Eva Roos

„Ema võtab kassi“

(Varrak)

 

Ekke: „Kas me võiksime mingi looma võtta? Sest kõigil on... Meie tahaksime endale ka ühte väikest loomakest. Ainult et natuke suuremat. Näiteks koera. Võibolla hundikoera või labrakat...”
-----
Lee: "Ema, sa saad ju aru, et see kass seal akna taga vajab sõpra? Sa saad ju aru, et me peame ta lõpuks endale võtma?”
-----
Joosep: "Emps? Emps, kas sa võiksid isaga rääkida? Kas sa võiksid küsida, kas me võiksime endale põdra võtta?”

Ekke, Lee ja Joosep on terve igaviku kodulooma luninud. Ema ja isa on alati lubanud "vaadata" ja "selle üle mõelda", kuid lastel on tekkinud kuri kahtlus, et vanemate lubadused tähendavad tegelikult "EI!" ja nad ei saa mitte kunagi oma looma. Ühel juunihommikul üllatab ema aga kõiki ning majja tekib triibuline kassipoeg nimega Prooton.

"Ema võtab kassi" on ühe perekonna kassivõtmise lugu, nähtuna ema pilgu läbi. Prooton on pere esimene kass ja nemad on kassipoja esimesed inimesed, mistõttu on mõlemal poolel ees rida üllatusi, ootamatusi ning jaburaid olukordi, mille ainus ravi on veel üks portsjon absurdi. Kassi ümber keerlevasse lõbusasse mürglisse on poetatud huvitavaid fakte kassidest. Maha ei salata kõikmõeldavaid probleeme lemmiku pidamisel, et oleks lihtsam mõista, miks vanemad nii sageli kodulooma võtmise vastu on ning milline vastutus koduloomaga kaasneb. Rinda pistetakse ka tõeliselt raskete küsimustega nagu: milline on parim kassiliiv, kassitoit, mänguasi, ronimispuu, pesa? Ning kas kassi on üleüldse võimalik dresseerida?

Ka huumoriga ei koonerdata!

 

Mul on varem õnnestunud lugeda (ja neist ka Sulle kirjutada) kolme Eva Roosi kirjutatud suurepärast lasteraamatut (need sobivad lugemiseks nii väikestele kui ka suurtele): „Teistmoodi mööblipood. Kastani 57“ (kirjastus Varrak, 2018), „Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk“ (Varrak, 2020) ja „Teistmoodi mööblipood. Aramilda esimesed jõulud“ (Varrak, 2020). Nüüd siis uus raamat, ja seekord vägagi humoorikas ja kaasahaarav kassivõtmise lugu.

 

Seekordse raamatu algus on igati humoorikas – eessõna asemel saame lugeda prussaka-anekdooti, milles selgitatakse meile, kuidas prussakatest lahti saada, aga see on alles algus ja lihtsalt eessõna asemel …

 

Seejärel peatükk nõiakassist ja ühtlasi sündmusest, mis juhtusid viis aastat varem. Lee oli ehmunud ja äratas empsi, sest keegi oli akna taga ja tahtis sisse saada. Emps oli unine ja ei soovinud ärgata, mistõttu ta arvas, et need võivad olla varajased päkapikud? Järgmisena oli see keegi poiste toa akna taga – poisid on vennad – Ekke ja Joosep, no ja Lee on nende õde. Veidi hiljem saame neist ka pikemalt lugeda.

Poiste toa akna taga oli kass. Noorepoolne, triibuline kass. Lee oli kindel, et see on nõiakass! Kass muutis oma silmi kollasest roheliseks ja tagasi. Ema lehvitas ja käskis kassil minema minna, kuid see ei mõjunud.

Nüüd saadeti Ekke alla, et köögist kassile vorsti tuua. Samal ajal selgitas Lee emale, et see kass vajab sõpra ja nad peavad ta endale võtma. Ema ohkas, kuigi see triibuline nahaal akna taga meeldis talle. Ema oli alati arvanud, et just triibulised kassid on need õiged, kõige kassimad kassid.

Õige varsti oli Ekke vorstiviiluga tagasi. Ta oli teel köögist tagasi isegi ampsu vorstist võtnud, kuid nüüd oli emal võimalus anda vorstiviil kassile, kes oli rõuduukse taga. Ema kasutas kavalust – ta viskas vorsti üle rõduääre aeda. Kass oli pettunud, kuid läks vorstiviilule järele.

Hetk hiljem oli kass magamistoa akna taga. Seal, kus magasid ema ja isa. Nüüd oli ema sunnitud minema uurima naabritelt, kas see on nende kass … ja tegelikult, ega me täpselt ei saagi teada, kas see oli naabrite kass, me võime vaid aimata …

 

Järgmine peatükk viib meid kolme aasta taha. Joosep tegi toona ettepaneku, et nad võiksid võtta põdra. Poiss oli kindel, et põdral on metsas jube igav olla. Aga kui põdrale suusad alla panna ja ta saaks nende maja katuselt laia õhinaga alla lasta!!! Kas isa oleks sellega nõus?

Emal oli selle ettepaneku peale vaid üks vastus – nende majal on lame katus …

 

Järgmistes peatükkides loeme koerast (nähtamatust koerast), kuid ka naabrite kassist, kes käib meie peategelaste aias oma häda tegemas, mistõttu pidi ema on aia ja peenrad ümber korraldama, valmis panema kastmisvooliku ja naabrite punase kassi minema peletama.

 

Seetõttu on vägagi huvitav ja ootamatu selle raamatu järgmine peatükk, milles ema otsustab võtta kassi!!!

Selles peatükis saame lugeda ka lastest, kes selles raamatus toimetavad – Ekke oli peaaegu neliteist, tal olid puberteet ja häälemurre, teda huvitas kõik, millel olid juhtmed küljes. Ekke hoidis pigem omaette ning valmistus veetma suve, kus aeg oleks võrdselt jagatud ristsõnade, telefonis mängimise, poistega jalgpalli tagumise ja perekonna vältimise vahel.

Lee oli meisterdaja. Ta oskas hämmastada ja ägedaid asju välja mõelda. Lee oli talvel kümneseks saanud. Talle meeldisid judo ja naabrite batuudil hüppamine. Ta vihkas roosat ja seelikuid, aga tundis ikkagi veel puudust päris tõelisest parimast sõbrast.

Joosep oli jutuvestja. Tal oli silma omapäraste detailide peale, mida teised ei märganud, ja talle meeldisid taimed. Vanaema oli talle aasta eest sünnipäevaks fiikuse kinkinud. Joosep oli kaheksa ja pool, põhimõtteliselt päris suur poiss.

Saame teada sedagi, et ema oli loobunud mõttest võtta koera. Saame teada sedagi, miks ta oli sedasi otsustanud. Kuid nüüd oli käes suvi ehk mõni päev peale jaanipäeva, kui ema otsustas, et nüüd võtab ta kassi!

Ema oli loomade varjupaiga kodulehel välja valinud siniste silmadega triibulise emase kassipoja. Nüüd sõitsid ema, Lee ja Ekke loomade varjupaika.

 

Kodulehelt välja valitud kassipoega ema siiski ei võtnud, sest kiisuke oli kangesti arg. Paljud teisedki olid kangesti arad, kuid oli üks kiisuke, kes ei olnud arg, oli pigem „hulluke“, kes ei kartnud mitte midagi. See oli vöödiline kassipoeg, kes nügis peaga oma väikest liivakasti, kuni see ümber läks. Varjupaiga-tädi kinnitas, et see oli sel päeval juba kolmas kord, kui kiisuke liivakasti ümber ajas.

Ema oli kindel, selle kassi nad võtavadki! See oli ainus kass varjupaigas, kes neid ei kartnud ja tahtis nendega kaasa minna.

Kiisukese nimi oli Quest. Vajalikud paberid said varjupaigas täidetud, rahaasjad õiendatud, kuid enne varjupaigast lahkumist oli vaja minna loomapoodi, et osta vähemalt puur kassi transportimiseks.

 

Ja lemmikloomapoodi me ka lähme! Ja seegi on üsna humoorikas külastus. Valida on vaja puur, millega ka kassi transportida saaks, liivakast, kassiliiv (valikut ja võimalusi on palju, üks pakutavatest olid hoopis kõrgtehnoloogilised hernekiud, kahe nädala jagu maksis 30 eurot!!!, meie peategelased valisid siiski täielikult biolaguneva paakuva kassiliiva), kraapimispost, kassitoit (meie peategelaste valikuks olid neli erinevat pakki kõrgekvaliteetseid krõbinaid ja tosin väikest pakki lihaželeesid), ja mänguasjad.

 

Poest tagasi varjuapaika. Kodutee kassikesega võis alata.

 

Ja ongi kass uues kodus! Seejärel on mitmes ja mitmes peatükis juttu sellest, kuidas kassike oma uue koduga kohaneb ja uskuge mind, see on üsna keeruline.

Saame teada, et kassikese nimeks saab siiski Prooton, ja Prooton on üsna „hakkaja“ tegelane, kellele perekonna meespere ei meeldi, mistõttu ta neid pidevalt „ründab“. Isa ei saa enam rahus isegi võimelda! Prooton saab hästi läbi vaid ema ja Leega.

Juttu on sellestki, et väga oluline on leida õige kassiliiv, sest kasside pissi- ja kakahais võivad olla üsna „vänged“, ja selle „õige“ leidmine läheb üle kivide ja kändude. Kuni lõpuks leitakse see „õige“. Selleks on vaja ka ema kavalust ja nutikust, et Prooton oma hädasid tegema hakkaks tofugraanulitesse (kui päris täpne olla, siis tofu-maisigraanulite segusse).

 

Loeme sellestki, et kassipoja pesemine võib olla vägagi keeruline ettevõtmine.

 

Ka Prootoni mängudest ja mänguasjadest on juttu. Saame teada, et kassipojal oli päevas kaks mänguperioodi. Ema nimetas neid kui-sa-krabistad-siis-sa-kahetsed-aegadeks, sest Prootonile sobis neil hetkedel mänguks kõik, mis krõbises või liikus. Mänguhulluses oli Prooton täiesti teine loom. Mänguhoos said kannatada nii diivan, kühvel ja hari, tolmuimejat kassike vihkas.

 

Ka karvadest on juttu – kass uuendab pidevalt karvhaaval oma kasukat. Prootoni karvade puhul oli eriliselt tüütu see, et need olid otstest heledad ning keskelt tumedad. See tähendas, et neid oli võrdselt hästi näha nii heledate kui tumedate riiete pealt.

 

Mänguasjade osas veendus ema üha enam, et kassi sab lõbustada ka ilma kallite loomapoe mänguasjadeta. Tavalise võsast lõigatud vitsaga võis Prooton lõputult mängida. Oli vaja ainult kedagi, kes seda mööda vaipa veaks. Paberkotid ning põrkepallid olid samuti head mänguasjad, nendega oskas Prooton varsti ka täiesti ise mängida. Ka täispuhutud õhupall oli suurepärane mänguasi.

Parimad mänguasjad olid Prootoni meelest elusad. Ta oli suur putukahuviline. Alati, kui mõni neist tuppa sattus, kargles ta seni, kuni putukas õue pääses või Prooton ta kätte sai. Erilist huvi pakkusid Prootonile pikakoivalised sääriksääsed.

 

Ema õppis ära kaks kassikeelset sõna. „Mirrrr!“ tähendas „Mina siin!“ ja „Nurr?“, kusjuures oli oluline, kuidas seda öeldi. Tundus, et „Nurr?“ oli üldiselt lihtsalt küsimus ning võis vastavalt olukorrale tähendada: „Mida?“, „Millal?“, „Kas süüa saab?“, „Kes tuli?“, „Nalja teete või?“ ja muud säärast.

 

Millest veel lugeda saame? No näiteks ussirohust, kuid käime ka loomaarsti juures ja saame esimesed vaktsiinid. Harjutame kassiga autosõitu, Prooton käib koos emaga raamatukogus, toidupoes, kassike viiakse ka jalutama, ja selleks on vaja trakse ja jalutusrihma. Ema viib Prootoni ka jalgrattaga sõitma, seda küll rattakorvis.

 

Neid lõbusaid ja ootamatuid juhtumisi Prootoniga on selles raamatus veel mitmeid ja mitmeid. Prooton viiakse ka kastreerimisele, kuna Prooton on saanud üsna ruttu pooleaastaseks, pärast seda on Prooton pisut pahane …

Kuid selle maruda ja ägeda raamatu lõpulehekülgedel saame aru, et emast ja Prootonist on saanud tõelised sõbrad, eriti siis, kui Prooton ise, vabatahtlikult emale kaissu poeb.

 

Raamatu vahvad illustratsioonid on Elo Annioni sulest.

