Karsten Brensing „Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad“ (Pegasus)

Kas teadsite, et sipelgad tunnevad end peeglist ära ja et delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi? Et rottidele meeldib koos naerda ja et mõõkvaalad on tõelised memmepojad, kes elavad ka 30-aastaselt ikka veel koos emaga?

Käitumisbioloog Karsten Brensing räägib loomariigist hämmastavaid lugusid. Ta tõestab paljude näidete abil, et loomad mõtlevad ja tunnevad sarnaselt meie, inimestega. See paljude põnevate lugudega aimeraamat loomade maailmast on lugemiseks poistele ja tüdrukutele alates 9. eluaastast. Raamatus on üle saja foto, neid täiendavad Nikolai Rengeri humoorikad illustratsioonid.

Raamat „Kuidas loomad mõtlevad ja tunnevad“ pälvis Saksamaal Aasta Teadusraamatu auhinna kategoorias „Parim aimeraamat noortele“.

Karsten Brensing on kirjutanud igati ägeda ja huvitava loodus- ja loomaraamatu noortele. Raamat on ilusas ja suures formaadis, palju on pilte ja fotosid, palju põnevaid teadmisi, huvitavaid fakte jpm.

Raamatu sissejuhatuses küsib Karsten Brensing lugejalt, kas me teame, et sipelgad tunnevad end peeglis ära ja et delfiinid kutsuvad üksteist nimepidi? Et rotid naeravad meelsasti koos ja isased mõõkvaalad on ehtsad memmepojad, kes vajavad oma ema veel 30-aastaseltki? Lood mõtlevatest ja rääkivatest loomadest on sageli väga lähedal bioloogilisele tegelikkusele. Ka loomad võivad mäletada oma minevikku ja sellest õppida, neil on sõbrad ja tunded nagu meilgi, nad oskavad armastada ja tülitseda. Kuid iga loomaliik on erinev oma erinevate oskustega. Isegi liigisiseselt on üksikutel loomadel iselaadsed eripärad. Neist võiks rääkida isegi kui isiksustest.

See aimeraamat viib lugeja käitumisbioloogia üllatavasse maailma ja selgitab muu seas ka seda, kuidas inimese mõistus on evolutsiooni käigus muutunud.

Raamat jaguneb mitmesse osasse: sotsiaalne elu, isiksusega loomad, eneseteadvus, loomade keel, mõtlemine, tunded, kõrgeim distsipliin – kaastunne, kultuur looduses ja õiglus, mis omakord jagunevad peatükkideks.

Esimene osa on “Sotsiaalne elu”, mille avab mõttekäik, et paljud teadlased arvavad, et suuremate vaimsete saavutuste tegelik põhjus on sotsiaalne elu. Seejärel loeme mängust ja lõbust, sest lõbu on suurepärane liikumapanev jõud nii loomadele kui ka inimestele. Paljastatakse saladus, miks on lõbu lõbus, sest alles hiljuti oli loomade mängulisus tõeline müsteerium, kuna ükski teadlane ei suutnud selgitada, miks mängivad ka paljud täiskasvanud loomad. Selles peatükis on juttu ka kehasisesest ainest dopamiinist, mis on oluline sõnumitooja premeerimissüsteemis. Edasi on juttu sellest, et koos oleme tugevamad, et seltsing on looduse iidne leiutis. Juttu on ka suure aju teooriast, sellest, et viimane sõna ei jää alati sellele, kellel on võim, et tugevaim pole alati boss (nt. tähnikhüäänidel on nii-öelda ülemusteks emasloomad, kuid ka emased ei ole võrdsete õigustega, nad elavad omamoodi monarhias, kus “valitsejakroon” antakse edasi tütrele). Esimeses osas loeme ka liitudest ja võrgustikest, sellest, et ka loomadel on sõbrad, et loomad ei ela alati sotsiaalselt, ka kogukonnata elul on eeliseid.

Teine osa on “Isiksusega loomad”. Selle avab mõttekäik, et mitte ainult meil, inimestel, vaid ka loomadel on isikupärane iseloom ja kindlad omadused. Seejärel loemegi iseloomust, öeldakse, et mitmekesisus tasub end ära, et delfiinidel on nimed, et ka loomadel on varasemast elust mälestusi ja nad on suutelised mineviku vigadest õppust võtma. Selle osa üks peatükk kinnitab, et olla paks on olla rumal, sest tervislik toitumine ja liikumine muudavad meie elu rikkamaks – rikkamaks mälestuste poolest. Juttu on ka ämblike ametitest, et meie käitumist ei kontrolli mitte ainult geenid, olulised on ka individuaalsed eelistused.

Kolmas osa on “Eneseteadvus”, mille avab mõttekäik – enda teadvustamist on pikka aega peetud puhtalt inimlikuks omaduseks. Praegu me teame, et ka paljudel loomadel on eneseteadvus olemas. Selles osas saame lugeda katsest peegliga, peegli ignoreerimisest (siin tõstatakse küsimus: mida selle peeglida peale hakata? See ei lõhna ju üldse), peeglist kaisutamiseks ja kaklemiseks (peegel kui suhtluspartner), peeglist tööriistana, kaugjuhtimispuldist peegli jaoks, kuid ka eneseteadvusest ja enesetunnetusest (neil on väike erinevus, kuid suur tähtsus).

Raamatu neljas osa on “Loomade keel”, mille avab mõttekäik, et suhtlemine ei tähenda ainult rääkimist. Loeme sellest, mis on kommunikatsioon, et suhtlus ilma sõnadeta töötab suurepäraselt (paljud loomad suhtlevad oma kehaga, suhelda saab ka lõhnade kaudu, igas suhtluses on vaid neli asja: saatja, vastuvõtja, selged ja arusaadavad signaalid ning edastamismeetod). Juttu on ka vale leiutamisest, sest valetamine on tähtis samm mõtlemise arengus, lisaks ka häälikuõppest, dialektist (esimene samm teel keele poole on kohanemine oma rühma tüüpilise helikõlaga), osutavast žestist, loomade keelest ja grammatikast (emane šimpans Washoe valdas üle 130 viipekeele viipe, isane šimpans Kanzi tarvitas abstraktsete sümbolitega tahvleid ja oskas kasutada peaaegu 400 sõna, tema kunstkeelt nimetatakse jerkiks). Selle osa kaks viimast peatükki räägivad meile uutest uurimistulemustest vabaduses ja sellest, kas me saame loomadest aru – raske uskuda, kuid see on siiski tõsi, me saame isegi konnadest aru.

Viies osa on “Mõtlemine”. Inimeste ja loomade käitumist kontrollivad kaks väga erinevat protsessi: mõtlemine ja tunnetamine. Selle osa esimene peatükk räägib meile mõttepiltidest, milline oli esimene mõte meie planeedil? Edasi juba mõttepiltide kategooriatest, loogilisest mõtlemisest (see on tähtis samm mõtlemise arengus), abstraktsest mõtlemisest, strateegilisest mõtlemisest (ümber nurga mõtlemine viib sageli kiiremini eesmärgini), loovusest, mis on kõigi leiutiste allikas, eneserefleksioonist ehk teadlikust mõtlemisest iseendast, enesekontrollist, matemaatikast (selgub, et loomad oskavad arvutada) ja viimases selle osas peatükis õpime loomadelt mõtlemist.

Oleme jõudnud raamatu kuuenda osani. Selleks on “Tunded”. Tunded juhivad meie käitumist ja otsuseid sama palju nagu mõtted, kuid sageli ei pane me seda lihtsalt tähele. Selle osa esimene peatükk küsib, kes istub tüüri juures – imepisikesed molekulid vastutavad kõigi meie toimingute, mõtete ja tunnete eest. Edasi on juttu armastusest, selgub, et armastus “leiutati” peaaegu 500 miljonit aastat tagasi (saame teada, et linnud on truud, mõned üheks hooajaks, mõned aga terveks eluks, juttu on ka preeria-uruhiire kestva armastuse retseptist). Saame lugeda ka partneri valikust, leinast (lein ei ole lihtsalt tunne!).

Seitsmes osa on “Kõrge distsipliin – kaastunne”. Suutlikkus ennast kellegi teise olukorda asetada on ehk suurim leiutis mõtlemise arengus. Kaastunne ei ole niivõrd tunne, pigem on see eriline mõtteviis. Loeme ka “valest uskumusest”, sest kujutada ette, et teistel pole õigus, on hämmastavalt keeruline. Kas tead, miks on haigutamine nakkav? Koos haigutamine on märk üksmeelest. Ja veel, selles osas on peatükk vägivallast, sest kaastunne on vägivalla ja agressiooni vastand.

Raamatu eelviimane, kaheksas osa on “Kultuur looduses”. Vastavasisulistes teatmeteostes on kirjas, et kultuur on loodud meie, inimeste poolt ja seisab loodusega vastamisi. Kuid see pole tõsi, kultuur on looduse väga kasulik leiutis.

Loeme söömiskultuurist – mõõkvaalade kultuur on üks vanimaid maakeral. Kanada läänerannikul elab kaks erinevat mõõkvaalade rühma. Ühtedele meeldib süüa kala ja teised söövad ainult imetajaid. Need kaks rühma elavad samas piirkonnas ja on siiski teineteisest täiesti eraldatud, arvatavasti nad isegi ei “räägi” omavahel. Geneetilised uuringud näitavad, et neil kahel rühmal on olnud erinev eluviis juba peaaegu 700 000 aastat. Teadlased on kindlad, et mõõkvaalade söömiskäitumine on õpitud käitumine ja seetõttu tuleb seda nimetada kultuuriks.

Ja veel. Selles osas on peatükk moe diktaadist, sest mitte ainult meie ei taha lahedad välja naha. Loeme linnupesadest, sest linnud on arhitektid ja disainerid. Ka tööriista kasutamisest on juttu, sest isegi šimpansid kasutavad tööriistu. Selle osa viimane peatükk räägib meile tantsivatest delfiinides Adelaide’is ehk delfiinide etendusest delfiinidele.

Viimane peatükk on “Õiglus”. Õiglus on ühiskondlikus elus üks olulisemid detaile. Juttu on õiglasest kohtlemisest – maailm ei ole õiglane, kuid me võime proovida seda õiglasemaks muuta. Ka moraalist saame lugeda – õiglus on kõlbluse alus. Omandist on juttu, nagu ka väikesest suurest erinevusest – meie käitumise väike eripära on teinud inimesed liigina eriti edukaks.

Raamatu lõpus pöördub autor lapsevanemate ja õpetajate poole, milles ta selgitab, kuidas sellesse raamatusse suhtuda. Ta räägib sellest, et raamatus on palju seda, mis vanemat lugejat selles raamatus üllatab. See võib isegi vastuollu minna varasemate teadmistega. Isegi üliõpilased ja värsked bioloogiaõpetajad leiavad seda raamatut lugedes midagi uut ja üllatavat. Selle põhjus peitub lihtsas tõsiajas. Tänapäevast käitumisbioloogiat ei õpetata peaaegu üheski ülikoolis ja see ei kuulu bioloogia õppekavasse.

Seetõttu saab autor väga hästi aru, kui vanemad lugejad on raamatus esitatud teadmiste suhtes teataval määral skeptilised. Autor ei saa paluda vanematelt lugejatelt lihtsalt usaldust, sest lõpuks ei ole see raamat mõeldud mitte neile, vaid lastele, kes seda raamatut loevad. Vanemad inimesed on vastutavad, et noored oma avatud meeltega ei õpiks midagi mõttetut.

Raamatu viimastele lehekülgedel leiame ka sõnastiku (siin on seletusi mitmetele sõnadele ja terminitele – abstraktne mõtlemine, Alzheimeri tõbi, analoogia, dominantne, dopamiin, endosümbioosi teooria, ensüümid, evolutsioon, geneetika, hormoonid, hüpotees, imiteerimine, klorofüll, kloroplastid ja mitokondrid, käitumisökonoomika, mandiibulid, meeleteooria, metakognitsioon, monarhia, müsteerium, neurotransmitterid, protseduuriline mälu, retseptor, spektogramm, suised jne) ja piltide viited ning juttu on ka raamatu autorist, doktor Karsten Brensingist ja raamatu illustraatorist Nikolai Rengerist.

Lars Svensson, Killian Mullarney, Dan Zetterström „Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja“ (Varrak)

Tegemist on kõige põhjalikuma ja tänapäevasema Euroopa lindude määrajaga, mis on sobiv nii algajale kui ka kogenud linnuvaatlejale. Raamatu on kirjutanud ja illustreerinud kolm väga hinnatud ja palju rännanud ornitoloogi ning see on tõlgitud juba 14 keelde.

Välimääraja annab infot kõigi linnuliikide kohta, kes võivad esineda Euroopas, Põhja-Aafrikas ja suures osas Lähis-Idas – teoses käsitletakse ligi 900 linnuliiki. Eestindatud väljaanne on põhjalikult täiendatud ka Eesti andmetega. Üle 200 pilditahvli rohkem kui 4000 üksikasjaliku illustratsiooniga näitavad, kuidas eri liikide välimus varieerub vastavalt soole, vanusele, aastaajale ja levikule. Põhjalikud tekstid toovad aga esile iga liigi suuruse, elupaiga, tundemärgid, erisused ja häälitsused.

Esmatrükk ilmus eesti keeles 2012. aastal. Uus, täiendatud ja parandatud trükk on välioludesse sobivamas pehmes köites.

See sisukas ja huvitav linnuraamat algab joonistega juba raamatu esisisekaanel, millel on ülevaade sulestikumustritest, peasulestikust, sulgedest ja kehaosadest ning tiivapealsest.

Seejärel pöörduvad lugejate poole juba raamatu autorid, kuid ka selle linnumääraja esindaja, Eesti Ornitoloogiaühingu auliige Olav Renno. Autorid kinnitavad, et nende rõõmuks ja rahulduseks on linnumääraja eelmist väljaannet saatnud suur edu alates tema ilmumisest 1999. aastal. Seda on avaldatud vähemalt 13 keeles ja müüdud kokku umbes 700 000 eksemplari. Autoritel on olnud suur au näha selle määraja rohket kasutamist vaatlusretkedel, ükskõik kus nad Euroopas, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas rännanud ka on.

Autorid räägivad ka sellest, et nende soov oli uude väljaandesse mahutada vastseid liike ja uut informatsiooni, seetõttu suurenes raamatu maht 12% võrra. Lugeja saab teada sedagi, et uues väljaandes on sugukonnad järjestatud teisiti. Hiljuti avaldatud geneetilised uurimused näitavad, et kaks kõige vanemat linnurühma on hanelised ja kanalised … Kuna sugukonnad on selles raamatus järjestatud põhiliselt traditsioonilise süstemaatika kohaselt (vanemad rühmad asetsevad noorematest eespool), siis algab määraja luikede, hanede ja partidega, kellele järgnevad püüd, faasanid jne. Alles siis tulevad kaurid, pütid, tormilinnud jt, keda varasemates määrajates tavatseti paigutada esimeste hulka.

Ja veel, linnurühmad, milles on hiljaaegu toimunud rohkem süstemaatilisi muutusi ja mis on mõjutanud määraja uuendatud väljaannet, on hanelised, tormilinnud, suurkajakad, rästad, põõsalindlased, kärbsenäpid ja vintlased. Praegune määraja käsitleb lisaks varasemale vähemalt 41 uut liiki, kellest 33 on n-ö tekkinud süstemaatiliste muudatuste tulemusena, paljusid alamliike vaadeldakse aga sügavamalt. See on saavutatud (võrreldes eelmise väljaandega) 24 uue pilditahvli lisamise, paljude vanade pilditahvlite ümberkujundamise ja illustratsioonide uuendamise teel.

Seejärel raamatu sissejuhatus. Selgub, et määraja käsitleb kõiki linnuliike, kes pesitsevad või regulaarselt esinevad Euroopas, Põhja-Aafrikas põhja pool 30 kraadi pl ning Iisraelis, Palestiinas, Jordaanias, Süürias, Türgis, Armeenias, Gruusias ja Aserbaidžaanis, hõlmates suurt osa Lähis-Idast. Hõlmatud on Kanaari saared, Madeira ja Siinai poolsaar. (Mõne üksiku liigi puhul on nimetatud ka Assoore, Roheneeme saari, Iraaki, Iraani ja Kesk-Aasiat.) Euroopat piirab idast Uurali mäestik, Uurali jõgi ja Kaspia meri.

Raamatu põhiosa käsitleb 720 liiki. Mainitud on ka üle 60 juhukülalise. Veel puudutatakse 32 liiki, kes on kas ilmselt puurist või linnuaiast pagenud või algselt piirkonda sisse talutud ja nüüdseks pesitsevad taasmetsistunult, ilma inimesepoolse turbeta. Lisaks on põgusalt loetletud 118 liiki väga harukordseid eksikülalisi teistelt mandritelt.

Sissejuhatuses saame lugeda määraja süstemaatikast ja nimetustest, esinemistähistest; levikukaartidest, linnu suurusest, terminoloogiast ja tähistest (sulestikud ja vanused, põhiterminoloogia), häälitsuste kirjeldamisest, pilditahvlitest, sulgimisest ja sulestiku kulumisest, kuidas linde määrata.

Ja oleme jõudnud lindude juurde. Alustame hanelistega (luiged, haned ja lagled, ujupardid, sukelpardid, haruldased partlased), seejärel juba püülased ehk metsislased, faasanlased ehk kanalased, kaurid, pütlased, juttu on ka merelindude vaatlemisest, edasi tulevad tormilinnud, tormipääsud jt, suulad, albatrossid ja pelikanid, kormoranid, toonekurelised (haigrud, toonekured, iibised, flamingod), kullilised ehk haukalised (raisakotkad, kotkad, harksabad, loorkullid, viud, herilaseviud, haukad, pistrikud), ruiklased, kurglased, traplased, kahlajad, änlased, kajaklased (kajakad, valgepäised suurkajakad), tiirlased (tiirud, viired), alklased, vurillased, tuvilased, kägulased, kakulised, öösorlased, piiritajalased, jäälindlased, mesilasenäplased, siniraaglased, rähnlased, lõolased, pääsulased, västriklased (kiurud, linavästrik, hänilane, jõgivästrik, vesipapp, siidisaba, paindpuulind), raatlased, ööbikud, lepalinnud, kivitäksid jt (sinirind, sinisaba), rästad, põõsalindlased (roolinnud, rohulind, ristiklinnud, rädilind, käosulased, lehelinnud, pöialpoisid, käblik), kärbsenäplased, tihaslased jt, puukoristajalased, kaljukutlased, porlased, õgijalased, pagulindlased, bülbüllased, nektarilinlased, vilbaslased, vareslased (harakad, pasknäär, laanenäär, mänsak, hakid, varesed, rongad), kuldnoklased, peoleolased, varbaslased, vintlased, käbilinnud, tsiitsitajalased).

Edasi juba Põhja-Ameerika värvulised, juhukülalised (sirppart, hõbe-piilpart, prillhahk, kirdekaur, viir-troopikalind, masksuula, puispelikan, keiser-fregattlind, ojahüüp, punakael-väikehaigur, ameerika siidihaigur, väike-hõbehaigur, koljathaigur, roosa-toonekurg, vöötsaba-merikotkas, klounkotkas, ameerika tuuletallaja, ida-punajalgpistrik, aafrika sultantait, koldjalg-sultantait, ameerika lauk, kanada kurg, saheli trap, krabijooksur, krokodillivaht, ida-pääsujooksur, hiidrüdi, ameerika tikutaja, taiganepp, tumevigle, suurtilder, hallpea-kajakas, tanutiir, kalifornia tiir, pruunkõht-vuril, stepivuril, leet-turteltuvi, hand-ruugetuvi, korstna-kammsaba, kammsaba-piiritaja, idapiiritaja, ida-mahlarähn, ameerika kaljupääsuke, ameerika siidisaba, kass-pilalind, must-võsaööbik, siniööbik, nõgitäks, häilu-lehelind, rukselg-õgija, idahakk, ameerika suurnokk, kanada säälik, maasäälik, põhja-masksäälik, laulusidrik, valgekiird-sidrik, hallpea-tsiitsitaja. Uskumatu valik linde, uskumatu valik juhukülalisi.

Seejärel veel ka tabel üliharuldastest eksikülalistest, kuid ka sissetalutud haudelinnud (mittelooduslikult levinud liigid) – mustluik, väike-lumehani, randhani, kapi tulipart, mõrsjapart, mandariinpart, puna-rägapart, kalifornia tuttvutt, nurmvutt, suurfrankoliin, kuningfaasan, püha iibis, aafrika luitsnokk-iibis, punaflamingo, väikeflamingo, lõunaflamingo, leet-turteltuvi, kaeluspapagoi, suur-kaeluspapagoi, serengeti lembelind, mustpea-aratinga, munkpapagoi, sinipea-aratinga, maina, mustpea-langurlind, väike-.kangurlind, akaatsia-leekamadiin, vahanokk-amadiin, maasik.amadiin, india leetamadiin ja ruskeamadiin. Jällegi hämmastav valik erinevaid linde.

Raamatu lõpus on ülevaade eestikeelsest kirjandusest ja teistest allikatest (koostanud Olav Renno), muukeelsest kirjandusest ja teistest allikatest, linnunimetuste register ja väike ülevaade raamatu autoritest Lars Svenssonist, Killian Mullarney’st ja Dan Zetterströmist.

Imeliselt huvitav raamat on see “Linnumääraja”. Mahukas, kokkuvõtlik, suurepäraste jooniste/kaartidega lindudest.

“Minu lemmikpiltidega loomaraamat” (Varrak)

See elavate piltidega loomaraamat on mõeldud kõige väiksematele, et äratada ja toetada nende huvi eluslooduse avastamisel: loomabeebid, nende emad-isad, elupaigad, häälitsused, jäljed, liikumisviisid jm.

Tänu äraarvamisküsimustele ja 60 klapiga aknakesele pakub raamat väikestele raamatusõpradele lustlikku avastamisrõõmu keset mängu.

250 sõna, 200 fotot ja lõbusat joonistust, mis õpetavad ümbritsevat vaatlema ning aitavad mõista ja rikastada sõnavara. Alates 2. eluaastast.

See on nüüd küll üks igati vahva loomaraamat pere väiksematele, et tutvustada nendele loomi, linde ja loodust. Raamatu esikaanel on kirjas, et selles raamatus on loomabeebid, elupaigad, karvased ja sulelised, häälitsused, ja on ka üks imearmas tiigripojuke, kes teeb: “Rõuu-uh!” Raamat on vahva ja ka vastupidav, sest kõik leheküljed on papist, et väikesel lugejal oleks mõnus ja mugav raamatuga hakkama saada.

Esimesel leheküljel ongi armsad loomabeebid – varss, kassipojad, koerakutsikas, lõvikutsikas, karupoeg, jänesepoeg, hundikutsikas ja vasikas. Väike lugeja peab kõiki neid beebisid vaatama ja andma vastuse, kuidas nende emasid nimetatakse. Et vastuse andmine oleks lihtsam, on loomabeebide pildid pisikeste klappide peal, mille all on peidus nende emad. Teisel lehküljel on kolm küsimust – kellel on käpad, kellel on tiivad, kellel on uimed? Piltidel on haigrupoeg, metsseapõrsas, hiirepojad, rebasekutsikas, luigepoeg, kotkapoeg, vaalapoeg ja eeslivarss.

Kolmandal leheküljel “Perega koos!” tuleb kokku viia loomaisad ja –emad. Piltidel on kits, emahirv, kult, emahani, isahani, emakalkun, isakalkun, emis, sokk ja isahirv. Sellele järgneval leheküljel tuleb üles leida ka iga pere beebid – põrsad, hanetibud, kitsetalled, hirvevasikad ja kalkunitibud.

