Tove Appelgren

„Vesta-Linne ja sõbrad“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kohe-kohe! Kohe helistab Milli. Koos Milliga on kõik toredam. Ka
Vesta-Linnele tuleb temaga koos olles palju toredaid mõtteid pähe.
Sellepärast peabki Vesta-Linne kogu aeg telefoni vaatama. Kuidas ema
seda ei mõista? Ei saa ju ometi telefoni koju jätta, kui ta Aleksiga
mängima läheb.
Mis siis, kui Milli helistab ...
Miks Milli ei helista? Kas Vesta-Linne teeb midagi valesti?

„Vesta-Linne ja sõbrad“ on ilusas ja suures formaadis lasteraamat, lisaks veel igati vahvad ja lahedad illustratsioonid, mille autoriks on Salla Savolainen.

Lugu saab alguse sellest, kuidas Vesta-Linne keksleb kõnniteel. On reede, päike paistab, linnud laulavad, kõik on viimase peal hästi! Kui Vesta-Linne koju jõuab, peaks talle helistama ka Milli!

Teel koju on koos Vesta-Linnega ka Aleks, kes elab tüdrukuga samas trepikojas. Aleks teeb ettepaneku teha kodutöid. Vesta-Linna ei ole sellest huvitatud, sest ta tundub ootavat Milli kõnet. Aleks küsib, kas kodutöid võiks koos teha laupäeval? Ka selles pole Vesta-Linne kindel, sest tal on palju muud, millele mõelda. Mida nad küll Milliga koos ette võiksid võtta?

Vesta-Linne ongi kodus. Ta sööb natuke, lehitseb matemaatikaõpikut. Varsti tuleb Milli. Või helistab, sest nüüd peaks ka Millil kool läbi olema. Aga ei piiksugi. Vesta-Linne koristab üht karpi ja ootab. Kannatlikult. Millilt ei ole ühtegi kõnet ega sõnumit.

Järgmiseks oleme söögilaua ääres, kus on Vesta-Linne, tema ema, tema vanem vend Paul-Aksel ja nooremad õed Freja ja Vendla. Söögilauda telefoni kaasa võtta ei tohi, ja Vesta-Linne on ikka murelik, sest keegi ei helista ukse taga. Telefon vaikib.

Vendla lohutab Veste-Linnet. Äkki sai Milli mingi kõhuviiruse või pidi ta kuhugile sõitma? Vesta-Linne peab lihtsalt ootama. Nüüd otsustavad kolm õde hoopis mängima hakata. Küllap võtab Milli järgmisel päeval ühendust.

Järgmisel hommikul on Aleks Vesta-Linnele sõnumi saatnud, kuid tüdruk ei ava seda. Nad olid ju ikkagi Milliga kokku leppinud. Ehk polnud see siiski sel nädalavahetusel?

Vendla uurib, miks Vesta-Linne ei võiks ise Millile helistada?

Vesta-Linne kinnitab, et nad leppisid ju ometigi sedasi kokku või oli Milli ümber mõelnud? Äkki ei taha Milli enam Vesta-Linnega olla, sest et Vesta-Linne on nii igav ja mõistlik.

Veidi hiljem on ukse taga Aleks. Vesta-Linne ei taha temaga kohtuda ja palub Vendlal poisile öelda, et ta on vannis, kuigi ta seda ju ometigi ei ole … oh jah …

Nüüd tuleb ema, kellel on plaanis midagi teha. See on perekondlik traditsioon. Üheskoos (ema, kolm õde ja vanem vend) minnakse autopesulasse autot pesema. Kõik on rõõmsad, aga Vesta-Linne piidleb ikka telefoni.

On laupäeva õhtu. Vesta-Linne võtab riiulist lohutusraamatu, mida ta loeb siis, kui ta mõtleb sellistele asjadele, mis teda hirmutavad, ja ta ei suuda ise nendele mõtlemist lõpetada. Vanem vend ütleb, et lohutusraamat on vastumürk, ja täpselt seda praegu vaja ongi. Vastumürki ootamisele, et Milli ühendust võtaks.

Pühapäeva hommikul on ukse taga Aleks, kes on tulnud nende keepidega, mis ta ise neile õmbles. Uute keepidega minnakse õue mängima mängu „Üks teine maailm“, mis on Aleksi ja Vesta-Linne kõige parem ja kõige pikem mäng.

Koju naastes selgub, et Vesta-Linne mobiil on toas kaduma läinud. Ema oli homikul käskinud telefoni hääletu peale panna, ja nüüd oli see kadunud!!! Ja äkki just nüüd oli Milli helistanud!!! Vesta-Linne oli kindel, et just ema on süüdi, et tal sõpru ei ole!!!

Freja on õe telefoni leidnud ja selle nukuvankrisse magama pannud. Ja just samal hetkel süttib telefoni ekraan. Sõnum Millilt.

Millise sõnumi Milli saatis, selle jätan Sulle endale lugeda.

See sõnum teeb Vesta-Linnele haiget, kuid tüdruku ema tõdeb, et Vesta-Linne ei tohiks unustada märgata seda, mis tal on, peale kõige selle, mida tal ei ole. Vägagi õpetlikud sõnad, mis selle lasteraamatu ju ka suurepäraselt kokku võtavad.

Kuidas lugu lõpeb? Mida räägib noorem õde Vendla, ja kellega mängitakse „Mõisamängu“?

Trudi Trueit

„Avastajate Akadeemia. Draakoniveri“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kogu mõistatus muutub aina salapärasemaks, kui Cruz ja tema sõbrad puutuvad kokku plahvatusohtliku paljastusega ning kohtavad ootamatult kedagi tuttavat.

Cruz Coronado on ikka veel vapustatud elumuutvast avastusest, mis oli peidetud salajasse arhiivi ja millest ta ei või kellelegi rääkida. Koos sõpradega võtab ta suuna Hiinasse, et otsida üles salakoodi eelviimane osa. Vahepeal aga jääb aega ka mõne väljasureva loomaliigi aitamiseks. Uue nõuandja valvsa pilgu all muutub elu laeval taas peaaegu normaalseks... ehkki normaalsus on muidugi suhteline.

See on kuues raamat kogu maailmas menukast romaanisarjast, mis on saanud inspiratsiooni National Geographicu avastajate tõelistest seiklustest.

„Avastajate Akadeemia“-raamatusari on kindlasti üks põnevamaid noortele mõeldud raamatusarju, mis eesti keeles viimastel aastatel on ilmunud. Siin on vahvad ja ägedad tegelased, põnevad sündmused, juttu on loodusest ja looduskaitsest, kuid ka igasugu vahvatest imevidinatest, mis justkui tulevikust pärit on.

„Draakoniveri“ on sarja kuues raamat, seega üks raamat peaks pärast seda lugu veel ilmuma.

Cruz Coronado ja tema sõbrad ning õpetajad Avastajate Akadeemiast on seekordse loo alguses Borneo põhjaosa vihmametsas. Eelmise raamatu lõpus oli Cruz teada saanud, et täna tema ema äpardusele, mis tõenäoliselt muutis poisi DNAd, mistõttu võib Cruz elada igavesti.

Kuid nüüd on nad vihmametsas, kus märkavad igati naljakat ninaahvi ehk kahaud. Äärmiselt suure ja ägeda ninaga loom.

Professor Ishikawa jutustas noortele avastajatele, et nad seisid keset üht vanimat vihmametsa Maa peal. Borneo džunglis elab teadaolevalt rohkem kui kakssada liiki imetajaid ja nelisada inimestele tuntud linnuliiki. See on üks väheseid kohti maailmas, kus elevandid, ninasarvikud ja orangutangid elavad üheskoos.

Noortel avastajatel on uus ülesanne. Nad ei pea otsima silmanähtavat, nad peavad otsima haruldast, isegi tundmatut. Iga Avastajate Akadeemia meeskond saab läbiuurimiseks väikese osa vihmametsast. Nad peavad pildistama oma mõttekaameraga loomi ja taimi, keda nad oma piirkonnas märkabad. Avastajate kaamerad on ühendatud akadeemia raamatukogu andmebaasiga ja aitavad neil leide määrata. Ja mine tea, äkki avastatakse ka mõni uus liik!

Samal ajal vaevab Cruzi mõte, et tal on vaja leida ema jäetud valemikivi uus tükk. Ema oli jätnud talle vihje, et Cruz peab seitsmenda valemikivi leidmiseks otsima asja, mis on ühekorraga nii tavaline kui ka ebatavaline ja neile mõlemale südamelähedane. See, mida teised kasutavad mineviku unustamiseks, toob nähtavale Cruzi tuleviku, sest Cruz ise kirjutab oma saatuse.

Kui avastamisetk džunglis läbi sai, selgus, et Magalhaesi grupi liige Ali oligi leinud uue liigi! Liblika! See polnud Cruzile meeldiv uudis, sest Ali oli üsna omamoodi tegelane, kellega Cruz läbi ei saanud. Ka Cruzi meeskonna ehk Cousteau tiimi liikmed olid pildistanud põnevaid loomi – tibatilluke pruun konn ehk Abavorana luctuosa (selle konna nägemine looduses on väga haruldane), lisaks veel kakandtuhatjalgne, hiiglaslik raagritsikas, kiber-sarvlind, lenddraakon, maakaan, plahvatavad sipelgad ehk Colobopsis explodens. Cruz oli rahul, sest ka nende meeskond oli teinud head tööd.

Ja veel. Avastajate Akadeemia uurimislaevale saabub ka uus tegelane. Uus nõustaja, sest oli ju nene eelmine nõustaja Taryn kahjuks surma saanud. Uus nõustaja on tsimši juurtega ehk Kanada põliselanike juurtega 28. aastane naine, kes oli samuti õppinud Avastajate Akadeemias ja saanud kolledžist kraadi inseneriteaduses ja okeanograafias. Ta aitas ehitada allveeroboteid. Uue tulija nimeks on Nyomie Byron.

Cruz ja tema sõbrad jätkavad valemikivi vihjete otsimist. Ja kui tundub, et äkki nüüd on hea mõte vihje leidmiseks, siis hetk hiljem selgub, et kahjuks siiski mitte. Kas ema kasutas nähtamatut tinti? Ka see polnud lahendus.

Cruzil oli veel üks probleem. Laeval pidid olema ka kurikaelad, kes ihkasid, et poiss oleks surnud. Kes oli Sebra, kes oli Jaaguar?

Laeva alustas liikumist. Hüvasti Borneo. Professor Luben tutvustas noortele avastajatele uut missiooni. Kas tõesti minnakse Hiinasse! Ei, sest hiljutised sündmused sundisid neid kurssi muutma. Professor näitas avastajatele pilti kukkurhundist ehk Tasmaania tiiger ehk Tasmaania hunt. Loom, kes polnud ei kaslane ega koerlane. Kukkurhunt on lihasööjast kukkurloom, kukkur-sipelgakaru, kukkurkuradi ja kvolli sugulane. Sailor teadis ütelda, et kukkurhunt suri välja sada aastat tagasi. Nüüd palus professor Luben, et noored lubavad hoida järgmiseks kuuldu ainult endale, sest holovideol nähtud kukkurhunt olevat filmitud Austraalias, Tasmaania saare lõunaosas viis nädalat tagasi! Sailor tõdes, et see kukkurhunt võib olla samasugune legend nagu Loch Nessi koletis või Suurjalg! Aga kukkurhunt ei olnud ju legend, sest ta oli päriselt eksisteerinud. Professor Luben lisas, et selle salvestise osas ongi põhjust olla ettevaatlik, sest ei teatud, kas see kiildrooni filmitud video oli ikkagi autentne.

