Teddy Swims

„I´ve Tried Everything but Therapy (Part 1)“

(Warner Music)

Jaten Collin Dimsdale ehk esinejanimega Teddy Swims on USA laulja-laulukirjutaja, kes oskab oma muusikas suurepäraselt segada erinevaid muusikalisi žanre, näiteks R&B´d, souli, kantrit ja poppi.

Teddy Swims alustas populaarsuse kogumist esitustega teiste artistide lugudest YouTube´is (nii on alustanud ju mitmedki tänase muusikamaailma tegijad), jaanuaris 2020 ilmus tema esimene singel suurelt plaadifirmalt, seejärel juba ka neli EP´d ja 2023. aasta septembris debüütalbum „I´ve Tried Everything but Therapy (Part 1)“.

Jaten Collin Dimsdale sündis ja kasvas Conyersis, Georgia osariigis. Õige varakult tutvustas isa talle soulmuusikat, näiteks Marvin Gaye´d, Stevie Wonderit ja Al Greeni. Lapsepõlves mängis ta ca 10 aastat ka ameerika jalgpalli, kuid paljud tema sõbrad, õpetajad ja treenerid soovitasid tal tegeleda ikkagi muusikaga, koorilauluga, näitlemisega.

Tulevane laulja ja helilooja mängiski kaasa mitmes kooliteatri etenduses, näiteks muusikalis

„Joseph and the Amazing Technicolor Dreamcoat“, kuid ka Shakespeare´i näidendites! Samal ajal hakkas ta mängima ka klaverit ja ukulelet, YouTube´i abil hakkas ta „avastama“ ka oma häält.

Swims alustas oma muusikalist karjääri lüües kaasa mitmes ansamblis, mis tegutsesid Atlantas või selle lähiümbruses. Nii lõi ta kaasa alternatiivema rokkmuusika ansamblis WildHeart kuid ka post-hardcore´i bändis Eris.

2019. aasta alguses kutsus Dimsdale´i sõber Addy Maxwell teda räppima mõnele tema loodud rütmile. See oli igati õnnestunud ettevõtmine, sest nad pääsesid soojendusartistiks Tyler Carteri (tema saavutas populaasrsust metalcore´i ansamblis Issues) kontsertturneele. Just selle turnee ajal otsustas Dimsdale´i et hakkab kasutama esinejanime Teddy Swims.

Juunis 2019 postitas Swims oma esimese cover´i YouTube´i. Selleks oli Michael Jacksoni lugu „Rock With You“. Seejärel uued uusversioonid Lewis Capaldi, Chris Stapletoni, Amy Winehouse´i ja H.E.R.´i lugudest.

Kõige populaarsemks tema jagatud (enim vaadatumaks) videoks oli cover Shania Twaini laulust „You´re Still the One“. 2022. aastaks oli seda vaadatud lausa 86 miljonit korda!!!

2024. aasta alguseks on seda vaadatud 152 miljonit korda!

Kuna Swimsi jagatud lood olid populaarsed, siis oli tal juulis 2019 taskus ka plaadileping Warner Recordsiga.

Koostöö suure plaadifirmaga algas singliga „Picky“ (jaanuar 2020). Augustis ilmus järgmine singel „Broke“.

Veebruaris 2021 ilmus Swimsi singel „My Bad“, mida ta esitas ka populaarses telesaates „The Kelly Clarkson Show“. Tänu sellele laulule nimetas ajakiri Rolling Stone Swimsi artistiks, keda peab teadma.

Märtsis 2021 uus singel „Till I Change Your Mind“, aprillis „Bed On Fire“. Viimati nimetatud laulu esitas ta ka telesaates „The Late Show with Stephen Colbert“, veidi hiljem ilmus sellest laulust ka uus versioon, milles lõi kaasa Ingrid Andress.

Singleid ilmus palju, ja mais 2021 ilmus Swimsi debüüt-EP „Unlearning“. Seejärel oli ta soojendusartistiks Zac Brown Bandi suvisel kontsertturneel.

