Coldplay „Music Of The Spheres“ (Warner Music)

Briti poproki bänd Coldplay on hetkel kindlasti üks maailma kuulsamaid ja edukamaid bände, kelle uus album „Music Of The Spheres“ (tõlkes ju sfääride muusika) on suurepärane kuulamine ja kinnitab jätkuvalt, et Coldplay on igati põnev ja huvitavat muusikat esitav ansambel. Coldplay on võitnud mitmeid Grammy ja briti muusikaauhindu, nende albumeid on müüdud maailmas üle 100 miljoni eksemplari! Nad on võitnud 9 briti muusikaauhinda, 7 MTV Video Music auhinda, 8 MTV Europe Music auhinda, 7 Grammy-auhinda (kusjuures nad on kandideerinud Grammyle 35 korda!).

Coldplay lugu sai alguse 1996 Londonis, liikmeteks laulja-pianist-kitarrist Chris Martin, basskitarrist Guy Berryman, soolokitarrist Jon Buckland ja trummar Will Champion. Bändi esimene EP ilmus 1998. Seda avaldati 500 eksemplari, kuid tänu sellele sai Coldplay plaadistuslepingu EMI tütarfirma Parlophone’iga.

Esimene album „Parachutes“ ilmus 2000. aastal. 2002 ilmus teine plaat „A Rush of Blood to the Head“, mis oli vägagi edukas. Seejärel albumid „X&Y“ (2005), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (2008), „Mylo Xyloto“ (2011), „Ghost Stories“ (2014) ja „A Head Full of Dreams“ (2015). Pärast viimati mainitud plaati arvati, et see jääb Coldplay viimaseks, kuid võta näpust, sel aastal uus ja suurepärane album „Everyday Life“. Sel aastal andis Coldplay teada, et nad lõpetavad mõneks ajaks kontsertite andmise, kuna kliimamuutused on liiga suured, ja neil on soov välja mõtelda see, kuidas andas „kliimasõbralikke“ kontserte.

Algus

Bändiliikmed kohtusid septembris 1996 University College’is Londonis. Esimesed liikmed olid Chris Martin ja Jonny „Jon“ Buckland. Enamuse ülikooliajast veetsid nad sellega, et plaanisid teha oma bändi, ja lõpuks pandi kokku ansambel nimega Pectoralz. Seejärel liitus duoga nende kursavend Guy Berryman, ja 1997. aastaks oli neil juba ka uus nimi – Starfish. Nüüd hakati andma ka kontserte väikesetes klubides Camdenis.

Chris Martin „palkas“ ka oma kauaaegse koolikaaslase Phil Harvey ansambli mänedžeriks. Harvey õppis antiiki Oxfordi ülikoolis, kusjuures Coldplay peab Harveyd ka täna oma viiendaks liikmeks. Veidi hiljem liitus ansambliga trummar Will Champion, kusjuures Champion oskas sel hetkel mängida klaverit, kitarri, basskitarri, kuid mitte trumme...

1997. aasta lõpus, 1998. aasta alguses võttis ansambel endale ka uue nime – Coldplay oli sündinud. 1998 avaldati EP „Safety“, mida valmistati vaid 500 eksemplari, et seda jagada plaadifirmadele ja sõpradele, müüki jõudis vaid 50 plaati. Kuid juba sama aasta detsembris sõlmiti leping independent plaadifirma Fierce Panda Records’iga ning ilmus kolme lauluga EP „Brothers and Sisters“.

Coldplay liikmed lõpetasid ülikooli ja kevadel 1999 oli neil taskus ka plaadistusleping plaadifirmaga Parlophone, kusjuures viie albumi plaadistusleping! Esineti suurel Glastonbury muusikafestivalil ja salvestati kolmas EP „The Blue Room“. EP’d ilmus 5000 eksemplari (oktoobris 1999) ja laulu „Bigger Stronger“ mängiti ka BBC Radio One’is.

Kolmanda EP salvestamine kulges üsna segastes tingimustes. Chris Martin viskas ansamblist välja Will Championi, kuid palus veidi hiljem tal tagasi tulla. Tundes endas tõsist süüd hakkas Chris Martin jooma. Õnneks suutsid bändiliikmed omavahel ära leppida ja pandi paika seadused, mida bäńdis tohib teha, mida mitte. See oli nn „kõik ühe eest“-leping. Coldplay on demokraatlik bänd ja kõik sissetulekud jagatakse võrdselt, eeskujuks U2 ja R.E.M. Üks punkt kokkuleppes oli, et bändist visatakse välja see, kes kasutab narkootikume.

„Parachutes“

Märtsis 1999 hakkas Coldplay tegema tööd debüütalbumiga „Parachutes“. Seda lindistati Rockfield-stuudio koos produtsent Ken Nelsoniga. Coldplay esines ka ajakirja NME Carling-turneel, milles tutvustati uus ja huvitavaid ansambleid.

Märtsis 2000 ilmus Coldplay singel „Shiber“, millest sai nende esimene lugu, mis jõudis brittide singlimüügitabelisse TOP 40 sekka. Juuni 2000 on pöördeline hetk Coldplayle. Bänd oli esimesel kontsertturneel, esineti Glastonbury muusikafestivalil ja ilmus nende läbimurde singel „Yellow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale number 4 ja tegi ansamblist kuulsa. Juulis ilmus debüütalbumk „Parachutes“, mis tõusis briti plaadimüügitabelis kohale number 1! Plaadifirma oli ennustanud, et debüütalbumit müüakse ca 400 000 eksemplari, kuid juba 2000. aasta jõuludeks oli seda müüdud 1,6 miljonit!

Coldplay oli Euroopas edu saavutanud, mistõttu pöörati pilk ka Põhja-Ameerikasse. 2001. aasta alguses käis Coldplay kontsertturneel Põhja-Ameerikas, kuid esineti ka mitmetes populaarsetes telesaadetes: „Saturday Night Live“, „Late Night with Conan O’Brien“ ja „The Late Show with David Lettrman“.

Debüütalbum meeldis nii kuulajatele kui ka muusikakriitikutele ning 2002. aastal võitis „Parachutes“ Grammy-auhinna, kui parim alternatiivmuusika album.

„A Rush of Blood to the Head“

2001. aasta oktoobris naases Coldplay stuudiosse, et alustada tööd teise stuudioalbumiga. Produtsendiks jällegi Ken Nelson. Augustis 2002 ilmuski teine album „A Rush of Blood to the Head“, millel oli ka mitmeid hittlugusid: „Iin My Place“, „Clocks“ ja „The Scientist“. Plaadiga samanimeline kontsertturnee leidis aset juunist 2002 septembrini 2003. Turnee viis Coldplay viiele mandrile. Kontsertturneel oli äge valgusshow ja võimsad ekraanid, mis meenutasid legendaarse U2 legendaarset „Elevation“-turneed. Coldplay salvestas ka kontsertalbumi „Live 2003“, mis lindistati Sydney Hordern Pavilionis.

Ajakirja „Rolling Stone“ lugejad valisid Coldplay 2003. aasta primaks artistiks ja parimaks bändiks. Samal aastal võitis album ka Grammy-auhinna kui parim alternatiivmuusika album, aasta hiljem võitis laul „Clocks“ parima laulu Grammy.

„X&Y“

2004. aastal võttis Coldplay aja maha, et puhata pärast pikka kontsertturneed, kuid siiski hakati tegutsema ka kolmanda stuudioplaadi kallal. Bänd sai ka palju uusi ideid ja mõjutusi, ja Guy Berryman on ütelnud, et kuulasime mitmeid erinevaid artiste: David Bowie, Brian Eno, Pink Floyd, Depeche Mode, Kate Bush, Kraftwerk ja U2.

Mais 2004 sündis Chris Martinil ja tema abikaasal, näitlejatar Gwyneth Paltrow’l esimene laps, tütar, kes sai nimeks Apple.

Juunis 2005 ilmus album „X&Y“. Plaati müüdi 8,3 miljonit eksemplari, ja see oli ka selle aasta maailma enimmüüdud album. Plaat oli müügitabelite tipus 30 riigis ja sellest sai Suurbritannias kiiremini müüdud album ajaloos. Ilmusid ka hittsinglid „Speed of Sound“, „Fix You“ ja „Talk“ (selle loo meloodia on sama kui 1981. aastal ilmunud saksa süntesaatorigeeniuste ehk Kraftwerki loos „Computer Love“).

„X&Y“ oli edukas album kaubanduslikult (2005. aasta maailma enimmüüdud album), kuid muusikakriitikute arvates oli see kehvem kui Coldplay eelmine plaat. Üks muusikakriitik ühest suurest ajalehest tõdes, et Coldplay on aastakümne kõige vastikum ansambel... no mine võta nüüd kinni... Coldplay võrreldi järjest rohkem U2. Chris Martin on ütelnud, et negatiivsed tähelepanekud tegid temast omakorda palju „vabanenuma“. Vot sedasi. Koerad võivad ju haukuda, karavan liigub ikka edasi.

Juunist 2005 kuni juulini 2006 oli Coldplay taaskord pikal kontsertturneel ehk „Twisted Logic“-turneel.

„Viva la Vida or Death and All His Friends“

Oktoobris 2006 alustas Coldplay tööd uue albumiga. Albumi produtsendiks palgati legendaarne Brian Eno. 2007. aasta alguses tehti töös uue albumiga pisukene paus, sest Coldplay otsustas käia turneel Ladina-Ameerikas: Tšiilis, Argentiinas, Brasiilias ja Mehhikos. Samal ajal lindistas Coldplay palju head muusikat ka Lõuna-Ameerika ja Hispaania kirikutes, mainiti sedagi, et uus album tuleb ka veidi ladinaameerika hõnguline. Chris Martin kinnitas, et uus plaat on stiililt täiesti uus Coldplay. Esimesi kolme albumit nimetas ta triloogiaks, ja lisas, et edaspidi kasutab ta laulmisel vähem falsetti ja laulab ka madalamalt.

2008 ilmus uue albumi esimene singel „Violet Hill“, millel ka veidi bluusilikku hingamist. Lugu tõusis nii briti kui ka USA singlimüügitabelis esikohale, kusjuures see oli Coldplay esimene laul, mis tõusis sedavõrd kõrgele. Juunis 2008 ilmuski uus album, mis tõusis briti plaadimüügitabelis esikohale, olles müügil olnud vaid kolm päeva! BBC kinnitas, et see on muusikaloos üks kiiremini müüdud albumeid Suurbritannias. Juunis lõpuks oli sellest saanud kõigi aegade enim striimitud album. Aastal 2008 oli plaat maailma enimmüüdud album!

„Mylo Xyloto“

oli Coldplay järgmine plaat, mis kiskus vägisi industriaalroki poole ja selle lindistamine lõpetati 2011. aasta keskel. Martin ja Champion kinnitasid selle plaadi teemadeks on armastus, sõltuvus, sundkäitumine, põgenemine ja töötamine kellegi jaoks, kes sulle ei meeldi.

Plaadi esiksingliks oli 3. juunil 2011 ilmunud „Every Teardrop Is a Waterfall“. 2. augustil 2011 ilmus album „Mylo Xyloto“, millele järgnes kuu aega hiljem ka teine singel „Paradise“. 23. septembril 2011 tulid müüki Coldplay Euroopa-turnee piletid, mis müüdi läbi sekunditega.

See album jõudis plaadimüügitabelite tippu 34 riigis, ja Suurbritannias oli see 2011. aasta enimmüüdud rokiplaat.

„Ghost Stories“

Pärast „Mylo Xyloto“-turnee lõppu siirdus Coldplay jällegi stuudiosse, et alustada tööd uue albumiga. Väsimatud mehed need Coldplay mehed. Martin kinnitas, et eesmärgiks oli teha plaat, mis esindab reisi/matka, et õppida tingimusteta armastust.

26. veebruaril 2014 ilmuski uus singel „Midnight“, mis andis aimdust, mida on uuelt plaadilt oodata. See oli üsnagi elektrooniline lugu, mida võrreldi ka Bon Iver’i loominguga. Uue plaadi ametlik esiksingel „Magic“ ilmus 3. märtsil 2014. Veidi hiljem, 3. mail ilmus hittsingel „A Sky Full of Stars“, mille produtsendiks oli varalahkunud Avicii. Chris Martin kinnitas pärast selle loo ilmumist, et ta oli saanud inspiratsiooni Katy Perry muusikast.

Nüüd ei läinud enam palju aega, kui ilmuski uus album „Ghost Stories“ (sellelt plaadilt ilmusid singlitena veel ka „True Love“ ja „Ink“). Plaadi ilmumisnädalal müüdi seda Suurbritannias 168 000 eksemplari ja veidi hiljem oli seda maailmas müüdud juba 2 miljonit plaati! Aastal 2014 müüdi seda maailmas üle kolme miljoni eksemplari ja see oli selle aasta neljandaks enimmüüdud album.

„A Head Full of Dreams“

ilmus 4. detsembril 2015 ja oli taaskord veidi erinev, kui Coldplay varasemad albumid. Jonny Buckland ja Guy Berryman kinnitasid, et uus plaat on nagu öö kõrval päev. Chris Martin lisas, et selle plaadiga püüti edasi anda midagi värviküllast ja rõõmsameelest.

Sellel plaadil oli mitmeid põnevaid „koostööpartnereid“: Beyonce, Noel Gallagher, Tove Lo, pianist Khatia Buniatishvili ja Merry Clayton. Albumi produtsendiks olid Rick Simpson ja Norra duo Stargate (ehk Tor Hermansen ja Mikkel Eriksen). Brittide plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, USA’s jäi laeks teine koht.

Brittide muusikaauhindade jagamisel 2016 võitis album parima briti albumi tiitli. Loomulikult kaasnes ka selle albumiga suur maailmaturnee, kusjuures ainuüksi Londonis Wembley staadionil anti neli kontserti!

„A Head Full of Dreams“ sain endale ka omamoodi järje, sest 14. juulil 2017 ilmus EP „Kaleidoscope EP“. Ka sellelt EP’lt ilmus mitu singlit – „Something Just Like This“ (Coldplay ja USA DJ- ja produtsentide duo The Chainsmokersi koostöö), „Miracles“ Coldplay koostöö USA räppari ja laulja Big Sean’iga), „All I Can Think About Is You“ ja „Aliens“.

„Everyday Life“

oli järjekorras kaheksas Coldplay stuudioalbum, mis ilmus 2019. aasta 22. novembril. Plaat oli jagatud kahte osasse ehk „Sunrise“ ja „Sunset“.

Oktoobris 2019 ilmusid paljudesse linnadesse erineval pool maailmas suured plakatid, millel vanaegne bänd ja kuupäev 22. november 1919 , näiteks Sao Paulos, Berliinis, Hong Kongis, Sydneys jm. Veidi hiljem ilmus ka plaati promov videoklipp. Paljudele Coldplay fännidele saadeti ka meil, milles öeldi, et juba sada aastat on töötatud uue albumi kallal. Sealt siis ka vihje plakatil olnud aastaarvule 1919.

22. novembril andis Coldplay vägagi põneva ja suurepärase konterdi Ammanis, Jordaanias. Mängiti suure lossi katusel. Esimene osa algas kohaliku aja järgi kell neli hommikul ehk siis sunrise/päikesetõus, teine osa algas kell kaks pärast lõunat ehk siis sunset/päikeseloojang. Mõlemad kontserdid kanti üle ka Youtube’is, kusjuures Coldplay polnud varem Jordaanias esinenud. Kahel etteastel publikut ei olnud, kuid veidi hiljem mängiti Ammanis ka suurele publikule, kui esineti kohas nimega Citadel.

25. novembril mängis Coldplay publikule Londoni loodusmuuseumis, kusjuures esinemisega toetati ka keskkonnakaitset. Uue albumi võtsid suurepäraselt vastu nii Coldplay fännid kui ka muusikakriitikud. Fännide „suhtumisest“ ja heakskiidust andis tunnistust see, et uus album tõusis juba ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale (see oli seega kaheksas Coldplay esikoha-plaat, kusjuures see oli aasta 2019 kolmandaks kiiremini müüdud album, eespool vaid Ed Sheerani „No. 6 Collaborations Project“ ja Lewis Capaldi „Divinely Uninspired to h Hellish Extent“).

Kiideti seda, et Coldplay uus album on orgaaniline, et Coldplay katsetab erinevate muusikastiilidega, et uuel plaadil on palju suurepäraseid meloodiaid, et bänd peatub ka tõsistel sotsiaalsetel teemadel.

Minu arvates ongi Coldplay puhul oluline see, et nad julgevad katsetada, proovivad erinevaid stiile ja ei häbene seda, no ja loomulikult see, et Chris Martin on igati karismaatiline artist, kes on suurepärane oma esitustes nii plaatidel kui ka laval, olgu need siis suured või väikesed lavad. Rääkimata suurepärastest teistest Coldplay liikmetest, kes suudavad olla vajadusel esil, kuid vajadusel ka lihtsalt saadavad Chris Martini esitust. Nende mängus on vajadusel jõudu, kuid vajadusel ka oskust olla vaiksed ja vaoshoitud.

Põnev oli seegi, et sellel albumil lõi kaasa mitmeid ja mitmeid suurepäraseid lauljaid, muusikuid Euroopast, Aasiast ja Aafrikast. Palju oli ka igasugu põnevaid sämpleid maailmamuusikast. Nii oli keelpillide seadeid teinud Davide Rossi (mees, kes mänginud kitarre ka briti elektroonilise muusika bändis Goldfrapp) ja briti muusik, helilooja John Metcalfe, lauluga aitasid Norah Shaqur, Belgiast pärit muusik ja laulja Stromae, Nigeeria lauljatar Tiwa Savage, võrratu briti laulja ja multiinstrumentalist Jacob Collier, London Voice Choir, produtseerimisega on abistanud eelpool manitud Stargate, muusikat teeb suurepärane Palestiina muusikat esitav Le Trio Joubran, Nigeeriast pärit suurepärane saksofonist Femi Kuti jpt.

„Music Of The Spheres“

Warner Music tutvustab pressiteates Coldplay uut ja väga suurepärast albumit nii:

"Coldplay avaldas kauaoodatud üheksanda stuudioalbumi “Music Of The Spheres”, mille fookuses on uus südantsoojendav lugu “Let Somebody Go” koos popstaari Selena Gomez’iga. Loole ilmus ka nn lüürikavideo, milles nähtavad laulusõnad on Coldplay ninamehe Chris Martini ja Selena poolt käsitsi kirjutatud.

Kevadel ilmus uue kauamängiva esimene singel “Higher Power”, mille esmaesitlus toimus rahvusvahelises kosmosejaamas ning millest sai kiirelt ülemaailmne hitt. Hiljuti sai Coldplayst esimene briti ansambel, kes debüteeris Ameerika maineka Billboard Hot 100 edetabeli esikohal ja seda oma viimase singliga “My Universe”, millel tegi kaasa Lõuna-Korea poistebänd BTS.

Mõlemad mainitud singlid saabusid koos värvikate muusikavideotega, mille aitas ellu äratada režissöör Dave Meyers ning millele on tänaseks kogunenud miljoneid vaatamisi. Coldplay jätkab igas mõttes piiride ületamist. Huvitava faktina võib välja tuua selle, et albumil olevate lugude nimed ning viis lugu kaheteistkümnest on märgitud hoopis trendikate emotikonide abil. Albumi sünnile on suuresti kaasa aidanud mitmete superhittide taga seisev produtsent Max Martin.

Päev enne uue stuudioalbumi saabumist kuulutas Coldplay välja oma 2022. aasta kontserttuuri “Music Of The Spheres World Tour”, mille piletite ja kuupäevade kohta leiab rohkem infot ansambli kodulehelt. Koos rõõmusõnumiga edastas Coldplay fännidele ka oma olulised seisukohad seoses keskkonnateadlikkuse ja vastutusega. Ansambel on kaasanud tuuri planeerimise protsessi mitmeid eksperte, andmaks endast parima, et muuta kontserdid jätkusuutlikumaks."

Nii nagu eelpool mainitud, siis on tõepoolest mitme loo pealkirjad edasi antud emotikonidega. Näiteks esimese loo pealkiri on “Music of the Spheres” (Saturni märk), “Alien Choir” (taevatähtede märk), “Human Heart” (südame märk), “Music of the Spheres II” (Maa märk) ja “Infinity Sign” (lõpmatuse märk). Kindlasti on oluline ka see, et mitmes loos löövad kaasa külalisartistid – popmuusika superstar Selena Gomez (“Let Somebody Go”), Lõuna-Korea menukas poistebänd BTS (“My Universe”) ja USA R&B duo We Are King ja briti supertalent, muusik Jacob Collier (“Human Heart”).

Sellel albumil on Coldplay esitamas taaskord igati põnevat muusikat, siin on lausa kosmilisi saunde, ja mõned lood on üsna lühikesed, võiks öelda, et need lausa vahepalad – “Music Of The Spheres” (53 sekundit), “Alien Choir” (53 sekundit) ja “Music Of The Spheres II” (21 sekundit).

Plaadi avalöögiga “Music Of The Spheres” Coldplay kuulaja kosmosesse viib. Sellele järgneb popilikult rokilik või rokilikult popilik “Higher Power”, mis mulle veid isegi legendaarse Yes’i muusikat meelde tuletab. Kosmiliselt põnevat saundidega algab ka järgmine lugu – “Humankind”, milles ka sellist progressiivse rokkmuusika hingamist, kuid Coldplay lisab siia omad saundid ja mõtted. Seejärele jällegi põnevate süntesaatori saundiga vahepale “Alien Choir” – mulle tundub, et olemegi kosmoselaevas ja kusagil teistes sfäärides. Tulnukaid ja koori ei ole, kuid põnev on ikkagi.

Seejärel õrn ja ilus “Let Somebody Go”, milles kuulajale “jutustab” Chris Martin, kuid appi tuleb ka Selena Gomez. Selles loos on midagi sellist, mis mulle oma hingamiselt toob meelde minu kunagise lemmikbändi The Blue Nile ja nende albumi “Hats” aastast 1989. Aga jah, hiiglama ilus lugu … Täpselt sama saab öelda ka järgmise laulu kohta “Human Heart”, milles mitmehäälset laulu ja põnevaid harmooniaid ja väga ilusat meloodiat pakuvad Coldplay, We Are King ja Jacob Collier.

Oluliselt rokilikumaks läheb järgmine lugu ehk „People of The Pride“, kitarrisaundid on täpselt sellised, et selles loos on jällegi ainest hittlooks. Kui otsida sarnaseid jooni mõne teise artistiga, siis siin on midagi U2’st ... aga see on lihtsalt minu arvamus ...

Hoopis rahulikum on lugu „Biutyful“ – kas siin on Coldplay laulja hääl viidud üles, justkui laulaks keegi kena neiu ... või on siin keegi külalisesineja? Mine võta kinni. Laulu üks autoritest on Davide Rossi, kes on Itaalia muusik, viiulimängija, kes löönud kaasa kitarril ja keitaril ka ansamblis Goldfrapp.

Enne megahitti „My Universe“ veel üks vahepala „Music Of The Spheres II“, ja siis tõepoolest hittlugu „My Universe“, milles Coldplay on kampa võtnud Lõuna-Korea legendaarse poistebändi BTS. No ja kõik see kokku on hämmastavalt suurepärane! Suurepärane näide, milline on üks suurepärane popilugu.

Plaadi eelviimane lugu on märgistatud lõpmatuse märgiga, pealkirjaks ka „Infinity Sign“. Tegemist tegelikult ju instrumentaalpalaga, mille lõpus on kuulda veidi ka taustalaulu. Jällegi igati huvitav lahendus Coldplay poolt, et tegelikult saab head muusikat teha ka lihtsalt instrumentaalsel kujul.

Plaadi lõppakord on „Coloratura“. Lugu, millel pikkust üle kümne minuti. Loo alguses kuulda ka nn loodushelisid, millele järgnevad kaunid klaverihelid. Veidi on tunda isegi sellist klassikalise muusika hingamist, hiiglama ilus, abiks tundub olevat harf. Seejärel jätkavad klaver ja Chris Martin, ai kui ilus ja õrn see on. Kuna mulle on alati meeldinud ansambli The Beatles muusika, siis on Coldplay selles loos mõnusalt saranane ka nendega. No ja rääkimata nendest põnevatest ja kosmilistest saundidest, mis loo arenedes juurde tulevad. Justkui kosmoseodüsseia ... milles nii "tulnukate" kui ka looduse hääli.

Coldplay muusika läbi aastate

Coldplay muusikat saab kõige laiemalt määratleda kui alternatiivset rokkmuusikat. Nende varasemat loomingut on võrreldud Radioheadi, Jeff Buckley, Travise, Oasise ja U2. Coldplay liikmed on ise kinnitanud, et nende muusika on rakse pehmerokk, ja nende muusika annab edasi palju ka bändiliikmete tundeid.

Olen lugenud, mida muusikakriitikud on ütelnud Coldplay albumite kohta, ja leiab igasugu põnevaid mõtteid ja võrdlusi. Debüütalbum oli meloodiline popmuusika, millele oli lisatud elektrikitarre. Albumil „A Rush of Blood to the Head“ oli mõjutusi Echo and the Bunnymenilt, Kate Bushilt ja George Harrisonilt ja sellel oli mahlakaid meloodiaid ja südamevalu. „X & Y“ albumil oli mõjutusi Johnny Cashilt ja Kraftwerkilt, lisaks veel palju Chris Martini kõhklusi, kartusi, hirme, lootusi ja armastust. Albumit „Viva la Vida“ tehes kuulati palju ka Bluri, Arcade Fire’it ja My Bloody Valentine’i.

Mõned numbrid ka – „Parachutes“ (maailmas müüdud 9,5 miljonit plaati, singlid „Shiver“, „Yellow“, „Trouble“ ja „Don’t Panic“), „A Rush of Blood to the Head“ (14 miljonit, singlid „Got Put a Smile Upon Your Face“, „Clocks“, „The Scientist“, „In My Place“), „X & Y“ (12 miljonit, singlid „Speed of Sound“, „Fix You“, „Talk“, „The Hardest Part“), „Viva la Vida or Death and All His Friends“ (7,7 miljonit, singlid „Violet Hill“, „Lost“, „Viva la Vida“, „Lovers in Japan“), „Mylo Xyloto“ (8 miljonit, singlid „Every Teardrop Is a Waterfall“, „Paradise“, „Charlie Brown“, „Princess of China“ (koostöös Rihanna’ga), „Up with the Birds“, „Hurts Like Heaven“), „A Head Full of Dreams“ (6,5 miljonit, singlid „Adventure of a Lifetime“, „Hymn for the Weekend“, „Up & Up“, „A Head Full of Dreams“, „Everglow“).

Kuula ise ka:

https://coldplay.lnk.to/MOTS

Goo Goo Dolls „Rarities“ (Warner Music)

Goo Goo Dolls on USA rokipunt, kes on minu jaoks kindlasti üks lemmikutest nende bändide seas, kes sellist rokilikumat kraami esitavad. Ütlen nii, et Goo Goo Dolls on minu jaoks samal pulgal Matchbox 20’ga ehk siis kaks suurimat rokkmuusika lemmikut. Paljuski on kaasa aidanud see, et mõlemal bändil on väga lahedad lauljad-ninamehed ehk Goo Goo Dolls’il John Rzeznik ja Matchbox 20’l Rob Thomas.

Goo Goo Dolls tuli kokku juba 1986. aastal. Bändi panid Buffalos kokku laulja-kitarrist John Rzeznik ja basskitarrist-laulja Robby Takac. Nemad kaks on ka täna Goo Goo Dollsi ainssd liikmed, kuigi bändis on aastate jooksul mänginud ka mitmeid teisi pillimehi ja ka kontsertitel kasutatakse abijõude. Alates 1994. aastast mängis bändis pikka aega trumme Mike Malinin (tema lahkus bändist 2013. aastal), enne teda oli trummide taga George Tutuska.

Bändi kuulsaimad ja tuntuimad lood on kindlasti „Name“ (1995. aasta albumilt „A Boy Named Goo“), „Iris“ ja „Slide“ (1998. aasta albumilt „Dizzy Up The Girl“, sellelt albumilt ilmus lausa 10 laulu, mis jõudsid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka) ja „Here Is Gone“ ja „Big Machine“ (2002. aasta albumilt „Gutterflower“). Aastate jooksul on USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka tõusnud 14 laulu ja ainuüksi USA’s on nende albumeid müüdud ca 10 miljonit.

