Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsuksed. Reisijutte Mustalt Mandrilt“ (Varrak)

Rohkete fotodega illustreeritud reisiraamat viib meid Aafrika loodusesse. Autor kutsub lugeja seiklema Musta Mandri savannidesse, teeb läbi safarilaagri, tutvustab eksootilisi loomi ning linde.

Rein Kuresoo on loodusgiid ja kirjamees, kes juba hulk aastaid järgib paljude meie rändlindude kommet pageda võimaluse korral sügistalviste ilmade eest Aafrikasse. Nende kaante vahele on kogutud tema reisijutud Botswanast, Sambiast ja Ugandast. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ning hõrgu aistilise tundlikkusega. Raamatust saab teada, mismoodi lõhnab veel sadamata vihm või telgi seina taga ragistav elevandipull, kuidas kõlab maasarviku hommikutervitus või mis tunne on lõvile kahe meetri kauguselt silma vaadata. Nagu reisijuttude puhul ikka, on tabavate looduskirjelduste vahele mahtunud ka rohkesti seiklusi, naljakaid juhtumisi loomade ja inimestega, pajatusi kohalikust elu-olust ning rohkesti fotosid.

Ma olen seda oma lugudes vist ka varem maininud, et lapsena meeldis mulle lugeda raamatusarja “Maailm ja mõnda” raamatuid. Selle “kiiksu” pani mulle pähe vanaema, kes samuti seda raamatusarja nautis, mistõttu lugesin ka mina juba üpris väiksena igasugu reisikirju. Otse loomulikult meeldisid mulle ka raamatud Aafrikast, mis rääkisid Aafrikast kui sellisest, kuid oli ka ägedaid raamatuid, mis peatusid Aafrika loomadel ja lindudel. Kui meenutada, siis ilmus ju “Maailm ja mõnda” sarjas lausa kolnmeosaline “oopus”, mil pealkirjaks “Aafrika”, autoriteks Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund. Minu lemmikuteks olid ka Johan-Mark Elsingi kirjutatud “Loomaparadiis Aafrikas”, Bernhard ja Michael Grzimeki kirjutatud “Serengeti ei tohi surra”, Ernest Hemingway kirjutatud “Aafrika haljad künkad” ja David Livingstone’i “Reisid Lõuna-Aafrikas”. Uuematest “Maailm ja mõnda” raamatusarja valikutest meenub mulle ka Delia ja Mark Owensi kirjutatud “Kalahari karje”, Aafrikasse viis meid ka Katy Payne’i raamat elevantidest “Hääletu kõu”.

Nüüd, kui kurja viiruse eest on suurem osa maailmast ennast lukku pannud, siis oleks vist õige aeg reisida mõne huvitava- või loodusraamatu abiga, kasvõi Aafrikasse. Seetõttu on igati vahva, et eelmisel aastal ilmus Rein Kuresoo raamat Aafrikast, mis räägib sealsest loodusest, loomadest ja lindudest. Aastate taguste Aafrika-raamatute üheks miinuseks oli see, et raamatute fotod olid ikkagi must-valged, Rein Kuresoo raamatus on väga palju ja väga uhkeid värvifotosid, mis lugejale silmarõõmu valmistavad ja raamatu veelgi huvitavamaks teevad.

Raamatu eessõnas tõdeb autor, et 2013. aastast alates on ta teinud Musta Aafrikasse (nii nimetatakse Musta Mandri Sahara kõrbest lõuna poole jäävat osa) kokku seitse reisi. Põhjalikumalt on autor tutvunud nelja Aafrika riigiga, kuid raamatusse mahtus neist kolm – Botswana, Sambia ja Uganda. Etioopia-lood ootavad oma avaldamisvõimalust. Autor kinnitab, et juba oma esimesest Botswana-reisist alates tundis ta, et tahab Aafrika ja eelkõige tema looduse kohta rohkem teada. Iga järgmine reis juba käidud paikadesse annab vastused vahepeal tekkinud küsimustele ja tõstatab uued, mis siis omakorda vastest tahavad.

Raamatu esimene osa viib meid Botswanasse. See reis toimus 2013. aasta novembris ja see oli Rein Kuresoo esimene reis päris-Aafrikasse, millest oli ta unistanud pea kogu poisipõlve. Autori nooruses oleks Mustale Mandrile pääsemiseks olema kas punaarmee sõdur või kalalaeva madrus, kuid need ei tundunud talle just kõige ahvatlevamad maadeavastamise vormid.

Autor tõdeb, et Aafrikas reisimine on kallis, tema võimsaimate saladuste kogemiseks on tarvis märkas rohkem raha, kui seda kulub kasvõi näiteks Aasias või Lõuna-Ameerikas. Esimese osa esimene peatükk viib lugeja Kalaharisse ja Okavangosse. Autor ütleb, et Kalaharist räägitakse sageli kui kõrbest, aga tühje liivalagedaid ja kõrgeid luiteharju seal ei näe, kõikjal seletab silm hõredamat või tihedamat raagus võsa kulukuival pinnasel. Kohati toovad sellesse üheülbalisse maastikku vähest vaheldust veetud jõesängid. Neid palistavad veidi kõrgemad puud, mille võrasid võib kujutlusvõimet tublisti pingutades pidada rohelisteks … Õigupoolest kujutab Kalahari endast suurt nõgu Lõuna-Aafrika platool, hiiglaslikku kaussi, kus tuul tolmu ja kuivanud akaatsiakaunu keerutab. Erinevalt Kalahari naabrist Namibi kõrbest, sajab seal ikkagi mõnevõrra vihma. See teeb Kalaharist poolkõrbe, kuigi kunagi on see olnud päriskõrb – õieti üks maailma vanemaid kõrbi, mis tekkis juba umbes 60 miljonit aastat tagasi. Kalahari poolkõrb moodustab Botswanast üle kahe kolmandiku. Selle monotoonset maastikku ilmestavad tänapäevalgi kunagise hiigeljärve jäänused – Makgadikgadi soolakud ehk pan’id, nagu neid seal kutsutakse. Kunagi voolasid seal kokku nii Okavango kui ka mõne praeguse Zambezi lisajõed.

Saame teada sedagi, et Okavango on maailma suurim oaas. Okavango delta on tasandik – kõrguste vahe on seal peaaegu olematu ning nelja kuu jooksul voolab vesi delta hargnemiskohalt aeglaselt veel kuni 250 kilomeetrit edasi delta harudesse ja kaob pinnasesse või hoopis aurustub …

Edasi on meil võimalus minna koos autoriga Chobe rahvusparki, mille magusamad laagrikohad tuleb broneerida juba aasta enne reisi. Autor viib meid Moremi kaitsealale, saame lugeda sealsetest taimedest, lindudest ja loomadest – mopaanipuu, impalad, tüügassead, suurkudud (nendest uhketest antiloopidest kirjutas ka Ernest Hemingway oma raamatus “Aafrika haljad künkad”), elevandid, gnuud, sebrad (pikalt on juttu sebrade triipudest ja värvidest, mida on ajaloos kuulsad loodusteadlased neist rääkinud).

Esimese osa teine peatükk on “Külalised safarilaagris”, milles on juttu safarilaagritest ja neist loomadest, kes safarilaagreid vahetevahel külastavad. Loomulikult on toit see, mis loomad laagrite juurde toob, kuigi loomade toitmine on rahvusparkide reeglitega selgelt keelatud, kuid eks ole ju ka reisiseltskonnad erinevad. Selles peatükis saame lugeda tüügassigadest, võsapukkidest, kaelkirjakutest, rohepärdikutest, paavianidest, palju on ka erinevaid ja väga huvitavaid linde – viirfrankoliin, lõuna-sarvnokk, tutt-udelind, safiirkudlnokk, hallturako jpt.

Autor kinnitab, et Botswana on Aafrika riikide seas kõige korruptisoonivabam. Maailma riikide korruptsiooniindeksi skaalal on ta küll Eestist allpool, kuid eespool näiteks Lätist, Leedust ja Poolast. Botswana ametnikud ei oota määrimist, pigem võib altkäemaksu pakkumise eest (näiteks kiirust ületades) sekeldustesse sattuda.

Kolmas peatükk on “Okavango lõvid”, milles autor ja tema reisiseltskond kohtub tõepoolest lõvidega, ja seda üsna lähedalt. Autor kinnitab, et Aafrika rahvusparkides ei lähe lõvi inimese eest tulistjalu peitu, kuid päris kindlasti ei otsi ta inimesega ka lähikontakti. Võime olla 99, x % kindlad, et lõvi meid ei ründa … Kui käituda arukalt, pole ka jalgsi liikudes lõvi poolt ülemäära suurt ohtu karta. Inimesega kaasas käivad lehad on lõvile pigem vastikud kui isuäratavad. Suure kassi geenimälu ei suuda meenutada inimjahi edulugusid, aastatuhandete pikkune kogemus on suutnud lõvisid pigem veendam et inimesest pole midagi head oodata. Autor räägib lugejale erinevatest praidest (lõvikarjadest) – Duba tasandike lõvid, kes toituvad peamiselt pühvlitest, võivad saagijahil minna kassidele mitteomasel kombel vette ning peavad sageli jahti päise päeva ajal, kusjuures pühvlijahil on oluline ka isalõvide panus. Savutis elavad lõvid suudavad maha võtta isegi elevante, tehes seda peamiselt öösiti, kuna londiliste öine nägemine jääb lõvide omale tunduvalt alla.

Neljas peatükk on “Vihma ootel”, milles juttu vihmast ja selle ootusest, kuid loomulikult ka lindudest ja loomadest – orüksid, maasarvikud, puna- ja väike-mesilasnäpid, termiidid jpt. Selles peatükis tõdeb autor, et novembris ilmuvad nähtavale ka paljud Euroopa linnud – võib näha valge-toonekurge, punaselg-õgijaid, konna- ja kalakotkaid, vihitajaid ja heletildreid, salu-lehelinde, piiritajaid ja suitsupääsukesi. Ka autor näeb ühel hommikul rändamas sadu tuhandeid suitsupääsukesi, mis on südantsoojendav kohtumine. Osa suitsupääsukestest jääb talveks Okavangosse, kuid enamus rändab edasi. Autor räägibki meile suitsupääsukestest pikemalt. Saame teada, et suitsupääsuke on üks laiema levikuga linnuliike maailmas, keda võib kohata kõikidel mandritel peale Antarktika. Nii lai levik räägib selget keelt sellest, et suitsupääsuke on ellujääja, evolutsiooniliselt plastiline ja edukas liik. Lugeda saad sellestki, miks on suitsupääsukeste arvukus vähenenud, et kõige suurem katsumus lindude jaoks on Sahara kõrbe ületamine.

Botswana lugudes on meil võimalik lugeda veel ka lõvide armueinest, Chobe rahvuspargi polis- ja pagulaselevantidest ja jõuamegi raamatu teise osani, mis viib meid Sambiasse.

Raamatu teine osa algab peatükiga “Safarile Sambiasse”, milles autor ütleb, et üks nn seitsmest maailmaimest, Victoria juga Sambia-Zimbabwe piiril, on vaatamisväärsus, mida on käinud uudistamas üksjagu eestlasi. Kogu muu Sambia, mis pindalalt on peaaegu sama suur kui Prantsusmaa ja Suurbritannia ühtekokku, on aga eestlaste reisikaardil ikka veel suhteliselt tundmatu maa, mille kohta levivad veidrad kuuldused. Autor meenutab lugusid, mida ta oli varem lugenud, neis oli juttu ohtlikest jõehobudest, kes inimesi tapavad, kuid ka näljastest krokodillidest, kes omakorda jõehobusid ründavad.

Sambia (kuni 1964. aastani Põhja-Rodeesia) on koht, kus on välja kujunenud paljud tänase safari jooned. Seal mõisteti ühel hetkel, et safariturismist võib saada Aafrika metsiku looduse pääsetee – siis kui kaitsealad muutuvad kohalike kogukondade tuluallikaks, tekib nii neil kui ka riikidel tõsisem huvi loodust kaitsta. Autor räägib väga põhjalikult ja huvitavalt lugejale safaride ajaloost, saame teada, et maailma keeltesse on sõna “safari” jõudnud suahiili keele vahendusel, kus see tähendab igasugust veidi pikemat reisi.

Raamatu teise osa teine peatükk on “Victoria joal ja joa all”. Ehkki Sambia on üks paljudest Aafrika riikidest, mille piirid sündisid meelevaldselt, on Sambia üheks peamiseks dominandiks ja riigi füüsilise karakteri määrajaks Zambezi jõgi. See suuruselt neljas Aafrika jõgi saab alguse Sambia kirdenurgast, kus paikneb ka suur osa tema ülem- ja keskjooksust ning valgalast, ja väljub riigi edelanurgast, olles keskjooksul ühtlasi piiriks Zimbabwega.

Zambezi verstalaiune jõelint laieneb Livingstone’i linna lähedal veelgi, ja kukub siis 1,7 kilomeetri laiuse ühtse veekardinana üle 100 meetri sügavusse kuristikku, tekitades veepritsmetest kõrge, mitmesaja meetri kõrgusele taeva poole kerkiva samba. Victori juga ei ole maailma kõrgeim, kõige laiem ega veerohkeim, on teda siiski nimetatud üheks seitsmest maailmaimest. Autor viibki lugeja Victoria joa juurde, kuid ka lähedal asuvasse kanjonisse, kus kasvab tükike vihmametsa, kus elab ka põnevaid linnu- ja loomaliike (mustkotkas, trompet-kiiverlind, kaljudamaan), kuid ka ülbed paavianid ja krokodillid.

Ja olemegi jõudnud raamatu kolmanda osani, mis viib meid Ugandasse. Esimene peatükk selles osas on “Victoria järv – “kinga isa” otsinguil”. Autor tõdeb, et loodushubilise rändaja panevad Ugandale mõtlema kaks seal elavat liiki – kingnokk ja mägigorilla. Winston Churchill on ütelnud: “Uganda on Aafrika pärl”, kuid Churchill kirjutas need sõnad 1908. aastal. 20. sajandi alguses elas Ugandas pooltesit miljonit inimest, praegu on maailma ühe kiireima rahvastiku kasvuga riigis juba üle 45 miljoni inimese. Nii ei saa eeldada, et Ugandas puutumatut loodust ülemäära palju alles on. Õnneks on Uganda pindala suur üsna suur ehk 241 038 km2.

Uganda linnustik annab bilanssi taas ühe rammusa plussi – seal on kindlaks tehtud 1031 linnuliiki! Uganda on Musta Mandri tummine kontsentraat, kus üksteisest poolepäevase autosõidu kaugusel saab näha enam-vähem kõike huvitavat, mida Aafrikal pakkuda on: poolkõrbed, savannid, mäed, (kaduvad) troopilised liustikud, suured järved ja vihmametsad. Kingnokk on üks neist liikidest, mis kuulub linnuvaatlejate jaoks Aafrika linnustiku pühasse graali. Araablaste poolt “kinga isaks” kutsutud suur ja veider suleline suudab avaldada muljet ka neile, keda linnusulgede sahin tavatult külmaks jätab. Kingnokk on vähearvukas, ta leiviala on piiratud ning omal käel pole mõtet teda otsima minna, sest ta elab raskesti ligipääsevates papüürusesoodes. Käepärasemad võimalused kingnoka vaatlemiseks on Ugandas ja Sambias.

Eelviimases peatükis viib autor oma lugeja ahvide juurde. Selle peatüki pealkiri on “Külas kaugematel ja lähematel sugulastel”. Ugandas elab ühtekokku 17 liiki primaate ja Lääne-Uganda metsaaladel on erinevaid ahviliike kõige rohkem. Otse Queen Elizabethi rahvuspargi kõrval asub Kibale metsakaitseala, kus elavad inimestega harjutatud šimpansid, kuid lisaks neile võib seal näha veel 13 liiki ahvilisi. Fotodelt vaatavad meile vastu mantelmungabei, gveneera, punasaba-pärdik, sinipärdik, puna-koolobus, šimpans. Seekordne reis ahvide juurde osutub autorile keeruliseks, sest teda segab kõhuhäda, mille põhjustajaks arvatavasti hommikune banaaniõlu.

Edasi liigume juba ka mägigorillade juurde, kelle nägemiseks tuleb oma soov Uganda Loodusameti juures varakult registreerida, sest mägigorillade lähedale pääseb piiratud arv inimesi – kaheksa inimest iga gorillaperekonna kohta. Kokku Ugandas hetkel 13 inimestega harjutatud gorillaperekonda, kahte harjutatakse veel. Ugandas maksab mägigorilladega veedetud tund 600, Rwandas 1500 dollarit. Ühtekokku peaksid juba ainuüksi gorillavaatlusretked Bwindi ja Mgahinga piirkonda aastas sisse tooma umbes 20 miljonot dollarit, lisaks kaasnevad sellega tulud turistide majutamisest ja toitlustamisest ning erinevaid teenuseid saavad turistidele pakkuda paljud külaelanikud.

Autoril seisab ees teekond Kahungye-nimelise gorillapere juurde ja see on läbi Bwindi läbitamatu metsa üsnagi keeruline. Seekord ei ründa ei taimed ega putukad ja mägigorillade juurde me ka jõuame, kuigi tund gorillapere juures möödub väga kiirelt.

Raamatu viimane peatükk on “Hiigelsarvedega veiste maa”, milles läheme autoriga kaasa savannialale ehk Mburo järve rahvusparki. See on Uganda savanni-rahvusparkidest väikseim, kuid autor loodab näha aafrika võsasiga ja Aafrika suurimat antiloopi – kannat. Öösel õnnestub autoril näha ka kahte leopardi ja öise eluviisiga esiklooma – käharsaba-galaagot.

Vot selline 5+ raamat. Usun, et tänases ajas üks igati põnev ja põhjalik reis Aafrika kolme riiki, kus palju-palju põnevat, ägedat loodust, linde ja loomi.

Mari Laane, Ave Visnapuu, Mihkel Saar ja Lembit Kaarna „Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad“ (Ühinenud Ajakirjad)

Tegelikult algab uus kevad juba sügisel. Paljud taimed – sinililled, ülased, karukellad jt – on peitnud oma õienupud mullapinna lähedale, et kevadel päikese märguande peale õitsema hakata. Aiatööd lõppenud, algab mõtiskluste aeg. Laskem oma aiandusmõtetel ja –fantaasiatel lennata! Nii võime lõpuks maanduda oma unistuste aias. See on kõige parem aed – just täpselt selline, nagu oleme ette kujutanud. Unistuste aias ei pea rohima, muru pügama, tigusid luurama. Ja kui ühel päeval jälle maa peale tagasi jõuame, algab kõik uuesti...

Viimased viis ja kübe rohkem aastat on mul olnud õnn elada Tallinnas Nõmmel, mistõttu olen olnud ühel või teasel moel seotud ka koduaiaga. Põlise Mustamäe-poisina oli varasem kokkupuudu aedadega vägagi põgus, kui aegade hämarusse minna, siis meenuvad vanaisa aed Meriväljal ja hilisemast ajast tädi ja onu koduaed Piiumetsas. Loomulikult on aiandus, koduaiad ja kõik muu sellega seotud igati põne ja huvitav, sest iga taim, iga lill on omamoodi, kindlasti on tegemist elusa ja ilusa loodusega, kuid kindlasti on põnev jälgida ka seda, kuidas inimesed oma koduaedade eest hoolitsevad, kuidas nad neid kujundavad jne. “Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad” on kirjastuse Ühinenud Ajakirjad raamat, ja raamatu kaanel saame näha ka ajakirja “Kodu ja Aed” logo. Kuna ma olen ise juba aasta aega selle kirjastusega lähedalt seotud (töötan selles firmas), mistõttu on mul olnud võimalus “Kodu ja Aiast” aialugusid lugeda ja uurida, kusjuures ilmub ju neli korda aastas ka ajakiri “Minu Aed”, kust saab samuti aiatarkust ammutada.

“Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad” on väga huvitav ja sisukas lugemine, palju on fotosid, mis lugemisele jumet juurde annavad.

Raamatu esimene osa on “Mägiaed” ja selle esimene peatükk kannab nime “Uue aiastiili sünd”, milles saame teada, et aastal 1772 vedas Chelsea tollase apteegiaia (praegu Chelsea Physic Garden) direktor aeda üle 40 tonni kive, mis toodi Londoni Towerist. Seda kuhjatist täiendas tollane kuulus loodusuurija Joseph Banks lubjakivirahnude, kiltkivide ja Islandist pärit laavakamakatega. Lagedal platsil asuvale kivikünkale lisati teisigi kiviminäiteid, et levitada geoloogialaseid teadmisi.

Kuigi mõlemad mehed tõdesid, et vast valminud magi on kõige inetum rajatis, mida Inglismaa aedades eales nähtud, mõjutas see kaaskodanikke hoopis iseäralikul viisil. 19. sajandi uuendusideedest tiines õhustikus seostus kivihunnik huviliste meeltes Hiina ja Jaapani mägiaedadega. Sealt libises mõte otse iseenesest kodusematele Euroopa mägedele, mis ilu poolest ei jää põrmugi alla Kaug-Ida omadele.

Algas hoogne kastetamine. Mitmel pool Euroopas kerkis üpris omapäraseid kivikuhjatisi, mida täiendasid väänlevate juurikatega kännud, kujukesed ja leidlikud konstruktsiooniga “mägiojad”. Vastupidavamad ja vähenõudlikumad taimed levisid kiiresti käest kätte ning moodustavad praegugi mägiaia põhisortimendi, näiteks aubrieetad, padjandfloksid, kilbirohud, kukeharjad, mägisibulad jmt.

Peagi selgus, et mägede taimestik on ääretult mitmekesine. Mitte kõik taimed ei tahtnud kasvada peenral läbisegi, nagu hoolas aednik nad sinna istutas.

Saame teada sedagi, et valguse mõju oskasid arvestada juba keskaja aednikud, eristades päikeselembeseid ja varjutaimi. Nüüd hakati uurima ka mulla koostist ja veerežiimi. Otsese ajendi sellele suunale andis Edinburghi botaanikaaia aedniku Alfred Evansi kogemus, millest saate siin samuti lugeda. Kusjuures on ju Alfred Evansi nimi läinud aianduse ajalukku turbaaia leiutajana. Tema segas hapu reaktsiooniga kompostist, jämedast liivast ja freesturbast hapulembestele idamaalastele sobiva segu ning kujundas Edinburghi kuulsas mägiaias esimesed turbapeenrad.

Edasi saad lugeda juba ka kivimitest ja drenaažist, taimedest ja kiire arenguga mägitaimedest, kuid ka alpitaimedest. Esimese peatüki lõpus öeldakse, et kahtlemata on mägiaed üks põnevamaid ja keerukamaid aiandusalasid. Seda tõestab nii ajalugu kui ka paljudesse seltsidesse koondunud huviliste arv maailmas.

Esimese osa teine peatükk on “Mägiaja rajamine”, milles on juttu sellest kas mägiaed või kiviktaimla. Selgub, et esimesed kiviktaimlad rajati Eestis 1920. aastate lõpus ja 1930. aastate alguses. Neist uhkeim ja väidetavalt oma aja Euroopa suurim kujundati Virumaale Oru pargis asunud presidendilossi aia lääne- ja põhjanõlvadele, mille tarvis osteti sadu nimetusi alpitaimi Spaethi puukoolist Saksamaalt. Teises peatükis loeme veel mitmekesisest ja paindlikust mägiaiast.

Kolmas peatükk on “Mägiaed nõlval”, milles mitme sammu abil räägitakse lugejale, mida mägiaaia rajamiseks tuleb teha, no kasvõi see, et hakatuseks tuleks leida mägiaia jaoks sobiv koht, tuleb langetada otsus mägiaia kuju ning koosseisu kohta, olulisteks elementideks on teed ja astekivid, tuleb leida ka ankurkaljudele õige koht, tuleb valida mägitaimla kivide liik, värv ja suurus. Edasi juba väga konkreetseid näpunäiteid, koos joonistega.

Raamatu esimeses osas on juttu veel ka mägiaiast tasasel pinnal, mägiaia kodustamisest, mägiaia taimedest.

Raamatu teine osa on “Sibullilled”, milles on juttu tublidest õitsejatest ehk sibullilledest, mis on ääretult dekoratiivsed. Raske on leida teist nii mitmekesist ja värviderohket taimerühma, kus jätkub õitsejaid varakevadest hilissügiseni, lumest lumeni.

Loen, et botaanikud käsitlevad sibullilledena taimi, kelle säilituselund on sibul. Iluaianduses aga nimetatakse sibullilledeks mitmeaastasi taimi, kellel on mullas sibulad, mugulad, mugulsibulad või muguljad risoomid.

Edasi juba peatükid, milles on juttu sibullilledest aias (kasvukoht, istutamine, ümberistutamine, multšimine, hooldus, väetamine, kastmine, lehtede kolletumine, paljundamine, haigused, kahjurid), külmakindlatest sibullilledest (lumikelluke, märtsikelluke, kirgaslilled, krookused, kobarhüatsindid, koerahammas, siniliiliad, puškiinia, ebahüatsindid, preeriaküünal, kevadmagun, talvine lumekupp, ülased, alpikann, kolmiklill, kuldtäht, harilik lõokannus, iirised, aarum ja tulivõhk, rohtlaliilia, püvililled, laugud, linnupiimad), pikemalt on juttu veel nartsissidest, tulpidest, liiliatest, hüatsindist, sügislillest, kuid ka külmaõrnadest sibullilledest (daaliad, freesia, tiigerlill, gladiool, kroonülased, mugulbegoonia, kanna, kaeralill, tuttliilia, aasia tulikas, harilik jänesekapsas). Kuid ka see pole selles osas veel kõik, sest siin on ka peatükk sibulillede ajatamisest, milles saame lugeda ja teada ka konteineris kasvatmise kohta.

Raamatu kolmas osa on “Pojengid”, milline esimene peatükk on “Pojengid Eesti aedades”. Siin öeldakse, et pojengide suured, hurmavad ja lõhnavad õied kuulutavad aias suve algust ning neid on ikka imetletud-armastatud. Saan ise siinkohal ainult kaasa noogutada ja tõdeda, et ka mulle pojengid meeldivad. Talvekindlatest püsililledest on pojengid meie kliimas kõige massiivsemate ja suuremate õitega ega jäta külmaks ka aianduskaugeid inimesi.

Loeme, et pojenge on kasvatatud Eesti taluaedades alates 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Järgmine peatükk räägib lugejale pojengide teekonnast Hiinast Euroopasse, sest pojengide kodumaa on Hiina, kus pojengi kutsutakse lillede kesriks ning veel tänapäevalgi on pojeng Hiina rahvuslill. On teada, et juba aastal 1075 tunti Hiinas üle 30 erineva pojengisordi.

Eurooplastest kirjeldas pojenge esimest korda Prantsuse botaanik Pierre-Martial Cibot 1780. aastal. Esimene põõsaspojeng istutati Euroopas 1789 kuulsasse Kew’ botaanikaaeda Inglismaal. Rohtsed ehk valgeõielised pojengid jõudsid Euroopasse samuti 18. sajandi lõpus. Aadlikest oli Prantsuse keisrinna Josephine Bonaparte üks esimesi, keda need lilled lummasid.

Kolmandas osas on peatükid, millest saame lugeda keiserlikest põõsaspojengidest, Itohi pojengist, mida nimetatakse elavaks legendiks, pojengidest aias (hooldus, haigused ja kahjurid), pojengidest aiakujunduses (pojeng murus, pojengid omaette gruppide ja hekina, pojengid peenral, koos teiste taimedega), pojengidest vaasis, lemmikpojengi valimisest).

Raamatu neljas ja ühtlasi viimane osa on “Päevaliiliad”, mille esimene peatükk jutustab lugejale päevaliiliatest ja nende ajaloost, edasi juba päevaliiliate kasvatamisest (kasvuaegne hooldamine, väetamine, kastmine, multšimine, talvekülm ja talvekate, närbunud õite igapäevane korjamine, paljundamine ), hädadest, kahjuritest ja muudest riskidest, sellest, kuidas osta päevaliiliaid.

Selline vahva ja sisukas raamat see “Lilleaed 2. Silmapaistvad õitsejad”. Kindlasti suurepärane abimees kõikidele aiandushuvilistele, nii algajatele, kuid miks mitte ka edasijõudnutele, sest ega ükski tarkus ja hea õpetussõna ju külgi mööda maha ei jookse.

Preben Bang, Preben Dahlstrom „Kes siin oli? Loomajälgede välimääraja“ (Tänapäev)

On palju toredam matkata või suvemaja ümbrust uudistada, kui tead, milliseid loomi ümbruskonnas õigupoolest liigub. Igaühele sobivas välimäärajas on täpsed kirjeldused, värvifotod ja joonised imetajate ja lindude jalajälgedest, toitumisjälgedest, väljaheidetest, räppetompudest, pesadest ja teedestradadest.

Looduses liikuja võib jälgede põhjal teha mitmeid järeldusi loomade käitumise, eluviiside, ja toitumise kohta ning hinnata ka liikide arvukust. Erinevad jäljed ja jäänused on raamatus rühmitatud nii tüüpide kui neid jätnud loomade järgi. Taani autorite raamatu on Eesti oludele kohandanud Uudo Timm, tegu on parandatud ja täiendatud trükiga 2007.a ilmunud väljaandest.

Kinnitan, et “Kes siin oli? Loomajälgede välimääraja” on suurepärane lugemine ja tõeline abimees kõikidele loodusesõpradele, ja nendele, kellele meeldib looduses veidi põhjalikumalt “ringi vaadata”.

Raamatu avab eessõna eestikeelesele tõlkele, milles Uudo Timm tõdeb, et loomade jälgede ja tegevusjälgede määraja järele on Eestis puudust tuntud juba aastaid. See raamat on heaks abiliseks kõigile loodushuvilistele.

“Rikkalike fotode ja jooniste abil on lihtne ära tunda loomade poolt loodusesse jäetud arvukaid jälgi ja tegevusjälgi. Liikide määramiseks olulistele tunnustele juhitakse tähelepanu määraja tekstiosas.”

Ja Uudo Timm jätkab: “Originaalis taanikeelsena juba 1970. aastate algul ilmunud määraja annab mitmetahulise ülevaate Euroopas elevate imetajate ja lindude jälgedest ning tegevusjälgedest. Määraja tekstide autori cand. mag. Preben Bang oli Taani Kahjurloomade Laboratooriumi osakonnajuhataja ning seetõttu on ka paljude liikide toitumist või muid tegevusi käsitletud kahjustustena. Tulenevalt määraja koostamise kohast, Taanist, käsitletakse põhjalikumalt seal kohatavaid liike ning põgusalt teisi nii Põhja- kui ka Lõuna-Euroopas esinevaid liike.”

Eessõnale järgnevad juhised raamatu kasutajale, milles öeldakse, et raamat on püütud teha välitingimustes kasutajale võimalikult mugavaks. Samal põhjusel on jala- ning tegutsemisjäljed rühmitatud nii tüüpide kaupa kui ka neid jätnud loomade järgi. Peatükid esitlevad jäljetüüpe: jalajägi, toitumisjälgi jms, kuid alapealkirjad – välja arvatud mõned erandid – on koostatud loomarühmade järgi. Oluline on seegi, et loomad on üldiselt esitatud süstemaatilises järjestuses, s.t. ürgsemad kõigepealt ja spetsialiseerunumad lõpus.

