Mati Õun, Hanno Ojalo

„Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Eelmise sajandi kuuekümnendaid aastaid on aegajalt kuldseteks nimetatud. Tänases mõistes polnud sealt kuldset miskit, ent pärast nendele aegadele eelnenud Stalini-aegset hirmuvalitsust läks elu siis tõesti veidi ilusamaks ja vabamaks – kuni kraanid seitsmekümnendatel aastatel taas kinni keerati.

Tegelikult on igati vahva meenutada aegu, kuhu jäi sinu lapsepõlv. Minu lapsepõlv jäi just 1970. aastatesse ja on ju ka neist selles raamatus juttu. Nostalgilises raamatus. Kuigi mõnes lõigus julgeks autoritele vastu vaielda, et kas tõesti need asjad ikka olid nii …

Raamatu sissejuhatuses tõdevad autorid, et 1960ndad ja 1970ndad aastad olid eestlaste elus omapärane vaheaeg Stalini aja ja hilisema taasiseseisvuise vahel. See oli aeg, kui üks kahest maailma üliriigist Nõukogude impeerium tundus suur ja võimas ning väike Eesti selle mooloki kõhus ilma vabanemislootuseta.

Kuid miski siin ilmas pole igavene olnud ja nende nähtuste hulka kuulus ka NSV Liit. Ometi on need kaks dekaadi jäänud Eesti ajalukku ja inimeste mällu teatud liberaalsema ja lootusrikkama perioodina.

Raamatu esimene peatükk jutustab meile toitudest ja toidupoodidest. Igati vahva on see, et kohe alguses on fotod kauplus ABC 8 Tallinnas Mustamäel, see on olnud ka minu lapsepõlve kodupood! Lahe.

Autorid kinnitavad, et söömine on ainuke töö, mis toidab ja meenutavad toonaseid toidupoode, söögikohte (restoranid, baarid, „piimasaalid“, einelauad) ja räägivad sellestki, mida eestlased kodus sõid. Veidi nukraks teeb see, kui räägitakse kartulitest ja makaronidest lihaollusega – mina mäletan, et kodus oli ikka ja jälle valikus ka igati korralik hakkliha, mitte lihaollus ja oli ju ka loomaliha, sealiha, kanaliha jne. Ja see polnud sugugi mitte lihaollus, aga igati söödav ja maitsev liha.

Kahjuks ei meenuta autorid kodus tehtud kapsasuppi (nii hapukapsast kui ka värskest kapsast), poes müüduid igati korralikke külmutatud pelmeene, kuid ka erinevaid magustoite – mannavaht, leivasupp, igasugu koogid ja pirukad. Seetõttu tuleb küsida, et kas autorite kodus neid toite ei tehtud või nad lihtsat ei mäleta seda …

Teises peatükis on juttu korteritest, korteri- ja telefonijärjekordadest. Korteritega ehk „elamispinnaga“ oli toona probleem – seda ei jätkunud kõigile soovijatele. Probleemiks oli seegi, et suurem osa elamispinnast oli riigi oma, kes seda kõikvõimalike kriteeriumide järgi jagas.

Meenutatakse ka oma raha eest ehitada lastud korteritest ehk kooperatiivkorteritest (kooperatiivmaja osakutest) ja ka individuaalelamutest. Mina mäletan, et vanaema elaski nn riigi poolt antud korteris, mille pidi küll eelmise omaniku käest ära ostma, ema ja isa elasid kooperatiivkorteris.

Jah, korterijärjekorrad olid pikad, nagu seda olid ka telefonijärjekorrad … kuid enamjaolt olid inimestel siiski oma kodu ja ka telefon, vajadusel sai käia helistamas ka telefoniautomaadist ehk taksofonist.

Kolmandas peatükis loeme puhkeajast ja meelelahutusest. Siin on juttu kahjulikumast tegevusest ehk joomisest ja alkoholist, kainestusmajadest, joomakohtadest, kuid ka nn kultuursest joomisest. Seejärel teatrid, ansamblid, raadio, välisfilmid kinolinal, varieteed ja kohvikud.

Järgmistes peatükkides on juttu kodumasinatest (televiisor, raadio, külmik, pesumasin), rahareformist aastal 1961, nõukaaja autodest (Volga (GAZ), Žiguli (VAZ), Moskvitš, Zaporožets (ZAZ), Pobeda, kuid ka võidusõiduauto Estonia), Mustamäe elu- ja õpperajoonist (põlise mustamäelasena on vahva, et ka Mustamäed meenutatakse), televisiooni tulekust, maaelust, kolhoosidest ja sohvoosidest.

Seejärel saame lugeda ka meie spordikuulsustest – meie korvpalli- ja võrkpallikoondis, võrkpalliklubi Tallinna Kalev, mis 1968 võitis Nõukogude Liidu meistrivõistlused. Parimaid mängijaid tundis sel ajal peaaegu iga eestlane: võrkpallurid Peet Raig ja Kalle Kukk ning korvpallurid Priit Tomson, Jaak Salumets, Aleksei Tammiste ja Jaak Lipso olid rahvuskangelased.

Kuid spordikuulsusi oli meil veel ja veel – kiiruiustaja Ants Antson, tõstja Jaan Talts, kõrgushüppaja Jüri Tarmak, jalgrattur Aavo Pikkuus jt.

Spordile järgneb meenutus Tallinna esimestest trollidest, mida tänaseks meil pealinnas vist enam polegi … Trollidele järgneb laulupidu (1969 tähistati juubeli üldlaulupeoga 100 aasta möödumist esimesest üldlaulupeost). Kultuurist on raamatus juttu veelgi, näiteks Tartu uued ehitised (kaarsild, restoran Kaunas, Tartu vana kaubamaja, uus Vanemuise suur tetarimaja) ja kuulus teatriuuendus.

