Laura Ingalls Wilder

„Esimesed neli aastat“

(Eesti Raamat)

 

Lõpeb Laura Ingalls Wilderi seiklus väikese tüdrukuna ning algab tema uus elu naise ja emana.

„Väike maja preerias“ sarja viimane raamat jutustab Laura ja Almanzo abielu esimestest aastatest ja nende tütre Rose´i sünnist.

1890. aasta kevadeks oli Laural ja Almanzol tulnud liiga palju raskusi taluda, et Lõuna-Dakotas talupidamisega jätkata. Nende maja hävis preeriapõlengus ja nende teine laps, poiss, suri enne kuuvanuseks saamist.

„Esimesed neli aastat” avaldati aastal 1971, neliteist aastat pärast Laura Ingalls Wilderi surma. Käsikiri leiti Laura paberite hulgast. Arvatavasti kirjutas ta selle visandi 1940. aastate lõpus, aga kaotas pärast Almanzo surma huvi selle avaldamise vastu.

 

Ja ongi kõik 9 „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatut nüüd ka eesti keeles olemas. Ühtses mõõdus, ühtses kujunduses, mistõttu suured kummardused ja tänud Eesti Raamatule, et nüüd ka meie raamatusõpradel on võimalus neid armsaid ja südamlikke lugusid lugeda.

 

Raamatusarja viimane raamat jutustab meile neljast aastast Laura ja Almanzo elust.

Sündmused saavad alguse Dakota preerias 1885. aastal. 19-aastane Laura ja 29-aastane Almanzo (selles osas kasutatakse ka hellitavat nimekuju Manly) elavad asunikuonnis.

 

Nad asusid pikale vankrisõidule ja Manly uuris, kas nad ei võiks varsti abielluda. Laura vastas, et ta ei tahaks talupidajaga abielluda. Ta soovis, et Manly tegeleks millegi muuga. Linn oli uus ja kasvas, seal oli ometigi ju igasugu võimalusi!

 

Manlyl olid teised mõtted, aga Laura teadis, miks ei tasuks just talupidajaga abielluda – talus oli naisel raske, palju oli talitusi teha, taluniku naine pidi süüa tegema ja talunikul polnud kunagi raha, sest linnainimesed otsustasid, mida nad maksavad selle eest, mida talunikul müüa oli.

Manly oli selle kohta vastu käia üks iirlaste ütlus: „Selles elus saab igaüks kord oma osa – rikkal on ka suvel jääd, vaene peab selleks talve ootama.“

Manly oli kindel, et talupidajad olid ainsad, kes olid sõltumatud. Kaupmehed võistlesid omavahel, et talunikele meele järele olla. Manly põldudel oli nisu, kaera, ta kasvatas hobuseid.

Manly tõdes, et kui Laura oleks nõus kolm aastat proovima ja kui Manly pole selle ajaga talupidamises edu saavutanud, jätab ta selle katki ning teeb, mida Laura iganes tahab.

Laura oli nõus kolm aastat proovima. Laurale meeldisid samuti hobused, preeria vabadus ja avarus.

Saame lugeda, et Manly oli juba asundustalu välja lunastanud, see oli küll maatükk, millele oli ka mets kasvama pandud, mistõttu olid sellele ka omad nõudmised, kuid …

 

Laura ja Almanzo abiellusid, vaikselt, kahekesti, kohaliku kirikuõpetaja juures. Nagu ütleb autor – nad pandi paari – heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses.

Sama päeva õhtul sõitis noorpaar oma uude koju. Esimene aasta võis alata.

 

Loomulikult saame lugeda, milline oli Laura ja Almanzo uus kodu. See oli lihtne, ilus ja oma. Laural oli palju koristamist ja korda tegemist, ja juba järgmisel päeval pidi ta valmistama lõuna rehepeksjatele. Seni oli ta olnud köögis abiks eelkõige mammale, nüüd pidi ta ise hakkama saama. Esimene lõuna läks aia taha, rabarberipirukas polnud suhkrut, oasupis oli liiga vähe ubasid, kuid mehed said söönuks ja nalja sai ka, kuid uskuge mind ajapikku sai Laurast igati tubli naine ka köögis.

Esimene nisusaak – see oli väike, 700 kilo hektarilt, müügihind 2 senti kilo. Kaerasaak oli parem, heinagi oli piisavalt. Oli töörohke ja õmmelik aeg. Manly ostis ratastega adra, Laura sai endale raudhalli poni (Trixy).

Sügiskünnid said tehtud, hakati ette valmistama maja talve saabumiseks, et oleks soe ja mugav. Ühel päeval möödusid Laura ja Manly kodust indiaanlased. Laura oli üksinda kodus ja hirm puges naha vahele, mida võõrad soovivad? Laura võttis julguse kokku ja ajas mehed minema.

Rändlinnud lahkusid, esimene lumetorm, jõulud. Saabus kevad, metshaned pöördusid lõunamaalt tagasi. Laural oli probleeme tervisega, kuni ta sai arstilt teada, et tema tervis on üheksa kuu pärast parem – Laura ootas last. Laura ja Manly olid kindlad, kui sünnib tüdruk, siis pannakse talle nimeks Rose.

Saabus aeg kaera ja nisu koristamiseks. Kaer sai koristatud. Nisusaak oli paljulubav – 40 hektarit, 2,7 tonni nisu hektarilt. 108 tonni nisu, 28 dollarit nisu tonni eest, kokku 3024 dollarit! Nüüd saaksid nad maksta niidumasina eest ja looreha eest, võlakirjade eest, hobuste eest … kuid … loodusel ja saatusel olid teised plaanid.

Saabusid vihm ja tohutu rahe! Nüüd ei olnudki enam nisu, mida lõigata. Plaanid olid untsu läinud, kuid talv oli ees. Oli vaja osta sütt, järgmiseks kevadeks seemnevilja, masinate võlakirjad oli vaja lunastada, maja eest oli tasumata 500 dollarit! Nii otsustasid Manly ja Laura anda praeguse asunikukoha rendile ja kolisid ise uude kohta.

 

Teine aasta kokkuleppest sai alguse. 25.08.1886 kolisid Laura ja Almanzo uude asunikukohta. Majake oli väike ja kitsas, ees ootasid uued tööd ja tegemised.

Novembris saabus talv, detsembris sündis Laura ja Almanzo esimene laps – tütar Rose.

Seejärel jõulud, väikesed kingitused, talvine torm, kevad ja uus lumetorm, mis kestis kaks päeva. Kui mäletate raamatusarja varasemaid raamatuid, siis seda lumetormi oli toona sealkandis ikka üsna sageli.

Nisusaak oli ka teisel aastal kehv, kuid õnneks oli raha piisavalt, et ära maksta kõik intressid ja lunastada mõned väiksemad vekslid, niiduki, looreha ja lõikeadra omad, ning viljakoristamismasina eest tehti esimene makse. Jäid veel vankri volikiri ja viissada dollarit majavõlgu ning kaheksasaja dollariline hüpoteek asunikokoha peale.

Saabus jällegi 25. august, teine aasta oli täis saanud ja neil ei läinudki eriti kehvasti.

 

Kolmas aasta. Manly tõi koju uue ahju, kuid elus tuli ette igasugu asju. Laura jäi haigeks, tal oli eluohtlik difteeria. Õnneks ei haigestunud Rose, kuid veidi hiljem oli sama tõvega kimpus ka Manly. Neile tuli appi Manly vend Royal, kes oli poissmees ja julges nendele appi tulla.

Esialgu tundus, et Manly haigus möödus kergemalt kui Laural, siis veidi hiljem tabas teda ka halvatus. Haigus oli läinud koos arstiarvega kalliks maksma.

Nüüd pidi Manly selle asunikukoha 200. dollarilise kasumiga maha müüma ja nad läksid tagasi oma eelmisesse asunikukohta.

Manly halvatus kadus aegamööda. Nisusaak oli lubav, kuid nüüd saabus valel ajal kuumalaine … Saabus ka 25. august, kolm aastat oli täis!

 

Kolm aastat oli täis! Kas Manly sai talupidamist edukaks nimetada? Viljasaak oli enamasti untsu läinud, kuid neil oli nüüd neli lehma ja mõned mullikad, neli hobust, sälud, masinad, lambad. Kui nad prooviksid ühe aasta veel ja saaksid ka ühe korraliku saagi! Manly tegi ettepaneku Laurale, nad võiksid proovida ühe aasta veel.

Nüüd hankis Manly veel ka kaks Durhami härga. Kuid ilma tegi jällegi omad korrektiivid – tulekahjud preerias, kusjuures ka Laura ja Manly majake oli ohus. Laura sünnitas poja, kes kahjuks õige varsti suri … ja sellestki ei piisanud, tuleõnnetus juhtus siiski ka nende majakesega …

Saabus 25. august. Neli aastat …

 

Manly teadis, et tuleb võidelda, et talupidamisega tegeledes võitjaks jääda, aga kummalisel kombel tundis Manly oma vaimu selleks võitluseks valmis olevat.

Ja Laura? Tema tõdes, et nad jäävad alati talunikeks, sest kelleks sa sündinud oled, selleks sa ka saad.

 

Raamatu lõpus saame lugeda Laura Ingalls Wilderist ja sellest, et 1894. aastal seadsid Laura ja Manly end sisse Missouris Mansfieldis. Juttu on ka „Esimese nelja aasta“ käsikirjast ja selle leidmisest, kuid ka Laura tütrest Rose´ist, kellest sai samuti kirjanik.

Viimases peatükis loeme Laura kirja lastele (lugejatele). Ta jutustab sellest, mis juhtus edasi tema enda ja Almanzoga, saame teada sedagi, mida tegid mamma ja papa, Laura õed Mary, Carrie ja Grace.

 

Selline lugu see viimane „Väike maja preerias“ osa ehk „Esimesed neli aastat“. Elu polnud lihtne, oli õnne, rõõmu, kurbust ja pisaraid, oli rasket tööd, loodus oli „kiuslik“ ja raske kõikidele, kuid ikkagi, Laura ja Almanzo hoidsid kokku ja üheskoos saadi siiski ka hakkama.

 

 

Karel Čapek

„Aedniku aasta“

(Pegasus)

 

Ma räägin teile, kuidas te võite tõelise aedniku ära tunda.

“Te peate tulema minu juurde vaatama,” ütleb ta, “ma pean teile näitama oma aeda.”

Kui te siis lähete, et talle head meelt valmistada, leiate kusagil püsikute keskel uppimas tema istmiku.

“Silmapilk,” heidab ta üle õla, “pistan ainult selle siin mulda.”

Möödunud sajandi ühe silmapaistvaima Tšehhi kirjaniku, Karel Čapeki (1890-1938), lõbus ja hoogne jutustust aedniku argipäevast pakub humoorikat äratundmist kõigile, kes võtnud nõuks oma aia eest kirglikult hoolitseda. Pühendunud aedniku läbielamisi, tema õnnestumisi ja luhtumisi kirjeldab Čapek nii suure empaatia kui ka lustliku irooniaga.

Liikudes kuude kaupa mööda aedniku aastat võite kindel olla, et loetu paneb teid muhelema ja tekitab rohkelt äratundmist.

 

Karel Čapek elas 9. jaanuar 1890 – 25 detsember1938. Ta oli  Tšehhi kirjanik, näitekirjanik, kriitik ja ajakirjanik, keda tuntakse ka omanäolise ulmekirjanikuna, näiteks on tema kirjutatud „RUR. Rossum´s Universal Robots“ (algupäraselt ilmus see juba 1920. aastal, ja just selles raamatus võeti esmakordselt kasutusele ka sõna robot).

Čapek kirjutas ka mitmeid poliitilisi teoseid, mis kajastasid oma aja sotsiaalseid pingeid ja segadusi. Kirjanik võitles sõnavabaduse eest, ja ta oli vastu nii fašismile kui ka kommunismile.

Kogunisti seitsmel korral kandideeris Čapek Nobeli kirjanduspreemiale, kuid kahjuks jäi see tal siiski võitmata …

 

„Aedniku aasta“ („Zahradníkův rok“) ilmus algupäraselt juba 1929. aastal. Eesti keeles sai seda suurepärast teost lugeda esimest korda 1964. aastal, kui raamat ilmus raamatusarjas „Loomingu raamatukogu“ (Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus).

 

Pärast seda on raamat ilmunud eesti keeles veel kahel korral - 1996 (kirjastus Aed), siis tutvustati seda raamatut nii: "Humoristlik jutustus aedniku argipäevast. Hüdrandi ja vooliku abil võib kasta muide kiiremini ja nii-öelda hulgi: võrdlemisi lühikese ajaga kastame lisaks peenardele üle ka muru, õhtueinet võtva naabri perekonna, tänaval kõndijad, maja sisemuse, kõik kodakondsed ja kõige põhjalikumalt iseenda. Hüdrandist tuleval veejoal on hämmastav jõud, peaaegu nagu kuulipildujal. Te võite temaga silmapilgu jooksul maa sisse augu puurida, mitmeaastased taimed maha niita ja puudelt krooni ära rebida. Kui te pöörate vooliku vastu tuult, satute suurepärase värskendava duši alla. Ta teeb teid läbimärjaks nagu tõelises vesiravilas. Erilise mõnuga tekitab voolik endas auke, kuskil keskkohas, kus te seda kõige vähem ootate. Ja te seisate siis nagu vetejumal ülespurskavate veejugade keskel, pikk veemadu teie jalgade ümber keerdus - see on ülivõimas vaatepilt. Kui te olete siis märg nagu räägupoeg, kuulutate rahuldustundega, et aiale jätkub, ja lähete end kuivatama. See aeg ütles teie aed «Oh-eh!», neelas veejoad silma pilgutamata alla ja on jälle kuiv ning janune nagu ennegi."

 

2008. aastal avaldas raamatu kirjastus Maalehe Raamat, siis öeldi raamatu kohta nii:

„Möödunud sajandi esimese poole silmapaistvaima tšehhi kirjaniku humoorikas aedniku portree kirjeldatuna kuude kaupa läbi aasta. Čapeki sõnul «aedniku tõugu inimene on tekkinud kindlasti kultuuri mõjul», sest kui ta oleks tekkinud looduslikul teel, «siis jalad oleksid tal nagu põrnikal, nii et ta ei tarvitseks kükki laskuda, ja tiivad oleksid tal esiteks ilu pärast ja teiseks sellepärast, et ta võiks lennelda oma peenarde kohal». Pühendunud aedniku hingeelu ja katsumusi on kirjeldatud haaravalt ning nauditavalt, need pakuvad muhedat äratundmisrõõmu, viivad suu naerule ja annavad kinnitust inimkonna imetlusväärsest optimismist.
Lembit Remmelga eestikeelses tõlkes on teos varem avaldatud 1964. ja 1996. aastal. 1929 ilmunud originaali ilmestasid autori vanema venna Josef Čapeki joonistused.“

 

Eesti keeles on ilmunud ka mitmeid teisi Karel Čapeki kirjutatud suurepäraseid raamatuid: „Valitud teosed“ (1956, Eesti Riiklik Kirjastus), „Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust“ (1957, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, „Loomingu Raamatukogu“ ja 1983, Eesti Raamat), „Üheksa muinasjuttu“ (1975, Eesti Raamat), „Retk Hispaaniasse“ (1976, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „Hordubal. Meteoor. Tavaline elu. Esimene päästesalk“ (1979, Eesti Raamat „Varamu“), „Kuidas sünnib näitemäng. Kuidas tehakse filmi“ (1981, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „RUR. Rossum´s Universal Robots“ (1985, Perioodika, „Loomingu Raamatukogu“), „Apokriivade raamat“ (1990, Eesti Raamat).

 

Vahetevahel (sageli) peab lugema ka selliseid raamatuid, mis kuuluvad maailmakirjanduse klassikasse, sest see hoiab vaimu virgena. Kindlasti kuulub Čapeki „Aedniku aasta“ maailmakirjanduse klassikute hulka, kugi seda võib võtta ka igati muheda aiaraamatuna. See trükk ongi illustreeritud kaunite aia- ja looduspiltidega, mis annavad raamatule just aiaraamatu hingamist juurde.

 

Autor alustab raamatut peatükiga, kuidas rajatakse aedu. Selle alguses tõdeb ta, et aedu võib rajada mitmel viisil – kõige parem on, kui selle töö võtab enda peale pärisaednik. Ootamatu algus, kas pole.

Seejärel tõdeb autor, et võidakse arvata, et aia kastmine on hoopis lihtne asi, iseäranis siis, kui on olemas voolik. Peagi selgub, et voolik on harukordselt salakaval ja ohtlik olend, kuni ta pole taltsaks tehtud: ta väänleb, viskleb ja kargleb … Kui kasta aeda iga päev, siis hakkab kahe nädala pärast umbrohi muru asemel pead välja pistma. Autori arvates on see üks looduse saladusi, miks kasvab kõige paremast muruseemnest kõige metsikum ja torkivam räisk.