2021. aasta augustis jällegi uus singel „Simple Things“, mida ta esitas ka telesaadetes „The Late Show with James Corden“ ja „Today“.

Ilmus veel üks uus singel – „911“ ja jaanuaris 2022 kuue lauluga EP „Tough Love“. Sama aasta jaanuaris esines Swims lauluga „Love for a Minute“ telesaates „Late Night with Seth Meyers“, kuu aega hiljem lauluga „911“ telesaates „The Ellen DeGeneres Show“.

Veebruaris 2022 alustas Swims kontsertturneed Euroopas ja Põhja-Ameerikas.

Nüüd võis juba öelda, et Teddy Simsi oli märgatud ja kiidetud.

24. juunil 2022 ilmus Meghan Trainori kaunis laul „Bad For Me“, milles lõi kaasa ka Teddy Swims, kusjuures see oli esimene singel Meghan Trainori albumilt „Takin´ It Back“. Veidi hiljem esitasid Traynor ja Swims seda laulu ka telesaadetes „Jimmy Kimmel Live!“ ja „The Late Late Show with James Corden“.

Augustis 2022 avaldas Swims uue singli. See oli cover ansambli Journey laulust „Don´t Stop Believin“. Seda laulu esitas ta ka telesaates „America´s Got Talent“ koos selle saate 14. hooaja võitja Kodi Lee ja Journey kitarristi Neal Schoniga.

Septembris alustas Swims 7. nädalast USA kontsertturneed.

Laulja jätkas singlitega. Ilmusid laulud „Dose“, „2 Moods“, „Someone Who Loved You“ ja „Devil in a Dress“, novembris 2022 uus EP „Sleep Is Exhausting“.

Juunis 2023 jõudis Teddy Swims esimest korda ka Billboard Hot 100 edetabelisse lauluga „Lose Control“. See on laul/singel, mida kuuleme ka tema debüütalbumil.

Aastal 2023 tegi Swims koostööd mitme teise artistiga, sh Armin van Buuren & Matoma, X Ambassadors, Meghan Trainor ja Elley Duhe. Juulist augustini esines Swims kontsertturneega Suurbritannis, Iirimaal, Austraalias, Saksamaal, Hollandis ja Uus-Meremaal ja 15. septembril 2023 ilmus Teddy Swimsi debüütalbum „I´ve Tried Everythng but Therapy (Part 1)“, mida paljud Swimsi fännid olid kindlasti ka pikisilmi oodanud.

Plaat oli ilmudes edukas, sest see jõudis plaadimüügitabelitesse mitmes ja mitmes riigis – USA, Kanada, Holland, Uus-Meremaa jpt. Vahva on see, et albumi laulud on Swimsi enda kirjutatud ja tema enda lemmikuks on plaadi avalöök „Some Things I´ll Never Know“.

Novembris 2023 alustas Teddy Swims debüütalbumiga ka kontsertturneed Põhja-Ameerikas.

Teddy Swimsi debüütalbum on ilus kuulamine. Sellel on küll vaid 10 laulu ja pikkust veidi üle 30. minuti, kuid see polegi ju sugugi mitte oluline. Oluline on muusika ja esitus ja selle mehe hääl.

Minu kõrva paitavad kõik kümme laulu. Laulu, milles on nii soulilikku kui ka kantrilikku puudutust, kusjuures pean nõustuma Teddy Swimsiga, kes kinnitab, et tema enda lemmiklugu on kauni meloodia ja refrääniga avalugu „Some Things I´ll Never Know“. See ON väga ilus kuulamine.

Soulilikku hingamist on lauludes „Lose Control“ (siin on ka uhke kitarrisoolo, Swimsi hääl ja esitus on võrratud), „The Door“; veidi popilikumad on laulud „What More Can I Say“ (jällegi Swimsi hääl! hääleulatus on hämmastav!), „Goodbye´s Been Good to You“, „Suitcase“;  üsnagi folgilikult (mida on vürtsitatud pisut ka gospeliga) kõlab albumi kuues laul „Last Communion“; kaunid kantrilood on „You Still Get to Me“ ja „Evergreen“.

