Suzanne Lang, illustreerinud Max Lang

„Pahur pärdik“

(Pegasus)

Siim Pans on ilma mingi põhjuseta pahas tujus. Tema sõbrad ei saa aru – kuidas ta saab nii pahas tujus olla, kui täna on ometi NII ilus päev? Nad soovitavad tal end sirgu ajada, naeratada ja teha seda, mis neil tuju heaks teeb. Aga kõik see nõu käib Siimule üle jõu… ja ta läheb TSIPAKE marru.

Kas võib olla, et tal on lihtsalt vaja üks päev pahurdada?

Suzanne Lang on USA lasterkirjanik ja telesaadete produtsent, kes kirjutab igati ägedaid lasteraamatuid, mida illustreerib tema abikaasa Max Lang. Täpselt nii on ju ka selle raamatuga, et Suzanne Lang on kirjutanud muheda loo, Max Lang joonistanud ilmatuma ägedad pildid.

„Pahur pärdik“ („Grumpy Monkey“) ilmus algupäraselt 2018. aastal, ja see debüteeris The New York Timesi bestsellerite edetabelis kohal number 8, kuid tõusis ka kohale number 1! Edetabelis oli see äge lasteraamat 25 nädalat!

Aasta hiljem ilmus sellele raamatule ka järg ehk „Grumpy Monkey Party Time“. Äkki ilmub ka seegi raamat eesti keeles.

Aastate jooksul on ilmunud Suzanne Langilt veel mitmeid teisigi raamatuid: „Families, Families, Families!“ (2015), „Hooray for Kids!“ (2016) ja „All Kinds of Families“ (2019).

Piilume selle raamatu kaante vahele. Raamat on igati suures formaadis, ja juba kaanepilt kutsub lugema ja raamatut kätte võtma.

Lugu algab nii. Ühel imeilusal päeval ärkas Siim Pans üles ja leidis, et kõik on valesti. Pean tunnistama, et on ka minul mitmeid selliseid hommikuid olnud, eriti viimastel aastatel.

Siim Pansi häiris see, et päike oli liiga hele, taevas oli liiga sinine ja banaanid olid liiga magusad. Ka mina olen mõnikord selle peale mõtelnud, kuigi minu jaoks meie kauplustes müüdavad banaanid on olnud liiga maitsetud või mädanenud …

Siim oli segaduses. Ta ei saanud aru, mis toimub. Naabrimees Norman (pildilt on näha, et tema on gorilla) arvas, et Siimul on lihtsalt paha tuju, kuigi Siim oli kindel, et see pole üldse mitte nii.

Seejärel kohtusid Siim ja Norman Marabuga. No tead, ju küll neid ägeda välimusega linde. Marabu ei saanud aru, miks Siim pahas tujus oli, ilm oli ometigi ju ilus. Siim kinnitas jätkuvalt, et ta pole pahas tujus, kuid Marabu ja Norman märkasid, et isegi Siimu seismine oli vale! Ta oli kühmus! Siim ajas selja sirgu.

Järgmisena liitus meie tegelastega Leemur. Temagi märkas, et Siim on pahas tujus, kuna tema kulmud olid pahuralt kortsus. Siim ajas lauba sirgu.

Seejärel komistas Siim Mao otsa. Madu märkas, et Siimul oli suu mossis. Nüüd ajas Siim suu naerule.

Siim oli nüüd pealtnäha rõõmus, aga sisimas ta rõõmus ei olnud.

Teised loomad tahtsid, et Siimul oleks hea tuju. Linnud kutsusid teda laulma, pärdikud kiikuma, sebrad püherdama, paabulinnud jalutama, lõvi rohus pikutama, elevant jalgu trampima. Raamatus on veel teisigi loomi, kes Siimule vahvaid asju soovitasid. Kes ja mida? Selle jätan Sulle endale lugeda ja avastada.

Siim sai kurjaks. Ta karjus, et ta ei ole pahur!!! Ta tagus endale vastu rinda. Seejärel tormas Siim minema.

Nüüd oli Siim hoopiski kurb, kuna ta oli teiste peale karjunud, ja tal oli iseendast kahju …

Kuidas lugu lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda. Ah jaa, saad teada sedagi, kes suudab Siimu lohutada ja millega! No ja üks tants okasseaga tuleb ka päevakorrale.

Selline vahva lugu nende kaante vahel. Olen kindel, et väike lugeja saab aru, mis tunne on olla kurb, mis tunne on olla pahane, ja kui vahva on see, kui keegi suudab sind lohutada.

Liam Gallagher & John Squire

„Liam Gallagher & John Squire“

(Warner Music)

„Kui kuuldused Liam Gallagheri ja John Squire'i võimalikust koostööst esimest korda ringlesid, oli kõigi huulil küsimus: kuidas see kõlaks? Ja kui nad käivitasid projekti looga "Just Another Rainbow" ning seejärel "Mars To Liverpool", oli vastus rahuldavalt lihtne - täpselt nii nagu soovite, et see kõlaks. Nüüd vastab duo enam kui ootustele, kui nad annavad välja omanimelise debüütalbumi.

Albumi avalugu "Raise Your Hands" on vahetu tahteavaldus. Trampiv glam-rock hetk, mida Liam on võrrelnud Roxy Musicuga väikesel Stonesy klaveril.

See erksus püsib kogu aeg järjepidev, olenemata sellest, kas nad uurivad melanhoolseid hetki, mis peegeldavad mõnda Oasise ja Liami soolo pala aegluubis ("One Day At A Time") või šokeerivaid meloodiaid, mis kajavad varajasest The Stone Roses’est ("Just Another Rainbow"), samas kui Johni riffide voolavus tundub kohati loomuliku järjena "Second Coming’ule" (eriti loos "Love You Forever"). Ometi paistab album silma ka nende peamiste '60ndate ja '70ndate mõjutuste sähvatustega: pisut Sex Pistolsi jõust koos mõningase Hendrixi elegantsiga ja The Faces’e vapustava rock'n'roll'i puudutusega.

Albumi lood valmisid koos Liami tavaprodutsendi Greg Kurstini abiga, kes esitas ka basskitarri ja trummar Joey Waronkeriga (Beck, R.E.M., Atoms For Peace).“

Niimoodi tutvustab Liam Gallagheri ja John Squire´i ühisprojekti Warner Music pressiteates.

Liam Gallagher on inglise laulja ja laulukirjutaja, kelle täht lõi särama legendaarses briti rokibändis Oasis ja ka ansamblis Beady Eye. 2015. aastal otsustas mees, et aitab küll bändidest, tema alustab soolokarjääri.

Aastail 1991-2009 laulis Liam Gallagher ansamblis Oasis, mis oli oma tegutsemise ajal kindlasti üks mõjukamaid briti bände, britpopi vaieldamatu lipulaev. Neil on ette näidata 8 briti singlimüügitabeli esikohalaulu (kusjuures kummaline on see, et Oasise ehk üks kuulsamaid lugusid „Wonderwall“ selles edetabelis esikohale ei tõusnudki, selle laulu laeks oli koht nr 2!) ja kaheksa albumit, mis tõusid briti plaadimüügitabeli tippu. Muusikaauhindu on neil lugematul hulgal, mh. 17 NME auhinda, 9 Q auhinda, 4 MTV Europe muusikaauhinda ja 6 briti muusikaauhinda. Nende plaate on müüdud üle 70 miljoni eksemplari! Bändi laialimineku üks põhjuseid oli kindlasti vendade Gallagheride omavaheline tüli ja mitmed arusaamatused.

2014 Beady Eye läks laiali ja pärast seda arutleti üsna pikalt, kas Liam Gallagher alustab soolokarjääri või ei alusta, kas ta peaks seda tegema või ei peaks. Ka Liam Gallagher andis erinevaid vihjeid, kuid polnud midagi kindlat, kuni 2017. aasta suvel hakkas mees ennast "näitama“ erinevatel muusikafestivalidel, mistõttu oli üsna kindel, et ju ta ikka soolomaterjaliga välja ka tuleb. Juunis 2017 ilmus debüütalbumi esiksingel „Wall of Glass“ ja juuni lõpus teine singel „Chinatown“, oktoobris 2017 album „As You Were“, mis tõusis ilmudes briti plaadimüügitabeli esikohale ja esimese nädalaga müüdi seda 103 000 eksemplari!

