „A Different Beat“, millel ka kolm hittlugu: „Words“ (kaver Bee Geesi laulust), „A Different Beat“ ja „Isn’t It A Wonder“. 1998 ilmus kolmas plaat „Where We Belong“, millel olid hittlood „Picture Of You“, „Baby Can I Hold You“ ja „All That I Need“. Kõik esimesed kolm albumit tõusid briti plaadimüügitabelis ka esikohale.

1999 ilmus kogumikplaat „By Request“, mis samuti brittide plaadimüügitabeli esikohale tõusis. Sellel oli ka mitu uut lugu, neist kuulsaim kindlasti „When You Say Nothing At All“, millest sai ka Boyzone’i kuulsaima liikme ehk Ronan Keating’i esimene soolosingel.

2001-2007 oli Boyzone muusikamaailmast eemal, kuni naasti 2008. aastal kontsertturneega „Back Again... No Matter What“. Algus oli jällegi paljulubav, kuid 2009. aastal suri Stephen Gately. Boyzone siiski jätkas tegutsemist ning 2010 ilmus album „Brother“, mis pühendatud just Stephen Gately mälestusele.

2013 ilmus album „BZ20“, mis pühendatud ansambli 20 juubelile, vahva popmuusika plaat, millel mitmeid uusi lugusid ja loomulikult ka mõned kaverid. Nii nagu Boyzone’il ikka kombeks on.

2014 ilmus jällegi uus album „Dublin to Detroit“, mis oli vahva plaat – Boyzone esitas vanu „Motown“-plaadifirma hitte ehk siis suurepäraseid souli-hingamisega lugusid, nagu „You Can’t Hurry Love“, „This Old Heart of Mine“, „Just My Imagination“, „Reach Out I’ll Be There“, „Wherever I Lay My Hat“ jpt. Laulud, mida algupäraselt on laulnud sellised suurepärased soulistaarid nagu Jimmy Ruffin, The Supremes, The Isley Brithers, The Temptations, Jackie Wilson, Four Tops, Smokey Robinson, Stevie Wonder, Marvin Gaye jpt. Igal juhul väga vahva plaat, kuid kaubanduslikus mõttes siiski mitte väga edukas.

Ja nüüd uus album „Thank You & Goodnight“. Kokku 12 uut laulu, mis on saanud oluliselt rohkem nn „urban“ mõjutusi, mistõttu on veidi vähem ka ballaade, mille poolest ju Boyzone ju vägagi kuulus on. Ühtlasi tähistatakse uue albumiga ka Boyzone’i 25 sünnipäeva ning järgmisel aastal on plaan minna ka samanimelisele kontsertturneele. Otse loomulikult ei saa enam öelda, et Boyzone on poistebänd, sest poistest on kasvanud täiskasvanud mehed, kuid ma usun, et kunagistele Boyzone’i fännidele ongi vahva olnud koos Boyzone’iga vanemaks saada ja kuulata nüüd, mida neil meile praegu öelda on.

Kas uus plaat ja kontsertturnee jäävad ansambli viimaseks (midagi võib ju uue albumi nimest välja lugeda ja eks nii on ju muusikasõpradele ka öeldud), seda on hetkel vist üsna raske ennustada. On ju Boyzone juba korra suurelt areenilt kõrval olnud.

Shane Lynch kinnitab, et ansambliliikmed soovisid, et album oleks stiililiselt midagi sellist, mida esitab USA suurepärane laulja ja laulukirjutaja Charlie Puth.

Ronan Keating lisab, et iga bändiliige sai plaadile valida kolm laulu, mistõttu on plaat muusikaliselt üsnagi kirju: „Shane Lynch valis kolm „urban“-lugu (nt „Tongue Tied“, milles laulab ka Alesha Dixon, plaadi avalugu „Normal Boy“, „The Joke Is On Me“), mulle meeldisid rohkem sellised kantri-popi lood („Loaded Gun“, „Learn To Love Again“). Plaadil on tantsulikke lugusid („Talk About Love“, „Symphony Of Hearts“), rokilikumaid lugusid („You’re Criminal“), igale maitsele midagi.“

Keith Duffy lisab, et uus album ei ole väga struktuurne plaat, kuid tema arvates üks parimaid Boyzone’i ajaloos.

Uuele plaadile on lugusid kirjutanud Take That’i Gary Barlow, Calum Scott, Ed Sheeran jt.

Plaadi esimese singlina ilmus „Because“, mille üks autoritest ongi Ed Sheeran („Because“ ongi vägagi mõnusa hingamisega popilugu, millel igati meeldjääv refrään, Ed Sheeran oskab lugusid kirjutada, seda me kõik ju teame), teine singel on „Love“, mille autoriks Gary Barlow (see mees on alati osanud väga häid lugusid kirjutada, ja täpselt nii hea popiballaad on ka „Love“) ja enne neid kahte lugu reklaamiti uut albumit lauluga „I Can Dream“ (plaadil pealkirjaga „Dream“, millel kuuleb laulmas ka meest taevasest koorist ehk Stephen Gately’d. Ronan Keating kinnitab, et nad leidsid vana loo, mille Gately oli kirjutanud 15 aastat tagasi, nüüd võeti sellest laulust Gately hääl, kirjutati mõned uued osad ja loodi uus laul, millel Gately refräänis kaasa laulab. Uskumatu lugu, kas pole! Igal juhul on see väga hea popilugu, milles kõik bändiliikmed oma sooloosa laulda saavad ja meenutatakse seda, mida 25 aasta jooksul tehtud on ja mida võiks koos veel teha, sest unistada ju võib ja võib ka aega tagasi keerata, et Boyzone saaks olla laval koos Stephen Gately’ga.

Phil Collins „Plays Well with Others“

(Warner Music)

Minu jaoks on Phil Collins olnud alati üks meeldivamaid artiste, kes on üks lemmikutest juba 80ndate aastate algusest peale. Ma ei oskagi öelda, mis on SEE, mis on Phil Collinsi minu jaoks sedavõrd meeldivaks teinud, aga ma usun, et sellele on siiski ka üsna lihtne ja konkreetne vastus – Phil Collinsi karisma ja tema muusika... on ju nii. Aastate jooksul on mees esitanud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lugusid, mida oskan vist ka une pealt vähemalt kaasa ümiseda, ja usun, et ma ei ole ainus Phil Collinsi fänn, sest neid on maailmas teisigi, millest annab tunnistust ka 150 miljonit müüdud plaati üle maailma. Uskumatult suur number.

Briti rokk- ja popmuusik, laulja, trummar, helilooja, produtsent, multiinstrumentalist ja näitleja sai 30. jaanuaril 2019 68-aastaseks. Mees saavutas kuulsust juba 1970ndatel aastatel, kui ta oli esialgu trummar ja hiljem ka laulja ühes maailma kuulsamas ansamblis ehk Genesis.

