Piret Raud

„Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest, ja

nähtamatust Akslist“

(Tänapäev)

 

Sander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi suure pargi lähedal neljakorruselise maja esimesel korrusel. Nagu enamik poisse armastab Sandergi jalgpalli ja šokolaadijäätist ning pühapäeviti kaua magada.

Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda vaid päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu mõni legomehike. Sellest hetkest saavad alguse imelikud juhtumised, milles löövad peale ema ja poja kaasa ka kodutu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel, mitmekülgne onu Allan ja seltskond kaisukarudega daame.

 

See suurepärane Piret Raua kirjutatud ja illustreeritud lasteraamat ilmus esimest korda 2015. aastal. Üsna mitu head aastat tagasi, mistõttu on igati vahva, et see nüüd jällegi uuesti ilmub, sest see on üks igati vahva, lahe, omanäoline ja igati mõnus lugu.

 

Piret Raua raamatutest meenuvad mulle mitmed ja mitmed: „Ernesto küülikud“ (2004,2017), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (2012), „Natuke napakad lood“ (2012), „Presidendilood“ (2013), „Teistmoodi printsessilood“ (2013, 2015), „Emeli ja oi kui palju asju“ (2015), „Sanna ja salakütid“ (2017), „Kõik minu sugulased“ (2017), „Juurtega aed“ (2020), „Meri“ (2021). Kõik need suurepärased raamatud on avaldanud kirjastus Tänapäev.

 

Selle loo alguses tõdeb Sander, et emaga hakkasid kummalised lood toimuma juba mõnda aega varem. Mis täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid emme hakkas ka iga päevaga kahanema.

Ühel päeval oli emme kahanenud lasteaialapsesuuruseks. Sel päeval oli Sandril ja emmel külas ka nende hea sõber onu Allan. Emme ütles, et ta on haige ... emme kinnitas, et ta saab terveks, kuid ta peab minema kuu aja pärast haiglasse, kus talle tehakse operatsioon. Kui ta oli selle välja ütelnud, siis kahanes ta veel kümmekond sentimeetrit ja ta lisas, et tegelikult ta ka kardab.

Samal hetkel ütles onu Allan, et seda kõike on tema jaoks palju. Ta tõusis püsti, soovis emmele (emme nimi on muideks Meeli) ilusat paranemist ja läks minema ... Onu Allani lahkumine oli emmele ootamatu, ja ta jätkas kahanemist.

Ühel hetkel oli emme kahanenud legomehesuuruseks. Ta seisis Sandri peopesal ja kinnitas, et ta saab terveks.

 

Sander uuris, mis haigus see selline on, et emme kogu aeg kahaneb. Emme Meeli vastas, et tema haigus on seotud hoopis millegagi, mis on tema sees ja mis kasvab, mitte ei kahane. Emme lisas, et haigus ei ole seotud tema kahanemisega. Ta arvas, et kahanemine on tingitud sellest, et tal on kogu aeg tunne, et ta ei saa asjadega hakkama, tal ei ole piisavalt eneseusku.

 

Seejärel saame tuttavaks Muriga, kes räägib, et poisi ema (jutt siis Sandrist ja tema emmest) teadis ta juba ammu. Naine töötas proua Klaarika kondiitriäris ja tegi seal torte. Muri lisab, et tema oli hulkuv koer ja tema elus polnud just väga palju ilusat, mille üle rõõmustada.

Proua Klaarika kondiitriäri koogid meeldisid Murile tõsiselt. Eriti need, millele poisi ema martsipanist lilleõisi peale sättis ja sinna juurde glasuuriga mustreid joonistas. Muri käis poisi ema ja torte vihmastel sügisõhtutel aknast vaatamas.

Ühel õhtul, kui poisi ema oli ametis ühe eriiliselt uhke tordiga – see võis olla lausa pulmatort -, ei suutnud Muri vastu panna kiusatusele ja ta lipsas äri paokile jäetud uksest sisse ... Kui poisi ema nägi koera, siis hakkas ta karjuma ja kätega vehkima! Naine vehkis kätega sedavõrd kõvasti, et tort kukkus laua pealt põrandale!!! Oh seda jama küll ...

Muril oli kõht tühi ja ta otsustas maha kukkunud maitsvat torti (tema arvates maitsvat löga) süüa, kuid ärisse sisenes poiss (see oli Sander), kes keelas koera ja käskis tal koju minna.

Murile see poiss meeldis, ta sai aru, et ta on selle poisi oma, ta kuulas sõna ja lahkus.

Muri kuulis, et naine kutsus poissi Sandriks. Muri oli kindel, et ta oli nüüd Sander, kellega ta ühte kuulus.

 

Selline algus sellel lool.

 

Edasi loeme juba sellest, kuidas Sander ja tilluke emme üheskoos elasid. Sander võttis emme isegi kooli kaasa. Poiss tegi emale ranitsasse ruumi ja seal kuskil pinali ja vihikumapi vahel ta istuski kõigi tundide ajal.

Ühel õhtul pärast koolipäeva küsis emme Meeli Sandrilt, miks nende klassi lapsed kunagi Aksliga ei räägi? Miks õpetaja Akslit kunagi ei küsi?

Sander oli segaduses. Millise Aksliga?

Emme tõdes, et selle Aksliga, kes istub keskmise rea viimases pingis.

Sander vastas, et seal ei istu ju mitte kedagi! Emme oli millestki valesti aru saanud. Samas oli emme kindel, et just Sander oli valesti aru saanud, ja ta ei pane pooli asju enda ümber tähele.

 

Ma usun, et saame varsti teada, mis selle Aksliga lahti on.

 

Loeme, et Sandri klassis hakkasid asjad salapäraselt kaduma. Kummaline oli see, et kadunud asjad tulid hiljem välja hoopis teises kohas kui seal, kus nad kaotsi olid läinud. Oli ka kadunud esemeid, mis ei tulnud ka hiljem välja: Maria käevõru, Anna lugemik, Ralfi mudelauto.

Ühel päeval läks kaduma õpetaja Merikese märkmik! See oli tähtis märkmik, kuhu õpetaja tegi ülestähendusi laste hinnete ja kodutööde kohta. Märkmik oli kadunud ja õpetaja jättis terve klassi peale tunde.

Mitte keegi ei tunnistanud end süüdi, ja ühel hetkel oli kadunud märkmik tagasi õpetaja laual!

 

Õpetaja lubas seda asja edasi uurida. Lapsed said sel päeval hakata koju minema.

