Raamatud, muusika ja koerad
Kuidas on võimalik, et kooliarst – hiiglasuure musta juuksepahmaka ja imelikult kriuksuva häälega kõhn tädike – on üleloomulikult tugev? Ja miks tahab ta vaadata ka täiesti tervete laste suhu?! Teises klassis käiv Loore ei saa sellest igatahes aru ja tema hirm peatse arstliku kontrolli ees kasvab üha suuremaks. Õnneks on tal klassis head sõbrad ja kodus vapper väikevend. Üheskoos asutakse kummalise arstitädi mõistatust lahendama.
„Latsõkõnõ“ on Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2024. aasta lastejutuvõistlusel äramärgitud töö.
Mulle meenub, et 2021. aastal lugesin ma Margo Partsu kirjutatud lasteraamatut „Loore ja Villiam“ ja see oli üks ilmatuma äge lasteraamat. Seetõttu on vahva, et Margo Parts on kirjutanud uue ja samuti väga ägeda lasteraamatu.
Raamatu on illustreerinud Lumimari, kes on ka varem illustreerinud vahvaid lasteraamatuid. Mulle meenuvad tema joonistused raamatust „Öölaps“ (autoriks Piret Jaaks, ilmumisaastaks 2024).
Eelpool mainisin raamatut „Loore ja Villiam“, siis tegelikult ongi vist nii, et just need samad tegelased (õde ja vend) on selles uues raamatus „tagasi“, sest on ju ka siin peategelaseks Loore ja tema väiksem vend Villiam … vahva!
Uue raamatu alguses tõdeb Loore, et tema sees istub üks Suur Hirm, ja ta ei oska sellest lahti saada. Loore kinnitab, et suured ju ütlevad, et jagatud mure on pool muret, äkki siis jagatud hirm läheb ka pooleks, kui seda jagada?
Loore jätkab ja küsib lugejalt, kas meie oleme kohanud päris elus nõida? Või vähemalt mõnd vanatädi, keda sa usud olevat nõid? No ja äkki võib just selline tavaline nõid töötada koolis … arstitädina!
Loore täpsustab, et tema usub, et nende kooli arstitädi ongi nõid. Ei saa ju üks tavaline kõhn tädike olla korraga üleloomulikult tugev, hiigelsuurte mustade krussis juuste ja koledalt kriuksuva häälega. Igatahes oli Loore kooli arsitädi just selline ja ta tahtis Loorele ka suhu vaatada!
Loore peab nüüd täpsustama, et lugeja ikka aru saaks, mis juhtus. Esimese koolipäeva aktusel oli Loorel palavusest ja õhupuudusest hakanud halb ja ta minestas. Kohale kutsuti kooli arstitädi, kes viis tüdruku oma süles enda ruumi. Pimedasse tuppa, kus põles vaid küünal. Seal Loore ärkas ja just seal tahtis arstitädi talle ka suhu vaadata. Õnneks pääses Loore põgenema, kuid Loore uus pinginaaber Hanna oli oodanud ukse taga ja kuulnud, kuidas arstitädi oli sosistanud imelikku salmi: „Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi, minu latsõkõnõ saab terveks!“
Loore oli kindel, et arstid peaksid ikka süsti tegema, mitte lugema imelikke luuletusi!
Pärast esimest koolipäeva polnud Loore enam arstitädi peale mõtelnud, sest teises klassis oli muudki teha. Õppida ja kõike muud …
Nüüd oli reede ja Loore õpetaja teatas tervele klassile, et esmaspäeval peavad nad kõik käima kooliarsti juures kontrollis! Õpetaja kinnitas, et see on tavapärane arstlik kontroll, kus lihtsalt kaalutakse ja mõõdetakse, kuid Loore oli tõsiselt ehmunud. Tema pea oli täis kooli nõidarsti!
Nüüd oli Loorel peas ainult üks mõte. Kuidas pääseda esmaspäevasest kooli arstitädi kontrollist. Äkki peaks ta lihtsalt haigeks jääma ja kooli mitte minema?
Ja sama tunni lõpus, kus õpetaja rääkis artslikust kontrollist, selgus ka see, et järgmiseks peavad nad hakkama lugema raamatut „Väike nõid“.
Pärast kooli jalutasid Loore ja Hanna koju. Hanna elas Loore kooliteel täpselt poole maa peal.
Hanna uuris, mis pinginaabrit vaevab? Loore rääkis, et kooli arstitädi on tema arvates nõid! Hanna lisas, et ega ta vist tõesti päris arst ei ole, elab Hannaga samas majas, esimesel korrusel. Paar päeva tagasi oli Hanna sama tädi oma trepikojas kohanud ja tädi oli talle ütelnud „latsõkõnõ“!
Hanna oli kuulnud mitmel korral, kuidas tädi oma korteris kedagi hurjutas, ja kosta oli ka Elmari raadiot!
Kas arstikabinetis kuuldu ja korterist kostuv hurjutamine võiksid olla nõiasõnad? Hanna oli üks päev üritanud neid sõnu guugeldada ja talle tundus, et see võiks olla hoopis võro või seto keel, sest seal pannakse peaaegu igale sõnale õ või täppidega täht sisse. Nüüd saame lugeda ka meie veidi Setomaast ja Võru linnast, kuid ikkagi oli tädiga midagi kummalist ja imelikku. Kuidas teada saada, mis?
Hanna oli kindel, et nad peavad tädi korterisse salaja sisse minema. Nii saadakse tema saladustele jälile. Aga kuidas? Nad peaksid tegema plaani, aga …
Peaaegu samal hetkel tulid tüdrukute poole Suur Paul ja Oskar. Kaks poissi, kellest üks oli tugev, teine tark. Loore ja Hanna olid kindlad, et poisid oskaksid head nõu anda.
Poisid on esialgu kahtleval seisukohal, kuid Hannal oli üks kaval mõte varuks.
Seejärel uurisid lapsed koos, et mis värk nende setudega ja Setomaaga ikka on. Hirmul on suured silmad ja mõnikord on lastel omamoodi loogika, mistõttu on nad kindlad, et nad peavad mõtlema välja salakavala plaani, et tädi korterisse saada. Oskar on nutikas, ja õige varsti ongi plaan valmis.
Lisaks sellele otsustavad lapsed, et nende grupi nimeks saab „Nõiakütid“! Vot sedasi!
Seejärel kohtume ka Loore venna Villiamiga, kes käib alles lasteaias. Sel päeval on ta küll lasteaiast jalga lasknud, kuid Loore pühendab ka väikevenna nõiaküttide tegevusse ja Villiamile see nõiajahi värk täitsa meeldib. No talle meeldivad ka igasugu superkangelased nagu Ämlikmees, Raudmees, Välgumees ja Fantastiline nelik. Seetõttu on Loore kindel, et Villiam on igati tubli ja julge poiss, kes võib nõiajahis kaasa lüüa küll. Ja tegelikult ongi ju ka Villiamil selles loos oluline osa täita.
Laste esimene plaan tädi korterisse saada läheb aia taha, kuid teisel korral pääsevad nad korterisse. Ja seal on igasugu „imelikke“ asju (uskuge mind, veidi hiljem saame me kõik nende asjade kohta igati loogilised ja tavapärased seletused): vanaaegsed klaaspudelid, laes rippuvad luuad, piiksumise hääl (kas keegi on hädas), igasugused erineva suuruse ja kujuga karikad ja medalid, palju fotosid lastest, vana raadio, millest kostus setode laulu, suur riidekapp, milles olid valged arstikitlid ja suur purk, milles olid hambad!
Loorel sai ärevusest õhk otsa ja ta vajus kappi, ta minestas! Nii nagu ka esimesel koolipäeval oli juhtunud.
Seejärel saame osa Loore halvast unest, mida ta nägi, kui oli minestanud. See oli üks üsna omamoodi uni, milles oli sünge mets, üks majake, kuid ka „Nukitsamehest“ tuttavad Iti, Kusti ja Nuki, ja ka ühest muinasjutust tuttavad Hans ja Grete! Ja selles unes oli ka nõid! Ja selles unes olid ka Kunksmoor ja üks meremees, kes vajas abi! Uni oli pikk, kui raamatut loed, siis saad teada, mis nende ägedate tegelastega selles unes juhtus.
Kui Loore silmad avas, nägi ta esmalt Villiami nägu, seal olid ka Hanna, Suur Paul ja Oskar, ja ka kooli arstitädi. Suured mustad krussis juuksed ja kriuksuv hääl.
Villiam sosistas Loorele kõrva ühe väga olulise asja! Millise, selle jätan Sulle endale lugeda.
Kuid nüüd saame teada, mis selle kummalise arstitädiga lahti on, ja kas ta ikka on arstitädi või ole. Kusjuures tema nimi on Frida.
Saame teada, millega ta on oma elus tegelenud, miks ta elab just seal, kus ta praegu elab. Saame teada, miks olid klaaspurgis hambad, miks oli korteris palju karikaid ja medaleid. Saame teada, kes oli Frida ema ja miks Frida Loorele suhu vaatas.
Frida pakub lastele pannkooke ja samovarist teed. Kõik see on ju ilmatuma vahva ja äge. No ja setudest saame ka lugeda, ja leelotamisest, ja laulmisest ja Võrumaast.
Lisaks sellele saavad lapsed ja Frida headeks sõpradeks. Lapsed saavad ka vanaprouat aidata. Kuidas nad seda teevad, sellegi jätan Sulle endale lugeda.
Üks ilus Frida mõte ka minu kokkuvõtliku loo lõppu: „Kui meil on millegipärast paha tuju, viha või hirm sees, tuleks mõelda mingile väga toredale mälestusele. Samal ajal oleks hea ka kallist inimest kaisutada. Niimoodi saabki headus tagasi meie sisse tulla!“
Raamatu viimasel leheküljel tõdeb Loore, et ka tema saab nüüd aru ja usub, et nõiad ja hambaarstid ja muidugi ka setod tahavad ainult head, nad on lihtsalt meist veidi erinevad.“
Selline igati äge ja vahva raamat on see „Latsõkõnõ“ ja tegelikult oleks ilmatuma vahva, kui Loore ja Villiami tegemistest saaks lugeda ka edaspidi.
Liisu usub, et täiskasvanud saavad elada täpselt nii, nagu neile meeldib. Nemad ju otsustavad kõike. Aga tema peab tegema seda, mis neile pähe tuleb. Liisu kardab, et teda ootab ees järjekordne kolimine ja koolivahetus. Ta ei taha seda! Ta tahab mammat!
Mamma kolis mõne aja eest Soome, aga Liisu ei tea, kuhu täpselt. Ta kavatseb selle välja uurida ja mamma juurde sõita. Üksi ta seda teha ei saaks, kuid õnneks leidub tal häid sõpru. Ning seiklus võibki alata!
Tiina Laanem on kirjutanud nii suurtele kui väikestele. Kõige enam meeldib talle kirjutada nooremale koolieale. Tema raamatud „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“ on võitnud noorte lugejate poolehoiu ning saanud mitmeid
tunnustusi.
