Piret Raud

„Järve kiri“

(Tänapäev)

Järv on nukker ja igatseb merd. Igatseb meeletult. Ühel päeval kukub järve tühi pudel ja lubab järve igatsusest kõlavad sõnad mereni viia.

Ma olen laste- ja noorteraamatutest kokkuvõtvaid lugusid kirjutanud nüüd juba üpris pikka aega. Nii 20 aastat, ja ma toonitan, et ikka kokkuvõtvaid lugusid, mitte arvustusi ega hinnanguid. Pean tõdema, et nende aastatega on Piret Rauast saanud üks minu lemmikautoreid, kelle raamatuid on ikka ja jälle väga vahva lugeda, sest tal on väga omanäoline stiil ja jutustamisoskus, ja rääkimata tema illustreeritud raamatutest.

Piret Raua raamatutest meenuvad mulle mitmed ja mitmed: „Ernesto küülikud“ (2004,2017), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (2012), „Natuke napakad lood“, „Presidendilood“ (2013), „Teistmoodi printsessilood“ (2013, 2015), „Emeli ja oi kui palju asju“ (2015), „Sanna ja salakütid“ (2017), „Kõik minu sugulased“ (2017), „Juurtega aed“ (2020), „Meri“ (2021). Kõik need suurepärased raamatud on avaldanud kirjastus Tänapäev, nagu ka Piret Raua uue raamatu „Järve kiri“.

Piret Raud alustab uut raamatut nii: „Keset sügavat metsa elas järv. Seal oli kena. Päeval tiirlesid ta kohal liblikad ja kiilid.“

Kõik oli ilus, kuid järv oli nukker. Ta igatses, igatses lausa meeletult.

Ühel päeval kukkus järve tühi pudel, kes märkas, et järv oli kurblik. Järv tunnistas, et ta igatses merd, kellega järv polnud mitte kunagi kohtunud ega kohtu ilmselt ka. Järv tunnistas, et tundis, et on merega tugevasti seotud.

Pudel soovitas järvel kirjutada, ja ta lubas kirja merele viia.

Järv kirjutas ilusa kirja. Järv pani kirja sisse kõik, mida ta tundis, kogu oma igatsuse! Kui kiri valmis sai, hakkas järvel kerge ja mõnus.

Pudel asus kirjaga kohe teele. Ta rändas mööda jõge mitu päeva ja mitu ööd. Teel püüdsid pudelit takistada ahven, sild, täpiline lehm, kuid nad lasid pudelil minna, sest ka nemad igatsesid …

Lõpuks paistiski meri, kuid mere kaldal seisis suur kivi – külm ja jäik. Ja nüüd juhtus see – pudel põrkas kvi vastu ja läks üleni kildudeks. Ja suur laine pühkis kõik kirjas olnud sõnad vette …

Kuid see ei olnud veel siiski lõpp, sest see ei olnudki lihtsalt kiri, vaid luuletus. Milline see luuletus oli, mis sellest luuletusest sai? Selle jätan ma Sulle endale lugeda.

Piret Raud lõpetab selle pisikise, kuid väga ilusa raamatu nii: „Kõigil, kes mere lähedusse satuvad, on igatsusest hea.“

Jah, ja tegelikult see just sedasi ongi.