Katherine Applegate

“Ümikarude küla”

(Varrak)

 

Me ei tea, kus kasvavad sinipajud, elavad kisakõrid ja talvituvad ümikarud. Autor ei ütle seda, sest aeg ja koht pole tähtis. Tähtis on teada, kuidas väliselt nii erinevad liigid on omavahel seotud.

Looduse tasakaalu muutmine ähvardab vaesusesse viia terve küla ja ainult tulekahjus pere kaotanud üheteistkümneaastane tüdruk Willodeen oskab leida vastuse, kuidas hävitatu saaks heaks teha.

Katherine Applegate on USA autor, kelle sihtgrupiks on lapsed ja noored. Ta on kirjutanud fantaasiaraamatuid, suhteraamatuid ja mõned tõsielulood. Eesti keelde on tema loomingust tõlgitud „Üks ja ainus Ivan”, „Soovipuu” ja „Poiss kahe peale”.

 

Katherine Applegate on USA laste- ja noortekirjanik, kelle kirjutatud raamatutest on mul olnud võimalus lugeda ja tutvustada kahte – „Soovipuu“ (2019, kirjastus Varrak) ja „Veidrik“ (2023, Varrak). Mõlemad on olnud suurepärased lugemiselamused, sest neis kahes raamatus on autor vägagi imeliselt rääkinud noorele lugejale loodusest.

 

„Soovipuu“ kohta kirjutasin 2019. aastal: „Ma olen lasteraamatutest lugusid kirjutanud juba 11-12 aastat, ja pean tunnistama, et “Soovipuu” on kindlasti üks imelisemaid, mis minu lugemislauale sattunud on. Võiks öelda, et tegemist on imearmsa ja südamliku looga, milles on mitmeid erinevaid tasandeid. Imeline on see, kuidas Katherine Applegate oma lugu jutustab, see on fantastiline oskus – oskus lugeja endaga kaasa haarata, kuni ühel hetkel märkad, et raamat ongi juba läbi loetud. Hämmastav.

Raamat algab sedasi: “Puudega on raske rääkida. Me pole eriti lobisemishimulised.

See ei tähenda, et me ei suudaks imelisi asju korda saata, selliseid, millega teie tõenäoliselt iial hakkama ei saa.

”Me hällitame udupehmeid öökullipojukesi. Hoiame kipakaid puuonne paigal. Fotosünteesime. Aga inimestega vestlemine? Seda me eriti ei tee.”

Imeline algus, kas pole. Autor jutustab oma lugu läbi puu silmade, peategelaseks on puu.”

 

Ja raamatu ”Veidrik” kohta 2023. aastal: ”Täpselt sama imeline kui ”Soovipuu” on ka Katherine Applegate´i uus raamat “Veidrik”. Kuna see lugu on saarmastest, siis meenus mulle ka üks lapsena loetud lugu saarmas Udrasest, ja see, algupäraselt juba 1947 ilmunud lugu jõudis minuni Richard Rohu kirjutatud raamatus “Jutte loomadest” (Eesti Raamat 1978).

 

“Veidrik” on samuti imeline lugu, nii nagu eelpool mainitud, mis on kirjutatud vabavärsis, mistõttu ma enne lugema asumist veidi isegi pelgasin, et kuidas lugeda loomalugu ja lasteraamatut vabavärsis … uskuge mind, see ei häiri teps mitte, see teeb raamatu lugemise veelgi nauditavamaks.

Lugu on imeline, omamoodi seikluslik, siin on rõõmu ja kurbust, loomi ja loodust. Autor annab igati vahvalt lugejale igasugu põnevaid fakte California merisaarmatest ja nende elust, nende käitumisest, nende kasvamisest, kuid ka elust ja töödest saarmaste kaitsel.”

 

Ja nüüd ”Ümikarude küla”! Taaskord imeliselt lahe lugu, milles on muinasjutulist maailma, on loodust ja looduse kaitsmist. Omamoodi ajatu lugu, millest on raske aru saada, millal tegevus toimub – äkki 19. sajandi teises pooles? Või veidi varem? Kui vaadata raamatu tagunist kaant, tundub, et taustal olevad majad on hoopis uuemad, kui 19. sajand …

Kus sündmused toimuvad? Sellestki on keeruline aru saada? Jutt on ümikarude külast, mis võiks asuda … mine võta kinni, kus see võiks asuda.

 

Aga see polegi sedavõrd tähtis, sest tähtis on lugu ise. Loomad ja loodus. On ju loomadki pisut teistsugused – ümikarud ja kisakõrid. Ümikarude puhul oleks justkui kokku pandud pisikesed mängukarud ja koolibrid, kisakõrid tuletavad meelde pisut tüügassigasid ja ehk mõnda teistki looma, vähemalt oma haisu poolest skunki.

 

Raamatu alguses esitab raamatu autor pühenduse  – Emakesele Maale. Aitäh, et meid välja kannatad. Seejärel noore loodusaktivisti Greta Thunbergi mõte: ”Ma olen õppinud, et keegi ei ole kunagi liiga väike, et midagi muuta.” Raamatu lõpus, autori tänuavaldustes, tänab autor noori looduskaitsjaid igal pool maailmas. Autor kinnitab, et me vajame teid. Ärge kunagi lõpetage oma võitlust ja ärge kunagi loobuge lootmast.

 

Tuleme loo alguse juurde. Ühel hilisel pärastlõunal ilmub Perchance´i küla vanale karussellile tilluke olend. Ta uriseb peenikese häälega ja näib, et temaga on kõik korras. Aga kus ta asub? Ja mis veel tähtsam – miks ta on seal?

Olendil pole enda olemusest veel head ettekujutust. Olendi meisterdas nobedate sõrmede ja sooja südamega poiss. Ta punus piimjasvalges kuukumas tundide kaupa rohukõrsi ja ohakavilla, et anda olendile olemasolu.

Olendil on ka sõber, teraste silmade ja jonnaka hingega tüdruk. See tüdruk on küll noor, kuid mõistab seda, mida teised ei mõista.

 

See on sissejuhatus ja pean täpsustama, et autor on sündmuste kulgemisest veidi ette tõtanud.

