Sam Ryder

„There´s Nothing But Space, Man“

(Warner Music)

„Pop-sensatsioon Sam Ryderi kauaoodatud debüütalbum "There's Nothing But Space, Man!" on lõpuks ilmunud. Albumi fookuspalaks on "Put A Light On Me", mis järgneb võistlussaate “Tantsud tähtedega” (Suurbritannia versioonis) debüteerinud singlile "All The Way Over".
Värske kauamängiv sisaldab ka Ühendkuningriigi viimase veerandsajandi edukaimat eurolugu "Space Man", mis saavutas nii maailma tähtsaimal lauluvõistlusel kui ka riiklikus edetabelis teise koha (kuld sertifikaadi ja 80 miljonit globaalset striimi).“

Sedasi tutvustab suurepärase Sam Ryderi suurepärast debüütalbumit „There´s Nothing But Space, Man!“ Warner Music.

Sam Ryder (25. juuni 1989 Maldon, Inglismaa) on inglise laulja ja kitarrist. Ta saavutas kuulsust TikTokis, kus hakkas avaldama muusikat, esialgu teiste artistide covereid. Aasta 2020 lõpuks oli ta enim jälgitud briti artist!

2022 esindas Sam Ryder Suurbritanniat Eurovisioni lauluvõistlusel ja saavutas lauluga „Space Man“ teise koha (kusjuures žürii valis selle laulu parimaks!). See oli brittide parim koht sellel võistlusel pärast aastat 1998

Sam Ryder sündis Keith Robinsoni (isa on puusepp) ja Geraldine Costelloe (ema on hambaarsti abi) noorima lapsena, Samil on ka kaks vanemat õde – Katie ja Natalie.

Tulevane laulja kasvas Chelmsfordis, Essexis ja käis samas ka St John Payne´i katoliiklikus koolis aastail 2000-2007.

Ryder hakkas laulma juba lapsena, ja suure tõuke lauljakarjääri valimisel andis Kanada rokkbändi Sum 41 kontsert, mida Sam nägi siis, kui ta oli 11. aastane (Sam Ryder on maininud sedagi, et talle on meeldinud ka briti raskeroki bänd Iron Maiden).

Lapsena meeldis talle ka Eurovisioni lauluvõistlus, mida ta ikka ja jälle koos vanematega vaatas. Kui 2006. aastal võitis selle lauluvõistluse soomlaste rokipunt Lordi, siis otsustas Sam Ryder ka kitarrimängu õppima hakata.

2006 hakkas Ryder laulma ja kitarri mängima ansamblis The Morning After. Bändil ilmus ka kaks stuudioalbumit. 2010 lõi ta kampa ansambliga Blessed by a Broken Heart, ja mängis kitarri selle ansambli kontsertidel. 2012 sai Sam Ryderist selle bändi solist, ja ilmus ka album „Feel The Power“.

Ansambel läks laiali 2013 ja Ryderist sai juhtfiguur ansamblis Close Your Eyes. Ilmus album „Line in the Sand“, kuid 2014 Ryder lahkus sellest ansamblist.

Seejärel tegi Ryder puutöid koos oma isaga, kuni 2016 hakkas ta mõtlema oma soolokarjääri peale. Nii läks USAsse Nashville´i, kus alustas tööd produtsent Bryan Wilsoniga. Nad said valmis ka albumi, mis mitte kunagi ei ilmunud.

2017 avaldas ta vegan mahlabaari Essexis, mis tegutses aastani 2019.

Nüüd otsustas Sam Ryder hakata avaldama muusikat TikTokis, esialgu esitades teiste artistide lugusid, nagu näiteks Sia, Justin Bieber, Alicia Keys ja Elton John. 2020. aasta lõpuks oli ta TikTokis enim jälgitud briti artist!

Veidi hiljem oli tal taskus leping plaadifirmag Parlophone, ja 2021 ilmus tema debüüt-EP „The Sun´s Gonna Rise“. Seda striimiti maailmas üle 100 miljoni korra! Sellele järgnes ka kontsertturnee, mis oli lõpuni välja müüdud.

Kui maailmas valitses pandeemia, siis kirjutas Ryder jaanuaris 2022 laulu „Space Man“ ja saatis selle BBC´le. Samas kuus oli Ryder nõus BBC ettepanekuga esindada Suurbritanniat Eurovisionil, ja märtsis anti sellest ka publikule teada.

Nagu eelpool mainisin, saavutas Sam Ryder lauluvõistlusel teise koha. Ta sai kokku 466 punkti, mis on ühtlasi ka Suurbritannia punktirekord sellel võistlusel. Lugu tõusis brittide singlimüügitabelis teisele kohale, enne seda oli suutnud Eurovisioni lauluvõistlusel osalenud brittide lugu seda 1996. aastal, siis sai sellega hakkama Gina G lauluga „Ooh Aah… Just a Little Bit“.

2022. aasta oktoobris-novembris esines Sam Ryder Euroopa kontsertturneel, mis oli jällegi lõpuni välja müüdud. Enne seda esitas ta juulis Suurbritannia hümni vormel 1 etapil Silverstone´is, Inglismaal. Tasub mainida sedagi, et Sam Ryder on jõudnud teha koostööd ka Ukraina ansambliga Kalush, ja nemad võitsid ju Eurovisioni lauluvõistluse just Sam Ryderi ees.

Augustis 2022 avaldas Sam Ryder debüütalbumi teise singli „Somebody“, septembris ilmus singel „Living Without You“ (koostöös Sigala ja David Guettaga), septembris esitas Ryder Queeni laulu „Somebody to Love“ (koos Queeni liikmete Brian May ja Roger Tayloriga) Londonis Wembley staadionil (seda Foo Fightersi trummari Taylor Hawkinsi mälestuskontserdil) ja 9. detsembril ilmus Sam Ryderi debüütalbum „There´s Nothing but Space, Man!“.

Sam Ryder on ütelnud et aasta 2022 on olnud tema ja tema meeskonna jaoks aasta, mil tema palved, võimalused ja unistused on saanud teoks. Selle eest on ta tänulik kõikidele neile, kes tema muusikat kuulavad ja fännavad.

Sam Ryder alustab oma debüütalbumit imeilusa meloodiaga laulus „Deep Blue Doubt“, pärast rahulikku ja vaikset ning õrna sissejuhatust saab sellest igati kaasahaarav popilugu.

Seejärel Ryderi hittlugu „Space Man“, mis peaks kõikidele Eurovisioni-lauluvõistluse fännidele hästi tunda ja teada olla, sest lauluvõistluse teine koht peaks rääkima ju iseenda eest. Igal juhul üks viimaste aastate huvitamaid harmooniaid ja meloodiaid sellel lauluvõistlusele.

Kolmas lugu kannab pealkirja „Somebody“, mis on samuti mõnusa olekuga popilugu, milles kuuleb ka vahvat klaverimängu, ja tegelikult on ju Ryderil igati põnev ja omanäoline hääl.

Neljas lugu „Tiny Riot“ algab igati huvitavate saundidega, mida tänases popmuusikas arendatakse ja üritatakse leida uusi saunde. Lugu kasvab iga hetkega võimsamaks ja võimsamaks, siin on ka miskit, mis on kübe rokilik, kuid see on ikkagi popilugu.

Viies lugu algab kauni klaverimänguga, pealkirjaks „All The Way Over“. Laul, milles on seda miskit, mis kuulama paneb. Veidi on selles sarnast hingamist Ed Sheerani kaunite lugudega. Ryderi kõrged noodid on nii võimsad kui ka õrnad, hetkeks tundub, et hääl hakkab murduma, kuid see annabki emotsiooni esitusele juurde. Ilust lugu, väga ilus!

Ka kuues lugu „OK“ algab klaverimänguga, jätkab sealt, kus eelmine lugu lõppes. Selles loos tuleb siiski rütmi ja võimsust juurde, ja laulja hääl! Uhke ja võimas!

Seitsmes lugu „Put A Light On Me“ algab jällegi põnevate saundidega ja Ryderi võimsa esitusega. Hetk hiljem saab sellest igati hea minekuga popilugu, võiks öelda, et tantsuhitt! Rääkimata albumi viimasest loost „LIving Without You“, milles Sam Ryderiga löövad kampa Sigala ja David Guetta. See on lugu, mis paneb jala tatsuma küll, kusjuures mulle tundub, et see ongi briti suurepärase DJ ja muusikaprodutsendi Sigala lugu, millele on hääle andnud Sam Ryder, ja oma panuse lisanud David Guetta. No ja olgem ausad, see lugu on ikka väga kõva tatsuhitt!

Ryderi albumi kaheksas laul on taaskord ilus ja kõrva paitav „Whirlwind“, milles veidi ka folgilikku olekut. Mulle selle loo meloodia ja harmoonia meeldivad, nagu ka Ryderi albumi eelviimane laul „Lost In You“.

Kõrva paitab ka albumi 11. laul „Crashing Down“. Äkki isegi selle albumi kõige ilusam laul. Võrratult kaunis meloodia ja Ryderi kõrge hääl! Uskumatult hea!

Igati vahva popilugu on „This Time“. Ülesehituselt ja esituselt mõnusalt positiivne, vahva meloodia ja harmooniaga. Miskipärast meenus mulle ka Robbie Williams.

Kokkuvõttes on Sam Ryderi album üks selle aasta parimaid ja huvitavamaid popiplaate. Album, mille kuuled korra läbi, ja siis teed seda korra veel, ja siis veelkord.

PG Roxette „Pop-Up Dynamo!“ (Warner Music)

“PG Roxette on tagasi singliga “My Chosen One (feat. Leon)” värskelt albumilt “Pop-Up Dynamo!”.

Pole kahtlustki, et PG Roxette’i album hoiab legendaarse popduo pärandit jätkuvalt elus. Per Gessle on albumi tarbeks kokku kutsunud “klassikalise” bändiliikmete koosseisu – Jonas Isacsson, Clarence Öfwerman, Magnus Börjeson ja Christoffer Lundquist.”

Sedasi tutvustab uut PG Roxette´i albumit Warner Music, ja tegelikult on ju hiiglama vahva, et Per Gessle jätkab Roxette´i muusikalisi traditsioone vaatamata sellele, et duo lauljatar Marie Fredriksson paar aastat tagasi meie hulgast lahkus. Per Gessle on intervjuudes tõdenud, et uue albumi lood on kirjutatud 2019, 2021 ja 2022. aastal, kuid näiteks laul “Jezebel” oli tal peaaegu valmis juba 2016. aastal.

Meenutame duot ja nende „tegemisi“

Roxette on teatavasti Rootsist, Halmstadist pärit popmuusika duo, mille liikmed olid lauljatar Marie Fredriksson ja helilooja, muusika ja laulja Per Gessle. Roxette on kindlasti üks Rootsi muusika lipulaevadest, mis esitas suurepärast poppi 30 aastat, sest nad alustasid tegutsemist 1986. aastal.

1980 aastate lõpus ning 90 aastate alguses oli Roxette üks maailma populaarsemaid bände. Kes muusikasõpradest ei teaks selliseid popmuusika pärle nagu - „Joyride“ (1991), „Fading Like a Flower“ (1991), „The Big L.“ (1991), „Spending My Time“ (1991), „How Do You Do“ (1992), „Queen Of Rain“ (1992), „Sleeping In My Car“ (1994), „Crash! Boom! Bang“ (1994), „Run To You“ (1994), „Vulnerable“ (1995) jpt.

Aastate jooksul on Roxette´i albumeid müüdud sedavõrd palju, et nad on pärast ABBA´t Rootsi teiseks edukaim muusikaprojekt.

