Piret Jaaks

„Öölaps“

(Pegasus)

Minu emme ei karda pimedust, aga mina kardan väga. Kohe väga-väga, sest pimeduses ei ole ju midagi. Aga emme ütleb, et pimeduses on palju peidus, see tuleb vaid üles leida.

Kui emme viib mu vanamemme vanasse majja ööbima, siis tuleb keset ööd keegi, kes aitab mul pimedusehirmust üle saada.

Raamat „Öölaps“ räägib laste seas väga levinud hirmust – pimeduse kartmisest – ja annab juhise, kuidas näha pimedust kui salapärast seiklust. Lisaks õpetab raamat lastele mitmeid ööga seotud väljendeid ja tutvustab öö-nimelisi tegelasi.

Piret Jaaks on laste-, proosa- ja näitekirjanik ning stsenarist, kellelt on varem ilmunud kolm lasteraamatut. Pireti näidendeid ja lasteraamatuid on tõlgitud enam kui kümnesse keelde ning ta on oma loomingu eest pälvinud mitmeid tunnustusi.

Lumimari on illustreerinud ja kujundanud nii laste kui ka täiskasvanute raamatuid. Tema loomingut iseloomustavad tagasihoidlikud värvipaletid, rahu ja tühjus, mis jätavad vaatajale ruumi mõtlemiseks ja tunnetamiseks.

Mina olen varem lugenud (ja neist ka oma blogis kirjutanud) Piret Jaaksi kahte lasteraamatut – „Härra Maru mustikapood“ (kirjastus Varrak, 2022) ja „Kadunud soki saladus“ (Varrak, 2017) ja need olid igati vahvad ja toredad lasteraamatud, eriti „Härra Maru mustikapood“! Kolmas varem ilmunud lasteraamat Piret Jaaksi sulest kannab pealkirja „Emme draakon“ (Päike ja Pilv, 2019), seda mul lugeda pole õnnestunud.

Uus raamat „Öölaps“ on samuti üks vahva/vajalik lasteraamat, sest jutustab see ju pimeduse kartmisest ja sellest, kuidas hirmust üle saada/üle olla. Meenutan oma lapsepõlve ja oli ka minul teatud vanuses aeg, kui pimedus ja pimeduses tegutsevad „koletised“ hirmutasid. Ma usun, et ma polnud ainus, kes selliseid „hirme“ koges.

Raamatu alguses tõdeb peategelane, et ta ütleb küll, et ei karda pimedust, aga päriselt kardab ta seda väga. Aus ülestunnistus, kas pole. Ja ta lisab, et pimeduses ei ole ju midagi, seepärast on see kõige jubedam asi maailmas. Kui Sa nüüd raamatut edasi loed, siis selgub, et pimeduses on igsasugu asju, mistõttu ei tohiks pimedus üldse mitte hirmus olla.

Peategelane kinnitab, et tema emme ei pelga pimedust üldse. Emmele lausa meeldib öösel üleval olla, sest ta käib öövalves tööl. Kuna emme on öövalves tööl, siis viib ta oma poja, meie peategelase vanamemme juurde ööbima.

Saame lugeda, et vanamemm on väga tore, kuid tema maja on väga vana ja liiga pime. Paljud asjad on vanad, isegi vanamemme koer – Motsa – on väga vana.

Nüüd uurib vanamemm, kas poiss tahab kommi või kakaod? Peategelane ei taha, ta tahab hoopis emmet. Vanamemm uurib edasi, äkki sobiks unejutt? Unejutt sobiks. Peategelane läheb voodisse ja vanamemm võtab riiulist ühe vana raamatu. Selle vahel on kuivanud lill. Kes selle lille raamatu vahele pani?

Vanamemm on kindel, et selle pani öölaps! Kes on see öölaps? Selgub, et öölaps tuleb öösel, kui kuuvalgus aknast sisse paistab. Vanamemm teab seda täpselt. Lisaks sellele on öölaps kõige julgem laps maailmas, sest ta näeb seda, mis pimeduses peidus on.

Öö ongi pime. Keegi krabistab katusel, kusagil on kellegi sammud, vihm krabistab, katusel klobiseb ja keegi sumiseb! Putukad! Meie peategelane tõmbab teki ninani ja paneb silmad kinni.

Ühtäkki läheb kõik valgeks. Aknast paistab kuuvalgus ka keegi itsitab! Keegi ütleb: „Tere!“

See ongi öölaps, kes on üsna peategelase vanune. Meie peategelane kinnitab öölapsele, et ta kardab pimedust, sest pimeduses ei ole midagi. Öölaps pole sellega nõus. Ta võtab poisil käest kinni. Nad otsivad üles need, kes pimeduses peidus on, sest pimedus ongi üks suur peitusemäng! Vahvasti öeldud, on ju nii! Pimedus on suur peitusemäng!

