Clive Gifford „Autod, rongid, laevad ja lennukid. Sõidukite illustreeritud entsüklopeedia“

Clive Gifford

„Autod, rongid, laevad ja lennukid. Sõidukite illustreeritud entsüklopeedia“

(Varrak)

Sea end valmis imepäraseks teekonnaks sõidukite maailmas, kuhu see illustreeritud entsüklopeedia sind viib. Kihuta punases superautos, võta pilet ülikiirrongile, astu luksusreisilaeva pardale ning kiika ülehelikiirusega reaktiivlennuki kabiini.
Rohkem kui 1000 pilti ja ohtralt paeluvaid fakte sisaldav „Autod, rongid, laevad ja lennukid” sõidutab sind maal, õhus ja merel üheainsa raamatu lehekülgedel.

Olen kindel, et see on üks uhkemaid ja ilusamaid sõidukite entsüklopeediaid, mida mina olen käes hoidnud ja lugenud. Selles raamatus on lugematul hulgal ägedaid fotosid ning põnevaid fakte, mis sobivad uurimiseks nii noortele kui ka vanadele.

Raamatu eessõnas kutsutakse meid kiirete autode, veel kiiremate lennukite, võimsate laevade, imeliste mootorrataste ning raskete veokite ja rongide maailma. Sellest põhjalikust raamatust leiad kõik need ja veel paljud teised sõidukid, mis veavad ringi inimesi, kaupa ja materjale.

Raamatu koostaja Clive Gifford kinnitab, et transport on teda võlunud kogu elu. Tema isa lendas purilennukitega ja töötas omaaegses Briti lennufirmas, mis andis paljudele inimestele nende esimese reisikogemuse. Ta lisab, et see raamat tutvustab maismaa-, õhu- ja veesõidukeid, mis on võimaldanud inimestel üha kaugemale, kiiremini ja lihtsamalt liikuda.

Eessõnale järgneb huvitav ja kokkuvõttev ajatelg maanteel, kus on mitmed olulised aastaarvud. Selgub, et esimene töötav auto ehitati juba 1769 – see oli auru jõul sõitev vanker, mis saavutas maksimumkiiruseks 4 km/h. 1868 alustas Inglismaal tööd esimene valgusfoor, mis veidi hiljem plahvatas! 1885 näeb ilmavalgust esimene ratastega sõiduk, mille jõuallikaks on sisepõlemismootor. 1908 tuleb USA-s müügile Ford T, millest saab esimene auto, mida valmistatakse masstoodanguna koosteliinil. Ajalteljel on juttu veel ka Vespa rollerist, Jeepist, Volkswagen Põrnikast, Bugatti Veyronist, kuid ka Sierra Samist, kellest sai 1949 esimene elusuurune testmannekeen, mida kasutatakse autode ohutuse katseks.

Edasi tulevad ajateljed rööbastel, mööda vett ja läbi õhu.

Jõuamegi raamatu esimese osani, milleks on „Maismaa“. Selles osa esimesel kahel küljel on juttu loomade jõust, sest juba 3000 aastat eKr vedasid loomad Lähis-Idas ja Aasias sõjavankreid. Hiljem muutsid roomlased kaarikute võiduajamised spordiks. Siin on palju fotosid, millel on koerakelk, plaanvanker, Liverpooli kaarik, klaastõld, faetonvanker, kandiline landoo, raudtee hobubuss jpm.

Iga foto juures on mõni huvitav fakt või aastaarv.

Seejärel on raamatus suur, uhke, kaheküljeline foto kaamelikaravanist. Selliseid uhkeid ja suuri fotosid on selles raamatus veel väga mitmeid.

Jõuame jalgratta juurde. Siin on uhke foto jalgrattast ja lühike ülevaade sellest, millistest osadest jalgratas koosneb. Edasi tulevad küljed esimeste jalgratastega, kuid ka kaasaegsete ja kiirete jalgratastega. Siin on ilus ja suur foto jalgratturite lõpuspurdist. Kahel küljel on ülevaade põnevatest tööratastest – kiirabiratas, politsei mägijalgratas, Penangi rikša, kolmerattaline jäätisekäru. Siin on ka ülevaade vahvatest ja kummalistest lõburatastest, ekstreemrattasõidust on juttu, lisaks veel võimas foto mägirattahullusest.

Jalgrataste juurest liigume mootorrataste juurde. Saame teada, et esimeseks „päris“ mootorrattaks peetakse 0,5-hobujõulise mootoriga Daimler Reitwagenit, kuigi see oli ehitatud puidust. 1894 valmis Motorrad, mis ongi esimene laiatarbemootorratas, mida valmistati ligikaudu 2000 eksemplari. Mootorratastega jätkame, siin on tsiklid lahingus, rollerid, kolmerattalised, maanteeratsud, kummipõletajad, krossirattad, kiireimad kaherattalised (kiireim kaherattaline on Top 1 Act Attack, millega on sõidetud tippkiiruseks 606 km/h!), lõbusõidu mootorrattad.

Mootorratastele järgneb sõiduauto. Saame tuttavaks esimeste autodega, esimeste võidusõiduautodega, stiilsete autodega (näiteks Auburn Speedster, Lincoln-Zephyr, BMW 328, Alfa Romeo 8C 2900 B Coupe, Cord 810 jpt), autodega, millel on „uimed“ ja „tiivad“ (Buick Roadmaster, Ford Fairlane, Lincoln Capri, Cadillac Eldorado, Chrysler New Yorker jpt), veel kiiremate võidusõiduautodega, kiirete ja vihaste autodega, lustiautodega, jaburate autodega, peresõidukatega (Volkswagen Kombi, Peugeot 406, Oldsmobile Starline, Morris Marina, Austin Maxi 1750 jpt), karmide tegijatega (Jeep Wagoner, Volvo XC90, Range Rover Sport, Hummer H3, Audi Sport Quattro jpt), kabriolettide ja sportautodega (Ferrari Dino 246 GT, Chevrolet Corvette, Pontiac Trans Am, Datsun 260 Z, Porsche 911, Ford Mustang Fastback jt), miniautodega, superautodega (Lamborghini Miura, Pagani Zonda, Ferrari Enzo, Noble M600, Koenigsegg CCX-R, Hennessey Venom GT, mis saavutanud katsesõidul tippkiiruseks 435 km/h jpt), luksussõidukitega ja rekordipurustajatega.

Sõiduatode juurest läheme edasi veoaautode juurde. Tutvume veokite variantidega, eriveokitega, bussidega. Veaautole järgneb traktor – siin on traktorite põnev maailm, piilume farmisõidukite maailma, siin on ehitus- ja kaevandussõidukid, tankid ja roomikud.

Seejärel tulevad juba auruvedur, diiselvedur, elektrirongid, kuid ka trammid ja trollibussid (siin on ka meile tuntud firma CAF tramm ja firma Solaris trollibuss).

Sellega saabki raamatu esimene osa läbi.

Järgneb teine osa – vesi. Selles osas on ülevaade maailma vanimatest veesõidukitest, mis on ikka väga-väga lahedad ja omanäolised. Juttu on veesõidukite maailmast, saame tuttavaks purjelaevaga (purjede jõud, kaupmehed ja maadeuurijad, sõda merel), aurulaevaga (aur kohtub terasega, töölaevad, reisilaevad, laevad maailmasõdades, lennukikandjad, tänapäeva sõjalaevad) ja allveelaevaga.

Veest liigume edasi õhku. Alustame lennukiga, õigupoolest õhupallide, kuumaõhupallidega ja õhulaevadega. Edasi tulevad üsnagi kummalise välimusega esimesed lennukid, esimesed sõjalennukid. Juttu on ka võidusõitudest ja rekorditest, reaktiivhävitajatest, vesilennukitest, kerglennukitest, reisilennukitest. Kahel küljel on põnev ülevaade, mis kannab pealkirja „Otse üles ja helist kiiremini“. Raamatus on juttu veel ka helikopteritest ja kosmosesõidukitest (kanderaketid, kosmosesondid).

Raamatu lõpus on veel sõnastik ja register.

Selline väga uhke, ilusate fotode ja põnevate faktidega entsüklopeedia on see sõidukite entsüklopeedia, mida soovitan kõigil lugeda ja uurida, sest saate kindlasti palju huvitavaid teadmisi.

Raamatu koostaja Clive Gifford on Suurbritannia Kuningliku Seltsi noorte raamatuauhinna ja Briti Kooliraamatukogude Ühenduse teaberaamatute auhinna võitja. Ta on kirjutanud üle 150 raamatu.

Angela Sommer-Bodenburg „Väike vampiir“

Angela Sommer-Bodenburg

„Väike vampiir“

(Pegasus)

Anton loeb meelsasti õudusjutte – eriti neid, mis räägivad vampiiridest. Ent Anton pole veel kunagi kuulnud sellisest vampiirist, nagu seda on Rüdiger. Too on tõeliselt kena ja sõbralik vampiir. Kui ainult vanemad nii uudishimulikud ei oleks! Kuidas peaks Anton neile seletama, miks tema uus sõber iial oma kulunud keepi seljast ei võta, alatasa kätt suu ees hoiab ning peale selle veel nii imelikult lõhnab?!

Pean tunnistama, et see on küll üks väga lahe lasteraamat, milles tegutsevad peategelane Anton ja vampiirid, no ütleme laps-vampiirid, kes sedavõrd õudsad ei olegi, kui täiskasvanud vampiirid. See on raamatusarja esimene raamat, ja õige varsti peaks ilmuma ka raamatusarja teine osa.

Kohe alguses pean tunnistama, et „Väikest Vampiiri“ lugedes meenuvad mulle ka mitmed teised ägedad lasteraamatud, näiteks „Väike Nõid“ (on ju Rüdiger igati sõbralik vampiir, nagu oli seda ka Väike Nõid) või „Karlsson Katuselt“, sest ka selles raamatus viiakse Anton mitmel korral lendama, nagu Karlsson viis Väikevenna õhusõidule, selle vahega, et Anton saab endale vampiiri-keebi, mille abil saab ta lennata.

„Väike vampiir“ on üks hiiglama lahe vampiirilugu, kuid see pole selline jube ja hirmus vampiirilugu, kus oleks verd ja vägivalda, sest see on ikkagi lasteraamat, mis jutustab ühe poisi ja ühe vampiirilapse sõprusest ja seiklustest. Siin on muhedat huumorit ja nalja ning kaasakiskuvaid sündmusi.

Laupäeva õhtu on see õhtu, kui raamatu ühe peategelase ehk Antoni vanemad väljas käivad. Anton loodab, et ema ja isa lähevad ka sellel õhtul välja, sest ta plaanib vaadata telekast kell 11 algavat krimkat. See pole talle küll lubatud, kuid ikkagi.

Õhtu ongi saabunud. Anton on üksinda kodus ja loeb raamatut „Kogu tõde Frankensteinist“. Heliseb äratuskell, mis annab märku, et on õige aeg telekas sisse lülitada. Seda poiss teebki, kuid otsustab minna kööki, et võtta külmkapist pudel õunamahla ja paks viilakas juustu. Köögist oma tuppa tagasi tulles paneb ta tähele, et telekas on vait jäänud, ei mängi enam.

Ta avab oma toa ukse, ninna tungib kentsakas lõhn, roiskunud ja kopitanud nagu keldris ning selline, nagu oleks miski põlema läinud. Kas teleka juhtmed on läbi kärsanud.

Siis kuuleb Anton imelikku naksumist, mis näib tulevat akna juurest. Kas keegi peidab end eesriide taga? Anton läheb lähemale, kuni näeb, et aknalaual istub miski ja vaatab talle otsa. Kaks väikest, verd täis valgunud silma välkusid kriitvalgest näost vastu, pulstunud juuksed langesid pikkade salkudena plekilise musta värvi keebi õlgadele. Hiiglaslik veripunane suu avanes ja sulgus ning sealjuures põrkasid kriiskavvalged ja pistodadena teravad hambad vastiku klõpsatuse saatel omavahel kokku. See asi aknal oli hullem kui King Kong, hirmsan kui Frankenstein ja jubedam kui Dracula! See oli õudseim asi, mida Anton eales näinud oli!

Nii kohtub Anton esimest korda väikese vampiiriga, kel nimeks Rüdiger ja neist saavad sõbrad, kuigi esimene kohtumine on üsnagi ootamatu ja isegi veidi hirmus.

Esimesel õhtul laenab Rüdiger Antonilt raamatu Draculast ja lahkub, sest ta ei soovi kuulata plaate, mängida lauamänge, vaadata Antoni postkaarte. Ta lõhub ära ka Antoni toa seinal oleva King Kongi posteri, mis on tegelikult ju Antoni lemmikposter.

Rüdiger naaseb täpselt nädala pärast, laupäeva õhtul. Anton on toonud koju veel kaks uut ja põnevat raamatut – „Kaksteist kõige jubedamat vampiirijuttu“ ja „Dracula kättemaks“. Ka need raamatud võtab Rüdiger lugemiseks kaasa. Sel õhtul ei ole Anton ja Rüdiger üksinda, sest ema ei olegi välja läinud, kuna väänas välja oma jala. Ühel hetkel tulebki ema Antoni tuppa, tunneb imelikku lõhna ja märkab kapist väljaulatuvat kangasiilu. Ta tõmbab sellest ja keegi hüüatab kapist, et see on tema keep. Anton kinnitab, et see, kes kapis on, on tema sõber, kes on kapis seetõttu, et kardab valgust ja tal olevat seljas karnevalikostüüm. Ema tahaks Antonile ja poja sõbrale pakkuda teed, kuid Rüdiger lendab igaks juhuks minema sel ajal, kui ema köögis teed valmistab.

Järgmisel laupäeval tuleb Rüdiger jälle. Nüüd on Antoni vanemad välja läinud. Rüdigeril on seekord kaasas ka teine keep. Selle saab Anton endale ja uskuge või mitte, tänu sellele keebile suudab ka Anton lennata! Üheskoos lenntakse surnuaiale, kus Rüdiger elab. Rüdiger tahaks anda laenatud raamatud Antonile tagasi ja nüüd oleks selleks õige hetk, sest väljas on õhtu, on pime ja tema sugulased on kõik lennus. Surnuaial märkavad nad ka kalmistuvahti, kes muuhulgas peab ka jahti vampiiridele, sest mehel on soov, et just sellest kalmistust saaks Euroopa esimene vampiirivaba kalmistu.