Tiina Laanemi sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid, millest olen Sulle ka varem kirjutanud. Näiteks „Mina, Meg ja meie klass“, „Kollase kassi komando“ ja „Katariina kaaperdab kooli“. Igati äge lasteraamat on ka Tiina Laanemi uus lugu „Liisu laseb jalga“.
Uue raamatu peategelaseks on 12-aastane Liisu, kes elab kord ema juures, kord isa juures, sest ema ja isa on lahutatud. Ja ega selline elu lihtne ei ole. Isal on uus naine, kellel ka kaksikutest pojad (Liisu kardab, et nad peavad kolima, kuna isa uus pere on üsna suur ja Liisu kolimist kardab, nagu ka seda, et ta peab äkki uude kooli minema).
Ka Liisu emal on uus mees, hispaanlane Alejandro ja neil on uus laps, väikene Hanna. Nemad elavad Võrus, mistõttu peab Liisu sageli bussiga Tallinnast Võrru ja Võrust Tallinnasse sõitma.
Saame lugeda ja teada, et nii Liisu ema kui ka isa on pidanud palju reisima ja kodust eemal olema, mistõttu Liisu elu ei ole lihtne olnud.
Elu kord ühe vanema juures, kord teise vanema juures ei ole ju tõepoolest lihtne ja mõnus, ja seda tunneb ka Liisu, mistõttu on tal kindel plaan sõita mamma juurde, kes elab Soomes. Tegelikult võiks ju Liisu ikka ja jälle mamma juures olla, kuid selgub, et mamma, kes on Liisu ema ema ja Liisu ema, on omavahel riidu läinud, mistõttu ei taha Liisu ema, et Liisu vanaemaga läbi käiks …
Selleks on vaja plaani. Õigupoolest on Liisul plaan olemas, ta plaanib lihtsalt jalga lasta, et mamma juures Soomes olla. Ja tal on ka kaks abilist – Liisu sõbranna Nette ja tema vanem vend Robin, kes on endale vuntsid kasvatanud, ja ta on juba nii vana, et tal on juhiluba ja autogi. Ja see viimati mainitud fakt on selles loos vägagi oluline.
Loo alguses läheme koos Liisuga tema ema juurde, kes elab Võrus. Seal elab ka ema uus mees Alejandro, kes on tõepoolest hispaanlane, kes räägib ju tegelikult ka eesti keelt, veidi imelikult, kuid ikkagi räägib. Ja Alejandro tundub olevat igati lahe kutt, kes hoolib ka Liisust nagu ka Liisu väikeõest Hannast.
Võrus jääb Liisu lapsehoidjaks, kuna ema ja Alejandro lähevad peole, kus ema peab ansambliga esinema. See on õige aeg selleks, et Liisu jõuaks otsida ema kastidest ja karpidest vanaema aadressi Soomes. Selle ta ka leiab, vanaema elab Turus.
Saades aadressi teada, otsustab Liisu oma põgenemisplaani pühendada ka sõbranna Nette ja tolle vanema venna Robini. Liisul on neid vaja, et üheskoos Soome sõita. Ta lubab sõbrannale ja Robinile välja teha Linnanmäki tivoli piletid, kui nad on nõus Liisut aitama. Nette on kohe nõus, kuid Robin kahtleb, kas see ikka on hea lahendus. Põgenemine vanemate juurest ei ole ju päris õige ja lisaks loodab Robin, et üks tüdruk teda põgenemispäeval sünnipäevale kutsub.
Vaatamata sellele on õige varsti Liisu, Nette ja Robin laevas ja sõidetakse Soome. Laevas on lõbus, saab hästi süüa, kuid laevaski on väike vahejuhtum, kui Liisule tundub, et üks vanem, habemega mees teda jälgib. Robin otsustab uurida, mida mees tahab. Ja selgub, et tegemist on loomaaias töötava Tarmoga, kes esimest korda Soome sõidab ja tegelikult on ta igati vahva ja sõbralik mees. Tarmol on mure ka, ta elab koos oma väga vana emaga, tal pole mitte ühtegi sõpra, tema sõpradeks on loomad loomaaias.
Kuid meie teekond jätkub. Liisu, Nette ja Robin sõidavad Turu suunas. Enne otsustatakse ühes järves ujumispeatus teha. Metsatee on auklik, ja äkki käib kolakas. Autol rehv katki ja velg kõver. Robinil tuleb minna abi otsima. Varsti ongi ta tagasi kahe mehega. Eestlased! Mehed, kes töötavad Soomes ehitusel. Abivalmis mehed ja varsti ongi auto korras.
Üheskoos sõidetakse meeste juurde ja selgub, et üks neist unistab kokaametist (ta valmistab tüdruktele pannkooke), kuid kahjuks on nii, et paljud unistused ei täitu. Nii ongi ta kuus aastat Soomes ehitajaametit pidanud, sest raha on määrav!
Turu linna jõuame ka. Sinna, kus elab mamma. Aga mammat ei ole kodus! Ja õige varsti heliseb Liisu telefon. See on Alejandro, kes uurib kas Liisu ikka Tallinnasse jõudis. Liisu kinnitab, et jõudis, ja et isa ei ole kodus, aga kõik on igati hästi. Siinkohal peabki mainima, et Liisu on selles loos ka üsna osav luiskaja, ta on ka ise sellest teadlik, kuid ta ei luiska sugugi mitte hea meelega. Mõnikord on seda lihtsalt vaja.
Ja mõnikord võib luiskamisega ka vahele jääda, sest Alejandro ei suuda aru saada, kuidas Liisu Tallinnas koju sisse sai, kui isa kodus pole, sest võtmed on ju ometigi Alejandro käes. Nüüd peab Liisu tunnistama, et tegelikult on ta koos oma sõpradega Soomes, et mamma juurde minna, kuid mammat pole kodus.
Siinkohal ma Sulle rohkem edasi ei räägi, sest oleme jõudnud raamatu lõppu ja lood lähevad üsna segaseks (rahutuks), sest õige varsti teavad Liisu põgenemisest nii tema ema, isa, kui ka mamma, kes on hoopis Rootsis.
Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Nii palju võin ütelda, et lugu lõpeb üsnagi positiivsetes toonides …
Raamatu viimastel lehekülgedel on palju vahvaid mõtteid, millest mõned siinkohal ka Sulle välja toon. Mamma kinnitab, et elus ei lähe paljud asjad sedasi, nagu sa neid oma peas ette kujutasid, sest see lihtsalt on nii ja sinna pole midagi parata. Juttu on Tarmost, kes töötab loomaaias, kuid ta pole sõpru, juttu on kahest eestlasest ehitusmehest Soomes, kes on küll sõbrad, kuid nad teevad tööd, mis neile ei meeldi, juttu on mamma sõbrannast Heidist, kes töötab samuti Soomes, kuid tema mees on surnud ja poeg kolis Austraaliasse.
Liisu küsib mammalt, kuidas ja millal saab siis üldse õnnelik olla? Mamma teab vastust. Iga päev! Tuleb lihtsalt otsustada, et oled õnnelik, mitte õnnetu!
Vahvad illustratsioonid raamatusse on joonistanud Sirly Oder.
Selles raamatus seikleb poiste ja tüdrukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoodi taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima.
Markus Saksatamm (snd 1969) on varem avaldanud lasteraamatud „Võlur Sinki-Vinku ja nõiatrall“, „Külaline Okidoki planeedilt“ ning „Ruubert, lohe ja laevapoisid“ „Kass ja kinopilet“ jt. Käesolevas raamatus „Tont ja mannapuder“ on üle kolmekümne naljaka lastejutu.
Pean tunnistama, et viimaste aastatega on minust saanud tõeline Markus Saksatamme raamatute fänn. Vana mees küll, aga näe meeldivad lasteraamatud, võib mõni ju mõelda, kuid Markus Saksatamme huumor ja tegelaskujud on sedavõrd lahedad, et panevad naerma ka täiskasvanud lugeja.
Samas olen kindel, et need lahedad lood ja tegelased, mis pärit Markus Saksatamme sulest meeldivad kindlasti ka lastele. Arvata võib, et vanem lugeja ja väike lugeja saab naljadest omamoodi aru, kuid see ongi ju igati lahe ja vahva.
Ja kui ka täiskasvanud inimesel on töötempo liige kiire, stress tõstab pead ja väsimus vaevad hinge, siis Saksatamme lood “ravivad” seda kõike väga hästi.
“Tont ja mannapuder” ilmus esmakordselt 2011. aastal, seejärel kordustrükk/juurdetrükk 2015. aastal mistõttu on möödas juba üsna piisav aeg, et raamatust ilmuks veel üks trükk.
Kuna raamatu pealkiri on ”Tont ja mannapuder”, siis võiks arvata, et tegemist on õudusjuttudega, kuid õnneks see nii ei ole ja tegemist on tõepoolest naljajuttudega lastele. Ja naljakad on need lood tõepoolest, sest raamatu autor Markus Saksatamm oskab väga naljakalt ja lahedalt lastele ning lastest kirjutada, mida kinnitavad ka tema varem ilmunud raamatud, näiteks ”Võlu Sinku-Vinku ja nõiatrall”, ”Külaline Okidoki planeedilt” jt.
Selles raamatus on igasugu põmevaid tegelasi - on poisse ja tüdrukuid nagu Mauri ja Liisu ja Linda Johanna, kuid on veel igasugu põnevaid ja uskumatuid tegelasi.
Mauriga juhtub igasugu naljakaid ja jalust rabavaid asju nagu näiteks hommikune mannapudru söömine, kus mängu tulevad tondid, aga õnneks tolmutondid, lisaks saame teada, et Mauri padi on tõeline räpikunn, kuid Mauri üritab ka kirjanikuks hakata ja ühe vägeva õudusloo kokku kirjutada, mis loomulikult eriti hästi tal välja ei tule. Hästi naljakad on Mauri juhtumid ka korstnapühkija (hiljem selgub, et see polegi päris korstnapühkija), vanniskäigu ja hambaarstiga.
Liisu võtab endale koera asemel punase käe, on hädas naabrist ooperilauljaga, kes peab hakkama harjutama öökulli osa, kuid seekord tuleb appi nutikas Mauri. Liisu kohtub rannas ka väikese merekolliga ning valmistab piparkooke, kellest üks eriti tigedaks osutub.
Päris mitmes loos seikleb karu, kes puutub kokku raadio, suvise laulupeoga, mis üsnagi ootamatu lõpu saab ja nalja saab ju ka selles loos, kus karu panka läheb ja seal selgub, et hoopis... ei-ei, ma ei hakka seda ümber jutustama, sest see on väga-väga naljakas lugu. Pead ise lugema!
Tegelasi on aga veel ja veel - ulakas verivorst, sulavad jääpurikad, sipelgad, tulnukas, kes inimeste lasteaeda läheb, kusjuures saame teada, et kõige rohkem peavad hirmsad tulnukad vanaemasid kartma. Vahvad tegelaskujud on ka apelsin, sprott ja maksavorst, siga, kes kauboiks hakkab.
