Olivia Saar „Kippu ega kõppu“

Olivia Saar

„Kippu ega kõppu“

(Pegasus)

Jutukogus „Kippu ega kõppu” avab Olivia Saar eesti keele rikkalike väljendite tagapõhja. Korralikus hiireperes lähevad asjad mänguhoos pilla-palla, oravaisand purustab priks-praks pähkleid, põrsapoisid peavad plirts-plärts porisõda, luigetibud kulgevad tasapisi mere poole, ämblik koob risti-rästi võrku, harakas kogub kila-kola, konnad korraldavad uisapäisa kontserdi, rebane müüb mägrale kihku-kähku koobast, hunt võidab tipp-topp muruniidukiga võidusõidu.
Raamatu lõpetab poeetiline lugu „Kippu ega kõppu” jänkupoiss Joonatanist, kes kuulatab vaikust.

Olivia Saar on aastate jooksul kirjutanud palju väga vahvaid ja lahedaid lasteraamatuid. Meenutame: „Varsakabjad“, „Tänased muinaslood“, „Suveajal metsarajal“, „Roti pulmad“, „Robi“, „Pika suka päkapikk“, „Pesukaru pesupäev“, „Naerulohkudega maailm“, „Mis värvi on kodu“, „Maasikamaiad“, „Lõvi Lõrr ja Jänes Jass“, „Kure sukad“, „Kui kuivab kaev“, „Klaasikillumäng“ jpt. Paljud neist vahvatest lasteraamatutest ilmusid juba 1960ndate aastate lõpus, mistõttu on hiiglama vahva leida Olivia Saare sulest uus lasteraamat, millele on võrratult ilusad pildid joonistanud Catherine Zarip.

Uues Olivi Saare raamatus on palju vahvaid eestikeelseid väljendeid, mille ümber on kirjutatud mõnusad jutud.

Sul on võimalus lugeda hiireperest, kes armastab korda. Hiireema Hildegard jälgib valvsalt, et koduperes valitseks kord ja puhtus ning ta nõuab seda ka oma lastelt. Ainult hiirepoiss Rihard on hooletu ja kodune kord on käest ära. Asjad on pilla-palla laiali.

„Pilla-Palla“ on ka selle loo pealkiri. Hiireemal on varuks üks kavalus, et hiirepoiss kodu korras ja puhtana hoiaks.

Raamatus toimetab ka agar ja usin oravaisand Ottomar, kes kogub varakult toiduvarusid talveks. Teised oravad nii agarad ei ole, kuid varsti saabubki talv. Ottomaril on elu vahva ka talvel, pähkleid on varuks ja need lähevad hamba all katki priks-praks. Ottomar laseb isegi laulu valla. Varusid on sedavõrd palju, mistõttu otsustab Ottomar avada pähklibaari, et ka teised oravad sellest osa saaksid.

Saad lugeda ka põrsastest Pavkast ja Oetkast, kellele meeldib mängida plirts-plärts veeloikudes, kuid kas see ka nende emale meeldib?

Raamatus on lugu luigeema Loviisast ja tema viiest väikesest luigetibukesest, kes tasapisi maailma avastavada. Juttu on ka ämblik Hermiinest, kes koob uhkeid ämblikuvõrke, milles niidid risti-rästi põimuvad.

Toimetab ka harakas Harald, kes armastab asju. Ta korjab oma pesasse igasugu kila-kola, kuid Haraldist vanem harakas Heerold kinnitab, et Harald on oma asjade vang. Mis Harald nüüd ette võtab?

Saad tuttavaks ka Kelmiküla tiigi konnadega, kellega on liitunud konnapreili Karoliine. Ta leiab, et elu konnatiigis on igav ja tuleks hakata korraldama koorikontserte. Konnad uurivad, kas toimuvad ka proovid, kuid Karoliine on kindel, proove pole vaja. Ja veel samal õhtul on kontsert. Kas sellisest uisapäisa korraldatud asjast ka head nahka saab?

Vahvas ja õpetlikus loos üritab rebaseemand mäger Märtenile elamist müüa. Ta üritab seda kihku-kähku teha, kuid kas see pesa on ikka nii hea elamine, kui rebaseemand räägib?

Sul on võimalus kaasa lüüa ka suurel võidusõidul Huntaugu ringrajal, kus osalevad ilveseisand oma uhke välismaise ja helesinise Buickiga, käkhrikuvana päevinäinud Moskvitšiga ja rebasepoisid vanade mootorratastega. Hunt Huubertil sõiduriista ei ole, kuid ka tema tahaks kangesti kaasa lüüa. Ta leiab ühe kõrvalise suvemaja väravast uhke murutraktori, mis on tipp-topp korras. Mis sa arvad, kes võistluse võidab?

Viimases loos kikitab kõrvu jänkupoiss Joonatan, kuid teda ümbritseb selline vaikus, et pole kuulda kippu ega kõppu, mistõttu jääb Joonatan magama. Sellega raamat lõpebki.

Väga armsad, muinasjutulised lood. Peategelasteks vahvad loomad, palju huvitavaid sündmusi ja juhtumisi. Autor on lastele väga mõnusalt jutustanud, keeleliselt suurepärane raamat.

Lina Zutaute „Kake Make ja Hambahaldja pidu“

Lina Zutaute

„Kake Make ja Hambahaldja pidu“
(Pegasus)

„Hambaid pesta on – I-GAV!” Nii arvas Kake Make. „Ja kes sellise rumaluse välja mõtles?” „Hambaid on vaja pesta selleks, et need oleksid TERVED JA ILUSAD,” selgitas ema. „Pesemata hammastesse tekivad väga sageli AUGUD,” manitses isa.
Kui emal, isal ja vanaemal ei õnnestu Kake Maket veenda, et hambaid peab pesema, pomiseb Segaduse Päkapikk kõige mõnusama põhjuse, miks seda lihtsalt on vaja teha. Need, kes ei pese hambaid, ei saa kutset Hambahaldja peole!
Kake Maket, kes kavatseb ilma kutseta peole minna, ootab ees palju ootamatusi ja ülesandeid. Kuid ammu unustatud sõbra, hambaharja abil saab ta igast takistusest üle. Aga kas on võimalik õigeks ajaks peole jõuda, kui hambad on nii ammu pesemata? Minge koos Kake Makega ja saate teada, kas ta ikka veel mõtleb, et hammaste pesemine on rumal tegevus. 

Väikse ja vahva tüdruku Kornelia, kes ise kutsub ennast Kake Makeks, lood jätkuvad. See on juba neljas Kake Make raamat leedu lastekirjaniku sulest, mis eesti keeles ilmub. Lisaks on ilmunud Kake Make töövihikud ja isegi entsüklopeedia.

Selles vahvas raamatus on juttu hammaste pesemisest, mis on Kake Make arvates hiiglama igav. Tüdruku ema selgitab, et hambaid tuleb pesta selleks, et need oleksid  terved ja ilusad. Isa kinnitab, et pesemata hammastesse tekivad sageli augud. Kake Make leiab, et augud pole pahad, vahel on need isegi väga kasulikud. Vanaema lisab, et pesemata hambad võivad välja kukkuda ja tuleb hakata kunsthambaid kandma, kuid Kake Make unistab juba ammu äravõetavatest hammastest. No on naljatilk see Kake Make, Ka Kake Make koer Muki nõustub, et hammaste pesemine on hädavajalik.

Kake Make arvab, et pereliikmed on tema vastu vandenõu sepitsenud ja ta otsustab minna välja, et veel kellegi käest küsida, kas hammaste pesemine on ikka vajalik.

Nii kohtub väike tüdruk Segaduse Päkapikuga, kollide Volli ja Vallega, kamba mereröövlitega ja Muinasjutuprintsiga. Kõik nad räägivad vahvast Hambahaldja peost, mis toimub suures lossis, kus pakutakse torti ja jäätist. Sellele peole ei pääse need, kes hambaid ei pese, sest neil pole isegi kutset sellele ägedale peole.

Loomulikult ei ole ka Kake Makel kutset. Tema ju hambaid ei pese. Kas ta siiski pääseb Hambahaldja lossi? Kas keegi aitab teda? Keegi, kes teab salateed. Kes see keegi on? Milline see salatee on?

Nii palju saan veel paljastada, et salatee on ohtlik ja sellele jäävad Unustatud Hambaharjade soo, kuuma hambapastat sülitav tulemägi, suuloputusvedelikku täis kraav, Hambaldja loss, kuhu saab ronida hambaniidist punutud köit mööda.

Kas Kake Make jõuab kohale? Ja mida ta enda jaoks selgeks õpib? Sellest pead juba ise edasi lugema.

Kake Make lood on õpetlikud, kergesti arusaadavad, lastesõbralikud ja väga-väga vahvate illustratsioonidega, mis on pärit raamatu autori enda sulest.

Milvi Panga „Jõulust jaani“

Milvi Panga

„Jõulust jaani“

(Varrak)

„Jõulust jaani“ on väike luuleraamat noorele lugejale. See sisaldab Tuglase Seltsi poolt korraldatud Valge raamatu konkursil äramärgitud käsikirja luuletusi, mis on esmakordselt ilmunud kahes kogus – „Pesamunale“ (1995) ja „Jõulust jaani“ (1998). Luuletuste temaatika hõlmab kõiki nelja aastaaega.

Milvi Panga (snd 1945) on sündinud Võrumaal, kelle esimesed lasteluuletused tuli Tähekese jaoks võro keelest tõlkida. Ta on alates 1988. aastast olnud lasteajakirja Täheke üks viljakamaid autoreid ja pälvinud Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna. Hulk tema luuletusi, mida on avaldatud nii lasteajakirjades kui ka luulekogumikes, on viisistatud ja ilmunud ka laulikutes ning helikandjatel.

Milvi Panga luuleraamat koondab endasse kauneid luuletusi, mis ilmunud varem 1995 ja 1998. aastal, kuid siin on ka päris uus luuletusi.

Nii nagu raamatu pealkiri viitab on siin ilusaid luuletusi jõuludest, kuid ka muudest tähtpäevadest, talvest, kevadest ja suvest.

Jõludest röögib meile raamatu avaluuletus „Jõuluime“:

Pilt nii korduv, kordumatu:

kirik, orel, haljas puu.

Ilus vana aegumatu

jõululaul ja jõulukuu.

Mis see on, mis nõnda valdab,

igaüheni teab teed?

Kohe jõuluime algab

- sina mõistad ingli keelt.

Äärmiselt ilus ja armas luuletus, kas pole.

Siin ka luuletus „Pesamuna“, milles juttu pere kõige väiksematest ja sellest, et ka pääsukestel ja siilidel on omad lapsukesed. Paar luuletust jutustavad meile ühest vahvast taadist, ühe pealkiri ongi „Taat“, teise „Videvikku pidamas“.

Raamatus on ka ilus ja talvine luuletus väikesest linnukesest ehk „Leevike“:

Tillukene punapugu

Ilmud keset talve,

siis kui värvidega lugu

on meil kõige halvem.

Õitsed sirelil ja kasel

uhke talvemooni moodi.

Pakuksin sul pesa-aset,

aga sa ei hooli.

Kodus pesa pesahool.

Sina oled külas.

Tervita ka minu poolt

koduniidu ülast.

Raamatus on luuletusi tulest, lusikatest, vikerkaarest ja virmalistest, sellest, mida saab lumest teha. Mõnusa huumoriga on luuletus „Läki õue“:

Läki õue, läkiläki!

Koid las jäävad kappi.

Või kui tahavad, las tulla

lumelinna appi.

Tulgu, uuristagu ennast

lossimüüri sisse.

Piilureid meil ongi vaja

võtta ametisse.

Väga vahva luuletus, kas pole. Raamatus on juttu veel jõuluvana tulekust ja jõuluvanast endast ja sellest, et jõulude tulekus keegi ei kahtle. Siin on luuletus kuusepuust, lõbusad lood pärmist, kes tantsib jenkat ja taignarullist, kes tantsib jõulupolkat.

Luuletusest „Leevike“ oli juttu, ja kui on leevike, siis peaks olema ka tihane ja nii ongi. Luuletuse pealkiri on „Tihane“:

Juba ta toksib

me aknaplekil.

Küllap on meeles,

mis maik on pekil.

Koputab lapse

ärkvele unest.

Kuula, kuidas

laulab ta lumest.

Lumi ei ole

vaid sätendav kest.

Lumest saab maale

vateeritud vest.

Vahvad on luuletused „Kadrid tulevad“, „Mardid pole marjulised“, „Vastlapäeval“ ja „Märts“. Juttu on ka vihmast, väikesest kalamehest, kanapesast, peenrast ja suvest.

