Laura Ingalls Wilder

„Pikk talv“

(Eesti Raamat)

 

Kuues osa romaanisarjast „Väike maja preerias“.

Raamat räägib Ingallsite perekonna elust Lõuna-Dakotas 1880. aasta karmil talvel. Peategelane Laura on nüüd 14-aastane. Ühel augustikuu päeval isaga heina tehes märkab Laura piisamrottide tihedat kuhilpesa kõrge heina sees. Kuid see pole päris tavaline, vaid erakordselt paksude seintega – selge märk, et neid ootab ees väga külm ja karm talv.

Mõne aja pärast saavad külaelanikud teisegi hoiatuse. Vana indiaanlase sõnutsi kordub lõikavkülm talv iga seitsme aasta tagant ja kui kolm sellist seitsmeaastast tsüklit on möödas, siis ootab ees lausa talvine maru. Isa teeb otsuse, et pere kolib talveks linna, kuhu ta on ehitanud väikse poemaja.

Tihe lumesadu, tuul ja kriipiv külm ei lase ennast kaua oodata.

Peagi ei pääse enam rong linna ja toidupoolist jääb aina napimaks. Küttematerjalgi hakkab otsa saama … Köitev ja põnev lugu Ingallsite pere hakkamasaamisest karmil talvel.

 

See on lühikese aja jooksul juba viies raamat vahvast raamatusarjast „Väike maja preerias“, mille autoriks on Laura Ingalls Wilder. Ja eesti keeles peaks ilmuma veel neli raamatut, kokku üheksa selle sarja raamatut.

 

Algupäraselt ilmus „The Long Winter“ juba 1940. aastal, see on raamatusarja kuues raamat, kusjuures oli ju kirjanik sel ajal juba 73-aastane. 1941. aastal kandideeris see raamat ka USA lastekirjanduse auhinnale ehk Newbery medalile, kuid jäi siiski teisele kohale. Sel aastal võttis võidu Armstrong Sperry raamatuga „Call It Courage“.

 

Nii nagu eespool mainitud, siis toimub raamatu „Pikk talv“ tegevus Lõuna-Dakotas, 1880. aasta karmil talvel, ja kui raamatut loed, siis saad aru, mida tähendab karm talv. See oli ikka tõeliselt karm!

 

Lugu saab alguse siis, kui papa töötas niidumasinal heinamaal, oli heinategemise aeg. Laura oli võtnud Suursoo ääres kaevust ämbritäie vett ja viinud selle papale. Ilm oli kuum ja Dakota preerias polnud ainsatki puud, mis varju oleks andnud.

Laura tegi papale ettepaneku, et temagi võiks aidata isal heina teha. Papa kahtles, sest Laura ei olnud suur ega ka tugev, kuid Laura kinnitas, et ta saab varsti neliteist ja saab hakkama küll.

Niidumasin maksis nii palju, et papal ei jäänud abiliste palkamiseks raha üle. Ta ei saanud ka tööga vahetuskaupa teha, sest äsja asustatud maal oli vähe asunikke ja kõik olid oma maa peal tööga kinni. Aga heina kokkupanekuks läks tal abi tarvis. Seetõttu oli papa nõus, et Laura ta appi tuleb, nii saadakse hein oma jõududega tehtud.

Juba järgmisel päeval sõitis Laura koos papaga heinaveovankris heinamaale. Juba keskpäevaks olid nad kõik heina ära vedanud ja kuhja valmis saanud. Kuhjaladva tegi papa ise, sest selleks oli vaja palju oskust, et kuhjalatv niimoodi ümmarguseks teha, et vihm sellelt ära voolaks.

Laura oli uhke. Ta käed valutasid, ta selg valutas, ta jalad valutasid ning öösel voodis valutas ta üleni nii koledasti, et pisarad tulid silma, aga ta ei öelnud seda kellelgi.

Järgmisel päeval töö jätkus. Järgmine kuhi heina sai valmis. Papa kinnitas, et nüüd oli kogu nende kõrgmaahein maha niidetud, kuid ta tahtis teha ka hulga sooheina. Nii hakkas papa niitma Suursoos pikka karedat heina ja Laura aitas tal seda kuhja panna. See oli palju raskem kui nurmikas, nii et Laura ei jõudnud seda hanguga tõsta, aga ta sai heina kinni trampida.

Ühel päeval tundus Laurale, et papa oli ühe sao maha jätnud. See polnudki siiski nii, see oli hoopis piisamroti eluase. Nad läksidki järve ääres seisvat piisamroti kuhilikku lähemalt vaatama. See oli Laurast kõrgem ja hästi suur. Selle katus ja ümmargused küljed olid krobelised ja kõvad, halli värvi. Majal polnud sissepääsu. Selle juurde ei viinud mingit rada, kuid papa teadis, et nende paksude vaikivate seinte vahel magasid piisamrotid. Papa vaatas kuhilikku ja oli kindel, et tuleb raske talv – mida paksemaks piisamrotid oma majaseinad ehitavad, seda külmemat talve oli oodata. Papa polnud kunagi näinud toekamalt ehitatud piisamrotikuhilikku kui oli see, mida nad kahekesti vaatasid.

