“Dinosauruste ja teiste eelajalooliste loomade lasteentsüklopeedia”

“Dinosauruste ja teiste eelajalooliste loomade lasteentsüklopeedia”
(Tänapäev)

„Dinosauruste ja teiste eelajalooliste loomade lasteentsüklopeedia” on sadade imeliste värvipiltidega põhjalik sissevaade eelajaloolisse maailma. Kes eelajaloolist maailma asustasid? Milline oli planeet Maa dinosauruste ajastul? Kuidas dinosaurused käitusid ja kuidas nad omavahel suguluses olid? Miks dinosaurused kadusid? Kõigile nendele küsimustele annab vastuse „Dinosauruste lasteentsüklopeedia”, usaldusväärne allikas nii koju kui ka kooli.

Oh sa poiss! See on nüüd küll üks väga äge raamat. Raamat neile, kellele meeldivad dinosaurused, raamat neile, kelle lemmikfilm on “Jurassic Park”!

Sellest raamatust on võimalik leida kõike seda, mis puudutab dinosauruseid ja teisi eelajaloolisi loomi. Raamatus on üle 250 lehekülje, raamat on suureformaadiline ja igati asjalik lugemine.

Raamatu kaanel on ka kirjas: “Sadade imeliste piltidega põhjalik sissevaade eelajaloolisse maailma”. Raamatu konsultant on dr Douglas Palmer.

Raamat on jaotatud 8 peatükiks: “Iidsed maailmad”, “Kalad”, “Kahepaiksed”, “Varased roomajad”, “Dinosaurused”, “Lind-dinosaurused”, “Sünapsiidid” ja “Imetajad”.

“Iidsetes maailmades” tutvustatakse meile geoloogilist ajaskaalat, räägitakse planeedi kujunemisest ja elu algusest. Saame tuttavaks erinevate ajastutega: Ediacara, Kambrium, Hilis-kambrium, Ordoviitsium, Silur, Devon, Karbon, Perm, Triias, Juura ja Kriidi ajastu.

Teine peatükk on “Kalad”, milles tutvume esimeste selgroogsetega, lõuatute kaladega, kõhrkalade jpt.

Kolmas peatükk on “Kahepaiksed” – siin tutvustatakse meile varaseid tetrapoode ja ahaslüliseid.

Neljas peatükk on “Varased roomajad”. Millised olid varased roomajad, milline on roomajate sugupuu, millised olid esimesed roomajad. Selle peatüki alla on koondatud 13 alapeatükki, kusjuures juttu tehakse veel ka krokodillidest, tiibsisalikulistest ja tiibsisalikest.

Viies peatükk “Dinosaurused” on veelgi mahukam. Selles peatükis on kokku 23 alapeatükki. Kes oli dinosaurus, dinosauruste sugupuu, tseratosaurused, türannosaurused, toitumine, fossiilid, dinosauruste avastamine jpm põnevat.

Kuues peatükk on lühike – “Lind-dinosaurused” ja siin on juttu lindudest.

Ka seitsmes peatükk “Sünapsiidid” on lühike. Siin on kaks alapeatükki, üks räägib pelükosaurustest ja teine terapsiididest.

Viimane, kaheksas peatükk on “Imetajad” ja see on kõige mahukam – 24 alapeatükki. Kes on imetaja, algelised imetajad, kukkurloomad, kärplased ja karud, koerad ja hüäänid, kassid ja mangustid, hobused, taapirid ja brontoteerid, ninasarvikud, leemurid ja ahvid, kuni jõutakse välja inimahvide ja inimesteni.

Raamatus “Dinosauruste ja teiste eelajalooliste loomade lasteentsüklopeedia” on palju vahvaid ja põnevaid illustratsioone ja joonistusi, ka fotosid. Tekstid on lühikesed, konkreetsed ja asjalikud, neid on lihtne lugeda ja lihtne asjadest aru saada. See on ju ikkagi lastele mõeldud entsüklopeedia.

Seega, kui olete tahtnud dinosaurustest ja eelajaloolistest loomadest kõike teada, siis see raamat on küll suurepärane abimees! Põnev lugemine!

Rudyard Kipling “Džungliraamat”

Rudyard Kipling

“Džungliraamat”

(Tänapäev)

Džungliraamat, mis esialgselt ilmus kahes köites aastatel 1994 ja 1895 on Rudyard Kiplingi juba klassikaks saanud loomajuttude kogumik, millest ühe osa moodustavad lood Mowglist, huntide kasvatatud inimlapsest. Raamatus on J.Lockwood Kiplingi (1837- 1911) ning William Henry Drake (1856- 1926) illustratsioonid

Rudyard Kipling elas aastail 1865-1936 ja on kindlasti üks kuulsamaid briti kirjanikke. Ta sündis Bombays, Indias, kuid tema pere kolis Inglismaale, kui tulevane kirjanik oli 5aastane.

Rudyard Kipling on kirjutanud täiskasvanutele lugusid ja luuletusi briti sõduritest Indias ning palju vahvaid loomalugusid lastele. 1907aastal sai Rudyard Kipling tähtsaima kirjandusauhinna – Nobeli kirjanduspreemia.

“Džungliraamat” on kindlasti üks legendaarsemaid laste- ja noorteraamatuid, mis algupäraselt ilmus 1894 (I raamat) ja 1895 (II raamat). Eesti keeles on aastate jooksul ilmunud mitmeid Rudyard Kiplingi raamatuid, kusjuures “Džungliraamatust” olen suutnud tuvastada nüüd siis kaks ilmumist, nagu ka selles raamatus olevatest Mowgli-lugudest (kuulsaim neist 1969aastal ilmunud versioon). Huntide seas kasvanud inimlapsest Mowglist on tehtud ka kuulsaid multifilme.

“Džungliraamat” koosneb kahest raamatust. Esimesest raamatust leiame lood “Mowgli vennad”, “Kaa jaht” ja “Tiiger!Tiiger”. Need jutustavad meile sellest, kuidas Mowglist saab Seeonee hundikarja liige, kuidas möödub inimlapse elu India džunglis. Lugeja saab tuttavaks Isahundi ja Emahundiga, kes Mowgli enda hoole alla võtavad, kuid ka hundikarja vana juhi Akelaga, musta pantri Bagheeraga, suure pruuni karu Balooga (Bagheera ja Baloo on need, kes Mowgli eest hoolitsevad ja poisile ka Džungli Seadust õpetavad). Lugeja saab tuttavaks ka Mowgli suurima vaenlase, lombaka tiigri Shere Khaniga ja selle libeda abilise, tallalakkujast šaakaliga, Tabaquiga.

Mowgli-lood ei ole ajaliselt päris kronoloogilises järjekorras, sest esimeses loos on saanud temast juba teismeline, kes on sunnitud loomade juurest lahkuma, et minna elama inimeste juurde, teises loos on Mowgli jälle väike poisike, kes arvab, et ta võiks olla hoopis ahvikarja liige. Kui ahvikari Mowgli kinni võtab ja ta vangina Külmadesse Urgudesse viib, siis tõttavad appi ikka Bagheera ja Baloo, kuid ka võimas kaljupüüton Kaa ja raisakull Chil.

Kolmandas loos on Mowgli inimeste juures juba noormehena ja ta päästab inimesed ning karja hävitades lombaka tiigri Shere Khani. Mowgli kasutab osavalt ära veisekarja, kuid abiks on ka vana karjajuht Akela. Vaatamata sellele aetakse Mowgli inimeste juurest ära, sest arvatakse, et ta on nõid…

Esimeses raamatus on lugusid veel paljudest teistest loomadest. “Valge hüljes” räägib valgest kotikust, kel nimeks Kotick. Ta peab kotikurahva viima turvalisemale rannale, kus inimesed neid küttimas ei käiks. Loos tegutsevad ka merelõvid, morsad ja meriõhvad.

“Rikki-Tikki-Tavi” on samuti väga kuulus jutustus, mis eesti keeles ka raamatuna ilmunud. See jutustab vaprast mangustist Rikki-Tikki-Tavist, kes aitab oma elu päästnud inimperekonda, võideldes vapralt mürgiste kobraste vastu.

“Elevantide Toomai” räägib loo elevantidest ja nende ajajatest, keda kutsutakse ka toomaideks. Ühest väikesest poisist, Väike Toomaist saab läbi põneva seikluse Elevantide Toomai, kes on väga austatud tegelane Indias. Selles loos saame teada ka seda, mis asi on elevantide tants!

“Kuninganna alamad” on vahva lugu sellest, kuidas Indias on toimumas 30 000 meheline paraad India asekuninga ja Afganistani emiiri auks. India loomad on kuulekad ja täidavad käsku, Afganistanist tulnud aga perud ja ei oska käskudele alluda.

Raamatu autor laseb loomadel omavahel rääkida ja igasugu asju arutada – sõda, sõjaväes teenimine, käsud ja neile kuuletumine. Omavahel suhtlevad suurtükihärjad, suurtükielevandid, sõjaratsud, mägisuurtükimuulad, staabikaamelid ja ka üks foksterjer. Loomade arusaamine maailmast ja nende vaated on üsna koomilised.

“Džungliraamatu” teises raamatus Mowgli-seiklused jätkuvad. Džunglit tabab kuivus ja näljahäda, lugeja saab teada, kuidas džungel alguse sai. Inimesed tulevad džunglisse Mowglit otsima, et ta hävitada, kuid õnneks see plaan ebaõnnestub. Mowgli ja hundikari ning püüton Kaa peavad pidama võitlust ka doulide ehk punahuntidega, kes murravad ja rebivad tükkideks kõik, kes nende ette jäävad. Lahingus doulidega on abiks ka Pisikene Rahvas egk mesilased.

Raamatu viimases loos on Mowgli juba 17aastane ning ta on sunnitud džunglist lahkuma.

