Mother Mother

„Grief Chapter“

(Warner Music)

„See on bändi üheksas täispikk album. Uus peatükk nende pidevalt arenevas loos.

Mother Motherit saadab orgaaniline noortest ja kirglikest fännidest kogukond - nii vanad kui ka uued. Järkjärguline karjääri redel kontserdisaalide esinemistest kuni staadionituuri avamiseni.

Kõik see, pluss paratamatu aja möödumine ja kõik eluga kaasnev aitas kaasa jõulisele ja sügavale Mother Mother albumile "Grief Chapter". Plaat räägib suurtest teemadest nagu elu, surm, lein ja vabadus.“

Niimoodi tutvustab ansambli Mother Mother uut stuudioalbumit plaadifirma Warner Music.

Mother Mother on Kanada indie roki bänd, pärit Quadra Islandilt, Briti Columbiast.

Bändis mängivad Ryan Guldemond (kitarr, laul), Molly Guldemond (laul, tema on Ryani õde), Jasmin Parkin (laul, klahvpillid), Ali Siadat (trummid) ja Mike Young (basskitarr). Kauaaegne basskitarrist Jeremy Page lahkus ansamblist 2016. aastal.

Mother Mother alustas tegevust jaanuaris 2005, kui kitarrist ja laulja Ryan Goldemond õppis muusikakoolis ja tahtis teha bändi, mis esitaks head popmuusikat, bändi, milles oleks ka omanäolist ja head laulu. Ta rääkis sellest oma õele, Mollyle ja oma kolledžisõbrale Debra-Jean Creelman´ile.

Nii oligi trio koos. Esialgu mängiti akustilist muusikat, veidi hiljem liitusid nendega ka trummar Ali Siadat ja basskitarrist Jeremy Page.

2005. aastal avaldati iseseisvalt debüütalbum „Mother“. See oli toona ka nende bändi nimi, mis veidi hiljem muudeti Mother Mother´iks. Debüütalbumit aitas salvestada Howard Redekopp, kes oli varem teinud koostööd ka ansamblitega New Pornographers ja Tegan and Sara.

2006. aastal (pärast esinemist Pop Montreal festivalil) sõlmis bänd lepingu plaadifirmaga Last Gang Records (see oli leping neljale stuudioplaadile).

2007. aastal kinnitasid mitmed muusikakriitikud ja muusikasõbrad, et Mother Mother on Briti Columbia üks lootustandvamaid bände.

Debüütalbum ilmus uuesti 2007. aastal, selle avaldaski plaadifirma Last Gang Records. Plaadile pandi ka uus nimi „Touch Up“ ja sellel oli ka mitu uut laulu.

Teine album „O My Heart“, ilmus septembris 2008. Veidi hiljem, detsembris 2008 anti teada, et bändist lahkun Debra-Jean Creelman ja tema asemele tuli jaanuaris 2009 uus laulja/klahvpillimängija Jasmin Parker.

Kolmas album „Eureka“ ilmus märtsis 2011. Singel „The Stand“ jõudis ka Kanada singlimüügitabeli TOP 100 hulka, kohale 76. Toronto Star´is kirjutati, et ansambli lugudes on võimsaid harmooniaid ja ka hiphopi mõjutusi, justkui oleks Adam Lambert liitunud The Dirty Projectors´iga (USA indie roki bänd).

2012 jõudis Mother Motheri laulu „Bright Idea“ ka Kraft Foodsi reklaamikampaaniasse.

Neljas album „The Sticks“ ilmus septembris 2012. Plaadi produtseerisid Ryan Guldemond ja produtsent Ben Kaplan. Albumi esiksingel oli „Let´s Fall in Love“ ja selle albumiga käis bänd ka Kanada kontsertturneel.

2014 sõlmis Mother Mother lepingu Universal Music Canada´ga ja viies album „Very Good Bad Thing“ ilmuski juba novembris 2014. See plaat ilmus ka USA´s, aprillis 2015. USA´s avaldas plaadi Def Jam Recordings.

Uue albumi esiksingel oli „Get Out the Way“.

Seejärel jällegi kontsertturnee Kanadas.

Kuues album „No Culture“ ilmus veebruaris 2017, nii Kanadas kui ka USA´s, taaskord Def Jam Recordings´ilt. Plaati tutvustav esimene singel oli „The Drugs“.

Seitsmes album „Dance and Cry“ ilmus novembris 2018. Albumit tutvustav singel oli „Get Up“. Veebruaris 2019 alustas Mother Mother ka Põhja-Ameerika kontsertturneed (26 kontserti), esimene kontsert oli 7. veebruaril 2019 Vancouveris, Kanadas, viimane 16. märtsil 2019 Buffalos, USA´s. Täismajale mängiti ka New Yorgis Gramercy Theatre´is.