 

Jõuame seekordse looga septembrikuusse. Ühel hommikul oli rohi härmatisest valge. Papa jätkas niitmist Suursoos, kui ühel hetkel läks katki niidumasina lõiketera üks hammastest. Nüüd palus papa Laural linna minna ja Fulleri tööriistapoest uus tuua. Papa saaks sel ajal siiski kuidagimoodi edasi niita. Laurale see ei meeldinud, sest linnas oli liiga palju inimesi. Kuid minna oli vaja. Lauraga läks kaasa ka noorem õde Carrie, kes oli peaaegu kümneaastane.

Linnast tagasi tulles, ostsustasid Laura ja Carrie tee lühemaks teha. Nii otsustati minna läbi soo, ja nii nagu arvata, eksisid nad mõneks ajaks ära. Õnneks jõudsid nad ühe mehe ja poisi juurde, kes samuti heina tegid. Need olid Wilderi vennaksed, Royal oli see mees ehk vanem vend ja Almanzo oli see poiss ehk noorem vend. Õnneks suunasid vennad eksinud tüdrukud õiges suunas, sinna, kus papa toimetas.

Selles raamatus saame tuttavaks ka Almanzo Wilderi ja tema vanema venna Royaliga, kusjuures aastaid hiljem saab Almanzost ja Laurast paar. Siinkohal saab mainida sedagi, et 1962. aastal ilmus raamat „One The Way Home“, milles on juttu Almanzo, Laura ja nende 7-aastase tütre Rose´i kolimisest De Smetist, Põhja-Dakotast Mansfieldi, Missouris. Laurast ja Almanzost on veel teinegi raamat, „West from Home“ (1974) ja selles on Laura kirjad Almanzole aastal 1915. Need raamatud ilmusid juba pärast kirjaniku surma aastal 1957.

 

Ühel kuumal septembrikuu pärastlõunal panid papa ja Laura kuhja viimase koorma sooheina. Seejärel sada kolm ööd ja kolm päeva vahetpidamata rahulikku nutust vihma. Mamma kinnitas, et seda oligi oodata, sest see oli pööripäevavaling. Papa nõustus, et ilm oli muutunud, seda oli tunda kontides.

Järgmisel hommikul (see oli 1. oktoober) oli majake külm, aknaruudud olid peaaegu üleni jääga kaetud ja väljas oli kõik valge. Taevas oli külmavalt sinine ja kogu maailm valge. Hein oli tehtud, kuid nüüd vajasid toimetusi ka kartulid (neid oli sel sügisel vähe), oad, tomatid, mamma suutis isegi rohelistest tomatitest teha suurepäraseid marineeritud tomateid. Lisaks veel naerid, mais. Saak oli väga väike, aga heina ja maisiga elavad hobused ja lehm talve üle ning viie koti kartulite, peaaegu kotitäie ubadega ja papa jahipidamise abiga saavad nad kõik ära elatud.

Ühel hommikul otsustas papa minna linnujahile. Soos leiab ta kindlasti paar hane. Mamma hakkas samal ajal kodus kõrvitsapirukat valmistama, et papat üllatada, sest papale meeldisid pirukad. Rohelisest kõrvitsast polnud mamma varem pirukat teinud, kuid tal tuli ka see igati hästi välja.

Pirukas sai valmis. Papa tuli tagasi, kuid tühjade kätega. Ta kinnitas, et midagi oli viltu. Ei ühtki hane ega parti järve peal ega soos. Mitte ühtegi lindu silmapiiril. Linnud lendasid kõrgel pilvede kohal ja nad lendasid kiiresti. Papa oli neid kuulnud. Kõik olid lõuna poole teel. Ja ühtki teist looma polnud samuti näha. Papa kinnitas, et ta polnud mitte kunagi näinud, et maa oleks nii tühi ja vaikne.

Papa sõi pirukat, ta ei suutnud uskuda, et see oli kõrvitsapirukas, see oli ülimalt maitsev, kuid …

… juba järgmisel hommikul oli kohal lumetorm, oktoobrituisk! Tuul, külm, lumi ja seda oktoobris! Kusjuures tuisk kestis kolm päeva ja ööd!