Nagu ka esimeses raamatus, on ka teises raamatus teisigi loomalugusid, näiteks isegi eskimotest ja kelgukoertest.

Rudyard Kiplingi loomalood on õpetlikud ja mõnusad lugeda. Kirjanik teeb lugeja tuttavaks väga paljude põnevate loomadega ning läbi vahvata seikluste õpime neid paremini tundma ja hindama. Seetõttu võib öelda, et lisaks põnevusele ja Kiplingi loomalood ka õpetlikud. Igal juhul on tegemist vahva raamatuga, mis soovitan kõigil lugeda.

Hille Kilk “Eesti koduloomad”

Hille Kilk

“Eesti koduloomad”

(Ajakirjade Kirjastus)

Kuidas kanatibu munast välja saab? Kas sokk sööb rohtu? Milline loom oskab seistes magada?

Suurtähtedes lihtsate lausetega pildiraamat Eesti koduloomade kohta sobib ettelugemiseks väikelastele ja on algajale lugemishuvilisele jõukohaseks lugemisvaraks. Teksti toetavad värvilised pildid, mis pakuvad avastamis- ja äratundmisrõõmu.

Alles see oli, kui mul oli suurepärane võimalus tutvustada Hille Kilki kirjutatud igati vahvat lasteraamatut “Eesti metsaloomad”. Looduse- ja loomaraamatut, mis mõeldud pere pisematele lugejatele.

Nüüd on ilmunud sama vahva, lõbus, õpetlik raamat koduloomadest. Raamatus on lugusid 12 koduloomast, lood on suurte tähtedega ning hästi lühikeste ja selgete lausetega. Pere pisematel on lihtne teksti jälgida ja lugeda.

Raamatus kirjutatakse loomade käitumisest, sellest, kus nad elavad, mida söövad ja joovad, mis häält nad teevad, kuidas kasvavad loomalapsed, meenutatakse veidi ka ajalugu ning räägitakse sellest, kuidas kirjeldatav loom inimesele kasulik on.

Raamatu esimene lugu on hanest, kust saab lugeda, et vanasti kirjutati hanesulega või et sulgedest tehakse ka patju ja tekke. Teine lugu on pardist, selgub, et pardid on kartlikud ja neile sobib rahulik elu jne jne. Edasi same lugeda hobusest, kalkunist, kanast, kassist, koerast, küülikust, kitsest, lambast, seast ja veisest.

Vahvad on ka raamatus olevad pildid, mille autoriks on Kristel Kindel.

Piltidel on lisaks joonistatud loomadele ka mõned olulised laused (mõtted) näiteks, et hanel on pikk kael, et ta on natuke kuri, ta annab meile liha ja mune. Pardil on lühikesed jalad ja ta otsib toitu pea vee all.

“Eesti koduloomad” on väga vahva ja lahe lasteraamat, et ka pere pisematel tärkaks huvi loomade vastu, et nad saaksid nendega tuttavaks ning saaksid loomadest ka olulisi algteadmisi.

Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood”

Dorothea Flechsig

“Petronella Õnneseen. Loodusuurija lood”

(Regio)

Petronella Õnneseene sarja teises raamatus peab väike loomauurija Petronella nii mõndagi olulist joonde ajama: vanaemale verekaane korjama, mutile maailma näitama, mesilasema päästma ja vanematele öise ritsikakontserdi korraldama.
Petronellal on palju häid mõtteid, aga paraku ei lähe asjad alati nii, nagu ta soovinud on. Ja nõnda satubki ta sageli põnevatesse, aga ka väga naljakatesse seiklustesse. Petronellal juba igav ei hakka!
Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat viib lugeja väikesesse külasse, kus Petronella tunneb kõiki ja kõik tunnevad teda. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Vahva, väga vahva! Taaskord on eesti keeles ilmunud Petronella Õnneseene lood, seekord loodusuurija lood. Petronella esimene raamat ilmus eelmisel aastal ja selle pealkiri oli “Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest”.

Petronella on üks vahva väike tüdruk, kellele meeldivad loomad ja loodus. Sageli üritab ta teha igasugu häid asju, mis võib-olla ei kuku nii hästi välja kui plaanitud. Aga vaatamata sellele, on ta hästi suur loodusesõberJ

Raamatu esimene lugu saab alguse sellest, kuidas Petronella oja ääres verekaane püüab – tema vanaemal on artroos ehk liigestehaigus ja raadiost on tüdruk kuulnud, et verekaanid peaksid selle haiguse vastu aitama. Kaanide püük on raske, kuid Petronella saab kätte kolm kaani. Ta viib need ka vanaemale, kuid vanaema väga suures vaimustuses neist ei ole, ja külmas vees olemise pärast saab külmetada Petronella…

Teises loos on Petronella koos oma sõbranna Claudiaga. Nad näevad, kuidas üks suur kaas väikest linnukest ründab. Tüdrukutel õnnestub linnuke pasta ja selgub, et tegemist on väikese pasknääriga. Petronella teab, et linnupoegade vanemad ei toida enam oma lapsi, kui neil on inimese lõhn juures, mistõttu viiakse linnuke Petronella koju. Linnuke saab nimeks Hansi. Petronella hoolitseb linnukese eest, annab talle süüa ja juua ning hiljem lastakse juba suureks kasvanud linnuke loodusesse tagasi.

Kolmas lugu jutustab Petronellast ja mutest, ja sellest, kuidas tüdruku isa üritab koduaias muttidest lahti saada. Isal see ei õnnestu, kuid Petronella on kavalam ja saab muti kätte lausa paljaste kättega. Ta näitab mutile veidi maailma, kuid loo lõpp saab lõbusa lahenduseJ

Neljas lugu räägib sellest, kuidas Petronella karbitäie ritsikaid ostab. Ta loodab nende abil kodus veidi puhkusemeeleolu luau, kuna tema ema on tööst väga väsinud. 27 ritsikat hakkabki kodus häält tegema, kuid seda hoopis öösel. Õnneks laheneb kõik hästi.

Viies lugu jutustab meile Petronellast ja mesilastest. Petronella külas Bergluchis on üks ilus metsistunud aed, kus on palju õitsvaid põõsaid. Petronella käib seda ilusat aeda salaja vaatamas. Ta pole näinud seal ühtegi inimest, kuid keegi peab seal olema, sest aias pidevalt muutub midagi. Petronellale meeldivad aias sumisevad mesilased ja seal on ka palju vahvaid röövikuid. Ükskord kohtub Petronella seal ühe mehega, kel nimeks Knut. Selgub, et ta on mesinik, kel on plaan mesilasemal ühte tiiba lühemaks lõigata, et ta mesilastarust oma perega minema ei lendaks. See mõte ei meeldi Petronellale ja tal on plaan, mille koos oma sõbranna Claudiaga ka ellu viib. Siiski ei lähe kõik plaanipäraselt ja segadust on lõpuks päris paljuJ

Kuuendas loos on juttu sellest, kuidas väga külm talv on saabunud Bergluchisse. Petronella peab hoolitsema naabrite kanade ja kuke eest. Tüdruk arvab, et väljas on liiga külm ja ta otsustab kanad ja kuke endale koju tuua. Seegi lugu läheb lõbusaks, sest kes varem koos kuke ja kanadega toas elanud on.

Viimane jutt on mesilastest – selles saab lugeja teada, kui olulised ja vajalikud tegelased mesilased tegelikult on.

Sellised seiklused ja lood seekordses Petronella-raamatus. Sobivad lugemiseks nii tüdrukutele kui ka poistele, sest on ju siin lugemist nii looduse kui ka loomade kohta ja saab ka nalja. Igal juhul ootame ka Petronella juhtumiste kolmandat raamatutJ

Ja muidugi, kiitma peab ka vahvaid joonistusi, mille autoriks on Katrin Inzinger, kuid mõned pildid on joonistanud ka Christian Puille.

Urmas Roht, Kristina Villemson “Räägin sulle loodusest”

Urmas Roht, Kristina Villemson

“Räägin sulle loodusest”
(Tänapäev)

Raamat, mis räägib Eestimaa loodusest ja loomadest on mõeldud noorematele lugejatele ja annab võimaluse juba olemasolevate teadmiste kinnistamiseks ning laiendamiseks. Autorid loodavad, et tekstide raskused said just parajad ning ka vanemad lugejad leiavad siit oma küsimustele vastused.

Raamatus olevad põnevad faktid, juhised ja näpunäited looduse taasavastamiseks annavad võimaluse näha loodust uue ja huvitava nurga alt.

Pean ennast taaskord kordama, kuid mulle looduseraamatud meeldivad. Eriti sellised, millest on midagi põnevat ja olulist kõrvataha panna.

“Räägin sulle loodusest” on just selline õpetlik raamat, tuletabki meelde veidi loodusõpikut, kuid on siiski ka lihtsalt vahva lugemine. On ju suvi just selline mõnus aeg, kui võiks ka loodusega lähemalt tuttavaks saada ja sellest raamatust saab palju põnevaid teadmisi, mida võib ju ka looduses olles kontrollida.

Raamat on jagatud viieks osaks – loodusuurija vaatluste teostus ja varustus, Eesti geoloogia, Eesti loodusgeograafia, loomariik ja taimeriik. Need viis osa on omakorda jaotatud peatükkideks.

Esimeses osas – loodusuurija vaatluste teostus ja varustus – saab väike lugeja teada, et loodusuurija kõige olulisem töövahend on uudishimu! Tehniline varustus on vajalik uurimisobjektide jäädvustamiseks. Edasi saab lugeja teada, mida tasuks loodusesse kaasa võtta – märkmik ja pliiats, mõõdulint, telefon, fotoaparaat, binokkel, videokaamera, helisalvestaja, väliteatmikud, luup, taskunuga, putukate püüdmise võrk, kogumisanumad, kuid ka taskulamp, kaart, kompass ja kell. Ka riietus peab olema sobilik.