Kuula ise ka:

Richard Hawley

“Now Then The Very Best of Richard Hawley”

(BMG)

Mul on siiralt hea meel, et selle kogumikplaadi sain … enne plaadi üleandmist küsis Warner Musicu Eesti esindaja Anu Varusk, et kas ma seda artisti mäletan?

Mäletan küll, aga natuke võttis aega, et meenutada, miks ma seda nime mäletan …

Kogumikplaadi esimene lugu ”Open Up Your Door” (algupäraselt 2009) tõi Richard Hawley meelde, see oli üks minu lemmiklugudest 14 aastat tagasi, nagu ka kogumikplaadi esimese plaadi neljas laul ”Coles Corner” ja teise plaadi 12. laul ”Born Under A Bad Sign” (aastast 2005), mis olid samuti minu lemmiklood, ja seda juba 18 aastat tagasi!

Minu jaoks on omamoodi imelik see, et pärast 2009.-2010. aastat ”kadus” Richard Hawley minu lugude listist, aga ei maksa unustada, et Hawley on avaldanud väga head muusika ka pärast seda. Ja sellest sain ma teada nüüd, kui kuulasin seda kogumikplaati …

”Now Then The Very Best of Richard Hawley” on briti laulja-laulukirjutaja, kitarristi ja muusikaprodutsendi esimene kogumikplaat, mis võtab kokku mehe üle 20. aasta kestnud muusikalise karjääri.

Sooloartistina on Richard Hawley avaldanud kaheksa stuudioplaati, ta on kandideerinud kahel korral Mercury auhinnale ja korra ka briti muusikaauhinnale. Ta on teinud koostööd Lisa Marie Presley, Shakespears Sisteri, Arctic Monkeysi, Manic Street Preachersi, Elbow, Duane Eddy ja Paul Welleriga.

Hawley on olnud väga huvitav artist, kelle kohta võiks öelda, et ta on suurepärane storyteller, nii nagu on seda olnud Leonard Cohen, Chris Isaak jt. Hawley muusikalise stiili kohta on öeldud, et see on indie pop, baroque pop, rockabilly, easy listening, ja seda kõike kuuleme ka kogumikul, kuid eelkõige on minu kõrva jaoks Hawley ülimalt ilus kuulamine, just selline easy listening …

Richard Willis Hawley (s. 17.01.1967) on inglese laulja-laulukirjutaja, kitarrist ja produtsent. Ta on sündinud Sheffieldis, tal on ka kaks õde. Tema mõlemad vanemad olid muusikud – isa mängis kitarri mitmes kohalikus bändis, ja pärast tema surma nimetas ajaleht Sheffield Star teda ka Sheffieldi muusika legendiks. Hawley ema Lynne oli lauljatar.

Hawley on olnud alati jalgpalliklubi Sheffield Wednesday toetaja ja ta on meenutanud, et ta hakkas lugusid kirjutama juba lapsepõlves.

”Kui saad aru, et suudad midagi luua, siis on see teadmine üsna suur asi,” on Richard Hawley ütelnud.

Juba koolis hakkas ta tegema muusikat ja pani kokku ansambli Treebound Story, mis siiski üsna ruttu ka laiali läks.

1990. aastatel oli Hawley ansamblis Lopngpips, mis oli üsnagi populaarne britpopi bänd. Koos Longpipsiga avaldas Hawley kaks stuudioplaati – ”The Sun Is Often Out” ja “Mobile Home”.

Aastal 2000 läks Longpips laiali, Hawley liitus ansambliga Pulp. Selles bändis, mida juhtis Hawley hea sõber Jarvis Cocker, ja basskitarri mängis Hawley koolivend Steve Mackey, oli Hawley üsna lühikest aega. Ta lõi kaasa kitarristina Pulpi kontsertturneedel ja mängis ka stuudios kitarri.

Just Cocker ja Mackey olid need, kes julgustasid Hawleyd alustama soolokarjääri, kui olid kuulnud kahte Hawley kirjutatud lugu. Nii läkski Hawley stuudiosse, kuigi ta oli kindel, et salvestab mõned lood lihtsalt enda jaoks.

