Leelo Tungal „Kas printsess peseb käsi?“ (Tänapäev)

Porikäpp on väike tüdruk, kes ei taha pesta oma käsi. Ta on nii must, et tema kallistuse peale saab koer räpaseks! Leelo Tungla ajakohane raamat jutustab humoorikas vormis, kuidas panna väike tüdruk puhtust hoidma.

Jah, tõepoolest panen koos sinuga imeks,

miks Porikäpp pandud on tirtsule nimeks?

See tüdruk on näo poolest igati kena:

suu, silmad ja pisike nupsakas nina.

Kaks nobedat jalga ja trullakas keha,

kuid kätest on piinlik mul juttugi teha.

Leelo Tungla uus raamat “Kas printsess peseb käsi” on kirjutatud luulevormis, mistõttu võib seda lugu lugeda nagu luuletust. Seekord ei ole see lihtsalt luuletus, vaid üsna pikk ja muinasjutuline lugu.

Loo alguses saame tuttavaks pisikese tüdrukutirtsuga, kel nimeks Porikäpp. See ei ole just selline igapäevae nimi, mis sobiks lapsele, kassile või koerale. See sobiks äkki vihmaussile, kuid vihmaussil ei ole ju käppi! Leelo Tungal ütleb, et tüdrukutirts on näo poolest kena: suu, silmad ja pisike nupsakas nina, kaks nobedat jalga ja trullakas keha, kuid kätest on piinlik juttugi teha! Uskumatu lugu, kas pole.

Tüdrukul on kaks kätt – parem ja pahem, kuid nende seisund on pahemast pahem. Kõik näpud on koos liiva ja poriga, sõrmede vahel on mustikamoos, jälgi on jätnud ka võilillepiim, maasikajäätis, paberiliim, viltpliiatsid ja käe külge pühitud nohu!

Selgub, et Porikäpp ei pese käsi, mistõttu saab mustaks tema käes viimne kui ese. Plekke on täis seelik, püksid, pihik, joonlaud, joonistusvihik, isegi koer ja kass. Kui Porikäpa ema ja isa sundisid teda käsi pesema, siis helistas tüdruk hoopis politseisse, sest tema vanemad rikuvad tema õigusi! Politsei kohale ei tulnud, kuid Porikäpp on kindel, et ta on kõige vapram laps, kes ei karda püssi, hunti ja ussi, kes vihkab kraani, dušši ja seepi! Ta teab sedagi, et isegi printsessid ei pese kunagi käsi.

Käed lähevad järjest mustemaks. Külmaga ei lähe enam kindad kätte, läbi mustuse ei näe peopesad päikest, mustaks muutuvad toolid, lauad ja tuba, lasteaaeda Porikäppa ei lasta, tüdruku rusikas sarnaneb juba karukäpale, mistõttu ei mahu enam kätte kahvel ja lusikas. Murelikuks muutuvad Porikäpa sõrmed – Täitapp, Kotinõel, Pikk Peeter, Nimeta Mats ja Väike Ats – neid oleks ometi vaja ju pesta! Nii otsustavad Porikäpa sõrmed appi kutsuda Une-Mati. On ju Une-Mati nupumees, kellel pea jagas, ja nii kinkis ta Porikäpale unenäo.

Kui uneliiv tüdruku ripsmeid puudutas, muutus ta printsessiks, kes oli ilusam Barbiest. Tal olid siredad jalad, peenike piht, lopsakad juuksed kui kuldlõnga viht, säravad silmad, naerul suu ja sätendav kleit. Tooliks oli tal kullatud troon, peas uhke briljantidest kroon, kingad olid puhtast kristallist, printsess pidas lugu tantsust ja trallist. Ta oleks kindlasti olnud maailma kauneim printsess, kuid kahjuks ei viitsinud ta ennsast pesta. Seetõttu ei tahtnud keegi printsessiga suhelda, isegi kosilased lahkusid, kes tahaks panna kihlasõrmuse sõrme, mis on tõrvmust. Eriti kurb oli prints Kenapea, sellist kaunitari, kes ei pea lugu puhtusest, sellist ei saa ju võtta kuningannaks ehk sõbrannaks.

Kuid oli üks teistsugune prints, kes hoolis neist, kes ei puhasta käsi! See on kuri ja kaval prints Covid – tal on alatud võtted ja soovid, rasket tõbe pillutab laiali, tema seltsilisteks on kurjad patsillukad! Kui käsi ei pesta, siis hakkab see taud kergesti külge! Nüüd kuulis prints Covid printsessist, kes ei tahtnud ennast pesta, mistõttu alustas kuri ja salakaval prints teed printsessi juurde. Õnneks kuulis sellest pahast ja hirmsast plaanist prints Kenapea, kes tuli valgel ratsul ja lehviva keebiga, tõttas lossi appi šampooni ja seebiga.

Uskumatu lugu, printsess läkski pesema. Prints Kenapea pani ette maski ja kätte kindad ning hirmutas kurjad jõud müüride taha. Selles kuningriigis on küllalt seepi ja kindaid ja maske, mistõttu peab kuri prints Covid lahkuma. Ja kuri prints Covid lahkuski, sest tal pole võimu, kus valitseb puhtus!

Nüüd palus prints Kenapea printsessi kätt, kes siis ei tahaks kaasaks nii puhast printsessi. Peeti ka uhke pulmapidu. Pulmalaual olid keeksid, kringlid, koogid, jäätis, marjad, õunad, singid, seened, pasteet, pasta, salatid, kala, kuldsed ja punased joogid. Aga kõigepealt pesti seal käsi, veele ja seebile hüüti hurraa, sest nendeta tervist ju hoida ei saa.

Seejärel ärkas ka Porikäpp. Ja mis Sa arvad, mida väike tüdruk järgmiseks tegi? Selle ma jätan Sulle endale avastamiseks, kuid igal juhul tegi ta midagi sellist, mis oli ainuõige lahendus.

Selline vahva ja vajalik raamat see Leelo Tungla kirjutatud “Kas printsess peseb käsi?” Igati aktuaalne ja vajalik lugemine kõikidele väikestele printsessidele ja printsidele, et selle vastiku ja salakavala viirusega hakkama saada.

Väga lahedad, suured ja värviküllased illustratsioonid on raamatusse joonistanud Anni Mäger.

„Meie laste loomajutud“ Koostanud Jaanika Palm (Varrak)

Inimene on ikka olnud osa loodusest ja elanud teiste loomadega kõrvuti. Pole siis imestada, et juba iidsetest aegadest alates on armastatud ka lastele karvastest ja sulelistest pajatada. Nõnda ei leidu maailmas lastekirjandust, kus loomadel märkimisväärset rolli mängida poleks.

Selles raamatus laotame sinu ette eesti lastekirjanduse värvika loomailma alates rahvaluulest kuni tänase päevani. Ajalistesse alaosadesse jagatuna annavad need lood ehk aimu ka meie loomajutužanri arengusuundadest eri perioodidel. Raamatuloomad kutsuvad kaasa elama, aitavad õppida üht-teist tarvilikku loomade eluolu kohta ning arendavad noorte lugejate empaatiavõimet kõige elava suhtes.

Rõõmsaid ja mõtlemapanevaid hetki loomajuturaamatu seltsis!

Pean alustuseks tunnistama, et loomajutud on mulle alati meeldinud. Juba lapsena meeldis lugeda jutte ja raamatuid loomadest, lindudest ja loodusest. Seetõttu on igati vahva leida uus raamat/kogumik, milles eesti lastekirjanduse loomajutud, kusjuures erinevatest aastakümenetest, nii klassikat kui ka uuemaid lugusid.

Raamatu koostaja Jaanika Palm ütleb selle loomajuttude raamatu sissejuhatuses, et inimene on ikka olnud osa loodusest ja elanud teiste loomadega kõrvuti. Pole siis imestada, et juba iidsetest aegadest on armastatud ka lastele karvasetest ja sulelistest pajatada. Nõnda ei leidu maailmas lastekirjandust, kus loomadel märkimisväärset rolli mängida poleks.

Saame teada, et selles raamatus on loomajutud jagatud ajalistesse alaosadesse, mis annavad aimu ka meie loomajutužanri arengusuundadest eri perioodidel. Jaanika Palm tõdeb, et on ju põnev jälgida, millised loomad millistel aegadel raamatulehekülgedele jõuavad ning kuidas kirjanik neid seal kujutab.

Ja veel, raamatuloomad kutsuvad kaasa elama, aitavad õppida üht-teist tarvilikku loomade eluolu kohta ning arendavad noorte lugejate empaatiavõimet kõige elava suhtes.

Raamatu esimene osa on on lugudest, mis on dateeritud kuni 1920, seega lood, mis on juba üle 100 aasta vanad, kuid uskuge mind, need on ägedad lugeda ka praegu. Ma ei hakka Sulle neid lugusid ümber jutustama, kuid teen kokkuvõtte/ülevaate, milliseid lugusid raamatust leiad.

Esimene osa algab looga “Kuidas sääsed hobuse maha panid”, seejärel Eesti rahvamuistend “Säga ja kiisk”, milles kiisk petab ära säga, et too Võrtsjärve elama ei läheks. Edasi juba Eesti muinasjutt “Kass ja hiir”, milles saame teada, miks hiir enam millalgi kassi sõprust ei otsi. Siin on ka Ernst Peterson Särgava kirjutatud “Rebane varastab taadi kalad”, mis samuti kuulub muinasjuttude varasalve, Juhan Liiv kirjutab kahest kasvavast koerast Riksist ja Raksist loos “Ega me ometi sellepärast vihased ole”, koerad lähevad omavahel tülli siili tõttu. Oskar Luts jutustab kollanokk-põrsast, kes on ka üsna ninatark, loos “Paha siga, mitu viga”, Anton Hansen Tammsaare kirjutab linnuloos “Ööbik ja lilled” imearmsasti ööbikust, kes laulab lilledele ja lilledest, kes selle laulu peale veelgi ilusamini õitsevad.

Teine osa on aastatest 1921-1940. See algab Julius Oro populaarse looga “Vares ja leivakooruke”, edasi liigume ühe minu lemmikautori ehk Jüri Parijõe pikema looga “Vasikat õpetamas”. Karl Ristikivi jutustab meile, kuidas Jänku ja Siili-onu maja ehitasid, Inger Urm (Valentine Tigane) räägib lepatriinu seitsmest täpist. Teise osa viimane lugu on Anton Suurkase “Kana oma perega”, milles saame tuttavaks Lembitu ja temale kingitud kanaga, kel nimeks Mustu. Igati vahva nimi, kas pole.