Kadri Lepp

„Haruldane Raimond“

(Tänapäev)

 

Raimond oma ema ja isa moodi, lihtsalt väiksem, sest ta on alles laps ja lapsed ongi väiksemad. Isegi kui nad on krokodillid. Aga Raimondil on suur mure.

 

Aastate jooksul on mul õnnestunud lugeda mitmeid ja mitmeid Kadri Lepa kirjutatud lasteraamatuid, mis on kõik olnud igati imelised ja huvitavad. Meenutan – „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Tüdruk, kellel oli saladus“ (2017, Tänapäev), „Salasõnad“ (2020, Tänapäev). Lisaks raamatule „Haruldane Raimond“, on sama autori sulest ilmunud ka lasteraamat „Valge pall“ (kirjastus Päike ja Pilv).

 

Kui mõne lasteraamatu kohta võib ütelda, et see on selline armas ja nupsik, siis on seda kindlasti Kadri Lepa kirjutatud „Haruldane Raimond“. Lugu, mis jutustab meile loo krokodillilapsest, kel nimeks Raimond.

 

Raimond oli krokodillilaps, kes oli üsna tavaline krokodill. Talle meeldis süüa ja vannis käia ja eriti meeldis talle see, kui linnud talle hambapesu tegid. Igal hommikul ja õhtul läks Raimond koos ema ja isaga õue ja pesi seal hambaid. Raomondi isa kinnitas, et krokodillide hambaid pesevad linnud ja see ongi lindude töö.

 

Raimond oli õnnelik krokodill, kuid ometi oli üks asi, mis tegi teda hirmus kurvaks ja rikkus kõik ära. Raimondi isal ja emal oli väga võimas saba. Aga Raimondil oli teistmoodi. Tal oli saba küll, kuid üldse mitte pikk ja võimas nagu emal ja isal, vaid hoopis niisugune väike kolmnurkne jupp … See jupp ei ulatunud isegi põrandale, rääkimata sellest, et see niimoodi uhkelt järgi lohiseks nagu emal ja isal.

 

Varem ei olnud see saba asi Raimondit kurvaks teinud, kuid ühel õhtul oli Raimond kuulnud, kuidas ema ja isa omavahel arutasid, et mida nad selle saba asjaga teevad ja et see on ebaharilik. Just see viimane kõlas Raimondi meelest väga jubedasti.

 

Raimond hiilis oma tuppa ja vaatas peegli ees väga põhjalikult oma saba. See polnud üldse mingi krokodilli saba, see oli nagu mingi siili või konna või ei tea mis looma saba. Raimond vaatas oma saba, ja hirmus tunne tuli talle peale.

 

Järgmisel hommikul vaatas Raimond oma saba, kuid see oli täpselt sama lühike nagu õhtulgi. Ka järgmistel hommikutel polnud saba pikemaks kasvanud.

 

Nüüd tundus Raimondile, et kõik vaatavadki tema saba. Isegi mänguväljakul oli tal tunne, et kõik olid tulnud sinna selleks, et tema imelikku sabajuppi uurida. Teised keerutasid ja võngutasid oma saba või ajasid seda lausa taga, aga Raimond muutus sellest veelgi kurvemaks. Sellepärast ta otsustaski, et parem on üldse mitte mänguväljakule minna.

 

Nii istus Raimond nädal aega või isegi rohkem aiavärava juures ja ta püüdis istuda nii, et saba jääks sirelipõõsa varju. Tuppa läks ta ainult siis, kui ema sööma kutsus, ja siis proovis ta minna ka hästi ruttu ja vaatas mitu korda selja taha.

 

Ühel päeval istus Raimond söögilaua ääres. Ema istus tema kõrvale, sest ta sai aru, et Raimond on kurb ja õnnetu. Ema uuris, kas Raimond muretses oma saba pärast?

 

Raimond kinnitas, et nii see on. Ema lohutas Raimondit ja kinnitas, et tema saba on väga tore ja tugev. Raimond ei saanud aru, miks ema sedasi räägib, sest tema saba oli selline mõttetu kole jupp.

Ema lisas, et kõikidel ei saagi ju ühtemoodi saba olla. Raimond võiks olla uhke, et tal on niisugune eriline saba, mida ühelgi teisel krokodillil ei ole.

Raimond sai aru, et emal võib olla õigus, kuid ikkagi oli tal üksildane tunne. Ja mänguväljakule ei tahtnud ta ikkagi minna.

 

Raimond istus jällegi aiaväravas, saba oli peidetud sirelipõõsasse. Ühel päeval jalutas temast mööda väiksemat kasvu krokodilli moodi loom. Raimond teadis, et see loom oli sisalik ja et ta oli umbes sama vana kui Raimond. Sisalikud on krokodillidest väiksemad, aga muidu on neil üsna samasugused jalad, pea ja saba.

 

Kulus mitu päeva, enne kui sisalik ja krokodill juttu tegid. Sisalik läks mänguväljakule, kuid Raimond ei läinud. Ta kordas küll endale, et see on ju kõigest saba, kuid …

 

Järgmisel päeval küsis sisalik luba Raimondi aeda minna, kuna Raimond ju mänguväljakule ei tulnud. Neil oli aias igati vahva. Seal oli ka päris suur veelomp, kus olid vihmaussid ja kuhu ka Raimond ja sisalik „ujuma“ läksid.

 

Samal päeval tõdes sisalik Raimondile, et ta oskab ühte trikki, mida kõik sisalikud oskavad. Selgus, et sisalik oskas saba maha jätta! Raimond ei saanud väga hästi aru, kuid sisalik selgitas. Mida sisalik täpselt rääkis, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Saba maha jätmiseks oli vaja ohtu, ja selgus seegi, et ka sisalik polnud oma sabaga päris rahul, mistõttu tegi ta ühe huvitava ettepaneku. Et see ettepanek ellu viia, oli vaja seda, et keegi teda veidi hirmutaks. Kui raamatut edasi loed, siis on tegelikult see „hirmutamine“ üsnagi naljakas, kuni ühel hetkel saab Raimond aru, et tema saba …

 

Mida Raimond mõistis? Ja äkki oli just sõprus sisalikuga see, mis aitas tal asjadest paremini aru saada?

 

Raamatu „Haruldane Raimond“ on illustreerinud Kadri Ilves, kes on illustreerinud veel mitmeid teisigi vahvaid lasteraamatuid, õpikuid ja aabitsaid. Mulle meenuvad Kadri Ilvese illustreeritud raamatud: „Meie laste muinasjutud“ (2021, kirjastus Varrak, koostaja Jaanika Palm), Kadri Lepa „Salasõnad“ (2020, Tänapäev), „Koolilugude ja -salmide kuldraamat“ (2018, TEA Kirjastus, koostajad Silva Tomingas, Silvi-Aire Villo), Kadri Lepa „Tüdruk, kellel oli saladus“ (2017, Tänapäev) ja  „Poiss, kes tahtis põgeneda“ (2016, Tänapäev), „Vanad armsad muinasjutud“ (2010, Varrak), Siiri Laidla „Rott Amadeus, supitirin ja muud keldriasukad“ (2010, Tänapäev), Mare Müürsepa „Viis vaba kutsikat“ (2009, Tänapäev) jpt.

 

Gert Kiiler

„Kass, kes ei osanud nurruda“

(Tänapäev)

 

„Kass, kes ei osanud nurruda“ on lõbus muinasjutukogumik, kus on tegelasteks nii inimesed kui ka loomad, aga samuti raamatud, ketsid, pilved, lumememm ja paljud teised elusad ja elutud asjad.

Nii lastele kui ka täiskasvanutele sobivatest juttudest selgub, et igale hullule olukorrale on lahendus ja sõprade abiga saab kõigist raskustest üle.

Gert Kiiler on stsenarist ja kirjanik, kes muu hulgas on kirjutanud kümme aastat lugusid ETV saatele „Lastetuba“.

 

Nii nagu eelpool mainitud, siis Gert Kiiler on tõepoolest stsenarist ja kirjanik, kes juba 1998. aastal kirjutas koos Valner Valmega lastenäidendi „Appi, korupid!“, millest sai toona Ugala teatri jõululavastus.

Seejärel on Gert Kiiler olnud ETVs huumorisarja „Teeveejahutaja“ (2003-2004) kaasstsenarist (koos Silver Alevi jt), sarjade „Hajameelselt abielus“ (2005-2007, koos Villu Kanguri ja Margus Konnulaga) ja „Pehmed ja karvased“ (2004-2013, koos Toomas Kalli ja Urmas Lennukiga) kaastsenarist. Aastail 2010-2019 oli Gert Kiiler koos Villu Kanguriga stsenaristiks ülimalt populaarses telesarjas „ENSV“.

2021 avaldas Gert Kiiler raamatu „ENSV ja „ENSV““ (kirjastus Tammerraamat), aasta hiljem ehk 2022 ilmus tema kriminaalromaan „Eranuhke ei armasta keegi“ (Postimees) ja sel aastal (2023) lasteraamat „Kass, kes ei osanud nurruda“.

 

Selles lasteraamatus on kaheksa igati muinasjutulist ja muhedat lugu, mistõttu tahaks loota, et Gert Kiileri sulest ilmub ka edaspidi uusi ja uusi lasteraamatuid.

 

Kaheksa lugu, neist esimene jutustabki kassist, kes ei osanud nurruda. Selle kassi nimi oli Orav. Nime oli ta saanud teistelt kassidelt ja autor arvab, et küllap sellepärast, et tal oli pruunikas karv ja teistest kohevam saba. Orav oli noor kass ja tal oli suur mure, ta ei osanud nurruda.

Teised kassid kinnitasid, et nurrumine peab tulema kassi seest, see on nagu soov hiiri taga ajada või puu otsa ronida. Orav palus teistel kassidel talle nurrumist õpetada, kuid see muutus tüütuks ja teised kassid hakkasid temast eemale hoidma.

Orav mõtles, äkki ta polegi kass, äkki on hoopis orav? Orav läkski päris oravate juurde õnne katsuma. Oravad olid kindlad, et Orav oli oravaks liiga suur. Ja kuna Oravale ei meeldinud ka pähklid ja käbid, siis oli üsna kindel, et Orav orav ei ole.

Nüüd läks Orav kollase maja juurde, kus elas hundikoer, kes oli lausa kaks talve koertekoolis käinud. Orav uuris, kas Betsy (see oli hundikoera nimi) oskaks ta nurruma õpetada. Nurruma ei osanud Betsy Oravat õpetada, küll aga pisut urisema. Urisev kiisu? See ei meeldinud ei inimestele ega ka teistele kassidele.

Orav uuris ka punaselt autolt (tema nimi oli Toomas), et kas äkki tema oskaks teda nurruma õpetada, kuid kahjuks ei saanud Orav ka Toomaselt abi, sest Oraval polnud võtit millega Toomast käima panna …

 

Ja äkki jooksis majast, mille ees oli punane auto, kel nimeks Toomas, välja pisike tüdruk, kellele Orav kangesti meeldis. Tüdruku nimi oli Maria ja ta tahtis Oravat endale saada. Orav kinnitas, et ta ei oska nurruda, ja kas tüdruk ikka tahab sellist kassi endale? Mari kinnitas, et nurrumine polegi maailma kõige tähtsam asi. Tähtis on see, et Maria ja Orav üksteisele meeldivad.

 

Nii jäigi Orav Maria juurde, ja juba samal õhtul juhtus üks väga vahva asi! Mis asi? Selle jätan ma Sulle endale lugeda.

 

Raamatu teine lugu jutustab meile õnnetust kümnesendilisest, kelle nimi oli Kristo. Talle meeldis see, kui ta sai olla koos teiste müntidega kellegi taskus ja seal lõbusalt kõliseda, samal ajal kui tasku omanik hoogsalt mööda tänavat astus.

Nüüd oli Kristo õnnetu, sest üks piitspikk prillidega mees oli istunud pargipingil ja sealt tõustes oli mehe taskust maha pudenenud Kristo, üks Läti kaheeurone ning Eesti 50-sendine raha. Mees märkas maha kukkunud münte. Ta korjas suuremad üles, Kristo oli aga veerenud pargipingi jalase taha ning teda mees ei märganud … Kristo püüdis küll hüüda, kuid tema hääl oli nii vaikne, et inimesed seda ei kuulnud.

Kristo oli õnnetu, kuid pargipingi all oli ka vana pudelikork, kelle nimi oli Hardi. Tema oli juba aasta aega pargipingi all olnud, aga ega tal igav ei olnud. Talle meeldis kuulata inimeste juttu, kes pargipingil istusid ja rääkisid.

Nüüd võttis sõna ka pargipink, kes oli inimeste jutte juba kümme aastat kuulnud. Pingi nimi oli Leo.

Kristo kinnitas, et tema ei tahaks küll kümme aastat ühes kohas olla, tema tahaks ikka maailma näha. Kristo unistas, et ükskord satub ta mõne kreeklase või itaallase taskusse, siis saaks ta minna kaasa nende maale. No ja seal oleks Kristo nõus mõnda aega ka pargipingi all elama.