Aastal 2020 jõudis ansambli muusika ametlikult ka TikToki. Populaarseks said laulud „Hayloft“, „Arms Tonite“, „Wrecking Ball“ ja „Burning Pile“

Oktoobris 2020 hakkas Mother Mother töötama jällegi uue plaadiga. Ajakirjale Rolling Stone kinnitati, et nad töötavad Warehouse stuudios Vancouveris. Kinnitati, et see on „pandeemiline album“, aga vägagi energiline.

Märtsis 2021 ilmusid uue albumi esimesed singlid „I Got Love“ ja „Stay Behind“.

Kaheksas album „Inside“ ilmus juunis 2021, ilmus veel ka kolmas singel „Sick of the Silence“. Plaadi avaldas Warner Brother Music. Jaanuaris 2022 ilmus sellest plaadist ka nn deluxe versioon, millel oli ka seitse uut laulu.

Detsembris 2021 läks Mother Mother Kanada kontsertturneele, mis algas Vancouveris ja lõppes mais 2022 Ottawas.

Novembris 2022 avaldas Mother Mother uue jõululaulu „Cry Christmas“, koos sellega ilmus ka nende cover laulust „Have Yourself a Merry Little Christmas“. Otsige need laulud YouTube´ist üles ja kuulake. Jõuludest saab lugusid teha ja esitada ka „veidi teismoodi“ …

Novembris 2023 andis Mother Mother teada, et kohe-kohe ilmub ka nende üheksas stuudioalbum „Grief Chapter“, mis ilmuski 16. veebruaril 2024.

„Grief Chapter“ on igati põnev kuulamine. Minu jaoks esimene kokkupuude ansambliga Mother Mother, kuid see on igati äge esimene kohtumine.

Siin on ägedat rokki, siin on indie rokki ja palju muud. Mõnes laulus on sügavamaid ja raskemaid helisid ja muusikalist „segadust“ (nt albumi avalugu „Nobody Escapes“), mis omakorda „kurameerivad“ popmuusikaga. Mulle meeldivad ka bändiliikmete hääled.

Folgilikult (kantrilikult?) hingab teine laul „To My Heart“, ja äkki tuleb laulu sisse lausa psühhedeeliline kitarrisoolo, loo lõpus lendame hoopis kosmilistes avarustes.

Indie ja popp on kokku pandud laulus „Explode!“, mille refrään jääb kergesti meelde, kuid Mother Mother lisab sellesse laulu veidi ka raskemat rokki. Äge!

Kantrilikult popilik on viies laul „Days“, väga põneva harmoonia ja ülesehitusega on laul „Forever“. Esituses on jõudu ja tugevust, lauljate hääled on võimsad ja omanäolised. Põnev on loo lõpplahendus, mis jõuab kantrimuusikani.

Punki ja rasket rokki kuuleb minu kõrv laulus „Normalize“. Mitmehäälne laul! Võimas!

Ilus ja võimas mõtisklus on „Goodamn Staying Power“. Mother Mother teeb lihtsalt suurepäras mussi!

Meeldejääv rokilugu on „God´s Plan“. Ryan Guldemond on suurepärane! Miskit selles loos meenutab mulle nii Bluri kui ka Oasist ja seda ainult heas mõttes. Lugu, millest võiks saada tõeline hittlugu!

„Vaheldusrikas“ on ka albumi eelviimane laul „End of Me“, poppi, punki, rasket rokki jpm. Uskumatu, kuidas Mother Mother suudab ühest žanrist teise liikuda, kõik see toimub sujuvalt (märkamatult), hämmastav!

Plaadi nimilaul „Grief Chapter“ on jäetud viimaseks. Algab ülipõneva kitarrisoologa. Folgilik laul, milles jällegi väga head mitmehäälset laulu ja meloodia ning harmoonia on ülimalt ägedad. Tegelikult on väga vahva, et 21. sajandile ka sellist muusikat tehakse. Muusikat, mis paneb kuulaja kuulama ja kaasa mõtlema.

Mother Mother – super bänd ja super plaat!

Kuula ise ka:

Michael Marcagi

„American Romance“

(Warner Music)

„Ameerikast, Ohio osariigist Cincinnatist pärit laulja-laulukirjutaja Michael Marcagi kerkib esile kõneka ja kütkestava muusikalise jutuvestjana, kellel on rääkida kaasahaarav lugu.