Seejärel juba sissejuhatus raamatusse. Siin öeldakse, et metsarahvastele, kes küttimisega elatist hankisid, oli elutähtis tunda loomade jälgi ja teisi maastikule jäetud märke. Nende põhjalik tundmine aitas kütil otsustada, milliseid jälgi pidi tasub edasi minna ja kuidas seada üles oma lõksud. Loomade eluviise ja jälgi põhjalikult tundmata ei oleks ta lihtsalt ellu jäänud.

Ja veel, jätkan mõtetega sissejuhatusest – meie kiirel ajal otsib järjest rohkem inimesi vabal ajal lõõgastust ja energiat loodusest. See on äratanud ka kasvavat huvi taimede ja loomade vastu ning suurenenud soovi kaitsta loodust, meie eksistentsi eeltingimust. Ei ole kuigi keeruline vaadelda ja imetleda taimi, mis kasvavad seal, kus nad on kord juurdunud, ent palju keerulisem on jälgida imetajaid. Esiteks on suurem osa neist öö- või videvikuloomad ning teiseks on nad äärmiselt arad ja põgenevad kiiresti vähimagi ohumärgi korral. Nende liikumist mingil alal on siiski võimalik märgata mitmete märkide, näiteks jala- või toitumisjälgede, väljaheidete põhjal. Kui olete juba kord neid jälgi tähele pannud ja tõlgendada proovinud, taipate, et need räägivad paljugi loomade liikumisest ja käitumisest.

Raamatu esimene osa on “Liikumisjäljed”. Saame lugeda, et loomade jalajälgi on kõige kergem märagata lumepinnal. Ideaalne jäljelumi on mingit kõva pinda, näiteks teed, jääd või hange kattev paari sentimeetri paksune sulalume kiht. Kohevas pakase-lumes kipuvad jäljeservad varisema ja jälge peitma ning paksus lumes moodustavad üksikjäljed ainult sügavaid ebamääraseid auke. Üks oluline mõte veel – üksikjälgi on kõige lihtsam tundma õppida, kui neid täpses mõõtkavas paberile joonistada. Siis ollakse sunnitud uurima jälje kõiki detaile ning need jäävad hästi meelde. Jälgede pildistamine on kiire, aga ehk mitte alati sama hea moodus. Hea moodus jälgede jäädvustamiseks on kips- või parafiinjäljend.

Seejärel on raamatus mitmel leheküljel väga palju jälgi (pilditahvlid) – siil, küülik, mutt, karihiir, jänes, mügri, hamster, orav, kaelushiir, kunel, rott, ondatra, kobras, nutria, saarmas, mäger, alpi ümiseja, kass, ilves, nugis, tuhkur, kärp, ahm, karu, pesukaru, hüljes, rebane, koer, hunt, kährikkoer, kabehirve pull, tähnikhirv jpt. See on ikka täiesti uskumatu, kui palju loomade jäljed erinevad üksteisest, on küll sarnaseid jooni, kuid iga jälg on igati omanäoline ja omane konkreetsele loomale. Lisaks imetajatele on siin mitmel leheküljel ka lindude jalajälgi – faasan, nurmkana, põldvutt, luik, hani, kajakas, tiir, sukelpart, varblane, tuvi, vares, rabapüü, merisk, lauk, hallhaigur, valge-toonekurg, sookurg.

Edasi juba peatükk “Imetajate jäljed”, mis omakorda jaotub mitmeks alapeatükiks. Saame lugeda jala ehitusest (tallulkõndija jalg, varvul- ja kabjulkõndija jalg), tallamõhnad, jäljetüüpidest (käpajäljed, sõrajäljed, kabjajäljed), liikumisviisidest (kõnd, traav, galopp, hüpe), jäljerühmade mõõtmisest. Pikemalt on juttu kõikidest nendest jalajälgedest, mis joonistena pilidtahvlitel olid. Loomulikult on ka siin igasugu jooniseid, ja palju suurepäraseid fotosid. Esimese osa järgmine peatükk on “Lindude jäljed”, milles saame lugeda linnu jala ehitusest, jäljetüüpidest, kanalistest (faasan, nurmkana, põldvutt, metsis, laanepüü, rabapüü ja lumepüü), veelindudest (luiged, haned, pardid, kajakad, tiirud, lauk), kurvitsatest, haigrutest ja kurgedest, värvulistest ja tuvidest, kullilistest ja kakulistest.

Oleme jõudnud raamatu teise osani “Toitumisjäljed”, mis algab vahvate pilditahvlitega, millel näiteid loomade söödud käbidest, pähklitest ja tammetõrudest. Selle osa alguses saame lugeda, et looduses loomade jälgi vaadeldes satutakse varem või hiljem kohta, kus loom on söömiseks peatunud. Neid söögikohti võib leida üsna lühikeste vahemaade tagant, eriti kui ollakse rohusööja jälil. Jälitades näiteks metskitse, võib jälgedest näha, kus loom on peatunud naksima rohukõrsi ja varsti seejärel peatunud, et noori võrseid suhu napsata. Seevastu kiskjate, näiteks rebaste jälgi ajades võib kuluda hulk aega, enne kui satutakse kohta, kus loomal on õnnestunud saaki tabada.

Ka teises osas on mitmeid põnevaid ja sisukaid peatükke, milles tehakse juttu toitumisjälgedest puittaimedel (hirvlased, okste söömine, söömisjäljed, hirvlaste toitumisjäljed, kitsed ja lambad, närilised ja jänesed, närimisjäljed juurtel ja koorel, linnud), toitumisjälgedest seemnetel, viljadel ja taimedel (käbid, sarapuupähklid, kreeka pähklid, pöögipähklid ja tammetõrud, kirsid ja muud marjad, kibuvitsamarjad, õunad, viljapõllud, muud seemed, juurviljad, rohttaimed), murtud saakloomadest (kiskjad, röövlinnud).

Raamatu kolmas osa jutustab meile väljaheidetest, sest ka nende abil on võimalik igasugu põnevaid asju kindlaks teha. Ka selles osas on mitmeid pilditahvleid, millel on võimalik väljaheiteid uurida. Kahes peatükis on juttu imetajate (siil, karihiired, nahkhiired, valgejänes, küülik, orav, lendorav, kobras, hamsterlased, hiirlased, kiskjad, metssiga, hirvlased, veislased) ja lindude (vedelad ja tahked väljaheited) väljaheidetest. Neljas osa jutustab meile sellest, kuidas on uriini jälgede abil loomade liikumist kindlaks teha.

Viies osa peatub räppetompudel. Mitmed linnud väljutavad söödud saagi seedumatud osad söögitoru kaudu rohkem või vähem kompaktsete räppetompudena. Need sisaldavad muu hulgas näiteks karvu, putukate kitiinkesti, tigude ja rannakarpide kodasid, luid ja taimeosi, mis maohappes täielikult ei seedu. Kakkude räppetompude väljaoksendamine on üsna tuntud fakt, aga ka teised röövlinnud, vareslased, õgijad ja kajakad väljutavad sel viisil seedumatuid toidujäänuseid. Selles osas on juttu kakkudest (kodukakk, kõrvukräts, sooräts, kassikakk, teised kakud), kullilistest (hiireviu, raudkull, kanakull, tuuletallaja, teised pistrikud), vareslastest (hallvares, künnivares, hakk, harakas), kajakatest (naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas) ja toonekurelistest (valge-toonekurg, hallhaigur).

Jelena Koreneva „Mina olen orav“ (Pegasus)

Vilgas, graatsiline ja lõbus orav meeldib kõigile, nii suurtele kui väikestele. Kuid ta üksnes näib lõbus ja kergemeelne. Kui tarvis, muutub ta üsna tõsiseks ja sihikindlaks!

Kas teadsid, et orav leiab oma toiduvaru sügava lume alt lõhna järgi üles? Et ta oskab hästi ujuda? Ja kui oluline on talle tema kohev saba? Tee ruttu raamat lahti, ja orav mitte üksnes ei vasta nendele küsimustele, vaid avab sulle ka teisi saladusi! Ühtlasi õpetab ta sulle õige oravapesa ehitamist!

„Mina olen orav” on üheksas raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Huvitavat orava kohta:

1. Kuusekäbi närib orav puruks viie minutiga, männikäbi pooleteise minutiga.

2. Peale punakaspruuni kasukaga oravate elab Eestis ka musta värvi oravaid.

3. Orav suudab hüpata alla viiekorruselise maja kõrguselt ja terveks jääda.

4. Orava näol, rinnal, kõhul ja eesmistel käppadel kasvavad erilised tundlikud karvad, mis aitavad loomakestel ruumis orienteeruda.

5. Päevas suudab orav söögiks seemneid otsides läbi närida 150 kuusekäbi.

6. Vastsündinud oravapoeg kaalub 8 grammi, sama palju kui kaks teelusikatäit suhkrut.

7. Kui orav hakkab krõbeda pakasega reipalt ringi kalpsama, on oodata ilma soojenemist.

Mul on taaskord väga hea meel, et „Laste loomaraamatu“ sarjas on ilmunud uus raamat, järjekorras juba üheksas, mis jutustab meile sellisest vahvast tegelasest nagu seda on orav. Enne seda on lapsed saanud tuttavaks rebase, siili, pingviini, jääkaru, sipelga, tiigri, hiidpanda ja nahkhiirega. Ma usun, et üheksas raamat ei jää selle ägeda sarja viimaseks, sest tegelikult on Venemaal (sealt on ju see raamatusari pärit) ilmunud ikka üsna palju selle sarja raamatuid.

Nii nagu ikka, on ka selles raamatus jutustajaks peategelane ise, seekord orav. Orav kinnitab, et temal pole külmade ilmadega mantlit vaja, sest tal on punakaspruun kasukas, mis külma tulles tihedaks ja pruunikashalliks läheb ning talle sooja annab. Selgub, et orava keha on 19 kuni 23 cm pikk, kui saba mitte arvestada, sest tema kohev saba on omakorda 15 kuni 20 cm pikk. Orav kinnitab, et tema vanavanaema portreed on kujutatud isegi Oravakese kommipaberil. Siinkohal peangi mainima, et selle sarja raamatutes on väga palju huvitavaid fakte, kuid on ka veidi huumorit ja vimkasid.

Teises peatükis saame teada, kus oravad elavad. See orav jutustab meile lausa Eestist, sest harilik orav elab Eestis, ja teisi oravaid Eestis ei ela. Oravad elutsevad kõikjal, kus puid kasvab, sügavates laantes ja parkides, ja näiteks Jakuutia metsades on neid ligi miljon! Selgub, et oravlaste sugukonnas on 280 liiki, teiste seas ka lendorav. Orav lisab, et neid ei leia Antarktise ja Austraalia mandril, polaaraladel, Sahara kõrbes, Gröönimaal, Uus-Meremaal ja Madagaskaril.

Kolmas peatükk räägib meile orava sugulastest. Oraval on 30 liiki lähisugulasi. Ühtedele meeldib üleval olla päeval, teistele videvikus, kolmandatele öösel. Harilikud oravad on päevaloomad. Seda ka, et ühe laua taga ei õnnestu orava perekonna liikidel kokku saada, sest nad kõik elavad eri maadel.

Neljas peatükk jutustab meile sitketest käppadest. Selgub, et orava eeskäppadel on neli, tagakäppadel aga viis varvast, nende küljes kasvavad pikad konksjad raudkõvad küünised. Maniküüris orav ei käi, sest ta teritab küüsi iga päev, kui ronib mööda puid üles ja alla, krabab tüvest kinni ja ripub, pea alaspidi.

Järgmistes peatükkides on juttu orava vaistudest. Saame teada, et orav suudab haista toitu, mis on 150 cm sügavusel lume all peidus. Juttu on ka orava varudest, sest orav kogub mustadeks päevadeks tagavara ja matab mitmesse peidupaika maha. Enne peitmist tõmbab orav tõru, seene, pähkli või käbi kergelt keelega üle ja hõõrub ninamikuga, et jätta toidule oma lõhn. Selle järgi orav hiljem oma peidukoha üles leiabki. Huvitav fakt on seegi, et orava toiduvarus võib olla kuivavatud seeni kuni 45 liigist, et väga pikka aega pole oravatega toimunud mingeid muutusi. Juttu on ka orava osavast ja kohevast sabast, mis on orava hüpete saladus – maapinnal liiguvad oravad 60-70 cm pikkuste hüpetega, põgenedes võivad hüpped olla kuni 3-4 meetri pikkused. Oravad suudavad hüpata alla viiekorruselise maja kõrguselt puult.

Lugeda saame veel ka orava menüüst, sellest, et tal on eluaeg suus 22 teravat hammast, et päevas võib ta ära närida 150 kuusekäbi. Juttu on ka orava kodust ja perest, orava vaenlastest (kärp, suured kakud, ilves, metsnugis), kuid ilma lahinguteta ei anna oravad kunagi alla, sest nad julged ja osavad, oskavad ennast imehästi peita ja suudavad iga vaenlase üle kavaldada.

Raamatu lõpus (nagu selle sarja raamatutes ikka) on mitmel leheküljel igasugu põnevaid fakte ja teadmisi orava kohta. Saad teada, kust orav nii kohava saba sai, kuidas oravad oma saba eest hoolistevad, miks ründas ühte Inglismaa väikelinna kari oravaid, pannes pihta kohalikelt elanikelt kogu nende seebivaru. Selgub, et isegi kõige taltsam orav ei salli, kui teda sülle võetakse, talle pai tehakse ja musi antakse, et talvel külastavad oravad sageli ka lindude söögimajasid, et oravad ei armasta eriti reisida, kuid vajadusel suudavad nad ületada hiigelsuuri vahemaid, et vanade slaavlaste arvates oli oravale sisse läinud vaim, kes vastutas kõuemürina ja välgu eest jne jne.

Kirjas on ka huvitav ülevaade oravaraamatutest, mis eesti keeles varem ilmunud. Tagakaanelt saame lugeda, et selle raamatu autor Jelena Koreneva on teatri- ja filminäitleja, kes mänginud enam kui 60 filmis ja kirjutanud kolm raamatut.

Väga armsad ja vahvad pildid on joonistanud Darja Tsvetkova.

Lõpetan selle raamatu peategelase sõnadega: „Võtke minust eeskuju! Saba püsti, olgem optimistid! Tšauki! Metsas ja pargis kohtume!“

Henn Timm, Rein Järvekülg, Peeter Pall, Sirje Vilbaste „Eesti jõed“ (Varrak)

Ülevaade Eesti jõgedest, nende toimimisest, taimedest ja loomastikust – mis on jõgi ja miks nad on sellised, nagu nad on. Autorid tutvustavad 64 suuremat, erilisemat või piirkondlikult olulisemat jõge. Raamat on illustreeritud rohkete fotodega.

Mida inimesed jõgedest ka räägiksid või kirjutaksid, ise nad ikkagi vees ei ela. Seepärast määratlevad tegelikud vee-elanikud, kuigi nad inimkeelt ei mõista, oma elupaiku inimestest kindlasti täpsemini. Ju tuleb meil leppida sellega, et veerahva nägemus sellest, kus mingi jõgi algab, jätkub või lõpeb, mõnikord inimeste arusaamast erineb.

Praktikute meelest seisneb jõgede olemasolu mõte eelkõige nende võimes reo- või liigvett minema juhtida. Samas soovitakse neist saada nii palju puhast vett, hüdroenergiat ja kalasaaki, kui vähegi võimalik. Ära ei öelda ka võimalusest supelda või paadiga sõita. Mõnikord mõjub rahustavalt kasvõi voolava vee vaatamine. Suvila, mille aknast paistab jõekäär, on krõbedama hinnaga kui keset tavalist võpsikut või tühermaad paiknev kinnistu. Hiina rahvatarkuse järgi piisab vaenlastega toimetulekuks rahulikult jõekaldal istumisest, sest varem või hiljem triivivad nonde maised jäänused mööda. Kes aga soovib jõgesid päriselt tajuda, sel tuleb toast ja vahest linnastki välja minna.

Selles raamatus leidub infot 64 Eesti jõe kohta. Mis jõed on ja miks nad on sellised, nagu nad on. Käsitleme neid looduskeskselt kui ökosüsteeme, mitte formaalse hüdroloogilise arvestuse, haldusliku kuuluvuse või rahvalike nimede järgi.

Raamatu koostajad töötavad Eesti Maaülikoolis ja on jõgesid ning nende elustikku seiranud juba pikki aastaid.

Kirjastuse “Varrak” suurepärane, väga huvitav ja sisukas raamatusari “Roheline Eesti” on saanud uue osa ehk raamatu, mis räägib meile Eestimaa jõgedest. Alles see oli, kui ilmus raamat kodumaa järvedest, mida selles blogis ka tutvustasin. Nüüd siis jõed.

Ma olen üsna kindel, et kõik inimesed on vähemalt korra oma elus jõe äärde sattunud, võib olla sealt isegi kala püüdnud, paadiga sõitnud või lihtsalt nautinud vee voolamist ja kalade mängu.

Raamatu sissejuhatuses kinnitavad autorid, et “jõgi” on some-ugri sõna. Seda kinnitavad some joki, liivi joug, mari jogaš, komi ju, põhjasaami johka, koolasaami jok, handi johan ja mansi jä. Ka “juga” on keeleliselt sama päritolu. “Oja” näib kuuluvat ainult läänemeresoome sõnavarasse.

Huvitav on teada saada sedagi, et Statistikaameti andmetel oli 2017. aastal perekonnanimi Oja Eestis 922 mehel ja 967 naisel. Sageduselt oli Oja pingereas 16, Põlvamaal koguni teisel kohal. Perekonnanimi Jõgi oli 622 mehel ja 744 naisel, sageduselt 35. kohal. Niisiis elab meil üle kolme tuhande oja- või jõenimelise eestlase. Liitsõnalisi ega käändes nimesid pole siin pealegi arvestatud. Autorid meenutavad sissejuhatuses veel ka mitmeid raamatuid, mis varem on ilmunud, mis jõgedest räägivad.

Esimene peatükk vastab küsimusele, mis on jõgi. Saame lugeda, et vooluveed on sellised veekogud, kus vesi liigub Maa raskusjõu mõjul ühesuunaliselt, piki voolusänge “mäest alla”. Looduslikud vooluveed on ennast sedasi ise maapinda uuristanud. Kas neid kutsuda jõgedeks või ojadeks, sõltub inimeste suvast. Tehislikke analooge nimetatakse peakraavideks, kraavideks või kanaliteks. Jõed on pigem suuremad (veerikkamad, laiemad, pikemad) ja ojad väiksemad. Võib näiteks proovida, kas jõuab ühelt kaldalt teisele hüpata. Kui jah, on oja, kui ei, siis jõgi. Rahvatarkuse järgi algavad kõik jõed ojadest, seega on mõlemad alguses ülehüpatavad. Kui väike oja kuhugi suubub või sumbub, jääb ta lõpuni ojaks. Kui õnnestub ühineda mõne teise ojaga, on lootust paisuda jõeks. Soiseid ojasid nimetatakse mitmel pool soonteks.

Samasse suudmesse koonduvad jõed moodustavad jõestiku. Iga jõestiku pikim lähtmejõgi on peajõgi ja temaga ühinevad jõed lisajõed. Maismaapiirkond, kust vesi jõestikku korjub, on valgla ehk jõgikond. Kõik vähegi suuremad Eesti jõestikud on eksoreilised. See tähendab, et nad ei kuiva enne suubumist ega lõpe väljavooluta järvedes, vaid jõuavad kas mere või sinna laskuvatesse peajõgedesse.

Jõgedes, nii nagu ka meres ja järvedes, võib leiduda saari. Kuid ka valglad on ise omamoodi “saared”, mida isoleerivad üksteisest kõrgemad maismaa-alad ehk veelahkmed. Omavahelist otseühendust pole jõestikel reeglina muidu kui üleujutuste ajal.

Seisuveed asuvad samuti kas looduslikes (järved, lombid, laukad) või inimeste kaevatud nõgudes (tiigid, karjäärid, vooluta kanalid ja kraavid). Vooluveed võivad seisuvetest lähtuda või neid läbida. Ka jõevoolust kõrvale jäänud vanajõed ehk soodid kuuluvad seisuvete hulka. Voolu tõttu ongi igal jõel algus (lähe) ja lõpp (suue), mis seisuvetel samas tähenduses puuduvad. Mis allpool toimub, sõltub suuresti ülemistest osadest, kuid mitte vastupidi. Mida lähemale lähtmele, seda veevaesem ja kitsam on jõgi. Mida kaugemal algusest, seda suuremaks vooluhulk paisub.

Jõgede vesi võib pärineda otse vihmast või lumest. Enamasti täienevad sademed enne jõkke sattumist mitmesuguste lahustunud ja lahustumata ainetega – kas maa all, mullas või järvedes. Sängi pika kitsa kuju ja madaluse tõttu on jõevee kontakt maismaaga märksa tihedam kui meredel või järvedel.

Väga paljud jõed liiguvad nähtamatute ja nimetutena tervenisti maa all. Mõni kaob sinna kohati ja ilmub allpool uuesti nähtavale. Tegelikult kulgeb ka paljude “maapealsete” jõgede vesi osaliselt varjatult: nii voolusängi enda kui ka kallaste all, kahel pool sängi. Ka näiliselt kuivanud jõgi võib maa all vaikselt edasi voolata.

Merede ja järvedega võrreldes tunduvad jõed haprad, ebastabiilsed ning kergesti kuivavad. Seepärast hämmastab, et mõned jõesängid on vanemad isegi ookeanidest, millesse nad suubuvad.

Väga palju huvitavaid teadmisi ja lugemist, ja see on ju alles raamatu esimene peatükk. Olen üsna kindel, et "Rohelise Eesti"-sarja raamatud on kindlasti suurepärased kaaslased ka koolitundidesse, neile õpilastele, kes tahavad tõepoolest kodumaa loodusega põhjalikumalt tuttavaks saada.

Teises peatükis saame lugeda jõgede nimedest. Pikematel vooluvetel on enamasti nimi, mõnedel mitu. Enamasti tulenevad need lähedusse jäävatest asulatest või nimeandjate emakeelest-kodumurdest. Rahvas, kes puutub kokku ainult kodulähedase jõeosaga, ülejäänud jõestikust tavaliselt ei hooli. Juttu tehakse vanadest jõenimedest, edasi juba jõgede tekkimisest Eesti alal, tänapäevaste jõgede paiknemisest, maastikurajoonidest. Juttu on ka jõgede suurusest, üritatakse vastata küsimusele, milline Eesti jõgi on kõige suurem. Saame lugeda jõgede laiusest, vooluhulgast ja valgalast, ülem-, kesk- ja alamjooksust. Lisaks veel ka muudest jõgede olulistest omadustest (orientatsioon, harud ja saared, langus ja lang, voolukiirus ja põhi, läbipaistvus ja sügavus, vee temperatuur, vees lahustunud ained, vees lahustumata ained, veetase, voolusängi kuju, jõed ja järved, jõed ja sood, kaldad, maakate valgalal, jõetüübid). Püütakse vastata küsimustele kui palju on Eestis jõgesid, kus on palju ja kus vähe jõgesid.

Pikemalt peatutakse ka jõe-elustikul, mis on alati olemas ning vee, põhja ja kallastega tihedas seoses. Loeme pealiskasvust, suurtaimedest, suurselgrootutest, kaladest, muudest selgroogsetest, vooluga kohastumustest, maismaatoidu sööjatest, maismaaloomade ja –taimede seostest jõgedega.

Raamatus on ka peatükk “Jõed ja inimesed”, milles on juttu asulatest jõgede ääres, maaviljelusest, metsaraiest ja kaevandamisest, vee reostamisest, vee temperatuuri muutmisest, veevõtust, prügist, õgvendamisest, kraavitamisest, paisutamisest, veetranspordist, sildadest, kallaste kindlustamisest, kalapüügist ja jahist, kala- ja vähikasvatusest, jõgede seirest Eestis, jõgede seisundist. Saad teada, kus on parimas ja halvimas seisundis jõed Eestis, juttu on taastumisest ja taastamisest, looduskaitsest.

Ja jõuame jõgede juurde, millest saame pikemalt lugeda. Kokku 64 kodumaa jõge. Saame jõgedega tuttavaks, räägitakse ka elustikust (suurtaimed, suurselgrootud, kalad). Tabelites on välja toodud number veekogude registris, vanad nimed, jõestik, lähe, läbitavad maastikurajoonid Eestis, suue, langus, pikkus, valgala, keskmine vooluhulk suudmes, järk suudmes, suuremad lisajõed, linnad, maakonnad, kaitsealad jpm.

Loetelu algab Narva jõega, mille suue on idapoolseim, ning liigub edasi vastupäeva. Hiiumaa ja Saaremaa jõed on kõige lõpus.

Ma ei hakka siinkohal pikemalt jõgedel peatuma, selle saad ise läbi lugeda, kuid nimetan jõed, millest selles raamatus pikemalt lugeda saad – Narva, Piusa, Võhandu, Emajõgi, Õhne, Tänassilma, Põltsamaa, Pedja, Elva, Laeva, Amme, Ahja, Kullavere, Kääpa, Avijõgi, Ranna-Pungerja, Mustajõgi, Pühajõgi, Purtse, Kunda, Selja, Mustoja, Loobu, Valgejõgi, Pudisoo, Jägala, Soodla, Jõelähtme, Pirita, Vääna, Keila, Vasalemma, Vihterpalu, Kasari, Vigala, Velise, Liivi, Paadrema, Pärnu, Esna, Prandi, Lintsi, Käru, Vändra, Navesti, Saarjõgi, Halliste, Raudna, Kõpu, Lemmjõgi, Reiu, Sauga, Rannametsa, Salatsi, Koiva, Mustjõgi, Pärlijõgi, Vaidva, Peetri, Pedetsi, Luguse, Nasva, Kärla, Põduste ja Lõve jõgi.

Lõpetan oma kokkuvõtte ja tutvustuse raamatu lõppsõnadega – vähe leidub õnnelikke, kellele jõgi läbi akna paistab. Veel vähem on neid, kellel ta koduaiast läbi jookseb. Aga piki kaldaid on mõnus lonkida, vaadata ja kuulata. Ning kui leidub küllalt vett ja paat, siis sellega sõita. Sedasi võib sattuda sinnagi, kuhu jalgsi ei pääse. Autorid kinnitavad/hoiatavad isiklike kogemuste najal, et kes mõne põneva jõe äärde juhtub, võib sattuda ravimatusse sõltuvusse.

Loodan ka mina, et see raamat on hea abimees neile, kes tahavad meie jõgedega lähemalt tuttavaks saada ja pärast lugemist neid ka ise avastama ja uurima minna.

Ronald Laarmaa ja autorite kollektiiv „Eesti järved“ (Varrak)

Esimesed asulad tekkisid Eestis just vee lähedusse. Vett on vaja joogiks, vee abil saab taimi ja loomi kasvatada, veest saab toitu, vettpidi saab liigelda, vee voolamist saab arenguks rakendada ja vee läheduses on niisama hea olla. Vee ja veekogude olulisust on raske üle hinnata. Seal, kus on vesi, seal on ka elu.

Viimasest väikejärvede raamatust on möödunud üle 40 aasta, selle tühimiku täidab nüüd käesolev populaarteaduslik raamat väikejärvedest ja nendes peituvatest loodusväärtustest. Veekogude registris on järvedena arvel ligikaudu 2000 objekti, mis sellesse raamatusse paraku ei mahu. Siin tutvustavad autorid lähemalt 96 Eesti populaarsemat väikejärve, mida on käesoleval sajandil uuritud.

Raamatusari „Roheline Eesti“ on saanud jällegi uue osa/raamatu, milles seekord juttu Eesti järvedest ehk kui päris täpne olla, siis 96 Eesti populaarsemast väikejärvest. On ju järved Eestimaal igati ilusad ja nendel/nende ääres on mõnus aega veeta, kes käib ujumas, kes võtab päikest, kes käib kalal.

Raamatu tagakaanelt saame lugeda, et Eesti on tuhandete järvede maa. Järvede pindala poolest riigi territooriumist oleme Euroopas kõrgel neljandal kohal. Järved on meie elukeskkonna oluline osa, nad pakuvad toitu lauale, võimaldavad eri viisidel aega veeta ja suurendavad keskkonna esteetilist väärtust. Järvede kõrval elades ja toimetades on oluline teada, kuidas me üksteist vastastikku mõjutame. Kuid see pole veel kõik, mis raamatu tagakaanel kirjas. Kas teadsid, miks mõned järved on selge veega, teised aga sogase, rohelise või lausa punase veega, millisest järvest tasub kala püüda, kus aga kalu üldse pole, mida räägib taimestik järve seisundi kohta, kuidas mõjutab inimtegevus järve talitlemist ja heaolu. Sellitele põnevatele küsimustele peaksime sellest raamatust vastused saama.

Raamatu esisisekaanel on Eestimaa kaart, millele leiame kõik need järved, millest raamatus juttu on.

Raamatu esimeses peatükis saame teada, mis on järv. Lühidalt öeldes on järv seisva veega täitunud suur maismaanõgu, millel puudub otsene ühendus merega. Järvenõo tekke järgi jaotatakse järved tektoonilisteks, glatsiaalseteks, lammi-, karsti-, soo- ja tehisjärvedeks. Järved toituvad sademetest, voolu-, valg- ja põhjaveest ning jagunevad umb-, lähte-, läbimis- ja suubumisjärvedeks, mistõttu sisaldab järvevesi sooli, gaaside, tahkeid osakesi ja kolloide. Ja veel – väikest (ehkki keegi ei tea, kui väikest) seisva veega nõgu nimetatakse lombiks või laukaks (rabas). Juhul, kui nõo kaevasid inimesed, siis nimetatakse sellist veekogu tiigiks või kanaliks. Paisutatud jõeosi kutsutakse aga paisjärvedeks, millel on nii jõgedele kui ka järvedele omaseid tunnuseid. Eesti läänerannikul leidub rohkelt soolase veega madalaid rannajärvi.

Seejärel on juttu ökosüsteemist, järvede nimedest ja sellest, kui palju meil järvi on. Teine peatükk räägib järvede tekkimisest ja looduslikest tingimustest, kolmas peatükk järvede olulistest omadustest. Selles peatükis saame teada, mis on morfomeetria (järvede suurust hinnatakse tavaliselt pindala ja veemahu järgi, esimest on lihtne kaardilt mõõta, teine eeldab põhjalikke teadmisi järvenõo kohta. Eesti suurimad järved on Peipsi ja Võrtsjärv, suurim väikejärv on tallinlaste veevarustuseks kohandatud Ülemiste järv). Selles peatükis tutvustatakse meile veel ka Eesti sügavamaid järvi ja nende pindala, juttu on järvevee omadustest (läbipaistvus, vee värvus, vee temperatuur), lisaks veel juttu valgalast ja koormustaluvusest.

Järgmine peatükk peatub troofsusklassidel ja järvetüüpidel, edasi juba peatükk järve-elustikust, millest selgub, et hüdroloogia ehk veeteadus uurib vee liikumist, jaotumist ja kvaliteeti, ent ei tegele veekogu asustava elustikuga. Kuid järved ei koosne ainult veest ja selles lahustunud ainetest, vaid ka põhjast, kallastest ning elustikust. Viimasega tegeleb hüdrobioloogia. Järve-elustik on nii vee, põhja kui ka kallastega tihedas seoses. Kalad on kindlasti esimesed, kes meenuvad. Kuid nii nagu järved ise ei koosne ainult veest, ei koosne järve-elustik ainult kaladest. Ehkki „mittekalade“ mass ja hulk ületab kalade vastavaid suurusi paljukordselt, ei ärata nad inimeste tähelepanu ligilähedaseltki sama palju. Edasi saame lugeda vee mikroelustikust (siin on fotosid vetikatest, planktonist, keriloomast, vesikirbust jpt.), põhja- ja kaldaelustikust, kaladest ja muudest suurtest loomadest.

