David Walliams

“Gängstamemm”

(Tänapäev)

Benil on üsna tüüpiline vanaema: tal on valged juuksed, kunsthambad, karvane lõug, kuuldeaparaat ja pruunid sukkpüksid ning talle meeldivad igavad lauamängud ja kapsasupp. Ben ei taha vanaemal sugugi külas käia, kuni ta saab teada, et tema vanaema on ... rahvusvaheline juveelivaras!

David Walliams on populaarsete telesarjade ja lasteraamatute autor. „Gängstamemm” on tema neljas raamat – senistest kõige naljakam!

David Walliamsi humoorikas “Gängstamemm” ilmus esimest korda 2014. aastal ehk üheksa aastat tagasi. Nüüd on raamat eesti keeles uuesti ilmunud, ja see on vahva, sest Walliamsi raamatud on vägagi omalaadse huumoriga kirjutatud, ja neid võib ikka ja jälle lugeda.

David Walliamsi mõnusa ja humoorika lasteraamatu “Gängstamemm” peategelasteks on 11aastane Ben ja tema vanaema. Kaasa löövad ka Beni isa ja ema ning üks üsna tüütu naabrimees, kes pidevalt vanaema järgi luurab.

Kuna Beni vanemad jumaldavad üle kõige peotantsu ja telesaadet “Ainult tähed tantsivad”, siis vaatavad nad seda saadet reedeõhtuti telekast, kuid mõnikord käivad nad seda ka spordihallis kohapeal vaatamas.

Seetõttu on Ben vanaema juures üsna sageli just reedeti. Vanaema on tavaline vana naine, kes haiseb kapsa järele, kuna talle meeldivad kapsasupp, kapsapirukas ja isegi magustoidud on kapsast. Neid kõike pakub ta ka Benile. Koos mängitakse sõnamängu, ja vanaemale meeldib ka lugeda, igasugu krimkasid, raamatuid gängstadest, pangaröövlitest, maffiast.

Samas on kindel seegi, et Benil on vanaema juures igav. Lisaks peab Ben vanaema juures hambaid pesema ja varakult magama minema… Sellest igavusest kurdab poiss ka emale ja isale, ja tundub, et seda kuuleb pealt ka vanaema…

Vanaema tahaks, et ka Ben loeks, kuid poiss on lugemise pärast koolis isegi ühe aasta istuma jäänud. Ainus, mis poiss loeb on Torulukkseppade Nädalaleht, sest tal on plaan saada tulevikus torulukksepaks. Emale, kes on küünetehnik ja isale, kes on kohalikus kaubahallis turvamees, poisi tulevikuplaan ei meeldi, sest nemad tahaksid, et poisist saaks maailmakuulus peotantsija!

Ühel päeval avastab Ben vanaema juures küpsisekarbi, mille sees on tohutul hulgal teemante! Sõrmuseid, käevarusid, kaelakeesid, kõrvarõngaid, miljonite naelte eest! Ben ei usu oma silmi, kas tõesti on tema vanaema varas, gängsta!? Kuigi, kas 11aastane poiss ikka teab, millised need päris teemandid on?

Ben otsustab vanaema järel luurata ja ühel õhtul sõidabki vanaema invarolleriga linna. Ta suundub juveelipoe juurde ja kavatseb selle akna sisse visata. Nüüd sekkub Ben, kes on vanaema luuranud ja takistab tal seda teha!

Vanaema jutustab Benile sellest, et ta ongi olnud kuulus varas, kes alustas vargustega juba siis, kui oli Beni vanune. Siis varastas ta esimese teemantsõrmuse. Aastakümnete jooksul on vanaema käinud vargil Washingtonis Valges Majas, Indias, isegi Peterburis Ermitaaži muuseumis.

Kas vanaema räägib ikka tõtt - äkki ajab vanaema lihtsalt udujuttu!? Mine tea…

Vanaemal on ka unistus, ta tahaks varastada kalliskivid, mis on iga varga unistuseks – Briti kroonijuveelid, kuhu kuulub terve hulk kroone, mõõku, valitsuskeppe, sõrmuseid jpm. Mõned neist on lausa tuhat aastat vanad.

Ben kinnitab, et tema on nõus vanaema aitama, kusjuures Ben saab põnevat infot ühest vanast Torulukkseppade Nädalalehest, kus on sisukas lugu torustike lühiajaloost, milles räägitakse ka Londoni Toweri vanade torustike kohta, kuid just Toweris kroonijuveelid hoiul ongi.