Väga mõnusalt on raamatu autor ühildanud ka erinevaid muinasjutte ning neist kaasaegsemaid versioone välja nuputanud – kolm põrsakest, kitsetall ja Suur Kuri Hunt, lisaks veel Punamütsike ja vanaema, kellele meeldib ülekõige telesaade ”Tantsud tähtedega” ja toosama Suur Kuri Hunt ning Okasroosike.
Väga naljakad ja lahedad on ka Maido Hollo illustratsioonid, mis raamatus igati asjakohased on.
Seega, kui tahate päris suure suutäie naerda ja lõbusalt aega veeta, siis see raamat on küll igati sobilik.
Lilianna ema kaunis kihlasõrmus on kaduma läinud. Nähtavasti on see varastatud! Hugo, Lilianna, Amanda-Riin ja Robert hakkavad asja uurima. Üheskoos võetakse ette kõik kahtlusalused – kes ja kuidas võinuks sõrmuse varastada? Ja kas see õnnestub veel kuidagi tagasi saada? Lisaks varguse uurimisele tuleb noortel detektiividel rinda pista isiklike probleemidega.
„Lugu kadunud sõrmusest“ on teine osa „Raamatukogu detektiivide“ sarjast, kus kamp lugemishuvilisi sõpru lahendab salapäraseid juhtumeid.
Ketlin Priilinn on aastate jooksul kirjutanud mitmeid ja mitmeid ägedaid laste- ja noorteraamatuid. Neist mitmeid olen ka ise lugenud ja neid Sulle ka tutvustanud.
Meenuvad raamatud: „Mustlasplikad“ (Tänapäev, 2009), „Sefiirist loss“ (Tänapäev, 2010), „Evelini lood“ (Tänapäev, 2011), „Igavesti sõbrad“ (Tänapäev, 2012), „Armastusega fännidelt“ (Tänapäev, 2012), „Evelini uued lood“ (Tänapäev, 2016) ja „Raamatukogu detektiivid. Lugu kadunud raamatust“ (Tänapäev, 2023).
Seekordne lugu saab alguse ühel vaba päeva hommikul, kui üks raamatu peategelastest, Lilianna on otsustanud kaua magada. Kool oli kestnud küll alles kaks nädalat, aga Lilianna oli pisut väsinud. Õppimine ei olnud tema jaoks väsitav, küll aga varane tõusmine ning kuulamine ja tähelepanemine tunnis.
Lilianna meenutab, et nüüd olid tal ka sõbrad. Ta oli kolinud eelmisel sügisel Tallinnasse ja tutvunud raamatukogus Hugo, Amanda-Riini ja Robertiga. Üheskoos olid nad hakanud tegutsema selle nimel, ei aidata Hugol üles leida raamat, mis poisil ära oli varastatud. See oli olnud põnev missioon ja selle uurimise käigus olid nad omavahel headeks sõpradeks saanud.
Nüüd meenutab Lilianna ka eelmist õhtut. Eelmisel õhtul oli olnud Lilianna ema ja Ralfi kihluspidu. Paar nädalat tagasi, päris kooli alguses, oli Ralf kinkinud emale restoranis uhke sinise kiviga sõrmuse ja palunud ta endale naiseks. See tähendas seda, et ema ja Ralf abielluvad varsti, ja Lilianna pidi saama pulmas lilleneiuks.
Ema ja Ralf ei elanud hetkel veel koos, kuid oli juttu, et varsti kolib Ralf nende juurde, kuna nende korter oli tunduvalt suurem kui korter, kus Ralf parajasti elas.
Hetk hiljem kuulis Lilianna allkorruselt ema kiireid sammu. Tundus, et tal oli hästi kiire. Sammud lähenesid Lilianna toale ning hetke pärast seisiski ema ukselävel. Emal oli käes ka punane sametine karbike, mille sees ta hoidis oma kihlasõrmust. Ema ahmis õhku ja kinnitas, et ta sõrmus on kadunud! Seda ei ole mitte kuskil!
Niimoodi meie seekordne põnev lugu algabki.
Seejärel jutustab raamatu autor meile ka teistest raamatukogu detektiividest ehk Hugost, Amanda-Riinist ja Robertist. Saame teada, kuidas neil on läinud, mida nad on teinud. Juttu on sellest, et Hugo ema on haige, et Amanda-Riin oli rahul, et lõpuks oli ta saanud ühte kohta elama ja pidama jääma (isa reisis tööasjus palju ringi) ja Robert luges jätkuvalt suure mõnuga raamatuid, eriti ulme- ja fantaasia romaane tulnukatest, nõidadest, haldjatest, võluritest ja draakonitest, sest fantaasiamaailm lummas Robertit.
Siinkohal tasubki mainida seda, et on igati vahva, kuidas Ketlin Priilinn ka oma raamatus räägib teistest lasteraamatutest, sellest, mida meie selle loo peategelased loevad. Usun, et sedasi annab autor edasi vahvaid vihjeid, mida ka selle raamatu lugeja võiks lugema hakata.
Juba samal päeval kogunesid meie peategelased raamatukogus ja oli selge, et nad hakkavad uurima, kuhu Lilianna ema sõrmus kadus või kes selle pihta pani. Lilianna näitas teistele oma telefonist eelmisel õhtul tehtud pilte. Külalised olid Lilianna ema ja Ralfi sõbrad/tuttavad, ja tegelikult oli keeruline arvata, et keegi neist oleks sõrmuse pihta pannud. Paar külalist olid „kahtlased“, kuid mine tea. Äkki kaks väikest last, Peeter ja Enely, kes samuti külas olid?
Õige varsti avaneb Liliannale ja tema sõpradele olla lapsehoidjaks just Peetrile ja Enelyle, kuid õige varsti on selge, et nemad pole süüdi, nad ei ole ulakad lapsed, kes rumalustega tegeleksid.
Seejärel juba järgmine kahtlusalune. Selleks peavad raamatukogu detektiivid minema kirjatarvete kauplusesse, sest selle omanik on Ralfi hea sõber, kes samuti peol oli.
Või oli see hoopis Lilianna ema hea sõbranna tütar, kes samuti peol oli. Tüdruk, kes oli Lilianna vanune, kuid polnud kunagi tema sõbranna olnud.
Kas võiksid kahtlusalused olla Ralfi kaks töökaaslast, kellest üks oli ka pandimaja juhatuse liige? Või teine neist, kes polnud saanud töökohta, mille sai hoopis Ralf, lisaks pidi too teine mees samuti õige varsti abielluma …
Lilianna, Hugo, Amanda-Riin ja Robert lähevad külla Ralfile, et üheskoos kadunud sõrmusest rääkida ja mõtteid mõlgutuda, kusjuures tegelikult on ju lastel päris konkreetne kahtlusalune olemas … kes? Selle jätan Sull endale lugeda. Ralfil tuleb ka üks hea mõte, kuid kas Lilianna ema sellega nõus on? Mis mõte see on? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.
Kuidas seekordne raamatukogu detektiivide lugu lõpeb? Kas sõrmus leitakse? Kas saadakse teada, kes selle näppas? Vastused küsimustele saad, kui selle põneva ja vahva lastekrimka läbi loed.
Raamatu illustratsioonid on Elina Sildre sulest.
Kuidas mutte maa peale meelitada? Mis saab hambapastast, kes oma majast välja roomab? Kuidas pildistada sääske? Kas suve on võimalik purki toppida? Kellele kinkida oma vanad piimahambad? Kes peidab end vastlakukli kostüümi sees? Kuidas pilv jaanitulel käis? Mida teha siis, kui tikker soovib sinuga abielluda? Millise loomaga sarnaneb hapukurk? Mis on lohe lemmiktoit?
Neile ja veel paljudele küsimustele leiab vastuse raamatust „Kampsun ja päike”.
Kui Andrus Kivirähk lastele kirjutab, siis kirjutab hiiglama hästi, mõnusalt ja humoorikalt. Kui Heiki Ernits lasteraamatutesse joonistab, siis teeb ta seda suurepäraselt ja igati muhedalt.
Sedasi võiks vist seda tutvustavat lugu alustada. Mul on õnnestunud viimastel aastatel lugeda (ja neid ka tutvustada) paari Andrus Kivirähki kirjutatud lahedat lasteraamatut: „Karneval ja kartulisalat“ (2015, Varrak), „Tont ja Facebook“ (2019, Varrak). Needki on olnud lühikeste lastelugude kogumikud, mis on olnud igati naljakad ja mõnusad lugeda. Tean mitmeid ja mitmeid lapsi, kes kinnitavad, et Andrus Kivirähki kirjutatud lood meeldivad neile väga-väga!
Andrus Kivirähki kirjutatud lastelugusid saab lugeda ka ajakirjast „Täheke“, aga raamatutes on need lood kõik ilusasti ühtede kaante vahel. Ja mõnikord on ikka igati mõnus raamat kätte võtta ja neid mõnusaid lugusid uuesti lugeda.
Seega, uurime, millest seekordses raamatus juttu on. Esimene lugu on raamatu nimilugu „Kampsun ja päike“, milles valge ja väga pehme kampsun avastab, et keegi on tema sees, mistõttu võib ta äkki hoopis hunt olla! Kampsun teadis, et tema ema oli lammas ja kampsun ise oli kunagi vill lamba seljas. Ja nüüd äkki hunt! Õnneks tuleb päike välja ja … kuidas lugu lõpeb, selle jätan Sulle endale lugeda.
Teises loos saab väike Arabella kutse vastlakarnevalile ja ta teadis, et tahaks minna sellele peole vastlakukli kostüümis. Ema kinnitas, et vastlakukli kostüümi pole kusagilt saada ja ega ka ta ise ei oska sellist kostüümi teha. Nii läheb Arabella vastlapeole hoopis nõiamoorina. Ja äkki nägi Arabella peol tantsivat vastlakuklit! Ikkagi oli olemas selline kostüüm! No veidi hiljem selgus küll üks kummaline tõsiasi … selgus, et see vastlakukkel oli hoopis … Mis ta oli? Loed, siis saad teada.
Kolmandas loos saame tuttavaks Annabeliga, kes tahtis maa peale meelitada mutti. Annabel jättis mutile mutimullahunnikusse kirju – et ta tahab mutti kangesti näha, et muud saaks näha puid, lilli ja päikest, et ta saaks näha Annabeli jalgratast ja uut mütsi. Kuid mutt ei tahtnud ja vastas lihtsalt, et ta ei viitsi, ei huvita jne. Ülbe mutt!
Aga Annabel ei jätnud jonni. Ta pakkus mutile välja uue mõtte. Mõtte, milles lõi kaasa ka üks valge koer! Kas sellest oli abi muti meelitamisel? Selle saad ise välja uurida, kui loo lõpuni loed.
Järgmistes lugudes lööme kaasa lasteaia kevadpeol, kus etendatakse näitemängu, milles Jaana kehastab kummitust! Seejärel saame tuttavaks väikese Saara ja tema pisaratega, kes otsustavad Saarale head emadepäeva soovida.