Edasi juba peatükk, mis räägib lugejale inimmõjust järvedele, seejärel loeme järvede uurimisest ja seisundist, järvede tervendamisest ja kaitstavatest liikidest, ja jõuamegi juba järvede juurde, mida selles raamatus tutvustatakse.

Alustatakse Haanja kõrgustikust (Vaskna järv, Liinjärv, Rõuge Suurjärv, Kaussjärv, Kahrila järv, Väiku-Palkna järv, Murati järv, Kikkajärv, Kirikumäe järv, Pullijärv, Hino järv), millele järgneb Karula kõrgustik (Ähijärv, Aheru järv), Otepää kõrgustik (Jõksi järv, Piigandi järv, Ihamaru Palojärv, Uiakatsi järv, Pühajärv, Neitsijärv, Kääriku järv, Uhtjärv, Lõõdla järv, Valgjärv, Kaarnajärv, Nõuni järv, Mõrtsuka järv, Pangodi järv), Sakala kõrgustik (Veisjärv, Viljandi järv, Mäeküla järv, Õisu järv, Kariste järv, Ruhijärv, Tündre järv), Vooremaa kõrgustik (Kuremaa järv, Kaiavere järv, Kaarepere Pikkjärv, Raigastvere järv, Elistvere järv, Soitsjärv, Saadjärv), Pandivere kõrgustik (Äntu Sinijärv), Võru-Hargla nõgu (Vagula järv, Tamula järv, Kubija järv, Pappjärv), Palumaa (Nohipalo Mustjärv, Nohipalo Valgõjärv), Ugandi lavamaa (Väimela Mäejärv, Väimela Alajärv, Verevi järv, Kaiu järv, Jõemõisa järv), Viru lavamaa (Uljaste järv), Kõrvemaa (Viitna Pikkjärv, Paukjärv, Kakerdi järv, Loosalu järv), Harju lavamaa (Kahala järv, Maardu järv, Ülemiste järv, Klooga järv), Võrtsjärve madalik (Keeri järv, Karijärv), Peipsi madalik (Meelva järv, Lahepera järv), Alutaguse madalik (Endla järv, Konsu järv, Räätsma järv, Kurtna Suurjärv, Kurtna Ahnejärv, Kurtna Martiska järv, Kuradijärv, Kurtna Valgejärv), Soome lahe rannikumadalik (Käsmu järv, Lohja järv, Harku järv), Lääne-Eesti ranikumadalik (Tänavjärv, Vööla meri, Sutlepa meri, Tõhela järv, Ermistu järv, Lavassaare järv), Soomaa (Ördi järv), Metsepole madalik (Nigula järv), Hiiumaa (Kirikulaht, Tihu järv), Saaremaa (Mullutu laht, Suurlaht, Linnulaht, Oessaare laht, Koigi järv, Järise järv, Karujärv, Kooru järv, Laialepa järv).

Usun, et selles loetelus on palju selliseid järvi, mis on lugejale tuttavad, mille ääres on käidud või isegi kala püütud, kuid kindlasti on siin ka selliseid järvi, millest saame teada esimest korda, vähemalt minuga on lood sellised. Mitmed järved on sellised, mille ääres on käidud aastaid või isegi aastakümneid tagasi, palju on selliseid järvi, mida tahaks jälle vaatama minna. Ja miks mitte, näiteks järgmisel suvel, sõita mööda Eestimaad ja külastada neid järvi, millest selles raamatus juttu on.

Raamatu lõppsõnas kinnitavad selle huvitava ja vajaliku raamatu autorid, et sellesse raamatusse mahtus väike valik Eesti väikejärvedest. Autorid kinnitavad, et praeguseks on nad uurinud umbes 700 järve, kuid tänapäevaste nõuete järgi saame seisundihinnangut anda neist 282 kohta. Enamik järvi on seni uurimata. Seepärast loodavad raamatu autorid avaldada mõne järveraamatu ka edaspidi. Minu arust on see igati tervitatav mõte.

Oma tutvustuse lõpetaksin selle raamatu autorite sõnadega (nendest on raamatu lõpus ka fotod ehk Katrin Saar, Teet Krause, Anu Palm, Henn Timm, Aimar Rakko, Kairi Maileht, Katrin Ott, Ingmar Ott, Helle Mäemets, Margot Sepp ja Ronald Laarmaa) – inimestel on alati vaja teada ja tunnetada oma järvede väärtusi, saada aru, mis neis järvedes peitub, ja mõista, kuidas nad on seni toiminud ja kuidas võivad edaspidi toimida, seda eriti keskkonna- ja kliimamuutuste tingimustes. Ikka selleks, et oma järvi paremini kaitsta ja majandada, sest kui järvel on hea, on hea ka meil.

Hoiame oma siseveekogusid, need on hindamatud loodusvarad.

Indrek Rohtmets „101 Eesti looduspaika“ (Varrak)

Iga inimesega kõnnivad kogu elu kaasa paigad, kus on käidud, kus on oldud. Maastikud, asulad, teed, majad, õued, arvukad looduspaigad – kõigil on koht mälestuste varasalves. Kui tihti meenuvad just viimased, ei oska mina seda ütelda, küllap ühel sagedamini kui teisel. Siiski usun, et hetked, tunnid ja päevad looduses on loonud igaühe mälestustes omaette aegruumi, kuhu on soovi korral võimalik ikka ja jälle tagasi minna.

Mõnikord on need meenutused ilusamad ja eredamad kui kunagine tegelikkus, aga selline see inimene juba on. Ilusat ilusamaks mõtelda pole ju mingi patt! Üldistuse pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust.

See ei ole käsiraamat ega matkajuht, aga ometigi ma loodan, et kirjutatu ergutab lugejat mõtlema nende kaunite looduspaikade peale, kus me kodumaa taeva all oleme tundnud ennast siia kuuluvana ja kuhu me tahaksime kunagi tagasi tulla, et mälestusi värskendada. Ma ei tea, kui palju tähendusrikkaid ja erilisi looduspaiku on ühe või teise inimese mällu salvestatud, aga neid on seal kindlasti. Mis siis muud kui otsigem Eestimaal oma paikasid!

Nii tutvustab oma raamatut Indrek Rohtmets.

Ma olen ka varem saanud rääkida kirjastuse Varrak raamatusarja „101 Eesti...“ raamatutest. Selle sarja raamatud on kõik olnud huvitavad, harivad, õpetlikud ning omamoodi ka põnevad. Nii on lugejale tutvustatud kodumaist arhitektuuri, mõisu, ravimtaimi, laevu, pühakodasid, kunstiteoseid, teatrisündmusi, monumente, ajakirjandust, kirjandust, plaate jpm. Kõikide raamatute autorid on olnud oma ala tipptegijad, spetsialistid. Looduspaikade raamat on selle sarja 25 raamat! Mistõttu võib vist öelda, et täna on see üks rikkalikuma valikuga raamatusarju Eestis.

Mulle on loodus alati südamelähedane olnud, sest on ju loodus see, kuhu võib argirutiinist „põgeneda“. Sama kehtib ka loodusraamatute kohta, ka need on olnud minu jaoks alati olulisel kohal. Seda võib öelda ka Indrek Rohtmetsa raamatu kohta, mis viib ju lugeja põnevale reisile Eestimaa loodusesse. Raamatus on paiku, kus olen ka ise olnud ja käinud, seega on siin äratundmisrõõmu. On paiku, millest olen kuulnud, kuid pole ise kohal käinud, ja on ka paiku, millest pole varem isegi kuulnud. See ongi lahe, et Eestimaa ja meie looduspaigad suudavad üllatada ja pakkuda avastamisrõõmu.

Raamatu alguses saame tuttavaks autoriga, kes on õppinud Tartu ülikoolis bioloogiat ja ajakirjandust. Ta on töötanud ajakirjas Horisont bioloogiatoimetaja ja peatoimetajana. Ta on olnud MTÜ Loodusajakiri vastutav väljaandja, kirjutanud ja tõlkinud raamatuid, tegelenud telesaadete valmistamise ja filmistsenaariumite loomisega. Nii on Indrek Rohtmetsa sulest ilmunud väga huvitav raamat „Kultuurilooline Eestimaa“, ta on ka raamatu „Eesti elusloodus“ üks autoritest. Viimati mainitud raamatut olen ka oma blogis tutvustanud, ja selle loo võid leida praegugi siit loodusteemade alt.

Raamatu saatesõnas ütleb Indrek Rohtmets, et iga inimesega kõnnivad kogu elu kaasa paigad, kus on käidud, kus on oldud. Maastikud, asulad, teed, majad, õued, arvukad looduspaigad – kõigil on koht mälestuste varasalves. Ja autor jätkab: „Üldistuse pidulikke rõivaid maha visates liigun ma selles raamatus lihtsalt ühest paigast teise ja üritan rääkida, mis on mulle südamelähedane läbi mälestuste. Ja siis peatun veel paikades, kus olen tundnud kõige selgemalt kodumaa looduse rikkust.“

Raamatus tutvustatavad looduspaigad on esitatud tähestikulises järjekorras. Lugude juures on väga palju fotosid, nii suuri kui ka väiksemaid. Raamatu esisisekaanel on ka kaart, millel ilusasti kirjas kõik raamatus olevad looduspaigad, et need kohad üles leida.

Esimeseks looduspaigaks on Alam-Pedja, mis on üks suuremaid teedeta ja asustuseta piirkondi Eestis, kuhu 1994. aastal asutati looduskaitseala. Lähiajaloos on Alam-Pedja pidanud jagama sama saatust tänase Põhja-Kõrvemaa looduskaitseala kaunite järve- ja rabamaastikega. Mõlemad piirkonnad olid 40 aasta ringis täiesti suletud Nõukogude armee katsepolügoonid ja avanesid alles pärast Vene armee lahkumist. Alam-Pedja on väga elurikas. Seal elavad kotkad ja valgeselg-kirjurähn. Suure tähelepanu all on aga rohunepp, kelle tähtsaim pesitsusala Baltikumis asub just seal. Rohunepp on lind, kes kevadel mängib, arvukad on ka sealsed tedremängud. Juttu on veel ka kalapüügist ja väga huvitavast kalapüügiviisist ehk sääsapüügist. Autor räägib ka Alam-Pedja maastikest – heinamaad, lamminiidud ja haruldased lammimetsad, soosaartel kasvavad põlismetsad, seal on ka Eestis ainulaadne lammihaavik, puutüvedel väänleb humal.

Selliste huvitavate faktide ja tähelepanekutega, meenutuste ja teadmistega tutvustab autor kõiki 101 looduspaika selles raamatus, mistõttu võib seda raamatut tegelikult ka igati põneva õpikuna kasutada, et kodumaise loodusega tuttavaks saada.

Teiseks looduspaigaks on Ehalkivi ehk Letipea suurkivi. Ehalkivi on Eesti rändrahnude seas mitmel viisil erandlik. Kui enamik meie rändrahnudest, eriti veel suurtest rändrahnudest, kipub olema odaliselt maa sisse mattunud, siis ümarate vormidega Ehalkivi on aga praktiliselt kogu oma võimsuses vaadeldav. Tänu sellele on ta korralikult üle mõõdetud ja kindlaks on tehtud ka tema maht, milleks hinnati 930 kuupmeetrit. Kivi ümbermõõt on 49,6 ja kõrgus 7,6 meetrit ning kaalu on tal ümmarguselt 2500 tonni. Mass ja maht teevad Ehalkivist Eesti kõige suurema rändrahnu, kuigi tal on ka konkurent – Tallinna lähedal lebav Muuga Kabelikivi. On spekuleeritud, et Ehalkivi võib olla Põhja-Euroopa suurim rändrahn.

Liigume edasi. Neljandaks looduspaigaks on Endla järv. Autor kinnitab, et Eestis on terve hulk järvi, mis legendi kohaselt on sündinud leinava naise pisaratest. Neist tuntuimad on Ülemiste järv, mis polevat midagi muud kui vana Kalevit leinava Linda pisarad ja Endla järv, mis olevat sündinud Endlit taga nutva Juta pisaratest. Raamatu autorile meeldib mütoloogilise kuulsusega järve äärde minna kevadel, eriti kullerkuppude õitseajal. Kõrgemal kirdekaldal leidub hooldatud puisniite, mis pakuvad piisavalt ruumi ergavatele kullerkupusalkadele. Järve idakaldal, Kaasikjärve raba servas seisab vaatetorn. Selgub seegi, et Endla järve juurde ei pääse ilma rabamatkata. Ühe muistendi kohaselt pidavat järves elama näkk, kes ilmutab ennast hobuse kujul.

Ma ei hakka Sulle oma tutvustuses raamatus olevaid kõiki looduspaiku lahti kirjutama, sel juhul läheks tutvustus väga pikaks ja lugejale peab jääma ka isiklik avastamisrõõm, kuid lugeda saad veel Halliste jõest ja puisniitudest, Harilaiust, Hinni kanjonist (ka Eestis on oma kanjon, mis asub Haanjamaal Rõude lähistel Kahrila järve naabruses, kanjonis voolab vesi ehk Enni oja, kanjoni liivakivist seinad on 5-6 meetri kõrgused ja ojakääru paljandi pikkus ulatub ligemale 200 meetrini).

Lugeda saad ka Hirmuste väikesoodest, Hüpassaarest (see on talukoht Viljandimaal Leetva raba naabruses ja on ka helilooja Mart Saare kodukoht), Ilumetsa kraatritest, Juminda poolsaarest (see kuulub kogu ulatuses Lahemaa rahvuspargi koosseisu, siin on metsa ja rabamaastikke ning suurel hulgal rändrahne), Jussi järvedest (need asuvad Põhja-Kõrvemaal), Jägala joast, Kaali kraatritest, Kaibaldi liivikust, Kakerdaja rabast, Karujärvest Saaremaal, Koiva jõe äärsest (seal võib juunikuus kohata ka liblikat, kel nimeks mustlaik-apollo), Kuimetsa karstialast, Kurtna järvedest (neid on lausa üle 40), Kurõsoost (see on madalsoo Setomaal Värska lähedal), Kõpu rannast, Laelatu puisniidust (see on maaliline looduspaik, niiduradasi ümbritseb tohutu liigirikkus, varasuvel õitsevad seal orhideed, ümmarguselt 25 liiki), Linnurabast (linnulennult 44 kilomeetri kaugusel Tallinna südalinnast, see on üks pealinnale kõige lähemale jääv puutumatu loodusmaastik), Lipstu nõmmest, Loodi põrgust, Luhasoost (see on meie kõige lõunapoolsem suuremat sorti raba, kuigi nimi viitab soole), Lõhavere linnamäest, Muraka rabast, Mäurassaarest, Neidrema puisniidust, Neeruti mägedest (seal on olnud tublisti askeldamist ka Kalevipojal), Ontikast, Otepää Pühajärvest, Paganamaast, Pakri pangast, kaunist Palmse pargist, Paukjärvest (see asub Põhja-Kõrvemaal, sealkandis on mõnda aega elanud ja ringi matkanud A.H. Tammssare, kes on saanud sealt ka inspiratsiooni „Kõrboja peremehe“ jaoks), Peetri jõe paljanditest, Piusa koobastikust (sealsed koopad on talvekoduks umbes 3000 nahkhiirele), Porkuni järvest (see on järv, mis aeg-ajalt kaob ära), Puhtulaiust, Purekkari neemest ja Pärispeast, Pühatu allikast, Rakvere tammikust, Rõude järvedest ja orgudest, Saadjärvest, Sinimägedest, Soontaganast, Sopa allikast (vaatamata oma nimele on see üks Eesti kaunimaid allikaid), Tahkunast, Tamme paljandist, Tamme-Lauri tammest (Eesti kõige jämedam puu, vanus veidi alla 700 aasta, tamm, mis oli ka 10-kroonise rahatähe tagaküljel), Tolkuse rabast, Tänavjärvest (seal kasvavad looduskaitse all olevad vesilobeelia ja järv-lahnaroht), Utriast, Valaste joast, Vana-Vigala mõisapargist, Viidumäest, Võhandu jõest, Ähijärvest (oi-oi, mina mäletan suurepäraselt oma lapsepõlve kalalkäike selle järve ääres), Üügu pangast jpm.

Viimane looduspaik (järjekorras 101) selles raamatus on koduõu. Autor tõdeb, et koduõuega kasvab inimene kokku. Kodu pole ju ainult maja, kodu juurde kuulub vääramatult koduõu. Iga õu on omaette looduspaik, kus elab hulk loomakesi ja kasvab taimi, kes ajapikku saavad päris omaks. Koduõu võib olla see looduspaik, kus inimene saab loodusega oluliselt lähemalt kokku kui looma- või botaanikaaias. Koduõuel toimuvat jälgides võib kasvada ka huvi looduse vastu ja just huvi on see, mis lähendab.

Selline mõnus raamat see „101 Eesti looduspaika“. Mulle meeldib raamatu autori jutustamisoskus, mis paneb kaasa mõtlema ja meenutama, kas oled just täpselt samades kohtades käinud. Paneb mõtlema, et tasuks mõnda tutvustatavat looduspaika ise vaatama minna, sest Eestimaa loodus on imeline. Ma jäin ka ise meenutama, et 100% on tõsi see koduõue jutt - minu „koduõueks“ oli Mustamäe-Nõmme vahele jääv mets (parkmets), kus võis kohata (ja kohtab praegugi) imelisi linde, putukaid, taimi, on seal nähtud nii siile, jäneseid, oravaid, rebaseid, isegi põtra jne. Ju siis olen ka mina siiski pärit oma lapsepõlvest, kuna huvi looduse vastu on säilinud tänaseni.

Soovin mõnusat lugemist ja avastamisrõõmu ka Sulle, kallis sõber.

Dr Lucy Jones „Suurimad looduskatastroofid“ (Tänapäev)

Loodusõnnetused on inimkonda laastanud kogu meie olemasolu vältel. Oleme õppinud neiks valmistuma ja usume üsna kindlalt, et maailm on kontrolli all. Aga hiiglaslik katastroof on tõenäoline enamikus suurlinnades. Et neist elu ja võimalikult väikeste tagajärgedega välja tulla, tuleb vaadata otsa võimalikele tulevikusündmustele ning heita hindav pilk minevikule. Raamat räägib maailmas toimunud suurkatastroofidest ja sellest, mida paljastavad need inimeste kohta. Neist igaüks oli suurim omataoline kogu piirkonnas ning muutis terve sealse kogukonna olemust. Kõik neist näitavad ka seda, kuidas juhuslikule katastroofile hirmust ajendatuna reageeritakse – milline on inimeste arutluskäik ja usk. Avaneb inimmälu piiratus, mis takistab uskumast, et üks miljonist või isegi üks tuhandest võimalusest ei puuduta kunagi teda ennast.

Inimesed ei pruugi kunagi saada rahuldavat vastust küsimustele „Miks just nüüd?” või „Miks just meie?” Ent kui suudame vaadata tähenduse otsimisest kaugemale, jõuame sügavalt eetilise küsimuseni – kuidas saab katastroofiga silmitsi seistes aidata ennast ja teisi, jääda ellu ja paranda hiljem oma elujärge?

Dr Lucy Jones on geofüüsik, kes on töötanud 33 aastat Ameerika Ühendriikide geoloogiauuringute seismoloogina ning riskiohje teaduskonsultandina. Ta on pühendanud kogu oma karjääri loodusõnnetuste uurimisele.

Ma mäletan suurepäraselt kahte raamatut oma lapsepõlvest – Aleksandr Muranovi “Ebatavaline ja ähvardav loodus” (eesti keeles 1981) ja Nigel Calder’i “Ilmaköök” (eesti keeles 1983), mis panid mind teismelisena looduse üle mõtlema ja veidi teisiti asjadest aru saama, ja neid nägema ja kogema. Loodus on võimas, loodus on ainulaadne, loodusjõud on üüratud ja uskumatud ja me ei saa neist mööda vaadata, neid mitte märgata, sest kunagi ei tea, millal tuleb meil endil loodusjõududega vastamisi olla. Täpselt sama põnev ja huvitav on ka dr Lucy Jonesi kirjutatud “Suurimad looduskatastroofid”.

“Suurimad looduskatastroofid” on igati põnev, sisukas ja omamoodi ka õpetlik lugemine, mis kinnitab seda, et inimene on suurte loodusjõudude ees üsna abitu. Sajandeid tagasi oli olukord veelgi hullem, sest sageli “aeti” suured loodusõnnetused (maavärinad, orkaanid, üleujutused jne) kõrgemate jõudude süüks, et ju siis oli neil soov inimesi “õpetada”. Kuid juba siis oli neid inimesi/teadlasi/poliitikuid/riigijuhte, kes mõistsid, et jumala käsi ei olnud teps mitte mängus. Aastate ja sajandite jooksul on loodusõnnetustest ka õpitud, üritatud asju teistmood ja paremini teha, loodusnähtusi on hakatud uurima, mistõttu on inimeste valmisolek kordades parem kui sajandeid tagasi. Kõigest sellest dr Lucy Jones ka oma raamatus kirjutab.

Raamatu sissejuhatuses kinnitab Lõuna-Californias seismoloogina töötav dr Lucy Jones, et maavärinaid toimub kogu maailmas pidevalt. Lõuna-Catolina maavärinate mõõtmiseks loodud seismilisel seirevõrgustikul on häiresüsteem, mis käivitub, kui 12 tunni jooksul pole registreeritud ühtegi maavärinat, kuna sel juhul peab registreerimissüsteemis olema rike. Jones tõdeb, et alates seirevõrgustiku kasutuselevõtmisest 1990. aastatel ei ole Lõuna-Californias kunagi möödunud maavärinata rohkem kui kaksteist tundi.

Ja veel. Sissejuhatusest saame lugeda, et levinuimad on väiksemad maavärinad. Maavärinad magnituudiga 2 on nii väikesed, et neid tunneb vaid epitsentrile väga lähedal olles, ning üks selline tekib kusagil maailmas iga minut. Maavärinad magnituudiga 5 on piisavalt suured, et kukutada asju riiulilt või kahjustada üksikuid hooneid – mõni selline esineb kusagil iga päev. Maavärinaid magnituudiga 7, mis võivad hävitada terve linna, esineb keskmiselt rohkm kui kord kuus, kuid õnneks toimub enamik neist vee all, ning ka maismaavärinad on sageli inimasustusest eemal.

Autor lisab, et rohkem kui 300 aasta jooksul ei ole ühtegi, ka pisimat maavärinat toimunud San Andrease murrangu lõunapoolseimas osas. Autor on siiski kindel, et ühel päeval see juhtub. Minevikus on San Andrease lõunaosas toimunud suuri maavärinaid. Laamtektoonika liikumine ei ole peatunud – see surub ikka veel Los Angelest San Francisco poole sama kiiresti, kui kasvavad sõrmeküüned – peaaegu 5,08 cm aastas. Kuigi need kaks linna asuvad samas osariigis ja samal mandril, paiknevad nad erinevatel mandrilaamadel. Los Angeles asub Vaikse ookeani mandrilaamal, mis on maailma suurim mandrilaam. San Francisco asub Põhja-Ameerika mandrilaamal. Nende laamade piir on San Andrease murrang. Just seal liiguvad kaks mandrilaama teineteisest aeglaselt mööda, ning neid peatada on sama võimatu kui kustutada Päike.

San Andrease murrang on lihvitud nii siledaks, et maavärina tekkimise korral pole enam järel midagi, mis võimaldaks magnituudi väiksemana hoida. Laine jätkab liikumist piki murrangut ning kiirgab energiat igast läbitud kohast, tekitades maavärina, mis kestab minuti või kauem, ja magnituudi 7 või isegi 8. Dr Jones lisab, et nii me siis ootame seda suurt maavärinat. Ootame ikka veel. Ühel päeval, võib-olla homme, võib-olla kümne aasta pärast, ent tõenäoliselt paljude selle raamatu lugejate eluea jooksul murrangu hõõrdumisest tingitud haare lõtvub ja see hakkab liikuma. Kindlasti mitte ei ole see lihtsalt autori tähelepanek, aga tõsine hoiatus, mis võib meid ees oodata. Ja eks ole ka see raamat omamoodi hoiatus sellest, kui võimsad loodusjõud on, mis loodusõnnetustes tagajärjel on juhtunud, mis võib meid ees oodata. Maavärinaga kaasneb ka palju muud, tulekahjud linnades, metsapõlengud, tsunaamid, üleujutused jne jne. On ju loodusõnnetused inimkonda laastanud kogu meie olemasolu vältel.

Suurkatastroofi esinemine on tõenäoline enamikus suurlinnades. Need meie igapäevaelu võimaldavad sadamad, viljakad põllud ja jõed on tekkinud loodusprotsesside tõttu, mis võivad samamoodi sünnitada ka loodusõnnetusi. Ja suurkatastroof on kvalitatiivselt täiesti erinev lähiminevikus toimunud väiksematest loodusõnnetustest. Dr Jones lisab, et juba varem tuleb teha selliseid valikuid, mis suurendavad tõenäosust, et linnad suurtele loodusõnnetustele vastu peavad ja neist taastuvad. Selleks tuleb vaadata otsa võimalikele tulevikusündmustele ning heita karm pilk juba teadaolevale minevikule.

Autor lisab, et selles raamatus jutustab ta mõnest toimunud suurkatastroofist ja sellest, mida need paljastavad inimese kohta. Neist igaüks oli suurim omataoline kogu piirkonnas ning muutis sealse kogukonna olemust. Kõik neist näitavad ka seda, kuidas juhuslikule katastroofile hirmust ajendatuna reageeritakse – milline on inimeste arutluskäik ja usk. Avaneb inimmälu piiratus, mis takistab uskumast, et üks miljonist või isegi üks tuhandest võimalusest ei puuduta kunagi teda ennast. Ja veel – seisame silmitsi teadmisega, et suurõnnetuste oht kasvab. Linnade tiheasustuse ja keeruka taristu tõttu ähvardab elutähtsate süsteemide kaotus suuremat hulka inimesi kui kunagi varem. Kuidas saab katastroofiga silmitsi seistes aidata ennast ja teisi, et jääda ellu ja oma elujärge seejärel parandada?

Seejärel peatub dr Lucy Jones juba mitmel ja mitmel looduskatastroofil, millest me kõik oleme kuulnud, kuid neid õnnetuid ja jubedaid sündmusi tasub meeles pidada, et mõista, kuivõrd väeti on inimene looduse ja loodusjõudude ees. Ma ei tahaks hakata Sulle siinkohal kõike seda ümber jutustama, mida autor konkreetsete õnnetuste kohta räägib, selle lugemisrõõmu ma jätan Sulle endale. Kuid ma mainin, et autor viib lugeja vägagi põnevale ja kaasakiskuvale reisile läbi aja, läbi sajandite, tutvustades meile neid loodusõnnetusi, mis on inimkonda üsnagi palju mõjutanud, kas ka muutnud, see on juba teine küsimus. Iga loodusõnnetuse juures toob autor välja vead, miinused, kuid ka plussid, selle, mida juhtunust õppida on. Ta leiab ka iga loodusõnnetuse juures need inimesed, kes püüdsid olukorda parandada, iseennast ja teisi aidata, osasid neist võiks tegelikult nimetada ju lausa kangelasteks.

Esimene looduskatasroof viib meid aastasse 79 pKr – Pompei, Rooma imperium, vulkaan Vesuuvi purse. Saad teada, kes olid Plinius Vanem, Plinius Noorem. Teine lugu jutustab suurest maavärinast Lissabonis 1755, saad teada, kes oli toonane välisminister Sebastiao Jose de Carvalho e Melo, kes oli Lissabonis elanud Inglise vaimulik pastor Charles Davy. Kolmas lugu viib lugeja aastasse 1783, Islandile, kus purskas vulkaan Laki, mis on teadlaste arvates olnud üks surmavamaid loodusõnnetusi kogu inimkonna ajaloos, sest hukkunute arve kerkis miljonitesse, ja purske põhjustatud hävitustöö ulatus kõikjale maailmas, saad tuttavaks Jon Steingrimssoniga, kes on Islandi kangelane ning tema lugu õpetatakse koolis. Ta on mees, kes on näide julgusest ja islandlaste väljasuremist ähvardanud katastroofi ajal rahu säilitamisest.

Neljas lugu viib lugeja Californiasse aastail 1861-1862, kui seda piirkond laastasid meeletud vihmad ja hiiglaslikud üleujutused. Viies lugu on aastast 1923, kui Jaapanis toimus Kanto maavärin magnituudiga 7,9 ja see oli üks hukatuslikumaid maavärinaid, mis Jaapanit eales on räsinud. See hävitas suure osa Tokyost ja Yokohamast ning tappis üle 144 000 inimese. Selles loos saad tuttavaks Inglise geoloogi John Milne’iga. Saad teada sedagi, milliseid inimlikke julmusi see õnnetus kaasa tõi, kuidas jaapanlased ründasid Jaapanis elanud korealasi jne.

Kuues lugu on aastast 1927, kui Mississippi jõgi ajas üle kallaste, kuidas üleujutused lõhkusid kaitsetammid jpm. Selles loos saad tuttavaks James Buchanan Eads’iga. Kuid saad lugeda ka sellest, kuid suures hädas unustas riik oma inimesed. Inimesed, kes vajasid abi. Kuidas valged hülgasid teisest nahavärvist inimesed jne jne. Hirmsad sündmused, hirmsad lood.

Õnnetusi on raamatus veel – maavärinad Hiinas 1975 ja 1976, 2004. aasta India ookeani suur loodusõnnetus (maavärin, taifuun, üleujutused, mis laastasid mitmeid riike (13) – Indoneesia, Tai, Sri Lanka jt.) – autor nimetab seda esimeseks looduskatastroofiks, mis oli piirideta, kuna hukkunute hulgas oli tuhandeid ja tuhandeid turiste väga paljudest riikidest, kokku 47 riigi inimesed (paljud neist olid jõulupuhkusel Tais). Sumatra tsunami oli esimene tõeliselt ülemaailmne katastroof. Veel ka 2005. aasta orkaan ja üleujutused New Orleansis, Louisianas, mis tõestas veelkord, et inimesed on suurte loodusõnnetuste puhkedes vägagi julmad, maavärin 2009. aastal L’Aquilas, Itaalias, ja lõpuks ka 2011. aastal Jaapanit tabanud maavärin, tsunaami, hiigellained, suured üleujutused, mis oleks võinud kaasa tuua ka väga tõsise tuumakatastroofi, mis õnneks siiski sedavõrd suureks ei läinud, kuigi olukorda Jaapanis võrreldi ka Tšernobõlis toimunud tuumakatastroofiga.

Viimases peatükis peatub dr Lucy Jones tulevikul, ja tuleb tagasi Los Angelesse. Ta annab näpunäiteid ja juhiseid, mida peaks tegema, mida saaks veel paremini teha. Ja lugejale ütleb autor seda, et tuleks ka ennast harida, ei tohi eeldada, et valitsus on kõige eest hoolt kandnud, tuleb kaasata kohalikke juhte, tuleb teha koostööd kogukonnaga, tuleb meeles pidada, et loodusõnetused on rohkem kui hetk, kui need toimuvad, tuleb mõtelda oma peaga.