1970ndatel aastatel mängis Genesis suurepärast progressiivsest rokki. Lisaks sellele mängis Collins ka fusion-dzässi ansamblis Brand X. Sooloartistina tegi ta läbimurde 1981. aastal, kui kuulajateni jõudis singel „In the Air Tonight“, mis on tänaseni mehe üks parimaid ja kuulsamaid lugusid. Samal aastal ilmus ka tema esimene sooloalbum „Face Value“. Seejärel juba järgmised plaadid: „Hello, I Must Be Going“ (1982), „No Jacket Required“ (1985), „... But Seriously“ (1989), kuid ka „Both Sides“ (1993), „Dance Into The Light“ (1996). Sellel sajandil on mehel olnud terviseprobleem, mistõttu pole ka plaate väga palju ilmunud, kuid mõnikord ei olegi olulin ju kvantiteet aga hoopis kvaliteet. Nii on sellel sajandil ilmunud albumid „Testify“ (2002) ja „Going Back“ (2010), kuid ei maksa unustada ka Phil Collinsi kirjutatud filmimuusikat multifilmidele „Tarzan“ (1999) ja „Brother Bear“ (2003). No ja meenutagem ka mehe hitte: „You Can’t Hurry Love“ (1982), „I Don’t Care Anymore“ (1983), „Against All Odds (Take a Look at Me Now)“ (1984), „Easy Lover“ )koos Philip Baileyga, 1985), „Sussudio“ (1985), „One More Night“ (1985), „Don’t Lose My Number“ (1985), „Take Me Home“ (1985), „Separate Lives“ (1985), „A Groovy Kind o Love“ (1988), „Two Hearts“ (1988), „Another Day in Paradise (1989), „I Wish It Would Rain Down“ (1990), „Do You Remember?“ (1990), „Dance into the Light“ (1996), „True Colors“ (1998) jpt.

Pikast karjäärist on Phil Collinsil ette näidata 8 Grammyt, 6 Briti Muusikaauhinda (sh 3 parima briti meesartisti tiitlit), kaks Kuldgloobust, 1 Oscar ja 1 Disney Legend auhind. Lisaks veel 6 Ivor Novello auhind, aastast 1999 on temanimeline täht Hoolywoodi kuulsuste alleel jne jne.

No ja ei maksa unustada sedagi, et Phil Collins on mänginud kaasa ka mitmes filmis. Mina mäletan teda senini teleseriaali „Miami Vice“ 1985. aasta episoodist „Phil the Shill“, kuid ka filmidest „Hook“ (1991) ja „Frauds“ (1993). Viimati mainitud filmis oli kanda Phil Collinsil lausa peaosa.

„Plays Well with Others“ on igati põnev kogumik, mis koosneb neljast plaadist. Plaatidel saame kuulda, kuidas Phil Collins mängib koos teiste artistidega, ansamblitega, mõnes loos mängib ta trummi, mõnes loos laulab soolot või taustasid, mõned lood on tema enda omad, mõned ei ole. Neljas plaat on vahva seetõttu, et sellel kuuleb igasugu põnevaid kontsertsalvestisi, ja lood, mis neljal plaadil on jäävada ajavahemikku 1969 – 2011, seega üle 40-aastane periood.

Neljal plaadil tõestab Phil Collins ennast fantastilise muusikuna, kes on „kodus“ rokk- ja popmuusikas, kuid ta mängib suurepäraselt dzässi, swingi, bigbänd-muusikat jpm. Tõeline muusikaline geenius!

Esimesel plaadil kuuleme just rokilikumat kraami, võiks öelda, et progerokki ja palju muud põnevat, mis jääb aastatesse 1969-1982. Siin kuuleme Flaming Youthi, mis on muideks esimene bänd, milles Phil Collins kaasa lõi, kuid kahjuks ei õnnestunud ansamblil plaadistuslepingut saada. Esimesel plaadil laulavad ja mängivad veel Peter Banks (ansambli Yes kitarrist), Eugene Wallace, Argent, Brian Eno, Tommy Bolin (tema on mänginud lühikest aega kitarri ka ansamblis Deep Purple), John Cale (tema on üks The Velvet Undergroundi asutajaliikmetest), suurepärane briti laulja John Martyn, Brand X (üks Phil Collinsi ansamblitest), Robert Fripp jpt. Kui esimesel plaadil on ka Peter Gabriel lauluga „Intruder“ (selles laulus kuuleb esimest korda Collinsi trummi-effekte, mida kuuleb ka tema legendaarses laulus „In The Air Tonight“), Robert Plant lauluga „Peldge Pin“ ja esimesel plaadil on ka üks minu noorusaja lemmiklugudest ehk „I Know There’s Something Going On“, mida esitab ABBA lauljatar Frida, mille on kirjutanud legendaarne Russ Ballard, ja selles mängib trumme Phil Collins, kuigi mulle tundub, et selles laulus peaks tausta laulma ka just Phil Collins isiklikult.

Teisel plaadil kuuleb nii poppi, kui ka rokki. Siin laulab Robert Plant, mängib kitarri Al Di Meola (loo „Island Dreamer“ on kirjutanud Jan Hammer), pungilikumat rokki teeb Adam Ant, suurepärase popiloo „Walking on the Chinese Wall“ esitab Philip Bailey. Teisel plaadil on üks suurepärasemaid jõululugusid - „Do They Know It’s Christmas“, mis on ju heategevusprojekt ehk Band Aid (1984. aastal osalesid selles laulus Bono (U2), Bob Geldof, Boy George, Simon Le Bon (Duran Duran), George Michael, Francis Rossi (Status Quo), Sting, Midge Ure, Martyn Ware (Heaven 17), Jody Watley, Paul Young jpt). Teisel plaadil on veel palju väga häid artiste ja lugusid – Chaka Khan, Howard Jones, Paul McCartney väga äge lugu „Angry“, Four Tops esitab kuulsat lugu „Loco in Acapulco“, mille üks autoritest ongi Phil Collins, The Isley Brothers laulab loo „If Leaving Me Is Easy“, mis ongi ju algupäraselt Phil Collinsi laul, lisaks veel suurepärane laulja Stephen Bishop ja ka Tears For Fears fantastilise lauluga „Woman In Chains“, milles Phil Collins jällegi trumme mängib.

Kolmandal plaadil on veidi rokki, veidi poppi, veidi dzässi. Selle avab ansambel Genesis lauluga „No Son of Mine“ (1991. aasta lugu, milles laulab Phil Collins), lisaks veel võrratu lugu, mille autoriteks on Phil Collins ja David Crosby ehk „Hero“, lugu aastast 1993 ja selle esitab David Crosby, mitu lugu on jällegi John Martyni esituses, Phil Collinsi laulab Curtis Mayfieldi laulu „I’ve Been Trying“, kuid nagu mainisin on ka dzässilikumat muusikat – Quincy Jones, ansambel Fourplay esitab Phil Collinsi kirjutatud laulu „Why Can’t It Wait ’Til Morning“, Laura Pausini esitab Phil Collinsi kirjutatud laulu „Looking for an Angel“, Phil Collins esitab koos Lil’ Kim’iga laulu „In the Air Tonite“ jpm.

Neljas plaat on samuti väga äge, sest see on kokku pandud kontsersalvestistest, nii kuuleb esitusi Prints Charles’i Fondi kontseritelt aastast 1987 ja 1988, Montreux’ dzässifestivalilt 1996, 1998 ja 2004, kuninganna Elizabeth II juubelikontsertilt „Party at the Palace“, mis toimus 2002. aastal jm. Kuuleme poppi, rokki ja dzässi. Esinevad Bee Gees („You Win Again“), The Phil Collins Big Band, Phil Collins mõnuleb dzässilainetel koos Tony Bennetti, Quincy Jonesi kui ka ka Buddy Richi bigbändiga. Lisaks veel Eric Clapton ja tema võrratu „Layla“, Annie Lennox ja sama võrratu „Why“, Bryan Adams ja jällegi võrratu „(Everything I Do) I Do It For You“). Plaadi lõpetab Joe Cocker Lennon ja McCartney lauluga „With a Little Help from My Friends“.