Viiendal leheküljel “Ilusad rüüd” on imelisi mustreid ja värve. Kas väike lugeja teab, kes peidavad end nende kaunite värvite taga? Klappidel on pildid ja neil kirjas – rohelised suled, mustakollasekirju kasukas, kollased triibud, sinised kujundis, kirevad suled, soomused. Klappide all on pilt, kellele miski kuulub ja vastus. Kuuendal leheküljel on neli suuremat klappi, mille abil saab väike lugeja teada, millised kolm looma/lindu on must ja valge, punane, oranž ja roheline.

Edasi saab väike lugeja uudistada ja arvata, kuhu piltidel olevad loomad magama lähevad. Siin on eeslipoeg, lambatall, jänesepoeg, kanatibud ja dalmaatsia koer ning lambaaedik, kanala, koerakuut, jänesepuur ja eeslitall. Sellele leheküljele järgneb jällegi lehekülg klappidega. Siin tuleb teada, kus need loomad magama lähevad ja nimetada nende magamisase – kägu, herilane, rebane, šimpans, karu ja siplegas.

Järgmised kaks lehekülge kannavad ühist pealkirja “Milline kära!” Tuleb vastata küsimusele, kes teeb seda häälitsust – kireikii, auh-auh, rõuu-uh, ammuu, mää ja auuuuuuh! Seejärel saab väike lugeja teada, et kass näugub, part prääksub, öökull huikab, uss sisiseb, hobune hirnub ja turteltuvi kudrutab.

Edasi kaks lehekülge pealkirjaga “Igaühel oma stiil!” Siin on pildid, millel on nokk, sarved, kihvad, kombitsad, lont, sarved, tutt, kabi, sõrad, koda, uimed ja vurrud. Teisel küljel on suuremate klappide all peidus loomad ja linnud, kellel on suled, karvad, kilp või soomused ja koorik. Üks lisaküsimus on ka – kes hoiab oma poega kukrus?

Liigume edasi. Kaks lehekülge kannavad pealkirja “Üllatus!” Esimesel neist on klapid ja küsimus – kelleks arenevad need loomad? Klappidel on pildid röövikust, kullesest, maimust. Teine küsimus on kes selle valmistas? – võrk, tamm ja meekärg. Kolmas küsimus on, kelle munad need on? – väike muna, keskmine muna ja hiiglasuur muna. Teisel leheküljel on mitmeid loomi ja uuritakse, kes väikese lugeja arvates muneb veel mune? Tuleb leida ainus loom, kes ei mune. Variandid on pistrik, punarind, tsikaad, laiskloom, harakas, rohutirts, kärnkonn, merihobuke, iguaan, hai ja kiiver-pärlkana.

Järgmised kaks lehekülge on ühise pealkirjaga “Teel!” Tuleb vastata mitmele küsimusele, kes jookseb, kes lendab, kes roomab, kes ujub? Piltidel on pääsuke, millimallikas, nälkjas, laama, vihmauss, puuma, lõhe, toonekurg, mäger, tuukan, sääsk ja mõõkvaal. Teisel leheküljel on klappide peal pildid jälgedest, tuleb ära arvata, kellele need jäljed kuuluvad.

Ja olemegi jõudnud peaaegu selle raamatu lõppu. Eelviimase paariskülje nimeks on “Vastandid”. Siin on pildid loomadest ja lindudest ning sõnad: kiire, aeglane, raske, kerge; suur, väike, pehme, terav; üleval, all, must, valge. Teisel leheküljel on lugejale tagaotsa ette keeranud mitmed vahvad “tegelased”, kas oskad ära arvata, kellel on rõngas saba, triibud, ujulestad, tuttsaba, sarvjad soomused ja vill.

Jõudsime raamatu viimase paarisküljeni “Kus nad elavad?” Esimesel leheküljel tuleb ära arvata, kus on nende loomade elupaik – jääkaru, üksküürkaamel, delfiin, öökull, ümiseja ja tiiger. Kui piilud klapikeste alla, siis saad teada ka vastuse. Viimasel leheküljel on piltidel jõehobu, gasell, ninsarvik, hüljes, kaelkirjak, panter, babuiin ja hüään. Tuleb vastata ühele küsimusele – kes neist loomadest ei ela savannis?

Selline vahva, armas ja ilus raamat see “Minu lemmikpiltidega loomaraamat”. Olen kindel, et pisikesele “lugejale” igati vahva abimees õppida tundma loomi ja miks mitte ka veidi iseseisvalt lugema, kuigi ma usun, et abiks saavad olla ka emmed ja issid, vanaemad ja vanaisad, onud ja tädid …

Marko Mägi, Grete Alt „Meie lapse linnuraamat“ (Ühinenud Ajakirjad)

Ilmselt pole olemas last, kes väikeste või veidi suuremate tiivuliste tegelaste vastu huvi ei tunneks. Paraku ei oska tänapäeval paljud vanemad lastele ütelda, mis linnuga on tegu, ega ka rääkida nende elukommetest: kus nad elavad või mida söövad.

Raamatu autorid Marko Mägi ja Grete Alt on Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi kogenud linnu-uurijad. Lastele suunatud linnumäärajas tutvustavad nad Eesti kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu alati inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb vahel natuke vaeva näha. Lihtsate lausetega on Marko kirja pannud, millised linnud välja näevad, kuidas käituvad ja kus elavad. Iga liigi kohta on välja toodud midagi iseäralikku, põnevat ja lapsele huvi pakkuvat. Grete illustratsioonid on selged ja kaunid. Lõbusa, lastepärase ja asjaliku raamatu uurimine koos lastega on kindlasti huvitav ja hariv ka lapsevanematele. Lisaks leiab siit toredaid lindudega seotud mänge nii toas kui ka õues mängimiseks ja linnuvaatluse ABC.

Mulle on viimastel aastatel hakanud meeldima linnud, ja ka linnuraamatud, mistõttu olen mõtelnud, et äkki oleks pidanud kunagi hoopis ornitoloogiks õppima … Vahva on seegi, et ilmub ägedaid linnuraamatuid ka lastele, et ka lapsed lindude vastu hakkaksid huvi tundma, ja neist ka rohkem hoolima. Marko Mägi kirjutatud ja Grete Alt’i illustreeritud “Meie lapse linnuraamat” just lastele mõeldud linnuraamat ongi.

Raamatu esimeses peatükis “Miks on vaja teada, kes on kes?” räägib Marko Mägi meile lasteaialastest, kes on näinud mitmeid linde, kuid ei oska öelda, mis linnuga on tegemist. Autor kinnitab, et on oluline teada, milline lind on milline. Paljud linnud on esmapilgul üksteisega sarnased, kuid ometigi on nad erinevad. Näiteks on kuldnokk ja musträstas mõlemad mustad kollase nokaga linnud, kuid üks on siiski kuldnokk ja teine musträstas.

Erinevuste märkamiseks tuleb linde natuke jälgida, raamatut sirvida ja peagi saab selgeks, kes on kes. Ja siis võid juba sõpradele lindude tundmist õpetada, et ka nemad targemaks saaksid. Marko Mägi tõdeb, et see raamat tutvustab meie kõige tavalisemaid linde, kes on peaaegu kogu aeg inimese lähedal olemas, kuid kelle nägemiseks tuleb natuke vaeva näha. Paljud neist on lausa sellised, kes on inimese lähedusse elama kolinud ja metsas neid ei kohtagi. Mõni lind on meil ainult soojal ajal ning lahkub talve ees soojale maale. Teised jäävad aga talveks meile ja tulevad toime ka külma talveilmaga.

Toon välja mõningaid raamatu autori mõtteid ka raamatu teisest peatükist “Miks vaadata linde?” Linnud on pidevalt meie läheduses ja nad on äärmiselt põnevad: kuuled neid valjult laulmas või näed kummaliselt käitumas. Loodust ja linde jälgides saad uusi teadmisi ning ka mõnusasti puhata. Näiteks on väga hea mere ääres linde vaadelda – kellele siis ei meeldiks suvel rannas käia.

Linnud on kõikjal ja igal ajal meie ümber. Raamatu autor on kindel, et ka praegu on lugeja akna taga mõni lind, kuid tema nägemiseks pead hoolega ümbrust uurima. Ma ka nüüd korra viskan pilgu aknast välja, jah, varblased ja tuvid ja üks tihane on küll praegu aknast näha. Marko Mägi jätkab, tõdedes, et kui lugejal on paha tuju, siis tasub minna õue linde vaatama. Vaadata võib ka läbi akna, kuid peagi läheb tuju paremaks.

Ja veel, inimestel on kombeks külmade ilmade saabudes lindudele süüa anda. Talvisel ajal ongi hoovi või akna taha riputatud toidumaja ümbrus parim lindudega tutvumiseks, sest siis näeb korraga mitut liiki ja õpib neid eristama. Suvisel ajal ei ole vaja linde toita, sest siis leiavad linnud endale ise süüa.

Suvel ei pruugi linnud end nii kergesti näidata, sest poegade eest hoolitsedes üritavad nad end varjata. Pealegi on siis puudel-põõsastel lehed suured, rohi lopsakas ja linnud ei paista sellest rohelusest välja, pigem on neid kuulda. Laulu järgi on samuti võimalik linde tundma õppida, kuid esmalt tuleks linnud ikkagi välimuse järgi selgeks teha.

Edasi tuleb ka juhiseid lindude jälgimiseks. Eelkõige peaks lindude jälgmiseks olema rahulik – tuleb end mõnusalt metsa serva, hoovi, randa, heinamaale, põllule, rõdule või aknale sättida ning laiselda. Võib ka tooli võtta, vaikselt istuda ja ümbrust jälgida. Varem või hiljem märkame linde.

Lindude vaatlemisel on abiks binokkel, siis saab ka väikeseid linde lähedalt uurida. Käepärast tasub hoida ka pliiats ja paber, sest kui linnuraamatut lähedal ei ole, siis saab linnu kohta märkmeid teha või ta kiiresti üles joonistada.

Autor kinnitab, kui oled selles raamatus olevad linnuliigid selgeks saanud, siis võid uhkusega öelda, et tunned rohkem linnuliike kui keskmine eestlane. Kuid see ei tähenda seda, et lugeja ei võiks neid veelgi rohkem selgeks saada – Eestis on kokku umbes kümme korda rohkem linnuliike kui selles raamatus, maailmas on aga linnuliike kokku üle kümne tuhande.

Ma ei hakkas Sulle siinkohal rääkima pikemalt nendest lindudest, kes selles raamatus on. Iga linnu kohta on lehekülje jagu lugemist, nii tema välimuse, käitumise, elupaiga ja muu kohta, lisaks ka joonistatud pilt. Raamatus tutvustatakse väiksele lugejale järgmise linde: rasvatihane, sinitihane, salu- ja põhjatihane, valge-toonekurg, vares, harakas, hakk, ronk, künnivares, pasknäär, rohevint, metsvint, leevike, musträstas, hallrästas, linavästrik, kuldnokk, kodu- ja põldvarblane, ohakalind, punarind, puukoristaja, räästapääsuke, suitsupääsuke, must-kärbsenäpp, hall-kärbsenäpp, kodutuvi, kaelustuvi, suur-kirjurähn, sõtkas, piiritaja, sookurg, sinikael-part, kühmnokk-luik, suur-laukhani, kiivitaja, naerukajakas, hõbekajakas, lepalind ja talvike.

Raamatu lõpus pakutakse välja ka mitmed vahvad linnumängud, mida on võimalik mängida nii üksi kui ka koos sõpradega. Näiteks, kes elab kurepesas, kes jaksab kuldnokaga sammu pidada, piiritajad taevas ja linnupallid.

Viimane peatükk on “Linnuvaatluse ABC”, milles antakse lindude vaatlemiseks olulisi näpunäiteid. No näiteks, et ole rahulik, ära tee äkilisi liigutusi, sest lindudel on hea nägemine, nad ehmuvad kergesti ning põgenevad. Varane linnuke leiab ussi – paljud linnud on kõige aktiivsemad varahommikul päikesetõusu eel, ajal või vahetult pärast seda. Seega, kui plaanid linnuretke, siis ärka varakult. Külasta veekogusid või rannikut, sest need kohad on linnurikkamad. Pane hoovi pesakast, nii saad mitme nädala jooksul sealsete elanike tegemisi vaadata. Kasuta binoklit või fotoaparaati. Palja silmaga vaadates näivad väikesed linnud ühesugused, kuid abivahendiga näed neid lähemalt. Kokku on 11 head näpunäidet, et linde paremini vaadelda.

Selline vahva linnuraamat see “Meie lapse linnuraamat”. Kindlasti väga hea abimees väikesele lugejale, et linde tundma õppida, kuid ma olen kindel, et seda raamatut võivad lapsed lugeda koos vanemate või vanavanematega, sest huvitavat lugemist ja teadmisi lindudest ja nende vaatlemisest on siin kõikidele.

Hendrik Relve "Minu elu uhkemad loomad" (Varrak)

Raamatusse on koondatud eredaid elamusi kokkupuudetest maailma loomadega. Autor jutustab põnevatest loomajuhtumitest Antarktikas, Arktikas, Aasias, Aafrikas, Austraalias ja Ameerikas. Raamatu peategelasteks on tihti suurekasvulised imetajad, kuid leidub ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.

Valiku peamiseks aluseks on olnud seigad, kus mõnele huvitavale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes. Neil hetkedel tekkis teatud selgus, lähedustunne teise elavaga. Vahel olid need hetked meeldivad, vahel mitte. Aga need olid isiklikud, kordumatud ja ehedad. Piltide ja sõnade abil on autor püüdnud edasi anda veendumust, et sõltumata sellest, kas inimene seda tunnistab, kuulub ta loodusega ühte, on osa loodusest. Teisiti öeldes on Homo sapiens vaid üks liik suure hulga maailma erakordsete loomaliikide seas, ei parem ega halvem.

Hendrik Relve sulest on ilmunud aastat jooksul mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid loodusraamatuid. Ise olen neist lugenud päris mitmeid: “Vahtral on sünnipäev sügisel” (kirjastus Valgus, 1981), “Puude juurde” (Eesti Loodusfoto, 1998), “Põlispuud” (Koolibri, 2003), “Rändaja” (Kunst, 2004), “Eesti looduse vägi” (Koolibri, 2008), “Puude kuulaja” (Eesti Ajalehed, 2010), “Euroopa ja Aasia metsad” (Loodusajakiri, 2012), “Ameerika metsad” (Loodusajakiri, 2013), “Aafrika, Austraalia ja Okeaania metsad” (Loodusajakiri, 2014) ja “Kiviaja puudutus” (Varrak, 2017). Kõikidest neist raamatutest on alati midagi sellist, mida meelde jätta ja õppida, ja tegelikult on need ju raamatud, mis panevad lugejad loodusesse hoopis teistmoodi suhtuma.

Selle raamatu saatesõnas tõdeb Hendrik Relve, et on jõudnud küpsesse ikka, kus hakatakse elust kokkuvõtteid tegema. Ta kinnitab, et päris kindlasti ei taha ta kirjutada autobiograafiat, kuid mingeid kilde ja hetki, mis lugejale huvi pakuksid ja autori südant soojendaksid, võiks ta ju kirja panna …

Hendrik Relve ütleb, et loodusinimesena on talle alati tundunud, et inimeste maailmast on olulisem loodus. Ta näeb inimest osana loodusest, mille seaduste vastu inimene kuidagi ei saa. Nii võttes on inimene vaid üks liik teiste seas, ei parem ega halvem. Seepärast otsustas ta mälestusteraamatusse koondada eredamaid kilde kokkupuudetest mitte inimestega, vaid mõnede teiste loomaliikidega peale Homo sapiens’i. Enamasti sattusid raamatusse imetajad, kuid natuke on ka roomajaid ja olendeid muudest loomarühmadest.

Ja veel, Hendrik Relve jätkab ja ütleb, et raamatus on koos kimp loomaelamusi maailma eri nurkadest. Paigad asuvad Euroopast kaiugemal, sest kuidagi on juhtunud nii, et meeldejäävamad seigad juhtusid raamatu autoriga muudes maailmajagudes. Ta valis välja juhtumid, kus mõnele põnevale olendile õnnestus pääseda tavatult lähedale, nii füüsilises kui vaimses mõttes …

Uue raamatu esimeses osas läheme Antarktikasse. Esimene loom, esimene kohtumine on kuningpingviiniga. Iga looma juures on loo alguses pisike “tabel”, milles on kirjas suurus, levik, toitumine ja huvitav fakt. Kuldpingviini pikkus on 1 m, kaal kuni 18 kg. Levib ta Lähis-Antarktikas ja Antarktikas. Toitub peamiselt kaladest ja mere väikeloomadest. Huvitavaks faktiks on see, et kuningpingviin on keiserpingviini järel maailma suurim pingviiniliik. Iga loo juures on ka pisike tükike maakaarti, et näha, kus see konkreetne lugu/kohtumine aset leiab. Keiserpingviiniga kohtub raamatu autor Lõuna-Georgia saarel Antarktikas, mida on kaardilt ka näha.

Ma ei hakka Sulle siinkohal otse loomulikult neid lugusid ümber jutustama, sest oma silm on kuningas, eriti looduse- ja loomaraamatute puhul. Eriti veel selliste raamatute puhul, milles on ka palju ilusaid ja uhkeid fotosid, sest seda võib ütelda ka selle raamatu kohta. Enamuse fotode autoriks on Hendrik Relve ise. Võib öelda, et mehe sulg jookseb ja tal on ka väga hea silm suurepäraste loomafotode jaoks.

Tagasi kuningpingviini juurde. Saame lugeda, et pingviinikoloonia lehkab hullemini kui kanala, kuidas pingviinikoloonia inimesed omaks võtab jpm. Teine lugu on Antarktika merikarust, kes on maailma kõige lõunapoolsem kõrvukhülglaste liik. Loeme merikarude häälitsustest ja pereelust, saame teada, et ta lippab kiirelt nagu koer jpm.

Kolmas lugu on lõuna-lonthüljesest, kes on maailma suurim hülgeliik, isasloom võib kaaluda sama palju kui elevant. Saame lugeda lonthüljese karvavahetusest, sellest, et teda puutuma minna ei maksa, et isasloomal on koonukott jm.

Raamatu teine osa viib lugeja Arktikasse. Selle osa esimene lugu on polaarrebasest, kelle tihe karvastik on talvel kohev ja valge, aga suvel suhteliselt õhuke ja toonilt enamasti hallikas või pruunikas. Loeme, et polaarrebane pesitseb meeleldi linnukoloonia lähistel, et augustis on neil head ajad jm. Teine lugu tutvustab meile grööni vaala, kes on looduskaitse all nagu enamik vaalaliike. Grööni vaala eluiga on pikem kui teistel vaaladel, ulatudes 200 aasta piirimaile. Saame teada, et nende erilise kujuga pea sobib jää purustamiseks, kuidas saadakse ühele fotole viis grööni vaala korraga. Kolmas lugu räägib meile küürvaalast, kes on tuntud oma erakordselt pikkade ja vaheldusrikaste laulude poolest, mille otstarvet ja tähendust teadlased lõpuni selgitada pole suutnud. Hendrik Relve kirjutab, et küürvaal asustab nii põhja- kui lõunapoolkera, juttu on ka hullavatest küürvaaladest.

Teise osa neljas lugu jutustab lugejale muskusveisest, kes 20. sajandil oli väljasuremise äärel, olles säilinud vaid Põhja-Kanadas ja Gröönimaal. Nüüdseks on teda taasasustatud mitmele poole Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Ohu korral muskusveiste kari ei põgene, vaid asub ringkaitsesse, vasikad keskel. Loeme sellest, et muskusveis on Gröönimaad asustanud katkematult, saame tuttavaks Adamiga, kes aitab muskusveiseid leida, loeme, et Paradiisiorg on muskusveiste maapealne paradiis jpm.

Teises osas on kaks looma veel – morsk, kelle kohta on huvitav fakt selline, et suuri kihvu, nagu on emas- ja isasmorskadel, pole ühelgi teisel hülgel ja jääkaru, kes on looduskaitsealune liik, kelle levilal pole kindlaid piire. Jääkaru võib nimetada mereimetajaks, sest valdava osa elust veedab ta merejääl saaki küttides. Jääkarudega kohtub Hendrik Relve Wrangeli saarel ja sellest kohtumisest saa selle raamatu lugeja osa.

Kolmas osa viib lugeja Aasiasse. Esimene loom selles osas on prževalski hobune, kes on looduses üliharuldane, peamiselt üksikutel Euraasia stepikaitseladel. Looduskaitsealuse hobuse nimi on mongoli keeles takhi, mis tähendab hinge. Mongolite pärimuskultuuris on takhi’t austatud püha loomana. Teiseks loomaks selles osas on india elevant, kes on üks kolmest aasia elevandi alamliigist, kes elab peamiselt Indias. Elupaigaks on nii rohtlad kui metsad. India kultuuris seostub see looduskaitsealune loom hinduistliku jumaluse Ganešaga, kellel on elevandi pea ja inimese keha. Raamatu autor viib meid 2014. aastal Kaziranga rahvusparki Indias, kus elab tervelt tuhatkond india elevanti.

Kazirangas kohtub autor veel ühe loomaga, keda ta ka lugejale tutvustab. Selleks on pantserninasarvik, kelle levila on katkeline, osad levilad peamiselt Indias ja Nepalis. Elupaikadeks enamasti rohumaad ja märgalad. Looduskaitsealune liik on suurepärane ujuja ja võib toituda vee alla sukeldudes. Saame lugeda sellestki, mis juhtub siis, kui ninasarvik ja elevant kokku saavad.

Oleme jätkuvalt 2014. aastas ja Hendrik Relve jätkab India-reisiga, mis nüüd viib teda ja ka lugejat Ranthambore rahvusparki. Juttu tuleb tiigrist! Tiiger elab peamiselt Indias, vähesel määral Indo-Hiinas, Venemaa Kaug-Idas ja mujal Aasias. Tiiger on suurim kaslane maailmas, kes on kasvava inimsurve tõttu äärmiselt ohustatud.

Jätkame ikka Aasias, aasta on 2013, koht Borneo saar. Saame tuttavaks ninaahviga, kes elabki vaid Borneo saarel Aasias. Sellist allarippuvat kuni 10 cm pikkust nina nagu sellel kaitsealusel liigil, pole ühelgi teisel ahvil maailmas. Ka järgmise loomaga kohtub Hendrik Relve Borneo saarel – kalimantani orangutan, kes on väljasuremise äärel olev looduskaitsealune liik, kelle looduslikud elupaigad kahanevad põlismetsade raiete tõttu kiiresti. Ta veedab puude otsas rohkem aega oma elust kui teised maailma suured inimahvid. Borneo saare naabersaarel Sumatral elab teine orangutani liik, sumatra orangutan.

Neljandas osas liigume Aasiast Aafrikasse. Selle osa esimene lugu viib meid aastasse 2006 ja jõuame Madagaskarile. Saame tuttavaks maailma suurima leemuriliigiga, indriga. Indri on erakordselt ohustatud liik, keda on kokku järel alla 10 000 isendi. Erinevalt enamikust teistest leemuritest kasutab indri puuvõrades kulgemiseks tagajäsemeid, mille abil ta on võimeline sooritame mitmemeetriseid hüppeid.

Aafrika-osa teine lugu viib lugeja aastasse 2016 ja Etioopiasse. Hendrik Relve tutvustab meile gelaadat. Punase kolmnurkse märgi järgi isasloomade rinnal nimetatakse gelaadasid vahel veritseva südamega ahvideks.