Dr Lucy Jones lõpetab oma raamatu nii: “Saame kasutada seda, mida nüüdseks teame, et aidata neid, keda loodusõnnetus on kõige rängemalt tabanud. Loodusõnnetused tabavad meid kõiki korraga – ja koos tõuseme taas jalule.”

Toomas Kukk „Eesti vähetuntud taimed“ (Varrak)

Sõltumata sellest, kui hästi me taimi teame, on meil kõigil tundmatuid kodumaiseid taimeliike. Vähetuntud taimed kipuvad ikka olema ühed ja samad liigid, kusjuures põhjus võib peituda taime väheses tutvustamises. Siit raamatust võiks leida huvipakkuvat iga taimehuviline, sõltumata oma taimetundmise tasemest.

Raamat tugineb autori paarikümne aasta pikkusele taimede õpetamise ja määramise kogemusele nii algajatega kui ka botaanikutest kolleegidega.

Toomas Kukk on taimedest huvitunud juba koolipoisist saati. Tema magistritöö käsitles Eesti karutubakaid. Alates 1991. aastast on ta töötanud zooloogia ja botaanika instituudis, millest praeguseks on saanud Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut ning 2002. aastast on ta ka ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja. Herbaariumi vanemkuraatorina on Toomas Kuke igapäevatöö peale taimekogu korrashoiu ja täiendamise ka taimede määramine ning tutvustamine. Ta on kirjutanud ja toimetanud raamatuid Eesti taimestikust ja puisniitudest ning tegelenud puisniitude ja teiste pärandkoosluste kaitse ja hooldamisega, olles ka pärandkoosluste kaitse ühingu asutajaliige 1997.

Kirjastuse Varrak raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud uus raamat, milles Toomas Kukk tutvustab Eesti vähetuntud taimi. Seni oleme samas sarjas saanud lugeda raamatuid, milles on juttu olnud allikatest, imetajatest, järvedest, kaladest, koobastest, metsadest, metsamarjadest, orhideedest, pilvedest, päevaliblikatest, röövlindudest, soodest, talvistest metsalindudest, tornaadodest jpm.

Toomas Kukk on ka varem mitmeid väga huvitavaid taimeraamatuid kirjutanud – „101 Eesti lille“ (2015), „Herbaariumi käsiraamat“ (2015), „Eesti taimede kukeaabits“ (2018). Selle raamatu saatesõnas tõdeb autor, et vähetuntud ja tundmatud taimed toovad paratamatult meelde looduse saladused ja muidugi ka üleloomulikud jõud. Ka taimeteaduses ning isegi taimede liigitamises on veel paljugi lahendada ning pealtnäha igivana teadusharu – süstemaatika – areneb pidevalt.

„Kuid raamatut kirjutades mõtlesin vähetuntutele pigem taimede õppimisest-õpetamisest lähtuvalt,“ tõdeb Toomas Kukk. „Keskendusin liikidele, keda ei märka sageli nii algajad kui ka edasijõudnud, sest kui taime ei tunne, jääb ta muu rohelise seas enamasti tähelepandamatuks.“

Autor tõdeb, et ta käsitleb selles raamatus vaid soontaimi ehk sõnajalg-, paljasseemne- ja õistaimi. Tema eesmärgiks oli koostada-kirjutada raamat, mille abil võiksid tuttavamaks saada mõnedki Eestis seni vähetuntud või tundmatuks jäänud taimed.

Raamatu esimeses peatükis „Taimede ehitus ja elu“ tõdeb Toomas Kukk, et kindlasti on üks põhjuseid taimede tundmatuks jäämisel puudulik arusaamine terminitest. Sõnad tulevad küll tuttavad ette, aga mis tähendus võiks neil botaanikas olla? Taimede ehituse kirjeldamisel eristatakse vegetatiivseid ja generatiivseid organeid ja vastavalt ka paljunemist. Generatiivsed organid on seotud sugulise paljunemisega – need on õistaimedel õied ja viljad, paljasseemnetaimedel käbid ning sõnajalgtaimedel eoseid andvad eoslad. Vegetatiivsed on taime juured, varred ja lehed.

Edasi on juttu taime elueast. Lugeja saab teada, mis on suvik, ületalvik, monokarpne taim. Juttu on maa-alustest vartest ja juurtest – risoom ehk maa-alune vars ja juured on botaaniliselt erinevad organitüübid, millel tegelikkuses pole alati lihtne vahet teha. Siin on märgusõnadeks paljunemisrisoom, stoolonid ehk maapealsed võsundid, püsimisrisoom, sammasjuurestik, narmasjuurestik, juurekael, muguljuur, sibul, juuremügar, parasiittaimed jpm. Pikemalt on juttu võsust ehk taime maapealsest osast. Enamasti on ühel taimel mitu võsu, neid kõike koos nimetatakse võsustikuks. Tavaliselt koosneb võsu varrest, lehtedest ning kannab algul õisi ning viljumisel vilju. Siin on märgusõnadeks veel ka vars, puu, põõsas, kääbuspõõsas, poolpõõsas, varb, sõlmekohad, võsund, mätas, puhmik, kuid ka leht, õis, vili jpm.

Järgmises peatükis „Taimesüstemaatika ja taksonoomia“ saame lugeda taimesüstemaatikast (takson, nomenklatuur, eestikeelsed taimenimetused, klassifitseerimine), liigimahust ja „halbadest liikidest“.

Seejärel peatükk „Tundmatute taimede jäädvustamine ja määramine“. Autor kinnitab, et lihtsaim variant on taime pildistada, kuid kõige kindlam meetod on taime herbariseerimine, kuid seda tehes peab jälgima teadusliku kollektsioneerimise põhinõudeid, et herbaartaime saaks hiljem kasutada ka teadustöös ja säilitada loodusteaduslikes kogudes. Autor annab ka näpunäiteid taimede määramiseks. Siin on ka peatükk „Taimede ohustatus ja kaitse“. Toomas Kukk kinnitab, et botaanika ajaloost on teada mitmeid juhtumeid, kus taime leiukoha hävitasid botaanikud ise. Meie flooras on tuntuim kadunud taim leeder-sõrmkäpp, kelle viimased isendid koguti 1901. aastal Saaremaalt.

Riiklikult kaitstakse taimi looduskaitseseaduse alusel. Kaitsealused liigid on jaotatud kolme kategooriasse, millest esimene on kõige rangem ja kolmas leebeim. Siit saad teada sedagi, mis on punane nimestik.

Taimede leiuandmeid säilitatakse mitmesugusel kujul. Põhiline andmekogu on herbaarium. Eesti botaanika rahvuskollektsioon koosneb neljast rahvusvaheliselt tunnustatud kogust: Eesti loodusmuuseumi (TAM), Eesti maaülikooli (TAA), Tallinna botaanikaaia (TALL) ja Tartu ülikooli (TU) herbaariumist. Herbaariumide säilikuid on Eesti kollektsioonides 645 000 (kaasa arvatud ka samblad ja vetikad). Eestist kogutud soontaimede herbaarlehtede arvuks võiks hinnata 400 000.

Enne taimede juurde minekut annab autor leheküljelise ülevaate, millist teavet liikide/taimede kohta raamatust leiab. Iga käsitletud liigi kohta on raamatus kirjas põhiinfo ning enamasti lisatud levikukaart, mis toetub Eesti taimede uue levikuatlase andmestikule. Iga taime kohta leiab lugeja selle sugukonna, staatuse taimestikus (pärismaine, naturaliseerunud, kultuurist metsistuja, tulnukas), ohustatuse kategooria, kaitsekategooriad, kasvukoha vähetuntuse põhjuse (hiljuti leitud, tähelepandamatud, raskesti eristatav, haruldane või piirkondlikult levinud, Eestist seni leidmata) ja märgid levikukaardil. Raamatus on väga palju fotosid nii taimedest looduses kui ka herbaariumidel, jooniseid jpm.

Esimene taime selles raamatus on mustikpaju. Ma ei hakkas Sulle siinkohal taimede kohta pikemalt rääkima, sest seda saad juba ise raamatust lähemalt uurida, kuid raamatust leiad ülevaated/tutvustused veel üle 100 taime kohta ehk hanepaju, kuldkask, Rannamõisa tuhkpuu, näärmekas kibuvits, põhja-ungrukold, karedahambane osi ja vitsosi, nõmm-vareskold, kallasosi, rohe-raunjalg, Sudeedi põisjalg, väike kirburohi, võsa-konnatatar, narmasoblikas, hall soolmalts, punane hanemalts, Balti lurssvili, püst-linalehik, kesakannid, oja-tähthein, harilik allikrohi, kera-kadakkaer, nälgheinad, lääne-sõlmhein, öö-põisrohi, nisulill ehk äiakas, palu-liivkann, kahvatu tähthein, kaderohud, sile kardhein, värdülane, lodu-teeleht ja Winteri teeleht, madal unilook ehk ussikapsas, vesi-naaskelleht, kaljukress, põld-linnutuder, ovaalne kuldkann, väike kivirik, vahelmine huulhein, värdmaran, põldkortsleht, karvane maarjalepp, hambune ja kõrge mesikas, lamav ja väike ristik, väikeseõiene hiirehernes, herneleheline seahernes, sirge ja aed-jänesekapsas, Böömi kurereha, Pürenee kurereha, kivi-kurereha, randkannike, laanekannike, karvane kannike, pisikannike, väikeseõiene pajulill, mõru vesipipar, muda-ojakapsas, Siberi vesikuusk, vahelmine lõokannus, kevad-ristmadar ja karvane ristmadar, nõmm-mailane, süstlehine kuuskhein, uimastav varesputk, Austria roidputk, tupp-võsaputk, peen jänesekõrv, keskmine uibuleht, väike jõhvikas, põhja-kukemari, täpiline metsvits, liht-randpung, põldpisikas, muda-nõmmkann, kolmismadar, harvaõiene lõosilm, vesitähed, karvane akakapsas, täpiline iminõges, harilik nõgilillik, villane robirohi, vesiherned, põldkännak, sügis-kuldvits, paljas võõrkakar, kiirjas ruse, rand-kesalill, salutakjas, Eesti soojumikas, noollehine salat, püsik-põrsashein, soo-võilill, pehme koeratubakas, väike konnarohi, nurmlauk, sinihall luga, rabaluga, laialehine nestik, jõgi-metsriis, kollakas kastehein, Aschersoni kerahein, koldkaerad, nõelalss, sale villpea, pruun lõikhein, tume nokkhein, vesitarn, ohtene tarn, nokktarn.

Igati põnev ja vajalik raamat kõikidele loodusesõpradele, kindlasti suurepärane abimees taimede tundmaõppimiseks, ja usun, et see sobib suurepäraselt nii noorele kui ka vanemale loodushuvilisele ja miks mitte ka koolilastele botaanikatunnis lugemiseks.

Tom Watkins „Lemmikloomadetektiiv. Tõsilood kadunud ja leitud loomadest“ (Varrak)

„Okei, kuulake nüüd kõik,” ütlesin ma oma neoonvesti lukku kinni tõmmates. „Kõige efektiivsem on see, kui me kammime kohaliku ümbruse läbi ja igaüks meist võtab ühe küla ette.” Vedasin oma näpu üle kaardi. Minu kogemused endise politseinikuna olid meie otsingu jaoks hindamatu väärtusega. Kuid me ei otsinud mitte kadunud inimest, vaid hoopistükkis koera.

Paljudele loomaomanikele on tuttav see kaotusvalu, mida karvase pereliikme kaduma minek põhjustada võib. Kuid endisest politseinikust loomadetektiiv Tom Watkins tõttab appi, et loomad omanikega taas kokku viia.

Tom on lemmiklooma turvaliseks kojutoomiseks valmis tegema ükskõik mida: kasse nende peidupaigast omaniku hääle abil välja meelitama, terjer Toby leidmiseks bännerit üle linna lennutama, kasutama omanike tolmuimejakottide sisu, et tuttav lõhn lemmiku koju meelitaks, või hoopis tegema koeravargusest rahvustelevisioonis näitamiseks taaslavastusliku filmi. „Lemmikloomadetektiiv” jutustab kadunud loomade, nende omanike ja Tomi asjatundjate meeskonna 20-aastase kogemuse lood.

Kui soovid lugeda veidi teistsugust lemmikloomaraamatut, siis „Lemmikloomadetektiiv“ ongi veidi teistsugune. Loomulikult on ka selles raamatus juttu lemmikloomadest, kuid veidi teistsuguses vaatevinklis, juttu hoopis kadunud lemmikutest, kuid ühtlasi ka leitud lemmikutest, sest raamatu autor Tom Watkins ongi lemmikloomadetektiiv. Nii raamatu autor ennast esimeses peatükis ka tutvustab – tere, minu nimi on Tom Watkins ja ma olen loomadetektiiv. Ta lisab, et teenib elatist kadunud lemmikloomade otsimisega, olgu tegu kassi või viirpapagoi, koera või kas või kilpkonnaga. Tom Watkins lisab, et ükski loom pole otsimiseks ja päästmiseks liiga väike ega liiga suur.

„Ma teen oma tööd sellepärast, et ma armastan loomi ja tahan inimesi aidata,“ kinnitab autor. „Lemmikloomad ei ole lihtsalt loomad: paljude perede jaoks on nad laste eest, ning me annaksime endast ju kõik, et laps turvaliselt koju jõuaks.“

Tom Watkins kinnitab, et varem töötas ta politseinikuna ja nüüd rakendab ta oma politseijõududes omandatud oskusi kadunud ja varastatud loomade leidmiseks. Tom Watkins juhib Euroopa suurimat ja edukaimat loomadetektiiviagentuuri. Tal on viisteist töötajat, masinapark loomade otsimiseks ja ööpäev läbi töötav telefonivalve. Tänu oma uurijaoskustele on ta tuhandeid omanikke taas kokku viinud. Selgub, et aastate jooksul on omanikud tema veebisaidil registreerinud enam kui sada viiskümmend tuhat kadunud või leitud looma! Uskumatu number, kas pole. Raamatu autor lisab, et otsingutel kasutab ta igasugu varustust – termokaameratest (et märgata kuuridesse või garaažidesse peitunud kasse) raadiosaatjate ja diktofonideni, millega salvestada omaniku häält.

Iga uus algus on raske, mida kinnitab ka Tom Watkins. Pärast politseivõimudest lahkumist polnud tal isegi suurendusklaasi. Tal oli ainult üks koerakonservipurk ja Wolverhamptoni kaart. Oli 1999. aasta aprill ja Watkins oli sattunud üsna suurde masendusse. Ta oli lahkunud politsei ridadest ilma vähimagi teadmiseta, mida oma eluga edaspidi peale hakata. Ta meenutab, et ühe õhtul jõi ta diivanil istudes teed ja keeras raadio kohalikule kanalile Beacon FM. Ta kuulis sealt naisterahvast, kes tundus olevat väga mures, ta oli helistanud raadiosse, et teatada Afganistani hurdast, kes Wolverhamptoni tänavatel ringi luusis. Naine oli ütelnud, et koer oli märg, tokerdunud karvaga ja näljas. Tom Watkins jäi seda kanalit hoolega kuulama, sest teateid sellest koerast tuli veel ja veel, näis, et koer liigub edasi ja edasi, ja ei lase ennast kinni püüda.

Tom Watkinsile ei andnud see koer rahu, ta otsustas helistada raadiosse ja teada anda, et helistab ettevõttest Animal Search UK (no see nimi oli talle lihtsalt pähe karanud), ja et tema hakkab seda koera otsima. Ta lubas saata välja ühe oma ettevõtte patrullautodest, kuigi toona moodustasid kogu tema maise vara Fiat Panda ja mootorratas. Seetõttu rentis Tom kaubiku rendifirmast, võttis kaasa ühe oma vana sõbra ja üheskoos mindi koera otsima. Ta taipas kaasa võtta ka hunniku koeratoidupurke, veepudeli ja plastist kausi. Seejärel saamegi lugeda Tom Watkinsi ja tema sõbra esimesest otsingust, et leida see Afganistani hurt. Kübe õnne ja kübe head vaistu viivad soovitud tulemuseni, koer saadakse kätte.

Edasi meenutab Tom Watkins oma tööd politseijõududes, ta meenutab hea sõnaga ka politseikoeri, kuid ka hulkuvaid koeri, sest politseikoerte kuutide juures hoiti ka inimeste poolt jaoskonda toodud hulkuvaid koeri. Ta meenutab, et temal oli neist koertest kahju, ta käis neid vaatamas, paitas ja kallistas ning viis neid ka jalutuskäikudele. Autor meenutab ka oma esimest isiklikku koera, kelle ta sai siis, kui oli 14-aastane. Selleks oli lambakoera ja spanjeli segu koer, kel nimeks Maggie. Maggie oli tõeline sõber, kellest Tom hoolis väga, kuigi tal oli ka pidevalt hirm Maggie’st ilma jääda.

Watkins räägib ka sellest, et aja möödudes tema illusioonid õigussüsteemi suhtes paraku purunesid. Teda valdas pettumus, kui olid kurjategijate kinnipüüdmiseks pikka aega vaeva näinud, kuid kohus nad siis lihtsalt vabaks laskis. Politseijõududest lahkumise viimaseks piisaks karikas sai see, kui üks kriminmaalkurjategija lubas kohtuistungi ajal Watkinsi kõri läbi lõigata, kuna toonane politseinik Watkins oli ta välja andnud. Selline ähvardus esitati otse kohtuniku nina all! Sellest piisas, sest selleks ju Tom politseinikuks ei hakanud.

Siinkohal tahan mainida ka seda, et mulle meeldib see Tom Watkinsi jutustamisstiil – see on selline inimlik, sõbralik ja muhe, ta oskab hästi välja tuua nii rõõme kui ka muresid, kuid ka murelikud „noodid“ on kirja pandud pigem positiivse alatooniga.

Tom Watkins kirjutab ka oma naisest, kes samuti talle abiks on. Ta räägib oma tütre sünnist ja sellest, kuidas vahetatakse elukohta, et mees paremini oma loomadetektiivi tööd teha saaks. Ta jutustab ka sellest, kuidas aiakuurist oma firma nn maailma peakontori teeb, sest ka lihtsate vahendite ja oma kätega saab teha midagi sellist, mis oleks töö jaoks sobilik. Tom avalikustab ka selle, et tal on kassiallergia, kuid just ühte kaduma läinud kassi ta otsima lähebki. See on läinud ühes väikeses külakeses, kus elab ka raamatu autori isa. Autor on õnnelik, kuna ka tema isa on temaga rahul. Vahepeal jõuab Tom liituda ka liikluspolitseipatrulliga, et veidi siiski ka elatist teenida, sest eks ole ju iga algus raske.

Kuid Tom Watkinsi ja tema nn päästemeeskonna kuulsus kasvab. Juba tahab temast juttu teha ajaleht. Temast ja tema päästemeeskonnast! Nüüd peab Tom kiiremini liigutama – ta laseb valmis teha firma logodega riided, laseb panna oma autole peale vajalikud kleepsud, kusjuures kõik käib väga ruttu, kui ta mainib, et ta on loomadetektiiv, kes aitab otsida kaduma läinud loomi. Näib, et ka tavalistes inimestes on siiski süda sees.

Juttu on ka sellest, kuidas Tomi firma kasvama hakkab. Ta võtab tööle 19-aastase neiu, kel nimeks Zoe. Zoe on igati vahva tüdruk, kel nina- ja huulerõngas, kuid kodus ka kümme küülikut, kaks kassi, kaks koera, üks lind, merisead ja kuldkala. Tööintervjuu ei kesta pikalt, kui Tomil on selge, sellist neiut ongi tema firmasse vaja. Vahva on seegi, et ka Zoe ema lööb kampa, kui Tom endale järjekordse tööotsa saab.

Seekord on tegemist jällegi kassiga, kusjuures kuulsuse kassiga. Kuulsuseks on briti lauljatar Sandi Thom, kes saavutas rahvusvahelist edu 2006. aastal hittlooga „I Wish I Was A Punk Rocker“. Kaduma on läinud tema kass, kel nimeks Toots. Selle juhtumiga seoses sõidab Tom koos Zoe ja tolle emaga 700 kilomeetri kaugusele Šotimaale. Otsingud on keerulised, ja kahjuks on selle otsingu lõpp vägagi kurb, sest jääb kahtlus, et üks Thomi-pere naabritest oli kassi lihtsalt maha lasknud, kuna loom olevat tema linde käinud murdmas. Kahjuks selle kiisukese laip jääb leidmata, ka politsei ei suuda midagi teha... Tom Watkins kinnitab raamatus, et sisimas ei saanud ta õnnetute lõppudega hakkama, sest ta hakkas loomadetektiiviks sellepärast, et näha loomade ja nende omanike rõõmsaid taaskohtumisi. Watkins leiab end mõttelt, kuidas teha oma otsingurühma efektiivsemaks, milliseid uusi tehnikavidinaid võiks kasutada.

No nii, mulle tundub, et ma olen jällegi jäänud pikalt jutustama ja lobisema, kuid olen jõudnud alles selle laheda raamatu poole peale, kui sedagi. Tahaks jätta ka Sulle endale avastamisrõõmu, milliseid loomi Tom Watkins oma abilistega otsimas ja leidmas (ja mitte leidmas) käib. Mees räägib ka sellest, kuidas tema otsingufirma ka töötajate poole pealt suureneb. Nii liituvad temaga Jacob (tema töötas varem bensiinijaama kassapidajana, ja just bensiinijaamas Tom Watkins temaga tutvus, kusjuures kohe esimene Jacobi otsing annab ka tulemuse – ta leiab kaduma läinud kassi. Selleks on vaja leida nn kuldne uks, mille taga kass võib olla kinni, peidus jne. Saad teada sedagi, mis see nn kuldne uks on, millest Tom Watkins räägib), Olivia (tema oli Tom Watkinsi endine klient, kes pidas ka väikest loomade turvakodu, igati tubli, julge ja aktiivne daam, temaga koos otsib Watkins Rubensi-nimelist kassi, kes tänu Olivia tegutsemisele ja headele kõrvadele ka leitakse), vanemad härrad, endised ärimehed Liam ja Lucas. Meeskonnaga liitub ka saksa lambakoer Max, kes koolitatud just teiste koerte leidmisele (ka tema esimene „juhtum“ on igati õnnestunud). Põnev kassiotsimise lugu on seotud kiisuga, kel nimeks Ollie, kes on kadunud olnud juba 7 kuud! Abiks on ka kohalik ajaleht (Lincolnshie Echo), mis loomadetektiivid ja kassiotsingu lausa esikaanele paigutab. Mängu tuleb ka selgeltnägija, aitama tuleb ka kanalisatsioonitorudega tegelev firma, kuna arvatakse (vähemalt selgeltnägija arvab), et kass on kinni ühes mahajäetud maja lähedal asuvas kanalisatsioonitorus, kuid kahjuks on see otsing negatiivse lõpuga, kassi lihtsalt ei leita.

Tom jutustab ka sellest, kuidas tema masinapark täieneb. Seekord hangib ta vana ja roolivõimuta kiirabiauto, kuid see on suur ja võimas masin. Kindlasti äratab ka tähelepanu, kui loomaotsingu firma sildid selle peale pannakse. Kahjuks ei jää too kiirabiauto (sellele pandi nimeks Polly) kauaks Tom Watkinsi kätte. Mehel on rahadega üsna kehvasti, mistõttu peab ta selle oksjonil maha müüma, ja samas peab ta ka töölt lahti laskma Jacobi, kuna Watkinsil pole talle enam võimalust palka maksta. Nii selles raamatus kord on – on rõõme ja on muret, kuid ikka ja alati on probleemseks küsimuseks raha (usun, et paljudele meenub lasteraamatutest tuttav Dr Dolittle, kes samuti loomi aitas, kuid ka rahaliste raskustega maadles). Alles mitu aastat pärast loomaotsingu firma loomist leiab Watkins on ta on 10 naelaga plussis!

Ja veel – Tom Watkinsile tuuakse hoiule ka deegu, kelle omanikku üritab mees samuti leida, kuid lõpuks jääb see vahva loom hoopis Tomi juurde, kuna tema väiksele tütrele see loomake hirmsasti meeldib. Deegu saab nimeks Lucky, juurde võetakse veel ka loomapoest ostetud teine deegu, kes saab nimeks Dusty. Tom Watkins ja loomapoe töötaja on kindlad, et ka Dusty on emane deegu. Kuid võta näpust – ühel hommikul avastab Tom deegude puurist 7 pojukest – selgub, et Dusty polnudki emane. Deegudega saab nalja, kui nad ühel päeval kõik puurist välja pääsevad, ja Watkinsi kontoris korraliku segaduse tekitavad. Watkins saab aru, et deegude püüdmine isegi sisetingimustes on üsna keeruline, sest nad on pisikesed ja vilkad loomad. Watkins lisab, et deegude põgenemiskatse õpetas teda veel paremini mõistma, mida tähendab loomaomanike hingevalu.

Viimased kasside ja koerte otsingute lood jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid raamatu lõpus tõdeb Watkins, et Animal Search UK tegutseb edasi. Ta lasi käiku uue veebilehe, neil on nüüd üle 77 000 loomapatrulli vabatahtliku, kes otsivad kadunud loomi üle riigi. Lõpuks ometi on mehel loomapolitsei, millest ta alati unistanud on. Mees kinnitab, et ta on kahjuks loomade otsimisele pühendumise eest ka kallist lõivu maksnud, kuna ei ela enam oma naisega koos, kuid siiski lõpetab ta oma raamatu humoorika noodiga – talle helistatakse, ja teda palutakse appi, et leida kaduma läinud laama...

Vahva ja südamlik raamat, mis soovitan loomaõpradel kindlasti lugeda.

Marina Abramova „Mina olen nahkhiir“ (Pegasus)

Keegi võib nahkhiiri jumaldada, keegi karta (ja täiesti asjatult), kuid ükskõikseks ei jäta nad kedagi!

Väike nahkhiir on tegelikult kõva töörügaja. Ta püüab tunni ajaga kinni sadu sääski, peab jahti ka kahjulikele putukatele ning säästab sellega meie põldusid ja metsi. Meie raamatu nahkhiired on armsad ja kahjutud loomakesed, kes soovivad sulle rääkida oma erilistest oskustest ning selgitada, miks pole mõtet neid peljata. Nad tahavad lihtsalt sinuga tuttavaks saada!

„Mina olen nahkhiir” on kaheksas raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Pean alustama jällegi iseennast korrates – mul on hea meel, et „Laste loomaraamatu“-nimeline raamatusari eesti keeles ilmub, sest need raamatud on igati põnevad, huvitavad ja sisukad. Kirjutatud lihtsas keeles, et ka väiksemal lugejal oleks lihtne loomi tundma õppida ja looduseimedest aru saada.

Sarja kaheksas raamat räägib meile nahkhiirest. Imelisest loomakesest. Nii nagu ikka, on ka seekordses raamatus jutustajaks peategelane ise ehk nahkhiir.

Esimeses peatükis tõdeb nahkhiir, et ta on tõeline staar, kelle salapärase isiku vastu on alati huvi tuntud. Nahkhiir kinnitab, et temast räägitakse sadu legende ja vastakaid lugusid, no näiteks seda, et ta sõbrustab mustade jõududega, et ta armastab võõrast verd imeda ja pimedas öötaevas Kuu poole lendamisega närve rikkuda. Kuid nüüd avaneb meil harukordne võimalus kuulda temast kogu tõde. Ja veel, nahkhiir täpsustab, et kohe kindlasti ei ole nad linnud, vaid ikka tõelised imetajad.

Teises peatükis ootab nahkhiir lugejat endale külla. Aadressiks on lugeja linna lähikonnas asuv kõige kuivem ja pimedam koobas või hubane pime suvilapööning, vana kindluse kelder, mahajäetud kaevandus, tunnel või puuõõs. Maailmas elab üle 930 nahkhiireliigi, Euroopas enam kui 30 ja Eestis kokku 14 liiki.

Kolmandas peatükis räägib nahkhiir oma sugulastest. Selgub, et nahkhiired armastavad üksteist väga ja nad elavad suurtes lärmakates parvedes. Ükskuid on nende hulgas vähe. Nahkhiiri võib koos elada 2-3 kuni mitu miljonit, kõige levinumad nahkhiireliigid on sagarninad ja lendlased. Lugeja saab teada sedagi, et ka nahkhiirtel on parimad sõbrad, kellega neile meeldib suhelda. Iga päev, kui koloonia sajad nahkhiired ennast magama sätivad, jagunetakse kindlateks gruppideks. Üksteist leitakse suures grupis karjumise abil. Nahkhiirte tuntuim koloonia on Texases asuv nahkhiirekoobas, kus elutseb 20 miljonit nahkhiirt!

Neljas peatükk kannab vahvat pealkirja „Tõelised moehiired“. Selgub, et nahkhiired pole mitte üksnes eri värvi, vaid ka erineva sabapikkuse, nina ja kõrvade kujuga. Nahkhiire keha on kaetud karvadega, millel on alati kõhu peal eriliselt hele varjund. Nahkhiirte hulgas kohtab tõelisi ilueedisid: punakaspruune, oranžikaspruune, kreemikaid ja isegi valgeid nahkhiiri. Ilus väljanägemine on neile oluline ja nad ka hoolitsevad selle eest väga. Nad peavad lugu ka puhtusest: nad puhastavad põhjalikult ennast ja oma sõpru, nad võivad üksteist tundide kaupa lakkuda.

Viiendas peatükis on juttu tiibadest, kõrvadest ja ninadest. Näiteks sellest, et kõige väiksema nahkhiire tiibade siruulatus on ligi 13 sentimeetrit, et Arizona suurkõrva kõrvad on 5 cm pikad, et nahkhiirte kõrvad on erilised, kuna neis paikneb klapp, mis avaneb ja sulgub 500 korda sekundis, mistõttu nad nii hästi helisid eristavadki.

Kuuendas peatükis on juttu sellest, kuidas nahkhiired kuulevad ja ka igasugu helidest. Selgub, et nahkhiired võivad esemete vahelist kaugust määrata kuni poole riisitera täpsusega, et mõned nahkhiired võivad häälitseda tugevusega 140 detsibelli, sama valjusti kui õhku tõusev reisilennuk. Saad teada sedagi, mis asi on kajalokatsioon (ruumis kuulmise järgi orienteerumine), ja kuidas see töötab.

Seitsmes peatükk on jällegi vahva pealkirjaga „Sportlikud saavutused“, milles saad lugeda, et nahkhiired ripuvad seetõttu pea alaspidi, et nad saaks igal hetkel lendu söösta. Nahkhiired võivad laialiaetud lennusega sõrmede abil lausa liuelda. Seda ka, et Brasiilia kurdmokk suudab lennata kiirusega umbes 100 km tunnis, et tunni ajaga läbivad videvlased, kel on kitsad tiivad, 50 kilomeetrit!