Viimastel aastatel on Liam Gallagher olnud ülimalt edukas ja avaldanud mitmeid ja mitmeid sooloalbumeid: „As You Were“ (2017), „Why Me? Why Not.“ (2019) ja „C´mon You Know“ (2022), lisaks veel ka mitmeid suurepäraseid kontsertplaate: „MTV Unplugged (Live at Hull City Hall)“ (2020), „Donw by the River Thames“ (2022) ja „Knebworth 22“ (2023).

Ja nüüd, 1. märtsil 2024 koostööalbum John Squire´iga.

Jonathan Thomas „John“ Squire on sündinud 24. novembril 1962. Ta on inglise muusik, laulukirjutaja ja kunstnik. John Squire on kindlasti üks mõjukamaid ja tunnustatumaid briti rokk-kitarriste 1980. aastate lõpus, 1990. aastate alguses.

Teda teatakse tema helisevate meloodiate, ja meeldejäävate ja vägevate kitarrisoolode tõttu. Sageli on ta kasutanud ka nn wah wah effekte. Tema eeskujudeks on kindlasti olnud Jimmy Page (bluusilikud hard roki rifid ja soolod) ja Jimi Hendrix (funkilikud rifid)

Kui BBC 6 Music pani 2010. aastal paika (toonase 30 aasta) parimaid kitarriste, siis oli John Squire kohal number 13!

John Squire oli kitarrist suurepärases briti bändis The Stone Roses, mille Squire rajas koos laulja Ian Browniga juba 1983. aastal. The Stone Roses oli kindlasti üks Madchesteri muusika- ja kultuuriskeene edukamaid bände. Madchester arenes ja oli populaarne 1980. aastate lõpus Manchesteris, kui tegijateks olid ka Happy Mondays, Inspiral Carpets, The Charlatans, James, 808 State jpt.

Pärast lahkumist (1996, põhjuseks meelemürgid, samal aastal läks The Stone Roses ka laiali) The Stone Roses´ist rajas Squire uue bändi – The Seahorses. Kahjuks läks ka see ansambel 1999. aastal laiali.

Lisaks sellele on John Squire avaldanud ka kaks sooloalbumit, kusjuures tema viimasest oma nime all avaldatud plaadist „Marshall´s House“ on möödas 20 aastat, sest see ilmus 2004. Põhjus lihtne, Squire pühendus täielikult maalimisele 2007. aastal. Siinkohal tasub meenutada, et The Stone Rosesi deüütalbumi „The Stone Roses“ (1989) kaanepilt on Squire´i maalitud. Huvitav on seegi, et The Stone Roses avaldaski vaid kaks stuudioplaati, neist teine „Second Coming“ ilmus 1994 ehk veidi enne seda, kui bänd laiali läks. Lisaks ilmus The Stone Rosesil mitmeid singleid (nt 1995, 1999 ja isegi 2016), mis stuudioalbumitele ei jõudnudki, mitmeid neist saab kuulda näiteks bändi kogumikplaadil „The Very Best of The Stone Roses“ (2002).

John Squire naases muusikasse 2011. aastal, kui The Stone Roses uuesti kokku tuli. 2017 läks bänd jällegi laiali, ja Squire pühendus taaskord maalimisele. Vaatamata sellele mängis Squire vahetevahel ka kitarri, näites 2022. aastal Liam Gallagheri konstertitel Knebworth´is.

2023. aasta lõpus hakkas Squire tegema koostööd Liam Gallagheriga uue albumi kallal.

5. jaanuaril 2024 avaldasid Liam Gallagher ja Squire singli „Just Another Rainbow“, mis tõusis brittide singlimüügitabelis kohale 16.

Veidi hiljem ehk 26. jaanuaril 2024 ilmus teine singel „Mars to Liverpool“, mis tõusis eelpool mainitud tabelis samuti kohale 16.

Pärast plaadi ilmumist andis duo teada, et nad lähevad ka kontsertturneele, mis algab 13. märtsil Barrowland Ballroom´is Glasgow´s Šotimaal, turnee lõpeb 11. aprillil Brooklyn Paramaount Theatre´is New Yorgis!

Kui Gallagheri ja Squire albumit kuulata, siis kõike seda, millest Squire puhul juttu oli, kuuleb ka sellel plaadil, ja see mõjub minu kõrvale ja hingele suurepäraselt.

Liam Gallagheri ja John Squire´i album algab igati uhke rokilooga „Raise Your Hands“, milles kübe glämmrokki, kuid ka saunde, mis vana hea britpopi meelde toovad.

Teises laulus „Mars To Liverpool“ marsivad Gallagher ja Squire uhkel sammul Liverpooli. Jällegi lugu, mis meenutab britipoppi oma parimatel aastatel. Täpselt sama saab ütelda ka laulu „One Day At A Time“ kohta.

Neljas lugu „I´m A Wheel“ kaldub tugevalt bluusi poole, ja kuulake seda Squire´i kitarrisoolot, uskumatult hea. Melanhoolne, nukrameelne, kuid võimas.

Viies lugu „Just Another Rainbow“! Mäletate Oasise ja The Stone Roses´i parimaid lugusid! Siin on seda kõike. Liam Gallagher ja John Squire sobivad suurepärasel kokku.

Bluusilikult hingab ka albumi kuues laul „Love You Forever“. Siin on seda miskit, mis teeb muusika suureks. Mulle meenuvad igasugu ägedad rokilood 1970. aastatest.

Täiesti vanakooli rock´n´rolliks kisub asi plaadi 8. laulus „You´re Not The Only One“. Ma olen 100% kindel, et Gallagheril ja Squire´il on seda albumit tehes olnud hiiglama hea tunne … kuulake seda lugu, siis saate aru millest räägin …

Uhkelt kõlab ka albumi eelviimane laul „I´m So Bored“.

Viimane laul „Mother Nature´s Song“ on suurepärane lõppakord sellele suurepärasele albumile. Sõna saavad nii Gallagher kui ka Squire kitarril. Mõlemad mehed on suurepärased esitajad ja artistid. See lugu kinnitab seda 100%.

Kuula ise ka:

Rod Stewart with Jools Holland

„Swing Fever“

(Warner Music)

Rod Stewart on olnud minu üks lemmikartiste läbi mitme ja mitme kümnendi. Tegelikult juba 1970. aastate lõpust, kui muusikamaailma vallutasid tema esitatud hittlood “Sailing”, “Da Ya Think I’m Sexy”. Paaril viimasel aastal olen hakanud otsima ja ostma ka Rod Stewarti vinüülalbumeid, mis ilmunud nii 1970. kui ka 1980. aastatel. Ei maksa unustada sedagi, et 2010. aastal jõudis Rod Stewart esinema ka Tallinna Lauluväljakule, kus ta andis igati ägeda ja eduka kontserti.

Roderick David “Rod” Stewart sai selle aasta 10. jaanuaril juba 79-aastaseks, kuid on ka tema üks nendest artistidest, kes jäävad igavesti nooreks, mida ta tõestab ka oma uuel ja igati svingival albumil.

Kähedahäälne briti laulja ja laulukirjutaja alustas oma karjääri juba 1964, mil teda teati ja tunti tubli bluusiartistina. Kuulsust saavutas ta lauljana The Jeff Beck Group’is ja ansamblis Faces. Sooloartistina hakkas ta plaadistama 1970. aastate alguses, kuid samal tegutses ta koos ansambliga Faces, kuni aastani 1973.

Rod Stewart on aastate jooksul avaldnud mitmeid ja mitmeid plaate, tal on mitmeid ja mitmeid laule, mis jõudnud muusikatabelite tippu, kes muusikasõpradest ei teaks laule “Maggie May”, “Da Ya Think I’m Sexy” ja “Sailing”. Ta on esitanud bluusi, folki, rokki, hard rokki, poppi ja isegi diskot.