Kolmas lugu on aastast 2011 ja Kongo Demokraatlikust Vabariigist. Autor kinnitab, et harva on ta sattunud maailmas riiki, kus riigi nimi oleks nii teravas vastuolus tegelikult kehtiva korraga. Korda selles riigis tegelikult polegi, valitsemas on kaos ja anarhia. Raamatu lugeja saab tuttavaks gorilladega, kes elavad troopilistes Aafrikas metsades. Gorillad on looduskaitse all. Enamiku ajast veedavad nad mitte puu otsas, vaid maapinnal. Loomult on nad reeglina rahumeelsed.

Gorilladele järgnevad veel krokodillid, jõehobud, tähnikhüaanid, leopardid ja lõvid.

Viiendas osas jõuame Austraaliasse. Olen üsna kindel, et paljud loodusesõbrad teavad, et seal elab väga mitmeid, väga omanäolisi loomi, mis selleski raamatus kinnitust leiab. Esimene “austraallane” on saarma keha, kopra saba ja pardi nokaga nokkloom, kes elab Ida-Austraalias ja Tasmaanias. Isasel nokkloomal asetseb kummagi tagajala siseküljel mürgiastel, mis on mürgine vaid paaritusajal. Astla otstarve pole zoloogidele tänaseni lõplikult selge.

Teiseks loomaks selles osas on känguru. Selgub, et punakänguru asustab Austraalia keskosa, ida-hallkänguru idaosa. Kuival maal kulgevad kängurud tavaliselt edasi kahel jalal ja tagurpidi nad liikuda ei oska, aga vees ujuvad nad kõiki jäsemeid kasutades.

Kuna juttu on Austraalia loomadest, siis loomulikult ei saa ju mööda minna koaalast. Nii ka selles vahvas raamatus. Koaala elab Ida- ja Lõuna-Austraalias. Koaala on ohustatud liik. Suured metsapõlengud ja raied on kaasa toonud koaalade arvukuse tõsise languse. Hendrik Relve reisib Austraalias 2005. aastal, kuid tasub meenutada kasvõi hiljutist suurt Austraalia metsapõlengut, milles hukkus tohutult palju koaalasid …

Raamatu eelviimane, kuues osa, viib lugeja Põhja- ja Kesk-Ameerikasse. Esimeseks loomaks on pruunkaru, kellega raamatu autor kohtub 2015 Alaskal. Selle osa teise loomaga kohtub Relve 2013. aastal Yellowstone’i rahvuspargis – ameerika piison, kes elab vaid üksikutes piirkondades Põhja-Ameerikas. Ta on Ameerika Ühendriikide rahvusloom ja ühtlasi kõige suurem imetajaliik Põhja-Ameerikas. Isaslooma turja kõrgus on kuni 2 meetrit, pikkus kuni 3,5 meetrit, kaal kuni 1000 kilo.

Kolmanda selle osas loomaga kohtub autor Costa Rica loodusreisil 2014. aasta sügisel Cano Negro looduskaitsealal. See on roheline kiiverbasilisk, kes elab vaid mõnedes Kesk-Ameerika maades. Tegemist on ju omamoodi legendaarse sisalikuga, kes vahel suudab vee peal joosta ainult vaid tagajalgadele toetudes.

Ka neljanda selle osa loomaga kohtub autor Costa Ricas. Saame tuttavaks laisikutega, kes elavad Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopilistes metsades. Huvitav on teada, et puu otsast alla pissile ronib laisik vaid korra või paar nädalas.

Oleme jõudnud raamatu viimase, seitsmenda osani, mis viib meid Lõuna-Ameerikasse. Esimene viimase osa loom on amazonase jõedelfiin, kellega Hendrik Relve kohtub 2010. aastal. Jõedelfiin elab Amazonase ja Orinoco jõgikonnas. Selle ohustatud delfiiniliigi keha roosakas värvus muutub astme võrra roosamaks, kui ta mingil põhjusel erutub.

Teiseks loomaks on suur-sipelgaõgija, kelle koon, keel ja küünised sobivad hästi termiidipesade rüüstamiseks. Elavad nad troopilises Lõuna-Ameerikas ja Kesk-Ameerikas. Toitub peamiselt sipelgatest ja termiitidest, kasutab allaneelatud termiitide ja sipelgate sipleghapet oma maos seedemahlana.

Kolmas lugu viib meid 2015. aastal Venezuela ljaanosse, kus autor kohtub hiidanakondaga. Üsna hirmus ja võimas “tegelane”, kes toitub loomadest, keda ta suudab kägistada ja tervena alla neelata. Ta on võimeline sukelduma kuni kümneks minutiks vee alla ja liikuma seal väga vilkalt ja osavalt. Relve kinnitab, et ta ei tea ühtegi teist suurt maoliiki maailmas, kellega oleks seotud ligilähedaltki sama palju sensatsioonilisi lugusid, legende ja õudusjutte.

2015. aastal on raamatu autor ka Galapagos saarel, kus ta kohtub elevant-kilpkonnadega, kes on range kaitse all olevad hiiglased. Nad võivad ilma toidu ja joogita elus püsida terve aasta. Isasloomade pikkus on kuni 1,8 meetrit, kaal kuni 400 kilo. Galapagose saarel/saarestikus elavad ka meri-iguaanid, keda Charles Darwin nimetas pimeduse paharettideks. Toituvad nad merepõhja vetikatest, isaste pulmarüü on detsembrist märtsini säravalt punase-rohelisekirju.

Järgmise looma kohta tõdeb Relve, et Lõuna-Ameerika reisidel on ta kõige rohkem lootnud kohata hiidsaarmast Amazonase-retkedel … Pikkuselt on ta ligikaudu inimese mõõtu ja eestimaisest saarmast üle rohkem kui kaks korda. Hiidsaarmad elavad Lõuna-Ameerika troopikas, eriti ohustatud liiki nimetatakse Brasiilias nii portugali kui mitmetes indiaani keeltes veejaaguariks.

Raamatu viimaseks loomaks on Lõuna-Ameerika suurim kaslane ehk jaaguar. 2019. aasta oktoobris õnnestub Hendrik Relval seda suursugust looma ka Pantanalis kohata. Jaaguar elab Põhja-, Kesk- ja Lõuna-Ameerika troopikas ja lähistroopikas. Guaranii indiaanirahva keeles tähendab jaaguar kiskjat, kes tapab ühe hüppega.

Kokku 37 looma. Palju väga huvitavaid fakte ja teadmisi, kuid loomulikult ka palju isiklikke emotsioone, mida loomadega kohtumine on raamatu autorile pakkunud. Kõik need emotsioonid, mõtted ja teadmised on edasi antud ladusas ja mõnusas keeles, nii nagu Hendrik Relvele ikka kombeks. Ja otse loomulikult need suurepärased fotod, mis raamatule väärtust lisavad. Ilus ja uhke lugemine.

Lõpetan oma loo Hendrik Relve sõnadega, mis on võetud tema intervjuust Suur Eesti Raamatuklubi septembrikuu ajakirjast: “Kindlasti on minu lugudesse peidetud mingit isiklikku filosoofiat: veendumusi, hoiakuid, maailma nägemise viisi. Mõnikord, nagu raadiosarja “Kuula rändajat” puhul, olen vahel tajunud küll seda, et see on nagu teatud kohustus. Iga nädal aina uute saadete tegemine nõuab päris rohkesti vaeva ja vahel tuleb peale tüdimus. Aga siis mõtlen, et suur osa kuulajatest on vanemad inimesed, kelle sissetulekud on kasinad. Nemad endale maailmareise lubada ei saa. Viin nad siis vähemalt mõttes kodust kaugele rändama.”

Ilka Sokolowski, Claudia Toll „Suured loomad, väikesed loomad. Meil ja mujal. Käime metsas, aasal tiigi ääres ja talus“ (Pegasus)

Kui sa oled päris tasa, siis võid metsas, aasal ja tiigi ääres palju loomi märgata. Orav hüppab oksalt oksale, uruhiir vupsab oma urgu ja tiigi ääres krooksuvad valjusti konnad. Ka talus kohtad sa palju loomi: laudas vasikakest, aasal lambaid ja õuel kanasid.

Üle 100 suure ja väikese looma imeliselt elutruudel ning üksikasjalikel panoraampiltidel. Selle raamatu abil õpivad lapsed mänguliselt tundma nii meie kodumaa kui ka kaugemate paikade loomi.

See on üks imeliselt äge loomaraamat pere väiksematele lugejatele ja loomasõpradele. Öeldakse ju sageli, et üks pilt suudab rääkida rohkem kui sada või tuhat sõna, see kehtib suurepäraselt ka selle raamatu kohta, sest illustratsioonid on suured ja imelised. Lisaks on paljude lugude juures ka lihtsaid ülesandeid, no näiteks tuleb mõni loom või detail pildilt üles otsida.

Raamat on jaotatud kolme ossa – metsas, aasal ja tiigi ääres, talus - need omakorda mitmeteks peatükkideks. Toon siinkohal mõned näited, siis saad aru, et tekstid on lihtsad ja lühikesed, kergesti arusaadavad ka väiksele lugejale.

Esimene peatükk on sellest, kus mängivad väikesed rebased, kuid selles on juttu ka siilidest, kusjuures pildilt tuleb ka siil üles leida, pasknäärist, oravatest ja päevapaabusilmadest.

Väiksele lugejale räägitakse, et kevadel ärkab siil talveunest. Ta jätab oma peidupaiga ja asub toitu otsima. Paljudel metsaloomadel sünnivad kevadel pojad. Rebane tõi pojad ilmale turvalises urus. Paari nädala pärast mängivad pisikesed juba uru ees. Ohu korral teeb pasknäär valju hädakisa. Orav uurib ümbrust ohutust kõrgusest, enne kui maapinnale hüppab. Päevapaabusilmad otsivad kõrvenõgeseid, mille peale oma munad muneda.

Kõiki neid loomi ja tegevusi näeb väike lugeja ka ägedalt pildilt. Ja muideks, piltide autoriteks on Thomas Müller, Heinz-Helge Schulze ja Milada Krautmann.

Teine peatükk räägib meile uutest sarvedest. Isane punahirv kannab uhkeid sarvi. Märtsis ajab ta sarved maha. Kevadsuvel kasvavad siis uued sarved asemele. Sügisel, jooksuajal võitleb hirvepull teiste hirvepullidega territooriumi ja emahirvede pärast.

Hirvelehmal ei ole sarvi. Ta elab karjas koos teiste hirvelehmade ja hirvevasikatega. Paaritumisajal juhib karja tugev punahirv.

Seejärel tulevad lood metssigadest, mägrast (kus mäger elab?), metskitsest, sipelgatest, ulukküülikutest, musträhnist, pesukarust, oravast, kodukakust, mets- ja kivinugisest, leethiirest, muflonist (väikseim metsik lammas), ilvesest ja metskassist.

Raamatu teine osa jutustab meile elust ja loomadest aasal ja tiigi ääres. Selle osa esimene peatükk on “Jänku kükitab lohus”. Mõne päeva eest sündisid väikesed halljänesed. Nad kükitavad hästi vaikselt rohu sees lohus. See on nende peidupaik. Väikese lugeja käest uuritakse ka seda, mitut jänesepoega ta pildil näeb.

Juba varahommikul hakkab heinamaalt kostma suminat ja põrinat. Liblikad, kimalased ja mesilased lendavad lilledele. Lapsuliblikad on esimesed kevadekuulutajad. Talve veedavad nad metsa all rohus või samblas. Põldlõoke lõõritab taevalaotuses. Tema pesa on maapinnal hästi ära peidetud. Hiireviu märkab kõike, mis aasal liigutab.

Teise osa teises peatükis saame lugeda, kuidas röövikust areneb liblikas. Pääsusaba on eriti uhke päevaliblikas. Ta on suur liblikas, tema tiibade sirulaius on kuus sentimeetrit.

Siilakvaksik kuulub ööbliblikate hulka. Tema röövikud toituvad lehtpuudel-põõsastel, eriti leedritel. Ta meenutab kujult pääsusaba. Siin on ka vahva joonistus, kuidas liblikas areneb – munad, röövik, nukk ja liblikas.

Teises osas loeme veel valge-toonekurest, põld-uruhiirest, mutist, karihiirest, maipõrnikatest, jaaniussidest, mesilastest, rohutirtsust, lepatriinust, sisalikust, nurmkanast, faasanist, nastikust, kiilidest, rohu- ja veekonnast, pisihiirtest, hüübist, käost, tiigi-roolinnust, nahkhiirest – veelendlasest, kivikakust, vesimutist, sinikael-partidest.

Oleme jõudnud selle vahva loodusraamatu kolmanda osani, mis viib meid tallu. See algab peatükiga vasikakese sünnist. Saame lugeda: lehmad on suured tugevad taluloomad. Nad kuuluvad veislaste hulka. Neid on palju erinevaid tõuge, näiteks musta-valgekirjud või päris pruunid.

Mõned taluloomad on laudas, teised jooksevad väljas ringi. Lehm, kellel sündis vasikas, jääb esialgu lauta. Seal on mõnusalt rahulik ja soe! Ukse juures peseb end kass. Väikesest käblikust ei tee ta väljagi. Kapsaliblikas märkas äsja aias kapsapäid. Kapsaste peale muneb ta oma munad.

Kolmada osa teine peatükk räägib väikesele lugejale sellest, et kanaemal on palju tööd. Kana siblib jalgadega mullast toitu välja. Ta sööb eelkõige teri ja seemneid. Mõnikord leiab ta vihmaussi või teo.

Vihmauss elab maa all. Kui on vihma sadanud, tuleb ta välja, sest tema käigud on vett täis. Ka nälkjas on end rohu sisse ära peitnud.

Selle loo juures on ka vahva pilt tibu koorumisest munast.

Kellest me veel kolmadas osas loeme? Siin on sead, kukk, musta-valgekirju lehm, poni, koduküülikud, salu-vööttigu, musträstad, mesilane, kimalane, kuldnokk, kitsed, haned, lammas, part, kalkun, kass, siil, künnivaresed, hobune ja varss, loorkakk, eesel.

Selline armas ja lihtne looma- ja loodusraamat lastele. On palju vahvat ja kergesti arusaadavat lugemist (teadmisi) ja palju väga ilusaid, lahedaid ja suuri pilte.

Kristel Vilbaste „Armastusega loodusest“ (Tänapäev)

„Armastusega loodusest“ koondab bioloogi ja loodusajakirjaniku Kristel Vilbaste looduslugusid, mis olid eetris Vikerraadios ning on nüüd, raamatukaante vahel illustreeritud enam kui saja kauni ja informatiivse värvifotoga. Vestelised lood tutvustavad taimi, linde, loomi ja putukaid, kes on Eestis kõige levinumad ja eestlastele kõige armsamad, aga kellest tänapäeval, kui inimeste kokkupuude loodusega pole enam nii sügav, ometi kuigi palju ei teata.

“Armastusega loodusest” on ilusas ja suures köites, kaunite fotodega (enamuse autoriks on Arne Ader) loodustaamat, mille autor, Kristel Vilbaste on pühendanud abikaasa, Mikk Sarvele – rahvaluuleteadlasele, regilaulikule, bioloogile, maaelu aktivistile, kes kahjuks meie hulgast paar aastat tagasi lahkus.

Kristel Vilbaste on ka varem kirjutanud suurepäraseid loodusraamatuid – “Eesti allikad” (2013, kirjastus Varrak), “Aotähe aastaring” (2011, Kunst), koos Ain Raali ja Mikk Sarvega “Eesti ravimtaimed 1. osa” (2018, Varrak), koos Ain Raaiga “Eesti ravimtaimed 2. osa” (2019, Varrak), “Ilmamängud” (2012, Koolibri), “Kivimängud” (2020, Koolibri), koos Mikk Sarvega “Iseendast algav sugupuu” (2017, Varrak) jt.

Selle raamatu sissejuhatuses tõdeb Kristel Vilbaste, et kui lugeja peaks õue minema, et otsida üles kõige-kõige tavalisem taim, siis märkaks ta kohe, et tavalist pole olemas. Iga puu on eriline, iga lill kaunitar, iga lind lauluvirtuoos ja liblikas looduse pärl … Ja mida lähemalt me ümbritsevat tundma õpime, seda kodusemaks see muutub … Iga kaunitari ilu seisneb vaid selles, kui sügavalt me oma südame avame …

Kristel Vilbaste vanaisa on saja aasta eest ühes oma taimeraamatus kirjutanud, et iga maainimene tunneb 150 taime, mõni teadjam 250 taime. Ammuilma ei tea enamik meist neid enam nii palju, sest meie kokkupuude loodusega pole enam nii sügav. Meil lihtsalt pole vaja taimi tunda. Sest me ei kasuta neid … Loodussõbraks saame end nimetada vaid siis, kui igast taimest ka loo kõnelda oskame. Nii vahva loo, et see teisi kuulama paneb.

Sellesse raamatusse on kirja saanud looduslood, mida Vikerraadio lahke rahvas autorit 2018.-2019. aastal varahommikuti inmestele rääkima kutsus. Kahe minuti sisse mahutas Kristel Vilbaste meie kõige tavalisemate, aga kõige armsamate lillede ja loomade lood … Nüüd on lugude juures ka pildid, sest raamatu kaante vahel on kõikidest liikidest ka pildid.

Autor tõdeb sissejuhatuse lõpuks, et armastus looduse vastu süttib ootamatult ja ei vaiki enam kunagi.

Esimene lugu selles suurepärases loodusraamatus on kassikäppadest. Autor meenutab, kuidas ta esimese lapsega oma emale emadepäevaks lilli korjas. Männikualune oli täis imepehmeid halle lehekesi ja nende kohal troonivaid kiisukäpapehmeid kassikäppasid.

Kassikäpp on üks neist taimedest, kelle isa ja ema on eri taimed, ning kui neil õnnestub kevadel üksteisele armunooli saata, on neil ka ühiseid lapsi. Bioloogid ütlevad, et nad on kahekojalised. Ühes kojas kükitavad valgetes õisikutes isased ehk tolmukad ja teises kojas roosade õisikute sees oma varre otsas emased ehk emakad. Nende armastusest sünnib seeme. Suure pehme kassikäpa puhmik koosneb aga kas isastest või emastest taimedest, sest ajal, kui nad on üksteise armastust otsimas, sirutavad nad oma käsi üksteise poole ka juurtest arenevate võsunditega.

Koos tütrega korjatud kaunid kassikäpad on raamatu autori emal alles ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.

Seejärel loeme lugusid ülastest, jänesekapsast, kuid näiteks ka käost. Selle loo pealkiri on “Käojaani ajama”.

Kristel Vilbaste küsib, kas me teame, mis on esimene linnulaul, mille kõik lapsed selgeks saavad? Ja milles kõik inimesed lindudega kõnelda oskavad? See on käo kukkumine.

Enamasti tuleb kägu lõunamaalt tagasi enne ööbikut ja pääsukest. Pääsuke toob päevasooja ning käo toodud käesoe lubab käed mulda panna ja maad harima hakata. Ööbiku öösoe muudab looduse roheliseks.

Kuigi hommikust peetakse hoolekäoks, lõunast leinakäoks ja õhtust õnnekäoks, siis autori kõige erilisem kägudega kohtumine on olnud varahommikul Laeva raba tedreonnis. Igast rabanukast kostis käo kukkumine, ringiratast tosin kägu korraga.

Edasi loeme männikasvudest, rukkiräägust, võililledest, söödavatest umbrohtudest, kaarkollakast, jürilillest, sokukarjest, mets-lehelinnust, kullerkupust, peoleost, piibelehest, kimalaste tantsust, toomepuu lõhnapeost, külmamailasest (see on Kristel Vilbaste arvates maailma ilusaim lill), koiduliblikast, tihasepoegadest, vahulillest, kuldpõrnikast, kuldnokkadest ja piiritajatest, liidrikust, ubalehest, maasikaõiest, meelespeast, sireliõnnest ja näiteks ka sealõuarohust.

Sealõuarohi näeb välja nagu nõgeslehine kellukas, suured sakiliste servaga lehed asetsevad ligi meetripikkusel kandilisel varrel vastakuti. Tõeliselt siga-laheda välimuse omandab see taim siis, kui tal tulevad pähe õied, mis näevad välja nagu metskuldi pea. Õit näppude vahel veidi kokku litsudes vaatab teile vastu kihvad laiali irvitava metssea pea.

Kuigi öeldakse, et taim on mürgine ja vastiku lõhnaga, on vanarahvas tema õite välimusest innustust saanud ning kasutanud seda sigade lõugade ravimiseks, kui neil tekkis kaelapaise, näärmetiisikus.

Kristel Vilbaste vanaisa Gustav Vilbaste raamatust “Meie kodumaa taime rahva käsutuses” leiame ka, et vanarahvas pole seda taime eriti inimeste ravimiseks kasutanud – kui siis ainult soolenugeliste väljaajamiseks ja näärmetiisikuse raviks, aga siis ka peamiselt juureleotist.

Loeme veel rapuntslist ehk teadusliku nimega tähk-rapuntslist, jõhvikaõiest, käokannust ja tõrvalillest, võõrkakrast, mullamurelastest, kärbsenäpist, lodjapuust, vesiheinast, vesikanast, hundinuiast (mina sain teada, et hundinui kõlbab isegi süüa), piimjuurest, käguvaablasest, pärnast, jaaniussidest, härgheinast, harilikust taevastiivast, palderjanist, rukkililledest, maarjaheinast, hobumadarast, mutist, luigelillest, kurerehast, lepatriinust, sigurist, ohakaliblikast, admiralist, kullirändest, maarjalepast, humalaväätidest, kährikutest teel, raudrohu ravist, sookurgedest, soolikarohust ja näiteks ka astelpajust.

Kristel Vilbaste kinnitab, et astelpaju on imerohi, omal ajal aretati eriti viljakaid ja tervendavaid astelpajusorte nõukogude kosmonautide jaoks, paljud neist sortidest on jõudnud Eesti aedadesse.

Ja imet astelpaju tõesti teeb, eriti soodustab ta luude kokkukasvamist. Raamatu autor on näinud, kuidas ühel üle kaheksakümnesel Võrumaa naisel paranes puusaluumurd ja vahel viperdama kippuv mälugi lõi neid marju süües selgeks. Nii et igas majapidamises peaks astelpaju olema vähemalt paar karbitäit.

Aga astelpaju korjamine pole kergete killast. Korjata saab vaid mõne nädala jooksul, kui marjad pole veel liiga pehmed, aga on ikkagi valmis. Ja okkad! Need kriibivad käed ära ka siis, kui õpite marjasegadikku lahti harutama …

Imetoime, mida nõukogude kosmonautika lootis, oli vananemise ärahoidmine ja igasuguste nahahaiguste ravi. Seemneõli ravivat isegi psoriaasi ja põletusi.

Edasi tulevad veel ka kibuvits, käharapäised ohakad, peetrileht, pohlad, suitsupääsuke, Suur Vanker, pasknäär, ussilakk, ädalalill, käokannus, hallrästas, jõhvikas, rasvatihane, künnivares, maasapp, näsiniin, viirpuud ja viirpuumarjad, hallpea-rähnm kaelushiir, kastanipuu, käbilind, porr, saarepuu, siidisaba, verve iminõges, aroonia, barbariss, haavapuu, hangelind, hiireviu, kesalill, laululuik, leevike, merikotkas, pajupuu, tuhkur, võõrasema, värbkakk jt.

Imeliselt huvitav loodusraamat on Kristel Vilbaste lugudega “Armastusega loodusest”. Raamat, mis paneb ka lugeja loodust hoopis teistsuguse pilguga vaatama, austama ja hindama. Põnev valik taimedest ja loomadest.

Sophie de Mullenheim „Kuidas kaitsta loodust?“ (Varrak)

Kuidas sorteerida prügi? Mis on kasvuhooneefekt? Millist loodusvara kasutatakse kõige enam? Kas tiiger sureb välja? Raamatus on üle 200 küsimuse ja lõbusa pildi, mis aitavad lastel avastada meie planeedi imelist rikkust ja mõelda, kuidas võiks oma harjumusi muutes planeeti kaitsta.