 

Teises peatükis loeme sellest, kuidas tekib aednik. Aednik tekib keskkonna ja looduslike tingimuste mõjul kogemustest. Et inimesest saaks asjaarmastaja aednik, on tarvis eelkõige tõelist küpsust. Peale selle on tarvis, et inimesel oleks oma aed. Ja kui harilikult jäetakse aia harimine kutselise aedniku hooleks, siis ühel ilusal päeval aga juhtub, et inimene istutab omaenda käega ühe lillekese; Čapekil juhtus see olema mägisibul. Seejuures tungib inimese ihusse mõne kriimustuse kaudu või mingil muul viisil terake mulda ja see tekitab mürgituse või nakkuse; lühidalt – inimesest saab parandamatu aednik. Nii nagu Čapek ütleb – ainult küüs jäi kinni, aga terve lind langes lõksu.

 

Nüüd toob Čapek mängu ka aedniku aasta, kuude kaupa.

 

Jaanuar – aedniku käsiraamatus on öeldud, et isegi jaanuar ei lase aednikul käed rüpes istuda. Selles kuus on aedniku peamiseks tegevuseks ilma eest hoolitsemine. Autor räägib meile ilmast, sademetest, paljaskülmast, jäälilledest, ja sellestki, kui aednik paneb soojad riided selga, läheb sulale … Sula saabudes tormab aednik aeda, et pinnast töödelda, kuid veidi hiljem selgub, et ainult pinnase pealmine kiht on üles sulanud … Talvisel ajal soovitatakse pergola, lehtla või aiamajakese remontimist, jaanuaris tuleb ka mätas maha laotada, oleks ainult kuhu …

 

Järgmistes peatükkides jutustab Čapek meile seemnetest; aedniku veebruarist (aednik peab veebruaris varitsema esimesi kevadetunnuseid – krookused, aiaajakirjad, lumikellukesed, naabrid, kes tormavad oma aialapile); aedniku kunstist; aedniku märtsist (pinnas on ikka veel või siis jälle külmunud, ja oodatakse kevadet, aga millal see ükskord saabub …); pungadest ja nende puhkemisest.

 

Seejärel juba aprill. Čapeki arvates on see õige ja kõige õnnistusrikkam aednikukuu. Aprillikuus puud ja lilled puhkevad. Tärkamine ja võrsumine, tõusmed, pungad ja võsumine on Čapeki arvates suurim looduse ime. Aprill on peale tärkamise ka istutamise kuu. Aednik on tellinud endale aianditest istikuid, kuid nüüd selgub, et neid polegi aias kuhugile panna!

 

Peatükis aedniku mai jõuab Čapek ka kiviktaimla ehk alpiinumi juurde. Saame lugeda, milline on see kiviktaimla alpinism, kusjuures see pole sugugi mitte lihtne. Autor teab, et see, kellel on kiviktaimla, pole ainuüksi aednik, vaid ka kollektsionäär, ja vastav asjaolu asetab ta ühte ritte kõige pöörasemate maniakkidega.

Selles peatükis peatub autor ka lillede hankimisel, millega on üks igavene rist. Märtsis aiaäri omanik aedniku tellimusi harilikult ei täida, sest on veel külm ja kultuurid pole veel välja istutatud; aprillis ei täida ta samuti aedniku tellimusi, sest tal on liiga palju tellimusi; maikuus ei täida ta neid sellepärast, et tal on kõik suuremalt jaolt maha müüdud.

Čapek teab öelda sedagi, et kõik aedniku käsiraamatud räägivad, et „kõige parem on kasvatada taimi seemnest“. Kuid nad ei ütle aednikule, et seemnete suhtes on loodusel omad tavad. On olemas loodusseadus, et külvatud seemneist ei lähe kasvama mitte ükski või siis tõusevad nad kõik korraga.

 

Loeme veel ka õnnistusrikkast vihmast; aedniku juunist (heinaaeg ja muru niitmine, lehetäid); aedviljakasvatajatest; aedniku juulist (selles peatükis on üks igati põnev Čapeki mõte – aedniku sügis algab juba märtsis: esimesena õitsevad ära lumikellukesed); botaanikast (floorast – vaksali-, raudtee-, lihuniku- ja võõrastemajafloora, kuid Čapek teab rääkida ka surnudaedade, juubelite ja akende floorast).

 

Järgmine peatükk jutustab aedniku augustist. Čapek teab, et august on harilikult aeg, millal asjaarmastaja aednik jätab oma imede aia maha ja sõidab puhkusele. Ta on küll lubanud, et suvel ei sõida, ja kui sõidab, siis teeb seda raske südamega, täis kartust ja muret oma aia pärast; ja sõidab alles siis, kui leiab sõbra või sugulase, kellele ta võib selleks ajaks oma aia usaldada.

Asjaarmastaja aednik, kinnitab oma sõbrale ja sugulasele, et aiaga pole mingit muret, kõik sujub lihtsalt ja ladusalt, kuid juba järgmisel päeval hakkab abiline saame kirju, milles palutakse teha seda, toda ja kolmandat, teha nii ja naa …

 

Järgmistes peatükkides loeme kaktusekasvatajaist; pinnasest; sügisesest ilust; ettevalmistumisest talve tulekuks, kuid lõpule jõuab ka aedniku aasta – september, oktoober, november, detsember. Aednikul on kogu aeg midagi teha.

 

Viimane peatükk on aedniku elust. Čapek tõdeb, et igaüks aednikest tahaks katsetada ja tegelikult peabki katsetama kõigi roosisortidega pungade ja õite, okste ja lehtede, kuju ja muude eriomaduste mõttes; samuti kõigi tulpide ja liiliate, iiriste, kukekannuste, flokside, krüsanteemide, jorjenite, gladioolide, pojengide, astrite, priimulate, anemoonide, kurekellade, kivirikkude, emajuurte, päevalillede, magunate, kuldvitste, kullekuppude ja mailaste sortidega, millest igaühel on vähemalt tosin kõige paremat ja täiesti möödapääsematut vormi, varianti ja hübriidi; sellele tuleb veel lisada paar-kolmsada liiki ja sorti, millel on ainult kolm kuni kaksteist erivormi; edasi on vaja pöörata erilist tähelepanu mägitaimedele, veetaimedele, kanarbikulistele, sibultaimedele, sõnajalalistele ja varjulembestele, igihaljastele ja puulistele vormidele; kui kõik aeg, mis iga nina peale kulub, kokku võtta, saame ülimalt tagasihoidlike arvestuste juures üksteistkümmend sajandit! Aednikul kuluks üksteist sajandit, et kõike seda katsetada, tundma õppida ja praktikas hinnata, mis talle kuulub. Inimene peab alustatu lõpule viima – see on inimese kohustus oma aia vastu. Čapek selleks retsepti ei anna, inimene peab seda ise kogema ja selle ise välja töötama…

 

Ja samas, äkki on see „Aedniku aasta“ just selline lugemine, mis ongi üks ja ühtlane retsept, mida tähele panna ja jälgida … ma usun, et just nii see on, ja seepärast suured tänud Čapekile, et ta sellise muheda ja asjaliku raamatu kirjutas. 95 aastat tagasi, kuid see on vajalik lugemine ka tänasele aednikule, ja miks mitte ka tulevasele aednikule.

 

Jana Maasik

„Neetud aare. Suveseiklus“

(Eesti Raamat)

 

12-aastane Robin Mereröövel on viieline, kuid peab sageli koolikaaslastega kaklema. Robini perekonnanimi ja välimus ei sobi lihtsalt kuigi hästi kokku.

Poisi laevakokast ema saadab ta suveks vanaisa juurde Saaremaale. Seal saab Robin sõbraks Säde Särava ja Kirsika Kullaga. Koos püüavad nad teada saada, kas kuhugi on tõepoolest peidetud palju räägitud ja kaua otsitud mereröövlite aare. On täiesti võimalik, et nad teevad oma oletuste põhjal põrutava avastuse, ent on ka võimalik, et nad lihtsalt põruvad.

 

Kui randa ilmuvad metallidetektoriga mehed, muutub olukord ohtlikuks.

 

Selles raamatus räägivad Robini vanaisa, Säde vanaema, Kirsika ja mõned teised tegelased Sõrve murdes, või nagu sõrulased ütlevad – sõrve keeles. Ehkki tekstis kasutatud murdesõnadest saab hõlpsasti aru, on raamat varustatud sõnastikuga, mis pakub avastamisrõõmu ja annab teosele lisaväärtuse.

 

Jana Maasiku sulest on ilmunud mitmeid lasteraamatuid, nende hulgas „Hopspelleri amulett. I. Kõrvetav puudutus“ (2018, Tänapäev), „Õnnekaare õed ja Vimkavennad“ (2020, Tänapäev)) ja „Kummituste peatänav. Võtme mõistatus“ (2023, Varrak).

 

 

Jana Maasik on kindlasti üks minu lemmikutest tänase lastekirjanduse maailmas. Lisaks eelpool mainitud ägedatele ja põnevatele raamatutele on tema sulest ilmunud ka „Hopspelleri amulett II. Üksik skelett“ (2019, Tänapäev) ja „Frida ja Lonni üksinda kodus“ (2016, Tänapäev).

 

Neetud aarde ja suveseikluse lugu algab millalgi mais, kui kaks kahtlast meest, üks pikk ja kiitsakas ning teine lühike ja jämeda kaelaga, istusid kiirsöögikohas ja kugistasid burgerit. Nad rääkisid aardest! Suurest kastist, milles kuldmündid, kalliskividega kaunistatud pistodad, pärlid, vääriskivid, hõbenõud, vanad ehted. Kiitsakas sell oli kindel, et selline aare on olemas, turske sell kahtles …

Kiitsakas sell teadis rääkida, et selle aarde leidmiseks on vaja metallidetektorit, et see asub eramaal, et see on mereröövlite aare, ja et see on neetud aare!

 

Seejärel saame tuttavaks Säde Säravaga. Tüdruk oli just klassist välja jooksnud ja ta nuttis. Koolipsühholoog Mari uuris, mis oli Sädega juhtunud. Selgus, et ta oli saanud kirjandi eest kaks hinnet – kolme ja nelja. Õpetaja Rohukõrs oli talle viimasel veerandil pannud veel neli kolme, kuid ega tüdruk sellest koolipsühholoogile rääkida ei tahtnud.

 

Koolipsühholoog soovitas tüdrukul hakata päevikut pidama. Päevikukaante vahel võiks olla kujuteldav kaaslane, kellel saaks Säde kõik ära rääkida.

Säde klassiõde Johanna oli kirjandi eest saanud kaks viite! See tegi Säde veelgi kurvemaks ja ta tundis, et tal oleks vaja tõepoolest kujuteldavat kaaslast!

 

Edasi loemegi juba Säde päevikut. Ta kirjutab 7. juunil Kristiinale, oma kujuteldavale kaaslasele. Säde kirjutab tekstiloomest, iseendast ja oma perest. Mida täpselt, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Nüüd on õige aeg tuttavaks saada ka Robin Mereröövliga, kes on autori kinnitusel riiakas tarkpea. 12-aastane, sitke ja kõhn poiss. Peaaegu kõik, kes teda teadsid, pidasid teda tarkpeaks või ka riiakaks kuivikuks ja õpetajate lemmikuks. Robin oli küll viieline, aga ei õppinud rohkem kui teised. Kuuldu jäi talle lihtsalt meelde ja tundide ajal eelistas ta õpetajat kuulata. Talle valmistasid raskusi sportmängud, aga ta oli hea ujuja.

 

Paljud narrisid Robinit tema perekonnanime pärast, mistõttu pidi ta seepärast ka kaklema. Mark oli kindel, et nime pärast narrimine on nõme, ja sageli oli Mark Robinile ka appi tulnud.

Robini ema oli samuti Mereröövel. Isa oli poisi sündides Kreekamaale põgenenud ja seda, mis oli isa perekonnanimi, seda ema ei ütelnud.

 

Nüüd rääkis Robin Markile, et plaanib suveks Saaremaale minna. Seal on ta vanaisa. Kuna ema läheb terveks suveks Vahemerele, siis peab Robin vanaisa juurde minema. Suvevaheaeg oli alanud ja Robin kutsus ka Marki Saaremaale, kuid …

 

Robin ei tea, mida Saaremaale kaasa võtta. Kindel on see, et tuleb võtta e-luger ja mõned raamatud, sest raamatud peavad suve päästma.

 

Ja jälle Säde päevik. Ka tema sõidab Saaremaale. Võõra mehe juurde. Kohta, kus ta on vaid korra käinud. Ka Säde loodab, et saab päevad otsa lugeda ja kohast, kuhu ta läheb on 15. kilomeetri kaugusel ka raamatukogu.

 

13. juuni hommik. Robin läks Tallinnas bussijaamas bussi peale ja asus Saaremaa poole teele. Täpselt neli tundi hiljem oli Robin Kuressaares. Talle oli vastu tulnud vanaisa, kes Volvo roolis nüüd kõva törtsu signaali laskis. Volvo oli vana ja väsinud, kuid ikkagi liikus.

 

Vanaisa Leigar arvas, et neil tasuks poest läbi käia. Vanaisa oli üllatunud, kui Robin tõdes, et ta magusat ei söö, kuid keeduvorst, pakijuust, vormileib, piim jm sai ostetud ikka.

Lõpuks jõuti vanaisa koju. Luigu talu elumaja, mille lähedal oli ka meri, see meeldis Robinile.

 

Juba esimesel päeval uuris Robin vanaisa käest oma perekonnanime kohta ja nii saame ka meie kuulda lugusid Mereröövli perekonninimest, sellest suguvõsast, kuid ka randröövlitest ja mereröövlitest. Saame teada, et Gustav Mereröövli järeltulijatele oli seitsmeks põlveks needus peale pandud, õnneks oli Robin kaheksas põlvkond Mereröövleid! Vanaisal oli ka põnevaid pabereid ja dokumente, mida Robin hakkas uurima, ja otse loomulikult on juttu ka aardest – Gustav Mereröövel oli Saaremaale toonud aarde, sellest poole ära peitnud ja seniajani oli see leidmata.

 

Samal ajal jõudis Saaremaale ka Säde, koos õe Laura, ema ja isaga. Vanaema juba ootas. Kohe alguses märkas Säde, et Leigari õuel (Robini vanaisa ja Säde vanaema elasid lähestikku) oli kiikunud võõras poiss. Kindlasti mitte polnud see Kirsika, aga poiss, ja Säde oli kindel, et ta uurib välja, kes see on.

 

Järgmisel hommikul läksid Robin ja vanaisa kalale. Paadiga ja hommikul hästi vara. Vanaisa rääkis kaladest ja ka randröövlitest.

Samal ajal toimetasid rannas eelpool mainitud kaks meest. Aardeotsijad. Vanaisa teadis, et need on aardeotsijad, sest oli ju ka varem nende kandis neid käinud, kuid neetud aare oli senini leidmata. Vanaisa oli kindel, et seda ei leitagi.

 

Õige varsti kohtuvad ka Robin ja Säde, Säde ja Robin. Säde on see aktiivsem pool, kes tahab poisiga tuttavaks saada, Robin on tagasihoidlikum, kuid nad lepivad kokku, et hakavad seda aarde asja üheskoos uurima ja selleks on vaja veelkord vanaisa paberid üle vaadata ja kontrollida.

 

Üks oluline tegelane liitub Robini ja Sädega veel – kohalik tüdruk Kirsika, kes on varem koos Leigariga merel kala käinud püüdmas. Üleüldse on Kirsika üks tragi ja asine tüdruk, kes ka Robiniga sõbraks saab. Nii ongi meie kolm peategelast koos ja üheskoos hakatakse uurima, kus võiks aare peidetud olla. Lastel on ka oma „peakorter“, see asub võrguaidas, mis ehitatud 1812. aastal.

 

Kuid mitte ainult lapsed ei otsi aaret, vaid ka üks kahest mehest ehk Erni jätkab uurimist, abiks metallidetektor. Erni on üsnagi ülbe tüüp, kes julgeb sisse tungida ka laste „peakorterisse“ (seal saab ta lugeda Säde päevikut) ja ka Leigari majja, Robini tuppa, kus on omakorda Robini päevik. Kuid ühel õhtul näeb Erni ka kummitust, salapärast naist, kuid kas see ikka on kummitus? Vaim?

Kuna lapsed teadsid, et just Erni nende asjadel kallal käis, otsustasid nad ka Ernile ja tolle kaaslasele, Alkale korraliku vingerpussi mängida. Mida lapsed tegid, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Paralleelselt aarde otsimise ja muude argiste sündmustega, saame lugeda ka neid lugusid, mis seotud Robini esivanematega, mereröövlitega ja nende järeltulijatega, kuid saame osa ka Saaremaa loodusest, lindudest jm. Lapsed korraldavad „ekspeditsiooni“ Sääremaale, kas äkki seal võiks kadunud aare olla?

 

Lastel on ka üks vihje, see on Gustavi kirja koopias: kui tarist, las Lisa leheb meite Kuha. Mida see võiks küll tähendada? Kas aare võiks olla peidus hoopis võrguaidas, kus asub laste „peakorter“?

 

Nii, siinkohal ei saa ma Sulle rohkem edasi jutustada, sest hakkame jõudma loo lõpplahenduseni. Lapsed ja mehed (neile tuleb appi veel üks jultunud tüüp) otsivad aaret edasi, kuni lastel läheb olukord üsnagi keeruliseks ja raskeks, ohtlikuks! Miks? Sellegi jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja ikkagi, kas aare on olemas, ja ka see ka leitakse? Loed selle põneva ja kaasahaarava loo läbi ja saadki teada.