Meie vahva lugu jätkub. Peitusemäng algab. Neid, kes öösel toimetavad, neid on palju – ööliblikad, ööjooksikud, öölased, nahkhiired (nemad viivad meie peategelase ja öölapse lausa lendama!), ööbik, siil, ämblikud (nendega lüüakse üheskoos tantsu) jt. Kõigi nendega saame ka meie tuttavaks.

Loo lõpus juuakse kakaod ja öölaps kinnitab, et … Mida öölaps lubab? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Hommikul imestab vanamemm, et keegi on öösel kakaod joonud, lausa kaks tassi! Kes võis seda küll teha?

Selline vahva ja imeline lugu nende kaante vahel. Väga sobilikud, imelised ja vahvad on ka illustratsioonid, mille autoriks on Lumimari.

Jaak Juske

„Tartu saladuste mägi. Toomemäe põnevad lood“

(Pegasus)

Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Seal elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkelt on neid seotud Toomemäega, mida võib kutsuda lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks.

Selles raamatus asumegi kaasahaaravale avastusretkele, mille jooksul kuuleb nii legendi Emajõe sünnist, kui ka lugu Toome peidetud varandusest ja selle müstilistest sildadest. Kes pole kursis kahe eksootilise eluka kohtumisega Toomamäel, saab ka seda kuulda! Lisaks kinnimüüritud neiust, kaabuga mehest ja Valgest Daamist. Ning lõpuks, kui veab, siis tutvub ka Tartu Vaimuga!

Jaak Juske sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid põnevaid raamatuid (nii täiskasvanutele kui ka lastele), mis jutustanud meile nt Tallinna ajaloost. Meenutan siinkohal eelmisel aastal ilmunud raamatut „Tallinna vanalinna kõhedad kummituslood“ (kirjastus Pegasus, see vahva raamat tunnistati Rahva Raamatu parimaks eesti autori laste- või noorteraamatuks 2023. aastal!), kuid ka raamatuid „800 aastat lugusid Tallinnast“ (Pegasus, 2020) ja „Sada põnevat lugu Tallinnast“ (Pegasus, 2016/2018). Jaak Juske on kirjutanud raamatuid ka Tartu, Narva, Pärnu, Eesti ja Venemaa ajaloost, kuid ka Härjapea jõe saladusest, ja mitmeid ägedaid lasteraamatuid, mis ilmusid raamatusarjas „Isa põnevad unejutud ajaloost“.

Jaak Juske kirjutatud uus raamat viib lugeja Tartusse ja võib öelda, et ka seda raamatut võivad lugeda lapsed, noored ja täiskasvanud. On ju raamatus palju huvitavaid ja põnevaid fakte ja teadmisi ning osades peatükkides toimetavad ka kummitused!

Raamatus on kokku 16 peatükki, neist esimene on sissejuhatus „Tuhat aastat lugusid“.

Jaak Juske tõdeb raamatu alguses, et Eesti suuruselt teisel linnal Tartul on seljataga pikk ja põnev ajalugu. Tartus elanud kümned inimpõlved on jätnud maha palju legende ja kummituslugusid. Eriti rohkesti on neid kogunenud Toomemäele, mida võib lausa saladuste ja põnevate lugude mäeks kutsuda.

Jaak Juske jätkab ja tõdeb, et nüüdse Tartu kandis Emajõe ürgorus ja selle nõlvadel on elatud aastatuhandeid. Linna saatust on määranud asumine oluliste kaubateede ääres.

Linnas jalutades leiab jälgi viimase kaheksa sajandi ehitusmeistrite tööst. Sissejuhatuses peatub autor veel ka Tarbatu muinaslinnuse vallutamisel Toomemäel 1030. aastal, seda tegid Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa väed, seda aastat loetakse ja Tartu esmamainimiseks kirjalikes allikates. 1061. aastal vallutasid eestlased Tartu tagasi.

Saame lugeda Tartu linnuse langemisest sakslaste kätte 1224. aastal, loeme sellestki, et linnana on Tartut esimest korda mainitud 1262. aastal.

Sissejuhatuses on juttu veel ka Liivi sõjast, Tartu langemisest Vene ja Poola võimu alla, kuid ka rootslased olid Tartust „huvitatud“.

Sissejuhatuse on veel mitmeid ja mitmeid märgusõnu: Tartu luterlik gümnaasium ja 1630. aasta, Academica Gustaviana, Põhjasõda, Tartu Ülikool, Vanemuise Selts, esimene laulupidu Tartus 1869. aastal, Tartu raudtee ja aasta 1876, venestamine – Tartu muutus Dorpati nime alt hoopis Jurjeviks, Jaan Tõnisson ja Postimees jpm.