See on jällegi vahva lasteraamat sarjast, milles varem on ilmunud raamatud: “Ütle mulle! Kui palju!?”, “Ütle mulle, kus!?”, “Ütle mulle! Teadus ja leiutised”, “Ütle mulle! Millal see oligi?” ja “Ütle mulle! Kuidas see tehtud on?!”.

Seegi raamat on taaskord uhkes ja vastupidavas köites, klappkaane ja raamatut kinni hoidva kummiga ning spiraalköites lehed on lamineeritud ehk samuti vägagi vastupidavad.

Raamatu esimene osa on “Meie planeet”.

Esimene küsimus on, kui vana on meie planeet Maa? Teadlased vaidlesid pikka aega Maa vanuse üle ja 1956. aastal jõudsid üksmeelele ja asetasid Maa sünnipäevatordile 4,55 miljardit küünalt.

Seejärel vastatakse küsimusele, kuidas on elu Maal võimalik, millised olid siinsed esimesed elusolendid ja taimed (vees elavad imetillukesed bakterid ja sinakasrohelised vetikad), kui palju on atmosfääris hapnikku, millal Päike kustub (väidetavalt on Päikesel jäänud särada veel 5,5 miljardit aastat), milleks on vaja osoonikihti, mis on kasvuhoonefekt, mis on kliima soojenemine, mis põhjustab jääpankade sulamise, kuidas tekkis nafta ja kui suured on maailma naftavarud, kuidas tekib tuul ja kus on maailma kõige tuulisem koht (tuule kiiruse rekord on aastast 1996, kui Vanavana saarel Prantsuse Polüneesias puhus tuul kiirusega 408 km/h!)

Edasi on juttu kõrbetest, kuid vastatakse ka küsimusele, miks kutsutakse Maad siniseks planeediks (ookeanid ja mered hõlmavad 71% Maa pinnast), kas ookeanid on läbi uuritud, milline on magevee osakaal Maa pinnast (vaid 3%), kas vesi uueneb, kas merevett tohib juua, kuidas tekib vihm, kust tuleb allikavesi?

Seejärel on mitmeid küsimusi uraani ja kivisöe kohta, juttu on elust Marsil, nn seitsmendast mandrist, loodusvaradest, liivast, biomassist jpm. Miks meri öösel vahel sätendab, mis on vananaistesuvi, kas Maal ja vee all on veel avastamata paiku, mis on väärisgaas, mida toovad kaasa kliimamuutused, kas Surnumeri on „surnud“ inimese tõttu, kas Araali merd saab veel kaitsta ja mis on happevihmad?

Raamatu teine osa on „Loomastik“.

See osa algub dinosaurustega – miks pole Maal enam dinosauruseid, kas kõik dinosaurused on kadunud (selgub, et Uus Meremaal elab suurt sisalikku meenutav hateeria ehk tuataara, kes elas Maal juba 220 miljonit aastat tagasi). Kui palju on loomaliike Maal (teadlaste arvates 3-10 miljonit, kuid inimesele on neist teada vaid 1,23 miljonit liiki), milliseid loomi on kõige enam (putukaid, kolm looma neljast on putukad), kui palju liike igal aastal kaob (ca 20 000 looma- ja linnuliiki), milline loomaliik on tänapäeval kõige enam ohustatud (selleks on jaava ninasarvik, keda praeguseks on vähem kui 50 looma).

Väike lugeja saab lugeda ka hiigelpandast, mõrtsukhaist, tiigrist, dodost, kakkpapagoist, muskushirvest, mesilastest, liblikatest, pääsukesest, elevandist, jõehobust, kanadest, vihmaussidest, leaptriinudest, siilidest, termiitidest, korallidest ja hiidkalmaaristki.

Saame teada, mis on toiduahel ja kas seda võib katkestada, milline on maailma vanim kala, miks mõned rändlinnud enam ära ei lenda, kas mõnda looma on Maal liiga palju, kes on salakütt ja kes on kütt, miks luuakse reservaate ehk kaitsealasid, kas loomaaiad on head, kas linde peaks talvel toitma, kas ookeani põhjas elab keegi (ookeanide kõige sügavamaid kohti nimetatakse süvikuteks, ja ka seal on elu võimalik), kas on olemas surematuid loomi (selgub, et on üks liik millimallikaid, kes hakkab noorenema niipea, kui tunneb end liiga vanana). Ja veel, kas lumeinimene on väljamõeldis, kust tuleb loomanahk, mis on linnugripp, mida lehmad söövad ja mis on hullulehmatõbi?

Raamatu kolmas osa on „Taimestik“.

See osa algab metsadega. Milline on metsade osakaal maailmas (metsad katavad umbes kolmandiku maailma maismaast), mis on vihmamets (vihametsi on maailmas kõige enam), miks öeldakse, et metsad on Maa kopsud, mis toimivad veel Maa kopsudena, kuidas tekib mets, mis on ürgmets, mis on metsaraie ja kas uusi metsi saab istutada.

Metsade juurest liigume taimede juurde. Kui palju on taimeliike (hetkel on loendatud 391 000 taimeliiki, igal aastal avastatakse ligi 2000 uut liiki), kuidas sünnivad lilled, kuidas toimub tolmlemine ja fotosüntees, kuidas taimed toituvad. Seejärel on juttu endeemnsetest liikidest, parasiittaimedest, kaktustest, rohevetikatest ja ka palmiõlist.

Saame teada, millist teravilja kasvatatakse maailmas kõige rohkem (selleks on mais) ja kas kogu selle maisi söövad ära inimesed? Küsimusi on veel mitmeid – miks olid vanasti põlluservas hekid, mis on eksootiline puit ja kas on halb seda osta, kas lõuna- ja põhjapoolusel on taimi, kas on olemas lihasööjaid taimi, milline on maailma suurim õis (hiigelsuur punane viie kroonlehega õis on raitlillel, lehkava õie läbimõõt võib olla kuni 1 meeter ja kaal ligi 7 kilogrammi).

Ja veel. Milline on maailma kõrgeim puu (kõrgeimad puud on ranniksekvoiad, ja neist on kõrgeim 115,6 meetrini puu), milline on vanim puu (igimänd vanusega 4800 aastat), milliseid taimi on kõige rohkem (õistaimi) ja milline on kõige haruldasem taim (Austraalias leitud okaspuu volleemia), kuidas kohanevad taimed kliimaga, kas taimed võivad ka rännata, milline on maailma kõige väiksem puu ja kõige väiksem õis?

Lugeda saame veel vääristaimedest, maitse- ja lõhnataimedest, ravimtaimedest, kuid ka mürgistest ja narkootilistest taimedest.

Raamatu neljas osa on „Looduskaitse“, kuigi ka kolmes eelmises osas on ju sellest omal moel juttu tehtud.

Loeme prügi sorteerimisest, taastöödeldavast pakendist, klaasi ja konservkarpide taastöötlemisest, plastpudelitest ja vanapaberist. Vastatakse küsimustele, mida ei tohi prügikasti visata, kui kaua laguneb kilekott, millest tehakse plasti, milles leidub naftat, mis on GMO, mis on ökoloogiline jalajälg, kuidas oma ökoloogilist jalajälge vähendada, mis on biokütis, kuidas toimib tuulegeneraator, kes on taimetoitlane, mis on taastuvenergia, mis on roheline energia, kuidas toimib päikesepaneel, kuidas elektrit kokku hoida, mis on energisäästlik maja, kas küttida ja kalastada võib kõike, kui vanu kuuski võetakse maha jõulukuuskedeks, kust tulevad küttepuud, kas puuviljakoored on kasulikud, kuidas süüa puu- ja köögivilja, kust pärinevad poes müüdavad kaubad, mis on mahepõllumajandus, mis on permakultuur, mida tähendab „biolagunev“, kuidas valmistada looduslikku väetist, kas aerosoolid on ohtlikud, milline transpordivahend saastab kõige vähem, miks on elektriautod keskkonnasõbralikud, millised on parmad patareid, mis on leed, kuidas säästa paberit, kuhu visata aegunud ravimid, kas kraanivesi on hea ja raamatu viimane küsimus, kuidas saada võimalikult head vett?

Selline vahva raamat pere väiksematele, et saada vastuseid põnevatele küsimustele, mis puudutavad meie planeeti, meie planeedi loomi ja taimi ning looduskaitset. Usun, et vahva abimees tervele perele.

Ingrid Newkirk, Gene Stone „Loomkond“ (Tänapäev)

Viimastel aastakümnetel on maailmas tehtud vapustavaid avastusi, kui intelligentsed, empaatilised ja suhtlemisaldis on loomad tegelikult. Me oleme aina lähemal arusaamisele, et inimkonna kõrval ei eksisteeri mitte loomastik, vaid loomkond: olevused, kes on igas mõttes meiega võrdväärsed ja paljuski meist kaugelt üle, olevused, kes on väärt tundmaõppimist ja tõelist sõprust.

“Loomkonnast” esitlevad autorid paljusid teaduse viimase aja avastustusi, mis võivad tunduda lausa uskumatud. Hiirte armulaulud, hanede elukestev armastus, kaheksajalgade ennastohverdav hoolitsus järglaste eest, surikaatide puhas mängulust – võimalik, et pärast selle raamatu lugemist pead ümber hindama kõik, mida varem loomkonnast teadsid!

Raamatu teises pooles on antud põhjalik ülevaade ja praktilised juhtnöörid selle kohta, kuidas muuta oma elu võimalikult loomasõbralikuks ja anda oma panus loomaks maailma, mis põhineb liikidevahelisel headusel ja koostööl, mitte julmusel, ükskõiksusel ja ühepoolsel ärakasutamisel.

Kirjastuse Tänapäev raamatusari “Looduse lood” on tõeline maiuspala neile, kellele meeldib lugeda raamatuid loodusest ja loomadest. On ju selles sarjas ilmunud väga sisukaid ja põnevaid raamatuid, mis on rääkinud lugejale puude salapärasest elust, kurjadest taimedest, loomadest eestlaste elus ja folklooris, loomade hingeelust, lehmade salajasest elust, ilma imetegudest, geniaalsetest lindudest, kurjadest putukatest, looduse salajasest võrgustikust, loomade mõistatusest, huntide tarkusest. Minu eriline lemmik selles vahvas sarjas on Elli Radingeri kirjutatud “Vanade koerte tarkus”.

“Loomkond” algab sissejuhatusega, milles raamatu autorid annavad lugejale teada, millest nad selles raamatus rääkima hakavad, millele nad tuginevad, miks on loomad olulised jne jne. Autorid kinnitavad, et tänud teadusele, vaatlusele ja vahel ka lihtlabasele õnnele avastame oma maapealsete kaaslaste kohta pidevalt midagi uut …

Paistab, et me ei väsi kunagi oma kaasolenditest ja nende veidrustest. Me vaatame dokumentaalfilme, mis avavad linnas elavate hulkurkoerte, saarmaste ja sipelgate salajast elu …

Me külastame loodusparke, toidame oravaid, tegeleme vaalavaatlusega ja lähme Aafrikasse safarile fotosid tegema. Loomaarstiks saamine on noorte inimeste karjäärivalikutes kõrgel kohal, koduloomade pidamist peetakse lustiks ja oma raske vaevaga teenitud raha kulutamine koeramaiuste, kassi kraapimispuude ja loomade mõnusate asemete peale on vägagi moes.

Uudised, mida iga päev loeme, on täis lugusid loomadest, mis võivad olla nii nunnud ja naeruväärsed, kui ka tõsised ja ülevad. Jagame omavahel videoid loomadest, kes päästavad teisi loomi või inimesi tormi, tulekahju või muude ohtude küüsist ...

Me imetleme loomade ainulaadseid võimeid ja kuna viimaste aastate jooksul oleme palju juurde õppinud, imetleme ka kõiki oskusi, mida varem pidasime vaid inimeste pärusmaaks. Mida rohkem me loomade kohta õpime ja nende võimekusest teada saame, seda enam hakkame kahtlema selles, kas suhtume neisse ikka kohaselt. Kui küsimus oleks esitatud sajandeid tagasi, poleks vastus nii kergelt tulnud, sest enam jaolt nähti loomi kui inimesele kasulikke olendeid ... Koertel olid „isandad“ ja mitte nende eest hoolistejad. Loomulikult armastasid paljud oma koeri ka toona, kuid vaid teatud piires.

Ka tänapäeval juhtuvad heade loomadega halvad asjad, ent toimundu on märkimisväärseid muutusi ja head uuendused terendavad silmapiiril.

Tänu loomade biheivoristidele nagu Konrad Lorenz, primatoloogidele nagu Jane Goodard, Birute Galdikas, Frans de Vaal ja Dian Fossey, allveeuurijatele nagu Jacques Cousteau ja tema pere, ning tuhandetele loomaõiguste eest võitlejatele, kes on püüdnud pidevalt ja visalt loomi aidata, on inimeste silmad avanenud ja nad näevad, kes loomad õieti on – ning nähtu meeldib neile. Oleme õppinud tundma armastust ning kõikide loomade mõistmine, asutamine ja nende eest hoolitsemine on jõudnud uude ajastusse.

Raamatu esimene osa on pühendatud selle suhte tähistamisele, loomade olemuse avastamisele – see on nende rohkete annete, keelte ja kultuuride uurimus. Raamatu teine osa kajastab järgmist loogilist sammu – võttes ühtlasi arvesse meie vastleitud mõistmist selle kohta, mida õieti üks loom tähendab ja kuidas kohelda looma viisil, mis austaks tema omapära ja andeid. Teisisõnu – esitame küsimuse, kuidas elada õnnelikku ja tõhusat elu, ilma et peaksime loomi kuritavitama.

Lugeja peab olema valmis lummuseks, mis haarab teda, kui ta saab teada loomadest, kes on sooritanud tegusid, mis ületavad igasuguse kujtlusvõime, kes leiutavad mänge, kes asuvad hämmastavatele rännakutele, kes löövad teadlasi pahviks ja kes sooritavad vägitegusid, milleks pole võimeline ükski inimene.

Raamatu „Loomkond“ esimene osa algab omakorda sissejuhatusega, millel polegi pealkirja. Autorid räägivad lugejale kümneaastasest bordekollist Ricost, kes on õppinud käsu peale tooma enam kui kahtsada erinevat objekti, kusjuures ta õpib neid käsklusi ja objekte juurde. Uurijad kipuvad tihtipeale võrdlema oma loomsete uurimisobjektide intelligentsi inimeste omaga. Ent kas intelligents saab sedasi üldse võrrelda – looma intelligentsi inimeste intelligentsi või isegi looma oma teise loomaga?

Loomade intelligentsi võrdlemine pole tõepoolest hõlpsam kui inimeste intelligentsi võrdlemine. Lõppeks on loomade suhtelise intelligentsi edetabeli moodustamine üks üsna mõttetu ülesanne. Seda enam, et hiljutine uurimistöö tegi kindlaks, et avastatud on vähem kui 15 protsenti hinnaguliselt 9 miljonist Maal elavast liigist.

Edasi loeme Charles Darwinist ja tema raamatust „Inimese põlvnemine“, Aristotelesest ja tema „olemise ahelast“, psühholoog Harry Harlow’st ja tema üsna „julmadest“ katsetest loomadega.

Looma intelligentsi saab mõista või vähemalt uurida vaid kindla liigi evolutsioonilise arengu kontekstis. Loeme sipelgatest ja sipelgakolooniast, kus rühmas on igal sipelgal oma ülesanne ja igal rühmal oma eriline eesmärk.

Meie kuuejalgsed putuksemud ei pruugi küll kasutada inimeste kombel suhtlemiseks sõnu, ent nad kooskõlastavad paljunemise, ehitustööd, tagavarade ladustamise ja isegi sõda, kasutades selleks lõhna, kompimise ja helide keelt. Kes julgeb väita, et sipelgakoloonia kollektiivne intelligents on midagi vähem tähelepanurikast kui inimese isikupära?

Ja veel. Isegi aju suurus ei ole hea intelligentsi määraja. Suuruselt jääb inimese aju alla kašelotile, elevandile ja delfiinile. Aju- ja kehamassi suhet arvestades jääme sipelgate, tupaiade, väikeste lindude ja hiirte järel viiendaks. Mõned uhkeimad oskused kuuluvad kõige üllatavamatele olevustele. Loeme maapinnas elutsevatest ainuraksetest amööbidest ehk limahallitusest, mis moodustab eksootilisi värve ja kujusid.

Autorid kinnitavad, et järgmistes peatükkides uuritakse imelisi, mõistatuslikke ja sageli hoomamatuid viise, kuidas loomad lendavad, roomavad, vingerdavad, hüppavad, ujuvad, armastavad, vestlevad või hullavad ... teisisõnu – seda, kuidas nad elavad.

Vaadeldakse loomade imelisi viise maailmas navigeerimiseks, loomade suhtlusmaailma (siristavad linnud, kriiskavad öökullid, laulvad vaalad, krooksuvad konnad – need on loomariigi keeled), armastamiseks ja mänguks (mäng on planeedi vahest kõige universaalsem tegevus).

Esimese osa peatükk kannab pealkirja „Navigatsiooni saladused“. Ma püüan teha nüüd veidi lühemalt, et ka Sulle endale jääks avastamisrõõmu, kuid nopin välja olulised teemad, millest me lugeda veel saame. Paljudes peatükkides on mitmeid alapeatükke, milles tuuakase põnevaid ja huvitavaid näiteid, kasutades erinevate loomade elu ja tegevust.

Selles peatükis saame lugeda loomade hämmastavast võimest rännata punktis A punkti B. Põnevaid ja hämmastavaid näiteid on palju. Näiteks kodukass Holly, kes kadus ära kolmsada kilomeetrit kodust eemal, kusjuures kaduma läks ta kusagil Daytona kiirtee lähedal. Kaks kuud hiljem oli kass jõudnud naaberaeda, kust ta leiti. Holly oli tulnud enam kui kolmsada kilomeetrit mööda Florida rannikut, põigeldes autode, alligaatorite ja inimeste teelt kõrvale, et naasta koju. 1989. aastal kõmpis kass nimega Murka Venemaal üle 500 kilomeetri Voronežist Moskvani. 1997. aastal tegi kaheksa-aastane vöödiline kass nimega Ninja läbi üle 1300-kilomeetrise teekonna Seattle’i äärelinnast oma endisesse koju Utah’ maapiirkonnas. 1978. aastal rändas Pärsia kass Howie, kes oli kogu oma elu toas veetnud, üle 1600 kilomeetri koju läbi Austraalia metsiku sisemaa.

Kuidas navigeerivad loomad ilma kaartide, GPSi ja bensiinijaamadeta?

Juttu on selles peatükis veel ka navigeermisest tiibadel, sellest, kuidas linnud lendavad, vastatakse küsimusele kas nahkhiired on tõesti pimedad, kuidas navigeerivad ookeani rohelised merikilpkonnad. Saad teada sedagi, et randtiir hoiab pikima iga-aastase rännaku maailmarekordi tiitlit. Imetajate rekord kuulub uurijate arvates Ameerika rannikualadel elavale hallvaalale (kes võidab napilt oma lähisugulast küürvaala), kes ujub aastas kuni 16 000 kilomeetrit, mis jäävad ekvaatori lähedal asuvate sigimisalade ja toitainerohkete Põhja-Jäämere ja Lõuna-Jäämere vete vahele. Loeme sellestki, kas kalad on enesest teadlikud, mesilastest ja pisirännakutest (sh. liivahüpikud, sõnnikumardikad, monarhliblikad). Juttu on ka elevantidest, kuid ka nn Suurest Rändest Aafrika idarannikul (selles osaleb igal aastal 1,5 miljonit gnuud, 200 000 sebrat, 400 000 gaselli), Lähis-Ida pimerottidest ja magnetoretseptsioonist.

Esimese osa teine peatükk on „Suhtluskanalid“, mille alguses on juttu 20. sajandi alguses Saksamaal elanud Hansu-nimelisest hobusest, kelle omanik väitis, et loom suudab mõista inimlauseid ja isegi lahendada matemaatika ülesandeid. Lõpuks tehti selgeks, et Hans oli küll keskmisest nutikam, kuid reageeris hoopis omaniku keha tahtmatutele signaalidele. Hobune õppis lugema omaniku näolihaste liikumist ja taipas seetõttu, mida temalt oodati. Seda hakati hiljem võrdlevas psühholoogias nimetama „Kavala Hansu efektiks“.

Kavala Hansu efekt tõstatab küsimusi, mis on teadlaste päid juba ammu vaevanud: kas loomad suhtlevad niisamuti nagu meie? Kas meile ainult tundub, et nad suhtlevad? Või suhtlevad nad viisil, mida me lihtsalt ei mõista?

Kui selle peatüki läbi loed, siis saad aru, et küllap siiski paljud loomad meie ümber kõnelevad ja suhtlevad. Juttu on koerte ja ka huntide suhtlusest, vastatakse küsimusele, miks on koerad nii sõbralikud. Juttu on isegi lugemisvõimelistest loomadest, räägitakse talujutte, tähnikdelfiinide abil räägitakse lugejale süvaveesuhtlusest ja sellestki, et delfiinid ei unusta. Selles peatükis tuuakse lugeja ette kõnelevad konnad, sädistavad gepardid (geparditel on üheosaline hüoidluu nagu ka puumadel, lumeleoparditel ja pantrikel, mistõttu nad ei möirga, vaid teevad nasaalse, kõrgel noodil vigina, mida sageli kirjeldatakse sädistamisena).

Kolmas peatükk on „Armastuse keerdkäigud“, mis algab meenutusega Jane Goodallist, ja ühest tema ja tema meeskonna ravitud/abistatud šimpansist nimega Wounda, kes pärast paranemist loodusesse tagasi lasti. Wounda tuiskas koheselt loodusesse, kuid naasis, et jätta hüvasti inimestega, kes olid teda põetanud seni, kuni ta tervis paranes. Wounda hüppas graatsiliselt oma puuri otsa, vaatas Goodallile silma ja embas teda tugevalt.

Teadlasi on juba aastaid kummitanud väga lihtne küsimus: kas loomad on võimelised armastama? See küsimus vaevas isegi Charles Darwinit.

Keegi ei kahtle selles, et koer naudib kõhu sügamist või kass korralikku pea sügamist, kogevad loomad nagu inimesedki armastust eri viisidel. Mõnedel loomadel on kogu elu jooksul vaid üksainus romantiline partner, teistel samas sadu või tuhandeid. Enam kui 90% linnuliikidest on monogaamsed, sealhulgas tuvid ja haned ... Autorid kinnitavad, et loomad on täpselt sama võimelised looma sügavaid ja võimsaid sidemeid nagu inimesedki. See armastus võib olla väga sarnane inimese armastusega ja ka vägagi erinev.

Selles peatükis loeme beel paarilise välimusest, sellest, et temperatuur võib määrata soo (enamike kilpkonnade, ühtlasi ka alligaatorite, krokodillide ja teiste roomajate järeltulija soo määrab muna temperatuur), kuid ka truudusest (monogaamsed on näiteks uruhiired, albatrossid, luiged, tuvid, kuid kõige lõdvema püksikummiga on teadlaste kinnitusel flamingo), emaarmastusest, armunud hanedest, loomade empaatiast jm.

Järgmine peatükk on „Mängulust“. Mängu leidub loomariigis kõikjal. Mängivad nii inimesed, koerad, ahvid kui ka krokodillid. Miks on mängimine nii universaalne? Kõige levinuma teooria kohaselt mängivad loomad ellujäämisoskuste arendamiseks. Teine teooria ütleb, et mängu teel õpivad noored loomad mõistma hilisema elu kogukonnahierarhiat. Ja ometi mängivad mõned loomad – sh inimesed – lihtsalt lõbu pärast.