Selle sajandi alguses saavutas Rod Stewart edu plaadistades 5-osalise plaadisarja vanadest USA popstandardidest.

Rod Stewart sündis ja kasvas Londonis, tema isa oli šotlasest kaupmees. Noor Rod mängis jalgpalli Finchley alla 15-aastaste noorte võistkonnas. Kord kutsus ta oma treeningutele isegi profiklubi Brentford FC, kuid pärast seda Rod Stewartiga enam ühendust ei võetud. Aastate jooksul on Stewartit alati teatud ka tõsise jalgpalli-fännina, täna on tema lemmikuteks FC Glasgow Celtic ja FC Manchester United. Tal on üks tõsine harrastus veel – mudelraudteed, ja ta on ka selles valdkonnas igati kõva tegija.

Muusikasõpradel läks tegelikult ju õnneks, et Rod Stewartist jalgpallurit ei saanud, sest Rod Stewart avastas üsna varakult enda jaoks ka muusika. Juba 1960. aastate alguses esines ta Euroopas koos folklaulja Wizz Jonesiga. 1963 oli ta Inglismaal tagasi. Ta hakkas lauljaks ja suupillimängijaks ansamblis Jimmy Powell & the Five Dimensions, mis tegutses Birminghamis. Ansambel lindistas ka ühe laulu, millel Rod Stewart mängis just suupilli.

Oma lauljakarjääri alustas Rod Stewart 1964, kui ta lindistas stuudios tõelise bluusiklassiku “Good Morning Little Schoolgirl”. Seejärel naases ta Londonisse, kus laulis erinevates R&B-bändides nagu Long John Baldryn Hooche Cooche Men, Steampacket ja Shotgun Express. Kuuslust kogus Rod Stewart aga ansamblis The Jeff Beck Group, mis avaldas ka kaks albumit, enne kui bänd 1969 laiali läks. Seejärel kutsuti Stewartit laulma USA rokipunti Cactus, kuid selle asemel Stewart ja Jeff Beck Groupi basskitarrist Ron Wood liitusid ansambliga The Small Faces, mis üsna ruttu vahetas ja nii sai bänd tuntuks nime all Faces.

Faces saavutas väga kiiresti populaarsuse, kuid Rod Stewartil oli selle kõrvalt aega teha ka soolokarjääri. Plaadifirma Mercury avaldas tema sooloalbumid “The Rod Stewart Album” (1969), “Gasoline Alley” (1970), “Every Picture Tells a Story” (1971) ja “Never a Dull Moment” (1972). Laulja soolokarjääri murdepunktiks oli hittlugu “Maggie May” (1971), mis tõusis USA singlimüügitabeli esikohale! Kui siia lisada ka ansambli Faces albumid, siis laulis Rod Stewart aastail 1969-1973 koguni kaheksal albumil!

Plaadifirma Mercury avaldas veel ühe Rod Stewarti sooloalbumi “Smiler” (1974). Seejärel kolis laulja USAsse ja tegi firmale Warner Bros albumi “Atlantic Crossing” (1975). Nüüd oli Rod Stewartist saanud särav 70. aastate rokitäht! Kui seni oli tema muusikas olnud kübe ka folgilikku hingamist, siis nüüd tuli mängu ka popmuusika – nii ilmusid üliedukad albumid “A Night on the Town” (1976) ja “Foot Loose & Fancy Free” (1977). Diskomuusika mõjutusi oli albumil “Blondes Have More Fun” (1978), mis tõusis USA plaadimüügitabelis esikohale. Seda müüdi üle 4. miljoni eksemplari.

Aastail 1970-1995 oli Rod Stewartil peaaegu igal aastal vähemalt üks hittlugu, mis edetabelites edukas. Nii tasub meenutada tema lugusid “Tonight’s the Night” (1976) ja megahitti “Da Ya Think I’m Sexy” (1979). Stewart säras plaatidel ja säras ka kontsertlavadel oma edevate esinemisriietega ja ka sellega, et lõi jalgpalli palle publiku sekka.

1980. aastate alguses tõi Stewart oma muusikasse uut hingamist, tehes palju popmuusikat, milles kasutati ka rohkelt süntesaatoreid, näiteks album “Tonight I’m Yours” (1981). Seejärel ilmus Stewartilt veel neli albumit (“Body Wishes” (1983), “Camouflage” (1984) ja “Every Beat of My Heart” (1986)), mis enam sedavõrd edukad ei olnud, kuid 1988 ilmunud LP “Out of Order” ja 1989 ilmunud hittsingel “Downtown Train” tõstsid laulja taaskord tippu.

1991 ilmus album “Vagabond Heart”, mis oli varasematest küpsem ja rahulikum, kuid ka see meeldis publikule. 1993 esines Rod Stewart telesaates “MTV Unplugged”, sellest saatest tehti ka album “Unplugged … And Seated” (1993), mis andis lauljale järjekorde hittsingli “Have I Told You Lately”.

1995 ilmus album “A Spanner in the Works”, mis oli suurepärane saundi ja teostusega, 1996 ilmus album “If We Fall in Love Tonight”, millel oli nii uusi kui ka vanemaid lugusid ja 1998 ilmus album “When We Were the New Boys”, mis viis Stewarti tagasi juurte juurde ehk see oli rokiplaat.

Rod Stewart jätks edukalt ka selle sajandi alguses, kuigi ei maksa unustada, et 2000 avastati lauljal kilpnäärmevähk, talle tehti lõikus läbi kurgulihaste, mistõttu pidi ta uuesti laulma õppima, kuid vaatamata sellele ilmus 2001 album “Human”, mis ei olnud küll väga edukas, seejärel neli albumit sarjast “Great American Songbook”, millel Stewart esitas nn USA popmuusika standardlugusid. Plaadid olid ülimalt edukad.

2006 ilmus rokkmuusika hittlugude album “Still the Same: Great Rock Classics of Our Time”, 2009 ilmus veel üks coverite album, seekord soulmuusika ja Motowni lugude album “Soulbook”, kuni 2010 ilmus “Great American Songbook” viies album “Fly Me to the Moon”.

2012 avaldas laulja biograafia “Rod: The Autobiography”. Huvitaval kombel pole seda raamatut “leidnud” meie kirjastajad, sest ometigi võiks ju sellise mehe elulugu ka eesti keeles olemas olla …

Pärast seda hakkas ta kirjutama üle pika aja ka uut muusikat, viimati oli ta seda teinud ju 1990. aastatel. Ilmusid albumid “Time” (2013), “Another Country” (2015).

2018 ilmus album “Blood Red Roses”, mis tõusis kohe ilmudes brittide plaadimüügitabeli esikohale!

Ka albumil “You’re in My Heart” (2019) esitas Stewart omasid lugusid, seekord saatjaks Royal Philharmonic Orchestra. Veidi varem, 2016, oli Rod Stewartil avastatud eesnäärmevähk, mida ta hoidis saladuses ja andis sellest teada alles 2019, mil ta korraldas hetegevusgala, et korjata raha just eesnäärmevähki ennetava töö jaoks.

2021 üllatas Rod Stewart muusikasõpru uue albumiga – ”The Tears of Hercules”, mida ennetas ka uus singel “Touchline”. Kuna maailmas oli pandemia aeg, lauljal oli palju ”vaba aega”, mistõttu ta otsustas tegeleda uue muusika ja uue albumiga.

“The Tears of Hercules” oli Rod Stewarti 32. stuudioalbum, selle produtsentideks olid Rod Stewart ise ja Kevin Savigar, kes on ka varem Rod Sewartiga koostööd teinud. Savigari teised tuntumad “koostööpartnerid” on olnud George Harrison, Bob Dylan, John Mellencamp, Pat Benatar, Marily Manson, Willie Nelson jpt.