Selline see kogumik on – neli plaati Phil Collinsit trummide taga või laulmas, palju head poppi, rokki, dzässi, swingi jm. Usun, et igati suurepärane jõulukink kõikidele Phil Collinsi sõpradele ja tema muusika austajatele, sest sellel kogumikul on ikka väga-väga palju väga-väga head muusikat.

Michael Buble “Love”

(Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble, kellel hiljuti ilmus uus album “Love”.

Michael Buble on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi. Selle aasta augustis naases Buble peale pikemat pausi lavale Dublinis, Londonis ja Sydneys, kus ta esines üle 150 000 fännile.

2018. aasta 16. novembril tunnustati lauljat septsiaaalsel tseremoonial Hollywoodi kuulsuste alleel, kus Buble sai endale isikliku tähe. Juba järgmisel aastal läheb särav täht jällegi kontsertturneele Ameerikas ja Euroopas.

Michael Buble on pärit Burnabyst, Kanadast. 9. septembril 2018 sai ta 43-aastaseks. Üles kasvas ta Vancouveris, mis on tuntud ka tugeva jäähokilinnana, nii nagu paljud teisedki Kanada linnad. Jäähokimängijat Michaelist ei saanud, küll aga laulja.

Swingi ja dzässiga tegi poiss tutvust vanaisa abiga, kes andis kuulata Mills Brothersi, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra plaate. Juba siis oli Michaelil selge, et lauljaks tahab ta saada ja sooviks on esitada just sellist “vanaaegset” muusikat, mis noorele põlvkonnale toona oli suhteliselt võõras. Õige varsti oli poisil (tänu vanaisa abile) selge sadu laule, mida ta esitas kohalikes klubides.

“Vanaisa oli tõesti minu parim sõber,” kinnitab Michael. “Tema avas minu jaoks uue muusikamaailma, mis näis olevat minust lihtsalt mööda läinud. Mulle meeldis rock & roll ja kaasaegne muusika, kui aga kuulsin esimest korda Mills Brothersist, siis juhtus minuga midagi maagilist. Laulusõnad olid romantilised ja samas nii tõesed… Sellist muusikat tahtsin teha ka mina.”

Teismelisena võitis ta Kanada Noorte Talentide võistluse ning avaldas seejärel mitu plaati väikestelt plaadifirmadelt. Siis lõi ta kaasa muusikalis “+Swing”, millega esineti ka USAs. Ei läinudki palju aega, kui noormees tutvus legendaarse produtsendi David Fosteriga ja sai plaadistuslepingu firmaga Reprise Records. (Fosteriga tutvus Michael tänu sellele, et laulis Brian Mulroney tütre pulmas.)

Mehe esimesed plaadid ilmusid 2001 ja 2002. aastal, vastavalt “BaBalu” ja “Dream”, kuid nendest midagi väga suurt rääkida polegi.

Seejärel alustastid kaks kanadalast ehk Michael Buble ja David Foster tööd albumiga, millel klassikalisi popphitte swingi ja dzässi võtmes ning 2003 ilmuski album “Michael Buble”, mis lauljale ka kuulsust tõi. Sellel plaadil on mitmeid kuulsaid popmuusika standardeid nagu “Fever”, “The Way You Look Tonight”, “Moondance” jt. Plaadil on ka laul “How Can You Mend a Broken Heart”, millel laulab ka legendaarse ansambli Bee Gees üks liikmetest – Barry Gibb. Debüütalbumit märgati Kanadas, Inglismaal, LAV’is, kus plaat jõudis edetabelite TOP 10’sse, Austraalias tõusis plaat plaadimüügitabeli esikohale! Sellele järgnes maailmaturnee, mimeid telesaateid, samal aastal ilmus veel ka jõuluteemaline EP “Let It Snow” ja aasta 2004 algas CD/DVD-ga “Come Fly With Me”.

2005 ilmus uus album “It´s Time” (sellel plaadil on ka hittlugu “Home”, mis on Buble enda kirjutataud ja sellest sai 2005aasta enimmängitud lugu Kanada raadiotes, jõudes umbes 382 miljoni inimeseni!) ja ka sellel plaadil kuuleb popmuusika standardeid nagu “You Don’t Know Me”, “Feeling Good”, “Can’t Buy Me Love”, “Save the Last Dance For Me” jpt. Laulus “Quando Quando Quando” lööb kaasa ka Kanada lauljatar Nelly Furtado. 2005 aasta lõpus ilmus veel ka kontsertplaat “Caught in the Act”.

2007, kui ilmus album “Call Me Irresponsible”, mis tõusis esikohale nii brittide kui ka USA plaadimüügi edetabelis. Ka “Call Me Irresponsible” on plaat, millel on lugusid erinevatest ajastustest: “Always on My Mind”, “Dream”, “Comin’ Home Baby”, milles lööb kaasa ka USA R&B ansambel Boyz II Men. USAs debüteeris album kohal number kaks ja nädalaga tõusis see esikohale! Maailmas on seda plaati müüdud üle 5 miljoni eksemplari!

2009 ilmus album “Crazy Love”, mis tõusis juba ilmumisnädalal USA plaadimüügi edetabeli etteotsa. Sellel plaadil leiame 12 lugu, millest kahes on kirjutamises kaasa löönud ka laulja ise: “Haven’t Met You Yet” ja “Hold On”. Sama edukas oli ka mehe 2011 ilmunud jõuluplaat “Christmas”, mis tõusis edetabelite tippu nii USAs kui ka Inglismaal. See oli tõepoolest suurepärane jõuluplaat, mida tasub kuulata kindlasti ka selle aasta jõulude ajal. 2013 ilmus album “To Be Loved” ning samal aastal oli teada, et Buble albumeid on maailmas müüdud 55 miljonit eksemplari!

2016 ilmus taaskord uus album - “Nobody But Me”, mis on järg, kriitikute poolt kiidetud “To Be Loved” albumile, mis oli Buble neljas nr 1 album Billboardi edetabelis. Plaat on väga põnev ja ilus kogum popmuusika originaallugudest, kuid ka popmuusika standarditest, ja taaskord näitab laulja, miks teda on kutsutuda ka 21. sajandi popmuusika crooner’iks. Buble on suurepärane talent, kes fantastiliselt interpreteerib USA lauluvaramut, on andekas laulukirjutaja ja produtsent.

“Ma ei tea, kas mul on kunagi nii lõbus olnud plaadi kallal töötades. Oli eriti põnev töötada oma bändiga, kes mõistab, et tahan kõlada paremini, kui kunagi varem. Olen ka väga uhke uute lugude üle. Võimalus olla kaas-produtsent oli mulle puhas rõõm,” kommenteerib Buble albumit “Nobody But Me”.

Pärast oli Michael Buble paar aastat avalikkusest kadunud, ja põhjuseks tema vanimal pojal tuvastatud vähk. Loomulikult tahtis laulja viibida oma pere ja poja lähedal, kui ka tema poega raviti. See oli raske ja keeruline aeg.

Kuid nüüd tundub, et asjalood liiguvad siiski paremuse poole, ja on ilmunud uus album “Love”. Uuel plaadil on kokku 11 laulu. Neist kaks laulu on uued lood. Suurepärase popiloo “Love You Anymore” üks autoritest on Charlie Puth, teine päris uus lugu on kaunis ballaad “Forever Now”, mille üks autoritest on Michael Buble ise.

9 laulu on vanemad ja igatu tuntud ning kuulsad lood, mis tegelikult ju kõik räägivad armastusest, millele viitab ka uue plaadi pealkiri. Ja miks mitte sellistel pimedatel õhtutel kuulata just suurepäraseid armastuslaulu suurepärase Michael Buble esituses.

Nii kuuleb Buble esituses popmuusika pärle ja klassikuid: plaadi avalöök on võrratu ja suurepärase orkestratsiooniga (suur orkester, harf ja Buble = super kombinatsioon) “When I Fall In Love”, mis on lugu aastast 1952, seda on esitanud Doris Day, Nat King Cole, Natalie Cole, Donny Osmond, Linda Ronstadt, Tom Jones, Kenny Rogers, Barry Manilow, väga suurepärase versiooni on sellest laulust esitanud ka Rick Astley).

Lisaks veel “I Only Have Eyes for You” (lugu aastast 1934, mida on esitanud The Flamingos, Peggy Lee, Art Garfunkel, Rod Stewart, Jamie Cullum jpt), Buble uuel plaadil on see igati swingilik ja mõnus.

Legendaarne “La Vie en rose” (lugu aastast 1945, mille laulis maailmakuulsaks võrratu Edith Piaf, kuid seda on aastate jooksul laulnud ka Tony Martin, Bing Crosby, Louis Armstrong, Dean Martin jt), Buble esituses külab ka see lugu väga-väga hästi, saatmas väikene dzässibänd, kus on kuulda ka akordionit ning kaasa laulab USA dzässilauljatar Cecile McLorin Salvant, vaikne ja õrn ja hästi ilus.

“My Funny Valentine” (lugu aastast 1937, ja algupäraselt kõlas see muusikalis “Babes in Arms”, aastate jooksul on seda suurepärast lugu laulnud Ella Fitzgerald, Frank Sinatra, Bing Crosby jt), Buble esituses ja uhkes orkestratsioonis kõlab see lugu nagu James Bondi filmi tunnusmeloodia, siin on suursugusust ja ilu ning on üsnagi arusaadav miks Michael Buble ja Frank Sinatra vahele pannakse võrdusmärke, võimas ja kaunis,

“Such a Night” (lugu aastast 1953, ja esimesena laulis seda laulu ansambel The Drifters, populaarseks sai sellest laulust ka Johnnie Ray esitus 1954. aastal, ja otse loomulikult ka Elvis Presley esitus aastast 1960), Buble esituses on seegi lugu dzässilik, swingilik kuid tegelikult üsnagi sarnane Elvis Presley versiooniga, mulle selline esitus meeldib väga.

“Help Me Make It Through The Night” (kuulus kantriballaad aastast 1970 ja selle autoriks ning esmaesitajaks on Kris Kristofferson, aastate jooksul on seda lugu esitanud Loretta Lynn, Glen Campbell, Joan Naez, Jerry Lee Lewis, Elvis Presley, Willie Nelson jt), Buble esitus on veidi kantrilik, või võiks vist isegi öelda, et see on lausa ju rumba. Koos Buble’ga laulab ka väga kauni häälega USA noor lauljatar Lore Allred.

“Unforgettable” (lugu aastast 1951, ja selle loo üks kuulsamaid esitusi on loomulikult Nat King Cole’i esitus, kuid laulnud on seda ka George Benson, Andrea Bocelli, Roberta Flack, Marvin Gaye, Aretha Franklin, Engelbert Humperdinck, Peggy Lee, Lou Rawls, Kenny Rogers jt), no ja midagi ei ole teha, Buble esituses on seegi lugu otse loomulikult suurepärane, on tunda, kuidas mees mõnuleb seda esitades, seda on kuulda nii häälest kui ka esitusest, jutskui olekski see lugu just temale kirjutatud.

“When You’re Smiling” (lugu aastast 1928, mida on esitanud ka Andy Williams, Louis Armstrong, Dean Martin, Ella Fitzgerald, Frank Sinatra, Drankie Laine, Judy Garland, Louis Prima, Perry Como, Rufus Wainwright jt, kusjuures Michael Buble laulis seda lugu ka oma kõige esimesel ja üsnagi vähetuntud albumil “BaBalau”), sellel plaadil on see igati mõnus swing.

“Where or When” (lugu aastast 1937 ja taaskord muusikalist “Babes in Arms”, aastate jooksul on laulu esitanud Julie Andrews, Tony Bennett, Nat King Cole, Harry Connick Jr., Bing Crosby, Bryan Ferry, Ray Eberle, Mario Lanza, Cliff Richard, Mel Torme, Rod Stewart, Barbra Streisand, Diana Krall jpt). See on ilusa orkestratsiooniga ilus lõppakord Buble uuele plaadile. Esituses ja seade viivad kuulaja ajas tagasi nendesse aegadesse kui kuulsad olid Frank Sinatra, Bing Crosby, Fred Astaire jt, no ja kuulake selles lood Buble’d – fantastiliselt võimas on ka tema hääl.

Kui kuulaja hangib endale uue plaadi deluxe versiooni, siis on sellel veel kaks laulu: legendaarse argentiinlase, mitmeid kuulsaid tangosid kirjutanud Alfredo Le Pera “When You’re Not Here”, mis on Buble esituses väga-väga ilus ja Cole Porteri kirjutatud swingilik “I Get a Kick Out of You”.

Roxette „Look Sharp!“

(Warner Music)

Roxette on teatavasti Rootsist, Halmstadist pärit popmuusika duo, mille liikmed on lauljatar Marie Fredriksson ja helilooja, muusika ja laulja Per Gessle. Roxette on kindlasti üks Rootsi muusika lipulaevadest, mis esitanud suurepärast poppi juba 30 aastat, sest nad alustasid tegutsemist 1986. aastal.

1980ndate lõpus ning 90ndate aastate alguses oli Roxette üks maailma populaarsemaid bände. Kes muusikasõpradest ei teaks selliseid popmuusika pärle nagu - „Joyride“ (1991), „Fading Like a Flower“ (1991), „The Big L.“ (1991), „Spending My Time“ (1991), „How Do You Do“ (1992), „Queen Of Rain“ (1992), „Sleeping In My Car“ (1994), „Crash! Boom! Bang“ (1994), „Run To You“ (1994), „Vulnerable“ (1995) jpt.

Tegelikult tegid Marie Fredriksson ja Per Gessle muusikat juba enne Roxette’i tegutsemisaja algust, sest lauljatar Marie Fredriksson oli sooloarist ja laulis ka ansamblis Strul & Ma Mas Barn ning Per Gessle laulis ning kirjutas lugusid ansamblis Gyllene Tider. Viimati mainitud bänd ei olnud mingi naljanumber, vaid väga kuum popibänd Rootsis, kelle üks tuntumaid lugusid on Per Gessle kirjutatud „Sommartider“, mis ilmus singlina 1982.

1981. aastal sai Fredrikssonist Gyllene Tideri taustalaulja, kuid juba kolm aastat hiljem (1984) avaldas Marie Fredriksson sooloalbumi, millele ka Gessle ühe laulu kirjutas. Ansambli Gyllene Tider plaadifirma USAs soovitas neil oma nime muuta, ja nii ilmus 1984. aastal EP „Heartland“ juba Roxette’i nime all. Kahjuks läks ansambel laiali ning Fredriksson ja Gessle otsustasid jätkata duona. Nad avaldasid singli „Neverending Love“, mis sai Rootsis vägagi kuulsaks.