Nii nagu ikka toimetavad Andrus Kivirähki lugudes ka igasugu ägedad loomad. Saame tuttavaks rästikuga, kes otsustab hakata elama pesakastis ja ehitab sinna ka ühe ägeda pilli. Juttu on ka Kerlist ja tema sünnipäevast. Kerli sai sünnipäevaks ilusa, uhke ja kollase kleidi, mis juba sama peol üsnagi plekiliseks sai! Esialgu oli see üsna õnnetu lugu, kuni lasteaias selgus, et plekivad võivad olla ka omamoodi äge värk!
Kerli plekilisele kleidiloole järgneb lugu hundist, kes otsustas hakata taimetoitlaseks. Uskumatu värk, sest hundid söövad ju liha, no näiteks jäneseid. Selle loo hunt otsustas, et aitab sellest, temast saab taimetoitlane. Teised loomad soovitasid tal süüa heina, puuoksi, sammalt jm, kuid see polnud hundile maitsev. Kas mingit muud taimetoitu polegi? Õnneks istus jõe ääres Pille, kes soovitas hundile teistsugust taimetoitu, mis oli hundile maitsev ja meeltmööda. Millist toitu hunt sööma hakkas, selle jätan Sulle endale avastada.
Ja veel, lugusid on raamatus veel mitmeid ja mitmeid. Lööme kaasa hambapasta seiklustel, loeme Martini piimahammastest. Ka porilomp toimetab selles vahvas raamatus, koos hundi ja Punamütsikesega. Igati äge on see, kuidas Punamütsike, hunt, porilomp ja jahimees vanaema juures torti söövad.
Siin on ka lohe, kellele hakkavad maitsema praekartulid! Saame teada, kas suve on võimalik purki panna, kas ka pilv saab minna jaanitulele, kas ka sääsest saab telefoniga pilti teha?
Juttu on ka robotist, kes näppis nina, kuid ka sellest, kuidas Andres ja Georg otsivad Markusele sünnipäevaks kinki. Kas kinkida mänguauto, pusle? Äkki mõni loom? Koera ja kassi ei saa kinkida, aga äkki akvaarium? Akvaariumid on kallid, ja poistel pole sellist raha võtta. Poes leiab Georg igati vahva lahenduse – see on omamoodi akvaarium, milles on jõehobud!!! Kas tõesti? Kui loed loo lõpuni, siis saad teada, kes või mis selles purgis/akvaariumis olid.
Lasteaias mängime ka magamist, saame tuttavaks Sassiga, kes saab omakorda tuttavaks magava tikriga, kes kinnitab, et kuningatütar. Kuna Sass ta unest äratas, siis on Sass tema uhke prints ja nad peavad abielluma! Oh seda lugu küll. Loomulikult ei taha Sass tikriga abielluda, kuid poisil on üks igati nutikas plaan …
Koos Mihkliga lähme keldrisse. Mihkel loodab kohata seal mõnda tonti, kuid ta kohtub hoopis habemega moosiga! Rahel ja Ragne mängivad vanatädi nukumajaga, tutvume uue koolikellaga, kes üritab olla viisakas, kuid see ei meeldi ei õpetajatele ega lastele.
Raamatu viimastes lugudes on juttu kukeseentest, värvilistest vahtralehtedest (selles loos on koos jänes, hunt ha karu), kummalisest mardipäevast (siin on Karla ja tont), kärsitust jõuluvanast, jõuluehetest kuusepuul, Kristelist ja soojast hingeõhust (selles loos tekitab Kristel sooja hingeõhu pilvekesi, mis soojendavad tihast, oravat ja lõpuks pakuvad sooja ka tulnukatele).
Sellised lood selles raamatus. Igati ägedad, humoorikad ja mõnusad lugeda. Vahva on see, et lugudes tegutsevad nii lapsed, suured inimesed, loomad ja ka igasugu asjad.
Rääkimata ka sellest, et Heiki Ernitsa illustratsioonid on jätkuvalt suurepärased.
Luise on 8-aastane tüdruk, kes oli kindel, et elul ei ole mitte midagi viga: tal on maailma kõige parem pinginaaber ja täiesti normaalne klass … Ja järsku kõik muutus. Ühel päeval teatasid vanemad, et terve pere kolib ära. Saksamaale. Eriti alatu oli seda uudist hommikuste pannkookide kõrvale serveerida!
„Kas te minu käest ei plaaninud küsida, kas mina tahan ära kolida? Mul on ju kõik siin! Arabella on siin, terve mu klass on siin, mu asjad on siin!” protesteeris Luise, aga lõpuks tuli ikkagi kohvrid pakkida ja asuda teele uude kodusse, isa programmeeritud „tarka majja“, mis kogu aeg targutas ja igal võimalikul viisil kõigest osa võttis. Luisel tuli minna ka uude kooli, ta pidi saama hakkama uute õpetajatega, leidma uued sõbrad. Aga kõige hullem oli see, et ta ei saanud saksa keelest mitte midagi aru!
Kuidas Luisel uues koolis läheb, kas Eesti küpsisetort võidab Saksamaa laste südamed ja kas nende perre tuleb lõpuks lemmikloom, saab teada sellest raamatust.
Tiiu Kitsik on raamatid kirjutanud ja veel rohkem illustreerinud nii suurtele kui ka väikestele. Oma igapäevast tööelu vabakutselise illustraatori ja kirjanikuna jagab ta Saksamaa ja Eesti vahel.
Käsikiri sai II koha kirjastuse Tänapäev, ajakirja Täheke ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2024. aasta lastejuttude võistlusel.
Pean tunnistama, et Tiiu Kitsiku kirjutatud lugudega/raamatutega ma varem tuttav polnud. Küll on mul meeles üks igati äge raamat, mille vahvad pildid olid just tema joonistatud. See raamat on sel aastal ilmunud „Maailma parim liivaloss“, mille autoriks Tiina Laanem.
Seetõttu võin ütelda, et Tiiu Kitsik kirjanikuna on minu jaoks uus avastus.
Loo alguses saame peategelase ja tema perega tuttavaks. Selgub, et Luise on 8-aastane tüdruk, kes käib teises klassis ja kool on selleks aastaks kohe-kohe lõppemas. Luise jutustab, et tal on ka väikevend Rudolf, kes on sünnist saati olnud peaaegu alati tüütu. Luise tõdeb, et välimuse poolest ei hakka ta millegagi eriti silma, välja arvatud juuksed. Selgub, et tal on hästi mustad juuksed, mis on taltsutamatud, nagu ütleb tüdruku ema. Isal on ka sellised süsimustad turris juuksed, temalt Luise need endalegi sai.
Luise jutustab veidi ka oma klassist. Saame teada, et tal on täiesti normaalne klass, kuid on ka mõned tüütud tüübid, kes kiusavad. Luise klassis käib ka tema parim sõber Arabella, kes oskab hästi joonistada ja tal on kodus kaks koera.
Luisel on lisaks koolile veel kolm kohustust. Ta peab käima isa veenmise tulemusena kord nädalas robootikaringis, teiseks peab ta ema veenmise tulemusena käima muusikakoolis saksofoni õppimas, sest emale meeldib jazzmuusika. Igal laupäevahommikul peab Luise käima ka joogatrennis, sest tema ema on laste joogaõpetaja ja see justkui tähendab seda, et Luise peab olema joogaõpilane.
Nii, oleme Luisega tuttavaks saanud. Lugu jätkub ühel pühapäevahommikul, kui ema tervislikud pannkoogid olid asendunud isa päris normaalsete valgete ja õlist nõretavate pannkookidega. Luise sai kohe aru, et midagi oli korrast ära, sest nende majas saab magusat, kui kellelgi on sünnipäev või on tulemas mingid kibedad uudised … ja uudised tulevadki. Selgub, et isa on saanud töökoha Saksamaale, Freiburgi. See tähendab seda, et terve pere kolib koos isaga Saksamaale, kaheks aastaks! Selgub, et Freiburgi linna äärde ehitatakse nn tarka linnaosa – kõik majad on nutikad, energiasäästlikud, ökonoomsed – ja selle projektiga olekski isa seotud.
Luise ei suuda mõista. Tema sõbrad ja kool on ju Eestis. Arabella on siin, terve Luise klass on siin, tuba on siin, asjad on siin! Kaks aastat on pikk aeg!
Ema meelitab Luiset, äkki saaks Luise endale nüüd ka kauaigatsetud lemmiklooma? Luisele see mõte meeldib – koer? poni? Isa täpsustab, et pigem hamster või kilpkonn või viinamäeteod?
Seejärel uurib Luise koos isaga, mis koht see Freiburg on, millega lapsed seal tegelevad.
Järgmisel päeval läks Luise segaste tunnetega kooli. Loodusõpetuse kontrolltöö ajal plahvatab Luise, et tal on ükskõik sellest kontrolltööst, sest ta peab kolima Saksamaale, aga tema ei taha seda teha! Õpetaja saatis Luise klassist välja rahunema. Õnneks oli kooli kovikus ka kehalise kasvatuse õpetaja Veiko ehk Töö ja Vile, kes oskas Luiset lohutada. Õpetaja Veiko oli kindel, et Luise leiab endale ka Saksamaal sõpru, sest tüdrukus on seda vunki ja värki.
Nüüd peab Luise rääkima veel ka Arabellaga. Nad lepivad kokku, et hakkavad üksteisele kirjua saatma, nad jätkavad oma koomiksi kirjutamist (mis koomiksit? selle jätan Sulle endale lugeda) ja Arabella kinnitas, kui Luisel tuleb koduigatsus peale, siis tuleb teha küpsisetorti.
Nii saigi pool suve läbi ja oli aeg kolida. Liigume koos Luise, ema ja Rudolfiga Saksamaale, kus isa neid juba ootas. Saame lugeda, kus hakkab perekond elama ja tegelikult on ju üks kaasaegne nutimaja igati tore, kuid ka nutimajadel võib äpardusi juhtuda …
Kooli läheme ka. Esimene nädal on lihtne, Luise saab oma õpetajate ja klassiga tuttavaks. Suhtlemine on keeruline, sest Luise saksa keelt ei oska, kuid õnneks oskab ta väga hästi inglise keelt, mida räägivad mõned lapsed ja õpetajad ka koolis. Enne kooli käib Luise koos emaga ka koolitarbeid ostmas, õnneks on poes ka igati lahke müüjatar, kes neid ostude tegemisel aitab.
Luise saab ka pinginaabri. Elsa on tüdruku nimi, ja õnneks on Elsa igati sõbralik ja abivalmis.
Koolis käime koos Luisega erinevates tundides – matemaatika, kunstiõpetus (selles tunnis saame tuttavaks peaaegu terve Luise klassiga), saksa keel (see on Luisele keeruline tund), inglise keel (kuna Luise oli inglise keeles väga hea, siis vabastati teda sellest tunnist ja ta hakkas käima saksa keele järeleaitamise tundides).
