Kai Kimmel „Eesti sood“

Kai Kimmel

„Eesti sood“
(Varrak)

Tuhandetest Eesti soodest on sellesse loodusesõbrale mõeldud raamatusse mahtunud vaid kaheksakümmend, kuid valida on püütud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Missugused taimed soos kasvavad, milline on sealne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale – neile ja paljudele teistele küsimustele leiab siit raamatust vastuse. Valitud sood on esitatud viie piirkonna kaupa: Lääne-, Põhja-, Vahe-, Ida- ja Lõuna-Eesti sood. Iga soo on illustreeritud fotodega, samuti leiab kaante vahelt Eesti kaardi, millel raamatus käsitletud sood on ära märgitud. 
Geograaf Kai Kimmel on töötanud geoloogia instituudi teadurina, Endla looduskaitseala seire- ja uurimistöö korraldajana ning viimastel aastatel keskkonnaametnikuna, olles alati ühel või teisel moel seotud soodega. Tema doktoritöö käsitles Eesti märgalade ökosüsteemi teenuseid. Ta kodu on mitmekümnendat aastat Endla soostiku servas Toomal.

Raamatusarjas „Roheline Eesti“ on ilmunud uus raamat, milles võetakse käsile Eestimaa sood. Selgub, et Eestimaal on tuhandeid soosid, millest raamatusse on mahtunud kaheksakümmend. Valik on tehtud nii, et esile tuleksid meie soode rikkus ja mitmekesisus ning soode seisundit ja kaitset puudutavad aspektid. Vastuseid saavad ka küsimused: missugused taimed soos kasvavad, milline on seaalne loomastik, kas soo on ligipääsetav ka matkajale.

Valitud sood on esitatud piirkonna kaupa: Lääne-, Põhja-, Vahe-, Ida- ja Lõuna-Eesti. Raamatus on ka kaart, millel raamatus tutvustatud sood on ära märgitud.

Raamat algab sissejuhatusega, milles selgub, et sood pälvivad tänapäeva maailmas palju täehelepanu. Soodes on ilu ja vaikust, rahu ja tasakaalu. Sood hoiavad elurikkust, neil on asendamatu roll looduse vee- ja aineringes. Eesti on suutnud hoida oma soid paremini kui suur osa teisi Euroopa maid.

Raamatu autor kinnitab, et Eesti soodest on palju kõneldud ja kirjutatud. Selle raamatu fotod on teinud Arne Ader, Garmen Bauert, Herdis Fridolin, Tiit Leito ja Ave Liivamägi.

Sissejuhatusele järgneb peatükk ilusatest ja elurikastest Eesti soodest. Juba Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa esimesel leheküljel ilmub teksti „soo“, et jäädagi üheks suurromaani peategelaseks. Arvatakse, et sõna „soo“ kasutas Eesti aladel juba kiviaja inimene.

Seejärel saame teada, mis on soo – see on looduslik märgala (kui lühidalt öelda). Seejärel räägitakse meile soode tekkest ja arengust. Meile tutvustatakse madal- ja siirdesood ning raba ehk kõrgsood. Juttu tehakse ka turbasammaldest ja teistest sootaimedest. Meile selgitatakse, et Eesti sood on jagatud taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsiooni alusel viide rühma: madalsood, siirdesood, allikasood, nõmmerabad ja lage- ning puisrabad, lisaks eristatakse 11 kasvukohatüüpi.

Juttu on ka soode asukatest. Soodesse teevad pesa kinnud. Vambola Maavara andmetel võib meie soodes kohata üle 300 ämblikuliigi, üle 1600 putukaliigi, enam kui 200 liiki linde, 11 liiki imetajaid, 4 liiki kahepaikseid, 3 liiki roomajaid. On liike, kellele sood on ainsaks sobivaks elupaigaks. Niisugused ohustatud ja kaitstavaid loomaliike, kes elavad peamiselt soodes on üle 30 (33), neist veerandsada (26) on linnuliigid.

Järgmine peatükk on „Sood ja inimesed“, milles on juttu soode hüvedest, soode kaitsmisest, soode ökoloogilisest taastamisest.

Seejärel on veel kaks peatükki: „Kui palju on Eestis soid?“ ja „Raamatusse valitud sood“. Pärast seda jõuamegi soode juurde.

Alustatakse Lääne-Eesti soodega. Lääne-Eesti on meie kõige madalam ja merelisem piirkond. Lääne-Eesti madalikul on soostumist soosinud tasandikuline reljeef ja sellel kohati ristuvad kõrgemad pinnavormid. Siin on olnud ruumi suurte ja võimate rabade kujunemiseks. Ja alustame: Määvli raba, Pihla raba, Igamessoo, Kodeste soo, Viidumäe allikasood, Haavassoo, Linnassoo, Koigi soo, Järise soo jpt.

Lääne-Eesti soodele järgnevad Põhja-Eesti sood. Põhja-Eesti on tihedasti asustatud, inimtegevus on maastikku ümber kujundanud. Tasase reljeefiga Harju ja Viru lavamaal on soode kujunemist oluliselt mõjutanud aluspõhja lähedus. Põhja-Eestist leiame Aabla raba, Hara raba, Viru raba, Pääsküla raba, Leva soo, Sõbessoo, Rabivere raba jpt.

Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti on läbi käidud, jõuame Vahe-Eestisse. Soine ja metsane Vahe-Eesti on lääne- ja idapoolse Eesti vaheline üleminekuala. Vahe-Eestis asuvad Kõrvemaa, Soomaa ja Võrtsjärve madalik. Vahe-Eestis asuvad Laukasoo, Koitjärve raba, Kõnnu Suursoo, Ohepalu raba, Kakerdaja raba, Kuresoo, Valgeraba jpt.

Järgmisena jõuame Ida-Eesti soodeni. Ida-Eesti lauge ja madala piirkonna pale on soine. Peipsi rannikumadalikult laiub Eesti suurim suudmesoostik – Emajõe Suursoo. Ida-Eestist võime leida ka Muraka raba, Selisoo, Rüütli soo, Puhatu soo, Ristikivi soo, Repna soo, Sirtsi soo, Kuresoo jpt.

Viimasena jõuame Lõuna-Eesti soode juurde. Lõuna-Eesti tuumikuks on jääaegadel kujunenud keeruka ehitusega Haanja, Otepää, Karula ja Sakala kõrgustik ning nendevahelised nõod. Sood peavad end mahutama küngaste vahele nõgudesse. Suuri soid on siin vähe, kuid väikesi see-eest väga palju. Lõuna-Eestis asuvad Kivijärve soo, Laiuse Siniallika soo, Mustallika soo, Kaiu soo, Laukasoo, Tatra soo jt.

Selline huvitav loodusraamat on „Eesti sood“. Kindlasti põnev ja huvitav lugemine kõikidele loodusesõradele, nii suurtele kui ka väikestele. Saate teada palju põnevat meie kodumaa soodest, elust soodes ja ka soode „hingeelust“.