 

Aga juba järgmisel päeval istus pargipingil väike tüdruk, kes nuttis. Tema nimi oli Mai ja ta nuttis seepärast, et ta tahtis osta jäätist, aga täpselt kümme senti oli puudu, sest jäätis oli veidi kallimaks läinud.

 

Kas Kristo suudab tüdrukule märku anda, et ta on pargipingi all? No selleks on vaja nutikat pudelikorki ja tuulepoisi abi … kuidas lugu lõpeb, selle jätan jällegi Sulle endale lugeda.

 

Kolmandas loos on juttu pilveperkonnast – äikesepilvest isa, vihmapilvest ema ja pisike pilvepoeg, kelle nimi oli Madis. Selles loos on juttu jalgpallist, vihmast, päikesest, ja sellest, kuidas osad inimesed ei taha vihma, osad inimesed tahavad, no ja mõned tahavad ka päikest. No ja seda ka, et paljud tahavad, et just nende kodulinna meeskond jalgpallimängu võidaks.

 

Neljandas loos on juttu jõuludest ja tegelikult ju omamoodi jõuluimedest. See lugu juhtus jõuluvanademaal juba mõnda aega tagasi. Jõuluvana Ahto, jõulumemm Aino-Kaisa ja päkapikk Mikko olid läinud lastele kinke laiali viima. Sel päeval avastasid kolm raamatut järsku, et nemad olid ühele kõrgel asuvale riiulile maha unustatud.

Nendeks raamatuteks olid paks Skandinaavia kriminaalromaan, kõhnem, kuid samas väga ilusa kaanega kokaraamat ja roosakaaneline vahvate piltidega muinasjuturaamat. Nad ei suutnud mõista, kuidas neid oli maha jäetud, ära unustatud!

Kaminasimsil oli ka ajaleht, kes kinnitas, et hädaldada pole mõtet, sest niikuinii ei viitsi keegi enam raamatuid lugeda, inimestel on tahvelarvutid ja nutitelefonid ja muud palju lõbusamad asjad.

Raamatud ei olnud ajalehega nõus. Ajaleht rääkis rumalat, lausa lolli juttu.

Majas oli ka üks valge hiir, kelle nimi oli Harri. Tema oli suur raamatusõber ja pakkus välja, et ta võiks raamatuid veidi näkitseda. Otse loomulikult ei sobinud see raamatutele, sest kes ikka näritud raamatut lugeda tahab.

Ka teised majaelanikud proovisid raamatuid lohutada. Jõulusokid esitasid meeldejääva popurrii tuntud jõululauludest, kuusk rääkis põnevaid lugusid loomadest, keda ta metsas elades kohtas ning vana kiiktool üritas mustkunsti teha. Ta proovis raamatuid jõuluvana saanile võluda. Aga tulutult.

Ootamine oli pikk. Raamatud jäid magama. Äkki oli kuulda, et jõuluvana, jõulumemm ja päkapikk olid tagasi!

Ja nüüd saame teada igati vahva uudise! Selgub, et jõuluvanal olid talle endale, memmele ja päkapikule kingitused!

Mis Sa arvad, millised need kingitused olid?

 

Viies lugu kannab pealkirja „Ühe Aasta lugu“. See jutustab meile 2016. Aasta loo. Alates tema sünnist uue-aasta ööl.

Esimestel nädalatel ei teinud 2016. Aasta suurt midagi. Ta vaatas, mis ümberringi toimus ja püüdis kohaneda. Ta sai tuttavaks Lumememmega. Aasta ja Lumememm said sõbraks. Nad olid terve talve koos. Saabus kevad, Lumememm sulas ära. Aasta lohutas Lumememme, et Lumememm muutub küll tasapisi vulisevaks veeks, aga ta elab nii edasi, ja nii saab ta ka maailma näha.

Möödusid märts, aprill, saabus mai. Aasta hakkas rohkem aega veetma Varblasega. Kevadega koos saabusid ka rändlinnud, kelle laul meeldis Aastale. Ka Aasta tahtis laulda, kuid tal polnud suuremat sorti lauluhääl ja ka viisipidamine oli raske. Ühel päeval ütles Varblane Aastale, et kuldnokad ja laulurästad olid palunud edasi ütelda, et Aasta ei laulaks.

Aasta jäi nukraks … saabus suvi, ja ühel suvisel kontsertturneel kuulis Aasta ka üht räppansamblit. Nüüd hakkas ka Aasta räppima ja see tuli tal hiiglama hästi välja.

Saabus september. Suvi oli möödunud kui linnutiivul, kuid Aastale meeldis ka sügis. Aasta tundis rõõmu kirjudest lehtedest, õuna- ja seenelõhnast ning hõbedaselt sädelevatest härmatisega hommikutest.

Saabus november. Ühel hommikul avastas Aasta, et maa on ootamatult kattunud jälle valge lumevaibaga. Ja keset seda vaipa seises tema sõber Lumememm. Selgus, et see polnud siiski see vana Lumememm. Tema oli uus Lumememm, kes oli alles sel öösel tehtud. Aasta jutustas uuele Lumememmele, mis temaga oli kevadel ja suvel juhtunud, ta isegi räppis …

Saabus detsember. Aasta tundis end järsku vana ja väsinuna. Ta küsis selle kohta sõber Kuult, miks ta end sedasi tunneb?

Mida Kuu Aastale rääkis, selle jätan Sulle endale lugeda.

Ja kas Aasta läheb pensionile? Sureb maha? Sedagi saad teada, mis Aastaga tegelikult aastavahetusel toimub.

 

Kuuendas loos saame tuttavaks Pilvememmega ja tema pilvekestega, kellel nimeks Mart, Tanel, Liina ja Elo. Selles loos toimetab ka Tormituul.

Eelviimases, seitsmendas loos saame lugeda punastest ketsidest (ketside nimed olid Sille ja Pille, ja need ketsid kuulusid 9-aastasele Karoliinale), kes olid pidevalt kadunud, kui tüdruk välja tahtis minna. Ja kuna need ketsid ei tahtnud üldse mitte õue minna, siis ei olnud neil ka mitte millestki rääkida. Ühel heal päeval tuli Karoliinale külla klassivend Egert, kellel olid ägedad tumesinised tossud … ja nüüd, kui Karoliina hakkas Egertit koju saatma … mis Sa arvad, kas punased ketsid olid ikka kadunud?

Kaheksas lugu viib meid aeda, kus kasvasid erinevat sorti aedviljad. Seal oli ka noor Küüslauk, kes oli kurb. Selle põhjuseks oli see, et kõik aiasaadused veetsid õhtusel ajal aega sellega, et rääkisid põnevaid lugusid, mille peategelasteks mõni nende esivanem oli olnud. Kõigist neist olid kirjutatud põnevad muinasjutud. Ainult Küüslaugul polnud midagi rääkida.

No kõrvits uhkeldas sellega, kuidas üks tema kaugetest esiisadest oli mõned tunnid oma elust olnud uhke tõld, kõigi tulede ja viledega ning sõidutanud imeilusaid inimesi nagu Tuhkatriinu.

Uba pajatas lugu ühest oma sugulasest, kelle vars kasvas nii pikaks, et üks inglise poiss Jack ronis seda mööda suisa taevasse hiiglase juurde, tõi sealt endaga kaasa suure varanduse ja tuli siis alla tagasi ka.

Kapsas kiitis oma suguvõsa säravaimat liiget, kes oli nii ilus ja suur, et tema pärast läksid inimesed lausa kisklema ja kutsusid teda Nunnuks. Kõik tahtsid teda viia väljanäitusele, sest kõige ilusamale Kapsapeale oli ette nähtud auraha!

Naeris kelkis oma suguvõsa kangusega – ei keegi saa temasugust maa seest kätte. Herned rääkisid sõjajutte, kuidas nende vaarisad olid seentega pidanud maha ühe hiiglama kõva lahingu, ja Õun oli jällegi väga rahul oma saatusliku rolliga Lumivalgekese eluloos.

Kõige uhkem oli muidugi Sibul, kelle jutu järgi oli tema Itaalias elav sugulane Cipollino olnud üldse juur- ja puuviljade maailmas kõige uhkem ja säravam võitleja.

Kartulist oli teada lugu kaugest ajast, kui kartulid elasid alles Ameerikas ja kuidas siis üks Kolumbuse-nimeline mees nad Euroopasse tõid.

Küüslaugust polnud aga mitte ühtegi juttu! Aeg-ajalt mõtles ta ise endast muinasjutte välja ja proovis neid ka tõe pähe teistele rääkida, kuid keegi ei uskunud teda!

Küüslauk polnud aias siiski ainuke, kellel mured kaelas olid. Aed, kus need köögi- ja puuviljad kasvasid, kuulus ühele kirjanikule. Kirjanik kirjutas ühte muinasjuturaamatut lastele, kuid üks jutt oli puudu … Asi läks veelgi keerulisemaks, kui kirjanik ühel õhtul külmetas ja haigeks jäi. Õnneks oli kirjaniku naine suur aiandushuviline, kes teadis, kes suudaks kirjanikku aidata.

Kas Sina ka tead? Kes suutis kirjanikku aidata? Ja millise loo kirjanik kirjutas?

 

Sellised muhedad, lahedad, humoorikad ja vahvad muinasujutud leiad Sa nende kaante vahelt. Nii nagu alguses mainisin, siis Gert Kiileril tulevad need lastelood väga hästi välja, mistõttu oleks vahva, kui ka tulevikus tema kirjutatud lastelugusid lugeda saaks.

 

Raamatu on illustreerinud Elina Sildre.

Katariina Libe

„Selena Kuu Nukumeistrite saarel“

(Varrak)

 

Üheteistaastane Selena leiab ühel päeval oma kodu pööningult sajandivanuse nuku, mis on tema surnud vaarvanaema täpne jäljendus. Nukk, mis tundub kummaliselt uinuvas olekus, ärkab hetkeks ellu ja sellest saab alguse täiesti uus peatükk Selena elus.

Ta saab teada, et kuulub nukumeistrite hulka, kes oskavad luua ja juhtida hingenukke – pisikesi jäljendusi iseendast.

Peagi saab aga selgeks ka see, et kõik nukumeistrid ei ole head.

Selena ees seisavad küsimused: miks peitis vaarvanaema oma hingenuku pööningule, ehkki tavaliselt maetakse nukud koos oma meistritega? Kas kodus ootab teda vaarvanaema jäetud salajane ülesanne? Keda võib nukumeistrite hulgas usaldada ja keda mitte?

Katariina Libe (1986) on ennekõike tuntud näitelajana, kuid kogub aina enam tunnustust ka kirjanikuna. Tema sulest on ilmunud noorteromaanid „Ohverduste sügis“ (Varrak, 2021), mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel Margus Karu SA eripreemia ja „Ebapunktid“ (Tänapäev, 2022). „Kuningas, kes kartis kummitusi“ (Varrak, 2022) on Katariina kirjutatud ja illustreeritud väikelastele mõeldud raamat.

 

Kinnitan, et Katariina Libe kirjutatud lasteraamat „Kuningas, kes kartis kummitusi“ oli eelmisel aastal minu jaoks üks vahvamaid lasteraamatuid. Seetõttu on igati vahva, et ilmunud on sama autori uus lasteraamat „Selena Kuu Nukumeistrite saarel“.

 

Raamatu on kujundanud autor ise.

 

Selle muinasjutulise ja põneva loo alguses pöördub jutustaja Freya poole. Ta tõdeb, et Freya on tema käes mitu korda küsinud, kuidas jutustaja Freya vanaisaga kohtus. Jutustaja on tõdenud, et see on pikk lugu, milleks tuleks kirjutada raamat. Jutustaja seda nüüd teebki. Kuid see pole sugugi mitte armastusromaan, pigem põnevuslugu. Jutustaja täpsustab, et selle jaoks, kes on kasvanud Nukumeistrite saarel võimsate meistrite tütrena ja on tuttav nukumeistrite maagiaga, siis ei ole selles loos midagi uskumatut. Kui see raamat satub mõne Vana Maailma asuka kätte, siis arvab ta, et see on väljamõeldis ja vale ning nimetaks seda hoopis fantaasialooks.

 

Ja jutustaja alustab. Lugu algab 12. augustil 2022, kui jutustaja oli sama vana kui tema tütretütar praegu. Jutustaja oli üheteistaastane ja ta pidi sügisel minema viiendasse klassi.

Samas oli see tema viimane päev Vana Maailma elanikuna, mil ta ei teadnud nukumeistritest ega Nukumeistrite saarest mitte kui midagi. Selle eest oli jutustaja ema Lee põhjalikult hoolt kandnud. Ema oli hoidnud teadmatuses jutustaja päritolu. Ema ise oli tavaline inimene ja oma nukumeistri vere päris jutustaja oma isalt Stefanilt, keda ta nägi viimati, kui jutustaja oli viiene.

