Inglise setter – kogu pere koer

Minu seekordne kohtumine koerte ja koerteomanikega leib aset Keila-Joal. Mets on sügiseselt värske ja puhas, kaunilt roheline ja inglise setteriga aitavad tuttavaks saada Eva-Liisa Salin (temal on kaasas 12-aastane Muri ehk Murrieta, kes on teiste meie tänases seltskonnas olevate koerte ema vanaema), Jane Faizullin (temal on kaasas 8-aastane Poppy, kes on Muri poeg) ja Evelin Pärna (temal on kaasas 8-aastane Sillu, kes on Poppy õde ja 4-kuune Juku, kes on Sillu poeg). Igati uhke seltskond.

Inglise setter on üks neljast setterist iiri, iiri punavalge ja gordoni setteri kõrval. Mina mäletan seda koeratõugu kuulsast ja nukrast vene filmist “Valge Bim Mustkõrv” (1977, lisaks koerale, mängis selles filmis ka suurepärane vene näitleja Vjatšeslav Tihhonov ja see film kandideeris isegi parima võõrkeelse filmi Oscarile!).

Eesti keeles ilmus veidi enne filmi ekraanidele jõudmist ka samanimeline raamat (1975), mille autoriks Gavriil Trojepolski, kes oli hariduselt agronoom. Siinkohal pean tõdema, et seda sümpaatset raamatut eesti keeles pärast 1975. aastat kahjuks rohkem ilmunud ei olegi ...

Inglise setterid Eestis

Eva-Liisa Salin valis juba lapsepõlves talle kingitud koeratõugude plakatilt välja just setterid ning film „Valge Bim Mustkõrv“ võlus ka tema jäägitult. Tema varajases lapsepõlvekodus oli küll muid loomi, aga koeri mitte. Eva-Liisa otsus oli kindel: kui koer tuleb, siis olgu see just setter ja umbes 12 aasta vanuselt saigi temast setteriomanik.

Algusest peale eelistanuks Eva-Liisa ka just inglise setterit. „Aga tol ajal ei olnud neid saada ja esimene oli iiri setter.“ Teine koer oli gordoni setter ja alles siis saabus lõpuks see päris „oma“ – inglise setter, aasta siis oli umbes 2003.

Täna on Eva-Liisal kodus üks inglise setter – 12-aastane Muri ehk Edenbridge Very Expected Murrieta ja ka inglise kokkerspanjel, kellest ma mõned numbrid tagasi ka Lemmikus juttu tegin.

Jane Faizullin tegeles aastaid tagasi bokseritega. Pärast seda oli pikem paus koerapidamises, kui äkki otsustas Jane, et võiks võtta iiri setteri, kuid sel hetkel ei olnud iirlast Eestist võtta. Olid võtta inglise ja gordoni setteri kutsikad. „Kui nägin inglise setteri kutsikat,“ naerab Jane, „siis oli otsus langetatud.“

Evelin Pärnal olid varem suured puudlid ja afganistani hurdad. Kui afganistani hurdad surid, siis arvas Evelin, et ta ei võtta enam mitte kunagi mitte ühtegi koera, sest ta kartis, et ei ela koera surma enam üle. Möödus kaks kuud, Evelin hakkas ikkagi uut koera otsima. Mõtles ka tema iiri setteri peale, kuid valituks sai Sillu, inglise setter.

„Nii nagu ma Sillut nägin,“ räägib Evelin, „oli otsus kindel, seda koera ma tahan.“

Evelin mäletab sedagi, kui ta oli 10-aastane, siis käis ta kinos vaatamas filmi „Valge Bim Mustkõrv“. Juba siis oli ta kindel, et selle koera peab ta endale kunagi saama, kuigi toona ei teadnud ta seda, mis tõuga on tegemist. Ja muideks, väikesel Jukul, on üks kõrv must, mistõttu võib märgata sarnaseid jooni filmikoeraga.

Täna tegutseb Eestis Setterite Klubi, mille juhatusse kuuluvad – Liisa Larm, Liina Kümnik, Siret Piigli, Pauliina Siimumäe ja Inna Vesi. Nii nagu aastaid tagasi on ka täna Eestis kõige populaarsem iiri setter, seejärel on võrdselt gordoni ja inglise settereid (neid on Eestis ca 45 koera, kellest ca 20 inglast kuuluvad ka klubisse), ja ei maksa unustada, et on ju veel ka neljas setter ehk iiri punavalge setter.

Eestis on inglise settereid vähe. Miks on inglise settereid Eestis vähem kui näiteks iiri settereid? Eva-Liisa ütleb, et täpseid põhjuseid on ka temal raske välja pakkuda.

„Eesti esimese iseseisvuse ajal ehk 1920-30ndatel aastatel oli inglise setter üks populaarsemaid koeratõugusid Eestis,“ räägib Eva-Liisa.

Tegelikult on see üsna hämmastamapanev fakt, sest kes oleks uskunud, et inglise setter just siis sedavõrd populaarne oli.

Inglise setteri valikul võib segavaks faktoriks olla ka valge värv ning tugevam jahiinstinkt:

“Minu kogemus näitab, et nende jahiinstinkt on tugevam kui iiri ja gordoni setteritel,“ lisab Eva-Liisa.

Jane Faizullin kinnitab, et terves maailmas on inglise settereid väga vähe, isegi tõu kodumaal. Üks põhjus võib olla selles, et inglise setteri pesakonnad on oluliselt väiksemad kui iiri setteritel. Iirlastel võib sündida kümme ja rohkem kutsikat, inglastel võib olla pesakondi, milles on vaid 2-3 kutsikat.

Populaarne on inglise setter Venemaal, ju teatakse seal tänaseni filmi „Valge Bim Mustkõrv“. Eva-Liisa kinnitab, et Venemaalt tuuakse ka Eestisse igati tublisid ja häid inglise setteri kutsikaid. Ta lisab, et eelmisel aastal pidi Eestis sündima viis pesakonda inglise settereid, kuid sündis vaid kaks pesakonda ja kummaski oli ka vaid kaks kutsikat. Probleemiks on ka see, et Eestis ja ka lähiriikides (v.a. Venemaa) pole piisavalt palju aretusisaseid.

Inglise setter – kes ta on?

Inglise setterit on kahte tüüpi. Üks on aretatud vaid selleks, et olla just jahikoer – koer on väiksem, kergem ja lühema karvkattega – see on nn Llewellini-tüüpi inglise setter. Nemad on populaarsed Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaa, USA ja Kanadas, kuid jahikoera tüüpi inglasi on hakatud ka Eestisse tooma. Eesti Setterite Klubis neid registreeritud ei ole, aga omanikud võiksid klubile ka sellistest koertest kindlasti teada anda.

Teine koer on välimuselt hoopis teistsugune – ta on suurem ja rikkalikuma karvkattega – nn Laveracki-tüüpi inglise setter. See on ka nn näitusetüüp, keda nähakse rohkem näitusel või lihtsalt lemmikuna kodudes. Mitmel sellisel koeral on jahiinstinkt aretustöö käigus vähenenud.

Ideaalis võiks inglise setter olla edukas nii näitusel kui jahil (nn „dual setter“).

Sitke ja atleetlik Inglise setter on keskmist kasvu linnukoer. Tema varased eelkäijad on “setting dog”-ideks kutsutud linnukoerad, kes pidasid jahti vuttidele, faasanitele ja tetredele. Seetõttu suudab ka tänane inglise setter ajada jälge suurepäraselt õhust, joosta saagi järele pea püsti ja ka üsna pikki vahemaid. Algselt jahikoeraks aretatud inglise setterit kasutatakse Eestis jahil siiski suhteliselt harva, samas kui mujal maailmas on ta jahikoerana väga hinnatud.

Jane kinnitab, et inglise setteri jahiinstinkt (on nad ju ikkagi jahi- ja linnukoer) on väga tugev, mistõttu on palju omanikke, kes oma koeri rihmast lahti ei lase. Seetõttu peab inglise setterit hakkama kutsikast harjutama, et ta omaniku juurest ära ei jookseks. Kui inglise setter „leiab“ lõhna, siis ei või kunagi teada, mis edasi juhtuma hakkab.

Evelin lisab, et tema koer Sillu on küll kuulekas ja koolitatud, kuid ka tema on huvitatud lindudest (pardid, kajakad, varesed jne), ja kui koer lindu näeb, siis ta ka läheb. Kutsu või ära kutsu.

Hurmava pilguga koerad

Inglise setterite tumedate silmade hurmav ja sõbralik pilk on vastupandamatu. Paljud omanikud kinnitavad, et koer justkui räägib oma silmadega. Evelin naerab, et kui tema koer oli paar nädalat tema ema juures hoiul, siis kinnitas ema, et ta ei suutnud koera pilgule vastu panna, sest see oli ju nii kurb. Evelin ütleb, et ema ei saanud lihtsalt aru, kuidas koer teda oma pilguga „ära kasutab“, et saada seda, mida ta tahtis.

Inglise setteril on sirge, seljaga ühel joonel kergelt lehviv saba, mis on märk tõu rahulikkusest ja armastusväärsusest.

Kael on peenike ja graatsiline, aga samas tugev. Emaste turjakõrgus on kuni 61 cm, isastel kuni 69 cm.

Lainjas, pikk ja siidine karvkate on pikem jalgade tagaosal, rinnal, kõhu all ja sabal. Inglise setteri värvigamma on rikkalik, põhitoon on aga alati valge. Värvitoonid on erinevad: mustad täpid ütlevad, et värvitoon on blue belton, trikoloor tähendab musti ja valgeid täppe üheskoos, lemon belton tähendab kollakasvalget, liver belton maksavalget ja orange belton oranzikaid täppe. Inglise setteri kutsikad sünnivad ilma täppideta, täpid tulevad nähtavale paarinädalastel kutsikatel.

Eva-Liisale sümpatiseeribki just inglaste värvus – see olevat otsekui kamoflaaz – koer justkui sulandub teatud maastikega ühte. Päris valget värvi siiski ei esine, mingid täpikesed on ikka olemas.

„Üldine reegel on, et väga tume värv ei ole soositud.“

Näitusel kohtunikele ei meeldivat ka eriti kehal olevad laigud.

Karvkatte hooldamine

Karvkatet tuleks kammida ja puhastada iga päev, vältimaks eriti niiskete ilmade ja lumega pikkadesse karvadesse tekkida võivaid pusasid. Näiteks tagajalgadele tekkivad pusad võivad koera ebameeldivalt häirida. Metallpiidega hari ja kamm kuuluvad seega iga inglise setteri omaniku põhivarustusse. Kui koera juba kutsikast saati harjutada kammimise ja trimmimisega, siis harjub ta selle tegevusega ära. Inglise setter ei ole kohustuslikus korras trimmitav tõug, kuid elegantse välimuse säilitamiseks on trimmimine soovitatav. Näituse trimmingut võiks teha kaks nädalat enne näitust, muul ajal kahe- kuni neljakuise vahega. Vahel tuleks ette võtta ka šampoonipesu.

Eva-Liisa oma koeri igal juhul trimmib.

„Trimmin karva poole kõrvani ja lisaks sellele ka kaela ning käppasid. Puhmas kaelakarvad mulle ei meeldi. Oleneb muidugi eesmärgist – jahikoera puhul ei ole see nii oluline. Üldiselt tuleb aga karvkatte korrashoidu, eriti käppade ümbrust, jälgida kõikide setteritüüpide puhul.”

Eva-Liisa kinnitab, et koeri tuleb kindlasti hakata trimmimisega varakult harjutama, et neid trimmeri põrinaga paremini tuttavaks teha - erinevad müraallikad ei kuulu üldiselt just setterite meelishelide hulka.

Kui otsest näituseperioodi pole, siis umbes 3-kuulise perioodi vältel teeb ta ise oma koertele trimmimist.

Mitte kõige lihtsama iseloomuga koerad

Inglise setter on sõbralik, otsekohene ja avatud tõug, kes suhtleb hea meelega ka võõraste inimestega ja lastega.

Iseloomult on inglise setter rahulik, on Jane kindel. Iiri setter on kübe rahutum, gordoni setter on iseloomult tõsisem. Inglise setter on tubli jahikoer, kellega võib harrastada ka koerasporti, kuid nad võivad olla ka mõnusad diivanikoerad.

Jane lisab, et inglise setter on sõbralik, leplik, kannatlik, rahulik ja väärikas, sobib väga hästi perekoeraks. Inglased saavad ka omavahel hästi läbi, kuigi isastel võib ikka erimeelsusi ette tulla. Jane meenutab ka setterite klubi kooskäimisi, ühiseid jalutuskäike, kus on koos olnud isegi 28 setterit!

Eva-Liisa kinnitab, et tema arvates on inglise setter heatahtlik, temperamentne, aktiivne. Ta on vahva perekoer, kuid tal on tõepoolest ka suurepärane jahiinstinkt. Evelin lisab, et inglise setter on tõepoolest perekoer, sõbralik ja aktiivne, igati nunnu koer. Neile meeldib olla karjas ja peres, neile ei meeldi olla üksinda.

Inglise setteritest räägitakse ka kui iseseisvast koeratõust, kas see on pigem selline isemõtlemine või midagi muud? Ja teisalt öeldakse, et inglise setter tahab olla koos inimesega? Koera iseseisvust iseloomustab näiteks see, kui ta rannas lahti lasta, võib ta joosta üpris kaugele.

Eva-Liisa kinnitab, et inglise setter on aretatud iseseisvaks jahikoeraks, mistõttu ta otsibki iseseisvalt, ja ta ei ole omaniku käsklustest ja tegevustest sõltuv.

„Läheb lindudele järgi või otsib iseseisvalt,“ tõdeb Eva-Liisa.

Jahimehed kasutavad jahil käivatel setteritel seetõttu kellukesi ja piipareid, et koera asukoht ja tegevus kuuldavaks teha.

„Samas, setter reeglina jälgib, kas sina ka ikka samas suunas järgi tuled. Kui näiteks laika võib mõningal juhul olla ekstreemne näide iseseisvusest – koer läheb metsa ja võibki üksi kauaks metsa jääda, siis inglise setter on ikkagist sõltuv juhist ja kui ta märkab juhi kadumist, siis ta satub segadusse. Siis kaob ka tema iseseisvus ja ta hakkab ainult peremeest otsima,“ räägib Eva-Liisa.

On ka Muri mõnikord võtnud jälje üles ja läinud ... õnneks on ta alati Eva-Liisa juurde tagasi tulnud ... Ka Eva-Liisa on kindel, et inglise setteri koolitamine ei ole lihtne, kuna neis on isepäisust ja soovi ise otsustada, kuigi saab ka inglastega koerasporti teha, osad asjad võtavad lihtsalt rohkem aega, kui mõne teise tõuga.