Kolmas osa viib lugeja aastatesse 1941-1960. See algab Marta Sillaotsa looga “Lugu Armist ja rotist”, mis räägib meile Mallist ja tema koerast Armist, August Jakobson jutustab hundist ja põdrast, milles ahnepäts hunt üritab põtra tüssata, kuid lõpuks selgub, et hoopis põder on nutikam. Selles osas on ka kaks Leida Tigase kirjutatud juttu “Jänes, kes tahtis vastu vaielda” ja “Jüri asendab koera”. Edasi Juhan Jaigi “Nõiutud Tuks”, milles juttu koerast, kel nimeks Tuks, kes on kuulnud, et maailmas leidub nõidu, kes oskavad inimesi loomadeks moondada, äkki saaks ka vastupidi – koera inimeseks muuta? Ja kui saabki, siis kas see on õige otsus? Kolmandas osas on veel ka Eno Raua populaarne lugu “Vares Vaak”, selle osa lõpetab August Jakobson looga “Mõisahobune ja taluhobune”.

Neljas osa on aastatest 1961-1970. See algab Juhan Saare looga “Lugu Hiirest, Hiire sabast, Kassist ja teistest”. Juhan Saar oli kirjanik, kes kirjutas luulet, proosat, näidendeid, kuid ka lasteraamatuid – mina mäletan tema kirjutatud lasteraamatuid “Metsa taga ei ole mets” ja “Õhtujutud”.

Edasi loeme Elar Kuusi kirjutatud juttu “Mure-Mikk ja kangemees”, selgub, et Mure-Mikuks on orav, kangeks meheks on karu, kuid kas ikkagi just karu on kangemees? Elar Kuus kirjutas aastate jooksul väga palju vahvaid lasteraamatuid: “Jänesepoeg, kes luuletas”, “Meie Ott”, “Päikese perekond”, “Seiklusi noorusmaalt”, “Kui vanaisa poisike oli”, “Kilgi võti”, “Memme musi”, minu üks lemmikutest “Välek vibulane”, “Nupumees Ati”, “Verevennad” jpt. Selles raamatu neljandas osas on veel üks Elar Kuusi kirjutatud lugu “Hea naaber”, mis jutustab saba- ja tutt-tihastest.

Venda Sõelsepalt on selles raamatus vahva lugu “Targasti tehtud”, milles toimetavad siilid, ämblikud ja nutikas öökull. Ka Venda Sõelsepp oli aastakümneid tagasi üks minu lemmikutest lastekirjanduses, kelle sulest meenuvad mulle raamatud “Juhani rakett”, “Targasti tehtud”, “Päike kuldab maad”, “Rõõmus supp”, “Pikk nina”, “Kutt kiisupoeg”, “Pani timmi viiul”.

Neljandas osas on ka populaarse lastekirjaniku Harri Jõgisalu menukas lugu “Käopoja tänu”, milles kägu pani oma muna põõsalinnu pessa. Põõsalinnud kasvatasid käopoja üles, kuid käopaju “tänu” oli veidi kummaline … Ka Harri Jõgisalu sulest on aastate jooksul ilmunud mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lasteraamatuid, milles sageli ka loodusest ja loomadest juttu: “Kärp” (ka see oli kunagi üks minu lemmikraamatuid), “Linnavarblane maal”, “Nõiutud allikas”, “Käopoja tänu”, “Metsapaharet”, “Maaleib”, “Sass ja Jass” jt.

Neljanda osa lõpetavad Heljo Männi “Kitsetall otsib hädaohtu” ja Eesti ühe populaarsema lastekirjaniku ehk Eno Raua kaks lühikest, kuid mõnusat juttu “Jänese hüppamine” ja “Siili turtsumine”.

Oleme jõudnud raamatu viiendasse osasse, mis on aastatest 1971-1980. Sellesse aega jäi ka minu lapsepõlv, mistõttu on põnev näha, mis on neist aastatest sellesse raamatusse valitud. See osa algab kahe Eno Raua looga “Karu maja” ja “Toonekure toiduvaheldus”, neist esimeses üritab karu maja ehitada, teises tahab toonekurg konnade asemel miskit muud süüa. Edasi loeme Kalju Saaberi lugu sajajalgse saunaskäigust, Kalju Kanguri lugu saabasteta kassist ning Holger Pukk räägib meile tallekese tahtmisest.

Oma lapsepõlvest mäletan Kalju Saaberi kirjutatud lasteraamatut “Nille, Värten ja Peopesa”, kuid alles eelmisel aastal ilmus vanameistrilt suurepärane lasteraamat “Vanatädi valged elevandid”.

Kalju Kanguri raamatutest meenuvad otse loomulikult “Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”, kuid ka “Hajameelne tramm”, “Kuningalinna lood”, “Unenäod kristalkohvris”, “Punaste traksidega koer”.

Nagu ka Holger Pukk ja tema igati ägedad laste- ja noorteraamatud “Jutukolmik”, milles oli kolm lugu: “Rohelised maskid”, “Rikas suvi” ja “Kes tulistas?”, kuid ka “Üks kirju kimp”, “Rein ja Riina”, “Tarkusetera”, “Öine lahing”, “Seitseteist vaprat” jpt. Selle raamatu viienda osa lõpetab Asta Kassi lugu “Kärbse päev”.

Ka Asta Kass oli üks neid kirjanikke, kelle raamatud mulle lapsepõlves meeldisid – “Kloun Korgitsa kodune elu”, “Igasugu asjad” ja “Pahupidi puhkus”.

Kuues osa on aastaist 1981-1990. Selle osa avab Kalju Saaberi kirjutatud “Koduhunt ja metsakoer”, Vladislav Koržets kirjutab maiast lehmast, Aino Tigane maailma suurimast raamatust, Tiia Toomet ahvipojast, kes ei tahtnud areneda ja tigude elust. Selles osas on ka Henno Käo “Kui ma hädavares oleksin”, Uno Leiese “Tipi ja Täpi uued sõbrad”.

Uno Leies oli nii lastekirjanik kui ka teatri- ja televisioonilavastaja, kelle telelavastustest olidki ju kõige kuulsamad “Tipp ja Täpp” (aastail 1965-1981), “Hunt kriimisilm” (1968-1987), “Vembu ja Tembu” (1983-1984) ja “Tammetõru seiklused” (1988), raamatutest kindlasti “Lõbus nukupere”, “Muti metroo”, “Kuri Muri”, “Atsi patsid”, “Harjavars on pikem mehest”, “Loomade olümpiaad”.

Selle osa lõpetab Ira Lemberi kirjutatud armas lugu “Kaks ootajat”, milles kohtuvad koer ja pesuehtne mängukaru.

“Meie laste loomajuttude” seitsmes osa on aastaist 1991-2000. Selle osa esimene lugu on Helvi Jürissoni tuntud “Suured sugulased”, milles kass ja koer lähevad vaidlema, kellel on metsas võimsamad sugulased. Uhkustamine lõpeb sellega, et kass saab peaaegu kere peale ilvese käest, koer hundi käest.

Heljo Männi lugu “Uhku-Siil” on siilipoisist ja karupojast, Henno Käo “Kas kass sõi või või ei?” on kassist, kes oli nii nutikas, et oskas isegi külmkapi ust lahti teha ja hiirtele süüa pakkuda, tundub, et ka võid. Üks lugu on Henno Käo sulest selles raamatus veel “Vares Villemi reis maailma lõppu”.

Jaan Rannap jutustab meile koprapojast, kes ei viitsinud puud närida, Piret Raud lehma unistusest, Eno Raud hiirest, kassist ja kõrvitsast, Holger Pukk varsast ja vasikast.

Raamatu kaheksas osas viib meid aastatesse 2001-2010. Paul-Erik Rummo räägib meile oma loos “Talveunest tulles” siilist, Kerttu Soans loos “Kruubi-Ruudi ja patsavann” koerast, Andrus Kivirähk loos “Sitikas Peeter” väikesest sitikast. Selles osas on kaks lugu Aino Pervikult ehk “Mammutilaps ja tuul” ja “Mammutilaps ja sõnad”, kuid ka Aidi Valliku kirjutatud “Kuidas Tustik Maikellukeste perre tuli”, milles on juttu leidkoerast. Viimaste aastate üks populaarsemaid lasterkirjanikke ehk Jaanus Vaiksoo kirjutab meile sellest, miks rähn puutüvesid toksib, Kristiina Kass uusaasta paugutamisest ja koerast, kes seda hirmsasti kardab, Juhani Püttsepp räägib meile Väikesest Hundist.

Viimane, üheksas osa viib meid aastatesse 2011-2020. Selles osas on “vanadest” autoritest esindatud Aino Pervik (“Rändav kassiemme”), Jaan Rannap (“Leid, mis jääb suvemälestuseks”), uutest autoritest on selles raamatus Indrek Koff (“Ahne jänes”), Priit Põhjala (“Georg ja täi”), Andrus Kivirähk (“Väikese hire unistus”), Epp Petrone (“Kassiilma uudised”, “Kassipahandus”), Markus Saksatamm (“Maiasmokast Mutionu”, “Mutionu sööb liiga palju kommi”) ja Piret Raud (“Notsu, kes ei osanud röhkida”).

Selline uhke ja vägev ja vahva valik loomajutte selles raamatus. Usun, et see annab igati põneva ülevaate, millised on loomajutud olnud ja on, kuidas on need ajas muutunud, kuigi tegelased on ju ikkagi vahvad ja lahedad loomad, nii sada aastat tagasi kui ka praegu.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Reet Rea-Smyth.

Kadri Lepp „Salasõnad“ (Tänapäev)

Kui Mart ühel päikselisel hommikul ärkab, paistab kõik üsna tavaline. Ka koolis ootavad teda ees täitsa harilikud tunnid ja tegemised. Seepärast ei oska Mart arvatagi, et kui ta sel ilusal sügispäeval koju jõuab, pole äkki miski enam tavaline, kaugel sellest.

Üks salapärane teade pöörab kõik pea peale ja veel enne, kui Mart arugi saab, on ta sattunud uskumatult põnevate ja isegi hädaohtlike seikluste keerisesse. Mart ja ta parim sõber Siim peavad nüüd mängu panema kogu oma julguse ja nutikuse, et see hämar lugu lahendada.

Mardi seiklustest on Kadri Lepp kirjutanud juba varemgi: „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (2015) ja „Tüdruk, kellel oli saladus“ (2017).

Kadri Lepp on kirjutanud igati põneva ja kaasahaarava lasteraamatu “Salasõnad”, milles peaosalisteks kaks väikest poissi - Mart ja Siim. Nagu eelpool kirjas, siis Mardist oleme me ka varem lugenud. Ka seekordne lugu on hästi põnev kuni raamatu viimaste lehekülgedeni, kuid lisaks põnevusele on selles loos ka igati vahvaid ja sooje inimsuhteid ja seda, kuidas saavad asjadest aru väikesed poisid ja näiteks nende vanaemad.

Raamatu alguses saame tuttavaks Mardiga, kellel on omamoodi oskus koolist võimalikult kaua koju jalutada. Nagu ka sel päeval, kui poiss mõtiskleb, millest kirjutada kirjand “Minu eluunistus”. Neid unistusi on tal nii palju, et seda ei saaks isegi 100 aastaga paberile panna. Selle kirjandi pärast ei saanud Mart eelmisel õhtul pikka aega und ja kui uni lõpuks tuli, juhtus seal kõiksugu segaseid juhtumisi. Kord oli Mart politseinik, siis jälle allveelaevakapten, kord polaaruurija, kord näitleja ja siis veel natukest aega mägironija, loomaarst ja trollijuht. Ma usun, et sellistest ametitest on unistanud peaaegu vist kõik väikesed poisid.

