Gunilla Bergström

„Head ööd, Artur Aberg!“

(Pegasus)

Vahel on Artur ulakas ja vahel jälle pai. Täna õhtul on ta ulakas, sest ta ei taha magama jääda. „Issi, palun loe muinasjuttu,“ palub ta.

Kuidas väikesel Arturil magamajäämine õnnestub, loe juba raamatust!

Artur Abergi (Rootsis Alfons Åbergi) lood kuuluvad Rootsi lastekirjanduse klassikasse. Esimene Arturi-raamat ilmus aastal 1972.

Praeguseks on Arturist ja tema tegemistest ilmunud üle veerandsaja raamatu. Arturi-raamatuid on tõlgitud enam kui neljakümnesse keelde ning ainuüksi Rootsis on neid trükitud umbes viis miljonit eksemplari.

Arvukate auhindadega pärjatud Gunilla Bergström (1942–2021) on kirjutanud lastejutte ja neid ise illustreerinud. Ta on avaldanud ka luuletusi, lastenäidendeid ja laulusõnu.

„Head ööd, Artur Aberg!” on Arturi-raamatute sarja esimene raamat.

Põhjamaade lastekirjandus on mulle alati sümpaatne olnud. Ju see on seotud sellega, et olen ka ise lapsena lugenud Astrid Lindgreni, Tove Janssoni, Selma Lagerlöfi, Thorbjörn Egneri, Alf Proyseni, Anne-Catherine Vestly, Ole Lund Kirkegaardi, Aapeli kirjutatud lasteraamatuid ja Hans Christian Anderseni muinasjutte.

Gunilla Bergströmi (1942-2021) loodud Artur Aberg on minu jaoks uus „avastus“, sest varem selle vahva tegelase tegemistest me polegi eesti keeles lugeda saanud, vaatamata sellele, et esimene raamat ilmus Rootsis juba 1972. aastal ja näiteks 1981. aastal võitis Gunnila Bergström ka Astrid Lindgreni lastekirjanduse auhinna.

Mõlema raamatu tekstid on lihtsad ja lühikesed, illustratsioonid hiiglama ägedad. Tegemist seega pildiraamatuga.

Nelja-aastane Artur Aberg on meie ees. Ta on vahel ulakas ja vahel jälle pai.

Sel õhtul oli ta ulakas, sest oli kurb – ta ei tahtnud magama jääda. Kell sai kohe üheksa, kuid Artur ei tahtnud uinuda.

Ta palus, et isa loeks muinasjuttu. Siin on lahe pilt ka isast, kes oli alati hea, mõnikord isegi liiga hea. Ta lugeski Arturile muinasjutu hobusest. Seejärel tegi isa Arturile kalli ja kustutas toast väljudes tule.

Aga Artur ei tahtnud ikkagi magada! Nii tuletab Artur isale meelde, et nad unustasid hambad pesta, et tal on hirmus janu, et veeklaas läks ümber ja voodi sai märjaks, et on pissihäda, et riidekapis on metsik lõvi, et tal on vaja kaisukaru. Ja isa? Tema toimetab ja täidab Arturi soove, kuid poiss ei jää ikkagi magama.

Ja kui isa läheb Arturi kaisukaru otsima, siis juhtub üks kummaline lugu!

Mis Sa arvad, mis isaga juhtus? Ja kas Artur ikkagi jääb magama?

Saad teada, kui Artur Abergi esimese raamatu läbi loed.

Gunilla Bergström

„Ära puutu, Artur Aberg!“

(Pegasus)

Kui isad tahavad rahus olla, ei hooli nad eriti sellest, mida teised teevad. „Kas ma võin tööriistakasti võtta?“ palub Artur. „Mhmh,“ vastab isa, „aga ole saega ettevaatlik!“

Kuidas Arturil meisterdamine välja tuleb ja kas isal lastakse rahus olla, loe juba raamatust!

„Ära puutu, Artur Aberg!” on Arturi-raamatute sarja teine raamat.

See on igati vahva, et Artur Abergi raamatusarja kaks esimest raamatut samal ajal eesti keeles ilmusid. Nii on võimalik ka meie väiksematel raamatusõpradel selle ägeda tegelasega tuttavaks saada.

Teises raamatus on Artur Aberg juba viieaastane. Talle meeldivad üle kõige kaks asja. Kõige vahvam on see, kui suured inimesed temaga mängivad, kuid Arturi isa ei taha kogu aeg mängida. Teiseks meeldib Arturile riidekapp, sest seal hoiab isa tööriistakasti, kuid Artur ei tohi seda mitte kunagi võtta, sest isa arvates võib poiss sedasi haiget saada. Isa soovitab Arturil mängida Puslega, kes on Arturi kass.

Sel päeval tahtis isa olla täiesti omaette, ta tahtis ajalehte lugeda ja telekat vaadata. Artur teadis, kui isad tahavad rahus olla, ei hooli nad eriti sellist, mida teised teevad. See päev oli selline päev, kus tasus küsida tööriistakasti.

Isa oli nõus, kuid palus Arturil saega ettevaatlik olla. Artur võtab tööriistakasti, lauajupid, naelad, mutrivõtme, haamri, kruvikeeraja, tollipulga. Isa ütleb ajalehe tagant, et saagi ei tohi võtta. Artur ei puutugi saagi.

Seejärel võtab Artur katkise tabureti. Isa lubab seda teha, ainult saagi ei tohi puutuda!

Artur lööb haamriga ka sõrme pihta. See on üsna valus, aga seda ta isale ei ütle.

Mida Artur ehitab? Aed? Onn? Isa kiidab Arturi meisterdust, kuid ta ei vaata ikkagi Arturi poole …

Ja ühel hetkel saame teada, et Arturi meisterdamise tulemusena sündis helikopter! Mängu oma küll, aga sellega sai lennata džungli kohal. Kass Puslest oli saanud lõvi, ja Artur otsustas džunglis maanduda, kuid ilmatuma suur ohtlik lõvi hakkas tema poole tulema. Artur vajas abi ja saagi!

Nüüd märkas ka isa, et Artur oli oma meistritöö sisse kinni jäänud. Isa otsustas Arturile appi minna ja nüüd lendasid nad juba üheskoos kaugele ja kõrgele.

Kui loed loo lõpuni, siis saad teada, kas see oligi Arturi vahva plaan saada isa mängima? Ja kas ta ikka oli oma „helikopteris“ kinni ja kas on vaja ka saagi kasutada?

Dag Frommhold, Daniel Peller

„Rebaste tarkus“

(Tänapäev)

„Rebaste tarkus“ ei ole pelgalt ühe loomaliigi kirjeldus, kes on tuntud ka oma ilu poolest – kuigi lugedes saate rebase kohta teada nii mõndagi, mida ilmselt veel ei teadnud.

See raamat näitab meile, inimestele, kus võime rebastes näha iseennast, kui sarnased ja erinevad me võime olla, kui oluline on üksteise austamine ja mõistmine ning mida saame ise rebastelt eluks õppida.

Juttu tuleb rebaste kohast ajaloos, nende kommetest, suhtlemise viisidest, perekonnast, tülidest, mängulisusest, inimestega suhtlemisest ja erinevatest eelarvamustest.

Raamatus on rohkelt loodusfotosid.

Kirjastuse Tänapäev raamatusari „Looduse lood“ on imeline raamatusari, aastate jooksul on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid raamatuid loomadest ja loodusest.

Paljudest neist olen Sulle ka kirjutanud - Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (2018), Amy Stewarti „Kurjad taimed“ (2017) ja „Kurjad putukad“ (2018), Gene Stone´i ja Ingrid Newkirki „Loomkond“ (2020), Karsten Brensingi „Loomade tarkus“ (2018), Rosamund Youngi „Lehmade salajane elu“ (2017), Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ (2017), Aleksei Turovski ja Marcus Turovski „Teekond urust templisse“, mitu raamatut Peter Wohllebeni sulest – „Puude salajane elu“ (2016), „Loomade hingeelu“ (2017), „Metsa kasutusõpetus“ (2017), „Looduse salajane võrgustik“ (2020), „Kannatlikud puud“ (2022), kuid ka Elli H. Radingeri „Huntide tarkus“ (2018), „Vanade koerte tarkus“ (2019) jpt. huvitavad loodusraamatud.

Rebastest on ka varem huvitavaid raamatuid ilmunud. Mõned aastad tagasi Olga Volkova kirjutatud lasteraamat „Mina olen rebane“ (2017, kirjastus Pegasus, sarjast „Laste loomaraamat“, selles raamatus olid hiiglama vahvad joonistused Oksana Mosalova sulest) ja  Adele Brandi „Rebaste varjatud maailm“ (Eesti Raamat, 2020), rääkimata mitmetest muinasjuturaamatutest, milles toimetab Reinuvader Rebane ja meie kirjandusklassikasse kuuluv Anton Hansen Tammsaare kirjutatud „Meie rebane“ (oma lapsepõlvest mäletan seda 1974 ilmunud raamatuna, kirjastuselt Eesti Raamat).

Rebastest on juttu Fred Jüssi raamatutes „Räägi mulle rebasest“ (esimest korda 1987, kirjastus Valgus, teine trükk 2006, kirjastus Koolibri)) ja „Rebasetund“ (esimest korda 1977, kirjastus Valgus, seejärel 1981, kirjastus Valgus ja 2022, Petrone Print).

Raamatul „Rebaste tarkus“ on veel teinegi pealkiri „Nutikad, mängulised ja hoolivad loomad – mida saame neilt osavatelt ellujäämiskunstnikelt õppida?“

Raamat algab dr Sophia Kimmigi eessõnaga, milles ta tõdeb, et umbes aasta tagasi ilmus tema raamat “Rebastest ja inimestest“. Pärast selle raamatu ilmumist, ilmus ka arvustus, mille oli kirjutanud Daniel Peller ehk üks selle raamatu autoritest.

Dr Sophia Kimmig on kindel, et kindlasti oli vaja veel üht rebaseraamatut, kuna Saksamaal tapetakse endiselt põhjuseta sadu tuhandeid rebaseid, inimesed võõranduvad ikka veel loodusest ja teistest elusolenditest ning me teame ikka veel liiga vähe oma kaunitest, tarkadest ja metsikutest naabritest.

Seda kõike saame muuta vaid silmaringi avardades. Vajame uut vaadet maailmale ja enda rollile selles.

Dr Kimmig jätkab. Ta kinnitab, et „Rebaste tarkus ei ole pelgalt ühe loomaliigi kirjeldus, kes on ehk meie maal kõige ilusam – olgugi et seda raamatut lugedes saate rebase kohta teada nii mõndagi, mida te ehk veel ei teadnudki … See raamat näitab meile, inimestele, kus võime rebastes näha iseennast, kui sarnased ja erinevad me võime olla, kui oluline on üksteise austamine ja mõistmine ning mida saame ise rebastelt eluks õppida.“

Dr Kimmig tõdeb, et rebased on nutikad, tundlikud ja uudishimulikud tegelased … nad on sotsiaalsed olendid, kes loovad sügavaid suhteid ja kannavad hoolt sõprussuhete eest, kuid ka tülitsevad teistega.

Raamatu esimene peatükk on „Kütkestav rebane. Kuidas rebased juba muistsetest aegadest meie tähelepanu köidavad“.  Selle peatüki on kirjutanud Daniel Peller.

1994. aastal külastas saksa arheoloog Klaus Schmidt Kagu-Türgis Süüria piiri lähedal asuvat Göbekli Tepe kõrgendikku. Seda paika oli ka varem uuritud, kuid Schmidt oli eelkäijatest tähelepanelikum ja leidis kivist ehitiste kilde. Kui saadi teada, kui vanad need on, võttis tulemus arheoloogi sõnatuks.

Need kiilud pärinesid eelajaloolisest ajast, olles üle 6000 aasta vanemad Egiptuse püramiididest! Schmidti leid võis olla 20. sajandi suurim arheoloogiline sensatsioon, mis sobis inimkonna ajaloo ümberkirjutamiseks.

Nüüd saadi teada, et vanema kiviaja inimesed võisid olla meisterlikud ehitajad, kuid neil olid ka kunstnikuoskused. Templikompleksis leidus detailseid reljeefe ja isegi peaaegu täielikult plastilisi kujutisi erinevatest loomadest – lõvid, maod, metssead, sõnnid – kõige sagedamini esinev imetaja oli teravate hammaste ja koheva sabaga rebane!

Kui vaadelda veidi lähemalt maakera erinevate kultuuride kunsti, usundeid ja mütoloogiat, satume kõikjal rebaste peale.

Autor tõdeb, et Jaapanis austati rebast näiteks viljakusjumala Inari käskjalana. Maakohtades ohverdasid talunikud vanasti metsikutele rebastele riisi ja praetud tofut.

Kaug-Ida mütoloogias mängivad rebased tähtsat rolli ka maagiliste olendite ja kujumuutjate ehk nn libarebastena. Nende hulka kuuluvad näiteks jaapanlaste kitsune´d (jaapani keeles rebane), kes alustavad elu täiesti tavaliste rebastena.

Kui Jaapani kitsunede´l on peale võrgutamis- ja manipuleerimisoskuse sageli ka positiivseid omadusi, nagu isetus ja tänulikkus, siis Hiina ja Korea rebasevaimud on tavaliselt läbinisti pahatahtlikud.

… olgugi, et rebast häbimärgistati nõia- ja deemonloomana, sai temast tõeline keskaegse kirjanduse täht. Lugu rebane Reinekest on vanim ja tuntuim Euroopa loomaeepos, mille juured ulatuvad 12. sajandi Kesk- ja Lääne-Euroopa luulesse, kus rebane kannab nime Reinardus, Reinhart või Reynaert. Tänapäeval levinud versioon eeposest „Rebane Reineke“ viis läbimurdeni sellise suurkuju nagu Johann Wolfgang von Goethe. Oma värssidesse pandud versiooniga eeposest püstitas luulevürst rebasele kirjandusliku monumendi.

Rebased ei ole prominentsel kohal mitte üksnes kirjanduses, vaid ka klassikalises muusikas. Nii räägib tšehhi helilooja Leoš Janaćek ooperis „Kaval rebaseke“ noore rebase Kavalpea loo. Helilooja ise on kirjeldanud seda lavatükki kui oma parimat teost ja see on tänini üks tema kõige sagedamini lavastatavatest ooperitest.

Ka teisel pool Atlandi ookeani oli rebane au sees, enne kui eurooplased Ameerika mandri vallutasid. Paljude Põhja-Ameerika põliselanike legendides peeti rebasest koguni väga lugu. Erinevate pärimuste järgi loob rebane koos hundi ja koiotiga maailma. Nimelt suudavad loomad mõttejõul puukeppidest ja -laastudest elusolendeid voolida.

Tänapäeval on rebased kogu maailmas levinud filmide ja videomängude peategelased, neid kasutatakse ettevõtete maskottide ja reklaamivahenditena, ei leidu peaaegu ühtegi kaupa, mida ei saaks osta rebasepildiga.

Miks lummab reinuvader meid kõigi Aasia, Euroopa ja Ameerika metsloomade seas nii väga? Osa vastusest peitub ehk selles, et rebased mõjuvad meie kõige populaarsemate koduloomade, koera ja kassi elegantse seguna. Kuigi rebased kuuluvad bioloogiliselt koerlaste sekka ja meenutavad ka välimuselt esmapilgul väikest või keskmise suurusega koera, panevad nende nõtked liigutused ja tüüpilise hiirehüppega jahtimiskäitumine meid pigem kassile mõtlema.

Rebane on ka eriti ligitõmbava välimusega loom, eriti oma paksus talvekasukas. Silmapaistev, erkpunane karv, kohev saba ja iseloomulikud mustad käpad teevad temast vaatamata väikesele kehaehitusele tõelise pilgupüüdja. Koos talle omistatava kavalusega muutub tema kaasamine lausa kohustuslikuks, kui (looma)juttudes on vaja teatud rolle jagada.

Teine peatükk on „Alati peakesega. Miks peavad ka kavalpead elu aeg õppima?“ Selle on kirjutanud Dag Frommhold.

Selles peatükis meenutab Frommhold üht lugu, mis oli toimund rebasega, kes oli inimeste juures kasvanud. Rebasepreili nimi oli Lucy ja see oli hämmastav, kuidas ta mängis „surnut“, et ligi meelitada vareseid. Kui vares oli maandunud Lucy pea juures, hüppas rebane täiesti elusalt üles ja haaras varesest välkkiirelt kinni. Selle asemel, et endale kõhutäit hankida, oli vares ise taldrikul maandunud.

See, et rebane surnut mängib, ei ole kaugeltki mitte üksikjuhtum. Teadaolevalt leidis see käitumine esmakordselt mainimist 2. sajandist pärinevas loodusõpetuse teoses „Physiologus“. Venemaal dokumenteeriti seda terast jahitehnikat esmaskordselt 1961. aastal.

Edasi räägib Dag Frommhold meile rebase aju ja keha massist, mille abil on võimalik kindlaks teha nn entsefalisatsiooni koefitsient (EQ). Rebaste väärtuseks tuli 1,6 (inimesel 7,8), millega rebased kuuluvad sarnasesse suurusjärku mõnede ahviliikidega (gorillade EQ on 1,5-1,8).

Selles peatükis loemegi veel rebaste kavalusest, trikkidest ja pettemanöövritest, nende mälu saavutustest, supermeeltest. Frommhold kinnitab, et ellu jäävad kõige nutikamad.

Frommhold lõpetab selle peatüki mõttega, et neil, kes õpivad pidevalt, käivad maailmas ring erksate meeltega, kuid kel on ka tervislik annus ettevaatlikust, on paremad võimalused eluraskustest üle saada – olenemata sellest, kas tegemist on inimese või rebasega.

Kolmanda peatüki on kirjutanud Daniel Peller. „Perekond rebase juures kodus. Kuidas rebased üksteise jaoks olemas on“.

Nagu pealkiri viitab, ongi selles peatükis juttu rebaste perekondadest, rebasekutsikatest (siin ka palju vahvaid fotosid beebirebastest), noortest rebastest, saame teada, kas rebased on eraklikud. Juttu on ka rebaste peresidemetest, nende mitmekülgsetest ja paindlikest peremudelitest, kohandatud perekonnast.

Ka neljanda peatüki „Kodu, kallis kodu. Miks on kodu olemasolu oluline“ on kirjutanud Daniel Peller. Selgub, et rebased kasutavad territoriaalsete piiridena sageli geograafilisi markereid, nagu sõidu- ja kõnniteed, veekogud või puude read. Nad märgistavad neid piire mitu korda päevas erinevate lõhnadega ja määratlevad seega üheselt, millisele alale nad pretendeerivad. Rebaste jaoks toimivad märgistatud territoriaalsed piirid nähtamatu tarana …

… tülides mõnel kindlal territooriumil elavate rebastega jäävad sissetungijad tavaliselt alla.

Seetõttu võtavad rebaste territooriumi sagedamini üle nende enda pereliikmed kui teised loomad. Rebased võtavad sageli üle oma vanemate reviiri, kui vanematega midagi juhtub.

Selles peatükis on juttu ka rebaseurust, ja sellestki, et rebastele on oluline, et nad saaksid olla nii seotud kuid ka vabad.

No nii. Nüüd ma olen jälle jäänud pikalt jutustama. Sedasi nende loomaraamatutega on, kõik millest räägitakse on põnev ja paeluv.

Toon välja veel mõnede peatükkide pealkirjad, mille abil saad teada, millest selles raamatus Sul veel lugeda õnnestub.

Rebaste keel algajatele, suhtluse kõrgest kunstist; kõik liigub, miks on paindlikkus ja muutused elus hädavajalikud; rebaste tülikultuur, deeskalatsioon kui edu saladus; valgus ja vari, kuidas rebsed elu varjukülgedega toime tulevad; loomaliku tõsiduse vastu, kuidas rebsed oma vaba aega veedavad (mugavus, mäng ja lõbu sõpradega, mänguasjad, mäng koeraga); rebasedaam, seksisümboliks olemise koorem; viimastes peatükkides on juttu sellest, kuidas inimesed rebastele „halba“ teevad, juttu on liigikaitsest ja sellest, et ka rebased vajavad abi.

Raamatu epiloogis tõdeb Dag Frommhold, et neil, kes mõistavad, et igal rebasel on oma iseloom, on loomulikult palju raskem neile kannatusi põhjustada. Korraga pole metsloomad enam ekspluateeritav ressurss ega vaba aja veetmise objekt, mida saab oma suva järgi kasutada, vaid indiviidid oma õiguste huvidega. Ühest küljest võib see teadmine loomulikult päästa loomade elu. Teisalt võib see ka inimeste elu põhjalikult muuta ja uskumatult rikastada.

Võib-olla on see kõige olulisem ja väärtuslikum õppetund, mida Reinuvader Rebane meile pakub.

Seega, kindlasti tasub see rebaseraamat läbi lugeda. Tuleb täpselt jälgida ja kõrva taha panna, mida nendel vahvatel loomadel meile õpetada on.

Katherine Rundell

„Kuldmutt ja teised eluslooduse aarded“

(Varrak)

Piiritaja lendab oma eluajal ligikaudu kaks miljonit kilomeetrit, millest piisab, et lennata kaks korda Kuule ja tagasi ning siis ühe korra veel Kuule.

Põhja-Ameerikas elav metsakonn saadab talve mööda läbikülmununa. Tema südamerütm aeglustub ja lõpuks peatub süda täielikult: vesi tema siseelundite ümber jäätub. Kevade saabudes aga sulab ta üles ja süda hakkab spontaanselt jälle lööma.

Maailm on hämmastavam, imetlusväärsem ja imelisem kui meie kõige pöörasemad ettekujutused.

Kuidas ja miks, seda räägib autor Katherine Rundell selles veenvas ja mahedalt humoorikas raamatus.

Rikkalikult illustreeritud kogumik Maa kõige hämmastavamate loomade elust – „Kuldmutt ja teised eluslooduse aarded“ üllatab ning paneb armuma maailma ilusse, haprusesse ja kummalisusesse.

Aastate jooksul on õnnestunud mul lugeda mitmeid, mitmeid ja mitmeid suurepäraseid loodusraamatuid, raamatuid loomadest, lindudest, puudest ja taimedest.

Minu huvi loodusraamatute vastu tärkas juba lapsepõlves, kui vanaema juhatas mind „Maailm ja mõnda“ raamatusarja raamatute juurde. Nii meenuvad mulle sellest sarjast Gerald Durrelli „Joobnud mets. Sahisev maa“ (1965), Joy Adamsoni „Vabana sündinud“ (1972), Bengt Bergi „Viimased kotkad“ (1972), „Bernhard ja Michael Grzimeki „Serengeti ei tohi surra“ (1978), Tom Alleni, William Youngi ja Harold McCormicki „Varjud meres“ (1979), Johan-Mark Elsingi „Loomaparadiis Aafrikas“ (1980) jpt selle sarja raamatud. Pärast seda olen ikka ja jälle püüdnud ka loodusraamatuid lugeda ja neist ka kirjutada.

Katherine Rundelli kirjutatud „Kuldmutt ja teised eluslooduse aarded“ on imeliselt huvitav loodusraamat, mis jutustab meile mitmetest ja mitmetest loomadest. Raamatust leiab igasugu põnevaid fakte ja teadmisi. Pean tunnistama, et ka minu jaoks oli siin palju uut ja seniteadmatut infot. Ja inimene pidigi ju terve elu õppima …

Väga ilusa kujunduse ja kuldsete kaantega loodusraamat algab saatesõnaga, milles autor tõdeb, et see raamat keskendub hetkedele, mil me oleme kokku põrganud elusloodusega, tundes nii rõõmu kui kogedes hävitustööd, tundes vaimustust ja ülevust ning nähes rumalust.

Katherine Rundell lisab, et need lood paljastavad meid meile endile, näitavad meid meie vaimustuses ja isekuses, meid kogu meie kummalisuses …

See raamat meenutab taas ka paljusid oletusi ja väärarusaamasid, räägib värvikatest vigadest, mille kaudu on vaevaliselt üles ehitatud meie tänane teadmiste maailm …

Jätkuvalt on tohutult palju avastada selle kõige kohta, mille keskel me oleme ja mis aina uusi küsimusi sünnitab. Ja meie iha pääseda lähemale metsikutele olenditele ei ole tihtipeale neile midagi head teinud. Iga liik selles raamatus on ohustatud või on mõni tema alamliik või lähedane liik ohustatud – sest tänapäeva maailmas peaaegu puuduvad olendid, kelle kohta see ei käiks.

Ja alustame. Esimene loom raamatus on vombat. Saame lugeda Dante Gabriel Rossettist (1828-1882), kes oli inglise luuletaja ja kunstnik. Chelseas oli kunstnike maja, millel oli ka suur aed. Just seal hakkas Rossetti koguma metsloomi – vallabid, kängurud, pesukaru, seebu, tuukan, kuid üle kõige armastas ta vombateid. Neid oli Rossettil kaks.

Rundell tõdeb, et pole raske mõista Rossetti kiindumust. Vombatid ajavad segadusse: nad on väledamad, kui välja paistavad; nad on vapramad, kui välja paistavad; ja nad on sitkemad, kui välja paistavad. Väliselt on nad armsa näoga ümarikukesed.

Hoolimata oma töntsakusest suudab vombat joosta kuni nelikümmend kilomeetrit tunnis ja säilitada seda kiirust üheksakümmend sekundit. Autor võrdleb teda Usain Boltiga, ja selgub, et vombat võib Boltist parem jooksja olla.

Seejärel läheb lugu tõsisemaks, sest varaste Austraalia sisserändajate jaoks olid vombatid kahjurid. Neid loomi käsitleti kui potentsiaalset ohtu viljapõldudele ja neid notiti maha hiigehulgal. Austraalias Victoria piirkonnas kuulutati vombatid ametlikult kahjurloomadeks 1906. aastal; 1925. aastal seti aga sisse preemia ja jahimees sai iga vombatiskalbi eest kümme šillingit …

Vombati elupaigad on tasapisi kadumas, temast on saanud üks maailma haruldasemaid maismaaimetajaid. 1982. aastal korraldatud loendus asetas allesjäänud isendite arvu kolmekümne kanti; kõige värskem uuring leidis, et 251 vombatil on õnnestunud end inimese hoolimatu hävitustöö eest kõrvale hoida …

Ja kahjuks, sugugi alati ei piisa ka armastavast hoolitsusest. Rossetti vombatite elu vangistuses ei edenenud.

Otse loomulikult ei saa ma hakata Sulle kõikide loomade lugusid siinkohal ümber jutustama. Pead ise lugema ja avastama, kuid natuke räägin Sulle siiski veel.

Järgmiseks loomaks raamatus on polaarhai, kes ei ole mingi kaunis olend. Tema ilme on nüri, tema uimed lüheldased ja tema silmad tõmbavad ligi pikki usjaid vähilaadseid parasiite, kuid ta peaks olema meie planeedi üks vanimaid selgroogseid, sest lähtudes erinevatest uuringutest on väga võimalik, et meres on täna haisid, kes käivad reipalt oma kuuendat aastasada!

Polaarhai on väga aeglane, suurte pingutustega liigub ta kiirusel 2,75 kuni 3,5 kilomeetrit tunnis. Ta on üks suurimaid lihatoidulisi ookeanis, kuid tal on hämmastavalt aeglane ainevahetus, eluspüsimiseks peab kahesajakilone hai päevas sööma kaloriliselt sama palju, kui sisaldub pooleteises kerges šokoladiküpsises.

Et polaarhaid elavad sügavasus meie laevade all ja on laiali pudenenud, siis ei tea me, kus nad ujuvad. Nad tõuevad veepinnale ainult paigus, mis on nende jaoks piisavalt külmad, Arktikas, Gröönimaa ümbruses ja Islandil, kuid neid on leitud vetesügavustes Prantsusmaa, Portugali ja Šotimaa lähistel.

Kolmas loom selles raamatus on kaelkirjak, seejärel piiritaja, leemur, erakkrabi, hüljes, karu, narval ja vares.

Ma olen isegi hakanud vareseid jälgima, seda tänu sellele, et neli varest (esialgu oli neid kaks, ja mulle tundub, et nende kahe kaks järglast jäid samuti meie aeda „elama“, seega neljaliikmeline perekond) elavad ka meie aias Nõmmel.

Nad on äärmiselt nutikad, kavalad, naljakad, rõõmsameelsed ja mulle tundub nii, et nad tunnevad mind ära ja teavad sedagi, kui ma neile välja sööma panema lähen. Vähemalt üks annab sellest häälekalt teada ja nii on õige varsti kohal ka teised kolm …

Ka Katherine Rundell alustab oma peatükki varesest sellega, et kui peaksid välja valima looma, keda on võimalik tüssata, siis ei ole mõistlik valida varest. Nad on hirmuäratavalt arukad: nad on piisavalt kavalad ja targad, et pidada meie vastu vimma.

Raamatu autor tõdeb, et vares on linnuriigi Einstein, tema kehamassi suhe ajumassi on ainult veidi väiksem kui meil. Paljud neist suudavad vormida tööriistu, napsata puu küljest oksaraage, koorida neid, väänata neid konksukujuliseks ja kaevata maad, et leida toitu. Kui tööriist on hea, panevad nad selle kõrvale, et hiljem uuesti kasutada; mõningaid neist on nähtud varastamas üksteiselt kõige hinnalisemaid esemeid.

Vareslaste sugukond on suur, riiteatud musta tosinatesse varjunditesse. Perekonda Corvus kuuluvad varesed, rongad (keda saab eristada varestest peamiselt suuruse järgi) ja künnivaresed, kes eristuvad oma hõbehalli noka poolest – samal ajal kui Corvidae sugukond hõlmab 133 liiki, kelle hulka kuuluvad ka harakad, näärid ja hakid.

Autor jutustab meile veel ka havai varesest, kellel on rõõmu pakkuv hääl, mille muutlikkus on hämmastav: mõned tema hõisked on meloodilised, mõned inimhääle lähedased. 2002. aastal kuulutati havai vares looduses väljasurnuks. 2016. aastal taasasustati metsadesse kolmkümmend lindu. Nendest kolmekümnest püsisid elus viis ja nad viidi kiiresti tagasi tehistingimustesse. Osa suri sellepärast, et neil puudus võime kiskjate eest hoiduda (nt havai viu), paljud metsad olid inimese ja kariloomade survel maha võetud. Ja kui linnud olid kadunud, siis tosinad Hawaii endeemsed taimeliigid, kes sõltusid lindudest kui seemnete levitajatest, hakkasid samuti kaduma …

Havai varest viiakse küll tagasi loodusesse, kuid suhtlemise puudus, ilmajäämine vanematepoolsest õpetusest, kuidas olla tõeline metsik vares, teeb nad teistsuguseks. See on ainult üks liik, üks lind …

Omalt poolt soovitan, kui Sul on vähegi aega ja võimalik vareste eluolu jälgida, siis tee seda kindlasti. Nad on väga ägedad linnud!

Edasi saame lugeda jänesest, hundist, siilist, elevandist, merihobukesest, pangoliinist, toonekurest, ämblikust, nahkhiirest, tuunikalast ja kuldmutist.

Kuldmutt!? Pean tunnistama, et ei olnud varem kuldmutist midagi kuulnud. Katherine Rundell tõdeb, et kuldmutid ei ole tegelikult mutid. Bioloogiliselt on nad palju lähedasemad elevantidele, ja kuigi enamik neist on piisavalt väiksed, et mahtuda lapse peopessa, on nende keha nagu miniatuurne jõujaam: nende neerud on nii efektiivsed, et paljud liigid võivad kogu elu mööda saata tilkagi vett joomata!

Keskkõrva kuulmeluu on nii suur ja hüpertrofeerunud, et kõrv on pööraselt tundlik pinnasevõnkumisi tajuma: mulla või liiva all peidus tajub mutt maapinnal astuvat lindu või sisalikku; ta suudab eristada, kas kõndija on sipelgas või mardikas.

Nad on üksnes iseenda sarnased olnud palju kauem kui meie: on leitud fossiile, mis on pärit misotseenist, ajastust 23 kuni viis miljonit aastat tagasi. Nad on lasknud oma värvidel särada väga pikka aega.

Kuldmutte on kakskümmend üks liiki, kõik nad elavad Saharast lõunasse jäävas Aafrikas ja nagu mõnikord ikka, on nad nimetatud inimeste järgi. Granti kuldmutt, marley kuldmutt, robustne kuldmutt ja kõige suurem liik hiidkuldmutt, kes on ühtlasi ka kuldmuttide seas kõige ohustatum.

Kahekümne ühest liigist on rohkem kui pooled väljasuremisohus keskkonnareostuse ja elukohtade hävitamise tõttu: kui me kaotame nad, siis kaotame maailma ainsa vikerakaarelooma …

Kahekümne esimene liik – somaalia kuldmutt – on tõeline lumeinimene kuldmuttide seas, keegi pole teda elusast peast näinud.