Neljandal hommikul oli torm möödas. Papa möönas, et ta ei mäletanud, et talv oleks kunagi nii vara saabunud, ja talle ei meeldinud see. Seejärel märkas papa heinakuhjade juures äraeksinud loomi. Papa ja Laura läksid loomi vaatama – punased ja pruunid ja laigulised veised ja üks kõhn must. Nad seisid täiesti liikumatult, pea vastu maad longus. Nälginud ja liikumatud loomad, hirmus vaatepilt. Papa läks loomadele appi, sest loomade pea oli maa külge kinni külmunud. Papa selgitas veidi hiljem, et veistel oli pea jää ja lume sisse kinni külmunud, hingeõhk jäätus neil silmade ja suu kohal ära, kuni nad enam ei näinud ega saanud ka hingata! Nende oma hingeõhk lämmatas neid!

 

Järgmisel hommikul oli soe ning päikeseline. Päike oli soe ja õhk kerges vines, kuid ümberringi oli vaikne. Polnud tuult ega linde. Vaikus oli sama kohutav kui külm. Papa kinnitas jällegi, et talle ei meeldi elle ilma hõng, selles on midagi … Papa tõdes oma perele, et see ilm hoidis nagu midagi tagasi, mis võib iga hetk valla pääseda. Papa lisas, kui ta oleks metsloom, leiaks ta endale uru ja kaevaks selle hästi sügavaks, kui ta oleks metshani, sirutaks ta tiivad laiali ja lendaks minema.

 

Ühel õhtupoolikul kogunes linnas Harthorni poodi sälgake mehi. Rongid, mis olid tuisuga seisma jäänud, käisid jälle ja mehed olid oma maadelt linna tulnud, et toiduaineid osta ja uudiseid kuulda. Seal olid Royal ja Almzo Wilder, härras Boast, härra Harthorn ja ka papa. Poodi tuli ka vana indiaanlane, kes kinnitas, et suur kuhi lumi tuleb. Suur kuhi lumi, suur tuul. Kauaks tuleb. Indiaanlane tõstis üles neli sõrme, siis kolm. Seitse sõrme, seitse kuud, seitse kuud lumetorme. Indiaanlane kinnitas, et tema oli vana, tema oli seda varemgi näinud.

Indiaanlne lahkus, ja papa selgitas teistele meestele, et indiaanlane mõtles seda, et iga seitsmes talv on raske ja kolm korda seitsme aasta järel tuleb see kõige karmim. Indiaanlane oli valgetele meestele tulnud ütlema, et talv, mis tulemas on, on kahekümne esimene, ja et tuleb seitse kuud tuisku!

Nüüd olid Royal ja Almanzo Wilder, et nad kolivad linna, härra Boast kinnitas, et temal oli liiga palju veisekarja ja hobuseid ja kanu, tema ei saa linna tulla. Papa tuli linnast koju ja ütles mammale, et nad kolivad linna, nii ruttu kui saavad!

Papa oli nüüd kindel, et tuleb raske talv, tal oli lausa hirm. Nende majake polnud midagi muud kui asunikuonn, mis ei pea külma kinni. Nende poehoone linnas oli laudade ja papiga üle löödud, väljast vooderdatud ja seest tihendatud. See oli hea, soe ja kindel ja seal oli soe tall ka. Papa kinnitas, et ta tundis olevat nagu piisamrott, mistõttu ta tundis, et ta peab viima mamma ja tüdrukud paksude seinte vahele.

 

Ja nii kolime koos Ingallsitega linna. Papa kauplusehoone oli üks paremaid linnas. Õige varsti olid asjad kolitud ja elamine poehoones korda sätitud. Papa teadis mammale rääkida, et linnas oli neliteist ärihoonet ja rongijaam ja Sherwoodi, Garlandi ja Oweni majad. Kokku umbes kaheksateist perekonda, lisaks veel Wilderi poisid, kes elasid söödakaupluses poissmehelu ja Fosteri-nimeline mees, kes oli kolinud oma härjarakendiga Sherwoodi juurde. Kokku elas linnas 75-80 inimest. Eelmisel sügisel polnud seal sel ajal ainsatki hinge.

 

Ühel päeval saabus tuisk ootamatult. Lapsed olid koolis, kuid kool oli kütteta ja külm, nüüd oli vaja lastel läbi tuisu kodutee leida. Vaatamata sellele, et linna oli väike, oli ka sellises tuisus võimalik eksida, ja hoopis preeriasse jalutada. Õnneks suutis Laura päästa end ja teisi. Seekordne tuisk kestis kolm päeva ja ööd!

 

Edasi saame lugeda sellest, kuidas papa ja paljud teised mehed läksid dresiiniga rongile Volgasse vastu, tee peal raudteed puhastades. Seegi pole sugugi mitte lihtne ettevõtmine. Ingallseid külastas ka härra Edwards, kes varasematest raamatutest tuttav, tema oli kunagi Laura ja Maryle ja Carriele jõuluvana käest kingid toonud. Härra Edwards kinnitas, et tema kavatseb oma naisega läände minna, kusjuures ka seekord jättis härra Edwards pisikese kingituse – 20 dollarit Maryle. Siinkohal pean mainima seda, et Laurast paar-kolm aastat vanem Mary oli pime. Ta õppis koos Lauraga, kuid tal oli kange soov minna õppima pimedate kooli.

