Matthew Perry

„Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi. Memuaarid“

(Tänapäev)

 

„Sõprade“ armastatud staar Matthew Perry viib lugeja nii oma töö- kui ka eraelu telgitagustesse: tema üliedukad aastad teles ning Hollywoodi filmides olid ühtlasi täidetud laastava alkoholismi ja uimastisõltuvusega. Valusalt iroonilises ja lõikavalt ausas loos paljastab Perry lapsepõlves peituvad alaväärsuskompleksi ja tähelepanuvajaduse juured ning räägib midagi varjamata oma paljudest läbikukkunud suhetest.

„Tere, minu nimi on Matthew, kuigi sa ehk tunned mind teise nime all. Sõbrad kutsuvad mind Mattyks. Ja ma peaksin olema surnud.“
Nii algab tema kaasahaarav ja kohati lausa uskumatu lugu, mis viib meid juba lapsepõlvest alguse saanud alkoholilembuse ja kuulsusejanu juhitud peadpööritavale sõidule Ameerika mägedel, kus samal ajal, kui ta oli üks maailma kõige kuulsamaid staare ja teenis nädalas miljoneid, püüdis ta vahelduva eduga välja rabeleda erinevate sõltuvuste küüsist ning elas ühes haiglas, võõrutusravikeskuses ja kainusmajas teise järel.

Siin kaante vahel kohtume viieaastase Mattyga, kes lendab ihuüksi Montrealist Los Angelesse, kaelas silt „Saatjata alaealine“. Ja neljateistaastase Matthew’ga, kes on Kanadas rahvuslikul tasemel tennisemängija ning unistab profikarjäärist. Ja kahekümne nelja aastase Matthew’ga, kes puhta õnne läbi napsab endale rolli, mille jaoks ta oli sündinud ning mis muudab täielikult ja igaveseks tema elu.

Aga me näeme ka praegust, veidi üle viiekümneaastast Mattyt, kes pole kaotanud lootust leida oma elu armastus ja luua pere. Kas ta on lõpuks suutnud suure hirmsa asja küüsist välja rabeleda?
Seda kõike ja paljut muud jagab armastatud näitleja ning stsenarist nüüd kogu maailma lugejatega lootuses, et sellest on kasu neil kõigil, kes on langenud sõltuvuse lõksu ja tunnevad, et on oma hädaga üksi. See on erakordne lugu, kirjutatud südamest, huumori ja soojusega nõnda, nagu seda ainult Matthew Perry teha suudab.

„Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi“ on meeldejääv ja südamesse pugev raamat, ühtaegu intiimne ja silmiavav ning sunnib naerma läbi pisarate ‒ just täpselt seda, mida fännid on oodanud.

 

Pean tunnistama, et viimase kahe aasta jooksul, mil maailmas on möllanud koroona, sõda jpm jama, olen vaadanud ühe korra uuesti kõik „Sõprade“ seriaali osad, esimesest kuni viimaseni, ja praegu teen seda teist korda …

Imelik (kummaline), kas pole? Kuid „Sõbrad“ on seriaal, mis on naljakas, omamoodi muretu, ja valminud ajal, mil maailm oli minu arust hoopis teistsugune, kui see praegu on.

Seetõttu on igati vahva leida just see raamat eesti keeles, sest on ju ka Matthew Perry üks kuuest sarja tähest.

 

Viimasel paaril aastal on mul õnnestunud lugeda mitut väga huvitavat elulooraamatut, ja olen neist ka kirjutanud. Nii olen lugenud raamatuid Freddie Mercuryst, Jean-Paul Belmondost, Alla Pugatšovast, Elton Johnist, David Suchetist, Jari Litmasest, Cristiano Ronaldost, Audrey Hepburnist jt. Kõik need on olnud igati huvitavad, mida saab kindlasti öelda ka Matthew Perry raamatu kohta.

 

Kuid, Matthew Perry kirjutatud raamat on pisut hirmuäratav, mõeldes just selle aususele ja sellele, kuidas Perry oma elust ja probleemidest räägib. Palju ikka selliseid memuaare on, mille sissejuhatuses autor tõdeb, et ta peaks olema surnud … See on raamat, milles on eneseirooniat, huumorit, avameelsust ja julgust, raamat, mis hoiab lugeja oma haardes. Lisaks on siin mitmeid ja mitmeid kuulsaid ja tuttavaid inimesi, kellega Matthew Perry on kokku puutunud, koos mänginud või koos elanud.