Seejärel saame lugeda, et Rüdiger ja tema sugulaste hauakamber asub maa-all, millesse viib hästi peidetud sissepääs. See on Hapukivi-Schlottersteini hauakamber, kus on mitu puusärki. Seal on Rüdigeri vanaema, vanaisa, ema, isa, vanema venna Lumpi ja noorema õe Anna puusärgid. Kõik nad on vampiirid. Äkki kostab ühest kirstust koputus – keegi polegi välja läinud. See on Rüdigeri tädi Dorothea. Anton peidetakse nüüd Rüdigeri kirstu. Tädi tunneb küll inimese lõhna, kuid Rüdiger valetab loo kokku, nii et tädi läheb hoopis surnuaiale ringi luusima. Seekord Antonil vedas.

Ma ei saa Sulle ju kõiki sündmusi ära rääkida, sest lugemine muutub ju sedasi igavaks. Kuid, selles raamatus saab Anton tuttavaks ka Rüdigeri õe Annaga. Tundub, et Annale Anton meeldib ja see on vist vastastikune. Kodus on Antonil veidi keeruline olukord, sest poisi vanemad tahaksid poja uue sõbraga tuttavaks saada. Esialgu õnnestub Antonil veidi udu ajada ja külla kutsuda üks veidi vanem koolivend – Anton kinnitab, et just tema ongi see sõber, kes ennast kapis peitis, kuid veidi hiljem tuleb tõde päevavalgele, et see poiss pole mitte see, kellega vanemad tahtsid tuttavaks saada. Lõpuks tulevad külla nii Rüdiger kui ka Anna, ja uskuge mind, see saab olema üks igati koomiline ja humoorikas külaskäik.

Lahedad pildid on joonistanud Amelie Glienke.

Veidi raamatu autorist ka. Angela Sommer-Bodenburg sündis 18. detsembril 1948 Reinebkis, Saksamaal. Tema populaarseimaks tegelaskujuks ongi Väike Vampiir - selle raamatusarja esimene raamat ilmus algupäraselt juba 1979. aastal. Tänaseks on saksa keeles ilmunud juba 21 Väikese Vampiiri raamatut ja neid on tõlgitud üle 30 keelde ja müüdud üle 10 miljoni eksemplari.

Kirjanik ise kinnitab, et tema vampiir ei ole verejanuline koletis, vaid hoopis hell väike vampiir, kellel on omad hirmud ja tunded, kes aitab omakorda lastel vabaneda nende hirmudest.

Väikese Vampiiri lugusid on adapteeritud teatrisse, raadiosse, kinno ja televisiooni. Kanada-Saksa telesarja „The Little Vampire“ (13 osa) toodeti 1986. aastal, 1993 ja 1994 toodeti 13 osa ka saksa telesarja „Der kleine Vampir“,  filmiversiooni „The Little Vampire“ tegi 2000. aastal Uli Edel.

Aino Havukainen, Sami Toivonen „Teedu ja Peedu detektiividena. Poolitaja juhtum“

Aino Havukainen, Sami Toivonen

„Teedu ja Peedu detektiividena. Poolitaja juhtum“

(Hea Lugu)

Teedu ja Peedu on vennad, kes käituvad vahel natuke imelikult. Nad on pärit Kummaverest, kus kõike tehakse teistmoodi. 

Ühel suvepäeval kohtuvad vennad oma ammuse sõbra Miku Palmeriga, kelle peret on rünnanud salapärane Poolitaja. Kummavere hallid ajurakud peavad tõsiselt tööle hakkama. Kahjutegija on vaja välja selgitada, ja sellega saavad hakkama vaid raudsete närvidega professionaalid. Teedu ja Peedu rajavad detektiivibüroo, tõmbavad selga valeriided ja sokutavad end Aada Palmeri sünnipäevapeole jahtima salapärast Poolitajat. Kes ta on? Kus ta end varjab? Ja miks ta poolitab? 

Teedu ja Peedu seiklevad ka raamatutes „Teedu ja Peedu imeline uneraamat“, „Teedu ja Peedu imelikud masinad“, „Teedu ja Peedu lasteaias“ ning „Veera ja sõidukid“.

Pean tunnistama, et see on üks väga lahe ja väga kummaline raamat, sest siin on palju väga põnevaid sündmusi, mis võivad vabalt olla ka siiski vägagi kummalised. Vahva on see, et Teedu ja Peedu lood on raamat, kuid see on ühtlasi ka koomiks, kusjuures mitte selline tavapärane väikeste piltidega koomiks, aga selline suurte piltidega koomiks, mis on eriti uhke. Raamatut on ka üsna vahva lugeda, sest osa teksti on nagu raamatutekst, osa teksti on jutumullide sees nagu koomiksites ikka on.

Seekordses raamatus aitavad Teedu ja Peedu perekond Palmerit. Perekonda kuuluvad ema, isa, vanaisa ja neli last (14-aastane Pille, 8-aastane Miku, 4-aastane Aada ja 5-kuune Vello).

Sündmused hakkavad hargnema ühel imetoredal suvepäeval, kui Teedu ja Peedu on ostnud jäätise ning üritavad nautida kaunist päeva. Neile jalutab vastu nende vana tuttav – Miku Palmer, kes räägib, et nende perega on viimasel ajal juhtunud imelikke asju. Miku isa lihalõik oli pooleks lõigatud ja teine pool oli kaduma läinud, Miku õde Pille oli teinud väikese lõunauinaku ja ärgates oli pool tema meigist kadunud. Viimane tilk karikasse oli see, kui väikevend Vello baby slim fit teksadest oli pool kadunud! Samal hetkel, kui Miku kummalistest sündmustest jutustab, saab ta SMS-i – selles on pilt, millel on näha, et Miku mobiiliümbriste kogu on rikutud, sest kõikidest ümbristest on alles pool!

Teedu ja Peedu otsustavad sõpra aidata. Nad kaevavad kapipõhjast välja kaks luitunud viltkaabut ja pleekinud vihmamantlid. Neist saavad detektiiv Teedu ja detektiiv Peedu.

Nüüd hangivad Teedu ja Peedu perekond Palmeri hoovilt endale tööruumi, milleks on laste vana mängumaja. See on esialgu meie detektiividele sobilik. Nad uurivad lähemalt fotosid asitõenditest ja jõuavad järeldusele – kõiki juhtumeid ühendab üks tähelepanuväärne seik. Kõik asjad on poolitatud! Näib, et meil on tegemist ohtliku Poolitajaga!

Hetk hiljem saavad Teedu ja Peedu kutse. Kutse Aada Palmeri sünnipäevale. Meie peategelased saavad aru, et see on hea võimalus minna perekond Palmerite juurde, kuhu võib ju tulla ka salapärane kurikael.

Teedu ja Peedu lähevadki peole, nad otsustavad end kostümeerida. Nad ei taha välja näidata, et on detektiivid. Kostüümid pole nüüd teab mis mehelikud, sest Teedust ja Peedust saavad haldjad – Haldjake ja Maldjake! Uskumatu lugu!

Sünnipäevapeol hakkavadki sündmused arenema – Teedu ja Peedu esimene kahtlus langeb perekond Palmerite vanaisale, kes tegelikult käib prügikasti viskamas väikese Vello mähet. Hetk hiljem on sünnipäevapeol kaduma läinud pooled kingitused! Kes on kahtlusalune? Kas äkki väike Vello, kes ei suuda rääkida ega ennast süüdistuste vastu kaitsta. Kurikael on siiski jätnud põrandale jälje – see on kõrremahla plekk!

Teedu ja Peedu ei suuda Aada sünnipäevapeol Poolitajat tabada ja naasevad oma büroosse, kuhu näib olevat sisse tungitud! Uskumatu lugu! Hetk hiljem näevad Teedu ja Peedu ühte kummalist kombinesooni riietatud kuju ning varsti on selliseid kombinesoonis kujusid veel mitu. Teedu ja Peedu ei saa aru, et need pole mingid hirmsad tegelased. Need on hoopis… ma siinkohal Sulle seda siiski ei ütle, kellega on tegemist.

Põnevaid ja naljakaid sünmdusi on raamatus veel. Teedu põrkab kokku laternapostiga, neid pannakse kinni prügimajja, kus nad näevad prügikaste, millele on tõmmatud katkendlik joon, nagu oleks needki poolitatud!

Kuid lõpuks! Lõpuks õnnestub peategelastel selgitada välja, kes on ohtlik Poolitaja, kuigi jah, vastus on üsna ootamatu ja kas ta nüüd nii väga ohtlik ongi. Igal juhul saad teada, kes on süüdi, miks ta seda tegi.

Selline väga vahva, põnev ja naljakas lugu on see Teedu ja Peedu lugu. Selline paraja pikkusega raamat, lahedalt kirjutatud ning väga vahvate illustratsioonidega.

P.L.Travers „Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi“

P.L.Travers

„Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi“
(Tänapäev)

Sellest hetkest, kui idatuul kannab Mary Poppinsi Kirsipuu tee majja number seitseteist, muutub Bankside pere elu igaveseks. Mary Poppinsist saab Jane'i, Michaeli ja kaksikute kõige ebatavalisem hoidja. Sest kes muu kui ainult tema oskaks sõita mööda trepikäsipuid üles, kraamida vaibast tehtud reisikotist välja kokkupandava tugitooli ning panna arstirohu maitsma nagu magusa laimijoogi? Iga päev Mary Poppinsiga on täis maagiat ja kõige pöörasemate väljamõeldiste täitumist. 

Raamatus on populaarse sarja kaks esimest osa, "Mary Poppins" ja "Mary Poppins tuleb tagasi" Mary Shepardi originaalillustratsioonidega

Kirsipuu teel, majas number 17 (see on selle tänava kõige väiksem maja) elab perekond Banks: härra ja proua Banks ning nende neli last – Jane, Michael ja väikesed kaksikud John ja Barbara.

Nii algab üks maailma populaarsemaid lasteraamatuid „Mary Poppins“, mis algupäraselt ilmus juba 1934. aastal. „Mary Poppinsile“ on ilmunud ka mitmeid järgesid, kusjuures viimane neist 1988. Raamatu autor Pamela Lyndon Travers (õieti küll Helen Lyndon Goff) elas aastail 1899 kuni 1996. Ta sündis Austraalias, kuid kolis Inglismaale ning teda teatakse nii lastekirjaniku, kui ka näitleja ja ajakirjanikuna.

„Mary Poppinsi“ raamatu põhjal on tehtud ka suurepärane film, mis esilinastus 1964. aastal. Filmis mängis peaosa võrratu Julie Andrews.

Eesti keeles sai Mary Poppinsi lugudest lugeda esimest korda alles 1971. aastal.

Kuid, ühel päeval lahkub perekond Banksi juurest laspehoidja ja nüüd oleks vaja leida kähku uus. Lehte pannakse kuulutus ja veidi hiljem saabubki lapsehoidja kandidaat. Tegelikult, tundub, et ta saabub koos Idatuulega! Uue lapsehoidja nimi on Mary Poppins!

Mary Poppinsil on fantastiline kübar ning hämmastav kott, mis tehtud vaibast ja see näib olevat tühi, vähemalt Michael’ile tundub nii! Kuid, sellest kotist tuleb välja tärgeldatud põll, seep, hambahari, juuksenõelad, kokkupandav tugitool, karp kurgupastille. Uskumatu kott! Kotist tuleb välja ka kopsakas pudel, millel silt „Sisse võtta üks teelusikatäis enne magamaminekut“. Kas see on rohi? Michael saab lusikatäie maasikajäätist, Jane magusat laimijooki, Mary Poppins saab hoopis rummipunši! Selline pudel meeldiks ju paljudele, kust nii palju erinevaid maitseid on võimalik saada!

Uues lapsehoidjas on midagi iseäralikku ja tavatut, mis veidi hirmutav ja põnevust pakkuv. Öeldakse, et Mary Poppins ei rääkinud mitte kunagi mitte kellelegi mitte midagi... Lastele ta meeldib ja Mary Poppins lubab jääda senikauaks, kuni tuul pöördub.

Ühel vabal pärastlõunal kohtub Mary Poppins Tuletikumehega, kelle nimeks on tegelikult Herbert Alfred ehk Bert. Tegelikult on tal kaks ametit – ta müüb tuletikke ja joonistab tänavasillutistele pilte. Ühe ilusa pildi sisse Poppins ja Bert lähevad ning sellest saab uskumatult vahva seiklus, kus juuakse teed ja süüakse vaarikamoosikooke. Selliseid vahvaid tegelasi ja lahedaid, muinasjutulisi lugusid on selles raamatus veel ja veel.

Mary Poppins, Jane ja Michael lähevad külla Poppinsi onule härra Wiggile. Seekord toimub pidulik lõunasöök hoopis lae all mitte põrandal, abiks naerugaas, mis tekib siis, kui piisavalt palju naerda ja naeratada.

Tuttavaks saame ka preili Lõokesega, kellele kuulub ka vahva tõukoerake, kel nimeks Andrew. Pildi järgi tundub mulle, et tegemist on Yorkshire’i terjeriga, kuid mine võta kinni. Preili Lõoke suhtub oma koerakesesse nagu inimlapsukesse, ta nunnutab ja poputab oma koera, koer käib jalutamas üleriietega jpm. Andrew ise unistab sellest, et olla päris tavaline koer. Seetõttu valib ta endale sõpru tavalisemate penide hulgast. Andrew kõige suurem sõber on tõeline krants, pooleldi airedeilterjer ja pooleldi labradori retriiver, kusjuures mõlemast oli ta kaasa saanud halvema poole! Tema nimi on Willoughby.

Selles loos selgub, et Mary Poppins oskab ka koerte keelt, sest just Poppins peab „tõlkima“ Andrew „jutu“ preili Lõokesele. Õigupoolest Andrew nõudmised, mis on seotud nii tema kui ka Willoughby’ga.

Järgmises loos näevad Jane ja Michael oma koduaknast kummalist lehma – tantsivat lehma! Mary Poppinsi arvates pole see sugugi mitte kummaline ja ta jutustab lastele vahva loo Punasest Vasikast ja Punasest Lehmast. Just viimati mainitu otsib tähte, et panna see oma sarve külge!

Pärast muinasjuttu tantsivast lehmast saame tuttavaks hoopis teistsuguse Michael’iga. On õnnetu teispäev ja Michael kavatseb olla sõnakuulmatu poiss!  Nii ei taha ta hommikul ärgata, ennast pesta, kiusab kodus teenijaid. Lõpuks lähevad Mary Poppins ja lapsed parki jalutama, kus on Michael ikkagi sõnakuulmatu poiss. Pargis leitakse kompass, mis Mary Poppinsi abiga viib neid nii põhjapoolusele, palmipuude alla, Hiinasse ja indiaanlaste juurde. Õhtul on vaja kompassi „abi“, et sõnakuulmatust Michaelist saaks jälle tavaline Michael!