 

Härra Edwards lahkus oma teed, papa oli raudteelt tagasi, ja jällegi lumetorm.

Seekord küll vaid kaks päeva. Seejärel lasi ilm paar päeva elada linnas ka rahulikumat elu, kuni saabus järgmine tuisk! Papa oli kindel, et see torm on senistest kõige hullem. Papa ei teinud söeahju tuld, sest neil hakkas süsi otsa saama ja torm paneb ka rongid mõneks ajaks seisma. Papa läks linna, et sütt tuua, kuid selgus, et puuhoovis polnudki sütt. Puuhoovis müüdi põletamiseks puitu, kuid see oli liiga kallis, Ingallistel polnud sellist raha võtta. Linnas polnud enam ka petrooleumi, ega ka liha. Poed olid enam-vähem kõigest tühjad. Papa oli saanud kilo teed.

Mamma oli kindel, et külma ilmaga pole midagi paremat kui üks korralik tassike teed. Lamp oli petrooleumi täis, sellest jätkub hulgaks ajaks, ja kui nad vara magama lähevad, siis hoiavad nad ka sütt kokku.

Kolmanda päeva õhtuks oli ka see lumetuisk lõppenud, kuid keegi ei teadnud, millal võiks linna rong jõuda, sest suure süvendi juures Tracyst idas oli oma üheksa meetri sügavuselt lund, mis oli kõvaks külmunud ja see tuli raudteemeestel lahti kaevata …

 

Ja jällegi saabus uus torm! Laura teadis, et torm oli rongil jälle tee kinni pannud. Laura teadis sedagi, et peaaegu kogu süsi tuulekojas oli otsa saanud. Linnas polnud enam sütt. Petrooleum lambis oli otsakorral, kuigi mamma pani selle põlema ainult õhtusöögi ajaks. Kuni rong tuleb, polnud neil ka liha. Polnud ka võid, leivale määrimiseks oli järel vaid pisut praerasva. Kartuleid veel jätkus, aga jahu polnud rohkem kui ühe leivateo jagu.

 

Ka see lumetorm vaibus. See oli kestnud kolm päeva. Postiljon oli toonud posti. Ingallsitele olid tulnud lasteajakirjad Laste Seltsilised, papale ajakiri Ookeanide Vahel ja ajaleht Asuniku Ajaleht. Mamamale olid kirikulehed, ja oli ka kiri reverend Aldenilt. Seal oli kirjas, et tema kirik oli neile teele pannud saadetise tünnitäie jõulukinkidega, ja reverend lootis, et riided oleksid parajad, kuid see saadetis oli pandud teele rongiga, ja rongi ju polnud …

 

Kuna jõulud olid kohe-kohe käes, siis olid Ingallsid kindlad, et sel aastal tulevad kehvad jõulud, kui Laura suutis ise igasugu vahvaid kingitusi meisterdada. Naispere pani sendid kokku, ja nii said nad osta papale igati vahvad traksid. Papa oli saanud poest kaks karpi austreid, ta oli lüpsnud lehma, saanud ka veidi piima, nüüd sai mamma jõululõunaks teha austrisuppi.

Pere sõi just austrisuppi, kui saabus uus lumetorm. Papa kinnitas, et õhtusöögiajani jätkus ka sütt, kuid siis tuli hakata põletama heina. Papa meisterdas valmis igati vahvad heinapulgad, mis sooja andsid. Papa oli heina pulkadeks teinud, ta selle kudiagi tihedaks kokku keerutanud ja sõlminud, kuni iga pulk oli peaaegu sama kõva kui puu. Hein andis äkilise kuuma tule, aga see põles ära kiiremini kui tulehakatis. Ka Laura õppis tegema heinapulkasid.

 

Jõululõunale järgnes ka õhtusöök. Kuumad keedetud kartilid ja igaühele viil leiba soolaga. See oli viimane leivategu, aga kotis leidus veel ube ja olid ka mõned naerid.

 

Hommikul läks papa linna jahu otsima, kuid jahu poodides enam ei olnud. Tal oli kaasas viljakott, see oli nisu – viimane, mis Wilderite posite varudest alles oli. Kuidas teha nisust jahu? Ingallsitel oli abiks kohviveski! Nisu oli küll laiaks litsutud, sest nisu polnud röstitud ja selles oli rohkem nisu, kuid mamma suutis ka sellest küpsetada.

Tume leib, mille mamma oli jahvatatud nisust teinud, oli väga hea. Sellel oli värske pähkline maitse, mis tundus peaaegu või eest käivat. Mama oli juuretise hakkama pannud ja kinnitas, et korralikku leiba saab ka ilma pärmi ja piimata teha.