Vaatamata sellele “avastas” tema laulud plaadifirma Setanta Records, ja aprillis 2001 ilmus Hawley omanimeline minialbum. Paljudele muusikasõpradele meeldis sellelt laul ”Comong Home”, kusjuures 90% albumist mängis Hawley ise sisse, abiks vaid Longpipsi endine trummar Andy Cook ja ka Colin Elliot, kellest saigi Hawley produtsent.

2001. aastal ilmus ka Hawley debüütalbum ”Late Night Final”, mis meeldis pressile. Populaarsust kogusid laulud “The Nights Are Cold”, “Baby, You´re My Light”. Albumi produstendiks oli Alan Smythe.

Kaks aastat hiljem ilmus uus album ”Lowedges” (see on üks Sheffieldi eeslinnade nimedest). Muusikaajakiri NME nimetas seda üheks parimaks plaadiks aastal 2003 ja see oli edukas ka Virgin Radio aastat kokkuvõtval hääletusel.

2004 lahkus Hawley Setanta Recordsist ja sõlmis lepingu plaadifirmaga Mute Records, mis on üks allüksus suurkorporatsioonis EMI.

Septembris 2005 ilmus album “Coles Corner” (see on populaarne kohtumispaik Sheffiledis nii vanadele kui ka uutele armunutele), just see oli album., mida võiks nimetada ka Hawley läbimurde-albumiks ja selle plaadiga kandideeris ta ka Mercury muusikaauhinnale.

2007 ilmus neljas stuudioalbum “Lady´s Bridge” (see on sild Sheffieldi kesklinnas). Seejärel kontsertturnne Suurbritannias.

Jaanuaris 2008 kandideeris Hawley briti muusikaauhinnale kui parim briti meesartist.

2009 ilmus Hawley viies stuudioalbum ”Truelove´s Gutter” (sellist nime kandis kunagi üks Sheffieldi tänavatest).

2010 valmis dokfilm tänavakunstnik Banksyst. Film ”Exit Through the Gift Shop” kandideeris Oscarile ja esilinastus Sundance´i filmifestivalil 24. jaanuaril 2010. Filmi tunnusmeloodiaks oli Hawley laul “Tonight The Streets Are Ours”.

2010-2011 jõudis kinodesse briti krimifilm “Brighton Rock” (peaosades Sam Riley, Helen Mirren jt), mille lõpulugu oli Hawley “There´s a Storm Coming”.

2012. aastal avaldas Hawley koos The Death Ramps´iga (ehk Arctic Monkeys´iga) laulu “You And I”.

7. mail 2012 ilmus Halwey kuues album “Standing ath the Sky´s Edge” (see vihjab paigale Sheffieldis, kust avaneb suurepärane vaade linnale), mille avaldas plaadifirma Parlophone. Albumil oli neli laulu, mis ilmusid ka iseseisva singlina ehk "Leave Your Body Behind You", "Down in the Woods", "Seek It" and "Don't Stare at the Sun".

Hawley esines selle albumi lugudega ka Euroopas, kuid turnee ajal murdis ta jalaluu ja pidi esinema laval ratastoolis.

Aasta lõpus kandideeris ka see album Mercury muusikaauhinnale.

Septembris 2013 ilmus Manic Street Preachersi album “Rewing The Film”, mille nimiloos laulis ka Hawley.

Oktoobris 2014 avaldas Hawley endine plaadifirma Setanta Records kolm Hawley esimest albumit uuesti, nii CD´l kui ka vinüülina.

2014 valmis ka dokfilm “Love Is All”, mille heliribal kõlas samuti mitu Hawley laulu.

Septembris 2015 ilmus tema seitsmes stuudiaolbum ”Hollow Meadows” (see on alevik Sheffieldi äärelinnas). Selle mitmed lood said valmis siis, kui Halwey taastus jalaluu murrust.