Teine osa – Eesti geoloogia – räägitakse Eesti geoloogilisest ehitusest, erinevatest kivimitest (põlevkivi, fosforiit, paekivi jt)  ja setetest (liiv, kruus, savi, turvas). Iga loo juures leiame pilte, jooniseid, skeeme, fotosid ja on ka kastikesed pealkirjaga “Teeme ise!” – lugejale antakse võimalus ka ise lihtsaid katseid teha, et loetule kinnitust saada.

Kolmas osa – Eesti loodusgeograafia – see jaguneb omakorda peatükkideks: maastikud, pinnamoed (nii pinnamoe suur- kui ka väikevormid), veestik (jõed, järved jm), sood, muld ja kliima (kõrg- ja madalrõhkkond, päikesekiirgus, õhutemperatuur jne). Ka siin on palju põnevaid fotosid, jooniseid, pilte, skeeme ja põnevaid fakte.

Neljas osa – loomariik – imetajad, linnud, kahepaiksed ja roomajad, kalad ja selgrootud. See on osa neile loodusesõpradele, kellele meeldivad igasugu loomad, linnud, putukad. On palju põnevat just nendest “tegelastest”, kes Eestis elavad. Nende kõikide kohta on palju fotosid ja pilte ning rohkelt ka väga põnevaid ja huvitavaid fakte, mida tasub kindlasti meeles pidada.

Viies osa – taimeriik – seegi osas koosneb erinevatest peatükkidest: õistaimed (rohttaimed, puittaimed), sammaltaimed, samblikud ja seened (torikseened, mürgised seened, söögiseened).

Sellised põnevad lood on selles raamatus. Tõeline kingitus väikestele loodusesõpradele, sest lood on lihtsasti loetavad ja arusaadavalt kirjutatud, just sedasi, et väike lugeja hakkaks looduse vastu huvi tundma. Öeldakse ju alati, et loodust peab inimene tundma ja loodust peab inimene austama!

Eric Knight “Lassie tuleb ikka koju”

Eric Knight

“Lassie tuleb ikka koju”

(Tänapäev)

„Hm... mulle ei meeldi hästi tema igemete värv. Ma arvan, et ta peaks saama kord päevas lusikatäie kalamaksaõli.”

Selline kuninglik hoolitsus oli nüüdseks minevik. Koer, kes nukralt oma kuudis lamas, oli nälginud, määrdunud ning katkutud karvakasukaga. Aga tema vaim oli sitke. Nood ammused aastad, täis inimeste armastust, andsid nüüd tunda. Ta kehaehitus oli endiselt tugev ja lihased sitked ning need viisid teda iga päev kilomeeter haaval edasi. Ja süda oli tal vapper ning vaist eksimatu.

Nii see koer siis läks, päev päeva järel, ühtsoodu ikka lõuna poole läbi Šoti mägismaa, üle sõnajalaste ning kanarbikuste nõmmede, üle mägede ja tasandike ikka ühtsoodu ning alati lõuna poole.

“Lassie tuleb ikka koju” on kindlasti üks kuulsamaid loomaraamatuid, mille peategelaseks on šoti lambakoer ehk collie, Lassie. See raamat oli ka minu laspepõlve üks lemmikuid, sest esimene trükk eesti keeles ilmus juba 1976aastal, kuid huvitaval kombel ei ole pärast seda raamatut uuesti eesti keeles avaldatud? Nüüd siis on see “viga” parandatudJ

Lassie on ilus ja esinduslik koer, kes elab koos oma perega Greenall Bridge’is, ta käib iga päev kell neli õhtul kooli juures vastas Joe Carraclough’l. Hoolitsevalt ning austavalt suhtuvad koerasse ka Joe isa ja ema. Lassie on tõeline perekonna liige, kuid ka au ja uhkus tema kodualevile. Greenall Bridge kuulub Yorkshire’i krahvkonda, kus armastatakse koeri ja osatakse nende eest ka hoolitseda.

Kahjuks suletakse alevi taga asuv Wellingtoni kaevandus, kus Joe isa Sam töötab ja seetõttu on perel majanduslikult raske olukord. Läheduses elav Rudlingi hertsog on juba ammu jälginud Lassiet, et kaunis koer endale saada ja sellega näitustel käima hakata. Ta on teinud Sam Carraclogh’le ka mitmel korral pakkumise, kuid Sam on need alati tagasi lükanud, kuid nüüd, kus tööd ei ole, on Sam sunnitud koera ära müüma, mis valmistab meelehärmi tervele perele, kuigi Joe isa ja ema ei näita seda sugugi mitte välja. Pigem üritavad nad olla “tugevad” ja tõdevad, et ega see ju nüüd suur kaotus ei olegi.

Mitmel korral põgeneb Lassie oma uue omaniku juurest, et tulla Joe’le kooli juurde vastu, isegi puur ei suuda teda kinni hoida. Seetõttu ei möödu palju aega, kui hertsog otsustab kolida hoopis Šotimaale ja võtab kaasa ka Lassie.

Just seal õnnestub Lassie’l lõplikult põgeneda ja alustada pikka teekonda lõuna poole, tagasi koju, sest koera sisemine hääl ütleb, et just sinna peaks ta minema. Raamatu lõpus same teada, et linnulennult on Šotimaalt Lassie kodualevisse ca 600 km, kuid igasugu takistuste, järvede ja jõgedega ning nende ümbert minekuga võis tagasitulek olla lausa 1500 km pikk.

Sellest pikast, raskest ja vaevarikkast teekonnast koju raamat räägibki.

Lassie alustab seda teekonda teadmata, kui pikk see teekond saab olema, mis teda ees ootab, ja kellega ta teepeal kokku puutub. Raamatu autor üritab väga põnevalt edasi anda koera mõtteid, ja seda mida ta tagasiteel kogeb, selgitab sedagi, kui nutikad koerad tegelikult võivad olla. Lihtne see ei ole, sest koerad ei räägi vaid tegutsevad, kuid autoril tuleb paljude asjade põhjendamine igati hästi ja loogiliselt välja. Lisaks toob ta huvitavaid fakte ka Lassie kui tõukoera ja tema tõu kohta.

Teel kohtub koer nii heade kui ka halbade inimestega - nendega, kes tahavad teda kinni püüda, nendega, kes mõistavad, et koer on kuhugile teel ja püüavad teda aidata. Lassie kogeb külma, tuult, vihma ja lumesadu, peab ujuma jõgedes ja ise süüa otsima. Seni on ju tema eest hoolitsetud ja süüa antud, nüüd peab ta ise hakkama saama. Õnneks on siiski ka mitmeid häid inimesi, kes Lassie’t mõnda aega enda juures hoiavad teda ravivad, tema eest hoolitsevad.

“Lassie tuleb ikka koju” on üks vahva lasteraamat, ilus lugu ühest ilusast koerast, kes allub suurele tundele – koduigatsusele ja samas ka kohustusele – olla vastas Joe’l kell neli õhtul kooli juures. Selleks peab ta läbima üüratu teekonna, et koju jõuda.

Mis teekonnal täpselt juhtub, kuidas Lassie koju tagasi jõuab, sellest peate ise lugema, aga soovitan seda raamatut kõigile.

Brian Hare, Vanessa Woods “Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus”

Brian Hare, Vanessa Woods

“Geniaalsed koerad. Milles avaldub koerte tarkus”
(Tänapäev)

Igaühel on oma arvamus sellest, mis koerad targaks teeb. Viimase kümne aasta jooksul on koerte intelligentsuse uurimises toimunud midagi revolutsiooni taolist. On ilmunud väga palju teaduskirjandust, mis käsitleb koerte psühholoogiat ja mis vahetevahel toetab ja vahetevahel ei toeta meie isiklikku arvamust. See raamat avab meile koera kognitiivse maailma, mis on kaugelt keerulisem ja huvitavam, kui me seda siiani võimalikuks oleme pidanud.

Mul on endalgi olnud võimalus tõlkida eesti keelde paar koeraraamatut ja olen ise ka ühe raamatu kirjutanud, mistõttu on mul ülimalt hea meel, kui eesti keeles ilmub ikka ja jälle kvaliteetset kirjandust, mis räägib koertest.

Brian Hare’i ja Vanessa Woods (muideks, tegemist on abikaasadega) raamat on suurepärane lugemine, sest Brian Hare on oma ala tõeline spetsialist, teadlane, antropoloogia professor, kes tegelenud uurimistöödega nii Aafrikas, Euroopas, Aasias, Põhja-Ameerikas ja mujal. Ta on puutunud kokku nii simpanside, bonobode, huntide, hõberebaste ja loomulikult koertega, ja sellest kõigest ta oma raamatus kirjutabki.

Vanessa Woods on ajakirjanik, kirjanik, kes kirjutanud aastaid tagasi ka lasteraamatuid, kuid nüüd pühendunud oma töö loodusele ja loomadele. Ta on kirjutanud artikleid ajakirjadele National Geographic, BBC Wildlife, New Scientist jpt. Kuid tema sulest on ilmunud ka 2010. aastal raamat “Bonobo Handshake”, kuid raamatuid on veel teisigi.

“Geniaalsed koerad” on vahva lugemine juba seepärast, et Brian Hare võtab appi kõik oma varasemad kogemused kinnitamaks koerte geniaalsust ja valgustamaks lugejat, mis selle geniaalsuse taga peitub, kuidas see väljendub. Raamatu autoritel tuleb see suurepäraselt välja, sest raamat on ühest küljest teaduslik, kui teisest küljest ka populaarteaduslik, siin on palju fakte, uurimusi kuid ka isiklikku kogemust, autorid teavad, millest räägivadJ

Raamat algab sellest, kuidas Brian Hare oma koeraga esimesi katseid kodus (garaazis) tegema hakkas ja mis sellest edaspidi välja tuli. Oma kodust liigub ta edasi Ipswichi Massachusetsis, kus Paul Soffron tegeleb huntidega, lugeja saab teada, kes on nutikamad kas koerad või hundid, ja mille poolest hundid koertest erinevad. Seejärel räägitakse koerte kodustamisest ja selgub, et sellel on väga tähtis osa koerte geniaaluses. Edasi liigume hoopis Siberisse, Venemaal. Lugeja saab tuttavaks vene teadlase Dmitri Konstantinovits Beljajeviga, kelle tööd praegu jätkab Ljudmilla Trut – nemad tegelevad hõberebastega, kusjuures tegemist on kodustatud hõberebastega, kes käituvad pea samamoodi nagu kodukoerad.