Ühe põneva asjanduse meisterdas mamma veel – nööbilambi! Milline see välja nägi, ja kuidas see toimis, selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Saabus ka üks päikseline päev, kui enamus linna meestest oli saanud teada, et linna lähedal oli nähtud antiloope. Nüüd oli vaja minna jahile. Kahjuks, läks seekordne jaht „metsa“. Miks? Sellegi jätan Sulle endale lugeda. Ei tabatud antiloope, ei saadud ka liha.

 

Ühel päeval saabus kurb uudis. Raudtee oli rongiliikluse seisma pannud … Kuni kevadeni. Kevadeni oli veel paar kuud aega.

Ja taaskord saabus uus torm. Linn oli täiesti üksi keset lõputut jäätunud preeriat. Lumi vihises ja tuul ulgus ning keerlev tuisk kattis kinni tähed ja päikese. Ingallsitel oli järel kümmekond kilo nisu, millest nad võisid jahu jahvatada, ja mõned kartulid, kuid mitte midagi muud söödavat kuni rongi tulekuni. Nisust ja kartulitest polnud sugugi küllalt.

 

Nüüd oli Ingallsitel hommikusöögiks tume leib. Mamma röstis selle ahjus kuumaks ja krõbedaks ning palus neil seda tee sisse kasta. Teiseks söögikorraks oli kaksteist keedetud kartulit. Tilluke Grace vajas ainult ühte, teised said igaüks kaks tükki ja papa sai ühe lisaks.

Lund oli juba sedavõrd, et poest välja saamiseks kaevas papa tunneli. Lumi oli kuhjunud kõrgemaks kui tuulekoja katus. Papa arvates oli see hea, et maja oli lumme mattunud, sest nii oli soojem kui kunagi varem sel talvel. Laura läks teisele korrusele ja ta ei suutnud oma silma uskuda – peatänav oli tema silmadega ühel kõrgusel!

Ühel päeval saabus veelgi külmem ilm. Külma oli nelikümmend kraadi alla nulli ja tuuleõhkki ei liikunud. Järgmisel hommikul oli tagasi tuul ja piitsutav lumekeeris. Et veidigi soojem oleks, luges papa tervele perele Livingstone´i Aafrika reiside raamatut …

Hommikuks oli lund vähem, sest tuul oli lume ära puhunud. Peatänaval oli kõva pruun maapind. Uskumatu, kuidas sel talvel kõik muutus ja muutus, kord oli nii, kord oli teisiti.

 

Käes oli veebruari keskpaik. Kevad oli lähedal, kuid lumetormid ja külm ilm jätkusid. Papa oli kuulnud linnas kuulujuttu, et keegi asunik, nende juurest umbes 30 kilomeetrit lõuna või kagu poole, olevat eelmisel suvel nisu kasvatanud. Ja tal pidi seda olema alles ka praegu. Kas see oli ikka tõsi? Kes hakkaks sellise ilmaga võtma ette teekonda, mis võis olla lihtsalt kuulujutt? Samal päeval tõdes mamma, et nende nisu oli otsas …

 

Papa läks Wilderi vennakste juurde, kaasas piimaämber. Papa teadis, et vennakstel peaks nisu olema, ja teadis sedagi, et seina sisse oli tehtud neil peidukas. Papa läks, võttis seina seest „korgi“ eest ja lasi nisul ämbrisse voolata. Almanzo oli ehmunud, kuidas papa seda teadis, ja see oli ometigi ju Almanzo seemnenisu, kuid Almanzo mõistis sedagi, et papal oli kuus suud toita, mistõttu papa ämbritäie nisu sai.

 

Ja kui ühel päeval tundus, et asjalood olid täiesti lootusetud, siis on alati julgeid inimesi, kes keerulistel aegadel hakkavad tegutsema. Selles loos olid nendeks kaks kutti – Almanzo Wilder ja Cap Garland – mõlemad 19. aastased noored mehed, kes otsustasid ette võtta teeonna linnast välja, et üles otsida asunik, kes oli kusagil lõunas, ja kellel pidi olema nisu.

 

Seejärel saamegi lugeda nende kahe vapra noore mehe teekonnast, mis oli külm, tuisune, pikk ja ohtlik. Kas nad leidsid asuniku, kas nad said ka nisu? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Muresid jätkus linnas veel pikaks ajaks. Ka üks kaupmees, härra Loftus oli muutunud ahneks, kuid …

Veebruarile järgnes külm ja lumine märts, algas aprill. Ühel ööl kuulis Laura veepiiskade nirinat. Räästad tilkusid. Kevadtuul, chinook puhus. Pikk talv oli otsa saanud.

 

Nüüd hakkasid Ingallsid ja teised linnaelanikud ootama rongi, kuid uskuge mind, mured polnud veel lõppenud.

 

Selle raamatu viimane peatükk on „Jõuluöö maikuus“, mis paneb sellele pikale ja karmile talvele ühe ilusa lõppakordi.