2019 ilmus Hawley kaheksas stuudioalbum ”Further” (see on esimene album, mille pealkiri ei vihja Sheffieldile). Albumi avaldas plaadifirma BMG.

Hawley muusika on aastate jooksul saanud mõjutusi Sheffieldist (ta on tõdenud, et ta on elanud Sheffieldis, mistõttu ta teab, milline on selle linna elu, ja seetõttu on loogiline sellest ka kirjutada) ja ka 1960. aastate rockabillyst.

Ta on ise ütelnud, et on alati tahtnud teha muusikat, milles oleks hinge, sügavust, muusikat, millesse oleks pandud ka süda.

Hawley on kinnitanud, et tema varasemat muusikat mõjutasid lood, mida avaldasid Chess Records, Sun Records, mida kirjutasid Bihari Brothersi vennad. Ajakiri Clash on ütelnud, et Hawley varasemates lugudes on tunda Roy Orbisoni ja The Walker Brothersi mõju.

Uus (ühtlasi Hawley esimene) kogumikalbum “Now Then The Very Best of Richard Hawley” võtab Hawley senise soolokarjääri kahel plaadil suurepäraselt kokku.

Duubelplaadil on kokku 32 suurepärast laulu. Esindatud on kõik Hawley seni ilmunud stuudioplaadid.

“Richard Hawley” (2001, minialbum): “Naked In Pitsmoor”

“Late Night Final” (2001): “Baby, You´re My Light”, “Long Black Train”, “Precious Sight”

“Lowedges” (2003): “Not The Only Road”, “You Don´t Miss Your Water (Till Your River Runs Dry)”, “I´m On Nights”, “Run For Me”

“Coles Corner” (2005): “Coles Corner”, “The Ocean”, “Hotel Room”, “Born Under A Bad Sign”

“Lady´s Bridge” (2007): “Tonight The Streets Are Ours”, “Serious”, “Our Darkness”

”Truelove´s Gutter” (2009): ”Open Up Your Door”, “For Your Lover Give Some Time”, “Remorse Code”

“Standing at the Sky´s Edge” (2012): “She Brings The Sunlight”, “Standing At The Sky´s Edge”, “Don´t Stare At The Sun”, “Seek It”

“Hollow Meadows” (2015): “Which Way”, “Heart of Oak”, “I Still Want You”

“Further” (2019): “Midnight Train”, “My Little Treasures”, “Off My Mind”, “Alone”

Kuid ka laulud “Kelham Island” (aastast 2005), “There´s A Storm Coming” (2010), “Ballad of a Thin Man” (see on Bob Dylani laul, Richard Hawley esituses aastast 2019).

Siin on lugusid, mis paitavad kõrva (minu lemmiklood) ”Open Up Your Door”, “Coles Corner”, “Born Under A Bad Sign”, “Baby, You´re My Light”, “You Don´t Miss Your Water (Till Your River Runs Dry)”, “I Still Want You”, “For Your Lover Give Some Time”, “Remorse Code”, veidi kantrimuusika sugemeid “Midnight Train”, “Long Black Train”, “Kelham Island”, kuid ka muusikat, mis on rokilikuma hingamisega “She Brings The Sunlight”, “Standing At The Sky´s Edge”, “Heart Of Oak”, “Off My Mind” (see lugu hingab ju Billy Idoli muusikaga ühte rütmi), “Alone” ja rahulikumat rockabillyt “My Little Treasuers”, “Hotel Room”, kuid ka rockabillyt, mis jala kaasa tatsuma paneb “Serious” ...

Kuula ka ise Richard Hawley muusikat:

Raiche

„Loveland“

(Warner Music)

„Raiche'i uus album "Loveland" ilmus 1. detsembril 2023 koos nimilooga.

R&B lauljatar Raiche lisati Billboardi auväärsesse nimekirja "15 Hip-Hop & R&B artisti, keda 2021. aastal jälgida", samuti nimetas ESSENCE ta "Tõusvaks täheks" ja iHeartRadio "Läbimurde artistiks", on kiiresti osutunud kaasaegses R&B loominguliseks sensatsiooniks. Ta on tänaseks kogunud üle 20 miljoni ülemaailmse striimi.