Tuttavaks saame ka Linnunaisega. Käime Mary Poppinsi ja lastega ostmas liha ja kala ning jõuame kummalisse poodi, kus müüakse piparkooke. Kaupluse omanik on proua Corry on hiiglama väike ja hiiglama vana. Ta mäletab aega, mil maailm loodi! Tal on ka kaks hiiglama suurt tütart – preili Fannie ja preili Annie, kes samuti töötavad kaupluses. Kuid, kas proua Corry pood on ikka päriselt olemas ja mida teevad Mary Poppins, proua Corry, Fannie ja Annie öösel õues? Mängus on taevas, tähed ja liim!

Ja veel. Meil on võimalik lugeda ka sellest, et väikesed kaksikud John ja Barbara oskavad lindude keelt. Loomulikult oskab lindude keelt ka Mary Poppins. John ja Barbara räägivad Kuldnokaga, kes käib lastetoa aknal nendega rääkimas ja küpsist tahtmas. Üks kummaline asi selle lindude keelega siiski on. Kui lastel tulevad esimesed hambad, siis unustavad nad lindude keele ära. See kurvastab väga ka Kuldnokka.

Ühel öösel, kui on väljas täiskuu, lähevad lapsed öisesse loomaaeda. Kellegi äratab neid ja nad lähevad hääle juhitud suunas. Nad jõuavadki öisesse loomaaeda ja see on hoopis teistusgune loomaaed kui päevane loomaaed. Nimelt, loomad ei ole puurides, sest puurides on hoopis inimesed! Loomad jalutavad vabalt ringi. Lapsed kohtuvad Pruuni Karu, Lõvi jpt. Tundub, et loomaaias peetakse kellegi sünnipäeva. Kelle? Sünnipäev on Mary Poppinsil! Isegi loomaaia kõige tähtsam loom, kuningkobra on tulnud Maryt tervitama! Ta kingib Mary Poppinsile oma naha, sest maod ikka vahetavad oma nahka. Kas see kõik juhtus päriselt?

Ju vist, sest Michael ja Jane märkavad hommikul, et Mary Poppinsil on ümber piha soomuselisest kullakarva maonahast vöö ja sellel oli maotaoliselt vöönleva käekirjaga kirjutatud: „Mälestuseks loomaaiast!“

Ja veel. Mary Poppins läheb koos Michaeli ja Jane’iga Maailma Suurimasse Poodi jõulukinke ostma. See on väga keeruline ettevõtmine, sest lapsed tahavad valida kinke nii iseendale, kui ka isale ja emale, väikestele kaksikutele. Ühtäkki on ostlemise aeg läbi, tuleb hakata kodu poole minema, kui nad kohtuvad veel tähelaps Maiaga, kes on Plejaadide teine täht. Nüüd tuleb aidata veel Maiat, kes peab hankima jõulukingid oma kuuele õele, kes on samuti tähelapsed – Electra, Taygete, Alcyone, Celaeno, Sterope, Merope. Neid kutsutakse ka Väikesteks Õdedeks, Seitsmeks Tuviks, Orion kutsuvat neid plikadeks.

Jõulukingid leitakse ka kõigile seitsmele täheõele!

Lõpuks jõuame selleni, kui Mary Poppins lahkub. Kätte on jõudnud kevade viimane päev, enam ei puhu Idatuul, puhuma on hakanud Läänetuul. Mary Poppins lahkub sama ootamatult, kui ta ka tuli. Tuul ta tõi ja tuul ta viis.

Mary Poppins on jätnud Michaelile eelpool mainitud kompassi, Jane’ile portree iseendast, mille on joonistanud Bert.

Loomulikult on Michael ja Jane õnnetud, sest lahkumine oli ootamatu, kuigi oli ju teada, et tuule pöördudes lahkub ka Mary Poppins. Kas super-lapsehoidja on lahkunud jäädavalt?

Ei, kallid sõbrad, Mary Poppins tuleb tagasi, sest selle raamatu kaante vahel on ju kaks raamatut ja teise pealkiri on „Mary Poppins tuleb tagais“. Seda see tähendabki, Mary Poppins tuleb Michaeli ja Jane’i juurde tagasi ning vahvad ja uskumatud seiklused jätkuvad.

Ma ei hakka siinkohal teise raamatu sündmusi ümber jutustama, sest muidu on ju igav lugeda, kuid uskuge mind ka teine raamat on sama vahva kui esimene!

Mary Poppinsi lood on ajatud lood, sest neid on vahva lugeda ka täna. Vahva on see, et argine maailma seguneb muinasjutulise maailmaga, argised askeldused on seotud muinasjutuliste askeldustega. Ja see ongi hästi vahva. Mary Poppins on tegelaskuju, mis on jäägitult saanud osaks maailma lastekirjanduse klassikast ja seda on ta kindlasti ka tulevikus!

Ah jaa, seekordne „Mary Poppins“ ilmub kaunis prantsuse köites ja varem on sellises kaunis köites ilmunud kirjastuselt „Tänapäev“ ka „Alice Imedemaal“, „Karupoeg Puhh“, „Prints ja Kerjus“, „Robinson Crusoe“.

„Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!“

„Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!“

(Varrak)

Kuidas tekib tuul? Kust tulevad unenäod? Millest tehakse rahatähti? Need on vaid üksikud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid.
See raamat vastab rohkem kui kahesajale küsimusele põnevate nähtuste ja asjade kohta, et rahuldada laste uudishimu.
Raamatus on neli kleepimislehtedega eraldatud teemat: loodus, inimkeha, argielu ning teadus ja tehnika.

See on juba seitsmes raamat „Ütle mulle!“-sarjast, milles üritatakse vastata igasugu küsimustele, mida lapsed võiksid tavaliselt küsida. Valdkondi on raamatutes mitmeid. Selleski raamatus on neli teemade valdkonda: loodus, inimkeha, argielu, teadus ja tehnika. Kõik selle sarja raamatud on igati vahvas ja vastupidavas köites, ka leheküljed on vastupidavast materjalist, et raamat väiksema lugeja käes ikka hästi vastu peaks. Raamatus on kaasas ka palju kleepse, mida on võimalik kleepsutada raamatusse selleks ettenähtud lehekülgedele.

Selle raamatu esimene osa on „Loodus“. Esimene küsimus on, mis on universum? Raamatus öeldakse, et universum on kõik see, mis meid ümbritseb: planeet Maa, teised planeedid, tähed, kosmos. See, mida me näeme ja mida me ei näe. Universum on tohutult suur ja kasvab iga päevaga natuke suuremaks.

Teiseks küsimuseks on, millest koosneb galaktika? Edasi esitatakse küsimusi tähtede, Päikese, Päikesesüsteemi, planeet Maa, atmosfääri, osoonikihi, taeva, pilvede, mandrite, mägede, saarte ja vulkaanide kohta.

Kas tead, kuidas tekivad maavärinad? Maakera on nagu mosaiik, mis koosneb mitmest suurest tahvlist ehk laamast. Mõnikord põrkavad need laamad kokku ja lõhenevad või lähevad otsapidi üksteise alla. Siis hakkabki maa värisema ja see võib teha väga suurt kahju.

Lugejale räägitakse raamatu esimeses osas ka tsunamitest, tuulest, tornaadodest, ökosüsteemist, vihmast, lumest, vikerkaarest, udust, jäämäest, kõrbest jpm. Juttu on ka maonahast, loomade urgudest, sipelgapesadest, linnupesadest, korallidest jm.

Raamatu teine osa räägib meile inimkehast. Selle osa esimene küsimus on, millest koosneb skelett? Skelett koosneb kõigist keha luudest. Tänu skeletile saame püsti seista ja ka liikuda sest meie lihased kinnituvad luudele. Inimese skeletis on 206 luud.

Edasi loeme juba sellest, millest luud koosnevad, miks meil on süda ja kopsud, miks meil on verd vaja, millest koosneb meie nahk. Juttu on ka maost, pissist, lihastest, krampidest, ajust, mälust, närvidest, refleksidest, küüntest, karvadest.

Kas tead, kuidas töötab nina? Iga päev liigub läbi su nina 20 000 liitrit õhku! Nina filtreerib õhku, niisutab ja soojendab seda, enne kui õhk jõuab kopsudesse. Nina põhjas on miljoneid mikroskoopilisi karvu, mis tajuvad lõhnasid ja saadavad selle info ajusse.

Teises osas loeme veel ka keelest, kõrvadest, häälest, kananahast, sinikatest ja muhkudest, armidest, allergiast, mikroobidest, palavikust jm.

Kolmas osa selles raamatus on „Argielu“. See osa algab küsimustega kanamunade ja soola kohta.

Kolmas küsimus on, millest tehakse mett? Selgub, et mett toodavad mesilased endale söögiks ja oma vastsete toitmiseks. Nad imevad lilledelt nektarit ja viivad selle tarusse, kus nad segavad seda oma süljega ning sülitavad selle kärjekannudesse. Mesi ongi valmis!

Kas oled kunagi mõelnud selle peale, millest tehakse suhkrut, komme, närimiskummi, jahu, saia, õli, sinepit või sinki? Selles osas tehakse juttu veel ka juustust, piimast, võist, jogurtist, kartulikrõpsudest, maapähklitest, suhkruvatist, jäätisest jm. Kust tuleb puuvill, kust tuleb vill, kust saadakse siidi, millest tehakse paberit või klaasi, plastmassi või kummi, fliisi või parfüüme? Selles osas saab väike lugeja teada ka seebi, konservikarpide, kustutuskummide, hariklike pliiatsite, pastapliiatsite, liimi, värvi ja tikkude kohta.

Neljas, viimane osa on teadusest ja tehnikast. Esimesed kaks küsimust selles osas on automootori ja bensiini kohta. Seejärel tehakse juttu kosmoserakettidest, kosmosejaamast. Kas tead, kuidas lennukid õhus püsivad, millised osad on rongil, miks on autodes turvapadjad, kuidas töötavad turvavööd?

Millest tehakse tsementi? Tsement on lubjakivist ja savist tehtud segu, mida kuumutatakse ja mis seejärel jahvatatakse pulbriks. Kui pulbrit veega segada muutub see liimisarnaseks. Kui lisada veel kivitükke, saab valmistada betooni.

Selles osas räägitakse väiksele lugejale veel ka sildadest, tunnelitest, kaevudest, liftidest, elektrist, tammidest, veetornidest, ilmajaamast, termomeetrist, kitarrist, klaverist, trompetist jpm.

Selline vahva raamat on see „Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!“. On palju küsimusi, mis kõik saavad vastuse ja väikesel lugejal on üsna lihtne saada aru, kuidas miski asi tehtud on.

Piret Raud „Sanna ja salakütid“

Piret Raud

„Sanna ja salakütid“

(Tänapäev)

Elevanditüdruk Sanna elab suures tolmuses Aafrika linnas ja põeb kooliväsimust. Sanna vanemad otsustavad saata tütre vanaema juurde maale kosuma. Teel vanaema poole elab Sanna läbi lausa ihukarvu püstiajavaid seiklusi ja kohtub mitmete õige kummaliste tüüpidega. Ta leiab endale hulga uusi sõpru, ent ka paar koletult kurja vaenlast, kelle õelad plaanid tuleb tingimata nurja ajada.

Mulle ei meenu just väga palju lasteraamatuid, mille peategelaseks oleks elevant, õigupoolest lausa elevanditüdruk. Meenub „Londiste, õige nimega Vant“, kuid selles raamatus toimetas ju mänguelevant. Sanna on elevanditüdruk, kes elab Aafrikas. Ta on aafrika elevant. Sanna on oma vanemate ainus laps. Õdesid ja vendi tal ei ole. Sanna perekond elab väikeses linnakorteris ja sinna ei mahukski rohkem elevante, kui Sanna ja tema ema ja isa. Sanna loodab lüll, et ükskord sünnib talle ka väike vennakene.

Lugeja saab teada igasugu vahvaid asju. Näiteks seda, et Sanna isa töötab autopesulas, kuigi ta on elevant. Isa seebitab autosid, nühib neid harjaga, et mustus igalt poolt lahti tuleks. Seejärel imes ta londi vett täis ja hakkas autot kastma, kuni masin sai täiesti puhtaks. Mõnikord puhastas Sanna isa ka autode sisemust. Selleks kasutas ta oma lonti tolmuimejana.

Sanna ema töötab portselanipoes müüjana (kas oled kuulnud ütlust nagu elevant portselanipoes?) Ema oli suur ja tüse, kuid ta oli osav ja graatsiline. Õhtul, pärast poe sulgemist istus Sanna ema tagaruumis ateljees ja maalis portselannõudele pilte. Ta on selles väga andekas.

Sanna vanemad on pikad päevad tööl, mistõttu oli Sanna sageli üksi ja seetõttu käis ta igasugu huvialaringides – balletitund, puutöötund, karatetrenn ja pasunaring, kusjuures selle loo jooksul läheb Sannal neid oskusi ka vaja.

Ühel päeval jääb Sanna balletitund ära, kuna õpetaja on haigestunud. Ta läheb ema töö juurde, kuid ema saadab ta parki, kus töötab elevanditüdruku lemmiktädi Bella. Tädi töötab seal purskkaevuna!? Ta seisab keset tillukest ja pöörlevat marmoralust ning pritsib oma saledast londist vett. Tädil on seljas roosa liibuv trikoo ja jalas kõrge kontsaga punased kingad. Tädil on ka palju austajaid, kes küll pidevalt vahetusid. Nüüd on üks uus austaja toonud talle suure kastitäie apelsine, mida Bella ei soovi süüa, kuna ta peab dieeti. Ta soovitab apelsinid hoopis Sannal ära süüa. Ja võiks öelda, et need apelsinid panevad aluse kõikidele järgmistele sündmustele.

Selgub, et 80 apelsini on söömiseks liiga palju isegi elevanditürdukule, kes veel samal öösel haigeks jääb. Näib, et tal on tõsine allergia. Tuleb arst, kes seda kinnitab, kuid soovitab elevanditüdrukule ka puhkust ja keskkonnavahetust. Näib, et kool ja igasugu huvialaringid on elevanditürduku ka tõsiselt ära väsitanud. Sanna peaks minema puhakam maale, kus oleks puhas õhk ja puhas toit.

Järgmisel päeval toob Sanna isa haigele tütrele üllatusmuna, mis polegi tavaline üllatusmuna. Sellest koorub hoopis vahva merikilkonn, kes saab nimeks Bissa. Sanna ja Bissa saavad sõpradeks ning selles raamatu on Bissast Sannale väga palju abi.