Loeme mängimisest, et ellu jääda, oravate käteosavusest, sotsiaalsetest mängudest, niisama lustimisest (nt surikaadid), mürgeldavatest kutsikatest, kekslevatest kassipoegadest, lustimisest talupidamises (nt kitsed, kui kitsed pole parasjagu põgenemisega hõivatud, meeldib neile olla õnnelikke inimeste lähedal), elevantide viguritest, lennulõbudest (nt varesed, kellele meeldib parema tuju korral pillekaaritada, olete ju näinud videoid varestest, kes lasevad katustel plastkaantel liugu, kuid ka hõbekajakad ja puurilinnud), vallatutest limustest (nt intelligentsed kaheksajalad) ja krokodilli naeratusest.

Raamatu teises osas uuruvad autorid, kuidas on loomi kuritarvitatud neljas inimelu valdkonnas – teaduses, rõivastuses, meelelahutuses ja toidulaual. Näidatakse, kuidas inimkond on õppinud leidma uuenduslikke ja üdini humaanseid meetodeid teenimaks inimhuve ilma loomi vigastamata.

Teise osa esimene peatükk on „Teadustöö“, mis räägibki loomade kasutamisest teadustöös, katsetes, uuringutes jm. Sellest ajast saadik, kui umbes 3000 aastat eKr sai Vana-Egiptuses alguse Lääne meditsiini ametlik praktika, on inimesed lahanud, torkinud, surkinud ja opereerinud elusloomi, lootes paremini aru saada nende anatoomiast, füsioloogiast ja meie ühistest haigustest. Loeme vivisektsioonist ja kuulsatest teadlastest, kes seda on kasutanud, kuid ka vivisektsioonivastasest liikumisest ehk neist, kes on olnud elusloomade lahkamise vastu.

Juttu on sellestki, kuidas eluslahkamisest saab seadus, loomade vähesest kaitsest, loomadeta teadusuuringutest, tipptehnoloogilistest julmusevabadest meetodidest, organoididest, kiipelunditest, kiipinimestest, masinate ja andmekogumite kasutamisest, inimvabatahtlike kasutamisest (kuid mitte kahjustamisest), ravimite katsetamisest ilma loomadeta, õigesti ostmisest jm.

Raamatu teise osa teine peatükk on „Rõivad“. Loomadevastast julmust esineb moevaldkonnas mitmel eri kujul ja sageli täiesti ootamatul moel. Õnneks on tänapäeval lihtne leida mooduseid, kuidas end stiilselt ja/või praktiliselt riietada, kasutades materjale, mis ei ole loomsed. Pikemalt on juttu karusnahast, nahast, villast, udusulisest, siidist, kuid ka riietumisest ilma loomadeta. Meile tutvustatakse ka julmusevaba rõivastuse lühike ajalugu, räägitakse riietumisest julmusevabalt ja sellest, mida iga inimene saaks ise ette võtta ...

Kolmas peatükk on „Meelelahutus“. Inimesed on meelelahutuslikel eesmärkidel kasutanud loomi sellest ajast saadik, kuhumaani meie ajaloolised allikad ulatuvad ... Arheoloogilised kaevamised Makedoonias on näidanud, et juba 2000 aastat eKr hoiti lõvisid ja teisi metsikuid loomi vangistajate meelelahutuse eesmärgil puurides. Teised vanad tsivilisatsioonid – egiptlased, hiinlased, babüloonlased, assüürlased – püüdsid ja vangistasid samuti metsloomi, nende hulgas elevante, kaelkirjakuid ja karusid.

Selles peatükis räägivad autorid tsirkusest, teeäärsetest loomaaedadest, akvaariumitest, mereloomaparkidest, teistest loomsetest meeleahutustest (rodeo, koerte võidujooks, härjavõitlus, koertevõitlus, tuvide võidulend, hobuste võiduajamine), filmist ja televisooonist (mis oleks film ja televisioon ilma loomadeta?, kuid loomi sureb filmivõtete käigus tihedamini, kui võiks arvata, näiteks filmis „Pi elu“ kaasa teinud tiiger oleks äärepealt uppunud, filmi „Kääbik: ootamatu teekond“ võtetel sai väidetavalt surma 27 looma, sh lambad ja kitsed, kes surid janusse ja kurnatusse või uppusid uhteorgudes), loomadeta tsirkusest, holograaftetarist, animatroonikast, virtuaalsetest loomadest, arvuti loodud kujutistest ehk CGI.

Raamatu viimane peatükk on „Toit“, milles loeme varajase inimese toidulauast, vastatakse küsimusele kas inimesed on lihasööjad, liha tööstuslikust tootmisest (veised, sead, broilerid, kala), loomakaitseliikumise algusest, toitumisest ilma loomadeta, vegeburgerist, julmusevabast lihast, veganmunadest, taimsetest piimadest, tehisjuustust, veganvõist ja veganjogurtist, veganjäätisest, restoranidest ja kiirtoidust.

Selline raamat. Sisukas, huvitav, hariv ja loodusesõbralik.

Jüri Annist „Aia aarded. Isemoodi püsililli tuntud ja tundmatute seast“ (Ühinenud Ajakirjad)

Kas pole nii, et aeda rajama asudes ja sellesse armudes haarad istutamiseks õhinal kaasa igasuguseid taimi, kes millegagi silma jäävad? Hiljem „kainened” ja leiad, et tahaks midagi põnevamat, natuke erilisemat.

On ju pisut nörritav, kui külalised sinu aias jalutades kommenteerivad: „See taim on mul juba palju aastaid”. Hoopis kõrvupaitavam oleks kuulda: „Kuule, kust sa omale sihukese taime said?”

Õnneks on püsikute arvukas seltskonnas veel küllalt neid, keda miskipärast harva aedades kohtab. Adenostüül, norulill, soldanell, tonditupik, tõrvikliilia ja vullrohi on ahvatlevalt kenad ja omapärased.

Isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast. Igas ontlikus aias on mõni lumeroos. Aga kas vinav on? Helmikpöörised on kõigil, aga ’Mochat’ nende hulgas ilmselt ei kohta.

See raamat aitab sul aias uutele taimeaaretele sobiva koha välja valida ja siis on aeg „jahile” mina.

See on üks ilmatuma sisukas ja ilus lille-, taime- ja aiaraamat kõikidele aiasõpradele/rohenäppudele, kes tahavad saada tuttavaks vägagi põnevate, ilusate lillede ja taimedega tuttavaks saada, ja miks mitte mõnda neist ka oma aias kasvama panna. Raamatus on ka rohkelt väga ilusaid ja uhkeid värvifotosid lilledest ja taimedest, millest autor räägib.

Raamat algabki Jüri Annisti saatesõnaga, millest on eespool, kirjastuse enda tutvustuses juba juttu, kuid see on tõepoolest põnev ülevaade nendest püsikutest, mida aedades harva kohtab. Kusjuures isemoodi isendeid võib leida ka tüdimuseni tuntud taimede seast, tuleb osata neid ainult tähele panna.

Jüri Annist kinnitab, et kõik aarded, keda ta raamatusse valis on kestvad. Mõni neist esitab väljakutseid, aga ehk ongi nii põnevam ja selline taime saab kindlasti lemmikuks. Vaid üksikutele peab talveks pakkuma „katust“ või paari kuuseoksa.

Enne lillede ja taimede juurde asumist on veel üks lühike peatükk taimede kõrgusest, sest üks sagedamini esitatavaid küsimusi, mida uut taime aeda valides ikka ja jälle küsitakse, puudutab just taime kõrgust.

Autor tõdeb, et tegelikult on vähegi täpsemat vastust anda ilmvõimatu. Jüri Annist toob näitena tema aias kasvavast siberi iirisest, mis sirgub 150 cm kõrguseks, kuid näiteks Kloostrimetsa puukoolis tõstab „siberlane“ oma õied vaid 70 cm kõrgusele. Selgub, et taime kõrgus oleneb väga palju mullast, milles ta kasvab, ehk laiemalt öeldes kasvukohast. On aastaid, mil paljud taimed sirguvad eriti jõuliselt, ja on suvesid, mil miski ei taha edeneda. Ühel juhul on sademete, päikesepaiste hulga ja õhusoojuse vahekord taimede kasvuks ideaalilähedane. Teisel aastal on vastupidi: vett napib, päike põletab ja tuul kuivatab, mistõttu on veel hea, et taimed üldse elus püsivad. Ja taimehiiglastest on selles raamatus veel ka pikemalt juttu, seda juba raamatu teises pooles.

Esimene taim raamatus on käoking (Aconitum). Iga taime/lille juures on eraldi välja toodud õitsemise aeg (käokinga puhul on see liigiti erinev, juunist kuni hilise sügiseni), kõrgus (käokinga õitsemise ajal on see 150-200 cm), valgus (käokinga puhul on see vari kuni päike), muld (käokinga puhul mitte kuiv ega liivane) ja talvekindlus (käoking on talvekindel).

Seejärel juba käokingast pikemalt. Selgub, et siniseid õisi kipub aias alati nappima. Vast on see üks käokingade populaarsuse põhjusi. Teiseks huviäratajaks on asjaolu, et pea kõik käokingad – neid on erinevatel andmetel loendatud 100 – 250 liiki – on suuremal või vähemal määral üleni mürgised. Sinine käoking (Aconitum napellus) on aga perekonna üks mürgisematest. Käokinga abil on sooritatud roimasid kriminaalromaanides, ulmepõnevikes ja põnevusfilmides. Vana-Rooma keiser Traianus (53 – 117) keelas käokingade kasvatamise, kui aiast käoking siiski leiti, siis hukati aia omanik pikema jututa. Mulle meeldib selles raamatus seegi, et palju on juttu ka erinevate taimede ajaloost, mütoloogiast, uskumustest ja muudest huvitavatest faktidest.

Jüri Annist ei ole küll kuulnud, et Eestis oleks keegi käokingade läbi hukka saaanud, aga tundliku nahaga rohenäppudel tasuks nendega tegeledes kindad kätte tõmmata. Saame lugeda ka käokinga välimusest, kui ka erinevatest liikidest-sortidest (Stoerki käoking ehk värd-käoking, Carmichaeli käoking, sinine käoking, põhja-käoking, Lamarcki läoking).

Eraldi kastikeses on välja toodud ka vastused küsimustele miks ja kuidas. Need annavad head nõu konkreetse taime kasatamise, kasvamise, paljundamise jpm. kohta.

Otse loomulikult ei hakka ma Sulle siinkohal kõiki neid taimelugusid pikemalt kirjutama ega lahkama, sest iga rohenäpp peaks raamatu kätte võtma, läbi lugema ja ise oma lemmiku(d) leidma ja valiku(d) tegema.

Sellest raamatust leiad veel tutvustused: alpi adenostüül, amuuri adoonis (lisaks lähisugulased siberi adoonis, kevadadoonis), harilik naat, aed-mädarõigas „Variegata“, krimmi parukliilia, lursslill (haisev lursslill aitab hästi madratsi sees lutikate vastu), nelk (nelkide 300 liigi seas leidub ka klassikalisi külmakindlaid püsikuid, nurm-, nõmm ja aasnelk, hall nelk, alpi nelk, makedoonia nelk, Knappi nelk ja sulgnelk), kollane emajuur (kõrgelt hinnatud ravimtaime), aas-kurereha „Hocus Pocus“ (dalmaatsia ja Endressi kurereha), pisiputh )põhjamaade üks omapärasemaid ja ihaldatumaid taimi), vinav lumeroos (must ja kaukaasia lumeroos, aed-lumeroos, purpur-lumeroos).

Ja veel: helmikpööris „Mocha“, haralik alang ehk alang-alang, kõrreliselehine iiris, kaheldav džefersoonia (see taim on saanud nime USA kolmanda presidendi Thomas Jeffersoni järgi), tõrvikliilia, harilik leviisia, ebamagun (ehtsad „mägilased“), monarda (sidrun- ja aedmonarda, toruõieline monarda), harilik lehvikleht „Karasuba“, anomaalne pojeng, kobarjas vullrohi ehk kobarskopoolia, virgiinia tonditupik, suureõieline laikellukas, himaalaja jalgleht, Julia priimula (see on suurepärane ääristaim), roosilõhnaline kuldjuur (Kesk-Aasia päriselanikud pidasid kuldjuureteed parimaks vahendiks külmetuse korral), ahtalehine punanupp, vaigulill (meenutab päevalille, lisaks ka kaelus-vaigulill, kompass-vaigulill, tervelehine vaigulill ja täht-vaigulill), soldanell ja suureõiene norulill.

Raamatus on veel mõned peatükid. Neist osad moodustavad ühe terviku ehk „Paarid ja seltskonnad“. Siit leiame sellised kooslused nagu sinilill ja ülane, sõnajalg ja alpikann.

Juttu on ka püsililleseltsonna vägevatest ehk hiigelkasvu püsililledest – aedheleenium (200 cm), kämmalrabarber (kuni 250 cm), kobarpea (kuni 170 cm), lõhislehine päevakübar (kuni 250 cm), harilik kitseenelas (180 cm), pikalehine karusõrg (kuni 150 cm), tugev rohtlaliilia (300 cm), verev vesikanep (200 cm), südajas makleia (kuni 300 cm).

Eraldi peatükis on juttu päevakübarast ja siilkübarast, kuid ka pinnakatjatest varjualale (nõgesed, õevane murtud süda, roomav akakapsas, siberi valdsteinia, kevad-nabaseemik, varjukivirik, harilik metspipar, pikemalt veel ka koldnõges ja iminõges).

Selline sisukas ja põnevate taimedega aiaraamat on see "Aia aarded". Loomulikult on raamatus ka rikkalikult väga ilusaid fotosid kõikidest taimedest, kellest raamatus juttu on.

Adele Brand „Rebase varjatud maailm“ (Eesti Raamat)

Me kõik oleme näinud rebast. Kohev saba vilksatab aiaaugus, oranž sähvatus autotulede valguses, kui rebane silkab üle tee. Me oleme teda ka kuulnud, seda veidrat klähvimist, mis kajab öösel linnas vastu. Mõni on temaga isegi silmitsi sattunud: pilgud kohtuvad hetkeks ja siis kaob ta taas pimedusse. Tuhandeid aastaid on müütides ja rahvasuus räägitud rebase kavalusest. Tänapäeval on punarebane looduses kõige levinum kiskjaline. Aga kes see meie metsloomast naaber tegelikult on? Kuidas peaksime käituma oma vana tuttavaga tänases muutunud maailmas?

Briti ökoloog Adele Brand on pühendanud kogu elu sellele, et mõista müütilist ja samas salapärast rebast. Ta viib lugeja rännakule avastama üllatavaid saladusi, mida kätkeb endas müütiline rebane, tuttav, ent mõistatuslik olend, kes on kohanenud inimeste maailmaga hämmastavalt – mõne arvates isegi rahutukstegevalt – hästi.

Adele Brand kirjeldab rebase arenenud meeli, arukust ja käitumist, mis aitasid loomal vanasti hakkama saada ürgmetsas ning tänu millele suudab ta nüüd ellu jääda linnade asfalteeritud parklates ja kolisevatel raudteedel. Selles raamatus segunevad uusimad teadusandmed, kultuuriantropoloogia ja autori enda isiklikud lood erakordsetelt reisidelt.

Ma olen üsna kindel, et paljud minuealised mäletavad suurepäraselt telesarja “Mõmmi aabits”, mille üks ägedamaid tegelaskujusid oli Lembit Ulfaski kehastatud Rebase-Rein. Või F.R. Kreutzwaldi kirjutatud raamatut “Reinuvader Rebane”, milles mitmeid väga ägedaid muinasjutte. Või äkki hoopis nõukogude-aegne multifilm “Rebane, karu ja külgkorviga mootorratas”, millest ilmus ka väike raamatuke sarjast “Film-muinasjutt”. Või äkki hoopis Tõnu Aava poolt plaatidele loetud “Onu Remuse jutud”, kus toimetasid rebane ja jänes (no oli ka mitmeid teisi loomi). Paaril viimasel aastal olen lugenud mitut ägedat raamatut rebastest: Olga Volkova lastele suunatud “Mina olen rebane”, A.H. Tammsaare “Meie rebane” ja Sara Pennypackeri suurepärane laste- ja noorteraamat poisi ja rebase sõprusest “PAX”.

Kuid mulle meeldib ka see, kui eesti keeles ilmub vahvaid, ägedaid ja sisukaid looduseraamatuid. Täpselt selline on briti ökoloogi Adele Brandi kirjutatud raamat rebasest “Rebase varjatud maailm”. Usun, et me kõik oleme oma elu jooksul vähemalt korra rebast näinud, olgu see siis loomaaias, looduses või isegi linnas.

Raamat algab proloogiga “Kes on rebane?”. Autor soovitab lugejal rebast endale kujutleda: leegitsev oranž valgel lõuendil, mustad käpad ja kohev saba, teravatipuline koon ja teemantteravad silmad. See on punarebane, teadusliku nimega Vulpes vulpes, kes elutseb tähelepandamatult inimeste maailma äärealadel. Seejärel “maalib” autor meile metsiku loodusmaastiku, kus elab vanast ajast tuntud rebane, kes elab tööstusliku põllumajanduse ja liigagara arenduse käest pääsenud hinnalistel maakildudel. Suurbritannia poolmetsikud maapiirkonnad – ürgsed, salapärased, elujõudu andvad ja luulelised – on võlunud loomalembeseid kirjanikke Beatrix Potterist kuni Colin Dannini, kes sai kuulsaks raamatuga “Kauge laane loomad”. Meie kujutluste rebane elab just sellises kohas, saatjaks temaga seotud uskumused, mida paisutavad nii ta sõbrad kui ka vaenlased.

Ent see ei ole ainuke rebane meie hulgas.

Autor räägib lugejale linnastumisest, looduse sunnitud taandumisest, kinnitades, et Suurbritannias elavad tuhanded rebased linnakeskkonnas Londonist Edinburghini. Samas ei ole Suurbritannia linnad sellepoolest kaugeltki ainulaadsed. Võtke mis tahes riik punarebase nelja maailmajagu hõlmavas levilas ja on küllaltki tõenäoline, et rebased tutvuvad seal juba osaga inimkasutuseks kohandatud maastikust. Rebased elavad Kanadas Torontos, Austraalias Melbourne’is ja Ameerika Ühendriikides Chicagos.

Kontrast vabalt elava mestlooma ja kivikõva asfalttänava vahel on terav, vastupandamatu ja sööbib meie kollektiivsesse teadvusesse … Paljud inimesed ei tea, mida öelda, kui näevad rebast.

Inimene on kahjuks pistnud rebase ka süüpinki. Teda süüdistatakse inimeste valdustesse tungimises, jultumuses, haiguste levitamises, lemmikloomade ründamises ja isegi meie elu ohtu seadmises. Rebane tungib aga häirimatult veelgi kaugemale meie maailma. Kohtame teda kõikjal nii keeles, popmuusikas, filmides, kõrtsinimedes kui ka telereklaamides.

Adele Brand tõdeb, et temagi elus on palju rebaseid. Tema sõpradele teeb kogu aeg nalja, et ükskõik kuhu ta ka ei läheks – India kõrbesse või Yucatani vihmametsa -, kohtab ta alati rebast, kes tavaliselt istub (nagu rebastel on ikka kombeks) ja vaatleb teda eemalt. Kui autor oli laps, olid rebased tema looduspäevikute peakangelased, ta uuris neid ülikoolis ökoloogiat õppides ja nüüd on nad nende miljonite vaieldamatud lemmikud, kes astuvad läbi internetis raamatu autorile kuuluvast nurgakesest.

Kõige selle käigus on autori tee ristunud kahe rebasega: üks on metsloom, kelle kohta käivate teaduslike andmetega täidab ta tabeleid, ja teine temaga mitte täiesti sarnane kaksikvend, kes elab inimeste kujutlustes. Adele Brand on 20 aastat rebaseid vaadelnud, pildistanud ja vahel ka päästnud. Kogu selle aja jooksul on autorile jätnud sügava mulje, kui mitmetahuline on see väike, uudishimulik koerlaste sugukonda kuuluv loomake, kes on meie naaber. Sama mitmekesine võib olla inimeste suhtumine metsloomasse. Autor on näinud selle äärmuslikke vorme: hirmu, vihkamist, kirglikku vaimustust ja lahkust.

Raamatu autor kinnitab, et selles raamatus on tema eesmärk uurida seda, kuidas on punarebasel kui põlismetsas arenenud metsloomal õnnestunud niivõrd edukalt kohaneda tänapäevaste oludega. Selleks on vaja tipptasemel teadusuuringutega mõista rebase tõelist olemust ja analüüsida ta käitumist, füüsilist vormi ja arukust, pidades silmas olusid, milles ta on elanud tuhandete sajandite jooksul enne meiega kohtumist.

Selles raamatus räägitakse natuke ka inimestest: sellest, kuidas kujuneb meie arvamus elusloodusest ja miks võivad asjliku vaatluse tulemused olla mõnikord eksitavad.

Raamatu esimene peatükk on “Rebase lühiajalugu”. Selle alguses kinnitab autor, et inimkond on asunud rebast ümber kujundama. Inimesed on muutnud rebase toitumist, territooriumi suurust, sotsiaalseid suhteid, eluiga ja surma põhjuseid … Rebase päeva täidavad inimeste tekitatud helid, inimeste loodud maastikud ja inimeste seatud risked. Selleks, et mõista meie seas elavaid rebaseid, peame kõigepealt meenutama, milline oli maailm vanasti.

Autor viib lugeja Bialowieza laande, mis on Euroopa tasandikul lähim vaste tõeliselt looduslikule ürgmetsale. See asub Poola ja Valgevene piirialal ja laane ajalugu on olnud rahutu. Autor jälitab selles laanes hunti, kinnitades, et huntidest üle jäänud kondid saavad endale rebased. Kolme meetri kaugusel hundi jäljereast, on punarebase käpajälg. Rebane elab selles laanes täiesti metsikult, süües eluspüsimiseks teisi metsast sõltuvaid organisme.

Adele Brand leiab rebase väljaheite, mis annab kõikjal hääletult tunnistust rebase toitumisharjumustest. Väljaheites turritab ohtralt metssea musti karvu. Rebase käitumisvõime seisukohast võiks metssea asemel olla samahästi elevant, sest metssiga on rebasest 14 korda raskem ning ta on relvastatud võhkade ja hammastega. Neid ühendav lüli on hunt, sest selle laane rebase talvisest toidulauast moodustavad loomade, täpsemalt punahirvede ja metssigade korjused umbes 30%. Mõned neist loomadest võisid nälga surra, aga suurema osa tapsid hundid ja ilvesed.

Bialowieza ürgmetsa ilu peitub selle terviklikkuses. Seal ei raisata midagi ja luuakse ökoloogilisi suhteid, mis on äärmuseni linnastunud maastikel peaaegu unustatud. Bialowieza sõnum ongi vahest see, et metsik rebane on olevus, keda mõjutab vastastikune suhtlus. Ta on osa elavast võrgustikust, kus energia ringleb taimedelt rohusööjatele, kellelt see läheb edasi kiskjatele ja neilt omakorda raipesööjatele.

Autor räägib lugejale rebase koljust, lõualuudest ja hammastest. Rebasel on kitsa koonukese sees 42 hammast, mille hulka kuulub ka kiskjaliste seltsi iseloomustav põhitunnus – ka rebasel on kiskhambad, mille teravad lõikeservad on kohastunud liha rebimiseks. Rebaste kiskhambad ei ole ühegi söögipoolise tarbimiseks kohastunud. Rebased söövad kõike: marju, hiiri, putukavastseid. Kohanemisvõime ongi peamine põhjus, miks koerlaste sugukond on evolutsiooni käigus nii edukas olnud.