Siinkohal ma rohkem Sulle seda põnevat ja humoorikat lugu ümber ei jutusta, sest muidu oleks Sul igav raamatut edasi lugeda.

Seda võin kinnitada, et lugu läheb hiiglama põnevaks, mängu tuleb kuninganna. Saab ka nalja, Ben peab esitama ühe tantsunumbri, mis ei tule just kõige paremini välja. On ka kurbust ning nukrameelsust, mis seotud vanaemaga.

Ja ikkagi, kas vanaema on maailmakuulus juveelivaras!?

“Gängstamemm” on põnev ja huumorikas lasteraamat, mis ühtlasi näitab, et ka vanaemadega on väga vahva ühiselt aega veeta ja seda aega tasub nautida …

Isabella Paglia

„Aitab valedest, Nina!“

(Pegasus)

Nina on üks igavene võrukael, aga selleks, et tema suur pere temaga riidlema ei hakkaks, mõtleb ta välja hiigelVALESID.

Valed aga ilmutavad end talle naljakate, lõbusate ja lärmakate, kuid ka tüütute ja kohmakate KOLLIKESTENA! OEH! Nina on kollikestest juba täitsa tüdinenud! Kuidas neist lahti saada?

Raamat „Aitab valedest, Nina!“ õpetab, kuidas tõtt rääkides hoiad oma südametunnistuse ja toa puhtana ning su uni on rahulik.

„Aitab valedest, Nina!“ on üks igati vahva ja äge lasteraamat, sest puudutab teemat, mida me kõik oma lapsepõlves olema vahetevahel „kasutanud“ ehk valetamist. Valesid on igasuguseid, piilume, milliste valedega astub meie ette Nina.

Raamatu alguses küsib Nina ema tüdrukult, et mis türduku särgiga on juhtunud?. Nina kinnitab, et ta äratas koemata tukkuva ninasarviku üles. Ninasarvik oli Nina juurde jooksnud ja tüdruku sarvega üles tõstnud. Nina oli rabelenud, vabaks saanud ja minema jooksnud. Nina kinnitab, et ta on ju tugev ja superkiire.

Järgmiseks on probleem vannitoas. Nina jutustab issile, et ta oli vannis koos suure kalaga (pildil on näha vaala!), kes muudkui hüppas sulps ja sulps ja sulps!

Seejärel on keegi elutoa ära sodinud! Nina seletab tädile, et tuppa oli tulnud elevant, kes oli pika londiga Nina värvid ja hakanud seinu plätserdama!

Elutoast liigume meie ja liiguvad probleemid kööki. Köögis oli suur segadus ja keegi oli vanaema meisterdatud küpsised ära söönud. Nina teab, kes on süüdi. Lõvi ja hiigellusikas!

Õueski on probleeme ja valesid. Keegi on Nina vanema venna Matteo jalgratta katki sõitnud. Nina teab, süüdi on häbitud pärdikud, kes rattaga vastu puud sõitsid!

Ja vanema õe toa ajasid segi naabri kanad! No uskumatu lugu!

Ja kui isa, ema, vanaema, tädi, vanem õde ja vanem vend soovitavad Ninal valetamine lõpetada, siis karjub Nina neile vastu, et tema rääkis tõtt, tema ei ole süüdi.

Õhtul, üritab Nina magama jääda, kuid ta ei saa rahu ja uni ei tule. Tal tekib tunne, et kõik pigistab. Seejärel ilmuvad valekollikesed!

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. Selleks, et valekollikestest lahti saada ja rahulikult magama jääda, peab Nina midagi tegema.

Vahva lasteraamatu väga ilusad ja lahedad pildid on joonistanud Paolo Proietti.

Sanna Mander

„Mu tilluke nõid“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Nüüd pole aega mõttetusteks, nagu näiteks kahega korrutamiseks. On palju tähtsamatki teha: tuleb zombiohuks valmistuda!

„Mu tilluke nõid“ on särts lugu Harrist ja rosinalõhnalisest nõiast Nõx Rexonast. Elu uljaspäise nõia seltsis on kõike muud kui igav – vahel läheb tempo liigagi närvesöövaks.

SANNA MANDER on Soome illustraator ja kirjanik, kelle pildiraamat „Kadunud võti“ pälvis 2017. aastal laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna.

„Mu tilluke nõid“ on tema kuues teos.