Jools Holland, mees nagu muusika

Julian Miles Holland ehk Jools Holland sai 24. jaanuaril 66. aastaseks. Ta on inglise pianist, ansamblijuht, helilooja, laulja, saatejuht. Ta on mänginud ansamblis Squeeze, kuid teinud ka koostööd paljude muusikamaailma supertähtedega, näiteks Marc Almond, Joss Stone, Tom Jones, Jose Feliciano, Sting, Eric Clapton, Mark Knopfler, George Harrison, David Gilmour, Ringo Starr, Bono, Ruby Turner jpt.

Aastail 1982 kuni 1987 oli ta telekanalis Channel 4 muusikasaate ”The Tube” üks saatejuhtidest, alates 1992. aastast on ta juhtinud ägedat muusikasaadet ”Later … with Jools Holland” BBC2´s.

Ka raadiost saab Jools Hollandit kuulata, ta juhib BBC Radio 2´s saadet ”Jools Holland”.

Holland on sündinud Blackheath´is, Londonis. Juba kaheksa-aastaselt mängis ta suurepäraselt klaverit, ja seda kuulmise järgi! Koolis käis ta Shooters Hill Grammar School´is, Londonis, ja ta oli veidi üleannetu õpilane.

Muusikalist karjääri alustas ta stuudiomuusikuna. Tema esimene ülesastumine oli 1976. aastal, mil ta mängis Wayne County & the Electric Chairs laulus “Fuck Off”.

Veidi enne seda, aastal 1974 oli kokku tulnud ka ansambel Squeeze. Selles briti popmuusika bändis mängis Holland klahvpille kuni aastani 1980. Ta mängis kaasa Squeeze kolmel esimesel stuudioalbumil: ”Squeeze”, ”Cool for Cats” ja ”Argybargy”.

Sooloartistina alustas Holland tööd 1978. aastal, kui ilmus tema esimene EP ”Boogie Woogie ´78”. Kaheksakümnendate aastate alguses ilmus mitmeid tema sooloalbumeid.

Samal ajal alustas ta tööd ka televisioonis. Ekraanidele jõudis populaarne show ”The Tube”, mille kaassaatejuht oli Paula Yates.

1983. aastal mängis Holland harukordselt ägeda klaverisoolo ansambli The The laulus ”Uncertain Smile”, mis ilmus ansambli albumil “Soul Mining”.

Kaks aastat hiljem ehk 1985 liitus Holland jällegi ansambliga Squeeze ja mängis seal kuni aastani 1990. Seejärel pühendus Jools Holland oma soolokarjäärile ja tööle saatejuhina televisioonis.

1987 pani mees kokku igati ägeda Jools Holland Big Bandi, mille koosseis kasvas aastate jooksul ja see nimetati ümber Jools Holland´s Rhythm and Blues Orcestra´ks. Aastal 2022 oli selles juba 17 liiget, lauljatena lõid kaasa Louise Marshall, Ruby Turner, Hollandi tütar Mabel Ray ja ka Hollanid noorem vend Christopher Holland.

Aastail 1988 kuni 1990 oli Jools Holland saatejuht koos David Sanborniga populaarses NBC muusikasaates ”Sunday Night”. Aastast 1992 sai Hollandist saatejuht omale saatele “Later … with Jools Holland”, lisaks veel ka populaarne vana-aasta õhtu teleshow ”Hootenanny”.

1996 sõlmis Jools Holland plaadistuslepingu Warner Bros. Records´iga.

Novembris 2002 kutsus Jools Holland kokku muusikud, et tähistada George Harrisoni muusikalist karjääri ja muusikat, toimus “Concert for George”. Jaanuaris 2005 esines Jools Holland, tema bänd ja Eric Clapton heategevuskontserdil “Tsunami Relief Cardiff”.

Ja veel. Eelmise aasta (2023) märtsis andis Austraalia rokkmuusik ja laulja Jimmy Barnes teada, et paneb kokku tõelise superbändi – The Barnestormers, milles mängivad lisaks temale ka Austraalia rockabilly muusika ja laulja Chris Cheney, legendaarse rockabilly bädni Stray Cats trummar Slim Jim Phantom, legendaarne LAV´i muusikaprodutsent Kevin Shirley ehk The Cavemen (tema on teinud stuudios tööd paljudele muusikamaailma legendidele nagu Aerosmith, The Black Crowes, Silverchair, HIM, Mr. Big, Europe jpt.) ja Jools Holland.

Album ”The Barnestormers” ilmus 26. mail 2023. Tõeline maiuspala rockabilly ja rock´n´rolli sõpradele.

Aastal 2024 on otsustanud Rod Stewart ja Jools Holland üheskoos midagi ägedat teha, ja nii ilmuski nende koostööplaat ”Swing Fever”. Tegelikult alustati albumiga tööd juba eelmisel (2023) aastal.

Plaadi avalöögiks on igati svingiv klassik ”Lullaby of Broadway”, mis on algupäraselt pärit aastast 1935, laulu kirjutasid Harry Warren ja Al Dubin. Esimest korda esitas seda USA näitlejatar ja lauljatar Wini Shaw ja lugu kõlas muusikafilmis ”Gold Diggers” just 1935. aastal.

Aastate jooksul on seda vahvat lugu esitanud Doris Day, Bing Crosby, Tony Bennett, Ella Fitzgerald, Bette Midler, Dianne Reeves jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seda õiget svingi ja mõnusat olekut ning head tuju. Otse loomulikult saab soleerida Jools Holland ka klaveril.

Mõnusalt humoorikas ja kaasakiskuv on teine laul ”Oh Marie”, mille algupäraseks esitajaks on Lou Prima. Lahedad on ka selle loo puhkpillisoolod. Ai, kui hea!

Kolmas laul on rahulikum svingipala ”Sentimental Journey”, mis on pärit aastast 1944. Loo autoriteks Les Brown ja Ben Homer, sõnad on kirjutanud Bud Green. Aastate jooksul on seda mõnusa olekuga lugu esitanud Dinah Shore, The Platters, Booker T. & the M.G.´s, Ringo Starr, Emmy Rossum, isegi Bob Dylan jpt.

Stewarti esitab igati ägeda versiooni, millel ka Holland suurepärase klaverisoolo mängib, rääkimata vägagi kaasakiskuvast orkestratsioonist.

Tempokam svingiligu on albumi neljas laul ”Pennies from Heaven”. Lugu aastast 1936, muusika autoriks Arthur Johnston, sõnade autoriks Johnny Burke. Esimesena esitas seda legendaarne Billie Holiday, kuid seda laulu on esitanud ka Louis Armstrong, Doris Day, Tony Bennett, Dinah Washington, Dean Martin, Guy Mitchell, Harry James, Frank Sinatra, Seth MacFarlane jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on selles loos ägedaid puhkpillisoolosid, kuid ka mõnusat mitmehäälset laulu.

Veidi džässilikum ja kübe bluusilikum on albumi viies laul ”Night Train”. See ongi ju bluusiklassika ehk lugu aastast 1951, mida esimest korda esitas Jimmy Forrest. 1963. aastal esitas seda ka James Brown!

Kuues laul on ”Love Is the Sweetest Thing”. Taaskord veidi rahulikum esitus, mõnusalt kulgev laul. Loo kirjutas 1932. aastal briti ansamblijuht ja laulja Ray Noble, kes kasutas oma bändis juhtlauljana Al Bowlly´t, kes seda lugu esimest korda ka esitas. Pärast seda on selle lauluga ”mõnulenud” Perry Como, Mel Torme, Bing Crosby, Frankie Vaughan, Dinah Washington, Peter Skellern ja isegi legendaarne ooperilaulja Mario Lanza.

Stewarti esituses on see jätkuvalt hea, mõnusa meloodiaga laul, milles ka saksofonisoolot kuulda saab, ja kas mitte siin lausa hammondi orelit pole kasutatud …

Seitsmes laul on ”Them There Eyes”. Algupäraselt džässilaul aastast 1930. Autoriteks Maceo Pinkard, Doris Tauber ja William Tracey. Üks esimesi salvestusi sellest laulust on aastast 1931, siis esitas seda Louis Armstrong. Üks tuntumaid versioone sellest loost aastast 1939, siis salvestas selle Billie Holiday.