 

Sissejuhatusele järgneb esimene peatükk. Keegi jutustab – kunagi ammu, kui kivid olid veel pehmed ja tähed olid tolmuterad, amastasin ma koletist. Peatüki lõpus tõdeb loo jutustaja, et nii või teisiti pole küsimused, millal ja kus see lugu juhtus, eriti olulised. Maailm on vana, aga meie ei ole – ja see on kõik, mis teil tuleb meeles hoida.

Teises peatükis loo jutustaja jätkab ja kinnitab, et ta on alati imelikke elukaid armastanud. Mida hirmsam, haisvam, inetum see oli, seda parem. Jutustaja kinnitab, et tema armastas neid, keda keegi ei armastanud. Neid, keda rahvas kutsus kahjuriteks, söödikuteks, isegi koletisteks. Jutustaja lemmikuid kutsuti kisakõrideks – nemad olid turtsakad, räpakad ja haisesid nagu solgiauk. Kisakõrid olid peaaegu kogu aeg ärritanud, kuid selle põhjustasid inimesed, kes nende poole pidevalt nooli sihtisid. Loeme, et kisakõridel olid nõelteravad hambad ja hirmsad küünised. Neil olid metsikud rohekaskollased silmad, kaks kaarjat kihva ja nad ilastasid väga palju. Kisakõrid polnud suured, nad olid umbes pisikese karupoja mõõtu. Nende turris karv oli ploomlillat värvi ja nende sabad nägid välja nagu kõrbema lastud pannkoogid, mis on ogadega kaetud.

 

Järgmises peatükis tõdeb jutustaja, et ta nägi kisakõrisid esimest korda, kui oli kuueaastane. Selles peatükis saame teada, et jutustaja nimi on Willodeen. Tüdruk oli koos isaga päikesemarju otsimas, kui nad nägid kisakõrimammat koos viie pojukesega. Mamma märkas inimesi, virutas sabaga vastu maad ja saabuski hais, mida on raske kirjeldada. Willodeen kinnitab, et see oli nagu saja mädamuna hais, millele oli lisatud ports roiskunud kala ja sortsuke skunksi haisuvedelikku. Isa tõdes, et see polnud looma süü. Nad lihtsalt ehmusid kergesti ja inimesed häirisid neid pidevalt. Väideti, et kisakõrid söövad kariloomi, tapavad lemmikloomi ja jahiloomi. Isa teadis, et see pole tõsi – tema oli näinud kisakõrisid söömas tõuke ja muud sihukest. Peamiselt sõid kisakõrid paabulindtigusid, vaklasid ja ussikesi.

Ja veel. Üheks probleemiks oli ka nende hais, mis väidetavalt peletas minema turistid, kes nende külakesse tulid. Kisakõrid tegid öösiti ka kriiskavat rämedat kisa. Miks? Tahtis Willodeen teada. Isa vastas, et loodus teab rohkem kui nemad ja seda tõenäoliselt igavesti. Willodeen lisas, et tegelikult oli ju kisakõrid seal enne, kui inimesed sinna jõudsid …

 

Hetkeks saame tuttavaks ka Willodeeni ema ja väikevend Tobyga … ja seda tõepoolest vaid hetkeks, sest mõni nädal hiljem hukkuvad Willodeeni isa, ema ja väikevend suures septembritulekahjus, just nagu paljud teisedki külaelanikud. Ka enamik nende loomi hukkus.

Willodeen jäi ellu, ehkki napilt, ja kaks naabrinaist, Birdie ja Mae võtsid tüdruku enda juurde.

Neli aastat hiljem, siis kui Willodeen sai kümneaastaseks, oli enamik inimesi selle tulekahju unustanud, sest mäletamiseks olid tulnud uued sünged päevad: mudavoolud, palavikutõved, põuad ja veel tulekahjusid. Näis peaaegu, et maa oli inimeste peale maruvihane.

 

Pärast tulekahju oli Willodeen kaua aega voodis. Ta pidi paranema, sest tulekahju suits oli tunginud kopsudesse ja tüdruk ei saanud sügavalt hingata. Mae ja Birdie andsid talle raamatu lohedest ja õpetasid tüdruku lugema. Õppimine tuli tüdrukul kergesti välja, kuud paranemine mitte. Kui Willodeen sai terevemaks, hakkas ta käima uitamas, sest talle meeldis üksi olla. Metsas kõndides tüdruku keha lõdvestus ja ta liikus kergelt nagu sinna kuuluv loom.

 

Willodeen kinnitab, et talle meeldis omapäi olla, sest inimesed ajasid teda segadusse. Aga päris üksi ta siiski ei olnud. Tal oli lemmikloom, ümikaru Duuzuu. Temagi oli pääsenud samast tulekahjust kust Willodeen pääses. Kahjuks olid Duuzuu tiivad nii kõrbenud, et ta ei saanud enam kunagi korralikult lennata.

Ümikaru? Tiivad? Willodeen jutustab, et ümikaru on kisakõrile täiesti vastandlik loom. Duuzuu oli piisavalt väike, et mahtuda tüdruku mantlitaskusse. Ta kõrvad olid ümmargused nagu mündid. Ta karv meenutas võililleebemeid. Ümikaru seljast kasvas välja läikiv tiivapaar ja tal olid alati küsimusi täis suured silmad. Tema must läikiv saba keerdus rõngasse. Tema suu, mis näis olevat kogu aeg naeratuseks valmis, peitis endas pikka kleepuvat keelt, mis napsas putuka silmapilguga kinni. Kui raamatu kaanepilti vaatad, siis on siin Duuzuud näha.

 

Ümikarud meisterdasid oma pesad sinipajude külge. Willodeen üritas Duuzuud ka teistele ümikarudele tutvustada, kuid teised ei tahtnud teda. Ta ei suutnud lennata … seetõttu oli ka Duuzuu üksik, nii nagu ka Willodeen.

 

Loeme sellestki, et ümikarud lendasid igal aastal pikki vahemaid ja nende saabumine Perchance´i külla, oli sealsete elanike kuulsushetk. Nad saabusid ja maandusid külakese oru sinipajudele ja jäid sinna kevadeni. Põhjus selleks võis olla külakese pehme talv ja nende sinipajud, mis olid ainsad puud, mille otsa ümikarud pesa tegid. Ümikarudel oli armas nägu ja nad kudrutasid mõnusasti ja nende pesad olid läikivad mullid. Mitte keegi ei teadnud täpselt, millise võluväega nad pesa ehitasid. Nad mälusid pajulehti ja said neist kuidagi mahla kätte, seejärel aga puhusid mahlast tugevad mullid, mis omakorda kleepusid üllatavalt kõvasti üksteise ja pajuokste külge.