Eesti keeles on varem ilmunud kaks Sanna Manderi illustreeritud raamatut: Anna Sarve kirjutatud „Pöörane printsessiraamat“ (2020, Postimees) ja Malin Klingenbergi kirjutatud „Peeru elu“ (2020, Tänapäev). „Mu tilluke nõid“ on seega esimene raamat eesti keeles, mille Sanna Mander on nii illustreerinud kui ka loo kirjutanud.

Harri on kaheksa-aastane poiss, kes elab vaheldumisi kord isa, kord ema juures. Ta on hea ja tubli poiss, kuid on keegi, kes tekitab temas probleeme. Nimelt, tema parimaks sõbraks on päris oma pisike nõid, Nõx Rexona, kes vahetevahel tahab teha igasugu rumalusi.

Nõx Rexona on tegelikult igati tore nõid, kes oskab oma võlukepikestega (need on tehtud tuletikkudest) võluda igasugu põnevaid asju. Kui väikesel nõial on igav, siis ärgitab ta Harrit rumalusi tegema.

Harri ei tahaks rumalusi teha, sest ta ei ole paha poiss, ja rumalustest tekib alati ka palju probleeme. Äkki hakkavad Harri püksid kangesti sügelema, läätsesupp maitseb kui rosinakissell ja isa uus sõbratar on tegelikult maskeerunud tulnukas!

Mõnikord lähevad asjad käest, ja süüdi on ikkagi Harri, sest keegi teine ei näe seda pisikest nõida.

Lugu saab alguses reedel. On matemaatikatund, käsil on kahega korrutamine, kuid Harril pole arvude jaoks aega, ta valmistub zombiohuks! Harri parim paariline: väike nõid Nõx Rexona pakub välja lödivahi, zombid ei saa sellest läbi. Ja kui õpetaja küsib Harrilt, kui palju on kaheksa korda kaks? Vastab Harri, et see on kaheksateist. Õpetaja pailaps Milla teab, et tegelikult on see ju kuusteist!

Tund saab läbi, algab söögivaheaeg. Pakutakse kartulit ja köögiviljapalle. Nõx ei saa aru, miks pallid rohelised on, äkki on hoopis zombisilmad? Nõx ei saa aru, kuidas saavad vaesed inimlapsed lõunaks neid süüa. Nõiad söövad ainult rosinaid! Rosinaid rosinatega. Rosinaid rosinakastmega. Nõx vehib oma võlutuletikuga ja nüüd on Harri taldrikul rosinakaste.

Pärast kooli läheb Harri isa juurde, sest sel päeval algab isa nädal. Isa elab teisel pool parki, Harril on seljakotis kaasas täpiline lemmikpidžaama ja kaisukaelkirjak Tom. Isa juures on vahva see, et tal on suur telekas, isa teeb Harri lemmiksööki lasanjet, jama on see, et väike õde Megan tahab alati printsessi mängida.

Ongi uneaeg. Harri pesi hambad puhtaks ja puges teki alla, kuid Nõx ei tahtnud magada. Ta tahtis hoopis zombidest rääkida. Eriti just zombiohtudest, sest neid oli palju.

Edasi saame teada, et Harri ei mäleta täpselt, millal Nõx Rexona õigupoolest välja ilmus. Äkki juba siis, kui Harris sündis. Harri sai juba väiksena aru, et keegi teine Nõxi ei näe, kuid nõia vembud tekitasid olukordasid, mida oli raske täiskasvanutele selgitada. Nagu näiteks kõdikõditolm aluspükstes, mossitamispulber hommikupudrus, batuudiloss diivanist, seintele koonistatud zombid, surfamine vannis nii, et terve põrand lainetab.

Järgmisel päeval mängivad Harri ja Nõx õues peitust, kuid Nõx on nii pisike, et teda on väga keeruline leida. Ja, Harri ja Nõx lähevad lausa riidu! Nõx vehib võlutuletikuga ja karjub „LÕKE!“ Tikust lendab säde … see tabab prügikasti all vedelevat tšekki, ja selgub, et Harri ei tea, kuidas tuld kustutada. Poiss otsustab põgeneda! Õhtul on Harri murelik, sest Nõx on kadunud, ja äkki on park maatasa põlenud! Nüüd pannakse teda vangi!

Hommikul pole ikka veel Nõxi. Ja Harrit pole ka vangi pandud. Ju siis park ikkagi ei läinud põlema.