Avastajate laeval Orionil kulub Tasmaaniasse jõudmiseks umbes kümme päeva, selle aja jooksul räägib professor Ishikawa noortele avastajatele kukkurhundi bioloogiast, professor Coronado (Cruzi tädi) tutvustab fossiilileid, professor Benedict kukkurhundi ajalugu ja aitab noortel lihvida vaatlemis- ja pildistamisoskust, monsieur Legrand suurendab noorte vastuoidavust pikaks matkaks metsa jpm.

Cruz mõistis, et kui kukkurhunt on tõepoolest elus, siis võib liigi tulevik sõltuda noortest avastajatest.

Saame meiegi kukkurhundiga lähemalt tuttavaks.

Kuid laeval jagub ka põnevaid sündmusi. Cruz satub eluohtlikusse olukorda koos Fanchoniga (Cruz kahtlustab, et ka Fanchon võib olla üks kurikaeltest …, veidi hiljem kahtlustab Cruz, et kurikaelaks võib olla ka tema tädi, Marisol Coronado, kes oli ka üks akadeemia õppejõududest, kusjuures selles osas ongi mitu kahtlusalust, näiteks ka Cruzi sõber ja tiimikaaslane Emmett Lu, kuna tema tulevikurillidesse olid peitnud Nebula kurikaelad kaamera!)

Cruz ja Fanchon olid tehnolaboris, kuhu Fanchonil oli luba sissepääsuks. Fanchon tutvustab Cruzile pöörlevat ruumi ehk güroskoopilist laborist, millele on antud hüüdnimeks laborikarussell. Enne seda, kui olukord laborikarussellis eluohtlikuks läheb, räägib Fanchon Cruzile, et tema arvates oli Cruzi ema loonud rakkude regeneratsiooni seerumi, millele ema andis nimeks Tardinia. Fanchoni arvates oli Cruzi ema ja Cruz sellega kuidagimoodi kokku puutunud. Need, kes on raamatusarja eelmise raamatuid lugenud, siis teavad, et ka Cruz oli sellest teadlik, kuidas teadis seda Fanchon. Cruz arvas, et ta ongi nüüd lõksus! Fanchon ongi Sebra! Aga ei … hetk hiljem pandi laborikarussell tööle, kiirus oli meeletu, kuid Cruz ja Fanchon olid selle sees …

Õnneks pääsesid Cruz ja Fanchon sellest jubedast „karussellist“, ja veidi hiljem said Cruz ja tema sõbrad teada, kuidas leida ema jäetud vihje. Selleks oli vaja ema jäetud paberilehti ja kustukummi! Ema oli jätnud GPS-i koordinaadid, mis juhatasid keiser Qin Shi Huangdi mausoleumi ning terrakotasõdalaste ja hobuste muuseumi juurde. See asub Xi´anist, Shaanxi provintsi pealinnast ida pool. Cruz oli kindel, nad peavad minema Hiinasse. Seal oli ka pilt ühest sõdalasest, kelle kaelas oli kett, mille otsas rippus tumepunase kiviga medaljon!

Tädi Marisolile oli see paik tuttav, ta oli seal aastaid tagasi olnud. Keeruline oli see, kuidas sealt valemikivi leida. Ainuüksi terrakotasõdalaste kujusid oli seal kuus tuhat! Ja neil oli vaja luba Hiina ametivõimudelt ja muuseumilt ja akadeemia juhatajalt, professor Hightowerilt.

Ah jaa, tädi Marisol teadis rääkida, et eelpool mainitud tumepunase kiviga medaljon peaks olema nn draakoniveri ehk muistne sõna kinaveri kohta, mis on üks mineraal. Cruz sõber Emmett teadis, et see ilus kivi oli lisaks ka surmatoov, sest kinaver sisaldab elavhõbedasulfiidi! Teada oli sedagi, et keiser Qin Shi otsis ka surematuse saladust. Ta oli joonud isegi draakoniverega egatud mürki, mida valmistasid tema alkeemikud, kuid see jook mitte ei pikendanud tema elu, vaid hoopis lühendas. Tõenäoliselt suri 49. aastane keiser just elavhõbedamürgitusse. Seetõttu pidid Cruz, Lani, Emmett ja Sailor lubama tädi Marisolile, et nad ei puudutada paljaste kätega seda medaljoni!

Cruz, Emmett, Lani, Sailor (kaks kutti ja kaks tüdrukut) koos Cruzi tädi, Marisoliga Hiinasse ka jõuavad. Noored avastajad peavad Hiinas siiski üksi hakkama saada, kuna tädi Marisol peeti lennujaamas kinni? Noored avastajad otsisid hotelli, kuid Lani andis teada, et neil tuleb edasi liikuda, kuna Nebula kurikaelad olid juba kohal.

Otsiti järgmist öömaja, kuid ka seal oli Lanil kahtlusi. Kahtlusi oli ka selles suhtes, et Nebula näis kõiki noorte avastajate samme ette teadvat! Kuidas oli see võimalik? Kes andis Nebulale edasi teateid ja vajalikku infot? Nii otsustasid noored avastajad, et lähevad terrakotasõdalaste haua juurde juba samal ööl, mitte järgmisel hommikul. Neil õnnestub muuseumisse sisse pääseda, ja leida ka otsitav sõdalane, kelle kaelas oli kett, mille otsas rippus tumepunase kiviga medaljon, kuid kõik ei lähe siiski sedavõrd lihtsalt, sest juba on kohal ka kaks Nebula kurikaela.

Cruz ja tema sõbrad on nutikad ja julged, mistõttu õnnestub neil ka seekord kurikaeltest jagu saada, ja koos valemikivi tükikesega minema pääseda!

Ühest põnevast ja olulisest faktist saame selles osas veel teada. See on seotud noorte avastajate eelmise nõustaja Taryniga, kes oli surma saanud. Selgub, et … ma jätan selle siiski Sulle endale avastada ja lugeda. Teine oluline fakt on seegi, mida kuuleb Cruz – ema uuritud ja leiutatud seerumi koostisosadega on pisike probleem – koostisosade seas on ka ühe Lõuna-Ameerika konna mürk, kuid see konn suri eelmisel aastal välja!

Selle raamatu lõpus jõuavad noored avastajad ka Austraaliasse, Tasmaania pealinna Hobartisse. Kas leitakse ka kukkurhunt? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

Loo lõpus saab Cruz teada sedagi, kes on laevas üks Nebula agentidest ehk Sebra. Üllatus on suur, kui selleks osutub üks õpetaja, tehnolabori bossi assistent!

Üks üllatus on selle osa lõpus veel! Selgub, et laevale tulnud uus nõustaja Nyomie on hoopis keegi teine, kuid see üllatus teeb Cruzile rõõmu, kuigi ta ei tohi sellest kellelegi rääkida.

Ja üks üllatus veel! See on seotud Hiinast leitud seitsmenda valemikivi tükiga! See „üllatus“ on üsna ootamatu nii Cruzile, tema sõpradele, kuid kindlasti ka raamatu lugejale …

Raamatu viimastel lehekülgedel (nii nagu ikka) saame tuttavaks mitmete teadlaste ja avastajatega, kes tõepoolest tegutsevad kogu maailma keskkonna kaitsel. Grace Young, kes armastab uurida ookeani ja kõike seda, mis on selle sees; Andrew Whitworth, kes kasutab nn kaameralõkse oma teadustöös Costa Rica imeilusal Osa poolsaarel, kus elab 140 imetaja- ja 463 linnuliiki; ökoloog Abdullahi Ali, kes tahab tuua väljasuremise äärel tagasi kauni looma – hirola, kes on Keenia ja Somaalia pärismaine liik; looduskaitsja Abby Meyer, kes keskendub toreda taime, vulkaanikella Brighami insignis, hawaii keeles alula kaitsmisele; arheoloog Eduardo Nives, kes uurib Amazonase tasandikku; arheoloog ja haridustegelane Llenel De Castro, kes uurib ja tutvustab Ille´i koobast Filipiinide Dewili orus.

Seekordne lugu selles „Avastajate Akadeemia“ raamatus. Nii nagu ikka, põnev ja kaasahaarav. Palju igasugu põnevaid sündmusi, ootamatuid üllatusi ja keerdkäike, ja ma usun et täpselt sama põnev saab olema ka raamatusarja viimane raamat „Keelatud saar“, millest me veidi selle raamatu viimastel lehekülgedel aimu saame.

Lina Žutautė

„Kake Make ja kohutav ebaõiglus“

(Pegasus)

Milline kohutav ebaõiglus, et Teedu laev ei lähe kunagi põhja! Kake Make kadestas Teetu natuke nii magusa moosisaia, kiire tõukeka kui ka väga lõbusa vanaisa pärast. Ja kuidas sa siis ei kadesta, kui su sõbral on maailma parim mänguasi? Kuid Kake Make vanaema teab suurepäraselt, et kadedus võib tuua palju häbi ja lõbu haihtub täiesti … Selles Kake Make raamatus tunneb end ära nii väike kui suur lugeja. Pole kerge ega tore kokku puutuda kohutava ebaõiglusega, aga tõeline õigluse päev võib kinkida lõputult lõbu. Aitab ju sõprus võita kõik raskused!

„Kake Make ja kohutav ebaõiglus” on seitsmes raamat väikese tüdruku Kake Make tegemistest.

„Kake Make“ raamatusarjas on eesti keeles ilmunud: „Kake Make ja Suur Pimedus“ (2016), „Kake Make ja põgenevad kõrvad“ (2016), „Kake Make ja segaduse päkapikk“ (2016), „Kake Make ja Hambahaldja pidu“ (2017), „Kake Make ja sõpruseluud“ (2020), „Kake Make ja unistuste sünnipäev“ (2020), lisaks veel kaks töövihikut: „Kake Make ametite labürindis“ (2017), „Kake Make loomaaias“ (2017) ja ka „Kake Make entsüklopeedia“ (2017). Seetõttu võib öelda, et Kake Make peaks meie väiksetele raamatusõpradele igati tuttav tegelane olema.

Seekordne lugu algab sellega, et Kake Make ehk Kornelia oli Teedu peale natuke kade. Teeduga oli lahe ja lõbus koos mängida, sest nii Kake Makel kui ka Teedul oli oma laevuke, aga Teedu laev ei läinud kunagi põhja. Milline ebaõiglus!

Ebaõiglus jätkus ka siis, kui Kake Make ja Teet hakkasid pargis lõunat sööma. Teedu ema oli kaasa teinud moosisaiad, aga Kake Make ema oli leiva peale pannud vorsti või juustu. Siit võib järeldada, et Kake Makele meeldisid moosisaiad.

Ja Teedul oli ka vanemast vennast jäänud igati lahe tõukekas, ja vanaisa, kes oskas igasugu naljalugusid rääkida. Kake Make isa rääkis tõsiseid, imelikke lugusid või siis olid need lood mereröövlitest. Kake Make mõtiskles, et mitte kõigil polnud vedanud nagu Teedul.