 

Sander alustas koduteed, kuid otsustas kõrvalisemas kohas pargi servas koolikoti lahti teha, et emmega rääkida. Kuid, emmet ei olnud! Emme oli kadunud! Sander hakkas nutma!

 

Õnneks oli pargis ka Muri, kes tuli poissi lohutama. Sander rääkis koerale loo emmest ja kahanemisest ja nüüd ka kadumisest. Sander tõdes, et ta ei tea, miks ta sellest Murile räägib, kuid koerale see meeldis, sest nüüd oli tal ka nimi – Muri! Ta oli Sandri Muri!

 

Kuidas lugu jätkub? Ma ei tahaks Sulle ju kõike ka ümber jutustada. Teen veidi lühemalt. Sander hakkas ema otsima, ta läks kooli, kus „jäi vahele“ õeptaja Merikesele, mistõttu õpetaja arvas, et just Sander on asjade kadumise taga. Sander ongi varas. No vähemalt õpetaja arvas nii.

 

Ja veel. Õnneks märkas Muri pargis ühte poissi, kelle taskust tuli tuttavat lõhna – Sandri ema lõhna! Muri järgnes poisile ja selgitas välja, kus võõras poiss elas.

 

Saame teada, et see võõras poiss pargis oligi nähtamatu Aksel. Nüüd saame osa ka Aksli ja Sandri emme jutuajamisest, mille käigus selgus, miks Sander nähtamatu oli. Üheks suureks põhjuseks oli see, et temast ei tehtud välja ja tema emal oli pea pilvedes! Siin on joonistus ka, on näha, et Aksli ema pea asemel oligi pilv!

 

Saame osa ka Aksli kodus toimuvast mõmmide klubi kokkutulekust. Seal osales mitmeid Aksli ema sõbrannasid, ja isegi onu Allan lõi kaasa!

 

Saame lugeda, kuidas Aksli ja emme suhted paranesid, kuidas emme sai endale tagasi tavapärase pea, kuid asjalood läksid veelgi keerulisemaks, kui üks mõmmide klubi liige, suurte juustega naine leidis pärast mõmmide klubi kokkusaamist kummalise „nuku“, mille ta ostsustas endaga kaasa võtta! Oh sa …

 

Õnneks märkas seda jällegi Muri.

Käime jällegi proua Klaarika kondiitriäris, kus oli taaskord valmis saanud üks ilus ja uhke pulmatort! Sellel pulmatordil on mängida oluline roll, sest lõpuks jõudsid Sander ja nüüd ka onu Allan ning pulmatort pulma. Onu Allan oli ju ka pillimees, kes pidi pulmas mängima, ja kui pruut ja peigmees märkasid pulmatordil kolme kuju – pruut, peigmees ja veel üks naine – siis oli noorpaar alustamas suurt tüli, kuid meie juba aimame, kes võis see kolmas kuju sellel tordil olla.

 

Kuidas lugu lõpeb, selle jätan Sulle endale avastada.

Kas emme Merike sirgus suuremaks? Ja mida ta sellest loost õppis?

Mis juhtus onu Allaniga?

Mis juhtus mõmmide klubiga?

Kes hakkas tööle kondiitriäris?

Kas Murist sai Sandri koer?

Kas Akslit hakati koolis märkama?

Mere Õie Kalle

„Sierf. Reeglid on muutunud“

(Varrak)

 

Neli teismelist sõpra, neli erinevat puuet. Elisa on pimedana sündinud, Anabel on ratastoolis, kaksikud Mirco ja Matheo on kurttummad. Kõik neli kannatavad koolis kaasõpilaste narrimist ja kohtuvad peale kooli, et omavahel aega veeta.

Öösiti rändavad sõbrad unes paralleelmaailma Sierfi, kus nad on oma puuetest vabad – näevad, kuulevad, räägivad ja suudavad joosta.

Sierf on imeline paik, mida asustavad fantastilised olendid: haldjad, tulelinnud, ükssarvikud ja fööniksid. Pegasused lendavad seal tagurpidi, haldjad ja hiiglased peavad vibuvõistlusi ning raamatuid ei tohi seal kirjutada.

Mere Õie Kalle kirjutas selle romaani 12-aastasena Itaalias elades ja itaalia keeles. „Sierf” on Mere Õie teine raamat, mis pälvis aastal 2021 kaks noorte kirjanike preemiat: Firenze Giovani ja Milano Giovani.

 

Jah, tegelikult on see hämmastav, et vaid 12-aastane tütarlaps kirjutab sellise ägeda ja kaasahaarav loo; loob sellised suurepärased ja väga huvitavad tegelaskujud ning pakub meile välja ühe igati vahva ja põneva paralleelmaailma nagu seda Sierf on.  See on hämmastav raamat ja see on hämmastav, et selle on kirjutanud 12-aastane!

 

Menu ERR leheküljelt saan teada:

"Tänu karantiinile ma kirjutama hakkasingi." Kalle pole siiski valmis saanud ainult ühte raamatut, vaid kolm.

"Ma olen kirjutanud juba päris kaua, aga need olid kas lühikesed luuletused või jutud. Aga kui ma lugesin läbi selle Meremaa-raamatu (autor Ursula K. Le Guin – toim), siis ma hakkasin unes nägema tegelasi, kes tegid midagi, ja see ei jätnud mind enne rahule, kui ma selle kirja sain."

 

Postimees/Põhjaranniku koduelehelt loen:

„Kirjanik peab enne palju lugema. Põltsamaal sündinud Mere Õie Kalle õppis esmalt kuulama, kui ema Renata talle lapsepõlves enne magamaminekut lasteraamatuid ette luges. Aga kaua sa ikka lased teistel ennast teenindada − juba kuueselt oli Mere Õiel ka endal lugemine selge ja kooli minnes eakaaslastest tükk maad rohkem raamatuid läbi loetud.“

 

Õhtulehe kodulehelt loen:

„Kunagi ei tohi kedagi alavääristada,“ rõhutab Mere Õie Kalle. Kuigi nägemispuudega, on 13aastane piiga läbi lugenud muljet avaldava koguse raamatuid ja kirjutanud fantaasiaküllaseid teoseid ka ise.“

 

Ja seegi on igati vahva, et ka meie kirjutav press noorele kirjanikule tähelepanu on juhtinud, ja mina loodan, et saame lugeda ka tema teisi raamatuid.

 

Selle raamatu eessõnas „Pimedana sündinud“ saame lugeda, kuidas inimtühjas linnas katkestas valitseva vaikuse kellegi vihane ja segaduses hääl.