Tartust edasi liigume saartele. Juttu on Saaremaast, Hiiumaast ja piiritsoonist, mistõttu oli toona saartele pääsemine üsnagi keeruline ettevõtmine. Mäletan, et ka mina olen lapsena siiski Saaremaale koos ema ja isaga saanud, kuid kuidagi imelik oli seal toona olla … pidevalt oli tunne, et kusagil põõsas istub püssiga vene sõjamees …

Ja veel! Pioneerid, komsomol ja kompartei. Jah, nii see aeg ju toona oli.

Seejärel jällegi kultuurist. Vaatluse all on popmuusika. Siin on palju tuttavaid nimesid ja esinejaid ja heliloojaid: Arne Oit, Valter Ojakäär, Arved Haug, Hans Hindpere, Gennadi Podelski, Heldur Karmo, Georg Ots, Heli Lääts, Uno Loop, Els Himma, Kalmer Tennosaar, Jaak Joala, Heidy Tamme, Marju Kuut, Artur Rinne, Tiiu Varik, Eesti Raadio meeskvartett, Emil Laansoo ansambel. Seejärel juba ülipopulaarne telesaade Horoskoop, kuid ka Ivo Linna, Tõnis Mägi, Gunnar Graps, Annes Veski, Marju Länik, Ruja, Fix, Sven Grünberg, Rein Rannap jpt.

Paar asja, millele vaidleks vastu. Kas 1970. aastatel oli Eestis populaarne ka reggae? Kaks-kolm laulu, mida toona reggaestiilis esitati ei tähenda veel suurt populaarsust. Ja kui sügavama sisuga muusikat tegid ansamblid Ruja, In Spe, siis kas sama saab öelda ka ansambli Rock Hotell kohta? Kindlasti oli Rock Hotell minu lapsepõlve lemmikbänd (kõige lemmikum), aga kindlasti ei saa ju neid panna samasse patta Ruja ja In Spe´ga …

Juttu on ka välismaalastest Eestis ja eestlaste reisidest välismaale. Autorid meenutavad, et regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel avati alles 1965. aastal. Eestisse saabuvatest välisturistidest saabus 90% laevaga Helsingist. Soome turiste saabus tuhandeid, eriti suurendas nende arvu Tallinnas suure 22-korruselise hotelli Viru valmimine 1972. aastal. Enne seda võõrustas välisturiste hotell Tallinn.

Tollaseid välisreise võis jagada kaheks: tööreisid ja turismireisid. Esimesed said osaks vähestele õnnelikele, teised aga suuremale arvule inimestele. Välisriigid jagunesid samuti kaheks: „vennalikud sotisialismimaad“ Ida-Euroopas ja kapitalistlikud riigid. Esimestesse pääses kergemalt kui teistesse.

Autorid räägivad ka õhu-, vee- ja raudteetranspordist, kuid ka kultuuriteemadel on veel juttu – näiteks raamatud ja nende tegijad – raamatusarjad „Seiklusjutte maalt ja merelt“, „Suuri sõnameistreid“, „Maailm ja mõnda“, „Loomingu Raamatukogu“, kuid ka luulekassetid, eesti keeles ilmusid Homerose „Ilias“ ja „Odüsseia“.

Ilmusid Eno Raua „Sipsik“ ja „Naksitrallid“, Heino Kiige „Tondiöömaja“, Ülo Tuuliku „Sõja jalus“, 1968 hakkas ilmuma „Eesti Nõukogude Entsüklopeedia“ (kaheksa köidet ja täiendköide), 1976. aastal oli meie loetavamaks raamatuks Martti Paloheimo, Mauri Rouhonkoski ja Mirja Rutaneni kirjutatud „Avameelselt abielust“ (selle raamatu tiraaž oli 80 000 + 80 000 eksemplari!).

Kirjandusele järgneb film, meie silmapaistvamad ehitised (Tallinna Kaubamaja, Kirjanike Maja, Rocca al Mare Vabaõhumuuseum, Balti soojuselektrijaam, Kurtna linnukasvatuse katsejaama peahoone, Lillepaviljon, kohvik Tuljak, kohvik Merepiiga Rannamõisas (see põles 1992. aastal maani maha), EKP keskkomitee hoone ehk nn Valge maja Tallinnas, Viru hotell jt).

Kuid ka see pole veel kõik, sest saame lugeda ka meie mänguasjadest ja nende tootmisest – Salvo, Norma, Polümeer; lisaks veel ka Tallinna Kaubamaja, ajakiri Siluett ja puhvaika; president Kekkoneni ja šahh Pahlavi külaskäik Eestisse.

Viimastes peatükkides meenutatakse suuri loodusõnnetusi ja inimohvritega intsidente, vastupanuliikumist ja noorterahutusi ning 1980. aasta olümpiamänge Moskvas ja Tallinnas. Neid olümpiamänge mäletan minagi ja oli see ju igati põnev ettevõtmine, mis oli lähedalt seotud ka Tallinnaga.

Selline raamat see „Kuldsed kuuekümnendad ja sealt edasi“. Igati huvitav meenutus neile, kes on ise sellest ajast pärit või neile, kes tahavad teada saada, kuidas see elu toona ikka oli.

„Hitler. Mis toimus koletise peas? Tutvu ajaloo

kuulsaima diktaatori tõusu ja langusega“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Eriväljaandes „Hitler” vaatame tagasi ajaloo kõige vihatuima mehe jõhkrale tõusule ja dramaatilisele langusele alates tema vastuolulisest lapsepõlvest ja kogemustest esimese maailmasõja ajal kuni repressioonide, rassismi ja rahutuste kasutamiseni Saksamaal võimu haaramiseks ja hoidmiseks.

Käsitleme üksikasjalikult Hitleri sõjalist juhtimisstiili ja selle mõju teise maailmasõja tulemustele ühes põnevate seikadega konflikti võtmehetkedest, nagu tema vastasseis Nõukogude liidri Jossif Staliniga ja natsi-Saksamaa viimane vastupanu Berliinis.

Samas vaatleme ka Hitler maailmavalitsemise plaane ja pikaajalist mõju, mida tema lühiajaline valitsus maailmale jätkuvalt avaldab.