Ühel päeval oleks Kake Make kadedusest vaat et lõhki läinud, sest Teet tõi õue armsa nuku, mis oli lihtsalt lõngast tehtud, mida kõike see nukk suutis ja oskas. Ja mida tegi Kake Make? Kui tuli aeg koju minna, haaras ta lõnganuku ja peitis selle oma taskusse!

Järgmisel hommikul ärkas Kake Make rahulolevalt, sest maailma parim mänguasi oli tema! Kohutav ebaõiglus oli lõppenud! Kuid, miskipärast ei tahtnud Kake Make sellega kiidelda ei vanaema, ema, isa ega koer Muki ees?

Nüüd pidi Kake Make maailma parima nukuga salaja mängima, ja selle nahka läks pool lõbust. Kake Make läks õue, siis saavad ka teised lapsed teada, kuidas temal vedas, kuid õues otsis Teet oma lõnganukku, mis oli kadunud nagu vits vette.

Kake Make oli õnnetu, ja ta otsustas kodus vanaemale kõik ära rääkida. Vanaema kuulas tüdrukut tähelepanelikult ja tõdes, et kadedus on nagu nohu, see võib tabada igaüht. Aga samas on see ka nagu suur inetu punn nina otsas: valutab, tekitab häbi ja paneb rumalalt käituma. Vanaemal on hea mõte varuks, ja ta teeb Kake Makele … mille vanaema valmis teeb, selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada. Ja Kake Make? Kake Make läheb õue, kohtub Teeduga ja … Mida Kake Make õues teeb ja mida Teedule räägib, ka selle jätan Sulle endale lugeda.

Kui Kake Make õhtul kodus on, siis saab ta vanaemale ütelda, et just see päev oli tõeline õigluse päev.

Selline vahva lugu ebaõiglusest, kadedusest ja õiglusest nende kaante vahel. Vahva lugeda ja jätkuvalt on väga lahedad ka Kake Make raamatute illustratsioonid. Need on sellised suured, värviküllased ja igati lastesõbralikud.

Lisaks on selle raamatu esisisekaantel ka õpetus, kuidas seda vahvat lõnganukku valmistada.

Einat Tsarfati

„Võib veel hullem olla“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Kaks rändurist sõpra, George ja Albertini, satuvad mereretkel ühte täbarasse olukorda teise järel.
Üks neist näeb kõike mustades toonides, teine aga ei lase tujul langeda.
Kuidas poisid väljapääsu leiavad ja mis ootab neid reisi lõpus, sellest see vahvate piltidega raamat räägibki.

Einat Tsarfati kirjutatud ja illustreeritud lasteraamat „Võib veel hullem olla“ on suureformaadiline ja igati huvitav lugemine.

Lugu algab üsna ootamatult, sest Albertini ja George istuvad külg külje kõrval oma laevast jäänud vrakil triivides. Albertini oli nukrameelne, George aga mängis suupillil üht lõbusat lugu.

Siis hakkas vihma sadama, mis polnud Albertini arvates üldse mitte aus, kuid George kinnitas, et võib veel hullem olla! George´i sõnade kinnituseks lendas neil üle pea kõhuhädaga kalade parv. See ajas Albertinil südame pahaks, kuid George oli kindel, et võib veel hullem olla …

Ja otse loomulikult, sedasi läkski. Nüüd tõusis merest kuus näkineidu, kes laulsid tõeliselt tüütut laulu, sellist, mis jääb pähe kummitama ega lahku sealt terve nädala jooksul. See oli Albertini jaoks ikka päris hull asi, kusjuures ta ümises näkineidude lauluviisi kaasa, mida tegi ka George, kuid George´i arvates võis asi veelgi hullem olla.

Seejärel ründas meie peategelasi mereröövleid täis kummituslaev, ja veelgi hullem oli see, kui kummituslaev ründas peategelasi kuupaisteta ööl.

Kuid ka mereröövlid ja kummituslaev polnud viimane hull asi, sest nüüd saabus kõiksugu loomi täis laev, ja need loomad polnud nelikümmend päeva midagi söönud! Loomad ulgusid, möirgasid ja lakkusid mokki.

Kuid peategelased ei saanud ikka veel rahu, sest nüüd tõmbas hiiglaslik meriroos Albertini ja George´i merepõhja, õige varsti hõljusid nende ümber veel ja meduusid, ja neid oli palju.

Kuna raamat ei ole just väga paks, see on selline paras ühe õhtu lugemine, siis ei saa ma Sulle ju kõiki sündmusi ära rääkida, kuid mängu tulevad veel üsnagi ablas vaal, haisvate vetikate saar, haisev vetikasupp ja päris lõbus ka üks positiivne üllatus, mis ka Albertinile head meelt tegi, kuigi ka Albertini teadis ütelda, et oleks võinud veel hullem olla …

Caroline Fait, Amadine Delaunay

„Ööraamat“

(Rahva Raamat)

Öö on inimkonda paelunud aegade algusest saati.
Tähti täis taeva all lasub pimedus täis lugusid, saladusi, unenägusid ja hirme. Öösel toimib maailm teistmoodi kui päeval.
See raamat tutvustab kõiksugu öiseid teemasid: taevakehasid, und, ööloomi ja -taimi ning öö rolli ajaloos, mütoloogias ja muinasjuttudes.

See on üks igati uhke ja põnev lasteraamat, mis räägib lugejale ööst ja asjadest, mis öösel juhtuvad jpm. Raamat on ilusas ja uhkes suures formaadis ja igati põnevalt kujundatud, sest seda lugedes ja vaadates tunned end nagu öösel. Raamatu on illustreerinud Amadine Delaunay.

Raamat algab mõttega, et kui kaks inimest või asja on täiesti erinevad, vastandlikud, öeldakse nende kohta, et nad on nagu öö ja päev.

Esimene peatükk on päevast, ööst ning Päikese ja Maa tantsust. Päikese tõusu ja loojangu vahele jääb valge päev. Ning päikese loojangu ja tõusu vahele jääb päevast jahedam ja pime öö. Iga päev tõuseb päike idast ja loojub läände, lahkudes kogu ööks …

Seejärel on juttu sellest, et Maa on pallikujuline, et Maa ei seisa liikumatult universumi keskmes, juttu on Kopernikust, kes ütles aastal 1543, et universumi keskmes on hoopis Päike. No tegelikult on Päike küll ainult meie päikesesüsteemi keskpunkt. Kopernik ütles sedagi, et hoopis Maa tiirleb ümber Päikese, ning tal oli täiesti õigus.

Teine peatükk jutustab meile päeva ja öö kestusest ning Maa kaldenurgast. Päeva ja öö kestus sõltub sellest, mis ajal ja kus maakera parajasti on. Põhjus on selles, et Maa on kaldus … Kui põhjapoolkeral on talv, siis on see pool maakerast sellise nurga all kaldu, et jääb Päikesest eemale. Päikesekiired jõuavad seal Maa peale lühemat aega, päevad on lühemad ja ööd pikemad.

Juttu on sellestki, et poolustel valitsevad äärmused. Põhjapoolusel südatalvel päike üldse ei tõusegi – seal on sel ajal polaaröö. Kesksuvel ei lähe aga päike kunagi looja – „keskööpäike“ on pidevalt horisondil näha.

Praegu kestab ööpäev 24 tundi – see on aeg, mis Maal kulub oma telje ümber pöörde tegemiseks, kuid maakera pöörleb ümber telje üha aeglasemalt ning vähehaaval muutuvad päevad pikemaks! Mitte nii kiiresti, et me sellest aru saaksime, sest 100 aasta pärast kestab ööpäev vaid 0,002 sekundit kauem.

Järgmistes peatükkides saame lugeda Kuust, Kuu ja Maa sõprusest (Kuu võimaldab Maal püsida pöörlemisteljel, ilma Kuuta ei oleks elu Maal võimalik, Kuu vastutab ookeanide tõusu ja mõõna eest, kui Kuu, Maa ja Päike asuvad ühel joonel, siis on see kuuvarjutus) ja tähtedest. Selgub, et taevas on 6000 palja silmaga nähtavat tähte – 3000 mõlemal poolkeral, tegelikult on tähti palju rohkem. Targad mehed on ütelnud, universum on küll lõpmatu, kuid sellest võib näha vaid väikest osa, mida kutsutakse vaadeldavaks universumiks. Ning ainuüksi selles vaadeldavas universumis on astronoomide arvutuste järgi 1 000 000 000 000 000 000 000 000 tähte! See on 24 nulliga number ehk septiljon tähte! Sama palju on liivateri kõigis maailma randades.

Edasi saame lugeda päikesesüsteemist, Linnuteest, planeetidest ja öö uurimisest (teleskoobid, võidujooks kosmosesse, Juri Gagarin, Neil Armstrong jne).

Kosmose uurimisele järgnevad peatükid magamisest, sest me oleme programmeritud päeval üleval olema ja öösel magama. Meie keha on varustatud bioloogilise kellaga ja see töötab valguse abil, mis hoiab seda täpsena samamoodi, nagu keeratakse üles kella.

Ja veel. Uni töötab nagu ringsetel rööbastel liikuvad üksteisele järgnevad väikesed rongid. Iga rong on üks unetsükkel, mis koosneb kolmest vagunist: kõigepealt kerge uni, siis sügav uni ja siis REM-uni. Kõigel kolmel faasil on omad voorused.

Juttu on sellestki, miks on magamine mõnus. Loeme ka unenägudest. Selgub, et unenäod treenivad meid n-ö päris eluks, võimaldades kinnistada saadud õppetunde ja juhendades, kuidas käituda ohu korral või konfliktides. Saame teada, et kogu Austraalia aborigeenide kultuur põhineb „unenägude ajal“, et antiikajal läksid egiptlased, kreeklased ja roomlased unenägudesse sõlmima sidemeid jumalatega või vaatama tulevikku.

Raamatus on peatükk öö värvist, sest öö pole sugugi mitte ainult must. See on täis kiirgusi, nagu kosmiline mikrolaine-taustkiirgus, iidne valgus, mis pärineb universumi algusaegadest. Kui inimese silmad poleks nii piiratud, näeksime, et öö helendab! Meie silmad on need, mis selle pimedaks muudavad.

Loeme ka elektrilisest ööst, sest inimajaloo algusest saati on inimene püüdnud endale ohtlikku pimedust valgustada. Täna on meie planeet nii valgustatud, et seda valgust võib märgata kosmosestki, kuid valgustuse tõttu öösel pimeduse kadumine kujutab endast ohtu öise eluviisiga liikidele (jaanimardikad, rändlinnud).

Loomade juurde me nüüd lähemegi. Juttu on loomade magamisviisidest (lõvi, elevant, surikaadid, merisaarmad, delfiinid ja rändlinnud), ööloomade supervõimetest (öökullid, kassid, nahkhiired, neil on erakordselt arenenud nägemismeel, terav kuulmine, kuid näiteks siilidel ja mäkradel on ka väga terav haistmismeel). Mõnedel madudel on infrapunanägemine, mõnedel loomadel ookeanide sügavuses on oskus ise valgust toota, ja bioluminestsents ehk helendamine on sügavikes tõeline supervõime.