Edasi juba peatükid, milles räägitakse nahkhiirte menüüst (nahkhiirtel on 20 kuni 38 hammast – sõltuvalt loomakese liigist, et putuktoiduline nahkhiir suudab tunni ajaga hävitada kuni 200 sääske), kus nad magavad (nahkhiired magavad 20 tundi ööpäevas ja nende talveuni kestab 2,5 kuud), väikestest nahkhiirepojukestest (nahkhiired saavad täiskasvanuks 11-12 kuu vanuselt, vastsündinud nahkhiir on tavaliselt oma emast 2 korda kergem) ja nahkhiirte vaenlastest (öökullid ja teised röövlinnud, troopikas elavad suured ämblikud ja ka inimene).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel veel igasugu põnevaid fakte ja teadmisi nahkhiirte kohta. Nahkhiired ja tavalised hiired ei ole üldse sugulased – tavalised hiired on närilised, nahkhiired aga käsitiivalised. Nahkhiired on kasulikud loomad, kuna hävitavad putukaid. Nahkhiired söövad palju, kuid ei lähe üldse paksuks. Nahkhiired võivad sõbrustada ka inimesega ja alates 2012. aastast peetakse Euroopas ka nahkhiirte ööd, et inimesed saaksid sel ööl nahkhiirte elu jälgida. Raamatu lõpus on ka lugemissoovitusi raamatutest, mille tegelasteks on nahkhiired.

Raamatu autor Marina Abramova on ühiskonnategelane ja kirjastaja, kes töötab Venemaa suurima kirjastuskontserni EKSMO-AST direktorina. Ta kinnitab, et „Laste loomaraamatu“ sarja on huvitav lugeda nii lastel, kuid ka täiskasvanutel.

Imearmsad pildid on sellesse raamatusse joonistanud Viktor Minejev.

Ja seda ka, et selle sarja järgmine raamat, mis eesti keeles ilmub, jutustab meile oravast.

Kristel Vilbaste, Ain Raal, Mikk Sarv „Eesti ravimtaimed“ (Varrak)

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame nende kõigiga põhjalikult tuttavaks: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.

Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Teos on omamoodi jätkuks J. Tammeoru, O. Koogi ja G. Vilbaste viies trükis ilmunud ülimenukale raamatule „Eesti NSV ravimtaimed”, kuid sisaldab täiesti uudset infot. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

“Eesti ravimtaimed” ilmus tegelikult juba eelmisel aastal (2018) ja see on üsna pikalt olnud ka minu lugemislaual, sest mõnda raamatut tuleb ikka süvendatult lugeda ja uurida, et ka kõik oluline meelde jääks. On ju ravimataimede maailm vägagi põnev ja oluline maailm, eriti neile, kes ravimtaimedest oma tervisele abi otsivad. Ma ei hakka keerutama, et olen minagi mitmel korral oma tervisele just ravimtaimedest abi otsinud ja tegelikult ka abi saanud. Ma ei oska öelda, kas see on selline uskumise asi, et ravimtaimed tõepoolest sind aitavad, kuid tegelikult on juba meie vaarisad ja vaaremad ravimtaimedest abi otsinud ja abi ka saanud. Vahva on ka selle raamatu puhul see, et siin on just ka vanarahva tarkusi, retsepte ja vihjeid sadadele haigustele, mille puhul ravimtaimed peaksid abiks olema. Paljud neist vanarahva tarkustest ei ole tänapäevase maailma poolt heakskiitu saanud, kuid sellest raamatust leiab ka neid taimi, mille abisse “usub” ka tänapäevane meditsiin.

Raamatu sissejuhatuses meenutatakse ammustel aegadel ilmunud raamatuid, mis eesti keeles ravimtaimedest pajatasid. Esimese tõsise eestikeelse ravimtaimedest pajatava väljaandena tuuakse välja Ad. Alf. Michaelise põhjalikku gooti kirjas avaldatud raamatut “Imejõud taimedes. Juhatus, kuidas neid leida ja tarvitada” (1911, 127 lk). 1916 ilmus Mihkel Aitsami õhuke (7 lk), aga asjalik raamatuke “Tähtsamad kodumaa arstirohu taimed”. 1921 andis Andres Rõuk välja raamatu (125 lk) “Kodumaal kasvavad arstirohutaimed ja arstimine nende abil”. Sellest raamatust ilmus veel kaks trükki – 1924 ja 1934. Aastail 1934-1937 ilmus koguni viis trükki Harald Pildi raamatust “Taimed tervise teenistuses”, kuid ka see oli üsna õhuke – 40-44 lk.

Tõsiseks lisanduseks kujunes “Kodumaa ravimtaimed” (1937 ja 1938 – 163 lk), mille autoriks oli meditsiinitudeng Jaan Lääts, kes selgelt teadis, millest ta kirjutab. Raamatuid ilmus veel, kuid alles 1962 ilmus Oskar Koogi ja Gustav Vilbaste raamat “Eesti NSV ravimtaimed” (199 lk), mille farmaatsiat puudutava osa koostas Oskar Kook ja Gustav Vilbaste kandis hoolt taimede botaanilise kirjelduse ja rahvapäraste nimede kirjapenku eest. Aastal 1972 ilmus “Eesti NSV ravimtaimede” teine trükk hoopis mahukama väljaandena (288 lk). Selle põhiautor oli farmakognost Johannes Tammeorg, kellel järgmiste trükkide väljaandmist tuli üksi vedada, kuna teised autorid polnud enam elevate kirjas. 1973. aastal ilmus raamatu kolmas trükk, 1975 neljas trükk ja 1984 viies trükk (seda trükki olen minagi lugenud ja see on minu raamatukapis praegugi olemas). Kuna Tammeorg suri 1986. aastal, siis viies väljaanne viimaseks jäigi.

Seejärel saame selle raamatu sissejuhatuses lugeda eelpool mainitud kolmest mehest – proviisor õppejõud Johannes Tammeorust, proviisor Oskar Koogist ja etnobotaanik Gustav Vilbastest. Selgub seegi, et käesolev raamat on nii sümboolseks kui ka sisuliseks jätkuks nende kolme mehe tööle, kuid on kaasaegsem, sisaldades ka ajakohastatud ravimtaimede valikut.

Lugejale tutvustatakse ka selle raamatu autoreid – proviisor, Tartu Ülikooli farmakognoosia professor ja farmaatsia instituudi juhataja Ain Raal, 2018 meie hulgast lahkunud rahvaluuleteadlane, regilaulik, bioloog, maaelu activist, helilooja,. Radio- ja telesaatejuht, näitleja ja koolitaja Mikk Sarv, folklorist, loodusajakirjanik ja –kirjanik Kristel Vilbaste, kes on ka Gustav Vilbaste lapselaps.

Ja veel, saame lugeda, et raamatusse on valitud 80 praegu Eesti rahva seas kasutatavat ravimtaime. Iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Eraldi on käsitletud taime ravimina kasutamist Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõrukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisega võiks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul.

Lugeja saab teada sedagi, mis on raamatus sageli mainitav Euroopa farmakopöa, mis kehtestab nõuded ka ravimtaimdest saadud droogide kvaliteedile. Juttu on ka sellest, mis on “üldtuhk” ja “soolhappes lahustamatu tuhk”, kusjuures räägitakse selles raamatus ka ravimtaimede keemilisest koostisest, mida on põhjalikult uuritud. Raamatus on võimalikult iga taime juures juttu Euroopa Ravimiameti hinnangutest selle kasutamisvõimalustele.

Usun, et raamatu sissejuhatus on sedavõrd põhjalik ja arusaadav, et lugeja mõistab – teda ootab ees vägagi põnev lugemine ravimtaimedest.

Ma ei hakkas siinkohal pikemalt peatuma kõikide ravimtaimede tutvustustel, sel juhul läheks minu tutvustus ja kokkuvõte vägagi pikaks (on ju selle raamatu maht üle 400 lehekülje!), kuid sellest raamatust leiad eest sellised ravimtaimed – harilik raudrohi, harilik kalmus, kortsleht, küüslauk, lepp, harilik altee, harilik kikkaputk, harilik leesikas, must aroonia, koirohi, kask, kolmisruse, harilik saialill, kanarbik, harilik köömen, rukkilill, islandi käokõrv, teekummel, lõhnav kummel, harilik vereurmarohi, purpur-siilkübar, harilik orashein, ahtalehine põdrakanep, väikeseõieline pajulill, põldosi, harilik angervaks, metsmaasikas, harilik paakspuu, must pässik, värvmadar, soo-kassiurb, harilik käokuld, harilik astelpaju, harilik humal, liht-naistepuna, harilik iisop, aedvaak, harilik kadakas, sookail, südamerohi, karukold, harilik lina, mets-kassinaeris, sidrunmeliss, piparmünt, ubaleht, harilik porss, vürtsbasiilik, aedmajoraan, harilik pune, harilik jõhvikas, harilik kuusk, harilik mänd, teeleht, tedremaran, harilik soopihl, harilik nurmenukk, harilik tamm, roosilõhnaline kuldjuur, must sõstar, kibuvits, harilik vaarikas, aedsalvei, must leeder, harilik pihlakas, harilik varemerohi, harilik soolikarohi, harilik võilill, nõmm-liivatee, aed-liivatee, pärn, ristik, paiseleht, kõrvenõges, harilik mustikas, harilik pohl, harilik palderjan, üheksavägine ja harilik mailane.

Raamatu lõpus on välja toodud peamised kirjandusallikad ning eesti- ja ladinakeelsete taimenimede register.

"Eesti ravimtaimed" on suurepärane, huvitav ja väga sisukas lugemine. Kindlasti suur abimees neile, kes huvituvad ravimtaimedest ja neile, kes alles hakkavad ravimtaimede põnevat maailma avastama. Soovitan kõikidele.

Tuire Kaimio „Kutsika kasvatamine. Kutsikast korralikuks koeraks“ (Varrak)

“Kutsika kasvatamine” on asjalik ja põhjalik nõuanderaamat, mille abil tuleb toime ka päris algaja koerakasvataja. Peatükkide kaupa käsitletakse koera kasvatamise ja koolitamise erinevaid perioode ja probleeme vastavalt koera iseloomule ja tõule.

Millist koeratõugu eelistada? Milline koer sobib kõige paremini lastega perele? Kuidas rahustada koera, kui tal tuleb lõigata küüsi või teha raviprotseduure? Sellest raamatust leiab vastused neile ja veel paljudele teistele küsimustele, mis tekivad igal koeraga perel. Tuire Kaimio on Soomes tuntud loomadekoolitaja. Eesti keeles on temalt varem ilmunud raamat “Koos hobusega” ja "Koerte käitumine".

Tuire Kaimio kirjutatud “Kutsika kasvatamine”(raamatu esikaanel on muideks lapi karjakoera kutsikas) ilmub eesti keeles kolmandat korda, sest raamatu esimene trükk eesti keeles ilmus 2008. aastal ja teine trükk 2014. aastal. Seega juba viis aastat tagasi, mistõttu olen kindel, et kordustrükk on igati vajalik, sest tuleb ju uusi koeraomanikke kogu aeg juurde, ja see raamat on kindlasti väärt abimees kõikidele neile. Eesti keeles on varem ilmunud ka Tuire Kaimio raamat “Koerte käitumine”, mis on samuti igati väärt abimees kõikidele koerteomanikele.

Tuire Kaimio on omamoodi elav legend, kes tegelenud loomadega juba lapsest saati – ta käis lasteaias, mille kasvataja/õpetaja tõi kohale lausa tsirkuseloomi. 10-aastasena kolis Tuire Kaimio Saksamaale, kus käis bioloogiakallakuga koolis. Sama kooli bioloogiaõpetaja koolitas loomnäitlejaid. Temast saigi Tuire Kaimio „õpetusisa“.

Oma karjääri jooksul on Tuire Kaimio koolitanud mitmeid väga kuulsaid loomnäitlejaid nagu kaukaasia lambakoer filmis „Torm“, ilves filmist „Poiss ja ilves“, lisaks ka legendaarsed tuvid soomlaste VR telereklaamis ning Olvi-õllereklaamis kuulsaks saanud Jeppe-nimeline koer. Tema koolitada on olnud tuhandeid loomi. Lisaks Soomele on ta tuntud ka mujal maailmas, nii oli ta 2006aastal abiks Nepalis, õpetades kohalikke elevante käsitlema. Tuire Kaimio teeb oma tööd alati lähtudes loomast. Loomade õpetamine ei õnnestu, kui loom on stressis ja väsinud. Ka filmivõtetel jälgib ta alati, et loomad saaksid piisavalt võttepause.

“Kutsika kasvatamine” algab sissejuhatava peatükiga “Raamatu kasutamine”, milles Tuire Kaimio kirjutab: kui sa alles ootad oma perre uut liiget, siis loe raamatut algusest peale ja vii end kurssi eri tõugude, kutsika valimise ja kutsika kasvuperioodidega juba sel ajal, kui ta veel oma ema hole all on. Kui kutsika perre võtmise aeg läheneb, vaata üle oma kodu turvalisuse seisukohalt ja tutvu juba varem sellega, kuidas esimese autosõidu ja esimese ööga uues kodus hakkama saada ning kuidas kutsikas õpiks ära oma nime ja puhtuse hoidmise põhitõed. Siinkohal saan lisada, et Tuire Kaimio kõikidel neil teemadel oma raamatus ka pikemalt peatub.

Ja veel: “Seda teost on hea kasutada käsiraamatuna, kuna põhiasju korratakse mitmetes seostes ja raamat sisaldab palju kõrvalviiteid.”

Teises peatükis “Täiskasvanud koerale kommete õpetamine” kinnitab autor, et raamatus jagatavad juhised sobivad ka täiskasvanud koerale kommete õpetamiseks. Sellisel juhul ära siiski kohe alusta murdeealisele mõeldud harjutustest. Kuna harjutused põhinevad üksteisel, siis alustatakse vanema koera puhul kõigepealt väikesele kutsikale mõeldud harjutustega. Kinnistunud kommete muutmine võib nõuda suuremat visadust kui äsja majja tulnud kutsika õpetamine.”

Raamatu esimene osa on “Kutsikat oodates”, mis koosneb mitmest peatükist ja alapeatükist. Esimene neist on “Kutsikas kasvataja juures”, milles peatutakse imiku- (0-2. nädal) ja üleminekuperioodil (2.-3. nädal), varasel kiindumisperioodil (3.-5. nädal) ja kiindumisperioodi jätkumisel (5.-8. nädal). Selle osa teine peatükk on “Milline kutsikas meile tuleb?” Autor tüdeb, et iga kutsikas on isesugune. Kutsika tõug osutab, milline täiskasvanu temast tuleb. Individuaalsed erinevused on siiski suured ka sama tõugu koerte vahel. Peale selle kujundavad koera iseloomu olud kasvataja juures ja kutsika kogemused esimestel elunädalatel palju rohkem kui pärilikkus. Juttu on tõu tähtsusest, liikumisvajadusest, karvkatte hooldamisest, segatõulistest. Kõik see on tõu valikul vägagi oluline.

Kolmandas peatükis “Koeratõugude erijooni” räägib autor lugejale terjeritest ja karjakoertest, lehmi jalast näksamisega karjatavatest tõugudest, haukumist aia kaitsmisel südameasjaks pidavatest koertest, ajukoertest, üksinda töötavatest jahikoertest, väga iseseisvatest tõugudest, nägemise järgi jahti pidavatest hurtadest, võitlushimulistest tõugudest, karja või kodu valvavatest tõugudest, häälele tundlikest tõugudest, väikestest pirtsutajatest, lömmis koonuga koertest, karvase koonuga koertest, peremehesse sügavalt kinduvatest koertest. Neljas peatükk on “Elu sünnikodus”, mille alguses Kaimio kinnitab, et et ole sugugi ükskõik, millises kodus su kutsikas on kuni loovutuseani kasvanud. Esimeste elunädalate kogemused kujundavad kutsika iseloomu rohkem kui ükskõik milline ajalõik loovutusea järel. Selles peatükis on juttu kutsika vanemate iseloomust, ema kandmisaegsest stressist, ja sellest, kui kutsikas on ainus.

Viies peatükk on “Tasane ja endasse tõmbunud või maailmavalitseja”. Kaimio tõdeb, et ühe pesakonna kutsikatel ei ole iseloom samasugune isegi mitte loovutuseas. Kutsikate iseloom on erinev, aga ainult kogenud vaatleja oskab öelda, milline on pesakond tõu üldise karakteriga võrreldes. Raamatu esimeses osas on veel peatükid, milles peatutakse kutsika iseloomu hindamisel (nt. kutsikas õdede-vendade seltskonnas, kutsikas tudumas, kutsikaga kahekesi), milline on tulevase kutsikaomaniku pere (nt. millist koera tegelikult otsitakse, kui palju tegevust on koerale pakkuda, kuidas on lood liikumisega, kas perekonnas on lapsi, kas suudetakse koerale pakkuda elamsiväärset kodu), milline on koera ja inimese kodu (nt. kutsikakindel kodu, õeukoer, mida tuleb kutsika jaoks hankida). Kodu on koerale ülimalt oluline, sest koer on rahul koduga, kus teda koheldakse ja hoitakse armastusega.

Raamatu teine osa on “Koer võtab majas koha sisse”. Ka selles osas on mitmeid olulisi peatükke, olulisi tähelepanekuid, teadmisi ja nõuandeid, millega tuleb kindlasti arvestada. Siin on juttu kutsika esimesest autosõidust, kutsika esimesest ööst uues kodus (kas oled ikka välja selgitanud, kus kutsikas magama hakkab?), esimestest päevadest uues kodus (vältida tuleks esialgu igasugust üleliigset sagimist kutsika ümber), mis kutsikale nimeks panna (kuidas kutsikas oma nime ära õpib?), toas puhtusepidamise õpetamisest (väikegi kutsikas on juba omamoodi valmis puhtust hoidma, ainult kahjuks ei ole ta võimeline üldse häda kinnipidama, kuid selle teema juures on väga mitmeid väga häid nõuandeid). Oma elus olen pidanud kasvatama nelja koera ja kinnitan, et Tuire Kaimio näpunäited on selles raamatus lausa kulda väärt.

Kolmas osa on “Hiline kiindumisperiood, 8.-12. nädal”, mis algab vanuseperioodi tutvustusega, kuid tehakse juttu ka kiindumisperioodi ära kasutamisest. Lisaks veel sellest, et kutsikat tuleb harjutada puudutustega, kutsikas peab olema ka üksinda kodus (üksiolemine on loomale raske, nt. hundile võib olla hukatuslik, kui kari ta hülgab, siin on juttu lahkumisahastusest, üksinda olemise harjutamisest, esimestest kordadest üksinda), kuid siin on ka terve peatükk üksinda olemise harjutusi. Selles osas on juttu ka puhkamisest ja vaheaegadest, kuidas autos turvaliselt ja mugavalt sõita (siin on ka harjutusi autoga sõitmiseks), juttu on mängust, sest koerad on mängulusti täis loomad. Kolmandas osas on veel palju põnevat ja olulist – kuidas tegevus katkestada (keelamine ei õpeta kutsikale midagi, ent on siiski hea õpetada talle selgeks märgusõna, mida kuuldes ta teab, et tuleb lõpetada just see, mida ta parajasti teeb), juttu on peremehe juurde tulemisest, kutsika harjutamisest kaelarihmaga, kutsikast ja teistest koertest, koerte keelest, inimesest koera silmade läbi, kojutulijate tervitamisest, headest lauakommetest, toidu ära teenimisest, rihma otsas käimisest, küünte lõikamisest, oma tervitamiskorra ootamisest.

Raamatus on kaks osa veel. “Koera lapsepõlv, 3.-6. elukuu” (parim aeg koera sotsialisserimiseks) ja “Murdeiga”. Neist esimeses peatub Tuire Kaimio sellistel teemadel – vastutulijatest möödumine, peremehe juurde tulemine vajab veel lihvimist, oma tarvete tegemine nõudmise peale, esemest lahti laskmine, ajutreening, aardeotsimise mäng, otsimismäng, kuidas koer õpib, suurepäraseid maiustusi ja huvitavaid mänguasju, toidu ära teenimine + märgusõna, istumine, keelamine ja karistamine, ebasoovitav käitumine, head kombed au sees, kumb käsi ja kari. “Murdeea” peatükis peatub Tuire Kaimio sellistel teemadel – elu koos murdeealise koeraga, stress, jäljeajamismängud, uus ja vana, slalom, mida harrastada. Kuid selle osa alguses tõdeb autor: “Äkki tundub kõik viltu minevat. Varem nii tore ja õpihimuline kutsikas muutub keskendumisvõime kaotanud nooreks huligaaniks. Lõhnad ja tärkav reviirikäitumine tundubad kutsikat sedavõrd kaasa tümbavat, et ta näib keskendumisvõimetu ja hajameelsena. Võib lisanduda asjade närimine.” Siinkohal saan ka mina autoriga vaid nõustuda, koera murdeiga on tõepoolest keeruline aeg, sest kõik õpitu näib olevat ununenud ja koer üritab omanikule lihtsalt pähe istuda, kuid alla ei tohi anda. Peab olema järjekindel, mõistev ja jätkata oma koera treenimisega, sest olgem kindlad, ühel hetkel läheb ka murdeiga üle.

Selline vahva ja vajalik raamat on Tuire Kaimio kirjutatud “Kutsika kasvatamine”. Soovitan kõikidel praegustel ja tulevastel koeraomanikel see läbi lugeda, usun, et saate oma kutsikast/koerast selle abil palju paremini aru. Lisaks raamatule tasuks mõelda ka näiteks kutsikakoolile, sest on ju ka Eesti mitmeid koeraklubisid ja treeninggruppe, mis just kustikale pühenduvad, ja tasub kasvõi esmane kutsikakool, mis tavaliselt koosneb kümnest tunnist, läbi teha. Kutsikakool on lahe ja vajalik nii omanikule kui ka kutsikale.

Jefim Šifrin

„Mina olen hiidpanda“

(Pegasus)

See salapärane mustvalge loom püsis kaua eurooplaste eest peidus – ta avastati umbes 150 aasta eest. Sellepärast on hiidpandal ehk bambuskarul hirmus palju saladusi! Kuid ta on valmis neid sinuga jagama.

Sellest raamatust saad teada, mitu hammast on hiidpandadel, kus need loomad elavad ja kuidas satuvad maailma loomaaedadesse. Ja veel jutustab hiidpanda sulle (ja ainult sulle!), kui palju bambust tuleb päevas ära süüa, et oleks tervislik, ja oma sabast kõneleb ta ka. Fakte hiidpanda kohta

1. Hiidpanda kaalub 4 korda rohkem kui sina – sellepärast kutsutaksegi teda hiidpandaks!

2. Hiidpandade lõhn rahustab nende läheduses viibijaid.

3. Bambuskaru menüüs on 30 liiki bambust.

4. Hiidpandade lapsed hakkavad kõndima kolmekuuselt.

5. Guinnessi rekordite raamat on pandakaru tunnistanud maailma kõige võluvamaks metsloomaks!

6. Pandakaru nimi on antud ühele Fiati automudelile, arvuti viirusetõrjeprogrammile, ja miskipärast ka tolmuimejale!

„Mina olen hiidpanda” on seitsmes raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Pean jätkuvalt tõdema, et kirjastuse Pegasus väljaantav lasteraamatusari “Laste loomaraamat” on igati huvitav, põnev ja vajalik ettevõtmine, et väikestele lugejatele tutvustada imelist loomamaailma, imelist loodust. Väike lugeja on seni saanud lähemalt tuttavaks rebase, siili, pingviini, jääkaru, sipelga ja tiigriga, nüüd saame tuttavaks hiidpandaga. Seega juba seitsmes raamat ja sel aastal peaksid ilmuma veel raamatud nahkhiirest ja oravast. Ka selles raamatus on väga olulisel kohal ülimalt lahedad ja lastesõbralikud illustratsioonid (joonistused), mille autoriks selles raamatus on Maria Šamova.

Raamatu alguses kinnitab hiidpanda ehk bambuskaru ehk pandakaru, et on väga tore, et väike lugeja tahab just temaga tuttavaks saada. Ta kinnitab, et esitleb end ise, ilma mingite kirjanike ja teadlasteta, sest paljud neist pole siiani ära otsustanud, kelle sugulane ta on – kas karu või pesukaru. Hiidpanda ise loodab, et on ikka karu moodi, ainult et teised karud on kas valged, kui nad elavad jääpankade vahel, või tumepruunid, kui nad elavad metsas.

Hiidpandad on mustvalged! Hiidpanda lisab, et tal on näiteks must krae ja isegi mustad prillid. Siin on ka vahvad joonistused nii karust kui ka hiidpandast.

Teises peatükis saame teada kus hiidpanda elab. Selgub, et pandakarud elavad ainult Hiinas, seetõttu saab tema kohta väita, et ta on eriline Hiina karu. Looduses elavad hiipandad ligi 15, loomaaedades 25 aastat vanaks. Kurb on see, et metsikusse loodusesse on neid elama jäänud kõigest kuussada tükki.

Kolmanda peatüki pealkiri on “Ilus kasukas”, milles hiidpanda kinnitab, et üldiselt on ta tagasihoidlik loom. Tal on väga tihe ja soe kasukas. Sellepärast ta ei värise ega külmeta. Saba on tal palju pikem kui teistel karudel, sest hiidpanda saba on 12 sentimeetrit pikk. Järgmises peatükis on juttu hammastest ja käppadest. Põnevate faktidena on toodud välja, et hiidpanda iga hammas on väikese lugeja omast 7 korda suurem ja tema küüniste pikkus on 4 sentimeetrit.

Viiendas peatükkis tehakse juttu sellest, mille järele hiidpanda lõhnab. Saame teada, et hiidpandad jätavad lõhnatähiseid üksnes erilistele puudele, nagu kuulutusi jäetakse postidele. Edasi saame teada seda, et bambuskarud näevad kaugele kehvasti, sest nad sünnivad lühinägijatena, kuid suurepärane haistmismeel aitab bambuskarudel leida kõige värskemat ja mahlakamat bambust. Ka kuulmine on neil väga hea.

Järgmises peatükis saad teada, et hiidpanda lemmiktegevuseks on mittemidagitegemine! Kui hiidpanda käest oleks küsitud, millise ameti ta endale valiks, siis vastaks ta kindla peale, et ta tahab olla väravavaht, sest esikäppadega suudab ta kinni püüda mida iganes: nii heidetud palli kui toidukausi, ja isegi kõige peenema bambusevarre. Selgub seegi, et karud jooksevad galoppi, aga hiidpandad traavi.

Mida hiidpanda sööb? Otse loomulikult bambust. Ta suudab päevas ära süüa koguni 18 kilo bambust, mis on sama, mis kaks ämbritäit mannaputru. Mõnikord söövad bambuskarud ka linnumune, väikesi linnukesi, sisalikke ja putukaid. Lugeda saab veel ka hiidpanda kodust, mis asubki bambusemetsas, hiidpanda lastest (bambuskarude pojad hakkavad kõndima, kui on 3 kuud vanad) ja hiidpanda vaenlastest – bambuskarude jahtimine on alates 1960. aastast keelatud, looduskaitsealadel võivad hiidpandade vaenlased olla leopardid ja punahundid.

Raamatu lõpus on veel väga palju põnevaid fakte ja teadmisi hiidpandade kohta. Näiteks seda, et pole selge, kust bambuskaru tuli, kes on tema lähemad sugulased. On võimalik, et hiidpandad on meie planeedi kõige iidsemad karud. Bambuskaru kaaseaegne teaduskeelne nimi tähendab ladina keelest tõlgituna “mustvalge kasskäpp”. Bambuskaru oskab suurepäraselt peitust mängida. Ega eurooplased teda asjata alles 19. sajandi keskel tähele pannud! Ja veel, Guinnessi rekordite raamat valis bambuskaru maailma kõige võluvamaks metsloomaks. Bambuskaru poegadega on kerge sõbruneda – nad on hellad, armsad ja mänguhimulised. Täiskasvanuks saades muutuvad aga tõsiseks ja tähtsaks. Mängides võib bambuskaru liialt hoogu minna – juhuslikult hammustada, kriipida, seina vastu pressida. Ja neid vahvaid fakte on veel ja veel. Seda ka, et hiidpandasid peetakse Hiina rahvuslikuks aardeks. Bambuskaru kujutis on ka haruldaste liikide päästmisega tegeleva Maailma Looduse Fondi (WWF) logol.

Raamatu lõpus saad teada sedagi, et Euroopas võib bambuskarusid näha Saksamaal Berliini, Austrias Schönbrunni (Viin), Šotimaal Edinburgh’, Belgias Pairi Daiza (Brugelette), Hispaanias Madriidi, Taanis Kopenhaageni ja Soomes Ähtäri loomaaias. Soovitatakse lugeda ka Claire Bertholet’ kirjutatud raamatut “Väike panda otsib sõpru” ja vaadata vahvaid multifilme “Kung Fu Panda”-sarjast. Järgmisel, 2020. aastal peaks kinno jõudma film “Kung Fu Panda 4”.

Üks lahe asi on nende loomaraamtutega veel. Nimelt see, et raamatute autorid on kõik igasugu põnevad persoonid. Nii on Jefim Šifrin vägagi populaarne näitleja, kes mänginud paljudes Venemaal tehtud filmides. Ta on teinud ka estraadikavasid, televisioonis huumorisaateid ning esitanud erinevaid rolle teatrilavadel.

Kui raamat loetud, siis oled hiidpandade osas kindlasti väga palju teadlikum ja targem, ja jääb oodata järgmisi raamatuid, ja nagu eespool mainisin, siis sel aastal peaksid eesti keeles ilmuma raamatud nahkhiirest ja oravast.

Yuval Zommer

„Suur linnuraamat“

(Varrak)

Miks lindude munad on ühest otsast teravamad?

Kas papagoid oskavad rääkida?

Miks on flamingo roosa?

Sellest raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele lindude hämmastava maailma kohta. Lisaks saad piltidelt üles otsida 15 peidetud muna.

See imeliste illustratsioonidega loodusraamat tutvustab mitmesuguseid maailma eri paigus elutsevaid värvikirevaid ja omapäraseid, aga ka veidraid ja lausa uskumatute kommetega sulelisi.

Raamatus on ka rohkesti põnevaid fakte erinevate linnuliikide jahipidamisviiside, ellujäämisoskuste ja pulmamängude kohta.

Mulle on viimastel aastatel linnud ja linnuraamatud kangesti meeldima hakanud. Hakka või ornitoloogiks õppima. Praeguses vanuses on selleks vist liiga hilja, kuid linde jälgida võib ju ka vanemas eas, rääkimata linnuraamatute lugemisest. Praegugi on hommikuti aias igati põnev jälgida lindude askeldusi, kuidas varesed suupärast toidutükki otsivad, kuidas tihased oma järeltulevat põlve üles kasvatavad, kuidas laululinnud kevadel ja suve hakul laulavad.

“Suur linnuraamat” on üks ilmatuma uhke, suurepäraste illustratsioonidega ja sama suures formaadis nagu näiteks ka Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamatud “Mesilased” ja “Puud”, ning Yuval Zommeri kirjutatud “Suur putukaraamat” ja “Suur mereraamat”, mis samuti eesti keeles ilmunud on. Yuval Zommer on kirjutanud raamatu tekstid ja teinud imelised illustratsioonid, linnuelu tundjaks selles raamatus on Barbara Taylor.

“Suur linnuraamat” on oma sisult ja ülesehituselt selline raamat, mis sobib suurepäraselt väiksemale lugejale, et neid lindudega ja linnumaailmaga tuttavaks teha, kuid kindlasti on see huvitav ja põnev lugemine/vaatamine ka suurele lugejale.

Raamatu esimestel lehekülgedel tutvustatakse meile tähtsamaid linnurühmi. Selgub, et linnuliike on ühtekokku ligi 10 000 ja nad kuuluvad paljudesse erinevatesse rühmadesse. Millisesse nimelt, sõltub nende välimusest ja sellest, kuidas nad oma keskkonnas toime tulevad. Nii on siin juttu rööv- ja metsalindudest, kakkudest, värvulistest, vee- ja merelindudest ning lennuvõimetutest lindudest.