Üsna hiljuti tutvustasin Sulle raamat-ajakirja või ajakiri-raamatut ehk bookazine´i, mis jutustas meile saurustest. Nüüd on ilmunud uus bookazine, mis jutustab lugejale Hitlerist. See on vägagi väljakutsuv lugemine, sest ega me ju ei taha, et maailmas diktaatoreid ja hirmuvalitsejaid oleks, kuid ajaloost on meil kõigil kindlasti midagi ka õppida ja kõrva taha panna, et edaspidi targemad olla.

Piilume bookazine´i sisse, millest lugeda saame?

Esimene osa on „Koletise kujunemine“, mis koosneb mitmest peatükist, milles on juttu noorest Hitlerist, sõja maitsest, armunud Hitlerist, kreedo kujundamisest ja sellest, mis toimus Hitleri peas.

Peatüki „Noor Hitler“ alguses ütleb selle autor David Foley, et vaatamata vastuolulisele lapsepõlvele ei ilmutanud Hitler mingeid selliseid veendumusi, mis iseloomustavad tema hilisemaid eluaastaid.

Saame teada, et Hitler sündis Austrias Braunau am Innis ja tema algusaastate lugu on raske rääkida, kuna napib dokumentaalseid allikaid, millele tugineda. Uuritakse, kas oli mingi pöördepunkt, mingi kohutav sündmus, mis tõukas noore Adolfi teele, mis viis miljonite inimese surmani kõige hävitavamas sõjas, mida maailm on kunagi näinud? Või oli see mõjude aeglane kuhjumine, mis kujundas ta järk-järgult kõigile tuntud despoodiks? Kahjuks on tõde see, et lihtsaid vastuseid pole.

Saame teada, et Hitler oli tavaline laps, talle meeldis maalimine, talle meeldis muusika, eriti ooper ja Richard Wagner. 1907. aastal kolis Hitler Viini lootuses saada vastu võetud Kaunite Kunstide Akadeemiasse, kuid tema unistus purunes kiiresti, kui akadeemia ta tagasi lükkas märkusega „näidisjoonistus ebarahuldav“. Ta maalis edasi, kusjuures oma karjääri jooksul valmis tal koguni 3000 teost!

Siin on juttu tema emast, kuid ka sellest, et noor Hitler elas sageli juutidele kuuluvates hostelites, laenas rõõmuga raha juudi tuttavatelt ega liitunud sel ajal ühegi Viini antisemitistliku rühmitusega!

Esimese osa teine peatükk on „Sõja maitse“. Selgub, et tema sõjaaegne teenistus oli silmapaistmatu, kuid natsipropaganda ilustas seda hiljem. Saame lugeda, mida Hitler I maailmasõjas tegi.

Kolmas peatükk jutustab lugejale armunud Hitlerist. Meile jutustatakse naistest, kes armusid 20. sajandi kõige vihatumasse mehesse. Geli Raubal, Stefanie Rabatsch, Erna Hanfstaengl, Maria Reiter, Eva Braun jt. Juttu on sellestki, et Hitleril võis olla ka meessõpru, kes olid rohkemat kui lihtsalt sõbrad.

Järgmises peatükis peatume Hitleri kreedo kujundamisel, sest tal kulus aega, et ehitada üles veendumuste süsteem, mis viis ta võimule. Siin on juttu natsionalismi tõusust Saksamaal, Hitleri saamisest sõdurist poliitikuks. 1920. aasta alguses algas Hitleri peatamatu tõus. Temast sai natsipartei ametlik juht alles 1921. aasta juulis. Natsidel oli nüüd ka kreedo, mis läks massidele hästi peale, sest see tugines sõjajärgsete aastate kibedusele ja pettumusele. Natsidel oli ka karismaatiline juht (Hitler) ja tahe tegutseda jõhkralt oma vastaste vastu.

Esimese osa viimane peatükk jutustab lugejale sellest, mis toimus Hitleri peas, sest püüd Hitlerit mõista on juhtinud ajaloolased ja psühhoanalüütikud huvitavatele radadele.

Selles on üks suur probleem ja küsimus, sest keegi pole suutnud Hitlerit psühhiaatri diivanile saada, nii et katsed tema vaimsest seisundist pilti saada hõlmavad paratamatult palju oletusi ja mõistatamist.

Oleme jõudnud selle bookazine´i teise osani „Tõus võimule“. Selleski on mitmeid peatükke, mis peatuvad mitmel olulisel teemal – õllekeldriputš, natsipiibel (Hitleri kirjutatud „Mein kampf“), kurjuse tõus, Riigipäevahoone tulekahju (1933), pikkade nugade öö (1934), natsiriigi sepistamine (kuidas Hitler arendas välja Gleichschaltung´i (tasandamine, joondamine) kontseptsiooni, et kindlustada absoluutset võimu), Hitleri sõda kunsti vastu (1937), tee genotsiidini (Hitleri plaanid juutidega arenesid juhuslikust tagakiusamisest kuni täieliku hävitamiseni), Saksa opositsioon Hitlerile (mitte kõik ei toetanud Hitlerit, sest hulk julgeid kodanikke riskis režiimile vastu astudes oma eluga), tee sõtta (aastatel 1933-1939 järgis Hitler laienemisplaani, mis viis maailma sõtta).

Kolmas osa viib lugeja sõtta ehk Hitler sõjas. II maailmasõjas! Mil määral mõjutas füüreri sõjaline juhtimisstiil teise maailmasõja tulemusi? Juttu on sissetungist Poolasse, Prantsusmaa langemisest, Atlandi lahingust, lahingust Suurbritannia pärast, sissetungist NSV Liitu.