Jutustaja tõdeb, et nende maja – Hundi mõisa häärber – oli täis vihjeid tema salajase päritolu kohta, kuid jutustaja ei olnud uneski näinud, et midagi sellist võiks üldse olemas olla.

 

Ma ei taha Sulle kõike ka ümber jutustada, kuid jutustaja räägib meile ka oma isast ja tema suguvõsast. Saame teada, et isa käis salajastel reisidel, kuni ühel päeval ütles isa oma 5. aastasele tütrele (jutustajale), et teda ootab ees pikem reis. Isa lahkus ja ei tulnudki tagasi. Ema oli veidi hiljem ütelnud, et isa sai võõral maal surma ..

 

Seejärel saame lugeda ka jutustaja vanavanaemast Eleanorast, kes oli tüdruku isa sõnul tema tütrega sarnane. Pööningul oligi üks portreemaal, millel oli viieteistkümneaastane Eleanora. Jutustaja kinnitab, et nad olidki iga päevaga üha rohkem sarnased – neil mõlemil oli kahune punapea, poolde selga ulatuvad lokid, tedretähnid, suured rohekad silmad …

 

Jutustajale tundub kummaline pildil Eleanora süles istuv nukk. See oli kummaline, vahest isegi hirmutav nukk. Nukk oli umbes kahekümne sentimeetri pikkune miniatuurne jäljendus Eleanorast. Nuku keha oli vestetud heledast puidust, seljas rohelisest sametist kleit nagu ka Eleanoral. Isegi nukujuuksed tundusid ehtsana, justkui oleks need Eleanora peast lõigatud. Kõige vapustavam oli nuku nägu, mis oli nii ehtne ja tema ilmes oli midagi eleanoralikku.

 

Äkki märkas jutustaja, et Eleanora vasak käsi lebas põlvedel nuku kõrval ja selles oli üks pisike võti. See võti ei olnudki maalitud! See oli päris võti, nii umbes pöidlaküüne suurune. See oli pisike, metallist võti. Jutustaja sisetunne ütles talle, et see võti peaks avama miskit, mis asus pööningul!

 

Seetõttu läks jutustaja pööningul kõige pimedamasse nurka, kus ta varem polnud käinud. Seal oligi suur puidust kast, kuid selle sees olid heinad … kas tõesti vaid heinad? Oh ei, heinte sees oli pisike raskest metallist karp, justkui miniatuurne kirst. Selle küljel oli imepisike avaus, kuhu sobis leitud võtmeke! Mis Sa arvad, mis oli selles karbikeses?

Selles lebas Eleanora maalilt nähtud nukk, kelle silmad olid suletud kui surnul.

 

Siinkohal pean lisama, et enne nuku leidmist oli jutustaja oma sõrme katki teinud, sõrmest tuli verd. Ta tõmbas verise sõrmega üle nuku, ja ühel hetkel ta tundis, et nukk tema käes ärkas viivuks ellu, kuid see kestis vaid hetke. Samas adus jutustaja, et kusagil väga sügaval tema sees justkui tärkas mingi võrse!

 

No on ju põnev lugu!

 

Veel samal õhtul tuli mõisa külaline. Elevandiluukarva pikas suvekleidis eakas, aga väga elujõulise kõnnakuga naine, kellel oli poolde selga ulatuvad lumivalged juuksed. Jutustaja ehmatas, esialgu tundus, et tulija on kummitus! Naisel oli ka õlakott, millest vaatas välja miniatuurne jäljendus naisest endast! Naine ütles, et tema nimi Elfride, nukul on nimeks Kirke. Veidi hiljem saame teada, et neid nukke kutsutakse hinudeks ehk hingenukkudeks!

 

Ja lõpuks ometi. Nüüd saame teada, et jutustaja nimi on Selena. Selena Kuu. Külaline soovis näha nukku, mille Selena oli pööningult leidnud. Kuna nukk oli korra ellu ärganud, oli Elfride kindel, et Selenas voolab nukumeistri verd ja ka Eleanora verd. Selena tõdeb, et Eleanora oli tema vanavanavanaema.

Elfride on kindel, et Selena nukumeistri veri on kange, ta peab olema võimas nukumeister, kellest võib saada nukumaag!

Elfride ei mõista, miks Selena ema oli tütre päritolu varjanud, sest tüdruku isa Stefan Kuu oli olnud kuulus nukumeister, kes oli seotud väga ohtliku, aga olulise ülesandega, kuid ta oli valinud ise oma tee.

 

Nüüd saame lugeda, et Nukumeistrite saar oli üks turvalisemaid kohti maailmas.

Nukumeistrid, kes on pärast õpinguid Nukumeistrite koolis Vanasse Maailma tagasi pöördunud, on palju suuremas ohus, kuid need, kes elavad saarel. Põhjus selles, et mitte kõik nendesugused ei ole head. Elfride on kindel, et ka Selena peaks minema Nukumeistrite kooli ja tegema endale hinu. Nii oleks talle kõige ohutum. Pärast kooli võib ta soovi korral tagasi pöörduda Vanasse Maailma ja elada normaalset elu.

 

Saame teada, et Nukumeistrite kooli vastuvõtueksamile võib minna alates kümnendast eluaastast. Selena oli juba üksteist ja ta soovis kangesti minna, ta tahtis pääseda oma külakoolist, kus teda kiusati, ta tahtis pääseda suurest hirmutavast mõisamajast ja üksindusest. Meil õnnestub teada saada sedagi, et Nukumeistrite koolis toimus õpe seitsmekuuliste tsüklite kaupa, pärast esimest tsüklit saaks Selena koju tagasi tulla.

 

Selena läkski koos Elfridega. Nad lendasid Tallinnast Frankfurti ja sealt edasi juba Nukumeistrite saarele, mida pole tegelikult ühelgi kaardil. Nukumeistrite saart näevad vaid need inimesed, kelle soontes voolab nukumeistri veri.

Elfride räägib Selenale ja meile ka Nukumeistrite koolist, milles on viis astet. Viiendasse astmesse jõuavad ainult parimad, tavaliselt seitse parimat. Need, kes viimase astme lõpetavad, neid nimetatakse nukumaagideks. Mõnikord on neid üks, teinekord kaks.

Ja veel. Oluline info on meile seegi, et pärast esimest maailmasõda, mis laastas kogu planeedi ja mille käigus suri enneolematult suur hulk süütuid inimesi, hakkasid nukumeistrid inimestele teistmoodi vaatama. Nukumeistrid jagunesid kaheks: need, kes soovivad inimesi aidata nende eksiteedel ja need, kelle arvates on inimkond nuhtluseks meie planeedil. Kõiki ähvardab kliimasoojenemine, joogivee nappus, liikide väljasuremine ja palju muid hädasid, mis kõik on inimkonna põhjustatud. Seoses kliima soojenemise ja liustike sulamisega tõuseb merevee tase ja saja aasta pärast võib ka Nukumeistrite saar olla vee all!

 

Ja veel. Nukumeistrite koolis õpetatakse lastele kirjutamist, lugemist, matemaatikat, geograafiat, loodusõpetust, saare ajalugu, kuid õpetatakse käsitsema ka oma hinu.

 

Õige varsti olemegi Nukumeistrite imetabasel saarel, ja selle pealinnas Elenhas. Saame osa elust Elenhas, vaatame maagilist teatrit, mille abil püütakse päästa elu Maal. Saame tuttavaks ka Selena vanatädi Adaga, kes olid tüdrukut saarele oodanud, kuna oli ju ka Selenal õige aeg sooritada Nukumeistrite kooli sisseastumiseksam.

Seejärel Selena sisseastumiseksam. Tal tuleb üks nukk liikuma panna ja Selena on imetabaselt tubli ja osav.

 

Selena pääses Nukumeistrite kooli! Ta sai endale sõpru – Lilith, Bia, Mark, Pawel, Lir. Osad neist olid Vanast Maailmast, osad Nukumeistrite saarelt. Saame tuttavaks ka mitme õpetajaga – Morrigan, Arawn, Hestia, koolidirektor Rig.

Koolis õpitakse keskendumist ja oma mõtete vaigistamist, õpetatakse looma ja käsitsema hinusid, õpetatakse unenägude jälgimist. Saame teada, et nukumeister paneb hinu sisse osakese oma hingest. Hinu võib olla positiivne, kuid võib olla ka vihane ja kade, kui nukumeister seda on.

Iga nädal annavad õpilased aru koolidirektorile, Rigile. Selena tõdeb, et ta on hea meel, et ta kooli sai, kuid ta kardab, mis temaga edasi juhtuma hakkab. Tal on hea meel uute sõprade üle, kuid koolidirektor palub Selenal silm peal hoida Bial, kes tundub olevat natuke arglik.

 

Loeme ka töödest/toimetamistest Aias, mis meenutab paradiisi oma kõikvõimalike taimedega (sekvoiad, värviküllased lilled, lopsakad põõsad).

Aias oli ka raamaturiiul, kust Lilith leidis raamatu, milles oli mustvalge foto, millel oli ka Eleanora. Lilith teadis ütelda, et fotol oli Kuninga Klann. Bia teadis rääkida, et Kuninga Klanni liikmed uskusid, et hinud peaksid olema kuningad ja valitsema tervet maailma! Liikmed kohtlesid oma hingenukke kui enda isandaid. Selle klanni liikmed olid kurjad, nende hinud olid kurjad ja seetõttu panid nukud klanni liikmeid tegema kohutavaid asju! Kas tõesti oli ka Eleanora selle klanni liige? Kusjuures fotol oli veel üks naine, kes tundus Selenale kangesti tuttav! Hiljem saame teada, et see oli Elfride!

 

Autor räägib ka lugejale sellest jubedast Kuninga Klannist, mis loodi 1921 Saksamaal Hannoveri linnas. Klanni liidriks kujunes Cadmus, kelle hinu Abraxas andis talle igas asjas nõu ja Cadmus ei teinud ühtegi otsust ilma nukuga nõu pidamata. 1935 Cadmus suri, kuid Abraxas jäi elama, ja asus ka klanni juhtima! Nii kadus klannist demokraatia, sest Abraxas jagas käske ja keelde ning karistas karmilt neid, kes talle ei kuuletunud. Abraxas vihkas tavalisi inimesi ja hakkas nuputama, kuidas inimesi enda hüvanguks tööle panna – inimesed tuli panna hinusid meisterdama. Hiljem said neist Abraxase jaoks hingetud nukud, puust sõdurid.

Õnneks sai Nukumeistrite saare senat haisu ninna ja asuti Kuninga Klanni vastu võitlema. Nukkude armeed hävitati ja klann saadeti laiali. Abaraxas puges peitu.

 

Seejärel hakkavad õpilased juba ka hinusid meisterdama. Selena paneb oma hinu nimeks Luna.

Käime ära ka salapärases piimaallika koopas. Piimaallikas on oluline hinude loomisel. Lilith märkas kolmandas koopasaalis Kuninga Klanni märki!!! Mida tegi sellise jubeda klanni märk sedavõrd pühas kohas???

 

Saame teada sedagi, et Hundi mõisa häärberi all on tohutultsuur kelder, kas seal võib olla midgi peidus? Sellestki on juttu, et Selena isa Stefan kuulus salaorganisatsiooni, ja nad nimetasid end Silmahoidjateks! Et seda kõike teada saada, pidi Selena helistama emale ja selleks olid Nukumeistrite saarel telefoniautomaadid. Kui Selena oli kõne lõpetanud, teadis Lilith öelda, et mõisa all olevas keldris hoiti kindlasti Rügementi number seitse!

 

Ühel kohtumisel Rigiga, koolidirektoriga, saab Selena teada, et tema isa ei olegi surnud. Rig kartis, et Kuninga Klann oli tüdruku isa vangi võtnud!

 

Asjalood muutuvad raamatu lõpus vägagi põnevaks. Kes või mis on see Rügement number seitse, kas Selena isa võib olla elus?

 

Kas Selena, Lilith ja Bia pääsevad Hundi mõisa häärberi keldrisse? Mida nad peavad selleks tegema? Millist rolli etendab selles Selena hinu Luna? Mida nad keldrist leiavad? Selgub veel üks oluline asi – üks kolmest tüdrukust on mänginud salakavat mängu … Kes?

Selgub seegi, millist rolli mängis Kuninga Klannis Eleanora.

 

Lõpuks ilmuvad mõisa keldrisse veel ka Kuninga Klanni liikmed ja Abraxas!!! Olukord on täbar, kuid peagi saabuvad ka Silmahoidjad, kes korraldavad võimsa rituaali.

 

Kuidas lugu lõpeb, selle jätan Sulle endale avastada. Saame teada, kes on Freya tulevane vanaisa, kuid on selge, et mitmedki küsimused on vastuseta – kuhu kadus Selena hinu Luna, mis siiski on saanud Selena isast?