Hääle omanikuks oli selle raamatu peategelase Elisa isa, kes karjus, et ta on pime, ja et ta ei taha teda kasvatada … Elisa isa loopis oma asju kottidesse. Uudis sellest, et mõne kuu eest sündinud tütar oli pime, oli mehe endast välja viinud.

Elisa ema katkestas meest. Nende tütar oli selline nagu kõik teised lapsed, kuid see ei takistanud meest lahkumast. Elisa isa jättis maha oma naise ja tütre …

Nüüd kutsus Elisa ema Anna külla oma sõbrannad Emmi ja Eleni, et kurta, mida tema mees oli teinud. Kolm naist otsustasid minna parki jalutama, seal pidi olema ka toidu- ja kunstifestival, kaasa võeti ka Elisa.

Pargis möödusid nad ühest vanast mehest, kes joonistas paberilehtedele värviküllaseid pilte. Need olid veidrad pildid: draakonid, ükssarvikud, pegasus, meremaod, fööniksid – fantastilised olendid.

Äkki pööras pisike Elisa oma näo ühe tillukese pildi poole ja jäi seda oma pimedate silmadega vaatama. Pilt tõmbas teda enda poole, sellest hoovus tüdrukule tuttavat energiat. Pildil oli kujutatud tüdrukut või poissi, kellel puudus nägu, õigemini see oli olemas, kuid avatud nagu taevas, kus lendasid draakonid ja muud veidrad olevused.

Kui vanamees kuulis, et Elisa on pime, otsustas ta pildi tüdrukule kinkida, ja ta pani pildile pealkirjaks „Pimedana sündinud“. Elisa ema oli segaduses, sest tema tütar ei näe seda pilti ju kunagi. Vanake kinnitas, et Elisa näeb kõike, mida meie ei näe ja mida keegi ei oska seletada. Vanake teadis, millest ta rääkis, sest ka tema poeg oli pime.

 

Samal ööl nägi Elisa ema Anna unes, et ta lendas, ta lendas üleni helesinises taevas, ta lendas lilla draakoni seljas ja tema ümber lendas veel teisigi draakoneid. Seal olid ka tema sõbrannad Emmi ja Elen ja üks noor pikkade juustega tüdruk, kes naeris õnnest. Tüdruku silmad olid kinni ja ta ei avanud neid, silitas vaid oma rohelist draakonit …

 

Raamatu esimene peatükk on „Enam pole võimalik tagasi pöörduda“. Oleme ajas edasi iikunud, sest oli 14. september, Elisa esimene koolipäev, kuid seda juba seitsmendas klassis. Saame teada, et Elisa polnud juba teisest klassist saati koolis käinud, kusjuures mitte sellepärast, et ta oli pime või rumal (vastupidi, ta oli klassi parim õpilane), vaid probleem oli klassikaaslastes, kes talle enda lõbuks „vempe“ viskasid. Eriti hoolimatu temp oli see, kui Elisa supi sisse visati putukas, mille tüdruk koos supiga ära sõi. See põhjustas talle tõsise toidumürgituse!

 

Sel ajal oli Elisa hakanud sõbrutsema lastega, kellel oli probleeme nägemise, kuulmise või rääkmisega. Väikeses grupis oli neli last: Matheo oli kurt ega suutnud häält teha; tema kaksikvend Mirco oli samuti kurt, aga suutis natuke rääkida; Anabel ei saanud liigutada oma käsi ega jalgu; ja neljandaks oli Elisa. Kurb oli seegi, et Mircol ja Matheol ei olnud isa, Anabelil ema.

 

Vaatamata varasemale, pidi Elisa nüüd siiski kooli minema. Esimesed päevad koolis olid tüdrukule rasked. Õpetaja pani ta teistele ette lugema. Elisa pidi lugema kompides Braille keelt, mida tüdruk ise nimetas Pimedate Keeleks. Valju häälega lugemine ei meeldinud Elisale.

 

Õhtul kodus küsis Elisa emalt maali „Pimedana sündinud“ kohta. Ema rääkis, mis sellel oli, kui Elisal välgatas peas üks mõte: „Draakon!“, kuid ta unustas selle kohe. Õhtul luges ema talle ka raamatut „Meremaa võlur“.

 

Hommikul ärgates kõmises mingi imelik hääl Elisa kõrvus. See kõlas kui kutse, aga keda kutsuti? Isegi koolis mõtles Elisa sellele, kellele see hääl võiks kuuluda. Ja ühel hetkel nägi tüdruk tuld! See oli roheline tuli mustal taustal. Kuidas ta sai seda näha, sest ta oli ju pime!

 

Samal õhtul jäi Elisa kodus magama. Ta nägi unes rohelisi leeke. Siis kuulis ta sügavat ja salapärast häält, mis oli ka sõbralik ja meeldiv. Nii nagu Elisa, saame ka meie teada, et hääle omanikuks oli Roheline Draakon, kes elas paralleelmaailmas nimega Sierf. Elisa nägi draakonit! Ta oli majesteetlik, hiiglaslikult suur, ta silmad olid tumerohelised, suured ja säravad, tema pea kohal kõrgusid elevandiluukarva valged sarved.

Roheline Draakon ütles, et ta nimi on Sarmo ja tema ülesanne on viia Elisa oma maailma, et tüdruk mõistaks ühte asja, mis hetkel tundus Elisale mõistetamatu.

Sarmo selgitas, kui tüdruku keha puhkas, siis tema meeled ja hing olid ärkvel ja võisid Rohelise Draakoni maailma tulla. Lisaks sellele muutus Elisa selles paralleelmaailmas ka nägijaks.

Nüüd olid nad Vastuvõtukoopas. Sarmo kinnitas, et järgnevatel päevadel tulevad ka Elisa sõbrad sinna. Saame teada, et paralleelmaailmas suudab Elisa näha, temast saab nägija, ja Sarmo täpsustab, et Elisa oligi seal selleks, et mõista, miks ta ei näe. Lisaks nägemisvõimele saab Elisa aru ka Sierfi elanike keelest, mida nad nimetavad Uueks Keeleks.

 

Sel ööl alustatakse ringkäiku Rohelise Draakoni maailmas. Esimesena draakoni kodu, Sinine Soo.

Sierfis oli kesksuvi, kõikjal õitsesid lilled, lendlesid liblikad ja mesilased. Vaatamata sellele, et Elisa polnud varem värve näinud, tundis ta nüüd kõik suvised värvid ära.