 

Ümikarude saabumise tähistamiseks korraldati külakeses suur sügislaat, kuhu tuli külalisi kaugelt ja lähedalt. Kui Willodeen oli seitsmeaastane, pidid nad laada ära jätma mudalaviini tõttu. Kui tüdruk oli üheksane, peletas mäel möllava tulekahju suits enamiku külalisi minema. Muresid oli palju ja märgati sedagi, et külla jõudis üha vähem ümikarusid. Miski oli muutunud ja see oli murettekitav, sest Perchance sõltus turistide rahast.

 

Igal sügisel oli ümikarusid üha vähem ja vähem … kisakõrid olid selleks ajaks, kui Willodeen pidi saama üheteistkümneaastaseks, sama hästi kui kadunud. Willodeen oli kindel, et ta on ainus, kellele see korda läks …

 

Algus on igati põnev ja kaasahaarav. Nagu Sa vist juba aru saad, siis on siin juttu loodusest ja sellest, et loodust tuleks kaitsa ja tema eest hoolitseda. Kõik on omavahel seotud ja äkki on kisakõride kadumine seotud ka sellega, et ümikarusid jääb järjest vähemaks. Meil tuleb raamatut edasi lugeda ja see välja selgitada. Seda seost hakkab uurima ka Willodeen, kellele meeldib asju kirja panna. Tal on selleks märkmik ja pliiatsid, need kinkisid talle Mae ja Birdie.

 

Willodeen loendas igal aastal ka kisakõrisid. Kuna inimestele maksti kisakõri naha eest, siis jäi neid ka järjest vähemaks. Kui tüdruk loendamisega algus tegi, oli 97 kisakõri. Järgmisel aastal oli neid 39. Selleks sügiseks, kui Willodeen pidi saama üksteist aastat vanaks, kartis ta, et kisakõrisid on järel vaid üks … Willodeen ja Duuzuu läksid teda otsima. Nad leidsidki ühe vana ja suure, halli kärsaga. Türduk pani talle nimeks Sir Zurt. Ja äkki! Nool tabas kisakõri pesa. Kütid! Inimesed! Õnneks pääses Sir Zurt põgenema, aga Willodeen oli kindel, et kisakõri oli saanud haavata. Pääsesid ka Willodeen ja Duuzuu.

 

Tagasi külakeses kohtus Willodeen ühe vahva poisiga, kel nimeks Connor. Poiss on tubli meistrimees, kes valmistas kõrtest ja muudest looduslikest materjalidest nn tükimänge. Üheskoos minnakse tagasi metsa, et vana kisakõri otsida. Willodeen ja Connor leiavadki kisakõri, kes on surnud … Willodeen on kindel, et see oli viimane kisakõri …

 

Saame lugeda ka Maest ja Birdiest, kes olid ka ravitsejad, kuid inimesed kutsusid neid nõidadeks. Aga olid ju nemad, kes Willodeeni eest hoolitsesid, kui tüdruku pere tulekahjus surma sai.

 

Raamatu teine osa algab olendiga karussellil, nii nagu raamat algas. Seejärel juba Willodeeni sünnipäev. Kook Mae ja Birdie poolt. Õues ootas teda ka Connori tehtud kingitus. Looduslikust materjalist tehtud kingitus. Puukoor ja kõrkjad, muda ja puulehed, oksaraod ja kivikesed, mida hoidsid koos ämblikuvõrgud ja puumahla läikivad piisad. See oligi see Connori tükimäng. See ei olnud siiski ümikarukujuline, see oli kisakõri!

 

Willodeen ei saanud aru, kuidas poiss suutis luua niisugust ilu? See oli ilus, mis sellest, et kisakõri. Tüdruk ei saanud aru, miks poiss oli selle talle teinud, kuid ta tahtis, et see oleks tema oma. Ja see oligi.

 

Osaleme ka küla koosolekul. Muresid on palju. Kuhu on kadunud ümikarud? Kisakõrisid tuleb jätkuvalt küttida, kuigi hetkel tundub, et kisakõrisid rohkem polegi. Raha on vähe. Koolil oleks raha vaja. Küla peatänavat oleks vaja remontida.

Sõna saab (võtab) ka Willodeen, kes räägib, et äkki on see külaelanike endi süü, et ümikarusid pole? Inimesed on need, kes kogu aeg asju muudavad. Tõde on aga see, et loodus teab neist rohkem. Ka kisakõrid on looduse osa, millest ei taha mitte keegi aru saada. Koosolekul on kuulda pominat, naeru. Willodeenil oli aeg lahkuda, teda ei mõisteta.

 

Tüdruk läks ja nuttis. Need olid vihapisarad. Ta oli jõudnud karussellini. Connori kingitud kisakõri oli tüdrukul mantlitaskus ja ta pani mantli karussellile. Koju tagasi, kui tüdrukule meenus, et ta oli mantli karussellile unustanud. Willodeen läks tagasi ja nüüd oli seal kisakõri! Täiesti elus kisakõri!

 

No nii. Nüüd ma olen jällegi pikalt jutustama jäänud. Lühidalt veel. Leitud kisakõri üritab põgeneda, kuid Willodeen järgneb talle ja saab pisikese kisakõri kätte. See tuletab tüdrukule meelde Connori meisterdatud kingitust ja veidi hiljem saamegi teada, kuidas leitud kisakõri ja meisterdatud kisakõri omavahel seotud on.

Nüüd on vaja kisakõrilast kasvatama hakata, süüa anda ja teda ka varjata. Mida kisakõrilaps (talle pannaks nimeks Quinby) sööb? See on vaja välja selgitada. Ja Willodeen selgitabki. Võlusöögiks on paabulindteod, mida leidub vaid sinipajusalus puude juurte all mullas, ja nende kättesaamisega on tükk tegemist.

 

Seejärel saame osa väikese kisakõri kasvamisest ja sellest, kuidas Willodeen, Connor ja Duuzuu temaga koos on. Neist saavad sõbard, neile meeldib koos olla ja üheskoos toimetada.

 

Jällegi tulekahju! Seekord teevad külaelanikud tublisti koostööd ja suurematest kahjudest pääsetakse. Kahjuks pääseb jooksu Quinby!

 

Samal ajal üritab Willodeen lahendada küsimust, kuhu on kadunud ümikarud ja ta suudabki selle vastuse/lahenduse leida. Selgub, et see on seotud ümikarude, kisakõride ja sinipajudega, kes on omavahel seotud (moodustavad kogukonna, nagu seda on ka küla). Kuidas? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu lõpus esitab Willodeen veel mitmeid olulisi mõtteid looduse kohta – me kõik oleme omavahel ühenduses. Inimesed ja taimed ja kalad ja linnud ning jah, isegi kisakõrid.

 

Aega võtab, aga asja saab. Hakkab ka külakese loodus taastuma. Kisakõrid, ümikarud, sinipajud. Willodeen läheb kooli – ta hakkab õppima zooloogiat, õpetust loomade kohta ja botaanikat, taimeteadust ja veel! Wiloodeenil on nüüd ju ka sõber – Connor, kes valmistab ka edaspidi oma tükimänge, üks imelikum kui teine, kuid poisil on käsil ka jutt/lugu – Quinby lugu. Äkki see, mida me sellest raamatust lugesime?

 

Ja ikkagi. Kus on Quinby? Sellegi saad teada, kui raamatu läbi loed.

 

Raamatu suurepärased illustratsioonid on Charles Santoso sulest. Tema on illustreerinud ka mitmed teised Katherine Applegate´i kirjutatud raamatud.

Matthew Perry

„Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi. Memuaarid“

(Tänapäev)

 

„Sõprade“ armastatud staar Matthew Perry viib lugeja nii oma töö- kui ka eraelu telgitagustesse: tema üliedukad aastad teles ning Hollywoodi filmides olid ühtlasi täidetud laastava alkoholismi ja uimastisõltuvusega. Valusalt iroonilises ja lõikavalt ausas loos paljastab Perry lapsepõlves peituvad alaväärsuskompleksi ja tähelepanuvajaduse juured ning räägib midagi varjamata oma paljudest läbikukkunud suhetest.

„Tere, minu nimi on Matthew, kuigi sa ehk tunned mind teise nime all. Sõbrad kutsuvad mind Mattyks. Ja ma peaksin olema surnud.“
Nii algab tema kaasahaarav ja kohati lausa uskumatu lugu, mis viib meid juba lapsepõlvest alguse saanud alkoholilembuse ja kuulsusejanu juhitud peadpööritavale sõidule Ameerika mägedel, kus samal ajal, kui ta oli üks maailma kõige kuulsamaid staare ja teenis nädalas miljoneid, püüdis ta vahelduva eduga välja rabeleda erinevate sõltuvuste küüsist ning elas ühes haiglas, võõrutusravikeskuses ja kainusmajas teise järel.

Siin kaante vahel kohtume viieaastase Mattyga, kes lendab ihuüksi Montrealist Los Angelesse, kaelas silt „Saatjata alaealine“. Ja neljateistaastase Matthew’ga, kes on Kanadas rahvuslikul tasemel tennisemängija ning unistab profikarjäärist. Ja kahekümne nelja aastase Matthew’ga, kes puhta õnne läbi napsab endale rolli, mille jaoks ta oli sündinud ning mis muudab täielikult ja igaveseks tema elu.

Aga me näeme ka praegust, veidi üle viiekümneaastast Mattyt, kes pole kaotanud lootust leida oma elu armastus ja luua pere. Kas ta on lõpuks suutnud suure hirmsa asja küüsist välja rabeleda?
Seda kõike ja paljut muud jagab armastatud näitleja ning stsenarist nüüd kogu maailma lugejatega lootuses, et sellest on kasu neil kõigil, kes on langenud sõltuvuse lõksu ja tunnevad, et on oma hädaga üksi. See on erakordne lugu, kirjutatud südamest, huumori ja soojusega nõnda, nagu seda ainult Matthew Perry teha suudab.

„Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi“ on meeldejääv ja südamesse pugev raamat, ühtaegu intiimne ja silmiavav ning sunnib naerma läbi pisarate ‒ just täpselt seda, mida fännid on oodanud.

 

Pean tunnistama, et viimase kahe aasta jooksul, mil maailmas on möllanud koroona, sõda jpm jama, olen vaadanud ühe korra uuesti kõik „Sõprade“ seriaali osad, esimesest kuni viimaseni, ja praegu teen seda teist korda …

Imelik (kummaline), kas pole? Kuid „Sõbrad“ on seriaal, mis on naljakas, omamoodi muretu, ja valminud ajal, mil maailm oli minu arust hoopis teistsugune, kui see praegu on.

Seetõttu on igati vahva leida just see raamat eesti keeles, sest on ju ka Matthew Perry üks kuuest sarja tähest.

 

Viimasel paaril aastal on mul õnnestunud lugeda mitut väga huvitavat elulooraamatut, ja olen neist ka kirjutanud. Nii olen lugenud raamatuid Freddie Mercuryst, Jean-Paul Belmondost, Alla Pugatšovast, Elton Johnist, David Suchetist, Jari Litmasest, Cristiano Ronaldost, Audrey Hepburnist jt. Kõik need on olnud igati huvitavad, mida saab kindlasti öelda ka Matthew Perry raamatu kohta.

 

Kuid, Matthew Perry kirjutatud raamat on pisut hirmuäratav, mõeldes just selle aususele ja sellele, kuidas Perry oma elust ja probleemidest räägib. Palju ikka selliseid memuaare on, mille sissejuhatuses autor tõdeb, et ta peaks olema surnud … See on raamat, milles on eneseirooniat, huumorit, avameelsust ja julgust, raamat, mis hoiab lugeja oma haardes. Lisaks on siin mitmeid ja mitmeid kuulsaid ja tuttavaid inimesi, kellega Matthew Perry on kokku puutunud, koos mänginud või koos elanud.

 

Raamat algab eessõnaga, mille on kirjutanud näitlejatar Lisa Kudrow, kes mängis koos Perryga seriaalis „Sõbrad“. Kudrow tõdeb, et tema käest on sageli küsitud, kuidas Perryl läheb, kuid see on näitlejatari arvates väga intiimne ja isiklik küsimus, kuid vastamata jätmine võib vahel teha veel rohkem kahju, mistõttu on Kudrow ütelnud lihtsalt, et tema arvates läheb Perryl hästi.

Samas lisab Kudrow, et tegelikult ta ei teadnud õieti, kuidas Matthew´l läks, ja nagu Perry selles raamatus räägib, siis hoidis ta seda saladuses.

Kudrow kinnitab, et Matthew suutis teda hullusti naerma ajada iga päev, ja kord nädalas, nii hullusti, et näitlejatari pisarad voolasid ja ta ei saanud hingata.

Pärast „Sõpru“ ei kohtunud Lisa Kudrow Matthew Perryga enam iga päev ega julgenud tema tervise kohta rohkem isegi midagi oletada. Sellest raamatust sai ka Kudrow esimest korda teada, mis tunne Perryl oli tegelikult oma sõltuvusega elada ja kuidas ta ellu jäi … Matthew Perry laseb meid kõiki oma pähe ja südamesse, midagi varjamata ja pisiasjadeni siiralt. Ja enam ei pea keegi Kudrow´lt ega kelleltki teiselt küsima, kuidas Matthew´l läheb. Ta räägib ise.

 

Seejärel, raamatu sissejuhatuses tõdeb Matthew Perry, et sõbrad kutsuvad teda Mattyks, ja tea peaks olema surnud. Perry ütleb, et seda, mida me lugema hakkame, võime pidada kirjaks teispoolsusest – Matthew Perry teispoolusest.

Perry kinnitab, et oli Valu Seitsmes Päev ja Paigalseisu Kümnes Päev. Ta polnud kümme päeva väljas saanud käia, midagi oli väga valesti. See oli Valu, nagu hakkaks tema keha lõhkema. Nagu tahaks ta sisikond vägisi välja tungida. Öösel ta karjus, nagu kopsud võtsid.

Perry täpsustab, et see oli põrgu. Ta on seal olnud, põrgu on olemas, jutul lõpp.

49. aastane Perry elas toona Lõuna-Californias ühes kainuskeskuses. See polnud mingi üllatus, sest ta oli elanud kogu oma elu üht või teist sorti raviasutuses või kainuskeskuses. Seleks hetkeks teadis ta narkosõltuvusest ja alkoholismist rohkem kui ükski nõustaja ning enamik arstidest, keda ta oli neis asutustes kohanud. Et ellu jääda, oli ta endast teinud eluaegse patsiendi.

Ja veel. Neljakümne üheksa aastaselt kartis ta endiselt üksi olla. Kui ta jäi üksi, leidis ta nõder aju ükskõik millise vabanduse, et teha mõeldamatut: juua ja võtta uimasteid … tema mõistus tahtis teda tappa ja ta teab seda … Teda täidab lakkamatult luuriv üksildus, igatsus, klammerdumine idee külge, et miski temast väljaspool suudab ta korda teha.

Matthew Perry istus kainuskeskuses. Üks keskuse töötaja oli soovitanud „ebamugavuse“ leevendamiseks võtta Epsomi soola vanni. Nii ta seal siis istus, ihualasti Valu küüsis, ja halas nagu koer, keda koiotid tükkideks rebivad. Õnneks oli seal ka tema assistent ja parim sõber Erin, kes uuris, kas Perry tahaks haiglasse minna? Keskuse töötajad olid sellele vastu, kuid Erin suutis Perry autosse toimetada. Erin aitas Perry juhi taha istmele ja mees heitis pikali, kuid ta kõht krampus agoonias.

Autosõit oli sedavõrd valus, et Matthew Perry kaotas teadvuse. Haiglas avas Perry hetkeks silmad, teda viidi opiruumi, kuid siis pani ta silmad kina ega avanud neid järgmised kaks nädalat. Mees langes koomasse, seejärel tõmbas ta oma hingetoru täis ja oksendas kümne päeva jagu mürgist sitta otse omale kopsudesse. Sellega kaasnes kopsupõletik ja siis lõhkes ta käärsool! Perry tõdeb, et tal on hea meel, et ta ise polnud sel momendil kohal …

Matthew Perry oli suremas. Ees seisis seitsmetunnine operatsioon, tema lähedastele öeldi, et tõenäosus, et Matthew Perry selle öö üle elab, on kaks protsenti.

Perry elas selle öö üle, aga ta polnud veel metsast väljas. Haiglas öeldi, et teda hoiaks elus EKMO aparaat (kehavälise vereringe seade), kuid St Johni haiglal seda ei olnud. Seetõttu viidi näitleja UCLAsse, südame- ja kopsuhaiguste intensiivraviosakonda, millest sai järgnevaks kuueks nädalaks tema kodu. Ta oli endiselt koomas, kuid teda ei jäetud sel ajal ajal kunagi üksi – alati oli mõni pereliige või sõber koos Perryga palatis. Nad korraldasid küünlavalgusvalveid ja palveringe. Armastus oli kõikjal tema ümber.

Lõpuks avanesid Perry silmad, esimene, keda ta nägi, oli tema ema. Matthew Perry sai teada, mis oli juhtunud, mistõttu ta kinnitab, et tema hirmud said tõeks – ta oli seda ise teinud, see oli tea süü. Ta nuttis, sest ta oli ennast sama hästi kui ära tapnud, ja ometi oli ta seal, ikka veel elus. Miks? Miks teda säästeti?.

Aga enne, kui asjad paranesid, läksid need halvemaks. Perryle oli pandud kolostoomikott, kuid nüüd selgus, et tal on ka fistul ehk uuris kusagil sisikonnas, ja seda ei suudetud üles leida. Perry ei saanud süüa ega juua. Kui möödunud oli terve kuu, siis leiti see fistul üles, mingist soolikast käärsoole tagant. Nüüd hakati seda parandama ja Perry võis hakata taas käima õppima.

Pärast viit väga pikka kuud lasti ta haiglast välja. Talle öeldi, et umbes viie aasta pärast on kõik tema sisemuses piisavalt paranenud, et saab ette võtta teise operatsiooni kolostoomikoti eemaldamiseks.

 

Vot selline algus on sellel raamatul. Ootamatu, traagiline, kuid õnneks …

 

Edasi jõuame juba kõige muu juurde. Lapsepõlv. Perry viib lugeja 1966. aastasse, kui keegi Suzanne Langord võitis Miss Kanada Ülikoolide Lumekuninganna võistlusel esikoha. Võija sai pähe krooni, millega koos tulid ka särp ja vastutus, järgmisel aastal pidi preili Langford krooni edasi andma. 1967. aasta missivõistlusel esines ka ansambel The Serendipity Singers, mille laulja oli John Bennett Perry. Nende suurim ja ainus hitt „Don´t Let The Rain Come Down“ oli ülimalt edukas, ja see tõusis 1964. aastal Billbardi Topp 100 kuuendale kohale! Eelnevad viis kohta kuulusid biitlitele!

Väljas oli lumetorm. Folklaulja ja iluduskuninganna olid kohtunud. Maailma kõige nägusam mees oli kohtunud maailma kõige kaunima naisega.

Matthew Perry sündis 19. augustil 1969 endise folklaulja ja endise iluduskuninganna peres. Ta ilmus Maale umbes kuu aega pärast Kuul maandumist ja päev pärast Woodstocki lõppu. Perry kinnitab, et ta väljus karjudes ega lõpetanud seda. Nädalaid. Ta oli koolikualdis laps – kõhuga olid algusest peale probleemid. Tema lakkamatu nutt ajas ta vanemad hulluks. Nii viidi poiss arsti juurde, kes määras lapsele fenobarbitaali! Tugev uimasti vastsündinud imiku jaoks, kes ei lõpetanud karjumist. Perry tõdeb, et ta oli lärmakas ja nõudis tähelepanu ja vastuseks oli ravim. Perry on kindel, et see ravim mõjutas ka magamist, sest ka viiskümmend aastat hiljem ei maga ta hästi.

Kui Matthew oli üheksakuune, läksid ta vanemad lahku. Ta pisteti Williamstownis, Massachusettsis autoistmele ja sõideti Kanada piirile – viis ja pool tundi. Seal ootas neid emapoolne vanaisa, sõjaväelise olemisega Warren Langford.

Saame lugeda ka edaspidisest lapsepõlvest. Näiteks sellest, kuidas Matthew lasteaias ilma jäi oma keskmise sõrme otsast, ja sellest, et juba kolmeaastasena oli tal selge, et tema peab olema mees majas. Saame teada, et Matthew ema Suzanne Perry sai Kanada peaministri Pierre Trudeau pressisekretäriks. Ema oli Kanada kuulsus, sest ta seisis peamininstri kõrval. Ema oli kuulsus, mistõttu tahtsid paljud mehed temaga käia.

Matthew päris isa helistas pojale igal pühapäeval. Isa oli oma esinemiskogemused vorminud näitlemisoskuseks, alguses New Yorgis, siis Hollywoodis. Ta oli küll taustanäitleja, kuid tal oli kogu aeg tööd ja lõpuks sai temast Old Spice´i tüüp. Matthew Perry kinnitab, et nägi oma isa nägu sagedamini teles ja ajakirjades kui päris elus.

Perryle meenub, kui ta oli viieaastane, siis saadeti teda lennukiga Montrealis Kanadas, kus elas ta ema, Los Angelesse Californiasse isale külla. Ta oli see, keda nimetatakse „saatjata alaealiseks“. Asjaolu, et tal ei olnud sellel reisil vanemat kaasas, on üks paljudest, mis tekitas temas elukestva hüljatustunde.

Ja samas, kui Matthew Los Angeleses käis, siis sai ta iga kord üha uuesti aru, et ta isa oli karismaatiline, vaimukas, võluv ja ülimalt nägus. Tema isa oli poisile kangelaseks.

 

Elu Kanadas oli pingeline. Ema pidi töö tõttu mitmel korral kolima. Montreal, Ottawa, Toronto, kuid suurema osa lapsepõlvest veetis Matthew Ottawas. Kolimine Torontosse poisile ei meeldinud, kuid ema oli abiellunud hommikuprogrammi „Kanada AM“ saatejuhi Keith Morrisoniga. Nüüd sai Matthew endale ka õe – armsa Caitlini.

Kui Matthew läks seitsmendasse klassi, olid nad tagasi Ottawas. Ainult poistele mõeldud keskkoolis ehk Ashbury kolledžis oli Matthew Perry klassi tola, kuid ta hakkas kaasa lööma ka kooli teatritükkides, ja talle tundus, et inimeste naerutamine on nagu terve maailm.

Matthew Perry tõdeb, et ta oli nüüd küll suur vend, kuid ta oli ühtlasi ka paha poiss. Ta varastas kodus raha, suitsetas aina rohkem ja rohkem ning ta hinded läksid aina halvemaks. Perry kehvad hinded teenis tasa asjaolu, et ta mängis kõigis kooli näidenties peaosa ja ta oli rahvuslikul tasemel tennisemängija. Matthew mängis iga päev kaheksa kuni kümme tundi ja ta teeskles, et on Jimmy Connors.

Neljateistkümnendaks eluaastaks jõudis ta Kanada reitingutabelisse, kuid üks asi algas veel. Ta jõi esimest korda neljateistaastaselt. Sellest esimesest korrast on samuti juttu.

Peresse tuli juurde veel üks õde, Emily, kes samuti Matthew´le meeldis, kuid emaga tülitses poiss kogu aeg. Tennisemäng oli ainus, mis tegi poisi õnnelikuks, ja isegi siis oli ta vihane ja nuttis, isegi kui ta võitis.

 

Nii otsustati, et Matthew Perry läheb elama oma isa juurde Los Angeleses. See juhtus 1984, kui Los Angeleses olid ka olümpiamängud. Matthew Perry lootis, et USAs saaks ta oma tennisemängija karjääri jätkata, kuid üsna ruttu selgus, et teast uut Jimmy Connorsit siiski ei saa. Oli aeg leida uus kutsumus, ja Los Angeles talle meeldis, igapäevane 22 kraadi oli Ottawale kena vaheldus.

 

Matthew jätkas näitlemisega. Esialgu jällegi kooli näidendis. Juttu on jällegi ka alkoholist, sest ka poisi isale meeldis õhtuti mitu viinanapsu võtta, kuid temast alkohoolikut ei saanud. Alkoholi oli kodus palju, mistõttu jätkas ka Matthew joomist, ja temast sai alkohoolik …

 

1986. aastaks oli Matthew kindel, et kuulsus muudab kõike ning ta ihaldas seda rohkem kui keegi teine maamunal. Ta oli käinud järjepidevalt proovivõtetel ja tal oli isegi õnnestunud saada mõned otsad – kõige olulisem neist roll sarjas „Charles in Charge“. Matthew oli toona 16-aastane. Seejärel kutsus William Richert teda filmi „A Night in the Life of Jimmy Reardon“, kus Matthew kõrval mängis ka noor River Phoenix. Matthew ja River said sõpradeks, kuid mei ju teame, milline traagiline saatus oli sellel andekal näitlejal.

Nii nagu ikka, paljudes teistes memuaarides, on ka Perry omades juttu tüdrukutest ja naistest, kes tema elus on olnud. Nii meenutab ta Tricia Fisherit (tema oli Carrie Fisheri poolõde),

 

Juttu on sõpradest. Hank Azaria, David Pressman, Craig Bierko. Kõik olid näitlejad, kuid nagu ikka, kõikide nende karjääri algus oli keeruline ja raske, kuid kogu aeg räägib Matthew ka joomisest, mida ta sageli tegi üksi, nii et teised ei teadnud. Alkohol pani Perryt tahtma olla hoopis keegi teine, ja sellest loobumine näis võimatu. Matthew Perry kinnitab, et ta oli ekspert kahes vallas: 1980ndate tennis ja joomine.

 

Järgmisena astus Matthew üles ka populaarses telesarjas „Beverly Hills 90210“, ta kehastas tegelast, kelle perekonnanimi oli Azarian. Külalisesineja koht 19. episoodis 22-osalisest esimesest hooajast oli kõva sõna.

Seejärel seriaal „Second Chance“, mis polnud edukas, mitmed külalisrollid ja põhikoht sarjas „Sydney“, mille peaosa mängis Valerie Bertinelli, kelles Matthew armus. Probleem oli selles, et Valerie oli abielus ühe kõige kuulsama rokkstaari Eddie Van Haleniga, kes mängis kitarri ansamblis Van Halen!

Juttu on ka ulmekomöödiast „L.A.X. 2194“, mis oli pehmelt öeldes vägagi kummaline seriaal, kuid selles mängis ka Matthew Perry. Samas oli see seriaal, mis peaaegu oli nurjanud Perryl järgmise rolli saamise! Ja nüüd tuleb mängu ülipopulaarne ja üliedukas seriaal „Sõbrad“. Chandler Bingi roll! Seda rolli oli tahtnud saada ka Matthew sõber, samuti naljakas Craig Bierko, ja ei maksa unustada, et Perry teine sõber, Hank Azaria oli proovinud saada Joey rolli (veidi hiljem mängis Hank Azaria tegelaskuju, kes oli Lisa Kudrow´ kehastatud Phoebe´i peika), kuid 1994 kinnitati „Sõprade“ piloothooaja viimane näitleja: Matthew Perry kui Chandler Bing!

 

Matthew Perry kinnitab, et kui „Sõpru“ poleks olnud, oleks talle ikkagi jäänud komöödiasarjade stsenaristi karjäär. Ta oli juba kirjutanud pilootosa nimega „Maxwelli maja“, kuid „Sõbrad“ oli nii hea ja lõbus töö, et see leevendas vähemalt mõneks ajaks kõike. Matthew Perry palus ühel õhtul isegi jumalat, et see ta kuulsaks teeks!

Seejärel saame lugeda ka seriaalist „Sõbrad“ ja ka teistest näitlejatest, kes selles mängisid. Matthew oli Jennifer Anistoniga juba tuttav. Matthew oli üritanud teda isegi kohtamisele kutsuda.

Nüüd olid koos lisaks Perryle ja Anistonile ka Courtney Cox (tema oli Perry sõnul halvavalt kaunis), Lisa Kudrow (Perry sõnul ilus, vaimukas ja uskumatult tark), Matt LeBlanc (tore ja lahe) ja David Schwimmer (väga naljakas, soe, vigurit täis ja loominguline). Perry kinnitab, et elekter oli otsekohe õhus, ja oli selge, et nalja pidid tegema kõik. Alates esimesest kohuisest olid kuus näitlejat lahutamatud. Nad einestasid kõik söögikorrad koos, nad mängisid pokkerit … Esimesel õhtul kõndisid näitlejad oma autode juurde ja ütlesid head aega, ja Perry mõtles, et ta on õnnelik! See polnud tunne, millega ta oleks harjunud olnud.

Samal õhtul läks Perry voodisse mõttega, et ta ei jõua ära oodata, et homme tagasi minna. Järgmisel hommikul tahtis ta juba kohal olla, ja nii oli see järgmised kümme aastat.

 

„Sõbrad“ esilinastus neljapäeval, 22. septembril 1994. aastal. Alguses tõusis see edetabelites 17. kohale, mis oli verivärske sarja jaoks hea tulemus. Ka arvustused olid oivalised. Kuuendaks episoodiks oli „Sõbrad“ seljatanud populaarse sarja „Mad About You“. Üsna varsti pärast seda tõusid „Sõbrad“ vaadatavuse esikümnesse, siis tippviisikusse, ja sealt ei lahkunud see seriaal kogu järgneva kümne aasta jooksul. See oli ennekuulmatu, on siiani.

 

„Sõbrad“ olid tipus, nagu ka selle seriaali näitlejad. Nad olid nüüd kuulsad.

 

No nii, nüüd olen ma jäänud taaskord pikalt lobisema. Ei tohi ja ei saa ju tervet raamatut ümber jutustada. Kuid, meil õnnestub lugeda Julia Robertsist, kellesse Matthew Perry oli armunud, kellega ta käis kohtamas.