 

Raamat algab eessõnaga, mille on kirjutanud näitlejatar Lisa Kudrow, kes mängis koos Perryga seriaalis „Sõbrad“. Kudrow tõdeb, et tema käest on sageli küsitud, kuidas Perryl läheb, kuid see on näitlejatari arvates väga intiimne ja isiklik küsimus, kuid vastamata jätmine võib vahel teha veel rohkem kahju, mistõttu on Kudrow ütelnud lihtsalt, et tema arvates läheb Perryl hästi.

Samas lisab Kudrow, et tegelikult ta ei teadnud õieti, kuidas Matthew´l läks, ja nagu Perry selles raamatus räägib, siis hoidis ta seda saladuses.

Kudrow kinnitab, et Matthew suutis teda hullusti naerma ajada iga päev, ja kord nädalas, nii hullusti, et näitlejatari pisarad voolasid ja ta ei saanud hingata.

Pärast „Sõpru“ ei kohtunud Lisa Kudrow Matthew Perryga enam iga päev ega julgenud tema tervise kohta rohkem isegi midagi oletada. Sellest raamatust sai ka Kudrow esimest korda teada, mis tunne Perryl oli tegelikult oma sõltuvusega elada ja kuidas ta ellu jäi … Matthew Perry laseb meid kõiki oma pähe ja südamesse, midagi varjamata ja pisiasjadeni siiralt. Ja enam ei pea keegi Kudrow´lt ega kelleltki teiselt küsima, kuidas Matthew´l läheb. Ta räägib ise.

 

Seejärel, raamatu sissejuhatuses tõdeb Matthew Perry, et sõbrad kutsuvad teda Mattyks, ja tea peaks olema surnud. Perry ütleb, et seda, mida me lugema hakkame, võime pidada kirjaks teispoolsusest – Matthew Perry teispoolusest.

Perry kinnitab, et oli Valu Seitsmes Päev ja Paigalseisu Kümnes Päev. Ta polnud kümme päeva väljas saanud käia, midagi oli väga valesti. See oli Valu, nagu hakkaks tema keha lõhkema. Nagu tahaks ta sisikond vägisi välja tungida. Öösel ta karjus, nagu kopsud võtsid.

Perry täpsustab, et see oli põrgu. Ta on seal olnud, põrgu on olemas, jutul lõpp.

49. aastane Perry elas toona Lõuna-Californias ühes kainuskeskuses. See polnud mingi üllatus, sest ta oli elanud kogu oma elu üht või teist sorti raviasutuses või kainuskeskuses. Seleks hetkeks teadis ta narkosõltuvusest ja alkoholismist rohkem kui ükski nõustaja ning enamik arstidest, keda ta oli neis asutustes kohanud. Et ellu jääda, oli ta endast teinud eluaegse patsiendi.

Ja veel. Neljakümne üheksa aastaselt kartis ta endiselt üksi olla. Kui ta jäi üksi, leidis ta nõder aju ükskõik millise vabanduse, et teha mõeldamatut: juua ja võtta uimasteid … tema mõistus tahtis teda tappa ja ta teab seda … Teda täidab lakkamatult luuriv üksildus, igatsus, klammerdumine idee külge, et miski temast väljaspool suudab ta korda teha.

Matthew Perry istus kainuskeskuses. Üks keskuse töötaja oli soovitanud „ebamugavuse“ leevendamiseks võtta Epsomi soola vanni. Nii ta seal siis istus, ihualasti Valu küüsis, ja halas nagu koer, keda koiotid tükkideks rebivad. Õnneks oli seal ka tema assistent ja parim sõber Erin, kes uuris, kas Perry tahaks haiglasse minna? Keskuse töötajad olid sellele vastu, kuid Erin suutis Perry autosse toimetada. Erin aitas Perry juhi taha istmele ja mees heitis pikali, kuid ta kõht krampus agoonias.