Minu „tutvus“ Goo Goo Dollsi ja nende muusikaga saigi algusega just laulust „Iris“, mis 1998. aastal ilmus, ja pärast seda olen püüdnud bändi muusikal ja tegemistel silma peal hoida. „Iris“ on laul, mis Billboardi edetabelis „Top 100 Pop Songs 1992-2012“ tõusis kohale number 1! Muideks, samast tabelist leiab veel ka laulud „Slide“ (koht number 9) ja „Name“ (koht number 24).

John Rzeznik

on sündinud Buffalos, ta on pere viiest lapsest noorim. Tema vanemad on töötanud baaris ja postkontoris, kuid on mõlemad õppinud ka pillimängu (klarnet ja flööt). Nii nagu Rzezniki perekonnanimest võib välja lugeda, siis on temas ka poola-verd. Rzezniki isa suri ootamatult 1981. aastal kui noormees oli alles 15-aastane, aasta hiljem suri sama ootamatult ka Rzezniki ema.

Johni aitasid kasvatada tema vanemad õed (Phyllis, Fran, Gladys ja Kate). Kui John Rzeznik läks keskkooli, hakkas ta õppima ka kitarrimängu. Õed olid need, kes venda muusika suunas juhtisid, kusjuures kodus kuulati palju The Rolling Stonesi ja The Kinksi. Õdedest noorim kuulas ka punki, mistõttu sai John maitse suhu ka pungist, kuulates Ramonesit ja The Clashi. John Rzeznik ise on ütelnud, et palju on aidanud tal oma lugusid valmis kirjutada see, et tema eeskujudesk on olnud Kiss, Cheap Trick, The Cure ja Rush.

Rzeznik on laulude kirjutamise kohta ütelnud ka seda, et see ei ole lihtsalt inspiratsioonipuhang, vaid 99% ka õige ettevalmistus ja häälestus loo kirjutamiseks. Paljud tema lood on autobiograafilised või biograafilised. John Rzeznik oli aastail 1993-2003 abielus modell Laurie Farinacci’ga, aastal 2013 abiellus mees Melina Gallo’ga, detsembris 2016 sündis paaril ka esimene laps – tütar, kes sai nimeks Liliana.

Goo Goo Dollsi algus

Tulles tagasi bändi algusaastate juurde saab öelda, et Takac ja Tutuska olid sõbrad juba koolis, samal ajal mängis Rzeznik ansamblis The Beaumonts, mida vedas üks Takaci sugulastest. Veidi hiljem otsustasid Rzeznik, Takac ja Tutuska hoopis üheskoos muusikat tegema hakata ja võtsid bändile nimeks Goo Goo Dolls, kuna nägid ajakirjas „True Detective“ reklaami, milles oli juttu Goo Goo Doll-nimelisest mänguasjast.

„Olime noor garaažibänd, kellel polnud plaaniski plaadistuslepingut saada,“ räägib Rzeznik, „kuid meil oli jul sel õhtul esinemine, ja meil oli vaja bändile nime. See oli parim, mille peale tulime ja nii see ka jäi. Kui mul oleks olnud veel viis minutit aega, siis oleksin kindlasti parema nime leidnud.“

Nende esimene plaat „Goo Goo Dolls“ ilmus 1987, ja siis oli juhtlauljaks Takac. Plaadi andis välja firma Mercenary Records, kuid juba aasta hiljem võttis bändi „oma leivale“ kübe suurem firma ehk Celluloid Records. 1989 ilmuski teine album „Jedin“, veidi pärast seda, kui bänd oli kolinud tegutsema ja toimetama Los Angelesse.

1990 ilmus bändi kolmas stuudioplaat „Hold Me Up“, millel juba viies laulus oli juhtlauljaks Rzeznik, näiteks singlina ilmunud loos „There You Are“ ja bändi kontsertitel üheks populaarsemaks looks peetavas „Two Days In February“. Kui kahel esimesel plaadil mängis Goo Goo Dolls muusikat, mis oli paljude arvates liigagi sarnane ansambliga The Replacements, oli neil palju fänne ülikoolides ja pungi-seltskondades, kuid kolmandal albumil tõi Goo Goo Dolls muusikasse juurde heavy metalli, poprokki, ja jätkuvalt ka punkrokki.

1993 ilmus ansambli neljas stuudioplaat „Superstar Car Wash“, millel oli ka laul „We Are The Normal“. Rzezniki kirjutatud ja The Replacements ansambliliikme Paul Westerbergi sõnadega lugu tõusis USA rokilugude edetabelis kohale number 5. Näis, et Goo Goo Dolls hakkas saavutama suuremat tähelepanu, mis tegelikult ju nii oligi.

Inglite abil lennukalt muusikamaailma tippu

1998. aastal paluti Rzeznikil kirjutada lugu menukasse filmi „City of Angels“ (peaosades Nicolas Cage ja Meg Ryan) ja nii valmis hittlugu „Iris“. Sellest loost algas bändi tegelik tähelend, sest laul püsis „Billboard Hot 100 Airplay“-edetabelis esikohal rekordilised 18 nädalat, ja sama lugu kandideeris ka kolmele Grammy-auhinnale.

Rzeznik on ütelnud, et seda lugu kirjutades oli tal kallal tõeline „writer’s block“ ja paar päeva enne loo valmimist oli tal plaan ansamblist lahkuda, kuid just see lugu oli SEE lugu, mis bändi hetkega maailmakuulsaks tegi. „Iris“ ilmus ka nende kuuendal stuudioplaadil „Dizzy Up The Girl“. Samal plaadil oli veel mitmeid teisigi lugusid, mis tõusid USA singlimüügitabeli TOP 10 hulka - "Black Balloon", "Slide", "Broadway" ja "Dizzy". Aastal 2001 ilmus ansambli esimene kogumikplaat „What I Learned About Ego, Opinion, Art & Commerce“.

Järgmine stuudioplaat „Gutterflower“ ilmus 2002. aastal, millelt leiab ka hittlood "Here Is Gone", "Sympathy" ja "Big Machine". 4. juulil 2004 andis Goo Goo Dolls oma kodulinnas Buffalos tasuta vabaõhukontserti. Vihma kallas vahet pidamata, kuid rahvast oli palju. Sellest kontsertist ilmus ka DVD „Live in Buffalo July 4th 2004“.

2006. aastal tähistas Goo Goo Dolls oma 20. sünnipäeva ja avaldas uue albumi „Let Love In“, millel jällegi mitu väga head ja populaarset lugu – „Give A Little Bit“ (see on algupäraselt küll Supertrampi lugu), "Better Days", "Stay With You" ja plaadi nimilugu "Let Love In".

„Let Love In“ oli rekordiline lugu, sest sellest sai Goo Goo Dollsi 12. laul, mis tõusis „Billboard Adult 40“-edetabelis TOP 10 hulka, lüües sedasi varsema rekordi, mis kuulus Matchbox 20 ja Sheryl Crow’le. 2007 lisas Matchbox 20 ühe loo sellesse edetabelisse juurde, kuid Goo Goo Dolls „vastas sellele“ lauluga „Before It’s Too Late“, mis kõlas filmi „Transformers“ heliribal.

2007 avaldas Goo Goo Dolls kogumikplaadi „Greatest Hits Volume One: The Singles“, millel olid kõik ansambli seni ilmunud singlid, lisaks uus versioon laulust „Name“ ja Michael Braueri remiks laulust „Feel The Silence“. Aasta hiljem ilmus veel üks kogumik, mil nimeks „Vol. 2“, millel kuuleb igasugu rariteetseid salvestusi ja kontsertesinemisi.

Järgmise stuudioplaadiga tegi Goo Goo Dolls palju ja pikalt tööd, seda hakati tegema suvel 2009, jätkati 2010. aasta talvel, ja see ilmus kevadel 2010 – „Something for the Rest of Us“. 2013 avaldas bänd albumi „Magnetic“ ja 2016 albumi „Boxes“. 2019 avaldas Goo Goo Dolls ekslusiivse vinüülplaatide boksi, mil nimeks „Topography (1998-2013)“. Selles on viis vinüülplaat ehk bändi viis stuudioplaati, alates „Dizzy Up the Girl“ kuni „Magnetic“.

Uut kraami ka

Aprillis 2019 andis bänd teada ka seda, et nad tegelevad uue stuudioplaadiga (järjekorras kaheteistkümnes). Mais anti teada, et uue plaadi nimeks saab „Miracle Pill“ ja juunis alustati koos ansambliga Train Põhja-Ameerika kontsertturneed.

Juulis ilmus video laulule „Miracle Pill“, veidi hiljem ka teine singel „Money, Fame & Fortune“. Augustis ilmus veel ka kolmas singel „Indestructible“ ja 13. septembril 2019 uus album „Miracle Pill“. Selle plaadiga oli bändil plaanis minna kontsertturneele, kuid tänud ülemaailmsele pandeemiale jäi see ära. Bänd läks hoopis stuudiosse ja üllatas 2020. aastal oma fänne jõuluplaadiga! Pealkirjaks “It’s Christmas All Over”, mille oli vanu ja populaarseid jõululugusid, kuid ka kaks täiesti uut jõululaulu.

Kuid üllatused sellega ei lõppenud, sest sel suvel ilmus vaikselt ja tasahilju Goo Goo Dollsilt uus kogumik ehk “Rarities”, millel 20 rariteetset esitust/laulu aastatest 1995 kuni 2007. Plaadil on singlite nn b-pooli, kontsertesitusi, raadios esitatud lugusid ja populaarsete laulude akustilisi versioone.

Nii leiab kogumikult laulud – “Hit or Miss” (aastast 1995, singli “Only One” b-pool), “Nothing Can Change You” (1995, singli “Name” b-pool), “Long Way Down” (Chris Lord-Alge remix, 1996, sama laulu singli b-pool), “Name” (1996, akustiline kontsertversioon), “Don’t Change” (kontsertversioon), “Girl Right Next to Me” (akustiline kontsertversioon, 1995), “Another Second Time Around” (akustiline kontsertversioon, 1995), “Iris” (akustiline versioon), “Slide” (akustiline versioon, 1999), “Naked” (remiks, 1999), “Black Balloon” (kontsertversioon Seattle’ist, 1999), “Naked” (kontsertversioon Buffalost, 1999), “Black Balloon” (kontsertversioon, 2002), “Broadway” (kontsertversioon 2002), “”We’ll Be Here (When You’re Gone)” (akustiline versioon, 2006), Better Days” (akustiline versioon, 2006), “Let Love In” (kontsertversioon, 2006), “Listen” (kontsertversioon, 2006), “Feel the Silence” (kontsertversioon, 2007), “Take Me Out to the Ball Game” (1996).

Plaadil on rokilikumat kraami (“Hit or Miss” (sellel lausa punkrokilikku hingamist), “Nothing Can Change You”, “Long Way Down”, “Naked”) ja rahulikumat kraami (bändi hittlood “Name”, “Iris”, mis kõlavad ka akustilises versioonis igati hästi, nagu ka “We’ll Be Here (When You’re Gone)” ja “Better Days”).

Olen üsna kindel, et Goo Goo Dollsi fännidele on “Rarities” kindlasti igati põnev kuulamine, ja tasub lugeda ka kaasas olevalt bukletilt Matt Pinfieldi kirjutatud lugu Goo Goo Dollsi kohta.

Bändi tänases koosseisus on John Rzeznik (laul, kitarr, taustalaul), Robby Takac (basskitarr, laul, taustalaul), sest trummar Mike Malinin lahkus ansamblist 2013. aastal. Kui Goo Goo Dolls praegu kontserte annab, siis on neil abiks Brad Fernquist (kitarr, mandoliin, taustalaul), Craig Macintyre (trummid ja löökriistad), Jim McGorman (klahvpillid, kitarr ja taustalaul). Viimati mainitu tuli Rzeznikile ja Takacile appi alles hiljuti ehk aastal 2018.

Kuula ise ka:

https://googoodolls.lnk.to/rarities

Rudimental „Ground Control“ (Warner Music)

Rudimental on praegu üks kuumimaid nimesid tantsumuusikamaailmas päris kindlasti. Tegemist on inglise drum and bass’i ansambliga, mille liikmed on Piers Aggett, Amir Amor, Kesi Dryden, DJ Locksmith ehk Leon Rolle. Lisaks drum and bass’ile on nende muusikat lahterdatud kui liquid funk’i, jungle’it, breakbeat’i ja isegi souli. Seega üsna vahva muusikaline virrvarr!

Rudimental on jõudnud võita üsna lühikese ajaga juba Briti Muusikaauhinna, Mobo Auhinna, nad on kandideerinud MTV Europe Muusikaauhinnale kui ka Mercury Prize auhinnale.

Rudimental sai tuntuks laiemale publikule 2012, kui nende lugu „Feel the Love“, milles laulis John Newman tõusis briti singlimüügitabelis esikohale! See lugu kandideeris ka Briti Muusikaauhinnale ning laulu kasutati 2013. aastal ka dokumentaalfilmi „Spark: A Burning Man Story“ algustiitrites. Ka Rudimentali järgmised lood olid edukad: „Waiting All Night“ (selles laulab Ella Eyre) oli samuti briti singlimüügitabeli esikohal, lisaks veel „Not Giving In“ (laulab Alex Clare), „Powerless“ (laulab Becky Hill), „Right Here“ (laulab Foxes) ja „Free“ (laulab Emeli Sande).

2013 ilmus nende album „Home“, mis debüteeris briti plaadimüügitabeli esikohal! 2015 ilmus Rudimentali teine plaat „We the Generation“, jällegi suurepärane drum and bass’i plaat, millel ka house’i, souli ja R&B’d. Plaadil laulsid briti souli ja dzässi laulja Will Heard, briti folgi ja souli lauljatar Lianne La Havas, briti räppar Dizzee Rascal, briti lauljad Ella Eyre, MNEK ja Foy Vance, ja loomulikult ka muusikamaailma üks kuumimaid artiste – Ed Sheeran! Just Ed Sheerani „Bloodstream“ oligi Rudimentali teise plaadi esiksingel ja algupäraselt saab seda kuulata Ed Sheerani plaadil „x“. Rudimental andis sellele loole uue hingamise ja Ed Sheeran käis seda "sisse laulmas" Los Angeleses.

Rudimentali teise plaadi teine singel oli „Never Let You Go“, milles lõi kaasa Foy Vance. Sellelt plaadilt on ilmunud veel kolm singlit, ja need on: „I Will for Love“ (Will Heard), „Rumour Mill“ (Anne-Marie ja Will Heard) ning „Lay It All on Me“, milles laulis jällegi Ed Sheeran. Rudimental kiitis Ed Sheeranit väga ja meenutas sedagi, kuidas Sheeran üle maailma kuulsaks sai ja just Rudimentalile ühe oma lugudest miksida andis, kusjuures Sheeran kinnitas hiljem, et see on üks parimaid remikse, mida ta kunagi kuulnud on! Vot sedasi! Sellised mehed on need Rudimentali kutid! Kuid ega Rudimental ei jäänud loorberitele puhkama ja ainult edu nautima, alustati tööd ka uue albumi kallal.

2017. aasta juunis ilmus uus singel „Sun Comes Up“, milles laulab briti laulja James Arthur, kes 2012. aastal võitis brittide talendishow „The X Factor“. Veidi hiljem ehk jaanuaris 2018 ilmus uue plaadi teine singel igati hea popilugu „These Days“ (see on uue albumi seni edukaim laul, kui vaadata erinevate muusikatabelite poole), milles löövad kaasa briti lauljatar Jess Glynne, USA räppar ja laulja Macklemore ning briti R&B-laulja Dan Caplen. See oli sedavõrd hea lugu, et tõusis brittide singlimüügitabeli tippu. Uuelt albumilt on ilmunud veel mitu väga head lugu: reggaelik „Let Me Live“ koos USA elektroonilise muusika trio Major Lazer’i, briti lauljatari Anne-Marie ja Nigeeria laulja Mr Eazi’ga, lisaks veel ka suurepärane ja kaasaegne popipala „Walk Alone“ koos šoti laulja Tom Walkeriga ning drum and bass'i lugu „Summer Love“ koos briti lauljatari ja tõelise supertähe Rita Ora’ga.

Album „Toast to Our Differences“ ilmus 2019. aasta jaanuaris ja see oli jällegi suurepärane näide sellest, kuidas tänapäevast tantsumuusikat kirjutada, esitada ja produtseerida. Rudimental oli teinud kolm aastat tublit tööd ning toonud kokku väga erinevaid ja omanäolisi artiste, et nendega koostööd teha, mistõttu oli plaadil ka palju erinevat muusikat. On öeldud sedagi, et Rudimental otsib üles ka uusi „tulijaid“, et tutvustada muusikamaailmale uusi ja noori artiste, kelles on seda miskit, et muusikamaailmas läbi lüüa.

Ka uuel albumil “Ground Control” on muljetavaldav nimekiri koostööpartneritest ja külalislauljatest, sealhulgas briti lauljatar Ella Henderson, briti garage-muusika DJ MJ Cole, briti-sierra-leone räppar Hardy Caprio, iiri laulja-laulukirjutaja James Vincent McMorrow, briti elektroonilise muusika produtsent Skream, iiri laulja, räppar Maverick Sabre, Kareen Lomax, Backgroad Gee, briti grime-muusika DJ ja MC D Double E, Hamzaa, Kojey Radical, USA räppar The Game ja palju teised, samuti leiab sellelt hittsinglid "Come Over" ft. Anne-Marie & Tion Wayne ja "Be The One" ft. MORGAN, Digga D & TIKE.

Meenutame veidi ka aastat 2020. Märtsis ilmus Rudimentali uus lugu “Krazy”, ja veidi hiljem teinegi lugu ehk “Easy On Me”. Septembris 2020 avaldas bänd uue singli “Come Over”, milles lõi kaasa ka briti suurepärane lauljatar ja laulukirjutaja Anne-Marie ning ka briti räppar Tion Wayne. Detsembris ilmus Rudimenatlilt veel üks lugu “Be the One”, milles kampa lõid ka briti lauljad-laulukirjutajad MORGAN ja TIKE koos räppari Digga D’ga. 2021. aasta juunis avaldas uue albumi nimiloo “Ground Control” ja kohe ka veel ühe loo ehk “Straight From The Heart”, milles laulab Norskov.

Ja selle aasta septembri alguses uus ja oodatud album “Ground Control”, milles lööb kaasa ridamisi põnevaid artiste (nii nagu eelpool mainisin) ja kuuleb jällegi igasugu põnevat muusikat, mida oleme harjunud Rudimentali esituses ikka ja jälle kuulama.

Uue albumi kohta on Rudimentali üks liikmetest Piers Aggett ütelnud, et uue albumi lood hakkasid kujunema juba enne seda, kuid nad avaldasid eelmise albumi “Toast to Our Differences”. Nüüd, kui oli lockdown seoses koroonaviirusega, siis oli Rudimentali liikmetel aega tegeleda muusika kirjutamise ja tootmisega.

“Viirus oli meile nagu väikene kingitus,” räägib Piers Aggett, “Tavaliselt oleme ma kontsertturnedele, seda eriti suvel, kuid nüüd saime me suvel kodus olla, ja seda üle pika aja. Meie terve album sai valmis siis, kui oli lockdown, kuigi paljud lood olid saanud alguses juba 2018.”

Rudimental oli 2018 olnud Los Angeleses, kus nad kirjutasid ka mitmeid lugusid. Paljud uue plaadi lood on pärit just nendest sessioonidest.

“Nii me tavaliselt töötame,” räägib Aggett. “Läheme reisile, kirjutame mitmeid lugusid, kuid pärast seda läheb üsna kaua aega, kui me need lõplikult valmis teeme.”

Paljud muusikasõbrad on jõudnud ütelda, et Rudimentali uus album on sarnane nende eelmiste albumitega, kuid sellel on kübe rohkem souli, kusjuures plaadil on kaks “poolt” – A-poolel on kuulda rohkem Rudimentali “juuri” (jungle, drum and bass, breakbeat, džäss, siin on palju väga head tantsulikku muusikat, mis paneb ka minul jala kaasa tatsuma, näiteks “Straight from the Heart” (siin laulab Norskov), “Come Over” (siin laulab Anne-Marie), “Handle My Own” (siin laulab Ella Henderson)), muusikat, mida mängisid piraat(raadio)jaamad ning mõjutusi muusikast, millega Rudimentali kutid kasvasid, B-poolel on rohkem soulilikumat (“Keep Your Head Up”), muusikat ning tumedamat tekstuuri ning atmosfääri (nt. lugudes “Distance”, “So Sorry”), kuid ka breakbeat'i jm. tantsulikumat kraami.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/201chlVCJuhQvGZXB0wRn0?si=_Zkt6sQ3R-GqgtBb4-uoGA&dl_branch=1&nd=1

Maisie Peters “You Signed Up for This” (Warner Music)

Sel aastal on olnud mul võimalus kuulata ja kirjutada mitmest väga heast popmuusika plaadist, millel laulavad noored lauljatarid, kes ise ka suurepäraselt popmuusikat oskavad kirjutada. Täpselt sama saan ütelda ka Maisie Petersi debüütalbumi “You Signed Up for This” kohta.

Maisie Hannah Peters (s. 28. mai 2000 Brightonis, West Sussexis, lauljataril on ka kaksikõde, kel nimeks Ellen Peters) on Inglise lauljatar ja laulukierjutaja, kes saavutas populaarsust YouTube’i kanalil, kuni ta sõlmis lepingu firmaga Atlantic Records ja avaldas kaks EP’d – “Dressed Too Nice for a Jacket” (2018) ja “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral” (2019). Ja nüüd, 27. augustil 2021 lauljatari debüütalbum “You Signed Up for This”, mis ilmub Ed Sheeranile kuuluva plaadimärgi Gingerbread Man Records alt.

Maisie Peters fännid kutsuvad end nime all “Daisies”, mis on sõnamäng lauljatari eesnimest. Täna saab juba ütelda, et Maisie Petersi fännide hulka kuuluvad paljude teiste seas ka mitmed muusikamaailma suured tähed, nagu näiteks Taylor Swift ja Lewis Capaldi. Taylor Swift tõdes pärast seda, kui oli kuulnud Maisie Petersi esitust/kaverit Swifti enda laulust “Betty”, et tema kõrvad on nüüd õnnistatud!

Samas on Maisie Peters ütelnud, et üks tema suurimatets lemmikutest on just Taylor Swift, kuid ka Girls Aloud, Birdy ja Lily Allen. Täna sahistatakse juba sellestki, et äkki Maisie Peters ja Taylor Swift esitavad varsti ka ühise loo …

Maisie Peters hakkas muusikat kirjutama õige varakult, toona oli ta vaid 12-aastane. Ta pidi kirjutama laulu kooli muusikaprojekti jaoks. Ta laenas sõbralt kitarri, kuna tema perekond ei olnud musikaalne, siis seetõttu polnud neil kodus pille. Ja nii kirjutas Maisie laulu endale, oma õele ja oma sõbrale – kolm lugu! Peters on küll täpsustanud, et toona ta siiski veel päris täpselt ei teadnud, mida ta teeb, ta lihtsalt jäljendas oma lemmikartiste, nagu näiteks Taylor Swifti.

Juba 2015. aastal avaldas Maisie Peters mõned oma lood YouTube’i kanalil ja neid märgati, kuid sellega suuremat tuntust ja populaarsust siiski veel ei saabunud. 2017 ilmusid lauljatari debüütsinglid “Place We Were Made” ja “Birthday”. Suuremat tähelepanu hakati lauljatarile pöörama 2018. aastal. Just sel aastal sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Atlantic Records UK, mis kuulub Warner Music’ule.

Ilmus ka uus singel “Worst of You”, mis on tänaseni üks edukamaid lauljatari singleid Spotify’s, ja seda on striimitud üle 100 miljoni korra! Uskumatu number! Mõned kuud hiljem ilmus veel üks singel “Best I’ll Ever Sing”.

Nagu eelpool mainisin, siis 2018 ilmus ka Maisie Petersi debüüt-EP “Dressed Too Nice for a Jacket”. Lauljatar jätkas tetgevust ka 2019, ilmusid singlid “Stay Young” ja “Favourite Ex”, veidi hiljem ka “Feels Like This”, mis kõlas ITV saatesarjas “Love Island”. Oktoobris 2019 ilmus teine EP “It’s Your Bed Babe, It’s Your Funeral”.

Tema enda kirjutatud laul “Smile” jõudis ka soundtrackile “Birfs of Prey: The Album”, mis ilmus veebruaris 2020. Samas kuus anti teada, et just Maisie Peters on lauljatar, kellest saab soojendusartist Niall Horani Euroopa-turneel “Nice to Meet Ya Tour”.

Aprillis 2020 alustas Maisie Peters online raamatuklubiga “MP Book Club”, esimene raamat oli Naoise Dolani “Exciting Times”. Selle kohta on Peters ütelnud, et tegi seda seetõttu, kuna pidi koroona-viiruse põhjustatud lockdown’i tõttu kodus istuma, ja raamatuid meeldis talle lugeda juba lapsena, eriti Louisa May Alcott’i kirjutatud lugusid. Need mõjutasid teda sedavõrd, et ta hakkas ka ise lugusid kirjutama, millele veidi hiljem lisandus ka muusika.

Suvel 2020 kolis Maisie Peters maale, kaunisse maamajja (ühtlasi läks ta pakku koroona eest, kaaslaseks vaid kitarr ja soov kirjutada head ja uut muusikat), kus ta alustas tööd oma esimese täispika albumiga, kusjuures tema hittlugu “Psycho” (selle üheks autoriks on Ed Sheeran) sai valmis viimasena. Hittloo “Psycho” kohta on Peters ütelnud, et see kõlab tema jaoks nagu ABBA – kõik on paigas, see on täiuslik popilugu. Debüütalbumi kohta on Peters lisanud, e tegelikult hakkas ta selleks ettevalmistusi tegema juba siis, kui oli 12-aastane.

Mais 2021 anti teada, et Maisie Peters kirjutab lugusid Apple TV+ sarja “Trying”. 15. juunil 2021 said muusikasõbrad teada, et Maisie Peters oli liitunud Ed Sheerani plaadimärgiga Gingerbread Man Records. Sellele põnevale teatele lisas lauljatar, et liitumine Ed Sheerani plaadimärgiga oli üks tema unistusi, sest Ed Sheeran on alati olnud lauljatarile eeskujuks ja inspiratsiooniks. Ed Sheeran on ütelnud, et talle Maisie Peters väga meeldib, sest lauljatar oskab oma lugudes lugusid jutustada ja viib jutustamisoskuse uuele tasemele.

Uue albumil jutustabki Maisie Peters oma lugusid (no kuulake näiteks albumi avalugu/nimilugu “You Signed Up For This”), mistõttu võib öelda, et tegemist on vägagi autobiograafilise debüütalbumiga. Peters lisab, et tema ei tee ettekirjutisi kuulajatele, mida nad peavad tema plaadilt kuulama, mida välja lugema, oluline on see, et tema muusikat kuulatakse.

Minu jaoks on vägagi põnev just see, kuidas Masie Peters on vägagi ägedalt kasutanud ka “võtteid” 80-90. aastate popmuusikast ja pannud selle kõlama vägagi omanäoliselt. Plaadil on ka mitu lugu, millel on väga huvitavaid harmooniaid, meeldejäävaid meloodiaid ja põnevaid (julgeid) rütmilahendeid (“I’m Trying (Not Friends)”, “Boy”, “Brooklyn”). Plaadil on ka mitu suurepärast, kaunite meloodiatega rahulikku lugu – “Love Him I Don’t”, plaadi üks ilusamaid lugusid “Hollow”, “Villain” (sellest loost tasub otsida ka nn maailmamuusika saunde) või näiteks Elvis Presley lugudest fraase “kasutav” “Elvis Song” (suurepärase ja meeldejääva refrääniga) ja plaadi viimane lugu “Tough Act”.