Tegelikult tegid Marie Fredriksson ja Per Gessle muusikat juba enne Roxette’i tegutsemisaja algust, sest lauljatar Marie Fredriksson oli sooloarist ja laulis ka ansamblis Strul & Ma Mas Barn ning Per Gessle laulis ning kirjutas lugusid ansamblis Gyllene Tider.

Viimati mainitud bänd ei olnud mingi naljanumber, vaid väga kuum popibänd Rootsis, kelle üks tuntumaid lugusid on Per Gessle kirjutatud „Sommartider“, mis ilmus singlina 1982.

1981. aastal sai Fredrikssonist Gyllene Tideri taustalaulja, kuid juba kolm aastat hiljem (1984) avaldas Marie Fredriksson sooloalbumi, millele ka Gessle ühe laulu kirjutas.

Ansambli Gyllene Tider plaadifirma USAs soovitas neil oma nime muuta, ja nii ilmus 1984. aastal EP „Heartland“ juba Roxette’i nime all.

Kahjuks läks ansambel laiali ning Fredriksson ja Gessle otsustasid jätkata duona. Nad avaldasid singli „Neverending Love“, mis sai Rootsis vägagi kuulsaks.

Esimene album, ja esimesed edusammud

Roxette’i esimene album „Pearls of Passion“ ilmus 1986. aastal, kuid see duole veel rahvusvahelist edu ei toonud, kuid oli selge, et see on bänd, millel on suurt potentsiaali läbi lüüa ka rahvusvahelisel turul.

Ja edu ei lasknud ennast kaua oodata – 1988 ilmus album „Look Sharp!“, millel olid hitid „The Look“, „Dangerous“ ja „Listen to Your Heart“. Loomulikult tõusis album plaadimügitabeli esikohale Rootsis, kuid see oli üliedukas ka mujal, sh. USA’s. Kokku on plaati müüdud üle 10 miljoni eksemplari.

Kusjuures tasub meenutada, et ka albumit „Look Sharp!“ esialgu USAs ei avaldatud, kuni üks vahetusõpilane viis plaadi Rootsist USAsse Minneapolisesse, kus kohalik raadiojaam mängis hittlugu „The Look“.

Seejärel algas Roxette’i edulugu – plaadifirma avaldas sama plaadi ka USAs ning selle albumi lood „The Look“ ja „It Must Have Been Love“ tõusid USA singlimüügitabeli etteotsa!

Edu jätkub!

Duo ei jäänud loorberitele puhkama, sest möödus vaid kolm aastat, kui ilmus nende kolmas plaat – „Joyride“, mis oli veelgi edukam kui eelmine album ja see tõusis plaadimüügitabelite etteotsa nii USA’s, Austraalias kui ka mujal. Plaadilt leiab sellised hitid nagu: „Joyride“, „Fading Like a Flower“, „The Big L“, „Spending My Time“ jt. Lood, mida mängitakse edukalt raadiojaamades ka täna.

Edu jätkus. 1992 ilmus neljas album „Tourism“, mis oli segu kontsertsalvestitets kui ka uutest lugudest. Nii leiab just sellelt plaadilt hittlood „How Do You Do!“, „It Must Have Been Love“ (seda lugu sai kuulda ka maailmakuulsa kassahiti „Pretty Woman“ heliribal) ja „Queen of Rain“.

Duo jätkas, ikka edukalt! 1994 ilmus album „Crash! Boom! Bang!“, millel oli hittlugusid ikka päris mitu: plaadi nimilugu, „Fireworks“, „Run to You“, „Sleeping in My Car“, „Vulnerable“. Kõik sellised laulud, mis on kindlasti osa popmuusika ajaloost.

Sajandivahetus

Seejärel väikene paus, kuid 1999 ilmus uus album „Have a Nice Day“. Ka siin oli päris mitu suurepärast popilugu, millest ka hittlood said: „Wish I Could Fly“, „Anyone“, „Stars“, „Salvation“. Sellel plaadil on teiste seas ka esimene Roxette´i lugu, mille on üksinda kirjutanud Marie Fredriksson ja see on „Waiting for the Rain“.

2001 ilmus album „Room Service“, kuid see polnud enam sedavõrd edukas, kui eelmised plaadid. Edu saatis plaati Rootsis, kuid mujal maailmas polnud see enam sedavõrd popp. Paljud muusikakriitikud arvasid, et see võib olla ka superduo lõpp, kuid võta näpust! Duo jätkas, kuid vahepeal juhtus ka palju muud.

2002 ilmus nende edukas kogumikplaat „The Ballad Hits“ ja 2003 „The Pop Hits“.

Lauljatari tervisemured

2002. aastal halvenes järsult lauljatar Marie Fredrikssoni tervis, tal avastati ajukasvaja. Lauljatari opereeriti ja tervis hakkas õnneks siiski paremaks minema.

Just taastumise ajal avaldas lauljatar oma esimese ingliskeelse sooloalbumi „The Change“. Samal ajal avaldas ka Per Gessle sooloplaadi, see oli rootsikeelne „Mazarin“ ja ka see oli kodumaal, Rootsis, igati edukas. Aastail 2006-2008 avaldasid Fredriksson veel ühe sooloplaadi ja Per Gessle veel lausa kaks plaati.

2009 hakati rääkima, et on oodata duo taasühinemist ning nii see läks. Alustati kontsertitega 2009. aastal, 2011 ilmus album „Charm School“ ja sellele järgnes juba maailmaturnee. 2012 ilmus duo üheksas stuudioalbum „Travelling“.

2016. aastal teatas Roxette, et kontserte nad siiski rohkem ei anna, kuna lauljatari tervis ei peaks sellele vastu. Selle üle oli kindlasti miljonitel ansambli fännidel siiralt kahju, kuid eelkõige on tähtis tervis ja seejärel kõik muu. Ja et fännid väga õnnetud ei ole, siis avaldas Roxette ju 2016. aastal ka uue albumi „Good Karma“.

Kahjuks saabus kurb uudis 9. detsembril 2019, mil anti teada, et meie hulgast on lahkunud võrratu lauljatar Marie Fredriksson, ja põhjuseks ikka eelpool mainitud ajukasvaja. Kurb, aga elu on kord selline. Lauljatari surmapäeval postitati Roxette ametlikule YouTube’i kanalile muusikavideo laulust „It Must Have Been Love“, mis kogus kiirelt üle 430 miljoni vaatamise. Mistõttu saab ju taaskord ütelda, et muusika elab edasi, nii paljude teiste meie hulgast lahkunud artistide muusika.

Roxette jätkab

Detsembris 2020 ilmus album „Bag of Trix“, millel oli duo seni ilmumata lugusid, nagu näiteks plaadi „Good Karma“ salvestussessioonil lindistatud laul „Let Your Heart Dance with Me“, mis singlina ilmus oktoobris 2020. See oli viimane laul, mille Fredriksson lindistas enne oma lahkumist.

Detsembris 2020 lahkus meie hulgast ka Roxette´i kauaaegne trummar Per „Pelle“ Alsing, kuid 2021 andis Per Gessle märku, et ta kutsub Roxette´i uuesti kokku, seekord küll nimega PG Roxette. Esimene lugu, mis PG Roxette salvestas oli Metallica covee „Nothing Else Matters“.

Juunis 2022 ilmus bändi esimene uus singel „The Loneliest Girl In The World“. See oli eelmäng uuele plaadile, mille Per Gessle salvestas koos oma kontsertturnee bändiga Pop-Up Dynamo.

Per Gessle rääkis ühes intervjuus, et alates 1980. aastatest on ta teinud muusikat kui Roxette, ja see on muusika, mis teda kõige rohkem inspireerib. Maailmas on miljoneid fänne, kellele meeldib Roxette´i muusika ka täna, mistõttu otsustas Gessle just sellise muusikaga jätkata.

„Olen kirjutanud peaaegu kõik Roxette´i laulud,“ räägib Per Gessle, „mistõttu oli lihtne jätkata sealt, kus asjad pooleli jäid. Tahtsin kirjutada lugusid, mis meenutavad meie hitte „Look Sharp!“ ja „Joyride“, ja mulle tundub, et mitmedki uue plaadi lood kõlavad just sedasi.“

„Loomulikult on võimatu asendada Marie´d,“ kinnitab Gessle, „ja see polnud ka minu eesmärk, sest meie koosveedetud aeg oli suurepärane. Kui Marie oleks elus, siis oleksime teinud ka selle plaadi üheskoos.“

Septembris 2022 avaldas PG Roxette veel ühe singli „Walking on Air“ ja 28. oktoobril ilmus bändi album „Pop-Up Dynamo!“.

Ja kallid sõbrad, uskuge mind, Per Gessle jätkab täpselt sama lahedate ja väga heade poplugudega ja meeldejäävate meloodiatega ka täna, ja seda „vana“ Roxette´i hingamist on ka uute lugude juures. Ütles ju ka Gessle, et ta tahtis saavutada Roxette´i saundi, kuid kasutati ka palju uusi asju, sest stuudiod ja salvestusvõimalused arenevad kogu aeg.

Albumilt leiab suurepärast ja meeldejäävat poppi, näiteks albumi avalugu „Walking On Air“, kuid ka „Me And You And Everything In Between“, 80-aastate saundi võib kuulda lauludes „Headphones On“ ja igati ägedas laulus „The Craziest Thing“ ning singlina ilmunud loos „The Loneliest Girl In The World“ (see lugu toob mulle meelde isegi rootslaste menubändi Secret Service), „Walk Right In“ (selles laulus on ikka igavesti lahedat saranasust Donna Summeri diskohitile „I Feel Love“), on ka rahulikumaid lugusid (ka Roxette esitas aastate jooksul mitmeid ja mitmeid kauneid ballaade), näiteks „Yu Hurt The One You Love The Most“, „Jezebel“ ja „My Chosen One“ (koos Rootsi lauljatari LEON´iga (ehk Lotta Lindgren), kelle suurimateks eeskujudeks ja lemmikuteks on olnud ABBA ja Marie Fredriksson!)

Per Gessle on ütelnud, et tal on plaan minna PG Roxette´iga kontsertturneele, ja ta loodab, et see juhtub juba õige pea.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/011nOWPtQukAjMKMzgyEBE

Red Hot Chili Peppers „Return of the Dream Canteen“ (Warner Music)

„Red Hot Chili Peppers on 2022. aastal andnud välja koguni kaks uut stuudioalbumit. Neist värskeim “Return of the Dream Canteen” sündis samade laulukirjutamise sessioonide käigus, mil loodi ka eelmine kaheteistkümnes album “Unlimited Love”, mis jõudis aprillikuus maineka Billboard 200 albumite edetabeli esikohale ja mida võib pidada seni aasta edukaimaks rokkalbumiks.

“Unlimited Love” oli bändi esimene album alates 2006. aastast, mille koosseisuga liitus taas kitarrist John Frusciante.

Uuel albumil “Return of the Dream Canteen” on 17 muusikapala, mille aitas bändil produtseerida maailmakuulus Rick Rubin.

Albumilt on ilmunud singlitena “Eddie” ja “Tippa My Tongue”, neist viimati mainitud jõudis lisaks eelmise albumi hitile “Black Summer” samuti Billboardi roki edetabeli esikohale, tehes bändist ainsa ansambli ajaloos, kes on ühe aasta jooksul kahe looga esikohta väisanud.

Käesoleva aasta MTV videoauhindade galalt viis Red Hot Chili Peppers koju võidu globaalse ikooni kategoorias ning tunnustati ka nende karjääri tähega Hollywoodi kuulsuste alleel.“

Nii tutvustab Red Hot Chili Peppersi uut albumit Warner Music.