Autosõit oli sedavõrd valus, et Matthew Perry kaotas teadvuse. Haiglas avas Perry hetkeks silmad, teda viidi opiruumi, kuid siis pani ta silmad kina ega avanud neid järgmised kaks nädalat. Mees langes koomasse, seejärel tõmbas ta oma hingetoru täis ja oksendas kümne päeva jagu mürgist sitta otse omale kopsudesse. Sellega kaasnes kopsupõletik ja siis lõhkes ta käärsool! Perry tõdeb, et tal on hea meel, et ta ise polnud sel momendil kohal …

Matthew Perry oli suremas. Ees seisis seitsmetunnine operatsioon, tema lähedastele öeldi, et tõenäosus, et Matthew Perry selle öö üle elab, on kaks protsenti.

Perry elas selle öö üle, aga ta polnud veel metsast väljas. Haiglas öeldi, et teda hoiaks elus EKMO aparaat (kehavälise vereringe seade), kuid St Johni haiglal seda ei olnud. Seetõttu viidi näitleja UCLAsse, südame- ja kopsuhaiguste intensiivraviosakonda, millest sai järgnevaks kuueks nädalaks tema kodu. Ta oli endiselt koomas, kuid teda ei jäetud sel ajal ajal kunagi üksi – alati oli mõni pereliige või sõber koos Perryga palatis. Nad korraldasid küünlavalgusvalveid ja palveringe. Armastus oli kõikjal tema ümber.

Lõpuks avanesid Perry silmad, esimene, keda ta nägi, oli tema ema. Matthew Perry sai teada, mis oli juhtunud, mistõttu ta kinnitab, et tema hirmud said tõeks – ta oli seda ise teinud, see oli tea süü. Ta nuttis, sest ta oli ennast sama hästi kui ära tapnud, ja ometi oli ta seal, ikka veel elus. Miks? Miks teda säästeti?.

Aga enne, kui asjad paranesid, läksid need halvemaks. Perryle oli pandud kolostoomikott, kuid nüüd selgus, et tal on ka fistul ehk uuris kusagil sisikonnas, ja seda ei suudetud üles leida. Perry ei saanud süüa ega juua. Kui möödunud oli terve kuu, siis leiti see fistul üles, mingist soolikast käärsoole tagant. Nüüd hakati seda parandama ja Perry võis hakata taas käima õppima.

Pärast viit väga pikka kuud lasti ta haiglast välja. Talle öeldi, et umbes viie aasta pärast on kõik tema sisemuses piisavalt paranenud, et saab ette võtta teise operatsiooni kolostoomikoti eemaldamiseks.

 

Vot selline algus on sellel raamatul. Ootamatu, traagiline, kuid õnneks …

 

Edasi jõuame juba kõige muu juurde. Lapsepõlv. Perry viib lugeja 1966. aastasse, kui keegi Suzanne Langord võitis Miss Kanada Ülikoolide Lumekuninganna võistlusel esikoha. Võija sai pähe krooni, millega koos tulid ka särp ja vastutus, järgmisel aastal pidi preili Langford krooni edasi andma. 1967. aasta missivõistlusel esines ka ansambel The Serendipity Singers, mille laulja oli John Bennett Perry. Nende suurim ja ainus hitt „Don´t Let The Rain Come Down“ oli ülimalt edukas, ja see tõusis 1964. aastal Billbardi Topp 100 kuuendale kohale! Eelnevad viis kohta kuulusid biitlitele!

Väljas oli lumetorm. Folklaulja ja iluduskuninganna olid kohtunud. Maailma kõige nägusam mees oli kohtunud maailma kõige kaunima naisega.

Matthew Perry sündis 19. augustil 1969 endise folklaulja ja endise iluduskuninganna peres. Ta ilmus Maale umbes kuu aega pärast Kuul maandumist ja päev pärast Woodstocki lõppu. Perry kinnitab, et ta väljus karjudes ega lõpetanud seda. Nädalaid. Ta oli koolikualdis laps – kõhuga olid algusest peale probleemid. Tema lakkamatu nutt ajas ta vanemad hulluks. Nii viidi poiss arsti juurde, kes määras lapsele fenobarbitaali! Tugev uimasti vastsündinud imiku jaoks, kes ei lõpetanud karjumist. Perry tõdeb, et ta oli lärmakas ja nõudis tähelepanu ja vastuseks oli ravim. Perry on kindel, et see ravim mõjutas ka magamist, sest ka viiskümmend aastat hiljem ei maga ta hästi.