Et Sanna saaks puhata ja paraneda otsustavad vanemad saata ta maale, vanaema Vanda juurde, kes elab kaugel Merimaal Võhaveres. Selleks peaks Sanna reisima bussiga, kuigi bussijuht ei taha elevanditüdrukut peale võtta, sest on ju ka elevanditüdruk üsnagi suur. Üks võõras mees kaitseb Sannat, mistõttu bussijuht leebub ja sõit võib alata. Võõras mees ütleb oma nimeks Fred Tsepeliin ja ta lubab Sannal reisi ajal silma peal hoida. Bussisõit Merimaale on huvitav, sest ümbritsev loodus on põnev, kuni ühel hetkel hakkab maa värisema ja bussiga juhtub õnnetus.

On toimunud maavärin – buss on läinud ümber. Sanna aitab kaasreisijaid bussist välja, kuid ise on bussis kinni. Fred aitab elevanditürdukut, kes saab samuti bussist välja. Õnnetuspaigale saabub päästekopter, millega saabub ka psühholoog dr Inge Hell, kellega me selle loo jooksul kohtume veel. Helikopterile Sannat võtta ei saa, kuid jällegi on abiks Fred Tsepeliin, kes lubab Sanna vanaema juurde toimetada.

Veidi hiljem selgub Fred Tsepeliini tõeline pale, mistõttu lähevad sündmused vägagi põnevaks Ohtu satuvad nii Sanna kui ka Bissa.

Mängu tulevad salakütid, kes jahivad elevandiluud, kohtume uuesti tädi Bellaga, kes on samuti seotud Fred Tsepeliiniga. Sannat ja Bissat aitavad püüton Monti, vapper isaelevant, kel nimeks Mammut, vahvad motikamehed, kes lähevad jõuluvanade paraadile, krokodill Keenia, kelle terve suguvõsa on hävitanud salakütid. Kohtume ka vanaema Vandaga, kes on samuti üks igati vahva vanaema. Lisaks on siin veel ka üks üsnagi jõletu külavanem.

Raamatus on põgenemist ja tagaajamist, kihutamist ja laskmist, lõksu seadmist ja sellesse kukkumist, toimub jõuluvanade paraad ja palju muud huvitavat ja kaasahaaaravat.

Igal juhul on „Sanna ja salakütid“ üks väga vahva ja põnev raamat, kus juhtub igasugu ägedaid asju ning lisaks on siin ka väga lahedad tegelased.

Vahvad illustratsioonid raamatus on pärit autori enda sulest.

Helen Käit „Kristiine poisid tegutsevad“

Helen Käit

„Kristiine poisid tegutsevad“

(Tänapäev)

Helen Käiti värske lastelugu „Kristiine poisid tegutsevad” viib lugejad seekord Tallinna Kristiine linnaosa koolipoiste maailma. 14–15aastased Ingmar, Ragnar, Timo ja Henri on täitsa tavalised kutid, aga igal neist on oma kiiksud ja konksud, erinevad kodud ja arusaam elust. Sellest tulenevalt tekib ohtralt probleeme ja arusaamatusi, aga saab ka palju nalja ning koos tehakse läbi nii mõnigi seiklus. 

Kust jookseb lihtsa nalja ja pahanduse piir? Kas on õige süüdistada kedagi, kui selleks puuduvad tõendid? Kas kättemaks teeb õnnelikuks? Kas mõnitamine on vägivald? Loost leiab vastused kõikidele nendele probleemidele.

Helen Käit on kirjutanud vahva ja üsnagi põneva noorteraamatu 14-15 aastastest koolipoistest, kes tegutsevad Kristiine linnaosas Tallinnas.

Raamatu sündmused algavad matemaatika tunnis, kui käib kontrolltöö. Raamatu üks peategelastest, Ingmar, üritab lahendada viimast ülesannet, kui raamatu teien peategelane, Ragnar, osutab enda ees istuva Margareti poole. Tüdruku kuldsetel lokkidel on suur must karvane ämblik! Mitte mingisugune plastmassist mänguämblik, aga ehtne ämblik! Need, kes ämblikke kardavad, ärge veel raamatut käest pange, sest ämblikest meil selles raamatus juttu ei tule, kuid loomulikult märkab seda ämblikku ühel hetkel ka Margaret, kes hakkab karjuma, kätega vehkima ja mööda klassi ringi jooksma. Klassis on suur segadus, mis valmistab ka matemaatikaõpetajale üsna suurt pahameelt. Ühel hetkel on ämblik kadunud.

Veidi hiljem tunnistab Ragnar Ingmarile, et tema selle karvase ämbliku kooli oli kaasa võtnud ja Margaretile juustesse sokutanud. Ragnar oli ämblikule lausa nimegi pannud – kapten Flint, kuna ämblikul oli üks jalg teistest natuke lühem. Igal juhul on sellel raamatul igati tempokas algus.

Edasi liigume juba Kristiine keskusesse, kuhu Ingmar ja Ragnar hängima lähevad. Seal kohtavad nad ka klassivendasid Timot ja Henrit. Üheskoos minnakse poodidesse telefone näppima. On ju suures kaubanduskeskuses mitmeid poode, mis müüvad erinevaid telefonimudeleid ja nüüd on võimalik neil kõik üle vaadata. Ka Ingmar unistab uuest telefonist, kuid hinnad on üsnagi kopsakad ja poiss on kindel, et vanemad talle uut telefoni ei osta mitte kunagi.

Ühel hetkel käsib Ragnar poistel sealt jalga lasta. Kaaslased ei saa aru miks Ragnaril äkki nii kiire hakkas. Nad hangivad keskuses siiski veel veidi, kuni ühel hetkel hakkab nende poole tulema keskuse turvamees. Ragnar annab käskluse kaubanduskeskusest lahkuda. Poisid panevad ajama. Nii jääb lugejale mulje, et Ragnar on vist mõne telefoni pihta pannud. Õnneks siiski mitte. Ragnar on teinud hoopis paar vingerpussi, millest ta sõpradele räägib – ta pani Apple’i poes kõikidele telefonidele ja arvutitele taustapildiks suure Samsungi logo. Teises elektroonikapoes pani ta ekraanidele igasugu „huvitavaid“ pilte. Selgub, et Ragnaril oli juba ammu selline „kummaline“ plaan, mille ta nüüd ellu sai viia.

Uue nädala alguses kooli naastes on Ragnarist saanud suur staar. Keegi oli tema võllanalja Facebooki üles pannud ja nüüd on Ragnar tehtud mees. Samal päeval annab klassivend Marek tervele klassile teada, et tema telefon on kadunud. See on hiiglama kallis telefon ja tal on tjne, et keegi klassist on selle ära varastanud. Kes? Miks?

Veel sama päeva õhtul lähevad Ingmar ja Ragnar Dunteni parki jalgratastega „kiirlaskumist“ tegema. Esialgu tundub, et see on üsnagi ohtlik sõit, mis hiljem kinnitust leiab. Seda siis, kui Ingmariga õnnetus juhtub. Ta sõidab rattaga suurde põõsasse, mistõttu saab ta endale välja väänatud käe, millega ei saa koolis isegi kirjutada, katkise jalgratta ja lõhutud mobiili.

Seoses Mareki kadunud mobiiliga lähevad koolis asjad veelgi tõsisemaks. Kooli tuleb Mareki isa, kes käitub üsnagi jubedalt. Ta süüdistab klassikaaslasi oma poja telefoni varguses, mistõttu ärritub üsna tõsiselt ka Ragnar, kes üritab klassikaaslasi kaitsta.

Kuid sündmused alles hakkavad hargnema. Ingmar saab emalt uue telefoni, mistõttu külastavad Ingmari kodu politseinikud, sest Ingmar oli koolis telefoni näidanud ja kellegil oli tekkinud kahtlus, et see ongi Mareki telefon! Saame teada sedagi, et Ragnar küpsetab suurepäraseid viinerpirukaid, kuid Ragnar tahab Marekile ka kätte maksta ja mitu klassivenda mõtlevad välja riukaliku kättemaksuplaani Mareki vastu. Millise? Selle pead ise välja selgitama, kui raamatut edasi loed.

Igal juhul saab telefonilugu lõpu, lööme kaasa koos peategelastega ka seiklusmängus ja õpime Kristiine linnaosa paremini tundma.

Sellline vahva lugu on see „Kristiine poisid tegutsevad“. Üsnagi argised sündmused, mis on siiski piisavalt põnevad ja kaasahaaravad. Olen kindel, et vägagi huvitav lugemine just nendele, kes on selle raamatu peategelaste eakaaslased.

Raamatu on illustreerinud Lembe Ruben.

Björn Sortland, Timo Parvela, Pasi Pitkänen „Kepler62. Neljas raamat: pioneerid“

Björn Sortland, Timo Parvela, Pasi Pitkänen

„Kepler62. Neljas raamat: pioneerid“

(Ajakirjade Kirjastus)

”Tulgu mis tuleb, Ari, aga me oleme esimesed,” sosistan ma.
”Esimesed inimesed ajaloos, kes astuvad väljaspool meie päikesesüsteemi asuvale planeedile.”

Kosmoselaev saabub lõpuks ometi oma sihtpunkti. Kepler62 osutub elukõlblikumaks planeediks, kui lapsed oskasid Maalt lahkudes ette kujutada. Paradiisis on siiski omad varjud – Joni haigus süveneb ja põhjustab arvatust enam muret. Peale selle leiab ekspeditsioon märke teistest elusolenditest. Kes või mis need on? On nad sõbrad või vaenlased?

Kaasahaaravalt kirjutavad Timo Parvela ja Bjørn Sortland on koos illustraator Pasi Pitkäneniga loonud põneva maailma, kus sõprus pannakse proovile keset tundmatut kosmost. „Pioneerid“ on kuueosalise raamatusarja neljas raamat.

Põnev kosmose- ja tulevikuseiklus „Kepler62“ on jõudnud juba neljanda raamatuni, kaks raamatut ootab meid veel ees.

Raamatu peategelased, väikesed kosmoserändurid on läbinud pika tee ja jõudnud kohale planeedile nimega Kepler62. Nad on reisinud rohkem kui 400 Maa-aastat, mis reisijate jaoks on tundunud vaid nagu mõni kuu. Inimkonna ajaloo meeletuim reis on maandunud Kepler62-l.

Seekordse raamatu jutustajaks on Norra neiu Marie, kuid loomulikult löövad kaasa ka kõik teised peategelased, kes meile varasemast tuttavad, näiteks vennad Soomest Ari ja Joni.

Kosmoselaev/täheristleja on maandunud. Esimesena ärkab Marie. Tähetistleja akendest paistab valgust. Midagi sinist, midagi rohelist. Marie on kindel, et roheline ja punane on kõige ilusamd värvid maailmas. Need tähendavad elu. Teisena ärkab Ari. Nad on reisinud 1200 valgusaasta kaugusele Maast, elanud üle kaaluta oleku, lihaste kärbumise, kunstliku kooma, meteooritormi ja ussiaugu. Selleks, et jõuda Kepler62’le, kus nad elavad kogu oma ülejäänud elu.

Reisi alustas ju kolm täheristlejat. Esimesena maandus Santa Maria, millega reisisid Marie, Ari, Joni ja reisijuht Olivia (ainus täiskasvanu). Veidi hiljem maandub Pina, millega sõidavad Min-Sun, Lisa, Svetlana ja Albert – nende neljaga me väga pikalt tuttavaks pole saanudki. Kolmas täheristleja Nina ei elanud reisi üle, sai meteooritabamuse ja plahvatas.

Marie, Ari, Joni ja Olivia panevad skafandrid selga, et minna planeeti lähemalt uurima. See on kaunis planeet. Siin on rohtu, metsa ja selgub, et ka õhku, mida hingata. Meie peategelased ei peagi kandma skafandreid. Selle planeedi maastikust õhkub rohelust ja elujõudu. Siin on vett ja elusolendeid.

Maried ja Arit vaevab siiski üks asi – nende täheristlejas on lukustatud uste taga kapsel/kirst, mille sees on keegi või miski, ja see teeb neid ärevaks.

Esimesed sammud on planeedil tehtud. Nüüd hakatakse rajama laagrit kahe kosmoselaeva lähedusse. See käib kähku, kõik valmib moodulitest. Valmivad meditsiinikabinet, kaks laboratooriumit, kasvuhoone, suur laohoone ja eraldi eluruumi moodulid. Seni, kuni teised ehitavad, otsustab Marie veidi ringi vaadata. Hetke pärast näeb ta maas kummalist jälge, mis võiks kuuluda mõne lameda käpaga loomale. Näiteks karule.

Veel samal õhtul kohtuvad Ari ja Marie kummalise ja kähiseva olendiga. See paistab olevat nagu karvutu karu. Marie haarab suure ehamtusega püstoli, olend kaob.

Järgmisel päeval leitakse planeedilt vett, seal on võimas kosk, kaunis loodus, kosmoserändurite peade kohal lendab parv suuri, flamingosarnaseid dinosauruslinde. Äkki hakkab Jonil halb. Ta hakkab köhima, tundub, et tal on palavik. Hetk edasi ja Joni köhib juba verd. Joni viiakse ruttu laagrisse tagasi, kus teda uuritakse. Näib, et on saanud mingi viiruse. Kuidas seda ravida, sest Jonil läheb tervis halvemaks ja halvemaks.

Samal õhtul kohtuvad Mari ja Ari uuesti karvutu karuga, kelle käes on ese, mis meenutab tahvelarvutit!? Olend kähiseb ja ekraanile ilmub tekst: Tal on sama haigus nagu Rohumaa rahval. Ainult nemad teavad, kuidas teda ravida.

Mari ja Ari peavad Jonit aitama, mistõttu pöörduvadki nad kummaliste olendite poole. Nad saavad teada, et nad on orkid, ja ka neist paljudel on sama haigus, mis Rohumaa rahval. Umbes samal ajal sureb laagris Albert, ka tema on haigestunud samasse viirusesse, kuid tema on nüüd surnud. Jonil on sama haigus…

Marie ja Ari lasevad orkidel juhatada end rohutasandiku juurde. Seal on rohurahvas ehk sosistajad, kusjuures oleme ju varasemates osades sosistajatega juba kokku puutunud. Sosistajad näevad välja nagu hiiglaslikud rohutirtsud.

Kuid, kas sosistajad aitavad Jonit? Kas sosistajad on head või halvad? Kas orkid on head või halvad?

Igal juhul muutuvad sündmused üsnagi traagiliseks ja salapäraseks. Kes need orkid on? Miks on neil tahvelarvutid, millel kirjas kolm tähte – KTA – see on ju Marie perekonna moto: „Kill Them All“. Kas relvatöösturid ja Olivia on Kepler62’l juba varem olnud?