Raiche tegi oma rahvusvahelise debüüdi 2018. aasta looga “Money Pies,” mille värvika ametliku video režissöör on naissoost Verluxe'i kollektiiv. Järgmisel aastal saabus Raiche'i paljukiidetud debüüt-EP "DRIVE", mille võimas nimilugu "Drive"  kõlas Netflixi filmis "Self Made: Inspired from the Life of Madam C.J. Walker".“

Niimoodi tutvustatakse Raiche´i uut albumit „Loveland“ Warner Musicu pressiteates.

Kohe alguses pean tõdema, et R&B ja soul on mulle alati meeldinud. Aastakümneid tagasi on olnud võimalus ka mitmes raadiojaamas nn musta muusika saadet teha, mistõttu on igati vahva ka täna leida ja avastada uusi ja põnevaid artiste, kes just seda muusikažanri viljelevad.

Lauljatar Raiche on minu jaoks uus tutvus, kuid uskuge mind, tema uus album „Loveland“ on väga-väga hea ja huvitav kuulamine. On ju mitmedki muusikakriitikud võrrelnud lauljatari Billie Holiday ja Sade´ga. Kui albumit kuulad, siis saab siinkohal ainult kaasa noogutada ja nõustuda. Raiche ise on ütelnud, et tema enda lemmikuteks on Lauryn Hill, John Legend.

Raiche´i kohta veebiavarustes väga palju infot ei ole, mistõttu uurisin veid lähemalt lauljatari kodulehte ja sain teada, et Raiche on uus sensatsioon, kes oma õhulise vokaali ja ainulaadse laulustiiliga on väga ruttu kogunud fänne ja sõpru, kes tema muusikast lugu peavad.

Ta on sulatanud kokku soulmuusika ja popmuusika ning loonud üsnagi omanäolise saundi, lisaks veel tema enesekindlus, järjekindlus ja ülevoolav positiivsus.

Raiche ehk Raiche Othel Wright (s. 7.01.1996) kasvas üles Massachusettsi osariigis Pittsfieldis, mis on vaid kahetunni kaugusel Bostonist. Muusika avastas ta enda jaoks juba varakult.

Tema ema, jumalateenistuse juht, tõi oma toona kuueaastase tütre oma proovidesse.

"Mitmel korral haarasin lihtsalt mikrofoni ja harjutasin koos emaga," meenutab Raiche.

Raiche´i muusikaline säde oli ilmne varakult ja ei läinud kaua, kui ta mängis kaasa kiriku- ja koolinäidendis. Keskkooli ajal inspireeris kitarri mängiv õde teda kohalikel talendisaadetel esinema, kuid kui õde kolledžisse läks, omandas Raiche oma oskusi veebi abil.

"Ma loobusin inimestest ja otsustasin keskenduda oma muusikale," meenutab Raiche.

Üksildaseks muutunud populaarne tüdruk, Raiche keskendus oma oskusele – muusikale ja laulmisele, laadides YouTube'i üles covervideod – esimene neist oli Lana Del Rey singel "Summertime Madness".

“Ma panin video jaoks endale palju punast huulepulka, sest arvasin, et olen just nii pop,” ütleb ta naerdes ja lisab, et tegelikult oli ta õnnelik, kui sai aru ja nägi, et saab muusika tegemisega hakkama.

Kuid veelgi enam nägi Raiche endas paljulubavust, millest annab tunnistust väike sumin, mis tema videotest kostus. "Ma olin nagu" Vau! Ma saan seda tegelikult teha.''

Pärast kooli lõpetamist soovis Raiche astuda Full Sail ülikooli, kuid probleemid pereäriga nurjasid tema kolledžiplaanid.

Raiche seadis endale eesmärgi (koos oma muusikaga) ja otsustas aidata oma perekonda, võttes vastu mitu tööd, aidates niimoodi arveid tasuda.

Lõpuks otsustas Raiche Pittsfieldi väikelinnast lahkuda (tema vanaema julgustas tal seda sammu tegema) ja nii kolis ta Bostonisse, kus oli ka tema õde.