Red Hot Chili Peppers (nimetame lühidalt RHCP) hakkas tegutsema juba 1983. aastal Los Angeleses. Seega on bänd koos mänginud juba peaaegu 40 aastat, mille jooksul on koosseis vaheldunud ja muutunud, kuigi põhituumik on olnud sama. Aastate jooksul on välja antud ridamisi väga häid rokiplaate, mida on maailmas müüdud üle 80 miljoni eksemplari ja neil on ette näidata ka kuus (!) Grammy-auhinda, mistõttu on paljud muusikasõbrad ütelnud, et Red Hot Chili Peppers on kindlasti üks maailma kõigi aegade parimaid ja rokibände, kelle seni viimane album „The Getaway“ oli aastast 2016, kuid nüüd on mehed tagasi uue albumiga.

Täna mängib RHCP koosseisus: Anthony Kiedis (laul), Flea (basskitarr), John Frusciante (kitarr) ja Chad Smith (trummid). Nende muusikat on lahterdatud funkmuusika-mõjutustega rokkmuusikaks. Aastate jooksul on ilmunud mitmeid ja mitmeid edukaid albumeid, bändi tuntumad laulud on kindlasti ”Under the Bridge”, ”Give It Away”, ”Suck My Kiss”, ”Californication”, ”Otherside”, ”Scar Tissue”, ”By the Way”, ”Can’t Stop”, ”Dani California”, ”Snow (Hey Oh)” ja ”Dark Necessities”.

Meenutame algusaegu

Fairfax High Schoolis Los Angeleses õppisid samas klassis laulja Anthony Kiedis, kitarrist Hillel Slovak, basskitarrist Michael ”Flea” Balzary ja trummar Jack Irons, kes otsustasid hakata bändi tegema ja nii sündis 1983. aastal Red Hot Chili Peppers. Bändi esimene nimi oli küll Tony Flow and the Miraculously Majestic Masters of Mayhem ja nende esimene esinemine oli Rhythm Lounge-klubis, kui nad soojendasid ansamblit Gary and Neighbor´s Voices. Publikut oli ca 30 inimest, ja esitati ka bändi ühte esimest oma lugu „Out in L.A.“.

Algusaegade RHCP mõjutajateks olid nn dance-punki mänginud James Chance and the Contortions ja Defunkt. RHCP esimene esimene oli sedavõrd energiline, et bänd saavutas kiirelt populaarsust ja esinemise tuli juurde ka paljudes teistes Los Angelese klubides ja kohalikel muusikasündmustel.

Ansambel vahetas oma nime – muusikamaailmas oli nüüd olemas Red Hot Chili Peppers.

Augustis 1984 ilmus ansambli debüütalbum „The Red Hot Chili Peppers“. Plaat ei tõusnud küll müügitabelite tippu, kuid bänd muutus populaarseks, sest nende lugusid mängiti raadiojaamades ja MTV´s. Aastaks 2007 oli seda plaati müüdud 300 000 eksemplari.

1985 ilmus RHCP teine album „Freaky Styley“, mille produtsendiks oli maailmakuulus George Clinton, kes tõi bändi muusikasse pungi ja funki elemente, bändi muusika muutus palju mitmekesisemaks, kuid ka seda plaati ei saatnud edu, bänd ise oli uue albumiga igati rahul. 1987 ilmus kolmas album „The Uplift Mofo Party Plan“, see oli esimene RHCP album, mis jõudis ka USA plaadimüügitabelisse. Billboard 200 tabeli parimaks kohaks oli 148.

RHCP kogub kuulsust ja populaarsust

1989 ilmus uus album „Mother´s Milk“, ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale number 52! Euroopas album tabelitesse ei jõudnud, kuid Austraalias tõusis see kohale 33. Pärast seda albumit oli üsna selge, et RHCP on tõusmas üheks populaarsemaks USA rokipundiks!

Pärast selle albumi edu vahetas bänd plaadifirmat. Uueks plaadifirmaks sai Warner Bros. Records ja järgmise albumi produtsendiks saadigi Rick Rubin, kes oli veidi aega tagasi koostööst loobunud.

Septembris 1991 ilmuski uus album „Blood Sugar Sex Magik“. Sellel olid ka mitmed hittlood: „Suck My Kiss“, „Under the Bridge“ ja „Give It Away“. 1992 tõusis album USA plaadimüügitabelis kolmandaks, ja tänu sellele plaadile saavutas RHCP ka rahvusvahelist edu. Album tõi bändile kolm Grammy-auhinda.

1995. aasta septembris ilmus album „One Hot Minute“, millel oli heavy metali stiilis kitarririffe ja mõjutusi psühhedeelilisest rokkmuusikast. Album võeti vastu üsna segaste tunnetega, kuid see oli igati edukas, sest seda müüdi maailmas 8 miljonit eksemplari! „My Friends“ tõusis USA singlimüügitabeli esikohale, edukad olid ka singlid „Warped“ ja „Aeroplane“.

1999 ilmus RHCP suurepärane album „Californication“, millest sai bändi edukaim album! Uuel albumil oli palju suurepäraseid ja meloodilisi lugusid, millel olid suurepärased kitarri-, basskitarri- ja lauluseaded. Singlitena ilmunud „Scar Issue“, „Around the World“, „Otherside“, „Californication“ ja „Road Trippin“ said suurteks hittideks.

Selle sajandi algus

Pärast kontsertturnee lõppu algas töö uue albumiga „By the Way“. Produtsendiks taaskord Rick Rubin, kes polnud rahul uue albumi esimese versiooniga, sest tema arvates polnud hardcore pungi mõjutustega kiired lood õige valik!

2002 ilmus „By the Way“, mis oli varasematest RHCP albumitest rahulikum, kaasaegsem ja helidemaailm oli mitmekesisem. Palju oli meloodilisi ballaade, Frusciante lisas lugudele klahvpille ja keelpille. 2003 ilmus bändi kogumikalbum „Greatest Hits“, millel bändi parimad laulud aastaist 1998 – 2002 ja ka kaks uut laulu „Fortune Faded“ ja „Save the Population“.

2006 ilmus RHCP Grammyga pärjatud üheksas stuudioalbum „Stadium Arcadium“, millel oli kogunisti 28 laulu. Albumi produtsendiks taaskord Rick Rubin ja see oli bändi esimene album, mis kohe ilmudes tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale! Album tõusis plaadimüügtabelite tippu veel 26 riigis ja seda müüdi maailmas üle 7. miljoni plaadi.

Seejärel pidas bänd üsna pika pausi ja RHCP naases avalikkus ette 29. jaanuaril 2010 Neil Youngile pühendatud kontserdil, kus bänd esitas Youngi laulu „A Man Needs A Maid“.

30. augustil 2011 ilmus RHCP uus stuudioalbum „I´m with You“, mille produtsendiks oli jällegi Rick Rubin. Albumil oli 14 uut laulu, kuigi RHCP oli koos sedavõrd palju uut materjali, et oleks võinud ilmuda ka duubelalbum. Album kandideeris ka Grammy-auhinnale kui parim rokkmuusika album. Nagu mainisin, oli sellele albumile lugusid rohkem, kui välja valiti, mistõttu ilmus sellest albumist ka teine versioon „I´m Beside You“, millel oli lugusid oluliselt rohkem.

Jõuame tänasesse päeva

5. mail 2016 ilmus uus singel „Dark Necessities“ ja juunis uus album „The Getaway“. Sellele järgnes ka kontsertturnee „The Getaway World Tour“, mis kestis aasta ja viis kuud, ja RHCP andis selle vältel 151 kontserti!

Vaatamata sellele, et turnee oli pikk ja väsitav alustas RHCP tööd uue albumiga!!! See plaaniti avaldada 2019, kuid uus album lükkus edasi. Sama detsembris andis RHCP teada, et John Klinghoffer lõpetas töö bändis, ja tagasi tuli John Frusciante. Ühes intervjuus tõdes Klinghoffer, et see on tõepoolest Frusciante koht!

Jaanuaris 2020 andis Chad Smith teada, et RHCP alustas koostöd taaskord Frusciantega, tehakse tööd uue albumiga, millega koos peaks toimuma ka maailmaturnee.

4. veebruaril 2022 ilmus singel „Black Summer“ ja 1. aprillil 2022 12. stuudioalbum „Unlimited Love“, millel oli 17 uut laulu, ja selle avaakordiks on rahulik ja mõtisklev „Black Summer“, milles igati äratuntavaid kitarririffe (RHCP omaseid), ja ka äge kitarrisoolo (vahva, et Frusciante tagasi on).

Ja nüüd ehk 14. oktoobril 2022 (vaid kaheksa kuud on möödas eelmisest plaadist) on RHCP uus album valmis. „Return of the Dream Canteen“ on pealkirjaks, ja nii nagu eespool mainitud, siis jätkab bänd sealt, kus nad eelmise albumiga pooleli jäid. Nii nagu eelmisel plaadil, on ka sellel plaadil 17 laulu, mistõttu tuleb tunnistada, et RHCP viimatine lindistussessioon oli igati viljakas, 34 laulu, see on ikka väga kõva sõna!

Sellelgi album on RHCP jätkuvalt väga hea ja kuuleme muusikaliselt just seda, mida oleme nende esituses harjunud kuulma, näiteks albumi avalugu „Tippa My Tongue“, milles ka vahva kitarrisoolo. Kui RHC P eelmine selle aasta album „Unlimited Love“ oli rahulikum kuulamine, siis sama saab ütelda ka selle albumi kohta – kuulake lugusid „Eddie“, „Reach Out“, „Roulette“, „My Cigarette“, „Handful“. Plaadi ilus lõpulugu on „In the Snow“ või täiesti uinutav „La La La La La La La La“, fankilikumat kraami on laulus „Bella“, suisa bluusilik on „Carry Me Home“, veidi kiiremat minekut on lugudes „Fake as Fu@k“, „Afterlife“, „The Drummer“.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0KJc9ksnoJJsdpQxV3z5i1

Slipknot “The End, So Far” (Warner Music)

30. septembril 2022 ilmunud “The End, So Far” on USA metalibändi Slipknoti seitsmes stuudioalbum. See on esimene album, millel lööb kaasa löökiistamängija Michael Pfaff, kes liitus ansambliga 2019. aastal. Ühtlasi on see ka viimane album firmalt Roadrunner Music, millega Slipknot sõlmis lepingu juba 1998. See on ka ansambli senistest albumitest kõige lühem ehk 57 minutit ja mõnikümmend sekundit peale.

19. mail 2021 andis bändiliige Shawn Crahan teada, et Slipknot kirjutab uut ja väga head muusikat. Toona oli lootus, et album ilmub juba 2021. aastal. 26. juulil 2021 teatati, et meie hulgast on lahkunud Slipknoti endide trummar Joey Jordison, kes oli vaid 46-aastane.

Novembris 2021 andis Slipknot taaskord teada uuest muusikat ning ilmus ka uus singel “The Chapeltown Rag”. Detsembris 2021 andis laulja Corey Taylor teada, et jaanuaris hakatakse miksima uut albumit, ja loodetakse, et see ilmub aprillis 2022.

Veebruaris 2022 kinnitas Corey Taylor, et uus album on valmis. Ta mainis ka seda, et uus album sarnaneb 2004. aastal ilmunud plaadile “Vol. 3: The Subliminal Verses”, kuid uus plaat pidi olema veelgi “raskem”!