Stewarti ja Hollandi plaadil on see kergelt voolav svingilugu, milles ka mitmeid puhkpillisoolosid, bigbändi muusikat parimal kujul, rääkimata nendest suurepärastest naishäältest, mida Stewarti taustal kuulda saab.

Kaheksas lugu on rokilikum, bluusrokilikum ”Good Rockin´ Tonight”, sest algupäraselt oli see nn jump bluesi laul, mille 1947. aastal kirjutas ja esitas Roy Brown. Väidetavalt on see üks esimesi rock´n´rolli salvestusi. Aastate jooksul on seda esitanud Pat Boone, Elvis Presley, Bruce Springsteen ja ka Robert Plant koos ansambliga The Honeydrippers.

Stewart ja Holland on selles loos suurepärased, siin on bluusi ja bluusrokki, siin on boogie woogie´t, siin on mitmehäälset laulu ja jällegi ka üks vahva kitarrisoolo.

Üheksas lugu on džässmuusika ja varajase svingmuusika klassika. ”Ain´t Misbehavin” on aastast 1929, selle kirjutasid Thomas ”Fats” Waller, Harry Brooks ja Andy Razaf. Esimest korda esitati seda Broadway muusikalis ”Connie´s Hot Chocolates”. Aastate jooksul on seda esitanud Louis Armstrong, Bill Robinson, Sarah Vaughan, Bing Crosby, Billie Holiday, Eartha Kitt, Ella Fitzgerald, Miles Davis, Sam Cooke, Ray Charles, Nat King Cole, Elkie Brooks, Willie Nelson jpt.

Stewart ja Holland suudavad sellel albumi edasi anda selle loo igati ajastutruult, isegi nii hästi, et kuulaja hakkab kahtlema, kas aasta on 2024 või on see hoopis sada aastat tagasi tehtud salvestus …

Kümnes lugu on bluusilik ”Frankie and Johnny”, üsna mõnusa minekuga, kuid üsna tõsise taustaga lugu. Väidetavalt jutustab see lugu tõestisündinud loo, mis viib aastasse 1899! See jutustab naisterahvast, kel nimeks Frankie, ja tema mehest, kel nimeks Johnny. Kui Johnny jäi Frankiele vahele teise naisega, siis võttis Frankie relva ja lasi oma mehe maha … vot sedasi.

Johnny Cash, Sam Cooke, Sammy Davis Jr., Bob Dylan, Lena Hornes, Burl Ives, Jack Johnson, Jerry Lee Lewis, Van Morrison, Pete Seeger, Dinah Shore, Gene Vincent, Stevie Wonder, Josh White, Elvis Presley on vaid mõned artistid, kes seda laulu esitanud on.

Ja uskuge mind, Rod Stewart ja Jools Holland saavad selle lauluga väga hästi hakkama.

Stewarti ja Hollandi uue albumi üheteistkümnes laul ”Walkin´ My Baby Back Home” on pärit aastast 1930. Selle laulu kirjutas Fred E. Ahlert, sõnade autoriks on Roy Turk. Kui interneti avarusi uskuda, siis ainuüksi 1931. aastal esitasid seda laulu neli erinevat artisti: Nick Lucas, Ted Weems, The Charleston Chasers ja Lee Moorse.

Pärast seda on laulu esitanud ka Maurice Chevalier, Nat King Cole, Johnnie Ray, Monica Zetterlund (tema laulis seda laulu rootsi keeles), Natalie Cole, Elvis Costello jt.

Stewarti esituses on see igati meeleolukas svingilugu, milles kuulemma ka Hollandi esituses klaverisoolot. Orkestratsioon on igati vahva.

Eelvimane laul on ”Almost Like Being in Love”, selle on kirjutanud Frederick Loewe, sõnade autoriks on Alan Jay Lerner. Esimest korda kõlas see 1947. aastal muusikalis “Brigadoon”. Toona laulsid seda David Brooks ja Marion Bell. 1954 jõudis kinolinale ka samanimeline (”Brigadoon”) film, siis laulis seda legendaarne Gene Kelly.

Laul on olnud aastate jooksul igati populaarne, sest seda on laulnud ka Frank Sinatra, Nat King Cole, Shirley Bassey, Ella Fitzgerald, Erroll Garner, Seth MacFarlane, Diana Krall, James Taylor jpt.

Stewarti ja Hollandi esituses on seegi lugu ehe bigbändi svingilugu. Puhkpillid on võrratud, lisaks ka äge kitarrisoolo.

Stewarti ja Hollandi suurepärase albumi viimane laul on ”Tennessee Waltz”, populaarne kantrimuusika laul, mille 1946. aastal kirjutasid Pee Wee King ja Redd Stewart. Esimest korda sai seda laulu kuulda 1948. aastal, populaarseks laulis selle 1950. aastal Patti Page.

Seejärel on seda menukat laulu laulnud mitmed teised kantrimuusika tähed, kuid mitte ainult: Guy Lombardo, The Fontane Sisters, Petula Clark, Alma Cogan, Sam Cooke, Otis Redding, Manfred Mann, Norah Jones, Leonard Cohen, Pat Boone, Eva Cassidy, Connie Francis, Emmylou Harris, Tom Jones, Anne Murray, Elvis Presley, Billie Jo Spears, Kitty Wells jpt.

Kui meenutada, siis ühe kauni valsi ”Tom Traubert´s Blues (Waltzing Matilda)” (see põhineb ju paljuski just Austraalia rahvaviisil ”Waltzing Matilda”) esitas Rod Stewart juba ka 1993. aastal, see kõlas tema albumil ”Lead Vocalist”.

”Swing Fever”-albumi lõpulugu algab küll valsilikult, kuid siis selgub, et ka valsist saab igati korraliku ja kaasahaarava svingiloo teha.

Kuula ise ka:

Grethe Rõõm

„Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“

(Varrak)

Ruudi isa telefoni saabub kummaline sõnum: „Hambahaldjale". Isa Tauno ei tee sellest väljagi ja nii otsustab poiss ise tegutseda.

Sellest saab alguse metsik seiklus koos uue sõbra Tuulaga, kellel on oma suur saladus.

Kas sul on julgust nendega kaasa seigelda?

Grethe Rõõm on laste- ja noortekirjanik, kes on varem kirjutanud raamatud „Lohe Lembitu lood”, „Tähtraamatu tagasitulek” ja „Kaarnapuu”.

Grethe Rõõmu kirjutatud „Ruudi, Tuula ja hambahaldjas Tauno“ on üks imeliselt äge lasteraamat. On ju siin igati vahvad peategelased, on muinasjutulisust (haldjad, kummitus), põnevust (Ruudi öised seiklused, et hambahaldja ülesandeid täita) ja inimlikkust (kasvõi peategelase pisikesed hirmud).

Loo alguses kinnitab loo jutustaja ehk 7-aastane Ruudi, et ta räägib meile loo, kuidas ta sai jagu hirmust. Kõik algas sellega, et tal tuli hammas ära.

Ruudi oli koos isaga käinud raamatukogus. Nüüd istus isa mänguväljakul suure puu varjus ja luges raamatut „Kuidas kasvatada poisist tõeline mees“, Ruudi oli veidi eemal ja sõi jäätist. Esimene amps jäätisest ja hammas tuligi ära! Ehmatus oli suur, kuid õnneks polnud see valus.

Mänguväljakul oli ka Gerda. Ruudi rääkis tallegi, et hammas tuli ära, kuid Gerda oli õnnetu hoopis ühe teise asja pärast. Nende pere koer Lässi oli saanud vanaks, süüa ei jaksanud, hambad kukkusid välja ja emme ja issi olid ta ära viinud. Nüüd oli neil uus koer, kuid Gerda oli ikkagi õnnetu, sest tema tahtis Lässit.

Hetk hiljem andis Ruudi isa poisile märku, et nad peavad minema. Ema oli helistanud ja pitsat tahtnud, nüüd peavad nad minema seda hankima.