Siin on juttu Hitleri välksõjast ehk blitzkrieg´ist. Kaasaegses sõjapidamises on vähe juhtumeid, kus kaks võrdset jõudu võitlesid nii ühepoolset võitlust. Lahing Prantsusmaa pärast oli nädalatega läbi …

Hitler vs. Stalin ja operatsioon Barbarossa. Kui teise maailmasõja totalitaarsed titaanid kokku põrkasid, muutus Ida-Euroopa verest punaseks ja Nõukogude Liit jõudis kokkuvarisemise äärele.

Hitleri surmalaagrid. Samal ajal kui Hitler pidas sõda välismaal, seisis tema rahvas silmitsi palju hirmutavama vaenlasega, elava põrguga, mis nõudis miljonite elusid.

Lahing Berliini pärast. Natsipealinna rusude keskel tegi Nõukogde Punaarmee Hitleri Kolmandale Reichile vägivaldse lõpu.

Hukk Führerbunkeris. Sügaval Führerbunkeris hukkus Adolf Hitler Berliini rusude ja hävingu keskel ühes oma unistusega natside maailmavalitsemisest.

Bookazine´i viimane, neljas osa on „Visioon ja pärand“. Loeme Germania kurjuse visioonist. Püüdes domineerida Euroopas, unistas Hitler natsismile ülemaailmse monumendi ehitamisest.

Viimane peatükk räägib hullu mehe pärandist ehk Hitleri lühiajalise Saksamaa valitsemise järelkajasid on endiselt tunda kogu maailmas.

Kuigi Hitler on lõplikult maa pealt kadunud, jääb Hitleri nimi jõuliseks ja tema pärand kestab edasi. Enam kui 70 aastat pärast Hitleri surma on ta endiselt lääne tsivilisatsiooni kummitus. Enam häbimärgistatud kui ükski massimõrvar, kes oli enne teda või tuli pärast teda, seisab ta üksi maailma kõige pahelisemate juhtide tootemisamba tipus …

„Stirlitzi anekdoodid“

Koostanud Erkki Kõlu

(Tänapäev)

Stirlitz kõndis mööda öist Berliini.
Äkitselt üks plahvatus ees, teine taga, kolmas paremal, neljas vasakul ...
„Dolby surround!" mõtles Stirlitz.

Tegelikult on vahva, et meil ilmub siiski veel ka anekdoodiraamatuid, sest elus peab nalja ja huumorit saama.

Ma ei tea, kui palju on neid inimesi, kes on lugenud raamatut „Seitseteist kevadist hetke“ või vaadanud samanimelist teleseriaali. Kunagi olid need minu lemmikud, tänases maailmapoliitilises olukorras seda ju enam kangesti väita ei saa …

Igal juhul ilmus raamat „Seitseteist kevadist hetke“ ("Семнадцать мгновений весны") algupäraselt juba 1969. aastal. Eesti keeles ilmus see 1983. aastal põnevas raamatusarjas „Põnevik“. Raamatu autoriks Julian Semjonov.

Raamat oli populaarne, kuid veelgi populaarsem oli 1973. aastal esilinistanud samanimeline teleseriaal (12 osa), mis jutustas Nõukogude luure majorist Maksim Issajevist ehk SS-Standartenführer Max Otto von Stirlitzist. Mees töötas Saksa Kolmanda Riigi Julgeoleku Peaameti välisluureosakonnas ja hankis Nõukogude riigi juhtkonnale poliitilist infot.

1973. aastal visati nalja, et kui teleekraanidel oli järjekordne osa sellest populaarsest telesarjast, siis olid Moskva tänavad tühjad, kõik istusid kodus ja vaatasid telekat.

Seriaalis kehastas Stirlitzit üks minu lemmiknäitlejatest – Vjatšeslav Tihhonov (1928 – 2009). Vene filminäitleja, keda tasub meenutada ka filmidest „Sõda ja rahu“ (1968, film võitis parima võõrkeelse filmi Oscari, Tihhonov kehastas vürst Bolkonskit) ja „Valge Bim, mustkõrv“ (1977).

Sellises pisikeses köites (mõõtsin isiklikult ka üle – laius 8,5cm ja kõrgus 9,5 cm) on ilmunud viimasel aastal veel teisigi anekdoodiraamatuid, näiteks anekdoodid Putinist, Chuck Norrisest, mustast huumorist. Siinkohal meenutan, et aastakümneid tagasi, teismeeas kogusin ka mina ühte vihikusse poliitilisi anekdoote – Brežnev, Stalin, Lenin jt. Kuhu see vihik sai, seda ma ei mäleta, küll mäletan seda, et kunagi ilmus meil ju ka huumoriajakiri Pikker, milles oli nii jutte, anekdoote kui ka suurepäraseid karikatuure. Miks ei ole enam tänases Eestis huumori- ja satiiriajakirja? Mine võta kinni, kuigi on ju meil tänagi palju neid riigijuhte ja otsustajad, kelle üle ka pisut nalja visata …

Ja siinkohal mõned Stirlitzi-naljad sellest vahvast raamatust.

„Stirlitz, miskipärast tundub mulle viimased pool aastat, et te olete Kremli agent!“ meeldis Müllerile nalja teha.

„Võibolla ütlete veele, et ma olen näitleja Tihhonov!“ naljatas Stirlitz rahulikult vastu.

Radist Kät Stirlitzile:

„Tulge täna õhtul, mul pole siis kedagi kodus.“

„Imelik,“ mõtles Stirlitz, „miks siis üldse minna, kui kedagi kodus pole?“

Stirlitz tulistas endale kogemata jalga ja lehitses siis palavikuliselt vene-saksa sõnaraamatut, otside väljendeid, mis antud olukorda sobiksid.

Nõukogude lennukid pommitasid Berliini. Pommitati halastamatult, aga ettevaatlikult: iga lendur mõistis – seal on Stirlitz.

„Lähen erru ja ostan endale aiamaalapi Rjazani lähedal,“ mõtles Stirlitz, sõites oma villasse Berliini lähedal.

Stirlitz sõi mundris kartuleid. Sõda oli ammu lõppenud ja ta ei kartnud seda ära määrida.