Vastuvõtukoopa läheduses nägi Elisa üht noormeest, kellel olid tohutu suured lillad silmad, teravatipulised kõrvad ja mustad juuksed. Ta nägi välja nagu haldjas.

Ja haldjas ta oligi. Haldjal oli ka vibu, nooled, mõõk ja tilluke pistoda. Haldjal oli relvi seetõttu palju, kuna Hallidest Mägedest saabusid rahutuks tegevad uudised. Ma usun, et saame nendest halbadest uudistest edaspidi ka lugeda.

Nii Elisa kui ka lugejad saavad teada, et haldja nimi on Wih, ja temagi on üks selle raamatu peategelastest. Nüüd kutsus Wih Sarmot ja Elisat endaga kaasa, kuna tema õde Milly pidi osalema oma elu esimesel vibuturniiril.

Alustatakse liikumist Soojärve keskel asuvale saarele ehitatud küla poole. Legend rääkis, et tiivuline ükssarvik, draakon, fööniks, mõned haldjad ja veel mõned olendid otsisid omale uut maad, sest nende oma oli sõjas laostatud … ja Sierf tundus olevat neile õige paik.

 

Elisa, Sarmo ja Wih jõudsidki Miftiki küla juurde, kus pidi kohe-kohe algama vibuvõistlus, kuid Elisa ärkas ema äratuskella helina peale oma kodus. Hommikul tundis Elisa, et see paik (Sierf) oli olnud talle teiseks koduks. Ta oli olnud seal nägija, ta unistus oli täitunud ja see oli olnud kõige ilusam päev ta elus.

 

Terve koolipäeva ootas Elisa vaid seda, et ta saaks tagasi Sierfi minna.

 

Oli vahetund ja eelpool mainitud Anabel istus oma ratastoolis koolimaja koridoris. Ka tema peas kumises imelik ja tüütu hääl. Ka tema oli näinud rohelist tuld ja ehmatusest silmad kätega kinni katnud, kuid ei maksa unustada, et tema jalad ja käed ei liikunud!

Samal õhtul jäi Anabel magama, kuid teda äratati ja ta nägi enda ees Elisat ja rohelist draakonit! Lisaks veel ka rohelist tuld. Ka Anabel oli jõudnud Sierfi, kus ta kõige esimese asjana lihtsalt jooksis ja jooksis.

Seejärel ronisid Elisa, Anabel ja Wih Sarmole selga ja draakon tõusis lendu. Seekord võeti suund Ükssarvikute ja Pegasuste Orgu. Nad läksid otsima fööniksit. Wih oli kindel, et tema õde teab, kus on fööniks, kuid selgus, et õde ei olnudki orus, ta oli läinud hoopis Kolme Oja juurde.

Kolme Oja oli pigem nagu kolmeharuline jõgi. Harude lõpus oli kolm kuju, ükssarvik, tiivuline ükssarvik ja pegasus, nemad avastasidki selle oru ja siinpoolse osa Sierfist. Wihi õde mängis Kolme Oja juures veega, sest tal oli anne vett mõjutada. Milly tõstis veevoo õhku ja vormis sellest ükssarvikuid!

Milly teadis rääkida, et fööniks, keda otsiti, oli tegelikult tulelind, kellel nimeks Fenic. Fenic oli läinud otsima oma sõbratari Oksaneemi ja seetõttu pidi Fenic olema Mido Koopa ehk Hülgamise Koopa läheduses Vana Mäe sees.

 

Meie peategelased leidsidki Fenici, kes istus koopa otsas ja vestles ükssarvikute ja pegasuste kuninga, tiivulise ükssarvikuga, kel nimeks Serr.

Fenic lubas meie peategelastega kaasa minna, kuid enne ta selgitas, et mis vahet on fööniksil ja tulelinnul – fööniks muutub surres tuhaks ja ärkab taas ellu, aga tulelind muutub surres tuleks, milles sünnib kas uus tulelind või järgmine fööniks või draakon. Vot sedasi on lood fööniksite ja tulelindudega.

Fenic oli kindel, et kadunud ükssarvik Oksaneem oli Tuulemägedes ja ta tahtis õppida seal oma annet juhtima. Fenic rääkis sellestki, et tulekul oli Sierfi Püha ja selleks päevaks tuli ette valmistuda. Nende Fenici sõnade juures läks Wihi nägu tõsiseks. Hetk hiljem ütles Wih, et ta eelistaks olla üksinda ja ta läheb seetõttu Iberoni Metsa. Fenec palus Wihi mitte rumalusi teha, mida haldjas ka lubas.

 

Fenic rääkis Eliale ja Anabelile ka kuningriigi asutamisest. Kõik otsisid Sierfis endale sobivat paika. Nii draakonid, fööniksid, tulelinnud, haldjad, kääbused, härjapõlvalased ja ka hiiglased. Loeme ka Sidemetest, kuna ühel päeval hakkasid üks ükssarvik, üks pegasus ja üks tiivuline ükssarvik otsima paika, millega end siduda. Fenec lubas sellest loost jutustada Sierfi Püha ajal. Püha, mis pidi toimuma kahe kuu pärast.

 

Fenic lisas sedagi, et kõikidel Sierfi elanikel oli mingi anne, aga kõige tugevam anne oli nende Side. Seejärel tulelind ohkas, sest nende seas pidi olema ka täiesti teistsuguseid!

 

Samal ajal oli Wih jõudnud Iberoni Metsa. Haldjas istus ja nuttis pimedas maa-aluses koopas, mida valgustas vaid koopajärv, mida kutsuti Kristalljärveks.

Wih nuttis, kuna varsti on jälle ta elu kõige vihatum päev, päev, mil ta on taas eikeegi. Aga seda oli ta juba sündides olnud. Wih kuulis koopas sosinaid, vee ja kalju sosinaid, mis õhutasid haldjat astuma vale sammu, et siis pimedus saaks ta alla neelata ja nende orjaks, needuse orjaks muuta … Wih teadis, et koopas oli ohtlik, kuid ta ei saanud teisiti, sest koopas käis ta vaatamas oma kõige suuremat vaenlast!

 

Möödus päev, saabus öö. Nüüd jõudsid Sierfi ka kaksikvennad Mirco ja Matheo. Nemad said Sierfis rääkida ja kuulsid kõike.