Ööst on juttu veel. Lilled ja öö, ööjumalannad (egiptlaste taevajumalanna Nut, kreeklaste ööjumalanna Nyx, põhjala rahvaste ööjumalanna Nott), kujuteldav öö (koletised, libahundid, fantoomid, vampiirid, nõiad, majahaldjad, kurjad vaimud, zombid jpt), öö ajaloos (öö pakub küll kattevarju, kui vaenlastel on võimalik rünnata ootamatult), ööpidustused.

Selline vahva ja huvitav, ja ka põnev raamat ööst. Kindlasti palju vahvaid fakte ja teadmisi nii väikestele kui ka veidi suurematele lugejatele.

Lars Maehle, Lars Rudebjer

„Saurusepere 6. Järvekoletis“

(Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Järv on jääkaane all ja mamma Rex korraldab kalapüügivõistluse. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis. Aga kes teab, missugused koletud tegelased jää all luuravad?
Rasmust ja Tomi ootab ees nii mõnigi üllatus.

Saurusepere suured ja väikesed dinosaurused on sulle vist juba tuttavad? Rasmus Rex on pisut murelik kuueaastane dinosaurus, kes elab koos ema, isa ja vanaemaga suure rabametsa külje all. Rasmuse parim sõber Tom Troodon meelitab teda ühtelugu seiklustesse, mis kipuvad olema kas natuke koledad, hästi palju põnevad või mõlemat kokku. Tom on samuti kuuene, kuid miski ei löö teda rööpast välja!

Sarjas on ilmunud „Saurusepere. Muna“, „Saurusepere. Ujumisvõistlus“, „Saurusepere. Reis“, „Saurusepere. Aardejaht“ ja „Saurusepere. Parim sõber“.

Lars Maehle kirjutatud ja Lars Rudebjeri illustreeritud saurusepere-lood on saanud igati populaarseks ka meie laste seas. Olen kuulnud, et meilgi on selle raamatusarja fänne, kes uusi lugusid pikisilmi ootavad (mina muideks ka …). Ja nüüd ongi ilmunud raamatusarja kuues raamat, milles saame tuttavaks järvekoletisega.

Nii nagu ikka, tutvustatakse ka selle raamatu alguses peategelasi. Perekond Türannosaurus: Rasmus Rex, Robin Rex, mamma Rex, papa Rex ja vanaema Rex. Sauruselapsed: Rasmus Rex, Tom Troodon, Marie Mikroraptor, Tobias Tritseeratops, Alma Ankülosaurus ja Sondre Shastasaurus.

Seekordne lugu algab sellega, et Tom Troodon ehmatab Rasmus Rexi üles. Rasmus ei saanud aru, miks oli Tom tulnud teda äratama, laupäeval, kell pool seitse hommikul!? Tom kinnitas, et oli juhtunud midagi täiesti vapustavat, aga selleks oli vaja välja minna.

Rasmus ohkas raskelt ja läks pissile. Tagasi tulles oli Tom kadunud? Rasmus teadis, mis oli juhtunud. Vanaema Rex oli tahtnud Tomi ära süüa, mistõttu käsutas Rasmus vanaema, et too Tomi välja sülitaks! Seda on juhtunud ka mitmes teiseski Saurusepere raamatus.

Nüüd said Rasmus ja Tom välja minna. Öö jooksul oli maha sadanud lumi! Rasmus polnud seda iial varem näinud! Väljas oli kõik valge! Rasmus uuris Tomilt, mis see valge olla võiks, ja sai teada, et see ongi ju lumi.

Hetk hiljem põrkasid Rasmus ja Tom kokku Robin Rexiga. Tema on Rasmuse vanem vend, ja üsna tüütu sell. Robinil oli käes õng, millele ta pani sööta otsa. Kuurist tuli välja ka papa Rex, kes tõdes, et järv on jääs ja toimub jääpüügivõistlus, ja mamma Rex on kohtunikuks. Auhinnaks on terve potitäis makrelli tomatis, aga selleks oli vaja mõni eriti suur kala püüda. Rasmus ei teadnud, kas minna, sest jää all võisid varitseda hiigelhaid, järvekoletised, veesaurused. Kuna Tom tahtis minna, siis läks ka Rasmus. Nendega liitus ka Tobias Tritseeratops.

Jõuame järvejääle. Papa Rex puuris sauruselastele mitu auku, kalapüük võis alata. Õige varsti sai Rasmus esimese kala. See oli küll hästi pisike – Strunius. Vanem vend ehk Robin naeris, et see on vist küll maailma väikseim kala! Järgmisena oli Tobiase kord kala saada, kuid nüüd oli „saagiks“ Sondre Shastasaurus, kes oli jää all tulnud teistele vingerpussi mängima. Seejärel „näkkas“ papa Rexil, kuid hetk hiljem selgus, et tal oli õngekonks lihtsalt põhja kinni jäänud. Ja siis hüüdis Robin Rex, et temal näkkas! Ja näkkaski! Kuid selle „saagiga“ olid keerulised lood, sest selleks oli üks maailma suurimaid järvekoletisi, hiigelsuur ja ülitige Kronosaurus.

Mis nüüd juhtuma hakkab? Selle jätan Sulle endale avastada ja lugeda. Igal juhul läheb olukord üsna täbaraks ja ohtlikuks, sest järvekoletis on tõepoolest ülitige ja näljane! Õnneks tuli appi keegi, kes aitas ohtliku olukorra lahendada, kuid kes see oli?

Kuidas lõppes kalapüügivõistlus? Kas keegi üldse püüdis kala? Sedagi saad teada, kui seekordse loo lõpuni loed.

Ja nii nagu varasemates raamatutes, toimub ka selles raamatus äge dinosauruste pidu, seekord talvepidu!

Seekordse raamatu lõpus saame lugeda ka türannosaurusest, troodonist, tritseeratopsist, struniusest ja kronosaurusest, kuid ka kliimast dinosauruste ajal.

Heidi Viherjuuri

„Hilja ja operatsioon Jõuluime“

(Eesti Raamat)

Hilja ja tema väikeõde Taimi ootavad kannatamatult jõule. Tarmukas Hilja on võtnud nõuks õele tõestada, et jõuluime on olemas. Aga ainult sõnad ei maksa midagi, tarvis on ka tegusid.

Jõuluime jälgi ajades luuratakse päkapikkude ja naabrite järele, küpsetatakse suurel hulgal piparkooke, hoitakse häid suhteid metsatrolliga ja tehakse palju muudki. Kui appi tulevad veel ema-isa, vanaisa, Maasikatädi, Vihmamantlimemm ja Valgesõstramemm, pole miski võimatu!

Eelmisel aastal oli meil võimalus lugeda Soome kirjaniku Heidi Viherjuuri igati vahvat lasteraamatut „Hilja ja rohelise maja suvi“, mis oli igati vahva lugemine seitsmeaastase tüdruku, Hilja, suvistest tegemistest pisremonti vajavas puumajas, kus ta elab koos ema, isa ja kahe õega, lisaks veel ka vanaisa, rääkimata naabruses elavatest prouadest: Maasikatädi, Vihmamantlimemm ja Valgesõstramemm. Nüüd on samad tegelased tagasi, juttu ei ole suvest, aga hoopis talvest ja jõuludest.

Seekordne lugu saab alguse ühel hommikul, mil Hilja ja tema noorem õde Taimi tormasid trepist alla kööki. Öö jooksul oli köögilauale ilmunudpikk rivi jõulukalendreid. Ema oli ise meisterdanud Hiljale, Taimile ja ka vanemale õele, Vilmale oma jõulukalendri, vanaisa oli muretsenud skautide pildilakendreid ja tädi oli linnast saatnud šokolaadikalendreid.

Kööki tuli ka unine isa, kes soovitas õdedel korralikult käituda, sest nüüd oli ju päkapikkude aeg saabunud, ja vanem õde teadis rääkida, et päkapikkudel on teada kõik, mis aasta jooksul juhtub.

Taimi uuris, mida päkapikud siis teevad, kui ei ole jõulud? Hilja arvas, et ju vist nad lihtsalt magavad, aga ema teadis ütelda, et nad võtavad laste kirju vastu ja meisterdavad kingitusi.

Selle peale Hilja ehmatas. Ta oleks peaaegu toolilt maha kukkunud, sest talle meenus, et nad ei olnud jõuluvanale kirjutanud!

Samal õhtul hakati kaunistama metsast toodud kuuseoksi. Hilja keerutas okstele jõulutuled, Taimi riputas ehteid. Isa kutsus tüdrukud ka õue jõulutulesid välja panema.

Pärast seda hakkas Hilja jõuluvanale kirja kirjutama. Hilja ja Taimi arutlesid ka selle üle, kas päkapikud ikkagi on olemas? Väiksem õde ehk Taimi oli hakanud kahtlema. Äkki polegi päkapikke olemas? Nüüd otsustas Hilja tõestada, et päkapikud on olemas, kuid jõuluvana suhtes ei osanud ta midagi lubada.

Hilja kinnitas, et jõuluime on olemas, ja ta näitab seda ka Taimile.

Operatsioon Jõuluime oli käivitunud, kuigi Hilja veel päris täpselt ei teadnud, millest alustada.

Ühel detsembri õhtul läksid isa ja ema kohtingule, no ikka omavahel, kahekesti. Vilma oli trennis. Hilja ja Taimi jäid kahekesti koju, nende juurde tuli ka Vihmamantlimemm. Esialgu mängiti jääkarusid, kuni jõuti kööki Vihmamantlimemme juurde. Lapsed said süüa ema tehtud plaadikooki, kuid siis tahtsid nad talvemõnusid nautida, kuigi õues ju lund veel polnudki.

Nüüd vooderdas Vihmamantlimemm ülakorrusele viiva trepi madratsitega. Hilja võttis „kelguks“ mänguklotside kasti. Lisaks veel padi sülle ja hokikiiver pähe – seda kõike kaitseks. Hilja oli esimene kelgutaja. Kast pani kõminal trepist alla, kuni põrkas vastu välisust kaitsvat padjakuhja. Ka Taimil tuli kelgutamine suurepäraselt välja. Seejärel proovis ka Vihmamantlimemm, kuid just siis tuli koju Vilma, mistõttu Vihmamantlimemm ja kast sööstsid hämmeldunud Vilmast mööda ning välisukest välja. Vihmamantlimemme lendas üle välistrepi ja matsatas keset märga õuemuru.

Õnneks oli kõik igati hästi, Hilja lootis, et ka mänguklotside kast ei iitsata oma seiklustest kellelegi.

Õhtul avas Hilja märkmiku, mille kaanel oli „Hilja salajased jõulumärkmed“. Nüüd sai tüdruk teha esimese sissekande, milles ta tõdes, et mäest saab ka ilma lumeta alla lasta, kuid isale ja emale see ei meeldiks, kui nad teada saaksid. Ta täpsustas, et ei ole hakanud veel jõuluimet otsima, kuid teeb seda kohe järgmisel päeval.

Seejärel otsustas Hilja ise lund teha, ja kirjutas oma märkmikku, et tal tuleb välja selgitada, millest jõuluime tekib, ja tuleb üritada näha mõnda päkapikku. Päkapikkude kohta teadis Hilja seda, et neil on punased riided, terava tipuga kõrvad, habe. Nad liiguvad ringi detsembrikuus, koguvad jõulukinke, korjavad nimekirju. Suurus oli Hilja arvates neil sama nagu Taimil või siis hoopis poole väiksem. Lisaks on neil hea kuulmine ja terav nägemine, nad on kiired ja nähtamatud.