Ja veel. Saame tuttavaks ka Luise ja tema pere naabrinaisega, kel nimeks Tina. Tina tuli koogitegemiseks jahu laenama ja kutsus Luise ka oma poja sünnipäevale. Luise läkski ja see oli vägagi vahva sünnipäev, kusjuures selgus, et Tina laulab väga hästi. Veidi hiljem saab nii Luise kui ka lugeja teada, et Tina (perekonnanimeks Lindman) on olnud selle sajandi alguses vägagi kuulus laulja Saksamaal, kes nüüd telesaates „Voice“ kohtunikuks on!
Saame osa ka sellest, kuidas Luise ja tema pere haigeks jäävad, see on üks kummaline, sügelevate punnidega haigus, viirus, mis õnneks paari päevaga möödub.
Igasugu asju juhtub selles raamatus veel. Luise saab matemaatikatöö eest kahe! Kas tõesti esimene kaks? Elsa selgitab, et Saksamaal on parim hinna hoopiski üks, kaks on ühest järgmine hinne. Saksamaa kaks võrdub meie neljaga!
Lööme koos Luisega kaasa ka kehalise tunnis, kus Luise peab jooksma nn Cooperi testi. See tähendab, et kaheteistkümne minuti jooksul peab jooksma staadioniringe, mida rohkem seda parem. Selgub, et Luise on igati tubli sporditüdruk.
Koolis hakkas Luise aina rohkem aru saama. Rääkida ta küll endiselt eriti ei osanud. Pinginaaber Elsa õppis samal ajal aina paremini käte ja jalgadega selgeks tegema, mida ta öelda tahab. Nii käivadki Luise ja Elsa lauatennist mängimas, kuid selgub, et see ala ei ole Luise jaoks.
Ja veel. Ühel päeval leiab Luise imearmsa merisea. Tüdruk arvab, et saab loomakese endale jätta, kuid veidi hiljem selgub, et … mis täpselt selgub, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid ühes leitud meriseaga saab Luise endale ka väga hea sõbra.
Raamatu viimastes peatükkides lööma kaasa klassijuhataja tunnis, küpsetame kooke, küpsiseid ja muud head, et aidata kasside varjupaika. Luise otsustab teha küpsisetorti ja sellest saab koolis suur menuk! Kusjuures, väga suur menuk!!!
Mõned vahvad asjad juhtuvad raamatu lõpus veel, aga need jätan ma Sulle endale lugeda.
Selline vahva raamat see „Me kolime ära“. Kui alguses tundub, et see ära kolimine on üks igati keeruline ja raske asi, ja ka kohanemine Saksamaal võtab veidi aega, siis raamatu lõpus on selge, et mõned muudatused võivad olla hoopiski igati vahvad ja lahedad.
Ah jaa, raamatus on ka väga lahedad illustratsioonid ja need on raamatu autori enda sulest.
Patrik sodib Paula lugemiku täis. Muidugi on Paula väga vihane. Siis aga läheb viha üle ja Paula otsustab teha Patrikule hoopis oma aabitsa.
Paula mõtleb iga tähe juurde lause. Paula joonistab pildid juurde. Siin raamatus on pildid joonistanud kunstnik.
Pean ennast taaskord kordama, aga on igati vahva, et kirjastus Tänapäev on hakanud uuesti avaldama Aino Perviku populaarseid Paula-lugusid. Enne seda raamatut on taaskord ilmunud: „Paula viiakse haiglasse. Paula päästab Kassiopeiat“ (2023). „Paula käib poes. Paula läheb piknikule“ (2022), „Paula ja lumememm. Paula raamatukogus“ (2022), „Paula jõulud. Paula õpib emakeelt“ (2021), „Paula esimene koolipäev. Paula ja Patrik“ (2021), „Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed“ (2020), „Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama“ (2020).
Seega on uus raamat järjekorras kaheksas, ühtede kaante vahel on kaks raamatut. Kokku on ilmunud uuesti 17 Paula-lugu.
Algupäraselt ilmusid Paula-lood 15-20. aastat tagasi. Toona avaldas need kirjastus Tiritamm, ja siis ilmusid lood ühe loo kaupa. Uurisin ühest antikvariaadist ja teisestki, ja sain kokku 18 Paula-lugu/raamatut: „Paula lõpetab lasteaia“ (2001, 2007), „Paula läheb linna elama“ (2001, 2007), „Paula esimene koolipäev“ (2001, 2007), „Paula ja Joosep“ (2001), „Paula ja jõulud“ (2001, 2007), „Paula ja õuelapsed“ (2002), „Paula õpib emakeelt“ (2002), „Paula mängib“ (2003), „Paula päästab Kassiopeiat“ (2003), „Paula käib poes“ (2003), „Paula ja Patrik“ (2003), „Paula läheb piknikule“ (2003), „Paula viiakse haiglasse“ (2003), „Paula läheb külla“ (2005), „Paula lumememm“ (2005), „Paula raamatukogus“ (2005), „Paula aabits“ (2007) ja „Paula sõidab kevadet vaatama“ (2008). Seega peaks ilmuma veel vist ka viimati mainitud Paula-raamat.
Seekordne Paula-raamat algab emakeele tunniga. Õpetaja Reekon palus Eglel ette lugeda, mida tüdruk ka tegi. Teised õpilased lugesid oma lugemikust silmadega kaasa.
Paulal olid asjad veidi pahasti, sest tema lugemiku esimene lehekülg oli üleni suppi täis. Õnneks mitte päris suppi, tema raamatusse oli supp tehtud sinise värvipliiatsiga. Selle „supi“ oli sinna joonistanud Paula väikevend Patrik, kes eriti muud joonistada ei osanudki.
Paula raamat oli rikutud, Patrik oli paraja supi kokku keetnud! Õpetaja küsiski Paulat. Õnneks klassivend Joosep näitas Paulale ette, kust tüdruk lugema peab, sellel leheküljel suppi ei olnud …
Paula jõudis koju. Patrik ootas teda. Poiss oli jällegi joonistanud. Loomulikult suppi, aga seekord õnneks paberilehele. Patrik oli ka leiba joonistanud. Supp ja leib ajasid Paulat naerma, kuigi ta oli koju tulles üpris pahane.
Hiljem näitas Paula oma õpikut ka emale. Õnneks oli soditud ainult üks leht. Ema proovis suppi kustukummiga kustutada, sest Patrik oli joonistamiseks kasutanud värvipliiatseid mitte vildikaid.
Paula ütles Patrikule, et poiss ei tohi tema raamatuid sodida, kuid Patrik kinnitas talle, et Paula raamatud meeldivad talle, sest neis on ka tähed, aga väikevenna raamatutes on ainult pildid!
Äkki tuli Paulale hea mõte. Ta teeb Patrikule raamatu, kus on tähed sees. Ta teeb väikevennale aabitsa.
Paula küsis ema käest mitu paberit. Tüdruk murdis paberid keskelt kokku. Ema pani paberid klambriga kinni.
Esimene täht oli A. Selle juurde kirjutas Paula lause: „Aadu astus amps, amps.“ No ja ühe Aadu joonistas ka A-tähe juurde. Saame teada, et Paula peres mängiti sageli mängu, milles tuli koostada lauseid, mille sõnad algavad kõik ühe ja sama tähega. A-ga oli see Paulal õnnestunud, kuid B-ga oli asi hoopis keerulisem, sest B-ga sõnu on eesti keeles väga vähe.
Paula võttis lisaks B-le appi ka P, nüüd oli lauset lihtsam kirja panna.
Lihtne lugu polnud ka C-ga. Paula võttis appi C-vitamiini, D-ga olid abiks dinosaurus ja diivan, E-ga elevant ja ema. Paula liikus edasi – F ja forell ning friikartul, G ja Greteke ning gerberad (gerberad meeldisid Paulale), H ja hiiglane ning Hiiumaa.
Paula jätkas aabitsa kirjutamist. Nüüd olid päevakorral I ja J ja K ja L. Lausetes kasutas Paula igasugu sõnu – inglid, jaanalind, jaanituli, kala, kakao, Leo ja liulaskmine. Seejärel juba M – madu müüs mustikaid ja N – nuga näksis naabrit.
Kuid ka sellega pole ju tähed otsas. N-ile järgnevad O (ohkav onu), P (porgandit praadiv part), R (ranitsas röökiv raha) ja S (Paula soovitab sinist suppi süüa). Edasi juba telekat tassiv tädi ehk T, urisemise unistanud uks ehk U ja videot vaatav viiner ehk V.
Nüüd on jäänud veel täppidega tähed ehk Õ ja Ä ja Ö ja Ü. Need jätan sulle endale lugeda ja avastada.
Kui loed läbi selle vahva raamatu viimased peatükid, siis saad teada sedagi, milline nägi välja aabitsa kaanepilt, ja kas Patrik ikkagi sai selle ägeda ja ilusa aabitsa endale või ei saanud. Seda saad ka teada, kuhu hakkas Patrik kukesuppi joonistama …
Selline raamat see „Paula aabits“. Igati muhe ja mõnus ning abiks kindlasti ka nendele lastele, kes parajasti tähti õpivad või plaanivad õppima hakata. Igati lahedad on ka Piret Raua illustratsioonid.
„Maja ees lumisel tänaval vedeles pikalikukkunud elektritõukeratas, millele Marta hajameelselt peaaegu otsa oleks komistanud, ilmselt hipster Sisuka jäetud. Rendiratas, mõtles Marta. On ju ka rendiautod. Ja isegi rendisuvilad. Kõike saab tänapäeval rentida. Ning siis tabaski teda geniaalne mõte. Rendikass!“
Kuidas peaks üks kaheteistaastane tüdruk raha teenima, kui tal on vaja uut telefoni? Mis juhtub, kui Marta rendib välja oma armsa kassi Süsi, ja kuidas muutuvad ühe kortermaja elanike elud pärast kassiga kohtumist? Ettearvamatud sündmused pakuvad mõtlemisainet ja mõnusat huumorit nii nooremale kui ka vanemale lugejale.
Autor tänab oma tütart Anneliset, kes ostis lapsena salaja kassipoja, ning erakordset musta kassi nimega Süsi.
Mina mäletan Pille Kannisto kirjutatud raamatut „Britaga juhtub“, mis ilmus kaks aastat tagasi, väljaandjaks samuti kirjastus Tänapäev. Ja see oli üks igati äge ja vahva lasteraamat, mis jutustas Britast, kes elas koos ema ja vanaemaga Mustamäe kortermajas. Brita suurimaks unistuseks oli saada endale päris oma kass! No ja uus raamat räägib meile Martast, kes elab samuti kortermajas ja tema saab endale kassi … kas saame tõmmata kahe raamatu vahel paralleele?
Selle raamatu lugu saab alguse ühel pühapäeva hommikul. Marta pikutas voodis ja vaatas vihaselt oma telefoni. See oli vana plönn! Marta oli kindel, et klassikaaslastel ja üldse teistel viiendikel olid normaalsed telefonid, pinginaaber Gerda sai just uue iPhone´i, aga Marta pidi vana pastlaga leppima. Sel hommikul hakkas telefon mingit süsteemiuuendust tegema, Marta viskas telefoni padjale, kus see kõva kolksuga põrandale libises.
Marta ema kuulis seda ja palus tüdrukul oma telefoni paremini hoida …
Nüüd sai Marta ülesandeks viia prügikast välja. Trepikoja uksel kohtus ta proua Paunaga, kes läks välja kahe emase kassiga. Rihma otsas olid Manna ja Miisu. Kiisud läksid liivakasti poole, kus mängisid nelja-aastased kaksikud Marten ja Märten. Nende väsinud näoga ema Anne kussutas vankris oma uut beebit …
Umbes samal ajal lipsas trepikotta Kati, kes oli pikajuukseline ja sale, ja hoidis väga omaette ning vältis inimestele otsa vaatamist.
Marta mõtles, et oli kummaline, et nende majas oli palju inimesi, aga keegi ei suhelnud omavahel. Koju jõudes sulguvad nii suured kui väikesed oma korteritesse, poevad oma urgu.
Etteruttavalt tõden siinkohal, et eelpool mainitud tegelastega kohtume selles loos veel ja uskuge mind, selles loos hakkavad asjad muutuma ka inimeste omavahelistes suhetes.
Marta viis prügi välja, helises telefon. See oli tema parim sõbranna Truude. Marta kurtis Truudele, et tal oli probleeme telefoniga. Truude imestas, et Martal polnud raha uue telefoni ostmiseks. Marta teadis, et Truudel oli kõik hästi, vanemad olid rikkad ja puha, ja Truude sai alat kõike seda, mida ta tahtis. Nüüd oli Truudel hea mõte, Marta võiks kodus teha juttu uuest telefonist ja samal ajal ka kassist!
Marta katsetaski seda ema peal. Ta tegi juttu uuest telefonist. Kui seda ei saa, siis võiks vähemalt kassi võtta! Ema oli kindel, praegu ei saa Marta kumbagi!
Järgmises peatükis saame tuttavaks Marta klassiõe Rebase-Liinaga. Rebase-Liinaks kutsuti teda sellepärast, et ta oli kaval ja natuke rebase nägu ning juuksedki olid tal punaka tooniga.
Nüüd kutsus Rebase-Liina Martat endale külla. Kutse oli Marta jaoks imelik ja kahtlane, kuid Liina meelitas Marta ikkagi endale külla. Ta ütles, et tal on uus ja äge arvutimäng, ja ema oli eelmisel päeval ka väga head torti toonud, šokolaadi ja maasikatega puha!
Liina juures selgus, et tema kass oli saanud pojad! Liina kinnitas, et nende kass oli saanud pojad ühe väga kalli ja uhke tõukassiga. Kassipoegasid oli mitu ja nüüd tegid need Liinale pisut tüli – ronivad igale poole ja teevad pahandust, öösel jooksevad ringi, nii et keegi ei saa magada!
Martale hakkas meeldima üks süsimust kassipoeg. Näis, et ka kassikesele hakkas Marta meeldima, sest kiisu hüppas Martale sülle, keeras ennast sinna kerra ning hakkas nurruma.
Marta sai aru, et talle meeldivad kassid, kas ta tohiks selle süsimusta kiisu endale võtta? Liina oli sellega nõus, aga kassi ei saa tasuta. See oli ju ikkagi tõukass (kas ikka oli?), kuid tal polnud pabereid, mistõttu oli Liina nõus kassipoja saja euro eest loovutama.
Martal polnud sellist raha ja ta ei teadnud, kust seda ka saada. Äkki ema annaks? Nii läkski Marta ilma kassita koju. Kodus oli ka väikevend (teise klassi kutt) Karl, kes kurtis, et tossud olid talle väikseks jäänud. Ema tõdes, et nad peavad sel juhul poodi minema, kuid ka selle kuu elektriarve oli suur ja toit aina kallim ja kallim … Raha oli täitsa otsas ja palgapäevani oli aega.
Marta vihastas. Kassi ostmiseks raha polnud loota. Lotovõit? Kõrgemad jõud? Tasu kodutööde eest? Ei, ei, ei …
Järgmisel päeval, uues peatükis, selgus, et klassieksursioon Pärnu jääb ära! Veekeskuses oli probleeme, mistõttu pandi see mõneks ajaks kinni. Õpetaja andis lastele eksursiooniraha tagasi. Marta sai tagasi kuuskümmend eurot!
Vahetunnis oligi Rebase-Liina uurimas, kas Marta tuleb sel päeval oma kassile järele. Marta puikles ja puikles, kuid Liina tõdes, et neil oli ju ometigi kokkulepe ja kassisoovijaid oli teisigi! Martal oli vaid kuuskümmend eurot, kuid Liinale meeldis ka Marta meritähega kaelakett, mille Marta isa oli tütrele kinkinud enne kui ta Antarktikasse ekspeditsioonile läks. Nii oligi kaup koos.
Marta viis kiisukese koju. Loomulikult oli see ootamatu üllatus nii emale kui ka vend Karlile, kuid üsna ruttu võitis kassipoeg ka Marta ema südame. Juba mindigi kassile asju ostma – kassitoit, toidukauss, veekauss, kassipuur, liivakast ja liiv, roosa kassipesa. Kiisupoeg sai nimeks Süsi.
Algas elu koos kassiga. Kiisupojal läks aega, et kõik olulised asjad selgeks saada, näiteks selle, et oma hädasid peaks liivakastis tegema. Ja Söele meeldis ka musta värvi naturaalne nahk ehk ema saapad ja käekotid.
Pika ja ilusa suve jooksul kasvas Söest igavene pirakas kassivolask, kes oli julge ja hakkaja, kes ei kartnud midagi, isegi koeri mitte. Perekond üritas Söest teha korralikku linnakassi, kuid see ei õnnestunud. Prooviti jalutamas käia rihmaga, kuid rihm polnud kassile sobilik. Nii sai Söest õuekass, kes oli päeval kadunud ja naases koju õhtul. Ema tõdes kurvalt, et kassil oli ikkagi hulkuri veri.
Saabus sügis. Ühel jahedal õhtul just enne sügisest koolivaheaega kadus Süsi ära. Perekond käis kassi otsimas, kuid Süsi oli kadunud. Mis oli juhtunud? Kas keegi oli Söe ära varastanud? Kas ta jäi auto alla?
Marta ja ema käisid loomade varjupaigas, kuid ka seal ei olnud Sütt. Varjupaiga töötaja noomis Martat ja ema, kuna kassil polnud kiipi. Ta pakkus perele ka varjupaiga musti kasse, kuid Süsi oli ikkagi Süsi, teist kassi ei tahetud, ja äkki tuleb Süsi siiski ka tagasi.
Kuu aega hiljem ühel tavalisel laupäeval, kui ilm kiskus juba talvisemaks ja õhus oli tunda varsti saabuvat lund, oli Süsi tagasi! Kõik olid õnnelikud! Kuid, juba järgmisel hommikul nõudis Süsi jällegi väljalaskmist. Perekond oli kindel, rohkem nad kassi õue ei lase! Süsi muutus kurvaks ja pahaseks.
Süsi tegi jubedaid hääli, ründas pereliikmeid, mistõttu otsustati Süsi õue lasta, kuid mindi kohe ka kassi järele luurama. Marta ja ema jälitustegevus oli tulemuslik, sest selgus, et Süsi oli leidnud endale … tegelikult ei saa ma Sulle seda siinkohal välja lobiseda, sest selle pead Sa ise avastama, mis oli Söega juhtunud.
Igal juhul tulevad mängu uued tegelased, ja ka üks poiss, kel nimeks Taaniel, kes hakkab Martale meeldima. Seoses sellega tekib Martal veel üks mure, ta tahaks kangesti reisile minna, kuid sellekski on raha vaja!
Kas Marta peab minema tööle? Ja kui olemas on rendirattad, rendiautod? Miks ei võiks olla olemas ka rendikass! Marta äri saab olema rendikassi teenus. Sellele vihjab ju ka selle vahva raamatu pealkiri.
Kuidas rendikassi äri Martal õnnestub? Selle jätan Sulle endale lugeda. Igal juhul kohtume jällegi nende tegelastega, kellega Marta kohtus selle loo alguses. Kati, kaksikud ja nende ema, proua Paun, ja vanaproua Linda. Saame tuttavaks veel ühe tegelasega – ratastoolis oleva tüdruku Heldiinega … kõik nad puutuvad kokku nii Marta kui ka Söega.
Marta kogub reisiks raha, kuid ühel hetkel tuleb see salajane kassirentimine avalikuks ja tundub, et asjalood võtavad õnnetu pöörde, kuid, kuid … lood ei saa lõppeda õnnetult. Ka selles loos tuleb uus pööre ja uskuge mind, ka õnnelik lõpp!
Selles vahvas kassirendi raamatus on Heiki Ernitsa joonistatud võrratud pildid. Kusjuures! Heiki Ernitsa joonistustel on selles raamatus igasugu lahedaid „vihjeid“, nt raamatu autorile, Pille Kannistole ja ka raamatule „Britaga juhtub“, kuid ka Leiutajateküla Lottele. Vaadake lähemalt ja leiate need „vihjed“ üles.
Ühe täiesti tavalise pere ema otsustab, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta. Mona ema eestvedamisel algab tõeline pühade ralli, kus austatakse traditsioone ja lastakse loovusel lennata. Nii saavad tähistatud kauaoodatud emadepäev ja suur sünnipäevapidu kui ka jaanipäev, mil tehakse tiir peale tervele Eestile.
Ja kuigi halloween on popp ja noortepärane, ei unustata ka mardi- ja kadripäeva. Samuti oodatakse sõbrapäevakirju kogu maailmast ja avastatakse veidi eriskummalisi tähtpäevi, nagu näiteks mittemidagitegemise päev ja lindude joonistamise päev.
Ema erakordne vajadus tähtpäevi tähistada tekitab tõelise pühade maratoni ja paneb proovile pere liikmete kannatuse.
Paar aastat tagasi oli meil võimalik lugeda Liis Seina kirjutatud ägedat lasteraamatut „Mona isepäine isa“, ja mulle tundub, et „Mona erakordne ema“ võiks olla ju sellele raamatule ägedaks järjeks, teiseks osaks.
Uue raamatu esimeses peatükis „Tähtpäevade võlu“ otsustas Mona ema, et tähtpäevade kalender tuleb korralikult ette võtta ja iga olulist püha põhjalikult tähistada. Ema otsustas, et sel aastal on kalender nende pere parim sõber ja otsis ajaraamatust kõik tähtpäevad üles. Ema kinnitas sedagi, et see aasta saab neil olema nii põnev, et nad ei sõidagi välismaale puhkama.
Mona uuris, kas sellega kaasneb ka see, et nad söövad iga päev kooki? Ema arvas, et mõistlikus koguses võivad nad süüa nii küpsetisi ja juua ka parimaid limonaade.
Möödusid mõned päevad, kui ema rivistas terve pere üles ja pühade maraton võis alata! Esimeseks pühaks oli emadepäev! Punkrokk emadepäev.