Ja veel, inglise setter on energiline, tähelepanu armastav ja inimesele orienteeritud koer, sobib perekoeraks sellistele inimestele, kes pööravad koerale tähelepanu ja viitsivad ning tahavad temaga tegeleda. Nad on väga aktiivsed koerad ja tahavad palju liikuda. Nagu iga koer, vajavad nad koolitust.

Eva-Liisa jätkab: „Inglise setteri omanik võiks olla eneseteadlik inimene. Järjepidevus ja distsipliin on üks olulisemaid asju setteri pidamisel. Oma käitumise jälgimine, et koerale mitte valesid signaale anda. Samuti peaks olema füüsilist jaksu, et jaksata setteriga koos liikuda. Ideaalis võiks olla oma aed, aga see selle puudumine ei olevat takistuseks setteri võtmisel – lihtsalt tuleb nendega siis rohkem hommikuti ja peale tööd liikuda ning seda ka pimedatel talveõhtutel lambivalgel.”

Vahva on Eva-Liisa mõte, et inglise setter sobib suurepäraselt ka aktiivsetele pesnionäridele.

Treenimisel tuleb olla kannatlik

Maailmakuulus psühholoog Stanley Coren avaldas 1994. aastal kuulsa raamatu koerte intelligentsusest ja selles on ka koerte intelligentsuse edetabel, milles ta paigutab inglise setteri 37. kohale. Sellega tõuseb inglise setter paljudest teistest töötavatest koertest ettepoole.

Tõepoolest, inglise setterid on targad ja teisalt ka kavalad. Õppimissoov on neis olemas, aga treenimine nõuab omanikult üsna kannatlikku meelt, koolituskeskkonna rahulikkust, kavalust, enesekindlust, õiget hetke ja hääletooni ning hulgaliselt huumorimeelt.

Eva-Liisa on harrastanud oma koertega sõnakuulelikkust ning kinnitab, et koer on täiesti treenitav ja ka võistlustel on võimalik osaleda.

Erinevate allikate väitel tuleb õpetamist alustada juba varasest kutsikaeast, sest see iseseisva mõtlemise ja kangekaelse iseloomuga väike sell võib muidu ka kodus üsna palju pahandusi teha. Nad on iseloomult üsna õrnad, seetõttu ei tohi treenimine olla karm ning kriitiline. Kiitused, klikker ja maiused on kõige paremaks “abimeheks”. Samas peab koerale hästi selgeks tegema ka käskluse „ei.“

Jane sõnul on inglise setteri koolitamine keeruline, sest inglastel on sageli palju omi mõtteid ja arvamusi, mis sageli omaniku soovidega ei klapi. Sageli arvab inglane, et ta teeb harjutusi ja ülesandeid, kuna omanik seda tahab.

Jane meenutab, kuidas ta ühel vihmasel päeval sooritas sõnakuulelikkuse eksamit, mil tema Poppy säilitas inglasliku väärikuse, ja ei lamanudki märjal rohul ... kuigi käsklus oli „lama“. Jane lisab samas, et ega hea jahikoer ei peagi olema liiga sõnakuulelik, veidi tuleb ikka ka oma peaga mõtelda.

Liikumine, liikumine, liikumine

Liikumise korrapärasus on tõule väga oluline. Liikumise määr võib tasapisi kasvada, kuid seda tuleb teha mõistlikult. Inglise setteri lihased hakkavad arenema umbes nelja nädala vanuses ehk juba kutsikaeas. Siis saab kutsikas aru, mida kõike ta oma kasvavate jalgade ja muude kehaosadega suudab. Hüppamine, ronimine ja väljas olemine on inglise setteri tulevikku silmas pidades vägagi oluline. Samas alles 2-3-aastane inglise setter on täiuslikus lihastoonuses.

Lisaks igapäevasele liikumisel võib inglise setteriga harrastada kuulekuskoolitust, jahikoolitust, näitusekoolitust, agility’d ja jalgrattasõitu. Ka matkamine, aktiivsusmängud, otsimisharjutused ja pallimängud on inglise setterile vaid kasuks. Inglise setteritele meeldib toimetada erinevate takistuste ja ronimisvahenditega.

Agility´s on kasuks ka nende kiirus. Ainus probleem on see, kuidas saada koer huvituma ainult oma juhist ja takistustest, kui läheduses on muid häirivaid tegureid ja ärritajaid. Agility-harrastus nõuab head vormi, tegevusvalmidust ja head ühistööd koerajuhiga, mistõttu võib see inglise setteriga just alguses olla suhteliselt keeruline. Ka matkamine ja metsas käimine on koerale meeltmööda, sest on ju inglise setter algupäraselt ikkagi jahikoer. Seda mõnu on näha ka meie kohtumisel, kui koerad metsas olemist naudivad, ja kui lõpuks jõuame mere äärde – oh seda lusti ja rõõmu!

Tervisega üldiselt probleeme ei ole

Inglise settereid peetakse üldiselt hea tervisega tõuks. Kuid nagu igal tõul, võib ka inglise setteritel esineda geneetilisi probleeme. Harvemini võib esineda kurtust ja düsplaasiat, kuid nende probleemide jälgimine ja vältimine on aretuses oluline. Veidi levinumad on probleemid seedimisega ja allergilised reaktsioonid.

Aadlike koer

Seisukoerad on üsna vana termin setterite kohta ja oli ju ka inglise setterite algupärane töö osutada jahilinnu asukohale. Ajaloost on teada, et inglise setterite-laadseid koeri on treenitud linnukoerana juba 400 aastat tagasi ning juba 15. sajandist on teada maale, millel on setteri-laadseid koeri.

Toonased inglise setterite eelkäijad olid madalajalgsed, neil oli pikk keha ja üsnagi pikk ning lokkis karvkate. Nad olid üsna sarnased Prantsusmaal kasutatud põlluspanjelitega, kes jahil olles samuti hetkeks seisatusid, kui olid tabanud saagi lõhna õhust. 1576. aastal kirjutas Dr Johannes Caius: “Praegu on teada selliseid koeri, mis on toodud meile Prantsusmaalt, ja nad on musta-valgekirjud.” Üsna kindel on see, et kõikidest setterites leidub ka hispaania pointerit ehk perdigueoa’d. Kanali mõlemal poolel aretati toona mitmeid erinevaid spanjelitest põlvnevaid vereliine, kust on alguse saanud ka tänapäevane inglise setter.

17. sajandil olid seisukoerad Inglismaal vägagi populaarsed. Erinevad setterid hakkasid välja kujunema siiski veidi hiljem. Algupärased setterid, keda peeti nende jahiomaduste pärast, kuulusid aadlike suguvõsadele. Kindlaid tõendeid nende setterite algupärast ei ole.

Setterid jagati tõugudeks mida me täna tunneme alles 19. sajandil – enne seda tunti erinevaid settereid, keda nimetatid nende aadlisuguvõsade järgi.

Tänapäevane inglise setter on paljuski tänu võlgu härra Edward Laverack’ile (1800-1877), kes aretas oma tõutüübi hoolika tööga 19. sajandil. Tänapäevase näitusetüübi inglise setteri all mõeldakse sageli just Laverack-tüüpi setterit. 1872.aastal avaldas ta “The Setter”-tõuraamatu, mida kasutati alusena, kui loodi inglise setteri tõustandardit. Teine mees, kes üritas täiustada Laveracki koeri oma koertega on R. Purcell Llewellin (1840-1925), kelle koerad on praeguse jahiliini aluseks.

Esimene inglise setterite erinäitus toimus 1859.aastal Newcastle upon Tyne’is ja pärast seda hakkas inglise setterite populaarsus kasvama tervel Inglismaal. Veidi pärast seda jõudsid inglise setterid ka Põhja-Ameerikasse, ja sinna jõudis just Llewellin’i aretatud liin.

Ajaloost on teada, et inglise setter on olnud paljudel kuulsustel. Näiteks näitlejatel – Bette Davis, Clark Gable, James Stewart, Fred MacMurray, Bridget Bardot; maailmakuulsal pianistil Glenn Gouldil oli samuti inglise setter.

Brüsseli grifoon – Euroopas kolm erinevat tõugu

Brüsseli grifoon ehk Belgia kääbustõug grifoon on väga vana, väikest kasvu ja Belgiast pärit koertõug, kes sajandeid tagasi leidis kasutust nii hobuvankrite valvurina kui ka hobutallides rottipüüdjana. Tänapäeval on grifoonid vahvad seltsi- ja harrastuskoerad.

Euroopas võetakse brüsseli grifooni kolme erineva tõuna – brüsseli grifoon, belgia grifoon ja väike brabandi grifoon. Inglismaal ja USAs moodustavad need kolm tõugu kokku siiski ühe tõu – brüsseli grifooni (ainult tõutunnistusele lisatakse karvatüüp ja värvus).

Brüsseli grifoon (Griffon Bruxelois), belgia grifoon (Griffon Belge) ja väike brabandi grifoon (Petit Brabancon) pärinevad väikesest traatkarvalisest koerakesest ehk smousje’st, keda leidus sajandeid tagasi Brüsselis ja selles ümbruskonnas üsnagi palju. Smousjed toimetasid vankrite valvuritena ja tallides rotipüüdmisega, seetõttu on neid aastasadu tagasi kutsutud ka talligrifoonideks.

Tõu aretuses grifooni ahvpintšertega ristates vähendati grifoonide suurust. Ristpaaritusega rubiin King Charles spanjeliga (inglise kääbusspanjel) saadi erksamat tooni punane karvkate, ümara kujuga pea ning suured ilmekad silmad. Väike brabandi grifoon on lühikarvaline koer mopsiga ristamisest.

Põnev on seegi, kui paaritada näiteks brüsseli ja brüsseli grifooni, belgia ja belgia grifooni või belgia ja brüsseli grifooni omavahel, siis võivad sündida kolme erineva tõu kutsikad, kusjuures alles ca 10. päeva vanustena on võimalik aru saada, kas kutsikad on karmi- või siledakarvalised – belgia ja brüsseli grifooni kutsika käppade alla tuleb pikemaid karvu ja lõua otsa väikesed turritavad karvakesed.

Ainult kahe väike brabandi grifooni paaritamisel on järglastega selgus majas – nendel sünnivad väike brabandi grifoonid. Kui paaritada paaritada brüsseli või belgia grifooni väike brabandi grifooniga ei pruugi väike brabandi grifoone pesakonnas sündidagi!

Kõiki kolme erinevat liiki grifoone võib omavahel paaritada, kuid sellest tuleb teavitada tõuühingut ja Eesti Kennelliitu.

Marika Bander ja tema koerad

Grifoonidega aitab tuttavaks saada Marika Bander, kes kinnitab, et oli ka tema lapsepõlves mitmeid segaverelisi koeri, kuid 1993. aastal võttis ta endale dobermanni. Pärast seda oli tükk tühja maad, siis jänesed, üks kass ja ca 16-17 aastat tagasi leidis ta end mõttelt, et võiks väikese koera võtta. Chihuahua? Siis tundus, et chihuahua on ikka liiga väike, kuid Marikale meeldisid ka grifoonid. Ta käis neid näitustel vaatamas, kuid ei suutnud otsustada ka väike brabandi grifoon või brüsseli grifoon, belgia grifoon toona Marikale ei jäänud silma.

Marika mees ütles, et kui tuleb koer, siis tuleb habemega koer ja nii oli valik paigas – Marika sai oma esimese grifooni, brüsseli grifooni oktoobris 2005, kes elas pika ja vahva elu, kuna ta lahkus koertetaevasse juuni 2021 ehk elas peaaegu 16. aastaseks.

Täna on Marikal (talle kuulub ka kennel Whoop De Woo) kodus 9 koera – kaks belgia grifooni poissi Piccolo ja Mustikas, kaks väikest brabandi grifooni neiut Mona ja Indigo ning lausa viis brüsseli grifooni tüdrukut ehk 13-aastased Wendy ja Popi, 9-aastane Matilda, 8-aastane Bella ja 3-aastane Lily. Meie loo piltidele tulid Piccolo, Mona ja Matilda.

Võib öelda, et Marika kodune seltskond on ikka väga suur, kuid grifoonid on väga sotsiaalsed koerad, mistõttu neil suures karjas probleeme ei ole. Kui omanikud kodust lahkuvad, lähevad koerad siiski oma puuridesse (nad teevad seda hea meelega, sest puuris ootab neid preemia). Marika meenutab, et kui tal oli kolm koera, siis oli üks nendest selline, kellele meeldis teist ahistada, mistõttu otsustas omanik siiski puuride kasuks. Kui omanikud on kodus, siis on kõik koerad lahtiselt ja ajavad oma asja.

Grifoonid Eestis

Kui Marika oma esimese koera ligi 16 aastat tagasi sai, oli grifoone Eestis vähe, mõned üksikud brüsseli ja väike brabandi grifoonid. Eelmisel aastal sündis Eestis 3 belgia, 3 brüsseli ja 48 väike brabandi grifooni, kusjuures 2021. aasta suvel oli Eesti Kennelliidu registris 46 belgia, 145 brüsseli ja lausa 517 väike brabandi grifooni.

Marika leiab, et põhjus, miks on väike brabandi grifooni sedavõrd palju rohkem, on inimeste hirm karvahoolduse ees, kuigi ka belgia ja brüsseli grifooni karvahooldus ei ole keeruline ega raske ja karmikarvalised koerad ajavad oluliselt vähem karva kui lühikarvalised. Kuna väike brabandi grifoonid on väga populaarseks muutunud ning aretuses osalevad koerad, kes ei peaks järglasi saama, siis arvab Marika, et varsti on vaja belgia ja brüsseli grifoone appi, et parandada väike brabantide tervist ja välimikku paremaks.

Välimuselt vaimukad tegelased

Paljude koerasõprade arvates tuletavad brüsseli grifoonid meelde multifilmitegelasi või muinasjuttude haldjaid. Väike brabandi grifoon on saanud nime Brabandi maakonnast, kuid oma välimuselt on ta nagu väike, naljakas inimene või pisike ahvike. Ka Marika tõdeb, et on ka tema jaoks grifoonid nagu pisikesed ja armsad pärdikud. Grifoonide nägu on ilmekas ja isikupärane, nagu inimesel.

Marika on samuti sellega nõus, et grifoonide nägu ON ilmekas, nad justkui saaksid inimesest aru. Grifoonide silmad vaatavad peaaegu otse, peaaegu nagu inimesel, ja see paneb inimest omakorda nendega rohkem suhtlema. Marika kinnitab, et tema räägib oma koertega üsna sageli.