Esimese singlina debüütalbumilt ilmus väga lahe ja mõnusa olemisega popilugu “John Hughes Movie” (26. veebruar 2021). Lauljatar on ütelnud, et selle laulu jaoks sai ta inspiratsiooni just John Hughes’i filmidest, milles oli alati veidi rumalat, kuid romantilist energiat, eriti filmides “Pretty in Pink” (peaosas Molly Ringwald) ja “Sixteen Candles”. Uue albumi teise singlina ilmus 1. juulil 2021 hittlugu “Psycho” (jällegi üks suurepärane näide sellest, kuidas tuleb kirjutada head popmuusikat ja hitti), mis on üks kolmest loost, mille Peters kirjutas koos Ed Sheeraniga. Augustis 2021 ilmus kaks singlit – “You Signed Up for This” ja “Brooklyn”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1X1EZB1hCoymZ9gU8JKv86

Dan + Shay „Good Things“ (Warner Music)

Dan + Shay on USA kantrimuusika duo, kellel on 2018, 2019 ja 2021. aastast ette näidata ka Grammy-auhind (2018 parim kantrimuusika duo esitus lauluga “Tequila”, 2019 parim kantrimuusika duo esitus lauluga “Speechless” ja 2021 parim kantrimuusika duo/ansmabel esitus lauluga “10 000 Hours” ja ka parima duo kategoorias). Eks neid auhindu on palju teisigi, mistõttu võib öelda, et Dan + Shay on viimaste aastatega üks edukamaid ja populaarsemaid kantrimuusika esitajaid.

Dan Smyers ja Shay Mooney laulavad ja kirjutavad ise ka lugusid. Tänaseks oli neil ilmunud kolm albumit: “Where It All Began”, “Obsessed” ja “Dan + Shay”. Plaatidelt on ilmunud kokku 9 singlit, millest 5 on olnud USA Country Airplay tipus ning kaks lugu on juhtinud ka Hot Country Songs edetabelit. Uus album on järjekorras neljas stuudioalbum. Duo esitab paljuski omakirjutatud ja omaprodutseeritud lugusid, aastate jooksul on koostööd tehtud ka paljude teiste muusikamaailma tähtedega – Rascal Flatts, Lindsey Stirling, RaeLynn, Kelly Clarkson, Justin Bieber jt.

Duo liikmed

Daniel "Dan" Smyers sai selle aasta 16. augustil 34-aastaseks. Ta on sündinud ja kasvanud Wexfordis, Pennsylvanias.

James Shay Mooney saab selle aasta 21. detsembril 30-aastaseks. Tema on süninud ja kasvanud Natural Damis, Arkansases. Aastail 2012 kuni 2013 oli ta suhtes kantrilauljatari Veronica Ballestriniga, ja üheskoos postitasid nad YouTube’i mitmeid lugusid (nii iseenda kirjutatud kui ka kavereid). Smyers kirjutas ka laulu Ballestrini albumile “Flip Side” (2014), laulu pealkirjaks “Lonely Alone”. Lahe on see, et Smyersist laulis Ballestrini laulus “Death of Me” (Smyers laulis selles loos ka taustavokaali). Paar aastat hiljem (2016) laulsid Dan + Shay laulu “Nothin’ Like You”, mis jutustab Ballestrinist. Selline keeruline värk.

Daniel Smyers abiellus 2017 mais Abby Law’ga ning James Shay Mooney abiellus 2017 oktoobris Hannah Billingsley’ga. Pulmadest võib näha “kaadreid” ka duo suurepärases laulus “Speechless”, mis kõlas ka nende kolmandal stuudioalbumil “Dan + Shay”.

Räägime muusikast ka

Enne seda, kui Dan ja Shay hakkasid duot tegema, oli Mooney sooloartist ja Smyers lõi kaasa ansamblites Bonaventure ja Transition. Ega keegi neist vist midagi kuulnud ei ole, kuid põnev fakt ikkagi.

Mooney ja Smyers kohtusid Nashville’is 2012 detsembris ja hakkasid üheskoos lugusid kirjutama juba päev hiljem, kui olid kohtunud. Esimene lugu kirjutati üheskoos ansamblile Rascal Flatts ning pärast seda hakkas tulema pakkumisi ka Mooneyle ja Smyersile endile.

Oktoobris 2013 ilmus duo debüütsingel “19 You + Me” ja see oli raadiojaamades, mis mängisid kantrimuusikat üsnagi edukas. Loo kirjutamisel oli abiks ka Danny Orton. Ei läinudki mööda palju aega, kui ilmus ka duo debüütalbum “Where It All Began” (aprillis 2014), albumi produtsentideks olid Danny Orton ja Scott Hendricks. Album oli üsnagi edukas, sellelt ilmus veel mitu singlit, näiteks “Show You Off”, “Nothin’ Like You”, duot kutsuti esinema erinevatesse populaarsetesse telesaadetesse ning kandieeriti ka Academy of Country Music auhinnale.

Seejärel tuuritasid Dan ja Shay mööda USA’d, soojendati Hunter Hayes’i ja Blake Sheltonit, kuid käidi ka päris omal kontsertturneel. Aastail 2015-2017 ilmus uus album “Obsessed”, ja ka mitu vägagi edukat kantrisinglit: “From the Ground Up”, “How Not To” ja “Road Trippin’”. Koostööd jõuti teha ka viiulivirtuoos Lindsey Sterling’iga – Dan ja Shay laulsid laulus “Those Days”, mis ilmus Sterlingi albumil “Brave Enough” (2016). See oli Sterlingi kolmas album, millel lõi kaasa palju teisigi suurepäraseid artiste – Christina Perri, Carah Faye, ZZ Ward jt.

Üliedukas ja populaarne album

2018 ilmus duo album “Dan + Shay”, mis oli ülimalt hea kantriplaat, mis “kurameeris” mõnusasti popmuusikaga. Palju oli väga ilusate meloodiatega lugusid ning Dani ja Shay hääled ning esitus olid suurepärased, ja hääled sobisid suurepäraselt ka kokku.

Oktoobris 2019 avaldas duo uue laulu “10 000 Hours”, milles lööb kaasa ka popmuusika superstar Justin Bieber. Lugu sai valmis veidi pärast seda, kui Justin Bieber oli abiellunud. Ei möödunud palju aega, kui laulust sai tõeline hit, mis jõudis paljudes riikides singlimüügitabeli tippu.

Juulis 2020 ilmus uus lugu “Dream Girl” Kanada kantrimuusika tähelt Eric Ethridge’ilt, laulu kaasautoriteks olid Dan ja Shay. Samal, 2020. aastal ilmus Dan + shay uus singel “I Should Probably Go to Bed” ning selle aasta alguses veel üks uus laul “Glad You Exist”. Juulis 2021 andis duo teada, et õige varsti ilmub nende uus album “Good Things” ja uue albumi nimilugu ilmus ka singlina.

Augustis 2021 ilmuski uus album „Good Things“, mis algab plaadi nimilooga „Good Things“, milles on popmuusika ühendatud kantrimuusika hingamisega, on mitmehäälset laulu, kaunis meloodia ja ilusaid harmooniaid, mis on ju alati ka kantrimuusikat iseloomustanud. Dani ja Shay hääled sobivad suurepäraselt kokku, ka kõrged noodid on igati puhtad ja ilusad. Mitmehäälne laul on igati äge.

Teine lugu „Steal My Love“ on üsnagi folgiliku hingamisega kaunis kantriballaad, millele veidi isegi reggae’likku rütmilahendust on lisatud. Lisaks ka kergesti meeldejääv refrään ja õige ruttu lauab kuulaja kaasa „Mylovemylovemylove“. Kolmas lugu algab kauni klaverisoologa. Loo pealkirjaks „You“. On ju sellise pealkirjaga lugusid maailmas üsna palju, kuid Dani ja Shay mitmehäälne kantriballaad paitab kuulaja kõrva kindlasti.

Neljas lugu „Body Language“ algab nukra kitarririffiga, millele lisanduvad sõrmenipsud, kuid õige varsti on ka ülejäänud bänd hakkamas. Taaskord tegemist rahuliku ja kauni looga, millel veidi ka popmuusika hõngu juures. Veidi isegi sellist, mida ka poistebändid on oma lugudes kasutanud.

Kauneid popmuusika hingamisega lugusid on uuel albumil veel – „Give In To You“, „Let Me Get Over Her“, kantrilikumalt kõlavad (jällegi suurepäraselt esitatud, lauldud, mitmehäälne laul on alati suurepärane) „Irresponsible“ (siin kuuleb ka viiulit, bändžot), „Lying“, „One Direction“, „Glad You Exist“.

Vägagi ägedas, popiliku hingamisega kantriloos „10 000 Hours“ tuleb appi ka popmuusika superstaar Justin Bieber ja uskuge mind Dan + Shay + Justin Bieber esitavad ikka väga vahva ja mõnusa loo! Lugu on olnud ülimalt edukas, sest see püsis mitu-mitu nädalat erinevate muusikaedetabelite tipus.

Dan + Shay uuele plaadile paneb ilusa lõppakordi kaunis „I Should Probably Go To Bed“. Oma kõrva jaoks leian siit ka mõned fragmendid, mis tuletavad meelde Paul McCartney ja John Lennoni kirjutatud lugusid ...

Miskit pole öelda, mulle see album meeldib. Dan + Shay on suurepärane kooslus, kes oskab lugusid esitada, neil on suurepärased hääled, lugudes on palju ilusaid meloodiaid, meeldejäävaid refrääne ja vahvaid harmooniaid. Tasub kuulata!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/7L8IHgiomfEpxOm61vgPTm

Anne-Marie „Therapy“ (Warner Music)

Anne-Marie Rose Nicholson (7. aprill 1991 East Tilbury, Essex) on briti lauljatar-laulukirjutaja, keda tuntakse artistinimega Anne-Marie. Tema debüütalbum “Speak Your Mind” ilmus aprillis 2018, lisaks veel mitmeid ja mitmeid singleid, mis on olnud edukad briti singlimüügitabelis. 2016 valiti ta ka “MTV Brand New” parimaks artistiks! Lisaks muusikale on lauljatar tegelenud ka shotokaniga, mis on üks karate vanimaid stiile. Ta on võitnud ka mitmeid maailmameistritiitleid.

2013 avaldas Anne-Marie oma esimese demosingli “Summer Girl”, mille väljaandjaks oli Rocket Records. Seejärel asendas ta ansamblis Rudimental lauljat, kes oli hiljuti bändist lahkunud ja nii esines Anne-Marie neljas Rudimentali laulus bändi 2016 ilmunud albumil “We the Generation”. Koos Rudimentaliga esines Anne-Marie kaks aastat.

Suvel 2015 avaldas lauljatar oma esimese EP “Karate”. Samal aastal ilmus ka lugu “Do It Right”, mis tõusis briti singlimüügitabelis kohale 90. 2016 saavutas Anne-Marie kuulsust ja populaarsust, kui ta lõi kaasa briti elektroonilise muusika lipulaeva Clean Banditi hittloos “Rockabye”, milles räppis ka jamaikalane Sean Paul.

27. aprillil 2018 ilmus Anne-Marie edukas LP “Speak Your Mind”. Väljaandjaks Major Tom ja Asylum Records.

Augustis 2019 ilmus USA lauljal Lauv’il singel “Fuck, I’m Lonely”, millel lõi kaasa ka Anne-Marie. See ilmus ka heliribal “13 Reasons Why: Season 3”. Veidi hiljem ehk veebruaris 2020 ilmus ka Anne-Marie uus soolosingel “Birthday”, seejärel veel üks uus lugu ehk “Her”, mis nägi ilmavalgust emadepäeval 2020. 17. juulil 2020 ilmus veel üks uus singel “To Be Young”, sellel lõi Anne-Marie’ga kampa USA naisräppar Doja Cat. Jätkus ka Anne-Marie koostöö Rudimentaliga ja augustis ilmus nende ühine uus lugu “Come Over”.

Novembris 2020 veel üks uus Anne-Marie laul ehk “Problems” ja ka dokumentaalsaade “How To Be Anne-Marie”, mis avaldati YouTube Originals kanalil. Saates näidati fännidele lauljatari isiklikku ja lavatagust elu, kaasa lõi ka teisi kuulsusi, näiteks tüdrukutebänd Little Mix.

Jaanuaris 2021 astus Anne-Marie üles kohtunikuna populaarses telesaates “The Voice UK” (kümnes hooaeg), kusjuures ta võttis üle Meghan Trainori koha. Huvitaval kombel võitis saate kümnenda hooaja Craig Eddie, kes kuulus just Anne-Marie meeskonda, ja see oli esimest korda saate ajaloos, kui debüteerinud kohtuniku meeskonna liige võidu võtab!

Jaanuaris 2021 ilmus ka Anne-Marie uus singel “Don’t Play”, millel löövad kaasa ka briti räppar-laulja KSI ja briti DJ/produtsent Digital Farm Animals. Lugu on ühtlasi ka lauljatari teise albumi nn lead singel.

Lisaks omadele lugudele on Anne-Marie jõudnud sel aastal kaasa lüüa ka mitme teise artisti loos: mõnus tantsuhitt “Way Too Long” (briti DJ ja produtsent Nathan Dawe ja briti räppar, laulja MoSTack), kaunis ballaad “Bedroom” (koos Singapuri suurepärase ja andeka laulja JJ Lin’iga, kes võitnud Aasias mitmeid ja mitmeid muusikaauhindu, tasub vaadata ka ägedat multifilmi, mis laulule tehtud).

Mais 2021 ilmus Anne-Marie uus ja ilusa ja meeldejääva meloodiaga lugu “Our Song” (koos 2010-2016 tegutsenud poistebändi One Direction liikme Niall Horan’iga). Pärast seda andis lauljatar teada, et õige varsti ilmub ka tema teine stuudioalbum. Ja uus plaat “Therapy” ilmuski 23. juulil 2021.

Värske albumi “Therapy” kohta ütleb plaadifirma Warner Music: “Ilmus armastatud briti lauljatari Anne-Marie teine stuudioalbum “Therapy”, millel löövad kaasa mitmed teised artistid - Little Mix, KSI, Nathan Dawe, Niall Horan, Rudimental jt. Uue albumi kõige värskem singel ehk “Kiss My (Uh Oh)”, koos tüdrukutebändiga Little Mix, räägib keerulisest suhtest ning lahkuminekust. Loos on kasutatud elemente Lumidee hitist “Never Leave You (Uh Oh)”.”

Ja veel, Warner Music jätkab: ““Therapy” on järg lauljanna miljoneid eksemplare müünud 2018. aasta debüütalbumile “Speak Your Mind”, mis oli tolle aasta edukaim album kogu Suurbritannias. Värske album on kogum lugusid, mis väljendavad ideaalselt noore artisti loomingulisust, enesekindlust ja ausust.

Album on kirjutatud koos hinnatud laulukirjutajate ja produtsentidega - Max Martin (Ariana Grande, Taylor Swift), Kamille, MNEK, Raye, TMS, Blake Slatkin, Ed Sheeran, Nathan Dawe ja Plested (Lewis Capaldi).”

Muusikaliselt on Anne-Marie uus album “Therapy” igati äge popiplaat, millelt leiab nii tantsulikumaid lugusid (“Kiss My (Uh Oh)” (koos Little Mix’iga, “Who I Am”, “Unlovable” (koos Rudimental’iga), “Better Not Together”) , kui ka R&B’ga vürtsitatud poppi (“x2”, “Don’t Play” (koos KSI ja Digital Farm Animals’iga)), kui ka rahulikumat kuulamist (“Our Song” (koos Niall Horan’iga), “Breathing”, “Tell Your Girlfriend”, “Therapy”). Kokku 11 uut lugu, mis kindlasti Anne-Marie fännidele peaks meeltmööda olema.

Kuula ise ka:

https://lnk.to/AM-Therapy

Tones And I „Welcome to the Madhouse“ (Warner Music)

Mul on alati hea meel, kui muusikakareenile tulevad uued ja noored artistid, kes teevad head ja meeldejäävat popmuusikat. Muusikat, milles on häid ja ägedaid meloodiaid ja harmooniaid, lugusid, mis jäävad meelde ja suudad seda juba pärast paari-kolme kuulamist kaasa laulda või vähemalt ümiseda või vilistada.

Üks selline noor, äge ja lahe artist on Tones And I, kellel ilmus hiljuti debüütalbum „Welcome To The Madhouse“. Artist, kellel on igati meeldejääv ja äratuntav hääl, kelle esitused panevad kuulaja kuulama, kellel on üsnagi põnev elukäik ja mulle tundub, et tema lugudes on kindlasti põnevat sõnumit, kuid mina leidsin kuulates ka kübe päikesepaistet ...

Tones And I ehk Toni Watson on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kelle debüütsingel “Johnny Run Away” ilmus 1.03. 2019. aastal, kuid tema läbimurde hitiks sai lugu “Dance Monkey”, mis ilmus 1.05.2019. “Dance Monkey” oli ikkagi selline hit, mis tõusis esikohale lausa 30 riigi singlimüügitabelites! 2020. aasta jaanuaris oli laul olnud Austraalia singlimüügitabeli esikohal 24 nädalat! Lüües sellega varasema rekordi – 22 nädalat, mis oli aastast 1943 – selleks oli Bing Crosby esitatud legendaarne jõululugu “White Christmas”.

Toni Watson kasvas Mount Marthas Mornington Peninsulas, mis asub Melbourne’i lähedal. On öeldud, et lauljatar on sündinud 1993 või 2000, sest lauljatar ise oma sünniaega ei ole kommenteerinud, sest see ei ole tema arvates oluline, ja internetis niietnaa kõik valesti. Toni Watson meenutab, et ühel heal päeval istusid nad terve perega pargis Frankstonis. Nad laulsid ja tulevase lauljatari tädi kinnitas, et see türduk tunneb nooti ja suudab tõepoolest laulda, ja seda mitte noodi kõrvalt. Tulevane lauljatar oli siis 7-aastane. Keskkoolis õppis Toni Watson mängima klahvpille ja ka elektroonilised trummid said tuttavaks.

2009 lõi ta oma YouTube’i lehekülje, milles jagas cover-versiooni erinevatest lauludest, mida ta oli a cappella laulnud. Seejärel laulis ta kohalikel üritustel, festivalidel, lauljatar on meenutanud esinemisi ka koos ühe kitarristiga väikestes pubides Morningtonis. Kui Toni Watson oli kogunud pisut raha, siis ostis ta endale nn loop stationi RC300, ja hakkas sellega katsetama ja tööd tegema. Seejärel juba ka mõned uued süntesaatorid, mõned esinemised ja tal tekkis juba ka oma fännkond.

2017 septembris läks ta Byron Baysse, kus esines ka tänavatel, kus teda märkas Jackson Walden-Brown, kellest sai lauljatari mänedžer. 2018 elas lauljatar kas mänedžeri kodus või oma kaubikus. Ta kirjutas uusi lugusid, laulis ja esines tänavatel, kuni lõi kaasa ühel tänavalauljate võistlusel ja võitis selle.

2019 sõlmis Toni Watson lepingu Bad Batch Recordsiga, kuid firmaedega Artists Only ja Lemon Tree Music ning veebruaris 2019 ilmuski tema debüütsingel „Johnny Run Away“. Lugu sai Austraalias vägagi populaarseks ja tõusis Austraalia singlimüügitabelis 12! Ja seejärel 10. mai 2019 ja lauljatari teine singel „Dance Monkey“. Ta on ise ütelnud, et kirjutas selle laulu pimedas vetsus ja aega kulus ca 30 minutit! Ja samas sai sellest hitt, mis tõusis tabelite tippu lausa 30 riigis! Teiste seas Austraalia, Kanada, Belgia, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan, Holland, Uus Meremaa, LAV, Rootsi, Suurbritannia jpt.

2019 esines Tones And I juba mitmetel suurtel muusikafestivalidel. Ilmus ka kolmas singel „Never See the Rain“ ja debüüt-EP (kuus laulu) „The Kids Are Comong“. EP viis teda 2020 ka kontsertturneele Austraalias ja Põhja-Ameerikas, millega ta tõestas, et ta suudab ka laval olla suurepärane artist, kes suudab suurepäraselt publiku võita ja publikut hoida. Kahjuks jäi kontsertturnee pooleli, sest maailma vallutas pandeemia ... kuigi lauljatar jäi lootma, et varsti pääseb ta esinema ka näiteks Euroopasse.

20. mail 2020 täitus „Dance Monkey“-videol YouTube’is miljard vaatamist! Samas kuus oli Tones And I muusikaajakiria Rolkling Stone Austraalia-versiooni esikaanel. Novembris 2020 ilmus uus singel „Fly Away“. Ta esines ka Austraalia muusikaauhindade jagamisel. Aprillis 2021 alustas lauljatar kontsertturneed Austraalias, esinedes esmalt Melbourne’is. 14. mail 2021 ilmus veel üks singel – „Won’t Sleep“.

16. juulil 2021 debüütalbum „Welcome to the Madhouse“.

Warner Music kinnitab, et rahvusvaheline superstaar Tones And I avaldas debüütalbumi “Welcome To The Madhouse”, koos uue singliga “Just A Mess”.

Austraalia muusiku esimene täispikk stuudioalbum räägib ausa ja kireva loo sellest, kuidas lauljanna end Byron Bay tänavatelt ülemaailmse tuntuseni laulis (usun, et paljud muusikasõbrad teavad lauljatari hittlugu “Dance Monkey”, mis on tituleeritud aegade kõige otsitumaks looks platvormil Shazam ja enim kuulatud naisartisti looks Spotifys. Muusikavideole on kogunenud üle 1,6 miljardi vaatamise ja rahvusvaheliselt on lugu kuulatud 6 miljardit korda.). Tones And I liigutav album peidab endas 14 lugu, mille on muusik ise kirjutanud ja produtseerinud.

“See album on minu jaoks väga mitmekülgne ja peegeldab sisimas möllavaid emotsioone. Albumilt leiab vanemaid lugusid, mille kirjutasin enne singli “Dance Monkey” ilmumist ja edulugu. Mõni lugu räägib mu sõbra T ilmast lahkumisest ja sellest, kui raske mul sel perioodil oli üldse midagi positiivset kirjutada. Elu keerdkäikudest, rõõmust ja raskustest. Üks lugu ajab mind naerma, teine nutma, kuid sellegipoolest on need kõik unikaalsed ja annavad edasi, kuidas ma end sel päeval tundsin,” räägib Tones And I.

Tones And I eelmine singel albumilt “Welcome To The Madhouse” kandis nime “Cloudy Day”, mis on inspireeritud sõbra ema ütlusest, et “pilvisel päeval tuleb vaadata taevasse ja sealt päikesekiirt otsida”. Debüütplaadi esimene singel oli poeetiline ja jõuline lugu “Fly Away”, mida on tänaseks kuulatud 215 miljonit korda ning millele järgnes värvika muusikavideoga “Won’t Sleep”. Mõlemad lood toovad ideaalselt esile artistile iseloomuliku stiili, kavalalt kirjutatud laulusõnad ja kummitama jäävad meloodiad (näiteks plaadi avalöök ja nimilugu “Welcome to the Madhouse”, “Lonely”, “Dark Waters”, “Cloudy Day”), palju on väga efektseid rütmilahendeid ja saunde (“Wont’t Sleep”, “Westside Lobby” (no selle loo saundid hakkavad ikka väga kiiresti kummitama, rääkimata meeldejäävast referäänist), “Bars (RIP T)”), on ka mõnusaid, rahulikke lugusid, mis paitavad kuulaja kõrva (“Sad Songs”, “Just A Mess”, “Not Going Home” (selles loos kuuleme võrratut esitust ja vägagi põnevat häälematerjali), “Fall Apart” (jällegi väga võimas esitus)).

Kiirelt kasvava jälgijaskonnaga artist krooniti väljaande Music Business Worldwide poolt möödunud aasta kõige edukamaks laulukirjutajaks digiplatvormidel. Teiste heade uudiste keskel avalikustas Tones And I mõned 2022. aasta kontserttuuri toimumisajad, mille käigus külastab muusik nii kodumaad, Ameerikat, Suurbritanniat kui ka Euroopat.

Kuula ise ka:

https://tonesandi.lnk.to/WTTM

Griff „One Foot In Front Of The Other“ (Warner Music)

“Popmuusika järgmine jõujaam,” ajakiri Vogue

“Griff nihutab muusikalisi piire,” ajakiri CLASH

“Fenomenaalne,” ajakiri NME

Nii räägitakse popmuusika uue ja tõusva tähe kohta erinevates väljaannetes.

Sarah Faith Griffiths (s 21 jaanuar 2001), keda teatakse esinejanimega Griff, on briti lauljatar ja laulukirjutaja, kelle debüütsingli “Mirror Talk” avaldas 2019. aastal Warner Music. Samal aastal ilmus lauljatari debüüt-EP “The Mirror Talk” ning juunis 2021 ilmus lauljatari uus nn mixtape “One Foot in Front of the Other”.

Sarah Faith Griffiths sündis ja kasvas Kings Langely’s, Hertfordshire’is. Tema isa on jamaikalane, ema hiinlanna. Griff on ütelnud, et veidi rohkem tunneb ta end olevat Hiina päritolu. Griff meenutab, et tema varasem mälestus muusikaga on seotud aastaga 2008, kui ta sai kingituseks iPod Shuffle’i, millel oli Taylor Swifti album “Fearless” (kusjuures siinkohal pean mainima seda, et täna on Taylor Swift see, kelle lemmikute hulka kuulub just Griff). Seejärel hakkas nooruke Griff tegema ja produtseerima muusikat oma venna sülearvutis, kusjuures häid näpunäiteid selleks sai ta YouTube’ist!

Koolis ta teistele oma muusikahuvist ei rääkinud, sest ta ei teadnud, kui heaks ta saab. Griff on ütelnud, et mitte kellelegi ei meeldi inimene, kes koolis ütleb, et oh kuidas ta tahaks laulda. Pärast kooli lõppu otsustas ta siiski muusika kasuks ning juba 4. juulil 2019 oli tal taskus leping Warner Records’iga. Juba samal päeval ilmus tema debüütsingel “Mirror Talk”. Griff on ütelnud, et lugu sai valmis umbes tunniga! Ja see oli üks tema karjääri tipphetkedest, sest ei maksa unustada, et veidi enne lepingu sõlmimist ja loo ilmumist, oli ta sooritanud koolieksameid!

Muusikaajkiri Billboard kiitis lauljatari debüütsinglit, kiideti ka tema tugevat häält.

Kuu aega hiljem ilmus Griffi teine singel “Didn’t Break It Enough”, nii nagu esiksingliga, ilmus ka selle looga video, milles Griff kandis enda disainitud riideid.

Oktoobris 2019 ilmus kolmas singel “Paradise” ja novembris 2019 EP “The Mirror Talk”. Detsembris 2019 ilmus veel üks laul, selleks oli cover ansambli the Bangles 1989. aasta hitist “Eternal Flame”.

Veebruaris 2020 ilmus uus singel “Good Stuff”. Märtsis 2020 ilmus USA lauljatari Hailee Steinfeldi singel “I Love You’s”, mille üks kaasautoritest oli Griff. Mais 2020 ilmus jällegi Griffi enda singel “Forgive Myself”, mida kiitis ka muusikaajakiri NME. Juulis 2020 kandideeris Griff Ivor Novelli tõusva tähe auhinnale ja kuu aega hiljem ilmus uus singel “Say It Again”. Samal aastal lõi Griff kaasa briti bändi Honne laulus “1 000 000 X Better” ja saksa DJ Zedd’i loos “Inside Out”.

Jaanuaris 2021 ilmus Griffilt järjekordne uus singel “Black Hole”, mida muusikaajakiri NME kirjeldas kui tumedama popi hümni. Märtsis 2021 võitis Griff briti muusikaauhinna kui tõusev täht.

18. juunil 2021 ilmus Griffi mixtape “One Foot in Front of the Other”, ja selle aasta oktoobris, kui olukord viirusekriisiga seda lubab, on lauljataril plaanis minna kontsertturneele Suurbritannias.

Uue mixtape’i lugude hulka kuuluvad kauni muusikavideoga albumi nimilugu, esiksingel “Black Hole” ja viis päris uut muusikapala. Plaadi laulud on Griff’i enda looming, mille lood räägivad esimesest armastusest ja kaotusest, nagu näiteks R&B-hingamisega singel “Shade Of Yellow” või samuti R&B’lik ”Black Hole”. Mõnusalt rahulik popilugu on ”Heart of Gold”, milles kuuleme Griffi igati suurepärast häält ja võrratut esitust. Popilikumad on laulud ”Remembering My Dreams” ja ”Walk”, ilusa harmoonia ja meloodiaga on kõrva paitav ”Earl Grey Tea”.

Warner Music on ütelnud, et Griff on kohe kindlasti teel superstaari staatuse poole, olles sel aastal võitnud juba maineka briti muusikaauhinna tõusva tähe auhinna. Samuti valiti muusik äsja Spotify järgmiseks RADAR-kampaania artistiks, kellele saab osaks programmi ülemaailmne tugi.

Ja veel, jätkan Warner Music mõtetega: “Noorest east ja emotsiooniaalsetest laulusõnadest olenemata, on Griff haruldaselt kaalukas ja kindla sihiga artist. Viimase hektilise aasta vältel, on Griff tõestanud taaskord enda erakordset loomingulisust ja uudishimu, mis viivad tõusva staari kindlasti õige pea veel suuremate tegudeni. Griff usub, et olgu selleks magamistoas lugude kirjutamine või muusikaauhindade galal esinemine, on iga tegevuse juures kõige olulisem lihtsalt samm sammu haaval edasi liikuda. Üks jalg teise ette.”

Kuula ise ka:

https://lnk.to/OFIFOTO-Mixtape

MARINA „Ancient Dreams In A Modern Land“ (Warner Music)

Lauljatar ja laulukirjutaja MARINA ehk Marina Lambrini Diamandis on sündinud 10. oktoobril 1985 Walesis (lauljatar on pooleldi uelslane ja pooleldi kreeklanna). Varem on ta kasutanud artistinime Marina and the Diamonds, kuid nüüd lihtsalt MARINA.

16-aastasena kolis ta koos oma isaga (vanemad lahutasid veidi aega varem) elama Kreekasse, et õppida kreeka keelt ja laulda Kreeka rahvalaule koos oma vanaemaga. Kaks aastat hiljem kolis lauljatar Walesi tagasi, sest tema suurimaks sooviks oli saada lauljaks. Ta töötas kaks kuud bensiinijaamas, kogus veidi raha ja kolis Londonisse.Vaatamata sellele, et tal ei olnud muusikalist kogemust, hakkas ta Londonis muusikat kirjutama. Ta käis ka tantsukoolis, kuid seda vaid paar kuud. Tulevane lauljatar õppis veidi aega ka erinevates ülikoolides muusikat ja klassikalist kompositsiooni, kuid ka seda üsna lühiajaliselt.

Oma lapsepõlvest ja noorusajast on lauljatar meenutanud, et talle meeldisid Dolly Parton, Enya, George Michael, kuid ka Spice Girls, Britney Spears ja S Club 7. 15-aastaselt avastas ta enda jaoks Madonna, ja see oli ka üks põhjuseid miks ta unistas lauljaks saamisest.

Seejärel käis ta igasugu katsetel, et pääseda mõnda ansamblisse või muusikali, kuid edu ei olnud. Seetõttu otsustas ta jätkata muusika kirjutamist ja võttis endale lihtsalt esinejanime, nagu oleks tegemist ansambliga ehk Marina and the Diamonds. Toona meeldisid talle endale PJ Harvey, Fiona Apple, The Distillers, kõik veidi teistsugused ja alternatiivsema hingamisega artistid.

Ka MARINA’l oli omanäolised ja teistsugused lood, veidi indie’lik lähenemine muusikale ja väga omanäoline hääl (lauljatar hakkas lausa suitsetama, et omapärast häält saada… no mine võtta nüüd kinni…), kuni ühel hetkel lauljatari märgati. Märkajaks oli firma 679 Recordings, mis Warner Music Group üks haru. Täna võrreldakse MARINA’t, just tema häält, Kate Bush’i, Regina Spektori, Florence Welch’i ja Siouxsie Sioux’iga, muusikat ka Lady Gaga, Katy Perry ja Lana Del Rey’ga.

1. veebruaril 2010 ilmus MARINA debüütsingel “Hollywood”, veidi hiljem (22. veebruar 2010) ilmus debüütalbum “The Family Jewels”, mis brittide plaadimüügitabelis tõusis kohale 5. Indie ja new wave olid märgusõnad, mis võimaldasid Marina and the Diamonds’il paljudest teistest popartistidest eristuda.

Sama aasta veebruaris alustas ta ka oma esimest kontsertturneed, mis kestis 49 päeva ja viis ta Suurbritanniasse, Iirimaale, mujale Euroopasse, USAsse ja Kanadasse. 2011 ilmus uus single “Radioactive” ja ka demoversioon laulust “Starring Role”, 2012 ilmus lauljatari teine album “Electra Heart”. Plaat tõusis edetabelite tippu nii Suurbritanias, kui ka Iirimaal, ja ka mujal Euroopas. Selle plaadi esiksingel oli “Primadonna”, mis on kindlasti MARINA üks kuulsamaid ja populaarsemaid lugusid, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 11.

Sellel albumil on veel mitmeid hitte – “Power & Control” ja “How to Be a Heartbreaker”. “Electra Heart” on üldse väga huvitav ja põnev album (siin on tunda juba ka mõjutusi electropop’ist), selle plaadi lugudest on MARINA Youtube’i kanalis mitmmeid videoid, mis moodustavad kokku ühtse loo.

MARINA elas lühikest aega New Yorgis, ja andis veebruaris 2013 oma fännidele teada, et hakkas kirjutama uus lugusid kolmandale albumile.

2014. aasta lõpus (täpselt lauljatari sünnipäeval ehk 10.10) ilmus singel “Froot”, millest sai ka kolmanda stuudioplaadi nimilugu. Uue plaadi teine singel oli “Happy”, 2015 aasta veebruaris ja märtsis ilmusid veel ka laulud “Immortal” ja “I’m A Ruin Forget”. 3. märtsil 2015 ilmus uus album “Froot”, mille soli rohkelt mõjutusi süntesaatori popist ehk synthpop’ist. Ka see album jõudis brittide plaadimüügitabeli TOP 10 hulka, ja tegi seda ka USA plaadimüügitabelis, mis oli lauljatari jaoks esmakordne selline saavutus.

2016. aastal teatas lauljatar, et teeb muusikas väikese pausi, mis kujunes ootamatult pikaks (ta otsustas loobuda esinejanimest Marina and the Diamonds, ja jätkata MARINA_nime all, kuna leidis, et on liiga artist, ja teda ennast on liiga vähe), sest alles 2018. aasta novembris sai MARINAt kuulda Clean Banditi hittloos “Baby”, milles lööb kaasa ju ka Puerto Rico supertäht Luis Fonsi. Laulust “Baby” sai üsna kiirelt ülemaailmne hittlugu, mida saab kuulda ka MARINA uuel albumil “Love + Fear”. Pärast “Baby” ilmumist avaldas MARINA ka uue soololoo ehk “Handmade Heaven”, mille muusikavideo on filmitud Lahemaa rahvuspargis ja Viru rabas!

2019 ilmus album “LOVE + FEAR”, mis oli jagatud kaheks kaheksalaululiseks kogumiks. “LOVE + FEAR” on inspireeritud psühhiaatri Elisabeth Kübler-Rossi teooriast, et emotsioonid tulenevad armastusest ja hirmust ning album esindab mahlakalt ja vôimsalt neid kahte juhtivat jôudu inimkonna reaktsioonide taga. Plaadil kõlasid eelpool mainitud hittlugu “Handmade Heaven”, kuid ka sellised ägedad lood nagu “Orange Trees” ja “To Be Human”, mis on kogunud kokku juba üle 20 miljoni globaalse striimi. MARINA tähistas selle albumi ilmumist Suurbritannia ja Pôhja-Ameerika kontsertturneega, kusjuures Suurbritannias andis ta kuus kontserti ja Põhja-Ameerikas 19!

Jaanuaris 2020 andis lauljatar instagramis teada, et ta on Pariisis, ja kirjutab uusi lugusid. Veidi hiljem ilmus laul “About Love”, mis oli ka filmi “To All the Boys: P.S. I Still Love Yoy” heliribal. Kevadel 2020 plaanis lauljatar ka kontsertturneed, mis tänu COVID-19 pandeemiale jäi ära …

Oktoobris 2020 ilmus uus laul “Man’s World”, mis jõudis ka brittide singlimüügitabelitesse. Aprillis 2021 jällegi uus laul “Purge the Poison”. Ja 11. juunil 2021 uus stuudioalbum “Ancient Dreams in a Modern Land”, mis on lauljatari viies stuudioalbum.

Uus album on jällegi igati hea popiplaat, stiililiselt electropopi ja dance-popi album, milles veidi ka rokilikumaid ja isegi diskolikumaid saunde. On öeldud, et lauljatar sai inspiratsiooni isegi Salemi nõiajahist, kuid on pidanud silmas ka naiste õigusi ning LGBT liikumist! Uuel plaadil on kokku 10 uut laulu, ja paljudki muusikakriitikud kinnitavad, et see on lauljatari seni kõige parem album. On sellel ju igati häid lugusid, head minekut, kuid ka sõnumit, mis on üsnagi otsekohene.

Plaadi avalugu on ühtlasi ka albumi nimilugu, mis on stiililiselt poproki ja disko lugu (veidi ka glämmroki hingamist). Minu kõrv tabab esituses veidi lausa Kate Bushi “hõngu”. Kindlasti on see lugu, mis kuulajat “kummitama” hakkab. Oma sisult ja vormilt on seda võrreldud juba ka Britney Spearsi hittlooga “Womanizer” aastast 2018.

Veidi kergema rütmi ja ülesehitusega on albumi teine lugu “Venus Fly Trap”, kuid selles loos on olulist sõnumit, mis kindlasti kuulajat kõnetab, nagu ka kolmandas loos “Man’s World”, milles lauljatar kinnitab, et ei taha enam elada “meeste maailmas”.

“Venus Fly Trapi”’is kuuleb ka veidi fankilikumat saundi. Seda lugu on aidanud kirjutada produtsent James Flannigan, kes on olnud ka pop-pungi ansambli Stiff Dylans liige.

“Man’s World” on unistav ja meloodiline alternatiivpopi lugu, millel MARINA mängib ka klaverit. Selle laulu üheks produtsendiks on Jennifer Decilveo, kes teinud koostööd ka Andra Day, Miley Cyruse, Anne-Marie, The Strokesi, The Wombatsi, Rae Morrise jpt. See on lugu, milles lauljatar juba üsna konkreetselt peatub sellel, et meeste ja naiste maailmad on suhteliselt erinevad, ja kuidagi ühele poole kaldu.

Kliimamuutust kõneletakse albumi neljandas loos “Purge The Poison”, mille üheks produtsendiks on jällegi Jennifer Decilveo. Sellest laulust on olemas ka nn alternatiivne versioon, millel lööb kaasa ka Pussy Riot’i Nadezhda Tolokonnikova.

Sellele järgneb ilusa meloodia ja õrna esitusega, kuulaja kõrva paitav “Highly Emotional People” (mõnikord piisab ka popmuusikas laulust ja klaverisaatest, kusjuures selles loos on midagi sellist, mis mulle meenutab suurepärast Enya’t). Üsna sarnaselt kõlab ka uue albumi seitsmes laul “Pandora’s Box”, ja kuulake selle laulu sõnumit, see hoiatab igasugu pahede ja meelemürkide eest.

Kaunis ja ilus on ka albumi eelviimane, üheksas laul “Flowers”, mis harmoonialt ja meloodialt on lausa klassikalist muusikat meenutav lugu. Kaheksanda laulu “I Love You But I Love Me More” harmoonias on mõned fraasid, mis veidi ABBA-lugusid meenutavad. Ilusa ja rahuliku lõppakordi paneb albumile viimane lugu “Goodbye”.

Kuula ise ka:

https://marina.lnk.to/ADIAMLID

Drew Sycamore “SYCAMORE” (Warner Music)

Mul on siiralt hea meel, et viimastel aastatel on hakatud tegema popmuusikat, mille kohta võib julgelt öelda, et see on nostalgiline popmuusika, mis viib tänase kuulaja oma saundide ja esitustega 1980-90. aastatesse. Aega, mil kirjutati suurepärast ja meeldejäävat popmuusikat, sündis palju lugusid ja meloodiaid, mida tuntakse, teatakse ja kuulatakse ka täna. Suurepärasteks näideteks tänasest muusikamaailma tipust on lauljatarid Dua Lipa, Bebe Rexha jt.

Seetõttu on igati äge avastada veel üks lauljatar, kes esitab just sellist nostalgilist poppi, mis kuulaja ajas tagasi viib, kusjuures tegemist on lauljatariga, kellel on suurepärane hääl ja võrratu esitus.

Selleks lauljatariks on Taanis elav Drew Sycamore, kelle juured ulatuvad ka Walesi, ta on tegutsenud ka Suurbritannias, kuid hetkel on ta toimetamas ja vägagi populaarne just Taanis. Hiljuti ilmus tema album “SYCAMORE”, mis on kinldasti selle aasta üks oodatumaid Taani uusi muusikaprojekte, millel ka juba hitiks mängitud singlid “45 Fahrenheit Girl” ning “I Wanna Be Dancing”.

Eelmisel aastal (2020) oli Drew Sycamore Taani Muusikaauhindade galal nomineeritud koguni kahes kategoorias, kui parim uus artist ja parim uus live artist.

Lauljatar on ütelnud, et ta ongi pooleldi taanlanna ja pooleldi uelslanna, kes on väga lähedane oma vanaemaga, kes on uelslanna. Drew on ütelnud, et tema vanavanema nõbu oli kuulus uelsi helilooja ja näitleja Ivor Novello, tema enda nõbu laulab Inglismaal klassikalist muusikat, mistõttu võib öelda, et tema suguvõsas on muusika üsnagi tähtsal kohal.

Lauljatar meenutab sedagi, kuidas suurepärase häälega vanaema laulis talle rahvalugusid ja mängis kitarri (selliseid kauneid lugusid, millel ka kitarrimängu kuuleb, on ka lauljatari teisel albumil, näiteks albumi viimane lugu ”Crying Wolf”). Kitarri mängib ka Drew Sycamore. Ta on õppinud ka klaverimängu, kuid täna meeldib talle välja võtta elektrikitarr ja sellel meloodiaid luua.

On küsitud, kes on Drew Sycamore lemmikud. Ta on ütelnud, et need muutuvad sageli, kuid ta on välja toonud: Snoh Allegra, 6Lack, Kylie Minogue. Tema lemmikuteks on alati olnud Roisin Murphy, Amy Winehouse, kuid ka Whitney Houston, Mariah Carey, James Blake.

19-aastaselt, pärast gümnaasiumi lõpetamist läks lauljatar Inglismaale, kus armus elektroonilisse muusikasse. Koos oma sõbra Phil Hilli’ga tehti mõned lood, mis jõudsid kõlada ka Radio One’is tänu legendaarsele Pete Tong’ile. Sycamore’i ja Hill’i duo kandis nime DrewXHill, kusjuures nad avaldasid koos ka mitu üsnagi edukat EP’d. DrewXHilli kohta on lauljatar ütelnud, et nad tegid paar väga head laulu ja tegelikult nad duona lahku polegi ju läinud. Veel tänagi räägivad Drew ja Phil, et peaks ja võiks üheskoos muusikat teha.

Veidi pärast Suurbritanniasse kolimist, haigestus lauljatari ema vähki, ja kahjuks ka suri. Lauljatari jaoks oli see valus löök. Ta on ütelnud, et ema lahkumine muutis teda väga palju. Ta kolis tagasi Taanisse ja alustas algusest. Ta hakkas ise muusikat kirjutama ja 2019 ilmus album ”Brutal”, mis osutus Taanis vägagi populaarseks, sellel ka hittlood ”Perfect Disaster” ja ”Hard To Love”. Muusikasõbrad ja ajakirjanikud ongi visanud nalja, et kui sa elad Taanis, siis sa kindlasti Drew Sycamore’i tead.

2020 ilmus igati edukas EP ”I Wanna Be Dancing”, millel ka hittlugu ”Take It Back”. Sellel aastal aga uus album ”Sycamore”, millelt on ilmunud igati edukad Taani raadiojaamade hitid ”Take It Back” ja ”I Wanna Be Dancing”.

Albumil kuuleb tõeliselt ägedaid ja nostalgilisi popmuusikameloodiaid, mis panevad ka jala kaasa tatsuma, kuid on ka suurepäraseid ja ilusaid rahulikke lugusid, millega lauljatar tõestab, et tal on väga äge hääl, milles on jõudu, võimsust, Tal on oskust olla suurepärane esitaja, kes kuulaja kohe endaga kaasa haarab.

Mulle on alati meeldinud selline popmuusika, mida ka Drew Sycamore esitab. Popmuusika, milles on vahvaid ja meeldejäävaid meloodiaid. Popmuusika, milles kasutatakse süntesaatoreid, ja põnevaid saunde. Täpselt selline on ka album ”Sycamore”. Kuulake näiteks lugusid ”Jungle”, ”45 Fahrenheit Girl”, ”I Wanna Be Dancing”, ”Take It Back”, ”Tainted Love” (no siin on ikka üsna selgeid vihjeid legendaarsele Soft Cell’ile), ”The Rhythm” – neist leiab ägedaid ja nostalgilisi saunde ja lauljatar on esitustes võrratu. Mitmeski rahulikumas loos kuuleb mõnusaid saunde, mis viivad kuulaja ajas tagasi, näiteks ”Bodytalk”, või üsnagi folgilik, kuid suurepärase meloodiaga lugu ”Didn’t Get To Know You At All”.

Tantsulikumad lood on kõik sellised, mis võiksid juhtida edetabeleid 1980-aastate muusikatabelites, kuid ma usun, et need sobivad juhtima edetabeleid ka tänases muusikamaailmas.

Uue albumi kohta tõdeb Drew Sycamore, et see valmis kuue nädala jooksul eelmisel suvel. See on ühtlasem tervik, kui lauljatari eelmine album. Lauljatar on ütelnud, et ”Sycamore” on album, milles on vabadust ja sära (siinkohal saan mina ainult kaasa noogutada, siis on tõeliselt säravat poppi) ja palju suurepäraseid meloodiaid. Drew Sycamore on ütelnud, et talle endalegi meeldivad kaunid ja meeldejäävad meloodiaid, sellised, mida ta üritab ka ise kirjutada.

Pärast uue albumi ilmumist on üsna selge, et Drew Sycamore’i ootab ees üsna põnev tulevik. Kui kurikaval viirus taandub, siis on tema järgmine sihtmärk Suurbritannia ja sealt edasi muu Euroopa. Mulle tundub, et kui asjad laabuvad, siis on Drew Sycamore lauljatar, kellest me kuuleme veel ja veel!

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3dkbfJo5szx7gGIx51zR5q

Salvador Sobral „bpm“ (Warner Music)

Salvador Vilar Braamcamp Sobral on portugali laulja ja laulukirjutaja, kes sündinud 28. detsembril 1989 Lissabonis. Muusikamaailmale sai ta tuntuks 2017. aastal, kui võitis kauni lauluga “Amar pelos dois” Eurovisioni lauluvõistluse (laul kogus kokku rekordilised 758 punkti). Lauluga, mis paljudele meie muusikasõpradele hingas Raimond Valgre lugudega samas hinges. Võidulaulu autoriks (nii muusika kui ka sõnad) oli Luisa Sobral, kes on laulja õde.

Salvador Sobral

on sündinud Lissabonis, Portugalis, kuid ta on elanud ka USA’s ja Barcelonas, Hispaanias. Juba 10-aastasena osales ta lauluvõistlusel “Bravo Bravissimo”, 2009. aastal osales ta Portugali telesaates “Idolos” (“Idols”) ja saavutas seitsmenda koha. Paar aastat varem oli samas sates laasa löönud ka tema õde Luisa, kes saavutas kolmanda koha. Ka “Idolos” saates esitas Salvador Sobral veidi “teistsugust” muusikat, esitades Stevie Wonderi, Leonard Coheni ja Rui Veloso lugusid.

Seejärel jõudis Sobral õppida Lissabonis ka psühholoogiat, kuid muusika oli siiski see, mis mehel hinges oli. Ta läks õppima muusikat Barcelonasse, ja esines ka sealsetes baarides. 2015 esines ta ka Vodafone Mexefest’il ning EDP Cool Jazz festivalil, reisis mööda Hispaaniat ja jõudis esinema ka Tenerifele.

2016. aasta augustis avaldas Sobral oma esimese singli “Excuse Me”, millest sai ka laulja debüütalbumi nimilugu. Debüütalbum ilmus esiksingliga samal päeval ehk 2. augustil. Portugalis võeti uus laulja ja uus album igati hästi vastu, sest plaat kerkis Portugali plaadimüügitabelis kohale number 10.

Eurovisioni lauluvõistlus, terviseprobleemid

2017. aastal oli Salvador Sobral üks 30 võistlejast, kes üritas pääseda esindama Portugali Eurovisioni lauluvõistlusel, ja sealt edasi läks kõik ülemäge, võiduni välja, kusjuures see oli ühtlasi ka Portugali esimene võit suurel lauluvõistlusel, kusjuures Portugal osales esimest korda sellel võistlusel juba 1964. aastal ehk kulus 53 aastat, et võit koju tuleks.

Kuid juba siis oli teada, et lauljal on tõsised probleemid, mis viisid selleni, et 8. detsembril 2017 siirdati talle uus süda. Paar kuud enne õnnestunud operatsiooni oli laulja elu vägagi tõsises ohus, mees elas tänu tehissüdamele ja oktoobrist alates oli ta pidevalt intensiivravi osakonnas.

Džässi ja bossat

Salvador Sobrali peetakse suurepäraseks artistiks ja laulude esitajaks, kelle muusikas kõlab nii džässi, bossanoovat, kuid ka klassikalist prantsuse shansooni. Sobrali suurteks eeskujudeks ja mõjutajateks on legendaarne Chet Baker ja bossanoova täht Caetano Veloso, kellega on Sobral koos ka esinenud.

Sobrali teatakse väga täpse, õrna ja nõtke esituse poolest, mistõttu on öeldud sedagi, et tema hääl on tema instrument. Seda täpsust, õrnust ja nõtkust on kuulda ka laulja uuel plaadil. Lihtsalt kuulad, ja naudid mehe esitusi.

Kuigi Sobral on löönud kaasa mitmetel lauluvõistlustel, on ta ütelnud, et tal pole vajadust ilmtingimata edukas olla. Pärast võitu Eurovisioni lauluvõistlusel kinnitas ta, et see oli “muusika võit”, millega võib 100% nõus olla. Ta on ütelnud, et kuulajale pakutakse liiga palju “muusikalist rämpstoitu”, millega saab jällegi ainult nõus olla. Võib lisada needki Sobrali mõtted, et raadiohitid ei paku talle huvi.

“Ma ei tee kunagi muusikat raadiote jaoks,” tõdeb laulja. “Inimesed kuulavad tänapäeval raadiotest lugusid, mis on nendele ette visatud. Ja neile öeldakse, et neile peab see lugu meeldima, kuna seda mängitakse päevas 60 korda! Minu esimene plaat ilmus 2016 ja see ei pakkunud kellelegi huvi. Pärast Eurovisioni võitu hakati seda plaati siiski ka ostma.”

Ja eks võibki ju öelda, et see ongi muusikas lahe, kui on võimalus kuulata erinevat muusikat ja mitte lähtuda ainult raadiojaamade mängukavadest, kuhu paljud suurepärased artistid ja laulud lihtsalt ei mahugi.

“Paris, Lisboa”

29. märtsil 2019 ilmus album “Paris, Lisboa”. Portugali plaadimüügitabelis tõusis see esikohale, kuid ka näiteks Hispaania plaadimüügitabelis on see saavutanud 11. koha. Plaadilt on ilmunud ka singlid “Mano a Mano”, “Cerca del Mar” ja “Anda Estragar – Me os Planos”. Plaadil laulab Sobral neljas keeles – portugali, hispaania, prantsuse ja inglise keeles. Ta oskab ka katalaani keelt, veidi itaalia keelt ning ta õpib ka rootsi keelt, kuna on filmirežissöör Ingmar Bergmani suur fänn.

Albumi pealkiri on inspireeritud lôputa teekonnast, ühendades Pariisi ja Lissaboni, kahte linna, mis on jätnud lugude salvestamisele oma jälje. See on ka austus Wim Wenders’i klassikule “Paris, Texas” (1984), mille süžee ja suund jätsid lauljale sügava mulje.

Sobral üteles pärast selle plaadi ilmumist: “Ma olen ikkagi siin pärast kõike, kõik jätkub, läheb edasi. Kui läheb hästi, on võimalus hakata mõtlema uute asjade peale.”

“bpm”

Ja nüüd, aastal 2021, uus, suurepärane, ilusate meloodiate ja kaunite harmooniatega stuudioaplbum “bpm”. See on laulja esimene album, mille kõik lood on tema enda kirjutatud, abiks ka muusikaprodutsent Leo Aldrey.

Plaadil on 9 laulu portugali keeles, kaks inglise ja kaks hispaani keeles, mis näitab, et Sobral on jätkuvalt tõeline maailmakodanik.

Sobral kiidab uue albumi esimest singlit “Sangue Do Meu Sangue”, millel ta laulab ja mängib ka klaverit. Laulul on kaunis meloodia ja Sobral kinnitab, et kui ta tutvustus Aldreyle laulusõna, siis vaid 24. tunni möödudes sai ta produtsendilt laulu meloodilise ja harmoonilise ülesehituse.

“See laul on selle albumi parim sõnade ja muusika kooslus,” kinnitab Sobral.

Uus album algab unistava ja uneleva ning kauni harmoonia ja meloodiaga lauluga “Mar De Memorias”. Ja kohe alguses tunned ära, et see ongi ju Salvador Sobral, kelle esitus ja hääl on sedavõrd omapärased ja omanäolised. Avaloole järgneb kaunis klaveriprelüüd “Fui Ver Meu Amor”. Sobral on ka andekas klaveril. Kaunis prelüüd on sissejuhatuseks kolmandale loole “Fui Ver Meu Amor” – ja taaskord paitab Sobral kuulaja kõrva nii muusika kui ka esitusega. Kahju, et portugali keelest aru ei saa, kuid amor peaks ju ikka armastus olema …

Kübe bossanovat ja džässilikku hingamist on laulus “Se De Mim Precisarem”, millele järgneb kaunis mõtisklus inglise keeles “That Old Waltz”. Džässilikum on albumi kuues laul “Medo de Estimacao”, millele järgneb tõeliselt kaunis “Sangue Do Meu Sangue”, mis ka Sobrali enda lemmikuks.

Ka kaheksas laul “Paint The Town” kõlab inglise keeles. Plaadi teises pooles on paar tempokamat lugu “Cancion Vieja”, kuid on ka kauneid mõtisklusi, milles kuuleme vaid klaverimängu ja Sobrali laulu, näiteks “So Eu Sei” või väga huvitava helikeelega “Sem Voz”. Mõnusas bossa-rütmis kulgeb plaadi eelviimane lugu “Aplauso Dentro”, milles laulab ka Margarida Campelo. Kuulake seda lugu kindlasti – Sobrali ja Campelo hääled sobivad suurepäraselt kokku.

Selline on Salvador Sobrali uus album. Ma olen kindel, et nendele muusikasõpradele, kellele on Sobrali esitus, laulud ja looming meeldinud, meeldib ka uus album. Need muusikasõbrad, kes ei ole Sobrali loominguga tuttavad, nendel tasub kõrv peale panna ja kuulata, sest Sobrali muusikast leiab palju ilusat ja põnevat.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/2hkR2iRFbnUUp8XRu3KXzh

Twenty One Pilots „Scaled and Icy“ (Warner Music)

Twenty One Pilots on bänd, kelle loomingust ei sünni ühtegi halba lugu ning kes jätkab ka uuel albumil žanrite segamist ja fännide üllatamist. Maineka Grammy auhinnaga pärjatud ansambel on tagasi kauaoodatud kolmanda stuudioalbumiga “Scaled And Icy” ning värske singliga “Saturday”.

Twenty One Pilots (kirjutatakse ka väikeste tähtedega twenty øne piløts) on Grammy-auhinna võitnud USA duo, mille moodustavad Tyler Joseph ja Josh Dun. Triona alsutanud bänd tuli kokku 2009 Columbuses, Ohios. Trio algupärased liikmed olid Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih. Enne plaadistuslepingu sõlmimist 2012 avaldas bänd kaks oma kulu-kirjadega välja antud albumit: “Twenty One Pilots” (2009) ja “Regional at Best” (2011).

Läheme alguse juurde

Tyler Joseph, Nick Thomas ja Chris Salih panid bändi kokku 2009, kui nad õppisid ülikoolis (tegelikult tundsid Joseph ja Thomas teineteist palju varem, nad mängisid koos korvpalli, veidi hiljem käidi koos ka keskkoolis). 2011 kaks liiget (Thomas ja Salih) lahkus bändist, asemele tuli trummar Josh Dun. 2012 oli duol taskus leping firmaga “Fueled by Ramen” ja juba aasta hiljem ilmus nende esimene stuudioalbum “Vessel”.

Ajas veelkord tagasi. Tyler Joseph hakkas teismelisena mängima muusikat ühe üsna vana klahvpilliga, mille ta oli saanud aastaid tagasi oma emalt jõulukingituseks. Esialgu mängis ta meloodiaid, mida oli raadiost kuulnud. 2007 lindistas ta oma esimese sooloplaadi “No Phun Intended” (seda tegi ta oma vanemate keldris). Nick Thomas oli abiks, mängides mitmes loos kitarri. Ta mängis ka laulus “Trees”, millest sai hiljem ka ametlik Twenty One Pilotsi lugu.

Kui Tyler Joseph õppis Ohio osariigi ülikoolis, kohtus ta Texases sündinud Chris Salihiga, kes märkas, et Joseph on andekas laulukirjutaja ja tegi ettepaneku, et võiks teha bändi. Salihil oli kodustuudio, ja nii hakkasid noored mehed üheskoos muusikat tegema. Veidi hiljem liitus nendega ka Nick Thomas, kes hakkas mängima basskitarri.

Alguses mängiti igasugusele publikule Columbuses. Erinevates klubides ja üritustel. Nii mängiti koos paljude teiste artistidega, kusjuures muusikaliselt oli valikus metal, hardcore ja elektrooniline muusika. Joseph suutis need erinevad stiilid ka oma lugudesse sisse kirjutada. Et tähelepanu võita, esineti erinevates kostüümides, laval tehti saltosid jpm. Ei maksa unustada sedagi, et bändi algusaegadel aitasid neid paljud lähedased – näiteks Josephi ema seisis ülikooli ees ja jagas bändi kontsertile pileteid.

2010 avaldas bänd kaks lugu SoundCloudis. Üks oli cover Christina Perri laulust “Jar of Hearts”, teine aga cover Andrea Bocelli ja Sarah Brightmani laulust “Con te partiro (Time To Say Goodbye)”. Viimane beist oli esimene Twenty One Pilotsi esitatud lugu, mida kuulis tulevane trummar Josh Dun.

2011 lahkus bändist Salih, veidi hiljem ka Thomas. Esimene otsustas karjääri kasuks tööl, teine tahtis rohkem koolis käia. Veidi enne lahkumist ansamblist kutsus Nick Thomas bändi ka Josh Duni, kes oli seni mänginud ansamblis House of Heroes. Dunile meeldis Josephi loominguline visioon, mistõttu oli ta nõus ka liituma.

Nick Thomas käis mõnda aega koolis Põhja-Carolinas, kuid naases Columbusesse ja hakkas tegelema Twenty One Pilotsi marketingiga. Ka praegu lööb ta kaasa ansambli kontsertturneedel.

Edu hakkab vaikselt tulema

2011 avaldas duo albumi “Regional at Best”. Albumi produtsendiks oli Tyler Joseph, kuid abiks olid ka Salih ja Thomas. Plaadil lööb kaasa ka Tyler Josephi vend Zack Joseph (laulus “Kitchen Sink”) ja hea sõber Jocef laulus “Be Concerned”.

2011 andis bänd viimase piletini väljamüüdud kontseri Columbus Newport Music Hall’is, mis oli kohalikule bändile tõeline suursündmus. Paljud plaadifirmad hakkasid Twenty One Pilots’ile “silma tegema” …

2012 andsid Joseph ja Dun teada, et sõlmivad lepingu Atlantic Recordsi tütarfirmaga “Fueled by Ramen”, kellega teevad koostööd ka Panic! at the Disco ja Paramore. 2012 ilmuski Twenty One Pilotsi debüüt-EP “Three Songs”, veidi hiljem oli bänd kontsertturneel koos Neon Treesi ja Walk the Mooniga.

“Vessel” ja “Blurryface”

Bändi kolmas album “Vessel” ilmus 2013 ja see tõusis USA plaadimüügitabelis kohale nr 21, rokiplaatide tabelis kohale 15 ja alternatiise muusika plaatide hulgas kohale 10. Järgmisel aastal ehk 2014 mängis Twenty One Pilots mitmel kuulsal muusikafestivalil – Lollapalooza, Bonnaroo, Firefly jpt. Bänd käis ka kontsertturneel “Quiet Is Violent World”.

2015 ilmus duo üliedukas singel “Stressed Out”, mis tõusis USA singlimüügitabelis esikohale!

Seejärel juba ka album “Blurryface”. Selle albumiga läks Twenty One Pilots ka suurele kontsertturneele, mis viis neid USAsse, Austraaliasse, Aasiasse ja Euroopasse. Turnee soojendusartistideks olid Echosmith ja Finish Ticket. Veidi hiljem ehk 2016 turnee jätkus – USA, Kanada, Mehhiko, Euroopa ja Austraalia – Ameerikas soojendasid Twenty One Pilotsit ChefSpecial ja Mutemath, Euroopas aga iiri laulja Bry.

2016 tegid Joseph ja Dun koostööd rokibändi Mutemath’iga. Ilmus viie lauluga EP “TOPxMM”.

Grammy-auhind, väike puhkus ja areenile tagasi uue albumiga “Trench.

Veebruaris 2017 võitis Twenty One Pilots Grammy-auhinna laulu “Stressed Out” eest. 2017 otsustas duo ka veidi puhata, keskenduda uuele muusikale, laulutekstidele jne. Aasta hiljem, 2018 andis Twenty One Pilots endast sotsiaalmeedias jällegi märku. Tyler Joseph andis intervjuu, milles oli juttu uuest albumist, isiklikust hingelisest võitlusest ja ebakindlusest.

Samal aastal ilmus kaks uut lugu: “Jumpsuit” ja “Nico and the Niners”, seejärel veel paar uut lugu “Levitate” ja “My Blood”, kuni ilmuski viies stuudioalbum “Trench”. See tõusis USA rokiplaatide ja alternatiivse muusika plaadimüügitabelites esikohale!

Oktoobris 2018 alustas duo maailmaturneed “The Bandito Tour”, mis viis neid USAsse, Euroopasse ja Okeaaniasse. Seejärel juba 2019 ka Kanadasse, Mehhikosse ja jällegi USAsse. Paljude muusikasõprade ja muusikakriitikute arvates oli just see selline kontsertturnee, mida peab nägema! Laval nähti igasugu põnevaid trikke! Twenty One Pilots oli üks peaesinejatest ka mitmel muusikafestivalil Readingis, Leedsis ja ka Lollapaloozal.

Muusikast ikka ka!

Twenty One Pilots kasutab oma muusikas palju klaverit (mõnikord elektroonilist klaverit või keytari), süntesaatotreid, elektritrumme, isegi ukulelet. Nende paljud viisid on kirjutatud luuletustele, milles on tunda ka kristlikke mõjutusi (on ju nii Tyler Joseph kui ka Josh Dun pärit usklikest peredest, kusjuures mehed pidid nooruses mitmeidki plaate kodus varjama, sest rokkmuusika polnud seal just väga “oodatud külaline”).

Tyler Joseph on ütelnud, et mõnikord on tulnud tema kirjutatud luuletustest liigagi pikad, mistõttu on ta pidanud hakkama räppima, et luuletus mahuks muusikasse (Joseph on tõdenud, et mõnikord lihtsalt on sõnu sedavõrd palju, mida tahaks ütelda). Samas on ta ütelnud, et kindlasti mitte ei ole ta räppar, kuid räppides on võimalik olulise asju rõhutada!

Muusikaliselt on Twenty One Pilotsit üsna keeruline lahterdada. Mitmed fännid on ütelnud, et nad mängivad skisofreenilist poppi, mis on popmuusika mitteametlik alaliik. Nende kohta on öeldud, et nad mängivad alternatiivset hiphoppi, elektropoppi, indie-poppi, pop-rokki, räpp-rokki, süntesaatori-poppi, elektroonikat, elektroonilist rokki jne jne. No ja ega alati ei olegi ju oluline esinejat mingisse kategooriasse lahterdada.

Dun on ütelnud, et nad mängivad “pop-rokk-klaveri-räppi”. Joseph ja Dun peavad end iseõppinud muusikuteks, kes mängivd muusikat, mis neile meeldib, mida nad naudivad. Mitmeski artiklis erinevates väljaannetes on nuristeud, et Twenty One Pilots on bänd, kes üritab meeldida kõikidele!

Tyler Joseph on vastanud nn nurinale: “Ma ei ole selline. Mina olen see, kes ma tahan iseendale olla.”

Dun on lisanud, et muusikuna on tahtnud ta rebida erinevate muusikažanrite stiilid lahti ja ühendada need isiklikuks vaatepunktiks, sest nii ei tea mitte kunagi, mis võib järgmiseks juhtuda.

Duo varasem muusika oli emo, nagu näiteks My Chemical Romance ja Dashboard Confessional, kui ilmus duo suurepärane album “Vessel”, siis oli see indie-rokk, millesse oli lisatud räppi, klaveripoppi, rokki ja elektroonilist muusikat. Kui ilmus album “Blurryface”, siis oli see popmuusika, EDM, breakbeat, millel ka sugemeid reggae’st ja dancehall’ist. Duo muusika arenedes on hakatud rääkima hihopist, kuid nüüd siiski ka alternatiivsest rokist. Samas on ka neid muusikasõpru, kes ei taha teps mitte Twenty One Pilotsit lahtedada rokkmuusika alla, sest väidetavalt nende muusikas liiga vähe elektrikitarri!

“Scaled and Icy”

2020 ilmus duo uus singel “Level of Concern”. Laulusõnad viitasid ärevusele, mida põhjustas COVID-19 pandeemia. Laulule tehtud muusikavideo filmiti Josephi ja Duni kodudes, kus nad olid pandeemia tõttu karantiinis. Joseph suunas osa laulu tulust Crew Nation’ile, mis on heategevusorganisatsioon, kes toetab elava muusikaga seotud töötajaid, et nad saaksid tasu ka siis, kui pandeemia ajal kontserte ei toimu.

Ja nüüd siis (2021) kuues stuudioalbum “Scaled and Icy”, mida paljud muusikasõbrad on kindlasti oodanud. Albumilt on juba ilmunud lood “Choker” ja kauamängiva esimene singel “Shy Away”, mis püsib hetkel Ameerika alternatiivraadiote edetabeli esikohal juba neljandat järjestikust nädalat. “Shy Away” kiire edu asetas ansambli tõelise eliidi sekka, kuhu kuuluvad sarnaste saavutustega bändid nagu U2, R.E.M., The Cure, Linkin Park, Red Hot Chili Peppers ja Foo Fighters.

“Scaled And Icy” on kirjutatud ja produtseeritud suuremas osas bändi vokalisti Tyler Joseph’i poolt, millele lisas löökpillide seaded bändi teine liige Josh Dun. Album pandi kokku maailma eri paigus ning see on mitmete virtuaalsete seansside tulemus, peites endas mitmeid 2020. aasta loomeprotsessi ajal valitsenud emotsioone nagu ärevus, üksindus, igavus ja kahtlus. Duo oli sunnitud lõpetama oma tavapärased stuudiosessioonid, kuid ühiselt suudeti siiski välja töötada uudne ja toimiv protsess, millega kaasnes ka fantaasiarikkam lähenemisviis ansambli laulukirjutamisele. Tulemuseks on kollektsioon lugusid, mis suruvad läbi raskuste ja tagasilöökide ikka edasi sammuma ja keskenduvad võimaluste märkamisele.

Ka sellel plaadil jätkab Twenty One Pilots ”semmimist” erinevate muusikastiilidega. Plaadi avalugu ”Good Day” on ehe popilugu, selline hea ja meeldejääv ning kerge klaveripop. Teine lugu ”Choker” algab breakbeat’i rütmidega, kuid sellestki areneb mõnus popilugu, mille lõpus Tyler Joseph veidi ka räpib. Kolmas lugu ”Shy Away” on lahe segu popist ja veidi ka pungilikumast hingamisest. Tegelikult on Twenty One Pilotsi oskus kaasata erinevaid muusikastiile igati hämmastav. Neljandas loos ”The Outside” viib duo kuulaja elektroonilise muusika maailma, justkui oleks liikunud ajas ca 40 aastat tagasi (saundid on küll pigem 1980. aastatest, mis on igati lahe). Ka viiendas loos ”Saturday” on duo igati popilik, kuid kas mitte ei kuule me sinna kübe ka fankilikku hingamist? Igati mõnus ja tantsulik lugu.

Elektroonikat, lahedaid kitarrisaunde kuuleme laulus ”Never Take It”, nagu ka laulus ”Mulberry Street”. Kaks mõnusat popipala, millel ka kergesti meeldejääv refrään, on ”Formidable” ja ”Bounce Man” (viimati mainitud loos kuuleme igati ägedat süntesaatorisaundi, mis mulle laste mängusüntesaatorit meelde tuletab, mine tea, mida Twenty One Pilotsi mehed siin kasutanud on, aga kõlab igati ägedalt).

Elektroonilist muusikat, poppi ja räppi ühendab Twenty One Pilots uue albumi eelviimases loos ”No Chances” – siin on taaskord ägedaid süntesaatorisaunde, uhket taustakoori ja palju muud põnevat. Tyler Josephi räppimine paneb kuulama küll, ja kui sellele räpile seotakse külge sellist kübe kantrilikku hingamist!? Uhke värk!

Ka plaadi viimane lugu ”Redecorate” hingab sarnaselt eelmise lauluga. See on vägagi uhke lõppakord duo uuele albumile.

Twenty One Pilots on ka uuel albumil jätkuvalt duo, kooseisus: Tyler Joseph – laul, klaver, basskitarr, süntesaatorid, elektrikitarr, akustiline kitarr, elektriorelid, ukulele, programeerimine, produktsioon, laulukirjutamine ja Josh Dun – trummid, löökriistad, elektitrummid, heliinseneri töö, mainitud on ka trompetimängu!

Kaasa löövad veel: Mike Elizondo – produktsioon (laulud 1 ja 7), Greg Kurstin – produktsioon (laul 5), Paul Meany – produktsioon, (laul 5 ja 11), Adam Hawkins – mixing, Chris Gehringer – mastering, Matt Pauling – trummide heliinsener (laulud 2 ja 6), Jay Joseph – külalisvokaal (laulud 6, 9, 10), Kyle Schmidt – külalisvokaal (laulud 6, 9, 10)

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0Q5XBpCYFgUWiG9DUWyAmJ?si=op6tKNklS5i2UCV_CH_vqQ&nd=1

The Black Keys “Delta Kream” (Warner Music)

The Black Keys on USA rokiduo, mis alustas tegutsemist 2001. aastal Akronis, Ohio osariigis. Duo muusikas on alati olnud esikohal rokk (graažirokk) ja bluus, ja duo moodustavad laulja-kitarrist, helilooja, muusikaprodutsent Dan Auerbach ja trummar, muusikaprodutsent Patrick Carney.

Duo alustas nn independent-ansamblina, muusikat lindistati keldris ja kõik oma lood produtseeriti ise. Nende esimene plaat “The Big Come Up” ilmus 2002. aastal (selle avaldas indie-plaadifirma “Alive”), ja juba 2003. aastal saavutati tuntust lauluga “Set You Free”, mis kõlas filmis “School of Rock”.

Algus

Dan Auerbach ja Patrick Carney kohtusid siis, kui nad oli 8-9-aastased. Nad elasid samas naabruses Akronis, Ohio osatiigis. Nende suguvõdes on ka teisi üsna tuntud muusikuid – Auerbachi lähedane sugulane on tuntud kitarrist Robert Quine, Carney sugulane on saksofonist Ralph Carney.

Nad käisid Firestone High Schoolis, ja said sõpradeks, kuigi nad olid ju üsna erinevatest maailmadest – Auerbach oli kooli jalgpallimeeskonna kapten, Carney oli sotsiaalselt vägagi tagasihoidlik kutt. Muusikat julgustasid neid tegema nende vennad. 1996 hakkas Auerbach õppima kitarrimängu, Carney’l oli kodus neljarealine lindistussüsteem ja trummikomplekt. Kutid käisid veidi aega ka Akroni ülikoolis, kust neid mõlemaid välja visati.

Egas midagi. Läks nii. Auerbach plaanis hakata esinema linna väikestes baarides ja pubides, kuid ta sai aru, et selleks oleks vaja demo-lindistust, mida tal polnud. Auerbach palus Carney’t appi, ja too lubaski talle kasutada oma keldrit, neljarealist lindistussüsteemi ja trummikomplekti. Kohale pidi tulema veel mitmeid pillimehi, kuid lindistuspäeval selgus, et kohal on ainult Auerbach ja Carney! Nii hakati hoopis kahekesti jämmima ja üsna varsti oli neil valmis demolindistus lausa kuue lauluga, mis saadeti mitmetele plaadifirmadele. 2002 oli nendega nõus käed lööma vöikene Los Angelese plaadifirma “Alive”, kusjuures tegemist oli ainsa plaadifirmaga, kes oli nõus seda tegema, ilma et oleks kutte näinudki.

2002 märtsis andis duo esimese kontserti Clevelandis, kohas nimega Beachland Ballroom and Tavern. Kohal oli duot vaatamas kaheksa inimest! Esialgu esineti küll üsna väikestes klubides, kuid ansambel kogus üsna ruttu vägagi märkimisväärse fännkonna.

Esimene ja teine plaat

2002 mai ilmus nende debüütalbum “The Big Come Up”, mis lindistati samuti Carney keldris ja seekord oli neil juba kaheksarealine lindistussüsteem. Plaadil oli kaheksa algupärast lugu ja viis kaverit, kusjuures kaverid olid bluusiklaasikute lood ehk Muddy Waters, Junior Kimbrough ja E.L. Burnside. Juba esimese plaadiga näitas duo seda, et nende muusika on rokk ja bluus. Plaadi ühte lugu ehk laulu “I’ll Be Your Man” kasutati veidi aega hiljem HBO seriaalis “Hung”.

Duol oli plaanid minna ka kontsertturneele, ja selleks mindi tööle muruniitjateks, et oleks raha, et tuurile minna. Kahjuks oli debüütalbum vägagi nigela müügiga, rääkimata kriitikute negatiivsetest arvustustest, kuid vaatamata sellele hakkas duo vastu huvi tundma plaadifirma “Fat Possum Records”.

Uus plaadileping taskus, hakati lindistama teist albumit, mil nimeks “Thickfreakness”, mis valmis samuti Carney keldris, kusjuures 14-tunnise sessiooni käigus! Plaat ilmus aprillis 2003 ja seekord olid kriitikud palju leebemad. Plaadil läks sedavõrd hästi, et USA ajakiri “Time” valis selle 2003. aasta oma parimate plaatide valikus kohale number 3! Üks brittide majoneesifirma oli nõus duole pakkume nende ühe laulu eest 200 000 naela! Kuid, duo pidas nõus oma mänedžeriga ja keelduti sellest ahvatlevast pakkumisest, kuna ei tahetud olla “äraostetavad” ja kaotada oma fänne. Duo otsustas hoopis kontserte anda, ja soojendati nii Becki kui ka Dashboard Confessionali. Sama aasta augustis pääseti esinema ka populaarsesse telesaatesse “Late Night with Conan O’Brien”.

Siinkohal peab mainima siiski seda, et kuna esimesed plaadid ja kontserdid siiski väga palju raha sisse ei toonud, siis otsustati 2004, et laulu “Set You Free” võib autofirma Nissan oma reklaamides kasutada küll. Pärast seda on The Black Keys andnud väga palju oma lugusid igasugustesse telesaadetesse, filmidesse, telereklaamidesse ja videomängudesse.

“Rubber Factory” ja “Magic Potion”

2004 alustati tööd ka uue albumiga “Rubber Factory”. Enne seda oli band jäänud ilma Carney keldrist, kus lugusid lindistati, kuna majaomanik müüs maja ära. Nüüd tehti uus stuudio endisesse rehvitehasse Akronis (sellele viitab vist ka kolmanda albumi pealkiri). Ja seekord lindistati albumit juba palju pikemalt – viis kuud. Plaat ilmus 2004 septembris ja sellest sai duo esimene album, mis jõudis ka USA plaadimüügi edetabelisse, kohale number 143. Väljaanded “Entertainment Weekly” ja “The New Yorker” kinnitasid, et “Rubber Factory” on 2004. aasta üks parimaid plaate. Kontserte anti Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Austraalias. Esineti ka kuulsal Lollapalooza-muusikafestivalil.

2006 sõlmis duo uue lepingu plaadifirmaga “Nonesuch Records”. Ka sel aastal olid mitmed suurfirmad huvitatud kasutama just The Black Keysi laule oma reklaamides, nt Sony, Nissan, kuid ka pesufirma Victoria’s Secret (pesufirma telereklaami staar oli Heidi Klum, ja looks sai valitud “The Desperate Man”).

Vaatamata lepingule suurema plaadifirmaga lindistas duo ka järgmise albumi Carney isiklikus stuudios. Album “Magic Potion” ilmus 2006, ja see oli duo esimene plaat, millel ainult algupärased (uued) lood.

Seejärel hakati tegema tööd uue plaadiga, ja esimest korda n-ö suures ja korralikus stuudios, kusjuures appi võeti (palgati) ka maailmakuulus produtsent ehk Danger Mouse. Nii ilmuski album “Attack & Release” (2008).

Danger Mouse

2007 alustas Danger Mouse tööd Ike Turneri uue albumiga, ja The Black Keysil paluti kirjutada sellele plaadile ka mõned laulud. Kahjuks jäi see project pooleli, sest Ike Turner lahkus meie hulgast detsembris 2007. Seetõttu otsustasid duo liikmed, et Turneri albumile kirjutatud lood kasutatakse ära hoopis omal plaadil ehk plaadil “Attack & Release”, Danger Mouse paluti seda albumit produtseerima. Nii sai sellest plaadist esimene duo plaat, mis tehti valmis professionaalses lindistusstuudios ja esimene plaat, mille produtseeris keegi teine. Album “Attack & Release” ilmus 1. aprillil 2008 ja see debüteeris USA plaadimügistabelis kohal number 14. Plaadil olevat laulu “Strange Times” kasutati lausa kahes videomängus ehk “Grand Theft Auto IV” ja “NASCAR 09”, sama plaadi laulu “I Got Mine” kasutati Kanada politseiseriaalis “The Bridge”. Viimati mainitud lugu oli ajakirja “Rolling Stone” 2008. aasta singlite koondtabelis kohal 28.

2009. aastal olid duol väikesed suhtlemisprobleemid, kuna Carney lahutas oma naisest, kusjuures Auerbach on ütelnud, et see naine ei meeldinud talle algusest peale, ja ta oli ütelnud, et Carney selle inimesega ei suhtleks. Seetõttu tegid mõlemad mehed veidi töö ka isiklike projektidega. Auerbach avaldas sooloplaadi “Keep it Hid”. Väidetavalt ei olnud Auerbach oma sooloplaadist Carneyle mitte midagi rääkinud, mistõttu oli trummar solvunud ja otsustas samuti isiklike asjadega tegeleda. Carney pani kähku kokku indie bändi Drummer, milles ta ise mängis hoopis basskitarri. Septembris 2009 ilmus Drummeri album “Feel Good Together”.

“Brothers”

Õnneks ei olnud Auerbach ja Carney pikalt tülis. 2010 mindi Nashville’i, et alustada tööd uue albumiga “Brothers”, mis ilmuski 18. mail 2010. Albumi produtseerisid duo enda liikmed ja Mark Neill, kokku miksis selle plaadi Tchad Blake. Album esimene singel oli “Tighten Up”, mis oli ainus lugu sellel plaadil, mille produtsendiks oli Danger Mouse. “Tighten Up” oli selleks hetkeks duo edukaim lugu, olles 10 nädalat USA alternatiivsete lugude edetabelis esikohal ja sellest sai esimene laul, mis jõudis ka Billboard HOT 100 edetabelisse, tõustes kohale 87. Tänaseks on albumit “Brothers” müüdud üle 1,5 miljoni eksemplari. Ajakiri “Rolling Stone” valis selle plaadi 2010. aasta parimate albumite seas kohale number 2, lugu “Everlasting Light” maabus kohale number 11. Ajakiri “Spin” valis The Black Keysi aasta 2010 aasta artistiks. Plaat ja sellel olnud laulud (singlid) tõid duole jällegi kolm Grammy-auhinda!

The Black Keysi edu oli hämmastav, ja samas ka väsitav, sest mehed jätsid 2011. aastal ära päris mitu kontserti, kuid hakati toimetama uue albumiga. Selle plaadi 11 laulu produtsendiks ja kaasautoriks oli Danger Mouse, ja seekord otsustati teha kübe rahulikum plaat, kui seda eelmine album oli. Üritada saavutada 50-70ndate aastate saundi, ja tuua plaadile kübe rock and rolli, glämm rokki, rockabillyt, surf rokki ja souli, eeskujudeks The Clash, The Cramps, T.Rex, Ramones, The Beatles, Sweet, Johnny Burnette jt.

Plaadi esimene singel oli “Lonely Boy” (ilmus oktoobris 2011), ja sellest sai duo seni edukaim lugu, mis tõusis USA singlimüügitabelis kohale number 64, Austraalias lausa teisele kohale ja Kanadas 33. Uus plaat “El Camino” ilmus detsembris 2011 – see debüteeris USA plaadimüügitabelis teasel kohal, ja seda müüdi ainuüksi USA’s esimesel müüginädalal 206 000 eksemplari!

2012 alustas duo esimest suurt Põhja-Ameerika kontsertturneed, kusjuures nüüd ei oldud enam soojendusartistid, nüüd oli juba The Black Keysi enda suur turnee! Näiteks Madison Square Gardenis toimunud kontseri piletid müüdi välja 15 minutiga! Turneel võeti kaasa ka kaks pillimeest, et kõlada ka turneel võimalikult sarnaselt sellele, mida inimene plaadil kuuleb. Nii mängis turneel basskitarri Gus Seyffert ja klahvpille/kitarre John Clement Wood. Album “El Camino” võitis Grammy-auhinna kui parim rokkmuusika plaat, “Lonely Boy” võitis kaks Grammyt – parim rokkmuusika esitus ja parim rokkmuusika lugu.

“Turn Blue” ja väike paus

2013 alustas duo tööd albumiga “Turn Blue” ja taaskord võeti kampa ka produtsent Danger Mouse. Uus album “Turn Blue” ilmus mais 2014, ja sellel oli nüüd juba psühedeelilist rokki ja souli, ja oli üsnagi melanhoolne album. Põhjuseks see, et plaadi lindistamise ajal lahutas Aurebach oma naisest.

Vaatamata melanhoolsele alatoonile debüteeris album USA ja Austraalia plaadimüügitabeli esikohal! Esimesel müüginädalal müüdi seda USA’s 164 000 eksemplari. 2014 käis The Black Keys ka maailmaturneel, kaasa löömas la Cage the Elephant, Jake Bugg ja St. Vincent, kuigi mõned kontsertid jäid ära, kuna Carney murdis õlaluu.

Kui kontsertturnee läbi sai, andis duo teada, et teevad väikese pausi. Carney on ütelnud, et selle otsuse taga oli Auerbach, kuid nad mõlemad olid omadega üsna läbi, ja põhjuseks just pidev kontsertturneedel olamine, mistõttu jäi tahaplaanile ka uute lugude kirjutamine, mis on mõlema mehe arvates just see parim osa muusikuks olemise juures. Vaatamata pausile jätkasid Auerbach ja Carney muusika tegemist.

Auerbach pani 2015 kokku ansambli the Arcs ja ilmus ka nende album “Yours, Dreamily”. 2017 avaldas Auerbach ka oma teise sooloplaadi “Waiting on a Song” ja kirjutas muusikat ka The Pretendersileja Jake Bugg’ile. Lisaks veel koostöö vanade legendidega nagu John Prine, Duane Eddy, Gene Chrisman jt.

Auerbach on ütelnud, et selle pausi ajal ta isegi ei mõtelnud The Black Keysi peale. “The Black Keys oli minu peast väljas. Mängimine suurtel kontsertlavadel näis olevat nagu kauge unenägu,” kinnitab Auerbach. Carney aitas teha muusikat Calvin Johnsonil, Jessy Wilsonil, Tobias Jesso Jr.’il ja Karen Elsonil.

Carney aitas kirjutada ja produtseerida lugusid (mängis ka trumme) Michelle Branch’i uuel albumil “Hopeless Romantic” (2017, eelmisest Branch’i albumist oli selleks hetkeks möödas juba 14 aastat). Koostöö lauljatariga viis kihluseni 2017, lapse sünnini ja abiellumiseni 2019. aasta aprillis.

"Let's Rock"

2019 avaldas The Black Keys märtsis uue singli “Lo/Hi”, mis oli meeste ühine muusika peaaegu viieaastase pausi järel (eelmine plaat “Turn Blue” ilmus ju 2014). Nädal hiljem teavitati Põhja-Ameerika kontsertturneest, kaasa löömas ka Modest Mouse. Aprillis 2019 ilmus järgmine singel “Eagle Birds” ja eelmine lugu ehk “Lo/Hi” tõusis USA rokkmuusika singlite edetabelis esikohale! Selline edu oli duole esmakordne.

Mais 2019 ilmus uue albumi kolmas singel “Go” ja juunis plaat ise. Patrick Carney on ütelnud, et “Let’s Rock” on plaat, mis avaldab sügavat lugupidamist elektrikitarri vastu. Duo alustas tööd albumiga “Let’s Rock” septembris 2018. Mõne minutiga oli kuttidel pillid käes ja oli tunda, justkui poleks vahepealset pausi olnudki. Heliinsener M. Allen Parker tõdes, et omavaheline keemia oli Auerbachil ja Carneyl koheselt olemas. The Black Keys oli hetkega tagasi. Ka lood sündisid kerge vaevaga, lihtsalt mängides ja proovides.

Auerbach on ütelnud, et lugusid tehes ei meeldi talle “üle mõtelda”, lood peavad tulema spontaanselt ja mõnuga. No ja seda spontaansust ja mõnuga tegemist oli plaadil kuulda kindlasti, sest kõik lood on sellised hea minekuga roki- ja bluusilood, milles ka ägedaid kitarrisaunde ja soolosid.

Muusikakriitikud kiitsid uut plaati kiitnud ja neile meeldis selle plaadi lihtne helikeel, mitte midagi ei ole tehtud liiast ega üle, kõik on igati rock and roll. “Let’s Rock” debüteeris USA plaadimüügitabelis kohal number 4, brittide juures tõusis see koheselt kohale number kolm.

“Delta Kream” (2021)

Tundub, et The Black Keysi mehed said albumiga “Let’s Rock” muusikategemise maitse suhu, sest juba 14. mail 2021 avaldas duo oma kümnenda stuudioalbumi “Delta Kream”.

Selle igati põneva bluusialbumiga austab ansambel oma juuri, kaasates kauamängivale üksteist Mississippi kantri ja bluusi tunnetusega lugu, mis on neile juba nooruspõlvest südamelähedased olnud. Dan Auerbach ja Patrick Carney salvestasid uue albumi Auerbach Easy Eye Sound stuudios Nashville’s ning seal ühinesid nendega muusikud Kenny Brown ja Eric Deaton, kes on pikaajalised legendaarsete bluusiansamblite liikmed, olles muuhulgas kuulunud ka R. L. Burnside ja Junior Kimbrough bändi koosseisu.

Albumil kuuleb lugusid, mille autoriteks on bluusimaailma legendid: John Lee Hooker, Fred McDowell, Robert Lee Burnside, David Kimbrough Jr., Ranie Burnette, Joseph Lee Williams. Album sai oma nime William Egglestoni ikoonilisest Mississippi fotost, mis on valitud ka selle kaanepildiks.

Ma olen üsna kindel, et bluusisõbrad leiavad uuelt albumilt igati head bluusi. Siin on väga häid kitarrisaunde, oi kui häid klahvpille, põnevaid rütmilahendusi, ägedaid kitarrisoolosid ja ma olen üsna kindel, et The Black Keysi mehed on sedagi plaati teinud väga positiivse hingamisega. Siin on rahulikumat bluusi – plaadi avalöök ”Crwaling Kingsnake” (loo autoriks John Lee Hooker ja Bernard Besman), ”Louise” (Fred McDowell), ”Stay All Night” (David Kimbrough Jr.), kuid ka tempokamat bluusi, näiteks ”Poor Boy a Long Way From Home” (Robert Lee Burnside), ”Coal Black Mattie” (Ranie Burnette), ”Sad Days, Lonely Nights” (David Kimbrough Jr.) ja üsnagi rokilikult ”hingavat” bluusi ”Do the Romp” (David Kimbrough Jr), ”Walk with Me” (David Kimbrough Jr.).

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/682pJqnx8hcrCfSjvyNBki?si=xavoA9viS5-I5hqXHZftTw&nd=1

Bebe Rexha “Better Mistakes” (Warner Music)

Bleta “Bebe” Rexha (s. 30. august 1989, Brooklyn, New York) on USA lauljatar ja laulukirjutaja. Ta alustas oma karjääri just laulukirjutajana, kirjutades lugusid Selena Gomezile, Nick Jonasele ja Eminemile. Tema enda esimene singel “I Can’t Stop Drinking About You” ilmus 2014 ja esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up” ilmus 2015. Samal ajal lõi ta kaasa ka David Guetta ja Pitbulli lugudes.

Juba 2019. aastal kandideeris lauljatar Grammy-auhinnale, kui parim uus artist ja parima duo/ansambli kategoorias (kusjuures kantrimuusika kategoorias).

Bebe Rexha sündis Brooklynis, New Yorgis. Tema vanemad on albaanlased (ei maksa unustada, et Albaania päritolu on ka teises popmuusika hetke kuumas artistis ehk Dua Lipa’s), isa Flamur oli kolinud USAsse, kui ta oli 21. aastane, ema Bukurije oli sündinud USAs albaanlaste peres. Lauljatari eesnimi Bleta on albaaniakeelne sõna ja tõlkes tähendab see “kimalane”, veidi hiljem hakati teda jutsuma Bebeks. Kui tulevane lauljatar oli 6. aastane, kolis ta pere State Islandile.

Laulmisega alustas Bebe juba 4. aastasena. Lapsena mängis ta ka trompetit ning õppis mängima ka kitarri ja klaverit. Ta käis Tottenville’i High School’is, kus ta lõi kaasa mitmes koolimuusikalis ja laulis laulukooris. Teismeline Bebe lõi kaasa The Recording Academy korraldatud Grammy-päeval, millel valitakse ka parim teismeline laulukirjutaja. Seekord osales 700 võistlejat ja Bebe Rexha võttis võidu! Seejärel sõlmis ta lepingu muusikaagentuuriga, mis kannustas teda muusikat kirjutama.

2010 tutvus Bebe Rexha ansambli Fall Out Boy basskitarristi Peter Wentz’iga, kellega hakati koos muusikat kirjutama. Bebe sai lauljatariks Wentz’i uues bändis Black Cards. Anti mitmeid kontserte, kuid Bebe lahkus bändist 2012, et alustada soolokarjääri.

2013 sõlmiski lauljatar plaadistuslepingu Warner Bros. Recordsiga, kuid ta jätkas ka laulude kirjutamist teistele artistidele. Nii kirjutas ta Selena Gomezile laulu “Like a Champion” ja Nick Williamsile laulu “Glowing”. Bebe Rexha tõeline läbimurre toimus siis, kui Eminem otsustas salvestada tema kirjutatud laulu “The Monster”. Lugu tõusis USA ja paljude teiste riikide singlimüügitabelis esikohale ja võitis ka parima räpiesituse kategoorias Grammy!. 2014 avaldas Bebe Rexha oma esimese soolosingli “I Can’t Stop Drinking About You”. USA singlimüügitabelis tõusis see kohale 22. Veidi hiljem lõi lauljatar kaasa Pitbulli laulus “This Is Not a Drill”. Sama aasta lõpus avaldas lauljatar kaks singlit: “I’m Gonna Show You Crazy” ja “Gone”.

12. mail 2015 ilmus lauljatari esimene EP “I Don’t Wanna Grow Up”. Samal ajal aitas ta kirjutada David Guetta lugu “Hey Mama”, selles loos Bebe ka laulis, lisaks lõid kaasa Nicki Minaj ja Afrojack. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 8.

2016 märtsis ilmus Bebe Rexha uus singel “No Broken Hearts”, millel lõi kaasa ka Nicki Minaj. Samal aastal avaldasid ühise loo “In the Name of Love” Martin Garrix ja Bebe Rexha. USA singlimüügitabelis tõusis see lugu kohale 24. Oktoobris 2016 ilmus Bebe singel “I Got You”. 2017 oli päevakorral ka lauljatari debüütalbum, kuid ilmus vaid duubel-EP “All Your Fault: Pt. 1” (see ilmus 17. veebruaril 2017). Sama aasta märtsis alustas lauljatar ka kontsertturneed “All Your Fault Tour”, mis viis teda esinema nii Põhja-Ameerikasse kui ka Euroopasse.

Mais 2017 esitas MTV dokumentaalfilmi “Bebe Rexha: The Ride”, mis jutustas lauljatari elu muutnud hetkedest ja tõusust muusikamaailma tippu. Sama aasta augustis ilmus duubel-EP teine pool ehk “All Your Fault: Pt. 2”. Lauljatar jõudis kaasa lüüa ka Louis Tomlinsoni laulus “Back to You”. Oktoobris 2017 ilmus lauljatari uus singel “Meant to Be”, millel lõi kaasa ka kantrimuusika duo Florida Georgia Line. Edetabelis “Billboard Hot 100” tõusis see kohale number 2 ja oli mitmeid nädalaid kantrimuusikaedetabeli esikohal!

Sügisel 2017 vihjas lauljatar ka kolmandale EP’le sarjast “All Your Fault”, kuid seda ei ilmunud ning juunis 2018 ilmus hoopis kauaoodatud debüütalbum “Expectations”. Albumilt ilmus ka mitu singlit: “I’m a Mess”, “I Got You”, “Meant to Be”. 2018 ilmus veel üks singel: “Say My Name”, koos David Guetta ja J Balvin’iga, veebruaris 2019 singel “Last Hurrah”.

Bebe Rexha on muusikaliselt popmuusika esitaja, kelle lugudes ja plaatidel kuuleb suurepärast poppi, kuid ka R&B’d, hiphoppi, kantrit ja EDM’i. Lauljatari suurimaks eeskujuks on olnud Lauryn Hill, kuid mõjutajateks ka Bob Marley, Madonna, Alanis Morissette ja Coldplay.

Uuele albumile “Better Mistakes” eelnesid ka singlid “Baby, I’m Jealous” (see ilmus 2020, sellel teeb kaasa ka räppar Doja Cat) ja sel aastal (2021) “Sacrifice” ja “Sabotage”. Uue albumi peamised produtsendid on tuntud laulukirjutajad Justin Tranter ja Jeff Levin. Samuti on albumi produktsiooni panustanud andekad tegijad nagu Mike Elizondo, Jussifer, Michael Keenan, The Six, Lostboy Crow ja paljud teised. Erikülalistena teevad Bebe teisel kauamängival kaasa Travis Barker, Ty Dolla $ign, Trevor Daniel, Lil Uzi Vert, Pink Sweat$, Lunay ja Rick Ross.

Bebe Rexha on uue albumi kohta ütelnud: “See on kõik täpselt see, mis ma ühelt albumilt ootasin. Ma ei hoia oma elu ega tõelise iseloomu näitamise osas tagasi. Tunnen, et kogu see aeg ja töö võimaldasid mul välja öelda kõike, mida ma tegelikult väljendada soovisin. Loodan, et kõik teised armastavad minu uut muusikat sama palju.”

Värskelt ilmunud kauamängiva tähistamiseks, annab popstaar Bebe Rexha 20. mail ka oma esimese virtuaalse kontserdi “A Night With Bebe Rexha: The Better Mistakes Livestream Concert”, et esitada esmakordselt albumil olevaid lugusid.

Hiljuti andis Bebe Rexha intervjuu Interview Magazine’ile koos armastatud lauljanna Alicia Keys’iga. Keys kirjeldas Bebe uut albumit kui “kogum lugusid kogetud hetkedest ja rambivalguse käes saadud õppetundidest”.

Uue albumi avalöök “Break My Heart Myself” koos Travis Barkeriga on igati äge ja meeldejääv popilugu, milles on kasutatud viisijuppe ka Madonna aastatetagusest hitist “La Isla Bonita”.

Võimsalt ja jõuliselt kõlab kauni ja uhke meloodiaga albumi teine lugu “Sabotage”. Kauni meloodiaga ja võrratult ilus on albumi kolmas lugu “Trust Fall”, mida võib öelda ka albumi lõpus kõlavate laulude “Empty”, “Amore” (selles laulus kuuleme viisijuppe vanast ja legendaarsest laulust “Amore”, mida on laulnud näiteks Dean Martin, selles versioonis lööb kaasa ka räppmuusika legend Rick Ross) ja “Mama” (selles loos kõlab viisijuppe Queeni laulust “Bohemian Rhapsody” ja see on oi-oi kui hea lugu!) kohta.

Oluliselt tempokam ja otsekohesem popilugu on plaadi nimilugu “Better Mistakes”, mis on järjekorras neljas. Sellele järgneb igati põnevate saundidega ja kergesti meeldejääv tantsuhitt “Sacrifice”. Veidi rahulikuma tempoga, R&B ja räpi-hingamisega kõlavad laulud “My Dear Love” (selles löövad kaasa Ty Dolla Sign ja Trevor Daniel) ja “On The Go” (koos Pink Sweat’i ja Lunay’ga), veidi latiinolikku hingamist on laulus “Die For a Man” (koos Lil Uzi Vert’iga), rokilikumat hinge on laulus “Death Row”.

Kuula ise ka:

https://beberexha.lnk.to/BetterMistakes

Birdy „Young Heart“ (Warner Music)

Jasmine Lucilla Elizabeth Jennifer van den Bogaerde ehk lihtsamalt Birdy on inglise lauljatar, muusik, pianist ja laulukirjutaja, kes sündinud Lymingtonis 15. mail 1996. Noor lauljatar esitab suurepäraselt folki, indie folki, indie poppi ja indie rokki. Kuna Birdy ema on kontsertpianist, siis hakkas ka Birdy õppima klaverimängu juba 5-aastaselt. Aasta-kaks hiljem kirjutas väike tüdruk mõned lood juba ise! Siinkohal võib mainida sedagi, et Birdy vanaonu on kuulus ja suurepärane briti näitleja sir Dirk Bogarde.

Esinejanime Birdy sai ta tegelikult juba lapsepõlves ja tegelikult oli see esialgu tema hüüdnimi. Selle panid talle ema ja isa, kuna Birdy tegi lapsena väga naljakalt suu lahti nagu väike linnuke, kui talle süüa anti.

2008. aastal võitis Birdy 12-aastasena suure lauluvõistluse „Open Mic UK“ (ta võitis nii alla 18-aastaste võistluse kui kogu võistluse), kus osales üle 10 000 laulja! Tänu selle võistluse võidule sai ta endale ka esimese plaadistuslepingu. Ilmus esimene singel „Skinny Love“ (see on algupäraselt Bon Iveri laul), mis oli edukas paljudes Euroopa riikides (Suurbritannias tõusis see singlimüügitabelis 17. kohale, Hollandis teiseks), eriti populaarseks sai lugu Austraalias.

2011. aastal ilmus tema debüütalbum „Birdy“, kus noor lauljatar esitab kavereid teiste artistide lugudest. Esindatud on Phoenix, Fleet Foxes, The Naked and Famous, The xx, James Taylor, Bon Iver jt. Plaadil oli ka üks Birdy enda kirjutatud laul – „Without a Word“. Debüütplaat oli üsna edukas ja see tõusis plaadimüügi edetabelite tippu Austraalias, Belgias ja Hollandis.

2013 ilmus lauljatari teine plaat „Fire Within“, millel ka hittlood „Wings“ ja „No Angel“. Neist esimene kõlas ka popis telesarjas „Thed Vampire Diaries“. Kuid see polnud veel kõik, sest Birdy lood kõlasid veel ka filmides „The Fault In Our Stars“ ja „Hunger Games“. Birdy lõi kaasa ka Mumford & Sons’i laulus „Learn Me Right“, mis kõlas multikas „Brave“. Kuna Birdy oli ka selle laulu kaasautor, siis kandideeris ta selle lauluga ka oma esimesele Grammy auhinnale. 2014 laulis Birdy David Guetta albumil laulus „I’ll Keep Loving You“, aasta hiljem kirjutab Birdy laulu „Let I All Go“, mida esitab briti laulja Rhodes.

2016 ilmus album „Beautiful Lies“, mis oli minu jaoks esimene põhjalikum „tutvus“ suurepärase lauljatariga. Plaadilt ilmus ka mitu singlit: „Keeping You Head Up“, „Beautiful Lies“ ja „Wild Horses“. Plaadi lood olid kõik Birdy enda kirjutatud. See plaat oli üsnagi melanhoolne ja nukrameelne, ülirahulik, kaunite mõtisklustega. Albumil kuulis palju väga ilusat klaverimängu ja võrratut Birdy häält.

Pärast selle plaadi ilmumist otsustas Birdy muusikas väikese pausi teha. Birdy on ütelnud, et tal oli tõeline muusikakirjutamise blokeering peal, kuid õnneks oli tal aega elamiseks ja iseenda uuesti leidmiseks. Ta „esitles“ end uuesti novembris 2020, kui ilmus EP „Piano Sketches“.

2021 ilmuski Birdy uus ja kauaoodatud uus stuudioalbum „Young Heart“, mis on täpselt sama ilus kuulamine nagu 2016 ilmunud „Beautiful Lies“. Mulle tundub, et pisuke paus on tulnud võrratule Birdyle kasuks, sest uus album on oi-oi kui ilus ja hea! Ja taaskord on enamus lauludest lauljatari enda kirjutatud. Mainima peab sedagi, et enne uue albumi kirjutamist läks lauljatar lahku oma elukaaslasest, mistõttu kuulas ta palju Etta James’i ja Nina Simone’i muusikat, elas kolm kuud Indias oma õe juures.

Plaat salvestati Nashville’is, USAs veidi enne seda, kui COVID-19 pandeemia märtsis 2020 ründas. Album pidi ilmuma veidi pärast seda, kui jäi siiski „laagerduma“, mistõttu tegi Birdy albumil väikeseid muudatusi.

Nukrust, siiraid tundeid, lahkuminekut on tunda ka lauljatari uuel albumil. Birdy on ütelnud, et tema uus album ongi omamoodi „lahkumineku“-album, nagu seda oli ka Joni Mitchelli 1971 ilmunud album „Blue“, kusjuures tuleb tõdeda, et ka Birdy uuel albumil on sellist 70ndate aastate puudutust, mil kirjutati palju suurepäraseid, lausa võrratuid meloodiaid – Birdy on kirjutanud täpselt sama ilusaid ja võrratuid meloodiaid oma uuele albumile.

Uue albumi avab klaveril mängitud kaunis sissejuhatus „The Witching Hour“, millele järgneb kaunis ja ilusa meloodiaga mõtisklus „Voyager“.

Sellel järgneb veidi tempokam lugu, kuid jällegi kauni meloodia ja ilusa refrääniga „Loneliness“. Ka albumi neljas lugu „The Otherside“ on kauni meloodiga, kübe isegi popilik. Veidi melanhoolsem, kuid võrratu refrääniga on laul „Surrender“, milles kuuleb suurepärast taustalaulu, ja veidi on selles miskit, mis toob meelde kantrimuusika.

Kauni klaverosoologa alustab Birdy laulu „Nobody Knows Me Like You Do“ (selle plaadi üks võrratumaid meloodiaid). Mõnusat 70ndate aastate saundi õhkub lauludest „River Song“, „Second Hand News“, folgilikult hingab lugu „Lighthouse“, indie-muusika hingamist on lugudes „Celestial Dancers“ ja „New Moon“.

Uue albumi 11. loona mängib Birdy klaveril lõigu Chopini kaunist valsist a-mollis, millele järgneb kaunis „Evergreen“, milles Birdy tõdeb, et „Nobody knows my love“.

Plaadi nimilugu „Young Heart“ kõlab huvitaval kombel hoopis albumi viimase lauluna. See on ilus mõtisklus, mis võtab albumi ilusasti kokku. Albumi, millel 14 suurepärast lugu, pluss kaks nn „vahepala“.

Birdy on jätkuvalt võrratu lauljatar, vägagi omanäoline ja kauni häälega esineja.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/4qsLVZk1UnizpQJBkbFNdx?si=9o9-BoTST4qooRN7fi6iVA&nd=1

Nasty Cherry „The Movie“ (Warner Music)

Kui hakata mõtlema muusikamaailmas tegutsenud nn tüdrukutebändide peale, siis peame liikuma üsna ammustesse aegadesse. 1950-ndate aastate lõpus tegid ägedat muusikat Martha and the Vandellas, Shirelles, Supremes (selles trios alustas ka Diana Ross), 1970-ndatel aastatel kerkis esile Pointer Sisters (paljud mäletavad nende hittlugusid “Slow Hand”, “I’m So Excited”, “Fire”, “Jump (For My Love)”), kuid ka oluliselt rokilikum The Go-Go’s, mille liikmed mängisid ise ka pille (selle bändi tuntumad hitid kindlasti “We Got the Beat” ja “Vacation”).

1970-ndate aastate lõpus vallutas muusikamaailma brittide trio Bananarama (ka neil oli ridamisi hitte: “Shy Boy”, “Na Na Hey Hey Kiss Him Goodbye”, “Cruel Summer”, “Robert De Niro’s Waiting…” ja ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Runaways (sellest bändist kasvasid välja ka mitmed edukad sooloartistid – Lita Ford, Joan Jett, jt., ka The Runawaysi liikmed mängisid ise pille), 1980-ndate aastate alguses säras muusikamaailma kõrgeimas tipus ameeriklaste rokilikum tüdrukutebänd The Bangles, kelle hitid “Manic Monday”, “Walk Like an Egyptian” ja megaballaad “Eternal Flame” meenuvad kindlasti paljudele muusikasõpradele veel praegugi. Ja ka The Banglesi liikmed mängisid ise pille.

1980-ndate aastate lõpus ja 90-ndate alguses kerkis esile mitmeid suurepäraseid bände: En-Vogue, TLC, SWV, rokilikum The Donnas, 1996. aastal sähvatas popmuusika taevas tõeline supertäht – brittide Spice Girls, mis pani alguse uuele tüdrukutebändide buumile, sest Spice Girlsi järel tulid Suurbritanniast veel ka Atomic Kitten, All Saints, Girls Aloud, Sugababes, kuid ka ameeriklased “vastasid” peaaegu kohe, sest 1997 ilmus muusikaareenile Destiny’s Child, kus alustas oma karjääri ka lauljatar Beyonce.

Selle sajandi alguses tõusis tippu (2003) ameeriklaste Pussycat Dolls, alates selle sajandi teisest kümnendist veel ka brittide Little Mix ja ameeriklaste Fifth Harmony, kuid ka mitu ansamblit Lõuna-Koreast ehk Wonder Girls ja 2NE1.

Ka selle sajandi teine kümnend vajab tüdrukutebände, ja üks neist on kindlasti väga huvitav, rokilik, suurepärase popstaari Charli XCX kokku pandud suurepärane Nasty Cherry, kes debüteeris 2019. aastal. Nagu mainisin, siis Nasty Cherry on oluliselt rokilikum, kui paljud teised tüdrukutebändid ja bändi liikmed mängivad ise ka pille, nagu varem näiteks The Go-Go’si, The Runawaysi ja The Banglesi liikmed.

Inglise-Ameerika bänd Nasty Cherry saavutas tuntust Netflixi sarjaga “I’m With The Band: Nasty Cherry”, mis näitas ausalt ja läbipaistvalt uue bändi loomise ja tuntuse kasvatamise häid ja halbu külgi. Selles saates (2018) pani Charli XCX kokku oma unistuste bändi, pannes neli võõrast elama Los Angelese majja, mida filmisid kaamerad, kusjuures Charli XCX soovis, et uue bändi liikmed oleksid häbematult inimlikud ja “halvad” (peaks vist ütlema – riukalikud). Ja nii sündiski Nasty Cherry, omamoodi glam-punk bänd, milles laulab Gabbriette Bechtel, kitarri mängib Chloe Chaidez, basskitarri Georgia Somary ja trumme Debbie Knox-Hewson. Neist kaks esimest on ameeriklannad, kaks viimati mainitut on inglannad.

Lühikesest tegutsemisajast olenemata, on bändi tunnustanud mitmed mainekad väljaanded nagu Rolling Stone, The FADER, TIME, Vogue, The Face jpt.

Ansambli paljukiidetud debüüt-EP’le “Season 1” (2019) järgnesid välja müüdud kontserdid nii Inglismaal kui Ameerikas. 2020 ilmus teine EP “Season 2” (2020), kusjuures mõlemat EP’d kiitsid nii bändi fännid kui ka muusikakriitikud, kes leidsid, et Nasty Cherry muusikas on nii head poppi kui ka rokki, mis kokku mõjub igati glamuurselt! Nagu näiteks hittlood “Brain Soup” ja “I Am King”. Öeldi, et Nasty Cherry muusikas kohtuvad Girls Aloud ja Sky Ferreira!

Ja nüüd, uus EP, järjekorras kolmas - “The Movie”, mille kohta bändiliikmed on ütelnud, et see on EP sõprusest ja suhetest, ja on arvatavasti senisest kolmest EP’st kõige nüansirohkem. Nasty Cherry laulud lähevad järjest paremaks ja huvitavamaks, laulud on teravamad ja sügavamad.

Uuel EP’l (kokku viis uut lugu) jätkab Nasty Cherry osavat liikumist ja manööverdamist pop- ja rokkmuusika piirimail. Siin on häid meloodiaid, kuid ka head minekut. Rokilikumalt hingavad EP avalöök “Six Six Six”, “Lucky”, popilikuma kõlaga on laulud “What’s The Deal”, “Her Body”, kauni meloodiaga “All in My Head”. Viis lugu on minu jaoks väga vähe, sest sedavõrd huvitav ja põnev on Nasty Cherry helikeel, tahaks rohkem kuulata, mistõttu jääb üle oodata veel seda, kui Nasty Cherry tuleb välja ka oma esimese täispika stuudioalbumiga, ja ma usun, et bändil on tänaseks juba piisavalt palju fänne, kes kõik seda juba pikisilmi ootavad.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/5z19FN5FuvuwxtnfiXReCG?si=OE2v2LwdSpKxgVW94DEfcQ&nd=1#_=_

Christopher „My Blood“ (Warner Music)

Christopher Nissen ehk lihtsalt esinejanimega Christopher sai selle aasta 31. jaanuaril 29-aastaseks. Tema loomingut ja lugusid on muusikamaailma digitaalsetel platvormidel kuulatud üle 1,5 miljardi korra! Uskumatu number. Lisaks veel mitmed muusikaauhinnad Taanis, kuid ka mujal maailmas, näiteks Aasias.

Christopher on Taani laulja, laulukirjutaja, keda plaadifirma Warner Music Denmark on tituleerinud „Taani Justin Bieberiks“. Christopher esitab igati vahvat popmuusikat, kirjutab ise lugusid, mis enamuses räägivad armastusest ja romantikast (vahetevahel ka „muudest asjadest“, nagu räägivad ka tema varasemate laulude pealkirjad – „Naked“, „Baby Making Interlude“, „All About Sex“ jt).

Christopher on Taanis igati suur staar, ja huvitaval kombel naudib suurt edu ka Hiinas (2014 ilmus temalt Hiinas 12 singlit, millest 10 tõusid Hiina singlimüügitabeli TOP 10 hulka ja kaheks lugu olid lausa esikohal)! No ja Hiina muusikaturg on ju igati suur ja lai. Temast on saanud nüüdseks Hiina telekommunikatsiooni hiiglase Huawei Technologies üks eestkõnelejaid. Paljud tänase muusikamaailma supertähed on Hiinas keelatud – Katy Perry seetõttu, et on avaldanud toetust Taivanile, Maroon 5, Bon Jovi ja Oasis seetõttu, et on avaldanud toetus Tiibetile, Justin Bieber on lihtsalt üks „kasvatamatu jõmpsikas“ – ja näib, et Christopher on selline „rikkumatu“ noor mees, kes sobib suurepäraselt ka Hiinasse, kusjuures koosnevad ju Hiina muusikatabelid 80% ulatuses omadest artistidest, ülejäänud osa on USA popp, Korea popp ja elektrooniline tantsumuusika. Seetõttu on Christopher Hiinas omamoodi pioneer, kes teenib seal oluliselt rohkem kui oma kodumaal, Taanis.

Edu Hiinas on aidanud kaasa sellele, et Christopheri vastu tuntakse suurt huvi mujalgi Aasias – Singapuris, Indoneesias, Lõuna-Koreas (koos K-Popi tähe Chung Ha’ga on Christophet trooninud ka Lõuna-Korea muusikatabelit). Albumiga „Under the Surface“ (2019) proovis laulja kätt ka Saksamaal.

Muusikakriitikud väidavad, et noore mehe laulud on üsna lihtsakoelised, ja ei ole ta ju ka tõusnud suureks täheks USA’s ega Suurbritannias, kuid kas see ongi alati see kõige olulisem.

Christopher on sündinud ja kasvanud Kopenhagenis, ja juba 10-aastaselt kinnitas ta kõikidele, et tahab saada popmuusika täheks. Lapsena meeldis talle kuulata Justin Timberlake’i ja Michael Jacksonit, kusjuures ka tema enda muusikas võib täheldada sarnasust Timberlake’ile. Christopher on ütelnud, et tema lemmikuteks ja eeskujudeks on ka täna Michael Jackson, Justin Timberlake, Bruno Mars ja John Mayer.

Ah jaa, seda ka, et Christopheri vanemad (Gert ja Liselotte, lauljal on ka noorem vend Oliver) julgustasid poissi muusikaga tegelema, ostsid talle kitarri. Kodus kuulati palju muusikat, vaadati kontserte ja Christopher õppis muusikat ise tegema.

Kui perest veidi rääkisin, siis tasuks mainida ka seda, et aastail 2012-2014 elas Christopher koos Taani lauljatari Medina’ga. Praegu elab noor laulja koos Taani modelli Cecilie Haugaard’iga (2019 juunis noored ka abiellusid), neil on väga ilus ja uhke kodu Amageris, Taanis.

Tagasi alguse juurde - juba koolis lõi Christopher kaasa igasugu lauluvõistlustel ja noppis sealt ka esikohti, kuni 17-aastaselt astus ta sisse EMI Denmark (nüüd osa Warner Musicust) kontorisse, et laulda ja mängida kitarri. Selle võimaluse seal ta ka sai (julge hundi rind on ikka rasvane, nagu vanarahvas teab ütelda), ja kolm päeva hiljem kutsusid plaadifirma juhid kohale poisi vanemad, et sõlmida leping. Vanemad olid nõus, kuid neil oli ka üks konkreetne nõudmine – nende poeg peab esmalt lõpetama kooli, ja nii see asi läkski.

Noore laulja debüütsingel „Against the Odds“ ilmus 2011 ja see tõusis Taani singlimüügitabelis kohale nr 23, 2012 ilmus teine singel „Nothing in Common“, mis oli veelgi edukam ja jõudis Taani singlimüügitabelis viiendale kohale. Debüütalbum „Colours“ ilmus 2012. aastal, millel oli igati head ja noortepärast poppi – plaadil olnud hittlugu „CPH Girls“ tõusis Taani singlimüügitabelis esikohale!

Eriti menukaks sai tema teine album „Told You So“ (2014), mis tõusis Taani plaadimüügitabeli esikohale ja võitis veidi hiljem ka Taani aasta parima popmuusika albumi tiitli. Nüüd oli Christopheri telefon „punane“, helistasid firmad, kes soovisid noormeest oma reklaaminäoks, konstertite promootorid, telesaadete produtsendid – Christopher oli Taanis supertäht, kes 2014 andis kodumaal lausa 150 kontserti!

2016 ilmus Christopheri kolmas stuudioplaat „Closer“, millel olid hittlood „Tulips“, „I Won’t Let You Down“ (koos Bekuh Boom’iga, ja see tõusis ka Taani singlimüügitabeli etteotsa) ja „Limousine“ koos Madcon’iga.

2019 ilmus neljas album „Under the Surface“. Enne uue albumi ilmumist avaldas laulja igati edukad singlid „Bad“, „Monogamy“ ja „Irony“ (need kolm aastal 2018) ja „My Heart“, „Real Life“ (need kaks aastal 2019).

Uus album „My Blood“

Suhted on need, mis mõjutavad meie arengut ja seda, kelleks me inimestena kujuneme. Samuti peegeldused eksisteerimisele, teadlikult langetatud valikud ja nendest tulenevad elulised tagajärjed, on Christopheri viienda stuudioalbumi ”My Blood” loominguliseks aluseks.

Laulja uus stuudioalbum vaatab esmakordselt vägagi põhjalikult tagasi artisti elukäigule ja kogemustele. Eelmise albumi “Under the Surface” jooksul avas Christopher laulukirjutamisega küll mõned uksed, avaldamaks mõtisklusi ja emotsioone oma elust, kuid sel korral on muusik lugude jutustamisel astunud veelgi suurema ja julgema sammu.

“Lugu “Fall So Hard” räägib hetkest, mil mõistsin, et mu elu ei keerle enam vaid minu ümber,” kinnitab Christopher, “Ghost” meenutab südamevalu hetkest, kui tunned, et lasid just oma elu armastusel minna. “Good To Goodbye” räägib rahutusest, mis kaasneb kallitest inimestest eemalolekuga. “My Blood” on pühendatud mu vennale. See lugu on perekonnast ja sellest, kui oluline on suhete hoidmine. “Aiming” on lugu, milles ma tõstan küsimärgi alla maailma, milles me elame ja selle, kui oluline on omada kindlat perspektiivi. Mitte mõõta enda väärtust ainult välise põhjal, aga pigem selle alusel, kuidas sa sisimas päriselt tunned.”

Kui olukord maailmas seda võimaldab, siis plaanib Christopher anda kontserte sel suvel nii kodumaal Taanis, kui ka mujal maailmas. Seega, tasub loota ...

Pean tunnistama, et uus album on igati hea popiplaat, millel mitmeid väga ilusaid ja meeldejäävaid lugusid, näiteks albumi avalöök „Fall So Hard“. Tegelikult on see igati vahva, et kirjutatakse ja esitatakse popmuusikat, mis on lihtne, kaasahaarav ja meeldejääv, ei midagi ülepööra keerulist, lihtsad ülesehitused ja väga hea esitus, rääkimata Christopheri säravast häälest.

Head poppi on albumil palju – tantsulikumad lood „Ghost“ „Leap of Faith“, kuid ka mitmeid rahulikumaid lugusid „Good To Goodbye“ (koos Rootsi lauljatari Clara Mae’ga), albumi nimiligu „My Blood“, „Lovechild“, „Just So You Know“ ja eriti ilusa meloodiaga lugu „Aming“.

Albumil lööb kaasa veel üks noor laulja, samuti taanlane, Daniel Schulz (jällegi kõrva paitava meloodiaga laulus „Stones“).

Kuula ise ka:

https://christopher.lnk.to/MyBlood

Joshua Bassett „Joshua Bassett“ (Warner Music)

Joshua T. Bassett (s. 22.12.2000) on USA näitleja ja laulja, kes on populaarsust kogunud kehastades Ricky Bowenit telesarjas “High School Musical: The Musical: The Series”. Ta on sündinud ja kasvanud Oceanside’is, Californias. Ta on õppinud kodukoolis, tal viis õde, kes on samuti muusikalides kaasa löönud. Täna elab Joshua Bassett nii Los Angeleses kui ka Salt Lake Citys.

Joshua Bassett alustas laulmist juba õige varakult, ta lõi kaasa muusikateatri etendustes juba siis, kui oli alles 8-aastane. Tänaseks on ta kaasa löönud üle kolmekümnes muusikalis.

Joshua Basseti esimene suurem roll teleekraanil oli 2018. aastal (enne seda oli ta kaasa löönud ka mitmes telereklaamis), kui ta mängis Disney Channeli telesarja “Stuck in the Middle” ühes osas. Pärast seda on ta kaasa mänginud veel mitmes telesarjas, seda küll episoodiliselt - „Lethal Weapon“ (2017), „Game Shakers“ (2018), „Dirty John“ (2018), „Grey’s Anatomy“ (2019), kuid 17-aastaselt pääses ta mängima telesarja “High School Musical: The Musical: The Series”, kusjuures ta oli ka üks laulu “Just for a Moment” kaasautoritest, mida ta esitas koos sarjast tuntud näitlejatari Olivia Rodrigo’ga. Laul kõlas ta telesarjas. Praegu laulab Joshua kõik laulud, mida tema tegelaskuju telesarjas esitab.

Aprillis 2020 avaldas Joshua Bassett oma esimese singli “Common Sense”, paar kuud hiljem ilmus järgmine singel “Anyone Else”, kuni selle aasta märtsis ilmuski tema debüüt-EP “Joshua Bassett”, veidie enne seda (jaanuaris 2021) ilmus veel üks singel ehk “Lie Lie Lie”, mis leidis tunnustust nii muusikasõprade kui kriitikute ringis ning kinnitas noormehe positsiooni tõelise läbimurdetähena. Mainekas ajakiri “Teen Vogue” sõnas, et “singlil “Lie Lie Lie” on täpselt see 2000. aasta poistebändi tunnetus ja seda kõige paremas mõttes - lõbus, akustiline ja kitarrile toetuv popmuusika.”

Lisaks näitlemisele ja laulmisele mängib Joshua ka klaverit, kitarri ja trumme. Ta on ütelnud, et tema üks lemmikutest on lauljatar Kasey Musgraves (näitlejataridest on Joshua suureks lemmikuks Hilary Duff), kuid Joshua unistab sellest, et saaks olla kunagi soojendusartistiks Harry Styles’i kontsertturneel. Paljud Joshua fännid on võrrelnud teda ka Shawn Mendes’iga, kusjuures sarnaseid jooni on tõepoolest nii esituses, kui ka selles, et ka Joshua mängib klaverit ja kitarri.

Noore artisti debüüt-EP “Joshua Bassett” on tõeliselt ilus kuulamine. Pean tunnistama, et selle debüüdi kuuest laulust viimane ehk “Heaven is You” on üks ilusamaid viimaste aastate kuulamisi minu kõrvale.

Joshua Bassett esitab debüüdil igati head ja meloodilist poppi, mida võib ju veidi ka poistebändide muusikaga kõrvutada (Joshua hittlugu “Lie Lie Lie” või “Telling Myself”), kuid ei maksa unustada, et noor artist on siiski sooloartist.

Paljudes lugudes kuuleme ka ilusat klaverimängu, näiteks EP avalugu “Sorry” või hoopis kaunist kitarrimängu, näiteks laulus “Do It All Again”, laulus “Only a Matter of Time” on klaver ja kitarr ilusasti üheskoos kõlama pandud.

Joshua Bassetti esitustes on õrnust, lihtsust ja kergust, kuid ta suudab oma esitusega kuulaja kuulama panna. Ka kõrgete nootidega (näiteks laulus “Only a Matter of Time”) saab noor laulja ilusasti hakkama.

Kuula ise ka:

https://joshuatbassett.lnk.to/jbep

A Day To Remember „You’re Welcome“ (Warner Music)

Ameerika rokkbänd A Day To Remember esitleb lõpuks oma kauaoodatud albumit “You’re Welcome”, mille fookussingliks on “Last Chance To Dance”. ADTR on tänaseks kogunud üle 1,6 miljardi striimi ja jõudnud Billboardi roki, indie ja alternatiiv albumite edetabeli esikohale (#1). Albumile eelnenud perioodil striimiti ainuüksi Ameerikas ADTR’i muusikat ühes nädalas 2 miljonit korda.

A Day to Remember (lühendatakse sageli ka ADTR) on USA rokkmuusika punt. Nad on pärit Ocalast, Florida osariigis. Bändi panid 2003. aastal kokku kitarrist Tom Denney ja trummar Bobby Scruggs, kes tänaseks on bändist juba lahkunud, sest bändis mängivad praegu: Jeremy McKinnon (laul), Neil Westfall (rütmikitarr), Joshua Woodard (basskitarr), Alex Shelnutt (löökriistad, trummid) ja Kevin Skaff (kitarr).

2003 bänd alustaski tegevust, kusjuures oldi vägagi aktiivsed, sest esimesel aastal anti USAs lausa 200 kontserti! 2004 andsid kutid välja oma kulu ja kirjadega EP ”Halos for Heroes, Dirt for the Dead”, 2005 ilmus veel üks EP ”A Day To Remember”.

2005 ilmus ka nende debüütalbum ”And Their Name Was Treason” (seda müüdi vaid veidi üle 10 000 eksempari), väljaandjaks plaadifirma Indianola Records. Veidi pärast seda lahkus ansamblist trummar Bobby Scruggs, kelle asemele tuli Alex Shelnutt. 2006 alustas bänd tööd uue albumiga, sõlmiti leping plaadifirmaga Victory Records ning 2007 ilmus nende teine stuudioalbum ”For Those Who Have Heart”.

Seejärel andis ADTR mitmeid kontserte USAs, Suurbritannias ja Austraalias (soojendati ansamblit Silverstein, kaasa lõid ka The Devil Wears Prada ja Protest the Hero), populaarne brittide muusikaajakiri ”Kerrang!” oleks peaaegu valinud neid aasta parimaks rahvusvaheliseks uueks bändiks, kuid võidu napsas Black Tide, esineti mitmetel festivalidel (Bamboozle, Downoad Festival) ja 2009 ilmus nende kolmas stuudioalbum ”Homesick”. Pärast seda lahkus ansamblist Tom Denney, kes soovis rohkem pühenduda oma perele ja oma stuudiole. Tema asemele tuli soolokitarristiks Kevin Skaff, kes oli varem mänginud ansamblis Four Letter Lie.

”Homesick” oli album, mis tõusis USA Billboardi nn Independent Albumite müügitabelis esimesele kohale! Ajakirja ”Rolling Stones” TOP40 albumite edetabelis oli see kohal 21, 2010. aasta juuliks oli seda müüdud üle 200 000 eksemplari. 2009 tuuritas bänd Suurbritannias ja mujal Euroopas, näiteks Saksamaal lõid nendega kampa For The Fallen Dreams ja Kenai. Märtsist maini 2009 oli ADTR USA-turneel koos ansamblitega The Devil Wears Prada, Sky Eats Airplane ja Emarosa.

Ei möödunud palju aega, kui 2010 ilmus nende neljas plaat ”What Separates Me from You”, millele järgnes ka maailmaturnee, et uut albumit reklaamida. 2011 jõudis ADTR esinema ka populaarsesse telesaatesse ”Jimmy Kimmel Live!” (see oli nende esimene esinemine sedavõrd suurele publikule). 2011 alustas bänd kohtuteed plaadifirmaga Victory Records, mis võttis üsna kaua aega, kuni 2013. aastal sai bänd õiguse hakata ise uus albumeid välja andma. Nii ilmuski 2013 ka bändi viies album ”Common Courtesy”.

2014 käis bänd kontsertturneel Suurbritannias ja Euroopas, kuid aasta teises pooles ka USAs (USAs olid nendega koos ka Bring Me the Horizon, Motionless in White ja Chiodos). 2016 ilmus kuues album ”Bad Vibrations”. Samal aastal soojendas ADTR blink-182 nende ”California”-nimelisel kontsertturneel, mis kestis juulist oktoobrini. 18. märtsil 2017 andis ADTR kontserti kodulinnas, Ocalas, kus anti neile pidulikult üle ka nn linnavõtmed! See on ju igati tähelepanuväärne ja ilus samm linnavõimude ja kaaslinlaste poolt.

Juunis 2019 tegi ADTR koostööd muusikaprodutsent Marshmello’ga ja ilmus lugu ”Rescue Me”. See oli üle pika aja uus lugu ADTR’ilt. Augustis 2019 ilmus veel üks uus lugu ”Degenerates”, peale selle sõlmiti leping firmaga Fueled by Ramen. Pärast seda andsid bändiliikmed teada, et 2019 on neil plaanis avaldada ka uus album, kuid seejärel öeldi, et plaat ilmub 2020, kuna plaadi miksimine ja kujundamine võtab arvatust kauem aega. Ilmusid ka uued singlid ”Resentment” (novembris 2019) ja ”Mindreader” (aprillis 2020) ja ”Brick Wall” ning ”Everything We Need” (jaanuar 2021). Ja 5. märtsil 2021 kauaoodatud uus ADTR album ”You’re Welcome”.

A Day to Remeber’i muusikat on kirjeldatud kui metalcore’i, pop punki, post-hardcore’i ja easycore’i. Need lugude ülesehitus on peamiselt nagu metalcore, kuid refräänid on pigem pop pungi stiilis. On öeldud, et ADTR paneb kokku emo, hardcore’i ja metali.

Jeremy McKinnon on ütelnud, et ega keegi pole kunagi sellesse eriti uskunud, et tuleb bänd, kes paneb kokku kaks-kolm erinevat stiili ja et see töötab.

”Meile on alati meeldinud pop punk, meile meeldivad metalcore’i bändid, kuid me ei suutnud otsustada, mida tahaks ise teha ja miks mitte teha mõlemat!”

Bändi muusikat on mõjutanud New Found Glory, blink-182, NOFX, Bury Your Dead, Millencolin, On Broken Wings, Seventh Star jt.

Uus album on bändi seitsmes stuudioalbum, eelmisest albumist on möödas juba 5 aastat (see on nende karjääri pikim vaheaeg kahe albumi vahel). Uue albumi produtsentideks Colin Brittain (tema on kirjutanud ja produtseerinud muusikat Papa Roach’ile, Basement’ile, Dashboard Confessional’ile, One Ok Rock’ile ja 5 Seconds of Summer’ile) ja ADTRi laulja Jeremy McKinnon.

Valikus oli lausa 42 lugu, bändiliikmete sooviks oli teha plaat, milles oleks punk rokki, indie rokki ja ka raskemat kraami.

Plaadi avalöök on üsnagi raske minekuga ja pungilik ”Brick Wall”, millele järgneb üsna sarnase hingamisega ”Mindreader”, kuigi selles loos on just seda indie rokki rohkem, kui avalöögis.

Neljandas loos ”Last Chance To Dance (Best Friend)” kuuleme ka seda raskemat A Day to Remember’it, kes tõepoolest tunneb end igati koduselt ka metalcore’i areenil. Vägagi vihane ja kuri lugu on see igal juhul.

Kummaline on see, et sellele metaliloole järgneb üsnagi popilik lugu ”F.Y.M” ehk siis popilikku punki ADTR esituses. Ägeda refrääniga lugu, mis üsna ruttu kuulajat ”kummitama” hakkab.

Ka albumi järgmised lood liiguvad veidi kergemast indie rokist (”High Diving”, ”Viva La Mexico” (sellel lool üsnagi popilik refrään), ”Re-Entry”) ja pungilikumast (”Permanent”) raskema metalini (”Resentment”, ”Degenrates”), kuid siin on ka kaks ilusa meloodia ja rahuliku hingamisega lugu ehk ”Only Money” ja plaadi lõppakord ”Everything We Need”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/1JiQM9ygHBPtO18Lvqyd2i?si=jzULk4DTSPmxxQA-1eyKqg&nd=1

Goody Grace „Don’t Forget Where You Came From“ (Warner Music)

Kanada laulja-laulukirjutaja Goody Grace on tänaseks kogunud üle 300 tuhande Spotify jälgija tähelepanu ning kogunud üle 180 miljoni striimi. Nüüd on väljas muusiku 12-looga album “Don’t Forget Where You Came From”, millel teevad kaasa Juicy J, blink-182, G-Eazy, Bakar, Burna Boy jpt. Albumi fookussingel on “On Repeat” koos artistidega Cigarettes After Sex ja Lexi Jayde.

Goody Grace on pärit Kanada väikesest Selkirki linnast, Manitoba provintsist. Juba lapsena meeldis talle laulda, räppida ja kitarri mängida, tema suureks lemmikuks oli blink-182. Goody on ütelnud, et blink-182 oli üks põhjus, miks ta hakkas lapsena üldse kitarrimängu õppima ja kitarri kätte võttis. Seetõttu on ta ülimalt õnnelik, et on saanud koos oma lemmikutega koos ka muusikat teha.

“Blink-182 muusika aitas mind läbi terve lapsepõlve ja teismelise aastate,” kinnitab Goody Grace. “Oli suur au koos nendega muusikat teha ja olen Travis Barkerile siiralt tänulik.”

Kui Goody oli 17-aastane (2014) otustas ta kolida Los Angelesse, kus tegeles surfamise ja muusikaga. Ta saavutas populaarsust sotsiaalmeedias, kui hakkas esitama teiste artistide (Weeknd, Taylor Swift) lugusid – mulle tundub, et see on viimastel aastatel üks populaarsemaid trende, kuidas hakata ennast muusikasõpradele “näitama” ja tutvustama.

Goody Grace saavutas populaarsust eelmise kümnendi viimastel aastatel, kui ta hakkas oskuslikult segama hiphoppi, akustilist muusikat (ta kasutab oma lugudes väga palju ka akustilist kitarri) ja rokki. Ta on ütelnud, et tasub kuulata tema EP’d “Infinite”, mis annab kõige paremini edasi seda, mida ta kirjutada ja esitada tahab. Ta on ütelnud, et tema suurimateks eeskujudeks ja mõjutajateks on olnud blink-182, My Chemical Romance, Gucci Mane, Tom Waits, Wiz Khalifa, Danzig, Bob Dylan, Morrissey ja Johnny Cash.

“Infinity” (“Lõpmatuse”)-sümbol on tätoveeritud tema randmele. “Kõik on võimalik,” ütleb Goody Grace. “Ma olen pärit väga väikesest linnast, kolisin Los Angelesse ja elasin seal oma unistuse nimel. Võimalused on lõputud, ja ma loodan, et kõik saavad sellest aru, kui kuulavad minu muusikat.”

Los Angeleses kirjutas ta loo “Flower” Cody Simpsonile ja koos USA räppari, laulja gnashi’ga kirjutas Goody laulu “That One Song”. 2015 avaldas ta oma esimese singli “Memories”, millele tegid väga kõva remiksi ASAP Ant ja Jessie Rutherford.

Seejärel ilmus juba Goody Grace’i ja gnashi ühine singel “Two Shots”, mis tõi Goodyle lepingu pladifirmaga Atlantic Records (juhtus see aastal 2018). Goody Grace jätkas esinemistega, astudes üles ka mitmel populaarsel muusikafestivalil – Bonnaroo, Lollapalooza ja Firefly.

Korraks tagasi ka blink-182 juurde, sest "Scumbag" on lugu, mille Goody Grace on kirjutanud ja esitanud koos ansambliga Blink-182, bändiga, mis on olnud Goody Grace’i üks muusikalisi eeskujusid. Selles loos lööb blink-182 ka kaasa, kusjuures loo autoriteks on produktsiooniduo The Futuristics (Joe Khajadourian ja Alex Schwartz), kuid ka blink-182 basskitarrist Mark Hoppus ja trummar Travis Barker, lisaks veel ka laulukirjutajad Michael Pollack ja Jake Torrey ning Tom Higgenson, viimati mainitud on asnambli Plain White T’s ninamees. Lugu tõusis ilmudes (2019) USA alternatiivsete lugude edetabelis kohale nr 28! Goody Garce esitas loo koos blink-182 liikmetega ka populaarses telesaates “Jimmy Kimmel Live!”, veebruaris 2020.

Kui eespool sai mainitud, et tasub kuulata Goody Grace’i EP’d “Infinite”, siis nüüd on võimalus öelda, et tasub kuulata tema albumit “Don’t Forget Where You Came From”, mis on tõepoolest üks igati äge kuulamine, milles Goody Grace näitab, kui oskuslikult ta suudab siduda akustilist muusikat rokkmuusika ja hiphopiga, mistõttu peaks ta kõnetema ka erinevate muusikastiilide kuulajaid.

Enamus lugusid ongi pigem sellised rahulikud ja akustilisema hingamisega (“Don’t Forget” (põneva lahendusega lugu, milles igati unistav ja unelev ja ilus meloodia, mida täiustab Goody esitatud räpp, “Used To Be”), kuid samas on tunda ka laulja rokimehe hinge (“Not Coming Home” (selles loos läheb Goody oma häälega ikka päris “kähedaks”, “Auburn”, Grape Swisher”, see on selline pehmema meloodiaga rokilugu, kuid mulle selline musa istub suurepäraselt) või siis hoopis hiphoppari lähenemist muusikale (“North”, koos USA räppari Juicy J’ga, plaadi üks “tigedama” sõnumiga “Nothing Good” koos kahe USA räppari ehk Juicy J ja G-Eazy’ga).

Nagu oma loo alguses mainisin, siis lööb Goody Grace’i debüütalbumil kaasa rida igati vägevaid noori artiste, kes annavad oma “puudutuse” Goody Grace’i lugudele juurde. Koostöös valminud lugudest ei saa jätta mainimata ju Goody Grace’i hittlugu “Scumbag” koos blink-182, kuid ka unistavat ja mõtisklevat “On Repeat”, milles löövad kaasa USA dream-popi bänd Cigarettes After Sex ja nooruke USA lauljatar ja laulukirjutaja Lexy Jayde (plaadi üks ilusamaid lugusid on see kindlasti), ilusa meloodiaga ja unistav, veidi isegi soulilik “Hope That You Miss Me”, milles lööb kampa Briti laulja, laulukirjutaja Bakar, nagu ka “Winter”, mis esitatud koos Nigeeriast pärit laulja, laulukirjutaja, räppari, suurepärase Burna Boy’ga.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/3kYDYtruq1Vw1INE5UjV3u?si=XnGOl3xZRom33mUxAgWkBA&nd=1

Sia “Music” (Warner Music)

Sia Kate Isobelle Furler ehk esinejanimega Sia on Austraalia laulja-laulukirjutaja, kes sai eelmise aasta 18. detsembril 45-aastaseks. Ta alustas oma muusikukarjääri juba 1990. aastate keskpaigas, kui laulis Adelaide’i acid dzässi bändis Crisp. 1997 läks Crisp laiali ja Sia avaldas veidi hiljem oma esimese sooloalbumi „OnlySee“. Pärast seda kolis lauljatar Londonisse ja lõi kaasa briti duos Zero 7.

2000. aastal sõlmis Sia lepingu sub-labeliga Dance Pool ja ilmus tema teine album „Healing Is Difficult“. 2001 sõlmis ta lepingu plaadifirmaga Go!Beat ja ilmus tema kolmas album „Colour the Small One“ (2004). Kuna plaate ei saatnud kaubanduslik edu, oli Sia veidi pettunud ja otsustas kolida New Yorki.

Seejärel hakkas ta tuuritama mööda USAd ja avaldas oma 4. ja 5. plaadi – „Some People Have Real Problems“ (2008) ja „We Are Born“ (2010). 2014 ilmus tema kuues album „1000 Forms of Fear“, millel ka tõeline superhitt „Chandelier”, mis on elektropopi lugu, milles on sugemeid electronicast, R&B’st, reggae’st. Tekstid on ülimalt melanhoolsed ja lugu räägib ju nn „party girli“ alkoprobleemist.

Muusikakriitikud ülistasid Siat, kiitsid tema häält ja oskust muusikat kirjutada. Lugu jõudis TOP5 hulka lausa 20 riigis, USAs tõusis see kohale number 8. Lugu müüdi maailmas üle 2 miljoni eksemplari! Grammy auhindade jagamisel kandideeris see aasta parima laulu, parima lindistuse ja parima soolo esituse kategooriates ning võitis parima muusikavideo tiitli. Kindlasti aitas videole palju kaasa ka lapstähe Maddie Ziegleri võrratu tants ja esinemine selles videos! YouTube’is on seda vaadatud üle 1 miljardi korra! Ja see on YouTube’i üks suurima vaatajaskonnaga videosid üldse!