Roxette’i esimene album „Pearls of Passion“ ilmus 1986. aastal, kuid see duole veel rahvusvahelist edu ei toonud, kuid oli selge, et see on bänd, millel on suurt potentsiaali läbi lüüa ka rahvusvahelisel turul.

Ja edu ei lasknud ennast kaua oodata – 1988 ilmus album „Look Sharp!“, millel olid hitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen to Your Heart“. Loomulikult tõusis album plaadimügitabeli esikohale Rootsis, kuid see oli üliedukas ka mujal, sh. USA’s. Kokku on plaati müüdud üle 10 miljoni eksemplari. Kusjuures tasub meenutada, et ka albumit „Look Sharp!“ esialgu USAs ei avaldatud, kuni üks vahetusõpilane viis plaadi Rootsist USAsse Minneapolisesse, kus kohalik raadiojaam mängis hittlugu „The Look“.

Ja seejärel algas Roxette’i edulugu – plaadifirma avaldas sama plaadi ka USAs ning selle albumi lood „The Look“ ja „It Must Have Been Love“ tõusid USA singlimüügitabeli etteotsa!

Duo ei jäänud loorberitele puhkama, sest möödus vaid kolm aastat, kui ilmus nende kolmas plaat – „Joyride“, mis oli veelgi edukam kui eelmine album ja see tõusis plaadimüügitabelite etteotsa nii USA’s, Austraalias kui ka mujal. Plaadilt leiab sellised hitid nagu: „Joyride“, „Fading Like a Flower“, „The Big L“, „Spending My Time“ jt. Lood, mida mängitakse edukalt raadiojaamades ka täna.

Edu jätkus. 1992 ilmus neljas album „Tourism“, mis oli segu kontsertsalvestitets kui ka uutest lugudest. Nii leiab just sellelt plaadilt hittlood „How Do You Do!“, „It Must Have Been Love“ (seda lugu sai kuulda ka maailmakuulsa kassahiti „Pretty Woman“ heliribal) ja „Queen of Rain“.

Ja duo jätkas, ikka edukalt! 1994 ilmus album „Crash! Boom! Bang!“, millel oli hittlugusid ikka päris mitu: plaadi nimilugu, „Fireworks“, „Run to You“, „Sleeping in My Car“, „Vulnerable“. Kõik sellised laulud, mis on kindlasti osa popmuusika ajaloost.

Seejärel väikene paus, kuid 1999 ilmus uus album „Have a Nice Day“. Ka siin oli päris mitu suurepärast popilugu, millest ka hittlood said: „Wish I Could Fly“, „Anyone“, „Stars“, „Salvation“. Sellel plaadil on teiste seas ka esimene selline duo lugu, mille on üksinda kirjutanud Marie Fredriksson ja see on „Waiting for the Rain“.

2001 ilmus album „Room Service“, kuid see polnud enam sedavõrd edukas, kui eelmised plaadid. Edu saatis plaati Rootsis, kuid mujal maailmas polnud see enam sedavõrd popp. Paljud muusikakriitikud arvasid, et see võib olla ka superduo lõpp, kuid võta näpust! Duo jätkas, kuid vahepeal juhtus ka palju muud. 2002 ilmus nende edukas kogumikplaat „The Ballad Hits“ ja 2003 „The Pop Hits“.

2002. aastal halvenes järsult lauljatar Marie Fredrikssoni tervis, tal avastati ajukasvaja. Lauljatari opereeriti ja tervis hakkas õnneks siiski paranema. Just taastumise ajal avaldas lauljatar oma esimese ingliskeelse sooloalbumi „The Change“. Samal ajal avaldas ka Per Gessle sooloplaadi, see oli rootsikeelne „Mazarin“ ja ka see oli kodumaal, Rootsis, igati edukas. Aastail 2006-2008 avaldasid Fredriksson veel ühe sooloplaadi ja Per Gessle veel lausa kaks plaati.

2009 hakati rääkima, et on oodata duo taasühinemist ning nii see läks. Alustati kontsertitega 2009. aastal, 2011 ilmus album „Charm School“ ja sellele järgnes juba maailmaturnee. 2012 ilmus duo üheksas stuudioalbum „Travelling“. 2016. aastal teatas Roxette, et kontserte nad siiski rohkem ei anna, kuna lauljatari tervis ei peaks sellele vastu. Selle üle on kindlasti miljonitel ansambli fännidel siiralt kahju, kuid eelkõige on tähtis tervis ja seejärel kõik muu. Ja et fännid väga õnnetud ei ole, siis avaldas Roxette ju 2016. aastal ka uue albumi „Good Karma“.

Põhjus, miks ma Roxette’ist taaskord räägin on see, et 30 aastat tagasi (uskumatu – juba selest möödas 30 aastat!) ilmus nende üks populaarsemaid plaate „Look Sharp!“. Suurepärane popiplaat, millel ka eelpool mainitud megahitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen To Your Heart“. Vahvad popilood, milles kübe ka sellist rokilikumat hingamist, kuid siiski popilood.

Ja nüüd on „Look Sharp!“ avaldatud uuesti, kuid plaadikaante vahel ei ole mitte ainult 1988. aasta album, vaid lausa kaks plaati, sest teisel plaadil on igasugu demosid ja väljavõtteid lugudest, mida plaadil kuuled, kuid need on tehtud erinevatel salvestuspäevadel. Nendel on juures isegi täpsed kuupäevad. Ja siin on ka mõned laulud, mis plaadile ei mahtunudki. Ma ei tea, kuidas Sinuga, aga mulle nooruses Roxette meeldis väga, mistõttu on albumit aastast 1988 igati lahe kuulata, oh jah, ma olin ju siis alles 19-aastane! Uskumatu, et kunagi nii noor on oldud. Seetõttu on kuulamine omamoodi nostalgiline, tunned ära vanad head lemmiklood ja kindlasti kuuled neid täna hoopis teistmoodi kui siis, aastaid tagasi. Helid ja saundid on ju muusikamaailmas edasi liikunud ja arenenud, paljud selle plaadi lood kõlavad võib-olla isegi „vanamoodsalt“, kuid kõige olulisem on ju see, et see ongi vana, hea Roxette!

Slash ft Myles Kennedy and the Conspirators „Living The Dream“

(Warner Music)

Pean tunnistama, et üks minu lemmikumaid muusikastiile on kindlasti rock või hard rock. Seda ma kuulasin juba teismelisena, nooruspõlves ja ka täna meeldib sellist muusikat kuulata, kuigi viimasel ajal tehakse seda ju üsna vähe, kuid siiski tehakse. Aastate jooksul on mul õnnestunud seda ka mängida DJ-ametis mõnes raadiojaamas või siis näiteks tsiklimeeste üritustel, mistõttu on mul olnud alati hea meel, kui keegi kutsub just rokkmuusikat mängima.

Slashi ehk siis Guns N’Rosesi kitarristi uus sooloplaat on tõeliselt hea hard rocki plaat. Selline vanakooli hard rock, milles on head minekut, häid kitarrisoolosid, suurepärseid pillimehi ja ka super suurepärane laulja ehk Myles Kennedy. Tegelikult ongi ju Myles Kennedy and the Conspirators nn Slashi saateansambel, kuid see on ikka selline saateansambel, mis annab silmad ette ka paljudele teistele rockmuusika bändidele. Laulja hääl on võimas, selles on nii häid kõrgeid noote kui ka madalat saundi, mees saab suurepäraselt hakkama nii kiiremata ja rokilikumate lugudega kui ka aeglasemate ja selliste bluusilikumate lugudega, ja paar ilusat rahulikku lugu ka sellel plaadil, ka need tulevad Myles Kennedyl suurepäraselt välja.