Grifoonide turjakõrgust ei ole määratletud, kuid kaal peab jääma 3,5 kuni 6 kilo vahele.

Brüsseli ja belgia grifoon on habemega ja karmi karvaga. Neid eristatakse värvi järgi, kuid väike brabandi grifoon on habemeta ja lühikese karvaga. Kõiki karvatüüpe võib omavahel ristata, mistõttu võib ühes pesakonnas sündida erinevat tõugu/tüüpi koerasid, lisaks veel ka erineva karvatüübi ja ka värvusega. Loodus on ikka imeline.

Brüsseli grifoon on alati punane ja karmikarvaline, belgia grifoon on karmikarvaline must või must punaste märgistega (nn black and tan), on ka säbrulist, kuid näitustel eelistatakse alati puhta märgistega koera säbrulisele, väike brabandi grifoon on siledakarvaline punane, must või must punaste märgistega.

Valged märgised on puuduseks ja suur valge laik toob näitusel kaasa disklahvitseerimise Marika teab rääkida, et mujal maailmas on ka siniseid ja šokolaadikarva grifoone, kuid sinine karvastik on seotid terviseprobleemiga, sellised koerad jäävad reeglina kolme-nelja-aastaselt „kiilakaks“, sest tegemist on karvanääpsu haigusega ning selle värvusega kaasneb tugev nahaallergia.

Šokolaadikarva värvus pole lihtsalt standardvärv. Eestis selliseid koeri ei ole, kuid on olemas mõned pigmenidpuudusega grifoonid, kelle nina ja silmaümbrused on roosad mitte mustad.

Iseloomult nutikad ja aktiivsed

Uurides erinevaid koeratõuge käsitlevaid teatmeteoseid, siis öeldakse, et grifoonid on nutikad, targad, uudishimulikud, enesekindlad, uhked, julged, innukad ja õpivad kergesti igasugu trikke. Nad on aktiivsed, mänguhimulised (nad võivad mängida omavahel ja omanikuga/inimesega), mistõttu on neid ka lihtne koolitada, nad tahavad inimesega koos olla ja koos toimetada. Öeldakse, et grifoon sobib inimesele, kes tahab endale truud kaaslast, kestahab oma koeraga tõepoolest koos olla, nii võivad grifoonid minna koos omanikuga pikale jalutuskäigule, kuid ka lihtsalt diivanil lesida.

Marika tõdeb, et grifoon peaks olema sõbralik, kuna ta on ju seltsikoer. Kuna ta on olnud ka valvekoer, siis võivad nad olla häälekad ja haukuda. On ka selliseid grifoone, kes hauguvad non-stop. Marika koerad sellised õnneks ei ole. Osad Marika koerad tervitavad külalist/sissetulijat, osad hauguvad siis, kui keegi liikuma hakkab, mistõttu on Marika kindel, et valvekoeraks võivad nad sobida ka praegu, kuna on häälekad.

Hiirt ja rotti püüaksid samuti, kuigi Marika lisab, et kui ta on oma koertele andnud mänguasja, mis on hiire või roti moodi, siis võtab grifoon selle sabapidi suhu, keerutab, raputab ja lööb vastu maad, et äkki just sedasi hävitasid nad kunagi ka närilisi. Mitte lihtsalt hammustades, aga lüües neid vastu maad.

Marika räägib ka seda, et on olnud probleeme argade grifoonidega, kes inimest lausa kartsid. Täna on olukord oluliselt parem, sest enamik grifooniomanikke sotsialiseerivad oma koera varases kutsikaeas.

Marika lisab, et grifoonid on terve pere koerad, kuid kummalisel kombel on nende peres nii – kutsikas, kes tuli nende juurde koju ja jäi esimestel päevadel koos Marikaga, siis respekteerib see koer just Marikat, kui tuli kutsikas ja koju jäi Marika mees, siis respekteerib see koer rohkem Marika meest. Need kutsikad, kes on sündinud Marika juures kodus, nendel selliseid eelistusi ei ole.

Kuna grifoonidele meeldib liikumine ja jalutamine, siis jalutamas käiakse kahes „satsis“. Kaks Marika koera on 13-aastased, siis liitub nendega veel paar vanemat koera ja nendega tehakse lühem ring. Teised, noremad koerad moodustavad oma grupi ja nemad teevad pikema ringi. Marika lisab, et kui on inimesi, kes tahaksid endale grifooni võtta, siis peab nendega tõepoolest ka liikuma, kuigi Marika kinnitab, et grifoon on selline koer, kes suudab harjuda ka omaniku ealiste iseärasustega – kui omanikuks on rahulik eakas inimene, siis muutub ka grifoon väga kiiresti rahulikuks, kui omanikuks on aktiivne inimene, siis on ka koer aktiivsem.

Lisaks koeranäitustele, kus grifoone näha saab, on nad ka igati aktiivsed sportkoerad – agility, sõnakuuelkus, rallikuulekus, dobo ja koeratants on neile sobivad alad.

Marika on oma koertega harrastanud nii kuulekuskoolitust kui ka sõnakuulelikkust, lisaks ka agility’d ja frisbee’d. Marika kinnitab, et ta ise on väga aeglane ja grifoonid väga kiired, siis on olnud sageli nii, et tema koeraga on agility-rada jooksnud keegi teine. Marika lisab, et grifoonidega saab harrastada rallikuulekust, koeratantsu jpm.

Marika kasutab oma koertel preemiaks peamiselt sööki, kuid näitustel on abiks ka mänguasi, sest näituseringis ju alati toitu kasutada ei tohi.

Milline peaks olema omanik?

Marika teab seda täpselt: „Omanik peab armastama oma koera. Tal peab olema viitsimist vähemalt kolm korda päevas oma koeraga jalutada. Omanik peab teadma, et grifoon ei taha kodus väga kaua üksi olla. Vanuselisi ja soolisi piiranguid ei ole. Omanikul on hea teada, et grifooniga võib käia matkamas, telkimas, mägedes ronimas, teha ka pikki jalutuskäike (10 kilomeetrit ei ole grifoonile keeruline jalutada), tänu suurusele on grifoone lihtne igale poole kaasa võtta.“

Ajalugu viib ammustesse aegadesse

Marika Bander on tõu ajaloost kirjutanud oma kennel kodulehel vägagi põhjalikult, mistõttu laenan siinkohal ka tema mõtteid:

Arvatakse, et tõug on juba ca 600 aastat vana. Arvatakse, et tõug pärineb brüsseli õuekoerast ja ahvpinšerist., kuid räägitakse, et Belgiast pärit grifoonid olid hoopis saksa ahvpinšeri eellased. Kindlad ollakse selles, et tänapäeva grifoonide eellased sündisid Euroopas mitte hiljem kui 1430ndatel. Seda kinnitab ka Jan van Eyck’i maal „Arnolfini abielupaar”mis on maalitud 1434. aastal. Maalil kujutatud koer on arvatavasti brüsseli grifooni esivanem. Tänu grifoonide veetlevale näokesele tundis nende vastu huvi kõrgseltskond, kus koerad täitsid seltsilise rolli ja lõbustasid külalisi. Lisaks kõrgseltskonnale peeti neid ka tööliste, käsitööliste, kaupmeeste ja lihtrahva kodudes, kus nad tasusid oma ülalpidamise eest hävitades majapidamises rotte ja hiiri.

Esmakordselt esitleti tõugu 1880. aastal Brüsseli näitusel. Kaasaegset tõunime (brüsseli grifoon) sel ajal ei eksisteerinud ning koera esitleti kui „väike karmikarvaline belgia grifoon”. Esimesed grifoonid registreeriti 1883.

1904. aastal oli grifoonidel juba oma tõustandard. Tänu Belgia kuningliku pere ja eelkõige kuninganna Marie Henriette soosingule kuulutati ta Belgias rahvustõuks. Palju grifoone viidi välismaale ja üsna ruttu said neist populaarsed seltsikoerad.

Tähelepanu, mis sajandi alguses tõule osaks sai, hakkas I maailmasõja järgsel kriisiperioodil hajuma nii grifooni kodumaal, kui ka teistes riikides. Pärast II maailmasõda oli brüsseli grifoon oma kodumaal veel haruldasem, kui Prantsusmaal, Šveitsis ja Itaalias. Näiteks 1993. aastal kanti Prantsusmaal tõuregistrisse ainult kakskümmend viis vastsündinud grifooni kutsikat.

Suuremal või vähemal määral jäid grifoonidele ustavaks inglased ja ameeriklased. Tõu aretuses kaldusid nad aga algupärasest grifoonist veidi kõrvale.

Kuulsaid grifoone: esmakordselt kujutati grifooni eespool nimetatud Jan van Eyck’i maalil „Arnolfini abielupaar” (1434). Sarnast tüüpi koera on maalinud ka Itaalia kunstnik Jacopa di Chimenti da Empoli (1551-1640) portreel „Henry III koerakesega”.

19. sajandist pärineb Pierre-Auguste Renoir’ maal „Supleja grifoon terjeriga” (1870). Samasse perioodi jääb ka Itaalia kunstniku Giuseppe Naudin’i maal „Griffon, cane di Maria Luigia”. Tuntud tõukoerte kunstnik inglane Maud Earl (1864-1943) on grifoonidest samuti mitmeid töid maalinud.

Grifoonid on jõudnud ka filmidesse. Üks tuntumatest filmidest, milles olulist kõrvalosa mängib brüsseli grifoon, on „Enam paremaks minna ei saa” (As Good As It Gets,1997). Brüsseli grifoon osales ka mitmete auhindadega pärjatud mängufilmis „Grossford Park” (2001). Mõned korrad vilksatab grifoon ekraanilt läbi ka filmis „Kaunis november” (“Sweet November”, 2001).

Tervis?!

Olen lugenud, et grifoonid armastavad soojust ja suve, võivad omanikuga suisa sauna kaasa minna?

Suvi ja soojus tõepoolest sobivad grifoonidele, seda kinnitab ka Marika. On ka tema koerad just sellised, kes soojal suvepäeval õues ennast päikese käes mõnusasti tunnevad ja lasevad kõhukestele väga hea meelega sooja ja päikest. Marika teab rääkida, et on ka tema kutsikatest sirgunud selliseid koeri, kes pererahvaga hea meelega sauna lähevad ja seal ennast väga hästi tunnevad. Millest see johtub? Selle kohta täpset selgitust ei olegi.

Kuna grifoionide koon on lühike, siis võib neil esineda brahhükefaalsest hingamisteede obstruktiivset sündroomi (nagu mopsil, prantsuse ja inglise buldogil), kuid ka põlvekedra paigaltnihkumist ehk patella luksatsiooni, silmadel võib olla katarakti ehk hallkaed, seljaajuõõsistumust ehk süringomeeliat.

Marika on paljudele oma koertele peaaju ja seljaaju skaneeringu teinud Soome, mis on tegelikult üsna kallis ettevõtmine. Esimene test peaks olema tehtud ca kahe ja poole aastaselt, aretusisastel ka kordusuuring peale 5. eluaastat. Nii on Marika kennelis alati asjad paigas, et vähemalt ühel vanematest on see skaneering tehtud ja koer kontrollitud.

Marika teab rääkida, et Eestis on hetkel juba 15 grifooni, kellel sooritatud lühikoonuliste üldfüüsiline test, mille käigus kontrollitakse hingamist ja ninasõõrmete suurust, ja need koerad olid igati terved.

Jämtlandi koer ehk rootsi põdrakoer – suurepärane jahikoer!

Jämtlandi koer ehk rootsi põdrakoer on spitsi tüüpi koer, kes pärit Rootsist (Jämtlandi maakonnast), kus teda peetakse ka rahvustõuks. Peamiselt kasutatakse jämtlandi koera jahikoerana põdrajahil, kuid temaga käiakse ka karu-, ilvese- ja metsseajahil.

Jämtlandi koeraga aitab tuttavaks saada Mehis Anni, kellele kuulub 1. septembril 9-aastaseks saanud Anni ehk Anni Anni. Mehisel ja tema perel on ka Annist kaks aastat noorem beagle, kel nimeks Sofie.

Mehis Anni ja tema koerad

Mehis kinnitab, et tegelikult on ta maapoiss, kelle elus olid koerad juba tema lapsepõlvekodus. Oli nii segaverelisi koeri, kuid ka üks tõukoer - landseer, kel nimeks Caesar. Mehis tegi koos vennaga mõnikord Caesariga ka kelgusõitu.

Kui Mehis maalt linna kolis, siis oli ta kindel, tal peab olema koer. Äkki laika? See oli esimene mõte. Laikad on iseloomult üsna jonnakad, mistõttu ei tundunud see hea mõttena. Mehise abikaasa googeldas ja otsis, kuni leidis jämtlandi koera. Eestis (täpsemalt Tudus) oli sündinud just üks pesakond jämtlandi koera kutsikaid ja toona oli see ainus selle tõu pesakond Eestis. Täna on Eestis registris juba ca 400 jämtlandi koera, mida pole sugugi mitte vähe. Paljud neist koertest kuuluvad jahimeestele, ja elavad linnast väljas maal. Mehis kinnitab, et jämtlandi koera võib pidada nii jahikoerana kui ka lihtsalt pere lemmikloomana. Nii toob ta näiteks ühe jämtlandi koera, kes elab Laagris just perelemmikuna.

Jämtlandi koer jahikoerana!

Mehis kinnitab, et jämtlandi koer on ühe mehe ja samas ka ühe jahimehe koer. Koeraga minnakse metsa, ta leiab põdra, annab sellest märku ja jääb oma peremeest ootama, kusjuures jahil ei käi korraga kari jämtalndi koeri vaid ikkagi üks koer.

Jämtlandi koer kuulub nn peatavate jahikoerte hulka – ta ei lähe jahitavale loomale kallale, ta hoiab distantsi, annab jahimehele märku ja ootab peremehe/jahimehe ära. Mehise sõbral, Jaanusel on üks Anni kutsikatest ehk Luna, kes on väga hea jahikoer, mistõttu kutsutakse Mehise sõpra sageli jahile just tema koera pärast. Kui jaht hakkab läbi saama ja on oht, et põtra ei saada metsast välja, siis on just Luna see suurepärane abiline, kes põdra metsast leiab ja sellest märku annab.