Ja reisid jätkuvad, käime ära Oregonis, kus Janice Koler-Matznick tegeleb uusguinea laulvate koertega. Taaskord üks väga kummaline ja omanäoline koer.

Raamatu autorid räägivad kodustamisest, kuid toovad mängu ka uue ja põneva termini ehk isekodustamine. Seetõttu tulevad mängu nüüd hoopis ahvid, juttu on šimpansidest ja nende lähedastest sugulastest bonobodest, kes elavad Kongos ja on hoopis teistsugused. Sõbralikud, ei karda inimest, karjajuhtideks on emased ahvid.

Ühe huvitava tõdemusega tullakse veel välja – kas koerad kodustasid inimese? Ma ei hakkas seda siin lahti kirjutama, peate ise lugema, kuid ka siin on palju põnevat.

Raamat koosneb kolmest osast – Briani koer, koera tarkus ja teie koer, mis omakorda jagatud veel 11 peatükiks kokku. Esimene osa neist on pikim, ja siin ongi palju reisimist ja palju erinevaid loomi. Teises osas räägitakse koera tarkusest, milles see väljendub ja miks. Leheküljel 184 on üks põnev tabel, milles võrreldakse hunte metsikute koerte ja kodukoertega. Teise osa lõpus on üks igati vahva ja kokkuvõttev lõik: “Koerad on tõeliselt sotsiaalsed olendid – nad mitte ainult ei ole piisavalt tolerantsed, et elada karjas, vaid nad arenevad jälgides, kuidas teised lahendavad probleeme, mida nemad ei suutnud üksinda lahendada. Koerad on andekad koostöö alal. Me saame sellest järeldada, et nad teavad, kui neil on vajadus koostööd teha, nad suudavad ära tunda potentsiaalseid koostööpartnereid ja oskavad vahet teha heal ja halval partneril. Koerad on kõige edukamad, kui nad saavad tegutseda koos nii meie kui oma karjaga.”

Kolmandas osas on juttu sellest, milline tõug on nutikam, kuigi ega sellele ei ole sugugi lihtne ühest vastust leida, saame teada, kes on raamatu autorite koer Milo. Leheküljel 238 on taaskord üks ilmatuma põnev tabel – koerte kognitiivsus võrreldes teiste imetajate tunnetsulike võimetega. Juttu on ka korerte treenimisest, kaasaegsetest treeningkoolkondadest, koerte tunnetusest. Lugeda saab ka armastusest koerte vastu ja kuidas see väljendub, erinevatest riikidest ja kultuurilistest taustadest suhetes koertega (nt Hiina jt), kosjasobitajakoertest, koerte tervendavast jõust, loomateraapiast jpm.

Kuna raamat on igati tõsine lugemine, siis sobib see kindlasti kõikidele koeraomanikele, kes oma koera veelgi paremini tundma tahavad õppida, kuid ka loodushuvilistele, sest siin pole ju juttu mitte ainult koertest. Kindlasti on raamat põnev lugemine ka noorele loodushuvilisele.

Raamatu on suurepäraselt tõlkinud Lea Tummeleht, kes ka ise väga aktiivselt koertega tegeleb, kelle kodus on mitmeid koeri, ja ta osalenud mitmetele erinevatel koolitustel ja seminaridel nii siin kui ka välismaal. Oma kodulehel kinnitab Lea Tummeleht, et juba mitmeid aastaid on tema suurim kirg ja huvi seotud loomade õppimist ja käitumist puudutava teadusega, mistõttu on vahva lugeda sellist raamatut just selle meeldiva daami tõlkes.

Dorothea Flechsig “Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest”

Dorothea Flechsig

“Petronella Õnneseen. Lugusid loomalastest”
(Regio)

Kui Petronella suureks saab, hakkab ta loomauurijaks. See on kindel. Ta käib ära Antarktikas ja nii mõneski kõrbes. Binokkel käes, roomab ta hääletult nagu madu mööda tolmust preeriat ja uurib välja kõige uskumatumaid loomalugusid, mida maailm iial on kuulnud. Aga seni, kuni Petronella võib üksi oma kaugetele reisidele minna, elab ta väikeses külas. Siin tunneb ta kõiki ja kõik tunnevad teda. See pole kuigi raske, sest Petronella liigub iga päev palju ringi. Ja kui keegi midagi enneolematut avastab, on see Petronella Õnneseen!

Rikkalikult illustreeritud südamlik juturaamat on täis vahvaid seiklusi ja naljakaid juhtumisi. Et väikesed raamatusõbrad teaksid, kus on kõrbed ja preeriad, millest Petronella unistab, siis on raamatusse joonistatud ka maailma kaart.

Raamatu autor Dorothea Flechsig töötas aastaid erinevate ajalehtede ja ajakirjade juures ajakirjanikuna, kirjutades ja avaldades samal ajal ka lasteraamatuid. Ta on lõpetanud stsenaristide kursused ja õpetab täiskasvanutele ja lastele loovat kirjutamist.

Üks igati vahva lasteraamat on ilmunud nüüd ka eesti keelesJ Ütlen, et “nüüd ka”, sest tegelikult on Petronella Õnneseen üks väga populaarne tegelaskuju saksa laste seas ja Saksamaal on ilmunud juba mitmeid Petronella lugusid. Loodame, et Petronella lugusid saab ka eesti keeles lugusid mitmeid ja mitmeid kordi, sest tegemist igati vahva, kaasakiskuva ning isegi veidi hariva raamatuga.

Nii nagu pealkirjast saab välja lugeda, siis seekord on siin mitmeid lugusid loomalastest, kellega Petronella kokku puutub. Nii nagu peab, saame ka selles raamatus kõigepealt tuttavaks Petronellaga ehk raamatu peategelasega. Saame teada, et Petronella on sama vana kui selle raamatu lugeja, ta elab väikeses Bergluchi külas, talle meeldib elu ja vabadus (seetõttu teeb ta koolist vahetevahel ka poppi), kuid üle kõige armastab ta loomiJ Tal on naljakas hambavahe, läbi mille saab väga hästi vilistada, tal on metsik juuksepahmakas ja veidi eemale hoidvad kõrvad. Tal on koer, iiri setter, kelle nimi on Niit ja tal on ka vanem õde, kelle nimi on Philine, ja tal on ka ema ja isa. Kodus on Petronellal veel ka kass Mira, valge küülik Persil, meresiga Piipsi ja viirpapagoi Peetrike.

Raamatu esimeses loos kohtub Petronella metsas orvuks jäänud pisikese metskitsega. Petronella viib kitsekese oma koju ja aitab tal suureks kasvada – toidab ja hooldab teda seni, kuni metskits on piisavalt suur, et liituda naabertaluniku metskitsekarjaga.

Teine lugu jutustab sellest, kuidas Petronella tolmuimejaga koristab ja üks väike hiireke selle sisse satub. Loomulikult päästab Petronella ka hiirekes, kuidas, seda peate ise lugema.

Kolmandas loos toob Petronella vanem õde koju siilikese, kellele pannakse nimeks Hedgehog, mis on ingliskeelne sõna ja tähendab siili. Petronella hoolitseb ka siili eest, siil magab tüdruku juures isegi talveund, kuni kevadel taas metsa läheb.

Neljas lugu on üks igati naljakas lugu ja siin puutub Petronella kokku viinamäetigudega.

Viies lugu on Petronella kassist Mirast, kes tegelikult on tüdruku vanaema kass. Lisaks on mängus kassipojad ja ka Mira kadumine ja üles leidmine.

Kuuendas peatükis otsustab Petronella veidi raha teenida ja kavatseb hakata tegelema loomahoiuga. Esialgu ei ole tal mitte ühtegi klienti, kuid lõpuks toob üks vanem härra talle hoiule kilpkonna Charlie. Kahjuks vanem härra sureb ja ka Charlie jääb Petronella lemmikuks.

Eelviimane peatükk on sellest, kuidas Petronella kavatseb rajada uurimislabori ning puutub kokku vihmausside ja hiireskeletiga.

Viimane peatükk/lugu on õpetlik lugemine, sest siin räägitakse väikesele lugejale aialoomadest – linnud, mutid, vihmaussid, kõrvahargid, putukad, vaskussid, sisalikud ja kärnkonnad on kõik need, kes elavad ka aedades.

Sellised lood on Petronella Õnneseene esimeses raamatus. Igati vahvad ja lastesõbralikud. Mõnusa huumoriga ja lihtsalt ning arusaadavalt kirjutatud. Saab nalja, lugeja õpib tundma loomi ja nende käitumist. Ja loomulikult suurepärane ja tegus peategelane ehk Petronella Õnneseen.

Väga vahva lugemine ja loodan, et Petronellast kuuleme veel ka edaspidi.

Seppo Turunen “Lemmikloomade elu”

Seppo Turunen

“Lemmikloomade elu”

(Tänapäev)

„Lemmikloomade elu” käsitleb inimese suhet loomadega alates kodustamise ajaloost ning lõpetades inimese ja metsloomade kooseksistentsi küsimustega. Autor arvestab lemmikloomade pidamise positiivseid külgi, aga ta eesmärk on ka anda tervikpilt tagajärgedest, mida kodustatud ja metsistunud lemmikloomad keskkonnas põhjustavad.