Tema signatuurne segu indie'st, folgist, popist ja americanast sütitab kiiresti kogu maailma.

Michael andis välja oma esimese EP "American Romance", millega samal ajal ilmub ametlik video on viraalsele hitile ja fookussinglile "Scared to Start".

Marcagi lõi hiljuti laineid oma esimese soolosingliga ja fännide lemmikuga "The Other Side." Alates selle ilmumisest eelmisel kuul on rada kogunud miljoneid striime.

Tema viimane singel "Scared To Start" tekitas fantastilise väljalaske-eelse sumina, millel oli Instagramis üle 6.3 miljardi esituse ja TikTokis üle 110 miljoni vaatamise. Pärast loo ilmumist on veojõud ainult jätkunud ja laul on tõusnud edetabelitesse mitmes riigis üle maailma.

Lisaks kasvavale fännibaasile on Marcagi dünaamiline esitus ja lugude jutustamine köitnud ka DSP partnerite tähelepanu. Ta on kiiresti teeninud esitusloendite kaaneartisti koha, nii Spotifys kui ka Amazonis, toetades kõikjal folk-, pop-, peavoolu- ja viraalseid esitusloendeid.”

Niimoodi tutvustab noore USA laulja/laulukirjutaja Michael Marcagi EP´d plaadifirma Warner Music. Ja jääb mulgi siinkohal ainult kaasa noogutada, sest Michael Marcagi on ka minu jaoks uus tutvus, kuid uskuge mind, selles kutis ja tema muusikas on seda midagi, mis paneb kuulaja kuulama ja nautima. Ja kui jälgida, kus on Michael Marcagit märgatud, siis on need kohad Iirimaa, Inglismaa, Austraalia, Kanada, USA, Rootsi. Paigad, kus on ikka ja jälle ka just sellist folgilikku muusikut hinnatud.

Michael Marcagi kohta väga palju infot saada ei ole. Ei tema kodulehel, ei wikipedias ega mujal. Üks väheseid asju, mida saame teada, on see, et ta on laulnud ka USA alternatiivse rokkmuusika bändis The Heavy Hours.

Sellel EP´l on seda miskit, mis peab muusikas olema, siin on miskit, mis meenutab mulle Bob Dylanit, Tom Pettyt jpt häid folkmuusika artiste. Siin on veidi kantrilikku hingamist, indie´likku hingamist, ja otse loomulikult suurepärased esitused, milles on nii õrnust kui ka jõudu.

Mulle on alati meeldinud lauljad/artistid, kes ei pinguta üle, ajavad oma asja, jutustavad oma lugu, on jutuvestjad ja teevad seda hingest, täpselt sama saab öelda Michael Marcagi kohta.

EP´l on küll vaid viis laulu, kuid need on nii head kuulata, et tegelikult võiks Michael Marcagi õige varsti ka täispika plaadi valmis saada ja avaldada, sest tema muusikas on seda midagi, mis tänases närvilises maailmas mõjub kui värske tuuleiil, mis puhub kõrva häid ja mõnusaid mõtteid …

Esimene lugu ”Scared To Start” on folgilik, “American Romance” on lugu, milles on nii folki, kuid kindlasti ka indie-muusika sugemeid, ”The Other Side” on kaunis mõtisklus, nagu ka laul, mil pealkirjaks ”Savannah” (siin on veidi ka kantrimuusika hõngu, mis on igati äge), popilikumat kõla ja hingamist on EP viimases laulus ”In The Light”.

Kuula ise ka:

Teddy Swims

„I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“ (live-version)

(Warner Music)

„Teddy Swims avaldas debüütalbumi live-versiooni „I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“ koos oma live-bändiga Freak Freely.

Vokaalne jõujaam Teddy Swims jagas debüütalbumi "I've Tried Everything But Therapy (Part 1)” live-versiooni, koos oma bändiga Freak Freely.

Live-album saabus Swimsi esmakordse Billboard Hot 100 edetabeli Top 10-sse sisenemise kannul ja tema hittsingel "Lose Control" tõuseb sel nädalal 8-le kohale.

Swimsi debüütalbumil kõlav pala läheneb kogu maailmas 500 miljonile striimile.

Laul saavutab jätkuvalt raadiotes uusi tippkohti, tõustes Suurbritannias 4. kohale ja Euroopa Airplay tabelis 5. kohale.

Swims esines hiljuti populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“ ja esitas koos Clarksoniga erakordset duett-versiooni singlist "Lose Control", samuti esitas ta lugu telesaate „The Voice“ hooaja finaalis.