Slash on paljude muusikasõprade arvates üks maailma parimaid kitarriste, kui mitte isegi see kõige parem. Igal juhul on temast ikka ja jälle räägitud, kuid mees on ka seda väärt, et rääkida. Eesti keeles on Slashist ilmunud ka elulooraamat (aastal 2010), kus mees vägagi avameelselt rääkis oma elust muusikamaailmas, kuid ka eraelust, suhetest naistega, perest, probleemidest meelemürkidega jpm. Tasub kindlasti lugeda, kes seda veel teinud ei ole. Selline väga hea rokimeheraamat on see kindlasti.

Slash saavutas kuulsust juba 1980ndatel/90ndatel aastatel koos ansambliga Guns N’Roses, kuid on hiljem teinud ja vedanud veel teisigi bände, nimetame neid siis Slashi bändideks ehk Slash Snakepit ja Velvet Revolver. Vahva on see, et Guns N’Roses jätkab tegutsemist ka praegu ja ka Slash on nendega uuesti kampa löönud, millest andis ju tunnistust ka selle aasta suvine kontsert Tallinna Lauluväljakul. Mehed rokkisid ikka väga-väga hästi.

Sellel plaadil laulab Myles Kennedy, kes toimetab laulja ja kitarristina ka väga heas rokibändis Alter Bridge, kuid endisel kitarriõpetajal on aega ka selleks, et olla juhtlauljaks Slashi saatebändis, kusjuures mees on tõepoolest väga hea laulja! Slashiga hakkas ta koos muusikat tegema juba 2010. aastal, kui ta laulis kahes loos Slashi esimesel sooloalbumil „Slash“. Pärast seda on Slash, Myles Kennedy ja The Conspirators avaldanud koos uue albumiga kokku kolm plaati – „Apocalyptic Love“ (2012), „World on Fire“ (2014) ja nüüd siis uus plaat „Living the Dream“. No ja ka seegi pole veel kõik, sest sel aastal ilmus Myles Kennedyl ka esimene sooloplaat „Year of the Tiger“ (soovitan kuulata ka seda albumit, sest Myles Kennedy on ka sooloartistina hea, ja debüütalbumil on palju väga head bluusrokki ja kantrirokki). Kes palju teeb, see palju jõuab.

Koos Slashi ja Myles Kennedyga mängivad ka suurepärased pillimehed, kellele muideks antakse plaadil ka väga palju sõna, sest suurepäraselt on kuulda nii trummarit kui ka bassimeest, sest on ju selline rütmiduo hard rockis igati tähtsal kohal. Nii mängivad ansamblis trummar Brent Fritz, kes mängib ka vajadusel klahvpille ning laulab tausta (kanadalane Brent Fritz on mänginud ka koos Alice Cooperi, Gene Simmonsi, The Guess Who, Aerosmithi jpt), bassimees Todd Kerns, kes samuti laulab taustal (kanadalane Todd Kerns on mänginud ka ansamblis Age of Electric) ja rütmikitarrist Frank Sidoris, kes samuti laulab taustal (tema alustas oma karjääri selle kümnendi alguses ansambli The Cab). Selline vahva seltskond.

Ma usun, et parima ülevaate saad uuest Slashi plaadist siis, kui seda ise kuulad, kuid mulle tundub, et see peaks olema tõeline maiuspala just hard rocki sõpradele ja mulle tõi uue plaadi muusika meelde lausa 80ndate aastate keskpaika, kui hard rock oli ikka selline populaarne muusikastiil, kui nii võib ütelda.

Paar sõna siiski ka uue plaadi lugudest, mida on kokku 12 pala.

Esimene lugu „The Call Of The Wild“ algabki vägeva kitarrisoologa, see on loomulikult Slash. See ongi selline hea minekuga tsiklilugu, millel ka igati kaasahaarav refrään.

Teine lugu „Serve You Right“ algab oluliselt madalama kitarrisoologa, kui esimene ja ka Myles Kennedy pigem sosistab, kui laulab, kuid üsna ruttu saab sellest jällegi hea minekuga rokilugu, milles Myles Kennedy ja Slash peavad vaata et lausa dialoogi. Kord juhib mängu Slash, seejärel jällegi Kennedy. Ja lauljal on ikka võrratult hea hääl, milles on jõudu ja võimsust.

Kolmas lugu „My Antidote“ algab trummide ja basskitarriga, millele järgneb uhke vokaliis Kennedylt. Ja seejärel minek peale, Slash astub jällegi esile. See ongi selline põneva rütmilahendusega rokilugu.

Neljas ja viies lugu ehk „Mind Your Manners“ ja „Lost Inside The Girl“ on taaskord head hard rocki lood, milles ka Slash päris palju soolotada saab.

Alles kaheksas lugu on selline rahulikuma hingusega lugu – „The One You Loved Is Gone“. Võiks öelda, et see on minu jaoks selle plaadi üks lemmikuid, mulle selline rahulikum hard rock on igati meeltmööda. Tegelikult ju igati ilus armastuslugu, milles öeldakse, et on ju tore, kui armastus jääb ellu, kuid sellest pole ju midagi head, kui armastatu on minema läinud. Ja Kennedy jätkab, et ta siiski loodab, et aeg teeb valu kergemaks, kui oled kaotanud kellegi, kes oli nii puhas ja ilus. Ai kui ilus, kas pole. Ja no loomulikult on selles loos võrratu Slashi kitarrisoolo, milles kitarr annab edasi seda kaotusevalu, ja lõpuks on Slash ja Kennedy koos, kitarr nutab ja laulja on võimas, kuid nukrameelne. See on väga hea lugu. Uh...

Kuid ega pikalt igatsema ei jääda, juba järgmine lugu „Driving Rain“ tõstab tempot, ja „Sugar Cane“ kruvib seda veelgi juurde.

Plaadi eelviimane lugu „The Great Pretender“ on jällegi rahulikum mõtisklus, selline veidi isegi bluusilik, kuid ikkagi uhke ja võimas pala.

Ka plaadi viimane lugu „Boulevard Of Broken Hearts“ on täis jällegi rokilikku tulevärki ja võimast sõitu, jällegi näitab Slash oma suurepäraseid oskuseid ja talenti.

Josh Groban „Bridges“

(Warner Music)

Josh Groban saab 2019. aasta 27. veebruaril 38-aastaseks. Suurepärane bariton Josh on pärit Los Angelesest, kuid tema päritolus on juudi, vene, poola ja norra juuri. Joshi vanemad julgustasid igati tema ja noorema venna huvi näitekunsti, muusika ja kunsti poole. Laulma hakkas ta juba 7. klassis, kuid jättis selle mõneks ajaks pooleli, kuna tundis, et ei saa koolitükkidega hakkama. Kõrgkoolis õppis ta teatrikunsti, kuid võttis ka laulmistunde, kuni 1998. aastal tutvus ka tema produtsent David Fosteriga, kes kinnitab: “Mulle meeldis see, kuidas Josh tunnetas poppi ja rokki, kuid see, kuidas ta suhtus klassikalisse muusikasse - see võlus mind.”