Sissejuhatusele järgneb peatükk „Legend Emajõe sünnist“. Loeme, et pärast viimast jääaega uuristasid toonased suured vetevood laia jõeoru, mille kallastel ja nõlvadel Tartu täna asub. Nii on merepinnast 67 meetrini ulatuv Toomemägi looduslik neemkõrgendik Emajõe ürgoru paremal kaldal. Vanarahvas on pajatanud Emajõe-linna olulise sümboli süüniloost lugu, milles tuleb mängu ka Vanemuine – pika halli habeme ja kandlega taat, kes andis käsu loomadele kaevata jõgi, et valitseja saaks selle kaldal elada. Tööst võtsid osa jänes, rebane, mutt, mäger ja karu … kui loomad olid tööga hakkama saanud, kallas Vanemuine kuldse kulbiga jõesängi vee ning määras, kuhupoole see voolama hakkab. Nii oligi Emajõgi sündinud.

Seejärel peatub autor Toomel praeguse tähetorni kohal asunud Ugandi muinasmaakonna ühel olulisemal linnusel. Tartu (Tharbatu, Tarbatu) oli Otepää linnuse kõrval muistse Ugandi maakonna üks võimsamaid kantse. On arvatud, et muinasajal võis olla Toomel ka eestlaste püha hiis.

Peatükis „Toomemäe kadunud maailm“ meenutab autor Toomemäel asunud Tartu piiskopilossi, püssirohukeldrit, Eesti keskaja suurimat pühakoda toomkirikut, surnuaeda ja toomhärrade majasid. Jaak Juske kinnitab, et keskaegne Toomemägi meenutas paljuski Talinna tihedalt hoonestatud Toompead. Suur vahe on aga selles, et kui Tallinnas kasutati ehituskivina paekivi, siis Tartus peamiselt tellist ja maakivi. Juttu on ka Karl IX, Karl X Gustavi ja Gustav II Adolfi bastionitest.

Järgmistes peatükkides saame lugeda kahe eksootilise eluka (kaamel ja kalkun) kohtumisest Toomel, tähetornist ja Eesti lipust. Autor meenutab maailmakuulsaid teadlasi, kes tähetorni seotud: Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johann Heinrich Mädler, Thomas Clausen, Peter Carl Ludwig Schwartz jpt. Aastatel 1919-1948 oli tähetorni direktoriks esimese eestlasena Taavet Rootsmäe, sel perioodil tegutses tähetorni juures ka tuntud astronoom Ernst Öpik.

1924 ilmus Tartu tähetorni kalendri esimene number. 1964. aastal valmis Tartu lähedal Tõraveres lõpuks uus observatoorium ning astronoomid kolisid sinna üle. Tähetorni jäi ainsa astronoomina Hugo Raudsaar, kes jätkas asteroidide ja komeetide vaatlusi. Viimane teaduslik vaatlus tehti tähetornis 1985. aastal, kui määrati Halley komeedi positsioon.

Seejärel on juttu toomkirikust ja sellest, miks see varemetes on, kuid ka kinnimüüritud neiust ja Toome varandusest, mängu tulevad kummitused – kaabuga mees; hinged, kes ei saa rahu vanades kliinikutes; Tartu Valgest Daamist aadressil Juhan Liivi tänav 4; roheliste pükstega mehest Jakobi 34 majas ja tema koputusest õlale; Vanemuise tänavas kummitavast Lillast Daamist jpt.

Loeme ka Toome sildadest (Inglisild ja Kuradisild), Musumäest ja Õhkamise sillakesest, küngastest ja mälestusmärkidest (Kristjan Jaak Peterson, Villem Reiman, Friedrich Robert Faehlmann, Karl Ernst von Baer, Ernst Bergmann, Friedrich Georg Wilhelm Struve, Johan Skytte jpt); Kassitoome orgudest ja kuplitest.

Raamatu viimane peatükk peatub Tartu vaimul. Saame lugeda, et see mõiste kujunes välja 1930. aastatel, mil Eesti toonase autoritaarse liidri Konstantin Pätsiga vastasseisu sattunud Jaan Tõnissoni selja taha koondus demokraatlikult meelestatud Tartu vaimueliit.

Tänapäeval tähistab Tartu vaim kogu seda salapärast ja veidi müstilist hingust, mille on linnale loonud tema kunstnike ja kirjanike, ülikooli õppejõudude ja üliõpilaste ümber koondunud hea aura. Ilma ülikoolita poleks Tartu see, mis ta on.

Jaak Juske kirjutatud põneva ja väga huvitava Tartu-raamatu vahvad ja suurepärased pildid on joonistanud Andres Varustin, nii nagu ka eelpool mainitud Tallinna vanalinna kõhedate kummituslugue raamatusse.