Raamatu viimane luuletus on „Padi“:

Padi pole vaid

pealt pehme,

padja sees on

pardi ehmed,

halli hane

udusuled

ja need rõõmsat

värvi uned,

mis sind viivad

peale pilvi,

mida näed sa

kinnisilmi.

Ilusad pildid on joonistanud Viive Noor.

Dorothea Flechsig „Petronella Õnneseen. Lugusid loomadega sõbrustamisest“

Dorothea Flechsig

„Petronella Õnneseen. Lugusid loomadega sõbrustamisest“

(Regio)

Rikkalikult illustreeritud lustakas juturaamat nooremale koolieale.

Petronella Õnneseen armastab kõiki loomi. Tema koduküla ümbruskonnas on palju huvitavat ja sünnib imelikke asju ning Petronella uurib igat jälge! Tõelised loomasõbrad peavad tõsiselt riskima, et võtta kinni jultunud munavargad, taltsutada pesukarusid, päästa vaskusse – või lasta end armsatel gupidel musitada.

Kolmas raamat Petronella Õnneseene sarjast, kus varem on ilmunud raamatud „Lugusid loomalastest“ ja „Loodusuurija lood“. Õnneseente juures toimub alati midagi! Loomulikult löövad jälle kaasa ka koer Niit, sõbranna Claudia ja vanaema Anneliese.

Raamatu autor Dorothea Flechsig on töötanud aastaid ajakirjanikuna mitme ajalehe ja ajakirja juures. Aeg-ajalt kirjutab ta lugusid lastele. Ta on koolitatud stsenarist ning õpetab nii täiskasvanutele kui ka lastele loovkirjutamist.

Eesti keeles on varem ilmunud kaks Petronella Õnneseene raamatut – „Lugusid loomalastest“ ja „Loodusuurija tööd“. Kas seekordses raamatus on igati vahvad, veidi humoorikad lood Petronellast, loomadest ja loodusest.

Raamatu esimene lugu on „Maskiga varas“, milles selgub, et viimaste nädalate jooksul on Õnneseente maja ümber juhtunud palju iseäralikku. Aiaplätud olid veetud juurviljapeenrasse, prügitünn segi sobratud, pesulõksud rohu sisse laiali loobitud ja kõik maasikad lihtsalt ära korjatud. Petronella isa arvab, et süüdi on tüdruk, kuid Petronella kinnitab, et tema pole mitte midagi teinud.

Ei möödu palju aega, kui varsti on üks suur tohuvabohu lahti nende pesuköögis, kus on jällegi asjad katki tehtud ja laiali loobitud. Petronella peab selle jama ära koristama, kuid tüdrukul tekib kahtlus, et selle taga võib olla mingisugune loom! Kes? Petronella otsustab veidi luurata, kuid esialgu ei too see loodetud tulemust. Seejärel laenab ta naabrite käest valvekaamera. Sellest ongi abi, sest õige varsti on näha, kuidas üks loom kaamera vaateväljas on ja selleks on… Ma ei hakka siinkohal välja ütlema, mis loomaga on tegemist, sest sel juhul kaoks lugemisel põnevus.

Teises loos „Gupide lähedal“ on Petronella saanud oma koolivennalt kingiks mageveekalasid. Nüüd on tüdrukul 21 gupit, seitse kirjut isast kala ja neliteist emast, kes sedavõrd kirjud ei ole. Kõik kalad ujuvad akvaariumiveega täidetud läbipaistvas kilekotis ja Petronella kiirustab koju. Kodus peaks olema vana akvaarium, kuid oh häda, isa on selle keldris kõige ülemisele riiulile tõstnud, mistõttu Petronella ei saa seda kätte.

Nii ei jää tal muud üle, kui vanni vesi lasta ja gupid sinna lasta. Vesi peab olema 23 kraadi soe, nii oli koolivend teda õpetanud. Petronella toob vanni aiatiigist ka paar rohelist veetaime, kive ja kenasti läikiva teokarbi, et gupidel oleks vannis lõbus. Lõpuks läheb Petronella ka ise vanni, et kaladega koos olla ja sõprust luua.

Õnneks tulevad varsti ka tüdruku vanemad koju ja kalad pääsevad akvaariumisse, kuid Petronellal on kaladega ka edaspidi väga lähedane side.

Kolmas lugu on „Pikanäpumehed varastavad pikk-kõrvu“. Üsna põnev pealkiri, kas pole. Petrinella ja tema hea sõbranna Claudia on läinud Puschkowi talu õuele. See on vahva talu, kus on alati midagi uudistada: vasikad, parditibud, kassipojad, kitsed ja pontsakad küülikud. Tüdrukutele meeldivad eriti palju küülikud. Hetkel on seal seitse suurt küülikut ja üks emme kolme väikese pojaga. Tüdrukud annavad neile porgandit süüa, kuni majast astub välja talunik Puschkow, kes teatab, et pikk-kõrvadel on viimane söömaaeg, sest homme tuleb nad kõik ära veristada, sest mehele on antud tellimus!

See ehmatab tüdrukuid väga, sest küülikud on neile väga armsad. Nii otsustavad nad küülikud ära varastada ja need koju viia. Varastamine ei ole loomulikult ilus tegu, kuid eks see ole ju omamoodi päästeoperatsioon ja Petronella on ju igati suur loomasõber. Petronella isa ja ema on kodus üsna pahased, sest sedasi ei tohi asju lahendada, varastamine pole sugugi mitte õige tegu.

Õnneks on Petronellal juba uus plaan, mis on vargusest palju etem. Mis plaan see on? Sellest pead juba ise edasi lugema.

Neljandas loos „Tibud on kohal“ toimetab Petronella kanade ja tibudega ning aitab ühel kanal lausa haududa. Viiendas loos „Vaskussi õnnetus“ peab Petronella aitama vaskussi, kuna kanad on sellele liiga teinud. Petronella läheb haiget saanud vaskussiga loomaarsti juurde ja saab mõndagi põnevat teada. Kuuendas loos läheb Petronella koos vanaema Anneliesega Bornstadti metsa, et kaitsta haudumise ajal üht pistrikupesa. Nad peavad olema valves, et pistrikupesa ei langeks rüüstajate ohvriks. Loomulikult lähevad sündmused põnevaks, kuid Petronella vanaema on julge ja hakkaja naine.

Raamatu lõpus on kaks lugu veel. Ühes neist räägivad teadlased pesukarudest. Millised need vahvad loomad on, mida nad söövad, millised on nende käpad, kui vanaks nad elavad jne. Teises loos räägib zooloog Uudo Timm pesukarudest ja teiste metsloomade pidamisest kodudes.

Selline vahva raamat. Kaasahaaravad ja huvitavad lood loomadest. Palju humoorikaid juhtumisi ja igati lahe peategelane. Mõnus lugeda. Lahedad pildid on joonistanud Katrin Inzinger.

Piret Jaaks „Kadunud soki saladus“

Piret Jaaks

„Kadunud soki saladus“

(Varrak)

Ühel päeval avastab sokk Volli, et tema kaaslane Soki-Viire on pärast pesumasinast tulekut kaduma läinud. Soki-Volli asub teda otsima ja kohtab oma rännakul rott Ralfi. Ühiselt võtavad värsked sõbrad ette pöörase seikluse läbi maja, kus nad tutvuvad erinevate põnevate tegelastega alates rääkivast moosipurgist kuni Pariisist pärit põlvik Pompiduuni. Loost ei puudu ka ämblik Punnsilm, tõre Koi, lõbusad lestad ja mitmed teised, kes omal moel aitavad kõik Viiret leida. Teekonnal saavad Soki-Volli ja Ralf vihje, et Viire on kohas, kus on „pime ja terav”. Aga kus Viire end tegelikult peidab? Või on temaga juhtunud hoopis midagi muud?
Piret Jaaks on näitekirjanik ja dramaturg, kes on võitnud oma loomingu eest mitmeid auhindu. Tema näidend „Näha roosat elevanti” võitis 2011. aastal Eesti näidendivõistluse ja 2015 anti tema novellikogule „Linnalegend” Betti Alveri debüüdi¬preemia. „Kadunud soki saladus” on tema esimene lasteraamat.
Marion Undusk on teatrikunstnik ja lasteraamatute illustreerija. Tema kunstnikutööd lavastustele „Vaata, Madlike, lund sajab” 2015. aastal NUKU Teatris ja „OZ” 2016. aastal Ugalas olid nomineeritud Salme Reegi nimelisele lasteteatriauhinnale. Lasteraamatud ja -lavastused on Marioni südamele kõige lähemal ja nendega ta praegu põhiliselt tegelebki.

Kui Sa tahad lugeda ühte hiiglama põnevat ja seikluslikku lasteraamatut, siis on „Kadunud soki saladus“ õige valik. Lahe on selle põneva loo puhul juba see, et peategelaseks on sokk Volli (mitte see sarvedega tegelane, aga see, mis meil jalas käib), kes otsib teist sokki, kelle nimeks on Viire. Abiliseks on sokk Vollile selles loos rott Ralf! Seiklused ei vii meid mitte kaugetele maadele, vaid toimuvad ühes majas, selle tubades, kappides ja keldris. Vaatamata sellele on lugu ikkagi väga lahe ja põnev!

Raamatu alguses avastab Soki-Volli, et Soki-Viire on kadunud. Ta libistab end ettevaatlikult sahtliservalt maha ja otsustab minna Viiret otsima. Äkki on Viire unustatud pesumasinasse?

Elutoas kohtub Volli rotiga, kel nimeks Ralf. See on kodurott Ralf, kellel on pisikesed ja valged hambad ning peas väike hele juuksetutt. Esialgu Volli veidi pelgab rotti, kuid ta uurib, kas rott aitaks tal Viiret otsida? Ralf on nõus aitama.

Esialgu juhtaba Ralf Volli prügikasti juurde, kuid seal Viiret ei ole. Seal on ära lutsutatud suhkrutükk, kommipaber, pähkel, poolik punane huulepulk, nööri otsa lükitud herneterad ja munakoor.

Edasi liigume juba rotipesasse, kus Volli uurib Ralfilt sokisööjate kohta. Kas sellised olendid on tõepoolest olemas? Ralf kinnitab, et sokisööjad elavad pesumasina all, mistõttu Volli ja Ralf lähevad vannituppa, kus kohtuvadki kummaliste olenditega. Need pole siiski mitte sokisööjad, need on hoopis väikesed putukad – keldrikakandid, kes nende endi sõnul on kõige vanemad loomad maa peal pärast prussakaid ja siile. Üks keldrikakand võtab Vello käe ja uurib tema pihku, ta tegeleb ennustamisega – keldrikakand kinnitab, et Viire on kinni kusagil, kus on pime ja terav!

Kus on pime ja terav?

Ralf arvab, et tuleks minna pimeduse kantsi, milleks on kelder! Volli ei tea, mis asi see kelder on. Ralf teab, et see on koht, kus inimesed hoiavad klaasi sees asju. Näiteks moose, mis Ralfile hirmsasti maitsevad. Keldisse Volli ja Ralf jõuavad, seal annab Vollile nõu maasikamoos.

Keldris aitab Volli ka üht kärbest, kes on ämblikuvõrku kinni jäänud. See teeb pahameelt ämblik Punnsilmale, kes tahab ka Volli kinni nabida, kuid õnneks tuleb Ralf Vollile appi.

Ma ei saa sulle kõiki sündmusi ära rääkida, kuid selles mõnusas ja põnevas lasteraamatus kohtud veel põlvik Pompiduuga, kes meenutab reisi Pariisi, kus ta kaaslaseks oli põlvik Padma. Saad lugeda sellest, kuidas Volli ja Ralf põgenevad keldrirottide eest. Kohtume selle maja kõige vanema elaniku Koiga, kuid saad tuttavaks ka Ihnuskoiga.

Koi ja Ihnuskoi arvavad, et Viire asukohta peaks teadma tädi Pumpernikkel, kes elavat kapi peal karbi sees. Kapi peale ronimiseks peavad Volli ja Ralf ehitama lausa köisredeli, teel kapi peale kohtutakse veel ka Vasema ja Paremaga, kes tegelikult on ujumislestad, kes armastavad üle kõige vaielda.

Lõpuks leiavad Volli ja Ralf tädi Pumpernikkeli, kes on ... Seda ma sulle ei ütle. Kui raamatu lõpuni loed, sis saad teada, kes ta on. Kas tema teab, kus Viire on? Igal juhul on raamatu lõpp igati sobilik jõuludeks.

Ägedate illustratsioonide autor on Marion Undusk.