Emadepäev oli pidupäev, mida Mona ema ootas. Loomulikult ootas ta ka kingitusi. Ta uuris läbi kõik kapipõhjad ja sahtlisügavused, kuid ühtegi kinki ta ei leidnud … ema uuris ja küsis, kuid Mona ja isa ei andnud talle ühtegi vihjet. Nii asendus ema ootuseärevus pettumuse ja kurbusega … ja otsustas viia oma mõtted hoopis jaanipäevale.
Emadepäeva hommikul magas ema kaua ja ärkas siis, kui terve maja hakkas korraga värisema. Monal ja isal oli suur-suur üllatus, muusikaline üllatus! Milline? Selle jätan Sulle endale avastada, no ja eks neid kinke oli teisigi – endatehtud kaelakee ja elamusreis ooperisse.
Teises peatükis loeme jaanipäevast. Ema oleks tahtnud osaleda igal ettevõtmisel, tulesüütamisel, tantsuõhtul ja murumängul. Ema oleks tahtnud teha tiiru tervele Eestimaale ja seetõttu tuli kaasa võtta kõik: vihmariided, soojad riided, õhukesed riided, vahepealsed riided, ööriided, metsas käimise riided, lõkke tegemise riided, trenniriided, ujumisriided, tantsuõhturiided, mugavad autosõiduriided ja terve hulk jalanõusid!
Ja siis veel ka: sääsetõrjevahend, puugipeleti, putukavõrk, voodipesu, tekid, padjad, toidunõud, kokkupandav aiamööbel ja muidugi toit!
Mona isal oli küll linnamaastur, kuid asjad ei mahtunud ära. Nii laenas isa (õigupoolest küll ema) naaber Juhanilt järelkäru.
Asjad olid pakitud autosse ning järelkärusse, kuid meenusid veel mõned asjad! Kummipaat, telk, helitehnika ja kostüümid.
Sõit viis terve pere Pärnumaale, Võrumaale, Tartumaale, Ida-Virumaale, Läänemaale, Hiiumaale ja Saaremaale. Reisi teisel päeval uuris Mona pärast karastavat suplust, kas nüüd võiksid nad ka magama minna? Ema arvas, et jaanipäeva hommikul ei tohiks küll magama minna, aga, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja kas telki oli ikka vaja kaasa võtta?
Kolmandas loos tähistame Mona, isa ja ema sünnipäeva. Selgub, et nende sünnipäevad olid lähestikku, mistõttu peeti üks suur pidu ja seda tavaliselt Mona sünnipäeval. Külalistel oli tavaliselt probleeme sellega, kellele tuleks esimesena kingitus üle anda, no ja mõnikord läksid kingitused vahetusse.
Sel aastal pakkus ema välja, et nad võiksid minna lihtsalt spaasse. Isa täiendas spaad ka muuseumiga. Otsustasti, et see on hea plaan ja Mona sünnipäeva hommikul hakati spaasse minema, kuid … uksel tulid neile vastu vanavanemad. Nemad tulid sünnipäevapeole. Nii tegi pere raske otsuse, tuleb jääda koju ja sünnipäeva tähistada.
Ema ja isa hakkasid toimetama, õige varsti saabus veel teisigi külalisi ja pidu sai alguse, lauldi isegi karaoket. Toit sai küll ruttu otsa ja tuli kulleriga juurde tellida.
Pidu oli väsitav, seetõttu oli emal järgmiseks aastaks üks ettepanek … mis ettepanek? Selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.
Millised tähtpäevad selles raamatus veel plaanis on? Kooliaasta algus (selles peatükis toimetab Mona ema juba üsna pikalt ette 1. septembriga ja vaatamata sellele ei jõua Mona õigeks ajaks iseg aktusele), isadepäev, halloween (sh ka mardi- ja kadripäev); juttu on ka kadunud jõulutundest, sõbrapäevast, Eesti Vabariigi aastapäevast (kiluleivad, kostüümid, presidendi vastuvõtt jpm), liikuvast vastlapäevast (ema ei saa aru miks see vastlapäev küll liikuma peab ja meie ei saa aru, miks küll neil sedavõrd palju vastlakukleid on).
Viimases peatükis saame osa mittemidagitgemise päevast ning loeme ka pikemat kalendrit, mida Mona ema plaanis perega veel ette võtta: mobiilivaba päev, hambavalupäev, jutuvestmise päev, laste ja noorte teatripäev, koduvarblaste päev, lihavaba päev, padjasõjapäev, tantsupäev, uitamise päev jpm pidupäevi. Üks uhkem kui teine.
Selline vahva ja humoorikas lugu nende kaante vahel. Pidupäevad vajavad küll tähistamist, aga, kui sageli ja kas sellises mahus nagu Mona ema seda teeb? Või ongi meie terve elu üks suur pidupäev.
Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Ulla Saar.
Hugol on vanaisa, kes kogu aeg ehitab midagi. Hugo tahaks ka naelu seina lüüa või saagida, aga tal ei lubata.
Papa soovitab hoopis liivalossi ehitada! Üheskoos nad seda teevadki.
Hommikuks on see aga lõhutud. Jälle ja jälle.
Miks keegi seda teeb?
Miks tuleb paha inimese sisse ja sunnib teda lõhkuma?
Mis selle vastu aitab?
Kas kallistus ja hea sõna?
Tiina Laanem on laste-, proosa- ja näitekirjanik, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Tiina lasteraamatud vaatavad maailma läbi väikese inimese silmade ning tema looming on pälvinud mitmeid tunnustusi.
Tiiu Kitsik on lasteraamatute illustraator, kujundaja ja autor. Ta on illustreerinud ja kirjutanud kümmekond lasteraamatut, millest mitmed on võitnud auhindu ja saanud laste lemmikuteks.
Olen ka mina varem lugenud kolme Tiina Laanemi kirjutatud lasteraamatut: „Mina, Meg ja meie klass“ (2019, Pegasus), „Kollase Kassi Komando“ (2020, Pegasus) ja „Katariina kaaperdab kooli“ (2022, Pegasus).
Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul. Peategelane Hugo nuusutab õhku – pannkoogid moosi ja kakaoga! Hugo Mamma ütleb selle maitsva roa kohta ehitajate eine. Üks ehitaja on Hugo, teine on papa. Hugo on kindel, et tal on lahe papa, kuid ta ei tea, kuidas just tema sellise laheda papa sai.
Saame teada, et Hugo papa elab maal. Tal on vuntsid, krussis juuksed ja hambad on tal päris. Osadel vanaisadel on ju sellised hambad, mis tuleb ööseks ära võtta ja veeklaasi panna. Hugo papal nii ei ole.
Hugo papa kätega on imelik asi. Need ei püsi paigal ja ta tahab kogu aeg kätega midagi teha. Papa peab kätele tegevust leidma. Kui ta ei söö ega maga, siis ta ehitab ja parandab. Lööb kuskile naelu või tõmbab välja. Sedasi sai papa valmis maja, kuuri ja garaaži.
Hugo tahaks samuti ehitada, aga temal ei lubata seda teha. Vanemad inimesed arvavad, et ta saeb endal sõrme otsast või lööb haamriga pähe. Hugo on kindel, et midagi sellist ei juhtuks, aga teda ei usuta. Hugo võib papale ainult naelu kätte anda, kuigi Hugo on juba kuueaastane.
Eelmisel päeval oli papa teinud Hugole ettepaneku – poiss võiks ehitada hoopiski liivalossi! Maailma parima liivalossi! See tundus Hugole hea mõte.
Nüüd oligi hommik. Hugo sõi turbokiirusel pannkooke, sest Hugol oli kindel plaan randa mina ja liivalossi ehitada. Rand oli neile lähedal. Hugo võttis kaasa labida ja ämbri, sest neid läheb liivalossi ehitamisel vaja.
Hugo ja papa alustasid liivalossi ehitamist. Nad valisid koha kahe suure kivi vahel, need kaitsevad lossi. Loss pidi olema ka veest kaugemal, et lained teda kätte ei saaks.
Papa läks puu alla istuma ja puhkama. Hugo ehitas ja ehitas. Liivalossil olid kõrged tornid, pikad tornid, kaitsekraav, kiviaed. Maailma parim liivaloss pidi tulema suur ja pirakas. Ühel hetkel arvas papa, et nad võivad järgmisel päeval edasi ehitada, sest kõhud olid sellel päeval juba tühjaks läinud. Hugo oli nõus, aga järgmisel päeval tuleb neil kindlasti tagasi tulla.
Järgmise päeva hommik. Hugo sööb putru ja teeb seda ruttu, sest ta tahab ju ometigi randa minna. Rannas selgus, et liivaloss oli lõhutud. Keegi oli sellele peale hüpanud ja liiva jalaga laiali peksnud … Hugo on õnnetu, pisarad tulevad silma ja ta tahaks nutta …
Papa lohutab Hugot. Tuleb ehitada uus liivaloss. Hugo ja papa ehitavad ja ehitavad, liivaloss kerkib, kuid ka sel päeval tuleb koju minna, et järgmisel päeval tagasi tulla.
Järgmisel hommikul sööb Hugo putru. Seekord ta ei jookse randa, ta longib randa ja süda teeb tukk-tukk-tukk. Ja taaskord on liivaloss lõhtud … Hugo hakkab nutma. Miks tegi keegi nende liivalossi katki!
Papa arvas, et ju neil tuli kuri sisse. Mõnikord ronib kuri pea sisse! Sellise pea, mida keegi ei silita. Sellepärast peabki lastele pai tegema ja neid ka kõvasti kallistama.
Mis Sa arvad, kas Hugo ja papa ehitavad uuesti liivalossi? Kas nad peavad seda mitmel päeval tegema? Kuni ühel päeval? Mis ühel päeval juhtub?
Nendele küsimustele saad vastuse kui selle laheda raamatu läbi loed. Ja olge siis ikka head lapsed, et kuri ei saaks kurja teha …
Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida.
Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.
Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.
Piret Jaaks on laste-, proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Pireti näidendeid ja lasteraamatuid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi.
Lumimari on illustreerinud ja kujundanud nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema loomingut iseloomustavad tagasihoidlikud värvipaletid, rahu ja tühjus, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.
Mina olen varem lugenud (ja neist ka oma blogis kirjutanud) Piret Jaaksi kahte lasteraamatut – „Härra Maru mustikapood“ (kirjastus Varrak, 2022) ja „Kadunud soki saladus“ (Varrak, 2017) ja need olid igati vahvad ja toredad lasteraamatud, eriti „Härra Maru mustikapood“! Kolmas varem ilmunud lasteraamat Piret Jaaksi sulest kannab pealkirja „Emme draakon“ (Päike ja Pilv, 2019), seda mul lugeda pole õnnestunud.
Uus raamat „Öölaps“ on samuti üks vahva/vajalik lasteraamat, sest jutustab see ju pimeduse kartmisest ja sellest, kuidas hirmust üle saada/üle olla. Meenutan oma lapsepõlve ja oli ka minul teatud vanuses aeg, kui pimedus ja pimeduses tegutsevad „koletised“ hirmutasid. Ma usun, et ma polnud ainus, kes selliseid „hirme“ koges.