Järgmisel paarisküljel on juttu linnuvaatlejast. Kuidas lind linnuvaatlejassse suhtub, juttu on looduse kutsest ehk lindude häälitsustest, linnuvaatleja varustusest (nt. binokkel, märkmik), "detektiivitööst", sest linnud jätavad oma elutegevusest maha väikeseid märke (suled, munakoored, väljaheited jm.).

Edasi on juttu sulgedest ja lendamisest. Saad teada, miks on linnul suled, mis on värvikood, milline sulestik on glamuurne, aga praktiline, miks öeldakse nagu hane selga vesi. Järgmisel kahel küljel saame lugeda püsimatutest lindudest – kuhu linnud talveks lähevad, mis on kehakell, mis on öine lend ja magnetiline tõmme.

Edasi vaatame linde juba lähemalt. Habekakud (miks on habekukk nii suur, miks on habekakul nii suured silmad, habekakk on hääletu, ent surmav, mis on lumehüpe), flamingod (miks on flamingo roosa, mis on mudasupp, miks flamingo seisab ühel jalal, kuidas flamingo ennast jahutab, milline on flamingode tantsutrupp), harakad (kas harakad varastavad läikivaid esemeid, mis on harakaparlament ja pöördsaba, kas harakad suudavad unustada, tema või temake), jäälinnud (kas jäälind püüab ainult külmunud kala, kuidas jäälind kala sööb, milline on jäälinnu eluase), lennuvõimetud linnud (miks mõned linnud ei saa lennata, jookse elu eest, mõnus saareelu, mis viib meid Uus-Meremaale), sekretärilinnud (pikad ja vibalikud, mis on maohõrgutis, millised on sekretärilinnu lauakombed, milline on nende lummav välimus), papagoid (kas papagoid oskavad rääkida, kui vanaks võivad papagoid elada, kui kaua elavad koos lembelinnud).

Seejärel saame tuttavaks ja saame lugeda põnevaid fakte ning teadmisi valgepea-merikotkast, lunnist, albatrossist, koolibrist, paabulinnust, punarinnast, luigest, vaenukäost, kroonkurest.

Vaatluse all on ka pesad. Milline koht on parim pesa ehitamiseks, kes on see vahva rätsep, kes “õmbleb” pesa ämblikuvõrgust, kuhu muneb oma munad kägu, kes ehitab endale porist pesa. Juttu on otse loomulikult ka munadest. Saame teada, miks on lindude munad ühest otsast terevamad, milline on suurim ja väikseim muna, kuidas käib haudumine, kuidas tibu munast koorub. Ka nokkade ja toitumise kohta on selles raamatus lugeda, lisaks veel ka lindude häälitsused ja laul, peatutakse ka linnalindudel ning ehitame ise linnule kodu.

Selline raamat see “Suur linnuraamat”. Palju põnevaid fakte ja teadmisi, kõik antud edasi lühidalt, konkreetselt ja selgelt, aga väga huvitavalt. On palju küsimusi, mis saavad kohe ka vastuse ja selgituse. No ja loomulikult need ägedad illustratsioonid, neid võikski kiitma jääda.

Väga suurepärane raamat.

Rein Kuresoo, Hendrik Relve, Indrek Rohtmets

„Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“

(Varrak)

Raamat tutvustab lihtsas ja selges keeles umbes 600 taime- ja loomaliiki, kes Eestimaa looduses tooni annavad. Autorid on siia valitud just need liigid, kellega ka algaja loodusehuviline kõige tõenäolisemalt kokku puutub. Tee tutvust taimede, seente, lindude, imetajate, kahepaiksete ja roomajate, kalade ja selgrootutega. Kõik liigid on eraldi portreteeritud nii sõnas kui pildis.

• Taimed, loomad, linnud, kalad, putukad ja teised eluvormid ühtede kaante vahel

• Liigid, kellega kõige tõenäolisemalt looduses kokku puutud

• Üle 600 foto

• Liikide nimed ka ladina, inglise, soome ja vene keeles, lisaks rahvapärased nimetused.

Pean tunnistama, et “Eesti elusloodus” on üks ilmatuma uhke, faktirohke ja huvitav raamat. Omamoodi ju entsüklopeedia, mis annab lühidalt, kuid põnevalt väga põhjaliku ülevaate kodumaisest loodusest.

Raamatu saatesõnas ütlevad autorid, et lugeja ees on Eestimaa looduse teejuht, raamat, kus on kõrvuti niidutaimed, linnud, kalad, putukad ja paljud teised, kes meie kõrval Eestimaal elavad. See on raamat meie tavalistematest taimedest, loomadest ja seentest. See on raamat kõikidele, kes loodusest hoolivad ja avasilmi maailmas vaatavad. Looduse teejuht on teos, mis asendab riiulitäit raamatuid.

Ja veel – valikut tehes, millist liiki raamatusse võtta ja keda välja jätta, on koostajad lähtunud eelkõige sellest, kes taluõuedel, niitudel, metsades ja mererandadel kõige tõenäolisemalt võiksid tähelepanu köita.

Õigupoolest ei saagi see raamat vastata kõigile küsimustele, mis looduses liikujal tekkida võivad, looduse teejuht juhatab teid looduse ja juba tunduvalt sügavamale puuriva erialakirjanduse juurde.

Raamatu esimene osa on taimedest. Alguses öeldakse, et taimed on elu aluseks Maal. Nende tuunusvärviks on roheline. Rohelise tooni põhjustajaks on taimedes leiduv klorofüll. Just klorofüll võimaldab neil ainsana Maa elusolenditest luua eluta ainest elusainet ehk orgaanilist ainet. Taimed seovad päikeseenergia abil mullast vett ja mineraalaineid ning õhust süsihappegaasi. Kasvades toodavad nad orgaanilist ainet ning hapnikku. Maakera eluskoosluste muud liikmed, kaasa arvatud inimene, saavad süüa ja hingata vaid seepärast, et on olemas taimed.

Taimeuurijad on jaganud taimeriigi vastavalt taimede keerukuse astmele hõimkondadesse. Selles raamatus tutvustatavad taimed kuuluvad kas sammaltaimede, sõnajalgtaimede, paljasseemnetaimede või katteseemnetaimede hulka.

Selgub, et raamatus ei ole taimeliigid esitatud tavapärases süstemaatilises järjestuses. Meie looduse tavalisemaid liike on rühmitatud selliselt, et lugejal oleks võimalikult hõlpus neid leida ja ära tunda. Alustatakse õistaimedest, järgnevad puud ja põõsad, sõnajalgtaimed, samblad. Õistaimed on rühmitatud õite värvuse ja lehtede kuju järgi. Puud ja põõsad on rühmitatud peamiselt lehtede kuju ja asetuse järgi võrsel.

Alustatakse õistaimedega, kusjuures iga taime juures on kirjas ka taime nimi folkloorist, millised on taime õied, milline on taime kasv, kus taime leida võib. Toon välja mõned tutvustatavad õistaimed – valge vesiroos, ädalalill, ümarlehine huulhein, kuningkübar, laanelill, leseleht, vesihein, põld-kadakkaer, põisrohi, seebilill, linnurohi, kassitapp, merihumur, sookail, pohl, sinikas, luigelill, maikelluke, soovõhk, konnarohi, angervaks, metsmaasikas, valge ristik, kesalill, palderjan, köömen, naat, heinputk, mürkputk, ubaleht, raudrohi, kukehari, metsvits, käokannus, piimjuur, jpt. Kokku 110 leheküljel huvitavat lugemist õistaimede kohta.

Edasi juba puud ja põõsad. Näiteks mänd, kuusk, kadakas, saar, pihlakas, näsiniin, kukerpuu, vaher, kuslapuu, türnpuu, lodjapuu, tamm, viirpuu, arukask, hall lepp, haab, pärn, jalakas, toomingas, sarapuu, hõberemmelgas, paakspuu, porss jt.

Puudele ja põõsastele järgnevad sõnajalgtaimed – kattekold, põldosi, laanesõnajalg, naistesõnajalg, kilpjalg jt. Seejärel juba samblad – palusammal, laanik, lainjas kaksikhammas, palu-karusammal, metsakäharik, pruun turbasammal.

Raamatu üsna lühike teine osa on samblikest. Samblikud on omapärased organismid, keda peaaegu iga inimene on siin-seal puutüvel või kivirahnul tähele pannud, kuid kelle liike üldiselt väga halvasti tuntakse. Veel möödunud sajandi keskpaigas käsitleti samblikke taimeriiki kuuluvatena. Tänapäeval ollakse üksmeelel, et samblikud kuuluvad seeneriiki. Millistest samblikest selles raamatus juttu on – harilik hallsamblik, vagu-lapiksamblik, islandi käosamblik, alpi põdrasamblik, saare-rihmsamblik, habesamblik, narmassamblik, kilpsamblik, korpsamblik ja kõrvsamblik.

Raamatu kolmas osa on seentest. Sõnaga “seen” seostuvad esimesel hetkel ikka tavalised jala ja kübaraga seened metsa all – pilvikud, puravikud, kärbseseened… Tegelikult on seeneriigi mitmekesisus palju suurem. Siia kuuluvad palja silmaga nähtamatud parasiitseened, mis tekitavad haigusi taimedel, loomadel ja inimesel. Roostevärvi laigud või pustulid taimedel, jahujas valge või kergelt hallikas kirme puude ja põõsaste lehtedel on seened. Rohekad, kollakad ja isegi mustad hallitused mullapinnal, niiskunud seinal ja toiduainetel on samuti seened. Taelad ja pessud puutüvedel ning –kändudel, väikesed punased, kollased, mõnikord harva ka rohelised kausikesed mullal, samblal ja puidul on ikka ja jälle seened. Seentel võib olla veel mitmesuguste koorikute või nuiakeste või veel mingi eriilmeline kuju.

Eestis on praegu teada umbes 3500 liiki seeni, neist vaid napilt üks kolmandik on tavapärase “seenevälimusega”. Seentel on oluline osa looduses, kus nad on üheks põhilüliks aineringluses ja samuti paljude taimede asendamatuteks sümbiootilisteks partneriteks. Raamatus on palju tuttavaid seeni, palju üsnagi kummalise nimega seeni jpm. Kaseluudik, rokfori pintselhallik, teraline hirvepähkel, kevadkorgits, ümarmürkel, üdik, harilik kukeseen, austerservik, vääveltorik, majavamm, lepapässik, palupuravik, võitatik, kitsemampel, tavalehtrik, hobuheinik, suur sirmik, männiriisikas, jpt.

Raamatu neljas osa tutvustab lugejale linde. Eesti looduse mitmekesisus peegeldub ka siinses linnustikus. Eestis on ametlikult kohatud 386 liiki linde. Neist on pesitsemas registreeritud 229 liiki, kellest 209 võib pidada regulaarseks pesitsejaks, 38 liiki linde rändab läbi või talvitub Eestis ning ülejäänud on eksikülalised. See raamat tutvustab 109 linnuliiki, kellest enamik on meil tavalised. Päris tavaliste ja enam tuntud lindude hulka on lisatud ka mõned silmatorkava välimusega harvem kohatavad linnud.

Raamatus saame lugeda 79 leheküljel sellistest lindudest – tuttpütt, kormoran, kühmnokk-luik, hallhani, valgepõsk-lagle, ristpart, sinikael-part, piilpart, tuttvart, aul, hahk, sõtkas, jääkoskel, kanakull, raudkull, hiireviu, lõopistrik, laanepüü, teder, nurmakana (põldpüü), metsis, rukkirääk, lauk, sookurg, merisk, kiivitaja, metskurvits, tikutaja, naerukajakas, kalakajakas, hõbekajakas, merikajakas, randtiir, valge-toonekurg, hallhaigur, kodutuvi, kaelustuvi, turteltuvi, kägu, värbkakk, kodukakk, händkakk, kõrvukräts, öösorr, piiritaja, väänkael, musrähn, suur-kirjurähn, hallpea-rähn, jäälind jt. Edasi saame tuttavaks lindude seas värvulistega – suitsupääsuke, räästapääsuke, põldlõoke, metskiur, linavästrik, hänilane, vesipapp, käblik, siidisaba, punarind, ööbik, lepalind, kivitäks, musträstas, hallrästas, vainurästas, laulurästas, kõrkja-roolind, väike-lehelind, pöialpoiss, salutihane, rasvatihane, sinitihane, sabatihane, porr, puukoristaja, pasknäär, harakas, kaelushakk, künnivares, hallvares, ronk, kuldnokk, koduvarblane, põldvarblane, metsvint, rohevint, siisike jpt.

Raamatu viies osa on imetajatest. Eestis on leitud 65 erinevat imetajaliiki. Tavaliselt puutuvad imetajad meile lindudega võrreldes märksa harvem silma, ehkki ühel metsa- ja niiduhektaril elab kindlasti kümneid uru- või leethiiri. Lindudega võrreldes on imetajad märksa ettevaatlikumad – pole neil tiibu, mis neid ohtlikust naabrusest kiiresti ohutusse kaugusesse toimetaks. Suurem osa imetajatest eelistab oma asju ajada õhtuhämaruses või, veelgi meelsamini, ööpimeduses. Meile räägitakse selles raamatus siilist, mutist, mets-karihiirest, suurkõrvast, veelendlasest, halljänesest, valgejänesest, oravast, koprast, leethiirest, niidu-uruhiirest, mügrist, ränd- ja kodurotist, kodu- ja kaelushiirest, pisihiirest, hundist, rebasest, kährikust, pruunkarust, ilvesest, mägrast, kärbist ja nirgist, mingist, metsnugisest, saarmast, hall- ja viigerhüljest, metsseast, metskitsest, põdrast ja pruunhirvest.

Kuues osa võtab vaatluse alla kahepaiksed ja roomajad. Kahepaiksete valikus on rohukonn, harilik kärnkonn, tiigikonn ja tähnikvesilik. Roomajate valikus on arusisalik, vaskuss, nastik ja rästik. Raamatu seitsmes osa tutvustab meile kalu, viimane, kaheksas osa selgrootuid (liblikad, mardikad, muud putukad, muud selgrootud.

Selline on see raamat. Igati huvitav ja faktirohke lugemine, palju huvitavaid ülevaateid meie elusloodusest. Sobib kindlasti nii suurele, kuid miks mitte ka väiksemale lugejale.

Tiit Hunt "Eesti kalad"

(Varrak)

Selles laiale lugejaskonnale mõeldud teatmeteoses astub üles huvitav ja mitmekesine seltskond, keda autor esitleb parimal võimalikul moel – kalade kirjeldustele on lisatud fotod, mis veealuste modellide omapära ja oleku eriti mõjukalt esile toovad.

Raamatus kirjeldatakse ligemale 70 Eesti vetes elavat kalaliiki, lisatud on hiljuti meie vetesse tulnud mõrukas. Lisaks eesti- ja ladinakeelsele nimetusele on iga kirjelduse algul toodud ära kala nimi ka meie lähemate ja kaugemate naabrite, Läänemere ääres ja selle lähikonnas paiknevate riikide keeltes: soome, rootsi, saksa, läti, leedu, taani, vene, inglise ja poola keeles.

Teine, täiendatud trükk.

Kirjastuse Varrak raamatusari “Roheline Eesti” on üks igati põnev raamatusari, sest on ju selles ilmunud mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid, mis jutustavad lugejale Eestimaa loomadest, lindudest ja loodusest. Nii oleme saanud lugeda meie allikatest, metsadest, talvistest metsalindudest, soodest, orhideedest, röövlindudest, tornaadodest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest jm. Kõik selle sarja raamatud on mulle pakkunud avastamisrõõmu, äratundmisrõõmu ja kindlasti ka palju huvitavaid fakte ja teadmisi, mida endale meelde jätta. Kunagi ju ei tea, kus võid mõned linnu, looma, kala, seene või metsamarjaga “kohtuda”, siis on hea meenutada seda, mida on loetud. Õnneks ilmub täna eesti keeles ja ka kohalike autorite sulest palju loodusraamatuid ja “Roheline Eesti” on kindlasti üks huvitavamaid loodusraamatute sarju.

Seekord vaatluse all kalad. Raamatu sissejuhatuses ütleb Tiit Hunt, et kui me mõnd olevust väga hästi ei tunne, pole teda sellepärast veel tarvis põlastada. Kalad pole sugugi vaid külmad, libedad, haisvad, koledad ja klaasistunud pilguga mereelanikud, nagu neid tihtilugu tavatsetakse kirjeldada. Tähelepanelik vaataja oskab näha ka kalade ilu ja mõista, miks nad peavad olema just sellised, nagu nad on. Nii näiteks lõhnab meriting tugevasti värske kurgi järele, harjusel on aga tüümiani ehk aedliivatee lõhn. Mõned kalad ei lõhna üldse ja tõsi ta on, et nii mõnedki lõhnavad lihtsalt kala järele.

Igati huvitavad mõtted raamatu autorilt. Kui ise mõtlema hakata, siis tõepoolest on kaladel igati omapärane lõhn, ja kui mõnda isiklikku kalakäiku meenutada, siis meenub selline värske looduse lõhn. Siinkohal pean tunnistama, et ega ma ise suur kalamees ei ole, pigem meeldib vaadata kodus akvaakriumis elavaid gupisid, neoone ja põhjakoristajaid ja mõnikord tunned, kuidas need väikesed sellid suudavad sind rahustada ja isegi stressi maandada. Isegi igal akvaariumikalal näib olevat oma hind ja oma iseloom, mis siis rääkida vabade vetes elavatest kaladest.

Ja jätkan siinkohal veel raamatu autori mõtetega – mis häälitsemisse puutub, siis nolgus ja meripühvel võivad pikalt uriseda ja väriseda ja on ka kalu, kes piuksatavad või korisevad. On tõeliselt ilusaid kalu nagu harjus ja roosärg ja on päris beibenägusid nagu paksude huultega merivarblane. Ja kammeljal on justkui lemuurlase silmad. Osal kaladest on soomused, teistel aga mitte. Jätkuvalt väga huvitavad ja teistmoodi mõtted kalade kohta, mida on igati vahva kaasa mõtelda.

Autor jätkab – kui räägime kalade külmusest, siis kalad on just nii soojad, kui on soe vesi – vahel on see nii soe, et kõlbab meilgi ujuda. Ja lisaks muule annavad kalad kaluritele tööd ja leiba, kuna on väga maitsvad ning inspireerivad kokki aina uusi hõrgutisi välja mõtlema. Sissejuhatuse lõpus tõdeb Tiit Hunt, et kalaraamat on abiks neile, kellele meeldib vahel õnge solgutada, võrku lasta või mõnikord üle paadiserva kalameeste loomust kiigata, ja ka neile, kes lihtsalt tahavad neistki olevustest natuke teada saada. Fotod aga toovad ehk paremini slime ette selliseid kaladele iseloomulikke jooni, mida joonistatud piltidel pole kuidagi võimalik edasi anda. Siinkohal pean kinnitama, et fotod selles raamatus on tõepoolest igati uhked ja aitavad aru saada, milline tutvustatav kala välja näeb. On ju raamatus palju ka selliseid kalu, kellest kuulen küll esimest korda. Neid ei ole küll palju, kuid siiski neid on. Ja seetõttu ongi see raamat põnev avastusretk kalade maailma.

Esimene kala selles raamatus on jõesilm, kuigi autor kinnitab, et jõesilm polegi päris kala, ta kuulub sõõrsuude klassi. Selle maduja välimusega looma toes koosneb kõhrest ja sidekoest, lõugu asendab tal sarvhammastega varustatud imilehter. Hingamiseks on lõpuskotid. Külgedel seitse paari lõpuseavasid. Selg on must või pronksjas, küljed hõbejast sinakashallini, kõht enamasti valkjas ning uimed pruunikad. Seljauimed paiknevad eraldi, kudemisajaks need liituvad. Edasi saame lugeda juba jõesilmu mõõtmetest, levikust ja elupaigast sigimisest, toitumisest ja sarnastest liikidest, ja nii on tegelikult ju kõikide selle raamatu kaladega. Jõesilmule järgneb ojasilm, sellele omakorda merisutt ja seejärel juba tuur. Tuur on dinosauruste kaasaegne ning Eesti kalavete haruldasim liik. Ürgse välimusega kala – seljal, külgedel ja kõhuservades paiknevad viis pikirida luukilpe. Selja- ja küljekilpide ridade vahel on tihedalt väikesi rombjaid plaadikesi. Silmapaistev on erihõlmne sabauim, mille ülasagar on tunduvalt pikem. Pead katavad sõmerapinnalised luuplaadikesed, mis paiknevad tihedalt üksteise kõrval. Pikalt väljasopistuv väike suu paikneb pea alaküljel, lamenenud ninamik asetseb suust eespool. Ninamiku ja suu vahel on neli siledat poiset. Messingkollased silmad on väikesed ja pisut ovaalsed. Selg tumehallikaspruun, küljed hõbesinakad, kõht valge. Fotodel näeme 1996. aastal Muhu saare vetest püütud Eesti suurimat ja kuulsaimat kala – tuur Mariat.

Loomulikult ei hakka ma siinkohal tutvustama kõiki neid kalu, kes selles raamatus on. Kokku on neid lausa 69, kuid heidame lühidalt pilgu peale, kellest selles raamatus me lugeda veel saame.Tuurale järgneb räim, kilu, lõhe, meriforell ehk iherus, jõeforell, vikerforell, rääbis, merisiig, peipsi siig, harjus (pean autoriga nõustuma, harjus on oma välimuselt tõepoolest väga ilus), meritint, peipsi tint, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, lepamaim, roosärg, tõugjas, euroopa mõrukas (siinkohal pean tunnistama, et sellisest kalast polnud ma varem küll mitte midagi kuulnud ja kui meenutan selle raamatu sissejuhatust, siis Tiit Hunt tõdeski, et see kalaliik on alles hiljuti Eestisse jõudnud ning laiendanud ka oma leiviala loomulikul moel ilma inimese kaasabita, kusjuures esmakordselt püüti euroopa mõrukas siinsetes vetes alles 2018 Pärnu jõest), mudamaim, linask, rünt (ka rünt on minu jaoks uus tutvus), nugakala, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, vimb, koger ehk kuldkoger, hõbekoger, karpkala, trulling (jällegi uus tutvus minu jaoks), hink, vingerjas, saga, tuulehaug, luts, tursk, ogalik, luukarits, raudkiisk, madunõel, koha, ahven, kiisk, emakala (see on ainus Läänemere poegiv kalaliik), väike tobias ehk nigli, suurtobias, väike mudil, pisimudil (see on kõige väiksem kala nii Eesti vetes ja ka Euroopas), must mudil, kaugida unimudil (röövkala, kes õgib teisi kalu ja konnakulleseid ja tema levik võib seni toiminud veeökosüsteemi tugevasti segi pasiata, kala, kelle kehas leidub ka antifriisi!), ümarmudil, makrell, mõõkkala, merihärg, nolgus, meripühvel, võldas, merivarblane, kammeljas ja lest.

Selline põnev raamat see kalaraamat. Usun, et sobib lugemiseks nii suurtele kui ka väikestele loodusesõpradele, ja neile, kes soovivad siinsete kaladega tuttvaks saada.

Piotr Socha, Wojciech Grajkowski „Puud“

(Varrak)

Piotr Socha, "Mesilaste" autori imeliste illustratsioonidega uus raamat puude erilisest maailmast.

Sellest raamatust saab teada, kes puude sees elavad, kes neid söövad, kes hoolitsevad nende seemnete eest, ja miks nad üldse olemas on. Muu huvitava teabe hulgas on ära toodud ka kõrgeim, vanim ja suurima läbimõõduga puu. Lugeda saab üht-teist huviatavt Aadama ja Eeva, Robin Hoodi ja Buddha lugude kohta, samuti selle kohta, mida kõike saab puidust teha: maju, sõidukeid, muusikariistu jpm. Ka sugupuud saab koostada puude haraliste okste abil.

Kuna selle imelise raamatu laius on 27,5 cm ja kõrgus 37,5 cm, siis tuleb selle raamatu jaoks tavapärase raamaturiiuli riiul veidi kõrgemaks meisterada, muidu lihtsalt ei mahu ära. Enne seda tasuks see kindlasti läbi lugeda, sest see on tõepoolest imeline lugu puudest ja superimelised on selle raamatu illustratsioonid. Võiks öelda, et tegemist on lausa kunstiteosega.

Samade autorite suurepärane “Mesilased” ilmus eesti keeles paar aastat tagasi, ja “Puud” on on sama tiimi igati vahva ja sisukas teine raamat.

Raamatu esimene suur ja uhke pilt/joonistus on Mehhiko elupuust. Esimeses peatükis, nimetame seda sissejuhatuseks öeldakse, et puud on suurimad Maal elavad organismid. Gigantse sekvoia jalamil näivad inimene või ka pikem kalekirjak imeväikesed. Selle alla võiksid varjuda isegi hiiglaslikud dinosaurused, kes kaua aega tagasi meie planeedil elasid. Muljetavaldav võib olla ka puude iga. Mõned liigid elavad sadu või tuhandeid aastaid. Puud näitavad, et loodusel on erakordne vägi, tänu millele kasvavad väikestest seemnetest kõrged ja vägevad taimed.

Ei ole üllatav, et puid on peetuid pühadeks, neil on omistatud maagilisi jõude, on usutud, et neis elutsevad vaimud.

Sajandeid on puudel olnud inimestele ka väga suur praktiline tähendus. Eelkõige puidu allikatena – kuigi tehismaterjalid levivad üha enam, on puit endiselt hinnatud, väärismaterjal. Sellest kõigest tehakse raamatus ka juttu ja autorid ütlevad: võib-olla on aeg puud taasavastada?

Alustatakse puude ja mittepuudega. Puu ei oleks puu, kui ta lei oleks tema võimast puist vart ehk tüve. See tõstab lehtedega oksad võimalikult kõrgele, et teised taimed ei varjaks nende eest valgust. Tüve sisemuses toimub pidev liikumine: üles voolab juurtest vesi, alla aga transporditakse lehtedes toodetud aineid. Puutüvi kasvab igal aastal mitte üksnes kõrgusesse, vaid ka jämedusse. Ka kõrgetest ja jämedatest puudest on selles raamatus veel juttu. On olemas ka taimed, mille tüvi kasvab kõrgusesse, kuid ei muutu jämedamaks. Nii on näiteks suurema osa palmide, aaloede ja puusõnajalgadega. Selliseid justkui puid on muide rohkem.

Põõsad on puudest madalamad, kuid selgepiirilise tüve asemel on neid hulgaliselt peenemaid puitunud varsi. Kuna ka puude puhul tuleb ette mitme tüve olemasolu, ei ole erinevus puu ja põõsa vahel alati ilmne.

Edasi tehakse juttu lehtedest. Need on olulised seetõttu, et koguvad õhust süsinikdioksiidi ehk gaasi, mida pidevalt väljub meie kopsudest, korstnatest ja autodest. See siseneb lehte läbi imeväikeste avakeste, mis tavaliselt asuvad lehe alaküljel. Lehed sisaldavad ka klorofülli ehk rohelist pigmenti, mis imab päikesevalgust ja võimaldab taimel kasutada sellest pärinevat energiat. Lehed tarbivad seda, et toota süsinikdioksiidist ja juurte kaudu tarnitud veest suhkruid. Nendest ehitatakse hiljem tüvi, oksad ja juured. Lehtedes aset leidvate protsesside käigus toodetakse ja vabastatakse õhku hapnikku – inimestele ja loomadele hingamiseks vajalikku gaasi. Siin on ka joonistusi erinevate puude lehtedest, üks uhkem kui teine ja kõik väga erineva kuju ning olemusega.

Seejärel peatükid juurtest, neljast aastaajast, sest ka puud, nagu kõik organismid, elavad kooskõlas aastaaegade rütmiga. Tegelikult ei ole neil teist võimalust. Kes ei kohane keskkonna muutlike oludega, jääb ellujäämisvõitluses kaotajaks. Juttu on ka puude rändest, endeemidest (need on sellised liigid, mis kasvavad looduses üksnes väikestel kindlatel maa-aladel, näiteks jalaklehest kaske esineb vaid Jaapanis ja endeemidest on siin ka palju joonistusi) ja ahvileivapuudest.

Kuid, raamatus pole juttu ainult puudest, saame lugeda ka puutoidulistest loomadest, kuid ka puuelanikest, sest puuvõra on suurepärane elukeskkond. Huvitav peatükk ja põnevad joonistused on ka kamuflaažist.

Puude juurde tagasi – loeme eelajaloolistest puudest, maailma kõrgeimatest puudest (ranniksekvoia Hyperion on maailma kõrgeim puu – 115,6 meetrit, asukohaks California, USA, kuid uhkeid ja kõrgeid puid on siin mitmeid), maailma jämedaimatest puudest (jämedaim on mehhiko sooküpress, ümbermõõduks lausa 36 meetrit!). Saame teada ka vanimatest puudest (vanimad on California Valgemägede igimännid – vanim neist lausa 5062-aastane!, vanad puud on ka hiidküpressid ja hiiglaslikud mammutipuud).

Kuid see pole veel kõik. Raamatus on peatükid puude aastaringidest, puuraidurist ja tema tööst, puitehitistest (kirikud, pühamud, paleed), puidust sõidukitest, puunikerdustest, puidust instrumentidest, majadest puudel, bonsaidest (miniatuursed puud), pügamiskunstist, evolutsioonipuust, sugupuust, puudest religioonides, pühadest puudest, metsast legendides, puuolenditest, looduse väest ja ürgmetsast.

Selline huvitav, sisukas, põnev, kaasahaarav, uhke ja ilus raamat on see “Puud”. Usun, et sobib nii väikesele lugejale kui ka täiskasvanud lugejale, sest infot ja teadmisi on siin väga-väga palju. Lisaks loomulikult see, et illustratsioonid on super suurepärased, lausa iseseisvad kunstiteosed.

5+ raamat kindlasti!

Charles Darwin, Sabina Radeva „Liikide tekkimine“ (Pegasus)

Hämmastavast mitmekesisusest võitluseni ellujäämise nimel ning väikseimast bakterist Suure Elupuuni. See rikkalikult illustreeritud kohandus Charles Darwini kuulsast teosest „Liikide tekkimine” avab meile revolutsioonilise teooria, mis andis maailmale tõese evolutsiooniõpetuse – evolutsiooniteooria.

Eks me kõik oleme koolis õppinud seda, kes oli Charles Darwin, mis on evolutsiooniõpetus – kuid, kui palju me sellest ka mäletame? See on juba iseasi.

Nüüd on ilmunud väga ilus ja kaunis raamat evolutsiooniteooriast, ja see on mõeldud lastele, kuid tegelikult, miks mitte heita ka suurematel pilk peale ja asju meelde tuletada.

Raamatu autor Sabina Radeva on lastele lihtsas keeles jutustanud Charles Darwinist ja tema põnevast evolutsiooniteooriast, kusjuures ta ise on ka raamatu illustreerinud ja pildid on igati vahvad, värviküllased ja lastesõbralikud. Raamatu lõpus saame autori kohta ka lugeda ja selgub, et Sabina Radeva on Inglismaal Londonis elav graafiline disainer ja illustrator, kes 2008. aastal lõpetas Saksamaal Max Plancki Instituudis molekulaarbioloogia magistrantuuri. Järjest süvenev huvi loomingulise tegevuse vastu sundis teda eemalduma teadustegevusest ja alustama 2009. aastal õpingutega kunsti vallas. Tema kireks on projektid, mis ühendavad teadust ja kunsti. Eks ole ju ka see raamat suurepärane näide autori oskusest siduda teadust ja kunsti, teha teadus põnevaks ka väiksemale lugejale.