Venno Loosaar „EiTahaLood“

Venno Loosaar

„EiTahaLood“

(Varrak)

„Ei taha hambaid pesta!” karjub Hugo isa ja jookseb mööda tuba ringi. Hugo käib tal kannul, hambahari käes. Viimaks õnnestub Hugol isa kinni püüda. Aga nüüd surub isa suu kõvasti kokku. Läbi kokku pressitud huulte on kuulda: „Maa-mm-ei-mmm-taha-hammm-baidmm-pesta!” Siis võtab Hugo appi kavaluse.

Aare ema ei taha töölt koju tulla, Pille vanaema ei taha korralikult käituda, Liina onu ei taha hambaarsti juurde minna. Nii palju häda nende suurtega! Nüüd peavad lapsed võtma appi kogu kavaluse ja veenmisoskuse, et panna jonnakad täiskasvanud tegema asju nii nagu vaja.
Toredad argielust inspireeritud lood pakuvad äratundmishetki kõikidele lapsevanematele ja võib kindel olla, et neid lugusid on suurtel lõbus ette lugeda ja väikestel mõnus kuulata. Kokku on raamatus 20 juttu, millele on teinud lustakad illustratsioonid Elo Annion.
Venno Loosaare sulest on varem ilmunud luulekogu „Mull ja mull“ (2002) ja lasteraamat „Oskar läheb lasteaiast koju“ (2015). 

Venno Loosaar on üks igati andekas inimene, kes on vahva näitleja, saatejuht, lavastaja, laulja, helilooja, ja lisaks on ta kirjutanud mitu väga ägedat lasteraamatut. Sellist mõnus huumoriga ja vahva jutustamisstiiliga lasteraamatut, mida on lastel ja miks mitte la lastevanematel mõnus lugeda.

Ka „EiTahaLood“ on just selline mõnusa huumoriga lasteraamat, sest siin on kõik need „EiTahad“, mida tavaliselt lapsed esitavad hoopis lastevanemate ja vanavanemate suhu pandud, mistõttu on tulemuseks igati lahedad ja isegi kummalised situatsioonid.

Selles humoorikas raamatus saame lugeda sellest, kuidas väikese Hugo isa ei taha hambaid pesta. Nelja-aastane Hugo püüab isa aidata, ta on riiulist isa sinivalge hambaharja võtnud, selle üle loputanud ning isegi pasta harja peale pannud. Siiski on vaja ka väikest kavalust, kui isa peseb hambad ära, saab ta pärast legodega mängida. Usun, et ükski isa ei saa keelduda sedavõrd heast pakkumisest.

Teises loos on üsnagi piinlik olukord, sest köögipõrand on märg. Selgub, et kuueaastase Karlo emmel ei meeldi poti peal käia, ta pissib sinna, kuhu aga juhtub. Selleks, et piinlik olukord lahendada on vaja lausa väikest koerakutsikat.

Kolmandas loos ei taha komeaastase Madli ema riidesse panna. Madli issi tuleb appi, kuid ema on voodi all peidus ja ei taha sealt välja tulla ega riidesse panna. Mida teha? Seekord on abiks šokolaad, mis emale meeldib ja maitseb, lõpuks saab emme ka riidesse.

Raamatus on kokku 20 lugu. Meil on võimalus lugeda viieaastase Birgiti emast, kes ei taha lasteaeda minna, Johanni vanatädist, kes ei taha käsi pesta. Raamatus toimetab ka kuueaastase Mari isa, kes ei taha putru süüa. Väike Mari teab, et isa sees elavad väikesed mehikesed, kes kaitsevad isa pahade haiguse-kollide ja pisiku-paharettide eest. Kui isa ei söö, siis ei jaksa need väikesed mehikesed kollide ja pisikutega võidelda. Loomulikult hakkab isa putru sööma, sest mitte keegi ei taha ju olla haige.

Raamatus on veel väike Rasmus ja tema ema, kes ei taha õue minna, kuueaastase Robi kaks onu, kes ei taha juukseid lõigata, kuid pikkade juustega on väga keeruline õhust komme suuga püüda, sest juuksed jäävad ette. Siin on ka Pille vanaema, kes ei taha korralikult käituda, viieaastase Riko isa, kes ei taha rohtu võtta, kuigi Riko valmistanud kibeda, aga tervisliku samblikutee.

„EiTahasid“ on veel mitmeid – kes ei taha tuba koristada, kes ei taha pead pesta, kes ei taha hambaarsti juurde minna, kes ei taha üksi mängida, kes ei taha küüsi lõigata, kes ei taha hommikul ärgata, kes ei taha nina nuusata, kes ei taha töölt koju tulla, kes ei taha magama minna. Viimane lugu on vahva muinasjutt, mille pealkirjaks on „Ei taha midagi teha“.

Selline väga vahva ja üsnagi õpetlik raamat on see „EiTahaLood“.  Usun, kui väike raamatusõber selle läbi loeb, siis on tal üsna lihtne aru saada, et need „EiTahad“ on üsna halvad asjad.

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Elo Annion.

Juhan Kunder „Vaeslaps ja talutütar“

Juhan Kunder

„Vaeslaps ja talutütar“

(Eesti Raamat)

„Vaeslaps ja talutütar“ on vahva ja õpetlik lugu sellest, kuidas vanapagan läheb oma kolmele pojale pruute otsima. Vaeslaps kuulab hiire õpetust ja pääseb vanapagana pojale mehele minemisest. Rikas talutütar aga satub omaenda ahnuse lõksu ning ta võetakse vanapagana pojale naiseks.

„Vaeslaps ja talutütar“ on üsna legendaarne muinasjutt, mis ka varem raamatuna ilmunud, seda 1969 aastal. Uus raamat on  vana raamatu kordustrükk, kuid uus raamat on ilusas, tugevas köites, esikaanel on kasutatud kuldset glitterit ja see annab raamatule kauni sära.

Paar sõna Juhan Kunderist ka. Ta elas aastail 1852-1888. Ta oli näitekirjanik, luuletaja, loodusloo õpikute autor ja pedagoog. Tema luulekogudest on kindlasti üks kuulsamaid „Kümme laulu“ (1876) ja näidenditest „Kroonu onu“ (1885). Muinasjutte on ta kirjutanud teisigi: „Ahjualune“, „Suur Peeter ja Väike Peeter“, „Vigur rehepapp“, „Imelik peegel“ jt.

„Vaeslapse ja talutütre“ lugu algab sellega, et vaene tütarlaps läks laupäeva õhtul sauna. Seal ta vihtles ja pesi vanakesi, mille eest sai mitukümmend korda aituma.

Ise pääses ta saunalavale alles siis, kui teised saunalised läinud olid. Vaeslaps oli saunalaval, kui kuulis väljast, sauna läve eest kilinat ja kõlinat. Väljas peatus uhke kuldtõld nelja musta täkuga. Hobustel olid uhked kuld- ja hõbeehted. Kas tulijaks on uhke prints? Ei ole. Tõllast astus välja vanapagan oma ema ja kolme pojaga!

Vanapagan sauna sisse tulla ei saanud, sest nõiamärk oli ees. Vanapagan vana kavalus ise, üritas tüdrukut välja kutsuda, kuid vaeslaps oli nutikas tüdruk, ütles, et ei saa tulla, kuna tal ei ole riideid.

Vanapagan lubas kodunt riided tuua. Ütelgu türduk, mida tal vaja on. Sauna nurgas oli hiir, kes õpetas tüdrukut: „Üksi, üksi, õeke!“

Neiu küsiski siidisärki, mida läks tooma vanapagana noorim poeg, sest tema oli kõige kiirem. Särk saabubki ruttu, kuid nüüd oleks vaja veel ka kuldkörti. Noorim poeg toob ka selle, kuid vaeslaps talitab hiire õpetussõnade kohaselt ja küsib kõik asju ükshaaval. Nii küsib ta endale veel ka kirju vöö ja kaunid kingad.

Lõpuks oli vaeslaps uhkeis riideis nagu kuningatütar. Kas nüüd tuleb vanapaganaga kaasa minna? Ei, sest uhkes tõllas pole heinu, mille peal vaeslaps oli harjunud istuma. Vanapagan saadab poja heinu tooma.

Heinad kohal, kuid samal pilgul laulis kukk ja kadusid vanapagan ja tema kaaslased, kui ka uhke tõld ja hobused. Vaeslaps jäi üksi oma uhkete riiete, kuld- ja hõbeehetega.

Vaeslapse uhket rikkust näeb talutütar, kes kohe uurima, kust need pärit on. Vaeslaps jutustab, kust need asjad sai.

Järgmisel laupäeval toimetas saunas juba talutütar, kes ei võtnud kuulda hiire õpetussõnu ja ega sellisest asjast head nahka ei saa.

Mis nüüd juhtuma hakkab? Seda ma ei saa sulle ära rääkida, sest nii oleks ma sulle juba kogu muinasjutu ära rääkinud.

Igal juhul on see üks igati vahva ja õpetlik muinasjutt, mis kinnitab seda, et ei ole mõtet olla uhke, kõrk ega ahne, sest see ei lõpe hästi. Tuleb olla nutikas ja kuulata, mida ka teistel öelda on.

Kaunid illustratsioonid on teinud Jutta Maisaar, kes on joonistanud kauneid pilte veel mitmesse suurepärasesse lasteraamatusse: „Õhtujutud“, „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda“, „Huviline filmikaamera“, „Anneli Valge Nartsissi tänavalt“, „Vanaisa prillid“ jpt.

Carl-Johan Forssen Ehrlin „Traktor, kes tahab magama jääda“

Carl-Johan Forssen Ehrlin

„Traktor, kes tahab magama jääda“

(Varrak)

„Traktor, kes tahab magama jääda” on kolmas raamat psühholoogihariduse saanud rootsi kirjaniku Carl-Johan Forssén Ehrlini rahvusvaheliselt menukast sarjast, mis aitab lastel üle terve ilma hõlpsalt uinuda. Seekordses uneraamatus võtab traktor Allan lapsed kaasa uinutavale ringreisile enda talu vahetusse ümbrusesse. Teel kohatakse Haigutavat Porgandit, Väsinud Puud, Poolunes Leod ja teisi, kes kõik jagavad oma kogemusi, kuidas nemad õhtuti magama jäävad.
Loo eesmärk on aidata lapsel lõõgastuda, et ta muutuks uniseks ja saaks rahulikult uinuda. Koos Onu Haigutajaga loetakse taevatähti, kiigutatakse end uniste lilledega kerge tuule käes ja pannakse kõik rahutuks tegevad mõtted puukoorest paadikesse, et see kaugele järvele saata.

Autor on lisanud juhtnöörid, kuidas lugu võiks ette lugeda, et see oleks võimalikult mõjus. Igaõhtune magamaminek ei pea tingimata olema ebameeldiv võitlus, vaid hoopis mõnusalt lõõgastav rituaal.

Nii öeldakse kirjastuse Varrak kodulehel.

Tõepoolest on see juba kolmas raamat rootsi kirjaniku sarjast, mis aitab lastel paremini magama jääda. Seekord on teejuhiks unemaailma traktor, eelmistes raamatutes olid abiks jänes ja väike elevant.

Raamat algab juhtnööridega lugejale ehk lapsevanemale, kes peaks raamatut oma lapsele/lastele ette lugema. Siin on kirjas, et rasvane tekst tähendab seda, et neid sõnu tuleb rõhutada, kaldkirjas tekst tähendab seda, et neid sõnu tuleb proovida lugeda mahedamal toonil. Kui kirjas on /nimi/, siis tuleb ütelda oma lapse nimi. Kui kirjas on /haigutus/, oleks parem seda teha.

Ma proovisin sedasi raamatut iseendale ette lugeda ja tuleb tunnistada, et tuleb uni peale küll. Raamatu alguses on kirjas ka hoiatus, et seda raamatut ei tohi mitte kunagi lugeda ette inimese kuuldes, kes juhib parasjagu autot või muud sõidukit, sest lugu on mõeldud kuulajat uninutama! Selline värk.

Ma püüan siinkohal veidi sisust ka rääkida, enne kui ma magama jään. Äkki õnnestub.

Selle raamatu peategelane on väike punane traktor Allan, kes elab maal talus ning talle meeldib mängida ja lõbutseda nii üksi kui ka sõpradega. Õhtul tahab traktor Allan sügavasse unne vajuda, aga alati see ei õnnestu.

Traktori parimal sõbral talunik Minemagamal on väga lihtne uinuda. Ta on praegugi voodisse pugenud ning magab sügavalt oma pehmes ja mõnusas voodis.

Noh, kas Sul juba hakkab uni tulema? Kui ma siin oma mõtteid kirja panen, siis hakkab vaikselt uni tulema küll.

Traktor Allan ostsutab minna oma sõprade juurde, et küsida nõu, mida nemad teevad selleks, et magama jääda.