Jaanuarikuu (2024) alguses esines Swims veel Suurbritannia menukas telesaates „The Graham Norton Show“ ja BBC Radio 1 Live Lounge'is, kus ta esitas Taylor Swifti lugu "Cruel Summer".

Lisaks laulule "Lose Control" tõusevad albumilt ”I've Tried Everything But Therapy (Part 1)” esile sellised kaasahaaravad lood nagu "The Door", olles samal ajal koduks ka emotsionaalsetele ballaadidele nagu "Some Things I'll Never Know".

Teddy Swims jätkab 2024 kevadel oma „I've Tried Everything But Therapy“ kontsertturneed kogu Põhja-Ameerikas ja Euroopas. See hõlmab esinemisi ka Arizona jazzifestivalil ja Tortuga muusikafestivalil.“

Niimoodi tutvustab Warner Music Teddy Swimsi debüütalbumi „I´ve Tried Everything But Therapy (Part 1)“ live-versiooni.

Alles hiljuti tutvustasin Sulle ka Teddy Swimsi debüütalbumi stuudioversiooni, kuid ka uus, nn live-versioon on nii hea, et ka seda peab kuulama. Eriti neil muusikasõpradel, kellele meeldib oskus kokku sobitada erinevaid muusikastiile, nii nagu Teddy Swims seda teeb, pannes kokku souli, R&B, kantri ja popmuusika.

Ja uskuge mind, Teddy Swims on ka live´is täpselt sama äge ja hea, kui ta on seda ka selle albumi stuudioversioonil.

Kuula ise ka:

Green Day

“Saviors”

(Warner Music)

„“Võimsad laulud ja räige satiir põlevale maailmale” - Rolling Stone

“”Saviors’il” põleb tuli kõhus ja jää veenides" - The Sunday Times

Ülemaailmsed roki superstaarid Green Day – Billie Joe Armstrong, Mike Dirnt ja Tré Cool – on avalikustanud oma väga oodatud 14. stuudioalbumi "Saviors". Koos plaadiga andis bänd välja ka video uuele loole "Bobby Sox", mis kannab endas klassikalise punkroki kõiki elemente, mida ainult Green Day suudab pakkuda.

"Bobby Sox" on üks mu lemmiklaule albumil," jagab Billie Joe Armstrong. "See on üheksakümnendate laul, mida me kunagi ei kirjutanud. Alguses oli see laul, mille kirjutasin oma naisele, kuid kui see realiseerus, siis tahtsin selle välja vahetada ja lisasin laulu sõnadesse: "Kas sa tahad olla minu poiss-sõber?", mitte "Kas sa tahad olla minu tüdruksõber"... Nii sai laulust omamoodi universaalne hümn."

Albumilt ”Saviors” on varem ilmunud võimsad lood "One Eyed Bastard", "Dilemma", "Look Ma, No Brains!," ja "The American Dream Is Killing Me", mis kõik said tohutu kriitikute kiituse väljaannetelt Rolling Stone, Alternative Press, SPIN, Stereogum, Brooklyn Vegan ja teised.

Hiljuti tähistas Green Day albumi ilmumist intiimse showga NYC Irving Plazas, SiriusXM-i väikese lavasarja raames. Kontserdile eelnes Dick Clarki aastavahetuse Rockin' Eve esinemine, kus bänd alustas 2024. aastat lõikudega armastatud albumitelt ”Dookie”, ”American Idiot” ja plahvatusliku Tteledebüüdiga loole "Dilemma", mida Rolling Stone tervitas kui "ühte albumi parimat lugu".

Viimaste kuude jooksul on Green Day andnud fännidele aimu, mida oodata nende eelseisvalt maailmaturneelt, oma ülemaailmsete üllatusesinemistega. Nad astusid üles nii Suurbritannias pubis eksprompt-intiimseks üllatuseks kui rokkisid koos tulihingeliste fännidega Las Vegases välja müüdud üllatusesinemisel vaid mõni päev enne nende peaesinemist festivalil When We Were Young.

Londonis ja Los Angeleses salvestatud "Saviors" on viimane võimas koostöö Green Day ja Grammy võitnud produtsendi Rob Cavallo vahel, kelle märkimisväärne varasem töö Green Day'ga sisaldab bändi kahte ikoonilisemat albumit, 1994. aasta ”Dookie” ja 2004. aasta "American Idiot".

Green Day elust suurem ülemaailmne staadioni tuur – The Saviors Tour, mida toetab Monster Energy – algab Euroopas tänavu mais. Selle nädala alguses avalikustas bänd Howard Sterni SiriusXM saates, et esimest korda üldse esitavad nad sel suvel oma 2024. aasta juubelite tähistamiseks nii ”Dookie” kui ka ”American Idiot” albumeid tervikuna koos fännide lemmiklaulude ja uue albumi paladega.”