Juulis 2022 ilmus albumi teine singel “The Dying Song (Time to Sing)”, augustis kolmas singel “Yen”.

Oluline fakt on tegelikult ju seegi, et 11. augustil esines Slipknot ka meie publikule, andes kontserti Tallinna Saku Suurhallis! See oli Slipknoti üks viimastest esinemistest “We Are Not Your Kind”-turnee raames. Tallinnas soojendas Slipknoti Ukraina progressiivse metali ansambel Jinjer.

Laulja Corey Taylor on ka varem Tallinnas esinenud. See juhtus 2018. aastal, kohaks oli Pirita klooster, ja toona oli Corey Taylor meie publiku ees koos ansambliga Stone Sour.

Jah, septembrikuu viimasel päeval, aastal 2022 ilmuski Slipknoti uus plaat “The End, So Far”. Mulle endale meeldis kangesti nende 2019 ilmunud album “We Are Not Your Kind”, mistõttu oli igati põnev uut albumit kuulama hakata. Ja pettuma ei pidanud seegi kord, sest mõnikord on vaja kuulata just sellist muusikat, mida Slipknot mängib. Muusikat, mis äratab inimese üles, annab energiat ja laeb kuulaja "patareisid".

Slipknot on USA Grammy-auhinnaga pärjatud alternatiivsema metali ja nu-metali bänd. Pärit on nad Des Moines’ist, Iowa osariigist ja kokku tuldi juba 1995. aastal. Bändi teatakse nii nende ägeda muusika tõttu, kuid ka seetõttu, et nad kasutavad erinevaid maske, kusjuures kõikidel liikmetel on ka oma number.

Ma olen üsna veendunud, et Slipknot on kindlasti üks enim tähelepanu pälvinud metali-bänd, kelle uut muusikat on pikisilmi oodatud, kelle esinemisi on oodatud igasugu telesaadetesse, kellest räägivad peaaegu kõik muusikaajakirjad. Ja see on üpriski ootamatu ja kummaline, sest tegemist ei ole sellise laiatarbe muusikaga, kuid lihtsalt nii need asjad Slipknotiga on.

Bänd saavutas suuremat kuulsust lauluga “Wait and Bleed”, tuntusele aitasid kaasa ka albumid “Iowa” ja “Vol.3: The Subliminal Verses”. Laulu eest “Before I Forget” võideti ka Grammy-auhind.

Slipknot on saanud mõjutusi heavy metalist, death metalist, trash metalist ja industriaalist, mida oli eriti hästi kuulda trummar Joey Jordisoni esituses. Laulja Corey Taylori laulus kuuleb nii laulu, karjeid, urinat jm. Bändiliikmed ise on tõdenud, et nad on saanud mõjutusi mitmeltki tesielt bändilt – Black Sabbath, Slayer, Judas Priest, Korn, AC/DC, Kiss, Beastie Boys ja Jimi Hendrix.

Algus, bändiliikmed tulevad ja lähevad

Slipknot tuli kokku 1995. aastal, kuigi Joey Jordison, Shawn Crahan ja Paul Gray olid üheskoos teinud muusikat juba alates 1993. aastast. Enne nime Slipknoti kasutusele võtmist kasutati nimesid The Pale Ones, Pyg System ja Meld.

Esimeseks plaadiks oli “Mate. Feed. Kill. Repeat” (seda on nimetatud ka demoplaadiks), mille laulud olidki pärit juba varasemast ajast, näiteks laulud “Slipknot”, “Gently” ja “Fur”. See on ka ainus Slipknoti plaat, millel laulab Anders Colsefni, kuid miskipärast seda ei nimetata Slipknoti esimeseks stuudioplaadiks, aga pigem demoplaadiks, mine võtta kinni. Ma nii väga suur spetsialist Slipknoti vallas ei ole, mistõttu usun, et fännid teavad palju paremini, miks selle plaadiga need asjad sedasi on.

Enne selle albumi ilmumist 1996, tehti koosseisus ka muudatusi. Algupärase koosseisu moodustasid Anders Colsefni (laul, löökriistad), Donnie Steele (kitarr), Josh Brainard (kitarr), Paul Gray (basskitarr), Shawn Crahan (löökriistad) ja Joey Jordison (trummid). Donnie Steele lahkus bändist üsna ruttu, kuna hakkas usklikuks, asemele tuli Craig Jones.

Pärast plaadi ilmumist läks ansambel kohe ka kontsertturneele, ja Joey Jordison oli kindel, et bändi oleks vaja veel pillimehi. Tema arvates vajas Slipknoti muusika igasugu sämplinguid, jakedagi, kes oleks justkui DJ. Craig Jones oli nõus selle “ameti” endale võtma ja kitarri kutsuti mängima Mick Thomson.

Jordison oli kindel, et Slipknot vajaks ka paremat lauljat. 1997 liitus nendega Corey Taylor, kes oli varem laulnud Stone Sour’is. Umbes samal ajal lahkus bändist ka Anders Colsefni. Seetõttu kutsuti Slipknoti löökriistu mängima Greg Wells, kes paluti bändist lahkuda juba 1998. aastal. Lühikest aega mängis löökriistu Brandon Darner.

Esimene ja teine stuudioplaat, liikmed ikka vahelduvad

1999 ilmus Slipknoti esimene ametlik stuudioalbum, mis kandis pealkirja “Slipknot”. Veidi enne plaadi ilmumist lahkus bändist Brandon Darner, kelle asemele tuli Chris Fehn. Koosseisuga liitus ka DJ Sid Wilson.

Selleks ajaks oli Slipknoti stiil muutunud alternatiivsemaks metaliks, milles trash metaliga segati katsetuslikke ja meloodilisi sämplinguid ja klahvpillimängu, industriaalsemat muusikat ja räppi. Plaadil oli ka kaks laulu “Eeyore” ja “Get This”, mis olid stiililt grindcore ja crust punk, mis erinesid suuresti Slipknoti tavapärasest stiilist.

Pärast plaadi “Slipknot” ilmumist lahkus ansamblist Josh Brainard, kes soovis olla rohkem koos oma perega. Nii tuli ansamblisse kitarrist James Root, kes oli varem mänginud koos Coret Tayloriga ansamblis Stone Sour. Järgmise plaadil mängis Craig Jones klahvpille ja James Root kitarri.

Järgmine plaat oli “Iowa”, mis oli vägagi raske saundi ja helipildiga album. Slipknoti hakati süüdistama, et nad on satanistid? No nii! Põhjuseid leiti nii uue albumi kaanepildis, laulu “Left Behind” videos, Shawn Crahani maskis, ja selles, et plaadi pikkus oli 66 minutit 6 sekundit. Süüdistused olid vägagi konkreetsed, kuid Slipknot kinnitas, et nemad ei ole satanistid ega taha sellest mitte midagi kuulda. No eks näpuganäitajaid on ju kogu aeg olnud.

Tänu albumile “Iowa” sai Slipknot vägagi populaarseks. Plaadi tuntumad lood olid “Left Behind”, “My Plague” (see kõlas ka filmis “Resident Evil”), “The Heretic Anthem”, “People = Shit” ja “Disasterpiece”. Neid lugusid mängib Slipknot oma kontsertitel ka täna.

Kolmas ja neljas stuudioplaat

2004 ilmus bändi kolmas stuudioplaat “Vol. 3: (The Subliminal Verses)”. Muusikaline stiil oli nüüd pisut muutunud. Muusika oli jätkuvalt progressiivne, kasutati veelgi ägedamat trummimängu ja võimsamaid kitarririffe, kuid plaat ei olnud enam sedavõrd agressiivne. Üks põhjus oli selles, et Corey Taylori hääl oli palju kirkam, kuid ta ei jaksanud karjuda ja uriseda nii võimsalt kui varem. Plaadil oli mitmeid lugusid, mis saavutasid populaarsust: “The Nameless”, “Pulse of the Maggots”, “The Blister Exists”, “Vermilion” ja Grammy-auhinna võitnud “Before I Forget”.

2008 ilmus neljas stuudioplaat “All Hope Is Gone”. Stiilide valik oli selle plaadil veelgi laiem. Oli raskemaid ja agressiivsemaid lugusid, kuid oli ka laule, kus sai kuulda puhast laulu. Plaadil on akustiline ballad “Snuff”, mis meenutab Taylori ja Rooti varasema bändi Stone Sour’i loomingut. Plaat sai kiitvaid hinnanguid terves maailmas, kiideti ka lugu “Psychosocial”.

2008 alustas Slipknot kontsertturneed Europopas, kaasa lõid ka Machine Head ja Children of Bodom. Seejärel käis Slipknot turneel USA’s koos Disturbed’iga. See turnee lõppes 31. oktoobril 2009 Las Vegases, ja see jäi kahjuks Paul Gray viimaseks kontsertiks.

Paul Gray lahkumine, Slipknot läheb siiski edasi

24. mail 2010 leiti Paul Gray surnukeha hotellitoast Iowas. Surma põhjuseks ravimite üledoos. Paul Gray oli Slipknotile väga oluline liige, üks lugude peamistest autoritest, mistõttu Slipknot klaalus pikalt kas bänd jätkab tegevust. Joey Jordison oli kindel, et Slipknot suudab jätkata, Corey Taylor sedavõrd kindel ei olnud.

2011 alustas Slipknot kontsertturneed Paul Gray mälestuseks, ja aastail 2011-2013 mängis basskitarri bändi endine liige Donnie Steele. Ta mängis Joe Jordisoni trummide taga, ja publik nägi teda alles siis, kui bänd tuli kontserti lõpus publikule kummardama.

2013 teatas Slipknot, et bändist on lahkunud Joey Jordison, kes ise kinnitas, et tema küll ei tahaks bändist lahkuda, ja see on tema jaoks ootamatu uudis. Hiljem selgus, et Jordisoni vaevasid tõsised tervisehädad, kuigi mees on mitu korda kinnitanud, et nüüdseks on tervis palju parem ja ta tahaks Slipknotiga edasi mängida.

2014 avaldas Slipknot kaks uut singlit – “The Neagtive One” ja “The Devil In I”. Oli selge, et bändis olid uus trummar ja basskitarrist. Esialgu ei öeldud, kes nad on, kuid veidi hiljem selgus, et trumme mängib Jay Weinberg ja basskitarri Alessandro Venturella. Viimati mainitud loo videos kandsid Slipknoti liikmed ka uusi maske.

Oktoobris 2014 ilmus uus album (järjekorras viies stuudioplaat) “5: The Gray Chapter”. Sellele järgnes ka pikk kontsertturnee. Plaat oli igati edukas, jõudis plaadimüügitabelite TOP 5 sekka 19 erinevas riigis, esikohale tõusis see plaat USA’s, Austraalias, Jaapanis ja Venemaal.

“We Are Not Your Kind”

2019. aasta märtsis teatas Slipknot bändi löökriistamängija Chris Fehn’i vallandamisest, kes oli paar päeva enne seda kaevanud bändi kohtusse, nõudes sisse väidetavalt saamata jäänud töötasusid. No ja eks neid “omapäraseid” seiku on Slipknotiga olnud aastate jooksul veel – DJ Sid Wilson on pannud ennast laval põlema, kontsertturnee “All Hope Is Gone” ajal hüppas sama mees alla trummialuselt murdes mõlemad kannaluud. Ai, see võis olla valus. Löökriistamängijal Shawn Crahanil on pisike mentaalne häire, mistõttu on ta olnud mõnel korral laval vägagi vägivaldne jne.