Asume teele. Esimeseks läheb Allan uniseks tegeva köögiviljapeenra juurde, kus talunik kasvatab igasugu uneköögivilju. Laisk Salat tõdeb, kui tema hakkab magama minema, siis ta üritab rohkem ärkvel püsida, mida rohkem ta üritab ärkvel püsida, seda rohkem ta väsib, mistõttu jääb ta alati magama.

Haigutav Porgand kinnitab, et kui tema üritab õhtul midagi muud teha, selle asemel et kohe magama jääda, seda suuremat väsimust ta tunneb ja mida väsinum ta on, seda kiiremini magama jääb.

Köögiviljad jäävad ka sel õhtul ilusasti magama.

Allan läheb üle niidu ja jõuab Onu Haigutuse majani. Tema annab alti head nõu ning ta on aidanud paljudel lastel magama jääda. Onu Haigutus vaatab teleskoobiga ilusat öist taevast. Ta räägib, kui temal tuleb väsimus peale, siis vaatab ta teleskoobist uniseid tähti ja hakkab neid üles lugema. Iga loetud tähe juures tunneb ta aina suuremat väsimust, ikka suuremat ja suuremat.

Oma uneteel kohtub traktor Allan veel elevant Elleniga, kes soovitab panna kõik mõtted ja tunded väikesesse puukoorest paadikesse, seejärel pilgutada mõned korrad silmi, mis juba õige varsti kinni vajuvad. Vikerkaarevärvides lilled soovitavad Allanil pikali heita ja kogu kega pehmeks lasta, seejärel hoolitseb tuul sinu eest aegamisi ja uniselt.

Nõu annavad traktor Allanile veel ka väike poiss, kellel on vahva nimi – Poolunes Leo ja tema emme, Väsinud Puu ja unised õunad, Suikuv Mutt, jänes Jalmar.

Väike punane traktor Allan sõidab taluõuele ja jõuab õige pea aita tagasi. Aida ees ootab teda talu kõige väsinum elanik – kana Hilda.

Lõpuks on ka Allan aidas, oma voodis, ta on väsinud ja jääb ilusasti magama.

Selline vahva ja armas lugu. Mõnus ja rahustav lugemine, mis peaks tõepoolest uinumise kergemaks tegema.

Raamatu lõpus on veel mitmel leheküljel autori nõuandeid, kuidas raamatut kasutada. Ta vastab ka mitmele küsimusele, mis on lastevanematel tekkinud, no näiteks sellele, et kas lapsevanem peab loo lõpuni lugema, kui laps on juba teise lehekülje juures uinunud, mida teha siis, kui raamat on lapsele igav ega käivita lapse kujutlusvõimet. Mida teha siis, kui laps ei nõustu raamatut kuulama.

Lõpuks on kirjas ka edu valem – ole järjekindel, kujunda harjumus, tee magama minekuks ettevalmistusi, keskendu lõdvestumisele ja õpi tegelastelt.

Väga ilusad ja armsad pildid on raamatusse joonistanud Sydney Hanson.

Marju Veeret „Lillelapsiku loomaaed“

Marju Veeret

„Lillelapsiku loomaaed“

(Tänapäev)

Lillelapsiku loomaaed on populaarne käsitööblogi, kus õpetatakse heegeldama põnevaid tegelaskujusid ja räägitakse jutte nende veidrast elust. Siin raamatus on ära toodud mitmekümne tegelaskuju valmistamise õpetus ja saab lugeda lugusid nende kohta.

Pean tunnistama, et ma ei ole varem Lillelapsiku loomaaiast ja samanimelisest käsitööblogist midagi kuulnud, kuid ma usun, et selle põhjuseks on see, et ma ei ole ka suurem käsitööspets ega heegeldamis- ja kudumishuviline, kuid pärast selle raamatu lugemisest on mul hoopis teistsugune suhtumine, sest need Lillelapsiku loomaaia tegelased on väga-väga vahvad. Neil kõigil on rääkida oma lugu, neil kõikidel on oma hing ja mulle tundub, et ka heegeldamine võib tegelikult olla üks hiiglama vahva tegevus ja ajaviide.

Raamatu sissejuhatuseks on vahva luuletus, mille viimased read on: „Sinu, minu, meie sisemistele lastele! Ära kasva suureks!“ Minu arust väga vahvad ja õiged mõtted.

Seejärel räägib autor sellest, kuidas kõik alguse sai. Selgub, et esmalt tuli Freddi, poolemeetrise vööümbermõõduga parajalt tüse ja mõnusalt pehme triibik – igati paslik diivanipadjaks. Autor kinnitab, et see oli esimene katsetamine mohääriseguse lõngaga. Kui autor Freddit ring ringi järel heegeldas, hakkas loomake talle ka oma lugu pajatama. Niisama käitusid ka kõik järgmised karvased ja segased. Freddile järgnesid kohe Voldemar, Malle ja Heldur. Esimene nendest on täiesti keskmine kodumaine kassihärra, paras logard ja muidusööja. Malle on aga lillelaps ja üks paras jänku-preilna – aina käib, orashein hambus, muheleb ja unistab. Ta on ka hipi.

Ja seejärel raamat algabki. Siin on kõikidest tegelastest vahva foto ja saame Lillelapsiku loomaaia tegelastega tuttavaks.

Esimesena tulevad Esmaspäev ja Mändi Blu, seejärel Julius kes tuli alles hiljuti kapist välja. Ta elas nimelt pool elu välismaal, kaugel Mehhikos ja suureks saades tahab Julius olla sama cool kui Ženja Fokin. Siin on Ants-Ants, kes helge poiss, tagasihoidlik ja ehk veidi arglik, Priidik on ka, vahvalt punane, kuid oma pesakonna must lammas, kuigi tegelikult on ju ka tema ikkagi kass. Siin on ka vahvalt valge, punaste tupsudega Ngubu, kellega nalja ei ole. Siin on ka Joonatan, kes teadis juba päris pisikesena, et tahab saada mesilaseks ja eks ta selline ägedalt triibuline olegi.

Mauno on veidi otu, keda kohalikud kraaded kutsuvad Kommuks, Turtsu on siil ehk Superturtsu, Mats on tehtud sini-must-valgetes värvides ja tal on hiiglama ägedad vuntsid, Donald on siil, kes on sama vallatu nagu Vau jäätis, kass Adolfil on käre vunts, Terje on tavaline tagasihoidlik rotiplika, kellel on ka vend, kel nimeks Toomas. Raamatus on veel ka Mänfred aka Mehu, kes on esialgu üsna tagashoidlik, kuid temast saab punkar, kes kinnitab, et punk pole surnud!

Kuid ka see pole veel kõik. Raamatus toimetavad onu Aadu ja onu Udo, suurlinnakõuts Paavel, vanaonu Helmut, hullumeelselt triibuline Sander ehk Sassis Sass, küla kassikoori esimees Peetrus, Ameerika kääbuskass Benjamin, Vello, kes on üpriski tõsine kutsa, karihiir Ollga, vennad Ülo, Tõnis ja Jüri. Hetk tagasi mainitud koer Vellol on ka semu, selleks on koer Muki. Tegelasi on veel ja veel.

Kui oled tegelastega tuttavaks saanud, nende pilte vaadanud ja nendest lugenud, siis saad hakata ka ise kätt proovima, kas oskaksid ka ise selliseid vahvaid tegelasi heegeldada.

Saad lugeda amigurumist, mis on Jaapanist pärit stiil pehmete tegelaste (ka esemete) heegeldamiseks või kudumiseks. Selgub, et amigurumi tuleneb jaapanikeelsest sõnast ami ehk heegeldatud või kootud ning nuigurumi ehk täistopitud nukk. Marju Veeret kirjeldab lühidalt oma tööstiili ja töömeetodeid ning ka seda, et tavapärase puuvillase lõnga asemel kasutab ta mohäärisisaldusega lõngasid – tegelased ise on krutskeid täis, mistõttu ei saa ka lõngki alla jääda.

Seejärel annab autor lugejale lühendid ja heegeldusvõtted, räägib sellest, mida vaja läheb, lisaks veel näpunäiteid, soovitusi ja nippe.

Edasi juba mustrid. Esimesena on siin Esmaspäev, kes või mis on ühtlasi ka Mõmmikusuguvõsa algmuster, teisena Ants-Ants, kes või mis on kassisuguvõsa algmuster. Siin on matsakate miisude algmuster Benjamin, siin on kõuts Paavel, Turtsu, siil Donald, koer Vello.

Selline vahva raamat on see „Lillelapsiku loomaaed“. Vahva on see, et siin saab lugeda igati humoorikaid ja lahedaid lugusid eelpool mainitud tegelastest, kuid lisaks on siin võimalik õppida ja kaasa teha käsitööd. Kuna tegelased on sedavõrd vahvad, nagu nad piltidel välja paistavad, siis usun, et on kindlasti palju neid, kes tahaksid ka ise proovida ja ka endale ühe ilmatuma uhke loomaaia valmis teha.

Kätlin Vainola, Ulla Saar „Poiss, kes joonistas kaarte“

Kätlin Vainola, Ulla Saar

„Poiss, kes joonistas kaarte“

(Pegasus)

Elas kord poiss nimega Mark. Margil oli väga vaja joonistada kaarte ja plaane. Tal oli kaart iga kodus leiduva ruumi kohta. Tal oli kaart isegi hoovist. Kaardid aitasid poisil lahendada erinevaid probleeme. Vahel oli vaja leida aardeid ja vahel komme. Ainult ühe ruumi kohta kaarti ei olnud. See oli pööning. Seal oli liiga pime ja liiga hirmus. Kuni Mark otsustas ühel päeval, et peab ka selle kaardi valmis joonistama.

„Poiss, kes joonistas kaarte“ on igati huvitav ja põneva lahendusega raamat, sest siin on nii lugemist kui ka vaatamist. Olulisel kohal on nii tekst (Kätlin Vainola) kui ka raamatu illustratsioonid (Ulla Saar). Illustratsioonid kujutavad nii peategelast Marki, kui ka teisi tegelasi ja igasugu kaarte ning plaane.

Raamatu alguses saame tuttavaks ühe poisiga, kelle nimeks on Mark. Ta on selline poiss, kes vajab igasugu kaarte ja plaane, sest need aitavad tal lahendada probleeme.

Mark elab oma perega suures majas. Ta oli joonistanud plaani peaaegu iga ruumi kohta, mis kodus leidus. Need näitasid teed ja Mark muudkui matkas mööda maja.

Margil on kuldse noolega mapp, kus ta hoidis valmis kaarte. Töö tegemiseks vajas ta erinevaid pabereid, pliiatseid, joonlauda, mõõdulinti, kompassi, kriite ja kirjutuslauda.

Esimene kaart, mille Mark joonistas, kujutas elutuba. Põhjuseks oli see, et vanaisa istus suure osa päevast teleri ees ja vaatas korvpalli. Margile see ei meeldinud, ta tahtis telekas kanalit vahetada. Selleks oli vaja joonistada kaart, et vanaisale üks väike vingerpuss mängida ja hoopis ise teleka ette saada.

Teine kaart oli Margil selleks, et hankida komme. Kommid oli köögikapis keskmisel riiulil kohvipurgi taga ja neid võis võtta ainult siis, kuid soolane söök oli söödud. Mark vajas komme hoopis tihedamini. Kommide juurde pääsemiseks oli vaja kaarti, millel oli kujutatud ka vanaema.

Ema ja isa töötoa kaart oli Margil eriti salajane. See oli nii salajane, et seda polnud hästi nähagi. Kaardil oli üks rist, mis märkis aaret. Aare oli päris aare ja asus kirjutuslaua sahtlis. Sellest aardest teadis ainult Mark, sest kirjutuslaud oli ostetud vanakraamiturult. Laual oli salasahtel ja eelmised omanikud olid sinna väärtuslikud asjad unustanud. Põnev värk!

Margil on ka ema ja isa magamistoa kaart. See oli üpris igav, aga seda oli vaja enda peitmiseks. Suur riidekapp oli maailma parim peidupaik. Mõnikord oli ka selles kohas aare. Kingipakk! See ilmus sinna enne Margi sünnipäeva.

On ka vanaisa toa kaart. See oli huvitav, sest see helendas pimedas. Kaardil on põdrasarved ja kuldmedalid, mis rippusid seintel. Seda kaarti oli vaja selleks, et leida vanaisa kunsthambad. Need olid natuke õudsed ja kummalised. Neid oli mõnikord huvitav vaadata. Naljakas, kas pole.