Ja taaskord jääb raamat pooleli väga põnevas kohas – näib, et Mariega on ühendust võtnud sosistajad, kes peidavad end kusagil ja neil on midagi väga olulist ütelda, midagi, mis on seotud täheristlejas oleva kirstuga…

Selline põnev lugu ja tundub, et järjest põnevamaks läheb. Ei jää ka meil midagi muud üle, kui oodata viiendat raamatut, et teada saada, mis Kepler62’l edasi juhtuma hakkab.

Nagu ka varem olen ütelnud, annavad raamatule väga palju põnevust ja filmilikkust juurde Pasi Pitkäneni illustratsioonid. Nii saab lugeja väga vahva pildi, milline see Kepler62 välja näeb, millised on meie raamatu peategelased.

Ingo Siegner „Väike lohe Kookospähkel ja Must Rüütel“

Ingo Siegner

„Väike lohe Kookospähkel ja Must Rüütel“

(Ajakirjade Kirjastus)

Kookospähkel, Matilda ja onu Ingmar rändavad kaugele Rüütliriiki, et asuda valvesse iidvana õunapuu juures, mille pärast lohed ja inimesed on võidelnud nii kaua, kui keegi mäletab. Paraku õnnestub riukalikul Mustal Rüütlil onu Ingmar vangistada. Nüüd tuleb Kookospähklil ja ta sõpradel kogu oma kavalus mängupanna, et onu vabastada.

Ingo Siegneri populaarne raamatusari jutustab julgest uudishimulikust väikesest lohest Kookospähklist ja paljudest seiklustest, millesse ta satub. Lood viivad põnevasse fantaasiamaailma, kus armsad tegelased toovad naeratuse näole suurtele ja väikestele.

Raamatud sobivad hästi nii algajale lugejale kui ka ettelugemiseks.

Mul on väga hea meel, et väikese lohe Kookospähkli seiklused jätkuvad, sest selle sarja raamatud on igati vahvad ja kaasahaaravad. Seekordne raamat on eesti keeles juba kuues raamat, milles lohe Kookospähkel toimetab.

Seekordne lugu saab alguse sellest, et suur lohe, onu Ingmar peab lendama Rüütliriiki vahiteenistusse. Rüütliriik asub kaugel-kaugel Loheorust. Selle riigi keskel seisab iidvana õunapuu. Mäe varjus kõrgub rüütliloss. Onu Ingmar jutustab Kookospähklile ja lugejale sellest, et sellest ajast peale, kui lohed mäletavad, on lossiisandad tahtnud õunapuud maha raiuda, et mäe peale torn ehitada. Aga lohed peavad vahti ja jälgivad, et puuga midagi ei juhtuks. Seetõttu kutsutakse õunapuud ka Lohepuuks.

Kookospähkel tahab onu Ingmariga kaasa minna, sest ta tahaks ka rüütleid näha. Ta saab oma vanematelt loa, kaasa läheb ka Kookospähkli parim sõber okassiga Matilda. Nüüd võib lend Rüütlimaale alata.

Lõpuks jõutaksegi Rüütlimaale, suure õunapuu juurde. Võimsa õunaouu tüve ümbermõõt on suurem kui täiskasvanud tulelohel. Tihe lehestik on sügavroheline ja õunad tulipunased. Ilus ja uhke puu. Mäejalamil kõrgub võimas kindlus suurte tornide ja sügava vallikraaviga. Kindlusest pisut eemal jõe ääres asub küla. Onu Ingmar võtab vahikorra üle lohelt, kel nimeks Ole.

Onu Ingmar jääb kohe magama, sest ta arvab, et õunapuu juurde ei tule kedagi. Enne uinumist jutustab ta loo Mustast Rüütlist ja sellest, et Rüütliriigis on palju igasuguseid lohelõkse.

Onu Ingmar jääb magama. Kookospähkel ja Matilda otsustavad minna mõnda rüütlit otsima.

Veidi hiljem märkavad nad metsaserval mitut kuju, kellest üks kannab musta raudrüüd. See ongi vist Must Rüütel! Kookospähkel ja Matilda ei karda, nad hiilivad lähemale ja kuulevad pealt ühest riukalikust plaanist. Must Rüütel kavatseb kinni püüda õunapuud valvava lohe. Ta kavatseb lohe lõksu meelitada mee abil (lohedele meeldib mesi), millesse on segatud suur annus unerohtu. Suure meepüti kõrval on ka ratastega lamamistool, mille abil oleks võimalik lohe sõidutada kindlusesse. Autasuks saaks Must Rüütel lossiisanda tütre endale naiseks ja temast saaks ka uus lossiisand ehk kogu Rüütliriigi isand!

Kookospähkel ja Matilda otsustavad onu Ingmarit hoiatada, kuid nad jäävad hiljaks. Nad kiirustavad tagasi õunapuu juurde, kuid Ingmari on sealt juba lahkunud. Ta on tundnud kaugelt mee lõhna ja läinud mett otsima. Nüüd otsustavad Kookospähkel ja Matilda minna onu Ingmarit otsima, kuid nad kukuvad ise sügavasse auku. Nii satub onu Ingmar meelõksu, Kookospähkel ja Matilda lohelõksu. Must Rüütel viibki uinunud lohe lossihärra Bruno von Habemiku juurde, kus ta kelgib, kuidas alistas verejanulise lohe vihases mõõgavõitluses, mis on ju sulaselge vale. Vaatamata sellele saab Must Rüütel naiseks lossihärra tütre Bruniberta ja temast peaks saama ka uus lossiisand. Algavad ettevalmistused pulmapeoks.

Kas pulmapidu toimub? Kas Kookospähkel ja Matilda pääsevad lohelõksust? Ja kuidas? Kas onu Ingmar päästetakse? Kes on laulumees Walter von Lilleklump? Mis plaanid on temal Brunibertaga?

Igal juhul peavad Kookospähkel, Matilda ja Walter von Lilleklump välja mõtlema plaani, väga kavala plaani, kuid on ju Kookospähkel on igavesti nutikas lohe. Kas see plaan neil õnnestub? Kui raamatu lõpuni loed, siis saad teada. Sündmused lähevad igati põnevaks ja lõpus saad teada sedagi, kes tegelikult Must Rüütel on.

Selline armas, põnev ja kaasahaarav lugu on seekordses Kookospähkli-raamatus, väga vahvad tegelased ja loomulikult ka suurepärased illustratsioonid, mis pärinevad samuti raamatu autori sulest.

Anna Starobinets „Hundikoopas“

Anna Starobinets

„Hundikoopas“

(Tänapäev)

Metsaelu on muidu üsna rahulik, kuni äkki hakkab juhtuma... Ennekuulmatu mõrv. Lohutamatu lesk. Ahned advokaadid. Täpselt nagu ühes ehtsas loomakriminullis olema peab. Ning kogenud metsapolitseinik Vanem Mäger ja tema parem käsi, osav ja nupukas Mägerkass asuvad pahalase jälgi ajama.

Ma ei tea, kas ma olen kunagi varem lugenud loomakriminulli? Ega vist ei ole, vähemalt ei meenu. Kohe alguses pean tunnistama, et see loomakriminull oli igati vahva kriminull, lisaks väga vahva lasteraamat ja kindlasti ka üsna muinasjutuline lugu, milles toimetavad igati lahedad loomad.

„Hundikoopas“ algab Oksakoha baaris, mis on Tagametsa ainus baar. Paljud Tagametsa elanikud (loomad) käivad seal kärbsekokteili joomas ja peakoka firmarooga „Kivid ja kännud“ söömas. See on üsna kummaline firmaroog, mis koosneb peaasjalikult vakladest.

Okaskoha baaris saame tuttavaks meie loo peategelastega: Tagametsa politseinik Vanem Mäger ja Mägerkass, kes on Tagametsa politsei noorem mäger. Mägerkass on tegelikult kass, kes tunneb end mägrana ja tahab olla mäger, mistõttu ta teeb sageli musta värviga oma koonule muste triipe. Baaris on loomulikult ka kelner, kelleks on koiott Jott, ka temaga puutume ka hiljem kokku. Baaris on ka kaks võõrast – kakud-advokaadid, kes norivad tüli ja tunduvad olevat üsna ülbed tüübid. Ei möödu palju aega, kui baari siseneb kaks konna, kes hakkavad krooksuma, et metsas on elajalikult tapetud Jänes, kes raamatu autori sõnul oli tegelikult üsna tubli poiss.

Vanem Mäger ja Mägerkass tõttavad kuriteopaika, kus on mõned täiesti puhtaks näritud luud, paar naharäbalat ning vereplekk kuivanud rohul ja langenud lehtedel. Tõeliselt julm kuritegu. Kuriteopaiks saabub ka Raisakull Raipekotkas, kes on kuriteopaiga ekspert. Tema leiab kuriteopaigalt jäljed ja need kuuluvad Hundile. Mägerkass oli juba varem maininud, et tema arvates saab ainus süüdlane olla Hunt! Vanem Mäger ei ole selles sedavõrd kindel ja ta leiab, et seda tuleks ikka ka tõestada, et just Hunt süüdlane on. Kuriteopaika tuleb ka Emajänes, kes kinnitab, et tükike nahka on just tema mehe nahk. Huvutaval kombel on kuriteopaika saabunud ka kakud-advokaadid, kes näivad andvat nõu Emajänesele!

Vanem Mäger ja Mägerkass hakkavadki kuritegu uurima. Kinnitan sulle, et see on jube põnev, kuid tegelikult isegi veidi naljakas, sest mängus on ju loomad.

Esimesena külastavad meie peategelased Hunti, kes kinnitab, et ta on kiskja, kuid Tagametsas on teineteise murdmine keelatud, mistõttu tema sööb seeni ja mardikaid. Siiski suudab Vanem Mäger oma jutuga viia asjad nii kaugele, et Hunt jääb oma jutuga vahele. Tal pole alibit ja ta arreteeritakse!

Hunt on kinni peetud, kuid Vanem Mäger pole sugugi kindel, et just Hunt süüdlane on. Mis on Hundi motiiv?`

Vanem Mäger ja Mägerkass jätkavad uurimist. Külastatakse ka Emajänest, kes on oma lapsukestega jõudnud kolida Hundi koopasse, kus juba paneeritakse suuri remonditöid tegema hakata. See tundub Vanem Mägrale väga kahtlasena, mistõttu palub ta Emajänesel oma lapsukestega koopast välja kolida.

Sündmuste arenedes tõuseb üheks kahtlusaluseks ka Koiott Jott, kuna mõrvatud Jänes olevat baarist juurvilju varastanud. Mängu tuleb ka Mardikas Mart, kes annab ootamatult alibi nii Hundile kui ka Koiotile!

Kes on süüdi? Vanem Mägral on üsnagi nutikas plaan ja lõpplahendus on väga ootamatu, sest... Nüüd ma rohkema edasi ei jutusta, sest lõpplahenduse pead ikka ise välja uurima. Igal juhul saad Sa teada, mis juhtus ja väga vahva on see, et raamat järgneb, sest Tagametsa seltskonda tabab uus probleem – nüüd on mängus Jahime küla koerad, pihta pandud kana, Rebane ja Mägerkass. Näib, et ka teine raamat loomakriminullide sarjast tuleb täpselt sama põnev.

Ootame ka seda!

Väga lahedad illustratsioonid on teinud Maria Muravski.

Maria Parr „Vilgukivioru Tonje“

Maria Parr

„Vilgukivioru Tonje“

(Eesti Raamat)

Vilgukivioru Tonje on Vilgukiviorus ainuke laps ja kõige vahvam tüdruk, kes orus üle hulga aja elanud. Tonje parim sõber on 74 aastat vana pahur Gunnvald. Nad tunnevad teineteist läbi ja lõhki. Või kas ikka tunnevad? Kui Gunnvald satub reieluumurruga haiglasse, avastab Tonje, et vanamees on tema eest varjanud midagi suurt ja tähtsat, mis ähvardab senise hea elu Vilgukiviorus igaveseks ära rikkuda. Sellal kui kevad võitleb lumega ja paneb mäed sädelema ning jõe kohisema, võitleb Tonje selle eest, et tema kõigi aegade kõige parema sõbra õnn ja viiulimäng alles jääksid. Selles on talle abiks moto „Kiirus ja eneseusaldus!“
Norra lastekirjanik Maria Parr on saanud oma menuka raamatu „Vilgukivioru Tonje“ eest mitmeid auhindu, sh Norra ühe mõjukama, Brage auhinna ja Saksamaal 2010. aasta parima lasteraamatu auhinna.

Alles hiljuti tutvustasin Sulle Norra kirjaniku Maria Parri kirjutatud väga lahedat ja südamlikku lasteraamatut „Vahvlist südamed“. Nii „Vahvlist südamed“ kui ka „Vilgukivioru Tonje“ ilmusid eesti keeles mõned aastad tagasi, kuid need mõlemad raamatud on sedavõrd mõnusad ja humoorikad, kaasahaaravad ja südamlikud, mistõttu tasub neid otsida ka praegu raamatupoodidest või raamatukogudest.

Selle raamatu alguses saame tuttavaks Vilgukivioruga, mis tundub olevat üsna põnev, kuid üksildane koht. Vilgukiviorgu pääseb laevaga, seal on tuuline, seal on palju lund, männid, kuused, kiosk, kauplus Theo juuksurisalong, jõgi, ekskavaator, kämpinguplats ja selle tige omanik Klaus Hagen, muinasjutumets, Sally roheline maja, Gunnvaldi talu, raamatu peategelase Tonje ja tema pere talu. Oleme Vilgukiviorus.

Ja lugu algabki. Külmal veebruarikuu pärastlõunal valitseb Vilgukivioru südames ääretu vaikus. Jõgi ei kohise, sest seda katab jää. Linnud ei sädista, sest nad on lõunasse lennanud. Isegi lammaste määgimist pole kuulda, sest nemad on laudas soojas. On vaid valge lumi, tumedad kuused ja suured vaikivad mäed.

Imeline ja veidi nukker algus, kuid, keset seda tuulevaikust leidub üks must täpike, kes peatselt hakkab häält tegema.

See täpp on Vilgukivioru Tonje. Tema isa on Vilgukiviorus talupidaja ja ema on mere peal mereteadlane. Tonjel on vahvad punased lõvilokid. Lihavõtete ajal saab ta kümme aastat vanaks. Seda kavatseb ta tähistada nii, et mäed kõmisevad.