Kõige suurem müsteerium on see, miks kuldmuttidel on arenenud võime helenduda … kuldmutt on ju ka pime. Tema silmad on kaetud naha ja karvadega ning ta ei saa kunagi näha oma säravat välimust. Praegusel ajal arvatakse, et nende karvastik arenes tihedaks ja liibuvaks, vastupidavaks ning libedaks, et kergendada urgude kaevamist. Küütlemised-sillerdused olid lihtsalt juhuslik kõrvalsaadus. See on sära ilma mingi vajadustea, üks aegade jooksul esile kerkinud maailma riukaid. Nõnda kuldmutid siis kaevavad ja paljunevad ja peavad jahti päikselises Aafrikas, teadmata midagi oma kaunidusest, vähimagi aimuta oma särast …

Raamatu viimane peatükk räägib inimesest. Õigupoolest on see lugu inimestest ja sellest, kuidas me aaretega oskame ringi käia; omalaadne oraakliraamat. Oraakel Sibylli ennustused ja väljaütlemised koguti Vana-Kreeka heksameetrilisse luulesse 510. aasta paiku enne Kristust … Neid kasutas omakorda Vana-Rooma õpetlane Aulus Gellius, kes kirjutas oma „Noctes Atticae“ umbes aastal 177 pärast Kristust, ja Aleksandria Origenes, kes kirjutas järgmisel sajandil. Rundell toetub neile ja ka Douglas Adamsi teosele „Last Chance to see“ ja jutustab loo …

Katherine Rundelli raamat on imeliselt paeluv. Öeldakse, et tema lood on lastekirjanduse lood, kuid tegelikult – tegelikult sobivad need meile kõigile. Loeme, ja mõtleme hetke meie looduse, loomade, lindude peale …

Raamatu imelised illustratsioonid on Talya Baldwini sulest.

Behm

“Merkittävät erot”

(Warner Music)

Pean tunnistama, et Soome muusika on mulle ikka ja alati meeldinud. Seda kindlasti tänu sellele, et juba laspena sai vaadatud Soome telekanaleid, kust tuli ka vahvaid muusikasaateid (näiteks Levyraati, Iltatähti, Hittimittari, Rockstop), lauluvõistlusi (näiteks Syksyn sävel) ja tänu nendele kujunesid välja ka artistid, kelle esitused ja muusika meeldisid: Kirka, Vesa-Matti Loiri, Riki Sorsa, Mikko Alatalo, Juice Leskinen, J. Karjalainen, Dingo, Yö, Mamba, Kojo, Hector, Pave Maijanen, Fredi, Kari Tapio, Markku Aro, Ressu Redford, Bogart Co jpt, kuid ka mitmed ja mitmed naisartistid: Paula Koivuniemi, Katri Helena, Lea Laven jt.

Üks plaat, mis meenub (see sai ostetud 80ndate aastate lõpus plaadipoest Tallinnas Rataskaevu tänaval) oli Tuula Amberla ”Ostan sinut” ja 90ndate aastate keskpaigas hakkas kangesti meeldima ka Kaija Koo ja tema laulud. Nii Tuula Amberla kui ka Kaija Koo olid sellised artistid, kes oskasid oma lugudes lugusid jutustada ja kuulama panna, nende lauludes oli pisut nukrameelsust, kuid mitte ainult ja mulle tundub, et Behm on just selline artist, kes oma lugudes samuti lugusid jutustab. Tema uus album ”Merkittävät erot” on kindlasti selle aasta üks huvitavamid popmuusika albumeid, ja teeb head meelt, et sellist muusikat siiski ka täna kuulata saab. On ju uuel albumil mitmeidki saunde, rütmilahendusi, mis pisut 80. ja 90. aastaid meelde toob ja see on igati lahe.

Rita Marketta Behm (26.10.1994) on laulja, laulukirjutaja, kes kasutab artistinimena on perekonnanime ehk lihtsalt Behm. Lauljatar on ka muusikaprodutsent, kes ise oma muusika toodab, kuid ta on kirjutanud laule ka teistele artstidele.

Behmi lapsepõlvest on teada, et ta käis mitu aastat klaveritunnis, kuid noote selgeks ei saanud. Seetõttu mängib ta praegugi klaverit kuulmise järgi. Oma koolituselt on lauljatar hoopiski kokk, ja tööd tegi ta baristana kuni 2020. aasta kevadeni.

2016. aasta lõpus valiti ta üheksakümne soovija seast noorte muusikategijate laululaagrisse, mille üheks korraldajaks oli ansambel Apulanta. Toona oli Behmi eesmärgiks see, et ta tahtis hakata kirjutama laule teistele artistidele, kuid selles laagris sai ta tuttavaks Ella-Noora Kouhiaga, kellega tehti duo Behm & Ellis. 2017 lõi see duo kaasa ka Uuden Musiikin Kilpailun eelshow´s, kus Behm tutvus muusikafirma M-Eazy Music töötajatega, kes pakkusid Behmile koostöölepingut.

Üks esimesi laule, mille Behm muusikakirjastajale saatis oli laul ”Solmussa”, mis jõudis Soome räppari Pikku G 2017 ilmunud singlile, ja Behm sai selles loos ka kaasa laulda. Laul oli 12 nädalat Soome singlimüügitabelis TOP 5 seas, neist neli nädalat esikohal! Igati ilus algus Behmi karjäärile.

2018 oli Behmil taskus plaadistusleping firmaga Warner Music Finland. Tema esimene oma laul/singel oli “Hei rakas”, mis ilmus 20. septembril 2019. Neljandal nädalal pärast ilmumist oli laul Soome singlimüügitabeli esikohal, kokku püsis laul edetabeli tipus 9 nädalat!

Märtsis 2020 ilmus Behmi teine singel ”Tivolit” ja juulis kolmas singel ”Frida”.

Septembris ilmus lauljatari debüütalbum ”Draaman kaari viehättää”, mis täitis Soomes plaatinaplaadi müüginormi juba enne seda, kui album ilmunudki oli.

Huvitavaid fakte on debüütalbumiga mitmeid ja mitmeid. Kõik albumi kümme laulu tõusid plaadi ilmumispäeval Soome Spotify TOP 14 sekka! Ilmumisnädala nädalavahetusel kuulati albumit üle 2,2 miljoni korra, mis on Soome muusikaajaloo rekord debüütalbumite kategoorias.

Ilmumisnädalal tõusis album Soome plaadimüügitabeli esikohale ja püsis seal ka järgmised viis nädalat. Kokku on see album olnud selle edetabeli tipus 20 nädalat! Seegi on Soome rekord. Enne seda kuulus rekord Anssi Kela plaadile ”Nummela”.

Aastaks 2021 oli Behmi debüütalbum täitnud Soomes neljakordse plaatinaplaadi müüginormi!

YleX Läpimurto-žürii valis Behmi 2020. aasta kõige lootustandvamaks uueks artistiks.

Behm võitis 2020. aastal koguni seitse Emma-auhinda: aasta parim artist, aasta parim uus artist, aasta parim album, aasta parim laul (”Hei rakas”), aasta parim pop artist, publiku lemmikartist ja aasta enimmüüdud Soome plaat. Sellega kordas Behm Jenni Vartiaineni rekordit aastast 2011.

Peab mainima sedagi, et Behmi debüütsingel ”Hei rakas” oli Soomes teiseks enim mängitud Soome laul – seda mängiti üle 10 000 korra raadios, televisioonis ja laval. Enimmängitud lugu oli Elastise ja Jenni Vartiaineni laul ”Epäröimättö hetkeekään”.

2021 võitis Behm raadiokanali Iskelmä korraldataval Iskelmä-gaalal parima uue artisti, naisartisti ja parima albumi auhinna. Tema laul ”Hei rakas” valiti aasta parimaks iskelmäks.

11. veebruaril 2022 ilmus Behmi teise albumi esimene singel ”Ethän tarkoittanut sitä”, albumi teine singel ”Sata vuotta” ilmus 13. jaanuaril 2023. Ja selle aasta 22. septembril ilmuski lauljatari teine stuudioplaat ”Merkittävät erot”.

”Merkittävät erot” on Behmi teine stuudioalbum, ja uskuge mind, igati super suurepärane popiplaat. Lisaks eelpool mainitud kahele singlile, ilmus 2023. aasta mais veel ka kolmas – ”Viimeinen tanssi”, milles lööb kaasa ka populaarne Soome laulja Olavi Uusivirta.

Behm on ütelnud, et tema uus album käsitleb surma, inimese ego erinevaid äärmusi, ebaõnnestumisi, naistele suunatud sotsiaalset survet ja inimsuhete kriise.

Albumi esimene laul on ilus ja õrn ”Sinä lähdet, minä jään”, ja Behmi esitus on õrn, tundeline ja imeliselt ilus. Loo lõpus kõlavad keelpillid annavad laulule võimsust juurde. Meloodia selles loos on ilus … Ja millest ikka lauldakse, armastusest, mõnikord ka õnnetust armastusest, lahkuminekutest …

Teine lugu on ”Viimeinen tanssi”. Mõnus popilugu, milles lööb kaasa ka Olavi Uusivirta (Soome popmuusika täht, näitleja ja saatejuht). Lugu armastusest ja lahkuminekust, kuid enne lahkumist tuleks teha veel üks tants …

Kolmas laul on ”Tylsät ihmiset”, milles lauljatar tõdeb, et ta olnud paigal lootuses, et sellest kellestki oleks midagi veel kuulda, ja kui piisavalt kaua oodata, siis jõuab see keegi kohtuda igavate inimestega ja naasta ootaja juurde. Lugu armastusest, on ju nii …

Neljas laul on suurepärane popilugu ”Syntymäpäivä! (Vielä kerran jee)”, mille lauljatar on produtseerinud koos Kashwelliga. Laulu sõnum on igati huvitav, sest selles loos helistab ema tütrele. Emal on mure, sest tütar on temperamentne, mistõttu pole tal kaaslast, ja kuna tal pole kaaslast, siis pole ta ka lapsi, ja ema teisel tütrel on neid koguni kaks. Ema vaatab isa, ja mõtiskleb, kas tõesti nende tütrest ei saanduki mitte kedagi???

Ja see pole veel kõik. Laulu peategelase sõbratar Noora tahaks viia ta pidutsema uude kohta, kuid seal on ainult toolid ja kehv õlu ja muusikat mängib Behm, ja ega tema nutulaulud ju head tee … No nii, Behm laulab sellest, et ei tahagi pittu minna, sest seal mängib Behm … seetõttu otsustab peategelane jääda koju, võtta klaasike kihisevat, avada raadio, kus laulab Behm!!!

Tegelikult vägagi huvitav idee tuua laulu ka iseennast, kuigi juttu on kellestki teisest.

Ka viies laul ”Sata vuotta” on kauni meloodiaga ilus popilugu, milles on lauljatarile appi tulnud taaskord Kashwell. Seejärel väike vahepala, instrumentaalne mõtisklus ”Punaisia neilikoita” (”Punased nelgid”), milles viiulit mängib Stella Kullström, tšellot Sarah Devoyon.

Nukrameelset poppi kuuleme laulus ”Egokatastrofi”, seejärel veidi rõõmsameelsema rütmi ja meloodiaga ”Polvet edellä puimuriin”, kuigi ka selles laulus saame teada, et asjad pole läinud sugugi mitte nii nagu lauljatar on oodanud … Ka albumi eelviimane laul ”Ethän tarkoittanut sitä” on õnnetust armastusest, lahkuminekust. Laul, milles on kauni meloodiaga refrään, mis vaikselt ”kummitama” hakkab: ”Saa sodan paino sen kauneimman sulkemaan silmät itseltään saa meidät kulkemaan onnen ohi …” Behmi esitus on õrn ja võrratu …

Plaadi viimane laul on ”Auringon suutelma” (”Päikese suudlus”), milles on seda nostalgilist popmuusikat, mis viib kuulaja aastakümnete taha. Behmi esitus on selles loos igati äge, häälele on pisut efekte juurde lisatud. Igati perfektne poplugu.

Kuula ise ka:

Jana Maasik

„Kummituste peatänav“

(Varrak)

Kaheteistaastased kaksikud Hugo ja Loona leiavad kaks nädalat pärast isa matuseid salapärase võtme, mis ajab kihevile kogu Tallinna vanalinna kummituste koorekihi. Veelgi keerulisemaks muudavad niigi raske olukorra Kummitusteuuringu Instituudi korrumpeerunud teaduri kahtlased tehingud.

Kaksikuid ja võtit kaitsta püüdes on Vahepealsuse võtmevalvurid Aaria ja Magnus lakkamatult tegevuses.

Hugot ja Loonat ootab ees keeruline ülesanne uurida välja, mis võtmega on tegu, ning leida värav, mille võti avab.

See fantaasiaseiklus viib lugeja teistsugusesse Tallinna. Linna, mille tänavatele on paigaldatud vaimudetektorid ning kus inimeste seas liiguvad kummitused, Vahepealsuse vahtkondlased ja võtmevalvurid.

Jana Maasiku sulest on ka varem igati põnevaid ja vahvaid lasteraamatuid ilmunud. Meenutan: „Frida ja Lonni üksinda kodus“ (2016, kirjastus Tänapäev), „Hopspelleri amulett. Kõrvetav puudutus“ (2018, Tänapäev), „Hopspelleri amulett 2. Üksik skelett“ (2019, Tänapäev), „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ (2020, Tänapäev).

Kui keegi küsiks, et milline raamat on olnud minu selle aasta üks põnevamaid lugemisi laste- ja noortekirjanduses, siis kindlasti on üks neist just see raamat. On ju siin mängus kummitused, need, kes kummitusi püüavad, kaks ägedat peategelast, lisaks igati põnev Tallinna vanalinn jpm.

„Kummituste peatänaval“ on veel teienegi pealkiri „Võtme mõistatus“ ja nii see ju ongi, sest juttu on ka olulistest võtmetest ja nende valvuritest, kuid ka neist, kes tahavad võtit kätte saada ja sellega jama kokku keerata.

Loo alguses saame tuttavaks Hugoga, kes istus aknalaua peal, telefon käes. Linnamüüri ja maja vahele jääval tänaval, Hugo vaatevälja äärel, seisis heledate juustega poiss. Poiss oli rahutu, ja Hugo pilutas silmi, sest Hugole näis, et ta ei suuda pilku fokuseerida, poiss tänavalt justkui ujus …

Kõrvaltoas oli voodil keras Hugo kaksikõde Loona, kes jälgis valguse libisemist üle kardinate. Autor kinnitab, et Loona nägi välja justkui kurb kookon.

Aaria, Vahepealsuse võtmevalvur, väliselt umber kaheteistaastane, aga tegelikult 325 aasta vanune tüdruk, ohkas raskelt. Ta imbus Loona riidekapist, mis oli külgepidi vastu maja tänavapoolset seina, otse tänavale ja heljus mõtlikuna maapinna poole. Seejärel saame teada, et poiss tänaval (see keda Hugo nägi) kandis nime Magnus. Ka tema oli Vahepealsuse võtmevalvur ning nägi samuti välja umbes kaheteistaastane, kuigi tegelikult oli ta Aariast isegi vanem, 377-aastane!

Magnus uuris, mis toimub? Aaria vangutas pead ja tõdes, et kõik on pahasti!

Selline algus sellel põneval lool.

Hugo nägi aknast välja vaadates, et heleda peaga poisi kõrvale oli ilmunud tüdruk. Hugo jaoks oli kumaline see, et neil olid seljas riided, mis meenutasid vanalinna päevadel nähtud ajaloolisi kostüüme. Lisaks veel see rahutuks tegev virvendus …

Saame lugeda, et Hugo ja Loona polnud juba kolm nädalat sõpradega kohtunud, polnud väljas käinud, polnud trennis ega koolis käinud. Keegi isegi ei rääkinud koolist. Nende ema ei tulnud oma toast välja. Öösiti kuulsid kaksikud ema liikumist, aga päeval kostis aeg-ajalt vaid vetsus vee tõmbamist … Laupäeval sai kaks nädalat isa matustest …

Keskpäev. Hugo mõtles, et peaks makarone keetma, juustu peale riivima ning emale ja Loonale taldriku voodisse viima. Keegi neist pidi ju olema tugev. Tädi Melissa oli matustel ütelnud, et nad peavad edasi elama. Poiss läks kööki, täitis poti veega ja läitis gaasitule. Vesi läks keema, poiss kallas pool pakki makarone vette ja segas.

Uksekell. Tulijaks oli tädi Melissa, kes tõi neile õunu, kuid tegelikult tuli ta ju vaatama, kuidas kaksikutel ja nende emal läheb. Nüüd selgus, et ema polnudki kodus? Kuhu ta läks? Lastele polnud ta midagi ütelnud? Hugo valetas, et ema oli lahkunud veidi aega tagasi.

Tädi Melissa lahkus. Nüüd hakkasid Hugo ja Loona uurima, kas ema oli midagi kaasa võtnud. Selgus, et autovõtmeid ei olnud, ta oli läinud autoga! Kas ta oli neile ka kirja jätnud? Kodus kirja polnud. Äkki oli see postkastis? Postkastis oli kolme nädala jagu reklaame, neli ametliku ilmega kirja ja nende vahelt leidsid nad ümbriku, mille peale oli kirjutatud Hugo & Loona, ümbrikus kiri, millel oli kaks lauset: ärge muretsege, olen varsti tagasi, ema.

Hugo ja Loona olid kindlad, et ema tulebki varsti tagasi, sest nii oli ta kirjutanud. Makaronid olid valmis saanud, kuid need polnud nagu makaronid, aga nägid välja nagu üks suur klimp. Siiski kõlbas see süüa. Seejärel läksid kaksikud pööningule, mis oli alati olnud nende lemmikpaik. Seal oli olnud ka isa ja Hugo ühine ateljee, kuid enamiku pööningu põrandapinnast võttis enda alla 19. sajandist pärit Tallinna linna makett, see oli olnud nende isa erilise hoole all, kes vajadusel seda ka parandas. Isa oli juhtinud nende tähelepanu sellele, et makett sai valmis kaks korda. Esimese lõpetamise aasta oli 1825, teine 1855. Esimese numbi juures oli nimi Jonas Markus Pullmann, teise juures Hugo Hendrik Sadeford. Sel ajal, mis jäi kahe aastaarvu vahele, muutus linn palju.

Äkki märkasid lapsed maketil midagi sellist, mida nad varem polnud tähele pannud. Maketi toetava laua alumisel pinnal seisid tähed JMP, Tallinna linna märk ja aastanumber 1820. Seejärel märkasid nad tillukest metalset nupukest. Loona sirutas käe ja vajutas. Kõlas klõpsatus ja üks kaheksandik laua alla jäävast plaadist nõksatas ja vajus umbes sentimeetri võrra alla. See oli mingisugune salalaegas. Hugo proovis sõrmed laekasse saada. Tükk pusimist oli, aga seal oli võti! Üsna suur ja väga vana võti! Sahtlis oli veel ka väljalõige ajalehest Tallinna Teataja, 24. septembrist 1912. Selles oli juttu selgeltnägijast Ermilde Josephine Kruubelist, kes ennustas peagi puhkevat suurt sõda, seejärel Eesti aladel uue riigikorra kehtestamist ja linnamüüri värava avanemist. Lapsed teadsid, et Esimene maailmasõda algas 1914 ja Eesti Vabariiku kuulutati välja 1918. Ennustus oli täide läinud!

Aga linnamüüri värav? Kaksikud teadsid, et Tallinna vanalinna neljakümne kuuest värava- ja müüritornist on säilinud kakskümmend kaheksa linnamüüritorni ning kolmest tornist oli säilinud ainult osa. Kuidas oli see võti linnamüüriga seotud, kui oli? Loona juhtis tähelepanu sellele, et selgeltnägija nimi oli Kruubel ja nende altnaabrid olid samuti Kruubelid? Äkki oli selgelnägija majas elava professor Kruubeli vanaema?

Ja ema polnud ikka veel tulnud! Lastele meenus alles õhtul, hiljem, et äkki leitud võti võiks sobida nende maja keldrisse? Lapsed läksidki pimedasse keldrisse, seal oli ka professor Kruubel. Lapsed uurisid, kas professor teadis selgeltnägija Kruubelist? Oli näha, et see küsimus ehmatas professorit. Aga miks?

Seejärel oleme hoopiski Kummitusteuuringu Instituudis, saame tuttavaks vanemteadur Elvera Rutuga, keda huvitasid kummitused. Vanemteadur jälgis reaalajas vaimudetektorite näitajaid. Teadurit huvitas Müürivahe tänav, sest viimasel kahel nädalal oli seal näha kahte punast täppi. See polnud juhus, seda maja valvati. Elvera Rutu teadis, miks ja keda täpsemalt valvati. Ta teadis, kes olid valvurid … Helises telefon, helistajaks oli professor, mulle tundub, et professor Kruubel, kellel oli midagi tähtsat öelda. Professor rääkis lastest, selgeltnägijast, võtmest!!! Elvera vastas vaid, et see peab olema see!

Ja see on jätkuvalt selle põneva loo algus.

Loona ja Hugo läksid kohvikusse. Nad soovisid jäätisekokteili, kuigi väljas oli juba külm. Kohvikus oli veel üks tüdruk. Umbes kaksikute vanune. Imelik oli see, et seda tüdrukut nägi vaid Hugo … kuidas oli see võimalik? Ja kui kaksikud kohvikust lahkuma hakkasid, ütles tüdruk Hugole, et nende ema on Pikakari ranna lähistel, ema jalg oli viga saanud ja tema telefoniaku oli tühi. Hugo oli kindel, et nad peavad minema. Nad tellisid takso ja ka võõras tüdruk tuli kaasa. Tüdruk, keda nägi vaid Hugo. Poiss sai teada, et tüdruku nimi oli Aaria.

See oli hea, et nad läksid. Ema oligi rannas kivide vahel maas. Ta oli libastunud ja kukkunud kahe kivi vahele. Võib öelda, et Aaria päästis kaksikute ema.

Ema viidi haiglasse.

Nüüd saame tuttavaks veel ühe tegelasega, kel nimeks Barclay. Aaria selgitab Barclayle, et poiss (Hugo) on väga tundliku meelega, ta tajub asju. Aaria ei ütelnud, et ta oli poisile ütelnud, kus nende ema oli, sest see oleks vastuolus esimese ja kõige tähtsama reegliga, mis kehtis juba aegade algusest: „Võtmevalvuritel pole lubatud ühelgi tingimusel suhelda võtmevaldajatega.“ Aaria oli riskinud, et kaksikute ema aidata.

Aga Hugo oli nende jaoks raske juhtum, sest võtmevaldajad polnud varem nägijateks osutunud. Aaria teadis, et ta pidi kaksikuid pidevalt jälgima, ja Barclayl oli mure – äkki mõni Tallinna arvukatest kummitustest on võtmest haisu ninna saanud?

Saame teada, et Barclay oli eriti salajaste asjade osakonna ehk osakonna number 81 osakonnajuhataja, ja ühtlasi ka arhivaar. Osakonnas oli tööl ka seitse võtmevalvurit, kes olid läbinud ka Vahepealsuse vahtkondlaste koolitused ja neid kaasati kriisiolukordades kummituspuhanguid likvideerima. Puhangutele polnud kunagi lihtne lõppu teha. Õnneks olid viimased aastakümned olnud rahulikud, ainult Tallinnas toimus kümme aastat tagasi üsna märkimisväärse tugevusega kummituspuhang. Seetõttu suurendati ka vahtkondlaste arvu.

Viimastel andmetel oli Vahepealsuses üle kahe tuhande osakonna, igasühes sadu töötajaid, kes töötasid maailma eri nurkades. Alguses oli neid 13. Kaksteist võtit, kaksteist võtmevavurit ning Barclay. Aegade jooksul oli viis võtit kadunuks tunnistatud. Inimeste käeulatusse oli jäänud viis võtit – esimene neist muuseumis Inglismaal, teine ja kolmas võti ühe võtmekoguja kollektsioonis, neljas asus Götalandi lajlulõhes ja seda valvas Magnus, viies võti asus prügimäel Peterburi lähistel. Ainult kahte viimast, kuuendat ja seitsmendat oli viimase saja kahekümne aasta jooksul otstarbekohaselt kasutatud. Üks neist paiknes Tallinnas ja seda valvas Aaria, Bukarestis asuvat võtit valvas Silvia.

Ja nüüd algavadki põnevad sündmused. Isegi televisioonis on juttu sellest, et Tallinna vanalinnas olid sagenenud paranormaalsed nähtused. Olukorrast käis televisioonis rääkimas Kummitusteuuringu Instituudi kommunikatsioonijuht Valentina Schrabe. Ta kinnitas, et inimesed eitavad kummitusi, kuid … aktiivsus oli tõusnud, ja seda isegi päevasel ajal.

No nii. Edasi püüan teha lühemalt, sest ma ei saa Sulle ju kõiki sündmusi ümber jutustada, kuid Aaria jutustab oma loo Magnusele, ja see lugu saab alguse 1710. aastal, kui toonases Tallinnas ehk Revalis oli katk. Aaria meenutab, kuidas ta sai Vahepealsuse võtme. Ta oli kuulnud muinasjuttu võtmest ja väravast ja ta lootis kohtuda veel oma lähedastega, kelle katk oli hauda viinud.

Hingedepäeva lähenedes on ka Tallinna kuulsad kummitused julgeks muutunud. Linnas nähti isegi poltergeisti. Kaksikud on ohus, ohus on võti, kuid õnneks on ju ka Aaria ja Magnus, ja peaks olema ju veel teisigi vahtkondlasi, kuid kas neid on ikka piisavalt palju, et kummitustele vastu hakata?

Põnevad sündmused leiavad aset Bastionikäikudes. Seal on ka muuseumi direktriss preili Kürss, kes samuti võtit jahib!

Selgub, et üks, kes kõige rohkem seda võtit ihkab, on hoopis vanemteadur Elvera Rutu. Tema tahab teha teadust, sest inimesi on alati huvitanud, mis toimub teisel pool: Vahepealsuses, Teispoolsuses, kas on elu pärast surma jpm. Tal on plaan avada värav alatiseks, nii et iga manuline (kummitus) saab maailmade vahel vabalt liikuda. Selleks, et teada saada, kus on võti, on Elvera Rutu valmis Aariat isegi piinama, kuigi Aaria kinnitab, et on asju, mida inimesed ei peaks teadma, kuid teadur Rutu ei nõustu sellega, sest inimesed peavad teadma, see on nende õigus!

Kuidas lugu lõpeb? On ju Elvera Rutul salakaval plaan kummitused tänavatele tuua, mida ta teebki, kuid kas Aaria ja Magnus suudavad kaksikuid kaitsa, kas head võidavad halbasid? Kas Elvera Rutu ja professor Kruubel on head sõbrad ja tuttavad?

Ja võti? Mis saab võtmest?

Loo lõpus on vahva kokkuvõte/väljavõte arhivaar Barclay almanahhist, milles on juttu heatahtlikest vaimudest – kaitsevaim, haldjas, aljas; kuid ka pahatahtlikest vaimudest ehk manulistest – esimesse tüüpi kuuluvad luupainaja, umbluu; teise tüüpi kuuluvad poltergeist, deemon, kodukäija jt.

Raamatu on väga vahvasti illustreerinud Urmas Viik. Selline koomiksilaadne pilt annab raamatule põnevust ja ka filmilikkust juurde.

Rival Sons

„Lightbringer“

(Warner Music)

„Kahekordne GRAMMY nominent Rival Sons andis täna välja oma kauaoodatud uue albumi „Lightbringer“. See tähistab nimelt grupi teist täispikka plaati, mis ilmunud sel aastal, järgnedes juunikuus ilmunud ja kriitikute poolt tunnustatud kaasalbumile „Darkfighter“.

Rival Sonsi kaheksanda stuudioalbumi LIGHTBRINGER produtsendiks on Dave Cobb (Brandi Carlile, Chris Stapleton).

Bänd jätkab tuuritamist kogu 2023. aasta jooksul nii peaesinejana kui avaesinejana Smashing Pumpkinsile ning suundub seejärel Euroopa ja Suurbritannia tuurile.“

Sedasi tutvustab Rival Sonsi uut singlit ja uut albumit Warner Music. Ja tegelikult jah, alles see oli (selle aasta juunis), kui tutvustasin Sulle siin Rival Sonsi eelmist albumit

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada kaheksa (koos uue albumiga) stuudioalbumit ning ka ühe EP.

Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Darkfighter“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama.

Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi Youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid ka aastast 2018 on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu.

Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli Thomas Flowers.

Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“.

Seejärel läks Rival sons esinema ka Euroopasse (sh mitmele muusikafestivalile – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas.

Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga.

Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classic Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!).

Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele.

2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga.

Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“.

Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse.

Otse loomulikult mängis Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

Rival Sons jätkas aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmis juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saai valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis.

Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jäi jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal oli Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi ehk Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi kuues plaat „Feral Roots“ (25. jaanuar 2019) oli jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, millel Rival Sons jätkas seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist.

Loomulikult ei olnud see selline ”lihtne” plaat, see oli kuulamine, mida peab tõepoolest kuulma ja kuulama, ja seda tuleb ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil ON mida öelda.

”Feral Roots” kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parim rokkmuusika album ja parim rokkmuusika esitus (laul ”Too Bad”). See võitis ka Metal Storm auhinna, kui parim raskeroki plaat!

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee Põhja-Ameerikas koos Stone Temple Pilots´iga.

Aastate jooksul on Rival Sons andnud palju kontserte, esinetud on koos paljude muusikamaailma legendide ja superstaaridega, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda - nad arenevad, ja lähevad paremaks ja paremaks.

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi 2019. aastal ilmunud plaadi ümbrist, mille oli teinud Martin Wittfooth ja teose nimi oli „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).

Ja täpselt sama saab ütelda ka meeste uute albumite ”Darkfighter” ja ”LIghtbringer” kohta, mille kaantel on tiiger! Ühel pimedusevõitleja, teisel valgusetooja.

14. oktoobril 2022 ilmus Rival Sonsi uus singel “Nobody Wants to Die”, sellega koos ilmus ka muusikavideo. 2. juunil 2023 uus ja igati võimas album ”Darkfighter” ja nüüd, 20. oktoobril uus album ”Lightbringer”, millel on küll vaid kuus laulu, kuid uut muusikat on kokku 33. minuti jagu, ja näiteks plaadi avalugu üle 8. minuti pikk!

Uue albumi avalöök on tõepoolest üle 8. minuti pikk ”DARKFIGHTER”, mis oli ju ühtlasi ka eelmise albumi pealkiri … See on lugu, mille kohta võiks öelda, et siin on kõike – on tundeid, on mõtisklust, on võimsust, lugu areneb algusest lõpuni. Siin on miskit , mis viib kuulaja ajas tagasi (nt 70. aastate hardroki juurde), kuid mitte ainult, sest muusikaline maailm on selles loos vägagi uhke ja võimas. Rääkimata kitarrisoolodest selles loos, kusjuures minu kõrv kuuleb nendes miskit, mis meenutab idamaid, miskit, mis meenutab flamenkot, ja et lugu oleks eriti uhke, siis kitarride kõrval soleerivad ka klahvpillid. Võimas algus. Just sellist rokkmuusikat võikski kuulama jääda.

Teine lugu on ”Mercy”. Jällegi tõeliselt hea rokkmuusika, milles ka põnevaid rütmilahendusi ja laulu ülesehitus on ”mitmekihiline”. Miskit on selles loos, mis meenutab Led Zeppelini, The Doorsi jpm.

Kolmas lugu on mõtisklev ”Redemption”. Jay Buchanani hääl on selline, mis paneb kuulaja kuulama ja hoiab enda küljes loo algusest lõpuni, see on hääl, mis tungib kuulaja hinge … jah, nii see on.

”Sweet Life” on albumi neljas laul. Taaskord kiikame ajas tagasi, aegadesse, mil hardrokk vaimustas tervet maailma. See lugu on sellest ajast, ja millised soolod!!! Sõna on kitarril, klahvpillidel, no ja Buchanan!!! Võimas ja uhke lugu.

Täpselt sama saab ütelda ka viienda loo ”Before The Fire” kotha, mille kotha lugesin ühest artiklist, et see meenutab veidi ka Rival Sonsi üht varasemat lugu ehk ”Look Away” albumilt ”Feral Roots” … see on lugu, milles jällegi nutikalt ja võimsalt lahendatud kitarrisoolo, ja ma ei saa jälle ei üle ega ümber sellest, et Buchanan on tõeliselt võimas laulja! Hääl!!!

Ilusa lõppakordi paneb sellele plaadile viimane laul ”Mosaic”. Positiivse hingamisega lugu, milles Buchanan tõestab, et suudab esitada ka rahulikumat muusikat, kuid loo arenedes, kasvab muusika võimsaks nii nagu ka Buchanani esitus.