Müller kuulis akna taga samme ja küsis:

„Kes on?“

„Vihm,“ vastas Stirlitz ja trummeldas sõrmenukkidega vastu aknaklaasi.

Stirlitz vaatas tükk aega ühte punkti. Siis vaatas ta tükk aega teist punkti.

„Koolon!“ taipas Stirlitz.

Stirlitzil oli probleem. Stirlitz laiutas käsi. Ei aidanud. Laiutas veel. Nüüd aitas.

Kõlas lask. Läbi pea tuhisevast tõmbetuulest järeldas Stirlitz, et haav oli läbiv.

Stirlitz jalutas metsas ringi ja näkki ühest puuõõnest kellegi silmi välkumas.

„Öökull!“ mõtles Stirlitz.

„Ise oled öökull!“ mõtles Müller.

Stirlitz ajas peegli ees habet. Äkki märkas ta enda ees polkovnik Isaajevi tuttavat nägu.

„Vene spioon Issajev!“ mõtles Stirlitz.

„Ohoo, kui taibukas!“ mõtles Issajev.

Jne jne. Loed ja naerad, loed ja naerad jälle, ja meenutad ka nähtud teleseriaali ning loetud raamatut.

Jüri Annist

„Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kas kuulud nende sekka, kelle põsed löövad entusiasmist õhetama, kui silmapiiril on mõni peenar, mida rohida, või muru, mida niita? Kui ei, siis on see raamat mõeldud just sulle.
Paljudel aiaomanikel on ühine unelm: tahaks, et aed oleks ilus ja et sellega oleks vähe tööd. Paraku kipub elus kehtima reegel: mida ilusam aed, seda rohkem nõuab see rassimist. Hoolitsemata aed näitab aga vähese vaevanägemise kohe välja.
Siiski on võimalik mõnd lihtsat tõde arvestades kujundada „laisa mehe aed“. Need tõed on oma pikast elukogemusest välja sõelunud tuntud aednik Jüri Annist. Ta soovitab raamatus aiakujunduslikke elemente, millega on vähem jantimist, ja loetleb taimi, keda on Eesti aedades kõige mugavam kasvatada.
Juttu on peenardest ja nende multšimisest, põõsastest, veesilmadest, murust ja selle niitmisest, hekkidest, ronitaimedest, turbaaiast, kiviktaimlast, roosidest, kõrrelistest, elulõngadest ja sibullilledest.
Elutarga aedniku muhedad tähelepanekud on praktiline ja mõnus lugemine igale rohenäpule.

Olen lugenud Jüri Annisti sulest mitmeid ja mitmeid ägedaid aiaraamatuid. Meenutan – „Koduaia kaunimad okaspuud. Teine osa“ (Ühinenud Ajakirjad, 2023), „Koduaia kaunimad okaspuud. Esimene osa“ (Ühinenud Ajakirjad, 2022), „Aia aarded. Isemoodi püsililli tuntud ja tundmatute seast“ (Ühinenud Ajakirjad, 2020), „Koduaia kõige erilisemad. Kes nad on ja kuidas neid kasvatada“ (Ühinenud Ajakirjad, 2019) jt.

Täpselt sama sisukas ja vahva lugemine on ka „Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“ …

Selle raamatu sissejuhatuses kutsub Jüri Annist lugeja laiskade aiaomanike klubisse. Ta tõdeb, et paljudel aiaomanikel on üks ühine unelm: tahaks, et aed oleks ilus ja et sellega oleks samas ka vähe tööd. Autor lisab, et paraku tikub reaalselt kehtima võrdeline sõltuvus – mida ilusam aed, seda rohkem tuleb seal rassida. Hoolitsuseta jäänud aed näitab peremehe või perenaise vähese vaevanägemise kohe välja.

Jüri Annist lisab, et siiski saab mõningate lihtsate tõdedega arvestades kujundada „laiskuri aia“ … Autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et loodetavasti on lugeja laheda loomuga inimene, kes lepib looduse poolt pakutuga. Raamatust leiad näpunäiteid, kuidas oma tegevust selle järgi seada.

Raamat on jagatud mitmeks osaks – heitlehised, okaspuud, hekk, kiviktaimla, lillepeenar, kõrrelised, elulõngad, turbapeenar, ronijad, sibullilled, muru, aiatiik, multš, kompost, roosid ja konteineraiandus.

Esimene osa on heitlehistest puudest ja põõsastest ehk laiskuri aia põhielanikest. Vabast ajast lugupidava aiapidaja üheks eelistuseks võiksid olla heitlehised põõsad, nende rühmad ja puud. Neil on mitmeid häid omadusi – juba üksainus puu või suurem põõsas täidab kenasti aiaruumi; parimad heitlehised puud ja põõsad pakuvad igal hooajal nelja vaatemängu: nad võivad olla pruudilikult kaunid pungade puhkemise ajal, nende õitsemine võib olla ahhetama panev, õite lõhn võib olla hurmav ja nad pakuvad valendava talve eelmänguks buketi säravaid sügisvärve. Ja veel, puude või põõsaste abil saab oma aeda kergesti ja loomulikul viisil erinevateks tsoonideks (aiaruumideks) jagada.

Seejärel peatub raamatu autor sellel, et puud tasuks osta juba kobedate istikutena, mida peab teadma puudest ja põõsastest. Põõsad võib tinglikult liigitada neljaks – laiskuri lemmikud, põõsad, keda lõigatakse tagasi varakevadel, põõsad, kelle puhul tehakse vajalik kääritöö vahetult pärast õitsemist, igihaljad lehtsed põõsad.

Raamatu teine osa jutustab meile okaspuudest. Okaspuud kuuluvad laisapoolse aiapidaja esimesse valikusse, sest nad ei aja juurevõsusid, mida peab järjepidevalt eemaldama; sügisel ei poeta nad maha koltunud lehti, mida on tüütu kokku riisuda; pärast õitsemist ei tule kokku pühkida lumena mahasadanud õielehti; tavaliselt ei vaja nende võra korrapärast harvendamist ja äärmiselt pikaealistena ei vaja nad noorendamist või hoopiski asendamist.