Fenic rääkis lastele, et neljal lapsel oli ülesanne, kuid seda kõike oli raske ühekorraga mõista. Fenic kinnitas, et vastused tulevad nende juurde, nad peavad lihtsalt ootama. Nende rännaku eesmärk pole mitte ainult selgitada lastele nende olukorra põhjust, vaid ka õpetada lapsi oma saarust usaldama, seda sama saatust, mida nad vihkavad, nagu Sierfi elanikud vihkavad omav vaenlast.

 

Nii. Nüüd ma olen taaskord pikalt jutustama jäänud. Kuid lugu hakkab nüüd järjest põnevamaks minema.

 

Fenic oli jätkuvalt murelik, kuna Wih oli juba peaaegu kaks päeva kadunud ja Fenic võttis kõike temaga juhtuvaga väga südamesse. Ta oli olnud Wihi õpetaja, jutustanud talle tolle koopa ja kogu nende maailma kohta legende ja teda kasvatanud. Fenic õpetas Wihile, kuidas juhtida oma annet: mõtete lugemist.

Fenic ja Sarmo viisid neli last Kääbuste ja Härjapõlvlaste Linna, mis oli määratu suur ja hooned olid tehtud rauast ja kivist või kullast ja hõbedast ja muudest, tundmatutest materjalidest. Kääbustele ja härjapõlvlastele meeldis laulda, nüüd kuulevad neid laule ka lapsed.

Fenic soovis kokku saada ka kääbuste ja härjapõlvlaste kuningaga, kes oli üle nelja tuhanda aasta vana ja tal oli vanadushaigus, mistõttu ei tahetud neil lubada esialgu kuningaga kohtuda. Lõpuks oli kuningas Imeret nendega nõus kohtuma ja rääkima.

Ta uuris alguses, kus oli Õnnetu Haldjas (jutt Wihist), kes oli sündinud andega, mille Lahtamatu Vaenlane oli ära neednud.

Imeret kinnitas, et oli temagi käinud Iberoni Metsas koopa juures, kus käed olid temast kinni haaranud ja teda piinanud. Käed olid mänginud kuninga Sidemega, ja Imeret oli näinud Musta Kääbuse nägu!

Seejärel Imeret suri … Ta ahmis õhku ja ülejäänud osa loost ta jutustada ei saanudki, ta suutis kähiseda veel ainult: „Kuninga Kalju“.

 

Seejärel käivad lapsed korra ka koolis, kuid oleme tagasi Sierfis. Wih oli tagasi, ta oli väga kurb, silmad nutmisest punased. Nüüd pidid nad minema kuningalossi kuningaga kohtuma. Kuningas oli väga vana, ta oli olnud Selle Paiga valitseja terve oma elu, umbes nelikümmend tuhat aastat. Juba tillukesena oli ta pidanud õppima Sierfi Siinpoolset Osa valitsema ja selle ajalugu, lugusid, legende ja laule tundma.

Huvitaval kombel oli kuningas kõigest mõnekümne sentimeetri pikkune, ja tegelikult sarnanes ta rohkem vihmaussiga, kuid vaatamata sellele oli ta Selle Paiga kuningas, nimeks Kloren, Klori poeg. Ta sai lastega tuttavaks, kuid tõdes, et lapsed olid tulnud halval ajal, sest kuningas teadis, et vaenlane tuleb tagasi!

Kuningas rääkis ka reeglitest, kunagi olid need reeglid raiutud Kuninga Kaljusse ehk Reeglite Kaljusse, et need kaduma ei läheks ja kunagi ei muutuks, kuid nüüd polnud see enam nii. Reeglid ei jää kunagi kestma, neid muudetakse pidevalt.

Fenic uuris, kas kuningas teab, kus asub Kuninga Kalju? Kuningas ei teadnud täpselt. Ta teadis, et Kaljut kaitseb keegi, kes on näinud vaenlast, keegi, kes on kõigist kõige vanem. Kloren teadis, et valvur on üks selle maailma Saladuste Valvur. Valvur pidi elama maa all, võmalik, et kusagil koopas või grotis ja talle ei meeldi valgus.

Pidi olema ka Suur Miks! Kuidas seda otsida?

Kloren kinnitas, et nad peavad lihtsalt käima nendele mõeldud teed. Eksida ei tohtinud, sest siis tuleb ringi pöörata ja tuldud teed tagasi minema ja õige tee üles otsima.

 

Sarmo, Wih, Fenic ning neli last asusid teele. Nad otsisid päevade kaupa koopaid, kus Reeglite Valvur võis olla, kuid nad ei leidnud teda. Nad ei otsinud kolmest kohast – Mustast Koopast, Iberoni Koopast ja Fenore Grotist. Aeg möödus ja Sierfi Püha polnud enam kaugel.

 

Nüüd mindi just Fenore Groti juurde, kus elas karukass Ifis, kes kinnitas, et Kuninga Kaljut ei ole olemas, nagu pole olemas ka sellesse raiutud Reegleid, sest selle looja hävitas selle ise! Looja oli selle endaga hauda viinud ja unustanud. Ifis tõdes, et nad olid Tõde ja Vale omavahel ära seganud, nad olid unustanud nende tähenduse ja ka oma mineviku. Ja nüüd peavad nad unustama oleviku ja kõndima tulevikus, unustama lausutud sõnad, mõeldud mõtted ja tehtud teod. Ainult sel moel leivad nad, mida otsivad … pärast neid sõnu suri ka Ifis …

Elisa ei mõistnud miks kõik, kes nendega räägivad, ootamatult surevad? Koobas oli tema jaoks hirmutav ja ohtlik, nagu viibiks seal koletis. Koletis oligi seal: kõige suurem Vale, kõige suurem Hirm. Kõik olid kuulnud legendi, mida räägiti lastelt lastele, sajandeid, aastatuhandeid, kuid nad ei teadnud, et see oli vale.

Fenic lisas,et nende maailma oli rajatud kahele lihtsale asjale: Side ja Reegel, aga kõik muutus.

 

Meie peategelased läksid tagasi kuningas Kloreni lossi, kus oli ka vangla. Seal kohtusid ta Musta Haldjaga, kes tõdes, et Lahutamatu Vaenlane oli neid kõiki reetnud …

 

Siinkohal teen oma kokkuvõttes pausi, sest oleme jõudnud selle vahva ja ägeda raamatu poole peale. Ja tegelikult tahaks jätta ka Sulle avastamis- ja lugemirõõmu.