 

Ja äkki! Äkki saame kunagi lugeda ka selle kaasahaarava raamatu teist osa.

Piret Raud

„Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest, ja

nähtamatust Akslist“

(Tänapäev)

 

Sander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi suure pargi lähedal neljakorruselise maja esimesel korrusel. Nagu enamik poisse armastab Sandergi jalgpalli ja šokolaadijäätist ning pühapäeviti kaua magada.

Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda vaid päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu mõni legomehike. Sellest hetkest saavad alguse imelikud juhtumised, milles löövad peale ema ja poja kaasa ka kodutu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel, mitmekülgne onu Allan ja seltskond kaisukarudega daame.

 

See suurepärane Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud lasteraamat ilmus esimest korda 2015. aastal. Üsna mitu head aastat tagasi, mistõttu on igati vahva, et see nüüd jällegi uuesti ilmub, sest see on üks igati vahva, lahe, omanäoline ja igati mõnus lugu.

 

Piret Raua raamatutest meenuvad mulle mitmed ja mitmed: „Ernesto küülikud“ (2004,2017), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (2012), „Natuke napakad lood“ (2012), „Presidendilood“ (2013), „Teistmoodi printsessilood“ (2013, 2015), „Emeli ja oi kui palju asju“ (2015), „Sanna ja salakütid“ (2017), „Kõik minu sugulased“ (2017), „Juurtega aed“ (2020), „Meri“ (2021). Kõik need suurepärased raamatud on avaldanud kirjastus Tänapäev.

 

Selle loo alguses tõdeb Sander, et emaga hakkasid kummalised lood toimuma juba mõnda aega varem. Mis täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid emme hakkas ka iga päevaga kahanema.

Ühel päeval oli emme kahanenud lasteaialapsesuuruseks. Sel päeval oli Sandril ja emmel külas ka nende hea sõber onu Allan. Emme ütles, et ta on haige ... emme kinnitas, et ta saab terveks, kuid ta peab minema kuu aja pärast haiglasse, kus talle tehakse operatsioon. Kui ta oli selle välja ütelnud, siis kahanes ta veel kümmekond sentimeetrit ja ta lisas, et tegelikult ta ka kardab.

Samal hetkel ütles onu Allan, et seda kõike on tema jaoks palju. Ta tõusis püsti, soovis emmele (emme nimi on muideks Meeli) ilusat paranemist ja läks minema ... Onu Allani lahkumine oli emmele ootamatu, ja ta jätkas kahanemist.

Ühel hetkel oli emme kahanenud legomehesuuruseks. Ta seisis Sandri peopesal ja kinnitas, et ta saab terveks.

 

Sander uuris, mis haigus see selline on, et emme kogu aeg kahaneb. Emme Meeli vastas, et tema haigus on seotud hoopis millegagi, mis on tema sees ja mis kasvab, mitte ei kahane. Emme lisas, et haigus ei ole seotud tema kahanemisega. Ta arvas, et kahanemine on tingitud sellest, et tal on kogu aeg tunne, et ta ei saa asjadega hakkama, tal ei ole piisavalt eneseusku.

 

Seejärel saame tuttavaks Muriga, kes räägib, et poisi ema (jutt siis Sandrist ja tema emmest) teadis ta juba ammu. Naine töötas proua Klaarika kondiitriäris ja tegi seal torte. Muri lisab, et tema oli hulkuv koer ja tema elus polnud just väga palju ilusat, mille üle rõõmustada.

Proua Klaarika kondiitriäri koogid meeldisid Murile tõsiselt. Eriti need, millele poisi ema martsipanist lilleõisi peale sättis ja sinna juurde glasuuriga mustreid joonistas. Muri käis poisi ema ja torte vihmastel sügisõhtutel aknast vaatamas.

Ühel õhtul, kui poisi ema oli ametis ühe eriiliselt uhke tordiga – see võis olla lausa pulmatort -, ei suutnud Muri vastu panna kiusatusele ja ta lipsas äri paokile jäetud uksest sisse ... Kui poisi ema nägi koera, siis hakkas ta karjuma ja kätega vehkima! Naine vehkis kätega sedavõrd kõvasti, et tort kukkus laua pealt põrandale!!! Oh seda jama küll ...

Muril oli kõht tühi ja ta otsustas maha kukkunud maitsvat torti (tema arvates maitsvat löga) süüa, kuid ärisse sisenes poiss (see oli Sander), kes keelas koera ja käskis tal koju minna.

Murile see poiss meeldis, ta sai aru, et ta on selle poisi oma, ta kuulas sõna ja lahkus.

Muri kuulis, et naine kutsus poissi Sandriks. Muri oli kindel, et ta oli nüüd Sander, kellega ta ühte kuulus.

 

Selline algus sellel lool.

 

Edasi loeme juba sellest, kuidas Sander ja tilluke emme üheskoos elasid. Sander võttis emme isegi kooli kaasa. Poiss tegi emale ranitsasse ruumi ja seal kuskil pinali ja vihikumapi vahel ta istuski kõigi tundide ajal.

Ühel õhtul pärast koolipäeva küsis emme Meeli Sandrilt, miks nende klassi lapsed kunagi Aksliga ei räägi? Miks õpetaja Akslit kunagi ei küsi?

Sander oli segaduses. Millise Aksliga?

Emme tõdes, et selle Aksliga, kes istub keskmise rea viimases pingis.

Sander vastas, et seal ei istu ju mitte kedagi! Emme oli millestki valesti aru saanud. Samas oli emme kindel, et just Sander oli valesti aru saanud, ja ta ei pane pooli asju enda ümber tähele.

 

Ma usun, et saame varsti teada, mis selle Aksliga lahti on.

 

Loeme, et Sandri klassis hakkasid asjad salapäraselt kaduma. Kummaline oli see, et kadunud asjad tulid hiljem välja hoopis teises kohas kui seal, kus nad kaotsi olid läinud. Oli ka kadunud esemeid, mis ei tulnud ka hiljem välja: Maria käevõru, Anna lugemik, Ralfi mudelauto.

Ühel päeval läks kaduma õpetaja Merikese märkmik! See oli tähtis märkmik, kuhu õpetaja tegi ülestähendusi laste hinnete ja kodutööde kohta. Märkmik oli kadunud ja õpetaja jättis terve klassi peale tunde.

Mitte keegi ei tunnistanud end süüdi, ja ühel hetkel oli kadunud märkmik tagasi õpetaja laual!

 

Õpetaja lubas seda asja edasi uurida. Lapsed said sel päeval hakata koju minema.

 

Sander alustas koduteed, kuid otsustas kõrvalisemas kohas pargi servas koolikoti lahti teha, et emmega rääkida. Kuid, emmet ei olnud! Emme oli kadunud! Sander hakkas nutma!

 

Õnneks oli pargis ka Muri, kes tuli poissi lohutama. Sander rääkis koerale loo emmest ja kahanemisest ja nüüd ka kadumisest. Sander tõdes, et ta ei tea, miks ta sellest Murile räägib, kuid koerale see meeldis, sest nüüd oli tal ka nimi – Muri! Ta oli Sandri Muri!

 

Kuidas lugu jätkub? Ma ei tahaks Sulle ju kõike ka ümber jutustada. Teen veidi lühemalt. Sander hakkas ema otsima, ta läks kooli, kus „jäi vahele“ õeptaja Merikesele, mistõttu õpetaja arvas, et just Sander on asjade kadumise taga. Sander ongi varas. No vähemalt õpetaja arvas nii.

 

Ja veel. Õnneks märkas Muri pargis ühte poissi, kelle taskust tuli tuttavat lõhna – Sandri ema lõhna! Muri järgnes poisile ja selgitas välja, kus võõras poiss elas.

 

Saame teada, et see võõras poiss pargis oligi nähtamatu Aksel. Nüüd saame osa ka Aksli ja Sandri emme jutuajamisest, mille käigus selgus, miks Sander nähtamatu oli. Üheks suureks põhjuseks oli see, et temast ei tehtud välja ja tema emal oli pea pilvedes! Siin on joonistus ka, on näha, et Aksli ema pea asemel oligi pilv!

 

Saame osa ka Aksli kodus toimuvast mõmmide klubi kokkutulekust. Seal osales mitmeid Aksli ema sõbrannasid, ja isegi onu Allan lõi kaasa!

 

Saame lugeda, kuidas Aksli ja emme suhted paranesid, kuidas emme sai endale tagasi tavapärase pea, kuid asjalood läksid veelgi keerulisemaks, kui üks mõmmide klubi liige, suurte juustega naine leidis pärast mõmmide klubi kokkusaamist kummalise „nuku“, mille ta ostsustas endaga kaasa võtta! Oh sa …

 

Õnneks märkas seda jällegi Muri.

Käime jällegi proua Klaarika kondiitriäris, kus oli taaskord valmis saanud üks ilus ja uhke pulmatort! Sellel pulmatordil on mängida oluline roll, sest lõpuks jõudsid Sander ja nüüd ka onu Allan ning pulmatort pulma. Onu Allan oli ju ka pillimees, kes pidi pulmas mängima, ja kui pruut ja peigmees märkasid pulmatordil kolme kuju – pruut, peigmees ja veel üks naine – siis oli noorpaar alustamas suurt tüli, kuid meie juba aimame, kes võis see kolmas kuju sellel tordil olla.

 

Kuidas lugu lõpeb, selle jätan Sulle endale avastada.

Kas emme Merike sirgus suuremaks? Ja mida ta sellest loost õppis?

Mis juhtus onu Allaniga?

Mis juhtus mõmmide klubiga?

Kes hakkas tööle kondiitriäris?

Kas Murist sai Sandri koer?

Kas Akslit hakati koolis märkama?

Mere Õie Kalle

„Sierf. Reeglid on muutunud“

(Varrak)

 

Neli teismelist sõpra, neli erinevat puuet. Elisa on pimedana sündinud, Anabel on ratastoolis, kaksikud Mirco ja Matheo on kurttummad. Kõik neli kannatavad koolis kaasõpilaste narrimist ja kohtuvad peale kooli, et omavahel aega veeta.

Öösiti rändavad sõbrad unes paralleelmaailma Sierfi, kus nad on oma puuetest vabad – näevad, kuulevad, räägivad ja suudavad joosta.

Sierf on imeline paik, mida asustavad fantastilised olendid: haldjad, tulelinnud, ükssarvikud ja fööniksid. Pegasused lendavad seal tagurpidi, haldjad ja hiiglased peavad vibuvõistlusi ning raamatuid ei tohi seal kirjutada.

Mere Õie Kalle kirjutas selle romaani 12-aastasena Itaalias elades ja itaalia keeles. „Sierf” on Mere Õie teine raamat, mis pälvis aastal 2021 kaks noorte kirjanike preemiat: Firenze Giovani ja Milano Giovani.

 

Jah, tegelikult on see hämmastav, et vaid 12-aastane tütarlaps kirjutab sellise ägeda ja kaasahaarav loo; loob sellised suurepärased ja väga huvitavad tegelaskujud ning pakub meile välja ühe igati vahva ja põneva paralleelmaailma nagu seda Sierf on.  See on hämmastav raamat ja see on hämmastav, et selle on kirjutanud 12-aastane!

 

Menu ERR leheküljelt saan teada:

"Tänu karantiinile ma kirjutama hakkasingi." Kalle pole siiski valmis saanud ainult ühte raamatut, vaid kolm.

"Ma olen kirjutanud juba päris kaua, aga need olid kas lühikesed luuletused või jutud. Aga kui ma lugesin läbi selle Meremaa-raamatu (autor Ursula K. Le Guin – toim), siis ma hakkasin unes nägema tegelasi, kes tegid midagi, ja see ei jätnud mind enne rahule, kui ma selle kirja sain."

 

Postimees/Põhjaranniku koduelehelt loen:

„Kirjanik peab enne palju lugema. Põltsamaal sündinud Mere Õie Kalle õppis esmalt kuulama, kui ema Renata talle lapsepõlves enne magamaminekut lasteraamatuid ette luges. Aga kaua sa ikka lased teistel ennast teenindada − juba kuueselt oli Mere Õiel ka endal lugemine selge ja kooli minnes eakaaslastest tükk maad rohkem raamatuid läbi loetud.“

 

Õhtulehe kodulehelt loen:

„Kunagi ei tohi kedagi alavääristada,“ rõhutab Mere Õie Kalle. Kuigi nägemispuudega, on 13aastane piiga läbi lugenud muljet avaldava koguse raamatuid ja kirjutanud fantaasiaküllaseid teoseid ka ise.“

 

Ja seegi on igati vahva, et ka meie kirjutav press noorele kirjanikule tähelepanu on juhtinud, ja mina loodan, et saame lugeda ka tema teisi raamatuid.