Niimoodi tutvustab suurepärase Green Day suurepärast uut albumit ”Saviors” Warner Music oma pressiteates.

1986 aastal Californias loodud Green Day on üks maailma läbi aegade enim müünud bände - kokku üle 85 miljoni albumi ning nende audio ja video striimide arv on kokku üle 10. miljardi, neil on ette näidata 5 Grammy-auhinda! 2015 aastal pääses bänd ka Rock and Rolli kuulsuste halli.

1994 ilmunud albumiga “Dookie” tõid nad 1970. aastate punkroki hõngu ja kõla ka noorema kuulajani. Ameerika rokktrio Green Day muusikat on lahterdatud nii punkrokiks, pop-pungiks, kui ka alternatiivses rokiks ja nad on peaaegu samas koosseisus mänginud kogu oma tegutsemisaja.

Lapsepõlvesõbrad Billie Joe Armstrong (s 17.02.1972, laul ja kitarr) ning Mike Dimt (õieti Mike Pritchard, s 4.05.1972, bass ja laul) panid kokku esimese bändi Sweet Children oma elupaigas Rodeos, Californias. Poisid olid siis vaid 14aastased! 1989 liitus nendega ka trummar Al Sobrante. Tegelikult peab ajas veelgi kaugemale minema.

Billie Joe Armstrong

Billie Joe isa oli autojuht ja poole kohaga džässtrummar.

“Ta esines erinevates baarides, ja ega ma teda eriti hästi ei mäleta,” tõdeb Billie Joe. Emale meeldis kantrimuusika ja ta jumaldas Hank Williamsit. Emale meeldis ka Elvis Presley ja nii oli ka Billie Joe esimene plaat just Elvis Presley “Sun Sessions”.

Põhjus miks Billie Joe isa ei mäleta on lihtne ja samas kurb – isa suri vähki, kui poiss oli vaid 10-aastane. Üks viimasi kingitusi, mida Billie isalt sai oli kitarr, mida ta õigupoolest mängima ei õppinudki.

“Ma ei tunne ka praegu nooti ja oskan kitarril vaid kolme akordi mängida,” kinnitab ta. “Aga rohkem polegi ju vaja!”

Mike Dimt

Mike’i ema oli narkomaan. See oli ka üks põhjus miks ta oma poja adopteerida andis. Uuteks vanemateks said indiaaninaine ja valgetverd mees, kes läksid omakorda lahku, kui Mike oli 7-aastane. Alul oli poiss isaga, siis emaga, kuni majja tuli taaskord uus isa, kellega sai poiss väga hästi läbi. Kahjuks suri ka tema, kui Mike oli 17-aastane.

Kohtumine

1982 on see aasta, kui kokku jooksevad Billie Joe ja Mike’i eluteed. Tulevased tähed kohtuvad koolisööklas, nad söövad ja unistavad koos, et neist saavad tuntud kitarristid ja nad hakkavad vägevat rasket metalli mängima. Toona oli see ju väga popp muusikasuund.

Selle musavärgiga oli veidi siiski pahasti, sest Rodeo oli nii väike linn, et seal polnud isegi plaadipoodi ning muusika kuulamiseks pidi seda ise tegema!

“Kogusin mitu aastat raha, et kitarri osta,” meenutab Mike. “Lõpuks selle sain ja võtsin ka veidi tunde.”

15-aastastena esineti esimest korda ühes Vallejo teeäärses kohvikus, kus töötas Billie ema. Pärast seda esineti seal, kus lubati ja taheti. Kord lõpetas ühe esinemise see, et Billie ema helistas ja käskis pojal ruttu koju tulla… alguse asi! Ei möödunud palju aega, kui Mike’i ema kolis Santa Rosasse, kuid õnneks sai Mike tööd kokaabina ning sai üürida toa Billie ema majast. Poiste teed ei läinud lahku, saatus!

Ja sii avastati punk!

Eesmärgid pannakse paika

Viimasel kooliaastal kolisid kaks kutti West Oaklandi, kus harjutati ja esineti koos teiste bändidega. Mike laulis ansamblis Crummy Musicians ja Billie mängis kitari pundis Corrupted Morals. Siiski oli mõlema hinges ikka oma bänd, kuni leiti trummar John Kiftmeyer ja Green Day oligi sündinud.