Juttu on ka filmist „Fools Rush In“ (selles mängis ka Salma Hayek, ja Perryle maksti rolli eest miljon dollarit!), mille võtetel tegi Perry tõsise avarii skuutriga järvel. Pärast õnnetust andis talle plastümbrikus üheainsa tableti, et valu vaigistada. Poolteist aastat hiljem võttis Perry neid tablette juba viiskümmend tükki päevas. Minnesotas Hazeldeni võõrutusravikeskusesse sisse astudes kaalus ta 58 kilo, ta elu oli varemeis. „Matthew Perry võõrutusravil“ oli ülisuur uudislugu.

Perry kinnitab, et ta on oma elus käinud kuuskümmend viis korda võõrutusravil, esimest korda 26-aastaselt. „Sõprade“ filmimise perioodil kõikus ta kaal 58 ja 102 kilogrammi vahel. Perry kinnitab, et kui ta oli priske, siis oli tegu alkoholiga, kui kõhn, siis tabletid. Kui tal oli kitsehabe, siis oli palju tablette.

30-aastaselt sai Perry kõhunäärmepõletiku. Ta oli haiglas 30 päeva ja ööd, teda toideti vedelikuga otse veeni.

Ja nii see elu möödus. Üliedukas seriaal, tabletid, alkohol, võõrutusravi ja kõik uuesti. Ka kaasnäitlejad tundsid Perry pärast muret. Jennifer Aniston käis rääkimas, et nad teavad, et Matthew´l on probleemid alkoholiga. Perry kinnitab, et üheksas oli „Sõprade“ ainuke hooaeg, mille jooksul oli ta täielikult kaine, siis nomineeriti ta parima komöödiarolli eest Emmyle. Perry kinnitab, et sel hooajal kuulas ta ka teisi, sest vahel on näitlemises kuulamine palju olulisem kui rääkimine. Ta on üritanud seda ka oma igapäevaelus kasutada – tea rohkem, räägi vähem.

 

Juttu on ka filmist „Üheksa jardi“, mille käsikirja Perry sai 1999. aastal. Selle peaosas oli ju ka Bruce Willis! Perry kinnitab, et sajandivahetusel ei olnud Bruce Willisest suuremat filmistaari. Perry oli rahul, ta oli saanud rolli „Üheksas jardis“ ja loonud sõbrasuhte planeedi suurima filmistaariga. Üks väga põnev mõte Perrylt on see, kuid ta kinnitab, et tema ja Bruce Willise vahel oli üks suur erinevaus. Bruce oli pidutseja, tema oli sõltlane. Bruce´il oli sisse- ja väljalülitusnupp. Tal polnud seda geeni, ta polnud sõltlane. Perry kinnitab, et Hollywoodis on terve hulk inimesi, kes võivad pidu panna ja siiski funktsionaalselt toimida, aga tema nende hulka ei kuulunud. Ainus, mida Perry kontrollida suutis, oli esimene naps. Pärast seda olid kõik lubadused laualt maas.

Neli aastat pärast „Üheksat jardi“ filmiti sellele järg. Perry tõdeb, et kui „Üheksa jardi“ oli tema filmikarjääri algus, siis oleks ilmselt õiglane öelda, et „Kümme jardi“ oli selle lõpp. Pärast „Üheksat jardi“ oli Perry oma sõltuvusega nii mädas, et suutis vaevu toast lahkuda. Pärast „Kümmet jardi“ oleks iga normaalse mõistusega inimene olnud depressioonis.

 

23. jaanuar 2004. „Sõprade“ viimane episood. Sõbrad lahkusid. Jennifer Aniston oli esimesena otsusele jõudnud, et ei taha enam sarjas kaasa teha, ja kuna nad otustasid kõiki asju koos, siis tähendas see, et nad pidid kõik lõpetama.

Seejärel mängis Matthew Perry kahes „Ally McBeali“ episoodis ja kolmes „Presidendi meeskonnas“, valmis saanud TNT film „The Ron Clark Story“. Ekraanidele jõudis ka „Kümme jardi“, mis osutus totaalseks hävinguks. Perry kinnitab, et see oli hetk, kui Hollywood otsustas, et härra Perryt filmidesse enam ei kutsuta …

 

Kuidas edasi? Perry oli jällegi üksinda. Tal polnud kaaslast, polnud tööd, ta hakkas jällegi jooma. Seejärel uus telesari „Studio 60 on the Sunset Strip“, millelt oodati palju, kuid pärast kahte hooaega seda rohkem ei tehtudki. Veidi hiljem kirjutas Perry käsikirja ja lavastas ja mängis peaosa telesarjas (komöödias) „Mr. Sunshine“, kuid sedagi tehti vaid ühe hooaja jagu.

Pärast seda oli Perry võõrutusravil number kolm, seekord Utah´s.

 

Juttu on veel mitmest teleseriaalist, nagu „Go On“ ja „The Odd Couple“, Traumalaagrist Floridas, suhetest mitme naisega, kuid ka sellest, mis juhtus Cameron Diaziga, mis juhtus Chevy Chase´iga, kui Perry ja Chase tennist mängisid. Matthew Perry peatub viimastes peatükkides elul ja surmal, ta kinnitab, et ta kardab surma, on alati kartnud ja ta ei taha surra. Kui ta räägib ka ravist ka teraapiast, lootusest paraneda … Juttu on suitsetamisest ja selle maha jätmisest, hammastest ja nende välja kukkumisest, kuid ka „Sõprade“ taaskohtumisest, kus just Matthew Perry nuttis kõige rohkem.

 

Ma usun, et ilus on lõpetada Mathew Perry sõnadega: „Kes minust saab? Olgu ta kes tahes, ma lepin sellega nagu mees, kes on lõpuks ometi õppinud hindama elu maitset. Ma võitlen selle maitsega, mees, ma võitlesin kogu väest. Aga kaotuse tunnistamine oli lõpuks võit. Sõltuvus, see suur hirmus asi, on liiga tugev, et keeg suudaks seda üksi võita. Aga üheskoos, üks päev korraga, suudame sellest jagu saada.“

Ja veel: „Üks asi, mida ma õigesti tegin, oli see, et ma ei andnud kunagi alla … ja sellepärast seisan ma nüüd, selg sirgu, valmis kõigeks, mis ees ootab.“