Katherine Applegate

“Veidrik”

(Varrak)

Saage tuttavaks mängude kuninganna Veidrikuga: Ema pani saarmaplikale nimeks Veidrik kohe, kui ta ilmavalgust nägi. See tuli sellest, et saarmaplika ei püsinud hetkegi paigal, ja sellest, et ta silmad olid kogu aeg küsimusi täis. Veidrik on vallatu merisaarmas, kes veedab oma päevi California keskosa rannikuvetes, teeb veealust akrobaatikat ja jutustab põnevaid lugusid. Ta on kartmatu ja lõputult uudishimulik võrukael. Kuid kohtumine näljase mõrtsukhaiga muudab ta elu täielikult.

Lugu on inspireeritud Monterey Bay Akvaariumi programmist, mille raames antakse orvuks jäänud saarmapojad saarmast kasuemade hoole alla.

Vabavärsis kirjutatud liigutav lugu näitab vaprust ja tervenemist ühe kõige armsama ja võluvama looma silmade läbi.

Katherine Applegate on tunnustatud USA lastekirjanik. Ta on kirjutanud fantaasiaraamatuid, suhteraamatuid ja mõned tõsielulood. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud „Üks ja ainus Ivan”, „Poiss kahe peale”, „Soovipuu” ja „Ümikarude küla”.

Katherine Applegate´i eesti keeles ilmunud raamatutest on mul õnnestunud lugeda ja kirjutada 2019. aastal ilmunud raamatust “Soovipuu“. See oli üks imeliselt kirjutatud imeline lugu, mille kohta ütlesin toona nii: ““Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.”

Täpselt sama imeline on ka Katherine Applegate´i uus raamat “Veidrik”. Kuna see lugu on saarmastest, siis meenus mulle ka üks lapsena loetud lugu saarmas Udrasest, ja see, algupäraselt juba 1947 ilmunud lugu jõudis minuni Richard Rohti raamatus “Jutte loomadest” (Eesti Raamat 1978).

“Veidrik” on tõepoolest imeline lugu, nii nagu eelpool mainitud, on see kirjutatud vabavärsis, mistõttu ma enne lugema asumist veidi isegi pelgasin, et kuidas lugeda loomalugu ja lasteraamatut vabavärsis … uskuge mind, see ei häiri teps mitte, see teeb raamatu lugemise veelgi nauditavamaks.

Lugu on huvitav ja kaasahaarav, omamoodi seikluslik, siin on rõõmu ja kurbust, loomi ja loodust. Autor annab igati vahvalt lugejale igasugu põnevaid fakte California merisaarmatest ja nende elust, nende käitumisest, nende kasvamisest, kuid ka elust ja töödest saarmaste kaitsel.

Raamatus on kolm osa. Neist esimene kannab pealkirja “Mängude kuninganna”. Tegevus toimub Monterey Bays ja selle ümbruses Californias.

Lugu algab ootamatult, sest esimese asjana tõdeb raamatu autor, et haide kaitseks võib öelda, et (tavaliselt) nad saarmaid ei söö. Haid mõnikord maitsevad neid kogemata, jätavad hamba või kahega sügava augu või sakilise armi. Uudishimulik hai läheneb, et näksata tükike ja avastab hoopis, et maitses surfarit või hoopis California merisaarmast. Surfari jaoks on tihti siis juba hilja, ja saarma jaoks on peaaegu alati hilja.

Ka sel hommikul nuhkis vetes ringi just selline hai, kes oli noor, mereavaruste eelteismeline. Ta oli söönud viimati kolm päeva tagasi, kuid nälg on abimees, kui vaja keskenduda.

Seejärel saame tuttavaks saarmatüdrukuga (saarmas nr 156), kes oli oma kolme eluaasta jooksul näinud mõndagi haid, isegi tapmas. Saarma kaenla all nahavoldi sees oli ta lemmikkivi, millega on hea rannakarpe ja merikarpe avada. Temalgi on hommikul mure, mida põske pista.

Loeme, et sõbrad kutsuvad nr 156-t Veidrikuks, kuid inimesed eelsitavad oma numbreid, sest siinse lahe ääres loendavad inimesed saarmaid. Ema pani saarmaplikale nimeks Veidrik kohe, kui ta ilmavalgust nägi, sest saarmaplika ei püsinud hetkegi paigal ja ta silmad olid kogu aeg küsimusi täis.

Sel hommikul on koos Veidrikuga ta lemmikseltsiline Kairi, kes on Veidrikust kaks aastat vanem, ta karv on läikiv ja eebenmust. Veidrik on väiksem ja vilkam, tal on tumepruun kasukas ja karamellpruun pea. Veidrik pakub Kairile välja, et kõigepealt nad mängivad, siis söövad. Autor kinnitab, et saarmad suhtlevad vilistades ja vingudes, urisedes ja sisisedes, puhisedes ja turtsudes, olulisel kohal on ka välimus ja lõhn, kuid ka puudutused, müksud, limpsatused, peaga nügimine ja õrn näksimine.