Samal ajal on Nõx Rexona hoopis teises kohas. Seal on ka tema kass Lenni, kes limpsib Nõxi saabast. Nõx arvab, et sellest pole hullu, kui natuke midagi põlema paned, sest elus peab särtsu olema.

Seejärel saame tuttavaks ka isa nõiaga, ja Harri mõtiskleb nõidade üle üldse. Kas kõigil on omad nõiad? Kas on olemas ka nõianõiad?

Raamat lõpeb üsna põnevalt, sest Harri ja Meghan lähevad kioskisse jäätist ostma. Nad istuvad kioski trepile, et jäätist limpsida, kui äkki!!! Meghanit ründab üks … kes ründab ja miks ründab, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada, kuid õnneks tuleb appi … mis Sa arvad, kes tuleb appi?

Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes

„Operatsioon Kummitus. Detektiivibüroo nr 2“

(Varrak)

Vana jahilossi aknale ilmub valge näo ja mustade silmadega tüdruk. Räägitakse, et Storbergi jahilossis kummitab. Kas see võib olla „hall tüdruk”, teenijapiiga, kes kunagi ammu lossi keldrisse aheldati? See on põnev peamurdmine Detektiivibüroole nr 2!

Vahel on number kaks olla enam kui küll.

Jørn Lier Horsti kirjutatud ja Hans Jørgen Sandnesi illustreeritud „Detektiivibüroo nr 2“ raamatusarja raamatud on saanud populaarseks ka meie laste seas, sest need on ju igati põnevad ja kaasahaaravad lood (kriminaalsed lood) ning raamatud näevad ka igati ägedad välja, sest neis on väga palju illustratsioone.

Varem oleme saanud lugeda „operatsioonidest“, millel nimeks: Varjumees, Tuuleiil, Suvesaar, Nartsiss, Kilekott, Päikeseloojang, Pronksiplats, Kõuepilv ja Tsirkus. „Operatsioon Kummitus“ on selle raamatusarja 10. raamat!

Nii nagu ikka, raamatu esisisekaantel on pilt väikelinn Elvestadist, kus selle raamatusarja sündmused toimuvad. Elvestad asub Svenna jõe suudmes, linn on asutatud 1884, elanikke on 937 ja linnapeaks Kristian F. Biller.

Seejärel saame tuttavateks raamatu peategelaste Tirili, Oliveri ja jäljekoer Ottoga, sest nemad ongi ju Detektiivibüroo nr 2. Selles raamatus on teisigi tegelasi: jahilossis töötanud teenijatüdruk Ulrika Pape, Elvestadi kõige rikkam mees Edvard Goller, raamatukoguhoidja vana Johs, Elvestadi klatšimoorid proua Surke ja Dorris Fjeld ja Elvestadi kaks kõige paremat politseinikku Rita Eng ja Rolf Gulliksen.

Ja seekordne lugu algab. Käisid jutud, et Storbergi jahilossis kummitab. Mõni ütles, et kodukäijad on vana krahv ja tema kuri naine, aga teised arvasid, et see on üks vana karukütt või hoopis halli kleidiga teenijatüdruk. Suur maja asus Elvestadi taga nõlvakul ja nägi sünge välja.

Poemüüja Dorris Fjeld rääkis poes, et tema oli seal maasikal käinud, ja tema oli kuulnud jahilossi juures üht kohutavat häält. Karjatust, mis polnud tema arvates elava olendi oma, see käis luust ja lihast läbi. Karjatusele järgnes ketikõlina hääl ja seejärel ilmus aknale naine! Dorris Fjeldi arvates oli see hall tüdruk, kes seal kummitabki. Tüdruk, kellega olid seal juhtunud jubedad lood.

Seda juttu kuulsid ka Tiril ja Oliver, kuna nad olid kaupluses. Ja poemüüja jätkas. Ta kinnitas, et hall tüdruk oli näous kriitvalge, süsimustade silmadega ja halli kleidiga.

Tiril ja Oliver väljusid poest. Piilusid jahilossi poole. Oliver küsis, kas Tiril usub kummitustesse? Tiril raputas pead, kuid see oli tüdruku arvates uus juhtum Detektiivibüroole nr 2.

Nüüd läksid meie noored detektiivid raamatukokku, vana Johsi juurde. Neil oli vaja mõnda raamatut Storborgi jahilossi kohta. Vana Johs andis neile raamatu, milles pidi juttu olema ka halli tüdruku loost.