2016 ilmus lauljatari seitsmes album „This Is Acting“. Kui Sia muusikat oli seni lahterdatud popi, elektropopi, indie popi, trip hopi, acid džässi, hiphopi, fanki, souli alla, siis oli ka see album just selline elektropopi ja souli plaat, kuid oli samas ka palju popilikum, kui tema varasem materjal. Sia ise ütleb, et sellel plaadil olid laulud, mis ta kirjutas teistele esitajatele, mistõttu ta nagu mängib nende lugude esitamist, siit ka plaadi nimi. Plaadil oli lugusid, mis kirjutatud Rihannale, Adelele jt, kuid kahjuks siiski ei ilmunud nende artistide esituses. Plaadil oli vaid üks lugu, mis pole kirjutatud kellegile teisele, see on „One Million Bullets“.

2018 ilmus suurepärane jõuluplaat „Everyday Is Christmas“. Lauljatari jõuluplaadi produtsendiks oli legendaarne Greg Kurstin, kes teinud koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega: Adele, Beck, Kelly Clarkson, Ellie Goulding, Pink, Lilly Allen, The Foo Fighters jpt. Sageli mängib ta ise ka kitarri, basskitarri, klahvpille ja löökriistu. Vahva oli seegi, et Sia jõuluplaat ei läinud klassikalist rada pidi, et võetakse legendaarsed jõululood ja tehakse neist omad versioonid ehk kaverid. Sia ja Greg Kurstin nägid oluliselt rohkem vaeva ja kirjutasid valmis kümme uut jõululugu ning need olid tegelikult igati vahvad ja mõnusad.

2021. aasta veebruaris ilmus Sia üheksas stuudioalbum “Music - Songs From And Inspired By The Motion Picture”, millel ka singlitena ilmunud laulud: “Together”, “Courage to Change”, “Saved My Life”, “Hey Boy” ja “Floating Through Space”.

Neljateistkümne looga album on inspireeritud samanimelisest muusikalisest filmist, mis on ühtlasi Sia enda kirjutatud ja lavastatud. Albumi lugude hulka kuuluvad koostööprojektid mitmete andekate artistidega nagu David Guetta, Labrinth, Burna Boy ning lugude autorite seast võib leida isegi Dua Lipa. Produtsentidest tegid kaasa Jack Antonoff, Greg Kurstin, Jesse Shatkin ja paljud teised.

Sia tegi oma režissööri debüüdi uue linateosega “Music”, mis pälvis kaks Kuldgloobuse nominatsiooni, sealhulgas nominatsioon kategoorias “Best Motion Picture Musical or Comedy”. Filmis teeb kaasa armastatud näitlejanna Kate Hudson, kellele sai osaks nominatsioon kategoorias “Best Performance by an Actress in a Motion Picture - Musical or Comedy”. Lisaks Kuldgloobusega ja Oscariga auhinnatud näitlejale Kate Hudsonile teevad filmis kaasa Tony ja Grammy auhinnaga pärjatud näitleja ja laulja Leslie Odom Jr. ning Sia muusikavideotest ja etteastetest tuntud tantsija Maddie Ziegler.

Warner Music kinnitab, et uus linateos peatub armastuse ravitseva jõu ja ühtehoidva kogukonna olulisuse teemadel.

“Sia muusikal on oluline roll filmi loo jutustamisel, mille läbi tegeleased erinevaid inimesi koos hoidvaid hapraid sidemeid avastavad ning muusikaliste vahepalade läbi uut maailma ette kujutavad, kus nende sidemed oleksid ka rasketes olukordades veelgi tugevamad.”

Soundtrackil/heliribal kuuleb Sia esituses nii head poppi (“Together”, “Hey Boy”), on tantsulikumat mussi (“Floating Through Space” koos tantsumuusika võluri David Guetta’ga, “1+1”, “Lie To Me”), kuid ka paar rahulikumat lugu (“Saved My Life”, “Eye To Eye”, plaadi võrratult ilus nimilugu “Music”, võimas “Courage to Change”, kuid ka suurepärase esitusega ja põneva harmooniaga “Beautiful Things Can Happen”). Plaadil on kaks ühisprojekti ehk koos Briti laulja, perodutsendi, muusiku ja helilooja Labrinth’iga esitatud “Oblivion” ning popihiti “Hey Boy” teine versioon plaadi viimase loona, mis esitatud koos Nigeerina laulja, helilooja ja räppari Burna Boy’ga.

Sia hääl on jätkuvalt võimas, selles on jõudu ja siirust, ja kindlasti on Sia hääl alati olnud ka äratuntav, nii nagu sellelgi plaadil!

Kuula ise ka:

https://sia.lnk.to/MusicID

Weezer “OK Human” (Warner Music)

Weezer on USA rokkmuusika bänd, mis tuli kokku 1992. aastal Los Angeleses, mistõttu on igati tore näha, et bänd tegutseb ja teeb uut muusikat ka peaaegu 30 aastat pärast tegutsemise algust.

Täna mängib Weezer koosseisus Rivers Cuomo (laul, kitarr), Patrick Wilson (trummid), Brian Bell (rütmikitarr, klahvpillid, taustalaul) ja Scott Shriner (bass, taustalaul). Varem on basskitarri mänginud ka Matt Sharp, kes lahkus bändist 1990. aastate teises pooles ja ka Mikey Welsh.

1994 ilmus Weezer debüütalbum „Weezer“, mida tuntakse ka kui „ The Blue Album“, millel olid ka Weezeri hittlood: „Buddy Holly“, „Undone – The Sweeater Song“ ja „Say It Ain’t So“. Debüütalbum oli edukas terves maailmas. 1996 ilmus kvarteri teine stuudioplaat „Pinkerton“, mis ei olnud sedavõrd edukas, kuid muusikakriitikutele see meeldis. Paljude muusikasõprade arvates on just need kaks plaati 90ndate aastate muusikamaailma ühed parimad albumid. 2001 ilmus Weezeri kolmas album, mil nimeks samuti „Weezer“ (seda tuntakse ka kui „The Green Album“). See oli juba oluliselt popilikuma saundiga album, millel ka hittlood „Hash Pipe“ ja „Island in the Sun“. Ka seda albumit saatis müügiedu ja ka kriitikud olid igati sõbralikud.

Edasi tulid albumid „Maladroit“ (2004) ja „Make Believe“ (2005), sellel oli ka lugu „Beverly Hills“, millest sai Weezeri esimene laul, mis tõusis USA kaasaegse rokkmuusika edetabeli esikohale! Uskumatu lugu, et sellega sedavõrd kaua aega läks, aga ju siis polnud varasem Weezer veel sedavõrd karm kraam, et sellesse tabelisse pääseda.

2008 jätkas Weezer plaadi-traditsiooni ja ilmus nende kolmas omanimeline album, mida tuntakse ka kui „The Red Album“. See oli üsna üllatav plaat, sest kasutati trummimasinaid, süntesaatoreid, räppi jpm. Sellel oli ka üsnagi edukas lugu „Pork and Beans“.

Weezeri muusikat on kirjeldatud kui alternatiivset rokki, power poppi, pop punki, indie rokki. Bändiliikmed ise on ütelnud, et neile meeldivad Kiss, Nirvana, Pixies, The Cars (selle bändi juhtfiguur Ric Ocasek on produtseerinud ka mitu Weezeri albumit), Pavement, Oasis ja Wax. Ka Beach Boysi on Weezer maininud. 2009 ilmus Weezeri 7 stuudioplaat „Raditude“, 2010 album „Hurley“, 2014 „Everything Will Be Alright in the End“, 2016 „Weezer“ ehk „The White Album“ ja 2017 „Pacific Daydream“.

2019 ilmus järjekorras juba 12 stuudioplaat! „Weezer (Teal Album)“ ja seegi oli ju tõeline Weezeri album – rokkmuusika kohtub popmuusikaga, seekord kübe teistmoodi, sest seekord oli Weezer võtnud plaadile teiste artistide lood ehk tegemist kaverite albumiga. Weezer alustas kaverite esitamisega oma 2018. aasta väljamüüdud tuuril, esitades armastatud hitte nagu a-ha “Take On Me” ja The Turtles’i “Happy Together,” lisaks suure tähelepanu osaliseks saanud Toto megahitti “Africa,” mille kaver levis kulutulena interneti avarustes ja tôusis raadiote mängukavadesse. Tänu nende uute versioonide ootamatult soojale vastuvôtule sündiski see album.

1. märtsil 2019 ilmus bändil teinegi album (järjekorras seega 13) - uute originaallugudega “Weezer (The Black Album)”. Selle plaadi produtsendiks oli TV On The Radio’st tuntud Dave Sitek, kellega Weezer tegi koostööd esimest korda. Albumi laulud olid klaveri saatel kirjutatud solisti Rivers Cuomo poolt, mis on Weezer’i ajaloo jooksul esmakordne. Albumit promov lugu “Can’t Knock The Hustle” sai 2019. aasta kevadel Weezeri 16 Top Ten singliks Ameerika Alternative Radio edetabelis.

Mulle tundub, et Weezer on taaskord muusika tegemise “maitse suhu saanud”, sest tuleb bänd ka sel aastal kahe uue albumiga. Esimene neist ehk “OK Human” on juba ilmunud, kevadel on tulekul ka album “Van Weezer”.

"OK Human"

Weezeri ninamees Rivers Cuomo mainis intervjuus Los Angeles Times’ile uut albumit “OK Human” juba veebruaris 2019, kui oli ilmunud “Weezer (The Black Album)”. Ta tõdes, et album saab olema vägagi “klaveri-keskne” ja “väga eksentriline” ning paljud keelpillid lindistatakse maailmakuulsas Abbey Road Stuudios.

2020. aasta mais mainis Rivers Cuomo Zoom’ile, et “OK Human” on 75% ulatuses valmis, kuid juba siis ütles ta, et album ei ilmu 2020. Esialgu oli Weezeril plaan, et “OK Human” ilmub hoopis pärast albumit “Van Weezer”, kuid koroona-pandeemia ajas ka bändiliikmetel plaanid sassi, mistõttu otsustati lõpetada töö just selle albumiga. Ja nii läkski, et “OK Human” ilmus selle aasta (2021) jaanuari lõpus. Uue albumi pealkiri viitab Radioheadi 1997. aasta albumile “OK Computer”.

Enne, kui minna albumiga “OK Human” edasi, siis paar sõna ka selle aasta teisest Weezeri albumist “Van Weezer”, mis peaks ilmuma mais. Selle kohta on öeldud, et seda saab võrrelda Weezeri neljanda stuudioalbumiga “Maladroit” (2002) ja “Van Weezer” on album, mida on mõjutanud 1970. ja 1980. aastate hard rock ja heavy metal, nagu näiteks Kiss, Black Sabbath, Metallica ja Van Halen (viimati mainitud bänd on andnud "tõuke" ka selle albumi pealkirjale). Samas on Weezeri liikmed ütelnud, et “Van Weezer” on album, mida võib võrrelda ka nende debüütalbumiga.

“OK Human” on tõepoolest erakordselt rahulik ja ilus Weezeri album, millel on kauneid meloodiaid (“Bird With A Broken Wing”, “Dead Roses”), huvitavaid harmooniaid (“Here Comes The Rain”, “La Brea Tar Pits”) ja ilusaid seadeid. Kuuleme palju erinevaid keelpille (“Aloo Gobi”, “Grapes of Wrath”, “Screens”), klaverit ja vanaaegseid süntesaatoreid, mis annavad lugudele omamoodi kergust ja veidi nostalgilist hingamist juurde. Võib öelda sedagi, et Weezeri lugudes on olnud alati seda päikesepaistet juures ja nalja näos, mida võib öelda ka selle albumi lugude kohta.

Paaril korral leidsin end mõttelt, et nende lugudes on küll John Lennoni ja Paul McCartney käsi mängus. Juba albumi avalöök “All My Favourite Songs” on esitatud legendaarsete biitlite muusikalises võtmes, rääkimata esitusest, mis samuti biitleid meenutab. Samas taktis hingavad lood “Numbers”, “Playing My Piano”.

Kuula ise ka:

https://open.spotify.com/album/0dL9rGQxUeIqpiUndXaQLl?si=tz-t-Z28T6uoPCz2A5R4SA#_=_

Why Don’t We „The Good Times and the Bad Ones“ (Warner Music)

Ma ei hakka üldse keerutama, et mulle on poistebändid ja nende muusika “istunud” juba üsna pikka aega. Olid ju esimesed poistebändid toimetamas juba 80. aastate lõpus, meenutagem kasvõi ameeriklaste New Kids on the Blocki. Veidi hiljem tulid juba brittide Take That, Blue, A1, O-Town, Five, East17, iirlaste Boyzone ja Westlife, kuid ka ameeriklased ei jäänud “võlgu”, neil olid ju Backstreet Boys, 98 Degrees ja ‘NSync.

Eks ole ka sellel sajandil olnud mitmeid edukaid poistebände, näiteks Jonas Brothers, The Wanted, JLS ja otse loomulikult One Direction, rääkimata ka viimastel aastatel Lõuna Koreast esile kerkinud poistebändidest, nt. BTS, GOT7, SHINee jpt.

Aastate jooksul on poistebändide alla lahterdatud veelgi varasemaid artiste nagu The Jackson 5, The Monkees, The Osmonds, kuid ka R&B bändid New Edition ja Boyz II Men.

Seetõttu on igati lahe, et ka täna saab rääkida poistebändidest ja nende muusikast. Üks hetke kuumemaid nimesid on kindlasti ameeriklaste Why Don’t We, kes peale aastast pausi on tagasi, et tuua fännideni oma teine album “The Good Times and The Bad Ones”. Bändi liikmed otsustasid kasutada värske kauamängiva loomisel uut lähenemist, kirjutades ja kaasprodutseerides lood ise.

Why Don’t We (kirjutatakse lihtsalt ka WDW) on USA poistebänd, milles laulavad Zach Herron, Jack Avery, Daniel Seavey, Corbyn Besson ja Jonah Marais. Bänd tuli kokku 2016. aastal, tänaseks on ilmunud kaks stuudioplaati, kuus EP’d ja palju singleid. Bändi suurimaks eeskujuks on väidetavalt Justin Bieber, kuid nad on saanud mõjutusi ka paljudelt teistelt artistidelt: Boyz II Men, Drake, Ed Sheeran, Childish Gambino, John Bellion ja Frank Ocean.

Bändi sünnipäevaks peetakse 27. septembrit 2016, kui kutid kohtusid Los Angeleses. Mõned päevad hiljem ehk 7. oktoobril ilmus nende debüütsingel “Taking You”, mis jõudis ka nende debüüt-EP’ni “Only The Beginning” (see ilmus samal aastal 25. novembril). Ei möödunud palju aega, kui WDW alustas juba suurt kontsertturneed “Taking You Tour” (2017). Aprillis 2017 ilmus nende teine EP “Something Different”, millele järgnes veel üks kontsertturnee “Something Different Tour”. Juunis 2017 ilmus ka kolmas EP “Why Don’t We Just”. Sama aasta septembris sõlmis WDW lepingu plaadifirmaga Atlantic Records. Sama aasta septembris ilmus neljas EP “Invitation” ja novembris viies EP “A Why Don’t We Christmas” (jõululugude EP).

2018 käis WDW kontsertturneel “Invitation Tour”. 31. augustil 2018 ilmus bändi esimene stuudioplaat “8 Letters”, ja märtsis 2019 oldi taaskord kontsertturneel “8 Letters Tour”.

2019 avaldas Why Don’t We igal kuul ühe uue laulu. Jaanuaris 2019 ilmus poistelt laul “Big Plans”, veebruaris “Cold In LA”, märtsis ilmus “I Don’t Belong in This Club”, millel lõi kaasa ka USA tunnustatud räppar Macklemore. Aprillis ilmus laul “Don’t Change”, mis jõudis ka multifilmi “UglyDolls” heliribale. Mais ilmus WDW viies uus lugu – “Unbelievable”, juunis “Come To Brazil” – see oli saanud inspiratsiooni sellest, et fännid olid kutsunud neid esinema Brasiiliasse, juulis ilmus “I Still Do” ja augustis “What Am I”. 2019. aastal kolm lugu veel – oktoobris “Mad At You”, novembris jõululugu “With You This Christmas” ja detsembris “Chills”.

Septembris 2020 ilmus poistelt uus laul “Fallin’ (Adrenaline)”, millest sai ka poiste uue albumi “The Good Times and the Bad Ones” esimene singel. Lugu debüteeris USA singlimüügitabelis (Billboard Hot 100) kohal 37, ja see oli ühtlasi ka WDW esimene lugu selles edetabelis. Eelmise aasta (2020) detsembris kaks uut lugu “Lotus Inn” ja “Slow Down”.

Kes on kes?

Jack Avery, s. 1. juuli 1999 Burbankis, Californias, üles kasvanud Susquehannas, Pennsylvanias. 2016 avaldas ta soolosingli “Liar”, ja käis ka kontsertturneel “Impact”, kus lõid kaasa ka Zack Herron ja Corbyn Besson. Ta on kaasa mänginud ka lühifilmis “Fearless Five”. 22. aprillil 2019 sai ta isaks, kui tema endine sõbratar Gabriela Gonzalez sünnitas tütre Lavender May Avery.

Corbyn Besson, s. 25. november 1998 Dallases, Texases, üles kasvanud Virginias. Tema nõbud moodustavad Hollandi türdukutebändi O’G3NE, nemad osalesid muideks ka 2017. aastal Eurovisioni lauluvõistlusel. 2014 jõudis ka Corbyn Besson avaldada soolosingli “The Only One”.

Zachary “Zack” Dean Herron, s. 27. mai 2001. Bändi noorim liige sirgus Dallases, Texases. Varajases nooruses laulis ta laulukooris. Enne liitumist Why Don’t We’ga, avaldas ta mitmeid hittlugude kavereid YouTube’is.

Jonah Marais Roth Frantzich ehk Jonah Marais, s. 16. juuni 1998. Ta on ansambli vanim liige, kes sirgunud Stillwateris, Minnesotas. 2016 jõudis tema avaldada ka sooloalbumi “When the Daylight’s Gone”.

Daniel James Seavey, s. 2. aprill 1999, kasvas üles Vancouveris, Washingtonis. Ta oskab mängida kuulmise järgi lausa 20 instrumenti! Lapsena viis tema isa poisi Portlandi, Oregonis, et lüüa kaasa tänavakunstide festivalil. 2015 lõi Seavey kaasa ka talendisaate “American Idol” 14. hooajal ja saavutas lõpuks 9. koha. Ta oli toona 15. aastane ehk selle hooaja talendisaate noorim finalist!

Ja nüüd siis WDW uus album (järjekorras teine plaat) “The Good Times and the Bad Ones”, tõeliselt ägeda poistebändi äge plaat! Uuel albumil on kokku 10 uut lugu, mis esitatud ja tehtud heas poistebändide muusika võtmes (üsna sageli leidsin end mõttelt, et WDW teeb ju muusikat, mis viib kuualaja omamoodi nostalgilisele helireisile 90. aastatesse) ehk tegemist igati suurepärase popiga, palju on ilusaid meloodiaid ja kauneid harmooniaid, mis pärast esimest või teist kuulamist kergesti kummitama hakkavad, nt. albumi avalöök “Fallin’ (Adrenaline)” või “Love Song” või “I’ll Be Okay”. Poistel on kõikidel hea hääl, ka kõrged noodid on igati puhtad ja ilusad, mitmehäälne laul paitab sageli kuulaja kõrva.

Mõnes loos on veidi ka rokilikumat puudutust, kuid ka see on selline hetkeline (nt. “Slow Down”, see on väga ägeda meloodia ja harmooniaga lugu), loomulikult on WDW lugude seas poistebändidele kohaseid ilusaid ja rahulikke lugusid, armastuslugusid, nt. “Be Myself”, “Grey” (võrratult ilusa meloodiaga lugu, klaver annab selles loos väga palju juurde), uue albumi lõpulugu “Stay” (jällegi väga laheda meloodia, põnevate harmooniate ja muusikaliste lahendustega lugu).

Kuula ise ka:

https://whydontwe.lnk.to/TGTATBO

Death Cab For Cutie „The Georgia EP“ (Warner Music)

Ansambli Death Cab For Cutie uus "The Georgia EP" on kokku pandud viiest loost, milleks on Ameerika Ühendriikide Georgia osariigist pärit artistide loomingu kaverid. Nende hulka kuuluvad “Waterfalls” ansamblilt TLC ning teised kaverid Neutral Milk Hotel, R.E.M., Vic Chesnutt ja Cat Power lauludest. Lühialbum sündis heategevuslikul eesmärgil, et tunnustada valimisorganisatsiooni Fair Fight Action tegevusvaldkonda ja toetada viimaseid Georgia osariigi valimisi. Üheks indie-roki kõige kaasahaaravamaks ja loomingulisemaks kollektiiviks nimetatud, mitmele (8) Grammy-auhinnale nomineeritud bänd on oma loominguga kogunud üle 1,3 miljardi striimi, 130 miljonit vaatamist videotele ja 3,3 miljonit jälgijat sotsiaalmeedias.

Death Cab for Cutie on üks igati põnev alternatiivsema roki bänd USAst, Seattle’ist. On ju nende muusikat „lahterdatud“ ka indie-rokiks ja indie-popiks. Nende esitus ja muusika on üsnagi ebatavaline (seda peab igaüks ise kuulama), Gibbardil on vägagi omanäoline hääl ja esitus, üsnagi lüüriline, kui asi lühidalt kokku võtta. Bänd alustas tegevust juba 1997. aastal, täna mängitakse koosseisus Ben Gibbard (laul, kitarr, klahvpillid), Nick Harmer (basskitarr), Dave Depper (kitarr, klahvpillid, laul), Zac Rae (klahvpillid, kitarr) ja Jason McGerr (trummid).

Esialgu oli ansambel tegelikult vaid Gibbardi sooloprojekt, kuid pärast seda, kuid ta oli saanud plaadistuslepingu, otsustas ta kokku panna bändi. Nii kutsus Gibbard endaga kampa Chris Walla (kitarr), Nick Harmeri (trummid) ja Nathan Goodi (trummid). 1998. aastal debüteerisid nad albumiga „Something About Airplanes“.

Siinkohal üks huvitav fakt - ansambli nimi on võetud ansambli Bonzo Dog Doo-Dah Bandi laulu „Death Cab for Cutie“ järgi.

Alguses bändil suurt edu ei olnud, alles nende kolmas album „Transatlanticism“ tõi nendele edu. Plaati kiitsid muusikakriitikud, ka fännidele see meeldis, siis plaat müübis üsna hästi. Plaadil oli mitmeid lugusid, mida mängiti nii telesarjades kui ka filmides. 2005. aastal sai Death Cab For Cutie plaadilepingu suure plaadifirmaga ehk Atlantic Recordsiga. Samal aastal ilmus ka album „Plans“, mis oli edukas. 2008. aastal ilmus nende album „Narrow Stairs“, mis oli nende esimene album USA plaadimüügitabeli tipus, kuigi Gibbard on ütelnud, et see on nende karjääri kõige masendavam ja depressiivsem album.

2009. aastal kirjutasid nad laulu filmile The Twilight Saga: New Moon“. Lauluks on „Meet Me on the Equinox“. Siinkohal võiks mainida sedagi, et samal aastal (2009) abiellus Gibbard USA näitleja ja laulja Zooey Deschaneliga (tema on tuntud ka duost She And Him), kuid paar aastat hiljem teatas paar, et nad läksid lahku.

2011 ilmus ansamblilt album "Codes and Keys", millel kasutati tavapärasest vähem kitarre ja album kandideeris ka alternatiivse muusika parima albumi Grammyle.

2015 ilmus uus album "Narrow Stairs", millel esimest korda kasutati produtsenti, kes polnud ansambli liige ehk Chris Walla. Album oli edukas ja tõusis USA plaadimüügitabeli esikohale ja kandideeris ka Grammy-auhinnale, kusjuures lugu "I Will Possess Your Heart" sellelt albumilt kandideeris ka parima rokiloo Grammyle! Album lindistati Robert Langi stuudios Washingtonis, kus on plaate salvestanud ka Nirvana, Foo Fighters, Alice in Chains, Candlebox, Bush jpt rokipundid.

2018 ilmus nende 9. stuudioalbum „Thank You For Today“, millest olen Sulle ka kirjutanud ja see oli ka minu üks selle aasta lemmikplaate. Sellel plaadil läks igati hästi – USA Billboardi Top Rock Albumite listis tõusis see esikohale ja seda ka alternatiivsete albumite kategoorias. Igati ilus saavutus. 9. stuudioplaadi produtsendiks oli Rich Costey, kes on koostööd teinud ka selliste suurepäraste artistidega nagu Sigur Ros, Frank Turner, Muse, Biffy Clyro jpt. 2019 avaldas Death Cab For Cutie EP "The Blue EP". 

Ben Gibbard kinnitas ühes oma intervjuus, et ta ei istu kunagi maha ja ei hakka kirjutama lugusid teadmisega, et nendest tuleb kokku plaat, mis tõuseb edetabelites esikohale. Gibbard on ütelnud sedagi, et ta püüab võtta lugude kirjutamist ka tööna – tal on isegi kontor Seattle’i kesklinnas, kus tal on klaver ja mõned salvestusseadmed. Seal ta käib kohal, et lugusid kirjutada, juhul muidugi kui ta parajasti jooksmas ei ole, sest Gibbard on ka kõva maratonijooksja, kes jooksnud Los Angelese maratoni alla nelja tunni.

Sel aastal (2021) ansamblilt uus ja igati vahva EP "The GeorgiaEP". Nagu eelpool mainitud, viis lugu, viis kaverit.

EP avalöögiks on suurepärane „Waterfalls“ ehk R&B trio TLC legendaarne lugu, mis kõlab ka Death Cab For Cutie esituses igati ägedalt. Rahulikult, alternatiivselt ja igati põnevate saundidega. Mulle jätkuvalt meeldib Ben Gibbardi hääl ja esitus.

Teiseks looks on kaver USA rokipundi Neutral Milk Hoteli loost „The King of Carrot Flowers Pt. 1“, mis on Death Cab For Cutie esituses üsnagi folgilik, sellist 70. aastate hipilikku puudutust on selles esituses kindlasti. Palju on ka põnevaid keelpille kuulda.

Kolmas lugu sellel lühialbumil on „Fall On Me“, mis on algupäraselt ansambli R.E.M. lugu aastast 1986. Death Cab For Cutie versioon on üsnagi sarnane R.E.M.’i omale ja Ben Gibbardi hääl on sarnane Michael Stipe’ile. Siinkohal pean tõdema, et R.E.M. on esitanud ikka suurepäraseid lugusid ...

R.E.M.’i lauljat ja ninameest Michael Stipe’i ma korra juba mainisin ja mainin veel, sest Michael Stipe oli see, kes on oma karjääri jooksul ka paar Vic Chesnutti albumit. Vic Chesnutt, üks põnevamaid americana artiste, alustas muusikaga juba 1990. aastal, kuid lahkus meie hulgast 2009. aastal, vaid 45-aastasena, põhjuseks ravimite üledoos. Igal juhul on Death Cab For Cutie versioon Vic Chesnutti loost „Flirted With You All My Life“ lihtsalt võrratu – unelev, rahulik, hingepugev, võrratu kitarrisaundi ja –soologa.

EP viimane, viies lugu on samuti suurepärane kuulamine, jällegi rahulik ja uinutav. Loo pealkirjaks on küll „Metal Heart“ ja selle esitas algupäraselt 1998. aastal USA indie- ja folkroki lauljatar ja helilooja Cat Power.

Kui Death Cab For Cutie valiks EP’le juurde veel viis-kuus laulu, siis oleks see kindlasti selle muusika-aastat üks huvitavamaid ja rahulikumaid (ilusamaid?) plaate, kuid praegu on heaks kuulamiseks ka need viis laulu.

Kuula ise ka:

https://death-cab-for-cutie.lnk.to/TheGeorgiaEP