 

Igal juhul, „Väike maja preerias“ raamatusarja raamatud jätkuvalt väga kaasahaaravad, inimlikud ja soojad, milles üks perekond saab hakkama ka kõige raskemates ja keerulisemates olukordades, ja nii võiks olla ju meil ka täna.

 

Hans Christian Andersen

„Muinasjutud“

(Eesti Raamat)

 

Hans Christian Anderseni muinasjutud võluvad üha uusi ja uusi põlvkondi. Need on lood, mis viivad uskumatutele seiklustele ja näitavad, et headus, inimlikkus, lootus ja abivalmidus aitavad leida väljapääsu ka kõige raskemast olukorrast.

Kes ei tunneks „Väikest merineitsit“? Koos lugudega „Printsess herneteral“, „Inetu pardipoeg“ ja „Pöial-Liisi“ kuulub see Hans Christian Anderseni armastatumate muinasjuttude hulka.

Lastepäraselt jutustatuna ja imekaunite piltidega meelitab see armastatud ja taasavastatud lugude kogumik väikese lugeja Lumekuninganna jäisesse riiki, merekuninga sügavatesse valdustesse ja isegi Hiina keisri riiki.

Lisaks vahendavad Anderseni muinasjutud ka sügavamat sõnumit: abivalmiduse ja inimlikkuse väärtust. Tema muinasjututegelased ületavad nii mõnegi takistuse ja kasvavad endast kõvasti suuremaks, et toetada tõelist headust.

Selles raamatus on 13 muinasjuttu: „Metsluiged“, „Printsess herneteral“, „Keisri uued rõivad“, „Inetu pardipoeg“, „Tüdruk tuletikkudega“, „Seakarjus“, „Väike merineitsi“, „Lumekuninganna“, „Pöial-Liisi“, „Kuusepuu“, „Vankumatu tinasõdur“, „Ingel“ ja „Ööbik“. Silmailu pakuvad kaunid illustratsioonid.

 

Imeline muinasjutuaare kogu perele!

 

Ma olen üsna kindel, et meie raamatusõprade hulgas pole vist mitte kedagi, kes ei teaks, kes oli Hans Christian Andersen, ja kes poleks lugenud vähemalt ühte tema kirja pandud muinasjuttu.

On ka minu raamaturiiulil paar Anderseni raamatut, mida meeldib vahetevahel kätte võtta, vaadata ja veidi lugedagi. Üks neist on „Inetu noor pardipoeg“ (aastast 1945, kirjastus Ilukirjandus ja Kunst), „Lumekuninganna“ (1973, Eesti Raamat, Evi Tihemetsa illustratsioonidega), „Pöial-Liisi“ (1976, Eesti Raamat, Siima Škopi illustratsioonidega), „Metsluiged“ (1967, Eesti Raamat, Evi Tihemetsa illustratsioonidega), „Vankumatu tinasõdur“ (1962, Eesti Riiklik Kirjastus, Richard Kaljo illustratsioonidega), muinasjutukogumik „Väike merineitsi“ (1987, Eesti Raamat, Jaan Tammsaare illustratsioonidega, selle raamatu saamist mäletan veel tänagi …)

Kes tahab muinasjutumeistri elust pikemalt lugeda, siis 1973 ilmus eesti keeles Irina Muravjova kirjutatud raamat „Andersen“ (Eesti Raamat, nn biograafilise sarja raamat).

 

Seekordsed Anderseni muinasjutud on lastele ümber jutustanud Ulrike Sauerhöfer, Nina Strugholz ja Sylvia Tress.

 

Esimene muinasjutt on „Metsluiged“. See viib lugeja kaugele-kaugele maale, kuhu lendavad pääsuksed siis, kui meil on talv. Seal elas kord kuningas, kellel oli üksteist poega ja tütar, kelle nimi oli Elisa. Kui nende ema suri, võttis kuningas uue naise ja see ei olnud laste vastu hea.

Kuninga uus naine viis väikese Elisa maale talunikepaari juurde. Ta rääkis kuningale vaestest printsidest nõnda palju halba, et see ei hoolinudki neist enam. Kuninganna käskis neil lennata laia maailma, nagu suured hääletud linnud. Nii halvasti siiski ei läinud, nagu kuninganna soovis. Printsid muutusid üheteistkümneks imekauniks metsluigeks ja lendasid minema.

Kui Elisa sai viieteistaastaseks, pidi ta lossi tagasi pöörduma. Aga kui kuninganna nägi, kui ilus tüdruk oli, põletasid kadedus ja vihkamine ta südant. Kuninganna oleks tahtnud ka Elisa muuta metsluigeks, kuid seda ta ei soendanud, sest kuningas tahtis ju oma tütart näha.

Varahommikul läks kuninganna Elisa vannituppa, võttis kolm kärnkonna, suudles neid ja käskis ühel istuda Elisale pähe, et tüdruk muutus rumalaks nagu konn, teine konn pidi istuma tüdrukule laubale, et ta muutuks inetuks nagu konn ja kolmas pidi rõhuma tüdruku südamele, et ta meel muutuks kurjaks ja piinaks teda ega jätaks enam rahule!

Õnneks oli Elisa liiga vaga ja süütu, et kuri nõidus oleks tema üle saanud võimust võtta. Kuri kuninganna astus seetõttu järgmise sammu. Ta hõõrus tüdruku kokku Kreeka pähkli mahlaga, nii et Elisa muutus üleni mustjaspruuniks, kuninganna määris tüdruku näole haisvat salvi ja ajas tüdruku kaunid juuksed sassi. Kui isa Elisat nägi, ehmus ta väga ja ütles, et see ei ole tema tütar. Elisa nuttis ja lahkus lossist. Ta kõndis kogu päeva üle põldude ja soo kuni metsani välja.

Järgmisel päeval pesi Elisa end järves puhtaks. Temast sai jällegi maailma ilusaim kuningalaps. Järgmisel päeval kohtus Elisa ka oma vendadega. Selgus, et nad lendasid metsluikedena ringi, kuni päike oli taevas. Kui päike loojus, said nad inimkuju tagasi. Nüüd kudusid vennaksed pajukoorest võrgu, et ka Elisa kaasa võtta.

Kas Elisa suudab oma vennad nõidusest päästa? Ühel ööl nägi Elisa unes haldjat, kes õpetas tüdrukut. Elisa pidi korjama nõgeseid, need jalgadega purustama, siis saab ta kiudu, millest peab ta punuma üksteist pikkade käistega soomussärki. Need tuleb visata luikede peale, siis on nõidus alistatud. Üks oluline punkt oli veel – sellest hetkest, kui Elisa tööd alustab, kuni selle lõpuni, et tohi ta kõnelda! Esimene lausutud sõna tungib pistodana vendade südamesse!

 

Kas Elisal õnnestus vendasid aidata? Olukord läks keeruliseks, kui üks kuningas temasse armus ja ta endale naiseks palus. Elisa sai oma tööd jätkata, kuid ta ei tohtinud ju rääkida! Ühel päeval kahtlustas peapiiskop, et Elisa on nõid! Miks nii? Ja kuidas muinasjutt lõpeb? Selle jätan Sulle endale lugeda.

 

Teine muinasjutt on „Printsess herneteral“. Selles loos elas ükskord prints, kes tahtis kangesti abielluda, aga ainult tõelise printsessiga. Nii rändas ta mööda maailma, et leida sobiv pruut, kuid kõigi juures jäi teda miski häirima. Nii tuli ta alati koju tagasi, printsessi leidmata.

Ühe õhtul märatses väljas kohutav torm ja vihma kallas nagu oavarrest, keegi koputas lossiväravale. Vana kuningas läks avama ja värava taga seisis üks printsess.

Printsess oli pealaest jalatallani läbimärg, juuksed sassis, riided kleepusid ihu külge ning vesi jooksis kinganinadest sisse ja kontsade juurest välja. Kas see pidi olema tõeline printsess?

Kuninganna lubas seda vaadata, kusjuures kuninganna oli väga nutikas.

Kuninganna tegi printsessi jaoks voodi üles, ta pani kõige alla tillukese hernetera ja selle peale kakskümmend madratsit ja kakskümmend sulekotti.

Mida printsess järgmisel hommikul magamise kohta ütles, selle jätan Sulle endale lugeda, kuid igal juhul oli selge, et tegemist oli tõelise printsessiga!

 

Kolmas muinasjutt on „Keisri uued rõivad“, milles toimetab üks keiser, kellele olid rõivad nii tähtsad, et ta kulutas nendele kogu oma raha ega hoolinud millestki muust. Tal olid igaks tunniks eri riided, ja ta oli pidevalt riietumas.

Ühel päeval saabusid linna kaks petist. Nad väitsid, et on kangrud ja koovad kõige imelisemat kangast, mida üldse on võimalik välja mõelda. Nende kangastel pidi olema üks iseäralik omadus: need olevat nähtamatud inimeste jaoks, kes on napi aruga või pole oma ametit väärt.

Keiser lasi oma varakambrist kotikese kulda tuua, et külalised saaksid tööga pihta hakata.

Mehed panid kangasteljed üles ja tegid näo, nagu teeksid tööd, aga telgedel polnud ühtki niiti ja kallis siid, mille nad kudumiseks said, kadus petiste taskusse.

Keiser soovis teada, kuidas tema uued riided valmivad. Seetõttu saatis ta kangrute juurde ühe ministri, seejärel veel ka teise. Need ei näinud ühtegi riideeset, kuid ei tahtnud seda tunnistada, sest kartsid, et jätavad rumala mulje ja jäävad oma ametist ilma. Seetõttu kinnitasid nad keisrile, et riided on suurepärased, lausa imelised.