„Roheline Eesti“ on väga huvitav raamatusari ja mina ootan põnevusega, mis võiks olla järgmine teema, millest pikemalt selles sarjas kirjutatakse. Lisaks soodele on selles sarjas ilmunud juba raamatud Eesti allikatest, röövlindudest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest, pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest ja orhideedest.

Aivo Oblikas “Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikust koera vanaduspõlveni”

Aivo Oblikas

“Nõuandeid koeraomanikule. Kutsika valikust koera vanaduspõlveni”

(Varrak)

Raamatu autor Aivo Oblikas on koerte koolitamisega tegelenud juba üle 20 aasta. Selle aja jooksul on ta kokku puutunud kõigega, mis teemasse puutub, alustades probleemkoertest ning lõpetades võistluskoertega. Oli pikka aega üks portaali „Lemmik” ekspertidest, vastates seal koerandusega haakuvatele küsimustele. Ta on rahvusvahelise hindamisõigusega koolituskohtunik ning tegev olnud paljude teiste koerandusega haakuvate valdkondadega.
Nagu vanarahvas räägib, on koer inimese parim sõber. Juba sajandeid on koerad päevast päeva olnud meie kõrval. Arvestades sellega, kui pikk on koerapidamise ajalugu ja kui levinud on koer koduloomana, võiks loota, et neist teatakse kõike ning erilisi probleeme ei tohiks olla. Kahjuks see aga pole nii. Ikka ja jälle kuuleme koerte rünnakutest ning loeme ajalehtedest koerahammustuste statistikat. Ning paraku otsivad inimesed jätkuvalt abi oma pööraseks muutunud koera taltsutamisel. Tavaliselt tekivad probleemid seetõttu, et teadmistes on lüngad. Käesoleva raamatu eesmärk ongi  nende lünkade täitmine.

Koertest, kutsikatest, koeraomanikest, koera kasvatamisest ja treenimisest on eesti keeles ka varem raamatuid ilmunud. Enamus neist on olnud tõlkeraamatud ja sedavõrd põhjalikku koeraraamatut eesti autori sulest mulle ei meenugi.

Aivo Oblikas on tunnustatud koerakoolitaja, kes tegelenud koerte koolitamisega juba üle 20 aasta. Ta on tegelenud ka probleemkoerte ja võistluskoertega. Oma dobermanniga on mees jõudnud teenistuskoerte kolmevõistluse ehk IPO MM-ile, saavutades 10. koha!

Raamat on põhjalik ja sisukas. Kokku ligi 300 lehekülge nõuandeid ja näpunäiteid koera kasvatmiseks, koertega tegelemiseks. Kuna raamatu autor ise on sedavõrd kaua koertega tegelenud, siis saab ta rääkida oma kogemustest ja tuua näiteid elust enesest. Raamatu autor juhendab ja õpetab, mida peaks teatud olukorras tegema, mida vältida, kuidas käituda jne.

Raamat algab peatükiga “Võtaks endale koera”, milles Aivo Oblikas palub lugejal seda otsust väga sügavalt kaaluda, sest koera võttes, võtad endale kaaslase pikaks ajaks ja temaga kaasnevad ka kohustused. Selles peatükis saame lugeda ruumist, milles koer hakkab olema, sobivusest pereliikmete ja sõpradega, kuid ka rahast, sest koeraga kaasneb igasugu kulutusi – söök, arstivisiidid, vaktsiinid, rihmad, mänguasjad, toidunõud, pesad jpm. Juttu on ka naabritest, sest ka nendega tuleks arvestada, eriti siis, kui elatakse näiteks kortermajas.

Teine peatükk on “Millist koera valida?”. Saame teada, kuidas ja millist koera valida, kas võtta suurem või väiksem koer, milline peaks olema koera iseloom. Juttu tehakse ka instinktidest – saagi-, jahi-, kaitse ja karjainstinkt, kuid ka enesekindlus, energia ja tegutsemistahe. Kas võtta tõukoer või tõutu kaaslane, ka sellele püüab autor vastata. Juttu on ka koera tõutunnistusest ehk pedigreest ja sellest, millist tõugu valida. Pikka tõugude tutvustust siit me ei leia, selleks on olemas teised raamatud.

Kolmandas peatükis saame lugeda kasvatajast, kennelnimest ja kõigest sellega haakuvast. Loomulikult on kasvataja oluline nii koera kui ka tulevase koeraomaniku elus.

Neljas peatükk on “Kutsika dokumendid”. Siin räägitakse koera väljaostmisest, kuid ka rendikoerast ja võimalusest olla kaasomanik. Ka koera ostu-müügilepinguga tehakse meid tuttavaks.

Viies peatükk kannab pealkirja “Kutsika valik”. Jah, kutsika valik on raske, sest kõik kutsikad on armsad ja nunnud. mõni energilisem, mõni rahulikum ja tagasihoidlikum – keda valida? Saame teada, mis on genotüüp, mis fenotüüp, kas valida emane või isane koer.

Kuues peatükk on “Kutsikas tuleb koju”. Sellega kaasneb koheselt suur vastutus – vastutus väikese elusolendi ees. Saame lugeda kutsika esimestest päevadest uues kodus, sellest, et kutsikas on nagu käsn, kes üritab endasse imada reegleid ja käitumisviise, kusjuures ei maksa unustada, et reeglid peavad olema alati samad ja seda peavad teadma ning jälgima kõik pereliikmed. Reeglitest tuuakse välja, et kutsikas ei tohi lõhkuda asju, mängides tohib hammustada ainult mänguasja, koer ei tohi ilmaasjata haukuda, õuest tuppa tulles tehakse puhtaks jalad, koer ei tohi toitu varastada, koerale ei tohiks anda laualt toitu, kui teil endal on söögiaeg jne. Juttu on veel mängust, mänguasjadest, kuidas koeraga mängida, sest mängu abil on võimalik tegeleda ka suhte ülesehitamisega.

Loeme veel ka kutsika koolitamisest, kuidas koerad õpivad ning uusi oskusi omandavad, mida tasub kutsikale õpetada. Juttu on ka kutsika kodusest hooldusest ja käsitlemisest (näiteks küünte lõikamine, kutsika katsumine igalt poolt jne). Veel saame teada nn kodusest hävitustööst, kuidas seda vältida, mida ette võtta. Loomulikult ei pääse me mööda ka kutsika sotsialiseerimisest, sest see ON väga-väga oluline terve koera kasvamises. Räägitakse ka kutsika toitmisest, tervisest, vaktsineerimisest ja võimalikest arstivisiitidest, kust leida abi võimalike probleemide tekkimisel.

Seitsmes peatükk on “Kodused suhted”. Kodus on otsustajaks ja määrajaks ikkagi inimene, kuid see võib vahetevahel käest minna. Siit leiategi näpunäiteid ja nõuandeid, kuidas seda vältida. Selles peatükis räägitakse ka sellest, kuidas rõõmsameelsest kutsikast sirgub turtsuv teismeline ja see on tõepoolest väga keeruline iga. Koer muutub, talle pakub ühe rohkem huvi ümbruskond, koer on tihti näljane, kasvab huvi vastassoo vastu, suureneb energia ja jõud. Aivo Oblikas räägib sellest, kuidas koer ei ole enam kutsikas, kes peaks kogu aeg silma vaatama ja kõike täpselt nii tegema, nagu öeldakse. On oht, et koer võib hakata peremehe üle domineerima…

Kaheksas peatükk on “Probleemkoer ja tema päästmine”. Alustatakse sellest, kuidas probleem tekib, kuidas kujunevad probleemkoerad, millised on tõelised eeldused. Probleemi põhjustaja võib olla energia, esineda võib ka probleemset ründamist.

Üheksas peatükk “Koer ja lapsed”. Mis võib juhtuda, kui koeraga perre sünnib laps, kui lastega perre võetakse koer, mida teha siis, kui lapsele tulevad sõbrad külla, kuidas teha lapsele selgeks, et iga võõras koer ei ole kodune Muri?

Kümnes peatükk on “Koera koolitamisest”. Aivo Oblikas alustab seda peatükki laiemalt – milleks üldse koera koolitada? Vastus on lihtne – koolitatud koer on õnnelik, sest ta teab oma kohta, saab aru inimese nõudmistest ja reeglitest ning ta elu on vajalikul tasemel must-valge. Koera koolitamise ja treenimise aluseks on tema õige motiveerimine ehk motivatsioon on koolituse alus. Lugeda saame käskude õpetamisest ja toidust, sest toiduga tasuks alustada käskude õpetamist. Oluline ka see, et koolitamisel ei tohi kunagi kasutada negatiivset mõju ega sundi, kui koer käsu sisust ja iseloomust aru ei saa!

11. peatükk on “Koerasport” – saame teada, mis on agility, mis sõnakuulelikkus (SK), mis kuulekuskoolitus (KK), mis koerte kolmevõistlus ehk IPO, spetsiaaljälg ehk FH. Juttu on päästekoertest, koertenäitustest, koera sobivusest näitustele või koerasporti.

12. peatükk on “Koer läks kaduma” – ärge unustage oma lemmikut kiipida!

Vimased neli peatükki on lühemad ja neis on juttu koera tervisest, koerast ja kutsikatest, koeraga reisimisest ja vanast koerast.

Selline põhjalik ja sisukas raamat on uus koeraraamat “Nõuanded koeraomanikule”. Usun, et see sobib lugemiseks nii uuele kui ka algajale koeraomanikule, kuid on kindlasti põnev läbi lugeda ka inimesel, kellel on olnud või on koer. Raamat sobib suurepäraselt nii noorele kui ka vanemale lugejale, sest raamat on huvitav ja põnev ning põhitõed, näpunäited ja nõuanded on esitatud lihtsalt ning arusaadavalt.

Väga vajalik raamat, olen selles 100% kindel.

Carron Brown ja Georgina Tee “Talve saladused. Valgustatav raamat”

Carron Brown ja Georgina Tee

“Talve saladused. Valgustatav raamat”

(Pikoprint)

Mis juhtub talvel õues? Näita lehe tagant valgust ja vaata ise...
Raamat tutvustab läbi kaunite illustratsioonide lastele põnevaid talviseid saladusi. Uuri lähemalt lumevaiba all olevat metsa ja sa avastad üllatusi täis laanemaailma! Talvise imedemaa saladused tukkuvatest tigudest reibaste rebasteni on nüüd paljastatud.

Pean tunnistama, et see on üks ilus, uhke ja vahva raamat, mis viib väikese lugeja loodusesse ja tutvustab neile talve. Selgub, et talveöö pulbitseb elust. Kui hoolega jälgida pimedaid puid ja lumiseid õõnsusi, võib märgata ohtralt tegevust. Kui raamatu lehekülgi tagantpoolt taskulambiga valgustada või valguse ees hoida, siis võib näha, kes talvises laanes ennast peidab.

Nii avastame puulehtede alt mulla sees augus magava kimalase, saame näha, et igal lumehelbel on kuus haru, kuid iga helbe muster on erinev.

Ja äkki, kes maandus puul? See on üks vahva lind, nimeks siidisaba, kes tuli sööma puu punaseid marju.

Kes magab kivi all? Seal on uinunud konn, kes jäise ilmaga võib külmuda, ent soojaga sulab ta uuesti üles.

Maas võib leida ka põnevaid jälgi. Sellesse raamatusse on jäljed jätnud jänes, kelle kasukas on talvel valgeks muutunud.

Mida sööb talvel orav, kes sööb urbasid, kus magavad talvel teod?

Kohtume veel ka lumel magava rebasega, kelle paks ja kohev saba hoiab koonu ning käpad soojas. Kohtume ka hirvede, hiirte, kakkude, nirgi ja karuperega.

Kes elavad järves jääkatte all?

Lõpuks saame lugeda veel sellest, kuidas loomad ja taimed külma talve üle elavad. Selleks on mitmeid viise: abiks on muutuv värv, langevad lehed, pikk uni, toiduvarud, peavari, lumeräätsad, öösel üleval olemine ja see, et oodatakse kevadet!

Vahva loodusraamat pere väiksematele lugejatele. Huvitavaid fakte ja teadmisi, suurepärased illustratsioonid (autoriks Bee Johnson). Tekstid on raamatus lihtsad ja lühikesed.

Olen kindel, et pärast selle raamatu läbi lugemist saavad paljud lapsed palju paremini aru, kuidas loomad ja taimed talve üle elavad.

Kobie Krüger „Pere keset loodust. Mahlangeni“

Kobie Krüger

„Pere keset loodust. Mahlangeni“
(Varrak)

Kobie Krüger on Lõuna-Aafrika Vabariigis sündinud ja kasvanud ajakirjanik ja kirjanik. Koos oma mehe ja kolme väikese lapsega elas ta aastaid metsiku Krügeri rahvuspargi sügavuses, kus nende lähimateks naabriteks olid jõehobud, antiloobid ja lõvid. Siinses raamatus kirjeldab ta erakordse soojuse ja mõnusa huumoriga selle tavatu elu igapäevaseiku ja ootamatusi, olgu selleks siis iganädalane laste kooliretk üle jõehobudest kubiseva jõe või ootamatu kohtumine poegi kaitsva emalõviga. 

Ma olen vist korduvalt ütelnud, et mulle loodus- ja loomaraamatud hirmsasti meeldivad. See „kiiks“ sai alguse kunagi lapsepõlves, kui vanaema ja ema raamaturiiulilt sai otsitud raamatusarja „Maailm ja mõnda“ raamatuid ning neid ka loetud. Selles sarjas ilmus mitmeid reisikirju, vahvaid lugusid rahvusparkidest, jutte reisidest merel ja maal, isegi maa all, sarja lugeja viidi Austraaliasse, Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Aasiasse ja mujale. Seetõttu võtan ma ka täna suurima hea  meelega oma lugemislauale igasugu loodus- ja loomaraamatuid, need lihtsalt on paeluvad. Ka Kobie Krügeri „Pere keset loodust. Mahlangeni“ on just selline põnev loodusraamat, mis viib lugeja Aafrikasse Krügeri rahvusparki ja see raamat võiks olla vabalt üks teos sarjast „Maailm ja mõnda“.

Kobie Krüger jutustab väga põneva, kaasakiskuva, südamliku ja vahel isegi humoorika loo sellest, kuidas ta läheb koos oma mehe Kobusega kaasa Krügeri rahvusparki. Mees on kaua aega oodanud võimalust töötada seal reindžerina ja lõpuks ta selle töö endale ka saab. Kaasa lähevad ka nende kolm blondi tütart: toona 8-aastane Hettie, 7-aastane Sandra ja vaid 2-aastane Karin (vahva on see, et selle raamatu pildid on joonistanud just Karin Krüger, kes nüüd ju täiskasvanud naine, sest raamat algab ju 1980ndate aastate alguses). Selge on see, et sellest saab üks väga põnev seiklus ja reis, kuid ei maksa unustada, et minnakse metsiku looduse keskele Aafrika savannidesse, kus elab nii kiskjaid, kui juhtub ka muid põnevaid asju.

Juba esimesel ööl oma uues kodus on raamatu autor silmitsi noore püütoniga, kes ennast ühest sinna toodud kapi sahtlist välja ajab! Palju poleks puudunud, et Kobie Krüger oleks taskulambi asemele kätte võtnud hoopis püütoni! Õnneks on esimene kohtumine ohtliku maoga õnnelik!

Järgmistel päevadel tutvutakse uue elukeskkonnaga, ümbritseva looduse, loomade, lindude ja ka teiste pargitöötajatega. Järgnevates peatükkides saame tuttavaks pimeduse isanda ehk leopardiga, kes Krügerite-pere elamise juures ööisti toimetab. Raamatu autor räägib ka mürgisest aafrikarästikust, kellega ta „kohtub“. Juttu on ka maanilisest jõehobust, kes tahab Kobie Krügeri ja tütarde paati ümber lükata, kui nad linna sõidavad, Kobus Krügeri on sunnitud pahatahtliku jõehobu minema ajama. Saame osa ka esmaspäevahommikutest, kui Kobie Krüger oma tütreid kooli viib, mis on ühtlasi ka pansionaat, kus tütred nädala sees elavad. Autotee kooli/pansionaadi juurde pole mitte tavaline autotee, see on tee, kus võib kohata elevante, pühvleid, antiloope, kus vihmaperioodil uhub vesi tee pealiskatte ära. Neljandal Mahlangeni aastal ütleb sellel teel üles Kobie Krügeri maastur ja nii ta peab olema koos tütardega öösel pimedas savannis, mis pole sugugi mitte lihtne ettevõtmine!

Ja veel, loeme ka ühest väga tigedast isaelevandist, kelle Kobus Krüger on sunnitud enesekaitseks maha laskma. Saame tuttavaks ka pisikese ja agara meemägraga, kes on aasta aega Krügerite-pere lemmikloomaks. Meemäger saab nimeks Buksie ja ta on üks igavene mürgeldis!

Loomulikult jutustab Kobie Krüger oma vahvatest tütardest, nende koolist ja elust Aafrikas. Raamatu autor peatub ka üksindusel, kuna ta on sageli kodus üksinda, sest tütred on koolis ja abikaasa tööl. Õnneks on päikeseloojangud Mahlangenis ilusad ja abiks on ka Mozarti sümfooniad.

Kuid ka ohtudest on siin veel juttu – nii peavad tüdrukud koos oma väikese sõbrannaga pagema emalõvi eest, kelle suudab Kobus Krüger siiski maha rahustada. Ühel hetkel haigestub Kobus Krüger malaariasse ja seegi on võitlus elu ja surma peale. Õnneks saab mees arstiabi ja ta paraneb. Me saama kaasa lüüa ka Kobus Krügeri patrullretkedel, kui mees käib kontrollimas karjamaade ja joogikohtade seisukorda. Patrullretkedel seatakse üles laagrid ja ööbitakse lausa telkides. Tegelikult on ju seegi üsna hirmuäratav, kui tuleb magada telgis ja kusagil lähedal möirgavad ja liiguvad lõvikarjad!

Juttu on veel lihtsalt Krügeri rahvuspargist, pargivahtidest ja sellest, kui oluline on töötav generaator.

Ma ei saa teile kõike ju ära rääkida, sest siis läheb lugemine igavaks, kuid igal juhul on see üks väga põnev, kaasakiskuv ja humoorikas raamat, kust leiab looduse ilu ja valu, tõõme ja ohtusid, vihmaperioode ja põlenguid, vahvaid loomi ja müstilisi hääli ning loodust. Ja see kõik ongi ju Aafrika, savannid, rahvuspark!

Peep Ilmet “Linnumeeli”

Peep Ilmet

“Linnumeeli”

(Varrak)

Peep Ilmeti luulekogu „Linnumeeli“ räägib meile lindude salakeeltest. Muinasjuttudes on vahel ka juhtunud, et inimene on ära õppinud lindude keele. Tegelikult ei pea me ainult  muinasjutu imedele lootma. Linde tuleb lihtsalt kuulata ja jälgida. Ja muidugi lugeda raamatutest, mida on nende kohta teada saadud. Siis mõistame ka paljusid neid linnukeelseid sõnu, mida juhtume kuulma. Pealegi on paljud meie sõnad laenatud otse lindude keeltest. Kes siis ei tea, et kui kukulind kevadel meile jõuab, siis ei väsi ta kordamast „kuk-uu, kuk-uu“, mis tähendab „mina olen siin“. Kui lind parajasti ei laula, siis vaata, mida ta teeb. Mõtle näiteks sellele, mida teeksid seal murul sina, kui oleksid linavästrik ja sul oleks kõht tühi.       
Ilmeti luuletusi illustreerivad kunstnik Natalja Litvinova nüansirikkad akvarellid.
Peep Ilmet (snd 1948) on Eesti luuletaja, kelle esimesed ilukirjanduslikud tekstid avaldati 1960. aastate lõpus käsikirjalistes almanahhides „Õitsev tuul“, „Kamikaze“, „Jumala tuul“ jt. „Linnumeeli“ on Ilmeti seitsmeteistkümnes trükis ilmunud luulekogu. Viimati on temalt ilmunud luulekogud „Sõõlatud luule“ (2013) ja „Aega on mu meelest“ (2012).