Sel hommikul Veidrik ja Kairi sukelduvad, ajavad teineteist taga, see on pöörane veealune ballet, ja mitte keegi ei mängi nii nagu Veidrik, kellelgi pole niisugust liikumisvõimet! Autor täpsustab, et saarma elu käib sedamoodi: söö, laku ennast, maga, ja nii kolm korda, kuid iga kell jääb pisut aega ka sügavale sukeldumiseks, laine püüdmiseks, spiraalujumiseks, sujuvaks liuglemiseks, mullide puhumiseks, lõbutsemiseks.

Sel hommikul märkas Veidrik ka süstasõitjat. Veidrik lipsas vee alla, ta tuli pinnale piisavalt lähedal, et näha mehe valgeid hambaid ja haista tema pingutust. Kairi kutsus Veidriku eemale, sest inimese lähedal oli ohtlik, kuid Veidrik oli lihtsalt uudishimulik. Ja Veidrik kinnitas, et inimesed olid teda ükskord aidanud.

Autor tutvustab meile ka laheservas asuvat akvaariumit, mida saarmad kutsuvad Kõrgveeks. Rohkem on maad kui vett, rohkem on õhku kui ookeani, kuid eluruumid on vee-elanikele korralikud. Teenindus on esmaklassiline, toit on suurepärane, elu on igati turvaline, sest kiskjaid hoitakse saagist eemal, nad on eraldatud paksude klaasseintega, aga kui oled sinna kord juba sisse kirjutatud, võib lahkumisega keeruliseks minna.

Veidrik meenutab oma ema nõuannet hoida eemale haidest, inimestest, kõigest, millest ta aru ei saa, ema oli ütelnud, et tütreke peab maailma kartma.

Oluline fakt on ka see, millest räägib Veidrik Kairile. Mitte väga ammu oli California saarmaid järel vaid viiskümmend. Kas põhjuseks olid haid, haigus või inimene? Neid oli viiskümmend ja nüüd on neid umbes kolm tuhat, kuid nad kõik pärinevad viiekümnest.

Tagasi hommiku juurde. Hai otsib saaki, saarmad mängivad. Ja ühel hetkel nende teed kohtuvad. Hai saab kätte Kairi. Hai haarab Kairi sabast, kuid Veidrik otsustab sekkuda, ta otsustab oma sõbrannat aidata. Hai laseb Kairi lahti, ta ründab Veidrikku. Ühel hetkel ongi Veidrik lõksus hai lõugade vahel. Veidriku jaoks on see rohkem kui valu, rohkem kui mõistmine. Ka hai taipab, et see on vale asi. Lõugade vahel oli vaid karv ja kondid, väga palju karvu ja rasvast mitte lõhnagi. Rai, meriahven või merilõvi oleksid mõnusamad suutäied olnud …

Kuid Veidrik pääses. Ta haalas ennast rannale. Inimesed märkasid teda ja kutsusid abi. Veidrik kuulis tuttavaid hääli, ta läheb tagasi (siinkohal saame aru, et Veidrik mõtleb akvaariumi peale, millest eelpool juttu). Appi tulnud inimeste käed on õrnad, kindad on tuttavad. Juba tunneb Veidrik ka tuttavat Kõrgvee lõhna. Ta on tagasi seal, kust alustas, seal, kus teda õpetati, kus ta õppis olema saarmas.

Siin on ka kliiniku sissekanne patsient S-156 kohta, Veidriku kotha. Tema kaal on 20,4 kg, pikkus 1,2 meetrit, diagnoosiks hai hammustustest tekkinud rebendid. Prognoos on väga kehv, kuid akvaristid loodavad ikkagi, et kõik läheb seekord hästi. Nüüd teatakse palju rohkem kui kümme või viis aastat tagasi. Nüüd teatakse, millised antibiootikumid töötavad kõige paremini, kuidas täiustada toidusedelit, operatsioone protokollida, teha taastusravi.

Veidrik on operatsioonil, Veidrik on deliiriumis, ta pole päriselt ärkvel, kuid ka ei maga, kõigub kahe maailma vahel, kus mälestused keerlevad kui vesipüksid. Vahest sellepärast, et ta lõpp on lähedal, jõuab ta tagasi oma loo algusesse …

Raamatu teine osa on “Kuidas olla saarmapoeg. Kolm aastat varem”. Veidriku ema nimi oli Näkineid, Veidrik oli sündides justkui täispuhutud mänguasi, sündinud saarmapoeg vupsas üles veepinnale nagu karvane õhupall. Selles osas saame lugeda saarmapoja elust, Veidriku esimestest kuudest, mis möödusid ema kaisutuses, kuna saarmaisad järglaste kasvatamises ei osale. Näkineid sai toidu järgi sukelduda vaid siis, kui Veidrik oli turvalislt pikkadesse adruväätidesse kinni mässitud, nii oli Veidrik lainete kaitsvas hällis. Sellegipoolest pääsevad paljud saarmapojad lahti ja triivivad mineme nagu omapäi jäetud rannapallid.