Kui Matthew oli üheksakuune, läksid ta vanemad lahku. Ta pisteti Williamstownis, Massachusettsis autoistmele ja sõideti Kanada piirile – viis ja pool tundi. Seal ootas neid emapoolne vanaisa, sõjaväelise olemisega Warren Langford.

Saame lugeda ka edaspidisest lapsepõlvest. Näiteks sellest, kuidas Matthew lasteaias ilma jäi oma keskmise sõrme otsast, ja sellest, et juba kolmeaastasena oli tal selge, et tema peab olema mees majas. Saame teada, et Matthew ema Suzanne Perry sai Kanada peaministri Pierre Trudeau pressisekretäriks. Ema oli Kanada kuulsus, sest ta seisis peamininstri kõrval. Ema oli kuulsus, mistõttu tahtsid paljud mehed temaga käia.

Matthew päris isa helistas pojale igal pühapäeval. Isa oli oma esinemiskogemused vorminud näitlemisoskuseks, alguses New Yorgis, siis Hollywoodis. Ta oli küll taustanäitleja, kuid tal oli kogu aeg tööd ja lõpuks sai temast Old Spice´i tüüp. Matthew Perry kinnitab, et nägi oma isa nägu sagedamini teles ja ajakirjades kui päris elus.

Perryle meenub, kui ta oli viieaastane, siis saadeti teda lennukiga Montrealis Kanadas, kus elas ta ema, Los Angelesse Californiasse isale külla. Ta oli see, keda nimetatakse „saatjata alaealiseks“. Asjaolu, et tal ei olnud sellel reisil vanemat kaasas, on üks paljudest, mis tekitas temas elukestva hüljatustunde.

Ja samas, kui Matthew Los Angeleses käis, siis sai ta iga kord üha uuesti aru, et ta isa oli karismaatiline, vaimukas, võluv ja ülimalt nägus. Tema isa oli poisile kangelaseks.

 

Elu Kanadas oli pingeline. Ema pidi töö tõttu mitmel korral kolima. Montreal, Ottawa, Toronto, kuid suurema osa lapsepõlvest veetis Matthew Ottawas. Kolimine Torontosse poisile ei meeldinud, kuid ema oli abiellunud hommikuprogrammi „Kanada AM“ saatejuhi Keith Morrisoniga. Nüüd sai Matthew endale ka õe – armsa Caitlini.

Kui Matthew läks seitsmendasse klassi, olid nad tagasi Ottawas. Ainult poistele mõeldud keskkoolis ehk Ashbury kolledžis oli Matthew Perry klassi tola, kuid ta hakkas kaasa lööma ka kooli teatritükkides, ja talle tundus, et inimeste naerutamine on nagu terve maailm.

Matthew Perry tõdeb, et ta oli nüüd küll suur vend, kuid ta oli ühtlasi ka paha poiss. Ta varastas kodus raha, suitsetas aina rohkem ja rohkem ning ta hinded läksid aina halvemaks. Perry kehvad hinded teenis tasa asjaolu, et ta mängis kõigis kooli näidenties peaosa ja ta oli rahvuslikul tasemel tennisemängija. Matthew mängis iga päev kaheksa kuni kümme tundi ja ta teeskles, et on Jimmy Connors.

Neljateistkümnendaks eluaastaks jõudis ta Kanada reitingutabelisse, kuid üks asi algas veel. Ta jõi esimest korda neljateistaastaselt. Sellest esimesest korrast on samuti juttu.

Peresse tuli juurde veel üks õde, Emily, kes samuti Matthew´le meeldis, kuid emaga tülitses poiss kogu aeg. Tennisemäng oli ainus, mis tegi poisi õnnelikuks, ja isegi siis oli ta vihane ja nuttis, isegi kui ta võitis.

 

Nii otsustati, et Matthew Perry läheb elama oma isa juurde Los Angeleses. See juhtus 1984, kui Los Angeleses olid ka olümpiamängud. Matthew Perry lootis, et USAs saaks ta oma tennisemängija karjääri jätkata, kuid üsna ruttu selgus, et teast uut Jimmy Connorsit siiski ei saa. Oli aeg leida uus kutsumus, ja Los Angeles talle meeldis, igapäevane 22 kraadi oli Ottawale kena vaheldus.

 

Matthew jätkas näitlemisega. Esialgu jällegi kooli näidendis. Juttu on jällegi ka alkoholist, sest ka poisi isale meeldis õhtuti mitu viinanapsu võtta, kuid temast alkohoolikut ei saanud. Alkoholi oli kodus palju, mistõttu jätkas ka Matthew joomist, ja temast sai alkohoolik …

 

1986. aastaks oli Matthew kindel, et kuulsus muudab kõike ning ta ihaldas seda rohkem kui keegi teine maamunal. Ta oli käinud järjepidevalt proovivõtetel ja tal oli isegi õnnestunud saada mõned otsad – kõige olulisem neist roll sarjas „Charles in Charge“. Matthew oli toona 16-aastane. Seejärel kutsus William Richert teda filmi „A Night in the Life of Jimmy Reardon“, kus Matthew kõrval mängis ka noor River Phoenix. Matthew ja River said sõpradeks, kuid mei ju teame, milline traagiline saatus oli sellel andekal näitlejal.

Nii nagu ikka, paljudes teistes memuaarides, on ka Perry omades juttu tüdrukutest ja naistest, kes tema elus on olnud. Nii meenutab ta Tricia Fisherit (tema oli Carrie Fisheri poolõde),

 

Juttu on sõpradest. Hank Azaria, David Pressman, Craig Bierko. Kõik olid näitlejad, kuid nagu ikka, kõikide nende karjääri algus oli keeruline ja raske, kuid kogu aeg räägib Matthew ka joomisest, mida ta sageli tegi üksi, nii et teised ei teadnud. Alkohol pani Perryt tahtma olla hoopis keegi teine, ja sellest loobumine näis võimatu. Matthew Perry kinnitab, et ta oli ekspert kahes vallas: 1980ndate tennis ja joomine.

 

Järgmisena astus Matthew üles ka populaarses telesarjas „Beverly Hills 90210“, ta kehastas tegelast, kelle perekonnanimi oli Azarian. Külalisesineja koht 19. episoodis 22-osalisest esimesest hooajast oli kõva sõna.

Seejärel seriaal „Second Chance“, mis polnud edukas, mitmed külalisrollid ja põhikoht sarjas „Sydney“, mille peaosa mängis Valerie Bertinelli, kelles Matthew armus. Probleem oli selles, et Valerie oli abielus ühe kõige kuulsama rokkstaari Eddie Van Haleniga, kes mängis kitarri ansamblis Van Halen!

Juttu on ka ulmekomöödiast „L.A.X. 2194“, mis oli pehmelt öeldes vägagi kummaline seriaal, kuid selles mängis ka Matthew Perry. Samas oli see seriaal, mis peaaegu oli nurjanud Perryl järgmise rolli saamise! Ja nüüd tuleb mängu ülipopulaarne ja üliedukas seriaal „Sõbrad“. Chandler Bingi roll! Seda rolli oli tahtnud saada ka Matthew sõber, samuti naljakas Craig Bierko, ja ei maksa unustada, et Perry teine sõber, Hank Azaria oli proovinud saada Joey rolli (veidi hiljem mängis Hank Azaria tegelaskuju, kes oli Lisa Kudrow´ kehastatud Phoebe´i peika), kuid 1994 kinnitati „Sõprade“ piloothooaja viimane näitleja: Matthew Perry kui Chandler Bing!

 

Matthew Perry kinnitab, et kui „Sõpru“ poleks olnud, oleks talle ikkagi jäänud komöödiasarjade stsenaristi karjäär. Ta oli juba kirjutanud pilootosa nimega „Maxwelli maja“, kuid „Sõbrad“ oli nii hea ja lõbus töö, et see leevendas vähemalt mõneks ajaks kõike. Matthew Perry palus ühel õhtul isegi jumalat, et see ta kuulsaks teeks!

Seejärel saame lugeda ka seriaalist „Sõbrad“ ja ka teistest näitlejatest, kes selles mängisid. Matthew oli Jennifer Anistoniga juba tuttav. Matthew oli üritanud teda isegi kohtamisele kutsuda.

Nüüd olid koos lisaks Perryle ja Anistonile ka Courtney Cox (tema oli Perry sõnul halvavalt kaunis), Lisa Kudrow (Perry sõnul ilus, vaimukas ja uskumatult tark), Matt LeBlanc (tore ja lahe) ja David Schwimmer (väga naljakas, soe, vigurit täis ja loominguline). Perry kinnitab, et elekter oli otsekohe õhus, ja oli selge, et nalja pidid tegema kõik. Alates esimesest kohuisest olid kuus näitlejat lahutamatud. Nad einestasid kõik söögikorrad koos, nad mängisid pokkerit … Esimesel õhtul kõndisid näitlejad oma autode juurde ja ütlesid head aega, ja Perry mõtles, et ta on õnnelik! See polnud tunne, millega ta oleks harjunud olnud.

Samal õhtul läks Perry voodisse mõttega, et ta ei jõua ära oodata, et homme tagasi minna. Järgmisel hommikul tahtis ta juba kohal olla, ja nii oli see järgmised kümme aastat.

 

„Sõbrad“ esilinastus neljapäeval, 22. septembril 1994. aastal. Alguses tõusis see edetabelites 17. kohale, mis oli verivärske sarja jaoks hea tulemus. Ka arvustused olid oivalised. Kuuendaks episoodiks oli „Sõbrad“ seljatanud populaarse sarja „Mad About You“. Üsna varsti pärast seda tõusid „Sõbrad“ vaadatavuse esikümnesse, siis tippviisikusse, ja sealt ei lahkunud see seriaal kogu järgneva kümne aasta jooksul. See oli ennekuulmatu, on siiani.

 

„Sõbrad“ olid tipus, nagu ka selle seriaali näitlejad. Nad olid nüüd kuulsad.

 

No nii, nüüd olen ma jäänud taaskord pikalt lobisema. Ei tohi ja ei saa ju tervet raamatut ümber jutustada. Kuid, meil õnnestub lugeda Julia Robertsist, kellesse Matthew Perry oli armunud, kellega ta käis kohtamas.

Juttu on ka filmist „Fools Rush In“ (selles mängis ka Salma Hayek, ja Perryle maksti rolli eest miljon dollarit!), mille võtetel tegi Perry tõsise avarii skuutriga järvel. Pärast õnnetust andis talle plastümbrikus üheainsa tableti, et valu vaigistada. Poolteist aastat hiljem võttis Perry neid tablette juba viiskümmend tükki päevas. Minnesotas Hazeldeni võõrutusravikeskusesse sisse astudes kaalus ta 58 kilo, ta elu oli varemeis. „Matthew Perry võõrutusravil“ oli ülisuur uudislugu.

Perry kinnitab, et ta on oma elus käinud kuuskümmend viis korda võõrutusravil, esimest korda 26-aastaselt. „Sõprade“ filmimise perioodil kõikus ta kaal 58 ja 102 kilogrammi vahel. Perry kinnitab, et kui ta oli priske, siis oli tegu alkoholiga, kui kõhn, siis tabletid. Kui tal oli kitsehabe, siis oli palju tablette.

30-aastaselt sai Perry kõhunäärmepõletiku. Ta oli haiglas 30 päeva ja ööd, teda toideti vedelikuga otse veeni.

Ja nii see elu möödus. Üliedukas seriaal, tabletid, alkohol, võõrutusravi ja kõik uuesti. Ka kaasnäitlejad tundsid Perry pärast muret. Jennifer Aniston käis rääkimas, et nad teavad, et Matthew´l on probleemid alkoholiga. Perry kinnitab, et üheksas oli „Sõprade“ ainuke hooaeg, mille jooksul oli ta täielikult kaine, siis nomineeriti ta parima komöödiarolli eest Emmyle. Perry kinnitab, et sel hooajal kuulas ta ka teisi, sest vahel on näitlemises kuulamine palju olulisem kui rääkimine. Ta on üritanud seda ka oma igapäevaelus kasutada – tea rohkem, räägi vähem.