 

Selle raamatu eessõnas „Pimedana sündinud“ saame lugeda, kuidas inimtühjas linnas katkestas valitseva vaikuse kellegi vihane ja segaduses hääl.

Hääle omanikuks oli selle raamatu peategelase Elisa isa, kes karjus, et ta on pime, ja et ta ei taha teda kasvatada … Elisa isa loopis oma asju kottidesse. Uudis sellest, et mõne kuu eest sündinud tütar oli pime, oli mehe endast välja viinud.

Elisa ema katkestas meest. Nende tütar oli selline nagu kõik teised lapsed, kuid see ei takistanud meest lahkumast. Elisa isa jättis maha oma naise ja tütre …

Nüüd kutsus Elisa ema Anna külla oma sõbrannad Emmi ja Eleni, et kurta, mida tema mees oli teinud. Kolm naist otsustasid minna parki jalutama, seal pidi olema ka toidu- ja kunstifestival, kaasa võeti ka Elisa.

Pargis möödusid nad ühest vanast mehest, kes joonistas paberilehtedele värviküllaseid pilte. Need olid veidrad pildid: draakonid, ükssarvikud, pegasus, meremaod, fööniksid – fantastilised olendid.

Äkki pööras pisike Elisa oma näo ühe tillukese pildi poole ja jäi seda oma pimedate silmadega vaatama. Pilt tõmbas teda enda poole, sellest hoovus tüdrukule tuttavat energiat. Pildil oli kujutatud tüdrukut või poissi, kellel puudus nägu, õigemini see oli olemas, kuid avatud nagu taevas, kus lendasid draakonid ja muud veidrad olevused.

Kui vanamees kuulis, et Elisa on pime, otsustas ta pildi tüdrukule kinkida, ja ta pani pildile pealkirjaks „Pimedana sündinud“. Elisa ema oli segaduses, sest tema tütar ei näe seda pilti ju kunagi. Vanake kinnitas, et Elisa näeb kõike, mida meie ei näe ja mida keegi ei oska seletada. Vanake teadis, millest ta rääkis, sest ka tema poeg oli pime.

 

Samal ööl nägi Elisa ema Anna unes, et ta lendas, ta lendas üleni helesinises taevas, ta lendas lilla draakoni seljas ja tema ümber lendas veel teisigi draakoneid. Seal olid ka tema sõbrannad Emmi ja Elen ja üks noor pikkade juustega tüdruk, kes naeris õnnest. Tüdruku silmad olid kinni ja ta ei avanud neid, silitas vaid oma rohelist draakonit …

 

Raamatu esimene peatükk on „Enam pole võimalik tagasi pöörduda“. Oleme ajas edasi iikunud, sest oli 14. september, Elisa esimene koolipäev, kuid seda juba seitsmendas klassis. Saame teada, et Elisa polnud juba teisest klassist saati koolis käinud, kusjuures mitte sellepärast, et ta oli pime või rumal (vastupidi, ta oli klassi parim õpilane), vaid probleem oli klassikaaslastes, kes talle enda lõbuks „vempe“ viskasid. Eriti hoolimatu temp oli see, kui Elisa supi sisse visati putukas, mille tüdruk koos supiga ära sõi. See põhjustas talle tõsise toidumürgituse!

 

Sel ajal oli Elisa hakanud sõbrutsema lastega, kellel oli probleeme nägemise, kuulmise või rääkmisega. Väikeses grupis oli neli last: Matheo oli kurt ega suutnud häält teha; tema kaksikvend Mirco oli samuti kurt, aga suutis natuke rääkida; Anabel ei saanud liigutada oma käsi ega jalgu; ja neljandaks oli Elisa. Kurb oli seegi, et Mircol ja Matheol ei olnud isa, Anabelil ema.

 

Vaatamata varasemale, pidi Elisa nüüd siiski kooli minema. Esimesed päevad koolis olid tüdrukule rasked. Õpetaja pani ta teistele ette lugema. Elisa pidi lugema kompides Braille keelt, mida tüdruk ise nimetas Pimedate Keeleks. Valju häälega lugemine ei meeldinud Elisale.

 

Õhtul kodus küsis Elisa emalt maali „Pimedana sündinud“ kohta. Ema rääkis, mis sellel oli, kui Elisal välgatas peas üks mõte: „Draakon!“, kuid ta unustas selle kohe. Õhtul luges ema talle ka raamatut „Meremaa võlur“.

 

Hommikul ärgates kõmises mingi imelik hääl Elisa kõrvus. See kõlas kui kutse, aga keda kutsuti? Isegi koolis mõtles Elisa sellele, kellele see hääl võiks kuuluda. Ja ühel hetkel nägi tüdruk tuld! See oli roheline tuli mustal taustal. Kuidas ta sai seda näha, sest ta oli ju pime!

 

Samal õhtul jäi Elisa kodus magama. Ta nägi unes rohelisi leeke. Siis kuulis ta sügavat ja salapärast häält, mis oli ka sõbralik ja meeldiv. Nii nagu Elisa, saame ka meie teada, et hääle omanikuks oli Roheline Draakon, kes elas paralleelmaailmas nimega Sierf. Elisa nägi draakonit! Ta oli majesteetlik, hiiglaslikult suur, ta silmad olid tumerohelised, suured ja säravad, tema pea kohal kõrgusid elevandiluukarva valged sarved.

Roheline Draakon ütles, et ta nimi on Sarmo ja tema ülesanne on viia Elisa oma maailma, et tüdruk mõistaks ühte asja, mis hetkel tundus Elisale mõistetamatu.

Sarmo selgitas, kui tüdruku keha puhkas, siis tema meeled ja hing olid ärkvel ja võisid Rohelise Draakoni maailma tulla. Lisaks sellele muutus Elisa selles paralleelmaailmas ka nägijaks.

Nüüd olid nad Vastuvõtukoopas. Sarmo kinnitas, et järgnevatel päevadel tulevad ka Elisa sõbrad sinna. Saame teada, et paralleelmaailmas suudab Elisa näha, temast saab nägija, ja Sarmo täpsustab, et Elisa oligi seal selleks, et mõista, miks ta ei näe. Lisaks nägemisvõimele saab Elisa aru ka Sierfi elanike keelest, mida nad nimetavad Uueks Keeleks.

 

Sel ööl alustatakse ringkäiku Rohelise Draakoni maailmas. Esimesena draakoni kodu, Sinine Soo.

Sierfis oli kesksuvi, kõikjal õitsesid lilled, lendlesid liblikad ja mesilased. Vaatamata sellele, et Elisa polnud varem värve näinud, tundis ta nüüd kõik suvised värvid ära.

Vastuvõtukoopa läheduses nägi Elisa üht noormeest, kellel olid tohutu suured lillad silmad, teravatipulised kõrvad ja mustad juuksed. Ta nägi välja nagu haldjas.

Ja haldjas ta oligi. Haldjal oli ka vibu, nooled, mõõk ja tilluke pistoda. Haldjal oli relvi seetõttu palju, kuna Hallidest Mägedest saabusid rahutuks tegevad uudised. Ma usun, et saame nendest halbadest uudistest edaspidi ka lugeda.

Nii Elisa kui ka lugejad saavad teada, et haldja nimi on Wih, ja temagi on üks selle raamatu peategelastest. Nüüd kutsus Wih Sarmot ja Elisat endaga kaasa, kuna tema õde Milly pidi osalema oma elu esimesel vibuturniiril.

Alustatakse liikumist Soojärve keskel asuvale saarele ehitatud küla poole. Legend rääkis, et tiivuline ükssarvik, draakon, fööniks, mõned haldjad ja veel mõned olendid otsisid omale uut maad, sest nende oma oli sõjas laostatud … ja Sierf tundus olevat neile õige paik.

 

Elisa, Sarmo ja Wih jõudsidki Miftiki küla juurde, kus pidi kohe-kohe algama vibuvõistlus, kuid Elisa ärkas ema äratuskella helina peale oma kodus. Hommikul tundis Elisa, et see paik (Sierf) oli olnud talle teiseks koduks. Ta oli olnud seal nägija, ta unistus oli täitunud ja see oli olnud kõige ilusam päev ta elus.

 

Terve koolipäeva ootas Elisa vaid seda, et ta saaks tagasi Sierfi minna.

 

Oli vahetund ja eelpool mainitud Anabel istus oma ratastoolis koolimaja koridoris. Ka tema peas kumises imelik ja tüütu hääl. Ka tema oli näinud rohelist tuld ja ehmatusest silmad kätega kinni katnud, kuid ei maksa unustada, et tema jalad ja käed ei liikunud!

Samal õhtul jäi Anabel magama, kuid teda äratati ja ta nägi enda ees Elisat ja rohelist draakonit! Lisaks veel ka rohelist tuld. Ka Anabel oli jõudnud Sierfi, kus ta kõige esimese asjana lihtsalt jooksis ja jooksis.

Seejärel ronisid Elisa, Anabel ja Wih Sarmole selga ja draakon tõusis lendu. Seekord võeti suund Ükssarvikute ja Pegasuste Orgu. Nad läksid otsima fööniksit. Wih oli kindel, et tema õde teab, kus on fööniks, kuid selgus, et õde ei olnudki orus, ta oli läinud hoopis Kolme Oja juurde.

Kolme Oja oli pigem nagu kolmeharuline jõgi. Harude lõpus oli kolm kuju, ükssarvik, tiivuline ükssarvik ja pegasus, nemad avastasidki selle oru ja siinpoolse osa Sierfist. Wihi õde mängis Kolme Oja juures veega, sest tal oli anne vett mõjutada. Milly tõstis veevoo õhku ja vormis sellest ükssarvikuid!

Milly teadis rääkida, et fööniks, keda otsiti, oli tegelikult tulelind, kellel nimeks Fenic. Fenic oli läinud otsima oma sõbratari Oksaneemi ja seetõttu pidi Fenic olema Mido Koopa ehk Hülgamise Koopa läheduses Vana Mäe sees.

 

Meie peategelased leidsidki Fenici, kes istus koopa otsas ja vestles ükssarvikute ja pegasuste kuninga, tiivulise ükssarvikuga, kel nimeks Serr.

Fenic lubas meie peategelastega kaasa minna, kuid enne ta selgitas, et mis vahet on fööniksil ja tulelinnul – fööniks muutub surres tuhaks ja ärkab taas ellu, aga tulelind muutub surres tuleks, milles sünnib kas uus tulelind või järgmine fööniks või draakon. Vot sedasi on lood fööniksite ja tulelindudega.

Fenic oli kindel, et kadunud ükssarvik Oksaneem oli Tuulemägedes ja ta tahtis õppida seal oma annet juhtima. Fenic rääkis sellestki, et tulekul oli Sierfi Püha ja selleks päevaks tuli ette valmistuda. Nende Fenici sõnade juures läks Wihi nägu tõsiseks. Hetk hiljem ütles Wih, et ta eelistaks olla üksinda ja ta läheb seetõttu Iberoni Metsa. Fenec palus Wihi mitte rumalusi teha, mida haldjas ka lubas.

 

Fenic rääkis Eliale ja Anabelile ka kuningriigi asutamisest. Kõik otsisid Sierfis endale sobivat paika. Nii draakonid, fööniksid, tulelinnud, haldjad, kääbused, härjapõlvalased ja ka hiiglased. Loeme ka Sidemetest, kuna ühel päeval hakkasid üks ükssarvik, üks pegasus ja üks tiivuline ükssarvik otsima paika, millega end siduda. Fenec lubas sellest loost jutustada Sierfi Püha ajal. Püha, mis pidi toimuma kahe kuu pärast.

 

Fenic lisas sedagi, et kõikidel Sierfi elanikel oli mingi anne, aga kõige tugevam anne oli nende Side. Seejärel tulelind ohkas, sest nende seas pidi olema ka täiesti teistsuguseid!

 

Samal ajal oli Wih jõudnud Iberoni Metsa. Haldjas istus ja nuttis pimedas maa-aluses koopas, mida valgustas vaid koopajärv, mida kutsuti Kristalljärveks.

Wih nuttis, kuna varsti on jälle ta elu kõige vihatum päev, päev, mil ta on taas eikeegi. Aga seda oli ta juba sündides olnud. Wih kuulis koopas sosinaid, vee ja kalju sosinaid, mis õhutasid haldjat astuma vale sammu, et siis pimedus saaks ta alla neelata ja nende orjaks, needuse orjaks muuta … Wih teadis, et koopas oli ohtlik, kuid ta ei saanud teisiti, sest koopas käis ta vaatamas oma kõige suuremat vaenlast!

 

Möödus päev, saabus öö. Nüüd jõudsid Sierfi ka kaksikvennad Mirco ja Matheo. Nemad said Sierfis rääkida ja kuulsid kõike.