Mehis räägib, et jämtlandi koera treenimisega jahiks on asjad üsna lihtsad, sest mingil hetkel käib koeral mingi „krõps“ ja ta saabki aru, mida ta jahil tegema peab. Enne seda peab temaga metsas käima, jalutada, lasta lõhnu nuusutuda, et ta harjuks. On üsna selge, et jämtlandi koeral on jahikihk geenides sees. Jahiküpsus saabub jämtlandi koeral siis, kui ta aastane, kuigi on ka neid jahimehi, kes kinnitavad, et pigem peab koer 2-aastane olema. Mehis on kindel, et pooleaastane koer on jahiks veel liiga noor. Noore koera võib jahile kaasa võtta, talle tabatud saaklooma näidata, lasta tal seda sikutada ja nuusutada.

Jämtlandi koeraga käiakse jahikatsetel, nii põdra kui ka metssea jaoks. Mehis meenutab karukatseid Palmse mõisa lähedal. Muruniidukil liikuv karukakaga kokku määritud karumakett mõjus Annile väga hästi – koer läks koheselt käima, karvad läksid turri ja Anni oskas suurepäraselt jääda karu ja peremehe vahele, sest peab ju jämtlandi koer jahil ka oma peremeest vajadusel kaitsma.

Siinkohal on kurb tõdeda, et igal aastal saab paar-kolm jämtlandi koera (sageli just noored koerad) meil ka surma. Põhjuseks metssead, hundid, kes võivad koera rünnata, kuid ka täiskasvanud põdra jalahoop võib olla tappev.

Lisaks põdrajahile on jämtlandi koerast abi ka karu- ja ilvesejahil. Mehis lisab, et Annil on silma ka nugise peale. Mehis on käinud Anniga jahil, Anni on aidanud tal ka ühe põdra kätte saada, kuid viimastel aastatel ei ole Mehis enam Anniga jahil käinud, sest viimasel käidud jahil oli üks ebameeldiv kogemus, mis oleks koerale vägagi õnnetult võinud lõppeda. Jämtlandi koer on suurepärane jahikoer, kuid näiteks ujumisega võib neil probleeme olla, mistõttu on jämtlandi koera ujuma saamiseks vaja näha palju vaeva, kuid mulle tundub, et selleks on ju olemas linnukoerad, kes linnujahil lastud linnu veest välja toovad.

Ah jaa. Jahimeestel pidi olema üks tarkus, mida ka jämtlandi koera omanikud teavad – kui sa tahad, et jahikoer jahib just seda looma, siis selle looma liha võid sa anda koerale ka süüa. Nutikas, kas pole.

Välimuselt peaaegu nagu hunt või husky!

Jämtlandi koer on suur spitsitüüpi koer. Ta on tugev, kompaktne, rühikas, kuid vägagi liikuv ja paindlik koer. Isaste turjakõrgus 57-65 cm, kaal 30-35 kilo, emastel 52-60 cm, kaal 25-30 kilo.

Silmad on pruunid, veidi ovaalsed, ilme on tähelepanelik ja rahulik. Kõrvad on kikkis, teravate otstega. Selg on sirge, rind on sügav ja kaarjas. Jäsemed ja käpad on tugevad, koer liikumine on jõuline ja vaba, paraja sammupikkusega.

Mehis kinnitab, et kui ta käib Anniga jalutamas, siis paljud vastutulijad arvavad, et tegemist on huskyga. Loomulikult, on ju sarnaseid jooni nii husky, kuid miks mitte ka hundiga, kui mitte tähele panna jämtlandi koera ägedat rõngassaba, mis spitslistele omane. Mehis lisab, et kui jämtlandi koer pikka aega jahil olnud ja on väsinud, siis langeb tema saba sorgu, mistõttu on ta veelgi rohkem hundi moodi.

Mehis lisab, et kindlasti on jämtlandi koeral oma jämtlandi koera nägu. Neil on ka paks krae, mis on üsna lahtine, kuid see on oluline abimees jahil, kui mõni kiskja peaks jämtlandi koera kaela ründama.

Koeral on topeltkarv. Pealiskarv on ilmastikukindel, tihe, hoiab keha ligi. Aluskarv on lühike, pehme ja hele, eelistatud on koorekarva.

Jämtlandi koera karvkate on hall, kutsikakarva hall varieerub helehallist tumehallini. Koeral on ka selged, heledad värvimärgised koonul, põskedel, kurgul (kaelal), rinnal, kõhul, jalgadel ja saba alapoolel, tavaliselt on märgised koorekarva või helehallid.

Mehis teab rääkida, et Rootsi on koerad tumedamat halli, Eestis ja Soomes heledamat halli värvi. Mehis lisab siinkohal ka seda, et rootslased ei taha jämtlandi koera kutsikaid väga välja anda, ja kui, siis tulevad sealt mitte väga head koerad.

Karvkattes on ka kohustuslikku kolmandat värvitooni – punakaspruuni, mida peab olema jalgadel ja veidi ka kõrvadel.

Karvahooldus on lihtne. Koera on vaja harjata siis, kui tal on karvavahetus.

Iseloomult “super koer”

Iseloomult on jämtlandi koer Mehise arvates tõeliselt „super koer“. Kui Anni suudaks inimkeeli rääkida, siis ta seda ka teeks. Anni tuleb Mehise juurde, vaatab peremehele otsa ja hakkab temaga koerakeeles „rääkima“. Anni tunnetab peremehe tujusid ja vajadusek isegi kallistab, pannes käpad peremehe õlgadele.

Kui Anni oli kuuekuune, siis ta üritas välja selgitada, kus on piirid, mida tohib, mida mitte. Nii pidasid Anni ja Mehis maha ühe tõsise kisma, pärast seda oli koeral selge, et Mehis on selles peres alfa, keda peab kuulama.

Mehis lisab, et Anni on ülimalt lastesõbralik. Mehise abikaasa õelapsed kartsid koeri, kuni nad tulid Mehisele ja tema perele külla. Külaskäik lõppes sellega, et lapsed magasid Anni kaisus ja mängisid temaga igasugu mänge, isegi riidesse lasi Anni end panna. Ja kui asi läks liiga tüütuks, siis läks Anni lihtsalt eemale.

Kui laenata erinevaid koeraentsüklopeediaid, siis võib lisada, et jämtlandi koer on julge, tarmukas ja võib-olla veidi isepäine. Ta on rahulik, sõbralik, talle meeldivad inimesed ja ka teised koerad. Nagu eelpool jutuks oli, siis jahikihk on neil väga tugev.

Tervisega hädasid ei ole

Mehis kinnitab, et temal 9-aasta jooksul Anniga terviseprobleeme pole olnud, ju on see seotud sellega, et jämtlandi koera aretuses ei ole midagi “keerulist” tehtud, koera geenid on korras, kuna tegemist on suure tõuga, siis võib neil esineda puusadüsplaasiat. Seda ka uuritakse ja jälgitakse, probleeme võib olla põlvedega, on sündinud ka pimedaid kutsikaid.

Ajalugu viib aegade taha

Arheoloogiliste leidude põhjal saab ütelda, et tegemist on igivana koeraga. Skandinaavia aladelt on vanema kiviaja leidudest näha jälgi koertest, kes olid arenenud hundist, kuid jahirahvas pidas neid koduloomana. Nendel koertel olid kikkis kõrvad, lai ja tugev kolju, kiilukujuline koon ja keerdunud saba. Selliseid tänase spitsi eelkäijaid leiab läbi Põhja-Euroopa ajaloo.

Spits püsis muutumatuna mitmeid sajandeid, mis oli tingitud sellest, et nende aretusele ei pööratud tähelepanu. Spitsid kuulusid inimestele, kes tegelesid jahindusega, kalastusega ja karjatamisega. Üks kaljujoonistus Narvikist lõuna poole kuvab metskitse jahti koos koeraga. Pole küll teada, millal jahimehe ja koera koostöö sai üldse alguse, kuid kaljujoonis on pärit ajast 1500 e.m.a.

Jämtlandi koera on tuntud Rootsis ja Norras juba üsna kaua, kuid enne aastat 1946 olid kõik hallid keerdunud sabaga jahispitsid üks ja sama tõug ehk norrlandi spits. 1915 kirjeldas Walter Esplin Mason rootsi põdrakoera oma raamatus norrlandi koertest (“Dog of Noorland”). Norrlandi peaalade hulka kuulus ka Jämtland.

Välimuselt olid norrlandi spitsid siiski sedavõrd erinevad, et neist said üsna ruttu kaks erinevat tõugu. Alates 1946 novembrist tunnustati jämtlandi koera (esialgu kasutati nime – hall spits) iseseisva tõuna ja veidi hiljem ka halli norra põdrakoera. Kui Skandinaavia koeri veel mainida, siis on ju ka üsnagi soome lapikoer, rootsi lapikoer, lapi porokoer ja valge rootsi põdrakoer.

Siinkohal peab mainima sedagi, et jämtlandi koera tuleks eristada norra põdrakoerast. Norra põdrakoer on palju lühem ja jässakam kui jämtlandi koer, ja nende sabadki on väga erinevad. Norra põdrakoeral must koon, aga jämtlandi koeral on see valge, nagu ka põsed, mis on ju ka hundi tunnused.

Jämtlandi koer meil ja mujal

Soomes on seis jämtlandi koeraga sedavõrd hea, et neid viiakse sealt ka Rootsi ja Norrasse! Aastal 2020 oli jämtlandi koer Soomes populaarsuselt lausa teine koeratõug! Soome kasvatajad ei pööra tähelepanu ainult välimusele vaid ka jahiomadustele, et koera saaks kasutada põdra- ja karujahil, et koer läheks vabatahlikult ka vette.

Võib öelda, et jämtlandi koer on populaarne tõug, kuid teda ei ole näha avalikus ruumis, näiteks linnapildis. Põhjus on selgemast-selgem, koera võtavad endale jahimehed, kes elavad suurlinnast eemal, maal. Lisaks jahindusele (lisaks suurulukitele sobivad ka väikemad jahiloomad) on jämtlandi koeraga harrastatud ka rallikuulekust ja agility’d.

Inglise kokkerspanjel – ülimalt armas tegelane

Inglise kokkerspanjel (palun mitte segamini ajada ameerika kokkerspanjeliga) on inglise koeratõug (seltsikoer, kuid paljudele ka jahikoer), mis oli aastaid tagasi vägagi populaarne ka siinmail. Viimastel aastatel on tõug olnud populaarne mujal maailmas, meil on populaarsus märgatavalt kahanenud. Näib, et uued populaarsed tõud on peale tulnud, mistõttu kunagi ka kommivabrik Kalevi populaarse “Maiuspala” kommikarbi kaanepildil olnud tõug (kokkerikutsikaid oli sellel kaanel lausa kolm!) vajab Lemmiku lugejale tutvustamist.

Inglise kokkerspanjel on väga vana, inglise koeratõug. Inglise kirjandusest on spanjeleid teada juba 14. sajandist, sõna “cocker” oli kasutusel juba 18. sajandi lõpus. Koeratõuna tunnustati inglise kokkerspanjelit brittide poolt 1901.

Inglise kokkerspanjeliga aitab tuttavaks saada Eva-Liisa Salin, kelle kodus on pooleteistaastane Steffie ehk Northworth Gather Somestyle. Eva-Liisaga olen ma ka varem kohtunud, siis kui kirjutasin Lemmikusse lugu inglise setterist.

Eva-Liisa Salin ja tema koerad

Eva-Liisa sai oma esimese kora, iiri setter, kui ta oli 12-aastane tüdruk. Eva-Liisa arvab, et see ei ole algajale väga hea tõug, kuigi ta käis koeraga korralikult treeningutel, ka vanemad olid abiks. Iiri setterit tahtis ta seetõttu, et oli näinud filmi “Valge Bim Mustlõrv”, mistõttu oli seotud üns vahetu emotsiooniga.

Kahjuks Eva-Liisa esimene koer kadus ära. Paar aastat tuli tema ellu gordoni setter, kuigi see koer jäi hiljem neiu vanemate hoole alla, sest Eva-Liisa läks ülikooli. Praegu on Eva-Liisa kodus inglise setter (12-aastane Muri, kellest oleme aastaid tagasi Lemmikus rääkinud) ja Kesk-Aasia lambakoer ja meie loo peategelane Steffie. Omavahel saavad erinevad koerad hästi läbi, Steffie suudab endast oluliselt suuremate koertega hästi hakkama saada.

Eva-Liisa kinnitab, et inglise kokkerspanjeli otsustas ta seetõttu, et koer oma välimuselt nagu väike setter (Eva-Liisale meeldisid lontkõrvad, ja seegi, et värvivariatsioone on üsna palju), linnukoer, kuid pole oma iseloomult siiski väga palju jahikoer, kes metsas minema jookseb- Teiseks põhjuseks just selle tõu võtmiseks oli see, et Eva-Liisal avastati veidi aega tagasi esimese tüübi diabeet, mistõttu tekkis tal huvi hüpokoerte koolitamise vastu. Eestis on väga hea hüpokoerte koolitusprogramm ja Eva-Liisa tahtis minna koeraga koolitusele. Kuna inglise kokkerspanjel on inimesega hästi kontaktne ja tahab koostööd teha, kokker tahab lõhnaga “tegeleda”.

Eva-Liisa sai Steffie Soomest, pika ajalooga Northworth kennelist. Varakult alustas ta kutsika sotsialiseerimisega, seejärel tehti veidi ka sõnakuulelikkuse treeningut, kuni eelmise aasta septembrist on ta pühendunud just hüpokoera treeningutele, mida korraldab Eesti Laste ja Noorte Diabeediühing, ja õnneks on ka palju toetajaid.

Iseloomult aktiivne ja sõbralik koer

Inglise kokkerspanjel on alati olnud ilus ja “nunnu” koer, kuid oma iseloomult ei ole ta sugugi mitte diivanikoer, sest tal võib üsna ruttu igavus peale tulla. Seetõttu vajab ka inglane liikumist ja tegevust oma meeltele. Kui omanik ei viitsi trenni teha, siis midagi tuleb inglase jaoks välja nuputada. Loomulikult võib inglise kokkerspanjel olla ka suurepärane seltsikoer.

Eva-Liisa kinnitab, et Steffie võib olla ka diivanikoer, kes naudib peremehe lähedust, tuleb kaissu ja on lihtsalt mõnus, kuid seda peab tasakaalustama füüsline trenn.

Iseloomult on ta rõõmsameelne, julge, sotsiaalne, toimekas, aval, liikuv, kuid ka rõõmameelne, sõbralik ja ta armastab oma peremeest. Paljud omanikud kinnitavad, et kokkerid on peaaegu alati heas tujus, mida kinnitab ka nende pilk ja ilme. Paljude inimeste südamed on võitnud just see kokkerspanjeli nn “pai poisi” pilk. Samas on teada ka neid isendeid, kes on jäärapäised, mõnikord ka arglikud ja liigagi pehmed, mistõttu vajavad ka inglise kokkerspanjeli kutsikad sotsialiseerimist.

Steffie on koer, kes oskab olla ka aktiivne. Eva-Liisa kinnitab, et metsas käib koeral justkui “klikk” ära, ja on ka tema nina maas erinevaid lõhnu avastamas, kuid õnneks püsib Steffie alati omaniku vaateväljas, ja eks on ju Steffiet palju ka koolitatud ja sotsialiseeritud. Steffiele meeldib ka ujumine ja näiteks pulga veest ära toomine. Õnneks elavad Eva-Liisa ja tema pere ja koerad rannale lähedal, mistõttu saab Steffie sageli ka veemõnusid nautida, isegi laugastes käidud temaga ujumas.

Nagu mainisin, siis Steffie on käinud sõnakuulelikkuse trennis, praegu hüpokoerte treeningul ja Eva-Liisa kinnitab, et mõnikord võib ka Steffie rahutu ja närviline olla. Kui aga ta on “käsu all”, siis teeb ta kõike suurepäraselt. Preemiaks sobib maius (toit), kuid Steffiele meeldib maiusest rohkemgi mäng mänguasjaga. Eva-Liisa kinnitab, et tema arvates sobib kokkerile sõnakuulelikkus, jälje-trenn kui ka agility. Kuna inglise kokkerspanjelil on suurepärane lõhnataju, siis on neid kasutatud ka otsingu- ja narkokoertena. On teada inglise kokkerspanjeleid, kes on suurepärased abimehed ka seenemetsas seente leidmisel, kuid ka kuuljakoerad kurtidele!

Inglise kokkerspanjelit on kasutatud ja kasutatakse ka praegu mõnedes riikides jahikoerana (Eestis väga ei ole teada, et kokkerspanjeliga jahil käiakse), nad on linde lendu ajavad koerad, kes suudavad ajada ka jäneseid (esemete äratoomist kuid ka ujumist jumaldab kokkerspanjel ka praegu).

Kokkerspanjel käis/käib ka praegu jahimehe ees ja ajas/ajab linnud lendu või looma liikuma. Seejärel koer peatub, kui jahimees saab saagile pihta, siis toob kokkerspanjel saagi jahimehele kätte. Kindel on see, jahikoeraks on inglise kokkerspanjelit vaja treenida, koer peab suutma keskenduma, tal peab olema jahikirge, vastipidavust, erenrgilisust ja soovi jahitööd teha.

Välimuselt armas südametemurdja

Oma välimuselt on hirvesilmne, ümara otsmikuga ja pikkade rippuvate kõrvadega inglise kokkerspanjel paljudele koerasõpradele tuttav. Ilus ja armas koer, kes on võlunud inimesi palju aastaid. Inglise kokkerspanjel on rippuvate ja üsna suurte kõrvadega tugev ja kompaktne koer, kelle turjakõrgus on 38-41 cm, kaal 12-15 kilo. Nende saba on keskmise pikkusega, veidi kaarduv ja otsast karvane. Lihaseline kael läheb üle õlgadeks, põlveliiges on veidi kaldus.

Kokkerspnajelitel on lubatud lausa 18 värvitooni ja enam kui 30 värvivariatsiooni! Värvuselt võivad inglise kokkerspanjelid olla mustad, punased, helepruunid, šokolaadikarva, mustad punaste märgistega (nn black and tan) ja maksakarva punaste märgistega. On mitmevärvilisi koeri – must-valge, punane-valge, kollane-valge, maksakarva-valged, kuid ka trikoloorid.

Kui päris täpne olla siis, ühevärvilised:

must, punane, golden (valge-kullapunane), liver (šokolaadi- ja maksavärvi), black and tan (must punaste märgistega), liver and tan (maksakarva punaste märgistega), on olemas ka soobelivärvi (punane, karvaotsad on mustad), mida FCI ei tunnusta;

mitmevärvilised:

must-valge, blue roan, puna-valge, orange roan, kollane-valge, lemon roan, maksakarva-valge, liver roan, trikoloor, blue roan tan, maksakarva-valge tan ja liver roan tan. “Roan” tähendab seda, et valge karv on ühtlaselt segunenud musta karva sisse ja must, punane või kollane-valge karvkatte värvus on selline, et valgel põhjal on värvilisi laike.

Nende karvkate on sile, siidine ja üsnagi pikk, mis vajab piisavalt hooldamist, et kaunis kasukas oleks ikka kaunis. Koera peab kammima ja harjama iga nädal, kord kvartalis peaks neid ka trimmima. Tuleks jälgida ka seda, et koera kõrvad/kuulmekanalid oleks karvadest puhtad, et ei tekiks kõrvapõletikku.

Eva-Liisa kinnitab, et karvahooldus on kokkeri puhul väga oluline ja nõuab aega ning tahtmist sellega tegeleda. Kui omanikul pole vastavaid oskuseid või ta ei tunne end selles piisavalt kindlalt, siis tuleb käia gruumeri juures. Steffiet iga päev ei kammita, kuid vajadusel tehakse seda ka igapäevaselt, kuid kinnitan, et Steffie näeb igati ilus välja. Tõeline koerapreili.

Tervisega on lood korras

Inglise kokkerpsanjel on üsnagi terve koeratõug. Neil võib esineda põletikke – ihu- ja silmapõletikud. Võib esineda tugi- ja liikumiselundite haiguseid, vanematel koertel võib kroonilist valu tekitada artroos, võib esineda probleeme selja lülikanali diskiprobleeme. Neil esineb ka hüpotürodismi ehk kilpnäärme vaetalitust, mis toob kaasa hormoonide ebapiisava tootmise.

Eva-Liisa sõnul kontrollitakse kokkeritel silmi, puusa- ja küünarliigeseid, põlvi, südant. Kindlasti tasuks võtta kokkerspanjel endale kogenud kasvataja käest, kellel on vajalikud uuringud tehtud. Kui aastaid tagasi oli kokkerspanjel ka Eestis vägagi populaarne tõug, siis oli just tervis see, miks hakkas koeri vähemaks jääma. Osad kokkerid muutusid aga agressivseks, mis on selle tõu puhul enamjaolt pärilik viga.

Täna sünnib Eestis umbes paar pesakonda kokkerikutsikaid aastaid.

Olen lugenud ja kogenud, et kokkerspanjelitel võib olla suur söögiisu, mistõttu tuleb nende toitmisel olema tähelepanelik, et koeral ei tekiks ülekaal. Ma mäletan seda aega, kui ka mul endal oli ameerika kokkerspanjel, kes mõnikord ei suutnud lihtsalt söömist lõpetada, kogu aeg oli tunne, et koeral on kõht tühi. Samas on inglise kokkerspanjelid ka energilised koerad, mistõttu kulutavad nad kaloreid üsna ruttu.

Saan teada, et Steffie on vastupidiselt paljudele teistele kokkeritele üsna närb sööja, mistõttu võib öelda, et ta võiks mõne kilo juurde võtta ja Eva-Liisa peab jälgima, et Steffie korralikult oma toidu ära sööb.

Ajalugu viib antiikaega

Spanjelitele sarnaseid koeri on kaustatud Euroopas juba antiikajast alates. Esialgu kasutati sarnaseid koeri kullijahil – koer pidi tooma saagi, mida kull oli vigastanud, veidi hiljem pidid koerad olema nii lindu lendu ajavad koerad ja lindu toovad koerad.

Vanim raamatutest leiduv mainimine spanjelite kohta leidub juba 1. sajandist. Kirjutise öeldakse, et sellist tüüpi koer kuulub kolme hinnatuima koeratõu hulka. 14. sajandi kirjanduses öeldakse, et spanjelid on pärit Hispaaniast. Arvatakse, et sõna “spanjel” tuleb sõnast “Spain” (“Hispaania”).

Suurbritannias elas 17. sajandil Marlboroughi hetrtsog, kes oli kuulus oma punavalgete spanjelite tõttu. Neid tunti kui Blenheimi või Woodstocki spanjel. Neid tunti seetõttu, et nad suutsid teha väga head jahitööd tihnikutes ja arvatakse, et paljud neist olid eelkäijateks tänastele spanjelitele.

Samal sajandil eraldati omavahel kokkerspanjel ja springerspanjel just tõule omapärase jahikäitumise pärast. Springerspanjel osutas linnule ja ajas linnu lendu, kokkerspanjel tõi linnu (näiteks metsakurvitsad, inglise keeles “woodcock”, mistõttu teatakse rääkida, et neid koeri kutsuti ka “cockingspaniel”) ära.

19. sajandil hakati koeri jaotama kehakaalu järgi – alle 12. kilosed koerad olid sussexi spanjelid, mustad ja muud värv kokkerid ja suurimad olid fieldsüanjelid, kusjuures ühes pesakonnas võis sündida lausa kolme erinevat tõugu koeri!

Kokkerspanjel sai iseseisvaks tõuks 19. sajandi lõpus. Inglise Kennelklubis oli toona kirjas 10 isast ja 21 emast kokkerit, varem olid nad kirjas väikeste fieldspanjelitena. Inglise kokkerspanjeli tõuraamat oli avatud veel ka 1930. aastatel, mistõttu leidis kokkereid, kelle vanemad olivad erinevast tõust, näiteks kokker ja springer. 1950. aastatel muutusid kokkerite “seadused” sedavõrd, et näitusekoer ei pidanud läbima jahikatseid, mistõttu hakkas ühe selgemalt eristuma nn näituseliin ja töö- (teenistus-) liin.

Inglise kokkerspanjel on jätkuvalt populaarne Suurbritannias, kuid ka mujal Euroopas, kusjuures paljude Euroopas elavate kokkerite esivanemad on pärit ikkagi just Suurbritanniast.

Ajaloost on teada ka kuulsat kokkerspanjelit, kel nimeks Flush. See oli inglise poetessi Elizabeth Barrett Browningu koer, kes oli osaline poetessi ja tema tulevas abikaasa Robert Browningu armastuskirjades. Nendest kirjadest ammutas inspiratsiooni Virginia Woolf, kes pani kirja koera biograafia, ja jutustas seda armastuslugu läbi koera silmade. “Flush” ilmus 1933. aastal ja sellest sai kohe ka menuk!

Ah jaa, kui meie endi telelavastuses “Väikevend ja Karlsson katuselt” (1988) sai Väikevend lavastuse lõpus koerakutsika, siis oli see samuti inglise kokkerspanjel. No ja selle lavastuse teises osas “Karlsson tembutab jälle” (1988) oli kokker juba suureks kasvanud.

Bullterjer – tugev ja konkreetne koer

Bullterjer on võitluskoeraks aretatud inglise koeratõug, tugeva kehaehitusega terjer. Tõu veidi väiksem versioon on kääbus bullterjer, mistõttu on tõug jagatud kaheks vastavalt oma suurusele, kuigi tõustandard on neil üks. Kääbus bullterjeri turjakõrgus on alla 35,5 cm, bullterjerite turjakõrgus on suurem.

Bullterjeriga aitab tuttavaks saada Aljo Pärn, kelle kodus on 9 -aastane Remy. Nendega ma ühel ilusal kevadisel päeval Nõmme metsas kohtusingi.

Aljo Pärnaga sain ma tuttavaks juba 2010. aastal, kui kirjutasin Lemmikusse lugu Mallorca mastiffist ehk ca de bou’st, tõust, keda nimetatakse ka Mallorca buldogiks. Veidi pärast seda võttis Aljo endale ka teise “keerulise” koera ehk bullterjeri.

Aljo Pärn ja tema koerad

Täna on Aljol kodus kolm koera (Aljo sai esimese koera 10 aastaselt ehk 49 aastat tagasi. Juhuse tahtel kigiti talle foksterjer. Juba siis oli Aljo aga kindel, et tema tahaks endale tulevikus siiski suurt koera saada. Ja nii ka läks) – 5-aastane Mallorca buldog Oskar, 7 -aastane saksa lambakoer Muki ja 9 -aastane bullterjer Remy.

Aljo naerab, et selline kooslus/koertekolmik on puhtalt omaniku ambitsioon, elu pakutud juhus, mille kohta võiks isegi öelda, et veidi möödaläinud ambitsioon.

“Kui ma ise endale sellise “seltskonna” valisin, siis tuleb nendega ka hakkama saada,” kinnitab Aljo. “Bullterjerit tahtsin ma endale juba üsna ammu, sest nende iseloom oli väljakutsuv. Tahtsin teada, kas seda tõugu on võimalik üldse koolitada.”

Aljo tõi Remy Ukrainast 9. aastat tagasi, kui seal olid siseriiklikult väga ärevad ajad, kusjuures Aljo käis koera ise ära toomas. Esimene hetk oli pettumus, sest Remy ei olnud üldse sellise välimusega nagu Aljo oli näinud pildil, koeral ei tahtnud ka kõrvad kikki minna, puudus pigment - nina oli roosa. Remy ninapeegel muutus pikkamisi mustemaks, kui ta oli 3-4. aastane, mis on täiesti hämmastav. Nii hämmastav, et arvati Aljot värvivat koera nina värviga või lausa tätoveerivat seda …

Esialgu elasid kolm koera Aljo kodus eraldi tubades. Kaks aastat ja kolm kuud tagasi avastati saksa lambakoer Mukil munandivähk. Koer erilist elulootust ei antud kuid Aljo otsustas siiski operatsiooni kasuks. Pärast seda hakkasid Oskar ja Muki omavahel läbi saama ja elavad nüüd koos ühes toas. Remy elab omaette.

Aljo kinnitab, et nende peres ei ole nii, et Aljo on ilmtingimata karjajuht. Ta rakendab pigem seda taktikat, et targem annab järele ja seni on see toimunud üsnagi hästi.

Aljol on neli aastat olnud ka koertekool Aron. Alles hiljuti kinnitas (aprillis 2021) Eesti Kennelliit uue klubi ehk Bull-tüüpi Terjerite ja Molosside Klubi, mille all tegutseb ka koertekool Aron. Koerteklubi sündis Aljo jaoks justkui hingerohuna pärast seda kui ta pensionile läks.

Kas koerakoolitajal/treeneril on oma koertega raskem või kergem?

Aljo kinnitab, et alguses tahtis ta loomulikult seda, et tema koerad oleksid kõige paremad, sest iseenda sõnul oli ja on ta maksimalist, kuid tänaseks on kriiteriumid muutunud veidi pehmemaks, nii iseenda, koerte kui ka koolituse osas. Aljo viib treeninguid läbi Tagadi koertekeskuses või kusagil vabas õhus ja talle meeldib selline inimene, kes tuleb ja tahaks oma koeraga mõnusalt ja aktiivselt toimetada, üheskoos aega veeta.

“On palju inimesi, kes saavad aru, et koerte koolitamine ei ole lihtne lõbu,” kinnitab Aljo Pärn.

Koerakiiks!?

„See on ilmselt kaasa sündinud,“ naerab Aljo. „Suguvõsas aktiivselt koertega tegeldud ei ole. Kui sain koera, siis ei olnud eesmärk minna koeraga kooli, saada politseinikuks vmt. Tahtsin koera, kes oleks päris „minu oma“. Suur pidi ta igal juhul olema!“

Aljo oli aastaid seotud ka ühe suure ja võimsa organisatsiooniga – nimelt Eesti Politseiga, kus ta tegeles aastaid koerte ja koerajuhtide koolitusega.

Iseloomult julge ja veidi põikpäine

Olen lugenud erinevatest koeraraamatutest, et bullterjer on sõbralik ja rõõmsameelne koer, kes võib olla siiski ka põikpäine. Nad on füüsiliselt tugevad, neil on tugev närimisjõud (Aljo kinnitab, et ka Remy on üritanud kodus toaseinast end läbi närida). Nad on nutikad ja vajavad igasugu tegevust. Kuna neid on aretatud võitluskoerteks, siis on nad julged ja otsustuskindlad.

Aljo lisab, et lähtudes Remyst, on bullterjer ettearvamatu ja üsna põikpäine koer. Ta võib rünnata teisi koeri, teda peab pidevalt kontrollima. Kuid ei tee seda mitte kunagi näituseplatsil. Kui bullterjer tunneb, et teda ohustatakse, siis saab temast tuld ja tõrva purskav võitleja, mistõttu peab bullterjerit juba sünnist saati kasvatama nii, et ta elaks ümbritsevaga sõbralikult ja rahulikult.

Ei maksa unustada sedagi, et bullterjeri valulävi on väga kõrge, mistõttu ei pane koer sageli seda tähelegi, kui on saanud kriimustuse, väikese haava. See toimib vaid instinktis oleku ajal, muidu on see tõug sama hellik nagu teisedki.

Bullterjeri omanik peab olema rahulik, järjepidev ja kannatlik, sest kui bullterjer ütleb ei, siis ongi see ei. Aljo lisab, et bullterjeri koolitajaks sobib selle tõu tõeline fänn, kellel jätkuks rahulikkust ja kannatlikkust. Eestis peaks olema ca 500 bullterjerit, kellest vaid viiel koeral on ette näidata mõni koolitustulemus – agility, SK (sõnakuulelikkus), KK (kuulekuskoolitus), BH (ühiskonnakõlblikkuse test).

Remy annab Aljole pidevalt märku, et temaga on vaja tegeleda, tema jaoks peab aega olema ja bullterjer ei taha olla pikalt üksi. Aljo lisab, et Remy ongi koer, kes vajab hoolitsust, tähelepanu, ta tahab inimesega koos olla. Aljo on kindel, et bullterjer on perekoer, kes armastab ka lapsi , kuid ei maksa unustada, et bullterjer on tugev, jõuline ja suur koer, mistõttu tuleb siiski olla ettevaatlik.

Bullterjeri treenimine ei ole sugugi mitte lihtne, sest bullterjer ei ole koer, kes tahaks kõikidele (sh inimestele) meeldida, kuigi Eestis on olnud ka bullterjer, kes tegi tublisti agilityd! Ka Aljo on Remyga võistelnudja saavutanud ametliku tulemuse KK- 2 ja BH. Kuid kuna Remy armastas panna Aljo närve proovile võistlusel ja teha omavolilisi kõrvalesööste nii kohtuniku ülenuusutamiseks kui ka platsil oleva teise koera närvikava kontrollimiseks otsustas Aljo, et ohutum oleks siiski enam mitte võistelda. On ju bullterjer aretatud siiski võitluskoeraks ja oleks ime, kui teda teised koerad ei huvitaks. Ja kui mitte isegi selleks, et lähen ja kaklen, siis kasvõi lihtsalt selleks, et olla teise koera suhtes uudishimulik.

Olen lugenud, et bullterjerit treenitakse premeerides positiivset ja soovitud käitumist. Ja on teada ka neid inimesi, kes on võtnud endale bullterjeri, mitte ainult ühel korral, aga ka kaks, kolm korda, sest bullterjerites on elurõõmu ja armastust, mida nad soovivad omanikuga jagada.

“Meeldimise” kohta võin omalt poolt lisada, et Remy tahtis mulle ja fotograaf Meelile meeldida küll, sest ta vingus ja püherdas kevadises metsas üsna hoolega, et äratada ka meie tähelepanu: “Vaadake, ma olen siin, täitsa olemas, ja ma olen igati vahva tegelane!” Aljo arvas küll, et tegelikult tahtis Remy ikka perenaisele märku anda, et aitab nüüd lobisemisest , tegele minuga.

Välimuselt äratuntav tõug

Bullterjeri välimus on selline, et arvatavasti ei jäta see mitte ühtegi inimest külmaks – paljudele inimestele nad meeldivad, paljudele inimestele mitte, on lihtsalt liiga “hirmuäaratavad”.

Kindel on see, et bullterjer on tugev ja aktiivne koer. Aljo ütleb, et bullterjeri keha peab olema kompaktne ja voolujooneline. Näha peab olema selgelt piiritletud emase ja isase koera erisus.

Bullterjeri pea on üks tema tunnusjoontest. Pea suurus on määratlemata, kuid see on pikk, tugev, sügav, eest vaadates munakujuline, kolju on kõrvade vahel peaaegu tasane, küljelt vaadates, kaardub koera koon alla, mistõttu on nina kohta öeldud, et bullterjeril on roomlase nina. Kõik see kokku annabki bultterjerile oma ilme.

Bullterjeri silmad on kitsad, viltused, kolmnurksed, asuvad sügaval ja on enamuses tumedad. Kõrvad on väikesed, õhukesed, asuvad teineteisele lähedal ja on kikkis. Saba on kupeerimata, see on sirge, lühike, ja tüvest paks.

Aljo kinnitab, et on jässakamaid bullterjereid, nn bull-tüüpi ja on peenemaid bullterjereid, nn terjeri-tüüpi. Just viimast tüüpi on ka Remy. Teada on sedagi, et praegu on maailmas järjest populaarsemad peenemad ja graatsilisemad bullterjerid, mistõttu on läinud ka Remyl viimastel aastatel näitustel väga hästi. Nii on ta võitnud Eesti meistritiitleid tavaklassis kui ka veteranide hulgas, kusjuures pean tunnistama, et 9-aastane Remy ei näe sugugi mitte vana välja, ei oma välimuselt ega olekult.

Remy on standard bullterjer, kuid nagu eespool mainisin, siis on ka kääbus bullterjerid, kes on tavaliselt bullist veidi väiksemad. Aljo kinnitab, et paljud kääbus bullterjerid on peaaegu Remy mõõtu, sest Remy ongi tavapärasest isasest bullterjerist veidi väiksem ja graatsilisem. Aljo lisab, et tema arvates on kääbus bullterjerid tavapärastest bullidest pehmema iseloomuga.

Nende karvkate on lühike, läikiv (Remy karv läigib kevadpäikese käes väga ilusalt), tasane ja veid kare. Värvitoonidest on teada valge (kunagi eelistasid britid ainult valgeid bullterjereid), kuid nüüd ka kolmevärviline (selline on ka Remy), punane valgega, must brindle, mustbrindle valgega, brindle valgega, valge musta märgiga, tricolour, black and tan jpt. Keelatud värvid on sinine ja maksakarva.

Bullterjeri hambumus on käärhambumus ja neil tõepoolest ei ole kaks rida hambaid nagu mõnes linnalegendis räägitakse. On oht, et bullterjeri alumised kihvad kasvavad sisse ülemisse igemesse või kurgulakke, see tekitab probleeme.

Ajalugu viib meid koeravõitluste aega

Suurbritannias olid sadu aastaid tagasi vägagi populaarsed härja- ja koeravõistlused. Härjavõitlused keelustati Suurbritannias 1835, seejärel hakati rohkem pidama koeravõitlusi – koerad pandi vastamisi mäkradega või võitlesid koerad omavahel. Seetõttu ongi bullterjerit kutsutud ka koeramaailma gladiaatoriks, kes tänaseks on muutunud inimsõbralikeks kaaslasteks, kes on ka head valvurid.

Bullterjer hakkas kujunema iseseisvaks tõuks võitluskoerteks aretatud koertest. Bullterjeri esiisa oli vanainglise buldog (Old English Buldog), mida ristati erinevate terjeritega. Nii saadi uus tõug, keda kutsuti Bull and Terrier.

Valge bullterjeri loojaks peetakse Iirimaal sündinud ja Birminghamis elanud James Hinksi, kes hakkas aretama Bull and Terrier-tüüpi koertest valget, kehaehituselt kompaktsemat koera. Nii hakkas ta valgeid koeri kutsuma bullterjeriteks. Valgetel koertel oli nahaprobleeme, esines kurtust ja südamehaigusi. Hinks lisas aretustöös inglise valget terjerit, dalmaatsia koera ja nii sündiski täiesti valge, väga tugev ja liikuv koer.

1860-ndate aastate paiku oli koera aretus jagnunenud kaheks – valge bullterjer, kuid ka värviline koer ehk staffordshire’i bullterjer (ei maksa segamini ajada Ameerika Staffordshire’i terjeriga).

1887 tunnustas bullterjerit Inglise Kennelliit. Koerad olid toona valdavalt valget värvi ja alles pärast II maailmasõda lisandusid tõustandardisse lubatud värvidena veel tiigritriibuline, kolmevärviline ja punakaspruun.

Uurisin ka seda, kes on need kuulsused, kellel on olnud või on kodus bullterjer. Muusikutest ja lauljatest on bullterjeri omanikuks olnud: ansambli Metallica kitarrist Kirk Hammett, lauljatarid Lily Allen, Taylor Swift, lauljad ja muusikud Eric Clapton ja Liam Gallagher, näitlejatarid Jane Birkin ja Dolores del Rio, briti näitleja Tom Hardy, kuid ka moelooja Marc Jacobs ja kindral George S. Patton.

Argentiina dogi/dogo argentino/argentiina mastif – suur, valge ja kartmatu

Argentiina dogi/dogo argentino/argentiina mastif on suurt kasvu, molosside hulka kuuluv koer, kes on ka Argentiina rahvustõug. Tema aretusega alustati Argentiinas peaaegu sada aastat tagasi ja esialgu peeti teda jahikoerana suurulukite jahis.

Argentiina dogi kohta on öeldud, et ta on koer, kelle valge karvkate on kui valge satiin, tema keha on terasest ja süda kullast.

Tõuaretus sai alguse sellest, et ristati kunagist, vägagi agressiivsest Cordoba koera taani dogi, bokseri, hispaania mastifi, inglise buldogi, bullterjeri, pürenee mäestikukoera, pointeri, iiri hundikoera ja Bordeaux’ dogiga, kuid sellest teen ma veel pikemalt juttu.

Jaanika Tiits ja Franco

Argentiina dogiga aitab tuttavaks saada Jaanika Tiits, kellele kuulub 3-aastane argentiinlane Franco ehk Tigida Hublot. Jaanikal on koertega kokku puutunud ja nendega tegelenud ca 30 aastat ja tal on ka varem olnud “keerulisi” tõuge ehk kaukaasia lambakoer, lõuna-vene lambakoer ja inglise buldog, kuid ka näiteks prantsuse buldog, kuid ta soovis endale ka suuremat koera. Ta otsis ja valis päris kaua, kuni lõpuks öeldi talle, et temale võiks sobida just argentiina dogi. Eestist ta koera ei leidnud, Jaanika leidis ja sai Franco Soomest.

Siinkohal peab mainima, et kas Eestis on kennel, mis tegeleb just argentiina dogide kasvatamisega, selleks on kennel Blanco Solar, mille omanikuks on Julia Kolodejeva. Jaanika kinnitab, et Eestis peaks täna olema ca 40 argentiina dogi, mis on minu jaoks pisike üllatus, sest on ju tegemist keerulise tõuga. Jaanika kinnitab, et üks põhjus võib peituda ka selles, et argentiinlaste pesakonnad on tavaliselt üsna suured – miinimum 10 kutsikat!

Meie vestlusel lööb kaasa ka koertega pikka aega tegutsenud koolitaja ja treener Aljo Pärn, kes tunneb ka Jaanika koera väga hästi. Jaanika käis juba oma inglise buldogiga Aljo juures treeningutel, ja see jätkub ka Francoga.

Aljol endal on kodus Ca de Bou ehk mallorca mastiff ja bullterjer, mistõttu teab ta rääkida, et Jaanikal oli plaan ka endale võtta just Ca de Bou, kuid Jaanika oli kindel, et ta ei saa endale mitte kunagi ilusamat Ca de Bou’d, kui on Aljol.

Aljo Pärn lisab ka seda, et on üsna kindel, et peaaegu kõik Eestis elavad argentiina dogid on vähemalt korra tema “käe alt” läbi käinud ja ta on püüdnud neid koolitada vastavalt omaniku soovile, et teha koos koeraga midagi kvaliteetset, mis sobiks nii koerale kui ka omanikule.

Argentiina dogi koolitatavus

Koolitamine vajab omanikult kindlameelsust ja kannatlikkust. Koer on tark ja reageerimisvõimelt vägagi kiire. Tema heatujulisust on märgata ka tema liikumisest. Kuna koer on liikuv ja kiire, siis sobib ta suurepäraselt agility-koeraks.

Uurin ka Aljo Pärna käest, mida tema, kui kogenud koerte koolitaja ja treener ütleb argentiina dogi koolitamise kohta? Kas on tegemist keerulise tõuga?

Aljo kinnitab, et see on keeruline tõug, kes ei ole kindlasti mitte instinktirohke koer, tema instinkt on tahtmine midagi saavutada, mis sageli ei lähe kokku peremehe tahtmisega, sellest tuleneb ka instinkti- ehk huvipuudus. Argentiina dogiga tuleb teha kõvasti tööd ja Aljo kinnitab, et Eestis on üks ametlike koolitus- ja võistlustulemustega argentiinlane, kes kuulub Mariana Margile.

Uurin Aljolt ka jahikire kohta, kas seda on tunda ka täna argentiinlases? Aljo kinnitab, et see jahikirg on pigem kirg tappa, võidelda, võita, aga mitte tavapärane jahikirg. Samas kinnitab Aljo Pärn, et kõik argentiinlased, keda tema on näinud, on olnud väga head jäljekoerad, mis võib ju omamoodi viidata ka jahikirele. Seetõttu on Aljo ka paljudele argentiinlaste omanikele soovitanud, et tehke oma koeraga seda, mis ka koerale midagi pakub ja miks mitte teha näiteks jälje ajamist.

Jaanika kinnitab, et argentiina dogi on keerukas tõug, keda on ka raske treenida, sest tal ei ole huvi, ja huvi tuleb temas tekitada. Argentiinlane on tõug, kes kogu aeg katsetab piire ja tegemist on koeraga, keda ilma koolitamata ja sotsialiseerimata pidada ei tohiks, eriti isast argentiinlast! See on kindlasti põhjus, miks argentiina dogi osades riikides keelatud tõugude nimekirjas on.

Välimuselt suur ja võimas koer

Argentiina dogi on suur, tugev ja silmapaistev koer. Olen lugenud, et paljudele koerasõpradele tuletab argentiina dogi meelde ameerika buldogi või ameerika pitbulli, kuid argentiina dogi on ikkagi argentiina dogi.

Isaste turjakõrgus on 62-68 cm, emastel 60-65 cm, kaal 40-45 kilo. Ainus lubatud värvitoon on valge, vaid peas võib olla kuni 10% musta. Koera karvkate on lühike ja sile, nii naguloo alguses mainisin, nagu satiin.

Silmad on tumedad või pähkelpuunid, silmalaugude ääred on mustad. Ilme on rõõmsameelne ja tähelepanelik. Kõrvad on rippuvad või poolpüstised, kusjuures Argentiinas kõrvu kupeeritakse (paljudes riikides, sh ka meil on selline tegevus keelatud).

Kael on tugev ja lihaseline, rindkere on lai ja sügav, selg lai ja kõrge. Luustik on tugev, reied on lihaselised. Saba on pikk ja paks.

Jaanikale meeldib argentiina dogi võimas pea, keha kompaktsus, võimsus ja lihaselisus, ta on küll moloss, kuid ta pole n-ö “masa”. Koer ei ole ka ülisuur, ja kindlasti mitte ka väike. Ta on koer, kes tekitab aukartust.

Iseloomult tark ja kartmatu

Iseloomult on argentiinlane intelligentne, enesekindel, lojaalne, kannatlik, tolerantne, kuulekas, sõbralik, ja talle meeldib omanikule meelepärane olla. Ta on ka julge, kartmatu, väsimatu, kiire, kuid ei tohiks mitte kunagi olla agressiivne inimese suhtes. Tõug on keelatud Norras, Suurbritannias, Uus Meremaal, Austraalias, Islandil, Ukrainas, Singapuris, Türgis, Taanis jm. Ei tohi unustada, et sellel tõul on tugev jahi-, karja- ja kaitseisntinkt, et eriti just paljud isased argentiinlased ei salli teisi isaseid koeri, mistõttu tasub olla vägagi tähelepanelik.

Argentiina dogi on tüüpiline ühe omaniku koer, kes vajab endale üsna kogenut omanikku/peremeest. Koer on truu oma perele, talle meeldivad ka lapsed. Tegemist on tõuga, kes palju ei haugu. Jahikoerana on ta nutikas, vaikne, kartmatu ja julge. Teda kasutatakse tõu kodumaal tänagi jahikoerana, kuid ta on ka suurepärane valvekoer, narkokoer, juhtkoer, politseikoer, otsingu- ja päästekoer.

Jaanika sõnul on argentiina dogi kartmatu, kuid ka hellahingeline, küllaltki umbusklik ja ei maksa unustada, et kunagi aretati nad ikkagi jahikoeraks, kes püüdis suurulukeid.

Mainima peab sedagi, et argentiina dogi on tõug, kes küpseb täiskasvanuks koeraks üsna aeglaselt, mistõttu tema tõeline iseloom on selge alles siis, kui koer on 2-aastane. Koer võib kutsikana olla hoopis teistsugune kui täiskasvanud koerana ja kui koera koolitus ning sotsialiseerimine on olnud nõrk, siis võib täiskasvanud koeraga probleeme olla. Iseloomult ja oma arult peaks ta “valmis” olema 3-4-aastaselt. Jaanika lisabki, et Franco on 3-aastane, mistõttu hakkab ta nägema, kuidas koera iseloom on arenenud ja muutunud. Perenaisele tundub, et nüüd hakkab Franco lõpuks “valmis” saama.

Franco arengus on olnud erinevaid etappe – on olnud aeg, mil ta kuulas väga hästi sõna ja tahtis koostööd teha, oli etapp, kus ta ei tahtnud midagi teha ja ei teinud ka. Praegu on Franco elus etapp, kus ta tahab olla omanikuga koos ja teha koos omanikuga tööd.

Kahe venna koer

Argentiina dogi hakkasid aretama kaks Argentiinast pärit venda Antonio ja Augustin Nores Martinez, kui nad oli alles koolipoisid. Juhtus see 1925. aastal, kui Antonio oli 18 ja Augustin oli 17. Nad alustasid aretusprogrammi, mis andis nendele tööd terveks eluks. Nad alustasid aretust 19 emase kutsikaga, nüüdseks väljasurnud tõust ehk Cordoba (võitlus)koer (perro de pelea cordobes), kes oli suur ja julge võitlus- ja jahikoer. Ka Cordoba koer oli ristand mitmest erinevast tõust, sh. bokser, Inglise buldog, bullterjer ja inglise mastiff.

Cordoba kandis Argentiinas oli levinud koertevõitlus, kuid vendadel Martineztel oli plaan aretada sobilik koer eelkõige suurulukite jahiks Argentiina pampades, et püüda metssigu, puumasid ja jaaguare, kuid samas oli neil ka soov saada tõug, kes oleks pere lemmikloom ning miks mitte ka koduvalvur.

Cordoba koer oli üsnagi agressiivne tõug, mistõttu oli vaja parandada tema jahiomadusi. Nii kaasati aretusse: 1. pointer, et arendad lõhnataju uluki jälje ajamisel, 2. bokser, et arendada erksust ja leebust, 3. Taani dogi, et aretada koera suurust, 4. bullterjer, et aretada koera kartmatust ja vastupidavust valule, 5. Inglise buldog, et koeral oleks lai ring, et koer oleks julge, 6. Iiri hundikoer, et aretada koera jahiomadusi, 7. Bordeaux’ dogi, et koeral oleks tugevad lõuad , 8. Pürenee mäestikukoer, et koeral oleks valge karvkate ja 9. Hispaania mastif, et koer oleks tugev ja jõuline.

Esimene tõustandard kirjutati valmis 1928, kuid kulus veel 20 aastat, kui vennad olid valmis uut tõugu esitlema, juhtus see 1947. Üheksa aastat hiljem sai Antonio surma/tapeti metssea jahil. Pärast seda jätkas tööd koeraga Augustin, kellest sai omamoodi Argentiina saadik, kes tutvustas koera terves maailmas. Tänu Augustin Nores Martinezi jõupingutustele kiitis Argentiina Kennelklubi uue tõu heaks 1964 ja rahvusvaheline kennellit FCI tegi sama 1973.

Hea tervisega koer

Tervis on argentiinlastel hea, pärilikest haigustest juttu ei ole. Tõu keskmine eluiga on 10-12 aastat. Düsplaasiat võib esineda, kuid õnneks harva. Koera valge värvus toob kaasa riski, et sündida võivad kurdid kutsikad, ja see oht võib olla lausa 10% kutsikatest.

Habecollie – mõnus ja pehme habemik

Habecolliest kirjutasin ma Lemmikus esimest korda 2005. aastal ehk 16 aastat tagasi, toona aitas tõuga tuttavaks saada Lea Aljas, kellel täna habecolliet kodus ei ole. Kuna habecollie on üks minu lemmiktõugudest, siis otsustasin temast uuesti kirjutada.

Habecollie on olnud suurepärane karjakoer, kuid täna on ta mõnus seltsi- ja perekoer ning näitusekoer. Nad on väga sõbralikud, kiinduvad oma peremehesse ruttu, kuid on ka aktiivsed ja vajadusel iseseisvad.

Seekord aitavad habecolliega tuttavaks saada Sirje Seiger, Susanna Laurimaa, Tiina Teng-Tamme ja Siima Tiitus.

Sirje Seiger, Susanna Laurimaa, Tiina Teng-Tamme, Siima Tiitus ja nende „habed“

Sirje Seigeril on kodus viieaastane Oskar ja kümnene Timmu. Susanna Laurima on „värske“ habecollie omanik. Temal on kodus kahene Ellu ja 9. kuune Sannu ehk siis tüdruk ja poiss. Sirje oli üks esimestest, kes habecollie kutsika Eestisse tõi. See juhtus 14. jaanuaril 1994. Varem oli Sirje tegelenud ida-euroopa lambakoertega, tal oli ka pikakarvaline collie ja ta lõi kaasa ka tegusas agiitgrupis, mis tegeles koerte treenimise, koolitamise ja koeraspordiga. Sirje nägi esimest korda habecolliet ühel poolakal, kes oli tulnud koos soomlastega Eestisse esinema, et tutvustada siin agility’d. Sealt saigi Sirje huvi habecollie vastu alguse ja õige varsti oli tal seda tõugu koer ka kodus.

Susanna Laurimaa tõdeb, et temal olid varem taksid, kuid habecollie võttis ta seetõttu, et ta on välimuselt ilus ja vahva koer, kellega on ka lahe näitustel käia. Lisaks veel suurepärane iseloom ja see, et koer on kergesti õpetatav. Susanna valis endale tõugu üsna pikka aega, luges artikleid, suhtles kasvatajatega, kuni sai aru, et habecollie on tema jaoks see õige.

Tiina Teng-Tamme kodus elab kolm koera ja kaks kassi (üks neist vaevleb identiteedikriisis ja arvab, et on koer). Habecollie Roope ehk Memorylane A Pirates Party ehk Rosvo Roope. on 11-aastane, kuid väga vitaalne koer. Noorem on 8,5.aastane Memorylane Hip-Hop Don´t Stop ehk Leo. Lisaks on Tiinal kodus ka pikakarvaline pürenee lambakoer, 2-aastane Orome Du Mourioche ehk lihtsalt O.

Tiina kasvas lapsena koos sakslastega, kuid Roope on tema esimene päris ise võetud koer. Kuna suvel elas Tiina ja tema pere keset Lahemaa rahvuspargi metsi, kus metsloomad astusid põhimõtteliselt tuppa, siis jahiinstinktiga koerad sai välistatud. Tema sooviks oli pikakarvaline, aktiivne, hea huumorisoonega ning ülisõbralik koer, kelle kaal ei ulatu üle 30 kilo. Loomulikult andis tugeva tõuke Tiina vanemate eelmine varjupaigast võetud segavereline koer, kes oli habecollie koopia, ainult neli korda väiksem.

Siima Tiituse perre võeti esimene koer, väike krants Berry, kui ta olin päris väike. Oma esimese isikliku koera Peedu, sai ta keskkooli ajal, aastal 1996. Tema oli musta terjeri ja newfoundlandi koera segu. Kahjuks mürgitati Peedu Nõmme sarimürgitaja poolt. Järgmiseks koeraks oli lühikarvaline bernhardiin Pontu (Axberna Rasputin), seejärel saksa lambakoer Murr, kennelist Estrellest. Kui Murr suri luuüdi vähki, siis hakkas Siima kohe otsima uut koera. Uue koera otsimisel olid tal väga kindlad soovid: sõbralik ja energiline tõug, kellega saab teha agilityt ja kes samas ei oleks nii hullu töötahtega nagu bordercollied. Samuti otsis Siima tõugu, kes ei oleks liiga tõsine. Lõpuks otsustas ta, et habecollie on just see õige tõug. Tänu Tiina Teng-Tammele sai Siima koeranäitusel jutule Nina Brusiniga kennelist Memorylane, kellelt ta sain aastal 2015 esimese habecollie Jacki (Memorylane Jack Of The Pack). 2018 suvel jõudis Siima koju ka Musti (Memorylane May I Light Up The Dark Side).

Siima käib mõlema koeraga agility-trennis ja lisaks Mustiga koeratantsus. Ka Jackiga tehakse kõik koertatantsu trikid ja elemendid kodus järgi, nii ei jää ka tema sellest ilma. Mõlemad koerad käivad mul kontoris kaasas ehk on ka kontorikoerad. Jackiga on Siima käinud eralastehoius külas, sama tegin oma saksa lambakoeraga.

Täna peaks Eestis elama vaid 9-10 habecolliet. Sirje teab lisada, et habecollie on populaarne tõug Prantsusmaal, Itaalias, Rootsis, Soomes ja loomulikult ka tõu kodumaal. Nendest riikidest leiab ka väga häid habecolliede kasvatajaid. Tasub mainida, et Soome jõudsid esimesed habecollied juba 1957. aastal, ja seal sündis esimene pesakond juba 1959.

Aga näiteks Rootsis on praegugi väga tublisid töidtegevaid ehk karjaajavaid habecolliesid. Siinkohal lisan, et töötavate habecolliede karvastik on veidi lühem, kui näitusekoertel.

Mulle ei anna rahu, miks on habecolliesid Eestis sedavõrd vähe?

Sirje arvab, et habecolliesid on Eestis seetõttu sedavõrd vähe, et inimesed kardavad karvahooldust. Kindlasti vajab habecollie ka palju tegevust, kui inimesel selleks aega ei ole, siis leiab habecollie endale ise „tegevust“.

Üks probleem võib olla ka see, et habecollied kardavad teatud helisid. Millest see on tekkinud, sellele pole veel vastust leitud, isegi loomaarstide poolt määratud rahustid pole habecolliesid aidanud.

Omanik peab arvestama ka sellega, et habe tahab olla inimese/omaniku juures ja vajab väga inimese lähedust.

Igal juhul on Sirje kindel, et habecolliet ei tasuks „karta“ ja neid võiks Eestis rohkem olla.

Iseloomult rõõmsad sellid

Paljudest koeraraamatutest olen lugenud, et habecollie on suurepärase iseloomuga, rõõmsameelne, nutikas koer, kes on valmis õppima ja peremehele meeldima (seetõttu võib temaga ka koerasporti harrastada, näiteks agility’d, rallikuulekust või sõnakuulelikkust, Sirje lisab, et ka Eestis on neli habecolliet, kes tegelevad agility’ga – kaks on Tiina Teng-Tammel ja kaks Siima Tiitusel). Habecollie on pehme, avatud ja lahtise iseloomuga ning tema kasvatuses ei saa kasutada rangeid õpetamisvõtteid.

Susanna tõdebki esimesena, et habecollie on alati rõõmsameelne, sõbralik ja õpib väga kiirelt. Tiinagi lisab et habecollie on tohutult sõbralik, kelle huumorimeel on ületamatu, oma iseloomult on habecollie üks lihtsamaid tegelasi, kellega koos elada.

Tiina kinnitab, et nad on ka meeletult edevad ja tähelepanu nautivad, kuid nad on ka väga õrna hingega ja ei talu, kui nende või nende pereliikmete peale häält tõstetakse.

“Habecollie on hästi aktiivne, ta on nõus igal ajal oma inimesega kõike tegema,” ütleb Tiina. “Nad on hästi treenitavad, elu lõpuni möllu täis.”

Siima naerab ja kinnitab, et nad on klounkoerad. Jack ja Musti on kohati väga erinevad. Jack on õrnahingega mees, kes püüab perenaist taltsutada ja kamandada, samas võib ta kohutavalt solvuda, kui talle halvasti öelda.

Musti on selline ülikorralik algklassi tüdruk, kes tahab kõike teha väga hästi. Kui ta millestki aru ei saa või mõni ülesanne väga raske on, siis püüab lakkudes vabandada ja vahel ka peitu minna. Kui Jack aru ei saa või raske on või arvab, et perenaine teeb asju jälle valesti - siis ta haugub Siima peale.

Mõlemad Siima koerad saavad suurepäraselt läbi teiste loomadega, perenaisel on kassid, kanad, vutid, jänes ja muid väikseid loomi - kõik võivad koos koertega lahtiselt olla.

Nad on ka liikuvad koerad, kes vajavad omaniku tähelepanu. Liikumine koos ajutööga on habecolliele oluline. Tuleb jälgida, et habecollie ei „istuks“ omanikule pähe. Omanik peab oma koera jälgima ja vastavalt konkreetsele isendile, teda ka kasvatama.

Sirjel liiguvad koerad väga palju just suures aias, kuid ka nemad teevad iga päeva korraliku, tunnise jalutuskäigu, et koerad saaksid liikuda ja värskeid uudiseid „lugeda“. Eriti meeldivad koertele jalutuskäigud metsas, kus nad saavad ka ilma rihmata liikuda, kusjuures habecollied püsivad tõepoolest omaniku juures ja ei lähe temast eemale.

Tiina ütleb, et habecollie väga hea sportkoer. Kindlasti vajab kuulekuskoolitust, sest muidu võib pähe istuda ja olla küllaltki domineeriv ning iseteadlik. Tiina lisab, et habecollie tüdineb kiiresti, kui harjutust teha “kuivalt”. Alati peab mingisugune nali olema.

Habecollie on koer, kes saab suurepäraselt hakkama ka laste ja teiste koertega, isegi võõrastega on nad igati sõbralikud. Karjainstinkti võib täheldada kõikide habecolliede juures. Nad võivad ka inimest jalast naksata (see pole sugugi mitte hammustamine), inimese peale hüpata või inimese ees „trampida“.

Tiina jätkab, kui Roope oli 8-kuune, “tutvus” ta 3-aastase autistist poisiga, kellega on koer tänaseni suur sõber. Leol oli sõbraks astmahaige tüdruk, mistõttu on Tiina kindel, et habecollie sobib väga hästi teraapiakoeraks.

Siima kinnitab, et sportkoerana on habecollied head, aga ei kannata palju korduseid ja ranget distsipliini. Koolitamiseks sobivad kindlasti ainult nn pehmed meetodid. Siima arvab, et tippsporti nad ei sobi, aga harrastaja tasemel agility, rallikuulekuse või kindlasti koeratantsu tegemiseks on nad väga sobilikud. Ka sõnakuulelikus sobib, aga see on oma olemuselt juba veidi rangem sport.

Siima lisab, et Soomes ja mujal harrastatakse nendega ka karjatamist - tegelikult on tore vaadata, kui habecollied teevad seda, milleks neid kunagi kasvatati ja aretati.

Nagu eespool mainisin, on habecollie vastuvõtlik tugevate häälte suhtes, paugutamist ja püssilaskmist ta pelgab, kuid ta ongi ju karjakoer mitte jahikoer. Kutsika kasvades peab teda muidugi müraga harjutama. Täiskasvanuks koeraks areneb habecollie suhteliselt pikka aega, mistõttu on nad pikalt ka üsnagi „lapsemeelsed“.

Välimuselt äratuntav tõug

Habecollie turjakõrgus on 51-56 cm, kaal 18-27 kilo. Habecolliel on selline pilk, mis sulatab ka kõige jäisemad südamed, mistõttu on täna ka üsnagi populaarne perekoer.

Koera välimuse silmatorkavamaid asju on loomulikult tema karvkate - aluskarv on tihe ja villane, pealiskarv sirge, karm, pikk ja tihe. Huvitav on seegi, et selle vahva karvkate sees on tegelikult igati „peenike“ tegelane, kuigi karvkate jätab hoopis „suurema“ mulje.

Värvitoonidest on lubatud hall, punakas-kollakaspruun, sinine, pruunid toonid, must, ühevärvilised või valgega. Pikk karv katab kõrvu ja moodustab ka habeme, mis ümbritseb suud.

Kutsikatel tekivad kutsikakarva väga kergesti pulstid, vanemate koertega on veidi lihtsam. Sirje kinnitab, et piisab sellest, kui nädalas korra koera korralikult kammida ja harjata. Ta lisab, et kui noore koeral on aluskarv korralikult välja kammitud, siis on edaspidi oluliselt lihtsam.

Tähelepanelik peab olema ka kõrvade ja varvaste vahedega.

Karvahoolduse puhul on oluline just regulaarsus. Karvkatte sees toob habecollie tuppa oksi, liiva, heina, sammalt, kusagilt lugesin, kuidas pikkade karvade sees oli tuppa toodus isegi konn ...

Pesu tasub ette võtta vajadusel, mida vähem pesta, seda vähem läheb habede karv pulsti.

Tiina Teng-Tamme kinnitab, et habecollie vajab karva eest hoolitsemist. Õuest tulles on iga kord vaja käpad, kõhualune ja nägu puhtaks pesta. Kord nädalas korralikult kammida, mis kestab 1-1,5 tundi. Karva nad ei aja ja ei haise ka “koera järgi”.

Metsas käies peab iga viie meetri tagant Roope karvapükse okstest puhastama, muidu ta ei saa käia. Välja kammitud aluskarva viib Tiina “Lahemaa Lamba”´le, kus sellele lisatakse lambavill ja tulemuseks mõnusalt soojad kudumid.

„Värvi muutvad“ kutsikad

Habecollie kutsikad on sündides musta, pruuni, sinakat või liiva värvi. Habecolliel on nn karva värvimuutmisgeen (pleegitusgeen) ja alles 3-aastasel koeral on näha tema õiget värvi, kusjuures see on koertemaailmas ainulaadne.

Pooleteistaastane habecollie muutub ühtäkki heledaks. Pärast seda muutub koer jällegi tumedamaks (hallikamaks).

Hall värv on legendi järgi seetõttu hea toon, et ta on seetõttu hästi ka lambakarjas märgata. Kui koera pea oleks valge, siis lammas ei aksepteeriks teda kui koera, vaid võtaks teda kui lammast. Kui pea oleks must, siis lammas kardaks teda. Kuidas kutsikat kasvatada?

Esimesena peaks talle selgeks tegema keelava käskluse. Kuna habecollie on elav ja rõõmus koer, kui teda innustada, siis läheb ta üle piiride. Algusest peale tuleb õpetada, mida tohib ja mida ei tohi. Liigne innustamine tekitab temas hoopis stressi.

Kas habecollie on toa- või õuekoer?

Pigem on ta ikkagi toakoer. Ta tahab küll palju liikuda. Ketikoeraks ei sobi ta kindlasti ja aias üksi olles hakkab ta rumalusi tegema – suvel kaevab auke ja talvel lihtsalt haugub igavusest.

Tervisega suuri probleeme ei ole

Sirje tõdeb, et tema Oskaril on probleeme liigestega, praegugi on koeral kõõluserebend. Seetõttu peaks habecollie omanik jälgima, et koer liiga palju ei hüppaks ega „trambiks“, mida nad ju armastavad teha.

Geneetiliselt on tegemist tugeva tõuga, sest lähisuguluspaaritust on õnneks väga vähe. Sirje lisab ka seda, et ka tema vanemal koeral, Timmul, on probleeme erinevate hirmudega. Perenaine kahtlustab, et selles on süüdi nn pimepaaritus (kutsikas sündis tänu isaskoera spermale, kelle taustast polnud midagi teada).

Sirje hakkas ajama jälgi, kes on Timmu isa, ta leidis omaniku, kuid vastust ta ei saanudki. Veidi hiljem selgus, et samasugused probleemid on ka Timmu õel. Sirje lisabki, et alati tuleb küsida ja uurida omanike ja kasvatajate käest, kui hakkad kutsikat võtma.

Ühe probleemina on habecolliedel ka see, et kutsika alalõug kasvab aeglasemalt kui ülalõug, mistõttu tuleks jälgida, et ei hakkaks alumine hammas (kihv) ülalõuga sisse kasvama. Kui see ka juhtub, siis laheneb probleem tavaliselt iseeneslikult. Susanna lisab, et tema vanemal koeral lahenes see probleem 8. kuuks, nooremal koeral 5. kuuks.

Juured Šotimaal

Habecollie on üks kaheksast briti karjakoeratõust, keda peetakse ka üheks vanimaks tõuks briti karjakoerte seas.

Habecollie algupärast on mitmeid teooriaid:

ta on collie ja vana-inglise lambakoera (bobtaili) järglane, kuid selles väites kaheldakse, kuna bobtail ei ole sedavõrd vana tõug;

ta on poola lauskmaa lambakoerte järglane, kes jõudsid Suurbritanniasse 16. sajandil (täpsemalt aastal 1514) – kolm poola koera oli jõudnud Poolast vilja transportiva laevaga Šotimaale, kus nad omakorda vahetati mõne lamba vastu;

ta on teise pikakarvalise briti karjakoera järglane ehk Old Welsh Grey järglane, tõug mida enam ei eksisteeri;

ta on islandi koera järglane

ja veel – on ürikuid, milles räägitakse sellest, et habecollied toodi Šotimaale vanade roomlaste poolt!

Päris täpne ajalugu polegi teada, kuid habecolliesid kasutasid lamba- ja lehmakarjused, kui nad ajasid karja Šotimaa mäestikest alla Inglismaa laadaplatsidele. Välimusele tähelepanu ei pööratud, küll aga tema tööomadustele.

Huvitav ongi see, kuidas habecollie karjatab – ta justkui trambib käppadega, et haukumist tõhustada ning naksab lambaid või lehmi kannast.

Väidetavalt oli toona kahte tüüpi habecolliede eelkäijaid – ühed töötasid lauskmaal, teised mägedes, erinevus oli värvitoonis. Aastate möödudes olid nad juba sedavõrd segunenud, et alles jäi üks habecollie. 19. sajandil saadi habecollie „tüüp“ paika ja ka toona olid nad tublid karjakoerad, kes toimetasid lammastega.

Habecollie karjatamist on nimetatud ka hunting’uks – nad ajasid lambad mäeküngastele sööma, kui saabus aeg kari koju tuua, siis läksid nad küngastele, ajasid lambad kokku ja suunasid nad mäest alla. Selleks kasutati ka haukumist ja eelpool mainitud trampimist. No ja häälekad on habecollied veel ka täna.

1891 ilmus D.J. Thompson Gray kirjutatud raamat, milles habecolliet kutsuti esimest korda nimega bearded collie või highland collie. Toona oli koer tõepoolest karjuste töökoer, mistõttu ta pidi olema tark ja vastipidav, et töötada koos omanikuga või iseseisvalt. Koera kehaehitus pidi olema vastupidav, jalad tugevad, karvkate kahekordne, kare ja pikk, et sobida erinevasse kliimasse ja maastikku.

1907 tõdes B.J. Dalgleish oma raamatus, et habecollie ei olnud populaarne lambafarmerite hulgas, kuid ta oli populaarne karjaajajate ja lihunike hulgas. Räägiti sellestki, kuidas karja-ajajad laatadelt meritsi koju tagasi tulid, koerad pidid tagasi tulem iseseisvalt mööda maad, kusjuures nad isegi peatusid samades kõrtsides, kus neid oli laadale minnes toidetud.

1912 loodi esimene habecolliede tõuühing, pandi paika tõustandard. Pärast I maailmasõda hoolitses tõu hea käekäigu eest Mrs Cameron Miller, kes aastal 1929 kuni 1934 registreeris 55 habecolliet, kuid pärast II maailmasõda tõu populaarsus kukkus järsult, mistõttu oli tõug peaaegu välja suremas. Õnneks tuli appi juhus, sest oli Mrs G.Olive Willison, kes soovis endale Shetlandi lambakoera kutsikat.

On kindel, et oma tänapäevase välimuse sai habecollie tänu Mrs G.OliveWillison’ile, kes pärast II maailmasõda Šotimaale läks, et endale Shetlandi lambakoer hankida, kuid juhuse tahtel sai ta hoopis habecollie, kel nimeks Jeannie. Prouale hakkas koer meeldima, veidi hiljem leidis ta Inglismaalt suurepärase isase isendi, kel nimeks Bailey ning ta hakkas seda tõugu aretama ja tulemuseks on tänapäevane habecollie.

Jeannie ja Bailey olid need koerad, kes panid aluse habecolliede uuele tõuliinile. Nüüd hakkasid habecollied muutuma jällegi populaarsemaks. 1955 loodi Bearded Collie Club, 1959 aktsepteeris tõugu Briti Kennelklubi. Varsti tunti tõugu juba terves maailmas. 1969 loodi habecolliede tõuühing USA’s ja Ameerika Kennelklubi aktsepteeris tõugu 1976. 1989 võitis habecollie Best in Show maailmakuulsal Crufts’i koertenäitusel!

Paar kuulsat habecolliet ka: habecollie nimega Coal mängis filmis „Shaggy Dog“ (2006, peaosas koomik Tim Allen), habecollie nimega Ralphie mängis filmis „Hotel for Dogs“ (2009) ja üks habecollie lõi kaasa filmis „Agent Cody Banks“ (2003).