Hilja võttis appi ka „Suure päkapikuraamatu“, milles oli rohkem juttu küll pöialpoistest ja härjapõlvlastest, kuid Hilja arvates oli ka sellest abi.

Raamatus on juttu ka koolis lavastatavast koolinäidendist. Hilja ei tahtnud, et see oleks tavapärane jõulunäidend. Ema soovitas sellest koolis õpetajaga rääkida. Näidendis võiks ja peaks tegema muutusi!

Hilja rääkis koolis jõulunäidendist ka oma klassikaaslastega. Milliseid tegelasi võiksid nad mängida? Poisid tahtsid oli kas Darth Vader, Ämblikmees ja Kimi Räikkönen, tüdrukud tahtsid olla inglid või mõni loom.

Kui Hilja õhtul koolist koju tuli, siis kinnitas ta emale, et näidend tulebki teistsugune, ja õpetaja oli palunud Hilja isalt küsida, kas ta võiks näidendile muusika kirjutada, sest oli Hilja isa muusik ja pillimees.

Nii, edasi lööme kaasa Hilja vanaisa juures vahvatel kingitalgutel. Seal osalesid ka Vihmamantlimemm, Valgesõstramemm ja Maasikatädi. Oli vaja teha jõulukinke, jõulukaarte, jõulukingitusi, jõulutoite jpm. Vanaisa meenutas ka seda, kuidas ta kunagi metsatrolli oli kohanud. Kodus jättis Hilja jõulukingid tuulekotta, sealt saaksid päkapikud need kaasa võtta. Sel korral otsustasid Hilja ja Taimi varitsema jääda. Ühel hetkel läks välisuks lahti, koju tuli vanem õde Vilma, ja kui nüüd Hilja tuulekotta piilus … nüüd olid kõik kingid kadunud!

Kuid see pole sugugi mitte veel kõik. Hilja, Taimi, Maasikatädi peavad luutsinapäeva rongkäiku, mida nad nimetavad ka ebaõigluse luutsinapäevaks. Nendega liitusid ka Valgesõstramemm ja Vihmamantlimemm. Lõpuks jõuti üheskoos vanaisa hoovi. Õhtul pani Hilja oma märkmikusse kirja, et jõuluimet mõjutavad: inimesed, küünlad, kuusepärjad, kuum mahlajook ja piparkoogid.

Lõpuks hakkas lund sadama, see pakkus lastele suurt rõõmu. Nüüd sai õues ka lumeingleid teha. Ema pakkus isale välja, et äkki võiks sel aastal jõulud ilma jõulusingita olla, võiks olla taimetoitlaste jõulud. See ehmatas isa, kuid ta sai siiski kinnituse, et ka sel aastal tulevad tavapärased jõulud. Ema kinnitas, et tulevad nii nagu alati, kõike palju ja natuke veel.

Hilja ja Taimi läksid ka naabreid luurama, sest tavaliselt kontrollisid ju päkapikud, kas inimesed olid olnud head … aga äkki olid nad sel aastal seda unustanud teha? Mida õeksed kirja panid? No seda, et Valgesõstramemm sööb salaja šokolaadi, Maasikatädi oli natuke kahtlane, Vihmamantlimemm oli teistest lahkem, ja vanaisa? No vanaisa ei teinud midagi erilist.

Otse loomulikult saame osa ka vahvast jõulunäidendist, ja see erines paljudest teisest jõulunäidenditest, sest näiteks Hilja tuli lavale astronaudi kostüümis. Poisid olid superkangelaste kostüümides, tüdrukud olid inglid jpm.

Seejärel olid kolm õde Vihmamantlimemme juures piparkooke küpsetamas, saame lugeda jõuluvana saadetud kirja, käime koos vanaisa ja lastega metsas jõulukuuske otsimas, kuid kas näeme ka metsatrolli?

Hilja ja Taimi otsustasid samal õhtul kodus kuuse all magama jääda, äkki siis õnnestuks neil näha kuidas päkapikud kinke toovad, kuid see plaan neil ei õnnestunud, sest nad otsustasid ikka oma tuppa magama minna.

Hilja nägi unes päkapikke, kes elutoas askeldasid. Päkapikud keelasid Hiljal kellelgi rääkimast, et nad seal olid. Hilja ja Taimi mängisid veel ka aardemängu, abiks aardekaart ja jõuluõhtu oligi käes!

Külla tuli vanaisa, söödi jõulusööki ja siis! Kes oli see suur ja punane köögi ukseavas, kes ütles: „Häid jõule!“

Kuidas jõuluõhtu lõppes? Kas jagati vahvaid kingitusi? Kas Hilja leidis jõuluime? Selle jätan Sulle endale lugeda.

Hilja kinnitas, et jõuluvana suhtes ei ole ta kindel, aga jõuluime on küll olemas, see sünnib tänu inimestele, ühistele asjadele, jõulukuusele – ja igaühe südames.

Usun, et selle ilusas mõttega võin lõpetada ka oma kokkuvõtte …

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Nadja Sarell.

Nancy Springer „Enola Holmes. Vasakukäelise daami juhtum“ (Tänapäev)

Enola on ihuüksi suures, sünges ja räpases linnas nimega London. Ja nagu sellest veel vähe oleks, jahib teda maailma kõige kuulsam detektiiv, tema oma vend Sherlock Holmes. Vabaduse nimel peab Enola pingutama, et mitte tema püünistesse jääda, aga mida teha üksilduse leevendamiseks?

Kui ta kadunud aadlineiu jälgi ajades leiab hulga vapustavaid söejoonistusi, on Enola kindel, et nende autor on tema hingesugulane ‒ aga see tüdruk, preili Cecily, on jäljetult kadunud. Nüüd peab Enola trotsima Londoni öiseid ohtlikke tänavaid, et panna lõngapusana sassis mõistatuslikest vihjetest kokku terviklik pilt ja päästa preili Cecily võimuka kurikaela käest. Enola paneb mängu kõik oma oskused, kuid kas sellest piisab?

„Vasakukäelise daami juhtum“ on kahekordse Edgar Awardi võitja Nancy Springeri Enola Holmesi mõistatuste sarja teine raamat.

Kohe alguses pean tõdema, et Enola Holmesi teine raamat on täpselt sama põnev ja kaasahaarav nagu oli seda ka esimene raamat. Esimeses raamatus oli Enola sunnitud põgenema, et pääseda internaatkoolist, et elada vabalt, tegeleda detektiivitööga. Põgenenud oli ka Enola ema. Oluline on ju seegi, et Enolal on kaks vanemat venda – maailmakuulus detektiiv Sherlock Holmes ja Mycroft Holmes.

Raamatut alustab sissejuhatus „Ma teadsin, et suren …“ milles jutustaja räägib, kuidas ta kõndis, värises külmast ja hirmust, seejärel ta kuulatas. Ta tajus liiga hilja, et keegi oli ta selja taga, ja äkki haaras miski ta kaela ümbert. Haaras tugevasti, aina tugevamini. Jutustaja kinnitab, et see ei olnud inimese haare, see oli mingi peenike hukatus, madu, mis kägistas ja hammustas kõri … jutustaja oli kindel, et ta sureb. Etteruttavalt kinnitan, et selle sündmuse juurde me veel jõuame, ja õnneks jutustaja ehk peategelane Enola Holmes ei sure …

Oleme Londonis, jaanuaris 1889. Kaks venda ehk Sherlock ja Mycroft Holmes vestlesid, ja neil oli tõsine mure. Kadunud oli nende ema ja ka nende noorem õde, sest oli ju Enola Holmes vaid 14-aastane. Mycroft Holmes veidi rahulikum, kuid Sherlock oli ärritunud. Sherlock kinnitas vennale, et tal on plaan, ja lahkus.

Seejärel kohtume Enola Holmesiga, kes on kehastunud preili Meshle´iks. Ta töötas Teadusliku Perditoriaani kontoris, mis kandis dt Leslie T. Ragostini nime, sest teadlane pidi olema mees. „Doktor Ragostin“ ei olnud kunagi kohal, sest ta eksisteeris ainult Enola Holmesi peas ning plakatitel ja visiitkaartidel. Ja nüüd oli tulnud doktor Ragostini juurde doktor Watson, kes oli ju Sherlock Holmesi kaastöötaja.

Doktor Watsoni võttis vastu Enola Holmes, sel hetkel küll preili Meshle, doktor Ragostini sekretär. Watson kinnitas, et Sherlock ei teadnud tema visiidist, lisaks sellele oli doktor Watson abielus ja praktiseeriv arst, mistõttu nad Sherlockiga väga tihti ei kohtunud.

Doktor Watson tuli doktor Ragostini jutule, kuna tal oli mure Sherlock Holmesi pärast, kelle jume oli muutunud haiglaseks, lisaks oli ta muutunud ka melanhoolseks ja kergesti ärrituvaks. Watson lisas, et Sherlock polnud talle millestki rääkinud, kuid Mycroft oli avaldanud saladuse, et kaks nende pereliiget – ema ja nende noorem õde – olid jäljetult kadunud, haihtunud!

Preile Meshle (ehk Enola Holmes …) uuris, kas nad olid röövitud. Watson tõdes, et lunaraha ei ole nõutud, mistõttu võis arvata, et nad olid lihtsalt jooksikud. Kui vaid Watson teaks, et tema ees oligi Enola … Enola palus Watsonilt naiste kirjeldusi, et ta saaks need doktor Ragostinile edastada. Oli ju doktor Ragostini spetsialiseerunud kõige leidmisele, mis kadunud, sh. kadunud inimesed.

Enola Holmes sai doktor Watsonilt teada veel ühe huvitava loo. Kadunud oli Sir Eustace Alistairi ja leedi Alistairi tütar. Enola Holmes oli kindel, et doktor Watson oli selle teabega toonud talle esimese juhtumi, ja just Enola leiab baroneti kadunud tütre.

Pärast doktor Watsoni visiiti Enola värises hirmust. Ta värises oma venna Sherlocki ees, keda tüdruk jumaldas. Enola kinnitas, et Sherlock oli ta kangelane, ta oli tüdruku vaenlane, kui ta tüdruku üles leiab, siis kaotab Enola oma vabaduse. Kuid Sherlock oli Enola pärast endast väljas? Kas Sherlock oli ikkagi saatnud doktor Watsoni nuhkima?

Enola tundis, et ta peaks konsulteerima emaga. Tüdruk oli olnud emaga ühenduses vaid erakuulutuste kaudu ajalehes Pall Mall Gasette, ajakirjades Modern Womanhood ja Journal of Personal Rights, kasutades šifrit või koodi. Saame meiegi osas šifritest ja koodidest.

Veel samal õhtul pani Enola Holmes selga nunnarüü, sest ta tegutses öösiti ka üsna sünge moe ja öise eluviisiga halastusõena. Enola tõdeb, et ta ei saanud isegi täielikult aru, miks ta tundis tungi öösiti ringi uidata. Kuid ta tahtis uurida välja, leida asju, leida inimesi, kes võisid vajada abi, et ellu jääda. Ja 19. sajandi lõpus oli Londoni öös palju vaeseid, kerjuseid, neid, kes vajasid abi. Enolal oli nunnarüü taskutes küünlajuppe ja tikke, šillingeid ja penne, sooje kootud sokke, mütse ja käpikuid, õunu, küpsiseid ja brändipudel. Ühel käel oli tal omatehtud tekk, teise käes oli latern. Selgi ööl aitas Enola üht naist, kes sai endale sooja teki, kuid just sel ööl jõuame sündmuseni, mis selle raamatu avas.