Juttu on ka Veidriku titekarvast ja selle hooldamisest, kuid ka sellest, et titekarv asendub maailma kõige soojema kasukaga, kus ühel ruuttollil kasvab kuni miljon karva. Saarmaste lisatud õhumullid on need, mis hoiavad kasuka täiuslikult, ilmvõimatult sooja ja kuivana. Hooldus tähendab, et karv aetakse kohevaks ja puhutakse õhku vahele, sikutatakse ja harutatakse ja kammitakse ja lakutakse ja silutakse ja kujundatakse ja puhastatakse ja puhastatakse, ja siis puhastatakse natuke veel. Saarmaste jaoks on karvahooldus elu ja surma küsimus, sest ookean on kodupaigana külm koht.

Veidrik oli rahutu saarmapoeg, sest ta oli lakkamatus liikumises, isegi ema kaisus magades oli Veidrik rahutu, esikäpad sibasid unes.

Näkineid õpetas Veidrikule saarmaelu tarkusi: millal on õige õhtusöögi järele sukelduda, kust võib krabisid leida, kuidas merisiilikut süüa, kuidas toitu kividega töödelda, sest kivid säästavad tohutult aega, kui on vaja krabi või mollusk kesta seest kätte saada.

See oli Veidriku kolmekümne teine päev. Näkineid tundis, et maailmal oli imelik tormiks valmistumise lõhn. Ta põimis Veidriku eriti kõvasti lemmikvetikapuhma sisse. Emal oli plaanis püüda paar merisiilikut, et mõnda aega näljale vastu astuda.

Seekord läks kõik teisiti. Tuul, torm, vihm, Veidrik sai aru, et ema oli kadunud. Rohelised elusad kammitsad, mis pidid Veidrikku kaitsma, pääsesid valla. Ookean lasi Veidriku lahti ja saarmapoeg maandus külmale kõvale pinnale! Ühel hetkel langesid Veidrikule tohutud varjud kõrgetelt sabata loomadelt, kellel on jubedad, ülemäära pikad esikäpad ja loivad, nende puudutus ei olnud ema oma.

Need kõrged sabata loomad olid inimesed. Pisike Veidrik oli päästetud. Ma ei saa Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid edasi saame lugeda sellest, kuidas Veidrik oma uue eluga harjus, kuidas talle süüa anti, kuidas tema eest hoolitseti, kuidas Veidrik õppis, sest oli ju eesmärgiks Veidrik metsikusse loodusesse tagasi viia. Inimesed ei teadnud väga hästi, mida saarmapoeg 156 peab tagasiteel vabadusse üldse teadma, kas instinktist piisab tema juhtimiseks, kuidas kasvatada abitust puuristatud loomalapsest metsik toimetulev täiskasvanu? Ja mis oli juhtunud number 156 emaga?

Inimesed püüdsid anda endast parima, et 156 oleks elus ja õnnelik. Selleks olid mängud, sukeldumised, toit (kui Veidrik sai esimest korda maista kalapudi, tundus talle, et ta sööb ookeani!), karvahooldus, esimene kokkupuude teiste saarmastega (Veidrik viidi suurde akvaariumi, mis oli kujundatud väikeseks ookeaniks), ja samas ka teistelt saarmastelt õppimine, kuni ühel hetkel Veidrik tundis, et see ongi nüüd tema pere.

Teise osa lõpus lastakse Veidrik vabadusse. Merelahte, kus olid ka teised saarmad, metsikud saarmad! Veidrik teadis, et inimesed olid ta surmast päästnud, ta oli neile kõige eest tänu võlgu, kuid nüüd pidi ta minema ujuma.

Raamatu kolmas osa on “Saarmas nr 209. Olevik”, milles on juttu Veidriku taastumisest pärast hairünnakut.

Rehabilitatsioonist. Veidrik saab teada, et ka Kairi on seal, kuid tal on värisemistõbi. Inimesed on teinud tema olemise paremaks, kuigi Kairi oli ilmale toonud ka surnud poja …

Selgub, et Veidrik paraneb tasapisi, kuid ta ei saa enam liikuda, nagu on harjunud. Tema mänguhimuline, vallatu isiksus on kadunud. Veidrik sööb vähe, sukeldub veel vähem, kus on see mürgeldav saarmapoeg, keda inimesed seni on tundnud?

Veidrikule on inimesed pannud ka uue nime – Jazz.

Ühe päeval viidi Veidrik, nüüd siis Jazz, titetiiki, kus oli ka Kairi! Ka Kairi oli muutunud, ja nüüd oli tal ka laps, pisike karvapall. Mitte küll Kairi enda oma, talle olid toodud asenduspoeg. Jazz ja Kairi on koos, kuid inimesed on valmis veel üheks käiguks!

Milliseks? Kas Veidrik, nüüd siis Jazz on selleks valmis? Selle jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada.

Ah jaa, üks asi veel. Loo lõpus saame teada sedagi, miks oli California saarmaid alles ühel hetkel ainult viiskümmend … ja süüdi olid selles …

“Veidrik” on imeliselt ilus looduslugu, laste- ja noorteraamat, mis sobib lugemiseks meile kõigile, kes tahavad osa saada California saarmaste elust nii vabas looduses kui ka inimeste hoole all.

Raamatu kaunite illustratsioonide autor on Charles Santoso.

Our Services

Get in Touch