Me saame osa Sierfi Pühast, saame lugeda Sidemetest, Reeglitest, kääbusprintsist (Mustast Kääbusest), kes tahtis võtta endale jõuga Sideme, just tema oli ka Wihi ära neednud, loeme Mustast ja Valgest Maagiast, Suurest Miksist, sellest, kuidas Vaenlane kuningriiki ründab. Juttu on ka Mälestuste Pärlitest, mis võimaldavad uuesti läbi elada mälestusi täpselt sellistena, nagu need olid. Neli last saavad endale samuti ühe pärli, igaüks ühe.

 

Kas lapsed suudavad oma sõpru ja Sierfi aidata? Milleks on vaja Loitsuraamatule vastand-raamatut, kes seda kirjutama hakkab? Kuidas saab Lahutamatust Vaenlasest Lahutatav Vaenlane?

 

Selle loo lõpus on mul tunne, et seiklused Sierfis jätkuvad, sest Elisal, Anabelil, Mircol ja Matheol on leidmata oma Suured Miksid ja nad kõik on nõus neid edasi otsima …

 

Selle raamatu lõpus korraldab Fenic suure Tulepeo ehk peo, millega pühitsetakse kõige tähtsamat Tule Sidemega kuningat, kelle nimi oli nimelt Tuli!

 

Ketlin Priilinn

„Raamatukogu detektiivid. Lugu kadunud raamatust“

(Tänapäev)

 

Lilianna, Hugo, Amanda-Riin ja Robert saavad tuttavaks raamatukogus. Kuuldes, et Hugolt on ära varastatud üks raamatukogu raamat, otsustavad teised lapsed talle appi tulla, et varas välja selgitada ja raamat tagasi saada. Nad nimetavad end raamatukogu detektiivideks ja asuvad kadunud raamatu jälgi ajama.

„Lugu kadunud raamatust“ on esimene osa „Raamatukogu detektiivide“ sarjast, kus kamp lugemishuvilisi sõpru lahendab salapäraseid juhtumeid.

 

Ketlin Priilinna sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid ägedaid laste- ja nooreraamatuid ka varem. Mul on õnnestunud lugeda ja tutvustada raamatuid: „Mustlasplikad“ (2009, Tänapäev),  „Sefiirist loss“ (2010, Tänapäev),  „Evelini lood“ (2011, Tänapäev), „Igavesti sõbrad“ (2012, Tänapäev), „Armastusega fännidelt“ (2012, Tänapäev), „Roosi ja Liisu“ (2015, Tänapäev), „Evelini uued lood“ (2016, Tänapäev).

 

See on igati vahva, et ka eesti kirjanikud kirjutavad põnevaid ja kaasahaaravaid lugusid lastele, selliseid pisut kriminaalseid. Kohe meenuvad mulle Hugo Vaheri kirjutatud raamatusari „Vääna jäljekütid“ (seni ilmunud neli osa) ja Reeli Reinausi kirjutatud raamatusari „Vanalinna detektiivid“ (seni ilmunud neli osa).

„Lugu kadunud raamatust“ on „Raamatukogu detektiivide“ esimene raamat. Loodan, et sellest sarjast ilmub raamatuid veel ja veel.

 

Raamatus on neli peategelast. Neist esimesena saame tuttavaks Liliannaga, kes liigub raamatukogu suunas, et võtta suveks raamatuid, mis olid kohustusliku kirjanduse loetelus.

Saame teada, et Lilianna oli lõpetanud neljanda klassi, ta oli käinud ühe õppeaasta uues koolis, ja tal oli kaks muret – tal polnud eriti sõpru ja tema emal oli uus peigmees. Hiljem saame teada, et uus peigmees ei olnud halb mees, kuid Liliannale tundus, et tema ema tahtis enam aega veeta uue mehega. See ongi selle raamatu puhul lahe, et autor toob loosse sisse ka selliseid nn argimuresid, sest kõikidel peategelastel on pisikesed probleemid, mis õnneks saavad juba esimeses raamatus ka lahenduse.

Lilianna oli viimasel ajal süvenenud raamatutesse. Neis avanes talle täiesti teistsugune maailm, mille sisse tüdruk mõnuga kadus. Lilianna luges koomikseid, fantaasialugusid nõidadest ja haldjatest, laste ja noorte detektiivilugusid, vanu klassikalisi lasteraamatuid, tänapäevaseid noorteromaane.

Kirjandusest ja raamatutest on selles raamatus palju juttu. Seegi on igati vahva, saame teada, mida meie peategelased loevad, osad raamatud on välja toodud autorite ja pealkirjadena.

Koolilähedases raamatukogus meeldis Lilianna käia ja olla. Sel päeval otsis ta raamatuid kooli kohustuliku kirjanduse loetelust, et hakata juba suvel lugema, nii oli ka õpetaja soovitanud teha.

Nüüd kuulis ta ühe poisi ja raamatukoguhoidja vestlust. Selgus, et poisil ei olnud raamatut, mille ta oleks pidanud el päeval tagastama. Tegemist oli kalli raamatuga, mis maksis 20 eurot. Poiss kinnitas, et ta polnud seda raamatut ära kaotanud, sest oli temalt varastatud!

 

Seejärel saamegi tuttavaks poisiga, kes raamatukogus kinnitas, et raamat oli varastatud. Tema nimeks Hugo.

Raamatu autor kinnitab, et Hugo hoidis väga kõiki raamatuid, eriti raamatukogust laenutatuid, need pakkis ta alati hoolikalt kilekotti, enne kui oma ranitsasse pistis. Ja nüüd oli üks raamat kadunud, sest keegi oli selle temalt koolis ära varastanud! See oli üks äge uus raamat – „Põnevad arvutimängud“. Hugo oli tahtnud seda koolis sõpradele näidata …

Lisaks Lilannale oli selle päeval raamatukogus veel kaks last. Tumedapäised ja punaste särkidega, üldse väga sarnased ja kaksikute moodi poiss ja tüdruk, kes hakkasid uurima, mis oli Hugol kadunud raamatuga juhtunud. Hugo tõdes, et raamat oli tal klassis laua peal. Hugo oli vahetunni ajal käinud vetsus, tuli tagasi klassi ja raamat oligi kadunud! Hugo oli rääkinud kadunud raamatust klassikaaslastele, mataõpetajale ja klassijuhtajale, kuid keegi ei teadnud asjast midagi.

Hugo oli mures, suures mures. Kadunud raamat oli kallis. Hugo ema oli õpetaja ja kasvatas poega üksinda, oma isast polnud Hugo kunagi midgi kuulnud. Rahanappus oli Hugo peres pidev ja tavaline asi. Selles loos murrab Hugo ema kahjuks veel ka hamba, ja hamba parandamine on kallis, mistõttu on Hugo kindel, et ta peab varastatud raamatu üles leidma, et mitte perele veelgi lisakulusid tekitada.