Kuna Mardil oli pea kõikidest unistustest paks, siis ei olnud tal meeles, et tema jopetaskus oli kiri tema parimalt sõbralt Siimult. Nüüd tuli talle see meelde. Me saame teada sellestki miks Mart ja Siim kirjavahetust peavad, saame teada ka salasõnadest ja salakoodidest, mis on poistel omavahel kokku lepitud, saame teada sedagi, kus seda tehti, et selleks on olemas väike nahast kaantega märkmik jpm.

Mart avas sõbra kirja. Ümbrikus oli väike märkmikuleht, millel oli kirjas midagi sellist, mis Mardi kiirelt jooksma pani. Tal oli vaja jõuda koju, et võtta välja see väike nahast kaantega märkmik, vaadata üle, mida tähendas märkmikulehel kirjas olnud: MUST LIND AKNA TAGA. See tähendas, et on erakordselt salapärane ja hädaohtlik olukord. Tuleb tulla võimalikult kiiresti.

Mardil oleks vaja ruttu maale, Siimu juurde saada, aga kuidas? Paar päeva hiljem tuli Siimult veel üks kiri, millel kirjas: VANAEMAGA EI SAA ASJU ARUTADA. LÄKSIME TÜLLI. See oli midagi ebatavalist, sest Mart kuulis esimest korda, et Siim oma vanaemaga tülitseb. Harilikul said nad väga hästi läbi. Siim elaski ainult vanaemaga ja Siim oli ükskord ütelnud Mardile, et vanaema on talle ka nagu parim sõber.

Mardil oli vaja plaani, kuidas maale saada. Ta helistas oma vanaemale-vanaisale, sest nemad elasid ju Siimu naabruses. Mart sai vanaema käest teada, et Nurga Jaanus oli rumalasti trepi peal komistanud, ja varbaluu oli täitsa puru. Veidi enne seda kõnet on lugejale Nurga Jaanusest juba räägitud. Nurga Jaanus oli juba vanem mees, kes oli Mardile hea sõber, ja tema tütar Liisa elas linnas ja oli Mardi naabritüdruk. Nüüd oli Mardil põhjus maalesõiduks olemas, mida oma isale välja käia – Nurga Jaanus oli raskelt haige ja Mart pidi teda kiiremas korras vaatama sõitma.

Isa oli nõus Mardi maale vanaema-vanaisa juurde sõidutama, kui Mart lubab korralikult käituda ja kodused õppetükid ära teha. Mart oli sellega nõus ja maale ta saigi.

Nüüd olid kaks sõpra – Mart ja Siim – jälle koos. Siim rääkis miks ta Mardi maale kutsus. Ta oli ühel ööl kuulnud hästi pikka ja jubedat karjatust, järgmisel ööl oli ta kuulnud mingit auto häält, inimeste omavahelist rääkimist ja jällegi karjatust! Järgmisel päeval oli Siim plaaninud minna Nurga Jaanuse käest küsima, kuid teda polnud kodus. Jaanuse naabritädi maja juures nägi Siim hoovi peal autojälgi, kuigi sellel naabritädil endal autot ei olnud. Veelgi lähemale minnes nägi Siim naabritädi trepil veretilka!

See oli ikka hiiglama kahtlane värk, mida kaks väikest sõpra otsustasid uurima hakata. Selleks oli vaja luurata, öösel vahti pidada, selleks läks vaja ka Mardi vanaisa binoklit. Lõpuks hakkas poistele silma üks kahtlane must kaubik, kahtlased inimesed, kellest ühel oli pea lausa kinni seotud. Lisaks oli kadunud ju ka naabritädi! Kas tegu oli inimrööviga?

Lisaks nendele põnevatele sündmustele saame teada ka sellest, miks Siim ja tema vanaema “tülis” olid. Siimu arvates vanaema ei mõista teda, ainult käsib ja suunab, kuid Nurga Jaanus (tema on muideks oma katkise varbaga lausa haiglas, kuid lisaks on ta ka igati äge pillimees) oli see, kes selgitas esialgu vanainimeste salakoodi Mardile, kes rääkis sellest omakorda Siimule. Ja selgub, et vanainimeste salakood tähendab hoopis seda, et teatavad käsud, keelud ja kohustused tähendavad hoopis seda, et vanaema oma lapselast armastab.

Saame teada ka sellest, et Siimul oli tulemas klassi talendiõhtu, kuid keda sinna esinema kutsuda. Temal oli ju ainult vanaema, kuigi Siim oli leidnud vanu fotosid, milledel oli näha vanaema laulmas. Kas see oli olnud vanaema eluunistus? Kas võiks äkki vanaema talendiõhtule laulma tulla?

Kui selle põneva ja kaasahaarava raamatu läbi loed, siis saad teada, kes selle musta furgooniga sõitsid, kes karjatas ja miks seda tehti (ja nagu mõnikord öeldakse – hirmul on suured silmad), kuhu oli kadunud naabritädi ja miks, kas Siim ja vanaema lepivad ära ja kes esinevad Siimu poolt klassi talendiõhtul? Igal juhul tuleb lavale lausa kolm inimest ja see on hiiglama suur üllatus!

Ilusad pildid on raamatusse joonistanud Kadri Ilves.

Reeli Reinaus „Saladuslik päevik“ (Tänapäev)

Neli last – Kerttu, Liisbet, Oliver ja Kaspar – leiavad vanalt pööningult salapärase päeviku. Päevikust selgub, et selle omanik, nõiatüdruk Saara, on vaimude maailmas vangis ning palub abi enda vabastamiseks. Selleks peavad lapsed lahendama mitmeid keerulisi ning ohtlikke ülesandeid. Abistajate leidlikkusele ja vaprusele vaatamata ähvardab kogu ettevõtmine nurjuda.

Reeli Reinaus on õppinud teoloogiat ja folkloristikat, ehk on sellest tuge saanud ka tema huvi kõige salapärase ja müstilise vastu. Lisaks kirjutamisele naudib ta häid filme ja matkamist. “Saladuslik päevik” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2008. aasta lastejutuvõistlusel II koha.

Reeli Reinausi kirjutatud “Saladuslik päevik” ilmus esimest korda tõepoolest juba 2008. aastal ehk siis 12 aastat tagasi, mistõttu on vahva, et see hiiglama põnev ja kaasahaarav lasteraamat uuesti ilmus, sest on ju uus põlvkond lapsi peale kasvanud. Aastate jooksul on Reeli Reinaus kirjutanud veel ridamisi suurepäraseid laste- ja noorteraamatuid: “Mõistatus lossivaremetes” (Tänapäev 2009), “Must vares” (Tänapäev 2010), “Nõidkapteni needus” (Tänapäev 2010), “Täiesti tavaline perekond” (Tänapäev 2010), “Kivid, tulnukad ja sekt” (Tänapäev 2011), “Tavalised hambahaldjad” (Tänapäev 2011), “Vaevatud” (Tänapäev 2011), “Aguliurka lapsed” (Tänapäev 2012), “Detektiiv Triibik loomaaias” (Tänapäev 2013 ja 2017), “Poisid Mustalt Hobuselt” (Tänapäev 2013), “Roosad inglid” (Tänapäev 2014), “Deemoni märk” (Varrak 2014), “Pärdik Päär ja hauaröövlid” (Tänapäev 2015), “Suhkrust ja jahust” (Tänapäev 2015), “Kuidas mu isa endale uue naise sai” (Tänapäev 2016 ja 2020), “Verikambi” (Varrak 2016), “Maarius, maagia ja libahunt Liisi” (Päike ja Pilv 2017), “Vanalinna detektiivid. Mustpeade maalid” (Tänapäev 2017), “Mõõkade äss” (Varrak 2017), “San Augustini vereohvrid” (Tänapäev 2017), “Suusi ja kadunud uni” (Päike ja Pilv 2017), “Vanalinna detektiivid. Verega kirjutatud kirjad” (Tänapäev 2018), “Roosi märgi all” (Varrak 2019), “Morten, Emilie ja kadunud maailmas” (Päike ja Pilv 2020), “Vanalinna detektiivid. Neitsitorni meedium” (Tänapäev 2020). Ma loodan, et see raamatute nimekiri räägib iseend eest, kusjuures 12. aasta jooksul 25 raamatut! Ja kõik need raamatud väga põnevad, kaasahaaravad, palju on müstilis lugusid, mitu mereröövlite lugu jne jne.

“Saladuslik päevik” algab koolitunnis, mis toimus linnast väljas piknikul ja nädal enne kooliaasta algust. Lapsed olid rääkinud suvistest tegemistest ja sügisplaanidest, mänginud peitust ning söönud kaasatoodud võileibu ja puuvilju. Märkamatult oli jutt läinud muinasjuttudele - kellele meeldis Punamütsike, kellele “Lumivalgeke ja seitse pöialpoiss”, “Ali Baba ja 40 röövlit”, “Sinihabe”.

Õpetaja uuris ka Kerttu käest, mis temale meeldib. Tüdrukul oli meeles vaid see üks lugu, ta ei teadnud, kas öelda või mitte. Kerttu punastas ja ütles, et tema lugu räägib ühest nõiatüdrukust, kelle nimi on Saara. Kerttu teadis, mis järgnes. Kõik hakkasid naerma. Õpetaja kinnitas Kerttule, et kindlasti on see mõni tore jutt või raamat, aga see pole ju muinasjutt, sest muinasjutud on teistsugused. Lapsed ütlesid, et keegi pole sellist lugu kuulnud ja küllap on Kerttu selle ise välja mõtelnud. Ainult Kerttu pinginaaber Liisbet ja klassivend Oliver astusid Kerttu kaitseks välja. Nemad ütlesid, et see lugu on päriselt olemas, kuid ei suutnud ka nemad teisi lapsi seda lugu uskuma panna. Õnneks sai õuetund koos piknikuga läbi.

Seejärel oleme juba Kerttu kodus, kus on ka Liisbet ja Oliver. Kerttu kinnitas teistele, et Saara lugu ei olegi muinasjutt, see on päris lugu! Liisbet oli eelmisel suvel uude koju elama asunud, ta oli pööningul vanu asju uurinud ja leidnud ühe raamatu. See oli tegelikult päevik, mis oli kirjutatud vanaaegsete tähtedega. Päeviku kirjutajaks oli üheksa-aastane tüdruk, Saara, kes oli nõiduse all. Tegelikult oli ta päris tavaline tüdruk, kes oli juba väga pikka aega olnud päris-maailmast ära nõiutud. Ometi oli olemas ka võimalus, et teda inimeste juurde tagasi aidata – siis, kui ta nõidusest vabaneb, saab tast jällegi harilik tüdruk.