Lapsed saavad teada, et 1678. aastal võttis krahv tööle teenijatüdruku, kelle nimi oli Ulrika Pape. Krahvi naine jäi haigeks, ja Ulrika tohterdas teda taimedega ja looduslike ravimitega. Krahvinna sain terveks, aga leidis, et teenijatüdruk tegeleb musta maagiaga ja on nõid. Selleks, et end musta maagia eest kaitsta, laskis krahvinna tüdruku jahilossi keldrisse lukustada, kuhu too jäi elu lõpuni ahelatesse. Liikusid kuuldused, et Ulrika Pape kummitab lossis.

Tiril ja Oliver otsustasid minna jahilossi lähemalt uurima, enne seda ostis Tiril kaasa ka paki jahu. Ja õige varsti saame teada, miks ta seda tegi.

Lapsed sammusid rohtunud vankriteed pidi vana lossi poole. Siin ja seal oli üle tee langenud puid, keegi oli puud maha võtnud ja vedelema jätnud. Veidi hiljem saame teada, et ka see on oluline fakt sündmuste juures, mis juhtuma hakkavad.

Lossi juures ei näinud nad mitte kedagi. Tiril võttis jahupaki, näppis selle lahti ja hakkas lossi ukse ette jahu puistama. Oliver ei saanud aru, mida Tiril teeb, kuid tüdruk kinnitas, et see aitab libakummitusi paljastada, sest hall tüdruk hõljub ju maapinna kohal, aga kui keegi on jahu sisse jalajäljed jätnud, siis saavad meie detektiivid teada, et jahilossis on käinud inimesed ja mitte kummitus. Nutikas värk, kas pole.

Katkisest keldriaknast pääsesid lapsed lossi. Äkki kuulsid nad ülakorruselt mingit häält! See kõlas nagu nutt, siis kostis vali karjatus, millele järgnes ketikõlin. Tiril, Oliver ja Otto tormasid jahilossist välja. Nad peatusid alles metsaserval, vaatasid uuesti jahilossi suunas ja teise korruse räämas akna taga seises hallis riides naine.

Noored detektiivid läksid koju, et asjade üle loogiliselt ja arukalt mõtelda, sest kummitusi ei ole ju ometigi olemas. Nad olid jahilossis ka mobiiltelefoniga filminud, ja nüüd avastasid nad videolt ühe kahtlase valguskiire! Oliver teadis, mis see oli, see oli ka tema isa garaažis. Sinna meie peategelased läksidki. Garaažis oli liikumisandur, mis oli ühtlasi ka turva- ja alarmseade. Oliver oli nüüd kindel, et keegi tahtis inimesi jahilossist eemale hirmutada, mis tähendas, et teoksil on midagi valgustkartvat.

Tiril, Oliver ja Otto läksid jahilossi juurde tagasi. Ukse ette puistatud jahus nägid nad jälgi. Inimeste jalajälgi, lausa kaks paari – üks paar väikeseid ja teine paar suuri jälgi! Need tulid majast väljapoole, mis tähendas, et hetkel kedagi jahilossi ei olnud. Jahilossis leidsid nad kinnise ukse, millel oli silt „Sinine tuba“. Seal said nad teada, mis tegi hirmuäratavat häält, ja mida nad olid jahilossi aknal näinud.

Edasi läksid meie peategelased ka tornituppa, kus nad nägid ka suurt teleskoopi, mis oli suunatud …

Siinkohal ei saagi ma Sulle rohkem edasi jutustada, sest sel juhul räägin ma Sulle terve loo ära. Ja see pole ju enam sugugi mitte põnev ega huvitav lugemine, kui teada saada, mis lõpus juhtuma hakkab.

Igal juhul saavad lapsed teada, et jahilossi on toimetanud kaks kurikaela, kellel on olnud salakaval plaan. Plaan röövida! Mängu tulevad ka politseinikud, saame tuttavaks ka kurikaeltega, käime paar korda veel jahilossi, ja Tiril peab muutma ennast ühel hetkel kummituseks. Miks nii? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Igal juhul on „Deteketiivibüroo nr 2“-raamatusarja kümneski raamat igati põnev ja kaasahaarav lastekrimka, mida on tõepoolest põnev ja huvitav lugeda. Loo lõpus on ülevaade asjadest, mida tuleb lugejal endal raamatu illustratsioonidelt üles leida. Ja loomulikult on taaskord igati ägedad ka raamatu illustratsioonid.