Raamat vaeb konstruktiivselt ja asjatundlikult lahendusi ning viise, kuidas muuta meie suhtumist loomadesse ja kogu loodusesse nii, et see põhineks õiglasel, iga üksikut looma ja looduse mitmekesisust väärtustaval suhtumisel.

Seppo Turuneni raamat “Lemmikloomade elu” on igati põnev ja asjalik lugemine nendele, kes looduse ja lemmikloomade vastu tõsist huvi tunnevad. See on raamat, mis on vägagi tõsine ning räägib ka nendel teemadel, millest paljud lemmikloomaomanikud kuulda vist isegi ei taha.

Professor Seppo Turunen on Helsingi ülikooli loomafüsioloogia dotsent ja Korkeasaari loomaaia endine direktor, mistõttu on selge, et mees teab, millest räägib. On ta ju loomadega väga lähedalt kokku puutunud.

Raamatu autor alustab sellest, et jutustab inimese ja looma suhetest läbi ajaloo, ta räägib põlisrahvastest ja sellest, kuidas ja milliseid loomi nemad kodustasid. Juttu tuleb ka metsloomade kodustamisest ning lemmikloomaks saamisest, sest on ju ka koera ikkagi hundi järeletulija ning kass mestiku kassi järeltulija. Lisaks koertele ja kassidele puudutab Seppo Turunen ka teisi kodustatud loomi (veised, sead, linnud, kalad jne) – ja see hulk, kui palju on maailmas kodustatud loomi, see on hämmastav, tegelikult isegi veidi hirmuäratav. Võtkem kasvõi see, et maailmas on 1,3 miljardit veist, 850 miljonit siga jne jne!

Kolmandas peatükis räägib Seppo Turunen rahvusvahelisest metsloomakaubandusest, mis on sageli kriminaalne, ja paljud liigid on hävitatud või hävimise äärel tänu sellele, et inimesed ihaldavad selliseid loomi, mis tegelikult kuuluvad kaitse alla.

Neljas peatükk räägib sellest, et inimeste soovid lemmikloomade osas lähevad üha kummalisemaks ja kummalisemaks, kuna soovitakse ühe kummalisemaid lemmikuid.

Kuuendas peatükis on palju põnevat lugemist koerte kohta. Saame teada, et koeri on maailmas samuti väga palju. Saame teada, millised on populaarsemad tõud, kuid ka sellest, kuidas paljud puhtatõulised koerad on ka vägagi haiged. Ja selles on süüdi taaskord inimene, kes on aretanud koeri välimuse järgi, mõtlemata, millised terviseriskid sellega kaasnevad. Seppo Turunen jutustab sellestki, kuidas isegi suured ja kuulsad organisatsioonid suisa populariseerivad haigeks aretatud tõuge, suguluspaaritust jne jne. Juttu tehakse ka sellest, millised on enimlevinud haigused populaarsetel koeratõugudel nagu labradori retriiver, Yorkshire’i terjer, saksa lambakoer, beagle, bokser, taks, puudel jpt.

Järgmine peatükk on pühendatud kassidele. Ka nende arv maailma on aukartustäratavalt suur. On palju kodukasse, kuid veel rohkem metsistunud ja hulkuvaid kasse, kes paljudes kohtades teevad tõsist kahju ökosüsteemile nagu ka hulkuvad koerad.

Seppo Turunen jutustab meile veel ka lemmikloomaökoloogiast ja ka nn lemmiklooma “jalajäljest”, mis tegelikult on üsnagi kulukas tervele maakerale. Autor räägib sellest, kuidas kodustatud loomad tagasi loodusesse saanuna võivad tekitada korvamatut kahju metsikule loodusele ja metsikutele loomadele. Näiteid tuuakse nii Euroopast, Ameerikast kui ka Austraaliast.

Räägitakse ka loomakaitsest ja probleemidega, mis seotud sellega. Paljud tahavad head, kuid välja kukub mõnikord üsna halvasti… Viimastes peatükkides räägib autor sellest, mida lemmikloomadega ette võtta ja milline võiks olla inimese ja loomade kooselu tulevikus. Ja tulevikuvisioon on üsnagi nukker, kindlasti paljudele loomasõpradele vastuvõetamatu, kuid mõeldes maakerale ja loodusele, siis… tasub mõtelda.

“Lemmikloomade elu” on väga huvitav ja põnev raamat. Selles on mitmeid valulisi teemasid, palju infot ja teadmisi ning fakte. Raamatus pole pilte, kuid see ongi raamat lugemiseks ja kaasa mõtelmiseks ning Seppo Turunen suudab lugeja kaasa mõtlema panna küll.

Raamat pole kindlasti mitte lasteraamat, kuid noorele loodusesõbrale väga huvitav ja hariv lugemine.

Jan Pedersen “Loomahääled. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused”

Jan Pedersen

“Loomahääled. 100 põnevat liiki ja nende häälitsused”
(Tänapäev)

Imetajad, linnud, konnad ja putukad – kõik laulavad või tekitavad muid helisid, et hoiatada ohu eest, meelitada ligi partnerit või tähistada oma elupaika. Mõni häälitsus on kaunis, mõni õudne, mõni uskumatult vali, mõni vaevu kuuldav. Mõne olendi laul meenutab trummipõrinat, mõne oma mootorratast või -saagi, mõni aga laulab, nagu taotaks vastu vasktoru või krutitaks raadiot ühelt jaamalt teisele.

Selles raamatus kirjeldatakse sadat põnevat looma ja nende erilisi häälitsusi kogu maailmast. Siin on nii loomi, keda meil hästi tuntakse, näiteks hunt ja põder, kui ka eksootilisi liike, näiteks tiiger, vaal, paradiisilinnud ja papagoid. Tervikuks ühendatud tekst, fotod ja helid teevad sellest ainulaadse loomaraamatu kogu perekonnale.

Kirjastus Tänapäev on ikka ja jälle vahvaid loodusraamatuid kirjastanud ja alles see oli, kui ilmus üks igati vahva linnulaulude raamat, nüüd on kord loomade käes.

Raamatu autor, rootslane Jan Pedersen on ka paljude raamatu fotode autor ning ka mitmed hääled on tema lindistatud, kuid palju on ka materjale teistel autoritelt, sest kuidas ikka üksinda jõuda sõita ümber maailma ja uurida erinevate kontinentide loomi ja neid veel ka lindistada.

Raamatu alguses räägib Jan Pedersen lühidalt loomade suhtlemisest, kuid siis algab üks põnev reis loomamaailma ja seekord siis koos heligaJ

Esimene peatükk tutvustab meile Euroopa loomi, linde, kahepaikseid, putukaid – uhke ja võimas punahirv, kaval punarebane, metskits, hüljes, hunt, kassikakk, põder, pruunkaru, kilklased jpt.

Teine peatükk viib lugeja Aafrikasse, ja uus peatükk algab loomade kuninga, lõviga. Järgnevad elevant, leopard, paavianid, sebrad, jõehobu, igasugu põnevad linnud ja kahepaiksed. Pikk lugu räägib simpansidest jt.

Kolmas peatükk annab ülevaate Aasia loomadest – esimesena vaatab meile vastu tiiger, sama võimas, vaata, et võimsamgi kui lõvi. Tiigrile järgnevad põnevad ja kummalised ahvilised ja linnud, kuid on ka näiteks sini-paabulind, orangutan, kaamelid, igati naljaka välimusega ninaahv.

Neljas peatükk räägib meile Okeaaniast. See on paik maailmas, kus elab väga-väga palju igasugu põnevaid loomi ja linde, mida ainult just sealkandis kohata võib. Erinead papagoid, kuukabarra, paradiisilinnud, kukkurkurat, koaala, metsik koer dingo, kängurud jt.

Viies peatükk tutvustab lugejale Põhja-Ameerikat. Koiott, piison, baribal, teksase lõgismadu, ameerika alligaator jpt vahvad tegelased elavad just Põhja-Ameerikas.

Kui Põhja-Ameerika on, siis peab kindlasti olema ka Lõuna-Ameerika. Nii on. Kuues peatükk on just Lõuna-Ameerikast. Siit leiame eest puuma, koolibrid, puna-aarad, hiidsaarma, möiraahvi jt.

Seitsmes peatükk on Arktika ja Antarktis. Külmad paigad mõlemad, kuid ka siin elab mitmeid huvitavaid loomi ja linde – pingviinid (nendest on väga pikk lugu), polaarrebane, lumekakk, muskusveis, hülglased.

Viimane peatükk on pühendatud hoopis maailmamerele. Tegelikult katab ju maailmameri ca 70 protsenti Maa pinnast, kuigi imetajaid, linde, roomajaid ja kahepaikseid on oluliselt vähem kui maismaal. Siiski – albatrossid, küürvaal, silmikdelfiin, merilõvid.

Selline on “Loomahäälte”-raamat lühidalt. Loomulikult on ta vahva kujundusega, ilus ja suurJ Lisaks siis vahva süsteem raamatu küljes, mille abil on võimalik loomade hääli maha mängida ja kuulata. Kindlasti peab esile tooma ka palju uhkeid fotosid ning väga asist ja huvitavat Jan Pederseni juttu, mis ta loomade ja nende häälte kohta räägib.

Selline vahva raamat. Kindlasti suurepärane lugemine ja kuulamine kõikidele loodusesõpradele ja usun, et põnev abimees ka koolitundidesse.

“Looduse entsüklopeedia”

“Looduse entsüklopeedia”

(Varrak)

See raamat pakub lugemist eeskätt noortele loodushuvilistele. Meeldejäävad kirjeldused loodusest, faktikillud ja kordamisküsimused esitavad teavet haaravalt ning tekitavad tahtmise kõike veel põhjalikumalt uurida. Võrratud fotod toovad lugeja ette, kuidas erisugused loomad ja taimed üksteise kõrval elavad. Saame kinnitust tõsiasjale, et taimed ja loomad elavad kõikvõimalikes paikades – alates jäisest Arktikast kuni kõrbete ja troopiliste vihmametsadeni. Sobiv vanusele alates 8. eluaastast.