Raamatu alguses tõdeb peategelane, et ta ütleb küll, et ei karda pimedust, aga päriselt kardab ta seda väga. Aus ülestunnistus, kas pole. Ja ta lisab, et pimeduses ei ole ju midagi, seepärast on see kõige jubedam asi maailmas. Kui Sa nüüd raamatut edasi loed, siis selgub, et pimeduses on igsasugu asju, mistõttu ei tohiks pimedus üldse mitte hirmus olla.
Peategelane kinnitab, et tema emme ei pelga pimedust üldse. Emmele lausa meeldib öösel üleval olla, sest ta käib öövalves tööl. Kuna emme on öövalves tööl, siis viib ta oma poja, meie peategelase vanamemme juurde ööbima.
Saame lugeda, et vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime. Paljud asjad on vanad, isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.
Nüüd uurib vanamemm, kas poiss tahab kommi või kakaod? Peategelane ei taha, ta tahab hoopis emmet. Vanamemm uurib edasi, äkki sobiks unejutt? Unejutt sobiks. Peategelane läheb voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu. Selle vahel on kuivanud lill. Kes selle lille raamatu vahele pani?
Vanamemm on kindel, et selle pani öölaps! Kes on see öölaps? Selgub, et öölaps tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab. Vanamemm teab seda täpselt. Lisaks sellele on öölaps kõige julgem laps maailmas, sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on.
Öö ongi pime. Keegi krabistab katusel, kusagil on kellegi sammud, vihm krabistab, katusel klobiseb ja keegi sumiseb! Putukad! Meie peategelane tõmbab teki ninani ja paneb silmad kinni.
Ühtäkki läheb kõik valgeks. Aknast paistab kuuvalgus ka keegi itsitab! Keegi ütleb: „Tere!“
See ongi öölaps, kes on üsna peategelase vanune. Meie peategelane kinnitab öölapsele, et ta kardab pimedust, sest pimeduses ei ole midagi. Öölaps pole sellega nõus. Ta võtab poisil käest kinni. Nad otsivad üles need, kes pimeduses peidus on, sest pimedus ongi üks suur peitusemäng! Vahvasti öeldud, on ju nii! Pimedus on suur peitusemäng!
Meie vahva lugu jätkub. Peitusemäng algab. Neid, kes öösel toimetavad, neid on palju – ööliblikad, ööjooksikud, öölased, nahkhiired (nemad viivad meie peategelase ja öölapse lausa lendama!), ööbik, siil, ämblikud (nendega lüüakse üheskoos tantsu) jt. Kõigi nendega saame ka meie tuttavaks.
Loo lõpus juuakse kakaod ja öölaps kinnitab, et … Mida öölaps lubab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.
Hommikul imestab vanamemm, et keegi on öösel kakaod joonud, lausa kaks tassi! Kes võis seda küll teha?
Selline vahva ja imeline lugu nende kaante vahel. Väga sobilikud, imelised ja vahvad on ka illustratsioonid, mille autoriks on Lumimari.
Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Seal elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkelt on neid seotud Toomemäega, mida võib kutsuda lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks.
Selles raamatus asumegi kaasahaaravale avastusretkele, mille jooksul kuuleb nii legendi Emajõe sünnist, kui ka lugu Toome peidetud varandusest ja selle müstilistest sildadest. Kes pole kursis kahe eksootilise eluka kohtumisega Toomamäel, saab ka seda kuulda! Lisaks kinnimüüritud neiust, kaabuga mehest ja Valgest Daamist. Ning lõpuks, kui veab, siis tutvub ka Tartu Vaimuga!
Jaak Juske sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid põnevaid raamatuid (nii täiskasvanutele kui ka lastele), mis jutustanud meile nt Tallinna ajaloost. Meenutan siinkohal eelmisel aastal ilmunud raamatut „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (kirjastus Pegasus, see vahva raamat tunnistati Rahva Raamatu parimaks eesti autori laste- või noorteraamatuks 2023. aastal!), kuid ka raamatuid „800 aastat lugusid Tallinnast“ (Pegasus, 2020) ja „Sada põnevat lugu Tallinnast“ (Pegasus, 2016/2018). Jaak Juske on kirjutanud raamatuid ka Tartu, Narva, Pärnu, Eesti ja Venemaa ajaloost, kuid ka Härjapea jõe saladusest, ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid, mis ilmusid raamatusarjas „Isa põnevad unejutud ajaloost“.
Jaak Juske kirjutatud uus raamat viib lugeja Tartusse ja võib öelda, et ka seda raamatut võivad lugeda lapsed, noored ja täiskasvanud. On ju raamatus palju huvitavaid ja põnevaid fakte ja teadmisi ning osades peatükkides toimetavad ka kummitused!
Raamatus on kokku 16 peatükki, neist esimene on sissejuhatus „Tuhat aastat lugusid“.
Jaak Juske tõdeb raamatu alguses, et Eesti suuruselt teisel linnal Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Tartus elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkesti on neid kogunenud Toomemäele, mida võib lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks kutsuda.
Jaak Juske jätkab ja tõdeb, et nüüdse Tartu kandis Emajõe ürgorus ja selle nõlvadel on elatud aastatuhandeid. Linna saatust on määranud asumine oluliste kaubateede ääres.
Linnas jalutades leiab jälgi viimase kaheksa sajandi ehitusmeistrite tööst. Sissejuhatuses peatub autor veel ka Tarbatu muinaslinnuse vallutamisel Toomemäel 1030. aastal, seda tegid Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed, seda aastat loetakse ja Tartu esmamainimiseks kirjalikes allikates. 1061. aastal vallutasid eestlased Tartu tagasi.
Saame lugeda Tartu linnuse langemisest sakslaste kätte 1224. aastal, loeme sellestki, et linnana on Tartut esimest korda mainitud 1262. aastal.
Sissejuhatuses on juttu veel ka Liivi sõjast, Tartu langemisest Vene ja Poola võimu alla, kuid ka rootslased olid Tartust „huvitatud“.
Sissejuhatuse on veel mitmeid ja mitmeid märgusõnu: Tartu luterlik gümnaasium ja 1630. aasta, Academica Gustaviana, Põhjasõda, Tartu Ülikool, Vanemuise Selts, esimene laulupidu Tartus 1869. aastal, Tartu raudtee ja aasta 1876, venestamine – Tartu muutus Dorpati nime alt hoopis Jurjeviks, Jaan Tõnisson ja Postimees jpm.
Sissejuhatusele järgneb peatükk „Legend Emajõe sünnist“. Loeme, et pärast viimast jääaega uuristasid toonased suured vetevood laia jõeoru, mille kallastel ja nõlvadel Tartu täna asub. Nii on merepinnast 67 meetrini ulatuv Toomemägi looduslik neemkõrgendik Emajõe ürgoru paremal kaldal. Vanarahvas on pajatanud Emajõe-linna olulise sümboli süüniloost lugu, milles tuleb mängu ka Vanemuine – pika halli habeme ja kandlega taat, kes andis käsu loomadele kaevata jõgi, et valitseja saaks selle kaldal elada. Tööst võtsid osa jänes, rebane, mutt, mäger ja karu … kui loomad olid tööga hakkama saanud, kallas Vanemuine kuldse kulbiga jõesängi vee ning määras, kuhupoole see voolama hakkab. Nii oligi Emajõgi sündinud.
Seejärel peatub autor Toomel praeguse tähetorni kohal asunud Ugandi muinasmaakonna ühel olulisemal linnusel. Tartu (Tharbatu, Tarbatu) oli Otepää linnuse kõrval muistse Ugandi maakonna üks võimsamaid kantse. On arvatud, et muinasajal võis olla Toomel ka eestlaste püha hiis.
Peatükis „Toomemäe kadunud maailm“ meenutab autor Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi, püssirohukeldrit, Eesti keskaja suurimat pühakoda toomkirikut, surnuaeda ja toomhärrade majasid. Jaak Juske kinnitab, et keskaegne Toomemägi meenutas paljuski Talinna tihedalt hoonestatud Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paekivi, siis Tartus peamiselt tellist ja maakivi. Juttu on ka Karl IX, Karl X Gustavi ja Gustav II Adolfi bastionitest.
Järgmistes peatükkides saame lugeda kahe eksootilise eluka (kaamel ja kalkun) kohtumisest Toomel, tähetornist ja Eesti lipust. Autor meenutab maailmakuulsaid teadlasi, kes tähetorni seotud: Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johann Heinrich Mädler, Thomas Clausen, Peter Carl Ludwig Schwartz jpt. Aastatel 1919-1948 oli tähetorni direktoriks esimese eestlasena Taavet Rootsmäe, sel perioodil tegutses tähetorni juures ka tuntud astronoom Ernst Öpik.
1924 ilmus Tartu tähetorni kalendri esimene number. 1964. aastal valmis Tartu lähedal Tõraveres lõpuks uus observatoorium ning astronoomid kolisid sinna üle. Tähetorni jäi ainsa astronoomina Hugo Raudsaar, kes jätkas asteroidide ja komeetide vaatlusi. Viimane teaduslik vaatlus tehti tähetornis 1985. aastal, kui määrati Halley komeedi positsioon.
Seejärel on juttu toomkirikust ja sellest, miks see varemetes on, kuid ka kinnimüüritud neiust ja Toome varandusest, mängu tulevad kummitused – kaabuga mees; hinged, kes ei saa rahu vanades kliinikutes; Tartu Valgest Daamist aadressil Juhan Liivi tänav 4; roheliste pükstega mehest Jakobi 34 majas ja tema koputusest õlale; Vanemuise tänavas kummitavast Lillast Daamist jpt.
Loeme ka Toome sildadest (Inglisild ja Kuradisild), Musumäest ja Õhkamise sillakesest, küngastest ja mälestusmärkidest (Kristjan Jaak Peterson, Villem Reiman, Friedrich Robert Faehlmann, Karl Ernst von Baer, Ernst Bergmann, Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johan Skytte jpt); Kassitoome orgudest ja kuplitest.
Raamatu viimane peatükk peatub Tartu vaimul. Saame lugeda, et see mõiste kujunes välja 1930. aastatel, mil Eesti toonase autoritaarse liidri Konstantin Pätsiga vastasseisu sattunud Jaan Tõnissoni selja taha koondus demokraatlikult meelestatud Tartu vaimueliit.
Tänapäeval tähistab Tartu vaim kogu seda salapärast ja veidi müstilist hingust, mille on linnale loonud tema kunstnike ja kirjanike, ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste ümber koondunud hea aura. Ilma ülikoolita poleks Tartu see, mis ta on.
Jaak Juske kirjutatud põneva ja väga huvitava Tartu-raamatu vahvad ja suurepärased pildid on joonistanud Andres Varustin, nii nagu ka eelpool mainitud Tallinna vanalinna kõhedate kummituslugue raamatusse.