Ja muideks. Selles vahvas raamatusarjas on kokku ilmunud 23 raamatut! Neist seni viimane on aastast 2020, mistõttu mulle tundub, et ka eesti keeles on oodata sellest sarjast veel mitmeid põnevaid lugusid. Ja see on igati vahva!

NikolaHuppertz

„Kaunisnagu kaheksa“

(ÜhinenudAjakirjad/Vesta)

12-aastane pisut eraklik koolipoiss Maltearmastab arve ja harjutab tublisti matemaatikaolümpiaadiks, mille ta tingimatavõitma peab. Ta on valitud maakondlikus voorus osalema oma koolist ainsana. Kui nende juurde kolib tema seitsmeteistaastane poolõde Josefine, kellest poiss varem vaevalt kuulnud on, ei ole aga kodus enam kõik nii nagu varem. Ilma mingi hoiatuseta kukub Malte korrastatud maailm kaardimajakesena kokku.

Tuleb välja, et elus ei ole kõigele üheseid vastuseid nagu matemaatikaülesandes– sageli võivad tunded olla vastuolulised ja mõnikord saab keegi haiget. Lisaks ilmub matemaatikaklubisse Lale, kes pole lihtsalt tõsiseltvõetav konkurent,vaid ka „kaunis nagu kaheksa“.

Nikola Huppertz sündis 1976. aastal Mönchengladbachis Saksamaal, õppis pärast keskkooli muusikat ja psühholoogiat ning katsetas selle kõrvalt kirjutamisega. Pärast kahe lapse sündi pühendus ta intensiivselt ilukirjanduslikule tööle. Sellest ajast saadik on ta avaldanud arvukalt laste-ja noorteraamatuid, aga ka luuletusi ja lühiproosat kirjandusväljaannetes.

Pean tunnistama, et saksa laste- ja noortekirjandus on mulle alati meeldinud. On ju Saksamaal lastele ja noortele aastakümnete, ja veel rohkemaaja jooksul kirjutanud lugusid: vennad Grimmid (kes poleks lugenud nende muinasjutte), E.T.A. Hoffmann („Pähklipureja ja Hiirekunigas“), Heinrich Hoffmann („Kolumats“), Otfried Preussler (suurepärased röövel Hotzenplotzi lood, vahvad väikese nõia ja väikese vetevaimu lood, naljakad Kilpla-lood ja kindlasti ka tema võrratu „Krabat“), Wilhelm Busch, Erick Kästner („Emil ja detektiivid“, „Veel üks Lotte“, „Lendav klassituba“), James Krüss (suurepärane„Timm Thaler ehk müüdud naer“, „Minu vaarisa ja mina“, „Timm Thaleri nukuteater“, „Majakas Vähimadalal“), Janosch, Michael Ende („Momo“,„Vunšpunš“), Cornelia Funke („Varaste isand“, „Võluakende taga“, „Tindisüda“), Angela Sommer-Bodenburg (väga lahedad väikese vampiiri lood), Kirsten Boie (temalt ilmus eesti keeles alles eelmisel aastal igati mõnus lasteraamat „Suvi Sommerbys“), Ottokar Domma (naljakad Ottokari lood), Dorothea Flechsig (loodussõprade Petronella Õnneseene lood), Frauke Scheunemann (humoorikad kõuts Winstoni lood), Michael Engler, Lisa-Marie Dickreiter (Maxi ja Metsiku Seitsme lood), Ingo Siegner (võrratud väikese lohe lood), Stefanie Dahle (maasikahaldjas Marikese lood), Jürgen Banscherus (Kwiatkowski juhtumid) jpt.

Paljudes saksa laste- ja noorteraamatutes on ka filmilikkust, mistõttu on mitmedki neist jõudnud kas tele- või kinolinale, teatrilavale. On ju ka ETV2´s aeg-ajalt võimalik vaadata just saksa laste- ja noortefilme, mis on igati vahvad.

Nikola Huppertz on samuti sakslanna, ja uus tutvus meie raamatusõpradele.

„Kaunis nagu kaheksa“ on igati vahva laste- ja noorteraamat, milles on juttu matemaatikast, kuid ka sõprusest ja sõpradest, esimesest armumisest, keerulistest peresuhetest.