Tegelikult on hästi vahva, et eesti kirjastused ikka ja jälle vahvaid looduseraamatuid lastele avaldavad. Neid on hea lugeda, nendest on hea õppida ja olulisi teadmisi ning fakte looduse kohta meelde jätta.

Ka mulle meeldivad looduseraamatud, olgu need siis täiskasvanutele või lastele mõeldud, ja alati võib uuest raamatust leida mõne sellise fakti, millest varem ei ole kuulnud või teadnud.

“Looduse entsükloppeedia” kaanel on veel teinegi pealkiri – “Esmatutvustusi noortele loodushuvilistele” – see annab lugejale kinnitust, et raamat sobib just pere pisematele ja noorematele loodushuvilistele.

“Looduse entsüklopeedia” on igati esinduslik raamat - näeb ilus välja, on suureformaadiline, mistõttu on seda hea kätte võtta ning siin on palju pilte/fotosid ja illustratsioone, mis kindlasti lastele meeltmööda on. Ja ilusad pildid meeldivad ju ka suurematele lugejateleJ

Raamat on jagatud mitmeks peatükiks, mitmeks maailma elupaigaks, mistõttu saab noor lugeja teada, kus täpselt teatud loomad, linnud, putukad ja taimed elavad.

Raamatu autorid räägivad polaaraladest, parasvöötme metsadest, vihmametsadest, rohtlatest, kõrbetest, mäestikest ja koobastest, magevee-elupaikadest, ookeani-elupaikadest, linnadest ja suurlinnadest. Lugeja saab aru, millised erinevad elupaigad on ja milline loomade ning looduse elu seal on.

Ilus ja teadmisterohke raamat kõikidele pisikestele loodusesõpradele ning kindlasti ka vahva lisalugemine kooliõpikutele.

Rob Hume “Vaatle linde!”

Rob Hume

“Vaatle linde!”

(Varrak)

Kõigile noortele loodusesõpradele tore abimees linnuvaatluste alustamiseks! Tutvu rohkem kui saja enim tuntud linnuga, alates tillukesest käblikust kuni tohutu suure kühmnokk-luigeni. Loe lindude varjujääva elu, nende laulu ja pesade ning oskusliku toiduotsingu kohta. Pane tähele, kus võib erinevaid linde kohata ja kuidas neil vahet teha.
Kodu juures või kaugemal – igal pool võid linde märgata! Kui oled kohanud mõnd lindu, leia raamatu lõpust vastav kleeps ja pane see nähtud linnu tutvustuse juurde. 

Taaskord üks hästi vahva looduseraamat, seekord lindudest.

Ma ei hakka ennast kordama, kuid ma olen tõepoolest suur looduseraamatute sõber ja ”Vaatle linde!” on üks vahva leid, mis tõepoolest peaks väga hästi sobima lastele, noortele loodusesõpradele.

Raamatus saab loodusesõber tuttavaks enam kui saja enim tuntud linnuga, ja linde on väga palju ja erinevaid - on pisikesi ja suuri, on siinmail tuntuid linde ja kaugemal elavaid. On veelinde, on põllul ja metsades elavaid, on röövlinde, on neid, kes tegutsevad pimedal ajal jne jne.

Raamatust saame teada lindude elust, laulust, pesadest ja sellest, kuidas nad toitu otsivad. Iga linnu kohta on pilt/foto ja selgelt väljatoodud olulismad tunnusjooned, et oleks lihtsam lindu ära tunda. Lisaks räägitakse sellest, kus võib erinevaid linde kohata ja kuidas neil vahet teha. Mõnikord võib ju olla, et mõned linnud on sarnased, kui see raamat aitab ilusasti vahet teha ka üsnagi sarnastel lindudelJ

Vahva on seegi, et raamat on selline väike ja lahe kaasa võtta, saab lausa suuremasse põuetaskusse panna, sest kunagi ju ei tea, kus ja millal mingit lindu võib kohata. Raamatuga on kaasas ka üle 100 linnukleepsu, kuid need ei ole lihtsalt kaasas, et oleks vahva kleepsutada, vaid seepärast, kui oled mõnda lindu kohanud/näinud, siis saad selle linnu kohta kleepsu panna – oled selle linnuga kohtunud.

Tegelikult ongi just suvi selline aastaaeg, kui on võimalik kohtuda paljude erinevate lindudega, mistõttu oleks põnev teada mitu kleepsu saavad väikesed loodusesõbrad sel suvel raamatusse. Pärast on vahva kokku lugeda ja sügisel sõpradele ning klassikaaslastele näidata.

Tammy Gagne “Hämmastav kass. Fakte ja vahepalu”

Tammy Gagne

“Hämmastav kass. Fakte ja vahepalu”

(Varrak)

Ükskõik kas tahate oma kohevakarvalist sõpra paremini mõista või võlub teid lihtsalt kasside salapärane maailm – see raamat on just teie jaoks. See praktilisi näpunäiteid, lustakaid fakte ja toredaid lugusid täis raamat on suurepärane täiendus iga kassifänni raamaturiiulis. Muu hulgas saate teada, kui hästi kassid tegelikult pimedas näevad ja kuidas on lood kasside üheksa eluga, aga ka seda, mille Isaac Newton leiutas oma kasside jaoks. Sellest ülevaatlikust raamatust leiate nii teadusest, ajaloost, mütoloogiast ja loodusest tuntud fakte kasside kohta kui ka asjalikku infot nende hooldamisest, treenimisest ja tervisest.

Midagi ei ole öelda, kirjastus Varrak üllatab ikka ja jälle vahvate loodus- ja loomaraamatutega ja mina saan taaskord tõdeda, et see on suurepärane, kui selliseid looduse ja loomade lugemisi ilmub. Kusagilt laspepõlvest on see ”kiiks” mulle külge jäänud, et just loodus ja loomad on need teemad, mis minu raamaturiiulil ja lugemislaual alati au sees on olnud.

Tammy Gagne raamat ”Hämmastav kass” on juba seepärast vahva, et see on selline kompaktne, kõik on edasi antud üsnagi lühidalt, välja on toodud kõige olulisem ja kõige põnevam ning tähtsam.

Nii saamegi lugeda kasside ajaloost, erinevatest tõugudest, treenimisest, söökidest. Saame lugeda pisikestest kiisudest (kassipoegadest) kui ka suurtest ja vanadest kassidest. Saame teada, mis moodi erinevad isased ja emased kassid, kuidas käia kassinäitusel ja mis seal toimub, saame teada sellest, kuidas kassid arenevad, kuidas nad näevad, kuidas nad kuulevad, kuidas toimib nende haistmismeel, kuidas nad liiguvad päeval ja öösel. Saame tuttavaks kuulsate kassidega – filmidest, multikatest, teatrilavalt ja raamatutest. Saame teada, millistel kuulsatel inimestel on olnud kassid, mida mitmed kuulsad persoonid kasside kohta on ütelnud ehk palju huvitavaid mõtteteri. Räägitakse kasside tervisest, sellest, kuidas kassiga arsti juures käia, kuidas küüsi lõigata jne jne. Teemasid ja valdkondi on tohutult palju!

Suurt väärtust omavad ka pildid ja illustratsioonid. Siin on fotosid ja pilte lihtsalt armastest kassidest, erinevatest tõugudest, on lahedaid pilte filmidest, multikatest ja raamatutest, on ajaloolisi pilte ja fotosid, on maalide reprosid, on pilte ka kasside suurematest ”sugulastest” (tiigrid, lõvid, gepardid jne), on pilte kassidest igapäevas elus, on pilte kassidest, kes midagi põnevat teevad.

Kõik see kokku ongi üks ülimalt vahva raamat kõikidele kassisõpradele ja kassiomanikele, kuid ka nendele, kes tahavad sellise vahva tegelasega nagu kass lihtsalt paremini tuttavaks saada. Ja ka need inimesed, kellel on kassiallergia, nemadki ei pea seda raamatut ”kartma”, sest kassiallergiat sellest ei saa.

Chris Packham “Looduse radadel. Maailma looduse teejuht”

Chris Packham

“Looduse radadel. Maailma looduse teejuht”

(Varrak)

Selles rikkalikult fotodega illustreeritud raamatus käsitletakse loomi ja taimi nende elukeskkondade järgi, alates metsadest-rabadest kuni kõrbete ja arktiliste jääväljadeni; räägitakse sellest, mida otsida ja kuulata ning mille suhtes ettevaatlik olla. Kogenud loodusmehed annavad ka nõu, millist varustust loodusesse kaasa võtta ja kuidas on kõige parem oma tähelepanekuid jäädvustada. 
Raamatu autor Chris Packham kiindus loodusesse juba varases nooruses ning see huvi viis ta õppima zooloogiat Southamptoni ülikoolis Inglismaal. Ta on loodusest kirjutanud mitu raamatut ning juhtinud BBC teleprogrammis paljusid loodussaateid, kaasa arvatud
Springwatch ja Autumnwatch. Ta on tegev mitmes looduskaitseorganisatsioonis ja
on Briti Kuningliku Linnukaitse Seltsi (RSPB) asepresident.

„Olenemata sellest, kas elate maakohas, mere ääres või linnasüdames, innustab raamat „Looduse radadel” teid välja minema ja suhtlema loodusega, avastama kõige uskumatumates paikades elu, õpetab märkama ning hindama kogu ümbritsevat elurikkust.“
Chris Packham

Alles see oli, kui sain kirjutada kirjastuselt Varrak ilmunud vahva looduseraamatu “Loomaelu atlas” kohta, kuid juba on ilmunud uus loodusraamat ehk “Looduse radadel. Maailma looduse teejuht”, mille autoriks britt Chris Packham. Ja tegelikult on see igati vahva, et loodusraamatuid ilmub, igal juhul mina olen rahulJ Olen juba sellepärast rahul, et lugedes ühte vahvat loodusraamatut on see suurepärane võimalus välja tulla argipäevasest rutiinist, maandada pingeid ja ”ravida” stressi, sest avastada põnevaid fakte loomade ja looduse kohta on igati rahustav.