Seejärel saame teada, mida peame okaspuudest teadma (tolmavad kõvasti, tahavad natuke pügamist, nad ei andesta aiapidaja vigu, koerad-kassid teevad liiga, vajavad kevadel päikesevarju, raske lumi rikub vormi, kõik neist ei talu talve).

Autor jätkab okaspuudega. Ta jagab need kolme rühma – I rühma omasid võib julgelt aeda istutada, II rühma liikmete peal saab aiapidaja välja elada oma hoolitsemisvajadust, III rühma okaspuud kuuluvad andunud aiafännidele. I rühmas on nulud, kadakad, lehised, mikrobiootad, kuused, männid jpt; II rühmas on ebakrüpessid, kadakad, elupuud, sirmokad ja III rühmas seedrid, araukaariad, metsasekvoiad, harilikud sooküpressid jt.

Kolmas osa – hekk. Selle osa pealkirjas kinnitab autor, et hekikäärid tuleks kinkida vaenlasele ja mugava loomuga aiapidaja peaks kindlasti loobuma pöetavast hekist. Autor soovitab valida targu vabakujulise heki, hekk võib olla raamiks ümber muruala. Tuleb leida sobiv heki kõrgus, võib spikerdada naabritelt, kuid tuleb arvestada ka valguse ja varjuga. Hekk võib olla ka turvamees. Edasi on juttu taimedest, kellest aega kokku hoidev aiapidaja võiks rajada vabakujulise heki, nt. ebajasmiin, tuhkur enelas, kolkvitsia, harilik põisenelas, pargiroosid jt.

Juttu on ka igihaljast hooldusvabast hekist.

Raamatu neljas osa räägib lugejale kiviktaimlast. Selgub, et kiviktaimla on üks töömahukamatest aiaelementidest. Klassikalise kiviktaimla rajamine nõuab nii aega, ihurammu kui ka teadmisi. Hoolitsetud kiviktaimla on väga pilkupüüdev aiaelement, laokilejäänu ei paku aga paraku erilist silmailu.

Head äraolemist eelistav aiapidaja peaks kiviktaimlast loobuma. Kui taimeterrass siiski südamelähedane on, siis on Jüri Annistil mõned võtted, kuidas kiviktaimla pisut kergemini hooldatavaks muuta. Nendest võtetest ja näpunäidetest saamegi selles osas lugeda.

Raamatu viiendas osas loeme lillepeenrast. Lillepeenar on aia kohustuslik koostisosa. Lillepeenra rajamine on vähem töömahukas kui kiviktaimla koostamine, sest pole vaja rassida kividega. Kui taimed on omandanud oma loomupärased mõõdud ja paiknevad peenral paraja tihedusega, ei ole umbrohul enam mingit võimalust esile trügida.

Selles osas räägib Jüri Annist mõnest püsikust, kes võiksid lillepeenras õilmitseda (nt. astilbe, floks, kassisaba, kellukas, kullerkupp, kukehari, käoking, lupiin, salvei jt.), juttu on ka kõrgekasvulistest püsikutest, mis sobivad lillepeenra tagumisse ritta – aedheleenium, kobarpead, lõhislehine päevakübar, harilik kitseenelas, verev vesikanep, lursslill, päikesesilmad, kollane emajuur jt.

Juttu on hiiglastest, keda pole mõtet lillepeenrasse peita, nad on sündinud solistideks: ahtalehine punanupp, upsujuured, liiliad.

Kuues osa peatub kõrrelistel. Autori arvates on ka kõrreliste seas omapärase välimusega taimi, kellest mõned võiksid olla ka laiskuri aias – kõrge raikaerik, teravõiene kastik, lühikarvane kastik, tarnad, aruheinad, ainuroog, piiphein jt.

Seitsmendas osas saame lugeda elulõngadest. Autor soovitab võtta stoiliselt ja valida tuleks vähenõudlikud. Jüri Annist teab, et paljude arvates on elulõngu lihtne kasvatada. Teised väidavad, et tee nendega kas või sada imet, õitsema ikka ei lähe. Autor annabki häid näpunäiteid, kuidas elulõngadega hakkama saada.

Järgmistes osades on juttu turbapeenrast, ronitaimedest (ronijad peaksid ronima ainult sinna, kuhu vaja, oluline on sobiv tugialus, saame teada, millised on head ja veel paremad ronimispaigad), sibullilledest (nn laiutajad tasuks jätta ostmata, sest leidub ka selliseid sibullilli, kellega pole muret; sibullilled suudavad aia vallutada, Jüri Annist soovitab lugejale nartsisse, lumikellukesi, märtsikellukesi, koerahmmast, võrkiirist, liiliaid, kevadmagunat, kolmiklille jt).

Raamatu 11. osa räägib meile murust, kuid ka muru niitmisest. Jüri Annist tõdeb, et niitmine kulgeks sujuvamalt, kui istutusala eraldaks murust kitsas taimevaba ala, sest suve teisel poolel hakkavad täismõõtu kasvanud püsikud vajuma murule.

Saame vastuse küsimusel, kui sageli muru niita? Millega niita? Valikus on vikat, käsiniidukid, trimmerid, rootorniidukid, kaherattalised lattniidukid ja robotniidukid.

Raamatu autor selgitab lugejale, kuidas niita.

Järgmine, 12. osa on aiatiigist. Aiaveekogu kujutatakse ette ikka puhtaveelisena, pinnal vaikselt õõtsumas vastpuhkenud vesiroosiõied ja veepeeglilt peegeldumas nõtkelt kaarduvad kaldataimed. Tegelikkuses tikub vesi olema üsnagi sogane ja selle puhtana hoidmine ei taha kohe kuidagi õnnestuda. Pealegi on aiatiigi puhastamine väga töömahukas ettevõtmine.