Rebased on koeralaadsed, kuid Adele Brand imetleb ka rebaste kassilikku graatisat, nende kergejalgseid hüppeid ja ettevaatlikke samme. Põhja- ja Kesk-Ameerikas elav tava-hallrebane on eriti kassi moodi ja suudab osavalt puu otsa ronida. Ent kõigi rebaseliikide esindajad on vaieldamatult koerlased, st nad kuuluvad koerlaste (Canidae) sugukonda.

Viis varvast küünistega, mida ei saa täielikult sisse tõmmata, pikk ninamik hapra ninakarbikuga, mis võimendab lõhnasid, turjaväät, mis tugevdab kaela, et rebane saaks joosta pikka aega, hoides nina maadligi – füüsilised tunnused osutavad selgelt ühele asjale. Rebane on koer. Või väga koera moodi.

Edasi liigume inimsilmale võõrasse ürgsesse džunglisse maakeral, mille kliima oli soojem kui inimese olemasolu ajal. 50 miljonit aastat tagasi oli nn eotseeni kasvuhoones Maa kõige kuumem periood. Koerlaste sünnikoht asus Põhja-Ameerikas. Rebaste kauged eellased on pärit eotseeni džunglitest Texases. Esimene teadaolev koerlane ladinakeelse nimega Prohesperocyon oli väike kõigesööja metsas, kus domineerisid tohutud hiidelukad.

Ma ei saa Sulle ju kõike ka ära rääkida, kuid loeme ka sellest, kuidas toonased loomad rändasid Põhja-Ameerikast Lõuna-Ameerikasse ja Euraasiasse, vanimast teadaolevast rebasest väljaspool Põhja-Ameerikat, punarebase vanimatest andmetest 3,4 miljoni aasta tagusest ajast Ungaris. Sellestki on juttu, et kõik praegu elus olevad punarebased põlvnevad isenditest, kes elasid vanas Lähis-Idas.

Koerlased liiguvad ringi. Tänu pikkadele jalgadele ja vähenõudlikkusele toidu suhtes on neil lihtne uusi elupaiku koloniseerida. Ajaloost on selles peatükis veel ja veel. Keegi ei saa kunagi teada, kus Homo sapiens märkas esimest korda elusat rebast või kuidas kahe liigi esindajad suhtusid üksteisesse. Kuid, rebaseid leitakse tihtilugu tänapäeva Iisraelis Kfar Hahoreshis inimhaudadest, mis on umbes 8600 aastat vanad. Maailma vanimaks templiks peetava Türgis asuva Göbekli Tepe sambaid kaunistavad kivisse raiutud kohevate sabadega rebased.

Hiljem, kui inimkond avastas jutuvestmise võlu, kuulusid rebased lugude tegelaste hulka. Ameerika indiaanlaste suulises pärimuses on rebane vahetevahel kaval petis, kellest võib teinekord kasugi olla. Kõige lennukam rebasefolkloor kujunes välja Jaapanis. Sealses mütoloogias, luules ja rahvasukumustes au sees olnud rebane ehk kitsune on inimeste mõtteid vallanud sajandeid. Ta esineb isegi Jaapani klassikaks saanud teoses, mis võib olla maailma vanim romaan, nimelt 11. sajandi “Genji loos”.

Juttu on ka roomlastest, Aisopose valmidest, Vana-Inglise kirjandusest (nt 13. sajandi poeem “Rebane ja hunt”, mis sarnaneb kangesti ka Eesti muinasjuttude rebase ja hundi “suhetele”).

Kahjuks on inimene geoloogilise aja skaalal ühe silmapilgu jooksul rebase loodusliku metsa ümber kujundanud: mõned muutused on ilmsed, teised aimatavad. Rebane ei ole meie maailmas sissetungija. Vastupidi, hoopis meie laiutame oma tänapäevase edasipüüdlikkusega tema kodumaastikul.

Raamatu teine peatükk on “Kus rebased elavad?”

Selles peatükis käime koos autoriga Indias Thari kõrbes Kachchhi soolakus. See oli kunagi Araabia mere põhi, mis on nüüdseks muutunud kuivaks maaks. Ka seal kohtub autor punarebasega, kuid räägib meile ka kõrberebasest.

Selgub, et rebase looduslikud kodukohad on mitmekesised. Lai levila on üks eeliseid, mida rebane saab nautida tänu sellele, et ta ei ole kohastunud mõne kindla elupaiga ega toiduga. Teine eelis on väiksem võimalus välja surra. Kui metsade asemele hakkasid ilmuma kalgid Londoni kiviehitised, mõjus see laastavalt paljudele sealsetele liikidele, kuid rebane on kõigi inimeste tekitatud maastikumuutuste käigus ellu jäänud, ja sageli hästi hakkama saanud.

Rebane ei vaja ühtegi kindlat elupaika … Rebase asurkondi leidub nii paljudes erinevates elupaikades, et isegi kui teda tabaks keskkonnakatastroof mõnel põllumaal, elaks ta edasi seal lähedal metsas ja tuleks varsti põllulegi tagasi. Kui ta ka ei ela, tutvub rebane põhjalikult ümberkaudse maastiku kartograafiaga ja tegeleb selle uurimisega, sihikindlal ilmel ringi sörkides. On teada rebaseid, kes on lühikest aega jooksnud väidetavalt kiirusega 50 km/h, liiguvad nad tavaliselt palju aeglasemalt ja teevad puhkepeatusi, et tukastada heki all või linna mõnes vaikses nurgakeses.

Rebasefolkloori juurde kuulub kindlalt väide, et nad on nokturnaalse eluviisiga, st liiguvad ringi ainult öösiti. Rebaste eluviis on öine piirkondades, kus neid pidevalt jälitatakse. Nendes paikades, kus valitseb metsik loodus, Thari kõrbest kuni Ontario soiste metsadeni, võib rebaseid tihti näha päevasel ajal ringi liikumas.

Kui temperatuur langeb alla nulli, on niidu-uruhiired Suurbritannias tavaliselt diurnaalse ehk päevase eluviisiga. Siis käivad nendega sama jalga rebased ja isegi loorkakud. On ütlematagi selge, et kui rebased leiavad inimese, kes neid päevaajal korrapäraselt sealihavorstiga kostitab, siis kohandavad nad oma eluviisi selle toiduallika järgi. Autor on näinud mitut madalama staatusega rebast, kes otsustasid liikuda päeval, et vältida vastasseisu domineerivama isendiga.

Raadio teel jälgimine on näidanud, et oma territooriumiga rebase igapäevased rännakud jagunevad kaheks. Esiteks teeb ta ringi ümber kogu territooriumi ning teiseks, mis on tavalisem, käib ta igal ööl oma jahimaa eri osades.

Kui rebane parajasti ei rända ega söö, vajab ta puhkamiseks sobivat kohta. See võib olla ükskõik kus tema koduterritooriumil, isegi selle piiri lähedal. Rebasel on rohkem kui üks pesa, sealhulgas kohad, mida ta kasutab üksnes ajutiselt.

Rebase anne seisnebki tema kohanemisvõimel.

Kolmas peatükk on “Kuidas rebane välja näeb?”

Rebase meeled, suuruse, luustiku, saba kuju ja hambad on kujundanud vajadus ellu jääda. Tulemus on peaaegu täiuslik: kõigesööjast kiskjaline – generalist -, kellel on siiski kindla elupaiga ja toiduga kohastunud looma eelised. Selleks, et rebane saaks püüda väikseid vilkaid saakloomi, on tema keha paljuski kohanenud, mida me tema juures imetleme. Ta on suurel määral loodud hiirepüüdmiseks. Väikese kõhuga kerge kogu saab hõlpsasti närilisesuuruse sihtmärgi poole viskuda. Hiigelsaba aitab tasakaalu hoida.

Juttu on rebase kuulmisest ja nägemisest (saame teada, mis on läikepiige), maa magnetväljast, mida rebased aravatavsti kasutavad küttimiseks – on võimalik, et rebased kasutavad magnetväljal põhinevat suunateavet. Saame lugeda rebase suurusest (kaalust ja tüvepikkusest), rebase värvusest (tavapärane värvigamma on sügavoranž karvastiku seljapoolel, valge koonu- ja kurgualune koos kõhuga ning järjest tumedamaks muutuvad käpad, mille alaosa on peaaegu must). Sabaots on tavaliselt valge, kuigi mitte alati. Juttu on ka tumedamatest ja valgetest rebastest, saame teada, mis on melanism ja leukism.

Neljas peatükk jutustab meile rebase pereasjadest (autor räägib elust koos rebasekutsikatega, mängust, sest mänguga õpitakse õigeid kombeid, võitlust konkurentidega ja nende ülekavaldamisest, ka toit on osa rebaekutsikate mängudest), tutvume rebaste sotsiaalse suhtlusega (rebaste perekond on oma olemuselt hundikarjast täiesti erinev sest neil ei ole evolutsioonilist survet arendada küttimiseks vajalikku koostööd, ühe närilise püüdmiseks ei ole vaja mitut rebast). Aga ega rebasedki ei ela üksi … Laias laastus saab rebased jagada nelja sotsiaalsesse klassi: sigijad, alluvad, noorloomad ja hulkurid.

Raamatus on veel mitmeid väga sisukaid ja huvitavaid peatükke: rebane ja tema naabrid (toit – taimed, linnud, putukad, seened, roomajad, kalad, hiired, suuremad loomad (oravad, suslikud, rotid, jänesed, küülikud), rivaalid – harakad, mägrad; ohud – hundid, ilvesed, inimene); mis häält rebane teeb; rebaste loendamine (kuidas loendada, mida loendatakse, miks on rebaste arvukus selline, nagu see on, kui palju rebaseid on olemas); tervisest ja haigustest; kiskjatest meie keskel, kuid ka rebaste pidamisest lemmikloomana, mille peale autor väga hea pilguga ei vaata.

Raamatu epiloogis on juttu kuulsatest rebastest (pilvelõhkujas 72 korrusele läinud Romeo, kleptomaanist rebame Imelda, kes kogus jalanõusid, linnaliinibussi ja rongiga sõitvad rebased, sotsiaalmeedia staarid, rebane, kes sõbrustas terjeriga jt).

Pärast epiloogi loeme veel rebasevaatleja töövahenditest – pildistamine, pildistamine rajakaameraga (looduskaameraga), jälgede uurimine, loomajälgedest jäljendite tegemine, loomavaatluspäeviku pidamine, väiksemad teadusprojektid.

Selline raamat see “Rebase varjatud maailm”. Usun, et kui selle läbi loed, siis on see rebaste maailm palju avatum ja mõistad sedagi, miks mõnikord rebane ka linna tuleb …

Kaja Kurg, Aivar Kaljuste, Heli Viedehof, Aarne Kähr „Lillead 3. Võluv mitmekesisus“ (Ühinenud Ajakirjad)

Taimedega toimetamine tõstab tuju ja rõõmustab meelt. Otsiva vaimuga aiarahvas tahab alatasa avastada-kogeda midagi uut. Raamat „Lilleaed. Võluv mitmekesisus“ ärgitab ampli-aiandust arendama, sõnajalgu ja pelargoone kasvatama ning lõhnaaeda looma.

Tänu amplitele saavad iluaiandust ja köögiviljandust pisut harrastada needki, kel oma maalappi pole, sest ripp-potis võib tulemusrikkalt kasvatada lilli, maasikaid, tomateid, kurke ja maitsetaimi. Kui aias on iga jalatäis maad üles haritud, siis ripp-pottidele leiab seal ikka kohad.

Tühje varjulisi aiasoppe on võiks haljastada sõnajalgadega, kes toovad hämaratesse nurgakestesse kohevat leheilu, õrna lopsakust ja salapära, sest nad edenevad hästi seal, kus õistaimed vähese valguse või liigse niiskuse tõttu ei saa kasvada.

21. sajandi üks suvelille-menukeid on pelargoon. Varem vanaemade toataimeks tituleeritut on tema õierikkuse, pika õitseaja ja kergesti hooldatavuse tõttu hea kasutada hooajataimena lillekastides, aiavaasides, amplites ning peenralgi.

Lisaks silmailule pakub iga aed ka lõhnanaudinguid ja väikese, aroomika taimeala saab luua ka napimale pinnale, näiteks rõdule või suurde aiavaasi, pannes sinna kokku kasvama suvelilli ja maitsetaimi.

Alles hiljuti rääkisin Sulle vahvatest aia- ja lilleraamatutest “Lilleaed 1 ja 2”. Nüüd, kevade alguses on ilmunud ka sama raamatusarja kolmas raamat, alapealkirjaga “Võluv mitmekesisus”.

Uus aiaraamat koosneb neljast osast – amplid (autor Kaja Kurg), aiasõnajalad (Aivar Kaljuste), pelargoonid (Heli Viedehof) ja lõhnaaed (Aarne Kähr).

Esimene osa on “Amplid”, mille esimene peatükk on “Vastupandamatud amplid”, milles Kaja Kurg tõdeb, et me armastame ampleid ehk ripp-potte, sest tänud neile saab lillendada ka maapinnast kõrgemal olevat ruumi, tekitades rõdule, terrassile või mujale suvetuppa tõelise linnadžungli. Rippuvatel taimeanumitel on veel üks tänuväärt omadus – mobiilsus. Neid on lihtne tõsta teise asupaika ning anda kohale hetkega hoopis teine ilme. Tänu amplitele saavad taimedega tegelemisest rõõmu tunda ka need, kel oma maalappi polegi. Peale lillede saab ju ripp-potis edukalt kasvatada ka maasikaid, tomateid, kurke, maitsetaimi.

Lilleampli kujundamisel on tohutult palju võimalusi. Võib kasutada ainult ühte sorti, ühe liigi eri sorte, miksida eri like, mängida õite suurusega. Pilku püüdev võib olla nii ühevärviline kui ka kirju. Mitmevärvilise kujundamine vajab oskust sobitada värve, et tulemus ei hakkaks hiljem silma riivama.

Rikkalikult õitsva lilleampli ilu saladus on lihtne: kasta ja väeta teda hoolega! Seejärel tuleb juttu soodsast valikust ehk noortaimedest, ja sellest, kuidas kodus edasi kasvatada.

Siin on ka peatükk “Ampli tegemine”, milles on põnevat juttu sellest, kuidas amplit teha. Alustatakse substraadi ettevalmistusega, seejärel taimede ettevalmistus, istutamine, kärpimine.

Eraldi peatükid on kahekordsest segaamplist, uhke ampli ilunippidest, kuidas leida sobivaim õievärvide kooslus (siin on ka äge aedniku värviratas), siin on põnev valik suvelilledest, mida panna amplisse (feerulalehine ruse, harilik kaksikkannus, hübriidpetuunia ehk köstrilill, surfiinia ehk pistikpetuunia, aed-puispetuunia, kirju toreenia, lamav sanvitaalia, mugulbetoonia rippuvad sordid, aed-iluürt ehk aed-raudürt, ripp-pelargoon ehk luuderohuleline pelargoon, sinilobeelia ehk aedlobeelia, südajas suutera, sinine tiiviklill, värdfuksia, rukkilill), kuid ka lehtdekoratiivsetest kaaslastest (suva ilunõges, harilik maajalg ehk kassiratas, lamav käokuld, roomav metsvits, ilubataat). Kuid see pole sugugi mitte veel kõik – leiame peatüki roosiamplist, söödavatest amplitest (maasikas, pampel, tomat, maguspaprika, kurk), ürdiamplist (viielehine eluväät, indiaani piparrohi, roomav piparrohi).

Raamatu teine osa on “Aiasõnajalad”, mille autoriks Aivar Kaljuste. Selle osa esimene peatükk on “Varjuaia kaharad kaunistajad”, milles autor tõdeb, et sõnajalad on asednamatud ilutaimed varjuliste ja lausa pimedate aiasoppide haljastamiseks. Suurte puude, hekkide ning hoonete varju jäävaid alasid leidub ju peaaegu igas aias. Need on tavaliselt nukralt tühjad paigad, kus ei taha kasvada muru ega ka enamik püsililli.

Aga just sõnajalgaega saab tuua hämaratesse nurgakestesse kohevat leheilu, õrna lopsakust ja salapära. Sõnajalad on tänuväärsed taimed aiakujunduses, sest edenevad hästi ning on ilusad sealgi, kus õistaimed vähese valguse või liigse niiskuse tõttu ei saa kasvada.

Mis sest, et sõnajalgadel pole õisi – nad paljunevad eostega ega õitse. Meie meeli köidavad nad ikka oma ääretult kaunite lehtedega, mis on vahel nagu suured linnusuled või siis muud moodi põnevad. Aiavaate muudab palju huvitavamaks isegi üksainus soolotaimena kasvav suur kahar sõnajalg.

Sõnajalad annavad aiale kergust, tuues sinna mingit seletamatut salapära. Nende õhulised puhmikud mõjuvad rahustavalt, eri liikide-sortide hulgast leiab üllatavaid lehevorme ja värvitoone.

Koos osjade ja koldadega kuuluvad sõnajalad sõnajalgtaimede hõimkonda, mille hiilgeaeg oli 320 miljonit aastat tagasi. Siis moodustasid nad enamiku maakera taimkattest. Tänapäevaks on suurem osa sõnajalaliikidest välja surnud, praegu teatakse ligi 11 000 liiki, perekondi on 250. Sõnajalgu leidub nii troopikas, subtroopikas kui parasvöötmes. Enim on neid troopilises niiskes kliimas. Ka parasvöötmes kasvab enamik sõnajalgu niisketes ja varjulistes metsades, aga kuivemadki paigad pole päris ilma nendeta.

Sõnajalad on tänuväärsed varjutaimed, keda on mugav kasvatada. Nad on vähenõudlikud ega nõua peaaegu mitte mingit hoolt, neid ei himusta teod, lehetäid ega muud kahjurid, samuti ei kiusa haigused. Soodsates tingimustes kasvavad sõnajalad on väga pikaealised.

Edasi juba peatükid, milles on juttu sõnajalgadest aiakujunduses, sõnajalgade kiviktaimlast, kus ja kuidas kasvatada, kuidas paljundada. Leian peatüki “Veidi botaanikat”, milles on juttu sõnajala varrest ja juurtest, lehtedest. Ja lisaks veel ka “Taimeportreed” – adiantum, raunjalg, naistesõnajalg, sõnajalg (Maarja-sõnajalg, Meelis-sõnajalg, Austria sõnajalg, läik-sõnajalg, punaloor-sõnajalg, Himaalaja sõnajalg, sasi-sõnajalg), kolmissõnajalg, laanesõnajalg, pärljalg, osmunda, imar, astelsõnajalg, kilpjalg). Juttu on ka sobivast kasvupaigast, headest pinnakatjatest, Eesti looduses kasvavatest sõnajalgadest, väga haruldastest sõnajalgadest.

Jõuame raamatu kolmanda osani “Pelargoonid”, mille autoriks on Heli Viedehof. Selle osa esimene peatükk on “Vanaemade lillest suvehaljastuse lemmikuks”. Autor räägib pelargoonide uhketest värvikatest õisikutest, lopsakast kasvukujust, vastupidavusest – pole ime, et pelargoonid on olnud lillesõprade suured lemmikud ja suvehaljastuses ääretult populaarsed. Õige hoolduse korral kingivad pelargoonid kasvatajale uskumatu õiemere, õitsevad lakkamatult kogu suve ning hääbuvad alles sügisel öökülmade saabudes. Kuid enne külmi võib õitsva poti või ampli tõsta sisse valgusküllasesse kohta ja lasta tal edasi õilmitseda.

Varem kasvatati pelargoone toataimena. Nii mõnelegi võib veel meenuda pildike lapsepõlvest, kui vanaema või vanatädi aknalauda kaunistasid potid kõrgekasvuliste õitsvate pelargoonidega.

20. sajandi lõpu poole hakkasid pelargoonid aga üha enam kasutust leidma suvelilledena, keda oli õierikkuse, pika õitseaja ja kergesti hooldatavuse tõttu hea kasutada hooajataimena lillekastides, aiavaasides, amplites ning peenralgi.

Aretajatele pakub see tänuväärne taime jätkuvalt suur huvi ning üha lisandub uusi sorte-sordirühmi. Rahvusvahelise registri andmetel on praegu teada üle 17 000 sordi, mille hulgas on liht- kui täidisõisi, mitmevärvilisi õisi, kirjusid lehti.

Edasi loeme pelargoonide ajaloost, milles selgub, et esimesed pelargooniliigid toodi Euroopasse juba 17. sajandil. Siin on peatükk pealrgoonidest anumas, peenras ja vaasis, kasvunõuetest, viirpelargoonist, ripp-pelargoonist ehk luuderohulelisest pelargoonist, suureõielisest pelargoonist, ingelpelargoonist, lõhnapelargoonidest, aastaringist pelargooniga, paljundamisest pistikutega, uuest taimest, seemnest, kahjuritest ja haigustest, pelargoonist kui ravimtaimest (õlist, vesitõmmisest jm).

Raamatu neljas osa on “Lõhnaaed”, mille autoriks on Aarne Kähr. Selle osa esimene peatükk on “Lõhnauuringud kuuluvad aia juurde”, milles autor tõdeb, et aed rõõmustab meie kõiki meeli. Silm imetleb õievärve ning lehtede ja võrade vormiküllust, kõrva hellitab linnulaul ja tuule sahin puulehtedes, keel naudib aiaandide mitmekesiseid maitseid, kompimismeel rõõmusab sametisi lehti silitades. Eriti tugevaid elamusi pakuvad aias aga lõhnad.

Autor jätkab tõdedes, et on tore, et igal aastaajal on aial oma lõhn. Kevad algab lõhnava kannikese, hüatsintide ja nartsisside aroomiga. Varasuve magusat parfüümi paiskavad õhku sirelid, seejärel saabub suvise lillepeenra ja roosiaia lõhnaküllus, sügis on täis valmiva saagi küpseid aroome. Isegi talv pakub lõhnu, kuigi tagasihoidlikumalt. Siis saab aias nuusutada kuuskede, mändide ja teiste okaspuude vaigulõhnalist okkarüüd.

Eeterlikke ehk lenudvaid õlisid, mis moodustavad üheskoos lõhnabuketi, võivad peale õite sisaldada ka lehed, pungad, võrsed, viljad, vaik, puit, juured.

Lõhnad mõjutavad meie meeleolu ja tundeid. Inimene suudab tajuda ja meelde jätta väga paljusid erinevaid lõhnu ning nii võibki juhuslik lõhnapilveke meelde tuletada midagi möödunud aegadest… On tehtud kindlaks, et lõhnamolekulid mõjutavad meid nii füüsilisel kui vaimsel tasandil … Iga inimene tajub lõhnu erinevalt …

Aastaid oli sordiaretuses esikohal taimede väline ilu, nüüd pannakse siiski rõhku ka aroomile – seda küll ainult aiataimede osas.

Õnneks on meelepäraseid aroome koju lihtne tuua, kui oled oma lemmikud üles leidnud ja need aeda istutad. Väikese lõnaaia saab luua ka napimale pinnale, näiteks rõdule või suurde aiavaasi, pannes sinna kokku kasvama suvelilli ja maitsetaimi.

Õhus hõljuv mõnus aroomibukett on ehk just see, mis muudab su kauni aia täiuslikuks.

Selles osas on veel peatükid, millest saad lugeda, miks õied lõhnavad, kuidas lõhna nautida, asukoha tähtsusest, suvelillede lõhnasülemitest (kivikilbik, lõhnav reseeda, öölevkoi, aedlevkoi, kapimaa ööpalsam, hübriidpetuuniad, metstubakas, lilltubakas, harilik heliotroop, lõhnav lillhernes), nuusutamisest püsilillepeenrasse (lõhnav kannike, idahüatsint, nartsiss, harilik maikelluke ehk piibeleht, kolmiklill, pojeng, lupiin ehk hundiuba, liilia, nelk, aed-leeklill ehk aedfloks), põõsaste lõhnamüürist (sirel, ebajasmiin), magusast roosilõhnast, lõhnavatest seintest (lõhnav kuslapuu), ürtide aroomibuketist.