Tonje on terves Vilgukiviorus ainus laps. Kuna ta on laps, siis ei salli teda tervisekämpingu omanik Klaus Hagen, kes tegelikult ei salli ühtegi last. Vaatamata sellele, et Tonje juures midagi, mis paneb kõik kämpingukülastajad, kes teda kohtavad, uskuma, et tegelikult kuulub see org hoopis tüdrukule, mitte rikkale Klaus Hagenile. Tonjele Vilgukivioru külalised meeldivad seevastu väga palju.

Tonjet kutsutakse ka Vilgukivioru Kõuekeseks. Tüdrukule meeldib suusatamine, eriti mäesuusatamine (see meeldib ka tema tädidele Eirile ja Idunile, kes õpivad pealinnas, kuid käivad üsna sageli ka Vilgukiviorus). Tonjele meeldib suuskadega ka hüpata ja teha igasugu imevigureid. Talle meeldib suuskadega kiirelt sõita ja kõva häälega laulda.

Tema suusahüppekatseid jälgib eemalt Gunnvald, kellega saame samuti varsti tuttavaks, kuid just sel päeval, mil meie lugu algab, teeb Tonje imelise hüppe, mis on peaaegu salto, küll mitte täiuslik salto, sest maandumine ebaõnnestub, kuid siiski.

Teises peatükis saame tuttavaks Gunnvaldiga, kes elab tohutu suures majas ning tal on laut ja lambad, kellega on alati üks igavene häda.Gunnvaldil on ka puutöökoda, kus ta viidab rõõmsalt oma vanadusepäevi ja teenib pensionile lisa. Ta on nimelt 74 aastat vana ja ta on Tonje parim sõber. Tonje naerab ka ise selle üle, et tema parim sõber on sihuke vanatoi, kuid näib, et Vilgukiviorus on sõprade osas kesine valik, kuigi võin kinnitada, et Gunnvald on igati vahva sõber. Mees on küll vägev toriseja, kuid ta on ka Tonje ristiisa, ta on ka uskumatult põikpäine, kuid ta mängib suurepäraselt viiulit. Gunnvaldil on ka mustvalge kass, kel nimeks Gunda.

On talvise koolivaheaja algus. Aastaid tagasi käis Vilgukiviorus koolivaheaegadel väga palju lapsi. Lapsed kadusid, kui Klaus Hagen rajas Hageni Tervisekämpingu, mis pidi olema kõige vaiksem ja rahulikum paik kogu fjordide maal. Selgub, et lapsi sellesse kämpingusse ei lubata!

Tonjel Klaus Hagenile ei meeldi, kusjuures ta kutsub türdukut kogu aeg ka vale nimega. Tonjest on saanud Trulte. Ka Tonje on siiski vankumatu ja sõidab üsna sageli kämpingust suuskadel mööda ja laulab väga kõva häälega. Korra oli ta isegi kämpinguakna kadaga katki lasknud, kuid see juhtus kogemata. Tonje soovis tabada lipuvarrast, aga katsu sa peenikesele lipuvardale kadaga pihta saada. Tonje viis pärast seda õnnetust Hagenile kogu oma hoiukarpi korjatud raha. Hagen võttis raha, kuid hoikarpi ei soovinud. See solvas Tonjet ja türduk otsustas, et ei ole enam Hageni vastu sõbralik.

Selline väga vahva algus sellele raamatule ja see on tõepoolest alles algus, sest sündmused alles käivituvad. Loomulikult ei saa ma Sulle ju kõike ära rääkida, sest sel juhul oleks lugemine äärmiselt igav. Kuid veidikene võin ju mainida, mis juhtuma hakkab.

Meil on võimalus kaasa lüüa roolikelkude proovisõitudel, sest Gunnvald valmistab väga kiireid ja ägedaid roolikelke. Kes võiks olla selliste kelkude parim „katsetaja“? Loomulikult Tonje. Saame tuttavaks ka Kajaka-Geiriga, kes ongi kajakas ja ta on Tonje ning Tonje pere lind. Sündmused lähevad segaseks ja keeruliseks siis, kui Gunnvald saab kirja, milles öeldakse, et keegi Anna Zimmermann on surnud. Kes võiks see Anna Zimmermann olla?

Tonje saab Vilgukiviorus endale veel ka kolm sõpra, kuigi nende esimene kohtumine on üsnagi sõjakas. Need kolm on kaks venda, kel nimeks Ole ja Vend ning nende väikene õde, kel nimeks Gitte. Lapsed on kämpingus koolivaheajal aega veetmas.

Ühe väga riiaka jääraga, kel nimeks Gladiaator saame samuti tuttavaks. See on Gunnvaldi jäär, kuid just pärast sekeldusi jääraga satub Gunnvald luumurdudega haiglasse.

Tonje loeb ka ühte väga huvitavat raamatut, mis jutustab väikesest tüdrukust, kel nimeks Heidi. Umbes samal ajal saabub Vilgukiviorgu üks pikka kasvu naisterahvas, kelle on kaasas väga suur ja üsna tigeda olemisega must koer. Kes on see veidi hirmuäratav võõras?

Üsna varsti saab lugeja seda teada, kuid ma ei saa siinkohal seda ära rääkida, kes see naine on. Nii palju ütlen, et ka tema nimi on Heidi.

Esialgu ei saa Tonje ja Heidi hästi läbi, kuid asjad muutuvad. Saame teada, kes on Heidi, kes ta on Gunnvaldile.

Selline vahva raamat. On põnevaid ja humoorikaid sündmusi. On väga vahva ja äge peategelane. Raamatu autori stiil on igati mõnus, ta jutustab kaasahaaravalt ja mõnusalt. Väga lahe lugemine!

Kalju Saaber „Sipelgad ja suvitajad“

Kalju Saaber

„Sipelgad ja suvitajad“

(Eesti Raamat)

Selles kogupereraamatus on kuusteist lugu väikestest poistest, aga ka täiskasvanutest ja muidugi loomadest ja asjadest nende elus. Koolivaheajal mere ääres või maakodus juhtub nende igapäevases, kuid ometi põnevas mängumaailmas nii lõbusaid kui ka kurvapoolseid lugusid. Näiteks lugu õpetajast, kes õppis lõvitaltsutajaks ja kes viidi katsetega teise klassi üle. Või Kaarlist, kes tahab saada kuulsaks filmilavastajaks, aga tähtsamaks kui film saab selle tegemise ajal leitud hea sõber. Või kiuslikust männinotist ja suurustavast kirvest. Või hoopis sipelgatest, kes on küll kohutavalt tülikad, ent sellest hoolimata lahedad kaaslased. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud. Kalju Saaberi heatahtliku huumoriga läbi pikitud lugude puhul on moraal peidetud sageli sügavamalegi, kui esialgu tundub.

Kalju Saaber on aastakümnete jooksul kirjutanud väga palju väga häid raamatuid täiskasvanutele. Meenutage näiteks „Härgamisi“, „Hiiehobune“, „Kahe kodu ballaad“, „Kaimude raamat 1 ja 2“, „Mees, naine ja bernhardiin“, „Puulane ja tohtlane“ jt. Aastate jooksul on kirjanik kirjutanud ka mitu väga vahvat raamatut lastele: „Nille, Värten ja Peopesa“, „On“, „Saurusesuvi“, „Haruldast tõugu issi“, „Lepatriinu asfaldil“, „Meister tegi, hästi tegi“, „Palju väikseid virmalisi“.

„Sipelgad ja suvitajad“ on üks igati mõnus ja muhe lugemine. Siin on 16 lugu, mis jutustavad argipäevast, mitmes loos seikleme rannakülas, kuid siin on ka selliseid lugusid, mis polegi nii väga argistest asjadest või on siiski argised askeldused, kuid need on antud edasi näiteks läbi looma silmade.

Raamatu esimese loo pealkiri on „Katsetega teise klassi“. On ilus kevadpäev, esimesele klassile helistatakse viimast koolikella. Tunnistused olid lastel juba käes, kõik olid olnud tublid. Ja nad kõik viidi edasi teise klassi. Mida esimese klassi lapsed esimese kooliaasta jooksul õppisid? Selgub, et see polegi ju nii väga tähtis, kuid nende õpetaja õppis maru palju! Õpetaja õppis oma õpilasi põhjalikult tundma. Esialgu oli see väga raske, sest õpilaste vahel oli raske vahet teha. Martiniga olid asjad veidi lihtsamad, õpetaja tundis teda väga hästi, sest poisi vasaku käe pöidlaküüs oli alati värvine. Tema avas värvipurke vasaku käega, kuid teised lapsed avasid neid hammastaga! Martin kinnitab isale, et sel suvel lubas tema girlfriend Kaidi õpetada ka Martinit värvipurki hammastega avama. Martin jutustab oma isale veel seda, et õpetaja õppis kooliaasta jooksul lõvitaltsutajaks, kuna ta oli kinnitanud, et pärast seda klassi võib ta kas või tsirkusesse lõvi taltsutama minna. Ei mingit hirmu.

Õpetaja õppis veel igasugu kummalisi asju – kadunud asju otsima, külmal aknaklaasil muhku alla vajutama, söögilauas valjusti lobisema, tunnis selja taha piiluma, lumesõda pidama, lõhutud vaasilt näpujälgi võtma, isegi ropendama jpm. Ainus, mis õpetaja selgeks ei saanud, oli direktorile tere ütlemine. Sellele on Martinil konkreetne põhjendus – koolidirektor on noor mees, õpetaja on ilus noor naine ja mees peab naisterahvale ikka esimesena tere ütlema.

Nii on õpilaste otsus üsna kindel, õpetaja tuleb viia teise klassi üle, sest alles ta ju endale saadi ja õpetaja on igati arenemisvõimeline.

Vahva lugu, kas pole.

Raamatu teine lugu on „Sipelgad ja unejutt“, milles saame tuttavaks Maiduga. Väljas on kuumad suveilmad, päike särab eredalt, vaiku tilgub puudelt ja Maidu suvekodu õu kihab sipelgatest. Neil on siinsamas aia ääres pesa.

Maidu saab õues sipelgate käest veidi hammustada ja see talle ei meeldi. Ühe sipelga on Maidu toonud endaga majja kaasa. Siplegas on nüüd ehmunud, sest ta ei oska kuhugile minna, tema kompass pea sees on sassis.

Maidu memm on see, kes kinnitab, et sipelgad on metsa valitsejad ja ühtlasi ka metsa sanitarid. Kus elavad sipelgad, seal on mets alati hea tervise juures. Maidu siiski ei soovi, et sipelgad just nende õue peale tulevad, sest ju isegi isa ütleb, et see on eravaldus. Memm tõdeb, et sipelgad ei saa aru, kus lõpeb õu või algab mets.

Maidu saab selles loos sipelgatest veel mõndagi teada. Näiteks seda, et sipelgatel on suur perefirma ja sipelgaema hoolitseb oma tööliste eest hästi. Vihmase ilmaga ei saada ta kedagi metsa tööle. Siis on sipelgatel vihmapüha ja nad kuulavad oma pesas vihmajuttu, nii nagu Maidu kuulab unejuttu, alati kell üheksa õhtul. Maidu vanaisa tõdeb, et vihm räägib alati sosinal, nagu poleks tal hambaid suus. Vihma hääl toob keset päevagi une peale.

Kui ühel päeval üritatakse sipelgaid lausa valge pulbri abil õuest eemale ajada, siis järgmisel päeval on Maidu kindel, et seda valgest pulbrist „Hiina müüri“ ei ole vaja, las sipelgad elavad ka nende õuel, ja mis see üks sipelgahammustus suurele mehele ikka teeb.

Vahvaid lugusid on selles raamatus veel ja veel.

Loos „Tuulekell, kes kartis tormi“ saame tuttavaks Sven Ukuga, kes on saanud isalt vahva kingituse, tuulekella, mis on toodud Soomest, kuid valmistatud Hiinas. Sven Uku on suveks mere äärde tulnud ja ka tuulekella kaasa võtnud, kuid tuulekell ei tee seal häält, ei laula tuulelaulu.

Sven Uku on kindel, et põhjus on selles, et tuulekell on toodetud Hiinamaal ja sealsed tuuled lihtsalt siin ei puhu. Ka tuulekell ise on õnnetu, sest tema omanik on õnnetu. Ta on nii õnnetud, et kavatseb sealt lausa lahkuda, kuid õnneks leiavad Sven Uku ja tuulekell üheskoos probleemile põhjuse ja lahenduse.

Väga lahe on ka lugu, mil pealkirjaks „Väikese pasuna kirgastumine“. Selles loos saame tuttavaks Tõnuga, kelle isa on sõjaväelane ja ka väike poiss tahab suureks saades ohvitseriks saada. Isa on Tõnule kinkinud väga vahva pasuna. Sestpeale on poiss ja pasun lahutamatud.

Ühel päeval mängib Tõnu liivakastis. Ta otsustab teha pasunakujulisi liivakooke, kuid poiss unustab, et pasuna häälepaelad ei talu märga ega liiva. Need võivad umbe minna. Nii ei tule sel päeval pasunast ühtegi piuksu ega puuksu, kuigi just sel päeval on liivakastis tulekul suur lahing. Olukord, kus ei saa pasunaga signaali anda, toob kaasa tõsise konflikti. Nii tõsise, et vägede juhataja, kelleks on Tõnu, määrab pasuna hukkamisele. Kas asjalood lähevad tõesti nii tõsiseks või lähevad need ikka paremaks? Seda pead juba ise välja uurima.

Raamatus saad tuttavaks ka haukuva diivaniga, väikese Liisiga, kes on kui taevast kukkunud, saad lüüa kaasa üsna kummalisel pühal lõunasöömaajal, rajada rahvusparki ja õpilasfirmat.

Väga armas ja veidi nukrameelne on lugu „Kontvõõras“, mis jutustab ühest rannaküla vanast koerast, kel nimeks Vlad. Saad lugeda tema elust ja rõõmudest, tema elu viimastest päevadest, mis on üsnagi õnnetud.

Juttu on raamatus veel lammaste pügamisest, kahest vennast (suuremast ja väiksemast), kes hakkavad tegema ninja-filmi, kuna väiksem vend tahaks võita Kuldgloobust. Loos „Mis värvi on kassitapud?“ saada tuttavaks Aldo ja ühe vana, õlgkübarat kandva kunstnikuga, kes tuletab kangesti meelde Edgar Valterit. Juttu on veel ka suurest suvetormist ja talgutest (see on väga-väga vahva lugu), raamatu viimases loos saad tuttavaks vahva kukega, kel nimeks Kiku. Saad teada, miks kukk tahtis näha päikeseloojangut.

16 lugu. Veidi argipäevasid toimetusi ja askeldusi, veidi muinasjutulisi sündmusi, vahvad tegelased, nutikad ja hakkajad poisid, mitmed loomad.