 

Seejärel saame tuttavaks ka kaksikutega ehk Roberti ja Amanda-Riiniga. Tüdrukul oli pisike mure. Tema nimi kõlab nagu mandariin, kuid Lilianna arvas, et see on väga ilus nimi. Kaksikud õppisid Liliannaga samas koolis, aga Lilianna oli neist üks klass tagapool. Hugo käis teises koolis, kuid teadis teiste kooli küll, see kool oli Hugo enda koolist kaks rongipeatust kaugemal.

 

Nüüd pakkusid Lilianna, Amanda-Riin ja Robert, et nemad võiksid Hugole appi tulla. Kohe esimestel lehekülgedel saame aru, et need neli last on igati vahvad ja neist võivad saada ka väga head sõbrad.

 

Loeme ka Amanda-Riinist ja Robertist. Neilgi oli pisike mure. Nende isa oli loodusteadlane ja ema reisiajakirjanik, mistõttu rändasid nad palju ringi. Amanda-Riin oleks tahtnud püsivalt Eestis elada, käia trennis, omada sõpru, kuid nende pere aina kolis, vahepeal erinevatesse välisriikidesse ja jälle Eestisse tagasi. Õde ja vend pidid aina kohanema, kuid nad olid vahetpidamata oma klasside need „uued lapsed“ … Selline elu oli väsitav ja tüütu.

Amanda-Riin teadis, et ka vennas, Robert, tundis samamoodi. Viimasel ajal oli Robert endasse tõmbunud ja nukrameelseks muutunud. Vanemad ei saanud lastest aru, sest nende arvates oli selline rändamine tõeline „kogemuste pagas“. Isa oli kindel, et ka Robertist saab loodusteadlane, kuigi kas poiss ise ikka tahtis seda ametit …

Selgub, et Amandale olid juba väiksest peale kõigi tema murede lohutajaks olnud raamatud. Nendega ei olnud seda ohtu, et nad ei saa sinust aru või panevad sind tegema asju, mida sa teha ei taha. Ka Robertile meeldis lugeda. Amanda-Riin eelistas lugeda endavanustest lastest, võimalikult tänapäevaseid lugusid, näiteks koolielust. Ka mõned vanaaegsed sedasorti lood olid tüdruku lemmikud, näiteks „Salaaed“ ja „Väikesed naised“. Robertile meeldisid fantaasimaailma lood, draakonid, võlurid, kääbikud, kummitused. Pisemana meeldisid Robertile muinasjutud, nüüd aga raamatud ja sarjad nagu „Harry Potter“, „Eragon“, „Sõrmuste isand“ jpt.

 

Tagasi kadunud raamatu juurde. Lapsed arvasid, et Hugo pidi tegema nimekirja oma klassikaaslastest. Seejärel pidi ta mõtlema, kas ja kelle saab kindlalt maha kriipsutada, no kes ei ole „kahtlusalused“. Kaks poissi sai maha tõmmata, kuna ka nemad olid vetsus, järele jäi neliteist last. Hugo pinginaaber Ron, kellele meeldisid arvutimängud, klassi kõige pöörasemad kutid Sebastian, Remo Tormi ja Albert, kes ei õppinud hästi, kuid olid arvutmängude järele hullud. Olid ka tublid spordipoisid Trevor ja Rasmus. Ja tüdrukud – Kelly, Mari-Liis, Kätlin, Sandra, Helen, Brit ja Grete. 14 last.

 

Ühe peategelasega me veel tuttavaks ei ole saanud. Robert. Teda see reisimine tegelikult nii väga ei häirinud, sõpradest ta ka suurt puudust ei tundnud, kuniks kaksikõde ta kõrval olemas oli. Robert teadis väga hästi, et pidev rändamine tegi Amanda õnnetuks. Roberti tegi õnetuks isa, kes oli kindel, et ka pojast peab saama loodusteadlane. Ja nüüdki oli päevakorral see, et isa pidi minema tööle Aafrikasse, ja sinna pidi minema terve pere … Kui selle raamatu läbi loed, siis saad teada sedagi, kas Amanda-Riin ja Robert peavad Aafrikasse minema või …

 

Ja nüüd alustavad meie peategelased varastatud raamatu otsimist.

Lapsed otsustasid hakata uurima kavalalt. Nad otsustasid küsida Hugo klassikaaslastelt nõu, kas nad oskavad kahtlustada, kes võis raamatu ära võtta ja miks nad just teda kahtlustavad.

 

Seejärel saamegi lugeda, kuidas meie peategelased varastatud raamatu kohta küsivad ja uurivad. Ja kahtlusaluseid on palju.

Kord tundub, et just see laps on süüdi ja kohe-kohe on raamat käes, kuid selgub, et asjad polnudki nii. Mõni laps on veidi rohkem „kahtlane“ kui mõni teine. Isegi üks õpetaja oli veidi kahtlane, ja et õpetaja kohta uurida, pidid lapsed rongiga Kiisale sõitma.

 

Kuidas see põnev ja vahva lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada ja lugeda.

Kas varastatud raamat leitakse üles?

Kes on süüdi?

Miks raamat varastati?

Seda kõike saad raamatu lõpus teada.

 

Kindel on ka see, et meie peategelastest on saanud lühikese ajaga head sõbrad, ja nende seiklustest ja ettevõtmistest on lootust lugeda ka edaspidi.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Elina Sildre.

Johanna-Iisebel Järvelill ja Kristina Tort

„Leo ja hambauss“

(Varrak)

 

Lasteaias ütleb Saara Leole, et kui süüa palju kommi, tulevad suhu elama hambaussid. Leo on segaduses, sest ta ei tea, millised need hambaussid on. Mis siis saab, kui tema suus elabki mõni hambauss?

Õpetlik lugu, mis pöörab lõbusal viisil laste tähelepanu hammaste hügieenile.

 

Johanna-Iisebel Järvelille sulest on ilmunud ka varem mitmeid igati ägedaid lasteraamatuid. Paar aastat tagasi ehk 2021 ilmus „Leo ja ninakoll“ (kirjastus Varrak, ka selle raamatu illustratsioonid olid Kristina Tort´i sulest), eelmisel ehk 2022. aastal ilmus igati ilus lugu meriristist „Milla“ (samuti kirjastus Varrak).

2021 ilmus veel üks raamat ehk „Sõõm metsaõhku“ (kirjastus Metsalugu), seda raamatut ei ole mul kahjuks õnnestunud veel lugeda.