Ruudi ja isa ostsid poest pitsa ja läksid koju. Nende maja ees tänaval seisis suur kolimisauto. Ruudi ja tema pere kodu vastas olev maja oli maha müüdud ja nüüd koliti sinna asju. Ruudi märkas kolimisauto kõrval ka vana meest, kes seisis kummargil ja tema ees oli ratastega pink.

Hiljem saame teada, et vana mehe nimi on Harri ja temalgi on selles loos oluline osa mängida.

Kodus ootab Ruudit ja isa emme, kes on ka lapseootel. Ruudi teab, et emme kõhus on tema väike õde.

Korraga põrises kapinurgal Ruudi papsi telefon. Ruudi haaras telefoni, et see isale viia, kuid ta märkas telefoniekraanil kummalist teksti: „Hambahaldjale.“ Ruudi teadis, et ei ole ilus teiste inimeste sõnumeid lugeda, ja ega ta rohkem ei lugenudki. Isa vaatas sõnumit ja see ajas teda naerma, talle tundus, et tema sõbrad teevad temaga nalja.

Veidi hiljem otsustas Ruudi seda naljakat sõnumit siiski vaadata. Sõnumis oli kirjas, et see oli hambahaldjas Taunole, ja kui tal oleks vaja münte, tuleb vajutada klahvile nr 1, kui vaja oleks uut kostüümi, siis tuleks vajutada klahvile nr 2.

Ruudi vajutas klahvile 1. Nüüd küsiti, millisele aadressile mündid tuua. Ruudi saatis aadressi ja sellele saabus vastus, et kuller toob mündid kella 12.30 paiku!

Ruudi ehmatas, see on ju päris kohe. Hetk hiljem heliseski uksekell. Ruudi läks koos Nunnuga (tema on Ruudi ja Ruudi pere koer) ust avama. Ukse taga polnud kedagi. Seal oli suur pruunikas kott, suure kirjaga „Hambamündid“.

Ruudi vedas koti oma tuppa. Kott oli ääreni hõbedasi münte täis. Kotis oli ka kiri, millel oli kirjas, et hambahaldjas saab sõnumi aadressi ja müntide arvuga, mis tuleb lapsele viia. Üks suust lahkunud hammas on väärt üht münti. Hambad tuleb kokku koguda ja saata pakiautomaati. Number oli ka antud.

Ruudile tundus, et see polnud papsi sõprade nali. Talle tundus, et tema paps Tauno peabki hambahaldjaks hakkama, aga miks just tema? Ruudi teadis, et hambahaldjad on väikesed õrnad haldjad, kes korjavad öösiti laste padja alt piimahambad kokku ja jätavad sinna hamba asemele mündi. Et uus hammas kasvaks terve ja tugev. Ruudi paps polnud õrn, ta oli suur ja tugev nagu karu.

Ruudi otsustas vaadata, mida issi nüüd ette võtab. Ta kirjutas selle ka endale vihikusse ja peitis vihiku voodi alla kasti. Nüüd oli Ruudil oma saladus! Ruudi tahtis kangesti teada, kuidas see hambahaldja töö käib.

Varsti tuli issi telefoni uus sõnum. Issi ei saanud aru, miks sõbrad just sel päeval sellist nalja teevad, kuid sõnumis oli kirjas, et esimene münt tuleb viia Piima tänavale majja number 2.

Samal õhtul pani Ruudi ka oma hamba padja alla …

Hommikul tegi Ruudi silmad lahti. Münti ei olnud padja all, ja hammas oli alles …

Selline vahva ja põnev algus sellel lool.

Seejärel saame lugeda, et Ruudi isa luges seda poiste ja meeste raamatut, mistõttu oli ta muutunud Ruudi suhtes konkreetsemaks ja oli kindel, et tulevasele tõelisele mehele pole vaja nunnutamist, pole vaja muinasjutte ja tõelised mehed ei nuta.

Ruudi nuttis, üsna sageli. Ta kinnitab, et ta polnud tõesti väga julge. Kõige rohkem kartis ta pimedust, nii õues kui ka toas. Paps oli toonud pojale mütsi, mille küljes oli pisike lamp. Nüüd sai Ruudi ka öösiti kempsus käia.

Lisaks pimedusele kartis Ruudi ka võõraid inimesi.

Nüüd kartis Ruudi ka seda, et kui nende perre sünnib uus laps, õde, siis vahetatakse Ruudi tema vastu välja! Kuna isa oli muutunud, ei tahtnud enam Ruudit kallistadagi, siis oli poiss kindel, et asjad on halvasti.

Järgmisel päeval läksid Ruudi, Nunnu ja ema jalutama. Ruudil oli suur soov näha, kus asub Piima tänava maja number 2. Ema oli üllatunud, sest Ruudile võõrad ja uued kohad ei meeldinud, nüüd oli poiss ise välja pakkunud aadressi, kus nad varem polnud jalutanud.

Piima tänava lähedal oli ka nende linna kõige vanem park – Hõbeaia park. Siinkohal ei saa Sulle selle pargi kohta kõike ümber jutustada, kuid ka sellel pargil on oluline koht selles loos.

Hõbeaia pargi lähedal oli ka pisike mänguväljak. Sellel päeval kiikus seal üks tüdruk, kes Ruudile naeratas. Ruudi oli kindel, et tüdruk naeratas nii, nagu ta oleks Ruudit tundnud. Ruudi kinnitab, et sellist naeratust ei saanud unustada, see säras üle kogu tüdruku näo: tema suu naeratas ja põsed naeratasid ja silmad ka. Ruudi oli kindel, et tüdruk on temast pisut vanem, vähemalt üheksane. Tal oli kaks pikka patsi, mille otstes valged lehvid. Seljas oli tal helesinine kleit, jalas puust taldadega punased kotad. Ta paistis kummaline, aga tore ka.

Ruudi tõdeb, et tavaliselt ta ei naeratanud võõrastele, kuid nüüd naeratas ta tüdrukule vastu.

Hetk hiljem oli tüdruk kadunud. Mänguväljaku ja pargipuude ümber oli korraga paks, piimjas udu ja seal seisis hoopis proua Petuunia, kes oli Ruudi naabrinaine, kelle aias armastas Nunnu käia, ja see ei meelidnud proua Petuuniale. Siinkohal lisan seda, et ka proua Petuunial on selles loos oluline roll mängida.

Samal ööl otsustas Ruudi, et temast saabki hambahaldjas, kuna isa arvas, et sõnumid on tema sõprade naljad. Poiss nägi kummalist und, mis viis teda aadressile Piima 2, seejärel ta ärkas ja asus koos Nunnuga teele.

Nii algavadki põnevad seiklused võõrastes majades ja pimedas öös, kusjuures Ruudi kardab ju pimedust ja võõraid kohti. Ruudi peab ennast kokku võtma, kuid uskuge mind nendes öistes toimetamistes on nii põnevust kui ka paras annus huumorit. Ruudi unustab mitmes kohas hambamündid padja alla panemata, mistõttu tuleb tal teist korda minna, lisaks saab Ruudi endale igasugu lisaülesandeid, kui ta püüab aidata lapsi, kelle kodudes on ta käinud hambaid padja alt võtmas ja münte jätmas.

Ruudi kohtub uuesti ka tüdrukuga, kes pargis kiikus. Saame teada, et tüdruku nimi on Tuula. Ruudi on kindel, et tüdruk saab teda hambahaldja töös aidata. Tuula on nõus Ruudit aitama, kuid siinkohal kinnitan, et selle tüdrukuga on „kahtlased lood“. Raamatu lõpus saame teada, kes tegelikult Tuula on, kuidas ta on seotud Ruudi isa ja nende perega.

Ja veel. Ühel päeval otsustab Ruudi hambahaldja töödest-tegemistest rääkida ka isale. Esialgu ei taha isa uskuda, kuid õige varsti on ta nõus Ruudiga ühinema. Ühised öised seiklused on samuti naljakad, pisut ehk ka halenaljakadki. Igal juhul saavad Ruudi ja isa ka ägedad superkangelaste kostüümid, et öös oleks parem liikuda.