Chris Packham alustab oma raamatut sellega, et jutustab lugejale eluvõrgustikust, räägib seejärel ilmast ja taevast ning ka sellest, mida üks looduseuurija, olgu siis suur või väike vajab ja seejärel minnakse autori juhtimisel avastusretkele loodusesse. Nii nagu öeldakse, et enne tuleb Nuustakul ära käia, kui Pariisi minna, siis alustab ka Chris Packham koduümbrusega, sest ka koduümbruses on palju põnevat mida avastada, olgu need siis loomad, linnud, putukad, puud, põõsad või taimed. Seejärel hakkab autor liikuma erinevates looduskeskkondades, olles kord kodukohale lähemal, kord kaugemal, kuid lugeja saab tuttavaks eluga farmis ja põllul, metsas (see jaguneb omakorda heitlehelised metsad, okasmetsad ja troopilised metsad), võsas ja nõmmel, rohtlas, mäel ja mäenõlval, järves, jõel ja ojas, rannikul (lauged rannad, rannakaljud, rannikumärgalad, ookean), tundras ja jääl ning kõrbes. Nii nagu arvata võib, võib kõikides neis paikades palju põnevat, mida avastada ja uurida, mida tähele panna ja mida jälgida. Raamatu autoril on palju põnevaid teadmisi, mida ta lugejale edasi annab ja algaja looduseuurija elu lihtsamaks teeb.

Nagu korralikus loodusraamatus ikka, on ka siin palju fotosid, pilte, jooniseid. On pikemaid tekste ja lühikesi nupukesi, mis olulisi fakte esile toovad. Kõik see kokku on üsna põhjalik, kuid samas vägagi kompaktne ja selgelt mõistetav ning lihtsasti loetav. Siinkohal pean tunnistama, et oh, oleks minu kooliaja õpikud sellised olnudJ Aga nüüd on selline raamat eesti keeles olemas ja olen üsna kindel, et koolitundidele lisaks on sellest igati abi ja kasu ning kindel on seegi, et Chris Packhami raamat on selline, mis sobib lugemiseks ja uurimiseks nii noorele kui ka vanale, nii poistele kui ka tüdrukutele. Olen kindel, et kui raamatu kätte võtate, siis ei pane te seda enne käest, kui see läbi on.

Rein Sander “Metsast aeda. Meie looduslilli”

Rein Sander

“Metsast aeda. Meie looduslilli”
(Varrak)

Esimene looduslill, mille seemneid ma peenrasse külvasin, oli kevadine seahernes. Seda meie kandis ei kasvanud. Seejärel tulid kukeharjad ja mägisibulad. Siis kuremõõk, millest rannaniidud tollal veel kirendasid. See kõik juhtus üle poolesaja aasta tagasi Pärnumaal.

Kubja talus Järvamaal kasvas meie tulles aias sinililli ja võsaülast, kullerkuppe ja kellukaid. Siin leidsid püsiva kasvupaiga needki taimed, mida aegade ja kolimiste kiuste olin endaga kaasas vedanud. Ka kuremõõk nüüdseks ammu hävinud rannaniidult.

See raamat tutvustab umbes kolmandikku omamaistest taimeliikidest, mis koduaeda sobivad. Olen valinud vaid need püsikud, mida ise kasvatan või olen kasvatanud – neid tunnen ma kõige paremini. Paljud neist on leidnud kasvupaiga meie Kubja talu aias Järvamaa kirdesopis. Aga kui mõnda nendest praegu meie aias ei ole, siis mitte selle pärast, et teda oleks raske kasvatada – neid õitseb meie metsaserval või põllupeenral nõnda palju, et mõttetu oleks hakata loodust aias kordama.

Rein Sander

Rein Sander (snd 1945) on Tartu ülikooli lõpetanud botaanik. Ta on töötanud aiandusagronoomina, puukooli juhatajana ja teadurina. Viimased paarkümmend aastat on ta pühendunud ravimtaimede kasvatamisele Kubja talus Järvamaal. Rein Sander on ka viljakas kirjamees: ta on avaldanud mitu luulekogu, kümmekond taimeraamatut ja arvukalt artikleid ajalehtedes ja ajakirjades. Ta on Eesti Kirjanike Liidu liige 1982. aastast.

See on suurepärane raamat kõikidele looduse- ja lillesõpradele, sest Rein Sander on ühtede kaante vahele “kogunud” väga palju taimi/looduslilli, millest tänaseks on saanud kaunid aiataimed/aialilled. Kusjuures ei maksa unustada, et siin on vaid kolmandik koudmaistest taimeliikidest, mis koduaeda sobivad. Seega võib kindlalt öelda, et Eestimaa loodus ja taimed on imelised.

Raamatu esimene peatükk on “Aed ja aeg”, milles raamatu autor tõdeb, et jättes aia ja aja omapäi, on mõne aastaga tulemuseks vana taluaed. Aeg jätab alles need taimeliigid, mis on küllalt vastupidavad, et ilma inimese hooleta toime tulla. Aed omakorda muudab aega. Vanas suures poollooduslikus aias on aja kulg aeglasem. Rein Sander leiab, et ei ole motet aja ja loodsuega võidelda. Tasuks võtta loodusest hoopis eeskuju ja kohe alguses tuua aeda meie oma looduse ilutaimi. Ja see on tõepoolest väga huvitav ja õige mõte.

Seejärel saame tuttavaks 49 taimega/lillega, mis on raamatus esitatud tähestikulises järjekorras. Esimeseks taimeks on angerpist, mis on angervaksa väikevend. Iga taime/lille puhul kirjeldab autor nende välimust, millised on õied ja õisikud, millised varred jm. Lisaks see, kus peaks konkreetset taime aias kasvatama, kuidas taim kasvab, kuidas teda hooldada. Iga taime/lille juures on veel ka vahvad infokastid – “Tasub teada”, kus on juttu sellest, kuidas meie vanarahvas on taimega talitanud, mida ütleb rahvameditsiin, milliseid hädasid saab konkreetse taimega ravida ja “Kodus kasulik”, kus on juttu juba sellest, kuidas teha konkreetsest taimest leotist, tõmmist, teed, salvi jm. Iga taime/lille juures on ka kaunid värvifotod.

Angerpistile järgneb angervars, mis on klibuvallide iludus, seejärel emajuur, humal, karukell, kellukas, koirohi, kopsurohi, kukehari, kuldkann, kuldking, kuremõõk, käokannus, laugud (karulauk ja murulauk), liilia, liivatee, maajalg, mesiputk, nelk, nurmenukk, soolikarohi, võhumõõk, ülane jpt. Nagu näete, siis valikus on nii tuntuid kui ka veidi vähem tuntuid taimi/lilli.

Raamatu lõpus on veel paar peatükki. Näiteks “Loodusaed lumest lumeni”, milles selgub, et loodusaed elab ja areneb looduse rütmis. Meie oma loodusest pärit taimele peab aias leidma sellise kasvupaiga, mis sarnaneb tema kasvukohaga looduses. Rein Sander räägib meile varjukast metsaalusest, süngest sõnajalapadrikust, liigirikkast metsaservast, liivikust ja kivikust, päikeseküllasest niidunõlvast, randadest ja vetest.

Lõppsõnas meenutab Rein Sander poisipõlve metsikuid lilli ja räägib aedgladioolist, ühest väga kaunist lillest.

Selline vahva ja huvitav lugemine on “Metsast aeda. Meie looduslilli”. Raamatust leiab palju põnevaid teadmisi ning vahva ülevaate meie ilusatest looduslilledest/taimedest ja sobib lugemiseks kõikidele loodusesõpradele. Kindlasti on see ka vahva lisa kooliõpikutele.

Rita Mets “130 haruldust Eestis”

Rita Mets

“130 haruldust Eestis”

(Ajakirjade Kirjastus)

Hea loodushuviline lugeja!
Sinu käes on raamat, kust võid lugeda väga harva kohatavate taimede, loomade ja seente kohta. See raamat ei ole määraja ega teatmeteos entsüklopeedia mõttes. Autori
valik põhineb sisetundel, millised liigid on põnevad, erilised ja samas ka haruldased looduses liikuvale ja seal erisusi otsivale huvilisele. Soovist oma vaimustust jagada ongi valminud käesolev raamat. Miks mitte validagi raamatust leitud lemmik edaspidiseks elutööks, uurimisobjektiks või unistuseks kohata looduses. Elu on väga mitmekesine ja ettearvamatu, häid kohtumisi nii raamatutes kui õuereaalsuses.
Marje Loide, botaanik ja loodusgiid

Ma olen mitmeid kordi tõdenud, et mulle loodusraamatud meeldivad. Ikka ja jälle leian ennast raamatupoes loodusraamatute riiuli ees, et vaadata, mida põnevat ja huvitavat on ilmunud. Nüüd on ilmunud jälle üks väga huvitav ja vahva loodusraamat – “130 haruldust Eestis”.

Raamatus tutvustatakse lugejale 130 haruldast liiki Eestis. Esitletavate hulgas on linnud, teised selgroogsed, putukad ja teised selgrootud, seened ja taimed. Selge on see, et Eesti metsades tiigrit ega lõvi ei leia, kuid vaatamata sellele leiate raamatust igasugu haruldasi “tegelasi”.