Bostonis kohtus ta kohaliku legendiga, DJ Knock Outiga, kellest sai temale justkui vanem vend.

Mõte muusikukarjäärist oli jällegi päevakorral. Nii hakkas ta Instagrami postitama näiteid oma laulmisest. Eriti üks – lühike cover Ariana Grande loost “Love Me Harder” – jäi DJ Knock Outi silma ja kõrva.

Ta leppis kokku kohtumise Raiche'iga Bostoni äärelinnas Roxburys meeskonnaga, kellest sai lõpuks tema produtsentide meeskond. Nüüd aidati Raiche´il lihvida oma oskusi ja töötada oma eesmärgi nimel.

"Nad uskusid minusse, kui ma endasse ei uskunud," ütleb ta oma tiimi kohta.

Raiche lõi coverlauludest demo-EP, ja kui Knock Out oli koos Sevyn Streeteriga tuuril, kohtus ta laulja/laulukirjutaja Prince Charleziga. Raiche sõbrunes Prince Charleziga ja õige varsti oli valmis laul „Money Pies“, mis meeldis paljudele muusikasõpradele ja Raiche´ist hakati rääkima.

Seejärel leping plaadifirmaga Atlantic Records ja tee suurde muusikamaailma oligi avatud.

„Minu missiooniks on teha kõvasti tööd ja teha head muusikat,“ on Raiche ütelnud, „ja minu muusika peegeldab kindlasti positiivset energiat.“

2019 ilmus lauljatari debüüt EP „Drive“. Seejärel kontsertturnee 12. linnas koos Pink Sweat$´iga.

Veidi segas lauljatari ka covidi karanatiin jm, kuid nüüd on valmis ka tema LP „Loveland“.

R&B ja soulmuusika sõpradele on see plaat tõeline maiuspala, millel kuuleme tõepoolest positiivse hingamisega R&B´d, mida on „vürtsitatud“ popmuusikaga, nagu näiteks plaadi avalugu „Lucky“. Nii nagu eelpool jutuks tuli, siis Raiche´il on tõepoolest igati omanäoline ja meeldejääv hääl, rääkimata esitusest.

Teises laulus kuuleme ka Ty Dolla Signi ehk hetkel vägagi kuuma meesartisti, ja „Pick A Side“ ongi oluliselt rohkem R&B, kui plaadi avalöök oli soulilikum.

Kolmas laul „Big Daddy“ on võluva meloodia ja esitusega kõrva paitav kuulamine, Raiche´i esitus on võrratu, õrn ja maitsekas. Sellist R&B´d võikski kuulama jääda … Sarnaselt hingab ka neljas laul „Feelings“.

Tegelikult on neid kõrva paitavaid laule sellel plaadil veel ja veel – „Fool“, „Late Show“, „Half & Half“, „Homemade“. Minu üks selle albumi lemmikutest on kindlasti 12. laul „Simple“ – see on selline võrgutav ja hinge pugev lugu, lauljatari esitus on võrratu, nagu ka kõik selle loo saundid, rütmilahendid  … Ja täpselt sama saan ütelda ka albumi viimase laulu „Loveland“ kohta, mis ühtlasi ka albumi nimilugu.

Vanakooli souli hoomab minu kõrv suurepärases laulus „Burn Your Clothes“, võrratult suurepärase esituse ja harmooniaga laul. Mõnus, mõnus. Vanakooli souli, kübe ehk gospelmuusikat on laulus „Complicated“. Mida rohkem albumit kuulad, seda rohkem hakkab mulle Raiche meeldima! Kuulasin need 13 laulu ära, ja hakkasin uuesti otsast peale ja nii kolm korda!!!

Lauljatar on ütelnud, et selle albumi tegemine oli tema jaoks teraapiline ja tegelikult on selle kuulamine minu jaoks samuti teraapiline, sest on lahe, et maailmas just sellist muusikat tehakse, mida Raiche esitab, mis kuualajale ka hinge poeb.

Kuula ise ka: