Tiideka blogi

Raamatud, muusika ja koerad

Erin Hunter


„Sõdalased. Metsikusse ellu“


(Tänapäev)


 

Neli metsikute kasside klanni on aastaid jaganud metsa oma sõdalastest esivanemate määratud seaduste järgi. Kuid nüüd ähvardab Kõueklanni kasse surmaoht, sest õel Varjuklann muutub iga päevaga tugevamaks.

Vapraid sõdalasi hukkub üksteise järel ning mõnda surma varjab saladuseloor.

Kõige rahutumal ja murelikumal ajal satub sõdalaste sekka tavaline kodukõuts nimega Ruuge, kellest võib kunagi saada vapraim klannikass.

 

„Sõdalased 1. osa. Metsikusse ellu“ ilmus eesti keeles esimest korda 2011. aastal (kirjastus Tritamm), teine osa „Sõdalased 2. osa. Tuli ja jää“ ilmus 2013 (samuti Tiritamm).

Nüüd ilmub see põnev lugu eesti keeles uuesti.

 

Erin Hunter on tegelikult autorite kollektiiv, ja selle „varjus“ kirjutavad põnevaid lasteraamatuid/noorteraamatuid Victoria Holmes, Kate Cary, Cherith Baldry, Clarissa Hutton, Inbali Iserles, Tui T. Sunderland ja Rosie Best.

„Sõdalaste“ raamatusarjas on mitu osa, mis omakorda koosnevad mitmest ja mitmest raamatust. Neid on kirjutatud alates 2003. aastast kuni tänaseni välja. Lugesin kokku, et osasid on kokku kaheksa. Kõikides neis on ilmunud kuus raamatut, ainult viimases osas on tänaseni ilmunud neli raamatut, kuid neist kaks viimast on ilmunud sel aastal, mistõttu on vist loogiline, et ka kaheksandas osas saab kokku kuus raamatut. Seega, 8 korda 6 = 48 raamatut!

 

Sarja esimene raamat „Sõdalased 1. osa. Metsikusse ellu“ ilmus algupäraselt 2003. aastal, nagu teine osa „Tuli ja jää“, ja nende autoriks on eelpool mainitud autoritest, Kate Cary. Kuid siinkohal tuleb mainida, et kogu selle sarja idee autoriks on Victoria Holmes.

„Sõdalaste“ raamatusari on populaarne Kanadas, USAs ja mujal, seda on võrreldud nii Harry Potteri lugude, kuid ka J.R.R. Tolkieni ja Brian Jacques´i kirjutatud põnevate raamatutega.

On ju ka „Sõdalaste“ raamatutes olulises kohal perekond, lojaalsus, surm, vaprus ja pääsemine.

 

„Sõdalased 1. osa. Metsikusse ellu“ on igati põnev lugu kassidest. Peategelaseks on kodukass Ruuge, kes otsustab oma kodust lahkuda, et liituda metsikute kassidega, kelle klanni kutsutakse Kõueklanniks.

Ruuge saab endale uue nime, Kõueklanni sõdalase õpilase nime Tulekäpp. Teda treenitakse kaitsma oma klanni, jahti pidama. Teda kahtlustatakse oma klannis mõrvas ja pettuses, kuid selle raamatu lõpus lööb ta kaasa suures lahingus, ja seejärel saab ta nimeks Tulesüda.

 

Raamatu alguses on kaks kaarti, et lugeja saaks aru, kus tegevus toimub. Esimene kaart on esitatud läbi kasside silmade ehk kasside vaade, kus on näha Kõueklanni, Varjuklanni, Jõeklanni ja Tuuleklanni laagrid, kuid ka Odraiva kodukoht, Peesituskivid, puulõikamiskoht, liivalohk, öökullipuu, ussikivid, raibetekoht, kõuerada, neljapuukoht, kõrgete kivide koht, kukkuv vesi, kõrgete mändide mets, suur sükomooripuu, kuid ka kahejalgsete pesa.

 

Teine kaart on esitatud kahejalgsete vaatena ehk inimeste vaatena. Ja nüüd on kaardil Windoveri talu, Windoveri nõmm, Morgani talu, Morganitalu laagriplats, Chelli jõgi, druiidide koole, druiidide org, Windoveri maantee, Valge Hirvesoku mets, Chelfordi mets, Chelfordi veski ja Chelford, kuid ka maha jäetud Kuradinäppude kaevandus, Põhja-Allertoni maantee, North Allertoni jäätmejaam.

 

Seejärel tutvustatakse meile raamatus tegeutsevaid kasside klanne. Neid on mitu, mistõttu on ka kasse mitmeid.

 

Kõueklann. Nende juhiks on emane kass Sinitäht, kelle asemikuks on kõuts Punasaba, kelle õpilaseks on Tolmukäpp. Laiguleht on ravitsejakass. Sõdalased on Lõvisüda, kelle õpilane on Hallkäpp; Tiigriküüs, kelle õpilane on Rongakäpp; Valgetorm, kelle õpilane on Liivakäpp; lisaks veel ka Musttriip, Pikksaba, Tuuleiil, Pajunahk ja Hiirekarv. Õpilased on eelpool mainitud Hallkäpp, Rongakäpp, Liivakäpp, ja ka Tolmukäpp ning Tulekäpp (tema on meie loo peategelane kodukass Ruuge).

Kuid see pole veel kõik, sest Kõueklanni kuuluvad ka emandad Härmakarv, Ruugenägu, Kuldlill ja Täpisaba. Vanaduspõlve peavad endised sõdalased ja emandad ehk Poolsaba, Pisikõrv, Laigunahk, Ükssilm ja Kirjusaba.

 

Varjuklann. Juhiks on kõuts Murtudtäht, asemikuks kõuts Mustjalg. Selle klanni ravitseja on Tattnina, sõdalased on Tömpsaba, Kivirahn, Arminägu, Öönahk; õpilased on Pruunkäpp, Märgkäpp, Pisikäpp; emandad on Koidupilv ja Helelill; vana on Tuhakarv.

 

Tuuleklani juhiks on kõuts Pikktäht; Jõeklanni juhib Kõvertäht, kelle asemik on Tammesüda.

 

Väljaspool klanne elavad kassid on Kollakihv, Täpik ja Odraiva.

 

Selline rikkalik valik kasse, kellega me selle raamatus tuttavaks saame, ja nende seiklustest osa saame. Kuna kasse on palju, siis tuleb ka tähelepanelikult lugeda.

 

Püüan võtta selle põneva ja seiklusliku raamatu süžee lühidalt kokku.

 

Lugu algab Kõueklanni ja Jõeklanni kasside lahinguga (kaklusega), kuna Jõeklanni kassid on julgenud tulla Kõueklaani territooriumile jahti pidama! Kõueklanni Tiigrisüda, Hiirekarv on küll julged sõdalased, kuid seekord on Kõueklann sunnitud taganema, kuna Jõeklanni kasse on lihtsalt palju rohkem.

Kodus ootavad neid teised Kõueklanni kassid, teiste seas ka nende juht Sinitäht, kes on äärmiselt murelik, kuna öine kaotus tegi teda murelikuks. Pärast tema juhikssaamist polnud Kõueklanni nende maadel võidetud.

Kõueklannil oli raske aeg, sest kassipoegi oli vähem sündinud ja neil oleks rohkem sõdalasi vaja, et ellu jääda.

Sinitäht pöördus Kõueklanni ravitsejakassi Laigulehe poole. Kas äkki oleks temal head nõu anda. Laiguleht pööras pilgu taevasse, et küsida nõu Täheklannilt. Järsku välgatas taevas langev täht. See oli teade Täheklannilt. Laiguleht tõlgendas seda nii, et nende klanni saab vaid tuli päästa. Sinitäht ei saanud sellest aru, sest kõik klannid kartsid tuld! Ja uskuge mind, õige varsti saab Sinitäht aru, mis oli selle teate sisu.

 

Seejärel saame tuttavaks noore kõutsiga, kel nimeks Ruuge. Kodukass oli tulnud jahti pidama. Ruuge märkas hiirt, kuid seekord ei suutnud kodukass hiirt tabada. Hetk hiljem kohtus Ruuge teise kodukassiga, kel nimeks Täpik. Ruuge kinnitas, et ta läheb vaatab, mis metsas toimub. Täpik teadis rääkida, et metsas elasid tohutult suured metskassid, kes söövad elusaid küülikuid hommikueineks ja teritavad küüsi vanade kontide peal.

Ruuge kinnitas, et ta läheb ja vaatab ainult ringi, ja tuleb kohe tagasi.

 

Metsas ründas Ruuget Hallkäpp, kes oli Kõueklanni sõdalaste õpilane. Hallkäpp oli imestunud, et kodukass sedavõrd südikas oli ja vapralt temaga võitles.

 

Hallkäpp kutsus Ruuget kaisukiisuks, kuid rääkis sellestki, et metsas elasid nelja sõdalaste klanni kassid, kõik nad pidasid sealkandis jahti, kuid teised klannid üritasid alati Kõueklanni maadelt saaki näpata, eriti Varjuklanni omad. Kõueklanni sõdalaste töö oli teiste klannide kasse nende maadelt eemal hoida. Hallkäpp täpsustab, et tema veel sõdalane ei ole, tema alles treenib.

Hetk hiljem olid kohal ka Kõueklanni juht Sinitäht ja vapper sõdalane Lõvisüda. Viimane noomis Hallkäppa, kuna noor kass oli tulnud kahejalgsete pesale liiga lähedale.

Sinitäht oli eemalt jälginud Ruuge ja Hallkäpa kaklust, ja Kõueklanni juht oli üllatunud, et Ruuge oli sedavõrd julgelt ja südilt võidelnud. Samas oli Sinitäht pahane, et Ruuge oli tulnud nende maale jahti pidama. Nende klannil ei olnud palju toitu, kuid Ruuge sai kahejalgsetelt piisavalt süüa.

Siiski tegi Sinitäht Ruugele ettepaneku. Ruuge võiks Kõueklanniga liituda ja koos Hallkäpaga treenida, et saada nende klanni sõdalaseks! Hallkäpp ja Lõvisüda kahtlesid, kas kaisukiisust võiks sõdalane saada? Sinitäht jäi oma ettepanekule kindlaks, ja Ruuge lubas selle pakkumise üle järele mõtelda ja järgmisel päeval vastuse anda.

 

Ruuge mõtles, ja otsustas, et ta on nõus liituma Kõueklanniga, kuid mitmedki klanni liikmed olid esialgu Ruuge suhtes vaenulikud. Ruuge oli ju ometigi kodukass! Eriti pahane oli Pikksaba, kes märkas Ruuge kaelas kaelarihma, millem küljes oli ka kelluke, ja reetliku kellukese kõlin võis hoiatada ka Kõueklanni vaenlasi!

Lõvisüda soovitas Ruugel teistele kassidele end tõestada, sest praegu haistsid kõik kassid Ruuge hirmu.

Ja Ruuge? Ruuge ründaski Pikksaba. Kakluse käigus jäi Ruuge ilma oma kaelarihmast, kuid ta ei andnud alla.

Sinitäht sekkus ja kinnitas, et Ruuge oli loobunud oma kaelarihmast, võideldes oma au pärast. Sellega oli ka Täheklann andnud oma heakskiidu. Ruuge oli vabastatud kahejalgsete võimu alt ja ta oli vaba astuma õpilasena Kõueklanni!

Ja veel, sellest päevast alates kuni sõdalase nime väljateenimiseni sai Ruuge endale õpilase nime – Tulekäpp, kuna tema kasukas oli tulekarva. Ja kas mäletad, mida oli loo alguses ütelnud ravitsejakass Laiguleht? Tuli saab aidata Kõueklanni!

 

Hetk hiljem, kui Ruugest on saanud Tulekäpp, naaseb Kõueklanni juurde Rongakäpp, kes teatab kurvast uudisest, Kõueklanni asemik Punasaba on saanud surma. Punasaba ja õpilane Rongkäpp olid kohanud oja lähedal Peesituskivide lähedal Jõeklanni sõdalasi ja nende asemikku Tammesüdant. Punasaba oli hoiatanud Tammesüdant, et too oma jahisalgad Kõueklaani maadelt eemal hoiaks, kuid Jõeklanni kassid keeldusid lahkumast, ja ründasid Kõueklanni kasse! Tammesüda tappis Punasaba, kuid Rongakäpp oli omakorda suutnud maha murda Tammesüdame!

Sinitäht pidi valima endale uue asemiku. Paljud arvasid, et selleks saab Tiigriküüs, kuid Sinitähe valikuks oli Lõvisüda!

 

Seejärel saame osa elust, treeningutest, jahilkäikudest, saagi varumisest Kõueklannis. Kohtumistest metsas varitsevate teiste kassidega ja muude ohtudega, kuid Tulekäpp sõlmib tugeva sõprussuhte Hallkäpa ja Rongakäpaga, kes on Tiigriküüne õpilane. Tiigriküüs on ambitsioonikas Kõueklanni sõdalane, kes soovib saada klanni juhiks.

Tulekäpp saab endale ka õpetaja, ja mitte lihtsalt tavalise sõdalase. Tema õpetajaks saab Kõueklanni juht Sinitäht! Loeme sellestki, kuidas Kõueklanni õpilaste oskusi hinnatakse.

 

Käime ka erinevate kassiklannide suurel kohtumisel, kus jagatakse head nõu, jutustatakse põnevaid lugusid, ja räägitakse sellestki, et kassiklannid peaksid omavahel saaki jagama, et ellu jääda, kuid nagu ikka, on ka neid, kes ühistöös kahtlevad ja sellele vastu on.

 

Veidi hiljem loeme, et Sinitäht peab minema Kõueklanni pühasse paika ehk Kuukivi juurde. See on paik, kus kõik klannijuhid peavad ühe öö veetma, kui nad esimest korda ametisse valitakse. Hallkäpp teadis Tulekäpale ütelda, et Kuukivi juures jagasid Täheklanni vaimud nendega asju. Kuukivi juures pidid juhid nägema erilisi unenägusid, ja saavad pärast seda endale kingiks üheksa elu! Ja just seda oli Sinitähel vaja.

 

Sinitäht suundub Kuukivi poole, kaasa lähevad ka Tiigriküüs, Rongakäpp, Tulekäpp ja Hallkäpp. Teekond on raske, nagu ka tagasitulek, mängus on rotid ja koerad. Kõueklanni laagrisse naastes saavad nad teada, et Varjuklanni kassid olid rünnanud nende laagrit ja tapnud Lõvisüdame!

 

Nüüd saab uueks Kõueklanni asemikuks Tiigriküüs. Kuid meie saame teada, et loo alguses toimunud Punasaba tapmine polnud sugugi mitte nii nagu Rongsaba oli esialgu rääkinud. Nüüd süüdistati Rongsaba Kõueklanni petmises, kuid tegelikult on ju peamine süüdistaja ise süüdi väga julmas teos.

Ma ei hakka Sulle siinkohal välja lobisema, kes Punasaba tapmisega loo alguses süüdi on, kuid …

Mõni päev hiljem tapetakse Kõueklanni ravitseja Laiguleht ja viiakse minema mitu Kõueklanni hiljuti sündinud kassipoega!

 

Kõueklannil on olemas kahtlusalune! Kas selleks on Kollakihv, endine ja pagendatud Varjuklanni ravitseja, kelle Tulekäpp oli vangi võtnud? Tulekäpal ja Hallkäpal on teised kahtlused, on ju Rongakäpp rääkinud neile vägagi ootamatu loo, mistõttu on nad kindlad, et Kollakihv ei ole süüdi.

 

Kuidas see põnev lugu lõpeb? Tulekäpp ja Hallkäpp peidavad ära Rongakäpa, seejärel üritavad Tulekäpp, Hallkäpp ja Kollakihv päästa Varjuklanni ja nende juhi Murtudtähe käest kassipojad.

Kas see õnnestub?

Ja kellest saavad selle loo lõpus uued Kõueklanni sõdalased Halltriip ja Tulesüda? Ma usun, et te juba aimate, kuid täpselt saate teada siis, kui Sõdalaste raamatusarja esimese raamatu läbi loete.

Kõueklann saab endale ka uue ravitsejakassi, kes on lugejale samuti juba hea tuttav.

 

Ja mulle tundub, et Sõdalaste raamatusarja teine raamat räägib meile sellest, kuidas endisel kodukassil, Ruugel, õpilasenimega Tulekäpal tuleb vastu hakata Kõueklanni kõige suurema kurjamile!

Dav Pilkey


„Kapten Aluspüks ja professor Kakapüksi


kurjakuulutav kavatsus“


(Varrak)

 

George ja Harold on sõbrad, nad käivad neljandas klassis ja neile meeldib vempe visata. Kui nende viimane vemp osutub viimaseks piisaks loodusteaduste õpetaja karikas, palkab nende tobe direktor härra Krupp kähku asendaja: professor Käki P. Kakapüksi.

 

George ja Harold lihtsalt peavad professori totaka nime üle nalja heitma. Aga siis maksab professor kätte, sundides kõiki linnaelanikke oma nimesid sama totakateks muutma – ja sellel on tohutud tagajärjed!

Kui Dav Pilkey oli laps, diagnoositi tal aktiivsus- ja tähelepanuhäire ning düsleksia. Ta tekitas tundides nii palju segadust, et tema õpetajad saatsid ta iga päev klassist välja koridori istuma. Õnneks meeldis Davile väga joonistada ja lugusid välja mõelda. Ta tegeles koridoris olles oma koomiksiraamatute loomisega.

Kolledžis kohtus Dav õpetajaga, kes julgustas teda kirjutama ja illustreerima lasteraamatuid. Ta võttis oma õpetaja nõuannet kuulda.

Sellest ajast peale on temalt ilmunud enam kui tosin täispikka graafilist romaani lastele, kaasa arvatud menukad „Koer-mehe” („Dog Man”) ja „Kassi-preili koomiksiklubi” („Cat Kid Comic Club”) sarjad.

Tema raamatuid on saatnud suur menu ja tema töid on tunnustatud mitmete auhindadega.

„Lõbus raamat, täis sõnamänge, sõprust ja sõgedust … nii kaasahaarav, et noored ei märkagi, kuidas nende sõnavara kasvab. Hurraa Kapten Aluspüksile!” — School Libary Journal

„Tõmbab põhikooli lapsi nagu magnetiga.” — The Bulletin of the Center for Children’s Books

 

Eesti keeles on varem ilmunud kolm Kapten Aluspüksi raamatut: „Kapten Aluspüksi seiklused. Nüüd täiesti värviline raamat“ (2020, Varrak), „Kapten Aluspüks ja rääkivate vetsupottide rünnak“ (2021, Varrak) ja „Kapten Aluspüks ja põrutavalt paheliste sööklatädide sissetung süvakosmosest“ (2022, Varrak). Aastal 2023 juba neljas raamat!

See tähendab seda, et Kapten Aluspüksi seiklused on ka meil hästi vastu võetud, ja tegelikult ongi need igati naljakad ja krutskeid täis raamatud!

 

George Beard ja Harold Hutchins on tagasi! George on see sell, kellel on lips ja lühikesed juuksed. Harold on see kutt, kellel on T-särk ja sassis pea. Nad käivad Jerome Horwitzi algkoolis ja nende kohta öeldakse, et neil on tähelepanu- ja ärevushäire, koolidirektor härra Krupp arvab, et poisid on lihtsalt pahad!

Raamatu autor arvab, et George ja Harold kannatavad erakordselt igava kooli sündroomi käes. Poisid ei ole päriselt halvad, nad on helge peaga, heasüdamlikud, kuid neil on koolis lihtsalt igav.

 

Seejärel saame tuttavaks ühe kummalise riigiga, millest mitte keegi pole arvatavasti mitte kunagi kuulnud. See on väike riik Uus-Šveitsimaa, mis jääb Gröönimaast kagu poole. See on kummaline riik, kus kõikidel inimestele on totakad nimed! Näiteks selle riigi president – Kõkerdi Killkõllmari McPärdikburger Jr. ja tema naine Hais.

Selles riigis elas ka professor Käki P. Kakapüks, kelle loodud leiutised olid pöörased ja imelised. Kaks tema kuulsamat leiutist olid Krimpsu-Kärss 2000, mis suutis asju vähendada, teine oli Sõge-Suur 4000, mis suutis asju suurendada. Professoril oli plaan nende abil lahendada maailma prügiprobleem ja luua kõigile planeedi elanikele piisavalt toitu. Keegi ei suutnud sel hetkel uskuda, et paar nädalat hiljem soovib professor meeletus raevuhoos planeedi oma võimu alla saada.

 

Tagasi Jerome Horwitzi algkooli, kus oli kavas iga-aastane väljasõit Piqua Pitsapaleesse. George ja Harold said enne väljasõitu hakkama järjekordse tembuga ja jäid vahele koolidirektorile, kes määras poistele karistuse – pitsasöömise asemel pidid nad hoopiski õpetajate toa läikima lööma!

 

George ja Harold suutsid ka õpetajate toas üsna suure segaduse korraldada – see oli üsna hirmus segadus, kuid samas ka üsna naljakas segaduse. Samas võis see olla üheks põhjuseks, miks järgmisel päeval loodusteaduste õpetaja härra Fyde koolidirektorile lahkumisavalduse esitas.

 

Tagasi professor Kakapüksi juurde, kes oli tulnud esitlema Krimpsu-Kärss 2000 ja Sõge-Suur 4000 USAsse. Tema seadmed ja esitlused ei pakkunud kellelegi huvi, sest kõik tegelesid naermisega, kui kuulsid professori totakat nime. Nii juhtus isegi USA kõige tähtsamates teadusasutustes ja ülikoolides.

 

Ühel päeval nägi professor ajalehes töökuulutust, ja nüüd oli ta kindel, et temast saab algkooli loodusteaduste õpetaja. Professor oli kindel, et algkool on paik, kus tema nime üle ei naerda, sest lapsed on vastuvõtlikud ja armsad.

 

Varsti oligi professor Kakapüks Jerome Horwitzi algkoolis klassi ees. Ta ütles oma nime ja algas … naermine! Lapsedki naersid, kui kuulsid seda totakat nime. See kestis terve nädala. Nüüd otsustas professor tutvustada lastele oma uut leiutist – see oli veidra väljanägemisega robot Liivahiirejooksutaja 2000!


Lapsed lõpetasid naermise, nad imetlesid imetabast robotit, kuni … George küsis professorilt, mis on mehe teine eesnimi? Selgus, et P. tähendas Pissit! Professor Käki Pissi Kakapüks! Lapsed jätkasid naermist.


Ja see polnud veel kõik, sest George ja Harold tegid valmis ka järjekordse koomiksiraamatu „Kapten Aluspüks ja Piss-Säär Kakand Piquast“, mida nägi ka professor. See solvas professorit meeletult. Nii meeletult, et professorit tabas tohutu raevuhoog – ta kavatses vallutada terve maailma!

 

Kuidas see maailma vallutamine käis, sellest saamegi edasi lugeda. Igal juhul on mängus Krimpsu-Kärss 2000, Sõge-Suur 4000 ja Liivahiirejooksutaja 2000. Robotit tuli suurendada, lapsi ja kooli vähendada. Professoril oli plaanis ka kõikide planeedi elanike nimede totraks muutmine. Siin on isegi uhked nimemuutmise tabelid – vaja oli eesnime esitähte, perekonnanime esitähte ja viimast tähte.

Minust saaks sel juhul Roosu Liivahiirepräänik! George´´ ist sai Tupsu Kemmergunospel ja Haroldist Pudrukuulike Vahvlinuuskur, koolidirektorist sai Tuimardo Potipräänik.

 

Nüüd ei jäänud muud üle, kui George ja Harold pidid appi kutsuma superkangelase Kapten Aluspüksi. Selleks piisas George´i sõrmenipsust ja koolidirektor härra Krupp muutus taaskord üsnagi omanäoliseks superkangelaseks Kaptem Aluspüksiks!

 

Seejärel jällegi veidi suurendamist, vähendamist, lendamist isegi paberlennukiga ja professor Kakapüksi ja Kapten Aluspüksi meeletult põnevat võitlust keerulehtedel. Kes varem on selle sarja raamatuid lugenud, need teavad, mis need keerulehed on.

 

Kuidas seekordne lugu lõpeb, selle jätan otse loomulikult Sulle endale lugeda ja avastada. Loo lõpus saad teada sedagi, kes muutis oma nime Tütü Tilintrussikuks! Oh neid nimesid küll!

 

Raamatu lõpus on ka George´i ja Haroldi loodud koomiksi/graafilise romaani „Koer-Mees“ esimesed leheküljed, kuid Dav Pilkey vihjab, et see koomiks võib varsti ilmuda ka raamatuna. Kas tõesti saame järgmisena lugeda hoopis Koer-Mehest?

 

Elame, näeme. Igal juhul on Dav Pilkey kirjutatud ja illustreeritud lood jätkuvalt naljakad ja kaasahaaravad.

 

Adrian Beck


„Karvapall spioonkass“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Ehkki Karvapall on maailma parim spioonkass, kelles on ühendatud Garfieldi seiklusvaim ja James Bondi nutikus, veedab ta meelsamini aega tukastades ja näkitsedes.


Kui Karvapall ja tema sõbrad, spioonid Pärl ja Kit, vabal päeval veeparki külastavad, avastavad nad, et Karvapalli suurim vaenlane kasutab parki salabaasina!

Kas Karvapall ja sõbrad suudavad kurjamid peatada, enne kui linn hävitatakse? Või tõmbab snäkibaar Karvapalli tähelepanu endale?

 

See on üks hiiglama äge ja humoorikas raamat, sest raamatud kassidest ongi ägedad! Kuna tegemist on spioonkassiga, siis on see ju eriti äge! Raamatu autor Adrian Beck on raamatu ka illustreerinud, ja tegelikult on see ju peaaegu koomiks, kus mõnel leheküljel on pilti rohkem kui teksti.

 

Adrian Beck on austraallane, kui päris täpne olla, siis on ta sündinud Hobartis, Tasmaania osariigis. Tasmaania on Austraalia lõunapoolseim osariik, valdava osa osariigist moodustab Tasmaania saar, mis on pindalalat maailmas 26. kohal.

Adrian Beck on Austraalias vägagi populaarne kirjanik. Ta kirjutab lastele, ja tal on mitmeid ja mitmeid vahvaid raamatusarju. Lisaks teeb ta ka tööd televisioonis, ta on produtsent (ka teles teeb ta lastesaateid), kuid tal jätkub aega ka selleks, et esineda lastele koolides. Tema esinemised on elavad, humoorikad, interaktiivsed. Adrian Beck räägib lastele raamatute kirjutamisest, tööst televisioonis ja ka spordist.

 

„Karvapall spioonkass“ ilmus algupäraselt eelmisel aastal, ja raamatu lõpus saame teada, et Kalle Karvapall tuleb tagasi ja teise raamatu pealkiri peaks olema „Karvapall täiskiirusel“. Esimest selle sarja raamatut on kiitnud näiteks teinegi populaarne Austraalia lastekirjanik, Nat Amoore, kelle „Koolihoovi miljonäri saladused“ ja „Heade vempude jõud“ on ilmunud ka eesti keeles, ja need on populaarsed ka meie laste seas.

 

Raamatu alguses saame tuttavaks selle raamatu vahva spioonisalgaga. Karvapall näeb välja OK, kui seljas on smokk. Ta magab sageli sisse, kuni ongi juba jälle uneaeg käes.

Pärl on karatekass, kelle rõõmus ilme on ühtlasi tema vihane ilme.

Kiti erioskus on spioonividinate valmistamine ja ta muutub närviliseks kui MÜRSUD tema suunas lendavad.

Veidi hiljem saame teada, et Karvapall, Pärl ja Kit on superspioonid, kes töötavad MJÄU-6 heaks ja nad võitlevad kurjamitega. Nende vaenlased töötavad kurja organisatsiooni heaks, mille nimi on KRATZ.

 

Liigume edasi. Meie lugu algab. Kit kinnitab, et tal on ülisalajane ülesanne, mistõttu on ta riietunud (maskeerunud) banaaniks! Peategelased on maailma päästmas, sest õelad KRATZi agendid kavatsevad Kuule raketi kukutada! Õnneks on raketile sattunud ka Karvapall, kes ka raketis olles mõtleb ainult söömisele! Ja seekord on sellest ka kasu, sest … mis raketiga ja raketis juhtus, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Järgmisena lähevad meie peategelased Vesi-Villu veemaailma. Seal on suured liurajad, lastebasseinid, ujumisrõngad, kuid isegi seal jääb Karvapall magama. Olukord läheb põnevaks, kui selgub, et basseinist hakkab vesi kaduma, see pumbatakse tohututesse paakidesse, mis asuvad veemaailma aia taga! Ja äkki märkab Pärl Karvapalli suurimat vaenlast! See on Nurrminaator!


Asjalood lähevad veelgi segasemaks, kui Pärlile ja Kitile tundub, et veemaailma boss Vesi-Villu on hoopis Lapatsi-Leo, kes on samuti üks Karvapalli vaenlastest. Lapatsi-Leol peab olema kuri plaan, aga, milline?

Pärl ja Kit räägivad sellest ka Karvapallile, kes on parasjagu … söömas! Kõigepealt söömine, siis kurjamid.

Äkki ilmub taevasse helikopter. Selle küljes on suur silt: „Olete hukule määratud. Lapatsi-Leo“.

 

Nüüd lähevad sündmused põnevaks (kindlasti ka humoorikaks), sest Lapatsi-Leol on salakaval plaan. Plaan üleujutada linn, selleks ongi kurjamid suurtesse paakidesse vett varunud. Lisaks ühele helikopterile ilmub veel mitmeid teisigi. Hetk hiljem on helikopterite küljes tohutult suured veepaagid!

 

Nüüd peavad sekkuma Karvapall, Pärl ja Kit. Natuke on vaja ka õnne, et kurjamite plaan ebaõnnestuks. Loo lõpuks saabub kohale ka MJÄU-6 boss Miss Megamiisu koos abiväega, kuid tegelikult …

Kuidas lugu lõpeb? Kuidas nurjavad meie peategelased kurjamite jubeda plaani? Seda saad teada, kui raamatu lõpuni loed.

 

Igal juhul on „Karvapall spioonikass“ igati äge lugemine ja vaatamine, selline lugu, mis peaks kõikidele lastele sobima, eriti neile, kellele meeldivad kassid ja põnevad sündmused.

Dani Vee, Marina Verola


„Minu lahe paps viib meid matkama“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Selle isa äpardused panevad lugejaid (ja teda ennastki) naerust väänlema!
Tal ei lähe kõik alati just plaanipäraselt, kuid üks on kindel: iga ta seiklus lõpeb SUURE pauguga!
Raamat on rõõmuks kogu perele, sest kõik soovivad teada, mis isa järgmiseks ette võtab ...

 

Raaatu alguses saame teada, et siin on mängus paps, kellele meeldivad lumi, metsad, mäed. Oma lastele ütleb paps, et ka nemad vajavad loodust, kus on ka telgid või kämping.

 

Järgmistel lehekülgedel püstitab paps juba telki, kuid ta tegi seda seal, kus oli sipelgapesa, ja see polnud hea mõte, sest sipelgatele meeldis riiete alla ronida, ja veidi ka ihu pureda.

Järgmisel leheküljel on paps suutnud vihale ajada mesilased, ja nüüd ta põgenebki nende eest. Ise ta hüüab veel ka appi!


Kuid see pole veel kõik. Paps põgenes mesilaste eest, kuid kukkus sohu ja nüüd olid tema küljes ilged kaanid! Põõsas on ka rott, kes samuti papsi ründab. Uskumatu lugu!


Järgmistel lehekülgedel näeme, kuidas paps põrkab kokku jämeda puuga ja on näha, et papsil on otsa ees tohutult suur muhk, kuid ka see pole veel kõik, sest järgmistel lehekülgedel põgeneb paps metsiku metssea – kuldi eest!


Seejärel teeb paps koos lastega üles lõkke, kuid nüüd tuleb lihatüki vargile rebane ja isa käe ümber on end sättinud mürgine madu!

 

Kuid ka see pole veel kõik. Mis juhtub raamatu lõpus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Igal juhul on äpardusi veel lõkkega, telgiga, ööbimiskohaga, kuid järgmisel hommikul … Mis juhtub järgmisel hommikul? Sellegi jätan Sulle endale avastada.

 

Ja tegelikult on ju sellel üsnagi humoorikal raamatul ka humoorikas lõpp.

 

Raamatu vahvad pildid on Marina Verola sulest.

 

Raamatu on eesti keelde tõlkinud Marge Pärnits, kes on ka ise mitmeid ja mitmeid vahvaid lasteraamatuid kirjutanud.

TrudiTrueit

 

„AvastajateAkadeemia. Keelatud saar“

 

(ÜhinenudAjakirjad/Vesta)

 

 

National Geographicu avastajate tõelistest seiklustest inspireeritudmenuka romaanisarja seitsmendas ja ühtlasi ülipinevas viimases osas avanevadkõik kaardid ning Cruz Coronado elu muutub igaveseks.

 

Keset ülesandeid, mis viivad Avastajate Akadeemia õppurid jäämägesid täisAntarktika vetest Argentina tuhkkuiva kõrbe, püüab Cruz Coronado üles leidamõistatuse viimast osa. Kuna Nebula agendid ja tabamatu maadeuurijast spioon onendiselt liikvel, hakkab võimalus taastada ema kõikemuutvat valemit käestlibisema. Orioni pardal oldud ajast on Cruz aga õppinud, et tõelised avastajadei tohi kunagi alla anda.

 

Kuid ka pärast paljude tõeliselt ohtlike eriülesannete täitmist jaseiklusi kõigil seitsmel kontinendil ei oska ta valmis olla viimaseksüllatuseks…

 

Avastajate Akadeemia: faktidel põhinev väljamõeldud süžeega seiklussari,mis õhutab uudishimu uute tehnoloogiate, leiutiste ja tehnikavidinatega, kustegelased lahendavad mõistatusi, salakoode ja šifreid – ka raamatuteksti sees –ning mille taustal on reaalsed National Geographicu avastajad.

 

Nii see on, oleme jõudnud ühe väga põneva ja kaasahaarava laste- janoorteraamatusarja „Avastajate Akadeemia“ viimase (7. !!!) raamatuni.


Kuues raamatus oleme saanud lugeda Cruz Coronado ja tema sõprade seiklustestmaailma erinevates paikades, uurimislaeval Orion. Oleme otsinud Cruzi emajäetud vihjete põhjal valemikivi tükke, kuid oleme käinud ära ka igasuguloodusparkides ning tegelenud looduskaitse, loomade päästmise jpm.

 

Seekordne lugu algab põneva geograafiaviktoriiniga Orioni pardal SAALis. Kõik Avastajate Akadeemia võistkonnad olid võistlemas, igal meeskonnal oli 30sekundit aega, et vastata professor Modi küsimusele, mis võis, aga ei pruukinud sisaldada holograafilist elementi.

Esimesena langes välja Galileo-nimeline võistkond, seejärel Earhart. Võistlema jäid Cousteau ja Magalhaes.

Otsustav küsimus puudutas troopilist saart, mille pindala on sada kuuskümmend neli ruutkilomeetrit. Saarele andsid selle kolmnurkse kuju kolm praeguseks kustunud vulkaani. Professor andis vihjeid. Cousteau ja Magalhaes vajutasid punast nuppu samal ajal. Magalhaesi liige Zane vastas, et see on Jõulusaar, kuid õige vastus oli Lihavõttesaar. Cousteau liikmed teadsid seda ja Dugan hüüdis, et tegemist on just selle saarega.


Cousteau võistkond – Cruz, Lani, Sailor, Bryndis, Emmett ja Dugan olid võitnud.

 

Kõik näis olevat igati vahva ja tore, kui äkki hakkas SAALis sadama suuri rahekamakaid! Cruz oli hädas, kuid appi tuli Bryndis. Cruz, Bryndis ja paljud teised noored olid SAALis lõksus! Raheterad olid suured nagu kahurikuulid, ja uks ei avanenud. Keegi oli taaskord miskit kurja plaaninud, see võis olla järjekordne Nebula kurjamite „trikk“.

Hiljuti olid noored peategelased Nebula agendi Sebra paljastanud, kuid mängus oli veel ka Jaaguar!

Õnneks pääsesid noored avastajad ka suurte raheterade käest, kui rahe muudeti suhkruvatiks … kui ise loed, siis saad teada, kuidas asjalood muutusid.

 

Loomulikult loeme ka raamatusarja viimases osas Cruzi ema jäetud vihjetest, et leida valemikivi vajalikud kivid, kuid seekord on olukord täbar, sest leitud seitsmes valemikivi tükk on Jaaguari käes. Keegi avastajatest ei tea, kes võiks olla Jaaguar, kuid Nebula kurjamite boss arvab, et Jaaguariks on Cruzi sõber Emmett, mis on muidugi vale, kuid samas on sellest veidi ka kasu.

 

Cruz ja tema sõbrad otsustavad kasutada 3D printeri abi, kahjuks ei olnud selle abil loodud kivist abi.

 

Ja õige varsti said noored avastajad uue ülesande.


Professor Luben kinnitas, et uurimislaev Orion asus umbes 130 kilomeetrit Antarktika põhjatipust. Seal olid Joinville´i saared, neist suurimad D´Urville, Dundee ja Joinville. Lähedal oli ka Danger Island.


Professor kinnitas, et see saarestik oli maadeuurijale üks reetlikumaid kohtasid, sest ilmastik oli ettearvamatu, seal oli paks paakjää, suured jäämäed ja kaljune maastik.

Kuid just seda saart pidi noored avastajad uurima hakkama. Kolm meeskonda hakkavad uurima, nad sõidavad sinna ühega kahest täispuhutavast mootorpaadist või hõljuk Riigeliga, neljas meeskond uurib merd Ridley pardalt. Ridley oli Orioni allveelaev, ja just seda sõidukit lootsid Cruz ja Emmett saada.

 

Iga meeskond pidi ise otsustama, milline teekond valida, milline varustus kaasa võtta ja milliseid andmeid koguda. Kohutuseks oli olla tagasi Orioni pardal kell kaks viiskümmend üks!

 

Kooliaasta hakkas lõppema, ainult kaks missiooni oligi jäänud, ja Cruzile tundus, et see missioon võis olla ka eksam!

 

Seejärel toimus omamoodi „loosimine“, milline meeskond millise ülesande saab, millega sõidab. Cousteau liikmed said juhendajaks monsieur Legrandi ja nad pidid uurima Heroina saart Riigeli pardal.

 

Missioon oli algamas, kui selgus, et Riigeri mootor oli katki! Kas tõesti jääb Cousteau meeskonnal see missioon tegemata? Ülesanne täitmata?

 

Ja äkki, Bryndisele tuli hea mõte – nad peavad minema süstadega. Teekond

süstadega polnud kergete killast, kuid Heronia saarele nad jõudsid. Seal avastasid nad tuhandeid ja tuhandeid pingviine (enamus neist Adeelia pingviinid).

Pingviine oli sedavõrd palju, et terve Heronia rannik oli kaetud roosa ja punase sõnnikuga, sest pingviinide põhitoidus oli krill ja need pisikesed krevetilaadsed koorikloomad olid punast ja roosat värvi. Noored olid hämmeldunud, sest punast pingviinisõnnikut (guaanot) oli paistnud ka satelliidifotol.

Cousteau liikmed olid kindlad, et nad peavad hakkama pingviine loendama. Abiks Cruzi mesilasdroon Mell.

 

Pimedus hakkas laskuma. Oli vaja hakata liikuma tagasi Orioni pardale. Cousteau meeskond jõudis õigeaegselt …

Meeskond oli teinud vahva avastuse. Saarel olid Adeelia pingviinid, seal olid ka mõned valjaspingviinid, kuid kokku oli neid seal 327 166 tükki! See oli ootamatult suur number, Cousteau oli teinud vahva ja põneva avastuse.

 

Raamatusarja viimase raamatu seiklused jätkuvad. Päevakorral on veel noorte avastajate viimane missioon.

 

Ühel päeval sai Cruz sõnumi, milles Jaaguar andis märku, et valemikivi seitsmes kivi oli tema käes, kuid ta tahtis seda Cruzile tagasi anda. Jaaguar jättis šifri, mis viis Cruzi sidrunipuu juurde Orioni talveaias.

Valemikivi seitsmes kivi oligi seal, see sobis suurepäraselt, et saada vihje, kust leida kaheksas tükk. Tundus, et Cruz ja sõbrad peavad minema Pariisi või hoopiski Argentiinasse?

Tegelikult hoopis Avastajate Akadeemiapeahoonesse Washingtonis, Marylandis, USAs. Akadeemia raamatukogus oli kupli all Põhjanaela püramiid.

 

Kaheksanda kivi saamine eelpool mainitud püramiidist oli paras pähkel. Cruz nuputas välja, kuidas kivi püramiidist kätte saada, kui teda ründas ootamatult Tripp Scarlatos. Mees, kes oli olnud Orioni allveelaeva piloot, kuid ta oli olnud viimased kuus kuud kadunud.

 

Cruz pääses kurjami käest, sest poisile tuli appi meeskonnakaaslane Lani. Samas olid noored peategelased kindlad, et Tripp polnud siiski mitte Jaaguar, kes pidi jätkuvalt olema Orioni pardal!

 

Enne viimast missiooni muudeti mängureegleid nii, et kaks meeskonnaliiget läheb teise meeskonda. Moodustatakse hübriidmeeskonnad, ja kohad määratakse loosi teel.

 

Cruz sattus põliste rivaalide ehk Magalhaesi meeskonda, ta pidi hakkama tegema koostööd Aliga, kes vihkas Cruzi! Viimane missioon viis meeskonnad Rawsonisse Argentiinas.

Cruzil ja Alil läks hästi, nad leidsid fossiili, peaegu täieliku dinosauruse luukera, kusjuures dinosauruse, mis paistis olevat varem avastamata liik! Kas tõesti nii! Veidi hiljem oli selge, et nad olidki avastanud uue dinosauruseliigi!

 

Kuid see pole sugugi mitte kõik, sest Orionile ilmub Nebula boss Kobra, Thorne Prescott. Kurjam Prescott võtab valemikivi ja lahkub, enne seda saavad nii Cruz kui ka temad sõbrad, ja ka meie ehk lugejad teada, kes on Jaaguar.


See teadmine on üsna ootamatu! Jaaguar on … ma ei hakka seda siinkohal välja ütlema, pead ise lugema ja avastama, kuid ka see pole veel kõik, sest Cruz ja sõbrad peavad minema „Keelatud saarele“, mis asus Cruzi kodukoha lähedal!

Cruz pidi naasma Hawaiile.

 

Ja seekord pidi Cruz minema üksi … kaasa läks ka Nyomie, kellega saime tuttavaks juba eelmistes raamatutes. Veidi hiljem selgub, et Cruzile ja Nyomie´le on järgnenud ka Emmett, Lani ja Sailor, ja tädi Marisol.

 

Põneva lõpplahenduse jätan ma Sulle endale avastada. Saame teada sedagi, kes oli Nebula kõige suurem boss, kõige suurem kurjam, ja seegi on meile üsna ootamatu teadmine. Kusjuures, väike vihje peitub ka nimes Nebula!

 

Raamatu lõpus on Cruzil veel üks kohtumine, kohtumine inimesega, kes … ja tegelikult on see vist selle raamatusarja kõige vahvam ootamatus ja uudis nii Cruzile kui ka lugejale.


Sedagi saame teada, kes võidab Avastajate Akadeemia Põhjanaela, kes saab Rosalind Fraklini auhinna.

 

Raamatu viimastel lehekülgedel algab uus peatükk. Pealkirjaks „Seiklusjätkub“ … kas tõesti on oodata selles põnevas ja kaasahaaravas raamatusarjas uusi raamatuid?

Lisaks nendel seitsmele raamatule veel järgmist seitset?

Meie saame ju selles raamatus teada, et Avastajate Akadeemia jätkab uue õppeaastaga, ja kaasa lööma on kutsutud nii Cruz kui ka tema sõbrad.

Dan Brown


„Metsik sümfoonia“


(Pegasus)


 

Kas oled valmis METSIKUKS SEIKLUSEKS?

 

Rända läbi metsa ja üle mere, saatjateks Maestro Hiir ja tema musikaalsed sõbrad! Sa kohtad hiigelsuurt sinivaala ja kiireid gepardeid, pisikesi põrnikaid ja graatsilisi luiki. Igaühel on oma saladus, mida ta tahab sinuga jagada.

 

See vaimukas, salapärane, muusikaline ja erakordselt lõbus „Metsik sümfoonia“ on menukirjanik Dan Browni esimene lasteraamat.

Seda raamatut saab nii lugeda, vaadata kui ka KUULATA! Raamatus oleva QR-koodi või veebilehe wildsymphony.com kaudu saab alla laadida tasuta mobiilirakenduse, mille abil on võimalik kuulata Dan Browni loodud muusikat, mida esitab Zagrebi Festivaliorkester.

 

Lisaks on raamatusse jäetud ka salapäraseid vihjeid – tegu on ju „Da Vinci koodi“ autori tööga!

„Metsikule sümfooniale“ on imelised pildid joonistanud Susan Batori ning raamatu on eesti keelde tõlkinud Indrek Koff.

 

Ma usun, et paljud ja paljud raamatusõbrad ja põnevate lugude lugejad teavad Dan Browni kui Robert Langdoni-raamatusarja loojat. Raamatusarja kuuluvad „Angels & Demons“ (2000, eesti keeles „Inglid ja deemonid“, 2005)), „The Da Vinci Code“ (2003, eesti keeles „Da Vinci kood“, 2003)), „The Lost Symbol“ (2009, eesti keeles „Kadunud sümbol“, 2010), „Inferno“ (2013, samal aastal ka eesti keels) „Origin“ (2017, eesti keeles „Päritolu“, 2018).

 

Lisaks on Dan Browni sulest ilmunud ka „Digital Fortress“ (1998, eesti keeles „Digitaalne kindlus“, 2005)) ja „Deception Point“ (2001, eesti keeles „Pettepunkt“, 2006)).

 

Eesti keeles on ilmunud ka raamatud: „“Da Vinci koodi“ põhjalik teejuht. Jalutuskäigud Pariisis“ (autor Peter Caine, 2005), „“Da Vinci koodi“ jälgedes“ (Marie-France Etchegoin, Frederic Lenoir, 2005), „Salapärasest „Da Vinci koodi“ loojast. Dan Browni intrigeeriv elulugu“ (autor Lisa Rogak, 2006), „Teejuht Dan Browni raamatu „Saalomoni võti“ juurde“ (autor Greg Taylor, 2006), „Tõde ja vale Da Vinci koodis“ (autor Bart D. Ehrman, 2008), „Kadunud sümboli taga. Loata teejuht Dan Browni bestselleri juurde“ (autor Tim Collins, 2010).

 

„Metsik sümfoonia“ on tõepoolest Dan Browni kirjutatud esimene lasteraamat.

 

Uurime, millest Dan Brown lastele räägib. Raamatu sisekülgedele on joonistatud muusikariistad: marakas, kontrabass, timpan, tromboon, klarnet, viiul, taldrikuda, tuuba, fagott, metsasarv, güiro, harf, kellad, klaver, tamburiin, flööt, marimba, tšello ja triangel.

 

Seejärel ongi juttu sellest, et see pole teps mitte tavaline raamat, sest seda raamatut saab ka kuulata, mitte ainult vaadata. Siin ongi QR-kood, mille abil saab veebilehelt wildsymphony.com alla laadida tasuta mobiilirakenduse.

 

Lugu algab. Saame tuttavaks Maestro Hiirega, kes kutsub lugejat endaga kaasa ühele tiirule, kus kohtab ka tema sõpru. Need sõbrad teevad nalja, nende kodu on džungli sees või hoopiski aasal, vees, puu otsas või ka rohu sees.

Maestro Hiir kinnitab, et neil on sõpradega üks vahva plaan. Kui lugeja selle ära arvab, siis saab Maestro Hiir rõõmsaks, kuid ta lubab meile ka vihjeid anda.

 

Esimesena saame tuttavaks linnutervitusega. Dan Brown kinnitab, et linnurahvas teeb üsna kõva kära ja nokalaat võib väsitada ära. Kui lugeja kasvõi korraks vakka jääb, siis kuuleb ta iga linnu oma häält.

Seejärel hüppab meie ette känguru! Ta suurepärane hüppaja. Maestro Hiir ütleb lugejale, et on tore, kui lugeja oskab teiste oskusi imetleda, ja ei tohi unustada, et ka lugejal on omad anded.

Seejärel kohmakas kiisu, kes vahetevahel maha kukub, kuid ta kukub alati käppadel, mistõttu ahastus teda ei piina. Dan Brown kinnitab, et kukkumine käibki elu juurde, ja pärast kukkumist pole muud, kui ennast püsti ajada!

 

Järgmistel lehekülgedel oleme vee all. Siin on vasarhai, hiidmureen, rai jpt. Autor teab, et vahel pole käratsemine sugugi parim viis tähelepanu tõmmata. Kui oled tasane ja nõtke, võib sellest rohkemgi kasu olla. Vee-elanikud ongi ju vägagi nõtked ja vägagi tasased.

 

Edasi kohtume õnneliku jõehobuga, konnakooriga. Dan Brown lisab, et igaühel meist on oma nägu ja tegu. Üheskoos saame teha imelist muusikat. Mängu tulevad jaanalind, vöötloom, isegi tantsivad metssead. Viimati mainitud metsaelanikud võivad ju hirmsad välja näha, kuid selles raamatus püüavad nad liblikaid. Autor lisab, et hirmsa kesta all võib vahel välja tulla päris toredaid asju.

 

Loomi ja õpetusi on raamatus veel. Siin on püsimatu poni, imeline vaal (siinkohal soovitab Dan Brown looduse hääli täehelepanelikult kuulata, sest me võime kuulda ümberringi põnevaid jutuajamisi), kiire gepard (tähtis on anda endast kõik, kuid ei tohi unustada, et taastumiseks on vaja ka puhkust ja rahu), usin elevant, rotid, töökad põrnikad (autor ütleb, et tööd tuleb teha töö ajal, mängida mängu ajal, aga mõlemat on vaja), ämblik, kes koob võrku, üliosav nahkhiir (autor ütleb, et kui oled hea kuulaja, siis saad alati hakkama).

 

Ja see pole sugugi mitte veel kõik. Kohtame luike udus, kuulame tirtsu unelaulu (autor soovitab vahel silmad sulgeda ja kuulatada, nii võib „näha“ midagi sootuks uut).

 

Seejärel on raamatus ilmatuma uhke nelja leheküljeline pilt (seda võib lausa plakatiks nimetada), millel on pillidega kõik need loomad, kellega raamatus kohtusime.

 

Raamatu lõpus saame teada, et Dan Brown kirjutas kaua aega enne seda, kui ta lugusid hakkas kirjutama, hoopis muusikat! Tema vanemad olid mõlemad muusikud ja õpetajad ning lapsepõlves harjutas Dan Brown väga palju klaverit, laulis kooris ja käis väga tihti kontserdil.

Lapsena oli muusika Dan Brownile salajane pühapaik, mis teda rahustas, kui ta oli ärritunud. Muusika oli tema ustav sõber, kui ta tundis end üksildasena, aitas autoril väljendada oma rõõmu, kui ta oli õnnelik, ja arendas tema loovust ja kujutlusvõimet.


Praegugi mängib Dan Brown iga päev klaverit – tavaliselt pärast seda, kui ta on terve pika päeva kirjutanud.

 

Dan Brown kinnitab, et muusika on omamoodi loojutustamine ning „Metsiku sümfoonia“ orkestripalad toimivad koosmõjus nende juurde kuuluvate luuletuste ja piltidega (justkui mingi eriline kood!). Igaüks neist loomadest raamatus on peidus ka muusikas. Iga loom tutvustab lugejale ka üht lihtsat tõde, „elusaladust“.

 

Raamatu lõpus on kübe veel Dan Brownist, saame teada, et ta elab koos kollase labradori Winstoniga Ameerika Ühendriikides Uus-Inglismaal.

 

Ja kes on selle raamatu ülitoredate piltide autor Susan Batori? Tema elab Ungaris oma hingesugulase Roberti ja kass Kamillaga. Ta on õppinud Ungari Kaunite Kunstide Akadeemias graafilist disaini. Alates 1993. aastast on ta vabakutseline lasteraamatute illustraator.

 

 

Tuutikki Tolonen


„Agnes ja vari aknal“


(Eesti Raamat)


 

Auhinnatud müstikasari saab oodatud jätku!

Agnes ja tema ema on kolinud salapärasesse villasse. Käes on suvi ning villas otsustatakse korraldada kunsti- ja fotograafiakursused.

Ühel päeval ilmuvad maalikursuse joonistuste hulka tööd, mida keegi enda omaks ei tunnista. Lisaks jäädvustab Agnese kaamera kummalise varju: keegi justkui seisaks Hugo tühja toa aknal.

Kas Rauhala villal on rääkida veel mõni saladus?

Keskmisele kooliastmele mõeldud „Agnese“-raamatute närvekõditav sündmustik leiab aset üleloomulike nähtuste ja argielu piirimail.

Soome autori Tuutikki Toloneni kirjutatud sarjas on varem ilmunud teosed „Agnes ja unenägude võti“ (2020) ning „Agnes ja villa saladus“ (2021).

Raamatuid kaunistavad Kati Vuorento joonistatud pildid.

 

Pean tunnistama, et „Agnese“-lugude raamatusari meeldib ka mulle. Neis on veidi müstikat, salapära, nostalgiat ja igati vahvad peategelased – Agnes ja tema hea sõber Pulla.

Nagu eelpool mainitud, siis „Agnes ja vari aknal“ on sarja kolmas raamat, varem oleme saanud lugeda raamatuid „Agnes ja unenägude võti“ ning „Agnes ja villa saladus“.

Nii nagu eelmistes raamatutes toimuvad ka uue loo sündmused Rauhala villas ja selle ümbruses, kord liigume tänases päevas, seejärel jälle aastakümnete taguses ajas.

 

Raamatu proloog viib meid oktoobrisse 1938. Saame lugeda noorhärra Hugost, kes istus musta läikiva klaveri taga Rauhala villas. Noorhärra Hugo oli Agnes Maria kaksikvend, ja Agnes Maria oli Agnese vaarema ehk Agnes ema vanaema.

Hugo oli haige. Ta oli pikalt haige olnud, kuid ta istus klaveri ääres ja komponeeris. Ta kirjutas noodid joontele. Meloodia oli veel poolik, kuid küpses iga päevaga. Hugo kirjutas muusikat, mis oli seotud ühe hetkega enam kui aasta tagasi. Selles hetkes olid tuul, päike ja rukkipõld, tema kaksikõde Agnes Maria ja tema hea sõber Algot.

Hugo tädi, Amelie ei olnud rahul, et Hugo klaverit mängis. Poiss oleks pidanud puhkama, sest arst oli ju ütelnud, et klaverit võis Hugo mängida ainult neljapäeviti, kuna klaverimäng ajas Hugot liialt ärevile.

Saame teada sedagi, et lähenemas oli Hugo isa sünnipäev, ja kaksikõde Agnes Maria oli hoopis nõbu Gerda juures.

 

Seejärel läheme tänasesse päeva. Rauhala villa, kuhu Agnes ja tema ema olid elama kolinud. Agnes elas vaarema Agnes Maria kambris. Agnes oli jõudnud vaaremaga kohtuda vaid üheainsa korra. Vaatamata sellele tundus, nagu oleksid nad mingil hämmastaval kombel teineteist tõeliselt tundnud.

Rauhalas pidi toimuma suvine fotograafiakursus, kuhu oli kirja pandud ka Agnes. Nüüd saatis Agnes oma sõbrale, Pullale tekstisõnumi ja kutsus ka poisi suvekursusele. Poiss kahtles, kuid Agnes kinnitas, et see oli omamoodi päästeoperatsioon. Kursust korraldas Agnese ema sõbranna Silvia, ja kursusele polnud registreerunud just mitte väga palju osalejaid … Pulla lubas kaasa lüüa.

 

Ajas tagasi. Veebruar 1937. Harmala noorsooseltsi maja. Väljas kõva pakane, noorsooseltsi majas oli kinoseanss, kuhu oli läinud ka Hugo.

Autor meenutab, et Hugo oli rikka vabrikandi Magnus Bryckneni poeg, mistõttu paljud hoidusid Hugost eemale.

Nüüd istus Hugo kõrvale üks kõhna poiss, kes oli külma ilma kohta liiga kergelt riides, tema viledate pükste mõlemal põlvel olid suured paigad.

Filmiseanss algas. Komöödiafilm „Juuraku Hulda“ oli ekraanil. Hetk hiljem kostus raksatus, pilt kadus, ekraan helendas tühjalt … Filmilint oli katkenud. Kinomehaanik hüüdis saali, kas Algot on seal? Hugo kõrval istunud poiss tõusis ja läks saali tagaossa kinoprojektori juurde.

Kulus hetk ja film jätkus.

 

Hiljem sai Hugo teada, et Algot oli käinud mitu aastat rändkinoga kaasas ja oskas seetõttu ka katkenud filmilinti kokku leppida. Seejärel oli Algot rändkinost tüdinenud. Päevast päeva ühed ja samad filmid. Nüüd tahtis Algot avada fotoateljeed, sest Harmalas ei olnud neid ühtegi. Hugo oli näinud fotoateljeesid suurtes linnades.

Algot oli läbinud fotograafiakursuse. Nüüd pidi Algot veel raha koguma, et ta saaks parema kaamera osta ja ateljee üürida.


Hugo rääkis, et temale oli isa ostnud fotokaamera. Igati hea, kalli ja uue mudeli – Leica II. Algot teadis seda kaamerat ja kiitis seda, kuid Hugo kinnitas, et kaamera võis ju olla hea, kuid ega ta ei oska sellega midagi teha. Nüüd kutsus Algot Hugo fotograafiaklubisse. Seal saaksid nad rääkida kaameratest ja pildistamisest.

 

Tagasi meie tänasesse päeva. Rauhalas algasid fotograafiakursused, mida juhendab Silvia Gutierrez Dias. Kursustel oli viis last – Agnes ja Pulla, neljandas klassis käivad sõbrapoisid Amos ja Lassi ning emma-kumma Espoost tulnud sugulane Miki.

Esimesel päeval viis Silvia lapsed õue pildistama. Lapsed saavad ülesande otsida midagi, mida nad varem polnud märganud. See võis olla mistahes tavaline asi, mida nad varem polnud tähele pannud. Territooriumiks oli Rauhala maja hoov.

 

Agnes otustas pildistada villat. Agnes tundis kaamersilmas ära tädi Amelie toa akna. Agnes liigutas kaamerat, kuni nägi Hugo toa akent. Siinkohal saame lugeda, et Hugo oli vaarema kaksikvend, kes oli kogu oma elu põdenud ja lõpuks vaid 18-aastasena surnud. Millegipärast oli Hugo tuba ja kogu selle sisustus jäetud täiesti puutmata. Tuba oli nagu ajakapsel, kus kellad ja kalendrid olid jäänud pidama aastale 1938.


Agnes ja tema kaamera fotosilm jägisid Hugo tuba, ja äkki paotus selle toa kardin vaevumärgatavalt, justkui ebaledes. Liigutus oli põgus, aga täiesti selge. Õhuke kangas liigahtas ja lasi valgust sisse. Valgus tõi nähtavale kõhna väikesekasvulise inimkuju, kes seisis aknal, olles osaliselt varju peidetud. See kuju vaatas otse Agnese poole ja tõstis käe! Agnes ehmatas ja ta vajutas kaamera päästikut. Kas seal aknal oli keegi?

Agnes lasi kaamera alla ja hakkas selles olevaid pilte lappama. Ühel fotol oli Hugo toa aken ja keegi seisis sellel aknal!

 

Agnes tormas villasse. Ta kutsus kaasa ka Pulla. Nad tormasid Hugo tuppa. See oli lukus, kuid Agnes teadis, kus oli võti. Toas polnud kedagi … Agnes näitas ka Pullale fotot. Pildil oli tõepoolest kellegi kuju. Hugo toas oli ka üks igivana kaamera.

 

Veidi hiljem läksid Agnes, Pulla ja Silvia tagasi Hugo tuppa. Silvia teadis rääkida, et see vana kaamera oli Leica II, umbes kolmekümnendate algusest, tõeliselt hästi hoitud.

Kas Sulle meenub, kes eelpool rääkis Leica II´st? See oli ju Hugo.

Agnes võttis vanaaegse kaamera oma kätte ja selgus, et ta oskab sellega väga hästi ümber käia, piltigi teha.

Selgus seegi, et vanas kaameras oli sees ka filmirull, sest vanasti pildistati ju filmile. Silvial oli hea sõber Dimi, kes töötas fotopoes. Tema suudaks filmirullil olevad pildid ilmutada. Siis saaks teada, mida oldi Leica II pildistatud.

Agnes ja Pulla otustasid näidata Agnese tehtud kummalist aknapilti ka Silviale. Kas ka tema näeb pildil inimkuju aknal? Kuid, oh seda üllatust, Agnese kaameras oli pilt aknast, kuid inimkuju sellel enam ei olnud!

 

Põneva ja kaasahaarava loo puhul on alati see oht, et hakkad rääkima, ja räägidki kõik ära. Seetõttu püüan teha lühemalt.

Rauhala villa fotograafiakurusel lööme kaasa valguse ja pimeduse mänguga, kas valgus või selle puudumine müjutab fotot, selleks läheme Rauhala keldrisse. Silvia, Agnes, Pulla ja teised lapsed on keldris, kui Agnes kuuleb, et salongis mängib keegi klaverit. Ja samas, samas polnud salongis mitte kedagi! Klaveril oli vaid kokkumurtud paberileht, millel olid pooleli jäänud noodid, kellegi käsitsi kirjutatud viisijupp. Paberile oli kirjutatud ka Hugo Brycknen 11.10.1938.

Fotograafiakursuse neljandal päeval otsustasid Agnes ja Pulla hiilida pööningutuppa, kus oli igasugu põnevaid, veidraid, ammu ununenud esemeid. Sealt leiavad Agnes ja Pulla veel hulgaliselt filmirulle ja ka Hugo vana fotoalbumi, milles on mustvalgeid fotosid Rauhalast ja selles aiast. Selles oli foto Agnes Mariast ja Hugost (leeripilt), nende vanematest … ja ühel hetkel said fotod otsa, ootamatult. Lapsed olid kindlad, et fotosid peaks olema veel ja nad otsustasid viia vanad filmirullid Silvia kätte.

Lapsed leidsid veel paar fotot – Agnese vaarema oli ühel fotol pikas kleidis kaunis noor naine, ühel fotol oli ta koos Hugoga, teisel ühe võõra mehega. Hugo oli hoolitsetud välimusega, teine mees paistis armetu ja vaene, kuid Agnes Maria oli ka sellel pildil naerusuine.

Agnes sai aru, et see mees oli Algot ehk tema vaarisa …

 

Vanu pilte leiame me sellest raamatust veel. Agnes ja Pulla käivad ühes Harmala kohvikus, varem oli selles olnud noorsooseltsi maja laohoone. Sealt leitakse üks vana fotoalbum, milles on pilte ka kaameraklubist. Osadel piltidel olid ka Hugo ja Algot. Lisaks oli seal ka vanu joonistusi, mille allservas oli kirjas Hugo nimi. Lisaks oskusele kirjutada muusikat, oli Hugo ka suurepärane kunstnik.

 

Paralleelselt sündmustega tänases päevas, loeme ka sündmustest 1930. aastate lõpus. Hugole tuli külla Algot, sest Hugo polnud ammu fotograafiaklubis käinud. Selgub, et Hugo oli haige, kuid ta lubas kindlasti klubiliste juurde tagasi tulla. Algot sai tuttavaks ka Hugo kaksikõe Agnes Mariaga.

Saame teada sedagi, et Hugo oli kandideerinud kunstikooli. Ta ei teadnud veel, kas ta oli sinna ka sisse saanud, kuid kindel oli see, et Hugo isa ei lase tal kunstikooli minna, sest isa tahtis, et poeg läheks tema juurde tehasesse.

Õige varsti saabus kunstikoolist kiri. Hugo oli pääsenud kooli sisse. Kuid, kas ta sinna ka minna sai? Selle jätan Sulle endale avastada.

 

Loo lõpus hakkavad nii uued sündmused kui ka vanad sündmused omamoodi kokku jooksma. Nii Agnes, Pulla, Silvia kui ka Agnese ema Ulla hakkavad aru saama, mis oli kunagi juhtunud, ja mis peaks juhtuma nüüd.


Saame meiegi teada, et Algot ja Agnes Maria olid saanud lapse. See oli ju Agnese ema Ulla ema ehk Agnese vanaema. Kahjuks polnud Algoti ja Hugo elusaatused õnnelikud, pigem traagilised, sellestki saame lugeda.


Vaatame veel vanu fotosid, millest ühel on näha miskit, mis viib meie peategelased, kui ka lugeja salapeidiku juurde. Selles on peidus mõned tähtsad kirjad, mis aitavad meil olnud sündmusi mõista, kuid seal on ka suurepärased joonistused, mis toovad kaasa ühe järgmise ja olulise sündmuse.

 

See omakorda annab vastuse sellele, kes oli see salapärane kuju Hugo toa aknal, keda Agnes oli selle loo alguses pildistanud. Käime ära ka Hugo haual ja Agnes otsustab hakata suhtlema veel ühe olulise inimesega.

 

Selline lugu nende kaante vahel. Nostalgiline, ilus, müstiline ja põnev, igati kaasahaarav. Tuutikki Tolonen oskab suurepäraselt edasi anda elu, olu ja olustikku 1930. aastatel, kuid täpselt sama huvitav on lugeda ka sündmustest tänases päevas.

 

Kas Agnese-lood jätkuvad. Seda pole veel teada, sest ka soome keeles on seni ilmunud kolm Agnese-raamatut. Loodame, et jätkuvad, sest need lood ja raamatud igati vahvad lugeda.

 

Jemma Hatt


„Seiklejad ja saladuste linn“


(Eesti Raamat)


 

Oma kolmandas suures seikluses on lapsed aarete röövimisele pühendunud jõugu kannul. Sedapuhku viib tee seiklejad Londoni peidetud radade rägastikku.


Kaks geniaalset kurikaela põgenevad iidse aardega, peites oma saagi Londoni varjatud radade ja käikude võrgustikku. Seiklejad peavad neile järele jõudma ‒ oma mõistuse, onu Logani ja … varastatud punase bussi abil. Alanud on meeletu võidujooks saladuste linna mõistatuste lahendamiseks!


Ela kaasa ka Lara, Rufuse, Tomi, Daisy ja Barney eelmistele seiklustele! Selles, 8‒12-aastastele lastele mõeldud sarjas on varem ilmunud raamatud „Seiklejad ja äraneetud loss“ (2021) ning „Seiklejad ja aarete tempel“ (2022).

 

„Seiklejate“-raamatusari on kindlasti üks igati põnev lugemine lastele (nagu eelpool mainitud, 8-12. aastasetele), kuid miks mitte ka kübe vanematele. On ju raamatus igati ägedad peategelased, põnevad sündmused, kübe huumorit, kõik on igati kaasahaarav.

 

Seekordne lugu algab sellega, et üks meie peategelastest ehk Rufus Kexley oli jäetud peale tunde. Autor tõdeb, et üks elu suuri mõistatusi on see, kas peale tunde jätmine on hullem karistus õpilasele või õpetajale.


Õpetaja, härra Rottin tõdes, et tal võiks alata jõuluvaheaeg, kuid nüüd peab ta olema koos Rufusega. Seekord oli Rufus kirjutanud loovkirjutamise tunnis luuletuse peeretamisest, tunginud sideruumi, et see luuletus tervele koolile ette lugeda ja kehastanud ka mereröövlit … Eks neid krutskeid ja üleannetusi oli veel, sest oleme juba eelmistest raamatutest aru saanud, et Rufus ongi selline vembumees, mitte pahatahtlik, aga lihtsalt …


Härra Rottin kinnitas, et kui Rufus sedasi jätkab, siis visatakse ta Swindlebrooki põhikoolist välja. Seda Rufus ei soovinud, sest sel juhul saadaks tädi Sarah poisi tagasi vanavanemate uurde. Rufus lubas, et ta parandab end.

 

Edasi oleme koos Rufusega juba tädi Sarah´ autos, kus oli ka Sarah´ tütar Lara. Proua Jacobs rääkis järgmisel päeval toimuvast tänulõunast, kuhu pidid kõik meie raamatu peategelased minema, kuna nad olid mõni kuu tagasi Egiptuses leidnud tohutu aardehunniku. Sellest lugesime selle raamatusarja eelmises raamatus.


Saame teada, et oodata oli ka Tomi, kes oli Cornwallis juba rongi peale istunud. Onu Logan ja tema sõbratar Dee ei pidanud tulema, nemad olid üheskoos Ameerikas, kus püüdsid mingitele otsustajatele uut telesarja mõtet maha müüa.


Õhtul sõideti raudteejaama. Tom oligi kohal.

 

Järgmisel päeval olid Rufus, Tom, Lara ja tema koer Barney ning proua Jacobs Charing Crossi jaama ees. Ühel hetkel põrkasid nad kokku punapäise tüdrukuga. See oli Daisy, Lara parim koolisõber. Daisy uuris, mida nad kõik seal tegid. Lara kinnitas, et nad lähevad egüptoloogide lõunale. Ka Daisy tahtis minna, ta küsis oma emalt luba, kuna onu Loganit ei olnud, siis oli üks koht vaba, ja nii Daisy kaasa võetigi.

Siinkohal võin lisada, et Daisy lööbki selles raamatus kaasa, ja tegelikult, tegelikult on ta ka onu Logani suur fänn. Onu Logani, kes oli ju teletäht.

 

Edasi olemegi Westminsteris, Londoni Egüptoloogide Seltsi iga-aastasel koosolekul, et tänada meie raamatusarja seiklejaid. Kõneleja andis üle tänutahvli Larale, Rufusele, Tomile ja Barneyle, kuid ta tänas ka Deed, onu Loganit, Karimi, Mayed ja Aaliyahi, kes olid eelmises raamatus avastuse juures suureks abiks olnud, kuid sel päeval ei olnud saanud Londonisse tulla.’

Äkki paiskus saali uks lahti. Kohale oli jõudnud ka Logan Jacobs ehk onu Logan!

 

Üritus jätkus. Ühel hetkel märkas Lara kuuekümnendates aastates lühikeste heledate juustega daami, kes hoidis kätt oma kõrva peal ja tundus vaikselt rääkivat. Daamil tundus olevat raadiosaatja! Lara oli kindel, et daam ei ole turvameeskonna liige … milleks siis raadiosaatja?

 

Üritusel oli ka üks vanem mees, kes tutvustas ennast kui Humphreyd, kes huvitus kõigest, mis oli seotud Egiptusega. Nüüd kohtus ta meie noorte peategelastega ja tahtis kõike teada.

 

Lara tahtis kummalisest raadiosaatja daamist rääkida ka oma sõpradele, kui saali tormas üks turvamees, silmad ehmatusest suured. Egiptuse aare oli läinud! Keegi oli varastatud hirmkalli aarde!

Lara oli kindel, et sellega oli seotud see daam, kellel oli raadiosaatja. Hetk hiljem kuulsid Lara, Rufus, Daisy, Tom ja Barney, kuidas daam mobiiltelefoniga helistas ja kinnitas kellegile Sebastianile, et see sai tehtud! SEE!


Meie peategelased ja ka lugejad saavad teada, et tood kahtlane daam oli Frances Battenbridge, kes oli egüptoloogidele aastate jooksul annetanud kümneid tuhandeid naelu, ja politseinikud olid kindlad, et daam ei saa vargusega seotud olla, kuid Lara oli kindel …


Lara, Rufus, Tom ja onu Logan teadsid sedagi, et nad peavad hakkama varastatud aaret otsima. Seekord oli nendega ju ka Daisy, rääkimata koerast ehk Barneyst.

 

Ja algabki varastatud aarde otsimine, mis on hiiglama põnev ja kaasahaarav. Üsna varsti on selge, et varguse taga ongi Frances Battenbridge ja tema vend Sebastian, kuid ka eelpool mainitud Humphrey. Tegelikult on varaste kambas peaaegu kümme inimest.


Varguseid on olnud mitmeid, neid tehakse ka selles raamatus juttu, kuid meie seiklejad on kurjamitel kannul. Seiklejad ei karda kurikaelu ja üritavad neid ennetada ja peatada, kuid uskuge mind, see ei ole sugugi mitte lihtne.


Esimesena lähevad seiklejad Churchilli sõjamuuseumi, sest ka seal on suurejooneline üritus, üheks külaliseks samuti Battenbridge, Sebastian Battenbridge.

Sõjamuuseumist liigume edasi sügavale maa alla, käime ära Charing Crossi jaamas. Seal oli sõitnud Jubilee rongiliin kuni 1999. aastani … perroonid ja tunnel olid alles, aga inimeste jaoks suletud. Just sinna me lähemegi.

Edasi ka Covent Gardeni vastas asuv Londoni Transpordimuuseum, kust seiklejad on sunnitud ärandama muuseumibussi – kahekorruselise ja punase!

Neid kohti on veel, kuhu seiklejad satuvad. Crystal Palace´i metroo, Crystal Palace´i pargi labürint, dinosauruste park.

 

Enne, kui seekordne lugu lõpule hakkab jõudma, liituvad seiklejatega ka Karim ja Maye, kes olid samuti Inglismaale saabunud, USAst saabus ka Dee!

 

Loo lõpus oleme Doveri kindluses, maa-aluses haiglas. Jõuame viimasesse peidukohta, kus Tom, Daisy, Lara, Rufus ja Barney satuvad lõksu. Nad on tõelises hädaohus!

 

Missugune on seekordse seikluse lõpp?

Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Kas ka härra Rottin usub seda sukumatuna tunduvat seiklust, millest Rufus talle loo lõpus räägib?

Vist mitte, kuigi seiklus ju toimus ja taaskord said seiklejad aidata aaret leida ja kurikaelu tabada!

 

Kristin Roskifte


„Igaüks on oluline“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

See on otsekui pildiraamatu kuju saanud peitusemäng, kus lapsed-detektiivid saavad lehekülg lehekülje järel kokku lugeda üha rohkem inimesi, jälgida nende tegemisi ja vaadata, kuidas lood põimuvad. Ning mõista, kui rikkaks teevad maailma erinevad inimesed.

 

Kõik inimesed kuuluvad mingisse gruppi, olgu selleks perekond või pulmaseltskond. Igaühel meist on enda ainulaadne lugu, kuid me kõik oleme osa ühest rühmast – inimkonnast. Raamat näitab haaravalt, et igaüks selles rühmas on oluline.

 

Kristin Roskifte on rohkete auhindadega pärjatud autor ja illustraator Norrast, kelle looming on lennukalt originaalne ja soojalt humoorikas.

„Igaüks on oluline“ pakatab vahvatest detailidest, mida uurides võib end tundideks raamatusse ära kaotada. Lihtne on eksida lehekülgede sisse ja vahele, sukeldudes igasse pilti ja iga kord midagi uut leides.

 

Kristin Roskifte kirjutatud ja illustreeritud raamat „Igaüks on oluline“ on tõepoolest igati eriline raamat. Raamat ilmub igati suures ja uhkes formaadis, ja see on tõepoolest ka üks igati ilus ja omalaadne pildiraamat. Raamat, mille igati pilti peab hoolega uurima ja pilti saatvat teksti tähelepanelikult ka lugema. No ja tegelikult, selle raamatu abiga võib ju isegi numbreid õppida.

 

Raamat algab nullist. Mitte kedagi ei ole. Tegelikult on ju metskits, puud ja põõsad, kuid inimesi ei ole.


Nullile järgneb üks. Pildil on üks poiss, kes lamab voodis, tal on kaisuloom kaenlas ja ta vaatab aknast välja. Akna taga on kuu ja tähed. Autor jutustab, et pildil on üks inimene, kes lamab ja loeb oma südamelööke. See inimene (poiss) tahaks nii väga teada, mitu inimest vaatab samal hetkel sedasama tähte. Mina vaatasin ka neid tähti ja kuud poisi akna taga, järelikult üks kindlasti.

 

Järgmine pilt. Kaks. Siin on sama poiss, kes oli eelmisel pildil, ja äkki on ta koos isaga. Autor kirjutab pildile juurde – kaks inimest metsas jalutamas. Üks neist ütleb midagi, mis jääb teisele eluks ajaks meelde.

 

Uus lehekülg, uus pilt. Kolm. Kolm võistlejat on pjedestaalil, ja üks neist on ju see sama poiss, kes oli ka kahel eelneval pildil. Ta on võitnud kolmanda koha. Autor täpsustab, et kahe meelest on kolme hulka jõudmine väga tore. Ja selle raamatu poiss näib olevat üks neist kahest.

 

Uus pilt. Neli. Neli inimest mängivad bändis, ja kas mitte see kontrabassi mängija ei ole mees pildilt, kus olid meie raamatu poiss ja mees (arvatavasti poisi isa). Autor lisab, et neli inimest mängivad bändis. Üks neist on kaksik. Üks mõtiskleb, mida tütrele sünnipäevaks kinkida. Üks saab varsti viga.

 

Keerame lehekülge. Viis. Siin pilt, millel on viis inimest. Poiss ja mees on meile juba tuttavad, kuid siin on ka üks naisterahvas (see peaks olema sel juhul poisi ema) ja üks väike tüdruk ja veel väiskem poiss (ju on nemad selle raamatu poisi õde ja vend). Autor jutustab, et pildil on viis inimest ühes perekonnas. Kolm neist armastavad raamatuid lugeda. Üks on salaja armunud.

 

Järgmine pilt. Kuus. Siin on kuus inimest liftis. Üks neist kardab, et jääb millestki ilma. Kaks tunnevad ennast üksikuna. Kas üks neist kuuest inimesest liftis ei ole mitte poisi ema, kes eelmisel pildil meie tegelastega liitus.

 

Otse loomulikult ei saa ma Sulle ju kõiki pilte ümber jutustada. Kuid me näeme pilte, millel on ritta pandud seitse inimest tunnistaja jaoks, kaheksa inimest (last) on võimlemistunnis, üheksa inimest seisavad järjekorras, kümme inimest on juuksurisalongis, üksteist inimest (last) on jalgpallimeeskonnas.


12 inimest on sünnipäevapeol, 13 inimest joonistamiskursusel, 14 inimest Ameerika mägedel, 15 inimest matustel. Kõikidel nendel piltidel on ka kas meie raamatu poiss või keegi tema perekonnast.

Järgmised numbrid ja inimesed viivad meid talgutele, haigla ooteruumi, raamatukokku, kontorihoonesse. 20 inimest (last) on ajalootunnis, ja üks neist on ka selle raamatu poiss.

 

Edasi mängivad lapsed peitust, inimesed on kortermajas, vanglas, kirbuturul, karnevalil, toidupoes, kunstinäitusel, küpsetamisvõistlusel.

29 inimest on ainult roosasse riietuvate inimeste klubis, teiste seas ka selle raamatu poisi isa. See on üks igati uhke ja roosa pilt.

30 inimest viivad meid parki, poiss ja tema õde söövad jäätist!

30 inimest pargis on juba sedavõrd palju, et nemad ühele suurele leheküljele ära ei mahu, nüüd on vaja kahte lehekülge.

 

Loomulikult ei saa ka autor kõikidel numbritel peatuda, mistõttu järgneb kolmekümnele nelikümmend viis. Kõik need 45 on liikluses. Poiss ja isa ka. Ja mulle tundub, et üks inimene näpib autoroolis nutitelefoni!


50 inimest on ostukeskuses, poiss on koos isa ja emaga. Ema on proovikabiinis, poiss ja isa igavlevad.


Edasi oleme pulmas, kaksikute kokkutulekul, maratonil, kinos, kunstnike autasustamisel.


100 inimest on koolihoovis. Selle pildi juures tõdeb autor, et üks neist kukub varsti ja saab haiget. Üks töötab välja vaktsiini, mis päästab miljoneid elusid.

135 inimest on lennujaamas, 200 inimest on rannas, 400 inimest on meeleavaldusel. Meeleavaldusel tahab üks inimene üht, teine teist, kuid kõik nad soovivad paremat maailma.

 

1000 inimest vaatavad suurt komeeti, mis möödub maast järgmine kord alles 2533 aasta pärast. Paljud mõtlevad, kas ka teistel planeetidel on elu. Keegi ei tea päris täpselt, mis on elu mõte.

 

Viimane selle raamatu number on 7 800 000 000 ehk 7,8 miljardit inimest samal planeedil. Igaühel neist on ainukordne lugu, sest meie kõik oleme olulised!

 

Raamatu viimastel lehekülgedel on mitmeid ja mitmeid pilte/pildikesi. Siin on tuttavaid nägusid, keda me raamatus märkasime, ja kas oskad vastata nende pildikeste/nägude all olevatel küsimustele. Lisaks veel ka mõned olulised küsimused, ka nendele tuleb vastata.

 

Lisaks veel ka ridamisi saladusi ja vastuseid, millest raamatu eelnevatel lehekülgedel juttu oli. Kas ka Sina märkasid neid, oskasid jälgida, vaadata ja vastata.

 

Väga äge, vahva ja omanäoline raamat.

Jacqueline Harvey


„Willa ja Auh. Mimi on kadunud“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Kaasahaaravad seiklused ja ohtralt lõbusaid hetki.
Paljude menukate lasteraamatute autor Jacqueline Harvey on kirjutanud humoorika ja südamliku raamatusarja kaheksa-aastasest Willast ja tema parimast neljajalgsest sõbrast Auhist.
Willa on hädas. Kuulus võistlustuvi Mimi, kelle omanik on Willa naaber ja parim vanaldane sõber Frank, on kadunud. Ja Willa on päris kindel, et just tema jättis puuri ukse lahti ...

Willa peab Mimi leidma, enne kui Frank teada saab, ja mõtlema selleks välja kõige loomingulisemaid plaane.

Teda aitavad ta parim eakaaslasest sõber Tae ja ta ustav semu, albiino Iiri hundikoer Auh.
Kas Willa suudab Mimi leida enne kui hilja?

 

Jacqueline Harvey on populaarne Austraalia kirjanik, kelle sulest on ilmunud mitmeid ja mitmeid populaarseid lasteraamatuid. Neist mitmed on raamatusarjad.

Mulle tundub, et meie raamatusõprade jaoks on Jacqueline Harvey uus avastus, kuid uskuge mind tema „Willa ja Auh“ raamatusarja esimene lugu „Mimi on kadunud“ on igati vahva ja mõnus lugemine.

 

Nagu kirjastuse tutvustuses öeldakse, siis peategelasteks on tõepoolest kaheksa-aastane Willa ja tema vahva sõber, albiino iiri hundikoer Auh. Lisaks lööb kaasa ka Willa sõber Tae, ja seekordses loos on neil tõepoolest vaja üles leida võistlustuvi Mimi.

 

Raamatu alguses tutvustab Willa meile oma koera, Auhi. Koera õige nimi on Wilfred Connal Tate, aga kui Willa oli väike, siis ei suutnud ta „Wilfred“ õigesti öelda. Ja nii hakkas väike tüdruk koera Auhiks kutsuma ja nii see jäigi.

 

Willa räägib ka oma sõpradest. Selgub, et tal on kolm kõige paremat sõpra. Auh on tema parim neljajalgne sõber. Tema parim eakaaslasest sõber on Tae Jin, aga kõik kutsuvad teda lihtsalt Taeks. Willa parim vanaldane sõber on Frank Pickles. Frank on väga vana ja väga pahur, ja Auhiga ei tohi tema juurde külla minna. Küll teeb Frank pähklivõiga kreekereid ja jääkuubikutega laimijooki.


Willa käib Franki juures iga päev külas, ja Frank jutustab Willale lugusid. Frank elab Päikeseloojanguvaate vanadekülas.

Enne vanadekülasse kolimist oli tal üle viiekümne lemmiku, kõik olid tuvid. Franki tuvid käisid tuvivõistlustel. Tuvid viidi veoautoga väga kaugele, mõnikord koguni tuhande kilomeetri kagusele – ja nad pidid lendama tagasi. Esimene, kes kohale jõudis oli võitja. Frank ütleb, et tuvid on taeva võidusõiduhobused.

Nüüd, kui Frank oli vanadekülas, oli tal ainult üks tuvi, kelle nimi on Mimi.

Aga Willal on probleem, suur probleem. Mimi on kadunud.

 

Willa kinnitab, et Mimi on kadunud tema pärast. Kaks päeva tagasi aitas ta puhastada linnumaja, see on suur puur tagaaias kuuri kõrval. Kahjuks ei saanud Willa riivi korralikult ette, ta tahtis seda Frankile ütelda, kuid enne seda otsustas ta näidata, kuidas hundirattaid viskab. Ja nii läks see riivivärk Willal meelest.


Seda, et Mimi on kadunud, sai tüdruk teada järgmisel päeval, kui ta pärast kooli Frankile külla läks. Franki ei olnud, Willa läks linnumaja juurde, et Mimit tervitada. Lindu ei olnud ja Willale meenus riiv …

 

Willa kõndis mööda tänavat ja otsis Mimit. Tüdruk hüüdis „Kulu-kulu“, kuid Mimit ei olnud.

Willa kohtus Tae ja tema ema Soo-Miniga, kes töötab vanadekülas õena. Willa rääkis Taele, mis oli juhtunud. Mimi oli kadunud, kuid Willal oli plaan!

 

Plaan oli selline, et Willa, Tae ja Auh läksid tagasi Franki juurde, kuid meest polnud ikka kodus. Ka linnupuur oli jätkuvalt tühi. Willa plaaniks oli laenata Frankilt linnuseemneid, ja teha seda salaja. Tae uuris, miks ta ei võiks Frankilt lihtsalt küsida? Willa vastas, et Frank ei teadnud, et tema lind on kadunud.

 

Willal õnnestus kaasa tirida suur kott linnuseemnetega. Need olid nagu lootuse seemned.

Willa ja Tae panid seemned toidukarpidesse ja Willa viis need kodutänavale laiali. See meelitab Mimi kindla peale koju.

 

Tegelikult läks asi nende seemnetega veidi aia taha. Nimelt, Krimpsupuu tänavale (see on Willa kodutänav) ilmus liiga palju linde! Igal pool olid linnud: kakaduud, rosellapapagoid, rooskakaduud, harakad, viirpapagoid, kuningpapagoid, sest meie raamatu tegevus toimub ju Austraalias. Willa tõdeb, et talle tundub nagu oleksid kõik linnud tervest Hibiscus Gardenist tulnud tema kodutänavale.

 

Ainus, keda polnud, oli Mimi …

 

Ja kui linnud olid seemned ära söönud, ja minema lennanud, avanes hirmus vaatepilt – kõik kohad olid täis linnukakat. Autod, kuivama pandud pesu, aknad, terrassid …

 

Nüüd pidi Willa seda segadust selgitama ka emale, isale ja vanemale vennale (Sam on 15-aastane). Isa ja vanem vend lubasid appi tulla, ja aidata kodutänav linnukakast puhtaks pesta.

 

Willa kinnitab, et õnneks oli nende tänav tupiktänav ja sellel on ainult kaheksa maja.

Ema palus Willal ka Franki juurde minna ja Mimi kadumisest talle rääkida.

 

Willa läks, kuid nüüd selgus, et kadunud oli ka Frank!!!

 

Järgmisena otsustasid Willa ja Tae teha valmis kuulutused, et panna need ümbruskonna postkastidesse. Appi tuli ka Tae isa Mark, kes aitas kuulutused valmis teha ja need ka välja printida. Kui raamatut loed, siis näed ka seda ägedat kuulutust, milles palutakse abi kadunud tuvi leidmisel.

 

Kas kuulutusest oli abi? Tundub, et oli, kuid kohale minnes selgus, et üks kutt oli veidi nalja teinud. Millist nalja? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Kuidas lugu lõpeb?

Ma veidi vihjan. Auh leidis Willa aiast tuvi, ühest kolihunnikust. Kas see ongi Mimi?

Selgub seegi, et leitud linnuga on üks üsna suur probleem! Kas ka selles on süüdi Willa?

 

Lugu lõpeb rõõmsalt ja humoorikalt. Saame teada, kuhu kadus Frank, kus oli Mimi ja kelle leidis Auh aiast.

 

Selline vahva lugu selles raamatus, ja ma usun, et Willa ja Auhi seiklustest saame lugeda veel, sest inglise keeles on ilmunud juba mitu Willa ja Auhi raamatut.

Lars Mæhle, Lars Rudebjer


„Saurusepere 7. Saladus“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Saurusepoisid Rasmus Rex ja Tom Troodon lähevad koos mõlema poisi perega suvepuhkusele. Külla Tomi vanaisale, kes on leiutaja ja elab koopas.

Kuid miks teda kodus pole, kui nad sinna jõuavad?

Ja missugust saladust varjab koobas?

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on teel uue seikluse poole! Rasmus Rex on pisut arglik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Tema parim sõber on Tom Troodon, kes on samuti kuuene, kuid julge ja ülimalt uudishimulik tegelane, kes ühtelugu meelitab ka Rasmuse endaga kõikvõimalikesse askeldustesse ja sekeldustesse.

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“, „Saurusepere. Aardejaht“, „Saurusepere. Parim sõber“ ja „Saurusepere. Järvekoletis“.

 

„Saurusepere“-raamatusari, mis mõeldud pere väiksematele raamatusõpradele, on ka meie lugejate hulgas populaarne, on ju see sarja seitsmes raamat eesti keeles. Kinnitan ka seda, et tegelikult sobivad selle sarja raamatud lugemiseks ka suurematele lastele ja miks mitte ka täiskasvanutele, sest on ju nendes lugudes seiklusi, huumorit ja vahvaid tegelasi.

 

Ka selle raamatu alguses meenutab autor meile tegelasi. Perekond Türannosaurus ehk Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, pap Rex ja vanaema Rex. Lisaks ka sauruselapsed ehk Marie Mikroraptor, Alma Ankülosaurus, Tom Troodon, Tobias Tritseeratops ja Sondre Shastatsaurus.

 

Oli hommik. Rasmus Rexi parim sõber Tom Troodon uuris, kas sõbral on kott pakitud? Rasmus ei saanud aru, millest jutt. Kott?

Tom meenutas, et nad pidid minema puhkusele vanaisa juurde. Selgus, et perekond Rex ja perekond Troodon pidid koos suvepuhkusele minema. Rasmuse arvates oli Tomi vanaisa iseäralik. Tom naeris, et tema vanaisa oli iseäralik ja tore, lisaks veel ka leiutaja.

 

Tomi vanaisa elas kaugel põhjas mägede juures ühes suures koopas. Rasmus ja Tom olid valmis minema, aga, kus olid teised. Teised olid väljas ja ootasid.

 

Vanaisa juurde saamiseks pidi hakkama kõndima. Õige varsti jõuti rabametsa, kus sel korral polnudki hirmus, sest täiskasvanud olid kaasas. Rabametsas kohtasid nad Tobias Tritseeratopsi, kes oli nõus nendega kaasa minema.

 

Alles siis, kui päev oli õhtusse veerenud, jõudsid nad põhjapoolsetesse mägedesse.

Kus oli vanaisa koopa sissepääs?

Tom kinnitas, et tema ema oli selle ära unustanud! Vanaisa oli sissepääsu röövsauruste eest ära peitnud!

 

Ühe imeliku lilla põõsa juures märkasid Tom ja Rasmus nööri. Nad tõmbasid sellest, ja see tegi kill-koll!


Seal oli ka uks, kust meie seltskond sisse astus. Nüüd olid nad koopas. See oli üks imelik koobas. Milline see välja nägi? Selle jätan ma Sulle endale avastada.


Kuid, Tomi vanaisa ei olnud. Rasmusel tekkis kahtlus, kas äkki vanaema Rex oli Tomi vanaisa ära söönud? Vanaema Rex polnud vanaisa siiski ära söönud, kuid ta olid söönud päris palju muid loomi …


Hetk hiljem märkas Rasmus, et Tomi vanaisa oli jätnud neile koridoris kummutile paberilehe, millel oli suvevaheaja mõistatus. Vanaisa oli kirjutanud, et on kodus, koopas ühes salakohas, aga kus? See, kes vanaisa üles leiab, leiab ka tema saladuse, ja kirjas oli ka see, et leiab ainult see, kes otsib!

 

Sauruselapsed Rasmus, Tom ja Tobias hakkasid otsima. Koopast leidsid nad ka saurusetopiseid, sest Tomi vanaisa kogus neid. Ja nad leidsid ka ühe väga põneva koha, kus oli lausa tuhat asja!

Mis asjad need olid? Ka selle jätan Sulle endale lugeda. Ja keegi oli selles leiutaja-mängutoas veel! Kes?

 

Nii nagu „Saurusepere“-raamatute lõpus ikka, peetakse ka seekord pidu. Koopapidu!

 

Ah jaa, ja viimastel lehekülgedel saame tuttavaks ka oviraptori, stegosauruse, apatosauruse, brahhiosauruse ja küpsisesaurus Krõpsuga!

 

Jätkuvalt mõnus lugemine. Saab nalja ja on ka kübe põnevust. No ja otse loomulikult ka Lars Rudebjeri joonistused.

Gertrude Kiel

„Mida taevas võib meile rääkida. Teaduslugusid lastele“

(Varrak)

 

Ema on kursusel. Isa tööreisil. Kaheksa-aastane William peab seepärast jääma nädalaks tädi Gunvori hoolde. Ta ei tunne tädi kuigi hästi, aga ta teab, et tädile ei meeldi lapsed (ega vist inimesed ülepea). Ja ta peab olema seal TERVE nädala – see tõotab küll tulla kõige hullem nädal Williami elus.


Aga lugu ei lähe üldsegi nii, sest tädi Gunvor mõistab nii mõndagi teadusest!


Williami uudishimu saab äratust ja nädal möödub kuulates imetabaseid lugusid planeetidest ja tähtedest, teadlastest ja teleskoopidest, viivitavast valgusest ja kukkuvatest õuntest.

 

See on üks igati äge lasteraamat, mis on ju omamoodi ka põnev teadusõpik, ja teisest küljest ka vahva lasteraamat.


Raamatu alguses on kirjas, et see on raamat suurtest avastustest ja inimese uudishimust, uutest maailmapiltidest ja Maast, mis pannakse liikuma. See on raamat uutest vaateviisidest, planeetide teedest, võlupikksilmadest, viivitavast valgusest, külgetõmbe müsteeriumist ja paljust-paljust muust, mida räägib tõre tädi Gunvor oma õe lapselapsele Williamile selle nädala jooksul, mis poisi meelest tõotab tulla kõige hullem tema elus.

 

Esimeses peatükis saame teada, et Williami tädi Gunvor ei olnud selline tädi, kes küpsetaks pannkooke või joonistaks või viiks jalutuskäigule. Üldsegi mitte. Tädile lapsed ei meeldinud ja William ei olnud sugugi kindel, kas talle üldse keegi meeldib. Samas, tädi Gunvor oli Williami ainus sugulane, lisaks vanematele muidugi.


Ja nüüd oli seis selline, et Williami arstist isa oli lähetuses Etioopias, ja Williami ema pidi terveks nädalaks kursusele minema. Ja seda keset poja suvevaheaega!

 

Ema oli helistanud tädi Gunvorile, kes oli Williami emaema (vanaema) õde ja kokku leppinud, et William elab nädal aega tema juures.


William ja ema olidki ühel päeval vanatädi väikese imeliku ridamaja uksel. Majas sees oli täiesti hämar. William sai loa viia oma asjad üles kambrisse.


Üleval oli samuti hämar. Üks uks viis vannituppa. Teine uks avanes suurde ruumi, kus olid maast laeni riiulid ja kastid. Kolmas uks viis kambrisse, kus William pidi elama ja magama. William märkas, et kamber meenutas pigem kolikambrit, sest ka seal olid maast laeni riiulid, mis olid täis vanu kollaseid pabereid, raamatuid ja hunnikute kaupa kaste.

Seal oli ka koiku, millel pidi William magama hakkama. Tolmu oli palju, see ajas Williami köhima, kuid õnneks oli seal ka pistikupesa. William oli rahul, sest vähemalt oli seal iPadi jaoks voolu.

 

Juba hakkaski Williami ema minema. Ema ja poiss kallistasid, kuid teha polnud midagi. Igatsus oli suur, kuid ema pidi minema.

 

William ja tädi Gunvor hakkasid sööma. Leiba, võid ja soolaheeringat. Tädi uuris mitmendas klassis poiss käis, ja saame meiegi teada, et pärast suvevaheaega läheb poiss kolmandasse klassi. Tädi uuris, kas neil füüsika juba on? Füüsika, kus õpitakse elektrit, raskusjõudu, loodusseadusi, päikesesüsteemi. William kinnitas, et füüsikat neil veel polnud, see tuleb hiljem, kuid päikesesüsteemi kohta olid nad õppinud küll.


Pärast sööki pesida nad nõusid. Williamil kukkus üks klaas põrandale. Killud taga. Esialgu ei ütelnud tädi mitte midagi, kuni tõdes, et on näha, et raskusjõud on ikkagi olemas. Ehkki koolis seda veel ei õpita.

 

Õhtul, enne magamaminekut leidis William kambris igasugu ägedaid ja vanu lasteraamatuid. Anderseni muinasjutud, „Peeter Paan“, „Alice Imedemaal“ ja „Pipi Pikksukk“, kuid veel teisigi raamatuid nagu „Frankenstein“, „Pöidlaküüdi teejuht galaktikas“ ja „80 päevaga ümber maailma“.

Seal oli ka „Lõvi, nõid ja riidekapp“. Seda hakkaski William lugema. See oli lugu neljast lapsest, kes mingisuguse sõja ajal olid saadetud elama maale ühe vana veidra professori juurde. Õnneks leidsid nad riidekapi, mis osutus ukseks imepärasesse võlumaailma.

 

Teise peatüki alguses William ärkas. Hommikusöök. Köögis oli üks hiiglama põnev masin, mis tädi sõnul oli kombineeritud termodünaamiline kohvikeetja ja -veski. Mulle tundub, et tädi Gunvor oli ise selle leiutanud ja valmis meisterdanud.


Pärast hommikusööki otsustas William otsima hakata. Äkki on ka tädi majas selline salapärane riidekapp, mis viiks imepärasesse võlumaailma.


Alumisel korrusel elutoas oli kapp, milles oli põnevaid asju – kast klaaskolbidega, mingisugune lamp, väike Maa ja Kuu mudel pika varre otsas, ja ühe keelega kitarr. Ühes pappkarbis oli ümmargune klaasketas, tegelikult oli neid kettaid veel. Kõik olid ümmargused, aga eri suuruse ja paksusega. Mõned kumerdusid väljapoole ja olid keskelt paksud, teised kumerdusis sissepoole ja olid keskelt õhukesed.


Hetk hiljem oli toas ka tädi, kes palus poisil nendega ketastega ettevaatlik olla, sest need olid antiiksed pikksilmaläätsed. Väga õrnad ja asendamatud.


William kinnitas, et ta ei teadnud seda, ja lisas, et tegelikult oli täiesti vale jätta laps täiesti üksi majja terveks päevaks, ilma et tal kellegagi rääkida oleks …

Seejärel jäi poiss vait ja ootas peapesu … ja see peapesu oli kummaline, sest tädi Gunvor hakkas rääkima universumist, lastest ja inimestest ja nende väikestest probleemidest, sest võrreldes universumiga olid need kõik üsna tühised. Tädi lisas, et kunagi arvati, et Päike ja ülejäänud universum keerleb ümber väikese ennasttäis maakera, millel me elame. Ja paljas mõte, et see võiks teisiti olla, oli nii kohutav, et inimesi pandi vanglasse lihtsalt selle eest, et nad ütlesid, et Maa ei ole universumi keskpaik.


Tädi rääkis veel universumist, tähtedest, Maast ja Päikesest, ja tundus, et peapesu oli sellega läbi. Williamil oli ka kange pissihäda, kuid ta küsis, kuidas inimesed seda ikkagi teavad, et Maa ei universumi kese, ja et Maa ja teised planeedid keerlevad ümber Päikese …


Ja nüüd alustas tädi Gunvor pikka juttu sellest. Tädi läks jutuga inimeste kõige varasemasse ajalukku, rääkis maailma mõistmisest ja dekodeerimisest, inimeste uudishimulikkusest, aja mõõtmisest (abiks taevas ja Päike ja Kuu). Tädi rääkis taevakehadest, ööst ja päevast, arvudest ja kirjast, lamedast Maast, jumalatest ja Maa loomisest. Mõned inimesed arvasid, et Maad kannavad oma seljas elevandid, kes seisavad hiigelkilpkonnal, kes omakorda seisab hiigelmaol, kes hammustab omaenese saba!


Tädi Gunvor tõdes, et inimesed hakkasid vilja kasvatama, nad hakkasid paikseks jääma, linnu ehitama, ja nad hakkasid oma observatsioone (vaatlusi) üles tähendama. Kuu faasid, esimene katse kalendrit koostada, astronoomia algus (astron on kreeka keeles täht ja astronoom on inimene, kes teab midagi tähtedest). Tädi kinnitab, et astronoomia aitas numbreid ja tähti leiutada.


Juttu on sumeritest (rahvas, kes elasid Eufrati ja Tigrise jõe vahel, tänapäeval nimetama seda maad Iraagiks), kes hakkasid linnu ehitama ja tõelist kirjakeelt arendama. Nemad arendasid välja ka matemaatika, geomeetria ehk maamõõtmise.

Tädi rääkis kinnistähtedest – tähed taevas, mis moodustasid ühe ja sama muutumatu mustri; planeetidest, sellest, et sumerid uskusid, et taevakehad on jumalad, juttu on ka astroloogiast, kuuekümnendsüsteemist, kreeka filosoof Aristotelesest, kes tuli kaks tuhat aastat tagasi mõttele, et universum on kerakujuline ja Maa asub selle keskel. Seda ideed arendas hiljem edasi matemaatik Ptolemaios.


Tädi jõudis ka poola astronoomi Nicolaous Copernicuse ehk Mikolaj Kopernikuni, kuid enne jõudis kätte uneaaeg, ja William pääses lõpuks ka pissile …

 

Seejärel on pisike kokkuvõte, milles raamatu autor püüab tädi Gunvori juttu selgitada ja täpsustada. Astronoomia, päikesesüsteem ja kuidas me ikkagi näeme, et Maa on ümmargune?

 

Kolmas peatükk, milles Maa pannakse liikuma. Hommikusöök. Süüakse kaeraputru ja tädi räägib Williamile (ühtlasi ju ka meile) poola arstist ja astronoomist Mikolaj Kopernikust.

Just tema oli see kirjutas raamatu, mis aitas muuta kogu meie maailmapilti. See oli kirjutatud ladina keeles ja kandis pealkirja „De revolutionibus orbium coelestium“. See raamat oli tädil riiulis olemas ja see rääkis taevasfääride pöörlemisest. Just selles raamatus selgitas Kopernikus, et Päike on see, mille ümber tiirlevad nii Maa kui ka teised planeedid. Palju aastaid oli osa sellest raamatust katoliku kiriku poolt keelatud, sest kirikuisade meelest olid mõned sõnad jumalasõnaga vastuolus.


Kopernikust saame pikalt lugeda. Tema elu oli põnev, nii nagu ka tema väited universumi, Päikese ja Maa kohta. Piiblis oli kirjas, et Jumal oli loonud Maa liikumatuks, mistõttu Kopernik kartis raamatut avaldada, sest ta oleks sellega rääkinud Jumala sõnale vastu. Tädi lisas, et Kopernik ise tegi omajagu vaatlusi selle kohta, et tema maailmapilt on võimalik aga ta ei teinud põhjalikke uuringuid, mistõttu nimetatakse seda tänapäeval ebateaduslikuks …

 

Ja jällegi väike kokkuvõte. Seekord Mikolaj Kopernikust, tema teosest, tema soengust ja ka planeetide liikumisteedest.

 

Neljas peatükk viib meid uue vaateviisini. Võib olla siiski mitte nii hullust suvevaheajast on neli päeva järel. Sellel hommikul olid hommikusöögiks sprotid, mis oli Williamile „uus tutvus“, esimene suutäis oli omapärane, kuid paari suutäie järel hakkas maitse poisile täitsa meeldima. Poiss kinnitas, et sprotid olid natuke nagu makrell.


Seejärel läksid tädi ja William linna. Bussiga. Nad läksid Norreporti, ja Ümartorni. Tädil oli seal asjaajamisi, kuid William leidis Ümatornis hoidiku kaustadega, millel oli kirjas „Ole Rømeri planeedimasin“. Siinkohal võin vihjata, et selle Ole Rømeri ja tema planeedimasinaga saame selles raamatus ka tuttavaks, aga seda veid hiljem.

 

William ja tädi jõudsid koju tagasi, ja tädi jätkas oma põnevate lugudega. Seekord on juttu taani astronoomist ja astroloogist Tycho Brahest, kes lugus vaimustusega Koperniku raamatut.

Brahe uskus, et Koperniku uus maailmapilt oli õige, kuid ka temal ei õnnestunud seda tõestada. Tädi kinnitas, et just Brahe oli see, kes algatas astronoomia taassünni, ta lõi uue astronoomilise meetodi. Brahe tahtis teha uusi ja paremaid mõõtmisi, ja leiutas ka uusi mõõteriistu. Tädi näitaski Williamile üht neist riistadest – sekstanti. See oli pisike, kuid Brahe leiutatud sekstant oli suurem kui William.


Tycho Brahest saame selles peatükis lugeda üsna pikalt, kuid talle tuli appi veelgi kuulsam mees ehk Johannes Kepler. Kepler hakkas Tycho assistendiks, aga neil kahel astronoomil oli raske ühist keelt leida.


Keplerit innustas sügavalt mõte, et maailmas on arvuline ja muusikaline kooskõla. Just sellest universumi harmooniast oli ta omal ajal Tycho Brahele kirjutanud.

Kepler püüdis leida Tycho vaatlustes harmoonilisi seoseid, ja see lõppes nii, et ta avastas kolm loodusseadust.

Need kolm seadust olid: iga planeet tiirleb ümber Päikese mööda ellipsit, mille üheks fookuseks on Päike (see oli tähtis samm selle tõestamise poole, et keskpunktis asub Päike). Teise seadusega näitas Kepler, et kui planeedi rada või orbiit on Päikese lähedal, siis liigub planeet kiiremini, ja kui planeet on oma raja ehk orbiidi teises otsas, Päikesest eemal, liigub ta aeglasemalt.

Kolmas seadus näitas veidi sedasama, nimelt et päikesesüsteemi välimised planeedid – Jupiter ja Saturn – liiguvad aeglasemalt kui sisemised planeedid.

 

Järgmisena tutvustas tädi Williamile pikksilma, mis oli leiutatud alles 1608. aastal. Seda imeriista Kopenikul ega Tycho Brahel abiks ei olnud. Tädil olid kodus kaks läätse (nendega oli William juba varem „tuttavaks“ saanud) ja Ümatornist oli ta kaasa toonud pika toru. Nüüd pani tädi läätsed kahte ümmargusse vutlarisse ja asetas need pikksilma otstesse. Nüüd avanes Williamile hoopis teistsugune vaatepilt.

 

Seejärel kokkuvõte Tycho Brahest, tema instrumentidest, tema õest, Sophie Brahest ja parallaksi meetodist, kuid ka Johannes Keplerist ja temast kolmest seadusest.

 

Jõuame viienda peatükini, viienda päevani tädi juures.

Siinkohal püüan teha veidi lühemalt, sest ega ma ei saa Sulle ju tervet raamatut ümber jutustada. Avastamisrõõmu peab jääma ka lugejale endale.

Kuid, me saame lugeda prillidest, Galileo Galileist ja tema täiustatud pikksilmast, teleskoobist, tema kirjutatud raamatust, mille pealkirjaks oli umbkaudu „Täheteataja“. Galilei raamatus oli juttu Kuu kraatritest ja Linnuteest.

Juttu on sellestki, kuidas paljud inimesed hakkasid mõtlema, et religioon on teaduse vastand, ja seetõttu hakati mõtlema, et Maa ei olegi kõikide asjade kese. Loeme veel ka planeetidest ja valgusest, päikesesüsteemist, kuid ka taanlasest Ole Rømerist ja tema planeedimasinatest jpm.

Seitsmendas peatükis saame tuttavaks Isaac Newtoni, maa külgetõmbejõu, raskusjõu, Huygensi pendelkella, klassikalise füüsika, optilise prisma (kolmnurkne lääts), Newtoni kolme seadusega liikumise kohta, Edmund Halley ja temanimelise komeedi jpm.

 

Viimases peatükis jõuame koos Williamiga tädi Gunvori keldrisse, sinna viis salauks, ja tegelikult ei tihtinud mitte keegi sinna minna … ja keldris oli … mis keldris oli, sellegi jätan Sulle enda avastada. Saame teada sedagi, millega oli tädi Gunvor oma nooruses tegelenud, mis asi on helioseismoloogia (Päikese võngete mõõtmine) ja päikeselaul.

 

Williami seitse päeva tädi juures, mis esialgu tundusid hiiglama igavad, said hoopis hiiglama põnevaks, kuigi koju oli vaja ikka minna. Kodus palus William emal laulda üks unelaul. Laul, milles on poisid tähtedel ja laulavad Williami unele …

 

Raamatu lõpus on juttu ka nendest rasketest sõnadest, milles raamatus juttu – arvuti, astronoomia, astroloogia, ellips, entroopia, filosoof, füüsika, galaktika, geomeetria, harmoonia, instrument, jõud, ketser, kinnistähed, Kuu, laiuskraad, Linnutee, loodusseadus, loodusteadus, lääts, maailmapilt, mass, meetod, pikksilm, pikkuskraad, planeet, päikesesüsteem jpt.

 

Selle väga huvitava, sisuka ja kaasahaarava raamatu on illustreerinud Gunvor Rasmussen.

 

Jørn Lier Horst


„Veealune mõistatus. „Clue“-sarja kolmas raamat“


(Varrak)

 

Paadisadam kihab inimestest ja kaameratest, sest koha on sisse võtnud filmimeeskond. Tasapisi ilmneb, et nii mõnigi pansionaadi Pärl elanik varjab oma tegelikku palet ja mitte igaüks ei soovi kaamerasilma ette jääda. Ka merepõhi peidab endas saladusi. Sügavusest kerkib pinnale saabas, mille sees on inimese jala jäänused. Kas filmivõtted ja vee all peidus olev saladus on omavahel seotud?


Jørn Lier Horst on endine kriminaalpolitseinik ja norra tunnustatumaid krimikirjanikke. „Veealune mõistatus” on kolmas raamat noortele lugejatele mõeldud krimisarjast „CLUE”. Eesti keeles on ilmunud ka eelmised osad „Salamandri mõistatus” ja „Kuldse kella mõistatus”.


„CLUE” tähendab inglise keeles juhtlõnga, saladuse võtit. Samas ühendab see endas raamatu peategelaste Cecilia, Leo, Une ja Egoni eesnimede esitähti.


„Horst kirjutab kergesti loetavalt ja põnevalt ning haarab lugeja hõlpsasti järgmisse peatükki kaasa.” – Monika Nordland Yndestad, Bergensavisen


„Meie pere 11-aastane neelas raamatu 142 lehekülge alla ühe hooga, kui lõuna- ja õhtusöögipaus välja arvata. „See on nii põnev, isa!” kommenteeriti tugitoolisügavusest.” – Ole Martin Mortvedt, Politiforum


„Minu arvates on raamat äärmiselt vaimukas. Eeskätt seetõttu, et Jørn Lier Horst jutustab värvikalt ja detailselt. Kogenud politseinikuna teab ta kriminaalmaailmast väga palju. Ühe meie enim loetud täiskasvanute krimiautorina näitab ta, et suudab kirjanduslikult puudutada ka nooremat lugejat.” – Per Ivar Henriksbø, Gudbrandsdølen Dagningen


„Pööraselt põnev. Elegantse keelekasutusega. Tegelased on peenelt välja joonistatud. Lisaks action’ile ja korralikule intriigile pakub ka uusi teadmisi.” – Knut Holt, Fædrelandsvennen

 

Jørn Lier Horst on kindlasti üks populaarsemaid kirjanikke ka meie lugejate hulgas, sest vägagi populaarsed on tema krimilood, kuid ka põnevate lasteraamatute sari „Detektiivibüroo nr 2“ ja kindlasti ka noortele lugejatele suunatud „Clue“-sari. Eesti keeles on tema kirjutatud raamatuid ilmunud ca 30!!!

 

Nii nagu ikka saame raamatu alguses tuttavaks selle peategelastega.


Cecilia Gaathe elab pansionaadis Pärl koos isaga, kes on ka pansionaadi omanik ja juhataja. Tüdruku ema uppus mõistatuslikul viisil Paadisadamas eelmisel suvel;

Leo Bast on just kolinud Paadisadamasse. Poiss elab pansionaadi eratiivas koos emaga, kes on tulnud uueks hotellijuhiks;

Une Flaker elab koos vanemate ja kahe vennaga vanas kiprimajas Paadisadama idaküljel. Tüdruku isa on kalur, ema on linnas õpetaja;

Egon on Une koer, ta on pruuni lokkis karva, pika saba ja niiske koonuga põlvekõrgune segavereline koer, üsna kange ja egoistlik, aga tubli koer.

 

Autor meenutab meile ka pansionaadi Pärl ajalugu ja loomist.

 

Seejärel juba sündmuste juurde. Meie peategelased olid Paadisadama liivarannas, mis oli poolenisti ümber piiratud. Seal oli ka teisi pealtvaatajaid, pansionaadi külastajaid, suvitajaid ja kohalikke elanikke. Piirete tagant kostis raadiosaatjate, telefonide ja tasase vestluse hääli. Seal oli politseiautosid, valgetes kombinesoonides kriminaliste, seal oli üks tsiviiliriietes politseiülemus, fotograaf, reporter … midagi oli juhtunud.


Seda kõike filmis oma videokaameraga Leo. Meie peategelased märkasid ka pansionaadis elavat Lukas Vallseti, kes oli Cecilia arvates üks kahtlane tüüp. Miski selles mehes tekitas Cecilias ebakindlust.


Veidi hiljem suumis Leo videokaamera lähemale ja suunas fookuse sellele, mida politseinikud rannas uurisid. See oli jooksutoss!

Vana Timm tuli lastele lähemale, ja tõdes, et see on maha lõigatud jalg! Vana Timm teadis rääkida, et politseinikud olid mõne päeva eest leidnud teisegi maha raiutud jala, ja mõlemad olid vasakud jalad!

Leo uuris Vana Timmilt, kust mees seda teadis? Vana Timm kinnitas, et oli raamatut lugenud … Raamatut?

Hetk hiljem on selge, et liivarannas käivad filmivõtted …

 

Seejärel saame tuttavaks ka Jesper Molandiga, kes oli filmitudeng. Ta ei osalenud mitte filmi enda võtetel, vaid tegi filmi kaadritagustest hetkedest ehk sellest, kuidas filmi tehakse. Ja kui hiljem film ise DVD peal välja tuleb, lisatakse sellele ka Jesperi tehtud film filmist.

Samas ei maksa unustada seda, et Leo filmis oma videokaameraga samuti filmi valmimist ja filmis ka seda, mida Jesper tegi …

 

Saame tuttavaks ka filmi režissööri Carl Berglundi ehk CB-ga ja saame teada sedagi, et Leost, Ceciliast ja Unest saavad samuti „filmistaarid“, neist saavad statistid ja nad peavad kehastama päevitajaid kaljul, kui filmitakse põnevat märulistseeni merel.

 

Sama päeva pärastlõunal selgus, et kaduma oli läinud Jesperi kaamera!

Keegi oli selle varastanud! Aga miks?

Une koer Egon oli see, kes aitas kaamera leida, kuid nüüd selgus, et kadunud oli mälukaart!

Jesper ei suutnud mõista, kellele oli vaja mälukaarti, kuid sellel kaardil oli palju olulist materjali Jesperi jaoks …

 

Cecilia, Une ja Leo otsustasid veidi lähemalt uurida seda materjali, mida oli Leo videokaameraga filminud. Kas on näha midagi kahtlast?

Kahtlaselt käitusid eelpool mainitud Lukas Vallset, oli näha ka kahte suure habemega meest, kellest üks käitus õige kahtlaselt, kui filmivõtete ajal oli pauku tehtud.

 

Järgmisel päeval toimus filmivõte, milles statistidena astusid üles ka meie loo peategelased.

Märulistseen oli põnev, toimus plahvatus, õhku lasti üks paadi imitatsioon, mis oli tehtud vahtplastist ja muust taolisest. Samal ajal teadis Leo rääkida, et kusagil lahes pidi olema ka üks Saksa kuunar, mis oli sada aastat tagasi Mustale karile jooksnud ja uppunud.

 

Sama päeva õhtul meenus Ceceiliale, kus oli ta Lukas Vallseti varem läinud. Lukas pidi olema politseinik, kellega nad olid kohtunud, kui mees- ja naispolitseinik olid pansionaadis silma peal hoidnud smugeldajatel. Seda oli nimetatud operatsiooniks Salamander, ja sellest saime lugeda selle raamatusarja esimeses raamatus.

Lukas Vallseti nimi pidi olema Morten Ludviksen.

 

Õige varsti on ka lugejal selge, et Lukas Vallset ongi politseinik Morten Ludviksen, kes sel korral oli jälgimas kaht motogängi juhti. Need olid need kaks habemikku, kes olid jäänud noortele silma ka Leo filmitud materjalil.

 

Kuna „Veealune mõistatus“ ei ole väga pikk lugu, siis ei saa ma Sulle kõiki põnevaid sündmusi ümber jutustama. Igal juhul otsustavad meie peategelased hakata uurima, mis asju kahtlased motogängi mehed Paadisadamas ajavad.


Üles on vaja leida ka varastatud mälukaart. Selleks peavad Cecilia ja Leo minema ühe gängimehe pansionaadituppa, kus olukord läheb vägagi põnevaks …


Ja veidike veel. Noored sukelduvad ka uppunud Saksa kuunari vraki juurde ja leiavad sealt saapa, milles on inimluud!!!

 

Kellele saabas kuulus? Kas see on seotud ühe motogängi mehe venna kadumisega seitse aastat tagasi, mil kaduma läks ka suur summa raha!

 

Loo lõpplahendus ja sündmused on vägagi põnevad, sest üks kurikael otsustab lapsed kinni võtta, kuid appi tuleb …

Kes tuleb appi?

Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Üks oluline tegelane on selles loos veel. Lindmees, kes käib Paadisadama läheduses linde pildistamas, ja just tema oli see, kes oli leidnud Cecilia ema medaljoni, mida tüdruk nüüd kaelas kandis.

Ceceilia saab teada, et Lindmees filmis ümbruskonnas linde, tal oli mitmeid kaameraid ja üks oli suunatud kohale, kus väidetavalt oli tüdruku ema alla kukkunud ja uppunud …


Seekordses raamatus saame teada, et arvatavasti ei kukkunudki türduku ema ise alla, aga teda tõugati.

Mulle tundub, et selle põneva raamatusarja järgmises osas saame sellest juba täpsemalt edasi lugeda.

Eva Lindström


„Sild“


(Varrak)


 

Siga sõidab autoga läbi metsa. Tal on kiire ja eespool tuleb ületada sild. Järsku ilmub tema teele hunt. „Stopp! Sild on suletud!“ teatab hunt. Silla parandamine võtab aega ja hunt kutsub teelise seniks enda poole külla. See ettepanek ei tundu aga just eriti ahvatlev: kaval läige kriimsilma silmades ja järsk kõnetoon muudavad olukorra ärevaks. Mis saab edasi?

Lõbusalt absurdne ja südantsoojendav lugu, mis toob muige ka lapsevanema suule.

 

Eva Lindström (1952) on tunnustatud rootsi illustraator ja kirjanik. Ta on avaldanud üle 35 raamatu, lisaks illustreerinud mitmeid teiste autorite teoseid. Tema lood ühendavad sageli argipäevaseid toimetusi eksistentsiaalsete küsimustega, pakkudes kõike ainulaadses absurdse huumori kastmes. Lindström pälvis 2022 Astrid Lindgreni mälestusauhinna, lisaks on ta kaheteistkümnel korral kandideerinud mainekale Augustipreemiale ning kolm korda IBBY H.C. Anderseni auhinnale. Kahel korral on ta võitnud parima Rootsi pildiraamatu preemia ning saanud rohkelt teisi tunnustusi nii kodumaal Rootsis kui ka mujal.

 

„Eva Lindström on tõeline meister, kellel on julgust valida vähem käidud radu.“ – Lotta Olsson, Dagens Nyheter

„Eva Lindströmi võlu seisneb tema erakordses võimes kujutada elu suuri eksistentsiaalseid küsimusi näiliselt igapäevastes olukordades.“ – Yukiko Duke, Svenska Dagbladet

„Oma žanri legend“ – Gunilla Brodrej, Expressen

„Täiesti ainulaadne“ – Åsa Warnqvist, Rootsi Lasteraamatute Instituudi direktor

 

 

Eva Lindströmi kirjutatud ja joonistatud lasteraamat „Sild“ on igati uhke pildiraamat, mis sobib lugemiseks ju kõikidele.


Lugu algab sellega, et hunt peatab auto, mida juhib siga! Mulle meenus siinkohal muinasjutt hundist ja kolmest põrsakesest ...

Hunt peatas auto ja kinnitas, et eespool on sild suletud.

Seal oli just selle silla juurde vaja sõita, ja sillani oli veel kolm ja pool kilomeetrit.

 

Siga uuris hundilt, kui kaua sild suletud on, sest tal oli kiire, kuid hunt kutsus sea enda juurde. Hundi elamine oli kena, see meeldis ka seale, no ja otse loomulikult ka hundile endale.

 

Hundi juures oli veel teinegi hunt. Huntide kodu seinal oli uhke pilt sillast, kuid see polnud siiski see sild, mis katki oli.


Piltidelt on näha, et hundid pakkusid seale kohvi, söödi ka kooki.


Siga uuris, kas huntide elu maal üksildane ei ole, hundid vastasid ei ei ole, kuna neil käib ka teisi külalisi.

 

Ja siis! Ja siis? Tegelikult oleme jõudnud selle omamoodi humoorika loo lõpule üsna lähedale, sest ühel hetkel ütleb hunt, et …

 

Mida hunt ütles?

Kas siga pääses huntide juurest tulema?

Ja mis oli lahti selle sillaga, kuhu siga tahtis jõuda?

 

Igati äge pildiraamat, igati ägeda looga ja eks ole ka need pildid raamatus igati ägedad, ja väga-väga omanäolised.

David Walliams


„Gängstamemm tegutseb jälle!“


(Tänapäev)


 

Londonis varastatakse üksteise järel mitu maailmakuulsat aaret. Kõik märgid viitavad sellele, et varguste taga on rahvusvaheline juveelivaras Must Kass, see tähendab Beni oma gängstamemm! Kuid Beni vanaema on ju surnud … Kes neid jultunud vargusi siis toime paneb? Kas Ben suudab mõistatuse lahendada, enne kui süü ta enda kaela veeretatakse?

Seiklustest ja vallatustest tulvil „Gängstamemm tegutseb jälle!“ on järg armastatud raamatule „Gängstamemm“.

 

Alles see oli, kui tutvustasin ja meenutasin briti kirjaniku, näitleja, koomiku, staarisaate kohtuniku David Walliamsi kirjutatud raamatut „Gängstamemm“, mis ilmus eesti keeles esimest korda 2014. aastal ja kordustrükina selle aasta alguses.

 

Nüüd on eesti keeles ilmunud ka järg sellele ägedale raamatule ehk „Gängstamemm tegutseb jälle“. Ja uskuge või mitte, see on juba ÜHETEISTKÜMNES David Walliamsi raamat, mis eesti keeles ilmunud! ÜKSTEIST raamatut ühelt autorilt ka eesti lastele, see on väga kõva sõna!

 

Seekordse loo alguses tõdeb raamatu autor, et aasta on möödas sellest, kui Ben kaotas oma armastatud gängstamemme, aga legend Mustast Kassist elab edasi!


Seejärel saame tuttavaks seekordse loo tegelastega.

Peaosaliseks on kaheteistaastane poiss Ben, kes tegi läbi kõige ebatavalisema seikluse. Oma vanaema abiga, kes oli maskeerunud Mustaks Kassiks, oleks tal peaaegu õnnestunud Londoni Towerist kroonijuveelid varastada. Tema suureks unistuseks on saada torulukksepaks.

Beni ema, kes töötab küünetehnikuna ja õhtul on peotantsus superfänn, Beni isa, kes töötab kohalikus kaubahallis turvamehena, ka tema armastab peotantsu.


Raj, kes on linna kõige armastatum poepidaja, ja tegelaskuju, kes toimetab paljudes teisteski David Walliamsi raamatutes. Tema pood Raji Uudised on kuulus oma korralageduse poolest, kus tehakse pööraseid pakkumisi ja müüakse säilivusaja ületanud maiuseid.


Härra Parker on oma nina teiste inimeste asjadesse toppiv naaber. Ta on erumajor ja juhib naabrivalve kohalikku haru.


Flavio Flavioli on populaarse telesaate „Ainult tähed tantsivad“ armastatuim täht.

Edna, kellega Ben kohtus vanaema matustel. Edna on Beni vanaema onutütar, kelle juurest Ben astub igal pühapäeval vanadekodust läbi, et teed juua ja kooki süüa.

Raamatukoguhoidja. Daam, kes on töötanud raamatukogus terve oma elu. Ta suhtub Beni kahtlustavalt.


Kuninganna. Tema tutvustamist ei vaja. Ta kohtus Beni ja tema vanaemaga tol ööl, kui need püüdsid Londoni Towerist TEMA kroonijuveele varastada.


Tegelasi on veel. Ülemteener Teener, konstaabel Lollard ja kindlasti ka vanaema invaroller Millicent, mille ta jättis testamendiga Benile, ja ka Must Kass!

 

Raamatu esimene osa on „Kassi tagasitulek“.

Loo alguses on Ben surnuaias vanaema hauakivi kõrval. Ben paigutas vanaema mälestuseks hauale kaunist kapsakimpu. Seal oli ka vanaema onutütar Edna. Nad meenutasid vanaema, eriti seda, kuidas vanaema pussu tegi. Kui Ben lahkuma pöördus, märkas ta üht musta kassi vanaema hauakivi tagant välja lipsamas! Kass liikus nagu panter. Kass pööras pead, vaatas Benile otsa ja näugus. Seejärel tegi kass veel ühe hüppe ja läinud ta oligi.

Seejärel läks Ben ajalehemüüja Raj´i poodi, et osta torulukkseppade nädalalehte, kuid Raj´l oli suur uudis. Ajalehe esikaanel oli kirjas, et oli toimunud suurim vargus ajaloos.


Briti Muuseumist Londonis oli varastatud vaarao Tutanhamoni surimask! Surimask on üks kõige kuulsamatest esmetest maailmas ja on võimatu öelda, palju see maksta võiks. Raj teadis rääkida, kuna raadios oli seda öeldud, et varas oli kuriteopaigale maha jätnud sõnamängu tähtedega kirjutatud sõna „NJÄU“.

Benil meenus, et sõnamäng oli alati olnud tema vanaema lemmikmäng! Kas tõesti oli taaskord tegutsemas Must Kass?

 

Poodi sisenes ka härra Parker. Erumajor, kes juhtis naabrivalve kohalikku haru. Härra Parkeri tõttu oleksid Ben ja tema vanaema äärepealt paksu pahanduse sisse plärtsatanud, kuid nad püüdsid kroonijuveele varastada. Nüüdki kahtlustas härra Parker, et just Ben on vaarao surimaski vargusega seotud!

 

Ben lahkus poest, et viia koju emale Peotantsu Kuukiri, mille esikaanel oli saate „Ainult tähed tantsivad“ superstaar Flavio, kelle suur fänn Beni ema oli. Ben märkas, et teda jälitas galopeeriv kirjakast, mille alt paistis paar hästi läikima löödud pruuni nahkkingi. Need olid härra Parkeri kingad!

Benil õnnestus kirjakasti eest ära joosta. Poiss jõudis koju, kus tema ema ja isa peotantsu harjutasid. Seekord lõppes harjutamine sedavõrd õnnetult, et isa vigastas oma põlve. See oli suur probleem, sest Beni ema ja isa pidid osalema peotantsu meistrivõistlustel Royal Albert Hallis kuninganna ees! Kes asendaks Beni isa? Otse loomulikult Ben!!!

 

Järgmisel hommikul luges Beni isa ajalehte. Seal oli kirjas, et eelmisel ööl varastati Wembley staadionilt seal välja pandud FIFA maailmameistrivõistluste karikas ehk jalgpalli MMi karikas. Ka sel korral oli varas maha jätnud sõnamängu tähtedega kirjutatud sõna „NURR“.

 

Nüüd otsustas Ben minna raamatukokku, et võtta mõned raamatud Briti Muuseumi ja Wembley staadioni kohta.

Ta ajas garaažist välja invarolleri Millicenti, ja asus teele. Raamatukogus oli raamatukoguhoidja, daam, kes muutus vägagi kahtlustavaks, kui Ben neid raamatuid küsis, milles juttu Briti Muuseumist ja Wembley staadionist. Poiss sai raamatutest teada mõndagi olulist, kuid raamatukoguhoidja oli jätkuvalt kahtlustav, mistõttu ostsustas Ben põgeneda.

Sellele järgnes väike tagaajamine. Ben liikus Millicentiga, raamatukoguhoidja järgnes talle oma invarolleriga. Poiss jõudis autoparklasse, seal ootas teda ees vanakeste armee. Neil kõigil olid erisugused liikumisvahendid: invaroller, käimisraam, elektriline ratastool, mootoriga kolmerattaline, kartauto, rulaator, kohandatud trepitool, ratastel vann, hüppepall, poekäru, mootoriga tugitool, eesel.

Vanakesed moodustasid Beni ümber ringi. Poiss oli lõksus!

Vanakeste juhiks oli härra Parker, ja selgus seegi, et raamatukoguhoidja oli tema õde, preili Parker.

Härra Parker kinnitas et tema on naabrivalverühma ülem ja nemad võivad poisi kinni pidada, kui kahtlusaluse suurtes vargustes!

Benil õnnestus põgeneda. Ta sõitis invarolleriga üle parklas olevate autode katuste, ja abiks oli ka Raj, kes oli juhtumisi seal oma raji rallikaga.

 

Järgmisena külastas Beni ja tema vanemate kodu konstaabel Lollard, kes pole just maailma kõige nutikam konstaabel.

Ta rääkis oma kahtlutest Beni ja vanaema kohta, mistõttu otsustas Beni ema poisi koduaresti jätta! Ben ei saanud koduarestis olla, sest ta pidi tegema detektiivitööd. Ta ei tahtnud olla kahtlusalune number üks. Ben tegi emale ettepaneku – ta võib olla tema tantsupartner, kuid ta peab pääsema koduarestist. Ema lubas selle ettepaneku üle pikalt ja põhjalikult järele mõtelda. Ja pool sekundit hiljem oli ta selle ettepanekuga nõus.

 

Raamatu teine osa on „Ohtlik tants“, milles saame osa ka Beni ja tema ema peotantsu proovidest. Emal oli Benile valmistatud igasugu kostüüme, üks hullem kui teine: arlekiin, tuuleveski, kummikomm, Pisa torn, kaktus, Herakles, muffin, liblikad, vikerkaar, diskokuul, mullimaagia jpt.

Ema kõige vähem õudne loominguline kostüüm oli „Jäämägi“, ja selle tantsu jaoks oli emal seljas kostüüm „RMS Titanic“!!! Tantsukava oli seatud „Titanicu“ filmi kuulsale laulule „My Heart Will Go On“.

 

Ühel päeval oli Ben jällegi Raj´i poes, ajalehes oli vapustav uudis! Maailmakuulsast Madame Tussaud´ vahakujude muuseumist Londonis oli varastatud Tema Majesteedi kuninganna vahakuju!!!

Ben otsustas seda muuseumi külastada ja leidis sealt sõnamängu tähe „Z“. Ben võttis selle kaasa ja läks vanatädi Edna juurde, kes juhtis poisi tähelepanu sellele, et leitud sõnamängu täht erines tavapärastest sõnamängu tähtedest! Tavapärased sõnamängu tähed on plastist, kuid leitud täht oli portselanist! See pidi olema eritellimusel valmistatud sõnamängu komplektist …

 

Jõudis kätte päev, mil Ben ja tema ema pidid üles astuma peotantsu võistlustel Royal Albert Hallis kuninganna silme all! Ben ja ema kostüümid – jäämägi ja Titanic, ajasid publiku pöördesse, naerma, ja etteaste lõppes meeletu segaduse ja kaosega. Ben pidi jällegi põgenema. Poiss jõudis kuninglikku looži. Ta lootis abi saada kuningannalt, kuid Beni üllatus oli suur, kui selgus, et kuninglikus loožis oli hoopis kuninganna vahakuju!!!

 

Ben põgenes edasi. Ta jõudis Royal Albert Halli kuppelkatusele. Seal oli üks figuur, kes kandis ainult musti rõivaid, täpselt samasuguseid nagu Beni vanaema, kui ta oli olnud Must Kass. Figuur võttis välja näomaski ja pani selle ette. Seejärel sikutas ta üht nööri oma koti küljes. Kott muutus mõne sekundiga deltaplaaniks!!! Saladuslik figuur lahkus, ja õnneks pääses põgenema ka Ben.


Ben oli bussid, kui märkas aknast välja vaadates, et salapärane figuur deltaplaaniga maandus maailma ühe kõige kuulsama ajaloolise hoone katusel. Londoni Toweri katusel. Ben hakkas mõtlema, kas figuur tahtis varastada kroonijuveele?

 

Benil õnnestus pääseda Londoni Towerisse. Mõistatuslik figuur oli sisenenud kroonijuveelide majja. Figuuril oli käes dünamiidipadrun, mille küljes oleva süütenööri too salapärane figuur põlema pani. Ben astus salapärasele figuurile lähemale ja palus, et too ei teeks seda. Figuur uuris, kes seal oli? Ben tundis selle hääle ära, sest see oli …. hääl!

 

Ma ei Sulle siinkohal ütelda, kelle hääl see oli, sest sel juhul on selle loo põnev lõpplahendus Sulle välja öeldud …

 

Jõuame raamatu kolmandasse osasse „Saladuste saladus“, milles peavad Ben ja saladuslik figuur vabanema põlema pandud dünamiidipatareist, põgenema Londoni Towerist. Põgenemisel kohtusid Ben ja saladuslik figuur konstaabel Lollardiga, söödi kebabi, kohtuti seitsme magava ja hääleka korgiga, appi tuli ka Raj ja must kass.

 

Ben oli kindel, et kuna varas oli sedavõrd kuulus persoon, kes rääkis enda kohta meie-vormis, pidid nad tagasi viima kõik varastatud asjad, kuid see polnud sugugi mitte lihtne! Wembley staadionil ootas neid ees vägagi vihane väljakuhooldaja ja tema koletislik muruniiduk.

 

Raamatu neljandas osas „Lõppmäng“ jõudis Ben koos vargaga Briti Muuseumisse, et viia tagasi vaarao Tutanhamoni surimask, kuid seal ootas neid ees härra Parker!

Kas nüüd ongi kõik? Ei, siiski mitte, sest Benil oli üks hea mõte, millest saaks kasu ja kuulsust ka härra Parker ja tema naabrivalve rühm.

 

Loo lõpus jõudis Ben koju. Ema ja isa olid õnnelikud! Ei mingit peotantsu enam! Benil oli ka oma vanematele üllatus – nüüd oli neil ka kass, must kass!

Viimastel lehekülgedel ajas Ben garaažist välja invaroller Millicenti, et alustada uusi seiklusi koos vanatädi Ednaga!

 

Kuid, kes oli ikkagi see salapärane mustades rõivastes figuur? Miks ta seda tegi? Milline on loo lõpplahendus? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Raamatu on illustreerinud Tony Ross, nii nagu ikka David Walliamsi raamatute puhul see on.

David Walliams


“Gängstamemm”


(Tänapäev)


 

Benil on üsna tüüpiline vanaema: tal on valged juuksed, kunsthambad, karvane lõug, kuuldeaparaat ja pruunid sukkpüksid ning talle meeldivad igavad lauamängud ja kapsasupp. Ben ei taha vanaemal sugugi külas käia, kuni ta saab teada, et tema vanaema on ... rahvusvaheline juveelivaras!

David Walliams on populaarsete telesarjade ja lasteraamatute autor. „Gängstamemm” on tema neljas raamat – senistest kõige naljakam!

 

David Walliamsi humoorikas “Gängstamemm” ilmus esimest korda 2014. aastal ehk üheksa aastat tagasi. Nüüd on raamat eesti keeles uuesti ilmunud, ja see on vahva, sest Walliamsi raamatud on vägagi omalaadse huumoriga kirjutatud, ja neid võib ikka ja jälle lugeda.

 

David Walliamsi mõnusa ja humoorika lasteraamatu “Gängstamemm” peategelasteks on 11aastane Ben ja tema vanaema. Kaasa löövad ka Beni isa ja ema ning üks üsna tüütu naabrimees, kes pidevalt vanaema järgi luurab.

 

Kuna Beni vanemad jumaldavad üle kõige peotantsu ja telesaadet “Ainult tähed tantsivad”, siis vaatavad nad seda saadet reedeõhtuti telekast, kuid mõnikord käivad nad seda ka spordihallis kohapeal vaatamas.

 

Seetõttu on Ben vanaema juures üsna sageli just reedeti. Vanaema on tavaline vana naine, kes haiseb kapsa järele, kuna talle meeldivad kapsasupp, kapsapirukas ja isegi magustoidud on kapsast. Neid kõike pakub ta ka Benile. Koos mängitakse sõnamängu, ja vanaemale meeldib ka lugeda, igasugu krimkasid, raamatuid gängstadest, pangaröövlitest, maffiast.

 

Samas on kindel seegi, et Benil on vanaema juures igav. Lisaks peab Ben vanaema juures hambaid pesema ja varakult magama minema… Sellest igavusest kurdab poiss ka emale ja isale, ja tundub, et seda kuuleb pealt ka vanaema…

 

Vanaema tahaks, et ka Ben loeks, kuid poiss on lugemise pärast koolis isegi ühe aasta istuma jäänud. Ainus, mis poiss loeb on Torulukkseppade Nädalaleht, sest tal on plaan saada tulevikus torulukksepaks. Emale, kes on küünetehnik ja isale, kes on kohalikus kaubahallis turvamees, poisi tulevikuplaan ei meeldi, sest nemad tahaksid, et poisist saaks maailmakuulus peotantsija!

 

Ühel päeval avastab Ben vanaema juures küpsisekarbi, mille sees on tohutul hulgal teemante! Sõrmuseid, käevarusid, kaelakeesid, kõrvarõngaid, miljonite naelte eest! Ben ei usu oma silmi, kas tõesti on tema vanaema varas, gängsta!? Kuigi, kas 11aastane poiss ikka teab, millised need päris teemandid on?

 

Ben otsustab vanaema järel luurata ja ühel õhtul sõidabki vanaema invarolleriga linna. Ta suundub juveelipoe juurde ja kavatseb selle akna sisse visata. Nüüd sekkub Ben, kes on vanaema luuranud ja takistab tal seda teha!

 

Vanaema jutustab Benile sellest, et ta ongi olnud kuulus varas, kes alustas vargustega juba siis, kui oli Beni vanune. Siis varastas ta esimese teemantsõrmuse. Aastakümnete jooksul on vanaema käinud vargil Washingtonis Valges Majas, Indias, isegi Peterburis Ermitaaži muuseumis.

 

Kas vanaema räägib ikka tõtt - äkki ajab vanaema lihtsalt udujuttu!? Mine tea…

 

Vanaemal on ka unistus, ta tahaks varastada kalliskivid, mis on iga varga unistuseks – Briti kroonijuveelid, kuhu kuulub terve hulk kroone, mõõku, valitsuskeppe, sõrmuseid jpm. Mõned neist on lausa tuhat aastat vanad.

 

Ben kinnitab, et tema on nõus vanaema aitama, kusjuures Ben saab põnevat infot ühest vanast Torulukkseppade Nädalalehest, kus on sisukas lugu torustike lühiajaloost, milles räägitakse ka Londoni Toweri vanade torustike kohta, kuid just Toweris kroonijuveelid hoiul ongi.

 

Siinkohal ma rohkem Sulle seda põnevat ja humoorikat lugu ümber ei jutusta, sest muidu oleks Sul igav raamatut edasi lugeda.

 

Seda võin kinnitada, et lugu läheb hiiglama põnevaks, mängu tuleb kuninganna. Saab ka nalja, Ben peab esitama ühe tantsunumbri, mis ei tule just kõige paremini välja. On ka kurbust ning nukrameelsust, mis seotud vanaemaga.

 

Ja ikkagi, kas vanaema on maailmakuulus juveelivaras!?

 

“Gängstamemm” on põnev ja huumorikas lasteraamat, mis ühtlasi näitab, et ka vanaemadega on väga vahva ühiselt aega veeta ja seda aega tasub nautida …

Isabella Paglia


„Aitab valedest, Nina!“


(Pegasus)


 

Nina on üks igavene võrukael, aga selleks, et tema suur pere temaga riidlema ei hakkaks, mõtleb ta välja hiigelVALESID.

Valed aga ilmutavad end talle naljakate, lõbusate ja lärmakate, kuid ka tüütute ja kohmakate KOLLIKESTENA! OEH! Nina on kollikestest juba täitsa tüdinenud! Kuidas neist lahti saada?

Raamat „Aitab valedest, Nina!“ õpetab, kuidas tõtt rääkides hoiad oma südametunnistuse ja toa puhtana ning su uni on rahulik.

 

„Aitab valedest, Nina!“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat, sest puudutab teemat, mida me kõik oma lapsepõlves olema vahetevahel „kasutanud“ ehk valetamist. Valesid on igasuguseid, piilume, milliste valedega astub meie ette Nina.

 

Raamatu alguses küsib Nina ema tüdrukult, et mis türduku särgiga on juhtunud?. Nina kinnitab, et ta äratas koemata tukkuva ninasarviku üles. Ninasarvik oli Nina juurde jooksnud ja tüdruku sarvega üles tõstnud. Nina oli rabelenud, vabaks saanud ja minema jooksnud. Nina kinnitab, et ta on ju tugev ja superkiire.


Järgmiseks on probleem vannitoas. Nina jutustab issile, et ta oli vannis koos suure kalaga (pildil on näha vaala!), kes muudkui hüppas sulps ja sulps ja sulps!


Seejärel on keegi elutoa ära sodinud! Nina seletab tädile, et tuppa oli tulnud elevant, kes oli pika londiga Nina värvid ja hakanud seinu plätserdama!


Elutoast liigume meie ja liiguvad probleemid kööki. Köögis oli suur segadus ja keegi oli vanaema meisterdatud küpsised ära söönud. Nina teab, kes on süüdi. Lõvi ja hiigellusikas!


Õueski on probleeme ja valesid. Keegi on Nina vanema venna Matteo jalgratta katki sõitnud. Nina teab, süüdi on häbitud pärdikud, kes rattaga vastu puud sõitsid!

Ja vanema õe toa ajasid segi naabri kanad! No uskumatu lugu!

 

Ja kui isa, ema, vanaema, tädi, vanem õde ja vanem vend soovitavad Ninal valetamine lõpetada, siis karjub Nina neile vastu, et tema rääkis tõtt, tema ei ole süüdi.

 

Õhtul, üritab Nina magama jääda, kuid ta ei saa rahu ja uni ei tule. Tal tekib tunne, et kõik pigistab. Seejärel ilmuvad valekollikesed!

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. Selleks, et valekollikestest lahti saada ja rahulikult magama jääda, peab Nina midagi tegema.

 

Vahva lasteraamatu väga ilusad ja lahedad pildid on joonistanud Paolo Proietti.

Sanna Mander


„Mu tilluke nõid“


(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)


 

Nüüd pole aega mõttetusteks, nagu näiteks kahega korrutamiseks. On palju tähtsamatki teha: tuleb zombiohuks valmistuda!

„Mu tilluke nõid“ on särts lugu Harrist ja rosinalõhnalisest nõiast Nõx Rexonast. Elu uljaspäise nõia seltsis on kõike muud kui igav – vahel läheb tempo liigagi närvesöövaks.

SANNA MANDER on Soome illustraator ja kirjanik, kelle pildiraamat „Kadunud võti“ pälvis 2017. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna.

„Mu tilluke nõid“ on tema kuues teos.

 

Eesti keeles on varem ilmunud kaks Sanna Manderi illustreeritud raamatut: Anna Sarve kirjutatud „Pöörane printsessiraamat“ (2020, Postimees) ja Malin Klingenbergi kirjutatud „Peeru elu“ (2020, Tänapäev). „Mu tilluke nõid“ on seega esimene raamat eesti keeles, mille Sanna Mander on nii illustreerinud kui ka loo kirjutanud.

 

Harri on kaheksa-aastane poiss, kes elab vaheldumisi kord isa, kord ema juures. Ta on hea ja tubli poiss, kuid on keegi, kes tekitab temas probleeme. Nimelt, tema parimaks sõbraks on päris oma pisike nõid, Nõx Rexona, kes vahetevahel tahab teha igasugu rumalusi.

 

Nõx Rexona on tegelikult igati tore nõid, kes oskab oma võlukepikestega (need on tehtud tuletikkudest) võluda igasugu põnevaid asju. Kui väikesel nõial on igav, siis ärgitab ta Harrit rumalusi tegema.

 

Harri ei tahaks rumalusi teha, sest ta ei ole paha poiss, ja rumalustest tekib alati ka palju probleeme. Äkki hakkavad Harri püksid kangesti sügelema, läätsesupp maitseb kui rosinakissell ja isa uus sõbratar on tegelikult maskeerunud tulnukas!

 

Mõnikord lähevad asjad käest, ja süüdi on ikkagi Harri, sest keegi teine ei näe seda pisikest nõida.

 

Lugu saab alguses reedel. On matemaatikatund, käsil on kahega korrutamine, kuid Harril pole arvude jaoks aega, ta valmistub zombiohuks! Harri parim paariline: väike nõid Nõx Rexona pakub välja lödivahi, zombid ei saa sellest läbi. Ja kui õpetaja küsib Harrilt, kui palju on kaheksa korda kaks? Vastab Harri, et see on kaheksateist. Õpetaja pailaps Milla teab, et tegelikult on see ju kuusteist!

 

Tund saab läbi, algab söögivaheaeg. Pakutakse kartulit ja köögiviljapalle. Nõx ei saa aru, miks pallid rohelised on, äkki on hoopis zombisilmad? Nõx ei saa aru, kuidas saavad vaesed inimlapsed lõunaks neid süüa. Nõiad söövad ainult rosinaid! Rosinaid rosinatega. Rosinaid rosinakastmega. Nõx vehib oma võlutuletikuga ja nüüd on Harri taldrikul rosinakaste.

 

Pärast kooli läheb Harri isa juurde, sest sel päeval algab isa nädal. Isa elab teisel pool parki, Harril on seljakotis kaasas täpiline lemmikpidžaama ja kaisukaelkirjak Tom. Isa juures on vahva see, et tal on suur telekas, isa teeb Harri lemmiksööki lasanjet, jama on see, et väike õde Megan tahab alati printsessi mängida.


Ongi uneaeg. Harri pesi hambad puhtaks ja puges teki alla, kuid Nõx ei tahtnud magada. Ta tahtis hoopis zombidest rääkida. Eriti just zombiohtudest, sest neid oli palju.

 

Edasi saame teada, et Harri ei mäleta täpselt, millal Nõx Rexona õigupoolest välja ilmus. Äkki juba siis, kui Harris sündis. Harri sai juba väiksena aru, et keegi teine Nõxi ei näe, kuid nõia vembud tekitasid olukordasid, mida oli raske täiskasvanutele selgitada. Nagu näiteks kõdikõditolm aluspükstes, mossitamispulber hommikupudrus, batuudiloss diivanist, seintele koonistatud zombid, surfamine vannis nii, et terve põrand lainetab.

 

Järgmisel päeval mängivad Harri ja Nõx õues peitust, kuid Nõx on nii pisike, et teda on väga keeruline leida. Ja, Harri ja Nõx lähevad lausa riidu! Nõx vehib võlutuletikuga ja karjub „LÕKE!“ Tikust lendab säde … see tabab prügikasti all vedelevat tšekki, ja selgub, et Harri ei tea, kuidas tuld kustutada. Poiss otsustab põgeneda! Õhtul on Harri murelik, sest Nõx on kadunud, ja äkki on park maatasa põlenud! Nüüd pannakse teda vangi!

 

Hommikul pole ikka veel Nõxi. Ja Harrit pole ka vangi pandud. Ju siis park ikkagi ei läinud põlema.

 

Samal ajal on Nõx Rexona hoopis teises kohas. Seal on ka tema kass Lenni, kes limpsib Nõxi saabast. Nõx arvab, et sellest pole hullu, kui natuke midagi põlema paned, sest elus peab särtsu olema.

 

Seejärel saame tuttavaks ka isa nõiaga, ja Harri mõtiskleb nõidade üle üldse. Kas kõigil on omad nõiad? Kas on olemas ka nõianõiad?

 

Raamat lõpeb üsna põnevalt, sest Harri ja Meghan lähevad kioskisse jäätist ostma. Nad istuvad kioski trepile, et jäätist limpsida, kui äkki!!! Meghanit ründab üks … kes ründab ja miks ründab, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid õnneks tuleb appi … mis Sa arvad, kes tuleb appi?

 

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes


„Operatsioon Kummitus. Detektiivibüroo nr 2“


(Varrak)


 

Vana jahilossi aknale ilmub valge näo ja mustade silmadega tüdruk. Räägitakse, et Storbergi jahilossis kummitab. Kas see võib olla „hall tüdruk”, teenijapiiga, kes kunagi ammu lossi keldrisse aheldati? See on põnev peamurdmine Detektiivibüroole nr 2!

Vahel on number kaks olla enam kui küll.

 

Jørn Lier Horsti kirjutatud ja Hans Jørgen Sandnesi illustreeritud „Detektiivibüroo nr 2“ raamatusarja raamatud on saanud populaarseks ka meie laste seas, sest need on ju igati põnevad ja kaasahaaravad lood (kriminaalsed lood) ning raamatud näevad ka igati ägedad välja, sest neis on väga palju illustratsioone.

 

Varem oleme saanud lugeda „operatsioonidest“, millel nimeks: Varjumees, Tuuleiil, Suvesaar, Nartsiss, Kilekott, Päikeseloojang, Pronksiplats, Kõuepilv ja Tsirkus. „Operatsioon Kummitus“ on selle raamatusarja 10. raamat!

 

Nii nagu ikka, raamatu esisisekaantel on pilt väikelinn Elvestadist, kus selle raamatusarja sündmused toimuvad. Elvestad asub Svenna jõe suudmes, linn on asutatud 1884, elanikke on 937 ja linnapeaks Kristian F. Biller.


Seejärel saame tuttavateks raamatu peategelaste Tirili, Oliveri ja jäljekoer Ottoga, sest nemad ongi ju Detektiivibüroo nr 2. Selles raamatus on teisigi tegelasi: jahilossis töötanud teenijatüdruk Ulrika Pape, Elvestadi kõige rikkam mees Edvard Goller, raamatukoguhoidja vana Johs, Elvestadi klatšimoorid proua Surke ja Dorris Fjeld ja Elvestadi kaks kõige paremat politseinikku Rita Eng ja Rolf Gulliksen.

 

Ja seekordne lugu algab. Käisid jutud, et Storbergi jahilossis kummitab. Mõni ütles, et kodukäijad on vana krahv ja tema kuri naine, aga teised arvasid, et see on üks vana karukütt või hoopis halli kleidiga teenijatüdruk. Suur maja asus Elvestadi taga nõlvakul ja nägi sünge välja.


Poemüüja Dorris Fjeld rääkis poes, et tema oli seal maasikal käinud, ja tema oli kuulnud jahilossi juures üht kohutavat häält. Karjatust, mis polnud tema arvates elava olendi oma, see käis luust ja lihast läbi. Karjatusele järgnes ketikõlina hääl ja seejärel ilmus aknale naine! Dorris Fjeldi arvates oli see hall tüdruk, kes seal kummitabki. Tüdruk, kellega olid seal juhtunud jubedad lood.


Seda juttu kuulsid ka Tiril ja Oliver, kuna nad olid kaupluses. Ja poemüüja jätkas. Ta kinnitas, et hall tüdruk oli näous kriitvalge, süsimustade silmadega ja halli kleidiga.

Tiril ja Oliver väljusid poest. Piilusid jahilossi poole. Oliver küsis, kas Tiril usub kummitustesse? Tiril raputas pead, kuid see oli tüdruku arvates uus juhtum Detektiivibüroole nr 2.

 

Nüüd läksid meie noored detektiivid raamatukokku, vana Johsi juurde. Neil oli vaja mõnda raamatut Storborgi jahilossi kohta. Vana Johs andis neile raamatu, milles pidi juttu olema ka halli tüdruku loost.


Lapsed saavad teada, et 1678. aastal võttis krahv tööle teenijatüdruku, kelle nimi oli Ulrika Pape. Krahvi naine jäi haigeks, ja Ulrika tohterdas teda taimedega ja looduslike ravimitega. Krahvinna sain terveks, aga leidis, et teenijatüdruk tegeleb musta maagiaga ja on nõid. Selleks, et end musta maagia eest kaitsta, laskis krahvinna tüdruku jahilossi keldrisse lukustada, kuhu too jäi elu lõpuni ahelatesse. Liikusid kuuldused, et Ulrika Pape kummitab lossis.


Tiril ja Oliver otsustasid minna jahilossi lähemalt uurima, enne seda ostis Tiril kaasa ka paki jahu. Ja õige varsti saame teada, miks ta seda tegi.


Lapsed sammusid rohtunud vankriteed pidi vana lossi poole. Siin ja seal oli üle tee langenud puid, keegi oli puud maha võtnud ja vedelema jätnud. Veidi hiljem saame teada, et ka see on oluline fakt sündmuste juures, mis juhtuma hakkavad.


Lossi juures ei näinud nad mitte kedagi. Tiril võttis jahupaki, näppis selle lahti ja hakkas lossi ukse ette jahu puistama. Oliver ei saanud aru, mida Tiril teeb, kuid tüdruk kinnitas, et see aitab libakummitusi paljastada, sest hall tüdruk hõljub ju maapinna kohal, aga kui keegi on jahu sisse jalajäljed jätnud, siis saavad meie detektiivid teada, et jahilossis on käinud inimesed ja mitte kummitus. Nutikas värk, kas pole.

 

Katkisest keldriaknast pääsesid lapsed lossi. Äkki kuulsid nad ülakorruselt mingit häält! See kõlas nagu nutt, siis kostis vali karjatus, millele järgnes ketikõlin. Tiril, Oliver ja Otto tormasid jahilossist välja. Nad peatusid alles metsaserval, vaatasid uuesti jahilossi suunas ja teise korruse räämas akna taga seises hallis riides naine.

 

Noored detektiivid läksid koju, et asjade üle loogiliselt ja arukalt mõtelda, sest kummitusi ei ole ju ometigi olemas. Nad olid jahilossis ka mobiiltelefoniga filminud, ja nüüd avastasid nad videolt ühe kahtlase valguskiire! Oliver teadis, mis see oli, see oli ka tema isa garaažis. Sinna meie peategelased läksidki. Garaažis oli liikumisandur, mis oli ühtlasi ka turva- ja alarmseade. Oliver oli nüüd kindel, et keegi tahtis inimesi jahilossist eemale hirmutada, mis tähendas, et teoksil on midagi valgustkartvat.

 

Tiril, Oliver ja Otto läksid jahilossi juurde tagasi. Ukse ette puistatud jahus nägid nad jälgi. Inimeste jalajälgi, lausa kaks paari – üks paar väikeseid ja teine paar suuri jälgi! Need tulid majast väljapoole, mis tähendas, et hetkel kedagi jahilossi ei olnud. Jahilossis leidsid nad kinnise ukse, millel oli silt „Sinine tuba“. Seal said nad teada, mis tegi hirmuäratavat häält, ja mida nad olid jahilossi aknal näinud.

Edasi läksid meie peategelased ka tornituppa, kus nad nägid ka suurt teleskoopi, mis oli suunatud …

 

Siinkohal ei saagi ma Sulle rohkem edasi jutustada, sest sel juhul räägin ma Sulle terve loo ära. Ja see pole ju enam sugugi mitte põnev ega huvitav lugemine, kui teada saada, mis lõpus juhtuma hakkab.

Igal juhul saavad lapsed teada, et jahilossi on toimetanud kaks kurikaela, kellel on olnud salakaval plaan. Plaan röövida! Mängu tulevad ka politseinikud, saame tuttavaks ka kurikaeltega, käime paar korda veel jahilossi, ja Tiril peab muutma ennast ühel hetkel kummituseks. Miks nii? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Igal juhul on „Deteketiivibüroo nr 2“-raamatusarja kümneski raamat igati põnev ja kaasahaarav lastekrimka, mida on tõepoolest põnev ja huvitav lugeda. Loo lõpus on ülevaade asjadest, mida tuleb lugejal endal raamatu illustratsioonidelt üles leida. Ja loomulikult on taaskord igati ägedad ka raamatu illustratsioonid.

 

Ja muideks. Selles vahvas raamatusarjas on kokku ilmunud 23 raamatut! Neist seni viimane on aastast 2020, mistõttu mulle tundub, et ka eesti keeles on oodata sellest sarjast veel mitmeid põnevaid lugusid. Ja see on igati vahva!

NikolaHuppertz

 

„Kaunisnagu kaheksa“

 

(ÜhinenudAjakirjad/Vesta)

 

 

12-aastane pisut eraklik koolipoiss Maltearmastab arve ja harjutab tublisti matemaatikaolümpiaadiks, mille ta tingimatavõitma peab. Ta on valitud maakondlikus voorus osalema oma koolist ainsana. Kui nende juurde kolib tema seitsmeteistaastane poolõde Josefine, kellest poiss varem vaevalt kuulnud on, ei ole aga kodus enam kõik nii nagu varem. Ilma mingi hoiatuseta kukub Malte korrastatud maailm kaardimajakesena kokku.

Tuleb välja, et elus ei ole kõigele üheseid vastuseid nagu matemaatikaülesandes– sageli võivad tunded olla vastuolulised ja mõnikord saab keegi haiget. Lisaks ilmub matemaatikaklubisse Lale, kes pole lihtsalt tõsiseltvõetav konkurent,vaid ka „kaunis nagu kaheksa“.

Nikola Huppertz sündis 1976. aastal Mönchengladbachis Saksamaal, õppis pärast keskkooli muusikat ja psühholoogiat ning katsetas selle kõrvalt kirjutamisega. Pärast kahe lapse sündi pühendus ta intensiivselt ilukirjanduslikule tööle. Sellest ajast saadik on ta avaldanud arvukalt laste-ja noorteraamatuid, aga ka luuletusi ja lühiproosat kirjandusväljaannetes.


Pean tunnistama, et saksa laste- ja noortekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju Saksamaal lastele ja noortele aastakümnete, ja veel rohkemaaja jooksul kirjutanud lugusid: vennad Grimmid (kes poleks lugenud nende muinasjutte), E.T.A. Hoffmann („Pähklipureja ja Hiirekunigas“), Heinrich Hoffmann („Kolumats“), Otfried Preussler (suurepärased röövel Hotzenplotzi lood, vahvad väikese nõia ja väikese vetevaimu lood, naljakad Kilpla-lood ja kindlasti ka tema võrratu „Krabat“), Wilhelm Busch, Erick Kästner („Emil ja detektiivid“, „Veel üks Lotte“, „Lendav klassituba“), James Krüss (suurepärane„Timm Thaler ehk müüdud naer“, „Minu vaarisa ja mina“, „Timm Thaleri nukuteater“, „Majakas Vähimadalal“), Janosch, Michael Ende („Momo“,„Vunšpunš“), Cornelia Funke („Varaste isand“, „Võluakende taga“, „Tindisüda“), Angela Sommer-Bodenburg (väga lahedad väikese vampiiri lood), Kirsten Boie (temalt ilmus eesti keeles alles eelmisel aastal igati mõnus lasteraamat „Suvi Sommerbys“), Ottokar Domma (naljakad Ottokari lood), Dorothea Flechsig (loodussõprade Petronella Õnneseene lood), Frauke Scheunemann (humoorikad kõuts Winstoni lood), Michael Engler, Lisa-Marie Dickreiter (Maxi ja Metsiku Seitsme lood), Ingo Siegner (võrratud väikese lohe lood), Stefanie Dahle (maasikahaldjas Marikese lood), Jürgen Banscherus (Kwiatkowski juhtumid) jpt.

 

Paljudes saksa laste- ja noorteraamatutes on ka filmilikkust, mistõttu on mitmedki neist jõudnud kas tele- või kinolinale, teatrilavale. On ju ka ETV2´s aeg-ajalt võimalik vaadata just saksa laste- ja noortefilme, mis on igati vahvad.

 

Nikola Huppertz on samuti sakslanna, ja uus tutvus meie raamatusõpradele.

 

„Kaunis nagu kaheksa“ on igati vahva laste- ja noorteraamat, milles on juttu matemaatikast, kuid ka sõprusest ja sõpradest, esimesest armumisest, keerulistest peresuhetest.

Raamatu avab pisike mõtisklus, milles öeldakse, et kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel … Kaheksa on lihtsalt kaheksa oma parem- ja vasakpööretega ning täpselt keskel oleva suunamuutusega. Ja kui ta külili lükata, on ta lõpmatus. Keegi ei saa öelda, et see pole ilus.

 

Raamatu peategelesaks on seitsmenda klassi kutt, kel nimeks Malte. Ta valmistub maakondlikuks matemaatikaolümpiaadiks, kuid samas peab poiss hakkama saama teadmisega, et tal on temast vanem poolõde Josefine (tüdruk on omamoodi mässumeelne, kellele meeldib kirjutada luuletusi, koolist poppi teha, sest talle ei meeldi tavapärased õpetajad ja vahetevahel end „augustada“), et tema isal on olnud varem teine naine (ja nüüd on sellel naisel rinnavähk, mistõttu tema tütar, Malte poolõde, on tulnud just Malte pere juurde mõneks ajaks elama), ja et matemaatikaringi tuleb uus tüdruk, kellesse Malte armub (tegelikult ei saa Malte ju esialgu sellest ise aru), aga kuidas oma tundeid väljendada – kas numbritega või hoopis luuletustega?

 

Loo alguses räägib Malte, et tema vanemad ei küsinud temalt, kas ta on nõus. Ei ema ega ka mitte isa, kuigi see on tema tütar ja tema asi. Ja öelda midagi selle vastu, et Josefine nüüd koos nendega on, polegi lihtsalt võimalik. Tema ema pärast. Kui kellelgi on vähk ja tuleb opereerida, ei tohi selle kohta midagi öelda. Siis tuleb olla rõõmus ja tänulik, et kõik on hästi läinud, et nüüd vähivabal emal on koht taastusravis, ja kui kõik laabub, saab ta mõne nädala pärast koju tagasi.

 

Seetõttu saab Malte aru, et Josefine peab senikaua nende juures elama, no ja ka Maltega ühes ja samas koolis käima, kuid poisile ei meeldi, kuidas Josefine nende õhtusöögilauas istub ja välja näeb, nagu tahaks ta kõik maha tappa.


Josefine on saanud endale paiga Malte perekonna keldris, kus talle meeldib ka kõvasti muusikat kuulata, mistõttu Malte peab talle seda ütlema mitmel korral, et muusika tuleb panna vaiksemaks, sest ta peab õppima.


Josefine arvab esialgu, et Malte on ärahellitatud pisike, ja kindlasti mitte ei mahu Josefine´ile pähe see, et isa on tema, ja tema ema juurest ära läinud, ja uue naisega lapse saanud. Seda ta ütleb mitmel korral nii Maltele, Malte emale ja nende ühisele isale. See tekitab omakorda tüli …

 

Kui esialgu tundub, et Malte ja tema poolõe segased suhted käivad kõigil üle pea, on nad ju igati erinevad, siis veidi hiljem saavad neist hoopis sõbrad, väga head sõbrad. Nii head sõbrad, et nad usaldavad teineteist ja hakkavad teineteisest hoolima.


Josefine näitab Maltele oma luuletusi, ka Malte katsetab luuletamisega, kuid see on väga visa õnnestuma.

Malte räägib poolõele matemaatikast, isast ja emast, oma sõpradest, kuid ka uuest tüdrukust matemaatikaringis, kel nimeks Lale Erdem.

 

Maltel on probleeme – ta ei oska oma tundeid väljendada, tal on igasugu kahtlusi, teda ärritab see, et isal on veel ka Josefine, ja poiss kahtlustab, kas ta ikkagi oli isale ja emale oodatud laps või üks suur apsakas? See ärritab poissi, mistõttu ei suuda ta suhelda ei oma sõprade ega ka perega. Josefine aitab teda, ja ka vastupidi, kuid …

 

… olukord muutub sedavõrd keeruliseks ja arusaamatuks, et Malte otsustab loobuda matemaatikaolümpiaadist. Kas selle põhjuseks on isa ja ema, poolõde Josefine või hoopis Lale?

 

Selle pead Sa ise välja selgitama, sest tegelikult ongi ju põhjuseid mitmeid, kuid kas see on ikkagi õige ja ainus lahendus, et iseendas ja oma peres selgusele jõuda?

 

Kindlasti mitte, sest poiss on matemaatikas andekas. Kõik on mures – perekond, õde, matemaatikaringi juhendaja/õpetaja, kuid õnneks on raskes olukorras Maltele abiks nii tema perekond, sõbrad (eriti temast vanem Kolja, kellele on hakanud ka Josefine meeldima), Josefine ja ka Lale, mistõttu lõpeb raamat igati positiivselt ja lahedalt, kui Malte ja Lale istuvad üheskoos linnalähirongi, et alustada sõitu maakondlikule matemaatikaolümpiaadile.

 

Ja nüüd loeb Malte Lalele ette luuletuse „Kaunis nagu kaheksa“.

 

See on raamat, milles on igati huvitav vahva lugu, siin on tundeid, ausust ja siirust, veidi ka huumorit, lahedaid dialooge, noorte peategelaste mõtteid jpm, mis teevad ühest laste- ja noorteraamatust väga hea laste- ja noorteraamatu.

 

Raamatu on illustreerinud Barbara Jung.

MarjokeHenrichs

 

„Ei!Ütles jänes“

 

(Varrak)

 

 

Väike jänesepoeg ei soovi teha seda, mida ema temalt palub, kuid lõpuksavastavad nad midagi, mis mõlemale väga meeldib! Raamat tuleb kindlasti tuttavette neile, kelle väikelaps on avastanud sõna „EI!“ ning kasutab seda igalvõimalikul juhul.

Lugu jänesepojast, kellele ei meeldi, kui talle öeldakse, mida teha.

„Ei ei ei ei!“ hüüab jänes, kuni lõpuks teeb ema talle pakkumise, millest ta keelduda ei saa.

 

Marjoke Henrichsi kirjutatud ja joonistatud raamat on kindlasti igati vahva lugemine pere väiksematele raamatusõpradele. Need lapsed, kes juba oskavad lugeda, saavad selle raamatu lugemisega ilusasti üksi hakkama. Need lapsed, kesveel ei oska ise lugeda, nemad võivad seda raamatut lugeda koos ema, isa, vanaema, vanaisa, vanema õe või vennaga jne.

 

Lugu algab sellest, et jänese ema ütles jänesele, et on aeg riidessepanna. Jänesepoeg keeldus, öeldes „EI!“, kuigi see oli tema lemmisärk ja suurtetaskutega püksid. Seejärel on kahel leheküljel vahvad joonistused, kuidasjänesepoeg üritas pükse jalga panna ja särki selga panna – pahupidi, alaspidi,külg ees ja õigetpidi.

 

Ema ütles järgmiseks, et on aeg süüa hommikust. Jänesepoeg vastas „EI!“,kuigi ta nägi söögilaual mahlaseid ja lausa kuldseid porgandeid. Vaatamata sellele, et jänesepoeg ei tahtnud porgandeid süüa, sõi ta neid ikka päris palju, nii väikeseid kui ka suuri. Porgandid said otsa ja jänesepoeg sõi veel ka paar küpsist, no siis, kui ema ei vaadanud.

 

Seejärel ütles ema, et on aeg minna õue. Kuid ka sellele vastas jänesepoeg „EI!“, uskumatu lugu, kogu aeg, ei ja ei, ja samas olid jänesepojal igati vahvad kummikud, millega õue minna. Õue me jänesepojaga läheme, mis seal toimus, selle jätan Sulle endale uurida.

 

Aga emal oli veel mitmeid asju, mida ta palus jänesepojal teha – joomine,söömine, potile minemine, tuppa minemine, vanni minemine, kuid jänesepoeg, temavastas jällegi ei, ei, ei ja ei …

 

Vanni jänesepoeg siiski läks, aga … mis Sa arvad, kas ta tahtis vannist ka välja tulla, sest oli ju vannis vannivaht, soe vesi ja vannipart.

 

Aga emal on üks ettepanek veel, kusjuures see meeldis jänesepojale väga. Mis ettepanek see oli, selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada, kuid sellele ettepanekule vastas jänesepoeg „JAA!“ Lõpuks ometi!

 

Kahjuks see raamat jaa-ga ei lõpe, sest emal on veel üks palve, soov, ettepanek, ja see ei meeldi teps mitte jänesepojale.

 

Igal juhul üks igati vahva lasteraamat/pildiraamat pere väikematele raamatusõpradele. Vahva ja tegelikult ka õpetlik lugu, et kas ikka see„EI“-ütlemine on alati kõige parem ja kõige õigem lahendus, äkki „JAA“-ütlemine oleks parem …

web counter