Keegi ründas Enolat. Keegi oli visanud Enola kaela ümber kägistussilmuse ehk garrote. Kas rünnati öist halastusõde või Enolat? Miks rünnati? Seekord Enola pääses, kuna tema kaela oli kaitsnud tugevdatud kõrge krae, ja just seetõttu kandsidki Londoni konstaablid kõrge kraega kuubesid! Enola sai kägistussilmust kodus lähemalt uurida, see oli valmistatud melakapuu kepist, mis võis olla tehtud härrasmehe jalutuskepist ja kinnitusnöörist, milleks oli daami korseti kinnitusnöör!

Pärast rünnakut jäi Enola kaheks päevaks voodisse. Haavata oli saanud nii tema füüsis kui ka vaimne tervis. Kes võis olla nii õel, et öösel naisterahvast selja tagant rünnata? Mis eesmärgil? Röövimine? Kas ründaja oli mees või hullumeelne naine?

Kolmandal päeval pärast rünnakut sai Enola huvitavat infot koka ja majapidaja käest, kes teadsid rääkida kadunud neiust, leedi Cecilyst. Seetõttu otsustas Enola minna baroneti koju. Ta kasutas uut maskeeringut. Nüüd sai Enolast aadlidaam, doktor Ragostini noor abikaasa.

Härrat polnud kodus, mistõttu õnnestus Enolal rääkida leedi Theodoraga, kes oli kadunud tüdruku ema. Aadlidaam Enola ja leedi Theodore said väga hästi läbi ja jutule, mistõttu kogus Enola juba esimesel kohtumisel olulist infot. Kas neiu oli põgenenud, kas ta oli röövitud, kas ta oli läinud koos oma sõbraga, kelleks oli keegi härrasmees. Lisaks leidis Enola Cecily toast peidetud söejoonistusi, mis kujutasid Londoni kõige vaesemaid tänavaid, inimesi, kes oli vaesed. Enola jaoks olid joonistuste teemad šokeerivad. Enola oli halastajaõena neid inimesi tänavatel näinud, kuidas tundis neid inimesi leedi Cecily?

Põnevate ja kaasahaaravate krimilugudega on alati see oht, et hakkad jutustama ja jutustama, ja lõpuks ongi raamat läbi. Seetõttu püüan siinkohal veidi oma kokkuvõtet tagasihoidlikumaks teha, et mitte Sulle kõike ära rääkida.

Igal juhul saab nii Enola kui ka lugeja tuttavaks härra Alexander Finch´iga, kes oli kaupluseketi Ebenezer Finch ja Son Emporium omaniku poeg. Just tema pidi olema see härrasmees, kes leedi Cecilyt tundis. Ja kas Cecily oli just Alexanderiga jalga lasknud?

Alexander teadis rääkida, et leedi Cecily oli tõsist sorti tüdruk, sest ta oli lugenud Karl Marxi „Das Kapitali“ ja nad olid omavahel arutanud masside ekspluateerimist. Alexander väitis, et just tema oli tutvustanud Cecilyle ka Londoni süngemat poolt, vaeseid, kerjuseid jne. Samas kinnitas Alexander, et tema ei teadnud, kuhu oli Cecily läinud …

Natuke veel. Oma liin selles loos on ka Enolal ja Sherlockil. Meisterdetektiiv üritas oma noort õde salakoodiga välja meelitada, kuid Enola sai sellest „mängust“ aru ja seekord suutis hoopis tema külastada Sherlocki kodu, nii et Sherlocki majapidajanna „kerjustüdruku“ tuppa lasi … Enola on suurepärane maskeeruja, täpselt sama on ju ka Sherlock, mistõttu saame osa ka Sherlocki meisterlikust maskeeringust. Kuid ka sellest sai Enola aru!

Ühel hetkel kahtlustas Enola, et leedi Cecily oli kahestunud isiksus. Üks neist inimene, kes kasutas vasakut kätt, teine see, kes kasutas paremat kätt. Saad lugeda, miks Enola sellise kahtlustuse peale tuli.

Ühe tegelasega saame veel tuttavaks – Cameron Shaw. Tema oli kõnemees, kes ässitas töölisrahvast üles, kutsus neid ülestõusule rikaste vastu jpm. Kui Enola juba teadis, et Cameron Shaw ei ol sugugi mitte Cameron Shaw, vaid … Ja leedi Cecily? Enola leidis ta, kuid õige varsti oli selge, et mängus on ka hüpnoos! Kes keda hüpnotiseeris ja miks, selle jätan Sulle endale lugeda.

Lõppvaatus on igati põnev. Ohus on nii Enola kui ka Cecily, kuid … ja miks läks Enola veelkord salaja Sherlock Holmesi koju? Ja kas Enolaga on kõik ikka hästi? Ma usun, et sellest saame edasi lugeda, kui eesti keeles ilmub sarja kolmas raamat.

Frauke Scheunemann „Winston, agent pehmetel käppadel“ (Tänapäev)

James Bond on kuulus salaagent. Inimese kohta näeb ta küllaltki hea välja, oskab kurjategijate käsi raudu panna ja on üldse väga lahe! Põhimõtteliselt on ta täpselt nagu mina. Ainult et mina pole veel kuulus. Aga ma võin selleks saada!

Elu on ilus: muudkui lesi sohval, löö rahulolevalt nurru ja lase Kiral ennast paitada – Winstoni arust võiks see igavesti kesta. Aga siis röövitakse Kira klassiõde Emilia. Keegi nõuab Emilia vanematelt lunaraha ja politsei kobab täielikus pimeduses. Ah sa püha kassikemps! Nüüd peab Super-Winston jälle sekkuma!

Frauke Scheunemanni kirjutatud „Winston, salamissiooniga kõuts“ ilmus eesti keeles 2020. Mäletan, et see oli üks hiiglama vahva ja humoorikas lugemine. Täpselt sama võib öelda ka uue raamatu kohta.

Seekordne raamat algab pühendusega kogu maailma vanaemadele, kes me oleksime ilma nendeta? Ja kui veidi ette rutata, siis selles raamatus tulebki mängu ka Kira vanaema, kellel selles loos on üsna oluline roll mängida.

Peategelane Kira, tema sõbrad Paula (ehk Pauli) ja Tom, Kira ema Anna ja professor Werner Hagedorn (on ju Winston just professori kass, kuid juba eelmises raamatust sai temast ka Kira kass) on tagasi, nagu ka raamatu teine peategelane, võrratu kass, kel nimeks Winston Churchill. Ja tegelikult toimuvad ju kõik selle raamatu sündmused just läbi Winstoni silmade.

Raamat algab kõuts Winstoni unenäoga, milles üks sigaretisuitsu ja jõulupuu järele haisev mees üritas kinni püüda Odette´i (Odette on Winstoni arvates kõige ilusam valge kass maailmas). Winston aitas Odette´il põgeneda, kuid Winston ise ei pääsenud põgenema. Õnneks oli see kõigest uni.

Veidi hiljem kinnitas Winston, et kindlasti ei ole ta Odette´i silmis kangelane, nagu ta seda unenäos oli, kuid meie peategelane oli otsustanud seda muuta. See õnnestus Winstonil juba õige pea.

Seekord peab Winston aitama teise kasse (nemad elavad oluliselt rohkem õues, kuna Winston on rohkem toakass) – Ork, Karamell ja ka Odette –, Karamell oli kukkunud prügikasti ja jäänud sinna lõksu. Odette proovis teda vabastada, aga ta ei pääsenud Karamellile lihtsalt ligi. Karamell oli seina ja mingi puuviljakasti vahel kinni ja ta ei saanud hingata!

Hetk hiljem lähenes naabermajale prügiauto! Kõik lõppes seekord õnnelikult. Winston suutis päästa nii Odette´i, Karamelli kui ka iseenda. Prügivedajad olid hämmelduses, et leidus selline vapper kass, kes kõigepealt aitas teisi, ja siis ennast.

Kira koolis hakati ette valmistama teatritükki, kui päris täpne olla, muusikali „Saabastega kass“, kus ka Winston pisikese rolli sai. Appi tuli ka üks päris teatri dramaturg. Peategelase rolli tahtis endale saada ka Kira, kes oskab suurepäraselt laulda, kellel on kass, ja ei maksa unustada, et eelmises raamatus olid Kira ja Winston ka mõnda aega teineteise kehas. Vaatamata sellele sai peaosa hoopis Kira klassiõde Emilia, kes ei ole just kõige meeldivam tüdruk, kes oli üsna uhke, ülbe jpm.

Tagasi Winstoni juurde, kes kohtus õues teiste kassidega. Karamell kiitis ja ülistas Super-Winstoni tegusid. Winston kinnitas, et see polnud ju midagi nii suurt, ja lisas, et üks kõigi, kõik ühe eest! Kas see oli Winstoni välja mõeldud ütelus? Winston noogutas, kuid Odette (temagi oli nutikas kass) kinnitas, et oli seda varem kuulnud. Winstonil ei jäänud muud üle, kui tõdeda, et oli kuulnud seda ütelust ühest loost, mida professor Werner oli oma vennalastele ette lugenud … Mis võis olla selle loo nimi? Teised kassid tahtsid seda teada. Winstonile meenus, et see oli lugu kolmest muskelmanist! Muskelmanid! Ork tõmbas ennast õhku täis, sest just sellest päevast olid nemad neli muskelmani. Üks kõigi, kõik ühe eest!

Siinkohal kinnitan, et nelja muskelmani läheb selles loos vaja küll, sest lugu läheb õige varsti väga põnevaks ja pingeliseks. Õigupoolest peavad koostööd tegema neli kassi ja kolm last ehk Kira, Pauli ja Tom, kellele appi tuleb ka vanaema. Vanaema juurde me kohe ka jõuame, kuid enne seda läheb olukord kummaliseks, kuna Emiliat ei ole muusikali proovis. Väidetavalt oli ta haigeks jäänud! Kas nüüd avaneb Kiral võimalus peaosa kehastada ja laulda?

Kira, Pauli ja Tom otsustasid minna vaatama, mis oli Emiliaga lahti. Tüdruku ema oli uhkes kodus üsna õnnetu ja näost ära, kuid kinnitas, et Emilia oli tõepoolest haigeks jäänud, mistõttu teda proovis ei olnud … kuid kas see oli ikka tõsi?

Järgmisena saamegi tuttavaks Kira vanaemaga ehk vanaproua Kovalenkoga ehk babuškaga (ta elas Venamaal, Omskis), kes tuli Kirale ja Kira emale külla. Ma ei hakka väga pikalt vanaemast siinkohal rääkima, kuid nagu eespool mainisin, siis on vanaemal seekordses loos oluline roll. Babuška oli väga range ja konkreetne naine, kes üritas kasvatada nii Winstoni kui ka Kirat. Kuidas see tal välja tuli, selle jätan Sulle endale lugeda.