Uus plaat “We Are Not Your Kind” ilmus 9. augustil 2019. Enne plaadi ilmumist ilmusid kolm singlit – “Unsainted”, “Solway Firth” ja “Birth of the Cruel”. Löökriistu ei mängi enam Chris Fehn, tema asemel on uus liige, kelle persooni pole seni avalikustatud.

Tänane Slipknoti koosseis on: Corey Taylor (laul), Sid Wilson (DJ), James “Jum” Root (kitarr), Craig “133” Jones (sämplingud, klahvpillid, FX efektid), Shawn “Clown” Crahan (löökriistad, taustavokaal), Mick Thomson (kitarr), Jay Weinberg (trummid), Alessandro Venturella (basskitarr) ja Michael Pfaff (löökriistad).

"The End, So Far"

Uus album algab justkui klassikalise muusika album, orkestriga. Esimene lugu on “Adderall”, mis ongi üsna rahulik ja ilus pala. Ja tegelikult, ega ei oskakski arvata, et see on Slipknot. Tundub, et Slipknot üllatab kuulajat 100%.

Aga see on alles algus, sest juba teises loos “The Dying Song (Time To Sing)” on Slipknot ikkagi Slipknot. Kiire, vihane ja võimas, tõeline metal! No ja laulu pealkiri ütleb juba ära, millest mehed mürgeldama hakkavad. Uhke kitarrisoolo, vägevad trummid ja palju ägedaid saunde. Vihane!

Ja järgmise lauluga “The Chapeltown Rag” paneb Slipknot hagu juurde! Täpselt sama vihane jar aske, kui eelmine lugu. Neljandas loos “Yen” on nii rahulikumat kui ka kiiret ja vihast Slipknoti!

Viiendas laulus “Hive Mind” läheb Slipknot lausa pööraseks, hullumeelseks! Vihaseks ja kurjaks, ainult refräänis on mõningast rahunemist. Uhke lugu! Tõeline kitarride, löökriistade ja saundide pidu ja pillerkaar! Ja sellele laulule järgneb ikka rakes ja vihane Slipknot, laulul pealkirjaks “Warranty”. Esituses on jõudu, on möirgeid, räppimist ja kõrgemaid noote. Uhke ju!

Uuel plaadil on kokku 12 lugu. Ja tegelikult müristab Slipknot peaaegu kõikides lugudes. Mulle meeldib eriti “Heirloom”, milles on ka sellist vanakooli heavy metali hingamist ja minekut ja ka eriti kurji lugu “H377”. Oh sa puha püss, kuidas Slipknot selles loos raputab!

Vaid viimases laulus “Finale” võtab Slipknot tempot maha. Kuid ka see on hullumeelselt hea lugu nii oma kitarrisoolode, taustalaulu, löökriistade, basskitarride ja igasugu saundide poolest.

Miskit pole teha. Slipknot on jätkuvalt suurepärane!

Igal juhul tasub uuele plaadile pilk peale panna ja kõrv külge:

https://slipknot1.lnk.to/TheEndSoFar

Muse „Will Of The People“ (Warner Music)

„Muse avaldas uue stuudioalbumi “Will Of The People”, mis on juba enne ilmumist oma ambitsioonikuse ja maailma segast olukorda peegeldava eheduse eest rohkelt kiidusõnu noppinud. Täielikult bändi enda poolt produtseeritud album sisaldab 10 lugu, mille juhatasid sisse varasemalt avaldatud lood “Won’t Stand Down”, “Compliance”, nimilugu “Will Of The People” ja “Kill Or Be Killed”.

Albumi avaldamise fookuslooks on koos videoga ilmunud “You Make Me Feel Like It’s Halloween”.

Ansambli liikmed on Matt Bellamy, Dominic Howard ja Chris Wolstenholme, kes on alates 1994. aastast avaldanud kaheksa albumit ning müünud üle 30 miljoni albumiühiku üle kogu maailma.“

Niimoodi tutvustab brittide suurepärase Muse´i uut ja suurepärast albumit „Will Of The People“ Warner Music.

Ma olen üsna kindel, et alates 1994. aastast, mil Muse alguse sai, on nad üks nendest bändidest, mis ikka ja ja jälle endast rääkima on pannud. Olen kindel, et ka nende uuest albumist räägitakse, sest selles albumis on seda miskit, mis kuulama paneb. Minu kõrva jaoks on siis sarnast hingamist ansambliga Queen (kuulake Muse´i laulu „Liberation“) – nemad on alati olnud minu lemmikud, ja mis seal salata, eks ma olen ka Muse´i töödel-tegemistel silma peal hoidnud.

11. detsembril 2012 esines Muse ka Tallinnas Saku Suurhallis.

Muse´i uuel albumil on nii rokilikumat hoiakut, kui ka mõned popilikumad noodid ja toonid on siin olemas. Kõik lood on ühtlaselt tugevad, neis on jõudu ja võimsust, kuid siin on ka kauneid ja siiraid tundeid, ilusaid mõtisklusi, mis kuulaja kuulama panevad, ja Matt Bellamy on laulja, kellel on omanäoline hääl, võrratu esitus ja kõik muu sinna juurde … uhke värk!

Muse on briti rokipunt, mis tuli kokku 1994 Teignmouthis, Lõuna-Inglismaal. Bändis on kolm liiget: Matthew „Matt“ Bellamy (laul, kitarr, klahvpillid), Chris Wolstenholme (basskitarr, taustalaul) ja Dominic Howard (trummid ja löökriistad).

Bellamy on ansambli peamine laulukirjutaja ja juhtfiguur, kuid Muse´i uuemat muusikat on aidanud kirjutada ka nii Wolstenholme kui ka Howard.

Muse´i muusika kohta on öeldud, et selles võib kuulda mõjutusi The Verve´ist kui ka legendaarsest Queenist, kuid algusaastatel inspireerisid Muse´i ka USA grungebändid Nirvana, Pearl Jam ja Soundgarden.

Aastate jooksul on Muse´i albumeid maailmas müüdud peaaegu 30 miljonit eksemplari! 2012 kandsid Muse´i liikmed olümpiatõrvikut läbi oma kodulinna Teignmouthi, ja Londoni olümpiamängude ametlik lugu „Survival“ oli samuti Muse´i lugu.

Alguse juurde tagasi

Ansambli Muse liikmed mängisid 90ndate aastate alguses erinevates bändides, kui nad käisid Teignmouthi Community College´is ja Coombeshead College´is. Bändi alguseks võib pidada seda, kui Matthew Bellamy sai kitarristiks Dominic Howardi ansamblis. Nad palusid Chris Wolstenholme´i, toonast trummarit, et too hakkaks õppima baskitarrimängu, ja Wolstenholme oli sellega nõus.

1994 võitis see trio (toona nime all Rocket Baby Dolls) kohaliku bändide võistluse, kusjuures samal esinemisel lõhuti ära ka kõik oma pillid! Pärast võistlust otsustas trio loobuda ülikoolist, lahkuda töölt, panna bändile nimeks Muse ja kolida ära ka kodulinnast.

Paar aastat tehti tööd, anti paar kontserti Londonis ja Manchesteris, kuni kohtuti Sawmills Studios´i omaniku Dennis Smithiga. Kohtumine tõi kaasa lepingu ja esimese EP. Muse´i teine EP „Muscle Museum“ saavutas kolmanda koha brittide indiemuusika singlimüügitabelis. Seda märkas ka muusikaajakiri New Musical Express.

Vaatamata teise EP edule, ei olnud briti plaadifirmad toona Muse´ist huvitatud! Hoopis ameeriklased olid bändist huvitatud. Neid kutsuti Los Angelesse, ja 24.12,1998 oli Muse´il taskus leping Maverick Recordsiga. Pärast USAst naasmist organiseeris Taste Media bändile mõned plaatide avaldamislepingud ka Euroopas ja Austraalias.

Nüüd hakati tegema tööd esimese stuudioalbumiga „Showbiz“ (see ilmus 1999. aasta septembris), produtsendiks kutsuti appi John Leckie. Album esitles Muse´i pehmemat poolt, laulusõnad meenutasid alguse keerulisi aegu. Pärast albumi ilmumist kutsuti Muse´i soojendusartistiks nii Red Hot Chili Peppersi kui ka Foo Fightersi kontsertturneedele USAs. 1999 ja 2000 mängis Muse ka mitmel suurel muusikafestivalil nii Euroopas kui ka Austraalias.

Teine stuudioalbum

Teise stuudialbumi „Origin of Symmetry“ (see ilmus 18. juuni 2001) loomisel kasutati mitmeid erinevaid instrumente, nagu kirikuorel, mellotron, laiendatud trummikomplekt jne. Albumil esitleti ka Bellamy kõrget lauluhäält, vägagi omanäolises stiilis mängitud kitarre ja klaverimängu.

Bellamy on ütelnud, et sellel albumil oli mõjutusi nii Jimi Henrdixilt kui ka Tom Morellolt.

Plaadifrmal Maverick oli kahtlusi, kas Bellamy lauluhääl sellele albumile ikka sobib? Nad palusid, et bänd muudaks mõnda laulu, enne kui see USAs ilmub. Bänd keeldus ja lahkus Mavericki leivalt. Sellega kaasnes see, et „Origin of Symmetry“ USAs ei ilmunudki. Alles 20. septembril 2005 ilmus plaat ka USAs, siis oli Muse´il leping plaadifirmaga Warner Music.

15. septembril 2003 ilmus Muse´i album „Absolution“, mille produtsendiks oli Rich Costey. Pärast seda alustas Muse suurt maailmaturneed, mis viis bändi esimest korda esinema suurtele staadionitele. Turnee vältas aasta aega ja Muse esines Autsraalias, Uus Meremaal, USAs, Kanadas ja Prantsusmaal.

2004 mängis Muse ka Glastonbury muusikafestivalil. Muse´i liikmed on ütelnud, et see oli nende parim kontsert, kuigi Dominic Howardi isa William Howard, kes oli festivalil Muse´i vaatamas, suri veidi pärast seda esinemist …

Seejärel jätkas Muse kontsertturneed mängides veel USAs kui ka Londonis. Seejärel võitis bänd kaks MTV Europe auhinda ja ka Briti muusikaauhinna.

Uue plaadid, uus muusika, Wembley staadion

3. juulil 2006 ilmus Muse´i neljas stuudioalbum „Black Holes & Revelations“. Selle produtseerisid Muse ja Eck Costey üheskoos. Album tõusis brittide plaadimüügitabeli esikohale, nagu mõnedes muudes Euroopa riikides ja Austraalias. USA plaadimüügitabelis tõusis see 9. kohale.

Albumi nimi ja teema on tingitud Muse´i huvist science fictioni ja poliitilise ebakorra vastu.

Uue albumiga kaasnes kontsertturnee nii Põhja-Ameerikas kui ka Euroopas. Turnee suurimad kontserdid olid uuel Wembley staadionil 16. ja 17. juunil 2007. Mõlemad Wembley esinemised lindistati kontsert-CD/DVD´le „HAARP“, mis ilmus 2008. aastal.Võib öelda sedagi, et Muse oli esimene bänd, kes sai uue Wembley staadioni lõpuni väljamüüdud. Seejärel jätkati turneed Euroopas, USAs, kuid ka Ida-Euroopas, Venemaal ja Skandinaavias.

14. septembril 2009 (see on kolmas Muse´i album, mis ilmunud septembris!) ilmus Muse´i viies stuudioalbum „The Resistance“. See on esimene Muse´i album, mille on bänd 100% ise produtseerinud. Plaat tõusis plaadimüügitabelite tippu 19. riigis ja USAs tõusis see kolmandale kohale.