Nii alustati tõsist tööd, kuni Josh pääses esinema erinevatele heategevusüritustele ning kõikjal oldi hämmastunud, et nii noorel mehel on selline võimas hääl – hääl nagu paljudel nimekatel baritonidel. Tema talenti märgati ning 2001 ilmus debüütalbum “Josh Groban”, mis saavutas suurt edu. Just Josh oli see, kes laulis koos Charlotte Churchiga laulu “The Prayer” (“Palve”) 2002. aasta taliolümpiamängude lõpetamisel. Kuid Josh esines ka Nobeli rahupreemia tseremoonial Oslos, Norras ja ka Vatikanis.

2003 ilmus tema teine plaat “Closer” (“Lähemal”), mis Joshi enda sõnul tuvustas rohkem sellist muusikat, mis talle eriti hingelähedane on. “Selle plaadi lood on suur samm lähemale sellele, kes ma tõesti olen ja millest minu muusika räägib.” Ja see polnud sugugi kõik, sest Joshi häält sai kuulda ka filmimuusikaplaatidel “Troy” (“Trooja”) ja “The Polar Express” (“Polaarekspress”).

2006 ilmus album “Awake”, jällegi segu popist ja klassikast, 2007 ilmus kaunis jõululalude plaat “Noel”, 2010 ilmus “Illuminations”, 2013 “All That Echoes”, ka need albumid olid segu popist ja klassikast, 2015 ilmus “Stages”, millel Groban esitas lugusid Broadway muusikalidest.

Ainuüksi USAs on Grobani plaate müüdud üle 20 miljoni ja neist edukamad on olnud albumid “Closer”, “Noel” ja “Josh Groban”. Singlitest on USA singlimüügitabeli tippu tõusnud “To Where You Are” (2001), “O Holy Night” (2002), “You Raise Me Up” (2002), “Believe” (2004), “I’ll Be Home for Christmas” (2006), “Have Yourself a Merry Little Christmas” (2016).

Joshi enda muusikalised lemmikud on Radiohead, Paul Simon, Sting, Peter Gabriel ja Björk ning Luciano Pavarotti. Ta mängib ka klaverit, trummi, flööti ja vilepilli. Ta on mänginud kaasa seriaalis “Ally McBeal” ning multikas “American Dad” (“Ameerika isa”), kuid ta ise kinnitab, et oleks õnnelik, kui tema tegelaskuju sattuks näiteks multikasse “The Simpsons”.

Ka suurel filmilinal on Josh Groban kaas löönud, seda filmides „Crazy, Stupid, Love“ (2011), „Coffe Town“ (2013), „Muppets Most Wanted“ (2014) ja „The Hollars“ (2016).

Uus plaat „Bridges“ on jällegi Josh Grobani nägu ehk igati ilus ja kaunis album, millel nii head poppi, kauneid ballaade ja nn classical crossover stiilis lugusid. Tegelikult on ju see üsnagi kauaoodatud album, sest eelmisest Grobani albumist, millel oli ka algupärast muusikat, on möödas lausa viis aastat. Uue albumi 12 laulust on 9 Grobani enda kirjutatud. Albumi produtsentideks on taaskord tuntud nimed: Bernie Herms, Toby Gad, Lester Mendez, Steve Jordan, Dann Huff.

Josh Groban on ise ütelnud, et eelmisest albumist mööduski sedavõrd palju aega tänu sellele, et ta tahtis ka ise lugusid kirjutada, sest on albumeid, kus ta tahab olla vaid laulja, kuid sellel albumil tahtis ta ise ka midagi luua. Ja siinkohal võin kinnitada, et Grobani kirjutatud laulud on väga-väga head, enamus neist on ilusate meloodiatega ja harmooniatega, igal juhul väga head kuulata ja nautida.

Nii võib kiita Grobani kirjutatud laule „Granted“ ja „Symphony“, mis on tõeliselt kaunid popilood, laul „River“ on igati uhke gospel-lugu, Hispaania ja Ladina-Ameerika mõnusat hõngu on laulus „Musica del Corazon“, milles lööb kaasa ka maailmakuulus flamenkokitarrist ja helilooja Vicente Amigo.

Ilusa gospelmuusika kõla saab Grobani esituses ka Simon & Garfunkeli legendaarne „Bridge Over Troubled Water“, väga kaunis on ka lugu „Run“ (see on Snow Patroli legendaarne laul), milles laulab ka üks minu suurtest lemmikutest, Kanada lauljatar Sarah McLachlan. Grobani ja McLachlani hääled sobivad väga hästi kokku. Suurepäraselt kõlab Grobani esituses ka Jean-Jacques Goldmani kirjutatud „S’il suffisait d’ajmer“, mida algupäraselt on esitanud ju Celine Dion.

Popilikumad, kuid kaunid ja ballaadilikud lood on ka Grobani kirjutatud „Won’t Look Back“, „More of You“ ja „Bigger than Us“, laulus „99 Years“ lööb kaasa ka USA kantrimuusika täht Jennifer Nettles, kusjuures selles laulus on tunda ka sellist kantrimuusika hõngu. Plaadil on ka uhke ja võimas klassikalise muusika võtmes kirjutatud ja esitatud „We Will Meet Once Again“, mida Josh Groban esitab koos Andrea Bocelliga, kusjuures laulu on Bocelli ja Groban ka ise kirjutanud.

Kui Sulle juhtub kätte uue plaadi deluxe-versioon, siis on sellel veel ka kas boonuslugu – Dan Wilsoni ja Harry Connick Jr. kirjutatud ja algupäraselt ka Connick Jr. esitatud „You Have No Idea“ ning Billy Joeli kirjutatud ja algupäraselt esitatud lugu „She’s Always A Woman“ aastast 1977.

Igal juhul on Josh Grobani uus album täpselt sama ilus ja võimas nagu ka tema varasemad plaadid on olnud. Pisut rohkem on poppi, kuid popp kõlab Grobani esituses samuti väga võimsalt ja kaunilt, sest mehel on ju hääl väga võimas.

Ah jaa, üks asi ju veel, kes Netflixist sarju vaatab, siis seal on ju ka uus mõrvamüsteerium „The Good Cop“, milles Groban peaosa mängib. Sarja on kirjutanud legendaarse „Monki“ looja Andy Breckman, ja peategelase Tony Caruso Jr. (Groban) isa kehastab suurepärane Tony Danza.

Cher „Dancing Queen“

(Warner Music)

Cher ehk Cherilyn Sarkisian LaPier sai selle aasta 20. mail 72-aastaseks. Vaatamata vanusele särab Cher edasi nii filmilinal kui ka muusikaareenil, millest annab tunnistust ka tema uus ja igati kaasatõmbav ABBA-lugude plaat „Dancing Queen“.

Cher on USA lauljatar, laulukirjutaja ja näitleja, kes on tegutsenud meelelahutusäris juba üle 50 aasta. Ta on võitnud oma pika karjääri jooksul nii Oscari, Emmy, Kuldgloobuse kui ka Grammy auhindu.

Kuulsaks sai Cher folk roki duos Sonny and Cher (nende esimene plaat „Look at Us“ ilmus juba 1965. aastal). Just nende esimesel plaadil oli ka duo tõeline superhitt „I Got You Babe“, mis tõusis esikohale nii USA kui ka brittide singlimüügi edetabelis. 1967. aasta lõpuks olid Cher ja Sonny müünud juba 40 miljonit plaati! 1966. aastal avaldas Cher ka oma esimese ja vägagi eduka soolosingli „Bang Bang (My Baby Shot Me Down)“. 1970. aastal sai alguse vägagi populaarne teleshow „The Sonny & Cher Comedy Hour“. Cher jätkas ka edukate soolosinglitega: „Gypsys, Tramps & Thieves“, „Half-Breed“ ja „Dark Lady“. Duo Sonny and Cher lagunes 1974. aastal, Cher lahutas Sonnyst 1975. aastal ja seejärel alustas Cher soolokarjääri, kuid hakkas mängima ka filmilinal ja televisioonis.