Professor Werner kinnitas, et emad olid omaette nähtused, ja tema ema, proua Hagedorn oli väga võluv daam, kes käis professoril vahetevahel külas.

Tagasi nelja muskelmani juurde. Neli kassi lootsid leida suurt seiklust, sest elu oli väga igavaks muutunud. Winstonile tuli hea mõte, nad võiksid minna Emilia juurde vaatama, kas tüdruk oli tõepoolest ikka haige. Just seal kuulsid Winston ja Odette, kuidas üks mees luges ette kirja, milles nõuti Emilia eest 2 miljonit eurot lunaraha! Emilia polnud haige, ta oli röövitud! Nüüd saavad kassid suure seikluse, kui nad aitavad Emiliat!

Winstonil õnnestus paber lunarahanõudega kaasa võtta. Salaja, loomulikult. Ta pidi näitama seda Kirale, sest oli üsna selge, et selles loos vajasid kassid inimeste abi. Laste abi, kui päris täpne olla. Ork oli kindel, et inimesed ei ole targemad kui kassid, ja kindlasti mitte pole ka koertel loogilist mõtlemist, kuid Winston kinnitas, et Kira, Pauli ja Tom olid juba kord ühe kriminaali kinni võtnud. See oli Kira ema, Anna kuri ekssõber, ja see juhtus eelmises raamatus, ja lõpuks oli appi tulnud ka professor Werner.

Nüüd oli vaja, et Kira seda kirja näeks, kuid enne seda korraldas Winston kodus ühe tõelise korralageduse … just enne seda, kui saabus babuška. See korralagedus oli üsnagi koomiline, see juhtus köögis, mängus olid pelmeenid, prügikast, kuid seetõttu oli vanaema esmamulje Kirast ja kassis, pehmelt öeldes halb …

Õnneks õnnestus Winstonil veidi hiljem Kirale kirja näidata. Kirja, milles oli lunarahanõue ja kinnitus, et Emilia oli röövitud. Kira kutsus külla Pauli ja Tomi. Lapsed olid kindlad, neil tuleb jällegi agentideks hakata!

Ega ma nüüd väga palju rohkem rääkida ei saagi, sest nüüd algab suur seiklus kassidele ja põnev lugu lastele! Üles tuli leida Emilia, tabada tüdruku röövinud isik või isikud. Olulist rolli mängis Winston, kes tundis inimröövli saadetud kirjades mingit lõhna. See osutus olevat jõulukuuskede lõhn, mida eritavad auto lõhnakuused!

Ja kui tundub, et Emilia röövija oli leitud, röövija, kes oli seotud ka kooliga, siis selgus, et tegelikult polnud see sugugi mitte nii, sest … röövijaks osutus hoopis keegi teine, kuid ka tema oli kooli ja muusikaliga seotud!

Igal juhul on loos igasugu põnevaid sündmusi. Jälitamist, tagaajamist, luuramist, vangi sattumist, appi tulevad vanaema, politsei, liigume autoromulas ja selle läheduses …

Kes on Emilia röövinud isik? Miks ta seda tegi? Kas muusikal sai valmis? Kes mängis peaosa? Mida üllatavat teatas babuška Kirale, Annale ja professor Wernerile? Seda kõike saad teada, kui selle humoorika ja põneva raamatu läbi loed.

Ebru Akkas „Aafrikas ei ole tiigreid“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

Tiiger Aafrikas? Tema pidi küll päikesepiste saama.

Tõepoolest, mida ometi teeb pisike tiigrikutsikas Tigris Aafrikas? Tema seikluse leiad siit raamatust. Kes ei usu, küsigu lõvidelt.

Südamlik lugu tiigrikutsika seiklustest kodust kaugel Aafrikas, mis ühtlasi selgitab ja aitab meeles pidada, miks ei leia tiigreid Aafrikast.

„Aafrikas ei ole tiigreid“ on igati huvitav lasteraamat, mis sobib lugemiseks väikestele raamatu- ja loodussõpradele, kuid miks mitte ka veidi suurematele.

Raamatu alguses on vahva maakaart, millel on näha Aasiat ja Aafrikat, seal elavaid loomi. Lugejale öeldakse, et Aafrikas ei ole tiigreid, pole ealeski olnud.

Järgmisel leheküljel öeldakse meile, et tegelikult üks kunagi ikkagi oli. Ta oli pärit Aasiast. Ema pani talle nimeks Tigris. Ema hoiatas Tigrist, et inimestest on parem eemale hoida, kuid ühel päeval otsustas Tigris ümbrust uurida. Tiigriema magas. Nüüd oli hea aeg minna.

Tigris uitas kodukoopast eemale, ja äkki olid tema kannul kütid! Kütid jälitasid Tigrist, ja Tigris põgenes ja põgenes. Väike tiiger oli rampväsinud.

Tigris pääses napilt küttide käest, kuid sai vigastada. Tigrist märkasid teised inimesed, kes said aru, et väike tiiger oli vigastatud ja teda tuli kohe ravima hakkama. Tiigrike viidi haiglasse, kus hakati teda ravima. Tiiger ei teadnud, kuidas suhtuda inimestesse, kes teda aitasid. Inimesed otsustasid saata Tigrise Aafrikasse.Taastumiskeskusesse. Tigris pandi puuri ja puur lennukile.

Tigris oli Aafrikas. Uues kohas oli kõik teistmoodi. Tigrise ümber oli igasugu loomi, kes olid kas haiged või vigastatud. Pildil on näha lõvi, leopard, elevandid, kaelkirjak, sebra, antiloop, jaanalind. Järgmisel pildil on Tigris ujumas ja selgub, et teised kaslased vett ei armastanud.

Uues kohas hakkas Tigris kiiresti paranema, kuid ta tahtis tagasi oma metsa, ta igatses ema järele.

Raamatu lõpu jätan ma Sulle endale lugeda ja avastada. Mis Tigrisest sai? Kas ta pääses tagasi koju?

Sest Aafrikas ei ole tiigreid!

Vahvad pildid on joonistanud Pelin Turgut.

Isabelle Fougere „Mikside raamat“ (Varrak)

Miks meil tekib kananahk? Miks tähed säravad? Miks on pilved valged? See raamat vastab rohkem kui 180 küsimusele, mida lapsed küsivad ja millele täiskasvanud alati vastata ei oskagi. Küsimusi ja vastuseid on kuuel teemal: loomad, inimkeha, ajalugu, loodus, argielu ja ilmaruum.

Vanusele alates 4. eluaastast.

Igati uhkes spiraalköites, vastupidavate kaantega ja igati põnev ning sisukas lasteraamat „Mikside raamat“ ilmus eesti keeles esimest korda juba 2016. aastal. Nüüd uuesti, sest see on tõepoolest väga huvitav raamat, mis püüab vastata laste küsimustele, mis algavad sõnaga „miks“.

Nii nagu eelpool mainitud, siis raamatus on küsimusi ja vastuseid tõepoolest kuuel teemal: loomad, inimkeha, ajalugu, loodus, argielu ja ilmaruum.

Lugejad saavad vastused paljudele põnevatele miksidele!

Esimene osa on ajaloost ja see saab alguse ürginimestega. Väikesele lugejale vastatakse, miks elasid ürginimesed koobastes, riietusid loomanahkadesse ja tegid koopamaalinguid. Kas oled mõtelnud, miks leiutasid kreeklased olümpamängud, miks ehitasid egiptlased püramiide ja miks pandi vaaraodele hauda aardeid kaasa? Miks on olemas muumiad, miks ehitasid roomalsed templeid?

Miks ikkagi rüütlid võitlesid. Raamatus öeldakse, et nad võitlesid selleks, et kaitsta oma läänihärrat ja takistada vaenlasi oma maadele asumast. Ka kindlusi ehitati selleks, et kaitsta läänihärrat ja rahvast vallutajate eest. Juttu on ka kuningate võimu sümbolist kroonist, ja sellest, miks tänapäeval Prantsusmaal enam kuningat pole.

Ajaloos on juttu veel ka mereröövlitest, printsidest ja printsessidest, arheoloogidest, muuseumidest, kunstist, kolmest musketärist ja noorest D´Artagnan´ist. Lisaks veel ka Eiffeli torn, naiste valimisõigus.

Raamatu teine osa on loodusest. Selle esimestes küsimustes-vastustes saame teada, miks sajab vihma, miks on rohi roheline, miks puud ümber ei kuku, miks puud lehed sügisel maha langetavad.

Kas oled mõtelnud, miks nõges kõrvetab? Nõgest katvatel pisikestel karvakestel on tibatillukesed paunad, mis sisaldavad kirbet ja äritavat ainet. See aine kaitseb nõgesid putukate eest ja ka meie eest, kui me neid katsume.

Juttu on sinisest taevast, valgetest pilvedest, vulkaanide purskamisest, merevee soolasusest, kuid ka mere lainetamisest, vee jäätumisest, lumesajust mägedes, vikerkaare tekkimisest, pilvede liikumisest, päevalillede nimest. Ja veel. Väike lugeja saab vastuse kliima soojenemise, metsade ohustamise kohta.

Miks pole kõrgel mägedes puid? Sest seal on liiga külm! 1700 ja 2000 meetri kõrgusel õnnestub lume kiuste kasvada vaid okaspuudel (kuused ja männid). Kõrgemal kui 2000 meetrit puud ei kasva.

Miks kõrbes midagi ei kasva, miks lilled närtsivad, miks on meredel musti laike, miks ookeanide veetase tõuseb?

Kolmas osa jutustab lugejale inimkehast. Miks me sarname oma vanematega, miks sünnivad kaksikud, miks meil juuksed kasvavad, miks meil käed ja jalad mõnikord ära surevad, miks meil mõnikord kananahk ihule tuleb?

Miks me aevastame? Iga kord kui tolm või pisikud meie nina kõditavad, püüavad nina sees asuvad karvakesed need kinni. Meie aju käsib nüüd kopsudes leiduval õhul kutsumata külalised välja kihutada. Tuleb tõeline plahvatus!

Juttu on valust, köhast, vaktsineerimisest, hambapesust, magamisest, pissimisest, parema- ja vasakukäelisusest, nabast, titade kisamisest, kartmisest.

Miks meil joostes süda kiiremini lööb? Selleks, et joosta, on vaja palju energiat. Kiiresti tuksuv süda paneb ka vere kiiremini ringlema ja me saame jäsemetesse rohkem energiat. Meie kopsud hakkavad senisest sagedamini paisuma ja kokku tõmbuma, et saaksime kiiremini hingata.

Seejärel on küsimused-vastused külma käes värisemisest, naha muutumisest pruuniks, kui me päevitame, haigutamisest, palavikust, higistamisest.

Raamatu neljas osa jutustab meil loomadest, ka selles osas on igasugu põnevaid küsimusi. Miks peetakse lõvi loomade kuningaks, miks võib kaamel olla päevi joomata, miks koerad kõike nuusutavad, miks sääsed nõelavad?

Miks kassid nurru löövad? Nad teevad seda selleks, et väljendada meile oma rahulolu. Kassid panevad nurrumiseks oma häälepaelad värisema. Nurruvad ka lõvid ja tiigrid, kuid ettevaatust! See ei tähenda, et võiksime neid silitada!