Margil on veel ka hoovi kaart, mis oli nii suur, et ei mahtunud laua peale ära. Selle peale oli märgitud tähtis tee naabri aeda, seal oli magusate kirsside puu ja kuri koer. Kaardil on veel ka head ronimispuud, nooleviskamise koht, onn, ema ratas ja isa võrkkiik.

Ainult ühe ruumi kohta ei olnud kaarti. See ruum oli pööning. Pööning oli pime ja ämblikuvõrke täis. Isa pani pööningule lambi, et Mark saaks oma hirmust pööningu ees lahti, kuid Mark kartis ikkagi. Iga kapi või kummuti taga võis istuda mõni koll või vampiir!

Kuidas saada endale pööningu kaart, kuidas hirmust lahti saada? Seda pead sa nüüd küll ise edasi lugema. Kas Mark saab hirmust pööningu ees lahti, mida põnevat ta pööningul avastab? Sellest saad lugeda, kui raamatu lõpuni loed.

Igal juhul väga vahva lugemine ja vaatamine on see „Poiss, kes joonistas kaarte“. Väga nutikad tekstid, väga põnevad ja vahva lahendusega illustratsioonid.

Raamatu tagakaanel on juttu ka raamatu autoritest. Selgub, et Kätlin Vainola ja Ulla Saar on teinud koos mitu raamatut (nt „Lift“ ja „Sonja ja kass“). Nende esimene ühine raamat „Lift“ on armas paljudele Eesti lastele ja see on tõlgitud ka teistesse keeltesse. Siin on kirjas veel sedagi, et Kätlinile meeldivad igasugused linna- ja maakaardid. Kuhugi reisides on alati huvitav näha, kuidas maa või linn kaardi pealt paistab. Ulla arvates on kaardid ilusad ja põnevad. Ühegi linna ega maa kaart pole teisega sarnane ja just see teebki need põnevaks!

Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“

Hugo Vaher

„Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“

(Tänapäev)

Seekordne suvevaheaeg veeres Martinil ja Markusel tavapärast rada kuni päevani, mil nad pärast tormi avastasid mere äärest salapärase kummipaadi ja veel midagi nii ootamatut, mis poiste elu hoobilt ülipõnevaks muutis. Sündmused arenevad lausa hirmuäratavaks – siin on luuramist, kahtlustamist, äikesetormis veedetud öötunde, varjumist kummituslike külaliste eest ja meeleheitlikku põgenemist.

See on lugu kahest asjalikust sõbrast ja ühest koerast, kes oma uudishimu ja nutikust osavalt kasutades ütlemata julge teoga hakkama saavad.

Hugo Vaherilt on varem lastele ilmunud „Ümera Mehed Roosa Villast“ (2014) ja „Jõesaare poisid“ (2016). Käesoleva raamatu käsikiri pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, kirjastuse Tänapäev ja ajakirja Täheke 2016. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat“ kolmanda koha.

Hugo Vaher on taaskord kirjutanud ühe väga ägeda ja põneva lasteraamatu, sest seda ju „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ometigi on.

Lugu saab alguse ühel kevadel, kui Martin on tulnud koos oma perega suvilasse, et seal kevadisi töid teha: riisuda, oksi korjata, maja koristada. Martin on tulnud koos ema, isa ja vanema õe Mariaga. Meeleolu on vahva ja töö sujub kiirelt. Martinile maal meeldib, läheduses on meri ja ta unistabki eelseisvast suvest, siis saab ta olla suvevaheaja suvilas, maal, kus on meri, igasugu seiklused, ka tädipoeg Markus on maale tulemas.

Juba ongi suvi käes. Vahepealsed kuud möödusid kiirelt. Martinil oli koolis nii palju tegemist, et ta ei pannud tähelegi, kui oligi juunikuu käes ja ema pakkima hakkas. Pakkimist Martin ei kannatanud, kuid eks tuli ka see üle elada.

Lõpuks jõutaksegi suvilasse. Uksel on neil vastas tädi Sally. Martin läheb oma tuttavaid kohti läbi käima. Kohal on ka tädipoeg Markus, ja tolle noorem õde Kristina.

Martin uurib sedagi, kas Riki on kohal? Lugeja saab teada, et Riki on terjer. Suuremat sorti tõukoer. Tema päris nimi on üsnagi keerukas – Mayron Frederick ja veel midagi. Poisid kutsusid teda lihtsalt Rikiks. Riki oli naabri koer ja naabri nimi oli Verdinand. Või onu Verdi. Kuna onu Verdi ehitab terve suve oma suvilat, siis saavad Martin ja Markus kogu aeg Vikiga tegeleda, mis poistele meeldib. Poisid on Rikile isegi lõhna järgi jälje ajamist, mida selles loos vaja läheb. Lisaks on Riki ka tubli vetelpäästja, kes oskab inimesi veest välja tuua. Temaga koos ujuma minek oli alati paras katsumus.

Juba esimesel päeval minnakse randa, käiakse ujumas, ehitatakse liivalosse. Poisid leivad tagasiteel suvilasse üsna veepiiril suure lauajupi. Seda ei saanud sinna jätta. Markus teeb ettepaneku, et võiks ehitada onni. Martin on sellega päri, sest nii saaks kindlust mängida ja vihmaga ei peaks tuppa minema.

Poisid alustavadki tööd onniga, abiks on ka Martini isa ja onu Harri ehk Markuse isa. Ehitamine ei ole lihtne töö. Martin lööb mitmel korral naelast mööda ja ühe korra ka näpu pihta. Isa õpetab poissi, kuidas saaks naela lauda nii, et ka ise terveks jääks. Töö jätkub hilisõhtuni, kuni on käes uneaeg. Nädalaga saadakse onn valmis.

Juuni möödub kiirelt. Käes on juuli. Tulevad ka tuulisemad ja vihmasemad päevad, kuid elu suvilas jätkub. Poisid lennutavad tuulelohet, selle külge pannakse ka filmikaamera, et ümbruskonda filmida, sõidetakse jalgratastega. Ühel päeval sõidavad poisid jalgaratastega rannateed pidi, ise unistavad, et oleks äge ATV-ga sõita. Nad jõuavad purdeni, keeravad teelt maha ja ronivad kallakust alla oja äärde. Seal hakkavad nad ojale väikest tammi ehitama. Markus võtab maast puukoore ja torkab seal olevasse oksaauku ühe sirge puupulga. Seejärel pistab ta puupulga külge suure lepalehe. Paat ongi valmis. Paadike keerleb ja liigub koos ojaveega tammi poole, siis leiab enesele tee kalda juurest tammist mööda ja võtab suuna merele. Markus jookseb sellele järele.

Martin leiab pisikese lauatüki. Sellest peab saama hea laeva. Palju suurema kui Markuse oma. Ta võtab taskust noa ja kraabib laevaninasse oma nime. Raamatu edasisi sündmusi arvestades on see küll üsna mõtlematu tegu, kuid sel hetkel tundub see üsna vahva mõte. Hetk hiljem hõikab Markus kõrkjatihniku servalt ja kutsub Martinit sinnapoole. Markus paneb näpu suule, et Martin peaks vaikselt olema. Martin mõistab, et Markus on vist midagi leidnud.

Tõepoolest. Kõrkjate vahel vee ääres on päramootor ja kokkukägardunud kummipaat. Kas see võiks olla kalameeste oma? Kõrkjate vahelt leitakse plastikaatkott, mis tundub olevat üsna täis, aga mida? Kilekoti sees on veel teinegi kilekott ja selle sees on raha! Palju raha. Erinevad kupüürid, mitte uued, pisut vettinud. Poisid on üllatunud, kuid otsustavad raha siiski kaasa võtta. Nad leiavad ka ühe soki, millele on tikitud A. Didkin MMA Club. Martinile tundub, et see on oluline ja tähtis sokk, mistõttu otsustab ta selle kaasa võtta.

Nüüd hakkavad Väänas arenema põnevad sündmused. Poisid otsustavad esialgu vanematele mitte oma seiklustest ja leiust rääkida. Raha on kokku viskümmend tuhat! Markus unistab, et nüüd saaksid nad ATV osta. Või auto.

Veel samal öösel tunneb Martin midagi võõrast. See on mingi heli. Madal. See pole ühegi naabri auto hääl. See on võõra auto hääl. Martin piilub aknast välja. On pime. Poiss kuuleb mootorit, kuid ei märka autot. Aga see peab seal olema. Äkki löövad pimeduses helendama punased pidurituled. Seal on tõepoolest auto, kuid mispärast sõidab see auto keset pimedat ööd ilma tuledeta?

Järgmisel päeval selgub, et naabri suvilasse on tulnud kolm meest. Kas nemad olidki öösel autoga, mille tuled ei põlenud? Poisid otsustavad võõraste järel luurata, kuni jõutakse meeste kannul sinna, kus eelmisel päeval oli leitud kummipaat ja raha.

Martin märkab, et meeste käes on toosama laevuke, millele ta oli oma nime kraapinud... sellest võib tulla veel suur jama.

Loomulikult ei saa ma sulle kõiki põnevaid sündmusi ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine ju igav. Igal juhul saad sa teada, kes need kolm kahtlast meest on ja mida nad otsivad. Saad teada sedagi, kust see kahtlane 50 000 pärit on. Saad teada sedagi, et Martin ja Markus on üsnagi nutikad ja julged poisid, kuid õigete otsuste tegemiseks on vaja ka Rikit ning seda leitud sokki. Miks? Pead ise välja uurima. Lõpuks tuleb mängu ka politsei ja saad teada sedagi, mis asi on Vääna Jäljekütid.

Igal juhul on Hugo Vaheri uus lasteraamat hiiglama põnev lugemine. Sündmused on tempokad ja kaasahaaravad, peategelased on igati lahedad ja tegusad. Ja ma vaikselt loodan, et äkki saame ka tulevikus lugeda Vääna Jäljeküttide seiklustest.

Piret Raud „Kõik minu sugulased“

Piret Raud

„Kõik minu sugulased“

(Tänapäev)

Aadam ise on täiesti tavaline poiss, ent tema sugulased on viimne kui üks üsna pentsikud. Näiteks on tal suguvõsas kaksikõed Kant ja Nurk, kellest ühel on pea neljakandiline ja teisel kolmnurkne; tudengineiu Gea, kelle ilusatesse silmadesse armub kärbes; ning vanatädi Aime, kes kannab kaelas norskavat medaljoni. Veel on seal üks vürst, üks kindral ja üks sugulane on isegi siga. Kõigist nendest tüüpidest see raamat räägibki. Loe ja veendu ise!

Sellest pole möödas väga palju aega, kui ilmus Piret Raua vahvasja põnev lasteraamat „Sanna ja salakütid“. See oli alles selle aasta oktoobris. Nüüd on ilmunud uus Piret Raua lasteraamat, mis on samuti väga lahe ja ka väga naljakas.

Piret Raud on suurepärane jutusvestja, kellel on vägagi omanäoline huumor, mis paneb lugeja kaasa mõtlema. Väga vahva on seegi, et Piret Raud joonistab ise oma raamatutesse pildid, nii ka sellesse raamatusse, ja uskuge mind, need pildid on tõepoolest väga stiilsed ja lahedad.

Raamatus on kokku 26 lugu, milles koolipoiss Aadam jutustab oma kummalistest ja veel kummalistematest sugulastest.

Esimeses loos kinnitab Aadam, et tema peres on peale tema veel ema, isa, õde, koer ja kaks venda. Pere on üsnagi suur, kuid sugulasi on veelgi rohkem. Aadamil on sugulasi sedavõrd palju, et koolis ei saanud ta joonistada mitte suguvõsapuud vaid pidi joonistama suguvõsast sajajalgse. Sajajalgse iga jalg oli üks Aadami sugulane. Ja seda on ikka tõepoolest väga palju.

Esimene sugulane, kellega raamatus tuttavaks saame, on Aadami suurem vend Anton, kes on neliteist aastat vana ja meeter ja seitsekümmend viis sentimeetrit pikk. Selgub, et Antonil on kõva pea, mistõttu saab ta koolis halbu hindeid. Kõva pea on abiks jalgpallis. Antonist saab väga hea jalgpallur, kes lööb peaga väga palju väravaid, kuni ühel päeval lööb ta väravasse hoopis oma pea. Olukord on pehmelt öeldes kummaline, sest Antoni pea on nüüd kadunud ja keegi ei oska seda ka kusagilt otsida. Ühel päeval tuleb vanatädi Aimele hea mõte – tuleb kasvatada Antonile uus pea! Huvitav, mis sellest nüüd küll välja tuleb?