1979. aastal ilmus Cheri sooloalbum, igati edukas diskoplaat „Take Me Home“, mida võib pidada ka lauljatari edukaks tagasituleku plaadiks. Aastail 1980-1982 esines Cher väga edukalt oma show’dega Las Vegases. 1982 debüteeris Cher ka Broadwayl, mängides lavastuses „Come Back to the Five and Dime, Jimmy Dean, Jimmy Dean“. 1983 mängis ta filmis „Silkwood“, 1985 filmis „Mask“ ja 1987. aastal võitis ta parima naispeaosatäitja Oscari rolli eest filmis „Moonstruck“.

Pärast seda pühendus Cher jällegi muusikale ja ilmusid mitmed väga edukad ja nüüd juba rokilikumad plaadid: „Cher“ (1987), „Heart of Stone“ (1989) ja „Love Hurts“ (1991). Populaarsust kogusid tema hittlood „If I Could Turn Back Time“ ja „The Shoop Shoop Song (It’s in His Kiss)“. Suurt edu nautis Cher 1998. aastal albumiga „Believe“, mille nimiloost sai naisartisti enimmüüdud singel Suurbritannias!

2002-2005 toimus Cheri hüvastijätuturnee „Living Proof: The Farewell Tour“, millest sai üks edukamaid kontsertturneesid muusikaajaloos, tuues sisse 250 miljonit dollarit! 2008. aastal sõlmis Cher 180 miljonilise lepingu Las Vegases, et anda seal kolmel aastal kontserte. 2010 mängis Cher jällegi filmis, seekord oli filmiks „Burlesque“ ja 2018. aastal filmis „Mamma Mia! Here We Go Again“ ja samal aastal ilmus uus plaat ABBA-lugudega „Dancing Queen“, mis USA plaadimüügitabelis debüteeris kohal number 3!

Soolokarjääri jooksul on Cher müünud üle 100 miljoni plaadi. Ta on ainus artist, kellel on ette näidata USA singlimüügitabeli esikohalaul viielt erinevalt kümnendilt (1960-2010). Cheri enimmüüdud plaadid on olnud „Living Proof“ (2001, 6,4 miljonit plaati), „Cher“ (1966, 8 miljonit plaati), „Heart of Stone“ (1989, 11 miljonit plaati), „Love Hurts“ (1991, 11 miljonit plaati) ja „Believe“ (1998, 20 miljonit plaati).

Veidi eraelust ka - Cher on olnud kaks korda abielus – nii Sonny Bono (endine duokaaslane Sonny and Cherist, Sonny Bono lahkus meue hulgast 1998) ja laulja ning kitarristi Gregg Allmaniga (tema lahkus meie hulgast 2017. aastal). Lauljataril on ka kaks poega – Chaz Bono (s. 1969) ja Elijah Blue Allman (s. 1976).

Ja uus plaat – „Dancing Queen“. Usun, et suurepärane valik nendele muusikasõpradele, kellele meeldib ABBA ja ABBA muusika, ABBA hitid ja loomulikult ka Cher. Vaatamata oma vanusele kõlab Cher suurepäraselt ka praegu, tundub justkui oleks nii mitmedki ABBA laulud just tema jaoks kirjutatud. Ma loodan, et ma nüüd sellega ABBA sõpradele liiga ei tee. Plaat algab tantsuhitiga „Dancing Queen“ ja kui mõelda kunagisele Cheri menuplaadile „Believe“, siis eks ole ju ka Cher omamoodi tantsumuusika kuninganna. Igal juhul kõlab „Dancing Queen“ Cheri esituses igati hästi.

Teise loona on plaadile valitud „Gimme! Gimme! Gimme!“, kindlasti üks ABBA parimaid tantsuhitte. Cheri esituses sellest laulust on kasutatud igasugu põnevaid effekte ja saunde, mängitud on ka lauljatari häälega, palju on siin selliseid effekte, mis tuletavad meelde Cheri kunagist superhitti „Believe“. Igal juhul jätkuvalt väga hea tantsuliku minekuga lugu.

Kolmas lugu on „The Name of The Game“. Pean tunnistama, et see on lugu, mis mulle ABBA hittidest vist ka kõige vähem meeldib, ja ega ka sellel plaadil sellel laulul seda head minekut ei olegi.

Seejärel jällegi üks väga hea lugu – „SOS“, millele andis 1992. aastal igati laheda hingamise briti duo Erasure. Igal juhul on „SOS“ ka Cheri esituses igati hea. Ka siin on kasutatud põnevaid effekte ja saunde. Viies lugu on „Waterloo“. Lugu, millega ABBA oma kuulsusele aluse pani. 1974. aasta Eurovisioni lauluvõistluse võidulugu on suurepärane lugu ja hitt ka täna. Ka Cheri esituses on seda igati hea kuulata. Rokib see lugu ikka väga hästi. Ka Simon Meredithi saksofonipartii selles loos kõlab väga hästi.

Kuues lugu on jällegi ju igati hästi tunda-teada – „Mamma Maria“. Jalg hakkab vägisi kaasa tatsuma, midagi pole teha, mõnel ABBA laulul on see uskumatu fluidum, mis töötas aastaid tagasi, töötab praegu ja kindlasti ka tulevikus. Ka selles laulus on Cheri häälega igasugu „vigureid“ tehtud, igal juhul on plaadi produtsent Mark Taylor teinud igati head tööd. Seitsmes lugu on kaunis ballaad „Chiquitita“, milles saame kuulda suurepärast Cheri kontraalti. Võimas hääl on sellel naisel. Lugu algab rahulikult, kuid loo arenedes tuleb sellist ladina-ameerika hõngu juurde ja olen kindel, et ka selle loo järgi oleks päris mõnus tantsupõranal olla.

Kaheksas lugu on „Fernando“, jällegi üks kaunemaid ABBA lugusid, ja ka Cheri esituses on see igati ilus ja võimas lugu. Klaverit ja klahvpille mängib selles loos Benny Andersson isiklikult. Üheksas lugu on jällegi ju superhitt – „The Winner Takes It All“. Sobib jällegi suurepäraselt Cheri madala häälega. Palju on põnevaid süntesaatori-saunde. Lugu algab rahulikult, kuid saab arenedes tempot juurde ning lõpuks on see jällegi igati mõnus tantsulugu.

Plaadi võtab kokku ja lõpetab kümnes lugu – „One Of Us“. Pean tunnistama, et üks minu suurimaid lemmikuid ABBA repertuaarist. Võrratu harmoonia ja meloodiaga lugu. Ja ka Cher esitab seda suurepäraselt, võimsalt ja hingega. Võrratu lugu ja võrratu esitus!

Jah... mida kokkuvõtvalt öelda. Ma usun, et iga päev tasuks kuulata vähemalt ühte ABBA lugu. Olen kindel, et see oleks nagu stressiravi. Ja miks mitte seda stressiravi saada Cheri esituses.

Kuula ise ka:

https://wbr.ec/dancingqueen