Rival Sons! Jätkuvalt üks minu lemmikutest! Super!

Ja kui panna Rival Sonsi kaks selle aasta albumit ”Darkfighter” ja ”Lightbringer” kokku, siis minu jaoks on see selle aasta parim kuulamine! Tänud, Rival Sons!

Kuula ise ka:

Jamie Oliver

IllustreerinudMonica Armino

„Billy ja hiiglaslik seiklus“

(Varrak)

Maagilised lahingud, ammukaotatud legendaarne linn, fantastilised lennumasinad, imelised pidusöömingud ja üks HIIGLASLIK päästemissioon – pane ennast valmis seikluseks, mida sa kunagi ei unusta!

Billy ja ta sõbrad teavad, et Veekukkumise metsa minna ei tohi. Liiguvad jutud, et seal on juhtunud kummalisi asju, ja nüüdseks pole keegi linnakesest seal käinud juba aastakümneid ...

Siis avastavad Billy ja ta parimad sõbrad Anna, Jimmy ja Andy, kuidas metsa pääseda, ja nad lihtsalt peavad seda uurima! Varsti saavad nad teada, et Veekukkumise mets pulbitseb võlujõust ja on koduks kõikvõimalikele ebatavalistele olenditele: sumisevatele metshaldjatele, haisvatele umpsadele ja paljudele teistele!

Aga miski piinab metsa. Kõik on seotud looduse Rütmiga, mis kõike tasakaalus hoiab, ja see on hakanud lonkama.

Kas Billy ja ta sõbrad suudavad välja selgitada, mis toimub, ja asja korda ajada, enne kui on hilja?

Jamie Oliver on ülemaailmselt tuntud kokkamise propageerija, kes on kogu maailmas müünud üle 48 miljoni raamatu. Ta hakkas oma vanemate pubis (mis on andnud inspiratsiooni selle raamatu Rohelise Hiiglase loomiseks) süüa tegema kaheksa-aastaselt. Pärast kooli alustas Jamie kokakarjääri, mis viis ta River Cafésse, kus teda märkas üks teleprodutsent. Praegu elab Jamie koos abikaasa Joolsi ja nende viie lapsega Essexis.

Mónica Armiño on hispaania illustraator. Ta on lõpetanud kunstiülikooli ja elab Madridis. Koostöös erinevate kirjastuste ning agentuuridega Euroopas ja USA-s on ta avaldanud palju raamatuid. Mónica joonistab tegelasi ka animafilmidele ja töötab taustakunstnikuna ning tegeleb värvide ja tekstuuri paikasättimisega mängufilmide ja koolieelikutele mõeldud õpetlike telesarjade jaoks, nagu näiteks auhindu võitnud „Lunnisaar”.

James Trevor Oliver (27. mai 1975 Clavering, Essex) on maailmakuulus Briti kokandussaadetest tuntud ja tunnustatud kokk, teletäht, ärimees, kelle sulest ilmunud palju ja palju ägedaid kokandusraamatuid.

Ta alustas telekarjääri juba 1997. aastal saates „Christmas at the River Cafe“, seejärel sai ta omad kokandussaated.

Räägitakse, et aastate jooksul on Jamie Oliver pakkunud tööd üle 20 000 inimesele, tema äride käive on olnud üle miljardi naela! Üsna keeruline oli tema äride jaoks ka koroona-aeg, mistõttu pidi ta sulgema mitmeid restorane.

Jamie Oliveri kokandusraamatud on paljude kokkamissõprade lemmikud, kuid ma olen üsna kindel, et ka tema esimene raamat, mis on juturaamat lastele, võetakse hästi vastu, sest see on igati äge ja kaasahaarv muinasjutuline lugu. Öeldakse, et raamat peaks sobima kõige paremini 7.-11. aastastele, kuid uskuge mind, see sobib kõikidele, kes tahavad lugeda põnevat ja kaasahaaravat lasteraamatut.

Jamie Oliver abiellus 2000. aasta juulis endise modelli ja kirjaniku Juliette Nortoniga, keda tuntakse ka Jools´ina. Neil on viis last, mistõttu Jamie Oliver teab vägagi täpselt, millised lood võivad lastele sobida. Oliver on kinnitanud, et sellele raamatule eelnenuid lugusid hakkas ta lugema oma lastele ja võttis aega neli aastat, kui neist lugudest sai valmis raamat. Oluline fakt on seegi, et lastele ette loetud lood lindistas Oliver diktofoniga, sest lastel on väga hea mälu, et nõuda loo jätkumist õigest kohast.

Jamie Oliveril endal oli koolis üsna keeruline, sest ta kannatas düsleksia ehk vaeglugemise käes. Seetõttu tegi Jamie Oliver koostööd kirjastajaga, et raamatu tekst oleks lihtne lugeda, et illustratsioonid oleksid ilusad ja silmapaistvad, et lugedes säiliks lapse tähelepanu.

Ja alustame. Raamatu alguses on Jamie Oliveri pühendus. Selgub, et see raamat on kõigile lastele, kel on koolis raske, või kes on düslektikud nagu autor isegi. Autor palub mitte kunagi lootust kaotada ja uskuda, et neil on võime näha asju sellisel viisil, nagu keegi teine neid ei näe. Jamie Oliver soovitab leida oma tee, just nagu Billy.

Keerame lehekülge. Siin ongi Billy ja tema sõbrad: Anna, Jimmy ja Andy.

Seejärel proloog, milles isa hakkab lugema unejuttu kaksikutele – Jessele ja Autumnile. Isa otustab jutustada ühe tõestisündinud loo, mis juhtus kaheksakümnendatel, kui isa oli väike. Autumn arvan, et sellest on möödas terve igavik, kuidas saaks selline lugu põnev olla?

Isa kinnitab, et tegelikult peaks see lugu olema saladus, ja see peab jääma nende vahele.

Lugu algab. On laupäev, ema äratab Billyt. Billy on rahul, et on laupäev, ei pea kooli minema. Ema toob Billyle maitsva peekonivõileiva, mille juures oli ka punane ja pruun kaste. Siinkohal peabki lisama, et selleski raamatus räägib Jamie Oliver mitmel korral toidust, raamatu lõpus on ka mitmeid ägedaid retsepte!

Peekonivõileib oli üks Billy lemmikuid, mistõttu oli poiss kindel, et sellest tuleb üks tore päev.

Edasi loeme sellest, et Billy elas koos ema ja isaga maal ühes väikeses linnakeses, mida nimetat Little Alvertoniks. Nad elasid Rohelise Hiiglase nime kandva pubi ülemisel korrusel. See oli linnakese kohal kõrguva künka tipus. Nädalavahetustel oli pubis alati väga palju rahvast, see tähendas, et Billy oli vaba ja sai tavaliselt aega veeta oma kolme parima sõbraga terves maailmas: Anna, Andy ja Jimmyga. Nad tegid kõike koos: sõitsid jalgratastel võidu, mõtlesid koos mänge välja ja lõbutsesid niisama.

Autor kinnitab, et Anna oli kartmatu, uskumatult lojaalne ja oskas Billy naerma ajada. Andy jäi alati endaks ja oli oma pisikeses maailmas õnnelik, Andy oli ka ainus inimene, kes armastas toitu peaegu sama kangesti kui Billy. Jimmy oli energiline ja tohutult elurõõmus ja ta oli ka hullusti loodusest sisse võetud – sel määral, et teda oli hakatud kutsuma Loodusepoisiks! Jimmy oli ka oma sõpradele näidanud imelisi asju loodusest. Billy oli lojaalne, lahke ja väga hea südamega, talle meeldisid kohutavalt tööriistad ja vidinad. Kui Billy ei olnud oma sõpradega, siis mässas ta tavaliselt oma puuonnis ja püüdis remontida katkisi asju või neist midagi uut ehitada.

Tänu sellele, kui lummatud oli Jimmy loodusest, olid Billy ja ta sõbrad võtnud hiljuti eesmärgiks avastada oma linnakesest nii palju kui vähegi võimalik. Aga oli üks kant, mida nad polnud veel uurinud … Veekukkumise mets. See algas linnakese piirist ja ulatus paljude kilomeetrite kaugusele. Keegi ei läinud sellesse metsa, sest seda ümbritses kõrgest ränikivist müür, mis muutis metsa pääsemise ja sealt naasmise peaaegu võimatuks. Aastaid oli räägitud, et selles metsas toimusid kummalised juhtumid ja seal elasid ohtlikud olendid.

Umbes kuu aega tagasi oli Anna käinud jalutamas oma koera, Conkeriga, ja leidnud salatee, mis viis üle müüri salapärasesse metsa. Selleks oli vana jalakas, mis oli tormi käes ümber kukkunud. Puul oli üks eriti hea oks, mille otsa sai rippuma jääda, ja see omakorda hiivas ronija üle müüri, kus sai vaikselt pehmele samblalapikesele maanduda.

Anna oli rääkinud sellest Billyle, Jimmyle ja Andyle, ja nad olid käinud seal ka üheskoos ronimas, kuid kaugemale nad sel päeval ei läinud, kuid neil oli võimalus ennast üle müüri metsa nihverdada!

Nüüd oligi käes just see laupäev ja see päev, mil Billy oli otsustanud, et käes on just õige aeg avastada ja välja selgitada, kas metsa kohta käivad lood vastavad tõele. Neil oli ees terve vaba laupäev, parim päev seiklemiseks!

Billy võttis oma trikiratta ja kiirustas Anna bangalo poole, kus tüdruk oma kasuperega elas. Teel Anna poole põrkas ta kokku Bruno Brace´iga. See oli üks poiss Billy koolist, kes oli teada-tuntud jõhkard. Billy oli rattaga kukkunud just Bruno maja läheduses ja nüüdki oli Brunol ütlemist – Billy ei tohi mitte kunagi tema maja väravast mööda sõita!!!

Billy jõudis siiski Anna juurde, seejärel liitus nendega ka Jimmy. Üheskoos sõideti vana jalaka juurde. Jimmy oli kindel, et see oli väga vana puu ja ta kallistas puud. Esialgu tundus see pisut naljakas, kuid varsti kallistasid puud ka Anna ja Billy. Siis juhtus midagi uskumatult veidrat. Puud kallistades tundis Billy kummalist sähvatust oma kehas!

Billy, Jimmy ja Anna olid nüüd Veekukkumise metsas. Mets oli ootamatult künklik. Viimaks jõudsid lapsed lagendikule, mis oli Billy arvates suurepärane koht pikniku pidamiseks. Billyl oli kaasas võileivad koheva värske saia ja kreemja võiga, mille vahel oli imemaitsev suitsulõhe. See on hämmastav, kuidas Jamie Oliver suudab raamatu lugejal suu vett jooksma panna! Anna ja Jimmy arvates oli see roosa kraam ehk suitsulõhe pisut imelik, sest Annal oli kaasas võileivad singiga, Jimmyl moosiga. Billy lisas lõhele sidrunimahla ja andis sõpradele maitsta. See maitses sõpradele suurepäraselt.

Just sel hetkel hakkas kostma vali sumin. Mis see oli? Sumin muutus valjemaks … ja tuli lähemale. Anna ahhetas ja osutas sõrmega õhku. Seal oli üks pisike inimene! Jimmy arvas, et see on kiil või mõnest muust liigist putukas, kuid see keegi maandus Billy õlal – see oli tibatilluke inimene … ja tal olid tiivad! Billy arvas, et see on unenägu, kuid see tibatilluke inimene hakkas rääkima.

Ta tõdes, et tema nimi on Basil ja ta uuris, mida teevad lapsed tema metsas? Anna arvas, et Basil on haldjas, kuid Basil kinnitas, et ta on metshaldjas. Basil lisas, et kõik teavad, et haldjaid ei ole olemas, nad on muinasjuttudes, aga metshaldjad on võluolevused.

Basil polnud kunagi varem inimesi näinud, nagu ka lapsed polnud varem metshaldjaid näinud.

Õige varsti ilmusid välule sajad, koguni tuhanded metshaldjad. Nad sikutasid lapsi riietest, tirisid ja vedasid kolme sõpra sügavamale metsa. Billy muutus närviliseks, kuhu neid viiakse? Basil kinnitas, et neid viiakse metshaldjate koju. Nad peavad laste metsas olemist pealik Mirreniga arutama. Mirren on nende juht ja teab, mida peale hakata.

Lapsed jõudsidki koos metshaldjatega nende kodude juurde. Seal oli palju ülimalt ilusaid väikeseid vitstest onne. Pealik Mirrenit polnud kohal. Basil palus lapsi neid aidata ja kolm sõpra asusid tööle.

Billy korjas suuri oksi ja aitas tihedaks kasvanud alusmetsa puhastada, ning päästis metshaldjad nädalatepikkusest tarimisest ja seljavalust. Jimmy aitas jões kividega tammi kindlustada, metshaldjate jaoks oli kivid mäesuurused, samas kui kartmatu Anna ronis väledalt puude osa ja aitas metshaldjatel latvadest korjata kõige mahlasemaid mooruspuu vilju.

Basil teadis rääkida, et sel aastal on marjade, viljade ja lilledega kehvasti. Saaki oli vähe. Basil arvas, et Rütm oli sassi läinud. Jimmy uuris, mida Basil selle Rütmiga silmas peab? Basil selgitas, et Rütm on kõige olulisem asi üldse, see hoiab metshaldjaid elus ja metsaga tasakaalus. Igal elusolendil on oma ülesanded. Metshaldjad jahvatavad laavakivi ja puistavad jõkke mineraaltolmu, et see saaks õigesti läbi maa voolata. Ja igal aastal, kui jõgi üle ujutab, levib see igale poole. Metshaldjad toidavad maad ja Maa pakatab õnnest ja tänulikkusest ja hoolitseb vastutasuks metshaldjate eest.

Kõik peavad maast lugu pidama, isegi lapsed. Keegi ei tohi käituda nii nagu allavoolu elavad umpsad!!! Umpsad? Jah, järgmised võluolendid, kes olid viimastel kuudel muutunud metsikuks ja tahtsid metshaldjaid lõksu püüda ja ära süüa! Basil lisas, et umpsade roll Rütmis on korjata seeni ja nende spoore üle metsa laiali laotada. Neist spooridest kasvab tuhandeid uusi seeni ja need lagundavad kõik selle, mis metsa ummistab. Spoorid aitavad tärgata uuel elul. Aga nüüd ei täitnud umpsad enam oma ülesandeid …

Lõpuks saabus ka pealik Mirren. Ta oli imestunud, et lapsed olid metshaldjad leidnud. Metsal pidi olema mingi põhjus, et lubas lastel neid leida. Mirren oli lastele ka sama päeva abi eest tänulik. Lapsed said ka ühe võlusoovi. Missugune võlusoov neil oli, selle jätan ma Sulle endale lugeda. Billy sai ka pisikese ränikivi killukese, mis rippus pika väädi otsas, see pandi Billyle kaela. Sellised kivikesed olid kõikidel metshaldjatel …

Nüüd hakkas päike loojuma. Lapsed pidid metsast lahkuma, kuid kodus oli Billy kindel, et see päev võis olla terve rea uute seikluste algus. Ja uskuge mind, nii see oligi! See ongi see HIIGLASLIK SEIKLUS!!!

Otse loomulikult ei tahaks ma Sulle ju tervet raamatut ümber jutustada. Püüan teha lühemalt. Lisaks muinasjutulistele seiklustele on siin ka argipäeva. Näiteks see, kui koolis on õpetajate kohtumine lapsevanematega. Õpetajad rääkisid Billy emale ja isale, et Billy on tore poiss, kuid ta teeb asju valesti, ta ei keskendu, ta niheleb, käekiri on kehv, talle ei meeldi klassis ette lugeda, ta ei suuda oma ideid paberile panna … ema sai sellest aru ja ta lohutas Billyt. Billy ei tohtinud muretseda selle pärast, kuidas teistel läheb, sest tema tegi asju omal viisil – Billy-poisi viisil!

Meil õnnestub käia Billy puuonnis, kus Billy sai hõõguvalt ränikivist kaelaehtelt sõnumi – AITAB MIND! Metshaldjad olid hädas. Billy tormas Veekukkumise metsa appi. Umpsad olid võtnud Basili kinni ja otsustanud ta ära süüa. Metshaldjad palusid, et Billy aitaks neid.

Nüüd saavad Billy ja ka lugejad umpsadega tuttavaks. Need on üsna ebameeldivad ja pahurad olevused, kuid esimesel korral sai Billy neist jagu, ja päästis ühtlasi ka Basili.

Ja kui Billy jäi hätta ebameeldiva Bruno Brace´i ja tolle sõpradega, siis tuli poisile appi Basil.

Saame tuttavaks ka Billy vanaisaga, kelle juures teeb Billy ema maitsva õhtusöögi, mille juures kasutatakse lesta ja muud head-paremat. Vanaisa jutustab Billyle ka Veekukkumise metsast, mis pidi olema väga ohtlik koht, kuhu oli aastaid tagasi üks poiss jäänudki. Vanaisa kinnitas, et Veekukkumise metsal olid omad saladused ja ta palus, et Billy ja ta sõbrad sinna ei läheks.

Samal õhtul märkas ema, et vanaisa kodu lähedal olevas jões olid surnud kalad! Rebane oli tahtnud neid süüa, kuid ema oli looma minema ajanud.

Järgmisel hommikul valmistas vanaisa Billyle täiusliku pudru – täisterahelbed, sool, vesi, hiljem lisati sellele pruun suhkur ja veel hiljem sorts külma piima. See oli parim puder, mida Billy eal maitsnud oli.

Teel koju märkas Billy rebast, kes oli surnud!!!

Sel päeval kogunesid lapsed Billy puuonnis. Nad sõid Billy isa valmistatud pehmeid, rikkalikult maitsestatud munavõileibasid. Õige varsti oli kohal ka Basil. Nüüd nägi teda ka Andy, kes esimesel korral metsa kaasa ei läinud. Andygi ei suutnud uskuda, et tal on võimalus näha metshaldjat. Seekord oli Basil tulnud teada andma, et umpsadel oli kurikaval plaan tulla inimesi kinni püüdma. Basil oli kindel, et nad tulevad Billyt otsima.

Nii see oligi. Umpsad tulid ja ründasid puuonni. Lapsed andsid neile lahingu ja olukorra päästis see, et Andyle meeldis puuksu teha. Seekord oli abiks üks tõsiselt võimas puuks ja välgumihkel!

Lapsed läksid jällegi Veekukkumise metsa. Seekord selgus, et Basil oli läinud metsa kõige sügavamasse otsa, ja ta polnud tagasi tulnud. Lapsed said tuttavaks metshaldjaga, kel nimeks Myrtle, ja ta teadis rääkida, et Basil oli leidnud vana kaardi, mis juhatas kätte tee iidsesse metshaldjate linna, mille nimi on Balthazar. Kas ka see võiks olla umpsade seatud lõks?

Lapsed läksid Basilit otsima. Kaasa läksid ka kaks metshaldjat – Rosemary ja Cassia. Ühel neist üliterav nägemine, teisel suurepärane haistmismeel. Teel märkasid nad umpsasid, kuid ka seda, et paljud taimed olid kurvad ja värvitud, nagu oleks miski neid kõrvetanud. Ka metshaldjate küla lähedal olid surevad taimed, kuid keegi ei teadnud, mis seda põhjustab.

Üheskoos jõuti imeilusasse orgu. Imelisse paika. See oligi Balthazar. Seal oli ka Basil.

Seal oli ka uhke loss, mis nüüd oli maha jäetud, kuid seal olid ka hiiglaslikud suured luukered! Rosemary teadis rääkida, et legendides oli juttu, et metshaldjad ja hiiglased olid olnud kõige paremad sõbrad, kuid selles lossis oli juhtunud midagi halba. Metshaldjad olid pääsenud põgenema, aga suured hiiglased olid jäänud sinna …

Pealik Mirren lubas neile kõigest rääkida, kuid oli oht, et Veekukkumise metsa ja metshaldjate maad kahjustab inimeste maailm … Ja siiski, kes rikub Rütmi?

Lapsed leidsid jõest veelgi rohkem surnuid kalu, kuni jõudsid Whittle-on-the-Lye-nimelisse naaberkülla. Seal märkasid nad kurjakuulutava moega hoonet künka otsas. Lähemale minnes nägid lapsed tünne, millel oli kujutatud pealuud ja ristatud konte, lisaks oli neil kirjas – kloor! Selles hoones olid inimesed kaitseülikondades, kuid seal olid ka kalkunid. Jimmy arvates kasvatati seal linde ja inkubeeriti nende mune. Kalkunite kaka liikus mööda konveierilinti, mis suundus torusse ja sealt edasi liikus see solk ilmselt jõkke …

Nüüd pidid lapsed tegutsema. Nad teatasid jubedast tehasest ajakirjanikule, kuid nad pidid minema ka metshaldjate juurde, ja uskuge või ärge uskuge, meie peategelased kohtuvad nüüd ka hiiglasega, kel nimeks Bilfred. Lapsed ja ka lugejad saavad teada, et osana Rütmist paistavad loodusjõud või energiad käivat neljakaupa. Kuul on neli faasi. On neli elementi: maa, vesi, tuli, õhk, on neli ilmakaart kompassil. Hiiglasel oli neli kivi – pärlvalge, säravmust, sügavpunane ja ilus roheline, iga kivi keskel oli auk. Jimmy oli kindel, et just roheline kivi oli see, millest pealik Mirren oli rääkinud …

Ja nii me jõuamegi selle kaasahaarava loo lõppu. Lapsed on avastanud „akna“ inimeste maailma ja Veekukkumise metsa maagilise maailma vahel.

Saame teada sedagi, kes on too hiiglane Bilfred, ja kuidas ta oli imetabasesse aeda lõksu jäänud. Saame teada sedagi, et hiiglasel on vend, kes elab selles samas külakeses, kus elavad ka Billy ja tema sõbrad.

Loeme sellestki, kuidas metshaldjad hiiglast aitavad, mis saab kurjakuulutavast ja jõge reostavast tehasest, kes on see isa, kes oma lastele unejuttu loeb – ja see on igati vahva teadmine. Kuid mulle tundub, et selle looga pole siiski veel mitte kõik, ja äkki saame varsti lugeda Billyst, tema sõpradest ja seiklustest veel …

Nagu eelpool mainisin, siis raamatu lõpus on retseptid, mis on inspireeritud Billy seiklustest. Retseptide juures on kirjas, mida meil vaja läheb, ja kuidas toitu valmistada. Nii leiame retseptid pasta ja lihapallide, kaneeliga maitsestatud kakao, ideaalse pudru (karamellise glasuuriga) kohta.

No nii. Ja raamatu viimastel lehekülgedel on lugejale küsimused, ja neist üks küsib: millised Veekukkumise metsa saladused veel avastamist ootavad? Ja vihje, et me ei tohi Billy järgmist seiklust maha magada!

Seega, ootame põnevusega!

J.K. Rowling

„Harry Potter. Võlumaailma almanahh“

(Varrak)

Ametlik maagiline kaaslane J.K. Rowlingu Harry Potteri raamatutele.

Põhiline võlukunstiga seotud nimekirjade, graafikute, kaartide ja kõige muu maagilise kogumik!

Vihista ennast Harry Potteri võlumaailma! Kui palju treppe on Sigatüükas? Kelle patronus on luik? Mida kannab Hagrid taskutes? Kust saab osta kääbustupse? Avasta maagilised paigad, uuri võlukepiõpetust, kohtu fantastiliste elukatega ning tutvu nõidade ja võluritega, kes jäid ellu. Siin on kirjas kõik Sõõlamiskübarast loitsimiseni.

See on üks igati vägev raamat kõikidele neile, kes teavad Harry Potteri lugusid ja on Harry Potteri fännid. Samas, võib võtta seda ka esimese Harry Potteri raamatuna ja pärast selle lugemist hakatagi Potteri lugusid lugema.

Alustame. Raamatu esimestel lehekülgedel näeme võlumaailma ajajoont ja Hermione Granger on hämmelduses, kas tõesti on tema ainuke, kes on lugenud „Sigatüüka ajalugu“?

Seejärel raamatu esimene osa „Nõiad ja võlurid, kes jäid ellu“. Saame teada, et Harry James Potter on sündinud 31. juulil 1980 ja ta on tuntud, kui poiss, kes jäi ellu; äravalitu; soovimatu nr 1 ja Potty. Loeme, millised on Harry Potteri erilised oskused, tema kogemata võlumised, kes kuuluvad tema perekonda.

Vaatame edasi. Siin on kirjad eikelleltki, kuidas tuleb pakkida Sigatüükasse minekuks (millised on Sigatüüka kooli õpilaste kohustuslikud raamatud). Järgmistel lehekülgedel on ülevaade Harry sugulastest, sõpradest ja eluaegsetest sidemetest. Pikemad ülevaated on Ronald Bilius Weasley´st, Hermione Jean Grangerist, Luna Lovegoodist, Neville Longbottomist, Rubeus Hagridist, Albus Percival Wulfric Brian Dumbledore´ist, Draco Lucius Malfoy´st, Seberus Snape´ist, kuid ka Lord Voldemortist.

Teine osa. „Sport, inimesed ja igasugu võlukunst“. Selles osas on kokkuvõtted sellest, kuidas avastamisest hoiduda, riietuseeskirjad, pooleldi võluküladest, kõige halvemini hoitud saladusest, luudadest, nähtamatult reisimisest, kuid ka igapäevasest võlukunstist, meelelahutusest (võlurite male, luuamängud, tatikivid, võlutud maalid jpm).

Siin on paariskülg suhtlemisest – ajakirjandus, võluvad käskjalad, nõiutud esemed, võluvestlused, loitsud ja märguanded. Pikemalt on juttu öökullidest: postiöökullid, öökullimaja, öökullikrõbinad, Hedwigi hämmastavad lennud ja Päevaprohveti öökullerid.

Teises osas saame lugeda ja vaadata võlumaailma uudiseid, tutvume maagiliste reisivõimalustega, tutvume rüütlibussiga, isegi fantastilistest maiuspaladest on juttu.

Sigatüükas on peetud ka mtmeid pidustusi, näiteks Kolmevõluriturniiri pidusöök, Harry sünnipäevaõhtusöök, jõuluball, Billi ja Fleuri pulm jpm.

Seegi pole veel kõik. Saame näha kummalist rõivastekollektsiooni (nt Weasley pere kampsunid), vanasõnu ja ebausku, pikemalt on juttu lendluudpallist ja ka selle põneva mängu ajaloost, mis viib meid aastasse 962 maj. Sellest ajast on pärit esimesed teated lendavast luuast. 11. sajandil ilmub lendluudpalli mäng oma kõige varasemal kujul välja Lendavate Luudade nõmmel.

Kolmas osa tutvustab meile kütkestavaid kohtasid ja pentsikuid paikasid. Siin on Harry nurgake võlumaailmas, teed läbi võlumaailma, Diagoni põiktänav, Diagoni põiktänava kauplused ja apteek, suurepäraste võlukeppide valmistaja Ollivander, kuid ka Diagoni põiktänav nr 93 asuv „Weasleyde Võluvigurid“. Potteri raamatute sõpradele on tuttav ka aadress Grimauld Place 12, Jäneseurg, Siganurme küla, platvorm Üheksa ja kolmveerand.

Neljas osa esitab meile kutse Sigatükasse. Lugejal on võimalus avada uhke kaart Sigatüükasse.

Siin on ilma giidita ringkäik Sigatüükas. Loeme sõõlamiskübarast, Harry sõõlamistseremooniast, loeme ka Gryffindorist, Slytherinist, Hufflepuffist ja Ravenclaw´st.

Edasi on leheküljed, milles loeme Sigatüüka hingedepäevast, vaimudest, Dumbldeore´i kabinetist, kooliaastast (sügis-, kevad- ja suvesemester), siin on kooli laul. Juttu on ka jõuludest Harry moodi, majakarikast, kelmikaardist, õpetajatest ja õppeainetest ja kodutöödest, kuid ka võistkondadest, klubidest ja seltsidest.

Siin on vahva pilt Sigatüüka raamatukogust ja raamatutest, kuid ka Tarvilikust toast, saame tuttavaks koolidirektori armeega, võlukunsti äpardustega.

Oleme jõudnud vahva raamatu viienda osani, mis kannab pealkirja „Loitsud, nõiasõnad ja andestatud needused“. Võlukepiõpetus (iga võlukepp on unikaalne, võlukepi puidu liigid ja südamikud, pikkus ja painduvus), praktiline võlukunst (loitsu lausumine, mõned kasulikud loitsud, luudade uuendused), lausumised, loitsud (levitatsiooni-, kutse-, peletamis-, vaigistamisloits, Aguamenti loits), ennustamine (käejooned, planeedid, teelehed, unenäod, kristallkuul), muundamine, nõiajoogid (mitmemahlamögin, veritaseerum, eleva surma rüübe, Amortentia, Felix Felicis).

Selles osas on veel palju põnevat. Mustade jõudude vastane kaitse, kaose kuningad, võluesemed, mis mahuvad taskusse (võluri kell, tarkade kivi, ajakeeraja, kustutaja, meenutaja jpm), libahundid, ajakeerajad, mõttemaagia (Erisedi peegel, mõttesõel, oklumentia, legilimentia), must maagia, patronus.

Kuues osa on „Võlukunsti valitsemine ja innustavad institutsioonid“. Saame tuttavaks Võlukunstiministeeriumiga, mis asutati 1707. aastal ja see valitseb Suurbritannias võlukogukonda. Siin on juttu ministeeriumi külastamisest, auroritest, Wizengamotist, muguesemete väärkasutamisest, Merlini ordenist jm. Teeme ka ringkäigu Võlukunstiministeeriumi uhkes hoones. Saladuste osakond, St Mungo (maagiliste haiguste ja vigastuste haigla), Gringottsi võlurite pank, Azkabani vangla ja dementorid, Fööniksi ordu.

Seitsmes osa tutvustab meile elukaid, olevusi ja taimesid. Siin on võlurite lemmikloomad (Harry Potteri öökull Hedwig, Hermione Grangeri kass Konkskäpp, Ron Weasley rott Siblik, Albus Dumbledore´i kaaslane, fööniks Fawkes, Weasleyde perekonna öökull Errol, Ginny Weasley kääbustupsu Arnold, Neville Longbottomi konn Trevor jt). Edasi juba kodukahjurid, lohed, veeolevused. Juttu on ka maagiliste olendite hooldamisest – kuidas käia ringi hobugreifiga, lemmiktoidud, ükssarvikud, Hagridi lemmikloomad (hiiglaslik kolmepäine koer Tupsu, Norra hariselg lohe Norbert, hobugreif Helliknokk, hiiglaslik ämblik Aragog, tohutu suur jahikoer Kihv).

Ja veel üks lahti volditav suur pilt – Keelatud mets. Pildil on kentaurid, nuuskloom, tohtlarullid, ükssarvikud, hiiglane Mörr, testralid ja ämblikud Aragog ja Mosag.

Lisaks ka ülevaade taimeteadusest, fantastilistest elukatest ja sellest, kust neid leida.

Raamatu viimastel lehekülgedel on lisad. Siin on nimekiri tegelastest Harry Potteri raamatutes (kusjuures, täiesti vaieldavas ilmumise järjekorras), loetelu võlukunstiministritest, kokkuvõte Harry esimestest šokolaadikonna kaartidest, laulu „Weasley on meie kuningas“ sõnad, värvide kogumik, võlumaailma hinnakiri, kokkuvõte öökullipostist ja erisaadetistest.

Selline raamat ongi see ametlik maagiline kaasakane J.K. Rowlingu Harry Potteri raamatutele ehk võlumaailma almanahh!

Selle uhke ja ägeda raamatu on illustreerinud Peter Goes Belgiast, Louise Lockhart Šotimaalt, hiina-kanada kunstnik Weitong Mai, Olia Muza Ukrainast, Pham Quang Phuc Vietnamist, Levi Pinfold, kes elab New South Walesi põhjaosas Austraalias ja Tomislav Tomić Horvaatiast.

J.K.Rowling

Illustreerinud Jim Kay, Neil Packer

„Harry Potter ja Fööniksi ordu. Illustreeritud

väljaanne“

(Varrak)

Ta jõudis musta ukse juurde, aga ei saanud seda lahti... ta seisis ja vaatas seda, ihates meeleheitlikult sisse saada... ukse taga oli miski, mida ta kõigest südamest tahtis... suurem saak, kui ta unistada oleks osanud...

Keset Sirius Blacki vanemate maja läppunud toredust koguneb läheneva sõja varjus Fööniksi ordu.

Kui Lord Voldemort tugevamaks muutub, kanduvad tema mõtted Harry Potteri unne, kiusates Harryt ta unenägudes – ja paljastades ta kinnisideed seoses vägeva maagiaga, mis peitub sügaval Saladuste osakonnas…

Saladusi ja varjamisi täis aasta jooksul hoiab koolis igal üksikasjal silma peal kärnkonnaga sarnanev Dolores Umbridge, Üleminkvisiitor, kelle on ametisse pannud võlukunstiminister, et ta nuhiks Dumbledore’i ja tema kuulsa õpilase järele.

Kuid julgus pole kadunud ning ustavate õpilaste salk kutsub kokku Koolidirektori armee, otsustades nurjata professor Umbridge’i kavatsused ja õppida kasutama võlukunsti, mida nad vajavad pimeduse jõududele vastu astumiseks.

See vapustav illustreeritud väljaanne ühendab Kate Greenaway medali võitja Jim Kay ja BolognaRagazzi 2021. aasta auhinna võitja Neil Packeri anded vaimustavas visuaalses naudingus, kus on võimalik näha kuulsaid stseene ja armastatud tegelasi – Tonksi, Luna Lovegoodi ja paljusid teisi – kui Fööniksi ordu valvab Harry Potteri viienda Sigatüükas viibitud aasta üle.

„Mulle meeldib Jim Kay tõlgendus Harry Potteri maailmast ning see on mulle suureks auks ja ma olen selle eest tänulik, et ta jätkuvasti oma annet sellele pühendab.” J.K. ROWLING

„Harry Potter ja Fööniksi ordu“ ilmus algupäraselt 21. juunil 2003 Inglismaal, USAs ja Kanadas. Esimese 24. tunniga müüdi seda lausa 5 miljonit eksemplari! Uskumatu number, kas pole. 2007. aastal jõudis kinolinale samanimeline film ja müügile tuli ka arvutimäng. Huvitav on see, et esimene võõrkeelne tõlge sellest loost ilmus vietnami keeles ja Euroopas ilmus see esimesena Serbias ja Montenegros.

See on Harry Potteri raamatusarja viies raamat (see on raamatusarja kõige paksem raamat, milles 38 peatükki), ja ühtlasi ka Harry Potteri viies õppeaasta Sigatüüka koolis. See on lugu, milles naaseb lord Voldemort ja Võlukunstiministeerium püüab seda iga hinna eest varjata, Sigatüüka kooli õpilastel on eksamid ja juhtub ka palju muud olulist ja põnevat – Voldemort püüab üles leida ja kätte saada Harryt, kuid Harry ei ole üksi, sest on loodud salajane organisatsioon – Fööniksi ordu ja professor Snape püüab Harryt õpetada, kuidas kaitsa end Voldemorti rünnakute eest. Voldemorti rünnakud muutuvad iga päevaga hullemaks ja hullemaks, aeg hakkab otsa saama.

Pean tunnistama, et Harry Potteri lugusid hakkasin lugema just nüüd, kui ilmuma hakkasid nn illustreeritud väljaanded, ja Jim Kay illustratsioonid on täiesti hämmastavad. Selles osas on Jim Kayga kaasa löömas ka Neil Packer.

Seega, hakkasin lugema Harry Potteri lugude illustreeritud väljaandeid ja vaatasin ära ka kõik Harry Potteri filmid. See tähendab, et filmi „Harry Potter ja Fööniksi ordu“ olen ma näinud, kuid seda lugu raamatuna ma seni lugenud ei olnud. Jällegi, esmakohtumine.

Loo alguses oleme Privet Drive´is, Harry kodukandis, mugude maailmas. Õues oli meeletu kuumus, see oli suve seniajani kõige palavam päev. Privet Drive´i elanikud olid tõmbunud varju oma jahedatesse majadesse, aknad pärani lahti lootuses meelitada sisse mõni olematu tuulehoog.

Harry oli peitnud end suure hortensiapõõsa taha, nii jäi ta möödujatele nähtamatuks.

Harry oli unine, õhkkond oli unine. Unist vaikus lõhkus vali kaikuv kärgatus otsekui püssipauk. Harry kargas püsti, haaras teksade värvli vahelt peenikese puust võlukepi, kuid püsti hüpatas põrkas ta pea vastu Dursleyde lahtist akent. Kostus uus raksatus.

Aknast sirutusid välja suured käed, mis Harry kõri ümber sulgusid. See oli onu Vernon, kes urises, et Harry võlukepi ära paneks, enne kui keegi näeb! Onu Vernon uuris, miks oli Harry nende õues sellise kärgatuse tekitanud, kuid see polnud ju Harry …

Harry oli kindel, et kärgatuse oli tekitanud keegi, kes ilmus või kadus. Täpselt niisugust häält tegi majahaldjas Dobby, kui ta jäljetult kadus. Harryl oli tunne, et tema lähedal olid olnud mingid olendid võlumaailmast, kuid veidi hiljem polnud ta selles enam kindel.

Harry läks lähedal asuvasse lasteparki. Ta istus ainsale kiigele, mis oli veel terve. Dudley ja tema sõbrad polnud suutnud seda veel lõhkuda …

Teel koju kohtus Harry ka Dudleyga. Neil on tõsine tüli, kui äkki ründasid neid dementorid!!! Kas tõesti enne võlumaailma kooli algust ja isegi väljaspool võlumaailma???

Et kaitsta ennast ja Dudleyt pidi Harry kasutama loitsu. Õnneks oli lähedal ka naabriproua Figg, kes kõike nägi ja aitas ka poistel koju jõuda … Harry saab teada, et proua Figg tunneb ka Dumbledore´i. Harry uuris kas proua Figg on nõid, proua kinnitas, et ta on soss.

Veel samal õhtul saabus tädi Petunia ja onu Vernoni majja öökull, kes tõi Harry Potterile kirja, milles oli kirjas, et Mafalda Hopkirk Võlukunsti Väärkasutamise Osakonnast Võlukunstiministeeriumist juba teadis, et Harry kasutas sel õhtul loitsu mugude asustatud alal ja ühe mugu juuresolekul. See oli tõsine rikkumine ja Harryt võis oodata ees Sigatüüka Nõiduse ja Võlukunsti koolist väljaheitmine. Nüüd oodatakse teda Võlukunstiministeeriumisse distsiplinaarküsimuses ärakuulamisele, ja enne seda tulevad ministeeriumi esindajad Harry elupaika, et hävitada tema võlukepp!

Saabus veel üks öökull. Temal oli kiri Arthur Weasleylt, kes keelas Harryl onu ja tädi majast lahkuda. Harry ei tohi rohkem võlukunsti kasutada ja ta ei tohi ka oma võlukeppi käest anda. Kirjas oli ka see, et Dumbledore üritab kõike korda ajada, ja ta oli läinud seetõttu Võlukunstiministeeriumisse. Harry kahtles, palju oli Dumbledore´il võimu ja kas ta ikkagi saaks Sigatüükasse minna … Harry lootis, kuid tegelikult oli poiss paanikas.

Õige varsti saabus veel üks öökull. Veel üks kiri. Harry sai teada, et ta ei pea oma võlukeppi hävitama, kuid 20. augustil oodatakse teda ärakuulamisele ja siis tehakse tema edaspidise saatuse osas otsus. Seni on ta siiski ka Sigatüüka koolist ajutuselt eemaldatud. Kirjal oli Võlukunsti Väärkasutamise Osakonna Mafalda Hopkirki allkiri.

Harry oli mures, mis saab edasi, kuni saabusid professor Moody (Hullsilm Moody) ja professor Remus Lupin! Tulijaid oli teisigi – võlurid ja nõiad Nymphadora Tonks, Kingsley Shacklebolt, Elphias Dodge, Dedalus Diggle, Emmeline Vance, Sturgis Podmore ja Hestia Jones. Nad on tulnud selleks, et viia Harry salajasse kohta, kuhu oli viidud peakorter ja nemad olid Harry kaitsevägi!

Õige varsti on õige aeg liikuma hakata. Selleks kasutatakse lendluudasid, Harry istub Piksenoole selga. Raamatus on äge pilt, millel on näha võlureid ja nõidasid lendamas öises taevas. Sõitu juhib professor Moody, kes teeb igasugu suunamuutusi ja muudki, et olla kindel, keegi ei tohi neid jälitada.

Meie lendav salk jõudis majja Grimmauld Place number kaksteist, Londonis. Siin ongi Fööniksi ordu peakorter!

Peakorteris olid ootamas ka Roni ema proua Weasley, Ron ja Hermione. Varsti liitusid nendega ka Roni vennad Fred ja George, noorem õde Ginny.

Fred kinnitas, et Dumbledore´i nimi oli ministeeriumis porri tallatud, sest ta kinnitas, et Tead-küll-kes on tagasi. Jutt siis otse loomulikult lord Voldemortist. Samas olid kõik kindlad, et ka Võlukunstiministeerium teadis, et Voldemort on tagasi, kuid nad ei taha seda tunnistada.

Harry sai teada, et Võlukunstiministeeriumil oli midagi tema vastu. Ajalehes „Päevaprohvet“ ilmusid artiklid, milles Harryt laimati. Harryst taheti teha inimene, keda keegi ei usu, et Harry räägib luiskelugusid, et kuulus olla! Sellest, et Harryt ründasid dementorid, lehes ei räägita!

Huvitaval kombel nägi Harry Fööniksi ordu peakorteris professor Snape´i, Sigatüüka kõige vihatumat õpetajat. Mida tegi Snape Fööniksi ordu heaks?

Kohale saabus ka Harry ristiisa Sirius Black, kes teadis rääkida, et Voldemort moodustab oma armeed, kuid ka Fööniksi ordu otsis uusi liitlasi, ja äkki tahaks ka Harry nendega liituda? Samas olid mitmed teised ordu liikmed kahtleval seisukohal, sest Harry oli alles viieteistkümnene, tegelikult ju alles laps … Harry ise oli nõus orduga liituma, kuid professor Lupin oli kindel, ordu koosneb ainult täiskasvanud võluritest.

Järgmisel hommikul läksid Harry ja Roni isa Arthur Weasley Londonis punasesse telefonikioski, mis viis neid ärakuulamisele Võlukunstiministeeriumisse. Siin on uhke pilt Võlukunstiministeeriumi hoonest ja erinevatest korrustest.

Oleme kohtusaalis, kus oli ka palju teisi võlureid ja maage. Harryt kuulas üle võlukunstiminister Cornelius Fudge. Harryt kaitses professor Dumbledore. Harryt süüdistati selles, et ta kasutas mugude maailmas Patronuse loitsu, ja ta on ka alla 17-aastane ehk alaealine.

Cornelius Fudge ei suutnud uskuda, et Harry kasutas loitsu seetõttu, et teda ründasid dementorid. Dementoreid ei ole ju ometigi mugude maailmas!

Õnneks kuulati üle ka proua Figg (temaga kohtusid Harry, Dudley ja lugejad loo alguses), kes tunnistas, et ka tema nägi suuri, mustades keepides olendeid, kes ilmusid ei tea kust, kuid kõik läks sel hetkel külmaks, justkui oleks maailmast õnn kadunud!

Proua Figg kinnitas, et nägi, kuidas dementorid ründasid poisse. Harry üritas end ja Dudleyd kaitsta, kuid see ei õnnestunud, alles kolmandal katsel võlus Harry välja patronuse … Veidi hiljem lisas Dumbledore, et arvatavasti käskis keegi Võlukunstiministeeriumist dementoritel Harryt rünnata, kuid need konkreetsed dementorid võisid olla ministeeriumi kontrolli alt väljas …

See väide pahandas Fudge´i, sest ükski dementor ei ole ministeeriumi kontrolli alt väljas.

Vaatamata sellele, et Fudge ei usu ikkagi, et dementorid ründasid Harryt, mõisteti Harry õigeks.

No nii, ja see on alles selle loo algus … igati põnev ja kaasahaarav. Nii nagu Harry Potteri lood ikka on. Ma usun, et need, kes on Potteri lugusid varem lugenud, teavad, mis selles osas edasi saama hakkab. Seetõttu ei ole vaja nendele lugu edasi jutustada, kuid uskuge mind, selles raamatus on veel palju ja palju hiiglama ägedaid illustratsioone, mis sellele raamatule sära, põnevust ja filmilikkust lisavad. Need, kes pole Potteri lugusid varem lugenud, siis nendele ei tahakski kõike ära rääkida, sest siis pole lugemine põnev ega kaasahaarav.

Aga mõned märgusõnad veel. Harry, Hermione ja Ron jõudsid pärast vaheaja lõppu jällegi Sigatüükasse. Nendel oli vastas kaarik, mida vedas üks kummaline olend – tiivuline hobune, kuid tundub, et teda nägi vaid Harry? Hiljem saame teada, kes see olend oli, ja selles loos on neist ka meie peategelastele abi. Tiivulist olendit nägi ka Luna Lovegood, kellega saame selles raamatus tuttavaks. Hermione sõnul oli Luna Lovegood lollakas, kuid selles osas on tüdrukust palju abi ka Harryle.

Saame osa jällegi esimese koolipäeva õhtusöögist ja aktusest. Toimus uute õpilaste sõelamine, Dumbleodre tutvustas professor Grubbly-Planki, kes annab maagiliste olendite hooldamise tundi ja professor Dolores Umbridge´i, kes oli uus mustade jõudude vastase kaitse õpetaja. Just viimati mainitud professor oli Fudge´i alluv ministeeriumist ja ta kinnitas õige varsti, et Sigatüükas keelatakse ära kõik, mis keelamist vajab! Hermione oli kindel, et ministeerium oli otsustanud sekkuda kooli asjadesse!

Saame lugeda, et mitmedki kaasõpilased olid Harry peale pahased, sest äkki ta oligi salasepistaja, kes lihtsalt rääkis, et Voldemort on tagasi? Ron kaitses Harryt, kuid veidi hiljem läksid ka Harry ja Ron tülli.

Sel aastal oli Sigatüüka koolis kavas ka Tavalise Võluritaseme Eksamid, professor Umbridge andis õpilastele ministeeriumi poolt heaks kiidetud mustade jõudude vastase kaitse kursust. Hermione ei suutnud mõista, et uues õpikus polnud midagi kaitseloitsude kohta, kuid Umbridge kinnitas, et kaitseloitse saab õpetada turvaliselt ja riskivabalt, eksami sooritamiseks piisab ka teadmistest.

Harry uuris, kuidas teooria vaenlase eest kaitseb? Dolores tõdes, et vaenlasi pole kusagil, keegi ei taha õpilasi rünnata ja kindlasti mitte ei ole Voldemort tagasi!!!

Harry vaidles vastu, mistõttu pidi ta jääma pärast tunde. Harry läkski Umbridge´i kabinetti, kus ta pidi erilise sule ja oma verega kirjutama, et ta ei tohi valetada. Sama lause ilmus pärast mitmendat korda valusalt ja veriselt ka Harry käele.

Pärast seda saatis Harry öökull Hedwigiga kirja Sirius Blackile. Võlurpoiss kinnitas, et koolis ei ole enam hea, ja ta ei tea, kuidas edasi minna.

Professor Umbridge määrati Sigatüüka kooli üleminkvisiitoriks. Avaldati määrus number 24, millega keelustati kõik õpilasorganisatsioonid, ühingud, võistkonnad, grupid ja klubid.

Sündmusi on raamatus veel palju ja palju. On selge, et lord Voldemort on tagasi. Tema ja tema sõbrad tegid kõik selleks, et Harry jääks üksinda, siis ei suudaks noor võlurpoiss talle vastu hakata, kuna on üksi ja õnnetu. Loo viimastel lehekülgedel on selge, et Harry ei ole üksinda, sest temaga on Ron, Hermione, Ginny, Neville Longbottom, Luna Lovegood …

Saame tuttavaks Cho´ga, kellesse Harry on armunud??? Loeme, kes on testralid, need nähtamatud ja tiivulised hobuse sarnased olendid, kes meie peategelasi aitavad.

Naaseb Hagrid, kohtume hiiglastega. Professor Snape õpetab Harryle oklumentiat, et Harry suudaks kaitsta oma meeles olevaid tundeid ja mälestusi sissetungija eest, nagu näiteks Voldemort.

Viimastel lehekülgedel on äge vastasseis, milles on Harry koos oma sõpradega ja Voldemort oma kaaslaste ja abilisteha, nagu näiteks Malfoy, Bellatrix. Loitsud lenadavad ühel poolt ja teiselt poolt, paar olulist tegelast saavad surma … Ka Voldemort oli kohal, kuid tema vastu hakkas Dumbledore! Voldemort üritas end päästa, minnes korraks Harry kehasse, kuid see …

Kui loed loo lõpuni, siis saad teada, mis täpselt juhtus.

Inimesed Võlukunstiministeeriumist, sh Fudge nägid, et Voldemort oli tõepoolest tagasi, seetõttu selle raamatu lõpus Dumbledore´i ja Harry hea maine taastatakse, professor Umbridge lastakse kahti ja Dumbledore naaseb Sigatüüka kooli juhiks, kuid uskuge mind, Harry ja Voldemorti vastasseis pole sellega veel lõppenud …

Raamatu viimane peatükk on pahaendeline „Algab teine sõda“, selleks õppeaastaks oli kool Sigatüükas taaskord läbi. Harry peab minema onu Vernoni ja tädi Petunia juurde, kuid proua Weasley lubab, et nad viivad Harry sealt ära niipea, kui nad saavad .. Seda lubavad ka Ron ja Hermione, ja see teeb Harry õnnelikuks …

Sebastien Perez

Annelore Parot

„Basiiliku aed. Kuidas puud kakavad?“

(Pegasus)

„Kuidas? Kas siis siilid ka kakavad?“

„Muidugi, Basiilik. Kõik kakavad,“ vastab mamma Porgand.

„Aga puud? Kas puud ka kakavad?“

Aed on väikese poisi Basiiliku mängumaa. Mamma Porgandi abiga saab ta seal selgeks kõik looduse saladused.

Sarja „Basiiliku aed“ esimeses raamatus selgitab mamma Porgand, kuidas puud kasvavad. Raamat on trükitähtedega.

Tegelikult on see igati vahva, et kas lastele ilmub raamatuid, mis räägivad elust aias, taimedest, putukatest ja muust põnevast, mis meid ümbritseb.

„Basiiliku aia“ raamatud ongi pere väiksematele raamatu- ja aiasõpradele, ja kui mõni väike raamatusõber tahab ise lugeda, siis on ju need raamatud ka trükitähtedega.

Raamatusarja esimene raamat algab sellega, et Basiilik otsustab veeta päeva mamma Porgandi juures. Poisil on küll tuba koristamata, aga ta läheb siiski aeda vanaema juurde.

Ühel hetkel märkab Basiilik, et ta on astunud pabulate sisse. Kas need olid koera omad? Mamma teab, et need on ikkagi siili pabulad. Basiilik ei suuda uskuda, et ka siilid kakavad, kuid mamma kinnitab, et kõik kakavad.

Basiilik arvas, et ainult tema, ta koer ja ta väike õde teevad seda, kuid nüüd selgub, et tema emme, issi, ta sõbratar Justine ja isegi ta kooliõpetajanna teevad seda!

Seejärel on vahvatel piltidel konn, punarind ja tigu. Ka nemad kakavad!

Aga puud? Basiilik tahab teada, kas ka puud kakavad? Poiss ei saa seda mamma käest küsida, kuna mamma on magama jäänud. Nüüd otsustab Basiilik minna suure tamme juurde ja ise järele vaadata.

Basiilik leiab maast väikesed kuulikesed ja läheb neid mammale näitama. Kas need on puu pabulad? Mamma selgitab, et need on hoopis tammetõrud ehk tammepuu viljad. Kui need pole tamme pabulad, siis kas puud ikkagi kakavad?

Mamma soovitab poisil veel nuputada. Basiilik leiab puukoore, seened, kuivanud puulehed ja jänesepabulad! Kuid ka need pole ju tammepuu pabulad!

Nüüd selgitab mamma Porgand Basiilikule, et puud jätavad oma väljaheited enda sisse. Kuidas see täpselt käib, sellest saavad teada nii Basiilik kui ka raamatu lugeja.

Selle vahva raamatu lõpus ongi kahel leheküljel mamma Porgandi selgitused, mis puu küljest alla kukub, kuidas puud kakavad, kuidas see täpselt käib. Saame teada, mis on jääkained, elusained, lingiin, rakud, rakuseinad jpm.

Sebastien Perez

Annelore Parot

„Basiiliku aed. Kas lilled armuvad?“

(Pegasus)

„Lumi on terves aias kollane!“ hüüatab Basiilik.

„Oh ei, see on armutolm, mida levitavad taimed,“ selgitab mamma Porgand.

„Kuidas nii? Kas siis taimed ka armuvad?“

Aed on väikese poisi Basiiliku mängumaa. Mamma Porgandi abiga saab ta seal selgeks kõik looduse saladused.

Sarja „Basiiliku aed“ teises raamatus selgitab mamma Porgand kõike tolmeldamise kohta.

Raamat on trükitähtedega.

„Basiiliku aia“ raamatusarja teine raamat on lilledest ja lillede armumisest.

Selle loo alguses avab Basiilik aknaluugid ja ei usu oma silmi, kas tõesti on lund sadanud? Kuigi see lumi on õige veider!

Basiilik jookseb trepist alla mamma juurde. Laud, toolid, grillahi ja isegi vana jalgratas on kollased!

Mamma kinnitab, et see pole lumi. Äkki on see maisijahu? Ei, see on hoopis armutolm!

Basiilik uudistab, kas armutolm ongi see, mis paneb lilled armuma? Mamma kinnitab, et umbes nii see on, kuid inimesi ajab see tolm hoopis aevastama. Mamma lisab, et armutolm paneb taimi armuma ja taimed heidavad seda õhku, seda kutsutakse õietolmuks.

Siin on ka vahva pilt, millel on kirsiõis, tomatiõis, härjasilm, vaarikaõis, herneõis, nartsiss, moon, lavendel.

Basiilik ei suuda uskuda, et ka taimed armuvad. Mamma kinnitab, et nii see on, ja ta lisab, kuidas see taimede ja lillede armumine käib. Juttu on õietolmust, seemnest jm. Mamma täpsustab sedagi, et õis võtab vastu ainult sellist õietolmu, mis on sama liigi taimelt nagu tema ise. Mamma teab rääkida sedagi, et õietolmu kannavad õielt õiele kas tuul või putukad, näiteks mesilased.

Siin on veel üks vahva pilt, millel on põrnikas, mesilane, lepatriinu, liblikas, sipelgas, kärbes, herilane, kimalane ja punalutikas. Selleks, et meelitada kohale võimalikult palju putukaid, on õied värvilised ja lõhnavad väga hästi.

Ka selle raamatu lõpus on kaks lehekülge, kus mamma Porgand selgitab. Ta räägib meile kroonlehest, emakast ja tolmukast, kuid ka õietolmust, õitest, putuktolmeldajatest (liblikad, mesilased, herilased, kimalased, sipelgad, kärbsed, mardikad), kuid ka nektarist.

Sellised vahvad aia- ja loodusraamatud on need kaks raamatut. Olen kindel, et väiksele lugejale on nendes palju huvitavat ja põnevat.

Laura Ingalls Wilder

„Väike linn preerias“

(Eesti Raamat)

Romaani tegevus algab mais 1881. Väike linnake on ränga tormise talve üle elanud ja sellest toibunud. Kevadega koos saab hoo sisse ka linnarahva läbikäimine ning Laura, kes on nüüdseks 15-aastane, saab esimesed kutsed pidudele ja muudele üritustele, mis ei tundu talle sugugi kõik toredad. Küll aga kõnetavad teda kirjandusõhtud, kus on alati lõbus ja saab ka midagi uut teada. Ning mis kõige huvitavam ning lausa nii uskumatu, et paneb südame trummeldama – Almanzo Wilder palub Lauralt luba ta kirikust koju saata! 

See on igati vahva, et Eesti Raamat on võtnud kätte ja avaldanud Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatusarjast „Väike maja preerias“ eesti keeles juba viis raamatut 9-osalisest sarjast: „Väike maja suures metsas“ (1. osa), „Väike maja preerias“ (3. osa), „Ploomioja kallastel“ (4. osa), „Hõbejärve rannal“ (5. osa) ja „Pikk talv“ (6. osa).

„Väike linn preerias“ on seega kuues raamat eesti keeles ja raamatusarja seitsmes raamat ehk raamat jätkab sealt, kus lõppes „Pikk talv“. Kui veidi meenutada raamatut „Pikk talv“, siis oli see tõepoolest üks meeletult pikk, külm, tuuline talv, kuid Ingallsite pere jäi ellu.

Seekordse loo alguses uuris papa söögilauas, kas Laurale meeldiks linnas töötada? Mammale see mõte ei meeldinud, kuidas saaks Laura töötada kuskil hotellis igasugu võõraste keskel? Papa ei pidanud silmas hotelli, kuid vaatamata sellele ei tahtnud Laura linnas töötada. Nende perel oli nüüd ju ometigi asundustalu, kus nad kevadisel ajal olid toimekad ja õnnelikud.

Siinkohal meenutab autor ka möödunud pikka ja külma talve, kuid nüüd oli kevadaeg. Dakota preeria laius sooja ja eredana päikesepaistes, raske talve tuuled ja lumesajud olid unustatud.

Laura omakorda ei soovinud midagi rohkemat, kui lihtsalt õues viibida. Päikesepaistest ei saanud ta kunagi küllalt. Seejärel saame lugeda asunikutalu kevadtöödest. Laura lüpsis lehma, kuid pidi õpetama vasikat ka jooma.

Autor meenutab meile sedagi, et Ingallside peres olid papa ja mamma, ja neli õde – kõige vanem oli Mary, kes oli pime (sarlakid olid tema selgetest sinistest silmadest nägemise võtnud); seejärel Laura, väike õde Carrie (tema oli kümnene) ja pisiõde Grace.

Ja veel, papal oli uus ader, millega olid põllutöid lihtsam teha, sel kevadel pani papa maisi maha. Laural ja Maryl meeldis preerias jalutamas käia, kuid põnev oli ka koduaias, sest rohelised köögiviljad – redised, salat ja sibulad – olid tillukeste ridadena üles tulnud, herneste esimesed kokkukortsutatud lehed pressisid end ülespoole. Oodata oli tomateid ja ka ubasid.

Papal oli siiski aega ka asunikuonnile juurdeehitust teha. Osmikust tehti maja, ja kui see valmis sai, siis oli Ingallsidel kolm tuba. Mamma oli kindel, et just kevad oli õige aeg, mil teha kevadine suurpuhastus ja kolimine.

Kuid, oli ka tagasilööke. Selgus, et papa pidi üle poole maisipõllust uuesti maha külvama, sest suslikud olid maisipõllul käinud. Papa kinnitas, et neil oleks vaja kassi, kuid terves maakonnas polnud ühtegi kassi. Lisaks suslikutele põllul, olid majas ka hiired. Kui ühel öösel hiireke papa juuksed papa peast näris, siis oli otsus kindel, linnast on vaja tuua kass.

Järgmisel päeval papa kassipojaga koju ka tuli. Loomake oli nii pisike, et silmad polnud veel lahti läinud, tema titekarv oli sinakashall nagu tubakasuits ja ta nägu ja rind ja käpad ja sabaots olid valged. Papa oli kassi eest viiskümmend senti maksnud, mis tollal oli igati suur raha, mistõttu oli mamma papa ostu üle üllatunud, kuid ta kiitis selle siiski heaks, sest nende majas oli kassi vaja. Ja uskuge mind, sellest kassipojast kasvab tõeline hiirekütt.

Ingallside lähedal olev linn kasvas kiiresti. Uued asunikud voorisid kohale ja kiirustasid endale peavarjuks hooneid püstitama. Asutati ka kirik, ja varsti pandi kirikuhoonele vundament. Papa sai kiriku ehitamisel puusepatööd. Igal hommikul tegi papa kodused talitused ära ja kõndis linna. Alustas tööd hommikul kell seitse, lõpetas tööd õhtul pool seitse ja olid hiliseks õhtueineks jälle kodus. Nii teenis ta iga nädal viisteist dollarit.

Ka Laura sai linnas tööd, õnneks mitte hotellis, aga linna oli saabunud härra Clancy, kes oli üks uutest kaupmeestest. Papa oli töötanud ka tema kaupluse ehitusel. Härra Clancy abikaasa ema tuli perega koos läände ja nüüd oli neil plaanis hakata särke tegema. Härra Cancyl oli selleks olemas õmblusmasin, sellega pidi hakkama töötama härra Clancy ämm, proua White, kuid temal oli vaja tublit ja osavat tüdrukut, kes oleks käsitsi õmblemisel abiks. Laura oligi hea õmbleja. Laura pidi teenima nädalas poolteist dollarit, ja Laura teadis täpselt, milleks seda raha vaja oli -  oli ju teada, et Mary oleks võinud minna Iowas olevasse pimedate kolledžisse, ent selleks oli raha vaja … nii oleks ka Laura pisike panus igati oluline.

Laura töö õmbleja abilisena polnud lihtne, tööd oli palju, kuid Laura sai hakkama. Ta pidi särkidele tugevduspaelu külge traageldama ja korralikke vastupidavaid nööpauke tegema. Proua White nõudis palju, kuid ühel päeval sai Laura kiitagi.

Särkide valmistamist jagus kuueks nädalaks, siis olid tellimused otsas. Laura oi teeninud üheksa dollarit, kuigi ta oli lootnud rohkemat … Ka papal sai töö puusepana kiriku ehitamisel läbi.

Samal ajal olid proua Boast kinkinud neile neliteist tibupoega!

Saame lugeda ka 4. juuli tähistamisest, mil linnas tulistatakse suurtükkidest, on lootus, et juba järgmisel aastal peetakse linnas ka suurt piknikku, kuid ka sel aastal tähistas linnarahvas pidupäeva, ja saame meiegi sellest osa – loeti iseseisvusdeklaratsiooni, lauldi laule, joodi sidrunijooki, toimus ponide ja hobuste võidujooks. Laura kohtus ka Almanzo Wilderiga, kes hobuste võidujooksu võitis.

Sellestki on juttu, kuidas Maryle ilusat kolledžikleiti tehti. Mamma oli ju suurepärane õmbleja.

Kui maisisaak hakkas valmis saama, ründasid maisipõldu musträstad! Linde oli sedavõrd palju, et ei aidanud nende pihta tulistamisest ega minema peletamisest, maisisaak oli läinud. Osa saaki suutsid Ingallsid päästa, see pandi kuivama, ja maha lastud musträstastest said Ingallsid korraliku prae.

Maisi- ja ka oasaak olid läinud, kuid Mary kolledžisse siiski pääses, kuna papa müüs maha mullika. Selle eest sai ta 15 dollarit ja see oli suureks abiks.

Kooli läksid ka Laura ja Carrie. Nemad läksid linnakooli, sest Almanzo Wilderi õde, preili Wilder oli soostunud tulema kooliõpetajaks.

Tehti ka sügistöid, kuid mamma ja papa olid otsustanud talveks linna kolida. Eelmine talv oli olnud pikk ja raske, kuid nüüd olid papa ja mamma teinud hoolikalt ettevalmistusi, nad olid kindlad, nad olid talveks valmis.

Lugeda saame ka koolipäevadest, kusjuures koolis käis ka Nellie Oleson, kes on üks väga vastik tüdruk, kes tekitas probleeme ka Laurale ja Carriele … preili Wilderil polnud lihtne, sest klassis oli kord käest. Ühel päeval veidi enne talve lahkus preili Wilder koolist. Tema asemele tuli härra Clewett, kes oli rahulik, kindlameelne ja selgete nõudmistega. Lapsedki rahunesid ja õppisid usinalt.

Loeme ka Daamide Abiseltsi korraldatud kümnesendise pääsmega seltskondlikust koosviibimisest. Mamma lubas ka Laural sinna minna. Laura ja tema klassiõe Mary Poweri jaoks oli koosviibimine igav, sest nad olid seltskonnas ainsad tüdrukud, teised olid kõik juba täiskasvanud naised.

Ja veel. Linnas asutati kirjandusselts. Seltskondlik elu muutus aktiivsemaks. Hakkasid toimuma reedeõhtused üritused – mängiti mänge, loeti luuletusi, mängiti muusikat (papa oli ju suurepärane viiulimängija), isegi orelimuusikat esitati, peeti debatt „Kas Lincoln oli suurem riigimees kui Washington?“

Koolis oli Laura tubli õppija. Maksimumhindeid ta enam ei saanud, sest muid asju ja tegemisi oli palju, kuid samas tahtis ta saada ju õpetajaks, mistõttu pidi ta pingutama, et hinded maksimumilähedaseks saada.

Aprillis saabus ootamatu lumetorm, kuid õnneks see suuri pahandusi ei põhjustanud. Terve suve veetis Laura õppides, et sügisel koolis maksimum saavutada. Kooli tuli ka uus õpetaja, härra Owen, kellest Laura pidas väga lugu.

Selle loo lõpus loeme sellestki, kuidas Laura Almanzo Wilderiga suhtlema hakkas. Saame osa ka kooli avatud uste päevast, kus õpilased oma teadmisi ja oskusi näitasid. Laura ja Carrie olid väga tublid. Laura ettekanne Ameerika ajaloost oli suurepärane.

Kuid see pole veel kõik, sest selle raamatu viimastel lehekülgedel sai Laura suurepärase pakkumise, mis oli seotud tema soovi ja unistusega. Viieteistkümneaastane Laura oli olnud väga tubli ja nüüd oli tal selle kohta ka tunnistus, mis viis teda elus edasi … aga sellest, mis edasi sai, sellest peaksime saama lugeda raamatusarja kaheksandast raamatust „Need kuldsed õnneaastad“.

Taaskord saan öelda vaid seda, et Laura Ingalls Wilderi kirjutatud raamatusari „Väike maja preerias“ on imeline lugemine, mis jutustab imelisest ja kokkuhoidvast Ingallside perest, lisaks veel ka see ajastutruu õhkkond, mis raamatu igal leheküljel vastu vaatab …

Otfried Preussler

“Väike kummitus”

(Varrak)

Igal ööl täpselt vaimudetunni alates ärkab väike kummitus. Mõnuga kummitab ta Eulensteini linnuse vanade müüride vahel ja külastab oma sõpra öökull Huhuud.

Vahetevahel räägib ta kaaslasele oma unistusest: kui tore oleks näha maailma päevavalgel, kasvõi üksainus kord! Aga kui see soov ootamatult täide läheb, algab tõeline seiklus – ja seda mitte ainult väikese kummituse jaoks!

Otfried Preussler (1923–2013) oli tunnustatud saksa lastekirjanik. Tema esimene lasteraamat „Väike vetevaim” ilmus 1956. aastal ja pälvis Saksa noorsookirjanduse eriauhinna teksti ja illustratsioonide eest.

Ühtekokku on ta kirjutanud 35 raamatut, neist tuntumad on „Krabat”, „Röövel Hotzenplotz”, „Röövel Hotzenplotzi uued seiklused”, „Röövel Hotzenplotz ja kuurakett” ja „Väike nõid”, mille põhjal on Eestis tehtud ka tore telelavastus.

Viimaste aastate jooksul on mul õnnestunud lugeda mitmeid Otfried Preussleri kirjutatud lasteraamatuid, ja seetõttu võin öelda, et temast on saanud ka üks minu lemmikuid lastekirjanduse maailmas.

”Krabat”, ”Röövel Hotsenplotz”, ”Väike nõid” ja ”Väike vetevaim” (see ilmus eesti keeles 2022. aastal) on ju kõik raamatud, mis kuuluvad kindlalt lastekirjanduse kullafondi, nagu ka ”Väike kummitus” (ilmus algupäraselt 1966. aastal, ”Das kleine Gespenst”).

Eesti keeles ilmus ”Väike kummitus” esimest korda 2000. aastal, kui kirjastus Tiritamm avaldas Preussleri lugude kogumiku ”Nõiad, tondid, vetevaimud”, kus oli ühtede kaante kolm Preussleri legendaarset lasteraamatut.

Otfried Preusler oli saksa lastekirjanik, kes elas aastail 1923 – 2013. Tema raamatuid on ilmunud terves maailmas üle 50 miljoni eksemplari ja neid on tõlgitud 55 keelde. 

Kohe alguses pean tõdema, et Otfried Preussleri laste- ja noorteraamatud on tõepoolest ajatud ja legendaarsed - Kilpla-lood ja röövel Hotzenplotzi seiklused, kuid ka “Väike nõid”, “Krabat”, “Toomas Hernetont”, “Untslimütsi Ärbi” jt. populaarsed raamatud.

Tema kirjutatud lugudes on see miski, mis paneb ikka ja jälle uued põlvkonnad neid lugusid lugema. On ju need kõik omamoodi muinasjutulised, isegi müstilised, põnevad, humoorikad ja kaasakiskuvad ehk just sellised, millised peavadki ajatud ja ägedad laste- ja noorteraamatud olema.

“Väikese kummituse” alguses same teada, et Eulensteini linnuses elutses iidvanadest aegadest peale üks väike kummitus. See oli sedasorti kahjutu öökummitus, kes ei tee mitte kellelegi liiga, kui teda just vihale ei aeta.

Päevasel ajal maga ta raskes rautatud tammepuukirstus, mis seisis pööningul, kindlalt peidus ühe jämeda korstna taga, ja mitte kellelgi polnud õrna aimugi, et tegelikult kuulus see kummitusele.

Alles öösel, kui linnuse jalamil asuvas Eulenbergi linnakeses lõi raekoja kell keskööd, ärkas väike kummitus.

Väikesel kummitusel oli kolmeteistkümne võtmega võtmekimp, ja kui ta seda kimpu õhus viibutas, siis avanesid ta ees kõik uksed ja väravad! Avanesid ka kirstukaaned, kapiuksed, kummutid, reisikohvrid, ahjuuksed, sahtlid, katuseluugid, keldriaknad ja hiirelõksud.

Halva ilmaga veetis väike kummitus vaimude tunni tavaliselt linnusemuuseumi ruumides, vanada piltide ja raudrüüde, kahurite ja piikide, saablite ja püstolite vahel.

Linnusemuuseumis oli ka palju maale, millel olid daamid ja härrad, ja oli ka kardetud Rootsi kindral Torsten Torstenson, kes oli 350 aasta eest piiranud oma armeega Eulensteini linnust, kuid lasknud juba mõne päeva pärast laagri kokku panna ja niisama targalt koos oma sõduritega minema marssinud.

Väike kummitus naeris, sest tema teadis, miks oli kardetud kindral minema läinud. Kummitus arvas, et kunagi räägib ta selle loo öökull Huhuule, kel pidi olema nõrkus selliste lugude vastu.

Järgmises peatükis saamegi tuttavaks öökull Huhuuga, kes oli väikese kummituse vana sõber. Öökull elas ühes õõnsas tammepuus linnusemäe kaugemas servas … Öökull Huhuu rõõmustas iga kord, kui väike kummitus külla tuli. Ka öökull magas päevasel ajal ja ärkas alles enne keskööd.

Kummitus ja öökull jutustasid teineteisele lugusid: pikki ja lühikesi, vanu ja uusi, lugusid, mis panid naerma, nutma või muutsid mõtlikuks.

Ühel ööl rääkis väike kummitus öökullile ka Rootsi kindrali Torsten Torstensoni loo. Selle loo jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada, kuid igal juhul saame teada, miks oli kardetud kindral Eulensteinist lahkunud, ja mängus oli ka väikese kummituse käsi.

Väikesel kummitusel oli ka üks unistus, ta tahtis näha Eulenbergi linnakest ja jõge ka päevasel ajal, kuid öökull keelas tal päevavalgusest rääkida, sest öökullil hakkasid juba päevavalgusest kuuldes silmad valutama!

Öökull jutustas väikesele kummitusele loo, mis oli temaga juhtunud, kui ta oli jäänud päevavalguse kätte, ja see polnud sugugi mitte vahva ega lõbus lugu. Pigem põnev ja ootamatu.

Vaatamata sellele ohtlikule loole, tahtis väike kummitus ikkagi päevavalgust näha. Väike kummitus teadis, et ta ei tohi vaimude tunni lõpus magama heita. Ta peab jääma ärkvele, kuni päev koidab!

Kuidas seda teha? Selleks oli vaja Rootsi kindrali taskuäratuskella, mille kummitus muuseumist ”laenas”.

Kahjuks polnud ka äratuskellast abi, sest väike kummitus ei kuulnud äratuskella helinat, ta oli harjunud Eulennergi linnakese raekoja kellaga, sest see määras väikese kummituse aega. Seda teadis kummitusele öelda öökull.

Kuni, ühel päeval ärkas väike kummitus päevavalgel! Nüüd otsustas väike kummitus Eulensteini linnuses ringi vaadata, kuid uskuge mind, asjalood ja juhtumised muutuvad päris ohtlikuks ja põnevaks. Näib, et öökull rääkis õigust.

Linnusemuuseumis kohtus kummitus õpetaja ja õpilastega, kes tahtsid kummituse kinni püüda. Kummitus põgenes, kuid sattus välja ereda päikese alla. Vaevalt oli esimene päikesekiir teda riivanud, kui väike kummitus sai kohutava hoobi pähe, mis oleks ta peaaegu pikali maha löönud. Lapsed nägid, kuidas valge kummitus muutus mustaks! Väike kummitus ei teadnud, et kummitused muutuvad esimese päikesekiirega, mis neile langeb, mustaks.

Ta teadis, et ta pidi põgenema, ja hüppas seetõttu kaevu. Alles kaevus sai väike kummitus aru, et ta oli muutunud mustaks. Väike kummitus oli õnnetu, kas ta pidi kogu ülejäänud elu veetma musta peletisena?

Mis saab edasi? Elulensbergi elanikud hakkasid musta olendit taga ajama. Väike kummitus pidi põgenema. Kaevus leidis ta raudukse, mis viis teda salakäiku, ja salakäigust pääses ta tänavatele, kuid musta kummituse ilmumine hirmutas elanikke – liikluspolitseinik, turunaised, lokaali külalised, majaperemees ja teenindajad, gaasivabriku inimesed, tütarlastekooli õpilased – kõik nägid musta kogu ja kartsid!

Linnapea kutsus linnavolikogu erakorralisele istungile. Linna politseiülem murdis koos oma alluvatega päeval ja ööl pead, kuidas oleks kõige parem ”must tundmatu” kinni püüda.

Väike kummitus ei ärganud viimasel ajal enam südaöösel, vaid alati kell kaksteist keskpäeval. Ta oli maa-aluste käikude rägastikus nii põhjalikult ära eksinud, et ei leidnud enam tagasiteed linnusekaevu. Siiski ta lootis, et jõuab ühel ilusal päeval tagasi linnusesse. Teda vaevas küsimus, kuidas oli ta öökummitusest päevakummituseks muutunud. Pidi olema mingi põhjus, aga missugune?

Ja veel. Saame lugeda, kuidas väike kummitus tekitas suure segaduse raekojas, mistõttu isegi linnapea paanikasse sattus.

Saame lugeda suurest ajaloolisest etendusest, mis tähistas 325. aasta möödumist Eulenbergi piiramisest rootslaste poolt. Ja kui väike kummitus nägi uhkel paraadil kindral Torsten Torstensoni (keda kehastas pruulikoja direktor Kumpffmüller!), pidi väike kummitus ”tegutsema”, sest rootslased olid jällegi tagasi. Mida väike kummitus tegi? Sellegi jätan Sulle endale lugeda, kuid suur pidi läks igal juhul aia taha.

Kuidas lugu lõpeb? Kas ”must tundmatu” jätkab tegutsemist või lähevad asjalood paremuse poole?

Väike kummitus saab tuttavaks kolme lapsega. Nendeks on apteekri kolm last – Herbert, Günther ja Jutta. Lapsed aitavad kummitusel kirjutada kirja Eulenbergi linnapeale, kuid lapsed lähevad ka öökull Huhuu juurde, et head nõu küsida. Mida peaks väike kummitus tegema, et temast saaks jällegi tavaline öökummitus.

Millist nõu öökull andis?

Kuidas lugu lõpeb?

Kas väike kummitus muutub jällegi valgeks?

Ja miks üldse kõik sedasi juhtus?

Nendele küsimustele saad vastuse, kui raamatu lõpuni loed.

Kui Sulle on meeldinud Ottfried Preussleri raamatud ”Väike nõid” ja ”Väike vetevaim”, siis olen kindel, et Sulle meeldib ka ”Väike kummitus”. Preussler on suurepärane jutuvestja, kes jutustab lugu põnevalt ja kaasahaaravalt, mistõttu sobib raamat lugemiseks nii väikestele kui ka suurematele raamatusõpradele, kellele meeldivad muinasjutulised lood.

Raamatu ägedad ja värviküllased pildid on joonistanud Franz Josef Tripp, kes on joonistanud pildid ka röövel Hotzenplotzi lugudele.

Blur

”The Ballad of Darren”

(Warner Music)

„„The Ballad of Darren“ on Blur’i üheksas stuudioalbum - nende esimene 8 aasta jooksul. Album on produtseeritud James Fordi poolt ning sisaldab 10 uut lugu, mis on salvestatud Londonis Studio 13-s ja Devonis 2023. aasta kevadel.

ˇ8. mai albumi väljakuulutamine tuli fännidele suure üllatusena, langedes kokku pisikese, kuid eepilise showga Colchester Arts Centre'is ja uhiuue loo "The Narcissist" ilmumisega, samuti juba ikoonilise albumikaane paljastamisega, millel on kuulsa Briti fotograafi Martin Parr CBE ülesvõte, mis on Šotimaa Gourocki välibasseini tõeliselt kaardile toonud. 

Juulikuu viimasel nädalal astus Blur Londonis taas lavale oma uue albumi väga eriliseks ülemaailmseks esituseks, mis toimus 25. juulil kell 2 otseülekandena Driifti vahendusel, Londoni Eventime Apollo’st Hammersmithis.

Pealkirjaga "blur present The Ballad of Darren" kontsert oli esimene ja ainus kord, kui bänd mängis kogu albumit otseülekandes algusest lõpuni, võimaldades fännidel üle maailma kogeda uut plaati intiimselt ühekordse muusikasündmuse raames.

Kriitikute tunnustus „The Ballad of Darren“ albumile:

"Siin on album, mis tabab Blur’i geniaalsuse põhiolemust, samas süstides sellesse kaasaegseid keerdkäike. Rõõm on neid tagasi tervitada."

ROLLING STONE UK ★★★★

"Sellist Blur’i albumit pole tegelikult varem olnud, esiplaanil on graatsia ja rahu, nende ühtsuse kergus... See on väärt täiendus nende eelnevale loomingule." CLASSIC POP ★★★★

"Imeline üllatusalbum, mille olemasolu aastal 2023 on tegelikult täiesti loogiline." DIY ★★★★

"See on veel üks suurepärane sissekanne britpopi ühe parima bändi diskograafias."

THE UPCOMING  ★★★★★““

Sedasi tutvustab brittide ühe legendaarsema bändi Bluri uut plaati Warner Music.

Pean tunnistama, et mul on siiralt hea meel, et üks minu noorusaegade lemmikutest ehk Blur, jätkab tegutsemist ka täna, ja teeb seda nii uhkelt, et avaldab uue albumi. Minu jaoks on põnev kuulata, kuidas Blur jätkab - kas nii nagu kunagi või on midagi ka muutunud?

Algusest

Blur on Briti ansambel, mis alustas tegutsemist 1989. aastal Londonis. Bändi panid kokku laulja, klahvpillimängija Damon Albarn, kitarrist Graham Coxon ja bassist Alex James, veidi hiljem liitus nendega trummar Dave Rowntree.

Võib öelda, et Blur jätkas Briti ansamblite The Kinksi ja The Jam´i traditsioone rokibändina, kes laulis brittide elustiilist ja ühiskonnast. Bluri mõjutajateks on olnud kindlasti ka The Beatles ja XTC.

Veidi hiljem sai Blur mõjutusi ka USA alternatiivse rokkmuusika bändidelt, nagu näiteks Pavement.

Bluri tuntuimad hitid on: "There's No Other Way", "For Tomorrow", "Girls & Boys", "Parklife", "End of a Century", "Country House" (Suurbritannia singlimüügi tabeli esikoht), "The Universal", "Beetlebum" (Suurbritannia singlimüügi tabeli esikoht), "Song 2", "Coffee & TV" ja "Tender".

1990. aastate alguses saavutas Blur tohutu populaarsuse, siis kui britipoppi kuulati terves maailmas. Samal ajal Bluriga särasid muusikataevas Oasis, Pulp, Suede, Supergrass ja Radiohead. Millised ajad!

Bluri esimene album „Leisure“ (1991) jätkas The Stone Roses´i ja The Happy Mondaysi sisse juhatatud Manchesteri rokkmuusikat. Esimese plaadi esimesest singlist „There´s No Other Way“ sai ka Bluri esimene hittlugu.

Nende teine album „Modern Life Is Rubbish“  (1993) oli oluliselt popilikum rokkmuusika. Albumil ei olnud ühtegi nn suurt hitti, kuid lugusid „Popscene“ ja „For Tomorrow“ teavad bändi fännid väga hästi. Võib öelda, et Bluri teine album oli rohkem inglaslik nii oma laulusõnade kui esteetika poolelt, mistõttu sai Blur rohkem tähelepanu ja palju uusi fänne.

Ilmub „Parklife“ ja edu saabub

Kolmas album „Parklife“ (1994) tõstis Bluri Briti muusikatabelite tippu. Albumit kiideti ja alguse sai britipopi kuldaeg. Albumi singlid "Parklife", "End of a Century", "To The End" ja "Girls & Boys" tõusid kõik vähemalt briti singlimüügitabeli TOP20 sekka. Üks oluline laul oli albumil veel – „This Is A Low“, mis singlina ei ilmunudki, kuid see on lugu, mida fännid tahavad alati Bluri kontsertil kuulda. Paljude arvates on Bluri kolmas album tänaseni nende parima plaat.

Blur oli populaarne, kuid populaarne oli ka Manchesteri bänd Oasis. Tegelikult oli Bluri ja Oasise vahel alati väikest „naginat“, mis läks eriti teravaks 1995. aastal, kui Blur otsustas avaldada singli „Country House“ täpselt samal päeval, kui Oasis plaanis avaldada singli „Roll With It“.

Ansamblite omavaheline võitlus briti singlimüügitabeli esikoha eest, jagas muusikasõbrad kahte leeri, ja see pääses ka riiklikusse televisiooni, kui päeva kõige aktuaalsem teema!

Bluri „Country House“ tõusis edetabeli esikohale, Oasisele jäi teine koht.

Pärast seda ilmus Bluri neljas stuudioalbum „The Great Escape“ (1995). Sellel oli ka singlina ilmunud „Country House“. Singlina ilmusid ka "The Universal", "Charmless Man" ja "Stereotypes", mis kõik tõusid briti singlimüügitabeli TOP10 sekka.

Pärast seda albumit jahenesid veidi Graham Coxoni ja Damon Albarni omavahelised suhted. Albarn tahtis teha veidi popilikumat muusikat, Coxon eelistas eksperimentaalsemat suunda. Albarnile meeldis edu ja populaarsus, kuid Coxonile polnud see sugugi mitte meelt mööda.

1990. aastate teine pool, edu jätkub

Õnneks otsustasid nad teha kompromissi ja nii ilmus üks Bluri edukamaid albumeid ”Blur” (1997). Brittide singlimüügitabeli tippu tõusis laul ”Beetlebum”, mida isegi Oasise Noel Gallagher on kiitnud! Üliedukas oli ka hittlugu “Song 2” (nn noiserock lugu).

1999 ilmus Bluri kuues album ”13”. Produtsendid olid vahetunud, mistõttu oli ka Bluri helikeel muutunud vägagi eksperimentaalseks, kuigi oli märgata siiski ka indie-roki elemente. Plaadile lisas veidi nukrameelsust ja tumedaid saunde laulja Damon Albarni lahkuminek kauaaegsest kaaslasest, ansambli Elastica juhtfiguurist Justine Frischmannist. Albumil on gospelmuusika hingamisega laul “Tender”, mis just sellest lahkuminekust räägibki.

Sajandivahetus, Blur peab pausi

Aastal 2000 ilmus Bluri kogumikplaat ”Blur: The Best of”, millel olid kõik senised ansambli hitid ja klassikud, kuid ka üks uus laul ”Music Is My Radar”, mis ilmus ka singlina.

Seejärel otsustas Blur teha muusikas pausi. Damon Albarn hakkas toimetama maailma kõige populaasrema ja edukama joonisbändiga Gorillaz. No ja see on juba täiesti teine lugu.

2002. aastal hakkas Blur tegema uut muusikat, bändist lahkus kitarrist Graham Coxon, kellel oli probleeme narkootikumidega. Coxon jätkas sooloartistina.

Blur jätkas triona ja 2003 ilmus uus album ”Think Tank”. Uuel albumil oli alternatiivsemat rokki, palju oli elektroonilisi instrumente, mõjutusi Aafrika muusikast ja paljudes lugudes ei kasutatud kitarre. Plaadi suurimaks hitiks sai ”Crazy Beat”, mida on võrreldud ka hittlooga ”Song 2”.

Pärast seda albumit jätkas Albarn Aafrika muusikaga ja avaldas koostööalbumi ”Mali Music”. Seejärel jätkus töö Gorillaz´ega, kuid Albarn jõudis teha koostööd ka The Clash´i basskitarrist Paul Simoni ja The Verve´i kitarristi Simon Tong´i ning trummariga Nigeeriast ehk Tony Alleniga – üheskoos avaldati album ”The Good, the Bad & the Queen” (2007).

2009. aastal kirjutas Albarn valmis ka ooperi ”Monkey: Journey to the West”.

2008. aasta lõpus andis Blur teada, et nad on tagasi algupärases koosseisus ja suvel 2009 anti suur vabaõhukontsert Londoni Hyde Parkis. 60 000 piletit müüdi hetkega läbi, mistõttu andis Blur samas kohas veel teisegi kontserti.

Vaatamata edukatele esinemistele läbi terve 2009. aasta suve, Blur uut muusikat ei kirjutanud. Või kui ka kirjutasid, siis ilmus see alles 2015. aasta alguses, kui ilmavalgust nägi album ”The Magic Whip”, mis tõusis ka Briti plaadimüügitabeli esikohale!

Enne seda oli Damon Albarn 2014. aastal avaldanud ka oma esimese sooloalbumi ”Everyday Robots”, mis Briti plaadimüügitabelis tõusis teisele kohale!

Pärast seda toimetas Albarn taaskord ansambliga Gorillaz, kusjuures joonisbändilt ilmus lühikese aja jooksul kolm albumit - ”Humanz” (2017), ”The Now Now” (2018), ”Song Machine, Season One: Strange Timez” (2020).

2021 novembris ilmus Albarni teine sooloalbum ”The Nearer the Fountain, More Pure the Stream Flows”.

Bluri uus album - ”The Ballad of Darren”

Jõuame aastasse 2023.

Blur jätkab algupärases koosseisus: Damon Albarn, Graham Coxon, Dave Rowntree ja Alex James, kuid enne Bluri uut albumit ilmus Gorillaze stuudioalbum “Cracker Island”, Graham Coxon tegi koos Rose Elinor Dougalliga (tema on ansambli The Pipettes liige ja teinud koostööd ka Mark Ronsoniga!) duo The WAEVE ja ilmus ka samanimeline debüütalbum ning trummar Dave Rowntree avaldas oma esimese sooloalbumi “Radio Songs”.

“The Ballad of Darren” on Bluri üheksas stuudioalbum, mis ilmus 21. juulil. Selle produtsendiks on James Ford, ja see on Bluri seni ilmunud albumitest kõige lühem, muusikat on veidi alla 50. minuti.

Albarn on rääkinud, et 2022-2023 aastavahetuseks olid tal valmis 24. uue laulu demod. Jaanuaris 2023 hakkas Blur tegema tööd uue materjaliga Albarni stuudios Studio 13 Londonis ja Devonis.

James Ford, kes oli varem teinud koostööd nii Gorillaze kui ka Coxoni uue ansambliga The WAEVE, valiti Bluri uue albumi produtsendiks.

Bändiliikmed on ütelnud, et see oli esimenes album pärast 1999 ilmunud albumit ”13”, kui nad tegid muusikat üheskoos, ühes ruumis.

Uue albumi kaanepilt on aastast 2004. Gourocki väliujulas Šotimaal ujub mees, fotograafiks Martin Parr.

Albumi pealkiri viitab Darren ”Smoggy” Evans´ile, kes töötas Bluri ihukaitsjana, ja töötab nüüd Damon Albarni heaks.

Uue albumi esimese singlina ilmus 18. mail 2023 ”The Narcissist”, ja on teada, et Blur läheb ka kontsertturneele, mis viib neid Suurbritanniasse, Euroopasse, Jaapanisse ja Lõuna-Ameerikasse.

Albumil ”The Ballad of Darren” on kümme uut laulu. Plaat algab üsnagi melanhoolse ja rahuliku lauluga ”The Ballad”, milles Albarn mõtiskleb ja jutustab lugu, sõna saavad ka kitarrid.

Üsna pungilikult kõlab teine lugu ”St. Charles Square”, veidi popilikumalt hingab järgmine laul “Barbaric”, kuid see ongi ju vana hea Blur.

Rahulikult on meelestatud ka albumi neljas laul “Russian Strings”, ja kui Sa arvad, et Blur tõstab nüüd tempot, siis viies laul on veelgi aeglasem ja rahulikum ”The Everglades (For Leonard)”, aga väga ilus laul on see.

Kuuendaks lauluks on singlina ilmunud ”The Narcissist”. Minu kõrva jaoks jällegi vana ja hea Blur, 1990. aastate Blur, ja see on hiiglama lahe!

Vägagi alternatiivselt kõlavad järgmised laulud “Goodbye Albert” ja “Far Away Island”. Ja mulle tundub, et Blur ei kavatsegi tempot tõstab, aga mõnuletakse unelavate ja aeglaste lugudega.

Plaadi eelviimases laulus ”Avalon” on tunda jälle seda vana, head Bluri. Saunde, mis meenutavad britipoppi, kuid siin on ka vahvat orkestratsiooni ja saunde, mis hoopis estraadimuusikat meenutavad. Igati huvitav lahendus.

Kümnes, viimane laul on ”The Heights”, mis on sellele rahulikule albumile igati sobilik lõpp. Blur ja Damon Albarn tõdevad: “I´ll see you in the heights one day, I´ll get there too, I´ll be standing in the front row, next to you.” ja “Seeing through the coma in our lives, something so bright out there you can´t even see it, are we running out of time? Something so momentary that you can only be it? So momentary”.

Kõik on hetkeline … õnneks on Blur pakkunud muusikasõpradele oma pikas karjääri jooksul, mis algas juba 1989. aastal, igati põnevaid ja meeldejäävaid hetki …

Kuula ise ka:

Kirsten Boie

„Igatsus Sommerby järele. Lemmikretseptid

vanaema kokaraamatust“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kas Sommerby-igatsus on sulle südamesse pugenud?

See raamat toob tükikese Sommerbyd igasse kodusse ja vanaema Inge söögid käeulatusse. Lähme siis kiiresti kööki ja proovime vanaema toidud järele! Schnüsch maitseb kogu perele ja mustikapannkoogid teevad iga maiasmoka õnnelikuks. Kõige vahvam on tegutseda kogu perega.
Ja kui kõigil kõhud täis, on aeg seada sammud välja, värske õhu kätte. Purjepaatide ja tuletornide vahel seikleme mööda Schleid mere poole, avastame vanaema Inge lemmikkohti ja laseme päikesel põski paitada.

Jah, Sommerby on tõesti olemas! Kõik see mees tekile!

Ma usun, et paljud neist, kes on lugenud Saksa laste- ja noortekirjaniku Kirsten Boie lasteraamatuid „Suvi Sommerbys“ ja „Tagasi Sommerbys“, on hakanud mõtlema ka selline vahva paik nagu Sommerby, on ikka päriselt olemas? Mina olen ka mõtelnud, ja pean tunnistama, et tegelikult on see paik ja mõlemad raamatud samuti veidi nagu südamesse pugenud. Paik tundub olevat imeline ja kaasakutsuv, ja selle raamatuga saame teada, et tegelikult on Sommerby täitsa olemas …

Kuna vanaema Inge teeb oma lastelastele Marthale, Mikkelile ja Matsile ka süüa, siis saame uues raamatus osa ka nendest toitudest, mistõttu võib seda raamatut nimetada ka retseptiraamatuks, kusjuures Kirsten Boie retseptid proovis selle raamatu jaoks järele maitseekspert Clara Moring, tema seadis toidud selle raamatu jaoks valmis ja pildistas ka.

Teisest küljest võib seda raamatut pidada ka loodusraamatuks, sest siin on juttu Sommerbyst ja sellest, mida seal näha saab. Enamik selle raamatu maastikufotosid pärineb Finja Schulzelt ja tema kolleegilt Sina Hoyerilt Förde Fräuleinist, kes koos toimetuse meeskonnaga otsivad salavihjeid Põhja-Saksamaa ilusate paikade kohta.

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et Sommerby on päriselt olemas, ainult et kirjutades sai mõnda asja natuke muudetud.

Sommerby on piirkond päris Saksamaa põhjaosas, ainult sutikene Taanist lõuna pool, Schlei ümber. Schlei on mereabajas, niisiis õigupoolest fjord, mis ulatub Läänemere suubumise kohast Lotseninseli saarest (Lootsisaarest) 42 kilomeetri kaugusele sisemaale vana viikingilinna Schleswigini. Schleil sõidab palju purjelaevu, isegi lõbusõiduaurik on olemas, rääkimata sellest, et seal on tore rattaga ringi liikuda.

Autor tõdeb, et Sommerbys on palju väikseid sõbralikke külasid roosipõõsastega majade ees ja viljapuuaedadega, kust võib ise puuvilju noppida. On ka päris salajaseid supluskohti Schlei kallastel, aga need tuleb lugejal endal üles leida.

Kirsten Boie lisab, et Sommerbys on ka väga maitsvad toidud, mõne retsepti leiame just sellest raamatust.

Autor räägib veel sellestki, mida retseptide puhul tähele panna – paljud toidud on ilma lihata, paljudes toitudes on liiga palju suhkrut, enamus retsepte on vanad, kuid nende koostisosad on pärit Põhja-Saksamaalt, mistõttu ei pea neid kusagilt kaugelt kohale tooma.

Kirsten Boie soovitab kõigepealt kogu retsepti läbi lugeda, koostisosad valmis panna, siis ei pea neid vahepealt kapist otsima.

Ja alustame! Ma ei hakka Sulle kõiki retsepte ümber jutustama, sest igaüks teeb ise oma valiku, mida proovida tahab, aga juttu on aedviljadest piimakastmes ehk schnüschist (taimetoit, mis oli anglite lemmiktoit); Holsteini šnitsel (siin läheb vaja meil juba nelja vasika- või sealihašnitslit ja ka nelja muna); magus kurgisalat; talupoja hommikueine (kes on vanaema Inge ja tema lastelastest pajatavaid raamatuid lugenud, siis tuleb see toit kindlasti tuttav ette); soolatud munad (need on vanaema Inge lemmikud); labaskus (imeliku nimega roog näeb ka imelik välja (siin on mängus kuivatatud liha, kartulid, hapendatud aedviljad, veidi kala ja praemuna); maasikamoos (1 kilo maasikaid ja 500 g moosisuhkrut); punane kissell vaniljelastmega (ai see tundub maitsev); mustikapannkoogid (no taaskord midagi väga head).

Pikemalt on juttu ka musta leedri retseptidest ehk leedrimahl, leedrimarjasupp mannaklimpidega, leedriõiemoos.

Kuid retsepte on raamatus veel mitmeid: sõstrakook (ai, kuidas mulle sõstrakoogid lapsena maitsesid); pähkli-õunakook; külm koer (jumalik); pannkoogipallikesed (veel üks mõnus ja hõrk retsept); rosinansai (Tootsi ja Kiirt mäletate???); Suur Hans (see oli vaese mehe söök, mis ei maksnud palju); kaste kuivatatud puuviljadest (mulle meenus lasteaias pakutud puuviljakissell); ilma suhruta õunamoos (õunapüree, mida ka tänapäeval valmiskujul purkides müüakse, oli samuti üks minu lapsepõlve lemmikutest).

Jätkame soolasemate suutäitega. Lihtne kalasupp (kas tursafileest või mõnest teisest valgest kalast); kalaraguu (suurepärane söök, kui külla tulevad külalised); seejärel ka mitmeid põnevaid heeringaretsepte, sest Sommerby on heeringamaa. Marineeritud heeringas; praetud heeringas marinaadis; matjes-heeringa filee koduperenaise kastmes (milline retsept ja milline foto – mul hakkas isutama!). Edasi on juttu meriforelli praest; pirnidest, ubadest ja pekist; naeripajast; hernesupist (ja jälle hakkas isutama!); läätsesupist vorsti ja singiga (uskuge mind, läätsesupp on igal moel suurepärane); kanasupist; hapulihast kallerdises; hanepraest vanaema Inge õunatäidisega, kuid ka laste punšist (vaja läheb puuviljateed, õunamahla, nelki ja kaneelipulka); pruunidest pätsikestest.

Paikadest ka, millest lugeda saame: Arnis (Saksamaa kõige väiksem linn, kus elab ainult kolmsada inimest; Offa allikas (see asub Arnise supelranna lähedal, allikas pulbitseb kivist välja ja legendi järgi annab maagilist jõudu); Hedeby (viikingite linn Schlei lõpus, otse Schleswigi külje all, mis kunagi oli suurim linn Põhja-Euroopas); Maasholmi looduselamuskeskus; Geltinger Birki looduskaitseala (Geltinger Birk on poolsaar Angelnis ja see on saanud oma nime kaskede järgi, mida seal kasvas vanasti väga palju; seal võib kohata üle kahesaja linnuliigi, nende seas isegi merikotkad, kuid ka metsikud ponid (konikud) ja pulstunud Gallovei veised); Falshöfti tuletorn; puhkevõrgud; Kappeln (juba 14. sajandil asus seal kõrgel Schlei kaldal kabel, praegu seisab seal kirik, kuid Kappelnis on ka väike kalasadam, muuseumisadam, sadam moodsate paatide jaoks); Kappelni lahtikäiv sild; Kappelni heeringaaiad.

Kauneid kohti ja vaatamist on raamatus veel: Lootsisaar (Lotseninsel), mis on poolsaar, mille lähedal suubub Schlei mereabajas Läänemerre, kuid sinna pääseb ainult üle vee; Hollandi tuulik Amanda, mis asub Kappelnis; Gottorfi hiigelgloobus (see seisab Schleswigis Gottorfi lossi barokkaias, kus kunagi elasid isegi Taani kuningad).

Sellised retseptid ja sellised vaatamisväärsused selles kaunis raamatus. On maitseid, on nostalgiat, on ilusaid ja maalilisi linnakesi, loodust ja ajalugu.

Raamat, mis sobib lugemiseks kõikidele Sommerby-lugude sõpradele, olgu need siis väikesed või suured …

Kirsten Boie

„Tagasi Sommerbys“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Viimaks ometi on Martha, Mikkel ja Mats tagasi Sommerbys!

On sügis, on ploomikoogid ja küdooniamoos. Loomulikult rõõmustab ka vanaema Inge, ainult et ta ei oska seda võib-olla alati hästi välja näidata.

Rõõm ei kesta aga kaua, sest kinnisvaramaakler püüab jälle alatute trikkidega maja välja petta ja seekord tundub asi päris hull. Vanaema Ingel ei ole tuju isegi oma sünnipäeva pidada. Aga Sommerby-lapsed nii lihtsalt alla ei anna!

Kirsten Boie on kinkinud meile paiga, mille järele me igatseme ja kuhu võime alati tagasi tulla. Sommerby-sarja esimene raamat „Suvi Sommerbys“ ilmus 2022. aastal.

Kui lapsepõlve lemmikkirjanik on olnud Astrid Lindgren, siis otsid ka tänases lastekirjanduses neid autoreid ja raamatuid, kelle lugudes on seda nn Lindgreni stiili, jutustamisoskust, oskust lugeja kuulema panna, vahvaid, mõnusaid, südamlikke sündmusi. Üks sellistest kirjanikest on Maria Parr, teine on kindlasti Kirsten Boie, kes on 2022. ja 2023. aastal nomineeritud Astrid Lindgreni mälestusauhinnale.

Väikelinna Sommerbyga oleme me juba tuttavad, sest sarja esimene raamat „Suvi Sommerbys“ ilmus eesti keeles tõepoolest eelmisel aastal.

Seekordse loo proloogis tõdeb autor, et väikeses linnas oli rahulikuks jäänud. Väljas puhus sügistuul, linnas olid vaid mõned üksikud turistid.

Väike maja neeme vastas kaldal paistis mõnikord udust ja vihmast vaevu silma, aga puud selle ümber polnud hakanud isegi veel lehti maha viskama.

Turistide arvates oli see väike maja üksildane koht elamiseks, kuid selles majakeses pilliroost katuse all elas vanaema Inge, kellel polnud aega mõtiskleda selle üle, kas seal oli üksildane olla, sest tal oli liiga palju tegemist. Viimased moosid tuli valmis keeta, kibuvitsast ja küdooniast, ja varsti saabus aeg haned mardipraeks maha müüa. Mõnikord mõtles vanaema naeratades tagasi suvel ja lastelastele Marthale, Mikkelile ja Matsile. Vanaema arutles, kuidas oleks, kui lapselapsed jälle külla tuleksid.

Raamatu esimene osa on „Kaks nädalat enne esimest päeva“. Martha, Mikkel, Mats, ema ja isa tegid sügiseseks koolivaheajaks puhkuseplaane. Kas Gomera või Kreeta? Isa oli kindel, et nad olid hiljaks jäänud ja parimad kohad olid juba võetud.
Pere pesamuna Mats tahtis Tiigri ja kanade juurde. Tiiger oli vanaema kass, ja vanaemal olid ka kanad. Matsist järgmine ehk Mikkel tõdes, et vanaema juures oli sügisel külm ja seal ei saanud isegi suplema minna, kuigi Martha kuulis venna hääletoonist, et ka Mikkel veedaks koolivaheaja meelsasti vanaema juures Sommerbys.

Isa arvas, et vanaema Inget ei saa kogu aeg tülitada. Suvel olid ju lapsed vanaema juures olnud. Mats oli kindel, et see polnud sugugi mitte tülitamine, sest tema oli hoopis vanaema tubli töökäsi.

Äkki helises nende kodus telefon. Helistajaks oli Krischan Boysen, vana puunikerdaja, kes elas Sommerbys neemel, kohe vanaema aia taga. Mikkel oli suvel tema juures natuke nikerdamist õppinud.

Krischan ütles Marthale, et oli hiljuti Mikkel ja Matsiga rääkinud. Poisid olid avaldanud soovi sügisel vanaema juurde külla minna. Nüüd kutsus Martha telefonile isa.

Isa kahtles, kuid poisid tahtsid minna, ka Martha oli nõus, sest Sommerbys elas ka üks vahva kutt, Enes, kes tüdrukule meeldis. Martha oleks tahtnud ka Enest näha … nii oligi plaan paigas – sügisene koolivaheaeg möödub vanaema juures ja selle esimesest kuuest päevast saame ka meie osa. Uskuge mind, need kuus päeva on igati vahvad, toredad, põnevad, on rõõmu, on kübe nukrameelsust, kuid kindlasti jäävad need päevad meelde nii lastele kui ka lugejale.

Sügis Sommerbys oli teistsugune kui suvi. Seekord vanaema ju ootas lapselapsi. Samas ei oodanud ta kingitust, mille isa oli kaasa võtnud – telekat. Vanaema soovitas selle kaasa võtta, kuid poistel oleks ju äge vihmastel päevadel telekat vaadata. Vanaema oli sellega nõus.

Lapsed seadsid end sisse nende privaatses magamistoas ehk pööningul. Laiadel hööveldamata põrandalaudadel oli kolm madratsit, värsked linad peal. Pilliroo nende pea kohal oli vanema Inge enne nende tulekut puhtaks teinud. Mikkel hüples üles-alla, tal oli tõeliselt hea meel.

Kui lapsed olid end sisse sedanud, ootas vanaema neid juba köögis. Ta oli teinud ploomikooki, laual olid ka piimakannuke ja kausike vahukoorega. Kook söödud, läks Mikkel õue. Väike looduse- ja loomasõber pidi tervitama vanaema kassi Tiigrid, kanasid ja hanesid.

Samal ajal, kui esimene päev Sommerbys oli ilusasti alanud, istus ühe tunnise tee kaugusel peaaegu juba suures linnas oma kirjutuslaua taga mees, kes vaatas pabereid. Mees mõtles, kui piisavalt hästi maksta, siis oli võimalik saada mistahes dokumente. See oli meile juba eelmisest raamatust tuttav (ebameeldiv ja pahatahtlik) maakler, kes ihkas vanaema majakest endale saada. Eelmises raamatus oli vanaema Inge maakleri õhupüssiga minema peletanud, kuid nüüd tundub, et mehel olid uued ja veelgi salakavalamad ja pahatahtlikumad plaanid, mis olid seotud mingite salapäraste dokumentidega.

Esimese päeva õhtul pidi Martha vendadele lugema. Matsi lemmikuks oli „Väike nõid“. Esimeses raamatus oli Martha ise lugenud ka romaani „Desiree“, mis oli armastuslugu, sellel sügisel oli Martha leidnud raamaturiiulist romaani „Tuulest viidud“. Martha teadis, et peaks olema ka samanimeline film, raamatust polnud ta varem kuulnud. Vanaema märkas, millise raamatu Martha oli leidnud, ja ta teadis ütelda, et see oli olnud ka Martha ema lemmikraamat. Vanaema teadis, et selles raamatus oli juttu ka armuvalust, ja seda tundis sel sügisel ka Martha, kuna … see oli seotud Enesega. Ja tegelikult, äkki oli väikest armuvalu ka Krischani ja vanaema suhetes …

Sügisel oli pööningul juba üsna pime. Suvel oli valge keskööni, lugemine oli lihtne, kuid nüüd läks varakult pimedaks. Sügis ikkagi. Ka vanaemale meenus, et pööningul on pime, mistõttu soovitas ta Marthal vanaaegset lampi kasutada. See oli ilus vanaaegne jahistseenidega lamp. Lambivalguses polnudki pööning õudne.

Poistele luges Martha Astrid Lindgreni (!) lugu Pellest ja varakambrist, ja kui poisid magama jäid, siis sai ta ka „Tuulest viidud“ lugeda. Raamatule pani ta ilusa järjehoidja, roosa. Sellele oli Martha pliiatsiga kirjutanud Enes! Nime ümber oli maalitud südamed. Öises taevas märkas Martha ka tähti, see oligi ju Linnutee!

Teise päeva hommikul märkas Mats seda ilusat ja roosat järjehoidjat. Mats oli kindel, et selle kingib ta Enesi nooremale õele Dilarale, sest Mats teadis, et tüdrukutele meeldivad roosad asjad!

Mats läks samal hommikul vannituppa. Seal märkas ta naljakat puust ja traadist seadeldist, kodus neil sellist ei olnud. Seadeldise küljes oli ka tükk juustu! Matsil oli „seadeldis“ juba käes, õnneks märkas seda ka Mikkel, kes käskis Matsil seadeldis käest panna, sest see oli ometigi hiirelõks!

Kas tõesti jahtis vanaema hiiri? Poisid otsustasid hiirelõksu majast minema viia ja nad viskasid selle vette, ja vaevalt, et kalad seda uudistama tulevad, sest kalad ju ometigi juustu ei söö. Samal ajal märkasid poisid mootorpaati, tulijaks oli toosama maakler, kes vanaema maja endale ihkas saada.

Seekord tuli maakler dokumentidega, mis olid ümbrikus. Maakler mainis, et vanaema ei olegi maja ainuomanik, pärijaid olevat veel.

Ümbrik dokumentidega oli Brasiiliast. Vanaema teadis, et tema isa vennad olid pärast sõda rännanud Brasiiliasse, pärast seda oli side nendega katkenud. Maakler kinnitas, et ühel onul oli kolm last, teisel lausa neli last – vanaemale kuulus majast vaid kaheksandik … Kas tõesti nii? Maakler nõudis, et vanaema müüks maja temale, siis saaks vanaema kogu raha endale, kui ei, siis informeerib mees sugulasi Brasiilias ja raha läheb jagamisele, sest vaevalt, et keegi tahab Brasiiliast Sommerbysse elama …

Martha oli kindel, et kindlasti peaks midagi ette võtma, ja ette võetaksegi.

Sündmusi on raamatus veel ja veel. Kõigest ei tahaks Sulle ju rääkida, sest lugemine peab olema põnev ja huvitav.

Saame lugeda, miks otsustas Mats ära joosta (üks põhjus oli selles, et vanaema sai pahaseks, et hiirelõks oli minema viidud). Kaugele poiss ei jõudnud. Lähedal oli ühe taluniku taluhoov ja laut, kus oli ka igati lahe piimaautomaat. Mats oli kindel, et tal oleks kangesti raha vaja ja pakkus ennast talunikule appi. Talunik oli naljamees, ja eks ta mõistis, et väikesed poisid ei tohi niisama ära joosta. Igal juhul pakkus ta Matsile tööd – laut pidi olema puhas ja kena, lehmasitt oli vaja välja vedada. Mats oli kindel, et selline ei tohiks ära jooksmine olla, töö tundus talle raske, kuid õnneks oli talunik kohale kutsunud ka Krischan Boyseni, kes Matsi endaga kaasa võttis.

Samal ajal olid lauda juures ka Martha, Mikkel, tulid ka Enes ja üks võõras tüdruk. Tüdruku nimeks oli Ilayda. Martha sai teada, et Enes ja Ilayda plaanisid üheskoos poodi minna. Martha teadis, et poisid ja tüdrukud käisid üheskoos poes ainult siis, kui nad on pisut armunud. See tegi Martha õnnetuks …

Ja veel. Martha otsustas maakleri jäetud salapärase ümbriku viia Krischanile, äkki saaks tema aidata? Krischanile tundus see Brasiilia värk üsna kahtlane. Ta helistas oma sõbrale Aloisile, kes juhtumisi elas ei kusagil mujal kui Brasiilias.

Saame lugeda ka metskitsedest vanaema aias, tammetõrudest, millest poisid said loomakesi meisterdada, Mats käis taluniku juures piima toomas, Mikkel leidis väikese koerakutsika, kes temaga kaasa tuli. Mikkel peitis kutsika vanaema Inge kuuri, kus ta koerakest salaja toitmas käis.

Krischan jutustas Marthale ammustest aegadest, kui tema ja vanaema Inge olid noored ja linna gümnaasiumi õppima sõitsid. Nad sõitsid iga päev üheskoos kooli ja nad armusid eelviimasel kooliaastal, ja see kestis gümnaasiumi lõpuni. Kõik uskusid, et nad jäävad igavesti kokku. Seejärel ülikool – Krischan läks Münchenisse, vanaema Inge Hamburgi. Siis nad enam nii tihti kokku ei saanud, nad kirjutasid, üks kiri nädalas, ja … Krischan leidis Hanna, armus ja see kestis terve elu, kuni Hanna seitse aastat tagasi suri.

Kurb oli see, et Krischan ei julgenud Hannast Ingele mitte midagi rääkida. Vanaema Inge nägi Hannat Sommerbys, siis kui ta semestrivaheajal Sommerbysse tuli.

Martha mõtles, et poisid olidki sellised, nad ei rääkinud kunagi mitte midagi. Ja nüüd oli ka Enesel uus sõbratar.

Inge naasis Hamburgi ülikooli ja õige varsti oli ta suure kõhuga. Ta oli rase, ta ootas Martha ema Leoniet. Sommerbys ei vaadatud sellise asja peale hea silmaga – see oli laps, kellel pole isa!

Ah jaa. Martha sai teada sedagi, et Mats oli kinkinud roosa järjehoidja Dilarale, ja kui Enes seda näeb, siis on asjalood ikka päris hullud …

Maakler tuli veelkord vanaema juurde, kas Inge oli dokumentidele allkirja pannud? Kuid ka seekord saatis vanaema maakleri minema. Maakleri lahkudes „hammustas“ teda jalast koerakutsikas, kes oli kuurist välja jooksnud, sest Mikkel oli kuuriukse lahti unustanud … Maakler tegi „koerarünnakust“ suure numbri, ja vanaema oli pärast seda nõus, et kutsikas võib nende hoole alla jääda, seniks, kuni on teada, kelle kutsikas see on.

Kuidas raamat lõpeb?

Saame osa vanaema Inge juubeli (70 aastat) üllatuspeo ettevalmistustest, tehakse üsna palju kooki, poisid valmistavad vanaemale kingitusi.

Saame teada, kellele kuulus väike kutsikas, ja kas Mikkel koerakese omanikule tagasi viis.

Krischan Boysen sai olulisi uudiseid Brasiiliast.

Martha sai teada, kes oli Enese uus sõbranna.

Raamatu lõpus tehakse vanaemale igasugu kingitusi, üks parem kui teine.

Koolivaheaeg jätkus, Martha, Mats ja Mikkel olid jätkuvalt vanaema juures, ja vanaema Inge jäi Sommerbysse.

Selline imeline lugu seekordses Sommerby-raamatus.

Štepanka Sekaninova

„Igapäevaste asjade entsüklopeedia“

(Pegasus)

Need on kõikjal meie ümber.

Me kasutame neid iga päev, kõnnime neist mööda, ja meile ei tule pähegi peatuda ja mõelda, kust need pärit on.

Mis need, küsid sa? Loomulikult maailma kõige tavalisemad asjad!

Kingad, vihmavarjud, hambaharjad, hambaorgid, kraanikauss, vann, sokid, nukud ja nii edasi.

Millest need alguse said? Kes need leiutas, kuidas need aja jooksul arenesid ja muutusid?

Kui tahad neile küsimustele vastust leida, piiluda kõige harilikumaid asju varjava saladuseloori taha, siis loe kindlasti seda raamatut, saad teada tavaliste asjade saamisloo.

Selles igati uhkes, ilusas ja sisukas raamatus on tõepoolest juttu asjadest. Asjad on jaotatud peatükkideks: jalanõud, uisud, vihmavari, prillid, nukud, parfüüm, mänguhobune, tualett, hambahari, voodi ja sukad.

Alustame jalanõudega. Kes ikkagi oli see, kes leiutas jalanõud? Siin on joonistus ürgaegsest jalanõust, mis oli vägagi primitiivne – jalanõu oli nahast, sellel oli nahast nöör ja sees olid õled!

Loeme, et mõnede ürgajast pärit jalanõude tallad olid valmistatud karunahast, sest meie esivanemad uskusid, et karunahk annab neile selle kardetud looma jõu ja kaitseb neid.

Vanimad jalanõud, mis kunagi leitud, pärinevad kiviajast ja on koguni 7800 aastat vanad.

Esiajale järgnes antiikaeg ning sellega koos tekkisid ka jalatsivalmistamise meistrid. Need inimesed oskasid punuda väikestest naharibadest sandaale, kuid õmmelda ka tugevaid madalaid jalanõusid või kõrgeid vihmakindlaid saapaid.

Siin on pildid lihtsatest lahtistest sandaalidest, varbakaistega sandaalidest ja hilisemat tüüpi kannakaitsega sandaalidest.

Juttu on jalatsitest Vana-Egiptuses, Vana-Kreekas, Vana-Roomas (selgub, et roomlased olid edevad, nende ülikutele meeldisid pilkupüüdvad punased jalatsid, kuigi senaatorid kandsid elegantseid musti jalanõusid).

Saame lugeda jalatsitest keskajal, renessanssiajastul, juttu on ka barokist ja 19. sajandist.

Lisaks jalatistele räägib autor meile ka tõmblukkudest, takjapaeltest, trukkidest ja haaknõeltest. Saame teada, kes need vajalikud asjad leiutas.

Järgmine peatükk jutustab uiskudest. Vanimad uisud, mis kunagi leitud, pärinevad umbkaudu aastast 3000 e.m.a. ning need leiti Šveitsist ühe järve põhjast. Siberis valmistati uiske morsa võhkadest, hiinlased kasutasid hoopis bambust.

Siin on juttu muistsel kiviajal valmistatud uiskudest, kuid ka keltidest, kes asendasid uiskudel luu hoopis rauaga. Nn keldi stiilis uiske täiustati palju kordi kuni keskajani välja. Esialgu said rauast uiske endale lubada rikkad ülikud, mistõttu vaesed ja alamad jäid ikkagi luust uiskude juurde.

Hollandlased uisutasd keskajal puukingadega, mille talla alla kinnitati rauast riba, et jääle minna. 15. sajandil muutus uisutera otsas olev kaar kõveraks. 19. sajandil pani USA-s sündinud Jackson Haines tänapäevasele iluuisutamisele.

Lisaks uiskudele on selles peatükis juttu ka suuskadest, rulluiskudest, hüppenöörist, kelgust.

Kolmas peatükk jutustab meile vihmavarjust. Alguses oli vaid puuleht ja kõrvetav päike. Hiljem sai lehest päikesevari ja päikesevarjust vihmavari. Algelised päevavarjud ei olnud midagi muud kui tavalised palmilehed, kõige leidlikumad kinnitasid teiba otsa loomanaha, mis oli veelgi parema kaitse päikese, äkki ka vihma eest.

Selles peatükis saame lugeda peavarjudest Vana-Egiptuses, Vana-Hiinas valmistati päevavarje vahapaberist ja bambusest. Mööda Siiditeed saadeti need ka muistsesse Kreekasse, kus need hakkasid naistele kohe meeldima. Kui päikesevarja kord ka Roomas jõudis, siis muutus see päris vihmavarjuks.

Millised olid renessanssi-, baroki-, ampiiri- ja romantismiajastu päevavarjud? Loeme, et Jonas Hanway oli see, kes ka kõige kangematele meestele vihmavarju kandmise selgeks õpetas.

Vihmavarjule lisaks loeme ka riidepuust (selle leiutas USA riigimees Thomas Jefferson), traadist riidepuust, kotist, reisipagasist, naiste käekottidest.

Neljas peatükk ja prillid. Selgub, et juba ürgajal olid olemas omamoodi prillid, mis kaitsesid silmi päikesevalaguse eest. Neid valmistati puust või elevandiluust ja need nägid välja nagu mask või kaitsevisiir, mitte nagu prillid, mida me kanname tänapäeval, kuid inuitid kannavad neid siiani!

Kõige esimene kristallist lääts valmistati aastal 2000 e.m.a., ja see pärines Vana-Egiptusest.

Kes oli maailma esimene prillitootja? See oli munk Alexander Spinosa, kes olevat olnud piisavalt lahke südamega ja valmistanud prille oma munkadest sõpradele juba 14. sajandi alguses. Need olid väga lihtsad ja neil polnud sangasid, mis tähendas, et lugejad pidid neid silmade ees hoidma.

Kuidas prille paigal hoida? 15. ja 16. sajand tõid mõned uuendused: prillid kinnitati peakatte külge; prillid kinnitati klambriga kandja nina külge; prillid seoti paeltega pea külge …

Saame lugeda ka monoklist, lornjetist ja näpitsprillidest, kuid jõuame ka anatoomiliselt vormitud sangadega mugavate prillideni, mida hakati tootma alles 20. sajandi alguses.

Kuid see pole veel kõik. Autor jutustab meile ka suusaprillidest (esimesed said valmis 1965), päikeseprillidest, ujumisprillidest (need leiutas 1916. aastal C.J. Troppman) ja kontaktläätsedest (need leiutas 1961. aastal Otto Wichterle).

Raamatu viies peatükk jutustab meile nukkudest. Muinasajal polnud lastel mängimiseks väga palju aega, kuid pronksiajast pärit väike nukuke leiti arheoloogide poolt Siberist, ühe lapse hauast. Nukk oli valmistatud talgist – pehmest kivist – ja sel on täiesti selged näojooned.

Ka muistses Egiptuses mängisid lapsed nukkudega. Vanemad voolisid nukke puust, mätsisid neid kokku viljakast Niiluse mudast või õmblesid kangatükkidest.

Vana-Kreeka tüdrukutele meeldis mängida nukkudega, kellel olid liikuvad ja painduvad jäsemed. Roomlased valmistasid oma nukke puust, elevandiluust, savist ja kangast ning riietasid neid uusima moe järgi.

Keskaegsed nukud olid tehtud nii puust kui ka pottsepasavist. Mida jõukam oli perekond, seda detailsem ja paremini varustatud oli nukk.

16. sajandi prantsuse renessanssnukud võisid uhkustada samade riietega, mida kandsid nende omanike emad! Umbes samal ajal hakkasid aga sakslased ja hollandlased valmistama puust nukke, kellel olid liigesed.

17. sajandil levis vahast nukkude mood Itaaliast Saksamaale.

18. sajandi jooksul meisterdati nukke peamiselt puust. 19. sajandil tekkis aga nõudlus nukkude järele, kelle nahast või riidest kehasid kaunistasid uhked portselanist pead. Ja samas, ei maksa unustada, et vaesed tüdrukud pidi tavaliselt läbi ajama kaltsunukkudega, keda oli lihtne ja odav kodus valmistada.

Lisaks nukkudele saame lugeda ka lutist, pehmetest kaisukarudest (esimese pehme kaisukaru valmistas 19. sajandi lõpul saksa õmblejanna Margareta Steiff), pallidest, lapsevankrist (esimese päris lapsevankri konstrueeris 18. sajandil maastikuarhitekt (!) William Kent ja see oli mõeldud Devonshire´i hertsogi lastele) ja kõristist.

Ma ei saa Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid järgmistes peatükkides saad lugeda parfüümidest (lisaks ka kammist, šampoonist, jumstusest, seebist), mänguhobusest (lisaks ka võrkkiigest, kiiktoolist, karussellist, kiigest, kaalukiigest), tualetist (lisaks ka pesukausist ja vannist, taskurätist, peeglist, tualettpaberist), hambaharjast (lisaks ka hammaste sirgendamisest, hambaorgist, hammaste asendamisest, hambapastast), voodist (lisaks ka vaibavaimustusest, ribakardinatest, vaibast, kardinatest).

Viimases peatükis on juttu sukkadest. Juba vanad egiptlased kandsid villaseid sokke! 12. sajandi Euroopa meestele (!), see käis ainult härrasmeeste kohta, meeldis väga sukki kanda.

Keskaegsed daamid olid samuti hästi varustatud sukkadega, kuigi erinevalt meestest pidid naised oma sukki seeliku varjus kandma.

16. sajandi keskel täiendasid renessansiaegsed moenarrid oma garderoobi valitud sukapaaridega – need olid siidist, varrastel kootud ja uskumatult kallid.

1589. aastal leiutas inglise preester William Lee esimese mehaanilise kudumismasina. See päästis valla tõelise sukarevolutsiooni, sest masinatega valmistatud sukad olid palju pehmemad ja luksuslikumad kui käsitsi kootud sukad.

19. sajandi algul hakkasid mehed sukkade asemel sokke kandma. 1940. aasta tähistab Ameerikas uue kunstkiu ehk nailoni leiutamist. Nailonsukad ja sukkpüksid said siidisukkadest lõplikult võitu 1960. aastatel.

Peatüki lõpus saame lugeda ka kikilipsust (see sai alguse Horvaatias), meesteülikonnast, sokkidest, lipsust, kinnastest ja jalarättidest.

Sellega see igati vahva, sisukas ja nutikas raamat lõpeb. Lisaks vahvatele, kokkuvõtvatele ja sisukatele tekstidel on raamatus ka igati ägedad illustratsioonid, mille autoriks on Eva Chupikova.

Usun, et see raamat võiks kuuluda sel suvel meie laste lugemislauale päris kindlasti, sest asjade ajalugu on igati põnev.

Üllar Priks (Myrakas), Varjupaikade MTÜ

„Minu neljajalgsed musketärid ehk miks võtta loom

varjupaigast“

(Varrak)

See ei ole lihtsalt raamat – teie käes olev üllitis teeb head ja aitab loomi. See on lausa raamat raamatus. Siin saavad kokku „meie” ja „mina”.
„Meie” on inimesed Varjupaikade MTÜ-st, kes on võtnud südameasjaks hoolitseda nende eest, kes ise rääkida ei saa, kuid kes igapäevaselt elavad meie kõrval. Need on meie neljajalgsed karvased sõbrad – lemmikloomad, keda on Eesti kodudes julgelt üle 500 000. Elus juhtub nii mõndagi ja kahjuks on Eestis ka väga palju kodutuid loomi, kes elavad tänaval.
„Mina” on Üllar Priks ehk Myrakas, ta kirjutab eriti värvika loo oma neljajalgsetest musketäridest, kes on tema ellu tulnud selleks, et sinna jääda. Iga loom tuleb inimese ellu talle midagi õpetama.

Raamatusse on pikitud selgitavaid tekste ja praktilisi nõuandeid, mida ja millega peab arvestama, kui looma varjupaigast võtta, samuti lugusid Varjupaikade MTÜ-st, nende tegemistest ja varjupaikade pidamisest.

Raamatust leiab inspiratsiooni looma võtmiseks ja kaalukaid põhjusi, miks ta võtmata jätta. Aga äkki ei võtaks looma, vaid hoopis pakuks talle kodu!

Myrakas on humoorikas kirjamees, muusik, maadeavastaja ja gurmaan, kes armastab nii inimesi kui loomi ja usub headusesse. Ta püüab kaitsta nõrgemaid ning proovib end ja oma kaasteelisi õigel kursil hoida. Olgu suunanäitajaks siis sellesama raamatu kirjutamine, varjupaigaloomade abistamine või kasvõi Eestimaa teedele vurama lükatud vegan food truck.

Varjupaikade MTÜ loodi 2007. aasta alguses. See tegutseb loomade heaolu keskuses Viljandimaal ja loomade varjupaikades üle Eesti. Kuueteistkümne tegevusaasta jooksul on mittetulundusühing aidanud kodudesse üle 25 000 looma. Ühingu tegemistega saad kursis olla varjupaik.ee kaudu.

Käisin minagi hiljuti kasside varjupaigas, et teha intervjuu ajakirjale Kodu ja Aed. See oli MTÜ Cats Help varjupaik, ja tegelikult jättis see mulle igati meeldiva mulje, kui nii saab varjupaiga kohta ütelda, sest mulle tundus, et kassidel oli seal igati mõnus olla, nende ajutine kodu oli puhas ja hoolitsetud, neil oli süüa ja juua, nad olid ravitud, nad olid varjupaiga inimeste jaoks olulised.

Seetõttu on vahva veidi hiljem leida raamat, mis jutustab samuti varjupaikadest ja varjupaiga loomadest, raamatu autor Üllar Priks ehk Myrakas räägib nendest südamlikult ja soojalt, mis ongi ju ülimalt oluline.

Raamatu sissejuhatuses ütleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi, et sellest raamatust leiab inspiratsiooni looma võtmiseks või siis mittevõtmiseks. Ja äkki mõtestaks selle ümber ja mitte ei võtaks looma, vaid hoopis pakuks talle kodu?

Saatesõnas tõdeb Myrakas, et see raamat on üks pikk ja põhjalik tagasi vaatamine. Nagu eluga ikka, leiab sealt nii rõõmu kui muret, nii naeru kui nuttu, maast lahti kiskuvat õnnejoovastust ja musta leina.

Autor tõdeb, et tema elus on olnud palju hetki, mil ta on saanud tuge ja lohutust just loomadelt, mistõttu ta pühendab selle raamatu oma karvastele musketäridele – koertele ja kassidele, kellega on tal olnud au ja rõõm jupike sellest seiklusrohkest eluteest koos sammuda.

Seejärel on juttu ka Varjupaikade MTÜst. Nende visiooniks on, et igal lemmikloomal on vastutustundlik kodu. Nende missiooniks on aidata kodu kaotanud lemmikloomi, pakkudes neile hoolistsust ja peavarju. Nende põhiväärtuseks on see, et nad hoolivad loomadest, nad austavad ning toetavad kõiki inimesi ja loomi.

Varjupaikade MTÜ tegutseb kuues varjupaigas üle Eesti: Läänemaal, Pärnus, Tallinnas, Valgas, Viljandis ja Võrus ning loomade heaolu keskuses Viljandi külje all.

Kuueteistkümne tegevusaasta jooksul on nad kodudesse aidanud üle 25 000 lemmiklooma.

Loeme sellestki, kes on kogukonnad kodutud. Lemmikloomad saavad kodutuks jääd ainult inimese tegevuse või tegevusetuse tagajärjel.Varjupaikade MTÜ tõdeb, et Eestis tuleb edendada lemmiklooma pidamise kultuuri, selleks on vaja inimesi harida ja suhtumist muuta. Tuleb jõuda selleni, et kaotsiläinud pereliikmest hoolitsetakse ja lemmiklooma on võimalik tuvastada, et võimalikult paljud loomad saaksid oma perre tagasi. Ka loomade paljunemine tuleb inimeste kontrolli alla saada.

Ma ei hakka Sulle Myraka kirjutatud lugu siinkohal ümber jutustama, kuid ta alustab oma lugu lapsepõlvest. Ta kinnitab, et ta ei ole kogu aeg selline koera- või kassiinimene olnud. Esimesed mälestused selles valdkonnas seostuvad hoopis tohutu hirmutundega. Myrakas meenutab isa, vanaisa, kuid ka ühte ketikoera.

Myraka jutule on vahele „pikitud“ ka Varjupaikade MTÜ mõtteid, näiteks loomade viiest vabadusest – vabadus janust ja näljast, vabadus ebamugavustest, vabadus valust, vigastustest ja haigustest, vabadus liigiomasele käitumisele, vabadus hirmust ja kannatusest.

Loeme, et kõikidel imetajatel on vähemalt seitse emotsiooni: uudishimu (otsing, ootus), hirm (ärevus), raev (viha), iha (seksuaalne erutus), hoolitsus (hoolivus), paanika/kaotusvalu (kurbus) ja mäng (lävimis-, suhtlemisrõõm).

Koerte vajadused on järgmised: bioloogilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed, sunnivaba treenimine ja kognitiivsed.

Juhul, kui lemmikloomale on tagatud heaolu, tema liigiomased vajadused on täidetud ja teda valdavad head emotsioonid ehk ta saab elada täisväärtuslikku elu, ainult siis on ta meile heaks kaaslaseks ning meie elu koos lemmikuga on õnnelik ja probleemivaba.

Myrakas jätkab oma lugu. Meenutab oma esimesi koeri (bolonka tõugu Taki, saksa lambakoera tunnustega Jackie, rotveiler, tiigerbokser), kuid räägib ka tööst Ugala teatris, abikaasa Triinust, kes pani aluse Viljandi lemmikloomade varjupaigale.

Järgmiseks koeraks oli Myrakal ja tema perel cavalier spanjel Freddie, kelle saatus oli kahjuks väga kurb ja õnnetu …

Myraka elus ei ole olnud ainult koerad, mistõttu meenutab ta kasse, näiteks Niru. Tegelikult on raamatus juttu veel paarist tema kassist – Afro ja Pontius.

Seejärel saabub Myraka ellu põhimusketär ehk hundikoera meenutav krants, kes sai nimeks Gin ehk hellitavalt Ginnu. Edasi juba ka inglise buldog Mannu ja kolmaski musketär ehk prantsuse mastif Mõmmi (Myrakas nimetab teda ka põrgukoeraks), kelle Myrakas ja tema abikaasa Triinu leidsid Pärnu varjupaigast. Ühe peatüki pealkirjaks on „Hella hingega elajas“, mis jutustabki just Mõmmist, ja veidi hiljem saab Mõmmist siluv lüli Mannu ja Ginnu vahel … Myrakas kinnitab, et Mõmmi oskas kuidagi märgata, millal kahe vanamuti (Mannu ja Ginnu) vahel kriis kerima hakkas, siis sättis Mõmmi oma suure nohiseva nina tasakesi nende vahele.

Vägagi kurb on lugeda Ginnu tervise halvenemisest ja tema uinutamisest … aga selline see elu kord. Ükskord lõpeb meie kõikide maine teekond. 2021 lahkus musketäride hulgast ka inglise buldog Mannu.

Viimases peatükis peatub raamatu autor sellel, et ta püüab koos abikaasaga korralikult käima lükata loomade heaolu keskust Alustres.

Varjupaikade MTÜ peatub veel ka loomade toitmisel, varjupaigaloomade söögil, räägitakse loomavabrikutest ja Varjupaikade MTÜ sünnist. Juttu on sellestki, mis peaks inimesel olema lemmikloom, ja miks tasuks võtta loom just varjupaigast. Milline varjupaigaloom võiks inimesele sobida?

Saame teada, mis on kassipojahooaeg; mida teha, et kass ei kõnniks omapead; mis on hoiukodu; kes on positiivne kass (FIV on kasside immuunipuudulikkuse viirus).

Lugeja saab olulisi näpunäiteid mida teha, kui leiad hulkuva looma; mida teha, kui lemmikloom läheb kaduma; mida teha edasi, kui lemmikloom on taas kodus; miks on looma kiibistamine parim variant; kuidas käib varjupaigast looma loovutamine; kas varjupaika saab tulla koertega jalutama ja kassidega mängima; miks tuleb loomi steriliseerida või kastreerida; miks pakkuda kodu eakale koerale; kui kirju on varjupaiga seltskond; miks tuleks lasta loomadel väärikalt lahkuda; mis on loomade heaolu keskus jpm.

Raamatu viimane peatükk jutustab unustamatuid lugusid Varjupaikade MTÜ loomadest: hundikoer Rex, saksa lambakoerad Rex ja Rix (vennad), Valga loomade varjupaigas elanud nähtamatust ja sõstrasilmsest koerast Tuksist, Valga varjupaiga maskotist Timošast, kollilaadsest vahvast koerast Suurest Papast, rastakoer Marleyst ehk Kustist jpt. Juttu on ka ühest punakõrv-ilukilpkonnast, kuid ka kassidest: rännumees Ludwig, kontorikass Veera, laisk Maxim, smaragdsilmadega Silver.

Raamatu viimastel lehekülgedel läheme algusesse tagasi.

Miks ikkagi võtta looma varjupaigast?

Iga loom, kes on adopteeritud varjupaigast, aitab kaasa hulkuvate loomade arvu vähendamisele.

Iga loom, kes on võetud kasvatajalt või kodust, kus loomadel lastakse valimatult paljuneda, võtab ära ühe hüljatud looma võimaluse kodu leida.

Iga loom, kes on võetud varjupaigast, vabastab koha järgmisele loomale tänavalt.

Mari Teede

„Ingmar ja meri“

(Tänapäev)

Kui Ingmari vanemad lahku lähevad, kolib ta koos emaga väikesesse majja Koplis, mere ääres. Uus algus ei ole mõistagi kerge, nii teistsuguses kodus kui ka uues koolis. Ent meri oma lõputus mitmekesisuses on Ingmarile justkui toeks, pakub seltsi ja toob kodurannale igasuguseid seiklusi. Ning peagi leiab ta ka sõpru, kellega koos elu jälle uued rööpad leiab.

„Ingmar ja meri” pälvis kirjastuse Tänapäev 2021. aasta lastejutuvõistlusel kolmanda koha.

Mari Teede sulest ilmus 2016. aastal üks igati vahva lasteraamat "Appi, me muutusime kassideks". Selle raamatu avaldas kirjastus Varrak. Uus lugu ilmub kirjastuselt Tänapäev.

Kohe alguses pean tõdema, et "Ingmar ja meri" on üks vägagi imeline lasteraamat. Mulle see väga meeldis, sest lugu ise on lihtne, armas, ja see jutustab ühe poisi suvest, sügisest, talvest, kuid siin on palju loodust (linnud, luiged, meri, rand) ja huvitavaid kõrvaltegelasi.

Lisaks veel Marja-Liisa Platsi suurepärased illustratsioonid, mis raamatule omamoodi hingamise juurde annavad.

Lugu saab alguse sellest, et raamatu peategelane Ingmar istus trepil ja oli pahur. Kuidas ometi said tema vanemad lahku minna! Vanemad olid otsustanud, et Ingmar jääb ema juurde ja nad kolivad kahekesti vanaisa majja Kopli poolsaarel.

Veidi hiljem saame teada, et Ingmari vanaisa oli surnud. Vana maja oli vana, Ingmari arvates oli kõik selles majas vanaaegne ja lausa tobe. Uksed kriuksusid, aknad ei läinud hästi lahti, tapeedid olid nõmedad.

Ingmar aitas ema, et nad saaksid ennast vanaisa majas sisse seada, kuid ühel hetkel astus Ingmar aiaväravast välja.

Nende uueks koduks oli viimane maja väikesel kollaste eramajadega tupiktänaval, mis viis otse mere äärde. Ingmar astus mõne sammu ja miski lõi tal otsekui hinge kinni.

Tema ees avanes tohutu suur veteväli, mis sädeles, liikus ja pulbitses. Poisist paremal pool oli kulunud roosa majakas, veidi kaugemal teine samasugune ning nende taga olid sadama kraanakonksud. Vasakut kätte algas pikk liivane Stroomi rand.

Hetk hiljem tuli Ingmari juurde ema. Ta arvas, et neile hakkab seal meeldima. Ema osutas ka teisele poole lahte, seal olid majad. Seal oli ka üks uhke koolimaja, kus pidi Ingmar käima hakkama!

Ingmar ei suutnud seda uskuda. Uus kool! Aga kõik tema sõbrad? Ema kinnitas, et see on linna üks parimaid koole, isa oli Ingmari kirja pannud ja lubanud ka õppemaksu tasuda.

Järgnevatel päevadel uitas Ingmar hommikust õhtuni mere ääres. Palju asju vajas avastamist. Kivid ja värvilised klaasitükid rannas, merelinnud (juba kajakaid oli mitmeid – kalakajakad, naerukajakad, hõbekajakad, kuid ka kormoranid), inimesed.

August sai läbi ja Ingmaril oli aeg kooli minna. Esimesel koolipäeval läks ema Ingmariga kaasa. Rocca al Mare kooli sõideti kahe bussiga. Esimene koolipäev ei olnud just lõbus, sest klassis oli ka Rainer, kes polnud sugugi mitte vahva sell … selle, mis juhtus, jätan Sulle endale lugeda.

Ühel päeval jalutas Ingmar mööda randa kodu poole. Meri oli leebe, rand oli peaaegu inimtühi. Rannas oli vaid üks mees, kes ühel hetkel oli kadunud! Ingmar ei mõistnud, kuhu oli mees kadunud. Ja äkki ehmatas poiss, mees lamas näoli veepiiril, selg kumeras ja käed ebaloomulikult keha alla väändunud. Ingmar jooksis mehe juurde ja sai aru, et mees oli teadvuseta. Ingmaril oli hirm, mida teha? Appi! Rannas polnud mitte kedagi teist. Ingmar võttis oma ranitsa ja pani selle ettevaatlikult mehe pea alla, et vesi talle suhu ei voolaks. Seejärel võttis Ingmar mobiiltelefoni ja valis värisevate kätega päästeteenistuse numbri 112.

Kiirabi tuli. Meedikud kiitsid poissi, tänu temale olid nad jõudnud õigel ajal. Mees jääb ellu.

Hetk hiljem meenus Ingmarile ranits! Vahepeal oli vesi tõusnud ja ranits oli jäänud vee alla. Ingmar leidis ranitsa, kuid kõik raamatud, vihikud olid vettinud! Kodus üritas Ingmar neid fööniga kuivatada. Paber kuivas kükk kiiresti, kuid jäi inetult lainetama. Ranitsas oli olnud ka isa kingitud tahvelarvuti, sellel pilti ette ei tulnud.

Emale ei hakanud Ingmar vahejuhtumist rääkima, kuid järgmisel päeval sai poiss matemaatika kontrolltöö eest kahe. Lisaks ka märkuse, sest õpetaja märkas, et Ingmari töövihik oli rikutud … kas poiss oli sellega vannis käinud? Kas Ingmari eelmises koolis Mustamäel oli lastel kombeks päevikuid ja vihikuid vees leotada?

Ingmar ei saanduki midagi ütelda. Kodus istus Ingmari ema pimedas. Mis oli juhtunud? Ema tõdes, et ta koondati ära, sel päeval oli olnud tema viimane tööpäev. Ingmar kallistas ema ja kinnitas, et nad saavad hakkama.

Millest me veel lugeda saame? Saame teada, et Ingmar oli koolis tubli spordipoiss, eriti just pika maa jooksus, juttu on tugevast sügistormist, kuid ka sellest, kuidas Ingmar bussis ühe vahva kutiga tuttavaks saab, kutiga, kes harjutas bussis tasakaalu, ja ta tegi seda üsnagi omanäoliselt. Ingmar otsustas samuti proovida.

Ingmar saab tuttavaks ka ühe naerunäoga pikka kasvu vanamehega, kel nimeks Leo. Selgus, et Leo oli olnud vanaisa Georgi sõber. Leo elas vanaisast paar maja edasi.

Ingmarile tuli külla ka isa. Isa tahtis poja päevikut näha. Seal oli ju ka see märkus … Ingmari rääkis isale, mis oli juhtunud. Kuidas ta oli aidanud rannas haiget meest, kuidas tema ranits oli vette sattunud. Isa kinnitas, et Ingmar oli ju sama hästi kui kangelane! Isa lubas koolis sellest rääkida, sest koolidirektor oli tema vana kursavend.

Ja veel. Ingmar kohtus metskitsega, hakkas sadama esimest lund. Ilmar oli tubli poiss, tõi majja küttepuid ja küttis ahjugi. Õige varsti pidi algama jõuluvaheaeg. Ingmar kohtus ka vanahärra Leoga, kes kutsus poissi endale kulle, ta võiks Ingmarile malemängu õpetada.

Koolivaheaeg saabuski, ja ühel päeval pani Ingmar tähele, et Leod polnud ammu näha olnud. Ingmar otsustas minna vaatama. Hea oli, et ta seda tegi, sest Leo oli haigeks jäänud. Mees oli selja ära tõmmanud ja ei saanud eriti liigutadagi. Ingmar hakkas toimetama. Poiss otsis mehe rohukarbist seljarohu, käis poes, tõi leiba ja vorsti, keetis teed. Järgmisel päeval viis poiss Ingmarile jõulutoitu, mida ema oli pojale kaasa pakkinud, kui oli kuulnud, et Leo oli haigeks jäänud.

Ingmar käis Leo juures malet mängimas, ja vanahärra tervis oli juba veidi parem. Mees kinkis poisile vahva raamatu. See oli täis suuri ilusaid linnupilte ning iga linnu juures oli ka väike tutvustus tema kohta. Raamat meeldis Ingmarile väga.

Jõulude ajal käis Ingmaril külas ka isa. Poiss sai endale uue tahvelarvuti.

Ilmad läksid aina pakaselisemaks. Laht jäätus iga päevaga üha rohkem. Ingmar märkas eemal üksikut luike. Ingmar oli endale sõbra leidnud ja poiss liikus jääl luigele aina lähemale, kuid lind lendas minema. Ingmar oli üksinda õhukesel jääl. Jää kõikus poisi all! Ja ta vajus jääkülma vette! Ingmar hüüdi appi, kuid ühel hetkel tuli talle uni peale …

Kas selline õnnetu lõpp sellel toredal raamatul?

Ingmar päästeti. Päästjaks oli … selle jätan Sulle endale lugeda. Pärast seda oli Ingmar pikalt haige ja lamas oma voodis. Ema uuris, kuidas poiss oli sedasi keset lahte sattunud. Ingmar kinnitas, et jää peal oli olnud äge, ta oli näinud luike, kes poisiga suhtles … Ema oli õnnetu, sest vanemad olid ju poja vanast elust lahti rebinud, kõik Ingmari sõbrad olid jäänud Mustamäele. Ingmar vastas, et sellest pole midagi, sest tema sõber on meri. Ilus mõte, kas pole.

Möödus nädal, Ingmar sai terveks ja läks kooli. Klassijuhataja rääkis lastele sellest, kuidas Ingmar oli veidi aega tagasi ühe inimese elu päästnud. Ingmar jutustas sellest täpsemalt, ja isegi kiusupunn Rainer kiitis Ingmarit!

Klassi oli tulnud ka uus tüdruk. Tuule. Tüdruk elas Hipodroomi lähedal. Veidi maad said Ingmar ja Tuule üheskoos minna. Ingmar näitas Tuulele lähedal olevat loodust. Ja koduski ootas Ingmarit vahva uudis. Ema oli saanud tööle abiõpetajaks kõrvalasuvasse lasteaeda!

Kuidas lugu lõpeb? Ingmar saab igal juhul endale mitmeid sõpru. Klassiõde (nüüd juba pinginaaber Tuule), ja isegi Rainer on muutunud poiss, rääkimata vanahärra Leost.

Kevade saabudes mängitakse mere ääres, sõidetakse paadiga ja püütakse kala.

Ingmar kohtus rannas veel ühe mehega (kellega, selle jätan Sulle endale avastada).

Ingmar läks külla ka isa ja tema uue elukaaslase juurde, kus selgus üks igati vahva asi! Ingmari isa uuel elukaaslasel oli samuti poeg, kellega Ingmar oli juba tuttav … mis Sa arvad, kes see poiss oli?

Raamatu lõpus peame Ingmari sünnipäeva. Sünnipäeva õhtul jalutas Ingmar mere ääres, ja ta teadis täpselt, kus ta üle kõige olla tahtis – mere ääres …

Lauris Gundars

“Tere, Vaal!”

(Tänapäev)

Vaal on vanaisa, aga ta on vana ainult väljastpoolt. Putukas ei ole tüütu kärbes, vaid tema lapselaps Lotte, kes õpetab Vaala tere ütlema, kuigi teretamistreeningutesse sekkub politsei.

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Anete Melece.

Lauris Gundars on Läti kirjanik, kes kirjutanud kaks romaani, kolm lasteraamatut, mitukümmend näidendit (mitmeid neist on Eestis esitanud Piip ja Tuut Teater, näiteks ”Cabaret Siberia”, ”Tema taevaliku Õnneküla potitehas” ja ”Tallinna karud”), kümmekond käsikirja filmidele ja telesarjadele, lavastanud teatrites (sh ka Eestis).

”Tere, Vaal” ilmus algupäraselt 2017. aastal, kuid sellele on ilmunud ka kaks järge (2018 ja 2020).

Loo alguses saame tuttavaks Putuka ja Vaalaga. Vaal on Putuka vanaisa ja Putukas on Vaala tütretütar.

Putukas ja Vaal on kõige lähedasemad, sest on kõige rohkem koos. Ema ja Isa on terve päeva tööl, aga Putukal ja Vaalal ei ole kuhugi kiiret.
Saame teada sedagi, et Vaal on vana ainult väljastpoolt. Seestpoolt on ta ainult natuke Putukast täisasvanum, sest oskab kiiresti lugeda, kirjutada, arvutada ja pangakaart on tal täitsa selge … Vaal on ka kaval – tema sisemist vanust teab ainult Putukas, teiste jaoks on Vaal auväärses eas.

Veidi hiljem saame teada, et vanaisa jättis endale nende korteris asjade juurde sedeleid (näib, et selleks, et asjad ei tahtnud enam meeles püsida) ja ta tarvitas ka südamevitamiine (no vähemalt Putukas arvas nii), mistõttu Putukas pidi vahetevahel täiskasvanulikult Vaalale meelde tuletama, et too säästaks oma südant.

Ühel päikeselisel päeval ei suutnud Putukas enam välja kannatada, et Vaal ehk vanaisa tere ei ütle. Putukas ütles alati omavanustele inimestele tere, ja et tema on Lotte.
Miks Vaal tere ei ütle? Vaal arvas, et paljud temavanused ei ütlegi enam tere. Näiteks Signe vanaema, kes kindlasti teadis, et Vaal on Artur, kuid ta ei teretanud mitte kunagi.

Nüüd hakkame koos Putuka ja Vaalaga õppima teretamist, ja natuke ka naeratamist.

Putukas teab teretamisest üsna palju, kuid, kuidas ikkagi teada saada, et inimene tahab, et teda teretatakse? Mõni võib ju isegi naeratust teeselda. Ja siiski, teretada võib ka omal soovil. Kui on tunne, et tahad mõne inimesega rääkida, mängida, jalutada või ükskõik mida, siis astu juurde ja ütle tere.

Putukas ja Vaal läksid parki. Putukas tervitas omavanuseid, kuid Vaal! Vaal otustas põgeneda!

Pärast seda otsustasid Putukas ja Vaal proovida teretamist tänaval. Vaal teretas autosid, maju, ausambaid, kasse, koeri ja isegi ajaleheputkat. Ühe kirjaniku ausamba juures ütles Vaal: ”Ole tervitatud!”

Putukas jaoks oli see pisut imelik, sest tema arvates oli ”Tere!” täpselt paras, sest see ei lohise mööda maad ega ole liiga lõtv. See on selline putukalik.

Putukas ja Vaal teretasid tänaval ja olid rõõmsad. Need, kes nende teretamist märkasid, muutusid samuti rõõmsaks.

Kuni, ühes bussipeatuses seisis üksinda umbes Vaala välimises vanuses, lilla seelikuga naine, kes loendas kajakaid taevas.

Vaal kogus julgust, kogus korra veel ja karjatas ”Tere!” See kõlas nagu naftatankeri pasun ja kaubarongi vile kokku. Naine ehmatas ja tormas minema.

Lähedal olid ka politseinikud, kes tulid uurima, miks oli naine minema tormanud, mida oli mees (jutt sii Vaalast ehk vanaisa Artur Siilist) teinud, miks oli ta naist ehmatanud? Õnneks oli seal ka Putukas, kellele tuli hiilgav mõte. Tüdruk väitis, et tema vanaisa ja põgenenud naine mängisid kulli. Mööda tervet linna. GPS-iga …

See oli hea seletus. Politseinikud lahkusid, kuid Vaal oli putuka peale pahane. Mitte kunagi, mitte iial elu sees ei hakka ta teretama!

Vaala ja Putuka vahel algas jääaeg. Külm ja kohutav. Ja kui Ema ja Isa tegid juttu reisist Portugali (sinna soovis minna just Putukas), siis oli just Putukas kindel, et nad ei lähe reisile!

Selge oli see, et Putukas ja Vaal pidid hakkama uuesti omavahel rääkima, aga kes peaks astuma esimese sammu?

Kuidas lugu lõpeb? Kas Putukaks ja Vaal lepivad ära? Kas Vaal hakkab teretama? Kellega Vaal pargis räägib? Nad ju lausa naeravad!

Ja lõpuks … kas kõik hakkavad teretama? Nii suured kui ka väikesed?

Saad teada sedagi, kas Putukas ja Vaal üheskoos ka Portugali lähevad.

Selline vahva lasteraamat see. Ilus ja vahva lugu nii teretamisest, kuid ka vahva lugu vanaisa ja lapselapse sõprusest.

Rival Sons

„Darkfighter“

(Warner Music)

“"Bright Light" on ansambli Rivals Sons uue albumi ilmumise fookuslugu. Kahekordse Grammy nominatsiooniga bändi seitsmenda stuudioalbumil “Darkfighter” produtsent on Dave Cobb (Brandi Carlile, Chris Stapleton).
Bänd tuuritab kogu 2023. aasta jooksul, nii peaesinejatena kui ka Smashing Pumpkinsi ja Greta Van Fleeti soojendajatena.”

Sedasi tutvustab Rival Sonsi uut singlit ja uut albumit Warner Music.

Pean tunnistama, et Rival Sons on viimaste aastate üks ägedamaid USA hardroki punte, kes on suutnud alates aastast 2009 avaldada seitse (koos uue albumiga) stuudioalbumit ning ka ühe EP. Huvitav fakt on seegi, et 2. juunil 2023 ilmunud albumile ”Darkfighter” peaks ilmuma ka “järg”, sest selleks aastaks on lubatud veel ühte uut plaati ehk ”Lightbringer”.

Rival Sonsi algkooseisust on pärit kolm praegust liiget – laulja Jay Buchanan, kitarrist Scott Holiday ja trummar Mike Miley. Aastail 2009 kuni 2013 mängis basskitarri Robin Everhat, pärast teda liitus ansambliga uus mees ehk Dave Beste. Kui ansambel käib kontsertturneedel, siis liitub nendega ka klahvpilli- ja löökriistamängija Todd Ögren.

Ansambel on tuntud selle poolest, et nad annavad päris palju kontserte ja paljud muusikasõbrad kiidavad nende 2011. aastal ilmunud albumit „Pressure & Time“, kuigi usun, et ka nende uuest albumist „Darkfighter“ hakatakse ka edaspidi rääkima ja hea sõnaga meenutama.

Kui seda uut albumit kuulata, siis mõistab kuulaja, et Rival Sons on väga omapärase ja üsnagi keerulise helikeelega hardroki punt, neil on väga hea laulja, väga head pillimehed (kusjuures kõikidele kuttidele antakse lugudes „oma aega“, kus nad suudavad oma mänguoskusi esitleda), ja neis on seda miskit, mis paneb kuulaja kuulama ja ma loodan, et ma muusikasõpru ei pahanda, kui julgen vöita, et Rival Sonsis on midagi sellist, mis meenutab ka legendaarset Led Zeppelini, no ja ma olen lugenud, et päris mitmed muusikakriitikud on võrrelnud ka legendaarse The Animals’iga.

Kõik praegused bändiliikmed on pärit Long Beach’ilt. Laulja Jay Buchanan alustas sooloartistina, 2004. aastal ilmus tema album „All Understood“ ja 2006. aastal „True Love EP“. Jay Buchanan on ka sooloartistina väga andekas ja huvitav. Otsi Youtube’ist tema varasemaid lugusid ja esitusi, siis saad ka ise selles veenduda. Mõned esitused on üsnagi folgilikud, tuletavad meelde Neil Youngi, kuid ka aastast 2018 on üks väga ülikõva lugu, milles Buchanan „aitab“ oma lauluga itaalia elektroonilise tantsumuusika duot The Bloody Beetroots, kusjuures lugu „Nothing But Love“ on igati rokiliku hingamisega lugu.

Kitarrist Scott Holiday mängis varem ansamblis Human Lab.

2008. aastal otsustasid hakata bändi tegema kitarrist Scott Holiday, trummar Michael Miley ja basskitarrist Robin Everhart. Bändile pandi nimeks Black Summer Crush ja lauljaks oli ThomasFlowers.

Veidi hiljem oli selge, et Flowers pole õige mees sellesse bändi, ja appi kutsuti laulja Jay Buchanan, kuna juba 2006. aastal olid Holiday ja Buchanan tuttavaks saanud ja üheskoos plaaniti muusikat teha. Ka trummar Michael Miley oli ka varem koos Buchananiga muusikat teinud.

Nii oligi Rival Sons „valmis“. 2009. aastal ilmus nende debüütalbum „Before The Fire“, mis võeti üle ootuste hästi vastu, mistõttu oli ka Jay Buchanan kindel, et nüüd on ta lõpuks sellises bändis, millega tahab koostööd teha. Üsna ruttu kutsuti Rival Sonsi soojendusartistiks nii AC/CD, Alice Cooperi kui ka Kid Rocki kontsertturneedele.

2010. aastal avaldati EP „Rival Sons“, mida kuulis Earache Records plaadifirma looja Digby Pearson, kes pakkus bändile plaadistuslepingut ning juba aasta hiljem (2011) ilmus edukas album „Pressure & Time“.

Seejärel läks Rival sons esinema ka Euroopasse (sh mitmele muusikafestivalile – Azkena, Sonisphere, Rock Werchter jpt, tuuritati ka koos Judas Priesti, Queensryche’i ja Lady Starlight’iga Inglismaal), kuid esineti ka USA’s ning Kanadas.

Rival Sonsi laul „Torture“ jõudis ka filmi „Real Steel“ ning USA’s esineti koos Evanescence’iga.

Planet Rock Radio kuulajaid valisid ansambli parimaks uueks bändiks ning Classic Rock Magazine lugejad valisid bändi parimaks uustulijaks.

Veebruaris 2012 siirdus Rival Sons jällegi stuudiosse (Nashville’i), et lindistada kolmandat stuudioplaati „Head Down“, produtsendiks Dave Cobb, heliinseneriks maailmakuulus Vance Powell, kes teinud koostööd Jack White’i ja The Raconteurs’iga. Umbes samal ajal ilmus albumist „Pressure & Time“ uus väljalase (nn deluxe-versioon), millel oli ka uus singel „Face of Light“.

2012 septembris ilmus juba uus album ehk „Head Down“. Album oli edukas nii USA’s kui ka Euroopas. Edule aitas kaasa ka uus lugu „Keep On Swinging“ (see oli filmitud kirikus, kus olid ka maod!).

Rival Sons tuuritas mööda Euroopat (kõik kontsertid olid välja müüdud) ning bänd jõudis ka populaarse ajakirja Classic Rock Magazine esikaanele.

2013 jaanuaris ilmus sellelt albumilt ka teine singel „Until The Sun Comes“, millele tehti ka äge video, mille režissööriks Simon Gersel, kes varem koostööd teinud ka The White Stripes’i ja Björkiga.

Samal aastal anti kontserte jällegi Euroopas, ja seekord soojendas Rival Sonsi The Balconies. Üles astuti ka mitmel muusikafestivalil, ja jõuti olla soojendusartist legendaarsele Kissile Itaalias ja Šveitsis ning Sammy Hagarile USA’s.

2014 jaanuaris läks Rival Sons koos produtsent Dave Cobb’iga jällegi stuudiosse Nashville’is, et alustada tööd neljanda stuudioalbumiga „Great Western Valkyrie“.

Enne uue albumist alustas Rival Sons kontsertturneed, olles soojendusartist Aerosmith’ile Helsinkis ja Stockholmis. Sealt edasi liikus Rival Sons ka Saksamaale ja Suurbritanniasse, kuid ka USA’sse.

Otse loomulikult mängis Rival Sons ka mitmes populaarses telesaates (nt „Late Night with David Letterman“, „Later... with Jools Holland“) ning alles 2014. aasta lõpus ilmub eelpool mainitud neljas stuudioalbum. Ajakiri Classic Rock Magazine valib selle muideks aasta parimaks plaadiks!

Rival Sons jätkas aktiivse muusikalise tegevusega, sest koostöös Dave Crobb’iga valmis juba 2015. aastal uus stuudioplaat „Hollow Bones“, mis saai valmis lausa kolme nädalaga! Müüki jõuab see küll alles 2016. aasta juulis.

Stuudiotöö ja plaadi ilmumise vahele jäi jällegi mitmeid kontserte ja esinemisi. 2016. aastal oli Rival Sons kontsertturneel Euroopas ja seda koos legendaarse Deep Purple’iga, ja veidi hiljem ka teise legendaarse rokipundi ehk Black Sabbath’iga, kusjuures viimati mainitud turneele palusid Rival Sonsi „appi“ Ozzy ja Sharon Osbourne isiklikult.

2018. aastal lõi Rival Sons kaasa ka Guns N Roses’i maailmaturneel, mis jõudis ka Tallinnasse, kuid siin olid Guns N Roses’i soojenduartistideks Volbeat ja The Dead Daisies. Rival Sons oli Guns N Roses’il „abiks“ Prantsusmaal ja Saksamaal.

Rival Sonsi kuues plaat „Feral Roots“ (25. jaanuar 2019) oli jällegi üks ülimalt äge hardrokiplaat, millel Rival Sons jätkas seda, mida nad kõige paremini oskavad – rokkimist.

Loomulikult ei olnud see selline ”lihtne” plaat, see oli kuulamine, mida peab tõepoolest kuulma ja kuulama, ja seda tuleb ka üsna süvitsi teha, sest Rival Sonsil ON mida öelda.

”Feral Roots” kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale – parim rokkmuusika album ja parim rokkmuusika esitus (laul ”Too Bad”). See võitis ka Metal Storm auhinna, kui parim raskeroki plaat!

Albumiga kaasnes ka kontsertturnee Põhja-Ameerikas koos Stone Temple Pilots´iga.

Aastate jooksul on Rival Sons andnud palju kontserte, esinetud on koos paljude muusikamaailma legendide ja superstaaridega, ja seda kõike on ka Rival Sonsi muusikas kuulda - nad arenevad, ja lähevad paremaks ja paremaks.

Üks asi veel - Rival Sonsil on ka väga ägedad plaadiümbrised, võiks öelda, et kunst omaette. Vaadake kasvõi 2019. aastal ilmunud plaadi ümbrist, mille oli teinud Martin Wittfooth ja teose nimi oli „Wildmother“ (pildil kaunis loodus ja linnud ning surnud emane (nii mulle tundub)koer, kelle nisadest voolab loodusele piima – omalaadne vihje looduse ringkäigule). Ka varasematel albumikujundustel on kasutatud palju just loodusmotiive („Head Down“ (2012) ja „Hollow Bones“ (2016), muideks, ka selle plaadiümbris on just Martin Wittfooth’ilt, ja Martin Wittfoothist võite kindlasti google’ist juurde lugeda, sest tegelikult on tegemist igati põneva kunstnikuga).

Ja täpselt sama saab ütelda ka meeste uue albumi ”Darkfighter” kohta, mille kaanel on tiiger!

Tulengi uue albumi juurde. 14. oktoobril 2022 ilmus Rival Sonsi uus singel “Nobody Wants to Die”, sellega koos ilmus ka muusikavideo.

2. juunil 2023 uus ja igati võimas album ”Darkfighter”, mille avalooks on uhke ja võimas ”Mirrors”. Ja taaskord otsib minu kõrv sarnasust Led Zeppelini esitatud muusikaga, rääkimata sellest, et Jay Buchnanil on võimas hääl (nagu seda on olnud ka Robert Plantil!), kusjuures on Buchanani hääles on suurepäraseid kõrgeid noote, kuid on ka jõudu ja sügavust. Igal juhul on uue plaadi avalöök selline, et see haarab kuulaja endaga kaas!

Teine laul on eelpool mainitud singel ehk Nobody Wants to Die”. Kindlasti viimaste aastate parimat hardrokki esitab Rival Sons kindlasti! Ja taaskord sellise hingamisega laul, mis 1970. aastate hardrokki meenutab, ja minu kõrva ja hinge jaoks on see lausa palsamiks! Laulu teises pooles on vägevaid kitarrisaunde, yes!

Kolmas laul on jällegi väga ägedate saundidega rokipala ”Bird in the Hand”. Kuulake neid kitarrisaunde! Uskumatult äge! Ja sellele järgneb “Bright Light” – hardrokki selle parimal kujul. Ja vägagi ägeda ja meeldejääva refrääniga. Ma ei märkagi, kui ”laulan” Buchananiga kaasa! Uhke!