Avaldati oma kulu ja kirjadega EP “1000 Hours” ja otsustati minna sõltumatu plaadifirma “Lookout!” jutule. Selle president (endine punklaulja) Lawrence Livermore uskus neisse, sest Green Day noorte meeste energia oli plahvatuslik.

“Paljud naersid minu üle ja naeravad ilmselt ka praegu, kuid Green Day on USA muusikale sama nagu seda oli kunagi The Beatles brittidele!” on Livermore ütelnud.

Fantastilne võrdlus, kas pole!

Edasi läks libedalt. Kutid said kooli läbi raskuste lõpetatud (ega nad erilised õppurid pole kunagi olnud) ja ees ootas 45 kontserti erinevates USA kohtades, kuni trummar John loobus. Asendajaks võeti Al Sobrante, kes oli löönud löökriistu ka ansamblis Sweet Children, kuid siiki polnud Billie ja Mike rahul.

Õige varsti tuleb mängu uus mees, kuid enne seda ilmub esimene LP “1039/Smoothed Cut Slappy Hour”, mille annab välja toosama plaadifirma “Lookout!”. Pärast seda lähevad asjad kiiresti edasi!

Tre Cool

Frank Edwin Wright III on väikelinna Willitsi kutt. Poisi isa oli helikopterijuht Vietnami sõjas ja hiljem rekkamees, ema tavaline koduperenaine. Juba varakult jumaldas Frank muusikat ja eriti trummimängu. 12-aastane poiss käis sageli külas oma kõige lähemal naabril Lawrence Livermore’il, kes oli toona punkbändi Lookout’s laulja. Tegemist on sama mehega, kellest eespool juttu oli ning tema oli ka see, kes otsustas, et 12-aastane Frank on piisavalt hea Lookout’si plaadil trumme mängima. Kutile pandi esinejanimeks Tre Cool. Selle nimega tunneb meest praegu terve maailm.

Plaadid, plaadid, plaadid

Ei ole vist keeruline arvata, et Lawrence oli see, kes Tre Cooli ja teised kaks kokku viis. See kõige õigem Green Day oli lõpuks koos.

Ja edutee jätkus, seda eriti underground-punkareenil.

1992 ilmus LP “Kerplunk”, mille edu hämmastas suuri plaadifirmasid. Võiks isegi öelda, et mitte ainult ei hämmastanud vaid tegi lausa kadedaks! Ja nii otsustasid poisid vastu võtta firma Reprise Records pakkumise.

Firma A&R(artistide ja repertuaari) juht Rob Cavallo meenutab: “Need kutid olid kohe alguses nii füüsiliselt kui ka vaimselt täiskasvanud. Mike mängis bassi progressiivselt ja meloodiliselt, Tre Cool oli trummide taga hämmastav ja Billie Joe – Billie Joe oli otsekohene!”

Nii saigi Cavallost bändi uus produtsent ja koliti Fantsy stuudiosse Berkeleys, kus oli töötanud ka legendaarne Creedence Clearwater Revival. Põhjus oli üsna lihtne, trio tahtis töötada võimalikult lähedal oma kodudele, et ratastega tööle tulla! Töötati 12 tundi päevas ja viis nädalat jutti, pärast seda osaleti soojendusansamblina legendaarse Bad Religioni kontsertturneel.

Ja nii jõuavadki kutid oma esimese suure plaadifirma debüütalbumini “Dookie”, mis teeb Green Day hetkega maailmakuulsaks. Kaasa aitavad ka hittsinglid “Longview” ja “Basket Case” ning MTV, kes bändi jumaldab ja nende videosi näitama hakkab.

Sama aasta suvel toimub festival “Woodstock 94” – paljude arvates on festari parim bänd just Green Day, kes lausa plahvatab kontsertlaval. Paljud hüüavad – grunge on surnud, elagu Green Day! Tänaseks on seda plaati müüdud üle 10 miljoni ning see tõi triole ka mitmeid auhindu, sh Grammy!

1994 annab Green Day kontserti kuulsas 16 000 kohaga saalis – Nassau Colisseumis, kaasa teevad ka saksa veteranpunkarid Die Toten Hosen ning ameeriklaste Pansy Division – see on paljude arvates parim Green Day kontsert veel tänagi.

Üsna edukad on olnud ka albumid „21st Centrury Breakdown“ (2009), 2012 ilmus koguni kolm plaati „!Uno!“, „!Dos!“ ja „!Tre!“. Meeste 12 stuudioalbum „Revolution Radio“ ilmus 2016. aastal, sellest sai nende kolmas esikoha plaat USA plaadimüügitabelis.