Raamatu avab pisike mõtisklus, milles öeldakse, et kaheksa on kauneim, mida ma tean. Kõik numbrid on ilusad, aga kaheksa on perfektne. Ta on sümmeetriline peegeldus iseendast ja tal ei ole selliseid sabasid ja sarvi nagu teistel numbritel … Kaheksa on lihtsalt kaheksa oma parem- ja vasakpööretega ning täpselt keskel oleva suunamuutusega. Ja kui ta külili lükata, on ta lõpmatus. Keegi ei saa öelda, et see pole ilus.

Raamatu peategelesaks on seitsmenda klassi kutt, kel nimeks Malte. Ta valmistub maakondlikuks matemaatikaolümpiaadiks, kuid samas peab poiss hakkama saama teadmisega, et tal on temast vanem poolõde Josefine (tüdruk on omamoodi mässumeelne, kellele meeldib kirjutada luuletusi, koolist poppi teha, sest talle ei meeldi tavapärased õpetajad ja vahetevahel end „augustada“), et tema isal on olnud varem teine naine (ja nüüd on sellel naisel rinnavähk, mistõttu tema tütar, Malte poolõde, on tulnud just Malte pere juurde mõneks ajaks elama), ja et matemaatikaringi tuleb uus tüdruk, kellesse Malte armub (tegelikult ei saa Malte ju esialgu sellest ise aru), aga kuidas oma tundeid väljendada – kas numbritega või hoopis luuletustega?

Loo alguses räägib Malte, et tema vanemad ei küsinud temalt, kas ta on nõus. Ei ema ega ka mitte isa, kuigi see on tema tütar ja tema asi. Ja öelda midagi selle vastu, et Josefine nüüd koos nendega on, polegi lihtsalt võimalik. Tema ema pärast. Kui kellelgi on vähk ja tuleb opereerida, ei tohi selle kohta midagi öelda. Siis tuleb olla rõõmus ja tänulik, et kõik on hästi läinud, et nüüd vähivabal emal on koht taastusravis, ja kui kõik laabub, saab ta mõne nädala pärast koju tagasi.

Seetõttu saab Malte aru, et Josefine peab senikaua nende juures elama, no ja ka Maltega ühes ja samas koolis käima, kuid poisile ei meeldi, kuidas Josefine nende õhtusöögilauas istub ja välja näeb, nagu tahaks ta kõik maha tappa.

Josefine on saanud endale paiga Malte perekonna keldris, kus talle meeldib ka kõvasti muusikat kuulata, mistõttu Malte peab talle seda ütlema mitmel korral, et muusika tuleb panna vaiksemaks, sest ta peab õppima.

Josefine arvab esialgu, et Malte on ärahellitatud pisike, ja kindlasti mitte ei mahu Josefine´ile pähe see, et isa on tema, ja tema ema juurest ära läinud, ja uue naisega lapse saanud. Seda ta ütleb mitmel korral nii Maltele, Malte emale ja nende ühisele isale. See tekitab omakorda tüli …

Kui esialgu tundub, et Malte ja tema poolõe segased suhted käivad kõigil üle pea, on nad ju igati erinevad, siis veidi hiljem saavad neist hoopis sõbrad, väga head sõbrad. Nii head sõbrad, et nad usaldavad teineteist ja hakkavad teineteisest hoolima.

Josefine näitab Maltele oma luuletusi, ka Malte katsetab luuletamisega, kuid see on väga visa õnnestuma.

Malte räägib poolõele matemaatikast, isast ja emast, oma sõpradest, kuid ka uuest tüdrukust matemaatikaringis, kel nimeks Lale Erdem.

Maltel on probleeme – ta ei oska oma tundeid väljendada, tal on igasugu kahtlusi, teda ärritab see, et isal on veel ka Josefine, ja poiss kahtlustab, kas ta ikkagi oli isale ja emale oodatud laps või üks suur apsakas? See ärritab poissi, mistõttu ei suuda ta suhelda ei oma sõprade ega ka perega. Josefine aitab teda, ja ka vastupidi, kuid …

… olukord muutub sedavõrd keeruliseks ja arusaamatuks, et Malte otsustab loobuda matemaatikaolümpiaadist. Kas selle põhjuseks on isa ja ema, poolõde Josefine või hoopis Lale?

Selle pead Sa ise välja selgitama, sest tegelikult ongi ju põhjuseid mitmeid, kuid kas see on ikkagi õige ja ainus lahendus, et iseendas ja oma peres selgusele jõuda?