 

Juttu on ka filmist „Üheksa jardi“, mille käsikirja Perry sai 1999. aastal. Selle peaosas oli ju ka Bruce Willis! Perry kinnitab, et sajandivahetusel ei olnud Bruce Willisest suuremat filmistaari. Perry oli rahul, ta oli saanud rolli „Üheksas jardis“ ja loonud sõbrasuhte planeedi suurima filmistaariga. Üks väga põnev mõte Perrylt on see, kuid ta kinnitab, et tema ja Bruce Willise vahel oli üks suur erinevaus. Bruce oli pidutseja, tema oli sõltlane. Bruce´il oli sisse- ja väljalülitusnupp. Tal polnud seda geeni, ta polnud sõltlane. Perry kinnitab, et Hollywoodis on terve hulk inimesi, kes võivad pidu panna ja siiski funktsionaalselt toimida, aga tema nende hulka ei kuulunud. Ainus, mida Perry kontrollida suutis, oli esimene naps. Pärast seda olid kõik lubadused laualt maas.

Neli aastat pärast „Üheksat jardi“ filmiti sellele järg. Perry tõdeb, et kui „Üheksa jardi“ oli tema filmikarjääri algus, siis oleks ilmselt õiglane öelda, et „Kümme jardi“ oli selle lõpp. Pärast „Üheksat jardi“ oli Perry oma sõltuvusega nii mädas, et suutis vaevu toast lahkuda. Pärast „Kümmet jardi“ oleks iga normaalse mõistusega inimene olnud depressioonis.

 

23. jaanuar 2004. „Sõprade“ viimane episood. Sõbrad lahkusid. Jennifer Aniston oli esimesena otsusele jõudnud, et ei taha enam sarjas kaasa teha, ja kuna nad otustasid kõiki asju koos, siis tähendas see, et nad pidid kõik lõpetama.

Seejärel mängis Matthew Perry kahes „Ally McBeali“ episoodis ja kolmes „Presidendi meeskonnas“, valmis saanud TNT film „The Ron Clark Story“. Ekraanidele jõudis ka „Kümme jardi“, mis osutus totaalseks hävinguks. Perry kinnitab, et see oli hetk, kui Hollywood otsustas, et härra Perryt filmidesse enam ei kutsuta …

 

Kuidas edasi? Perry oli jällegi üksinda. Tal polnud kaaslast, polnud tööd, ta hakkas jällegi jooma. Seejärel uus telesari „Studio 60 on the Sunset Strip“, millelt oodati palju, kuid pärast kahte hooaega seda rohkem ei tehtudki. Veidi hiljem kirjutas Perry käsikirja ja lavastas ja mängis peaosa telesarjas (komöödias) „Mr. Sunshine“, kuid sedagi tehti vaid ühe hooaja jagu.

Pärast seda oli Perry võõrutusravil number kolm, seekord Utah´s.

 

Juttu on veel mitmest teleseriaalist, nagu „Go On“ ja „The Odd Couple“, Traumalaagrist Floridas, suhetest mitme naisega, kuid ka sellest, mis juhtus Cameron Diaziga, mis juhtus Chevy Chase´iga, kui Perry ja Chase tennist mängisid. Matthew Perry peatub viimastes peatükkides elul ja surmal, ta kinnitab, et ta kardab surma, on alati kartnud ja ta ei taha surra. Kui ta räägib ka ravist ka teraapiast, lootusest paraneda … Juttu on suitsetamisest ja selle maha jätmisest, hammastest ja nende välja kukkumisest, kuid ka „Sõprade“ taaskohtumisest, kus just Matthew Perry nuttis kõige rohkem.

 

Ma usun, et ilus on lõpetada Mathew Perry sõnadega: „Kes minust saab? Olgu ta kes tahes, ma lepin sellega nagu mees, kes on lõpuks ometi õppinud hindama elu maitset. Ma võitlen selle maitsega, mees, ma võitlesin kogu väest. Aga kaotuse tunnistamine oli lõpuks võit. Sõltuvus, see suur hirmus asi, on liiga tugev, et keeg suudaks seda üksi võita. Aga üheskoos, üks päev korraga, suudame sellest jagu saada.“

Ja veel: „Üks asi, mida ma õigesti tegin, oli see, et ma ei andnud kunagi alla … ja sellepärast seisan ma nüüd, selg sirgu, valmis kõigeks, mis ees ootab.“