Ka aiatiigi osas on Jüri Annistil häid mõtteid ja ettepanekuid, mõned võivad tunduda esmapilgul liigagi radikaalsed, kuid neid jälgides väldib aiaomanik tühja töö tegemist ja säästab aega.

Selles osas on juttu unelmast ja tegelikkusest; madalast, loodusliku kalda ja põhjaga veekogust; pisut üle meetrise sügavusega lohust, mis on vooderdatud kile või spetsiaalse kangaga; kuid ka praktilisi alternatiive hooldusküllastele veesilmadele – puhastatav anum, kaldaäär, aiabassein.

Juttu on taimedest, kellest aiatiigi juures hoiduda – penikeel, laialehiseline hundinui, konnaosi, suur parthein, kollane võhumõõk, harilik pilliroog, kamm-soohein, järvkaisel. Saame lugeda veelembestest taimedest, kes ei tekita tüli – harilik varsakabi, harilik kullekupp, Siberi võhumõõk, sile iiris, verev vesikanep, soo-piimalill, täpiline metsvits, priimulad.

13. osa on samuti igati oluline lugemine. Juttu on multšist. Autor küsib, kas multš on looderdaja taevamanna? Rohimine on aiatööde seas üks vastikumatest. Mis võiks olla veel mugavam kui katta peenar multšikihiga ja lämmatada sellega umbrohi.

Paraku ei lõpeta ükski multš rohimise vajadust täielikult. Seemned satuvad multšile taimede isekülvist, tuulest tooduna, sipelgate poolt pillatuna või lindude väljaheidetest ja idanevad seal.

Igal multšil on oma head ja vead, millest autor meile pajatabki. Saame lugeda kangasmaterjalist ja selle varjajatest (peenravaip, kiudkangas ehk tekstiilmultš, koorepuru või oksapurustaja hake, graniitkivikillustik, kergkruus, ajalehed või õhem papp). Siin on peatükk multšidest, mis ei sobi kanga varjajaks (kompost, ehitusliiv, niidus).

Kolmes viimases peatükis peatub Jüri Annist veel ka kompostil, mis on tasuta saadud väärt kraam; roosidel, mis võivad olla mureks kaelas, sest roosid vajavad üldjuhul suurt poputamist ja konteineraiandusel, mis siiski pole mugava ajapidaja rida.

Selline sisukas ja väärt raamat on see „Laiskuri aed ehk raamat mugavale aiapidajale“. Palju on huvitavaid ja põnevaid nõuandeid, näpunäiteid ja soovitusi, mis peaks ka laisa ajaidaja elu veelgi mõnusmaks tegema, sest elu on ju ometigi lill ja on vahva, kui on aed, kus saad sõrme mulda pista …

„Väike lasteentsüklopeedia.

Tihedalt täis imelisi asju, mida kindlasti teada tahad!“

(Pegasus)

Sajad faktid ootavad sind! See raamat on täis hämmastavaid teadmisi, mida on ülimalt huvitav lugeda. Piilu sisse, et saada teada mõned eriti ägedad asjad, mis on abiks koolitöödes või lihtsalt lõbusad.

„Väike lasteentsüklopeedia“ põhineb 2020. aastal ilmunud „Lasteentsüklopeedial“.

Tegelikult on lastele mõeldud entsüklopeediaid igati vahvad raamatud, mida on tore ka täiskasvanul kätte võtta, et mõningaid olulisi asju ja teadmisi meelde tuletada. Täpselt selline äge raamat on ka see – „Väike lasteentsüklopeedia“.

„Väike lasteentsüklopeedia“ on jagatud mitmeks osaks: kirjeldamatu kosmos, toimekas Maa, tore teadus, vägevad dinosaurused, imelised imetajad, lummavad linnud, põnevad putukad, Vana-Egiptus ja Vana-Rooma. Teemasid ja valdkondi on palju, mistõttu on lugemist, vaatamist ja teadmisi väiksele lugejale tõepoolest väga palju.

Entsüklopeedia esimene osa on „Kirjeldamatu kosmos“ ja see algab peatükiga „Meie eluandev täht“, mis räägib Päikesest, mis on meile lähim täht. Erinevalt Maast pole Päike tahke vaid hoopis hiiglaslik ülikuum gaasikera. Siin on joonis, millel on näha päikeseplekke, tuuma jm. Lisaks on juttu päikesevarjutusest, kottpimedusest.

Seejärel on juttu planeetide perekonnast, Maast, Kuust, Maa naabritest (Veenus ja Marss), tillukestest planeetidest (Pluuto, Merkuur), hiidplaneetidest (Jupiter, Saturn), kaugetest planeetidest (Neptuun, Uraan), kuid ka kosmosesse minekust, elust ja kodust kosmoses.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada papptorust rakett.

Teine osa on „Toimekas Maa“, mis viib meid esmalt Maa sisemusse. Maa on kihiline kera, millel on sisetuum, välistuum, alumine vahevöö, ülemine vahevöö, mandriline maakoor, atmosfäär.

Seejärel saab väike lugeja lugeda mägede tekkest, jõgedest ja järvedest, jääjõgedest, koobastest ja kambritest (maailma suurim koopakamber on Sarawaki kamber Malaisias, mis on 600 meetrit pikk ja 400 meetrit lai!), kuivadest kõrbetest, maailma metsadest, veest, mida on kõikjal. Tutvume ka atmosfääriga, saame teada, mis on ilm, millised on neli aastaaega, ja mis on veeringe.

Lugejale õpetatakse, kuidas valmistada sademõõtur! Selleks on vaja purki, markerit, joonlauda, märkmikku ja pliiatsit.

Kolmas osa on „Tore teadus“ ja see algab peatükiga „Meie teadusmaailm“. Teadus on kõikjal meie ümber. Röstrid, jalgrattad, mobiiltelefonid, autod, arvutid, lambipirnid – kõik need vidinad ja masinad, mida iga päev kasutame, on teaduslike avastuste tulemus. Juttu on kuumast teadusest, valgusest töös, mürast, magnetite jõust, elektrist,  laserite jõust, arvutiteadusest, mikroteadusest.