Liisbet ja Oliver ei tahtnud seda lugu uskuda, kuid Kerttu näitas ka teistele päevikut. Selles oli kirjas, et Saara oli täiesti tavaline tüdruk. Tema vanaema oli nõid. Kord kui vanaema kodus polnud, tahtis ka Saara nõidust proovida, mis ta oli vanaemalt õppinud. Aga Saara hing kui ka keha kadusid vaimude maailma ja Saara ei osanud sealt tagasi tulla. Tüdruku vanaema, kes oleks saanud teda aidata, suri, ja nii jäigi Saara vaimude maailma. Saara kinnitas, et ta ei saa enne tagasi, kui neli last pole end tema asemel nõia õpilasteks muutnud. Saarat on võimalik vangistusest päästa vaid siis, kui kaks poissi ja kaks tüdrukut täiskuu ööl nelja tee ristil ühe riituse läbi teevad. Neli last peavad segama etteantud ainetest nõiajoogi ning võitlema täiskuuööl selle aurus vaimude maailma olenditega, kes Saarat vangis hoiavad. Ainult nii on Saaral võimalus saada tagasi inimeste juurde. Aga juhul, kui lapsed seda ei suuda või midagi valesti läheb, siis tabab neid sama saatus nagu Saarat.

Kui lapsed päeviku lugemise lõpetasid, märkasid nad oma üllatuseks pööningu nurgas rohekat valgust. Valguses märkasid nad umbes nendevanust tüdrukut, kes kõlgutas suurel riidekirstul istudes jalgu ja viipas neile. Kerttu kinnitas, et nad aitavad teda. Ka Liisbet ja Oliver olid nõus, keda võtta neljandaks? Neljandat polnud vaja kaua otsida, sest pööningu uksel seisis umbes üheteistkümne-kaheteistkümneaastane poiss. See oli Kerttu vend Kaspar. Nüüd oli neli last koos, kuid uskuge mind, neil seisab ees tõeliselt keeruline ja müstiline katsumus, et Saarat aidata.

Meie neljal peategelasel tuli üsna kähku kokku otsida, leida ja saada vajalikud esemed, sest täiskuuöö oli lähedal, lastel oli aega vaid kuus päeva. Esimesena tegid nad endale selgeks, mis asi on riitus ja seejärel tuli hakata vajalikku asju otsima ja saama. Kõikide vajalike asjalike saamisega oli tükk tegemist, nende saamisega näib kaasas käivat ka mingisugune needus, sest Oliver astus endale naela jalga, millest lausa veremürgitus tuli, Liisbet murdis käeluu, Kaspar kukkus peaaegu läbi põranda, lisaks veel kohtumised nõiatürduk Saaraga, salapärase mehega, kes oli vist lausa kurat, kummitusega vanas kummitusmajas jpm.

Mida oli lastel vaja? Vaja läks kolme musta kassi karva (selle ülesande said endale Kaspar ja Liisbet, kuid musta kassi leidmine polnud sugugi lihtne, rääkimata kolma karva välja tõmbamisest), musta kuke sulg (selle ülesande said Kerttu ja Oliver, kes läksid Oliveri vanaema juurde Pääskülla, sest temal oli must kukk, kuid ka see polnud lihtne ülesanne, sest kukk andis Oliverile peaaegu peksa …), surnud ronga sulg (Kaspar ja Oliver tegid endale selgeks, kes on hakk, kes on vares, kes on ronk ja läksid sulge pargist otsima, kus nad puutusid kokku kolme endast vanema kutiga, kuid Oliveril ja Kasparil oli julgust ja pealehakkamist ja sulg saadi), üheksat sorti lilli (Kerttu ka Liisbet leidsid lilled mestast, kuid kohtusid seal ka Saaraga, kes rääkis neile oma vanaemast ja sellest, kuidas ta varjude maailma sattus), konnakoib või mõne surnud looma maks (konnal jalga lõikama õnneks ei pea, sest Liisbeti vanaisa oli saatnud neile pool siga, milles oli ka maks), armulaualeib (sellega olid äärmiselt keerulised lood, lapsed küsisid abi ja nõu Kerttu ja Kaspari vanaema käest, kes soovitas lastel musta maagiaga mitte tegeleda, sest see on ohtlik), vana piibel (1889. aastal valminud piibli leidsid lapsed raamatukogust, kuid see tuli sealt ka salaja välja toimetada), taim, millel nimeks üheksavägine (see kasvas naabrinaise, proua Laanelille aias, keda hüüti ka Džunglimutiks, keda paljud lapsed lausa kartsid, õnneks osutus proua Laanelill igati toredaks naisterahvaks, kes oli lihtsalt üks tubli rohenäpp, Kerttu ja Liisbet pidid proua aias kasvava üheksavägise keskkööl noppima, kuna oli pime, siis Liisbet kukkus ja murdis käeluu).

Kuid see pole veel sugugi mitte kõik. Lapsed pidid välja selgitama ühe ladinakeelse lause tähenduse, mida uuriti Oliveri isa käest. Isa nägi seda lauset ja muutus väga pahaseks, millega lapsed küll tegelevad! Selgus, et see on nn nõiavormel, mida vanal ajal kordasid nõiad enne seda, kui nad hakkasid tegelema musta maagia või nõidumisega.

Oliver ja Kaspar pidid ühel öösel veel ka surnuaial käima, kus poisid meenutasid nii Tom Sawyerit kui ka Huckelberry Finni, Draculat ja Frankensteini, kuid igal juhul tuli neil lõigata värskel haual õhuke laast (siinkohal jäi mulle veidi segaseks, kas laast kirstu küljest, risti küljest?), igal juhul nad selle laastu said, kuid Oliver astus endale jalga naela, järgmisel päeval oli jalg juba nii pahas seisukorras, et kahtlustatakse veremürgitust, mistõttu Oliver haiglasse sattus.

Oli ka lihtsamaid asju, mida lastel vaja läks – küüslauk, hõbesõrmuse küljest hõbevalget – need on kohe käepärast võtta.

Kuid neid müstilisi ja põnevaid vahejuhtumeid on raamatus veel. Ühel ööl sai Kerttu Saaralt kingituse – kuldse medaljoni, millega saab soovida, kui oled hädas, medaljon täidab kolm soovi. Kerttu pidi käima ka hiiemäel, kus kohtus Saara vanaemaga, kes andis tüdrukule unevile, mis pidi aitama lapsi riitusel – kui kurjad jõud tulevad laste hingi ära viima, siis peavad nad mõtlema ilusale mälestusele ja vilet puhuma. Lapsed jäävad magama, hing läheb kehast välja – just sinna paika, mida lapsed puhumise hetkel meenutasid. Kuna see paik asub laste mälestustes, siis ei oska kurjad vaimud neile sinna järele minna. Hiiemäel jäi ka Kerttu hätta, kuid õnneks tulid appi Liisbet ja Kaspar.

Nüüd oli puudu veel vaid armulaualeib ja Oliver, kes oli haiglas paranemas, kuid just seal … siinkohal panen oma loole kolm punkti, ma ei saa ju kõike ka ära rääkida.

Lapsed jõuavad lõpuks nelja tee risti, mis on tegelikult Pääsukese ja Ronga tänava rist, seal on nende nõiakatel, kuhu lähevad kõik vajalikud asjad, nad võtavad katla ümber ringi, avavad piibli ja Kerttu hakkab kordama ladinakeelselt lauset, millest ma eespool rääkisin.

Lõpuks tõusevad katlast suitsupilved, kuid kas need on head või havad suitsupilved?

Kas lapsed suudavad Saarat ikkagi aidata, kas nad satuvad ise ohtu, kas see kõik oli vaid üks mäng?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui selle põneva ja kaasahaarava seiklusliku lasteraamatu läbi loed.

Raamatu pildid on joonistanud Kadri Kurema.

Koostaja: Risto Järv „Metsavaimu heategu“ (Varrak)

Muinasjutud räägivad sellest, mida inimesed peavad oma elus oluliseks, mis on neil hingel. Muinasjutt jutustab alati ennekõike meist endist. Eesti inimesele on mets oluline paik, seepärast viib ka hulk meie muinasjutte metsa. Folklorist Risto Järv on Eesti Rahvaluule Arhiivi enam kui 10 000 muinasjutust välja otsinud sada metsaga seotud lugu ning need tänapäeva lugejale ümber jutustanud. Raamatus on muinasjutte metsast, metsas käivatest inimestest, seal elutsevatest loomadest ja seal kohatud üleloomulikest olenditest.

Varasematel aegadel polnud muinasjutud üksnes lastele mõeldud, seepärast leidub kogumikus selliseidki jutte, mis viivad meid laane sügavamatesse soppidesse, kus juhtub ka mõndagi hirmsat. Lõpuks toob aga tee meid ikka metsast välja.

Raamatu muinasjutud on välja valinud ja ümber pannud Rist Järv, pildid on joonistanud Kadri Roosi ja see on valminud Varraku ja Eesti Kirjandusmuuseumi koostöös.

Sisseujuhatuses (see on kirjutatud selle raamatu 2016. aastal ilmunud väljaandele) ütleb Risto Järv, et igasugu arve koguva statistikameti väljaandest võib lugeda, et aastal 2015 on Eesti territooriumist pisut üle poole kaetud metsaga. Igasugu arvamusi, uskumisi ja lugusid koguva Eesti Rahvaluule Arhiivi varamute ainesest ei moodusta muinasjutud küll pooltki, isegi veerandit mitte, kuid siiski on neid meie väikese rahva kohta kogutud üle kümne tuhande. Siinses raamatus on need kaks – muinasjutud ja metsad – koos. Siin on muinasjutud metsast ja seal liikuvatest inimestest, loomadest ja üleloomulikest tegelastest. Mõnes loos toimub metsas päris suur osa tegevusest, mõnes metsa vaid põigatakse, mõnes jutus kohatakse metsas imelist abistajat. On lugusid, kus metsa minemine on jutustaja juhuleid, paljudel aga mängib see loo seisukohalt kandvat rolli.

Kui lugu kõneldakse, siis võib see meid kõnetada. Aga ei pruugi. Muinasjutt ütleb meile seda, millele me oskame tähelepanu pöörata. Nii on mõeldamatu väita, et muinasjuttudel oleks üks ja ainus tähendus. Erineva tähenduse võib loole või mõnele selle üksikasjale anda igaüks, isegi igal rääkimisel või lugemisel.

Risto Järv ütleb, et sada puud on juba mets, sada lugu sellised, millest kergelt läbi ei näe. Seda raamatut võib võtta ka kui rännakut muinasjuttude metsas. Mets on tegelikult muidugi lõputu, selle läbimist hõlbustab rada. Et siin muinasjutumetsas oleks veidi hõlpsam liikuda, jagas koostaja jutud saludesse ja tegi teekonnale vahepeatused, kümmekond metsasihti. Nii rääkis Risto Järv sügisel 2015. Sügisel 2020 lisab ta seda, et nüüdseks on sõnapaar “mets ja meie” saanud sootuks teistsuguse tooni. Neis sõnades on murelik kõla. Laiuvate lageraiete ajastul on selle raamatu lugude metsatunnetus varasemast enamgi asjakohane.