Kindlasti mitte, sest poiss on matemaatikas andekas. Kõik on mures – perekond, õde, matemaatikaringi juhendaja/õpetaja, kuid õnneks on raskes olukorras Maltele abiks nii tema perekond, sõbrad (eriti temast vanem Kolja, kellele on hakanud ka Josefine meeldima), Josefine ja ka Lale, mistõttu lõpeb raamat igati positiivselt ja lahedalt, kui Malte ja Lale istuvad üheskoos linnalähirongi, et alustada sõitu maakondlikule matemaatikaolümpiaadile.

Ja nüüd loeb Malte Lalele ette luuletuse „Kaunis nagu kaheksa“.

See on raamat, milles on igati huvitav vahva lugu, siin on tundeid, ausust ja siirust, veidi ka huumorit, lahedaid dialooge, noorte peategelaste mõtteid jpm, mis teevad ühest laste- ja noorteraamatust väga hea laste- ja noorteraamatu.

Raamatu on illustreerinud Barbara Jung.

MarjokeHenrichs

„Ei!Ütles jänes“

(Varrak)

Väike jänesepoeg ei soovi teha seda, mida ema temalt palub, kuid lõpuksavastavad nad midagi, mis mõlemale väga meeldib! Raamat tuleb kindlasti tuttavette neile, kelle väikelaps on avastanud sõna „EI!“ ning kasutab seda igalvõimalikul juhul.

Lugu jänesepojast, kellele ei meeldi, kui talle öeldakse, mida teha.

„Ei ei ei ei!“ hüüab jänes, kuni lõpuks teeb ema talle pakkumise, millest ta keelduda ei saa.

Marjoke Henrichsi kirjutatud ja joonistatud raamat on kindlasti igati vahva lugemine pere väiksematele raamatusõpradele. Need lapsed, kes juba oskavad lugeda, saavad selle raamatu lugemisega ilusasti üksi hakkama. Need lapsed, kesveel ei oska ise lugeda, nemad võivad seda raamatut lugeda koos ema, isa, vanaema, vanaisa, vanema õe või vennaga jne.

Lugu algab sellest, et jänese ema ütles jänesele, et on aeg riidessepanna. Jänesepoeg keeldus, öeldes „EI!“, kuigi see oli tema lemmisärk ja suurtetaskutega püksid. Seejärel on kahel leheküljel vahvad joonistused, kuidasjänesepoeg üritas pükse jalga panna ja särki selga panna – pahupidi, alaspidi,külg ees ja õigetpidi.

Ema ütles järgmiseks, et on aeg süüa hommikust. Jänesepoeg vastas „EI!“,kuigi ta nägi söögilaual mahlaseid ja lausa kuldseid porgandeid. Vaatamata sellele, et jänesepoeg ei tahtnud porgandeid süüa, sõi ta neid ikka päris palju, nii väikeseid kui ka suuri. Porgandid said otsa ja jänesepoeg sõi veel ka paar küpsist, no siis, kui ema ei vaadanud.

Seejärel ütles ema, et on aeg minna õue. Kuid ka sellele vastas jänesepoeg „EI!“, uskumatu lugu, kogu aeg, ei ja ei, ja samas olid jänesepojal igati vahvad kummikud, millega õue minna. Õue me jänesepojaga läheme, mis seal toimus, selle jätan Sulle endale uurida.

Aga emal oli veel mitmeid asju, mida ta palus jänesepojal teha – joomine,söömine, potile minemine, tuppa minemine, vanni minemine, kuid jänesepoeg, temavastas jällegi ei, ei, ei ja ei …

Vanni jänesepoeg siiski läks, aga … mis Sa arvad, kas ta tahtis vannist ka välja tulla, sest oli ju vannis vannivaht, soe vesi ja vannipart.

Aga emal on üks ettepanek veel, kusjuures see meeldis jänesepojale väga. Mis ettepanek see oli, selle jätan ma jällegi Sulle endale avastada, kuid sellele ettepanekule vastas jänesepoeg „JAA!“ Lõpuks ometi!

Kahjuks see raamat jaa-ga ei lõpe, sest emal on veel üks palve, soov, ettepanek, ja see ei meeldi teps mitte jänesepojale.

Igal juhul üks igati vahva lasteraamat/pildiraamat pere väikematele raamatusõpradele. Vahva ja tegelikult ka õpetlik lugu, et kas ikka see„EI“-ütlemine on alati kõige parem ja kõige õigem lahendus, äkki „JAA“-ütlemine oleks parem …