 

Vahvad pildid on raamatusse joonistanud Katrin Kaev.

 

Laura Ingalls Wilder

„Talupoiss“

(Eesti Raamat)

 

„Talupoiss“ on lugu Laura tulevase abikaasa Almanzo Wilderi (1857–1949) lapsepõlvest 1860. aastatel tema isatalus New Yorgi osariigis Malone’i linna lähedal.

Saame kaasa elada ühele aastaringile Wilderite elus, kuhu kuulub palju tööd, aga ka lihtsaid rõõme.

Almanzo, tema vend Royal ja õed Eliza Jane ning Alice aitavad vanemaid nii külvi- kui ka saagikoristuse ajal, puude tegemisel ja loomade talitamisel. Üheksa-aastane Almanzo tõuseb iga päev enne kella viit hommikul, et lehmi lüpsta. Ta soovib vaid üht – oma hobust –, aga peab isale tõestama, et on valmis nii suureks vastutuseks.

 

Almanzo Wilderi lugu näitab talupere elu 19. sajandi Ameerikas. Lugeja saab muu hulgas võrrelda Laura ja Almanzo lapsepõlve ja kasvatust, kus on palju erinevusi soorollides ja -kohustustes, hariduses ja mugavustes, kuid samas ka sarnasusi. Mõlemat kasvatavad tugeva moraalitunde ja kindlate väärtushoiakutega vanemad. Tänapäeva lastel on kindlasti põnev lugeda elust ajal, mil polnud ei elektrit ega telefoni, rääkimata pesumasinast jms.

 

„Talupoiss“ on raamatusarja „Väike maja preerias“ teine raamat, ja kaheksas, mis Eesti Raamatu poolt eesti keeles ja ühesuguse kujundusega välja antud. Jäänud on veel vaid üks raamat, siis on kõik sarja raamatud ka eesti keeles olemas.

 

Jätkuvalt kordan, et „Väike maja preerias“ oli aastaid tagasi üks minu lemmiksarjadest, mida Soome TV vahendusel oli võimalik juba 1970. aastatel näha.

 

Laura Ingalls sündis 7. veebruaril 1867 Wisconsini lähedal Pepini külas. Tal oli neli õde-venda: vanem õde Mary, nooremad õed Carrie ja Grace ning imikuna surnud vend Charles. Kaks aastat pärast Laura sündi kolis perekond Kansasisse, kus toimuvad ka raamatusarja „Väike maja preerias“ sündmused.

Laura perekond kolis mitu korda linnast linna, kuni 1874 peatuti Wisconsini Minnesotas Walnut Grove´is (seal asub täna ka Laura Ingalls Wilderi muuseum). Seal elati siiski vaid kaks aastat, kuna viljasaak läks aia taha, edasi koliti Burr Oak´i Iowas. 1878 kolis perekond tagasi Walnut Grove´i, kuid aasta hiljem liiguti Dakota territooriumile, kus elati De Smetis Lõuna-Dakotas.

 

Kuna perekond kolis tihti, siis pidid lapsed sageli iseseisvalt kodus õppima. 1882. aastal sooritas 15-aastane Laura õpetajeksami ja temast sai maakooli õpetaja. Kooli, mis asus Laura kodust 20 kilomeetrit eemal! Eks me ole saanud Laura esimestest saamudest õpetajana ka sarja raamatutest lugeda.

 

Laura õpetas koolis ja üsna tihti palusid tema vanemad, et nende peretuttav Almanzo Wilder sõidaks Laurat nädalavahetustel koju tooma. Ei möödunud palju aega, kui Laura ja Almanzo armusid ning 1885. aastal ka abiellusid. Laura loobus tööst koolis, ta pühendus laste kasvatamisele (1886 sündis tütar Rose ja 1889 poeg, kes kahjuks varakult suri …) ja Almanzo aitamisele nende talus.

Veidi pärast poja sündi haigestus Almanzo ning jäi selle tagajärjel osaliselt halvatuks. 1890 põles nende maja maha, mistõttu pidid nad mitu korda kolima, kuni 1894 koliti Mansfieldi Missouris. Nad nimetasid sealse talu Rocky Ridge´iks, ehitasid sinna ka maja ja hakkasid tegelema karjakasvatusega.

 

Samal ajal hakkas Laura kirjutama ka ajakirjadesse lugusid. Näiteks McCall´s Magazine, Country Gentleman, kuid ka ajalehte St. Lous Star. 12. aasta jooksul oli ta ka Missouri Ruralisti toimetaja.

 

1910. aastal soovitas Laura tütar Rose Wilder Lane (tema töötas San Francisco Bulletini toimetajana) emale, et ta võiks hakata kirjutama lugusid oma lapsepõlvest. Nii valmis raamat „Pioneer Girl“, kuid kirjastajatele see raamat ei meeldinud. Sellest raamatust tegi Laura lasteraamatu „When Grandma Was a Little Girl“, ja sellest omakorda „Väike maja suures metsas“ („Little House in the Big Woods“, ilmus 1932), mis alustas mitmeosalist raamatusarja „Väike maja preerias“.

Raamatusari valmis aastail 1932 – 1943, ja Laurale oli suureks abiks tema tütar Rose.

 

1949. aastal suri Almanzo Wilder, Laura Wilder elas oma elu viimased aastad Rocky Ridge´is ja suri 10. veebruaril 1957. Tütar Rose jätkas ema pooleli jäänud töid. Nii ilmus Laura Wilderi päevaraamat, kui ka „Pioneer Girl“ ilmus 2014. aastal. 2016 avaldati ka Laura Wilderi kirjavahetus aastaist 1894 – 1956.

 

Aastail 1974 – 1982 linastus populaarne telesari „Väike maja preerias“, milles Laura Ingalls Wilderit kehastas Melissa Gilbert. Tänu telesarjale tuli juurde ka uusi lugejaid, kes „avastasid“ ka samanimelise raamatusarja.

 

„Talupoiss“ („Farmer Boy“) ilmus algupäraselt 1933. aastal. Nagu eelpool mainisin, siis on see raamatusarja teine raamat, kuid see ei ole seotud sarja esimese raamatuga.  „Talupoiss“ jutustab meile Almanzo Wilderi lapsepõlvest, kes kasvas 1860. aastatel Malone´i-nimelise linna lähedal New Yorgi osariigis. Raamat jutustab meile ühest aastast Almanzo lapsepõlves ja lugu algab veidi enne seda, kui Almanzo saab 9-aastaseks.

 

Raamatus on juttu ka Almanzo vanemast vennast Royalist ja vanematest õdedest Eliza Jane´ist ja Alice´ist. Saame lugeda, kuidas Almanzo koolis käis (toonane kool ei ole lust ja lillepidu, sest isegi õpetaja peab enda kaitsmiseks vanemate õpilaste eest kasutama härjapiitsa!), kuid peamiselt on juttu sellest, millist tööd noor talupoiss tegema pidi – ja toonased tööd ja tegemised olid ikka üsna keerulised, eriti siis, kui väljas oli miinus 40 kraadi külma …

Almanzo ärkas igal hommikul enne kella viit, ta aitas lehmi lüpsta ja andis teistele loomadele (härjad, hobused, lehmad jne) süüa. Kasvuperioodil Almanzo istutab ja hooldab saaki; talvel veab ta koos isa ja vanea vennaga palke, aitab täita suveks vajalikku jäämaja, treenib noori härgasid ja mõnikord – kui isa lubab ja kodused tööd on tehtud – käib Almanzo ka koolis.Loo alguses on jaanuarikuu New Yorgi osariigi põhjaosas. Kõikjal laiub sügav lumi, kuid mööda pikka teed läbi metsa rühkisid kooli poole väike poiss (Almanzo) koos oma suure venna Royali ja kahe õe Eliza Jane´i ning Alice´iga. Almanzo jaoks oli see esimene kooliminek, sest ta polnud veel üheksatki täis. Almanzo pidi ka lõunasöögimannergut tassima, kuigi Almanzo arvates võiks seda ju Royal teha, sest tema on suurem kui Almanzo.

Autor jutustab lugejale väga täpselt, millised olid laste riided, ja tundub uskumatu, et nendega olid lapsed soojas ja hoitud.

 

Kooli juures nägid lapsed viit suurt poissi, kes olid pärit Hardscarabble´i asundusest. Nood suured poisid olid kuusteist või seitseteist aastat vanad ja tulid kooli talvise semestri keskel. Nad tulid selleks, et õpetajale peksa anda ja kogu kool segamini lüüa! Poisid hooplesid, et ükski õpetaja ei suuda selles koolis talvesemestrit lõpuni vastu pidada, ja ükski õpetaja polnud seda suutnud. Veidi hiljem saame lugeda, et eelmine õpetaja oli sedavõrd pahasti peksa saanud, et ta oli hiljem vigastustesse surnud … uskumatu aeg …

 

Sel aastal oli õpetajaks kleenuke ja kahvatu noor mees. Tema nimi oli härra Corse. Ta oli lahke ja kannatlik ning talvise semestri alguses pidi ta elama just Wilderite juures, sest iga pere maakonnas andis õpetajale kaks nädalat ulualust. Õpetaja liikus talust tallu, kuni oli igal pool kaks nädalat veetnud. Siis lõpetas ta semestri.

 

Juba esimesel päeval näitavad suured poisid oma jõudu ja üleolekut ning ülbeid käitumismaneere. Karta on, et ka õpetaja Corse saab peksa. Kuid, kas ikka saab!

 

Pärast kooli veedame talvise õhtu Wilderite juures kodus. Nelinurkse taluõue kolmes küljes oli kolm pikka tohutu suurt lauta. Üheskoos olid need kogu selle kandi kõige uhkemad laudad. Seal olid hobusetall, heinahoidla, Suurlaudas olid lehmad ja härjad, seal olid ka masinakuur ja tööriistakuur, kuid ka söödahoidla, seasulud, vasikate ja noorkarja aedikud, lambalaut ja rehealune. Rehealune oli ka rehepeksu koht ja seal oli ka tuulamismasin.

 

Loeme, et Almanzo armastas kõige rohkem hobuseid. Almanzo isal olid nii tööhobused kui ka kolmeaastased sälud. Almanzo armastas hobuseid, kuid isa ei lasknud tal noorte hobuste ega sälgudega tegelda, sest sälge ja noori koolitamata hobuseid on väga kerge ära rikkuda.

Almanzol oli endal kaks väikest härjavärssi. Ühel nimeks Tähik, teisel Ere. Nad olid noored värsid, veel mitte aastatki vanad.

Sel õhtul koristab Almanzo loomade latreid, lüpsab lehma. Seejärel minnakse juba siseruumidesse, kus saame tuttavaks ka Almanzo isa ja emaga. Ema ja vanemad õed tegid ettevalmistusi õhtusöögiks. Söögilauas oli ka õpetaja Corse, kusjuures lapsed söögilauas rääkida ei tohtinud! Õhtusöök oli uhke, ja see on igati vahva, kuidas kirjanik sööke ja söömist läbi Almanzo silmade kirjeldab.

 

Et ma Sulle kõike ära ei räägiks, siis püüan teha veidi lühemalt. Samal õhtul sööme ja joome veel – magus siider, kastrulitäis õuna, plaksumais sulavõi ja soolaga. Ema koob, isa valmistab uut kirvevart. Öö oli külm, miinus 40 kraadi kui mitte rohkem veel … magamistuba oli külm, magada oli külm. Isa käis öösel noori veiseid jalule ajamas, sest noored veised võivad ära külmuda, kui nad ringi ei liigu.

 

Ja ongi hommik! Kell viis! Almanzo lüpsis lehmad, seejärel tubli ja toekas hommikusöök (maitsvad pannkoogid, pruunid hakklihapätsikesed, kaerahelbepuder paksu koore ja vahtrasiirupiga, kompott, moos, tarretis, sõõrikud). Ja jällegi kooli.

Sel hommikul ei tahtnud Almanzo minna, sest kartis, et just sel päeval antakse õpetaja Corse´ile peksa … kuid asjad lähevad sootuks teisiti … õpetaja Corse on saanud Almanzo isalt viie meetri pikkuse härjaajamise piitsa, ja sellest piisab, et ohjeldada (loe: nüpeldada) noori kaabakaid!

 

Loeme ka Almanzo sünnipäevast – ta saab kingiks väikese härjaikke (nüüd hakkab Almanzo oma väikestele härjavärssidele õpetama käsklusi „Nõõ!“ ja „Tpruu!“) ja isa tehtud imekauni kelgu, mis oli pikk, kitsas ja tehtud hikkoripuust.

 

Saame osa ka suurte jäätükkide lõhkumisest ja nende ladustamisest jäähoidlasse (Almanzo oleks peaaegu külma tiiki kukkunud ja jää alla vajunud). Loeme veel ka sellest, kuidas toona laupäeva õhtul sõõrikuid küpsetati, kuidas Almanzo vannis käis, juttu on ka pühapäevast ja kirikus käimisest. Almanzo jätkab härjavärsside koolitamist ja käib ka vahtramahla kogumas.

 

Külmast talvest saab üsnagi jahe kevad. Nüüd algavad kevadised põllutööd, milles ka Almanzo hoolega kaasa lööb – põllu äestamine, põllu puhastamine, kartulite mahapanek, kuid ka nisu, rukki, kaera ja maisi külvamine. Almanzo töötas koidust ehani, ehast koiduni ta magas ja oli siis jälle jalul ja töö kallal.

 

Wilderite peret külastab ka rändkaupmees Nick Brown. Üks igati vahva ja lõbus tegelane, keda Wilderid kostitavad, et ema saaks hommikul kaupmehega kaupa teha. Ema saab uhkeid ja vajalikke plekknõusid, kaupmees saab vastu talle vajalikke puhtaid villaseid ja linaseid kaltse. Ka Almanzo saab endale ägeda kingituse – punaseks värvitud pasuna.

 

Almanzo isa teeb äri ka hobustega. Teda külastab üks võõras hobukaupmees, kellega saadakse hinnas kaubale. Isa saab soovitud summa, ostja andis raha ühe hobuse eest ja palus järgmisel päeval kahe hobusega linna tulla, siis saab isa ülejäänud raha … kuid, samal öösel külastavad Wildereid vargad! Õnneks on enne neid Wilderite juurde tulnud üks võõras ja nälginud koer. Koerale antakse süüa, kes omakorda on samal öösel Wilderitele abiks. Kuidas koer abiks on, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Ja veel, juttu on ka lammastest ja lammaste pügamisest. Lööme kaasa iseseisvuspäeva (4. juuli) pidustustel ja saame teada, mida toona tehti suveajal – ikka tööd. Almanzo sai endale ka pisikese seapõrsa. Ema ja isa otsustava nädalaks puhkuse võtta, nii jääb suur majapidamine laste hooleks. Sekeldusi on majapidamisega mitmeid, kuid lapsed saavad hakkama. On ka üks seik/vahejuhtum, mispärast on Almanzo murelik, et kui vanemad sellest teada saavad! Mis seik/vahejuhtum see on, sellegi jätan Sulle endale avastada.

 

Kätte jõuab heinaaeg, lõikusaja algus. Uued tööd ja tegemised. Almanzole meeldis heinaaeg, ta oli iga päev koidust sügav pimedani ametis, tehes kogu aeg mitmesuguseid asju. Kodus olid kiired ajad, meeletult kiired, sest saak oli vaja kätte saada, kuid lisaks oli vaja talveks ka igasugu hoidiseid ja muud vajalikku varuda ja teha.

 

Kui lõikusaeg hakkab läbi saama, siis sõidavad Wilderid ka maakonnalaadale. See oli tõeline suursündmus, mis toimus kolmel päeval. Laadal tehti äri, kaubeldi, võisteldi, mängiti, söödi ja joodi. Almanzole meeldis see melu (esimesed kaks päeva, kolmas päev oli juba liiast), kusjuures Almanzo oli kodus kasvatanud (piima abiga) hiigelsuure kõrvitsa, mis osales laadal toimunud võistlusel ja uskuge või mitte, Almanzo kõrvits võitis sinise lindi! Suurus oli võimas, kuid kohtunikele maitses ka kõrvits ise!

 

Sügisel külastas Wildereid ka kingsepp. Kuna talv oli lähedal, siis otsustas isa hakata hobuste jaoks rege tegema, ka Almanzo lõi kaasa. Saame osa ka viljapeksust, saabuvad ka jõulud. Sugulased tulevad külla ja süüa jagub kõigile.

 

Saabus jaanuar. Almanzo kooli ei läinud, sest nüüd hakati metsast puid vedama. Almanzo oli nüüd kümneaastane ja ta juhtis omaenda härgasid omaenda reel ja vedas metsast puid. Kümneaastane! Almanzoga juhtus metsas ka õnnetus, seekord siiski õnnelik õnnetus. Ja isa kinnitas Almanzole – ikka pea püsti ja edasi!