2017 ilmus igati sisukas ja põnev ülevaade Gren Day loomingust ehk kogumikplaat „Greatest Hits: God’s Favourite Band“, mis on kindlasti huvitav kokkuvõte nii bändi fännidele kui ka kuulajatele, kes varem ei ole meeste loominguga nii palju kokku puutunud.

Kogumikule valiti Green Day teiselt stuudioplaadilt „Kerplunk!“ 1 lugu, kolmandalt plaadilt „Dookie“ 5 lugu, neljandalt plaadilt „Insomniac“ 1 lugu, viiendalt plaadilt „Nimrod“ 2 lugu, kuuendalt plaadilt „Warning“ 2 lugu, seitsmendalt plaadilt „American Idiot“ 4 lugu, kaheksandalt plaadilt „21st Century Breakdown“ 2 lugu, üheksandalt plaadilt „!Uno!“ 1 lugu

ja kaheteistkümnendalt plaadilt „Revolution Radio“ 3 lugu.

Liikuvad osad kuluvad

1995. aasta sügisel ilmub album “Insomniac”, millel hittlugu “J.A.R.”, kuid lugematud turneed ja kontserdid ning esinemised kurnavad noori mehi niivõrd, et 1996. aasta Euroopa-turnee jäetakse ära, põhjuseks tuuakse üleväsimus.

Mehed puhkavad veidi ja alustavad tööd albumiga “Nimrod”, mis jõuab kuulajani 1997. Sellelt plaadilt leiame hitid “Hitchin’ A Ride” ja “Time Of Your Life”. Viimane neist on üks kuulsamaid Green Day lugusid, mis kõlas ka telesarja “Seinfeld” viimases osas ja sarjas “E.R”.

Album tõi Green Dayle palju uusi fänne, sest nende muusika on pidevalt arenenud.

Pärast seda järgnes taaskord paar aastat vaikust, kuni 1999 osaletakse Neil Youngi organiseeritud heategevuskontsertil – Green Day teeb esimest korda akustilise live-esinemise.

Aastal 2000 ilmub album “Warning”, mille esialgu pidi produtseerima Scott Litt, kuid trio loobub tema teenetest ning album produtseeritakse ise. Hitte on ka – “Minority” ja “Warning” ja huvitaval kombel tuleb Green Day muusikasse ka popilikumaid toone.

Aasta hiljem näeb ilmavalgust kogumikplaat “International Superhits!”, millel ka kaks uut lugu.

2002 ilmub album “Shenanigans”, kuni 2004 tuleb müügile tõeline supermenuk - rokkooper“American Idiot”, mis toob Green Dayle Grammysid ja Briti muusikaauhindu nii 2005 kui ka 2006. Kummaline on selle albumi juures see, et see on ju omamoodi agressiivne rokkooper, mille edu üllatas ka bändiliikmeid endid, kuid võib julgelt väita, et see on seni kõige paremini vastuvõetud Green Day album. Ainuüksi USA´s müüdi seda üle 7. miljoni, ja 2010. aastal debüteeris “American Idiot” ka Broadway laval.

ja kaheteistkümnendalt plaadilt „Revolution Radio“ 3 lugu.

„Father of All ...“

Kuid kuid – Green Day ei näinud väsivat ka uuel kümnendil ehk siis peaaegu 35 aastat pärast oma algust, sest 2020. aastal ilmus nende uus ja igati punkrokilik stuudioplaat „Father of All ...“ Nende kolme punkti kohale peaks kirjutama sõna „motherfuckers“, kuid on vist viisakas seda mitte nii väga suurelt välja kirjutada.

Kokku 10 uut lugu ja album debüteeris nii Inglismaa kui ka Austraalia plaadimüügitabeli ja USA’s rokkalbumite edetabeli esikohal!

Uue albumi kohta kirjutasid muusikakriitikud ja muusikaajakirjad, et Green Day uus album on igati nooruslik, justkui oleks areenile tulnud uus ja suurepärane bänd, kes tahab ennast tervele muusikamaailmale näidata ja tõestada. Uuel plaadil olid ka igati suurepärased produstendid, kes samuti muusikamaailmas pikalt tegutsenud ja toimetanud ehk Butch Walker ja Chris Dugan.

Uued singlid, kontsertturneed ja plaadid

2021. aasta veebruaris avaldas Green Day uue singli “Here Comes the Shock”. Märtsis 2021 ilmus remasterdatud verisoon ansambli populaarsest albumist “Insomniac”, et tähistada selle albumi 25. juubelit. Uuel versioonil olid ka mõned uued live-lood.