Ja kui kätte jõudis suur ja uhke paraad, millel keiser soovis oma uusi ja uhkeid rõivaid näidata, mis Sa arvad, mis juhtus? Ja miks üks väike laps hüüdis, et keiser on ju alasti!

 

Neljas muinasjutt on vägagi tuntud ja populaarne „Inetu pardipoeg“. See viib meid maale ühe vana mõisa juurde. Mõisa ümber olid sügavad kraavid, ühe kraavi ääres istus part pesal ja haudus oma poegi välja.

Viimaks hakkas pesas miski end liigutama. Munad läksid katki ja üks tibu teise järel pistis pea välja ja uudistas maailma. Huvitaval kombel oli kõige suurem muna terve, mistõttu pidi part edasi hauduma. Viimaks läks katki ka suur muna! Munast tuli välja linnupoeg, kes oli hall, suur ja inetu. Part kahtlustas, et äkki on inetu pojuke kalkun?

Järgmisel päeval viis pardiema pojukesed kraavi äärde. Seejärel hüppasid pojad kõik vette, ja ujumine tuli neil suurepäraselt välja. Ka inetu hall poeg oli teistega võrdne. Pardiema oli kindel, et see ei olnud kalkun.

Seejärel viis pardiema oma lapsed linnuhoovi. Teised pardid olid ehmunud, et üks poegadest sedavõrd teistsugune oli. Pardiema kaitses oma poega, ja kinnitas, et tegemist on ju poisiga, mistõttu ilu polegi tähtis. Poeg kasvab tugevaks ja lööb elus läbi.

Kahjuks läks inetu pardipoja elu iga päevaga raskemaks. Teda kiusasid ja narrisid kanad ja kukk, isegi tema õed-vennad olid tema peale kurjad. Inetu pardipoeg oli teiste arvates lihtsalt inetu!

Nii lahkus inetu pardipoeg kodust ja leidis end metsapartide juurest, hiljem juba metshanede seltsist. Seltsi oli kahest metshanest üsna väheseks ajaks, sest jahimehed lasid nad maha. Ja kui jahikoer tuli lindudele järele, siis peatus ta korraks ka inetu pardipoja juures, kuid jooksis edasi. Kas inetu pardipoeg oli tõepoolest nii inetu, et isegi koer teda ei tahtnud?

Seejärel jõudis pardipoeg vana hüti juurde. Seal elasid vana naine, kõuts ja kana, keda naine hüüdis pisikeste jalgade pärast Masajalaks. Vana naine oli rahul, sest nüüd peaks saama ka pardimune, kuid nad ei saanud ühtegi pardimuna. Inetu pardipoeg ei saanud kõutsi ja kanaga läbi, ja ta igatses värsket õhku ja vees ujumist. Nii otsustas pardike uuesti laia maailma minna.

Sügisel märkas pardipoeg suuri ja ilusaid linde, kes lendasid kõrgel taevas. Linnud lendasid kaugele, pardike jäi neid igatsema. Sügis ja talv olid külmad, ühel päeval külmus pardike jäässe kinni. Õnneks tuli üks talumees, kes pardikese jääst vabastas ja koju sooja viis. Elu talumehe juures polnud lihtne, kuid saabus kevad, ja esimese kevadtuulega tõusis pardipoeg õhku. Pardike jõudis parki, kus lookles ka jõgi. Seal oli ka kolm luike. Pardipoeg tundis, et miski tõmbab teda nende poole. Ta kartis ilusaid ja uhkeid linde, kuid ta läks nende poole … tulgu mis tuleb …

See, mis tuli, oli üsna ootamatu, kuid ma jätan selle Sulle endale lugeda. Igal juhul on sellel muinasjutul ka imeline lõpp.

 

Otse loomulikult ei hakka ma Sulle kõiki muinasjutte ümber jutustama, kuid sellest raamatust leiad veel muinasjutud tüdrukust tuletikkudega, printsist, kes läks tööle lossi seakarjuseks, väikesest merineitsist, Lumekuningannast, Pöial-Liisist, väikesest kuusepuust, kellest sai uhke jõulupuu, kuid …

Kolm muinasjuttu on raamatus veel. Kaks neist on vägagi kuulsad lood. Üks neist jutustab meile vankumatust tinasõdurist ja teine keisrist ja ööbikust, kolmas lugu on inglist, kes tuleb iga kord maa peale, kui mõni laps ära sureb. See on üsna nukrameelne, kuid igati ilus lugu.

 

Sellised muinasjutud selles raamatus. Paljud neist on kindlasti paljudele tuttavad, mõned neist veidi vähemtuntud, mistõttu on siin nii avastamisrõõmu kui ka uudistamist.

 

Selle raamatu imelised pildid on joonistanud Günther Jakobs.