Kas Sulle meeldivad luuletused? Meeldivad? Siis on väga hästis, sest selles raamatus on väga vahvad luuletused. Kas Sulle meeldivad linnud? Meeldivad? Siis on samuti hästi, sest selles raamatus on ka linnud. Kui need kaks asja kokku panna, siis saame, et selles raamatus on luuletused lindudest!

Oma raamaturiiulilt leidsin 1986. aastal ilmunud Peep Ilmeti luulekogu “Matsalu mailt”, kusjuures uues raamatus on päris mitu luuletust just sellest raamatust, kuid loomulikult on ka uusi luuletusi.

“Linnumeeli” algab luuletusega “Linnud ja lapsed”, milles luuletaja väga huvitavalt võrdleb lapsi ja linde. Seejärel luuletus “Kus keegi elab”, milles juttu kaladest, lindudest, loomadest ja vaalast.

Ja jõuamegi lindude juurde – linavästrik, luiged, kuldnokk, künnivares, kiivitaja, tutkad, lagled, hüüp, jääkoskel, kodukakk, kärbsenäpp, vares, räusad, kajakad, meriski, tiir, hakk, tuvid, kägu, öösorr, must-toonekurg, haigur, tuuletallaja, kotkas, jäälind, roherähn, tuttpütt, haned, varblased, pasknäär, pöialpoiss. Paljude kodumaiste lindude nimed on juba väikesed luuletused, sedavõrd vahvad on need.

Luuletaja kasutab luuletustes ära lindude hääli ja seda, kuidas nad käituvad, kus elavad, milline on neid ümbritsev keskkond, loodus. Vahva on seegi, et lindude valikus on need, kes ka Eestimaal ikkagi elavad, osad neist on levinumad, osad haruldasemad. Siin on linde, kes elavad maal, metsas, põllul, kuid ka neid, kes elavad linnas. Igal juhul on Peep Ilmet tabanud suurepäraselt kõikide lindude kõige iseloomulikumaid omadusi ning käitumist.

Luuletused on suurepärases riimis, need on sobilikud lastele, kuid tegelikult ju ka vanematele lugejatele. Ja miks mitte õppida tundma loodust ja linde just luuletuste abil!

Kui raamatus “Matsalu mailt” oli pildid joonistanud Edgar Valter, siis uue raamatu väga ilusate ja vahvate piltide autoriks on Natalja Litvinova.

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann “Eesti imetajad”

Epp Moks, Jaanus Remm, Oliver Kalda, Harri Valdmann

“Eesti imetajad”

(Varrak)

Kirjastuse Varrak vahva raamatusari “Roheline Eesti” on saanud uue “liikme” – “Eesti imetajad”. Mulle, kui looduse- ja loomasõbrale on see vägagi meeldiv, sest loomadest on ikka ja ajalti väga huvitav ning põnev lugeda. Ja uskuge mind, ka Eesti imetajate maailm on väga huvitav. Sel aastal on sarjas “Roheline Eesti” ilmunud enne imetajate raamatut kolm raamatut – metsamarjadest, koobastest ja pilvedest, varem on ilmunud selles sarjas veel viis raamatut – röövlindudest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest, allikatest ja orhideedest.

Raamat “Eesti imetajad” algab imetajate evolutsiooniga ehk sellega, kuidas tänapäevased loomad miljonite aastate vältel oma eellastest on arenenud. Saame teada, et imetajad on võrdlemisi noor loomarühm, mis arenes välja viimase 250 miljoni aasta jooksul. Esimesed imetajad tekkisid triiase ajastul ja arvatakse, et nad olid väikesed (kaalusid umbes 20 – 30 g), putuktoidulised ning tõenäoliselt püsisoojased loomad.

Seejärel teevad raamatu autorid juttu imetajate klassifitseerimisest. Nüüd toetutatkse selles üha rohkem molekulaarsetele meetoditele (toimub meil tänapäeval ju DNA-analüüside võidukäik). Imetajate liigid kuuluvad perekondadesse, perekonnad moodustavad sugukondi, sugukonnad moodustavad seltse ja seltsid moodustavad klasse.

Tänapäeval eristatakse maailmas ligikaudu 5400 imetajaliiki, mis jagunevad 28 seltsi. Süstemaatiliselt jaotatakse imetajad kaheks alamklassiks: ürgimetajad ning eluspoegijad ehk teeriad, kuhu kuulub enamik liikidest. Eluspoegijad jagunevad omakorda kaheks infraklassiks: alamimetajad ja pärisimetajad.

Järgmises peatükis räägitakse imetejatele iseloomulikest tunnustest. Öeldakse, et imetajatel on peamiselt kolm iseloomulikku tunnust: neil on karvkate, nad toidavad poegi piimaga (piimanäärmete olemasolu) ning neil on keskkõrvas kolm kuulmeluukest (vasar, alasi ja jalus). Kuid tegelikult on tunnuseid veelgi: neil on higinäärmed, enamikul imetajatel on eristunud hambad, imetajate alalõua moodustab vaid üks luu.

Sellele järgneb pikk ja põhjalik ülevaade imetajate üldisest anatoomiast, lühemad on peatükid imetajate mõõtmisest ja imetajatest Eestis. Lugeja saab teada, et Eestis on esindatud 70 imetajaliiki 7 seltsist. Liike, kes Eestis teadaolevalt elutsevad ja sigivad on mõnevõrra vähem, vaid 61.

Räägitakse ka imetajate levikust Eestis, mis algas siin pärast viimast jääaega ligi 12 000 aastat tagasi.

Eraldi on leheküljed Eesti imetajate süstemaatilisest nimestikust ja jõuamegi loomade juurde.

Autorid alustavad näriliste seltsi, oravlaste sugukonnaga. Neist esimene on harilik orav. Saame teada looma ladina ja inglise keelse nime, kirjeldatakse looma välimust (ka arvudes: kehakaal, tüvepikkus, saba pikkus, tagakäpa suurus, hammaste ja nisade arv). Lugeda saame ka tegevusjälgedest, levikust, elupaigast, eluviisist ja käitumisest, toitumisest, sigimisest ja arengust, kohast ökosüsteemis.

Hariliku orava lähedane sugulane on lendorav, temast tehaksegi teisena juttu.

Näriliste seltsi kuulub ka unilaste sugukond – lagrits, pähklinäpp; kobraslaste sugukond – harilik kobras; hüpiklaste sugukond -  kasetriibik; hamsterlaste sugukond – niidu-uruhiir, põld-uruhiir, kuhja-uruhiir, võsa-uruhiir, soo-uruhiir, leethiir, mügri, ondatra. Hiiri on meil igal juhul palju, sest nüüd tulevadki sugukonna hiirlased liikmed – pisihiir, kaelushiir, väike-metshiir, juttselg-hiir, koduhiir, rändrott ja kodurott. Närilisi on Eestis palju!

Järgneb jäneslaste selts ja sugukond jäneslased. Eestis on neid vaid kaks – vlagejänes ja halljänes.

Järgmine selts on putuktoidulised, sugukond siillased – siil, kaelussiil; sugukond karihiirlased – mets-karihiir, väike-karihiir, lane-karihiir, kääbus-karihiir, vesimutt; sugukond mutlased on esindatud vaid ühe liikmega – euroopa mutt.

Putuktoidulistele järgnevad väga põnevad ja kummalised “tegelased”! Selts käsitiivalised, sugukond nahkhiirlased – põhja-nahkhiir, pruun-suurkõrv, veelendlane, tiigilendlane, tõmmulendlane, habelendlane, Nattereri lendlane, hõbe-nahkhiir, suurvidevlane, pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir, pügmee-nahkhiir. Kokku siis 12 nahkhiirlast!

Jõuame edasi seltsi kiskjalised. Õnneks ei ole meil neid palju, kuid ikkagi on. Sugukond kaslased – vaid üks esindaja, harilik ilves; sugukond koerlased – hunt, harilik šaakal, punarebane ja kährikkoer; sugukond karulased – pruunkaru; sugukond kärplased – metsnugis, kivinugis, metstuhkur, euroopa naarits, kärp, nirk, mink ehk ameerika naarits, mäger, harilik saarmas, ahm. Kärplasi elab Eestis seega 10 erinevat looma.

Liigume edasi. Kiskjaliste seltsi kuulub ka sugukond hülglased – hallhüljes ja viigerhüljes.

Selts sõralised, sugukond sealised – metssiga; sugukond hirvlased – põder, euroopa metskits, punahirv, tähnikhirv, kabehirv.

Selts vaalalised, sugukond pringellased – harilik pringel; sugukond delfiinlased – valgekoon delfiin ja sugukond narvallased – valgevaal.

Selline valik meil Eestimaal esindatud imetajatest on.

Raamatus on palju pilte, joonistusi ja jooniseid.

Olen kindel, et raamat sobib nii väikestele kui ka suurtele loodushuvilistele, sest tekstid on mõnusad ja arusaadavad. Usun, et “Eesti imetajad” on suurepärane lisa kooliraamatutele ja sellele, mis koolis õpitud.

Tarvo Valker “Eesti lindude ränne”

Tarvo Valker

“Eesti lindude ränne”

(Varrak)

Ornitoloog Tarvo Valkeri raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti rändlindudest ning nende teekonnast talvitusaladele. Pikemat käsitlust leiavad ka kliimamuutused ning nende mõju meie rändlindudele. Raamat tutvustab ka parimaid rändevaatluspaiku, mis võimaldavad huvilisel kergemini osa saada tiivuliste vaatemängulisest rändeliikumistest. 

Kirjastus Varraku raamatusari “Roheline Eesti” on vägagi väärtuslik sari, sest selles ilmuvad raamatud, mis räägivad meile kodumaa loodusest, loomadest ja lindudest jm. Ilmunud on raamatud allikatest, röövlindudest, soodest, imetajatest, metsamarjadest, koobastest, pilvedest, päevaliblikatest, looduslikest toidutaimedest ja orhideedest.

Tarvo Valkeri uus raamat selles sarjas on väga põnev ja huvitav lugemine lindudest ning nende rändest.

Raamatust selgub, et lindude ränne on inimesi köitnud aastasadu. Juba kuulus vanakreeka filosoof Aristoteles (384-322 eKr) oskas tähelepanu pöörata lindude kadumisele igal sügisel ja taasilmumisele kevadel. Tol ajal peeti lindude rännet millekski müstiliseks… Ja eks see lindude ränne ongi omamoodi müstika.

Raamatu esimene peatükk räägib lugejale lindude rände uurimisest, ajaloost ja tänapäevast. Juttu on lindude märgistamisest Eestis, saame tuttavaks mtme uurijaga, kes lindudega põhjalikult tegelenud. Selgub, et tänaseks on lindude märgistamisega Eestis tegeletud üle 100 aasta. Esimene lind (meriskipoeg) märgistati 1910. aasta suvel Saaremaal Telve saarel.

Teise peatükis on juttu rändlindudest ja nende jagunemisest. Maailma linnustikust moodustavad rändlinnud ligikaudu 40%. Põhjapoolsetel aladel, sealhulgas ka Eestis, on rändavate liikide osakaal oluliselt suurem. Eestis on tõelisi paigalinde äärmiselt vähe (alla 10%).

Rändetee pikkuse alusel saame rändlinde liigitada lähi-, keskmaa- ja kaugränduriteks. Talvitusaladeni jõudmiseks peavad mõned linnud läbima kõigest paarsada kilomeetrit, samas kui mõnede kaugrändurite teekonna pikkus võib olla ka enam kui 20 000 kilomeetrit.

Sellest peatükist saame teada, et lindude ränne jaguneb visuaalselt jälgitavaks ehk nähtavaks rändeks ning nähtamatuks rändeks. Viimane võib toimuda päevasel ajal suurtes kõrgusets või hoopiski ööpimeduses.

Kolmandas peatükis on juttu kliimamuutustest ja nende mõjust rändlindudele. Kliimamuutused põhjustavad ebakõla rändlindude saabumises ja toidu rohkuse osas, ebakõla peremeesliigi varasema pesitsemisega, kiskluse suurenemist artktilistel aladel, pesitusareaali nihkumist põhja suunas.

Neljandas peatükis räägib raamatu autor rändlindude saabumisest, viiendas rändlindude lahkumisest. Kuues peatükk on “Invasioonid ja talikülalised”. Invasioon on ebaregulaarne ränne, mille käigus satub ühe liigi esindajaid arvukalt aladele, kus neid tavaliselt ei esine. Invasioonidel puudub kindel rütm ja nad toimuvad reeglina ebaregulaarselt. Invasioonid on omased valdavalt põhjapoolkerale.

Seitsmes peatükk jutustab meile eksikülalistest ehk linnuharuldustest, kes sattunud oma tavapärasest levilast väljapoole.

Kaheksas peatükk on “Lindude ränded ja talvitusalad”. Autor tõdeb, et kuigi nii mujal maailmas kui ka Eestis on lindude märgistamisega tegeldud juba enam kui 100 aastat, on siiani vastuseta paljud küsimused erinevate liikide rändeteede, vähem ka talvitusalade kohta. Eriti lünklikud on meie teadmised keskmaa- ja kaugränduritest selles osas, mis puudutab väiksemaid värvulisi.

Järgmises peatükis on juttu rändlinde varitsevatest ohtudest. Näiteks elupaikade hävitamine, hoonete ja tehnorajatistega kokkupõrkamisest põhjustatud hukkumine (aknad, klaaspinnad), illegaalne linnujaht, õlireostused, plastik, pliimürgitus.

Seejärel tehakse juttu lindude rände jälgimisest, lindude rändest ja ilmastikust, rändlindude loendamisest.

Pikem peatükk on lindude rändest rühmade kaupa: arktilised veelinnud, kahlajad ehk kurvitsalised, röövlinnud, tuvid, värvulised.

Edasi peatükk, milles tutvustatakse kodumaiseid vaatluspaiku. Nt. Kabli linnujaam Pärnumaal, Kihnu jaam Pärnumaal, Lao Pärnumaal, Mehikoorma Tartumaal, Pakri neem (Paldiski) Harjumaal, Ristna neem Hiiumaal, Põõsaspea neem Läänemaal, Puhtulaid ja Virtsu, Puise nina, Rohuneeme Harjumaal, Sinimäe, Sõrve poolsaar.

Viimane peatükk on abivahenditest lindude rände jälgimiseks. Nt. binokkel, finnstick ehk binokli hoidmispulk, vaatlustoru, vaatluste ülestähendmaine ja talletamine.

Selline põnev raamat on see Tarvo Valkeri “Eesti lindude ränne”. Väga põhjalik ja huvitav uurimus lindude rändest, mida kaunistavad suurepärased fotod, põhjalikud tabelid, joonised ja graafikud. Olen kindel, et väga huvitav lugemine kõikidele loodusesõpradele.

“Õpilase geograafia entsüklopeedia” (Varrak)

“Õpilase geograafia entsüklopeedia”

(Varrak)

Koostanud John Woodward

Sellest detailsete ja humoorikate joonistustega piltsõnastikust leiab iga pisipõnn midagi lõbusat avastamiseks ja ümberjutustamiseks ning õppimiseks rohkem kui 1000 uut sõna erinevatelt elualadelt! 

See on nüüd küll üks uhke geograafiaraamat, suur ja mahukas, ja tarkusi täis. Mäletan, et mulle koolis geograafia meeldis, ja seetõttu on seda raamatut ka praegu väga põnev uurida ja mõningaid õpitudi teadmisi korrata. Noorele geograafiahuvilisele on see üks suurepärane abimees.

Teemasid/valdkondi on raamatus 8: planet Maa, kivimid ja mineraalid, vesi, kliima ja ilm, elu Maal, inimeste maailm, maailma kaardid ja fakte riikide kohta. Need omakorda jagunevad peatükkideks.

Planeet Maa – selle alt same uurida päikesesüsteemi, planeete, Kuud, virmalisi jpm. Saame teada, kuidas tekkis planet Maa.

Kivimid ja mineraalid koondab enda alla peatükke elementidest ja mineraalidest, kristallidest, tardkivimitest, settekivimitest, fossiilidest jm.

Vesi – siin on võimalik lugeda veeringe tsüklist, jõgedest ja orgudest, jäämägedest, veest maa all, koobastest jm.

Kliima ja ilm. Ka siin on palju põnevat – atmosfäär, kliimavöötmed, aastaajad, pilved ja udu jm.

Valdkond “Elu Maal” koondab enda alla peatükke, mis jutustavad elavast planeedist, ökosüsteemidest, elust magevees, Põhjala metsadest, nõmmedest jm.

Inimeste maailm selgitab, mis on rahvastik, põllumajandus, kaevandused, tööstus, transport jt.

Maailma kaartides õpime tundma füüsilist maailma, poliitilist kaarti, kuid ka kõik kontinendid on eraldi kaartidena välja toodud.

Fakte riikide kohta käsitleb lühidalt kõikide kontinentide riike.

Sellised põneva teemad leiab lugeja sellest entsüklopeediast. Raamatus on palju pilte ja illustratsioone, fotosid, jooniseid, skeeme, põnevaid fakte ja olulisi teadmisi. Kõik on edasi antud lihtsalt, loogiliselt, lühidalt, selgelt, kuid samas põnevalt ja kaasahaaravalt. Ja nii ongi igati lahe geograafiat õppida ja geograafiast ka aru saada.

Paul Parsons, Gail Dixon “Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”

Paul Parsons, Gail Dixon

“Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”

(Varrak)

Keemiliste elementide perioodilisustabeli loomine on olnud üks tähtsamaid läbimurdeid teaduses. Ent kui paljud meist tegelikult teavad, kuidas seda tabelit kasutada? Või kuidas avab selle ainulaadne ülesehitus iga maailmas leiduva elemendi olemuse ja mis osa on sellel tabelil nüüdisaegses keemias?

Koos imeliste fotodega, mis toovad lugejateni elementide eheduse nende töötlemata kujul, tutvustab raamat elementide hämmastavaid omadusi ning kirjeldab, kuidas kasutatakse puhtaid komponente, millest kogu universum koosneb. Raamatu lehekülgedel tutvustatakse kõigi 118 seni teadaoleva elemendi põnevat avastamislugu, omadusi ja kasutusvaldkonda.

Olen korduvalt tõdenud, et mulle meeldivad loodus- ja loomaraamatud, kuid samamoodi meeldivad mulle ka populaarteaduslikud raamatud, mis lahkavad erinevaid teadusharusid nagu keemia, füüsika, astronoomia jne. Seetõttu on vahva, et ilmunud on just selline raamat nagu seda on “Perioodilisustabel. Elementide tutvustus”.

Usun, et kõik, kes on koolis keemiat õppinud teavad, mis on perioodilisustabel (Mendelejevi tabel). Kuid seda raamatut on igal juhul põnev lugeda ja uusi teadmisi saada nii praegustel koolilastel kui ka neil, kes kooli juba lõpetanud. Raamatus on ülevaade 100 elemendist ja lisaks väike kokkuvõte ka transfermiumidest. Tuttavaks tehakse meid nii leelismetallide, leelismuldmetallide, lantanoidide, aktinoidide, siirdemetallide, siirdemetallide järgsete metallide, muude metallide, halogeenide, väärisgaaside kui ka selliste elementidega, mille keemilised omadused pole teada.

Raamat algab sellega, et tutvustatakse, mis asi see perioodilisustabel on, tuuakse välja elemntide kategooriad. Seejärel juba sissejuhatus, milles juttu Vene teadlasest, keemiaprofessor Dmitri Mendelejevist, kes tuli mõttele korrastada kõik tuntud keemilised elemendid vastavalt nende keemilistele ja füüsikalistele omadustele. Mendelejev reastas elemendid aatommassi järgi. Toona oli elemente 62 ja ta avaldas perioodilustabeli 1869 aastal. Oluliselt arendas ja täiustas seda tabelit Briti füüsik Henry Moseley.

Pärast sissejuhatust jõuamegi juba elementide juurde. Alustatakse number ühest – vesinik. Iga elemendi kohta on välja toodud aatommass, värvus, agregaatolek (faas), veeldumistemperatuur, keemistemperatuur, kristallistruktuur. Elementide kohta räägitakse, kuidas on nad saanud oma nime, kuidas ja kes need avastas, mida konkreetne element endast kujutab, kuidas ja kus elemendid kasutusel on, miks on nad olulised. Tuuakse välja ka igasugu põnevaid fakte, paljud neist igati üllatavad. Vesinikule järgnevad helium, liitium, berüllium, süsinik, lämmastik, hapnik jne kuni elemendini number 100 välja.

Lisaks on iga elemendi kohta suurepärased fotod.

Olen kindel, kui olete raamatu läbi lugenud, siis mõistate veelgi paremini, kui põnev on keemia, kui põnevad on need elemendid, millest juttu tehakse. Avastamist jätkub siin nii noorele kui ka vanemale lugejale. 5+ raamat!

Kristel Vilbaste „Metsa rüpes“

Kristel Vilbaste

„Metsa rüpes“

(Koolibri)

Raamatu autor Kristel Vilbaste on lastelugusid kirjutanud nendel teemadel, mille kohta tema oma tütred küsimusi esitasid. Et õppida tundma seda, mida armastada – pisikesi karupoegi, pehmeid sulepalle, imeilusaid lilli. Seda, mida õpid armastama lapseeas, hoiad kogu elu!

Ma olen alati ütelnud, et loodusraamatud mulle meeldivad. Seetõttu kiidan ma kohe alguses ka Kristel Vilbaste uut loodusraamatut, sest see ON tõepoolest väga vahva raamat, mis mõeldud lastele, kuid usun, et seda võivad lugeda kõik.

Raamatu autoril on palju väga huvitavaid mõtteid looduse, metsaloomade, lindude, lillede ja taimede kohta.

Raamatust on võimalik lugeda sedagi, et autor vastab nende lugudega ka oma tütarde küsimustele. Lugeda saame karuemast ja karupoegadest, vahvast linnust, kel nimeks porr ja keda vanarahvas lausa rähniks on pidanud. Juttu tehakse männikäbidest, nurmakanandest, kes otsivad varju linnadest.

Eraldi peatükid on pühendatud lendoravale, mahlakasele, sinisele jänesele, kes on valgejänese sugulane, sinililledele, ülastele, võililledele, lehelindudele, pääsusilmadele ja pääsukestele, jäälinnule, raudrohule, lodajapuule, maavitsale ja leevikesele.

Kindlasti saavad kõik lugejad sellest raamatust palju põnevat teada, ammutavad loodusest uusi teadmisi. Kõik lood on edasi antud lihtsalt ja kaasahaaravalt, omamoodi inimlikult, mistõttu on neid lugusid väga mõnus lugeda.

Suurepärased pildid on joonistanud Natalja Litvinova.

Theodore Gray fotod Theodore Gray ja Nick Mann “Keemilised elemendid. Maailmas tuntud aatomite visuaalne avastusretk”

Theodore Gray, fotod Theodore Gray ja Nick Mann

“Keemilised elemendid. Maailmas tuntud aatomite visuaalne avastusretk”

(Ajakirjade Kirjastus)

„KEEMILISTE ELEMENTIDE PERIOODILISUSTABEL on universaalne loend kõigest käegakatsutavast ja ainelisest, mida me koolis õpime ja mille tundmine annab olulise põhja Keemia mõistmiseks. Maakera, käesolev raamat, sinu jalg – kõik aineline – koosneb elementidest. Sinu jalg koosneb peamiselt hapnikust, millega on liitunud veidi süsinikku, moodustades koos orgaanilised molekulid, mistõttu nimetatakse sind süsinikul põhinevaks eluvormiks. Selles raamatus üritame teile näidata iga elemendi kõiki olekuid. Kõigepealt näete suurt pilti puhtast ainest (kui see füüsiliselt võimalik on). Kõrvalleheküljel toome näiteid ühenditest, millena antud element maailmas kõige sagedamini esineb, ning näitame, millised on tema peamised rakendused. Kui keemilised elemendid olid sinu jaoks siiani suhteliselt arusaamatud, siis peale selle raamatu lugemist on, või võiks olla kõik selge.

Raamatu kaanel tõdeb maailmakuulus neuroloog, kirjanik ja amatöörkeemik Oliver Sacks: “See suurepärane raamat tutvustab keemilisi elemente ning lisaks paneb sind sügavamalt hindama aineid, millest maailm koosneb.”

See on üks väga põnev ja samas ka väga ilus raamat keemiliste elementide maailmast. Igati huvitav lugemine neile, kellele meeldib keemia ja ka neile, kes keemiast sedavõrd vaimustunud ei ole.

Raamat algab mõttega, et keemiliste elementide perioodilisustabel on universaalne loend kõigest käegakatsutavast ja ainelisest. Teatud nähtusi, näiteks valgust, armastust, loogikat ja aega, perioodilisustabelis pole. Kuid ühtegi neist ei saa ka käega katsuda.

Lisaks saab raamatust teada seda, et elemendid võivad esineda kahel kujul: puhtainena ning rea keemiliste ühenditena, mida moodustavad teiste elementidega ühinedes.

Raamatu autor tõdeb, et selles raamatus üritab ta näidata iga elemendi kõiki olekuid. Kõigepealt näeme suurt pilti puhtast ainest (kui see füüsiliselt võimalik on). Kõrvalleheküljel toob autor näiteid ühenditest, millena antud element maailmas kõige sagedamini esineb ja näidatakse, millised on elemendi peamised rakendused.

Enne elementide juurde asumist tehakse juttu perioodilisustabelist tervikuna, et mõista, kuidas see on kokkupandud. Lugeja saab teada, et sellest tabelist on võimalik leida leelis-, siirde-, tava-, mitte ja poolmetalle, lisaks veel halogeenid, väärisgaasid ning muldmetallid (need jagunevad lantanoidideks ja aktinoidideks).

Ja ärge unustage – kogu maailm koosneb keemilistest elementidest!

Seejärel jutustab autor, kuidas perioodilisustabel kuju sai ja ta selgitab, millest koosneb iga peatüki juures olev minitabel: aatommass, tihedus, aatomi radius, kristallstruktuur, elektronidega täitumise järjekord, aatomi kiirgusspekter ja agregaatolek.

Seejärel algabki põnev reis keemiliste elementide maailma – esimene neist on vesinik, teine helium, kolmas liitium, neljas berüllium jne, kuni 100 elemendini välja. Seejärel uuemad ja vähemtuntumad elemendid, kuid ikkagi sellised, mida on võimalik näha ja lõpuks veel sellised, mida tegelikult justkui ei eksisteerigi ehk siis elemendid 101 – 118.

Iga peatüki juures on palju põnevaid ja ajaloolisi fotosid ning pilte asjadest, mis ainetega seotud, kuidas neid reaalses elus tuntakse ja kasutatakse.

Igal juhul on tegemist taaskord hästi põneva raamatuga, mis kinnitab, et keemia on väga huvitav!