Soovitan kindlasti seda raamatut lugeda ja loetusse ka süveneda, sest autoril on palju väga huvitavaid ja sügavaid mõtteid, millele kaasa mõtelda.

Maria Parr „Vahvlist südamed“

Maria Parr

„Vahvlist südamed“

(Eesti Raamat)

„Vahvlist südamed“ on lugu naabripoisi Trille ja naabritüdruku Lena sõprusest, seiklustest ja vahvlitest. Trille ja Lena elavad väikeses rannakülas ning mõtlevad koos igasuguseid vahvaid asju välja: nad ehitavad majade vahele köisraudtee, mängivad Teist maailmasõda ja teenivad tänavamuusikutena raha. Tihti juhtub aga nii, et laste lõbusast ettevõtmisest saab pöörane seiklus, mille tagajärjed on ettearvamatud. Õnneks on olemas vanaisa ja täta-memm, kes hädas appi tulevad. Aga mis saab siis, kui juhtub midagi niisugust, et mitte keegi ei saa enam aidata?

Maria Parr kirjutab kaasahaaravalt ja suure soojusega nii rõõmsatest kui ka tõsistest asjadest, sõprusest ja igatsusest selle järele, et inimene, keda sina kalliks pead, vastab sulle samaga.
Maria Parri (snd 1981) esikraamat „Vahvlist südamed“ võitis Norra kriitikute poolehoiu. Raamat on Brage auhinna nominent ning 2011. aastal vändati selle põhjal Norras telesari. „Vahvlist südamed“ on tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Laiema tuntuse saavutas Parr 2009. aastal lasteraamatuga „Vilgukivioru Tonje“, mille eest ta on saanud rohkesti mõjukaid kirjandusauhindu. „Vilgukivioru Tonje“ on ilmunud ka eesti keeles.

Kui sa tahad lugeda raamatut, mis on muhe ja humoorikas ning hästi südamlik, siis on „Vahvlist südamed“ just selline raamat. Ma olen tutvustanud sulle tavaliselt ikka uusi lasteraamatuid, see raamat on ilmunud eesti keeles mitu aastat tagasi, kuid on sedavõrd vahva lugemine, mida tasub raamatupoodidest otsida ja küsida ka praegu.

„Vahvlist südamed“ algab suvevaheaja esimese pärastlõunaga, kui raamatu peategelased Trille ja Lena ehitavad oma majade vahele köisraudtee, no mitte sellise päris köisraudtee, pigem sellise mängu oma, kuid ikkagi. Lena on julge tüdruk, ta saab varsti üheksa-aastaseks ja tema tahab proovida köisraudteed esimesena. Umbes poolel teel libisevad tema jalad köie ümbert lahti ja korraga ripub ta ainult kättpidi kahe teise korruse vahel.

Nüüd peab Lenat aitama naabripoiss Trille, kes tormab tooma ema-isa voodist madratsit, mille ta paneb heki peale, mille kohal Lena ripub. Ma ei kiirusta ette, milline on Lena maanudmine madratsile, selle pead ise välja selgitama. Küll ütlen seda, et selles raamatus juhtub Lenaga veel igasugu õnnetusi, mis toovad kaasa nii naeru kui ka pisaraid.

Raamatu teises peatükis saame teada, et Trille ja Lena käivad ühes klassis. Lena on klassis ainuke türduk. Trille, kes on ka raamatu jutustaja, kinnitab, et Lena on tema parim sõber, kuigi ta on tüdruk. Poiss ei ole türdukule seda kunagi öelnud. Trille ei julge seda öelda, kuna ta ei tea, kas tema on Lena parim sõber.

Selles peatükis saame teada, millised Trille ja Lena välja näevad, lisaks sedagi, et Trille peres on lisaks emale ja isale veel ka vanem vend Magnus, vane õde Minda ning noorem õde, keda kutsutakse Kiharakeseks.

Saame tuttavaks ka Trille vanaisaga, kes on poisi arvates parim täiskasvanu, keda ta teab. Vanaisa kutsub Trillet ja Lenat Trille-kutiks ja naabripiigaks. Tulekul on jaanilaupäev, Trille ja Lena saavad ülesandeks meisterdada küla jaanitulele nõia!

Kolmas peatükk tutvustab meile ka rannaküla, kus Trille ja Lena elavad. Küla kutsutakse Prõmaka-Mathildeks. Vanaisa kinnitab, et see rannaküla on lausa kuningriik. Trille tõdeb, et neil on majade ja mere vahel suured heinamaad, ja heinamaade vahelt viib väike kruusatee alla randa. Majadest edasi on autotee. Autoteest edasi on mäenõlvad, kus saab talvel kelgutada ja suusatada. Trille meenutabki nüüd talve ja seda, kuidas Lena proovis kelguga üle autotee hüpata. Õnneks lõppes kõik siiski õnnelikult.

Selles peatükis hakkavad Trille ja Lena meisterdama jaaniõhtuks nõida, mis kukub välja nagu hernehirmutis. Lapsed otsustavad nõida veidi parandada (tuunida) ja kasutavad selleks Lena ema vanaaegset nukku, mis on arvatavasti hiiglama vana ja hiiglama kallis ning hinnaline. Kas see ikka on päris hea mõte? Eriti veel siis, kui süüdatakse lõke koos „nõiaga“. Lapsed mõistavad, et see pole ikka päris hea mõte, mistõttu tõttab appi Trille vanaisa, kes korraldab jaaniõhtul üsna ägeda lehmakoogi-vihma.

Neljandas peatükis otsustavad Lena ja Trille meisterdada Noa laeva, sest nad käisid pühapäevakoolis, kus sellest juttu tehti. Ega nad laeva ei meisterda, selleks kasutatakse onu Tori kalapaati, kuhu hakatakse külast tooma igasugu loomi – kaks küülikut, kana ja kukk, kits, üks paks kass, kaks kimalast, kaks tõuku, kaks tigu, kaks lehetäid, kaks ämblikku ja kaks mardikat. Kuna laev ei ole piisavalt „täis“, otsustatakse tuua veel ka lehm, õigupoolest küll mullikas, kuid pärast seda juhtub üks igati korralik äpardus. Mullikas kukub vette, kuid õnneks on lähedal onu Tor.

Viiendas peatükis sööme keedetud kapsast ja Lena otsustab panna külapoe seinale kuulutuse – ta otsib endale isa. Lenal nimelt on ema, kuid isa ei ole. Õige varsti helisebki Lena telefon ja üks daam pakub talle kedagi, kes on veidi rahutu, kuid viimase kahe nädala jooksul pole see keegi tuppa pissinud, on pissinud ainult õues! Kas see on isa-kandidaat, kes pissib õues? Hiljem selgub, et tegelikult pakutakse Lenale hoopis midagi muud, kui isa ja kas ka Lena ema selliste kuulutustega nõus on?

Vahvaid, humoorikaid ja südamlikke sündmusi on selles raamatus palju – saame sõita Trille vanaisa mopeediga, saame tuttavaks täta-memmega, kes on vanaisa õde ja temaga on seotud ka raamatu pealkiri. Saame tuttavaks noore tohtriga, kel nimeks Isak. Tema tuleb Lenat vaatama siis, kui tüdrukul tuulerõuged on. Kas noorest tohtrist võiks saada Lena uus isa?

Ja veel, Trille ja Lena peavad uue jalgpalli ostmiseks minema linna raha teenima. Nad otsustavad teha seda tänavamuusikutena, kuid na oskavad plokkflöötidel mängida vaid üht lugu – „Püha öö“. Kas jõululooga on võimalik südasuvel raha teenida?

Raamatut edasi lugedes saad teada ka seda, miks rannaküla Prõmaka-Mathildeks kutsutakse, kuidas Trille ja Lena otsustavad mängida Mathildet, kes prõmaka sai. Saame lugeda veel ka lammasta allatoomisest mägedest ja Lena päästmisest helikopteriga, sellest, kuidas Lena kakleb koolis pahatahtliku Kai-Tommyga, kuidas saabub talv, sajab alla esimene lumi ja sureb täta-memm. Eks ole neid nukraid alatoone raamatus veel – Lena kolib koos emaga rannakülast ära, kuid Lena... ma ei taha sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul on raamatus juttu veel ühest väga vanast hobusest ja tema päästmisest, sellest, kuidas mängitakse Teist maailmasõda, kuidas toimub üks tõsine tulekahju, mis võinuks väga halvasti lõppeda ja sellest, kuidas järgmisel suvel toimuvad jaaniõhtul pulmad!

Selline väga vahva, südamlik ja armas raamat on „Vahvlist südamed“. Palju väga kaasahaaravaid sündmusi, on rõõmu, naeru, kübe kurbust ja pisaraid. Lahedad tegelaskujud ja mõnus jutustamisstiil, mis lugeja endaga kaasa haarab.

Philippe Jalbert „Suurte koerustükkide päevik“

Philippe Jalbert

„Suurte koerustükkide päevik“

(Varrak)

Kõikidele ettevaatamatutele, kõikidele kohmakatele, üleannetutele või hulljulgetele, väikestele ja suurtele… Siin on hädavajalik raamat, mis õpetab vahet tegema lõbusatel ideedel ja suurtel koerustükkidel! Naljakad illustratsioonid ühes vajalike meeldetuletustega teevad tuju heaks nii põngerjal kui ka tema vanemal. Vanusele 5+. 

See on üks hiiglama vahva raamat, mille on kirjutanud ja joonistanud Philippe Jalbert. See on juba teine raamat, mis eesti keeles on temalt ilmunud, sest alles rääkisin sulle ka sama autori raamatust „Minu heade kommete meelsepea“.

Selles raamatus on juttu koerustükkidest, mida ei tohiks teha, kuigi mõnikord neid ikkagi tehakse, kuid see pole üldse mitte ilus ega viisakas. Raamat on lahedas formaadis, leheküljed on paksemast ja vastupidavamast paberist, kui tavapärased raamatud ja raamatus on väga palju lahedaid joonistusi, milles toimetavad jänesed, koer, kass, notsu, mutt, hunt.

Uurime lähemalt, millised need koerustükid on, mida ei tasuks teha.

Kindlasti mitte ei ole hea mõte mängida tikkudega, kuigi selle raamatu pildilt on näha, et jänese käes on tikud ning maja juba põleb. Paha lugu.

Loomulikult ei ole ka hea mõte raamatuid katki rebida. Jänes on jõudnud seda juba teha ning ta on meisterdanud raamatu lehekülgedest paberlaevukesi. Jällegi väga paha lugu!

Ja veel. Ei ole hea mõte jätta raamatukogust laenatud raamatuid tagasi viimata, kuigi siin on näha, et jänesel on ikka üsna palju raamatuid, mis on jäänud raamatukokku tagasi viimata. Saad teada sedagi, et autos ei ole mõtet rumalaid nalju teha, sest see võib väga õnnetult lõppeda. Ei tohi ärritada ka koeri ega minna tulele liiga lähedale.

Autodest on siin veelgi juttu – autosõidu ajal ei ole hea mõte avada turvavööd. Koduseid asju on raamatus ka mitmeid, sest kodudes võib ka igasugu õnnetusi juhtuda – ei ole hea mõte jätta külmkapiust lahti ega mängida juuksurit päris kääridega. Ei ole hea mõte ronida riiulitel ega mängida tööriistadega. Hea mõte ei ole ka palli mängimine akna all ega toidu ära viskamine, rääkimata sellest, et ei ole hea mõte mängida nugadega. Raamatus ei soovitata asjadega ummistada kraanikaussi, mängida ema meigitarvetega, trallida lõunauinaku ajal, mängida autovõtmetega, varastada, pissida basseini, kõõluda akna peal, mängida basseini serval, toppida sõrmi pistikupessa, teha voodist batuuti, väljaminna ilma luba küsimata, ületada tänavat ilma ringi vaatamata jpm.

Kokku on selles raamatus 44 õpetust/keeldu, mida ei tohiks lapsed teha ehk siis koerustükki, mis pole üldse mitte naljakad, mida kindlasti ei tasuks tega ega isegi proovida mitte. Koerustükid võivad mõnikord olla ka lõbusad ja naljakad, kuid selles raamatus on kirjas need, mis naljakad küll ei ole.

Väga lahe ja õpetlik raamat lastele, kuid ka seda tasub vaadata koos vanematega või vanavanematega ning koos nende asjade üle ka arutleda.

Philippe Jalbert „Minu heade kommete meelespea“

Philippe Jalbert

„Minu heade kommete meelespea“

(Varrak)

Kõikidele mühakatele, kõikidele ebaviisakatele, väikestele ja suurtele… siin on raamat, mis õpetab kiiresti viisakaks. Naljakad illustratsioonid ühes elementaarsete viisakusreeglitega teevad tuju heaks nii põngerjal kui ka tema vanemal ning ehk aitavad ära hoida mõne ebaviisaka teo. Vanusele 5+. 

See on üks hiiglama vahva raamat, mille abil on lastel väga lahe õppida häid kombeid. Raamat on lahedas formaadis, leheküljed on paksemast ja vastupidavamast paberist, kui tavapärased raamatud ja raamatus on väga palju lahedaid joonistusi, mis on pärit raamatu autori enda sulest. Piltidel toimetavad jänesed, lõvi, jõehobu, kilpkonn, karu, krokodill, elevant jt. Pildid ja loomad on tegelikult hästi naljakad, kuigi raamatus räägitakse igati tõsistel teemadel. Raamatu tekstid (võiks öelda, et õpetussõnad) on lühikesed ja kergesti mõistetavad.

Esimene hea komme, mida õpime on see, et kellegagi kohtudes öeldakse: „Tere!“ Täitsa tõsi, nii see ju peakski olema. Kas sina ikka ütled: „Tere!“, kui kellegagi kohtud?

Teine hea komme on see, et ühistranspordis pakutakse vanuritele, lapseootel või puudega inimesele istet. Ka see on ju täiesti tõsi ja seda tasuks meil kõigil alati meeles pidada. Pakkudes istet käitud igati viisakalt.

Ma ei saa sulle ju kõiki raamatus tutvustatavaid häid kombeid ära rääkida, sel juhul muutuks lugemine igavaks. Teen lühidalt – raamatus on juttu veel viisakast söömisest, ruumi sisenemisest ja koputamisest, sõrmega nina nuuskamisest, võõrastes asjades sobramisest, toiduga mängimisest, laenatud asjadest ja nende tagastamisest ning hoidmisest, isegi peeru laskmisest on juttu, ka kaklemisest räägitakse ja see pole üldse mitte ilus tegu. Ja veel, juttu on ka suurte tükkide suhu ahmimisest, suu täis rääkimisest, tualetis käimisest ja käte pesemisest, eakatest inimestest, daamidest ja neile ukse avamisest, teiste kadestamisest. Kas sa ikka tea, et teistele tuleb abi pakkuda, kui keegi abi vajab. Kui midagi soovida, siis tuleks öelda: „Palun!“ Enne lahkumist aidatakse asjad kokku koristada, pole ju ilus, kui asjad laokile jäävad. Kindlasti oled sa kuulnud seda, et sõrmega ei tohi näidata ja ukse taga pealt ei kuulata.