2021 ilmus veel paar uut singlit: ”Pollyanna” ja ”Holy Toledo!”. Green Day läks ka kontsertturneele “Hella Mega Tour”, mis 2021. aasta juulist septembrini viis neid USAsse ja juunis-juulis 2022 Suurbritanniasse.

Detsembris 2021 ilmus Green Day neljas kontsertplaat “BBC Sessions”.

2022 mängis Green Day mitmel suurel muusikafestivalil USAs, näiteks Lollapalooza ja Outside Lands, kuid ka Innings festivalil Arizonas.

Novembris 2022 andis Green Day teada, et alustavad tööd uue stuudioalbumiga, ja see ilmub 2024. aasta alguses. Plaadi produtsendiks Rob Cavallo, kellega Green Day tegi viimati koostööd 2012. aastal, kui ilmus album ” ¡Tré!“.

Septembris 2023 avaldas Green Day uue kodulehe – „The American Dream Is Killing Me“. Sellel sai näha ja kuulata uut muusikat, ja juttu oli ka uuest albumist.

Oktoobris 2023 said Green Day fännid teada, et uue albumi nimi saab olema „Saviors“ ja ilmus ka uue albumi esimene singel „The American Dream Is Killing Me“. Novembris ilmus teine singel „Look Ma, No Brains!“, detsembris ka kolmas singel „Dilemma“.

Uue aasta (2024) 5. jaanuaril ilmus veel ka neljas singel „One Eyed Bastard“. 16. jaanuaril mängis Green Day New Yorgi metroos, 47th-50th Streets-Rockefeller Centeri jaamas, kaasa lõi ka populaarne USA saatejuht Jimmy Fallon, kes mängis tamburiini. Esitati mitu uut lugu, näiteks „Look Ma, No Brains“, kuid ka vanad hittlood „Basket Case“ ja „American Idiot“.

„Saviors“ (ka „SAVIORS“)

on Green Day 14. stuudioalbum! 15 uut laulu (kõik on kirjutatud Green Day liikmete poolt, sõnad Billie Joe Armstrongilt). See ilmus 19. jaanuaril 2024 ja see lindistati Londonis ja Los Angeleses koostöös produtsent Rob Cavalloga. Esialgu oli plaan, et uue albumi nimeks saab „1972“, sel aastal on sündinud kõik kolm Green Day liiget, kuid plaanid muutusid.

Uue albumi esimene singel oli „The American Dream Is Killing Me“, mille sõnad kirjutas Billie Joe Armstrong, ja seetõttu oli ta veendunud, just selline saab olema ka uue plaadi nimi! Kuid siiski ka see ei läinud mitte ja albumi nimeks sai hoopis „Saviors“.

Green Day liikmed tõdesid pärast selle singli ilmumist, et American Dream ei tööta paljude inimeste jaoks, see teeb neile pigem haiget“.

Eelpool mainisin, et uuelt albumilt ilmus ka neli singlit, kuid nüüd on sellelt ilmunud veel ka viies singel „Bobby Sox“ (18. jaanuar 2024).

Tänaseks on teada, et mais 2024 alustab Green Day ka suurt staadioniturneed Põhja-Ameerikas ja Euroopas, kaasa löövad ka The Smashing Pumpkins, Rancid, The Linda Lindas, Nothing but Thieves, The Hives, The Interrupters ja Maid of Ace. Tundub, et tuleb igati äge turnee!

Uuel albumil rokib Green Day igati ägedalt ja mõnuga. Tõepoolest ei saa aru, et Green Day on bänd, mis on kuulajat rõõmustanud juba 34 aastat!!!

Nii nagu ikka on ka uuel Green Day plaadil lugusid, milles on rohkem rokilikumat hingamist („Look Ma, No Brains!“, „One Eye Bastard“, „Dilemma“, „Goodnight Adeline“, „Living in the ´20s“), kuid ka popilikumat hõngu („The American Dream Is Killing Me“, „Suzie Chapstick“, plaadi nimilugu „Saviors“) ja loomulikult ka punki („Bobby Sox“, „1981“, „Coma City“). Üks väga rahulik ja ilusa meloodia ning refrääniga lugu on albumil ka – „Father to a Son“, üsna rahulik ja mõnus on ka albumi viimane laul „Fancy Sauce“.

Ja tegelikult, on ju Green Day lugudega sageli nii, et tundub, et läheb rokiks, siis äkitselt tulevad sisse popilikumad meloodiad, ja neile võib lisanduda ka pungilikku minekut. Kui ise uut albumit kuulad, siis oledki mitme loo juures dilemma ees – kuhu see lugu lahterdada? Kuid see polegi ju oluline, sest Green Day on Green Day!

Kuula ise ka: