Hiroko Motai „Miljon triljon jõuluvana“ (Tänapäev)

Kaua aega tagasi oli maailmas ainult üks jõuluvana. Kui inimesi tuli maailma juurde, oli vaja ka rohkem jõuluvanasid.

Jaapani kirjaniku Hiroko Motai loo on illustreerinud Marika Maijala.

Olen seda vist ka varem ütelnud, et mulle jõuluraamatud ja jõulumuusika meeldivad. Kuna olen üles kasvanud NSVLiidus (Eesti NSV’s), siis oli toona see jõulu-teema kuidagi salapärane, väärtuslik ja jõule peeti kodudes salaja, paksude kardinate taga, mistõttu said jõulud hoopis teistsuguse tähenduse. Seetõttu olen alati hästi suhtunud jõuluraamatutesse ja jõulumuusikasse, mida paljud ja paljud kirjanikud ja artistid ikka ja jälle avaldavad.

Seegi raamat on jõuluraamat. Raamat, milles on väga olulisel kohal illustratsioonid, sest tegelikult on raamatus pilti rohkem kui teksti, kusjuures tekst on vahvalt “peidetud” illustratsioonide sisse. Väga omanäolised (justkui oleks need joonistanud laps) illustratsioonid on pärit Soome kunstniku ja lasteraamatute illustraatorilt Marika Maijalalt, kes on ka varem igasugu ägedaid raamatuid illustreerinud.

Raamatu autoriks on jaapanlanna Hiroko Motai, kes on ütelnud, et ühel hommikul ärkas ta tavalisest varem ja üks lause ilmutas talle: “Kaua aega tagasi oli maailmas ainult üks jõuluvana” ja just selle lausega algab ka see raamat. Kui raamatu kunstnik on soomlanna, siis tegelikult on ka raamatu autor Soomega seotud ja ta veedab meelsasti oma suvepuhkused just Soomes.

Tagasi raamatu juurde. Kaua aega tagasi oli maailmas üks jõuluvana, sest terves maailmas oli väga vähe inimesi. Kuna lapsi oli vähe, sai jõuluvana jõuluõhtul kõigile kingid kätte viia. Lapsed olid rõõmsad, jõuluvanagi oli rõõmus.

Ajapikku tuli juurde inimesi ja ka lapsi. See tegi ka jõuluvana elu raskemaks. Ta pidi põhjapõtradele puhkust andma ning ka kingikott läks aina raskemaks ja raskemaks. Jõuluvana pöördus jumala poole ja palus teha endast kaks jõuluvana. Jumal täitis selle soovi ja nii oligi kaks jõuluvana, kes jõudsid lastele kinke viia kaks korda kiiremini kui varem. Aga nad olid keha poolest algsest poole väiksemad.

Ajapikku tuli inimesi ja lapsi jällegi juurde, ja isegi kahel jõuluvanal muutus kinkide kätte viimine keeruliseks. Nüüd pöördusid jõuluvanad jällegi jumala poole, et neist võiks ju neli jõuluvana teha … Mõeldud, tehtud. Oligi neli jõuluvana, kes jõudsid lasteni märksa kiiremini. Aga keha poolest olid nad algsest neli korda väiksemad, mistõttu hakkas mõni neist korstna kaudu inimeste kodudes käima.

Aga inimesi ja lapsi tuli kogu aeg juurde ja juurde. Nii palusid neli jõuluvana jumalalt, et neid oleks …

Kui palju oli jõuluvanasid nüüd? Selle jätan ma Sulle endale avastada. Igal juhul oli neid rohkem kui kaheksa. Palju rohkem. Ja kuna jõuluvanasid oli palju ja palju rohkem, siis olid ka nende kehad muutunud väga väikesteks, mistõttu pidid nad kinkide kohale viimiseks pöörduma hoopis … kelle poole jõuluvanad pöördusid, kelle kõrva sosistasid, ja milline oli nende palve?

Raamatu lõpus saab väike lugeja teada sedagi, miks paljud lapsed jõuluvana ei näe. Ja selleks on üks igati aus vastus.

Alf Proysen „Jõuluvanade vahetus“ (Varrak)

On jõuluõhtu. Tisler Anderseni ja jõuluvana kelgud põrkavad kokku, kui nad on teel laste juurde. Niiviisi saavad nad tuttavaks. Nad lepivad kokku, et tisler Andersen läheb üllatama jõuluvana peret ja jõuluvana viib kinki tisler Anderseni perele.

Saad sellest raamatust teada, kuidas neil läks.

Igal aastal, kui lähenevad jõulud, tekib mul kange soov lugeda mõnda jõuluraamatut, kuulata jõulumuusikat, saata mõned jõulukaardid ja süüa mõned verivorstid. Nii ka praegu. Seetõttu on vahva, et ka sel aastal ilmub uusi jõuluraamatuid, nagu seegi raamat – Alf Proyseni kirjutatud muhe ja mõnus “Jõuluvanade vahetus”.

Paar sõna ka raamatu autori Alf Proyseni kohta, kes elas aastail (1914-1970). Ta oli Norra kirjanik, luuletaja, näitekirjanik, helilooja ja muusik. Ta oli vägagi populaarne Norras just 20. sajandi teises pooles, kui ta kirjutas raamatuid, tegi muusikat, esitas muusikat, tegi tööd raadios ja televisioonis, kirjutas artikleid ajalehte jpm. "Jõuluvande vahetus" ilmus algupäraselt juba 1957. aastal.

Selle jõululoo alguses saame tuttavaks isaga, kelle nimi oli tisler Andersen. Tal oli toatäis lapsi, ja ühel jõuluõhtul, kui lapsed istusid tisleriemand Anderseniga kodus ja võistlesid, kes leiab rohkem kahe tuumaga pähkleid, lipsas tisler Andersen õue.

Mees läks puukuuri, kus rippus tema jõuluvanakostüüm ja ootas kelk, millel seisis suur kingikott. Ta tõmbas jõuluvanakostüümi selga ja vedas kelguga kingekoti õue. Sel jõuluõhtul oli õues nii libe, et tisler prantsatas täies pikkuses kelgu ja koti otsa ning vihises kelguga mäenõlvalt alla, kuni põrkas kokku ühe teise mehega, kellel on jõuluvanakostüüm seljas ja kelk nööriga järel. Mehed põrkasid kokku ja veeresid käkaskaela kraavi!

Nii said tuttavaks tisler Andersen ja jõuluvana! Päris jõuluvana! Kuna oli jõuluõhtu, siis võiks ju veidi tembutada. Jõuluvana viiks kingid tisleri lastele, tisler viiks kingid jõuluvana lastele. Andersen ei peaks isegi jõuluvanakostüümi selga panema, sest jõuluvana oli oma lastele alati ütelnud, et kui tema läheb inimlastele kinke viima, siis tuleb nende juurde tisler Andersen. Aga jõuluvana ei olnud juhtunud varem tislerit nägema …

Tisler Andersen ja jõuluvana sedasi asjad kokku leppisidki. Ainult, et mida viia jõuluvana lastele kingiks? Jõuluvana soovitas tisleril kaasa võtta paar lauajuppi ja väikesi naelu, ja noa.

Tisler Andersen jõudis üsna ruttu jõuluvana perekonna juurde. Nad elasid kannu juures oksa all, seal oli pisike kivipõrandaga kambrike, kus olid kännutoolid ja samblavoodid, mida kattis pohlavarretekk. Kõige pisemas voodis oli väike titt ja eemal nurgas istus muldvana tudiseva peaga jõuluvanaätt. Jõuluvana lapsed polnud kunagi varem tislerit näinud, ja nad tahtsid teada, kas tisleril ikka nuga on, kas lauajuppe ja naelu on. Tisleril olid asjad kaasas, ja nii hakkas ta kingitusi meisterdama. Kingitused said kolm jõuluvanalast, jõuluvananaine ja jõuluvanaätt – need kingitused jätan ma Sulle endale avastada, kuid pean tõdema, et tisler Andersen oli kuldsete kätega mees.

Mis juhtus Andersenide juures? No sealgi oli käinud jõuluvana, ja kingitusi toonud … või kas ikkagi käis jõuluvana? Ja kus oli samal ajal tisler Andersen. Tegelikult saame ju teada sedagi, kuhu sageli kaovad või lähevad isad, vanaisad, onud, vanaonud siis, kui külla tuleb jõuluvana … ja mine tea, äkki ongi ikkagi nii, nagu selles mõnusas ja vahvas jõuluraamatus juhtus.

Väga lahedad pildid on raamatusse joonistanud Hans Normann Dahl.

J.K. Rowling „Jõulupõrsas“ (Varrak)

Jackile on kallis tema lapsepõlve mänguasi See Põlsas, kes on talle alati toeks olnud, nii heas kui halvas. Kuni ühel jõululaupäeval juhtub midagi kohutavat: See Põlsas kaob ära. Aga jõululaupäev on imede ja lootusetute juhtumite õhtu, kui kõik asjad võivad ellu ärgata … isegi mänguasjad. Nii võtavad Jack ja Jõulupõrsas (Selle Põlsa tüütu asendaja) ette hämmastava teekonna läbi Kadunute maa. Koos kõneleva Toidukarbi, vapra Kompassi ja tiivulise Lootusega asuvad nad hirmuäratava mänguasju purustava Kaotaja käest päästma parimat sõpra, kes Jackil eales olnud.

See on maailma üha parima jutuvestja südantsoojendav ja haarav seikluslugu ühe lapse armastusest tema kõige kallima asja vastu, ja sellest, kui kaugele ta on valmis selle leidmiseks minema. Ülipopulaarse kunstniku Jim Fieldi lummavate illustratsioonidega „Jõulupõrsas” hakkab kindlasti kuuluma kogupereklassikasse.

Ma olen kindel, et J.K. Rowling on paljude ja paljude raamatusõprade lemmikkirjanik, kelle sulest on pärit Harry Potteri raamatud ja lood. Kuid on ta ju kirjutanud ka mitmeid teisi raamatuid, mis ka eesti keeles ilmunud – “Ickabog” (eesti keeles 2020, Varrak), “Ootamatu võimalus” (täiskasvanutele kirjutatud raamat, eesti keeles 2013, Varrak), 2003. aastal ilmus eesti keeles ka Connie Ann Kirki kirjutatud raamat “J.K. Rowlingi elulugu”.

J.K. Rowling tõestab ka oma uue raamatuga “Jõulupõrsas”, et ta oskab kirjutada imelisi lugusid, milles toimetavad igati vahvad tegelased, sündmused on põnevad ja kaasahaaravad.

Seekordse loo alguses saame tuttavaks väikese mängupõrsaga, kes oli tehtud samast materjalist, nagu on pehmed käterätid. Ta olid kõhus väikesed plastmassist kuulikesed, mis tähendab, et teda oli mõnus loopida. Tema nimeks oli See Põlsas, ja kui tema omanik Jack oli väga väike, uinus ta igal õhtul Selle Põlsa kõrva lutsides.

See Põlsas sai nime nii, et kui Jack üritas rääkida, ütles ta “see põlsas”, mitte “see põrsas”. Uuena oli See Põlsas olnud palju uhkem ja ilusam, kuid Jack ei mäletanud seda. See Põlsas oli alati olnud selline nagu praegu: hallikas ja luitunud, üks kõrv suurest lutsimisest jäik. Põlsa silmad kukkusid välja, nii et ta näos olid mõnda aega tillukesed augud, aga siis õmbles Jacki ema, kes oli meditsiiniõde, kadunud plastmassist helmeste asemele väikesed nööbid. Pärast silmaoperatsiooni hakkasid kõik Seda Põlsast lihtsalt Põlsaks kutsuma. Sellest ajast peale, kui Jack oli kaheaastane, ei läinud ta kunagi magama ilma Põlsata, kuigi uneaja saabudes oli Põlsas harilikult kadunud, mistõttu pidid ema ja isa teda otsima ja see võttis mõnikord palju aega. Mõnikord oli Põlsas isa tossu sees või lillepotis kägaras.

Ema ei suutnud mõista miks Jack oma Põlsast kogu aeg peidab, kuid see oli Jacki ja Põlsa vaheline asi. Jack teadis, et Põlsale meeldivad õdusad paigad, kus ta saab end kerra tõmmata ja magada.

Aastate jooksul oli Põlsas sattunud prügiämbrisse, mis oli mõeldud prügiringlusesse, kord kadus ta rannas liiva sisse ja toona tundus, et Põlsas jääbki kadunuks, kuid seekord siiski mitte. Kuna Põlsal oli nendest põnevatest peidukohtadest mõnikord lõhn juures, siis oli teda vaja isegi pesumasinas pesta.

Esimesel koolipäeval pidid kõik lapsed kaasa võtma oma lemmikkaisulooma. Jack võttis Põlsa, ja tema lood Põlsast ja seiklusest Põlsaga võlusid ka teisi lapsi. Mõnikord, kui Jackil oli koolis kehv päev, siis ootas kodus teda Põlsas. Põlsas oli alati olemas, mõistis, andestas ja tal oli see trööstiv kodu lõhn, mis tuli alati tagasi, ükskõik kui palju kordi ema seda ka maha pesi.

Ühel öösel õige varsti pärast seda, kui Jack hakkas koolis käima, ärkas ta mingi heli peale. Keegi karjus. Hääl oli natuke isa moodi. Siis käis vali mürtsatus ja üks naine kisendas: see oleks olnud nagu ema, aga sellist häält polnud Jack temalt kunagi kuulnud. Jack oli hirmul. Põlas oli kõvasti vastu poisi suud, kuid Jack teadis, et ka Põlsas kardab. Jack arvas, et isa ja ema võitlesid üheskoos murdvargaga, kuid hetk hiljem lahkus isa kodust. Jack kuulis, kuidas sissesõiduteel auto käivitati. Isa sõitis minema.

Pärast seda isa enam koos nendega ei elanud. Ema ja isa selgitasid Jackile eraldi, et nad ei taha enam abielus olla. Jack ütles, et ta saab aru, sest koolis oli teisigi lapsi, kelle vanemad elasid lahus. Jack püüdis olla tugev, kuid õhtul nuttis poiss Põlsa lõdva keha sisse. Põlsas teadis ja mõistis kõike, ilma et talle oleks olnud vaja midagi öelda.

Varsti pärast Jacki kuuendat sünnipäeva viis isa Jacki burgerit sööma, kinkis talle suure Lego karbi ja selgitas, et leidis töö välismaal. Samas kinnitas isa, et Jack saab temaga telefonis alati rääkida, lennukiga talle külla lennata. See oleks ju lõbus, kuigi Jacki arvates oleks palju lõbusam, kui sul on olemas isa, kellega mängida.

Siis ütles ema, et võib-olla on targem kolida lähemale vanaemale ja vanaisale, kes saavad Jacki eest hoolitseda, kui ema peab kaua tööl olema. Ema sai uue töö suures haiglas ning vanaisa oli leidnud neil kena aiaga maja, vanaema ja vanaisa juurest ainult kahe tänava kaugusel. Vanaemal ja vanaisal oli väga üleannetu koer nimega Toby, ja Jacki meelest oli Toby naljakas.

Üks aga oli selle kolimise juures veel – Jack pidi minema uude kooli. Uues kodus Jackile meeldis, kuigi kõige uuega oli vaja ju ikkagi harjuda.

Jack läkski uude kooli. Esimesel päeval uues koolis oli ka lugemistund. Sel päeval tulid väiksematele appi suured lapsed vanemast klassist. Jackile hakkas silma üks pikk tüdruk. Tüdrukul olid pikad mustad juuksed, mille ta oli hobusesabasse sidunud. Tundus, et kõik lapsed tahtsid teda enda juurde, ja hüüdsid: “Holly! Holly! Siia, Holly!” Jacki pinginaaber sosistas Jackile, et see tüdruk on Holly Macaulay, kes on hea võimleja, nii hea, et olnud lausa telekas. Holly tuli Jacki juurde ja uuris, kas poiss on klassis uus. Saades teada, ütles Holly, et hakkab Jacki lugemispartneriks. Nüüd vaatasid ka teised lapsed Jacki hoopis teise pilguga ja Jack imestas, et vanas koolis oli talle olnud abiks Põlsas, et teistega sõbraks saada, uues koolis aga 11-aastane Holly.

Jack ja Holly jäid lugemispartneriks terveks semestriks. Jack sai teada, et Holly oli hästi tark ja sai alati parimaid hindeid. Tüdrukul oli nii hea lauluhääl, et võis aktusel üksi esineda ja ta oli ka üks parimaid noori võimlejaid kogu maal. Tema sooviks oli võistelda olümpiamängudel! Holly ei olnud ennast täis, ehkki ta oli kuulus.

Ühel päeval ilmus Holly lugemistundi kummalise välimusega. Ta silmad olid punased ja paistes ning kui ta Jacki tervitas, kõlas ta hääl kähedalt. Kas Holly oli kaotanud, uuris Jack. Selgus, et tüdruk polnud võistlustel käinud. Kas Holly oli haige? Selgus, et Holly ema oli isa maha jätnud … Holly kinnitas, et nad mõlevad tahavad tütart enda juurde elama, kuid Holly ei teadnud, mida teha. Jack oli imestunud, et Holly oli talle kõike neid salajasi asju rääkinud, mistõttu järeldas Jack, et äkki tema on Holly Põlsas …

Pärast seda oli mõnda aega Jacki elu rahulik ja mõnus. Kooliasjad sujusid, poiss käis ujumistrennis, mis talle kangesti meeldis. Jack käis koos ema, vanaema ja vanaisaga Kreekas puhkamas. Ka Hollyl läks hästi, ta oli võitnud kuldmedali suurtel võistlustel, ja seda medalit käis ta koolis teistele ka näitamas.

Kuni Jacki ema hakkas õhtuti väljas käima. Jackil polnud selle vastu midagi. Jackil oli vanaema ja vanaisaga lõbus, üheskoos mängiti lauamänge. Ühel päeval tutvustas ema Jackile oma uut sõpra, kel nimeks Brendan. Üsna ruttu hakkas Brendan Jackile meeldima. Aasta aega hiljem otsustasid Jacki ema ja Brendan abielluda. Brendan meeldis Jackile jätkuvalt, sest mees oli õpetanud poisile kabet ja aidanud tal koduseid ülesandeid teha, mistõttu polnud Jackil selle vastu midagi, et ema ja Brendan abielluvad.

Asjalood läksid keeruliseks siis, kui selgus, et Brendanil on tütar. Ja see tütar oli Holly! Sõbralikust Hollyst sai üsnagi tige ja pahatahtlik tüdruk, kes sugugi mitte ei tahtnud oma isa Jackiga jagada. Tüdruk tegi kõik selleks, et Jack oleks kurb ja õnnetu, tülid järgnesid tülidele, kuni ühel autosõidul, kiirteel võttis Holly Jacki Põlsa ja viskas lemmikkaisulooma autoaknast välja … kuna see juhtus kiirteel, siis ei saanud vanaisa autot ka suvalises kohas peatada, ja nii olid kõik kindlad, et Põlsas oli jäädavalt kadunud.

Jack oli hüsteerias. Kodus ta karjus, loopis, peksis ja lõhkus asju. Ta ei hoolinud enam kellestki, ta ei hoolinud lähenevatest jõuludest, sest ta hoolis ainult Põlsast.

Veel samal õhtul tuli Jacki tuppa vanaisa, ja kinnitas, et Holly tahaks Jackile midagi anda. Holly nägu oli paistes ja pisaraist triibuline. Kas vanaisa ja Holly olid käinud kiirteel Põlsast otsimas? Ja ta üles leidnud? Aga ei. Holly tõmbas kingikotist uhiuue põrsa. See oli sama suur kui Põlsas ja tehtud samast froteekangast, kuid see oli ümar ja rahuloleva ilmega, sileda lõheroosa nahaga ja säravate mustade silmadega. Vanaisa kinnitas, et see on Jõulupõrsas, ostetud Holly taskurahadest ja Holly hirmsasti kahetseb, mida kinnitas ka Holly.

Aga ei … see ei olnud Põlsas! Jack viskas jõulupõrsa põrandale ja trampis ta peal, võttis ta kätte, peksis teda jalgapidi hoides mitu korda vastu kappi ning haaras lõpuks ta peast ja üritas seda otsast rebida.

Vanaisa keelas Jacki. Holly jooksis Jacki toast välja. Jack viskas Jõulupõrsa üle toa vastu kappi. Jackil oli õhtul hiljem hoopis teistsugune mõte – ta kavatses üles tõusta, riidesse panna, majast välja hiilida, kiirteele tagasi minna ja oma vanima sõbra üles otsida.

Kuid kätte jõudis imede ja lootusetute juhtumite õhtu. Jack ärkas pilkases pimeduses ja kuulis, et tema toas räägiti. Kas olid vanaema ja vanaisa teda vaatama tulnud? Aga hääli on rohkem kui kaks. Hääled rääkisid mingist kohast, kus tuleks käia, kuid see on ohtlik, ja ei teata, kas poiss on ikka piisavalt vapper. Keegi tuli Jacki äratama ja suskas poisile näkku. Jack rehmas suskiva olendi hirmunult eemale ja sai lambi põlema … ja nüüd need muinasjutulised sündmused algavad!

Selgus, et Jack oli löönud Jõulupõrsast löönud, kes nüüd end püsti ajas, sõrad puusa pani ja ütles, et kui Jack teda veel ühe korra lööb, siis ta ei aita teda! Jack ei suutnud uskuda, et Jõulupõrsas rääkis. Ta näpistas end jalast. Valus oli. Kas tõesti oskab Jõulupõrsas rääkida?

Hetk hiljem rääkis ka päevinäinud Matchboxi mudelauto, ja riidekapil olid oksakohtade asemel suured pruunid silmad ja lukuaugu asemel suu, paberikorvil olid tinast varte otsas kaks pisikest silma, natuke nagu teol. Osale Asjadele olid isegi käed külge kasvanud. See oli mõnes mõttes põnev, aga peamiselt ikka hirmutav. Jack kinnitas, et ta ei teadnud, et Asjad võivad rääkida, tegelikult tahtnuks ta öelda “rääkida” asemel “tunda”, sest ta oli nende asjadega ju üsna jõhkralt ümber käinud, eriti Jõulupõrsaga.

Jõulupõrsas kinnitas, et nad võivad Elavate maal rääkida ainult sel õhtul, sest oli jõululaupäev, ja just sel õhtul võivad nad Jacki Põlsa tagasi saada. Jack vastas, et seetõttu peabki ta minema kiirteele, kuid Jõulupõrsas kinnitas, et see ei lähe läbi, sest Põlsas on nüüd Kadunute maal ja kui Jack tahab teda päästa, peab poiss ta seal üles leidma ja tema koos koju tulema.

Jack oli kindel, et sellist kohta nagu Kadunute maa ei ole olemas! Asjad olid sellele vastu. Matchboxi mänguato kinnitas, et Kadunute maa on koht, kuhu Asjad lähevad siis, kui nad ära kaotatakse. See on kummaline ja kohutav koht, kus kehtivad omaette kentsakad seadused. Ka mänguauto oli seal mitu korda käinud, sest Jack ja Jacki isa kaotasid ta tihti ära, kuid lõpuks leidsid nad alati mänguauto üles. Ja see oli hea, sest nii ei saanud Kaotaja teda kunagi kätte …

Kes oli too Kaotaja? Mänguauto täpsustas, et Kaotaja valitses Kadunute maad. Tema pärast kukuvadki Asjad taskust välja, kui arvad, et need on kindlalt ära pandud, Kaotaja ajab mõtted sassi, nii et unustad, kuhu oma pastaka panid. Kaotaja tahaks heameelega imeda iga viimase kui inimestele kuuluva Asja igaveseks alla oma kuningriiki. Kaotaja vihkas elavaid ja ta vihkas nende Asju, mida ta piinas ja sõi!

Jack oli kindel, tal tuleb Põlsas päästa! Kuidas sinna Kadunute maale saada? Üksi sinna ei saagi, sest Jack on inimene ja see on Asjade maa. Jõulupõrsas kinnitas, kuna on jõululaupäev ja on imede ja lootusetute juhtumite õhtu, ja kui Jack armastab oma Põlsast nii palju, et on valmis oma elu kaalule panema, siis on Jõulupõrsas valmis poisi endaga Kadunute maale viima, ja üheskoos saab vaadata, kas nad saavad Põlsa jälle koju tuua!

Jack oli nõus. Jõulupõrsas oli nõus poissi aitama, aga ühel tingimusel. Kui nad on Põlsa üles leidnud ja koju toonud, siis annab Jack Jõulupõrsa tagasi sellele tüdrukule, kes ta ostis, sest see tüdruk meeldis Jõulupõrsale, ja tüdruk ei trampinud tema peal jalgada.

Algaski teekond Kadunute maale, kuid selleks pidi Jack kahanema õige väikseks, no nii sama suureks kui Jõulupõrsas, ja Kadunute maale jõudmiseks tuli eksida. Kuidas kodus eksida? Selleks oli vaja vanaisa ja vanaema koera Tobyt, kes hakkas pisikest Jacki ja Jõulupõrsast taga ajama. Olid ju pisike Jack ja Jõulupõrsas koera jaoks justkui mänguasjad. Liikuvad mänguasjad!

Jack ja Jõulupõrsas panid jooksu, nad üritasid koera eest põgeneda, kuni ühel hetkel hüüdis meeleheitel Jack, et tal on suund käest kadunud!

Sõna “kadunud” peale haihtus kõik Jacki jalge all õhku. Ta kukkus – või õigemine vajus aeglaselt – alla kohta, kus oleks pidanud olema põrand, kuid jõulutuled olid kadunud, kõikjal oli tintjas pimedus. Jõulupõrsas rahustas Jacki – ta ütles, et muretsemiseks pole põhjust, sest nii minnaksegi Kadunute maale, kohe läheb valgeks!

Jack ja Jõulupõrsas jõudsidki kohale Kadunute maale, esialgu küll ühte suurde laohoonesse, kus oli lugematul hulgal Asju (kummipallid, päevikud, kirjaklambrid, mõõdulindid, kaamerad, pastakad, rahakotid jpm), mis olid maa peal kaduma läinud, Asju, mida otsiti, kuid oli ka Asju, mida ei otsitud. Seal olid ka Asjad, mis kandsid tähtsal moel K-tähega nokkmütse. Mütsidega Asjad patrullisid ja kontrollisid … Jõulupõrsas teadis Jackile öelda, et need on kahjuhindajad. Kaotaja teenrid, kes jõustasid Kaotaja seadusi ja vastutasuks ei söödud neid ära. Eriti tähtis oli üks musta mütsiga konserviavaja, kes jagas pileteid, kes kuhu edasi liigub. Jõulupõrsas ja Jack liigitatakse laste leludeks ja nende koht oli põhjapoolse seina ääres, ja sinna jõudmiseks pidid nad kasutama vana rulluisu abi, kes sõidutas nad mängusjade juurde. Jack oli kindel, et iga hetk näeb ta uuesti Põlsast!

Jõulupõrsas selgitas Jackile, et nad olid kohas nimega Kaotsis. See oli paik, kuhu Asjad läksid siis, kui nad ei olnud veel täiesti ära kaotatud. Asjad tohtisid Kaotsis olla kuni üks tund, et neid võidaks veel üles leida, enne kui nad pidid Kaotaja valdusesse minema.

Lõpuks jõudsid Jack ja Jõulupõrsas mänguasjade juurde, ja neid oli seal viie jalgpalliväljaku suurusel alal! Et Põlsast leida oleks meie peategelastel vaja piletit, et saada Kadunute maale, ja õnneks nad rohelise pileti ka said. Kuid ka rohelise pileti omanikke oli palju ja veel rohkem. Nüüd selgus, et kahjuhindajad hakkasid Asju küsitlema ja siis suunati neid edasi. Jõulupõrsas oli murelik, sest kahjukäsitlejad võisid saada aru, et Jack on inimene! Nüüd tuli välja mõtelda usutav lugu – nii sai Jackist superkangelase kuju, Jackist sai Pidžaamapoiss, kelle võluvõimed olid uni ja unenäod. Õige varsti läks kahjuhindajate juures suureks rabelemiseks, sest kaks kahjuhindajat – auguraud ja kahvel – lohistasid väikest porist Asja, kes osutus tillukeseks siniseks kaisujäneseks, kes oli ilmselt mitu päeva, kui mitte mitu nädalat poris vedelenud. Ta lootis, et teda ei saadeta Kaotaja juurde, kuid midagi polnud parata, kaisujänes saadeti edasi Kaotaja juurde. Tekkinud segaduse käigus pääses Jack kahjuhindajate käest ja ka Jõulupõrsas pääses.

Jack ja Jõulupõrsas viidi edasi Tarbetusse. See oli linn, mis koosnes madalatest puumajadest ning tundus, et neil kõigil olid õhukesed seinad, mis lasid tuult läbi. Ühest majast, millel oli silt “Trahter” kepsles välja Prill, kes kinnitas, et ta on Šerif Prill. Juttu on sellestki, et Kaotsis oli kõlanud pasun, mis tähendas seda, et osa Asju olid seal, kus nad ei tohiks olla – kas see on Jack, kes oli valetanud end superkangelaseks … Nüüd siirdusid uued tulijad trahterisse, kus klaveri taga oli Sõrmik, seal oli ka vaikiv Toidukarp nimega Lõunak, Patarei jpt.

Prill kinnitas, et neid pole selles linnas just palju, aga nad jagavad seda, mis neil on. Prill soovitas uutel tulijatel linna piiridesse jääda ja olla rõõmsad, sest Asju võidakse iga hetk leida ja nii võib neid ka ümber hinnata. See tähendab, et Asjade väärtus võib Seal üleval muutuda, ja nii võivad asjad kolida uude linna – Pagan-See-On-Kadunud. Jack oli kindel, et just seal võis olla ka Põlsas!

Ei möödunud palju aega, kui tullaksegi kolmele Asjale järele. Pokemonikaart Poki, aiakinnas Sõrmik ja toidukarp Lõunak, kuna tema sees oli inhalator, mis kuulus tüdrukule, kellel oli astma, ja nüüd hakkas tüdruku ema seda toidukarpi otsima! Suure kavaluse ja konkreetsete nõudmistega said Jack ja Jõulupõras Toidukarpi peitu ja pääsesid Tarbetust. Nii jõuti järgmisesse linna ehk Pagan-See-On-Kadunud.

No nii, nüüd ma olen jälle pikalt jutustama jäänud, kusjuurs olen jõudnud alles raamatu poole peale. Jack ja Jõulupõrsas jõudsid Pagan-See-On-Kadunud-nimelisse linna, mis oli igati kena ja ilus koht. Palju kaunim ja hoolitsetum kui Tarbetu. Nüüd saame tuttavaks Aadressiraamat Aadiga, kes uutele tulijatele ekskursioone korraldas, kuid üsna ruttu oli meie peategelastel selge, et ka siit nad Jõulupõrsast ei leia. Jack ja Jõulupõrsas said tuttavaks ka paberilehega, mis osutus hoopis Luuleks, kes omakorda tutvustas neile üsna omapärast tegelast/asja ehk Teesklust.

Jacki ja Jõulupõrsa aeg uues linnas jäi üsna lühikeseks, sest Linnapea Juusturiiv andis teada, et sellesse linna olid sattunud Asjad, mis ei tohiks seal olla! Kaisupõrsas ja pidžaamaga superkangelase kuju. Nüüd tuli meie peategelastel põgeneda, sest linna saabus eriti ohtlik saabas ehk Purustaja, kes Asju purustas!

Jackile ja Jõulupõrale pakkus abi Luule. Peategelased olid kindlad, et Põlsas võib olla Igatsetute linnas, kuid selleks tuli neil minna jalgsi üle Taganutmatute tühermaa. Luule juhatas peategelased tunnelisse ja nii jõudsid nad eelpool mainitud tühermaale.

Seal juhatas neid edasi Kompass, kuid nendega lõid kampa veel ka Katkine Ingel (Jack teadis, et tegemist on kuuseehtega, kes oli pärit nende kodust) ja juba varasemast tuttav Sinine Jänku. Lugeja saab lugeda ka Kompassi, Katkise Ingli ja Sinise Jänku lugusid …

Tühermaal puutusid nad kokku Halbade harjumustega, nagu näiteks tatikolle loopiv Nokkija, küüsi viskav Küünenärija, kes meie põgenejad sisse piirasid. Halbade harjumuste seas oli veel igasugu jubedaid asju – suud, millest üks näris valjusti nätsu ja teine suitsetas haisvaid sigarette, olid ka ninad, kõrvad, mitu vinni, millest valgus mäda ja mõned rusikapaarid, mis tagusid ähvardavalt maad, justkui oodates, millal saaks kedagi tümitama hakata. Kõige suurem suu oli Suhkrusöödik. Seal oli ka rusikas, kel nimeks Kiusupunn, kuid see kõneles kummalisel kombel Holly häälega! Seal oli ka kõrv, kel nimeks Varglik, ja tema oli salaja kuulnud, et jooksus oli paar Asja – kaisupõrsas ja superkangelase kuju! Täpselt nagu … ja siis kärgatas üle Tühermaa tohutu pauk. Maapind värises ja kõik Halvad harjumused kisendasid. Jaht oli alanud! See oli Kaotaja! Nüüd tuli põgeneda! Joosta!

Jack ja Jõulupõrsas jätkasid põgenemist. Jack pani mänguasjale ka nime – Jõssa! Jack ja Jõssa leidisd raudteerööpad, need võisid neil aidata jõuda Igatsetute linna. Kaotaja käest oli pääsenud ka Sinine Jänku, kuid kahjuks sai Kaotaja kätte Katkise Ingli, kadunud oli Kompass.

Nüüd jõuti Igatsetute linna väravatesse, ja Sinine Jänku pääses Kadunute maalt minema. Kuidas, selle jätan Sulle endale avastada. Jack ja Jõssa pääsesid linna sisse. Taaskord igati ilus linn, mis tegelikult tuletaw meelde Veneetsiat, sest mõlemal pool kanalit seisvate villade trepid ulatusid loksuva veeni. Oli videvik ja peade kohal rippusid hõbedased jõulutulukeste read. Vahva on see, kuidas raamatu autor väikeste märgusõnadega ja vihjetega tuletab meelde, et tegelikult on ju jõuluõhtu. Jutuks on seegi, et kui just sel päeval inimlaps Kadunute maale pääses, siis peaks ta ainult sel päeval sealt ka minema saama, aga kas ikkagi saab? Ja kas Jack leiab oma Põlsa?

Igatsetute linnas kohtusid meie peategelased veel ka Õnnega, kes neid aitas, kuid Jackil ja Jõulupõrsal oli tunne, et keegi neid jälitab! Igatsetute linnas nägid Jack ja Jõssa uhket etendust, milles esinesid Kadunud nõksud ehk osavad trikid, mida inimesed oskavad, aga mille nad vanuse, vigastuste, halva mälu või vähese harjutamise tõttu kaotavad. Lavale tuli ka üks väga suur naine – tema oli Hääl. Ja ühel hetkel pöördus Jacki ja Jõssa poole üks Asi, kes uuris, kas just nemad otsisid üht mängupõrsast?

Küsija tundus olevat naine, kes kinnitas, et teda saatis Õnn, kuid nüüd peaksid nad minema paleesse Tema Majesteedi korraldatud õhtusöögile … Jack oli valmis minema, kuid Jõulupõrsas kahtlustas, see võib olla lõks. Veidi hiljem saame teada, et too naine oli Auahnus.

Kuninglikus palees kohtusid Jack ja Jõulupõras kuningliku perekonnaga – palees olid Ilu, Optimism, Mälu, Põhimõtted ja Võim (tema oligi Igatsetute linna kuningas). Palees pakutud õhtusöök oli pehmelt öeldes kummaline, sest seal oli saada ainult kadunud toitu, kuid Asjadel ei olnud ju toitu vaja, aga Jack tahtis kindlasti süüa – Tema Majesteet (Võim) teadis seda täpselt, sest Jack oli ju mõistagi ELUS POISS!

Ja pärast seda sulgusid uksed, ja olukord läks vägagi keeruliseks, sest Võimul oli plaanis Jack Kaotajale maha müüa! Ta saaks selle eest helde tasu! Seega polnud Võimul plaaniski Jackile rääkida, kus on tema Põlsas. Siiski oli ju saalis ka Mälu, Optimism, kes leidsid, et Jacki ja Jõulupõrsa saatuse üle tuli hääletada. Söögisaali täitis lõõmav kuldne valgus, kui sisse astus Õnn! Keegi oli ta oma tuppa luku taha pannud? Koos Õnnega tuli saali veel üks kaunis naine, temast kiirgas mahedat roosat valgust – tema oli Lootus. Ja kui tundus, et hääletamistulemus kaldus Jacki ja Jõulupõrsa poole, et neid ei anta Kaotajale, siis kargas Võim püsti ja põrutas, et tema hääletab, et hääled ei loe, kahjuhindajad võivad viia Jacki ja Jõulupõrsa Koatajale … Õnneks tuli meie peategelastele appi Lootus! Saame teada ka Lootuse loo ja liigume edasi Armastuse saarele.

Kuidas lugu lõpeb? Seiklus jätkus Armastuse saarel, kus Jack pidi tegema otsuse, keda ta päästa tahab, kas Põlsast või Jõulupõrsast. Saarel kohtus Jack veel ühe väga olulise tegelasega, kellel on oluline koht täita just jõululaupäeval. Saame osa veel ka saanisõidust, saame teada, kust Kaotaja oli tulnud ja miks. Naaseme ka Tühermaale, kus ootas Kompass, kes teadis, kus asub Kaotaja koobas.

Mis juhtus Kaotaja koopas? Kas Jack pääses ja päästis ka Jõulupõrsas Jõssa? Äkki veel kedagi? Ja kuhu Jack Kaotaja koopast edasi jõudis? Seda kõike saad teada, kui selle ilusa, põneva ja kaasahaarava jõululoo lõpuni loed.

Raamatu ägedad pildid on joonistanud suurepärane Jim Field.

Rob Thomas “Something About Christmas Time” (Warner Music)

Mul on mitmeid aastaid olnud lauljaid/artiste, kelle looming on ikka ja jälle meeldinud. Üks nendest on Rob Thomas, kusjuures meeldib nii tema soololooming, kui ka see, mida ta teeb koos ansambliga Matchbox Twenty. No ja olen ka seda maininud, et mulle meeldib jõulumuusika ja –albumid.

Kõik endast lupupidavad artistid on elus vähemalt ühe jõulualbumi avaldanud. Ja nüüd on eriti vahva, sest jõulualbumi on avaldanud üks minu lemmikartistidest. Rob Thomas avaldas hiljuti jõuluplaadi “Something About Christmas Time”, kusjuures see ei ole lihtsalt selline tavapärane jõulualbum, millel kuuleb vanade ja kuulsate jõululaulude erinevaid töötlusi ja versioone, see on jõulualbum, millel on ka Rob Thomas enda kirjutanud uusi jõulugusid (no on ka paar teiste heliloojate lugu ja tuntud lugu), kuid enamus lauludest on uued!

Album on vahva ka seetõttu, et sellel lööb kaasa mitmeid teisi artiste – USA folkmuusika ja indie-muusika lauljatar Ingrid Michaelson, USA soul- ja gospelmuusika legend Bebe Winans, USA kantrimuusika superstaar Brad Paisley ja USA kantrilauljatar Abby Anderson. Rob Thomase jõuluplaadil on kokku 10 laulu.

Robert Kelly Thomas ehk Rob Thomas on USA laulja, laulukirjutaja (ta on kirjutanud lugusid Willie Nelsonile, Mick Jaggerile, Marc Anthonyle, Travis Trittile, Daughtryle jpt.), plaadiprodutsent ja multiinstrumentalist, kes saavutas kuulsust koos ansambliga Matchbox Twenty, mille juhtfiguur ta on olnud. Seni on mehe edukaim sooloalbum olnud 2005. aastal ilmunud „Lonely No More“.

Rob Thomas on võitnud ka kolm Grammy-auhinda, kuna ta oli kaasautor ja laulja Santana 1999. aasta superhitis „Smooth“. Alates aastast 1996 on Rob Thomas mitmeid suurepäraseid lugusid, raadiohitte nagu "Push", "3AM", "Real World", "Back 2 Good", "Bent", "If You're Gone", "Mad Season", "Disease", "Unwell", "Bright Lights", "How Far We've Come", and "She's So Mean".

Juba koolis liitus Rob Thomas laulukooriga, et anda endast märku ühele tüdrukule, kes talle meeldis. Ka koolipidudel esitas Rob muusikat ja esines. Kooli Rob Thomas õigel ajal ei lõpetanudki. Kui ta oli 17-aastane, ajas ta ära ühe Camaro, mistõttu istus ta kaks kuud maakonnavanglas. Seejärel oli ta kaks-kolm aastat kodutu, elas mõned päevad nädalas oma sõprade juures, ülejäänud ajal rändas näpuküüdiga Florida ja Lõuna-Carolinas. Jamasid oli veelgi – Rob eksperimenteeris ka narkootikumidega ja ühel „rännakul“ suutis ta ära kõrvetada oma käed, kuna otsustas mängida kuivjääga... no mida, eks ju... arstid plaanisid noorel mehel käed amputeerida, kuid õnneks asjad sedavõrd halvaks ei läinud. Laulja õde meenutab, et ta helistas just sel ajal oma vennale, et uurida, kuidas vennas argiste asjatoimetustega hakkama saab. Rob Thomas oli nutnud ja küsinud, kuidas ta saab oma peast välja need lood, mis seal on, kui ta ei suuda neid esitada/mängida.

Õnneks kohtus Rob Thomas ka erinevate muusikutega, kellega hakati ka bände tegema. Ansambliga Fair Warning mängiti teiste artistide lugusid ja esineti hotellis, ansambliga Tidal Wade mängiti surfi-muusikat. 1993 pani Rob Thomas kokku ansambli Tabitha’s Secret, milles mängis basskitarri Brian Yale, trumme Paul Doucette ja kitarre Jay Stanley ning John Goff. Bänd oli Orlandos ja selle ümbruses üsnagi populaarne.

Produtsent Matt Serletic kuulis ansamblit ja oli huvitatud nendega lepingut sõlmima, kuid ansambel läks hoopis laiali! Rob Thomas, Brian Yale ja Paul Doucette olid siiski huvitatud jätkama ja nii tutvustas Serletic neile rütmikitarrist Adam Gaynorit ja soolokitarristi Kyle Cooki. Nii oligi kokku pandud uus ja tulevikus ka igati populaarne asnambel Matchbox 20! Uue ansambli mõned demolindid jõudsid ka Orlando ja Tampa raadiojaamadesse, kus neid ka meeleldi mängiti ja üsna varsti oli uuest pundist huvitatud Atlantic Records, kuigi lepingu sõlmis suure plaadifirma allharu ehk Lava Records.

1996. aasta oktoobris ilmus ansambli debüütalbum „Yourself or Someone Like You“, mille kõik laulud oli kirjutatud Rob Thomase poolt. Bänd andis küll mitmeid kontserte, kuid esimesel nädalal müüdi debüütalbumit vaid 600 eksemplari, ka raadiojaamad ei olnud suures vaimustuse plaadi avasinglist „Long Day“. Oli oht, et bänd kaotab plaadifirmaga lepingu, kui ühel hetkel saabus info, et Birminghamis, Alabamas on hakanud plaat väga hästi müüma! Raadiojaamad „avastasid“ albumilt hoopis teise loo ehl laulu „Push“, mida hakati hoolsasti mängima, ja üsna varsti jõudis just see lugu USA singlimüügitabeli TOP 5 sekka! Kõik käis väga kähku! Üsna varsti täitis plaat kuldplaadi müüginormi ning populaarseks said ka laulud „3 A.M.“, „Real World“ ja „Back 2 Good“.

Seitse kuud pärast plaadi ilmumist oli see tõusnud USA plaadimüügitabelis kohale 99, kuid see jätkas tõusmist, jõudes kohani 5! Plaat kandideeris Grammy-auhinnale ja kahele Ameerika muusikaauhinnale. Ajakiri „Rolling Stone“ valis Matchbox 20 1997. aasta parimaks uueks ansambliks! Kui seda pole tegelikult juhtunud, siis ei suudaks seda isegi uskuda. Ühel hetkel näib, et bänd läheb laiali, müüki ja edu ei ole, kuid juba aasta pärast oled paljude muusikasõprade arvates parim uus USA bänd!

„Smooth“

1999. aastal hakkas maailmakuulus kitarrist Carlos Santana kokku panema oma comeback-plaati „Supernatural“, mis pidi koosnema duettist erinevate maailmakuulsate lauljatega. Ühel hetkel oli puudu vaid üks lugu – laulukirjutaja Itaal Shur oli valmis saanud demolindi. Santanale ja tema esindajatele lugu meeldis, kuid midagi oli puudu. Neile tundus, et lugu peaks olema võimsam ja ka laulusõnad polnud päris „need“. Nii pöörduti Rob Thomase poole, kas mitte tema ei oleks nõus seda lugu veidi kohendama. Thomasele oli see mõte sümpaatne, kuigi ta teadis, et lugu hakkab esitama hoopis George Michael.

Kui Carlos Santana kuulis uut demoversiooni, siis oli ta kindel, et see on suur lugu, kuid ta soovis, et seda laulaks just Rob Thomas ise. „Smooth“ oli tõepoolest suur hitt, see püsis 58 nädalat USA singlimüügitabelis. Veidi hiljem oli selge, et see on kõigi aegade singlimüügitabelis kohal number 2! Laul võitis kolm Grammyt – parim laul, parim lindistus ja parim koostöö vokaaliga.

BMI nimetas Rob Thomas parimaks laulukirjutajaks 1999. aastal tänu just „Smooth“’ile ja Matchbox 20 lugudele. Tänu hittloole „Smooth“ „avastas“ Rob Thomase palju neid kuulajaid, kelle jaoks Rob Thomas oli „uus mees“ suurel areenil, seetõttu hakati ostma suurel hulgal ka Matchbox 20 debüütalbumit! Rob Thomas ise on ütelnud, et „Smooth“ avas talle tõepoolest ukse laulukirjutajate maailma ja tutvustas teda ka suurepärase sooloartistina.

Matchbox 20 alustas tööd teise albumiga. Bändiliikmed arutlesid selle üle, et äkki võiks kõik bändiliikmeid laule kirjutada, kuid, kui laulud valmis, siis valiti plaadile ainult need laulud, mille autoriks või kaasautoriks oli Rob Thomas. Ansambel vahetas nime – Matchbox Twenty oli väike parandus ning märtsis 2000 ilmus album „Mad Season“. Uue plaadi esimene singel oli „Bent“, mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale. Sellest sai ka bändi esimene esikohalaul. Seejärel anti kontserte 87 linnas, Madison Square Gardeni kontsert müüdi välja 15 minutiga!

2002. aastal ilmus ka Matchbox Twenty kolmas album „More Than You Think You Are“, millega oli isegi väike probleem, sest album polnud valmis vaid neli nädalat enne ilmumispäeva 19. novembril. See oli plaat, millel oli ka laul, mis polnud Rob Thomase kirjutatud. See jäi ka viimaseks albumiks, millel mängis rütmikitarrist Adam Gaynor, kes lahkus ansamblist 2005.

2005. aasta 9. aprillil ilmus Rob Thomase esimene sooloalbum „... Something to Be“, mis debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal! Albumil oli palju selliseid lugusid, mida Rob Thomas plaanis koos Matchbox Twentyga lindistada, kuid teised bändiliikmed olid need lood tagasi lükanud, näiteks „I Am An Illusion“. Sooloplaat oli palju popilikum, kui Matchbox Twenty albumid, kusjuures Rob Thomas kasutas plaadil palju igasugu sämplinguid ja nn luupe, mida ta varem polnud ansambliga saanud teha. Sooloalbum kandideeris ka kahele Grammy-auhinnale. Plaadil oli ka mitu edukat hittlugu – „Lonely No More“, „This Is How a Heart Breaks“ ja „Ever the Same“. Sooloplaadiga kaasnes ka kontsertturnee „Something to Be Tour“.

2007. aastal ostustas Matchbox Twenty korraks kokku tulla, et avaldada parimate lugude kogumik. Kogumik ilmus, nimeks „Exile on Mainstream“, kusjuures kokkutulek oli bändile sedavõrd äge ja produktiivne, mistõttu oli plaadil ka lausa kuus uut lugu!

Kuid Rob Thomas jätkas ka oma soolokarjääri. Juba 2009 ilmus tema teine sooloplaat „Cradlesong“, mis on samuti edukas, nagu ka laulud „Her Diamonds“ (selle loo on Rob Thomas kirjutanud oma naisele, kes on viimastel aastatel pidanud võitlema Lyme’i tõvega, mistõttu on ka Rob Thomas panustanud väga palju just oma abikaasa tervisele), „Someday“ ja „Mockingbird“.

Bändi uus album „North“ ilmus 2012 ehk kümme aastat pärast eelmist täispikka stuudioplaati, kuid see oli ka ootamist väärt, sest album debüteeris USA plaadimüügitabeli esikohal. 2015 ilmutas Thomas sooloplaadi – „The Great Unknown“.

2019. aastal kirjutasin Rob Thomase neljandast sooloplaadist „Chip Tooth Smile“ (see on minu blogi esiküljel tänaseni). See oli taaskord suurepärane poproki plaat ehk siis täpselt selline, mida Rob Thomas kõige paremini oskab. Plaadi hittlood „One Less Day (Dying Young)“ ja „I Love It“ (see lugu oli muideks 2019. aasta NBA Playoffide tunnuslugu!) on tõelised hitid, kaasatõmbavad ja kuulama panevad.

“Something About Christmas Time”

Ja nüüd, aastal 2021, Rob Thomaselt ka jõulualbum!

See algab igati vahva ja kaasahaarava popilooga “Save Some Christmas”, milles on ka seda imelist jõuluhingamist. Teine lugu on kaunis ja ilusa meloodiaga “Doesn’t Feel Like Christmas”, siin on sulgudes kirjas, et tegemist on Samy lauluga. Hakkasin uurima, kes on Samy ja selgus, et Samy oli Rob Thomas koer, igati hoitud ja armastatud pomeranian, kes kahjuks oli juba sellise vanuses ja tervisehädadega, et koer läks tänavu vikerkaaremaale … seda nukrust ja kurbust on tunda ka selles loos … koeraomanikuna saan ka mina Rob Thomasest väga hästi aru. Ilus lugu, ilus meloodia ja ilusa tähendusega lugu.

Plaadi kolmas lugu tundus esimesel kuulamisel kuidagi tuttav. Muidugi, see on ju lugu aastast 1985 ehk “Christmas Time”, mida toona laulis Bryan Adams, kusjuures Kanada superstaar on ise ka selle laulu autor. Rob Thomase esituses on midagi, mis meenutab härra Adamsit, ja seekord on talle abiks ka võrratu Ingrid Michaelson. Jällegi ilus laul, millel ka väga kaunis sõnum …

Neljas lugu kannab pealkirja “That Spirit of Christmas”, mille algupärane versioon on samuti aastast 1985, toona esitas seda legendaarne Ray Charles. See on kirjutatud Mable Johni, Joel Websteri ja Parnell Davisoni poolt. Ka Rob Thomase albumil on see võrratu kuulamine, tõeline gospellugu, milles on ka gospelkoori, kätteplaksu ja orelit. Koos Rob Thomasega laulab soulilegend BeBe Winans. Suurepärane esitus ja võrratult hea lugu.

Seejärel mitu jõululugu Rob Thomase enda sulest. Poprokilikilik “Small Town Christmas”, milles on igati äge refrään, mis hästi kähku meelde jääb ja kummitama hakkab. Kuues lugu on rahulik ja kaunis “New Year’s Day”, ja härra Thomasel on ikka uskumatult mõnus hääl, mis kuulaja kuulama paneb. Ta suudab kauneid tundeid oma hääles edasi kanda. Ilus. Seitsmes lugu läheb kantriks – “Santa Don’t Come Here Anymore”, millel lööb Rob Thomasega kampa kantrilegend Brad Paisley. Mõnusa oleku ja laheda sõnumiga jõulu-kantrilugu.

Järgmine, kaheksas laul on “I Believe In Santa Claus”, mille on kirjutanud Dolly Parton! Algupärane versioon on aastast 1984, mil seda kaunist lugu esitasid Dolly Parton ja Kenny Rogers. Rob Thomas laulab seda koos Abby Andersoniga.

Rob Thomase jõuluplaadi eelviimane, üheksas lugu on “A New York Christmas’ 21”, mis algab pühalikult, orelimänguga. Sellest kasvab aga igati äge popilugu, sellise meeldejääva ja äratuntava meloodiaga, mida oleme harjunud Rob Thomase esituses ikka ja jälle kuulma. Vahva lugu, tõeline Rob Thomase lugu.

Albumi lõpetab kindlasti üks läbi aegade kauneim jõululaul “Have Yourself a Merry Little Christmas”. See on Hugh Martini ja Ralph Blane’i kirjutatud kaunis lugu aastast 1943, mida esimest korda esitas 1944 Judy Garland muusikalis “Meet Me in St. Louis”. Aastate jooksul on seda esitanud Frank Sinatra, Bing Crosby, Doris Day, Ella Fitzgerald, The Pretenders, James Taylor, Luther Vandross, Tori Amos, Josh Groban, John Legend, suurepärane on ka Michael Buble esitus sellest loost. Ja! Tegelikult tõestab Rob Thomas selle laulu esitusega, et on ka tema hääles seda õrnust ja tunnet, mis sellele loole vajalik ja ta mõnuleb selle looga 100%. Kaunis on selles versioonis ka Matt Beck’i mängitud Hawaii kitarri soolo!

Kõik see kokku on Rob Thomas, ja kõik see kokku ongi jõulud!

Kuula ise ka:

https://robthomas.lnk.to/SomethingAboutChristmasTime?fbclid=IwAR2qp8ega6fHdr3w42X_44-2wEmP4rdfat_hazLueyqdflLIEPehhXx4ZFE

Michael Buble „Christmas“ (Warner Music)

Tänapäeva Frank Sinatraks on kutsutud tõelist megatähte, kes vallutanud miljonite muusikasõprade südamed. Loomulikult on see suurepärase hääle ja lavakarismaga Michael Buble.

Michael Buble on oma karjääri jooksul käinud 5 (!) väljamüüdud maailmaturneel, võitnud 4 (!) Grammy auhinda ning müünud üle 60 (!) miljoni plaadi.

Michael Buble on pärit Burnabyst, Kanadast. 9. septembril sai ta 46-aastaseks. Üles kasvas ta Vancouveris, mis on tuntud ka tugeva jäähokilinnana, nii nagu paljud teisedki Kanada linnad. Jäähokimängijat Michaelist ei saanud, küll aga laulja.

Svingi ja dzässiga tegi poiss tutvust vanaisa abiga, kes andis kuulata Mills Brothersi, Ella Fitzgeraldi ja Frank Sinatra plaate. Juba siis oli Michaelil selge, et lauljaks tahab ta saada ja sooviks on esitada just sellist “vanaaegset” muusikat, mis noorele põlvkonnale toona oli suhteliselt võõras. Õige varsti oli poisil (tänu vanaisa abile) selge sadu laule, mida ta esitas kohalikes klubides.

“Vanaisa oli tõesti minu parim sõber,” kinnitab Michael. “Tema avas minu jaoks uue muusikamaailma, mis näis olevat minust lihtsalt mööda läinud. Mulle meeldis rock & roll ja kaasaegne muusika, kui aga kuulsin esimest korda Mills Brothersist, siis juhtus minuga midagi maagilist. Laulusõnad olid romantilised ja samas nii tõesed… Sellist muusikat tahtsin teha ka mina.”

Teismelisena võitis ta Kanada Noorte Talentide võistluse ning avaldas seejärel mitu plaati väikestelt p

laadifirmadelt. Siis lõi ta kaasa muusikalis “+Swing”, millega esineti ka USAs. Ei läinudki palju aega, kui noormees tutvus legendaarse produtsendi David Fosteriga ja sai plaadistuslepingu firmaga Reprise Records. (Fosteriga tutvus Michael tänu sellele, et laulis Brian Mulroney tütre pulmas.)

Mehe esimesed plaadid ilmusid 2001 ja 2002. aastal, vastavalt “BaBalu” ja “Dream”, kuid nendest midagi väga suurt rääkida polegi.

Seejärel alustastid kaks kanadalast ehk Michael Buble ja David Foster tööd albumiga, millel klassikalisi popphitte svingi ja dzässi võtmes ning 2003 ilmuski album “Michael Buble”, mis lauljale ka kuulsust tõi. Sellel plaadil on mitmeid kuulsaid popmuusika standardeid nagu “Fever”, “The Way You Look Tonight”, “Moondance” jt. Plaadil on ka laul “How Can You Mend a Broken Heart”, millel laulab ka legendaarse ansambli Bee Gees üks liikmetest – Barry Gibb. Debüütalbumit märgati Kanadas, Inglismaal, LAV’is, kus plaat jõudis edetabelite TOP 10’sse, Austraalias tõusis plaat plaadimüügitabeli esikohale!

Sellele järgnes maailmaturnee, mimeid telesaateid, samal aastal ilmus veel ka jõuluteemaline EP “Let It Snow” ja aasta 2004 algas CD/DVD-ga “Come Fly With Me”.

2005 ilmus uus album “It´s Time” (sellel plaadil on ka hittlugu “Home”, mis on Buble enda kirjutataud ja sellest sai 2005aasta enimmängitud lugu Kanada raadiotes, jõudes umbes 382 miljoni inimeseni!) ja ka sellel plaadil kuuleb popmuusika standardeid nagu “You Don’t Know Me”, “Feeling Good”, “Can’t Buy Me Love”, “Save the Last Dance For Me” jpt. Laulus “Quando Quando Quando” lööb kaasa ka Kanada lauljatar Nelly Furtado.

2005 aasta lõpus ilmus veel ka kontsertplaat “Caught in the Act”.

2007, kui ilmus album “Call Me Irresponsible”, mis tõusis esikohale nii brittide kui ka USA plaadimüügi edetabelis. Ka “Call Me Irresponsible” on plaat, millel on lugusid erinevatest ajastustest: “Always on My Mind”, “Dream”, “Comin’ Home Baby”, milles lööb kaasa ka USA R&B ansambel Boyz II Men. USAs debüteeris album kohal number kaks ja nädalaga tõusis see esikohale! Maailmas on seda plaati müüdud üle 5 miljoni eksemplari!

2009 ilmus album “Crazy Love”, mis tõusis juba ilmumisnädalal USA plaadimüügi edetabeli etteotsa. Sellel plaadil leiame 12 lugu, millest kahes on kirjutamises kaasa löönud ka laulja ise: “Haven’t Met You Yet” ja “Hold On”.

Sama edukas oli ka mehe 2011 ilmunud jõuluplaat “Christmas”, mis tõusis edetabelite tippu nii USAs kui ka Inglismaal. See oli tõepoolest suurepärane jõuluplaat, mida tasub kuulata kindlasti ka selle aasta jõulude ajal.

2013 ilmus album “To Be Loved” ning samal aastal oli teada, et Buble albumeid on maailmas müüdud 55 miljonit eksemplari!

2016 ilmus taaskord uus album - “Nobody But Me”, mis on järg, kriitikute poolt kiidetud “To Be Loved” albumile, mis oli Buble neljas nr 1 album Billboardi edetabelis. Plaat on väga põnev ja ilus kogum popmuusika originaallugudest, kuid ka popmuusika standarditest, ja taaskord näitab laulja, miks teda on kutsutuda ka 21. sajandi popmuusika crooner’iks. Buble on suurepärane talent, kes fantastiliselt interpreteerib USA lauluvaramut, on andekas laulukirjutaja ja produtsent.

“Ma ei tea, kas mul on kunagi nii lõbus olnud plaadi kallal töötades. Oli eriti põnev töötada oma bändiga, kes mõistab, et tahan kõlada paremini, kui kunagi varem. Olen ka väga uhke uute lugude üle. Võimalus olla kaas-produtsent oli mulle puhas rõõm,” kommenteerib Buble albumit “Nobody But Me”.

Pärast oli Michael Buble paar aastat avalikkusest kadunud, ja põhjuseks tema vanimal pojal tuvastatud vähk. Loomulikult tahtis laulja viibida oma pere ja poja lähedal, kui ka tema poega raviti. See oli raske ja keeruline aeg. Seejärel hakkasid asjad siiski paremuse poole liikuma, ja 2018 avaldas Buble juba ka uue albumi, mil peakirjaks “Love”, albumil 11 laulu. Samal aastal sündis Michael Buble ja tema abikaasa, argentiina näitlejatari Luisana Lopilato perre kolmas laps, tütar.

Pärast seda ei ole Buble’lt siiski uusi albumeid tulnud, millest on siiralt kahju, kuid selle aastal ilmus uuesti jõulualbum “Christmas”, tähistamaks selle plaadi kümnendat juubelit. Michael Buble jõulualbumit “Christmas” on tänaseks müüdud üle 16 miljoni plaadi ja jõulualbumi ilmumisest möödunud kümne aastaga on sellele klassikule kogunenud maailmas üle 4 miljardi striimi. Viimase aastakümnega on Buble esitatud jõululaulud olnud saatjaks kodudes, kauplustes ja restoranides. Tema hääl on sõna otseses mõttes muutunud hooaja heliribaks.

“Christmas” oli Buble seitsmes stuudioalbum, mis ilmus 2011. aastal (tänaseks on seda müüdud üle 16. miljoni plaadi!). Kohe ilmudes tõusis see plaat USA singlimüügitabeli esikohale! Täna võib öelda, et jõulualbum on üks Buble edukamatest plaatidest ja ühtlasi ka üks selle sajandi edukamaid albumeid. Jõulualbumist valmis ka populaarne telesaade NBC telekanalis ehk “Home for the Holidays”, mis jõudis eetrise 10. detsembril 2012. Mulle tundub, et Michael Buble’le jõulud meeldivad, sest 2003 oli ilmunud ka tema EP “Let It Snow”, millel oli viis laulu.

Albumil teevad kaasa ka Shania Twain, The Puppini Sisters ja Thalia. Kindlasti on see üks nendest jõuluplaatidest, mis ka mulle väga südamelähedane, sest selles on seda miskit, mis ongi jõulumuusika hing, siin on pühalikkust ja suurepäraseid esitusi, siin on mõnusat swingi, mis toovad meelde Frank Sinatra, Dean Martini jpt suurepärased artistid, kes 1950-1960. aastatel muusikamaailmas edukad olid, kuid džässilikku hingamist, vahvaid orkestratsioone.

Nii leiab albumilt sellised “jõuluklassikud” nagu “Santa Claus Is Comin’ to Town”, “Jingle Bells”, “White Christmas”, “All I Want for Christmas Is You”, “Santa Baby”, “Have Yourself a Merry Little Christmas”, “Christmas (Baby Please Come Home)”, “Silent Night”, “Blue Christmas”, “I’ll Be Home For Christmas”, “Ave Maria”, “Feliz Navidad”. Michael Buble esituses paitavd need kuulaja kõrva ja tekitavad mõnusa emotsiooni, mistõttu kuulad plaadi korra läbi, ja siis … kuulad korra veel.

2012 ilmus albumist ka nn deluxe versioon, millel oli veel mitu suurepärast laulu – “The Christmas Song (Chestnuts Roasting on an Open Fire)”, “Winter Wonderland”, “Frosty The Snowman” (koos The Puppini Sisters’iga), “Silver Bells” (koos vokaalansambliga Naturally 7), ja …

… sel aastal (2021) tähistatakse albumi esmailmumise juubelit. Seetõttu on plaadile lisatud mitmeid jõululugusid, mida me varasematel versioonidel kuulnud ei ole: svingiv ja meldejääv “Let It Snow!” (juubeliversioon on lindistatud koos BBC Big Bandiga) ja “Winter Wonderland” (koos vanameister Rod Stewartiga, mulle on see esitus vägagi hingelähedane), kuid ka kaks Buble enda kirjutatud uut laulu ehk mõnus popilugu “The Christmas Sweater”, millel kuuleb ka lahedaid puhkpille, kuid on ka pühalikke jõulukellasid ja teinegi uus ja vahva popilugu “The More You Give (The More You’ll Have)”.

Sellel juubelialbumil on ka lugusid, mis pärist 2012 ilmunud nn deluxe versioonilt ehk mõnusasti svingiv “Frosty the Snowman” (koos suurepärase ja väga mõnusa The Puppini Sistersiga), pühalik ja kaunis ning mõnusalt esitatud “Silver Bells” (koos a cappella ansambliga Naturally 7) ja svingiv “White Christmas”.

No ja rääkimata sellest, et ka kõik need laulud, mis ilmusid algupärasel albumil. Kokku on 24 laulu, lisaks Michael Buble’ pühadetervitus.

Kuula ise ka:

https://michaelbuble.lnk.to/SuperDeluxe