Teisena saame tuttavaks Aadami vanatädi pojatütre Geaga, kes on juba suur neiu ja käib ülikoolis. Tal on väga huvitavad silmad – üks silm on sinine, täpselt nagu taevas, teine on roheline nagu järv. Kui neid silmi hästi lähedalt uurida, võib isegi näha, kuidas sinises silmas lendab lind ja sõuavad pilved ning rohelises silmas ujub kala ja hõljuvad järvetaimed. Hämmastavad silmad tõepoolest! Nende kohta võiks öelda isegi magnetiseerivad. Need silmad on nii magnetiseerivad, et neisse armub üks kärbes, kes palub Gead endale naiseks. Mis sellisest olukorrast küll välja tuleb? Lahendus saabub siis, kui Gea läheb maale vanaema juurde, kus elab ka vanaema lehm Kirjak.

Kolmandaks sugulaseks selles raamatus on Aadami noorem õde Mia, kes on natuke arglik. Kõige rohkem kardab ta hirmsaid unenägusid, mistõttu ei taha ta õhtuti magama jääda. Vanaema otsustab kinkida Miale kaisukaru, millest on abi küll. Kuid, kaisukaru toovad ka Mia ema, isa, vanem vend Anton ja teisedki sugulased. Tuuakse ka teisi mänguloomi – jänesed, koerad, kassid, isegi elevant.

Varsti on kaisuloomi nii palju, et Mia ei mahu enam oma voodisse. Varsti ei mahu ta enam ei elutuppa, vannituppa ja mujale. Tervesse majja ei mahu enam. Kaisuloomi on nii palju, et Mia peab vist elama minema kuu peale. Õnneks on kuul üks huvitav ettepanek, mis võib olukorda lahenduse tuua.

Neljas sugulane on Aadami väikevend Aap. Ta on alles beebi, kes ei oska suurt midagi. Aap on kangesti uudishimulik ja tahab maailma avastada ning asju uurida. Kahjuks ei uuri Aap asju käte ja silmadega vaid ka suu ja hammastega, mistõttu otsustab perekond, et need asjad, mida Aap kiskuda ja närida ei tohi, need asjad pannakse kapi otsa.

Lõpuks on kõik asjad ja terve perekond kapi otsas, all põrandal on ainult Aap. Kuid, kas on see lahendus? Võin kinnitada, et ei ole.

Lugeda saame ka Aadami isa tädipojast, onu Markost, kellele meeldib ropendada, ta ropendab nii palju, et kohe hirmus hakkab. Lõpuks puutub ta kokku kalavanaemaga, kes soovitab onu Markol ilusaid sõnu rääkida. Mis sellest välja tuleb? Kas on sellest abi?

Loeme ka Aadami perele kuuluvast koerast Pollast, kes on kangesti oma peremehe ehk Aadami isa nägu, mis tekitab peres suurt segadust. Siin on ka lugu Aadami surnud vanavanaisast Eduardist, kes surres pärandas sugulastele igasugu põnevaid asju ja varandust, ka Aadam sai pärandusest osa, tema sai endale Eduardi nina!

Saame tuttavaks ka Aadami emapoolse vanatädi tütrepoja Hugoga, kes on väga tark, kuid seda mitte kahjuks mitte väga kauaks.

Juttu on ka vanatädi Aimest ja tema medaljonist, milles on tema mehe Nikolai pilt. Kummaline on see, et onu Nikolai pilt norskab! Raamatus on ka vanaonu tütretütar Mona, kellele meeldib asjadesse auke teha, siin on ka tädi Ilme, kes on vägagi ilmetu, nii et ta diivanile lausa ära kaob. Saame tuttavaks onutütar Leenaga, kes on tubli sporditüdruk ja talle hakatakse süüa andma ainult porgandeid, et tulemused läheksid veelgi paremaks. Siin on ka kindral Kalle ja tema treenitud kärbes Kiki, siin on Aadami isa, kelle kõrvades on palju helisid, siin on Aadami vanaema, kelle hammaste pesu toob kuuldavale imelisi muusikahelisid.

Raamatu viimane lugu on Sassist ja liblikatest, kusjuures Sass on veel sündimata, tema on Aadami tulevane poeg.

Selline väga vahva ja mõnusa huumoriga raamat on see „Kõik minu sugulased“. Väga lahedad tegelased, ootamatud sündmused ja situatsioonid.

Goscinny ja Sempe „Väike Nicolas“

Goscinny ja Sempe

„Väike Nicolas“
(Tänapäev)

„Väike Nicolas” on üks armastatumaid prantsuse lasteraamatusarju, kus lisaks veidi üleannetule ja liigutavalt naiivsele Nicolas’le, tema vanematele ja õpetajatele askeldavad Nicolas’ vahvad klassivennad – paks Alceste, kes sööb kogu aeg, tugev Eudes, kes armastab kaaslastele vastu nina anda, Geoffroy, kelle rikas isa ostab talle kõik, mida ta tahab, Clotaire, kes on klassis viimane, ning Agnan, kes on õpetaja pailaps ja keda keegi ei eriti ei armasta.

Väikese Nicolas’ esimeses raamatus tuleb muu hulgas juttu sellest, kui pööraseks võib minna ühe klassipildi tegemine, kuidas lõpeb päev, mil kooli külastab minister, mida arvavad ema ja isa, kui Nicolas toob koju koera, mis juhtub siis, kui Nicolas ja Alceste otsustavad proovida suitsetamist ja teevad koolist poppi, ning miks Nicolas solvub ja otsustab kodunt minema minna.

Raamatusarja autor René Goscinny on peale Nicolas’ loonud veel sellised surematud koomiksikangelased nagu Asterix ja Lucky Luke. Goscinny vaimukalt lapsemeelset teksti ilmestab Prantsusmaa ühe armastatuma illustraatori Jean-Jacques Sempé ainulaadne marakrattide galerii.

Kui Sa plaanid sügisõhtutel lugeda sellist raamatut, mis on hästi lõbus ja naljakas, siis on „Väike Nicolas“ väga õige valik, sest see on tõepoolest väga-väga lõbus ja naljakas lugemine.

Raamat räägib prantsuse koolipoistest, nende õpetajatest ja vanematest.

Kohe raamatu alguses saad tuttavaks raamatu tegelastega. Siin on neist muhedad pildid (nende autoriks on Jean-Jacques Sempe) ja paar lauset (teksti eest hoolitseb Rene Goscinny) nende iseloomustamiseks. Siin on peategelane Nicolas, kuid ka tema klassivennad Clotaire, Alceste, Agnan, Geoffroy, Joachim, Eudes, Rufus, siin on Marie-Edwige, Nicolas’ ema, isa ja vanaema, naabrimees, härra Bledurt, õpetaja, kes ongi lihtsalt õpetaja ja härra Puljong, kelle pärisnimi on veidi teine ja tema on koolis järelvaataja.

Raamatus on kokku 19 lugu.

Neist esimene on „Kallis mälestus“, milles üritatakse teha klassipilti. Kui klassis on kokku 35 poissi, kes kõik on üsnagi erinevad, siis ei taha klassipilt eriti hästi õnnestuda, sest kõigil oma arvamus ja nägemus, kuidas pildil olla ja mida teha. Asi lõpeb sellega, et ühel hetkel on pildistaja lihtsalt kadunud.

Teises loos „Kauboid“ üritavad Nicolas ja tema sõbrad mängida kauboisid ja indiaanlasi, kuid ka siin ei saavutata üksmeelt, kes on kes. Lõpuks tuleb mängu ka Nicolas’ isa ja ka naabrimees, härra Bledurt, kuid kas Nicolas’ isal on ikka puu kinni seotuna sedavõrd lõbus, kui Nicolas arvab?

Kolmandas loos „Puljong“ saame tuttavaks härra Dubon’iga, kes on koolis järelvaataja, keda kutsutakse Puljongiks. Mees ütleb lastele kogu aeg: „Vaadale mulle silma“ ja puljongis on ju munasilmad. Nii see hüüdnimi sündiski. Härra Puljong peab sel päeval asendama Nicolas’ klassis õpetajat, kes on haigeks jäänud. Loomulikult ei suju sel päeval klassis kõik nii, nagu härra Puljong sooviks.

Neljas lugu on „Jalgpall“, milles Nicolas’ klassi poisid üritavad pärast kooli Alceste kodu lähedal asuval tühjal krundil jalgpalli mängida. Jalgpallist suurt midagi välja ei tule. Poistel tuleb palju segadusest sellest, kes on kohtunik, kes on piirikohtunik, kes on kaptenid, miks tahavad kõik kesktormajad ollad, kuhu kaob Joachimi münt, mida loosimisel kasutati, miks poisid omavahel kaklema lähevad. Kõige lõpuks tuleb Alceste lagedale uudisega, mis tähendab seda, et jalgpalli täna ei mängita.

Viiendas loos külastab kooli inspektor ja loomulikult osutub ka talle suureks katsumuseks just Nicolas’ klass.

Kuuendas loos leiab Nicolas koolist välja tulles koera, kes näib olevat eksinud. Nicolas otsustab koera endaga kaasa meelitada. Selleks on vaja poolt šokolaadisaia. Nicolas paneb koerale nimeks Rex. Tal on koeraga suured plaanid – ta tahab õpetada koerale igasugu trikke, panna teda maja valvama ja bandiite tabama. Kodus on esialgu koerale vastu nii ema kui ka isa, kes siiski üsna ruttu leebuvad. Ja õhtul, kui koerale tuleb järgi koera tõeline omanik, siis on meeleolu hoopis teine. Koerast on hiiglama raske loobuda.

Ja veel, saame tuttavaks uue poisiga, kel nimeks Georges, keda hakatakse hüüdma Džodžoks. Ta on pärit Inglismaalt ja tulnud Nicolas’ klassi, et prantsuse keelt õppida. Prantsuse keelt poiss väga palju ei õpi, pigem vaid rumalusi, kuid ta osutub päris heaks poksijaks. Nicolas’ klassis on uus poiss vaid ühe päeva.

Nalja on selles raamatus veel ja veel.

Saame lugeda, kuidas Nicolas emale sünnipäevaks suure lillekimbu hangib ja mis sellest koduteel järgi jääb. Saame tuttavaks Nicolas’ ema sõbranna tütre Louisette’iga, kes esialgu Nicolas’le ei meeldi. Tüdruk osutub üsna kõvaks kraaklejaks ja väga poisilikuks türdukuks, kes kõige lõpuks jalgapalliga ühe akna katki lööb. Loomulikult on süüdi Nicolas, sest tüdrukud ju sedasi ei tee. Vaatamaat sellele hakkab Louisette Nicolas’le meeldima ja poiss plaanib tüdrukuga tulevikus lausa abielluda.

Osaleme ka ministri vastuvõtu harjutamises, millest samuti head nahka ei tule. Saame lugeda sellest, kuidas Nicolas ja Alceste sigarit suitsetavad ja miks Nicolas’ isa ei tohi pärast seda kodus enam piipu tõmmata. Valmistume ka suureks koolidirektori lahkumispeoks – selleks on plaanis etendada näidendit „Pöialpoiss ja Saabastega Kass“, kuid kahjuks ei jõua see etendus lavale mitte kunagi.

Loeme ka sellest, kuidas Nicolas saab uue jalgratta, millest pikaks ajaks rõõmu ei ole, sest Nicolas’ isa ja naabrimees lähevad vaidlema ja otsustavad teineteisest mõõtu võtta. Ühes loos on Nicolas ka kübe haige, selles loos kulub mitu pidžaamat, rohkelt isa täitesulepea tinti ja olulisi pabereid ning kulutatakse ema närvirakke.

Nicolas’ ja Alceste’i sigari suitsetamisest ma juba rääkisin, kuid ühel päeval ostustavad nad koolist ka poppi teha. See on üsna halenaljakas lugu, sest loo lõpuks on selge, et koolis oleks ikka palju parem olnud.

Raamatu viimases loos otsustab Nicolas kodunt minema minna, kuid seda õnneks väga lühiajaliselt, sest õhtuks on ta jällegi kodus.

Raamatu lõpus saad lugeda sellest, kuidas raamatu autorid „Väikese Nicolas’“ lõid ja sellest, kes on Rene Goscinny ja Jean-Jacques Sempe.

Igal juhul on „Väike Nicolas“ täpselt nii naljakas raamat, et soovitan seda kindlasti lugeda.

Lesley Sims „Rooma sõduri käsiraamat“

Lesley Sims

„Rooma sõduri käsiraamat“

(Ajakirjade Kirjastus)

Täisvarustusega marssimine, katapuldi oskuslik kasutamine, laagri välkkiire ülesseadmine – need on oskused, milleta pole lootustki Rooma sõjaväes vastu pidada. Õnneks on kõik algajale leegionärile vajalikud teadmised sellesse raamatusse kokku kogutud, et lihtsast jalaväelasest väejuhiks tõusta.