Raamatu lõpule lähenedes räägivad Ruudi ja isa öistest tegemistest ka emmele. Temagi ei taha seda esialgu uskuda, kuid on samuti nõus nendega liituma.

Kui selle ägeda raamatu lõpuni loed, siis saad teada, kes on tõelised hambahaldjad, kes on proua Petuunia ja vanahärra Harri. Saad teada sedagi, millist saladust peidab Hõbeaia park ja kuidas on see seotud Ruudi isaga. Saad teada, kes on see salapärane ja viirastuslik tüdruk – Tuula. Saad teda ka seda, miks Ruudi pidi hambahaljat mängima ja hambamüntide ja piimahammastega tegelema. Selgub, et piimahammastel on oluline roll mängida jäävhammaste juures …

Loo lõpus hakkab Ruudi emme sünnitama, see juhtub Ruudi sünnipäeval. Kõik juhtub väga kiiresti, mistõttu tuleb appi ka politsei! Mitte paha pärast, selleks et aidata.

Sünnitamisega kaasneb veel üks suur-suur üllatus, mis rõõmustab nii Ruudit, kuid kindlasti ka selle raamatu lugejat, sest selle üllatusega on seotud ka üks oluline teadmine …

Igal juhul on selle raamatu kaante vahel üks imeliselt äge, põnev, ilus, kaasahaarav, seikluslik ja muinasjutuline lugu. Lugu, mis sobib suurepäraselt lugemiseks kõikidele lastele, kindlasti ka neile, kes samuti mingeid asju kardavad (koos Ruudiga on igati lahe hirmudest jagu saada), kuid kindlasti sobib see raamat lugemiseks tervele perele, lugemiseks üheskoos.

Raamatu vahvad illustratsioonid on Kerli Toomi sulest.

Karl Adami

„Eesti metsalinnud. Laululinnud“

(Varrak)

Mets kui mitmetahuline ja vägagi elurikas keskkond võib üllatada ja panna iga käiguga üha enam tundma, kui vähe võib tegelikult sealseid seoseid hoomata. On ju meie metsad koduks ligemale kahekümnele tuhandele liigile.

Metsalindudega, keda on olenevalt määratlusest saja kümne liigi kanti, on nende suuruse ja häälekuse tõttu hõlpsam tutvust teha kui näiteks pisikeste mardikalistega. Sellesse raamatusse on autor koondanud neljakümne kuue meie metsades pesitseva laululinnu kirjeldused, elupaigaeelistused, aastate jooksul kogunenud tähelepanekud tiivuliste omavahelistest suhetest ja pereelust.

Tekste saadab suur hulk fotodele püütud hetki, mille saamiseks on autoril tulnud sumbata nii põlvini ulatuvas lumes kui kuulata sääseemandate hiliskevadisi meelitusi. Mõne metsalinnu nägemiseks ja kuulmiseks tuleb vaid metsa põigata. Käsitletud metsalindude seas leidub neid, kes saaksid hakkama ka parkides või suuremates aedades, ja neidki, kellele sobivad elupaigaks üksnes metsad.

Karl Adami (snd 1991) on loodushuviline ja -fotograaf, keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja auhinna laureaat. Loomalugude autori ja operaatorina on ta olnud tegev ka ETV saates „Osoon“.. Mitu tema tööd on ära trükitud rahvusvahelises ajakirjas National Geographic. 2017. aastal ilmus Karl Adami esimene metsast inspireeritud teos „Metsasosinad“, millele järgnes 2018. aastal „Eesti talvised metsalinnud“.

Tegelikult olen ma Sulle vist ka varem maininud, et mulle on hakanud linnud meeldima, eriti viimasel kümnel aastal, kui olen saanud olla ja toimetada Nõmmel, kus aias samuti igasugu linde näha saab. Lindude maailm on põnev ja huvitav, ja seetõttu olen hakanud koguma endale ka linnuraamatuid. Viimastel aastatel on ilmunud mitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid lainnuraamatuid, millest olen saanud Sulle ka oma blogis kirjutada.

Nii meenuvad mulle:

Lars Svenssoni „Linnumääraja“ (Varrak, 2020),

Marko Mägi „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad/Vesta, 2020),

Jim Robbinsi „Imelised linnud“ (Varrak, 2018),

Jennifer Ackermani „Geniaalsed linnud“ (Tänapäev, 2018, raamatusari „Looduse lood“),

Dmitri Krõlovi „Mina olen pingviin“ (Pegasus, 2017, raamatusari „Laste loomaraamat“),

kuid ka Tarvo Valkeri „Europardi talvekodu ja teisi linnujutte“ (Huma, 2010),

Dr Roger Ledereri „Imelised linnud“ (Koolibri, 2008),

Peep Veedla „Pargi- ja aialindude taskugiid“ (Pesapaik, 2022), „Rahvuslinnud ja sümbollinnud Euroopas ja kaugemale“ (Pesapaik, 2021), „Laululuige lummuses. Värsid lindudest“ (Pesapaik, 2021), „Pöialpoiss – made in Luxembourg. Värsse lindudest“ (Berit Grupp, 2009), „Lindudega sõbraks“ (Berit Grupp, 2008),

Fred Jüssi „Linnuaabits“ (Ajakirjade Kirjastus, 2007),

Lars Jonssoni „Euroopa linnud“ (Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004 ja 2008),

Rebecca Ruppi „Kõik, mida te lindudest veel ei tea“ (Odamees, 2002),

Ene Vihti „Teder“ (Valgus 1987, raamatusari „Pääsuke“),

Janis Baltvilksi „Vestlusi lindudest“ (Eesti Raamat, 1986),

Raivo Männi „Tiirud“ (Valgus, 1982, raamatusari „Pääsuke“),

Rein Saluri „Linnud“ (Eesti Raamat, 1981),

Heinrich Veromanni „Valge-toonekurg“ (Valgus, 1980, raamatusari „Pääsuke“) ja „Pääsukesed“ (Valgus, 1978, raamatusari „Pääsuke“),

Erik Kumari „Lindude ränne“ (Eesti Raamat, 1975), „Eesti lindude välimääraja“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, Valgus, 1984), „Kuidas vaadelda linde“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1963),

Tiit Randla „Eesti röövlinnud. Kullid ja kakulised“ (Valgus, 1976),

Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromanni „Eesti laululinnud“ (Valgus, 1974),

Bengt Bergi „Viimased kotkad“ (Eesti Raamat, 1972, raamatusari „Maailm ja mõnda“),

Mart Mägeri „Linnud rahva keeles ja meeles“ (Eesti Raamat, 1969).

Uue linnuraamatu sissejuhatuses tõdeb Karl Adami, et on olnud suurema osa elust moel või teisel metsas kulgeja … Mets kui mitmetahuline ja vägagi elurikas keskkond üllatab ja paneb teda iga käiguga üha rohkem tundma, kui vähe suudab ta tegelikult sealseid seoseid hoomata.

Autor kinnitab, et meie metsad on koduks ligemale kahekümnele tuhandele liigile. Metsalinde, keda olenevalt määratlusest on saja kümne liigi kanti, on hõlpsam tutvust teha.

Karl Adami lisab, et kuigi ta seda sooviks, pole kokkusaamised metsalindudega siiski igapäevased, kuid mida enam metsa poole vaadata ja end seal ilmutada, seda leplikumaks ja usaldavamaks muutuvad selle elanikud. Silma hakkavad pisikeste ja suurte tegemised, nende võitlus karmide olude, liigikaaslaste ning ohtudega. Mõnel päeval vaikib kogu mets, teisel aga pakatab kevadtuultele või talvekülmale vaatamata reibastest linnuhüüdudest.