Seejärel saab väike lugeja/küsija teada kanadest ja sellest, miks nad ei lenda, kilpkonna aeglasest liikumisest, kameeleoni värvi vahetamisest, ämbliku võrgu kudumisest, kasside rohu söömisest, isasloomade kaklemisest.

Miks meil kärbseid kinni püüda ei õnnestu? Kärbsed on osavad vennikesed. Nad näevad oma liitsilmade lugematute läätsedega nii ette, kõrvale kui ka taha ja märkavad meie suurte kämmalde lähenemist juba kaugelt.

Loomi on selles osas veel. Küülikud, elevandid, raisakotkad, jõehobud, lõgismaod, koaalad, meduusid, paabulinnud ja pingviinid.

Viies osa tutvustab meile argielulisi teemasid. Miks täiskasvanud töötavad, miks käiakse hääletamas, miks tuleb koolis käia. Juttu on ka viisakusest, päikesekreemist, lennukitiibadest, majakatest, laevadest, öisest tööst.

Miks arstid kitleid kannavad? Arstid hoolitsevad päevad läbi haigete eest. Nad peavad kaitsma pisikute eest ennast ja oma patsiente. Kittel aitab nakkusohtu vähendada.

Väikesed lugejad saavad teada, miks on olemas seadused, miks pannakse mõned inimesed vangi, miks panku hoolega valvatakse, miks on käibel raha? Miks võõrastega rääkida ei tohi, miks on olemas politseinikud, miks tuleb prügi sorteerida, miks talvel teid soolatatakse, miks on tänavatel valgusfoorid.

Miks inglased sõidavad vasakul teepoolel? Keskajal olid paljud mehed paremakäelised ja kandsid mõõka vasakul puusal (et seda oleks kerge haarata). Nii oli lahingute käigus lihtsam võidelda vastasega paremal pool ning liikuda vasakule. Seda korda muutis Napoleon. Et ta valitses korraga paljusid maid, võttis suunamuutuse vastu kogu Euroopa – välja arvatud Inglismaa.

Selles osas loeme veel ka suhkrust, õhupallidest, erinevatest keeltest, kirjast, tänavalaternatest, varjudest.

Raamatu viimane kuues osa räägib meile ilmaruumist. Miks Päike loojub, miks on Päike nii kuum, miks nimetatakse Maad siniseks planeediks, miks nimetatakse Marssi punaseks planeediks, miks ei tohi tähte planeediga segamini ajada, miks arvati varem, et Maa on lame.

Pikemalt räägitakse tähtedest ja Kuust, kuid ka sellest, miks on olemas aastajad? Sest päikesekiired ei soojenda meid aasta ringi võrdselt. Kui Päike paistab kaua ja liigub kõrgelt, on meil kevad ja suvi. Kui Päike paistab madalalt, saabub sügis ja seejärel talv.

Seejärel saame lugeda kosmonautidest ja kosmoses käimisest, kosmosejaamadest, päikesevarjutusest, teleskoopidest.

Miks hüütakse Veenust ehatäheks? Tähelepanu, Veenus pole täht, vaid hoopis planeet! Ta ise valgust ei kiirga ning särab ainult seetõttu, et Päike teda valgustab. Veenus on esimene hele täpike, mis õhtu saabudes taevasse ilmub. Karjustele oli see kunagi märguandeks, et lambad on vaja ööseks koju ajada.

Kõikide teemade juures on ka äraarvamismängud, milles saab nuputada ja mõtelda igasugu asju. Hästi vahvad ja lastesõbralikud on ka raamatu joonistused.

Kokkuvõttes üks igati tänuväärt ja väga huvitav raamat, et väikesed lugejad saaksid vähemalt mõnedki vastused oma paljudele "miksidele".

Marta Taylor „Vanaema eri moodi sokid“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta)

„Ma armastan oma vanaema.

Aga tema juures on üks asi, millest ma lihtsalt ei saa aru.

Tal on alati jalas eri moodi sokid!“

Vanaemale meeldib teiste seast silma paista. Ta kannab eredavärvilisi lillemustriga rõivaid ja tema juuksed on erkpunased. JA ta sokid on eri paarist. Kõik naeravad tema üle. Aga kui ta on juhtumisi SINU vanaema, ei ole asi üldse naljakas ja sa tunned, et midagi tuleb ette võtta!

Südamlik käsitlus sellest, kuidas julgeda olla teistmoodi. Sooja ja humoorikat teksti ning värvikaid joonistusi on lapsel tore koos vanemaga lugeda ja vaadata. Otse loomulikult väga vajalik raamat igale vanaemale!

Marta Taylori kirjutatud „Vanaema eri moodi sokid“ on raamat, mis kirjutatud pere väiksematele raamatusõpradele, sest teksti on suhteliselt vähe, ja pildid on suured ja värviküllased.

Raamatu jutustaja kinnitab loo alguses, et ta armastab oma vanaema, kes on alati rõõmus ja tal on ikka naeratus suul. Tal on eredavärvilised riided ja juuksed on punased, kuid arusaamatuks jääb see, miks vanaemal on alati jalas eri moodi sokid!

Vanaema ei taha sellele küsimusele vastata, ja kui seda tema käest küsida, siis ta viib jutu mujale. Võtab oma lapselapse ja viib ta keeglit mängima või toob kooki või hakatakse telekast saadet vaatama.

Ühel päeval tuli vanaema kooli oma lapselaspele vastu ja kõik teised naersid tema sokkide üle, mistõttu tundis raamatu jutustaja, kuidas ta põsed punaseks ja tuliseks läksid. Nüüd otsustas lapselaps vanaema sokkidega asjad korda ajada. Ta sobitas kõik sokid õigete paarilistega kokku ja peitis üksikud sokid ära. Ta pani sokipaarid kõikide vanaema jalanõude sisse.

Kuid juba järgmisel hommikul kaupluses selgus, et vanaemal olid jällegi eri moodi sokid jalga pandud!!! Kuidas nii?

Lapselaps nuputas, miks oli tema hea plaan vett vedama läinud? Ja ta mõtles välja, et kindlasti on asjasse segatud haldjad, sest poisi isa oli alati ütelnud, et kui mõni sokk oli kaduma läinud, siis varastasid selle haldjad.

Nüüd peitis poiss paari vanaema ühesuguseid sokke oma padja alla, sest sealt ei julge ükski haldjas neid võtma tulla. Järgmisel päeval kandis vanaema ühesuguseid sokke, kuid ta kandis neid „valesti“ – üks sokk oli üleval, teine sokk oli alla vajunud. Seda on pildilt näha.

Lapselaps oli veelgi õnnetum … nüüd lubas vanaema, et kindlasti hakkab ta kandma sokke nii nagu poiss tahtis.

Kas vanaema tegi seda? Ja kui tegi, siis miks ikkagi oli midagi valesti? Lapselaps sai aru, et vanaema polnud enam rõõmus … kuidas vanaema jällegi endiseks ja rõõmsaks muuta? Seda saad teada, kui selle vahva lasteraamatu läbi loed.

Raamatu lahedad pildid on autori enda joonistatud.

David Sundin „Raamat, mis tõepoolest ei tahtnud, et teda loetaks“ (Varrak)

HOIATUS! See raamat ei taha TÕEPOOLEST, et teda loetaks. Tahad lugeda imenunnut väikest raamatut – võta mõni teine! See raamat hammustab, tembutab ja lollitab. Aga ... kui raamatut kenasti ja ettevaatlikult patsutad, siis õnnestub seda lugeda. See muutub imeliseks elavaks, jonnakaks ja suisa maagiliseks pildiraamatuks, mille autoriks on väike naljakas härra David Sundin. Kas tekkis juba huvi raamatut lugema hakata? Ei! Suurepärane.

David Sundini loominguga on meie lapsed ja noored lugejad juba tuttavad, sest eelmisel aastal ilmus raamat „Raamat, mis ei tahtnud, et teda loetaks“. See oli üks igati vahva ja omanäoline lugemine, mida võib öelda ka autori uue raamatu kohta.

Seekordse loo alguses saame teada, et elas kord laps, kes tahtis, et täiskasvanu talle loeks. Aga raamat, mille laps välja valis, osutus võluvalt ulakaks: raamat ei tahtnud tõepoolest, et teda loetaks. Raamat tembutas ja lollitas rohkem kui ükski teine raamat, ja nüüd hakkame selle raamatuga pihta!

Kõik algas sellest, et raamat lõppes. Kirjas oli, et meie lugu sai otsa! See oli täiskasvanule ootamatu, kuid laps käskis tal edasi lugeda. Äkki juhtub midagi koledat? Laps oli kindel, et ei juhtu.

Seejärel hammustas raamat lugejat. Raamat tahtis ka last näksida, kuid täiskasvanu hoidis raamatut kõvasti kinni. Raamat lubas hammustamise lõpetada, kui täiskasvanu lubab, et ta sõnu vaheldumisi sosistab ja karjub. Asi läks täiesti jaburaks, sest raamatut oli tõepoolest raske lugeda.

Nüüd oleme labürindis, ja sealt väljudes ilmus välja suur ja äge masin, mis muutis kõik S-tähed F-tähtedeks! Ja ka see muutis lugemise keeruliseks. Edasi vaatab meile vastu hirmus koletis. Täiskasvanu arvates oli see päris hirmus, kuid laps oli kindel, et koletisi pole olemas. Tuli säilitada rahu.

Järgmisel leheküljel vaatab meile vastu part. Ei, oodake, see on ju jänes! Ja nüüd keeras raamat end külili! Sõnad ja tähed hüppavad ringi, raamat hakkab värisema ja koletis kukkus raamatust välja.

Kas raamatul on vaja wifit? Raamatus on kirjas, et siin on halb levi, lugemine lõpetatud. Laps teadis, et raamatul ei ole vaja wifit, raamat lihtsalt lollitab ja täiskasvanu peab edasi lugema.

Nüüd muutub raamat mütsiks! Hind 800 krooni! Lapsele müts meeldis ja üheskoos loeti mütsi edasi. Seejärel üsna huvitava lahendusega muinasjutt karust ja krevetist, milles mitmeid sõnu asendavad pildid. Kas suudame seda lugeda?

Järgmine lehekülg on täiesti tühi. Kas see ongi lõpp?

Raamat ei olnud kindlasti veel läbi. Raamat oli hoopis kõik tunded omavahel ära seganud, mistõttu täiskasvanu lugemine muutus üsnagi omanäoliseks. Edasi muutus raamat uuesti – iga päev tuleb midagi uut õppida! Kui laps polnud midagi uut õppinud, pidi täiskasvanu rääkima midagi, mida laps veel ei teadnud. Haidest? Sugulastest? Kuidas inimese keha toimib? Tekkis ootamatu stopp, sest järgmine lehekülg oli lukus, ja enne ei saa edasi minna, kuni täiskasvanu ja laps leiavad üheksa võluvõtit, mis on end raamatusse ära peitnud. Ja hakkama meiegi neid võtmeid otsima.

Kuidas seekordne raamat lõpeb? Selle jätan Sulle endale avastada. No ja hambapesust on ka raamatu lõpus juttu, veidikene …

Selline vahva ja omanäoline lugemine on seekordne David Sundini kirjutatud ja illustreeritud raamat. Siin on palju vahvaid mõtteid, sõnamängu, ja lahedaid illustratsioone. Justkui see raamat tõepoolest ei taha, et teda loetaks …

Share this page