Selle vahva muinasjuturaamatu esimene osa/metsasiht on “Kodust metsa”. Teekond läbi eesti muinasjuttude metsa saab alguses saunast, mille kangelane maha lõhub. Iga kodust väljuv teeots on täis valikuid ja võimalusi. Teele asudes oleneb palju suunast, kuid edasises on suur osa juhusel. Teel võime kujutleda, et satume kellegagi kokku juhuslikult, kuid meie teod ja valikud aitavad neile kohtumistele kaasa.

Oma rännakul pead ju ikka kõigeks valmis olema. Metsas kohatavad olevused on sageli pealtnäha samasugused nagu inimesed ise, kuid nende olemus on tundmatu. Nii ei tea me, kes on meile edasise seisukohast hea, kes ohtlik.

Esimene muinasjutt on “Kuidas kuningatütar naerma pandi”, milles üks vanamees elas saunas koos oma pojaga. Vanamees suri ära ja jättis sauna pojale. Poeg otsustas sauna ära lõhkuda, selle asemele rukki külvata, nii saaks ta vähemalt leiba. Rukkioras kasvas, kuid keegi käis seda öösiti söömas. Poeg pidas vahti, kuni tuli valge jänes, kes võttis poisi selga ja viis ta kaugele metsa. Metsast leidis poeg kaks haukuvat koera pealuud, kaks laulvat kuke pealuud ja kaks kaklevat seemisnahkset kinnast. Poeg võttis need leitud asjad kaasa, tuli metsast välja ja jõudis mitme ree ristile, kus oli teetulp, millele oli kirjutatud “Kes kuningatütre naerma paneb, saab pool kuningriiki ja peale selle veel kuningatütre omale naiseks.”

Saunamehe poeg ruttas kuningalinna, kuningalossi juurde, kuhu ei tahetud teda sisse lasta. No lõpuks ta sisse sai ja tänu metsast leitud asjadele ta kuningatütre naerma ka ajas. Sai kuningatütre endale naiseks ja pool kuningriiki ka.

Muinasjutu lõpus on kirjas, et selle on jutustanud Jaak Tikand, kirja pannud Jaan Karu 1897. aastal Helme kihelkonnas.

Teine lugu on “Metsavaimu heategu”, milles üks jahimees läks oma kahe poja ja kahe koera seltsis jahile. Metsas istuti maha, hakati sööma, kuni ilmus välja üks mees püssiga, kes kangesti süüa tahtis. Sööki polnud palju, kuid arvati, et tegemist on samuti jahimehega ja anti ka talle süüa. Ühel hetkel muutus võõras mees suureks jättilaseks, kes sõi ära kaks jahikoera! Nüüd sai jahimees aru, et see jättilane oli Vanapagan või Põrgupoiss ise! Jättilane sõi ära ka jahimehe pojad, kuid jahimehe jättis ellu. Jahimees pidi pääsema, kui ta taeva alla lendava vesihalli kotka esimese püssipauguga maha laseb.

Jahimees hakkas kibedasti nutma, kuni tema juurde tuli kulliküünte ja kullinokaga vanamoor. Ta andis jahimehele hõbekuuli, millega saab ta selle vesihalli kotka kätte. Kui kotkas maha lastud, siis tuleb kotka kõht risti lõhki lõigata, nii saab jahimees oma pojad ja koerad elusalt kätte. Vanamoor lisas, et tema on metsavaim, keda jahimees ei tohi pahandada ja kui mehel on head päevad, siis tuleb ka metsavaimu meeles pidada.

Jahimees sai kotka kätte, päästis oma pojad ja koerad. Jahimehest sai rikas mees, ja ta pidas meeles ka metsavaimu, kes sai mehe õnnelikust jahisaagist ikka ja alati oma jao.

Selle loo jutustas 1893 Põltsamaa kihelkonnas Maali Jaunvest, loo pani kirja Martin Luu.

Muinasjutte on raamatu palju ja ma ei hakka Sulle ju kõike neid ümber jutustama. Raamatu esimeses osas toimetavad veel mees, metsavaim ja tema tütar, mehe naine, kes muudetakse libahundiks; kaks last, õde ja vend, kes peavad metsas hakkama saama inimesesööjate elumajas, kus on jube vanamoor ja peninukid (lugu on kangesti sarnane “Nukitsamehega”); rebane, hunt, karu ja jänes, kes ühte auku kukuvad ja seal oma asju klaarivad; eit ja taat, rebane ja hunt – rebane varastab taadi kalad ja ässitab hunti sabaga kalu püüdma (üsnagi kuulus lugu ju seegi); taat ja eit, kolm musta kanakest ja näljane hunt, kes loo lõpuks taadi käest nuiaga peksa saab; hunt, kits ja kitsetalled; kassike, kukeke ja kaval rebane; pannkook, kes otsustas ema ja laste käest ära veered, pääses ta ka jänese, rebase, hundi ja karu käest, kuid metssea käest pääses vaid pool pannkooki, seetõttu saame meie teada, miks sead muda sees püherdavad, nad otsivad pannkoogi teist poolt.

Raamatu teine osa/metsasiht on “Lood loomisest”. Lugusid millegi loomisest esineb loomulikult iga rahva pärimustes. Selliseid müütidega võrreldavaid süžeesid leiab ennekõike eesti muistendites, kuid ka näiteks loomamuinasjuttudes ja juttudes rumalast vanapaganast. Lugudes on mets sageli hingestatud ning siin-seal leiame jälgi lindude-loomade ja puude keelest, mille tundmise oskus kangelastele kasuks tuleb.

Mõned pealkirjad teisest osast, siis tead, mis ees ootab: “Mispärast paju väga laiali maa üle kasvab”, “Metsapuude keelesegadus”, “Puud räägivad”, “Miks haava lehed lipendavad”, “Käo saatmisest”, “Kassi, hiire ja lutika sünd”, “Miks rebasel sabaots valge on”, kuid ka “Vanapagan maja ehitamas”.

Kolmas osa/metsasiht on “Loomad ja lood”. Loomamuinasjutud on tõenäoliselt kõige varasemad muinasjutud. Eks on lihtne ette kujutada väsinud kütte rääkimas lõkke ääres lugusid metsloomadest. On arvatud, et seda võidi teha ka enne jahti, et loomi – või näiteks nende valitsejaid ehk haldajaid ehk haldjaid – ligi meelitada.

Loomamuinasjuttude kirjapanekud rahvaluulearhiivis räägivad valdavalt veidi hilisemast ajast, kui inimesed elavad juba paikset põllupidaja ja karjakasvataja elu. Loomad võivad tegutseda muinasjuttudes nagu inimesed meie ümber … Loomade elukorraldus meenutab sageli eluviisi, kus jutustajarahvas ise elab. Võõrapäraseid jutte üle võttes asendatakse loomad kodusemate liikidega. Tavaliselt tegutsevad metsloomad isekeskis, kuid mõnikord ka koos koduloomade ja puhuti inimesegagi.

Loomalugusid on peetud läbi aja sobilikuks lastele rääkida ja seepärast on neid ka hilisema ajani mäletatud ja kirja pandud. Nii leiavad tuntud lood kasutamist kooliõpikutes ja lastekirjanduses, kui neist on välja tsenseeritud õppeotstarbeks sobimatud mahlakad ütlemised ja eetiliselt küsitavad detailid, mida endisaegsetes juttudes ikka ette tuleb.

Selles osas loeme sellest, kuidas jänesel mokk lõhki läks, kuidas härg kavalusega lausa kümnest hundist tugevam oli, kuidas siil ja rebane omavahel läbi said, kuidas karu lapsehoidjat otsis, kusjuures lapsehoidjaks sai jänes, kes sõi ära karu toidu, andis hundile kolm karu poega ja lõpuks kutsus veel ka külamehed, kes karu sootuks maha lõid. Juttu on veel ka rebasest ja metsisest, vanast koerast, hundist ja koerast, kelle teed läksid lahku: ühel orjusesse, teisel vabadusse.

Raamatu neljas osa on “Tööd ja tarkused”. Metsas on ikka käidud tööl, ja nii ka muinasjuttudes. Sageli leiavad muinasjuttudes karmi kajastamist töömeeste ning härrasrahva suhted. Tööde-tegemiste käigus tuleb kangelasel rinda pista loodusnähtuste ja oludega, olgu selleks siis tuul või külm. Aga neist lugudest paistab lisaks tarkus: kui teed korralikult tööd, võib minna hästi ka loodusjõudude meelevallas olles.

Selle osa muinasjuttudes saame lugeda seakarjusest, tuulepojast, noorest külmast ja vanast külmast, rebase sitikapraest, hiirest ja varblasest (see on selle raamatu kõige pikem lugu), linnukuninga tütrest, vägimehest ja mõisahärra küsimustest.

Viies osa on “Mehed ja naised”. Inimeste süda peab paiknema temas endas, mitte kuskil mujal, see peab olema armsamale ligipääsetav. Kui kooselu algul on alati tegu kahe maailma kokkusaamisega, siis jututegelaste ülesanne on need maailmad koos hoida … Muinasjuttude põhilises alaliigis imemuinasjuttudes on mehe ja naise kokkusaamine tavaliselt ülev lõpphetk ning jutt kujutabki endast teekonda õnneliku abieluni … Tihti on meeste ja naiste suhted viidud lugudes äärmuseni.

Selles osas otsivad seitse venda endale naisi, juttu on metsakuninga tütrest, painajast ja rahakatlast, kasepuu sünnist, õnnelikust kütist, kes kohtus metshaldjaga, ahvide kuningast, naisest rahaaugus, sellest, kuidas naist vaja õpetada, laisast tüdrukust ja virgast poisist.

Kuues osa/metsasiht on “Ootamatud kohtumised”. Muinasjutukangelase teekond on täis harunemisi, kokkupuutevõimalusi mitmesuguste tegelastega … Me ei tea, keda oma teel näeme, kes juhatab meile uue teeotsa … Muinasjutt veenab meid vajaduses olla kõigeks valmis. Võime kohtuda koguni kuninga endaga – olgu siis inimeste või usside kuningaga. Mõtlematu tegu võib tuua kaasa sellegi, et tuleb elu eest põgeneda. Muinasjutt näitab sihikindlalt, et igal kohtumisel võib olla mõte ja eesmärk.

Selles osas kohtumegi kangakudujaga, sinise mantliga mehega, metsavanaga, usside auguga, sõnajalaõiega, kuningas Peeter I’ga, karu õrna ninaga ja karuga reel.

Seitsmes osa/metsasiht on “Vaeslapsed ja vanemaarm”. Eesti muinasjuttude seas on kõige arvukamalt muinasjutte vaeslastest. Ilmselt on vaeslapse teema olnud ikka ja alati aktuaalne … Muinasjutud jutustavad tõrjutusest peresuhetes ja selle ületamisest, ka pereliikmete rivaalitsemisest, mille käigus võidakse peategelasega käituda üsna vägivaldselt. Nii nagu vaeslapsi, on muinasjuttudes kaasaelmisega kujutatud ka vanemaid. Neile pöörati tähelepanu osalt ehk selle tõttu, et jutustajateks olidki sageli vanemad inimesed.