Samal aastal oli Muse kontsertturneel Euroopas, kusjuures turnee algas Soomes, Hartwall Areenal. Septembris 2009 mängis Muse esimest korda oma tegutsemis ajaloos ka USA televisioonis, esitades laulu „Uprising“ MTV Video Music Awards galal.

Uue albumiga alustas bänd tööd septembris-oktoobris 2011, ja 28. septembril 2012 (taaskord september!) ilmuski kuues album „The 2nd Law“. Veidi varem oli teada, et Muse´i laul „Survival“ on ka Londoni olümpiamängude ametlik tunnuslaul.

Muse´i jätkas esinemistega Euroopas ja mujal maailmas nii 2013, 2014 kui ka 2015, ja 5. juunil 2015 ilmus nende album „Drones“.

2017 oli Muse kontsertturneel USAs, seekord olid neid soojendamas Thirty Seconds to Mars ja PVRIS. Veebruaris 2018 anti märku, et ollakse jällegi stuudios, tehakse tööd uute lugudega ja kohe-kohe peaks ilmuma uus album. Juunis 2018 avas Muse festivali „Rock In Rio“.

9. novembril 2018 ilmuski nende uus album „Simulation Theory“. Samanimeline maailmaturnee algas 3. veebruaril 2019 Houstonis, USAs, ja lõppes 15. oktoobril 2019 Limas, Peruus.

Värsked tegemised, Muse´i muusika

13. jaanuaril 2022 avaldas Muse uue loo „Won´t Stand Down“, mis märkis seda, et bänd oli naasenud oma varasema, raskema saundi juurde. 17. märtsil 2022 andis Muse teada, et nende üheksas stuudioalbum „Will of the People“ ilmub 26. augustil, kuid enne seda saavad fännid kuulata veel nelja uut singlit: "Compliance", "Will of the People", "Kill or Be Killed" ja "You Make Me Feel Like It's Halloween".

Aprillis 2022 alustas Muse taaskord ka maailmaturneed, kusjuures nüüd oli Morgan Nichollsi (tema oli varem Muse´i liige konstertturneede ajal) asemele kutsutud Dan Lancaster, kes mängib klahvpille, löökriistu, kitarri ja laulab ka taustasid.

Muse´i muusikalist stiili on aastate jooksul kirjeldatud kui alternatiivset rokki, hard rokki, art rokki, elektroonilist rokki, progressiivset metalit ja poppi, kuid nende muusikasse on lisatud ka electronicat, R&B´d, klassikalist muusikat, rokkooperit jpm.

Paljud Muse´i laulud on tunda-teada just tänu Bellamy häälele – selles on vibraatot, sageli kasutab ta falsetti ja melismaatlist fraseerimist, eeskujuks näiteks Jeff Buckley. Pianistina kasutab Bellamy sageli arpedžot, ja tema lugudes on tunda klassikalise muusika mõjutusi – Sergei Rahmaninov, Camille Saint-Saens ja Frederic Chopin. Kitarristina on Bellamy saanud mõjutusi Jimi Hendrixilt ja Tom Morellolt, kuid ka ladina-ameerika ja hispaania kitarrimuusikast.

Bellamy on ütelnud, et tema arvates ongi muusika suur kirg, milles on palju tundeid ja elegantsi. Ta on ütelnud, et on veetnud mitmeid olulisi hetki oma elust Hispaanias ja Kreekas, kus temaga juhtus igasugu sügavaid asju – armumine jne.

Muse kombineerib oma muusikas sageli ka basskitarri süntesaatoritega, et luua uusi ja põnevaid (ja häid) basskitarri saunde. Bellamy ja Wolstenholme kasutavad igasugu huvitavaid muusikalisi „vidinaid“ ja „abimehi“, efektiplokke ja pedaale, et Muse´i muusika oleks veelgi põnevam ja huvitavam.

"Will Of The People" (26. august 2022)

26. august on jällegi ju peaaegu september. See selleks, kuid uue albumi avalugu „Will Of The People“ (plaadi nimilugu) on äge rokilugu, mis „äsab“ lugejale ägeda mitmehäälse laulu ja uhkete kitarridega. Hingab nagu 70ndate aastate glämmroki lugu.

Teine lugu „Compliance“ toob meelde 80ndate aastate uue laine muusika, Duran Duran, varajane U2, INXS (ja kas mitte ei ole siin isegi helisid „Knight Rideri“ tunnusmeloodiast!), kuulake ise saunde ja esitust. Samas on just „Compliance“ protestilugu, milles Bellamy esitab oma arvamuse Ukraina sõja suhtes, ja see on kindlasti sõjavastane.

Kolmas lugu „Liberation“ on kaunis ja võimas ballaad, milles mitmehäälset laulu, võimast (lausa klassikalist) klaverimängu. Lugu, mis hingab nii nagu kaungi Queeni lood seda tegid. Siin on võimsust ja kauneid tundeid.

Neljas lugu „Won´t Stand Down“ on suisa metali lugu, mille kohta olen lugenud, et see on paljude Muse´i fännide arvates üks kõige „raskemaid“ Muse´i lugusid. Jah, siin on vägevaid kitarre, ja võimast esitust. Nii võimast, et lugu on tõusnud ka brittide ja USA rokilugude edetabelites kohale number 1!

Sellele järgneb „Ghosts (How Can I Move On)“, mis on õrn, õhuline ja ilus. Suurepärase meloodiaga, ja taaskord klaverimänguga, mis meenutab klassikalist muusikat.

Kuues lugu „You Make Me Feel Like It´s Halloween“ segab kokku rokki ja klassikalist muusikat. Ja see on väga hea minekuga lugu, veidi hirmuäratav, veidi gootilik, kuid kokku suurepärane lugu!

Progressiivset metalit ja head minekut kuuleb laulus „Kill Or Be Killed“.

Uuel Muse´i albumil on kokku 10 laulu. Neist kaheksas kannab pealkirja „Verona“. Ma mõtlesin, et kas tõesti on meilegi nii oluline eurolaul leidnud tee Muse´i albumile. Ütleme nii, et kui tähelepanelikult kuulata, siis äkki miskit on? Muse´i „Verona“ on samuti üks hiiglama uhke ja ilus laul. Laulja suurepärane, veidi isegi uinutav (?) esitus ja need võrratud kitarrid, laulu ülesehitus on põnev. Muse on ikka ülimalt hea!

Albumi lõpetavad kaks rokilikumat lugu „Euphoria“ ja „We Are Fucking Fucked“.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5qK8S5JRF8au6adIVtBsmk

Panic! at the Disco „Viva Las Vengeance“ (Warner Music)

„Viva Las Vengeance“ ("Elagu Las Kättemaks"!) on Panic! at the Disco seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 19. augustil 2022. Plaadi avaldasid Fueled by Ramen ja Warner Records. Veidi enne albumit ilmus 1. juunil ka albumi pealkirjaga samanimeline singel. Õige varsti peaks Panic! at the Disco alustama kontsertturneed, mis algab Põhja-Ameerikas ja jõuab 2023. aastaks ka Euroopasse.

Panic! at the Disco on tänaseks ühe mehe projekt, mille juhtfiguuriks on Brendon Urie, kes laulab, kirjutab muusika jne. Ta on uue albumi kohta ütelnud, et see on kiindumusega tehtud tagasivaade sellele, milline ta oli 17 aastat tagasi, ja milline on ta täna.

Urie lindistas oma uue albumi live´is kasutades lintmakki koos Jake Sinclairi ja Mike Violaga Los Angeleses. On öeldud, et uuel albumil on mõjutusi Butch Walkerist, kuulda on uhkeid kitarre, kuid ka nn areeni roki saundi, mida võis muusikas kuulda 1970. aastatel.

Eelmine Panic! at the Disco stuudioalbum „Pray for the Wicked“ ilmus 2018. aastal ja minu arvates oli see üks põnevamaid albumeid sellel aastal. Toona lootsin, et äkki saab Panic! at the Disco ka mõned muusikaauhinnad. Kui täna see mõte üle kontrollida, siis 2018 võitis Panic! at the Disco ameerika muusika auhinna, kui parim alternatiivse muusika artist, lisaks ka kaks Billboardi muusikaauhinda kui parim rokiplaat ja parim rokilugu („High Hopes“) ja eks neid auhindu tuli teisigi. Mulle tundub, et mõned auhinnad võiks saada ka uus album!

Panic! at the Disco on USA rokipunt Las Vegasest, mille panid kokku lapsepõlvesõbrad Brendon Urie, Ryan Ross, Spencer Smith ja Brent Wilson. Vaatamata sellele, et tegemist on ansambliga, on aastast 2105 ansamblis ainult üks ametlik liige – laulja Brendon Urie.

Kui Brendon Urie kontsertturneele läheb, siis on temaga kaasas mitmedki muusikud: Dan Pawlovich (trummid, löökriistad, taustalaul), Chris Bautista (trompt), Erm Navarro (trompet), Jesse Molloy (saksofon), Nicole Row (basskitarr, taustalaul), Kiara Ana Perico (vioola), Leah Metzler (tšello), Desiree Hazley (viiul) ja Mike Naran (kitarr, taustalaul).

Ajalugu viib aastasse 2005

Kaks kolmeteistkümneaastast Las Vegase kutti - Ryan Ross ja Spencer Smith tahtsid kangesti bändi teha. Nad läksid sellest ideest lausa “põlema”, Ryan hakkas kitarrimängu harjutama, Spencer püüdis trummidega sina peale saada. Alguses mängisid nad Blink 182 lugusid. Asi läks tõsisemaks, kui bändi tulid ka laulja Brendon Urie ja basskitarrist Brent Wilson, kes õige varsti asendus Jon Walkeriga. Aasta oli 2005 ja kokku oli tulnud Panic! at the Disco.

Algkoosseisus mängisid:

Brendon Urie, laul. s. 12.04.1987. Pärast seda, kui Brendon koolitükid hülgas ja bändi tegema hakkas, viskasid vanemad ta kodust välja. Ta elas tükk aega ühes väga pisikeses üüritoas, kuni bänd esimest korda kontserdi andis – pärast seda nõustusid vanemad poisi koju tagasi võtma.

Ryan Ross, kitarr, taustalaul. s. 30.08.1986. Ryan oli see kutt, kes kõik ansambli laulutekstid kirjutas. Ryani kitarrisoolot võis kuulda ka Fall Out Boy laulus “The Take Over, The Break’s Over”.

Jon Walker, basskitarr. s. 17.09.1985. Ta oli ainus bändiliige, kes ennast bändi fänniküljel ka “näole andis”.

Spencer Smith, trummid. s. 2.09.1987. Räägitakse, et tal olevat olnud bändi parim hääl. Brendonit ja Spencerit võis näha ka Fall Out Boy videos “A Little Less Sixteen Candles, A Little More Touch Me”. Fall Out Boysi bassimees Pete Wentz oli nende väga hea sõber ja kutsus nooremaid kolleege “toredateks lapsukesteks”.

Panic! at the Disco debüütalbum „A Fever You Can’t Sweat Out“ ilmus 2005. aastal. Plaat oli USAs üsnagi edukas, palju aitas edule kaasa plaadi teine singel „I Write Sins Not Tragedies“. Tõepoolest väga hea lugu, millel ka väga hea video.

2006. aastal käis Panic! at the Disco maailmaturneel, mille käigus lasti lahti ansambli algupärane bassimees Brent Wilson, tema asemele tuli Jon Walker. 2008 ilmus ansambli teine album – „Prety. Odd.“, mis erines muusikaliselt vägagi palju ansambli debüütalbumist. Ansamblis jätkus väike „käärimine“, mistõttu lahkusid Ryan Ross ja Jon Walker, kes tegid uue bändi The Young Veins. Brendon Urie ja Spencer Smith otsustasid jätkata kahekesti.