Fenic rääkis lastele, et neljal lapsel oli ülesanne, kuid seda kõike oli raske ühekorraga mõista. Fenic kinnitas, et vastused tulevad nende juurde, nad peavad lihtsalt ootama. Nende rännaku eesmärk pole mitte ainult selgitada lastele nende olukorra põhjust, vaid ka õpetada lapsi oma saarust usaldama, seda sama saatust, mida nad vihkavad, nagu Sierfi elanikud vihkavad omav vaenlast.

 

Nii. Nüüd ma olen taaskord pikalt jutustama jäänud. Kuid lugu hakkab nüüd järjest põnevamaks minema.

 

Fenic oli jätkuvalt murelik, kuna Wih oli juba peaaegu kaks päeva kadunud ja Fenic võttis kõike temaga juhtuvaga väga südamesse. Ta oli olnud Wihi õpetaja, jutustanud talle tolle koopa ja kogu nende maailma kohta legende ja teda kasvatanud. Fenic õpetas Wihile, kuidas juhtida oma annet: mõtete lugemist.

Fenic ja Sarmo viisid neli last Kääbuste ja Härjapõlvlaste Linna, mis oli määratu suur ja hooned olid tehtud rauast ja kivist või kullast ja hõbedast ja muudest, tundmatutest materjalidest. Kääbustele ja härjapõlvlastele meeldis laulda, nüüd kuulevad neid laule ka lapsed.

Fenic soovis kokku saada ka kääbuste ja härjapõlvlaste kuningaga, kes oli üle nelja tuhanda aasta vana ja tal oli vanadushaigus, mistõttu ei tahetud neil lubada esialgu kuningaga kohtuda. Lõpuks oli kuningas Imeret nendega nõus kohtuma ja rääkima.

Ta uuris alguses, kus oli Õnnetu Haldjas (jutt Wihist), kes oli sündinud andega, mille Lahtamatu Vaenlane oli ära neednud.

Imeret kinnitas, et oli temagi käinud Iberoni Metsas koopa juures, kus käed olid temast kinni haaranud ja teda piinanud. Käed olid mänginud kuninga Sidemega, ja Imeret oli näinud Musta Kääbuse nägu!

Seejärel Imeret suri … Ta ahmis õhku ja ülejäänud osa loost ta jutustada ei saanudki, ta suutis kähiseda veel ainult: „Kuninga Kalju“.

 

Seejärel käivad lapsed korra ka koolis, kuid oleme tagasi Sierfis. Wih oli tagasi, ta oli väga kurb, silmad nutmisest punased. Nüüd pidid nad minema kuningalossi kuningaga kohtuma. Kuningas oli väga vana, ta oli olnud Selle Paiga valitseja terve oma elu, umbes nelikümmend tuhat aastat. Juba tillukesena oli ta pidanud õppima Sierfi Siinpoolset Osa valitsema ja selle ajalugu, lugusid, legende ja laule tundma.

Huvitaval kombel oli kuningas kõigest mõnekümne sentimeetri pikkune, ja tegelikult sarnanes ta rohkem vihmaussiga, kuid vaatamata sellele oli ta Selle Paiga kuningas, nimeks Kloren, Klori poeg. Ta sai lastega tuttavaks, kuid tõdes, et lapsed olid tulnud halval ajal, sest kuningas teadis, et vaenlane tuleb tagasi!

Kuningas rääkis ka reeglitest, kunagi olid need reeglid raiutud Kuninga Kaljusse ehk Reeglite Kaljusse, et need kaduma ei läheks ja kunagi ei muutuks, kuid nüüd polnud see enam nii. Reeglid ei jää kunagi kestma, neid muudetakse pidevalt.

Fenic uuris, kas kuningas teab, kus asub Kuninga Kalju? Kuningas ei teadnud täpselt. Ta teadis, et Kaljut kaitseb keegi, kes on näinud vaenlast, keegi, kes on kõigist kõige vanem. Kloren teadis, et valvur on üks selle maailma Saladuste Valvur. Valvur pidi elama maa all, võmalik, et kusagil koopas või grotis ja talle ei meeldi valgus.

Pidi olema ka Suur Miks! Kuidas seda otsida?

Kloren kinnitas, et nad peavad lihtsalt käima nendele mõeldud teed. Eksida ei tohtinud, sest siis tuleb ringi pöörata ja tuldud teed tagasi minema ja õige tee üles otsima.

 

Sarmo, Wih, Fenic ning neli last asusid teele. Nad otsisid päevade kaupa koopaid, kus Reeglite Valvur võis olla, kuid nad ei leidnud teda. Nad ei otsinud kolmest kohast – Mustast Koopast, Iberoni Koopast ja Fenore Grotist. Aeg möödus ja Sierfi Püha polnud enam kaugel.

 

Nüüd mindi just Fenore Groti juurde, kus elas karukass Ifis, kes kinnitas, et Kuninga Kaljut ei ole olemas, nagu pole olemas ka sellesse raiutud Reegleid, sest selle looja hävitas selle ise! Looja oli selle endaga hauda viinud ja unustanud. Ifis tõdes, et nad olid Tõde ja Vale omavahel ära seganud, nad olid unustanud nende tähenduse ja ka oma mineviku. Ja nüüd peavad nad unustama oleviku ja kõndima tulevikus, unustama lausutud sõnad, mõeldud mõtted ja tehtud teod. Ainult sel moel leivad nad, mida otsivad … pärast neid sõnu suri ka Ifis …

Elisa ei mõistnud miks kõik, kes nendega räägivad, ootamatult surevad? Koobas oli tema jaoks hirmutav ja ohtlik, nagu viibiks seal koletis. Koletis oligi seal: kõige suurem Vale, kõige suurem Hirm. Kõik olid kuulnud legendi, mida räägiti lastelt lastele, sajandeid, aastatuhandeid, kuid nad ei teadnud, et see oli vale.

Fenic lisas,et nende maailma oli rajatud kahele lihtsale asjale: Side ja Reegel, aga kõik muutus.

 

Meie peategelased läksid tagasi kuningas Kloreni lossi, kus oli ka vangla. Seal kohtusid ta Musta Haldjaga, kes tõdes, et Lahutamatu Vaenlane oli neid kõiki reetnud …

 

Siinkohal teen oma kokkuvõttes pausi, sest oleme jõudnud selle vahva ja ägeda raamatu poole peale. Ja tegelikult tahaks jätta ka Sulle avastamis- ja lugemirõõmu.

Me saame osa Sierfi Pühast, saame lugeda Sidemetest, Reeglitest, kääbusprintsist (Mustast Kääbusest), kes tahtis võtta endale jõuga Sideme, just tema oli ka Wihi ära neednud, loeme Mustast ja Valgest Maagiast, Suurest Miksist, sellest, kuidas Vaenlane kuningriiki ründab. Juttu on ka Mälestuste Pärlitest, mis võimaldavad uuesti läbi elada mälestusi täpselt sellistena, nagu need olid. Neli last saavad endale samuti ühe pärli, igaüks ühe.

 

Kas lapsed suudavad oma sõpru ja Sierfi aidata? Milleks on vaja Loitsuraamatule vastand-raamatut, kes seda kirjutama hakkab? Kuidas saab Lahutamatust Vaenlasest Lahutatav Vaenlane?

 

Selle loo lõpus on mul tunne, et seiklused Sierfis jätkuvad, sest Elisal, Anabelil, Mircol ja Matheol on leidmata oma Suured Miksid ja nad kõik on nõus neid edasi otsima …

 

Selle raamatu lõpus korraldab Fenic suure Tulepeo ehk peo, millega pühitsetakse kõige tähtsamat Tule Sidemega kuningat, kelle nimi oli nimelt Tuli!

 

Ketlin Priilinn

„Raamatukogu detektiivid. Lugu kadunud raamatust“

(Tänapäev)

 

Lilianna, Hugo, Amanda-Riin ja Robert saavad tuttavaks raamatukogus. Kuuldes, et Hugolt on ära varastatud üks raamatukogu raamat, otsustavad teised lapsed talle appi tulla, et varas välja selgitada ja raamat tagasi saada. Nad nimetavad end raamatukogu detektiivideks ja asuvad kadunud raamatu jälgi ajama.

„Lugu kadunud raamatust“ on esimene osa „Raamatukogu detektiivide“ sarjast, kus kamp lugemishuvilisi sõpru lahendab salapäraseid juhtumeid.

 

Ketlin Priilinna sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid ägedaid laste- ja nooreraamatuid ka varem. Mul on õnnestunud lugeda ja tutvustada raamatuid: „Mustlasplikad“ (2009, Tänapäev),  „Sefiirist loss“ (2010, Tänapäev),  „Evelini lood“ (2011, Tänapäev), „Igavesti sõbrad“ (2012, Tänapäev), „Armastusega fännidelt“ (2012, Tänapäev), „Roosi ja Liisu“ (2015, Tänapäev), „Evelini uued lood“ (2016, Tänapäev).

 

See on igati vahva, et ka eesti kirjanikud kirjutavad põnevaid ja kaasahaaravaid lugusid lastele, selliseid pisut kriminaalseid. Kohe meenuvad mulle Hugo Vaheri kirjutatud raamatusari „Vääna jäljekütid“ (seni ilmunud neli osa) ja Reeli Reinausi kirjutatud raamatusari „Vanalinna detektiivid“ (seni ilmunud neli osa).

„Lugu kadunud raamatust“ on „Raamatukogu detektiivide“ esimene raamat. Loodan, et sellest sarjast ilmub raamatuid veel ja veel.

 

Raamatus on neli peategelast. Neist esimesena saame tuttavaks Liliannaga, kes liigub raamatukogu suunas, et võtta suveks raamatuid, mis olid kohustusliku kirjanduse loetelus.

Saame teada, et Lilianna oli lõpetanud neljanda klassi, ta oli käinud ühe õppeaasta uues koolis, ja tal oli kaks muret – tal polnud eriti sõpru ja tema emal oli uus peigmees. Hiljem saame teada, et uus peigmees ei olnud halb mees, kuid Liliannale tundus, et tema ema tahtis enam aega veeta uue mehega. See ongi selle raamatu puhul lahe, et autor toob loosse sisse ka selliseid nn argimuresid, sest kõikidel peategelastel on pisikesed probleemid, mis õnneks saavad juba esimeses raamatus ka lahenduse.

Lilianna oli viimasel ajal süvenenud raamatutesse. Neis avanes talle täiesti teistsugune maailm, mille sisse tüdruk mõnuga kadus. Lilianna luges koomikseid, fantaasialugusid nõidadest ja haldjatest, laste ja noorte detektiivilugusid, vanu klassikalisi lasteraamatuid, tänapäevaseid noorteromaane.

Kirjandusest ja raamatutest on selles raamatus palju juttu. Seegi on igati vahva, saame teada, mida meie peategelased loevad, osad raamatud on välja toodud autorite ja pealkirjadena.

Koolilähedases raamatukogus meeldis Lilianna käia ja olla. Sel päeval otsis ta raamatuid kooli kohustuliku kirjanduse loetelust, et hakata juba suvel lugema, nii oli ka õpetaja soovitanud teha.

Nüüd kuulis ta ühe poisi ja raamatukoguhoidja vestlust. Selgus, et poisil ei olnud raamatut, mille ta oleks pidanud el päeval tagastama. Tegemist oli kalli raamatuga, mis maksis 20 eurot. Poiss kinnitas, et ta polnud seda raamatut ära kaotanud, sest oli temalt varastatud!

 

Seejärel saamegi tuttavaks poisiga, kes raamatukogus kinnitas, et raamat oli varastatud. Tema nimeks Hugo.

Raamatu autor kinnitab, et Hugo hoidis väga kõiki raamatuid, eriti raamatukogust laenutatuid, need pakkis ta alati hoolikalt kilekotti, enne kui oma ranitsasse pistis. Ja nüüd oli üks raamat kadunud, sest keegi oli selle temalt koolis ära varastanud! See oli üks äge uus raamat – „Põnevad arvutimängud“. Hugo oli tahtnud seda koolis sõpradele näidata …

Lisaks Lilannale oli selle päeval raamatukogus veel kaks last. Tumedapäised ja punaste särkidega, üldse väga sarnased ja kaksikute moodi poiss ja tüdruk, kes hakkasid uurima, mis oli Hugol kadunud raamatuga juhtunud. Hugo tõdes, et raamat oli tal klassis laua peal. Hugo oli vahetunni ajal käinud vetsus, tuli tagasi klassi ja raamat oligi kadunud! Hugo oli rääkinud kadunud raamatust klassikaaslastele, mataõpetajale ja klassijuhtajale, kuid keegi ei teadnud asjast midagi.

Hugo oli mures, suures mures. Kadunud raamat oli kallis. Hugo ema oli õpetaja ja kasvatas poega üksinda, oma isast polnud Hugo kunagi midgi kuulnud. Rahanappus oli Hugo peres pidev ja tavaline asi. Selles loos murrab Hugo ema kahjuks veel ka hamba, ja hamba parandamine on kallis, mistõttu on Hugo kindel, et ta peab varastatud raamatu üles leidma, et mitte perele veelgi lisakulusid tekitada.