Kaheksas osa/metsasiht on “Tõde ja õigus”, üheksas on “Vastaseks Vanapagan”, viimane, kümnes osa/metsasiht on “Metsast välja”. Viimase osa sissejuhatuses tõdeb raamatu koostaja, et rännakul – nii nagu ka muinasjuttu kuulates – võib aeg ja selle tajumine muutuda. Mõnigi muinasjutt räägib ajast ja ajatajust … Muinasjutt on kunst ja nagu iga hea kunst, oskab see rääkida otsekui midagi muud.

Siinse kogumiku jutud on rahvajutud, need vahendavada rahvapärast arusaama muinasjuttudest. Kirjamehed on ehk mõnd süžeed töödelnud ja kunstikavatsuslikult muutnud, kuid ka sellised raamatujutud võivad taas rahva seas ringlema hakata.

Paljude lugude puhul tekib küsimus, kas muinasjututegelased peavad sammuma määratud rada või aitab just muinasjutt midagi muuta. Võib tunduda, et muinasjutt lubab leppida asjadega, mida me muuta ei saa. Samal ajal väljendavad need lood arusaama, et pealehakkamine ja tegutsemisjulgus annavad võimaluse muutuseks.

Selline raamat on see muinasjuttude kogumik “Metsavaimu heategu”. Ma olen üsna kindel, et muinasjutte võivad lugeda ka täiskasvanud inimesed, ja eks ole ka selles raamatus lugusid, mis ainult täiskasvanutele sobivadki. Olen kindel ka selles, et muinasjuttudes on nii mõndagi õpetlikku, mida meeles pidada, ja muinasjutte võib lugeda ikka ja alati, hommikul, päeval või õhtul, nii nagu just konkreetsele lugejale kõige paremini sobib.

Tiina Laanem „Kollase Kassi Komando“ (Pegasus)

„Kollase Kassi Komando“ on seikluslik raamat 9-12 aastastele lastele, mis viib neid ühe kena äärelinna majade vahel toimuvate sündmuste keskele. Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Kõigi pilgud pöörduvad uustulnukatele, kes ei käitu just kuigi sõbralikult. Kas nemad ongi selle taga? Või tuleks kurikaelte jälgi otsida hoopis mujalt? Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida!

Tiina Laanem tuli kirjandusse romaaniga „Väikesed vanamehed“, millele järgnesid veel kaks romaani, novellikogu ning mitmed lavale jõudnud näidendid. 2019. aastal ilmus tema esimene lasteraamat „Mina, Meg ja meie klass“, mis võeti noorte lugejate poolt soojalt vastu.

Seekordne Tiina Laanemi kirjutatud lugu saab alguse augustis, kui kooli alguseni oli jäänud mõni nädal. Sambliku tänavale kolisid Tuisud. Just nemad ostsid tühjana seisnud maja, mis ei saanud ega saanud valmis. See püsis üle kümne aasta ühesugune – seinad püsti, aknad-uksed ees, katus peal, aga seest kõik tegemata. Veidi hiljem saame teada, et Sambliku tänav asus keset Hõbemetsa elamurajooni, mis asus koolist ja linna keskusest eemale, buss ei sõitnud sinna tihedamini kui kord tunnis, sest Keila oli Keila …

Tagasi mahajäetud maja ostnud Tuiskude juurde. Guido Tuisk (Tuiskude pereisa) ei tulnud naabritega juttu ajama ega sõprust sobitama. Tema pistis nina õue vaid selleks, et suitsu teha. Uus naaber ajas väiksematele lastele hirmu peale ja suuremadki hoidsid temast targu eemale. Ühtäkki ei mängitud enam tänaval palli ega hüpatud kisa saatel Juustude juures batuudil, sest see asus Tuiskude maja kõrval. Suitsu pahviv pereisa Guido mõjus pahura ja ähvardavana. Tema turskel käel ilutses võimas tätoveering ja nina all kasvasid vuntsid … Kõige õudsem oli aga mehe hääl. Kui ta juhtus käratama, kukkusid naaberaedades toored õunad puudelt maha. Ega proua Tuisk polnud samuti mingi roosamanna. Kirsikarva juustega naine vihkas ilmselgelt kasse. Kui mõni neist tema aeda sattus, põrutas ta jalaga vastu maad ja vilistas nii läbilõikavalt, et iga viimane kui lind lendas ruttu minema. Talle ei meeldinud linnulaul, kuid talle meeldis raadiost mängitav muusika, mida ta kuulas valjusti. Tuiskude perepoeg Donald õppis seitsmendas klassis, liikus vaid elektritõuksiga ja päev enne kooli algust korraldas ta Tuiskude majas peo. Autor tõdeb, et Donaldi vanemad sõitsid hommikul Pärnusse ega plaaninud enne järgmist õhtut naasta. Neil polnud aimugi, et nende koju vooris kõiksugu tüüpe otsekui juubelilaulupeole.

Samal ajal kõksisid Marta, Joosep ja Ines (Marta ja Joosep on selle raamatu kaks peategelast, kes käivad viiendas klassis) tänaval sulgpalli, sest neil oli suur huvi selle vastu, mis Tuiskude hoovis toimus. Eks oleks ka nemad tahtnud peol olla, sest seal paistis kõigil olevat kangesti lõbus. Muusika mängis, külalised naersid, grilliti vorste ja liha.

Ühel hetkel kõndis Joosepi ema Katrin Juust Tuiskude värava poole. Ta läks Donaldile ütlema, et kell kümme algab öörahu. Donald vastas, et öörahu algab tegelikult kell üksteist ja mõnikord käib nende juures aiapidu isegi peale seda.

Kell üksteist pandi muusika hetkeks vaikseks, aga seda ainult korraks! Mürgel läks kohe edasi. Kamp ülemeelikus tujus poisse alustas tänavale paigaldatud korvpallirõnga all tulist võistlust. Pall lendas korduvalt vastu aedasid ja postkaste ning maandus lõpuks papa Padriku aknalaual. Papa Padrik kaotas närvid ja kutsus politsei. Ta oli muidu üsnagi rahumeelne papi, naabruskonna kõige vanem mees, kes lubas üldjuhul üsna lahkelt oma kodu ees vana korvpallirõnga all sopsu mängida.

Politsei saabus ja pidu saigi läbi. Järgmisel hommikul saabusid ka isa ja ema Tuisk. Endel Padrik tõdes Guido Tuisule, et neil oli öösel pidu, mistõttu oli ta kutsunud politsei. Endel Padrik kinnitas, et naabruskonnas elavad rahulikud inimesed, kes ikkagi arvestavad üksteisega. Guido Tuisku ei näinud see etteheide kõigutavat, sest ta vastas, et teda häirivad hoopis papa Padriku naaritsad, kelle haisu pidavat ta oma aias pidevalt taluma. Guido Tuisk kinnitas, et linnas ei ole lubatud selliseid loomi pidada ja ta võib juba järgmisel päeval linnavalitsusse kaebuse teha …

Paar päeva hiljem avastas papa Padrik oma naaritsate kadumise. Kõik neli loomakest lippasid vist kuskil metsade vahel ringi. Nende puuride uksed olid lahti. Keegi lasi nad öösel välja, sest õhtul olid loomad alles. Kes seda tegi? Naabrid olid üsna kindlad, et mängus võis olla Tuiskude käsi! Siinkohal peab mainima ka seda, et raamatu üks peategelastest, Marta, oli märganud ka seda, et Tuiskude kodus elas veel üks inimene, umbes kümneaastane poiss, kes õppis arvatavasti mõnes pealinna koolis. Igatahes Keilas mitte. Teda nägi Marta ainult koju tulemas või autosse istumas. Ülejäänud aja püsis ta toas.

Martal oli plaan, et Tuisud tuleks paljastada, sest kes muu saaks olla naaritsate kadumise taga. Guido Tuisk oli selline nagu oli, proua Tuisk vihkas ilmselgelt loomi, isegi haukuvaid koeri ja Donald kandis naabri suhtes ilmselgelt kauna, sest oli ju papa Padrik talle ja tema sõpradele politsei kutsunud. Marta tegi oma sõbrannadele Inesele ja Liisule ettepaneku, et nad võiksid hakata Tuiske jälgima. Nad peaksid pidama kordamööda valvet, nii päeval kui öösel. Ines ja Liisu polnud sellest mõttest vaimustunud, mistõttu rääkis Marta sellest ka Joosepile ja Silverile. Joosep oli nõus aitama.

Marta ja Joosep ei jõudnud oma uurimisega kuigi kaugele, sest juba paar päeva hiljem toimus uus jama. Keegi oli öösel käinud Tammikute auto kallal ja auto parempoolsed rehvid läbi torganud! Tammikud ise olid teise autoga maale sõitnud, kuid erkpunase maasturi Lexus RX-i rehvid olid katki torgatud küll! Huvitaval kombel olid teiste naabruskonna autode rehvid terved, kuigi Joosep teadis rääkida, et Keilas oli ühel ööl tehtud katki peaaegu kahekümne auto rehvid! Miks just Tammikute auto? Joosepi ema arvas, et põhjuseks võis olla see, et Tarmo Tammik ei osanud õuealal kiirust maha võtta, kihutas oma suure ja kiire autoga.

Joosepile meenus üks kummaline asi veel, lisaks lõhutud rehvidele ja puurist välja lastud naaritsatele, ta polnud juba tükk aega Malle-tädi kollast kassi näinud, kes muidu käis iga päev ka nende aias, aga nüüd ei näidanud sabatuttigi. Joosep plaanis lausa uurima minna, kuhu Hõbemetsa laste üldine lemmik äkki kadus. Kas ka seal võis Tuiskude käsi mängus olla? Igatahes pärast nende tulekut see kõik ju algas.

Marta ja Joosep alustasid jälitamist. Ühel ööl järgnesid nad Donaldile Keilasse. Mida poiss öises Keilas tegi? Kas tema oli see, kes kirjutas rongijaama perroonipoolsele seinale suure kollase kirja DJ DUCK? Sellist kirja olid Marta ja Joosep ka varem näinud, Joosepile meenus üks samasugune lauluväljaku kandis.

Lood läksid veelgi salapärasemaks, kui Tuiskude juures käis politsei (varastatud oli vana haavlipüss ja nuga!), kui Donald andis Martale hoida ühe salapärase ja koodlukuga musta seljakoti, kui selgus, et Tuiskude pereema polegi nii “hirmus” naine kui paistab, kui saame tuttavaks ka salapärase Tuiskude pere liikmega, kel nimeks Kevin, kes põdes hoopis rasket haigust.

Marta ja Joosep jätkasid uurimist, kuni lõpuks leiti ka “süüdlased”. “Süüdlased”, kes osutusid tuttavaks Martale ja Joosepile, kuid ka raamatu lugejale. Kas tegemist oli hoopis aktiivsete loomakaitsjatega? Saame teada, mida tähendab DJ DUCK, kes lasi vabaks papa Padriku naaritsad, miks lõhuti Tammikute maasturi rehvid, miks varastati Tuiskude juurest haavlipüss ja nuga, mis oli juhtunud naabritädi kollase kassiga, mis on Kollase Kassi Komando, ja kes sellesse kuuluvad.

Kõik need küsimused saavad vastuse. Tiina Laanem on lisaks sündmustele ja nende uurimisele, jälitustööle, igati vahvasti kirjutanud ka kõikidest lastest, kes raamatus kaasa löövad ja ka nende peredest. Kõigil neil on omad rõõmud, kuid ka mured, kelle vanemad elavad lahus (üks neist lausa välismaal), kelle vanemal on probleeme vaimse tervisega jne jne.

Vägagi inimlik ja kindlasti ka põnev ning kaasahaarav lasteraamat.

Aino Pervik “Paula ja Joosep. Paula ja õuelapsed” (Tänapäev)

Varem elas Paula pere väikeses alevikus. Nüüd elab Paula pere juba kolmandat päeva linnas. Paulaga ühes majas elab Joosep, kellega Paula sai tuttavaks eelmises raamatus.

Joosepi kodu on ülemisel korrusel otse Paula kodu peal. Paula ja Joosepiga ühes trepikojas elab Kolemees. Kolemees räägib üksi kõva häälega, vannub ja sõimab endamisi. Kolemees ajab lastele hirmu peale. Suures majas elab ka teisi lapsi. Kõik nad käivad õues mängimas. Paula ja Patrik teevad tutvust õuelastega uues kodus.

Alles see oli, kui sain rääkida raamatust “Paula lõpetab lasteaia. Paula läheb linna elama”. Ja nüüd juba teine raamat, milles jällegi kaks vahvat lugu. “Paula ja Joosep” ilmus esimest korda 2001. aastal, “Paula ja õuelapsed” 2002. aastal.

Paula-lugusid on ilmunud veel ja äkki ilmuvad need nüüd ka kõik uuesti – “Paula jõulud” (2001), “Paula õpib emakeelt” (2002), “Paula ja Patrik” (2003), “Paula käib poes” (2003), “Paula läheb piknikule” (2003), “Paula mängib” (2003), “Paula päästab Kassiopeiat” (2003), “Paula viiakse haiglasse” (2003), “Paula lumememm” (2005), “Paula läheb külla” (2005), “Paula raamatukogus” (2005), “Paula aabits” (2007), “Paula sõidab kevadet vaatama” (2008).

Esimeses loos “Paula ja Joosep” saame teada, et Paula ja Joosep elasid ühes ja samas linnas, ühel ja samal tänaval, ühes ja samas majas, kuid kumbki elas oma kodus. Paulal oli väike vend Patrik, keda hüüti ka Patiks, Joosepil oli suur vend Ignas. Joosep oli selles majas elanud sündimisest saadik, Paula läks sellesse majja elama kaks päeva tagasi. Seal oli nüüd Paula uus kodu. Paula vana kodu oli Järvispeal, sellest saime lugeda eelmisest raamatust.

Edasi loeme Paula isast, kes vanas kodus käis klaasivabrikus tööl. Äkki pandi vabrik seisma, mistõttu tuligi Paula pere linna elama, et isa saaks tööl käia, saada palka ja pere eest hoolitseda. Isa vaatas nüüd pabereid läbi. Paula ema on apteeker. Apteeker on see, kes tunneb ravimeid ja ta võib isegi ravimeid teha, näiteks köharohtu, nina-, silma- ja südametilku. Paula ema ei ole leidnud linnas ühtegi apteeki, kus oleks mõni apteeker puudu, mistõttu hakkab Paula ema oma pere eest hoolitsema kodus.

Paula pere elas juba kolmandat päeva uues kodus. Oli õhtu, väljas sadas vihma, raadio mängis tasakesi ilusat muusikat. Nii tasa, et see ei segaks isa tööd. Isa istus suures toas kirjutuslaua taga, uuris oma tööpabereid ja tegi rehkendusi. Paula, Patrik ja Kiki olid kõik kolmekesti köögis ja ajasid emaga juttu. Paula ja Patrik rääkisid, Kiki lõi nurru, sest tema oli ju kass. Ema tegi õunakooki, kusjuures õunad olid vana kodu aiast kaasa võetud. Uues köögis oli kõik hästi puhas ja korras. Paulale meeldis niiviisi.

Äkki helises uksekell. Paula ja Patrik jooksid esikusse. Ema tuli neile järele ja tegi ukse lahti. Ukse taga seisis Joosep, kes ütles, et neil ei ole kedagi kodus ja kas ta tohib natuke nende juures olla. Paula ütles, et Joosep on see poiss, kes eile õues oli ja nad on juba tuttavad. Ema lubas Joosepil nende juures olla.

Paula kutsus Joosepi enda tuppa, sest tal oli üks hea mäng. Lauamäng nuppude ja täringuga, kuid mängust head välja ei tule, sest Patrik ostsustas täringu ja ühe mängunupu endale võtta. No õnneks sai emal valmis ka õunakook, kõik kutusti kööki seda sööma. Kõik kiitsid ema tehtud suurepärast õunakooki, kuid Patrikul kukkus koogitükk laua alla. Tal olid ju täring ja mängunupp peos, mistõttu ei saanud ta ka korralikult süüa. Küll üritatakse Patrikul täringut ja nuppu välja meelitada, juttu on isegi peoleost, kuid …

Pärast sööki pannakse Patrik voodisse. Isa hakkas talle unejuttu rääkima. Paula väikevend jäi magama, kuid nüüd pidi magama minema ka Paula. See tähendas seda, et ka Joosep pidi minema hakkama. Joosep arvas, et küllap on tema vendki juba kodus. Välisukse juures jäi Joosep seisma ja palus Paula isal vaadata, ega äkki Kolemees trepi peal ei ole. Joosep kinnitas, et Kolemees oli trepikoja hirm, kes elas kõige ülemisel korrusel. Kolemees rääkis üksi kõva häälega, mõnikord sõimas teisi inimesi ja oli kõigi peale vihane. Paula isa vaatas trepikotta, kedagi polnud näha. Joosep palus, et Paula isa ei paneks ust kinni enne, kui ta kodus oli. Joosep jõudis koju.

Paula ema oli nüüd segaduses, kes see Kolemees on! Välisuks oli veel lahti, kui oli kuulda, et keegi tuli trepist üles. See oligi Kolemees, kes tuli trepist üles ja vandus valjusti: “Kuramuse varganäod. Jah! Just!” Paula isast Kolemees välja ei teinud, astus mööda treppi edasi, siis oli kuulda, kuidas ta üleval oma uksest sisse läks. Paula ei julgegi nüüd magama minna, sest ka tema kartis Kolemeest. Ja miks pidi Kolemees just nende majas elama. Ema ütles, et kõik peavad kuskil elama, kõigil on kuskil kodu. Paula läks nüüd ilusasti pesema, puges oma mõnusasse puhtasse voodisse, võttis kaisukaru kaissu ja isa luges talle unejuttu. Paula jäi magama.

Järgmisel hommikul istus Paula oma toas akna all laua taga ja joonistas päkapikukodusid. Äkki kuulis Paula akna taga krõbinat. Akna taga kõlkus mingi asi. Paula tegi akna lahti ja tõmbas kõlkuva asja tuppa. See oli väike korv, millel oli pael küljes. Korvi sees oli tilluke õlest lind, kellele oli niidiga kaela seotud pisike paber, millel oli kirjas PEOLEO. Paula ja Patrikule linnuke meeldis, eriti Patrikule. Äkki oli korv kadunud ja ülal tegi keegi Joosepi häälega: “Peoleo! Peoleo! Peoleo!” Paula tahtis juba akna kinni panna, kuid korv tuli uuesti. Nüüd oli selles kiri, milles Joosep kutsus Paula enda juurde.

Paula läkski Joosepi juurde, kuigi trepikojas oli ka veidi hirmus, kuid Joosepi juures lepiti kokku, et korvpostiga peetakse ühendust ka edaspidi. Ja selle loo lõpuks kirjutas Paula veel ka vahva kirja koer Pontule, kes elas maal vanaema ja vanaisa juures.

Raamatu teine lugu on “Paula ja õuelapsed”, mis algab sellega, et meenutatakse, kuidas Paula oma ema ja isaga väikeses alevikus elasid, kuidas ta nüüd linnas elas, kuidas ta kirjavahetust peab. Selgub, et Paula oli kirjutanud kolme päeva jooksul koer Pontule juba kaks kirja. Pontu elas vanaema ja vanaisa juures maal. Pontu lugeda ei osanud, kuid vanaema luges kirjad talle ette.

Pärast hommikusööki läksid Paula ja Patrik õue. Seal olid kaks tüdrukut, kes mängisid keksu. Paula küsis luba mängu minna ja tüdrukud olid sellega nõus, kuigi väikest Patrikut mängu ei võetud. Tüdrukute nimed olid Triin ja Marge, kuid varsti tulid õue veel ka Janek ja Arts, kes oli hiljuti maalt tagasi tulnud. Õue tuli ka Joosep, kellega me oleme veidi juba tuttavad. Ainult Meelikest ei olnud, sest tema oli Prantsusmaal. Nüüd saame lugeda ka sellest, mida lapsed suvel olid teinud.

Korraga hüüdis Marge: “Prügikollid tulevad!” Lapsed jooksid peitu. Peidupaik oli garaažide ja müüri vahel. Sealt paistis kogu hoov ära, kuid hoovist peidupaika ei paistnud. Esialgu ei lubanud Arts ja Janek Paulal ja Patrikul peidupaika tulla, kuid tüdrukud ja Joosep olid kindlad, et ka Paula ja Patrik võivad peidupaika tulla ja seal olla. No Paula ja Patrik pidid andma ka vande, et nad kellelegi peidupaigast ei räägi.

Seejärel saame teada, kuidas lapsed otustavad prügikolle narrida, ja loomulikult saadetakse seda tegema väike Patrik. Seetõttu lähevad Paula ja Arts riidu, sest Paula kaitseb oma väikest venda. Veidi hiljem lobiseb Patrik emale välja selle, kus asub peidupaik, ja kui veidi hiljem tulid õuele kajakad, siis arvasid lapsed, et suur parv linde saabus seetõttu, et Patrik oli vannet rikkunud.

Sama päeva õhtul kirjutas Paula vägagi lõbusa ja lühikese kirja. No ja teadagi kellele, ikka Pontule.

Sellised kaks lugu selles vahvas lasteraamatus. Lihtsad ja arusaadavad lugeda väiksematele raamatusõpradele, igati argised juhtumised ja lood, veidi huumorit, veidi põnevust jm.

Vahvad ja omanäolised pildid on joonistanud Piret Raud.

Hugo Vaher „Vääna jäljekütid. Vana laagri saladus“ (Tänapäev)

"Sel ööl, kui Martin ja Markus oma isadega mereranda tähti vaatlema lähevad, juhtub midagi enneolematut. Edasised sündmused panevad proovile nii poiste julguse kui ka nutikuse. Sellel suvel lahendavad Vääna jäljekütid mahajäetud lastelaagri aastakümnete vanuse saladuse.

Hugo Vaheri sulest ilmunud „Vääna jäljeküttide“ kolmas osa koos Joonas Sildre vahvate illustratsioonidega on põnev lugemine nii suvel kui ka pimedatel sügisõhtutel. Jäljeküttide varasematest tegemistest loe raamatutest „Vääna jäljekütid. Salapärase soki juhtum“ ja „Vääna jäljekütid. Maa ja taeva vahel“."

Pean tunnistama, et minu arust on Hugo Vaheri kirjutatud “Vääna jäljeküttide”-raamatusari kindlasti üks põnevaid lasteraamatute sarju, mis Eesti kirjaniku poolt lastele kirjutatud, kui isegi mitte kõige põnevam. On ju selles sarjas ägedad peategelased, palju põnevaid ja kaasahaaravaid sündmusi ning alati ka üsna ootamatu lõpp, nii et ka täiskasvanud lugeja närib küüsi, et kes küll see süüdlane võiks olla. Sama võib öelda ka raamatusarja kolmanda osa kohta, mis räägib meile vana laagri saladusest.

Seekordne põnev lugu algab südasuvel. Loodus oli vahetanud oma helerohelise kostüümi kesksuvele sobiliku sügavrohelise vastu. Martin avas silmad. Ta pikutas parasjagu õuemurul, mille onu Harri oli kastemärjal hommikul lühemaks püganud. Tädipoeg Markus oli koos oma isaga – onu Harriga – ratastega poodi läinud. Martini õde Maria ja nende täditütar Kristina olid nendega kaasa läinud.

Martin mõtiskles, et varsti saab pool suve läbi, aga midagi põnevat ei ole juhtunud. See oli igasuvine mure.

Nad olid sel aastal suvilasse kolinud juuni alguses, siis sai kool läbi. Markus oli oma perega tulnud suvilasse veidi varem. Onu Harri ja Martini isa olid majal katust paiganud ja räästad üle värvinud, et suvel hea pesitseda oleks. Saame lugeda, mida poisid olid seni teinud. Sporti oli tehtud ja hommikuti kaua magatud, ka suvekoer Riki oli nendega. Riki oli poiste suvilanaabri Verdinandi ehk onu Verdi koer, kes veetis koos poistega nii palju aega kui vähegi võimalik. Olid ju poisid osavad jäljekütid ja Riki vahva jäljekoer.

Markus tuli nüüd poest tagasi. Ta tõi Martinile jäätist.

Autor kinnitab, et valgete ööde aeg oli möödas. Nüüd särasid öötaevas õige sageli heledad tähed ning see pakkus poistele hilisõhtuteks huvitavat ajaviidet. Nad magasid telgis madratsitel ja silmitsesid öist taevast. Nad mõtisklesid lõpmatuse üle ja selle üle, kas kusagil võib veel elu olla. Nüüdki märkasid nad taevas mingit liikumist – ufo see vist siiski ei olnud, äkki oli see satelliit.

Ühel hetkel väljus suvilast onu Harri, kes tegi ettepaneku minna järgmisel ööl mere äärde, sest ta tahtis kangesti öist taevast pildistada. Onu lubas poistele tähtkujusid näidata ja äkki õnnestub isegi mõnda langevat tähte näha. Martin ütles, et ta võtab ka oma isa kampa. Järgmisel päeval lepitakse kokku, et mere äärde minnes võiks ka mahajäetud lastelaagreid, endise nimega pioneerilaagreid vaadata. Poisid on kindlad, et mahajäetud laagrid võivad pakkuda midagi põnevat. Ja uskuge mind, nii see ongi.

Järgmisel ööl ongi meie seltskond mere ääres. Onu Harri pildistas taevast ja sai pildile ka langeva tähe ehk meteoori. Pilt ereda sabaga valgest tähest oli igati õnnestunud. Söödi võileibu, joodi piparmünditeed. Martin suunas oma mobiiltelefoni pangapealse poole ja lasi nutikaameral filmida. Varsti asuti tagasiteele, kui järsku hakkas eemalt kostma helikopteri müra. Lennumasin lähenes rannale, prožektorivihk valgustas ümbruskonda. Keda või mida helikopteri abil otsiti?

Martin vaatas ka mobiiliga salvestatud videot ja nägi sellel pisikest, valgustatud täppi, mis liikus siksakina mustavas taevas ja kadus lõpuks vasakule rannametsa keskele. Mis kummaline valgus see oli? Ka onu Harri ja Martini isa ei suuda mõista. Kindel oli see, et täpp liikus vana pioneerilaagri suunas, millest päeval oli räägitud.

Veidi hiljem selgus, et helikopteriga oli otsitud läheduses kadunud vanainimest. Veel samal ööl otsustasid Martin ja Markus minna mahajäetud pioneerilaagrisse, et uurida, mis või kes oli sinna liikunud. Kaasa võeti ka Riki. Poisid ja koer jõudsidki kohale. Nad nägid jällegi vilksamas sinakat valgust, mille suunas Riki jooksu pani. Poisid järgnesid koerale.

Riki tõi poisid ühe maas mustava augu juurde. Tegu oli maa sisse viiva trepiga, mis ilmselt juhatas vanasse keldrisse. Auk asus ühe vana paekivivundamendi otsas. Vundament ise oli võssa kasvanud. Kas see salapärane valgus tuli sealt? Poisid otsustasid keldrisse minna ja nad leidsid sealt korviga vanainimese, kes poisse tervitas. See oligi kaduma läinud vanainimene, keda helikopteriga oli otsitud. Vanamees kinnitas, et ta nimi on Teet, ja et ta oli metsa marjule läinud ja eksinud ja midagi rääkis ta ka aastast 1978 … ja ta hoiatas poisse, et laagrisse pole edaspidi mõtet minna, sest seal juhtuvat kummalisi asju. Martinil oli pimedas küll mobiil maha kukkunud, kuid ta suutis siiski helistada politseile. Politseinikud viisid poisid koju, Teedu võtsid oma hoole alla meedikud.

Järgmisel päeval arutasid poisid omavahel, et midagi kummalist on toimumas. Nad nägid eile tundmatut lendavat objekti, mis suundus vana laagri poole. Laagris nägid nad sinakat valgust. Nad leidsid vanamehe, kes neid selle laagri eest hoiatas. Vanamees oli ütelnud, et oli läinud metsa marjule, kuid tema korv oli tühi?

Nüüd otsustasid poisid minna Teedule külla. Teedu juures oli ka sotsiaaltöötaja Elina. Teet jutustas, et palju aastaid tagasi oli taö üks õnnetus ja seetõttu ei mäleta ta enam paljusid asju. Mõnikord mäletas, ja mõnikord mitte. Ta rääkis, et vanas laagris on kummitused! Ta oli selles laagris nooruses töötanud majandusjuhatajana. Suvel oli seal palju lapsi. Talviti oli laager tühi. Teet elas laagri peamaja kõrval, väikeses pesuköögis. Külaskäigu lõpus kinkis Teet poistele tänutäheks ühe vanaaegse uuri.

Pärast külaskäiku Teedu juurde mõtiskles Martin, et äkki oli vanas laagris ikkagi ufode maandumispaik? Poe juures märkasid poisid üleni musta riietunud ja habetanud meest, kes kuulutusi uuris. Äkki pöördus mees poiste poole ja küsis, kas seal ka mingeid põnevaid vaatamisväärsusi on? Mees kinnitas, et talle pakuvad huvi nõukaaegne arhitektuur, vanad sõjaväehooned, tootmishooned, kolhoosid, kontorid, lastelaagrid. Poisid kinnitasid, et ega nemadki kohalikud ei ole, mistõttu ei oska nad head nõu anda. Õige kah, milleks mingitele suvalistele ja kahtlastele tüüpidele midagi rääkida. Vaatamata sellele andis mees poistele oma visiitkaardi ja kinnitas, et ta nimi on Toivo. Kummaline oli see, et mees mustas näis teadvat Martini nime!

Järgmisel ööl läksid poisid veelkord vanasse laagrisse, et leida ufode jälgi, kuid ainus, kes seal toimetas oli päeval kohatud mees mustas ehk Toivo. Poisid jäid Toivole peaaegu jalgu, kuid neil õnnestus siiski põgeneda.

Järgmisel päeval nägid Martin ja Markus laagri lähedal jällegi Toivot! Seekord ajas mees juttu kahe kahtlase ja vägagi edeva tüübiga. Mis asja kolmik laagris tegi? Päeval mängis Toivo poistega rannas siiski ka jalgpalli, kusjuures ta oli osav jalgpallur ja näis olevat igati lahe säga. Poistele tundus siiski, et midagi oli Toivos kahtlast, ja miks ta kogu aeg laagri kohta päris?

Samal ööl olid Martin ja Markus jällegi laagris. Seekord olid nad kaasa võtnud labida, et kaevata. Nad leidsid keldrist veel ühe keldri ja hakkasid kaevama. Nad leidsid metallist kasti, milles olid ehted – ketid, rõngad ja sõrmused, ühes karbis oli kummaline ja pisike asi – värviline, naljaka linnupeaga inimene, kelle pea kohal oli suur punane kera, mis oli mingist kummalisest kivist. Käes hoidis kujuke mingit saua. Kujuke oli värvitud erksate värvidega: kollast, punast, sinist tooni. Teises karbis oli veel üks samasugune ese.

Poisid hakkasid laagrist asjadega lahkuma. Ja äkki märkasid nad musta olendit, kes polnud üldse inimese moodi. See nagu hõljus, näo asemel näis olevat must auk! Poisid panid jooksu ja pääsesid jubeda tondi käest!

Nii, kui ma nüüd lugu edasi jutustaksin, siis poleks lugemine enam sedavõrd põnev. Seetõttu ütlen vaid seda, et poisid saavad lehest teada, et vana pioneerilaagri asemele hakatakse ehitama uusi maju. Saame teada, et leitud kujukesed on Vana-Egiptuse päikesejumala Ra hinnalised kujud. Saame teada ka 1972. aastal toimunud suurest juveelivargusest Tallinna kesklinnas.

Kuid, kellele kuulub suvila aia tagant leitud must kinnas? Siin tuleb poistele appi Riki.

Kes tahtis mürgitada vahvat jäljekoera? Kas Teet või Toivo?

Kas Teet on ikka sedavõrd nõrguke, kui ta laseb välja paista?

Miks Toivo pole Toivo, aga on hoopis Tõnis?

Sündmused arenevad raamatu lõpus igati kiirelt ja väga-väga põnevalt, mistõttu on poistel käsil igati keerulised lood.

Ja lõpuks saame teada, kes on süüdlane, ja kes on politsei. Kuid, kas mängus oli ka ufo?

Selline põnev lugu rullub lahti seekordses “Vääna jäljeküttide” raamatus. Täpselt sama põnev ja kaasakiskuv lugu nagu ka kahes eelmises raamatus. Ägedad pildid on raamatusse joonistanud taaskord Joonas Sildre.