Selline on seekordne raamat sarjast “Lilleaed”, mis tegelikult ilmub ju Eesti suurima koduajakirja Kodu ja Aed egiidi all. Igal juhul taaskord palju huvitavat ja õpetlikku lugemist kõikidele aiasõpradele.

Toomas Kukk „Eesti taimede kukeaabits. 1333 Eesti taime, 1000 värvpilti, uued levikukaardid. Täiendatud väljaanne“ (Varrak)

Ülevaatlik taimemääraja hõlmab metsa- ja niidutaimi, umbrohtusid ja prahitaimi ning soo- ja veetaimi.

Raamat käsitleb 1333 liiki ja alamliiki taimi, mis ongi suurem osa Eesti piiridest leitud metsikult looduses kasvavatest taimedest.

Uuest, täiendatud väljaandest leiab kõik Eestis praegu kaitse all olevad taimeliigid. Tahvlitel kujutatud taimedele on pandud nüüdisaegsed levikukaardid Eesti taimede uuest levikuatlasest ning juurde on lisatud ka mitmed viimastel aastatel Eestist avastatud taimed.

“Eesti taimede kukeaabits” on olnud aastate jooksul vägagi populaarne raamat, sest algupäraselt ilmus see juba 2004. aastal, täiendatud trükk ilmus esimest korda 2013 ja see raamat on juba kaheksas trükk Toomas Kukk on avaldanud ka teisi väga huvitavaid taimeraamatuid: “101 Eesti lille”, “Herbaariumi käsiraamat” ja “Eesti vähetuntud taimed”.

Raamatu sissejuhatuse räägib Toomas Kukk seda, et taimed tundmaõppimisel on küllap parim abivahend joonistatud värvipiltidega raamat. Selline teos ilmus eesti keeles esimest korda 1978. aastal – “Metsa- ja niidutaimed”, autoriteks botaanikud Maret Kask, Vilma Kuusk, Silvia Talts ja Linda Viljasoo. Raamatu olulisima ja kasutatavaime osa, tahvlite autori nime polnud teosest aga kuigi lihtne leida.

See oli Toomas Kuke jaoks esimene raamat, kust ta väikese poisina taimi tundma õppis, kuigi tema jaoks olid toona arusaamatud ladinakeelsed allkirjad ja taimed pilditavlitel tundusid kohati udukogudena. Aastaid hiljem nägi ta piltide originaale ja tema arvamus teosest ja kunstnikust paranes tunduvalt.

1984. aastal üllitas Vilma Kuusk umbrohtude ja parhitaimede raamatu. Järjena pidi ilmuma Vilma Kuuse ja Livia-Maria Laasimeri “Soo- ja veetaimed”. Kuid selle trükivalmis käsikiri jäi 1980ndate lõpul kirjastuse elujärje paranemist ootama ja seejärel kadus sootuks. Kõigi kolme raamatu värvitahvlite autor on Põhja-Ruroopa vaieldamatult üks parimaid taimede joonistajaid, grand old lady Guara Muuga. Ka selles raamatus näeme just Guara Muuga joonistatud taimi, kuigi siin on mängus ka teiste kunstnike kätt – Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma.

1990. aastate lõpul leiti kirjastuses üles vahepeal kadunuks tunnistatud “Soo- ja veetaimede” pilditahvlite originaalid ning niiviisi tekkis selle raamatu autoril idee kolme raamatu kordustrükist. Hoopis käepärasem tundus Toomas Kukele pildid kokku panna, kirjutada juurde uus tekst ja täiendada tahvleid puuduvate taimedega, eeskätt puude-põõsastega. Uusi taimi tuli appi joonistama Sirje Vabrit EPMÜ aianduse instituudist.

Raamatut kirjutama asudes seadis Toomas Kukk oma sihiks kirjutada midagi üldarusaadavat ja kasutajasõbralikku, ehk siis lihtsamalt öeldes saata suur osa eestikeelsest botaanilisest terminoloogiast “kukele”. Töö käigus selgus, et seda võiks teha vaid osa, mitte kõigi mõistetega.

Autor tõdeb, et pilidtahvlitelt leiab umbes 950 liiki taimi, lisaks kirjeldatakse tekstis veel 300 taimeliiki, mis sarnanevad pildil kujutatutele. See 1200 ongi suurem osa Eesti piiridest leitud pärismaistest taimeliikidest (umbkaudu 1500). Autot jättis välja võilillede, hundi- ja karutubakate jmt mikroliigid – nende määramine on binokulaari või tugeva luubi abita enamasti võimatu ning pealegi nõuab suuremaid eelteadmisi.

Raamatu pealkirjas tähendab Eesti ka seda, et siin käsitletakse vaid metsikult looduses kasvavaid taimi. Sissetoodud taimedest on koha leidnud vaid enam levinud. Raamatus leidsid koha need kultuurtaimed, keda on nähtud ka metsistunult ehk algsest istutuskohast eemal iseseisvalt kasvamas.

See sissejuhatus on pärit raamatu esimesest trükist aastast 2004. Hilisemates trükkides on Toomas Kukk raamatut pidevalt parandanud ja täiendanud, millest ta siin ka paari sõnaga räägib.

Seejärel juba “Kukeaabitsa” kasutamisõpetus. Raamatu eesmärk on aidata taimehuvilisel leida Eesti pärismaistele taimedele õige nimetus. Õige liigini jõuab üsna lihtsalt: taime tuleb pildil kujutatuga võrrelda. Siiski võib õige tahvli eida ka väikese juhatuse abil, mis laseb 179 tahvli uurimise asemel piirduda näiteks kümnega.

1039 taimeliiki on raamatus käsitletud täielikumalt: nende kohta on värvipilt, levikukaart ja lühikirjeldus. 294 liiki on kirjeldatud vaid sõnaliselt. Taimeliigid on reastatud umbakaudu samamoodi nagu viimases Eesti taimede määrajas (2007) – klassikalise Engleri süsteemi järgi. Saame lugeda, et taimede kõrgus on kirjas vahemikuna, eluvormid on kirjas tingmärkide abil, välja on toodud ka õitsemisaeg, elupaigad, liigi sagedus ja kaitstavad taimeliigid.

Edasi saame vaadata ka oskussõnastikku, mis sisaldab vaid raamatus kasutatud oskussõnu. Osale mõistele on juurde märgitud näidistaim, kelle see tunnus on tavaliselt eriti hästi ja selgelt väljendunud. No näiteks – abilehed, astel, emakakael, emakas, eospea, eospesa, hambuline leheserv, harali karvane, huul, hõlmad, iduleht, juurevõsu, kandeleht, kannus, katteleht, kaun, keeleke, keelõis, kobar, kolmetine leht, kupar, kõder, käbi, laevuke, lamav vars, leheroots, lendkarvad, luuvili, mugul jpt. Oskussõnad on välja toodud lausa 11 leheküljel, seega on neid ikka päris palju.

Seejärel on peatükk, milles meid õpetatakse jõudma õige taimepildini. Raamatus kirjeldatud taimed saab jagada 14 eri tüüpi. Soovitatav on alguses läbi lugeda kõigi nende lühitutvsutused ja jätkata siis sobivamana tunduvaga.

Ja millised need 14 tüüpi on? Puud ja põõsad – puitunud vartega, enamasti üle meetrid kõrgused mitmeaastased taimed, harvem 10-50 cm kõrgused pisikesed põõsad; sõnajalad, osjad, kollad jt. eostaimed – paljunevad eostega, neid on õistaimedega võrreldes tõeline vähemus; veetaimed – kasvavad üleni vees või veest ulatub välja osa taimest, nt. osa varsi ja õied; rohelise värvita taimed, parasiidid või seente abil toitujad – väänduva peenikese varrega, teistele taimedele kinnituv pusa on võrm, püstise varrega ja lihaad on seenlill, soomukad, käopäkk, koralljuur ja pesajuur või pisikäpp; õied rohelised või rohekaspruunid, enamasti ilmetud ja pisikesed – kuid võivad see-eest olla suurtes õisikutes, maltsalised, tatralised, teelehed jt.; õied neljatised – kroonlehed ristina, vahel võib kroonleht olla tipul lõhestunud, nii et jääb mulje kaheksast kroonlehest, mis on kahekaupa risti; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroionlehti rohkem), õied üksikult või mõnekaupa – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied viietised või tähtjad (sel juhul on kroonlehti rohkem), õied koondunud õisikutesse (kobarad, pöörised jne.) – kroonlehed võivad olla kitsad või ka üsna laiad ja ümarad; õied liblikjad – liblikõielised; õied huuljad – või ebamäärase toruja kujuga, huulõielised, osa mailaselisi, käpalised; õied sarikana – nagu putkedel; õied kellukjad – vahel üsna lõhestunud või vastupidi, tassi meenutavalt terved; õied korvõisikutes – mis meenutavad sageli tavalist õit; heinad – kõrrelised, tarnad, load jt. kitsaste lehtedega taimed.

Seejärel saame neist 14 tüübist üheksal leheküljel pikemalt lugeda, et oleks võimalikult lihtne leida õiget taimepilti ja saada ühtlasi teada, millise taimega on tegemist.

Ja jõuamegi taimede ja pilditahvliteni. Loomulikult ei ole mul mõtet siinkohal kõiki neid taimi Sulle ette lugeda, kuid neid taimi on selles raamatus ikka tõepoolest palju. Puud ja põõsad, metsa- ja niidutaimed, kivid ja paljandid, soo- ja veetaimed, umbrohud ja prahitaimed.

Raamatu lõpus taimenimetuste register.

Anders Røyneberg “Roheline rõõm. Rahulolu ja silmailu toataimedest” (Ühinenud Ajakirjad)

Missuguseid taimi valida? Kuidas nendega õigesti ümber käia? Mida teha, et nad end nii päikese käes kui ka pimedal ajal hästi tunneksid? Põhjamaine kliima ei tee toataimede eest hoolitsemist lihtsaks. Kevad pakub soojust ja valgust, suvi tulist päikest ning sügis juhatab sisse pikad külmad talvekuud. Tihti ei pea taimed sellistele tingimustele vastu.

Anders Røyneberg, kellel on oma Oslo korteris üle saja taime, näitab, kuidas hoida toataimed tervete ja lopsakatena aasta läbi ka meie laiuskraadidel. Ta jagab nõu, millised taimed ehivad sinu elutuba või on parimad vannitoas, millised puhastavad õhku – samuti kontoris – või on piisavalt vastupidavad, et hoida neid magamistoa lahtisel aknal. Anders näitab, kuidas taimedega oma kodu kaunistada ja ruumi jagada, kuidas paigutada taimi rühmadesse ning kasutada ära peegleid, purke ja potte.

Ja kui sind huvitab, milliseid ettevalmistusi teha, et taimed tunneksid end hästi ka sinu äraolekul, siis sellele ja veel paljudele teistele küsimustele leiad vastuse siit raamatust. Sellest raamatust saad nii inspiratsiooni kui ka teadmisi rohelise kodu kujundamiseks.

ANDERS RØYNEBERG on õppinud agronoomiks ja psühhiaatriaõeks ning töötab kirjaniku, õppejõu ja terapeudina. Pärast Instagrami konto @arcticgardener avamist 2017. aastal on ta pälvinud palju rahvusvahelist meediatähelepanu. Tema tegemisi jälgib sotsiaalmeedias üle 56 000 inimese.

Praegustel keerulistel aegadel, mil peame suurema osa oma ajast kodus veetma, siis on see eriti keeruline kevadel, suve hakul. Õnnelikud on need inimesed, kellel on oma aed, suvila, maakodu, kus sõrmed mulda torgata ja midagi aias ette võtta. Need, kes peavad lihtsalt toas olema, nendel võib elu üsna üksluiseks minna, kuid ma usun, et suureks abiks võiksid olla toataimed, millest see äge raamat räägibki.

Raamatu eessõnas vastab autor kahele küsimusele – miks peaks üldse kodus nii palju taimi olema ja kas see kõik pole mitte jube keeruline? Anders Røyneberg tõdeb, et ta saab aru küll, et tundub veider, kui kellelgi on väikeses linnakorteris sadakond toataime, aga temal pole see päris kogemata nii. Taimed teevad talle head, mitmeski mõttes: nad inspireerivad teda (oma iluga), tema elukeskkond muutub tervislikumaks (sest taimed puhastavad õhku) ja harmoonilisemaks (sest taimed ennetavad ärevist ha depressiooni). Keerulisuse kohta tõdeb autor, et see ei pruugi sugugi mitte keeruline olla, sest aja jooksul on ta omandanud kogemusi, mida soovib nüüd meelsasti ka lugejaga jagada. Kohe alguses ei peagi endale sadat taime soetama, võib proovida ühe-kahega.

Autor kinnitab, et tal on jagada üksjagu nõuandeid ja soovitusi: missugused taimed peaksid valima, kuhu need paigutada, kuidas taimed võivad sisustuses kaasa mängida, kuidas tõpselt nad meid tervemaks teevad. Autori eesmärgiks on taimed lugejale veel armsamaks muuta.

Seejärel veel üks lehekülg (nimetame seda ka sissejuhatuseks), milles autor kinnitab, et rohenäpud on rahumeelsed. Kui sulle taimed meeldivad, siis ei ole sa kindlasti mitte jõhkard. Taimeinimesed on rahumeelsed, ja kui sa seda raamatut sirvid, siis on see hea märk. Autor ütleb, et taimeinimestele ei meeldi riidlemine ja kurjustamine. Taimeinimsed tahaksid olla lihtsalt rahus, ja seda rahu tekitavad nad oma taimedega. Järgmisel leheküljel räägib Anders Røyneberg veel ka rohelisest üleilmsest joust, ja meenutab ka seda, kuidas temas tekkis huvi taimede vastu.

Raamatu esimene osa on “Vali õige taim”, sest autori kinnitusel on esimene selleks, et lugeja ettevõtmine õnnestuks, õige taime valimine. Peamiseks reegliks on see – kuna elame põhjamaal – et tuleb valid taimed, mis taluvad perioodi, mida autor nimetab kolmeks surmakuuks: november, detsember ja jaanuar. Sellel ajal aastast on meil päevad lühikesed ja loomulikku valgust napib. Tagajärg on see, et paljud taimevad surevad. Autori põhireegel ojn see, et tuleb valida tugevad taimed. Neid on õnneks päris palju.

Seejärel tutvustab autor meile oma lemmikuid, kuid jagab ka nõuannet, et tuleks valida paksude tumeroheliste lehtedega taim, ja kindlasti tuleb lähtuda ka oma kodu valgustingimustest. Saame teada, et igaühe jaoks on taim, kuid missuguse taime kasvatamine meil õnnestub? Selle määrab meie elustiil ja isiksus – näitena on raamatus algaja, taimesarimõrvar, peoloom, stressis lapsevanemad, poputaja, virkliisu, taimenohik, trenditeadlik, maiasmokk ja tervisetark.

Edasi on juttu sellest, et valgustingimused on A ja O. On väike ülevaade taimedest, mis saavad hakkama vähese valgusega ja nendest taimedest, mis peavad seisma valguses. Esimeses osas on juttu sellest, kust toataimi osta, milliseid taimi valida, ja kas taimed on mürgised. Seejärel hakkama asjaga pihta – juttu on potilillede mullatüüpidest, eri tüüpi pottidest, heast drenaažist, paljundamisest (seemnetest, tütartaimedest, lehe- ja varrepistikutest).

Raamatu teine osa on taimede hooldamisest. Saad lugeda valgusest, veest, toitainetest. Loomulikult tuleb valida õige taim lähtuvalt kodu valgusoludest (valges kasvavad taimed nõuavad palju vett – ja varjus kasvavad taimed nõuavad vähe vett), autor räägib lugejale isegi ilmakaartest ja nende olulisusest taimedele.

Eraldi peatükis peatub autor ka taimevalgustitel, mis aitavad hoida taimed tervetena ja rohelistena aasta ringi.

Peatükis, milles on juttu taimedest ja veest saame lugeda, kuidas teha kindlaks, kas peaks juba kastma, kui palju vett taim tahab. Juttu on ka kastmisvajadustest aasta lõikes, kõrbetaimede kastmisest, troopiliste taimede kastmisest, kas peaks taimi veega piserdama, mida võtte ette kastmisega, kui lähed puhkusele.

Eraldi peatükk on väetisest ja taimedest – taimele saab toitu ka otse köögist, juttu on aastaringsest väetamisest. Lisaks veel ka taimede hooldamisest pimedatel talvekuudel ja valgetel soojadel suvekuudel, kuid ka taimede tõstmine õue.

Saame lugeda ka pottidest (hingavast loodusmaterjalist potid, plastpotid, pottide suurus), mullast ja ümberistutamisest (millal ja kuidas?), taimehooldusest (mida teha, kui lehed tõmbuvad krimpsu ja koolduvad, kui lehtedele tulevad pruunid plekid, kui lehed pole enam tumerohelised, vaid heledamad ja kahvatud, kui lehed muutuvad kollaseks?). Juttu on ka putukatest ja kahjuritest (väikesed kärbsed (kasvuhoonekarilased), lehetäid, jahukaste ja kedriklestad), millega kahjurite ja putukate vastu “võidelda” (äädikakärbsepüünis, roheline seep, puhas leige vesi, mürk).

Raamatu kolmas osa on kodukujundusest taimedega. Siingi on palju huvitavaid ja vajalikke teemasid – sinu roheline oaas, kolmainsus, taimed laual, rohelised taimed varjavad võõra pilgu eest, taimed ruumi liigendajana, taimenurk, kõrgelt alla rippuvad taimed, ahhaa-elamus, taimeriiulid, seinalilled, peegel,lillepotid vanakraamiturult, lauad, pjedestaalid ja pinged, rohelised mõtted kodu kujundamiseks.

Neljas osa on pealkirjaga “Igasse ruumi oma taim”. Autor kinnitab: “Millised taimed kuhu sobivad, on sageli maitseküsimus, aga samal ajal on võimalik läheneda ka teaduslikult. Autor viibki lugeja ringkäigule läbi kodu eri ruumide, et ammutada ideid ja inspiratsiooni. Vaatluse all on esik, elutuba, köök, magamistuba, vannituba, garaaž, pööning ja kelder, kodukontor.

Raamatu viies osa on “Mitte ainult ilu”. Selles osas on juttu inimese tervisest, meie sissehingatavast õhust ja taimedest. Saame lugeda taimedest kui ravitsejatest, sellest, et kui on rohkem taimi, on vähem haiguspäevi. Lisaks veel rohelistest linnadžunglitest üle kogu maailma.

Raamatu viimane osa on “Taimeportreed”. Autor kinnitab, et taimemaailm on tohutult rikas. Temal on kõikidest võimalikest maailma taimeliikidest ainult 0,00029 protsenti. 100 taimega 350 000 hulgast võib autori kogu tunduda tagasihoidlik, andes samas tunnistust, kui palju on veel avastada. Selles osas tutvustab autor oma lemmikuid, mida on tema kogemustele tuginedes lihtne hankida ja mis põhjamaistes tingimustes ka hakkama saavad.

“Väljavalituteks” on aaloe, kollakas pisipalm, avokaado, banaanitaim, kõrge nefroleep ehk toasõnajalg, kalamondiin, tiigerlehik, viigipuu, lüüra-viigipuu, lamekaktus, tups-rohtliilia, kuld-nõelköis, kummipuu, piilea, paradiisilinnulill, sõrmlehik, turdleht, vahalill, sulgaspar, sulgvõhk, santa katariina jänesekapsas, havisaba ja meeldiv monster. Iga taime kohta on tabelis märgusõnadeks – valgus, kastmine, muld, väetamine, päritolu jpm.

Selline huvitav ja sisukas lugemine on see “Roheline rõõm. Rahulolu ja silmailu toataimedest”. Usun, et need, kes juba tegelevad toataimedega saavad palju häid ja kasulikke näpunäiteid ja nõuandeid. Need, kes ei ole veel endale toataime hankinud, siis on see raamat ka esimesteks saamudeks toataimede maailmas.

Raamatus on palju uhkeid fotosid!

Peter Wohlleben „Looduse salajane võrgustik“ (Tänapäev)

Loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on loogilises ühenduses ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne. Kõik taimed ja loomad elavad tundlikus tasakaalus, igal neist ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Meile, inimestele see meeldib – näib, et me saame kõigest täpselt aru ja see annab meile turvatunde. Aga … kas meil ikka saame kõigest päriselt aru?

Kas loodus pole palju keerulisem kui kellavärk? Looduses ei haaku ju mitte ainult üks hammasratas teisega, vaid palju enamat. See võrgustik on nii peente harudega, et me ei hakka tõenäoliselt kunagi selle täit ulatust mõistma. Ja nii ongi hea, sest siis suudame taimede ja loomade üle jätkuvalt imestada. Tähtis on vaid mõista, et isegi väikesel sekkumisel on suured tagajärjed ja seepärast on parem hoida käed eemale sealt, kus ei ole hädavajalik tegutseda.

Et saaksite sellest peenest võrgustikust selgema pildi, tutvustaksin seda teile meelsasti mõningate näidete abil – imestagem koos.

Sarja „Looduse lood“ uus raamat on kirjutatud suurepärase loodusemehe Peter Wohllebeni poolt, kelle sulest on eesti keeles ilmunud veelmitmeid ja mitmeid väga huvitavaid ja sisukaid loodusraamatuid – „Loomade hingeelu“, „Metsa kasutusõpetus“, „Puude salapärane elu“, „Kas kuuled, kuidas puud räägivad?“

Wohlleben kirjutab põnevalt nii loodusest, puudest, loomadest jpm. Ta otsib põnevaid seoseid, huvitavaid fakte ja põnevaid teadmisi ja võib vist öelda, et mehel „jutt jookseb“, sest lausa lust on tema raamatuid lugeda. Ta suudab lugeja endaga kaasa mõtlema panna ja suunab meid (lugejaid) ka loodust hoopis teise pilguga vaatama ja hindama.

Selle raamatu alapealkiri on „Kuidas puud teevad pilvi ja vihmaussid juhivad mestssigu“. Raamatu eessõnad tõdeb autor, et loodus on nagu suur kellavärk. Kõik on ülevaatlikus korras ja omavahel seotud, igal elusolendil oma koht ja ülesanne ... Kõik taimed ja loomad on tundlikus tasakaalus, igal olendil on ökosüsteemis oma mõte ja ülesanne. Meie, inimesed, peame seda süsteemi hästi ülevaatlikuks ja see pakub meile seetõttu turvatunnet. Hea ülevaade on meie liigile kui endistele stepielanikele ka oluline, sest meie tähtsaim meeleorgan on ju silmad. Kas meil on aga päriselt hea ülevaade?

Autor kinnitab, et on ülim aeg tegeleda nii suurte kui väikeste liikide seostega ... Mida hoolikamalt liikidevahelisi suhteid uurida, seda rohkem imelisi asju avastame.

Raamatu esimene peatükk on „Miks hundid aitavad puid“. Autor alustab peatükki põnevalt: kui keerulised võivad olla suhted looduses, seda on näha huntide põneva näite varal. Neil kiskjail on nimelt hämmastav võime muuta jõgede kulgu ja kujundada ümber nende kaldaid. Jõgede kulg muutus nimelt Yellowstone’i rahvsupargis. 19. sajandil hakati seal hunte süstemaatiliselt hävitama. Seda tehti eeskätt ümbruskonna farmerite survel, kes kartsid oma karja pärast. 1926. aasta paiku oli viimane hundikari hävitatud. Teisi pargis elavaid liike säästeti või isegi toetati aktiivselt, näiteks hirvi. Hirvede populatsioonid hakkasid peaaegu ilma kiskjateta elades aina kasvama ning mõned pargi piirkonnad söödi sõna otseses mõttes lagedaks.