Almanzost sai lühikese ajaga hea härjaajaja ja puudevedaja, kuid ka sel talvel pidi ta siiski kooli minema. Ta oskas küll lugeda ja kirjutada, kuid arvutada ei osanud.

 

Loo lõpus tehakse Almanzole ja tema isale huvitav pakkumine. Pakkumine tulla õpipoisiks, kuid kas talupoiss Almanzo tahaks minna linna tööle? Õpipoisiks? Tegelikult on Almanzol hoopis teine unistus ja soov (sellest oleme raamatut lugedes juba aru saanud), loo lõpus julgeb ta sellest isale räkkida. Ja isa?

Kuidas lugu lõpeb, kas Almanzo unistus täitub? Selle saad ise teada, kui selle imelise raamatu läbi loed.

 

Ja taaskord, nii nagu „Väike maja preerias“-raamatusarja raamatutega ikka, on tegemist igati ajastutruu lugemisega, mis annab väga vahva ülevaate sellest, kuidas toona elati, kuidas sirgusid lapsed. Loomulikult ei olnud elu lihtne, kuid elu on äge ja vahva, eriti siis, kui sinu ümber on armastavad isa ja ema, õed ja vennad. Perekond on oluline, töö on oluline, kuid on ka aega mängudeks, headeks toitudeks ja koosolemiseks.

Jill Barklem

„Murakahekk. Kevadelugu“

(Pegasus)

 

Wilfred Käokannuse sünnipäeval korraldab isand Õun pikniku, kuhu on kutsutud kõik Murakaheki elanikud. Wilfred on küll natuke pettunud, et teised tema sünnipäevast justkui midagi ei tea – ta oli lootnud veel mõne kingi saada. Siis antakse tema kätte piknikukorv, mille ta lõpuks lahti teeb, ja teda ootab imetore üllatus …

 

Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele.

 

Jill Barklem (ehk Gillian Gaze) oli briti lastekirjanik ja lasteraamatute illustraator, kes elas aastail 1951 – 2017. Just Murakaheki-raamatud/lood on need, mis kirjaniku kuulsaks tegid. Täna kuuluvad need lood kindlasti ka maailma lastekirjanduse kullafondi.

 

Pärast kunstikooli lõpetamist alustas Jill Barklem tööd illustraatorina, illustreerides näiteks lastele mõeldud piibleid ja usuraamatuid. Seejärel oli ta illustraatoriks Janet ja John Perkinsile, kuni Jill Barklemi abikaasa soovitas tal hakata ise raamatuid kirjutama. Näiteks loodusest. Nii uuris Barklem inglise kombeid, floorat ja faunat, geograafiat ja kultuuri ning 1980. aastal sai ta valmis neli raamatut Murakaheki-lugusid. Kõik need neli ilmusidki 1980. aastal ja said lugejate seas populaarseks.

Pärast seda avaldas Barklem veel neli raamatut samast sarjast: „The Sercret Staircase“ („Salatrepp“, 1983), „The High Hills“ („Kõrged mäed“, 1986), „Sea Story“ („Merelugu“, 1990) ja „Poppy´s Babies“ („Poppy lapsed“, 1994). Loodan, et äkki ilmuvad kunagi need lood ka eesti keeles, nagu ka „Sügiselugu“ ja „Talvelugu“.

 

„Kevadeloo“ alguses tõdeb autor, et paljude põlvkondade kestel on hiirepered Murakaheki puude juurtesse ja tüvedesse endale kodu rajanud. Kui lugejal õnnestub kunagi sealkandis käia, võib ta näha pisikesest korstnast tõusvat suitsuviirgu või koguni järsku treppi sügaval puutüves.

Murakaheki hiirtel on palju tegemist. Nad hangivad ise endale süüa ning korjavad ilusa ilmaga hekist ja lähematelt põldudelt taimi, vilju ja pähkleid. Siis valmistavad nad maitsvaid moose, hapukurke ja hoidiseid.

Kuigi hiired on väga töökad, jätkub neil alati aega lõbutseda. Nad kasutavad meeleldi võimalust kokku tulla ja pidutseda ning nende lemmikpeopaik on Vana Tamme loss.

 

Samal ajal, kui autor meile hiirte töödest ja tegemistest jutustab, saame tuttavaks ka isand Õuna, emand Õuna, härra ja proua Metshiire ning nende tütre Priimula ja Priimula parima sõbra Wilfred Käokannusega. Wilfredil on ka vend Ohakas ja õed Urva ja Ristik. Need on ainult mõned hiired, kes elavad hekis. Nendega, nende sõprade ja sugulastega saame tuttavaks „Kevadeloos“.

 

Meie lugu algab. Oli imeilus hommik. Kevadpäike puges kõigisse Murakaheki majakestesse ja puude otsas avati väikeseid aknaid. Kõige varem ärkas Wilfred, kes elas oma perega valgepöögis. Sel päeval oli Wilfredi sünnipäev!

Wilfred sai kingitused kätte ja ta läks trepile istuma. Ta hakkas oma uut vilespilli puhuma.

 

Selle peale ärkasid ka isand ja emand Õun, kes elasid Käokannuste kõrval Metsõunapuus. Emand Õun valmistas suurepärase hommikusöögi ja isand Õun arvas, et Wilfred peaks musträstastelt tunde võtma. Ju siis ei mänginud Wilfred vilespilli hästi. Saame teada sedagi, et isand Õun töötas aidamehena Aidakännus, kus hoiti kogu Murakaheki toidukraami.

 

Isand Õun läkski Aidakännu juurde. Ta kutsus kaasa ka Wilfredi. Kuna Wilfredil oli sünnipäev, siis mine tea, mida Aidakännust leida võib.

 

Isand Õun korraldas Aidakännus ülevaatuse ja kinkis Wilfredile suhkurdatud kannikesi.

 

Seejärel viib autor meid härra ja proua Metshiire juurde, kes elasid keset hekki Vana Tamme lossis. Proua Metshiir ehk Daisy oli isand Õuna tütar, Daisy mees oli härra Metshiir.

 

Härra ja proua Metshiir ärkasid, sest nendele oli külla tulnud isand Õun. Nad sõid hommikust ja otsustasid korraldada Wilfredile üllatuspikniku!

 

Isand Õun ja härra Metshiir läksid piknikule külalisi kutsuma. Näiteks Basil, kes elas kenas leedripõõsas ja kandis hoolt Aidakännu keldrite eest. Loomulikult oli vaja kutsuda ka Wilfredi ema ja isa – emand ja isand Käokannus. Kutsutute hulgas oli ka vana Vesirott, kes elas rohupuhmas keset põldu. Tulla lubasid ka vanaproua Särasilm, meier Poppy Särasilm, mölder Tolmu Kontpuu, emand Krõbeleib. Kõik lubasid piknikule midagi kaasa võtta.

 

Seejärel saame osa ka üsnagi väsitavast teekonnast piknikule. Saame teada, miks oli Wilfred esialgu veidi pettunud ja lõpuks! Ja lõpuks saame osa ka vahvast piknikust, et tähistada Wilfredi sünnipäeva.

 

Raamatu vahvad ja imelised pildid on autori enda sulest.

 

 

Jill Barklem

„Murakahekk. Suvelugu“

(Pegasus)

 

Pikkadel kuumadel suvepäevadel töötab Poppy Särasilm meiereis, Tolmu Kontpuu aga allavoolu vesiveskis. Tolmu ja Poppy jalutavad aina sagedamini üheskoos jaheda oja ääres ning kesksuvel hakkavad Murakaheki hiired üheks väga eriliseks päevaks ettevalmistusi tegema …

 

Enam kui nelikümmend aastat on Murakaheki hiired toonud rõõmu kogu maailma lastele ja ka täiskasvanutele.

 

„Suveloo“ alguses saame lugeda, et oli väga palav suvi. Päike tõusis iga päev kõrgele sinitaevasse ja põldudel väreles väreles kuumavine.

Murakahekis oli vagune. Paljud hiired eelistasid püsida oma varjulistes majakestes, et jahedas olla.

Õues oli kõige parem olla oja ääres. Pärastlõunal kogunesid hiired sinna, istusid kaldal viluvarjus ning solistasid käppade ja sabadega selges vees.

 

Jill Barklem tutvustab meile ojakaldal seisvaid vesiveskit ja meiereid. Veevool pani käima nende rattad, mis jahvatasid Murakahekile jahu ja lõid kokku võid.

 

Saame tuttavaks Meiereikännu perenaise Poppy Särasilma ja jahuveski möldri Tolmu Kontpuuga. Juuni alguses teatasid neiu Poppy ja isand Tolmu ametlikult oma kihlusest.

Pulmapäevaks valiti jaanipäev ja ettevalmistustega tehti kohe algust.

 

Nüüd saamegi osa nendest ettevalmistustest.

 

Raamatu lõpus toimubki Poppy ja Tolmu laulatus ning pulmapidu. Tseremoonia viib läbi vana Vesirott, kuid pulmapeol saab ka tantsu ja tralli, tantsitakse džiigi, riili ja kadrilli.

 

Ja kui pulmapidu läbi saab, siis … mida teevad Poppy ja Tolmu pärast pulmapidu, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Raamatu vahvad ja imelised pildid on autori enda sulest.

Peter Wohlleben

„Kus loomad elavad. Avastusretk aasal ja metsas“

(Tänapäev)

 

Kui kavalad on kitsed?
Millised loomad elavad vihmaveetünnis?
Miks on metskitsepoja selg täpiline?

Peter Wohlleben tutvustab loomi, kes elavad meie ümbruses: metsas, aias, vees, aga ka meie kodus. Ta räägib, kuidas sünnivad metssea või sääse järglased, mida nad söövad, kuidas end kaitsevad ja ühel päeval vanaks jäävad. Ripstiivalistest hundini – kõigi kohta saab teada palju uut.
Tule kaasa avastama loomade põnevat maailma!

Raamat on mõeldud ettelugemiseks või iselugemiseks kõigile lastele ja uudishimulikele alates kuuendast eluaastast!

 

Peter Wohllebeni sulest on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid vahvaid ja sisukaid loodusraamatuid ka täiskasvanud lugejale – „Looduse salajane võrgustik“, „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Puude salapärane elu“, „Kannatlikud puud“, kuid ka üks lastele mõeldud raamat: „Kas kuuled, kuidas puud räägivad? Väike avastusretk metsas“ (kirjastus Tänapäev, 2018).

Täpselt samasuguses formaadis ja kujunduses onka tema uus lastele suunatud loodusraamat „Kus loomad elavad? Avastusretk aasal ja metsas“.

 

Piilume raamatusse. Millest Peter Wohlleben seekord kirjutab?

 

Raamatu sissejuhatuses tõdeb autor, et lugeja saab teada, mida kõike toimub loomade varjatud, põnevas ja ohtlikus, aga ka lõbusas maailmas. Kas lugeja teab, miks on hea, et linnud munevad või et kalad suhtlevad kõhugaaside abil? Juttu tuleb ka sellest, miks vihmaussid vihma pelgavad, kuidas varesed koeri närvi ajavad ning mida on vaja teo toas hoidmiseks.

 

Esimene osa on „Loomad meie lähiümbruses“. Autor tõdeb, et loomade vaatlemiseks ei ole tarvis tingimata minna loomaaeda, sest väikeloomi elutseb igal pool – puidu sisse käike rajavad sipelgad, märja ilmaga välja ilmuvad teod või vihmaveetünnides elutsevad sääsevastsed. Terve hulk põnevaid loomi.

Esimese osa esimene peatükk viib meid avastusretkele aeda, siin on juttu sipelgatest, tigudest, lindudest, oravatest. Wohlleben kinnitab, et loomad tunnevad end üldjuhul aias väga hästi. Eriti veel siis, kui aed on pisut laokil. Sellises aias leidub piisavalt süüa ja see on mõnus elupaik.

Teises peatükis saame osa kohtumistest majade ja autode vahel. Linnaelanikud arvavad sageli, et kuna nad ei ole looduse keskel, pole neil ka võimalik loomi vaadelda. See ei vasta siiski tõele.

Kolmandas peatükis räägib autor leidudest ojakestes ja vihmaveetünnides. Vees elavaid loomi ei ole kuigi lihtne näha, sest nad püüavad enamasti peidus püsida, seda hirmust lindude ees. Selles peatükis on konni, sääski, koorikloomi, veelinde jpt.

Neljandas peatükis läheme metsa jäljejahile. Metsas tasub tegutseda samamoodi nagu aias – vaatlemist on mõistlik alustada väikestest loomadest. Selleks on meil vaja vaid peotäit mulda. Mulla sees toimuva kõige paremaks nägemiseks on hea kasutada luupi. Selles peatükis toimetavad põrnikad, ämblikud, kakandid, metsalinnud jt.

 

Raamatu teine osa on „Kus loomad elavad?“. Iga loom vajab kodu, kus tunda end turvaliselt. Looma koduks võib olla korrusmaja sarnane elukoht või jagatud elamine koos paljude kaaslastega või siis hoopis ase lehtede varjus. Aga vahel on looma koduks kogu ümbritsev loodus.

Teise osa esimene peatükk kannab pealkirja „Alati teel“ ja selgub, et paljudel loomadel ei ole kindlat kodu. Nad elavad lihtsalt seal, kus neil parasjagu kõige parem tundub olevat. Selles peatükis loeme kitsedest, liblikatest, ripstiivalistest, tigudest, rändlindudest, vaaladest jt.

Selle osa teine peatükk viib meid kaugele lõunasse. Paljudel loomadel on kindel kodupaik olemas kõigest paari nädala või kuu jooksul aastas. Näiteks enamikul linnuliikidel. Linnud otsivad endale kevadel kena kohakese, kuhu punuda pesa. Musträstad, toone- ja sookured jt.

Kolmas peatükk peatub kolimisel, mis on välistatud. Kas loom vajab oma majale samuti numbrit? Silti majanumbriga neil muidugi ei ole. Kuid ikkagi leidub loomi, kes elavad kogu elu ühe ja sama koha peal. Selles peatükis toimetavad hundid, hiired, paelussid, mesilased jt.

Neljandas peatükis saame lugeda majanaabritest. Mõnes loomamajas elab mitu erinevat loomaliiki, ilma et neil tekkiks omavahel probleeme. Näiteks elavad sageli üheskoos rebased ja mägrad. Ka mõned putukad elavad üheskoos.

Selle osa viimases loos jutustab autor meile kabehirvest, nandust ja Aasia arlekiinlepatriinust.

 

Kolmas osa. „Mida loomad söövad“. Ka loomadel on oma lemmiktoidud. Samuti on maitsed väga erinevad. Süüakse ka rohtu, putukaid või teiste loomade jäänuseid – igaüks leiab endale midagi. Ja loomalapsi tuleb esialgu sageli hoopis toita.

Selles osas on peatükid, milles saame lugeda sellest, et pisikestele antakse ainult parimad palad, et rohekraam on mahlane, et maitsev võib olla ka haisev ja kuidas pääseda ärasöömisest.

 

Neljas osa on loomade keelest. Loomadel juttu jätkub. Nad suhtlevad häälitsuste abil, aga eriti hea tuju korral oskavad mõned isegi naerda. Samuti annavad nad märku oma tujust või soovidest kehakeele kaudu. Kui hoolega vaadata ja kuulata, võime loomade keelest aru saada.

Selle osa esimene peatükk on „Sädistamine, hirnumine, puuksutamine – loomade keel on omamoodi“. Muidugi ei oska loomad rääkida päriselt samamoodi nagu meie. Ainult papagoidel õnnestub mõnikord tuua kuuldavale inimkõnega sarnanevaid sõnu. Paljud loomaliigid, näiteks kalad, suhtlevad omaenda keeles. Loeme, kuidas suhtlevad kalad, hobused, elevandid, linnud jt.

Järgmises peatükis saame teada, et sõnu polegi vaja. Juttu on ka ulakatest lindudest ja kõdi kartvatest koertest, loomade moeetendusest. Selle osa viimases loos jutustab autor meile jaaniussikesest, naksurlasest ja paugujooksikust.

 

Viies osa on „Ka loomad on kõigepealt väikesed“. Suur osa loomabeebisid koorub munast. Putukad, konnad, linnud – kõik nad arenevad välja väikese muna sees. Kuna muna munemine on emmele lihtsam kui beebi kõhus kandmine, on nendel loomalastel hulgaliselt õdesid ja vendi. Imetajatel on poegi vähem, kuid see-eest hoolitsevad vanemad nende eest kauem.

Selles osas loeme kahepaiksete lastetoast, mis on jahe ja niiske, kuid ka putukate lasteaiast, kus on paljud õdesid ja vendi. Siin on ka linnupoegade pesad, mis on hästi soojad, kuid juttu on ka väikestest imetajatest, kes on abitud, kuid hästi kaitstud.

 

Kui eelmises osas rääkis autor pisikestest loomalastest, siis kuues osa peatub loomalaste suureks sirgumisel. Sugugi mitte kõik loomad ei eelista perekeskset elu. Putukalapsed tunnevad end oma lastehoius ilma vanemateta igati hästi. Randal-hülged küll naudivad seltsi, ent hoiavad üksteisest siiski teatud kaugusele. Hundid aga meenutavad paljuski inimest: pere püsib koos, kaisutatakse palju ja ollakse üksteisele kogu elu toeks.

Selles osas loeme kaladest, kes võivad olla küll vanemateta, kuid nad ei ole üksinda. Juttu on loomalastest, kes kasvavad üles kasuvanematega. Näiteks kasvavad sugulaste seltsis, nagu seda teevad oravapojad. Ka kallistamisest on juttu, kuigi seda pole mitte väga palju – paljud linnud ja imetajad hoolitsevad oma poegade eest ainult ühe suve. Heal juhul esimese eluaasta. Seejärel läheb pesakond laiali.

 

Seitsmes osa on sellest, mida loomad tunnevad. Koerad rõõmustavad oma sõpru kohates ja kärbsed suudavad tunda hirmu. Loomadel on tunded, mis on meilegi tuttavad. Ja kuna koerad, varesed ja vaalad teavad hästi, kui ebameeldiv tunne on hirm, lähevad nad vahel isegi teisele loomale appi. Selleks on muidugi alati vaja veidike julgust!

Selles osas on peatükid hirmust, julgusest, unest ja isegi Une-Matist, kuid ka parimatest sõpradest.

 

Kaheksas osa on „Üheskoos elades raskustele vastu“. Looma elu ei ole sugugi alati kerge. Mõni jääb pidevalt silma oma erilise värvi tõttu või jäädakse varakult vanematest ilma. Teised on vanad ja aeglased, kuid on ohu korral teistele abiks elutarkusega. Ja vahel on jälle lühiajaliselt koos liiga palju loomi, nii et hakkab kitsas.

Selle osa esimene peatükk on „Teistest veidi erinev“. Mõned loomad erinevad välimuselt oma liigikaaslastest. Enamasti on loomad sellist värvi, mis aitab neil maastikul paremini varjus püsida. Näiteks pruunid või hallid, sest ka metsaalune ja puutüved on sama tooni.

Seejärel saame lugeda, et küll küllale liiga ei tee, et üheskoos on lihtsam. Mis juhtub siis, kui loom jääb vanaks? Mõnikord on nii, et vanu loomi ümbritseb tingimusteta armastus. Näiteks hundikarjas ei jäeta kedagi hätta.

Selle osas viimases peatükis jutustab Wohlleben meile piiritajast, nahkhiirest ja pringlist.

 

Oleme jõudnud raamatu üheksanda osani „Loomad ja ilm“. Loomad elavad aasta läbi lageda taeva all. Ükskõik kas sajab vihma või lund, on soe või külm – loom, kellel urgu ei ole, peab hakkama saama. Aga see polegi nii hull, sest suur osa loomi suudab aastaaegade ja kehva ilmaga kenasti toime tulla.

Juttu on sellest, et saab ka ilma vihmavarjuta, et talvejopet külmaga vaja ei ole ja et ka suvekuumas on võimalik jahutada.

 

Kaks viimast osa. Eelviimane on „Loomi varitsevad ohud“. Metsas võib loomade jaoks olla vahel ka üsna ohtlik. Näiteks suure tormiga. Kõige rohkem ohustab aga loomi inimene: kiired autod, metsa loobitav prügi, põldudele laotatav mürgine kahjuritõrje või okastraataiad.

See on üsnagi nukker osa, sest siin on peatükid, et loomad ei tunne punast foorituld, kuid ka mets võib muutuda ohtlikuks. Autor tuletab lugejale (inimesele) meelde, et oma prügi tuleks ära koristada, kuid ka liigne palavus tekitab ebamugavust. Selle osa viimases peatükis peatub autor vaskussil, päevasurul ja vesipapil.

 

Oleme jõudnud selle vahva, sisuka ja huvitava loodusraamatu viimase peatükini. Selle osa pealkirjaks on „Loomad sinu kodus“. Loomad ei ela mitte ainult looduses, vaid ka inimeste juures kodus. Näiteks peetakse kodus koeri ja kasse, aga ka sadu teisi väikeseid olevusi, kellele inimese juures hästi meeldib. Enamik neist vajab sama mida meie: ümbritsevat perekonda ja piisavalt süüa.

Selles osas arutab autor, kas lemmikloom on vangistatu või sõber, kuidas loomad akvaariumis vee all hingavad, milline on loodus kastis ja millised on meie tillukesed majanaabrid.

 

Selline vahva loodusraamat lastele Peter Wohllebenilt. Jätkuvalt on tema kirjutatud raamatud huvitavad ja sisukad, põnevad ja kaasahaaravad, faktirohked, kuid kirjutatud lihtsalt ja mõnusalt, et ka väiksem lugeja asjadest aru saaks, ja loodusest peabki ju aru saama, teda mõistma.

Antonia Murgo

„Miss Detsember ja Kuu Klann“

(Varrak)

 

„On vaja ühte suurt hirmu, et kõik teised hirmud selle kõrval tühistena tunduksid.”

Miss Detsember otsib tööd, aga kõik katsed uusi töökohti hoida lõppevad läbikukkumisega. Ühel päeval vastab ta töökuulutusele, kus otsitakse lapsehoidjat, kuid avastab peagi, et ta tööandja on ei keegi muu kui Kotionu, kelle pojal Corvinil tuleb silm peal hoida. Läbi ime võetaksegi Detsember tööle, aga kas ta suudab ohjeldada ulakat poisikest, kes oskab suitsuks moonduda ja end tuha sisse peita?

Ühel ööl toimub midagi ootamatut: just siis, kui Detsember avastab oma tööandja perekonnas varjatud saladuse, tungivad majja kolm võõrast meest. Mida nad tahavad? Nüüd tuleb kogu nutikus ja julgus käiku lasta!

Antonia Murgo on ajakirjanik ja filmikriitik. Ta nimetab end kuutõbiseks – muidugi mitte sellisel määral, nagu seda on Kotionu. Fantaasiaküllased lood noortele on need, milleta Antonia oma elu ette ei kujuta: ta loeb, kirjutab ja illustreerib neid.

„Miss Detsember” on tema esikromaan, millega ta võitis Itaalias 2022. aasta Strega preemia noorteromaanide kategooria peaauhinna.

 

Viimastel aastatel on eesti keeles ilmunud mitmeid ja mitmeid väga ägedaid, kaasahaaravaid ja muinasjutulisi laste- ja noorteraamatuid. Täpselt selline on ka itaallanna Antonia Murgo kirjutatud „Miss Detsember ja Kuu Klann“ – põnev ja muinasjutuline.

 

Lugu algab ootamatult. Peategelase, Miss Detsembri suu vajus lahti ja ta hõõrus silmi. Maja korstnas oli laps. Loeme, et lapse pea, mis kivikorstnast välja ulatus, meenutas suitsukera, tuul sasis ta ronkmusti juukseid, või oli hoopis musträstas ta kõvade vahele pesa teinud?

 

Maja, kuhu Detsember lähenes oli kahekordne ja punastest tellistest, katusel oli tilluke torn ja maja kõrval oli kollaste puude rida.

 

Detsember otsis välja ajaleheväljalõike, millele oli trükitud töökuulutus. Ta võrdles aadressi maja uksel oleva numbriga: kõik klappis.

 

Ukse avas majahoidja, kes tõdes Detsembri öeldule, et korstnas on laps, et kus see laps siis veel olema peaks? Ootamatu, kas pole … Majahoidja tõdes, et mister Moonro ootab Detsembrit. Majahoidja juhatas Detsembri raamatukokku. Seal ootas teda mister Moonro, kes oli ilmunud sinna üsna salamisi.

 

Mister Moonro tõdes, et Detsembri elulookirjeldus oli pikim, mida ta oli kunagi saanud, kuigi viimase kahe aasta jooksul oli Detsember üsna mitut ametit pidanud. Ta oli töötanud kaks tundi trammipiletite müüjana, kaks päeva saapapuhastajana, kolm päeva lillemüüjana, lisaks veel töö maasikamüüjana, pitsikudujana, teenindajana liblikapoes, mängutooside häälestajana jpm. Mister Moonro jätkas. Detsember oli üles kasvanud tsirkuses, nüüd oli ta viieteistkümnene, linna oli ta kolinud kaks aastat tagasi, et tööd otsida. Detsembril polnud soovituskirju ega kogemusi ja kas ta üldse teadis, mis on lapsehoidja tähtsaim reegel?

 

Detsembril keerles peas mitmeid mõtteid, kuid mister Moonro ütles, et ta ei usu, et Detsember on inimene, keda ta otsib …

 

Detsember otsustas lahkuda. Tema kollase-punasekirju beseekujuline kübar oli mingil moel sattunud raamatukogu kõrgeima kapi ülemisele riiulile! Detsember tegi imelise hüppe (oli ta ju ometigi tsirkuses kasvanud), akrobaatilise hüppe. Ta haaras oma kübara ja langes tühjusesse. Tema seelik tõusis ta puusadel puhvi nagu langevari ja ta maandus pehmelt raamaturiiuli ees.

 

Miste Moonro ütles nüüd, et Detsember on tööle võetud! Hetk hiljem sai Detsember teada, et too laps korstnas ongi laps, kelle eest ta peab hoolitsema hakkama. Majahoidja miss Nydia Malhoney juhatas Detsembri tema tuppa.

 

Detsember üritas majahoidjalt uurida, mis tööd mister Moonro teeb. Majahoidja vastas napisõnaliselt, et hirmutab inimesi! Soh, aga mis on tema päris töö? Sellele ei saa vastust ei Detsember ega lugeja.

 

Detsembril polnud kunagi oma tuba olnud. Nüüd oli. Suur. Toas olid baldahhiinvoodi, riidekapp, tugitool, lauake ja peeglilaud, lisaks veel kirjutuslaud ja tilluke raamaturiiul, ja ka ahi. Tsirkuses oli ta elanud haagiselamus, plekkmajas, kus polnud ei ahje ega kaminaid. Teised tsirkusetöötajad kinnitasid, et sealt ei leia Kotionu (itaalia keeles l´uomo nero, inglise keeles the boogeyman, eesti keeles võiks vist kasutada ka sõna kollionu) teda üles, seejärel jutustasid nad tüdrukule õudsaid lugusid varjumehest, kes roomab öösiti küdevates ahjudes …

 

Esimesel ööl kuuleb Detsember ahjus kolksumist. Kolks, kolks, kolks. Ja äkki lendas ahjuuks mürtsti lahti, käepide vuhises pööreldes eest ja ahjust veeres välja poiss, kes maanuds põrandale tuhapilve. Poiss võis olla kõige rohkem üheteistkümne aastane, ta juuksed olid paksud ja tumedad. Nii paksud, nagu hõljuksid ta pea kohal suitsusambad ja nii tumedad, nagu oleksid need äsja kõrbenud.

Poiss oli Cirvin Moonro, mister Moonro poeg. Poiss otsis midagi!!! Ta otsis sepalõõtsa. Samal ajal ta hirmutas tüdrukut ja ühel hetkel oli ta kadunud.

 

Miss Detsember oli hirmunud, ja ta otsustas lahkuda. Õues verandal istus mister Moonro, kes tüdruku peatas. Kas tüdruk plaanis lahkuda? Detsember kurtis, et ta ei saa ju oma tööd, lapsehoidmise tööd teha, kui poiss on selline nagu ta on, ja nüüd ta on ka kadunud. Corvin oli hajunud, laiali lennanud. Poiss oli muutunud suitsusambaks ja väljunud majast ahju kaudu!

 

Mister Moonro soovitas tüdrukul vaadata veekeetjasse, pottidesse. Ja hetk hiljem? Mister Moonro vallandas Detsembri, sest lapsehoidja ei tohi mitte kunagi last silmist kaotada. See ongi lapsehoidja tähtsaim reegel! Detsember oli tööl olnud 37 minutit! Uus rekord!

 

Ja üks ootamatus on Detsembril veel ees! Selgub, et mister Moonro ongi see kurikuulus Kotionu! Mister Moonro tõdes, et pole kuri inimene, ja tema töö ei paku talle vähimatki lõbu, kuid see on tema amet ja midagi muud ta teha ei oska.

Mister Moonro jutustas Detsembrile, et seda ametit oli nende suguvõsas peetud põlvest põlve. Mister Moonro isa oli ütelnud, et on vaja üht suurt hirmu, et kõik teised hirmud selle kõrval tühisena tunduksid. Ta oli kuulnud seda omakorda oma isalt. Mister Moonro, Kotionu kinnitas, et ta ei tee kellelegi liiga. Ta korraldab väikese etenduse: prõmmivad uksed, varjud seintel ja lapsed hakkavadki karjuma. Poevad teki alla peitu. Kui lapsed saavad lapseeas üle Kotionu-hirmust, siis täiskasvanuna saavad nagu ka kõigist teistest hirmudest.

 

Nüüd kinnitas Detsember, et ta ei tahaks lahkuda. Ta tahaks uuesti proovida. See üllatas mister Moonrod. Kas tõesti, vaatamata kõigele sellele, mida ta oli just tüdrukule rääkinud. Detsember oli kindel, ta peab alustama Corviniga otsast peale ja ta lubas, et ei kaota Corvinit sekundikski silmast.

Mister Moonro oli nõus jätkama. Ta ütles, et tüdrukul läheb vaja kaminariistu, kuna tema poeg Corvin on keevaline tüüp.

 

Nüüd oli vaja Corvin üles leida. Ja kus mujal Kotionu poeg ikka olla võib, kui mitte teekannus või täpsemalt teetassis, millest Detsember üritas teed juua.

 

Aega võtab, aga asja saab. Corvinit üllatab, et Detsember otsustas jääda. Nüüd üritatakse üheskoos hakkama saada. Corvin teeb küll igasuguseid vigureid ja krutskeid. Ühel hetkel ei pääse Detsember katuselt alla, kuid nüüd tuleb appi mister Moonro.

 

Saame lugeda, et mister Moonro on sisse võetud majahoidja miss Malhoney´st, kuid majahoidja tema tunnetele ei vasta. Kui ühel õhtul üritab mister Moonro ka majahoidja pidulikule õhtusöögile kutsuda, on õhtusöögil hoopiski mister Moonro ja Detsember.

 

Detsember, nagu ka lugeja saab teada, et Kotionusid on rohkem kui üks, kuid neid pole palju ja mitte kõik ei tee mister Moonro tööd. Mister Moonro suguvõsa nimeks on Kuu Klann. Sellesse kuuluvad mister Moonro õde Moonica, nõbu Duskin, nõbu Nightam, kaksikud Murkus ja Flinky jt, kuid oli ka keegi Ovest Owl Moonro, kes oli kunagi olnud Moonro perekonnaliige, nüüd enam mitte … kahtlane värk …

Veidi hiljem saame teada, kes on too Ovest Owl Moonro, ja see on üsna ootamatu, rääkimata sellest, mis temaga oli juhtunud.

 

Kõik näib hakkavat laabuma, kuni samal õhtul, kui Detsember pidulikul õhtusöögil oli, olid Corvini tuppa tunginud kolm meest! Neil olid käes kolm kaardus ja teravat ahjuroopi! Selgub, et need pole mitte mingid koletised ega teab kes, need kolm on inimesed, kes tahavad kätte saada Kotionu.

 

Need kolm kutsuvad end Tolmusorkijateks.

 

Nende pealik ja asutaja on Vespero, kes on hiilgav mõõgavõitleja ja ta kasutab relvana kuldset ahjuroopi. Vespero on kindel, et suudab Kotionu tappes hirmu maa pealt pühkida. Teine kolmest on Mezzodi, kes on Vespero käsilane, päevavaras, kes võitleb metallist ahjuroobiga. Ja kolmas. Kolmas on noormees, kuid tema kohta ei saa ma rohkem mitte midagi ütelda, sest vastasel juhul pean välja rääkima ühe vägagi põneva ja ootamatu seiga, sest sellest kolmandast oleme ju tegelikult raamatus juba lugeda saanud …

 

Nüüd on need kolm meest kätte saanud Detsembri ja Corvini, kuid nad ei ole tabanud veel mister Moonrod, ja neil ei ole ka tulelõõtsa, mille abil saaks Kotionu muuta tavaliseks inimeseks, ja siis oleks kuulsal mõõgavõitlejal lihtne töö Kotionu tappa …

 

Miss Detsember ja Corvin üritavad end majas peita, kuid kolmik on neil kannul. Ühel hetkel olukord muutub, kuid üks neist kolmest osutub olevat hoopis keegi muu. Kas tema liitub hoopis Detsembri ja Corviniga? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Igal juhul on sündmused äärmiselt põnevad ja ohtlikud. Siin on peitmist ja varjumist, siin on võitlust ja „vehklemist“, siin on tuld ja suitsu ja palju muud!

 

Kas Kotionu pääseb? Kas Detsember ja Corvin pääsevad? Kui loed selle ägeda ja kaasahaarava raamatu lõpuni, siis saad teada.

 

Suzanne Lang, illustreerinud Max Lang

„Pahur pärdik“

(Pegasus)

 

Siim Pans on ilma mingi põhjuseta pahas tujus. Tema sõbrad ei saa aru – kuidas ta saab nii pahas tujus olla, kui täna on ometi NII ilus päev? Nad soovitavad tal end sirgu ajada, naeratada ja teha seda, mis neil tuju heaks teeb. Aga kõik see nõu käib Siimule üle jõu… ja ta läheb TSIPAKE marru.

Kas võib olla, et tal on lihtsalt vaja üks päev pahurdada?

 

Suzanne Lang on USA lasterkirjanik ja telesaadete produtsent, kes kirjutab igati ägedaid lasteraamatuid, mida illustreerib tema abikaasa Max Lang. Täpselt nii on ju ka selle raamatuga, et Suzanne Lang on kirjutanud muheda loo, Max Lang joonistanud ilmatuma ägedad pildid.

 

„Pahur pärdik“ („Grumpy Monkey“) ilmus algupäraselt 2018. aastal, ja see debüteeris The New York Timesi bestsellerite edetabelis kohal number 8, kuid tõusis ka kohale number 1! Edetabelis oli see äge lasteraamat 25 nädalat!

Aasta hiljem ilmus sellele raamatule ka järg ehk „Grumpy Monkey Party Time“. Äkki ilmub ka seegi raamat eesti keeles.

 

Aastate jooksul on ilmunud Suzanne Langilt veel mitmeid teisigi raamatuid: „Families, Families, Families!“ (2015), „Hooray for Kids!“ (2016) ja „All Kinds of Families“ (2019).

 

Piilume selle raamatu kaante vahele. Raamat on igati suures formaadis, ja juba kaanepilt kutsub lugema ja raamatut kätte võtma.

 

Lugu algab nii. Ühel imeilusal päeval ärkas Siim Pans üles ja leidis, et kõik on valesti. Pean tunnistama, et on ka minul mitmeid selliseid hommikuid olnud, eriti viimastel aastatel.

 

Siim Pansi häiris see, et päike oli liiga hele, taevas oli liiga sinine ja banaanid olid liiga magusad. Ka mina olen mõnikord selle peale mõtelnud, kuigi minu jaoks meie kauplustes müüdavad banaanid on olnud liiga maitsetud või mädanenud …

 

Siim oli segaduses. Ta ei saanud aru, mis toimub. Naabrimees Norman (pildilt on näha, et tema on gorilla) arvas, et Siimul on lihtsalt paha tuju, kuigi Siim oli kindel, et see pole üldse mitte nii.

 

Seejärel kohtusid Siim ja Norman Marabuga. No tead, ju küll neid ägeda välimusega linde. Marabu ei saanud aru, miks Siim pahas tujus oli, ilm oli ometigi ju ilus. Siim kinnitas jätkuvalt, et ta pole pahas tujus, kuid Marabu ja Norman märkasid, et isegi Siimu seismine oli vale! Ta oli kühmus! Siim ajas selja sirgu.

 

Järgmisena liitus meie tegelastega Leemur. Temagi märkas, et Siim on pahas tujus, kuna tema kulmud olid pahuralt kortsus. Siim ajas lauba sirgu.

 

Seejärel komistas Siim Mao otsa. Madu märkas, et Siimul oli suu mossis. Nüüd ajas Siim suu naerule.

 

Siim oli nüüd pealtnäha rõõmus, aga sisimas ta rõõmus ei olnud.

 

Teised loomad tahtsid, et Siimul oleks hea tuju. Linnud kutsusid teda laulma, pärdikud kiikuma, sebrad püherdama, paabulinnud jalutama, lõvi rohus pikutama, elevant jalgu trampima. Raamatus on veel teisigi loomi, kes Siimule vahvaid asju soovitasid. Kes ja mida? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

 

Siim sai kurjaks. Ta karjus, et ta ei ole pahur!!! Ta tagus endale vastu rinda. Seejärel tormas Siim minema.

 

Nüüd oli Siim hoopiski kurb, kuna ta oli teiste peale karjunud, ja tal oli iseendast kahju …

 

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ah jaa, saad teada sedagi, kes suudab Siimu lohutada ja millega! No ja üks tants okasseaga tuleb ka päevakorrale.

 

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Olen kindel, et väike lugeja saab aru, mis tunne on olla kurb, mis tunne on olla pahane, ja kui vahva on see, kui keegi suudab sind lohutada.

 

Liam Gallagher & John Squire

„Liam Gallagher & John Squire“

(Warner Music)

 

„Kui kuuldused Liam Gallagheri ja John Squire'i võimalikust koostööst esimest korda ringlesid, oli kõigi huulil küsimus: kuidas see kõlaks? Ja kui nad käivitasid projekti looga "Just Another Rainbow" ning seejärel "Mars To Liverpool", oli vastus rahuldavalt lihtne - täpselt nii nagu soovite, et see kõlaks. Nüüd vastab duo enam kui ootustele, kui nad annavad välja omanimelise debüütalbumi.

Albumi avalugu "Raise Your Hands" on vahetu tahteavaldus. Trampiv glam-rock hetk, mida Liam on võrrelnud Roxy Musicuga väikesel Stonesy klaveril.

See erksus püsib kogu aeg järjepidev, olenemata sellest, kas nad uurivad melanhoolseid hetki, mis peegeldavad mõnda Oasise ja Liami soolo pala aegluubis ("One Day At A Time") või šokeerivaid meloodiaid, mis kajavad varajasest The Stone Roses’est ("Just Another Rainbow"), samas kui Johni riffide voolavus tundub kohati loomuliku järjena "Second Coming’ule" (eriti loos "Love You Forever"). Ometi paistab album silma ka nende peamiste '60ndate ja '70ndate mõjutuste sähvatustega: pisut Sex Pistolsi jõust koos mõningase Hendrixi elegantsiga ja The Faces’e vapustava  rock'n'roll'i puudutusega.

Albumi lood valmisid koos Liami tavaprodutsendi Greg Kurstini abiga, kes esitas ka basskitarri ja trummar Joey Waronkeriga (Beck, R.E.M., Atoms For Peace).“

 

Niimoodi tutvustab Liam Gallagheri ja John Squire´i ühisprojekti Warner Music pressiteates.

 

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Viimastel aastatel on Liam Gallagher olnud ülimalt edukas ja avaldanud mitmeid ja mitmeid sooloalbumeid: „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not.“ (2019) ja „C´mon You Know“ (2022), lisaks veel ka mitmeid suurepäraseid kontsertplaate: „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (2020), „Donw by the River Thames“ (2022) ja „Knebworth 22“ (2023).

 

Ja nüüd, 1. märtsil 2024 koostööalbum John Squire´iga.

 

Jonathan Thomas „John“ Squire on sündinud 24. novembril 1962. Ta on inglise muusik, laulukirjutaja ja kunstnik. John Squire on kindlasti üks mõjukamaid ja tunnustatumaid briti rokk-kitarriste 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses.

Teda teatakse tema helisevate meloodiate, ja meeldejäävate ja vägevate kitarrisoolode tõttu. Sageli on ta kasutanud ka nn wah wah effekte. Tema eeskujudeks on kindlasti olnud Jimmy Page (bluusilikud hard roki rifid ja soolod) ja Jimi Hendrix (funkilikud rifid)

Kui BBC 6 Music pani 2010. aastal paika (toonase 30 aasta) parimaid kitarriste, siis oli John Squire kohal number 13!

John Squire oli kitarrist suurepärases briti bändis The Stone Roses, mille Squire rajas koos laulja Ian Browniga juba 1983. aastal. The Stone Roses oli kindlasti üks Madchesteri muusika- ja kultuuriskeene edukamaid bände. Madchester arenes ja oli populaarne 1980. aastate lõpus Manchesteris, kui tegijateks olid ka Happy Mondays, Inspiral Carpets, The Charlatans, James, 808 State jpt.

Pärast lahkumist (1996, põhjuseks meelemürgid, samal aastal läks The Stone Roses ka laiali) The Stone Roses´ist rajas Squire uue bändi – The Seahorses. Kahjuks läks ka see ansambel 1999. aastal laiali.

Lisaks sellele on John Squire avaldanud ka kaks sooloalbumit, kusjuures tema viimasest oma nime all avaldatud plaadist „Marshall´s House“ on möödas 20 aastat, sest see ilmus 2004. Põhjus lihtne, Squire pühendus täielikult maalimisele 2007. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et The Stone Rosesi deüütalbumi „The Stone Roses“ (1989) kaanepilt on Squire´i maalitud. Huvitav on seegi, et The Stone Roses avaldaski vaid kaks stuudioplaati, neist teine „Second Coming“ ilmus 1994 ehk veidi enne seda, kui bänd laiali läks. Lisaks ilmus The Stone Rosesil mitmeid singleid (nt 1995, 1999 ja isegi 2016), mis stuudioalbumitele ei jõudnudki, mitmeid neist saab kuulda näiteks bändi kogumikplaadil „The Very Best of The Stone Roses“ (2002).

 

John Squire naases muusikasse 2011. aastal, kui The Stone Roses uuesti kokku tuli. 2017 läks bänd jällegi laiali, ja Squire pühendus taaskord maalimisele. Vaatamata sellele mängis Squire vahetevahel ka kitarri, näites 2022. aastal Liam Gallagheri konstertitel Knebworth´is.

2023. aasta lõpus hakkas Squire tegema koostööd Liam Gallagheriga uue albumi kallal.

 

5. jaanuaril 2024 avaldasid Liam Gallagher ja Squire singli „Just Another Rainbow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 16.

Veidi hiljem ehk 26. jaanuaril 2024 ilmus teine singel „Mars to Liverpool“, mis tõusis eelpool mainitud tabelis samuti kohale 16.

Pärast plaadi ilmumist andis duo teada, et nad lähevad ka kontsertturneele, mis algab 13. märtsil Barrowland Ballroom´is Glasgow´s Šotimaal, turnee lõpeb 11. aprillil Brooklyn Paramaount Theatre´is New Yorgis!

 

Kui Gallagheri ja Squire albumit kuulata, siis kõike seda, millest Squire puhul juttu oli, kuuleb ka sellel plaadil, ja see mõjub minu kõrvale ja hingele suurepäraselt.

 

Liam Gallagheri ja John Squire´i album algab igati uhke rokilooga „Raise Your Hands“, milles kübe glämmrokki, kuid ka saunde, mis vana hea britpopi meelde toovad.

Teises laulus „Mars To Liverpool“ marsivad Gallagher ja Squire uhkel sammul Liverpooli. Jällegi lugu, mis meenutab britipoppi oma parimatel aastatel. Täpselt sama saab ütelda ka laulu „One Day At A Time“ kohta.

Neljas lugu „I´m A Wheel“ kaldub tugevalt bluusi poole, ja kuulake seda Squire´i kitarrisoolot, uskumatult hea. Melanhoolne, nukrameelne, kuid võimas.

Viies lugu „Just Another Rainbow“! Mäletate Oasise ja The Stone Roses´i parimaid lugusid! Siin on seda kõike. Liam Gallagher ja John Squire sobivad suurepärasel kokku.

Bluusilikult hingab ka albumi kuues laul „Love You Forever“. Siin on seda miskit, mis teeb muusika suureks. Mulle meenuvad igasugu ägedad rokilood 1970. aastatest.

Täiesti vanakooli rock´n´rolliks kisub asi plaadi 8. laulus „You´re Not The Only One“. Ma olen 100% kindel, et Gallagheril ja Squire´il on seda albumit tehes olnud hiiglama hea tunne … kuulake seda lugu, siis saate aru millest räägin …

Uhkelt kõlab ka albumi eelviimane laul „I´m So Bored“.

Viimane laul „Mother Nature´s Song“ on suurepärane lõppakord sellele suurepärasele albumile. Sõna saavad nii Gallagher kui ka Squire kitarril. Mõlemad mehed on suurepärased esitajad ja artistid. See lugu kinnitab seda 100%.

 

 

Kuula ise ka:

 

Rod Stewart with Jools Holland

„Swing Fever“

(Warner Music)

 

Rod Stewart on olnud minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

 

Roderick David “Rod” Stewart sai selle aasta 10. jaanuaril juba 79-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel ja igati svingival albumil.

 

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot.

Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

 

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

 

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgpallurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

 

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios  tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express. Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.

Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972). Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 70. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

 

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka.

 

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981). Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.

1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”.

1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

 

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

 

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …

Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015).

2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

 

2021 üllatas Rod Stewart muusikasõpru uue albumiga – ”The Tears of Hercules”, mida ennetas ka uus singel “Touchline”. Kuna maailmas oli pandemia aeg, lauljal oli palju ”vaba aega”, mistõttu ta otsustas tegeleda uue muusika ja uue albumiga.

“The Tears of Hercules” oli Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsentideks olid Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

 

Jools Holland, mees nagu muusika

 

Julian Miles Holland ehk Jools Holland sai 24. jaanuaril 66. aastaseks. Ta on inglise pianist, ansamblijuht, helilooja, laulja, saatejuht. Ta on mänginud ansamblis Squeeze, kuid teinud ka koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega, näiteks Marc Almond, Joss Stone, Tom Jones, Jose Feliciano, Sting, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison, David Gilmour, Ringo Starr, Bono, Ruby Turner jpt.

 

Aastail 1982 kuni 1987 oli ta telekanalis Channel 4 muusikasaate ”The Tube” üks saatejuhtidest, alates 1992. aastast on ta juhtinud ägedat muusikasaadet ”Later … with Jools Holland” BBC2´s.

Ka raadiost saab Jools Hollandit kuulata, ta juhib BBC Radio 2´s saadet ”Jools Holland”.

 

Holland on sündinud Blackheath´is, Londonis. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta suurepäraselt klaverit, ja seda kuulmise järgi! Koolis käis ta Shooters Hill Grammar School´is, Londonis, ja ta oli veidi üleannetu õpilane.

 

Muusikalist karjääri alustas ta stuudiomuusikuna. Tema esimene ülesastumine oli 1976. aastal, mil ta mängis Wayne County & the Electric Chairs laulus “Fuck Off”.

Veidi enne seda, aastal 1974 oli kokku tulnud ka ansambel Squeeze. Selles briti popmuusika bändis mängis Holland klahvpille kuni aastani 1980. Ta mängis kaasa Squeeze kolmel esimesel stuudioalbumil: ”Squeeze”, ”Cool for Cats” ja ”Argybargy”.

 

Sooloartistina alustas Holland tööd 1978. aastal, kui ilmus tema esimene EP ”Boogie Woogie ´78”. Kaheksakümnendate aastate alguses ilmus mitmeid tema sooloalbumeid.

Samal ajal alustas ta tööd ka televisioonis. Ekraanidele jõudis populaarne show ”The Tube”, mille kaassaatejuht oli Paula Yates.

 

1983. aastal mängis Holland harukordselt ägeda klaverisoolo ansambli The The laulus ”Uncertain Smile”, mis ilmus ansambli albumil “Soul Mining”.

Kaks aastat hiljem ehk 1985 liitus Holland jällegi ansambliga Squeeze ja mängis seal kuni aastani 1990. Seejärel pühendus Jools Holland oma soolokarjäärile ja tööle saatejuhina televisioonis.

 

1987 pani mees kokku igati ägeda Jools Holland Big Bandi, mille koosseis kasvas aastate jooksul ja see nimetati ümber Jools Holland´s Rhythm and Blues Orcestra´ks. Aastal 2022 oli selles juba 17 liiget, lauljatena lõid kaasa Louise Marshall, Ruby Turner, Hollandi tütar Mabel Ray ja ka Hollanid noorem vend Christopher Holland.

 

Aastail 1988 kuni 1990 oli Jools Holland saatejuht koos David Sanborniga populaarses NBC muusikasaates ”Sunday Night”. Aastast 1992 sai Hollandist saatejuht omale saatele “Later … with Jools Holland”, lisaks veel ka populaarne vana-aasta õhtu teleshow ”Hootenanny”.

 

1996 sõlmis Jools Holland plaadistuslepingu Warner Bros. Records´iga.

 

Novembris 2002 kutsus Jools Holland kokku muusikud, et tähistada George Harrisoni muusikalist karjääri ja muusikat, toimus “Concert for George”. Jaanuaris 2005 esines Jools Holland, tema bänd ja Eric Clapton heategevuskontserdil “Tsunami Relief Cardiff”.

 

Ja veel. Eelmise aasta (2023) märtsis andis Austraalia rokkmuusik ja laulja Jimmy Barnes teada, et paneb kokku tõelise superbändi – The Barnestormers, milles mängivad lisaks temale ka Austraalia rockabilly muusika ja laulja Chris Cheney, legendaarse rockabilly bädni Stray Cats trummar Slim Jim Phantom, legendaarne LAV´i muusikaprodutsent Kevin Shirley ehk The Cavemen (tema on teinud stuudios tööd paljudele muusikamaailma legendidele nagu Aerosmith, The Black Crowes, Silverchair, HIM, Mr. Big, Europe jpt.) ja Jools Holland.

 

Album ”The Barnestormers” ilmus 26. mail 2023. Tõeline maiuspala rockabilly ja rock´n´rolli sõpradele.

 

 

Aastal 2024 on otsustanud Rod Stewart ja Jools Holland üheskoos midagi ägedat teha, ja nii ilmuski nende koostööplaat ”Swing Fever”. Tegelikult alustati albumiga tööd juba eelmisel (2023) aastal.

 

Plaadi avalöögiks on igati svingiv klassik ”Lullaby of Broadway”, mis on algupäraselt pärit aastast 1935, laulu kirjutasid Harry Warren ja Al Dubin. Esimest korda esitas seda USA näitlejatar ja lauljatar Wini Shaw ja lugu kõlas muusikafilmis ”Gold Diggers” just 1935. aastal.

Aastate jooksul on seda vahvat lugu esitanud Doris Day, Bing Crosby, Tony Bennett, Ella Fitzgerald, Bette Midler, Dianne Reeves jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seda õiget svingi ja mõnusat olekut ning head tuju. Otse loomulikult saab soleerida Jools Holland ka klaveril.

 

Mõnusalt humoorikas ja kaasakiskuv on teine laul ”Oh Marie”, mille algupäraseks esitajaks on Lou Prima. Lahedad on ka selle loo puhkpillisoolod. Ai, kui hea!

 

Kolmas laul on rahulikum svingipala ”Sentimental Journey”, mis on pärit aastast 1944. Loo autoriteks Les Brown ja Ben Homer, sõnad on kirjutanud Bud Green. Aastate jooksul on seda mõnusa olekuga lugu esitanud Dinah Shore, The Platters, Booker T. & the M.G.´s, Ringo Starr, Emmy Rossum, isegi Bob Dylan jpt.

Stewarti esitab igati ägeda versiooni, millel ka Holland suurepärase klaverisoolo mängib, rääkimata vägagi kaasakiskuvast orkestratsioonist.

 

Tempokam svingiligu on albumi neljas laul ”Pennies from Heaven”. Lugu aastast 1936, muusika autoriks Arthur Johnston, sõnade autoriks Johnny Burke. Esimesena esitas seda legendaarne Billie Holiday, kuid seda laulu on esitanud ka Louis Armstrong, Doris Day, Tony Bennett, Dinah Washington, Dean Martin, Guy Mitchell, Harry James, Frank Sinatra, Seth MacFarlane jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on selles loos ägedaid puhkpillisoolosid, kuid ka mõnusat mitmehäälset laulu.

 

Veidi džässilikum ja kübe bluusilikum on albumi viies laul ”Night Train”. See ongi ju bluusiklassika ehk lugu aastast 1951, mida esimest korda esitas Jimmy Forrest. 1963. aastal esitas seda ka James Brown!

 

Kuues laul on ”Love Is the Sweetest Thing”. Taaskord veidi rahulikum esitus, mõnusalt kulgev laul. Loo kirjutas 1932. aastal briti ansamblijuht ja laulja Ray Noble, kes kasutas oma bändis juhtlauljana Al Bowlly´t, kes seda lugu esimest korda ka esitas. Pärast seda on selle lauluga ”mõnulenud” Perry Como, Mel Torme, Bing Crosby, Frankie Vaughan, Dinah Washington, Peter Skellern ja isegi legendaarne ooperilaulja Mario Lanza.

Stewarti esituses on see jätkuvalt hea, mõnusa meloodiaga laul, milles ka saksofonisoolot kuulda saab, ja kas mitte siin lausa hammondi orelit pole kasutatud …

 

Seitsmes laul on ”Them There Eyes”. Algupäraselt džässilaul aastast 1930. Autoriteks Maceo Pinkard, Doris Tauber ja William Tracey. Üks esimesi salvestusi sellest laulust on aastast 1931, siis esitas seda Louis Armstrong. Üks tuntumaid versioone sellest loost aastast 1939, siis salvestas selle Billie Holiday.

Stewarti ja Hollandi plaadil on see kergelt voolav svingilugu, milles ka mitmeid puhkpillisoolosid, bigbändi muusikat parimal kujul, rääkimata nendest suurepärastest naishäältest, mida Stewarti taustal kuulda saab.

 

Kaheksas lugu on rokilikum, bluusrokilikum ”Good Rockin´ Tonight”, sest algupäraselt oli see nn jump bluesi laul, mille 1947. aastal kirjutas ja esitas Roy Brown. Väidetavalt on see üks esimesi rock´n´rolli salvestusi. Aastate jooksul on seda esitanud Pat Boone, Elvis Presley, Bruce Springsteen ja ka Robert Plant koos ansambliga The Honeydrippers.

Stewart ja Holland on selles loos suurepärased, siin on bluusi ja bluusrokki, siin on boogie woogie´t, siin on mitmehäälset laulu ja jällegi ka üks vahva kitarrisoolo.

 

Üheksas lugu on džässmuusika ja varajase svingmuusika klassika. ”Ain´t Misbehavin” on aastast 1929, selle kirjutasid Thomas ”Fats” Waller, Harry Brooks ja Andy Razaf. Esimest korda esitati seda Broadway muusikalis ”Connie´s Hot Chocolates”. Aastate jooksul on seda esitanud Louis Armstrong, Bill Robinson, Sarah Vaughan, Bing Crosby, Billie Holiday, Eartha Kitt, Ella Fitzgerald, Miles Davis, Sam Cooke, Ray Charles, Nat King Cole, Elkie Brooks, Willie Nelson jpt.

Stewart ja Holland suudavad sellel albumi edasi anda selle loo igati ajastutruult, isegi nii hästi, et kuulaja hakkab kahtlema, kas aasta on 2024 või on see hoopis sada aastat tagasi tehtud salvestus …

 

Kümnes lugu on bluusilik ”Frankie and Johnny”, üsna mõnusa minekuga, kuid üsna tõsise taustaga lugu. Väidetavalt jutustab see lugu tõestisündinud loo, mis viib aastasse 1899! See jutustab naisterahvast, kel nimeks Frankie, ja tema mehest, kel nimeks Johnny. Kui Johnny jäi Frankiele vahele teise naisega, siis võttis Frankie relva ja lasi oma mehe maha … vot sedasi.

Johnny Cash, Sam Cooke, Sammy Davis Jr., Bob Dylan, Lena Hornes, Burl Ives, Jack Johnson, Jerry Lee Lewis, Van Morrison, Pete Seeger, Dinah Shore, Gene Vincent, Stevie Wonder, Josh White, Elvis Presley on vaid mõned artistid, kes seda laulu esitanud on.

Ja uskuge mind, Rod Stewart ja Jools Holland saavad selle lauluga väga hästi hakkama.

 

Stewarti ja Hollandi uue albumi üheteistkümnes laul ”Walkin´ My Baby Back Home” on pärit aastast 1930. Selle laulu kirjutas Fred E. Ahlert, sõnade autoriks on Roy Turk. Kui interneti avarusi uskuda, siis ainuüksi 1931. aastal esitasid seda laulu neli erinevat artisti: Nick Lucas, Ted Weems, The Charleston Chasers ja Lee Moorse.

Pärast seda on laulu esitanud ka Maurice Chevalier, Nat King Cole, Johnnie Ray, Monica Zetterlund (tema laulis seda laulu rootsi keeles), Natalie Cole, Elvis Costello jt.

Stewarti esituses on see igati meeleolukas svingilugu, milles kuulemma ka Hollandi esituses klaverisoolot. Orkestratsioon on igati vahva.

 

Eelvimane laul on ”Almost Like Being in Love”, selle on kirjutanud Frederick Loewe, sõnade autoriks on Alan Jay Lerner. Esimest korda kõlas see 1947. aastal muusikalis “Brigadoon”. Toona laulsid seda David Brooks ja Marion Bell. 1954 jõudis kinolinale ka samanimeline (”Brigadoon”) film, siis laulis seda legendaarne Gene Kelly.

Laul on olnud aastate jooksul igati populaarne, sest seda on laulnud ka Frank Sinatra, Nat King Cole, Shirley Bassey, Ella Fitzgerald, Erroll Garner, Seth MacFarlane, Diana Krall, James Taylor jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seegi lugu ehe bigbändi svingilugu. Puhkpillid on võrratud, lisaks ka äge kitarrisoolo.

 

Stewarti ja Hollandi suurepärase albumi viimane laul on ”Tennessee Waltz”, populaarne kantrimuusika laul, mille 1946. aastal kirjutasid Pee Wee King ja Redd Stewart. Esimest korda sai seda laulu kuulda 1948. aastal, populaarseks laulis selle 1950. aastal Patti Page.

Seejärel on seda menukat laulu laulnud mitmed teised kantrimuusika tähed, kuid mitte ainult: Guy Lombardo, The Fontane Sisters, Petula Clark, Alma Cogan, Sam Cooke, Otis Redding, Manfred Mann, Norah Jones, Leonard Cohen, Pat Boone, Eva Cassidy, Connie Francis, Emmylou Harris, Tom Jones, Anne Murray, Elvis Presley, Billie Jo Spears, Kitty Wells jpt.

 

Kui meenutada, siis ühe kauni valsi ”Tom Traubert´s Blues (Waltzing Matilda)” (see põhineb ju paljuski just Austraalia rahvaviisil ”Waltzing Matilda”) esitas Rod Stewart juba ka 1993. aastal, see kõlas tema albumil ”Lead Vocalist”.

 

”Swing Fever”-albumi lõpulugu algab küll valsilikult, kuid siis selgub, et ka valsist saab igati korraliku ja kaasahaarava svingiloo teha.

 

 

Kuula ise ka:

Grethe Rõõm

„Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“

(Varrak)

 

Ruudi isa telefoni saabub kummaline sõnum: „Hambahaldjale". Isa Tauno ei tee sellest väljagi ja nii otsustab poiss ise tegutseda.

Sellest saab alguse metsik seiklus koos uue sõbra Tuulaga, kellel on oma suur saladus.

Kas sul on julgust nendega kaasa seigelda?

 

Grethe Rõõm on laste- ja noortekirjanik, kes on varem kirjutanud raamatud „Lohe Lembitu lood”, „Tähtraamatu tagasitulek” ja „Kaarnapuu”.

 

Grethe Rõõmu kirjutatud „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“ on üks imeliselt äge lasteraamat. On ju siin igati vahvad peategelased, on muinasjutulisust (haldjad, kummitus), põnevust (Ruudi öised seiklused, et hambahaldja ülesandeid täita) ja inimlikkust (kasvõi peategelase pisikesed hirmud).

 

Loo alguses kinnitab loo jutustaja ehk 7-aastane Ruudi, et ta räägib meile loo, kuidas ta sai jagu hirmust. Kõik algas sellega, et tal tuli hammas ära.

Ruudi oli koos isaga käinud raamatukogus. Nüüd istus isa mänguväljakul suure puu varjus ja luges raamatut „Kuidas kasvatada poisist tõeline mees“, Ruudi oli veidi eemal ja sõi jäätist. Esimene amps jäätisest ja hammas tuligi ära! Ehmatus oli suur, kuid õnneks polnud see valus.

 

Mänguväljakul oli ka Gerda. Ruudi rääkis tallegi, et hammas tuli ära, kuid Gerda oli õnnetu hoopis ühe teise asja pärast. Nende pere koer Lässi oli saanud vanaks, süüa ei jaksanud, hambad kukkusid välja ja emme ja issi olid ta ära viinud. Nüüd oli neil uus koer, kuid Gerda oli ikkagi õnnetu, sest tema tahtis Lässit.

Hetk hiljem andis Ruudi isa poisile märku, et nad peavad minema. Ema oli helistanud ja pitsat tahtnud, nüüd peavad nad minema seda hankima.

 

Ruudi ja isa ostsid poest pitsa ja läksid koju. Nende maja ees tänaval seisis suur kolimisauto. Ruudi ja tema pere kodu vastas olev maja oli maha müüdud ja nüüd koliti sinna asju. Ruudi märkas kolimisauto kõrval ka vana meest, kes seisis kummargil ja tema ees oli ratastega pink.

Hiljem saame teada, et vana mehe nimi on Harri ja temalgi on selles loos oluline osa mängida.

Kodus ootab Ruudit ja isa emme, kes on ka lapseootel. Ruudi teab, et emme kõhus on tema väike õde.

 

Korraga põrises kapinurgal Ruudi papsi telefon. Ruudi haaras telefoni, et see isale viia, kuid ta märkas telefoniekraanil kummalist teksti: „Hambahaldjale.“ Ruudi teadis, et ei ole ilus teiste inimeste sõnumeid lugeda, ja ega ta rohkem ei lugenudki. Isa vaatas sõnumit ja see ajas teda naerma, talle tundus, et tema sõbrad teevad temaga nalja.

 

Veidi hiljem otsustas Ruudi seda naljakat sõnumit siiski vaadata. Sõnumis oli kirjas, et see oli hambahaldjas Taunole, ja kui tal oleks vaja münte, tuleb vajutada klahvile nr 1, kui vaja oleks uut kostüümi, siis tuleks vajutada klahvile nr 2.

Ruudi vajutas klahvile 1. Nüüd küsiti, millisele aadressile mündid tuua. Ruudi saatis aadressi ja sellele saabus vastus, et kuller toob mündid kella 12.30 paiku!

Ruudi ehmatas, see on ju päris kohe. Hetk hiljem heliseski uksekell. Ruudi läks koos Nunnuga (tema on Ruudi ja Ruudi pere koer) ust avama. Ukse taga polnud kedagi. Seal oli suur pruunikas kott, suure kirjaga „Hambamündid“.

Ruudi vedas koti oma tuppa. Kott oli ääreni hõbedasi münte täis. Kotis oli ka kiri, millel oli kirjas, et hambahaldjas saab sõnumi aadressi ja müntide arvuga, mis tuleb lapsele viia. Üks suust lahkunud hammas on väärt üht münti. Hambad tuleb kokku koguda ja saata pakiautomaati. Number oli ka antud.

Ruudile tundus, et see polnud papsi sõprade nali. Talle tundus, et tema paps Tauno peabki hambahaldjaks hakkama, aga miks just tema? Ruudi teadis, et hambahaldjad on väikesed õrnad haldjad, kes korjavad öösiti laste padja alt piimahambad kokku ja jätavad sinna hamba asemele mündi. Et uus hammas kasvaks terve ja tugev. Ruudi paps polnud õrn, ta oli suur ja tugev nagu karu.

Ruudi otsustas vaadata, mida issi nüüd ette võtab. Ta kirjutas selle ka endale vihikusse ja peitis vihiku voodi alla kasti. Nüüd oli Ruudil oma saladus! Ruudi tahtis kangesti teada, kuidas see hambahaldja töö käib.

Varsti tuli issi telefoni uus sõnum. Issi ei saanud aru, miks sõbrad just sel päeval sellist nalja teevad, kuid sõnumis oli kirjas, et esimene münt tuleb viia Piima tänavale majja number 2.

 

Samal õhtul pani Ruudi ka oma hamba padja alla …

Hommikul tegi Ruudi silmad lahti. Münti ei olnud padja all, ja hammas oli alles …

 

Selline vahva ja põnev algus sellel lool.

 

Seejärel saame lugeda, et Ruudi isa luges seda poiste ja meeste raamatut, mistõttu oli ta muutunud Ruudi suhtes konkreetsemaks ja oli kindel, et tulevasele tõelisele mehele pole vaja nunnutamist, pole vaja muinasjutte ja tõelised mehed ei nuta.

 

Ruudi nuttis, üsna sageli. Ta kinnitab, et ta polnud tõesti väga julge. Kõige rohkem kartis ta pimedust, nii õues kui ka toas. Paps oli toonud pojale mütsi, mille küljes oli pisike lamp. Nüüd sai Ruudi ka öösiti kempsus käia.

 

Lisaks pimedusele kartis Ruudi ka võõraid inimesi.

 

Nüüd kartis Ruudi ka seda, et kui nende perre sünnib uus laps, õde, siis vahetatakse Ruudi tema vastu välja! Kuna isa oli muutunud, ei tahtnud enam Ruudit kallistadagi, siis oli poiss kindel, et asjad on halvasti.

 

Järgmisel päeval läksid Ruudi, Nunnu ja ema jalutama. Ruudil oli suur soov näha, kus asub Piima tänava maja number 2. Ema oli üllatunud, sest Ruudile võõrad ja uued kohad ei meeldinud, nüüd oli poiss ise välja pakkunud aadressi, kus nad varem polnud jalutanud.

Piima tänava lähedal oli ka nende linna kõige vanem park – Hõbeaia park. Siinkohal ei saa Sulle selle pargi kohta kõike ümber jutustada, kuid ka sellel pargil on oluline koht selles loos.

 

Hõbeaia pargi lähedal oli ka pisike mänguväljak. Sellel päeval kiikus seal üks tüdruk, kes Ruudile naeratas. Ruudi oli kindel, et tüdruk naeratas nii, nagu ta oleks Ruudit tundnud. Ruudi kinnitab, et sellist naeratust ei saanud unustada, see säras üle kogu tüdruku näo: tema suu naeratas ja põsed naeratasid ja silmad ka. Ruudi oli kindel, et tüdruk on temast pisut vanem, vähemalt üheksane. Tal oli kaks pikka patsi, mille otstes valged lehvid. Seljas oli tal helesinine kleit, jalas puust taldadega punased kotad. Ta paistis kummaline, aga tore ka.

 

Ruudi tõdeb, et tavaliselt ta ei naeratanud võõrastele, kuid nüüd naeratas ta tüdrukule vastu.

 

Hetk hiljem oli tüdruk kadunud. Mänguväljaku ja pargipuude ümber oli korraga paks, piimjas udu ja seal seisis hoopis proua Petuunia, kes oli Ruudi naabrinaine, kelle aias armastas Nunnu käia, ja see ei meelidnud proua Petuuniale. Siinkohal lisan seda, et ka proua Petuunial on selles loos oluline roll mängida.

 

Samal ööl otsustas Ruudi, et temast saabki hambahaldjas, kuna isa arvas, et sõnumid on tema sõprade naljad. Poiss nägi kummalist und, mis viis teda aadressile Piima 2, seejärel ta ärkas ja asus koos Nunnuga teele.

 

Nii algavadki põnevad seiklused võõrastes majades ja pimedas öös, kusjuures Ruudi kardab ju pimedust ja võõraid kohti. Ruudi peab ennast kokku võtma, kuid uskuge mind nendes öistes toimetamistes on nii põnevust kui ka paras annus huumorit. Ruudi unustab mitmes kohas hambamündid padja alla panemata, mistõttu tuleb tal teist korda minna, lisaks saab Ruudi endale igasugu lisaülesandeid, kui ta püüab aidata lapsi, kelle kodudes on ta käinud hambaid padja alt võtmas ja münte jätmas.

 

Ruudi kohtub uuesti ka tüdrukuga, kes pargis kiikus. Saame teada, et tüdruku nimi on Tuula. Ruudi on kindel, et tüdruk saab teda hambahaldja töös aidata. Tuula on nõus Ruudit aitama, kuid siinkohal kinnitan, et selle tüdrukuga on „kahtlased lood“. Raamatu lõpus saame teada, kes tegelikult Tuula on, kuidas ta on seotud Ruudi isa ja nende perega.

 

Ja veel. Ühel päeval otsustab Ruudi hambahaldja töödest-tegemistest rääkida ka isale. Esialgu ei taha isa uskuda, kuid õige varsti on ta nõus Ruudiga ühinema. Ühised öised seiklused on samuti naljakad, pisut ehk ka halenaljakadki. Igal juhul saavad Ruudi ja isa ka ägedad superkangelaste kostüümid, et öös oleks parem liikuda.

 

Raamatu lõpule lähenedes räägivad Ruudi ja isa öistest tegemistest ka emmele. Temagi ei taha seda esialgu uskuda, kuid on samuti nõus nendega liituma.

 

Kui selle ägeda raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kes on tõelised hambahaldjad, kes on proua Petuunia ja vanahärra Harri. Saad teada sedagi, millist saladust peidab Hõbeaia park ja kuidas on see seotud Ruudi isaga. Saad teada, kes on see salapärane ja viirastuslik tüdruk – Tuula. Saad teda ka seda, miks Ruudi pidi hambahaljat mängima ja hambamüntide ja piimahammastega tegelema. Selgub, et piimahammastel on oluline roll mängida jäävhammaste juures …

 

Loo lõpus hakkab Ruudi emme sünnitama, see juhtub Ruudi sünnipäeval. Kõik juhtub väga kiiresti, mistõttu tuleb appi ka politsei! Mitte paha pärast, selleks et aidata.

Sünnitamisega kaasneb veel üks suur-suur üllatus, mis rõõmustab nii Ruudit, kuid kindlasti ka selle raamatu lugejat, sest selle üllatusega on seotud ka üks oluline teadmine …

 

Igal juhul on selle raamatu kaante vahel üks imeliselt äge, põnev, ilus, kaasahaarav, seikluslik ja muinasjutuline lugu. Lugu, mis sobib suurepäraselt lugemiseks kõikidele lastele, kindlasti ka neile, kes samuti mingeid asju kardavad (koos Ruudiga on igati lahe hirmudest jagu saada), kuid kindlasti sobib see raamat lugemiseks tervele perele, lugemiseks üheskoos.

 

Raamatu vahvad illustratsioonid on Kerli Toomi sulest.

Karl Adami

„Eesti metsalinnud. Laululinnud“

(Varrak)

 

Mets kui mitmetahuline ja vägagi elurikas keskkond võib üllatada ja panna iga käiguga üha enam tundma, kui vähe võib tegelikult sealseid seoseid hoomata. On ju meie metsad koduks ligemale kahekümnele tuhandele liigile.

Metsalindudega, keda on olenevalt määratlusest saja kümne liigi kanti, on nende suuruse ja häälekuse tõttu hõlpsam tutvust teha kui näiteks pisikeste mardikalistega. Sellesse raamatusse on autor koondanud neljakümne kuue meie metsades pesitseva laululinnu kirjeldused, elupaigaeelistused, aastate jooksul kogunenud tähelepanekud tiivuliste omavahelistest suhetest ja pereelust.

Tekste saadab suur hulk fotodele püütud hetki, mille saamiseks on autoril tulnud sumbata nii põlvini ulatuvas lumes kui kuulata sääseemandate hiliskevadisi meelitusi. Mõne metsalinnu nägemiseks ja kuulmiseks tuleb vaid metsa põigata. Käsitletud metsalindude seas leidub neid, kes saaksid hakkama ka parkides või suuremates aedades, ja neidki, kellele sobivad elupaigaks üksnes metsad.

Karl Adami (snd 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja auhinna laureaat. Loomalugude autori ja operaatorina on ta olnud tegev ka ETV saates „Osoon“.. Mitu tema tööd on ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. 2017. aastal ilmus Karl Adami esimene metsast inspireeritud teos „Metsasosinad“, millele järgnes 2018. aastal „Eesti talvised metsalinnud“.

 

Tegelikult olen ma Sulle vist ka varem maininud, et mulle on hakanud linnud meeldima, eriti viimasel kümnel aastal, kui olen saanud olla ja toimetada Nõmmel, kus aias samuti igasugu linde näha saab. Lindude maailm on põnev ja huvitav, ja seetõttu olen hakanud koguma endale ka linnuraamatuid. Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid lainnuraamatuid, millest olen saanud Sulle ka oma blogis kirjutada.

 

Nii meenuvad mulle:

 

Lars Svenssoni „Linnumääraja“ (Varrak, 2020),

Marko Mägi „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2020),

Jim Robbinsi „Imelised linnud“ (Varrak, 2018),

Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (Tänapäev, 2018, raamatusari „Looduse lood“),

Dmitri Krõlovi „Mina olen pingviin“ (Pegasus, 2017, raamatusari „Laste loomaraamat“),

 

kuid ka Tarvo Valkeri „Europardi talvekodu ja teisi linnujutte“ (Huma, 2010),

Dr Roger Ledereri „Imelised linnud“ (Koolibri, 2008),

Peep Veedla „Pargi- ja aialindude taskugiid“ (Pesapaik, 2022), „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemale“ (Pesapaik, 2021), „Laululuige lummuses. Värsid lindudest“ (Pesapaik, 2021), „Pöialpoiss – made in Luxembourg. Värsse lindudest“ (Berit Grupp, 2009), „Lindudega sõbraks“ (Berit Grupp, 2008),

Fred Jüssi „Linnuaabits“ (Ajakirjade Kirjastus, 2007),

Lars Jonssoni „Euroopa linnud“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004 ja 2008),

Rebecca Ruppi „Kõik, mida te lindudest veel ei tea“ (Odamees, 2002),

Ene Vihti „Teder“ (Valgus 1987, raamatusari „Pääsuke“),

Janis Baltvilksi „Vestlusi lindudest“ (Eesti Raamat, 1986),

Raivo Männi „Tiirud“ (Valgus, 1982, raamatusari „Pääsuke“),

Rein Saluri „Linnud“ (Eesti Raamat, 1981),

Heinrich Veromanni „Valge-toonekurg“ (Valgus, 1980, raamatusari „Pääsuke“) ja „Pääsukesed“ (Valgus, 1978, raamatusari „Pääsuke“),

Erik Kumari „Lindude ränne“ (Eesti Raamat, 1975), „Eesti lindude välimääraja“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, Valgus, 1984), „Kuidas vaadelda linde“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963),

Tiit Randla „Eesti röövlinnud. Kullid ja kakulised“ (Valgus, 1976),  

Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni „Eesti laululinnud“ (Valgus, 1974),

Bengt Bergi „Viimased kotkad“ (Eesti Raamat, 1972, raamatusari „Maailm ja mõnda“),

Mart Mägeri „Linnud rahva keeles ja meeles“ (Eesti Raamat, 1969).

 

Uue linnuraamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et on olnud suurema osa elust moel või teisel metsas kulgeja … Mets kui mitmetahuline ja vägagi elurikas keskkond üllatab ja paneb teda iga käiguga üha rohkem tundma, kui vähe suudab ta tegelikult sealseid seoseid hoomata.

 

Autor kinnitab, et meie metsad on koduks ligemale kahekümnele tuhandele liigile. Metsalinde, keda olenevalt määratlusest on saja kümne liigi kanti, on hõlpsam tutvust teha.

 

Karl Adami lisab, et kuigi ta seda sooviks, pole kokkusaamised metsalindudega siiski igapäevased, kuid mida enam metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda leplikumaks ja usaldavamaks muutuvad selle elanikud. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ning ohtudega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab kevadtuultele või talvekülmale vaatamata reibastest linnuhüüdudest.

 

Ja veel. Karl Adami on sellesse raamatusse koondanud 46 metsades askeldavat ja pesitsevat laululindu. Väliselt puuduvad laululindudel selgelt äratuntavad tunnused, mille põhjal saaks neid teistest linnuseltsidest kergesti eristada. Laululinde eristatakse teistest lindudest selle poolest, et nende laulukõri on kõige enam arenenud.

 

Autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et linnud, kellest ta raamatus veidi pikemalt juttu teeb, seostavad talle isiklikult metsadega. Lindude salaelu avamisel olid talle abiks nii teised linnuhuvilised kui muud allikad, peaasjalikult raamatud.

 

Esimene peatükk jutustab lugejale metsaelupaikadest. Selgub, et metsamaa all on üle poole Eesti maismaast. Meie kodumaa metsad on väga mitmekesised … metsalindude seas on oma 40 liiki, kes on puhtad metsaasukad ja kellele sobib pesitsemiseks vaid mets.

Karl Adami tõdeb, et uuringute põhjal pesitseb meie metades ühel ruutkilomeetril keskmiselt 300 linnupaari. Tuleb arvestada, et asustustihedus aru- ja soometsades varieerub suurel määral.

Enamik laululinde saab hakkama mitmesugustes metsades, kuid on palju neidki, kel on elupaigale veidi kindlamad nõuded.

Tihtipeale on oluline, kui suur on metsaala ja mis seda ümbritseb, kas sellele jääb kõrgemaid künkaid ning veekogusid ja palju leidub selles eri vanuses ja olekus puid ning kas see paik on mitmerindeline. Kuid tähtsaks võib pidada sedagi, millised on metsas kasvavad rohttaimed ja milliseid puuliike enim silma hakkab. Just taimed ja neist toituvad putukad on paljudele metsas toimetavatele lindudele otseselt või kaudselt olulised.

Karl Adami räägib selles peatükis veel aru- ja soometsadest, salu- ja laanemetsadest, soovikumetsadest, kõdusoomeetsadest, loometsadest, nõmme- ja palumetsadest, rabastuvatest metsadest, sürjametsadest.

 

Seejärel on lugeja ees peatükk inimõjust metsadele, mis omakorda mõjutab ka metsalindude elu-olu, juttu on raiesmikest, noorendikest (mõlemad pakuvad üllatusi), sellestki, et pesi leiab kõigilt metsakorrustelt. Siinkohal lisan, et iga peatüki juures on palju ja palju suurepäraseid fotosid lindudest. Igati uhke värk!

 

Enne, kui jõuame lindude ja nende pikemate tutvustuse juurde, on raamatus veel üks peatükk. „Metsalindude aastaring“. Karl Adami räägib lugejale kevadsuvisest külluseajast, kuid ka sügisest, mil niitudel ja rabades, metsades ja rannikul valitseb harjumatu vaikus.

 

Esimene lind selles ägedas raamatus on rasvatihane (Parus major). Iga linnu juures on kirjas tema arvukus, rasvatihasel on see 300 000 – 400 000 haudepaari; talvel 1 000 000 – 1 500 000 isendit. Saame teada, millal lindu kohata võib. Rasvatihast saab kohata aasta läbi. Kirjas on ka levik, rasvatihase levik on kõikjal Eestis . Seejärel suurus. Rasvatihase kaal on 16 – 2 g, kehapikkus 14 cm. Ja ka rahvapärased nimetused, rasvatihast kutsutakse rasva-antsuks, külmalinnuks ja talitihaseks.

Seejärel on rasvatihasest pikemalt juttu, lisaks ka suurepärased fotod. Saame teada, et rasvatihane on mõnikord krutskeid ja alatust täis. Nimelt sel ajal, kui pisikesed põhja- või salutihased ja tutt-tihased pühendunult toitu otsivad ja leitut puukoore ning samblike vahele peidavad, jälgivad rasvatihased seda kõrvalt. Mõistagi on lihtsam teiste sahvreid tühjendada kui ise tööd teha.

Rasvatihane on kõigesööja. Sügisel ja talvel kuulub tema menüüsse peale putukate ja lülijalgsete lai valik marju ja seemneid, mida külmemate ilmade korral tuleb tal leida suurtes kogustes.

Rasvatihaseid iseloomustavad võimutsemine, uudishimulikkus ja leidlikkus.

Nende repertuaar, mis kõlab nii metsades kui isegi asulates, on õige rikas lauluvariantidest ja kutsehüüdusidki on tal mitmeid. Rasvatihane võib võrreldes teiste tihastega teha veidi pikema laulupäeva, aga pärast päikeseloojangut ei kipu ta nokka laulmiseks avama. Pigem lõpetavad kõik tihased lõõritamise tund enne loojangut … Muuseas on tuvastatud rasvatihastel umbes kaheksakümmend häälitsust. Ja mida laiem on isaslinnu sõnavara, seda edukam ta pesitsemisel on.

Rasvatihased on võrreldes paljude teiste lindudega üsna usinad vanemad, kasvatades sageli üles kaks pesakonda.

Rasvatihased pesitsevad kõikvõimalikes puistutes, jättes kõrvale pigem puht okaspuupuistud, kus õõnsusi ei pruugi sobival määral leiduda. Kui kodumetsas ei kasva piisaval hulgal õõnsustega puid, võiks mõne pesakasti ainuüksi rasvatihasele mõeldes üles panna. Neid saavad nad kasutada ka pesitsemisvälisel ajal - ööbimispaikadena

 

Ma ei hakkas Sulle kõiki lindude tutvustusi ja lugusi ümber jutustama, need jäävad Sinu enda lugeda ja avastada, kuid raamatus saame tuttavaks veel salutihase, põhjatihase, sinitihase, tutt-tihase, musttihase, sabatihasega. Tegelikult on see ikka hämmastav, kui palju on meil erinevaid tihaseid. Usun, et selle raamatu abiga on lihtsam aru saada, millised tihased meil akna taga käivad, juhul, kui oled neile näiteks rasvapallikesi või seemnekesi pannud.

 

Ja veel. Tihastele järgnevad väike-lehelind, salu-lehelind, mets-lehelind, rohe-lehelind, mustpea-põõsalind, väike-põõsalind, aed-põõsalind, porr, pöialpoiss (need tegelased mulle kangesti meeldivad), lääne-pöialpoiss, puukoristaja (jälle üks linnuke, kes mulle meeldib ja oma toimetamistega rõõmu valmistab), käblik, võsaraat, punarind (väga imelise välimusega linnukesed), laulurästas, hallrästas, vainurästas, musträstas, hoburästas. Nagu näed, siis on meil ka rästaid üsna palju.

 

Kuid see pole veel kõik. Rästastele järgnevad ööbik (kui ilusasti nad laulavad), käosulane, metsvint, rohevint, suurnokk-vint, leevike (lapsepõlvest mäletan, et ka leevikesi oli näiteks Mustamäe-Nõmme metsas sageli näha, viimasel ajal kahjuks mitte), siisike, kuuse-käbilind, ohakalind, pasknäär (jällegi linnud, kelle nägemine mulle headmeelt on valmistanud), mänsak (väga põneva välimusega tegelane), ronk (rongad mulle meeldivad), hallvares (nagu ka varesed mulle meeldivad), metskiur, peoleo, kuldnokk, lepalind (tänu nimele, üks minu lemmikutest, Tiidelepp otsib ikka ja jälle leppasid), väike-kärbsenäpp, must-kärbsenäpp, hall-kärbsenäpp.

 

Raamatu lõpus võetakse raamatus käsitletud linnud lühidalt kokku. Nii nagu eelpool mainitud, on raamatus 46 liiki, keda võib pidada metsalindudeks ja kellele on hea õnne korral võimalik ligi pääseda. Kokkuvõttes on kirjas 81 linnuliiki, keda on raamatus käsitletud ja mainitud, alates värvulistest ja lõpetades haukalistega.

 

Seejärel veel ka register ja saame ka raamatu autoriga veidi pikemalt tuttavaks.

 

Vahva linnuraamat, mida kindlasti tasub lugeda. Ja kui metsa lähed, siis hoia silmad ja kõrvad lahti, kes teab, keda näha ja kuulda võid …