Ja veel. Karl Adami on sellesse raamatusse koondanud 46 metsades askeldavat ja pesitsevat laululindu. Väliselt puuduvad laululindudel selgelt äratuntavad tunnused, mille põhjal saaks neid teistest linnuseltsidest kergesti eristada. Laululinde eristatakse teistest lindudest selle poolest, et nende laulukõri on kõige enam arenenud.

Autor lõpetab sissejuhatuse mõttega, et linnud, kellest ta raamatus veidi pikemalt juttu teeb, seostavad talle isiklikult metsadega. Lindude salaelu avamisel olid talle abiks nii teised linnuhuvilised kui muud allikad, peaasjalikult raamatud.

Esimene peatükk jutustab lugejale metsaelupaikadest. Selgub, et metsamaa all on üle poole Eesti maismaast. Meie kodumaa metsad on väga mitmekesised … metsalindude seas on oma 40 liiki, kes on puhtad metsaasukad ja kellele sobib pesitsemiseks vaid mets.

Karl Adami tõdeb, et uuringute põhjal pesitseb meie metades ühel ruutkilomeetril keskmiselt 300 linnupaari. Tuleb arvestada, et asustustihedus aru- ja soometsades varieerub suurel määral.

Enamik laululinde saab hakkama mitmesugustes metsades, kuid on palju neidki, kel on elupaigale veidi kindlamad nõuded.

Tihtipeale on oluline, kui suur on metsaala ja mis seda ümbritseb, kas sellele jääb kõrgemaid künkaid ning veekogusid ja palju leidub selles eri vanuses ja olekus puid ning kas see paik on mitmerindeline. Kuid tähtsaks võib pidada sedagi, millised on metsas kasvavad rohttaimed ja milliseid puuliike enim silma hakkab. Just taimed ja neist toituvad putukad on paljudele metsas toimetavatele lindudele otseselt või kaudselt olulised.

Karl Adami räägib selles peatükis veel aru- ja soometsadest, salu- ja laanemetsadest, soovikumetsadest, kõdusoomeetsadest, loometsadest, nõmme- ja palumetsadest, rabastuvatest metsadest, sürjametsadest.

Seejärel on lugeja ees peatükk inimõjust metsadele, mis omakorda mõjutab ka metsalindude elu-olu, juttu on raiesmikest, noorendikest (mõlemad pakuvad üllatusi), sellestki, et pesi leiab kõigilt metsakorrustelt. Siinkohal lisan, et iga peatüki juures on palju ja palju suurepäraseid fotosid lindudest. Igati uhke värk!

Enne, kui jõuame lindude ja nende pikemate tutvustuse juurde, on raamatus veel üks peatükk. „Metsalindude aastaring“. Karl Adami räägib lugejale kevadsuvisest külluseajast, kuid ka sügisest, mil niitudel ja rabades, metsades ja rannikul valitseb harjumatu vaikus.

Esimene lind selles ägedas raamatus on rasvatihane (Parus major). Iga linnu juures on kirjas tema arvukus, rasvatihasel on see 300 000 – 400 000 haudepaari; talvel 1 000 000 – 1 500 000 isendit. Saame teada, millal lindu kohata võib. Rasvatihast saab kohata aasta läbi. Kirjas on ka levik, rasvatihase levik on kõikjal Eestis . Seejärel suurus. Rasvatihase kaal on 16 – 2 g, kehapikkus 14 cm. Ja ka rahvapärased nimetused, rasvatihast kutsutakse rasva-antsuks, külmalinnuks ja talitihaseks.

Seejärel on rasvatihasest pikemalt juttu, lisaks ka suurepärased fotod. Saame teada, et rasvatihane on mõnikord krutskeid ja alatust täis. Nimelt sel ajal, kui pisikesed põhja- või salutihased ja tutt-tihased pühendunult toitu otsivad ja leitut puukoore ning samblike vahele peidavad, jälgivad rasvatihased seda kõrvalt. Mõistagi on lihtsam teiste sahvreid tühjendada kui ise tööd teha.

Rasvatihane on kõigesööja. Sügisel ja talvel kuulub tema menüüsse peale putukate ja lülijalgsete lai valik marju ja seemneid, mida külmemate ilmade korral tuleb tal leida suurtes kogustes.

Rasvatihaseid iseloomustavad võimutsemine, uudishimulikkus ja leidlikkus.

Nende repertuaar, mis kõlab nii metsades kui isegi asulates, on õige rikas lauluvariantidest ja kutsehüüdusidki on tal mitmeid. Rasvatihane võib võrreldes teiste tihastega teha veidi pikema laulupäeva, aga pärast päikeseloojangut ei kipu ta nokka laulmiseks avama. Pigem lõpetavad kõik tihased lõõritamise tund enne loojangut … Muuseas on tuvastatud rasvatihastel umbes kaheksakümmend häälitsust. Ja mida laiem on isaslinnu sõnavara, seda edukam ta pesitsemisel on.

Rasvatihased on võrreldes paljude teiste lindudega üsna usinad vanemad, kasvatades sageli üles kaks pesakonda.

Rasvatihased pesitsevad kõikvõimalikes puistutes, jättes kõrvale pigem puht okaspuupuistud, kus õõnsusi ei pruugi sobival määral leiduda. Kui kodumetsas ei kasva piisaval hulgal õõnsustega puid, võiks mõne pesakasti ainuüksi rasvatihasele mõeldes üles panna. Neid saavad nad kasutada ka pesitsemisvälisel ajal - ööbimispaikadena

Ma ei hakkas Sulle kõiki lindude tutvustusi ja lugusi ümber jutustama, need jäävad Sinu enda lugeda ja avastada, kuid raamatus saame tuttavaks veel salutihase, põhjatihase, sinitihase, tutt-tihase, musttihase, sabatihasega. Tegelikult on see ikka hämmastav, kui palju on meil erinevaid tihaseid. Usun, et selle raamatu abiga on lihtsam aru saada, millised tihased meil akna taga käivad, juhul, kui oled neile näiteks rasvapallikesi või seemnekesi pannud.

Ja veel. Tihastele järgnevad väike-lehelind, salu-lehelind, mets-lehelind, rohe-lehelind, mustpea-põõsalind, väike-põõsalind, aed-põõsalind, porr, pöialpoiss (need tegelased mulle kangesti meeldivad), lääne-pöialpoiss, puukoristaja (jälle üks linnuke, kes mulle meeldib ja oma toimetamistega rõõmu valmistab), käblik, võsaraat, punarind (väga imelise välimusega linnukesed), laulurästas, hallrästas, vainurästas, musträstas, hoburästas. Nagu näed, siis on meil ka rästaid üsna palju.

Kuid see pole veel kõik. Rästastele järgnevad ööbik (kui ilusasti nad laulavad), käosulane, metsvint, rohevint, suurnokk-vint, leevike (lapsepõlvest mäletan, et ka leevikesi oli näiteks Mustamäe-Nõmme metsas sageli näha, viimasel ajal kahjuks mitte), siisike, kuuse-käbilind, ohakalind, pasknäär (jällegi linnud, kelle nägemine mulle headmeelt on valmistanud), mänsak (väga põneva välimusega tegelane), ronk (rongad mulle meeldivad), hallvares (nagu ka varesed mulle meeldivad), metskiur, peoleo, kuldnokk, lepalind (tänu nimele, üks minu lemmikutest, Tiidelepp otsib ikka ja jälle leppasid), väike-kärbsenäpp, must-kärbsenäpp, hall-kärbsenäpp.

Raamatu lõpus võetakse raamatus käsitletud linnud lühidalt kokku. Nii nagu eelpool mainitud, on raamatus 46 liiki, keda võib pidada metsalindudeks ja kellele on hea õnne korral võimalik ligi pääseda. Kokkuvõttes on kirjas 81 linnuliiki, keda on raamatus käsitletud ja mainitud, alates värvulistest ja lõpetades haukalistega.

Seejärel veel ka register ja saame ka raamatu autoriga veidi pikemalt tuttavaks.

Vahva linnuraamat, mida kindlasti tasub lugeda. Ja kui metsa lähed, siis hoia silmad ja kõrvad lahti, kes teab, keda näha ja kuulda võid …