Eriti said kannatada jõekaldad. Sealt kadusid nii mahlakas rohi kui puude võrsed. Laastatud maa ei pakkunud enam toitu lindudele, nii et linnuliikide arvukus kahanes samuti tublisti. Kaotajate poole jäid ka koprad. Selline kurb olukord püsis 1995. aastani. Tol aastal püüti Kanadas hunte ning toodi need Yellowstone’i rahvsuparki, et ökoloogilist tasakaalu taastada.

Seda, mis toimus järgmistel aastatel ja kestab tänaseni, nimetavad teadlased troofiliseks kaskaadiks. See mõiste tähistab kogu ökosüsteemi muutumist toiduahela kaudu alates ülemisest otsast.

Kuid see pole veel kõik. Huntide tulekuga hakkasid hirve ka hirmu tundma, mistõttu hakkasid nad vältima jõeäärseid lagedaid kohti. Pajud ja paplid hakkasid jõekallastel taas vohama. Jõekaldad muutusid tugevamaks, nii et jõed voolasid oma sängides jälle rahulikumalt ega viinud pinnast kaasa. Naasesid ka koprad, tekkis palju lompe, mis olid kahepaiksetele tõeline paradiis. Jõuliselt kasvas ka linnuliikide arv.

Tundub, et kõik on OK? Wohlleben kinnitab, et leidub siiski ka kritiseerijaid – kopraid on liiga palju, hirvi on liiga vähe, huntide tulekuga kasvas ka grislide arvukus, sest neile jäi rohkem marju süüa. Kritiseerijate hulka on jäänud ka veisekasvatajad, mistõttu hundid lastakse maha kohe pärast pargi aladelt lahkumist, kusjuures ebaseaduslikud kütid kasutavad ära signaale, mis tulevad huntide kaelas olevatest raadiosaatjatest. Uurijad tahavd uurida, milliseid radu pidi hundid pargis või siis väljaspool parki liiguvad, kuid kütid kasutavad signaale loomade tabamiseks.

Esimeses peatükis räägib autor ka huntide ja hirvede olukorrast Saksamaal. Autor üritab tõestada, et hunt murrab söögiks eelkõige metsloomi, kuid press kisendab koheselt, kui hundid jälle mõne kodulooma on maha murdnud. Ja kas see oli ikka hubt või hoopis metsistunud koer. Huvitav fakt on seegi, et kui hundikarjad vanemad loomad on maha lastud, võib karja toiduvalik muutuda, ja just nüüd võetakse sihikule lambad ja teised koduloomad. Peatüki lõpus läheb autor Yellowstoone’i tagasi. Nüüd toob ta mängu kalad (järvepaaliad ja Clarki forellid), pruunkarud ja hirvevasikad. Selgub, et kui ühte kalaliiki eelistatakse teisel, siis peavad karud oma toiduvalikut muutma, mistõttu söövad nad palju rohkem hirvevasikaid, mistõttu hirvede populatsioon kahaneb märgatavalt.

Väga palju põnevat ja huvitavat juttu, kas pole. Ja see oli ju alles raamatu esimene peatükk.

Raamatu teine peatükk on „Kuidas lõhed saavad puude otsa“. Puude ja kalade suhe näitab, kui keerulised võivad olla ökosüsteemid. Eriti piirkondades, kus pinnas on väga toitainevaene, sõltub puude kasv otseselt kärmetest vee-elanikest. Kalad on veekogudes olulised toitainete ümberjagajad.

Lugeda saame kuninglõhedest, ja karudest (grislid ja baribalid), kes kalu püüavad ja söövad. Pärast söömaaega jäävad mõned lõhe osad (näiteks selgroog ja pea) üle ning väetavad otseselt pinnast (on ju kalade kehades nii lämmastiku- ja fosforiühendeid). Palju lämmastikku eraldub ka loomade (karude) väljaheidetest. Selgub, et lausa 70% kaldaäärse taimkatte lämmastikust pärineb merest ehk lõhedelt. See omakorda kiirendab puude kasvu. Mõnedes kaldaäärsetes puudes pärineb üle 80% lämmastikust kaladelt. Puud omakorda eraldavad toitaineid vee kaudu jõgedesse ja sealt edasi merre, kus ootavad toitainerikast laadungit juba lugematud mikroorganismid, mis omakorda vajalikud kaladele.

Jaapanis soovitatid kohalikel kalandusettevõtetel istutada rannikute ja jõgede äärde puid. Nii kukkus vette rohkem lehti ja ühel hetkel hakkas kalade ja karpide arv kasvama.

Raamatu kolmandas peatükis „Loomad kohvitassis“ tõdeb autor, et vesi toob rändavate kaladena metsa küll toitu, kuid veel rohkem transpordib seda sealt minema. Põhjus on vee omadustes ja raskusjõus: vesi voolab, ja nimelt allamäge.

Kogu elu meie planeedil vajab toitaineid, nagu mineraalid, fosfori- ja lämmastikuühendid. Need määravad taimede kasvukiiruse, millest omakorda sõltuvad kõik loomad. Siinkohal ei saa rääkida enam mitte lõhedest, vaid tuleb rääkida just inimestest.

Selles peatükis on märgusõnadeks kunstväetised, vesi, põhjavesi, tulvaveed, erosioon, maa-alune elu, bakterid, viirused, seened, vesikakandid ja kas tõesti võib meie kohvitassi sees olla „loomi“?

Siinkohal tõmban ma oma kokkuvõttele ja tutvustusele joone alla, sest Wohllebeni kirjutatud raamatud pakuvad sedavõrd palju huvotavat lugemist, et võidki rääkima ja jutustama jääda. Järgnevad peatükid räägivad metskitsedest ja puudest, salajastest valitsejatest ehk sipelgatest, kurjast kooreüraskist, isegi surnud imetajate korjustest, mis on paljude liikide jaoks eriline maiuspala (selle patüki pealkiri on „Peielaud“), valgusest ja fotosünteesist, lindude rändest (siin on juttu ka Eesti teadlasest Kalev Sepp’ast ja tema kolleegist Aivar Leitost ning sookurgedest) ja Ibeeria sigadest, lindude toitmisest, vihmaussidest ja metssigadest, metsast ja kliimast, metsapõlengutest, loodusest ja inimesest. Väga huvitav on peatükk „Kust tulevad valged inimesed?“ – kas me ikka teame seda? Wohlleben üritab sellele küsimusele vastata.

Raamatu lõpus tõdeb Peter Wohlleben, et looduse võrgustik on nii mitmekesine, et seda pole võimalik üleni raamatukaante vahele pressida. Seepärast pidi autor välja valima eriti muljet avaldavad näited ja siduma need üksteisega niimoodi, et nähtavale ilmub tervik.

Minu arvates on autoril see suurepäraselt õnnestunud, sest lugemine on igati õpetlik, põnev ja huvitav ning kaasahaarav. Võtsid raamatu kätte, hakkasid lugema ja äkki olidki juba raamatu viimaste lehekülgede juures.

Stephane Garnier „101 kassitarkust. Mõelda ja tegutseda nagu kass 2“ (Eesti Raamat)

Kass Ziggy on tagasi! Uus raamat sisaldab 101 õppetundi, üllatavaid, kavalaid praktilisi kassitarkusi ja nõuandeid, mis toovad muutuse teie ellu.

Võita oma hirmud, mitte alla vanduda, enesesse uskuda ja oma elu uuesti üles ehitada kassist ja tema valikutest innustatuna. Lehekülg lehekülje haaval saab Ziggy nõuannete paikapidavus üha selgemaks, äratades lugupidamist ning hägustades piire inimese ja looma vahel.

Inspiratsiooni ammutada, mõelda ja tegutseda: lihtsaimast lihtsaim moodus igapäevase õnne saavutamiseks. Mediteerima panev nurrumine, inspireerivad hoiakud, kerged käpalöögid, et aukartust äratada, ning tõelised mõnuhetked, mida nautima õppida!

„101 kassitarkust. Mõelda ja tegutseda nagu kass 2“ on järg Stéphane Garnier 2018. aastal ilmunud menuraamatule „Mõelda ja tegutseda nagu kass“. Esimene valik kass Ziggy elutarkusi sai tõeliseks menukiks kogu maailmas. Raamat on tõlgitud enam kui 30 keelde.

Seekordse raamatu on Stephane Garnier pühendanud oma kassi Ziggy mälestuseks, kes 2018. aasta suve hakul meie seast lahkus.

Raamatu alguses ongi seetõttu tunda, et autor kurb ja nukrameelne, kuna Ziggy on tema elust lahkunud. Tegelikult tean ma seda tunnet väga hästi, sest eelmisel suvel jäi ka meie pere oma kassist ilma. See on selline väga nukker ja väga kurb tunne, kui keegi oluline on lahkunud. Ja usun, et kassiomanikud on nõus, kui sul on kass, siis on ta sulle ka väga oluline.

Siiski ei ole raamatu läbivaks tooniks nukker alatoon, aga pigem on siin palju ilusaid meenutusi, õnneotsingut, kassitarkusi ja kübe ka huumorit.

Seekord on raamatus üsna mitu sissejuhatust, neis meenutab autor oma eelmist, väga edukat kassiraamatut, lisaks räägib ta sellest, mis uues raamatus juhtuma hakkab, miks ta selle kirjutas, millest me lugeda saame. Raamat koosneb 101 peatükist/101 päevast: siin on nii kassisaladusi kui väikeseid rõõmuhetki, mida isekeskis jagada.

Raamatu esimene peatükk/esimene päev on pühapäev, pealkirjaks sellel „Õnne otsingul“, mille võtab ilusasti kokku üks selline ilus mõte: „Kui leiaksime täiusliku õnne, millised otsingud jääksid meile siis homseks? Õnn on otsing, otsing ongi õnn.“

Teine peatükk/teine päev on loomulikult pühapäevale järgnev esmaspäev, pealkirjaks „Kallid sõbrad, kallid inimesed“. Siin saab sõna juba Ziggy, kes kinnitab, et ka tema vananeb, nagu me kõik. Ziggy tõdeb, et ta tahab rääkida sellest, mis lahutab kasse inimestest, ega lase meile teineteist mõista: sellest ainukesest keelest, mille kaudu kassid aegade algusest on üritanud inimesele natuke juhtnööre anda. Ziggy kutsub lugejat selle raamatu kaante vahel tutvuma kümne elusaladusega, kõik kassi keeles.

Edasi räägivadki autor ja Ziggy vaheldumisi, ja neil mõlemal on palju huvitavat ja toredat ütelda. Autor räägib ka õnnest, Ziggy kasside tarkusest.

Siinkohal üks ilus mõte õnnest: „Koguge iga päev väikseid õnnehetki ja talletage need mällu kui kõige olulisemad asjad.“

Autor räägib lisaks õnnele loomulikult ka kassidest. Näiteks seda, et kui inimene püüab vaadata maailma läbi kassi silmade, siis muutub kogu meie maailmatunnetus. Või seda, et kassi silmis pole võimalik anda või kinkida muud kui armastust, tingimuste ja vastutasuta, mingit muljet või ühiskondlikku positsiooni rõhutamata. Et oma vaatenurka muuta, vaadake maailma läbi kassi silmade.

Huvitav tähelepanek autorilt on seegi, et vanainimesed on nagu kassid. Mõni vanainimene on nagu kass: ta magab, armastab maiustada, ennast talvel tule paistel soojendada ning lauamänge mängida. Nii üks kui teine võib veeta pikki tunde, tühi pilk kaugusesse suunatud, vaadates, kuidas kõik nende ümber rapsivad. Kui on palav, otsib kass varju nagu vanainimesed, kes aknaluugid kinni tõmbavad, et maja jahedana hoida. Nagu meie eakad, otsib kass külma korral radiaatori lähedust, toasooja ja pehmeid mõnusaid diivanipatju. Nagu enamik vanainimesi, magab kass pikki tunde keset päeva ja, nagu kass, uinuvad hallpead seal kus juhtub, vastavalt oma äranägemisele ja küsimusi esitamata.

Autor võrdleb kassi ka lapsega, sest kassid käituvad õnneks tihti nagu lapsed. Nad oskavad säilitada selle muretuse ja rõõmu, mis neile kassipojana omane oli. Leida endas uinunud laps, tähendab leida elust meelehead, lihtsaid rõõme, puhtaid kunstlike lisanditeta õnnehetki, olla nagu kass, kes oskab alati muutuda kassipojaks.

Mõned vahvad mõtted veel. Autor kinnitab, kui kassiga kooselamise juures midagi head on, siis see pilk, millega ta teid ärgates vaatab, on seda kindlasti. Kassi seltsis on hommikune äratus üks haruldaselt südamlik ja lähedust pakkuv hetk. Magad kassi kõrval tähendab ärgata naeratusega, mis jääb näole kogu päevaks.

Autor tõdeb sedagi, et kasse ei saa kunagi kaisutada ega midagi tegema sundida. Parimal juhul arutatakse asjad temaga läbi. Kass võib olla ka terapeut – nurrumise madala sagedusega vibratsioonid võivad mõjuda rahustavalt, ravida stressi ja unetust. Ziggy lesis sageli autori peal ja alti oli tegu kehapiirkondadega, mis olid sageli kurnatud.

Siinkohal toon välja ka raamatus olnud 15 kassi elusaladust:

Nr 1: HIPOMITO – HIrmust POle MIngit TOlku

Nr 2: AMEIA – Alla Me Ei Anna

Nr 3: USENSI – USu ENdasse SInagi

Nr 4: OLLOO – OLe LOOmulik

Nr 5: ARMEN – ARMasta ENnast

Nr 6: SÄUH – SÄilita UHkus

Nr 7: SÄRA – SÄilita RAhu

Nr 8 MÕKÕ – MÕõdukas KÕiges

Nr 9 NAKUSA – NAudi, KUidas SAad

Nr 10 SOHE – SOovigem HEad

Nr 11 SULISI – SUhtle LIhtsalt ja Siiralt

Nr 12 ANTEANIS – ANdesta TEistele, ANdesta Iseendale

Nr 13 LOREI – LOo REeglid Ise

Nr 14 ARNEIVA – ARmasta Nagu Ei Iial VArem

Nr 15 SELÄM – SEegi LÄheb Mööda

Autor kirjutab eraldi peatükkides ka elust koos kassiga, alates juba oma lapsepõlvest, kooliajast, sellest, kuidas ta Ziggy endale sai, kuidas Ziggy ühest oma käpast ilma jäi, kuni Ziggy lahkumiseni välja. Selline omamoodi päevik.

On ka vanasõnu, nt. vanadus ja noorus on eatud või on vaid üks tõeline oht:saamatus õnne ja elu ees. Kuid leidub ka paar naljakat testi ja küsimustikku.

Eraldi peatükid on ka kassi raudsest tervisest, sh. toitumine (kass kuuletub oma vajadustele), treening, ja üks peatükk pealkirjaga „Ei iialgi haige“.

Lahe peatükk on sellest, mis on kassidele vastukarva, ent mida inimesed teha armastavad: üleliigne paitamine, kohustuslik vannitamine, kõhu sügamine, koonu näppimine. On vist mõni üksik kass, kes neid asju naudivad. No ja raamatust leiab veel ka 10 seadust peremehe väljavihastamiseks ja ka kassi armuretseptid.

On ka palju vahvaid ja ilusaid mõtteteri kuulsatelt inimestelt. Mõned näited:

„Kuni te ühtki looma pole armastanud, jääb teie hing osaliselt tuhmiks.“ /Anatole France/

„Kõik loomad peale inimese teavad, et kõige tähtsam asi elus on elamist nautida.“ /Samuel Butler/

„Kõigist loomadest jõuab vaid kass sisekaemuseni.“ /Andrew Lang/

„Usun, et kassid on maa peale laskunud vaimud. Kassid võiksid ka pilvedel kõndida, olen selles veendunud.“ /Jules Verne/

„Mis mugavusse puutub, on kassi eksperdid.“ /James Herriot/

Eraldi peatükkidena on ka väikeste kassirõõmude sõnastik: A nagu aktsepteerimine, armastus, ausus, D nagu diskreetsus, E nagu elu, eruditsioon, ettevaatus, F nagu foobiad, G nagu gurmaan, H nagu harmoonia, heasoovlikkus, I nagu iseolemine, isepäine, J nagu jumal, jälgija, järjepidev, K nagu kaval, küünised, L nagu leebus, loodus, lõbu, M nagu maagia, magama, mäng, N nagu naer (ehk nurrumine), O nagu osadustunne, otsekohesus, P nagu paitus, põikpäine, päike, R nagu rahu, rõõm, S nagu sarm, soojus, soov, suhted, sõber, sõprus, Z nagu zen, T nagu taastumisvõime, tahtmine, taltsutamatus, territoorium, truu, U nagu uni, usaldus, uudishimu, uhke, V nagu vabadus, vaikus, Õ nagu õrnus, Ö nagu öö, Ü nagu üksainus, X nagu Xmas.

Selline vahva raamat see kassitarkuste raamatu teine osa. Väike aga väga sisukas, huvitav ja mõnusalt südamlik ning humoorikas.

Kristel Vilbaste, Ain Raal „Eesti ravimtaimed 2“ (Varrak)

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest, mille hulgas mõned on väga mürgised. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine on tänapäeval ikka põhjendatud. Lugeja saab teada, mis nimesid üks või teine taim kannab ja kuidas rahvas on neid vanasti ravimisel kasutanud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest, kusjuures on silmas peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega.

Raamatu autorid on Tartu Ülikooli farmakognoosiaprofessor Ain Raal ja loodusajakirjanik-folklorist Kristel Vilbaste. Teos on jätkuks 2018. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud raamatule “Eesti ravimtaimed”.

Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

See oli ju alles eelmisel suvel, kui tutvustasin sulle mahukat ja väga sisukat raamatut „Eesti ravimtaimed“. Nüüd on samad autorid avaldanud omamoodi järje sellele sisukale raamatule. Uus raamat on veidi õhem, sest esimeses raamatus oli 80 taime, selles 40 taime. Olen kindel, et kui esimese raamatu endale ostsid, siis tasuks osta ka teine osa, nii on olemas ülevaade lausa 120 ravimtaimest.

Raamatu eessõnas tõdevad autorid, et aasta eest ilmunud „Eesti ravimtaimede" esimesse köitesse sai valitud 80 praegu Eestis rahva seas enim kasutatavt ravimtaime. Need valiti välja mitme küsitluse põhjal ning analüüsides varasemate ravimtaimeraamatute sisu ja tänapäeva rahvsuvahelisi ravimtaimeraamatuid. Autorid lisavad, et ikka ja jälle pidid nad vastama küsimusele, miks see või teine ravimtaim käsitlemata on jäänud, mistõttu otsustati, et valmis peab saama ka teine osa.

Autorid jätkavad: „Nende kaante vahel oleva 40 ravimtaime seas leidub rida neidki, mis on oma mürgisuselt lausa ohtlikud või teenivad toorainena ainuüksi farmaatsiatööstuse huve või ootavad senisest põhjalikumat teaduslikku uurimist. Aga selline meie esivanemate pärand, rahvameditsiin ongi: selles on ruumi ühtviisi nii ülimalt hinnalistele küpsetele kogemustele kui ka tühipaljastele kuuldustele ja teinekord ohtlikele uskumustele.“ Vägagi põnev ja õige mõte autoritelt igal juhul.

Seejärel on juttu raamatu autoritest. Kurb on tõdeda, et esimese osa üks autoritest, Mikk Sarv, lahkus hiljuti meie seast, mistõttu tema nime me uue raamatu kaanelt enam ei leia. Eessõnas on juttu ka sellest, kuidas raamatus kirjapandu ülesehituest hõlpsamini aru saada.

Selgub, et iga taime juures on antud liigikirjeldus, rahvapärased nimed ning kasutamisviisid Eestis. Taime ravimina tarvitamist on eraldi käsitletud Gustav ja Ellen Vilbaste käsikirjaliste materjalide ning Eestis ilmunud ravimtaimeraamatute põhjal. Renate Sõukandi ja Raivo Kalle poolt Eesti Kirjandusmuuseumi juures loodud Eesti rahvameditsiini andmebaasist Herba on välja otsitud ka huvitavamaid kasutusviise ja retsepte, mille läbiproovimisel tuleks ettevaatlik olla. Eelkõige võiks kasutada Ain Raali soovitatud retsepti iga taime kirjelduse lõpul. Ja veel: „Just teise köitesse on valitud suur hulk kõige mürgisemaid Eestis kasvavaid taimi, millega meie esivanemad end ravisid, kui polnud veel häid valuvaigisteid ja närvirohtusid, mis nüüd on kõikjal kättesaadavad. Meieni on jõudnud lugusid sellest, kuidas nende taimedega raviti, aga me ei tea, kui suuri doose tarvitati. Ja ridade vahele on siiski kirjutatud, et taimede mürk on inimesi ka tapnud. Nii et tänapäeval ei maksa mürktaimi ise katsetama hakata, meil on ainult üks elu.“

Sissejuhatusest selgub, et rahvapärimuslikes lõikudes märgitud haigused on kirja pandud nii, nagu neid tollal nimetati. Sageli on vanarahvas lähtunud sellest, milline konkreetne haigus väliselt välja nägi. Kasutati ümbritsevast loodusest võetud iseloomustavaid sõnu, mitte arstiteaduslikke termineid.

Autorid jätkavad: „Lugege raamat hoolega läbi ja joonige alla taimed, mida tunnete soovituste järgi endale sobivat, uurige, kuidas neid on vanasti kasutatud ja mida soovitab tänapäeva teadus. Arutage kindlasti koos artsi või proviisoriga, kas võite üht või teist taime kasutada. Ja muidugi pöörake tähelepanu ka võimalikele koostoimetele, kui võtate samal ajal mingeid tööstuslikke ravimpreparaate, ja muudele ohtudele.“

Ma olen kindel, et raamatu sissejuhatus annab märku sellest, mis lugejat ees ootab, mida ta sellest põnevast raamatust leiab, mida teada saab. Kindlasti palju olulisi ja huvitavaid fakte ravimataimedest, sellest, mida meie esivanemad nendega tegid, mida nendest tänapäeval teatakse, mida nendega tänapäeval teha võib. Kui kaks raamatut kokku panna, siis olen kindel, et saad ikka väga vajaliku ja sisuka ülevaate 120 ravimtaime kohta, sest kunagi ei tea, millal mõni häda ja haigus ründavad, millal ravimtaimed suudaksid aidata.

Ma ei hakka Sulle siinkohal selle raamatu 40 ravimtaime lahti kirjutama, seda saad Sa ise raamatust uurida, kuid ma loen ette need ravimataimed, millest selles raamatus juttu tehakse – harilik maarjalepp, karulauk, aedtill, lõhnav maarjahein, vilttakjas, harilik puju, harilik hiirekõrv, harilik maasapp, harilik maikelluke (piibeleht), harilik näsiniin, verev sõrmkübar, ümarlehine huulhein, maarja-sõnajalg, harakalatv, harilik silmarohi, angerpist, harilik apteegitill, mets-krereha, ojamõõl, harilik maajalg, lagritsa-magusjuur, koera-pöörirohi, valge iminõges, harilik leeskputk, kollane mesikas, harilik naistenõges, haisev jooksjarohi, unimagun, harilik ussilakk, harilk näär, harilik sinilatv, kirburohi, harilik käbihein, harilik toomingas, kibe tulikas, paju, harilik maavits, harilik kuldvits, harilik lodjapuu, aaskannike.

Raamatu lõpus on kirjas ka peamised kirjandusallikad, eestikeelsete ja ladinakeelsete taimenimetuste register.