 

Seejärel saame tuttavaks ka kaksikutega ehk Roberti ja Amanda-Riiniga. Tüdrukul oli pisike mure. Tema nimi kõlab nagu mandariin, kuid Lilianna arvas, et see on väga ilus nimi. Kaksikud õppisid Liliannaga samas koolis, aga Lilianna oli neist üks klass tagapool. Hugo käis teises koolis, kuid teadis teiste kooli küll, see kool oli Hugo enda koolist kaks rongipeatust kaugemal.

 

Nüüd pakkusid Lilianna, Amanda-Riin ja Robert, et nemad võiksid Hugole appi tulla. Kohe esimestel lehekülgedel saame aru, et need neli last on igati vahvad ja neist võivad saada ka väga head sõbrad.

 

Loeme ka Amanda-Riinist ja Robertist. Neilgi oli pisike mure. Nende isa oli loodusteadlane ja ema reisiajakirjanik, mistõttu rändasid nad palju ringi. Amanda-Riin oleks tahtnud püsivalt Eestis elada, käia trennis, omada sõpru, kuid nende pere aina kolis, vahepeal erinevatesse välisriikidesse ja jälle Eestisse tagasi. Õde ja vend pidid aina kohanema, kuid nad olid vahetpidamata oma klasside need „uued lapsed“ … Selline elu oli väsitav ja tüütu.

Amanda-Riin teadis, et ka vennas, Robert, tundis samamoodi. Viimasel ajal oli Robert endasse tõmbunud ja nukrameelseks muutunud. Vanemad ei saanud lastest aru, sest nende arvates oli selline rändamine tõeline „kogemuste pagas“. Isa oli kindel, et ka Robertist saab loodusteadlane, kuigi kas poiss ise ikka tahtis seda ametit …

Selgub, et Amandale olid juba väiksest peale kõigi tema murede lohutajaks olnud raamatud. Nendega ei olnud seda ohtu, et nad ei saa sinust aru või panevad sind tegema asju, mida sa teha ei taha. Ka Robertile meeldis lugeda. Amanda-Riin eelistas lugeda endavanustest lastest, võimalikult tänapäevaseid lugusid, näiteks koolielust. Ka mõned vanaaegsed sedasorti lood olid tüdruku lemmikud, näiteks „Salaaed“ ja „Väikesed naised“. Robertile meeldisid fantaasimaailma lood, draakonid, võlurid, kääbikud, kummitused. Pisemana meeldisid Robertile muinasjutud, nüüd aga raamatud ja sarjad nagu „Harry Potter“, „Eragon“, „Sõrmuste isand“ jpt.

 

Tagasi kadunud raamatu juurde. Lapsed arvasid, et Hugo pidi tegema nimekirja oma klassikaaslastest. Seejärel pidi ta mõtlema, kas ja kelle saab kindlalt maha kriipsutada, no kes ei ole „kahtlusalused“. Kaks poissi sai maha tõmmata, kuna ka nemad olid vetsus, järele jäi neliteist last. Hugo pinginaaber Ron, kellele meeldisid arvutimängud, klassi kõige pöörasemad kutid Sebastian, Remo Tormi ja Albert, kes ei õppinud hästi, kuid olid arvutmängude järele hullud. Olid ka tublid spordipoisid Trevor ja Rasmus. Ja tüdrukud – Kelly, Mari-Liis, Kätlin, Sandra, Helen, Brit ja Grete. 14 last.

 

Ühe peategelasega me veel tuttavaks ei ole saanud. Robert. Teda see reisimine tegelikult nii väga ei häirinud, sõpradest ta ka suurt puudust ei tundnud, kuniks kaksikõde ta kõrval olemas oli. Robert teadis väga hästi, et pidev rändamine tegi Amanda õnnetuks. Roberti tegi õnetuks isa, kes oli kindel, et ka pojast peab saama loodusteadlane. Ja nüüdki oli päevakorral see, et isa pidi minema tööle Aafrikasse, ja sinna pidi minema terve pere … Kui selle raamatu läbi loed, siis saad teada sedagi, kas Amanda-Riin ja Robert peavad Aafrikasse minema või …

 

Ja nüüd alustavad meie peategelased varastatud raamatu otsimist.

Lapsed otsustasid hakata uurima kavalalt. Nad otsustasid küsida Hugo klassikaaslastelt nõu, kas nad oskavad kahtlustada, kes võis raamatu ära võtta ja miks nad just teda kahtlustavad.

 

Seejärel saamegi lugeda, kuidas meie peategelased varastatud raamatu kohta küsivad ja uurivad. Ja kahtlusaluseid on palju.

Kord tundub, et just see laps on süüdi ja kohe-kohe on raamat käes, kuid selgub, et asjad polnudki nii. Mõni laps on veidi rohkem „kahtlane“ kui mõni teine. Isegi üks õpetaja oli veidi kahtlane, ja et õpetaja kohta uurida, pidid lapsed rongiga Kiisale sõitma.

 

Kuidas see põnev ja vahva lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada ja lugeda.

Kas varastatud raamat leitakse üles?

Kes on süüdi?

Miks raamat varastati?

Seda kõike saad raamatu lõpus teada.

 

Kindel on ka see, et meie peategelastest on saanud lühikese ajaga head sõbrad, ja nende seiklustest ja ettevõtmistest on lootust lugeda ka edaspidi.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Elina Sildre.

Johanna-Iisebel Järvelill ja Kristina Tort

„Leo ja hambauss“

(Varrak)

 

Lasteaias ütleb Saara Leole, et kui süüa palju kommi, tulevad suhu elama hambaussid. Leo on segaduses, sest ta ei tea, millised need hambaussid on. Mis siis saab, kui tema suus elabki mõni hambauss?

Õpetlik lugu, mis pöörab lõbusal viisil laste tähelepanu hammaste hügieenile.

 

Johanna-Iisebel Järvelille sulest on ilmunud ka varem mitmeid igati ägedaid lasteraamatuid. Paar aastat tagasi ehk 2021 ilmus „Leo ja ninakoll“ (kirjastus Varrak, ka selle raamatu illustratsioonid olid Kristina Tort´i sulest), eelmisel ehk 2022. aastal ilmus igati ilus lugu meriristist „Milla“ (samuti kirjastus Varrak).

2021 ilmus veel üks raamat ehk „Sõõm metsaõhku“ (kirjastus Metsalugu), seda raamatut ei ole mul kahjuks õnnestunud veel lugeda.

 

Ma olen täiesti kindel, et kõik lapsed vajavad kasvades vähemalt üht ägedat raamatut, mis jutustaks hammastest ja nende pesemisest, hügieenist. Minu lapsepõlves toimetasid Norra kirjaniku Thorbjörn Engeri loodud Sööbik ja Pisik. Sellest raamatust on eesti keeles ilmunud ka mitmeid ja mitmeid kordustrükke.

Seetõttu on igati vahva, et nüüd on ka meie oma kirjanik kirjutanud loo hammastest.

 

Loo alguses saame teada, et Leol olid suus piimahambad, mis ei olnud õnneks piimast tehtud. Enne kooliminekut hakkavad piimahambad loksuma, tulevad suust ära ja nende asemele kasvavad jäävhambad. Õnneks pole need jääst tehtud, kuigi Leole meeldib väga jääpurikaid lutsutada. Veelgi meelsamini maiustab ta lutsukommidega, mida ta just nüüd tegigi.

 

Leo pani suhu juba kolmandat lutsukommi, kui Saara hüüdis, et Leo ei tohiks nii palju kommi süüa, sest ta võib hambaussid saada!!! Kas Sina oled hambaussidest kuulnud? Leo ei olnud, kuid ta ehmatas hirmsasti, kus need hambaussid on?

 

Seejärel saame teada, et Leo ei ole olnud ka piisavalt tubli hammaste pesija, sest selle ajaga, mis kulus hambapesule, jõudis palju põnevat ära teha – paberlennukeid lennutada ja puldiautoga kihutada.

 

Leo uuris nüüd toas peegli ees oma suud. Ta katsus keelega kõik hambad ükshaaval läbi. Ja äkki tundis ta, et kahe hamba vahel oli midagi! Hambauss! Õnneks oli see siiski väike salatilehe tükk.

Leo meenutas, et lasteaias oli üks ilmatuma uhke raamat loomadest ja lindudest. Seal olid ka maod! Suured boamaod ja kobrad! Kas nemad elasidki suus? Leo arvates polnud see võimalik. Ka Saara kinnitas, et sellised suured ussid ja maod ei ela kindlasti mitte suus.

 

Samal õhtul hakkas Leo isa kapsahautist valmistama. Kapsa lehtede vahelt vingerdas välja pisike kapsauss! Äkki oli hambauss kapsaussi sarnane? Isa rahustas Leod ja kinnitas, et kapsauss on röövik, kellest saab liblikas, ja nemad ei ela kindlasti mitte Leo suus.

 

Kas suus võivad elada vihmaussid?

Leo sai ka sellele küsimusele vastuse, kuni ühel hommikul ärkas Leo-poiss hambavaluga. Leo uuris peegli ees oma hambaid ja märkas ühe hamba peal midagi musta!

 

Kas see oligi hambauss?

Igal juhul pidi Leo nüüd hambaarsti vastuvõtule minema, ja mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja uurida.

 

Igati vahva ja vajalik lasteraamat.

Lahe ja õpetlik lugu, ja lisaks ka need lahedad illustratsioonid, mille autoriks Kristina Tort.

Piret Raud

„Järve kiri“

(Tänapäev)

 

Järv on nukker ja igatseb merd. Igatseb meeletult. Ühel päeval kukub järve tühi pudel ja lubab järve igatsusest kõlavad sõnad mereni viia.

 

Ma olen laste- ja noorteraamatutest kokkuvõtvaid lugusid kirjutanud nüüd juba üpris pikka aega. Nii 20 aastat, ja ma toonitan, et ikka kokkuvõtvaid lugusid, mitte arvustusi ega hinnanguid. Pean tõdema, et nende aastatega on Piret Rauast saanud üks minu lemmikautoreid, kelle raamatuid on ikka ja jälle väga vahva lugeda, sest tal on väga omanäoline stiil ja jutustamisoskus, ja rääkimata tema illustreeritud raamatutest.

 

Piret Raua raamatutest meenuvad mulle mitmed ja mitmed: „Ernesto küülikud“ (2004,2017), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (2012), „Natuke napakad lood“, „Presidendilood“ (2013), „Teistmoodi printsessilood“ (2013, 2015), „Emeli ja oi kui palju asju“ (2015), „Sanna ja salakütid“ (2017), „Kõik minu sugulased“ (2017), „Juurtega aed“ (2020), „Meri“ (2021). Kõik need suurepärased raamatud on avaldanud kirjastus Tänapäev, nagu ka Piret Raua uue raamatu „Järve kiri“.

 

Piret Raud alustab uut raamatut nii: „Keset sügavat metsa elas järv. Seal oli kena. Päeval tiirlesid ta kohal liblikad ja kiilid.“

Kõik oli ilus, kuid järv oli nukker. Ta igatses, igatses lausa meeletult.

Ühel päeval kukkus järve tühi pudel, kes märkas, et järv oli kurblik. Järv tunnistas, et ta igatses merd, kellega järv polnud mitte kunagi kohtunud ega kohtu ilmselt ka. Järv tunnistas, et tundis, et on merega tugevasti seotud.

Pudel soovitas järvel kirjutada, ja ta lubas kirja merele viia.

Järv kirjutas ilusa kirja. Järv pani kirja sisse kõik, mida ta tundis, kogu oma igatsuse! Kui kiri valmis sai, hakkas järvel kerge ja mõnus.

 

Pudel asus kirjaga kohe teele. Ta rändas mööda jõge mitu päeva ja mitu ööd. Teel püüdsid pudelit takistada ahven, sild, täpiline lehm, kuid nad lasid pudelil minna, sest ka nemad igatsesid …

 

Lõpuks paistiski meri, kuid mere kaldal seisis suur kivi – külm ja jäik. Ja nüüd juhtus see – pudel põrkas kvi vastu ja läks üleni kildudeks. Ja suur laine pühkis kõik kirjas olnud sõnad vette …

 

Kuid see ei olnud veel siiski lõpp, sest see ei olnudki lihtsalt kiri, vaid luuletus. Milline see luuletus oli, mis sellest luuletusest sai? Selle jätan ma Sulle endale lugeda.

 

Piret Raud lõpetab selle pisikise, kuid väga ilusa raamatu nii: „Kõigil, kes mere lähedusse satuvad, on igatsusest hea.“

 

Jah, ja tegelikult see just sedasi ongi.