Meisterdamist on ka selles osas – saame teada, kuidas ehitada vooluring. Selleks on vaja lambipirni, patareid ja juhtmeid.

Neljas osa on „Vägevad dinosaurused“. Selle osa esimene peatükk vastab küsimusele, kes on dinosaurused. Dinosaurused olid roomajad – soomuselise nahaga loomad, kes elasid miljoneid aastaid tagasi. Neid oli palju liike, aga kõik nad surid välja kaua aega tagasi. Seejärel loeme, millal dinosaurused elasid, leebetest hiiglastest, hiiglaslikest küttidest, munadest ja pesadest, nende poegadest, sellest, kuhu nad kadusid.

Viies osa on „Imelised imetajad“, mis algab peatükiga, milles selgitatakse lugejale, kes on imetaja. Maal elab tuhandeid imetajaliike. Mõni neist suudab ujuda, mõni lennata ning nad kõik on soojaverelised. Soojavereline tähendab, et imetajad suudavad oma kehatemperatuuri hoida alati sama, olenemata ilmaoludest.

Väikesele lugejale õpetatakse meisterdama paberist igati vahvat elevantide paraadi.

Edasi juba peatükid imetajate perekondadest, suurimatest imetajatest (sinivaal, kaelkirjak) ja väikseimatest imetajatest, taimtoidulistest (panda, kaelkirjak, leemur), näljastest küttidest (meile õpetatakse, kuidas on võimalik kehastuda kassiks, milleks on vaja kääre, pabertaldrikut, värve, pintslit, liimi, paberit, lõnga ja kummipaela).

Kas tead, kes elavad jõgedes? Saarmad, nokkloomad, veeopossumid, jõehobud jt. Aga lumised imetajad? Jääkaru, lumeleopard, grööni hüljes jpt. Juttu on ka uimedest ja loivadest, elust vihmametsas (jaaguar, aie, kassleemur ehk kata, taapir, aguuti), elust kõrbes (kaamel, gnuu, tähnikhüään, fennek ehk kõrberebane, kängururott).

Kuues osa on „Lummavad linnud“, mis algab peatükiga, milles vastatakse küsimusele, kes on lind. Kõikidel lindudel on kaks jalga, kaks tiiba ja sulgedega kaetud keha. Linde leidub kõikjal maailmas, jäisest Antarktikast kuni palavaimate kõrbeteni.

Edasi on juttu linnu elu algusest, linnupesadest, kiiretest lendajatest (rabapistrik, koolibri, pääsuke, kühmnokk-luik jt), ujujatest ja sukeldujatest (pingviin, hani, randtiir, suulad, kalakotkad, jäälinnud), öölindudest (meisterdame öökulli rulli, milleks on vaja kääre, tühja jogurtitopsi, joogikõrt, tühja niidirulli, värvilisi pabereid ja liimi), lindude söögiajast, uljastest küttidest (kurgkotkas, ahvikotkas, viud, andi kondor).

Seitsmes osa on „Põnevad putukad“, mis algab peatükiga, mis püüab vastata küsimusele, kes on putukas. Kui ühel mutukal on kuus jalga, siis on ta putukas. Kui tal on rohkem jalgu või pole neid üldse, siis on see mõni muu loom. Mõne putuka noorjärkudel ei ole jalgu, need arenevad alles täiskasvanuil.

Seejärel saame tuttavaks putukamaailmaga, loeme putukate õhkutõusust, ründest ja kaitsest, peitusemängust (lugejale õpetatakse, kuidas muutuda nähtamatuks, selleks on vaja tugevat paberit, pappi, liimi, värvi ja kääre), söögiajast (ligikaudu pooled putukad on taimtoidulised, aga mõned putukad on raevukad kiskjad), kuid saame tuttavaks ka ämblikutega, kes kuuluvad ämblikulaadsete ehk arhniidide hulka, kusjuures maailmas on üle 48 000 ämblikuliigi!

Kaheksas osa on „Vanaaeg. Vana-Egiptus ja Vana-Rooma“, mis algab sellega, et meile räägitakse elust Niiluse kallastel, sest ilma Niiluse jõeta poleks Egiptuse tsivilisatsiooni kunagi tekkinud. Niilus pakkus joogivett, võimaldas põlde niisutada ning oli liikumisteeks.

Saame tuttavaks võimaste vaaraodega, jumalate ja jumalannadega, Giza püramiidide, templite ja hauakambritega, surnute säilitamisega.

Edasi siirdume Vana-Roomasse, loeme Rooma impeeriumist. 200 aastat e.m.a. oli Rooma linn suure impeeriumi keskuseks. Impeerium oli väga suur ja rikas ning selle piires elas üle 50 miljoni inimese. Rooma impeerium koosnes paljudest eri riikidest ning seda valitses üks inimene – keiser.

Juttu on Vana-Rooma pereelust, tervistavatest termidest (Rooma termides ehk avalikes saunades käidi nii pesemas, lõõgastumas, sõpradega kohtumas kui ka trenni tegemas), Rooma moest (kas tead, kuidas kanda Rooma toogat? Siin on õpetus), kolossaalsest Colosseumist, mis oli suur amfiteater, kuhu mahtus 50 000 kuni 80 000 pealtvaatajat. Colosseum oli ehitatud lubjakivist, betoonist ja vulkaanilisest tufist. Seal peeti gladiaatorite võitlusi ning algul ka mängumerelahinguid. Entsüklopeedia viimane peatükk on Rooma sõjaväeteenistusest.

Entsüklopeedia lõpus on ka register, et otsivat hõlpsamalt üles leida.

Selline vahva ja sisukas raamat see „Väike lasteentsüklopeedia“, mis kindlasti annab edasi palju põnevat infot ja teadmisi pere väiksematele uudishimulikele lugejatele, kes tahavad teada, mida põnevat võib maailmas näha ja kohata.