Urie ja Smith avaldasid uue singli „New Perspectice“, kontsertide jaoks liitusid duoga bassist Dallon Weekes, kellest sai ansambli ametlik liige 2010 ja kitarrist Ian Crawford. 2011 ilmus kolmas stuudioplaat „Vices & Virtues“.

Urie, Smith ja Weekes jätkasid kolmekesti ja ilmus neljas stuudioplaat „Too Weird to Live, Too Rare to Die!“ (2013). Umbes samal ajal, kui plaat ilmus, lahkus ansamblist Smith, kellel olid tõsised tervise- ja narkoprobleemid.

Urie ja Weekes võtsid kontsertide jaoks kampa uued pillimehed – kitarristi Kenneth Harrise ja trummari Dan Pawlovichi. 2016 ilmus viies stuudioplaat „Death of a Bachelor“.

2017 lahkus ansamblist Weekes, kuid Urie on jätkanud tegevust üksinda ning 2018. aasta suvel ilmuski kuues stuudioplaat „Pray for the Wicked“, millele eelnes ka singel - „Say Amen (Saturday Night)“.

Aastad on näidanud, et mingid probleemid ansamblis on, mistõttu on ka “kaadrivoolavus” üsna suur. Samas meenutan ühte mõttetera, mida kutid ansambli algusaastail ütlesid: “Kui meid hakatakse kritiseerima, siis suleme oma kõrvad!” No mine võta kinni, kas on see õige mõttekäik või mitte.

Panic! at the Disco 2018. aasta album “Pray for the Wicked” oli üks vägagi põnev muusikaline ettevõtmine. Selle albumi muusikat võis ju lahterdada rokkmuusikaks, kuid sellel oli veel igasugu põnevaid stiile, oli poppi, džässi, alternatiivsemat rokki, üks huvitav stiil, millele vihjati oli baroque pop.

Paljudes lugudes kasutati mitmeid keelpille (viiulid, vioolad, tšellod) ja puhkpille (saksofon, trompet, tromboon) ja kõik see kokku kõlas vägagi põnevalt.

Aastate jooksul on Panic! at the Disco muusikat lahterdatud mitmeti: pop rokk, pop, alternatiivne rokk, emo pop, pop punk, emo, electropop, vaudeville, dance-punk, dance-pop, süntesaatori pop, alternatiivne pop, punk, psühedeeliline muusika. Brandon Urie on tõdenud, et lemmikuteks ja mõjutajateks on olnud Frank Sinatra, Queen, David Bowie, Tom DeLonge, Weezer, Green Day ja My Chemical Romance.

Mais 2019 andis Urie teada, et alustas tööd uue albumiga. Ta ise kinnitas, et lootis rohkem puhata, kuid juba oli vaja alustada tööd uue materjaliga. Brandon Urie kinnitas, et konkreetseid plaane tal ei olnud, kuid olid mõned ideed, mille kallal ta töötas. Kulus veel kaks aastat, kui 1. juunil 2022 ilmuski singlina „Viva Las Vengeance“, ja seejärel juba 19. augustil ka uus album, kuid enne seda veel kogunisti kolm singlit: „Middle Of A Breakup“, „Local God“ ja „Don´t Let the Light Go Out“.

Uus album “Viva La Vengeance” on samuti igati põnev kuulamine, selline ehe Panic! At the Disco. Siin on veidi rokilikumaid lugusid – “Viva Las Vengeance” (minu kõrva jaoks oli siin sarnaseid jooni kunagise menulooga “Viva Las Vegas”, ja kübe isegi Queeni hingamist), “Middle of a Breakup”, “Sugar Soaker” (lugu, mille ülesehitus, saundid ja esitus meenutavad mulle Rolling Stonesi), kuid ka rahulikumaid lugusid – “Don´t Let The Light Go Out” (väga ilusa meloodia ja refrääniga laul), “God Kill Rock And Roll” (mitmehäälset laulu, kaunist klaverimängu, ägedaid kitarre, ja taaskord meenub mulle varajane Queen), “All By Yourself” (selle loo ühe autorina on kirjas ka Eric Carmen, kelle sulest ilmus 1975. aastal superhitt “All by Myself”).

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/25DhBz5cckEAFcivcSzSTo

Madonna „Finally Enough Love: 50 Number Ones“ (Warner Music)

Meenutan ammuseid aegu. Ma olin alles teismeline, kui selgus, et muusikamaailmas tegutseb üks hiiglama äge artist, kel esinejanimeks Madonna. Ilmus ju lauljatari esimene album „Madonna“ 1983. aastal. Mina olin siis 14-aastane, kuid hittlood „Holiday“, „Everybody“ kõlavad kõrvus tänagi.

Aasta hiljem ilmus lauljatari teine album „Like a Virgin“, millel hitid „Material Girl“, „Like a Virgin“. Kaks aastat hiljem ehk 1986 kolmas album „True Blue“, millel hittlood „Papa Don´t Preach“, „Open Your Heart“, „Live to Tell“, „La Isla Bonita“. Just algusaastate Madonna oligi minu üks lemmikutest, nagu näiteks ka Duran Duran. Oma ajastu suured ikoonid.

Mäletan sedagi, et enam-vähem samal ajal ilmusid Tallinnasse fotostuudiod, mille seintel olid nimekirjad, kust võis leida toonaste artistide nimesid ja plaadipealkirju, sest neid albumeid oli võimalik lasta väikese raha eest helikassetile lindistada. Ajad oli omamoodi, kuid eks nii sain ka mina endale esimesed Madonna albumid koduseks kuulamiseks.

Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on minu kunagise lemmikartisti äge kogumikalbum „Finally Enough Love: 50 Number Ones“, millel 50 (!) lauljatari Billboardi tantsumuusika edetabeli esikohalaulu (remiksidena!) erinevatest kümnenditest, kuni tänase päevani välja.

Seega, esimene album ilmus 1983, ja nüüd on aasta 2022 – 39 aastat! Olen lugenud, et see kogumik tähistab ühtlasi ka Madonna 40 tegevusaastat muusikamaailmas! Ja ei maksa unustada, et paljud meist on näinud Madonnat ka päris oma silmaga, sest 4. augustil 2009 esines lauljatar ka Tallinna Lauluväljakul maalmaturnee „Sticky & Sweet Tour“ raames.

Madonna ehk Madonna Louise Veronica Ciccone (s. 16. august 1958 Bay City, Michigan, USA) on USA lauljatar, tantsija, produtsent, lastekirjanik, filmirežissöör ja näitleja.

Popikooniks tituleeritud Madonna on üks kõigi aegade edukamaid artistie, kelle albumeid on müüdud üle 300 miljoni! Sellega on ta kindlasti ka maailma kõigi aegade edukaim naisartist.

Madonna sündis keskklassi katoliiklikkusse perekonda. Tema isa Silvio „Tony“ Ciccone oli teise põlve ameeriklane-itaallane, ja ema Madonna Louise Forti oli kanada-prantsuse ja saksa päritolu. Madonnal on kaks vanemat venda, kaks nooremat õde ja üks noorem vend. Kui Madonna oli 5-aastane suri tema ema. Isa abiellus uuesti ja perre sündis veel kaks last. Madonna kasvas Detroitis, kust pere kolis Rochesteri. Madonna käis koolis ja oli üsna edukas õpilane, ta oli tantsutüdrukute rühma juht ja mängis kaasa koolimusikalides. Ta hakkas õppima moderntantsu (õpetajaks veterantantsija Christopher Flynn) ning õhtuti käis tantsimas Detroiti diskoklubides.

Sügisel 1976 hakkas Madonna õppima moderntantsu Michigani ülikoolis Ann Arboris. Tema sooviks oli saada professionaalseks tantsijaks, kuid 1978 lõpetas ta õpingud ja kolis New Yorki. Räägitakse, et sel hetkel oli Madonnale taskus ei rohkem ega vähem kui 35 dollarit. New Yorgis jätkas ta tantsutundidega ja elatas end igasugu töödega, ta oli ka alastimodell fotograafidele ja kunstnikele. 1978 pääses ta Pearl Langi tantsurühma ja nii sai ta kaasa lüüa mitmes erinevas tantsuproduktsioonis. 1979 oli Madonna taustatantsija prantsuse laulja ja muusiku Patrick Hernandezi maailmaturneel. Meenutan, et 1979. aastal oli Patrick Hernandezil väga suur ja kõva tantsumuusika hitt "Born To Be Alive".

1979 lahkus Madonna Langi tantsurühmast. Ta hakkas käima muusik Dan Gilroyga ja tantsis mehe ansamblis Breakfast Club. Kaks belglasest muusikaprodutsenti nägid noort Madonnat ja kutsusid ta Pariisi, et voolida temast lauljatar. Madonna oli terve suve Pariisis, kuid toona lauljat temast veel ei saanud, kuid naastes New Yorki hakkas ta õppima trummi- ja kitarrimängu, ja mõnikord sai ta Breakfast Clubis ka laulda. Lisaks hakkas ta ka laule kirjutama ja hakkas huvi tundma ka filmikunsti vastu. Sellest ajast on pärit Stephen Jon Lewicki lavastatud film „A Certain Sacrifice“, mille filmimine jäi pooleli, kuid seda näidati hiljem, kui Madonnast oli saanud staar.

Ei möödunud palju aega kui Madonnast sai Breakfast Clubi laulusolist, kuid õige varsti lahkus ta bändist. Ta lõi ansambli Madonna & The Sky, veidi hiljem liitus ta ansambliga Emmy, mille oli kokku pannud Madonna uus poiss-sõber Stephen Bray. Emmy mängis uue laine poppi , 1980 lindistati ka üks demolugu.

1981 märkas seda demolugu DJ Mark Kamins (see oli tantsupopilugu „Everybody“) ja viis salvestise Sire Recordsi juhile Seymour Steinile, kes sõlmis Madonnaga 5 000 dolllari suuruse lepingu kahele singlile. „Everybody“ ilmus oktoobris 1982 ja „Burning Up“ märtsis 1983. Mõlemad lood olid populaarsed tantsusaalides, mistõttu sõlmis Stein Madonnaga uue lepingu, nüüd juba tervele albumile.

1983 ilmuski Madonna debüütalbum „Madonna“, millel oli kaheksa laulu, neist viis oli lauljatari enda kirjutatud. Esimene singel „Holiday“ tõusis Billboardi singlimüügitabeli 16. kohale, teine singel „Borderline“ tõusis samas tabelis kohale 10 ja „Lucky Star“ lausa neljandaks! 1984. aastaks oli plaat täitnud USAs kuldplaadi müüginormi.

Madonna teine album (produtsendiks kuulus Nile Rodgers) „Like a Virgin“ tegi Madonna maailmakuulsaks. Laulud „Like a Virgin“ ja „Material Girl“ vallutasid peaaegu kõik maailma muusikatabelid ja album oli USA plaadimüügitabeli tipus kolm nädalat.

1985 läks Madonna edukale „The Virgin Tour“-kontsertturneele, mis viis teda USA suurimatesse linnadesse ja Torontosse, Kanadas. New Yorgi Radio City Music Hall kontserdipiletid müüdi läbi rekordilise 34. minutiga! Tänaseks on ainuüksi USAs müüdud Madonna kontserdipiletid 1,5 miljardi dollari eest!!!