Lastele suunatud vahva „käsiraamatute“-sari on saanud uue osa. Seekord tehakse juttu Rooma sõduri keerulisest ja põnevast ametist. Rooma sõdureid tänapäeval ju enam ei ole, nad tegutsesid sajandeid tagasi, kuid seda huvitavam on lugeda sellest, mida nad toona tegid. Raamatu alapealkiri on „Algaja sõduri ellujäämise juht“.

Raamatu esimeses peatükis tervitatakse väikest lugejat ja öeldakse, et oleme astumas läänemaailma kõige uhkemasse, kõige kõrgetasemelisse sõjaväkke. Just tänu sõjaväele oli Rooma impeerium nii suur, nagu see kunagi oli. Öeldakse, et meid ootab ees karm elu, aga me leiame endale häid sõpru, saame ilmas ringi rännata ning erru minnes antakse meile autasuks raha ja maad.

Seejärel saame lugeda sõjaväkke astumisest. Et Rooma sõduriks saada, peaksid sa olema vähemalt 1,75 meetri pikkune, sale, aga musklis, sul peab olema ülihea silmnägemine ja kõrvakuulmine, pead olema suuteline lugema ja kirjutama, olema Rooma kodanik. Sa pead olema ka isamaaline, ustav, õilis, õiglane, vapper, tõsine, jumalakartlik ja distsiplineeritud.

Juttu tehakse esimeses peatükis ka Rooma sõjaväe ülesehitusest, sellest, kes on sinu ülemused. Juttu on ka Rooma vaenlastest – barbaritest, kelleks on germaanlased, daaklased, gallialased, keldid ja pärslased.

Teises peatükis jutustatakse lugejale noorsõduri elust. Alustame põhiväljaõppega, sest iga sõdur peab teadma, mida teha ja millal seda teha. Saame lugeda rännakmarsist, veretutest lahingutest, õpid tundma erinevaid käsklusi ja neid on väga palju. Käime ka harjutusväljakul, osaleme lõpututel treeningutel. Saad teada, et igas sõjaväes on tähtsal kohal distsipliin, ka palgast ja tingimustest tehakse juttu.

Kolmas peatükk kannab pealkirja „Võitluseks valmis?“ Selles osas algab päris sõdurivärk. Saad teada, mis sulle kui sõdurile väljastatakse – relvadest univormini – kuidas neid kasutada. Alustatakse ründerelvadega, milleks on oda, mõõk, pistoda ja kilp. Edasi juba univorm, kuidas varustuse eest hoolitseda.

Neljas peatükk on „Lahing alaku!“ Rooma sõdurid on tuntud kahe asja, oma raevuka lahingukäitumise ja kompromissitu allaandmatuse poolest. Meile tutvustatakse siiski ka mõningaid lahingukavalusi – hoia päike selja taga, kontrolli tuule suunda, kasuta kõrgust enda kasuks. Seejärel on juttu lahingutaktikast – jamata neid esimesena, hoidke kokku, kasutage lahingukorda. Lugeda saad veel ka ennetest, triumfikäigust ja piiramisest.

Viies peatükk on „Laagrid, kindlused ja Hadrianuse vall“. Alustame laagri ülespanekuga, seejärel piilume sisse piiriäärsetesse kindlustusse. Milline on elu kindluses, ehitame ka oma piiri. Kuid, see pole veel kõik. Saame teada, millised olid Rooma sõdurite mängud ja lõbustused – galdiaatorite lahing, hobukaarikute võiduajamine, jaht metsloomadele, etendused kohalikus näitemajas jpm.

Kuues, ühtlasi viimane peatükk kannab pealkirja „Muud tarvilikku teavet“. Siin on põnev ülevaade Rooma sõjaväe ajaloost, lahinguplaanist, Rooma impeeriumi kaart u 117 PKr, millised olid Rooma keisrid, millal olid nad võimul ja ka lõputest.

Sellised põnevad teemad on seekordses „käsiraamatus“. Tuleb tunnistada, et Rooma sõduri elu oli kindlasti väga põnev, kuid ka väga ohtlik.

Vahvad illustratsioonid on teinud Ian McNee.

Jurgita Miciuleviciute-Smeu „Hoidu ohtudest tänaval“

Jurgita Miciuleviciute-Smeu

„Hoidu ohtudest tänaval“

(Pegasus)

"Hoidu ohtudest tänaval" tutvustab lastele ohutusreegleid tänaval.
Raamatu abil saab selgeks, kuidas tänaval õigesti liigelda ja ära tunda ülekäiguraja märgistust, panna tähele valgusfoori märguandeid ja mõista nende tähendust ning ohutult tänavat ületada. Selles raamatus kasutatakse "ma näen - ma õpin - ma teen" põhimõtet: liiklusreeglite tutvustamisel ja selgitamisel on kasutatud tegelikke olukordi koos põnevate tegelaskujudega.

See on üsna õhuke raamat, kuid see on väga oluline ja tähtis raamat, sest see jutustab sellest, kuidas hoiduda ohtudest tänaval. See on oluline teadmine kõikidele lastele, kuid tegelikult ju meile kõikidele.

Liikluses käitumist aitab väikesel lugejal õppida uudishimulik elevandipoeg.

Juba esimesel leheküljel käitub elevandipoeg valesti ja jookseb autode vahelt tänavale, et jõuda jäätisekioskini. Õnnetus ei lase ennast kaua oodata ja elevanipoeg saab autolt löögi. Väikesel lugejal võimalik on seda ohtlikku olukorda pildi pealt vaadata, pildile kleepse lisada (kleepsud on raamatuga kaasas) ja ka jutustada, mis juhtus ja selgitada, miks just nii juhtus.

Järgmistel lehekülgedel õpime ületama tänavat.

Uudishimulik elevandipoeg peatub tänava ääres, ta hoiab täiskasvanud elevandil ilusasti käest kinni. Nad peavad ootama, kuna valgusfooris põleb punane tuli. Roheline tuli hakkab põlema, tuleb vaadata vasakule, seejärel paremale ja veel kord vasakule, et poleks ohtu, seejärel ületab elevandipoeg koos täiskasvanud elevandiga tänava. Loomulikult hoiab elevandipoeg täiskasvanud elevandi käest kinni ka siis, kui nad üle tänava lähevad.

Seejärel saame lugeda jalakäijate ülekäigurajast, mis on koht, kus peaksid saama ohutult üle tänava minna. Väljaspool ülekäigurada ei tohi jalakäijad tänavat ületada! Jalakäijate ülekäigurada on tähistatud vastava liiklusmärgiga ja valgete vöötidega, mida kutsutakse ka sebraks.

Seejärel saame tuttavaks jalakäijate valgusfooriga. Punane tuli on loomulikult keelav tuli, rohelise tulega võib üle tänava minna.

Lõpuks öeldakse, et tänavat ületades pead olema tähelepanelik ja järgima liiklusreegleid. Elevandipoeg kinnitab oma isale, et ta õppis selgeks, kuidas ohutult üle tänava minna.

Raamatukese lõpus on diplom, kuhu võid kirjutada oma nime ja vanuse, kui oled raamatu läbi lugenud ehk täitnud ohutu liiklemise ülesanded edukalt.

Selline vahva ja vajalik raamat on see „Hoidu ohtudest tänaval“. Kindlasti vajalik lugemine kõikidele lastele. Seda tasuks lugeda ja uurida koos lapsevanemaga, sest siis on kindlam, et asjad selgeks saavad ja liiklemine oleks tõepoolest ohutu.

Annie M.G. Schmidt „Miisu“

Annie M.G. Schmidt

„Miisu“
(Eesti Raamat)

Preili Miisu on varem olnud kass. Seepärast lööb ta endiselt vahel nurru, küünistab, müksib peaga ja armastab tibatillukesi linde. Vaatamata sellele, et nüüd on ta tavaline neiu, laulab ta siiski aeg-ajalt Miaumiau-laulu ja valdab vabalt kasside keelt. Viimasest on tema uuel sõbral Tibbel kõvasti kasu. Tibbe on ajakirjanik ja kasside pressiteenistuse kaudu jõuavad temani paljud salajased ja varjatud uudised. Sellest tekib ka paksu pahandust, kuid tänu Miisule ja tema rohketele kassidest sõpradele lõpeb kõik siiski hästi.
Annie M. G. Schmidt (1911–1995) on enimloetud, armastatuim ja tuntuim lastekirjanik Hollandis. 1988. aastal anti talle Hans Christian Anderseni lastekirjandusauhind. Eesti lastele on tuntud juba paljud Annie M. G. Schmidti raamatud. Nimetagem kasvõi „Viplala lugusid”, „Plukki ja punast autokraanat” või „Jippi ja Jannekest”. Maailmas on kõige rohkem tähelepanu äratanud aga just „Miisu”. See on tõlgitud paljudesse keeltesse, nagu näiteks katalaani, saksa, inglise, prantsuse, kreeka, itaalia, norra, hispaania ja rootsi.

Minu lapsepõlve üks lemmikraamatutest oli kindlasti Annie M.G. Schmidti kirjutatud „Viplala lood“. Mina lugesin selle raamatu eesti keelset versiooni 1975. aastal, kuid pärast seda on väikese mehikese, kel nimeks Viplala, seiklused ilmunud eesti keeles üsna mitmel korral.

Sama autori raamat „Miisu“ ilmus esimest korda eesti keeles 1998, seega peaaegu 20 aastat tagasi, mistõttu olen kindel, et praegu on igati õige aeg raamat uuesti avaldada, sest on ju see samuti üks väga lahe ja mõnus lugemine. Minu lugesin „Miisut“ praegu esimest korda ja ütlen, et see on väga äge raamat.

Lugu saab alguse ajalehe „Killendoorni Sõnumid“ toimetuses, kus peategelane Tibbe peab minema peatoimetaja jutule. Selgub, et noor ajakirjanik Tibbe kirjutab väga häid lugusid, kuid selles on üks „aga“. Kõik Tibbe lood räägivad üksnes kassidest. Tibbele endale kassid meeldivad. Ta tunneb kõiki ümbruskonna kasse. Tibbel endalgi oli kass, kel nimeks Fluf.

Peatoimetaja annab noorele ajakirjanikule viimase võimaluse – Tibbe peab hakkama kirjutama lugusid, mis uudiseid sisaldavad. Ajaleht peab ju ikkagi uudiseid pakkuma. Juhul, kui see Tibbel ei õnnestu... Tibbe saab aru, sel juhul on ta töökohast ilma.

Nukker Tibbe kohtub tänavale härra Smitiga, kes on Tibbe vana õpetaja. Härra Smitile meeldib, et Tibbe ajalehe juures töötab, sest juba koolis kirjutas ta imetoredaid kirjandeid.

Hetk hiljem märkavad mehed, kuidas suur lambakoer jälitab raevukalt mingit olendit. Olend kihutab kõrge jalakapuu otsa. Kass oli see kass? Olis see suur lind? Toonekurg? Mõlemad mehed on segaduses.

Koer jääb puu otsa vaatama ja haukuma, sest koerad ju teadupärast puu otsa ronida ei oska. Eemalt tuleb keegi härra kaelarihmaga ja võtab koera kaasa. Koera nimeks on Mars.

Ei möödu palju aega, kui on selge, et puu otsas istub punase juuksepahmakaga neiu. Mehed aitavad neiu puu otsast alla ja hetk hiljem on neiu kadunud. Härra Smit tõdeb, et see oli küll üks väga ebatavaline naisterahvas, kes sarnases tema arvates kassiga.

Tibbe läheb koju, et kummalisest vahejuhtumist uudis kirjutada, kuid ta jätab asja pooleli, sest see on jällegi justkui kassiga seotud lugu.

Samal ajal istub see kummaline naisterahvas, neiu ühes aias, ta oli peitnud ennast põõsaste vahele. Ta vallandab mäuguva häälitsuses, kuni lähenes üks vana ja soliidne emakass. Neiu kõnetab kassi, kutsudes teda tädi Mooriks. Emakass on veidi pahur, kuid vastab, et teab, kes preili on – preili on tema õetütar, Miisu, Emma puiesteelt!? Selgub, et preili Miisu on varem olnud kass, kuid ühtäkki inimeseks muutunud. Preili kinnitab seda – kui ta ühel päeval välja läks, siis oli ta kass, kui ta tagasi tuli, siis oli ta naine. Preili Miisu otsib nüüd ulualust, kuhu minna. Tädi Moori soovitab rääkida Rääbakassiga, kohaliku hulkuva kassiga. Äkki oskab tema nõu anda.

Tagasi Tibbe pööningutuppa, kus noor ajakirjanik on mures. Tal pole ühtegi head mõtet, millest uudist kirjutada. Suur on tema üllatus, kui ta leiab oma köögis, prügiämbris sobramast tollesama neiu, kes päeval puu otsas oli. Neiul on suus suur kala selgroog, ta on üsna märg ja sarnaneb kohutavalt palju hirmunud, märja, kodutu kassiga, lausa hulkuva kassiga. Preili tutvustab ennast, öeldes, et ta on preili Miisu. Tibbe pakub Miisule öömaja, kuhu tal ikka sellisel kellaajal enam minna on. Preili avaldab soovi magada papist kastis, millest oli talle rääkinud Tibbe kass Fluf! Kas preili räägib kassidega? Ei suuda Tibbe seda uskuda. Kui Miisu kinnitab, et ta oli varem kass, siis arvab Tibbe, et preili on veidi segane, kuid samas ta meeldib Tibbele.

Nii saabki alguse vahva sõprus, millest hiljem sünnivad veelgi sügavamad tunded. Igal juhul hakkab preili Miisu Tibbele uudiseid edastama selle kohta, mis linnas toimub. Miisule edastavad uudiseid kassid, nii sünnib omamoodi kassipressiteenistus. Nii saab Tibbe teada, et härra Smit on pidanud vanemõpetaja ametit juba 25 aastat, kuid kõik on selle olulise tähtpäeva unustanud. Tibbe kõrvu jõuavad ka põnevad linnavalitsuse uudised, sest on olemas ka Linnavalitsusekass. Tibbe on saanud isegi uudise sellest, et kirikuaeda on peidetud potitäis münte, sellest teavitas kirikukass Eukemiina.

Vahvaid kasse on selles loos mitmeid, kuid siin on ka üks väike, hakkaja tüdruk, kel nimeks Bibi. Tema joonistab muideks ka Rääbakassi, kusjuures Rääbakass peaks varsti ka poegima.

Preili Miisu on abiks nii Tibbele kui ka kassidele, kuid tema käitumine jätab mõnikord soovida, sest ta teeb paljusid asju nagu kass.

Sündmused lähevad põnevaks siis, kui Rääbakass saab eelpool mainitud koera peremehelt peksa. Koera peremees on kohalik ja tunnustatud ärimees, vabriku direktor härra Küünarmõõt, kes valitakse õige pea ka kohaliku Loomasõprade Seltsi esimeheks! Veidi hiljem sõidetakse kalakaupmees koos putka ja kõigega pikali, nii et kalakaupmees satub haiglasse. Kassid teavad, kes on süüdi. Tibbe teab, kuidas seda tõestada?

Kes selleks süüdlaseks on? Selle paljastamiseks on vaja Tibbe kirjutamisoskust, väga palju kasse ja kavalat Miisut, kes suudavad juhtida tähelepanu sellele, et mõni edukas ärimees on tegelikult üsna halb inimene.

Igal juhul saad sa teada veel sedagi, kuidas kass Miisust sai preili Miisu. Kas preili muutub kassiks tagasi? Mis saab sel juhul Tibbest ja preili Miisust? Paljud kassid loodavad, et preilist saaks kass, kuid kas see nii ikka läheb? Kui raamatu lõpuni loed, siis saad vastused kõikidele küsimustele.

Igal juhul on „Miisu“ üks hiiglama vahva lugemine. Siin on põnevad ja kaasahaaravad sündmused, väga lahedad peategelased, on palju kasse jpm huvitavat.

Väga vahvad illustratsioonid on joonistanud Carl Hollander.

Emil Kolozsvari Grandpierre „Imeflööt“

Emil Kolozsvari Grandpierre

„Imeflööt“

(Varrak)

Esimest korda ilmus proosakirjaniku, tõlkija ja esseisti Emil Kolozsvàry Grandpierre’i (1907–1992) ungari muinasjuttude kogumik eesti keeles aastal 1959. Sealtpeale on sellest populaarsest ja paljude lapsepõlve lemmikraamatust antud välja mitu kordustrükki.

Eriliseks teeb „Imeflöödi” autori meisterlik jutuvestmisoskus. Siit leiab huumorit ja uljast hoogu, lisaks kirjeldusi, mis maalivad silme ette terveid maailmu, kus tegutsevad printsid, printsessid, kuningad ja kuningannad nagu muinasjuttudes ikka, aga ka nutikad seakarjused, jonnakad naised ja muidugi pekki armastavad kuradid. Nendes lugudes on vaesed nupukad ja vaprad, aukandjad ja kuningapered saavad aga tögada. On inimesed ju nemadki!

Kui Sulle muinasjutud meeldivad, siis on see vägagi sobilik raamat. Selles üsnagi mahukas raamatus on kokku 50 muinasjuttu ja seda lausa 368 leheküljel, mis tähendab seda, et muinasjutte jagub üsna mitmeks pimedaks sügisõhtuks. Aga see on ju väga lahe.

Esimene muinasjutt selles raamatus kannab pealkirja „Kuningapoeg Mirko“. Eks ole ju paljudes muinasjuttudes tegelasteks kuningad ja kuningapojad, nii ka selles. See lugu jutustab kuningas Valgest, kelle üks silm kogu aeg nuttis, teine naeris. Üsna loo alguses saad teada, miks see sedasi on. Kuningal on ka kolm poega, kes pannakse kuninga poolt proovile. Pojad peavad tooma kuninga juurde tema vana sõbra, kuid kõigepealt peavad nad selle sõbra ka üles leidma.

Kõige nutikamaks, julgemaks ja vapramaks osutub kolmest vennast noorim, kel nimeks Mirko. Tema reis kuninga vana sõbra leidmiseks on keeruline. Juba reisi algus on üsna ootamatu – ta võtab tallist viletsa ja põdura varsa, kui samal ajal kaks vanemat venda uhkete hobustega minema ratsutavad. Vilets varsake nõuab süüa, mida Mirko talle ka annab ja hetkega muutub varss toredaks kullakarvaliseks traavliks! Muinasjuttudes võib sellised asju juhtuda küll. Varss käsib Mirkol kaasa võtta ka vana sadula ja roostetanud mõõga, mida Mirkol vaja läheb.

Mirko ja varss jõuavad kuningas Valge sõbra juurde kiirelt, nii kiirelt nagu liigub mõte. Kuningas Valge vana sõber on kuningas Must, kelle kuningalossi Mirko jõuabki. Selgub, et kuningas Must on nõiutud – ta magab ega ärka enne, kui ta on vabastatud. Mirko peab selleks alistama sõdurid, jubeda vanaeide ja hirmsa hiiglase. Mirkole on nõuga abiks ka kuningas Musta tütar.

Kuidas Mirkol läheb, kas ta suudab kuningas Musta päästa ja vanad sõbrad uuesti kokku viia? Sellest pead juba ise edasi lugema.

Teine muinasjutt kannab pealkirja „Habemenugadel tantsiv kuningatütar“. See jutustab loo üsna õnnelikust kuningast, kellele valmistab kurvastust tema kõige noorem tütar, kes kulutab igal ööl ära üheksa paari kingi! Uskumatu lugu! Asi on sedavõrd uskumatu, et kuningal pole enam isegi suitsuraha, sest kogu raha kulub tütre kingade peale! Ühel päeval kuulutab kuningas kogu riigis, et annab oma tütre käe ja pool riiki sellele, kes uurib välja, kus kulutab kuningatütar ära selle arutu hulga kingi.

Kuningatütar võtab kõiki neid, kes kuulutuse peale kohale tulevad, südamlikult vastu. Ta võõrustab proovijaid heade söökide ja jookidega. Veini sisse puistab ta unepulbrit, mistõttu jäävad kõik julged sangarid magama ja hommikul on jällegi kuningatütrel kingad katki. Kõik julged sangarid leiavad oma huku kuninga käe läbi.

Nüüd otsustab katsetada ka üks tavaline ja lihtne seakarjus. Tema on siiski kaval tegelane, kes ei söö ega joo kuningatütre pakutud asju. Tema hoopis teeskleb magamist ja läheb kuningatütrele järele, kui see kuningalossist lahkub.

Kuningatütre kannul tal siiski püsida ei õnnestu, sest kuningatütrel on varuks paar üllatust, mistõttu seakarjuse teekond peatub. Küll kohtub seakarjus kolme vihase lohepojaga, kes kisklevad päranduse pärast, milleks on vammus, paar viiske ja kepp. Loomulikult pole need mitte tavalised asjad, vaid võluasjad – vammus muudab nähtamatuks, viisud viivad kandja hetkega sinna, kus ta olla tahab ja kepil on selline omadus, et kelle peale sellega näidatakse, see kohe ka sureb. Seakarjus on kaval mees ja näeb siin oma võimalust, mistõttu ta need kolm võluasja endale välja kavaldab.

Kas ta saab teada ka seda, kus kuningatütar käib ja kellega tantsib, kas seakarjus saab endale kuningatütre käe ja pool riiki? Selle pead ise välja selgitama.

Neljas muinasjutt selles vahvas raamatus jutustab meile Uba-Jankost. Selles loos on vaene mees ja vaene naine, kes sooviksid last saada, kes oleks kasvõi nii pisuke nagu oatera. Ja äkki ongi pingil väike poisike – nagu oatera. Tal on väga jäme hääl ja väga suur söögiisu, mistõttu peab ema talle käkki valmistama, nii palju, et sellest saaks söönuks 24 niidulist ja seda lausa kolm korda! Seejärel otsustab Janko oma vanemaid aidata, et need parema järje peale saaksid. Selleks peab Uba-Janko tüssama rikast isandat, võitlema lausa 12 röövliga ning isegi hundi kõhust välja pääsema. Igal juhul on see üks igati põnev ja hoogne muinasjutt.

Viies muinasjutt selles raamatus on „Taevane õhtusöök“, mis jutustab kahest vaderist. Ühe nimi on Ilus, teise nimeks on Poolearuga. Vader Ilus oli tegelikult oma välimuselt üsna inetu, Poolearuga peas oli aga kõik omal kohal. Kord hakkas neil nälg ja nad otsustasid kala püüda. Püüdsid terve päeva, kuid kätte ei saanud mitte ühtegi kala. Alles hilja õhtul püüavad nad metsas kinni pisikese põrsa, keda hakatakse lõkketulel küpsetama. Põrsake on sedavõrd väike, et kahele sööjale sellest ei jätku.

Vader Ilus teeb ettepaneku teha väike uinak ja näha ka und. See, kes näeb ilusama unenäo, sööb põrsa üksi ära. Poolearuga on nõus, sest kavatseb valetada kokku sihukese loo, et Ilusal vajub suu ammuli. Poolearuga on oma võidus kindel ja jääb magama. Seda vader Ilus ootaski, ta võtab noa ja läheb sööb põrsa ära.

Vaderid ärkavad. Poolearuga jutustab tõeliselt imelise loo, kuid hetk hiljem on selge, et seekord oli vader Ilus palju kavalam kui Poolearuga.

Kuues muinasjutt selles raamatus jutustab kolmest põraskesest ja hundist. Tuttav lugu, kas pole. Põraskeste nimed on Rullike, Trullike ja Kavalpea. Nad elavad üheskoos heinakuhjas, kuni kuri Kriimsilm neid jahtima tuleb ja Rullikese ära sööb. Trullike ja Kavalpea otsustavad ehitada puidust maja, kuid ka sinna pääseb kuri hunt sisse ja sööb Trullikese ära. Kavalpea pääseb põgenema ja ehitab telliskividest maja. Nüüd algab suur võitlus, kes on kavalam, kas Kavalpea või kuri hunt? Kui muinasjutu lõpuni loed, siis saad kindlasti teada.

Loomulikult ei saa ma Sulle kõiki muinasjutte ette jutustada, kuid selles raamatus kohtuda veel Laisk-Miskaga, kelle soove täidab haug, kes kuuletub tuntud käsklusele - Miska käsul, väikse havi tahtel. Sa saad lugeda ka munast, pardist, nõelast, vähist, hobusest ja härjast, kes lähevad üheskoos laia maailma. Nad jõuavad väikese maja juurde ja otsustavad jääda sinna öömajale. Selgub, et see on 12 hundi maja! Kas meie reisiseltskond pääseb huntide käest, ja kuidas?

Muinasjuttudes askeldavad veel rebane ja vägagi kaval siil, rätsep ja kaks hiiglast, tark neiu, kohtlane mees, nõiutud paadimees, seakarjus ja emis, kaks kelmi munka, tark kuninganna, lonkur Muki, väike jänes, haldjatest hobusevargad, seanoormees jpt.

Kindlasti on selles raamatus neid muinasjutte, mis Sulle varasemast tuttavad ja tuntud, kuid kindlasti leiad siit ka selliseid, mis on vähemtuntud, mida Sa kindlasti varem lugenud ei ole.