Häid kombeid on selles raamatus väga palju. Lugesin kokku, et neid on siis lausa 44. Õppimist jätkub pikemaks ajaks.

Igal juhul on see üks väga vahva ja õpetlik raamat lastele, kuid ma olen kindel, et seda on päris mõnus lugeda ka koos vanematega või vanavanematega, sest kas ka nemad ikka kõiki neid häid kombeid teavad.

Eno Raud „Lugu lendavate taldrikutega“

Eno Raud

„Lugu lendavate taldrikutega“

(Tänapäev)

Selle raamatu kaante vahele on kogutud armastatud Eesti lastekirjaniku Eno Raua põnev ja lustakas triloogia kolme poisi ja neile suveks ootamatult kaela sadanud võõra linnatüdruku seiklustest ühes suvises Eesti väikelinnas. 

Triloogiasse kuuluvad „Päris kriminaalne lugu“, „Lugu lendavate taldrikutega“ ja „Telepaatiline lugu“. Esimeses peavad Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt üles leidma koolikaaslase salapäraselt kaduma läinud väikevenna, teises jutus saabuvad linna lausa tulnukad ning viimases loos avastavad nad, et Jürnal on telepaatilised võimed, ning ta suudab teisi mõttega mõjutada.

Ühiste kaante vahel ilmusid need kolm põnevat ja lahedat lugu esimest korda 1973. Ma usun, et mina lugesin just seda väljaannet arvatavasti siis, kui oli umbes 10-aastane ehk siis viis-kuus aastat pärast seda, kui need kolm lugu ühiste kaante vahel ilmusid. Raamatu põhjal on tehtud ka film, mil nimeks „Keskpäev“, mis sai valmis 1981. aasta. Selles mängisid peaosi toona veel noored Ülari Kirsipuu, Tormi Kevvai, Mihkel Raud, Maria Avdjuško jt.

Esimeses selle raamatu loos “Päris kriminaalne lugu” (see ilmus algupäraselt juba 1968 aastal) saame tuttavaks meie raamatu peategelastega.

Raamatu autor kinnitab, et Meelik oli poistest kõige vanem ja kandis siilisoengut. Jürnas oli keskmine. Ka sündinud oli ta aasta keskel – juunikuu viimasel päeval. Kaur oli kõige väiksem ja tal oli üks esimene hammas ära. Igaüks neist oli millegipoolest kuulus. Meelik kirjutas põnevusromaani, Jürnas oli näinud rukkirääku ja ta oli väga hea hiilija. Kaur oli kuulus selle poolest, et ta oli pikaealisest soost. Kauri vanaema oli kohe-kohe täitumas 100 eluaasta.

Sel päeval, kui raamatu sündmused hakkavad arenema nimetus Eesti väikealevis, kinnitab Jürnas, et kogu tema eelseisev suvi on rikutud, sest talle tuleb külla isa sõbra laps. Isa sõber peab sõitma suveks välismaale, mistõttu peab Jürnas olema terve suve lapsehoidja. Asja teeb eriti hulluks see, et see pole mitte lihtsalt laps, see on tüdruk, kel nimeks Kärt. See hirmutab nii Jürnast, kui ka tema sõpru Meelikut ja Kauri, kuna nad ei tea, mida tüdrukuga suvel ette võtta.

Nad otsustavad küsida nõu sama alevis elavalt Marjult, kelle käest saavad nad kahjuks vaid ühe idee – tüdrukutega võiks keksu mängida. Poisid õpivadki Marju juhendamisel keksu mängima, kuid siinkohal kinnitan, et lugeja ei pea muretsema, sellel suvel väga palju peategelased keksu ei mängi, neil on palju muudki põnevat teha.

Kärt saabubki ja tegelikult on ta ju igati vahva tüdruk, kes hakkab poistele suve jooksul meeldima. Esialgu on poisid ikkagi mures, mida tüdrukuga suvel ette võtta, sest ega siis ei saa kogu aeg keksku mängida. Meelik käib küsib nõu raamatukogu juhatajalt, kes soovitab poisil lugeda raamatut „Tütarlaste harrastusi“. Meelik ja Kaur saavad teada, et tüdrukutele peaksid meeldima väikesed lapsed ja fotograafia. Äkki sooviks ka Kärt väikesi lapsi pildistada? Meelikul on fotoaparaat olemas, kust leida laps. Lahendus on lihtne, alevis elab ka Peeter, kellel on väikevend Madis. Meelik ja Kaur otsustavad Peetri käest lapse „rentida“, 20 kopikat tund.

Esialgu näibki nii, et väike Madis meeldib Kärdile, kuid ei möödu palju aega, kui väike Madis läheb kaduma. Esialgu tundub, et keegi on ta ära varastanud! Varsti tulebki Peeter koos oma sõbra Rihoga Madisele järele, kuid last ei ole. Peeter ja Riho polegi väga üllatunud, neile teeb rohkem muret see, kust Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt rendiraha kokku saavad, sest taksomeeter ju tiksub!

Lugeja saab üsna ruttu teada, mis Madisega juhtus, kuid meie neli peategelast peavad selle lahenduseni alles jõudma, mistõttu võib öelda, et lugeja on neist veidi ees.

Igal juhul läheb Madise leidmiseks vaja Meeliku nutikust ja ühte vahvat kirja, sõprade ühist plaani, natuke õnne ja Kärdi arukust.

Teise loo “Lugu lendavate taldrikutega” (algupäraselt ilmus see 1969) sündmustik areneb edasi pärast eelmises loos kujutatud sündmusi.

See algab sellega, et Jürnas, Meelik, Kaur ja Kärt vaatavad Jürna sünnipäevapeol tehtud pilte. Pidid on teinud Meelik. Paaril fotol on näha ümmargusi laike? Mis need võiksid olla? Oleks justkui taevas mingid ümmargused asjad? Kaur on kindel, et need on lendavad taldrikud, millest ka lehtedes palju kirjutatakse, sest neid pidi olema väga palju nähtud USAs. Kas tõesti on need lendavad taldrikud? Poisid võtavad kätte ja kirjutavad kirja Tõravere observatooriumisse helkivate ööpilvede spetsialistile Ants Vipermannile.

Igal juhul on varsti selles väikeses alevis kuulujutud lendavatest taldrikutest üsna suured, sest „abiks“ sellele, et Leeni-tädi kaduma läinud lehm, kelle toovad Leeni-tädi nelja-aastasele lapselapsele tagasi kaks „onukest“, kellel ühel on pea kummaliselt kinni seotud (loomulikult saad sa teada sedagi, et need onukesed on Peeter ja Riho ning Riho pea on marliga lihtsalt kinni seotud. Miks? Seda pead ise järele uurima.) või on tal hoopis midagi peas? Väike laps ei saa hästi aru, mistõttu räägib ta kummalistest onukestest – kas tulnukad?

Lisaks veel seegi, et alevis on nähtud ringi jooksmas veel ühe kummalise peakattega olendit! Kas ka see on tulnukas või on see hoopis skafander? Siinkohal võin mainida, et selle peakatte omanik on Jürnas ja asjad on seotud hoopis mesilastega.

Seega on asjad tegelikult hoopis maalähedasemad ning kuulujuttudele lendavatest taldrikutest on andnud aluse hoopis Priit ja Riho ning Meelik, Jürnas, Kaur ja Kärt. Kuidas täpselt, seda pead ise raamatust lugema. Ja selle loo lõpus saad teada ka seda, miks Meeliku tehtud fotodel ümmargused laigud olid.

Kolmandas loos “Telepaatiline lugu” (algupäraselt ilmunud 1970) üritab Meelik rääkida Kärdiga, et küsida nõu oma põnevusromaanis tegutseva tüdruku kohta, kuid mulle tundub, et eks Kärt Meelikule veidi ikka ka meeldib.

Selgub seegi, et Jürnal on telepaatilised võimed, mida ta selles osas ka „rakendab“ ja kõik asjad kukuvad sedasi välja, nagu oleks poisil tõepoolest telepaatilised võimed.

Pahandust on jällegi plaanimas Riho, kes märkab, et sõber Peeter on temast eemale hoidmas. Nüüd plaanib Riho seda, kuidas lüüa “kiilu” Meeliku, Kauri, Jürna ja Kärdi sõprusele.

Ka selles loos on palju hiilimist ja saladusi. Loo lõpus satub Riho üpriski täbarasse olukorda, kuid õnneks tõttavad appi kõik teised lapsed. Lõpuks mõistab ka Riho, et tõeliste sõprade vahele on üsna raske “kiilu” lüüa, tegelikult isegi peaaegu võimatu.

Vahva on seegi, et raamatu lõpus lepivad Kärt ja Meelik kokku, et nad jäävad kirjasõpradeks.

Sellised vahvad kolm lugu on nende kaante vahel. Mõnus lugemine ka praegu, vaatamata sellele, et lood on ilmunud ju peaaegu 50 aastat tagasi. On põnevust, seiklusi ja juhtumisi, on huumorit ja vahvat dialoogi. On lahedad peategelased.

Ingo Siegner „Väike lohe Kookospähkel ja koolipidu Tulekaljul“

Ingo Siegner

„Väike lohe Kookospähkel ja koolipidu Tulekaljul“

(Ajakirjade Kirjastus)

Lõpupidu Tulekaljul on kooliaasta kõige olulisem sündmus.

Ainult Kookospähkel ei rõõmusta kogu südamest. Väikese lohe tiibades ei ole veel nii palju jaksu, et Tulekaljule lennata, seetõttu peab ta sinna loksuma parvel koos lennuvõimetute lohedega. Olukorda parandaksid vaid järeleaitamistunnid lendamises. Kust leida õhuäss, kes Kookospähkli hädast välja aitaks?

Ingo Siegneri populaarne raamatusari jutustab julgest uudishimulikust väikesest lohest Kookospähklist ja paljudest seiklustest, millesse ta satub. Lood viivad põnevasse fantaasiamaailma, kus armsad tegelased toovad naeratuse näole suurtele ja väikestele.

Raamatud sobivad hästi nii algajale lugejale kui ka ettelugemiseks.

Pean tunnistama, et mulle väikese lohe Kookospähkli raamatud meeldivad, sest need on sellised armsad, malbed ja mõnusad. Raamatu autor on joonistanud raamatusse ka väga lahedad pildid ja eesti keeles on see raamat juba viies.

Seekordne raamat algab sellega, et lendlohelapsed harjutavad hüpet kaljult. Kookospähkel kaljuhüpet ei oska, ta lausa kardab seda, kuid ainult kaljuhüpet osates on tal võimalus pääseda viimasel koolipäeval lendama Tulekaljul toimuvale koolipeole. Sinna saab sõita ka parvega, kuid ainult see, kes suudab sinna lennata, on tõeline lendlohe. Sel päeval saabub lohelastele ka uus lennuõpetaja, kel nimeks Emma. Ka nende praegune õpetaja, Prosalinda on kohal. Just Prosalinda on see, kes käsib Kookospähklil hüpata, ta isegi lausa vopsab meie väikest lendlohet.

Kookospähklil ei tule kaljuhüppest midagi välja, ta kukub ja saab haiget. Õnneks on Kookospähklil kodus isa Magnus ja ema Mette, kes väikest lendlohet lohutavad, talle ürditeed ja kookoseküpsiseid valmistavad.

Paari päeva pärast on Kookospähkel terve, kuid lennukooli ta minna ei taha. Tavapärsest koolitööst võtab ta osa (on ju Kookospähkel igati nutikas väike lohe), kuid lennukoolis ta koolivaheajani ei käi.

Ühel päeval pisut enne koolivaheaega istub Kookospähkel oma sõprade, okassiga Matilda ja õgardlohe Oskariga Lohelahe ääres ja teeb kodutöid. Kookospähkel aitab Matildal ka matemaatikaülesannet lahendada, kuid jutt läheb salamisi ikka lendamise peale. Kookospähkel lubab, et õpib iseseisvalt lendamise selgeks, kuid nende vestlusesse sekkub üks vahva metshani. Tema nimi on Tiidrik Düüs, ja ta kinnitab, et on vigurlennu saaremeister ja kestvuslennu maailmameister. No mine tea, kas ta ikka nii kõva metshani on, kuid vähemalt on ta nõus Kookospähklit aitama – tema kinnitab, et kõige parem oleks siiski see, kui Kookospähkel käiks lennukoolis.

Samal õhtul läheb Kookospähkel kõrge kalju juurde, kus ta kohtub uue õpetaja Emmaga, kes kinnitab, et Kookospähkel peab ennast usaldama ka siis, kui põlved värisevad. Kookospähel vaatab kaljult alla ja mõistab, et see ei olegi jube, hoopis põnev on. Kookospähkel hüppab ja üllatus-üllatus, tema kaljuhüpe õnnestub! Tubli väike lohe!

Kookospähkel uurib Emmalt, kas see võiks teda veel treenida. Selgub, et lennukool on selleks korraks läbi ja kõik peavad tegema ettevalmistusi koolipeo jaoks. Kookospähkel lubab siiski, et proovib Tulekaljule lennata, kuid Emma tuletab meelde, et sinna lennates peab Kookospähkel kaasa võtma ka sületäie lõkkepuid. Kuid Kookospähkel on kindel – tema lendab Tulekaljule!

Seejärel pannakse kokku Kookospähkli meeskond, kuhu kuuluvad Matilda, Oskar ja Tiidrik Düüs. Nüüd hakatakse üheskoos treenima ja harjutama, lendamist. Isegi Tiidrik Düüs on nõus lendlohet aitama, kuid tal on vastutasuks ka üks põnev soov.

Mis soov Tiidrik Düüsil on? Kas harjutamine teeb ka Kookospähkli lennumeistriks? Kas treenimine ja harjutamine on lihtsad? Või tuleb ette ka ootamatusi? Milline on peaproov, kes asendab Kookospähkli käte vahel lõkkepuid? Kas Kookospähkel pääseb Tulekaljule koolilõpupeole?

Nendele küsimustele saate vastused, kuid selle vahva raamatu lõpuni loete. Ja päris kindlasti on see täpselt sama lahe ja vahva Kookospähkli-raamat nagu ka neli eelmist.