1985 mängis Madonna filmis „Desperately Seeking Susan“, ja ta sai osatäitmise eest kiita. Filmis kõlas ka tema laul „Into the Groove“, mis samuti edetabelite tippu tõusis.

1986 ilmus kolmas album „True Blue“, mis on lauljatari karjääri üks edukamatest plaatidest. Sellel on ka hittsinglid „Live to Tell“, „Open Your Heart“, „Papa Don´t Preach“ ja „La Isla Bonita“.

1985 abiellus Madonna näitleja-filmirežissöör Sean Penniga. Abielu oli tormiline ja lõppes 1989. Samal , 1989. aastal ilmus veel üks edukas album „Like A Prayer“, millel Madonna lisas usuteemadele ka seksuaalseid teemasid, mistõttu tekitas see palju kõneainet - Pepsi loobus isegi sponsorlepingust Madonnaga … Vaatamat sellele tõusid laulud „Like a Prayer“, „Express Yourself“ ja „Cherish“ taaskord muusikatabelite tippu.

1990 mängis Madonna filmis „Dick Tracy“, milles kõlas ka Madonna hittlugu „Vogue“. Ilmus lauljatari esimene kogumikplaat „The Immaculate Collection“, mille lauljatar pühendas paavstile! Vot sedasi! MTV keeldus mängimist laulu „Justify My Love“ muusikavideot, kuna see oli nende arvates liigagi erootiline. Samal aastal algas kontsertturnee „Blond Ambition Tour“, mille keelustamist katoliiklikes maades nõudis paavst.

1992 ilmus album „Erotica“, mis jällegi endast rääkima pani. Veidi tagasihoidlikum oli 1994 ilmunud album „Bedtime Stories“. Albumil olid hittlood „Secret“ ja „Take a Bow“, kuid album ei olnud sedavõrd edukas kui lauljatari eelmised plaadid olid.

1995 ilmus jällegi üliedukas ballaadikogumik „Something to Remember“, mida maailmas müüdi kaheksa miljonit! 1996 mängis Madonna muusikalifilmis „Evita“. Osatäitmine tõi talle ka Golden Globe auhinna, kui parim näitlejatar.

1998 ilmus veel üks suurepärane ja edukas album ehk „Ray of Light“, millel ka hittlood „Frozen“ ja „Ray of Light“. Album tõi Madonnale ka kolm Grammy-auhinda.

Ma arvan, et ma ei hakka pikemalt Madonna eluteel peatuma, sest tegemist on artisti ja naisega, kellest võikski rääkima jääda. Paljudele ja paljudele muusikasõpradele on ta olnud ja on lemmikartist, paljud väidavad vastu, et noh jah … Kes tahab Madonnast ja tema elust pikemalt lugeda, siis on eesti keeeles ilmunud mitu raamatut supertähe elust ja karjäärist: „Madonna“ (kirjastus Hotger, 1995), J. Randy Taraborrelli „Madonna. Intiimne biograafia“ (Ersen, 2001), Lycy O´Brieni „Madonna kui ikoon. Täielik biograafia“ (Eesti Ekspressi Kirjastus, 2009), Christopher Ciccone, Wendy Leigh „Minu õde Madonna“ (Ajakirjade Kirjastus, 2009).

Aaastate jooksul on lauljatarilt ilmunud 14 stuudioalbumit! Esimene ehk „Madonna“ ilmus 1983, seejärel „Like A Virgin“ (1984), „True Blue“ (1986), „Like a Prayer“ (1989), „Erotica“ (1992), „Bedtime Stories“ (1994), „Ray of Light“ (1998), ja uuel sajandil „Music“ (2000), „American Life“ (2003). „Confessions on a Dancefloor“ (2005), „Hard Candy“ (2008), „MDNA“ (2012), „Rebel Heart“ (2015) ja seni viimane stuudiaolbum „Madame X“ (2019).

Lisaks veel kolm filmimuusika plaati: „Who´s That Girl“ (1987), „I´m Breathless“ (1990), „Evita“ (1996), kuus kontsertplaati, 7 kogumikplaati (neist uusim ongi seitsmes).

Madonna on käinud 11 suurel kontsertturneel, löönud kaasa paljudes telereklaamides (Mitsubishi, Versace, Max Factor, Windows XP, Motorola, Louis Vutton, Dolce & Gabbana jpt), mänginud peaaegu 20 filmis, kirjutanud mitmeid ja mitmeid lasteraamatuid. Eesti keeles on neist ilmunud: „Härra Peabody õunad“ (Varrak, 2003), „Inglise roosid“ (Varrak, 2003), „Abdi seiklused“ (Varrak, 2004), „Jakov ja seitse röövlit“ (Varrak, 2004), „Pailu de Pappi“ (Varrak, 2005). Pärast viimati mainitud raamatut on lauljatar kirjutanud veel kaheksa lasteraamatut, kuid neid eesti keelde tõlgitud ei ole …

„Finally Enough Love: 50 Number Ones“ on Madonna hittlugude remikide salbum, mis esialgu ilmus selle aasta juunis 16 lauluga, ja seda oli võimalik ainult striimida. Nüüd, 19. augustil 2022 plaat, millel 50 laulu, mis tähistavad 50. esikohta USA Billboardi Dance Club lugude edetabelis. 50 esikoha laulu pole rohkem ette näidata ühelgi teisel artistil (võttes arvesse erinevad Billboardi tabelid).

50. laul selle tabeli tipus oli „I Don´t Search I Find“, mis jõudis eelpool mainitud tabeli tippu 22. veebruaril 2020, ja see ilmus lauljatari albumil „Madame X“ (see oli tema viimane album Interscope Recordsilt, sest augustis 2021 naases lauljatar Warner Recordsisse).

Madonna on avaldanud suurt tänu oma fännidele ja kinnitanud, et tantsimine ja tants olid ju tema esimene armastus, mistõttu on tal siiralt hea meel, et 50 tema laulu on jõudnud just selle edetabeli tippu ja olnud populaarsed tantsuklubides. Lauljatar on maininud sedagi, et kogumikplaadi pealkiri viitab armastusele, sest on ju armastus maailma edasiviiv jõud!

Albumil on remiksid peaaegu kõikidest Madonna populaarsetest lauludest (mitte ainult tantsuhittidest) ehk „Holiday“, „Like a Virgin“, „Material Girl“, „Like A Prayer“, „Express Yourself“, „Vogue“, „Justify My Love“, „Erotica“; „Deeper and Deeper“, „Fever“, „Don´t Cry For Me Argentina“, „Frozen“, „Ray of Light“, „Nothing Really Matters“, „Music“, „Celebration“, kuid siin on näiteks ka viis seni avaldamata remiksi lauludest „Keep It Together“, „American Life“, „Nothing Fails“, „Turn Up the Radio“ ja „Living for Love“ (nende remikside autoriteks on Felix da Housecat, Tracy Young ja Offer Nissim).

Madonna aitas ise selle kogumiku kokku panna, ja Mike Dean remasterdas kõik lood.

Kuula ise ka:

https://m.lnk.to/FEL50NO

Ali Gatie „Who Hurt You?“ (Warner Music)

„Ali Gatie avaldas oma mõtliku, introspektiivse debüütalbumi Who Hurt You?. Lisaks albumi ilmumisele jagab Ali rabavat uut videot silmapaistvale singlile "The Look", kus teeb kaasa Kehlani.

Tervikuna on album tõestuseks, et Ali Gatie on popmuusika üks südamlikum ja diaristlikum laulukirjutaja. Täis sissepoole vaatavaid lugusid, nagu varem ilmunud "Can't Give Up", "Crying in the Rain" ja "Perfect", peegeldab album tundliku ja emotsionaalselt rikkaliku laulukirjutamise märgatavat arengut, mille pärast Ali on fännide poolt armastatud.

Ali on juba kogunud üle 4 miljardi ülemaailmse striimi ja teinud koostööd selliste tegijatega nagu Alessia Cara, MAX, Marshmello, Tate McCrae ja Ty Dolla $ign.“

Sedasi tutvustab Ali Gatie debüütalbumit plaadifirma Warner Music.

Ali Gatie (s. 31. mai 1997) on iraagi-kanada päritolu laulja, laulukirjutaja, kes saavutas tuntust 2019. aastal, kui ilmus tema laul „It´s You“, mis jõudis ka USA singlimüügitabelisse, Austraalias, Kanadas, Iirimaal ja Rootsis oli laul TOP 30 singli hulgas ja Uus-Meremaal ning Saksamaal TOP 10 singli hulgas.

Ali Gatie vanemad on iraaklased, kui Ali Gatie sündis Jeemenis 1997. Seejärel kolis pere Abu Dhabisse, Araabia Ühendemiraatides, sealt edasi juba Mississaugasse, Ontarios, Kanadas.

Ali Gatie on kinnitanud, et noorena kuulas ta muusikat, mida esitasid Ed Sheeran, J. Cole ja Frank Ocean. Alates 2020. aastast manageerib Ali Gatie´t SAL&CO, kuigi muusikat hakkas Ali Gatie kirjutama juba 2016. aastal. Enne seda õppis noor mees ülikoolis ärijuhtimist, kuid otsustas õpingutest loobuda, et muusikaga tegeleda.

2018. aastal oli tal taskus leping plaadifirmaga Warner Records. Ilmus laul „Moonlight“, mis kogus YouTube´is 14 miljonit vaatamist. 2019 uus laul „It´s You“, millest sai tõeline hittlugu, sest seda laulu on striimitud lausa 650 miljonit korda!

Novembris 2019 ilmus laulja EP „You“, kaasas ka 12. minutiline film. EP´l oli 7 uut laulu. Populaarseks sai järgmine laul „What If I Told You That I Love You“ (seda eriti TikTokis). Laulu kiideti ka muusikaajakirjas Rolling Stone, ja see oli edukas ka Kanada singlimüügi tabelis.

Juunis 2021 kandideeris Ali Gatie ka kolmele Kanada muusikaauhinnale ehk Juno Awards´ile. Aasta parim artist, aasta parim plaat ja TikTok Juno fännivalik. Seekord jäid auhinnad veel võitmata, kuid ma usun, et neid võib noor mees tulevikus võita mitmeid.

Pean tunnistama, et Ali Gatie muusikaga ma varem tuttav ei olnud … ja nüüd, noore artisti esimene album – „Who Hurt You?“. Hakkasin esimesest laulust kuulama, ja kuulasin, ja kuulasin - hämmastav kui valmis on selle noore mehe muusika ja debüütalbum. Muusika, mis paitab kuulaja kõrva, paneb emd kuulama, on lauljal vägagi hea ja tugev hääl (seda on küll veidi „tuunitud“, kuid mitte halvas mõttes). Lisaks on debüütalbum album, mis jutustab kuuljale lugu, mis saab alguse esimesest laulust ja lõpeb viimase looga.

Žanr? Ülimalt rahulik popmuusika, millele veidi lisatud R&B-hingamist, kuid lihtsalt võrratu kuulamine. Kõik laulud on võrdselt head ja väga head, mõni rahulikum, mõni veidi-veidi tempokam (näiteks „Over You“, „Fallout“), kõik see kokku on suurepärane!

Võrratud meloodiad on lauludes „The Look“ (see on singlina ilmunud uus laul, milles lööb kaasa ka suurepärane Kehlani), „Million Miles Apart“, „Thinkin Bout You“, „Can´t Give Up“, „Butterflies“, „What If I Told You That I Love You“, „Crying In The Rain“, „MMM“ jpt. Kaunis laulus „Perfect“ laulab Ali Gatie ka araabia keeles.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5KOqAAM9SMO0LLbT5apaur

Share this page