Rita Mets kinnitab raamatu eessõnas, et haruldane on väga suhteline mõiste ning raske on tõmmata konkreetset joont haruldaste ja tavaliste liikide vahele. On mitmeid tunnuseid, mille alusel võib üht või teist liiki paigutada haruldaste liikide kategooriasse. Näiteks võib liik olla haruldane, asudes oma leviala piiril, olles mingis paigas vähearvuka populatsiooniga, omades väga väheseid ja spetsiifilisi elupaiku või elutsedes vaid vähestes kohtades maailmas.

Alustame selle põneva reisiga meie looduse haruldasse ossa.

Esimesena on vaatluse all linnud. Raamatus on neid 35.

Esimene lind on heletilder, ladina keeles Tringa nebularia. Saame teada, millal ja kus seda lindu esimesena kirjeldati, kes seda tegi. Saame teada, millal lindu esimest korda Eestis nähti (näiteks heletildrit kirjeldati maailmas esimest korda 1767, meil tehti esmaspesitsus kindlaks alles 1956, vahe seega peaaegu 200 aastat!). Seejärel loeme sellest, milline on linnu välimus, iseloom, mida ta sööb, kus elab, kuidas nad pesitsevad. Loomulikult on raamatus ka haruldaste liikide fotod.

Heletildrile järgnevad jõgivästrik, järvekaur, kauni välimusega jäälind, kivipääsuke, keda Eestis vaadeldi esimest korda alles 2013. aastal. Lindude hulgast leiame veel vahva nimega kivirullija, põneva välimusega krüüseli, keda esimest korda kirjeldas 1758. aastal legendaarne rootsi loodusteadlane Carl von Linne – tema avastatud linde, loomi ja taimi on selles raamatus teisigi. Põnevaid ja haruldasi linde on siin veel ja veel – madukotkas, kelle pesa leiti Eestis viimati 1970. aastate algul. Võimsad ja uhked röövlinnud on must-harksaba, rabapistrik ja suur-konnakotkas. Kaunis lind on must-toonekurg, põnev “tegelane” on naaskelnokk, terves Euroopas on haruldane rebassidrik, väga huvitava rüüga on roherähn, kakuliste hulka kuuluvad sooräts ja vöötkakk.

Lindudele järgnevad teised selgroogsed. Neid on raamatus 9.

Esimesena saame tuttavaks harivesilikuga ehk Triturus cristatusega. Nii nagu lindude puhul, saame ka teiste selgroogsete juures teada, millal ja kus teda esimesena nähti, kes seda liiki esimesena kirjeldas. Milline on nende välimus, kus nad elavad, milline on nende eluviis jne. Peale harivesiliku tutvume veel ka kivisisaliku, kääbus-nahkhiire, lagritsa, lendorava, Nattereri lendlase, pähklinäpi, rohe-kärnkonna ja viigerhüljesega.

Kolmas osa on “Putukad ja teised selgrootud”. Raamatus on neid kokku 16. Alustatakse apteegikaaniga, keda esimesena kirjeldas 1758. aastal just Carl von Linne. Eestist võib leida veel ka ebapärlikarpe, eremiitpõrnikat, harilikku reseedaliblikat, kollavööt-kuningkiili. Väga huvitava välimusega on lääne-pronkskõrsik, kes on kiililine, kusjuures kiililisi on siin veel teisigi. On ka mitmeid liblikalisi nagu ruuge-võiliblikas, tamme-kannustiib, tutt-kasspunnpea, keda on Eestis kohatud vaid ühel korral 1995. aastal Läti piiri lähedal. Vanadest ürgsetest segametsadest võib leida väga haruldase mardikalise – väike-punalamesklase, keda ohustab sobivate elupaikade vähenemine, kuna haavad raiutakse maha enne kui nad muutuvad putukale sobivaks elupaigaks. Nagu näete, siis looduses on väga paljud asjad omavahel seotud.

Neljas osa raamatus on “Seened”. Raamatus on neid 19.

Seente puhul antakse teada, millal ja kus seda esimesena kirjeldati, kes seda tegi. Meile räägitakse seene välimusest, milline on viljakeha, milline seeneliha, millal ja kus kasvab. Vaadake ise, milliseid põnevaid seeni meil kasvab – ajukõhrik, harilik peniseen, kellukmürkel, kobarsüsik, korallnarmik, kroonliudik, kährikseen, limatünnik, ripsriisikas, siiljas murumuna jpt. Seente maailm ja seened on väga huvitavad!

Viies, viimane osa on “Taimed”. Raamatus on neid kõige rohkem, 49!

Ka taimede puhul saame teada, millal ja kus taime esimest korda kirjeldati, kes seda tegi. Lisaks taime välimus, kust on tulnud taime nimi, kus ja kuidas taim kasvab, kuidas paljuneb, millisesse sugukonda kuulub. Nagu seenedki, on ka taimed väga huvitavad.

Esimene taim on Alpi võipätakas, vanasti toideti tema lehtedega lehmi, et nende piim muutuks kollakaks! Gmelini kilbirohi, mis kasvab Eestis vaid Saaremaa rannaluidetel; hanepaju, mis on kahekojaline taim – ühel taimel on kas emas- või isasõied; harilik luuderohi, mis oli Antiik-Kreekas pühendatud veinijumal Dionysosele, kuigi taim ise on mürgine; karvane ristmadar, mida on kasutatud reuma, rebendite ja vesitõve raviks ning Rumeenias on taim seotud 24. juunil peetava haldjate festivaliga; kõdu-koralljuur, mille Eesti Orhideekaitse Klubi valis 2013. aastal aasta orhideeks; hea meetaim on liiv-esparsett; meripuju abil saab tõrjuda kirpe, koisid ja teisi kahjureid jne jne. Selliseid põnevaid fakte ja teadmisi saate sellest raamatust taimede kohta.

“130 haruldust Eestis” on tõepoolest väga huvitav ja põnev loodusraamat, mis sobib lugemiseks nii suuremale kui ka väiksemal loodusesõbrale. Raamatus on põlju põnevaid fakte, huvitavaid teadmisi, mida meelde jätta ja teinekord loodusesse minnes vaadata, et äkki leiate ka mõne harulduse, sest kunagi ei tea, kus ja millal neid kohata võib. Kindlasti on raamat väga vahva lisamaterjal koolitundides õpitule!

Jan Pedersen, Lars Svensson “Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused”

Jan Pedersen, Lars Svensson

“Linnulaul. Meie 150 linnuliiki ja nende häälitsused”
(Tänapäev)

Linnud häälitsevad! Mõni neist laulab ilusat keerulise meloodiaga laulu. Mõni hüüab peibutavalt ja mõni hoiatab kraaksudes või muude lärmakate helidega. Kõigile on ühine see, et nad väljendavad ennast helide abil. Selles ainulaadses laulvas linnuraamatus iseloomustatakse meie kõige levinumaid linde täiesti uuel viisil – nii pildi, teksti kui ka helidega. See raamat õpetab linde mõistma ja aitab neid ühtlasi häälitsuste järgi ära tunda. Jan Pedersen (tekst) ja Lars Svensson (heli) kirjeldavad siin 150 meie kõige iseloomulikumat lindu. Koos Jari Peltomäe ja Markus Varesvuo fotode ning Jony Erikssoni joonistustega on see ehk üks mitmekülgsemaid linnuraamatuid, mis kunagi koostatud. Niisiis kuula raamatut ja avasta täiesti uus maailma!

Raamatu küljes on mälukiip ja kõlar, millega saad kuulata kõikide raamatus olevate lindude häälitsusi. Vali vaid linnu tutvustuse juures olev number kõlaripaneelil ja kuula tema laulu! Töötab 3 AAA-patareiga. 

Nii tutvustatakse raamatut kirjastuse Tänapäev kodulehel.

Mina omalt poolt peaksin alustama sellest, et nii uhket looduseraamatut ma ei mäletagi, et oleksin kunagi käes hoidnud, sellist suurt ja paksu küll, aga sellist, kus ka linnulaulud kaasas on lausa raamatu küljes, seda küll ei tea varem olevat juhtunud. Olen ju ka varem maininud, et ma olen tõeline looduseraamatute fänn, ja koduse raamaturiiuli pea 50% on just looduseraamatud – nii vanad ja aastatetagused lemmikud kui ka uued ja hiljuti ilmunud uued lemmikud.

Olen kindel, et sellest linnulaulu raamatust saab üks minu lemmikuid ning lisaks olen kindel, et selline raamat on sobilik nii väikesele kui ka suurele loodusesõbrale ja on kindlasti ka suurepärane kingitus (jõulud ju ka varsti ukse eesJ).

Rootsi ornitoloog ja kirjanik Lars Svensson ning fotograaf ja kirjanik Jan Pedersen on pannud kokku uhke raamatu, sest siin on nii silmailu (suurepärased lehekülje- või pooleleheküljesuurused fotod lindudest ning on ka vahvaid joonistusi), siin on ka palju tarka juttu (iga linnu kohtu on põhjalik kuid suhteliselt kompektne tutvustus) ja siin on ka kõrvale rõõmu, sest lugedes juttu ja vaadates pilti, saate sisse lülitada raamatu küljes oleva ”riistapuu” ja just selle linnu laulu/häälitsust kuulataJ SuurepäraneJ

Jah, tõepoolest, linnud on ühed vahvad tegelased ja neid on palju erinevaid. Täpselt sama on ka nende lauluga, sest osad neist tõepoolest laulavad, osad vilistavad, osad teevad kuumalisi häälitsusi, sirinaid, pirinaid, kraakse ja kes teab, mida veel. Nüüd, selle raamatu abiga on võimalus 150 lauluga tutvust teha ja äkki mõni neist ka meelde jätta, et metsa sattudes ja mõnda lindu kuulama jäädes, ära arvata, kellega võiks parajsti tegemist olla.

Igal juhul on tegemist sellise 5+ raamatuga, sest kõik meeled saavad oma osa, lisaks ka palju teadmisi ja muud tarkust lindude kohta!