Veelgi raskema olekuga ja keerulisema ehitusega on albumi viies laul ”Rapture”. Buchanani hääl ja esitus toob kananaha ihule küll. Sama saab öelda ka kuuenda laulu ”Guillotine” kohta – kitarrisaundid katsetavad kuulaja kõrvadega, saundid on suurepärased ja äkki see ilmatuma põnev mitmehäälne laul. Uskumatu, et sedavõrd hardrokki on võimalik kuulda ka 21. sajandil!

Uuel albumil on kaks laulu veel. Kokku kaheksa uut laulu. Seda pole ju palju, kuid ei maksa unustada, et sel aastal peaks ilmuma veel üks plaat. Eriti uhke ja võimas on selle albumi viimane laul ”Darkside”, milles kohtuvad Rival Sons, Led Zeppelin ja Jimi Hendrix – võimas, uhke, suursugune ja samas õrn … Vägev!

Rival Sons! Jätkuvalt üsk minu lemmikutest! Super!

Kuula ise ka:

Matchbox Twenty

“Where The Light Goes”

(Warner Music)

Matchbox Twenty on olnud üks minu lemmikbände üsna pikka aega. Alustas USA rokibänd Matchbox Twenty (on kasutatud ka kirjapilti Matchbox 20 ja MB20) Orlandos, Florida osariigis juba aastal 1995.

Täna mängib Matchbox Twenty koosseisus: Rob Thomas (laul, kitarr, klahvpillid), Brian Yale (bass), Paul Doucette (trummid, rütmikitarr ja taustalaul) ja Kyle Cook (soolokitarr, laul). Kontsertitel löövad kaasa ka Matt Beck (klahvpillid, kitarrid, löökriistad ja taustalaul) ja Stacy Jones (trummid, löökriistad, akustiline kitarr).

Bänd saavutas kuulsust 1996. aastal, kui ilmus nende album ”Yourself or Someone Like You”, mis täitis USAs 12. kordse plaatinaplaadi müüginormi! Album oli edukas ka Austraalias, Kanadas ja Uus Meremaal.

Aastal 2000 ilmus nende teine stuudioalbum ”Mad Season”, mis täitis USAs neljakordse plaatinaplaadi müüginormi.

Kaks aastat hiljem ehk 2002 ilmus album ”More Than You Think You Are” täitis USAs kahekordse plaatinaplaadi müüginormi. Ja ei maksa unustada, et USAs peab plaatinaplaadi müüginormi täitmiseks müüma 1 miljon albumit.

2004 läks bänd väikesele pausile, kuna ansamblist lahkus rütmikitarrist Adam Gaynor.

Paul Doucette võttis lisaks trummimängule üle ka rütmikitarri ja bänd jätkas 2007. aastal. Toona ilmus ansambli kogumikplaat ”Exile on Mainstream”. Bänd käis kontsertturneel, kuid tegi seejärel jällegi pausi, kuna Rob Thomas alustas edukat soolokarjääri.

Bänd tuli tagasi 2010, kuid uut albumit tuli oodata veel kaks aastat, sest neljas stuudioalbum ”North” ilmus 2012. aastal. Album debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabeli esikohal!

Veidi pikemalt

Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette tegid aastaid tagasi ansambli Tabitha´s Secret, kus mängisid ka Jay Stanley ja John Goff. Pärast kahe viimati mainitud liikme lahkumist hakkasid Thomas, Yale ja Doucette toimetama nime all Matchbox Twenty. Veidi hiljem liitusid nendega ka Adam Gaynor ja Kyle Cook. Nüüd kasutati nimekuju Matchbox 20.

Õige varsti oli meestel taskus plaadistusleping firmaga Atlantic Records.

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutanud Rob Thomas.

Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuses plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma!

Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehk laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka!

Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see roninud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid jätkas tõusmist, jõudes kohani 5!

Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks!

Kui seda pole tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

1999 saavutas Rob Thomas populaarsust ka sooloartistina, kuna oli laulukirjutaja Carlos Santana hittloole ”Smooth”. Kui Carlos Santana kuulis, kuidas Rob Thomas seda lugu tutvustaval demol laulis, oli Santanal selge, Rob Thomas peabki seda laulu laulma!

Nii valmiski üks 1999. aasta suurimaid hittlugusid maailmas. Thomas võitis lauluga ”Smooth” ka kolm Grammy-auhinda!

Aastal 2000 hakkas bänd kasutama taaskord nimekuju Matchbox Twenty. Ja ilmus nende teine stuudioalbum ”Mad Season”. Albumil taaskord mitu hittlugu: “Bent”, “If You´re Gone”, “Mad Season” ja “Last Beautiful Girl”.

Kolmandal stuudioplaadil “More Than You Think You Are” otsustasid bändiliikmed kasutada enam pop pungi/pop roki saundi. Rob Thomase kõrval kirjutasid albumile lugusid ka teised bändiliikmed.

Plaat ilmus novembris 2002.

Albumi edukaimad lood: ”Disease” (kaasautoriks Mick Jagger), “Unwell” ja “Bright Lights”. Kolmas stuudioplaat ei olnud oma müüginumbritelt sedavõrd edukas, kui ansambli kaks esimest plaati, ka muusikakriitikud olid kahtleval seisukohal, kuid album oli igati populaarne USA raadiojaamades.

Alates aastast 2004 hakkas aga juhtuma igasuguseid asju. Paul Doucette otsustas teha oma soolobändi - The Break and Repair Method, Adam Gaynor lahkus bändist, Rob Thomas avaldas sooloplaadi “… Something to Be” (see debüteeris Billboard 200 plaadimüügitabeli esikohal!), 2007 kirjutas Rob Thomas ka populaarse laulu “Little Wonders” Disney filmile “Meet the Robinsons”.

Aastal 2005 kaebas New Yorgi kodanik Frank Torres ansambli kohtusse, kuna albumi “Yourself or Someone Like You” kaanepildil oli tema, kuid väidetavalt ei olnud mitte keegi tema käest küsinud, kas ta tahaks albumi kaanepildil olla …

2005. aasta 9. aprillil ilmus Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“.

Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu! Näiteks ”How Far We´re Come” ja ”These Hard Times”.

2008. aasta alguses käis bänd USA kontsertturneel koos Alanis Morissette´i ja Mutemathiga, esineti ka Austraalias ja Uus Meremaal. Sealt omakorda edasi ning anti kuus kontserti Suurbritannias – Cardiff, Londoni Wembley, Birmingham, Glasgow ja Manchester.

2008. aasta lõpus, pärast kontsertturnee lõppu, hakkas Rob Thomas tegema tööd oma teise stuudioalbumiga ”Cradlesong”. Toona oli Rob Thomasel idee, et teised bändiliikmed võiksid teha uue Matchbox Twenty albumi ilma temata.

Ta käis sooloalbumiga ka kontsertturneel, kuid alustas pärast seda jällegi tööd hoopis Matchbox Twenty uue albumiga! See oli suur üllatus, kuna paljud muusikasõbrad olid soovitanud Rob Thomasel edasi minna ainult sooloartistina.

Tööd alustati Nashville’is, kusjuures palju aega kulus sellele, et bändiliikmed ei suutnud otsustada, millist uut materjali kirjutada ja lindistada, kuidas edasi minna. Kolm kuud vaieldi, võeti napsu, kuni bändi produtsent Matt Serletic soovitas neil tööle hakata, mitte lihtsalt aega veeta ja napsu võtta!

Sellest oli abi, sest nüüd sündisid uued lood üsna kiirelt, kusjuures palju said lugusid kirjutada ka bändiliikmed Doucette ja Yale.

Septembris 2012 ilmus neljas stuudioalbum ”North”, mis ilmus kümme aastat pärast eelmist stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal.

Albumi esimene singel oli ”She´s So Mean”, plaadi ilmumisele järgnes kontsertturnee.

Aprillis 2016 lahkus ansamblist Kyle Cook, kuid aastal 2017 oli ta bändis tagasi.

Samal aastal käis Matchbox Twenty ka kontsertturneel, kampa lõi ansambel Counting Crows.

Doucette kinnitas, et see oli turnee tähistamaks Matchbox Twenty ägedat ajalugu, kuid ta lisas, et uut muusikat ei tasu neilt niipea oodata.

2020 plaanis Matchbox Twenty uut kontsertturneed koos ansambliga The Wallflowers, kuid tänu COVID-pandeemiale lükati seda edasi, lausa kolm korda.

Aastal 2022 andis Matchbox Twenty ühe kontserti St. John´is Kanadas, esinesid ka Kanada bänd Our Lady Peace, 90. aastate edukas poproki punt The Gin Blossoms ja kohalik ansambel Timber.

Juunis 2022  andis bänd Twitteri kontol teada, et nad teevad tööd uue albumiga, kuigi aasta varem oli Rob Thomas kinnitanud, et uut albumit ei tule.

Ja siiski! Märtsis 2023! Uus singel ”Wild Dogs (Running in a Slow Dream)”.

See ilmus 17. märtsil 2023 ja samal päeval teatas bänd, et mais ilmub ka nende uus, järjekorras viies stuudioplaat ”Where The Light Goes”.

Uus album algab üsna popiliku lauluga ”Friends”, millel vahvat taustakoori ja puhkpille, vägagi äge kitarrisoolo. Laul, milles veidi sellist gospeli ja maailmamuusika hingamist, kindlasti on selles loos hitiainest.

Üsna sarnaselt esimese looga hingab ka teine laul ”Wild Dogs (Running in a Slow Dream)”.

Kübe rokilikumaks läheb uus album kolmanda lauluga ”Rebels”, kuid ka see ei ole selline raske rokk, aga pigem ikkagi popilikum rokk. Laulul on igati meeldejääv refrään, nii nagu Matchbox Twenty paljudes teistes lugudes. Ja Rob Thomas on oma esituses jätkuvalt suurepärane.

Neljas lugu on igati kaunis ja rahulik ”One Hit Love”, ilusa meloodiaga lugu, millel kuuleb ka taustakoori. Kaunis on ka albumi kaheksas laul ”Hang on Every Word” – Rob Thomas, klaver, keelpillid, suurepärane taustalaul – mida veel tahta! Esitus on võrratu ja puudutab kuulaja kõrva ja hinge. Täpselt sama ilusa hingega (äkki selle plaadi ilusaim?) on albumi kümnes laul ”I Know Better” – klaver selles laulus mängib aeg-ajalt ilusat meloodiat, mis tuletab meelde suisa klassikalist muusikat, õigel kohal on ka võrratult hea taustakoor.

Albumi üks ägedamaid lugusid (vähemalt minu kõrva ja meele jaoks) on kuues laul ”Queen of New York City”. Tõeline Matchbox Twenty lugu, hittlugu, milles on meeldejääv refrään, vahvad meloodiad ja harmooniad. Lugu, mida oleme harjunud Matchbox Twenty esituses kuulma, ja eks ole ka Rob Thomas oma sooloplaatidel just sellist muusikat teinud.

Ka seitsmes lugu ”Where the Light Goes” on Matchbox Twentyle omane poproki lugu, ja tegelikult on see hiiglama äge, kuidas Matchbox Twenty ja Rob Thomas suudavad kirjutada ja esitada igati meeldejäävaid ja kiirelt ”kummitama” hakkavaid lugusid.

Täpselt sama võib ütelda ka albumi üheksanda laulu ”Don´t Get Me Wrong” kohta ja ka albumi eelviimase laulu ”No Other Love” kohta. Viimati mainitud laulus lööb kaasa ka USA lauljatar Amanda Shires, kes saavutanud populaarsust nii sooloartistina kui ka kantrimuusika supergrupis The Highwomen.

Matchbox Twenty suurepärase viienda stuudioplaadi lõpetab kantrilik lugu ”Selling Faith”. Taaskord ilus meloodia, klaver, taustakoor ... ilus, väga ilus ...

Ja mul jääb üle taaskord tõdeda, et Matchbox Twenty on üks minu lemmikutest ka täna.

Kuula ise ka:

Constanze Guhr

„Uskumatu muutumine“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Liblikad, kimalased, sipelgad, kiilid, jaanimardikad – kindlasti oled nendega juba tuttav. Nad sumisevad aasa kohal, roomavad metsas ringi või tantsivad veepinnal. Aga kas sa teadsid ka, et kõik need putukad olid kord munad ja vastsed? Lühikesed selgitavad tekstid ja värviküllased pildid näitlikustavad imelise muutumise põnevat teekonda.

Nii nagu ütleb selle raamatu pealkiri, siis see ongi üks uskumatult huvitav ja ilus raamat. Raamat uskumatust muutumisest.

Constanze Guhr tõdeb raamatu alguses, et kindlasti on lugeja näinud mõnd röövikut, kellest natuke hiljem saab liblikas. Röövik on laps, liblikas täiskasvanud loom.

Autor jätkab ja kinnitab, et Maal elab palju putukaliike. Nad ei sünni valmikutena, vaid teevad läbi imelise muutumise, kuni näevad välja nõnda, nagu lugeja neid tunneb. Seda nimetatakse metamorfoosiks ehk moondeks.

Ja veel. Kõik putukad kooruvad vastsetena munadest. Vastne näeb välja hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas. Mõne aja pärast enamik vastseid nukkub ja nende välimus muutub täielikult.

Raamatu esimestele lehekülgedele on autor joonistanud mitmeid ja mitmeid põnevaid putukaid. Siin on koerliblika, päevapaabusilma ja lapsuliblika röövikud, kiili- ja põderpõrnikavastne, kuid ka tähtöölane, kimalane, porilane, sääsk, päevapaabusilm, sitasitikas ja tondihobu.

Järgmistel lehekülgedel on uhke ja ilus pilt suvisest aasast. Rohus peidavad end putukad, kas lugeja leiab need üles?

Seejärel loeme liblikatest. Saame teada, et emane muneb munad mõne lehe alumisele küljele. Päevapaabusilm näiteks kõrvenõgesele. Munadest kooruvad röövikud (nii nimetatakse liblikate vastseid). Röövik sööb ära päris suure osa taimest, mille peal ta koorub, ja peab mitu korda kestuma, sest kasvab järjest suuremaks.

Röövik sööb ja otsib endale turvalise paiga. Seejärel ehitab ta enda ümber kaitsva kookoni. See on nukk, mille sees temast areneb liblikas.

Edasi on pilt päevapaabusilmast, seejärel on juttu lepatriinudest. Saame teada, et ka lepatriinu kuulub nende hulka, kes muneb lehe alumisele küljele ja kinnitab munad sinna. Koorudes on lepatriinu üsna kollane, ilusa punase värvi omandab ta alles hiljem.

Järgmiseks saame tuttavaks kimalastega, saame teada, kes on kimalasekuninganna, kuid juttu on ka sitasitikatest, kellele meeldivad sõnnikuhunnikud. Sitasitikas suudab lehmakooki haista juba kahe kilomeetri kauguselt, ja tema jaoks on tegemist taevaliku aroomiga. Vaata aga vaata. Järgmisel leheküljel näeme, kuidas sitasitikas sõnnikuhunniku pessa veeretab, ja miks ta seda teeb.

Putukaid ja nende tegemisi on raamatus veel. Porilane, sipelgad ja sipelgapesa (kusjuures sipelgarajad võivad olla vägagi pikad, kuid nad leiavad kodutee alati üles). Sipelgapesast on pikemalt juttu. Autor kinnitab, et sipelgapesa on nagu terve küla või suur kõrghoone paljude tubade ja neid ühendavate koridoridega. Ühes pesas elab kuni kaks miljonit sipelgat. Muned ainult sipelgakuninganna, kuni sada muna päevas. Pildil on nukud, vastsed ja munad.

Sipelgatele järgnevad põrnikad. Kõigi põrnikate vastseid nimetatakse tõukudeks, nii ka põderpõrnika, maipõrnika ja kuldpõrnika omi. Emasele meeldib muneda munad maasse, eriti kõduneva tammepuu alla. 14 päeva pärast koorub munast põderpõrnikatõuk ja elab viis kuni kaheksa aastat maa all. Seal ehitab ta endale nukkumiseks rusikasuuruse ruumi, mis on polsterdatud otsekui voodi. Kui põderpõrnika valmik umbes kaheksa nädala pärast koorub, ei siba ta otsekohe maapinnale, vaid jääb veel erveks talveks maa alla.

Järgmistel lehekülgedel ootavad lugejat vesijooksikud ehk liuskurid, kiilid, tondihobud, sääsed.

Siin on igati põnev öine pilt, sest ka öösel toimub mõndagi. Leidub ööliblikaid, jaanimardikaid ja paljusid muid putukaid, kes on aktiivsed ainult öösel. Jaanimardikatest ja ööliblikatest saame ka pikemalt lugeda. Ah jaa, selgub, et ööliblikaid on peaaegu 20 korda rohkem kui päevaliblikaid, kuid mõlemad kuuluvad suurliblikate hulka. Raamatusse on joonistatud paabusilmlane, ristikuöölane, tähtöölane, okkalainelane, rohukarsulane, võrkvaksik. Igati põnevad ööliblikad, igati põnevate nimedega.

Ööliblikatega meie imeliselt huvitav ja uhke raamat lõpebki.

Saame lugeda ka raamatu autorist, kes on kasvanud Leipzigis Saksamaal, aga ta elab juba rohkem kui 25 aastat Berliinis. Berliinis on Constanze Guhr õppinud ja vedanud kaks aastat kunstiprojekti ühes vanas restoranis, saanud lapse, olnud ateljee kaasasutaja ning välja mõelnud ja teoks teinud raamatuideid.

Alates 2004. aastast tegutseb ta vabakutselise illustraatorina kogukonnaateljees nimega petit4 ja elab linnaservas roheluses, kus on hea jälgida ka putukate uskumatut muutumist.

Katherine Applegate

“Veidrik”

(Varrak)

Saage tuttavaks mängude kuninganna Veidrikuga: Ema pani saarmaplikale nimeks Veidrik kohe, kui ta ilmavalgust nägi. See tuli sellest, et saarmaplika ei püsinud hetkegi paigal, ja sellest, et ta silmad olid kogu aeg küsimusi täis. Veidrik on vallatu merisaarmas, kes veedab oma päevi California keskosa rannikuvetes, teeb veealust akrobaatikat ja jutustab põnevaid lugusid. Ta on kartmatu ja lõputult uudishimulik võrukael. Kuid kohtumine näljase mõrtsukhaiga muudab ta elu täielikult.

Lugu on inspireeritud Monterey Bay Akvaariumi programmist, mille raames antakse orvuks jäänud saarmapojad saarmast kasuemade hoole alla.

Vabavärsis kirjutatud liigutav lugu näitab vaprust ja tervenemist ühe kõige armsama ja võluvama looma silmade läbi.

Katherine Applegate on tunnustatud USA lastekirjanik. Ta on kirjutanud fantaasiaraamatuid, suhteraamatuid ja mõned tõsielulood. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud „Üks ja ainus Ivan”, „Poiss kahe peale”, „Soovipuu” ja „Ümikarude küla”.

Katherine Applegate´i eesti keeles ilmunud raamatutest on mul õnnestunud lugeda ja kirjutada 2019. aastal ilmunud raamatust “Soovipuu“. See oli üks imeliselt kirjutatud imeline lugu, mille kohta ütlesin toona nii: ““Soovipuu” on imeline raamat. Ilus ja kaasahaarav lugu, omamoodi muinasjutt, mis on argieluliselt lihtne, kurb, rõõmus. Lugu loodusest, lugu loomadest, lugu sõprusest, lugu armastusest, lugu meist endist, kes tahavad olla osa meid ümbritsevast imelisest loodusest.”

Täpselt sama imeline on ka Katherine Applegate´i uus raamat “Veidrik”. Kuna see lugu on saarmastest, siis meenus mulle ka üks lapsena loetud lugu saarmas Udrasest, ja see, algupäraselt juba 1947 ilmunud lugu jõudis minuni Richard Rohti raamatus “Jutte loomadest” (Eesti Raamat 1978).

“Veidrik” on tõepoolest imeline lugu, nii nagu eelpool mainitud, on see kirjutatud vabavärsis, mistõttu ma enne lugema asumist veidi isegi pelgasin, et kuidas lugeda loomalugu ja lasteraamatut vabavärsis … uskuge mind, see ei häiri teps mitte, see teeb raamatu lugemise veelgi nauditavamaks.

Lugu on huvitav ja kaasahaarav, omamoodi seikluslik, siin on rõõmu ja kurbust, loomi ja loodust. Autor annab igati vahvalt lugejale igasugu põnevaid fakte California merisaarmatest ja nende elust, nende käitumisest, nende kasvamisest, kuid ka elust ja töödest saarmaste kaitsel.

Raamatus on kolm osa. Neist esimene kannab pealkirja “Mängude kuninganna”. Tegevus toimub Monterey Bays ja selle ümbruses Californias.

Lugu algab ootamatult, sest esimese asjana tõdeb raamatu autor, et haide kaitseks võib öelda, et (tavaliselt) nad saarmaid ei söö. Haid mõnikord maitsevad neid kogemata, jätavad hamba või kahega sügava augu või sakilise armi. Uudishimulik hai läheneb, et näksata tükike ja avastab hoopis, et maitses surfarit või hoopis California merisaarmast. Surfari jaoks on tihti siis juba hilja, ja saarma jaoks on peaaegu alati hilja.

Ka sel hommikul nuhkis vetes ringi just selline hai, kes oli noor, mereavaruste eelteismeline. Ta oli söönud viimati kolm päeva tagasi, kuid nälg on abimees, kui vaja keskenduda.

Seejärel saame tuttavaks saarmatüdrukuga (saarmas nr 156), kes oli oma kolme eluaasta jooksul näinud mõndagi haid, isegi tapmas. Saarma kaenla all nahavoldi sees oli ta lemmikkivi, millega on hea rannakarpe ja merikarpe avada. Temalgi on hommikul mure, mida põske pista.

Loeme, et sõbrad kutsuvad nr 156-t Veidrikuks, kuid inimesed eelsitavad oma numbreid, sest siinse lahe ääres loendavad inimesed saarmaid. Ema pani saarmaplikale nimeks Veidrik kohe, kui ta ilmavalgust nägi, sest saarmaplika ei püsinud hetkegi paigal ja ta silmad olid kogu aeg küsimusi täis.

Sel hommikul on koos Veidrikuga ta lemmikseltsiline Kairi, kes on Veidrikust kaks aastat vanem, ta karv on läikiv ja eebenmust. Veidrik on väiksem ja vilkam, tal on tumepruun kasukas ja karamellpruun pea. Veidrik pakub Kairile välja, et kõigepealt nad mängivad, siis söövad. Autor kinnitab, et saarmad suhtlevad vilistades ja vingudes, urisedes ja sisisedes, puhisedes ja turtsudes, olulisel kohal on ka välimus ja lõhn, kuid ka puudutused, müksud, limpsatused, peaga nügimine ja õrn näksimine.

Sel hommikul Veidrik ja Kairi sukelduvad, ajavad teineteist taga, see on pöörane veealune ballet, ja mitte keegi ei mängi nii nagu Veidrik, kellelgi pole niisugust liikumisvõimet! Autor täpsustab, et saarma elu käib sedamoodi: söö, laku ennast, maga, ja nii kolm korda, kuid iga kell jääb pisut aega ka sügavale sukeldumiseks, laine püüdmiseks, spiraalujumiseks, sujuvaks liuglemiseks, mullide puhumiseks, lõbutsemiseks.

Sel hommikul märkas Veidrik ka süstasõitjat. Veidrik lipsas vee alla, ta tuli pinnale piisavalt lähedal, et näha mehe valgeid hambaid ja haista tema pingutust. Kairi kutsus Veidriku eemale, sest inimese lähedal oli ohtlik, kuid Veidrik oli lihtsalt uudishimulik. Ja Veidrik kinnitas, et inimesed olid teda ükskord aidanud.

Autor tutvustab meile ka laheservas asuvat akvaariumit, mida saarmad kutsuvad Kõrgveeks. Rohkem on maad kui vett, rohkem on õhku kui ookeani, kuid eluruumid on vee-elanikele korralikud. Teenindus on esmaklassiline, toit on suurepärane, elu on igati turvaline, sest kiskjaid hoitakse saagist eemal, nad on eraldatud paksude klaasseintega, aga kui oled sinna kord juba sisse kirjutatud, võib lahkumisega keeruliseks minna.

Veidrik meenutab oma ema nõuannet hoida eemale haidest, inimestest, kõigest, millest ta aru ei saa, ema oli ütelnud, et tütreke peab maailma kartma.

Oluline fakt on ka see, millest räägib Veidrik Kairile. Mitte väga ammu oli California saarmaid järel vaid viiskümmend. Kas põhjuseks olid haid, haigus või inimene? Neid oli viiskümmend ja nüüd on neid umbes kolm tuhat, kuid nad kõik pärinevad viiekümnest.

Tagasi hommiku juurde. Hai otsib saaki, saarmad mängivad. Ja ühel hetkel nende teed kohtuvad. Hai saab kätte Kairi. Hai haarab Kairi sabast, kuid Veidrik otsustab sekkuda, ta otsustab oma sõbrannat aidata. Hai laseb Kairi lahti, ta ründab Veidrikku. Ühel hetkel ongi Veidrik lõksus hai lõugade vahel. Veidriku jaoks on see rohkem kui valu, rohkem kui mõistmine. Ka hai taipab, et see on vale asi. Lõugade vahel oli vaid karv ja kondid, väga palju karvu ja rasvast mitte lõhnagi. Rai, meriahven või merilõvi oleksid mõnusamad suutäied olnud …

Kuid Veidrik pääses. Ta haalas ennast rannale. Inimesed märkasid teda ja kutsusid abi. Veidrik kuulis tuttavaid hääli, ta läheb tagasi (siinkohal saame aru, et Veidrik mõtleb akvaariumi peale, millest eelpool juttu). Appi tulnud inimeste käed on õrnad, kindad on tuttavad. Juba tunneb Veidrik ka tuttavat Kõrgvee lõhna. Ta on tagasi seal, kust alustas, seal, kus teda õpetati, kus ta õppis olema saarmas.

Siin on ka kliiniku sissekanne patsient S-156 kohta, Veidriku kotha. Tema kaal on 20,4 kg, pikkus 1,2 meetrit, diagnoosiks hai hammustustest tekkinud rebendid. Prognoos on väga kehv, kuid akvaristid loodavad ikkagi, et kõik läheb seekord hästi. Nüüd teatakse palju rohkem kui kümme või viis aastat tagasi. Nüüd teatakse, millised antibiootikumid töötavad kõige paremini, kuidas täiustada toidusedelit, operatsioone protokollida, teha taastusravi.

Veidrik on operatsioonil, Veidrik on deliiriumis, ta pole päriselt ärkvel, kuid ka ei maga, kõigub kahe maailma vahel, kus mälestused keerlevad kui vesipüksid. Vahest sellepärast, et ta lõpp on lähedal, jõuab ta tagasi oma loo algusesse …

Raamatu teine osa on “Kuidas olla saarmapoeg. Kolm aastat varem”. Veidriku ema nimi oli Näkineid, Veidrik oli sündides justkui täispuhutud mänguasi, sündinud saarmapoeg vupsas üles veepinnale nagu karvane õhupall. Selles osas saame lugeda saarmapoja elust, Veidriku esimestest kuudest, mis möödusid ema kaisutuses, kuna saarmaisad järglaste kasvatamises ei osale. Näkineid sai toidu järgi sukelduda vaid siis, kui Veidrik oli turvalislt pikkadesse adruväätidesse kinni mässitud, nii oli Veidrik lainete kaitsvas hällis. Sellegipoolest pääsevad paljud saarmapojad lahti ja triivivad mineme nagu omapäi jäetud rannapallid.

Juttu on ka Veidriku titekarvast ja selle hooldamisest, kuid ka sellest, et titekarv asendub maailma kõige soojema kasukaga, kus ühel ruuttollil kasvab kuni miljon karva. Saarmaste lisatud õhumullid on need, mis hoiavad kasuka täiuslikult, ilmvõimatult sooja ja kuivana. Hooldus tähendab, et karv aetakse kohevaks ja puhutakse õhku vahele, sikutatakse ja harutatakse ja kammitakse ja lakutakse ja silutakse ja kujundatakse ja puhastatakse ja puhastatakse, ja siis puhastatakse natuke veel. Saarmaste jaoks on karvahooldus elu ja surma küsimus, sest ookean on kodupaigana külm koht.

Veidrik oli rahutu saarmapoeg, sest ta oli lakkamatus liikumises, isegi ema kaisus magades oli Veidrik rahutu, esikäpad sibasid unes.

Näkineid õpetas Veidrikule saarmaelu tarkusi: millal on õige õhtusöögi järele sukelduda, kust võib krabisid leida, kuidas merisiilikut süüa, kuidas toitu kividega töödelda, sest kivid säästavad tohutult aega, kui on vaja krabi või mollusk kesta seest kätte saada.

See oli Veidriku kolmekümne teine päev. Näkineid tundis, et maailmal oli imelik tormiks valmistumise lõhn. Ta põimis Veidriku eriti kõvasti lemmikvetikapuhma sisse. Emal oli plaanis püüda paar merisiilikut, et mõnda aega näljale vastu astuda.

Seekord läks kõik teisiti. Tuul, torm, vihm, Veidrik sai aru, et ema oli kadunud. Rohelised elusad kammitsad, mis pidid Veidrikku kaitsma, pääsesid valla. Ookean lasi Veidriku lahti ja saarmapoeg maandus külmale kõvale pinnale! Ühel hetkel langesid Veidrikule tohutud varjud kõrgetelt sabata loomadelt, kellel on jubedad, ülemäära pikad esikäpad ja loivad, nende puudutus ei olnud ema oma.

Need kõrged sabata loomad olid inimesed. Pisike Veidrik oli päästetud. Ma ei saa Sulle tervet raamatut ümber jutustada, kuid edasi saame lugeda sellest, kuidas Veidrik oma uue eluga harjus, kuidas talle süüa anti, kuidas tema eest hoolitseti, kuidas Veidrik õppis, sest oli ju eesmärgiks Veidrik metsikusse loodusesse tagasi viia. Inimesed ei teadnud väga hästi, mida saarmapoeg 156 peab tagasiteel vabadusse üldse teadma, kas instinktist piisab tema juhtimiseks, kuidas kasvatada abitust puuristatud loomalapsest metsik toimetulev täiskasvanu? Ja mis oli juhtunud number 156 emaga?

Inimesed püüdsid anda endast parima, et 156 oleks elus ja õnnelik. Selleks olid mängud, sukeldumised, toit (kui Veidrik sai esimest korda maista kalapudi, tundus talle, et ta sööb ookeani!), karvahooldus, esimene kokkupuude teiste saarmastega (Veidrik viidi suurde akvaariumi, mis oli kujundatud väikeseks ookeaniks), ja samas ka teistelt saarmastelt õppimine, kuni ühel hetkel Veidrik tundis, et see ongi nüüd tema pere.

Teise osa lõpus lastakse Veidrik vabadusse. Merelahte, kus olid ka teised saarmad, metsikud saarmad! Veidrik teadis, et inimesed olid ta surmast päästnud, ta oli neile kõige eest tänu võlgu, kuid nüüd pidi ta minema ujuma.

Raamatu kolmas osa on “Saarmas nr 209. Olevik”, milles on juttu Veidriku taastumisest pärast hairünnakut.

Rehabilitatsioonist. Veidrik saab teada, et ka Kairi on seal, kuid tal on värisemistõbi. Inimesed on teinud tema olemise paremaks, kuigi Kairi oli ilmale toonud ka surnud poja …

Selgub, et Veidrik paraneb tasapisi, kuid ta ei saa enam liikuda, nagu on harjunud. Tema mänguhimuline, vallatu isiksus on kadunud. Veidrik sööb vähe, sukeldub veel vähem, kus on see mürgeldav saarmapoeg, keda inimesed seni on tundnud?

Veidrikule on inimesed pannud ka uue nime – Jazz.

Ühe päeval viidi Veidrik, nüüd siis Jazz, titetiiki, kus oli ka Kairi! Ka Kairi oli muutunud, ja nüüd oli tal ka laps, pisike karvapall. Mitte küll Kairi enda oma, talle olid toodud asenduspoeg. Jazz ja Kairi on koos, kuid inimesed on valmis veel üheks käiguks!

Milliseks? Kas Veidrik, nüüd siis Jazz on selleks valmis? Selle jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada.

Ah jaa, üks asi veel. Loo lõpus saame teada sedagi, miks oli California saarmaid alles ühel hetkel ainult viiskümmend … ja süüdi olid selles …

“Veidrik” on imeliselt ilus looduslugu, laste- ja noorteraamat, mis sobib lugemiseks meile kõigile, kes tahavad osa saada California saarmaste elust nii vabas looduses kui ka inimeste hoole all.

Raamatu kaunite illustratsioonide autor on Charles Santoso.

Our Services

Get in Touch