Sabina Radeva kinnitab raamatu lõpus, et ta on püüdnud selle pildiraamatuga luua tõetruu kohanduse Charles Darwini “Liikide tekkimisest”. Sellest raamatust saavad lapsed õppida tähelepanekute tähtsust ja näha, kuidas uudishimu looduse vastu võib viia imeliste avastusteni. Ilma modernse tehnoloogiata suutis Darwin teha piisvalt uurimistööd, et kujundada ümber meie arusaam elust Maal.

Raamat algab nii – kaua-kaua aega tagasi, kui inimesi veel olemas polnud, nägi elusloodus välja hoopis teistsugune kui tänapäeval. Alates elu algusest Maal on tillukesed olendid, taimed ja loomad muutunud miljoneid aastaid kestnud arengu käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks. Ammustest aegadest peale on paljud inimesed uskunud, et kogu maailm loodi korraga. Nende arvates on kõik taimed, loomad ja inimesed olnud alati selised, nagu nad on praegu. Kuid leidus ka nutikaid ja uudishimulikke teadlasi, kes selle tõekspidamise vaidlustasid. Edasi mainitakse näiteks George-Louis Leclerc de Buffoni ja Jean-Baptiste Lemarcki, kuid üsna pea sai maailm tundma Charles Darwinit, inglise loodusteadlast, kes muutis inimeste arusaamist liikide tekkimisest. Purjelaev Beagle pardal rändas ta mööda maailma, külastades imelisi paiku, uurides loomi ja kogudes kivistisi. Oma reisil nägi ta hämmastavaid asju ja pani need kõik kirja nii täpselt kui võimalik.

Edasi on juttu ka Darwini perekonnast ja sellest, kui pikalt ta oma teooria üle mõtiskles ja asju kirja pani. Pärast 20 aastat kestnud rasket uurimistööd avaldas Darwin 1859. aastal viimaks raamatu “Liikide tekkimine”, mis seletas kõiki ta ideid.

Seejärel saame lugeda juba teooriast ja Darwini mõtetest lähemalt. Lühidalt ja huvitavalt. No näiteks – oma raamatus seletab Darwin, et liik on rühm elusolendeid, kes näevad sarnased välja ja saavad omavahel järglasi. Aga isegi samasse liiki kuuluvad loomad pole täpselt ühesugused. Siin on vahvad joonistused jänestest, kes näivad olevat ju üsnagi sarnased, kuid üks on pikem, teine lühem, üks on aeglasem, teine kiirem või lausa teistsugust värvi. Selgub, et taolisi erinevusi liigi sees nimetatakse variatsioonideks.

Jänestele järgnevad hundid ja koerad, juttu on kodustamisel tekkinud variatsioonideks. Darwin kasvatas ja uuris isegi tuvisid. Ta teadis, et täpselt nagu kodukoeradki, kuuluvad kõik kodutuvid ühte liiki, kuigi neid vaadeldes selle peale ei tulegi. Juttu on ka teistest koduloomadest ja ka aiataimedest.

Seejärel saad lugeda looduslikest variatsioonidest, sest liigid muutuvad ka vabas looduses. Ilma igasuguse inimmõjuta idanevad taimed ja sünnivad loomad, igaüks oma väikeste erinevustega, kusjuures osa erinevusi on väga kasulikud. Näitena on toodud Galapagose saartel pesitsevad linnukesed ehk maasirgud (nn darwini vindid), kellel on arenenud väga erineva kuju ja suurusega nokad.

Loen raamatut edasi. Saame teada, mis asi on olelusvõitlus – piltidel on lõvi, sebra, elevandid, linnukesed – selgub, et loomad konkureerivad toidu ja elupaiga pärast. Need on asjad, millet pole võimalik ellu jääda ja järglasi saada. Looduses elamine on võitlus ja ainult kõige paremini kohastanud jäävad ellu.

Edasi loeme looduslikust valikust, sest mõned erinevused aitavad loomadel looduses ellu jääda. Mõnedest neist on kasu varjumisel, küttimissel, kauem elamisel või paljude poegade saamiseks. Liik kohastub ümbritseva maailmaga. Piltidel on gepardid, tiigrisd, sebrad jpt. loomad.

Saame teada sedagi, et Darwin joonistas pildi puust, et näidata, kuidas liigid arenevad ja lahknevad. Teadlased on seda ideed edasi viinud ja tõestanud, et inimesed, loomad, taimed, putukad ja isegi kõige pisemad olevused pärinevad kõik esimestest elusolenditest, kes maailma tekkisid.

Aga kuidas siis elu alguse sai? Kust esimene olend tuli? Darwin ei olnud selles kindel, kuid tema teooria seletas ära, kuidas arenesid kõik need elusolendid, keda me praegu planeedil Maa näeme.

Ma ei tahaks Sulle kõike ära rääkida, mida sellest raamatust lugeda ja teada saad, kuid siin on peatükid teooria keerukusest, geoloogilise läbilõike puudustest, ülimalt täiuslikest elunditest (silma kujunemislugu), instinktist, rändest, elusolendite sarnasest päritolust.

Raamatu lõpus on kokkuvõte Darwini evolutsiooniteooriast loodusliku valik teel – välja on toodud viis olulist punkti ja öeldakse, et Darwini raamat jõuab lõpule, kuid evolutsioon läheb edasi. Seniks, kuni elu Maal jätkub, kohastume ja areneme me koos teiste loomade ning taimedega.

Raamatu lõpus olevas lisas on lühidalt juttu veel ühest briti teadlasest ehk Alfred Wallace’ist, DNA’st ja geenidest, pärilikkusest, variatsioonidest ja mutatsioonidest, looduslikust valikust, epigeneetikast, elu sasipuntrast ja võrdlevast embrüoloogiast. Välja on toodud on mõned väärarvamused, sõnaseletused ja mõned ingliskeelsed raamatud, mida võiks veel lugeda, et evolutisooniteooriat tundma õppida.

Igal juhul on Sabina Radeva raamat igati tänuväärt ettevõtmine, sest see teeb evolutsiooniteooria ja teadusmaailma väiksele lugejale igati põnevaks ning huvitavaks. Suurepärased illustratsioonid on väga-väga lapsesõbralikud. Tekstid on lühikesed ja arusaadavad, kuid usun, et eriti põnev on lapsel seda raamatut uurida koos ema-isa või vanaema-vanaisaga. Kindlasti tekib palju küsimusi, millele on üheskoos põnev vastuseid otsida.

Soovitan kindlasti lugeda!

Karl Adami „Eesti talvised metsalinnud“

(Varrak)

Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus. Linnuliikide arv langeb drastiliselt ja puudelt kaovad lehed. Samas on see ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks – algajal linnuhuvilisel esimeste sammude seadmiseks ja kogenumal teadmiste kinnistamiseks.

Mitte kõik sügistalvisel ajal metsas tegutsevad või seda väisavad linnud pole tähelepanust huvitatud ning on neidki sulelisi, keda ei pruugi isegi otsimise järel kohata, rääkimata neile lähenemisest. Pajatan teile 27 talvisest metsalinnust, keda hea õnne korral kohates oleks võimalik ka lähedalt vaadelda ja miks mitte jäädvustadagi.

Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Mõlemad aastaajad aga nõuavad metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes jäävad, on tõeliselt südikad. Saagem osaga neist tuttavamaks.

Ma olen seda varem ka kinnitanud, et mulle loodusraamatud meeldivad. Eriti veel raamatud lindudest, mistõttu “Eesti talvised metsalinnud” on mulle igati meeldiv lugemine. Kirjastuse “Varrak” raamatusari “Roheline Eesti” on igati vajalik ja põnev sari, sest varem oleme lugeda saanud selles sarjas kodumaistest allikatest, orhideedest, looduslikest toidutaimedest, röövlindudest, soodest, tornaadodest, metsadest, lindude rändest, metsamarjadest, koobastest, päevaliblikatest, imetajatest jm. Nüüd Karl Adami raamat Eesti talvistest metsalindudest.

Raamatu tagakaanelt saame lugeda, et Karl Adami (s 1991) on loodushuviline ja –fotograaf, Keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja märgi laureaat. Ta on jaganud arvukaid kohtumisi elusloodusega ETV saates “Osoon”, olles nii loomalugude autor kui ka operaator. Tema töid on avaldatud kodu- ja välismaistes väljaannetes. Muuhulgas on mitu tema fotot ära trükitud ravusvahelises ajakirjas National Geographic. Raamatu autor on metsas palju samme seadnud ja õppinud tundma seal tegutsevaid sulelisi. Selleks, et metsaelanike usaldust võita, tuleb puusammaste vahel kaua viibida.

Ja veel, see raamat pajatab lindudest, kes vaatamata kõledate ilmade ja pakase tulekule trotsivad meie sügiseid ja eripalgelisi talvi. Talv on aeg, mil loodust haarab vaikus, linnuliikide arv on drastiliselt kahanenud ja lehtpuud paljad. See on ideaalne aeg lindude tundmaõppimiseks.

Raamatus on ära toodud 27 talvise metsalinnu kirjeldus, käitumine, levik, arvukus. Lisaks rohketele fotodele jagab autor oma kogemuste põhjal ka näpunäiteid lindudele lähenemiseks ja nende jäädvustamiseks fotodele.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami: “Mets on kui mahukas raamat, mida tuleb osata lugeda. See on raamat, mida uurides saab palju teada lindude omavahelise konkurentsi, vaenamise, koostöö, ärakasutamise, ettenägelikkuse, hoolimise kui ka kõige muu kohta. Mul on küll käsil looduse kui raamatu esimeste peatükkidega tutvumine, kuid olen sellegipoolest valmis teiega jagama omandatud teadmisi ja kogemusi.”

Ja veel, autor jätkab: “Sügis ja talv on osa looduse aastaringist. Minu silmis pole neil aastaaegadel kindlaid piire. Kumbki aastaaeg aga nõuab metsalindudelt piisavalt ettenägelikkust ja noorlindude jaoks on need kindlasti elu esimeseks suureks proovikiviks. Need, kes talvitama jäävad, on tõeliselt südikad.”

Seejärel juba esimene peatükk “Talilinnud ja talvetingimused”. Saame teada, et võrreldes suvega jääb meile talveks hulga vähem linnuliike. Talvisel ajal esineb siin regulaarselt 113 liiki, kellest metsaliike on veidi üle 30. Hinnanguliselt jääb või tuleb meile talvitama 4,1 – 9,0 miljonit lindu.

Meie kõige arvukam talilind on praeguste hinnangute kohaselt rasvatihane, palju on ka pöialpoisse, põhjatihaseid ja talikülalisena urvalinde.

Edasi juba peatükid metsalindude rändest, talvitavate metsalindude otsimisest ja jäädvustamisest. Karl Adami räägib lugejale ka tehnikast, abivahenditest ja fotode töötlemisest.

Ja algabki meie põnev reis talvitavate metsalindude maailma. Vaatluse all 27 lindu, kes on rühmitatud sugukondliku kuulumise järgi.

Esimestena saame tuttavaks tihaslastega – rasva-, must-, põhja-, salu-, sini- ja tutt-tihane. Iga linnu kohta on palju fotosid ja palju põnevaid fakte ning andmeid (nt talvine arvukus, levik, suurus, rahvapärased nimetused). Kas tead, et rasvatihast kutsutakse ka rasva-antsuks, külmalinnuks ja talitihaseks,musttihast kutsutakse kuusetihaseks ja halltihaseks, põhjatihast aga halltihaseks, pajutihaseks ja väiketihaseks.

Tihaslastele järgnevad porlased, keda selles raamatus esindab porr, kes levib kõikjal Eesti kuusikutes või kuuse-segametsades, aga ka parkides. Rahvapärased nimetused on porril näiteks krabi, tikk, piibutaja.

Liigume edasi – puukoristajalased, keda esindab puukoristaja, kes levib peamiselt Mandri-Eestis, saartel on haruldane. Talviti külastab meeleldi lindude toidulauda. Teda tuntakse ka kui takukoristaja, puuklutt, puuporr, kusetaja ja puuvästrik.

Seejärel juba põõsalindlased (pöialpoiss), sabatihaslased (sabatihane), vintlased (kuuse-käbilind, leevike, rohevint, siisike, urvalind), vareslased (mänsak, pasknäär, ronk), kanalased (laanepüü), rähnlased (hallpea-rähn ehk hallrähn, laanerähn ehk kolmvarvas-rähn, musträhn, suur-kirjurähn, valgeselg-kirjurähn ja väike-kirjurähn), kaklased (händkakk ja värbkakk).

Iga linnu kohta on Karl Adamil palju põnevat öelda, on ju kõik ikkagi isiklikud kohtumised, mida kinnitavad ka autori tehtud suurepärased (võiks öelda, et võrratud) fotod.

Raamatu lõpus on veel ülevaade raamatus mainitud viiekümne ühest linnuliigist, kasutatud allikad ja register.

Karl Adami raamat on väga huvitav lugemine, mis sobib igas vanuses lugejale. Fotod on suurepärased ja täiendavad väga hästi tekstiosa. Ja ma olen üsna kindel, kui raamatu läbi loed, siis muutuvad linnud veelgi armsamaks ja südamelähedaseks meile kõikidele. Soovitan minna sul endalgi talvisesse metsa või parki, et vaadata, millised linnud seal ringi liiguvad/lendavad. Alati on vahva panna akna taha või aeda lindude söögimaja või midagi taolist, sest uskuge mind, kunagi ei tea, milline vahva väike linnuke võib seda külastada ja samas ka sulle head meelt teha.

Ilja Lagutenko „Mina olen tiiger“

(Pegasus)

Tiigrid kohtuvad inimesega vaid uudishimust. Täna otsustas väga haruldane amuuri tiiger sinuga lähemalt tuttavaks saada ja oma tiigrisaladusi jagada. Sellest raamatust saad teada, mitu vööti on tiigril, kas ta ujuda oskab, kus ta magab ja kuidas tiigrikutsikate kasvatamine käib. Kuid see pole veel kõik!

Ava raamat ja mine amuuri tiigrile külla …

„Mina olen tiiger” on kuues raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Varem on sarjas ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil”, „Mina olen pingviin”, „Mina olen jääkaru” ja „Mina olen sipelgas”.

See on vahva, et „Laste loomaramatu“-sari on saanud jällegi uue osa, mille kaanelt vaatab meile vastu uhke tiiger. Nii nagu ka eelmistes raamatutes, tutvustab ka selles raamatus tiiger ennast ise. Ütleme nii, et tiiger on jutustaja, kes jutustab iseendast. Vahva.

Esimeses peatükis saab lugeja tiigriga tuttavaks, kui päris täpne olla, siis juttu tuleb amuuri tiigrist, kuigi maailmas on ju veel ka bengali tiiger ja sumatra tiiger. Igas peatükis on ka põnevaid fakte – nii saad teada, et täiskasvanud amuuri tiiger kaalub raamatu väikesest lugejast 10 korda rohkem ja neljal jalas seistes on ta umbes 1 meeter ja 15 cm.

Teises peatükis saad teada, kus tiigrid elavad. Kunagi hõivasid tiigrid suuri alasid mägedest ja kõrbetest kuni ookeanini välja, sest täiskasvanud tiiger vajab oma piirkonda, mille pindala peaks olema suurem kui mitu Tallinna kokku. Kahjuks jääb metsikut ja puutumatut loodust aina vähemaks, mistõttu on vabas looduses amuuri tiigreid alle umbes 400, bengali tiigreid on veidi rohkem – neid on umbes 2000.

Teises peatükis selgub, et tiigreid on kuus alamliiki. Metsikus looduses elavad tiigrid 15-20 aastat, aga loomaaias kuni 26 aastat vanaks.

Kolmandas peatükis tehakse juttu tiigri vöödilisest kasukast. Selgub, et peaaegu kõigi tiigrte kasukal on sadakond vööti. Amuuri tiigritel on vööte vähem kui ülejäänutel, kuid amuuri tiigritel on jällegi paksem kõht kui bengali tiigritel, sest amuuri tiigrid peavad ju külmas lumes lamama. Saame teada, et tiigri kõhukarvad on seljakarvadest 2 korda pikemad ja tiigri sabal on umbes 10 vööti.

Neljandas peatükis tehakse juttu tiigri hammastest, küünistest, käppadest ja sabast. Selgub, et tiigritel on 30 võimast hammast, nende küünised on 8-10 cm pikkused. Viiendas peatükis on juttu nägemisest, kuulmisest ja haistmisest. Tiigrid võivad kinni püüda selliseid helisid, mida inimkõrv vastu ei võta, nendel on terav ja läbitungiv pilk, nende silmad on ühevõrra kohandunud nii päikese- kui kuuvalgusega. Need, mida inimesed peavad tiigri vurrudeks, on tegelikult kõige võimsamad antennid, mida nimetatakse vibrissideks. Need kasvavad ninamikul ja silmade kohal. Nendega tunnevad tiigrid ka kõige õrnemaid puudutusi ja isegi helivõnkeid. Kas tead, et tiigrid näevad öösel 6 korda paremini kui inimesed, et tiigri vibrisside pikkus võrdub tema keha laiusega.

On ju põnev, kas pole.

Ma ei Sulle kõike muidugi ära rääkida, kuid sellest raamatust loed veel tiigri mälust ja mõistusest, selgub, et tiigri mälu on 30 korda parem kui inimesel! Juttu on tiigri jõust ja vastupidavusest, sellest, mida nad söövad. Saad teada, kus on tiigri kodu, millised vahva sellid on tiigrikutsikad, kes on tiigri vaenlased.

Raamatust saad teada, et rahvusvahelist tiigripäeva tähistatakse 29. juulil, et amuuri tiiger on looduskaitse all olnud peaaegu 70 aastat.

Raamatu lõpus on veel igasugu põnevaid fakte tiigri kohta. Lisaks veel soovitusi raamatute ja multifilmide kohta, milles toimetavad tiigrid.

Raamatu lõpus on ka väike üleskutse lastele. Neil tuleks täiskasvanutele edai ütelda, et tiigreid on tarvis kaitsta salaküttide eest ja tuleb peatada nende metsade maharaiumine, kus tiigrid jahti peavad.

Raamatu autor on Ilja Lagutenko, kes on ka muusik ja ansambli Mumij Troll solist, kes käinud ka Eestis esinemas. Ta on esinenud isegi Kamtšatkal tõelise vulkaani kraatris. Ilja Lagutenko on suur amuuri tiigrite sõber ja ta on kirjutanud nendest vöödilistest loomadest isegi raamatu pealkirjaga „Tiigrilood“. Selgub, et Mumji Trollil on ka album „Amba“ – nii on hüüdnud tiigrit juba ammu-ammu Kaug-Ida rahvad. Suurepärased pildid on joonistanud sellesse tiigriraamatusse Jekaterina Voronina.

Vahva, et „Laste loomaraamatu“-sari jätkub ka eesti keeles, sest kõikides nendes raamatutes on palju fakte, tedamisi ja tarkust, palju seda, et laps hakkaks loodust ja loomi hindama ning armastama. Ja see ongi ju igati oluline asi.

Jään ootama samast sarjast uusi raamatuid.

Jim Robbins „Imelised linnud. Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta“

(Varrak)

Meie suhe lindudega erineb meie suhtest kõigi teiste elusolenditega. Linde leidub praktiliselt kõikjal ning meile meeldib neid vaadelda, kuulata, kodus pidada ja ka nendega suhelda. Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega. Nad tõmbavad meie pilgu taevasse, nii sõna otseses mõttes kui ka kujundlikult; nad ahvatlevad meid loodusesse nende ilu imetlema ning annavad meile võimaluse aimata, mida tähendab kaalutus. Linnud on aidanud inimestel jõuda paljude saavutusteni: õppida lendama, hankida rõivaid ja toitu ning omaenese aju ja keha paremini tundma õppida. Ning neil on meile lisaks palju öelda, kuidas jääda inimeseks loodusmaailmas.

Käesolev raamat kirjeldab lindude ainulaadseid omadusi ja näitab, kui väärtuslikud on nad inimeste jaoks – nii ökoloogilises kui vaimses kontekstis. Tuginedes nii teadusuuringute tippsaavutustele kui ka inimeste vanimatele usunditele, on see raamat pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu planeedi elu rikastavad.

Jim Robbins on vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik, ta on kirjutanud rohkem kui kolmekümne viie aasta jooksul artikleid ajalehele The New York Times, tema lemmikteemadeks on teadus- ja keskkonnaprobleemid.

Pean kohe alguses kinnitama, et paari viimase aasta jooksul on mul tekkinud tõsine huvi lindude vastu. Olen otsinud üles oma raamaturiiulilt kõik lindudest rääkivad raamatud, olen kogunud linnulugusid, mis ilmunud kohaliku ajakirjanduses (näiteks Maalehes või Postimehe maaelu-lisas jne), vaadanud kõiki loodussaateid ETV’st, milles lindudest juttu. Mistõttu ei teagi, äkki oleks pidanud aastaid tagasi hoopis ornitoloogiks õppima? Mine võta kinni

Jim Robbinsi “Imelised linnud” ongi tõepoolest üks imeline raamat, sest see on imeliselt põnev ja huvitav, siis imeliselt palju põnevaid fakte ja teadmisi, vahva on see, kuidas autor põimib kokku ajalugu, tänapäeva, tulevikku, siin on palju teisi linnuteadlasi ja ka teiste valdkondade teadlasi, kellega autor juttu räägib jne jne. Ühesõnaga 300 lk väga põnevat ja huvitavat lugemist lindude kohta. Igal juhul kuulub “Imelised linnud” minu selle aasta lemmikraamatute hulka kohe kindlasti. Ja seetõttu soovitan seda lugeda ka teistel looma- ja loodusesõpradel.

Raamatu tekst ei ole teaduslik ja igav, vastupidi igas peatükis leiad midagi sellist, mida pole varem kuulnud, mille peale pole ise varem mõtelnud. Tekst on lihtsasti loetav ja arusaadav, kuigi kogu aeg on tunne, et iga peatükiga õpid midagi olulist juurde. Ma ei tea, kuid kas mitte kooliõpikud ei võiks olla sellised nagu see raamat, usun, et sellest raamatust on palju põnevat lugeda ka koolilastel.

Raamat algab Albert Einsteini mõtteteraga: “Kui vaatad looduse sügavusse, hakkad kõike paremini mõistma.” Ja tegelikult, nii see ju ongi. Sarnase suhtumisega on ka Jim Robbins ja tema paeluv linnuraamat.

Raamatu eessõnas tõdeb Jim Robbins: “Inimestega samas keskkonnas ei ela ühtegi teist metslooma sama vabalt ja arvukalt kui linnud. Juba ainuüksi sel põhjusel on meie suhe nendega erinev meie suhtest ükskõik millise muu nmetsiku olevusega. Kui põhjuseid on veelgi. Loomariigis on lindude mõistus väidetavalt meie endi omega kõige sarnasem. Linnud võluvad meid oma taevaliku lauluga, mis erineb täielikult teiste loomade häälitsustest. Ja on tõsi, et mitmeid kõige kaunimaid loodushääli tekitavad kõige pisemad linnud.”

Ja autor jätkab: “Ühe Austraalia legend järgi tekkisid linnud maailma siis, kui vikerkaar kildudeks purunes ja selle värvilised tükid lindudeks muutusid. Nii sündisid helendavate, juveelisarnaste punaste, roheliste ja sinister toonidega koolibrid, sügavpunasem valge ja musta sulestikuga rähnid, tumeisinised sinilinnud ja indigolinnud, punasekirju seljaga turpialid ning üleni punase kuuega kardinalid.”

Üks mõte veel raamatu eessõnast: “Linnud lummavad mind. Üht-teist teadsin ma neist juba varem, enne kui selle raamatuprojektiga alustasin, kuid pärast rohkem kui kaks aastat kestnud teaduslike uuringute lugemist, teadlaste ja lihtinimestega vestlemist ning veinitootjate, loomaaednike, liinuvaatlejate, pitsrikupidajate, kunstnike, moeloojate, põlisameeriklaste ja loomakaitsjatega kohtumist avastasin, et need sulgedega olevused etendavad inimeste elus uskumatult erinevaid rolle.”

Raamatu esimene osa on “Mida linnud meile maailmast räägivad”. Esimene peatükk on “Linnud. Dinosaurused, kes ellu jäid”, selle piilutakse just dinosauruste aega, arutletakse lennuvõime ja tiibade üle ning selgub, et lindudest on dinosaruste lühimad sugulased kanad ja kalkunid! Teises peatükis “Koolibrid. Imeline lend” ongi juttu linnumaailma imelistest, kanitest, pisikestest kuid tublidest ja hakkajatest koolibridest. Juttu on jällegi lendamisest ja linnulennust, sest on ju koolibrid hämmastavad lendajad, kes suudavad lennata pea alaspidi ja tagurpidi, ning nektaritoidulistena, kes imevad iga päev oma kehakaalust kuni 12 korda suurema nektarikoguse, on nad paigallennumeistrid. Jim Robbins ütleb lahedalt, et koolibrid tegelevad õhus “tankimisega” märksa professionaalsemalt kui ükski lennumasin. Selgub, et sellise lennutaseme saavutamiseks teevad koolibrid 90 kuni 100 tiivalööki sekundis, paaritumisrituaalide ajal aga veelgi enam. Selles peatükis saad teada veelsedagi, mis on pneumaatilised luud, kui olulised on lindudele rinnalihased ja sedagi, et kui enamik linde lehvitavad tiibu nagu kogu käsivart, siis koolibri kasutab üksnes randme läheduses asuvat tiivaosa.

Raamatu esimeses osas on võimalik lugeda veel tiivulistest valvuritest, näiteks kaanarilindudest ja mustselg-laanerähnidest, kuid ka linnuparvedest/linnusülemitest ja sellest, kuidas linnud sülemlendu on suutelised tegema.

Raamatu teine osa on “Lindude annid”, milles tehakse juttu sulgedest (te ei kujuta ette, kui olulised on linnusuled nii lindudele endile kuid ka inimestele, sest kasvõi näiteks udusuled on parim looduslik soojustusmaterjal, mis on kergesti kokku surutav ja elastne, udusulgi saadakse partidelt ja hanedelt, kuid maailma kõrgeime kvaliteediga udusuled on hahkadel), linnumunadest (muredest ja rõõmudest, mis seotud linnumunadega, eriti kanamunadega), guaanost ehk lihtsamini öeldud linnusõnnikust, mis moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks, ka guano on olnud üsnagi edukas müügiartikkel, ja selles osas saad teada, mida sellega on tehtud ja tehakse. Selles osas on juttu lindudest, kui looduse koristajatest, on ju linnud tublid putukasööjad, kuid on ka linde, kes aitavad hävitada loomakorjuseid jne jne. Selles peatükis räägitakse meile varblastest ja sellest, mis juhtus siis, kui Hiinas hakati 1950ndatel aastatel neid hulgaliselt hävitama, selles peatükis on juttu raisakotkastest, saad teada sedagi miks neil vägevatel lindudel on kiilas pea.

Raamatu kolmas osa on “Leia ennast lindude kaudu”. Selles osas on juttu hämmastavast linnu ajust ja veidi ka inimese ajust, kusjuures selgub, et linnud on hiiglama nutikad ja targad loomad. Siin öeldakse, et linnud on lahendanud liikumise juhtimise, pikeerimise, tasakaalu ja kolmemõõtmelisuse, kuulmistuvastuse ja nägemisega seotud probleemid. Kolmandas osas saad lugeda hämmastavalt tarkadest varestest ja ronkadest, rõhutan veelkord sõnapaari hämmastavalt targad. Selles osas on juttu lindude salakeelest, linnulaulust. Selgub, et umbes kümme tuhat maailma linnuliiki kasutab ainult kaht tüüpi häälitsusi: hüüdeid ja laule. Suhtlemiseks kasutavad nad ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad peahoiakud, erinevad silmaliigutused, peasulgede turritamine või lihtsalt tiibade rapsimine või sabasulgede lehvikuna avamine. Laulmist esineb umbes 4500-l linnuliigil ning kõige keerulisemaks on arenenud laul värvulistel. Saad teada seadgi, et suurepärased lauljad on leevikesed, et igal laulval linnul on oma repertuaar, millesse kuuluvad erinevad lauluversioonid, kuig mõnedel lindudel võib olla üksainus laul. Viiendikul kõigist laulvatest lindudest on viis või rohkem laulu. Kõige suurem on Põhja-Ameerikas elava ruske-pilalinnu laulupagas, mis võib sisaldada kuni kolm tuhat erinevat laulu. Elund, mille abil linnud laulavad on linnu laulukõri ehk süürinks, mis saanud nime Kreeka voorusliku metsanümfi Syrinxi järgi. See lindude laulust ja häälitsustest kõnelev peatükk on imeliselt põnev ja huvitav nagu seda on ka linnulaul ise.

Kolmandas osas on juttu veel ka linnuperedest, äärmuslikust füsioloogiast ehk linnud kui tippsportlased (tohutult kõrgel lendavad vööthaned või põhjasäälikud, uskumatuid vahemaid läbivad randtiirud (nende 20 aastat kestva elu jooksul läbib randtiir 2,4 miljonit lennukilommetrit (!), keiserpingviinide sukeldumisvõime, siin on juttu ka lindude rändest, mis on paljuski ka täna veel veidi avastamata teema).

Raamatu neljas osa on “Linnud ja lootus paremale tulevikule”, milles on juttu sellest, kuidas linnud tööle panna (põnevaid näiteid veinipiirkondadest), linnalindudest (tuvid), lindude võimest inimesi muuta, lindudest kui sotsiaaltöötajatest, ja ka lindude tulevikust.

Loomulikult tahaks sellest raamatust rääkida veel ja veel, kuid ma jätan siiski avastamisrõõmu ka lugejakle endale, kuid igal juhul on see sedavõrd põnev, huvitav ja sisukas lugemine, mida soovitan kõikidele. Kui tahad lindudest ja loodusest midagi vajalikku teada saada, siis on see raamat igati suurepärane võimalus seda teha.

Ksenija Lutsenko „Mina olen sipelgas“

(Pegasus)

Sipelgad ei ole lihtsalt ühed tillukesed putukad, kes kibekiirelt oma radadel sibavad. Nad on ka osavad ehitajad, kanged jõumehed, julged karjused! Kas tahad teada, milline on sipelgate kehaehitus, mis keeles nad suhtlevad, mitu kambrit on sipelgate majas ja kuhu nad ometi kogu aeg kiirustavad? Kas soovid saada jälile saladusele, kust on pärit väikese sipelga jõud, ning välja uurida, kuidas kulgeb sipelgapere elu? Siis loe seda raamatut!

„Mina olen sipelgas” on viies raamat sarjast „Laste loomaraamat”.

Kirjastuse Pegasus „Laste loomaramatu“-sari on saanud uue osa. Kui varem on juttu olnud siilist, pingviinist, rebasest ja jääkarust, siis nüüd on lähema vaatluse all väike aga tubli ehk sipelgas. Raamatu esikaanel on äge siplega pilt ja selja taha joonistatud mõõtkava näitab, et sipelga pikkus on 10 mm. Jääkaru oli esikaanel 3 meetri pikkune, siis sipelgas on tema kõrval ikka väga-väga väike.

Nii nagu ka varasemates selle sarja raamatutes on jutustajaks loom ise, seekord sipelgas. Esimeses peatükis räägib sipelgas sellest, kes nad on. Sipelgas kinnitab, et tal pole aega, sest tohutult palju on teha. Ta suudab ja oskab paljusid asju, kuid tuleb kõvasti kiirustada, sest ta elab ju kõigest ühe aasta, kõige rohkem – kolm aastat. Sellepärast, et ta on töösipelgas. Sipelgate seas on ka selliseid, kes elavad kõigest mõne nädala. Need on tavalised isased. Sipelgate kuninganna, sipelgaema, võib ka 20 aastat elada, kuid see on hoopis teine elu. Esimeses peatükis on mitmeid põnevaid numbreid – 240 000 sipelgat kaaluvad sama palju kui raamatu väike lugeja, sipelga leha võib olla 1 mm kuni 5 cm pikk, sipelgal on 2 magu – üks enda jaoks, teine, mida kutsutakse ka puguks, ühiste varude kogumiseks.

Teises peatükis on juttu sipelga kehaehitusest. Sipelga keha koosneb 3 osast: pea, rindmik ja tagakeha. Selgub, et siplegal on välistoes ehk eksoskelett, mis on tehtud kitiinist, õlitugevast ainest. Ameerikas elavad aedniksipelgad, kelle kitiiniturvis peab vastu kilogrammisele koormusele. Teada on sedagi, et maailmas on 15 000 sipelgaliiki!

Kolmas peatükk jutustab sipelga tugevatest jalgadest. Saad teada et iga sipelga lülijalg koosneb 5 osast ja lõpeb 2 küünisega, sipelga jalal on padjake, mis eritab kleepuvat nõret, et mitte libiseda, kõige väledamad sipelgad jooksevad kiirusega 70 cm sekundis: 10 korda kiiremini kui kõige nobedam tigu.

Neljas peatükk kõneleb sipelgast kui jõumehest. Saad teada, et sipelga jõu saladus peitub tema jalgade ehituses. Ta oskab neid sättida sellise nurga all, et ta hoiab kinni raskust, mis kaalub 30 korda rohkem kui sipelgas ise. Kui inimesel oleksid nii tugevad käed, suudaks ta maast üles tõsta päris paraja elevandi või väikese veoauto. Ja veel – rändsipelgad oskavad ehitada elavaid sildu, haarates üksteisest kinni jalgade ja lõugadega! Selline sild suudab vastu pidada raskusele 1,5 kg. Et nihutada paigast inimest, läheb tarvis 10 miljonit sipelgat!

Viiendas petaükis tehakse juttu sipelga nägemisest. Sipelgal on liitsilmad, mis koosnevad 50-500 kuusnurksest osasilmast. Siplegas näeb maailma pusle moodi. Sipelgas näeb esemeid, mis ei asu kaugemal kui 4 cm, nad eristavad värvidest kõige paremini sinist ja lillat, aga punast ei näe.

Kuuendas peatükis on juttu tuttavatest lõhnadest. Selgub, et sipelgal pole kõrvu. Siplega jaoks tähendab heli õhu võnkumist, mida ta „kuuleb“ jalgadega. Juttu on ka siplega tundlatest, mis on ühtaegu kompimis- ja haistmiselundid. Sipelgal on ka mitmeid näärmeid eriliste lõhnainete – ferimoonide – eritamiseks. Ühe pere liikmed lõhnavad ühtemoodi. Hädaohu korral eritavad siplegad abi kutsmiseks ohuferomoone, on 15 eri tüüpi feromoonimärguannet, mille abil siplegad suhtlevad.

Sul õnnestub selles raamatus lugeda veel siplega kaardist ja navigaatorist, saad teada, et sipelgapesa sees on kõigi radade pikkus kokku umbes 7000 meetrit, sipelgas mäletab teed sipelgapessa üle 5 päeva. Juttu on ka sipelgatest ja lehetäidest, lõunasöögist, sipelgapesast, sipelgate ametitest, sipelgate järglastest, kasvamisest ja sellest, keda sipelas kõige rohkem kardab.

Raamatu lõpus on veel mõned põnevad faktid sipelga kohta – maailmas on mitu mälestusmärki töökale sipelgale: Koreas, USAs, Itaalias, Araabia Ühendemiraatides, Ukrainas ja Venemaal.

Eesti üks suurimatest siplegapesadest asub Harjumaal – kõrgus 1,9 meetrit ja läbimõõt 2,5 meetrit.

„Laste loomaraamat“ on jätkuvalt väga huvitav ja sisukas lugemine, kusjuures on ju põnevad faktid ja teadmised edasi antud igati mõnusalt ja lastepäraselt. Lugemine on lihtne, kõik on hõlpsasti arusaadav ja joonistused täiendavad kõike seda, mida loed.

Vahvad pildid sellesse raamatusse on joonistanud Andrei Popov.

Amy Stuart „Kurjad putukad“

(Tänapäev)

Ega keegi putukaid just ülemäära armasta, aga Amy Stewart on otsustanud oma süngelt humoorikas raamatus „Kurjad putukad“ inimkonna keerukale ja vastuolulisele suhtele putukatega veel vindi peale keerata.

Ta on välja otsinud ja tähelepanu fookusesse tirinud üle saja kõige ohtlikuma mutuka, kellest tasuks igal juhul kauge kaarega mööda käia ka neil, kes muidu ämblikule pai teevad, aitavad leitud kõrvahargi õue ja peavad kartulimardikaid korterikujunduselemendiks. Alates maailma kõige valusamast herilasest kuni haigusi levitavate sääskedeni, liiklust halvavatest sajajalgsetest kuni terveid raamatukogusid õgivate „raamatukoideni“ – pea kõik putukailma kõige jahmatavamad, salapärasemad ja koledamad teod leiab siit kaante vahelt. Lisaks neile hulgaliselt tõestisündinud traagilisi ja ka koomilisi kokkupõrkeid inimkonnaga, mis paraku sageli lõpevad inimeste lüüasaamisega …

Ma ei tea, kuidas Sul putukatega lood, kuid mul on lood üsna kehvakesed, sest mulle putukad väga sümpaatsed ei ole, iseäranis ämblikud tekitavad külmavärinaid ja muid jubedaid tundeid. Suur mees küll, aga näe – kardab putukaid. No nii lihtsalt on.

Seetõttu oli selle raamatu kätte võtmine ja läbi lugemine üks paras julgustükk minu jaoks, ja no kui päris aus olla, siis selle raamatu kaante vahele on Amy Stuart kogunud ikka eriti jubedaid putukaid, mis putukahirmu arvatavasti paljudes veelgi suurendab. Kuigi öeldakse, et tuleb hirmust üle olla, ja samas on ju ka hea teada, millised putukad võivad sinu teele tulla, arvestades sellega, et ka eestlased reisivad mööda maailma, mistõttu võimalus kohtumiseks just selliste putukatega, kes sellesse raamatusse on mahtunud, on üsnagi võimalik.

Seega, kallid putukasõbrad või putukafoobid, olge valmis, teie ees on peaaegu 300 lehekülge putukaid.

Raamatu sissejuhatuses “Hoiatus: oleme selges vähemesuses!” kinnitab Amy Stewart, et see pole raamat, milles käsitletakse putukate voorusi. Ta lisab, et on ka selles raamatus täielikult pühendunud looduse ja inimeste vahelise suhte süngema poole uurimisele.

Amy Stewart ütleb: “Ma ei ole teadlane ega arst. Olen kirjanik, keda võlub loodus meie ümber. Igas peatükis võtan seetõttu eesmärgiks jutustada ühe kena õudusloo ja pakkuda informatsiooni iga olendi kommete ja eluviiside kohta vaid sel määral, et see võimaldaks neid kergemini ära tunda… Noist tuhandetest liikidest, mida oleksin võinud käsitleda, valisin välja mind kõige enam intrigeerinud.”

Ja sisejuhatusest veel. Saame teada, et tänapäeval on üle kogu maailma kirjeldatud üle miljoni putukaliigi. Hinnanguliselt elab meie planeedil praegu kümme kvintiljonit putukat, mis tähendab, et iga inimese kohta on neid kakssada miljonit. Inimesed on tõelises vähemuses.

No ma ei tea, kas tasub ikka edasi lugeda? No proovime.

Esimene putukas selles raamatus on Aafrika nahkhiire lutikas. Ma ei tea, kas oled sellisest olendist varem kuulnud, kuid olemas ta on. Raamatu ülemises ääres on kirjas sõna “kohutav”, ju see olend selline siis ka on. Peatüki alguses on kirjas putuka suurus, sugukond, elupaik ja levila. Selgub, et nahkhiire lutikas toitub eelkõige nahkhiirte verest, kui aga nahkhiiri läheduses ei ole, siis võivad nad ka majja kolida ja hoopis inimeste verest toituda. Oh õudust. Lugeja saab teada, et sellise putuka hammustus on üldiselt kahjutu, ehkki võib tekkida põletik või levida nakkus, kui end liiga palju kratsitakse. Selliseid lutikaid on harva näha, kuna tavaliselt söövad nad siis, kui peremees magab. Peatüki lõpus on juttu ka Aafrika nahkhiire lutika sugulastest.

Edasi juba selline peatükk, milles on juttu mitmest putukast ja just nendest, kellel on pehmelt öeldes kummalised paaritumistavad, nagu seda on ka eelpool mainitud aafrika nahkhiire lutikal. Siin on juttu banaaninälkjast, jaanimardikast, palvetajaritsikast, kuldvõrkurlasest ja krabiämblikust. Lühidalt – tegemist on putukatega, kellest emane või isane leiab paaritamisel oma otsa…

Seejärel saame tuttavaks Aasia hiidvapsikuga, kes on lahterdatud valusate putukate kategiooriasse. Selgub, et paaril viimasel aastal on sademevaestel suvedel Tokyo elanike terviseküsimustega tegelevad ametnikud hoiatanud kodanikke, et linnades võib leiduda maailma suurimat ja kõige enam valutekitavamat vapsikut. Aasia hiidvapsikut tunnevad kohalikud ka jakitapjana, sest tema mürgise torkega kaasneb ka surmava mõjuga närvimürk mandaratoksiin, mis võib osutuda saatuslikuks. Üks hiidvapsikuekspert kirjeldas selle vapsiku nõelamist nii: “Tundsin, nagu oleks mu jala läbistanud tuline nael.” Kõige hullem on asja juures, et torge meelitab sinna jäetud feromoonide abil ohvri ligi teisigi vapsikuid, suurendades seega korduvnõelamise tõenäosust.

Ja veel – Jaapanis kutsutakse neid vapsikuid nimega suzumebachi, mida võiks tõlkida “varblas”-herilasena”. Nad on nii suured – peast sabani viis sentimeetrit -, et meenutavad lennates tegelikult väikeseid linde. Kuna vapsikud riskivad meelsasti toiduotsinguil suurlinnadesse tulekuga, sureb igal aastal hiidvapsiku nõelamise tagajärel umbes nelikümmend inimest.

Selles peatükis selgub ka see, et sellised hiidvapsikud ründavad ka meemesilasi, mistõttu on hädas ka tavalised mesilased. Öeldakse, et kolmekümnest vapsikud koosnev bande laskub mesipuule ning mõne tunni jooksul tapavad need koletuslikud olevused ligikaudu 30 000 väikest mesilast. No öelge veel, et putukad on toredad, kuid nad juba omasid ründavad.

Loomulikult ei saa ma Sulle jällegi kõike ära rääkida, kuid selliseid põnevaid putukalugusid on selles raamatus ju veel ja veel. Mulle meeldib see, kuidas autor pikib oskuslikult sisse ajaloolisi teemasid ja fakte, täiendades neid tänapäevaste uudiste ja juhtumitega. Oluline on seegi, et valikus on putukaid, kes elavad erinevais paikades, nii Aafrikas, Aasias, Ameerikas, Austraalias kui ka Euroopas. On putukaid, kellest oleme ka varem kuulnud, mõnda isegi oma silmaga näinud, kuid ka selliseid putukaid, kellest pole varem mitte midagi kuulnud. Ja raamatut lugedes jõuad järelduseni, et need putukad, kellest pole varem mitte midagi kuulnud, need on veel need kõige jubedamad tegelased. Täiesti uskumatuid asju võib sellest raamatust leida, lausa selliseid, millest ei suuda esialgu isegi aru saada, et kas tõepoolest on sellised asjad võimalikud. Kuid kui ise raamatu läbi loete, siis saate ise juba ka täpsemalt teada.

No ma panen kirja veel mõned putkad ja teemad, millest/kellest lugeda saad – mõrvarlutikas, ka “suudlev lutikas”, sõjaputukad, voodilutikas, habesääsk, kihulane, must lesk, kõrvetavad röövikud, pagujooksiklane, ka “pommitaja-mardikas”, Brasiilia rändämblik, skorpioni needus, pruun erakämblik, sametlest, liivakirp, prussakas, kartulimardikas, aiapidaja räpane tosin, maisi juureuss, raudsepp, ka “surmavalvur”, raamatukoid, hirvepuuk, oled pugenud mu naha alla, sipelgad asuvad sõjakäigule, hiidsajajalgne, tuhatjalg, noolemürgid, hallasääsk, hiidürask, harilik vihmauss, vaenlane meis endis, rotikirp, löövlane, laibaõgijad, moskiito, süüdiklest, Hispaania kärbes, tarantel, tsetsekärbes jpt.

Seega, üks ilmatuma põnev (õudne) raamat, milles on tõepoolest palju informatsiooni ja põnevaid fakte putukatest, kellega võib-olla siiski sedavõrd ei tahakski kohtuda, kuid vähemalt võiks olla tagataskus info, mida nad endast kujutavad.

Muideks, Amy Stewart sulest on ka raamat “Kurjad taimed”, mis eesti keeles ilmus 2017. aastal.

Raamatu suurepärased joonistused on pärit Briony Morrow-Cribbsi sulest.

Rasa Dmuchovskiene „Väike Sipelgas Miksmiks“ (Ühinenud Ajakirjad)

Värvirikas raamat jutustab väikesest sipelgast, kes esitab nii ohtralt küsimusi, et saab endale nimeks Miksmiks. Esimeses loos näeb ta oma ema, sipelgakuningannat, ja kuuleb huvitavaid asju sipelgate elu kohta. Järgmistes lugudes kohtab ta erinevaid metsaelanikke – ämblikku, sisalikku, rohutirtsu, jaaniussi ja röövikut – ja õpib tundma elust kihavat metsa. Vahvatest juttudest koguvad lapsed uusi teadmisi looduse ja loomade kohta.

“Väike sipelgas Miksmiks” on eriline raamat, sest selle valmimisel osales paarkümmend 3-7aastast last. Autor luges lastele seni kirjutatud teksti mõne lehekülje kaupa ette ja kohendas seda, kui märkas, et nende tähelepanu hakkas hajuma. Raamat oli valmis, kui eri vanuses lapsed kuulasid iga loo huviga lõpuni.

Rasa Dmuchovskiené on leedu lastekirjanik, kes on 1-7aastaste lastega töötanud juba 19 aastat. Oma ainulaadse stiiliga raamatute kaudu püüab ta jagada lastele teadmisi maailma ja selle toimimise kohta.

Gintaras Jocius õpetab joonistamist Vilniuse disainikolledžis. Lasteraamatute illustreerimisele lisaks loob ta koomikseid ja karikatuure.

“Väike sipelgas Miksmiks” on üks vahva lugu väikesest sipelgalapsest, kes on hiiglama uudishimulik, mistõttu saab ta endale nime Miksmiks. Raamat ise on suur ja väga värvikirev, väga kaunite joonistustega. Omamoodi muinasjutuline lugu, teisalt ka õpetlik lugemine, milles väiksem lugeja saab palju põnevat teada loodusest.

Metsaserval kõrgus ilmatu suur sipelgapesa, kus saalisid selle toimekad elanikud. Seal elas ka sipelgakuninganna, kes oli väga hoolitsev ja tark.

Ühel hommikul munes sipelgakuninganna monad, millest koorusid välja väikesed sipelgalapsed. Kuid üks sipelgalaps paistis pisut erinev, mitte oma välimuselt, ta oli lihtsaklt väga uudishimulik. Kohe, kui ta oli munast välja pääsenud, vuristas ta sipelgakuningannale terve rea küsimusi. Ta saab teada, et siplegakuninganna on tema ema, nende kodu on sipelgate pesahunnik, kus elab väga palju sipelgaid. Väike sipelgalaps ja väike lugeja saavad teada, et enamikul sipelgatel on oma ülesanded: mõned varuvad toitu, teised ehitavad ja puhastavad pesa, osa valvan sissepääsu. Kuid iga viies sipelgas ei ei tööta – need on isasipelgad. Sipelgate söögiks on putukad ja taimeseemned, emasipelgad võivad elada pesas viisteist aastat, kuid töösipelgad kuni kaks aastat. Loomulikult oli väikesel sipelgal küsimusi veel, kuid paljudel sipelgatel on väga kiire, mistõttu ta kõike teada ei saanudki.

Edasi saad lugeda juba ka sipelgalapse laulukest ja seda, kuidas ta endale nimeks Miksmiks saab. Siplegaema julgustab oma lapsukest metsa minema, et seal ka teiste elanikega tutvuda. Ta ütleb, et metsas võib ka ohtlik olla, mistõttu peab sipelgalaps ettevaatlik olema.

Seejärel saamegi osa nendest vahvatest siplegas Miksmiksi kohtumistest metsas. Need on põnevad ja huvitavad nii sipelgale kui ka lugejale.

Nii saab väike Miksmiks tuttavaks sisalikuga, kes oma saba kaotab, ämblikuga, kes esialgu tundub olevat üks üsna hirmuäratav tegelane, kuid kas ikka on. Väike lugeja saab teada sedagi, kuid ämblik oma võrke koob.

Miksmiks saab tuttavaks ka rohutirtsuga, kes ei lase sipelgalapsel öösel magada, sest ta kogu aeg siristab. Miks ta seda teeb? Ka sellest saad selles raamatus lugeda. Selgub, et see siristamine on üks ilus lugu, mis on pühendatud rohutirtsutüdrukule.

Miksmiks saab tuttavaks ka igati lahedate jaaniussidega, üsna õudsa röövikuga, kellest kasvab imeilus liblikas, kes aga kahjuks elab vaid ühe päeva.

Tutvusi on raamatus mitmeid, kuid igal juhul saavad nii Miksmiks kui ka väike lugeja vahvat infot ja põnevaid teadmisi loodusest ja vahvatest metsaelanikest.

Raamat, mida tasuks kindlasti lugeda ja võib olla isegi väiksemale lugejale ette lugeda sest kindlasti tekib tal mitmeid küsimusi või mõtteid, millele täiskasvanud lugeja saab abiks olla.

Väga kaunid, lausa multifilmilikud pildid on joonistanud Gintaras Jocius.

Aleksandr Arhangelski „Mina olen jääkaru“

(Pegasus)

Jääkaru on tõeline põhjamaa kuningas! Ta pole mitte üksnes kõige suurem ja tugevam, vaid ka osav sukelduja, võrratu ujuja, kaval kütt. Raamatust „Mina olen jääkaru” saad teada, miks jääkaru ei karda külma, mis värvi tema karvad tegelikult on, kui kõrgele suudab jääkaru hüpata, miks ta polaaruurijatel külas käib ja keda polaaralade hiiglane päriselt kardab.

„Mina olen jääkaru” on neljas raamat sarjast „Laste loomaraamat”. Sarjas on varem ilmunud „Mina olen rebane”, „Mina olen siil” ja „Mina olen pingviin”.

Mulle see kirjastuse Pegasu loomade-raamatute („Laste loomaraamat“) sari hirmsasti meeldib. Kõik seni ilmunud raamatud on sellised mõnusad ja lastesõbralikud, ja samas annavad väga põneva ülevaate erinevatest loomadest. Nii on ka mul olnud võimalus tutvustada raamatuid, mis jutustavad siilist, pingviinist ja rebasest.

Nüüd raamat jääkarust, kelle elutingimused tänases maailmas on muutunud vägagi keeruliseks. On ju teada, et kliima soojeneb, mistõttu võib öelda, et jääkaru elupaigad sulavad üles, ja kus siis toitu saada, kus järglasi soetada jne jne.

Väga lahedad on selle raamatusarja esikaaned – esikaanel on looma (jääkaru) portree ja seljataga on pikkusmõõt, mis näitab, et jääkaru on 3 meetrit pikk! Üsna suur loom, kas pole.

Esimene peatükk jutustab sellest, kes jääkarud on, kusjuures lugu jutustab jääkaru isiklikult! Jällegi väga vahva lähenemine. Jääkaru kinnitab, et teadlaste keeles on ta Ursus maritimus, mis tähendab merekaru. Lisaks ei tohiks teda segi ajada pruunkarudega. Isane jääkaru on maailma kõige vägevam, kõrgem ja pikem karu. Esimeses peatükis saab lugeja teada sedagi, er jääkaru võib kaaluda kuni 700 kilo! See on nagu 7-10 täiskasvanud meest. Jääkaru kinnitab, et ta on meie planeedi kõige suurem maismaakiskja!

Teises peatükis saad lugeda sellest, kus jääkarud elavad. Selgub, et jääkarud on väga haruldased. 2017. aastal oli jääkarusid kokku 21 000 – 31 000 isendit, neist suurem osa arktilises Kanadas. Jääkaru elab seal, kus on väga külm, talvel miinus 50 kraadi. Selles peatükis on välja toodud väga huvitav fakt – Lääne-Teravmägede saarel elab 2400 inimest ja 3000 jääkaru! Uskumatu lugu!

Kolmas peatükk toob lugejani jääkaru portree, milles on juttu kaunist ja soojast karvkattest, sellest, et jääkaru naha all on umbes 10 cm paksune rasvakiht. Saad teada ka ühe saladuse – jääkaru tegelikult polegi valge! Karvastiku all olev nahk on hoopis must! Karvad on seest õõnsad ja õhumullidega täidetud, tekitades nagu soojendava õhupadja. Karvad on üldse poolläbipaistvad. Õhumullid peegeldavad valgust, sedasi jääkaru valge näibki. Põnev värk, kas pole!

Seejärel tehakse juttu jääkaru võimastest käppadest. Selgub, et jääkaru varvaste vahel on ka ujulestad, et oleks tõhusam ujuda. Eriti teravad ja tugeva haardega on jääkaru küünised, mis võivad olla kuni 7 cm pikkused.

Jääkaru kinnitab, et ta on nii tugev, et endalgi hakkab vahel hirm. Luud on laiad, käpad võimsad, hambad tugevamad kui metall.

Viiendas peatükis saad teada jääkaru nägemisest, kuulmisest ja haistmisest, näiteks seda, et jääkaru suudab saaki haista 1 meetri paksuse lume- ja jääkihi alt.

Raamatus on juttu veel ka jääkarude spordialadest (jooksmine, ujumine, sukeldumine). Saad teada, et jääkaru jookseb 6 korda kiiremini kui ujub. Eskimod räägivad, et jääkarul olla 12 mehe ramm ja 11 mehe mõistus. Juttu on ka jääkaru iseloomust, lõunasöögist, sellest, kus jääkarud magavad, poegadest, sellest, keda jääkarud kardavad (mõõkvaalad, morsad, pahad ja alatud inimesed).

Raamatu lõpus on mitmel leheküljel põnevaid fakte ja numbreid jääkarudest. Saad teada, et arvatavasti arenesid jääkarud välja pruunkarudest ligi 500 000 aastat tagasi. Paljudes riikides on jääkaru küttimine seadusega keelatud, Kanada kahedollariline münt kujutab jääpangal triivivat jääkaru, jääkarupojad söövad liha, aga täiskasvanud eelistavad rasva ja nahka, jääkaruema piim on väga-väga rasvane, jäädes rasvasuse poolest alla vaid hülgepiimale, näljased jääkarud söövad kõike: isegi lumesaanide istmeid, mootoriõli ja saapaid, püssipauke jääkarud ei larda, kuna peavad neid jääpankade raksumiseks.

Raamatu lõpus on lehekülg sellest, mida jääkarude kohta veel lugeda ja vaadata. Siin on lugemisvihjeid nii väiksemaltele kui ka suurematele, ja loomulikult on ka mitmeid vahvaid filme, mida tasuks vaadata, kui soovid jääkarust rohkem teada.

Vahvad pildid on joonistanud Mihhail Solovjov.

Ja ma ei hakka keerutama – tegelikult olen jätkuvalt selle sarja raamatute fänn. Piinlik tunnistada, aga nii see on. Raamatud on mõnusad lugeda, väga sisukad, lastesõbralikud, palju on väga huvutavaid fakte, illustratsioonid on lustakad ja väga ehedad.

Peter Wohlleben „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“ (Tänapäev)

Saksa metsniku ja paljude loodusraamatute autori rohkelt illustreeritud raamat lastele sellest, kuidas mets organismina töötab ja mida sealt leida võib. Autor seletab lihtsalt ja köitvalt metsas eluneva floora ja fauna iseärasusi.

Peter Wohllebenilt on eesti keeles varem ilmunud "Puude salapärane elu", "Loomade hingeelu" ja "Metsa kasutusõpetus".

Peter Wohlleben on tõepoolest metsnik ja paljude loodusraamatute autor, kelle raamatuid on ikka ja jälle väga põnev lugeda. Eelpool mainitud kolm raamatut on mõeldud pigem täiskasvanud lugejale, kuid “Kas kuuled, kuidas puud räägivad?” (raamatul on ka alapealkiri “Väike avastusretk metsas”) on raamat lastele ja noortele. See on väga sisukas lugemine, raamat on suures formaadis ning kaunilt illustreeritud.

Raamatus on kokku 12 peatükki, mis omakorda jagunevad alapeatükkideks.

Raamatu eessõnas ütleb Peter Wohlleben: “Juba 26 aastat olen lastele metsagiidiks. Ja minu arvates läks igavaks selgitada vaid puuliikide erinevusi. Kas pole põnevam lüüa hambad sisse erinevatesse okstesse ja maitsta erinevusi? Või mis arvate metsainternetist – see on päriselt olemas, puud saadavad üksteisele teateid! Lisaks elavad nad peredes, aitavad üksteist vastastikku ja oskavad koguni loendada. See kõlab kui muinasjutt ning on samas tõsi. Mets on põnev – see on palju enamat kui vaid puude kogum. Seda näitangi lastele oma metsaakadeemias ja nüüd ka käesolevas raamatus.”

Sissejuhatuse lõpus tõdeb raamatu autor: “Metsas on võimalik iga päev midagi uut avastada – isegi minul kui metsnikul. Tule kaasa – raamatut ja metsa avastama!”

Ja nii meie metsaseiklus algabki.

Raamatu esimene peatükk on “Kuidas puu toimib”, mille alguses öeldakse, et puul on hiiglaslik keha, mis koosneb erinevatest osadest nagu sinugi leha. Näiteks võib öelda, et puul on luud, sooned ja nahk. Kuid kuidas puu hingab?

Esimese alapeatükk ongi “Kuidas puud hingavad?”, milles tuleb juttu puulehtedest. Iga peatüki juures on fotosid ja joonistusi, kuid on ka igasugu infokastikesi ja muud huvitavat. Esimese peatüki juures on metsainfo-kastike, mille lugeja saab teada pöögist, lisaks esitatakse küsimus, mille tuleb ära arvata kellel on rohkem – kuusel okkaid või pöögil lehti?

Teine alapeatükk on “Kas puu saab kõhnemaks minna?” Selles tehakse juttu puu sisemusest, rõngastest, puutüvest, selgub, et ka puudel on sooned! Siin on üks kastike, mille pealkirjaks on “Proovi ära!” Selles on sul vaja kuiva kasepuud, et teha üks põnev katse. Sul on võimalik siin ka aastarõngaid loendada.

Raamatu esimeses osas tehakse juttu veel puu koorest, sellest, kuidas puud end kinni hoiavad (juurtest).

Raamatu teine peatükk on “Pereelu metsas”. Selle alguses kinnitatakse lugejale, et paljud loomad elavad perena, nagu sinagi. Aga puud? Selles osas on võimalik teada saada, kuidas emapuud oma lastega läbi saavad ning kuidas nad koos onude, tädide ja vanavanematega toitu jagavad.

Selles osas on juttu puude õitsemisest, puuseemnetest, vanast kännust, puude vanaemadest ja vanaisadest, puulastest ja puuklassidest, loomadest ja nende peredest.

Kolmas peatükk on “Metsas jutustatakse palju”. Autor tõdeb, et metsas juhtub iga päev midagi põnevat. Nii põnevat, et seda ei saa saladuses hoida, vaid räägitakse kohe edasi. Jutustavad nii linnud, metskitsed kui metssead, aga ka puud. Mõnesid vestlusi tunneb suvel koguni lõhnast.

Kas puud tõepoolest oskavad rääkida? Kas metsas on internetiühendus? Mida linnud jutustavad? Kuidas metskassid ja hirved kõnelevad. Sellised põnevad teemad leiavad käsitlust selles peatükis.

Neljanda peatüki “Iga puu on omamoodi” alguses tõdeb autor, et metsas võib jääda mulje, et ühte liiki puud näevad kõik ühte moodi välja. Kuid nagu inimestegi hulgas on puude seas selliseid, kes kardavad – ja selliseid, kes on eriti julged. Selles peatükis saadki teada, mida puud kardavad, milline puu on kask, kas mõned puud eelistavad kasvada üksi, millised on puude ahvatlevad õied, kas on olemas ka julgeid puid, millised puud purustavad rekordeid?

Viies peatükk kannab pealkirja “Puudel on pidevalt janu”. Puudel on pidevalt janu – eks olen nad ju suuremad kui elevandid. Kuid kust tuleb vesi. Mis nende janu kustutab? Kuidas puud kuiva ilmaga vihma teevad? Ja mis juhtub, kui välk puusse lööb? Sul on võimalus lugeda ja teada saad, kuids puud joovad, saad tuttavaks männiga, kas metsad tõepoolest ka vihma teevad, kuidas mets vett puhastab, miks mets põleb?

Kuues peatükk on “Puud ja nende naabrid”. Metsas kasvab lisaks puudele muidki taimi. Selles peatükis saad teada, milliseid taimi veel metsast leida võib ja muud põnevat. Selgub, et metsas on uustulnukaid, kes ei oska hästi käituda. Ja väikeseid lilli, mis räägivad sulle mõndagi metsaloomadest. Saad lugeda miks põõsad väikesed on, saad lugeda, et ka sammal võib sobida vetsupaberiks, kes ronivad puu otsa, milline puu on tamm, milline loom on metskits, miks metsas vähe lilli on?

Ja me oleme jõudnud alles poole raamatu peale. Kuus peatükki on raamatus veel. Kas tead, kuidas loomad metsas elavad, mida loomad oskavad, juttu on metsa tervisest ja sellest, et metsaski pole kõigil tervis hea, saame lugeda aastaringist metsas. Raamatu kaks viimast peatükki on “Mets ja meie” ning “Puud ja loomad linnas”.

Selline põnev ja kaasahaarav lugemine on “Kas kuuled, kuidas puud räägivad?” Väga ilus ja sisukas raamat, mida soovitan kõikidel lastel (miks mitte ka täiskasvanutel) lugeda, sest siit leiad palju põnevaid teadmisi, huvitavaid fakte ning tarkusi. Lisaks suurepärased fotod, palju tegevust ja mõistatusi.