 

Ma olen täiesti kindel, et kõik lapsed vajavad kasvades vähemalt üht ägedat raamatut, mis jutustaks hammastest ja nende pesemisest, hügieenist. Minu lapsepõlves toimetasid Norra kirjaniku Thorbjörn Engeri loodud Sööbik ja Pisik. Sellest raamatust on eesti keeles ilmunud ka mitmeid ja mitmeid kordustrükke.

Seetõttu on igati vahva, et nüüd on ka meie oma kirjanik kirjutanud loo hammastest.

 

Loo alguses saame teada, et Leol olid suus piimahambad, mis ei olnud õnneks piimast tehtud. Enne kooliminekut hakkavad piimahambad loksuma, tulevad suust ära ja nende asemele kasvavad jäävhambad. Õnneks pole need jääst tehtud, kuigi Leole meeldib väga jääpurikaid lutsutada. Veelgi meelsamini maiustab ta lutsukommidega, mida ta just nüüd tegigi.

 

Leo pani suhu juba kolmandat lutsukommi, kui Saara hüüdis, et Leo ei tohiks nii palju kommi süüa, sest ta võib hambaussid saada!!! Kas Sina oled hambaussidest kuulnud? Leo ei olnud, kuid ta ehmatas hirmsasti, kus need hambaussid on?

 

Seejärel saame teada, et Leo ei ole olnud ka piisavalt tubli hammaste pesija, sest selle ajaga, mis kulus hambapesule, jõudis palju põnevat ära teha – paberlennukeid lennutada ja puldiautoga kihutada.

 

Leo uuris nüüd toas peegli ees oma suud. Ta katsus keelega kõik hambad ükshaaval läbi. Ja äkki tundis ta, et kahe hamba vahel oli midagi! Hambauss! Õnneks oli see siiski väike salatilehe tükk.

Leo meenutas, et lasteaias oli üks ilmatuma uhke raamat loomadest ja lindudest. Seal olid ka maod! Suured boamaod ja kobrad! Kas nemad elasidki suus? Leo arvates polnud see võimalik. Ka Saara kinnitas, et sellised suured ussid ja maod ei ela kindlasti mitte suus.

 

Samal õhtul hakkas Leo isa kapsahautist valmistama. Kapsa lehtede vahelt vingerdas välja pisike kapsauss! Äkki oli hambauss kapsaussi sarnane? Isa rahustas Leod ja kinnitas, et kapsauss on röövik, kellest saab liblikas, ja nemad ei ela kindlasti mitte Leo suus.

 

Kas suus võivad elada vihmaussid?

Leo sai ka sellele küsimusele vastuse, kuni ühel hommikul ärkas Leo-poiss hambavaluga. Leo uuris peegli ees oma hambaid ja märkas ühe hamba peal midagi musta!

 

Kas see oligi hambauss?

Igal juhul pidi Leo nüüd hambaarsti vastuvõtule minema, ja mis seal juhtus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja uurida.

 

Igati vahva ja vajalik lasteraamat.

Lahe ja õpetlik lugu, ja lisaks ka need lahedad illustratsioonid, mille autoriks Kristina Tort.

Piret Raud

„Järve kiri“

(Tänapäev)

 

Järv on nukker ja igatseb merd. Igatseb meeletult. Ühel päeval kukub järve tühi pudel ja lubab järve igatsusest kõlavad sõnad mereni viia.

 

Ma olen laste- ja noorteraamatutest kokkuvõtvaid lugusid kirjutanud nüüd juba üpris pikka aega. Nii 20 aastat, ja ma toonitan, et ikka kokkuvõtvaid lugusid, mitte arvustusi ega hinnanguid. Pean tõdema, et nende aastatega on Piret Rauast saanud üks minu lemmikautoreid, kelle raamatuid on ikka ja jälle väga vahva lugeda, sest tal on väga omanäoline stiil ja jutustamisoskus, ja rääkimata tema illustreeritud raamatutest.

 

Piret Raua raamatutest meenuvad mulle mitmed ja mitmed: „Ernesto küülikud“ (2004,2017), „Kolm soovi. Eesti muinasjutu ainetel“ (2012), „Natuke napakad lood“, „Presidendilood“ (2013), „Teistmoodi printsessilood“ (2013, 2015), „Emeli ja oi kui palju asju“ (2015), „Sanna ja salakütid“ (2017), „Kõik minu sugulased“ (2017), „Juurtega aed“ (2020), „Meri“ (2021). Kõik need suurepärased raamatud on avaldanud kirjastus Tänapäev, nagu ka Piret Raua uue raamatu „Järve kiri“.

 

Piret Raud alustab uut raamatut nii: „Keset sügavat metsa elas järv. Seal oli kena. Päeval tiirlesid ta kohal liblikad ja kiilid.“

Kõik oli ilus, kuid järv oli nukker. Ta igatses, igatses lausa meeletult.

Ühel päeval kukkus järve tühi pudel, kes märkas, et järv oli kurblik. Järv tunnistas, et ta igatses merd, kellega järv polnud mitte kunagi kohtunud ega kohtu ilmselt ka. Järv tunnistas, et tundis, et on merega tugevasti seotud.

Pudel soovitas järvel kirjutada, ja ta lubas kirja merele viia.

Järv kirjutas ilusa kirja. Järv pani kirja sisse kõik, mida ta tundis, kogu oma igatsuse! Kui kiri valmis sai, hakkas järvel kerge ja mõnus.

 

Pudel asus kirjaga kohe teele. Ta rändas mööda jõge mitu päeva ja mitu ööd. Teel püüdsid pudelit takistada ahven, sild, täpiline lehm, kuid nad lasid pudelil minna, sest ka nemad igatsesid …

 

Lõpuks paistiski meri, kuid mere kaldal seisis suur kivi – külm ja jäik. Ja nüüd juhtus see – pudel põrkas kvi vastu ja läks üleni kildudeks. Ja suur laine pühkis kõik kirjas olnud sõnad vette …

 

Kuid see ei olnud veel siiski lõpp, sest see ei olnudki lihtsalt kiri, vaid luuletus. Milline see luuletus oli, mis sellest luuletusest sai? Selle jätan ma Sulle endale lugeda.

 

Piret Raud lõpetab selle pisikise, kuid väga ilusa raamatu nii: „Kõigil, kes mere lähedusse satuvad, on igatsusest hea.“

 

Jah, ja tegelikult see just sedasi ongi.